Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni nimel annan ma üle keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse [eelnõu], mida me oleme ühes versioonis juba ka selles koosseisus siin saalis arutanud. Aga [arutelu] ei jõudnud kuhugi, sest enamus otsustas, (Juhataja helistab kella.) et selle teemaga seaduse tasemel pole mõtet edasi minna. 

Aga kus me siis praegu oleme? Eesti keele roll ühiskonnas, avalikus ruumis on nähtavalt kahanenud, näiteks teeninduses – [selle kohta] ilmub artikleid, tuleb Keeleametilt informatsiooni – on kahanenud. Meie eelnõu [eesmärk] ongi eesti keele rolli avalikus ruumis uuesti valgusvihku tõsta ja selle eest ka seista. Me näeme, et (Juhataja helistab kella.) informatsiooni saab Eestis kätte ka teistes keeltes …

Head kolleegid, palun vaikust!

… vene keeles, inglise keeles. See on kõik hea, aga hea ei ole see, et majandusmigrantide hulk ju suureneb, [kui nad] teavad, et siin saab näiteks vene keeles hakkama. See on konkreetne väide: me tulime siia sellepärast, et siin saab vene keeles kõik asjad aetud ja eesti keelt ei pea õppima. Jällegi, kas me tahame siin sellist migratsioonipumpa tekitada ja kas me tahame niisugust vähemust, kes hoiab omaette? Tõenäoliselt mitte. 

Ministeerium lubas töötada välja oma eelnõu, komplekssema, nagu me oleme alati kuulnud. Ametnikud käisid ministeeriumis ja kinnitasid, et nende kulmud kuumavad töös ja tehakse igasuguseid uuringuid, kas eesti keele roll ikkagi on nii taandarenenud ja kuidas seda parandada, ja eelnõuga tullakse [Riigikokku] kevadel. No nüüd on kevad käes. Me esitame omapoolse eelnõu, et tõesti eesti keele staatust Eestis [kõrgel] hoida ja seda tugevdada.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. 

Head kolleegid! Nimelt, esmaspäeval ja teisipäeval tõusetus küsimus, kes saab olla ühe või teise eelnõu puhul ettekandja. Riigikogu juhatus arutas seda eile väga põhjalikult ja sisukalt ning on vankumatul seisukohal, et Riigikogu fraktsiooni algatatud või esitatud eelnõu puhul saab olla ettekandja üksnes fraktsiooni esitatud fraktsiooni liige. Võttes seda veel laiemalt, teadupärast saavad eelnõusid algatada lisaks fraktsioonidele ju ka Riigikogu liikmed. Ka siin on selge seisukoht, et eelnõu saab ette kanda vaid see Riigikogu liige, kes on nimeliselt selle eelnõu algataja või on selle fraktsiooni liige, kes eelnõu on algatanud. 

Me tegelikult, kolleegid, oleme seda arutanud ka komisjonide kontekstis, kui te mäletate. See oli eelmisel aastal ja kuupäev on 26. september 2023. See teema tõusetus ka komisjonides, kas komisjonis saab algatajate nimel teha ettekannet keegi teine, kes ei olnud algataja. Juba siis tegelikult Riigikogu juhatus võttis väga selge seisukoha, et ettekandjaks komisjonis saab olla üksnes see, kes on ise algatajate seas, ja fraktsiooni algatatud eelnõu puhul sama fraktsiooni liige. See on selline väga üldine põhimõte. Ma ütlen veel kord, et Riigikogu juhatus on täiesti ühel meelel selles ja siin kõhklusi ega kahtlusi tegelikult ei ole. 

Kui me nüüd jõuame tänase kaheksanda päevakorrapunktini, mille üle oli päris palju vaidlust, mis puudutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele vähendada kohtutäituritel sissenõude summast sõltuvaid põhitasu määrasid poole võrra" eelnõu, siis see on mõnevõrra diskuteeritav teema. Nimelt, me päevakorda hääletades … Õigemini, seal kollasel paberil, mille te saite kõik esmaspäeval lauale, on päevakorra kinnitamise juures muude oluliste materjalide hulgas ka see, kes on ettekandjad. Tegelikult me päevakorda kinnitades ei kinnita ega hääleta selle üle, kes on ühe või teise päevakorrapunkti ettekandja. Seda Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei eelda ega nõua. Ja see, ma arvan, on väga pragmaatiline. Esiteks, ma ütlen, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda de jure, formaalselt ei nõua. Ja teiseks, see on ka väga pragmaatiline sel põhjusel, et me oleme tõesti märganud, et tihtipeale – mitte küll liiga tihti, aga aeg-ajalt siiski – vahetub ettekandja võrreldes sellega, mis oli sellel kollasel paberil, mille me esmaspäeva hommikuks või lõunaks teile kõigile laua peale oleme pannud. Nii et seetõttu, ma arvan, on see igati pragmaatiline. 

Ja ka edaspidi, mul on palve, et kui me räägime sellest, [mida me] päevakorra puhul hääletame, siis me räägime ikkagi arutusele tulevatest päevakorrapunktidest: mis päeval nad tulevad arutusele, muu hulgas ka kuupäevast ja järjekorrast. Ja sealhulgas on üks väga oluline asi, mis puudutab seda, kas üks või teine eelnõu eeldab koosseisu häälteenamust või mitte. Need on need, mida, head kolleegid, me edaspidi päevakorda hääletades hääletame ja kinnitame. Me edaspidi hääletades ei kinnita ettekandjaid. Ma palun seda silmas pidada ja sellega arvestada, sellepärast et me ei hakka panema edaspidi kahte paberit laua peale, et üks on see formaalne päevakord, mida me hääletame, ja teine on informatiivne osa, kes on ühe või teise päevakorrapunkti juures ettekandja. Ärme sellist koormust tekita, vaid oleme teadlikud ja selles kokku leppinud, et päevakorda hääletades me hääletame, veel kord, [päevakorrapunktide] loetelu, nende arutamise kuupäeva, nende järjekorda ja sealhulgas seda, kas [on vaja] koosseisu häälteenamust, kui teatud eelnõude puhul on see vajalik. 

Aga antud juhul, mis puudutab päevakorrapunkti nr 8, on mitmeid erinevaid argumente, mistõttu juhatus on seda meelt ja on valmis erandit tegema, et selle antud eelnõu puhul on fraktsioonipoolne ettekandja siiski Kalle Grünthal, kes tänasel päeval ei ole enam fraktsiooni liige. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tõepoolest see, et meie kõigi arusaam sellest, mille üle me esmaspäeviti hääletame, võis olla mõnevõrra erinev. Ma arvan, et on igati õigustatud kolleegidele öelda, et mina, hääletades päevakorra kinnitamise poolt või vastu, lähtusin sellest kollasest paberist, mis meil esmaspäeval laua peale pandi, ja seal olid kirjas ka ettekandjad. Sealt võis tekkida selline ootus, et just nii see on. Ma möönan, et teatud mõttes, lähtudes üldprintsiibist, oli tegemist eksitusega, et selle otsuse eelnõu puhul oli pandud ettekandjaks Kalle Grünthal. 

Samas, ütleme, kui minna juriidiliste nüanssideni, siis kui ma ei eksi … Ma palun, et Kalle Grünthal noogutab, kas sel hetkel, kui see otsuse eelnõu algatati, oli ta EKRE fraktsiooni liige. Tõepoolest, kui me võtame § 154, mis räägib otsuse eelnõust ja sellest, kes on selle ettekandja, siis seal [on kirjas, et ettekandja on] otsuse eelnõu esitaja. Ja siin me võime tegelikult tõdeda seda, et tol hetkel Kalle Grünthal oli tegelikult selle otsuse eelnõu esitaja. Jah, see ei lange kokku üldprintsiibiga, põhimõttega, millest ma alustasin, et fraktsiooni poolt algatatud eelnõu puhul saab olla ettekandjaks üksnes fraktsiooni liige. See on üldprintsiip, üldpõhimõte. Aga antud juhul on tõepoolest see repliik, mida ma ütlesin, et tol hetkel Kalle Grünthal oli EKRE fraktsiooni liige. Ja võtame Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154, mis peaks minu teada rääkima otsuse eelnõust. Paragrahvi 154 lõige 5 ütleb – see räägib otsuse eelnõust ja antud juhul ongi tegemist otsuse eelnõuga –, et eelnõu lugemise käigus esineb ettekandega eelnõu esitaja … Eelnõu esitaja! Kalle Grünthal tol hetkel oli eelnõu esitaja. Selles mõttes ei ole vastuolu. Jah, võib diskuteerida üldpõhimõtte vaates, et ta ei ole täna enam fraktsiooni liige, ja tegemist on fraktsiooni eelnõuga. See nagu ütleks, et Kalle Grünthal ei saa olla ettekandja. Aga lugedes seda erinormi otsuse eelnõu puhul, mis räägib esitajast, siis selle puhul kellelgi kahtlust ei ole, et Kalle Grünthal oli tol hetkel eelnõu esitajate hulgas. Nii et selles mõttes on see nii või naa. Juhatus näeb, et see ei ole … Kui keegi leiab, et see on õiguslikult vaidlustatav, siis see ei ole nii suur rikkumine, et pärast peaksime kartma seda, et antud juhul on selle eelnõu ettekandjaks ikka Kalle Grünthal. 

Ja teine põhjus, ma ütlen, on ka see, veel kord, et päevakorda hääletades võis Riigikogu liige eeldada seda, et ta hääletas ka ettekandjat. Ja kuna me oleme selle hääletusega kinnitanud, siis sellisel juhul on õigustatud ootus, et tal on see võimalus ettekandja olla. Võtkem seda kui Riigikogu juhatuse ja istungiosakonna väikest eksitust. Aga veel kord, edaspidi saab ikkagi fraktsiooni poolt algatatud eelnõu puhul olla ettekandjaks saalis ja ka komisjonis üksnes selle fraktsiooni liige. 

Nii. Võtan nüüd protseduurilised küsimused. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on nüüd mitu täpsustavat küsimust teie avalduse kohta. Ma ei taha üldse rääkida härra Grünthali juhtumist ja mul ei ole midagi selle vastu, kui tema ette kannab. Aga kas ma sain õigesti aru, et me nüüd muudame senist praktikat, mida on siin mitmes koosseisus viljeletud, ja edaspidi saab fraktsioonide algatatud eelnõude puhul olla ettekandja ainult de jure fraktsiooni liige, mitte de facto [liige], mida siiamaani on aktsepteeritud? See on esimene täpsustav küsimus. Seda küll kodukorraseadus täpselt lõpuni ei sätesta sellisel kujul, see on nüüd juhatuse tõlgendus ja iga muutuva koosseisuga võib juhatus tulevikus jälle seda praktikat muuta. See iseenesest on väga halb.

Teine [küsimus] on see, et kas ma sain õigesti aru, et te tõlgendate niimoodi, et päevakorra kinnitamisel me kinnitame ka selle, millised eelnõud vajavad [vähemalt] 51 häält? See on põhiseadusvastane, seda ei kinnitata suures saalis, vaid selle näeb ette ikkagi põhiseadus, mis seda nõuab. Seda ei tee ka komisjonid. Näiteks on meil ju pretsedent praegu menetluses: eelnõu [vastu võtmiseks], mis näeb ette ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele mitte esitada ja mitte välja töötada vastavat maksueelnõu, nähakse ette [vähemalt] 51 häält. See on täiesti absurdne. See on täiesti absurdne! Ja see on otseses vastuolus põhiseaduse nõudega. 

Ja kolmandaks, kuidas lahendada [probleemi] ja kuidas te selgitate seda, te ütlesite, et muudatusettepanekuid saavad ka [esitleda] ainult need, kes on algatajad? Muudatusettepanekuid on seal nimekirjas praegu massiliselt ja muudatusettepanekuid tutvustavad hoopis teised isikud. Seda on põhiseaduskomisjonis korduvalt tehtud, et fraktsiooni üks liige tutvustab fraktsiooni teise liikme tehtud muudatusettepanekut, mida ta ise ei ole esitanud. See on praegu massiline, mis meil komisjonides toimub. Kuidas seda mõista?

Aitäh! Esiteks, me ei muuda seni kehtinud korda, Helir. Vähemalt selle Riigikogu koosseisu ajal ei ole kunagi olnud fraktsioonipoolne ettekandja inimene, kes ei ole fraktsiooni liige. Kalle Grünthali viited ja väited, just nagu tema oleks kahel korral olnud ettekandja, kui ta ei olnud selle eelnõu algataja, ei vasta tegelikult tõele. Mõlema eelnõu puhul, millele ta eile viitas, oli ta ise algatajate hulgas. Me ei ole seda muutnud, see on täpselt niimoodi olnud. Nii et mingit uut paradigmat me sellega ei loo. 

Teine küsimus, mis puudutab 51 hääle [nõuet], on pikk ja omaette teema, mille üle vaielda. Minu selge seisukoht ja ka kolleegide seisukoht juhatusest on ikkagi see, et see on väga oluline informatsioon Riigikogu liikmetele, kas üks või teine eelnõu eeldab koosseisu häälteenamust või mitte. Ja päevakorda kinnitades on väga oluline seda ikkagi Riigikogu liikmetel ettevaatavalt teada. Seetõttu, jah, ma olen seda meelt, et me selle ikkagi kinnitame. Samas, ma ütlen veel kord, see on omaette vaidlus. Ma kordan veel seda, mida on varem öeldud, et on olnud aegu, kus kõik otsuse eelnõud olid 51 hääle [nõudega], aga siis on olnud ka teisi äärmusi. Tänane juhatus on pigem seisukohal, et me ei taha väita ega väidagi, et kõik otsuse eelnõud peaksid olema 51 hääle [nõudega]. Me oleme selle delegeerinud tegelikult komisjonidele otsustada. Ja ma olen täiesti seda meelt, et kindlasti on tulemas saali otsuse eelnõusid, mis ei eelda [vähemalt] 51 [häält]. Nii et selles mõttes me oleme pigem võtnud paindlikuma joone.

Ja kolmandaks, mis puudutab muudatusettepanekuid, ma ütlen ausalt, ma sellega ei ole kursis. Ma arvan, et see juhatuse otsus, millele ma viitasin, mis puudutas komisjoni, [seisnes] selles, et kes tutvustab eelnõu algatajate nimel. Vaat, selle puhul oli juhatuse seisukoht, et eelnõu saab komisjonis tutvustada ikkagi see inimene, kes on algatajate hulgas. Muudatusettepaneku puhul tõepoolest ma ei tea seda praktikat. Möönan, et ma ei tea. Me võime seda hinnata ja võib-olla ongi paslik, et juhatus hindab seda uuesti. Kui see on väga levinud ja massiline [praktika], siis ma ilmselt möönan, et me ei hakka seda muutma. Aga veel kord, eelnõu saab tutvustada ikkagi üksnes see inimene, kes on algatajate hulgas fraktsiooni liikmena, või kui [eelnõu] on esitanud Riigikogu liikmed, siis ta on nimeliselt Riigikogu liikmete hulgas, kes on [eelnõu] algatanud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma ei taha kuidagimoodi vaidlustada teie ja juhatuse arutelus [sündinud] otsust, aga lihtsalt enda harimiseks, selle koosseisu esmase liikmena küsin, kas te olete tegelikult hinnanud, milline oli see praktika varasemates parlamendi koosseisudes. Igas Riigikogus on olnud ju fraktsioonidest lahkujaid ja igas Riigikogus kindlasti on olnud ka neid olukordi, kus mõni fraktsioonitu liige [esitleb] erinevaid eelnõusid. Ehk tunduks nagu mõistlik, kui see praktika oleks ühetaoline, mitte nii, et iga koosseis ise otsustab. Või olete te jõudnud selgusele, et võibki nii olla, et iga parlamendi koosseis iseseisvalt otsustab, kuidas selles koosseisus neid küsimusi lahendatakse?

Aitäh, hea kolleeg! Ütlen ausalt, et minul selline pikk vaade ja analüüs puudub [selle kohta], kuidas on [varem] tehtud. Küll ma möönan seda, et kui esmapilgul võib see tunduda piiranguna nende Riigikogu liikmete jaoks, kes ei kuulu ühte või teise fraktsiooni, siis tegelikult see nii ei ole. Kui me räägime näiteks mõne eelnõu algatamisest [tulevikus], siis võivad täiesti rahumeeli algatajad olla Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Tanel Kiik lisaks, mis annab võimaluse olla ka Tanel Kiigel sellesama eelnõu ettekandja. Nii et selles mõttes ei tähenda see ilmtingimata piirangut Riigikogu liikme jaoks. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt ma tänan väga nii teid kui ka kogu Riigikogu juhatust, samuti istungiosakonda, kes siiski leidsid, et ma võiksin [esitleda] eelnõu, mis on pealkirjastatud selliselt: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele vähendada kohtutäituritel sissenõude summast sõltuvaid põhitasu määrasid poole võrra". Ma olen väga tänulik, et te andsite mulle selle võimaluse. Ja ma tahaksin väga-väga siiralt seda ette kanda, sest [eelnõu] on väga oluline Eesti rahva jaoks. Aga kuulates nüüd, ütleme, teie selgitusi, et te olete valmis tegema väikest erandit, siis vaat, see asi mulle enam ei meeldi. Sellepärast et, vaatamata minu kõige suuremale soovile, ma leian siiski, et kui seadus sätestab teatud tingimused, millisel juhul on võimalik sellist ettekannet teha, siis ma ei taha olla mingisuguseks pretsedendiks, mille alusel jällegi muudetakse ja kohaldatakse Riigikogu kodu‑ ja töökorda omatahtsi. Ma arvan, vaatamata minu suurele soovile, et me peaksime ikkagi lähtuma regulatiivsest õigusaktist, mis ütleb konkreetselt asjad ära. Ma mõistan, aga ma ei taha, et jälle rikutaks seadust siinsamas saalis. See on [saanud] juba päris tavaks. Mina ei taha olla selle osaline ja ma ei saa minu hinnangul seda ettekannet täna teha. Ja kuna see [eelnõu on esitatud] Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt, siis peaks [ettekande] tegema kindlasti keegi Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast. Aga ilmselgelt ei ole ka nemad praegu selleks valmistunud. Nii et mul on selline palve, et selle punkti, tänase kaheksanda punkti arutamine lükataks edasi. Rõhutan veel kord, et ma ei taha, et siin rikutaks täna seadust.

Aitäh, hea kolleeg! Miks ma sõna "erand" kasutan? Kasutan sel põhjusel, et keegi ei saaks hiljem viidata, et näete, Kalle Grünthal sai. Me ei loo sellega pretsedenti, see on tegelikult diskuteeritav küsimus. Ma ütlen veel kord, et üldpõhimõte ütleb, et tegemist on fraktsiooni eelnõuga, ja üldpõhimõte ütleb väga selgelt ja üheselt, et fraktsiooni eelnõu saab tutvustada üksnes fraktsiooni liige. Punkt. Selle järgi te nagu ei tohiks seda teha. 

Samas, veel kord, ma tõin need argumendid, miks me [tegime] sellise kompromissi – kuna see tõde on kuskil vahepeal. Miks ma seda nimetan erandiks ja miks ma lähen vastuollu selle põhimõttega – üks põhjus on see, et päevakorda kinnitades oli tõepoolest seal ettekandjana Kalle Grünthal. Me ei ole väga selgelt omavahel kokku leppinud, mida me päevakorda kinnitades tegelikult hääletame, kas ainult neid eelnõusid, mis on päevakorras, järjekorda ja kuupäevi, või me hääletame ka ettekandjaid. See on üks põhjus.

Ja teine, tõepoolest, millele ma viitasin, on see § 154, mis räägib, et ettekandjaks on eelnõu esitaja. Selles mõttes tol hetkel, ma kordan veel, Kalle Grünthal, te olite minule teadaolevalt selle eelnõu esitaja ja tol hetkel te olite fraktsiooni liige. Nii et see erinorm ütleb, et just nagu võiks. Üldnorm ütleb, et nagu ei võiks, aga § 154 ütleb, et just nagu võiks. Seepärast ma kasutan sõna "erand".

Ja kolmas, mis puudutab [edasilükkamist], siis sellist formaati nagu edasilükkamine ei ole. See on nüüd EKRE fraktsiooni otsustada. Meil istung hakkab, te saate seda omavahel arutada. Selle eelnõu saab tagasi võtta, päevakorrast välja võtta üksnes EKRE fraktsioon, kui ta seda soovib. Aga siis peab vastav soov mulle laekuma. Kui seda ei laeku, siis läheme päevakorra järgi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus. Ma ei taha siin diskussiooni pidada 51 hääle [nõude] ja veel mõne nüansi üle. Siin me oleme ilmselt eri meelt ja jäämegi eri meelt. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et kehtivad seadused ja põhiseadus, mitte ei saa suur saal siin seda hääletada ja otsustada. Aga olgu sellega, kuidas on. Kas see põhimõte, et komisjonides tohib algatatud eelnõusid tutvustada ainult algataja, nii nagu te ütlesite, hakkab rakenduma ka valitsuse eelnõude puhul, mis tähendab, et [komisjonis] peab olema valitsuse liige, mitte ametnikud? Pahatihti juhtub, et [eelnõu] tutvustamisel ei ole kohal ministrit, vaid on ametnikud.

Jah, ka see, kolleeg, on üks palju diskuteeritud teema. Juhatus on selgelt seisukohal, me ei ole sellest küll omavahel rääkinud, aga ma olen veendunud selles, et kõik juhatuse liikmed on seda meelt, et üldreegel ja üldnorm peaks olema see, et Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu tutvustab ikkagi minister. See on üldreegel. Aga me siiski mööname, et teatud erandid on vahel paratamatud, nii et siin ma näen võimalust ka ikkagi kellelgi esindada [ministrit]. Aga see teine pool on minu isiklik arvamus ja seisukoht. Ma ütlen veel kord, üldreegel on see, juhatus on valmis seda kinnitama, et minister peaks [eelnõu] tutvustama. See on ikkagi üldine põhimõte. Me mööname mõningaid erandeid, aga need ei tohi muutuda normiks. See on juhatuse seisukoht. 

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Ma sain aru, te põhjendasite ära selle erandi. Te viitasite sellele, et üks norm ütleb konkreetselt kõik ära, punkt, ja teine annab mingisuguse möönduse, eks ju. Ma arvan, et te mõistate mind juristina selles mõttekäigus, mida ma praegu teen. Üks nendest normidest on põhinorm: [ettekande teeb] erakonna liige ja punkt. Teine on täpsustav norm, mis annab võimaluse selleks, et see, kes on seotud selle esimese normi kategoorilise väitega, on … Seesama [§] 154, millele te viitate, on põhimõtteliselt täpsustav norm. See minu hinnangul ei anna võimalust ikkagi kõrvale kalduda seaduse mõttest. See konkreetne esimene punkt, mida te ütlesite, on ikkagi obligatoorne. Ma arvan, et te ei saa siin praegu mulle eriti vastu vaielda. Ei saa olla niimoodi, et kaks normi on teineteisega vastuolus. Ja ma saan ainult praegu, ütleme, nii ideoloogilist kui ka grammatilist tõlgendamist kasutades eeldada seda, et üks on norm ja teine on täpsustav norm.

Suurepärane, hea kolleeg! Ma ütlen veel kord, et juhatuse eelduslik ootus ongi seda erandit mitte teha. Miks ma sellest erandist rääkisin? Rääkisin põhjusel, et päevakorda kinnitades oli teie nimi seal eelnõu juures ettekandjana. Ma kasutaksin [sõna] "eksitus". Seda tegelikult üldnormist tulenevalt ei oleks pidanud seal olema. Nii et selles mõttes on juhatus väga õnnelik, kui seda eelnõu kannab ette EKRE fraktsiooni liige. See on kooskõlas selle üldpõhimõttega, mida ma tutvustasin ja mis on ülimuslik kõige selle suhtes. 

Ja teine täpsustus, hea kolleeg. Hea kolleeg kõrvalt täpsustas, et kui me oleme päevakorra kinnitanud, siis sellisel juhul seda enam päevakorrast välja võtta ei saa. Aga arutelu võimatuse tõttu loomulikult jääb see punkt arutamata. Nii et välja võtta seda enam ei saa, aga arutelu võimatus on võimalik tekitada ja siis see läheb järgmise nädala päevakorda. Siis on võimalik seda menetleda. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Sa mainisid, et enam ei ole tähtis, kes ettekandja on sellel kollasel lehel. Siiamaani on olnud süsteem selline, et kui komisjon on määranud ettekandja ja see ettekandja millegipärast ei ole saanud sel päeval [saalis] olla, siis on [ettekande tegemise] õigus olnud alati komisjoni esimehel. Kuidas sa nüüd aru saad, et määratakse ettekandja, kui kinnitamisel ei ole ettekandja oluline? Või ma sain su ettepanekust kuidagi valesti aru?

Aitäh, hea kolleeg! See, kes on ettekandja, on otse loomulikult oluline, aga see ei ole osa päevakorrast, mida me hääletame, mida me kinnitame. Seda esiteks formaalsel põhjusel, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette seda, et me päevakorra kinnitamisel peaksime kinnitama ka ettekandjad. Teine on seesama pragmaatiline põhjus. Ütleme, üks teema, mille sina tõstatad, on komisjonipoolne ettekandja, aga teine on see [olukord], kui Riigikogu liikmed on [eelnõu] algatanud. Näiteks tänagi tuleb üks selline täpsustus, et on vahetunud komisjonipoolne ettekandja. Saate aru, kui me loeksime ettekandjad päevakorra osaks, siis peaks iga kord päevakorda ümber hääletama hakkama, kui vahetub ettekandja. See on väga ebapraktiline ja see ei ole ratsionaalne. Ja veel kord ma ütlen, et seadus seda ka ei eelda, et me [ettekandjaid] kinnitame. See on oluline osa, aga see on informatiivne osa.

Tõepoolest, kui siin muutub ikkagi ettekandja, siis juhataja istungi alguses annab kõigile teada muutusest. Loomulikult, komisjoni esimehel, me kõik seda teame, on alati võimalus tulla ja olla ise ettekandja ühe või teise päevakorrapunkti juures, kus komisjonipoolne ettekanne on. Nii et selles mõttes on see informatiivselt oluline. Veel kord, kolleegid, me jagame selle kollase paberi jätkuvalt välja sellisena, nagu see on siiamaani olnud. Aga lihtsalt teadmiseks, et kui me päevakorda hääletame, siis me hääletame ikkagi päevakorrapunkte, [nende menetlemise] aega, järjekorda ja kas on [vaja] koosseisu häälteenamust või mitte. Me ei hääleta ettekandjat. See on üks kokkulepe. Siis me teame ja siis on võimalik ettekandjat paindlikult muuta.

Nonii, head kolleegid! Ma arvan, et selline arutelu oli vajalik selguse mõttes, ja ma arvan, et edaspidi on meil palju parem ja vähem küsimusi nendel teemadel. Kusjuures üks omapärane nüanss on veel, mille ma ütlen teile otse välja, et miks ma päevakorra ja Kalle Grünthali puhul erandist räägin. Meil on tavaks olnud, et kui vahetub ettekandja, siis selle [nimetus] meie juhise järgi on päevakorra täpsustamine. Tegelikult minu hinnangul ei saaks see olla enam päevakorra täpsustamine, sest ettekandjad ei ole osa päevakorrast. Nii et ilmselt me muudame ka seda formuleeringut. Aga noh, antud juhul ka minul selles juhises on sees päevakorra täpsustamine, mille sisu on tegelikult ettekandja muutmine. 

Tegelikult mina ütleks: päevakava täpsustamine või siis juhataja informeerib – nüüd lähme ametlikult selle osa juurde –, et tänase seitsmenda päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 292 esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras. See on nüüd üks konkreetne näide, kus juhataja informeerib, et ettekandja on muutunud.

Head kolleegid! Eilsel istungil jäi pooleli Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu 373 esimene lugemine. Avan läbirääkimised. Sõnavõtuks oli registreerunud kolleeg, keda ma hetkel saalis ei näe. Aga vahepeal on ka mitmeid tunde mööda läinud sellest, ta on pidanud väga kaua ootama. Kas soovivad mõned teised fraktsioonid sellel teemal läbirääkimisi pidada? Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Isamaa fraktsioon tõesti esitas otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu. Me esitasime selle mõni aeg tagasi, kui valitsusel ei olnud selget pilti ja asjad olid segi nagu Kört-Pärtli särk. Õpetajate palga tõusuks justkui selleks aastaks vahendeid leiti, samas ei ole neid vahendeid Riigikogus kinnitatud riigieelarves olemas. Nüüd on juba kevad käes, märtsikuu lõpp, ja ikkagi ei ole neid kahel korral otsustatud summasid [eelarves]. Justkui leiti detsembris täiendav summa ja jaanuaris veel juurde, mis kiiduväärselt aitas ära hoida õpetajate streigi. Aga see külvab segadust siiamaani, sellepärast et seadusena ei ole riigieelarve muudatust, mis õpetajatele annaks kindluse, et see lubatud palgatõus ikkagi tuleb, veel olemas. Ja mitte täielikult lubatud palgatõus. 

