Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

On üks küsimus istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahtsin küsida väga konkreetse protseduurilise küsimuse tänasesse päevakorda planeeritud teise punkti kohta, mis on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu. [Päevakorra projektis] on kirjutatud, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Aga kuna ma olen ise selle otsuse eelnõu koostanud ja täpselt tean, milles see seisneb ja mida sellega taotletakse, siis mul tekkis väga tõsine küsimus, miks on sinna kirjutatud, et tarvis on Riigikogu koosseisu häälteenamust. 

Nagu te kindlasti teate, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 78 ütleb, et Riigikogu teeb otsuseid poolthäälte enamusega, kui Eesti Vabariigi põhiseaduses või käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Põhiseadus tõepoolest lisab § 103 lõikes 2, et Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Aga selle otsuse eelnõuga, millest me praegu räägime, ei ole taotletud mitte mingisuguse eelnõu algatamist, mitte mingisugust seadusemuudatust, vaid lihtsalt seda, et Vabariigi Valitsus otsiks võimalusi kehtiva õiguse paremaks täitmiseks. Kohe päris kindlasti, vähimaski aspektis ei ole taotletud mitte mingisugust seadusemuudatust. Selle tõttu ma palungi teie käest vastust küsimusele, mida teha, et see väärarusaam siit saaks kõrvaldatud ja lähtutaks eeldusest, et eelnõu tuleb vastu võtta lihtsalt poolthäälte enamusega.

Hea kolleeg, me oleme sellest väga palju rääkinud. Ma möönan, et ka põhiseadus näeb ette võimaluse, et kõik ei pea olema [vastu võetud] koosseisu häälteenamusega. Me oleme rääkinud korduvalt ka sellest, et need küsimused, mida te praegu küsite, oleks kohased pigem esmaspäeval, kui me kinnitame töönädala päevakorda. Töönädala päevakorra kinnitamisel on juba haamrikolksuga [kinnitatud see], et siin on vaja koosseisu häälteenamust. Kolmandaks, me oleme jätnud selle suures osas tõlgendada juhtivkomisjonidele. Juhtivkomisjonide tegevusse me sekkunud ei ole. Nii et täna on seda tõepoolest kindlasti hilja parandada. 

Ma ei taha hakata väga suurt debatti pidama, võtan üks-kaks-kolm-neli küsimust veel ja siis läheme eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Või tegelikult on viis [küsimust], vabandust. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus, mille ma tõstatasin tegelikult juba esmaspäeval, [esitades selle] Riigikogu esimehele. Ta lubas sellega tegeleda. Nimelt, haldustrahvide eelnõu ja konkurentsiseaduse muudatused. On juhtunud nii, et juhatus tegi vale otsuse ja määras juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni. Kuna seal on tegemist täiesti uue menetlusega, ka halduskohtute kaasamisega, võib tekkida olukord, kus eelnõu on isegi peale [seadusena] vastuvõtmist rünnatav, [kui kasutada argumendina] formaalset põhiseadusvastasust, sest komisjon, mis tavaliselt ei tegele süütegudega, ei tegele kohtutega, ei saa teha otsuseid sellise eelnõu kohta ja olla siin juhtivkomisjoniks. Riigikogu esimees lubas, et seda juhatuses arutatakse ja määratakse juhtivkomisjoniks õiguskomisjon. Kas te olete seda arutanud ja kas on selle kohta otsus tehtud?

Aitäh! Eilsel juhatuse koosolekul seda teemat ei olnud. Peate küsima Riigikogu esimehe käest. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma jätkan nendesamade OE‑dega. Korra me juba võtsime tagasi need Riigikogu otsuse eelnõud, [millest ühes nähti ette] võtta kasutusele Kaliningradi ajalooline nimi Königsberg, ja [teine oli] Eesti Vabariigi peakonsulaadi sulgemise kohta New Yorgis. Riigikogu esimees lubas siinsamas, [istudes] samal toolil, kus teiegi praegu istute, et juhatus arutab neid asju. Tõepoolest, Riigikogu koosseisu häälteenamus ei ole nõutav. See ei ole mitte niimoodi, nagu te ütlesite, et põhiseadus ei nõua koosseisu häälteenamust igal juhul, vaid põhiseadus ütleb ning ka töö‑ ja kodukorra seadus ütleb, et see on nõutav ainult siis, kui on vaja mingisugust muud seadusemuudatust. Nende [eelnõude] puhul ei ole seda vaja, aga ikkagi on need toodud täpselt samamoodi siia tagasi, samamoodi [on nõutud] koosseisu häälteenamust. See on täiesti absurd, kui Riigikogu esimees lubab seda asja arutada ja selle korda teha, aga mitte midagi tegelikult ei toimu ja ikkagi ebaseaduslikult, ma ütleks, pressitakse need samal moel siia sisse.

Hea kolleeg! Seda, mida lubas Riigikogu esimees, saate küsida Riigikogu esimehe käest. Mina ei saa tema lubaduste eest kuidagi vastutada. Saan öelda niipalju, et eilsel juhatuse koosolekul ka seda teemat meil päevakorras ei olnud. 

Tõepoolest, ma ei taha seda debatti avada. Ajaloos on olnud väga erinevalt: on olnud ajad – ma ei mäleta, mis aastani, see oli alles üsna hiljuti –, kui tõepoolest oli nii, et kõik OE‑d [nõudsid] eranditult koosseisu häälteenamust. Ühe koosseisu ajal, kus, ma mäletan, oli ka Martin Helme juhatuses, muudeti seda. Tänane juhatus on kuskil seal kahe vahepeal, ma söandaks nii öelda. Me ei ole absoluutselt öelnud seda, et kõik nad on koosseisu häälteenamusega, aga me oleme selle volituse [andnud] komisjonidele ja komisjonid otsustavad. Kui komisjonid peavad vajalikuks, siis nad võivad ka õigus‑ ja analüüsiosakonna käest arvamust küsida. Aga ma olen märganud, et see arvamus ei ole olnud ühe või teise komisjoni jaoks alati siduv. 

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No mina ei saa kuidagi teie vastusega rahulduda. Veel kord: ma olen ise selle eelnõu koostanud ja ma tean täpselt, mida sellega taotletakse. Ma võin teile selle sisu ette lugeda: "Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku [Ja nüüd kuulake! – V. V.] võtta kasutusele tõhusad meetmed, et kaitsta reaalselt alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga, nagu kehtiv seadus seda nõuab." Ühtegi normi ei ole tarvis muuta. Kehtivas õiguses on juba olemas need normid, [mille kohaselt] ei tohi võimaldada pornograafilise sisuga materjalide alaealistele vabalt kättesaadavaks tegemist. See norm on olemas. Mitte mingit seadusemuudatust tarvis ei ole, on tarvis lihtsalt hakata jõustama kehtivat õigust. Teisisõnu: ei saa olla vaidlust selle üle, kas mul on õigus. Tegu ei ole ettepaneku tegemisega algatada eelnõu seaduse muutmiseks. 

Teie ju saate aru, et mul on õigus. Olgem ausad, te saate aru, et mul on õigus. Järelikult see, mis on praegu siia kirjutatud, et on tarvis koosseisu häälteenamust, on lihtsalt kehtiva kodu‑ ja töökorra seadusega vastuolus. Te võite mulle öelda, et selle küsimuse oleks pidanud tõstatama esmaspäeval või et selline oli komisjoni seisukoht. Aga komisjoni seisukoht on vale, esmaspäeval ühel või teisel põhjusel [seda teemat] ei tõstatatud ja praegu on reaalne olukord selline, kus ei saa nõuda otsuse vastuvõtmist koosseisu häälteenamusega, sest see on lihtsalt seadusvastane. Mis me nüüd teeme siis?

Aitäh, hea kolleeg! Kordan tõesti väga lihtsat tõde: minul puudub igasugune voli muuta kinnitatud päevakorda. Päevakorra me kinnitasime esmaspäeval. Kui te loete päevakorra teksti, [näete, et] siin on sõnaselgelt kirjas "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Mul ei ole voli seda muuta. Need küsimused on asjakohased pigem esmaspäeval, enne seda, kui me päevakorra kinnitame. Päevakorra projekti juures on märge, kas on [vaja] koosseisu häälteenamust või mitte. See debatt [oleks pidanud toimuma] pigem ikkagi esmaspäeval kui tänasel päeval. Minul puudub voli muuta komisjoni otsust ja minul puudub voli muuta kinnitatud päevakorda, mille me esmaspäeval kõik üheskoos kinnitasime.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No vot, probleem on ju selles, et kahes, tegelikult kolmes kohas on lati alt läbi joostud. Lati alt jooksis läbi komisjon, kui ta tegi vale ettepaneku, et 51 häält on vajalik, mis ei ole õige, ja lati alt jooksis läbi ka juhatus. Tõesti, sa ise ütlesid, eelmise koosseisu teisel poolel võeti juhatuses see joon, et hinnatakse päriselt, ja hindasid nii komisjon kui ka juhatus. Kui juhatus leidis, et komisjon on valesti seda asja vaadanud, siis juhatus saatis otsuse saali ikkagi nii, et see oleks kooskõlas meie enda kehtestatud reeglitega, mis juhinduvad seadusest. See printsiip on hästi lihtne: kui riigieelarvelisi vahendeid ei ole vaja juurde panna ja kui ühtegi seadust ei ole vaja muuta, siis 51 hääle nõuet ei ole. Me kõik saame aru, miks see 51 hääle nõue väga kergesti sisse lipsab: see vabastab koalitsioonisaadikud hääletusnupule vajutamisest, piisab, kui nad kohale ei tule, siis on asi iseenesest läbi kukkunud ja nad ei pea näitama, et nad toetavad pornograafiat ja selle kättesaadavust alaealiste seas. See on neile poliitiliselt jõle mugav. Aga juhatus oleks pidanud selle asja jonksu ajama. 

Mis puudutab seda, et esmaspäeval seda ei arutatud, siis eks järgmine esmaspäev saab ka seda arutada. Aga ma väga palun, et enne seda, kui esmaspäeval tuleb päevakord või reedel tuleb järgmise [nädala päevakorra projekt], juhatus kaaluks alati punktid läbi. Nii ei saa, et te üldse ei süvene.

Jah, tõepoolest, see on nüüd valiku küsimus. Siiamaani on juhatus lähtunud sellest seisukohast, mille komisjonid on [esitanud]. Ütlen siiralt, et me ei ole neid [seisukohti] juhatuses nii-öelda eraldi lahti võtnud. Kui on selline ootus, korraldus, tahtmine, siis on teine [asi], aga tänase päevani me oleme lähtunud [komisjonide] enesekorraldusõigusest ja me tõepoolest ei ole siin süvenenud, sest tihtipeale – mitte küll liiga tihti, aga aeg-ajalt – on komisjon võtnud ka õigus‑ ja analüüsiosakonnalt arvamuse. Me ei ole selle arvamusega tutvunud. Me ei tea, millest lähtuti, mis argumendid, mis põhjendused ühe või teise [seisukoha] juures olid. Ma arvan, et printsiibis me võiks komisjone usaldada. Me oleme sellest kogu aeg lähtunud, neil on suur enesekorraldusõigus ja nemad otsustavad. Jah, aga mitme argumendiga, mis sa eespool ütlesid, olen ma siiski päri.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! See on tõepoolest habemega probleem ja nii nagu siin on räägitud, erinevate koosseisude ajal on see leidnud ka veidi erinevat käsitlust. Minul oli ka plaan päevakorra kinnitamisel sellel teemal sõna võtta. See puudutas eelnõu 282, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele ajutise kaitse saanud inimeste toetamise paketi välja töötamiseks" [eelnõu], aga kuna algatajad võtsid selle tagasi, siis ma seda teemat ei tõstatanud. Selle kohta oli juhatus samuti kinnitanud Riigikogu suurele saalile, et on 51 hääle nõue.

Ma tulen selle juurde, mida te siin korduvalt olete öelnud, et juhatus lähtub komisjoni ettepanekust. Selle eelnõu menetlemisel komisjonis mina tõstatasin küsimuse – põhiseaduskomisjonis, rõhutan, põhiseaduskomisjonis –, et komisjonil ei saa olla pädevust tõlgendada põhiseadust ja seadusi teistmoodi, kui tegelikult kirjas on. Põhiseaduskomisjonis protokolliti see, et see ei ole komisjoni ettepanek ega seisukoht. See protokoll on ka kättesaadav. Järelikult ei vasta tõele teie väide, et juhatus lähtub komisjoni ettepanekust või seisukohast. See ei saanud nii olla. Aga ma ei tõstatanud seda küsimust, kuna see eelnõu võeti päevakorrast välja.

Minu arvamus ja ettepanek ongi kõigepealt, et komisjoni seisukoht ei ole legaalne [alus] sellise otsuse langetamiseks ning kuna tulenevalt kodu‑ ja töökorrast päevakorra koostab ja esitab suurele saalile juhatus, mitte komisjon, siis peab juhatus võtma selle vastutuse ja [tegema] otsuse. Nii et mul on ettepanek tulevikus sellest praktikast loobuda. Komisjonid võivad avaldada arvamust, meie õigusosakond võib avaldada arvamust, aga juhatus peab selle [otsuse] ikkagi kujundama, ta ei saa toetuda komisjoni ettepanekule, vaid peab lähtuma põhiseadusest ja seadusest.

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiski komisjonide volitusi nii madalalt ei hindaks ja ma ei ülehindaks juhatust selles mõttes, et muidu me võime öelda, et mis iganes otsuse komisjon teeb, juhatus peab selle üle vaatama. See läheb nagu absurdseks. Meil on 11 alatist komisjoni ja kui juhatus hakkab kõiki neid põhjendusi, miks üks või teine otsus on tehtud, läbi vaatama, siis me [jõuame] absurdini.

Ega komisjon ei tee ka mingeid lõplikke otsuseid. Välja arvatud antud juhul, kui me räägime häälteenamusest, see on [esitatud] nagu lõpliku ettepanekuna juhatuse jaoks, aga lõpliku otsuse teeb suur saal ka päevakorda hääletades. Kui me hääletame siin teistmoodi, siis see nii ei lähe.

Aga mis puudutab eelnõu 282, millele te viitasite, siis ma kindlasti luban, et me järgmiseks korraks kontrollime, kas komisjoni otsus selle kohta on olemas või mitte. Kui selle kohta komisjoni otsust ei ole, siis ma möönan, et selle otsuse peab sellisel juhul tegema juhatus. Kui juhatus on teinud sellise otsuse, nagu siin kirjas on, ja see ei ole korrektne, siis ma kindlasti olen valmis seda otsust ümber vaatama, eks ju. Me teeme selle kindlasti selgeks. Mul on palve, et istungiosakond juhiks sellele tähelepanu, et me vaataksime, mis põhjendused seal juures olid.

No nii! Aitäh, head kolleegid! Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mul on täna üle anda arupärimine kliimaminister Kristen Michalile biokütuste tuleviku kohta. 

Teema on väga aktuaalne. Seda enam, arvestades eilseid uudiseid, et Eesti peab lähiajal rohkem biokütuseid tarvitusele võtma. Ma räägin eelkõige biogaasist. Ma arvan, et kuigi nii kliimaminister kui ka rahandusminister on öelnud, et automaks peaks lahendama osaliselt ka meie kliimamuresid, siis see ju nii ei ole. Kui me tahame kliimamuresid tegelikult lahendada, siis me peaksime biokütuseid rohkem kasutusele võtma. Loomulikult on sellised võimalused ja võimekus Eestil olemas, selleks on vaja lihtsalt toetada tootjaid ja toetada ka kasutajaid. Praegu on nii biokütus kui ka fossiilne kütus maksustatud sama määraga. Ma räägin aktsiisidest. Siinkohas tuleb teha erandeid ja üleüldse tuleb üle vaadata kogu biokütuste poliitika ja selle tulevik. 

Mina arvan, et see, mis puudutab automaksu, ei ole lahendus, seda ei tuleks teha. Aga selleks, et kliimaeesmärke täita, on üheks võimaluseks see, kui võtta rohkem kasutusele biokütuseid. 

Kasutan võimalust ja kutsun kõiki Eestimaa inimesi juba sel pühapäeval meeleavaldusele, mis toimub superministeeriumi ees kell 12. Nii et tere tulemast! Ütleme selgelt ei automaksule ning jah biokütustele. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Hoogu kogub õigusriigi kriis. Isamaa fraktsioon kohtus täna hommikul nii justiitsministriga kui ka peaprokuröriga. Olukord on vägagi tõsine. Põhimõttelistes küsimustes vastasid peaprokurör ja justiitsminister kardinaalselt erinevalt. Keegi valetab räigelt. Justiitsminister ütleb, et tema ei ole mõjutanud peaprokuröri ametist lahkuma. Peaprokurör kinnitab, et on. Justiitsminister kinnitab, et tema ei ole venitanud, survestamaks poliitiliste asjade tõttu ühe konkreetse prokuröri nimetamist. Peaprokurör kinnitab, et on. Justiitsminister kinnitab, et tema ei ole mõjutanud kriminaalasjade uurimist. Peaprokurör kinnitab, et on. Niisuguses küsimuses on kaalul kogu õigussüsteemi usaldusväärsus. Isamaa paneb ette moodustada Riigikogu uurimiskomisjon prokuratuuri ja ministri tegevusega seotud asjaolude uurimiseks. 

Praegu kujuneb välja absurdne olukord, sest justiitsminister ise on hakanud asja uurima. Ma pean avameelselt tunnistama, et selle järelevalveraporti sisuline kvaliteet ja selle erapooletus oleks olemuslikult vägagi kahtluse all, kui see [raport] peaks tulema. Riigikohtu esimees ütles eile selgelt, et lahendustee oleks uurimiskomisjoni moodustamine. Isamaa parlamendile selle võimaluse pakub. Me peame tegutsema kiiresti. Tegemist ei ole kahe inimese vägikaikaveoga, nagu vahepeal meedias on kõlanud. Ma tuletan meelde, et ka kolm juhtivat riigiprokuröri on diagnoosinud seda olukorda pretsedenditu, šokeeriva ja survestavana. Justiitsminister jällegi eitas, et tema seisukohad niisuguses reaktsioonis väljenduvad. Nii et ma loodan, et parlament seda [eelnõu] toetab. Ja jõudu!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda peaminister Kaja Kallasele üle arupärimine, mis puudutab mootorsõidukimaksu ja selle vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Nimelt on tänaseks põhimõtteliselt juba kindel, et mootorsõiduki[maksu] uus eelnõu on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, täpsemalt, selle toimimise lepingu artikliga 110, sest [eelnõu] asetab kasutatud autode maaletoomise ebasoodsamasse positsiooni võrreldes nendele tingimustele vastava auto ostmisega Eestis. 

Siit tulenevalt oleme koostanud ka küsimused. Esiteks, kui oli teadmine – see teadmine oli ministeeriumis tegelikult juba aasta tagasi –, et selline eelnõu on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, miks siis ikkagi liiguti selle eelnõuga edasi ja toodi see Riigikokku? Kui Euroopa Komisjon näeb praeguses automaksu eelnõus vastuolusid, kas siis [peaministri] juhitav valitsus võtab eelnõu tagasi ja loobub automaksu kehtestamisest? Kolmandaks, kui palju on kulunud maksumaksja raha selleks, et töötada välja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev eelnõu?

Koos arupärimisega on mul rahandusminister Mart Võrklaevale üle anda ka kutse meeleavaldusele "Ei automaksule!", mis toimub pühapäeval kell 12 Rahandusministeeriumi ees, kus me anname talle üle ka kingituse Eesti rahva poolt, nimelt ühe kena Audi 80. Nii et väga ootame kõiki, ka rahandusministrit.

Head kolleegid! Kutsed või üleskutsed ei ole osa sellest, mis puudutab eelnõude ja arupärimiste üleandmist. Anastassia, ma palun istungiosakonnal selle kutse sulle tagastada. Palun leida muu võimalus selle kutse edastamiseks, mina seda kohustust endale ei võta ega ka istungiosakonnale ei pane. Nii et selle kutse me anname istungiosakonnaga tagasi.  

No nii, head kolleegid, olen juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist ja ühe otsuse eelnõu. Saame minna tänase istungi juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamiseks 5‑le protsendile" eelnõu 272 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh! Head kolleegid! Hea istungi juhataja! Lihtne OE. Meil on ettepanek Vabariigi Valitsusele langetada toiduainete ja ravimite käibemaks 5%‑le praeguselt 22%‑lt. Põhjus on ju väga selge. Eesti on mõne viimase aasta jooksul teinud läbi rekordilise inflatsiooni, ka on olnud ränk intressitõus, mille tagajärjel kerkivad kodulaenumaksed, toimuvad koondamised ja pankrotistuvad ettevõtted. 

