Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Tänan omalt poolt ka selle võimaluse eest selle oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul osaleda. Ja ma tõmbaksin selle teema ka natuke laiemaks ja eelkõige keskenduksin kitsamalt jällegi põllumajandussektorile kui ühele väga veterinaararste ja veterinaarmeditsiini vajavale sektorile. Selge on see, et toitu toota, põllundusega tegeleda ilma veterinaararstide olemasoluta ei ole lihtsalt võimalik.
Aga ma natukene annaks ülevaadet ka sellest, milline see põllumajandussektor välja näeb ja kui palju on neid loomi, kes meie valdkonnas seda teenust vajavad. Ja natukene räägin ka sellest, mis seisus me täna oleme.
Põllumajandusmaa ja -loomade arv on tegelikult aja jooksul üsna kiiresti siin Eestis vähenenud. Miks ma selle majandusmaa graafiku siia ka panin, on sellepärast, et ega põllumajandusmaad harida ilma loomadeta tegelikult ei saa. Need on omavahel seotud, loomad vajavad taimset toitu ja taim vajab kasvamiseks loomset orgaanikat oma toitaineteks. Tegelikult põllumajandusmaa kasutamise maht on vähenenud 1990. aastate algusest 1,4 miljonilt hektarilt sinna miljoni hektari piirile ja seal ta on stabiilselt püsima jäänud.
Enne teist maailmasõda, Eesti iseseisvuse ajal oli lausa kaks miljonit hektarit põllumajandusmaad toidu tootmiseks kasutusel. Nüüd on enamus sellest kaetud metsaga, mis on põllumajanduskasutusest välja läinud, ja loomade arv on samamoodi vähenenud üsna kiiresti. Nõukogudeaegsel ajal, kui Eesti taasiseseisvus, oli meil üle kahe miljoni põllumajanduslooma. Täna on see langenud sinna kuhugi 750 000 või 800 000 juurde ja kui ta oli jagunenud nende põlvnemisloomade vahel niimoodi, et sigu oli umbes miljon, veiseid oli umbes 750 000 ja lambaid-kitsi oli kuskil 60 000 või 70 000, siis tänaseks on see arv selline, et lambaid on kuskil 50 000, veiseid on 275 000, sealt on umbes 84 000 või natuke alla piimaveised ja natukene vähem nendest on lihaveiseid. Ja sigu on meil tänase päeva seisuga 273 000 siga, see oli 1. aprilli seisuga. Selline on see loomade arvukus. Lisaks on veel hobuseid, meil on 13 000 hobust aprilli alguse seisuga. Meil on 2,2 miljonit kana, nii munevaid kanu kui ka broilereid, meil on 50 000 mesilasperet, igaühes elab 60 000 mesilast, nii et võib öelda, et meil on kolm miljardit väikest looma veel, poolnaljaga, aga tegelikult ka nemad vajavad veterinaarmeditsiini toetust ja abi.
(Näitab slaide.) Üks selline slaid lihtsalt ka sellest tänasest tänasest seisust, millest Urmas Kruuse juba rääkis. Täna on suhteliselt keeruline põllumajandusettevõtjatel, ja mitte ainult sellepärast, et ei ole haritud spetsialiste, vaid ka sellepärast, et majanduskonjunktuur ei ole toetav. Ja tõepoolest, et eelmine aasta oli põllumajandusettevõtjatele majanduslikus mõttes kõige negatiivsem. Urmas Kruuse ütles, et miinus 73 miljonit ehk kahju on 73 miljonit, siis siin just värsked viimased statistikaandmed ütlevad, et see kahjum oli miinus 134 miljonit, need on Statistikaameti andmeid, mida amet on uuendanud.
Tõesti, see on sellel Eesti Euroopa Liiduga liitumise ajast esimene aasta, kus põllumajandussektor oli üldiselt kahjumis. Tõenäoliselt te kõik teate ka, mis need põhjused on olnud, eelkõige tõesti see väga halb ilmataadi tugi põllumeestele – külmad, siis pikk põud, koristusaegne niiskus. Saagid olid väiksemad 20–30%, samal ajal sisseostetud sisendid saaduste tootmiseks, põllumajandussaaduste tootmiseks oli kõrged. Ja samas jällegi teravilja hinnad kukkusid, see kõik selle põhjustas. Ja teine aspekt oli veel see, et ÜPP siin toetuspoliitika muutumise tõttu ka eelmise aasta lõpus toetuste osakaal vähenes statistiliselt 70 miljonit, mis osaliselt küll makstakse nüüd sel aastal välja, aga see mõjutab seda eelmise aasta tulemit ka.