Siia juurde ma tahangi jõuda. Selleks et lubadusi täita, ei piisa ainult sellest, et haridus- ja teadusminister pingutab, leiab vahendeid või peab läbirääkimisi. Tegelikult on haridusküsimused kogu valitsuse vastutus. Olulisemate protsesside puhul peaks kindlasti peaminister olema see vedaja, kes vastavalt ministeeriumide kas erinevad seisukohad või üleüldse koalitsioonileppe täitmisega seotud asjad enda kontrolli all hoiab. Meie eelnõu näeb ette, et Vabariigi Valitsus võtaks ühtsena selle vastutuse, sest eelarve eraldised, selleks et järgmisest aastast tõsta piisavalt õpetajate palka, rakendada karjäärimudelit, mida on lubatud, fikseerida see, kuidas tasutakse klassijuhataja töö eest, kuidas [pidada] koormuse arvestust, need asjad, mis raha nõuavad, käivad ikkagi lõpuks valitsuse kaudu. Ei piisa haridus- ja teadusministri läbirääkimistest. 

Õpetajatel on vaja kindlust ka enne riigieelarve vastuvõtmist, et kõik see kokkulepitu [saab] ellu [viidud], eriti kui lepitakse kokku mingites nüanssides, mis on töökorralduslikud ja mis väga palju võivad sõltuda sellest, kui palju vahendeid on, kas lubatust saab veerandi, poole või täiel määral. Sellest sõltuvad ka eelistused ja detailid, näiteks, kelle kohustuseks jääb klassijuhataja töötasu tõstmine või arvestus – ja kuidas see on võimalik –, kas see on diferentseerimissumma osa, nagu see praegu on, või jääb see kasvatustegevust puudutav osa kohaliku omavalitsuse kanda. Kõik detailid on praegu [arutusel] läbirääkimistel, mida peetakse mitmepoolselt haridus- ja teadusministri juhtimisel. Seal on Eesti Haridustöötajate Liit, seal on ka omavalitsuste liit. Aga lõpuks sõltub kõik ikkagi poliitilistest otsustest, mis võetakse vastu sügisel. 

Hea tahe, kui õpetajad peaksid seda uskuma jääma, ei seisne ainult haridus- ja teadusministri allkirjas, vaid selles, et Vabariigi Valitsus kinnitab [ministri] esitatud põhimõtted. Ja need põhimõtted peaks kinnitama ikkagi kevadel, sest nende alusel saab minna üleüldse eelarvet [koostama]. Sellepärast me oleme teinud ettepaneku, et just Vabariigi Valitsus tagaks õpetajate töötingimuste parandamise ja esitaks vastavad eelnõud, [töötaks need välja] 1. maiks käesoleval aastal. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Me oleme kahtlemata sellises ajas, kus lisaks haridusküsimustele on veel [muid küsimusi]. On kaitseküsimused, on muud. Aga veel kord toonitan, et haridusasjades on lubadusi jagatud ja põhjus, miks õpetajad ei ole nii väga varmad ka järgnevaid lubadusi omaks võtma või neid uskuma, on see, et lubadusi ei ole täidetud. 

Meil oli siin Jevgeni Ossinovskiga eile arutelu. Ma näen, et ta on vahepeal saalis käinud ja ennast ka kirja pannud järgmiseks sõnavõtuks. Meil oli temaga eile diskussioon. Ta arvas, et Isamaa on [varem] olnud oma otsustes heitlik, üks kord on teinud ühte, teine kord on teinud teist. Mina väidan, et mina olen alati seisnud selle eest, et õpetajatel oleks karjäärimudel. Kindlasti on erinevatel ministritel erinev käekiri, aga Isamaa algatusel on alati palgatõusuga tegeletud ja palka ka tõstetud. 

Meid on eelmises formatsioonis süüdistatud isegi selles, et me täidame liigselt oma lubadusi. Samuti täitsime me õpetajate palga tõstmisega seotud lubaduse. Eelmisel aastal eelmise valitsuse algatusel tõusis õpetajate palk 24% aasta jooksul. Nii et vahe on selles, et ka sotsiaaldemokraadid ei ole oma viimaseid lubadusi täitnud. Nii et vaadake ka oma tegemata tööd. Ärge otsige lahendusi minevikust, otsime lahendusi koostöös ikkagi tulevikust. Riigikogu peab nendel aegadel, kus on poliitilised prioriteedid vaja väga selgelt paika panna, võtma initsiatiivi ja valitsusele ütlema, et ei ole mitte ainult haridus- ja teadusministri ülesanne haridus läbi kriiside viia. Haridusvaldkond on esiteks erinevate ministeeriumide vaheline teema, aga teiseks nõuab see kindlasti kogu valitsuse sekkumist. Ja vastutab selle eest peaminister.

Suur tänu! Kuna rohkem läbirääkijaid saalis ei viibi ega rohkem soove ei ole, sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 373 lõpphääletus ja asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, enne kui [annan] Tõnis Lukasele mikrofoni protseduuriliseks küsimuseks, informeerin, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Muidugi ma oleks eeldanud, et oleks olnud ka läbirääkimistel diskussioon. Ma rõõmuga näen, et Jevgeni Ossinovski nimi on jätkuvalt üleval. Vahepeal seda nime seal ei olnud. Oskate öelda, kuidas see täna ekraanile meile tagasi vupsas? Tõepoolest, sellel hetkel, kui mina ennast [sõnavõtuks registreerisin], siis Jevgeni Ossinovskit ei olnud saalis ega ei olnud tema nime siin. Aga nüüd on see nimi seal pidevalt, võib-olla see jääbki sinna. Lihtsalt mul on kahju, et Jevgeni ei võtnud diskussioonist osa, samas vaimselt on ta justkui kohal. Kuidas see nimi vupsas täna meile ette?

Hea kolleeg! Sinule kui kogenud poliitikule võiks olla teada see, et teadupärast oli võimalus registreerida läbirääkimiseks juba eilse istungi lõpus, ja Jevgeni Ossinovski seda tegi. Me säilitame automaatselt selle järjekorra, et keegi jälle ei pahandaks, et ma olin esimene ja nüüd läks keegi minust mööda. Nii et see [nimekiri] tuleb automaatselt järgmisel päeval selles järjekorras, nagu see oli sel hetkel, kui istung pooleli jäi. Sel hetkel oli Jevgeni Ossinovski ennast registreerinud ja tema [nimi] läks automaatselt üle. Kindlasti ei ole põhjust Jevgeni Ossinovskile midagi ette heita. Ma natukene humoorikalt püüdsin viidata, et ta pidi väga kaua ootama. Nii et selles mõttes ei ole meil põhjust ette heita, kuna aeg läks väga pikaks, ilmselt tulid muud toimetused vahele. Me oleme alati [niimoodi] teinud, sest kolleegid eeldavad, et see järjekord kehtib, mis tol hetkel, kui istung pooleli jäi, oli üleval. Ma palusin kolleegidel kõrvalt Jevgeni Ossinovski nimi [ekraanilt] maha võtta, kuna läbirääkimised on lõppenud ja ei ole enam põhjust seda nime seal hoida.

Tõnis Lukas, veel üks küsimus, palun!

Aitäh! Mulle tundus, et vahepeal seda nime seal üleval ei olnud.

Oli kogu aeg.

Oli? Kogu aeg? Kindlasti? 

Kogu aeg oli see nimi olemas.

No olgu.

Jah. Vahel me ei taha näha. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu 373. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 21 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See ei leidnud piisavalt toetust. 1 erapooletu. Eelnõu 373 on tagasi lükatud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Pärtel-Peeter Pere.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu eesmärk on [saavutada] müra sihtväärtuse osas õigusselgus ja kõrvaldada probleemid selle rakendamisel praktikas. Maakeeli ja lühidalt televaatajatele, lastele ja täiskasvanutele: müra [reguleeriv] seadus ehk atmosfääriõhu kaitse seadus ei luba rajada linnades hooneid sinna, kus on praegu juba liiga suur müra, liiklusmüra. [Regulatsiooni] on vaja muuta, sest muidu ei saagi rajada näiteks korterelamuid sihukestesse kohtadesse, nagu Tallinnas on Tartu maantee [ümbrus], kus on juba liiga kõrge müratase. Kui me aga ei raja uusi hooneid, siis ei tulegi sinna uusi elanikke, inimesi, vabariigiaegset hoonestustihedust, trammi kasutajaid ja müra jääbki püsima. 

Nüüd aga juba täpsemalt. Õiguskantsler on oma 21. aprillil eelmisel aastal Riigikogu keskkonnakomisjonile saadetud kirjas analüüsinud müra normtasemete regulatsiooni sätteid ja leidnud, et atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu üheselt, millisel juhul tuleb rakendada müra sihtväärtust. Õiguskantsleri ettepanekul tuleks müra sihtväärtuse kohaldamise juhtumid ja tingimused sätestada ühemõtteliselt ja selgelt seaduses ära. Eelmisel aastal 22. mai istungil arutasime õiguskantsleri ettepanekut ja leidsime, et tõesti, vajaliku õigusselguse saavutamine on oluline ja tulekski välja töötada müra sihtväärtuse võimalik uus sõnastus selles seaduses. 

Probleem, mida me lahendame, on järgmine. Seaduses on müra sihtväärtus ja piirväärtus. Piirväärtus on kõrgeim tase. Seal on piir ees, kõrgem ei tohi olla. Sihtväärtus on aga suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel. Piir- ja sihtväärtuse vahe on tavaliselt kuskil viis detsibelli. Sihtväärtus on madalam. Nagu kirjutas õiguskantsler: "Paraku pole võimalik seaduse normist üheselt aru saada, millisel juhul tuleb lähtuda müra sihtväärtusest." Kui näiteks lähtuda müra sihtväärtusest, sellest madalamast, siis ei ole võimalik planeerida ega ehitada eluruumidega hoonet piirkonda, kus müra sihtväärtus ei ole tagatud, isegi kui müra piirväärtust ei ületata. 

Rahvusringhäälingus ilmus sügisel ka uudis, kus oli kirjutatud, et Eesti Kinnisvarafirmade Liit tegi oktoobris Kliimaministeeriumile ettepaneku muuta kehtivat müraregulatsiooni ja selle tõlgendust. Liidu sõnul ei saa liiga rangete normide tõttu mürarohketesse kesklinnadesse ehitada ja see tõstab kinnisvara hinda. 

Niisiis, tsiteerin veel õiguskantslerit. "Piltlikult öeldes on määruses antud suunis, et müra sihtväärtust tuleks kohaldada vaid siis, kui näiteks põllule planeeritakse uut elamupiirkonda. Seaduse põhjal võiks siiski järeldada, et müra sihtväärtus kohaldub ka muudel juhtudel. Palun leidke võimalus muuta õigusakte nii, et oleks ühemõtteliselt arusaadav, millisel juhul tuleb kohaldada müra sihtväärtust," kirjutas meile õiguskantsler. 

Niisiis, eesmärgist on nüüd räägitud piisavalt. Selle eelnõu sisu on õige lühike. Nimelt, me teeksime selle eelnõu kohaselt atmosfääriõhu kaitse seaduses paar muudatust. Paragrahv 56 lõike 2 punkti 2 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt: "[…] müra sihtväärtus – suurim lubatud müratase planeeringus määratud aladel." Mitte enam uute planeeringutega [aladel], vaid planeeringus määratud aladel. 

Lisaks täiendame § 56 lõigetega järgmises sõnastuses: "(2¹) Menetleja võib planeeringu või projekteerimistingimuste menetluses jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) hoonet kavandatakse tiheasustusalale; 2) müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud; 3) kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Ehk siis sinna ei rajata näiteks tehast või muud müra tekitavat hoonet, vaid rajatakse näiteks korterelamu. 

Edasi: "(2²) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2¹ nimetatud tingimustele võib elamu kavandamise korral müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. (2³) Käesolev paragrahvi lõikes 2¹ nimetatud erandit ei kohaldata, kui planeeritavale maa-alale kavandatakse hoonet, mille kasutajatele on kasutusotstarbest tulenevate nõuetega ette nähtud puhke-, spordi- või muu välisõhus aja veetmise võimalus hoone maa-alal, näiteks lastehoid, koolieelne lasteasutus, üldhariduskool või hoolekandeasutus." Lühidalt need ongi muudatused, mida me siin soovime sisse viia. 

Arutelust komisjonis. Kliimaministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Terviseameti ja Riigikogu keskkonnakomisjoni ametnike koostöös valmis eelnõu tekst ja selle juurde kuuluv seletuskiri. Ma pean ütlema, et see oli väga meeldiv üllatus, kui asjatundlik [eelnõu] oli see. See esitati 4. märtsil keskkonnakomisjonile heakskiitmiseks. Tutvusime komisjonis eelnõuga, selle seletuskirjaga, kuulasime ära Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti, Kliimaministeeriumi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad. Toimus arutelu, täpsustasime sõnastust ja määrasime juhtivkomisjoni esindajaks minu, Pärtel-Peeter Pere. 

Võib-olla mingisuguseid muid elemente sellest arutelust esile tooma ei hakkagi meie aja säästmise huvides. Tegemist on esimese lugemisega. Me oleme ühendust võtnud erialaliitudega, et küsida neilt sisendit. Varsti tuleb ka muudatusettepanekute esitamise aeg ning koostöö nendega kindlasti jätkub. Vastan hea meelega küsimustele, kui neid on. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi on. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus [lõike] 2² kohta, või mis see siin on, mis räägib sellest, et elamu kavandamise korral võib müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. Terminoloogiliselt on "selle läheduses olev maa-ala" sisustamata. Mida see päriselus tähendab? Teine küsimus on, kas seda sihtväärtust rehkendatakse, kui me räägime hoonest, ka rõdude ja terasside puhul?

Suur tänu küsimuse eest! Ka minul tekkis küsimus just nimelt selle kohta, et kes ja kuidas defineerib selle, mis on läheduses. See võib olla äärmiselt subjektiivne. See võib tähendada ju seda, et see on üks kilomeeter, üks minut autoga, jala. Mis see on? Lähedus on termin, mida ei defineerita otseselt, nagu ka näiteks "mõistlik aeg". Maailma Terviseorganisatsioon antud kontekstis, planeerimiskontekstis pakub, et see distants võiks olla 300 meetrit, kaugus elukohast. Nii et seda ei ole täpselt defineeritud, mis see lähedus või mõistlik lähedus on. Ja kas ma võiksin paluda, et te kordate enda teist küsimust?

On võimalus esitada teine küsimus. Aga Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Pärast käesoleva eelnõu vastuvõtmist tuleb tagada müra sihtväärtus kõigi planeeringuliikide puhul. See tähendab, et iga uue detailplaneeringuga peaks rakenduma sihtväärtus. Sellisel juhul tekib linnas olukord, kus kehtiva detailplaneeringuga alal kehtib piirväärtus ja kõrvalasuval, uue detailplaneeringuga alal kehtib sihtväärtus. Kuidas peaks antud eelnõu looma õigusselgust ja vältima mitmetimõistmist arendajate ning arendus- ja ehitusprojektide menetlejate vahel?

Aitäh! See seaduse säte on praegu praktikas mitmeti tõlgendatav, nagu räägivad meile arendajad ja arhitektid ja nagu me praktikas ise näeme, kui näiteks vaadata, kui palju Terviseamet lükkab planeeringuid tagasi ega anna enda kooskõlastust. Mullu oli Harjumaal, kui ma ei eksi, nii, et 14% planeeringutest olid sellised, mille puhul öeldi, et kuulge, ei saa müra tõttu. Nagu õiguskantsler meie komisjonile saadetud kirjas põhjalikult selgitas, on see jäetud ebamääraseks. Ei ole selge, millal tuleb lähtuda ühest ja millal teisest [väärtusest], kui kohalikud omavalitsused planeerimisseaduse alusel oma planeerimistoiminguid ja menetlustoiminguid teevad ja otsuseid langetavad. 

Kui nüüd need muudatused tehakse – ja need muudatused ei ole ulatuslikud, me räägime üsna väikesest arvust paragrahvidest või lõikudest –, siis me loome selguse selle kohta, millal peab omavalitsus enda autonoomia ja otsustuspädevuse piirides lähtuma ühest ja millal teisest. Kui omavalitsus otsustab detailplaneeringu või mis tahes planeeringu menetluse käigus, et nad võivad kohaldada kõrge müraga kohas hoopis sihtväärtust, siis see on nende otsus, mida nad saavad teha. Aga edaspidi reguleerib juba planeerimisseadus neid küsimusi. Me ei hakka neile seda otseselt ette kirjutama. Loodan, et see vastas teie küsimusele. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaatan seda muudatust, punkti 2. [Lõikes 2¹] on öeldud, et üheaegselt peavad esinema kõik tingimused ehk kõik kolm asja peavad üheaegselt olema. Ja ma loen seda punkti 2: "[…] müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud […]." Nii. Aga järgmine ütleb: "[…] kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Kuidas saab see mitteületamist, kuidas siis on, põhjustada, kui juba on [väärtust] ületatud? Minu jaoks tundub see täiesti vasturääkiv. Võiks olla kas üks või teine. Praegusel juhul jääb nii, et [sihtväärtust ei pea] kasutama, kui see on ületatud, ja teine [punkt] ütleb, et seda ei [tohi] ületada.

Ma proovin sellele vastata. Ma mõistan, et see asi võib tekitada [segadust] ja peab lugema mitu korda, enne kui päris [selgeks saab], kolm korda suisa. Nii. Kui me oleme mingi mürataseme juures, ütleme, et see on 55 detsibelli, ja me rajame uue hoone, korterelamu, mitte tehase, siis see hoone ise ei tekita lärmi juurde. Kui see oleks aga mingisugune hoone, mis tekitaks mingil määral lärmi juurde … Aga me oleme 55 detsibelli juures. See ei akumuleeru, me ei liida seda üksteisele otsa. Me ikkagi peame tagama et ka uute hoonete [tekitatav lärm] püsib selle piirväärtuse sees, et see ei liitu üksteisele otsa. 

Proovin tagasi tulla elust enesest näite juurde, mis käis ajakirjandusest läbi. Tartu maantee Tallinnas Torupilli asumis: [seal ümber on] tiheasustusala, palju hooneid. Sinna ei lubatud kortermaja rajada, sellepärast et seal oli juba liiga kõrge müra. Viidati seadusele. Kui me selle sätte ära muudame, siis oleks võimalik sinna tavalist kortermaja, mis ise lärmi juurde ei tekita, rajada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Iseenesest selle eelnõu mõte, johtudes ka õiguskantsleri sisendist, on arusaadav, aga säte ausalt öeldes tekitab jätkuvalt segadust. Ja miks? Tõepoolest, keskne teema on sihtväärtus müra kontekstis ja see on esmane reegel, millest tuleb lähtuda. Aga kohalik omavalitsus saab piiratud juhtudel teha erandeid. Siin tekib tegelikult see lõputu paradigma küsimus. Tõepoolest, kohalik omavalitsus saab teha erandeid piiratud juhtudel, oma volikogus kanda see nii-öelda ette ja saata Terviseametile kooskõlastamisele. Aga kooskõlastamise faasis on ilmselgelt Terviseametil nagu valdav kohustus anda oma nõusolek või keelduda. Kust tuleb see selgus lõpuks majja? Mulle pigem tundub, et planeeringufaasis on ametnikel erisusi küsima minna väga keeruline.

Suur tänu! Te mainisite sõna "erand" mitu korda. Ma olen kindel, et pärast esimest lugemist, kui on aeg muudatusettepanekuid teha, neid ka valdkonnalt tuleb, sest mulle on juba teada see, et nii mõnigi arendaja on ebakindel, kas see sõna "erand", see, kuidas me oleme siin neid muudatusi plaaninud, et kui esinevad need kolm tingimust samaaegselt, siis võib erandkorras … Praktika näitab, et ametnikud selles vallas – planeerimises, ehitamises, ehitus- ja kinnisvarasektoris – erandeid ei armasta. Erandeid peljatakse. Ja kui me siin lubame erandit, siis see ikkagi ei tähenda, et seda erandit lubavad omavalitsused. Nii et ma arvan, et selle sõnastusega, mis puudutab sõna "erand" või nende kolme tingimuse kokkulangemist, me peame keskkonnakomisjonis üheskoos kindlasti veel vaeva nägema, sest ma ei arva, et me oleme suutnud selles esimeses üsna heas mustandis … Ma ei arva, et see on perfektne. Me seda täiuslikku lahendust kindlasti ei ole siia veel suutnud leida. Nii et loodan teie sisendile, abile ja teeme selle selgemaks ja paremaks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mulle siiski tundub, et see termin "läheduses olev maa-ala" vajaks täpsustamist. Mulle näis, et te olete ise sama meelt, kuigi jõudsite mingite konventsioonide või millegi tsiteerimisel 300 meetrini, mille puhul ma täpselt aru ei saanud, kust või kuidas see tuli. Aga minu teine küsimus oli see, kas sihtväärtust arvestatakse ka hoone osade ehk rõdude ja terasside puhul. See on [koht], kus lapsed saavad kas magada või rõõmustada nii, et naabrid sellest osa saavad. Ühel või teisel viisil on see teema seotud.

Ma jään täpse vastuse võlgu, aga minu teada müra mõõdetakse erineval moel. Üht [tüüpi müra] on see, mis on hoone välisseina juures, õues, fassaadi juures, ja [teine on] see, mis kostub tuppa. Rõdul, kui see ei ole kinni ehitatud, kohaldub see tase, mis on välisõhus. Aga ma jään täpse vastuse antud juhul võlgu.

Läheduse juurde tagasi tulles, ma ei [tsiteerinud] mingit konventsiooni. Maailma Terviseorganisatsioon on pakkunud, et 300 meetrit, kiviviske kaugus oleks see normaalne [kaugus]. Minagi küsisin – ma mainisin seda teile – seda Sotsiaalministeeriumist järele ning sügelen, et teha muudatusettepanek, kui kord ja kohus seda lubavad, et äkki täpsustaks selle seaduses ära. Sellepärast et miks mitte. 

Meil on vaja sinna teha minu arust ka [teisi muudatusettepanekuid,] kui me juba räägime sellest seadusest ja me räägime mürast. Mis müra reguleerib? Kui me räägime probleemist [ja sellest, et] me tahame siin müra reguleerida, olgu tervise pärast või hoonete ehitamise pärast, et meil oleks rohkem kortereid, väiksemad kinnisvarahinnad, siis me peame vähendama müra. Müra vähendavad omavalitsused. Nad teevad seda mürakaardi alusel. Seda sätestab seesama seadus, et peavad olema mürakaardid, Euroopa direktiivi järgi. Nad peavad esitama selle riigile, Kliimaministeeriumile antud juhul. Aga keegi ei kontrolli seda. Mingeid sanktsioone, mingisugust mehhanismi pole selle jaoks, kui näiteks omavalitsus, nagu Tallinn, otsustab mitte midagi teha. Mürakaart on, analüüsid on, aga tegevust ei kuskil. Minu arust oleks tarvis isegi teha mitu muudatusettepanekut, kui see seadus meil juba lahti on ja kui me räägime mürast ja selle reguleerimisest. Aga sinna me jõuame.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, see maa-ala definitsioon – siin [lõikes] 2² on "läheduses olev maa-ala". Aga [lõige] 2³ ütleb "aja veetmise võimalus hoone maa-alal". See on ka ikkagi vaja ära täpsustada. Aga sellesama [lõike] 2³ kohta ma tahtsingi küsida. On kirjas "ette nähtud puhke-, spordi- või muu välisõhus aja veetmise võimalus" ja on toodud loetelu "näiteks lastehoid, koolieelne asutus, üldhariduskool või hoolekandeasutus". Mu küsimus on, milleks seda loetelu sinna lõppu on vaja ja miks siin loetelus ei ole näiteks lastelaagreid? Minu arust on täiesti ebavajalik see loetelu seal lõpus.

Härra Aller, ma olen teiega päri. Minu arust see 2³ ei ole siin vajalik. See lõige 2³ tähendab, et neid erandeid, millest me siin räägime, ei kohaldata siis, kui sinna maa-alale, planeeritavale maa-alale on näiteks planeeritud puhke- või spordi[võimalus], lasteaed või koolimaja. Kui planeerime lasteaeda, puhkeala või lastelaagrit, siis ei saa, siis see erand ei kehti. Minu arust on see vale. Selge see, et keegi ei taha magistraali kõrvale lasteaeda, koolimaja või midagi sellist ilmtingimata rajada. Aga kui me siin seadust teeme ja nimetame, et nii ei saa teha, et me ei saa koolimaja, lasteasutust või muud välisõhus aja veetmise võimalust sinna tagada, siis ma pole kindel, kas see on õige lähenemine. Nii et ka mina sooviks selle [lõikega] tööd teha. Nii et ühendame jõud ja teeme paremaks selle. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 56 lõikes 2¹ antakse menetlejale võimalus jätta planeeringu või projekteerimistingimuste menetluses müra sihtväärtus kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: "[…] 1) hoonet kavandatakse tiheasustusalale; 2) müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud; 3) kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist." Küsimus. Eelnõust ja ka kehtivast atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu, kes on menetleja antud seaduse mõistes. Kelle pädevuses on hinnata ja langetada otsus, et müra sihtväärtusest lähtumine konkreetsel alal pole vajalik?

Suur tänu küsimuse eest! Menetleja antud juhul on kohalik omavalitsus, kes tegeleb üldplaneeringute ja detailplaneeringutega. Seal see vastutus peakski olema. Võib olla juhte, kus on ka Terviseamet, aga üldiselt see on kohalik omavalitsus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on praktiline. Siin kümmekond aastat tagasi hakkasid edumeelsetes riikides levima ideed 15 minuti linnadest. Nüüd on see ka meil kuskil ehituse teekaardis aastani 2040 kirjas. Kas teil on sellist infot, kui palju neid võiks Eestis reaalselt tekkida?

Suur tänu küsimuse eest! Sihtasutuse Rohetiiger ehituse teekaart 2040 on mulle tuttav ja armas dokument. Ma olin selle peatoimetaja. Meil oli seal umbes 15 teadlast ja praktikut, kellega koos me selle kirja panime. Kõik teadmised pärinevad nendelt ja kõik selle paberi puudused minult kui peatoimetajalt. Minu vastutada see oli. 

15 minuti linn on kuskil, ütleme, 100 aastat või rohkem vana idee, mille kohaselt on meil veerand tunni kaugusel, käe-jala juures kõik asjad olemas. Nüüd on see uues kuues jälle siin meile letti löödud. Võib julgelt väita, et 100 aasta eest vabariigi ajal olid vaata et kõik meie linnad 15 minuti linnad: Rakvere, Rapla, Kuressaare, Tartu, Pärnu ja küllap ka Tallinn. Igalt poolt 15 minutiga liikvele ei pääsenud, aga parasjagu. Ma arvan, et tulevikus on loodetavasti kõik linnad Eestis 15 minuti linnad, sest me oleme väike riik väikesel maal. Meil ei ole mõtet üledimensioneerida ei enda vahemaid, hooneid, teid ega midagi muud. Vaadake seda Riigikogu saali. See on väike ja armas ja piisavalt suur meile. Pole vaja megalomaaniat, pole vaja üle pingutada. Nii et tulevikus sõidavad inimesed kindlasti autoga, eraautoga, sõitku see õhust või armastusest, vesinikust või millestki muust. Inimesed liiguvad erineval viisil erinevaid distantse kattes. 15 minuti linn tähendab seda, et veerand tunni [kaugusel] on olemas ka näiteks ühistranspordi peatus, kust saab [ühistranspordiga] kaugemale, kui oleks viisakas võib-olla jalgsi või rattaga minna. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma arvan, et 15 minuti linnad pärinevad rohkemgi kui 100 aasta tagant. Eks kui see tööstusrevolutsioon algas, siis tehti tehas ja sinna kõrvale tehti, ütleme siis, barakid või korterelamud tänapäevase sõnaga ja aeti maarahvas [tehasesse] tööle. Mingi neli, viis aastat tagasi oli mul võimalus külastada Hiinat. Siis ma nägin, et nad ehitavad seal ka neid 15 minuti linnasid. Nad panevad sihukene 30 pilvelõhkujat kõrvuti ja jällegi lähevad, ütlevad külarahvale, et aeg on 15 minuti linna kolida. Nii et selles mõttes ideed on olnud ja on ka praegu. 

Aga ma tulen selle eelnõu juurde. Et enda jaoks võib-olla lihtsustada asjast arusaamist, ma küsin niimoodi. Siin on räägitud, et eesmärki saaks paremini täita ja sõnastust muuta. Kui eesmärk saab täidetud, siis mis läheb inimeste ja ettevõtjate jaoks kallimaks ja keerulisemaks ning mis läheb odavamaks ja lihtsamaks?

Suur tänu! Ma ei soovi, et me võtaks eeskuju mingitest kommunistidest, kes kuskil Hiinas moel või teisel asju ajavad. Ei ole vaja karta, et veerandtunniline linn tähendab seda, et inimesed on sunnitud elama mingites suurtes kõrgetes tornelamutes, nagu Mustamäel, kuskil Shanghais või mujal. Ei pea. 15 minuti linn puudutab eeskätt asustustihedust. Eesti [asustustiheduselt] suurimad ei ole Mustamäed, Lasnamäed või Õismäed, vaid 7000, 8000 või 9000 [elanikuga] Pelgulinn või kesklinn näiteks. See on sihuke täitsa normaalne inimlik tihedus. Viie-, kuuekorruselised hooned – ongi kogu lugu. ÜRO soovitab näiteks kuni 12 000 inimest ruutkilomeetri peale. Sealt ülespoole juba hakkab võib-olla liiga hongkongilikuks kiskuma. Igal asjal on oma piir. 

