Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 14. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja kõigepealt, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll. 

Kohale on registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25. 

Järgnevalt, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Ma saan aru, et … Nii. Lauri Laats, küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta

Aitäh! Ma vaatasin …

Head kolleegid, palun (Helistab kella.), palun oleme pisut vaiksemalt, et me kuuleksime Lauri Laatsi küsimust. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Vaatasin selle nädala päevakorda ja kolmapäevast päeva ja mulle tundub, et siin on väga olulised punktid kuidagi tahaplaanile jäetud ehk siis on viimaste hulgas, näiteks punkt 8 ja punkt 12. Arvestades teiste punktide olulisust, siis tõenäoliselt nende punktide menetlus on meil siin planeeritud öötundidel. Aga kindlasti rahandusministrit tahaks kuulata päevasel ajal. Kas oleks võimalik need punktid kas ettepoole tõsta või siis, vastupidi, järgmise nädala plaani?

Aitäh, hea kolleeg! Kui te vaatate nüüd lähemalt seda kolmapäevast päeva, siis kõigepealt on kolmapäevasesse päeva planeeritud lõpphääletused, siis teised lugemised ja alles seejärel tuleb rahandusministri punkt. Me oleme lähtunud nendest tavadest, kuidas seda päevakorda kokku panna, ja sellepärast ei ole seda võimalik teha. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Täna meil on planeeritud esimese punktina Riigikogu avaldus Moskva patriarhaadi kuulutamisest Vene Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja meie seda siin käsitleme. Aga küsimus on minu jaoks selline. Teatavasti põhiseaduse § 22 ütleb niimoodi, et mitte kedagi ei tohi käsitleda süüdlasena enne jõustunud kohtuotsust. Ja teatavasti on olemas ka karistusseadustikus erinevad sõjakuriteokoosseisud. Ja minu küsimus on teile, lugupeetud istungi juhataja, järgmine. Palun esitage juriidiline konstruktsioon, mis välistab praegusel hetkel põhiseadusliku riive. Ma sooviksin niimoodi, et te lihtsalt lihtlausetega ei ütleks, et see ei ole, vaid öelge see konstruktsioon, sest me tegelikult käsitleme seda.

Aitäh, hea kolleeg! Eesti Vabariigi Riigikogu puhul ei ole tegu kohtuinstantsiga. Tegu on kõrgema seadusandliku organiga ja antud juhul Eesti Vabariigi Riigikogu arutab avalduse eelnõu. Ehk siis me võtame väga selgelt seisukoha ühes konkreetses küsimuses ja see on see, mille üle täna arutelu ja otsustamine käib. 

Helir-Valdor Seeder, enne kui me saame asuda päevakorra kinnitamise hääletuse juurde, on teil sõnavõtusoov. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minu sõnavõtt puudutab päevakorda, ei ole üldse protseduuriline, vaid on täiesti sisuline päevakorrateemaline küsimus ja ettepanek ka. Nimelt, teisip… Vabandust! Kolmapäeval on kolmas päevakorrapunkt eelnõu 257 SE, Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õigusest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Nimelt on see päevakorda lülitatud meie kodu- ja töökorra seaduse vastaselt ja ma julgen öelda, ka põhiseadusvastaselt, kus on seaduse vastaselt kokku seotud Isamaa kolm muudatusettepanekut. Ma rõhutan, suurele saalile ka teadmiseks: kolm muudatusettepanekut! Raske on vähem esitada. Kaks on ka võimalik veel esitada, et neid saaks kokku siduda, ühte muudatusettepanekut enam kokku võimalik siduda ei ole. 

Õiguskomisjonis oli selgitus, et seda on tehtud analoogselt põhiseaduskomisjoniga, et põhiseaduskomisjon tegi eelnõuga 344 samamoodi. Ja ma teile tuletan meelde, mida põhiseaduskomisjon otsustas omal ajal. Otsustas kokku siduda seetõttu, et muudatusettepanekud olid ebasiirad obstruktsioonilised muudatusettepanekud, mille menetlemiseks kulub ebaproportsionaalselt palju aega ja parlamendi töö tõhususest ja selle töövõimest lähtuvalt  otsustati kokku siduda. Ma julgen öelda, et need õiguskomisjonis menetletud kolm Isamaa, kolm Isamaa muudatusettepanekut ei olnud ebasiirad, esiteks, ja teiseks, nende menetlemine ei käi ka Riigikogu suurel saalil üle jõu. 

Ja siit on mul küsimus, et kui palju üldse on ühel fraktsioonil võimalik neid muudatusettepanekuid teha, et see tagaks tõhusa Riigikogu suure saali töö. Kolm, me saame nüüd teada, on liiga palju. Kui palju on optimaalne teie arvates? Ärge rääkige jällegi, et õiguskomisjon on midagi otsustanud ja teinud, et juhatusel puudub igasugune pädevus riigikogu töö korraldamise seisukohalt. Ja seetõttu on mul selge ettepanek see päevakorrast välja võtta. See ei ole ettepanek, millele teised fraktsioonid saaksid veto peale panna. See ei ole kooskõlas seaduse ja põhiseadusega, seda me ei saa menetleda sellisel kujul.

Aitäh, hea kolleeg! Muudatusettepanekute sidumise kohta oskab kõige paremini vastata õiguskomisjoni esindaja ja seda siis selle arutelu ajal komisjonipoolses ettekandes. Juhatus ei ole hinnanud nende muudatusettepanekute sidumise põhjendatust. Kui eelnõu menetlemisel on tehtud vigu, hea kolleeg, siis on võimalik pärast muudatusettepanekute läbivaatamist eelnõu teine lugemine katkestada. Aga juhatusel ei ole olnud alust neid eelnõusid mitte päevakorda võtta. Nii et me oleme sellest põhimõttest ka siin juba varem lähtunud, et juhatus ei saa asuda juhtivkomisjoni rolli. 

Nii, ma saan aru, et Erkki Keldo tahab vastata sellele ettepanekule, kui tal on sõnavõtusoov. Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti, tahtsin Reformierakonna fraktsiooni nimel öelda, et meile on see nädala päevakord täiesti jõukohane ja tundub täiesti adekvaatsetel alustel koostatud ja me ei ole nõus seda päevakorda muutma ega midagi välja võtma.

Aitäh! Järgnevalt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kolmapäeval on kaheksanda päevakorrapunktina rahandusministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud pöördumise Riigikogu juhatuse poole ja palunud, et need materjalid, mis selliseid ettekandeid puudutavad, oleks kuskil nädal aega varem saadikutele kättesaadavad. Mida aga ei ole, on need materjalid. Esitati küll mingi raamat, millel sisu ei ole sellega, mida hakatakse tutvustama. Ei ole seal statistilisi numbreid, mitte midagi. Ma nüüd sooviksin teada, kas juhatus keeldus sellele meie palvele vastamast ja neid materjale edastamast või mis põhjusel neid materjale ei ole saadikutele varasemalt antud kätte, et nad saaksid ilusti sellest nii-öelda debatist, nagu teie armastate nimetada, osa võtta ja nendele materjalidele tuginedes ka küsimusi esitada.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus on seda küsimust arutanud ja me oleme ka Vabariigi Valitsusele vastavasisulise seisukoha edastanud ja väljendanud selget seisukohta, et palume materjalid saata aegsasti. Antud juhul, kui me lähtume ka varasemast tööpraktikast, nädal aega enne võib olla liiga keeruline, aga ma olen tõesti veendunud, et need materjalid võiksid kohal olla homseks, et valmistada end kolmapäevaseks istungiks.

Ants Frosch, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea juhataja! Mul on küsimus seoses selle kolmapäevase istungi punktide järjekorra määramisega. Nimelt on minuni jõudnud kuuldused sellest, et Riigikogu saalis on olnud millalgi varem hea tava, mille kohaselt istungist üle läinud, üle jooksnud punktid võetakse eespool arutusele. See ei pruugi ju vastata tegelikkusele ja tõenäoliselt siin saalis eriti head tavad ei kehti. Minu küsimus on see: kas oleks, kuidas teie lahendaksite selle olukorra, et tõsta see 13. päevakorrapunkt, no ma pakun välja, näiteks viiendaks ja vastavalt nihutada siis ülejäänud päevakorrapunktid?

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, neljapäevasel istungil pooleli jäänud avalduse eelnõu on täna esimene päevakorrapunkt, sest uut päevakorrapunkti ei saa avada, enne kui eelmine pole lõpetatud. Ülejäänud eelnõud on meil planeeritud kolmapäevasele istungile, järgides tavapärast järjestust: lõpphääletus on eespool, seejärel teised lugemised ja esimesed lugemised on kõige lõpus. Ja nüüd eelnõude 330 SE ja 370 SE puhul, nad on kolmapäeval kõige lõpus, kuna algatajad ei ole üles näidanud huvi nende eelnõude arutelu toimumiseks, olles tekitanud arutelu võimatuse ühel puhul kolmel ja teisel puhul neljal korral. Head kolleegid, kui tekitatakse arutelu võimatust kolmel ja neljal korral, siis on juhatusel äärmiselt keeruline päevakordasid planeerida. Need on need põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme päevakordi planeerinud. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on küsimus päevakorra kohta vähemalt neljas erinevas punktis. Kõigepealt ma tahaksin saada aru, mida tähendab materjalide saatmine aegsasti. Kui me saame materjalid ettekandele "Eesti 2035" arengustrateegia kohta üks päev varem, kusjuures selle sama päeva päevakorras on 14 punkti, eelnõud ja ettekannet, siis mis mõttes me jõuame selle läbi töötada? Kas üks päev varem ongi aegsasti? Ja kui ikkagi Riigikogu juhatus saadab valitsusele palvekirju, mis lendavad, ma saan aru, valitsuse prügikasti, keegi neid ei loe, siis võib-olla Riigikogu juhatus ei pane neid asju päevakorda, millele valitsus ei kavatse reageerida Riigikogu austaval viisil. See on mul üks küsimus.

Teine küsimus: ma ei saa aru, kuidas saab Riigikogu juhatus tõlgendada ühte ja sama kodukorra paragrahvi erinevate algatajatega punktide puhul erinevalt. Kui neljapäeval pooleli jäänud eelnõu pannakse tõepoolest päevakorras kõige esimeseks punktiks täna, mis ongi kodukorras nii ettenähtud, siis seesama paragrahv ütleb, et pooleli jäänud ja eelmise nädala päevakorras mitte menetlemist leidnud eelnõud pannakse kõik päevakorras esimestena. Ehk siis selle tänase esimese päevakorrapunkti järel peaks olema kolmapäevane 13. ja 14. [päevakorrapunkt], sest see on üks ja sama kodukorra paragrahv, mis nii ette näeb. Minu ettepanek on tõsta kolmapäevased päevakorrapunktid 13 ja 14 tänasteks päevakorrapunktideks kaks ja kolm.

Kolmandaks, ma tahan aru nõuda, mis toimub eelnõuga 332, kolmapäevane päevakorrapunkt number neli, kus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed esitasid hulgaliselt muudatusettepanekuid ja kui komisjon nende menetlemise lõpetanud oli, siis saadeti saali üks muudatusettepanek, rikkudes räigelt kodukorda jälle ja saadikute õigusi. Seda eelnõu sellisel moel menetleda ei saa. Ma palun selle päevakorrast välja tõsta ja saata komisjoni tagasi, et komisjon oma tööd teeks. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt ma ütlen, et juhatus on EKRE fraktsiooni palve valitsusele edastanud ja kui me teistpidi vaatame ka seda, kas ministritel on kohustus saata materjalid varem ette, siis antud juhul sellist kohustust neil ei ole. Nii et mina küll jääks lootma sellele, et valitsus saadab need materjalid meile homse päeva jooksul ja te saate eelnevalt ikkagi kogu selle arutlusele tuleva materjali eelnevalt läbi töötada.

Mis puudutab pooleli jäänud eelnõusid või arutamata jäänud eelnõusid, siis meie kodu- ja töökorra seadus ütleb väga selgelt, et nad võetakse esimestena, mitte esimesena – esimestena. Sellisel juhul me oleme Riigikogu juhatuses lähtunud ka sellest, et kuna meil tuleb tagada ka Riigikogu töövõime, siis Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Päevakorra koostamisel oleme lähtunud sellest, et ka Vabariigi Valitsusel oleks võimalik oma tööd planeerida ja päevakorras peaksid olema ka erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõud, aga ka muud põhiseadusest ja seadusest tulenevad Riigikogu ülesanded. Juhatus on olnud kogu aeg seisukohal, et päevakord peab olema esitatud mahus, mille Riigikogu eeldatavasti neljapäevaks suudab ka ära menetleda. Nendest põhimõtetest lähtuvalt me oleme toiminud.

Mis puudutab muudatusettepanekuid, siis, head kolleegid, muudatusettepanekute sidumise kohta oskab kõige paremini selles küsimuses vastata põhiseaduskomisjoni esindaja komisjonipoolses ettekandes ja juhatus ei ole hinnanud nende muudatusettepanekute sidumise põhjendatust. Kui eelnõu menetlemisel on tehtud vigu, siis on võimalik pärast muudatusettepanekute läbivaatamist eelnõu teine lugemine katkestada. Juhatusel ei ole alust neid eelnõusid päevakorda mitte võtta.

Nii! Eduard Odinets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Vägagi protseduuri kohta. Aga sissejuhatuseks ütlen, et Isamaa fraktsiooni esindajad juba teist esmaspäeva järjest kas teadlikult või mitteteadlikult eksitavad avalikkust selles, mis puudutab eelnõu 257 Isamaa fraktsiooni kolme muudatusettepanekut. Nende sidumisel on kasutatud väga rangelt ja ainult kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõiget 2, mis puudutab sama esitaja omavahel sisuliselt seotud muudatusettepanekuid. Sellel sidumisel ei ole mingit pistmist obstruktsiooniga, sellel sidumisel ei ole mingit pistmist põhiseaduskomisjonis toimunud menetlustega, ja nii edasi. Ilmselt probleem on selles, et Isamaa fraktsiooni esindaja ei viibinud nende muudatusettepanekute üle hääletamisel ega sidumisotsuse tegemisel. 

Minu küsimus istungi läbiviimise kohta: kas selline avalikkuse eksitamine juba teist esmaspäeva järjest on sobilik siin Riigikogu täiskogu saalis?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, istungi juhatajana ei hinda ma muudatusettepanekute sisu, veel vähem asun ma komisjoni rolli. Kõik need küsimused on võimalik selgeks rääkida komisjonipoolse ettekandja küsimuste-vastuste voorus, aga ka läbirääkimiste voorus. Antud juhul Riigikogu juhatus ei saa siin asuda hinnanguid sellele küsimusele andma. Ja see arutelu, mis siin praegu toimub, väga selgelt ka kinnitab, et juhatus ei saa asuda sellesse rolli.

Martin Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Ma ikkagi tahaks aru saada. Kui ütleb paragrahv, et eelmisel nädalal menetlemata jäetud eelnõud võetakse esimestena, ja see eelnõu, mille on toonud koalitsioonisaadikud oma allkirjaga, võetakse esimesena, siis millises johhaidii-maailmas 19. ja 20. päevakorrapunkt nädala päevakorras on esimeste hulgas?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa küll väga paljusid sellele avalduse-eelnõule alla kirjutanuid lugeda koalitsioonisaadikuteks. Siin on ka mitmetest teistest fraktsioonidest esindajaid. Minu väga selge põhjendus on seotud sellega, et "esimestena" ei tähenda "esimesena". Ja ma põhjendasin siin eelnevalt pikalt ära, millistest põhimõtetest lähtuvalt on Riigikogu juhatus käesoleva nädala ja ka varasemate nädalate päevakorra koostanud. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetav parlamendi esimees! Minu küsimus puudutab kolmapäevast päevakorrapunkti nr 8. Nimelt ütleb kehtiv kodu‑ ja töökorra seadus, § 62 "Dokumentide kättesaadavaks tegemise aeg", järgnevat. Ja juttu ei ole mitte seaduseelnõudest või Riigikogu aktidest, vaid kõikidest päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevatest dokumentidest, mis peaks tehtama Riigikogu liikmetele kättesaadavaks hiljemalt küsimuse arutamise istungipäevale eelneva teise tööpäeva kella viieks, kui Riigikogu juhatus ei otsusta teisiti. Ja nüüd on meil tekkinud olukord, et seadusandja on ette näinud, et parlamendiliikmetel peab olema vähemalt 48‑tunnine varasem nii-öelda informeeritus tekstina ettekandest. Ma saan suurepäraselt aru, miks rahandusminister ei julge eelnevalt oma teksti saata, sest selle valitsuse rahandus‑ ja majanduspoliitika on täielikult läbi kukkunud ja loomulikult ei ole ta mitte mingisuguses seoses ka nende rahandus‑ ja majanduspoliitiliste eesmärkidega, mida on seatud "Eesti 2035‑s". Ja seda on loomulikult raske tunnistada, veelgi enam, teha seda varasema kirjaliku tekstiga, kuid sellest vaatamata meil ei ole praegu, kui me räägime, julgeolekuküsimuste kõrval olulisemat küsimust kui valitsuse suutmatus nii eelarve‑ kui majanduspoliitikas otsuseid langetada just nimelt meie pikaajalist sihti silmas pidades, ka neid eesmärke silmas pidades, mida, parlament on öelnud, peaks "Eesti 2035" kandma. Ja me ei ole seda saanud, veelgi enam, ma kuulen, et härra Riigikogu esimees viitab mingile materjalile homseks. Mu küsimus on: milline on see õiguslik alus, mille järgi te ütlete, et mitte tänaseks, vaid homseks tuleks need dokumendid esitada, ja teiseks, mida õigupoolest siis parlamendiliikmed võivad oodata, rahandusminister esitab, kas me saame siis tegelikkuses kodukorraseaduse järgi täna kella viieks rahandusministri ettekande, mis puudutab selle valitsuse minu hinnangul läbikukkunud rahandus‑ ja majanduspoliitikat ka riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" eesmärkide valguses?

Aitäh, hea kolleeg! Kui te loete ka meie kodu‑ ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaannet, siis see ütleb väga selgelt, et dokumentide kättesaadavaks tegemise aeg puudutab eelnõude puhul siis nende dokumentide kättesaadavaks tegemist. Ja antud juhul meie oleme EKRE fraktsiooni palve Vabariigi Valitsusele esitanud ja loodame, et Eesti Vabariigi valitsus ka vastavalt toimetab. Aga antud juhul, see, mis puudutab dokumente, mis puudutavad seda rahandusministri ettekannet, et nende kohta seaduses ei ole seal nii konkreetselt seda sätet, mis aitaks meil ja lubaks meil ka seda konkreetset sätet sel puhul kasutada. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Eelnevalt õiguskomisjoni esimees võttis sõna muudatusettepanekute sidumise osas, mis puudutab vilepuhuja eelnõu, ja ütles, et siin eksitatakse avalikkust. Mina õiguskomisjoni aseesimehena pean siiski oluliseks eraldi rõhutada seda, et ma absoluutselt ei nõustu nende seisukohtadega, mida esimees ütles. Esimees ise rõhutas, et tegemist ei olnud obstruktsiooniliste muudatusettepanekutega. Seda enam on küsitav, kuidas oli võimalik kolm muudatusettepanekut kokku siduda. Ma arvan, et ka seda on vaja täpsustada, et eraldi muudatusettepanek puudutas puhtalt vilepuhuja eelnõu pealkirja ja täna ei ole võimalik seda eraldi hääletada. Ma arvan, võib-olla päris paljud tahaksid eraldi hääletada pealkirja sõnastust. See on seotud kokku erinevate teiste sisu puudutavate muudatusettepanekutega. Minul oleks palve Riigikogu juhatusele, et te siiski annaksite selle suunise ka komisjoni esimeestele, et ei toimuks sellist muudatusettepanekute sidumist lihtsalt sidumise pärast, vaid et seda tohib teha ainult äärmisel juhul, kui sedagi.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen valdavalt Riigikogu juhatuse positsiooni selles küsimuses juba edasi andnud. Mul ei ole praegu midagi täpsustavat lisada. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Tõsi küll, § 62 kommenteeritud väljaandes annab avatud loetelu. Kui te vaatate seda seal, siis see ei ole sugugi mitte suletud loetelu. Aga minu küsimus on selles, et te ei vastanud minu küsimuse ühele osale. See puudutas seda, et te viitasite, et homseks midagi tuleb, kui ma õigesti sain aru. Ma täpsustaksin üle: mis asi tuleb homseks?

Aitäh! Me oleme edastanud EKRE fraktsiooni seisukoha Vabariigi Valitsusele ja oleme palunud materjali aegsasti ette saata ja ma loodan, et Vabariigi Valitsus annab teile need materjalid aegsasti ette. 

Nii, head kolleegid. Urmas Reinsalu, veel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lepime kokku, et see on viimane.

Ma võtan selle kokkuleppe tagasi, see sõltub teie vastusest, härra Riigikogu esimees, ma ütleks nii.

Palun-palun, Urmas Reinsalu!

Nüüd te peate oma vastuse vääriline, nagu mina küsimuse vääriline. Kui te ütlesite, et aegsasti peab olema esitatud, siis te möönsite, et praegune olukord järelikult ei vasta sellele aegsuse sisustamisele parlamendi informeerituse puhul. Ja mul oleks küll ettepanek, et selle valguses me võiksime selle kaheksanda päevakorrapunkti kolmapäevalt tõsta, kui te ütlete, et aegsasti homme peaks saadetama, nagu te lubasite, tõsta neljapäeva viimaseks päevakorra punktiks.

Aitäh! Aga nüüd on selle ettepanekuga niimoodi, et kui keegi selle ettepanekuga ei nõustu, siis me sellist sammu astuda ei saa. Erkki Keldo, palun sõnavõtt kohapealt!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma juba ühe korra ütlesin, et Reformierakonna fraktsioon ei nõustu selle nädala päevakorda muutma, aga igaks juhuks õigusselguse huvides ütlen teist korda veel, et me ei ole nõus päevakorda muutma ega midagi sealt välja võtma.

Aitäh, hea kolleeg! Sellega, head kolleegid, me asume päevakorra kinnitamise hääletamise ettevalmistamise juurde. Üks hetk, Mart Helme, veel käsi püsti. Nüüd on tõesti viimane küsimus. Mart Helme, palun!

Ja kas nüüd ongi kodukorras niimoodi, et kui Reformierakond ei nõustu, siis on aamen kirikus ja jääb nii? Või on ikkagi mingisugune teistsugune arvamus ka võimalik siin saalis?

Hea kolleeg Mart Helme, kodu- ja töökorras, töökorraseaduses täpsemalt, on kirjas nii, et kui keegi fraktsioonidest ei ole ettepanekuga nõus, siis seda ettepanekut ei saa arvestada. Aga ma asun, head kolleegid, päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 14. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 58 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esimeseks, hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust peaminister. Teiseks, lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Kolmandaks, raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja viiendaks, jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Kõik viis seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Head kolleegid, meie eelmise nädala neljapäevasel istungil jäi pooleli 52 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" eelnõu (420 AE) esimene lugemine. Ma palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Ning küsimuseks ja küsimuse esitamiseks oli registreerunud Anastassia-Kovalenko Kõlvart. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Neljapäeval, kui oli arutlusel käesolev avaldus, siis te vastasite, et teil polnud veel aega ja võimalust kohtuda piiskop Danieliga, vaatamata sellele, et ta oli sellise soovi avaldanud. Nüüd vahepeal on olnud reede, esmaspäev – kas teil tekkis vahepeal see aeg kohtumiseks? Minu hinnangul ikkagi Riigikogu mõte võiks olla selles, et me suhtleme erinevate osapooltega, koostöös otsima lahendusi, võtame vastu otsuseid. Ma saan aru, et piiskop Daniel on eraldi ka rõhutanud, et nemad omalt poolt on valmis muutma põhikirja, kõik vastavad juriidilised, administratiivsed muudatused sisse viima. Teie komisjoni esimehena – ma arvan, et see oleks täiesti teie pädevuses koos seda põhikirja üle vaadata ja vaadata, millised need juriidilised muudatused võiksid olla. Kas te olete tänaseks leidnud aega, kohtunud ja mõelnud?

Aitäh! Ma olin nädalavahetusel kaks päeva talgutel kahjuks. Aga ma olen talle kirjutanud ja otsin võimalust temaga maha istuda.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Talgud on üks tore asi, aga eks me peame kõik tööd tegema ja ega te ei olnud ainuke, kes talgutel käis. Siin on teisigi. Aga ma küsiksin selle avalduse kohta, et mitmest kogudusest jutt käib, kes on seal Moskva patriarhaadi alluvuses?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me komisjonis ei arutanud seda hulka, kes seal all on. See number ei käinud komisjoni arutelust läbi kahjuks. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Ja järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Tundub, et kõnesoove on. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali. Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Head kolleegid. Räägime asjadest nii, nagu nad on. Vene õigeusu kirik ei ole kirik, vaid tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana ning seepärast tuleb selle vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardata Jumalat, vaid Kremli imperialistlikke Suur-Vene ambitsioone. Ja paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu jätkuvalt segregeerida ja lõhestada Eesti elanikkonda. 

