Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 9. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Nimelt, Riigikogu liikmed Varro Vooglaid, Kert Kingo ja Anti Poolamets on tagasi võtnud justiitsministrile esitatud arupärimised numbriga 336 ja 503, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kolmandaks ja neljandaks päevakorrapunktiks. Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku tõsta eelnõu 338 kolmas lugemine selle töönädala teisipäevaselt istungilt kolmapäevasele istungile. Ja, head kolleegid, ma palun nüüd tähelepanu! Kui ükski fraktsioon ei ole selle ettepaneku vastu, siis toimuks 338 SE kolmas lugemine kolmapäevase istungi esimese päevakorrapunktina. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja kolmas päevakorrapunkt, milleks on rahanduskomisjoni algatatud eelnõu 337 teine lugemine. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja kuues, üheksas, 10. ja 11. päevakorrapunkt ning neljapäevase istungi päevakorrast teine ja seitsmes päevakorrapunkt. Kordan üle: kolmapäevase istungi päevakorrast välja kuues, üheksas, 10. ja 11. päevakorrapunkt ning neljapäevase istungi päevakorrast teine ja seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud 324 OE, 319 SE, 321 SE, 329 SE, 331 OE ja 275 OE esimene lugemine. Seega need punktid jäävad päevakorrast välja.

Aga enne, kui me asume päevakorra kinnitamise juurde, on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kõigepealt kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul on küsimus päevakorra kohta või tegelikult selle kohta, mida päevakorras ei ole. Eelmine nädal sai seda teie käest ka küsitud, aga vastus jäi mõnevõrra ambivalentseks. Ma olen 17. jaanuaril andnud sisse arupärimise kliimaministrile, millele vastamise tähtaeg olnuks seaduse järgi 21. veebruar. Infosüsteemis on märgitud vastamise tähtajaks 7. märts, mis on ka juba möödas. Täna on meil 18. märts, aga seda ei ole ikka päevakorras. Päevakord ei paista ka nii umbes olevat, et sinna asju ei mahuks. Kas te saate nüüd konkreetse põhjuse tuua? Ministeerium ei ole minuga ühendust võtnud, et püüda kokku leppida mingi hilisem aeg vastamiseks. Kas te saate konkreetselt öelda, mis see põhjus on, et see ei taha päevakorda jõuda?

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme lähtunud arupärimiste päevakorda lisamisel järjekorrast, tagantpoolt ettepoole. Ma loodan, et see vall on nii palju õhemaks läinud, et üsna pea jõuab ka teie arupärimine siia Riigikogu saali. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Esiteks, ma ei saa aru, mis vallist me räägime. Täna on plaani järgi viis arupärimist, mis ei ole mingi vall. Aga ma tahtsin pöörduda neljapäevase päevakorra juurde. Siin on terve hulk meie fraktsiooni algatatud ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja juba eelmisel nädalal oli juttu, et juhatus on nende puhul pannud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõude, ilma et me saaks aru, miks, mis põhjendusega. Me loeme õigus‑ ja analüüsiosakonna teksti [selle kohta], mis peaks olema suuniseks nii komisjonidele kui juhatusele ja mis varasemalt ongi olnud suuniseks selle nõude määramisel. Praegu jääb täiesti arusaamatuks, miks on pandud näiteks neljapäeval esimese päevakorrapunkti ehk eelnõu 326 puhul [kirja vähemalt] 51 hääle nõue. Miks on näiteks neljapäeval kolmanda päevakorrapunkti ehk 218 SE puhul 51 hääle nõue ja miks on neljapäeval neljanda päevakorrapunkti puhul 51 hääle nõue? Need ükski ei nõua ühegi seaduse muutmist ega eelarvevahendite kulutamist. Juba eelmisel nädalal me tõstsime selle teema üles ja sel nädalal on see jälle samamoodi tagasi.

Aitäh, hea kolleeg! Nädala päevakorras, selles projektis, mis teile välja saadeti, on kümme otsuse eelnõu, millega tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele. Kaks nendest, tõsi küll, praegu võetakse sellest päevakorrast välja. Päevakorra projekti lisatud häälteenamuse nõude puhul lähtub juhatus komisjonidest saadavast informatsioonist. Viiel juhul tugines komisjon õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusele. Ülejäänud viiel juhul asus juhtivkomisjon seisukohale, et tegu on Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudva eelnõuga. Neist neljal juhul oli otsus konsensuslik, ühel juhul otsustati komisjoni liikmete häälteenamuse alusel. Häälteenamuse nõude põhjenduse kohta peaks selle arutelu käigus täpsemalt küsima juhtivkomisjoni esindajalt, miks ikkagi juhtivkomisjon on sellisele seisukohale jõudnud. Komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur ja komisjonid on need otsused teinud lähtuvalt komisjonis toimunud arutelust ja sealsetest kaalutlustest.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea spiiker! Ma siiski eeldan, et kuna teist või kolmandat nädalat järjest on juba üleval see küsimus [koosseisu] häälteenamuse nõudega eelnõude kohta, siis te võiksite välja tuua põhjendused, miks komisjon on nii arvanud. Mis need konkreetsed põhjendused on, kui pole mõju eelarvele, kui ei muudeta ühtegi seadust? Iga Riigikogu liige saab ju seadusest kontrollida, et tegelikult ei ole siis 51 hääle nõuet. Palun konkreetseid põhjendusi teie poolt. Mitmendat nädalat on probleem, aga mingeid konkreetseid vastuseid te ei anna.

Aitäh, hea kolleeg! Seda saab kindlasti kõige paremini juhtivkomisjoni esindaja ise selgitada, miks juhtivkomisjon on sellele seisukohale jõudnud. Nagu ma välja tõin, viiel juhul tugines komisjon õigus- ja analüüsiosakonna arvamusele. Ülejäänud viiel juhul asus juhtivkomisjon seisukohale, et tegu on Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudva eelnõuga, ja neljal juhul oli otsus konsensuslik, ühel juhul [tehti otsus] komisjoni liikmete häälteenamuse alusel. See on see, mille alusel komisjon on oma väga selge seisukoha kujundanud. Eelmisel nädalal tõi Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi väga hästi välja, et Riigikogus on olnud erinevaid praktikaid. Kuni mingi ajani kõik otsuse eelnõud tuli [vastu võtta vähemalt] 51 hääle häälteenamusega, aga nüüd on olukord teistsugune. Komisjon võtab aluseks ka õigus- ja analüüsiosakonna arvamuse, aga lähtub ka oma seisukohast, millele ta nende küsimuste puhul on väga selgelt jõudnud.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Minul on küsimus neljapäevase päevakorra 6. punkti kohta. 12. märtsil toimunud õiguskomisjoni istungil sai konsensuslikult otsustatud, et see päevakorrapunkt, otsuse eelnõu 273, tuleb suurde saali kolmapäeval ehk 20. märtsil. Ja nüüd ma ometigi näen, et see on hoopis neljapäeval siin suure saali päevakorras. Hetk tagasi te just rääkisite, justkui komisjon on see, kes kõike otsustab, ja see on kõige olulisem, mida komisjon on otsustanud. Nüüd aga on see koht, kus komisjoni otsusele on selg pööratud. Oskate te vastata sellele?

Hea kolleeg! See oli juhatuse otsus panna ta neljapäeva peale, sellepärast et identsed otsuse eelnõud on kõik neljapäeva peal. Nii et see oli ka juhatuse otsus, et me arutame seda neljapäeval. See on selle nädala päevakorras ja loodetavasti me selleni jõuame. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! No esiteks, kolleeg Kert Kingo ei küsinud ju seda, kas me arutame seda neljapäeval või kolmapäeval. Ta küsis, miks me arutame seda neljapäeval, kui komisjonis otsustati, et seda tuleks arutada kolmapäeval. Ja sellele küsimusele te jätsite lihtsalt vastamata nagu tavaliselt. 

Aga ma tulen nüüd tagasi selle juurde, mille tõstatas kolleeg Martin Helme. Tegelikult võib siin ju udutada ja keerutada, aga me kõik saame aru, et juhatus on teinud jällegi selgelt seadusevastase otsuse, sidudes käesoleva nädala neljapäeval esimese päevakorrapunktina kirjas oleva otsuse eelnõu vastuvõtmise koosseisu häälteenamusega. Ma tean aga täiesti selgelt, sellepärast et mina ise koostasin selle otsuse eelnõu, et seal ei ole taotletud absoluutselt mitte mingisuguseid seadusemuudatusi. Taotletud on seda, et Vabariigi Valitsus hakkaks täitma kehtivaid seaduseid. Mitte ühtegi seadust ei ole tarvis muuta, mitte mingit eelarve mõju ei ole, tuleb hakata lihtsalt jõustama kehtivat õigust. Ja te teate sama hästi kui mina, et põhiseadus ütleb § 103 lõikes 2, et üksnes siis tuleb Riigikogu otsused võtta vastu koosseisu häälteenamusega, kui soovitakse teha Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Me ei soovi mingit eelnõu algatamist, me soovime, et hakataks täitma kehtivaid seadusi. 

Asja teeb eriti kurioosseks see, et möödunud nädalal, kui oli puldis teie juhatuses olev kolleeg härra Toomas Kivimägi, ma tõstatasin sellesama küsimuse. See oli vist kolmapäevasel istungil ja ta ütles, et te oleksite pidanud tõstatama selle küsimuse esmaspäeval, et enam me ei saa nädala päevakorda muuta. Aga tal ei olnud ühtegi sisulist vastuargumenti, mitte ühtegi sisulist vastuväidet ei olnud. Mulle jäi selline mulje, et põhimõtteliselt ta nõustus minu argumentatsiooniga. Ja nüüd, kui meile tuleb nädala lõpus järjekordselt uue nädala päevakord, siis ma näen, et jälle [nõutakse] koosseisu häälteenamust, ilma et keegi oleks põhjendanud, miks seda tehakse. Kas siin on nüüd tõesti jälle tegu sellise olukorraga, kus me näeme, et te lihtsalt süstemaatiliselt juhatuses arvate, et ei peagi kodu- ja töökorra seadusest kinni pidama?

Suur tänu, hea kolleeg! Ma korra täpsustan, kas me räägime eelnõust 326? Jaa, ma vaatan, et ka õigus- ja analüüsiosakonna seisukoht selles küsimuses on välja toodud. Ma annan selle sisu siinkohal ka Riigikogu saalile edasi, et kõigil oleks selgus majas, millega on tegu ja millest lähtuvalt Riigikogu komisjon on oma seisukoha kujundanud. Õigus- ja analüüsiosakond ütleb väga selgelt, et Riigikogu otsuse eelnõuga 32[6] soovitakse teha valitsusele ettepanek võtta kasutusele tõhusad meetmed, et kaitsta reaalselt alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga. Eelnõu seletuskirjas on toodud näited, milliseid meetmeid selleks tuleb rakendada. Samas jätab seletuskiri selle loetelu lahtiseks, pidades vajalikuks seda analüüsida. Muu hulgas on välja toodud see, et seadus tuleks üle vaadata ka sellest aspektist, et pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemise eest oleks ette nähtud trahvid ja et nende määrad oleksid piisavad, mõjutamaks vastavate veebilehtede omanikke võtma vajalikke meetmeid. Õigus- ja analüüsiosakond asub seisukohale: seega näevad eelnõu autorid ette seda, et muu hulgas tuleb valitsusel välja töötada vajalikud seadusemuudatused, see tähendab algatada Riigikogu soovitav eelnõu. Ja see on üks väga selge argument, millest komisjon on oma otsustes lähtunud. Aga ma ütlen, et kõikide nende aspektide kohta saab esitada küsimuse ka juhtivkomisjoni esindajale, kes juhul, kui see arutelu ei katke siin Riigikogu saalis võimatuse tõttu, saab kindlasti neljapäeval seda kõikidele Riigikogu liikmetele selgitada. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Kõigepealt ütlen sissejuhatuseks seda, et teie vastustest tuli siin välja see hierarhia. Te ühes vastuses ütlesite, et viis otsust tegime vastavalt seadusele, ülejäänud tegime vastavalt sellele, kuidas komisjonis enamuse häältega otsustati. Ja siis, kui sellele järgnes …

Neli oli konsensusega. Ehk siis neli otsust on konsensusega, ühe puhul toimus komisjoni hääletus.

Sellele järgnes küsimus teemal, et kuigi komisjon otsustas konsensuslikult panna selle kolmapäeva peale, tuli välja, et no lihtsalt juhatuses mõtlesime, et paneme neljapäevaks. Aga see ei ole tegelikult mu küsimus.

Ma tulen palju lihtsama teema juurde. Ma saan aru, need kolleegide küsitud küsimused on pisut keerukad teile kohe vastata, aga mulle te ütlesite, et te lähtute neid arupärimisi päevakorda pannes järjekorrast. Tähelepanuväärselt on tänane esimene päevakorrapunkt selles kavandis minu arupärimisest päev hiljem esitatud arupärimine. Mina esitasin 17. [jaanuaril] ja kolleegid Keskerakonnast on esitanud päev hiljem. Ehk te selgitate mulle kohe oma nägemust, kuidas asjad järjekorda lähevad, aga mõnes mõttes mulle tundus, et te viitasite nagu kuupäevalisele järjekorrale. Siin ei ole sellist keerukust, et te peaksite mõtlema, kas 15 eelneb 18-le või ei eelne. Siin on sihukesed järjest numbrid: 17 ja 18. Kas siis on järjekorrast lähtutud või millestki muust?

Aitäh, hea kolleeg! Kui te loete Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, siis [näete, et] see sõltub ka ministri võimalusest tulla vastama. Kui ministriga on selline kokkulepe olemas, siis on võimalik seda teha. Nende konkreetsete arupärimiste puhul, mis on täna päevakorda pandud, on kokkulepe Madis Kallase ja Kalle Laanetiga olemas ja nad tulevad täna siia. See on selgitus selle kohta.

Teine teema on seotud palju laiema küsimusega. See on see olukord, millesse Riigikogu sattus eelmise aasta kevadel või suve hakul. Nende sadade arupärimiste esitamine paraku sundis Riigikogu juhatust võtma kasutusele meetodeid, et Riigikogu päevakorda ei lisataks sellist ülemäärast obstruktiivset valli. Tänaseks me oleme selle valli peaaegu maha saanud ja ma siiralt loodan, head kolleegid, et kõigil on nüüd piisavalt palju valmidust tulla vastu ka selles küsimuses, et me suudaksime ühel hetkel selle valli saada sellisele tasemele, et me saame siin jätkata nii-öelda normaalse Riigikogu töökorraldusega, nii nagu me oleme kogu aeg arvanud, et see peaks toimima. Kui see vall on maas, siis minu hinnangul ei ole mitte ühtegi probleemi, [mis takistaks seda], et kõik arupärimised jõuaksid suurde saali täpselt vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Olen ühes asjas teiega täiesti nõus: kogu meie töö peab põhinema seadustel ehk siis põhiseadusel ja meie töö- ja kodukorra seadusel. Ma räägin praegu konkreetselt kolmest otsuse eelnõust, mis on neljapäevasele päevale pandud. Üks on tühistada Välisministeeriumi otsus konsulaadi sulgemise kohta New Yorgis ja teine saatkonna üleviimine Jeruusalemma. Ja on ka kolmas, mis on Königsbergi ajaloolise nime kasutusele võtmise kohta. Selle kohta, muuseas, õigusosakonna analüüsi ei tellitud, sest keeleinstituut ütles komisjonis täiesti selgelt, et mitte mingit seadust ei ole vaja. Aga teise kahe kohta kirjutas õigus- ja analüüsiosakond, et nende ettepanekute täitmine ei eelda Vabariigi Valitsuselt seaduseelnõu väljatöötamist. Seega ei ole tegemist selliste otsustega, mille vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus, nõutav on poolthäälte enamus. 

Me oleme mitu nädalat juba selle pärast kembelnud. Me oleme võtnud neid [eelnõusid] siit päevakorrast välja, sellepärast et seda [nõuet] ei ole muudetud, igale poole on pandud koosseisu häälteenamus. Kui ma ei eksi, siis oli see üle-eelmine nädal, kui meil oli siin sama diskussioon. Me võtsime eelnõud päevakorrast välja ja teie lubasite isiklikult, et võtate selle teema juhatuses üles ja arutate seda. Ja et tuleb lähtuda ikkagi seadusest. Nüüd ma küsin: kas te olete seda arutanud? Kui ei ole, siis miks ei ole? Selline olukord on ju täiesti absurdne. Juhatusel on kaalutlusõigus, aga kui te seda ei kasuta ja väidate, et arutate, aga ei aruta, siis on see ju tegelikult otsene valetamine.

Aitäh, hea kolleeg! Sellises kontekstis Riigikogu juhatus ei ole täna seda küsimust arutanud. Küll on Riigikogu juhatus väga selgelt seda meelt, et need otsuse eelnõud, mis on korduvalt arutelu võimatuse tõttu edasi lükkunud, tuleb panna uuesti päevakorda, ja sellisel moel, nagu konkreetne komisjon on seda ette näinud. Need argumendid, mille alusel komisjon on oma väga selged seisukohad kujundanud, ma olen täna teile juba korduvalt välja toonud. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! No esiteks ma tahan öelda, et meie oleme kogu aeg nõudnud, et siin Riigikogus saaks töötada normaalselt ehk vastavalt meie kodukorrale. See on olnud Riigikogu juhatus, kes on seda ebanormaalsust alates kevadest juurutanud. Nüüd siin nutta, et elu on ebanormaalseks läinud – no olge õnnelikud maailmas, mille te ise ehitasite.

Teiseks, ma ei saa aru, mis obstruktsioonivallist meil jutt käib. Mingit obstruktsioonivalli ei ole. Jälle, vaatame selle nädala päevakorda: ainsad eelnõud, mis üldse on, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni või selle liikmete eelnõud. Mujalt ei tule midagi, ei ole midagi, mõni üksik eurodirektiiv ka vahepeale. 

Ja ma ei saagi nüüd aru. Kui Rain Epler teeb arupärimise ja talle öeldakse, et me paneme need [päevakorda] sissetulemise järjekorras, samas aga kohapeal jäädakse valega vahele – ei pandud sissetulemise järgi – ja ta küsib, miks te nii tegite, siis hakkab tulema mingi jutt sellest, et aga te kevadel käitusite halvasti, nüüd siis sügisel karistame. See ei ole kindlasti normaalsusesse tagasipöördumine.

Aga ma tulen nüüd ikkagi konkreetselt selle neljapäevase kuuenda päevakorrapunkti juurde. Komisjon saatis eelnõu saali kolmapäevaks, juhatus on selle pannud neljapäeva peale. Ja absoluutselt ei saa aru, mis muu peale suvaõiguse saab olla teie tööprintsiip. Te ühe punkti puhul räägite, et aga komisjon tahtis nii, [vähemalt] 51 häält, eks ole, ja seda te kuulate, sellega te arvestate. Aga teisel puhul, kui komisjon tahab päeva määrata, te sõidate sellest üle, sest juhatusel on õigus nii teha. 

Ma ütlen uuesti üle: see, kas on otsuse eelnõul on vaja [vähemalt] 51 häält või ei ole vaja, ei ole mitte komisjoni otsustada. Selle otsustab juhatus, kui ta saadab eelnõu saali. Eelmisel nädalal oli meil vaidlus neljapäevase esimese päevakorrapunkti teemal. Ja just nimelt selle tõttu, et juhatus saaks selle 51 hääle nõude uuesti üle vaadata, tekitasime me menetluse võimatuse. Ja nüüd on ta siin tagasi. Nagu te ise ütlesite, te isegi ei vaadanud sinna peale, vaid panite eelnõu lihtsalt tuimalt uuesti päevakorda, nii nagu ta kunagi sinna sattus. Kas ei ole siis juhatusel võimalik see uuesti üle vaadata, et meil oleks täidetud põhiseadus ja kodukorraseadus? Praegu rikutakse järjekordselt kodukorraseadust ja põhiseadust. 

Ja teine küsimus on mul see, et kas meil üldse enam on mingisuguseidki OE-sid, kus ei ole seda 51 hääle nõuet. Minul ei ole õnnestunud viimase nädala jooksul tuvastada ainsatki, mille puhul oleks olnud kas komisjoni, juhatuse või õigusosakonna seisukoht, et pole vaja [vähemalt] 51 häält.

Aitäh, hea kolleeg! Ma tuletan meelde, et eelmisest kevadest alates on ka seoses Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega kolm korda kulutatud Riigikohtu uksi. Ja kõikidel kordadel on Riigikohus väga selgelt leidnud, et Riigikogu juhatus on käitunud vastavalt põhiseadusele ja vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, lähtudes ka sellest, et Riigikogu juhatuse ülesanne on tagada Riigikogu töövõime. 