Kui me selle seaduse vastu võtame, kui me teeme paindlikumaks selle, kuidas saab mürast lähtuvalt ehitada, siis me saame ehitada mürarikastesse kohtadesse, liiklusmüraga kohtadesse. Praegu me sinna ehitada ei saa selle seaduse tõttu. Kui me ehitame sinna rohkem hooneid, on rohkem kortereid, on rohkem äripindu, on rohkem pakkumist, on väiksem kinnisvara hind, sellepärast et meil on rohkem pindasid, mida inimestele üürimiseks või ostmiseks pakkuda, just tiheasulates, linnades. Nii et see teeb asjad odavamaks. Ja kui me saame rohkem ehitada, siis see pakub rohkem tööd, [on rohkem] töökäsi, see tõmbab majanduse käima – ainult head asjad. Müra tuleb alandada, aga müra tuleb alandada omavalitsustel mürakaartide alusel. Seal on juba neil kõik need ettepanekud endil kirjas.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, ettekandja! Teate, see jätab küll väga kommunistliku mulje, et te hakkate meid ümber siin pakkima. Te otsustate, milliste kastijalgratastega hakkame siin sõitma. Anname aga autod ära ja maksustame surnuks paremate autode ostjad! Ja siis tahate meid jälle hruštšovkadesse toppida: paras viiekorruseline ja mingi ABC peab ka kuskil olema. Linnaplaneerimist on enne nähtud küll, aga vaadake, te tahate meile just neid sovetlikke paneelelamuid kaela määrida. USA oli kunagi võrreldes Nõukogude Liiduga täis eramaju, rõhutati eraisiku vabadust, oma kodu. Nüüd te tahate jälle tagasi minna Kohtla-Järve paneelelamuplokkide juurde. Mul on küll selline karvane tunne, et te olete väga sinnapoole siirdumas. Kas ma eksin?

Suur tänu küsimuse eest! Ma luban teile, et ma ei ole sinnapoole. Ma jälestan kommuniste, kommunismi, Nõukogude Liitu üle kõige. Sama, mis natsid ja natsism. Jälk värk! Ei kunagi enam.

Kui me räägime renoveerimisest, millest te vist proovisite rääkida, siis me elame vabal maal, ei tule mingit käsumajandusest, inimesed elavad seal, kus nad soovivad, maal, linnas, siin või seal. Palun väga! Kortermaju on tark renoveerida, sellepärast et siis me ei pea enam ilma kütma, ise selle eest peale maksma oma kommunaalarvetega. Kui me teeme renoveerimist targalt ehk ei pane lihtsalt nii-öelda kasukat hoonele peale, vaid ehitame sinna juurde näiteks – kui me ise soovime, kui korteriühistu ise soovib – liftid, rajame rõdusid, ehitame võib-olla hoonele peale ühe korruse, siis saame selle eest raha, korteriühistu saab raha ja saab selle [raha] eest tasuda remonti. Või kui on mitu kortermaja, siis nad teevad selle renoveerimise kamba peale, iga maja, teevad hoovi ka korda. Selle nimi on naabruskonnapõhine renoveerimine.

Pikalt-laialt võib sellest rääkida. Ma tahan öelda seda, et see tõstab inimeste elukvaliteeti. See on vabatahtlik. Mitte mingit sundrenoveerimist pole olnud, pole olemas ega tule. Kui inimesed renoveerivad, otsustavad ise renoveerida, tõstavad oma kinnisvara väärtust, hinda, tõstavad oma elukvaliteeti, teevad rõdusid, teevad aknaid suuremaks, siis see kõlab minu arust suurepäraselt, sellepärast et riik maksab veel peale, seda veel Saksa maksumaksja rahaga.

Te mainisite midagi ka rataste kohta. Ma ei tea, miks, aga inimesed hakkavad tihtilugu minu lähistel jalgratastest rääkima. Mina ei ole täna jalgratastest rääkinud. See eelnõu seda ei puuduta. Äkki saame sellest mõni teine kord rääkida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Mulle jäi kõrvu su vastus Priit Sibulale. Äkki sa natuke ikkagi täpsustad seda? Sa rääkisid 300 meetrist ja sa panid võrdusmärgi selle ja kiviviske vahele. Me küll arutasime siin pinginaabriga, kes meist suudaks 300 meetri kaugusele kivi visata, Kalevipoeg seda suutis. See on hea. Aga äkki sa räägid selle 300 meetri lahti. See kiviviske asi oli niisama naljatades küsitud. Aga mis asi see 300 meetrit on ja mis piirid, mis tingimused ja mis kohustused sellega kaasnevad?

See [teema] väljub selle eelnõu sisust, sest siin me ei räägi ei 300 meetrist ega kiviviskest. Juttu oli, et Maailma Terviseorganisatsioon, WHO, on soovitanud, et kui rääkida, mis on lähedus ehk proximity hoonetel, siis see on nende hinnangul 300 meetrit. Nii et kui WHO kirjutab, et hoonetest 300 meetri kaugusel võiks olla näiteks park, siis see tähendab, et läheduses, hoonete läheduses võiks olla park, umbes 300 meetri kaugusel. Müra see ei puuduta. 

See 300 meetrit tuli enne siin jutuks selle tõttu, et seaduseelnõus on kirjas "läheduses". Mis see lähedus on, seda me asusime siis uurima. Ei ole täpsustatud, mis asi see on. Eesti seadustes antud juhul ei ole defineeritud "lähedus", et mida see tähendab, kui midagi on hoone läheduses või ei ole hoone läheduses. Siin selles eelnõus on meil kirjas, et müra sihtväärtuse võib kohaldamata jätta siis, kui läheduses oleval maa-alal on võimalik viibida ja aega veeta õues. Lähedus ei ole defineeritud selles seaduses mitte ühegi meetriga. Ma arvan, et me võiksime täpsustada muudatusettepanekute protseduuri käigus, mis see lähedus olla võiks, on see 300 meetrit või 500 meetrit.

Rain Epler, palun!

Ma mõtlesin, kuna sa, hea ettekandja, oma ettekandes seda 15 minuti linna [teemat] puudutasid, et ma küsin, kas see on 15 minutit jala käies või autoga sõites. Päris erinevat ruumala katab või pindala linnast katab sellisel juhul. Jah, mitte ruumala. Noh, ka ruumala tuleb selle juurde, aga see selleks. Eks te linn ikka kolmemõõtmeline ilmselt saab olema, aga ärme sinna ruumalasse kinni jää, see oli mul keelevääratus. Räägime pindalast. Mis selle 15 minuti [linna] – ma ei ole lugenud ka seda teekaarti väga põhjalikult, vabandan selle eest ette – distantsid umbes on? Siin läheduse puhul rääkisime 300 meetrist, aga mis seal 15 minuti linnas need distantsilised parameetrid on?

15 minuti linnaga on väga lihtne: 15 minuti [kaugusel] jalgsi või rattaga. See käib selle definitsiooni juurde. Erinevaid distantse saab katta veerand tundi jala käies või veerand tundi rattaga sõites, higistamata, 16–20 kilti tunnis sõites. Aga see tähendab, et kas rattaga või jalgsi. 

Ja ehituse teekaardi leiab internetist. Sissejuhatav peatükk või kokkuvõttev peatükk on kõigest kaks lehekülge ja seal me oleme viidanud üle-eelmisele Eesti inimarengu aruandele aastast 2019, mis just käsitles Eesti linnastunud ühiskonna valikuid. Nad on toonud välja neli tulevikustsenaariumi, kaks düstoopilisemat stsenaariumi ja kaks mitte utoopilist, aga positiivset stsenaariumi, millised on meie linnad ja maapiirkond tulevikus, kui me teeme mingisuguseid valikuid.

Kui me pakime ennast vabatahtlikult tihedamalt kokku linnadesse, ei valgu üle linnapiiride põldudele laiali, siis me raiskame vähem maad ja sõidame vähem autoga, sest me oleme vähem sunnitud autoga sõitma. Võib sõita. Aga siis me oleme targalt ära kasutanud enda väikest Eestimaad. See jätab meile rohkem metsasid, loodust ja põllumaid. Ja kui on olemas 15 minuti linnad, mis siis maal on? Maal on ühe tunni Eesti inimarengu aruande käsitluse järgi: iga regionaalne keskus, on see Pärnu, Narva, Tartu või muu linn, on ühe tunni kaugusel ühistranspordiga sõites. Võib ka autoga sõita, aga kui me siin riiki targalt planeerime, siis me ei pane inimesi sundvaliku ette, sest ka meie inimesi sundida ei taha.

Küsimuste vooru lõpetab Andres Metsoja.

Aitäh! Ma tahakski looduse teemaga jätkata. Hea istungi juhatajaga oleme kokku puutunud Pärnus loodusmaja teemaga. Seal juhtus selline asi, et loodusmajja võeti elama kukk. Aga kukel on selline geneetiline soodumus kireda. Ja tekkis tõesti olukord, kus kukk hakkas hommikuti kirema, ja inimesed olid väga mures. Tekkis ikkagi häiring ehk müra, seda [käsitleti] mürana. Kas see eelnõu võiks ka tegelikult lahendada ära kukesaaga? Kas looduse helid võivad ühel hetkel olla linnaruumis müra? [Kas] kohalik omavalitsus saaks erisusi kasutades kuke korrale kutsuda või viia ta hommikuti ära kuskile mingiks ajaks, et õhtul lastele näitamiseks tagasi tuua? Kas see võiks ka olla (Naerab.) mingi lahendus?

Ma väga tänan selle küsimuse eest! Ma proovin vastata. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 järgi on välisõhus leviv müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Välisõhus leviva müra hulka ei kuulu olmemüra, meelelahutusürituste müra, töökeskkonna müra, riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. Ma arvan, et kukk läheb ka sinna. Väga huvitav kaasus, aga katsume hakkama saada teiste loomadega koos siin planeedil.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Selle teema edasiarendamiseks [räägin, et] ma olen kohanud selliseid variante, et inimesed on ehitanud, nagu sa mainisid, põllu peale või maantee äärde oma maja. Ja kui nad on seal aasta või kaks ära elanud, siis nad ütlevad, et jõle jama, siin on meeletu müra, kuigi nad ise vabatahtlikult ostsid sinna krundi. Ja siis hakatakse igasuguseid asju tegema. Tartust Jõgevale sõites [on näha]: kiirusepiirangut vähendatakse, pannakse talad teede vahele, et sa jumala pärast mööda sõita ei saaks, mis siis, et mõni traktor sõidab 20-ga ees. Keda see eelnõu nüüd kaitseb, kas neid, kes maantee peal sõidavad, või neid, kes on sinna endale maja ehitanud ja pärast hakkavad [igasuguseid] tingimusi nõudma?

Suur tänu! Väga huvitav kaasus. Ei, see [eelnõu] räägib just tiheasustusaladest, linnadest. Ei, see kindlasti ei käsitle sellist juhtumit. Väga kahju, kui inimene on ostnud endale maantee äärde krundi, rajanud sinna maja ja siis kahetseb seda. Sellest on tõesti kahju. Aga seda me siin kuidagi reguleerima või muutma ei lähe.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun, Tiit Maran! (Tiit Maran küsib lisaaega.) Kolm minutit juurde. 

Aitäh, eesistuja! Auväärt Riigikogu liikmed saalis! Me räägime atmosfääriõhu kaitse seadusest ja räägime mürast. Eelmistest sõnavõttudest oli näha, et mis on müra, on päris komplitseeritud küsimus. Tavamõtlemises me arvame, et me teame, mis see müra on, aga kui me prooviksime paika panna, mis on müra versus mittemüra, siis läheb asi keeruliseks. 

Vaadates müra definitsiooni, on selle kohaselt müra ebakorrapärane helide kogum, mis koosneb eri sageduse ja tugevusega lihtsatest toonidest. Lihtsam müra definitsioon ütleb, et müra on igasugune heli, mis häirib. Ja loomulikult, seadus peab mingil määral oma konteksti jaoks seda tähendust täpsustama. Seetõttu me leiamegi atmosfääriõhu kaitse seadusest just sellise sõnastuse, nagu eelkõneleja siin ütles: "Välisõhus leviv müra […] on inimtegevusest põhjustatud ja välisõhus leviv soovimatu ja kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad […]." Ja sinna juurde siis kõik see, mis siia alla ei kuulu – soovimatu ja kahjulik heli. 

Kuidas müra mõõta? Heli kõrgust on lihtne mõõta, detsibellides, aga müra, kui me räägime sellest, mis on soovimatu või kahjulik, on paratamatult väga keeruline [mõõta]. Selle tõttu me olemegi läinud lihtsama vastupanu teed ja räägime heli kõrgusest ja selle kestusest kui teatud proxy'st mürale. Veelgi raskem on müra mõõta tervise seisukohalt, sest kuidas teha kindlaks, et mingisugune mürafoon, mis meie taga on, tegelikult meie tervisele mõju avaldab. See on ju koos[mõjus] väga paljude teiste faktoritega. 

Paraku on ikkagi nii, et müra on oht, mida me väga sagedasti ei tunneta, isegi selle tähtsust ei taju, samas see meid mõjutab. Kui me vaatame Maailma Terviseorganisatsiooni andmeid, siis nende järgi kaotab maailm igal aastal umbes üks miljon tervet eluaastat. Kui me läheme kitsamaks, siis Euroopa Keskkonnaagentuuri järgi on meil Eestis igal aastal umbes 12 000 surmajuhtumit, mis on seotud müraga – mitte müra [tõttu], ainult seotud müraga –, ja 72 000 hospitaliseerimist. Müra tähendusest andsid eile päris hea ülevaate keskkonnakomisjoni ja sotsiaalkomisjoni ühisistungil Tartu Ülikooli peremeditsiini ja [rahva]tervishoiu instituudi teadurid. Sellest natukene hiljem. 

Nii et müra on paratamatult väga oluline faktor, [mis mõjutab] inimese tervist, vaatamata sellele, et seda on keeruline mõõta ja keeruline on ka piiranguid sellele panna. Samas, mitte kõik helid ei ole oma olemuselt negatiivsed, kui me võtame siia juurde looduse helid või klassikalise muusika, mille puhul on näidatud, et need on suurepärased vahendid haigustest taastumisel. Nii et räägime mürast. Lisaks, veel paar päeva tagasi oli Tartu Ülikooli Oecologicumi keskuses teaduskohtumine, kus toodi esile just rohealade tähtsust linnas, seda ka müra mõju leevendamise seisukohalt. 

Nii et õiguskantsleri tähelepanu juhtimine, et meil on vaja õigusselgust müra osas, eriti kui me räägime sihtväärtustest ja piirväärtustest, on kindlasti väga oluline. Selles suhtes on väga mõistlik ju keskkonnakomisjoni initsiatiiv, mis kooskõlas Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna esindajate, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna esindajate ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna esindajatega sai kokku pandud. 

Kus on müratemaatika kõige olulisem? Loomulikult, nagu me siin kuulsime, ikkagi tiheasustuses, suurtes linnades, Eesti kontekstis eelkõige Tallinnas ja Tartus. Seda, et müra on probleem, on loomulikult Tallinna linnas [teadvustatud], samuti Tartus. Üle 50‑detsibellise ööpäeva keskmise autoliikluse müraga puutub Tallinnas kokku enam kui 47% elanikest ja Tartus enam kui 37% elanikest. Seal on seos ka erinevate haigustega. Mainin ära südame isheemiatõve, surma infarkti tõttu, insuldi, unehäired, diabeedi ja nii edasi. 

Samas, kui me räägime tiheasustusest, siis on ju paratamatult nii, et müraga ei saa tegeleda, vaatlemata linna tervikuna ja ka linna ajalist muutmist. See on päris keeruline. Me peame vaatame mürafooni suurenemisele piiranguid, teisalt on vaja vaadata müraallikate sisse, kuidas mürafooni vähendada, näiteks autode piirkiirust piirata või raskeveokite liikluskoridore teise kohta viia. Sellest seisukohast vaadates tundub mulle, et on väga oluline, et eelnõu koostamisel saab ka arvestatud omavalitsuste sisend. Miks? Sest see probleem seal on teadvustatud ja detailides võib-olla mõtestatud paremini, kui kaugelt võib tunduda. Seetõttu on omavalitsuste kaasamine oluline. 

Esimene lugemine möödus nii, et omavalitsuste sisendit siia juurde ei toodud, samas on see vajalik, sest nemad on ju need, kes selle temaatikaga hakkavad kõige rohkem kokku puutuma. Ja ma olen veendunud, et nüüd kahe lugemise vahel neid märkusi ja kommentaare, mis juba on tulnud näiteks Tallinna linnalt, mis ilmselgelt on kaalumist väärt, [arvestatakse] ja vastavad muudatused tehakse. Nii et lõppkokkuvõttes me saame müra teemal sellise seadusemuudatuse, mis on hästi rakendatav, ja müra kui probleemi, noh, kui mitte lahendatud – vaevalt, et lahendatud –, siis vähemalt selle mõju vähendatud. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pärast käesoleva eelnõu vastuvõtmist tuleb tagada müra sihtväärtus kõigi planeeringuliikide puhul. See tähendab, et iga uue detailplaneeringuga peaks rakenduma sihtväärtus. Sellisel juhul tekib linnas olukord, kus kehtiva detailplaneeringuga alal kehtib piirväärtus ja kõrvalasuval uue detailplaneeringuga alal kehtib sihtväärtus. Eelnõu vastuvõtmine tekitab arendajate, planeerijate ning arendus- ja ehitusprojektide menetlejate vahel mitmetimõistmist ja menetluste takerdumist. See viitab õigusselguse puudumisele. Sellele on viidanud nii Eesti Linnade ja Valdade Liit kui ka Eesti Planeerijate Ühing. 

Eelnõu kohaselt täiendatakse seadust sättega, mille kohaselt võib elamu kavandamisel jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtus ei ole ületatud. Eelnõust aga ei tulene, kelle pädevuses on hinnata ja langetada otsus, et vaikne vaba aja veetmise koht asub eluaseme lähedal. Eelnõus ei defineerita minimaalset kaugust elamust ega defineerita maa-ala lähedust. Samuti ei sätestata nõudeid ega kriteeriume läheduses asuvale müra sihtväärtuse piiresse jäävale vaiksele vaba aja veetmise kohale.

Ehituse teekaart 2040 sätestab, et lisaks müra vähendamisele peab ka valgliikumise osakaal vähenema. Ehitatud ruumi tuleb kujundada nii, et autode arv väheneb. Eesmärgiks seatakse ehitada tihedamaid linnu, kus kodu, kooli ja töö vahel on väiksemad distantsid, ehk niinimetatud 15 minuti linnu. Eelnõu ei keela ehitada elamuid magistraalide lähedale. Piisab, kui lähedusse jääb mõni vaikne koht. Milline see vaikne koht saab olema, jätab eelnõu targu defineerimata. Võimalik, et see on pargipingike, kuhu saab aega nagu eriarsti juurde broneerida. Lisaks on Euroopa Liidus kavandatud, et roheleppe ambitsioonide kohaselt peaks 2030. aastaks vähendama 30% võrra transpordimürast häiritud inimeste arvu.

Euroopa Liidu plaan ei ole see, et tulevikus oleks kõigil elektriauto. Tegelik plaan on, et ainult vähestel on auto. Ainult vähesed saavad lubada endale elektriautot, sest elektriautod on kallid. Elektriautode tootmine nõuab massiliselt metalle. Vase, alumiiniumi, liitiumi, nikli, grafiidi, koobalti ja haruldaste muldmetallide kaevandamist tuleks 2040. aastaks suurendada 4200%, nikli kaevandamist 1900% ja haruldaste muldmetallide kaevandamist 700%. Akutoodete [jaoks vajaminevate metallide] kaevandamiseks kulub palju tonne vett. Ainuüksi ühe kilogrammi liitiumi jaoks kulub 2000 liitrit vett. Elektriautod vajavad umbes kaks korda rohkem vaske kui bensiinimootoriga autod. Kui praegune sõiduautode, kaubikute ja veoautode aastane toodang akutoitele üle viia, oleks aastas vaja 1,4 miljonit tonni liitiumi. Praegu teadaolevad liitiumivarud Maal kuluksid ära 10 aastaga.

Kolm minutit lisaaega, palun! (Juhataja annab lisaaega.)

Uute kaevanduste arendamine võtab aega vähemalt 10–15 aastat.

Rohepööret üritatakse looritada õigusriigi põhimõtetega ja käsud vormistatakse lihtsalt seadusteks. Kliimaeesmärke saab ellu viia ainult käske jagades ja keeldusid seades. Lõppkokkuvõttes tahetakse tarbimisele ette kirjutada uued rajajooned, mille kohaselt ei ole ette nähtud majanduse kasvu ega inimeste heaolu suurenemist. Eurodirektiivide tagajärg on kahtlematult kogu õigusriigi allavett laskmine. Osa sellest on ka kõnealune eelnõu. Ometigi on õigusriik ja selle poole püüdlemine olnud läänemaailma üks põhialustest. Nõukogude ajal pandi niisugused utoopilised majanduseesmärgid partei programmi, nüüd püütakse utoopilisi eesmärke panna seadusesse. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea ettekandja! Kuulates ettekandjat ja lugedes seda eelnõu, [ma arvan, et] üks pool on väga õiglane ja õilis – mürataseme vähendamine on ju väga hea. Kui ma loen teist poolt, et eesmärk on teha tornmajad, tuua inimesed kokku, siis võiks selle eelnõu kokkukirjutajad Riigikogu eelarve [raha] eest saata korra Hiinasse. Seal on palju linnaosasid, kus on tornmaju ehitatud ja kus mitte ühtegi inimest ei ela. Meil Eestis on täna olukord see, et me elame ikka üle Eesti. Ja kui keegi räägib, et meil on autosid hirmus palju, siis suhe on umbes selline, kui me võrdleme, kui palju autosid on Saksamaal ühel ruutkilomeetril ja kui palju Eestis, siis see vahe on 27-kordne. Ei ole Eestis autosid palju.

Kui rääkida sellest, et kõik hakkavad jalgrattaga sõitma või jala käima, siis ma soovitan kõikidel – meil on saalis hästi palju neid inimesi, kes on valitud Tallinnast ja elavadki Tallinnas – sõita Tallinnast välja vähemalt 50 kilomeetrit ja vaadata, kuidas seal elu käib. Aga kui sõita Tartust edasi Võru poole, Põlva või Valga poole, siis näeb tegelikku maaelu. Ja siis proovige hakkama saada ja [vaadake,] kas kõiki asju on võimalik teha kas jala või jalgrattaga. Kui sul on pere ja lapsed, kes [käivad] lasteaias, koolis, kes soovivad huviharidust saada ning ema ja isa peaks jalgrattaga neid kooli viima, huviharidusse, ujuma, sporti tegema, tantsima, siis tööl nad kindlasti käia sel ajal ei saaks. 

Sotsiaalvaldkonnas meil raha ei ole. Me näeme, et tänane valitsus on ju kogu raha kuhugi ära pannud, keegi aru ei saa, kuhu. 2023. aasta märtsis, paar päeva enne valimispäeva ütles tolleaegne rahandusminister, et eelarvega on kõik korras. Ma olin sellel ajal rahanduskomisjoni esimees ja ma tean väga hästi, kui 2023. aasta riigieelarvet tehti, kui palju seal oli katet ja kui palju ei olnud katet. Me räägime 300–400 miljonist miinusest. See miinus on võimalik ära katta, kui järgmise aasta tulumaksuvabastuse [muudatus] ära jätta, ja ongi see [probleem] lahendatud. 

Aga nüüd selle eelnõu juurde tulles, ma väga hästi aru ei saa. Ma usun, et ka komisjonipoolne ettekandja ütles, et seda eelnõu saab hästi palju parandada ja komisjon teeb kindlasti selle nimel tööd. Õiguskantsleri ettepanek ei ole üldiselt vale, aga seletuskiri selle eelnõu juures tekitab väga palju küsimusi. Ma kindlasti ei taha Eesti kodanikuna näha, et Riigikogu võtab vastu otsuse, et meil Eestis peavadki olema 15 minuti linnad. Ma ikka sooviks, et Eesti oleks ühtlaselt elanikega kaetud, et elu oleks võimalik nii Peipsi ääres kui ka Setumaal ja Mulgimaal, rääkimata saartest. Need võimalused peaksid olema.

See ühe tunni süsteem on ka päris huvitav. Mina muidugi toetaks seda väga hea meelega. Niikaua kui ma olen Riigikogus olnud ja eelnevalt ka maavanema ametis, on kvaliteetsed, turvalised, head ja kiired ühendused olnud Eesti majanduse üks olulisemaid komponente. Kahjuks sinnapoole me ei liigu ja ei plaanigi liikuda. Kui me räägime raudteetranspordist, siis me täna …

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Kui me täna raudteetranspordist räägime, siis on ju väga selge, et me räägime eelmise sajandi arengust ja arenemisest. Kui me vaatame Rail Balticu raudtee rongi kiirust, siis eelmise sajandi 50. aastatel projekteeriti sellist [kiirust võimaldavaid] raudteid. Me räägime täna kasvõi Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimisest ja räägime kiirusest 160–170 kilomeetrit tunnis. See kiirus peaks olema ju kuni 300 kilomeetrit tunnis, kui me räägime tunni ajaga tõmbekeskusesse jõudmisest. Me võime küll rääkida, et Tartu ja Pärnu on kaks tõmbekeskust, aga kui kiiresti me Pärnusse saame Rail Balticu rongiga sõites? Peaaegu, Toomas, tunniga saab hakkama?

Kiiremini.

Kiiremini. Kui see kunagi valmis saab. Vähemalt, ma saan aru, saab Pärnus raudteejaam valmis. Raudteed küll sinna ei ole tulemas veel, jaam saab [valmis], aga see on tühi. Samasugune jaam [tuleb] Ülemistele, aga selle rahastamiseks ei ole planeeritud täna veel ühtegi senti. 2027. aastal peaks valmis saama jaam, mis minu arvates on väga hea asi. Ma siiralt toetan Ülemiste terminalikeskust, sest sinna peaks tulema trammid, bussid, rongid, lennukid, kõik asjad. Seda me oleme oodanud sinna aastaid. 

Aga päris naljakas on võtta Euroopa Liidu maksumaksjate raha ja ehitada karp valmis ilma sisuta. Ja siis öeldakse, et kõik on hästi, me oleme raha ära kulutanud. Me teame, et tänane eelarve on juba mitu korda lõhki läinud. Ja kui lätlaste ja leedukate arvutusi vaadata, siis peaks [eelarve] veel kaks korda suuremaks minema. Aga me ei tea ju, milline on tegelikult olukord aastal 2030 ja millised siis hinnad on. 

Nii et ma soovin keskkonnakomisjonile jõudu ja jaksu. Väga siiralt tuleks sinna eelnõusse uuesti sisse vaadata ja unustada ära see, et elu hakkabki nii [olema], et ühtegi autot ei ole. Ma mäletan, ajaloost ka me loeme, et tõesti olid sihukesed ajad, kui inimesed kirkaga käisid ringi ja vibuga loomi ajasid taga. Oli selline aeg. Aga täna öelda, et maal elav inimene autot kasutada ei tohi, on utoopia. Isegi sakslased on sellest aru saanud, et elektriautodele üleminek ei ole täna nii reaalne, kui nad arvasid, [ja ei ole reaalne, et] 2035. aastal enam ühtegi sisepõlemismootoriga autot ei toodeta. Me teame, kui ohtlikud on akud, rääkimata sellest, mis kulu neil on ja kui palju sinna materjali läheb. 

Nii et püüaks samm-sammult minna. Keegi ei ole selle vastu, et rohelise [mõtteviisi] poole peab minema, aga seda [tuleb teha] mõistliku kiirusega. Ja tuleks arvestada seda, et inimesed jõuaksid ka kõiki neid utoopilisi ideid rahaliselt kinni maksta, sest ühel hetkel lihtsalt saab raha otsa ja siis on väga raske. Me juba kaheksandat kvartalit järjest oleme Eestis majanduslanguses. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud EKRE fraktsiooni ettepanek eelnõu 393 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 393 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. aprill kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme kolmanda [punkti] juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna heakskiitmist ootav seadusemuudatus loob võimaluse ERR‑i uue hoone rahastamiseks. Eelduseks on, et nii kultuuriminister, Riigikogu kultuurikomisjon kui ka kultuurkapitali nõukogu rahvusringhäälingu uue telekompleksi valmimist toetavad. Nimelt saab eelnõu järgi kultuurkapitali nõukogu otsustada kultuuriministri (Juhataja helistab kella.) ettepanekul ja kultuurikomisjoni nõusolekul veel ühe riikliku tähtsusega kultuuriehitise rahastamise. Ent seda vaid juhul, kui see ei mõjuta juba kultuuriehitiste pingereas olevate objektide valmimist. Nimekirja lisatud hoone valmides võib toetamiseks valida järgmise kultuuriehitise alles pärast seda, kui eelmisele objektile on kõik väljamaksed tehtud. Seadusemuudatus loob ühe täiendava võimaluse ehk muudab süsteemi paindlikumaks. Riigile olulised kultuuriobjektid saavad valmida ja jõuavad avalikku kasutusse kiiremini. 