Märtsi lõpus korraldas kirik Moskvas Ülemaailmse Vene Rahvuskogu kongressi ja kiitis heaks dokumendi "Vene maailma olevik ja tulevik". Vene patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGB ja selle järglase FSB-ga, kuulutas Vene agressiooni, mis seni oli n-ö sõjaline erioperatsioon, pühaks sõjaks. Veelgi enam: Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse lääne ja globalismiga. Ukraina rahvast pole olemas. Ja niinimetatud russki mir on seal, kus Kremlil vaja. Ja Vene impeerium peab igal juhul laienema. 

Vene kirikupea avaldus pühitseb Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik ja siis taastada Vene impeerium ja laiendada Kremli mõjuala veelgi. Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvate islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat siin ei ole kuskil ega ei ole ka mõtet otsida. On usu ja usklike jumalavallatu ärakasutamine imperialistlikel ja ka isikliku kasu saamise eesmärkidel. 

Praegusele Vene kirikule pani Jossif Stalin aluse kõige suuremas hädas teise maailmasõja ajal 43. aastal. Siis ta määras ametisse patriarhi ja leidis, et kirik on õigeusklike harimata venelaste mõjutamiseks ja jälgimiseks parim tööriist. Ja siis juba oli ta Vene eriteenistuse alltöövõtjaks saanud. Pärast Nõukogude Liidu lõppu suurenes FSB tööpõld Vene kirikus veelgi, sest venelaste kontrollimiseks ja mõjutamiseks oli tarvis asendada muinasjutt peatselt saabuvast kommunismist millegi muuga. 

Aga nüüd tagasi Eestisse. Eesti õigeusukogudused moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku märtsis 1919. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oli iseseisvunud vaid kaks aastat varem. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia aluseks on eelmise sajandi 23. aastal Konstantinoopoli patriarhi antud tomos ehk iseseisvusakt. Aga pärast Eesti okupeerimist asus Krimm otsekohe likvideerima vaba ja jumalakartlikku kirikut. 

1941. aastal kandis NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Stalinile ette plaanidest Eesti õigeusu kiriku ülevõtmiseks, et punkt üks, oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Eesti, Läti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldust, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikud ja koguduste liikmed. Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes on julgeolekuagent. 

Eesti õigeusu kirik läks eksiili, aga 96. aastal taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus Eesti õigeusu kirikule antud tomose. Kreml seevastu võitles raevukalt oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis, tõi õigeusklikud tänavale ristikäikudele ja saavutas Moskva kiriku registreerimise ja kiriku vara pikaajalisele rendile andmise neile. Kremlil on selge tahe hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada Eesti elanikkonda ja mürgitada õigeusklike meeli, veelgi enam: usurpeerida ainsa ja päris ajaloolise õigeusu kiriku roll Maarjamaal. 

Ütlen ausalt, kannatus on katkemas. Moskva kiriku tegevus organisatsioonina Eestis peab varem või hiljem ühemõtteliselt, venitamatult ja viivitamatult lõppema. Ja muidugi, selle kiriku kogudused peavad ise otsustama, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või mitte. See ei ole riigi asi otsustada ja arutada. Toompeal olev Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata patriarh Kirilli otsealluvuses ega alluvuses üleüldse. See kirik peaks ikka tagasi minema Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kätte. Ja ilmselt on seal vaja ka eksortsismi, nagu ei saa ka Kirilli otsealluvuses olla Kuremäe klooster. 

Eesti Kirikute Nõukogu peaks tõsiselt tegelema sisekaemusega, sest džihaadile üleskutsuv organisatsioon, mis nimetab end kirikuks, ei sobi ilmselgelt meie komberuumi. Patriarh Kirill kutsub otseselt üles ususõjale lääne vastu ja ka meie vastu. Me ei saa seda organisatsiooni siin tolereerida. Usun, et kirikute nõukogu president peapiiskop Urmas Viilma tegelikult teab, mis juhtus peapiiskop Hugo Rahamäega 1941. aastal Kirovi vanglas. 

Rahvaesindajatena me peame võtma enesekindla seisukoha, tegema ära poliitilisel põhjusel venima jäänud töö. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi otsustavusest säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade. See on Eesti riigi ainus mõte. Kreml saab aru ja austab ainult otsustavat käitumist ning kindlat seisukohta. Kompromissi otsimist või viisakust loevad imperialistid ja Suur-Vene šovinistid nõrkuseks. Eesti 200 toetab Riigikogu tasakaalukat avaldust, mis kirjeldab ausalt Moskva kiriku sõda õhutavat tegevust. Tänan! 

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsioon toetab seda Riigikogu seisukohta. See on üks osa reast otsustest ja seisukohtadest ja õiguslikest sammudest, mida Eesti riik on astunud selleks, et pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust Eestit eraldada Venemaa mõjuruumist. Me oleme langetanud otsuse üle minna eestikeelsele haridusele. Me oleme langetanud otsuse võtta ära relvad välismaa kodanikelt. Me oleme langetanud otsuse, mis puudutab punamonumentide kõrvaldamist, meil on jäänud veel Maarjamäe memoriaali küsimus lahendamata kahetsusväärselt. Ja meil on rida samme, mida me oleme teinud, ja meil on asju, mis on õhus, nagu samamoodi Moskva patriarhaadi mõju küsimuse lahendamine Eesti Vabariigile, Eesti rahvale asjakohasel viisil, selle kirikulõhe lõpetamine Eestis. Ja meil on kahtlemata ka küsimus, mis puudutab agressorriigi kodanike valimisõigust. Selles küsimuses ma ootan koalitsioonilt samasugust otsustavust, nagu praegu selle konkreetse otsuse puhul. 

Nüüd konkreetsetest sammudest. Siis õige ja asjakohane on see, et parlament annab oma nii-öelda väärtushoiakud, kuid sellel ei ole õiguslikku reaalset sisu, mis puudutab Eesti Vabariigi tahte realiseerimist, siin on vajalikud valitsuse poolt konkreetsed sammud. Ja ma arvan, et siin on jäänud siseminister liiga ähmaseks selles, kuidas realiseerub siis see parlamendi seisukohavõtt. 

Isamaa fraktsioon kohtus ka vastavate ametiisikutega, me esitasime neile küsimusi. Näiteks küsimus sellest, mis puudutab julgeolekuanalüüsi ja selle pinnalt ka neid otsuseid, mida me langetame, et miks Eesti Vabariik ei ole rahvusliku sanktsioonina realiseerinud siis tegelikult seda ohutõrjet, oma hinnangu väljendust Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku suunal või ei kavatse seda, kas kavatseb seda teha või mitte. Ega me tegelikkuses vastuseid ei saanud. 

Seetõttu me kutsume üles kindlasti valitsust selgemale käsitlusele lisaks niisugustele dialoogi pidamisele nende kogudustega ja Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku tänaste Eestis asuvate institutsioonidega, et oleks selgus selles osas, mida valitsus kavatseb teha, kui tegelikkuses need institutsioonid, kirikuinstitutsioonid kavatsevad jääda Moskva patriarhaadi alluvusse. 

Teine aspekt, mida ma tahaksin rõhutada, puudutab eriti kriisiolukorras seda vajadust, et meie rahvaesindus, kes otsuseid langetab, ka julgeolekuolukorras otsuseid langetab, et oleks täielikult informeeritud ka julgeolekuhinnangutest, mis niisugustes tundlikes küsimustes on tehtud. Seetõttu kindlasti oleks asjakohane, et parlamendifraktsioonidele oleks tehtud ka kättesaadavaks siis vastav julgeolekuasutuste ohuhinnang ja järeldused ja ettepanekud, mis eelnesid ka sellele valitsuse seisukohale ja siseministri seisukohale, millest tõukuvalt on praegu parlament seda otsuse eelnõu arutamas. Täiendav informatsioon rahvaesindusel kriitilises olukorras teenib tegelikult sisulist otsuste kvaliteeti, ja ma arvan, et nendes asjades, mis peaksid olema erakondadeülesed, lahus ka nii-öelda poliitilisest, päevapoliitilisest võitlusest, teenib seda ühisosa otsimist. 

Nii et veel kord: Isamaa fraktsioon toetab seda otsuse eelnõu. See kirikulõhe on Eestis kestnud kogu meie vabanemise järgse aja. Sellele on otsitud vähem või rohkem nii-öelda delikaatseid lahendusi, kuid Vene täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu sunnib meid väga selgelt ütlema: kui me ei langeta teatud otsuseid nüüd, selle sõja seniidis, siis me ei langeta neid otsuseid kunagi. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel Eerik-Niiles Krossi. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Head kolleegid! Ma olen siin neljapäevase arutelu käigus kuulanud paljude saadikute küsimusi selle avalduse kohta. On avaldatud imestust, justkui me teeme seda avaldust ühe Kirilli avalduse, väljaütlemise pärast. On ka öeldud, et me teeme Vene rahvuskogu avalduse pärast, millel ei ole üldse Moskva patriarhaadi õigeusu kirikuga mingit pistmist. Ma tahtsin alguses ära klaarida need eksiarvamused.  

On tõsi, et tänase avalduse ajendiks sai nõndanimetatud ülemaailmse Vene rahvuskogu deklaratsioon "Russki Miri olevik ja tulevik". Väide, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirikul ei ole midagi tegemist selle rahvuskoguga, on vale. Selle rahvuskogu juht on patriarh Kirill, tema patronaaži all see tegutseb, selle koosseisu kuulub suurem osa piiskoppe, sinodi enamus. Selle üks asemik on metropoliit, teine on vene õigeusu kiriku rektor, ja nõnda edasi. Kogu kommunikatsioon, mis rahvuskogu poolt tuleb, seda võimendab, ja kanaliseerib just nimelt patriarhaat.  

Tegelikult, mis selle avaldusega juhtus? Sellega viidi lõpule mõnes mõttes russki miri ideoloogia kirikliku poole ja ilmaliku poole ühendamine. Tegelikult russki miri ideoloogia … Me oleme kuulnud ka seda, et Kreml on justkui võtnud pantvangi patriarhaadi, Putini režiim kiusab kirikut taga ja nad on sunnitud toetama sõda ja toetama seda. Tegelikult ajalooliselt russki miri ideoloogia pigem lähtub just nimelt Kirillilt, ta juba 2009. ja 2010. aastal rääkis sellest. Seni on olnud palju erinevusi selles. Kreml on rääkinud pigem pehmest jõust, vene keelest, kultuurist, see on ilmalik russki mir. Kirill on rääkinud sellisel fundamentaal-õigeusklikul kujul. Ja see Kirilli russki mir on tegelikult niinimetatud rus, mis on vaimselt seotud üle ilma: kõik venekeelsed, kõik venemeelsed, aga ka Valgevene, Ukraina ja Moldova lisaks Venemaale kuuluvad sinna.  

See bulla, mis vastu võeti, ei räägi ainult pühast sõjast, see on programmiline dokument. Ma mõnda kohta tsiteerin. Näiteks, vaimsest ja spirituaalsest vaatepunktist on sõjaline erioperatsioon püha sõda, milles Venemaa ja tema inimesed täidavad katehoni missiooni, kaitstes püha Venemaa ühtset vaimset ruumi, kaitstes maailma globalismi pealetungi ja satanismi langenud Lääne võidu vastu. Aga veel olulisemalt. Ukraina-vastane sõda on vene rahva rahvuslik vabadusvõitlus Edela-Venemaal Kiievi režiimi, kriminaalse režiimi ja kollektiivse Lääne vastu, mida peetakse 2014. aastast.  

Ja võib-olla veel märgilisemalt: Venemaa ajalooline missioon on ikka ja jälle hävitada, kõik katsed luua maailmas universaalne hegemoonia. Tähendab, Venemaa ajalooline missioon on hävitada. Ja muide, viimase kahe aasta sees on russki miri ideoloogiaga sisenenud Vene riiklikesse strateegilistesse dokumentidesse näiteks Vene välispoliitilises kontseptsioonis läinud aastast, on sees üks tsitaat. See on riiklik dokument. Venemaa eripositsioon kui unikaalne tsivilisatsioonmaa ja hiiglaslik Euraasia ja euro, Vaikse ookeani võim, mis toob kokku vene rahva ja teised rahvad, mis kuuluvad russki miri kultuurilisse ja tsivilisatsioonilisse kogukonda. See kehtiv välispoliitiline kontseptsioon muide räägib väga palju ka Venemaa spirituaalsete ja moraalsete väärtuste kaitsmisest. Koguni 15 korda esineb see fraas seal.  

Nii et tegemist on tänaseks sellises sümbioosiga, kus ei saa öelda enam, et Kreml kasutab kirikut ära. Vastastikku kasutatakse teineteist ära. Pigem on praegune patriarhaadi russki miri ideoloogia radikaalsem, fundamentaalsem kui seni Kremli oma. Aga on selge, et Kreml on hakanud seda nüüd üle võtma. Nii et, kes on kelle tööriist? Ärme tõtta sellega ette.  

Mida me selle kõigega peaksime peale hakkama? Võib-olla kõigepealt õigeusklikele. Väga paljud, põhiliselt küll väljaspool Venemaad elavad õigeusu asjatundjad on öelnud, et sellel ei ole tegelikult õigeusuga enam suurt midagi tegemist. Üks tsitaat ühest hiljutisest artiklist ajakirjast Orthodox Times ütleb nii. Tuleb märkida, et patriarhi poolt heaks kiidetud dokument läheb fundamentaalselt vastuollu evangeeliumi õpetuse, kristliku maailmavaate ja õigeuskliku teoloogiaga, olles banaalne evangeeliumivastaste vägivalla, võõraviha ja genotsiidi ideede õigustus.  

Aga ärme täna meie religioossetesse aruteludesse mine, Riigikogu peab vaatama seda asja õigusliku ja ilmaliku poole pealt. Eestis loomulikult inimesed võivad uskuda, mida nad uskuda soovivad. Aga keerulisemaks läheb asi siis, kui kuulutakse institutsioonidesse, mis avalikult õhutavad agressiooni ja sõda, seavad kahtluse alla riigi piire. Nii et mida peab riik tegema? Riigikogu teeb seda, mida ta paratamatult tegema peab: ta peab oma poliitilise hinnangu sellele institutsioonile, Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule, andma. Ja sealt edasi muidugi ka tundma muret oma õigeusklike koguduse ja kogukonna pärast. Kindlasti peame me kaitsma nende õigust usuvabadusele. Nad peavad saama ise valida, kuhu nad tahavad kuuluda. Me ei saa seda neile ette kirjutada. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa probleemiga ja ma loodan väga, et Vabariigi Valitsus ja siseminister, mida iganes nad siit edasi teevad, talitavad mõistlikult ja Eesti inimeste huve arvestades. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ka mina usun ja loodan, et Vabariigi Valitsus peale tänast otsust selle avalduse osas käitub mõistlikult. Aga eelnõu, mida me siin saalis hetkel arutame, tundub mulle valimiskampaaniahõnguline. Just peatselt saabuvad Euroopa Parlamendi valimised tekitavad tahtmisi jõulisi ja kõlavaid avaldusi valmis kirjutada ning loomulikult neid ka Riigikogu saalis arutada. Ja see töötab, muidugi töötab, sest Venemaa arutu sõda Ukrainas asetab ka Eestis väga paljud teemad julgeolekukonteksti. 

Aga mõtleme hetkeks, kas sel teemal on ehk ka teine tahk, teine pool, mis puudutab usku, usuvabadust, kõiki neid inimesi, kes on leidnud tee usu juurde ning sealjuures leidnud, et õigeusk on nende jaoks see õige usk. Neid inimesi on Eestis ligi 150 000. Mõistagi on igaühe suhe religiooniga erinev, kuid see ei vähenda tõsiasja, et avaldusega, mida hetkel siin saalis arutame, lüüakse tempel peale õigeusklikele Eestis selle eest, mida teeb kirikupea Venemaal. Kas too kirikupea mõtleb ise nii või tegutseb vastavalt korraldusele? Vaevalt me seda kunagi päriselt teada saame.

Selge on muidugi see, et Vene rahvakogu avaldused pühast sõjast ja Ukraina liitmisest on vastuvõetamatud. Neid seisukohti peame nii käsitlemagi: vastuvõetamatu. Täpsuse huvides olgu öeldud, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on 2. aprillil teatanud, et mainitud rahvakogu dokumenti ei tunnistata ning "Vene maailma" ideed ei aktsepteerita. Nüüd on Riigikogu aga asunud minu hinnangul libedale teele, kus langetatakse kiiruga otsus, mis võib mõjutada ootamatult halvasti meie ühiskonda. Pole mõtet luua illusioone, et Venemaa propaganda tsiteerib selle avalduse täisteksti, sest igast torust hakkab kostuma vaid: Eesti parlament kuulutas õigeusklikud terroristideks. 

Võib-olla näen asja liialt tumedates toonides, kuid see on üks viis, kuidas inimestes päris suur annus segadust ja ebamugavust tekitada. Ma ei ole sugugi veendunud, et selle avalduse vastuvõtmise järel käivitub põhjalik kommunikatsioonitöö, mis viib Eesti õigeusklikeni täpselt arusaamise sellest, miks niisugune avaldus parlamendi poolt sündis ning mida täpselt sellega mõeldakse, kuidas need inimesed üles leida, milliste kanalite kaudu nende poole pöörduda. Juhul, kui sellist kommunikatsiooniplaani veel pole, tasub avalduse vastuvõtmisega oodata, kuni see valmis saab. Hukkamõist ei muutu sellest kuidagi lahjemaks. Tõsi, europarlamendi valimised võivad nii küll liialt lähedale jõuda, kuid loodan siiski, et avaldus pole kannustatud vaid valimiste-eelse tähelepanu saamise aspektist. 

Üks asi veel, mis teeb murelikuks. Nimelt, 30. aprillil laekus Riigikogu juhatusele ja fraktsioonidele ettepanek piiskop Danieli poolt arutada parlamendiga võimalusi sellest kriisist väljumiseks. Ma ei näe siin saalis hetkel aga tahet arutamiseks ning lahenduste otsimiseks, mis viiks meid eesmärgile lähemale võimalikult väikeste kahjudega meie ühiskonnale. Me peame otsima selles olukorras tasakaalu. Juhul, kui need arutelud kuhugi ei vii, on riigil alati võimalik jõupositsioonilt jätkata, aga proovima peaks. 

Usk ei ole elekter, mida saab nupu lülitades kohale kutsuda. See on üks nendest inimeseks olemise aspektidest, mida on püütud mõtestada juba tuhandeid aastaid. Usu abil saab teha palju head, kuid usk pole kaitstud ärakasutamise eest halbade kavatsuste elluviimisel. 

Head kolleegid, on igati mõistlik võtta selle avaldusega praegu aeg maha, pidada arutelusid, panna paika kommunikatsiooniplaan ning siis teha järgmised sammud. Lõpetuseks on kohane tuletada meelde ladina kirjaniku Publilius Syruse sõnu: kes usu kaotab, sel pole rohkem enam midagi kaotada.

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi – ma saan aru, et siis ka koos avaldusega võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Aitäh! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Mul oli võimalus ka seda avalduse teksti siin tutvustada algatajate nimel ja tegelikult kogu sisu on ju teie ette toodud, erinevad argumendid ka. Nüüd võib-olla mõningatest argumentidest, mis oli siin neljapäeval arutelul, ja küsimustest, et miks just sellist avaldust ikkagi esitatakse, miks seda tehakse, ja mõned argumendid tänasestki siin kõlanud väidetest.

Kõigepealt, ma arvan, et selle avalduse vastuvõtmine ja Riigikogu, seadusandliku kogu hinnangu andmine on väga vajalik. Tõesti, juba Venemaa Föderatsiooni täiemahulise agressiooni algusest ei ole see esimene kord, kui Moskva patriarhaat ja Moskva patriarh esinevad erinevate väljakutsetega, üleskutsetega. Viimane vastandab ja mitte ainult ei õigusta Venemaa agressiooni, vaid kuulutab lausa püha sõja kõigi vastu, keda Venemaa režiim enda vaenlasteks peab: mitte ainult Ukrainat, mitte ainult mõnda teist riiki, vaid kogu läänemaailma ja selgelt välja loetavalt võib öelda, et ka Eesti Vabariiki. See ei ole niisama sõnade tegemine, sellepärast et kindlasti Moskva patriarhaadil ja Moskva patriarhil on mõju väga paljudele inimestele. Tema väljaütlemised on tegelikult ju see agenda, mida Kremli, Venemaa Föderatsiooni režiim on aastaid ajanud ja mis lähevad, kuidas öelda, järjest hullemaks. Kas sellele tuleb reageerida või mitte?

Ma arvan, et kahes kontekstis on see oluline. Selline tegevus on tegelikult üks osa Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevusest ja, võib öelda, isegi hübriidsõjast. Selles kasutatakse ära ka neid inimesi, kes on tõsiusklikud, kasutatakse ära õigeusku, kasutatakse ära kirikut ja see on ju selgelt näha. Ühtepidi me ei saa sellest mööda vaadata kui iseseisev riik, kui riik, kes aitab ka Ukrainat selle agressiooni vastu, ja teisest küljest me ei saa lasta mõjutada ka neid inimesi, kes ongi tõsiusklikud, õigeusklikud või mõnd teist usku, sest Eestis on usuvabadus. Ja me rõhutame ka selles avalduses, et see avaldus on pööratud nimelt Moskva patriarhaadi tegevuse, selle institutsiooni tegevuse vastu. See avaldus ei puuduta usutegevusi, traditsioone, mida järgivad kogudused ja kirikud siin Eestimaal. Küll aga kutsume me hindama kogudusi ja õigeusklikke ja kirikuid seda olukorda, kuhu neid on pannud Moskva patriarhaat ja millisesse keerulisse olukorda, ja hindama ka seda mõju ja ohtu oma liikmetele. Ja kindlasti kutsume üles ka astuma neid samme. Nii nagu oli juttu, Eesti riik ei taha kellestki üle sõita, aga kindlasti peab sekkuma, kui seda sidet katkestatud ei saa. Ja see side Moskva patriarhaadiga peab olema katkestatud, sest ohuks on järjepidev ja jätkuv mõjutustegevus, nii-öelda püha sõda, nagu patriarh Kirill on öelnud. Igal juhul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab Riigikogu avaldust tunnistada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks.

Ja lõpuks, mul oli võimalus osaleda ühes Raadio 4 venekeelses saates ja seal, kus inimesed saavad ka sisse helistada ja küsida, oma arvamust avaldada. Venekeelsed, väidetavalt ka õigeusklikud inimesed andsid Kirillile hinnangu kui sõjakurjategijatega ühe laua taga istuvale isikule. Ehk nemad andsid hinnangu Kirillile kui sõjakurjategijale. Ma arvan, et need inimesed, me peame kaitsma neid selle mõjutustegevuse eest ja see on meie ülesanne – riivamata ei usklike tundeid, nende tegevust või koguduste tegevust. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Käesolevale AE-le ehk avalduse eelnõule on laekunud üks muudatusettepanek ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Järgnevalt, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 420 lõpphääletus ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele 52 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" eelnõu 420. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid ei ole. Eelnõu 420 on otsusena vastu võetud.

Järgnevalt, head kolleegid, tänane teine päevakorrapunkt, milleks on 22 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Austatud kolleegid! Tulen pulti umbusaldusavaldusega haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Meie hinnangul on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas kaotanud usalduse ministrina järgmistel põhjustel. 

Käesoleva aasta 6. aprillil kell 10 algasid ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks ja neile registreerus 3840 kandidaati. Eksamite infosüsteemis EIS tekkisid aga tõrked ning õpilastel tuli testi tegemine katkestada. Postimehe juhtkiri üldistas, et ligemale 4000 õpilase väntsutamine nurja läinud ühiskatsetel näitab riigi hoolimatust oma järelkasvu pärast. 

Juba mõni päev hiljem, 9. aprillil algasid 9. klassi eesti keele e-katseeksamid, mida tabas samuti läbikukkumine. Üks Tartu koolijuht märkis, et e-eksam oli tehtud justkui selleks, et inimesed hulluks ajada. Pärast huvi kasvu eksamite infosüsteemi lähtekoodi vastu peitis ministeerium tarkvara lähtekoodi ära selle põhjendusega, et tekkinud suur koormus takistab tõrgete uurimist. Haridus- ja Teadusministeerium reageeris läbikukkumisele segaste sõnumitega ning minister süüdistustega EIS-i meeskonna aadressil, soovides selle väljavahetamist. 

Postimehe ajakirjaniku sõnul ei suuda minister Kristina Kallas aru saada Haridus- ja Teadusministeeriumis kuhjuvate probleemide põhjustest, vaid löntsib kinnisilmi nõiajahi sabas. Tegelikult on EIS-i meeskond ministeeriumi vastuvõetamatu juhtimisstiili tõttu esitanud lahkumisavalduse juba enne nimetatud tõrkeid märtsi alguses. Läbikukkumise põhjuseks ei olnud mitte EIS-i meeskonna töö, vaid ministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti tegevuse koordineerimatus. Selle kohta koostati kohe ka raport ning ministeeriumil ei oleks olnud mingit põhjust sellist valeinfot levitada. Aga me näeme, et vastutuse tunnistamise asemel asus minister hoopis asjaolude kinnimätsimise teele. Kristina Kallas ei ole toimunu pärast õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ees isegi vabandanud. Küll aga on seda tema eest teinud välisminister ja peaminister. 