Toit ja ravimid moodustavad Eesti leibkondade eelarvest suurima osa. Arvestades äsjast käibemaksu tõusu, peab riik kujunenud olukorras ikkagi inimestele appi tulema. Enamiku toiduainete, näiteks leiva, liha, kala, piimatoodete ja köögivilja hinnad on aastaga kallinenud 40% või enamgi veel. Hinnavõrdlused ütlevad, et võrreldes eelmise aastaga on kallinenud kõik toidukaubad. Pankade andmete kohaselt on inimesed sunnitud igapäevaste kulude katmiseks kulutama oma sääste ja kaubandustöötajate sõnul on märkimisväärselt kasvanud poevarguste hulk.

Samas on Eesti üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus ei rakendata toiduainete puhul käibemaksu soodusmäära, ravimite puhul ka mitte, ehkki viimastel aastatel on näiteks Kreeka, Island, Tšehhi ja Sloveenia just selliseid käibemaksu soodusmäärasid kehtestanud ja väga paljudes teistes riikides on need olnud [kasutusel] juba varasemast ajast. 

Eesti on endiselt kahjuks üks vähestest Euroopa riikidest, kus rahva toidukorvi pealt sellises mahus käibemaksu võetakse. Meie hinnangul tuleks see olukord lõpetada. Eesti inimestele tuleks hinnatõusu ajal appi tulla ning toiduainete ja ravimite käibemaks langetada 5%‑le. Arvestades ka seda, et inflatsioon ei ole lõppenud, on see meie arvates väga vajalik otsus. 

Kui on küsimus, kas me oleks võinud teha käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis vastus on lihtne: oleme neid teinud terve hulga ja nüüd me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi, vähemalt üks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Inflatsiooni tingimustes ja vaadates, milliseid makse valitsus on kehtestanud: kas see eelnõu aitaks ka paljulapselisi peresid?

Toiduainete hinnad on kasvanud viimase aasta jooksul üle 40%. Üleüldine hinnatõus viimase kolme aasta jooksul on olnud samas suurusjärgus, mis näitab seda, et tegelikult just nimelt toiduainete hinnad on teistest [hindadest] palju kiiremini kasvanud. Me kõik teame, et Eestis on just nimelt suured pered väga suures vaesusriskis, nad on üks olulisemaid riskigruppe, ja teame ka seda, et suurtel peredel on toidukorvi [maksumuse] osakaal pere igakuises eelarves ebaproportsionaalselt suur. Nii et jah, see käibemaksumäära langetamine aitaks suuri peresid kindlasti, silmanähtavalt. Lisaks aitaks see vanemaealisi inimesi, pensionäre, kellel väga suur kulu on ravimid. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tänase koalitsiooni kõige uhkem ja väga kallis lubadus on selle maksuastme kaotamine, mille nad ise goebbelslikult maksuküüruks on ristinud. Kui sa võrdled seda toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamist selle lubadusega, siis kuidas need eelarvemõjud on ja kuidas ka ühiskondlikud mõjud on? Saad äkki natukene seda ka võrrelda?

Jaa, me kuuleme palju, et meil on eelarvekriis ja eelarve on tasakaalust väljas ja kuskilt peab ju raha tulema ja sellepärast peab makse tõstma, et ei tea, mis erinevad kulud meil kõik on, [raha läheb] küll sõja peale ja küll sellele, teisele ja kolmandale. Tõsiasi on see, et kaks kõige kallimat asja, mis eelarvesse auku tekitavad, on rohepööre – me ei räägi siin isegi sadadest miljonitest, vaid me räägime tuhandetest miljonitest ehk miljarditest – ja seesama tulumaksureform ehk jah poliittehnoloogiliselt küüruks ristitud tulumaksusüsteemi kaotamine, mille kulu riigieelarvele on suurusjärgus pool miljardit ja mis täiesti üheselt, selgelt ja arusaadavalt on soodustuse tegemine suuremapalgalistele. See nii-öelda riigieelarve miinus tekitatakse selleks, et suuremapalgalistele teha väike maksusoodustus võrreldes kehtivas seaduses [ettenähtuga]. Ehk hästi lihtsalt öeldes: see riigieelarve auk tekitatakse rikkamate aitamiseks. 

Kui meie räägime toiduainete või ka ravimite käibemaksu langetusest, siis see [summa] on kindlasti sadades miljonites. See sõltub natukene sellest, millised kaubakategooriad [sinna alla lähevad], ja sõltub kindlasti ka prognoosidest, aga käibemaksubaas on hästi lai, toiduained moodustavad sellest üsna suure osa, nii et see mõju on suur. See ei ole midagi, mida me peaks häbenema. Kui mõju on suur, siis see tähendab, et järelikult jääb väga palju rohkem raha inimestele kätte. Aga kui küsida, mis see suurusjärk on, siis meie hinnangul võib see suurusjärk olla 300–400 miljonit. Nii et see on väiksem, kui oleks selle nii-öelda tulumaksureformi ehk küüru kaotamise hind, aga sinna lähedale, kuid olulise vahega: see aitaks eelkõige madalapalgalisi inimesi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Minu hinnangul on kahtlemata tegemist mõistliku ettepanekuga, nii et kõigepealt tunnustan selle eest. Väga paljude inimeste olukord, ka perede olukord on selles mõttes väga halb, et on olnud suur inflatsioon ja erinevad maksutõusud. Näiteks tulumaksuseaduse muudatustega plaanitakse lastega peredelt võtta ära 170 miljonit eurot. Olukord läheb niigi pidevalt raskemaks. 

Aga konkreetne küsimus on selle kohta, et ma olen korduvalt kuulnud, kuidas rahandusminister ja peaminister räägivad sellest, et ei ole mõtet toiduainete käibemaksu langetada, kuna ahned ettevõtjad tõstavad siis selle võrra hindu ja topivad hoopis enda tasku selle raha, mis muidu oleks maksudena tulnud riigile. Esiteks, kas te peate sellist asjade käiku tõenäoliseks? Teiseks, kui te peate seda tõenäoliseks, siis kas te peate seda vältimatuks? Kui teie ise oleksite näiteks peaminister, siis mida te teeksite, et sellist asjade käiku ära hoida? Ma usun, et ka valitsuses võiks olla teatavad hoovad selle riski maandamiseks.

Jaa, see on selline esimene vabandus, mis on kohe varnast võtta. Saab öelda seda, et kui meie valitsuses olles langetasime nii alkoholi‑ kui ka kütuseaktsiisi, siis meid rünnati täpselt sellesama jutuga. Needsamad maksutõstjad ründasid [jutuga], et ei ole mõtet teha, nuumate ainult kaupmehi, hind ei muutu ja riigil jääb lihtsalt raha saamata. Kumbki [väide] ei vastanud tõele. Hinnad läksid alla! Ma tuletan meelde, et kui EKRE oli valitsuses, siis oli diisli hind 99 senti. Nii, vaatame, milline hind posti otsas praegu on! Sama oli alkoholiga: tegelikult läks hind alla, konkreetselt, selgelt, tuntavalt läks hind alla. 

Loomulikult ei juhtunud see lihtsalt niisama. Selle jaoks oli vaja pidada koosolekuid, kohtumisi turuosalistega, tootjatega, edasimüüjatega ja kelle kõigiga veel, eks ole, ja neile tuli ikkagi veenvalt seletada, et maksulangetuse järel peavad hinnad ka langema. See jõudis kohale. Loomulikult on valitsusel hoovad olemas, saab ilusti rääkida ja saab natuke rohkem pressida ja nii edasi. Meie neid hoobasid kasutasime ja täiesti selgelt oli sellest kasu. Maksulangetus tõi hinnalanguse, kõik seda nägid. 

Ei vastanud tõele ka see jutt, et siis tekib riigieelarvesse tohutu suur auk ja kasu saab ainult kaupmees. Tegelikult alkoholiaktsiisi langetamisega seda auku ei tulnud üldse, ka diisli puhul ei tulnud. Alkoholi puhul ei tulnudki üldse! Eelarvemõju oli neutraalne. Meil oli seda küll raske hinnata, sest siis tuli juba koroona peale. Prognoosis me arvestasime, et esimesel aastal on väike miinus, aga järgmisel aastal on juba arvestatav pluss, kuid tegelikult esimesel aastal seda miinust peaaegu ei tulnudki ja järgmisel aastal hakkas juba tulema pluss. Siis tuli koroona peale ja kõik need numbrid enam ei rääkinud, meil ei olnud enam võimalik võrrelda. 

Diisli puhul me tegime selle ära ja kõik rääkisid, kui tohutu suur auk tuleb. Tõepoolest, esimesel aastal oli auk, aga auk oli poole väiksem, kui kõige optimistlikumad prognoosid näitasid. Pessimistlikud prognoosid rääkisid üldse mingitest ulmenumbritest, aga ka kõige positiivsemaid prognoose vaadates oli see laekumise langemine poole väiksem, kui ennustati. Tegelikult hakati rohkem kaupa ostma Eestist, sedasama diislit hakati rohkem Eestist ostma, käive suurenes ja maksulaekumine selle pealt suurenes. Tänu sellele, et terved majandusharud said sellest oluliselt raha juurde, hakkas sektorist laekuma rohkem tööjõumakse, ja nii palju rohkem, et lõppkokkuvõttes oli riigieelarve plussis. 

See tähendab, et kui sa jätsid müüjale maksulangetusega kauba pealt rohkem raha kätte, siis ta pani selle raha oma töötajate palka. See raha tuli. Esiteks sai inimene rikkamaks, teiseks sai riik sealt pealt oma tööjõumaksud ja riigieelarve ei jäänud vaesemaks. Nii et kõik need hirmujutud ei ole Eestis tõeks osutunud. Vähemalt siis, kui meie [maksulangetusi] tegime, ei osutunud. Eestis on selline ilus ütlemine, et saada sitt asjale, karga ise kannule. Kui Reformierakond teeb, siis me teame, et ajavad nässu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Me ju iga päev näeme ja loeme lehtedest, kuidas meie põllumajandustootjad, toiduainetootjad panevad uksi kinni, lähevad pankrotti, sest nad ei pea lihtsalt enam vastu selles valitsuse tekitatud majanduslanguses ja inflatsioonis. See maksuterror mõjutab neid ju kõige otsesemalt, sest toiduained on läinud ligi poole kallimaks, kui nad olid veel mõni aasta tagasi. Me teame, et eestlane eelistab ju tegelikult kodumaist, aga paraku kõige selle tagajärjel, mis valitsus on meil korraldanud, pahatihti lihtsalt ei suudeta enam Eesti toitu osta. Palun too välja, milliseks sa hindad toiduainete käibemaksu alandamise mõju meie toiduainetootjatele ja sellele sektorile ning seeläbi ka rahva ostuvõimele.

Jaa, aitäh! Just see näide, mille ma [tõin] enne transpordisektori kohta. Nagu tagantjärele näha oli, mida võis ennustada ja mida kõik turuosalised ju tegelikult rääkisid: kui sa aktsiisi alla lased, siis saavad nad pakkuda odavamat kaupa, on turul konkurentsivõimelisemad, saavad turgu tagasi võita välismaistelt konkurentidelt Eestis sees ja saavad turgu juurde võtta välismaistelt konkurentidelt Eestist väljas. Sellega seoses Eesti ettevõtete käibenumbrid ja kasuminumbrid kasvavad, käibe pealt, mahu pealt on võimalik oma marginaali langetada ja lõpuks läheb kaup veel odavamaks.

Seesama kehtib ju toidutootmises. Traagiline lugu on see, et kui me näeme, kuidas eestimaised ettevõtted, Eesti omanikega ettevõtted uksi sulgevad, siis ju Eestis väheneb konkurents. Konkurents on ikkagi see põhimehhanism, mis ükskõik missuguses valdkonnas aitab kaasa sellele, et suruda hindasid alla. Kui meie enda riigi poliitika, valitsuse poliitika tagajärjel Eestis toidutootjad pankrotti järjest lähevad, siis meil esiteks väheneb kodumaine toidutootmine. Seal on ka terve rida teiste valdkondade riske, alates julgeolekuriskist, et me ei toida enam ennast ise ära, sellega käib kaasas tööpuudus, on regionaalsed mõjud ja nii edasi ja nii edasi, eks ole, palgad võivad selles sektoris langeda ja nii edasi. Kõik need riskid realiseeruvad, aga lisaks sellele turukonkurents väheneb ja selle tagajärjel me hakkame sööma kuskilt mujalt dumpingu[hinnaga] sissetoodud toitu, mis alguses justkui tuuakse odavamalt turule ja siis, kui konkurendid kõrvalt on ära surnud, võib küsida nii [kõrget] hinda, kui tahetakse, sest ollakse kas kartellistunud või monopolistunud. See majandusmehhanism on ju tükk maad keerulisem, kui ennast liberaalideks nimetavad neomarksistid elus aru on saanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab pigem ravimeid, sest kui valitsus kavatseb minna pensionide kallale ja pensionid senisest oluliselt suuremas mahus maksustada, siis see tähendab just nimelt vanematele inimestele seda, et neil tekib kindlasti tõsine probleem pidevalt vajalike ravimite muretsemisel. Olles ka küpsesse ikka jõudnud, võin öelda, et kui noor inimene võtab vahetevahel Coldrexi ja aspiriini, siis vanematel inimestel on oma vererõhurohud ja muud rohud. Nii et siin on tõsine probleem. Kui me ei alanda ravimite käibemaksu, võime jõuda olukorda, kus inimesed peavad mingil perioodil, kui neil on rahapuudus, enne pensionipäeva näiteks, loobuma neile eluliselt vajalike ravimite ostmisest. 

Aitäh! 

See võib tähendada ka seda, et mingeid ravimeid ei hakata meile enam [sisse vedama], sest turg on kokku kuivanud. Mis on sinu arvamus?

Täpselt nii on. Raske on leida Eestis seltskonda, keda tänane valitsus ei rapi. Me teame siin nimetada tuule‑ ja päikeseärimehi, aga seal see nimekiri minu arust ka otsa saab. Kõiki teisi ju sisuliselt vaesestatakse tohutu turbotempoga. See puudutab loomulikult ka pensionäre ja üldse vanemaealisi inimesi. Nende puhul on tõesti täpselt see mure, et neil on kroonilised haigused või kroonilised vaevused, mille vastu on vaja kuust kuusse ja aastast aastasse ravimeid [võtta]. Sugugi mitte kõik nendest ravimitest ei ole retsepti peal. Või kui ka on, siis on nad sellest hoolimata päris suur kulu. Seda kulu oleks võimalik vähendada, kui käibemaks väheneks, sest käibemaks ei ole väike osa lõpphinnast. Selle asemel et mingit taolist soodustust teha – väga paljudes Euroopa riikides selline soodustus on –, selle asemel et mingilgi moel inimestele appi tulla, pannakse praegu jälle kuldne kirves kuklasse, ehk üheks keskseks valimislubaduseks olnud lubadus, et keskmine pension on tulumaksuvaba, on kustunud, unustatud, ja pensioni pealt hakatakse hoopis kõrgemat tulumaksu võtma. Täpselt nii on. Esiteks, osal inimestel jäävad selle pärast rohud võtmata, mis tähendab, et kas eluiga lüheneb või vähemalt tervena elatud aastate või selliste aastate, mil [inimene] ennast hästi tundis, hulk väheneb. See tähendab ka seda, et ravimiturg veelgi rohkem konsolideerub. Kuna meie turg on niigi väike, siis jääb valik järjest väiksemaks, ja need rohud, mis meil siis valikusse jäävad, on tihtilugu kallimad kui isegi naaberriikides.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tuleb tõesti tunnustada, et väga hea eelnõu, sellega tuleks edasi minna. See käibemaksulangetus on üks oluline asi. Tegelikult on ju viimase poole aasta jooksul tulnud välja, et väiketootjad on pankrotti minemas. Nii oli Pajumäe talus ja nüüd on see nii Rahinge lihatööstuses, samamoodi hakatakse Kehtna lihatööstuses uksi kinni panema. Täna vist oli ka [uudis], et väike pruulikoda paneb uksed kinni ja tüüritakse pankroti poole. 

Me teame, et käibemaksu maksab kinni lõpptarbija. Ettevõtja jaoks ta võib-olla ei olegi kõige suurem kulu, aga tarbija maksab selle kinni. See tähendab, et kui tarbija ei suuda seda kinni maksta, siis ei saa ka [kaupa] müüa. Selle suhkrumaksu tulekuga baashind ikkagi tõuseb ja käibemaks läheb veel otsa. Aga ma tahtsin küsida teie käest, kas toiduainete tootmine võiks olla mingil määral seotud ka Eesti riigi julgeolekuga. Kas julgeoleku tagamiseks peaks langetama käibemaksu?

No meil räägitakse palju mingist julgeolekumaksust ja sõjamaksust. Põhimõtteliselt on see kõik ju puru silma ajamine, viisakalt väljendudes. Tegelikult on see ikkagi rohepöördemaks, see kõik, mis meil riigieelarves kõige suuremat kulu tekitab ja riigieelarve kummuli ajab. Aga päriselt on see loomulikult julgeolekuküsimus. Me nägime koroonaajal, kui plaksti, üleöö pandi piirid kinni ja tarneahelad lakkasid toimimast. See, mis sul riigis oli, see oli ja sellega tuli kuude kaupa hakkama saada. Toit on ju veel tähtsam kui maskid või mingid muud taolised asjad, mis tol ajal [tähtsad] olid. Kohapealne varustatus toiduga peab olema ikkagi selline, et [peetaks silmas, et] hää küll, me kõik elame ära, ilma et banaane laua peal oleks – elati nii ju aastatuhandeid ja sajandeid –, aga muna, liha, piim ja kartul peavad olema, eks ju. Ilma nendeta surrakse lihtsalt ära ja ongi kõik.

Selles mõttes [tuleks] hoida oma kodumaist tootmist. Kui me teeme samal ajal oma inimestele toidu odavamaks, siis kus siin see keeruline koht on? Loomulikult, riigieelarve jaoks on see miinus, aga nagu ma enne seletasin, riigieelarves see miinus tõenäoliselt ei tule nii suur, kui kõik kardavad, ja võib-olla tuleb ringiga muudest maksuliikidest hoopis [nii palju] tagasi, [et tekib] pluss. 

Nii et ma ei näe ühtegi kaalukat argumenti selle asja vastu. Aga ma korra ütlen veel seda ka, et istungi alguses oli pikk poleemika, kas on vaja 51 häält või mitte. Selle eelnõu puhul on 51 häält vajalik, see on eelarvemõjuga asi.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Pole kellelegi saladus, et viimased valitsused on Eesti inimesed viinud sinnamaani, et toimetulekuraskustega peresid on Eestis juba väga palju. Kahtlemata aitaks see eelnõu neid inimesi ja oleks neile suureks abiks.

Täna käsitlesin ka infotunnis kohalike omavalitsuste hakkamasaamist. Küsin ka siin, et kuidas sulle tundub, Martin. Ma näen omavalitsuses, kui raske on. Vanemad peavad tegema otsuseid, kas nad saavad enam võimaldada oma lastele huviharidust, sest see on nii palju kallimaks läinud. Omavalitsustele ei ole seda raha kaasa antud sellises määras, nagu vaja oleks olnud. Ma näen siin ühte võimalust. Kui tulla vastu inimestele toiduainete käibemaksu alandamisega – me teame, et toidukorvi hind on olenevalt perest 500–700 eurot kuus –, siis kas ma olen õigel teel, [arvates,] et see võiks olla vähim, mida praegune valitsus võiks teha, et aidata meie inimesi tervikuna, nii et ka noored ja lapsed saaksid edasi sporti teha ja ka see pool toimiks?

No arvutame. Toidukorvi [maksumus] on 700 eurot kuus, sellest tänasel päeval 22%, peaaegu veerand juba, eks ole, üle viiendiku on käibemaks. Kui me seda vähendame, siis peaaegu paarsada eurot, eks ju, paarsada eurot iga kuu jääb perele [rohkem] kätte. Loomulikult, väiksemad pered on väiksema kuluga, suuremad suuremaga, pensionärid kindlasti ka nii palju ei kuluta, aga see ei ole väike raha, millest me räägime. 

Mida näitab meile riigi statistika? Statistikaameti [andmed] näitavad, et suhtelises vaesuses olevate inimeste arv kasvab väga suure tempoga ja absoluutses vaesuses olevate inimeste arv kasvab ka väga suure tempoga. Siin kõrval on veel igasugused muud näitajad, millest ka juttu oli. Inimeste pangaarvetel olevad säästud vähenevad rekordkiirusega. Me näeme, kuidas tööpuudus ronib väga jonnakalt ja üsna kiiresti ülespoole, mis tähendab, et mingisuguse nelja kuu kuni poole aasta pärast on päris järsk sotsiaalne põnts tulemas. Sellises olukorras istuda, pöidlaid keerutada ja ajada mingisugust elust võõrdunud kabinetikantseliiti Exceli tabelist ja eelarve tasakaalu ortodokssusest, mida nad ise tegelikult ju niikuinii ei järgi, on vastutustundetu ja kuritegelik. 