Head Riigikogu liikmed! Aastaid on räägitud vajadusest anda loovisikutele, ennekõike vabakutselistele, sotsiaalsed tagatised ja maksta neile õiglast tasu. Ilma oma keele ja kultuurita pole meie riigi pidamisel sügavamat mõtet. Ja need inimesed, kes kultuuri loomise, hoidmise ja arendamisega tegelevad, ennekõike loomeinimesed, väärivad õiglast tasu, olgu selleks siis autoritasu, esitajatasu või tasu selle eest, et teose jaoks või esitluseni jõudmiseks on tehtud tööd: kogutud materjali, harjutatud, süvenetud, tehtud proove, maalitud, kirjutatud, komponeeritud, pandud näitust kokku ja nii edasi. Ehk loojad peavad saama tasu ka perioodi eest, mis eelneb teose valmimisele või selle ettekandmisele, ja seda koos kõigi sotsiaalsete tagatistega, alates ravikindlustusest ja maksetest pensionisambasse, lõpetades töötuskindlustusega. 

Just see viimane, sotsiaalsete tagatiste puudumine, on olnud aastaid loomeinimeste seas kõneaineks. Sellel teemal on toimunud arvukalt kohtumisi, kirjutatud artikleid ja tellitud uurimusi. Viimane ja kõige põhjalikum loomeinimeste olukorda kirjeldav uuring tehti 2021. aastal Mõttekoja Praxis poolt ja see kandis pealkirja "Vabakutseliste loovisikute toimetulek ja sotsiaalsed garantiid". Uuring ainult kinnitas seda, et kõige halvemas olukorras on vabakutselised loovisikud. Nende sissetulekud on ebaregulaarsed ja pigem harvad, projektipõhise töö eest makstavad tasud ei ole vastavuses nähtud vaevaga ning tasu on senini makstud maksuvaba loometöötoetusena. Kõik see tähendab kokkuvõttes seda, et märkimisväärsel hulgal vabakutselistel loojatel puuduvad ravikindlustus, maksed tulevase pensioni heaks ja töötuskindlustus. 

Kuna universaalsed ja kõikehõlmavad lahendused võtavad aega, siis sai eelmisel sügisel algatatud seadusemuudatus, mis parandab vähemalt nende loovisikute olukorda, kes siiani on saanud ja saavad ka edaspidi oma loometöö tegemiseks raha kultuurkapitalilt. Seni veel kehtiva seaduse kohaselt maksab kultuurkapital loome[töö]toetust, mis aga seadusemuudatuse jõustumisel asendub loometöötasuga. Esimene neist on maksuvaba väljamakse, aga loometöötasuga kaasnevad kõik seadustega kehtestatud maksud. Loometöötasu maksmiseks sõlmitakse kultuurkapitali ja loovisiku vahel tähtajaline käsundusleping. Loometööks ettenähtud tasu jagatakse loomeperioodi kuude arvuga ja makstakse välja igas kuus, et vabakutseline loomeinimene saaks püsiva sissetuleku ja sotsiaalkaitse. 

Kõne all olevat seadusemuudatust poleks ilmselt algatatud, kui eelmisel suvel poleks tõusnud hasartmängumaksu ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi määrad, mis kasvatasid kultuurkapitali tulusid. Just teadmine täiendavalt laekunud rahast julgustas Riigikogu kultuurikomisjoni algatama eelnõu, mille seadustamise järel saab kultuurkapital hakata loovisikutele maksma eelmainitud loometöötasu. Stipendiume seejuures ei kaotata ega maksustata. Siiani loometöötoetusena välja makstud summadele maksab kultuurkapital juurde sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu …

Kolm minutit, palun! 

Kolm minutit lisaks, palun! 

… ning katab ära ka tulumaksu osa. Seega loovintelligentsi netosissetulek, raha, mis pangaarvele jõuab, ei vähene. Lühidalt öeldes, keegi sissetulekutes ei kaota ja samuti ei vähene toetust saavate inimeste arv, pigem vastupidi. Loometöötasuga kaasnevate maksude tasumiseks on kasutada ressurss, mis isegi võimaldab suurendada loometöötasu saavate loovisikute rida. Aga see on juba kultuurkapitali ekspertide otsustada. 

Täna Riigikogus lõpphääletusele tulev eelnõu räägib loovisikutest, mitte ainult vabakutselistest loovisikutest. Kindlalt paraneb nüüd loovisikute sotsiaalne turvavõrk. Ravikindlustuse kõrval on kahtlemata oluline see, et inimesed saavad vanaduspõlves pisut suuremat pensioni. Pakutud lahendus on oluline samm loomeinimeste sotsiaalsete garantiide tagamise teekonnal. Järgmisena ootame, et valitsus annaks oma heakskiidu nõndanimetatud rulluvale ravikindlustusele, mis puudutab kõiki neid, kes annavad täna iseendale tööd ja kelle sissetulekud on ebaregulaarsed. Uuringust lähtuvalt võin kinnitada, et ainuüksi kultuurivaldkonnas mõjutaks muudatus positiivselt circa 5000 inimest. Sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse [eelnõu] on jõudnud kolmandale lugemisele ja sellega lahendatakse kultuurivaldkonnas pikalt vindunud probleemid. Toetatakse Eesti kultuuri oluliselt panustavate loovisikute toimetulekut, tagades neile sotsiaalsed garantiid. Luuakse võimalus rahastada lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas nimetatud kultuuriehitistele veel ühte strateegilise eesmärgiga riiklikult tähtsat kultuuriehitist. Ning täpsustatakse, millisel kujul esitatakse teave erinevatest võimalikest ehitistest Riigikogule ja Eesti Kultuurkapitali nõukogule enne konkreetse ehitise kohta otsuse tegemist. Just olulise tähtsusega kultuuriehitiste nimekiri, selle täiendamine septembris 2021. aastal Tallinna filmilinnakuga ning nüüd veel ühe lisavõimaluse loomine on tekitanud enim vaidlusi ja eriarvamusi. Seepärast peatuksin sellel otsustusprotsessil.

Kuna hasartmängumaksu laekumine kasvab tänu maksumäärade [tõusule] ja selle tõttu [suureneb] ka riiklike kultuuriehitiste rahastamiseks mõeldud eraldis kultuurkapitali eelarves, avanes võimalus lisaks riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele võtta töösse veel üks strateegiliselt oluline objekt: Eesti Rahvusringhäälingu stuudiokompleks. Telemaja ei kantud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, sest sellel ajal oli ERR‑i ehitus veel eelarvestrateegia dokumendis ja isegi esimene finantseering oli selleks eraldatud. Tõsi, hiljem see summa anti rahvusraamatukogule vajalikeks renoveerimistöödeks.

Riigikogu kultuurikomisjon vaagis pikalt võimalusi olukorras, kus rahvusringhäälingu investeeringuvajadus on ilmselge ja ka vahendid pikaajaliste prognooside kohaselt kultuurkapitalil olemas. Kuid puudus üksmeel avamaks nimekirja nende kultuuriehitiste kohta, mis esialgse viie objekti hulka ei mahtunud. See oleks erinevatel hinnangutel riivanud kinnitatud nimekirjast kõrvale jäänud projektide esitajate õigusi. Nii valiti edasi töötamiseks tänane lahendus. 

Siinkohal tuleb tänada kolleeg Priit Sibulat, kelle arupärimine kultuuriehitiste nimekirja [kõrvale] teise võimaluse loomise kohta ja võimaliku parlamentaarse kontrolli kohta – selle ta [kandis ette] eelmisel nädalal riigikontrolör Janar Holmile – sai vastusena kinnituse, et komisjoni valitud tee on õiguslikult pädev. Tsiteerin riigikontrolöri: "Riigikontroll on leidnud senise kogemuse pinnalt, et selguse ja läbipaistvuse huvides võiks eelistatav praktika olla selline, mis aitaks vältida samalaadsete otsuste tegemisel või rahastamisel dubleerivate mehhanismide kasutamist. Aga veel kord rõhutan, et sellise valiku tegemise õigus Riigikogul loomulikult on." Ja veel tsiteerin riigikontrolöri: "Ma arvan, et palju lihtsam oleks olnud teha seda selgelt nimekirjas, kus see oleks olnud läbi arutatud. Aga nagu ma ka vastuses ütlesin, ma ei saa öelda, kas see on õige või vale. Riigikogul on võimalus valida ka see tee."

Lõpetuseks, olles osalenud eelmises Riigikogu koosseisus pikkadel ja põhjalikel aruteludel, oluliste objektide vaagimisel ja nende nimekirja kinnitamisel, võiksin muidugi jääda eriarvamusele riigikontrolöriga, mis on ja mis oleks olnud lihtsam tee. Aga täna on konkreetne eelnõu Riigikogu saalis ja Reformierakonna fraktsioon toetab selle vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest.

Suur tänu, hea kolleeg! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Ka mina kutsun üles selle seaduseelnõu algatust toetama. Tõesti, sellel eelnõul on kaks teemavaldkonda või kaks osa: on kultuuriehitisi puudutav [osa] ja on loojate sotsiaalseid garantiisid puudutav [osa]. Jah, küllap oleks kultuurkapitali tuleviku kohta võib-olla mõni muugi arutlust [vajav] punkt, aga praegu oleme piirdunud sellega. Ja ma arvan, et mõlemas osas oleme leidnud päris paraja tee, kuidas edasi minna. 

Üks teema, sotsiaalsete garantiide teema, nii nagu juba jutuks oli, ei ole ju lõpuni lahendatud, vaid [muudatus] puudutab mingite projektide kaudu toetusi saanud piiratud hulka inimestest. Kõigi vabakutseliste [loomeinimeste] sotsiaalsete garantiide teemat see ei lahenda. Ministeerium peab oma juriidiliste ettepanekutega edaspidi kindlasti välja tulema. Samas peab siin olema ka teatud loomevaldkondlik autoriteet. Ma väga loodan, et loomevaldkondades saavad loomeliidud kaasa rääkida, kes selles valdkonnas on loojad, kes vajavad tuge, ja kes selle valdkonna looja nii väga ei olegi ja kes võib-olla teistega võrreldes tuge nii [väga] ei vaja. Aga ütleme, et me liigume positiivses suunas. 

Teine on ehitiste teema. Jah, tõepoolest, Riigikogu on koostanud riiklikult oluliste kultuuriehitiste nimekirja. Seda oleks võinud ka täiendada. Selle täiendamisega, [nimekirja] uuesti avamisega kardeti ette tulevaid probleeme, kas [see on] eelmise konkursi osalejate õigustatud ootus või midagi muud. Aga ma arvan, et siis, kui seda lahendust välja töötati eelmise aasta suve lõpul, oli eelarve olukord habras ja ettenägematu. Kui te mäletate, käis rahandusminister korduvalt välja ettepanekuid, et kultuurkapitali peale võiks veeretada veel mitmeid objekte, mida seni oli riigieelarve [raha eest] rajatud, et riigieelarvesse justkui ei mahu, tõstame ümber. Valitsus andis lubaduse valitsuse poolt riigieelarvesse pandavate objektide nii-öelda garantii näol, aga kuna valitsuse käsutuses justkui eelarveraha oli vähem ja kultuurkapitalil tundus üle olevat, siis neid objekte, mida kultuurkapitalile koormaks panna, tundus liiga palju olevat. Kultuurikomisjoni liikmed nägid, et on oht, et algatuse põhituum ehk Eesti Rahvusringhäälingu hoone ehitamise kava võib niimoodi üleüldse pooleli jääda. Selle tõttu otsiti lahendust, mille puhul oleks suhteliselt selgelt initsiatiiv Kultuuriministeeriumi käes. Kuna Kultuuriministeerium on läbi aegade, läbi mitmete valitsuste omalt poolt Eesti Rahvusringhäälingu maja prioriteetsust rõhutanud, siis on kindel, et see ettepanek lõpuks tuleb poliitiliselt just niisugune. 

Mistõttu jah, tõepoolest, see kõrvaltee justkui Riigikogu senisele otsusele on loodud. Samas, nagu juttu oli, võib eelarve ülelaekumine ja rahapais olla ajutine. Ja ega ei ole näha, et kaheksa aasta pärast, kui see objekt saab makstud ja seadus näeb ette järgmise võimaliku objekti selle tee kaudu rajamist, oleks üldse raha, mida niimoodi jagada. Nii et, ütleme, ma ei peaks seda ka lõputuks kõrvalteeks …

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

… mida me nüüd selle seadusega loome. 

Üks tähelepanek veel. Tegelikult meil seaduses ei ole Eesti Rahvusringhäälingu hoonet. Kes rahvusringhäälingu olukorda ja stuudiotemaja praegust seisu [on näinud], see teab, et tegelikult uut stuudiotemaja, et teha kvaliteetset tööd, on vaja. Mina rõhutaksin sinna juurde ka rahvuskultuurilist tähendust, sest me oma noorema põlvkonna jaoks võitleme ikkagi telekvaliteedi eest, kas see on tulevikus tele või mis see on, aga põhimõtteliselt saadete või väljundi kvaliteedi eest. Võib-olla siin ei ole alati meil keelelisi eeliseid, noor põlvkond on vabalt valmis vaatama ka teisi kanaleid teistes keeltes. Selle tõttu peab olema eestikeelne tele või eestikeelne meedia väga kvaliteetne. Väga kvaliteetne! Loodame, et see stuudiotemaja annab selleks võimaluse. 

Ja loodame siis, et kultuuriminister selle ettepanekuga niimoodi tuleb, et see tõesti on Eesti Rahvusringhäälingu maja, nii nagu meil siin seletuskirjas on, ja et me saame anda rahvusringhäälingule kiirelt teadmise, et nad saavad hankesse minna ja tõepoolest hakata seda hoonet rajama. Seni nad on seda riigi sõnumit Riigikogu tasandilt oodanud.

Ühe väikese asja ütlen siia veel. Täna ma vaatasin, et kultuuriminister on kirjutanud ja rõõmustanud väga, et koalitsioonil on õnnestunud niisugune läbimurre teha ja selline ettenägelik samm astuda. Ma juhin tähelepanu, et kultuurikomisjonis, kes oli algataja, oli selles asjas üksmeel. Siin ei ole põhjust ajada koalitsiooni ja opositsiooni rida. Aga jõudu kõigile tegutsemiseks!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme eelnõu 338 juures ja nüüd alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 338. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 54, vastu 1, erapooletuid ei ole, on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (Euroopa Liidu sinine kaart) eelnõu 349 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Aitäh! 

Panen lõpphääletusele eelnõu 349. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastu 8, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (Euroopa Liidu sinine kaart) eelnõu 349 seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil‑, perekonna‑ ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu 362 teine lugemine. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Paar nädalat tagasi olime siin saalis sellesama eelnõu esimesel lugemisel. Ma rääkisingi natukene laiemalt ka sellest, millised mälestused minul on näiteks vestlusest kunagise riigi peaprokuröri Lavly Perlinguga, kes just rääkis, kuidas käib Venemaalt õigusabi saamine – juhul kui see puudutab mingi kompra jagamist kellegi opositsionääri kohta, siis venelased on üliagarad sellist õigusabi meile osutama, aga kui on päriselt vaja õigusabi, näiteks rahapesuasjades, siis seda ei saa. Seda rääkis kunagi, juba päris ammu mulle Lavly Perling. Ja noh, peale eelmist esimest lugemist ja enne tänast, selle kahe vahel saime just teada jälle uudise, et üks suurem rahapesu uurimine Swedbanki asjas ongi põhimõtteliselt karile jooksnud või lõpetatud just selle tõttu, et Venemaalt ei saadud mitte mingit õigusabi, kuigi leping sel ajal veel kehtis. Ja eks ta nii kipub olema venelastega, et see suhtlus toimib ikkagi ainult siis, kui neile sobib, ja nende tingimustel, aga ta ei toimi nii, nagu õigusriikide vahel võiks mõistlik olla. 

Ega komisjonis ka teise lugemise eel väga palju midagi ei juhtunud. Ütleme, üks muudatusettepanek tehti, selline poolik või hädine või kuidas seda nüüd nimetada. Mart Maastik tegi muudatusettepaneku, mis oli nii halvasti sõnastatud, et komisjonis laiutati käsi ja öeldi, et seda on raske niimoodi menetleda. Selle peale Mart Maastik ütles: "Ah, tühja kah, ma võtan selle siis üldse tagasi." Ja nii läkski. 

Anastassia küsis veel Justiitsministeeriumi ametniku käest, kas see vastab tõele, et õigusabi või seda lepingut on vähe kasutatud. Selle peale ka Justiitsministeeriumi ametnik kinnitas Anastassia Kovalenko-Kõlvartile, et nii see on, sellist õigusabi väga palju ei küsita ega saada.

Ja tagasi tulles jälle selle rahapesuteema juurde, vaata, seal ongi nii, et ega sa ei saa seda rahapesu asja eriti edasi arutada, juhul kui sa ei suuda tõestada rahapesuküsimuse uurimises, et see raha, mille pesemist uuritakse, on saadud kuritegelikul teel, et toime on pandud eelkuritegu. Ja kuna see eelkuritegu on tõenäoliselt toime pandud Venemaal, siis me ei saa kuidagi seda tõestada. Isegi sellisel puhul kehtib ju süütuse presumptsioon. Niikaua kui sa ei suuda tõestada, et on pandud toime eelkuritegu, siis sa ei saa tegelikult ka uurida rahapesu. 

Ja siis mindigi rõõmsalt protseduuriliste otsuste juurde. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 20. märtsiks, see on konsensuslik otsus; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, see oli ka konsensuslik otsus; ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, ja seegi oli konsensuslik otsus. Nii et siin me siis nüüd oleme. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Suur tänu teile! Nüüd soovitakse avada läbirääkimised. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme jõudnud olulise sümboolse tähtsusega eelnõu 362 teise lugemise juurde, mis denonsseerib Eesti ja Venemaa vahelise õigusabilepingu. Esimese lugemise puhul tõin välja need poliitilised ja moraalsed kaalutlused, mille tõttu me sellise otsuse teeme. Täna pööraksin tähelepanu õigusabilepingu teisele poolele, Venemaa Föderatsioonile, kus valitseb diktaator Vladimir Putini kuritegelik režiim.

Eelmisel pühapäeval lõppesid Venemaal kolm päeva kestnud niinimetatud presidendivalimised, mis muidugi pole valimiste nime väärt, sest need olid kõike muud kui valimised – demokraatlikes ja õigusriigi põhimõtteid respekteerivates riikides toimuvate vabade ja ausate valimiste täielik vastand. Nagu öeldakse, mõistus jääb seisma, kui lugeda teateid Venemaal pühapäeval valimisjaoskondades toimunust: kuidas politseinikud tungisid valimiskabiini, kontrollimaks, et valijad ei rikuks valimissedeleid, kuidas pooleteiseaastase lapse ema viidi politseisse, sest laps oli midagi valimissedelile sodinud. Need ja paljud teised on näiteid Venemaa riigivalitsemise ebainimlikkusest, mis üha enam süveneb. Nüüd, nende niinimetatud valimiste järel on üpris kindel, et see õudus Venemaal kestab ja muutub veel koledamaks – vähemalt nii kaua, kui tsaar Putin püsib võimul. See on veel üks põhjus, miks me teeme täna täiesti õige otsuse, denonsseerides õigusabilepingu. Veel kord: see on õige poliitiline otsus, millel puuduvad märkimisväärsed praktilised tagajärjed.

Ja veel üks asi, mis puudutab seda teemat laiemalt, küll kaudsemalt, nimelt Venemaa sõjamasina pidurdamist. Kaitseministeeriumi otsus lõpetada nende firmade toodete või teenuste ostmine, kes jätkavad tegevust Venemaal või kauplevad Venemaaga, on samuti väga hea eeskuju teistele. (Juhataja helistab kella.) Me räägime mitte või mitte veel sanktsioneeritud Venemaa-suunalisest majandustegevusest, mille puhul loeb institutsioonide, ettevõtete ja inimeste kui tarbijate valik, teiste sõnadega nende hoiak, mis võiks olla suunatud alternatiivsete toodete ja teenuste tarbimisele, mille tootjad ja pakkujad ei ole seotud või ei ole enam seotud Venemaaga. Peame mõistma, et igasugune Venemaaga seotud majandustegevus aitab kaudselt – kui mitte otseselt – Putini sõjamasinat ja pikendab seda. 

Head kolleegid! Erakond Eesti 200 fraktsiooni nimel palun teie toetust Eesti ja Venemaa vahelise õigusabilepingu denonsseerimise seaduseelnõule. Aitäh!

Suur tänu! Ma tänan teid. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Eduard Odinets. Palun! (Eduard Odinets palub lisaaega.) Palun! Kaheksa minutit. 

Head kolleegid! Loomulikult nõustun – ja kõnelen fraktsiooni nimel –, et Venemaa Föderatsiooni näol on tegemist ebademokraatliku totalitaarse diktaatorliku agressorriigiga. Olen koos oma fraktsiooniga täiesti nõus, et suhted Venemaaga tuleks ka selles küsimuses, mis puudutab õigusabi ja õigussuhteid, lõpetada ja see leping tuleb denonsseerida. Kuna lähtuvalt nendest mõistetest, millega me Venemaad tänapäeval nimetame, ei saa olla mitte kellelgi mingit usaldust Venemaa õigussüsteemi ja õigusorganite vastu. 

Õigusabileping kahe riigi vahel eeldab siiski vastastikust usaldust teineteise õigussüsteemi vastu. Kuid nii kaua, kui Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu kestab, ei saa me idanaabriga seoses mingist usaldusest rääkida. Venemaa rikub juba aastaid rahvusvahelist õigust, ÜRO põhikirja, paneb Ukrainas toime raskeid sõjakuritegusid ning rikub inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust. Seega, kordan: ei saa olla usaldust selle õigussüsteemi vastu. Sellepärast sotsiaaldemokraadid toetavad selle kahepoolse lepingu denonsseerimist ja kutsuvad üles kõiki poliitilisi jõude siin Riigikogus hääletama selle eelnõu poolt. 

Kuid samas me peame mõistma, head kolleegid, et vaatamata sellele, et on sanktsioonid ja majandussuhted on peaaegu katkenud ning meie justiitsasutused ei ole juba kaks aastat omavahel peaaegu üldse suhelnud, õigusabipalveid peaaegu ei ole, säilivad siiski inimestevahelised suhted. Eesti inimestel on jätkuvalt muresid ja neil on asjaajamisi Vene föderatsioonis. Seda me otseselt keelata ei saa. Loomulikult saame inimesi hoiatada. Aga paraku pärandiga seotud asju, lastega seotud asju, dokumentide kättesaamisega seotud asju on meie inimestel endiselt vaja ajada – nii Eesti kodanikel kui ka Eestis alaliselt elavatel inimestel. Samamoodi on teatud muresid ja asjaajamisi Eesti kodanikel, kes elavad siiani Vene föderatsiooni territooriumil. 

Me oleme nii esimesel lugemisel kui ka esimese ja teise lugemise vahel korduvalt tõstatanud võimalikke murekohti, mis võivad tekkida kodanikel nii siinpool piiri kui ka sealpool piiri, näiteks samasugune õiguskaitse mõlema riigi kodanikele oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes teineteise riigi territooriumil. 

Minu jaoks jääb õhku küsimus, kas selle lepingu lõpetamine avab Venemaale laiemad võimalused Eesti kodanike ja Eesti juriidiliste isikute vara kallale minekuks Venemaal. Eriti arvestades olukorda, kus meie siin menetleme Venemaa kodanike ja juriidiliste isikute külmutatud varade realiseerimist, et aidata Ukraina Vabariiki. Või näiteks mõlema riigi kohustus abistada oma kodanikke ja saata palve korral tõlketa ja tasuta tõendeid perekonnaseisutoimingute kohta, dokumente hariduse, töösuhete kohta, mis puudutavad mõlema riigi kodanike õigusi, nende õiguste realiseerimist ja varalisi huvisid. Ilmselt tähendab see lepingu denonsseerimine, et tulevikus selline dokumendivahetus, mis siiamaani toimus ilma tõlketa ja tasuta, muutub oluliselt keerulisemaks. Meie kodanikele nii siin- kui ka sealpool piiri tuleb hakata kõiki dokumente tõlkima ja apostillima. See kõik muutub inimeste jaoks keerulisemaks ja ka kallimaks. 

Loomulikult see kõik on võimalik, sest Venemaa muutub meie jaoks samasuguseks kolmandaks riigiks nagu mõni Aafrika või Aasia riik. Ja meie suhetele hakkavad laienema kõik rahvusvahelised dokumendid ja lepingud. Kordan: see muutub meie kodanike jaoks oluliselt keerulisemaks, kuid loomulikult mitte võimatuks. Samamoodi kohustus, mis lepinguga on võetud, tagada võrdne kohtumenetlus mõlema riigi kodanikele ühe või teise riigi territooriumil. Ka siin, jah, me võime rääkida, et Venemaal kohtupidamine on, nagu ta on, aga siiamaani oli vähemalt mingigi õigus ja lepinguline alus, et meie kodanikel, kui nad satuvad Venemaa kohtuveskite vahele, oleks samasugune õigus. Samuti perekonnaseisuasjades, tsiviilasjades, aga näiteks ka meie korteriühistute võimalused Venemaa kodanike korteriomanikega suhelda läbi Venemaa kohtusüsteemi. Mitte et see praegu oleks väga lihtne, aga nüüd see muutub veelgi keerulisemaks. 

Üks teema, mida tõstatavad väga paljud juristid, kes abistavad meie kodanikke siin- ja sealpool piiri, on elatisabi. Kui siiamaani olid need otsused, mis ühes või teises riigis tehtud, aktsepteeritavad ja täitmisele suunatud, siis tulevikus võib see samuti osutuda väga keeruliseks. Ja elatisabi saamine meie lastele, kes viibivad Eestis, aga kelle üks vanematest viibib Venemaal ja on Venemaa kodanik, kas see muutub oluliselt keerulisemaks. 

Need on mõned näited sellest, mida see leping praegu võimaldab ja mida ta enam tulevikus ei võimalda. See loomulikult ei tähenda seda, et me peame selle lepinguga jätkama. Loomulikult, me peame selle lepingu lõpetama. Ja ma usun, et me teeme selle ära, sest nagu ma alguses´ütlesin, Venemaa õigussüsteemi usaldada ei saa. Kuid samas me peame endale aru andma: me ei tohi silmi kinni pigistada. Me peame mõtlema selle peale, millist abi me pakume oma kodanikele ilma selle lepinguta olukorras, kui seda lepingut ei ole ei siinpool piiri ega sealpool piiri. 

Sotsiaaldemokraatide nimel kutsun üles eelnõu toetama, aga samas mõtlema, mis saab edasi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Me oleme eelnõu 362 juures. Sellele eelnõule muudatusettepanekuid ei laekunud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.  

Panen lõpphääletusele eelnõu 362. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 52, vastu ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu 362 seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili. Palun! Ma palun, head ametikaaslased, saalis vaikust. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata. Hea ettekandja, ilusat sünnipäeva teile!

Suur tänu! Eks ole, jah, kevade algus. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2023. aasta 23. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2023. aasta 13. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks eelmise aasta 29. detsembril kell 16 esitati eelnõu kohta 18 muudatusettepanekut, need esitasid Riigikogu liikmed Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu. 2024. aasta 19. veebruari riigikaitsekomisjoni istungil võtsid eelnimetatud Riigikogu liikmed neli muudatusettepanekut tagasi. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta 11 muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma viiel istungil. Riigikaitsekomisjoni istungitel osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsleri ülesannetes Asko Kivinuk, õigusosakonna juhataja Lauri Kriisa, õigusloomevaldkonna juht Eda Loo-Suun, õigusloome nõunik Sander Põllumäe, ministri nõunik Mikk Tarros, Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, tema käsundusohvitser major Andres Soome. Kaitseliidu vanematekogu esimees kindralmajor reservis Neeme Väli osales käesoleva aasta 22. jaanuari ja 6. veebruari riigikaitsekomisjoni istungil. Kaitseliidu esindajaid saab lugeda kaasatuteks, kuid riigikaitsekomisjon lähtus ka Kaitseliidu seaduse §-dest 19 ja 20, mille kohaselt annavad Kaitseliidu seaduse muudatuste kohta arvamuse Kaitseliidu keskjuhatus ja vanematekogu. 

Eelnõu ja muudatusettepanekud puudutavad relvaseaduse muutmist, mistõttu osalesid riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 22. jaanuari istungil Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Joosep Kaasik ja õigusnõunik Marju Aibast ning käesoleva aasta 19. veebruari istungil Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Henry Timberg ja õigusnõunik Marju Aibast. Käesoleva aasta 6. veebruari istungil osalesid ka Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Heddi Lutterus ja õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse ametnik, sest eelnõule esitatud muudatusettepanekud puudutasid taustakontrolliga seonduvat, mis vajab täpset juriidilist sõnastust.