Märkida tuleb veel, et Leedu haridus-, teadusminister ja spordiminister Gintautas Jakštas ja tema asendusminister Ramunas Skaudžius astusid analoogsete vigade tõttu just nimelt käesoleva aasta 9. aprillil üldse ametist tagasi. 

Paraku ei ole ülaltoodud äpardused ministri valdkonnas ja reaktsioonid nendele erand. Kristina Kallas on informatsiooniga manipuleerinud ja haldussuutmatust ilmutanud paljudel teistelgi juhtudel. Näiteks õigustades Toila Gümnaasiumi sulgemist valeväitega, et Jõhvi Gümnaasium, kuhu õpilased peaksid seejärel õppima asuma, on eestikeelne kool. Ka jaanuarikuist õpetajate streiki oleks olnud võimalik vältida, kasutades ministeeriumi eelarves aastast aastasse kulutamata edasiveetud raha ning kärpides mõttetuid kulutusi kriisiaja küsitava kasuteguriga niinimetatud projektidele. 

Usaldus puudub ka Kristina Kallase edasiste tegevuste osas. Mitte midagi ei ole teada ministri plaanide kohta hädasti reformimist vajavas kõrghariduses. Puudub plaan kutseõppe maine parandamiseks, ehkki Eesti kõrg- ja kutseharidussüsteemis pakutav õpe ei vasta juba ammu ühiskonna vajadustele. Ministril puudub nii pikk plaan kui ka lühike plaan. Kogu süsteemi kriisi teadvustamise asemel räägib minister Eesti haridusmudeli müümisest teistesse liikmesriikidesse ja pakub utoopilisi loosungeid, nagu gümnaasiumiõpilaste massiline hõlmamine õpirändesse.

Ministri viimased tõsimeelsed avaldused eestikeelsele õppele ülemineku kohta paistavad aga lausa farsina. Eestikeelsele õppele üleminek on kestnud juba 30 aastat. Tänane tulemus on, et ainult 52% vene õppekeelega põhikooli lõpetajatest suutis 2023. aastal sooritada igapäevast olmelist suhtlusoskust eeldava B1-taseme eesti keele eksami, ja seda pärast üheksa aastat ja 1040 tundi riikliku õppekava kohaselt kestnud õpetust! 

Samasugune olukord on ka vene koolide õpetajatega, keda minister süüdistab eesti keele oskamatuses, mööndes, et kuigi probleem on ka tahtes ja motivatsioonis, on suur osa neist siiski käinud lugematutel eesti keele kursustel nii Tallinnas kui Ida-Virumaal. Nende kursuste kasutegur on järelikult nullilähedane olnud, ning ilmselt põhjusel, et kursuste metoodika, kvaliteet ja õpetajate negatiivne tagasiside ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi aastakümneid lihtsalt huvitanud.

Kavandatav üleminek eestikeelsele õppele kõikides Eesti koolides ja lasteaedades on suure küsimärgi all, sest mitmetest omavalitsustest tuleb aina rohkem selgeid signaale, et 1. septembriks ei ole koolides ja lasteaedades piisavalt õpetajaid, et üleminek saaks edukalt toimuda. Ainuüksi Tallinnas ja Narvas on Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel puudu 586 lasteaiaõpetajat ja 749 kooliõpetajat. Neile lisanduvad mitmed teised omavalitsused. 

Selle asemel et aidata lasteaedadel ja koolidel, nagu ka nende pidajatel ehk omavalitsustel seda probleemi lahendada, ähvardab haridusminister, et kui 1. septembril ühes või teises koolis ei ole piisavalt kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid klassi ette panna, peavad selle eest oma töökohaga vastutama koolijuhid ja omavalitsusjuhid. Teisisõnu, minister ei näe selle probleemi tekkimises mitte mingit oma või ministeeriumi rolli, kuigi õpetajate ettevalmistamine ja nende järjepidev juurdekasv on just nimelt Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne. Selle ülesandega ei ole minister hakkama saanud. 

Vaatamata sellele, et kokkulepe Haridus- ja Teadusministeeriumi ja õpetajaid esindavate organisatsioonide vahel õpetajate palga suurenemise osas sai sõlmitud juba selle aasta jaanuari lõpus, ei ole õpetajad siiamaani ministeeriumi lubatud palgatõusu näinud. Haridus- ja Teadusministeerium pole suutnud oma lubadust lihtsalt täita. 

Sama hull on olukord Ida-Virumaal, kus õpetajatele lubati kõrgendatud ehk 1,5-kordset palgakoefitsienti, et suurendada kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arvu. Pedagoogid pidid esmalt mitu kuud ootama palgalisa juba eelmisel aastal. Õigustatud ootused said Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kõva löögi kaks korda järjest, mis viitab ministri ebapädevusele.

Samuti ei ole eesti keelt uussisserändajatele õpetavad õpetajad tänavu oma töötasu veel ministeeriumilt saanud. Kohalikud omavalitsused on 2024. aastal esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumile uussisserändajate keeleõppe toetuse saamiseks taotlused, et korraldada eestikeelset õpet omavalitsuste haridusasutustes. Ministeeriumilt tuli aga vastus, et toetuse omavalitsusteni jõudmiseni võib kuluda veel ligi kuu aega. Kooliaastane viimane trimester on käes, kuid keeleõppetoetuseks mõeldud rahalised vahendid omavalitsusteni ja õpetajateni jõuavad ilmselt alles kooliaasta lõpus. 

Murtud lubadused ja inimeste petmine on midagi, mille eest kannab vastutust minister. Eesti Linnade ja Valdade Liit on pöördunud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole eestikeelsele õppele üleminekuga seoses, tuues välja, et täna ollakse taunitavas olukorras, kus riik ei ole andnud kohalikele omavalitsustele eelarvesse piisavalt raha, kuid täita on vaja mitmeid kohustusi. Kohustuste hulka kuuluvad õpetajate töötasu alammäära kasv ja sellele lisanduv 20%-line palga diferentseerimine, mis moodustab kokku üle 9 miljoni euro eestikeelsele õppele ülemineku palgalisa Ida-Virumaal, õpetajatele uusimmigrantidele eesti keele õpetamiseks, sealhulgas näiteks Ukraina lastele. Lisaks pöörab omavalitsuste liit tähelepanu asjaolule, et tänaseks ei ole ministeerium midagi olulist teinud, et pakkuda Ida-Virumaal õpetajatele kvaliteetseid ja soodsate hindadega elamispindasid, kuigi ministeerium pidi omavalitsusi selles osas aitama. 

Kõike ülaltoodut arvestades puudub meil usk, et minister suudaks ja tahaks tasakaalukalt läbi viia eestikeelsele õppele üleminekut ning lahendada teisi haridussüsteemis kuhjunud kriise. Selle tõttu avaldavad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni saadikud vastavalt vabariigi põhiseaduse § 65 punktile 13 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 133 haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele umbusaldust. Aitäh!

Suur tänu, Martin Helme! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjana haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun! 

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud saadikud! Eesti hariduse üks kõige esimesi ja kõige suuremaid murekohti on olnud viimasel kümnendil, ja mitte täna, vaid viimased kümme aastat, õpetajate järelkasvu teema. Meil on haridusstrateegia, meil on õpetajate järelkasvu tegevuskava, meil on väga palju dokumente, kus on sõnastatud see mure, kus on isegi sõnastatud riigipoolsed tegevused nende asjade, eesmärkide täitmiseks. Kuid vaatamata sellele olid õpetajad siiski tänavatel selle aasta alguses, ja selle taga ei olnud küsimus üksnes õpetajate palga alammäärast, vaid ka sellest, et õpetajad on oma töös üle koormatud. Ja ülekoormuse põhjus on see, et meil ei jätku piisavalt õpetajaid koolidesse tööle. Olemasolevad õpetajad peavad väga suurel koormusel tööd tegema. 

Selleks, et me haridusstrateegias kokku lepitu või õpetajate järelkasvu tegevuskavas kokku lepitu saaksime tegelikult ellu viia, ei piisa sellest, et haridusminister ühte, teist või kolmandat dokumendi allkirjastab. Isegi ei piisa sellest, et me saaksime Tartu Ülikoolist igal aastal kaks korda rohkem õpetajakoolituse lõpetanuid. Selleks on vaja, et kõik koolipidajad, kes üldhariduskoole Eestis peavad, lepiksid kokku kõikide teiste osapooltega – õpetajate esindajatega, ka riigi esindajatega, erakoolide pidajatega – ühiselt selles, millised on õpetajate töötingimused, milline on õpetajate normaalne koormus, et õpetajate amet muutuks uuesti atraktiivseks. 

Ma toon teile näited. Tartu Ülikoolis õpib tänase seisuga, või üldse kõikides Eesti ülikoolides, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis kokku, 3238 tudengit õpetajakoolituse erialadel. 3238 tudengit! Need on nii aineõpetajad, keda on 1317; eripedagoogika õpetajad, keda on magistritasemel 292, bakalaureusetasemel 43; klassiõpetajad ehk vanas mõistes algklassiõpetajad – 372; ja 826 lasteaiaõpetajat. Need on väga suured numbrid. Need on tudengite arvud, kes on täna ülikoolis ja kes omandavad õpetajakraadi. Eelmise aasta kevadel lõpetas Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli 643 pedagoogiharidusega noort ja samal ajal asus õppima õpetajaerialadele 1174 tudengit. Kõik need numbrid ületavad kordades neid numbreid, kui palju meil on täna koolis õpetajaid puudu. Me võime suurendada Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis pedagoogilistel erialadel lõpetavate tudengite arvu, aga see ei garanteeri meile, et need inimesed tegelikult õpetajana tööle lähevad. Arenguseire Keskuse raportist selgus, et üle 2000 inimese, kes on omandanud pedagoogilise kraadi, täna koolis ei tööta, ja neil on väga erinevad põhjused. 

Sellest tulenevalt olengi ma algatanud koostöös kohalike omavalitsustega ja koostöös õpetajate ametiühingutega haridusleppe läbirääkimised eesmärgiga kokku leppida õpetajate karjäärimudelis, õpetajate töötingimustes ja koormuse arvestuses, selleks et see amet oleks nendele inimestele, nendele tuhandetele tudengitele, keda ma täna teile ette loetlesin, atraktiivne ja nad valiksid selle ameti tööle minemiseks. Me ei saa õpetajate töökoormust ja töötingimusi kokku leppida ilma kohalike omavalitsusteta, kes on meil peamised koolipidajad. Nii et see mure number üks, mis on õpetajate järelkasv, selle murega on vaja tegeleda sellesama haridusleppe raames ja pikaajaliselt kokku leppida need tingimused. See on üks suuremaid muutusi, mis ma loodan, et me selle aasta sügiseks ka kohalike omavalitsuste ja õpetajate esindajatega kokku lepime. 

Meie mure number kaks hariduses on see, et meil jääb päris suur hulk – ja see on kasvav number – noori üksnes põhiharidusega. Eestis on õpilaste väljalangemine pärast põhikooli lõppu üks Euroopa Liidu suurimaid. Meil on väga palju noori, kes ei jõua edasi ühelegi järgmisele haridusastmele, ei omanda ei keskharidust, ei kõrgharidust ega kutset ega ka kutseharidust, kutsekeskharidust. Ja see on päris suur mure. Selle mure lahendamise keskmes on tegelikult kutseharidus ja kutsehariduse atraktiivsus ja alternatiivina olemasolu nendele noortele, kes põhikooli lõpetavad ja peaksid edasi õppima minema. Täna on kutsevalikute osa põhikooli lõpus väga väike, mille tõttu päris suur hulk noori kas valib küll gümnaasiumisse mineku, kuigi nad eelistaksid tõenäoliselt kutsekeskhariduses õppimist, või ei vali üldse mingit õpingutega jätkamist. Nii et 10% noori igast aastakäigust praktiliselt Eestis jääb põhiharidusega. 

Selleks, et me suudaksime tagada, et iga noor omandaks kas kutse või vähemalt keskhariduse, et saaks ka edasi õppida, on vaja oluliselt suurendada kutsevalikuid põhikoolijärgselt kutsehariduses, suunata see teravik täiskasvanute õpetamiselt kutsekoolides noorte õpetamisele kutsekoolides, et vähendada nende noorte osakaalu, kellel ei ole ei keskharidust ega ka tegelikult mingeid oskusi. Kutsehariduse reform on praegu ettevalmistamise faasis, sellega tõesti ei saa kiirustada, sellepärast et see muutus on päris märkimisväärne. Nii et järgmised kaks aastat on meil töötamise aeg selleks, et kutsehariduse reformi rakendada 2026. aastal. 

Ja mure number kolm hariduses, mis on juba käiku lükatud, aga mis ei ole veel tegelikult realiseerunud, on seesama ühtse eestikeelse kooli loomine. Ehk siis 30 aastat kestnud katse ühendada venekeelsed koolid, mis Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse ehitati paralleelsüsteemina, et need koolid lülitada Eesti haridussüsteemi, ühtsesse koolivõrku, et meil ei oleks enam segregeerunud koole, et eri kodukeelega lapsed käivad erinevates koolides. Selle haridusreformi ettevalmistamine ja elluviimine on üks suuremaid reforme, mis Eesti haridust puudutab. 

Ja tõepoolest on väga kurb, kuid veel jätkuvalt aastal 2023 53% venekeelsete põhikoolide lõpetajatest ei tee ära eesti keele tasemeeksamit tasemel B1. See on meie kõigi tegemata töö. See on see, mille pärast me täna tegelikult seda eestikeelsele õppele üleminekut teeme. 

Täna on meil seis eestikeelsele haridusele üleminekuga järgmine. Meil on omavalitsuste saadetud info põhjal esimeste ja neljandate klasside ehk üleminekuklasside puhul puudu tänase seisuga umbes 90 õpetajat. Tallinnas ja Ida-Virumaal ei ole meil 90 õpetajat, kes peaksid esimeste ja neljandate klasside ees seisma ja eesti keeles õpetama. Aga meie suurem mure koolidega on õpetajad, kes jätkaksid veel mõnda aega vene keeles õpetamist, aga kes samuti peavad vastama eesti keele oskustele. Neid õpetajaid on täna 518, kes ei vasta eesti keele nõuetele, kes küll ei ole otseselt eesti keeles õpetavad õpetajad, aga siiski peavad nõuetele vastama. Omavalitsustega tegeleme väga intensiivselt nende õpetajate eesti keele õppele suunamisega. Nad käivad ka eesti keele koolitustel ja ootame nendelt õpetajatelt ka seda, et nad sooritaksid eesti keele tasemeeksami. Tegime aprillis ja juunis lisaeksamiajad selleks, et õpetajad saaksid veel enne 1. septembrit minna ja käia eksamil ära. 

Mu aeg saab läbi, meil on tegelikult veel ka kõrghariduse valdkonnas ja koolivõrgu korrastamise valdkonnas nii mitmedki muudatused käimas, aga eks ma loodetavasti saan vastata nendele ka küsimuste voorus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Kõigepealt Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mõnda aega tagasi me lugesime ühes teises valdkonnas siin, kuidas m‑riigi arendusel on 800 000 eurot läinud niinimetatud koolirahaks. Ja siitkohalt tahangi küsida, et mis summa võiks see olla, mis on läinud teie valdkonnas siis sellesama mittetöötava eksamite infosüsteemi arendamiseks. Mis on see summa, kas on keegi vastutanud ja kui on keegi vastutanud, mis näol see vastutus või mis kujul see vastutus siis selle mittetoimiva lahenduse eest võetud on?

Aitäh! EIS, eksamite infosüsteem on täiesti toimiv lahendus, täiesti toimiv lahendus nii eksamite tegemiseks, tasemetööde tegemiseks kui ka vastuvõtukatsete tegemiseks, kui selleks tegelikult soov on. Ehk siis eksamite infosüsteemis toimuvad juba aastaid, aastaid, elektroonilised tasemetööd ehk neljandate klasside ja seitsmendate klasside lapsed teevad selles süsteemis tasemetöid, regulaarselt teevad ja seal ei ole kordagi tõrkeid olnud. Edasi on eksamite infosüsteemi arendatud selleks, et põhikooli lõpueksameid ja gümnaasiumi riigieksameid saaks ka sooritada eksamite infosüsteemis. Selleks on tehtud kuus aastat arendustööd. Kaks viimast aastat on tehtud katseid ehk katseeksameid, viimased kolm katseeksamit sooritati nüüd kevadel. Sügisel tuleb veel katseeksamite periood. Kõik need katseeksamid on tehniliselt eksamite infosüsteemis õnnestunud, ükski nendest katseeksamitest ei ole läbi kukkunud. Nii et e-eksamite süsteem tegelikult tehniliselt toimib ja ei saa öelda, et see raha, mis on sinna investeeritud, mis on valdavalt olnud Euroopa Liidu vahendid, et see raha ei ole ennast ära tasunud, sellepärast et see süsteem toimib. See, mis hetkel see süsteem ei toiminud, oli vastuvõtukatsete tegemine, kus eksamite infosüsteem ei ole mõeldud selliste katsete tegemiseks, ta ei ole selleks ka konfigureeritud. Ja selliste katsete tegemise puhul oleks pidanud ministeerium käituma teistmoodi: a) kas ta oleks pidanud ütlema, et ei saa eksamite infosüsteemi selleks kasutada, ehk siis koolidel mitte lubanud seda kasutada, või b) kui ta lubas seda kasutada, siis ta oleks pidanud tagama tehnilise toe ehk siis ta oleks pidanud selle eksamite infosüsteemi ümber konfigureerima, koormustesti ära tegema, et oleks saanud seda kasutada ka vastuvõtukatsete tegemisel. Nii et et lihtsalt täpsustuseks: eksamite infosüsteem tehniliselt täna toimib ja toimib väga hästi.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No vanasti Vene ajal oli selline ilus ütlus, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Antud juhul me näeme, et see vastab täpselt niimoodi. Kui te kuulaksite ennast kõrvalt praegu ja kriitiliselt mõtleksite selle üle, mida te ütlete: e-eksamite süsteem toimib – ainult et ta ei toimi. Ainult et ta ei toimi. Kuus aastat on arendatud? Kuulge, kuue aasta jooksul on meil tehisintellekt arenenud juba sinnamaale, et teeb igasuguseid sümfooniaid ja mida kõike, ja kuus aastat arendatud asi kukub lihtsalt kolinal läbi. Mind üldse ei huvita, et mingid Euroopa Liidu vahendid on selleks kasutatud. See on raha. See on raisatud raha.

Aga mu küsimus on hoopis teine. Ma mäletan väga hästi, kuidas kultuurikomisjonis käisite ja oli päevakorras Metsküla kool. Olite seal kaastundliku ja abivalmis näoga, ainult et tulemus on null. Ministeeriumipoolne tulemus selle kooli aitamiseks on null: laste aitamiseks, lapsevanemate aitamiseks, õpetajate aitamiseks null. Jätkub see teiste maakoolide sulgemisega. Mida te kavatsete teha, et Eesti maapiirkonnad ei jääks ilma koolideta?

Aitäh küsimuse eest! Metsküla kooli puhul on Haridusministeerium palunud ennast kaasata kohtuvaidlusesse selleks, et esindada tegelikult riigipoolset nägemust sellest, milline peaks koolivõrk välja nägema. Koolivõrgu puhul on ministeerium öelnud, et kodulähedased väikesed kuueklassilised koolid on prioriteetkoolid, kes peaksid kodulähedaselt olemas olema. Metsküla kooli sarnastele koolidele on selleks ka eraldi rahastusmeede välja töötatud ja tänaseks on omavalitsused taotlused esitanud ja need rahastused kätte saanud. Nii et see on see samm, mida me oleme riigi poolt astunud, selleks et omavalitsused hoiaksid ja peaksid selliseid koole nagu on Metsküla kool.

Kui te küsite, kas Haridusministeerium saab natsionaliseerida Metsküla kooli ehk siis riigistada, siis ei, seda me teha ei saa. Kas me saame keelata omavalitsusel teha otsust? Ei, me ei saa keelata omavalitsusel teha seda otsust. Omavalitsused on nendes otsustes autonoomsed. Nii et see on tegelikult omavalitsuste õigus oma koolivõrku korrastada. Meie roll on siin olnud suunata ja selgitada riigi prioriteete ja rahaliselt toetada, et koolivõrk korrastuks niimoodi, et väikesed lapsed esimesest kuni kuuenda klassini saaksid käia kodulähedases koolis, ja see toetusmeede on meil välja töötatud.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Paljud on tähele pannud seda, et päris mitmes küsimuses ei tunne te ise vastutust, vaid otsite igalt poolt süüdlasi. Üks kõige ootamatum, aga tegelikult ka mingis mõttes ebaõiglane avaldus oli teie poolt see, kus te ütlesite, et juhul kui septembris peaks juhtuma, et kuskil klassis pole klassi ette panna kvalifikatsioonile vastavat õpetajat, peab koolidirektor tagasi astuma. Minu küsimus on järgmine. Mis on number, kui palju teie hinnangul septembris peaks lasteaedadest, koolidest direktorid ametist lahkuma? Täna on õppeaasta juba vaikselt lõppemas, teil peaks olema tänaseks ka see ülevaade, mis see number saab olema. Kui paljud direktorid teie hinnangul peavad septembris tagasi astuma?

Aitäh! Selgitan. Küsimus oli Riigikogu saadiku … Minu vastus oli Riigikogu saadiku küsimusele, kes vastutab selle eest, kui 1. septembril ei ole klassi ees õpetajat. Mina ütlesin, et selle eest vastutab alati õpetaja, see, kes õpetaja palkab ehk õpetaja palkab koolipidaja ja koolijuht. Täpselt samamoodi mina ministrina koolipidajana vastutan selle eest, et riigikoolides oleks 1. septembril klassi ees õpetaja. Ei saa olla kellegi teise vastutus see, kui klassi ette jääb õpetaja palkamata. Sellepärast et kui te eeldate, et minister saaks teha otsuse selle kohta, kas Narvas on klassi ees õpetaja või ei ole, siis kahjuks ma seda teha ei saa, kui koolid ei kuulu minule. 

Täna on meil puudu esimeste ja neljandate klasside puhul, mis on üleminekuklassid, omavalitsuste ehk siis koolipidajate andmetel, nemad need andmed meile edastavad, sest nemad teavad täpselt, 90 õpetajat esimeste ja neljandate klasside jaoks, mis peavad üle minema eestikeelsele õppele. Erinevates koolides on see erinev. Esitasime sellele komisjonile kooliti erinevad … Muret tekitavad, tõesti kõige suuremad numbrid on meil Lüganuse ja Kiviõli vene koolis – Kiviõli vene kool juriidiliselt oma tegevuse küll 1. septembrist lõpetab –, Maardu linnas, Kohtla-Järve linnas ja Narva linnas ja Sillamäe linnas, kus on väga suur protsent neid õpetajaid, kes täna ei vasta keelenõuetele, kes peaksid alustama õpetamist 1. septembril eesti keeles.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Õpetajatelt ei nõuta enam koolis töötamiseks pedagoogilist haridust. Kui suurel protsendil õpetajatest täna seda haridust pole?

Aitäh küsimuse eest! Ei, õpetajatelt jätkuvalt nõutakse koolis töötamisel pedagoogilist haridust. Õpetajat on võimalik tähtajalise lepinguga üheks aastaks tööle võtta, juhul kui konkurss on läbi kukkunud ja sellele ametikohale ei ole võtta õpetajat, kellel on pedagoogilised pädevused või õpetajakutse. Kui konkurss on ebaõnnestunud, siis üheks aastaks tähtajalise lepinguga on võimalik võtta tööle inimene, kes ei vasta õpetajakutse nõuetele. Ei saa võtta inimest tööle, kes ei vasta keelenõuetele, küll aga saab võtta tööle inimese, kes ei vasta antud hetkel õpetajakutse nõuetele. Seadus ütleb seda väga ühemõtteliselt.

Tänase statistika kohaselt meil vastab kvalifikatsiooninõuetele 80% koolides töötavatest õpetajatest. 20% ei vasta kvalifikatsiooninõuetele ja need ei ole mitte keelenõuded, vaid need on need pedagoogilised nõuded. Nende 20% sees on märkimisväärne osa neid, kes täna ülikoolis veel õpivad ja alles omandavad õpetajakutset, ehk siis nad on üliõpilased reeglina magistriõpingutes. Aga on ka neid, kes ei õpi ülikoolis, kes on tulnud karjääripöörajatena kooli tööle. Hetkel on plaanis ka Tartu Ülikooliga ja Tallinna Ülikooliga sisse viia mikrokvalifikatsioonikraadid nendele, kes on tulnud kooli tööle kuskilt mujalt sektorist, et nad omandaksid vähem kui aastaga siiski õpetaja kvalifikatsiooninõuded, et nad saaksid vastata kvalifikatsioonile, kui nad koolis töötavad. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus, ma arvan, et te teate, millest ma räägin. Miks te peate Haridus‑ ja Teadusministeeriumis tööl kantslerit, kes on sekkunud laimukampaaniaga haridusvaldkonda, kelle alusetute ja meelevaldsete süüdistuste ja laimu tõttu tühistati ja kaotas töö tudengite seas väga lugupeetud ja hinnatud õppejõud Rea Raus? Kantsler Kristi Vinter-Nemvalts töötab teie juhitud ministeeriumis, on teile lähedal seisev isik ja seetõttu ma pöördungi teie poole, et kas see on tõesti nüüd uudne ministeeriumi taktika haridusvaldkonna personalipoliitika kujundamisel, et mingite aktivistide poolt juhitud kontrollimata andmetel põhinevat valeinfot suunab HTM-i kantsler Nemvalts isiklikult ajakirjandusse ja selle tõttu tühistatakse, vallandatakse lugupeetud õppejõud. Kas te ei anna oma kantslerile piisavalt tööd, et tal on aega tegeleda enda poolt tekitatud intriigidega, ja kui te ei suuda oma kantslerit tegevuses hoida, siis äkki mõni teine minister suudaks?

