Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, kõik head külalised, kes te olete siin Riigikogu rõdudel või jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Ma tervitan siin rõdul olevaid August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi õpilasi ja ka oma töövarju Tannar Tomingat. Ja loomulikult tervitan ka kõiki valitsuse liikmeid, kes osalevad tänases, 6. märtsi infotunnis.

Aga, head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Head kolleegid, kohalolijaks on registreerunud 9 Riigikogu liiget, puudub 22.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja justiitsminister Kalle Laanet. Meie infotunni reeglid on ikka samasugused: Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks, küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab esitada ühe täpsustava küsimuse, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ühe lisaküsimuse. Enne, kui me asume küsimuste juurde, Kalle Grünthal, ma saan aru, et istungi läbiviimise protseduuri kohta tekkis teil küsimus.

Absoluutselt õige! Lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite, et kohal on, ma ei tea, kui palju, 9 vist, ja puudub 22. Mul on küsimus: kas vahepeal on Riigikogu koosseisu vähendatud?

Ei, ei vasta tõele! Kui ma tegin vea, siis [parandan]: puudub 92. Aitäh väga olulise täpsustuse eest! Kordan üle stenogrammi jaoks veel kord: kohal on 9 Riigikogu liiget ja puudub 92. Nii. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ka käsi püsti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Istungi alguses te tervitasite kooliõpilasi – tervitan omalt poolt ka – ja valitsuse liikmeid, aga te ei tervitanud Riigikogu liikmeid.

Ma ütlesin: "Austatud Riigikogu!" (Naeravad.) Aitäh, hea kolleeg! Tervitan ka isiklikult teid Riigikogu saalis ja ma loodan, et me saame nüüd tõesti asuda tänaste küsimuste juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kolm neljandikku ühiskonnast on automaksu vastu, kuid vaatamata sellele te soovite maksuga ikkagi edasi liikuda. Lisaks kõigele on automaks vastuolus ka Euroopa Liidu õigusega. Keskerakond on esitanud üle 300 muudatusettepaneku, et eelnõu menetlust pidurdada. Seejuures on muudatusettepanekud sisulised, et te ei saaks nendest mööda vaadata.

Mootorsõidukimaksu mõju on niivõrd laiaulatuslik, et isegi Rahandusministeerium polnud võimeline hindama kõiki mõjusid erinevatele valdkondadele. Täna me juba teame, et kahjuks saavad karistada eelkõige meie nõrgemad ühiskonnaliikmed: vähekindlustatud pered, pensionärid, paljulapselised pered, maapiirkonnas elavad inimesed – eriti arvestades, et inimesed juba tasuvad automaksu suurema käibemaksu ja suurenenud aktsiisi näol. Meie muudatusettepanekud hõlmavad kõiki neid rühmi ja me toome need kõik välja, et tähelepanu pöörata, kelle suhtes automaksu kehtestamine on ebaõiglane.

Aga on veel üks valdkond, mida on tegelikult väga vähe käsitletud, aga mis, jah, mulle isiklikult on südamelähedane, nimelt auto‑ ja motosport. Kahjuks suure hinnatõusu, käibemaksutõusu, aktsiisitõusu tõttu on mitmed sportlased pidanud oma spordialast loobuma. Nüüd tuleb veel ka eraldi mootorsõidukimaks. Kui me räägime Eestis olevast auto‑ ja motospordi infrastruktuurist, siis tegelikult enamus sellest on sportlaste enda, erinevate harrastajate poolt üles ehitatud. Kahjuks riigi panus on olnud minimaalne, aga nüüd on riik otsustanud, et teeniks äkki sportlaste arvelt ka. Kultuuriministeerium on isegi esitanud muudatusettepaneku vabastada võidusõiduks kasutatavad sõidukid mootorsõidukimaksust, aga nagu kõiki teisi muudatusi, pole ka seda muudatust arvestatud. Miks te seisate vastu sellele, et ka võistlussõidu sõidukid oleksid maksust vabastatud?

Aitäh! Kõigepealt protseduuriliste küsimuste valguses tervitan Riigikogu liikmeid, Riigikogu esimeest, kõiki, kes mind tunnevad – vanasti oli selline tervitus. Nii et tervitan kõiki Eestimaa inimesi.

Aga nüüd konkreetselt selle küsimuse juurde. Automaks[u eelnõu] on valitsuse poolt saadetud Riigikogule ja Riigikogus seda nüüd menetletakse. Minu teada oli muudatusettepanekute tähtaeg 27. veebruaril, komisjon kogub need muudatusettepanekud kokku ja arutab neid. Ma tean, et vist järgmiseks teisipäevaks on kavandatud üsna suuremahuline kuulamis-kaasamiskoosolek, ja ei ole minu asi öelda Riigikogule ette, [kuidas toimida]. Saame selle Riigikogu rahanduskomisjonis menetletud niimoodi, nagu Riigikogu reeglid ette näevad.

Ma lihtsalt tahan seda siiski üle rõhutada, et nagu te teate – ma olen siin korduvalt ka vastanud nendele küsimustele –, ka mina ei ole mingi automaksufänn ja maksude tõstmise fänn, et ma hirmsasti tahaksin seda teha, aga me oleme sellises julgeolekuolukorras, kus me ei ole olnud terve iseseisvusaja jooksul. See tähendab seda, et meie vajadused riigikaitsele on tunduvalt suuremad. Me paneme riigikaitsele ligi 400 miljonit aastas rohkem. Lisaks on meil vajadused kõikide muude kulude jaoks, mida on vaja riigi ülalpidamiseks, ja paraku on nii, et see raha ei tule kuskilt seina seest ega välismaa onu taskust, see tuleb maksumaksja käest ja seetõttu me oleme sunnitud paluma ka maksumaksjalt suuremat panust. Ma usun, et kui me nende investeeringute tõttu suudame ära hoida selle, et sõda siia laieneks, siis maksumaksja leiab, et see euro või paar, mis ta kuus maksis juurde selle jaoks, et tagada Eesti riigi toimimine sellisel kujul, ei ole tegelikult suur investeering. Kui me vaatame seda alternatiivi, et me ei suuda oma riigi kaitsesse piisavalt investeerida, oma riigi kaitset tagada sellisel kujul, nagu meil siin on, et päike paistab ja kõik toimib, meil ei lenda siin raketid ega pommid, siis ma arvan, jah, inimesed ei saa sellest võib-olla aru, aga see on ka nende pingutuste tulemus, mida me oleme teinud. Aga ma tõesti ütlen, et ma ei teeks neid ebapopulaarseid otsuseid, kui need ei oleks õiged ja vajalikud otsused selles ajahetkes, kus me oleme.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Ma kahjuks ei saanud vastust oma küsimusele, mis puudutas auto‑ ja motosporti. Jälle [rääkisite] ainult julgeolekust, nagu ka eelmistes infotundides. Aga inimestelt, kellel on auto, juba kogutakse makse erineval moel – käibemaksutõus, aktsiisitõus ja nüüd see automaks. Samal ajal te ju keeldute tegemast ühekordset maksu pankade liigkasumile. Tegelikult mingil määral siin koorub välja ka teie ideoloogia. Seletuskirjast ma loen, et auto omamise kulu suureneb kuni 15%. Samas pole inimeste sissetulekud ju nendele kuludele järgi jõudnud. Te kogute sõidukiomanikelt makse erinevat moodi kokku, aga mida te siis vastu pakute? Jah, te alati räägite julgeolekust, mis on muidugi oluline, aga muid teemasid te väldite. Näiteks teedeehitusse, taristusse vähenevad investeeringud kaks korda. Selle kohta ma juba kommenteerisin, et võib-olla see ongi teie plaan, et automaksuga väheneb autokasutus, mistõttu teedeehitusse pole enam vaja investeerida.

Aga milline on siis teie alternatiiv maapiirkonna inimestele? Teie alternatiiv on see, et ühistransport maaliinidel muutub tasuliseks. Kui maapiirkonnas on niigi keeruline liigelda, siis te teete selle veel keerulisemaks. Ja ma mäletan, kui ma eelmine kord selle teema tõstatasin, siis teilt tuli päris omapärane pärl. Nimelt, te väitsite, et Tallinnas on tasuta ühistranspordi tulemusel autode kasutus hoopis tõusnud. See on teie tsitaat.

Soovingi küsida, et millel teil need väited põhinevad. Kas on läbi viidud kindel analüüs, mis seda tõestab? Äkki saaksite seda ka tutvustada? Ja kas ma saan teie loogikast [õigesti] aru, et te otsustasite tasuta ühistranspordi maaliinidel tühistada, sest te kartsite, et selle tulemusel autode kasutus suureneb?

Aitäh! Teie küsimuse pealkiri on "Valitsuse otsused". See tähendab seda, et ma ei ole valmistanud ette Tallinna tasuta ühistranspordi uuringuid. Mul ei ole neid kaasas, aga neid on meedias avaldatud, kuidas tasuta ühistranspordi kehtestamine Tallinnas ei ole toonud kaasa mitte autode vähenemist, vaid on toonud selle suurenemise. Selle kohta on uuringud olemas. Aga tõepoolest, Tallinna mured ei ole kindlasti need, mis valitsuse otsused on, nagu te olete oma küsimuse pealkirjastanud.

Nüüd, motospordi kohta. Veel kord, praegu see automaksu eelnõu on saadetud Riigikogule menetlemiseks. See on rahanduskomisjonis ja seal saate neid muresid tõstatada ning kui kõik leiavad, et need on vajalikud teemad, mida tuleb lahendada, siis küllap te siin Riigikogus leiate need lahendused. Riigikogu ikkagi on seadusandlik kogu.

Nüüd, ma olen teiega väga nõus selles osas, et teed vajavad suuremaid investeeringuid. Mitte ainult riigimaanteed, vaid ka kohalikud teed, mis on väga keerulises olukorras. Aga väga keerulises olukorras on ka riigieelarve ja selle jaoks me olemegi sunnitud küsima maksumaksjalt suuremat panust, et lisaks riigikaitselistele kulutustele teha kõiki neid kulutusi, mida te siin Riigikogu infotunnis iga kord välja toote. Teedeinvesteeringud, õpetajate palgad, päästjate ja politseinike palgad, kõik tervishoiu rahastamise küsimused – need kõik tulevad maksumaksja taskust. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud rahakotti kui maksumaksja rahakott.

Samal ajal te küsite, et mis on alternatiiv. Mina küsin vastu, et aga mis on siis teie alternatiiv, kui te ütlete, et makse rohkem küsida ei tohi. Ma juhin tähelepanu, et ka pärast neid maksutõuse on maksukoormus 34% piirimail, see tähendab, et me oleme ikkagi Euroopas üks madalama maksukoormusega riike. Kui makse ei tohi tõsta, midagi ära jätta ei tohi, kärpida ei tohi, aga kõik peavad saama raha juurde – teedesse, palkadesse, toetusteks –, siis kuidas see valem ikkagi kokku teie arvates tuleb? Hea meelega kuulan neid lahendusi, aga neid lahendusi ei ole olnud. Ma saan aru, et see on hästi populistlik ja teil ongi väga head ajad olla opositsioonis ja öelda, et kõik need asjad, mis on ebapopulaarsed, on valesti tehtud. Aga uskuge mind, ka meie ei teeks neid otsuseid, kui need ei oleks õiged otsused ja vajalikud otsused Eesti kestmajäämiseks ja Eesti ülalpidamiseks sellisel kujul, nagu me oleme harjunud kõikide nende kulutustega, mida me riigina teeme.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma pakun alternatiivi. Teie automaks tähendab, et kõik maksavad ühtemoodi – nii maal elav inimene, kes vana autoga viib lapsi kooli, kui ka pankur, kelle garaažis seisab viis luksusautot. Minu arvates õiglane oleks maksustada just luksusautod ja see maks võiks olla päris suur. Kas teil on üldse mingi arusaam sellest, mis on õiglane ja mis ei ole?

Aitäh! See automaks ongi ju disainitud niimoodi, et võtta arvesse seda, et maal elavatel inimestel on vanemad autod, ja seetõttu on see vanusekoefitsient sinna juurde toodud. See tegelikult vanadel autodel teeb aastamaksuks ju kuskil 50 eurot, mis kuude peale ära jaotatuna ei ole sugugi suur [summa], kui me võrdleme nende kulutustega, mis auto peale [lähevad]: kütusekulu, kindlustuse kulu, remondikulu. Protsentuaalselt see, mis riigile läheb, on ikkagi väike.

Just kõiki neid asju ongi arvesse võetud. On võetud arvesse need autod, mis on raskemad, suuremad, see vanusekriteerium on arvesse võetud – just selle jaoks, et disainida [maks] niimoodi, et ta oleks õiglasem ka maapiirkondades elavate inimeste jaoks. Neid asjaolusid on arvesse võetud ja on arvesse võetud ka keskkonnaaspekti, et kuidas me saame liikuda puhtama keskkonna poole. Nii et need mõtted ju automaksus juba kajastuvad.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Enne, kui me läheme teise küsimuse juurde, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Nagu ikka, jällegi seesama protseduuriline küsimus, et kuidas infotunni kord ette näeb: kas Riigikogu liikmed esitavad küsimusi peaministrile või vastupidi? Peaminister küsis, et mis siis on meie alternatiiv. Minu teada me oleme igal pool seda ka pakkunud, et see on liigkasumi [maksu] kehtestamine, maksuküüru kaotamise lubadusest loobumine. Ja teiseks, minu jaoks on arusaamatu ka see, kuidas on nii, et peaminister saab igas infotunnis esitada erinevaid väiteid, millel pole tõepõhja all, näiteks Tallinna ühistranspordi kohta, õpetajate kohta, kuidas palk nendeni ei jõua. Aga kui esitatakse konkreetne küsimus: "Millel need väited põhinevad?", siis peaminister keeldub vastamast, öeldes, et see ei ole infotunni küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! Infotund näeb ette ikkagi seda, et Riigikogu liige küsib ja valitsuse liige vastab. See on see, kuidas infotund on sõnastatud, ja nii see on. Aga antud juhul istungi juhataja ei sekku, ei sekku vastuste sisusse juhul, kui vastused püsivad teemas. Nii et antud juhul ma ei pidanud vajalikuks sekkumist.