Riigikogu liikmete Meelis Kiili, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Priit Sibula, Ants Laaneotsa, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu esitatud muudatusettepanekutest kaks puudutasid tulumaksuseaduse muutmist ja Kaitseliidu finantseerimist, mistõttu küsis riigikaitsekomisjon nende muudatusettepanekute kohta arvamust valdkonna komisjonilt rahanduskomisjonilt. Oma arvamused ja ettepanekud esitasid eelnõu kohta Siseministeerium, Justiitsministeerium ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja.

Lühidalt muudatusettepanekutest, mida ma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka siinkohal detailselt selgitama, sest need on ära toodud muudatusettepanekute loetelus. Muudatusettepanekud nr 1–23: Riigikogu liikmete Meelis Kiili, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Priit Sibula, Ants Laaneotsa, Peeter Tali ja Igor Taro ja Kalev Stoicescu täielikult ja osaliselt arvestatud muudatusettepanekud. Riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni muudatusettepanekud tulenevad Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekute osalisest arvestamisest, eelnõu eest vastutava liikme Meelis Kiili, nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli, Kaitseliidu, Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ettepanekutest ning komisjonis toimunud aruteludest. Muudatusettepanek nr 24: riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina muudatusettepaneku lähtuvalt siseministri 01.02.2024 kirjas sisalduvatest ettepanekutest. Muudatusettepaneku kohaselt täiendatakse relvaseaduse § 24. Muudatusettepanek number 25: obstruktsiooni ja eelnõu põhjaliku menetluse tõttu muudetakse eelnõu seadusena jõustumise tähtaega. Vabariigi Presidendile peab jääma seaduse väljakuulutamiseks või välja kuulutamata jätmiseks põhiseaduses ettenähtud kaks nädalat. Ühtlasi tuleb seadus avaldada Riigi Teatajas ning seaduse rakendamiseks anda täidesaatva võimu õigusaktid.

Eelnõu algatajat esindanud Kaitseministeeriumi esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Ma palun ka kolleegidel toetada juhtivkomisjoni otsuseid. Oluline on asjaolu, et nii muudatusettepanekute esitajad kui ka riigikaitsekomisjon lähtusid muudatusettepanekuid esitades eelkõige Kaitseliidu ning laiemalt Eesti riigikaitse ja julgeoleku huvidest. Paraku oli algatatud eelnõu tekstis tehnilist praaki ja keelelisi küsitavusi, mistõttu keeletoimetaja Kaisa Lamsoo ja riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon seaduseelnõus hulgaliselt keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi.

Kasutan siinkohal võimalust, et tänada kõiki, kes panustasid selle eelnõu teise lugemise teksti. Ja teise lugemise tekst on selline, nagu riigikaitsekomisjon teisel lugemisel esitas. Ma ei saa öelda, et see protsess oleks olnud kiretu. Oli ka kirge. Kuid pärast seda, kui kõik osapooled mõistsid endale põhiseadusega pandud õigusi, kohustusi ja asukohta, läks töö komisjonis süsteemseks, rutiinseks ja efektiivseks. 

Tunnustan kaitseminister Hanno Pevkurit, kes osales neljal riigikaitsekomisjoni istungil, kus formuleeriti eelnõu osade ja sätete uued sõnastused. Tunnustan ka Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajaid, kes saavutasid nende valdkondi puudutavate uute sätete sõnastuses omavahelise kokkuleppe. See tegigi riigikaitsekomisjoni valikud lihtsamaks. Riigikaitsekomisjon püüab jätkuvalt saavutada riigikaitse ja julgeoleku küsimustes konsensust. Selle hea näide on kõnealuse eelnõu menetlus. Me lähtusime Kaitseliidu põhimõttest, et seal ei ole erakondi. Ehk kõik need menetlused olid erakondadeülesed. Minu hinnangul on eelnõu muutunud paremaks ja selgemaks. Selleks tehti ära mahukas töö, mille tulemust näete esitatud muudatusettepanekute loetelus ja eelnõu teise lugemise tekstis.

Lõpetuseks juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. 2024. aasta 18. märtsi istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensusega heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. Riigikaitsekomisjon otsustas konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile küsimusi vähemalt üks on. Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja, aitäh! Olen ka ise kõrvalt jälginud ja kuulnud, kuidas see protsess riigikaitsekomisjonis käis ja minu meelest on see ääretult tervitatav, et sellisele tulemusele jõuti. Aga milline on teie enda isiklik arvamus, kas te komisjonis saavutasite kõige parema tulemuse või on siin tulevikuks veel arenguruumi?

Tegelikult riigikaitsekomisjoni liikmena ma ei peaks andma oma isiklikke arvamusi, see peaks olema komisjonis [arutatu ettekanne], aga sellegipoolest ma annan. Me saavutasime ideaalile lähedase, kuigi ideaalseid lahendusi annab ainult jumal. Tegelikult, siiski, kuna kõik oli konsensuslik ja konsensus ei sündinud lihtsalt mitte sellega, et me otsisime kompromissi, me leidsime ja otsisime kõige paremaid lahendeid. Aeg-ajalt ei andnud me ka teatud põhimõtetes lihtsalt järgi ja suutsime ära selgitada kõikidele asjaosalistele täpselt probleemi olemuse sisu. Nii et ma siiski hindan, et meil on päris hea tulemus.

Hea ettekandja, tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole, neid ei ava. Alustame eelnõu 335 muudatusettepanekute läbivaatamist. Neid on laekunud selle eelnõu kohta kokku täpselt nii palju kui 25. Nii et hakkame pihta ja palun teie tuge ja head koostööd.

Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro, Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Meelis Kiil, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4 on juhtivkomisjonilt seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro, Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro, Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht peale arutelu oli arvestada osaliselt ja vaadata tuleb muudatusettepanekut nr 7. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneotsa, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ning juurde on [lisatud]: vaata muudatusettepanekut nr 9. Sinna me kohe jõuame. Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibula, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on siin peale tõsist arutelu: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt, aga on lisatud: vaata muudatusettepanekut nr 12. Muudatusettepanek nr 12 on juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro, Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 14 on esitatud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt, aga on öeldud ka nii: vaata muudatusettepanekut nr 17. Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud juhtivkomisjon, arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt, vaata muudatusettepanekut nr 19. Muudatusettepanek nr 19 on juhtivkomisjonilt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20 on juhtivkomisjonilt seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 21 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalev Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 22 on esitanud Meelis Kiili, Alar Laneman, Leo Kunnas, Priit Sibul, Ants Laaneots, Peeter Tali, Igor Taro ja Kalevi Stoicescu, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada osaliselt, vaata muudatusettepanekut nr 23. Muudatusettepaneku nr 23 on esitanud juhtivkomisjon, arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 24 on esitanud juhtivkomisjon, mis on antud juhul riigikaitsekomisjon, seisukohaga arvestada täielikult. Ja muudatusettepaneku nr 25 on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult.

Aitäh! Oleme vaadanud kõik muudatusettepanekud läbi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 335 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 292 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma olen täna siin tutvustamas järjekordselt ettepanekut lõpetada Eesti Vabariigis valimiste läbiviimisel e-hääletamise süsteemi kasutamine. See ettepanek lähtub eesmärgist tagada valimiste usaldusväärsus ja vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. 

Rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi andmetel kasutatakse Euroopa riikidest elektroonilist hääletust ehk e-hääletust Albaanias, Belgias, Bulgaarias, Prantsusmaal ja Venemaal. Varem on kasutatud mingis vormis e-hääletust, kuid sellest on loobutud Hollandis, Iirimaal, Norras, Rumeenias, Saksamaal, Soomes ja Šveitsis. Suuremas osas Euroopa riikidest pole e-hääletust kunagi kasutatud. küll aga uuritakse mitmes riigis võimalusi, mis garanteeriksid e-hääletuse puhul nende salajasuse ja vaadeldavuse. 

E-hääletust kasutatakse mitme erineva meetodiga. Üldreeglina on teistes riikides tegemist statsionaarsete hääletuspunktidega, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna ning kus hääletamise salajasus on tagatud. E-hääletuse veebipõhist süsteemi ehk internetihääletust kõigile valijatele pakub Euroopa riikidest vaid Eesti. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Veebihääletuse puhul salajasus paraku tagatud ei ole, sellepärast et tegelikult ei ole ühtegi mehhanismi, millega kontrollitakse, kes on see reaalne inimene, kes ID-kaarti kasutades hääletusprotseduuris osaleb. Sellega vastandub e-hääletamine Eestis nii valimiste üldkehtivale põhimõttele kui ka otseselt Eesti põhiseadusele. Tagatud ei ole ka Eesti põhiseaduses nõutud ühetaolisus, kuna e-hääletuse viis Eestis erineb paberhääletamise viisist. 

Selleks, et valimistulemus oleks usaldusväärne, peab olema tagatud selle kontrollitavus kahel viisil: valija peab saama kontrollida, et tema antud hääl laekus, ning valimiste vaatlejad peavad saama kontrollida, kas kõik laekunud hääled loeti õigesti. Eesti e-hääletuse puhul ei ole valijal ilma eriteadmisteta võimalik kontrollida, kas tema hääl laekus õigesse kohta. Samuti puudub universaalne kontrollitavus. See tähendab, et valimiste vaatleja ei saa kontrollida, kas kõik valijate antud hääled loeti korrektselt kokku või mitte. 

E-hääletust, aga eriti internetihääletust ei kasutata enamikus maades just seetõttu, et tagatud ei ole salajasus ning kodanikele arusaadav kontrollitavus ja läbipaistvus. Kodanikul peab olema võimalik usaldusväärselt ja ilma eriteadmisteta kontrollida valimistoimingu ja tulemuste väljaselgitamise olulisi samme. Näiteks Saksamaal on seetõttu valimistel keelatud igasuguste arvutusseadmete kasutamine. 

Internetihääletust pole paljudes riikides rakendatud ka küberjulgeoleku probleemide tõttu. Näiteks pole internetihääletust kõigile kodanikele kasutatud just seepärast Prantsusmaal. Usutakse, et veebihääletus muudab võltsimise liiga lihtsaks ja see võib süvendada usaldamatust. Nagu kirjutas oma väga heas artiklis hiljuti digiõiguste aktivist ja e-hääletamise vaatleja Märt Põder (tsiteerin): "Kuna valimiste korraldaja ei suuda pakkuda tagantjärele veenvaid tõendeid protseduuride korrektsusest, taandub arutelu e-hääletuste tulemuste üle usuküsimuseks. Isegi kui korraldaja kinnitab, et tal on need tõendid kuskil olemas ja nende tõttu on nad ise äärmiselt veendunud, et tulemus on korrektne, ei saa see veenda teisi – kui nende tõenditega pole võimalik tutvuda ja nende korrektsuses veenduda. Nii kujuneb valimiste korraldaja tegevus e-hääletuse tulemustes veenmisel lihtsalt käputäie protseduuride läbiviimisel osalenud ametnike siseveendumuse kinnitamiseks. Kui jaoskondades toimuvate valimiste puhul toetub usaldus tulemuse vastu kindlale alusele, milleks on valimisperioodi jooksul jaoskondades tehtud laiapõhjaline usaldustöö, siis e-hääletuse puhul on usalduspüramiid tagurpidi. Valimistulemuse legitiimsuseks tarvilik usaldusmassiiv toetub e‑hääletuse puhul käputäie ametnike siseveendumusele."

Samas ei ole e-hääletamisel erilisi positiivseid omadusi. Selle kasutuselevõtt ei ole oluliselt mõjutanud valimistel osalejate arvu, küll aga võib e-valimine tekitada usaldamatust valimistulemuste vastu, kahtlusi riigivõimu legitiimsuses ja riigi institutsioonidest võõrdumist.

Oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Kellele on vaja e-hääletust?" võttis kolleeg Jaak Valge selle probleemi tabavalt kokku, tuues esile hiljuti põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelu, kus ametnike vastustest ilmnes, et [esiteks] ei tee e-hääletamise süsteemi kasutamine valimiste läbiviimist odavamaks; teiseks, see ei suurenda kõigile olemasolevatele teadmistele tuginedes märkimisväärselt valimisaktiivsust; ja kolmandaks, see ilmselgelt langetab valimiste usaldusväärsust. Kõiki neid kolme aspekti silmas pidades peaks ju olema elementaarne jõuda järeldusele, et sellist süsteemi ei ole mõistlik kasutada. 

Eestis on e-hääletust kasutatud alates 2005. aastast ning Eesti on esimene riik maailmas, kus võeti e-hääletus üleriigilistel valimistel kasutusele. Praeguseks on aga selgunud, et Eesti e-hääletuse süsteem ei ole teistele riikidele eeskujuks, seda pole mujal kasutusele võetud või on selletaolisest süsteemist loobutud just arusaadavuse, universaalse kontrollitavuse ja salajasuse puudumise tõttu, mis teeb veebivalimised ebausaldusväärseks. 

Sellele järeldusele osutas oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Ajalugu on e-valimistele oma hinnangu andnud" ka Martin Ehala. Tsiteerin: "Eesti oli 2005. aastal e-hääletusega alustades innovaatiline. On ka mõistetav, miks tuli kõrgel hoida usaldust ja vaigistada kahtlejaid. Lootus oli suur, et meie eeskuju järgivad teised ning e-hääletusest saab rahvusvaheliselt aktsepteeritud standard. Midagi sellist ei ole kahjuks juhtunud. E-hääletust kaalunud või proovinud riigid on leidnud, et see ei vääri küünlaid. Peale Venemaa, kus järgmisel nädalal saab e-hääletada Vladimir Putini poolt presidendivalimistel.

Eestist on ükssarvikuteks sirgunud Bolt, Pipedrive, Wise ja Veriff, kuid e-hääletus ei idane ega mädane. Probleemid on samad, mis alguses. Need probleemid on olemuslikud: neid võib küll ignoreerida, kuid pole võimalik lahendada. Ja 20 aastat on piisavalt pikk aeg, et öelda: "Ajalugu on e-valimistele andnud oma hinnangu." Tark oleks seda arvesse võtta." 

No Ehalaga võib nõustuda, välja arvatud osas, et e-valimised ei idane ega mädane. Ma lisaksin, et mädanevad küll, kõigi meie silme all. 

Ka Eesti valijate seas ei ole piisavalt usaldust e-valimiste vastu. Kui juba üle kolmandiku valijatest arvab, et e-valimised ei olnud või pigem ei olnud ausad, siis on tegemist legitiimsusprobleemiga, mis võib laieneda kõigile valitavatele institutsioonidele. Ja nii see tõepoolest on. Eelmisel kevadel tehtud arvamusküsitluse kohaselt ligi 40% Eesti kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda, et e‑valimisi viiakse läbi usaldusväärsel viisil. 

Lisaks ei võimalda kehtiv regulatsioon kaebeõiguse tõhusat kasutamist valimiste õiguspärasuse kontrollimiseks. Riigikohtu esimees Villu Kõvegi kirjutas 30. märtsil eelmisel aastal oma arvamuses e-valimiste kohta järgmist: "Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord." Osutasin sellele, et praegu sellist tõhusat ja mõistlikku menetluskorda ei eksisteeri. 

Seega on õige Eestis e-valimised lõpetada, vähemalt nii kauaks, kui töötatakse välja usaldusväärne ja põhiseadusele vastav viis nende läbiviimiseks. Mäletan, et mitte kuigi ammu, mõned kuud tagasi siinsamas saalis ühe arupärimise raames küsisime justiitsminister Kalle Laaneti käest, mida arvata sellisest olukorrast, kus 40% kodanikest kas ei usalda e-valimiste süsteemi või pigem ei usalda. Tema ütles vastuseks, et 60% ju usaldab või pigem usaldab. No see vastus ei ole loomulikult rahuldav, sellepärast et mõelgem: kui 40% kodanikest kahtleb, et valimisi, mis on kogu poliitilise süsteemi legitimeerimise instrumendiks, ei viida läbi ausalt, siis meil on hiiglaslik legitiimsusprobleem Eestis. Sellist olukorda aastast aastasse tolereerida, sallida selle jätkumist lihtsalt ei tohiks. Eriti sellises olukorras, kus me teame, et meil on keerulised ajad nii või teisiti ning kahtlusi selle suhtes, kas meie riigivõim on üldse legitiimne, tuleks kõiki võimalusi kasutades maha võtta. 

Nüüd, teine asi, mida Kalle Laanet meie küsimustele vastates ütles, oli see, et niisuguse valimissüsteemi kasutamine on kahtlustest hoolimata põhjendatud, kuna see on mugav. Veel kord: rõhutagem siin üle, et valimiste süsteemi usaldusväärsus ja valimiste süsteemi kasutamise mugavus ei ole võrdväärsed argumendid. Usaldusväärsus on mõõtmatult olulisem kui valimistel osalemise mugavus. Ja kui keegi väidab, et korra nelja aasta jooksul, kui me parlamendivalimistest räägime, käia valimiskasti juures oma hääl anda on liiga ebamugav, siis ma ütleksin vastu, et nendele inimestele tuleks anda väikene järeleaitamistund selle kohta, mida kodanikuks olemine üleüldse tähendab. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Teema on meil korduvalt käinud siin saalis ka ja sinu toodud asjaolud on ju tegelikult teada. Ma ütleksin niimoodi: see, et e-valimised on ilmses vastuolus põhiseadusega ja ka demokraatia aluspõhimõtetega, on meile ju selge. Selle pärast on korduvalt kohtusse kaevatud ja see on jõudnud ka mitu korda Riigikohtus käia. Riigikohus on küll nurisenud asjade üle, aga põhimõtteliselt jätnud jõusse need seadused. Samal ajal oleme me olukorras, kus parlament, mille koosseisud on saadud kontrollitavust ja vaatlemist mitte võimaldava süsteemi abil, ka ei taha seda muuta – lihtsal põhjusel: ilmselt on suur hulk saadikuid siin selle süsteemi tõttu. Me oleme sellises muna-ja-kana‑situatsioonis või kana-ja-muna-situatsioonis, et ei kohtud seda ei tühista, Riigikogu ise ei tühista. Mis oleks siis lahendus, et jõuda tagasi põhiseadusliku korra ja tegeliku demokraatia juurde?

Kuidas öeldakse klišeelikult? Väga hea küsimus! Aga mul ei ole paraku pakkuda sama head vastust, kui see küsimus on. Üks lahendus on see, et kui Riigikohus ei taha otse ja sirgjooneliselt välja öelda, et tegemist on põhimõtteliste probleemidega, millele peab leidma lahenduse – ja tegelikult ei öelda otse välja ka seda, et nende probleemide tõttu ei saa valimisi pidada õiguspäraseks –, ja ka parlament ei taha tõsiselt võtta neid probleeme, millele Riigikohus järjepidevalt küll osutab, toonitades vajadust nendega tegeleda, siis minu meelest päriselt demokraatiaideaalist lähtuvas riigis peaks küsimuse langetama rahvahääletusel. Eks? Eestis on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas. Kõige põhimõttelisemad küsimused – selline küsimus minu hinnangul kindlasti nende hulka kuulub – oleks vägagi kohane panna rahvahääletusele. Siis olekski selline aus olukord, kus see leer, kes peab e-valimiste jätkamist vajalikuks ja õigeks, saab põhjendada oma argumente, ning sama saab teha vastasleer, kes ütleb, et e-valimiste süsteemi kasutamine tuleks lõpetada. Lõpuks siis rahvas kui peremees annab oma hinnangu: meie, Eesti rahvas, enamusotsustuse alusel leiame, et me peaksime siit edasi minema sellisel viisil. Kui see oleks minu otsustada, siis ma teeksingi täpselt nii. Võtaks demokraatiaideaali lihtsalt kordki tõsiselt. See on ju seda olulisem, et 20 aasta jooksul ei ole Eesti rahvale pakutud mitte ühtegi võimalust ühelgi referendumil osaleda. Nii et see võiks olla üks vastus sellele küsimusele. 

Aga mis Riigikohtu hinnangutesse puutub, siis minu jaoks on ausalt öeldes üldse arusaamatud sellised, kuidas öelda, näpuviibutused. See ei ole minu meelest see, milleks Riigikohus on kutsutud oma seaduslikest ülesannetest lähtuvalt. Riigikohtu ülesanne on anda hinnang, kas valimiste läbiviimisel on esinenud õigusrikkumised või ei ole esinenud õigusrikkumisi. Ja kui on esinenud õigusrikkumised, siis [tuleks hinnata,] kas need õigusrikkumised on sellised, mille tõttu tuleb öelda, et valimised on kehtetud, eks, või kas see regulatsioon, mille alusel üldse viiakse valimisi läbi, on kooskõlas kehtiva õigusega, ka põhiseadusega, või ei ole kooskõlas sellega. Mitte nii: "Meile tundub, et siin on teatavaid probleeme, millega peaks nagu tegelema, aga me ei taha ka otseselt öelda, et see on ikkagi põhiseaduse või muude kehtivate seadustega vastuolus." Minu meelest sellist töömeetodit seadus Riigikohtule üldse ette ei näe. Nii et tuleks vastutada ja anda selge hinnang, kas see on õiguspärane või ei ole õiguspärane. Kui ei ole õiguspärane, siis [tuleb öelda,] millises aspektis ei ole õiguspärane ja mis on selle järelmid. See oleks minu selline sõbralik soovitus Riigikohtule.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eesti kõrval on Venemaa tõusnud nüüd viimaste presidendivalimiste valguses e-valimiste üheks "eduriigiks". Kui lugeda viimasel ajal lääne meediat, siis paksult on artikleid Venemaa online-hääletamisest, sellega seotud probleemidest, alates sellest, et kuskil mingid serverid jooksid maha, ei saanud hääletada, ja üldiselt jõutakse ikkagi artiklites lääne meedias järelduseni, et e-valimised ikkagi ei ole usaldusväärsed. Aga Eesti ajakirjandus on selle koha pealt vait nagu kult rukkis, mitte midagi ei ole kuulda sellest. Absoluutselt teema on maha vaikitud. Muidu kajastatakse kõike Venemaal toimuvat, aga vaat e‑valimistest ja nendega seotud probleemidest mitte sõnagi, ammugi et jõutaks järeldusele nagu lääne meedias, et äkki e-valimised ei ole ikkagi turvalised või äkki need ei ole ausad. 

Aga küsin teist asja ka. Ütlesid, et ei ole valimisaktiivsust oluliselt suurendanud see e-valimiste kasutuselevõtt. Kas on mõni erakond, kelle toetust see on oluliselt suurendanud? Kui vaadata pikka perspektiivi või pikka tagasivaadet, siis kas on mõni Eesti erakond saanud e-valimistest olulisel määral kasu?

Jah, mul ei ole siin praegu täpseid andmeid ees, aga nagu me kõik teame, sellest ajast alates, kui e‑valimised Eestis kasutusele võeti, pole Reformierakond vist kordagi valimistel lõpetanud mingi vähema tulemusega kui valimisvõiduga. On nii? See on üsna kõnekas. See oli [[esimest korda] 2005. aastal, varsti on sellest 20 aastat täis, ja edulugu jätkub. Aga ma ei ütleks, et see on Eesti või demokraatia edulugu, vaid pigem on see Reformierakonna edulugu. Kuigi ausalt öeldes ma ei ole kindel, et praegust tendentsi jätkates see edulugu isegi selle abivahendi kaudu väga kaua saab jätkuda, sest reitingud räägivad küll midagi sellist, et inimestel võib hakata vaikselt kõrini saama sellest eduloost. 

Aga mis esimesena mainitud aspekti puutub, siis minu meelest on see päris amüsantne, kui vaadata seda, et Venemaa valimisi kritiseeritakse igast aspektist, välja arvatud sellest aspektist, mis puudutab e-valimisi. Muidugi me kõik saame aru, miks sellest aspektist keegi seda kritiseerida ei taha – sellepärast et on ju ilmselge, et siin on väga selged paralleelid Eestiga. Minu teada Vladimir Putin isegi andis oma hääle ilmselt iseendale sellesama e-valimiste süsteemi kaudu. 

Me mäletame, et kunagi oli selline tore karikatuur, mis Postimehes avaldati, Urmas Nemvaltsi karikatuur, kus toodi esile, et küll on kole ja paha, et Venemaal niimoodi demokraatia peal trambitakse selle e-valimiste süsteemiga, mis on täiesti ebausaldusväärne, aga hea, et meie e‑valimiste süsteemi vastu ühtegi neist küsimustest pole põhjendatud küsida. Absurd! Selle vastu vist Reformierakond ka väga protestis, et selline karikatuur Postimehes üldse avaldati. Minu arust veebist see isegi eemaldati. 

Aga muidugi on see ju ilmselge. Minu enda jaoks on selline olukord äärmiselt eemaletõukav. Alati, kui me kritiseerime kedagi teist väga teravalt, aga samal ajal pigistame silma kinni selle suhtes, et meil endal on väga tõsised probleemid sellesama asjaga seonduvalt. Muidugi on põhjendatud küsida, kas Venemaa valimised on ausad või ei ole. Vägagi põhjendatud küsimus. Aga mitte vähem põhjendatud küsimus on see, kas meil endal Eestis on tagatud see, et valimised oleksid läbi viidud sellisel viisil, et kõikvõimalikud küsimused seonduvalt nende usaldusväärsusega oleks maha võetud. Ei ole! Fakt on see, et ei ole. Aga enne, kui meie enda koduõuel ei ole asjad korda tehtud, on meil üldse kuidagi väga imelik minna teisi kritiseerima.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa tõid näite sellest, et kui 40% ei usalda, siis Kalle Laaneti arvates näitab see seda, et 60% usaldab. Meie peaminister on seda piiri tegelikult veelgi nihutanud. Ta on siin saalis öelnud, et see, et 81% inimestest tahab tema tagasiastumist, näitab ju seda, et 19% tahab tema jätkamist. Kui nüüd jätta kõrvale kohtunikud, ametnikud ja poliitikud, kes seisavad müürina selle taga, et e-valimised peaksid kindlasti jätkuma, vaatamata nende usaldusväärsuse langemisele, siis mis sa arvad, kas on lootust, et siin tuleks mingi muutus, enne kui ülejäänud inimeste hulgast on viimane e-valimiste usaldaja surnud? Või seda lootust tegelikult ei ole, sest süsteem seisab tugevalt, sõltumata ülejäänud rahva arvamusest?

Eks see ongi ju see põhiprobleem, millele Martin Helme juba osutas: see on selline ringjas lõks, kust on väga raske leida väljapääsu. Ühelt poolt oleks nagu vaja see e-hääletamise süsteem lõpetada, aga selleks, et seda teha, on tarvis võimupositsioonile saada, aga võimupositsioonile ei saa enne, kui e-hääletamise süsteem on lõpetatud – ja ongi ring täis. Mis sa siis teed? Kui meil oleks põhiseadusega tagatud rahvale võimalus algatada referendumeid, siis meil ilmselt seda probleemi ei oleks. Sel juhul vähemalt oleks üks võimalus sellest [ringist] välja pääsemiseks. Aga kuna seda võimalust ei ole – nagu me siin hiljuti rääkisime, 1934. aasta riigipöördega, kui Eestis kehtestati diktatuur, võeti rahvalt ära elementaarsed demokraatlikud õigused, muu hulgas õigus algatada parlamendis eelnõusid ja vajaduse korral ka referendumeid kas uute seaduste vastuvõtmiseks või olemasolevate tühistamiseks –, siis ei saagi sellest [ringist] välja.

Aga mis puutub usaldusväärsuse momenti, siis mind muuseas täitsa huvitaks – kui keegi võtaks selle uurimuse läbi viia –, kas kusagil mujal Euroopa riigis on ka selline olukord, et ligi 40% kodanikest ei usalda parlamendivalimiste süsteemi? Ma oleksin väga üllatunud, kui see nii on. No 40% – no oli vist 38%, ütleme lihtsalt ümmarguse numbri praegu – ligi 40%! Ma kujutan ette, et ikkagi enamikus riikides – ja mul ei ole praegu numbreid ees – ma pakuksin, et usaldab 90% või 85% [või isegi] 95% klassikalist paberhääletamise süsteemi. Aga kui tõesti niimoodi, et on, teate, 92%, 91%, 87%, 96%, 90% ja järsku Eestis on circa 60%, siis see oleks küll minu meelest tõsine mõttekoht, et kas me tahame see riik Euroopas olla, kus järjepidevalt, aastast aastasse püsib selline olukord. Ma arvan küll, et vanemates demokraatlikes riikides sellist olukorda, kus 40% ei usalda mingit uut ja innovaatilist elektroonilisel alusel baseeruvat valimiste süsteemi, ei tolereeritaks. Juba mitukümmend aastat seda lihtsalt ei tolereeritaks, see saaks kindlasti kõrvale heidetud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin on väga õigesti viidatud, et riikides internetihääletust ei toimu, kuna see tekitab küberjulgeoleku probleeme. Kui nüüd mitte isegi filosofeerida, vaid lihtsalt arutleda sel teemal, siis mõtleme, et meil on siin aeg-ajalt riigiametite kodulehed maas, sest on toimunud küberrünnakud. Kas võib olla ka mingi võimalus, et internetihääletuse kaudu saab pahatahtlik riik, näiteks Venemaa, sinna küberruumi sisse logida ja seal toimetada selliselt, et saada selline tulemus: kõik valimised alates 2005. aastast on võitnud Reformierakond? Kas see võib olla naaberriigile meelepärane?