Ja tõepoolest, täna need kohustused ja nõuded, mis ettevõtjatel on sisendite müüjate ees, pankade ees, on ka päris kõrged, nii et see olukord tervikuna on ka selline, nagu ta on. Üks slaid sellest, kuidas me Eesti toiduga kindlustatud oleme, mis see siis tähendab. Me teravilja osas oleme kaks korda üle isevarustatuse taseme. Aastati see kõigub. Tegelikult võiks öelda, et kas meil nii palju üldsegi seda teravilja toota. Aga seal on kindlasti ekspordi aspekt, mis on igale riigile oluline, kust tuleb see lisasissetulek. Ja teine on kindlasti see, et kõik aastad ei ole vennad, nii nagu eelmine aasta näitas, et tegelikult sul võib ikkagi halbadel aastatel üsna suur osa ka sellest tavapärasest teraviljast kahjustuda ja sinu saagid on poole väiksemad. Nii et ka isevarustuse tase võib aastati olla väga erinev. Need siin on 2021. aasta andmed.
Piima samamoodi me toodame 1,6 korda rohkem, kui me ise tarbime. Ja samamoodi on ka küsitud, kas me peame siis, eriti selle loomakasvatuse ja kliimamuutuste valguses, võib-olla seda loomakasvatust nii palju ei ole vaja. Aga jällegi, tegelikult eksportiv valdkond meil on, ma ütleksin, mitte Euroopa, vaid ma arvan, meil on üks maailma parimaid piimakarju. Meil on väga heal ja kõrgel tasemel tõuaretus, eelmise aasta piimatoodangult olime Euroopas esikohal. Tuli jälle suur rekord üle 11 000, 11 400 kilogrammi lehma kohta.
Ja veel kord: alati tuleb aru saada, et nii see loomakasvatus kui ka taimekasvatus käivad käsikäes. Veiseliha osas oleme natukene alla isevarustuse taset. Praegu on lihaveiste arv ka vähenenud eelmisel aastal. See number on kindlasti praegu väiksem. Ja sealihal samamoodi see isevarustuse tase on seal kuskil 75% juures, linnulihal 62%, munadel 51% ja mis on eriti kurb, on see, et meie tavapärane toiduaine, kartuli ja köögivili, mis on ka värsked toiduained, ning ka puuvili ja marjad, on tõesti väga madalal isevarustuse tasemel. Tegelikult on see valdkond, kus kindlasti võiks areng toimuda.
Kuna siin oli natuke juttu ka juba nendest nendest heitgaasidest, siis üks slaid ka siia juurde. (Näitab slaidi.) Alates 1990-ndast, mis on nagu baasaasta Pariisi kokkuleppe raames ja millega võrreldes neid eesmärke seatakse, ka siin 2030, 2040 ja 2050, põllumajandussektor on tegelikult heitmeid vähendanud, see on seotud ka, selge see, loomade arvukuse vähenemisega ja aktiivses põllumajanduskasutuses olev maa vähenemisega. Aga nüüd 2005. aastast alates on tegelikult heitmete osakaal suurenenud. Ja see 2005 on ka see baasaasta, mille alusel liikmesriigid on võtnud kohustuse heitmete vähendamiseks. Eesti riigi puhul on see jagatud jõupingutuste sektor miinus 24 protsenti.
Aga teemasse ka natukene. Loomaarstid toitu toota kindlasti ei saa. Ja seda ma tahan korrata siin mitu korda veel üle, et toit on elu alus, toitu me vajame iga päev. Me võime saada hakkama ilma põhimõtteliselt ilma soojata ja ilma elektrita teatud aja, aga ilma toiduta me kindlasti hakkama ei saa. See on kindlasti osa meie riigi julgeolekust ja kaitsevõimest. Mina vaataks kindlasti seda toidutoidusektorit kui ühte kaitsevõime ja kogu julgeoleku osa. Ja mitte ainult sellest aspektist, et see on toit nii Eesti inimestele kui ka sõjameestele või kaitseväelastele, vaid see panustab ka kaitsevõimesse otseselt, kas või läbi selle, et põllumajanduses on üsna palju rasketehnikat, mida on võimalik kasutada sõja ajal, seal on üsna palju erinevaid kütusemahuteid, kütust on võimalik saada, see on hajutatud üle Eestimaa. On võimalik kasutada hooneid, mis on suured, kus on võimalik varjuda tegelikult nii tehnikal kui ka kaitseväelastel. Selles mõttes seal on kindlasti ka see otsene võime kaitsepanusesse ja -võimesse.