Meil on valitsus ja valitsuspartei, peaministripartei, rahandusministripartei – kolm aastat järjest on olnud rahandusministriks ja peaministriks reformierakondlased –, kelle ajal on riigi võlakoormus suurenenud rohkem kui ühegi varasema valitsuse ajal Eestis, kelle ajal on riigieelarve miinused olnud suuremad, kui ühegi teise valitsuse ajal kunagi Eestis on olnud, eks ole. Aga ikka käivad nad ringi ja räägivad, kuidas nemad teevad riigirahandust korda. Eks ole, nad ei tee korda, see pole õnnestunud, ligilähedalegi ei jõua nad sellele. Teevad mingeid absurdseid asju ja samal ajal teevad inimeste elu raskemaks. Fundamentaalselt valel teel on tänane valitsus. Me anname neile siin abikäe.

Debatt laieneb. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Sa küsisid mõni minut tagasi, mis siin keerulist on, rääkides oma eelnõust. Mina küsin vastu, mis on keerulist selles, mis takistab sul aru saamast sellest, mida maksuküüru kaotamine tegelikult tähendab. Maksuküüru kaotamine on ju maksude langetamine kõigil, kes teenivad vähem kui 8000 eurot kuus. Maksuküüru kaotamise puhul on üks oluline ja üks päris kallis osa ju maksuvaba miinimumi tõstmine 700 eurole kuus kõigil inimestel. Ometi suudad sina seda [silme] ette manada kui mingit klassivõitluse elementi, kuidas vaestelt võetakse ära ja rikastele antakse. Samahästi võiks ju selle sinu eelnõu kohta öelda, et toiduainete käibemaksu alandamine alandab käibemaksu ka kalamarjal ja šampusel. Seda vaevalt vaesed inimesed tarbivad. Kui jätaks selle klassivõitluse asja kõrvale? Ma tean, et sulle ka tegelikult ei meeldi see maksuküür. Äkki unustame teie praeguse eelnõu, sa hakkad toetama maksuküüru kaotamist ja olemegi leidnud ühise keele?

Aitäh!

"Miilits ja punkar sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe." (Hääl saalist.)

Tšš!

Ei vasta tõele kõik see, mis sa räägid, või vähemalt suures osas ei vasta tõele kõik see, mis sa räägid. See on tõsi, et meie erakond oli vastu, ei toetanud seda ja hääletas vastu sellele nii-öelda maksureformile, mis tehti Jüri Ratase esimese valitsuse ajal. [Hääletasime vastu] erinevatel põhjustel. Üks põhjus oli loomulikult see, et see on väga keeruline süsteem, ja teiseks, minu arusaamist mööda see tegelikult ei täitnud seda eesmärki, mida deklareeriti, aga see sai tehtud ära enne, kui meie valitsusse tulime. Selle tagasipööramine oli esiteks poliitiliselt keeruline, ka riigirahanduslikult keeruline ja nii edasi.   

Aga tõele ei vasta see, et see nagu tekitaks kõigile maksusoodustuse. See on ikkagi keskendunud sellele, et mida suurem su palk on, seda suuremat kasu sa sellest saad. Ma ei taha klassiviha õhutada, absoluutselt mitte. Mina söön kaaviari, joon šampanjat, olen rahul sellega, et mõlemad on head, ja ei nurise selle üle, et neil on see hind, mis neil on. Minul ei ole seda klassiviha kunagi sees olnud. Aga me ei räägi praegu ju sellest, me räägime hoopis millestki muust. Me räägime sellest, et me tahame aidata neid inimesi – oleme nüüd ausad –, kelle toidukorvis kaaviari ja šampanja osakaal on kaduvväike. Me räägime leivast, lihast, munast, piimast, vorstist, eks ju. See on see, mida ikkagi absoluutne enamus tarbib, et endal kõht täis saada ja lastel kõht täis saada. See on midagi hoopis muud, millest me räägime. Me räägime selle hinna langetamisest. Kui sa tahad sellest rääkida, et pigistaks rikkaid, et näe, rikkad, kuradid, saavad kaaviari süüa, siis sa räägid ise ju mingisugusest klassivihast.   

Tore on see, et sa ütled selgelt välja, et Eestis on tehtud astmeline tulumaks ja teie tahate, et see astmeline tulumaks oleks ka edasi, ehk meil on kuni mingi piirini nullmaksuga tulu ja sealt edasi on meil 20% tulumaks. Eestis on juba astmeline tulumaks olemas, see on lihtsalt fakt. Sina veel kordad selle üle ja ütled, et teete head asja. Minu meelest peaksid kõik inimesed vähemalt mingil määral mingit maksu maksma, et ühiskonnas osalised olla. Aga me räägime praegu tarbimismaksust toidu ja ravimite puhul. Selle [langetamine] aitaks neid inimesi, kellel on kõige raskem. Neid inimesi on teie valitsemisajal tulnud hirmus palju juurde.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti on Euroopa kõige kallim toit Šveitsis, Islandil, Norras ja Taanis. Seal on teatavasti ka sissetulekud palju kõrgemad kui Eestis. Aga juba eelmise aasta lõpul paljud eksperdid prognoosisid, et sel aastal kasvab Eesti toiduainete hinnatase võrdseks Soome ja Rootsi tasemega. Kui käibemaksu ei alandata, siis see prognoos ilmselt täitubki, ja vähe sellest, mõne aja pärast ületab [Eesti tase] nende riikide taset. Nagu me teame, Läti hinnatasemest on meie toiduainete [hinnatase] ju märksa [kõrgem olnud] juba pikka aega. Minu küsimus on, mis võiks juhtuda meie piirikaubandusega, kui meie hinnatase saab juba kõrgemaks kui Soome ja Rootsi oma, kui suure turuosa võiksid kaotada Eesti tootjad ja kui palju kaotaks riigieelarve.

Jaa. Tegelikult see juba käib, see juba käib praegu. Vaatame maksuameti aruandeid, mida ka rahanduskomisjon saab. Need aruanded on näidanud juba enam-vähem aasta, vähemalt aasta seda, kuidas piirikaubandus üle Läti piiri on päris jõudsas kasvutrendis ja et [Lätist] käiakse kõige rohkem ostmas just nimelt toiduaineid. See saab ainult hoogustuda. Eelmisel korral, kui oli palju piirikaubandust, [osteti just] alkoholi. Alkohol ei ole nii-öelda igapäevane kaup, eks ole. Hea küll, inimesed läksid ja ostsid oma jaanipäevaõlled [Lätist] ja see oli suur kogus, mis korraga osteti, aga toiduaineid on sul iga päev vaja. See on täiesti selgelt näha.  

Me näeme samuti maksuameti või Rahandusministeeriumi aruannetest – andmed tulevad maksuametist –, et me hakkame jõudma lähedale piirikaubanduse rekordaastatele nii piiriületuste arvu, [piirikaubanduse] intensiivsuse ja kõige selle poolest. Sellel on loomulikult märkimisväärne mõju ka riigieelarve laekumistele, kõikvõimalikele maksulaekumistele, mitte ainult käibemaksulaekumisele, vaid ka aktsiisilaekumisele, sest Lätist ostetakse kütust, Lätist ostetakse alkoholi ja jäetakse sinna veel mingi muu raha ka. Võib-olla minnakse ja tarbitakse seal mingit teenust, mis samuti on Eestis kallim. Sellel kõigel on väga negatiivne mõju. Kui me eelarve mõju hindame, siis umbes 300 miljonit või natuke isegi rohkem on prognoosi järgi see kulu. Tundub jube suur number, eks ju. Aga mõtleme selle peale, et eelmise aasta käibemaksulaekumise prognoosist jäi puudu peaaegu 100 miljonit lihtsalt sellepärast, et valitsuse majandus‑ ja maksupoliitika on perversne ja tõukab tagant majanduslangust, tõukab tagant ettevõtete pankrotte ja tõukab tagant inimesi, et need läheksid ja kuskilt mujalt odavamalt ostaksid. Ainuüksi käibemaksulaekumise langus, eks ole, on sellest, ma ei tea, kolmandik või sinnakanti.  

Maksupoliitika peaks olema selline, et soomlane käiks Eestis ja võib-olla mõni lätlane käiks ka Eestis ja jätaks oma raha siia, et meie inimesed ei peaks käima kuskil mujal ostmas. Kunagi Vene ajal oli üks anekdoot, et Reagan ja Gorbatšov olid arutanud, kui palju keegi palka saab. [Reagan ütles], et näe, meil saab inimene 2000 dollarit, pool kulub toidu ja kodu peale, ülejäänud poolega vaatab ise, mis teeb. Brežnev ütles, et meil saab inimene 200 rubla, 200 läheb toidu ja kodu peale ning teist 200 peab veel panema muude asjade peale – ise vaatab, kust saab. Me oleme jälle sinna jõudnud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tuleksin tagasi selle eelnevalt [jutuks olnud] protseduurika juurde, mille kohta siin täna hommikul [küsimusi] kõlas. Siin on märgitud, et Riigikogu otsuse poolt peab olema Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ma vaatasin huvi pärast ka põhiseaduse kommenteeritud väljaannet. Seal öeldakse väga selgelt, et aktid, seadused, otsused, avaldused võetakse vastu poolthäälte enamusega. Poolthäälte enamus tähendab, et poolt hääletab rohkem Riigikogu liikmeid kui [vastu]. Siin on öeldud ära ka selle põhjus: poolthäälte enamuse nõude kehtestamise eesmärk on panna Riigikogu liikmed huvituma Riigikogu täiskogu istungitel osalemisest. See on see [põhjus], miks seda on tehtud. Üksnes poolthäälte enamuse nõudmine tagab Riigikogu töövõime olukorras, kus märgatav osa selle liikmetest ei viibi istungisaalis. Kuidas kommenteerite?

Jaa! No see oli meil ju istungi alguses [jutuks]. Ma ise ka ütlesin samamoodi, et pannes selle nõudmise, et 51 häält peab olema, vabastatakse koalitsioonisaadikud vajadusest tulla saali, vajutada nuppu ja näidata, mis on nende poliitiline eelistus või poliitiline positsioon eelnõu või otsuse suhtes. See on niisugune riukalik või libe trikk, et koalitsioonisaadikutel oleks võimalik pärast valijate ees vingerdades öelda, et ei-ei-ei, mina ei olnud sellele asjale vastu, ma lihtsalt ei jõudnud hääletusele. Poolthäälte enamuse või poolthäälte nõudel on täpselt see mõte, et saadikud peavad siis oma positsiooni markeerima nupulevajutusega.

Selle konkreetse formaadi puhul on see vaidlus jube pika habemega, aga juriidiline analüüs ütleb ikkagi tõesti seda, et kui on olemas mõju riigieelarvele või on vaja muuta mõnda seadust, siis mingi künnis peab olema. Seal on sama loogika, nagu on ministrite umbusaldamise korral, et üle poole peab seda toetama, [see ei toimu] poolt‑ või vastuhäälte enamusega. Siin on pikk ja keeruline juriidiliste argumentide rida. Aga sellega ma olen pigem nõus, et kui [see otsus nõuab] eelarve või seaduse muutmist, siis kahe poolt‑ ja ühe vastuhäälega ei tohiks seda saada Riigikogu suures saalis teha.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Hea ettekandja! Lähen tagasi lähiminevikku, kui valitsus kehtestas sundvaktsineerimise ja sundis inimesi, 63% elanikest, laskma endale manustada, süstida koroonavaktsiini nimetusega eksperimentaalseid vedelikke. Siis räägiti kõrvalnähtudest, terviseriskidest, terviseriketest, mis sellega [kaasnesid]. Nüüdseks on ka avalikult tunnistatud, et väga suur osa [nendest] inimestest on püsiva tervisekahjustusega ja kulub väga palju raha, et ravida neid tervisehäireid ja soetada ravimeid. Kas oleks õigem, et kuna valitsus ehk riik on ise oma poliitikaga rahva tervise halvenemise põhjustanud, et siis riik ja valitsus teeks vähemalt niipalju, tuleks inimestele vastu ja alandaks nende ravimite hinda, näidates sellega ühtlasi, et ta võtab vastutuse oma otsuste eest ja ta natukenegi hoolib oma rahvast?

Muidugi oleks õigem. Tuletan muidugi meelde: selle jaoks et need nii-öelda vaktsiinid inimestele sisse saada, olid need ju nii-öelda tasuta. Ehk valitsus kulutas sadu miljoneid selle jaoks, et hankida neid varusid, millest suur osa tuli pärast kümnete miljonite [väärtuses] utiliseerida. Tervisekahjustused on statistiliselt vastuvaidlematud, liigsuremus Eestis on statistiliselt vastuvaidlematu, üks kõrgeimaid Euroopas, muide, on praegu liigsuremus ehk tavapärasest kõrgem suremus. Vähekegi ausad arstid räägivad ilma igasuguste reservatsioonideta sellest, millised tagajärjed või kõrvalnähud on olnud, küll südamehaiguste, küll turbovähivormide tekkimine ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on reaalsus, see kõik ei ole mingi vandenõuteooria, mingisugune fooliummütsikestega jutuajamine. See, mille eest hoiatati, mida kardeti ja mille kohta öeldi, et ei tohi sundida inimesi sellega kaasa minema, kui neil on mingid kõhklused, kahtlused ja hirmud, see kõik on osutunud tõeks, lihtsalt kõik teesklevad, teevad näo, et polegi midagi olnud. Loomulikult peaks selle eest esiteks võtma vastutuse või vähemalt panema vastutama neid, kes selle tol ajal läbi surusid. Aga loomulikult tuleb inimesi, kellel on tekkinud negatiivsed tagajärjed, aidata. See oleks vähemalt õige signaal.

Teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Head kolleegid, kaunist päeva jätku! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile" eelnõu 272 esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis 20. novembril eelmisel aastal. Selle aasta 4. märtsil arutasime seda eelnõu uuesti. Vahepeal esitas Eesti Konservatiivne [Rahva]erakond iseenda eelnõu kohta 50 alternatiivset muudatusettepanekut, mille nad võtsid 22. veebruaril tagasi. 

Komisjon langetas 4. märtsil järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. märtsil – otsus võeti vastu konsensuslikult, juhatus on eelnõu paigutanud tänasesse päevakorda – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Jah, ma arvan, et see võib-olla ongi kõik.

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli jutuks – automaksu kehtestamisest rääkides on ju toodud näitena, et enamuses Euroopa riikides on automaks kehtestatud –, et enamuses Euroopa riikides on ka alandatud toiduainete käibemaks? Kas komisjonis [ei esitatud] sellist [küsimust], miks Eesti ei võta teistest Euroopa riikidest eeskuju ega alandada toiduainete käibemaksu?

Jaa. Seekord ei olnud juttu, aga toidu käibemaksust me oleme komisjonis rääkinud korduvalt, ka teised erakonnad on sarnaseid eelnõusid esitanud. Paljudes riikides on toidu käibemaks väiksem, mõnes riigis on seda tehtud kaubagruppide põhjal. Aga kui vaadata Lätit, kus on näiteks köögiviljadel olnud madalam käibemaksumäär, siis nemad proovivad just nimelt käibemaksu ühtlustada. Nii et on ka täiesti teisesuunalist liikumist. 

Üldiselt on hind ikkagi ostja ja müüja vaheline kokkulepe. Toidukaubad tegid tõesti läbi suure hinnatõusu ja väga palju suurema hinnatõusu kui nüüd see 2%‑line käibemaksu tõus. Teisest küljest on ka näha, et hulgi‑ ja jaekaubanduses on kasumid kasvanud, mis ilmestab selgelt seda olukorda, kus sõltumata sellest, et eelmisel aastal oli toidu käibemaks 20%, hinnad tõusid, aga kasumid kasvasid.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! No see Läti käibemaksu tõstmise tahe on päädinud sellega, et põllumehed on välja tulnud ja oma meelt avaldanud. Käibemaksu tõstmine jääb põllumeestel ära, nii et ma seda Läti näidet nii väga esile ei tooks. Kogu Euroopa praegu möllab ja avaldatakse meelt kogu selle rohepöörasuse vastu, mis on üks osa ka sellest hinnatõusust. Aga kas teie hinnangul [on see nii] ja kas komisjonist ei käinud läbi see, et selle praeguse käibemaksu tõstmise peab kinni maksma ju tarbija? Meie eesmärk on aga ikkagi see, et [muuta] käibemaksu langetamisega hind tarbijale soodsamaks.

Nagu ma juba eelküsijale vastasin, eelmine aasta oli ilmekas näide, kui käibemaks ei tõusnud, aga hinnad tõusid, sest hind on ostja ja müüja vaheline kokkulepe ja hinnatõus kasvatas müüjate kasumit. Ei ole ühtegi head näidet või analüüsi selle kohta, et käibemaksu langetamine võiks tegelikult tarbijal hinda alla tuua.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te mitu korda siin rõhutasite, et hind on ostja ja müüja vaheline kokkulepe. Mul tekkis kohe küsimus, et kus see loogika siin on. Miks riik peab inimesele ellujäämiseks oluliste asjade pealt, toidu ja ravimite ehk põhivajaduste [rahuldamise] pealt võtma ligemale veerandi ära maksudeks, kui hind on ostja ja müüja vaheline kokkulepe? Kus see loogika on? Miks riik peab esmatarbekaupade pealt seda maksu võtma? Selgitage mulle!

Maksu kogub riik kulude katteks. Teatavasti vajavad needsamad inimesed ka teid, politseid, kohut, vaja on lapsi kooli saata, arsti juures käia. Kulude katteks kogutakse makse.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Kui rääkida toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamisest, siis ei saa mitte kuidagi mööda kogu tänase valitsuse majandus‑ ja maksupoliitikast. Selge on see, et Reformierakonna valitsuse maksueksperiment Eesti rahva ja ettevõtete kallal ei saa hästi lõppeda. Erinevatest riikidest ja ajaloost võib tuua kümneid näiteid selle kohta, et majanduskriisist ei ole võimalik pehmelt läbi minna, korraldades samal ajal suurt maksutõusu. Eesti valitsus on praegu korraldamas riigi ajaloo suurimat maksurallit ja maksutõusu. Enamgi veel, valitsuse maksupoliitika soosib ebaõiglaselt elanikkonna jõukamat osa. Välismaised suurkorporatsioonid võivad eestlaste arvel teenida kordades rohkem, kui nad teenivad oma kodumaal. Aga Eesti valitsuse jaoks ei ole see mingi probleem. Samas on valitsuse jaoks probleem meie oma suurperede toetused, mis peaministri eksitavate väidete järgi olevat Euroopa suurimad. Suurperedelt võeti kohe raha vähemaks, ei olnud mingit küsimust. Lisaks said esmatarbekaubad, nagu toit ja ravimid, Eestis täie rauaga käibemaksutõusu ning rahvas ja ettevõtjad on aetud maksuralliga säästurežiimile.  

Suheldes ettevõtjatega, kes peavad kauplusi, või ka inimestega, kes töötavad näiteks suurtes kaubanduskeskustes, võib kuulda kirjeldusi, mis keskustes praegu tegelikult toimub. Toimub see, et kogu rahvas käib ja tungleb toidupoes. Samal ajal on spordi‑, elektroonika‑, kalastus‑ ja muud spetsiifilisemad kauplused sisuliselt inimtühjad. Mõni üksik klient käib riiulite vahel. Küsimus on, kui kaua ettevõtjad niimoodi vastu peavad.  

Probleemide juurpõhjus on valitsuse vale majanduspoliitika. Maksutõusudega ei lahendata majanduskriisi. Toiduained ja ravimid on maksutõusude ja manipuleeritava elektribörsi tagajärjel teinud Eestis läbi Euroopa suurima hinnatõusu. Nii et EKRE pakutud leevendusmeede, mis aitaks pehmendada valitsuse lühinägelike otsuste mõjusid, ehk toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamine, aitaks tuua nii toidu kui ka ravimite hinnad alla.  

Meie liberaalid ise ei mõtle, neil on selleks otstarbeks Euroopa Liit. Seetõttu ma korra meenutan valitsusele, et Eesti on jõudnud ühes edetabelis Euroopa Liidu arvestuses nüüd absoluutsesse tippu. See ei ole võistlus viie rikkaima riigi [sekka pääsemiseks], vaid Reformierakond on meid juhtinud hoopis kahe kõige kõrgema käibemaksumääraga Euroopa riigi sekka, kui me räägime toiduainetest ja ravimitest. Esimene koht: Taani, käibemaks 25%. Teine koht: Eesti, 22%, ehk ligemale veerand toidukorvi [maksumusest] on maksud. Aga toon Euroopast veel näiteid. Austrias on toiduainete käibemaks 10%, Belgias on see olenevalt kaubagrupist 6–12%, Küprosel 5%, Tšehhis 15%, Prantsusmaal 10%, Ungaris 5–15%, olenevalt tootegrupist, Saksamaal 7%.  