Aitäh küsimuse eest! Kuna kõik see vaidlus puudutab aastat 2015, kui Kristi Vinter-Nemvalts ei töötanud haridusministeeriumi kantslerina, töötas Tallinna Ülikoolis, ja kuna ma saan aru, et see on ka vaidlus, mis on ilmselt minemas kohtusse, siis minul ei ole praegu siin ei pädevust seda kommenteerida, mis oli 2015. aastal ülikoolis või ei olnud, ega ka tegelikult õigust siin kommenteerida. Kuna see on tsiviilhagi konkreetselt ministri või selle kantsleri ja Rea Rausi vahel ja see ei puuduta haridusministeeriumi ega haridusministeeriumis töötatud aega, siis mul ei ole tegelikult pädevust seda siin kommenteerida.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! 9. aprillil avaldati Postimehes artikkel, mis kandis pealkirja "Leedu haridusminister astub vaheeksamite probleemide tõttu tagasi". Ja artiklis on esile toodud, et need probleemid, mille tõttu ta tagasi astus, on vägagi sarnased nendele probleemidele, mis on avaldanud Eestis. Teatavasti 6. aprillil kell 10 algasid ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks, kuhu registreerus 3840 kandidaati. Eksamite infosüsteemis tekkisid tõrked ning õpilastel tuli testi tegemine katkestada. Ma mõtlesin küsida teie käest hinnangut sellele, kas Leedu haridusminister talitas valesti, võttes sellise prohmaka eest vastutuse ja astudes tagasi, või ei kui ta ei talitanud valesti, siis miks teie ei käitu sarnasel viisil ja ei võta vastutust sellise prohmaka eest?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska kommenteerida, milline prohmakas Leedu ministrile saatuslikuks sai. Kas need vaheeksamid on riiklikud eksamid, mida kõik õpilased sooritasid, ma jään kahjuks … Ma ei saa seda hinnangut anda, mul ei ole piisavalt informatsiooni. Katseeksamitega läks meil tegelikult kõik korda. Ma veel kord ütlen: e-katseeksamid, mida korraldas ministeerium, need ei olnud läbi kukkunud. Need toimisid, kõik eksamid tehti ära, kõik õpilased tegid ära. Mis juhtus, olid needsamad vastuvõtukatsed Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumidesse. Vastuvõtukatsete korraldamise eest, kaasa arvatud nende katsete sisestamisel EIS-i ja EIS-i kasutamise eest vastutasid need koolid. Koolid tegid seda ise, nii nagu reegel ette näeb. Nad tegid seda selles mõttes ise, see ei olnud riiklikult korraldatud mitte kuidagi ega ka riiklikult kellelegi kohustuslik. 

Meie suur viga, ja siin peab haridusministeerium väga selgelt ju vastutama selle eest, on see, et me lubasime oma koolidel kasutada süsteemi, mis ei olnud selle kasutamiseks mõeldud. Ja me sel hetkel, kui me seda lubasime, ei taganud tegelikult seda, et see süsteem tehniliselt vastu peab sellele. Ehk siis me hoolduskohustust ei täitnud haridusministeeriumina kõikide õpilaste ees, vaid kooli pidajana, riigikoolide pidajana, kes oleks pidanud tegelikult selle üle kontrollima. 

Teised koolid, teised piirkonnad, näiteks Tartu koolid selle peale, kui haridusministeerium ütles, et me ei taga tehnilist tuge sisseastumiskatsete tegemisel, loobusid nende sisseastumiskatsete tegemisest EIS-is, sest nad teadsid, et ilma tehnilise toeta nemad ei võta riski neid katseid EIS-is teha. Tallinna koolid ikkagi võtsid selle riski, mis oli neil õigustatud võtta, aga meil jäi tehniline tugi sel juhul tagamata. See on see, mis oli meie viga. 

Vastuvõtukordades, koolide vastuvõtukordades on selliseid olukordi ette planeeritud, sest vastuvõtukatsed võivad nurjuda väga erinevatel põhjustel: elekter läheb näiteks ära. Koroonapandeemia ajal ei õnnestunudki vastuvõtukatseid teha. Seal on ette nähtud, milline vastuvõtuprotseduurika välja näeb juhul, kui vastuvõtukatseid ei õnnestu teha. Nii et koolid läksid ja tegid oma vastuvõttu edasi lähtuvalt sellest, mis neil vastuvõtukordades kirjas oli.

Järgnevalt kolleeg Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Te olete näidanud ennast kirgliku LGBT liikumise toetajana. Seda on näha ka teie tegudes, kuidas te olete LGBT agenda viinud siin sisse aktiivsemalt lasteaedade ja koolide õppekavadesse. Seda on ka tihti tehtud nii vanemate selja taga, nende teadmata ja ammugi nende nõusolekut küsimata. Sellega olete te ühtlasi tekitanud laste ja noorte mõttemaailmas segadust, mis on päädinud vaimse tervise probleemidega ja oma kehade sandistamisega, loomulikult ka tekitanud pingeid peresuhetes. Kuna te kõige selle eest vastutuse võtate ja tagasi astute?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea tegelikult, millest te räägite, sest ma ei ole mitte ühtegi õppekavamuudatust oma ministriks oleku ajal teinud.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister, umbusaldatav! Te ütlesite, et nüüd on olukord selline, kus meil varsti ei ole enam segregeerunud koole. See oli väga optimistliku noodiga öeldud, aga mul on hoopis see mure, et esimest korda siin Eesti ajaloos kaotavad eesti lapsed oma kasvukeskkonna, eestikeelse kasvukeskkonna oma kodumaal. Te panete nad tegelikult keeleõpetajateks olukorras, kus lapsed ei pea seda kohustust täitma. Ega siis ainult keeleõppetundides ei ole keelekeskkond, vaid see, kuidas lapsed vahetunnis räägivad, seda, mida nad koolieelses lasteasutuses omavahel räägivad. Faktiliselt kaotavad ju eesti lapsed paljudes kohtades emakeelse kasvukeskkonna. Võib-olla hakkavad hoopis võõrkeelte mõju all oma emakeelt valesti rääkida. Kuidas te seda näete, kas nad kaotavad oma kasvukeskkonnas või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma proovin. Kas te räägite koolieelsetest, lasteaedadest ühesõnaga räägite? Selles mõttes, kuna 1. septembrist ei ole tõesti enam õpperühmadel vahet, kõik õpperühmad on eestikeelsed õpperühmad. Siiski on ministeerium korduvalt koolipidajatele ja lasteaiapidajatele südamele pannud seda, et ei saa päris niimoodi õppetööd korraldada, et eesti emakeelega lapsed õpivad näiteks keelekümblusklassis või keelekümblusõpperühmas. See keelekümblusmetoodika, mis on ette nähtud nendele lastele, kes ei valda eesti keelt, ei saa olla sobilik metoodika nendele lastele, kelle eesti keel on emakeel. Selle tõttu peab nii rühmade komplekteerimisel kui ka klassikomplektide komplekteerimisel lähtuma sellest, milline on lapse keeletase, õppekeeletase. Ja kuna lapse võimetekohast õppeplaneerimist peab tegema ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi ja keeleoskus on üks võime, mida peab arvestama, siis kohalikud omavalitsused ja meie riigina, kes me oleme põhikoolipidajad, peame seda silmas pidama, et eestikeelne laps, kellel on eesti keel emakeelena, õpib keskkonnas, kus eesti keelt kasutatakse emakeelena õppekeelena, mitte eesti keelt teise keelena õppekeelena. Nii et see on oluline nende klassikomplektide ja rühmade komplekteerimisel kindlasti nii lasteaedades kui koolides.

Kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Umbusaldatav! Sellesamas kuulsas Sirbi artiklis, kus te teatasite, et eestlastele jäägu nende pastlad ja kandled, ütlesite te veel terve rida huvitavaid asju, näiteks, tsiteerin: etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või ümber sõnastada või etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasandil. Aga noh, okei, saame aru, et tol ajal te ei olnud veel poliitikas ja võisite rääkida seda, mis te päriselt arvasite. Nüüd te olete poliitikas ja võib-olla nii ja otse ausalt ei ole estofoobne. Aga võta näpust, käisite 2021. aastal venekeelses ETV-s ja ütlesite, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ja nende identiteedi ja keele toetamine. Kusjuures põhiseadus ütleb täpselt vastupidi, et just peab olema. Ja nüüd sellel taustal viite teie ellu meie eestikeelsele õppele üleminekut niimoodi, et umbkeelsed lapsed pannakse eestlastega samasse kooli, kus need vaesed eesti lapsed hakkavad kõik õpetajateks oma õppeedukuse arvelt. Kas see ongi teie kaval projekt, eestlus välja juurida Eestist?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest näen mina tulevast ühtset Eesti kooli sellisena, kus me enam ei segregeeri koduse keele või etnilisuse järgi inimesi erinevatesse koolidesse. Me ei ütle, et eestlaste koolid on eraldi koolid, venelaste koolid on eraldi koolid ja ukrainlaste koolid on eraldi koolid. Selline etnilisuse põhjal laste segregeerimine on toonud meid täna sinna, kus me oleme.

Ehk siis meil on probleem väga selgelt lõimumisega, sellega, et venelased või ukrainlased, etniliselt, ei ole täpselt samas inforuumis, kus on Eesti noored, neil ei ole võrdväärseid võimalusi haridustee edasisel omandamisel. Ja see ei ole mitte kuidagi Eesti riigile kasulik. Selleks, et vene kodukeelega lapsed või ukraina kodukeelega lapsed eesti keele selgeks saaksid, on vaja eestlasi, kellega nad eesti keelt räägivad. Omakeskis, omakeelses koolis, omakeelsete õpetajatega ja omakeelsete lapsevanematega koos olles see ei edene ja ei hakkagi edenema, ja me oleme 30 aastat seda tegelikult näinud. 

Nii et tõepoolest, mina usun sellesse. Ja Eestis on väga palju näiteid ühtsena toimivatest koolidest, kus eesti kodukeelega ja vene kodukeelega lapsed ja ukraina kodukeelega lapsed käivad koos ühes koolis. Kõikidele nendele lastele on tagatud nende keeleoskusele kohane õpe ehk nad on saanud seal toetatud sellega ja 12. klassi lõpuks tegelikult ei ole enam vahet, kas see on vene kodukeelega laps või eesti kodukeelega laps, eesti keelt vallatakse võrdselt, haridustase on neil ühesugune ja võimalused ülikoolis edasi õppida või kutsehariduses edasi õppida on ühesugused.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt kindlasti suured tänud juba tehtud tööde eest ja algatatud protsesside eest! Minu küsimus tuleb jällegi sellesama Eesti ühtse kooli kohta. Mul on tunne, et paljud inimesed ja võib-olla ka siin saalis olevad saadikud arvavad, et ühtne Eesti kool on 1. septembriks valmis. Ma pigem arvan, et tegemist on protsessi algusega. Äkki hästi lihtsalt või kuidagi selgitate veel kord, kui pikk see protsess teie nägemuses on ja kunas me jõuame nende nende tulemusteni? Ja mis on need põhilised probleemid täna?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, 1. septembril ei saa olema sellist olukorda, kus me risti-rästi paigutame pimesi erineva kodukeelega ja erineva keeleoskustasemega lapsed klassidesse ja hakkame neid nii-öelda segamini õpetama. See kindlasti ei ole viis, mismoodi tagada kõikidele lastele kvaliteetne haridus. 

Lapse keeleoskus, õppekeele oskus on selles mõttes erivajadus, mida tuleb arvesse võtta õppeprotsessi planeerimisel koolis. Kui laps ei oska eesti keelt selleks, et eesti keeles õppida, siis seda last ei saa panna täpselt samasuguses õppetempos ja õppeprotsessis osalema kui eesti keelt emakeelena rääkivat last. Seda ei saa teha, sellele lapsele, kas sellele ühele lapsele või kui neid lapsi on seal rohkem, siis võimaldada neil ikkagi eraldi õpet, eriti nendes tugevates keerulistes ainetes, nagu on matemaatika ja loodusõpetus. Muusikas ja kunstis on võimalik, eks ole, klass koos hoida ja lapsi koos hoida ja õppida, aga keerulistes ainetes on vaja seda erituge nendel lastel, kes eesti keelt ei valda. 

Nii kaua, kuni lasteaiast ei tule peale see põlvkond, kes on juba lasteaias läbinud selle eesti keele oskuse omandamise, on ikkagi vaja nii-öelda õppekorralduslikult hoida neid lapsi selles mõttes erinevates õppeprotsessides. Kui meil tulevikus, nüüd kolme-nelja aasta pärast peaks tulema lasteaiast peale juba sellised lapsed, kes oskavad eesti keelt esimesse klassi tulles, siis tõesti ei ole mingit põhjust öelda, et venelased peaksid ikkagi eraldi koolis õppima, eks ole. Siis tegelikult ei pea ka lapsi mitte kuidagi enam keeletasemete poolest segregeerima, sest nad on tulnud kolmandast eluaastast alates, kuni seitsmenda eluaastani õppinud eesti keeles lasteaias ja valdavad eesti keelt selleks, et eesti keelt emakeelena teiste lastega koos õppida. 

Aga see võtab meil, ma arvan, kolm-neli-viis aastat, enne kui päriselt tulevad meile kooli sellised põlvkonnad vene kodukeelega lapsi, kes valdavad eesti keelt sellisel tasemel, et neid saab eestlastega ühte klassi panna. Seniks on vaja seda keelekümblusmetoodikal erituge nendele lastele, kes eesti keelt ei valda, aga esimeses klassis peavad hakkama matemaatikat ja loodusõpetust eesti keeles õppima.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Siin see 9. aprilli prohmakas, see eksamite või üheksandate klasside oma ja Leedu kolleegi tagasiastumine. Selles suhtes nagu hästi huvitav, et te pole nagu üldse huvi tundnud, mis kolleegidel, kas nad olid riigieksamid või ei olnud. Ja siis ka selle Metsküla kooli kinnipanekust te distantseerisite. Eks ma saan ka järgmisest vastusest aru, et eks te distantseerute ka Toila Gümnaasiumi kinnipanekust ja Iisaku Gümnaasiumi kinnipaneku osas, et kõik otsused teevad kohalikud omavalitsused. Ma ikkagi tahaks teada, et miks siis põhikoolide osas, sealt edasi minnes gümnaasiumi, koolide sulgemine antakse omavalitsustele raha ka gümnaasiumi või põhikooli rahastusele juurde, et saate uue põhikooli, kui panete gümnaasiume kinni. Kas see on siis tuleviku Eesti kool või?

Aitäh küsimuse eest! 9. aprillil toimus katseeksam, ehk siis me katsetasime e-eksamikeskkonda. See ei olnud eksam, see ei olnud põhikooli lõpueksam, see oli katse, kus õpilased vabatahtlikult, koolid said vabatahtlikult üles anda selleks, kes nad võiksid seal eksamis osaleda. Osadel koolidel me palusime, et nad seal osaleksid, selleks et me saaksime selle eksamite infosüsteemi tehnilised tõrked kätte. Selles mõttes see oli katsetamine, tehnilise lahenduse katsetamine, mis läks väga hästi. 15 minutit eksami alguses oli süsteem aeglane, kuna toimus video üleslaadimine. Selle vea me saime nüüd kätte, me teame, miks see süsteem oli aeglane, aga kõik õpilased, kes katseeksamil, proovieksamil osalesid, lõpetasid eksami õigeaegselt, keegi lisaaega ei palunud, ja tegelikult tagasiside oli sellele tehnilisele küsimusele tegelikult üsna positiivne. 

Nüüd Toila ja Iisaku gümnaasiumide kinnipanemine. Mina ei ole nendest distantseerunud. See on olnud riigipoolne ettepanek Toilale ja Ida-Virumaa omavalitsustele koolivõrgu korrastamiseks. Kõikidele Ida-Virumaa omavalitsustele on see ettepanek tehtud, sellepärast et õpilaste arv Ida-Virumaal on viimase 20 aastaga drastiliselt langenud ja me näeme seda langust ka järgneval 10–15 aastal. Samal ajal koolivõrk ja koolid on tugevasti amortiseerunud ja nad vajavad investeeringuid, Euroopa Liidu vahenditest need investeeringud nüüd tehakse. Toila ja Iisaku puhul tõesti meie ettepanek lähtus sellest, et nendes koolides ei ole järgmise 10–15 aasta jooksul eriti tõenäoline, et gümnaasiumijagu õpilasi tegelikult jätkub, täna juba ei jätku, kui te teate ju ise väga hästi, Iisaku Gümnaasiumis õppis kümnendas klassis kaks last ja üldine õpilaste arv oli alla 20. Toila Gümnaasiumis oli küll 60 ligi, aga see 10–15‑aastane prognoos näitab, et ka seal on õpilaste langus päris märkimisväärne. Eestis gümnaasiumi pidamine algab ikkagi kuskil umbes 100–110 õpilasest, kus saab pakkuda kõiki neid valikaineid ja kõiki neid tugevaid kursuseid, mis on gümnaasiumiastmes nagu vajalikud, ja samal ajal kõrval on riigigümnaasiumid, mis on ehitatud suurema arvu õpilaste jaoks kui see, kui palju seal täna nendes gümnaasiumides õpib. Nii et õppekohti gümnaasiumiastmes on Ida-Virumaal täna rohkem kui õpilasi ja selle tõttu on vaja ikkagi seda koolivõrku seal korrastada. Mina sealt ei tagane, see on olnud riigi ettepanek Toilale ja Iisakule. Toila ja Iisaku puhul on olnud küsimus, et kas nad võtavad riigi ettepaneku vastu või mitte. See oli nende otsus. Jah.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud, eestikeelsele haridusele üleminekut teostav minister! Vaadates seda äärmiselt silmakirjalikku umbusaldusavaldust, ei saa tähele panemata jätta, et samad poliitilised jõud, kes seda algatasid, andsid ka eelmises päevakorrapunktis oma kaastundevastuhääli Moskva patriarhaadi teemalisele avaldusele. Siit joonistub ka välja teatud paralleel vastuseisus eestikeelsele haridusele üleminekule. Et mis on teie hinnang, mis oleks sellise Eesti ambitsioonikama, ajalooliselt kõige keerulisema haridusreformi uppilöömise hind Eesti ühiskonnale, eesti rahvusele, kultuurile ja keelele, kui seda sisepoliitilistel põhjustel tehtaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et me oleme täna juba maksnud väga kõrget hinda selle eest, et me ei ole seda suutnud varem ära teha. Meil on 30 aastat järjest kooli lõpetanud noored, kes ei valda eesti keelt piisaval tasemel, kes ei saa edasi õppida ei gümnaasiumis, ei kõrgkoolis, ei omandada kutset ja kes a) kas on Eestist lahkunud või peavad tegelikult elama nii-öelda ja tegema tööd väga lihtsates ametites puhtalt keelepuude tõttu. Me oleme juba väga kõva, tugevat hinda selle eest maksnud. 

Me oleme maksnud ka seda hinda, et meil on elanikkond jätkuvalt kahes erinevas inforuumis. Kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu aastal 2017, siis see ju tuli väga selgelt välja, et ka meie noorema põlvkonna seas, kes on Eesti Vabariigis sündinud ja Eesti Vabariigis koolis käinud, on väga erinev arusaamine sellest, mida Venemaa teeb ja mis on Venemaa eesmärgid, erinevalt sellest, kuidas Eesti riik ja Eesti rahvas tegelikult seda näeb. Nii et ma ei taha mõelda selle peale, mis see hind oleks, kui me seda jätkaksime sellisel moel, nagu me seni jätkanud oleme, aga tänane hind on olnud kümned ja kümned tuhanded noored, kes ei ole saanud ennast Eesti Vabariigis realiseerida selle tõttu, et Eesti haridussüsteem on neid alt vedanud selle kvaliteediga, mille nad on koolist saanud. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea esimees! Ma natukene küsin teise kandi pealt. Proua minister, mina pean ütlema, et minule arusaamatud on teie korduvvisiidid diktatuuririikidesse. Araabia Ühendemiraatides näiteks kohtusite pressiteate kohaselt haridusminister Ahmad Belhoul Al Falasiga ja tutvustasite talle väljatöötamisel olevat Eesti koolimudelit, otsisite võimalikke koostöökohti nii alus-, üld- kui kõrgharidusvaldkonnas. Küsin, et kas need kulukad visiidid ja see sõnum on ikkagi pädevad sel ajal, kui Eesti haridussüsteem on suurimas kriisis iseseisvuse taastamise järgsel ajal. Ja teiseks küsin, missuguseid koostöökohti te leidsite neis diktatuuririikides, kus poliitilised parteid on keelatud, naiste õigused karmilt piiratud, akadeemiline vabadus puudub.

Aitäh küsimuse eest! Araabia Ühendemiraatides käisin ma kahel korral, kahel põhjusel. Esimesel korral esindasin Eesti riigi delegatsiooni, kus olid Eesti ettevõtjad, GITEXi digimessil. Olin see minister, kes Eesti ettevõtjate äridelegatsiooni seal juhtis. Valdavalt kohtumistel arutasime Eesti ettevõtjate digilahenduste müümist ja rakendamist Araabia Ühendemiraatides. Nii et olin seal reaalselt valitsuse esindaja rollis, kuna Eesti ettevõtjad olid sellel messil esindatud.

Teine kord oli seotud Araabia Ühendemiraatide küllakutsega selleks, et rääkida Eesti kooli digilahendustest, ehk siis sellest, milliseid digilahendusi Eesti kool kasutab. EdTech-ettevõtted otsivad võimalusel ilmselgelt ka omale täiendavaid turge ja Araabia Ühendemiraadid on üks turg, kus Eesti haridustehnoloogiaettevõtted väga intensiivselt ringi vaatavad. Ka Tartu Ülikool oma Aasia keskuse uuringutega soovib saada partnerlussuhteid Araabia Ühendemiraatide ülikoolidega. 

Nii et need olid need põhjused, miks ma seal visiidil käisin ja neid läbirääkimisi pidasin digitehnoloogiliste hariduslahenduste tutvustamisega, mismoodi Eesti kooli mudelis neid rakendatakse, ja kõrgkoolide koostöö edendamisega Tartu Ülikooli soovil.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! mul on selline tunne, et ministeeriumil on hästi keeruline raha üle kanda õpetajatele, sest Ida-Virumaa kooliõpetajad, kes õpetavad eesti keeles, said omal ajal riigilt lubadused, nende palgale lisandub veel lisakoefitsient, mis teeb nende palgaks poolteist õpetaja miinimumpalgast. Kahjuks eelmise aasta lõpus pidid nad seda palgalisa mitu kuud ootama. Ja selle aasta alguses olukord kordus, märtsikuu lõpuks ei olnud neile lubatud palgalisa laekunud. Õpetajad pidid Ida-Virumaal korraldama lausa piketi, et kolm kuud hiljem see palgalisa nendeni ikkagi jõuaks. Paistab, et tegu on ministeeriumipoolse süsteemse veaga, kuna kaks korda järjest on selline asi juhtunud. Kas saate garanteerida, et sellist äpardust ei juhtu ka kolmandat korda? 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen küll korduvalt siin Riigikogu puldis seda selgitanud, milles on põhjus. Taotlusi õpetajatele palgatoetuse andmiseks või saamiseks esitavad kohalikud omavalitsused. Kahjuks on olnud mõlemal korral meil suuri raskusi sellega, et me saaksime kohalikelt omavalitsustelt sellised taotlused, kus on olemas ka informatsioon nende õpetajate eesti keele oskuse, nende õpetajate koormuse, nende õpetajate diplomite esitamisega meile. Need taotlused tulevad puudulikult, me peame lõputult küsima uusi dokumente, täiendavat informatsiooni, selleks et me saaksime päriselt teada, kas inimene oskab eesti keelt ja kas ta ka päriselt õpetab eesti keeles. Kuna õpetajad õpetavad ka mitmetes koolides samaaegselt erinevates omavalitsustes, siis taotlustest tuli mõnikord välja, et mõnel õpetajal peaks lausa kolm täiskoormust olema, nende taotluste alusel. Nii et omavalitsustega andmete korrigeerimine ja täpsustamine kahjuks on võtnud ebaproportsionaalselt palju aega.  

Kui me nüüd siiski selle kahekogemuse pealt saaksime selle protseduuri omavalitsustega niimoodi töösse, et nüüd on kogemus olemas, kuidas peaks dokumente esitama, siis ma eeldan, et meil järgmisel korral see sujub oluliselt lihtsamini. Sügise, septembrikuu vooruga me oleme otsustanud, et me toome selle taotluse esitamise tähtaja oluliselt varasemaks. See tähendab, et õpetajad peavad varem tööle tulema selleks, et oma dokumendid esitada. Aga et me jõuaksime septembrikuus ikkagi need toetused välja maksta, loodame siis tõesti, et me neid vigu, mida me senimaani oleme dokumentide esitamisel edasi-tagasi saatmisel mõlema poole pealt teinud, et me neid ei tee.  