Mis puudutab seda Rain Epleri arupärimist, siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna puhul me näeme jätkuvalt, et meil on veel mitukümmend arupärimist, mis on esitatud eelmise aasta kevadel. Samal ajal teised erakonnad on oma arupärimised tagasi võtnud ja esitavad nüüd [uusi] arupärimisi. Ja need on tõesti vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele viimase seitsme istunginädala jooksul esitatud. See on ka põhjus, miks me oleme lähtunud põhimõttest, et selleks, et tagada ka proportsionaalsus arupärimistele vastamisel ja et oleks mingisugunegi võimalus seda järge pidada, siis kellel seda valli ees ei ole, saab oma arupärimisele [vastuse kiiremini]. Kui kellelgi on see vall ees, siis vastatakse arupärimistele järjekorras tagant ette. Ühel hetkel on ehk kõik arupärimised vastatud. Ma saan aru, et Rain Epleri arupärimine on juba üsna pea järjekorras [eesotsas]. Nii et 20 istungipäeva on see tähtaeg, mille jooksul peab arupärimine saali jõudma. Ma vabandan, jah, 20 istungipäeva on täpselt see tähtaeg.

Mis puudutab nüüd seda otsust panna need OE‑d ühele päevale, siis juhatus arutas seda küsimust. Me arutasime ka seda praktikat, mida me siin Riigikogu saalis viimasel ajal kahjuks väga palju näeme, et võetakse tagasi eelnõusid ja arupärimisi. Või mitte ei võeta tagasi, vabandust, vaid tekitatakse arutelu võimatus – eelnõude ja arupärimiste arutelu võimatus. Ja seda ka juhul, kui on esinejad kohal, on valmis seda küsimust arutama, aga keda ei ole, on Riigikogu liikmed, kes peaksid seda küsimust arutama. Säärast arutelu võimatust on liiga palju ja me püüame selliseid olukordi ära hoida. See on ka Riigikogu juhatuse väga selge seisukoht ja põhjus, miks lisati ka see konkreetne otsuse eelnõu neljapäevasesse päevakorda koos teiste otsuse eelnõudega.

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tänan, hea esimees! Kõigepealt ma tulen teile appi selle probleemi puhul, et te ütlesite, et meil on arutelu võimatus, sest saadikud ei ole kohal. Teile on korduvalt siin saalis öeldud, et varasemalt oli praktika selline, et suheldi ettekandjatega, ilusti [küsiti], kas nad on olemas ja saavad tulla. Te jätkuvalt ei ole aru saanud, et seda võiks teha, ja siis imestate, kui üks või teine saadik on kuskil ära välislähetuses ja ei saa seda teha, või on haige. Ma ei saanud küll aru, kas te vastasite Martin Helmele. Minu arust te ei vastanud, kui teie käest küsiti selgelt, et nimetage mõned eelnõud, mille puhul ei ole viimasel ajal 51 hääle nõuet rakendatud. Minu arust te ei vastanud sellele küsimusele. 

Ja ma tahangi küsida, kuidas teie hinnangul üldse on. Te ütlete, et osal juhtudel, kui sobib, siis komisjon [arvestab] õigus- ja analüüsiosakonna hinnangut või õigusanalüüsi otsuste vastuvõtmisel. Ja siis, kui neile parasjagu ei sobi sealt mõni punkt, nad võtavad otsuse vastu konsensusega. Teadupärast on igas komisjonis koalitsiooni hääli rohkem kui opositsiooni omasid. Milline see seisukoht on siis? Kuidas on, kas peaks analüüsiosakonna [arvamusi arvestama] või lihtsalt ongi nii, kuidas parasjagu vaja on?

Ja oleme ausad, kui rääkida 51 hääle [nõudest], ei pea olema eriline nutimees, et saada aru, et viimasel ajal on see kantud selgelt soovist, et koalitsioonisaadikud ei peaks saali tulema ja nad saaks selle päeva lihtsalt vabaks võtta. Kui opositsiooni eelnõusid siin menetletakse, siis nad ei tule lihtsalt kohale ja sellega on juba tagatud rahulolu: [eelnõul] ei ole võimalik läbi minna, kuna 51 häält niikuinii ei tule. Rääkige asjadest nii, nagu asjad on.

Aitäh, hea kolleeg! Ma pean ka ütlema, et meil on siin on olnud erinevaid praktikaid ja pikka aega oli kõikide OE-de puhul [vähemalt] 51 hääle nõue. Täna on see pilt laiem. Saab küsida õigus- ja analüüsiosakonna hinnangut ja ka komisjon saab siin oma väga selge seisukoha välja öelda. 

Ja kui te küsite minu käest, kas kõik OE-d on 51 hääle nõudega olnud, siis ei ole. On ka selliseid otsuse eelnõusid, mille puhul ei ole 51 hääle nõuet olnud. Sellest viimasest koosseisust mulle meenub kohe poliitilise kultuuri parandamise ettepanek, mille puhul 51 hääle nõuet ei olnud. Nii et nii on.

Aga, Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma ikkagi tuleksin selle neljapäevase kuuenda punkti juurde. Eelmine küsija Rene Kokk [viitas] ka kokkuleppele kas ministri või saadikuga. Selle punkti otsustas komisjon just selle tõttu kolmapäevasesse päevaplaani panna, et selle ettekandjal ei ole võimalik neljapäeval istungil osaleda. Ehk siis te ise tekitate selle olukorra, kus tekib menetluse võimatus. 

Teine küsimus on mul see. Siiamaani oli meil ikkagi, ütleme, olukord, kus, kui inimene on läinud fraktsioonist akna alla istuma, aga tema eelnõu oli, siis fraktsiooni volituse alusel sai tema eelnõu tutvustada, ette kanda. Nii oli meil juttu ka õiguskomisjonis. Aga nüüd viimase info kohaselt öeldakse, et Kalle Grünthal, kes peaks meil selle otsuse eelnõu ette kandma, [seda ei saa]. Et volituse alusel enam ei saa kedagi [sel juhul] fraktsiooni nimel ettekandjaks volitada. Kas te ütleksite mulle nüüd, millele selline seisukoht tugineb? Ja kuna see seisukoht nüüd kujundati, siis äkki annate siin Riigikogu saalis nüüd koheselt selle seisukoha teada? Sest see on nüüd taas midagi täiesti uut.

Aitäh! Kõigepealt algatajapoolsest ettekandjast. Tegu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõuga. Kui on selline olukord, siis on tavaks, et algatajate esindaja kaitseb eelnõu. Mis puudutab seda konkreetset otsuse eelnõu, siis sellel hetkel, kui see esitati, oli Kalle Grünthal Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige. Täna Kalle Grünthal enam Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige ei ole. Ehk siis täna ei ole Kalle Grünthalil õigust Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel seda eelnõu tutvustada. 

Me arutame aga homme Riigikogu juhatuses veel, kas Kalle Grünthal saab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni selles küsimuses esindada, ja praegu ma ütlen, et ta on selle konkreetse eelnõu puhul eelnõu esindajana kirjas, aga ma ei ole kindel, et see nii ka jääb. Sellepärast et kui me võtame nüüd ette selle hea tava, millest me oleme siiamaani eelnõude kaitsmise puhul lähtunud, siis sellistel puhkudel on eelnõu algataja ka ise kohal ja see algataja peab olema Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist. Ainult läbirääkimiste puhul on tehtud erand. Volituse alusel on saanud läbirääkimistel osaleda ka fraktsioonivälised Riigikogu liikmed teiste fraktsioonide esindajatena. Mina ei tea ühtegi sellist juhtumit, kus eelnõu algataja esindaja on tulnud väljastpoolt fraktsiooni, kui on tegu fraktsiooni eelnõuga. (Saalist öeldakse midagi.) See on läbirääkimistel. Läbirääkimistel on väga selgelt volitus olnud, aga antud juhul, eelnõu esitamise puhul ei ole sellist menetlusnormi meil olnud. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa! Õige mitu asja tegelikult. Esiteks, alustame sellest, et ka EKRE fraktsioon on arupärimisi tagasi võtnud. Nii et ei vasta tõele see, mis te ütlesite, et Keskerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon on neid tagasi võtnud, erinevalt EKRE fraktsioonist. Oleme küll võtnud. Päris palju oleme tagasi võtnud, aga oleme jätnud sisse need, mis on sisulised ja vajavad tegelikult tõesti vastamist. Ei ole need mingid obstruktsioonilised. See ei olnud küsimus, see oli lihtsalt tähelepanek.

Mul on kaks küsimust teile. Esimene küsimus seondub sellega, et kas te oleksite nii kena ja defineeriksite meile, mida see vall tähendab. Mitu arupärimist võib fraktsioonil sees olla, ilma et juhatus ütleks, et nüüd on vall ja nüüd me ei pea enam seaduses sätestatud tähtaegadest kinni? Ja kust läheb see piir, millest alates rohkem arupärimisi sisse andes juhatus ütleb, et nüüd on vall ja nüüd enam seadusest tulenevad tähtajad ei kehti? [Seda teades] saaks mingile kriteeriumile tuginedes hinnata, kas te omaenda poolt paika pandud piire järgite või ei järgi.

Nüüd siis põhiküsimus. Tulen tagasi selle 326 OE juurde, mille kohta ma eelnevalt teie käest küsisin. Te ütlesite, et see on seotud koosseisu häälteenamuse [nõudega] selle pärast, et seletuskirjas on viimane lõik, mis ütleb: "Muu hulgas peaks vaatama üle ka seadused sellest aspektist, et pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemise eest oleks ette nähtud trahvid ja et nende määrad oleks piisavad mõjutama vastavate veebilehtede omanikke võtma kasutusele tõhusaid meetmeid, mis reaalselt tagaks, et alaealised Eesti Vabariigi territooriumil nende veebilehtede sisule ligi ei pääseks." Selle lõigu tõttu seletuskirjas teie ütlete, et tegemist on otsuse eelnõuga, millega on tehtud Vabariigi Valitsusele ettepanek kehtivate seaduste muutmiseks. Ometi, kui me vaatame otsuse eelnõu ennast – mitte seletuskirja, vaid otsuse eelnõu –, siis see ütleb väga ühemõtteliselt: "Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku võtta kasutusele tõhusad meetmed, et kaitsta reaalselt alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga, nagu kehtiv seadus seda nõuab." Nagu kehtiv seadus seda nõuab – ilma mingisuguse osutuseta sellele, et tuleks hakata seadusi muutma.

Hea küll, teie ütlete, et see lõik seal seletuskirjas on see, mille tõttu siis on tehtud see otsus. Minu küsimus teile seisneb selles. Ja kuulake tähelepanelikult, ma tahaksin, et te saaksite ilmtingimata aru, mida ma küsin. Kui me võtame selle otsuse eelnõu tagasi ja esitame uuesti ilma selle lõiguta seletuskirjas, kas sellisel juhul te ütlete meile, et jaa, nüüd ei ole küll mitte midagi, kuhu näpp peale panna ja öelda, et see on ikkagi koosseisu häälteenamusega vaja vastu võtta, et nüüd on vaja lihtsalt häälteenamust, nagu kodu- ja töökorra seadus nõuab?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt tagantpoolt. Antud juhul see oli õigus- ja analüüsiosakonna hinnang sellele konkreetsele otsuse eelnõule ja [vähemalt] 51 hääle nõudele. Sellest seisukohast lähtuvalt kujundas oma väga selge seisukoha ka komisjon. Kui te esitate uue eelnõu ja see läheb arutelule komisjoni, siis komisjon peab kõiki asjaolusid vaagima ja kui vaja, siis ta tellib ka analüüsi ja jõuab seisukohale. Minul on istungi juhatajana väga keeruline võtta seisukohta, kas üks või teine tingimus on sellisel juhul automaatselt täidetud. Seda ma teile kindlasti öelda ei saa.

Mis puudutab seda valli, siis Riigikogu juhatus saab arupärimisi päevakorda ikkagi võtta võimekuse piires. Kui on ka väga palju eelnõusid, ütleme, päris mitu eelnõu või arupärimist on ees, siis paratamatult see paneb meid olukorda, kus [me peame mõtlema], millisest printsiibist lähtuvalt me võtame vastu selle ühe erakonna arupärimisi. Ja loomulikult me hakkame tagantpoolt ettepoole võtma, et saaks ühel hetkel selle valli maha ja me saaks kõiki arupärimisi käsitleda 20 istungipäeva [tähtaja] piires. See on ka meie eesmärk. Ma loodan, et kogu Riigikogu töötab selle nimel, et me saaks lõpuks selle 20 istungipäeva raamesse jääda.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aitäh, härra juhataja! Kõigepealt, enne küsimist ma ütlen seda, et oma tänast esimest küsimust esitades ma viitasin ka sellele, et ei minister ega keegi teine ministeeriumist pole võtnud minuga ühendust, et kuupäeva osas kokku leppida. Sellepärast oli teist, noh, kuidas öelda, ebaviisakas, kui ma uuesti [palusin] täpsustada seda järjekorra põhimõtet. Viia jälle jutt sellele, et ministriga kokkuleppel ja nii edasi ... Noh, te ise olete määranud 7. märtsi tähtajaks. Sellest on juba hulk aega möödas. Kui ministril oleks vaja olnud midagi kokku leppida, me oleks saanud kokkuleppele juba enne tänast. 

Aga mis puudutab nüüd seda valli, siis meil on olnud siin päevakordasid, kus esmaspäev hakkab peale vaata et nii, et kas just paarkümmend punkti on olnud, aga umbes 12 või 15 küll. Kas te nüüd olete otsustanud sellise taktika valida, et räägiks vallist, aga niimoodi hästi tasakesi läheks selle valliga? Seal tagapool otsas on juba arupärimisi, millele, ma ei tea, kas minister ei taha vastata või mis on koalitsioonile kuidagi ebamugavad. Samas, nagu tegelikult Varro Vooglaid esile tõi, on terve hulk arupärimisi, mis ei ole aktuaalsust kaotanud ja mis ongi plaanis suures saalis ära menetleda. Miks neid siis niimoodi vähehaaval siia tilgutatakse, kui see vall nii suur probleem on?

Aitäh! Ma usun, et kui me panime Riigikogu suurde saali 15–18 arupärimist nädalas, siis see oli kindlasti väga suur pingutus kogu Riigikogule. (Saalist öeldakse midagi.) Neid oli ühes õhtus päris palju ja, ütleme nii, et mõnigi arutelu jäi hilisel õhtutunnil võib-olla selle tõttu lühemaks. 

Mis puudutab nüüd seda, kui palju on Riigikogule jõukohane, siis Riigikogu juhatus üsna alguses jõudis seisukohale, et viis, kuus, kuni üheksa on see piir, millest tasuks kinni pidada. Lihtsalt kuna vahepeal oli see vall väga suur, siis me pidime [päevakorda panema] rohkem arupärimisi, et me saaks selle valli väiksemaks ja et Riigikogu saaks tegeleda teiste talle põhiseadusega pandud ülesannete täitmisega. 

Ma kordan veel kord üle need põhimõtted, millest lähtudes me päevakorda kokku paneme. Väga selgelt me lähtume põhimõttest, et tuleb tagada Riigikogu töövõime. Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Päevakorra koostamisel oleme lähtunud sellest, et ka Vabariigi Valitsusel oleks võimalik oma tööd planeerida. Ja päevakorras peaksid olema Riigikogu erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõud ja ka muud põhiseadusest ja seadustest tulenevad Riigikogu ülesanded. Nendest põhimõtetest me oleme väga selgelt kinni pidanud. Juhatus on ka seisukohal, et päevakord peaks olema mahus, mille Riigikogu eeldatavasti neljapäevaks suudab ära menetleda. Need on väga selged põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme päevakorra kokku pannud, ja nendest põhimõtetest me peame jätkuvalt kinni. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Esiteks, ma kordan üle, et kui meie fraktsiooni eelnõusid siin ei oleks, siis oleks päevakord täiesti tühi. Ei ole valitsusel mingit takistust siin eelnõudega võimelda, ei ole teistel fraktsioonidel, ei ole teistel põhiseaduslikel institutsioonidel. Mitte miski ei ole siin takistatud olnud. Esmaspäevane tööpäev on meil kella 12-ni õhtul ehk südaööni. Kõik see jutt on ju ilmselgelt, läbinähtavalt õõnes. Ma tulen tagasi selle teema juurde, mille Kert Kingo tõstatas: et Kalle Grünthal ei saa fraktsiooni volitusega eelnõu ette kanda. Täiesti laest võetud jutt on see, et meil on mingi tava. Meil on tava küll, mina olen siin Riigikogus kolmandat koosseisu järjest, härra Hussar, teie olete siin aastakese olnud. Mina tean veel XIII koosseisust, kui EKRE fraktsioon oli väike ja meie fraktsiooniga liitus koosseisu lõpupoole Ernits, kes oli teisest fraktsioonist pärit ja lõpuks oli aknaalune. Aga ta käis puldis esinemas ja eelnõusid tutvustamas. Ei olnud mingit probleemi. Ei olnud ainult läbirääkimiste ajal, see ei vasta tõele. Ka selles koosseisus on volitusega siin esinetud: on Tõnis Mölder esinenud, on Jaak Aab esinenud. See tava on küll. 

Nüüd ma jõuan selleni, et miks siis meie ei või seda teha. Mulle on täiesti selge, korduvalt on jutust läbi käinud, et te karistate meid. Näe, Keskerakond ja Isamaa võtsid oma obstruktsioonilised arupärimised ja eelnõud tagasi ja nende asjad lähevad päevakorda, lähevad päevakorda reeglite piirides. Nende asju ei panda neljapäeval kuhugi lõppu, sellepärast et nemad on olnud tublid, nemad ei ole seganud koalitsiooni, nemad on kuulanud sõna. Meie, näe, ei ole kuulanud sõna ja meid siis karistatakse sellega. 

Mis puudutab arutelude võimatust, siis me oleme korduvalt palunud, et rääkige läbi meie fraktsiooni või algatajatega, kas meie ettekandja on sel päeval olemas ja on tal võimalik tulla. Ei-ei-ei, ei küsita! Ei-ei-ei, lihtsalt ei tehta välja! Seoses sellega mina ikkagi ütlen, et kui nüüd te jääte selle seisukoha juurde, et see 51 hääle nõue jääb neljapäevasele päevakorrapunktile nr 1, nr 3, nr 4, nr 5, siis mina palun need selle nädala päevakorrast välja võtta.

Vabandust! Ma palun siis korrake üle, millised.

Neljapäeval 1, 3, 4 ja 5. 

1, 3, 4, 5 … Ma korra küsin üle, kas 4 ja 5 meil ei olnud juba kirjas järsku. (Martin Helme kommenteerib saalist.) 2 ja 7? Selge. Kuna mul ei ole mitte mingisugust põhjust praegu seda olukorda ümber vaadata ja kuna mul ei ole ka mitte mingisugust alust siin istungi juhatajana seda otsust teha, siis ma lisan need praegu nendele punktidele, mis päevakorrast välja lähevad. 

Vastuseks Kalle Grünthaliga seotud küsimusele: Riigikogu juhatus arutab homme juhatuse istungil, mida teha sellisel juhul, kui on fraktsiooni esitatud eelnõu, aga fraktsiooniväline Riigikogu liige on pandud seda esitlema. 

Head kolleegid, ma võtan veel kolm küsimust. Me oleme siin juba kolmveerand tundi protseduurilisi küsimusi käsitlenud, ühel hetkel võiks asuda arupärimiste juurde. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh! No kolm või neli … Tegelikult huvi on ju selles, et asjad selgeks saada. Minul on ka tõeliselt protseduuriline küsimus selle valli kohta. Te käega näitasite selle valli laiust või õigemini ma ei saanud aru, oli see kõrgus või laius. Kas teie käte vahele jäi paberite arv, tähemärkide arv või tükkide arv – ma ei saanud sellest aru. Äkki selgitate korraks. 

Päevakorras oli nii, et kolmapäevane esimene punkt või, tähendab, teisipäevane esimene punkt tõstetakse kolmapäevaks, kui keegi vastu ei ole. Kui ma nüüd väljendan vastumeelsust, kas see tähendab seda, et see jääb ikkagi teisipäevaks? Äkki juhataja selgitab. 

Nüüd, mis on see 51 häält. See poliitiline kultuur, mille kohta me võtsime otsuse eelnõu vastu. Tõepoolest, poliitilist kultuuri tuleb parandada, ja see läks läbi. Aga peale seda poliitiline kultuur koheselt muutus, kõik otsuse eelnõud on läinud 51 hääle peale. Ma ei saa nimetada, et see on olnud korrektne poliitilise kultuuri kohane käitumine.

Aitäh! Nii, te küsisite, kui palju on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna arupärimisi. Neid on 40 ja nüüd võeti kaks tagasi. (Istungiosakonna töötaja ütleb juhatajale kõrvalt midagi.) Täpsustan: 40 arupärimist on kokku, millest 31 on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna arupärimised. See on protseduuriline vastus teie küsimusele. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen siin suhteliselt vait olnud, aga kuna see minu eelnõu teema jookseb siin pidevalt läbi, siis ma olen sunnitud ikkagi reageerima ja teile äärmiselt tõsist kriitikat tegema. Küsimus on selles, et neljapäeval on pandud päevakorda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine [Vabariigi Valitsusele] vähendada kohtutäituritel sissenõude summast sõltuvaid põhitasu määrasid poole võrra". Antud eelnõu [kohaselt] vähendataks kohtutäiturite töötasusid. Ja nüüd olete te asunud seisukohale, et kuna mina olen lahkunud EKRE‑st, siis minul on selle eelnõu ettekandmine võimatu. Põhjenduseks toote te selle, et sellist praktikat pole olnud ja see on kogu aeg niimoodi olnud, et see on võimatu. Aga, lugupeetud Lauri Hussar, ma ütlen, et ei maksa, vabandust väljenduse eest, nii palju pudrutada ja valesid välja mõelda. Mingi aeg tagasi olin ma siin eelnõuga atmosfääriõhu kaitse seaduse kohta, kus oli sees chemtrail'i teema. See oli esitatud EKRE liige olemise ajal. Samuti olin ma EKRE liige siis, kui ma siin kaitsesin ja esitasin eelnõu rahvusringhäälingu seaduse muutmise kohta. Nii et mõelge enne, kui te hakkate sellist valet tootma.