No mis ma ikka oskan vastata. Ma ei oska spekuleerida selliste asjade üle. Ma ei ole ka tehniline spetsialist, et hinnata seda, kui lihtne või raske on kellelgi väljastpoolt süsteemi sinna sisse logida ja neid tulemusi muuta. Ma arvan, et teoreetiliselt on see ilmselt võimalik, kui on piisavalt ressurssi, mida selleks kasutada. 

Aga nii nagu mina olen asjast aru saanud, on kõige suuremad ohud ikkagi need, mis lähtuvad süsteemist seestpoolt, mitte väljaspoolt. Väljaspoolt süsteemi sisse murda ja seda mõjutada sellisel viisil, et selle kohta jälgi ei jää, on mõõtmatult keerulisem, kui seestpoolt seda teha. Siin ilmnebki selle süsteemi kõige nõrgem punkt, millele Märt Põder viitas, et tegelikult usaldus süsteemi vastu baseerub lihtsalt usaldusel selle ringi inimeste vastu, kes on selle süsteemi sees kontrollpositsioonil ja kelle ausameelsusest sõltub see, kas süsteem jookseb korrektselt või tegelikult seda manipuleeritakse. Seda kontrollida ei ole Eestis sisuliselt võimalik, nagu eksperdid on korduvalt esile toonud. 

Aga jah, minu vastus teie küsimusele konkreetselt ühes või teises vormis oleks igal juhul mingisugune spekulatsioon, millel ei ole väga palju kaalu.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Meil on abiks ka rahvusvaheline väga kõrgel tasemel ekspertide kogukond, kes on tihti ka Eestis käinud, konverentsidel osalenud ja intervjuusid andnud. Näiteks Bostoni ülikooli Barbara Simons, väga tuntud arvutiekspert USA-s, on öelnud, et e‑hääletuse puhul on ohuks ka niinimetatud insaideri probleem. See tähendab, et e-valimistega seotud IT-mehed ja riigiametnikud võivad samuti tulemusi mõjutada. Ja ta ütles, et on naiivne arvata, et kõiki insaidereid saab alati usaldada. Samuti ütles ta, et internetihääletuse kontrollimine on sisuliselt võimatu. Muidugi rõhutas ta ka viiruste ohtu, USA ekspert rõhutas Venemaa võimekust viirusi luua ja nii edasi. Kuidas sa hindad seda rahvusvahelise eksperdikogukonna arvamust?

Jaa, aitäh! Minu arvates tuleks neid kriitilisi märkusi võtta täie tõsidusega. Täie tõsidusega! Minu enda isiklik veendumus selles küsimuses on hästi lihtne – ja ma arvan, meie arvamused langevad siin kokku. Kui on mingisugusedki põhjendatud kahtlused kasutatava valimissüsteemi suhtes ja kui neid kahtluseid ei ole võimalik kummutada – selle kaudu, et kas muudetakse süsteemi sellisel viisil, et need kahtlustused ei oleks enam põhjendatud, või näidatakse, et kahtlustused pole juba praeguse süsteemi puhul põhjendatud –, no siis tuleb sellisest valimissüsteemist lihtsalt loobuda. Seda enam, et on olemas alternatiivne valimissüsteem, mille puhul neid kahtlusi ei ole põhjendatult tõstatatud. Eks seegi on olnud kõnekas, et juba väga pikka aega on ekspertide kriitikat lihtsalt järjepidevalt süstemaatiliselt ignoreeritud.

Ma tsiteerin korra veel seda Postimehes ilmunud Martin Ehala artiklit, kus on ka osutatud samale probleemile: "Taani on väga digiteeritud, neil on digiallkiri ja e-riik. Nad plaanisid e-valimised kasutusele võtta aastal 2012. Aga professor Schürmanni hinnangul ei äratanud e-hääletuse seaduseelnõu tehniliselt keerukad seletused ühiskonnas usaldust ning Taani loobus. Ja ka kümme aastat hiljem on Taani IT Infoturbenõukogu seisukohal, et "usaldus valimisprotsessi vastu on palju olulisem kui tehnoloogiline lahendus", mistõttu pooldavad nad tavapärase läbipaistva valimisprotsessi jätkumist. E-hääletust on kaalunud ka Norra, Prantsusmaa, Ahvenamaa ja mõned teised riigid, kuid on sellest turvalisuse, kontrollitavuse ja usaldatavuse põhjustel samuti hoidunud." Jutt käib Martin Ehala artiklist "Ajalugu on e-valimistele oma hinnangu andnud", mis ilmus 7. märtsil 2024.

Ilmselt taandubki see küsimus lõppastmes paljuski sellele, mis on meie ühiskonna alusväärtustest rääkides need prioriteetsed hüved, mille poole me pürgime. Ja ma mõtlen, et see võrdlus on äärmiselt kaalukas. Kui me paneme ühele kaalupoolele valimissüsteemi kasutamise mugavuse ja teisele kaalupoolele valimissüsteemi usaldusväärsuse ning leiame, et mugavus kaalub rohkem kui usaldusväärsus, siis ma ütlen, et me ei ole siiamaani hakanud tegelikult demokraatia põhimõtet üldse tõsiselt võtma. Pole jõudnudki sinna. Ma arvan, me tegelikult niikuinii ei ole [sinna jõudnud] sellest sõltumata, kuidas ma sellele küsimusele vastan, aga lihtsalt see vastus annab ka tunnistust sellest, et me ei võta lihtsalt demokraatia põhimõtet tõsiselt. Just nagu annab sellest tunnistust ju see, et me ei ole rahvale andnud tagasi elementaarseid demokraatlikke õigusi rahvaalgatuse õiguse näol, rahvahääletamise õiguse näol, Riigikogu ei ole 20 aasta jooksul pakkunud rahvale ühtegi võimalust ühelgi referendumil osaleda, me ei paku ka rahvale võimalust ise endale presidenti valida. Eestis ei võeta demokraatia ideaali tõsiselt. Räägitakse sellest ja kritiseeritakse teisi sellepärast, et ei võeta seda tõsiselt, aga sellest, et ka me ise ei võeta seda tõsiselt, ei taheta eriti rääkida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Jah, kui me siin saalis nüüd ringi vaatame, siis no näed, siin on ainult Juku-Kalle veel peale meie, kes selle teema vastu [huvi tunneb]. Ma ei tea, kas ta tunneb huvi, aga siin ta viibib. Minu arvates on Eestist tänu e‑valimistele saanud täiesti selgelt mafioosne riik, kus Riigikohus, õiguskantsler, kogu justiitssüsteem, kogu repressiivaparaat seisavad selle eest, et e‑valimisi ei saaks ära muuta, vaid et nad jätkuksid nii, nagu nad praegu on, vaatamata sellele, et seesama Riigikohus on küll teinud natukene kriitilise näo ja öelnud, et seadusandja on kummalisel kombel delegeerinud valimiskomisjonile ja valimisteenistusele kõik e‑valimistesse puutuva, seega sisuliselt ei kontrolli seda, mis seal toimub ega ole kehtestanud ka seadusandlikult seda raamistikku, et see oleks täielikus vastavuses põhiseaduse ja muude vajalike seadustega. 

Nüüd, veel on siin see moment, et e‑valimiste vaatlemine on sisuliselt võimatu ja mõttetu, kuna e‑valimiste vaatlejatele ei anta kätte neid kübervõtmeid, millega … 

Hea küsija! 

… tegelikult vaadelda saab. Mis on sinu hinnang …

Teie aeg! 

… kas me oleme mafioosses riigis või mitte?

Palun vastata! 

Jaa. 

Meil ei ole kohutavalt kiire, aga meil on kodu‑ ja töökorra seadus, kus on küsimuseks ette nähtud 60 sekundit. Teil kulus küsimuse formeerimiseks 72 sekundit. Palun vastajal vastata. (Mart Helme räägib kohalt.) Palun vastajal vastata! (Mart Helme jätkab kohalt rääkimist.) Kas te soovite, vastaja, vastata või ma võtan järgmise küsimuse? Evelin Poolamets, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te kindlasti mäletate, kui EKRE fraktsiooniga käis kohtumas õiguskantsler Ülle Madise. Aega jäi sel kohtumisel küll väheseks ja e-valimiste kohta saime vaid mõned küsimused küsida, aga kõlama jäi Ülle Madise vastus. Ta ütles, et talle meeldivad e-valimised. Kuidas te hindate sellist vastust, eriti veel õiguskantslerilt?

Aitäh! See on ilmselt selles mõttes retooriline küsimus, et me kõik saame aru, et see, mis kellelegi meeldib või ei meeldi, on üsna irrelevantne niisuguste teemade puhul. Mulle võivad paljud asjad meeldida, näiteks see, kuidas meil siin Riigikogus töö käib, või mulle võivad need ka mitte meeldida, aga lõppastmes on oluline see, mida kodu- ja töökorra seadus ütleb, mitte see, mis mulle meeldib või ei meeldi. Ja ma arvan, et põhiseadusega on sama asi. Kui põhiseaduses on kehtestatud teatavad printsiibid, millele valimiste läbiviimine peab vastama, siis neid tuleks võtta tõsiselt. Mulle endale selline suhtumine, et "vot ongi nii, et sageli meile meeldib mingisugune poliitiline plaan sedavõrd, et me hakkame põhiseadust painutama, et see kuidagi võimaldaks selle, mis meile meeldib, ellu viia", üldse ei meeldi. Mulle meeldib – kui me meeldimisest räägime – ikkagi see, et me võtame põhiseadust täie tõsidusega. 

Toon paralleeli. Näiteks see sanktsioonide eelnõu, mida me põhiseaduskomisjonis oleme käinud arutamas. Viimati, kui sinna olid kutsutud õiguseksperdid, siis üks ekspertidest ütles ka, et talle meeldib see väga nutikas lahendus, mis on leitud, et põhiseaduse §-s 32 sätestatud printsiibist, et kelleltki ei tohi tema vara tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta, ja põhiseaduse piirangust sisuliselt mööda minna. No niipidi ei tohiks asjadele üldse läheneda. Me ei pea otsima mingeid nutikaid lahendusi selleks, et minna põhiseaduses sätestatust mööda, või leida mingi skeem, mis võimaldab öelda, et me ei riku põhiseadust, kuigi tegelikult rikume küll. See suhtumine peaks ikka olema täiesti teistsugune: me vaatame, mis põhiseadusesse on kirjutatud, tõlgendame seda ausameelselt ja siis tunnistame, et sõltumata sellest, mida meile meeldiks või ei meeldiks teha, tuleb teha nii, et see oleks kooskõlas põhiseadusega. 

Ja ma ütlen, et valimistega on sama asi. Minu hinnangul samuti õiguskantsleri kriitiline meel e‑valimiste süsteemi suhtes ennast eriti avaldanud ei ole, nii palju kui mina olen lugenud ja vaadanud ja kuulanud. Õiguskantsleri hoiak ja suhtumine sellesse probleemi on kaugelt liiga kriitikavaba. Mis selle põhjuseks on, selle üle võib ainult spekuleerida. Aga mulle tundub küll, et nii tema kui ka teised riigiametnikud, kes vastutavad selle eest, et Eestis teostatakse võimu kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, peaksid hakkama seda probleemi tõsisemalt võtma. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Välismeedia on osundanud Novaja Gazetale, kelle väitel Vene valimistel lisati 31 miljonit häält. Ja loomulikult, eks need läksid ju kõik patjale, isake Putinile. Meie valimistel viimati, Riigikogu valimistel tuli kuskilt juurde 85 000 uut valijat ja loomulikult need hääled kõik läksid Reformierakonnale. Nii et siin võib paralleele tõmmata. Soomes on korduvalt arutatud e-valimiste üle ja leitud, et kui on mingi vähimgi kahtlus, siis ei saa seda läbi viia. Meil 40% inimestest ei usalda seda ja see kandub üle ka otseselt valimistulemustele ja valitud valitsusele. Aga mida see kõneleb valitsusest, võimul olevast koalitsioonist, kui nemad seda kõike eiravad?

Aitäh! Ma arvan, et see kõneleb seda, et demokraatia ideaale ei võeta tõsiselt, nagu ma ütlesin. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb esimeses paragrahvis, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, see on deklareeritud ideaal, aga päriselt ju sellest lähtudes Eestis riigielu ei korraldata. Nii ongi. Meil on lihtsalt hästi suur lahknevus deklareeritud ideaalide ja reaalse elu vahel. Öeldakse, et me oleme demokraatlik riik, aga samas üle 20 aasta ei anta rahvale võimalust osaleda ühelgi referendumil. No mis asi see on? Kas see on demokraatia, et rahvas saab tulla nelja aasta jooksul ühe korra valimiskastide juurde või siis selle e-hääletamise süsteemi kaudu öelda, kes peaks olema need inimesed, kes otsustavad kõik küsimused meie asemel, meie eest? See ongi siis see demokraatia, see ongi ainukene instrument, mis sulle on antud selleks, et teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Ei ole ju demokraatia selline asi. Ja ka see süsteem ise on selline, mida 40% kodanikest ei usalda. Ehk teisisõnu, me ei tea, kas sealgi teostub rahva tahe päriselt ja parlamenti saavad need inimesed, keda kodanikud päriselt on tahtnud näha ennast esindamas. 

Esimene probleem on see e-hääletamise süsteem, selle läbipaistmatus ja kontrollimatus. Teine probleem minu kindla veendumuse kohaselt on ka üleriigilised nimekirjad ja häälte ülekandmine, mille tõttu siia parlamenti on ju pääsenud päris palju inimesi, keda tegelikult ei olegi nagu valitud siia. Need on reaalsed probleemid. Ja ma ütlen, et kui võetaks demokraatia ideaali tõsiselt, siis kõikide nende asjadega tegeldaks. Tegeldaks ka sellega, et anda rahvale tagasi elementaarsed demokraatlikud õigused, mis 1934. aasta riigipöördega ära võeti. Varsti saab sellest juba 100 aastat täis. Praegu, just 12. märtsil möödus ligi 90 aastat 1934. aasta riigipöördest. Aga ei, ikkagi ei ole sellist elementaarset valmidust hakata siin arutama selle üle, et anname rahvale tagasi demokraatlikud õigused. 

Kes Riigikogus esindatud fraktsioonidest … Sa küsisid valitsuse kohta, aga tegelikult see ei ole ju ainult valitsuse probleem. Kes opositsiooniparteidest on selle poolt, et tuleks taastada rahva demokraatlikud õigused, anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus ja muuta Riigikogu valimiste korda sellisel viisil, et võtta maha selgelt ülemäärased kahtlused? Sest 40% kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda Riigikogu valimistel kasutatavat hääletussüsteemi. Kes on Riigikogus esindatud erakondadest selle poolt? Minu teada ainult EKRE. See on reaalsus. Ma ei tee siin mingeid suuri sõnu ega liialda kuidagi. Päriselt ongi ju nii. Ei ole mitte keegi teine selle poolt. Ja ma ütlen, et see räägib meie üldise poliitilise kultuuri kohta ikkagi päris palju. Igasugu asju võib siin rääkida, aga me näeme, et austus elementaarsete riigielu korralduse põhimõtete vastu on paljuski näiline. 

Muuseas, ma küll väga hästi ei kuulnud, Mart, mida sa enne küsisid, sellepärast et heli tuli mul mõlemalt poolt ja ma enam ei fikseerinud, aga ma arvan, et su küsimus oli vist osaliselt suunatud sellele, mis võivad olla sellise olukorra kaugemale ulatuvad tagajärjed. Ma arvan, et selle üle peakski mõtlema. See on hästi tõsine küsimus. Kui 40% kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda, et valimisi viiakse läbi ausalt, siis mis on sellise asja kaugemale ulatuvad tagajärjed? Ma arvan, et on üsna lihtne järeldada, et kaugemale ulatuvate tagajärgede hulka kuulub ka see, et inimesed ei hakka enam osalema üldse valimistel. Miks ma osalen, kui mul puudub elementaarne usaldus selle vastu, et valimised on ausad? Keda ma lollitan? Iseennast lollitan, teisi lollitan, teen nägu, et me käime valimas, samal ajal kui ma ise ei usu, et tegelikult see valimiste protseduur on aus. Täiesti ootuspärane on, et suur osa inimesi hakkab kõrvale jääma, ei osale üldse. Kas me tahame sellist asja? Kas Eesti riigis tahetakse sellist asja, et kodanikud ei käiks enam valimas, kuna nad ei usalda hääletussüsteemi? Võib-olla keegi tõesti tahab, ma ei tea. Need kes võimul on, need võib-olla tahavad, jah. Aga ma arvan, et ükski aus inimene, kes tahaks, et meil päriselt ikkagi lähtutaks demokraatia ideaalist, ei tohiks seda tahta. 

Muuseas, võimalikud tagajärjed ulatuvad veel oluliselt kaugemale. Siis mitte ei ole ainult nii, et ei ole usaldust valimissüsteemi vastu, vaid sel juhul ei ole enam usaldust üleüldse riigi vastu. Kui näiteks mul ei ole usaldust selle vastu, et valimised olid ausad, siis mul ei ole ju usaldust ka selle vastu, et sellel valitsusel, mis moodustati, on üldse demokraatlik legitimatsioon, et tal on üldse õigus minu ja teiste üle Eesti Vabariigis mingit võimu teostada, et sellel valitsuskoalitsioonil on õigus mingeid otsuseid vastu võtta, et tal on õigus parlamendis mingisuguseid seaduseid vastu võtta. 

No sealt samm edasi on ju juba täielik anarhia. Ma ei allu lihtsalt kehtivatele seadustele, sellepärast et mul puudub usaldus selle vastu, et teil on olnud mingisugune õigus mingisuguseid seadusi minu suhtes kehtestada. Kuhu me niimoodi jõuame? Niimoodi lõhestub riik sisemiselt ära, rahvas lõhestub sisemiselt ära, niimoodi kaotame sisemise elujõu, mis tuleneb sellest, et me peame ikkagi mingil elementaarsel tasemel hoidma kokku ja kuuluma ühte. Ja siis me laguneme laiali. Lagunemegi laiali sisemiste lõhede tõttu. Aga seda kõike soosib see, et puudub usaldus demokraatiaprintsiibi teostuse kõige esmaseks mehhanismiks oleva valimiste süsteemi vastu. Nii et asi on kõike muud kui naljakas. Ja probleem on kõike muud kui selline, mida võiks ignoreerida. Seda tuleks võtta täie tõsidusega, sest kes iganes seda ei tee, käitub minu meelest vastutustundetult.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Jah, nagu hea kolleeg Henn Põlluaas juba ütles, me võrdleme tihti ennast erinevate naabritega ja Soome on ka korduvalt arutanud, kas võiks e‑valimised kasutusele võtta, aga ei ole seda teinud. Ja me teame seda rahva seas levivat nalja, et soomlased loobusid pärast seda, kui kolmandat korda erinevaid arvandmeid sisestades tuli ikka vastuseks, et võitjaks on Eesti Reformierakond. Nad loobusid viisakalt. 

Aga mida ikkagi teha selleks, et need Eesti Vabariigi institutsioonid, kes peaksid seisma selle eest, et valimised oleksid ühetaolised ja ausad, hakkaksid oma tööd tegema? On ju räägitud ka lihtsalt nendest minimaalsetest asjadest, kas või sellest, et võiks näotuvastuse teha ID‑kaardi kasutamise juurde. Meil notarid teevad seda juba aastaid. Ja neid institutsioone, kes peaksid selle pärast muretsema ja vastavaid ettepanekuid tegema, lihtsalt ei huvita, nad lihtsalt ignoreerivad kohut ja nad ignoreerivad kõiki ohumärke ja reaalseid ohte, mis on esile toodud.

Suur tänu! No mis ma oskan öelda? Küsimuses sisaldub ka vastus, eks. Tegemist on ju argumendiga, mida on võimatu ümber lükata. Ma ei ole veel kunagi näinud, et keegi selle ümber lükkaks. Kui inimene läheb valimisjaoskonda, siis ei saa tema ID‑kaardi või passiga minna hääletama keegi teine, seda väga lihtsal põhjusel: seal on ametnikud, kes kontrollivad dokumendil oleva pildi vastavust sellele pildile, mida nad näevad siis, kui nad vaatavad sellele isikule näkku. Nad vaatavad, kas on sama isik või ei ole sama isik. Ja kui on põhjendatud kahtlus, et tegu ei ole sama isikuga, siis ta ei saa lihtsalt hääletama minna. Ma ei tea, kui on näiteks meesterahvas dokumendi pildi peal, aga vastu vaatab naisterahvas, siis öeldakse: "Vabandust, aga teie valimistel osaleda ei saa, sest teie isik ei ole tuvastatud."

Nüüd, e‑hääletamise puhul mitte midagi sellist ei toimu. Lihtsalt mitte mingit sellist kontrolli ei toimu. Ma ei tea, väitku vastu keegi, kui on olemas argument, mida siia vastu väita. No ei ole ju! Isik on tuvastamata. Ehk tegelikult ei ole üldse tuvastatud, kes hääletab. On teada, et selle konkreetse isiku ID‑kaart pisteti sinna masinasse sisse, on teada, et pandi need koodid, mis on kaasas selle kaardiga, aga kes seda kaarti kasutas, see ei ole teada. Näiteks vanadekodus võib korjata kokku kõigilt vanadekodu asukatelt ID‑kaardid koos koodidega ja üks isik võib vabalt hääletada kõigi nende eest, mingit probleemi ei ole.

Nii et probleem on ilmselge. Ja kui seda lihtsalt süstemaatiliselt pidevalt ignoreeritakse aastast aastasse ja aastakümnest aastakümnesse, siis ma arvan, et see näitab väga selgelt ära, et need inimesed, kes peaksid vastutama selle eest, et valimisi viidaks Eestis läbi usaldusväärselt, lihtsalt ei täida oma kohustust.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Me tõime välja ka mõned protsendid, näiteks selle, et 40% ei usalda e-valimisi. Aga kui nüüd vaadata veel teisi uuringuid sinna kõrvale, siis saame teada, et ainult 8% leiab, et e‑hääletamisega on kõik korras ja midagi muutma ei peaks. Ehk olukord on tegelikult väga tõsine, kui nüüd vaadata, kas midagi on selle heaks tehtud, et inimesi mitte eemale peletada. Aga ma küsin sellist abstraktset hinnangut: kui hulluks olukord minna saab, enne kui midagi muutub? 

Suur tänu! Kui ma oskaksin niimoodi ennustada, siis ma suudaksin elus väga suuri asju saavutada, ma arvan. Aga ma ei oska ennustada tulevikku ette. Ma ei tea, see on minu jaoks ka huvitav küsimus, kui palju Eesti rahval kannatust on. Ma mõtlen selle niinimetatud rohepöörde kontekstis sellelesamale, et kui kaugele peab selle protsessiga minema, et inimesed vaeseks teha, kui kaugele peab selle programmi väljamängimisega, mille kohta öeldakse, et you will own nothing and you will be happy ehk 'sa ei oma mitte midagi ja sa oled õnnelik', minema, enne kui inimesed ütlevad: "Nüüd aitab! Rohkem mitte sammugi edasi me ennast lükata ei lase." 

Kõige suurem probleem ongi see, et kogu aeg minnakse edasi nende asjadega niimoodi samm sammu haaval. Üks samm ja teine samm ja kolmas samm. Ükski samm eraldi võetuna ei ole piisavalt suur selleks, et tekitada ühiskonnas tugev vastureaktsioon. Ma arvan, et see on metoodiline, seda tehakse meelega. No täpselt nii teeks ise ka, kui peaks sellist sigadust ellu viima kuidagi. Ei tohi astuda ühtegi sammu, mis oleks nii suur, et kutsuks esile suure vastureaktsiooni. Kogu aeg on ainult väikesed sammud ja kunagi ei saabugi seda punkti, kus öeldakse: "Ei! Mis see nüüd on? Nüüd aitab!" ning tullakse välja ja hakatakse tõesti süsteemile vastu.

Ja mulle tundub, et siin me näeme sedasama asja. Kui näiteks valimistulemusi võltsitakse, siis mitte kunagi liiga palju, eks. Seda tehakse natukene, tasapisi, et saavutada täpselt see formatsioon, mis on tarvilik. Meil ei ole vaja näidata mingeid suuri numbreid, meil on tarvis, et säiliks selline poliitiline formatsioon, mis võimaldab ellu viia ette paika pandud poliitilist programmi. Tegelikult on üsna ükskõik, kes on valitsuses, kes on opositsioonis. Tegelikult on üsna ükskõik, kui palju protsente keegi saab, kuni on tagatud see, et on selline poliitiline formatsioon, mis võimaldab ellu viia paika pandud poliitilist programmi. 

Selle tõttu ma ütlengi, et ega mul ei ole nendele küsimustele vastuseid. Ma küll mõtlen selle peale, et kui valitsuserakondade toetus näiteks in corpore langeb juba sinna kuskile 10% või 15% peale, aga valimistel võetakse ikkagi 60% häältest ühiselt, kui see vastuolu tunnetatud ja nähtud toetuse vahel ja valimistulemuste vahel muutub absurdselt suureks, võib-olla siis ühel hetkel saabub see punkt, kus inimesed ütlevad: "Kuulge, lõpetage ära! Kuskilt läheb piir, kust alates me ei ole lihtsalt enam valmis seda lollitamist taluma." 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Puudutasid väga tabavalt legitiimsusprobleemi. Ma toon näiteid elust enesest. Rakveres on avalik saladus, et viimastel valimistel oli hääle hind 40 eurot, käidi majast majja ja osteti hulgi hääli, arvatavasti sadu hääli. Väikeses kohas on see juba päris karm moonutus. Nii et mina ütlen, et legitiimsus on mõnes kohas juba murenenud, isegi kui me ei kahtlustaks keskvalimiste puhul näiteks insaideri sekkumist või mida tahes. Ka lihtlabane häälteost on murendanud selle ära. Märkisid ka seda, et ei saa ju tuvastada näost näkku asju. Ja ma näen, et õiguskaitseorganid on väga laisad selle asja tuvastamisel. Me oleme kontakti võtnud, mitmed erakonnad on kontakti võtnud ja öelnud, et tehke midagi. Mitte midagi ei suudeta tõestada, selline loid ja laisk suhtumine. Aga sajad hääled on ostetud. See tähendab, et sajad kuriteod on sooritatud. Kuidas sul tunne on, kas ka sealt võib veel midagi murenema hakata?

No minule tundub, et see peaks olema kõikide kodanike kohustus, anda õiguskaitseorganitele informatsiooni, kui sellest ollakse teadlik. Kui need isikud, kes ise on olnud vahetuks tunnistajaks häälte ostmise püüdlustele, sellist informatsiooni kinni peavad, siis see on ausalt öeldes ka kuritegelik. Minu üleskutse oleks küll väga ühemõtteliselt kõikidele inimestele, kes on mingisuguseski vormis mingisuguste valimispettustega kokku puutunud: minge rääkige suud puhtaks õiguskaitseorganitele. 