Kas Stenbocki majas usutaksegi, et meil on Euroopa kõige eksimatum valitsus? Igatahes on meil Euroopa kõige küünilisem valitsus, kui meie peaminister teatab nii automaksu kui ka magusamaksu kaitseks, et Reformierakond ei keela kellelgi millegi ostmist või tarbimist. Ei keela, aga külma kõhuga tehakse paljud asjad lihtsalt niivõrd kalliks, et inimesed ei saa neid asju endale enam lubada.  

Samal ajal teeb meie valitsus täiendava maksuvabastuse maksuastme kaotamise kujul, millest võidavad enim just keskmisest kõrgemat palka ehk 2000–8000 eurot kuus teenivad inimesed. See läheb riigile oluliselt rohkem maksma, kui läheks meie pakutud toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamine.  

Valitsuskoalitsioonisaadikud, keda on siin saalis täpselt kolm tükki! Mõelge palun laiemalt, tunnistage, et te olete kogu selle maksuralliga mööda pannud. Majanduskriisi ajal makse ei tõsteta. Praegu tuleb kahju sisse võtta ja aidata Eesti majandus tagasi jalgadele. Aitame ettevõtetel ja inimestel halvad ajad üle elada ja tegeleme samal ajal bürokraatia vähendamise ja ebavajalike kulutuste [tegemise] lõpetamisega! Riigieelarves lastakse praegu sadu miljoneid tuulde täiesti ebavajalike projektide peale. Toiduainete ja ravimite käibemaksu langetusele oleks võimalik hea tahte korral nädalaga eelarvest kate leida ja seejärel asi ära teha. Täiesti arusaamatu, miks juhib meie tänane valitsus majandust kuristiku suunas. 

Üks minut palun veel. 

Üks minut lisaks, palun!

Õigustused ja vabandused, mida tuuakse toidu ja ravimite käibemaksu langetuse ärajätmise põhjenduseks, on haledad. Ministrite mõtted sel teemal võib kokku võtta täpselt ühe lausega: halvad kaupmehed võtavad maksulangetusest võidetava raha ära ning tarbijate ja tootjateni ei jõua sellest midagi. No olete ikka viletsad küll, kui ei suuda isegi kaupmehi ühe laua taha kutsuda, asja arutada ja küsida, kas ikkagi on nii. Kaubanduses on karm konkurents ja ka meedias on kaupmehed väljendanud teistsuguseid seisukohti, mille põhjal on igati põhjendatud eeldada, et toiduainete ja ravimite käibemaksu langetus jõuab ka hindadesse. 

Kutsun veel kord üles toetama EKRE eelnõu toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamiseks. Teeme vahepeal ka midagi head Eesti inimeste heaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd oleme jõudmas selle otsuse eelnõu hääletamise juurde, aga enne seda saalikutsung.

Head kolleegid, Kalle Grünthalil on küsimus istungi juhatajale. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mulle tundub, et meie kutsungi [heliga] on midagi lahti. Me siia ukse taha kuuleme seda küll, aga ma näen praegu, et ainult kaks inimest koalitsioonist on kohal. Järelikult see aparatuur mujal [majas] ei tööta. Äkki peaksime selle ära remontima, enne kui hääletama läheme?

Mulle tundub, et see on teie unistus. Mulle tundub, et hetkel ikkagi töötab kõik. 

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et käesoleva eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamiseks 5-le protsendile" eelnõu 272. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See otsuse eelnõu ei leidnud vajalikku toetust. Eelnõu 272 on tagasi lükatud.

Teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu 326 esimene lugemine. Enne kui kutsun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu, Martin Helme, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Nüüd on selline lugu: ma pean teile kurvastusega ütlema, et me ei saa seda menetleda, sest ettekandja läks ära. Ta ei ole rahul, et siin on 51 hääle nõue, ja menetlemise võimatuse tõttu jääb see [eelnõu] meil päevakorrast välja. Eks me siis esmaspäeval jätkame arutelu selle 51 [hääle] künnise üle.

Sellest on tuliselt kahju, aga tõepoolest, kui ettekandjat saalis ei ole, või täpsemini, ta äsja lahkus saalist, siis ma ei saa selle päevakorrapunkti menetlemist avada, kuigi sissejuhatuse ma tegin. Nii et on tegemist arutelu võimatusega.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eesti rahva sündivuse suurendamiseks" eelnõu 283 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Arvo Alleri.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kahju, et eelmine hääletusvoor läks selliselt, nagu läks. Tegelikult näitas see väga ilmekalt, kes siin saalis hoolivad Eesti rahvast, aga kellel on täiesti ükskõik Eesti rahvast ja sellest, et tuua toiduainete ja ravimite hinnad allapoole. 

Aga no kui hindadega ei taheta Eesti rahva jaoks midagi teha, siis on Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal [ette valmistatud] Riigikogu otsus, mille abil Riigikogu tervikuna võiks anda valitsusele selge suuna, milliste asjadega tegeleda. Sest praegu on kujunenud tagurpidi: valitsus annab Riigikogule suuna, millised seadused tuleb vastu võtta, seda eriti koalitsiooni poole pealt, ja nende esindatus siin saalis on selline, nagu ta on.  

Aga meie ettepanek Vabariigi Valitsusele Riigikogu otsuse kujul on Eesti rahva sündimuse suurendamise kohta. Neid [eelnõusid] on siin erineval kujul olnud. Nüüd me tahamegi, et valitsus võtaks ennast lõpuks kokku ja hakkaks midagi tegema ka Eesti rahva jaoks, mitte nii, nagu oli, et pukki saades nad kõigepealt võtsid ära suurperedelt lastetoetused, siis vähendasid tulumaksusoodustust teise lapse pealt, nüüd minnakse pensionäride rahakoti kallale ning lõppkokkuvõttes lisatakse veel mootorsõidukimaks ja ka magusamaks.  

Meie ettepanek on selline, et riik vaataks tervikuna kõiki neid pakette ja kõiki soodustuste võimalusi, mis võiksid aidata suurendada Eesti rahva sündimust. Olgu see siis peretoetuste ja vanemahüvitiste suurendamine või võimalus vähendada lasteaia kohatasu. Iseenesest võib öelda, et lasteaia kohatasu on kohaliku omavalitsuse teema, kuid selgete nägemuste ja suunistega on võimalik kõike korraldada. Samuti tasuks siduda pensioniiga laste arvuga, on ka võimalus vähendada tulumaksu laste arvu põhjal, võimaldada soodsat kodulaenu ja vajaduse korral teatud laste arvu puhul see ka kustutada, mis kõik loob soodsad eeldused ja soodsa pinnase Eesti rahvaarvu suurendamiseks sündimuse abil, mitte nii, et me suurendame Eesti rahvaarvu migratsiooniga ja siis saab valitsus deklareerida, et Eesti rahvaarv suureneb iga aastaga. 

Need olid mõned mõtted. Need meetmed, mis ma üles lugesin, ei ole ammendavad. Need on pigem suunavad ja valitsusele nagu pidepunktiks. Kui neid kõiki koos rakendada ja leida neile valitsuse poolt sisu – Riigikogu peaks andma oma suunise valitsusele, kordan veel kord, mitte valitsus ei pea andma meile suuniseid –, siis oleks see [otsus] väga-väga asjakohane ja ajakohane, selleks et suurendada Eesti rahva sündimust. Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh! Meil oli siin esmaspäeval arutelu, kus arupärimiste teemadena olid needsamad sündimuse asjad üleval. Selle arutelu käigus, kus küll Kaja Kallas püüdis palli kogu aeg maha lüüa ja väita, et tegelikult on kõik need arupärimised rumalad ja mõttetud, tuli välja, et üks põhiprobleem, mis noori peresid siin takistab, on eluaseme puudus või eluaseme kallidus. Mis sa arvad, kas on võimalik siin teha riigil ja kohalikul omavalitsusel koostööd, riigi sildfinantseerimise abil näiteks, et kohalikud omavalitsused saaksid tühjalt seisvaid maju kokku osta, neid elamiseks kohandada ja soodustingimustel noortele peredele [pakkuda]? Meil on ju kahe tooli seadus, mis tähendab seda, et Riigikogu liikmed on ka kohalike omavalitsuste [volikogudes]. Mis sa sellisest mõttest arvad?

Aitäh, hea küsija, väga hea küsimuse eest! Eluase on tõepoolest üks peamisi probleeme noorte kindlustunde loomisel. Ma tuletan meelde, et kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oli valitsuses, siis me Maaelu Edendamise Sihtasutuses alustasime kodulaenu võimaldamise projekti väljatöötamist. Kahjuks jäi selle valitsuse [aeg] üürikeseks, kuid eeldus sai loodud ja selle projektiga on praegu ka edasi mindud. Ka Maaelu Edendamise Sihtasutus tuleb laenuga appi, kui on vaja lisafinantseerimist just hajaasustuspiirkondades. See meie väljakäidud idee sai tookord väga õige lähenemisnurga, see töötab ja seal on võimalik raha juurde saada. Kui EKRE poleks seda tookord valitsuses välja käinud, siis, ma arvan, poleks seda siiamaani olnud. Me oleksime endiselt olukorras, kus maapiirkondades ei oleks võimalik kaasfinantseerida noorte perede eluasemelaenusid. 

Nüüd selle kohta, et omavalitsused ostaks [kortereid] kinnisvaraturult kokku. Üldiselt omavalitsused ei ole selleks valmis. Pigem võiksid nad tõesti kaasa aidata. Omavalitsus võiks välja töötada noorte perede piirkonda meelitamise meetmed. Väga paljud omavalitsused ongi seda teinud. Kunagi Lõuna-Eestis Nopri talu [pakkus töökohti neile], kes tulevad valda elama. Kahjuks tuli sinna ainult üks pere. See [võimalus] ei tundunud tookord võib-olla nii atraktiivne. Aga nüüd, uues kontekstis, oleks täiesti mõeldav, et omavalitsus koostöös riigiga tuleks noortele peredele appi.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Nagu sa tead – sa oled olnud kogu aeg selles osaline –, me oleme viimase aasta jooksul, eriti viimase poole aasta jooksul teinud päris palju arupärimisi ja eelnõusid rahvastiku ja sündimuse teemadel. Minule tundub, et praeguseks oleme me valitsusele ja peaministrile selgeks teinud, et sündimus on tõesti katastroofiliselt madal ja see on kukkunud rohkem kui meie naaberriikides. Tegelikult ei ole see [juhtunud] mingisuguse kõrgema võimu toimel. Eestis on sellega kuidagi eriti halvasti. Mul on küsimus. Sa oled ka peaministri ja sotsiaalkaitseministri esinemisi näinud. Kuidas sulle tundub, kas nad on selgeks saanud, et sündimus on suuresti sõltuv ka riigi poliitikast?

Aitäh, hea küsija, küsimuse eest! Tõepoolest, valitsus on aru saanud – tegelikult ta vaatab ka numbreid –, et sündimus on vähenenud. Kas nad on aru saanud sellest, [mille kohta sa küsisid]? Nähes seda, mis sammud on järgnenud perepoliitikas, perede toetamise, noortele kindlustunde andmise suhtes, ma ei [arva], et nad oleks sellest aru saanud. Sellest on väga kahju. 

Kaja Kallas õigustas esmaspäeval arupärimisele [vastates], et naaberriikides on samamoodi sündimus langenud, et Eesti ei ole siin ainuke. Ma ei tooks seda eraldi välja. Me peaksime näitama, mis on meie sammud, et me sellest negatiivsest sündimusest välja tuleksime. Ühtegi konkreetset sammu ei ole. Peaministrile tundus eriti atraktiivne, et meie toetused olevat üle mõistuse suured. Ei saa kuidagi tõsiselt võtta seda, nagu Eesti toetused lasterikastele peredele oleks eriti suured. Me ei saa kuidagi nõustuda praeguse valitsuse perepoliitikaga ja selle perevaenulikkusega. Ei ole ühtegi konkreetset sammu, millega oleks Eesti noortele peredele antud kindlustunnet, et nad jääksid Eestisse ja et nad [soetaksid] siin ka järelkasvu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ei ole ju kellelegi saladuseks, et see valitsus on teinud eriti laste‑ ja perevaenulikke otsuseid. Sa oled siin juba ka ette lugenud, mis kõik on tehtud, kuidas peretoetused võeti kohe ära, nii kui võimule saadi, selle asemel lükati lauale abielu perverteerimise eelnõu ja suruti see ka läbi. Tõepoolest, me tegime praegu ettepaneku Vabariigi Valitsusele Eesti rahva sündimuse suurendamiseks, aga Vabariigi Valitsus ei taha sellest teatavasti midagi kuulda. Oskad sina kuidagi kommenteerida, miks Vabariigi Valitsus sellistele asjadele nii kangesti vastu seisab ja mis roll selles võib olla peaministril?

Aitäh, lugupeetud küsija, hea küsimuse eest! Valitsuse poliitika rajaneb nõndanimetatud koalitsioonilepingul. Ma küll ei lugenud sealt välja, et peretoetusi vähendatakse, aga [peaministri] ütlemine on ka see, et tuleb huultelt lugeda ja et maksud ei tõuse. Huultelt ei saanud lugeda küll seda, et toetused ära võetakse. Me loeme sealt välja, mis on need tegevused. Need tegevused te ilusti ka loetlesite: suurperede toetuse vähendamine, uute maksude kehtestamine, samamoodi liikumise piiramine ehk vabaduse piiramine mootorsõidukimaksuga. See on, tundub, kuidagi kindel lähenemine. 

Põhjendatakse seda sellega, et raha on riigieelarves puudu. Loomulikult on puudu, aga kas me peame võtma seda peredelt? Meie tegime juba eelmine kevad ettepaneku pangamaksu kehtestamiseks, aga see nagu ei lenda mitte kuskile, sest peredelt on vaja võtta ära 170 miljonit. Pankadelt oleks saanud 150 miljonit juurde. Nii et selles suhtes neil ei ole seda pikka plaani, mida üks koalitsioonipartei on [väitnud]. Ma ei näe ka seda, et lahendus oleks leida lahendus. Siin on nagu muud nende tegevused. Kahju on sellest, et minnakse Eesti perede kallale ja siis veel õigustatakse seda sellega, et raha on igale poole vaja, nii et kõiki makse tuleb tõsta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks meile kõigile ole teada terve rida otseselt perekonnavaenulikke samme, mis praegune valitsuskoalitsioon on jõudnud astuda vähem kui aastaga, mil nad ametis on olnud, alates lasterikastele peredele vahetult enne valimisi [määratud] toetuste tagasivõtmisest, laste ja abikaasa pealt saadava tulumaksu[soodustuse] kaotamisest, abielu mõiste väärastamisest kuni muude asjadeni välja. 

Aga ma mõtlesin küsida teie käest seda. Kui te jätate kõrvale kõik erakondlikud erimeelsused, vastastikused antipaatiad ja nii edasi, kas te suudate siis nimetada üheainsagi sammu, mis on perekonnasõbralik ja mis on suunatud sellele, et perede kindlustunnet kasvatada ja luua paremaid eeldusi sündimuse kasvuks Eestis? Mina olen selle peale mõelnud ja pean ausalt ütlema, et ma ei suuda nimetada ühtainsatki sellist sammu, isegi mitte ainsat sellekohast artiklit meedias, mille mõni valitsuse liige või ka valitsuskoalitsiooni kuuluv parlamendi liige oleks kirjutanud. Kas teile on midagi sellist silma jäänud või see ongi nii, [nagu mulle tundub]?

Aitäh, hea küsija, küsimuse eest! Õnneks on mul väike spikker ees, kus on meie ettepanekud, mida võiks teha. Praegu ma vaatan, et asju on tehtud nagu tagurpidi. Lühidalt öeldes: ei tule meelde. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui Mart Võrklaev tutvustas automaksu, siis ta tõi ühe põhjendusena välja, et automaksuga nügitakse inimesi kasutama keskkonnasäästlikumaid sõidukeid. Aga kas teile ei tundu, et valitsus käitub samamoodi peredega, et justkui nügitakse neid erinevate piirangute ja soodustuste ärakaotamisega vähem lapsi saama?

Aitäh, hea küsija, küsimuse eest! See nügimine on nüüd mingi uus edasiviiv jõud. Automaksuga kindlasti ei nügita Eesti rahvast sündimuse suurendamise poole. Maksude suurendamisega vähendatakse kindlustunnet veel rohkem. Me ei saa kuidagi nõustuda sellega, kuidas praegune koalitsioon tegeleb riigi õõnestamisega. Noored on väga mures selle pärast, mis Eesti riigis toimub, ja noored on valmis Eesti riiki panustama, aga kui nad näevad, et selle panustamise vastuseks ja hinnaks on see, et tõstame veel rohkem makse, tõstame veel rohkem neid tasandeid, millest tuleb üle ronida, samas vähendame soodustusi ja noorte perede võimalusi, siis ma arvan, et see ei taga küll neile Eesti riigis erilist kindlustunnet.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Õnne Pillaku.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas antud eelnõu kahel istungil. Esimene kord 14. novembril eelmisel aastal ja teine kord alles hiljuti, 4. märtsil käesoleval aastal. 14. novembril oli eelnõu esitajate ettekandja sotsiaalkomisjonis Anti Poolamets, lisaks olid kutsutud komisjoni Sotsiaalministeeriumi esindajad Kadri Raid ja Alis Tammur. Siin selle eelnõu sisust juba pikemalt räägiti ja samasuguse ettekande tegi ka Anti Poolamets sotsiaalkomisjonis. Kuna aeg on meil ainuke piiratud ressurss, siis ma seda üle ei hakka kordama, pidades lugu teie ajast. 

Küll aga annan lühikese ülevaate komisjonis toimunud arutelust. Sotsiaalkomisjoni esindajad andsid pikema ülevaate toetusmeetmetest ja teenustest, millega lastega peresid Eestis nii riigi kui ka omavalitsuse poolt toetatakse, alustades siin juba kõlanud perehüvitistest kuni eluaseme renoveerimise toetuseni välja. [Räägiti sellest,] kui suured need erinevad toetusmeetmed on, mida on viimastel aastatel perega seotud toetusmeetmetes muudetud ning kus me oma peredele antava toetuse poolest paikneme teiste Euroopa riikidega võrreldes. 

Lisaks toonitasid ministeeriumi esindajad, et madal sündimus on globaalne trend, mida ei saa muuta ainult siin Eestis riiklikul tasandil. 2022. aastal – statistika oli varasema aasta kohta, sest me selle eelnõu sisulist poolt arutasime eelmisel aastal – vähenes sündimus paljudes riikides üle maailma. 

Seejärel oli komisjoni liikmetel võimalik esitada küsimusi ja arvamusi, nagu tavapäraselt ikka. Komisjoni liikmete küsimused, mis puudutasid konkreetselt seda eelnõu, olid eelkõige seotud nendesamade meetmetega: millised need peaksid olema, kui palju neid peaks olema, mis nende maksumus on, kuidas kulud riigieelarvest kaetakse. Eelnõu esitajate esindaja vastas, et seda [arvestust], mis on need vajalikud meetmed, mahud, kulud, nad ootavadki valitsuselt, valitsus peaks selle välja töötama ja Riigikogule esitama. 

Ülejäänud arvamused võib kokku võtta selliselt, et kas perehüvitiste vähendamine oli õige või ei olnud. Neid poolt- ja vastuargumente oleme me siin saalis korduvalt kuulnud. Uusi mõtteid sotsiaalkomisjonis ei kõlanud, küll aga pidasid kõik komisjoni osapooled oluliseks lastega peredele turvatunde ja kindlustunde andmist. See on oluline selleks, et noored oleksid valmis peret looma ja lapsi saama, seda [tuleb anda] täna väga paljuski julgeolekuvaates, aga muidugi ka majanduslikus vaates. 

Seejärel arutasime me sotsiaalkomisjonis eelnõu edasist menetlemist. Kuna eelnõu kohta olid eelnõu esitajad teinud [ise] hulgaliselt [üksteist välistavaid] muudatusettepanekuid, siis me komisjonis konsensuslikult otsustasime, et EKRE fraktsioon annab teada, millist muudatusettepanekut nad selle otsuse eelnõu kohta soovivad teha, seejärel me jätkame otsuse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist. Nii nagu ma ütlesin, need otsused olid kõik konsensuslikud, keegi vastu ei olnud ega protestinud. 