Teine asi on see, et te olete rõhutanud täna korduvalt, et komisjonil on suur otsustusõigus ja komisjon on selle eelnõu menetluses läbi lasknud ja suunanud ta saali. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et jutumärkides komisjonil on niivõrd suur otsustusõigus, ja teie hakkate poolel teed piltlikult öeldes hobuseid vahetama. See ei ole normaalne eelnõude menetlemine.

Kolmandaks, komisjon andis teada, et minul ei ole võimalik neljapäeval selle eelnõu kaitsmisel osaleda, ja paluti seda kolmapäeval teha. Siis ühel hetkel osutus kõige kõrgemaks juhtivorganiks hoopis Riigikogu juhatus, kes kõiki asju otsustab. Otsustage ükskord ära, kes siin asju teeb ja kamandab!

Ja neljandaks, teie hakkate arutama, mida teha olukorras, kus ma olen [erakonnast] lahkunud, aga olen esitanud EKRE fraktsiooni nimel eelnõu. Küsimus on väga lihtne. Tuleb lähtuda toimunud praktikast. Nii nagu ma sain esitada selle kohtutäiturite tasu alandamise eelnõu, mida ma tahaksin [esitleda], on mind lastud pulti EKRE nimel esinema ka nii chemtrail'i [käsitleva] atmosfääriõhu kaitse seaduse kui rahvusringhäälingu seaduse [muutmise] eelnõu esitamisel. Kui Riigikogu juhatus langetab praegu teistsuguse otsuse, siis ta muudab Riigikogu senist praktikat. Te saate aru ja ärge valetage rohkem seal üleval puldis, kus te istute. Te saate ligi 8000 eurot palka, aga ei suuda isegi seda meenutada, et see pretsedent on juba kunagi loodud. 

Nii et palun võimaldada mul kaitsta seda eelnõu, mis on pandud kuuendaks punktiks neljapäeval. Aga kuna komisjon arvestas sellega, et ma ei saa siis olla, siis palun panna ta sellise päeva peale, mis on minu jaoks sobilik. Kas te olete nõus?

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab neid konkreetset kahte eelnõu, mida te mainisite, siis kontrollime üle, kas need olid fraktsiooni eelnõud või olid fraktsiooni liikmete eelnõud. Ma lasen selle üle vaadata. Ja nagu ma ütlesin, Riigikogu juhatus arutab homme Riigikogu juhatuse koosolekul, milline on olnud varasem praktika, ja siis me kujundame oma seisukoha. Praegu on teid selle eelnõu puhul märgitud eelnõu ettekandjaks. (Kalle Grünthal hõikab midagi saalist vahele.) 

Head kolleegid, aga ma võtan tõesti ainult ühe küsimuse veel, sellepärast et meil on täna terve pikk päevakord ees. Kert Kingo, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma ikka tulen sellesama neljapäevase päevakorrapunkti nr 6 juurde. Te siin enne etteheitva häälega rääkisite, et EKRE otsuse eelnõud on menetluse võimatuse tõttu ära kukkunud ja kokkuleppeid justkui ei ole. Aga nüüd teadlikult tekitate olukorra, kus te teate ette, et ei ole menetlus võimalik, sest ettekandjat lihtsalt ei ole. Selle tõttu ka komisjon konsensuslikult – rõhutan: konsensuslikult – otsustas selle eelnõu panna kolmapäevaseks päevakorrapunktiks. Minu ettepanek on, et te ei saa seda [otsust] venitada homseni, nii et te homme arutate mingeid teemasid. See punkt tuleb panna kolmapäevasele päevale vastavalt komisjoni otsusele. Olge palun nii hea ja võtke juhataja vaheaeg, kui selleks on vajadus, et päevakord ära muuta ja see punkt nr 6 tõsta kolmapäevaks.

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan aru, et ettepanek oli tõsta see kolmapäevase päevakorra punktiks. Sellisel juhul me saame selle ümber tõsta, kui keegi vastu ei ole. Kui keegi on vastu, siis me seda ümber tõsta ei saa. Kui keegi vastu ei ole, siis on võimalik see tõsta. Sellisel juhul peab Riigikogu saal oma seisukoha kas ütlema või ütlemata jätma. Sellisel juhul ma võin siis, kui me läheme hääletuse juurde, teha ettepaneku teha viia neljapäevase päevakorra kuues punkt kolmapäevasesse päevakorda. See oleks sellisel juhul 12. päevakorrapunkt kolmapäevases päevakorras. Kui selle muudatusega on teised Riigikogu liikmed nõus ja fraktsioonid nõus ja keegi ei vaidlusta seda, siis on võimalik seda teha. 

Aga, head kolleegid, me oleme siin juba nii pikalt seda vestlust pidanud, et mul on ettepanek kuulutada välja saalikutsung. Lepime kokku, et rohkem [protseduurilisi küsimusi] ma ei võta, sest vaadake kella ka. Meil on arupärimised järjest reas. 

Anti Poolamets, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Te tahtsite nüüd selle teema kokku tõmmata, aga mina olen mures ikkagi selle pärast, et päevakord on väga kõhn. Kas valitsus üldse tegutseb? Lihtsalt mitte midagi ei ole ega tule. Me tõesti võtame mingeid maikuu EKRE asju ette, maikuu Isamaa asju ette, suurema osa oleme tagasi võtnud – ikka mitte midagi ei ole. Mis selle valitsusega on ja miks päevakorrad on täiesti hõredad? Ma [väidan] seda oma kolleegide kinnituse peale: õiguskomisjon on vahel nädalate kaupa ilma teemadeta vakka. Midagi peab viltu olema. Mingit obstruktsiooni me ju [ei tee]. Mis mõtet on obstruktsiooni üldse teha, kui valitsus nagunii ühtegi eelnõu ei saada? Kui saadab, siis kaks-kolm kõige hullemat. Taustaküsimus on see: võib-olla teie aitate mind mälu järgi, et mitu lisaistungit on selle obstruktsioonivalli pärast tehtud? Minule ei tule ühtegi reedest istungit meelde, kus oleks võetud asjad nii ette, et võtame nüüd ploki eest ära. Ei, nädalate kaupa magatakse ja kevadeni välja me ei näe valitsuse eelnõusid. Mis toimub? Kas Kaja Kallas on ikkagi kuskil kellegi tangide vahel, et ta keeldub valitsemast?

Aitäh! Ma ei saa sellele, mis puudutab valitsuse tegevust, küll siin hinnangut anda, sest see ei puuduta praegust istungi läbiviimise protseduuri. Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea esimees! Mul on väga lihtne ja lühike küsimus. Juhatuse kohustus on jälgida põhiseaduse täitmist meie töö igas aspektis, kaasa arvatud komisjonides. Tuleme tagasi nende otsuse eelnõude juurde, [küsimuse juurde,] kas on vajalik koosseisu või lihtsalt häälteenamus. Kui ka õigus- ja analüüsiosakond on leidnud, et koosseisu häälteenamust ei ole vaja, aga komisjon teeb ikkagi sellise otsuse, mis on selle vastane ehk teisisõnu, põhiseaduse ja töö- ja kodukorra vastane, siis kas tõesti juhatuse meelest on selline rikkumine täiesti okei ja lubatav?

Aitäh! Vastan, et juhatus on lähtunud komisjoni seisukohast ja lähtub sellest, et komisjoni esindaja tuleb Riigikogu ette ja saab kõikidele nendele küsimustele vastata. Aga, head kolleegid, siin on päris mitu ettepanekut, mis ma loen kõik enne hääletust ette. Ent selleks, et me saaksime asuda päevakorra kinnitamise juurde, ma kuulutan saalikutsungiga välja hääletuse päevakorra üle.

Ma korra veel küsin eelnevalt, enne kui ma tutvustan kõiki muudatusi: kas EKRE fraktsiooni ettepanek on see, et tõsta neljapäevane kuues päevakorrapunkt, mis on eelnõu 273 OE, kolmapäevasesse päevakorda, nii et me lisaksime ta päevakorra viimaseks punktiks? (Saalist vastatakse: "Just.") Sellisel juhul stenogrammi jaoks, kui keegi fraktsiooni juhtkonnast palun sõnastaks selle, siis me saame selle ... Martin, palun! Martin Helme või Mart ... Martin Helme, jah, palun! Mitte Mart, vaid Martin. Martin, palun!

Lihtne juhtum jah. Ja palun siis tõsta neljapäevasest päevakorrast päevakorrapunkt nr 6 ehk eelnõu 273 kolmapäevase istungi peale. Meil ei ole vahet, kuhu järjekorras.

Selge! Suur tänu! Ja nüüd ma siis, head kolleegid, loen teile ette tehtud muudatused päevakorras. Nimelt, teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Riigikogu liikmed Varro Vooglaid, Kert Kingo ja Anti Poolamets on tagasi võtnud justiitsministrile esitatud arupärimised nr 336 ja 503, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kolmandaks ja neljandaks päevakorrapunktiks. Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku tõsta eelnõu 338 kolmas lugemine selle töönädala teisipäevaselt istungilt kolmapäevasele istungile. Ja kui ükski fraktsioon ei ole sellele ettepanekule vastu, siis toimuks 338 SE kolmas lugemine kolmapäevase istungi esimese päevakorrapunktina. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja kolmas päevakorrapunkt, milleks on rahanduskomisjoni algatatud eelnõu 337 teine lugemine. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 6., 9., 10. ja 11. päevakorrapunkt ning neljapäevase istungi päevakorrast 1., 2., 3., 4., 5. ja 7. päevakorrapunkt. Need on siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud eelnõud 324 OE, 319 SE, 321 SE, 329 SE ning 326 OE, 331 OE, 218 OE, 325 OE, 328 OE ja 275 OE. Ühtlasi on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku, et meie päevakorra projektis neljapäevase 6. päevakorrapunkti, mis on 273 OE, saaks tõsta kolmapäevasele päevakorrale ja me paneks ta siis kolmapäevase päevakorra 12. päevakorrapunktiks. 

Need on praegu ettepanekud päevakorra projekti muutmiseks. Kui rohkem küsimusi ei ole, siis, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 66 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Soovin peaminister Kaja Kallasele üle anda arupärimise, mis puudutab automaksu. Nimelt, Keskerakonna fraktsioon tellis õigusanalüüsi ja see analüüs tõi välja, et automaks on vastuolus nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu õigusega. Sellest tulenevalt tegi Keskerakond täna pöördumise president Alar Karise poole palvega jätta põhiseadusega vastuolus olev mootorsõidukimaks välja kuulutamata.

Ma ütlen ka paar kommentaari, mille kohta meil küsimused esitatud on. Esiteks, mootorsõidukimaksu eelnõu ei näe ette erisusi puuetega inimestele, lasterikastele ja vähem kindlustatud peredele. Ometigi põhiseadus ütleb, et nii lasterikkad pered kui ka puuetega inimesed on riigi erilise kaitse all. Selle asemel, et teha neile maksuvabastus, ütleb valitsus, et puuetega inimesed peaksid hakkama oma autot ümber ehitama. Või siis räägitakse teoreetilistest potentsiaalsetest leevendusmeetmetest, aga neid meetmeid pole analüüsitud ja pole näha, et nendega lähiajal ka kuskile jõutakse. Lasterikaste perede puhul pole kusjuures mingeid meetmeid isegi arutatud. Ehk siis täna riik paneb automaksuga ühiskonna kõige haavatavamad grupid raskemasse seisu. Meil tekib palju suurem vaesusse langemise risk, aga mingeid maksuvabastusi, erisusi ega teisi sotsiaalseid meetmeid valitsus ei rakenda. Seetõttu on selle eelnõu puhul tegemist põhiõiguse riivega, see läheb põhiseadusega vastuollu. 

Ja teiseks on automaksu eelnõu vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Tulenevalt sellest tekib olukord, kus riigi vastu hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid. Ja vähe sellest, et riik hakkab neid kahju hüvitamise nõudeid täitma, ta peab lisaks tasuma intressi, mis hakkab olema 21,9% aastas. Sellest tulenevalt on küsimus, kuidas üldse selline eelnõu Riigikokku jõudis – ministeerium ju teadis nendest vastuoludest. 

Annan koos arupärimisega üle ka selle analüüsi, et valitsuski näeks, millise õigusliku praagiga nad on järjekordselt hakkama saanud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on suur au anda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt üle Riigikogu otsuse eelnõu, mille alusel tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek tühistada Välisministeeriumi otsus Eesti Vabariigi konsulaadi sulgemise kohta San Franciscos. Meil on menetluses sarnase sisuga eelnõu New Yorgi peakonsulaadi sulgemise otsuse tühistamise kohta. Kumbki nendest [sulgemistest] ei ole põhjendatud ega mõttekas. Eesti Vabariigi konsulaat San Franciscos on äärmiselt vajalik nii meie kui ka teiste riikide kodanike teenindamise, äridiplomaatia ja majandussuhete arendamise seisukohalt. Kui me vaatame kaardile, siis me näeme, et USA ei ole mitte üks gramm väiksem kui Euroopa. Euroopas on meil mitukümmend või rohkemgi saatkonda. USA-sse on jäänud ainult meie saatkond Washingtonis, ometigi vahemaa läänerannikult idarannikule on üle 6000 kilomeetri. Iga teenuse saamiseks peaksid inimesed hakkama nüüd kontinendi ühest otsast teise sõitma. See on tohutu ajakulu, see on väga kulukas. Mõlema konsulaadi sulgemise peale on tõsist pahameelt väljendanud nii USA eestlased kui ka kodumaised rahvusvaheliste suhete asjatundjad. Sellel otsusel ei ole tõesti mitte mingisugust põhjendust. Seetõttu me teemegi ettepaneku tühistada vastav Välisministeeriumi otsus. Loodan, et te toetate seda.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Meil on rida arupärimisi. Kõigepealt, esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Andrei Korobeiniku ja Lauri Laatsi 18. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine lemmikloomaregistri kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud kolleegid! Austatud regionaalminister! Tõesti, sai esitatud selline natukene huvitavam, omapärasem arupärimine, mis puudutab lemmikloomaregistrit. Nimelt, mul on selles koosseisus au juhtida loomakaitse toetusrühma ja ma tahaksin kohe tänada regionaalministrit, kes leidis aega vahetult enne istungit kohtuda loomakaitse erinevate huvirühmadega ja ka saadikutega.

Aga arupärimine puudutab just lemmikloomaregistrit. Nimelt, see teema on tegelikult olnud juba päris pikalt arutlusel, isegi menetluses ministeeriumis, aga kuidagi pole sellega edasi liigutud. Ühelt poolt, eks ole, ministeerium soovib, et meil oleks kasside, koerte ja teiste loomade kohustuslik kiibistamine, aga tegelikult see ei taga seda, et loomad jõuavad kiiremini omanikeni, kui nad peaksid kaduma. Sellepärast tuldigi kunagi välja ideega luua ühtne [üleriigiline] lemmikloomaregister. Tegelikult see on hädavajalik samm loomade heaolu ja turvalisuse tagamiseks. Ka ministrilt ja ministeeriumist on tulnud väga palju positiivseid signaale lemmikloomaregistri teemal. Nagu ma juba mainisin, [eesmärk on] loomade kiirem tagastamine omanikele, samuti kohalike omavalitsuste varjupaikade töö tõhustamine, aga ka linnaruumi parem kujundamine. Muidugi see [üleriigilise registri loomine] vähendab ka bürokraatiat ja võtab kohalikelt omavalitsustelt kohustuse hakata looma eraldi lemmikloomaregistrit.

Ma olen nüüd nimetanud kõik need positiivsed aspektid ja ka minister on need välja toonud. Millegipärast eelnõuga pole tänaseks kuskile jõutud. Sellest tulenevalt olemegi ministrile esitanud küsimused, millele me loodetavasti saame vastused. Mõned vastused juba kõlasid sellel kohtumisel, mida ma mainisin. Ma loodan, et minister annab ka sellest ülevaate. Peamised küsimused on just menetluslikud aspektid, mis on olnud takistuseks. Tundub ühelt poolt kuidagi selline lihtne ülesanne, aga liigutud sellega edasi ei ole. Samas on ju teada, et erakondade vahel siin ei tohiks mingit konflikti olla, kõik seda toetavad. 

Millal siis on oodata, et see eelnõu lõpuks meile Riigikokku jõuab? Ning samuti, kas on kuidagi arvestatud huvigruppide, varjupaikade ja kohalike omavalitsuste tähelepanekuid, saadud neilt mingit tagasisidet ja ettepanekuid? Need on põhiküsimused, aga ma loodan, et meil tekib ka laiem diskussioon üleüldse loomade heaolu ja loomakaitse teemal. Ma tänan!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaalminister Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärimise esitaja! Head Riigikogu liikmed! Teema, nii nagu juba ka eelkõneleja rääkis, on kindlasti oluline: kuidas me saame paremini tagada meie lemmikloomade heaolu ja et kõik sellega seonduv oleks võimalikult täpselt reglementeeritud. 

Kõigepealt vastan konkreetselt küsimustele. "Mis on olnud peamised takistused ja väljakutsed lemmikloomaregistri loomisel?" Nii nagu me küsimusest kuulsime, tõesti, sellega on tegeldud erinevatel tasanditel päris pikalt. Hetkel on peamine [protsessi pikendav] põhjus [vajadus] kaardistada kohalike omavalitsuste roll ja täpsed ülesanded lemmikloomaregistri pidamisel, lisaks uue andmebaasi loomise kulu – nii selle kulu riigile kui ka võimalikud tekkivad kulud kohalikele omavalitsustele. Me kindlasti soovime vältida seda, et need poleks nendega kokku lepitud või et me riigi poolt ei annaks selleks vahendeid. 

Enne uue registri ja süsteemi loomist on vaja kõikide huvi- ja sihtrühmadega läbi rääkida, et kaardistada nende soovid ja võimalused. Ja kuigi tundub, et teema on väga kitsas ja sirgjooneline, tuleb tegelikult huvigruppidega kohtumistel erinevaid nüansse pidevalt juurde. Ühtpidi on see positiivne, aga teistpidi on see protsessi kindlasti pikendanud. 

Lisaks on meie huvi, et muidugi me soovime alati rohkem, kuid peame siiski läbi kaaluma, kas kõik need ettepanekud, mis erinevatelt osapooltelt tulevad, on asjakohased ja kas need ka õigusruumiga on võimalik vastavusse viia. Ja kõik soovid nõuavad alati finantse, mida on keeruline tänases majandussituatsioonis leida. Aga kinnitan veel kord üle, et ühtne register on meie hinnangul tarvis luua ja me töötame selle nimel edasi. 

Teine küsimus: "Milliseid konkreetseid samme plaanib ministeerium astuda, et kiirendada registri loomise protsessi, eriti arvestades, et kavandatud eelnõu jõustumine on planeeritud alles 2026. aastaks?" Kõigepealt, meie jaoks on esimene samm see, et kui on kindel, et eelnõu saab vastu võetud, siis on võimalik PRIA poolt hakata taotlema rahastust registri loomiseks. Enne õiguslike aluste olemasolu ei saa selliste kulutuste tegemist planeerida. Samuti peame arvestama sellega, et Euroopa Komisjon on esitanud läbirääkimisteks määruse eelnõu, millega on plaanis reguleerida koerte ja kassidega kauplemist Euroopa Liidu ühisturul. Meie hinnangul on mõistlik ka sealsed täpsustavad tingimused ära oodata, et eelnõus saaks nendega arvestada, et ei tekiks mitmesuguseid vastuolusid. 

Kuna lisaks on erinevates valdkondades toimumas mitmed sarnased protsessid, mis on seotud ka andmebaasile kehtestatud nõuetega, on meie hinnangul ressursi säästva kasutamise mõttes ja uue loodava lemmikloomaregistri tehnilise lahenduse mõttes mõistlik need protsessid enne ära lõpetada ja siis alles pakkuda lõplik kirjeldus. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et väljatöötamiskavatsus sai jaanuari alguseks kooskõlastuse ning eelnõu koostamine ja sihtrühmade täiendav kaasamine erinevate reguleerivate aspektide läbirääkimisteks vajab kindlasti täiendavat aega, et kaasamine toimuks vastavalt etteantud tingimustele. 

"Millal on oodata eelnõu jõudmist Riigikokku?" Hetkel oleme planeerinud, et 2025. aasta sügisel. See on päris pikk periood, aga nii nagu ma enne ütlesin, nüansse ja erinevate osapoolte sisendeid on mahukalt ja neid on veel jooksvalt juurde tulnud. Me soovime võimalikult paljudega ka arvestada. 