Ja majandus. Kust see riigieelarve maksutulu ikka koguneb, kui mitte ettevõtlusest. Tegelikult see toidutootmine ja põllumajandussaaduste tootmine on SKT-st, võib öelda küll, et 3% suurusjärgus, et see on ju väga väike protsent, aga tegelikult, kui me vaatame neid kaasnevaid sektoreid, mis sealjuures on, siis ma võin öelda, et see on peaaegu 10%. Siin ühe näite ma olen toonud, et näiteks tehnikamüüjate käive on 355 miljonit, see oli 2022. aastal, aga samal ajal oli põllumajandussaaduste tootmise sektori käive üle miljardi. Nii et ta on tegelikult oluline osa.
Kui panna teised sektorid ka sinna juurde, siis on see protsent juba päris suur. Ekspordist ainult põllumajandussaaduste tootmine ja toidutootmine on andnud vahemikus 10–12% viimastel kuudel kogu aeg, mis on üsna suur osa. Ja põllumehed, mina väidan, ei ole nii-öelda looduse reostajad, vaid vastupidi, nad on looduse hoidjad. Ilma põllumajanduseta ei oleks sellist maastikulist mitmekesisust, nagu meil siin täna on, ei oleks ka seda liigilist elurikkust, põllulinde ja nii edasi.
Ja ka kliimamuutustega tegelemisel mina ütlen, et bioressurss on see ainukene ressurss – nii see taim, mis kasvab põllu peal, kui ka see puu, mis kasvab metsas, on see, mis süsinikku seob. Selles mõttes siin on väga oluline roll. Kui me muidu peame vähendama emissioone, siis see valdkond on just see, kus on võimalik siduda süsinikku, teistes valdkondades see heide võib-olla võiks veel olla.
Ja ta on muidugi maapiirkondade suurim tööandja koos nende seotud teiste maamajandusettevõtjatega. Ma arvan, et kui ei oleks põllumajandusega seotud ettevõtjaid, siis kindlasti meie maapiirkondade heaolu ja jätkusuutlikkus oleks väga-väga suure löögi ja küsimärgi all. Nii et jah, toit on oluline, toidutootmine on oluline, aga veel kord: loomaarstideta seda teha ei saa. Ja sellest rääkis juba Valdeko, et laudas, põllul kui ka ametnikud, kes järelevalvet teevad, samuti inimesed, kes eksporti võimaldavad, neid on sadu, otse põllumajandusega seotud umbes 150 veterinaararstidena. Tegelikult oleks vaja 50 juurde, kindlasti, kui ettevõtjatega rääkida, siis see vajadus reaalselt olemas. Ja siis ka riigiametites teist sama palju veel juures, kes ka tegelikult seda valdkonda toetavad.
Mõned mõtted sellest ka – neid küsimusi tuli saalist ka –, et mida siis teha, et oleks rohkem loomaarste ja oleks ka rohkem lõpetajaid. Kõige lihtsam muidugi on suurendada riigipoolset rahastust. Sellest kahest miljonist Valdeko rääkis, et võtad rohkem inimesi õppekohtadele ja tõenäoliselt neid siis ka rohkem lõpetab. Tegelikult see õppida soovijate arv on väga suur. Eelmine aasta vist oligi üheksa tahtjat ühele kohale Maaülikoolis, mis oli üks kõige suurema konkursiga aasta. Aga sellest kindlasti ka ülikooli rektor Ülle Jaakma räägib pikemalt.
Üks, millest võib-olla ei ole nii palju räägitud, on see tasuline õpe. Sellest on räägitud tervikuna Eesti hariduses. Kui tervikuna seda mitte rakendada, siis võiks mõelda ikkagi sellist kriitilist tähtsust omavatel erialal selle tasulise eestikeelse õppe sisseviimisele. Oleme seda ka ülikoolis arutanud ja see kindlasti aitaks lahendada lahendada nii seda puudust … Kuigi see väljalangemise protsent, täna on näha, et soomlased, kes maksavad selle õppe eest, lõpetavad peaaegu sajaprotsendiliselt ja lähevad siis Soome tööle.
Ettevõtjate kaasamine. See on ettevõtjate pool, ka põllumehed on valmis kindlasti veelgi enam toetama veterinaarmeditsiini lõpetajaid. Aga siin kindlasti aitaks kaasa ka mõned lihtsad asjad, näiteks stipendiumide maksuvabastus. Ettevõtjad oleksid kindlasti meelsamini valmis neid stipendiume maksma. Minu käest on küsitud, kas on võimalik ka niimoodi korraldada seda, et siis kindlasti see õppurile tuleb sellesse ettevõttesse tööle. No seda garanteerida ei saa, aga ma arvan, et see on sellise hea koostöö lõpptulemus niikuinii. Paratamatult, kui ettevõtja aitab õppijat õppimise ajal, siis õppija lõpuks sinna ettevõttesse läheb, ta saab seal praktikal käia ja mõlemad pooled on on sellest võitnud.
Teine osa sellest on õppetoetuste ja laenude süsteem. Sellest on ka palju räägitud, et kuna tegu on hästi pika õppega, tegelikult, kui inimene selle õppe lõpetab, siis tal tavaliselt on juba ka pere, ja selleks, et ennast ja peret üleval pidada, sa pead ikkagi tööle minema, kui sul piisavalt sissetulekut ei ole. Nii et võiks vaadata ka seda õppetoetuste süsteemi natukene üle, võib-olla seal diferentseerida ja laenusüsteemi samamoodi teha siis õppurile vastuvõetavamaks.
Ja mis on väga oluline, on ikkagi selliseid ühekordseid investeeringuid. Ülikoolil, ma tean, endal sellist võimekust ei ole, siin oleks riigi tugi väga vajalik. Siin on ka Maaeluministeerium, endine, ja tänane Põllumajandusministeerium oma õla alla pannud. Aga näiteks see, mis puudutab veterinaarmeditsiini, seal on just need investeeringud hästi suured. Ja täna on ka investeeringute kavas põhimõtteliselt planeerimisel mitmed sellised uued tegevused.
Mina arvan, et mis väga üldiseks jääb, aga kindlasti ei ole väiksema kaaluga ja võib-olla kõige suurem, aga see üldine põllumajanduse ja toidutootmise ja maaelu väärtustamine. Ma arvan, et see on meie kõigi selline võimalus ja ülesanne, võiks olla isegi kohustus, et rääkida pigem sellest, milleks põllumajandus, toidutootmine ja maaelu on hea, mitte pigem sellest, mis seal võib-olla probleeme ja häda tekitab.
Ja viimane slaid ka, lihtsalt panin ühe sellise slaidi. Tõepoolest, kui ettevõtjatega rääkida – ma olen üsna palju praegu pidanud käima mööda Eestimaad ringi ja ettevõttetega kohtun iga nädal suurel hulgal –, siis selgub, et igasuguseid probleeme on nagu terve kuhjaga, eks, aga samas alati tuuakse siis kõige lõpuks välja, kui sa küsid nende käest, mis siis see kõige suurem probleem, kas raha on vähe või tööjõudu ei ole või on kuidagi toetused valesti planeeritud, siis tegelikult on ikkagi kaks olulist asja, mis välja on toodud, kokkuvõtvalt. Üks on see, et ikkagi on spetsialistide vähesus, ja see on seotud väga selgelt veterinaarmeditsiiniga. Ja teine on ikkagi see administratiivne koormus, halduskoormus ja bürokraatia. Minul siit lihtsalt siin suurde saali ka teile ka palve: kui tõesti te, Riigikogu liikmed, rahvaesindajatena tahate põllumehi aidata toidutootjaid, siis mõelge alati mitu korda üle, et üks või teine regulatsioon, poliitiline otsus, mis tehtud saab, tõesti seda koormust veelgi ei suurendaks ja et ettevõtjad saaksid oma põhitegevusega tegeleda ja sinna oma ressursse ja tarkust panna.
Minu poolt kõik. Suur aitäh kuulamast! Ja olen valmis ka küsimusteks.