Vahepeal möödusid kuud ja toimus positiivseid arenguid, ma ütleksin nii. Mõni nädal tagasi otsustas EKRE fraktsioon kõik eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud tagasi võtta. Sellest tulenevalt, nii nagu me komisjonis varasemalt olime kokku leppinud, jätkasime 4. märtsil sotsiaalkomisjonis eelnõu esimesele lugemisele saatmise arutelu ehk tegime menetluslikud otsused. Need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 12. märtsil käesoleval aastal ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Õnne Pillakut. Mõlemad komisjoni otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te olete kindlasti teadlik, kui palju lapsi viimastel aastatel on vähem sündinud. Andke andeks, kui mu küsimus on natuke isiklik. Aga kas teie, lugupeetud Õnne Pillak, tunnete muret selle pärast, et Eesti rahvas sureb välja?

Aitäh! Muidugi, minule on oluline see, et eestlasi sünniks rohkem, et noored tunneksid ennast Eestis hästi ja nad tahaks siin rohkem lapsi sünnitada. 

Eelmine ettekandja ütles, et ei meenu mitte ühtegi, absoluutselt mitte ühtegi otsust, mis aitaks lastega peresid. Selles mõttes, Arvo, ma mõistan sind, sest sa liitusid sotsiaalkomisjoniga hiljem. Ma toon näitena haigushooldushüvitise, mida 20 aastat ei ole suudetud korda teha. Vanemad, kes on saanud vanemahüvitist ja lähevad tööle tagasi, [hakkavad saama] siis, kui nad ise haigeks jäävad või siis, kui nende laps jääb haigeks ja [vanemal on vaja] lapsega kodus olla, haigus‑ või hooldushüvitist oma tegeliku sissetuleku järgi. Siiamaani on nad seda saanud miinimumsissetuleku järgi, alates selle aasta 1. juulist hakkavad nad saama tegeliku sissetuleku järgi seda toetust, mis on lastega peredele väga oluline. Mul on hea meel, et see sai tehtud. 

Näiteks toon ka tööandja vabatahtliku haigushüvitise laienemise rasedatele. Jällegi, teie fraktsioon küll pisut selle vastuvõtmist, kuidas ma ütlen, pikendas, ütleme siis nii, aga me saime selle tehtud. Jälle väga oodatud muudatus. 

Alles eelmine nädal me rääkisime siin ravikindlustuse seaduse muudatusest, mille järgi hooldushüvitis kõigil vanematel, kelle laps on haige, pikeneb praeguselt 14 päevalt 60 päevale, kui tervishoiutöötaja on näinud ette, et vanem võiks lapsega olla kauem kodus. Ma loodan, et ka selle eelnõu ja selle muudatuse me saame võimalikult kiiresti Riigikogus vastu võtta. 

Siis harvikhaigusega lapsed, kes sellel, aga ka järgmisel kolmel aastal saavad 4 miljonit – 4 miljonit! – eurot raviraha. Ka see, et erivajadusega lapsed saaksid paremini rehabilitatsiooniteenuseid kätte. Ja nii edasi. Ma võiksin seda loetelu jätkata. Ma saan aru, et hästi lihtne on öelda, et tõstame ühte toetust ja siis kõik mured lahenevad. Aga tegelikult on elu palju kirjum ja perede vajadused on hoopis mitmetahulisemad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on hea meel, et ka teie tahaksite, et eestlasi sünniks rohkem. Kaja Kallas on siin nõudnud eestlase definitsiooni. Ma loodan, et teil on selle defineerimisega kõik korras. Lugesite siin ette ka kõik oma erakonna või valitsuse teened perede olukorra parandamisel. Tore. Meie oleme kõiki neid algatusi toetanud, aga seda on selgelt vähe, ja teie ei toeta mitte kunagi mitte ühtegi meie eelnõu, millest on üliväga kahju, sest ka meie teeme väga häid eelnõusid. 

Aga nüüd teenustest, mida pered vajavad. Siin kogu aeg räägitakse, et pered ei vaja seda, teist või kolmandat, nad ei vaja raha, nad vajavad teenuseid. Aga näiteks lastehoiuteenuse [hind] tõuseb viimasel ajal absoluutselt iga kuu, meedia on täis lastevanemate appikarjeid, et nad ei suuda enam seda teenust tarbida. Teie juhitud omavalitsustes on lasteaia‑ ja lastehoiutasu alati kõige kõrgem. Miks te sellega mitte kunagi mitte midagi ette ei võta?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, ka lasteaia kohatasu on olnud erinevatel aastatel siin vaidluskoht. Üks pool on see, et muidugi võib vaadata seda, kus on [need tasud] kõige kõrgemad. Samal ajal võin öelda, et vaatame mündi teist poolt. Näiteks Kanepi vallas on juba ammu lasteaia kohatasu kaotatud. Neid näiteid saab veel tuua, see ei ole ainukene näide. Siinsamas Jõelähtmel on lasteaia kohatasu kaotatud. See on kohaliku omavalitsuse otsus ja neid otsuseid on kohalikud omavalitsused vastavalt oma võimalustele ka teinud.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te märkisite siin, refereerides komisjoni istungil väidetut, et madalam sündimus on globaalne trend. Seda on ka meie peaminister korrutanud. Ma vaatasin järele – mul ei ole küll kõige värskemad andmed, aga mitte kellelgi ei ole –, et maailmas on praegu keskmine summaarne sündimuskordaja ikkagi 2,3. Ma küsin teie käest: kas te teate, mis oli Eesti summaarne sündimuskordaja 2022. aastal ja missuguseks te prognoosite seda 2023. aastal? See peaks varsti välja tulema.

Aitäh! Prognoosidega mina ei tegele. Selle vastuse annavad vastavad ametid ja selle numbri ma jään hetkel kahjuks võlgu. Võin selle hiljem öelda. Ma saan aru, et see on numbrite pingpong, [igasugused] keskmised. Aga vaadake, kui te olete – ja ma olen selles täiesti veendunud – laia silmaringiga inimene, kes erinevaid statistikaallikaid kasutab, siis ei ole teile saladus, et Lätis eelmine aasta langes sündide arv 100 aasta madalaimale tasemele, Itaalias ja Soomes on täpselt samasugused probleemid. Kui me räägime maailmast … No on, no on! Te võite pead raputada, aga ma ei mõtle seda välja. Vaatame kaugemale: Jaapan just hiljuti, mõni päev tagasi andis teada, et nendel on sündinud rekordiliselt vähe lapsi. See ei ole väljamõeldis, vaid need faktid on kirjas. Küllap me tarbime siis teiega erinevaid infoallikaid ja sellest ka andmete erinevus, aga … (Hääl saalist.) Hea Jaak, ma ütlen sulle viie minuti pärast seda täiesti vabalt. (Hääl saalist. Õnne Pillak naerab.) Selge.

Aitäh! Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Täna on olnud päris pikalt juttu erinevatest toetusmeetmetest ja hüvitistest. Aga minu küsimus on see. Kui me midagi menetleme, mingit uut toetusmeedet või hüvitist, kas meil on olemas selleks piisavad sotsiaaluuringud, et see oleks millegagi põhistatud? 

Teine küsimuse pool on see, et mida teha. Lapsed sünnivad ju armastusest. 

Väga hea ju! 

Kas on tehtud sotsiaaluuring sellest aspektist lähtuvalt, miks siis tegelikult lapsi ei muretseta? Mina olen oma ülesande täitnud, mul on kolm last ja üheksa lapselast, nii et ma võin uhkusega siin saalis sisse-välja käia.

Aitäh nende küsimuste eest! Ma isiklikult loodan, et keegi ei muretse lapsi, vaid lapsi saadakse ikka rõõmu pärast. 

Aga on hea, kui igale otsusele [eelneb] alati analüüs, miks ühte või teist otsust teha. Neid analüüse on eelnenud, aga on tehtud ka otsuseid, mille puhul neid analüüse ei ole olnud. Seda ei ole mõtet eitada, nii lihtsalt on olnud. Seetõttu koostab Sotsiaalministeerium praegu suuremat analüüsi, mille kohta komisjonis on öeldud, et see valmib loodetavasti augustiks. Vaadatakse üle kõik need meetmed, mis lastega peredele on mõeldud, ja vaadatakse, kas seal üldse saab mingeid muudatusi teha. Tõesti, kui me räägime, et Eestis on sündimus madal, siis – see on mu isiklik arvamus – me peame igal moel leidma neid lahendusi, kuidas anda noortele seda julgust, kindlust ja turvatunnet. 

Mis puudutab varem tehtud uuringuid, siis sellest on kirjutatud, mis noortel need peamised põhjused on. Enamjaolt kõik uuringud ütlevad, et põhjus number üks on sobiva kaaslase puudumine. Naistel on, ma ütlen, selles mõttes lihtsam, et on võimalus lapsi saada doonorluse abil, kunstliku viljastamise teel. Meestel see nii lihtne ei ole, kui nad tahavad endale täisväärtuslikku peret saada. Sobiva partneri leidmine on väga oluline, aga seda riik kuidagi peale sundida ei saa.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No muidugi, neid Sotsiaalministeeriumi analüüse me oleme oodanud siin nagu issanda õnnistust. Neid tehakse ja tehakse ja tehakse ja senikaua kuni tehakse, ei pea midagi tegema, sest me ootame analüüsi. Ja noh, kas üldse saab midagi muuta nendes erinevates toetustes? No ikka saab. Reformierakond pressis läbi, et saab vähendada. Kõike saab vähendada. Perede kindlustunnet saab vähendada ja raha saab vähendada ja automaksu saab veel kirvena selga virutada ja kõike saab teha. Ikka saab.

Aga mul on nihuke laiem küsimus. Mitte ainult komisjonis, aga ma saan aru, et ka komisjonis on see õhkkond ikkagi selline, et teeskleme, nagu me oleksime mures, aga mitte midagi ette ei pea võtma, piisab sellest, kui me teeskleme, et on mure. Ise oled sa ka mitme lapse ema. Kas sa nagu päriselt ei muretse või kas te Reformierakonna fraktsioonis ei muretse selle pärast? Me juba olemegi sealmaal väljas, et varsti sureb meie rahvas välja ja meie kui selle rahva liikmed enam kodumaad ja rahvust ei oma ja olemegi maailmas ula peal. Mina küll muretsen selle pärast. Midagi tuleb ju ette võtta, mitte lihtsalt leelotada!

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, sotsiaalkomisjonis on väga hea tööõhkkond, siiras õhkkond on seal. Teie ei ole sotsiaalkomisjoni liige, aga ma usun, et teised komisjoni liikmed võivad seda kinnitada. Meil on erimeelsusi ja see käib töö juurde. Mis puudutab seda, kas mina ja mu kolleegid muretseme selle pärast, et eestlasi sünniks rohkem, siis jah, muretseme küll.

Aitäh! Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna siin saalis kõlas, nagu Reformierakonna fraktsiooni liikmed ei muretseks sündimuse kahanemise pärast, siis kõigepealt tahan kinnitada, et me muretseme praegu ja mina isiklikult muretsesin juba ligi 30 aastat tagasi, kui ma ühel suurel meeleavaldusel, naiste meeleavaldusel Raekoja platsil ütlesin, et, naised, käärime käised üles, teeme Eestimaa korda, armastame oma mehi ja sünnitame lapsi. 

Aga nüüd võib-olla ka küsimus. Kuivõrd see ei ole ainult Eesti probleem, see on väga kompleksne probleem, siis mis oleks see meie, Eesti võimalus luua sellist lapsesõbralikku keskkonda, et me tõesti võib-olla selle poolest erineksime teistest riikidest ja nende probleemidest? On sul mõni mõte?

Aitäh! Jällegi, lihtne oleks öelda, et tõstame toetused taevani ja teeme nii, et kõik teenused on tasuta. Aga just nädalavahetusel – kevadel on hea käia õues lastega vaba aega veetmas – ma enda tuttavatelt seda küsisin. Nad ütlevad, et lastega peredesse suhtumine on kõige olulisem. Alustame lihtsatest asjadest. Kui väikese lapsega ema või isa näiteks vajab abi, ma ei tea, poeuksest vankriga sissesaamisel, et me siis aitame teda. Kui tänavad ei ole sellised, et lastel oleks seal turvaline ja hea liikuda, siis tuleb nad selliseks teha. See kõik hakkab peale meie suhtumisest, elukeskkonnast. Materiaalsed hüved on seal lisaks, aga ainult nende peale lootma, ma arvan, ei saa jääda.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ilus kuulata küll, kuidas te nii väga muretsete ja olete kõik nii siiralt mures [vähese] sündimuse tagajärgede pärast. Aga te olete ka valitsuserakonna esindaja. Ma tahaksin teada, selleks et sõnad ja teod [oleksid] tasakaalus ja käiksid käsikäes: millistes valitsuse otsustes see mure nüüd siis väljendub? Mis need konkreetsed otsused on olnud, mille põhjal me saame aru, et valitsus on tõesti midagi konkreetselt ette võtnud, et seda sündimuse probleemi lahendada?

Aitäh! Need otsused, mis me ka viimase aasta jooksul oleme teinud, arvestades perede omanäolisust ja nende vajadusi, ma lugesin siin ette. Ma saan aru, et ootaja aeg on pikk, aga seesama samm, mille me oleme ette võtnud, see, et ministeerium analüüsib neid meetmeid, mis on lastega peredele mõeldud, see samm on tehtud selles suunas, et näidata, et tõesti tahetakse teha parimat.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Õnne, ma usun, et sina tõesti hoolid inimestest, peredest, peretüüpidest. Kuidas sa kirjeldad koalitsiooni ja ka sotsiaalkaitseministri suhtumist või ka suhtumist sotsiaalkomisjonis, kui kevadel hakati võtma suurperedelt ära toetust, 200 eurot? Lasterikaste perede palvekirja me arutasime alles mitu kuud pärast selle toetuse äravõtmist. Näiteks eile ei olnud rahanduskomisjoni automaksu arutelule lasterikkaid peresid üldse kutsutudki, kutsuti hoopis teine MTÜ, kes juba valimistest saadik tegutseb justkui nagu ka suurperede toetuste vastaselt. Nemad said seal sõna. Kuidas sa kommenteerid, kas need maksutõusud ja selline kohtlemine peaksid peresid julgustama lapsi saama või mõjub see vastupidi?

Aitäh! Mis puudutab kevadel või suve alguses toimunud arutelu, siis üks nüanss seal oli see, et nad esitasid meile hiljem oma kollektiivse pöördumise. Sellest ka see viivitus. Lihtsalt see allkirjade kogumise aeg oli niivõrd pikk. 

Sellest, et eile ei olnud lasterikkaid peresid arutelule kutsutud, on mul tõesti kahju. Meie sotsiaalkomisjonis tegime selle ettepaneku. Ma ei tea, mille taha see jäi. Ma ei usu, et see oli pahatahtlikkus, aga ma ei saa kellegi eest rääkida. Sotsiaalkomisjonis me tegime selle ettepaneku, et kaasata lastega seotud organisatsioonid just laiemas mõttes, et oleks esindatud erinevad arvamused, ei oleks nii, et üks pool on, aga teist poolt ei ole. 

Sul oli vist üks küsimus veel? (Hääl saalist.) Jaa, absoluutselt. Kahjuks eelmine aasta-poolteist need muudatused ühtepidi või teistpidi käisid hästi kiiresti. Just see muudatuste kiirus loob muidugi igale inimesele paha tunde, [tekitab] ebastabiilsust. Aga teiselt poolt tuleb vaadata põhjuseid, miks ühte või teist otsust tehakse. Ma [räägin] jälle enda kogemusest. Minul näiteks vanaema ütleb kogu aeg, et olgu mis on, aga peaasi, et sõda siia ei tule. (Hääl saalist.) Selle nimel ollakse nõus pingutama. Ma saan aru, et see on emotsionaalne, aga see on üks põhjus. Ma arvan, et seda me tegelikult soovime kõik.

Aitäh! Head kolleegid, ma vabandan praegu Mart Maastiku ja Õnne Pillaku ees. Hetkeks, Õnne, saad minna koha peale. Nimelt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku lühendada tänast täiskogu istungit ja lõpetada see kell 16. Peame seda ettepanekut hääletama. Sellepärast väike paus siin selle koha peal. Nii et palun, saalikutsung! 

Head kolleegid, kuna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänase istungi tööaega lühendada, siis panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lühendada tänast täiskogu istungit ja lõpetada see kell 16. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Saame jätkata juhtivkomisjoni ettekandja ja Riigikogu liikmete debatti. Järgnevalt palun, Mart Maastik! (Hääled saalis.)

Üks moment. Ma ei saa rääkida, kui siin lärm on. Lugupeetud … Ma ei saa rääkida, kui lärm on. Võib-olla panete mulle alguse …

(Helistab kella.) Jaa, ma väga vabandan. Ma annan need sekundid juurde, mis nüüd üle lähevad. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud Õnne Pihlak! Te siin väitsite …

Pillak! Pillak!

Pillak. Vabandust, jah! Te väitsite siin, et ükskõik mis, peaasi, et sõda ei oleks. Aga kas see, kui meie [rahvas] välja sureb, meie sündimus on katastroofiline ja me midagi ette ei võta, ei ole sõda oma rahva vastu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et ei ole. Sõda on ikkagi sõjaline agressioon ja seal on kaotused palju hullemad.

Ma kasutan siin ka võimalust Jaak Valgele öelda, et aastal 2022 oli sündimuskordaja 1,4. Mind on õpetatud selliselt, et alati ei ole oluline, et kõik asjad on peas, sa pead teadma, kust sa need asjad [teada] saad. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma väga pikalt ei räägi. Eesti erakordselt madal sündimus on nüüd vist isegi Eesti valitsusele ja peaministrile selgeks saanud ning sellel ei ole põhjust pikalt peatuda. Küll aga ma ütlen, et mind paneb nii sotsiaalkaitseministri kui ka sotsiaalkomisjoni esimehe puhul siiralt imestama, et nad ei tea meie sündimuse põhinäitajat ehk sündimuse summaarkordajat. See asjaolu seab ikkagi väga suure kahtluse alla ka selle väite, nagu te hooliksite sellest, et meie sündimus paraneks. Mul on seda nii raske uskuda. Kui te ikkagi põhinäitajat ei tea, millest me siis räägime? See on sel juhul tühi jutt, silmakirjalikkus. Kui mulle tuleks tudeng vastama teise maailmasõja teemal ja ma küsiks, mis aastatel see toimus, aga tema hakkaks rääkima, et oi, küll see oli kole sõda, siis see oleks samasugune [käitumine] kui see, et teie räägite, et küll me ikka hoolime ja hoolime sellest sündimusest, aga ei tea ise põhinäitajat. Aga olgu. 

Edasi ma toonitan seda, et vaadake, selle globaalse trendi taha me ka kuidagimoodi peituda ei saa, sest teiste riikide, eriti naaberriikidega võrreldes, kellega meil on sarnased tingimused, on meie sündimus kiiremini langenud. Võtke see OECD tabeli lahti ja vaadake Eesti, Läti, Leedu ja Soome [andmeid]. Palun tehke seda, ärge rääkige niisama! 

Nii. Edasi ma refereerin rahvastikuteadlaste uuringuid, mida kõik ehk ei tea. Ma ei taha ka alati ühte ja sama juttu rääkida, ehkki poliitik peaks seda tegema ju niikaua, kuni see ka valitsuse liikmete kõrvu jõuab. Aga kuidas öelda, natukene akadeemilise taustaga inimesena on mul piinlik kogu aeg ühte ja sama juttu rääkida, ehkki see ei ole õigetesse kõrvadesse veel pärale jõudnud, kaugeltki mitte. 

Rahvastikuteadlaste Mark Gortfelderi ja Allan Puuri uurimuste järgi – võite vaadata seda Eesti demograafia blogist – on sündimuse vähenemise põhjuseks rida tegureid. Aga kõige suurem osa sünnitusealistest naistest, nimelt kolmandik, on hinnanud, et nende lapsesaamise soovi on vähendanud elukalliduse tõus. Elukalliduse tõusu mõju võimendab Eesti vanemahüvitise süsteem, sest hüvitise suurus määratakse rasedusele eelnenud 12 kuu sissetuleku pealt. See on tükk maad varasem aeg, mille järgi seda määratakse. Suur elukalliduse kiirenemine tähendab ostujõu tuntavat vähenemist vanemahüvitise [saamise ajal]. Nõnda tekib motivatsioon lükata sünde edasi, ja seda eriti noorematel naistel, kes võivad veel lapsesaamist ajastada ja kelle palk on elukalliduse tõusuga kaasas käinud. 

Nagu te teate, tarbijahinnaindeks tõusis 2021. aasta neljandast kvartalist kuni 2023. aasta neljanda kvartalini üle veerandi, 25,6%, võite järele vaadata. Ärge minge välja, ma räägin veel teist! (Hääl saalist.) Aga üldiselt kinnitab see ikkagi sedasama tulemust, mis meil ka varem teada oli. Nimelt vajavad pered majanduslikku stabiilsust. 