"Kuidas kavatsete arvestada huvigruppide, nagu loomakaitseseltsid, varjupaigad ja kohalikud omavalitsused, tagasisidet ja ettepanekuid?" Esmalt, oleme väga tänulikud kõigile neile, kes on kaasa mõelnud ja saatnud meile oma tagasisidet ja ettepanekuid. Kõik ettepanekud loomulikult me töötame läbi, kaasame eelnõu koostamise ajal uuesti huvigruppe ja arutame nendega esitatud ettepanekud läbi, et võimalusel saaks nendega eelnõu koostamisel arvestada. 

Ja eelnõu koostamisel peame ka arvestama, et huvigruppidel on teatud aspektides osaliselt vastanduvad seisukohad. Ka see mõnevõrra pikendab seda protsessi, aga kindlasti koostöös nii Riigikoguga kui ka huvigruppidega me leiame selle õige tasakaalu kõigi erinevate sisendite andjate vahel. 

Tänan ka omalt poolt Riigikogu toetusrühma, kes loomade heaolu temaatikaga tegeleb. Tänane kohtumine erinevate teemade aruteluks, kus üks teema oli lemmikloomaregister, oli väga sisukas, väga paljudele olulistele asjadele juhiti tähelepanu. Ja ma arvan, et nii ta peakski ka tulevikus olema. Ühise laua taga peaksid olema nii lemmikloomade kui ka põllumajandusloomade heaolu eest seisvad organisatsioonid, Riigikogu liikmed, kes sinna rühma kuuluvad, ja ministeeriumi esindajad. Siis saame veel täpsemini ja paremini erinevaid õigusakte menetleda ja [eelnõusid] seaduseks vormida. See on kindlasti ainult tervitatav. Aitäh!

Suur tänu, härra regionaalminister! Ja teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma uuesti tänan ministrit tõesti tänase väga konstruktiivse kohtumise eest. Ma loodan, et selline koostöö jätkub ka edaspidi. Ja ma tänan teid nende vastuste eest. Tegelikult on ministeeriumidel võimekus luua erinevaid registreid. Meil on näiteks autode register, tänu millele hakatakse automaksu küsima. Aga seetõttu ongi tekkinud küsimus, miks loomade registrit, lemmikloomaregistrit on niivõrd keeruline luua. Te tõite välja selle momendi, et üks takistus on olnud [vajadus] kaardistada kohalike omavalitsuste roll ja nende tähtsus. Ma lihtsalt igaks juhuks [küsin], kuna ma ei tea veel, mis selle eelnõu lõplik sisu on: ega ei teki olukorda, kus me anname jälle kohalikele omavalitsustele täiendavaid ülesandeid? Te nagu ütlesite, et kui riik annab [lisaülesandeid], siis ta kindlasti ka katab neid omalt poolt. Aga on vaja, et me liiguksime selle poole, et oleks ikkagi ühtne register, et meil ei tekiks erinevates kohalikes omavalitsustes erinevad registrid. See on põhipoint, kuhupoole me liigume, põhipunkt.

Jah, täpselt nii. Sellepärast ma eraldi rõhutasingi just koostööd kohalike omavalitsustega, kes vastutavad ka lemmikloomade eest – olgu see näiteks varjupaigateenuse pakkumine – ja kogu kohalike omavalitsuste koostöö eest, kui lemmikloomad on liikunud ühest kohalikust omavalitsusest teise. Seetõttu meie soov on, et kõik probleemid ja mured oleksid täpselt kaardistatud. Ja kui ühel hetkel jõutakse Eestis ühtse registrini, siis ei tohi sellega seotud olla teemasid, millega kohalikud omavalitsused ei ole arvestanud, aga mis toovad neile täiendavaid kulusid. Seetõttu on ülioluline pigem [saavutada] mõnevõrra suurem kaasamine, kui leida end olukorrast, kus mingid kohustused on peale pandud ilma katteta.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Nagu on teada, nii huvigruppidega kui ka loomade kaitsjatega kohtumisi on juba korraldatud ja te ise ka võtsite nendest osa. Oskate öelda, mida huvigrupid arvavad sellest registrist? Kas teie arvates see register tuleb luua ainult kassidele ja koertele või üldse, kui me räägime praegu koduloomadest, kõikidest liikidest?

Aitäh! Kõigepealt, tagasisidena on toodud ära, et erinevatel huvigruppidel puudub ühtne arusaam, mismoodi on Eestis korraldatud lemmikloomade märgistamine. See toodi välja. Siis toodi välja, et kohalike omavalitsustega koostöö on väga erineval tasemel. On paremal korralduslikul tasemel olevaid kohalikke omavalitsusi, kellega on lihtsam koostööd teha, ja on neid, kellel tegelikult oleks vaja täiendavat riigipoolset tuge, et oma süsteemid paremini tööle saada, et varjupaigasüsteem paremini tööle saada. Lisaks muidugi see, ka kohalikud omavalitsused tõid selle mure välja, et sageli on väga keeruline omanikke üles leida. Eks need ole needsamad asjad, mis on ka ajendiks, miks sellist registrit on vaja: et oleks loom kiiremini leitud ja omaniku juurde viidud, ja teistpidi, et kulu kohalikule omavalitsusele oleks väiksem, kui ta peab seda ülal pidama. 

Aga mis puudutab loomi, siis tõesti antud juhul me räägime registrist, kus on koerad, kassid ja tegelikult ka tuhkrud. Need kolm liiki on need, kelle peale praegu seda süsteemi üles ehitatakse. Ja nende arvud ma võin välja tuua. Praegu on registris 156 000 koera, 100 000 kassi ja 600 on tuhkrute arv. Need on suurusjärgud, mis praegu on. Aga tegelikult on Eestis kokku hinnanguliselt kasse kusagil 290 000, koeri 230 000. Päris suur arv on tegelikult neid [lemmikloomi], kellest riigil puudub ülevaade. Kui nad ära kaovad või kui on mingid muud mured nendega, siis oleks hea, kui nad oleks kõik ühtses [registris]. 

Aitäh, härra minister! Henn Põlluaas, ma korra küsin, kas te tahate esitada ministrile küsimust või protseduurilist küsimust. (Henn Põlluaas vastab kohapealt.) Kogemata? 

Nii, head kolleegid, tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan härra ministrit ja järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Siis ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Kalle Grünthali 13. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine toimingupiiranguga seonduvate probleemide kohta. Ja ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Siin on nüüd hea näide arupärimisest, mille esitasime küll 13. mail 2023. aastal, aga kuidagi ei saa väita, et see oleks oma aktuaalsust kaotanud. Pigem vastupidi. Ma usun, et minister nõustub minuga. 

Arupärimine puudutab toimingupiiranguga seonduvaid probleeme. Nagu me oma arupärimise alguses kirjutasime, tsiteerides 11. mai Postimehe juhtkirja: "Õigusriigis võiks aus inimene õhtul rahulikult magama heita, ilma et ta peaks kartma, et ta päeva jooksul tahtmatult ja enese teadmata kuritegu pole toime pannud. Paraku ei saa paljud selles siiski päris kindlad olla." Probleem, millele nende sõnadega osutatakse, seondub korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangu nõudega, mille järgi ametiisik ei tohi teha toimingut või vastu võtta otsust, kui see kuidagi puudutab teda või temaga seotud isikut ja võib olla tema või selle isiku huvides. 

Viimastel aastatel on saanud tähelepanu mitmed juhtumid, mille keskmes on just see probleem. Üks kõige kurikuulsamaid kaasusi on Kajar Lemberi oma, mis kestis üle kaheksa aasta ning päädis, nagu me teame, õigeksmõistva kohtuotsusega. Teda süüdistati selles, et ta võttis vastu tasuta muidu kaheksaeurose juukselõikuse, millega väidetavalt püüti teda mõjutada langetama otsust ühe trepikoja või trepi remondi kohta. 

Häda on selles, et toimingupiirangu rikkumise säte on jäetud täpselt määratlemata, mistõttu inimesed ei pruugi aru saada, millistel juhtudel võib nende tegevuses esineda kuriteokoosseis. Me teame seejuures, et üks õigusriigi kõige tähtsamaid põhimõtteid on, et seadusnormid peavad olema määratletud täpselt, nii et kodanikud saavad selgelt aru, millised teod on karistatavad ja millised ei ole. Teine tähtis põhimõte on see, et inimene peab keelatud toimingut tehes teadma, et see on reaalselt keelatud. Kumbki nõue pole toimingupiiranguga seonduvalt täidetud.

Muuseas, neile probleemidele, reaalselt väga tõsistele probleemidele juhtis siinsamas puldis juba 2018. aastal tähelepanu ka õiguskantsler Ülle Madise, kuid toimingupiirangu määratlust ei ole siiani täpsemaks muudetud. Aga huvitav on vaadata, mida ta toona siis ütles. See on siis kuus aastat tagasi. Tsiteerin: "Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Loomulikult, ma mõistan, et paljusid kuritegusid ongi väga raske tõendada, ent see ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta." Ebamääraseid karistusnorme, mille alusel on pea igaüks võimalik vastutusele võtta!

Ja kõike seda silmas pidades ongi meil ministrile kaks küsimust. Esiteks: "Kas Te tunnistate, et toimingupiiranguga seonduvad probleemid on tõsised ning vajavad õigusriigi põhimõtte tagamiseks viivitamatut tähelepanu?" Ja teiseks: "Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas Justiitsministeeriumil on plaan kõnealuse probleemi kõrvaldamiseks või leevendamiseks? Kui on, siis milles see seisneb?" Ja loomulikult on meil teie vastuseid seda huvitavam kuulda, et täpselt seesama probleem on nüüd tekitanud väga tõsiseid probleeme ka teile isiklikult. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head küsijad! Lähen selle esimese küsimuse juurde: "Kas Te tunnistate, et toimingupiiranguga seonduvad probleemid on tõsised ning vajavad õigusriigi põhimõtte tagamiseks viivitamatut tähelepanu?" Vastus. Tulenevalt korruptsioonivastase seaduse §‑st 1 on seaduse eesmärk ennekõike ennetada korruptsiooni ning tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kuid korruptsioonivastase seaduse karistusõiguslikus kontekstis rakendamisel on tõesti ette tulnud mõningaid laiast tõlgendamisest tulenevaid probleeme, mis vajavad tõsist tähelepanu. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse avatus ning võimalikult paindlik regulatsioon on ühelt poolt aidanud vältida niinimetatud jokk-skeeme, teisalt aga pannud seaduse rakendajatele vastutuse olukordi hinnata ning kohustuse sobivaid korruptsiooni ennetamise vahendeid leida. Hetkel ei ole märke, et valitud suund oleks väär. Seda tõestab ka asjaolu, et korruptsiooni tajutav tase on Eestis pidevalt langenud. Seega valdkond ilmselt ei vajaks põhjalikumat regulatsiooni. Küll on aga seaduse rakendamisel kerkinud hulganisti küsimusi, mida on seni lahendatud jooksvalt Justiitsministeeriumi pakutud juhiste ja koolituste abil. Sellesama punkti raames on mul võimalus öelda, et ma olen isiklikult õiguskantsleriga selle aasta jooksul üsna mitmeid kordi kohtunud. Oleme arutanud ka, kuidas oleks võimalik paremat õigusselgust luua just nimelt sellesama toimingupiirangu rikkumisega seoses, kuid, ütleme niimoodi, konkreetset seadusesätet me kokku kirjutatud veel ei ole.

Kui teise punkti juurde minna, siis Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette, et aasta lõpuks tuleb teha korruptsioonivastase seaduse analüüs toimingupiirangu rikkumisega seonduva regulatsiooni täpsustamiseks. Justiitsministeerium ongi mööda seda teed minemas. Nad saavad aru, et toimingupiirang kui regulatsioon on laialt tõlgendatav ja selle rakendamise pool jääb kuidagi väga avaraks. Seadusi saab alati paremaks ja selgemaks teha. Lisaks juba varasemalt Riigikogu komisjonides arutluse all olnud arstide toimingupiirangu erandile on ilmselt vaja täpsustada ka seotud isiku ning toimingupiirangu mõistet. Samas peab jääma toimingupiiranguga hõlmatuks see, kui otsuse või toimingu tegemisel esines ametiisiku või temaga seotud isiku oluline majanduslik või muu huvi, mis võis otsust või toimingut mõjutada. 

Eelnõuga me soovime muuta toimingupiirangu regulatsiooni selgemaks ja kitsamaks, kuid seejuures ei tohi normaliseerida korruptsiooni üheski eluvaldkonnas. Kui seda teemat edasi arutada, siis kogu korruptsiooni ennetamine on meid tõesti viinud selleni, et meie riik on piisavalt hästi läbipaistev. Aga teine pool on see, et iga korruptsioonijuhtumi korral peaks ju olema väga selge, kes ühest või teisest toimingust kasu saab – kas materiaalset või moraalset kasu. Moraalset kasu on muidugi ääretult keeruline hinnata, kuid alati on üks korruptsiooni element kasu saamine.

Nii et ma olen kindlalt seda meelt, et nagu eelkõneleja siin rääkis, seda seadusesätet on vaja täpsustada, et [oleks selge], kust algab toimingupiirang ja kus ta lõpeb, mida ta endas sisaldab ja milline tulemus siis lõpuks peaks realiseeruma, kui seda piirangut rikutakse, kas on kasu või ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ilus lause oli, et see korruptsioonivastane seadus peab tagama, et ausalt ja erapooletult toimiksid asjad. Nüüd te olete seal Justiitsministeeriumis töötanud mitu aastat ja kokku puutunud prokuratuuriga. Kas te saate täna meile veendunult kinnitada, et prokuratuur töötab ausalt ja erapooletult, et peaprokuröri töömeetodid on ausad ja erapooletud? Ja kui palju teie teate ministreid, kelle haldusala juhid neid salaja salvestavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks selleks, et aru saada, kui ausalt ja … Ütleme siis niimoodi, et [mis puutub sellesse], milline on seadusandlik tegevus, prokuratuuri otstarbekus – kui otstarbekalt nad oma tööd teevad – ja tulemuslikkus, siis eelmisel nädalal algatatud teenistuslik järelevalve peab lähinädalatel andma meile pildi, mis sealt vastu vaatab. Nagu me kõik teame, kogu ajaloo jooksul peale taasiseseisvumist ei ole kunagi sellist teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle läbi viidud. Eelkõige peab see andma hinnangu, kuidas on prokuratuuri juhitud, kuidas on prokuratuuri areng läinud. See peaks andma pildi, mille järgi me saaksime hinnata, milline see juhtimine ja kogu tegevus on olnud.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Me teame, et korruptsioonivastase seaduse § 11 sätestab, et [ametiisikul] ei ole lubatud teha toiminguid tema enda või temaga seotud isikute suhtes. Ja kui me vaatame § 7, siis [seal on öeldud], et seotud isik § 7 lõike 1 punkti 4 kohaselt on muu hulgas isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Kas teie arvates selline määratlus vastab õigusselguse põhimõttele?

No ütleme nii, et õigusselgus on seal väga segane. Ütleme siis niipidi. Ja kui me vaatame sealt edasi, siis § 11 lõike 3 punkt 6 viitab sellele, et tegelikult toimingupiirangut teatud juhtudel ei rakendata. Kui lugeda seda seadust tervikuna, siis ega õigusselgust piisavalt palju ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Tänan! Ettekandja! Jah, see küsimus on ammu esitatud ja on juhtunud nii, et [teie suhtes] on täpselt samal teemal väärteomenetlus algatatud. Nii et juhtus nii, et [arupärimine] on väga päevakajaline. Muidugi [viitan ma] ka sellele 8‑eurosele juukselõikusele. Esiteks muidugi on selle 8‑eurose juukselõikuse puhul küsimus menetlusökonoomikas. Mary Krossil lasti minna, [kuigi tema tegu] oli väga ohtlik, seda 8 euro juhtumit menetleti aastaid ja aastaid. See on ebaloogiline.

Aga nüüd teie juhtumi puhul jäi kõrva üks infokild. Mainiti, et te olete ise seda teemat õiguskomisjonis menetlenud, kui te Riigikogus olite. No see reegel, [mille kohaselt] omakäeliselt pidi kinnitama, et ei ole tegu sugulastega ega [midagi muud] toimingupiiranguvastast. Kas see on tõsi, et te ise menetlesite seda? Siis oleksite ju pidanud väga hästi teadlik sellest teemast olema.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma olin õiguskomisjonis, siis see võis olla 2000‑ndate teine pool. Täna on 2024. Ma jään selle vastuse võlgu. Eks tuleb vaadata, kas õiguskomisjoni protokollides on see kusagil kirjas. Ma ei tea.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Minu küsimus on natukene teistsugune. Me tavaliselt vaatame korruptsiooni puhul, kas keegi on isiklikku kasu saanud, ja mõtleme selle all midagi majanduslikku, materiaalset või finantsilist. Aga mis siis teha, kui need, kes korruptsiooni järele valvama peavad, on ise korrumpeerunud, nagu näiteks prokuratuur, kes võib-olla täidab teatud poliitilist tellimust? Korrumpeeritus võib olla ka poliitiline, moraalne korrumpeeritus. Minul on kahtlus, et Eesti Vabariigi prokuratuur on poliitiliselt ja moraalselt korrumpeerunud, täidab poliitilisi tellimusi, algatab asju või lõpetab asju tulenevalt poliitilistest kaalutlustest – on moraalselt korrumpeerunud. Õigusriikluse ignoreerimine on tihtipeale kaugelt nähtav. Mida sellisel juhul teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks eelkõige tuleb tõendada, kas need hüpoteesid vastavad tõele. Ja õigusriigis, midagi ei ole teha, kohus lõpuks otsustab, millised need seosed on olnud ja kas [üldse on olnud]. Millal ja mismoodi see kohtusse jõuab, on järgmine küsimus. Aga ma usun, et kõige selgema vastuse sellele annab see, kui demokraatlikus riigis on üles ehitatud piisavalt mõistlikud järelevalvemehhanismid ja neid järelevalvemehhanisme ka rakendatakse. See on oluline. Kui järelevalvemehhanismi ei rakendata, siis see on asja üks pool, aga kui neid ei taheta rakendada, siis tekib küsimus, miks ei taheta. Ainukene võimalus ongi see, et kitsaskohad välja tuua. Muud varianti väga pole. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Kõigepealt sissejuhatuseks: ma usun, et te liitute minu kiidusõnadega Riigikogu juhatuse suunal, et kui muidu on siin päevakorra koostamisel küsitavusi, siis selle arupärimisega on nad küll ajastuse mõttes märki tabanud. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et seesama väärteomenetlus, mis on algatatud – siin viidatakse paari aasta tagustele sündmustele. See pani mind mõtlema, kas prokuratuur töötabki niimoodi, et neil on, ma ei tea, nimesiltidega sahtlid ja nende jaoks on kuidagi nagu nukker, kui mõnes sahtlis midagi ei ole. Üldiselt nad proovivad [igasse sahtlisse] paberi või kaks tekitada, et näiteks sellel hetkel, kui minister esitab küsimusi asutuse töö kohta, siis on sealt paber võtta. Kas minu kahtlus on täiesti alusetu või kuidas te seda kommenteerite?

Seda küsimust on väga keeruline kommenteerida. Ma väga loodan, et Eesti õigusriigis sellist asja ei toimu. Aga eks aeg näitab, kuidas asjad on ja millises järjekorras sündmused on liikunud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui puudutada teie kaasust, siis kuidagi väga sobival ajal on äkitselt avastatud toimingupiirangu [rikkumine]. Kui sellest oldi teadlik juba varem, kas see siis tähendab, et seda sätet tõlgendataksegi erinevatel aegadel ja vastavalt olukorrale erineval viisil, kuidas [kellelegi] sobib? Ja kui see nii on, siis kas või juba see ei viita sellele, et see säte peaks tänases õigusruumis õigusselgem olema? Ja teiseks tõesti, täiendades kolleegi muret, on ehk natuke õudne mõelda, kas tõesti meie kõigi kohta on kuskil mingi toimik, mis võetakse välja siis, kui keegi otsustab, et isik tuleks kõrvaldada?

Aitäh selle küsimuse eest! Veel kord: ma tahaks ikkagi olla piisavalt veendunud, et päris nii ei ole, et iga isiku kohta on kusagil toimik. Aga kindlasti on meil vaja õigusselgust. Kõik osapooled peaksid ikkagi väga üheselt aru saama, mida me tegelikult tahame saavutada ja milliste meetoditega, millist kahjulikku tagajärge me üritame ära hoida ja kuidas see peaks [õnnestuma]. See peaks olema kõigile väga üheselt selge.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Pikalt ei kõnele, lihtsalt ühele aspektile juhiks tähelepanu. Küsisin teie käest selle kohta, kas teie hinnangul on korruptsioonivastases seaduses antud määratlus selle kohta, mida tähendab seotud isik, piisavalt täpne. Kas see vastab õigusselguse põhimõttele? Ja teie andsite väga loomingulise, isegi natuke humoorika vastuse, et teie hinnangul on õigusselgus selles küsimuses segane. Ehk teisisõnu ma eeldan, et ma ei tõlgenda teie sõnu valesti, kui ma ütlen, et õigusselgus selles määratluses põhimõtteliselt puudub. Tegemist on piinlikult ebaselge määratlusega, mis ei vasta õigusriigi põhimõttele. Ja tõtt-öelda on arusaamatu, kuidas on võimalik, et selline olukord lihtsalt aastast aastasse püsib, ilma et seda muudetaks. Üha uued inimesed antakse kohtu alla sellele koosseisule tuginedes. Nüüd on teada, et ka teie enda suhtes on algatatud väärteomenetlus sellelesamale koosseisule tuginedes. Kõik saavad aru, et see ei vasta õigusriigi põhimõttele, kõik saavad aru, et see ei vasta õigusselguse põhimõttele, aga mida ei ole, on valitsuse initsiatiiv olukorra muutmiseks.