Ja muuseas, Martin Helme vist küsis enne, et kuidas üldse välja saada sellest nõiaringist, kus me viibime. Nõiaring seisneb selles, et e-hääletamise süsteemi äralõpetamiseks on tarvis saada võimule, aga võimule ei saa seni, kuni e-hääletamise süsteemi pole ära lõpetatud. Ma olen ise mõelnud, et kui mul oleks väga palju raha, kui ma oleksin väga rikas mees, siis ma teeksin sedasi, et ma paneksin välja avaliku lubaduse, et sellele inimesele, kes koos tõenditega tuleb ja puhub vilet ja näitab ära, et valimistel on viidud ellu võltsimisi e-hääletamise süsteemi abil, olen mina valmis maksma näiteks miljon eurot – või suurema summa sõltuvalt rahalistest võimalustest, et motivaatorit kasvatada, näiteks kolm miljonit või viis miljonit. Noh, ma ei tea, kui mul on 50 miljonit eurot ja mulle tundub, et demokraatiaideaali tagamiseks Eesti Vabariigis ma olen valmis panema kolm või viis miljonit välja, siis see võiks olla üks asi, mis on päriselt väljapääsuks. Need inimesed süsteemi sees, kellel on olnud kokkupuuteid võltsimisega, eeldusel, et need on aset leidnud, tunnetaksid selgelt, et nüüd on päris reaalne lubadus. Ma ei tea, kolme miljoni euroga ma elaksin elu lõpuni, ilma et ma peaksin midagi väga tegema või pingutama kas Eestis või kuskil mujal. Äkki siis hakkaksid rattad liikuma. Ma ei oska öelda. Mina teeksin nii. Neid inimesi, kellel on sellised rahalised võimalused, on ka Eestis olemas. Nii et võib-olla see on mõttekoht nendele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas kõnesolevat eelnõu 21. novembril aastal 2023. Arutati selle üle, kas e‑valimistel osalemine võrdub e‑valimiste usaldamisega või mitte ning kas see on parem indikaator kui uuringufirma küsitlus. Lisaks arutati seda, kas valimistejärgselt tehtud küsitlus võis olla mõjutatud valimiste tulemusest. Arutati selle üle, et ka pabersedelit ei ole kasutatud aegade algusest ning varasemalt on olnud ka muid viise enda meelsuse näitamiseks ning et kaasaegsed viisid enda elu korraldamiseks oleksid mõistlikud, kuid need peaksid vastama põhinõuetele. Komisjoni liikmed leidsid, et kui e‑valimine ära kaotada, siis toob see endaga kaasa pahameele. Üks komisjoni liige oli seisukohal, et inimesed, kes usaldavad e‑hääletust, ei hakkaks umbusaldama e‑hääletamise kaotamisel paberhääletust. Arutati sedagi, et samasisuline eelnõu oli mõni nädal varem samuti arutelu all ning siis seda ei toetatud. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on ka mitmeid küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! See oli päris huvitav, et üks asi, mida te komisjonis arutasite, oli see, et äkki see toob kaasa pahameele, kui e-valimised ära kaotada. Mis te arvate, kas suurperedele ja lastevanematele võis kuidagi pahameelt tekitada see, kui te oma koalitsiooniga võtsite neilt ära lastetoetuse? See oli teie esimene eelnõu, mida te siia Riigikokku tõite ja menetlema hakkasite. Kas seal võis olla äkki tegemist pahameelega? Ja kas siis seda argumenti ei pidanud arvestama?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus ei läinud praeguse teemaga kokku. Ja komisjon seda ei arutanud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma siis küsin küsimuse, mis kohe kindlasti läheb kokku ka teie silmis ja paberi peal on must valgel kirjas. Juttu oli ka sellest, et Venemaal on e‑valimised, ja komisjonis ilmselgelt ettekandja pidi puudutama seda, kuna seletuskirjas on ka see välja toodud. Ja mina küsingi, kuidas sina sellele vaatad. Kuidas järsku Venemaal need e‑valimised on halvad ja läbipaistmatud, aga Eestis on need head ja läbipaistvad? Äkki selgitad lühidalt selle ära?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindel, millele te praegu toetute, sest Venemaa valimistest ei olnud komisjonis ühtegi sõna juttu. (Saalist räägitakse.) Sest ma olen siin tegemas ülevaadet komisjoni arutelust ja seal see teema üles ei tulnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, tundub, et te ei ole seda seletuskirja läbi lugenud. Seal on viidatud erinevatele asjadele. Komisjoni liikmetest üks inimene väljendas oma pahameelt, et ta rohkem ei lähe sinna, ja tema arvamus võeti kasutusele. Aga ma nüüd ütleksin seda, et interneti teel hääletamisel tegelikult ju ainult masin fikseerib kas ID-kaardi või mobiil-ID sertifikaatide kehtivuse. Masin ei fikseeri rohkem mitte midagi, ka mitte seda, kes on teisel pool telefoniekraani või teisel pool arvutit. Kas sellest oli ka komisjonis juttu, et isikutuvastus võiks hakata toimima, nii et isik, kes kasutab seda kaarti, oleks tuvastatav kas siis näotuvastuse teel või kuidagi nii, kui komisjon oli seisukohal, et e-hääletust ei kaotata?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda komisjon ei arutanud. Aga ma isiklikult leian – kui ma enda arvamust siin avaldan –, et see ei ole üldse paha mõte. Kui see on majanduslikult tehtav – niisugused tarkvaralahendused on Eestis juba väljaarendamisel –, siis võiks küll mingil hetkel selle kasutusele võtta, sellega ma olen täiesti nõus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et kui tõepoolest on nii, nagu Jaak Valge välja tõi oma hiljutises artiklis, toetudes komisjonis toimunud arutelule, et leidis kinnitust, esiteks, et e‑valimiste kasutamine ei vähenda valimiste läbiviimise kulusid, teiseks, see ei kasvata märkimisväärselt valimisaktiivsust ja kolmandaks, ilmselgelt langetab usaldust valimiste vastu, siis millised need kaalutlused peale mugavuse lihtsalt võiks üldse õigustada sellise süsteemi kasutamist? Mind tõesti siiralt huvitaks, milliseid seisukohti koalitsiooni esindavad saadikud, kes ju siia ei tule, et oma seisukohti väljendada, komisjonis väljendasid. Sest mina tõesti ei oska näha ühtegi põhjendust. Ei kasvata see valimisaktiivsust ega vähenda kulusid, aga samal ajal suurenevad kahtlused ja usaldus valimiste vastu. Mis need argumendid siis üldse on peale mugavuse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean siinkohal juhtima tähelepanu sellele, et praegune eelnõu, mida me tutvustame, selle eelnõunumbriga ei ole seotud selle teise eelnõuga, millest teie räägite. Seal oli see arutelu pikem ja kindlasti me tuleme ka seda eelnõu siia suurde saali tutvustama ja ma arvan, et siis on see küsimus asjakohane, sest selle komisjoni istungi raames seda ei arutanud.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Täpselt protseduuri kohta küsin. Kui ma ettekannet kuulasin komisjoni esindajalt, siis jäi nagu mulje, et komisjonis otsiti ainult argumente, miks e-valimisi ei peaks tühistama või ära lõpetama. Kas oli seal ka argumente, miks neid peaks lõpetama, miks neid peaks tühistama? Kuidas see ettekandja ettekanne tekib, kas ta peaks kajastama seal kõikide poolte ja kõiki seisukohti või mismoodi? Äkki natuke avate seda, kas need e-valimiste suhtes kriitilised seisukohad jäid kuidagi väga tagaplaanile ettekandja ettekandes?

Jaa. Nii nagu meil tavaks on ja nagu meie kodukord ette näeb, peab komisjoni ettekandja andma ülevaate komisjonis toimunud arutelu käigust ja arutelu nüanssidest, kui Riigikogu liikmed selle kohta huvi tunnevad. Nii et ma saan aru, et seda, milline arutelu põhiseaduskomisjonis toimus, praegu põhiseaduskomisjoni esimees meile siin tutvustas. 

Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tahtsin alustada oma küsimust tõdemusega, et te olete eriliselt silma paistnud siin kolleegide hulgas sellega, et teil kas puudub arvamus või te ei julge seda avaldada. Aga täna üllatasite mind – te siin ühe asja kohta avaldasite oma arvamust, et te peate seda heaks ideeks. Ja siis ma mõtlesin, et ma tulen ikkagi tagasi Rene Koka küsimuse juurde. Üks kord on täna see proov nüüd tehtud, nii et proovin teist korda veel. Mis sa arvad – no see oli ju paralleel sellega, et näiteks lastetoetuste kaotamine, maksumuudatused ja nii edasi ei ole populaarsed –, kuidas siis seal see argument ei kerki, aga nüüd te arvasite, et oi-oi-oi, küll võib palju rahvast pahaseks saada, kui e‑valimised kaotada, ja siis see nagu kõlas sinu suust sellise tugeva argumendina? Millest see valik tekib? Arutle natuke sel teemal, huvitav oleks kuulda.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma muidugi ei hinda selle küsimuse tooni, aga ma pean tõdema ka seda, et ma annan ülevaadet komisjonis toimunud arutelust. Ja see, et see tekitab pahameele, ei olnud ka mitte minu isiklik seisukoht, vaid oli ühe komisjoniliikme seisukoht.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kuidas seda pahameele argumenti üldse põhiseaduse süsteemis hinnata? Kuidas te ise tunnetate, kui kaalukas on selline argument, et see võib tekitada inimestes pahameelt? Kujutame nüüd ette näiteks paralleelina sellist olukorda, et Eesti Vabariigis kehtib seadus, liiklusseadus, mis ütleb, et maanteel ei tohi sõita kiiremini kui 100 kilomeetrit tunnis. Aga nüüd on näiteks selline olukord, et aastaid ja aastaid ei ole eriti kiirust kontrollitud maanteel, inimesed lasevad 150–160-ga pidevalt, õnnetused juhtuvad, paljud inimesed saavad surma. Siis tuleb see ettepanek: "Kuulge, nüüd tuleks küll tõsiselt hakata kontrollima seda, et nii massiliselt ei ületataks niimoodi nahaalselt kiirust," ja siis vastuargumendiks kõlab: "Ei tea, see võiks vist küll ajada ikka päris paljud autojuhid pahaseks, sest nad on juba ära harjunud sellise olukorraga, et saab kiiremini kohale," ja nii edasi. Minule tundub, et õigusliku argumendina selle tähendus on ümmargune null. On olemas hoopis teised kaalutlused, millest me peaksime lähtuma selliste küsimuste otsustamisel. Või kuidas teile tundub?

Ma pean ütlema, et teie argumentatsioon on tugev. Ma ütlesin seda, et arutelu käigus öeldi, et üks külg on see, et võib tekitada pahameele, aga ma tõin välja ka teise külje: tõenäoliselt inimesed, kes e-valimist usaldavad, käiksid valimas ka siis, kui e-valimised ära kaotada, ja usaldaksid paberhääletust. Mõlema poole argumendid on välja toodud. Minu eesmärk siin on need argumendid välja tuua.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Te tõite siin välja selle, kuidas komisjonis tunti hirmu, et e-valimiste ärakaotamine võib tekitada pahameelt. Kas seal toodi ära ka mingisugused mõõdikud või võrdlused ja kirjeldati sellega võrreldes näiteks seda, kui suur on rahva pahameel automaksu kehtestamise üle ja nii edasi? Ma oletan, et kui te arutasite neid asju, siis ilmselt, tõusid üles ka sellised küsimused. Võib-olla otseselt ei tõusnud. Aga kas teie suudate võrrelda rahva pahameelt kogu selle maksuterrori pärast ja selle pärast, et [me tahame] kaotada e-valimisi, mida nagunii 40% inimestest ei toeta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean kõigepealt parandama: mingit hirmu tundmist seal ei olnud, selle üle arutati. Ja automaks ei olnud komisjonis arutelu all.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me avame läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri ja protseduurireeglite kohta. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma jäin mõtisklema ettekandja vastuse üle minu küsimusele. Ta alustas sellega, et talle ei meeldinud minu küsimuse tooni. Ja siis ma mõtlesin, et teie olete siin aasta jooksul tegelikult ka olnud aktiivne hindama nii küsimuste sisu kui ka tooni, teid võib pidada isegi eksperdiks sellel alal. Kuidas teile tundus, kas see toon oli kuidagi ebasobiv? Ja võib-olla teie eksperdina saate aidata ka minul õigele teele jõuda. Mida siis peaks tulevikus teisiti tegema?

Aitäh, hea kolleeg! Ei ole nüüd minul istungi juhatajana siin väga palju õigust hinnata küsimiste tooni, aga minu hinnangul toimub praegu väga sõbralik arutelu ja ka üksteise suhtes lugupidav arutelu. Nii et jätkame samas vaimus. 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Hea kolleeg Mart Helme, palun Riigikogu kõnetooli! Ma saan aru, et EKRE fraktsiooni nimel. Jah, palun!

Jah, EKRE fraktsiooni nimel, aga eks ikka ka enda nimel kui kodaniku nimel, sest valimised on tegelikult ju meil kodaniku pidupäev, nagu seda aeg-ajalt on. Juba nõukogude perioodil olid valimised rahva pidupäev. Meil nüüd seesama traditsioon jätkub. Kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees ära läheb. Tema arusaamised pidupäevast on ilmselt mõnevõrra erinevad, kui on rahval. 

Mis puutub sellesse täna palju räägitud pahameelde, siis kogu see valitsus on tekitanud absoluutses enamuses Eesti kodanikes ja Eesti elanikes ilmselgelt pidevat pahameelt. Pidevat pahameelt. Erinevad grupid: autojuhid, suurpered, põllumehed, puudega inimesed, pensionärid – kõik on kogu aeg pahased. Aga nagu Varro Vooglaid minu arvates väga tähelepanelikult ütles, poliittehnoloogid on seda pahameelt osanud doseerida nii, nagu aeglaselt tulel keetes kogu aeg, et üle ei kee, no vahepeal võib-olla mõni mullike viskab üle ka. Aga need on niisugused üldfilosoofiliselt märkused. 

Aga tuleme selle eelnõu ja e-valimiste juurde. E-valimistega on asi korrast ära. Absoluutselt korrast ära! E-valimised on läbi viidud järjekindlalt juba 2005. aastast alates, kui ma õigesti mäletan, tegelikult põhiseadust ja valimisseadust rikkudes. Sellele on osundanud korduvalt, vähemalt kahel korral, ka Riigikohus. Ja Riigikohus on andnud selged suunised, et see asi tuleb viia seadustega kooskõlla, põhiseadusega kooskõlla. Mida aga ei ole juhtunud? Ei ole viidud kooskõlla. 

Valimiskomisjon on selgelt ära näidanud selle, et ei ole võimalik elektroonilist häält kontrollida algusest lõpuni. Pole lihtsalt võimalik. Olen rääkinud spetsialistidega, kes on käinud vaatlemas. Vaatlejad ütlevad, et nad ei saagi midagi kontrollida, sest valimisteenistus ei anna neile kontrollimiseks vajalikke võtmeid, väites, et see on salastatud ja kui need võtmed antakse vaatlejatele, siis ei ole võimalik tagada, et e-valimised on läbi viidud vastavalt salastatuse nõudele. 

Nüüd, salastatuse nõudega on omakorda aga lõbus lugu. Kui me läheme pabervalimistele, tavalisse jaoskonda, siis meid identifitseeritakse, võetakse ID-kaart, vaadatakse: ahah, Arvo Aller on Arvo Aller, antakse talle valimisbülletään, Arvo läheb kabiini, teeb oma ristikesed või linnukesed ära ja tuleb kasti juurde, seal murtakse [paberileht] kokku, lüüakse pitsat peale ja see läheb kasti. Sel hetkel Arvo Alleri identifitseerimine tema häälega lõpeb. Nüüd, kui me tahame kontrollida elektroonilise hääle liikumist, siis ei ole seda momenti, et me saaksime algusest lõpuni teada, et Arvo Aller klõbistas arvuti peal ja andis oma hääle Evelin Poolametsale, et just tema seda tegi, ja kui me tahame teada, et ka lõpptulemusena just nimelt Arvo Alleri hääl jõudis Evelin Poolametsale, siis ei ole võimalik tagada hääle salastatust ja kellegi identifitseerimist katkestada mingisugusel hetkel. Sinu hääl läheb üldisesse katlasse. Aga paberhääle puhul võetakse [sedelid] sealt välja, loetakse üle, ja seda kõike on võimalik jälgida. Kõikidel erakondadel, nagu me teame – ka meie erakonnal –, on alati jaoskondades oma valimisvaatlejad. Kõik hoiavad üksteise näppudel silmi peal. E-valimisel see ei ole võimalik. See ei ole ole võimalik sellepärast, et on skisofreeniline olukord: ei saa tagada salastatust, aga salastatust tagades ei saa garanteerida, et hääl läks ... 

Palun lisaaega. 

… sellele, kellele …

Lisaaeg kolm minutit. 

Kolm minutit, jah. Nii et siin juba ainuüksi sellega ... 

Nüüd tuleme aga ka selle juurde, et nende valimiste maatriks – või kuidas seda täpselt nimetada? –, protokoll on koostatud juba peaaegu 20 aastat tagasi, ümmarguselt 20 aastat tagasi. Vahepeal on väga palju muutunud ka kõikide nende arvutisüsteemide ja kogu selle krüpteerimise maailmas ja muus. Ma ei ole nii suur spetsialist, et ma oskaksin siin täpselt öelda, mis on muutunud, aga vähemalt e-valimiste eksperdid ütlevad seda. See tähendab seda, et praegu tuleks need protokollid ümber kirjutada ning viia vastavusse uute nõudmiste ja uute tehniliste lahendustega. Seda ei ole tehtud ja seda ei tehta. 

Ja siin me jõuame selleni, mida ütleb Riigikohus: e-valimised on seadusevastaselt delegeeritud madalamale tasemele, ametnike tasemele ehk valimiskomisjonile ja valimisteenistusele, kes seadusandja eest ehk meie eest võtavad vastu otsuseid, kuidas nemad arvavad, et on õige läbi viia e-valimisi. See on täiesti seadusevastane. Ja sellele on Riigikohus osundanud. Ehkki Riigikogus on loomulikult – švejkilikult väljendudes, poolpeeretajalikult – jätnud asja niimoodi, et me ütleme, et see tuleb korda teha, aga kordategemine on Riigikogu asi. Aga nagu me näeme, no vaadake, on Riigikogu asi või? No ei ole ju Riigikogu asi. Meie asi on, sest meie ei usalda ja meie tahame, et korda tehakse. Või kui korda teha ei ole võimalik, siis [tuleks teha nii, et] seni kuni korda tehtud ei ole, ei kasutataks e‑valimisi. 

Ja lõpetuseks jõuame muidugi selle lõbusa looni. Ma küsisin spetsiaalselt, kas see tehnoloogiline süsteem, mida kasutatakse Eestis, ja see tehnoloogiline süsteem – võib-olla ma ei kasuta päris õiget sõna, "tehnoloogiline", no ma ei, siis elektrooniline süsteem, krüpteerimissüsteem või mis iganes –, mida kasutatakse Eestis ja mida kasutatakse Venemaal, on omavahel põhimõtteliselt erinevad. Ja vastus oli, et ei ole, nad on põhimõtteliselt sarnased. 

Ja nüüd me jõuame selleni, et me eile lugesime ja täna loeme, et Putin ei ole legitiimne president. Muidugi ta ei ole legitiimne president, loomulikult. Venemaal ei ole kunagi olnud legitiimseid valitsejaid, mitte kunagi – ajaloolasena ma võin seda öelda –, nad on alati kuidagimoodi, mingisuguste poliitiliste kokkulepete ja sobingutega võimule saanud. Aga meil on samasugune süsteem. Ja kui seal ei ole legitiimne, on võimalik võltsida ja väidetavalt, nagu vist Henn Põlluaas ütles, 31 miljonit häält kuskilt ilmus, out of blue, nagu inglise keeles öeldakse, siis meil ilmusid täpselt samamoodi kümned tuhanded hääled, out of blue, e-häälte näol viimastel Riigikogu valimistel. Ma väidan ja jään väitma seni, kuni ei suudeta must valgel selgelt ümber lükata, et viimased Riigikogu valimised olid võltsitud, ja see ülekaal, mis on praegusel koalitsioonil siin, on kunstlikult tekitatud, et maha suruda igasugune teisitimõtlemine ja teha Eestist ideoloogiline katselabor, kus vaadata ära, kus maale on võimalik inimeste ajusid pesta ja kus maale on võimalik inimesi alla suruda ja kust maalt on võimalik inimesed panna tegema seda, mida nad tegelikult teha tahavad. 

Hea kolleeg härra Helme, teie aeg!  

Jah. Minu aeg ei saa kunagi otsa. Küll saab aga otsa selle koalitsiooni aeg. Aitäh!

Ma vaatan siit tabloo pealt, out of blue, et 48 sekundit on üle. Aga aitäh!  

Nii. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 292 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me alustame hääletamise ettevalmistust. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 292 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 38 Riigikogu liiget, vastu on 11 Riigikogu liiget ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 292 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Järgnevalt tänane kaheksas päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 330. Selle eelnõu menetlemisel on ettekandja Riigikogu liige Ants Frosch, aga vaatan saalis ringi ja ma Ants Froschi siin saalis ei näe. Seega, head kolleegid, meil on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava. 

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 339. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Eelmise eelnõu juures räägiti inimeste pahameelest, aga ma usun, et kui see eelnõu täna siin saalis vastu võetakse, siis see tekitab küll inimestele head meelt. Head rahva teenrid! Käesoleva Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu tekst ise on lühikene: "Riigikogu liikme staatuse seaduse § 30 tühistatakse." Eelnõuga kaotatakse Riigikogu kuluhüvitised. Ehk siis sellel lühikesel tekstil on 1,4 miljonit eurot väärt rahaline mõju.

Summale, mis on ette nähtud parlamendiliikmete kuluhüvitisteks, saaks eelnõu vastuvõtmisel leida oluliselt parema otstarbe. Ma toon lihtsalt näite, et 25 väikest maakooli saaks selle raha eest aasta otsa üleval pidada, selle asemel et neid kinni panna, nagu praegune valitsus on otsustanud teha. Loomulikult on palju rohkem asju, mida lahendada, aga suunata siit Toompealt raha maapiirkondade arengusse oleks igal juhul õige.

Praegune kuluhüvitiste süsteem on ilmselgelt ajale jalgu jäänud, see ei toimi, pigem kompromiteerib see ettevaatamatu kasutamise korral parlamendi mainet ja Riigikogu liikmeid. Vahest ongi kõige kibedam ravi kõige parem ravi. Kaotame siis need Riigikogu kuluhüvitised ära, nii nagu praegune eelnõu ette näeb. Kuluhüvitiste kaotamise korral on kõik fraktsioonid ja saadikud poliitilise tegevuse mõttes võrdsel positsioonil: kõigile võrdselt null. 

Kui keegi tuleb rääkima, et kuluhüvitiste kaotamise korral jääb parlamendil töö tegemata või saadikud ei saa enam tööle sõita, siis see ei ole tõsiseltvõetav jutt. Ma arvan, ma ei pea numbritest hakkama rääkima. Kuluhüvitisi on piiratud ka varasemalt. Eelmise majanduskriisi ajal, 2009. aastal kärpis parlament oma kuluhüvitisi kolmandiku võrra – täpsemalt lausa kahe kolmandiku võrra – ja tol korral tehti seda üksmeelselt.

Vaadates, kuidas põhiseaduskomisjoni esimees seda eelnõu komisjonis kaks kuud kinni hoidis, mu ootused edasise suhtes väga kõrged ei ole, aga eks me näeme, kuidas täna läheb. Igal juhul on mõistlik saata eelnõu järgmisele lugemisele, vajaduse korral saab seda täiendada või muuta, ja siis saab seda teemat edasi arutada, saab teha ettepanekuid.

Aga siin on küsimus õiglusest. Vaatame riigis valitsevat majanduslikku olukorda. Valitsuse saamatu poliitika tagajärjel on Eesti vajunud Euroopa sügavaimasse majanduskriisi: ettevõtted on järjest suurenevates raskustes, nad sulgevad uksi ja koondavad töötajaid, ning inimeste ostujõud langeb. Samal ajal kärbib valitsus kõige suurema vaesusriskiga ühiskonnagruppide arvel: võtab raha ära suurperedelt ja võtab raha ära pensionäridelt, aga teeb samas lähiajal koos maksuastme kaotamisega kõrgepalgalistele täiendava palgatõusu – saladuskatte all võin öelda, et ka siin saalis viibijatele. Nii et ma tõepoolest tahaksin näha, kuidas valitsuskoalitsioon nüüd kõike eelnevat arvestades käitub ja millist eeskuju näitab. Nüüd, kui on tulnud aeg suurperede ja pensionäride asemel ise natuke oma püksirihma pingutada, Reformierakond, sotsid ja Eesti 200, mis te siis teete? 

Ma loodan väga, et seda eelnõu ei hääleta koalitsioon tuimalt maha, vaid see saadetakse järgmisele lugemisele, et arutelu teema üle saaks jätkuda. Vajaduse korral saab eelnõu täiendada või parandada. Kõik ettepanekud on teretulnud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Mart Helme, palun!

Aitäh! Siim, mul selline isiklik küsimus: kuidas sa ise eeskuju näitajad selles suhtes? Kuidas sinu kuluhüvitiste kasutamine välja näeb?

Minu kuluhüvitiste kasutamine on null.

Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, eks isiklik eeskuju on kõige tähtsam. Tegelikult Riigikogu peaks näitama oma eeskuju praeguses raskes olukorras. Sa tõid välja, et selle maht on umbes 1,4 miljonit. Kas see on nüüd võetud enne palgatõusu või juba sel aastal koos palgatõusuga? [Teisel juhul] suurenevad ka kuluhüvitised. See [kuluhüvitiste kaotamine] oleks ka Eesti rahvale solidaarsuse näitamine: me oleme koos nendega ja me kõik pingutame.

See on veel vana number. Selles mõttes õige küsimus. Jah, see on vana number, siia ei ole arvestatud ei seda palgatõusu, mis tuleb aprilli lõpus, ega ka seda, mis tuleb koos maksuastme kaotamisega. Nii et jah, kuluhüvitised suurenevad kokku võttes tõenäoliselt veel umbes 600–800 eurot.

Järgnevalt Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea, et Mart Helme selle ära küsis – nüüd, kui teie olete ettekandja –, ja ma väga nõustun, et te olete pidanud seda lubadust, mida EKRE fraktsioon on kunagi alguses rääkinud, et ei [kasutata] kuluhüvitisi. Just mõned päevad tagasi tuli välja uudis, et Riigikogu superkulutajad on EKRE fraktsioonist Martin Helme ja Rain Epler. Ma ütlen, et teid ma selles mõttes kiidan, sest te olete oma sõnade juurde jäänud. Mina isiklikult kuluhüvitisi mingiks kurjaks saatanaks ei pea, eriti maapiirkonnas olevatel saadikutel [on seda vaja], et käia, kohtuda inimestega, teha kohtumisi, kutsuda lapsi, eakaid, üldse inimesi Riigikokku, et nad näeksid meie tööd Toompeal. 

Pigem on mul küsimus, kas teil ikkagi enda fraktsioonis on toetus olemas, kui siin on superkulutajad – värske liige Varro Vooglaid teeb erinevaid videoid jne –, ja kas te ikka olete selle teema enda fraktsioonis läbi rääkinud. Mulle tundub, et EKRE on juba ammu oma põhimõtetest loobunud ja selle liikmed on pigem juba superkulutajad.

Aitäh! Ilmselgelt on fraktsiooni toetus selle taga. Ja siis ongi kõigile võrdselt null. Muidu on nii, et meie teeme null, aga siis teie panete dopingu peale. Kui maratoniga võrrelda, siis Reformierakond jookseks dopingu peal, aga EKRE peaks nagu puukingadega koperdama. Ei ole nii. Teeme siis nii, et kõigile null. Ja kui tahta hakata personaalselt lahkama – mul on siin see kõik liikide kaupa ees –, siis ma võiksin ka küsida, kas osa reformierakondlasi käis vahepeal autoga kuu peal, sest kütusekuludest [võiks seda järeldada]. Kui me tahame, siis me võime südaööni siin niimoodi arutada, hakates seda persoonide kaupa vaatama.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mina olen ka igati päri sellega, et maapiirkondadesse võiks rohkem igalt poolt raha suunata. Aga ma küsin seda: kas te siis kõik need kulutused, mis vastavalt korrale on lubatud, tahaksite ära keelata? Ja kuidas Riigikogu liige mõnda väga hädavajalikku tegevust teha saab? Kui on näiteks tööalaselt vaja minna visiidile, lähetusse, siis [kuidas kaetakse] sellega seonduvad kulud?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et sellepärast tulebki see eelnõu lasta siit saalist järgmisele lugemisele. Need asjad vajavad arutamist. Praegu ei ole suudetud konsensust leida. Seal on erinevaid lahendusi. Ma lihtsalt improviseerin praegu, aga üks variant on tekitada fraktsioonide juurde näiteks mingisugune lähetuste eelarve ja õigusabi eelarve. Seal on erinevaid lahendusi. Kui te tahate kaasa mõelda, siis laske täna see eelnõu siit läbi ja [pärast] räägime edasi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Härra Keldo siin nimetas või loendas asju, mille peale tema oma kuluhüvitisi kulutab. Kas teile ei tundu, et kuluhüvitiste kasutamine on saanud tõepoolest väga halvamaiguliseks? See ongi võrreldav dopinguga – need, kes on ausad, tahavad ilma kuluhüvitisteta hakkama saada ja neid kiidetakse, aga neid, kes kulutavad, laidetakse, nii nagu spordis. Kas on olemas mingi teine lahendus või kas te oskaksite alternatiivi pakkuda, et tekiks selline olukord, kus kuluhüvitiste kasutamine enam ei oleks nii negatiivse varjundiga?

Aitäh! Ma arvan, et see ongi edasise arutelu küsimus. Aga kui te dopingut ja härra Keldot ühes lauses mainisite, siis mul tuli kohe meelde, et härra Keldo oli see mees, kes öösel kella kahe paiku taksoga sõitis, et minna valijatega [kohtuma], kuluhüvitiste eest. Ma ei plaaninud isiklikuks minna, see lihtsalt tuli meelde, kui te rääkisite dopingust ja härra Keldost. Aga ma loodan, et selle asja saab paremaks teha, kui koalitsioon seda eelnõu praegu maha ei hääleta.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Mul on ka siiralt hea meel, et Erkki Keldo selle teema üles tõmbas. Mul tuli meelde eelmisest koosseisust sihuke naljakas lugu. Reformierakonna saadikud siin tegid kergelt lobitööd, mõeldes, et EKRE nagunii autosid ei liisi, ja ütlesid: EKRE liikmed, palun tulge järgi ja tõstame autoliisingu summa 450 pealt 650 pealt. Nii tore! Räägite siin küll lastega kohtumisest ja laste siia toomisest, aga tegelikult oli teie huvi hoopis see, et saaks kallimaid autosid liisingusse panna. 

Aga mis sa arvad, Siim, kas me saame täna toetuse sellele eelnõule, et ikkagi seda edasi menetleda? Sest me kuuleme, et valitsus saatis siia automaksu eelnõu ja ministrid räägivad, kuidas Riigikogu on see koht, kus tuleb arutada, et mitme lugemise jooksul leida parim lahendus, ei ole õige kohe asju tagasi lükata ja nii edasi. Kas me saame sellele seaduseelnõule ka nüüd selle kuvandi, et nüüd võiks ikkagi seda ka järgmistel lugemistel siin koos arutada? Äkki on nii, et seda ei lükata tagasi? Või mis sa arvad? Tõenäosus on vist väike.

Aitäh! Tuleb ikka inimeste headusesse uskuda. Nii et ma loodan, et see [eelnõu] jõuab ka järgmistele lugemistele. Aga teistpidi, kui sa räägid autode liisimisest, võib-olla olekski hea vahelduseks ka saadikutel oma nahal tunda, mismoodi automaks tegelikult mõjub. Kuni kuluhüvitisi makstakse, võib-olla see ei ole nii valus, aga äkki siis see lööb rohkem oma tasku pihta, nii et selline praktika ei ole ehk ka halb.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean esiteks ütlema, et nagu me kõik hiljuti uudistest lugesime, tõuseb presidendi, Riigikogu esimehe ja Riigikohtu esimehe palk ning tegelikult ka kõigi Riigikogu liikmete palk sel aastal indekseerimise tõttu 10%. Praeguses olukorras, kus on kaheksandat kvartalit järjest majanduslangus ja paljud ettevõtted panevad oma pillid kotti, tundub see ilmselgelt ebaõiglasena. Ja seda silmas pidades, et palk nagunii tõuseb, ei tundu see ettepanek, et äkki kuluhüvitistest võiks selles olukorras loobuda, sugugi mitte kohatuna. Aga äkki kommenteerite, et oleks selgus majas, ka seda aspekti, mis puudutab põhiseaduse § 75, kus on kirjas: "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta."? Võib‑olla selgitate ka seda, kuidas see siis kuluhüvitiste kohta ei käi, käib ainult palga kohta?

Jah, aitäh! See käib ainult palga kohta, jah. 

Aitäh! Karmen Joller, palun!

Minul on küsimus. Ma saan aru, et te sooviksite tegelikkuses sellise rahastusmeetodi ette näha ja viia selle nagu erakondade kontrolli alla või teha mingi muu [lahendus], ühesõnaga, leida varjatum meetod. See on üks pool küsimusest: kas see on kuidagi seotud äkki ühe teie enda erakonna liikmega, kes pidi kuluhüvitiste väärkasutamise tõttu teie erakonnast lahkuma? Õigemini ta lahkus omal soovil. Ja teine küsimus: kui me tahame ikkagi olla hästi ausad ja läbipaistvad, siis äkki me teeme ettevõtlusega seotud kulude avalikustamise kohustuslikuks ka eraettevõtluses, kust mina tulen, kus on täiesti normaalne kulusid deklareerida ja kuludega õiglaselt ümber käia, neid tõestada?

Aitäh! See, mis ma vastasin härra Allasele, oli tegelikult lihtsalt kohapeal praegu improviseeritud. See pole mingi ametlik fraktsiooni seisukoht. Ma ütlesingi, et see tuleks läbi arutada. Võimalusi on erinevaid ja ma pakkusingi erinevaid lahendusi välja, nagu ma loodan, et ka teie pakute, mitte ei hääleta lihtsalt tuimalt [meie eelnõu] maha. (Hääl saalist.) Ma arvan, et mida vähem on bürokraatiat ja mida vähem pannakse ettevõtjatele kohustusi juurde, seda parem. Ja ma arvan, kui rääkida kuluhüvitistest, et tegelikult on praegu administreerimiskulu päris palju nendega tšekkide ja kõikide asjadega, aga see võiks ka jääda parlamendil üldse olemata.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Nii, nüüd tulid veel küsimused, aga … Hästi. Varro Vooglaid, ma saan aru, et siin on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta kõigepealt. Ma võtan teie küsimuse enne ära ja siis me võtame Henn Põlluaas ja Karmen Jolleri küsimuse. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, ma mõtlesingi küsida teie käest protseduurilist nõu. Härra Keldo siin mainis minu nime ja ütles, et ma olen kuluhüvitisi kasutanud erinevate videote tegemiseks. Enda teada ma olen teinud täpselt ühe video, millega sai tehtud kokkuvõte Riigikogu eelmisest tööaastast, et anda valijatele sellest ülevaade. Kuidas ma saaksin härra Keldolt paluda selgitust selle kohta, millised need erinevad videod on, mida ma olen teinud? Nagu ma juba ütlesin, enda teada olengi teinud ainult selle ühe video, ja see on igati aktsepteeritud kulu. Milles see probleem täpsemalt seisneb?

Aitäh, Varro Vooglaid! Sellist protseduuri meil ei ole siin, et me niimoodi saame küsida. Küll on meil ette nähtud läbirääkimised ja meile tuleb veel siia komisjonis toimunud arutelu tutvustama komisjoni esimees, nii et kindlasti neid arutelu võimalusi on. Aga jah, sellist võimalust, et pidada siin protseduurilisi läbirääkimisi, meil kindlasti kodu‑ ja töökorra seaduse järgi ei ole.

Aga järgnevalt Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et … Ma oleksin tahtnud öelda, et olen üllatunud, aga tegelikult ei ole üldse üllatunud selle üle. Täna on meil olnud ka muid EKRE eelnõusid ja siis on saal koalitsioonist tühi olnud, aga niipea, kui puudutatakse kuluhüvitisi ja raha, mida Riigikogu liige saab kasutada, on koalitsioon kahed aktiviseerunud ja võtab nii ägedalt tööst osa ja küsib. Lausa äge! 

Aga ma tahtsin meenutada seda, et EKRE on ju läbi aastate nõudnud kuluhüvitiste vähendamist. Ja kunagi, kui autokuludel ei olnud piirangut, siis me saime selle 650 [euro] peale, sealt saime ta 450 peale. Praktiliselt kogu aeg me oleme nõudnud seda, et see ära kaotada, aga mingisugune praktiline kasu on, kas või seesama autoliisingusumma vähenemine. Kas sa oskad prognoosida, kas nüüd mingi kasu ikkagi sellest eelnõust tuleb? 

Aitäh! Ma loodan, et tuleb, jah. Nagu sa ütlesid, saadikud tulid kohale ja ilmselgelt teema üle ei soovitud arutleda, hakati isiklikke rünnakuid tegema, küsima inimeste kohta, nimeliselt lahkama teemat, mitte sisuliselt, et kas ja kui palju. Loomulikult, härra Allas küsis põhjendatud küsimusi, aga siin on olnud ka lihtsalt sisutut sopaloopimist. Ma loodan, et see eelnõu ikkagi lõpuks kõige selle peale jõuab siit saalist edasi järgmisele lugemisele ja me saame teemat edasi arutada, seda, kuidas see asi paremaks teha. Sellepärast, et – ma usun, et enamik saalist nõustub – praegune kord on problemaatiline.

Karmen Joller, palun!

Ma pean ka oma rõõmu väljendama, et EKRE seekord ei jalutanudki oma eelnõude arutamise ajaks saalist välja ja meil on tõesti võimalik arutleda. Selle üle on mul hea meel. Aga endiselt mul jäi selgusetuks see, kas te soovite ikkagi need kuluhüvitised teha nähtamatuks, nii et maksumaksjad tegelikult ei tea, mille peale Riigikogu liikmed kulutavad. Meil ju kulusid nagunii on tööga seoses. Ma saan aru, et teie eesmärk on muuta ikkagi see kulu nähtamatuks.

Aitäh! Ei, siin paberil on selgelt kirjas, et kuluhüvitised tühistatakse. Nii et eesmärk on ikkagi kuluhüvitised tühistada. Aga mulle meenub, et teie erakonnakaaslane härra Kivimägi oli küll see, kes, kui siin enne arutati, soovis teha need nii-öelda pimedaks. Nii et seda on ka arutatud. Aga minu soov on eelkõige ikkagi need kaotada.

Mart Helme, palun!

No see on nii tüüpiline, et reformierakondlased tulevad siia õelutsema ja süüdistama ja mingisugust vahtu üles ajama. Eelnõu on väga selge: kuluhüvitiste kaotamine. Eelmistel kordadel, kui on olnud siin mingisuguseid pahandusi ja skandaale, siis on Riigikogu esimees öelnud: jaa selles asjas on vaja leida mingid lahendused. Nüüd me pakume eelnõu. Kui te ei ole eelnõuga selles vormis nõus, nagu me oleme selle välja pakkunud, siis on võimalik seda menetleda ja leidagi lahendus, mis kogu selle kuluhüvitiste skandaali jama, mis meil kaks korda aastas üle käib nagu mingisugune, ma ei tea, tormituul, et see ära lahendada. Aga ei, selle asemel tullakse siia mõnitama ja süüdistama ja ilkuma. Mida te ilgute? Miks te sellised nõmedad olete, ah? Vastake, miks te olete nii nõmedad!

Aitäh! (Naerab.) Ma ütlen, et ma loodan … Kasutan siis veel kord võimalust ja kutsun kõiki üles vähemalt mitte punast nuppu vajutama kohe, kui rohelist ei taha. Laske see eelnõu minna siit edasi ja vaatame, mis me sellega teha saame.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma palun siia põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Terrase, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Ma mõtlesin, et uurin teie käest, ehkki ega ma väga lootusrikas ei ole, et te vastuse annate. Te olete ise olnud Riigikogu esimehena ka pildis selle teemaga ja olete öelnud, et see olukord vajab lahendamist ja kindlasti ümbervaatamist. Te olete lubanud pakkuda ka ise lahendusi, mis kuluhüvitistega teha. Kas teil on juhatuses mingi seisukoht ka? Kas juhatus võiks täna seda eelnõu toetada? Äkki tulete meiega ühte paati?

Suur tänu! See ei ole nüüd kuidagi protseduuriga seotud, aga juhatus kaalub ja hindab seda olukorda püsivalt ja hindab ka seda, kas Riigikogu liikmel on tööga seotud kulutusi või mitte. Nii et juhatus kindlasti jälgib väga aktiivselt seda, mis toimub. 

Nii. Head kolleegid, järgnevalt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas käesolevat eelnõu 18. detsembril aastal 2023. Arutleti selle üle, et kuna saadikud peavad tööga seotult sõitma kohale kaugemalt, siis kuluhüvitiste kaotamine tekitab saadikute vahel ebavõrdse olukorra. Sellega seoses toodi välja, et Riigikogusse kandideerides teavad saadikud, mis kohustusi nad võtavad, ja keegi ei saa Riigikokku kandideerima sundida. Arutleti selle üle, kas meedia on uurinud kuluhüvitiste kasutamist proportsionaalselt või on mõned erakonnad erilise luubi all. Tõdeti, et inimeste tunnetus on erinev, seega on seda raske hinnata. Komisjoni liikmed leidsid, et on ka palju kasulikke võimalusi kuluhüvitisi kasutada, näiteks koolide ekskursioonide korraldamine. Arvati, et seda teemat peaks täpsemalt analüüsima ja mõtlema, kuidas teha mõistlikke kulutusi seoses Riigikogu liikme tööga. 

Komisjoni arutelu peatus pikemalt auto liisimisel kuluhüvitiste eest. Leiti, et see on kaudselt auto ostmine ning see peaks ära lõppema. Sealt arenes välja idee, et pigem võiks mõelda konkreetsete kulutuste, näiteks auto liisimise lõpetamisele, mitte kõikide kuluhüvitiste kaotamisele. Pakuti välja, et selles küsimuses võiks kokku kutsuda vanematekogu, kes seda põhjalikumalt arutaks ja prooviks kokkuleppeni jõuda. Ja leiti, et kuluhüvitiste kaotamine hakkab otseselt segama saadiku tööd. Pigem tuleks kokku leppida selles, et ei tehtaks kulutusi, mis Riigikogu liikmeid ja rahvast valdavalt häirivad. Tihtipeale jõuavad meediasse väiksed kuluhüvitised, millega on probleeme. Sellest saame järeldada, et meedia järelevalve kuluhüvitiste kasutamise puhul töötab. Arutati moraaliküsimust ning toodi välja, et rahvalt mandaadi saanud Riigikogu liikmetel on kindlasti olemas eetiline telg ning probleem ei ole mitte kuluhüvitistes, vaid on pigem inimestes, kes neid hüvitisi väärkasutavad. Küsimus ei ole tšekkides, vaid inimestes. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mõned küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas sa annaksid põhiseaduskomisjoni esimehe ausõna, et sa lased selle eelnõu, kui see peaks siit läbi minema, normaalses tempos edasi, nii et see ei jääks jälle kaheks kuuks kuskile laagerduma? Tegemist on olulise teemaga ja tegelikult tuleks see lõpuks ära lahendada. Seda ma ei hakka küsima, kas sa ise hääletad poolt või vastu. Aga lihtsalt: kas sa siis, kui see eelnõu ikkagi praegu saalis läbi läheb, annad põhiseaduskomisjoni esimehe ausõna, et see läheb normaalse tempoga edasi?

Aitäh! Te küll seda ei küsinud, aga ma vastan ikka. Iseenesest ma arvan, et see teema on oluline, aga võib-olla see vorm, kuidas seda arutada, [ei ole parim]. Vanematekogu võiks olla see koht, kus kokkulepe leitakse. Ja see, et see siia saali jõudis praegu, ei ole kindlasti põhiseaduskomisjoni taga. Meie menetlesime seda eelnõu täiesti õigeaegselt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite välja, et see komisjon toimus juba eelmisel aastal. Sellest on hea hulk aega möödas. Minu küsimus: kui kaugel on läbirääkimised vanematekoguga? Kas te olete juba vanematekoguga sel teemal rääkinud ja millised [suundumused] seal on?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ei ole kahjuks vanematekogu liige, seega ma ei oska nende omavahelist arutelu kommenteerida. Küll aga selle arutelu järgselt ma selle teema tõstatasin ja rääkisin inimestega, kes on vanematekogu liikmed. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on see ju väga hea eelnõu. Aga praegu see komisjoni töökäik näitab seda, et see läks sama rada pidi nagu eelmise [eelnõu arutelu puhul]. Miks otsida põhjuseid, miks seda eelnõu mitte toetada, ja tuua välja, et see segab saadiku tööd, või öelda, et ei saa lapsi siia tuua? Tallinna omad saavad käia ja ka kaugemalt tuuakse inimesi, nii et kui kõik tahavad, siis on ka lahendused võimalikud. Aga nüüd, et kõigile oleks ühtemoodi arusaadav: mina leian, et oleks mõistlik seda seaduseelnõu toetada ja sellega ikkagi edasi liikuda. Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle, et võiks toetada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud seaduseelnõu?

See otseselt ei lähe võib-olla arutelu alla, aga iga eelnõu puhul komisjon lõpuks hääletab ja näitab sellega oma meelsust. Ma ütleksin seda, et see eelnõu on üherealine. Tegelikult oli härra Pohlakul arusaam, mille ta ka komisjonis välja tõi, et see eelnõu vajab rohkem läbirääkimist ja võib‑olla parandamist. Ehk siis järeldus oli selline, et mingid kuluhüvitised on siiski mõistlikud ja Riigikogu liikme tööks vajalikud. Kui me nüüd jõuame sinnani, et sama arvab ka eelnõu algataja – ta on selle välja öelnud, et see teema vajab pikemat arutelu, see võiks olla mõistlik –, siis see eelnõu [praegusel kujul] tegelikult kaotab mõtte. Mõte on sel juhul terve paragrahv ära tühistada. Minu hinnangul viib see olukorrani, kus tõesti tuleks teha nii – selline oli ka soovitus –, et kõigepealt peaks vanematekogu seda arutama ja siis, kui on juba eelnevalt mingisugune arusaam, saab tuua vastava eelnõu siia saali. Kuna see puudutab meie kõigi tööd, siis oleks minu arvates viisakas teha seda nii, et kõik fraktsioonid oleksid selle muudatusega nõus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu arutelu juures jäi kõlama ühe põhimõttena, mis te välja tõite, et e-valimisi ei saa Eestis ära kaotada, kuna paljud inimesed võivad saada pahaseks. Ma küsin selle eelnõu kohta, kuidas teile tundub – teeme väikese mõtteharjutuse –, kas siin võib äkki pädeda seesama argument, et seda eelnõu ei saa edasi arutada sellepärast, et suur hulk parlamendisaadikuid võib saada pahaseks. Mis te arvate sellest?

Aitäh! Ma nii palju parandan, et see ei olnud kõlav argument, see oli komisjoni arutelu osa. See oli oma olemuselt neutraalne. Aga praegu ma tõesti ei oska hinnata Riigikogu liikmete meeleseisundit, kui see eelnõu peaks läbi minema.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Kohe päris protseduuriline. Härra Terras ütles siin oma ettekande ajal, et tema tegi kõik õigeaegselt, ja mina mäletan ka, ma olin seal komisjonis, kui öeldi, et 11. jaanuaril on see saalis. Ma olin täitsa valmis 11. jaanuaril seda siin ette kandma, aga siis mingil põhjusel see siia ei jõudnud, jõudis kaks kuud hiljem. Kuna komisjoni esimees väitis, et tema tegi komisjonis kõik õigeaegselt, kas siis võib olla nii, et hoopis juhatusse jäi see eelnõu kuidagi toppama? Kas see võib olla põhjus, miks see eelnõu ei jõudnud saali õigel ajal? 

Ja härra Terrase kõne peale ma lihtsalt viitan protseduuriliselt ja ütlen, et võib-olla tulekski teha praegu selline protseduur, et see paragrahv tühistada, siis on kõikidel motivatsioon hakata selle teemaga tegelema ja neid asju läbi rääkima. Muidu juhtub nii, et kaks-kolm aastat arutatakse, et mis nüüd saab, aga lahendust ikka ei tule.

Aitäh, hea kolleeg! Minu andmetel on ta tänaseks saali pandud. Ma ütlen, et mina sain praegu ka siit kõrvalt istungiosakonna juhatajalt informatsiooni, et see [eelnõu] on tänaseks saali [aruteluks päevakorda] pandud. Nii on. 

Head kolleegid! Järgnevalt ma avan läbirääkimised ja palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Pean väga nõustuma eelkõneleja Hendrik Johannes Terrase mõtetega. Kuna see eelnõu lihtsalt oma vormilt tundub väga populistlik, siis ma pean selle kõne, ehkki mulle isiklikult populism absoluutselt ei meeldi. 

See eelnõu tekitab minus küsimusi. Kas ikka on mõistlik inimesi veel suuremasse segadusse ajada ning niigi madalat Riigikogu mainet veelgi alandada? Minu arvates seda just see populistlik eelnõu teeb. Kelle huvides see võiks olla? 

Piiblist on tuntud fraas "Kes teist on patuta, see visaku esimene kivi". EKRE fraktsiooni esitatud eelnõu puhul nii ei ole läinud. Kui ma võtan nüüd lahti nädala taguse ajalehe, siis näen, et oh imet, kaks kuluhüvitiste esikulutajat on just EKRE fraktsiooni liikmed: Martin Helme ja Rain Epler. Lisaks sellele on üks endine ja üks praegune EKRE fraktsiooni liige seoses kuluhüvitistega uurimise all. Meenuvad autode põhjatud paagid ja muud säärased piinlikud seigad. 

Oot-oot, miks siis sõnad tegudest nõnda lahku lähevad? Võib-olla on põhjuseks asjaolu, et mõnel üksikul Riigikogu liikmel on raske, nii paganama raske on kulutuste tegemise korrast kinni pidada. Kiusatus. Kiusatuse objekt tuleb likvideerida, nagu alkohol ja tubakas on suuremates kauplustes silma eest ära koristatud. Sellisest mõttekäigust võib mingi iva leida. 

Kui nüüd aga süüvida probleemi tegelikku olemusse ja lükata kõrvale populistlik vaht, siis mis on tegelikult kõnealuse eelnõuga kaotada plaanitava seadusepügala sisu? Riigikogu liikme staatuse seaduse § 30, mida eelnõuga soovitakse kaotada, ütleb, et Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused. Ehk eelnõu algatajad tahavad tegelikult kaotada Riigikogu liikmete võimalust taotleda tööga seotud kulutuste hüvitamist. See omakorda avaldab mõju tööülesannete täitmisele. Ehk midagi võib jääda tegemata. Ja nagu ma enne ka oma küsimust esitades väitsin, on kuluartiklite reas kindlasti selliseid tegevusi, mis on hädavajalikud Riigikogu liikme ülesannete täitmiseks. 

Mina tahaksin veel kord rõhutada ka sõnaühendit "tööga seotud vajalikud kulutused". Siinjuures oleks väga paslik meelde tuletada, et hüvitatavate kulutuste struktuuri ja korra kehtestamine on tervikuna pandud Riigikogu juhatuse ülesandeks. Seda ei määra seadus. Ehk see seadusepunkt ütleb ju ainult seda, et hüvitatakse Riigikogu liikme tööga seotud kulutused, aga see, mida hüvitatakse, on sätestatud juhatuse kehtestatud korras. 

Nüüd aga meenutan kõnesoleva eelnõu arutelu komisjonis, kus pärisin ettekandjalt, milliseid loetelus olevatest võimalikest kulutustest või kuluartiklitest tegelikult soovitakse kaotada. Jõudsime ühisele veendumusele, et mitmed korras toodud kulutused on igati Riigikogu liikme töö teostamiseks vajalikud. Ühtlasi jagasime veendumust, et autode liisimise hüvitamise kulu võiks võimaluse korral kaotada, see vääriks seda. Ja isiklikult ma seda ka ei kasuta. Samuti võiks lähtuvalt keerulistest aegadest mõne korras toodud kuluartikli ehk veel jätta Riigikogu liikmete endi katta, kuid see vajab täpsemat läbimõtlemist. 

Mõned näited. Keegi ei vaidle selle vastu, et Riigikogu liikme ülesannete täitmiseks on vajalikud lähetuskulud ning saadikutööd toetavate uuringute-ekspertiiside kulud, mida ikka aeg-ajalt ette tuleb. Samuti tundub igati mõistlik vastuvõtukulu realt hüvitada kodupiirkonnast pärit õpilaste Riigikogu külastamisega seotud kulusid. Arvan, et mõned kulutused on mõistlikult ja säästlikult kasutades ka põhjendatavad. Näiteks kaugematest kantidest Riigikokku tulevate saadikute otsesed sõidukulud. Kui küsite, miks, siis seetõttu, et Riigikogu tööle tulev võrokene või hiidlane ei peaks oluliselt rohkem maksma kui Tallinnas või pealinna lähiümbruses elab Riigikogu saadik. Seegi on omamoodi regionaalpoliitika. Aega kulub Võrust või Hiiumaalt Tallinnasse istungile tulekuks ja tagasiminekuks niigi kordades rohkem. Peaaegu üks tööpäev lisaks iga töönädal. 

Kokku võttes ei ole mõtet rahvast petta, et kui Riigikogu liikme staatuse seaduse § 30 tühistame, siis enamik neist kulutustest jääb tegemata. Ei jää. Paljud neist ei tohikski tegemata jääda. Aga kuluartiklid, mis tekitavad küsimusi, saab Riigikogu juhatus iga kell korda muutes kaotada. Ja loomulikult on iga Riigikogu liikme võimuses – kujundlikult – põhjatud paagid ja ahnuse anumad täitmata jätta. Ühtlasi jääb nii Riigikogu liikmete maine hävitamata. Selleks kõigeks kindlasti ei pea korraldama populistlikku tralli seaduse muutmise ümber. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Enne, kui ma palun Rene Koka siia Riigikogu kõnetooli, teen täpsustuse Siim Pohlaku küsimusele. Jah, vastab tõele, et 10. jaanuariks oli eelnõu siia Riigikogu saali saadetud, aga kuna sellel päeval oli ka näiteks EKRE fraktsiooni liikmete algatatud 16 käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ja veel mitmeid teisi eelnõusid, siis oli see päevakord niivõrd tihe, et [see eelnõu enam ei mahtunud]. Juhatus on lähtunud nendest põhimõtetest, mida ma olen siin korduvalt kirjeldanud, millest lähtuvalt me paneme päevakorra kokku, seetõttu juhatus tõesti varasemaks ajaks seda konkreetset eelnõu päevakorda ei pannud. Aga täna on see siin ja me arutame seda praegu läbirääkimistel. Järgnevalt palun EKRE fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud saadikud, kes saalis viibivad, ja kõik need, kes meid tubades vaatavad! Peab ütlema, et EKRE on oma järjepidevusega ikka midagi saavutanud ka. Nagu siin täna välja toodi, siis EKRE on seda ettepanekut, sellist eelnõu sama sisuga tegelikult kordi ja kordi juba siia saali toonud. Oleme omal ajal saanud väiksemaks autodele liisinguks ettenähtava raha. Ja nagu ma täna siin saaliski ütlesin, tegelikult eelmises koosseisus juba oli nii mitmeidki Reformierakonda kuuluvaid inimesi, kes käisid vaikselt lobistamas, et kuna te EKRE‑s autosid ei liisi, siis äkki ikka suudame kuidagi kokku leppida, et tõstame uuesti autode liisimise summa 450 [euro] pealt 650 peale. Ja selge see, et ükski fraktsioon või erakond ei taha seda teha kuidagi sedasi, et keegi sellest eemale jääks, vaid tahetakse ikka vastutus kuidagi kollektiivselt ära jagada. 

Siin hea eelkõneleja Anti Allas rääkis midagi sellest, kuidas tahetakse ära peita automaksu või neid kuluhüvitisi nagu alkoholi või midagi sellist. Mingi selline võrdlus siin oli. Kui aga rääkida alkoholi ärapeitmisest, siis peab ütlema, et alkoholi peitsid eelmisel korral ära sotsid. Ja sellega tegeles Ossinovski teie juhtimisel, kui ta minister oli. Nii palju siis ajaloolisi meenutusi.

Aga tulles tagasi nende argumentide juurde, miks ei saa kuidagi kuluhüvitisi ära kaotada ja kõik on nii halb, peab ütlema, et see on arusaadav – sotsid olid ühed esirinnas kuluhüvitiste kasutamise koha pealt, kui te seda tabelit vaatate. Arusaadav ka, miks te seda kaitsma peate. Aga jutt sellest, et kuluhüvitisi ei saa ära kaotada, kuna siis ei saa kuskilt kaugemalt enam tööl käia ja nii edasi, tegelikult ei päde. Eks siin oma loogika ju on, aga me teame väga hästi, et saadikutel on ette nähtud ka korterihüvitis, seega ma usun küll, et tegelikult on võimalik igast nurgast Eesti siia kohale sõita, elada nädal aega siin ja tagasi sõita Riigikogu liikme palga eest. Nii et ega see asi ei ole nii hull.

Ausalt öeldes on meie süüdistamine populismis lihtsalt pahatahtlik jutt. Tegelikult on väärkasutamisi ka koalitsioonisaadikute seas juba aastaid ja aastaid. Minu arust on viimane aeg võtta see asi kätte, nii-öelda haarata härjal sarvist ja tegelikult ka see asi ära teha. Loomulikult on võimalik arutada edasi, kui on mõistlikke ettepanekuid, mismoodi midagi teha, ja võib-olla on tõesti kohti, mida peaks reguleerima. Küll me leiame konsensuse. Aga kõige halvem on see, kui see teema lükatakse lihtsalt jälle laualt maha. 

Nagu ma enne ütlesin, oli täna siin ühe teise eelnõu juures selline naljakas seik. Kui EKRE tegi ettepaneku e‑valimised ära kaotada, siis komisjoni ettekandja teatas, et e‑valimisi ei saa ära kaotada, sellepärast et see võib paljudele inimestele olla vastumeelne või ei pruugi kõigile meeldida. Läbi huumoriprisma võib öelda küll, et tõenäoliselt see eelnõu lõpetab siin ka üsna kiirelt tänase hääletuse järgi, sest väga suure tõenäosusega on see üsna ebameeldiv suurele osale saadikutest siin saalis, neil on paha hääletada selle poolt. 

Eks me teame, et tegelikult on ka Riigikogu esimees selle teemaga ühel või teisel moel, juhatuse kaudu ja juhatuses tervikuna, tegelenud juba mõnda aega. On tehtud sõnavõtte ja võetud seisukohti, et tuleks ikka midagi ette võtta, tuleks vaadata ja tuleks teha. Aga ma ütlen, et praegu on see koht, kus kõik peaksid toetama ja ongi võimalik näidata lisaks sõnadele ka seda oma tahet ja lasta see eelnõu edasi, toetada seda ja hakkame siis menetlema. Teeme vahelduseks midagi lisaks tühjadele sõnadele ja hakkame reaalselt seda menetlema. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 339 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 339 esimesel lugemisel tagasi lükata! Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 32 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid ei ole. Eelnõu 339 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane 10. päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele vähendada kohtutäituritele sissenõude summast sõltuvaid põhitasu määrasid poole võrra". Siin on märgitud ettekandjaks Riigikogu liige Kalle Grünthal, aga teda ma saalis ei näe. Kuna see on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu, aga saalis ei ole enam fraktsiooni esimeest ega aseesimehi, siis ei saa ma mitte kelleltki küsida, kas keegi teine tuleks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel seda otsuse eelnõu siia Riigikogu kõnetooli ette kandma. Seega on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. 

Head kolleegid, meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!