Edasi, rahvastikuteadlase Mark Gortfelderi värske postituse järgi sellessamas demograafia blogis oleksid ühelapselistest naistest 70% ja meestest 72% soovinud saada enam lapsi ja 17% ühelapselistest naistest ja 10% meestest on laste arvuga rahul. Nii et 70% ühelapselistest naistest ja 72% meestest oleks soovinud rohkem lapsi. 

Nii. Lastetuks jääda soovijaid on mõlema soo puhul olnud tühine hulk: 1%. 

Palun kolm minutit juurde.  

Palun!

Kahelapseliste puhul on jaotus natukene teistmoodi: 62% naistest ja 52% meestest on oma tegeliku laste arvuga rahul. Aga kolmandik nii meestest kui ka naistest oleks tagasivaatavalt soovinud saada veel rohkem lapsi ja vähem oleks soovinud ka jälle ainult 1%. Need olid Puuri ja Gortfelderi [andmed].

Niisiis ei saa teha mitte mingit muud järeldust kui see, et meie pered soovivad rohkem lapsi, kui neil tegelikult on. Madal sündimus ei ole mitte mingi kõrgema jõu poolt ettemääratult igal pool maailmas toimunud, nagu peaminister ja teie siin väitsite. Pered soovivad rohkem lapsi ja küsimus on selles, kas riigi poliitika toetab seda või ei toeta. Kordan: kas riigi poliitika toetab sündimuse kasvu või ei toeta. See kasv on võimalik, kui riigi poliitika seda toetab. 

Ei tasu ka rääkida ainult perede ja laste toetamisest. Tegelikult on see meie riigi tuleviku toetamine, see on meie riigi tulevikku investeerimine. Teave selle kohta, kuidas toetada, on täiesti olemas. Pole ka mõtet rääkida sellest, et me saavutaksime selle mingisuguse ühe meetmega või et nagu meie Konservatiivne Rahvaerakond tahaks ainult ühte meedet. Seda [meedet] ei ole. Me ju teame, et on palju meetmeid. Meil on väga head rahvastikuteadlased, küsige nende käest, ja nad vastavad teile kahe nädalaga, mis täpselt tuleks teha. Puudu on tahtest, te ei taha küsida. 

Ma ütlen seda, et palun toetage seda eelnõu. See on meie kohus, see on meie tuleviku küsimus. Aitäh!

Suur tänu! Protseduuriline küsimus, Õnne Pillak, palun!

Tõenäoliselt on mul vale nupp. Ma tahtsin lihtsalt vastu … Kuna siin mind nimetati …

Vabandust, te tahate teha vasturepliiki?

Jaa, just.

Siis vajutage nupule "Sõna".

Selge.

Palun, Õnne Pillak!

Aitäh! Sotsiaalkomisjoni esimees teab sündimuskordajat, mida küsiti. See on 1,4, nagu ma ka viimase küsimuse vastuses ütlesin.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Solmani. Palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Õnne, sotsiaalkomisjoni esimees! Austatud saadikud, kes siin saalis viibivad, suur tänu, et kuulate sellise olulise küsimuse [arutelu]! Inimesed, kes meid vaatavad sidevahendite abil! 

Jaak Valgele on muidugi keeruline midagi juurde lisada. Ta on teadlane, ta on demograaf. Isamaa toetab tema eelnõu, sest me oleme ise olnud rahvastikuministri positsiooni kandjad. Reformierakond on see erakond, kes rahvastikuministri positsiooni kunagi lõi, selle hiljem kokku pakkis ja omal ajal, Jüri Ratase teises valitsuses, rahvastikuministri portfelli taas kokku pakkis, kuigi me olime juba jõudnud teatavate tulemusteni, mida andis tegelikult suurpere toetus, sest alates kolmandast lapsest oli makstud inimestele lisa, kui nad soovisid rohkem lapsi kasvatada. Kaks aastat järjest näitasid numbrid tõusu ehk kolmandaid-neljandaid lapsi sündis 25% rohkem, kuna siin parlamendisaalis kõik erakonnad peale Reformierakonna olid toetanud suurperedele sellise toetuse maksmist.

Rahvastik uueneb sündidega, sellepärast me peame sündidest rääkima. Sündimus on ühiskondlikult väga tähtis küsimus, kuigi see taandub alati igaühe isiklikule otsusele, mida tuleb ka austada. Eestis on sündimus kogu taasiseseisvusaja olnud taastetasemest tunduvalt väiksem. Rahvastiku loomulikuks taastumiseks on tähtis, et peres oleks üle kahe lapse. Meie sündimuskordaja on 1,4. Alates kolmandast lapsest on peredel majanduslikult keerulisem toime tulla kui esimese kahe lapsega, mistõttu võivadki mõned lapsed jääda sündimata. Eestis on rakendatud olulisi meetmeid sündimuse toetamiseks ja varasemalt suurendati ka toetusi vähemalt kolme lapsega peredele. Sündide arvust oleneb lasteaia‑ ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning uute lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus.

See, mis ma nüüd teile ette lugesin, ei olnud minu kui poliitiku väljamõeldis. Ma lugesin seda Statistikaameti koduleheküljelt. Sellest tulenevalt küsisin ma esmaspäeva õhtul peaministrilt, kes siin küsimustele vastas, et kui Statistikaamet – mitte poliitik Riina Solman või poliitik Jaak Valge, kes on ka teadlane ja demograaf – väidab, et meil on sündimuskriis, meil on vaja rahvastikupoliitikaga tõsiselt tegelda, ja väidab, et meil on tööjõu hulk kaugemas tulevikus löögi all, kuidas siis [peaminister] lahendab seda [probleemi], millise valemiga. Kui ma olen küsinud seda sotsiaalkaitseministrilt sotsiaalkomisjonis, siis sotsiaalkaitseministri vastus on olnud, [et lahendus on] kontrollitud migratsioon, mitte oma laste ja perede toetamine.

Nagu me teame, kevadel võetigi Reformierakonna juhtimisel 200 eurot lastetoetust suurperedelt ära. See põhjustas väga palju pahameelt. Mina kohtusin lasterikaste perede liidu inimestega, liidu erinevate osakondadega. Neil on üle Eesti väga suur esindatus. Kõik palusid, [et seda toetust ära ei võetaks]. Kirjutati ka kiri siia Riigikogusse. Enne kuulsime, et seda ei jõudnud me sotsiaalkomisjonis teatud asjaolude tõttu isegi enne arutada, kui juba see toetus oligi ära võetud.

Aga sellest oli vähe. Signe Riisalo leidis sügisel, et lasterikastelt peredelt on vaja ära võtta ka 101 000 eurot huviringitoetust, mis oli peamiselt suunatud maapiirkondadesse, kus huviringid on üldse raskemini kättesaadavad, nad ei ole kodu lähedal. Ja nüüd siis automaks. Küsisingi sellega seonduvalt peaministrilt esmaspäeva õhtul, kuidas ta kavatseb üleüldse tööjõu hulka kaugemas tulevikus tagada, kui ta praegu läheb maapiirkondade lapsi veel eraldi automaksuga lööma. Me kuulsime tema vastusest, kui palju tegelikult ära tehakse lastega perede jaoks ja et jätkuvalt on ju toetused olemas ja jätkuvalt saab nende abil ju maksta ka automaksu. Aga vastust, kuidas ta kavatseb tulevikus Eestis tööjõu olemasolu tagada, ta ei andnud, erinevalt Signe Riisalost.

Ma palun veel aega, lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Põhiseaduse § 28 ütleb, et riik peab eriliselt hoolt kandma puuetega inimeste ja lasterikaste perede eest. Põhiseaduse koostajad omal ajal olid väga targad inimesed. Nad nägid ette tänast olukorda ja keskkonda, kus haavatavad sihtgrupid, ka lasterikkad pered ja puuetega inimesed, peavad toime tulema, ja andsid endale aru, et paljulapselise pere üks vanem ei saagi võib-olla täie jõuga karjäärile keskenduda, kui tal on vaja hoolitseda keskmisest suurema pere eest.

Suure pere eest hoolitsemine on oluline ja tähtis töö Eesti riigi mõistes. Suurpered kasvatavad oma elukaare jooksul üles peaaegu pooled lapsed Eesti järelkasvust. Kui te loete kommenteeritud väljaannet, siis teate väga täpselt, et lasterikaste perede vaesusrisk on kõrge, nad on õigustatud saama suuremaid lapsetoetusi ning neil on suuremad takistused sissetulekuid teenida, sest lasterikkuse tõttu tuleb vanemal olla tööelust eemal. Ent poliitikas peame meie siin ikka ja jälle õigustama, eraldi eriti Reformierakonnale, et see ei ole Isamaa väljamõeldud probleem, seda ütlevad rahvastikuteadlased, nagu on märkinud härra Jaak Valge enne mind, nagu räägib Statistikaamet oma kodulehel. Võtke lahti iibe ja sündimuse [andmed]. Iive on sündide ja surmade vahe. Seal on kirjas kõik seesama, millest me täna siin saalis räägime.

Nüüd veel. Eile andsin ma Õnne Pillakule teada, et ma ei saa sotsiaalkomisjoni tulla, kuna rahanduskomisjonis on automaksu teemal huvigruppide ärakuulamine. Jumal tänatud, et ma sinna sattusin. Sinna olid kutsutud kõik huvigrupid, kellel on automaksu kohta üht koma teist öelda. Te kõik siin saalis olete saanud lasterikaste perede liidult kirja palvega automaksu mitte neile kaela väänata, aga just lasterikaste perede liitu ei olnud huvigruppide ärakuulamisele kutsutud. Kutsutud oli ÕRN MTÜ, Õiglase Riigi Nimel, kes on valimistest saadik koos Signe Riisaloga vastandunud lasterikaste perede toetusele, konkreetselt valimiste ajal ja nende järel, ning on põhjustanud palju meelehärmi lasterikaste perede hulgas. Me oleme pärast seda saanud väga palju murekirju pereemadelt, kellel on rohkem lapsi kui kolm-neli, aga ka sellistelt peredelt. Kuidas niimoodi saab, et lasterikaste perede toetustele vastanduv MTÜ kutsutakse kohale ja nendele antakse ka sõna? Sõnavõtja Archibald Kald, Riigikogu [Kantselei] töötaja, istub seal kohal oma tööajast, annab saalis tagasisidet, et tema ettepanekud on kõik arvesse võetud, aga samal ajal lasterikaste perede liitu, kelle esinaine on Viljandis, kohale ei kutsuta ja ta ei jõuagi selle ajaga kohale tulla, et enda eest seista. Kuidas nii üldse saab suhtuda? Minul on väga palju küsimusi. 

Antud juhul palun ma toetada seda eelnõu ja lasterikkust, sest ilma lasteta me ei saa ja kontrollitud migratsioon ei ole aktsepteeritav lahendus, kui meil oma lapsi sünnib vähe. Me saame ise hakkama. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu 283 kohta laekunud ei ole. Seega viime läbi eelnõu lõpphääletuse. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 283. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 23, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eesti rahva sündivuse suurendamiseks" eelnõu 283 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele koostada kuni 2045. aastani ulatuv terviklik riigikaitse arenguvisioon ja sellest lähtuv uus erakorraline riigikaitse arengukava kuni aastani 2034" eelnõu 322 esimene lugemine. Ka siin on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu eesmärk ja mõte on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek koostada kuni 2045. aastani ulatuv terviklik riigikaitse arenguvisioon ehk umbes 20 aasta pikkune visioon ja sellest lähtuv uus erakorraline riigikaitse arengukava kuni aastani 2034 ehk siis uus kümneaastane arengukava. 

Senistel kümneaastastel või kümneaastast tsüklit hõlmavatel riigikaitse arengukavadel on olnud kaks põhimõttelist ja väga suurt probleemi. Esimene probleem on olnud selles, et need on põhiliselt käsitlenud sõjalist riigikaitset ja muid valdkondi on seal käsitletud väga pealiskaudselt ja need muud valdkonnad ei ole seetõttu leidnud ka rahastamist. Julgeolekupoliitika alustes on kirjas, et laiapindsel riigikaitsel on viis omavahel seotud ja üksteist toetavat tegevusvaldkonda: ühiskonna sidusus ja riigi kerksus, majandusjulgeolek ja elutähtsad teenused, sisejulgeolek ja avalik kord, sõjaline kaitse ning rahvusvaheline tegevus. Ehk siis viis valdkonda. Tegelikult ei ole meil hetkel nendes viies valdkonnas isegi katvaid valdkondlikke strateegiaid. 

Me peaksime need strateegiad looma. Need peaksid vastama väga lihtsatele ja selgetele küsimustele. Kui me räägime elanikkonnakaitsest, mis on osa sisejulgeolekust, siis kui palju inimesi me tahame sõjategevuse piirkondadest evakueerida? Kas 150 000, 200 000, 250 000? Kui suurele osale riigi elanikkonnast meie arvates peaks olemas olema varjendid või varjekohad, või tahame me leida mingeid muid lahendusi, näiteks inimesi suurtest linnadest evakueerida? Neid küsimusi võib esitada kümneid ja kümneid. Needsamad strateegiad peaksid andma nendele küsimustele vastused. 

Me oleme siin jõudnud kokkuleppele selles, juba eelmise koosseisu jooksul, et sõjaline riigikaitse saab vähemalt 3% sisemajanduse koguproduktist, aga meil ei ole analoogset kokkulepet laiapõhjalise riigikaitse muude valdkondade kohta, mille me peaksime ka saavutama. Kui me oleme määratlenud need valdkondlikud strateegiad, siis me saame ka rahastusest tulenevalt määratleda ära selle tempo, kuidas me nende eesmärkide saavutamise poole liigume. 

Kuigi sõjalise riigikaitse osa iseenesest on selles kavas olnud kõige põhjalikum, on ikkagi ka senistel arengukavadel olnud üks väga põhimõtteline probleem. Kui me küsime, mida senised arengukavad on katnud, kas seal on [hõlmatud] kõik võitlusvõime olulised komponendid – esiteks, kontseptuaalne komponent, see tähendab seesama strateegia, visioon, juhtimine; teiseks, moraalne komponent, millest kõige tähtsam on personal, selle värbamine, õiglane kohtlemine ja teenistuses hoidmine; kolmandaks, füüsiline komponent ehk sõjaaja kaitseväe üksuste loomine, võimete loomine –, siis näeme, et meil on kaetud olnud ainult põhiliselt seesama kolmas komponent. Esimesest kahest komponendist on olnud väga vähe juttu. Tegelikult meil ei ole olemas isegi katvat sõjalise kaitse strateegiat. 

Ma püüan nüüd natuke selgitada, millest ma räägin. Ma toon lihtsalt ühe näite, milline see sõjalise riigikaitse strateegia võiks välja näha. Ma toon vabadussõja analoogi. Milline oli meie strateegia vabadussõjas? Vabadussõja käigus kujunes järk-järgult välja kaitseväe põhistruktuur, mis koosnes kolmest jalaväediviisist, soomusrongide diviisist ning mere‑ ja õhuväest. Jalaväediviiside koosseisu kuulunud jalaväepolgud hoidsid rinnet, soomusrongid koos jalaväelastest dessantosadega teostasid otsustavaid manöövreid ning merevägi ja õhuvägi olid toetavas rollis. Samas, kogu see sõjategevus toimus suurema koalitsiooni raames, kuhu me kuulusime: Antanti riigid punase Venemaa vastu. Meie liitlane oli lisaks Vene Loodearmee. 

Te näete, et see on üsna sarnane selle olukorraga, kus me oleme praegu, ehk meil on iseseisev riigikaitse osana kollektiivkaitsest. Toonast sõjalise kaitse strateegiat, kui ma hästi lihtsalt määratlen, võiks nimetada kilbi ja mõõga strateegiaks. Jalaväediviisid tõrjusid ja soomusrongide diviisi osad tegid vasturünnakuid, kandsid pealetungidel löögi andmise osa, ja see koos töötas väga hästi. Kõik muu, õhuvägi, merevägi ja ka vabatahtlikud liitlased välismaalt toetasid meid. 

Mis edasi toimus? Teise maailmasõja alguses me ei suutnud seda strateegiat enam rakendada, sest soomusrongid vananesid ja me ei suutnud seda manööverosa millegi vastu välja vahetada. Ehk meil ei olnud tolle aja mõistes mehhaniseeritud diviise, mida oleks saanud kiirelt näiteks veoautodega edasi toimetada. Meie vähesed tankid olid vananenud. Ehk me ei suutnud seda strateegiat edaspidi enam realiseerida. 

Milline võiks olla selle strateegia adaptatsioon tänapäeval ja ka projektsioon tulevikku? Kindral Laaneots ütles juba 1992. aastal, et Eesti kaitsmiseks on vaja vähemalt kuut brigaadisuurust üksust, väekoondist. On selge, et ise me ei suuda kuut mehhaniseeritud jalaväebrigaadi luua ja selle järele ei ole ka otsest vajadust, sest me oleme juba alates 2004. aastast NATO liikmed.

Millest siis see kilp moodustuks? Kilp moodustubki maakaitseringkondadest. Selles kontekstis oli 2014. aastal aset leidnud kaitseringkondade kaotamine suur viga. See näitas lihtsalt, et meie toonase Kaitseväe juhtkonna, Kaitseministeeriumi tippametnike ja poliitikute strateegiline mõtlemine ei olnud piisavalt küps. Need ringkonnad on nüüd küll taasloodud maakaitseringkondade nime all Kaitseliidu koosseisus, kuigi alguses see ülesanne anti, aga ressursse mitte, ja see toimis lihtsalt toonase Kaitseväe juhtkonna visale tahtele tuginedes. Me kaotasime väärtuslikke kogemusi ja väärtuslikku aega ja nüüd me püüame kiirkorras neid vajakajäämisi tasa teha. Aga me peame tunnistama, et meie kilp ei ole veel see, mis ta peaks olema, me peame selle kilbi alles looma. 

Kui me räägime mõõgakomponendist, siis selle moodustaksid meie kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi. Praegu on meil moodustatud Eesti rahvuslik diviis. Tegu peaks olema mehhaniseeritud jalaväediviisiga, mis kuulub NATO väestruktuuri. Sellel diviisil ongi mõtet siis, kui ta kuulub a priori sinnasamasse NATO väestruktuuri, vastab selle väestruktuuri capabilities catalogue'ile ehk nendele nõuetele, mis NATO esitab mingi diviisi ülesehituse ja struktuuri kohta, ja ta on ka täielikult akrediteeritud. Sel juhul on tal mõtet ja niiviisi on meil vaja ka toimida. See on mõistlik meil oma strateegiasse kirja panna. 

Aga oluline on ka see, et meil on vaja diviisi koosseisu liitlasüksusi juurde leida, sest on ju selge, et kui brittidel on sõjaaja kaitsevägi 72 000 inimest, siis neil ei ole võimalik Eesti territooriumil hoida näiteks brigaadisuurust väekoondist. Neil oleks väga raske seda roteerida, sest rotatsiooniks oleks vaja juba tervelt kolme brigaadi. Brittidel ei ole seda võimalik teha, seepärast oleks meil mõistlik kaaluda, kust veel neid väekoondisi saaks leida, ka edaspidistesse, järgmistesse ešelonidesse, kui liitlasväed hiljem meie sõjategevusega ühinevad. [Tuleks kaaluda,] kuidas saada ka see mõõgakomponent tugevaks, et needsamad liitlasvägede brigaadid annaksid meie ühisele mõõgale, mida me kollektiivkaitse raames rakendame, vajaliku löögiulatuse ja kiiruse, et pealetungioperatsioone oleks Eesti ja kogu Baltikumi sõjatandril üldse võimalik läbi viia. Seda diviisi me vajame peamiselt pealetungiks. 

On selge, et siis on meil vaja juhtimine korda saada. Me ei saa maakaitset tervikuna või maakaitseringkondi eraldi diviisile allutada. Vabadussõja ajal ju soomusrongide diviisi ülem ei juhtinud Eesti kaitsmist. Seda ei saagi põhimõtteliselt niiviisi teha, sellest ei tule midagi välja. Näiteks vabadussõja lõpus, kuigi merevägi ja õhuvägi olid täitnud toetavat rolli, nad mõlemad arenesid siiski välja lahinguvõimelisteks väeliikideks. Nüüdisaegse mereväe lahinguvõime tagavad meremiinid ja miinisõjavõime tervikuna, samuti rannakaitse kaldal paiknevate laevatõrje raketikompleksidega. 

Õhuvägi saavutab lahinguvõime keskmaa õhutõrje võimearenduse lõpuleviimisega käesoleva kümnendi keskpaigaks. Me näeme ju seda, et selleks, et merevägi sõna otseses mõttes oleks suuteline midagi uputama ja õhuvägi alla laskma, kulub 30 aastat. Soome ja Rootsi nüüd aset leidnud NATO‑ga liitumine muudab kardinaalselt meie toetamise võimalusi merel ja õhus ning strateegilist olukorda tervikuna. See strateegia peaks kõike seda kajastama. Soome õhuvägi saab meid toetada sõja esimestest minutitest peale. Soome, Rootsi, Poola ja kaugemate liitlasriikide merejõud võivad blokeerida Kaliningradi enklaavi, hoides lahti mereteed Rootsi ja Soome. 