Ma ausalt öeldes ei saa nagu hästi aru, mida seal Justiitsministeeriumis üldse tehakse, et nii lihtsat asja ei saa korda teha lõpuks. Kaua võib? Kajar Lemberi asi oli hea näiteks: kaheksa aastat või oli üheksa lausa, ma ei mäleta täpselt. Kaheksa aastat meest solgutatakse läbi kolme kohtuastme. Su maine tehakse täiesti täis, sa kaotad oma töökoha, sa kaotad oma sissetuleku, su maine rikutakse ära, su perekonnaliikmed kannatavad selle all. Ja lõpuks kohtus selgub, et ei, mingit kuritegu pole tegelikult toime pandud. 

Minu meelest üks väga põhimõtteline küsimus, mida päriselt õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis peaks sellises olukorras arutama, on see, milles seisneb prokuratuuri vastutus sellises olukorras. Kas ongi nii, et Eesti Vabariigis võib võtta suvalise inimese ette, lükata ta hakklihamasinasse – põhimõtteliselt, eks, kui me räägime prokuratuurist ja kohtust kui hakklihamasinast – ja solgutada teda seal masinas kaheksa aastat? Lõpuks kohus tuvastab, et õiguserikkumine puudub, ja siis öeldakse, et näete, õiglus sai jalule seatud. Ei olnud inimene milleski süüdi, aga mis siis ikka, eks, lähme eluga edasi, võtame järgmise inimese ette.

No nii ei saa ju! See ei vasta kohe mitte kuidagi õigusriigi määratlusele. Ja selle tõttu minu meelest peaks sellises olukorras väga selgelt küsima, kes prokuratuuris ja kuidas konkreetselt vastutab. Absoluutne miinimum minu meelest peaks olema see, et prokurör, kes selle asja kohtusse viis, peaks kaotama oma töökoha. Teine inimene kaotas kaheksa aastat oma elust, kaotas ka oma töökoha: tema kaotas oma töökoha abilinnapeana, eks. Aga see inimene, kelle alusetu süüdistuse tõttu tema oma töökoha kaotas, ise ei kaota oma töökohta. No see ei ole ju õiglane! Mitte kuidagipidi ei ole see õiglane ja nii ei tohiks asjad olla.

Ma loen veel kord ette selle määratluse, et siin oleks selgelt esile toodud, millest me räägime. Korruptsioonivastane seadus ütleb §‑s 11, lõige 1: "Ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest" ja punkt 1 ütleb: "otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes". Paragrahv 7 ütleb lõike 1 punktis 4, et seotud isik käesoleva seaduse tähenduses on, tsiteerin: "isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel". 

Kuulge, see on ju nali! See on lihtsalt nali! Ükski terve mõistusega inimene, kellel on elementaarne ausus olemas, ei saa eitada, et selline määratlus ilmselgelt ei vasta õigusselguse põhimõttele. Ja minu üleskutse on küll väga selge. Täiesti sõltumata sellest, milline partei on valitsuses või milline partei ei ole valitsuses, sõltumata sellest, kes on opositsioonis, kes koalitsioonis, tehkem see asi korda! See on lihtsalt häbiplekk. Ja iga päev, mis möödub, ilma et sellele probleemile oleks leitud lõplik lahendus – adekvaatne, vastuvõetav, päriselt toimiv lahendus –, on häbiks Eesti Vabariigile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma tulin siia pulti selleks, et jätkata sedasama teemat, mille kohta ma esitasin ennist küsimuse ka ministrile, kui ta arupärimisele vastas. Mida siis ikkagi teha, kui need, kes peaksid korruptsiooni suhtes valvsad olema ja näpuga järge ajama ja tegelikult lähtuma õigusriigi põhimõtetest, mille postulaat nr 1, nr 2 ja nr 100, kui soovite, on see, et kõik on seaduse ees võrdsed? Kõik on seaduse ees võrdsed! Ole sa president või ole sa paadialune, seaduse ees on kõik võrdsed. Aga mida me näeme? Me näeme seda, et me ei saa kindlad olla, et meil ei ole õiguskaitseorganid poliitiliselt ja moraalselt korrumpeerunud. Mida see tähendab? See tähendabki seda, et kõik ei ole seaduse ees võrdsed.  

Näe, üks vennike on käinud kohtus kaheksa aastat mingisuguse juuksuriarve pärast ja kulutanud selle peale maksumaksja raha. Riik konkreetselt on kulutanud maksumaksja raha enam kui miljon eurot – ma ei tea, kas poolteist miljonit või mis see kokku oli seal. Ja siis on meil lugupeetud ministri erakonnakaaslane, kes sisuliselt ise määras ennast Euroopa Kontrollikotta, loomulikult telgitaguste poliitiliste kokkulepete tulemusena, ja kelle puhul toimingupiirangut ega isiklikku huvi mitte keegi ei tuvasta. Mitte keegi ei tuvasta! Toetutakse sellelesamale paragrahvile või paragrahvidele, mida Varro Vooglaid siin enne ette luges, mis on nii sõnastatud, et sa võid sellest sogasest veest püüda nii haugi, vähki, krabi kui ka, ma ei tea, mingisugust vesimardikat. Kõike on võimalik sealt püüda, kui sa püüda tahad. Aga kõik lähevad konksu otsast ära ka, kui sa ei taha neid püüda. See õigusselgus on ju olematu ja see annabki võimaluse korruptiivselt käsitleda erinevaid juhtumeid ja erinevaid inimesi.  

Hea küll, toimingupiirang toimingupiiranguks. Aga me näeme niisugust poliitilist korrumpeeritust ka muudes valdkondades, ka muude kaasuste puhul. Võtame kas või sellesama, et meil on siin kolleeg, kelle puhul korraks viskas üles skandaali seoses kahtlase väärtusega piltide tegemisega, fotode tegemisega. Ja siin oleks õigusselgust rohkem, sest seadus ütleb täpselt, et niisugustel puhkudel on õiguskaitseorganid kohustatud – kohustatud! – asjaoludes täielikult selgusele jõudma. Aga muidugi me näeme Eestis seda, et kui vaja ja kui see on vältimatu, siis algatatakse mingi menetlus asjaolude kontrollimiseks, asjaoludes selguse saamiseks, aga loomulikult nende puhul, kelle puhul ei ole vaja jõuda karistusteni, menetlus lõpeb tulemust andmata. Menetlus selgitab välja, kas avaliku huvi puudus oli või oli mingisugune muu konksukene asja juures, aga igal juhul kohtu alla ei mindud, karistust ei saadud ja kõik jätkub nii, nagu mitte midagi ei oleks juhtunud.  

See ei ole õigusriik. See on riik, kus õiguskaitseorganid poliitilise suva või mingite muude kaalutluste, kalkulatsioonide tulemusena käsitlevad inimesi seaduse ees mittevõrdsetena: ühed on võrdsemad kui teised. Kõik me teame ju Orwelli: kõik sead on võrdsed, aga mõned sead on võrdsemad. Ja see meie ühiskonda sobib suurepäraselt. Just nimelt see, et kõik sead on võrdsed, aga mõned sead on võrdsemad. See ongi praegu murekoht. See on murekoht! 

Ma saan aru, et lugupeetud Kalle Laanet tegelikult ministrina sai sellest murekohast aru ja see oli ka põhjus, miks ta algatas ametkondliku uurimise või menetluse prokuratuuri suhtes. Aga nagu me näeme, kohe impeerium andis vastulöögi. Süvariigi impeerium andis kohe vastulöögi. See omakorda on ikkagi väga murettekitav ja kõnekas. Nii nagu me võime, kui me natukenegi süveneme süvariigi tegevustesse, siis seal …

Mart Helme, te jätsite küll nüüd …

Palun üks minut lisaaega.

Paneme Mart Helmele selle ühe minuti juurde, palun.

Kui sa jääd sellesama süvariigi hammaste vahele, siis sind jahvatatakse puruks. Ükskõik, kui teenekas sa oled, ükskõik, kui püüdlik sa oled olnud, sind jahvatatakse puruks, sellepärast et sa jäid tee peale jalgu. See ei ole õigusriik. Ja sellise suvalise õigusriikluse rakendamisele annab võimaluse juriidiline ebaselgus, mis tuleneb ebaselgelt sõnastatud seadusepügalatest. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud aruandja! Austatud saadikud! Prokuratuuri probleemid ei alanud mõistagi praeguse peaprokuröriga, vaid need on süsteemsed ja halastamatult läbinähtavad. Halastamatult! Tsiteerin Postimeest, 31. oktoober 2019, "Valeütluste andmises süüdistatud Mary Krossi kriminaalasi lõpetatakse": "Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold taotles täna Harju maakohtus riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi ameeriklannast abikaasa Mary Krossi kriminaalasja lõpetamist, kuna avalik huvi selles puudub. Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse."

Ärge nüüd naerma puhkege, võtke seda asja rahulikumalt, aga see on tragikoomiline. Kõik nägid, kuidas kohus päästis ära poliitiku abikaasa. Süütegu pisendati nii palju, kui jaksati. Rikuti prokuratuuri reegleid. Ma käisin õiguskomisjonis kuulamas Lavly Perlingut ja küsisin talt, kuidas siis sellega on: "Teie ajal, kui te olete ise kehtestanud nulltolerantsi valeütlustele, kuritegudele õigusemõistmise vastu, kuidas nii toimub? Teie prokurör päästab ära poliitiku abikaasa, mõjuka erakonna liikme abikaasa!" Ta oli üsna kidakeelne, ta ei osanud õieti vastata. Aga tema andis välja ringkirja, andis instruktsiooni oma alluvatele, et õigusmõistmisevastastes kuritegudes oportuniteeti ei kasutata. Ent kui on vaja, siis see mugav oportuniteedi vahend on ikka politiseeritud prokuratuuri näpu vahel. Saate 100 eurot trahvi, ja las minna! 

Aga kui on 8-eurone juukselõikus, siis poolteist miljonit rahva raha sinna panna mõistagi ei ole mingi probleem. Poolteist miljonit, ja kogu aeg rahva tähelepanu all! Ma ei oskagi öelda, mida peaks tegema. See protsess on olnud nii pikk, et kõik prokurörid vist oleks pidanud tagasi astuma selle pärast. Sest esiteks, kas mingi menetlusökonoomika ka olemas on, kui laotakse [protsessi] poolteist miljonit rahva raha sisse 8 euro pärast ja muudkui menetletakse? Siis ei ole mingit oportuniteeti, et me ei hakka 8-eurost juhtumit menetlema. Ei, pekstakse inimest nagu vaia maa sisse. Ja keegi ei ole süüdi. Mäletate, viimati kaevati Lemberi juhtum veel edasi, eks ju!? Palju see edasikaebus maksis? Ja need õhtumaa targad, kes end prokurörideks peavad, töötavad seal edasi. 

Marti Kuusiku juhtum. Seesama prokurör sai aasta prokuröri tiitli, kes tegeles selle poliitilise ruineerimisega. Ja milline ressurss! Te teate, härra Laanet, kindlasti seda lugu, kuidas Rakverre maandus 30 politseinikut, sinna tehti staap, politsei peadirektor Vaher ise istus, jalad harkis, laua taga ja kamandas kogu seda kamariljat. Otsiti Marti Kuusiku lasteaiakaaslasi, autod liikusid igal pool, tema ja tema abikaasa töökohal – jälgimine oli totaalne. Voh! Siis oli õigussüsteemi muskel selline. Kujutate ette, kui niimoodi peale lennatakse, nõndanimetatud, ma ei oskagi öelda, süsteemi poolt. 

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma olen ise seda kogenud, et mitte ükski Riigikogu liige ei ole kaitstud. Mitte ükski! Ja selle kogemuse sain ma tänu Parmasele, praegusele peaprokurörile. Kunagi pidasin Rakveres ühe korruptsiooniteemalise rahvakoosoleku ja sinna ilmus üks teenekas korruptant koosolekut häirima. Me ütlesime: "Andres Jaadla, te ei tule koosolekut segama." Noh, sõnelesime, ütlesime, et … Lõpuks läks ta ära. Mis siis pärast selgus? Pärast selgus, et ma olevat teda müksanud, kuigi meil oli neli inimest, kes kõike pealt nägid. Aga mis te arvate, mida prokuratuur ütles? "Ei, me uurime." 

Mis te arvate, mida see kaasus meile ütleb? See ütleb seda, et ärge minge kunagi telgi alla, sest iga korruptant, iga suli, iga valekaebaja võib teie peale esitada kaebuse. Igaüks võib teid ruineerida tänu sellele, et meil on peaprokurör Parmas. Iga esimese kursuse tudeng oleks valekaebaja vahele võtnud. Ei, meil on peaprokurör, kes ütles, et ah, poliitikud nagelevad. Selge! Selge! Te olete kõik tegelikult tänu sellele kaasusele lindpriid, ma ütleksin. Sest müksamine on üks tore paragrahv, eks ole. Piisab sellest, kui inimene ütles: "Ma arvan, et mind müksati." Kõik! Parmas ütleb, et las minna. 

Krossi juhtumi puhul veel mõned meeldetuletused. Kuidas siis öeldi? Et kriminaalmenetluse eesmärk ei ole kurjategija karistamine. Peamine eesmärk on tagada, et kuriteo toime pannud isik käitub tulevikus õiguskuulekalt. Mary Kross kahetses toimunut, leidis prokuratuur. Ja seetõttu oli võimalik lõpetada juhtum oportuniteedi põhimõttel. "Arvestasime, et tema antud ütlused olid üldist laadi ning ei olnud valetatud kellegi konkreetse inimese kohta." Vaat nii! 

Meil oleks vaja kolme tundi siin, et politiseeritud prokuratuurist rääkida. Aga kas see ei ole näide politiseeritud prokuratuurist, et Lavly Perling, kellel oli kas või rahvuskonservatiivide kohta alati arvamus varnast võtta, sööstis kohe poliitikasse. Kohe! Kui see ei ole politiseeritud prokuratuur, mis asi see siis on? On ju palju erialasid, kus on lausa seadusega ette määratud, kui kaua peab jahtumise aeg olema, enne kui poliitikasse minna. Ja siin me näeme sellist uut poliitkultuuri, mille parempoolsed meile kohe lauale löövad: politiseeritud prokuratuurist parteid mängima. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimistel on avaldanud soovi esineda ka minister. Hea kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Riigikogu liikmed! Selle arupärimise raames ma mõtlesin, et ma annan nagu kerge tagasiside selle kohta, mida ma olen üritanud selle aasta jooksul prokuratuurile selgitada. Eelkõige on minu selgituste eesmärk [ühtinud sellega], millised ootused on kogu ühiskonnal prokuratuurile. Kui kontrollitakse mingit fakti, siis see kriminaalmenetlus peaks olema kiire ja tõhus. Kui selle kiire ja tõhusa menetluse käigus ei leita piisavalt süüstavaid tõendeid, siis see toimik ei tohiks jääda lihtsalt seisma, vaid tuleks teha otsus, kuidas edasi liikuda. Ja kui on näha, et ei ole võimalik leida süüstavaid tõendeid, siis tuleks kriminaalmenetlus lõpetada, mitte lauasahtlisse jätta.

Ma saan väga selgelt aru, et väga paljud prokurörid teevad oma tööd hingega. Neil on selle töö tegemisel ka vastutus võtta vastu üks või teine otsus. Kas või see, et sa mingis väga olulises menetluses lõpetad menetluse ära – milline psühholoogiline surve võib tulla, [tuleb teada], et kui ma otsustasin selle lõpetada, siis kuidas ma vastan küsimustele, mis võivad tekkida. Minu pakkumine oli see, et avalikkust huvitavates ja olulistes kriminaalmenetlustes võiks olla mitme silmapaari printsiip, et seda tehakse kollegiaalselt: vaadatakse otsa, süvenetakse asjadesse, kas on perspektiivi, pole perspektiivi, mida edasi teha. See otsus tehakse kollegiaalselt, võetakse personaalne surve pealt ära.

Kõik need erinevad teemad – ka seesama järelevalve küsimus, alustades maakonnatasandist ja lõpetades Riigiprokuratuuriga. Kui konkreetsetes kriminaalmenetlustes on kahtlustatav olemas, siis menetlus ei tohi jääda venima. Ma saan tuua ühe näite, mida me vaatasime oma analüüsi käigus. Seda on võimalik ka ministeeriumis vaadata. Roolijoodik võeti kohapeal kinni. Mitte mingit kahtlust ei ole, et ta juhtis autot joobes. Aasta jooksul ei olnud suudetud teda kohtu alla saata. Mida sa menetled seal?

Veel kord, tulles selle juurde tagasi, et organisatsiooni juhtimine hakkab number ühest pihta. See juhtimine on see võti, kuidas kogu organisatsioon töötab, [sellest oleneb], kas eesmärk, mille nimel organisatsioon töötab, on selge. Lähinädalatel saab näha, kas see niinimetatud organisatsiooni juhtimise röntgen annab ühe või teise tulemuse ja näitab, et konkreetselt Justiitsministeerium peaks järgnevaid tegevusi planeerima.

Suur tänu, härra minister! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja lähme numbriga 5 päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Mart Helme, Rain Epleri, Ants Froschi, Jaak Valge, Mart Maastiku, Priit Sibula ja Riina Solmani 5. juunil 2023 esitatud arupärimine prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse põhjendatuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 528. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Härra minister! Nüüd on meil siis päevakorras teine arupärimine, mis puudutab samuti toimingupiiranguga seonduvate probleemide ringi. Konkreetsemalt on arupärimise päises öeldud, et see on prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse põhjendatuse kohta. Eelnevalt oli juttu Kajar Lemberi kaasusest, mille korral meest solgutati kaheksa aastat kohtusüsteemis, lõpuks mõisteti õigeks. Keegi ei taha prokuratuuris selle eest vastutust võtta – nii rahalist vastutust, kuna maksumaksjate raha on kulutatud üle miljoni selle protsessi peale, kui ka ametialast vastutust näiteks kellegi tagasiastumise näol. Nüüd räägime juba järgmisest sellisest protsessist, mis puudutab Parvel Pruunsilda ja Priit Humalat. 

Nimelt, 31. mail jõudis avalikkuse ette teave selle kohta, et kaitsepolitsei kahtlustab Tartu abilinnapead – toonast abilinnapead – Priit Humalat toimingupiirangu rikkumises eriti suures ulatuses ja ettevõtjat Parvel Pruunsilda sellele kaasaaitamises. Paraku tekitavad kõnealuse juhtumi asjaolud tõsiseid küsimusi selle kohta, kas prokuratuuri ja kapo tegevuses ei ilmne mitte võimu kuritarvitamise tunnuseid. Muu hulgas tõusetub see küsimus teadmises, et kõnealuses juhtumis ei ole keegi kõige vähematki kahju kannatanud. Tartu linnapea Urmas Klaasi kinnitusel ei ole Tartu linn soovinud osta seda kinnistut, mille ostmata jätmiseks olevat Pruunsild Humalat kui abilinnapead mõjutanud. Paratamatult tekivad küsimused. Mitte mingit kahju pole mitte kellelegi tekkinud. Samuti tekitab tõsiseid küsimusi see, et antud kaasuses on toimingupiirangu rikkumise kahtlustus rajatud kaudsetele ja meelevaldsetele seostele tuginedes. Kuivõrd prokuratuuri ja kapo kätte on usaldatud väga suur võim, siis peavad kõik kahtlused võimu kuritarvitamises ühemõtteliselt hajutatud saama. 

Seetõttu olemegi esitanud härra ministrile viis küsimust. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, aga toon esile neist kaks ja palun, et minister enne küsimustele vastamist ise selgitaks, milles küsimused täpsemalt seisnevad. Kaks peamist minu hinnangul seisnevad selles, et kui toimingupiirangu rikkumist tõlgendatakse nii loominguliselt, nagu kõnealuse kahtlustuse puhul on näha – Humala ja Pruunsilla vaheline seos [ilmnevat] näiteks asjaolus, et Humala abikaasa on võtnud osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast laenu –, siis kuidas peaks ametnikud teadma, millistel puhkudel nad rikuvad ja millistel puhkudel ei riku toimingupiirangut. 

Ja nagu ma küsisin eelmise arupärimise arutamise raames seonduvalt Kajar Lemberi kaasusega, [küsin ka nüüd]: kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdi mõistva kohtuotsuseta – ja ma olen täiesti kindel, et nii see päädib, kui kohus menetleb asja vähegi ausameelselt –, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata? Aitäh! 