Ja teine otsus, mis me tegime, on see, et kõik need omavalitsused, kellel ei ole probleeme dokumentidega, nendele me maksame siis kohe välja. Praegu me oleme oodanud kogu vooru dokumentide kordasaamist, et kõigile korraga väljamakse teha taotlusotsusega. Aga nüüd me teeme niimoodi, et maksame neile kõigepealt, kes on ära esitanud oma dokumendid õigeaegselt, ja teistega nii-öelda jagelema nende numbrite osas täpsemini edasi. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea minister, kahjuks te ei vastanud mu küsimusele, kui palju direktoreid peab tagasi astuma septembris, aga ma niimoodi teie vastusest sain aru, et need saavad olema Lüganuse, Maardu ja Ida-Virumaal asuvate koolide direktorid. Aga mul on teine küsimus. Koalitsioon lubas õpetajatele palgatõusu 120% Eesti keskmisest. See oli koalitsioonileppes. Kahjuks, nagu ka kõikide teiste paljude lubadustega, ka seda lubadust valitsus ei täitnud, mistõttu täiesti õigustatult septembris hakkasid õpetajad juba vaikselt häält tõstma, mis lõppude lõpuks lõppes streigiga. Kuude kaupa valitsus arutas, ei suutnud lahendust leida ja kõik lõppes streigiga. Kahjuks tänaseks õpetajad pole siiamaani seda palgatõusu saanud. Minu küsimus on selles, et kuidas te hindate valitsuse efektiivsust, operatiivsust antud küsimuse lahendamisel, arvestades, et septembris on meil pea üheksa kuud möödas ja valitsuse ametisse nimetamisest veidi üle aasta.

Aitäh küsimuse eest! Ma võtan selle võimaluse praegu vastata direktorite teemal. Ma tõesti loodan, et mitte ükski direktor ei pea sügisel ametis tagasi astuma, et me kõik suudame ühiselt selle pingutuse teha, et need õpetajad klassi ees oleksid, et mitte ühtegi klassituba või tundi ei lähe niimoodi, et õpetajat klassi ette lihtsalt panna ei ole. See pingutus praegu on meil kõigil ühine, ees seisab.  

120% lubadus on koalitsioonilepingus aastaks 2027. See on seal niimoodi kirjas, selles suunas me üritame praegu liikuda. See ei olnud selleks aastaks. Selles mõttes, et operatiivsus seisneb selles, et me peame aastaks 2027 jõudma 120%-ni. See on see, mille poole me tegelikult hakkame liikuma ja liigumegi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kristina Kallas! Te ei ole suutnud oma valdkonnas streiki ära hoida, mis tähendab läbikukkumist. Miks te ei suutnud õpetajate streiki ära hoida ja miks te kukkusite läbi?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti ei suutnud streiki ära hoida, tõesti ei suutnud ja siin ei ole kedagi teist, selles mõttes kellegi teise peale näpuga näidata. Ei suutnud. Ei suutnud sellepärast, et riigieelarve seis on äärmiselt, äärmiselt keeruline. Meil ei ole mitte mingisuguseid vabu vahendeid selleks, et suunata raha õpetajate palkadesse või mingitesse muudesse lisategevustesse. Nii et iga euro, mis oli vaja õpetajate palga tõusuks leida, oli vaja kuskilt mujalt kärbetega kokku hoida ja nende mujalt kärbete kokkuhoidmine oli väga keeruline ja raske protsess, mis võttis kauem aega kui see, mis aeg meil oli antud õpetajatega läbirääkimisteks. Nii et loomulikult, kui oleks ideaalne olukord, oleks me saanud poliitilised kokkulepped sõlmida augustikuus, raha oleks olemas, oleks kokku leppinud, oleks palgatõusu teinud, aga kuna seda raha ei olnud ja ei ole ka täna tegelikult seal riigieelarves, me kõik teame, milline on riigieelarve miinus, siis osutus see õpetajate palgaraha kokkukorjamine kärbetega pikemaajalisemaks protsessiks ja väga keeruliseks protsessiks. Nii et päädis see lõpuks sellega, et õpetajatel tõepoolest kannatust ei olnud. 

Nüüd ma igaks juhuks ütlen, et õpetajad on väga selgelt ka öelnud, et streikimise põhjus ei olnud üksnes alampalga määr. Streikimise põhjus on ikkagi õpetajate väga suures ülekoormuses ja see ei ole kinni riigieelarve seisus, see on ikkagi kinni konkreetsetes kokkulepetes ka koolipidajatega, et kuidas õpetajate tööd koolis korraldada niimoodi, et õpetajad ei oleks ülekoormatud.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea umbusaldatav minister! Täna Postimehes avaldas Indrek Tarand teid kaitsva kirjutise ja ma siit loen ette: "Tegelikult on Eestis olnud pea alati häid haridusministreid [---], kuid meie hariduspoliitika hambutus tuleneb sellest, et valitsusparteid ja valitsuskabinettide teised liikmed ei lase neil "ennast ilmutada" ning on alati varmad virutama mõne rahanduspoliitilise dogma või siis kelmika vastandusega "kas õpetajad või politseinikud" jne." Te olete siin kiitnud ennast lausa taevani, mis te kõik olete mõelnud ja teinud. Aga olge hea, et ma annan teile võimaluse vastata Indrek Tarandile, sest umbusaldusavalduses on terve rida etteheiteid teile, et suunake need siis palun edasi, nii nagu Tarand leidis, et teised valitsusliikmed on süüdi.

Ma nüüd jään küll vastuse võlgu, sest ma päris lõpuni ei saanud küsimusest aru, vabandust. Kas ma peaksin ütlema, et kes on süüdi selles, et vastuvõtukatsed ebaõnnestusid? Ma olen seda korduvalt siin Riigikogu puldis öelnud, et haridusministeerium on selles süüdi, et vastuvõtukatsed ebaõnnestusid.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju õpetajaid pärast 1. augustit töö kaotab ja kas teil on andmeid, kes neid õpetajaid asendab?

Aitäh selle küsimuse eest! Numbrid. Tänase seisuga on meil numbrid sellised: meil on 90 ametikohta, erinevaid õpetajaid, kes täna ei vasta keelenõuetele, kes peaksid õpetama esimeses ja neljandas klassis eesti keeles, aga kellel ei ole C1-tasemel eesti keele oskust. Neid on 90. Kui nemad ei jõua, eks ole, ära teha 1. septembriks C1-tasemel keeleeksamit, siis nemad selles ametis – selles ametis! – jätkata ei saa. Aga neil on B2, mille tõttu nad saaksid teha teisi õpetamistöid koolis, aga mitte nendes üleminekuklassides, kus on vaja õpetada eesti keeles. 

Siis lisaks neile 90-le on meil 518 – see on väga suur arv –, 518 õpetajat, kes peaksid või saavad veel jätkata ka vene keeles õpetamist nendes klassides, mis ei ole üleminekuklassid. Aga nendele õpetajatele hakkab 1. septembrist kehtima, 1. augustist tegelikult, nõue, et nad peaksid oskama eesti keelt B2-tasemel, ja täna neil on kas B1- või A2-tase. Nendest õpetajatest enamus täna on keelekursustel, käivad keelekursustel, enamus neist üritavad ka sooritada keeleeksameid. Nad kõik pingutavad. Ma ei saa öelda seda, et 518 õpetajat istuvad ja ootavad, millal 1. august kukub. Nad tegelikult kõik pingutavad, et seda eesti keele eksamit ära teha.

Nii et juuli alguses oleme me natuke targemad selle koha pealt, kui paljud neist on tegelikult sooritanud B2-eksami, ja siis tuleb teha otsused selle kohta, mis saab ülejäänutega. Sest selge on see, et 518 õpetajat välja vahetada, vene keeles õpetavat õpetajat välja vahetada Eesti riik siiski tõenäoliselt ei suuda sügiseks.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Huviga kuulasin teie vastust minu kolleegile Aleksandr Tšaplõginile, sest see vastus on täiesti vastuolus tänase Postimehe artikliga. Ma lugesin Postimehe artiklit pealkirjaga "Üleminek eestikeelsele õppele: septembriks on piisavalt õpetajaid, mure on tulevikus". Teie ütlesite, et Sillamäel on üks kool, kus on probleemiks mitte esimeste ja neljandate klasside õpetajad, vaid ülejäänud aineõpetajad. ""Nad saavad järgmised kolm aastat jätkata vene keeles, kuid neil ei ole eesti keele oskus B2-tasemel," lausus Kristina Kallas." Lugupeetud minister, palun nimetage seaduslik alus, mis lubab nendel õpetajatel töötada ilma B2-tasemeta järgmised kolm aastat.

Ma arvan, et seal on kas Postimehe viga. Nad saavad jätkata järgmised kolm aastat, kuid neil ei ole B2-taset, ehk nad ei saa jätkata, kui neil ei ole B2-taset. Ma kindlasti ei ole kordagi öelnud, et nad saavad jätkata, kui neil ei ole B2-taset. Kas te lugesite valesti või on ajakirjanik tõlgendanud valesti. Ma eile õhtul selle intervjuu andsin, ma väga hästi mäletan. Ma ütlesin, et kui 1. septembriks üleminekuklasside õpetajatega muresid ei ole, kuigi meil on 90 õpetajat, kelle kohad on täna täitmata, aga 518 on tegelikult see number nendest õpetajatest, kes B2-tasemele täna ei vasta, seal on tõsine mure ja nemad 1. augustist jätkata ka ei saa vene keeles õpetamisel, kuigi vene keeles õpetamine veel kolm aastat nendes klassides kestab. Seal on vaja lahendust.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nagu te kindlasti teate, on põhiseaduse preambulas öeldud, et Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril selleks, et muu hulgas tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Mulle teadaolevalt olete te ETV+ saates 31. augustil 2021. aastal öelnud, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ja eestlaste identiteedi ning keele toetamine. Kas see vastab tõele, et te olete sellist asja öelnud? Ja kui vastab, siis kuidas see teie hinnangul on kooskõlas põhiseaduse preambulis Eesti riigi ühe põhilise ülesande kohta sätestatuga?

Aitäh! Ei vasta tõele. Sellessamas saates ütlesin ma, et Eesti riigi ülesanne ei ole ainult see, vaid ka tegelikult nende inimestega, kelle kodune keel ei ole eesti keel, toetamine selleks, et nad Eesti riigi tervikuks osaks saaksid. Ehk siis ma tean, et see pärineb Peeter Ernitsalt, kuna tema seal saates osales. Temalt pärineb see, pannes mulle sõnu suhu, mida ma seal saates ei öelnud. Tegelikult mind süüdistada selles, et ma põhiseadusevastaselt käitusin. Aga ma ütlesin, et ei ole ainult see, vaid ka vene kodukeelega lapsed peavad eestikeelset õpet saama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! No võib-olla tõesti, ma loen ette selle lõigu Postimehest, mida ka hea kolleeg Aleksei tsiteeris. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles Postimehele, et Sillamäel on üks kool, kus on probleemiks mitte 1. ja 4. klasside õpetajad, vaid ülejäänud aineõpetajad. "Nad saavad järgmised kolm aastat jätkata vene keeles, kuid neil ei ole eesti keele oskust B2-tasemel." Kui neil ei ole oskust B2-tasemel ehk siis …

Just. Kuid neil ei ole oskust.

Kuid? Ma tsiteerin, kuidas siin kirjas on. Päris huvitav tegelikult. Mina saan aru ikkagi, et teie väidate, et ei saa. Ja sellest lähtuvalt ma küsingi: kui meil praegu on 90 õpetajat puudu ja te mainisite ära, et 518 õpetajat ei valda keelt vajalikul tasemel ehk B2‑tasemel, siis mis on teie plaan ja kuidas te plaanite selle probleemi lahendada?

Jaa. Veel kord: "kuid nad ei vasta B2 nõuetele", mitte "kui nad ei vasta B2 nõuetele". Ehk see "kuid nad ei vasta B2 nõuetele" tähendab seda, et nad ei saa jätkata. See on otsus, mille eelmine Riigikogu koosseis tegi. Ja eelmine Riigikogu koosseis eestikeelsele õppele üleminekul need tähtajad ka pani nendele õpetajatele, et 1. augustist peavad nad oskama eesti keelt B2‑tasemel. Tähendab, see nõue B2-tasemel kehtib juba aastast 2011. Aastast 2011 peavad õpetajad oskama, kes ei õpeta eesti keeles, eesti keelt B2-tasemel, lihtsalt nüüd pandi viimane tähtaeg, pärast mida ei ole võimalik enam koolis tööd jätkata, kui eesti keele nõuetele ei vasta. 

Tõepoolest, ma saan aru, et kui viimasel minutil hakata eksamiks õppima, siis alati jääb kaks päeva liiga väheks, selleks eksamiks ära õppida. Aga tegelikult see protsess on kestnud väga kaua. Ei ole minul mitte mingisugust õigust muuta Riigikogu otsust. Riigikogu otsus on selles mõttes minule ülim täitmiseks ja seda me täidame.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Eestikeelsele õppele ülemineku loosungi all olete nüüd venestanud Eesti lasteaedasid, koole ja eesti lapsi, pannes nad venelastega ühtedesse rühmadesse ja klassidesse, kus mõnes kohas lausa venelaste ülekaal, vene keelt rääkivate laste ülekaal on märgatav, ehk siis kindlasti suurem kui eesti keelt rääkivate laste arv seal. Ja selle tulemuseks on muidugi see, et eesti laste hariduslik areng jääb seisma ja vene keelt emakeelena rääkivate laste eesti keele oskus mitte mingil kujul ei parane, sest omavahel suheldakse vene keeles ja pigem läheb sinna teed see asi, et kuna neid on enamuses, siis hakkavad need eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ka juba vene keeles omavahel rääkima. Mis teie nüüd tegelik eesmärk on, kas teie tegelik eesmärk on siin, tuginedes teie varasematele sõnavõttudele ka, et ongi Eesti nagu venekeelseks riigiks teha?

Jaa. Aitäh selle küsimuse eest! Kui on enamus venekeelseid lapsi, kes ei valda eesti keelt, lasteaiarühmas, siis seal lasteaiarühmas peab tagama selle toe nendele lastele, et nende eesti keele areng toimuks. See on eesti õppekeelega rühm. (Hääl saalist.) See on kohustus, lasteaiapidaja kohustus tagada, et nendel lastel oleks eestikeelne õppe‑ ja kasvatuskeskkond. 1. septembrist peab see õppe- ja kasvatuskeskkond kõikidel lastel olema eestikeelne, aga tänases eestikeelses rühmas peab see olema selles mõttes tagatud, et täiskasvanud inimesed, kes seal rühmas töötavad, töötavad nende lastega eesti keeles ja selles rühmas toimib kasvatus ja õppetöö eesti keeles, selleks et see eesti laps saaks seal rühmas ikkagi emakeeles areneda. Et emakeele areng, selle lapse emakeele areng peab olema ka seal tähelepanu all, ei saa mööda vaadata eesti lapse emakeele arengust selles õpperühmas. Kindlasti ei saa seda teha. Kui see praktika täna toimub, siis minuni otseselt neid kaebusi jõudnud ei ole, et oleks selline olukord, kus eesti lapsed ei saa emakeele arengu tuge lasteaiarühmades. Kui te teate neid konkreetseid olukordi, siis ma palun mulle edastada need konkreetsed olukorrad, kus on selline olukord, kus eestikeelne laps emakeeletuge lasteaias ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Tänaseks on üle maailma terve hulk teaduskraadiga ja niinimetatud sugu kinnitavates meditsiinikliinikutes töötanud inimesi, kes on oma nime ja näoga nii-öelda vilepuhujatena esile astunud ja rääkinud sellest, kui massiliselt ja pöördumatult lapsi sellises süsteemis kahjustatakse. Ühendkuningriik hiljuti keelas näiteks puberteedi blokeerijad peale seda, kui oli tehtud audit selle valdkonna, nimetagem neid tinglikult, kliinikute kohta ja seal toimuva kohta. 

Nüüd, hiljaaegu, kui me pidasime teiega siinsamas saalis debatti, siis te ütlesite kolleeg Vooglaiule tema küsimusele vastates, et te ei nõustu tema esitatud teadusliku faktiga, et sugusid on kaks, ja siis rääkisite midagi sotsiaalsetest sugudest, mida olla palju. Ja nüüd, niivõrd eba- või pseudoteaduslik, ma ütleksin isegi teadust naeruvääristav seisukoht ei ole tegelikult haridusministrile kohane. Sellepärast ma küsin, kas te olete vahepeal, möödunud mõne nädala jooksul oma seisukohta revideerinud.

Aitäh küsimuse eest! No ma võin korrata seda, mis ma tookord ütlesin, et ei ole mingit põhjust selle teaduslikkuses kahelda. Tõepoolest, bioloogilisi sugusid on kaks. Selle üle me ju ei vaidle, eks ole. See, kuidas inimene ennast sooliselt identifitseerib, ei ole ilmtingimata alati – suuremas osas see kattub, aga mitte alati ei kattu see tema enda nägemusega iseendast ehk tema sotsiaalse identiteediga, tema sotsiaalse soolise identiteediga. Need ei ole 100% kõikides oludes kattuvad ja ka see on teaduslik, ka see on teaduslik seisukoht.

Martin Helme, palun!

Ei ole, see ei ole teaduslik seisukoht, see on vasakradikaalne propaganda. Enne oli juttu sellest, et üks osa nendest untsu läinud eksamitest oligi katse ja see oli õnnestunud katse, sest õnnestus laste peal välja uurida, kus on tõrked, ja need lapsed olid teile tõrkejänesed, ma saan aru. Aga see kõik teid ei kõiguta. Enne Varro Vooglaid küsis, mina küsisin, teised on veel küsinud selle eestikeelsuse ja põhiseaduse preambuli kohta. Te sisuliselt kinnitasite leegitseva uhkusega, et te töötate põhiseadusele vastu, ehitades meile multikultuurset Eestit, kus eestikeelsele haridusele ülemineku egiidi all surutakse eesti lapsi mitte-eestikeelsesse koolikeskkonda. Aga lapsevanemad on pandud mittekadestusväärsesse olukorda, kus ka jalgadega hääletada ei ole võimalik, sest maakoole pannakse kinni teie juhtimisel. Vaadates seda, millise süüdimatusega te kriitikasse suhtute ja millise sellise pseudooptimistliku vadinaga te meid siin uinutate, ei teki meil küll mingit usku, et te midagi parandate. Aga andke natuke lootust. Mis siis on teie lahendus 1000 puuduolevale õpetajale ja sellele, et meil ei ole võimalik anda tegelikult seda eestikeelset haridust igalpool?

Aitäh küsimuse eest! Meil on võimalik anda eestikeelset haridust igalpool, meil on võimalik anda. Meil on 90 õpetajat täna puudu, tänase seisuga on puudu 90 õpetajat, kes ei vasta eesti keele oskuse nõuetele, kes peaksid õpetama eesti keeles. Need 90 õpetajat tuleb meie kõikide ühiste jõupingutustega 1. septembriks leida. Need ei ole tuhanded, need on 90 õpetajat, esimeste ja neljandate klasside õpetajat üle Eesti. Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Sillamäel on need 90 õpetajat täna puudu. Selle tõttu on mul on usku sellesse, et meil on võimalik kõikidele esimese klassi lastele ja kõikidele neljandate klasside lastele pakkuda eestikeelset haridust.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Te ikka suudate üllatada. Meie räägime siin tõsistel teemadel nagu õpetajate põud ja siis te tulete jälle sotsiaalsetest sugudest rääkima. Ja samal ajal teie ministeeriumi kantsler kiusab taga Rea Rausi, mõistlikku inimest, ja teie istute oma toolil edasi ja räägite sotsiaalsetest sugudest. See on absurdne väljamõeldis. See on kõige ebateaduslikum asi, mida ma elus kuulnud olen. Ainuüksi sellepärast peaks teie kui teadusministeeriumi minister tagasi astuma. See lihtsalt on nii jahmatav, kuhu me oleme siis taasiseseisvumisega sattunud, see on lihtsalt jahmatav. Aga ma näen, et te ühtegi asja nagu muidu omaks ei võta, mida te valesti olete teinud, samas olete Õhtulehele väitnud aastal 2018, et minu suurim luukere on see, et ma olen poolvenelane. Kas te ikka arvate, et see on teie kõige suurem luukere? Ja vaadake, me täna oleme rääkinud ju kõigest muust kui teie etnilisest päritolust. Aga kuidas teie enda arvamusega siis on?

Oleks muidugi väga põnev teiega pidada siin teaduslikku debatti bioloogilisest ja sotsiaalsest soost, aga me ilmselt ei ole kumbki selleks täna ette valmistanud. Olen täiesti nõus tegema seda teaduslikku debati koos viidetega teaduslikele allikatele, mis kõiki neid asju tõestavad, nii et võib-olla see väljakutse võtke vastu, teeme selle debati ära, teadusliku debati koos teadlastega, kes neid asju uurivad. 

Aga mis puudutab minu etnilist päritolu, jah, olen segaperekonnast, kodune keel on olnud nii eesti keel kui vene keel. Julgen tunnistada, et ma tunnen vene kultuuri päris hästi, sellepärast et see on mul kodus olnud osa sellest üleskasvamise kontekstist. Teades seda, kui tundlik on see teema Eestis, olen ma väga teadlik sellest, mida poliitikuna tähendab see, kui sul on nii-öelda otsene isiklik etniline seos vene keele ja kultuuriga. Ma lihtsalt tean seda ja see oli see tõlgendus, nii-öelda minu sedastus Õhtulehe intervjuule, et ma olen väga teadlik sellest, et ma olen rünnatav selle koha pealt, sellepärast et see konkreetne etniline kuuluvus ja see konkreetne keel on Eestis väga tundlik teema.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile küsimus seoses väikekoolides algklassidesse õppima pandud mitte-eestikeelsete lastega ja selle protsessi mõjuga eestikeelsetele lastele. Te viitasite küll sellele, et peaks olema eritugi, aga kui seda erituge ei ole aasta jooksul tekkinud – ja vaevalt, et see ka järgmise kolme-viie aasta jooksul tekkida saaks, sest väga paljudes väikestes kohtades lihtsalt ei ole õpetajaid, neid on puudu –, mismoodi peaks hakkama saama need lapsevanemad, kui näiteks kümnepealises klassikomplektis on neli võõrkeelset last ja eestikeelsete laste õppeprogramm jääb läbimata? Mida need lapsevanemad peaks tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Nendele neljale lapsele, kes eesti keelt ei valda, mille tõttu nad ei saa näiteks matemaatikatunnis, loodusõpetuse tunnis, keerulistes ainetundides tõenäoliselt kaasa teha sellises tempos, nagu eesti emakeelega lapsed peaksid tempos minema, peab kool tagama üldtoe raames täiendava eesti keele õppe. Seda ei pea tegema õpetajakutsega inimene. Tegelikult on võimalik ka abiõpetajaid rakendada, abiõpetajate puhul täna ei ole kutsestandardit ega muid nõudeid. Saab rakendada tegelikult abiõpetajaid. Ma loodan, et see kool … Võib-olla me saame teiega individuaalselt sellest konkreetselt rääkida, mis kooli puhul tegemist on. Üldtuge rakendada nende laste puhul, kes ei valda eesti keelt, on tegelikult see, kuidas peaks neid lapsi abistama. 

Aga eks ma ütlen üldiselt, et see keeleline erivajadus, no nimetame seda keeleliseks erivajaduseks, mis üldtuge nõuab, see ei ole ju ainuke üldtoe vajadus. Meil on väga palju koole, ja mul on ka isiklikult oma lapse klassides, ma tean seda, et neid üldtuge vajavaid lapsi on ka eestlastest lapsi päris palju. See on kaasava hariduse efekt, mis meil on: meil on klassides väga palju üldtuge vajavaid lapsi. Ka seal on tegelikult vaja kooli tasandil rakendada abiõpetajaid selleks, et oleks võimalik klassis tööd korraldada. Jah, meil on vaja kaasava hariduse ressurssidesse sisse vaadata. Meil on probleeme sellega, et me oleme kaasava hariduse rakendamisel tõenäoliselt jätnud piisava ressursi sinna andmata, selleks et tegelikult saaks ka päriselt seda kaasavat haridust rakendada. Meil on seal väga suur ressursi puudujääk, sellega ma olen nõus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Te räägite siin, et eesti keele õpetamine ja oskamine on justkui võluvits, mis kaotab ära segregatsiooni, rahvuste vahelised piirid ja pinged, loob tublid riigikodanikud ja toob kaasa lojaalsuse. Aga kui me vaatame ümberkaudsetesse riikidesse, vaatame Rootsi, Soome, Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale, siis me näeme väga selgelt, et segregatsioon toimub seal edasi. Ainuke asi, et see on tõesti riigikeelne. Inglismaal mässab riigikeelne moslemi kogukond, Rootsis põletavad autosid ja tapavad inimesi rootsi keelt rääkivad inimesed, mitte põlisrootslased. Soomes nõuavad erikohtlemist ja suurt osa sotsiaalsüsteemi rahadest soomekeelsed somaallased, palestiinlased ja teised. Ei mingit lojaalsust ega isegi mitte tänulikkust. Miks te arvate, et eesti keele õppimine, valdamine teiskeelsete hulgas midagi siinmail muudaks? Tulevased pronksiööd võivad vabalt olla eestikeelsed. Aga kas sellega on siis midagi muutunud? Lojaalsust ja lugupidamist Eesti riigi vastu ju tegelikult see ikkagi kaasa ei too.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, keel üksi ei taga veel seda, et inimene on lojaalne. Ka pass ja kodakondsus ei taga veel seda, et inimene on lojaalne. Me teame seda, me teame seda kõikidest uuringutest, et eesti keele selgeks õppimine ei tähenda veel seda, et ei toetata näiteks Putini režiimi, kui eesti keel on selge. Seal ei ole omavahel ilmselgelt korrelatsiooni. Küll on aga omavahel korrelatsioon seal, kui eestlased ja venelased koos on, kui nad on tegelikult ühes kultuuriruumis üles kasvanud. Kui nad on segregeerunud erinevatesse kultuuriruumidesse, siis seal seda efekti tõesti ei ole. Kui eraldi venekeelsed lapsed eraldi venekeelsete õpetajatega, venekeelsete laste vanematega õpivad eesti keeles, nad võivad selle keele tehniliselt selgeks saada, aga tegelikult see info- ja kultuuriruumi integreerumine jääb ära. 

Need näited, mis te läänest tõite nendest lääne ühiskondadest, seal tihtipeale ongi tegelikult probleemiks mitte keeleline segregatsioon, vaid seesama sotsiaal-majanduslik geograafiline segregatsioon, ehk siis sisserännanute puhul ka esimese ja teise põlvkonna puhul õpitakse piirkondades, kus nad on kontsentreerinud kokku elama ja valdavalt on koolid sisserännanutest koosnevad koolid. Segregeeritus, sotsiaal-majanduslik ja geograafiline segregeeritus on tegelikult probleem. Integratsiooni monitooringu uuringute pealt on seda lihtne tõestada, et see tegelikult toetab integratsiooni, kui õpitakse koos, õpivad koolis koos.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite seda tundlikkust, mis on seotud teie perega ja erisuhtega vene keelde. Kahjuks ma pean küsima seda. Siin lisanduvad ka mõned teie väljaütlemised, mis on meedias ette tulnud, ka näiteks selles ETV+ saates, kust võib jääda mulje, et Eesti riigi jaoks ei ole küsimused, mis on seotud eesti keele ja kultuuriga, olulised. Ma tahangi küsida, kas on see lihtsalt mulje. Kas ikkagi võime olla kindlad, et te teete siiralt oma tööd ja mitte see erisuhe ei ole põhjuseks sellele, et meil on need probleemid viimasel ajal tekkinud? Selline küsimus.

Jaa, aitäh küsimuse eest! Mul ei ole mitte erisuhe, vaid see on osa minu identiteedist, see on osa sellest, kes ma olen, kuidas ma ennast näen. Ja mul on tõesti võib-olla tavalisest eestlasest, kes on kasvanud ükskeelses, eestikeelses perekonnas, tõenäoliselt on, tihedam kontakt venekeelse kogukonnaga, sest see on mul üles kasvades olnud. 

Ma olen seisnud ja seisan jätkuvalt mitte selle eest, et Eestis elavad vene kodukeelega inimesed ei peaks eesti keelt õppima, Eesti kultuuriruumi omandama, vaid vastupidi, ma olen kogu aeg rääkinud seda, et see on olnud äärmiselt ebaõiglane, et nad ei ole seda teinud. Ja tihti, päris tihti on viimase 30 aasta jooksul olnud see olukord, kus neil ei ole seda võimalust olnud. Näiteks Narva linnas on kümneid ja kümneid aastaid, tegelikult üle 20 aasta, lapsevanemad jalgadega hääletades soovinud oma lapsi panna keelekümbluskooli, riigikooli, et nad õpiksid esimesest klassist eesti keeles. Kohad täituvad märtsikuus nii-öelda nobedate näppude voorus. Ja need lapsevanemad, kellele siis ei õnnestu oma lapsi nobedate näppude voorus sinna eestikeelsesse riigikooli saada, on olnud sunnitud 20 aastat panema oma lapsi venekeelsesse õppesse, sest alternatiivi neil ei ole. 

Ehk nende põhiseaduslikku õigust saada eesti keeles õpet on Narvas järjekindlalt 20 aastat tegelikult rikutud. Täna ma olen pidevalt seisnud selle eest, et neil peab olema see põhiseaduslik õigus saada õpet eesti keeles. Selles mõttes on ka Eesti riik neid lapsevanemaid ja neid lapsi alt vedanud, et ta ei ole võimaldanud neil saada eestikeelset õpet, ei ole võimaldanud. Ja selle tõttu ma arvan, et täna sellele eestikeelsele õppele üleminekul mitte mingisugust taganemisteed enam olla ei saa. Me peame suutma tagada kõigile lastele olenemata nende kodukeelest võimaluse õppida eesti keeles.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra esimees! Proua minister, teie olete väitnud järgmist, tsiteerin: "Kõrghariduse rahastamise puhul ei ole küsimus reformides. Ükski ülikool ei oota reforme. Me arutame kõrghariduse rahastamise pikka plaani." Nii. Kõrgharidusõppe reformi vajaduste määratlemiseks on siis viimastel aastatel loodud kohe lõpmata või lugemata hulgal igasuguseid töögruppe ja komisjone, teiste hulgas, muide, ka Riigikogu komisjon meil siin või Riigikogu toetusgrupp, vabandust. Ja OECD arvestuste järgi on just Eestis Euroopa riikidest konkurentsitult kõige väiksem erasektori panus ülikoolidesse ja kõrgharidusest saadav palgalisa on Eestis üks Euroopa madalamaid. Eestis on üle kahe korra rohkem kõrgharidusega lihttöölisi kui Euroopa Liidus keskmisena. Küsin, kas teie väidate tõsimeelselt, et kõrgharidusõpe ei vaja reforme, vaid ainult raha.

Jaa. Aitäh küsimuse eest! Kõrgharidus, tasuta, nii-öelda maksumaksja raha eest õppimine eestikeelsetel õppekavadel on see põhiline fookus, mille üle arutelu käib, kas seal peaks olema eraraha ehk siis eraisik peaks oma õppe eest maksma või peaks seda õpet tasuma nii-öelda maksumaksja raha eest riigieelarvest, see on põhiline vaidlus. Te tõite ka näite. Jah, OECD ütleb, et Eestis ongi eraraha osakaal kõrghariduses väike. Eraraha tähendab eraisiku maksmist, õppemaksu kehtestamist sisuliselt, eraraha toomist kõrgharidusse. Ei, muidugi OECD kasutab eraraha puhul eraisiku panust, isiklikku panust kõrghariduse rahastamisse, ja Eestis on see madal, ta on madal ka meie Põhjamaades, meie naabrite juures, kus on ka nii-öelda tasuta, riigi poolt tasutud kõrgharidusõpe. Minu isiklik seisukoht on, et meie Eestis toimetame Põhjamaade kõrgharidusruumis, mille tõttu õppemaksu sisseviimine ja eraraha sissetoomine kõrgharidusse ei ole tegelikult see, mis meile selle õnne õuele toob. Ehk siis õpilaste lahkumine Eestist muutub veel suuremaks, kui me selle eraraha sisse toome. Teine eraraha osakaal on seotud õppelaenuga ehk sellega, kui palju õpilased saavad võtta õppelaenu, selleks et katta oma õppimisega seotud kulusid. Ja seal meil on tõesti reformi vaja. Meil on Riigikoguga koostöös täna olemas koalitsiooni poolt see komisjon, mis õppelaenureformi teeb. Meil on pankadega läbirääkimised nende intressimäärade allatoomises, sest tänane Eesti õppelaenu pakkumise tingimused ja kord ei ole noorele atraktiivsed, intress on kõrge, summa on väike ja tagasimakseperiood on lühikene, ja tegelikult ainult 2% noortest võtavad õppelaenu. Et selle reformi, selle õppelaenureformi me kindlasti teeme ära veel enne järgmise õppeaasta algust. Aga see, mis puudutab tasulise või tasuta kõrghariduse rakendamist Eestis, seal ma hetkel ei näe, et me peaksime minema õppemaksu kehtestamise suunas. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kristina Kallas! Peaminister on sisuliselt naernud nii teie kui ka õpetajate üle, soovitades õpetajatel reklaamida automaksu, et saaks palku tõsta. Kuidas kommenteerite peaministri sellist soovitust ja käitumist?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla ma võtan endale julguse selgitada, mida peaminister silmas pidas. Peaminister pidas silmas seda, et meil eelarve kulud ületavad eelarve tulusid, ja ületavad neid juba viimased kümme aastat. Selleks, et me saaksime tegelikult eelarve kulusid jätkuvalt suurendada – õpetajate palk on üks osa sellest –, on meil vaja tõsiselt tegeleda eelarve tuludega. Üks eelarve tulusid on automaksu kehtestamine, mille tõttu on vaja pingutada selle nimel, et meil eelarve tulud ka suureneksid, kui me tahame tulevikus õpetajate palga tõusu teha, sest meil on päriselt probleem eelarve tuludega.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Jah, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kui kuulata teie varasemaid seletusi, miks on Haridus- ja Teadusministeeriumil üks või teine või kolmas asi ebaõnnestunud, jääb silma asjaolu, et nendes äpardustes on kogu aeg olnud süüdi keegi teine, kohalikud omavalitsused, eelmised ministrid, Keskerakond, koolipidajad ja nii edasi. Kas olete päriselt aasta jooksul ministrina teinud kõik õigesti ja kõikidest selle aja jooksul tekkinud probleemidest ja kitsaskohtades on süüdi keegi teine? Kas mingigi vastutus lasub ka teil?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska küll ennast tsiteerida selle koha pealt, kus ma olen süüdistanud endiseid ministreid või õpetajaid või Tallinna linna või keda iganes selles, et õpetajad streigivad, või selles, et ministeerium ei ole teinud väljamakseid. Ma olen korduvalt öelnud, et selleks, et see süsteem toimiks, selleks, et üldharidussüsteem toimiks ja et me saaksime päriselt kvaliteeti, ei piisa sellest, et minister arvab üht, teist või kolmandat või et minister esitab mingi määruse, vaid seal on vaja kõikide osapoolte koostööd. Üldharidus on meil kohalike omavalitsuste korraldada, erasektori korraldada ja riigi korraldada. Seal on kolm osapoolt, kes tegelikult seda korraldavad. Ja nende kolme osapoole koostöös ainult saab seda asja tegelikult efektiivselt teha. Nagu ma tõin näite selle Ida-Virumaa koefitsiendi maksmisest, me ei saa pimesi välja maksta palkasid ainult nende taotluste pealt, mida omavalitsused esitavad, sellepärast et sealt iga kord selgub – iga kord –, et seal on esitatud palgatoetusele õpetajaid, kellel on Keeleamet teinud keeleoskuse nõuetele mittevastavuse eest ettekirjutusi. 

Kui neid taotlusi ei oleks, kui ei oleks selliseid taotlusi, siis meil ei oleks ju ka seda probleemi. Järelikult me peame harjutama ja koos kokku leppima, mismoodi neid taotlusi esitada niimoodi, et seal ei oleks sees nii suuri vigu. See on maksumaksja raha, mida me välja maksame. Meil lasub vastutus selle üle, et maksumaksja raha oleks õigesti makstud. Kui me oleks automaatselt üle kandnud kõikide kohalike omavalitsuste taotluste peale raha, siis ma oleks tegelikult pidanud tagasi astuma, sellepärast et ma oleksin välja maksnud eesti keeles õpetamise eest palgaraha, maksumaksja raha inimestele, kellel on Keeleamet teinud ettekirjutuse eesti keele oskuse mittetäitmise eest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Toila kohta mulle siin saadeti vahepeal sõnum, et aastani 2047 õpilaste arv on prognooside järgi kasvamas või siis on samas suurusjärgus. Sõltub, mis uuringuid keegi tahab kasutada. Aga ma tuleksin selle umbusalduse juurde. Siin on välja toodud ka see, et Eesti Linnade ja Valdade Liit on Haridus- ja Teadusministeeriumi poole eestikeelsele õppele ülemineku osas pöördunud ning toonud välja olukorra, kus riik ei ole andnud omavalitsustele piisavalt raha. Te põhjendasite sellega, et on vaja kontrollida õpetajaid, kes on omavalitsuse poolt antud või koolipidaja poolt antud sinna kõrgendatud toetuse alla. Aga ma küsiksin seda, et mitu korda aastas siis omavalitsused ja koolid peavad esitama nende õpetajate nimekirja, kes kvalifitseeruksid nendele kõrgendatud toetustele Ida-Virumaale.

Aitäh küsimuse eest! Nad peavad esitama seda kaks korda aastas. Aasta alguses ja uue õppeaasta alguses ehk siis jaanuaris ja septembris selle tõttu, et õpetajad vahepeal vahetuvad, töölt lahkuvad õpetajad, tööle tulevad uued õpetajad, mille tõttu kogu aeg tegelikult andmed muutuvad. Nii et kaks korda aastas on taotluste esitamise voor kohalikele omavalitsustele õpetajate palgatoetuse saamiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma olen juba rääkinud siin Ida-Virumaa õpetajatest, kes on kaks korda päris kaua oodanud oma palgalisa. Vahepeal on tekkinud veel üks huvitav probleem, kus ministeerium ei taha raha üle kanda eelkõige omavalitsustele. Nimelt on olemas meil õpetajad, kes erinevates kohalikes omavalitsustes õpetavad uussisserändajatele eesti keelt ja põhimõtteliselt ei ole aasta algusest selle eest raha saanud, kuigi meil on tegemist põhimõtteliselt riigi tellimisega. Ministeerium ütles, et toetuse omavalitsusteni jõudmiseni võib kuluda veel ligi kuu aega. Varsti on käes kooliaasta viimane trimester ning rahalised vahendid jõuavad õpetajateni ilmselt alles kooliaasta lõpus. Kas te näete siin probleemi ja kust see probleem üldse tuli?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tõesti tegelikult ei ole olnud sellega kursis, et see on viibinud. Kui see on tõesti niimoodi olnud, siis ma pean selle üle täpsustama, mis põhjusel ta tegelikult viibis. Ma jään kahjuks vastuse võlgu, miks on see väljamaksmine viibinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Teie, ta oli vist toona, enne valimisi, erakonna esimees ja kolleeg Hussar enne valimisi ütles, et Eesti 200 tahab saada Riigikokku selleks, et Reformierakond saaks teha seda, mida Reformierakond tahab teha. Et selles valguses on mõistetav, et mingist tagasiastumisest ei saa juttugi olla, sellepärast et te peate seda tuge jätkuvalt pakkuma. Aga ma siiski mõtlesin, et noh, kui vaadata mitte ainult nii-öelda vanasse Euroopasse, aga siin kolleegid on toonud näiteid ka Lätist ja Leedust, et kui ministeeriumi vastutusalas toimub mingi suurem läbikukkumine, et siis võetakse poliitiline vastutus. Niisugune avatud küsimus. Kas te mõne näite oskaksite tuua haridusministeeriumi vastutusvaldkonnast, mis peaks juhtuma, et see oleks piisav põhjus ministri tagasiastumiseks?

Aitäh küsimuse eest! Kas ma sain õigesti aru, et te vihjate siiski nendele vastuvõtukatsetele jälle? (Hääl saalist. Kristina Kallas naerab.) Sellepärast, et vastuvõtukatsetega, lihtsalt igaks juhuks, panen siis mingisse muusse konteksti, et nagu üks õpetaja mulle tegelikult telefoni teel ütles, kas tõesti oleks nii, et kui Tallinna Reaalkoolis vastuvõtukatsed ebaõnnestuvad mingil põhjusel, siis Tallinna linnapea peab tagasi astuma, et Tallinna Reaalkool oma vastuvõtukatseid ei suuda teha, Ma lihtsalt küsin, see on retooriline küsimus. 

Aga põhimõtteliselt vastuvõtukatsete puhul on tegemist, eks ole, selle olukorraga, kus koolid korraldavad vastuvõtukatseid oma vastuvõtutingimuste ja reeglite järgi, igal koolil on see omaenda oma, aga see vahend, mida nad kasutasid, oli riigi oma ja see riigi vahend, nii-öelda töövahend ei töötanud, põhimõtteliselt meie käest laenatud luud läks katki, kui nii piltlikult öelda. See oli see olukord. Tegemist ei olnud riiklike eksamitega. Minister kindlasti peaks tagasi astuma, kui riiklikud eksamid läbi kukuvad ja kui riiklikel eksamitel ei toimi vastuvõtusüsteem ehk siis päriselt õpilased teevad väga kõrge panusega põhikooli lõpueksameid, millest sõltub väga palju nende elus, ja siis süsteem ei toimi, siis kindlasti, ma olen täiesti veendunud selles, et minister peaks tagasi astuma.

Ma loodan, et küsija ei panusta sellele. Mart Helme, palun!

Aitäh! No siis on ju tore, et te inimkatse ära tegite ja selgus, et katseajal ei toiminud. Siis te ei pidanud tagasi astuma. Muidu oleks päris eksami ajal toimunud, siis te oleks tagasi astunud. No ma ei usu seda. Ei astu ei teie tagasi, ei astu peaminister tagasi, mitte keegi teist ei astu tagasi. Te olete lihtsalt niivõrd juurutanud ennast sellele positsioonile kogu selle koalitsiooniga, et tants kestab veel.  

Aga mu küsimus on hoopis muu. Ma olen jälginud nüüd ikka pikalt ja olen kuulanud ka teie selgitusi täna oma bilingvistilisele päritolule. Kas teie hariduspoliitika eesmärk selle ühtse eestikeelse haridusega on tegelikult sillutada teed sellele, et Eestist saab ka ametlikult ühel päeval kakskeelne riik, kus teine riigikeel on vene keel?

Ei ole.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma ennekõike tahaks tänada väga rahulike, selgete ja argumenteeritud vastuste eest – aitäh! Aga minu küsimus on selles, et kuidas on sinu kogemus või arvamus, kui nüüd venekeelsetest kodudest pärit lapsed lähevad eesti kooli, kas siis tänu sellele paraneb ka nende emade-isade ja võib-olla isegi vanaemade ja vanaisade eesti keele oskus, nii et mõne aasta pärast meil ei olegi enam haiglates vaja vene keele tõlke noortele arstidele, et inimesed saavad ennast hästi Eesti Vabariigis tunda ja eesti keelega hakkama.

Aitäh! Ma seda pean siiski vähetõenäoliseks. Kodus need lapsed jätkuvalt ikkagi oma vanematega ja oma vanavanematega suhtlevad vene keeles. Tõenäoliselt on ikkagi olukordi, kus lapse eesti keeles õppimine motiveerib lapsevanemat ka pingutama selle nimel, et ta eesti keele oskust parandaks. Siin on küsimus selles, kas riik on võimeline ka toetama ja tagama eesti keele õppe võimalusi. Meil on Eestis suurusjärgus 150 000 täiskasvanud inimest, kelle eesti keele oskus vajaks parandamist selleks, et nad tööturul saaksid palju aktiivsemalt osaleda ja ka karjääri teha. 150 000 inimest ära õpetada on päris raske. Meil on siin haridusministeeriumi kogemus juba sellest, et juba täna olemasolevad eesti keele õpetajad tööturul, kes täiskasvanutele eesti keelt õpetavad, on kuni viimase tunnini ära broneeritud, sest nad tegelevad väga intensiivselt õpetajatele eesti keele õpetamisega ja ei jää praegu enam meil ressurssi üle ülejäänud täiskasvanutele eesti keele õpetamisega. See mass, hulk on päris suur, kes vajaksid eesti keele õpet. Ja selleks on kindlasti vaja oluliselt rohkem rahalisi vahendeid, mida meil kahjuks täna eelarve kriitilises seisus ja majandusseisus ei ole võimalik tagada. Meie prioriteet, absoluutne prioriteet täna eesti keele õpetamisel on haridustöötajad: õpetajad, direktorid, lasteaiaõpetajad.

Ants Frosch, teine küsimus.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tõukub sellest vastusest minu eelnevale küsimusele. Nimelt on muidugi äärmiselt meeldiv, et te pidasite võimalikuks, et me võiksime arutada selle konkreetse kooli probleeme, ja võib-olla tõesti meil kahepeale õnnestub supipaja nurgas natuke rasvasemat suppi keeta. Aga põhimõtteliselt on ju mure selles, et teie rääkisite eritoest, aga mina räägin praegu ju sellest, et tegelikult selle eritoe puudumine tekitab olukorra, kus need eesti lapsed on hariduslikult arengupeetud, nende, ütleme, tavaklassis õppijatega võrreldes, nad jäävad oma programmi läbimiselt maha ja see võtab ära neil tulevikus sellise konkurentsivõimaluse ju. Et võib-olla tuleb nendele ka hakata erituge andma. Mis te arvate?

Jaa, aitäh! Nagu ma ütlesin, et ega ma ei saa öelda ega selgitada, kuidas selles koolis see õppetöö planeeritud on, ma ei tea lihtsalt, mul ei ole lihtsalt seda infot, mis täpselt ikkagi seal konkreetses koolis toimub. Ma saan üldprintsiibina selgitada, kuidas sellistes olukordades peaks õpe toimuma. Ma saan konkreetse kooli puhul rääkida ikkagi siis, kui ma saan nagu konkreetselt aru, mis seal toimub. 

Üldprintsiibina, nagu ma selgitasin, on ju see, et need ei ole isegi mitte eritoevajadusega, nad on üldtoevajadusega lapsed, aga no see on juriidiline vahe, seal ei ole tegelikult suurt vahet. Keerulistes ainetes, näiteks matemaatikas, näiteks loodusõpetuses, kui need on algklasside lapsed, vajaksid need neli last ikkagi eraldi õppimist ja õpetamist, et eesti lapsed saaksid eraldi õppida ja need lapsed eraldi õppida. Selleks ei pea ilmtingimata olema ainult, eks ole, aineõpetajad, selleks on ka need abiõpetajad, keda saab rakendada nende laste õpetamisel. Et need lapsed jõuaksid järgi matemaatikas, loodusõpetuses ja muudes ainetes, oleks neil vaja tegelikult üldtoe raames nii-öelda õpiabitunde. Ka eesti lastele antakse matemaatikas ja eesti keeles õpiabitunde, kus nad saavad, eks ole, juurde õppida, selleks et eesti lapsed saaksid õppida siis omas tempos ja need lapsed saaksid selles eritempos juurde õppida. Samal ajal kui muusikas, kehalises, inglise keeles, kunstis, tööõpetuses, kus intensiivne keeleoskus on vähem oluline õppeprotsessis, seal saaksid need lapsed ikkagi kõik koos õppida, sellepärast et lapse keel isolatsioonis muidugi ka ei arene. Aga kuna ma ei oska konkreetse juhtumi puhul ikkagi öelda, kuidas see õpe seal koolis korraldatud, on, siis ma jäängi, kahjuks pean jääma selliste üldiste põhimõtete kirjeldamise tasemele.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Osaliselt jätkan oma eelmisest küsimusest ja sellest, millest hiljuti minu hea kolleeg Ants Frosch rääkis. Ja see tuleneb nendest väljaütlemistest, mis kuuluvad teile, mida võib internetiavarustest leida. Teie väljaütlemised peegeldavad sellist natuke hoolimatust eesti keele ja kultuuri suhtes. Ja sealt ka minu küsimus. Arusaadav, venekeelsetele lastele tuleb tagada kõik nende õigused, sealhulgas haridusele. Aga kas kogu selle protsessi käigus on juhus või mingi muu põhjus, et meil on ka väga suur mure tekkinud nüüd eestikeelsete laste haridusega? Ja teatud asjad on väga lihtsad: laste suhtarv koolides, pedagoogide tase ja nii edasi. Aga kas see on paratamatus või on mingi muu põhjus?

Aitäh! Püüan nüüd ... Kas ma sain küsimusest õigesti aru, et küsimus on selles, kas eestikeelsete koolide puhul, kus õpivad eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed, tuleks kehtestada mingi kvoot, kui palju seal tohib muu kodukeelega lapsi koolis olla? 

Miks seda kvooti kehtestada ei saa? Sellepärast, et venelaseks olemine ei ole erivajadus. Ukrainlaseks olemine ei ole erivajadus. Erivajadus tuleb siis, kui see venekeelne laps ei valda eesti keelt. Ja seda ei saa tuvastada mitte tema etnilisuse järgi, vaid selle järgi, kui ta teeb avalduse kooli tulemiseks, sel juhul saab jälgida, kas see laps oskab eesti keelt ja millisel tasemel ta oskab eesti keelt. Kui me ütleme, et eesti koolis ei tohi olla üle 20% vene kodukeelega lapsi, siis me tõukame eestikeelsest koolist ära kõik need vene kodukeelega lapsed, kes tegelikult väga hästi valdavad eesti keelt ja kes selles mõttes saaksid väga hästi eestikeelses klassis õppida. 

Me ei saa panna rahvusele kvoote, sellepärast et rahvus ei ole puue. Ja rahvus ei ole erivajadus, vaid erivajadus tuleneb sellest, kui see laps ei oska piisavalt eesti keelt. Siis on talle vaja pakkuda seal üldtoe raames tuge eesti keele omandamiseks. Tuleb tähelepanu pöörata sellele, kui palju on klassis neid lapsi, kes eesti keelt ei valda. Sellele tuleb tähelepanu pöörata. Ja nende laste seas, muuseas, võib olla omajagu ka tagasi pöörduvaid etnilisi eestlasi, kes tulevad välismaalt tagasi, kus nad on elanud välismaal, ja laps ei valda eesti keelt piisavalt selleks, et eesti keeles õppida. Järelikult tuleb tuvastada tema keeleoskus, mitte tema etniline päritolu klassikomplektide ja rühmade määratlemisel.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mina sooviks teid tunnustada. Haridus- ja teadusvaldkonnas on palju-palju probleeme, aga reaalselt ellu viia eelmise Riigikogu koosseisu poolt vastu võetud otsust minna üle eestikeelsele haridusele, see on mäekõrgune ülesanne. Ja seepärast küsin, ma arvan, et küllalt keerulise ja raske [küsimuse] tööpäeva lõpuks teilt: milline on olnud seni kõige suurem õnnestumine teie töös ja millist võib-olla ebaõnnestumist tahaksite, kui üldse on niimoodi võimalik öelda, välja tuua – kaks äärmust? Suur tänu! Mina tahaksin teada.

Aitäh! Ma hakkasin kohe mõtlema, mida ma saan õnnestumisena ära märkida. Selles töös on tõesti kogu aeg tunne, et üks tulekahju ajab teist taga, ja siis sa ei suuda tajuda, kas midagi on saanud ka nii-öelda progressi mõttes juba ära teha, kuna need protsessid hariduses on väga pikad. Ühe ministri alustatud asjad aastal 2017, näiteks e-eksamitele üleminek aastal 2017, on täna minu laual, aga see on olnud seitsme aasta pikkune protsess, eks ole. Minister ise, kes selle toona algatas, selle protsessi lõpptulemust ei pruugigi näha. Hariduses on need asjad lihtsalt maru pika vinnaga. 

Eestikeelsele õppele üleminek – ma arvan, et siin on veel mitu ministrit, kes saavad seda mäekõrgust ülesannet lahendada. Mu ainuke lootus on see, et ei tule ministrit, kes teeb sammu tagasi jälle, kes leiab, et see on liiga keeruline, liiga raske ja laseme selle mõisa köie nüüd natukene lohisema jälle, et saaks nagu kergendust. Seda minu arust ei tohi teha mitte mingil juhul, sest me oleme täna õigel teel.

Ja kui mõelda selle õnnestumise peale, siis võib-olla on õnnestumine see, et need 70 kooli, kellel seisab see mäekõrgune ülesanne ees, nende koolide juhid ja nende koolide õpetajad ja nende koolide lapsevanemad ei vaidle täna Eesti riigiga, ei kakle täna Eesti riigiga. Tegelikult see kaklus ei ole õpetajate, koolijuhtide ja lastevanematega, see kaklus on täna poliitikute vahel. Kaklevad poliitikud eestikeelsele õppele üleminekul, mitte venekeelne lapsevanem. Tema ootab, tema tahab saada kindlust, et tal on hea õpetaja klassi ees ja tema laps saab 1. septembril kvaliteetset, head, eesti keeles ja tema eale kohast haridust.

See, et kogukond ja ühiskond tegelikult seda reformi toetavad, on ilmselge. Kõikide meie, ka eelnevate ministrite ja Riigikogu töö – lihtsalt ma loodan, et ka poliitikud lõpetavad kaklemise ära, sest see poliitikute kaklus lihtsalt teeb nukraks ja ei näita kindlasti seda, et meil oleks olemas ühine arusaam sellest, et meil on üks suurmehe kõrgune ülesanne, mida ei saa lahendada mitte keegi üksi: ei direktor üksi, ei Narva linnapea üksi, ei haridusminister üksi, vaid ka siin Riigikogu saalis olevad inimesed on selle protsessi tegijad ja peavad kaasa aitama sellele protsessile.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Lugupeetud minister! Jälgisin seda poliitilist tulevärki ja ekvilibristikat siin saalis suure tähelepanuga. Kuidas teile tundub, kas see selline massiivne poliitiline rünnak ja umbusaldusavaldus ei ole mitte tekitatud selleks, et tasakaalust välja viia ja kuidagi väärata protsessi, mille nimi on ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek, või siis vähemalt välja kaubelda mingisugused eritingimused Narvale, ma ei tea, Sillamäele, Maardu linnale ja võib-olla ka Tallinna mõnele linnaosale?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka Signe Kivile vastates, et see vägikaikavedu eestikeelsele õppele üleminekul ei ole tegelikult kuskil Narva koolides või Narva tänavatel, see on siin Riigikogu saalis tihti. Siit tuleb see, et miks ei saa üle minna, miks ei tohi üle minna, miks see kahjustab eesti lapsi, miks see kahjustab õpetajaid, kahjustab direktoreid. See selline diskussioon teemal, mitte kuidas seda teha, et mis on need lahendused ja kuidas me nüüd, kui meil on täna 518 õpetajat puudu, siis mis me kõik peaksime selleks tegema, eks ole, et need 518 õpetajat 1. septembriks olemas oleksid. See on ju see, millest me peaksime siin seda dialoogi pidama ja mitte sellest, aga kas me nüüd ikkagi peaksime tegema selle järeleandmise, peaksime tegema pikenduse, peaksime loobuma sellest, et vene kodukeelega inimesed saavad õiguse ka eesti lasteaeda ja eesti kooli oma last panna, kui nad tegelikult soovivad, et nende laps eestikeelses keskkonnas õpiks ja oleks. Ma arvan, et need on nagu mitte kaasa aitavad arutelud sellel protsessil, kindlasti mitte kaasa aitavad. Ja teate, lapsevanemate nördimus tuleneb mitte sellest, et õpetajad võib-olla on pinges ja peaksid õppima, vaid sellest, et poliitikud omavahel kaklevad ja tuleb selline signaal, et ei saa, ei taha, ei ole mõistlik. Ja pannakse tule alla siis kõik need, kes tegelikult tahavad ja päriselt püüavad pingutada selle nimel, et see eestikeelsele õppele üleminek toimuks. Aga ta on üks suuremaid nii-öelda mäkkeronimisi, mis Eesti haridussüsteemil on vaja Everesti otsa tegemiseks järgmise kuue aasta jooksul ära teha. Tuleb sellel protsessil selliseid basecamp-laagreid, kus on tunne, et õhk saab otsa ja enam ei jaksa ja jätaks pooleli ja ärme roni sinna tippu, jääme siia poole peale, et las need osad rühmad ja osad klassid ja osad koolid siis ei lähe üle, sest näete, õpetajaid ei ole. Aga keegi ju elus midagi ei saavuta, kui sa ainult baaslaagrisse jääd. See on selline turismireis. Everesti tippu tuleb ikka lõppu ära minna. 

Küsimuste vooru lõpetab Leo Kunnas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuigi ma esindan siin Riigikogus Tallinna kesklinna, Pirita ja Lasnamäe piirkonda, olen ma pärit väikesest Kliima külast Võru vallast ja seepärast küsin sealsete kohalike koolide kohta. Milline on Orava põhikooli ja Vastseliina ning Räpina gümnaasiumide tulevikuperspektiiv?

Aitäh küsimuse eest! Orava põhikooli puhul jään vastuse võlgu, kuna ma ei ole põhikoolide puhul kohalike omavalitsustega ka arutelusid pidanud. Vastseliina ja Räpina gümnaasiumide puhul oleme me nendega alustanud läbirääkimisi, Setomaa vallaga ja Räpina vallaga, sellel teemal, et me tahaksime ühist põhihariduse järgset hariduskeskust Setomaale, mis baseerub Räpina tänase kutsekooli baasil, kus oleks mitme valla ja riigi ühine hariduskeskus, mis võimaldaks saada nii gümnaasiumiharidust, nii rakendusgümnaasiumiharidust, kutseharidust kui ka nii-öelda õhtukooli ehk täiskasvanute õpet. Ja seda me peaksime Setomaa valla, Räpina valla ja riigi ühiskoolina pidama tulevikus. Me räägime aastast 2028. Need on need läbirääkimised, mida me nendega oleme alustanud ühise hariduskeskuse rajamiseks.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile, lugupeetud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas! Ja nüüd, head kolleegid, avame läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Ja esimesena palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Oli väga hea kuulata niivõrd pädevat ministrit niivõrd selge sõnumiga, argumenteerimisoskusega. Lausa lust! Aga räägime sellest juba läbi kukkunud umbusaldusavaldusest.

Umbusalduse algatajad Keskerakond ja EKRE panevad ministrile kokkuvõtvalt süüks kahte asja. Esiteks seda, et ta seisab vankumatult, nagu seda umbusaldajad nimetavad, jäigalt, eestikeelsele haridusele ülemineku eest ning ei ole nõus tegema erandeid ega pikendusi. Ja teiseks seda, et ta on algatanud ja ellu viimas mitmeid pikalt oodatud, kuid varasemalt sahtlisse visatud reforme. Seejuures süüdistades Kristinat kõikides maailma muredes, mis on Eesti haridussüsteemis aastast aastasse kuhjunud ja mille osalisteks on nad ka ise olnud.

Tuletan meelde, et haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on olnud ametis vaid ühe aasta, kuid viinud jõuliselt ellu otsuseid, mis puudutavad positiivselt paljusid Eesti inimesi siin riigis. Toon vaid mõned näited. Väikeste maapiirkondade algkoolide toetusmeetme väljatöötamine: 18 kodulähedast maakooli üle Eesti on saanud tänu haridusministrile lootuse elujõuliselt püsida aastaid, kui mitte aastakümneid. See on hea näide sellest, mida varasemad ministrid ja valitsused pole suutnud teha, kuigi rääkinud sellest murest on ka umbusaldajad ise võimul olles. Haridus- ja teadusminister on ka valmistanud ette põhikoolide lõpetamise korra muutmise ja eksamite varasemaks toomise, et säästa nii õpilasi kui ka vanemaid mõttetust stressist ning pingetest. Ka siin teeb Kristina Kallas jõuliselt teiste vigade parandusi. 

Minister Kallas tegeleb ka suurte reformidega, milleks on õpetajate karjääri- ja palgamudeli väljatöötamine, kutsehariduse reform ja kooliaja pikendamise reform. Need on muutused, mis peaksid lahendama õpetajate järelkasvu ja leevendama kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavust Eesti majanduses. Suured reformid on nõudnud palju ettevalmistustööd, analüüsi ja planeerimist. Nende elluviimine vajab veelgi rohkem pingutust, ja seda pingutust Kristina Kallas ka teeb, sest haridusteemad on Eesti 200 jaoks äärmiselt olulised. Täpselt sama oluline oli tema jaoks leida lahendus õpetajate streigi lõpetamiseks, sest seisis ta ju koos õpetajatega samal poolel. Me lubasime muutusi ja me ka teeme neid muutusi. 

Kristina Kallas on käinud läbi üle saja Eestimaa kooli ja kohtunud paljude partneritega, et tutvuda olukordadega kohapeal ning kaardistada lahendamist vajavaid väljakutseid. Ta on võtnud igat partnerit hariduses võrdsena ja selle asemel, et ülevalt alla asju kehtestada, nagu seni on tavaks olnud, on ta soovinud kõikides reformides oma partneritega asjad põhjalikult kokku leppida, et siis need üheskoos ellu viia, seda nii eestikeelsele haridusele üleminekul kui ka õpetajate järelkasvu lahendamisel haridusleppe näol. 

Kõige rohkem tähelepanu ja tööaega nõuab Eesti ajaloo suurim haridusreform: eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistamine. Vähemalt mulle ja Eesti 200 jaoks on ilmselge, et see ongi tänase arutelu ja umbusalduse peamine põhjus. Aga lõpuks on meil haridusminister, kes Eesti haridusvaldkonda päriselt kauaoodatud sisulisi muutusi toob, ja seda Keskerakond ja EKRE täna ette heidavadki. Neist suurimaks on kahtlemata üleminek eestikeelsele haridusele, mille eesmärk on pakkuda kõigile Eesti lastele olenemata nende emakeelest võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus. Eesti 200 soovib kehtestada Eesti Vabariiki igas tema nurgas, et kõik põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanud lapsed oskaksid eesti keelt tasemel, mis lubaks neil funktsioneerida täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. 

Keskerakonna ja EKRE tegelik eesmärk on üritada nurjata üleminek eestikeelsele haridusele, kuna see tõepoolest toimub kõikjal Eestis. Me ei ole nõus ajapikendusega, sest seda on juba üle 30 aasta pakutud. Ajapikendust ei tule ei Narvas ega Lasnamäel, sest eesti keele oskamise tähtsust ei ole me nõus siin riigis pisendama. Keskerakond on reformiprotsessi torpedeerimist siinsamas saalis aastate jooksul kenasti näidanud, väites, kuidas ei saa minna üle eestikeelsele haridusele, kuidas ei saa leida õpetajaid, kuidas ei saa lõpetada venekeelsete noorte diskrimineerimist. Eesti 200 ja Kristina Kallas ütlevad, et saab ikka küll. Tuleb vaid otsustada, vastuseid küsimustele leida, mitte mõelda, kuidas ei saa. Ja täna me räägime ju tegelikult protsessi algusest. 

Vene jutupunkte rääkivatele Riigikogu liikmetele see loomulikult ei meeldi, see nädal kubiseb sümboolsetest rünnakutest Eesti iseolemise ja Eesti vaba vaimu vastu. Nüüd on siin saalis rünnaku objektiks ka üleminek eestikeelsele haridusele. Kinnitan, et Kristina Kallas on teinud ja teeb väga head tööd ning tänane umbusaldus kukub läbi, sest kõik, kes peavad eesti keele, kultuuri tähtsust siin riigis päriselt oluliseks, toetavad toimekat ja reformimeelset ministrit. 

Eestikeelsele haridusele üleminek algab vältimatult ja eranditena. Ma elan innukalt kaasa Kristina Kallase heale tööle. Jah, ühe aastaga ei jõua näha loomulikult kõiki neid töö vilju. Paljude tänaste otsuste positiivsed mõjud on tunda alles aastate pärast. Aga pikkade plaanide ja eesmärkide seadmise korral ongi see ju loomulik. Järgmise tööaasta väljakutse on eestikeelsele haridusele ülemineku elluviimise protsessi edukas juhtimine ja planeeritud reformide, otsuste vastuvõtmine Riigikogus ning nendega alustamine, ja me saame kõik sellest osa ka siin saalis. Eesti 200 on veendunult seisukohal, et haridus- ja teadusminister Kristina Kallas teeb väga head tööd ning peab ametis jätkama. Seega kutsun üles kõiki Riigikogu liikmeid, kelle jaoks on oluline eesti keele staatuse tugevdamine siin riigis, umbusaldust mitte toetama. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel … Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid ja austatud valitsuse liikmed! Ma olen siin, et avaldada usaldust haridusminister Kallasele. Kui tänase päevakorra esimeses punktis hea kolleeg Lauri Laats spekuleeris, et see on seotud Euroopa valimistega, siis see nii ei olnud. Aga selle tänase päevakorra teises punktis võime me kindlad olla, et see, mis praegu siin Riigikogus toimub, on loomulikult opositsioonierakondade valimiskampaania osa. Seetõttu sellesse liiga tõsiselt ilmselt suhtuda ei tuleks. 

Huvitav oli jälgida seda debatti, mille minu meelest haridusminister ühemõtteliselt võitis ja kus opositsiooni argumendid ei olnud kaugeltki nii usutavad. Aga muidugi probleem on olemas, sellepärast, et tuleb tunnistada, et Kristina Kallas tõesti on erakordselt pädev inimene oma valdkonnas. 

Me ju teame, et kõige parem on see, kui minister on oma valdkonnas täielik võhik. Sellepärast, et asjatundlikul ministril, kes asja jagab, võib tekkida kiusatus oma valitsemisala juhtimisse sekkuda, hakata seal poliitikat kujundama ja võib-olla isegi langetama ministeeriumis otsuseid. Selle ennetamiseks nimetataksegi üldiselt ministriks inimesi, kes on valdkonnas täitsa uued. Selleks ajaks, kui ta midagi aru saavad, valitsus vahetub ja tuleb uus minister. Ja see tagab riigis järjepidevuse. 

Aga antud juhul on tõesti pädev minister, kes loob oma valdkonnas pretsedendi. Mine tea, milleni see viia võib, kui me selle Pandora laeka avame. Järgmiseks soovivad Riigikogu liikmed hakata riigielu küsimustes kaasa rääkima ja riigi juhtimisse sekkuma, mis oleks loomulikult muret tekitav areng. 

Ma sooviksin ka oponeerida Toomas Uibo väitele, et praegune reform on kõige olulisem haridusreform Eesti ajaloos. No see on kindlasti üks olulisemaid, aga ma siiski ei seaks teda päris ühele pulgale näiteks Forseliuse seminari asutamisega 1684. aastal, Tartu Ülikooli asutamisega 1632. aastal, loomulikult Tartu Ülikooli kujundamise ja tegevuse alustamisega 1919. aastal eestikeelse Tartu Ülikoolina. Ka see oli väga oluline haridusreform. Aga loomulikult, kusagil umbes seal tasemel, sellel nivool, ma ütlen, kahtlematult see reform, mida Kristina Kallas juhib, on. Ja tõesõna, ei suutnud opositsioon täna ega ole ka varem välja toonud mitte ühtegi sisulist probleemi selle muutuse juhtimises, mis eeldaks nüüd Riigikogult sellist sekkumist, et me peaksime ministri kõrvaldama ja määrama ametisse uue inimese. 

Nii et kokkuvõtvalt, tõepoolest, meil on tegu pädeva ja targa ministriga, hea juhiga. Seetõttu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud usaldavad haridusminister Kallast. Aitäh teile!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kolleegid, vaatajad ja lugupeetud umbusaldatav! Hoolimata eelmiste esinejate kiidukõnedest meie ikkagi umbusaldajatena oleme seisukohal, et umbusaldatava juhitud haridusvaldkonnas on siiski olnud üks fopaa teise otsa. Ja hoolimata sellest, et on olemas kõiksugu arengukavad, eesmärgid ja te päevast päeva muudkui väljendate oma muret olukorra pärast, ei ole ju tegelikult midagi juhtunud, lootuskiirt ju tegelikult ei paista. Aga olgu, see kuulub juba sellise administratiivse suutlikkuse või siis suutmatuse valda, kas need murekohad saavad lahendatud või mitte ja kui kiiresti mingid protsessid käivitatakse. Aga suures plaanis on siiski probleem valdkonna juhtimises ja selle juhis. Seetõttu me olemegi täna siin Riigikogus päris suure hulga Riigikogu saadikutega umbusaldamas haridus- ja teadusminister Kristina Kallast. Martin Helme oma sõnavõtus alguses sõnastas juba suure osa põhjustest ära. Omalt poolt ma tooksin sisse mõned väga põhimõttelised arengud, mis praeguse haridus- ja teadusministri tegevuses või siis tegevusetuses peegeldavad ikkagi äärmiselt süngelt arengut Eesti haridusmaastikul.

Üks asi on see, mida inimene toob välja oma paraadkõnedes või ettekannetes, aga teine asi on see, mida ta ise mõtleb ja milliseid seisukohti on evinud valdavalt juba varasemalt. Siin on nendest ka juba räägitud. Näiteks te olete öelnud, et läksin poliitikasse selleks, et venekeelsel valijal oleks alternatiiv – no väga huvitavalt kõlab tänases päevas. Paar aastat tagasi ütlesite, et Eesti riigi ülesanne – täna te parandasite küll ära, aga tegelikult see mõte ei muutunud – ei peaks olema ainult eestluse tagamine ja nende identiteedi ning keele toetamine. Vot mina ütlen küll, et peab olema ainult. Milleks me seda riiki siin siis teeme? Siin me küsimegi, kas meie Eesti Vabariigi haridusminister on mõnes mõttes nagu hunt lambanahas.

Te olete ka öelnud, et eestlane ei oska olla rahvana suur, venelane oskab väga hästi suur olla, ta suudab kõiki, keda vaja, integreerida. See on väga huvitav. Kuidas me sellise väljaütlemise valguses nüüd peaksimegi vaatama seda protsessi, kus teie eestvedamisel pannakse eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all vene lapsed eesti lastega ühte kooli kokku, eks ole. Venelased oskavad väga hästi teisi integreerida, tõepoolest. Ja me teame, et see on tekitanud suuri probleeme õpetajatele. Julgemad on juba suu avanud ja kritiseerivad avalikult ja kirjeldavad seda õnnetut olukorda koolis.

Minu küsimus oli ju ka, et eesti keele õpetamine ei too kaasa lojaalsust, integratsiooni, probleemid ju jäävad, sest põhi, juurpõhjus, mis tegelikult tuleks ära kaotada, on tegelikult massimigratsioon. Me juba neid nõukogudeaegseid massimigratsiooni haavu lakume ju siiamaani ja nüüd on see uus massiimmigratsioon, millega me tegeleme. Äkki siis lihtsalt ei laseks neid muulasi siia nii palju sisse, siis ei peaks ka meie riikliku ja rahvusliku ressurssi selle peale nii palju raiskama.

Õpetajate puudusest me oleme juba rääkinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi üks lahendus, mis on ka juba käivitatud, on leida õpetajaid ükskõik kust, maa alt või siis maa pealt. Nagu me näeme, siis meedias on juba jõudnud haridusministri kaitseks sõna võtta ka üks joomarluse ja purjuspäi autorooli istumise eest arestimajast piltlikult öeldes otse kooliõpetajaks maandunud kodanik. Omaette küsimus on tõepoolest see, et kui inimene, kes on räuskamise ja rüselemisega silma paistnud, kuulsaks saanud poliitiliste vastaste meeleavalduse segamisega, kes on purjuspäi autoroolist kõrvaldatud ja Välisministeeriumist kaks korda joomise pärast lahti lastud, siis missugust eeskuju ta annab meie lastele ja noortele koolis? Kas tõesti kõik see, kuidas inimene on käitunud, mida teinud, kas tõesti see on lubatud ja heaks kiidetud, suisa premeeritud töökohaga haridussüsteemis? See on küsimus haridusministrile. Kas keegi üldse mõtles, kui sellise inimese koolimaja uksest sisse lasi? Või kas tõesti on õpetajate puudus nii suur, et, ma ei tea, iga joodik juba kõlbab klassi ette panna: otse arestimajast, pläru suus, midagi seosetut teleekraanil jorisemas.

Kui see nii on, olete mõlemat viisi vastutav selle olukorra eest: esiteks, et te pole suutnud grammigi võrra lahendada õpetajate puuduse probleemi koolides, ja teiseks, et seetõttu maanduvad meie koolidesse klassi ette meie järeltulevat põlve harima ja eeskujuks olema inimesed, kelle kohta võiks ilma pikemata öelda: nad on viimased, kes seal üleüldse olema peaks.

Ma võtaksin lisaaega juurde.

Jaa, kolm minutit lisaks, palun!

Teie vastutate, et see on nii juhtunud. Aga eks näita midagi teie kohta ka see, kuidas te isiklikult sellesama räuskava joomise pärast arestimajas istunuga nüüd oma erakonna valimisklipis eurolaulult varastatud tantsu tantsite. Vaadake, mitte viis miinust selle eest, vaid miinus 25, kui selline hinne koolis üldse olemas oleks, ja häbi.

Aga räägime rahast ka. Seesama arestimajast otse kooli passitatud tüüp plärises meedias midagi teie kaitseks, küsides: öelgu need Helmed nüüd, kust see raha võtta, kust see raha teie haldusalasse tuleks, et täita neid probleemseid kitsaskohti, mida teie ei ole suutnud täita. Vaadake, aga ma ütlen teile, kus raha on: kus on õpetajate palgaraha, maakoolide lahtihoidmiseks raha, eestikeelsele haridusele ülemineku raha. Siin on ilusti, ma võin teile lugeda, kuhu läheb maksumaksja raha tegelikult: taastusravi koolitusprogramm Ukraina tervishoiutöötajatele – 235 520 –, Ukraina alushariduse õppesisu ja õppemetoodikate kaasajastamine Orvutši lasteaia näitel – 170 000 –, Ukraina projektidega seotud kommunikatsioonikulud – 74 000 –, Moldova hariduse digipööre – 56 000 –, Zelenska Fondi perekodu ehitamine – 376 000 –, digipööre Lõuna-Aafrikas – 22 000 –, Uganda hariduse edendamine – 24 000 – ja nii edasi ja nii edasi. Kokku 700 ja rohkem miljonit.

Teie valitsuse liikmena peaksite püsti tõusma absoluutselt igal valitsuse istungil ja ütlema: niikaua, kui meie oma haridusvaldkonnas ei ole raha selleks, selleks ja selleks, ei lähe mitte üks euro riigist välja; niikaua, kui meie enda riigieelarve on üle miljardiga miinuses, ei lähe mitte üks euro riigist välja sellises mahus välisabiks, sest meie riigil ja valitsusel on eelkõige kohustus seista oma riigi, oma elanike, oma hariduse, oma teedevõrgu, oma tervishoiuteenuste, oma inimeste vaimse tervise, oma perekodude, oma riigi digipöörde, IT-süsteemide ülalhoidmise ja teenuste eest ja palju-palju muu eest. Aga seda te pole teinud ja selle asemel venestate eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all Eesti koole ja Eesti lapsi. Selle asemel, et õpetajate koormust vähendada, toodate seda aina juurde ega üritagi mingil viisil kätt ette panna.

Kõige ehedamal kujul ma tuletan teile meelde, et Eesti on põhiseaduse kohaselt endiselt rahvusriik ja mitte kellelgi, ka teil, ei ole õigust seda meilt, eestlastelt ära võtta, meie Eesti lastelt ära võtta õigust kõrgetasemelisele, kvaliteetsele eestikeelsele haridusele. Eesti inimesed ei ole teile andnud mingit mandaati internatsionalismi edendamiseks ja kui te seda teete, nagu te teete, siis te rikute Eesti Vabariigi põhiseadust ja ministri ametivannet, mida te olete andnud siinsamas Riigikogu puldis. Aitäh!

Aitäh, ülitäpselt! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Midagi uut siin ei ole. Nagu üks kolleegidest, kes esindas siin koalitsiooni, rääkis väga palju sellest, et opositsioon ründab, aga tegelikult minister on väga hea ja nii edasi. Sama hästi võib öelda, et ei ole mitte midagi uut. Koalitsioon kaitseb vaatamata sellele, et neid etteheiteid on tegelikult hästi palju ja neid probleeme haridusvaldkonnas on meil ka hästi palju. 

Kui ma täna andsin mitu intervjuud selle umbusalduse teemal erinevatele kanalitele, siis üks küsimus oli see, et mida te ette heidate ministrile. Ma ütlesin, et ma ei saa ju teie formaati ennast kuidagi ….., kuna neid asju on nii palju, et uudiste formaati see ei sobi, te niikuinii ju ei pane kõike seda, mida ma räägin. Aga seda kõike saab lugeda umbusalduse tekstist, mis on hästi mahukas, sest neid põhjusi on tegelikult ka hästi palju. 

Minister ise on ajakirjanduses proovinud seda umbusaldust pisendada, öeldes, et põhimõtteliselt on see paha Keskerakond, kes tahab mind umbusaldada, sellepärast et ma viin läbi eestikeelsele õppele ülemineku reformi. Aga vabandust, meil on kolm opositsioonierakonda, kes kõik seda umbusaldust toetavad. Need kolm erakonda on väga erinevad, neil on erinevad lähenemised ja maailmavaated. See kuidagi ei klapi sellega, mida minister ütleb. 

Ja kui rääkida nendest põhiprobleemidest, mida meie näeme, siis need probleemid on kohati lihtsalt süsteemsed, mis paneb muretsema Eesti haridussüsteemi tuleviku pärast. Alustame kas või sellest, et needsamad ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks, mis siis prooviti esimest korda elektrooniliselt läbi viia ja luhtus see idee. Järgmisel katsel nagu olid samamoodi elektroonilised katseeksamid üheksanda klassi lastel eesti keeles, samamoodi äpardus. Ja kahjuks peab nentima, et tõepoolest ministeerium lihtsalt ütles ministri näol, et meeskond tegi midagi valesti ja vahetame nad välja ja lähme rõõmsalt edasi. Vabandama, tõepoolest, pidid peaminister ja välisminister. 

Me võime rääkida sellest, et Ida-Virumaa koolide õpetajad on meil jäänud vaeslapse rolli. Neile lubati pooleteise koefitsiendiga palgad, kui nad eesti keeles Ida-Virumaal õpetavad lapsi. Ja alguses pidid nad mitu kuud ootama seda palgalisa. Saabus päeva lõpus see palgalisa järgmine aasta, 2024 põhimõtteliselt märtsi lõpus maksti neile palgalisa välja jaanuari, veebruari ja märtsi eest. Ehk see on jällegi selline süsteemne probleem, mida tuleks kindlasti ära lahendada. 

Õpetajad erinevates omavalitsustes, kohalikes omavalitsustes, kes õpetavad uussisserändajaid ja õpetavad neile eesti keelt – see oli riigi tellimus iseenesest. Samamoodi siiamaani ei ole selle eest raha saanud, kuna kohalikud omavalitsused ei ole oma kontodele seda rahaministeeriumilt saanud. Ja kas siin tekib küsimus, et millal see tänuväärne töö saab tasutud. 

Jah, me võime rääkida ka sellest, et tõepoolest see eestikeelsele õppele ülemineku reform samamoodi tekitab hästi palju küsimusi, hästi palju murekohti, sellest räägivad koolijuhid, sellest räägivad kohalikud omavalitsused, sellest räägivad õpetajad, vanemad on mures. Aga kui kuulata ministrit, siis kõik on kontrolli all, küll me 1. septembriks leiame piisavalt neid õpetajaid, kes peavad eesti keeles venekeelsetes lasteaedades ja koolides õpetama. Iseenesest on juba teada, et nende õpetajate arv ei ole kaugeltki piisav selleks, et katta kõik need klassid, kus haridus peab eestikeelne olema 1. septembrist. 

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

Selle asemel, et kuidagi konstruktiivselt edasi minna, vastab minister küsimusele, et kui 1. septembril juhtub niimoodi, et ühes või teises koolis või lasteaias on olukord selline, et ei ole kuskilt võtta neid õpetajaid, kes klassi või rühma ette panna, siis kes selle eest vastutab, minister ütleb, et vastutab oma töökohaga põhimõtteliselt koolidirektor, lasteaiadirektor või omavalitsuse juht. Ma ei näe, et see oleks väga konstruktiivne lähenemine olukorrale, mis on tegelikult hästi keeruline. Sellest räägivad kõik omavalitsusjuhid ja koolijuhid, keda see reform otseselt puudutab. 

Neid probleeme on küll ja küll. Me võime rääkida koolivõrgu korrastamisest. Me võime rääkida Toila Gümnaasiumist, kus on rohkem kui 50 gümnaasiumi õpilast, samas riik on öelnud, et kui on vähem kui 40, siis peab kool põhimõtteliselt kinni minema. Toilas on rohkem neid, aga ikkagi see gümnaasiumiaste on praegu põhimõtteliselt sulgemisel. Võime rääkida teistest maakoolidest, kus eelkõige mõeldakse sellest, kas need koolid on rentaabel või ei ole. Ja kui ei ole, siis mis sellest, et nemad on kirik keset küla, võib öelda niimoodi, et selles mõttes see on primaarne asi nagu ühes või teises piirkonnas, ühes või teises maakonnas. Ja vanemad põhimõtteliselt elavadki seal oma lastega ainult sellepärast, et kool on seal olemas. Kui see kool kaob sealt ära, siis arvatavasti vanemad kolivad Tallinnasse või Tartusse, teistesse suurtesse linnadesse. Ma ei usu, et see on see, mida me oma riigile tulevikus tahaksime. 

Ja sellest kõigest lähtuvalt kõige suurem probleem minu meelest ei ole isegi see, et kõik need murekohad on meil olemas, vaid see, et minister ei tunnista absoluutselt oma vastutust ja seda, et kuskil on ministeerium süüdi, kuskil on minister süüdi. Süüdi on kõik teised tema ümber. Me nägime seda näiteks õpetajate streigi ajal, kus räägiti sellest, et põhimõtteliselt on kõiges süüdi Tallinna linn omavalitsusena, sest õpetajad on kuidagi Tallinna linna poolt nagu ässitatud või mis iganes, kuigi see oli üleriigiline streik ja õpetajad streikisid väga paljudes omavalitsustes. Kõik on süüdi, omavalitsused, paha Keskerakond, opositsioon, Eesti Linnade ja Valdade Liit, needsamad saamatud koolijuhid, aga mitte ministeerium ja minister ise. Ma arvan, et see ei ole väga konstruktiivne lähenemine, nii et siit see umbusaldus tulenebki. See, et kolm opositsioonierakonda seda teevad, ma arvan, et see on hästi sümboolne. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised mõne aja pärast, aga enne Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaks. 

Proua Kallas! Kallis Eesti Riigikogu! Isamaa valitsus, kui me arutasime eelmisel, üle-eelmisel aastal toonases valitsuskoalitsioonis eestikeelsele haridusele üleminekut, siis Isamaa pani ette tegevuskava, mille Tõnis Lukas välja töötas eestikeelsele haridusele üleminekuks. Ja suures plaanis on ametisolev valitsus ja ametisolev haridusminister seda rakendanud. 

Ma siin toon sisse väga põhimõttelise erinevuse, kui ma loen seda kirjutatud umbusaldusavalduse teksti, kus suur osa tekstist on pühendatud kriitikale eestikeelsele haridusele üleminekule või ka valitsusepoolsele ja haridusministeeriumipoolsele survestamisele kohalikele omavalitsustele. Siin on Isamaa veendunud, et ilma eranditeta ja jõuliselt valitsus peab seda jõustama. Siin ei ole mingeid alternatiive. See on asi, mille puhul kindlasti Isamaa põhimõttelist umbusaldusavaldust väärivat etteheidet haridusministrile ei tee. 

Me kõnelesime haridusministriga sellest ka ja haridusminister ütles – ja loomulikult on sellega seotud rida objektiivseid probleeme, oleks silmakirjalik, kui seda mitte möönda, loomulikult on neid väga tõsiseid –, ja haridusminister ütles, et augustis valitsus seda arutab. Noh, 1. septembril on kooliaasta üleminek ja ma kutsun üles valitsust seda kindlasti jooksvalt praegu tegema. Tegemist on kindlasti väga põhimõttelise muutusega ja siin tuleb vajadusel ka olla valmis täiendavateks otsusteks ülemineku puhul abi pakkuma. 

Nüüd Isamaa vaade on selge: me ei usalda Kaja Kallase valitsust, me ei usalda Kaja Kallase valitsuse poliitikat tervikuna ega ka Kaja Kallase valitsuse ministrite poliitikat eraldi võetuna, ei elementides ega summas. Ja see valitsus on muutunud täiesti otsustusvõimetuks ennekõike riigieelarve ja majanduspoliitika vaates ja seda tunnistavad tegelikult ju ka valitsuskoalitsioonisaadikud, kui nendega kõneleda ka ise. Kõige mõistlikum oleks, et see valitsus lõpetataks, peaminister astuks ametist tagasi. See oleks lähtekoht mingisugusekski juhtimisvõimekuse taastamiseks riigis. 

Selle valitsuse lähtekoht on olnud valetav poliitika, valetav poliitika väga paljudes Eesti elu valdkondades, aga sealhulgas ka valetav poliitika Eesti õpetajatele. Ja see on asi, mille puhul Isamaa mõistab hukka, sealhulgas ka Eesti 200 ja Eesti 200 haridusministriportfelli kandva Kristina Kallase poliitika. Te lubasite enne valimisi 3000 eurot õpetajale 2024. aastast. Koalitsioonilepingus oli sees väga selge sihiseade 120%‑st õpetaja palgaks keskmisest palgast. Eelmise aasta septembris te raporteerisite kui võitu 4%‑list palgatõusu 2024. aastaks. Ja sellele järgnes, ja te olite väga suurepäraselt teadlik, haridustöötajate õigustatud ja sugugi mitte poliitikute lubadustel rajanevast, vaid minimaalselt vajadust nõudvast kompromissettepanekust, ja kuude kaupa te ei olnud võimeline või ei soovinud ennast valitsuses õpetajate ja haridustöötajate eestkõnelejana kehtestada. Ja selle tulemuseks oli tohutu segadus ja täiesti ebavajalik stress Eesti ühiskonnas, mis päädis üle nädala kestnud streigiga. Ja selle tulemusena me menetleme siiamaani, hakkame alles sellel nädalal parlamendis menetlema riigieelarve seaduse muudatust, mis puudutab siis omavalitsustele raha eraldamist õpetajate töötasu fondi. See segadus kindlasti ei ole mõistlik, esiteks juhtimislikult mõistlik, teiseks, see on näide valetavast poliitikast. 

Nüüd teine küsimus, mis puudutab praktilisi etteheited ministri töö valitsemisalas, siis kindlasti on vägagi häiriv olnud see, mis puudutas tuhandeid peresid, seesama EIS-süsteemi kaudu sisseastumiseksamite tegemine, aga ka kindlasti oleme me murega jälginud ka seda tegevust, mis on viinud ka kulude kärpimisse kutsehariduses, kus tegelikult on asutud kontaktõpet vähendama. See ei ole kindlasti mõistlik tee ja selles osas me ei saa ka kuidagi väljendada toetust haridusministri valitud poliitilisele suunale. 

Nüüd omaette küsimus on teemade ring, mis on seotud eesti keele kaitsega. Isamaa on esitanud seaduseelnõu, mida Eesti 200 on süstemaatiliselt torpedeerinud, mis puudutab eesti keele nõuete kehtestamist teenindussektoris. Ma ei tea, kas selle vastu on nii-öelda platvormitöötajatel Bolt või keegi teine, kelle seisukohta te olete väljendanud, aga kahetsusväärselt ka selline vastuseis eesti keele arendamise eest vastutava ministri poolt ja tema poliitilise jõu poolt ei tekita meis, ma väljendan ühemõtteliselt, seda usaldust, ei tekita usaldust. 

Nii et kokkuvõttes, Isamaa seisukoht on esiteks, et kogu see valitsus peaks tagasi astuma eesotsas peaministriga. Teiseks, et eestikeelsele haridusele üleminek peab jätkuma ja kindlasti valitsus peab olema võimeline maandama kõik riskid, mis praktiliselt selles keskkonnas – ja paratamatult probleeme tekib – ilmnevad ja nendest avameelselt ka parlamenti ja ühiskonda informeerima. Ja selles osas, eestikeelsele haridusele ülemineku osas meil põhimõttelist umbusaldust väärivat etteheidet sugugi ka haridusministrile ei ole. Ja kolmandaks, Isamaa esindajad hääletavad täna umbusaldusavalduse poolt, sest nii nagu see valitsus on valetavat poliitikat jõustanud pärast mandaadi saamist üle aasta jooksul, on ta seda teinud tegelikkuses paraku ka haridusvaldkonnas ja see päädis väga suure usalduskriisiga, mille sümptomiks oli asetleidnud streik. 

Nii et, proua haridusminister, see kriitika on õiglane kriitika, see on objektiivne kriitika ja ma loodan, et olete võimeline ka juhul, kui umbusaldusavaldus läbi läheb, seda õiglaselt tajuma, kui umbusaldusavaldus läbi ei lähe, siis oma poliitilist tegevust ka vastavalt korrigeerima. Minister ei ole üksnes selle valdkonna entusiast ja ma arvan, et kindlasti te olete oma tegevusega näidanud, et te olete haridusvaldkonnale pühendunud inimene, entusiast selles valdkonnas ja selle puudumist kindlasti keegi teile ette ei heida, kuid ta peab olema poliitikuna võimeline ka seisma oma valitsemisala eest, seisma nende lubaduste eest, mida on antud ka valimistel inimestele, Eesti õpetajatele. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head ministrid! Nii nagu need mõned tunnid on näidanud, kahjuks on see umbusaldus üks osa poliitilisest show'st, näitemängust, tundub, et ka omajagu seotud sellega, et eesotsas Keskerakonna fraktsiooniga soovitakse teha kindlasti kampaaniat venekeelse hariduse säilimise eest ja natukene ka Euroopa Parlamendi valimistel. Reformierakonna fraktsioon usaldab tänast valitsust, tänast haridusministrit ja julgen öelda, et me teeme väga olulisi, väga õigeid pikaajalisi reforme. (Juhataja helistab kella.)

Siin on mitu korda räägitud üleminekust eestikeelsele haridusele. Ma arvan, on väga oluline meelde tuletada, et juba tegelikult siitsamast saalist 2017. aastal just Reformierakonna fraktsiooni algatusel seda ettepanekut arutati. On ka väga oluline meelde tuletada, et tolleaegse Isamaa fraktsiooni liige Priit Sibul oli selle eestkõneleja, kes ütles, et selline reform on võib-olla liiga ennatlik ja seda tuleks teha vabatahtlikkuse alusel. Liikudes veel aastaid edasi, ma saan täiesti hästi aru, miks seda Keskerakond ei toeta, küll aga seda enam tekitavad imelikkust minus nii EKRE fraktsiooni kui ka Isamaa fraktsiooni eest kõnelejad, kuidas on või õigemini ei ole vajalik eestikeelsele haridusele mingis osas üleminek. Mäletame ju hästi Reformierakonna ja Keskerakonna valitsust, mille üks põhilisi lagunemispõhjuseid oli just see, et Keskerakonna tolleaegne fraktsioon hääletas koos EKRE-ga ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. 

Hariduses reformid on pikaajalised, on see eestikeelne haridus, on see koolivõrgu korrastamine. Ja hariduses tehtud reformi viljad tõesti ei kandu näha ka kohe järgmisel päeval või isegi järgmisel aastal. Kui tuues näiteks ka eelmisel aastal toimunud õpetajate palga arutelud, siis tagantjärgi tarkusena on näha, et tollel ajal ehk 2023. aastal oli Eesti õpetajate keskmine palk pea 120% Eesti keskmisest. Ehk see näitab, et suuga võib teha suurt vahtu, aga pärast sõnadega, vaadates tagasi, on võib-olla mõned otsused ja tegevused olnud ka opositsiooni poolt rutaklikud. 

Kuid seda enam, miks ma seda umbusaldust vaatan ja ütlen, et see on poliitiline näitemäng, siis täna siit puldist mitte üldse ka etteheiteid ei ole tulnud Kristina Kallasele, küll on tulnud etteheiteid hoopis liigse Ukraina abistamisega, peaministri suunas ja üldse Eesti elu ja olu suunas. Sellest tulenevalt on mul kahju, seda aega oleks saanud arutada sisuliselt, kus oleks rääkida võinud tõsistest reformidest Eesti haridusmaastikul, kuidas oleks võimalik meie õpetajate karjäärimudelit, nende hariduse kvaliteeti tõsta. Aga suuresti jäid paljud laused loosunglikuks ja pigem sellise poliitilise mantra tasemele. 

Sellest tulenevalt ma usun ja loodan, et tulevikus saavad olema siin saalis olevad arutelud sisulisemad. Ma usun, et need eesmärgid on ühised, et meie lastel oleks – ja jätkuvalt – maailma parim haridus, et haridusministeeriumi minister veab seda valdkonda eest täie südame ja tõsidusega ning Riigikogus me saame olla heaks partneriks, pidamaks seda debatti nii kohalike omavalitsustega, Eestimaa inimestega, lapsevanematega, et Eesti inimesed saaksid olla kindlad, et haridusministeerium töötab ja minister töötab järjepidevalt selle pärast ja selle eest, et hariduse kvaliteet tõuseks, et tulevikus, nii nagu tänaseks kokku lepitud, poliitiline tahe on tehtud, et Eestis saab olema ühtne eestikeelne haridus. 

Mis puudutab õpetajate palka, lihtsalt väike meenutus: kui tollel ajal, 2019. aastal sai võimule niinimetatud EKREIKE valitsus oli, oli ühiskonnas suur-suur pahameel, et riigi eelarvestrateegias oli õpetajate palga tõusuks nähtud ette 0 eurot. Tuletame meelde, et kes elab minevikuta, ei tea tulevikku. Ehk isegi tänastel keerulistel aegadel selle valitsuse prioriteet on ja saab olema kindlasti haridus. Me oleme pannud täiendavat raha eestikeelsele haridusele üleminekuks. Me oleme eelmisel aastal ja nüüd me homme ka arutame riigieelarvet, kus täiendavalt õpetajate palkadeks leitakse keerulistel aegadel vahendeid. Sellel ajal ette heita valitsusele, et hariduses tehakse vähe, kui on ettevalmistamisel ja elluviimisel üks viimaste aastate suurimaid haridusreforme, on pehmelt öeldes küüniline. Sellest tulenevalt julgen öelda, et antud umbusaldus on olnud kahjuks üks poliitiline show ja suur osa kampaaniat tegemaks europarlamendi valimistel. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh ettekandjale! Jah, tõepoolest, vastusõnavõtuks printsiibis on õigus. Võtan ühe. Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! No see oli nüüd küll totaalselt loosungite loopimine, mida siin eelkõneleja härra Keldo kõneles. Kõigepealt, ma tuletan meelde õpetajate palkade osas, mida härra Keldo püüdis seda au endale sikutada või tänasele valitsusele, siis eelmisel aastal tõepoolest õpetajate palga suhe keskmisesse palka oli ligi 120%, sellepärast et Tõnis Lukase ettepanek 2022. aastal oli 2023. aastaks ja me saavutasime üle 20%-lise palgahüpe, mida hiljem Reformierakonna esindajad on korduvalt ja süsteemselt ette heitnud kui raha laristamist. Jäägu see Reformierakonna hingele, kus ühel pool on retoorika ühes või teises suunas. 

See, mis puudutab eestikeelsele haridusele üleminekut, lugupeetavad sõbrad, mina olin nendel koalitsiooniläbirääkimistel siin mõned toad eemal kaks aastat tagasi laua taga. Ma mäletan suurepäraselt, Isamaa ettepanekutele üleminek seadustada sotsid seisid vastu nagu rauda, hiljem andsid järgi, oli neil seal oma taastuvenergia eesmärgid, noh, asi selleks, saime selle asja tehtud, eestikeelse haridusele ülemineku. Ja siis Reformierakond väljendas väga selgelt seisukohta: aga nemad on mõlema seisukohaga nõus – olgu sotside seisukoht või olgu Isamaa seisukoht, peaasi et valitsus tekib ja nemad jäävad võimule. Nii et nii voluntaristlik oli toona siiski Reformierakonna käitumine. 

Nii et kogu austuse juures, kui kõneleda siin, et haridus on prioriteet, siis ma tuletan ka Reformierakonna esindajatele meelde nende valimislubadust 2023. aasta valimiste eel Õpetajate Lehes antuna, mis nägi õpetaja palga miinimumlävendi kehtestamist ette üle 2000 euro. Kahju, et seesama retoorika, õõnes retoorika jätkub ka praegu, olgu siis selle süü Reformierakonna poolt vaadates europarlamendi valimised või lihtsalt poliitiline konjunkturism. Kogu lugupidamise juures, ma arvan, istungi juhataja mõistab seda objektiivset informatsiooni.

Aitäh! Head kolleegid, palun siiski mõista, et läbirääkimistel on võimalus vastusõnavõtuks. Ja tõepoolest, kuna siin fraktsioonid on läbirääkimistel osalenud kolm kuni kuus me peame ikkagi ära kuulama, kui on selline soov ja kui on mainitud. Ja kuna ka Keskerakonda korduvalt mainiti, siis Lauri Laas, palun! Vastusõnavõtt.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg Erkki mainis tõesti mitu korda Keskerakonda ja mainis ära, et miskipärast me oleme eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Ma kordan üle, et ega ka selles avalduses, umbusaldusavalduses ei olnud sõnagi sellest, et me oleksime heitnud ette seda või et oleme eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Küsimus on ju väga hoopis teistlaadi. Küsimus on selles, et meil on lihtsalt õpetajate puudus, meil ei ole pikka visiooni ja tegelikult me ei näe, et keegi sellega nagu ka tegeleks. Lisaks täna, kui austatud minister andis vastuseid Riigikogu liikmetele, kahjuks peab tõdema, nii nagu ka Erkki tõdes, et ega häid vastuseid sealt tegelikult ei saanud.

Helle-Moonika Helme, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Ma lükkaks ümber selle Erkki Keldo järjekordse vale, mida alati Reformierakond siin heietab, et me olla hääletanud kunagi eestikeelsele haridusele ülemineku vastu ehk selle alushariduse seaduse vastu. Vastab tõele, et me hääletasime selle vastu, aga põhjus oli see, et Reformierakond … (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.) Kas ma … Võtke palun see aeg minu vastusest maha, sest saalis on lärm.

Palun vaikust, head kolleegid! Ainult Helle-Moonika räägib praegu.

Kuna Reformierakond tõi selle seaduse meile niimoodi, et seal oli sisse kirjutatud, et 50% võivad kohalikud omavalitsused või hoolekogud otsustada, et õppetöö toimub ka mõnes teises keeles, siis see oli põhjus, et me hääletasime sellele vastu. Kui tuli uuesti see alushariduse seadus, kust see punkt oli välja võetud, siis me hääletasime poolt, et alusharidus on terves Eesti Vabariigis kõik eestikeelne. Sellele me hääletasime poolt, nii et lõpetage see valetamine ära.

No nii, head kolleegid, kolmas katse sulgeda läbirääkimised ja nüüd on läbirääkimised suletud. Head kolleegid, oleme jõudnud lõpphääletuse juurde ja asume seda hääletust ette valmistama.  

Head kolleegid, panen hääletusele umbusalduse avaldamise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 25 Riigikogu liiget, vastu 60, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele umbusaldust.  

Kolleegid, oleme jõudnud vaba mikrofonini. Kes soovib võtta sõna, siis peale haamrilööki on võimalik registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Seda soovi ei ole. Sellega, head kolleegid, on tänane istung lõppenud. (Hääl saalist.) Aitäh!