Me peame lihtsate sõnadega ja selgelt kõik selle, kuidas me kavatseme strateegilises plaanis võidelda ja millist juhtimissüsteemi on vaja, kirja panema. Siis me saame ka selguse selles, mida me peaksime sinna pikka visiooni üldse kirjutama.

Samamoodi saame me siit tegelikult [tuletada] sõjaaja kaitseväe suuruse. Iga sõda, mis meie territooriumil on peetud, on sisuliselt nõudnud umbes 100 000 või rohkema inimese osalust. Esimene maailmasõda: 100 000. Vabadussõda: 86 000 kaitseväes ja 15 000 punaste poolel. Teine maailmasõda: tegelikult 130 000, mis sest, et punaste poolel 17 000 kunagi rindele ei jõudnudki, sest nad tapeti enne tööpataljonis, lasti nälga surra, NKVD nad arreteeris või nad uppusid laevadel, kui nad põgenesid Eestist. See on see [inimeste hulk], mida me vajame.

104 500 oli sõjaaja kaitseväe suurus 1939. aastal. Kui me ei oleks NATO‑s, siis me peaksime tegema samasuguse või veel suurema sõjaaja kaitseväe. Meie õnneks me oleme NATO‑s ja seetõttu [kaitsevägi] ei pea olema nii suur. Me räägime 50 000 – 55 000 inimesest, keda me vajame puhtalt sõjaaja struktuuris. Pluss me tegelikult vajame selle arvestusega, et Ukraina sõja üks olulisemaid õppetunde on olnud see, et sõda võib venida pikaks, umbes 40 000 inimest täiendusreservi, et lihtsalt neid kaotusi ja väljalangenuid asendada. 

Juba kindral Laaneotsa aegne riigikaitse arengukava aastateks 2009–2018 nägi sõjaaja kaitseväe suuruseks ette 42 000 inimest. Arengukavaga aastateks 2013–2022 kuulutati see õõnesarmeeks ning seda kärbiti poole võrra, 21 000 inimeseni. Aastateks 2017–2026 suurendati seda uuesti 26 000 inimeseni ning pärast Venemaa laiaulatuslikku agressiooni Ukraina vastu 43 700 inimeseni. Me ju näeme, et me oleme teinud ringi kohapeal ja kaotanud lihtsalt kümme aastat, selle asemel et süstemaatiliselt ja järk-järgult edasi ehitada. 

Võimearendustel ma ei hakkagi pikalt peatuma, siin on erinevaid kontseptuaalseid seisukohti, mida me kõige rohkem vajaks. Aga on selge, et me vajame pioneeriteenistuse tugevdamist, me vajame kaudtulevõimekuse tugevdamist, me vajame droone ja droonitõrjet. Need on kolm kõige tähtsamat valdkonda, mis meil uute tugevduspakettide näol peaks peale tulema. 

Mis vahepeal on veel juhtunud, kuna need kontseptuaalsed lähtealused ei ole olnud formuleeritud või on olnud puudulikud? Olukord on jõudnud niikaugele, et Kaitsevägi ise tegelikult omaenda personalivaldkonda enam ei kontrolli. See on konsolideeritud või üle antud Kaitseressursside Ametile. NATO riikides ei ole analoogi sellisele süsteemile, kus staapide koosseisus olevad nr 1 struktuurid – nr 1 on esimene ja kõige tähtsam osakond, personaliosakond – ehk needsamad nr 1‑d, on nad siis J1, G1, N1, A1 või nii edasi, ei tegeleks personaliga ja keegi teine tegeleks sellega nende eest või osutaks neile mingit teenust või teeks nende eest seda tööd. Seda sõjaajal ei ole võimalik niiviisi teha, seepärast tuleb see ära parandada.

Vaatame kõike muud, mis meil personalivaldkonnas on toimunud. Kui ikkagi 2022. aastal lahkus teenistusest 459 kaadrikaitseväelast, siis me peame küsima, mis on need põhjused, et nii palju inimesi lahkus. Kas arengukavades oli kirjas, et kaotame ära kaitseväelaste pensionisüsteemi? Midagi sellist ei olnud seal ju kirjas, aga seda tehti ikkagi. Kas seal oli kirjas, et kaotame ära valdava osa soodustusi, mis kaadrikaitseväelastel olid näiteks elamispinna saamisel? Ei olnud kirjas, aga seda tehti ikkagi. Me peame küsima, kuidas me personalivaldkonnas siia olukorda oleme välja jõudnud ja mida me peaksime selle parandamiseks ette võtma. Kõike seda ja veel palju muudki. 

See on väga keeruline kompleks, kus on palju tegureid, millest ükski ei tohi olla null. Need [tuleb] formuleerida strateegilistes alusdokumentides ja pärast selles pikaajalises visioonis. Selleks seda visiooni ongi ju vaja, et me üldse mõistaksime seda tervikut, mida me tahame teha ja mida meil on vaja selleks, et riiki oleks võimalik sõjaliselt kaitsta. 

Palun teil seda eelnõu toetada. Ma mõistan ka seda, et sellega võib minna nagu eelmises koosseisus mitme eelnõuga, näiteks strateegia "[Eesti] 2035" parandustega, kus me esitasime kaitsekulutuste suuruseks 2,6%. See oli natuke aega enne Ukraina sõda. See ei leidnud siis toetust, aga ma ei kahtle, et läheb mõningane aeg, pool aastat või aasta, ja me jõuame sinnani üheskoos, nii siin Riigikogus, Kaitseministeeriumis kui ka Kaitseväes. Selleks, et me saaks nii-öelda väiksemaid, lühemaid osi teha, on meil vaja kõigepealt suurt tervikut, [et näha,] mida me üldse teha tahame. Tänan!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on küsimusi, vähemalt üks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, esmalt suur tänu väga huvitava ettekande eest! Te viitasite eelnevatele arengukavadele ja sealt ka küsimus. Kui palju mõjutab meie tänast päeva ja tänaseid otsuseid see, et kolleeg Jürgen Ligi, kui ta oli kaitseminister, toetas seda, et me võiksime kaotada ära ajateenistuse ja üle minna kutselisele kaitseväele? Kui palju mõjutab tänaseid otsuseid ja arengukava Jürgen Ligi poolt tehtu?

Hea Evelin, ma ei läheks siin hetkel personaalseks. Aga ma võin lihtsalt mainida, et teatud hulga vigade kohta ma kunagi, 2007 juba, [kirjutasin] põhjaliku artikli, mis [rääkis 35 veast], mis selleks ajaks põhimõtteliselt nagu olid tehtud. Õnneks seda [sinu mainitud] viga meil õnnestus vältida ja see on kaotanud aktuaalsuse, sest seda ei ole ka Reformierakonna programmis. Ma alati väldin selliste isiklike hinnangute andmist. Paljud meie seast on teinud aegade jooksul vigu. Aga tähtis on see, et me mõistaks, mis on see mehhanism, mis neid vigu esile kutsub. Selleks ongi vaja seda pikemat visiooni ja strateegiat või õigemini mitmeid valdkondlikke strateegiaid, millele see pikk visioon toetuks. See võimaldaks meil neid vigu rohkem vältida.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Väga palju õigeid tähelepanekuid. Eks me oleme neid ju sinuga, Leo, ka väga tihedalt arutanud. Ma vaatan, et riigikaitse lai käsitlus [toetub] kuuele sambale, aga sinu käsitluses on põhiliselt olnud kaks sammast: sõjaline riigikaitse ja sisekaitse. Kas me ei peaks mitte võtma ja tegema oma tähelepanekuid ja kontsentreerima oma jõud selleks, et koostada pigem julgeolekustrateegia ehk riigi suur strateegia, mis võtaks kokku kõik valdkonnad, kõik sambad? Parafraseerides Sunzid: strateegia ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata paraku müra enne lüüasaamist.

Tänan, hea Meelis! Sul oli hea tähelepanek. Kui ma tõin välja, et iga valdkond vajaks omaette strateegiat, siis see tegelikult oleks see ühendav katus. See on sul õige mõte, et ei ole vaja teha mitmeid eraldi dokumente, vaid need võiks kõik olla ühe suure julgeolekustrateegia osad, siis ei jääks midagi kõrvale või välja või teisejärguliseks. Muidu tekib see oht alati, sul on täiesti õigus selle koha pealt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh, Leo, hea ettekande eest! Me teame, et igasuguses juhtimises on printsiip, et ka halb otsus on parem kui otsustamatus. Ma küsin su käest, millise hinnangu sa annad viimase 30 aasta riigikaitse arengukavadele ja nende täitmise järjepidevusele. Teinekord jääb selline mulje, et iga uus juht tahab kehtestada mingi enda narratiivi ja enda nägemuse asjadest. See ei pruugi olla paha. Aga riigikaitse on kindlasti koht, kus me peame hoidma järjepidevat ja sihikindlat suunda, selleks et Eesti riiki paremini kaitsta ja parimal viisil selleks valmistuda. Millise hinnangu sa annad viimasele 30 aastale ja [arengukavade] järgimisele?

Sul on õigus, et siin on olnud teatud muutlikkust. Ütleksin nii, et arengukava aastateks 2009–2018 oli juba päris hea. Seal oli formuleeritud palju õigeid eesmärke, seal oli juhtimine paigas. Eesmärk oli luua 42 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi, seal oli määratletud palju vajalikke ja õigeid võimearendusi. Aga mis pärast juhtus? Kui oli masu, siis kaitsekulutused 2%‑ni ei jõudnud, need jõudsid 2%‑ni alles 2012. Siis tekkis mõningane paanika kaitseväe uues juhtkonnas, et ei suudeta seda kava täita. Sellele järgneski "jõukohane" riigikaitse, mida ma olen algusest peale tugevalt kritiseerinud, juba siis, kui neid otsuseid tehti. Tegelikult 2014 ja 2015, kui oli Krimmi [annekteerimine] ja [algas] Donbassi sõda, siis oli see õige moment, kui oleks võinud need vead parandada, aga sellega viivitati. 

Seepärast, kui me vaatame praegust aega, kaitsekulusid, mis on 3% pluss, ning neid tugevduspakette, mida eelmised valitsused tegid – praegune valitsus ei ole teinud veel ühtegi – ja mida ellu viiakse, siis näeme, et need ongi tulenenud puhtalt sellest, et asju oli jäänud tegemata. Me oleme oma arengus seal, kus me oleksime võinud olla juba aastal 2017 või 2018. 

Mis puudutab laiapõhjalist riigikaitset, siis siin on mahajäämus veel tugevam. Ma olen täiesti nõus Päästeameti endise peadirektori Kuno Tammearu hinnanguga, kes on hinnanud seda valdkonda viiepallisüsteemis põhimõtteliselt mitte kõrgemalt kui ühe palliga. Siin on vaja eriti palju tööd teha ja siia on vaja panna ressursse, raha. 

Tegelikult on lugu halb, ütleksin niiviisi. Sõjalises riigikaitses me suudame 2026. aastaks [viia lõpule paljud vajalikud] võimearendused. Aga siin on hoopis teised probleemid. Siin on suur probleem personalivaldkond, ehk need uued vead, mis on seal vahepeal tehtud. Personalivaldkonna konsolideerimine KRA‑sse, kasutades võib-olla mingit tsiviilettevõtluse või tsiviilsektori juhtimise analoogi, kindlasti tööle ei hakka. Pluss ikkagi see, et Kaitseväes, ütleksin niiviisi, ei ole mingeid mittesõjalisi funktsioone, mida saaks Kaitseväelt ära võtta, näiteks mingeid osi logistikast. Sõjaajal vajab Kaitsevägi kõike. Aga praegu on kujunenud olukord, mida kindlasti ühessegi arengukavasse ei ole kirjutatud. Asi on läinud nii, et tegelik juhtimine on koondunud Kaitseministeeriumi kantsleri kätte, kuna Kaitseväel endal ei ole lihtsalt enam osa valdkondade üle kontrolli. Ma pean silmas just personali, samas ka hankeid ja suurt osa logistikast. Niiviisi võivad meil tekkida sõjaaja juhtimisega raskused. 

Ka need vead tuleb parandada. Nii nagu praegu parandatakse neid "jõukohase" riigikaitse vigu, tuleb ka need vead tulevikus parandada nii kiiresti kui võimalik. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Leo! Sa [kirjeldasid] oma ettekandes seda olukorda, mis meil on olnud mitmekümne aasta jooksul, et kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Niimoodi ta tundub meil edasi ka minevat, et ikka kaks sammu edasi ja vähemalt üks samm tagasi. 

Minu küsimus on väga lihtne. Ukraina sõda näitab meile, missugused tohutud väljakutsed on praegu meie ees moodsa sõja pidamisel. Õhutõrjet on vaja kordades rohkem, kui me oleme sellega siiani arvestanud. Me oleme arvestanud, et tuleb alla lasta mingisugused paarkümmend lennukit ja selleks on optimaalselt vaja teatud moonavaru ja teatud aparaatide hulka. Aga nüüd on mängu tulnud droonid, mida [kasutatakse] sadade ja sadade kaupa ja mida on samuti vaja tõrjuda. Ma ei hakka siin ette lugema kõike, mida on vaja ja mida meil tegelikult ei ole, alates sellest, et meil ei ole ju laskemoona. (Juhataja helistab kella.) Kui ma loen, et kaheks nädalaks tahetakse poolteise miljardi eest osta laskemoona, siis see on ju naljakoht. Mu küsimus on väga lihtne: (Juhataja helistab kella.) kas me oleme tegeliku kaitsevõime [tagamisega] hiljaks jäänud?

Seda, millisel ajaskaalal me liigume võrreldes nii-öelda jumaliku plaaniga, võrreldes sellega, mis maailmas juhtuma hakkab, ma ei oska öelda. Selge on see, et konfrontatsioon Venemaaga on pikaajaline ja Venemaa ei loobu impeeriumi ülesehitamisest ja katsetest [senist] maailmakorda purustada. 

Mis Ukraina sõjasse puutub, siis Ukraina sõja esimese aasta õppetunde me oleme suutnud päris palju rakendada. Aga järeldused teisest ja kolmandast aastast – ma pean silmas aega pärast laiaulatuslikku kallaletungi ehk sõja kümnendat ja üheteistkümnendat aastat, kus me praegu oleme –, põhilised järeldused on ikkagi pioneeriteenistus, pioneerivahendid ja ‑materjal. See on number üks. Kui seda on, siis saab ka vastase pidama. Meil on vaja endal toota lõhkeainet, sõjalise otstarbega lõhkeainet, siis me saame toota mitut liiki miine. Meil on vaja asendada kõik need miinid ja lõhkeaine, mis me andsime oma varudest ära, mis oli väga suures osas nagu Rootsi kaitseväe vähendamise pärand, mille me saime kunagi 2000. aastate esimesel poolel. Me peame need varud kiiresti asendama. Järgmine ongi kaudtulevõimekus ehk meil on vaja rohkem ja tugevamat suurtükiväge, me peame asendama need relvasüsteemid, mille me oleme Ukrainale andnud, ja loomulikult peame hankima ka moona juurde. Droonid ja droonitõrje on kolmas oluline komponent. 

Kui me räägime, et valitsus peaks jõudma uue tugevduspaketini järgmise RES‑i koostamise käigus, mis nüüd kevadel ja sügisel hakkab aset leidma, siis on selge, et need kolm valdkonda peaksid olema tugevduspaketti kaasatud. See raha tuleb leida. Selge, et majandus on halvas seisus. Tuleb rohkem laenata. Eelarve tasakaalu poole liikumine, ma kardan, praegustes tingimustes ei ole võimalik, see oleks lihtsalt ohtlik.

Detailide ja muude valdkondadega – ma tõin lihtsalt sellised kõige üldisemad asjad välja – tegeleb loomulikult Kaitseministeeriumi valitsemisala, kaasa arvatud Kaitseväe uus juhataja. See on nende ülesanne kõige sellega tegelda. Ma sain lihtsalt esitada oma vaate, et mida kiiremas korras vaja teha oleks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Leo! Minu küsimus on sedasorti, et mina kuulen kogu aeg, kuidas valitsus räägib, et meil on vaja julgeolekumaksu, ja kuulen seda, kuidas nad hirmsasti kulutavad, kogu riigieelarve on uppis selle pärast, et aetakse julgeolekut taga. Aga siis ma vaatan neid otsuseid, mida tehakse või mis tehtud on, ja ma ei näe, et viimase kahe aasta jooksul oleks tehtud mingeid olulisi otsuseid võimete arendamiseks. Kui Ukraina sõda algas, siis tehti viimased suured otsused ära, pärast seda mingeid põhimõttelisi uusi suundi ei ole [võetud]. Sina riigikaitsekomisjonis näed seda paremini. Me oleme teinud sinna erinevaid ettepanekuid ühe, teise ja kolmanda asja kohta, tegime siis, kui me olime valitsuses, tegime siis, kui me saime esimest korda Riigikogusse 2015. Meil on kõik need asjad programmis olnud kogu aeg. Enamik neist on siiamaani tegemata. Üldine juhtimisloogika on see, et need, kes on asja tuksi keeranud, ei suuda asja korda teha, vaid tuleb uued inimesed leida. Ma vaatan praegust seisu ja ma ei näe, et tänased valitsuserakonnad oleksid võimelised oma kurssi muutma. Kuidas sina seda näed?

Praegu me viime ellu kolme eelmise valitsuse algatatud võimearendusi. Ajalisest raamistikust annab hea pildi näiteks see, et me suutsime meremiinide ja kaldal baseeruvate laevatõrje raketikomplekside otsuse ära teha 2020. aastal, meremiinid me muidugi saime varem kätte, aga needsamad laevatõrje raketikompleksid saame kätte nüüd, selle aasta alguses. See välp on neli aastat. Kolme tugevduspaketti, mis olid kahel eelmisel valitsusel ja mis tulid praktiliselt sõja algfaasis – kõige viimane nendest oli keskmaa õhutõrje kohta, mida me püüdsime ka läbi saada, aga see ei õnnestunud –, neid kõiki viiakse ellu.

Aga mida on praegu vaja teha? Samal päeval, kui tuli avalikuks see otsus – see oli veel eelmise Riigikogu lõpus –, et me anname Ukrainale suurtükiväe relvasüsteeme, ma võtsin telefoni, helistasin Kaitseministeeriumi kantslerile ja küsisin, mis on asendusplaan, kuidas me need asendame ja kui kiiresti. Kõude arvu suurendamine 36‑ni oli sel ajal juba tehtud, need olid tehtud otsused. Aga nüüd on neid meil vaja seda enam, et kui meil on diviis, siis diviis vajab oma suurtükiväge, brigaadides peab ka olema oma suurtükivägi. See palju ei aita, kui me tõstame selle brigaadist diviisi, see oleks lihtsalt silmamoondus. Nii et ongi vaja neid asju teha. 

Meil ei ole õnnestunud praegu nügida valitsust niikaugele, et tuleks uus tugevduspakett, aga ma loodan, et see tugevduspakett siiski nüüd tuleb, et kõik pingutavad, uus juhataja ja kõik muud asjaosalised, vastavad ametiisikud, et me saaksime nüüd uue tugevduspaketi kas selle sisuga, mida mina pakkusin, või mingites detailides teistsuguse sisuga, aga et me saaksime selle uuenduspaketi otsustatud. Kui me otsustame näiteks, et teeme diviisi kas ühe või kaks suurtükiväepataljoni lisaks ja kui me teeme täna otsuse, siis tulemust näeme nelja aasta pärast. Me ei saa neid otsuseid lükata kuskile kümnendi lõppu. On ju selge, et meil ei ole praeguses julgeolekuolukorras seda aega.

Euroopa probleem tervikuna on see, et Euroopa püüab edasi minna nii, nagu seda sõda ei oleks. On ju selge, et sellisel viisil, nagu näiteks on planeeritud rohepööret ellu viia ja finantseerida, ei ole seda võimalik teha, sest korraga ei ole ressursse selleks ja põhimõtteliselt ka riigikaitse otsustavaks tugevdamiseks. Siin on need otsustuspunktid, mis on vaja [vastu võtta] kogu Euroopa tasandil. Need kajastuvad osalt ka siin. Selles mõttes on endisel presidendil ja nüüdsel kandidaadil Donald Trumpil nagu õigus, kui ta püüab iga hinna eest Euroopa-liitlasi motiveerida, et kulutagem rohkem, tehkem asjad korda, siis meil on alliansina ja ka alliansi Euroopa riikide nii-öelda perena või kogumina maailmas rohkem kaalu. Kui me seda ei suuda teha, siis need etteheited nagu jäävadki meie osaks, mitte küll Eesti osaks, aga teiste riikide osaks. See probleem on teistel ka, et ei suudeta sellest sõjaeelsest ajast veel välja tulla.

See võtab aega. Kõikide asjade puhul on teatud inerts, ka siin on mingite asjade puhul inerts. Ma võin midagi tahta, aga see sünnib aasta või paari pärast. Me oleme näinud väga paljudes asjades seda ajatsüklit või välpa: me näeme, et midagi on vaja, hakkame töötama, hakkame nügima, tegema, saame seejuures maakeeles öeldes kolakaid, natukese kannatada, aga see kuulub võib-olla meie palga juurde, ja siis mingi paari või kolme aasta pärast jõutakse nende otsusteni. Nii see tavaliselt läheb. 

Väga hea, kui koalitsioon on mitmeid seniseid algatusi ja häid ideid üles võtnud ja neid ka ellu viinud, näiteks keskmaa õhutõrje puhul, aga loodame, et me seda veel [kiiremas] tempos meie kõigi julgeoleku hüvanguks jätkame ka sellel aastal. Ma püüan ise ka kuidagimoodi proua peaministrile selgeks teha, et meil on vaja uut tugevduspaketti. Me ei saa jääda siia pidama, seda enam, et me oleme ju võtnud kaitsekulude puhul kohustuse 0,25% SKT‑st ehk osa sellest 3%‑st, mis me juurde paneme, eraldada Ukraina abistamiseks. Ukraina on meie oluline de facto liitlane, seda on vaja teha, aga siis peab see raha ju kuskilt asemele tulema.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugesin 26. veebruaril Postimehes avaldatud artiklit, mille pealkirjaski oli toodud esile Kaitseväe juhataja Martin Heremi seisukoht, et Eesti võidaks oma järgmise sõja niikuinii. Mina pean ütlema, et mulle on sellised seisukohad täiesti arusaamatud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas üldse sellist juttu saab rääkida, pidades silmas, et Venemaa näol on tegemist maailma suurima tuumariigiga, mille militaarne võimekus on Eesti omast mõõtmatult suurem, ja pidades silmas seda, mida ma loen näiteks samuti Postimehest, et meil ei ole mitte kuidagi võimalik leida 1,6 miljardit, et saada laskemoona isegi kahenädalase sõjapidamise jaoks. Aga kas teie oskate meile öelda, kuidas peaks avalikkus mõistma selliseid seisukohti, kui Kaitseväe juhataja praalib, et me niikuinii oma järgmise sõja võidame? Kus see Eesti militaarne võimekus on, mille pinnalt saab selliseid hinnanguid anda?

Ma ütleksin selle peale nii, et ükski Soome kaitseväe juhataja ei ole kunagi selliseid avaldusi teinud, nad on alati vältinud väitmist, mida nad puruks, põhja või alla lasevad. See ei ole tegelikult asi, millega mõistlik kaitseväe juhataja peaks tegelema. Ta peab lihtsalt tegema oma tööd. Tugevamad riigid reeglina väldivad selliseid avaldusi, sest nendest ei ole lihtsalt praktilist kasu. Mida see annab praktikas? Kas see innustab kedagi, kas see loob selles mõttes mingit heidutust? Pigem võib-olla mitte. Ma ütleksin, et ma ise [selliseid avaldusi] väldiksin.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea Leo! Sa olid rõhutatult väga viisakas, Jürgen Ligi isiku teemal rohkem ei arutanud. Ma arutan siis abstraktsemalt. Reformierakonna panus riigikaitsesse on olnud tõesti selline, et ajateenistuse kaotamise pingutused kestsid terve kümnendi. Selle tulemusel, et aastakäigud suruti nii väikeseks kui võimalik, oleme kaotanud terve diviisi jagu mehi, keda oleks võinud välja koolitada. See on päris kole, mis sealt vastu vaatab. Aga nüüd taheti jah ehitada jõukohast riigikaitset ehk jõuetut riigikaitset. 

Nüüd plaanide ehk soomusväe temaatika juurde. Kui me kirjutaksime kavasse sisse, et me teeme üksinda või näiteks kas või Läti riigiga koos ühise tankipataljoni kusagile Valka, kui kaua see võtaks, et see võime oleks olemas ja meil oleks ka oskused seda kõike tarvitada? Kas kümnendi pärast oleks lootust, et me oleme näiteks tankide pädevad tarvitajad?

Meie probleem oligi selles, et kuna meil ei olnud seda tervikvisiooni, siis me ei suutnud ka paindlikult reageerida nendele võimalustele, mis maailmas olid. Soomlased on harvadel aastatel kulutanud üle 2%, nende kulutused on olnud ka 1,3–1,4%. Aga neil on alati olnud see tervikpilt ja seetõttu on nad olnud võimelised paindlikult reageerima ja kasutama neid võimalusi, mis maailmas on olnud. 

Tankide näide on hea. Soomlased ostsid Hollandist 100 Leopard 2A6-t 200 miljoni eest. Muide, soomlased ostsid ka [Leopard] 42, see on HIMARS‑i analoog, aga 12 toruga, põhimõtteliselt ka Hollandist ja Saksamaalt. Kõik need ostsid nad võileivahinna eest kokku, sest Euroopa riigid arvasid, et neil ei lähe neid enam vaja. Aga see tuleneski sellest, et [soomlastel] oli tervik paigas, seepärast nad võivadki lubada endale uusi hävituslennukeid. 

Sa küsid tankiüksuse kohta. Ma ootaks ära, kuni konveierilt hakkab tulema uus Panther, mida tootjad loodavad toota odavamalt kui praegust Leopard 2A8‑t. See juhtub paari aasta jooksul. 

Meil on pioneeriteenistuses, suurtükiväes ja droonitõrjes nii akuutsed vajadused, et uute tankide hankimist pataljonisuuruse üksuse jaoks me selle valitsuse tegevuskavva ei suudaks panna. Kasutatud tanke ei ole enam saada ja kõik, mis on vähegi saada, läheb Ukrainasse, ütleksin niiviisi. See ajaaken on sulgunud. See küsimus tuleb tulevikus lahendada teisel viisil ja kindlasti läheb see meie maksumaksjale kallimaks.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi … On ikka üks küsimus veel. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Leo! Ütleme niimoodi, et tänapäeva sõjapidamine on hoopis teistsugune, kui see oli teise maailmasõja ajal. Nagu, ütleme, rindeteated Ukrainast räägivad, teevad seal ilma väga erinevad droonid: kamikadzedroon, luuredroon ja nii edasi. Milline on meie droonitootmise võimekus? Ilmselgelt on see tegur praeguses lahinguolukorras ülioluline. See on üks küsimus. 

Teine küsimus on selle kohta, et teatavasti ei tohi tarnida Hiinast droone, mida võib kasutada sõjapidamiseks. Küll on aga leitud selline võimalus, et erinevad osad pannakse eri pakkidesse ja hiljem pannakse need siin kokku, [nii tehakse] isegi jalaväe luuredroonidega. Kas meil on siin mingisuguseid edusamme näha?

Ma ei ole nõus. Sõda on selline nagu ikka, nagu ta oli ka teise maailmasõja ajal. Pärast seda, kui esimeses maailmasõjas sakslased leiutasid Stosstruppen Taktik'i ehk väikeüksuste rünnaku taktika, ei ole taktikas mingeid revolutsioonilisi muutusi tulnud. Seni, kuni praegu kasutuses olevad tulirelvad asenduvad millegi põhimõtteliselt uuega, põhimõttelisi muutusi ei tule. Aga uusi dimensioone loomulikult lisandub, uusi ulatuvusi lisandub kogu aeg. 

Eestis on täiesti arvestatav militaardroonide tootmise võimekus. Meil on mitu ettevõtet, kes neid toodavad, ma ei saa küll öelda, et väga suurtes kogustes, aga arvestatavates kogustes, ja nad müüvad neid ka Ukrainasse. Meie droonid on Ukrainas sõjas kogu aeg, ma pean silmas Eestis toodetud droone. Need on sellised korralikud luurevõimekusega droonid, mida ka kõige lihtsamate segamis‑ ja mahasurumisvahendite eest saab kaitsta. 

Tsiviildroone kasutavad loomulikult kõik sõja osapooled, need on odavad. Nende kaotus ei maksa midagi. Me hangime – see on üks osa sellest tugevduspaketist nr 2 – varitsevat ründemoona ehk lahinguvõimega droone või kamikadzedroone. Me hangime Mini Haropi tüüpi lahinguvõimega droone Iisraelist, mis olid otsustav faktor teises Karabahhi sõjas. Bayraktarid olid hästi näha, aga otsustav faktor olid selles mõttes needsamad Mini Haropi droonid, mille lennuulatus on 40 kilomeetrit ja mis võtavad peale laengu, millega on võimalik rivist välja lüüa veoautosid, soomukeid ja isikkoosseisu. Me läheme sellega kaasa. Aga tempo, just eriti luuredroonide ja tsiviildroonide massilise kasutamise puhul, võiks olla palju tugevam, ütleksin, intensiivsem. Võiks rohkem teha.

Hea ettekandja, aitäh teile teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu esimest korda läinud aasta 4. detsembri istungil. Aga eelnõu menetlust ei olnud võimalik täiskogul mitte kuidagi jätkata, sest täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka nende kohta esitatud obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekutega ja samuti arupärimistega. 

Eelnõu esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel EKRE fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman, kes mõlemad on ka riigikaitsekomisjoni liikmed. Riigikaitsekomisjoni 4. detsembri istungi järel, eelmise aasta 7. detsembril võttis EKRE fraktsioon arutluse all olnud eelnõu kohta esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi.

Teist korda arutas Riigikogu riigikaitsekomisjon eelnõu selle aasta 5. veebruari istungil, kus seda arutati ühtpidi ja teistpidi. Seal oli [kõne all] see, et EKRE fraktsioon otsustab, kas eelnõu võetakse menetlusest tagasi või mitte. Seda eelnõu siiski tagasi ei võetud.

Seetõttu arutas riigikaitsekomisjon seda eelnõu oma selle aasta 15. veebruari istungil. Arutluse all oli ka teekaart võimaliku tegevuskavana, kuidas jõuda riigikaitse või julgeoleku pika plaani või arengukavani. Aga see oli arutelu ja teekaardi juurde riigikaitsekomisjon ei ole jõudnud. 

Kõnelesime ka raportist. Alus võiks olla raport, mis kirjeldab ära olukorra ja väljakutsed ning selle, kuidas me edasi liigume. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 23¹ kohaselt võib Riigikogu komisjon koostada oma valdkonda kuuluva teema läbitöötamiseks või ka järelevalve läbiviimiseks raporti. Minu meelest on Riigikogu raporteid liiga vähe teinud. Komisjon määrab oma liikmete hulgast raportööri, kes tagab raporti projekti ettevalmistamise. Komisjon peab selle muidugi ka heaks kiitma. 

Riigikaitsekomisjonis oli ka arutelul selle seaduseelnõu esitamise ajaga võrreldes fakti muutev asjaolu: oli saanud selgeks, et 1. juulil asub ametisse uus Kaitseväe juhataja brigaadikindral Andrus Merilo. Kaitseväe juhataja rolli riigikaitse kujundamisel ei või mitte üks raas alahinnata. Me peame võtma aega, et uue Kaitseväe juhatajaga rohkem rääkida, kui ta on juba ametisse asunud. Praegu on selline pisut interregnumi aeg, ehkki Kaitseväel on igas olukorras olemas Kaitseväe juhataja, kellel on full command. 

Nii. Laia julgeolekukava loomine aastani 2045 on väga ambitsioonikas ettevõtmine, aga kindlasti mitte võimatu ülesanne. Tuleb rõhutada, et kindlasti on vaja saavutada erakondadeülene koosmeel ehk see visioon või kava, ükskõik kuidas seda nimetada, peaks olema erakondadeülene ja võib-olla peaks kaasama ka erakondi, kes parasjagu Riigikogus ei ole. 

Riigikogu juhatus andis 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonidele juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuselt seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine võib kaasa tuua seaduse muutmise. Seepärast palus ka riigikaitsekomisjon Kaitseministeeriumi seisukohta, kas eelnõu 322 vastuvõtmise ja rakendamisega kaasneks seaduseelnõu algatamine või seaduse või seaduste muutmine. Kaitseministeeriumi vastuse kohaselt ei ole selle eelnõu elluviimiseks vaja seadusi muuta. 

Riigikogu juhatuse antud juhis näeb ette ka nõu küsimist Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. Me ka küsisime seda. Eelnõu kohta esitatud arvamuses jõudis õigus‑ ja analüüsiosakond järeldusele, et põhiseadus ei näe selle eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks ette Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõuet], sest valitsuse ettepanekus sisalduva riigikaitse arenguvisiooni ja riigikaitse arengukava koostamisel ei ole tegemist riigikaitse valdkonna strateegilise arengudokumendiga, see ei ole [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 154 lõikest 1 tulenev seaduseelnõu. 

Ma ise ka pigem kaldusin sinnapoole, et võib-olla seda Riigikogu häälteenamust ei ole vaja. Samas juhtis riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga tähelepanu, et väga suur osa kehtivast Vabariigi Valitsuse kinnitatud riigikaitse arengukavast puudutab just ressursiplaani ehk kaitsekulusid, ja uus arengukava, mille koostamise ettepanekut see eelnõu võib puudutada, võib olla väga erinev kehtivast arengukavast. Seetõttu oleks seal ka mõju riigieelarvele ja seega oleks tema arvates tegemist [51] hääle eelnõuga. Samal seisukohal oli ka eelnõu esitajaid esindav riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas. 

Mis me seal ikka vaidlesime, tegime konsensuslikult otsused ära. Me tegime konsensusliku otsuse teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu 6. märtsi [istungi] päevakorda. Ta on jõudnud päevakorda täna, sest 6. märtsil oli Riigikogul palju muid tähtsaid ülesandeid. Komisjoni ettekandjaks määrati mind ja konsensuslikult leidis komisjon, et eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Tänan!

Hea ettekandja, ma tänan! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! 1918. aasta 13. novembril tuli esimest korda peale Saksa okupatsiooni kokku Eesti Vabariigi valitsus ja kaks nädalat hiljem, 28. novembril algas vabadussõda. Toona oli seisukoht, et kommunistidele tuleb igal juhul vastu hakata, ja hakatigi, kuigi ei olnud olemas ju veel sõjaväge, polnud õieti riikigi. Aga hakati vastu ja vabadussõda võideti.  

Milline on imperatiiv ja seisukoht täna? Kas tuleb vastu hakata või mitte? Aastaid ei olnud meil selle kohta mitte midagi muud kui kindral Einselni käskkiri nr 1, [kus öeldi,] et tuleb vastu hakata. Aga see oli kindrali omaalgatuslik samm, riigil ju tegelikult mingit seisukohta ei olnud. 

Meil on aastaid olnud dokument "Eesti julgeolekupoliitika alused", mis oli selline üleüldine, mittemidagiütlev, väga amorfne dokument kuni aastani 2019, kui EKRE nõudel lisati sellesse klausel, et Eesti astub igal juhul vastu ükskõik millisele agressioonile. Sellest alates sai see ametlikuks doktriiniks.  

Aga julgeolekupoliitika aluste dokumenti uuendatakse iga nelja aasta tagant. Eelmisel aastal, 2023. aastal, oli jälle käes kord, et seda uuendada. Valitsus esitas Riigikogule uue eelnõu ja sealt oli see kõige olulisem säte, et Eesti astub igal juhul välisagressioonile vastu, ära kadunud. Selle dokumendiga töötasid väliskomisjon ja riigikaitsekomisjon. Sellele puudusele [juhiti] tähelepanu, nõuti selle parandamist. Aga kui valitsusest tuli järgmine, nii-öelda parandatud variant, kus oli arvestatud erinevaid ettepanekuid, siis ei olnud seda [sätet] ikkagi seal sees. Lõpuks võeti [ja pandi] see õnneks sinna sisse ja see on ka täna seal olemas. Aga ma ei oska öelda, kuidas sellele ikkagi kõrgemalt poolt vaadatakse, kui valitsus ei taha, et see niimoodi läheks.  

Vaatame Eesti riigikaitse arengukava, mis võeti vastu 2021. aasta detsembris, kaks kuud enne seda, kui Venemaa alustas suuremahulist agressiooni Ukraina vastu. Ma meenutan, et see oli aeg, kui me teadsime, et sõda tuleb, selles ei olnud vähimatki kahtlust. Aga kui me vaatame seda arengukava, siis näeme, et see oleks justkui mingi sügava rahuaja arengukava. Seal ei olnud absoluutselt sees … Noh, midagi oli, aga ta ei vastanud absoluutselt nendele ohtudele ja nendele vajadustele. Loomulikult tehti see mõne aja pärast ümber, aga ka see praegune arengukava ei ole siiski piisav, ta ei vasta kõikidele nendele ohtudele, millele me peame vastu [astuma]. Ta ei ole lõpuni vajaduspõhine. Aga vähemalt on ta samm edasi.  

Nii et väga raske on selle järgi öelda, kui valmis me oleme. Paljusid võimeid meil ei ole, meil on suured võimelüngad, me oleme ära andnud märkimisväärse osa enda kaitsevarustusest, mida nüüd [suurendatud] eelarvest taastatakse. 

EKRE on ammu juba rääkinud, aastaid ja aastaid, et kaitse-eelarvet tuleb [suurendada] ja selleks tuleb võtta riigikaitselaenu, sest mingisuguste maksudega, mida me aastaid ja aastaid kogume, ei ole võimalik nendele ohtudele adekvaatset vastust anda. Ainult riigikaitselaen annab võimaluse hankida korraga ja kiirelt, kuigi see "kiirelt" on väga suhteline, sest need hanked kestavad aastaid. Aga see oleks siiski üks lahendus.  

Meid on viinud sellesse olukorda ka erinevad varasemad väga headest pakkumistest äraütlemised. Meile on pakutud küll laskemoonatehaseid ja näiteks Šveits pakkus meile 60 Leopardi tanki, mille kohta toonane kaitseminister ütles, et me ei vaja vanarauda. Ometi võttis Saksa bundesveer need rõõmuga vastu ja leidis, et see on väga hea vanaraud ja seda läheb vaja. Me oleksime palju paremas olukorras, kui tegutsetud oleks perspektiivitundega ja tõepoolest tahtega kaitsta Eesti riiki.  

Tänaseks on meie kaitsejõudude juhataja, kes annab väga kompetentset nõu valitsusele – valitsus ka alati rõhutab, et ta seda kuulab –, jõudnud arusaamale, et meil ei ole vaja liitlasüksuste püsivat ja alalist kohalolu siin Eestis. Samas me teame, et kui Venemaa otsustab rünnata – me ei tea, juhtub see aasta, kahe või kolme pärast –, siis meie enda jõududest, kui meile tullakse kallale 100 000 või 200 000 mehe suuruse armeega, jääb väheks. Ainuüksi liitlaste brigaadi siinolek, mille kohta meil on brittidega kokkulepe, mõjuks juba heidutusena ja oleks ka esmases kaitses ülioluline.  

Me oleme ära ütelnud ka maamiinidest, mille vajalikkust ja efektiivsust me näeme Ukrainas iga päev. Meie sõjaline juhtkond, kes on veennud ka valitsust, leiab, et neid ei ole vaja, täiesti arusaamatul põhjusel. Ma loodan, et uus kaitsejõudude juhataja on märksa avarama pilguga ja märksa realistlikuma arusaamaga asjadest ning väga paljud puudused, mis meil on, saavad ära klaaritud. Nii nagu meil on konsensus riigikaitse-eelarve [suurendamises], mida me oleme küll aastaid nõudnud ja mis on väga hea, ma arvan, peaks konsensus olema ka selles (Juhataja helistab kella.) riigikaitse arengukavas …

Hea ettekandja, teie aeg!

… mis meil laual on. On oluline, et see lähtub just nimelt vajaduspõhisuse printsiibist, et meie kaitse oleks vastavuses meid ähvardavate ohtudega. Ma loodan, et kõik erakonnad toetavad seda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Siis on niiviisi, et muudatusettepanekuid eelnõu 322 kohta ei ole, nii et alustame eelnõu 322 lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Panen lõpphääletusele eelnõu 322. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 13, vastu ja erapooletuid ei ole, ei ole eelnõu 322 vastu võetud ja langeb menetlusest välja. Neljas päevakorrapunkt on käsitletud. 

Viies päevakorrapunkt. Palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase, eelnõu 331. Siin on arutelu võimatus. Kuues päevakorrapunkt. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa, eelnõu 218. Siin on arutelu võimatus. Seitsmes päevakorrapunkt, eelnõu 325. Palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Ka siin on arutelu võimatus. Kaheksas päevakorrapunkt, eelnõu 328. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Ka siin on arutelu võimatus. 

Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.