Suur tänu! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks, lugupeetud justiitsminister Kalle Laanet. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head arupärijad! Ma sain aru, et kuna võib-olla kõigil ei ole küsimusi ees, siis ma loen küsimuse ette ja siis ka vastan. Esimene küsimus: "Kas vastab tõele, et KaPo töötajad ei tahtnud võimaldada Pruunsillal pärast talle kahtlustuse teatavaks tegemist telefoni teel privaatselt, st KaPo töötajate juuresolekuta oma advokaadi Paul Keresega suhtlemist ning et selline suhtlus osutus võimalikuks alles pärast pikka vaidlust Kerese ja KaPo töötajate vahel? Kui see vastab tõele, siis millisele õiguslikule alusele toetudes võivad KaPo töötajad keelata kahtlustataval privaatselt oma advokaadiga suhelda? Kui aga KaPo töötajatel ei ole õigust sedasi käituda, siis kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab ja kuidas on tagatud, et edaspidi sama moodi kehtivat õigust ei rikuta? Kriminaalmenetluse seadustik sätestab teatavasti paragrahvis 34 lõige 1 punktides 3 ja 4 selgesõnaliselt, et kahtlustataval on õigus kaitsja abile ja suhtlusele kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta.

Oleme teadlikud, et KaPo tegutseb mitte Justiitsministeeriumi, vaid Siseministeeriumi valitsemisalas, aga samas oleme teadlikud ka sellest, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 30 lõige 1 kohaselt on just Justiitsministeeriumi valitsusalas oleva prokuratuuri kohustus juhtida kohtueelset menetlust ja tagada selle seaduslikkus, mistõttu ei ole kohatu pöörduda kõnealuse küsimusega Teie kui justiitsministri poole." 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen absoluutselt päri sellega, et prokuratuur peab tagama prokuröri abil menetluse seaduslikkuse. Tema vastutab, tema juhib menetlust ja tema ka vastutab selle eest, et kõik need toimingud, mida politsei või kaitsepolitsei teeb, oleksid seaduslikud. Loomulikult peale selle, et ta peab vaatama, et menetlus oleks seaduslik, peab ta [silmas pidama] ka seda, et menetlus oleks tulemuslik. Ja samamoodi peab ta kohtus riiklikku süüdistust esindama. 

Jah, muidugi on viimastel päevadel üsna palju juttu olnud, et ministril puudub õigus sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse ja et konkreetsete kriminaalasjade menetluse kestel menetlustoimingute kommenteerimine on prokuröri pädevuses. Kas ta seda teeb või ei tee, seda [otsust] on keeruline hinnata. Nagu te teate, üks viimaste päevade kõige tõsisemaid süüdistusi, mis minule on esitatud, on, et ma olen konkreetsetesse kriminaalmenetlustesse sekkunud. Ma saan ka siin täna maha öelda, et ma ei ole seda kunagi teinud. Kätt südamele pannes ütlen ka samamoodi. Ma tean väga selgelt, mis on konkreetsesse kriminaalmenetlustesse sekkumine. Eelkõige on see mingite konkreetsete ülesannete andmine mingite menetlustoimingute läbiviimisel kellelegi või mingi kriminaalmenetluse mittealgatamine või lõpetamine või kellelegi kahtlustuse või süüdistuse mitte esitamine või kellelegi just nimelt kahtlustuse või süüdistuse esitamise ülesande andmine. Selles mõttes on ministri käed suhteliselt selgelt seotud. Ma saan ainult küsida, nagu ma olen ka küsinud, miks mingid menetlused venivad. 

Seda, kas konkreetsel juhul uurijad kahtlustatavale menetlusõigused piisaval määral tagasid, ning kui mitte, siis mis oleks selle võimaliku rikkumise õiguslikud tagajärjed, peab igas kriminaalasjas lahendama kohus vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku sätetele. Ma vaatan korraks natuke ajalukku. Üks selline kaasus on meil ajaloost läbi käinud. See on niinimetatud Ain Seppiku kinnipidamise kaasus: Ain Seppik peeti kinni, [pandi talle] käerauad ja tema põhiõigusi piirati. Ma jään nüüd vastuse võlgu, mitmeks tunniks, aga ta pandi arestimajja. Ja selle kohta on väga selgelt ka Riigikohus öelnud, et see tegevus ei olnud õiguspärane, see oli ebaseaduslik. 

Nii, lähen nüüd teise küsimuse juurde. "Põhjendades, miks ei ole alustatud kriminaalmenetlust MTÜ Slava Ukrainiga seonduvalt, toonitas käesoleva aasta aprillikuus riigiprokurör Triinu Olev, et prokuratuur "ei saa alustada kriminaalmenetlust selleks, et hakata otsima kriminaalmenetluse alust" ning et kriminaalmenetluse algatamiseks "peab olema küllaldasi viiteid, et kuritegu kui selline on toime pandud". Seevastu vastuseks küsimusele, kas on alust arvata, et Humal või tema lähedased on saanud Pruunsilla abiga osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast turuhinnast soodsamalt laenu, mis on esitatud kahtlustuse seisukohast keskse tähtsusega küsimus, teatas Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör Gerd Raudsepp, et "[s]ee on aspekt, mida praeguse menetluse käigus püüame välja selgitada". 

Kuidas on võimalik, et prokuratuur lähtub erinevate kriminaalmenetluste raames niivõrd erinevatest standarditest, asudes ühel juhul seisukohale, et kriminaalmenetlust ei või alustada sellele aluse leidmiseks, aga tegutsedes teisel juhul risti vastupidiselt ehk alustades kriminaalmenetlust just selleks, et selgitada välja, kas selleks on alust või mitte?"

Meil kehtib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. Meil on legaliteedi põhimõte: kui on ikkagi väga selgelt neli tunnust, et kuritegu on toime pandud, siis tuleks algatada igal juhul kriminaalmenetlus. Standard kriminaalmenetluse alustamiseks on kõikides asjades sama, eelinfo maht ja kvaliteet aga eri asjades erinev. 

Riigikohus on oma erinevates lahendites menetluse alustamise standardit selgitanud. Konkreetse kriminaalasja alustamise või alustamata jätmise osas teostab järelevalvet Riigiprokuratuur ning hiljem kohus kõiki asjas kogutud tõendeid arvesse võttes vastavalt kriminaalmenetluse sätetele. Kriminaalasja materjale kommenteerida, teadmata ühes või teises asjas tehtud menetlusotsuseid, oleks puhas spekulatsioon ja justiitsministril selleks õigust pole. Nagu ma varasemalt ütlesin, mul puudub selleks lihtsalt informatsioon. Teise küsimuse vastus oleks selline. 

Kolmas küsimus: "Millist õiguspärast eesmärki teenis KaPo töötajate poolt Pruunsilla kodu põhjalik läbiotsimine teadmises, et Humal ja Pruunsild ei eitagi, et nad on omavahel (mitte midagi ebaseaduslikku kätkeval moel) arutanud korporatsioon Sakala soovi osta korporatsiooni kõrvalkrundil asuv maja? Millise muu täiendava tõendi leidmise eesmärgist läbiotsimine lähtus?

Küsimuse taustana osutame, et kuigi läbiotsimist Pruunsilla kodus viis läbi KaPo kui Siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev asutus, võib kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 91 lõike 2 kohaselt läbiotsimist toimetada üksnes prokuratuuri kui Justiitsministeeriumi valitsemisalas tegutseva asutuse taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Seega ei ole põhjendamatu pöörduda kõnealuse küsimusega justiitsministri poole. 

Lisaks osutame küsimuse taustana, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 91 lõike 1 kohaselt peab läbiotsimine lähtuma eesmärgist leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas." See kõik oli nüüd küsimus. 

Vastus. Jällegi, ministril puudub õigus sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse, kommenteerida kriminaalasja materjale ja uurimistaktikat. See tähendab seda, et mul neid materjale pole ja ma ei tea ka nende uurimise taktikat. Kohtueelset menetlust juhib prokuratuur ning kohtueelse menetluse seaduslikkuse kontrollimiseks näeb mehhanismid ette kriminaalmenetluse seadustik. Ma ütlen veel kord, et menetluse õiguspärasust peaks tõesti kõigepealt kontrollima kõrgemal astmel prokuratuur. Ja loomulikult on kohus see, kes peaks tervikuna hindama kriminaalmenetlust. Jah, justiitsministril on õigus ja kohustus viia läbi teenistuslikku järelevalvet. Muu hulgas on läbiotsimiseks vajalik kohtu luba ja samuti saab kohtueelse menetluse toimingut vaidlustada kohtus. See on kolmanda küsimuse vastus. 

Neljas küsimus: "Kui toimingupiirangu rikkumist tõlgendatakse nii loominguliselt, nagu kõnealuse kahtlustuse puhul on näha (tuvastades Humala ja Pruunsilla vahelise seotuse näiteks asjaolus, et Humala abikaasa on võtnud osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast laenu), siis kuidas peaks ametnikud teadma, millistel puhkudel nad rikuvad ja millistel puhkudel ei riku toimingupiirangut? Kas Teie hinnangul vastab kuriteokoosseis, mis on sõnastatud sedavõrd laialivalguvalt ja meelevaldset tõlgendust võimaldavalt, õigusriigi põhimõttele, mille kohaselt peavad kõik kuriteod olema sätestatud karistusseadustikus niisuguse selgusega, et keskmine mõistlik inimene on suuteline aru saama, millistest tegudest täpselt jutt käib?"

Vastus oleks, et pooleliolevaid menetlusi loomulikult ma ei saa kommenteerida, kuna ma ei tea sellest midagi. Aga mis puudutab toimingupiiranguid, siis eelmises arupärimises me seda lahkasime üsna põhjalikult. Kui sobib niimoodi. Aga võib-olla ma täpsustan nii palju, et toimingupiirangu regulatsioone on kritiseeritud, leides, et "seotud isiku" sõnastus on liiga lai ning ametiisikul ei ole ette nähtav, keda temaga seotud isikuks lugeda võidakse. Võimalikult ebaselgelt sõnastatud seotud isiku mõiste on eriti probleemne seetõttu, et toimingupiirangu teadev rikkumine suures ulatuses, see tähendab üle 40 000 euro, on kuriteona karistatav. Küsimus on jälle hinnangus, et kuidas sa seda hindad. 

Viies küsimus: "Kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdimõistva kohtuotsuseta, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata? Kas Teie hinnangul peaks sellisel juhul kaasnema alusetult kriminaalmenetluse algatanud prokurörile isiklik vastutus, vähemalt ametikoha kaotuse näol? Kui ei peaks ehk kui prokurörid ei kanna alusetult kriminaalmenetluste alustamise ja sellega isikute maine hävitamise eest sisuliselt mitte mingisugust isiklikku vastutust, siis kuidas peaks üldse nende poolse võimu kuritarvitamise ära hoidma?" 

Hetkel kehtiva seaduse järgi, see on prokuratuuriseaduse § 14 kohaselt kohaldatakse prokuröriteenistusele avaliku teenistuse seadust, kui prokuratuuriseadusest ei tulene teisiti. Avaliku teenistuse seaduse § 80 sätestab ametniku vastutuse. Paragrahvi 80 järgi vastutus piirneb [sellega], et kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama sama paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Kui kahju on tekitanud mitu ametnikku ühiselt, vastutab iga ametnik oma süüle vastavas ulatuses. Lisaks on veel ametikohustuste süülise täitmata jätmise või mittekohase täitmise puhul võimalik prokuröri suhtes rakendada distsiplinaarvastutust, mis on prokuratuuriseaduses eraldi reguleeritud §-des 31–42 ning võibki päädida oma võimu tahtlikult või hooletusest väärkasutanud prokuröri teenistusest vabastamisega. Konkreetsel juhul tuleb aga tähele panna, et kahtlustatavad ise andsid meedias teada nende suhtes alustatud kriminaalmenetlusest. 

Tulles nüüd korraks tagasi selle juurde, et justiitsminister alustas teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, siis ka seal on üks küsimus just nimelt see, kui palju on möödunud kalendriaasta jooksul algatatud distsiplinaarmenetlusi ja millega need on lõppenud. See on ka üks kindel küsimus, milles tahaks selgust saada. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka rida küsimusi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Hea kolleeg Varro Vooglaid juba tõi näiteid ja ma tooksin ka ühe näite, Tõnis Möldri kaasuse kohta. Ta küsis väidetavalt altkäemaksu ühe isiku käest ehk siis ühe jahimehe käest. Tolle jahimehe poole mindi ligi kümne maskis inimesega, automaadid kaasas, läbiotsimist tegema pool üheksa hommikul. Samas Slava Ukraini kaasuse puhul ei ole siiamaani Johanna-Maria Lehtmet läbi otsitud, ei ole mingeid võetusi tehtud, pole võetud ei arvutit ega telefoni. Tegelikult mu küsimus on see – ma tean küll, et sa vastad kohe, et sa ei saa oma volitusi ületada –, kelle poole me peaksime pöörduma Riigikogu liikmetena, et saada vastuseid, miks on need lähenemised nii erinevad.

Aitäh selle küsimuse eest! Päeva lõpuks iga menetluse puhul valivad menetlustaktika õiguskaitseorganid ühiselt. See tähendab seda, et kindlasti politsei ja prokuratuur peavad teatud mõttes taktika koos kokku leppima. Kui me räägime kinnipidamisest, siis see on kindlasti puhtalt politsei pärusmaa. Prokurör on see, kes peab hindama, kas kinnipidamine on seaduslik või mitte. Siin on teatud küsimusi ja ei ole üheseid vastuseid, miks rakendatakse ühe või teise juhtumi puhul väga erinevaid taktikaid. Aga ka juhtumid on erinevad. Ent veel kord, tulles nüüd tagasi selle algatatud teenistusliku järelevalve juurde, mina panen üsna suuri lootusi sellele, et me saame sealt väga paljudele küsimustele vastused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh, austatud justiitsminister! Mul on mingil määral selline filosoofiline küsimus. Riigikogu liikmed on esitanud ja esitavad konkreetseid küsimusi kindlate kaasuste kohta. Kui nüüd justiitsminister uurib selle kohta prokuratuurilt, siis kus on see piir, kust alates saab seda pidada sekkumiseks? Kes üldse saab seda hinnangut anda? Või peabki justiitsminister kohe keelduma arupärimistele või muudele küsimustele vastamast? Tegelikult on, arvestades kõike seda, mis viimasel ajal meedias on olnud, tekkinud selline mainekahju ja [kahtlused] meie õigussüsteemis ja ka õigusriigis. Kas te oskate öelda, kuidas me saame seda taastada? Mis samme peaks ette võtma? Ma saan muidugi aru, teie olete juba ise vastutuse võtnud ja tagasi astunud, aga võib-olla te oskate öelda, mida me saame koos teha selleks, et seda usaldust taastada?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks usalduse taastamine on võimalik, kui ühiskond, avalikkus, samamoodi siinne saal, siin saalis viibivad Riigikogu liikmed saavad aru, miks üks või teine toiming just nimelt selliselt läbi viidi, miks üks või teine kriminaalmenetlus algatati. Muidugi ei saa iga kriminaalmenetluse algatamisega välja tuua konkreetseid menetluslikke detaile, aga vähemalt see selgus peab tulema mingi aja möödudes, kas on menetluslikud otsused tehtud, kas mingi menetlus on lõpetatud, kas mingi menetlus on jõudnud kohtusse. Aga see eeldab seda, et kõik osapooled, kes töötavad õigussüsteemis, alustades politseist ja lõpetades advokaatidega, tegelikult töötavad laias laastus ühe asja nimel. See on seesama, et oleks õigusselgus, arusaadavus. Et selged oleks mõlemad: süüdistus oleks selge, kaitse oleks selge. Eesmärk on üks. 

Ja see on ka üks minu olulisimaid eesmärke, miks ma eelmisel suvel panin kokku töörühma niinimetatud tuleviku kriminaalmenetluse aruteludeks. 2004. aastal on kehtiv kriminaalmenetluse seadustik vastu võetud. Täna on aasta 2024. 20 aastat on möödas, ühiskond on totaalselt muutunud. [Soovisin, et] selles töörühmas oleksid kõik osapooled koos, alustades advokatuuri esindajast ja lõpetades kohtunikuga. Et koos arutatakse, milline on ühiskonna tunnetus, kuidas võiks see protsess tulevikus välja näha ja kuidas peaks. Ega seda usaldust ei saa ju kellelegi peale suruda, usaldus tuleb ikkagi välja teenida. Ja see on väljakutse kõikidele osapooltele. Lihtsalt minna ühte või teist osapoolt tuima näoga süüdistama – see ei vii üldjuhul mitte kuhugi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Sa enne ütlesid, et menetluse seaduslikkust hindab kohus. Kohtud ongi hinnanud. Kohtud on korduvalt ja korduvalt leidnud, et prokuratuur on seadust rikkunud: kas ebaseaduslikult jälitustoiminguid teinud, tõendeid leidnud, kohtusse toonud ja nii edasi ja nii edasi, protseduurireegleid [rikkunud]. Ma saan aru, et ministrina on sul vaja küsida prokuratuurilt järelevalve korras, kas üldse on algatatud mingeid sisemisi protseduure või karistusi. Prokuratuuri enda sees puudub mehhanism, kuidas seadust rikkuvaid prokuröre saaks kuidagi distsiplineerida. Vähemalt nad ei rakenda seda. Ja nüüd on mul järgmine küsimus. Kui nad ei rakenda ise, kui peaprokurör leiab, et kõik on hästi, ja ei tee mitte midagi, siis mis see järgmine tase on? Kes siis seda järelevalvet teeb? Või ongi niimoodi, et enam ei tehtagi? Sest me jõuame selle lihtsa asjani, eks ole, et peaprokurör kuulab justiitsministrit pealt. Kaebusega peaks minema prokuratuuri, eks ju, aga prokuratuur midagi ette ei võta.

Prokuratuuriseaduse järgi on tõesti … Millised võimalused on justiitsministril? Justiitsministril on võimalik algatada teenistuslik järelevalve – see, mida on justiitsminister teinud, eks ju. Järgmine võimalus on see, et juhul kui on väga selgeid märke, et riigiprokurörid või riigi peaprokurör on toime pannud distsiplinaarsüüteo, siis on võimalik alustada distsiplinaarmenetlust. Aga distsiplinaarmenetluse algatamiseks on väga selgelt vaja ajendeid. Ja neid ajendeid peab ka tõestama, need peavad olemas olema. Ja juhul, kui näiteks riigiprokurörid või riigi peaprokurör on toime pannud distsiplinaarsüüteo ja on selgitatud, et näiteks peaprokurör peaks vallandatama, siis on järgmine samm see, et tuleb kõigepealt tulla õiguskomisjoni ja õiguskomisjonis tutvustada kogu seda distsiplinaarmenetlust, ja kõige viimane samm on see, et valitsusel on võimalik, kui ta leiab, et on toime pandud piisavalt ränk distsiplinaarsüütegu, peaprokurör vallandada. Need on sammud, mida tegelikult on võimalik teha praegu kehtiva seaduse järgi.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma oleks oma küsimuse üles ehitanud selles teadmises, et õigusemõistmine ei pea mitte ainult olema õiglane, vaid sellisena ka välja nägema. Te ise olete ka siin vastuste käigus põhimõtteliselt seda mõtet kinnitanud. Aga minu mure on seotud sellega, et pannes kõrvuti Slava Ukraini juhtumi ja Parvel Pruunsilla juhtumi, tekib küsimus proportsionaalsuse põhimõtte rakendamisest. Parvel Pruunsilla puhul tallati eraelu puutumatus, põhiseadusega kaitstud õigused täiesti tuimalt ja julmalt maha, võib-olla tõesti taktika huvides, aga samal ajal MTÜ Slava Ukraini puhul pole midagi sellist üldse rakendatud. Selline proportsionaalsus erinevate juhtumite puhul on nagu küsitav.

Aitäh selle küsimuse või kommentaari eest! See proportsionaalsus on tõesti teatud mõttes küsitav. Kui mina selle kohta küsisin, siis öeldi mulle, et ma olen sekkunud Slava Ukraini menetlusse.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! 2021. aasta varakevadel määrati Eestist USA-sse justiitsatašeeks Indrek Tibar. Selle otsustas kolmeliikmeline komisjon, kellest üks oli riigi peaprokurör Andres Parmas. Andres Parmas ja Indrek Tibar on aastaid eraelus olnud väga head sõbrad. Selline tegevus – ta otsustas Tibarile hea sooja töökoha anda – sobib ilusti kokku korruptsioonivastase seaduse §-s 11 nimetatud tingimustega ehk siis ta on pannud toime toimingupiirangu rikkumise. Kas teile on teada, miks selle suhtes menetlust ei alustatud? Kes või mis asutus oleks pidanud seda menetlust alustama Andres Parmase suhtes?