Head kolleegid! Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kaja Kallas! Ma nüüd oma kahes küsimuses puudutaksin energeetika teemat selles võtmes, et mida tehti Eesti Energiaga. Tehti seda, et kanti maha kaks põlevkivikatelt raamatupidamisliku trikiga ja see raamatupidamislik trikk oli see, et näidata olematuna Eesti Energia selle osa väärtust, mis toodab meile põlevkivienergiat. Mina väidan, et see on puhas vargus oma rahva tagant, umbes 360 miljonit varastati riigi ja rahva vara.

Põlevkivienergia on meid päästnud ajal, kui meil ei olnud tuult, päikest ega välisühendusi, hoidnud meid valges ja soojas ning selle tahate te nüüd ära lammutada ja ära hävitada. [Tahate hävitada] meie iseseisva energeetika alussamba ilmselt eesmärgiga võileiva hinnaga maha müüa üks riigiettevõte, jättes tööta tuhandeid inimesi, kes praegu teevad väärikat tööd. Selle sotsiaal-majanduslik mõõde on hoomamatu. Ja ei ole vaja siin tulla rääkima, et see tehti sellepärast, et põlevkivienergia on kallis. Vaadake, põlevkivienergiast 42% moodustab CO₂ hind ja CO₂ maks, mis on puhas turumoonutus ja kannab sama eesmärki, et ära hävitada toimiv süsteem. Ja asemele ei ole teil ju midagi pakkuda. Tuul ja päike – see ei ole tegelikult energeetika, see on ebateadus ja see ei taga meile heaolu, ei kasvata meie majandust, vaid võtab meie kõigi taskust ebanormaalselt palju raha ja ei ole jätkusuutlik. Mis plaan teil selle Eesti Energiaga on? Alla hinnata, tekitada kunstlik alaväärtus ja see siis maha müüa? Või üldse likvideerida, et Eestil ei oleks enam kunagi võimalik oma iseseisvat energeetikat üles ehitada?

Aitäh! See on nüüd küll koht, kus on kahju öelda, et niimoodi ju sai öeldud. 2010–2011 ma olen ise kirjutanud artikleid selle kohta, kuidas Auvere elektrijaama rajamine ei ole mõistlik nende trendide vastu, mis maailmas on. Ja seda on kajastanud ka ajakirjandus. Nimelt, kui tehti otsust selle uue põlevkivielektrijaama ehituseks, 2011. aastast on siin artiklid, kus tuleb välja, et tõesti, nii ettevõtte juhatus kui ka vähemalt osa nõukogu liikmeid kahtles, kas ettevõte peab tegema suure investeeringu põlevkivijaama olukorras, kus pole teada, kas see järjest kallinevate kasvuhoonegaaside kvootide juures suudab konkurentsivõimelist hinda pakkuda. Samas, selle uue elektrijaama vajalikkuses kahtles ka põhivõrgu ettevõtja ja siis majandusminister rullis sellest üle. Juhatus ja nõukogu lähtusid puhtalt sellest, nii nagu juhatus ja nõukogu ettevõtteid opereerivad, et vaatavad neid trende, mis maailmas on, kas mingid investeeringud on mõistlikud või ei ole, ja minister rullis sellest üle.

See oli 2011. aastal ka teada, et see varem või hiljem muutub kasutuskõlbmatuks, sellepärast et põlevkivi kui fossiilne kütus muutub nii kalliks, et ta lihtsalt turule ei pääse. See paraku ongi nüüd juhtunud. Audiitorid ei olnud nõus seda asja enam selliselt edasi kirjutama, vaid ütlesid, et peab olema ikkagi selles suhtes aus ja ütlema, mis seis sellega on. Enamus aega ju see Auvere … Esiteks, ta on rikkis kogu aeg või väga palju aega. Aga teiseks on see, et kuivõrd see elekter on liiga kallis, ta ei pääse lihtsalt turule. Ja see on see seis, mis nüüd on.

Positiivne on see, et tõesti, me oleme valitsuses energeetika teemat väga tõsiselt võtnud ja arutanud väga mitmel kabinetinõupidamisel, kuidas me saame seda olukorda lahendada kiiresti, et meil oleksid energiavõimsused, mis võimaldavad elektrit toota ja hinda all hoida. Ja on erinevad vähempakkumised, mis valitsus on välja kuulutanud, et neid energiaallikaid saada. Loomulikult me räägime ka salvestusvõimsustest ja me räägime ka elektrijaamadest, mis tuult ja energiat tasakaalustaksid.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tuuleenergiast meeldib teile rääkida sellepärast, et te olete olnud tuuleenergiaga tegelevate firmade nõukogus, vähemalt üheksas või kümnes nõukogus, ja nõustanud neid lobigruppe ajal, kui te olite nii-öelda advokaat. Ja siin me nüüd oleme, te olete peaminister ja kõik see äri õitseb. Ega teil muud ei jäägi üle, kui seda kiita.

Mis maailma trendidesse puutub: kogu see CO₂-kvootide süsteem ja kogu see kliimahüsteeria on tegelikult ebateadus. Aga noh, kui Euroopa poliitikaid kujundab endine günekoloog, kes hakkab maailma päästma, või kooli mitte lõpetanud Greta Thunberg saab Helsingi Ülikooli audoktoriks, ja meie peaminister tsiteerib Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes filmi "Barbie", millele ilmselgelt tervel maailma õpetatud eliidil polegi midagi vastu panna – ega siin ei olegi millestki suurt mõtet rääkida või seda debatti pidada. See olukord tõepoolest alavääristab kogu seda debatti, mida me eelduslikult peaksime energeetika teemal pidama. Aga kui poliitiline eliit on otsustanud ellu viia ühte 21. sajandi suurimat sõgedust, nimetades päikese‑ ja tuuleenergiat energeetikaks, millele üles ehitada inimeste heaolu ja majandus, siis kahjuks ma pean teie kurvastuseks ütlema, et see ei ole seda ja ei ole ka enam pikalt jätkusuutlik. Ja kogu see sõge eksperiment tuleb ju inimeste arvelt. Te arvate, et ajalugu annab teile selle eest ordeni, ma arvan vastupidi, et paraku saab sellest teie ja teie kaassõgedike häbiplekk. Vaadake, Vilde [Bornhöhe – toim] on kirjutanud terve raamatu teemal "Kuulsuse narrid". Ma tahangi teada, et kui kaua te seda narrust veel edasi viljeleda kavatsete.

Aitäh! Ma imetlen teid, kui palju teil jagub negatiivseid hinnanguid kõigile ja nii kiiresti tuleb, kahte minutisse mahub nii palju seda kurjust. Aga mina küll lähtuksin sellest, mida president oma kõnes ütles, et rohkem positiivsust, rohkem optimismi ja räägime ka nendest asjadest, mis on hästi, millega me tegutseme.

Mis puudutab tuuleenergeetikat või taastuvenergeetikat üldiselt, siis see teema õitseb igal pool maailmas just sellel põhjusel, et inimesed tahavad elada puhtamas keskkonnas. Teadlased on välja selgitanud, et kliima soojenemine on inimtekkeline, me peame seda vähendama, kasvuhoonegaase on liiga palju ja seetõttu me peame pöörduma ka puhtamate energiaallikate poole.

Seetõttu me oleme teinud, esiteks, väga mitmed sammud valitsuses selle jaoks, et muuta planeeringute menetlust kiiremaks, et me saaksime kiiresti ka erinevaid taastuvenergia projekte turule tuua. Teiseks, me oleme teinud kohaliku kasu elemendi. Väga palju oli ju küsimus selles, et kui on tuulepark kuskil, siis kohalikud justkui sellest midagi ei saa, ja selle jaoks me tegime selle kohaliku kasu elemendi, et kohalikule kogukonnale nii-öelda antaks sealt ka tagasi. Lisaks me oleme, nagu ma ütlesin, teinud ka erinevaid vähempakkumisi. Seal on meretuulepargid ja maismaatuulepargid eraldi ja me oleme arutanud ka salvestusvõimsusi. Me arutasime valitsuses ka tuumaenergia kasutuselevõttu ja seda raportit, mis puudutab tuumaenergia plusse ja miinuseid. Ja tõepoolest, seadus ütleb nii, et Riigikogu kokkuvõttes otsustab, kas tuumaenergiat kasutusele võtta või mitte. Aga valitsus selle ülevaate sai ja ma arvan, ka Riigikogul on väga oluline seda asja siin arutada.

Nüüd, mis puudutab meretuuleparke ja maismaatuuleparke, siis me otsustasime ka seda, et tuult ainult Eesti siseriikliku tarbimise mahus toetatakse, mis tähendab seda, et kui meie poolt toodetud või siin toodetud elekter läheb kuskile mujale riikidesse, siis maksumaksja toetust sinna peale ei maksta. Ma arvan, et see on väga õige printsiip.

Aitäh! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Alustagem tõepoolest positiivselt. Täna on 50. aastapäev Mesmeri plaanil, millega toonane peaminister käivitas Prantsusmaal jõulise tegevuse, et ehitada tuumajaamu. Päris tema plaani terviklikult ellu ei viidud, aga 15 aastaga üle 50 jaama ehitati. Prantsusmaal on tänaseni palju odavat ja kättesaadavat energiat. Loodan, et te liitute mu õnnitlusega.

Nüüd, teie vastustes on siin kõlanud mõned huvitavad asjad. Te enne ütlesite esimesele küsimusele vastates: "Ma ei teeks ebapopulaarseid otsuseid, kui need ei oleks õiged ja vajalikud." Ometi, energeetikas te neid teete. Ja mis puudutab teie vastuseid laiemalt, siis on paslik meenutada eesti väga hea humoristi öeldut: "Küsimused on vastatavad, vastused on küsitavad."

Teine asi, mida te just meie omavahelistes aruteludes tihti olete rõhutanud: "Allikad. Millistele allikatele teie küll toetute?" Ja siis olete välja toonud, millistele teie … Täna te viisite asja uuele tasemele – kasutasite allikana iseenda rohkem kui kümne aasta taguseid artikleid. (Kaja Kallas: "Ei, see ei olnud …") Mingem siis selliselt. Mina olen palju värskemalt nii artikleid kirjutanud kui ka oma kõnedes öelnud, et see taastuvale rõhumine teeb elektri hinna Eestis kallimaks ja tegelikult Eesti probleem on juhitavates võimsustes.

Mu küsimus on see: kas te peaministrina olete valitsuse liikmetele ja kõigile asjasse puutuvatele inimestele sõnastanud konkreetse eesmärgi, kuhu energiapoliitika peaks viima? See on võib-olla selline lühike jah/ei-vastus. Aga teine on: milline teie arust peab olema Eesti elektri hind võrreldes Soome elektri hinnaga kümne aasta pärast ja kuidas me sinna jõuame?

Aitäh! Kõigepealt Mesmeri … Ma ütleksin teistpidi, et väga soovitan lugeda Jaan Krossi "Mesmeri ringi", kui keegi ei ole seda veel lugenud. See tegelikult kirjeldab … Väga suured paralleelid selle ajaga, kus me praegu oleme ja tegelikult päris palju asju, mida me võiksime ajalugu silmas pidades ka vältida. Selle Mesmeri poole pealt ühineks lugemissoovitusega, kuigi seal energeetikast, tõsi, ei ole suurt juttu.

Teiseks, see ei olnud minu artikkel, mida ma refereerisin siin, vaid see on Andrus Karnau artikkel 17. juunist 2011. aastal. Aga tõsi on see, et ka mina tol ajal ei olnud veel poliitikas, aga nendest asjadest olin teadlik, sest tõepoolest, proua Helme ka viitas, ma olin advokaat, kes tegeles energeetika teemadega, ja seetõttu ma nendest teemadest ka teadsin. Ja seetõttu ma tõesti ka ise kirjutasin.

Millega ma olen nõus, on see, et meil on juhitavaid võimsusi vaja. Meil on taastuvenergeetika. Tuulel ja päikesel on omad plussid, aga tõesti, meil on vaja ka neid võimsusi, mis tasakaalustavad seda, kui ei ole päikest ja tuult, ja selle nimel me tööd teeme. Näiteks Eesti Energial on ka plaanis gaasi ja vesiniku kombijaam just selle jaoks, et aitaks nendest hetkedest üle. Nüüd küsimus, kas me oleme sõnastanud eesmärgid. Jah, loomulikult oleme sõnastanud eesmärgid energiapoliitikale, ja tõesti, energiapoliitika on üks rohkem arutatud teemasid ka meie valitsuses.

Aitäh! Lõpetan sellega meie teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme kolmanda küsimuse juurde, Rain Epleril on käsi püsti. Ma saan aru, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Eks ta läheb natuke võib-olla kolleeg Kovalenko-Kõlvarti küsimusega samasse teemasse, aga ma siiski küsin. Ma saan aru, et istungi juhataja ei saa vastuste sisusse süüvida, ja ma ei kutsugi üles seda tegema, aga me võime stenogrammist järele vaadata, ja mina küll kuulsin, et Kaja Kallas ütles: "Ka ma ise olen 2010. või 2011. kirjutanud artikleid." Siis kui ma tõstatasin teema, et ta viitas iseenda artiklile, siis ta ütles, et ei, see oli hoopis Karnau artikkel. (Kaja Kallas: "See viide, mille ma ette lugesin …") Jällegi mul on selle saali akustika kohta küsimusi, oli mul siin ka esmaspäeval, et kas see info, kas mu küsimus näiteks teieni, istungi juhataja, jõudis.

Ja teine teema. Ma tahaksin selle Mesmeri asja ka ära klaarida. Ma rääkisin Mesmeri plaanist, mis puudutas otseselt energeetikat, ma ei rääkinud tema ajaloolisest pärandist laiemalt. Ja energeetika mõttes on raske vaielda, et see on andnud häid tulemusi. Aga ikkagi küsimus selle kohta … 

Aitäh!

… kuidas teie kuulsite, kas Kaja Kallas ütles, et ta kirjutas artikleid, või ta ütles, et Karnau kirjutas artikleid.

Hea kolleeg! Kas te näete, et mina olen stenogramm? Tõenäoliselt ei ole. Seda, mida Kaja Kallas täpselt ütles, võite stenogrammist üle kontrollida. Teie protseduuriline küsimus oli akustika kohta: kas siin saalis on hea akustika? Ja mina vastan protseduurilisele küsimusele protseduurilise vastasega: jah, siin saalis on hea akustika ja me kuuleme üsna täpselt, mida Kaja Kallas ütleb. Sealhulgas, ma arvan, ta vastas ja tsiteeris väga täpselt ka minu endise kolleegi Andrus Karnau artiklit, mida ma olen ka ise lugenud. Ja ma arvan, et tegu oligi sellel hetkel hea artikliga.

Nii, head kolleegid! Nüüd me siirdume kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on koalitsioonileping. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab tõesti koalitsioonilepingut ja valitsuse poliitikat. Kahetsusväärselt oleme me pidanud tänaseks tõdema, et valitsuse poliitika pärast valimisi erineb kardinaalselt sellest, mida valitsuserakonnad lubasid enne valimisi, ehk lühidalt öeldes, enne valimisi valetati. Sama olukord on tekkinud nüüd ka koalitsioonilepingu ja tegeliku poliitika vahel. Ehk see, mida te pärast valimisi kokku leppisite, ja see, mida te tegelikult ellu viite, erinevad ka teineteisest oluliselt, olgu see siis maksupoliitika, igasugu uued maksud ja maksutõusud, mida te kõik välja mõtlete – iga kuu tuleb uusi rindeteateid. Või seesama energeetikapoliitika, millest siin on ka räägitud. Realiseerite arusaamatuid majanduslikke huve – kelle [huve], ei ole arusaadav, igal juhul mitte maksumaksja omi. Eesti riigi kui terviku huvides selliseid poliitilisi otsuseid ei peaks valitsus vastu võtma.

Aga minu küsimus puudutab ikka konkreetselt koalitsioonilepingut ja seda, mida te ellu viite ja mida te siin viimastel nädalatel olete kommenteerinud. Ma olen vahepeal ka kodutööd teinud, tutvunud koalitsioonipartnerite seisukohtadega ja minu jaoks on läinud asjad järjest segasemaks. Puudutab see Vene ja Valgevene kodanike valimisõigust kohalikel valimistel. Te olete kokku leppinud koalitsioonilepingus, et töötate välja õigusliku raamistiku Valgevene ja Vene kodanike valimisõiguse peatamiseks ilma põhiseadust muutmata. Aastaid tagasi me selle üle vaidlesime, kui me koos teiega koalitsiooni moodustasime, ja ütlesime, et see ei ole võimalik, ning tänaseks on ka eksperdid ja Justiitsministeerium jõudnud järeldusele, et see ei ole võimalik. Te kirjutasite selle teadlikult sisse, et anda signaali, et te tahate justkui sellega tegeleda, aga, näete, ei saa, ei ole õiguslikult võimalik. Nüüd te olete öelnud, et te olete valmis põhiseadust muutma, opositsiooni häälte abiga, ma saan aru. Kas see vastab tõele? Kas te olete valmis Eesti julgeoleku nimel minema põhiseadust ka tegelikult muutma ja lahti ütlema koalitsioonilepingu piiravatest ja ahistavatest tingimustest?

Jaa, aitäh! Kõigepealt, aitäh küsimuse sõnastamise eest täpsemalt kui lihtsalt "Olukord riigis", nii on alati lihtsam ka ette valmistada.

Teiseks, mis ma tahan teie sissejuhatuses võib-olla ära õiendada, on see, et me teemegi neid otsuseid selle jaoks, et Eesti jätkusuutlikult kestaks ja et meil oleks seda Eestit ka tulevastele põlvedele pärandada. Ja te teate väga hästi, et me oleme koalitsioonivalitsustes. Te ise olete olnud alati koalitsioonivalitsustes ja ei ole saanud teha kõiki asju, mida te olete välja käinud. Eestikeelne haridus on üks selliseid [teemasid], mille eest Isamaa on ju pidevalt valimistel seisnud, aga ometi kõige pikemat aega valitsuses olnuna ei ole seda enne tehtud, kui lõpuks meiega valitsuses olles 2022. aastal.

Nüüd, mida ma tahan veel öelda, on see, et ega me neid makse ei kogu kuidagi valitsuse liikmete jaoks. Need on ju riigi jaoks. Selles mõttes meie sellest mingit kasu ei saa, vastupidi, me saame sellest väga palju isiklikku kahju, sest tagasiside on väga negatiivne.

Tulles teie konkreetse küsimuse juurde, siis tõesti, te viitate õigesti, kuidas me selle koalitsioonilepingus sõnastasime, ja nagu te teate, see on alati kompromiss. Meil on valitsuskoalitsioonis erinevad nägemused ja ühel koalitsioonipartneril ei olnud soovi põhiseadust muuta. Seetõttu meie nägemus, ka nende juristide nägemus, kellega me konsulteerisime, oli see, et seda saab teha ka põhiseadust muutmata, sarnaselt näiteks vangide valimisõiguse peatamisega, selleks ajaks, kui agressioon kestab. Selle kohta on Justiitsministeeriumis valminud ka memorandum, kuidas seda saaks teha.

Tõsi on see, et nii õiguskantsler kui ka president on öelnud, et nemad sellist seadust välja ei kuulutaks, sest see oleks põhiseadusvastane, ja seetõttu oleme me läinud otsima teisi lahendusi. Ja teine lahendus on see, et Justiitsministeeriumis on valminud analüüs selle kohta, kuidas seda saaks teha põhiseadust muutes.

Nüüd, seadus ütleb, et põhiseaduse muutmiseks on põhimõtteliselt kolm võimalust. Üks on tõesti panna see rahvahääletusele, teine on see, et kahes järjestikuses Riigikogu koosseisus seda muuta, ja kolmas on siis kiireloomulisena, kui küsimuse sellisena käsitlemist toetab neli korda rohkem Riigikogu liikmeid, kui on vastu, ehk vähemalt 81 poolthäält on selle jaoks vaja ja see läheb tõesti siis koalitsiooni piiridest välja. Nii et me sellega töötame edasi. Ma tean, et ka teil oli eile …

Vabandust, mul on aeg läbi! Saan [pärast] edasi vastata.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ega ma muidugi vastust ei saanud. Ma lootsin, et te säästate mind protseduurilisest küsimusest, aga ilmselt tuleb pärast teie vastuseid jälle protseduurilise küsimusega istungi juhataja poole pöörduda. Akustikaga on küll kõik korras.

Ma tahan öelda, et ärme raiskame aega. Me oleme ju aastaid kaotanud. Te kirjutasite koalitsioonilepingusse sisse deklaratsiooni, mille puhul kõik osapooled teadsid, et seda ei ole võimalik täita, aga seda saab turustada kui head tahet.

Nüüd ma ütlen teile jällegi, et ka põhiseadust tõenäoliselt ei ole võimalik muuta nii, et me kirjutame sisse, et peatame mingisugustel tingimustel mingisuguse suvalise rühma valimisõiguse. Sellist delegatsiooni ilmselt valitsusele või ka Riigikogule põhiseadusega anda võimalik ei ole. Räägime ikkagi ausalt ja teeme nii, nagu on teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus sellist õigust ei ole, et seda õigust lihtsalt ei ole. Mitte, et üks või teine valitsus peatab, vaid seda hääleõigust ei ole. Läheme selgetele lahendustele ja ärme kaotame aega.

Minu konkreetne küsimus on järgmine. Eelmisel töönädalal ma küsisin teie koalitsioonipartneri, sotsiaaldemokraatide juhi Läänemetsa käest, kas nad on valmis tulema kaasa põhiseaduse muutmisega. Ega ma selget vastust ei saanud, aga noh, sotsidele on see kogu aeg olnud punane joon. Nad tegelikult ei toeta ei peatamist ega valimisõiguse lõpetamist nende riikide kodanikele. Aga nad ütlesid, et nad on valmis läbi rääkima põhiseaduse muutmise üle ja neil on ka omad tingimused. Seda poliitikat tehakse, ma saan aru, koalitsiooni sees siis vorst vorsti vastu. Tegemist on julgeolekuküsimusega! Kui sotsidel on omad tingimused, siis me oleme valmis rääkima ka nende tingimuste üle, mis on Reformierakonnal või Eesti 200‑l. Kas vastab tõele see, mida Läänemets siin saalis ütles, ja mis tingimused need siis on, mille üle te kauplete seal vorst vorsti vastu? Mis tingimused sotsiaaldemokraadid on esitanud põhiseaduse muutmiseks?

Aitäh! Kõigepealt ma pean ütlema, et mul on ka väga kahju, et me oleme kaotanud aega näiteks eestikeelsele haridusele üleminekuga. 30 aastat ei ole ükski valitsus seda otsust teinud ja seetõttu seda praegu teha on tunduvalt raskem, kui oleks olnud kas või 15 aastat tagasi. Ja selles suhtes, ma arvan, kõik peavad vaatama peeglisse, et miks see niimoodi on läinud, miks seda otsust varem ei ole tehtud.

Nüüd see, et kõik on valmis arutama – ma arvan, et see on positiivne. Kui te küsite, mis on sotside tingimused, siis seda peate küsima sotside käest. Mingeid tingimusi nad esitanud ei ole. See vorstikauplemine on olnud jah pigem teiste valitsuste stiil.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Väga paljudes Euroopa Liidu riikides on sätestatud niimoodi, et kolmandate riikide kodanikud ei saa kohalike omavalitsuste valimistel osaleda – lähim näide on meie naaber Läti –, ja selles ei ole mitte midagi erandlikku ega lubamatut. Ka meie põhiseadus ju sätestab, et ta annab inimestele valimisõiguse, aga vastavalt meie valimisseadusele. Valimisseadust muutes ei ole vaja minna meil põhiseaduse muutmise juurde. See lahendus on täiesti olemas ja lihtne ja nagu ma aru saan, ka Justiitsministeeriumi lahendid põhimõtteliselt toetavad seda. Aga ometigi te olete sellest lihtsast lahendusest, kus ei ole vaja teha mingisuguseid erisusi ja erandeid, mis selle teema keeruliseks teevadki, loobunud ja räägite ajutisest valimisõiguse äravõtmisest. Miks te ikkagi nii keerulist teed mööda tahate minna, mitte seda lihtsalt seadusemuudatusega ära lahendada?

Aitäh! Üks asi on õigusi mitte anda ja teine asi on õigusi minna ära võtma. Kui kunagi on tehtud otsus meie põhiseaduses, et kellel on õigus kohalikel valimistel hääletada, siis on nendele inimestele see hääletusõigus antud. Nüüd see, mida me läheme tegema, on hääletusõiguse äravõtmine, mis on kindlasti karmim. Seetõttu see lahendus, mida meie soovisime teha, on just seesama, et me peatame [hääletusõiguse] selleks ajaks, kui agressioonisõda käib, et saada lihtsamini seda teha ja mitte minna vastuollu igasuguste rahvusvaheliste lepingutega, mille osapooleks Eesti on.

Aga nagu ma ütlesin eelnevale küsijale vastates, et jah, põhiseadust muutes saab hääleõigust ära võtta ja neid võimalusi me ju ka koalitsioonis arutame. Aga peab aru saama ka sellest, et meie venekeelne kogukond ei ole kuidagi ühtne. Seal on väga palju inimesi, kes on täiesti eestimeelsed ja peavad Eestit oma koduks ja on Eesti kodanikud, kes saavad valida. Kui me mõtleme Riigikogu valimistele, siis näiteks KOOS sai ju Riigikogu valimistel täiesti arvestatava tulemuse, ja seal saavad hääletada ainult Eesti kodanikud – mitte Eesti residendid, vaid Eesti kodanikud. Ja need olid Eesti kodanikud. Me peame tegelikult tegelema väga palju sellega, et ühiskonda kokku sõlmida, sõltumata emakeelest, et kui nad on meie inimesed, siis nad tunneksid, et nad on meie ühiskonnas osalised. See on see, mida me peame silmas pidama just selles võtmes, et kui me läheme Vene kodanikelt [hääletusõigust] ära võtma – ma lihtsalt ütlen, mis on need vastuargumendid –, et need inimesed, kes on tegelikult Eestiga, võivad sellest tulenevalt tunda, et venekeelseid eestlasi, meie ühiskonna liikmeid, kodanikke kuidagi kiusatakse. Aga ma ütlen, et ma isiklikult toetan seda, et agressorriigi kodanikud ei saaks meie riigis valida.

Aitäh! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on üleminek eestikeelsele haridusele. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et mina olen ainuke, kes ei küsi praegu peaministri käest midagi, vaid küsin teie käest. Nii et te ei tulnud siia ilmaasjata, nagu võib juhtuda näiteks teie kolleegiga. Minu küsimus puudutab HEV lapsi ja nende üleminekut eestikeelsele õppele. Nende vanemad on mures, mis siis 1. septembril juhtuma hakkab. Nad kirjutavad mulle kirju ja ma proovin neid kuidagi rahustada, aga vahel ausalt öeldes ka mina ei tea, mida neile vastata. Üks etteheide oli näiteks see, et 8. jaanuaril oli meil kultuurikomisjoni koosolek, kus ministeeriumi esindaja konkreetselt ütles, et [luuakse] komisjon, kes hakkab välja töötama individuaalset korda, kuidas HEV lapsi eestikeelsele õppele üle viia igas konkreetses õppeasutuses. Nüüd on kaks kuud juba möödas, aga sellist komisjoni ei ole olemas. Lisaks on minuni jõudnud selline informatsioon, et on olnud sellised juhtumid, kus lapsevanemad tulid Rajaleidjasse ja neil oli kaasas arsti arvamus, et see konkreetne laps ei saa teises keeles õppida ehk peab ainult oma emakeeles õppima. Rajaleidja väidetavalt ütles, et nemad seda ei toeta ja nemad seda eiravad. Kuidas vanemad peavad nendes olukordades käituma ja mis saab ikkagi sellest komisjonist?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan, millega on tegemist. 8. jaanuaril ja tegelikult juba ka eelmise aasta lõpus oli see arutelu, et meil on neli erivajadustega laste kooli Eestis, kes täna toimetavad vene õppekeelega – kaks tükki Ida-Virumaal ja kaks tükki Tallinnas. Nende koolide jaoks on loodud eraldi meeskonnad. Teie nimetate seda komisjoniks, aga need on tegelikult eraldi meeskonnad, kes iga kooliga individuaalselt töötavad, selleks et 31. märtsil, kui on koolidel tähtaeg esitada oma ülemineku tegevuskavad, oleks nendel neljal erivajadustega laste koolil konkreetselt kokkulepitud tegevuskava, kuidas minnakse üle eestikeelsele õppele. See võib erineda sellest, mis on tavakoolide tegevuskava. Need meeskonnad on käinud kõigis nendes neljas koolis. Vastuvõtja valmisolek koostööks ja tegevuskava tegemiseks on olnud nendel koolidel väga erinev. Ei saa öelda, et kõik oleks valmis tegelikult pingutama selle nimel, et see tegevuskava teha. Ma ei hakka neid koole siin eraldi välja tooma. Aga pingutame selle nimel, et 31. märtsiks, kui koolid peavad esitama oma tegevuskava, siis need neli kooli – Lasnamäe Põhikool, Kadaka Põhikool, Narva Paju Kool, mis on omavalitsuste koolid, ja neljandana Ahtme Kool riigikoolina – esitaksid sellised tegevuskavad, mis on kokku lepitud erialaspetsialistidega, mis puudutavad erivajadustega lapsi, kuidas reaalselt see üleminek nendes koolides toimuma hakkab ja milliste sammudega. Ma väga loodan, et need tegevuskavad 31. märtsiks nende koolide puhul valmis saavad.

Eraldi teema on ülejäänud erivajadustega lapsed, kes ei õpi nendes neljas koolis. Nende ülejäänud erivajadustega laste puhul me oleme öelnud, et see on alati individuaalne otsus [konkreetse] lapse kohta, kas see laps saab või ei saa üle minna eestikeelsele õppele. Mina ei saa kommenteerida juhtumeid, kus arst on öelnud ühte ja Rajaleidja on öelnud teist, sest ma ei ole pädev seda üldse kommenteerima ja hinnanguid andma. Me peame need juhtumid kindlasti ära lahendama, aga kõikide teiste laste puhul, kes ei ole erivajadustega laste koolides, on need otsused individuaalsed.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Just. Ma täpsustaksin seda, et kui selline olukord peaks tekkima, siis mida te soovitaksite sellel vanemal teha, kui on arsti arvamus olemas ja Rajaleidja kavatseb seda eirata. Mina ka ei tea, võib-olla selliseid juhtumeid ei ole veel olnud, aga lihtsalt mõtleme, teoorias, mida [peaks tegema] selles olukorras. 

Ja teine küsimus on selle kohta, et te eile ise mainisite, et õpetajate puudus on tegelikult väga suur probleem. Meil on süsteemis 1800 õpetajat, kes ei vasta nendele nõuetele, mis hakkavad kehtima 1. augustist. Kui me lisame sinna veel, et juba praegu on mitusada õpetajat puudu, eelkõige niinimetatud venekeelsetes koolides, siis võib arvata, et 1. septembriks on see puudus, ma arvan, ikkagi neljakohaline: rohkem kui 1000 õpetajat. Samas, te ütlesite eile, et me ei tohi selle reformiga enam midagi teha, see peab liikuma nii, nagu see on – ma täpselt ei mäleta, mis see sõnastus oli –, ja me ei tohi läbi kukkuda. Ma olen siin vahepeal suhelnud näiteks ühe Tallinna kooli juhiga, kes ütles konkreetselt mulle – aga ainult mulle, ta ei julge seda valju häälega rääkida –, et 1. septembrist selle loogika järgi peab tema koolist ära minema 60% õpetajatest, sest nad ei vasta nendele tingimustele. Kuidas te seda näete, kuidas on võimalik mitte läbi kukkuda ja samas liikuda selles tempos, mis on praegu võetud?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd, konkreetselt see arsti ettekirjutus versus Rajaleidja arvamus. Ma arvan, et esimene lahenduse otsimise koht iga konkreetse juhtumi puhul, kuidas see ära lahendada, on kohalik omavalitsus ehk koolipidaja. Need on üksikud juhtumid, need juhtumid tuleb käsile võtta. Selle juhtumi puhul on tegemist kas Tallinna Haridusametiga või mõne muu kohaliku omavalitsusega, kus koolipidaja peab proovima seda juhtumit lahendada. Kui koolipidaja ei suuda seda juhtumit lahendada, sest õiguslikult ei ole asi selge, siis võiks koolipidaja pöörduda haridusministeeriumi poole – mitte lapsevanem otse haridusministeeriumi poole, sest haridusministeerium tegelikult ei ole nende otsuste lahendaja, vaid ikkagi koolipidaja on see, kes peaks neid otsuseid [tegema]. See oleks minu soovitus, kuidas selliseid juhtumeid, neid üksikjuhtumeid, lahendada.

Mis puutub õpetajate puudusesse. 1800 õpetajat on need, kes ei vasta keelenõuetele. Nendest õpetajatest üle 1000 on praegu keeleõppes. Nad on keeleõppes ja me väga loodame, et neist 1000 õpetajast, kes keeleõppes on, osa – väga märkimisväärne osa – siiski ka selle keeleeksami sooritab ja on võimeline koolis õppetööd jätkama.

Teiseks, õpetajad, kes keelt ei oska, ilmselgelt tööd jätkata ei saa. Eesti keeles ei saa õpetada inimene, kes eesti keelt ei oska, see on ilmselge. Järelikult on vaja sinna klassi ette leida inimene, kes oskab eesti keelt. See pingutus on vaja lihtsalt teha. Mul on ka soovitus väga paljudele, kes eestikeelse haridusega tegelevad. Võtaks ja keskenduks küsimusele, kuidas saab, mitte küsimusele, kuidas ei saa eestikeelsele õppele üle minna. Kui muuta natukene oma suhtumist sellesse, kuidas see probleem ära lahendada, mitte [ei keskenduks] sellele, et vaadake kui suur probleem, me ei saa eestikeelsele õppele üle minna, siis see suhtumine ise tegelikult aitab sealt kännu tagant mööda. Ma arvan, et siin on väga oluline roll ka sellel suhtumisel. Keskendume sellele, kuidas saab eestikeelsele õppele üle minna. Olen seda ise teinud, tean, et see ei ole lihtne. Püüan olla koolijuhtidele nii palju toeks kui võimalik. Aga 1. septembril esimeste ja neljandate klasside laste ees peab seisma inimene, kes oskab eesti keelt, ja peab seisma inimene, kes omab ka pedagoogilisi kompetentse.

Head külalised rõdudel! Palun säilitada vaikust! Katsuge kuidagi vaiksemalt ennast istuma sättida. Aga nüüd saab lisaküsimuse Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on küll natuke teisest valdkonnast, aga siiski haridusvaldkonnast. Kui te nüüd natukene mälu teritate, siis te vast mäletate, et te käisite meil kultuurikomisjonis, kui oli teemaks Metsküla kool. Meil on olnud maakoolide teemal siin Riigikogu saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Ja ka eile oli väga huvitav, sisukas arutelu siin haridusteemadel. 

Aga minu küsimus ongi konkreetselt selle Metsküla kooli kohta, mida ma ka eile oma kõnes mainisin. Meil on olemas kool, kus on olemas õpilased, meil on olemas kool, kus on olemas õpetajad. Kool või õigemini, ma ei tea, mingi MTÜ tõenäoliselt on praegu algatanud raha kogumise, et rahaliselt mitte olla koormaks omavalitsusele ehk koolipidajale ja saaks jätkata, kuni need olemasolevad lapsed võib-olla selle kooliastme lõpetavad seal.

Ma saan aru, et te vastate mulle, et koolipidaja on kohalik omavalitsus ja omavalitsus langetab vastavad otsused ja nii edasi ja nii edasi. Aga minu arvates on siin praegu ikkagi väga selge testküsimus meie haridusmaastikule tervikuna. Kui on olemas … Enamasti me paneme neid koole kinni ju sellepärast, et seal ei ole lapsi. Antud juhul lapsed on olemas, vanemate tahe on olemas, kõik tingimused selleks, et kool jätkaks, on olemas. Valitsus lihtsalt vaatab pealt. See ei ole normaalne olukord. See ei ole normaalne olukord! Öelda, et me ei saa midagi teha, ei ole rahuldav vastus.

Minu küsimus teile on: kas see on endiselt teie jaoks probleem? Kas te endiselt olete seda meelt, nagu te väljendusite põhimõtteliselt ka kultuurikomisjonis, et selle kooli küsimusega tuleb tegeleda ja see peab leidma positiivse lahenduse? Kas te kavatsete selle teema viia valitsusse, et valitsus leiaks positiivse lahenduse?

Suur tänu! See ei ole nüüd küll teema "Üleminek eestikeelsele haridusele", aga kui proua haridusminister soovib vastata, siis palun.

Ei, ma hea meelega vastan. Ma arvan, et see on oluline teema, me peame sellest rääkima. Jaa, aitäh! Ma pean seda Metsküla kooli näidet ülioluliseks, sellepärast et see on ikkagi mingis mõttes põhimõtteline küsimus Eesti haridusvõrgu puhul. Põhimõtteline küsimus just nimelt selle tõttu, et väikesed lapsed klassides 1–6 peavad saama käia kodulähedases koolis. See on esimene põhimõte. Teine põhimõte on see, et tugeva kogukonnakooliga, mis on toiminud ja mis on läbi sajandite ka vastu pidanud, ei ole põhjust käituda nii, nagu praegu on [käitutud].

Ma olen korduvalt öelnud – olen korduvalt öelnud –, et ma pean väga valeks seda otsust, mis koolipidaja on teinud. Ma olen selle eest ka Riigikontrolli käest nahutada saanud. Mis ma olen teinud, on see, et lisaks sellele, et ma olen lihtsalt oma arvamust avaldanud, olen ma jätnud ka tühistamata Metsküla kooli koolitusloa selle tõttu, et Metsküla kool on praegu õiguslikus vaidluses koolipidajaga. Kuni õigusliku vaidluse lõplikud instantsid ei ole oma sõna öelnud, niikaua ei ole mina nõus seda koolitusluba tühistama, sellepärast et lootus, et see kool saab õiguse ikkagi edasi tegutseda, on olemas.

Meil on õigusriik, mis tähendab seda, et valitsus ei saa natsionaliseerida kellegi teise vara. Ma arvan, et me ei taha sellist pretsedenti siin luua, et me läheme ära võtma kellegi teise käes olevat vara. Metsküla kool on selle kohaliku omavalitsuse omandis olnud vara. Täna ta on loodav eraõiguslik asutus. Seda, et seadus näeks ette eraõigusliku asutuse üleandmist riigile kooli puhul, sellist põhimõtet ei ole meil õigusruumis olemas. Kahjuks oleme me tegelikult sellises olukorras, kus me õigusriigi põhimõtetest mööda minna ei saa, ja valitsus ei saa natsionaliseerida kellegi teise vara. Mitte ühegi otsusega ei saa valitsus seda teha ja ma arvan, et me ei taha ka sellist pretsedenti [luua].

Lahendus Metsküla kooli jaoks on see, kuhu praegu see kogukond on läinud, et sellest saab kogukonnakool ehk kogukonna ülalpidamisel eraõiguslikul alusel kool. Ja kuna riik toetab eraõiguslikul alusel toimivaid haridusasutusi, siis see on see suund, kuhu see kool saab liikuda.

Aitäh! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Meie tänane viies küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on peaministri sõnumid. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te olete õigustanud enda poolt rahva vaeseks maksustamist ja riigi venestamist sõnumiga, et Eesti ei ole kunagi enam üksi, meie kõrval on NATO ja Euroopa. Aga lugesin 1. märtsil intervjuud Kaitseministeeriumi kantsleri Kusti Salmiga, kus tema ütles järgnevat: "On võimalik, et Ukraina kaotab selle sõja. See perspektiiv on Eesti, Euroopa ja NATO julgeolekule absoluutselt katastroofiline." Ja lisas: "Kui Ameerika Ühendriigid ei soovi Ukraina võitu rahastada, peab seda tegema Euroopa, ja kui Euroopa seda samuti mingil põhjusel teha ei soovi, siis peame seda tegema meie." Selle põhjal jääbki nüüd mulje, et Eesti ikkagi võib üksi jääda. Ja tundub, et mingeid liitlasi meil siin nagu loota väga ei ole.

Sooviksingi nüüd teada, kumb teist siis rahvale valetab. Kas teie, kui te väidate ja õigustate oma maksutõususid ja venestamist sellega, et Eesti julgeolek on oluline, ja ütlete, et me ei ole enam kunagi üksi, või valetab Kaitseministeeriumi kantsler, kes ütleb, et tõenäoliselt on võimalik, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa ei soovi – ta kohe ilusti nimetas: ei soovi – osaleda Ukraina rahastamises ja Eesti jääb selles üksi?

Aitäh! Kõigepealt, selles geograafilises asukohas, kus me Eestina oleme, on meil kaks valikut: kas olla läänemaailmaga või olla Venemaaga. Rohkem valikuid meil ei ole. Arvata, et me oleme neutraalsed või kuidagi omaette – see ei tööta. Seda tegelikult said aru ka meie juhid 90‑ndatel, kui me saime tagasi oma iseseisvuse, ja üldine põhimõte, mida kõik erakonnad toetasid, oli just seesama, et "ei kunagi enam üksi". Ei kunagi ilma liitlasteta, ei kunagi enam ilma sõpradeta, sest selle tõttu me tegelikult kaotasime oma iseseisvuse ja elasime läbi kõik need koledused, [mis tulid]. Seda me enam teha ei saa. Seetõttu see on olnud ülioluline põhimõte, selle nimel oleme tegutsenud. Selle nimel oleme me NATO‑s, selle nimel oleme me Euroopa Liidus, et me oleksime võrdsed võrdsete seas. Ja kui meil on vaja, siis tullakse meile appi, ja kui teistel on vaja, siis ka meie aitame teisi, ja selliselt me oleme tegutsenud.

Mis puudutab Ukraina sõda, siis tõsi on see, et Ukraina ei tohi seda sõda kaotada. Sellepärast et kui Ukraina sõja kaotab, siis on oht juba Euroopa julgeolekuarhitektuurile laiemalt, sealhulgas ka meile, ja seetõttu me olemegi Ukrainat toetanud ja oleme eest vedanud ka kõikide lääneriikide toetust Ukrainale. 

Mis on vahe 2014. aastal ja 2022. aastal, on just see, et kui Venemaa Krimmi annekteeris, siis me ei teinud tegelikult piisavalt tööd, et veenda kõiki, et peaks Ukrainat toetama. Seda me praegu teeme. Need kokkusaamised on meil erinevatel tasanditel Euroopas, kuidas me saaksime Ukrainat veel paremini aidata. Hea meel on, et kõik on aru saanud, et Ukraina ei tohi seda sõda kaotada ja selle jaoks peame tegema pingutusi. Peame tegema pingutusi, veenmaks oma liitlasi, veenmaks ka ülejäänud maailma riike, lõuna pool [asuvaid] riike, kes ei ole olnud nii tugevad Ukraina toetajad, et mis siin tegelikult mängus on.

Seda, mida ütleb üks või teine ametnik, saate küsida neilt. Mina saan öelda seda, mille nimel me tööd teeme. Ja me teeme tööd selle nimel, et Ukrainat aidata, et veenda meie liitlasi Ukrainat aitama kiireloomuliselt, me teeme tööd selle nimel, et Venemaad isoleerida poliitiliselt, me teeme tööd selle nimel, et Venemaa sanktsioone tugevdada ja et need sanktsioonid ka töötaksid ja avaldaksid survet selleks, et Venemaa selle sõja lõpetaks.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! 26. veebruaril Pariisis toimunud kohtumisel käis Prantsusmaa president Macron välja mõtte, et Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid võiksid viia oma maaväed Ukrainasse sisse, et aidata Ukrainal alistada sõjas Venemaa. Teie ütlesite ühes oma algses kommentaaris, et päriselt sellist ettepanekut Pariisis ei arutatud, ehk läks midagi tõlkes kaduma. Samas on teiste riikide valitsusjuhid väga selgelt kinnitanud, et päris kindlasti arutati sellist ettepanekut ning arutelud olid ka päris teravad.

Kuna nimetatud ettepaneku elluviimine tähendaks sisuliselt Venemaaga sõtta astumist, siis palun teilt võimalikult täpset, selget ja konkreetset vastust kolmele seonduvale ja omavahel seotud küsimusele. Esiteks, kas te kinnitate selgesõnaliselt ja konkreetselt, et kuni praeguse ajani ei ole ükski Kaitseväe tegevteenistuja ega reservist ükskõik millises staatuses või ükskõik millises rollis saadetud Eesti Vabariigi poolt Ukrainas sõjategevuses osalema? Teiseks, kas te annate sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikide valitsusjuhtidega oma rahvale ja ka Kaitseväele kinnituse, et kuni teie olete peaminister, ei sekku Kaitsevägi üheski aspektis sõjategevusse Ukrainas, et mitte viia Eesti Vabariiki sõtta Venemaaga? Ja kolmandaks, kas te kinnitate, et ajal, mil sõda on jõudnud või jõudmas Eestisse – kui see peaks juhtuma –, ei evakueeru te Eesti Vabariigi territooriumilt, vaid jääda solidaarseks Eesti rahva saatusega, mille määramisel te oma ametile vastavalt vastutust kannate? Ja ma kordan, et palun andke selged, konkreetsed vastused. Ma võin küsimust korrata, kui soovite. Ärge lihtsalt mingisugust üldist juttu rääkige.

Te küsite, mida teie tahate küsida, ja mina vastan nii, nagu mina vastan. Selles mõttes see, et teile minu vastused ei meeldi, on täiesti tavapärane ja ma tean, et ma ei suuda mitte kunagi anda selliseid vastuseid, millele teie plaksutaksite.

Aga kõigepealt, ei ole olnud kunagi juttu Pariisis maavägede saatmisest. Sellist ettepanekut ei ole olnud. Inglise keeles ground troops on maaväed, aga troops on the ground või soldiers on the ground või boots on the ground on see, mida kasutatakse. Erinevad riigid erineval moel seda ju teevad, aitavad Ukraina sõjaväelaste väljaõppe ja kõige sellega. Kui lugeda, ja need küsimused tulid ju maavägede kohta, siis sellist ettepanekut ei ole keegi teinud, et maaväed justkui marsiksid nüüd Ukrainasse sisse. Mitte keegi ei soovi sõda siia, sellepärast me teemegi neid pingutusi.

Nii kaua, kuni Ukraina suudab vastu panna, nii kaua, kui Venemaa ei suuda oma eesmärke saavutada, ei liigu Venemaa sealt kuhugi edasi. Tegelikult ukrainlased võitlevad meie kõigi eest selle jaoks, et see sõda mitte kuhugi kaugemale ei läheks. Ja loomulikult, iga peaministri, sealhulgas minu esmane ülesanne on kaitsta oma riiki ja oma rahvast selle eest, et sõda siia ei tuleks. Sellepärast ma näengi selle nimel väga suurt vaeva, et me saaksime Ukrainale saata laskemoona, mida neil on vaja. Neil on vaja õhukaitset, selleks et nad saaksid [vastase] tagasi lüüa ja Venemaa lõpuks mõistaks, et ta ei saa seda sõda võita ja et nad on teinud vea Ukrainasse tungides. Nii nagu oli Afganistaniga, kui nad pärast kümmet aastat veendusid, et ei ole võimalik alistada kohalikke, nii nad peaksid ka nüüd nägema seda, et ukrainlasi ei ole võimalik alistada. Ukraina kaitsetahet pole võimalik alistada ja nad lõpetavad selle sõja. (Varro Vooglaid räägib saalist.)

Las proua peaminister vastab, tal on praegu veel 40 sekundit aega vastata. Palun, proua peaminister! (Hääl saalist.) Palun, Varro Vooglaid! (Helistab kella.) Proua peaministril on 40 sekundit aega vastamiseks. Palun, proua peaminister! Kui te soovite veel vastust jätkata.

Nagu ma ütlen, et see, et teile minu vastused ei meeldi … (Hääl saalist.) Vastan! Kogu aeg vastan kõikidele teie küsimustele. (Lärm saalis.) No ma ei lähe kuhugi. Ma olen seda teile enne kinnitanud. Mida te röögite mu peale!

Head kolleegid, (Helistab kella.) teeme nüüd nii. Proua peaminister saab veel 40 sekundit vastata nendele küsimustele. Siin oli terve rida küsimusi: ühes küsimuses päris palju küsimusi. Kui te, proua peaminister, soovite veel midagi täpsustada, 40 sekundit on teil aega. Palun! Ei soovi. Selge.

Siis järgmisena Kert Kingo, palun, täpsustav küsimus!

Ma tänan … (Hääled saalis.)

Palun, Kert Kingo, täpsustav küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kaja Kallas, siiamaani ei ole te võimeline või ei taha te korrektselt küsimusele vastata. Iga tavaline inimene algklassidest ja lasteaiast alates saab aru, mis tähendab küsimus ja mis tähendab küsimusele vastamine. Teie loobite siin oma mingeid loosungeid ja hämate lihtsalt.

Aga minu küsimus on. Kui Keit Pentus-Rosimannus määras ennast ise Euroopa Kontrollikotta, siis ta teatas siit rahandusministri kohalt lahkumisel, et ta annab üle korras riigirahanduse. Sama kinnitasite ka teie oma erinevates intervjuudes, et andis üle korras riigirahanduse. Nüüd aga te kogu aeg korrutate, kuidas maksutõusud ja uued maksud on vajalikud, kuna riigi rahanduse seis on halb ja riigieelarves on suur maksuauk ja selles on süüdi EKRE osalusel valitsus ja Jüri Ratase valitsused. Ometigi, peale Keit Pentus-Rosimannuse lahkumist olete teie olnud kogu aeg valitsuse juht. Mina sooviksingi teada: kummal korral te olete valetanud, kas siis, kui kinnitasite, et Keit Pentus-Rosimannus andis teile üle korras riigirahanduse, või siis, kui te olete väitnud, et riigirahandus on halvas seisus teiste valitsuste tõttu, kuigi te ise olete nendes valitsustes olnud?

Ma vabandan praegu, aga … Proua peaminister, üks hetk!

Kalle Grünthal, palun lahkuge siit alalt, eks ole! Ma tegelen siin istungi juhatamisega ja te tulete praegu mind segama. Palun lahkuge siit alalt! Kalle Grünthal, te olete registreerunud protseduuriliseks küsimuseks. (Kalle Grünthal räägib.) Ei, palun minge oma kohale, sellepärast et me läheme praegu edasi infotunniga.

Aitäh küsimuse eest, proua Kert Kingo! Proua peaminister, palun!

Aitäh! 2021. aastal, kui me saime võimaluse valitsuse moodustada, siis oli selge, et riigieelarve on väga kehvas seisus. Selle tulemusena me tegime … (Hääl saalist.) Ärge karjuge vahele!

Mart Helme! (Helistab kella.) Mart Helme! Praegu vastab proua peaminister. (Mart Helme räägib saalist.) Proua peaminister vastab praegu, palun ärge segage ja karjuge vahele. Palun! Meil ei ole mõtet niimoodi seda infotundi edasi pidada, kui te siin karjute vahele. (Hääled saalist.) Vabandust, head kolleegid! Head kolleegid! Head kolleegid! Head kolleegid, ma saan aru teie soovist praegu siin nii-öelda silma paista. Proua peaminister vastab praegu küsimusele. Palun ärge karjuge vahele! Head kolleegid, (Helistab kella.) palun pidage kinni nendest reeglitest, mis meil siin on. Proua peaminister vastab praegu. Palun, proua peaminister!

Lapsed rõdul saavad sõud täie raha eest. Selles mõttes, kui teil … (Mart Helme räägib saalist.)

Mart Helme, palun! (Helistab kella.) Head kolleegid, ma palun veel kord. Meil kord näeb ette seda, et kui vastatakse, siis kuulatakse vastuseid ja siis on võimalik esitada küsimusi. Praegu proua peaminister vastab. Palun, proua peaminister!

Ma ei tea, kas koolis lubatakse ka niimoodi vahele karjuda. Aga ma üritan vastata küsimusele, kui te samal ajal ei karju. Vaadake, mina ei taha karjuda teile peale … (Kert Kingo protestib saalist.)

Head kolleegid, kui me praegu ei suuda seda debatti viisakalt jätkata, siis ma pean võtma juhataja vaheaja. Täiesti siiralt! Ma võtan juhataja vaheaja, kui me ei suuda infotundi jätkata mõistlikul viisil. Palun, proua peaminister! (Hõiked saalist.) Täiesti siiralt, ärge karjuge vahele! Proua peaminister, palun vastake küsimusele ja liigume selle infotunniga edasi.

Jah, korrigeerin. Tõesti, proua Kingo ei karju, karjub Mart Helme. Aga tõsi on ka see, et kui te samal ajal räägite, kui ma üritan teile vastata, siis mina viisaka inimesena üritan kuulata, mida te mulle räägite samal ajal, kui ma vastan. Ma ei saa teha kahte asja korraga. Siis ma jään vait. Ma lihtsalt palun, et kui te küsite, siis ma saan vastata, siis on teil võimalik reageerida, nii nagu reeglid ette näevad, ja ma saan uuesti vastata. Tegelikult teie olete niikuinii siin tugevamas positsioonis, kui mina olen, sest te võtate protseduurilise, kus te saate oma seisukohti veel tutvustada, ja sellele mina siit reageerida ei saa. Ma ei saa võtta protseduurilist küsimust ja öelda, et need väited, mis te esitasite, olid valed. Sellist võimalust meil ei ole, sellepärast et Riigikogu esimees liigub küsimustega edasi.

Nüüd, kui tohib, siis ma vastan teie küsimusele. 2021. aastal, kui me saime võimaluse valitsuse moodustada, oli selge, et riigieelarvesse on kirjutatud tühi kärbe, tühi kärbe sadade miljonite ulatuses, 600 miljonit vist, kui ma õigesti mäletan. Esimese asjana me tegime seda, et me hakkasime panema kokku riigi eelarvestrateegiat ja riigieelarvet ja kõik ministeeriumid said kärpeülesande: 4% hoida kulusid kokku, et saada riigieelarve paremasse seisu. Selle nimel me oleme kogu aeg tööd teinud. Ja tõsi on ka see, et tänu majanduskasvule, mis meil oli COVID-ist väljatulekul – see oli Euroopa üks suurimaid, ainult Iirimaal oli suurem majanduskasv kui Eestis, Iirimaal oli see 9%, meil oli 8%, samal ajal, kui meie naabrite majanduskasv oli 4%, 3%, mõnel isegi 2% –, oli meil võimalus tegelikult seda olukorda oluliselt parandada. Kas me saime tulud ja kulud tasakaalu? Ei saanud! Miks ma muidu enne valimisi kogu aeg rääkisin seda, et me ei saa niimoodi võlgu elada. Me peame saama oma riigieelarve paremasse seisu ja selleks on kolm võimalust. Võimalus number üks on kärpida kulutusi ehk teha vähem kulutusi, kui me oleme teinud, ja seda me ka tegime, minnes toetusi kärpima. Variant number kaks on tõsta makse, mida me olime ka sunnitud tegema. Ja variant number kolm on võtta laenu, aga see tasakaalu olukorda ei paranda. Nii et vastan teie küsimusele: mina olen rääkinud tõtt eelarve kohta kogu aeg, kas teie olete tahtnud kuulata, on iseasi.

Aitäh! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me liigume edasi, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean ausalt öeldes tegelikult protestima mitte ainult peaministri käitumise suhtes, vaid ka teie käitumise suhtes. Teie ülesanne istungi juhatajana on hoolitseda selle eest, et peaminister, kui talle esitatakse konkreetsed, selgelt arusaadavad küsimused, küsimused, mis on ka lastele arusaadavad, vastaks nendele küsimustele, mitte ei hakkaks mingit udu ajama selle asemel, et küsimustele vastata. Probleem ei ole selles, et minule või kellelegi teisele ei meeldi peaministri antud vastused. Absoluutselt ei ole selles probleem. Probleem on selles, et ta reaalselt ei vasta minu küsimustele. Ja kui peaminister ütles, et lapsed saavad siin sõud kogu raha eest, siis jaa, lapsed saavad sõud kogu raha eest, nähes, kuidas infotunnis asjad käivad: peaminister lihtsalt ei vasta ja teie ei sekku. Kaitsete oma koalitsioonikaaslast, selle asemel, et nõuda temalt, et ta lähtuks kodu‑ ja töökorra seadusest ja vastaks nendele küsimustele, mis talle on esitatud.

Probleem ongi selles. Peaminister räägib, et tema ülesanne on kaitsta oma riiki ja rahvast, et see sõda kunagi siia ei tuleks. Aga meie küsimused lähtuvadki sellest reaalsest kartusest, et tema ja tema poolt juhitud valitsuse tegevuse tõttu just nimelt see sõda siia tulebki. Ja sellepärast ma esitasin kolm konkreetset küsimust, palusin nendele konkreetseid vastuseid, aga selle asemel, et nõuda, et ta vastaks nendele küsimustele, teie hakkasite siin mingisugust sellist kaitsetegevust pakkuma talle. See pole õiglane ja see pole aus.

Aitäh, hea kolleeg! Vaadake, nii kaua, kui peaminister püsib teemas – antud juhul peaminister selle vastuse juures püsis teemas –, nii kaua istungi juhataja ei saa sekkuda. Teil on võimalik selle küsimuse raames, sealhulgas ka oma kolleegidega koos esitada neid küsimusi korduvalt. Ühe infotunni küsimuse raames saab küsimuse esitaja esitada küsimuse kaks korda ja lisaks saab veel üks Riigikogu liige võimaluse esitada ühe lisaküsimuse, kus on võimalik seda küsida. Nii kaua, kui püsitakse teemas, Riigikogu istungi juhataja ei sekku [vastuste sisusse]. See lihtsalt oleks ka, hea kolleeg, väga koomiline, kui mina hakkaksin kangutama jah/ei küsimustele konkreetseid vastuseid. See ei anna seda tulemust. Seda peavad ikkagi Riigikogu liikmed ise küsima.

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tänan! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Senimaani, kuni teie valitsuskoalitsioonini, on ikkagi infotunni mõte olnud see, et saadikud saaksid küsida küsimusi valitsuse liikmete käest, et saada neilt oma küsimustele vastuseid. Ma tahaksin teada, kas nüüd on ka see punkt ja see põhimõte ära muudetud, nii nagu te kõike muud siin toimuvat olete muutnud, ja nüüd on hoopis niimoodi, et saadik võib küsida, aga näiteks antud juhul peaminister suhtleb rõdul olevate külalistega, räägib nendega juttu, mitte ei vasta saadiku küsimusele, kes ootab – ta ise soovis, et kuulaksin teda –, vaid tema räägib juttu ja [esitab] oma monoloogi siin, loobib valimisloosungeid ja esineb külalistele. Kas see on nüüd uus formaat, järjekordne muutus meie Riigikogu töös?

Aitäh, hea kolleeg! Te saate ju ise ka aru, et see formaat on Riigikogu liikmete küsimused valitsuse liikmetele. Riigikogu liige võib registreeruda ühe küsimuse esitamiseks, lisaks saab ta võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ja üks Riigikogu liige saab võimaluse lisaküsimuseks. See on meie tänane formaat ja sellest me oleme ka kinni pidanud.

Mart Helme, enne kui ma annan küsimise [võimaluse]. Head kolleegid, meil on täna kokku 11 küsimust. Meil on järjekorras veel Aivar Kokk, Aleksandr Tšaplõgin, Mart Helme, Rain Epler, Varro Vooglaid, Evelin Poolamets. Kõik nad sooviksid kindlasti esitada küsimusi peaminister Kaja Kallasele. Mida rohkem me kulutame aega protseduurilistele küsimustele, seda vähem on aega ja võimalust neid teemasid käsitleda. Juhin sellele tähelepanu. Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh! Meil on see formaat selline, et küsija küsib ja vastaja vastab. Ainult et kui vastaja võtab endale õiguse vastata valedega, moonutada fakte, süüdistada küsijat, apelleerida kõrvalseisjatele, siis see formaat ei ole rahuldav ja selle formaadiga ei saa leppida. Rahvasaadikul on sellisel juhul vältimatult vajalik sekkuda omapoolsete vahelehõigetega, et kutsuda vastajat korrale, et ta ei levitaks kaamerasse ja mikrofoni valeinformatsiooni, sest saalis olijate hõiked ju sinna ekraanile ei mahu ja ei lähe. Ja siis jääb mulje, et tema vaesekene kannatab siin küsijate terrori käes, et mõtleks, missugused kaabakad ja matsid, nad julgevad reageerida tema valeinformatsioonile, tema süüdistustele ja tema laimudele. Ja sellisel juhul meil ei jää muud üle, kui lihtsalt kohapealt sekkuda. Palun sellega arvestada ja palun mitte töö‑ ja kodukorda täiesti ja lõplikult jalge alla tallata ka juhataja poolt.

Aitäh! Hea kolleeg Mart Helme! Istungi juhatajana mina ei saa anda hinnanguid vastustele, mina ei saa anda ka hinnanguid küsimustele nii kaua, kuni nad püsivad teemas. Kui nad ei püsi teemas, siis ma olen sellele ka tähelepanu juhtinud. See on see raam, mille alusel mina siin istungi juhatajana saan tegutseda. Ma ei saa hakata ette kirjutama vastuste sisu, see ei ole mitte kuidagi minu ülesanne ja see oleks ka täiesti ennekuulmatu, et sellist asja saaks istungi juhataja teha. Nii et lähtume ikkagi ennekõike Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest ja üritame selle infotunniga nüüd edasi minna.

Aga tõesti, head kolleegid, täiesti siiralt: Aivar Kokk soovib esitada küsimuse, Aleksandr Tšaplõgin on siin, ootab seitsmenda küsimuse järjekorras, ja nii edasi. Andke kolleegidele võimalus esitada küsimusi ja läheme selle infotunniga edasi.

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Jaa, suur tänu! Mina ei saa teie käsitlusega absoluutselt nõustuda. No ei ole võimalik sellise vastusega nõustuda. Mina küsisin peaministrilt muu hulgas konkreetse küsimuse: "Kas te annate sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikide valitsusjuhtidega oma rahvale ja ka Kaitseväele kinnituse, et kuni teie olete peaminister, ei sekku Kaitsevägi üheski aspektis sõjategevusse Ukrainas, et mitte viia Eesti Vabariiki sõtta Venemaaga?" Mida tähendab see, et peaminister püsis teemas? Ta rääkis mingit üldist juttu sellest, et ega me keegi ei taha, et see sõda ikka Eestisse jõuaks, ja mis ta siin rääkis. Ma võin hakata pikalt meenutama: "Ukrainlased võitlevad meie kõigi eest selle jaoks, et see sõda mitte kunagi kaugemale ei läheks."; "Minu ülesanne on kaitsta oma riiki ja rahvast, et see sõda kunagi siia ei tuleks." Ma ei küsinud selliseid asju! Ja kui peaminister räägib mingit suvalist juttu seonduval teemal, siis see ei ole mingi teemas püsimine. Ma küsisin konkreetse küsimuse: kas te annate lubaduse, et kuni teie olete peaminister, ei minda Eesti Kaitseväega sõtta Venemaa vastu Ukrainasse, või ei anna? See on küsimus ja sellele tuleb vastata. Ja kui ta ei vasta, siis teie ülesanne on nõuda: küsimust võib korrata, kui te aru ei saanud, aga te peate vastama küsimusele. On nii? Te saate ju aru, miks me pahased oleme.

Hea kolleeg Varro Vooglaid! Peaminister otsustab, kuidas ta vastab. Nii kaua, kui peaminister püsib teemas, istungi juhataja ei saa sekkuda selles küsimuses. Teie võimalus on alati tulla selle küsimusega uuesti Riigikogu saali ja tulla ka infotundi ja esitada need küsimused uuesti. See on teie võimalus.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean möönma, et te eksite praegu väga tugevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra vastu. Teie sõnum on kogu aeg olnud, et vastaja peab püsima teemas, aga sellist mõistet [ei ole] ja sellega ei ole sisustatud meie Riigikogu kodu‑ ja töökord. Meie kollane raamat leheküljel 507 punktis 3 ütleb konkreetselt ära: "Infotunni juhataja ülesanne on hinnata, kas küsimus puudutab taotluses märgitud probleemi [ja nüüd tuleb kõige olulisem – K. G.] ja kas küsimus on saanud piisava vastuse, et selle käsitelu lõpetada." Ja siin on teil kaalutlusõigus selles osas, kas see küsimus on saanud piisava vastuse. Mina väidan praegu ja ma ütlen, et enamus saalis istujatest, headest kolleegidest väidavad, et Varro Vooglaiu küsimus ei ole saanud piisavat vastust. Kui nüüd te väidate, et ta sai, siis ma hakkan väga kahtlema teie objektiivses istungi juhtimises. Nii et ma paluksin ikkagi lähtuda meie töö‑ ja kodukorrast, mitte meiega riielda, vaid võtta see 507. lehekülg lahti, kus punktis 3 on konkreetselt öeldud: "[---] kas küsimus on saanud piisava vastuse". Mina ja siin saalis viibijad väidavad, et ei ole saanud. Varro Vooglaiu küsimusele on vastamata. Palun rakendada seda õigust!

Aitäh, hea kolleeg! Arvestades seda, millised on meie küsimuste esitamise reeglid, siis see reegel käsitleb seda, kuidas küsimusi lõpetada, aga see ei käsitle kindlasti seda, et me nüüd hakkame lõputult iga küsimuse puhul lisaküsimusi juurde lisama. Antud juhul on võimalik esitada ühe [teema] juures küsimus, siis saab küsija [esitada] täpsustava küsimuse ja siis on võimalus esitada lisaküsimus. See on see reeglistik, mille me oleme kokku leppinud. Ja sellel on üks väga lihtne põhjus, head kolleegid: sellepärast, et meil on nimekirjas 11 inimest, kes ootavad järjekorras, ja me oleme jõudnud praegu viienda küsimuseni. Selleks, et edasi liikuda kuuenda küsimuseni, me lihtsalt ühel hetkel võiksime lõpetada protseduurilised küsimused ja siis me jõuame. Aivar Kokk, hea kolleeg, on siin juba väga pikalt järjekorras oodanud, et saaks energeetika kohta esitada küsimuse.

Head kolleegid! Me läheme edasi nüüd tõesti selle kuuenda küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on elektrienergia kättesaadavus.

Aitäh! Austatud peaminister! Ei ole kriitikat peaministri kohta, aga mul on mureküsimus ja võib-olla te saate aidata. Kaablirike on igal juhul Eleringile väga tasuv äri. Mida väiksem läbilaskevõime, seda suurem hinnaerinevus ja seda suurem erakorraline tulu Eleringile. Eesti ja Soome elektrisüsteeme ühendav 650‑megavatise võimsusega Estlink 2 lülitus välja selle aasta 26. jaanuari esimesel tunnil. 1. märtsil tuli selline uudis, et Elering tuvastas Estlink 2 rikkekoha, parandustööd kestavad augustikuu lõpuni. Rikkekoht paikneb merekaabli osas Eesti rannikul maismaal. Praegu on töös vaid 350‑megavatise võimsusega Estlink 1, mis ühendab samuti Eesti ja Soome elektrisüsteeme. Mida väiksem läbilaskevõime, seda suurem hinnaerinevus ja seda suurem erakorraline tulu Eleringile. Ainult 2023. aastal teenis Elering/Fingrid seda pudelikaela tasu Eesti tarbijalt lisaks võrgutasudele ligi 190 miljonit. Kaablirike on igal juhul Eleringile väga tasuv äri. Aga miks peavad selle kinni maksma Eestis elavad inimesed ja siin tegutsevad ettevõtted?

Sellest päevast alates, kui Estlink 2 ei tööta, on Eestis elektri hind 35 eurot megavatt-tunni eest kallim kui Soomes. Kui kaabel oleks terve, oleks tõenäoliselt hinnaerinevus olnud kusagil 15 euro juures. See tähendab, et Eesti tarbija maksab jaanuari lõpust alates kuni augusti lõpuni elektri eest 20 eurot megavatt-tunni eest rohkem kui siis, kui kaabel oleks terve. Elektrienergia tarbimine koos võrgukadudega on aastas suurusjärgus 8,5 teravatt-tundi. See teeb seitsme kuu kohta rohkem makstavat raha ligi 100 miljonit eurot, mis tuleb kinni maksta meie elanikel ja ettevõtjatel. Vaadake, kui oluline on, et meil oleks omal oma vajaduste tarbeks juhitav elekter. Kui kaablirikke kõrvaldamine maismaal võtab seitse kuud, rohkem kui Balticconnectori gaasitoru remont üle 50 meetri sügavusel merepõhjas või Paldiski LNG sadama ehitus nullist, siis peaks …

Teie küsimus.

… välisühendustele rajatud varustuskindluse doktriini küll põhjalikult ümber vaatama. Minu küsimus on see, et kas te saate kaasa aidata, et kaabli remont ei kestaks seitse kuud, sest tegelikult see võtab meie taskust veelgi raha ja teeb teie elu raskemaks, sest majandus ei saa tõusta, kui sisendhinnad on kõrged.

Aitäh! Kõigepealt, hea uudis on see, et elektri hind on oluliselt alla tulnud. Veebruaris on olnud elektri hind madalam kui jaanuaris ja seda olukorras, kus tegelikult meil on kaablirike. See kaablirike on erakordselt kahetsusväärne ja teiseks on väga kahetsusväärne, et alles nüüd tuvastati see rikkekoht. Ja miks see tuvastati nii hilja, on see, et see on väga keerulises kohas. See on selles kohas, kus maismaaühendus läheb üle merealuseks ühenduseks, ja sinna on – nii nagu mina sellest aru saan, ma ei ole seda ise käinud inspekteerimas, aga mulle on seletatud – kivi sisse raiutud tunnel, kus see kaabel on, ja seetõttu on keeruline sinna ligi pääseda. Ma millegipärast kahtlustan, et see parandamiseks [arvestatud] seitse kuud, et augustiks saab valmis, on optimistlik lahendus. Ma loodan, et ma eksin. Aga [kahtlemise põhjus on], et see, kes seda kaablit paigaldab või parandab, on üks ettevõte, kes seda teeb üle maailma igal pool. Igal pool neid elektriühendusi rajatakse, nende töö järgi on väga suur nõudlus, neil väga palju konkurentsi ei ole ja selle tulemusena nemad ise seavad neid graafikuid, kuhu nad mida lähevad parandama, asendama või paigaldama. See on see probleem, millega me maadleme.

Aga ma tõepoolest palusin selle teema tuua ka valitsuskabinetti sellel neljapäeval. Kliimaminister on küll sellel hetkel siin Riigikogu ees teie küsimustele vastamas. Nii et see [teema] on meil kabinetis järgmisel neljapäeval, mis see seis on, mida me saaksime teha, et seda protsessi kiirendada. Ja kindlasti selle kõrval me peame minema edasi täiendavate ühenduste rajamisega. Kui neid ühendusi on rohkem, siis ei sõltu ühest ühendusest nii palju, kui see läheb välja. Ja samamoodi peame edasi minema nende täiendavate võimsuste rajamisega, sellepärast, et tõesti, nagu te õigesti ütlesite, meie eesmärk on ka see, et elekter oleks Eestis odav, sest see on oluline sisendhind ka meie ettevõtetele.

Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh vastuse eest! Mis siis, kui Estlink 1 läheb enne augustit ka rikki, nagu vahel ikka juhtub? Viimati juhtus see selle aasta 5. jaanuaril, õnneks siis küll lühiajaliselt. Aga tekib küsimus, et kes maksab energiaettevõtete kahjud, sest elekter, mille siinsed turuosalised on Soome tootjatelt pikkade lepingutega ostnud ja Eesti tarbijatele fikseeritud hinnaga müünud, ei mahu Estlink 1‑st läbi. See kõik peaks seaduse kohaselt olema Eleringi põhiülesanne ja vastutus. Praktikas on vastupidi. Elering tühistas oksjonil turuosalistele ette müüdud läbilaskevõime ja jättis oma veebruari osutamata ülekandeteenuste riskid hoopis energiaettevõtete kanda. Aga keegi ei vastuta. Muidugi on õige see, et tulemusena Eleringi kassaseis hoopis paraneb. Kas on loota, et Eleringi sellise tegemata töö tulemusena Eleringi juhtkond ja nõukogu saavad aastapreemiaid või midagi muud? Tegelikkus on see, et seitse kuud remonditakse kaablit, kui samas Balticconnectori gaasitoru mere all üle 50 meetri sügavuses saaks kiiremini [remonditud].

Ma pakun teile ühe idee, mida te võiksite [arutada] siis, kui te Eleringi teemat arutate. Me räägime juhitavast elektrist ja taastuvenergiast, aga meil on Narvas põlevkivikatlad, mida tahetakse kinni panna. Aga üle maailma on olemas sarnased kivisöekatlad, mis on viidud üle pelletitolmule. See on puhtalt roheline elekter ja selle hind on 100 eurot megavatt-tund. Kui te räägite gaasiturbiinist, siis see on 180 eurot megavatt-tund, ja kui sinna veel juurde mõelda, et soovite kombijaama, vesinikku, siis see on veel kallim. Ma loodan, et kui teil järgmine neljapäev see teema on, siis äkki te ministrile, kes selle valdkonnaga [tegeleb], koputate õla peale. See on üks võimalus, kuna pelleteid toodetakse Eestis ja piisavalt.

Aitäh! Kõigepealt, homme on teil olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelu siinsamas, kus minu teada peaks olema Eleringi juht küsimustele vastamas või ettekandega esinemas. Siis te saate temalt täpsemalt Eleringi tegevuse kohta küsida. Mina tõesti nii detailides ei oska vastata. Teiseks, jah, see oht, et mis saab siis, kui Estlink 1 läheb ka rivist välja. See on väga õige. Ma ei mäleta, mis aasta see oli, kui ma septembris tegin avalduse [ja pöördusin] inimeste poole, et valmistuge elektrikatkestusteks ja varuge endale kodumajapidamistesse generaatoreid ja muud selleks, et need elektrikatkestused üle elada. Siis seda väga naeruvääristati, aga tegelikult see on endiselt väga adekvaatne, see on meil murekoht.

Ma ei tea selle pelletitolmu kohta või millest [pelleteid] tehakse, aga ma eeldan, et neid tehakse puidust, ja puidusektoril on meil praegu erakordselt keeruline [aeg]. Siin ühel Riigikogu liikmel on ka küsimus puidusektori kohta ja tänu sellele ma lasin endale need materjalid välja võtta. Kuivõrd nad ei pääse enam Valgevene ja Venemaa toorainele ligi, siis nende sektoril on väga keeruline. Ja ma tean, et pelletite tootmine konkureerib täpselt sellesama puidu peale mis puidutööstus, kus tehakse kõrgema lisandväärtusega asju. Seal on alati mitu poolt. Kui me puidu lihtsalt ära põletame, siis me ei tee sellest midagi, mis seda süsinikuga seob ja lisandväärtust toob. Nii et ma ei oska hinnata, kas see teie ettepanek on reaalselt teostatav või ei ole, ja ma ei hakka seda siin niimoodi puusalt tulistades ka tegema.

Aitäh! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Enne, kui ma küsimuse juurde lähen, ma korraks viitan meie varasemale mõttevahetusele. Ma lugesin nüüd stenogrammi, te seal ütlesite: "2010–2011 ma olen ise kirjutanud artikleid." Siis läksite sealt edasi. Ma oma küsimust küsides ütlesin, et te viitasite iseenda artiklile. Te ütlesite: "See ei olnud minu artikkel, mida ma refereerisin." Lihtsalt, ikka viitasite iseendale.

Nüüd, et teemasse minna: elektri hind on kättesaadavuse komponent. Seda vaidlust on ka Eestis peetud, kas on või ei ole. Minu arust on jõutud konsensusele, et on. Ma tegelikult küsisin teilt küsimuse, millele te jätsite vastamata. Peaministrina, ma arvan, peaks teil energiapoliitikas väga selge arvamus olema.

Minu küsimus on: milline peab teie arvates elektri hind Eestis olema kümne aasta pärast võrreldes Soomega? Kuna mul on aega, siis ma veidike räägin seda küsimust lahti. Ärge vastake, et elektri hinda on raske prognoosida. Ma ei palu teilt elektri hinda näiteks eurodes megavatt-tunni kohta, ma palun elektri hinda võrdluses Soome hinnaga. Ma saan aru, et raske on anda siin täpset protsentuaalselt prognoosi, aga jääks täna sellisele skaalale, et kas teie arvates ja eesmärgina peaks ta olema sama, kallim või odavam. Kuna te nüüd vastama asudes või juba enne seda saate viidata, kas küsimus oli arusaadav, ma igaks juhuks kordan veel. Milline teie kui peaministri nägemuses peaks olema Eesti elektri hind võrreldes Soome elektri hinnaga? Ma ei küsi eurodes, ma ei küsi ka täpset protsenti. Ma küsin, kas kallim, sama või odavam.

Aitäh! Kuivõrd te kaks minutit selgitate ja väidate seal igasuguseid asju, siis ma pean siiski ka nendele väidetele viitama. Mis ma ütlesin, oli see, et jah, ma olen kirjutanud artikli, ja mitte ainult ühe artikli, vaid mitmeid artikleid. Punkt. See vastab tõele. Teiseks oli see, et ma refereerisin teist artiklit. Teie väide oli see, et ma refereerisin enda artiklit. Järelikult see väide on vale. See, et ma refereerisin teist artiklit, oli minu väide ja see vastab tõele. See, et ma olen ise kirjutanud artikleid, see vastab ka tõele.

Nüüd tulles teie küsimuse juurde, siis minu arvates, minu soovides on loomulikult see, et elekter Eestis oleks odavam kui Soomes.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me läheme seitsmenda juurde, kõigepealt väga oluline täpsustus headele kolleegidele: saali akustikaga on jätkuvalt kõik korras. Aga, Rain Epler, ma sain aru – käsi püsti –, et küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Reeglite kohta selles mõttes, et nüüd peaminister esitas väite, et minu küsimus oli, et "te refereerisite". Minu küsimus ega viide ei olnud, et "te refereerisite". Ma ütlesin, et me oleme siin alati mõtteid vahetades pööranud tähelepanu, ma ütleksin, peaministri eestvõttel, sellele, millistele allikatele keegi tugineb. Mina lihtsalt viitasin sellele, et täna peaminister viitas iseenda artiklile. See ei ole ju vale väide. Noh, olgu siis see …

Jaa, aga, Rain Epler, see ei ole protseduuriline küsimus.

… stenogrammis fikseeritud.

See ei ole protseduuriline küsimus ja ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Sellist protesti sellises kohas me kahjuks ei … Seda ei näe ka meie kodu‑ ja töökord ette. Seega, ma ei saa seda protseduuriliseks mitte ühelgi moel lugeda.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on valeinfo levitamine. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Vastuseks minu viimasele päringule te kirjutasite, et valeinfo levitamine on riigi jaoks kõige suurem oht. Olen täiesti nõus. Ja ma tõesti eksisin. Mart Laar ei ole enam Eesti Panga Nõukogu esimees. Aga põhimõtteliselt on mul õigus. Eesti Raudtee erastamine oli meie riigile kahjumlik kelmus. Kõik saavad sellest aru, välja arvatud Isamaa, kes seda tegi, ja Reformierakond, kes seda teha aitas.

Siit aga küsimus valeinformatsiooni levitamise kohta. Peaminister Kaja Kallas lubab enne valimisi makse mitte tõsta – ja pärast valimisi tõstab neid. Peaminister laenab raha oma abikaasa Venemaa äridele – ja ütleb siis, et ei teadnud midagi. Peaminister väidab, et meie inimesed elavad järjest paremini. Samal ajal kasvab vaeste inimeste arv. Mis see on, kui mitte valeinfo levitamine? Ja kas peaministri pidev valetamine ei ole oht meie riigile?

Aitäh! Mina ei ole valetanud, ma olen rääkinud tõtt. Küsimus tol hetkel – teie ei olnud siis Riigikogu liige – siin infotunnis oli riigieelarves, mille me esitasime Riigikogule arutamiseks, ja küsimus oli selle riigieelarve kontekstis, kas me läheme makse tõstma. Siis ma sain vastata selle riigieelarve kontekstis, et me ei lähe neid makse tõstma.

Teiseks, minu abikaasal ei ole mingit Vene äri ja ei ole olnud mingit Vene äri. Ta aitas ühte Eesti ettevõtet, seda transpordiettevõtet, kus tal oli vähemusosalus. Need igasugused väited, mida te väidate, lihtsalt ei vasta tõele. Ma olen neile korduvalt vastanud. Ja ma selles mõttes ei saa aru, mis see teie küsimus hetkel on, mida te siin infotunnis tahate praegu minu käest teada. Mis puudutab raudtee erastamist või? Ma ei saanud, vabandust, tõesti sellest küsimusest praegu aru, et mis konkreetselt on see teema, mis teid praegu huvitab.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin saab võimaluse nüüd täpsustava küsimuse esitamiseks. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mind huvitab, miks te kogu aeg valetate. Te ei vasta. Aga mul on veel üks küsimus. Viimane küsitlus: peaministrit usaldab ainult 19% Eesti rahvast. Küsimus on selline: mis siin on valeinfo levitamine? Kas see, et meie rahvas on nii rumal, või see, et peaminister ei saa oma tööga hakkama?

Aitäh! Peaministrid, kes teevad otsuseid – nende populaarsus ei ole kunagi kõrge. Kui sa rasketel aegadel hoidud otsustest, selleks et hoida oma populaarsust, siis loomulikult sa ei saa pihta ja saad nautida seda populaarsust, aga võib-olla pärast ei ole seda riiki. Ja keegi ei tule sulle näpuga näitama, et sa jätsid otsused tol hetkel tegemata. Me ei tee neid otsuseid mitte sellepärast, et meile väga meeldib – ja väga õigesti te osundate, et see mõjub ka meie populaarsusele –, vaid me teeme neid otsuseid sellepärast, et nii on õige teha, selleks et Eesti riik oleks jätkusuutlik ja kestaks, nii nagu ütleb meie põhiseadus, rahvuse, riigi ja keele kaitseks. Selle jaoks me teeme neid otsuseid.

Demokraatlikes riikides on kõigis peaministrite usaldusprotsent umbes sellises vahemikus, kus ka mina praegu kõigun, nii et selles ei ole mitte midagi eriskummalist. On arusaadav, et praegu on super aeg olla opositsioonis. Te saate viidata kõikidele nendele ebapopulaarsetele otsustele, millega rahvas absoluutselt nõustub, ja saate selle laine peal minna, aga mitte keegi ei küsi teilt, et mis on alternatiiv, kuidas teie selle olukorra lahendaksite. Olukorras, kus me oleme sellises julgeolekuolukorras, kus me ei ole 30 aasta jooksul olnud, kus me peame tegema riigikaitsele väga märkimisväärselt suuremaid kulutusi, kui me oleme varem teinud, kus tegelikult me oleme nendesse kriisidesse – COVID‑i kriis, energiakriis, sõda, majanduskriis – sisenenud tunduvalt nõrgemana, kuivõrd valitsused enne minu aega on kulutanud ära reserve ja seetõttu me oleme läinud nõrgemana vastu nendele kriisidele.

Seetõttu me olemegi palunud maksumaksjalt praegu suuremat panust riigieelarvesse. Kusjuures jällegi ma rõhutan, maksukoormus jääb samasse vahemikku, kus ta on olnud ka varasemalt, 33–34% vahemikku. Jah, järgmisel aastal see tõuseb natuke üle 34%, aga see maksukoormus jääb ikkagi Euroopas tagantpoolt viiendaks ehk meil on Euroopa üks madalamaid maksukoormusi. Olukorras, kus ka teie ütlete, et raha on vaja panna teedeinvesteeringuteks, raha on vaja panna õpetajate palkadeks, raha on vaja panna tervishoidu. Raha on vaja panna kõikvõimalikesse asjadesse, mida riik teeb, ja sellega saab absoluutselt nõus olla. Aga nii nagu perekonnas ei saa kulutada rohkem, kui sul on, siis nii on paraku ka riigis ja riigi rahakott ei täitu mitte kuidagi muud moodi kui maksumaksja panusega. See paraku niimoodi on.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Natukene selgitan, ma ei hakanud protseduurilist võtma. Pelleteid toodetakse sellest puidust, mis ei kõlba ei palgi ega laua tootmiseks, ehk see on rämpspuit. Pelleteid on toodetud Eestis mitu kümnendit ja seda on viidud Eestist välja mitmetesse Euroopa riikidesse, kus kivisöeelektrijaamad on viidudki pelletitolmu peale. Meil Narvas vanad katlad ongi põlevkivitolmu peal ja nende ümberviimine pelletitolmu peale, mida me ise nagunii toodame, [maksab] 80 miljonit ainult. See, et me räägime siin miljarditest ühte, teise või kolmandasse kohta, siis talvel, kui meil tegelikkuses võib tekkida elektrikriis, oleks see üks lahendus. Ma lihtsalt palusin, et kui te valitsuses arutate, pange see korra laua peale. Kui tundub valitsusele, et see on jama, no siis on jama. Aga see on üks võimalus, ja see on roheline.

Aga teine küsimus, millele ma tahaksin vastust saada, on see, et Elering sai eelmine aasta sellesama pudelikaela pealt ligi 200 miljonit [eurot] kasumit. Nüüd, kui seitse kuud … Tal ei olegi mõtet seda kaablit parandada, sest ta saab kasumit. Mida halvem on läbilaskevõime Soome poole pealt, kus on loota odavamat elektrit, see ongi tema kasum. Riigi jaoks on see kasulik, aga see on tegelikult Eesti ettevõtjatele ja inimestele kahjulik ja viib majandust veelgi raskemasse olukorda. Mul on lihtsalt see palve, et seal peaks peaminister heas mõttes panema rusika laua peale ja ütlema: "Ei ole võimalik, et elektrikaablit remonditakse kauem kui mere all gaasitoru."

Aitäh! No võib-olla teie olete suurem ekspert kui mina. Mina tõesti ei oska öelda, et kuidas selle kaabli parandamine … Ma usun neid eksperte, kes ütlevad, mis keeruline olukord selle kaabliga on just sellepärast, kus see rikkekoht [asub]. Kui niimoodi võtta, teie seda vandenõuteooriat järgida, siis Elering ju võidab ka sellest, kui Balticconnector ei tööta, aga ometi seda Balticconnectorit parandatakse kiiresti. Nii et ma ei oska teie väiteid ei kinnitada ega ümber lükata. Soov valitsuse poole pealt, mida me oleme väljendanud, on see, et see tuleb kiiresti korda teha, nii kiiresti kui vähegi võimalik. Ja ma usun, et kliimaminister ka teeb need vastavad pingutused selle jaoks, et see võimalikult kiiresti saaks korda, just selleks, et me ka järgmisele, ütleme, talvehooajale ei läheks vastu nii, et meil on see kaabel katki.

Mina seda ei usu, et Elering kuidagi mõtleb, et ta teenib sellest, sest Elering on riigile kuuluv ettevõte ja neil pole … Kui oleks erasektor, ma saan aru, et seal teenid seda kasumit, aga riigile kuuluv ettevõte tegelikult seda kasumit nii-öelda endale ei saa, vaid me võtame selle ju dividendina, et selle eest teha kõike seda, mida me riigieelarves teeme.

Nüüd, mis puudutab seda pelletitolmu – ma ei oska seda hinnata. Saame seda küsimust küsida, saate ka teie kliimaministri käest küsida. Ka Eesti Energia juht käib siin Riigikogus küsimustele vastamas, kindlasti võib ka temalt küsida, kas nad on seda kaalunud, mida see tähendab, ja mida see tähendab ka, ma ei tea, taastuvenergiatasule ja nii edasi. Ma ei välista midagi, mis on tehtav, aga tõesti tuginen ka ekspertide arvamustele ja hinnangutele, kes nendes asjades on targemad.

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! No me kuulsime siin vastuses eelmisele küsimusele, et kõik teised on süüdi. Rahvas on süüdi! Rahvas ei taha halvasti elada ja rahvas ei taha automaksu ja muid makse saada, rahvas on süüdi. Opositsioon on süüdi, et opositsioon esitab teravaid küsimusi, ja opositsioon on süüdi ka selles, et koalitsioon ei võta menetlusse või lükkab kogu aeg tagasi kõik opositsiooni poolt esitatud alternatiivsed ettepanekud ja eelnõud, mis oleksid lahendus valitsuse valedele otsustele.

Aga julgeoleku juurde tulles, ma tulen sama teema juurde, mis Varro Vooglaiul oli. Te ei räägi tõtt, kui te ütlete, et ei olnud juttu maavägede viimisest Ukrainasse. Oli juttu. Ja kui te väidate vastupidist, siis te sõna otseses mõttes valetate Eesti avalikkusele. Eesti meedias sellest väga palju ei räägita, sest siin keerutatakse ka mingit tolmu. Aga näiteks Soome meedias konkreetselt räägitakse seda, räägitakse ingliskeelses meedias, räägitakse ka saksakeelses meedias. Need on keeled, mida ma olen võimeline lugema. Nii et see ei vasta tõele. Ja miks siis on terve rea riikide erinevad poliitikud, presidentidest-peaministritest alates, selgesõnaliselt öelnud, et nende riikide sõdurid Ukrainasse sõdima ei lähe, alates Soomest ja lõpetades Poola ja Rootsi ja teiste riikidega. Ka meie regiooni riigid selge sõnaga ütlevad: meie sõdurid Ukrainasse sõdima ei lähe. Aga teie räägite meile sellest, kuidas on vaja kastist välja mõelda, kuidas on vaja hoida kõiki võimalusi laua peal. Ja kui ma täna teen lahti Postimehe ja vaatan, mida niinimetatud julgeolekueksperdid Oidsalu ja Koort räägivad, siis nad räägivad ka seda, et tegelikult oli Macroni algatus väga õige ja seda võimalust tuleb lahti hoida.

Teie küsimus, Mart!

Ja nüüd ma tahangi, et te vastaksite sellele samale küsimusele, mille esitas Varro Vooglaid. Palun öelge selgelt ja ühemõtteliselt: "Eesti oma sõdureid Ukrainasse ei saada. Eesti oma sõdureid …

Aitäh! Teie aeg!

… regulaarväeüksusi Ukrainasse võitlema ei saada." Selget ja ühemõttelist vastust palun! Ärge rääkige mulle sellest, et Ukraina ei tohi sõda kaotada.

Hea kolleeg, teie aeg on läbi! Teie aeg on läbi! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Kohe vastan teie küsimusele. Lihtsalt vahepeal tuli mulle sõnum, et Elering, vastupidi, kaotab sellest, saab vähem tasu, kui see kaabel on katki. (Hääl saalist.) Selles mõttes ma lihtsalt ütlen, et ju teie olete targem, aga vaielge nendega, et tegelikult Elering suudab teile ilmselt numbrites ära näidata ...

Head kolleegid, aga läheme nüüd selle teema juurde, milleks on julgeolek. Palun, proua peaminister!

Jaa. Küsin, kas teie olite seal koosolekul või olin mina seal koosolekul? Kuidas teie täpselt teate, mida seal räägiti? Mina … (Tugev kolks saalis.) Ärge lõhkuge mööblit!

Vabandust! (Mart Helme: "Ärge mind süüdistage." Juhataja helistab kella.) Vabandust! Mart Helme, proua peaminister vastab praegu. (Mart Helme: "Ta ei vastanud.") Teil on võimalik esitada täpsustav küsimus. (Mart Helme räägib edasi.) Vabandust, me ei saa niimoodi seda infotundi jätkata. Mart Helme, palun, jääme viisakaks! Jääme viisakaks! (Kaja Kallas püüab vastata.) Mart Helme, teil on võimalik esitada täpsustav küsimus, proua peaminister vastas praegu. (Mart Helme jätkab.) Te ei saa niimoodi sekkuda. Teil puudub õigus selliselt sekkuda infotunni sisusse. (Mart Helme räägib vahele.) Teil ei ole õigust sekkuda infotundi. Kui peaminister vastab, siis ta vastab. (Mart Helme räägib pidevalt.) Teil ei ole õigust sekkuda vastusesse, te saate esitada täpsustava küsimuse. Palun pidage nendest reeglitest kinni! Jääge viisakaks! (Vahelehõiked.) Hea kolleeg, jääme soliidseks! (Vahelehõiked.) Jääme soliidseks, palun! Jääge viisakaks, teie, palun! Ma ei tee nalja. (Mart Helme jätkab.) Ma ei tee nalja, Mart Helme, me lõpetame praegu selle infotunni ära, sellepärast et te ei pea kinni infotunni reeglitest. Proua peaminister võib vastata. Palun!

See oli retooriline küsimus, sest ma tean, et teid ei olnud seal koosolekul. Mina olin seal koosolekul. Seetõttu laske mul vastata teie küsimusele. Kui te hakkate röökima teise lause pealt, siis ma ei saa teie küsimusele vastata. See oli retooriline küsimus, kas olite teie või olin mina. Mina olin seal koosolekul, seetõttu ma tean, mis seal koosolekul räägiti.

See, mida teiste riikide juhid teevad ja teen ka mina, on lüüa maha see pall, mis igal pool tõlgetes tuli, justkui räägiti maavägede saatmisest. Ei räägitud maavägede saatmisest, räägiti sellest, et sõdureid sinna saata. Täpselt samamoodi saan mina teile kinnitada, et meie sõdurid sinna sõdima ei lähe. Seda ma saan teile kinnitada – täpselt samamoodi, nagu on teised riigijuhid kinnitanud. Ja ma olen väga teadlik sellest, mida erinevad riigijuhid ütlesid seal vastuseks nendele kajastustele meedias, just sellepärast, et kõikides riikides on hirm, et minnakse [Ukrainasse] sõtta. Sellepärast, et me ei läheks sinna sõtta, peame me tegema neid pingutusi, mida me teeme, selleks, et see sõda lõppeks Ukrainas. Et see sõda lõppeks Ukrainas. Ja see on see, mida ukrainlased on meilt küsinud. Nad ei ole küsinud sõdureid, nad ei ole küsinud maavägesid. Nad on küsinud laskemoona, nad on küsinud õhukaitset, nad on küsinud sõdurite treenimist, ja seda kõike me teeme. Ja nad on küsinud ka toetust, on küsinud [Venemaa] poliitilist isoleerimist. Kõike seda me ka teeme.

Nii et selles suhtes ma tean, mis seal koosolekul räägiti. Minu meelest on ka see õige, et tegelikult ka Venemaa loeb väga täpselt, mida öeldi ja mida mitte. Minu meelest on hea see, et kõik riigijuhid, kes seal laua ümber olid, arutavad ikkagi väga tõsiselt, mida me kõik saaksime praegu teha, et see sõda lõppeks – et see sõda lõppeks Ukrainas ega laieneks Ukrainast kuhugi kaugemale ja Ukraina suudaks Vene väed tagasi lüüa.

Aitäh! Head kolleegid! Kuna küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi me täna võtta ei saa, sellepärast et täpselt kell 13.58 peab kõlama saalikutsung ja kell 14 me jätkame Riigikogu täiskogu istungiga. Aitäh valitsuse liikmetele, aitäh Riigikogu liikmetele! Tänane infotund on lõppenud.