Aitäh selle küsimuse eest! Protokolli huvides ma pean täpsustama, et ka mina tunnen Indrek Tibarit politseiaegadest. Ma ei saa öelda, et me suured sõbrad oleme, aga ma teda tean. Ma jään selle vastuse võlgu, milline kolmeliikmeline komisjon konkreetselt [selle otsustas], kes olid need teised kaks liiget, kes tegelikult valisid Indrek Tibari välja. Ma julgen arvata, et Indrek Tibar kindlasti on selles valdkonnas spetsialist, kuna ta on töötanud väga kõrgetel erinevatel ametikohtadel ka politseisüsteemis. Juhul, kui on märke, mis võivad viidata mingile toimingupiirangu rikkumisele, siis esimese sammuna loomulikult oleks pidanud sellele tähelepanu juhtima Justiitsministeerium, sest Justiitsministeerium viib läbi teatud järelevalvet selle üle. Aga ma tõesti täpsemalt ei oska teile seda kommenteerida.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma püüan ära mahutada kaks küsimust. Esimene küsimus. Prokuratuuriseaduse § 9 kohaselt ei laiene Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Kas teie hinnangul selline piirang on kohane? Kui see nendele valdkondadele ei laiene, siis kuhu ta üldse laieneb? Kas sisuliselt üldse saab teostada järelevalvet või ei saa? Ja teine küsimus. Te osutasite enne vastutusest rääkides avaliku teenistuse seaduse §-le 80. Ma küsin hästi konkreetselt ja palun vastake konkreetselt, kas teile on teada üksainukenegi juhtum, kus mõni prokurör on päriselt pidanud isiklikult vastutama selle eest, et on mindud kohtusse süüdistusega, mis on kohtus osutunud alusetuks ehk isik on õigeks mõistetud. Kas üksainukenegi prokurör viimase kümne aasta jooksul on mingilgi määral pidanud vastutama?

Aitäh nende küsimuste eest! Mulle ei meenu, et keegi oleks sellisel kujul vastutanud. Mis puudutab küsimuse esimest poolt, et kas Justiitsministeeriumil peaks olema õigus kontrollida ka konkreetseid … (Saalis aevastatakse.) Tervist! … konkreetseid menetlusi, konkreetselt jälitusmenetlust ja lubade andmist, siis täna see süsteem on nii üles ehitatud. Eks see on arutelu küsimus, kas on õige, et allasutuse osas ei ole mitte ühtegi võimalust kontrollida seaduslikkust. See on debati küsimus. Ma usun, et me oleme jõudmas ühiskonnana järjest rohkem [debatini], et kui väga palju räägitakse teatud sõltumatusest, siis kus see sõltumatus siis tegelikult on, milles see nagu väljendub. Kui sa oled tegelikult täitevvõimu üks osa, siis kus on need sõltumatuse piirid, eks ju? Ma küll väga loodan, et see debatt saab ühiskonnas toimuda ja see debatt jõuab ka siia saali. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Möödunud nädalal olite te "Esimeses stuudios". Ma kõigepealt pean ütlema, et huvitav saade oli, ja kiitma teid konkreetse ja ausa vastuse eest küsimusele, mis puudutas ornitoloogiat. Aga te muu hulgas ütlesite seal seda: "… kohtudes Isamaa fraktsiooni liikmetega, küsis ka Urmas Reinsalu minult, mida ma ütlesin või küsisin 12. detsembril riigiprokuröri käest. Ma pidin tunnistama, et esiteks ma ei teadnud, kus ma 12. detsembril olin, mis päevaga oli tegemist, ja küsisin vastu, aga kust sina tead, mida ma tegin ja kellega koos olin. Mille peale Reinsalu vana poliitikuna pidi kahjuks kohmetuma." Nüüd, mina ei ole justiitsprotseduurikas nii kodus. Ma küsiksin teie käest: aga mis see formaat või menetlusvorm oleks, mida kasutades me saaksime teada, kust Reinsalu seda teada sai?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kujutan ette, et kui oleks kriminaalmenetlus ja kriminaalmenetluse juures viiakse läbi teatud toiminguid, siis sealt peaks selguma, kuidas Urmas Reinsalu teadis konkreetselt, mida ma tegin või kus ma olin. Aga minule teadaolevalt sellist menetlust ei ole, seega jääb see küsimus õhku. 

Mart Helme, palun!

Ma just värskelt loen uudist, et president Alar Karis peab vajalikuks põhjalikku arutelu prokuratuuri sõltumatuse teemal ja on mures – põhimõtteliselt väljendab ta seda muret läbi lillede, nagu ikka – selle pärast, et võib tekkida poliitiline kontroll prokuratuuri tegevuse üle. Mina pean muidugi tunnistama, kuulates teie äärmiselt ettevaatlikke vastuseid nendele arupärimise küsimustele, et ma näen siin seda hirmu, mida tunnevad meie poliitikud absoluutse võimu enda kätte kahminud kaitsepolitsei, prokuratuuri ja laiemalt kogu õigussüsteemi ees. Kuna teie olete ka nüüd fookuses sellega, et julgeolekukontroll tehti teile viimati 2019. aastal, ja kõik need uudised, mida siin teie kohta lugeda, et te põgenete ajakirjanike eest – mulle tundub, et te võiksite natukene julgem olla. Sest te olete juba nagunii sellesama …

Aitäh! 

… võimu kuritarvitamise aparaadi omavoli kätte sattunud. Või mis te ise arvate?

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Mul oli tõesti täna võimalus vabariigi presidendiga kohtuda ja arutleda ka selle üle, kus need piirid siis on. Aga minule ei jäänud küll sellist muljet, et presidendil oleks mure, et poliitikud liiga palju sekkuvad. Küsimus oli selles, et oleks väga selge arusaam, kuhumaani saab selles mõttes mitte sekkuda, vaid küsida. Kust see piir jookseb? Mulle tundub, et seda piiri üritavad erinevad isikud venitada täpselt sinna suunda, kuidas konkreetsele isikule hetkel sobib. Ka tänane advokaat ja endine riigi peaprokurör Norman Aas on öelnud ju väga selgelt, et konkreetsetesse menetlustoimingutesse sekkumine ei ole kohane ja ei sobi ministrile. Aga kui me räägime ikkagi väga selgelt küsimuste esitamisest, miks mingi asi venib ja edasi ei liigu, siis see kindlasti ei ole menetlusse sekkumine. 

Minu arvates kõige olulisem kogu selle debati käigus, mis on ühiskonnas tõusetunud, on see, et meil oleks kõikidel osapooltel selgus, kuhu me liigume. Me peame [edasi liikuma nii], et meil on demokraatlikud järelevalveprotsessid. [Peavad olema] kõigile arusaadavad seadused, kuidas seda järelevalvet teostatakse, kuidas ühiskonna ootusi täidetakse selliselt, nagu tegelikult ühiskond tahab. Täna on siin mitmeid ja mitmeid kordi kõlanud Kajar Lemberi kaasus. Ime, et seda mulle ei ole pahaks pandud. Ma olen ka seda küsinud, millist õigust me taga ajame. Me oleme teinud riigina kulutusi väga suurtes summades, maksumaksja on selle kõik kinni maksnud, eks ju, ja karistuse on saanud Kajar Lember isiklikult ja kõik tema lähikondsed. Ja see karistus ei ole mitte väike olnud, ütleksin mina. Aga jah, nii see on.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Möödunud aasta oktoobris plahvatas jube suur skandaal, kus ajakirjanikud väidetavalt avastasid selle, et ma üürin korterit, kus ma tegelikult ei ela. See asi lõppes päris kähku ära ja oligi asi nagu läbi. Aga tegelikult ma tahan väita seda, vaadates ka teie kaasust, kus teil on, ütleme, mingid probleemid üürimisega, et neid andmeid ei ole võimalik ajakirjanikul [niisama] tuvastada. Neile on raudselt antud juhised, mida vaadata, kuidas teha, kuidas otsida. Ja teine asi: ma vaatan ka seda, et Eesti Ekspress kirjeldab väga selgelt, mismoodi Parmas talletas teie vestlusi, ja kirjeldab ka, kes seal vihastas ja [kes] ei vihastanud. Ajakirjanik ei saa seda muidu teada, kui ta pole seda kuulnud. Minu küsimus teile: kas te olete nõus, et üks prokuratuuri tööriistadest on ajakirjandus, kes püüab ühiskonda teatud arvamuse kujundamisel mõjutada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et ääretult suur hulk inimesi Eestimaal teadis, millist korterit ma kasutasin ja kus ma Tallinnas ööbin, aga kindlasti ei olnud need ajakirjanikud, kes sellest loo kirjutasid. Seal ei olnud mitte midagi salajast, see oli kõik deklareeritud. See, kuidas mingisugune informatsioon kellegi arvutisse, telefoni, lauale mingitel ajahetkedel jõuab – eks aeg näitab, kuidas see täpselt on toimunud. Täna [ei saa] öelda, et see on täpselt ühte või teist või kolmandat pidi olnud. Alati võib eksida ja ma ei tahaks eksida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud veel minister! Ma tegelikult tahan teid kiita, et te seda mädapaiset hakkasite opereerima, aga nagu me nägime, impeerium andis kohe vastulöögi. Mul on tegelikult kahju, et teie minevikus on olnud sellised asjaolud, mis andsid neile, kelle üle te tahtsite hakata järelevalvet teostama, põhjuse [vastulöögiks], et te andsite selleks ajendi. Teisalt ikkagi mööngem, et te nagu omainimesena saate pehme maandumise. Te tulete tagasi Riigikokku, teie suhtes algatati väärteomenetlus, kuigi palju väiksema summa korral on Riigikogu liikme suhtes poliitilistel põhjustel algatatud kriminaalmenetlus kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise eest. Täpselt sama tegelikult saaks kasutada ka teie puhul, aga seda ei tehta. Mulle tundub, et jõustruktuuridele te peaksite justkui tänulik olema, või kuidas?

Kui tänulik peab selle eest olema, et mingeid menetlusi algatatakse? See on minu arvates natukene vildakas arusaam. Aga ma olen selles osas küll nõus, et meil on vaja teatud õigusselgust, millega ikkagi tegemist on. Kuidas ühiskonnas saaks selle toimingupiirangu, millest me täna oleme nii palju rääkinud, selgemaks, et kõik saaksid sellest ühtemoodi aru, ja millist menetlust selle toimingupiirangu rikkumise korral rakendatakse? Ma olen küll seda meelt, et see on vaja ühiskonnas selgeks rääkida.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti Ukrainas Dnipropetrovski oblastis kestab praegu MTÜ Slava Ukraini kuritarvitusi paljastanud Oleksandr Tšernovi kohtuprotsess. Ja pole põhjust arvata, et Ukraina kohtusüsteem ei ole korrumpeerunud. Teatavasti on veenev kahtlus, et tema süütegu on lavastatud, ja süüdimõistmise korral võib teda oodata mitmeaastane vabadusekaotus. Ma küsin: kas teie või mõni teine Eesti ametiisik või institutsioon on astunud samme või kavatseb astuda samme või saab astuda samme selleks, et seda kuritarvituste paljastajat ei tabaks nende paljastuste eest kättemaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Et korrektne olla, ütlen, et ma olen saanud meili, kus oli tõesti välja toodud Tšernovi [kohtlemine] ja need riskid ja ohud, et ta võib sattuda teatud kuritarvituste ohvriks tulenevalt sellest, et ta andis informatsiooni. Ma olen saatnud selle meili edasi prokuratuurile, et nad oleksid sellest informeeritud. Aga mitte prokuratuurist saadud informatsiooni põhjal, vaid hoopistükkis kolmandatelt isikutelt saadud informatsiooni põhjal on mul ka arusaam asjast. Mul toimus detsembrikuus telefonivestlus Ukraina justiitsministriga, mille käigus ma kirjeldasin talle kogu seda olukorda, mis puudutab menetluslikku poolt, ja palusin abi, et Ukraina justiitsministeerium, ütleme niimoodi, aitaks meie õiguskaitseorganeil teatavat informatsiooni kätte saada. Selle vestluse käigus ma tõin Tšernovi teema ka lauale. Pärast seda sain ma jälle kolmandatelt isikutelt, mitte prokuratuurist, tagasiside, et suhtumine Tšernovi menetlusse võttis adekvaatsema või objektiivsema külje, et asjale vaadatakse hoopis teistmoodi otsa. See on, mis mina tean.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Loomulikult on väga hea, et te selle järelevalvemenetluse nüüd algatasite, aga olgem ausad, seda oleks pidanud juba ammu tegema. Neid küsitavusi on ju riburada. Võiks siin kümneid, kui veidi mõtleks, välja tuua. Aga ma tahan küsida hoopis midagi muud. Mul oli eelmine nädal väga huvitav vestlus ühe tänase valitsuse ministriga. Ma ei hakka ütlema, kes ta oli või mis valdkonna minister, aga ta ütles mulle, et olles nüüd peaaegu aasta aega minister olnud, on ta aru saanud, et see, millest me oleme kogu aeg rääkinud, ehk süvariik eksisteerib. Te olete sama kaua selles ametis olnud ja ka varem minister olnud. Mis seisukohal teie olete?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis see süvariik täpsemalt on see, eks see on tõlgendamise küsimus. Nagu öeldakse, ministrid tulevad ja lähevad, aga ametnikud jäävad. Ja loomulikult, kui sa oled, ütleme niimoodi, noor ja ministriametis esimest korda, siis sa pead alati ette ja taha vaatama, [enne kui sa kuhugi] allkirja paned või ei pane, ja [hoolega mõtlema], milliseid otsuseid sa teed ja milliseid sa ei tee. Eks sind ju testitakse üsna tihti. Kas on olemas mingisugune müstiline süvariik, seda ma ei julge küll öelda, aga kindlasti ametnikud, kasutades ära oma kogemusi ja teadmisi, testivad sind, kui see vähegi võimalik on. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Sellel kuul, 14. märtsil oli Kuku raadio "Hommikuraadios" meie peaprokurör Andres Parmas ja rääkis oma versiooni olukorrast, sellest, mis praegu toimub ja mis teiega seotud on. Mulle jäi sealt kõrva üks lause, kus ta ütles, et ta mitte sugugi ei ole olnud telefonitoru taga üksi, kui on olnud vestlus ministriga ehk teiega. Ja siit ongi mul küsimus: kas peaprokurör andis teile viisakalt teada, et ta telefon on näiteks valjuhääldi peal, kui te vestlete? Me eeldame, et kui me räägime [telefonis] inimesega ja me oleme, ma ei tea, näiteks autos ja kõik, kes autos istuvad, kuulevad [seda juttu], siis oleks viisakas seda ka öelda sellele inimesele, kes meiega räägib, eks ole. Kas teile anti teada, kes oli see inimene, kes oli peaprokuröriga samal ajal telefoni teisel poolel, kui teie mis iganes tööasjadest vestlesite?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me nüüd läheme ajas tagasi, siis telefonivestlus, mis mul peaprokuröriga oli, oli 29. veebruaril, neljapäevasel päeval. Oli valitsuse istung ja ta tahtis minuga kokku saada. Mina ütlesin, et mul kahjuks ei ole aega, et ma pean sõitma peale valitsuse istungit kohe Pärnumaale, ja ütlesin, et kui valitsuse [istung] on lõppenud, ma helistan. Kui ma helistasin, siis ma sain aru, et ta on autoroolis ja … Või ma ei tea, kas ta roolis oli – vabandust, seda ma ei tea. Aga igatahes see kõne läks handsfree peale. Ja kui ma linnuriigist rääkisin, siis küsis ta uuesti üle, et oot-oot-oot, mida sa nüüd ütlesid, siis ma täpsustasin seda.

Vaikus on tähenduslik. Aga aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja härra minister! Jaa, eks see on ootuspärane, et suurele osale küsimustest te oma hiljutisi kogemusi silmas pidades vastate diplomaatiliselt, et te paraku ei saa käimasolevasse kriminaalmenetlusse sekkuda ega saa seda kommenteeridagi. Seda võidakse käsitada sekkumisena ja siis hakkavad teatavasti juhtuma koledad asjad. Kuigi mina pean küll ütlema, et ma olen teiega selles mõttes täiesti ühte meelt, et ma küll ei näe, kuidas see oleks kriminaalmenetlusse sekkumine, kui justiitsminister küsib prokuratuurilt, et vabandust, miks üks või teine või kolmas kriminaalasi, mis pakub avalikkusele suurt huvi, näiteks Slava Ukraini kaasus, kus teatavasti on ju küsimus selles, kuhu on läinud rohkem kui viis miljonit Eesti inimeste annetusi, ei edene. See pole mingi sekkumine kriminaalmenetlusse. Vastupidi, kui teile midagi ette heita, siis võib-olla seda, et liiga vähe on seda tehtud. Pigem tuleks veel rohkem teha. 

Aga kuulates teie vastuseid küsimustele, ei saa eitada, et tõusetuvad väga põhimõttelised küsimused. Näiteks küsisime teie käest seda, kas vastab tõele, et kapo töötajad ei tahtnud võimaldada Pruunsillal pärast talle kahtlustuse teatavaks tegemist telefoni teel privaatselt, see tähendab kapo töötajate juuresolekuta, oma advokaadi Paul Keresega suhtlemist ning et selline suhtlus osutus võimalikuks alles pärast pikka vaidlust Kerese ja kapo töötajate vahel. Teie vastus oli diplomaatiline, nagu öeldud, aga asjaosalised kinnitavad, et täpselt nii see oli. Tegemist on selge seaduserikkumisega, kriminaalmenetluse seadustiku rikkumisega. Ja jällegi vaatab meile vastu mis? Vaatab vastu see, et ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest selliste asjadega seonduvalt.

Te osutasite enne asjaolule, et ka Riigikohus on tuvastanud, et Ain Seppiku kinnipidamine ja ka tema käte raudu panemine oli õigusvastane. Seda tegi keskkriminaalpolitsei. Kas keegi keskkriminaalpolitseist on selle õiguserikkumise eest kuidagipidi vastutusele võetud? Minu teada mitte. Tuvastatakse seaduserikkumine ja öeldakse, et vist Seppikule tuli maksta 300 eurot hüvitist alusetu kinnipidamise eest ja 200 eurot käte raudu panemise eest, aga no see on ju nali. 500 eurot sellise rikkumise eest ei distsiplineeri rikkujaid mitte kuidagi ja päris kindlasti ei hoia ära seda, et tulevikus täpselt samamoodi rikutakse, kui tahetakse. 

Ja siin me näeme sama asja. Me arupärimises ju viimase küsimusena tõstatasime just nimelt selle küsimuse, et kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdi mõistva kohtuotsuseta, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. Kogu meedia on pasundanud sellest, kuidas, oi-oi, näete, on pandud toime kuritegu, ja on solgutatud neid aastaid kriminaalmenetluses ja inimestel on juba juurdunud see arusaam, et kus suitsu, seal tuld, ilmselt ikkagi sulide ja kurjategijatega tegemist on. Ja kui siis lõpuks ilmneb kohtus ja jõustub kohtuotsus, et nad mõistetakse õigeks, mingisugust kuritegu toime ei ole pandud, siis ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest. 

Nüüd, huvitav on see, et te osutasite ka avaliku teenistuse seadusele, mille §-s 80 on kirjutatud – muuseas, see on selline asi, suur osa inimesi ei teagi, et selline norm üldse eksisteerib –, et kui ametnik on teenistuskohustuste süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama sama paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Kui ametnik on teenistuskohustust rikkunud tahtlikult, lisatakse lõikes 3, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses. Nii. 

Esiteks on siin muidugi juttu kahju hüvitamisest ametiasutusele, mitte kolmandatele isikutele. Aga teiseks, karm tõsiasi on ju ka see – ma ei tea, võib-olla te võtate pärast sõna ja täpsustate, kui ma eksin –, et mina ei tea viimasest kümnest aastast mitte ühtegi juhtumit, kus seda normi oleks päriselt rakendatud, et mõni ametnik oleks päriselt pidanud ametiasutusele hüvitama põhjustatud kahju. Hea näide, võib-olla üks prominentsemaid, paremini teatud näiteid on Terviseameti külmlao juhtum. Ma ei tea, mitme miljoni eest seal asju hapuks läks. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Ma ei mäleta neid numbreid enam konkreetselt. Aga kõik oli teada. See, et küttesüsteemiga või jahutussüsteemiga on probleemid, oli Terviseametile teada. Aga kui jaanipäev tuli peale, siis mõeldi, et küll me pärast tegeleme selle asjaga. Kui jaanipäevalt tagasi tuldi, oligi juba kõik, kahju oli tekkinud. See oli süüliselt tekkinud kahju, sest info oli olemas, aga sellega ei tegeldud, ei võetud kohaseid samme, et kahju tekkimist ära hoida. Ja kas keegi ei vastutas? Mitte keegi mitte millegi eest. Null! 

Ma olen siin saalis ka varem palunud, et kui keegi teab viimasest kümnest aastast ühteainsatki juhtumit, kus mõni ametnik oleks päriselt pidanud avaliku teenistuse seaduse § 80 alusel millegi eest varaliselt vastutama, siis andke mulle ka teada. Aga ei tea.

Nüüd, mida suuremat võimu konkreetsed ametnikud teostavad, seda olulisem on see, et selle võimu kuritarvitamise eest järgneks ka päriselt vastutus. On nii, eks? Mida suurem võim on teiste inimeste üle, seda tähtsam on, et vastutust teostataks. Prokuratuur ja kaitsepolitsei ja üleüldse, keskkriminaalpolitsei, politseiametnikud ja jõustruktuurid üldiselt teostavad eriti suurt võimu. Seega seal peaks olema eriti oluline, et kui ilmneb võimu kuritarvitamine, siis konkreetsed isikud peavad isiklikult selle eest vastutama. Aga ma küsisin enne härra ministri käest, kas ta oskab viimasest kümnest aastast välja tuua ühtainsatki juhtumit, kus mõni prokurör on pidanud millegi eest isiklikult vastutama. Härra minister ei suutnud sellist juhtumit meenutada. Ja ma arvan, et probleem ei ole tema halvas mälus, vaid selles, et pole lihtsalt midagi meenutada  

See on probleem, ja seda väga lihtsal põhjusel, et kui ametnikud ei pea võimu kuritarvitamise eest vastutama, siis on täiesti ootuspärane – täiesti ootuspärane! –, et tekib, kasvab ja süveneb karistamatuse tunne. Miks peaks hoiduma võimu kuritarvitamise eest, kui see ühel või teisel põhjusel on parasjagu kasulik ja kui sa tead juba ette, et mingit vastutust niikuinii ei järgne? Miks peaks? Vahet pole, teeme ära! Suure tõenäosusega jää vahele, aga kui jääme vahele, no mis siis? Kas ma kaotan töökoha? Ei kaota. Kas mind pannakse kellelegi mingit hüvitist maksma? Ei panda. Kas ma kaotan mingid karjääriväljavaated? Ei kaota. Milles probleem? Võib rikkuda. Praktiline järeldus on see, et võib rikkuda kehtivat õigust ükskõik kui jämedalt. 

Ja sellepärast mina ütlen küll oma sõnavõtu kokkuvõtteks, et seni, kuni Eesti Vabariigis päriselt ei jõustata isikliku vastutuse printsiipi – seda, et need inimesed, kes teostavad avalikku võimu, peavad selle võimu kuritarvitamise eest isiklikult, päriselt ja reaalselt vastutama –, ei muutu mitte midagi vähimalgi määral paremaks. Ma olen täiesti veendunud, et see on üks meie sõlmküsimustest. Ilma seda sõlme lahti sidumata ei ole üleüldse mingisugust lootust, et ülejäänud väiksemaid sõlmi võiks kuidagi õnnestuda lahti siduda. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Juurde ka kolm minutit, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan väita seda, et meil on olemas süvariik ja selle rusikas on jõustruktuurid ehk siis prokuratuur, kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei. Ja neid vahendeid, seda rusikat kasutatakse siis, kui on vaja kedagi kõrvaldada. Ma teen selle selgeks praegu kahe näite põhjal.

Esimene on see minu kurikuulus tankimise lugu. Avan natuke tagamaid, aga detailidesse ei lähe. Teatavasti tõusetus skandaal, et ma olen väidetavalt tankimist kuritarvitanud ja nõndanimetatud ajakirjanduses ilmunud andmete põhjal algatati alguses kaardi kasutamise kohta kriminaalasi, pärast siis minu suhtes. Pean ütlema seda, et esialgselt oli politseil plaan mulle kahtlustus esitada eelmisel aastal enne jõule, aga millegipärast lükkus see veebruarikuusse edasi. Mispärast? Selle pärast, et politseile said teatavaks tegelikud põhjused, mis olid väga lihtsad, kuid, ütleme, minu jaoks salastatud ja ma ei saa neid avaldada. Ainult politsei teab seda. Ja see asi lükkus edasi. Ja pärast seda, kui politsei sai teada, mis on see tegelik põhjus, siis ütles ta ainult üheainsa lause: "Nüüd sai see müsteerium ka lõpuks selgituse." Aga kahtlustus tuli ikkagi. Tuli veebruari alguses, kuskil 6.-7. veebruari paiku. Vahepealne aeg kulus uue kahtlustuse kokkumätsimiseks, konstrueerimiseks. Ka siis, kui kahtlustus oli esitatud, ei avaldatud seda veebruarikuus ajakirjanduses, vaid see jõudis avalikkuse ette minu meelest eelmisel või üle-eelmisel nädalalõpul. Mis siis vahepeal toimus? Vahepeal toimus see, et olulist tunnistajat hakati mõjutama selliselt, et ta annaks uurimisasutusele nende jaoks soodsaid ütlusi. Teda mõjutati ka tema riigiameti kaudu: juhul kui sa nii ei räägi, siis võid oma töökoha kaotada. Kui ka see tühja jooksis, alles siis tuldi sellega avalikkuse ees välja. Ma tegin selle kohta möödunud esmaspäeval Kanal 2 kaudu avalduse, et uurimise käigus mõjutatakse tunnistajaid. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne peale Kanal 2 seda ei kajastanud. 

Ja teine näide on siis lugupeetud Kalle Laanet, kes julges vastu hakata prokuratuurile kui rusikale, süvariigi rusikale ja sai selle eest oma vitsad kätte. Leiti, et tema huvide deklaratsioonis – mida üldiselt on väga raske reaalse eluga kokku viia, kui sa ei ole detailidega kursis – on millegi vastu eksitud. Ja seda kirjeldab Eesti Ekspress, kuigi korruptsioonivastane seadus ütleb, et kontrollida neid andmeid on õigus ainult erikomisjonil. Sama Eesti Ekspress kirjeldab väga täpselt ka Parmase ja Laaneti vestlust, mille Parmas väidetavalt talletas. Mida tähendab sõna "talletamine"? Talletamine tähendab, et lindistatakse. Ja huvitav on, kuidas Ekspress saab teada, millised emotsioonid sellel talletamisel [mängus on]? Ta peab olema kuulnud seda. Või, nagu ütles lugupeetud minister, on see tekst Ekspressi kirjutatud kellegi teise poolt. Täiesti võimalik. Aga mida see näitab? See näitab seda, et prokuratuur kujutab ette, et ta on siin "õigusriigis" püha lehm, et teda ei tohi keegi torkida.

Aastaid tagasi, kui ma olin eelmises koosseisus, oli kohtumine ka prokurör Parmasega. Ma küsisin küsimuse: "Öelge, palju on prokuröre karistatud selle eest, et nad on mingit seadust on rikkunud?" Ma ei mäleta, kas ta nimetas üheainsa, kuigi kohtunikke – kohtunikke! – on kriminaalvastutusele võetud kümnete kaupa. Mida see tähendab? Omasid ei puudutata, kui sa teed seda, mida meie tahame, kuidas süvariik suunab. See on olukord, kuhu me praegu oleme jõudnud. Ja minister Kalle Laanet sai oma vitsad kätte, sest ta julges prokuratuurile vastu astuda. Ta julges minna õigust nõudma ja sai selle eest karistada. 

Ehk siis ütlen teile, lugupeetud Riigikogu liikmed ja kõik teised: ärge jumala pärast jõustruktuure kritiseerige. Ärge jumala pärast tehke midagi sellist, mis neid võib diskrediteerida. Ma ei ole kunagi nõus olnud Jürgen Ligi lausetega ja sõnavõttudega, aga [olen nõus sellega], mis ta ütles ajakirjandusele: see, mis toimus, paistab väga halb välja. Eks näis, mis saab. Aga [praegu ei ole] prokuratuuri üle reaalset kontrolli. See, mis on märgitud prokuratuuriseaduses, välistab igasuguse kontrollimehhanismi nende tegevuse üle. Ma tahaks näha sellist lolli, kes hakkab omasid karistama kriminaalmenetlusega – ainult siis, kui sa ei tee seda, mida juhid ütlevad. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Prokuratuuri ülesanne on õiguskorra kaitse ja prokuratuuriseaduse järgi tegutseb prokuratuur ainult seaduse alusel. Prokurörid tegutsevad ainult seaduse alusel, olles muu hulgas ka kohtus riigi esindajad süüdistajana. Päriselu on hoopis teine. Kuigi nad peaksid seaduse järgi tegutsema, nad seda ei tee. Ma olen siinsamas Riigikogu saalis toonud väga palju neid faktilisi juhtumeid, kus kohtud on tuvastanud prokuröridepoolseid rikkumisi. Ja need rikkumised ei ole pisivead või pisinäpuvead, nagu peaprokurör Andres Parmas tavatseb neid nimetada. Mitmed nendest on rikkumised, mis on sätestatud karistusseadustikus ja millega peaks kaasnema kriminaalmenetlus. Samamoodi on kohtutes nende rikkumiste tõttu prokuröre menetlustest taandatud. Ja need prokurörid on kohtule valetanud, nad on esitanud valeandmeid, nad on survestanud tunnistajaid lubamatuid asju tegema. 

Prokuratuuriseaduse järgi teeb teenistuslikku järelevalvet prokuratuuris peaprokurör. Teenistusliku järelevalve teostajal on õigus tema järelevalvele alluvalt prokurörilt nõuda seletusi ja andmeid. Tekib küsimus: kas kõigi nende mitmete-mitmete seaduserikkumiste puhul, mis on, juhin tähelepanu, kohtute poolt tuvastatud, on keegi algatanud teenistusliku järelevalve? Kas keegi prokuratuurist on tundnud huvi või leidnud, et on lubamatu, kui needsamad rikkujad on inimesed, kes kohtus süüdistavad teisi rikkumises. Iroonia on korralik ju! Kusjuures on välja kujunenud teatud kindlad prokurörid, kes regulaarselt rikuvad. Nad on olemas: on see juhtiv riigiprokurör, riigiprokurörid ja ka mõned üksikud tavalised prokurörid. Aga mitte keegi ei ole pidanud vajalikuks tuvastatud rikkumise puhul mingit teenistusliku järelevalve menetlust alustada. 

Veel on prokuratuuris olemas järelevalveosakond. Ei ole mina kuulnud, et seal oleks neid teemasid käsitletud. Milleks siis see osakond? See on selline näidis[osakond], justkui paberi peal on kõik korras, meil on järelevalvemeetmed olemas. Tegelikkuses seda ei tehta. Siin on põhjendatud küsimus selle järelevalveosakonna juhile. Ta ei täida ju oma tööülesandeid. Millega ta tegelenud on? Sellega, et mätsib lihtsalt kinni neid tuvastatud rikkumisi. 

Lisaks prokuratuuriseadusele on väga oluline dokument nimega "Prokuröride eetikakoodeks", millest iga prokurör peab oma töös juhinduma ja mida rangelt järgima. Seal on kirjas sellised käitumise üldreeglid: [prokurör] hoiab prokuratuuri ja prokuröri ameti mainet, säilitab ametiväärikuse ja hea käitumise tavad nii tööalastes suhetes kui ka väljaspool tööaega sotsiaal- ja kultuurielus osaledes. Ainuüksi neid kahte lauset lugedes meenub minule kohe "Ringvaate" saates näidatud uhke lõik, kuidas presidendi vastuvõtu järgsel after-party'l riigi peaprokurör pidutses koos poliitikutega, valitsuserakonna juhtivpoliitikutega erakondadest sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, olles asunud silmaga nähtavalt, selgelt lõbusas meeleolus ise Nublu asemel laval esinema. Ja siis räägitakse, et tahetakse hakata prokuratuuri politiseerima. Mida ütleb tavainimesele see pilt, kui riigi peaprokurör oma vabal ajal pidutseb koos tipp-poliitikutega valitsusest? See ütlebki seda, et ta on politiseeritud. Ta võib ju sõnades väljendada, kuidas tema on sõltumatu ja apoliitiline, aga avalikkuse ees on ta sõber tipp-poliitikutega. Ja see ongi see, mis inimestele silma jääb. 

Veel ütleb see eetikakoodeks, et prokurör täidab töökohustusi erapooletult, sõltumatult ning parimal võimalikul viisil, laskmata end mõjutada poliitikal ja meedial. Kui me vaatame neid kättemaksumenetlusi, tühimenetlusi, siis ka see on selle eetikaga vastuolus. Ei näe küll, et oleks [töötatud] parimal võimalikul viisil ja laskmata end mõjutada poliitikal või meedial. Meedia on see, mille kaudu inimesed peavad teada saama, et nende suhtes on menetlus alustatud. Meedia on see, kus me peame kuulama nutulaulu, kuidas ohver, peaprokurör kurdab, kuidas teda, mõelge, on kontrollima hakatud, teenistuslikku järelevalvet tehtud. Meedia on see, kust me kuuleme, kust me saame teada, kuidas ametnike, näiteks ministri ja peaprokuröri vahelisi vestlusi on talletatud. Juhin tähelepanu, mitte üles kirjutatud, vaid talletatud. Eesti keeles talletamine kehtib salvestamise kohta, mitte üleskirjutamise kohta. 

Ja kõige olulisem on juhis, et prokurör hoidub ametivõimu ja -nime omakasulisest ja vääritust kasutamisest ja prokurör ei esita teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet. Aga just seda need prokurörid, kelle rikkumised on kohtutes kindlaks tehtud, ongi just teinud. Seda nad ongi rikkunud ja mitte keegi ei leia sealt prokuratuurist, kelle ülesanne on seda uurida, et peaks algatama teenistusliku järelevalve menetluse, tuvastama asjaolud, põhjused, et näida natukenegi erapooletu asutusena ja näidata prokuratuuri natukenegi ausana. Seda ei tehta. 

Prokurörid võivad kõike teha, nemad võivad nagu pätid käituda, panna kuritegusid toime, sest ega nad ju iseenda suhtes menetlust ei alusta. Ma üldse ei suurenda seda asja ega forsseeri üle, sest päriselt see nii ongi. Nemad ju alustavad, nemad on eeluurimise juhid. Ja iseenda suhtes nad ometigi ei alusta. Nemad arvavadki, et nemad võivad rikkuda, ja kui tahavad, siis nemad panevad paberi peal ka teised rikkuma, justkui nad olekski seda teinud. Nad arvavad, et nemad on meie riigis valitsejad ja nende üle ei ole mitte kellelgi teisel võimu. Aga üks normaalne õigusriik selline olla ei saaks. Ja nii on tõesti väga küsitav, mis õigusriik me selline oleme selliste õiguskaitseasutustega. See küll ei ole õigusriik. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Oleme jõudnud vaba mikrofonini. Peale haamrilööki on kõikidel võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mõtlesin, et paari sõnaga võtan tänase päeva kokku. Teatavasti Riigikogu tegevust ikkagi hulgaliselt inimesi jälgib, aga siin võib teinekord jutt minna pikaks ja keerukaks, siis on hea teha väike kontsentraat – lihtsam ja selgem.

Täna rääkis esimees Hussar meile lahti õigusriigi toimimise põhimõtted Riigikogu töös. Küsimused puudutasid päevakorda ja selle moodustamist, ja see näeb siis välja niimoodi, et algatuseks vaadatakse, mida seadus ütleb, ja proovitakse mõni asi sobitada sellesse raami. Järgmiseks vaadatakse, mida otsustab enamus, see on siis koalitsioon, ja tehakse selle järgi. See ei pruugi seadusega enam kokku minna, aga see on koalitsiooni otsus, ja tehakse niimoodi. Aga on veel kolmas võimalus, sest teinekord ka koalitsioonipoliitikud ei ole piisavalt tähelepanelikud. Komisjonis näiteks juhtus möödunud nädalal niimoodi, et komisjon otsustas konsensuslikult, millal võiks eelnõu saali jõuda, aga siis – ma ei tea, kas koalitsiooninõukogust või mingil muul moel, ka telefoni teel aetakse neid asju – anti juhatusele märku, et oi, siin on küll midagi enamuse häältega sassi läinud, saate selle ikkagi ringi äkki tõsta. Ja nii see käibki ja nii Hussar põhjendaski, et juhatus saab alati teha kõike, mis pähe tuleb. Nii et see asi vähemalt sai selgeks tänaste küsimuste-vastuste voorus.

Ja nüüd üks asi, mis, ma tean, lugupeetud aseesimeest pisut nörritab, kui sellest juttu tehakse, aga ma pean selle siiski ära rääkima. Härra Hussar rääkis, et on olemas selline arupärimiste vall. On hästi palju arupärimisi ja enne, kui need ei ole kõik ära käsitletud, juhatus otsustab, keda karistada ja tema arupärimist mitte võtta, kelle oma võtta. Jälle selline suvaõigus. Ja ta muu hulgas vastuseks küsimusele, miks ei saa ühes päevas rohkem arupärimisi käsitleda – tänases päevakorras oli neid viis –, ütles, et töökoormus läheb muidu liiga suureks. Ja ma tahaks lihtsalt selle ära öelda – see on nüüd see osa, mis aseesimeest nörritab –, et ma ikkagi [märgin], kui palju seda töökoormust talumas siin täna inimesi oli. Oli EKRE fraktsioon. Suur rõõm on näha ka ühte sotsiaaldemokraatide esindajat ja oli ka üks inimene Keskerakonnast. Ning loomulikult esimees ja aseesimees ise ka, nemad ei pääse sellest.

Arupärimiste formaat on ju selline, et minister vastab, aga tema kolleege tema erakonnast ja teistest koalitsioonierakondadest need vastused ei huvita. Võib-olla loetakse, pärast vaadatakse huvi pärast. Nii et seda koormust siiski taluvad need, kes küsimusi esitavad, kes arupärimisi esitavad. Mina julgen küll hinnata, et need, kes on arupärimisi esitanud, on valmis taluma ka seda Hussari jaoks nii hirmsat koormust, et pead vastuseid kuulama. Ma muidugi selles osas olen Hussariga mõnes mõttes nõus, et teinekord on vastused tõesti sellised, et ega neid siin saalis ei ole kerge taluda. Aga peame vastu! 

Nii et mina ütlen, et võiks rohkem tööd teha. Eriti on see üleskutse muidugi mõeldud koalitsioonipoliitikutele. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! See oli päris terane kokkuvõte. Kui humoorikalt jätkata, siis ma võiks öelda, et ilmselt töökoormus oligi suur, nii et meid oli nii vähe jäänud saali kuulama. Aga ühte ma küll luban, et kindlasti me oleme valmis rohkem arupärimisi esmaspäeviti võtma. Ma arvan, et üks põhjus oli ka see, et peaminister on ära ja enamik arupärimisi on peaministrile. Peaminister on välislähetuses. Kindlasti oli ka see üks põhjus. Aga me ei tekita kunstlikult arupärimistega mingit valli, nii nagu teie eelnõudega tekitate. 

Aga nüüd, Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Homme, 19. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Seda päeva tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana. Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on viimased viis aastat olnud eesliinil, seda alates kroonviirusest tulenenud tervisekriisist, aga ka seoses majanduskriisi ja turvalisuse kriisiga, mille on tinginud Vene agressioon ja sõda Ukrainas ning sellest tulenenud sõjapõgenike vool ja nende inimeste mured. Sotsiaaltöötajad peavad tegelema lisaks sotsiaaltööle ka abivajavate inimeste vaimse tervise probleemidega, ja seda üle elukaare, alates lastest kuni eakateni. 

Olulisem kui kunagi varem on inimestele teenuste ja vajaliku abi kättesaadavuse ning turvatunde tagamine. Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta sattunud inimeste toimetulek, samas töötavad nad ise tihti läbipõlemise äärel. Tean, et mitmed seda maailma ilusaimat ja imelisimat, kuid kindlasti ühte kõige raskemat tööd tegevad inimesed on otsuse ees: nad kas proovivad tööga toime tulla ja jätkavad või lahkuvad töölt, sest oma tervis ja oma pere on löögi all. Nende tööpäev ei lõpe mitte kell viis õhtul, vaid peab olema valmis vajaduse korral tööl olema 24/7. 

Seda tänuväärsem on, kui kohalikud omavalitsused oma sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi tunnustavad ja nendest hoolivad, nagu teeb seda Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon homme Pärnu kontserdimajas toimuval tänuüritusel. Õnnitlen täna juba ette kõiki endiseid ja praeguseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ning seda rasket ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul. Soovin kõigile tervist, vastupidamist, märkamist, ja mitte ainult ühel päeval aastas. Sellepärast soovin teile kõigile ka rahulikke argipäevi ning rõõmu oma tööst ja abivajavate inimeste aitamisest. Riigikogu liikme amet on ajutine, kuid minul on sotsiaaltööalane eriharidus ja minu armastus selle töö vastu on kestev. 

Kallid kolleegid! Head sotsiaaltöötajad! Mul on rinnas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni liikme rinnamärk. Kannan seda märki uhkusega. Sellel märgil on neli sümbolit: silm, kõrv, käsi ja suu. Enda jaoks olen need sümbolid lahti seletanud järgmiselt: näe, kuula, võta kuulda ning märka, abista, jaga informatsiooni, aga ole ka nende inimeste hääleks nii riigis kui omavalitsuses, mõnikord ka peres ja üldse kõikjal, kus abivajajate enda hääl jääb liialt nõrgaks. Soovin kõigile seda tööd tegevatele inimestele ja omastehooldajatele, sest tihti seisab väga suur osa sotsiaaltööst ja hooldustööst just omastehooldajate õlul, kaunist kevadet, head sotsiaaltöö päeva ja ühtehoidmist!

Suur tänu, hea kolleeg, südamliku avalduse eest! Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh!