Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Nagu ikka esimese toiminguna kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Valitseja! Head kolleegid! Enda ja Jaanus Karilaiu, Helir-Valdor Seederi, Andres Metsoja ja Aivar Koka nimel annan üle arupärimise riigikontrolör Janar Holmile. Küsimus, mida me palume riigikontrolöril siin arutada, on veel Riigikogu menetluses olev Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seadus. Parlament teadupärast on otsustanud ära viis riiklikult tähtsat kultuuriobjekti ja nüüd selle seadusemuudatusega tahetakse leida kuuendat objekti. Ja selle kuuenda objekti leidmine peaks toimuma hoopis teistsugusel kujul, kui viis esimest on leitud, et minister teeb ettepaneku kultuurkapitali nõukogule ja kultuurikomisjon peab seda toetama. Ehk meil tekib kaks paralleelset riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimistut. Ja on klausel, et seda kuuendat objekti ei saa rahastada enne, see ei tohi kahjustada viie eelneva objekti rahastamist. Püüakski riigikontrolörilt aru saada, kuidas sellist rahastamist on võimalik realiseerida. Kas ja kuidas parlament saab järelevalvet teostada selles küsimuses, kui tegelikkuses ei käi see riigieelarve, vaid kultuurkapitali kaudu? Ja veel üks teema. Üks viiest objektist seal, mida parlament on [otsustanud], on teadupärast Tallinna filmilinnak, aga vahepeal on otsustatud avalikest vahenditest toetada ka Jõhvi kahe filmistuudio rajamist. Kui palju Eesti riiki erinevaid ehitisi mahub, kus tulevikus filmi ja pulli teha saab?

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Head kolleegid, saame minna tänaste päevakorrapunktide menetlemise juurde.

Esimene päevakorrapunkt on peaministri ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Enne, kui palun peaministri Riigikogu kõnetooli, kaks sõna meeldetuletuseks selle päevakorrapunkti menetlemise korra kohta. Esmalt ettekanne kuni 20 minutit, siis küsimused, igaühel üks küsimus, ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri Kaja Kallase.

Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ameerika riigimees Thomas Jefferson on öelnud, et kui soovid midagi, mida sul varem pole olnud, pead olema valmis tegema midagi, mida sa varem pole teinud. Muutunud majandus‑ ja julgeolekukeskkonnas on olulisem kui kunagi varem, et suudaksime kohapeal ise kriitilisi võimekusi kasvatada. Ainus viis tänastest kriisidest võitjana välja tulla on muuta ühiskond ja majandus oluliselt teadmispõhisemaks.

Nõustun ettevõtja Ivo Suursoo hinnanguga, et Ukraina sõja ja sellest mõjutatud inflatsioonilainega on üks ajastu Eesti majanduses lõplikult möödunud – soodsate sisendhindadega tootmise ajastu. Venemaa alustatud sõda on lõhkunud väljakujunenud tarneahelad, piiranud pakkumist ja tõstnud hinnad Euroopas enneolematule tasemele. Kõik see on põhjustanud maailmamajanduses šoki, mis on eriti valusalt löönud meie avatud ja ekspordist sõltuvat majandust ning vähendanud regiooni atraktiivsust välisinvesteeringutele. Need arengud ei ole olnud meie kontrolli all, ent nad pakuvad meile võimaluse – nii nagu suured kataklüsmid sageli – kiireteks struktuurseteks muutusteks.

Jõudsime juba harjuda mõttega, et meie jõukus ja tootlikkus aina kasvavad. Paraku langesid need sõja puhkedes paari aasta tagusele tasemele. Meie tootlikkus hõivatu kohta langes 2022. aasta võrdluses Euroopa Liidu keskmisega 84%‑lt 81%‑le. Tööturul aktiivsete inimeste hulk on küll teinud rekordeid, ka sõjapõgenike tõttu, samal ajal kui ettevõtted on töövoogude vähenedes häid töötajaid hoidnud. See kõik on pehmendanud majanduses toimuva mõju inimestele ja seetõttu see ei ole läbinisti halb, ent tulemus: oleme nüüd jõukamate riikidega samal kulutasemel, aga neist veelgi madalama tootlikkusega.

Austatud saadikud! Tänastes raskustes peituvad ka uued võimalused arenguks ja innovatsiooniks. Meie siht jõuda teadus‑ ja arendustegevuse mahtudelt 3%‑ni SKP‑st on nendes keerulistes oludes tähtsam kui kunagi varem. See on ka põhjus, miks vaatamata erakordselt keerulisele eelarveseisule otsustasime kasvatada teadus‑ ja arendustegevusele eraldatud vahendeid riigieelarves. Alanud aasta riigieelarves eraldasime teadusele ja innovatsioonile 409 miljonit eurot, mida on 23 miljonit eurot enam kui möödunud aastal. Nende vahendite abil on võimalik kasvatada nii teaduse baasrahastust ja uurimistoetusi kui ka ettevõtete innovatsiooni toetavaid teenuseid. Teadusmahukama ühiskonnani jõudmiseks on see äärmiselt oluline.

Samas veab teadus‑ ja arendustegevuse investeeringute kasvu juba mitmeid aastaid erasektor ja nii see tegelikult peabki olema. Kui möödunud aastal rõõmustasime, et erasektor investeeris teadusesse läbi ajaloo suurima summa, 308 miljonit eurot, siis aasta hiljem kasvasid ettevõtete investeeringud vaatamata keerulistele aegadele 361 miljoni euroni. Raskel ajal investeeringuteks vahendeid leidnud ettevõtetel on suuremad võimalused ka kriisidest võitjana välja tulla. Positiivset muutust kinnitab ka see, et tõusime ülemaailmses innovatsiooniindeksi edetabelis. Kui ülemöödunud aastal jõudsime 20 innovaatilisema majandusega riigi hulka, siis lõppenud aastal parandasime oma positsiooni veelgi, jõudes 16. kohale. Neljas hinnatavas valdkonnas hoiab Eesti absoluutset liidripositsiooni ehk on esimesel kohal kõikide riikide arvestuses.

Need arengud teevad rõõmu mitmel põhjusel. Esiteks, me saame neist järeldada, et üha rohkem Eesti ettevõtteid näeb teadus‑ ja arendustegevuses võimalust oma konkurentsivõime parandamiseks ja globaalsete väljakutsetega toimetulekuks. Teiseks näitavad need, et 1% teadusraha raames ettevõtete toetuseks suunatud riigieelarve vahenditega on võimalik ettevõtteid võimestada ja innovatsiooni panustama panna. Selles valguses on loomulik ja isegi sümboolne, et möödunud aasta ettevõtteks valiti Icosagen Cell Factory – üks teadmusmahukaid ettevõtteid Eestis. Teadlaste loodud Icosagenis on välja arendatud unikaalne bioloogiliste molekulide arendamise ja tootmise tehnoloogia, mille abil on võimalik luua bioloogilisi ravimeid. Aastas annab ettevõte sisse kaks-kolm patenditaotlust. Valmimas on ka uus ravimitehas. Selliseid ettevõtteid me vajame Eestis rohkem.

Selleks, et aidata ettevõtteid innovaatiliste toodeteni jõudmisel, tugevdab riik teenuseid ja toetusi, millest oleme varemgi rääkinud. Rakendusuuringute programm aitab ettevõtetel hajutada arendustegevusega seotud riske. Rakendusuuringute keskus pakub püsivamat tuge kõige suurema ettevõtluspotentsiaaliga valdkondadele. Erinevad ärikiirendid, näiteks NATO DIANA või Creative Destruction Lab, pakuvad arenguks vajalikku tuge varase faasi tehnoloogiaettevõtetele ja innovatsioonitrepp annab ettevõtjale võimaluse enda arengu hetkeseisu hinnata, riigil aga võimaluse mõista, milliseid innovatsiooniteenuseid ettevõtjatel just praegu enim vaja on.

Head Riigikogu liikmed! Ka Eesti teadlased on üha konkurentsivõimelisemad. Eelmisel aastal rääkisin teile kolmest uuest Euroopa Teadusnõukogu alustava teadlase grandist. 2023. aastal tuli neid Eestisse veel neli, sealhulgas üks tippteadlase ja üks kogenud teadlase grant. Ülikoolid on selleni jõudmiseks pakkunud teadlastele nii mentorlust kui ka administratiivset tuge ja see on viinud sihile. Akadeemilises teaduses on just nüüd uute alguste aeg. Käivitumas on kümne uue tippkeskuse töö. Esmakordselt hinnati nende valikul ühena kolmest kriteeriumist nende mõju ühiskonnale, mistõttu on nende töösse kaasatud nüüd rohkem ettevõtteid, riigiasutusi ja teisi partnereid.

Varasemalt on rahvusvahelistes võrdlustes meie teaduse nõrga kohana toodud välja selle vähest seost ühiskonna ja majandusega. Rääkisin sellest ka aasta tagasi sellessamas ettekandes. Ja just see on praegu silmnähtavalt muutumas. Kuigi tulemusi saame näha alles aastate pärast, on alus süsteemseks nihkeks pandud.

Loomulikult, kõige hea kõrval ei saa me ka vaikida sellest, kus lahendused alles tuleb leida. Meie ambitsioon kasvatada teadus‑ ja arendustegevuse kulutuste maht 3%‑ni SKP‑st tähendab ka seda, et vajame tulevikus teadusesse oluliselt rohkem inimesi. Ometi seisame silmitsi olukorraga, kus meie enda noored ei soovi teadlaseks saada. Lahendusi sellele vajame kiiresti. Teadus‑ ja Arendusnõukogu teaduse tulevikupäeval küsisime noortelt teadlastelt endilt, miks see nii on. Üllatuslikult ei olnud esimeste põhjuste hulgas üldsegi mitte raha, vaid hoopis see, et meie ühiskondlik arvamus ja teadusasutuste töökeskkond ei paku noortele vajalikku tuge, töö‑ ja puhkeaja tasakaalu ning arenguvõimalusi. Ja see polegi ainult Eesti probleem, ka teadusasutused mujal maailmas on sarnases olukorras. Näib, et oleme oma teadussüsteemi üles ehitanud selliselt, et kogenud ja tugeval teadlasel on selles hea olla. Alustav teadlane on aga õppetööst ja administratiivsetest ülesannetest nii üle koormatud, et teadustööks aega ei jää. "Akadeemiline vabadus on see, kui saad ise valida, millised 20 tundi ööpäevas töötad," ütlesid noored ise.

Hea meel on tõdeda, et kõrghariduse rahastamise kasv on probleemi lahendamisele kaasa aitamas, sest õppetöö on sageli just nooremate teadlaste kanda. Näiteks suurendab Tallinna Tehnikaülikool lisaks insenerialade vastuvõtu kasvatamisele õppetöö eest makstavaid töötasusid. Sarnaseid samme on astumas ka teised kõrgkoolid. Ja see on õige suund, mis aitab noorte töö‑ ja puhkeaega tasakaalustada.

Teadlaste lahkumine ülikoolist ei oleks traagiline, kui me oskaksime nende teadmisi ka väljaspool parimal võimalikul moel kasutada. Ometi selgub OSKA teadus‑ ja arendustöötajate vajaduse uuringust, et viimasel viiel aastal on erasektori teadus- ja arendustöötajate arv suurenenud peamiselt esimese astme kõrgharidusega töötajate arvelt. Doktorikraadiga töötajate osakaal erasektoris ei ole viimasel kümnendil kasvanud. Ja see ei ole ainult Eestile omane vastuolu. Mujal on seda nimetatud ka akadeemilise kraadisüsteemi paradoksiks, sest mida kõrgem on töötaja kraad, seda vähem kvalifitseeritud ta paljude era‑ ja avaliku sektori juhtide silmis näib. Kui tahame päriselt saada teadmispõhiseks ühiskonnaks, siis peame muutma nii doktoriõppe sisu kui ka tööandjate mõtteviisi. Nii ettevõttes, ülikoolis kui ka avalikus sektoris peab doktorikraad andma karjäärile tõuke, mitte seda pidurdama.

Oma kohta teadussüsteemis on leidmas teadusrahade jaotamine läbi ministeeriumide. Kui kuulata teadlasi, siis need rahad peaks ministeeriumidelt ära võtma ja otse teadlastele andma. Olen aga seda meelt, et ka riik ise peab toimima selle järgi, mida ta teistelt ootab. Kui ootame teadus‑ ja innovatsioonivõime kasvu ettevõtetelt ja teadusasutustelt, peame ka ise astuma samme teadmispõhisuse kasvatamiseks avalikus sektoris. Ja see ei teki kuidagi üleöö. Selleks, et vähendada ministeeriumide teadusrahade killustatust ja suunata neid strateegiliste probleemide lahendamisele, oleme liikumas ministeeriumideülese ühtsete reeglitega teadusprogrammi suunas. Loodame selle abil toetada suure ühiskondliku mõjuga probleemidele lahenduste otsimist teadlaste ja praktikute koostöös.

Lõppenud aastal alustasime Riigikantseleis avaliku sektori innovatsioonifondiga, millest toetame uuenduslikke lahendusi ja nende katsetamist riigi, teadlaste ja ettevõtjate koostöös. Näiteks arendavad Siseministeerium ja Häirekeskus uue põlvkonna hädaabiühendust. Täna suheldakse abivajajaga kas kõne või SMS‑i teel, see aga igas olukorras ei sobi – mõelgem näiteks erivajadustega inimestele ja koduvägivalla ohvritele. Julgus uusi asju proovida peab avalikus sektoris kasvama.

Austatud Riigikogu! Kindlasti on ka teie seas neid, kes arvavad, et me vajame teadus‑ ja arendustegevuses suuremaid muutusi. Majandus on raskustes ja valitsus peaks kohe tegutsema otsustavalt. Teaduses ja innovatsioonis aga saavutab dramaatiliste pööretega vähe. Eesti majanduse tänased probleemid tulenevad suuresti alanud sõjast, ent ka valikutest ja investeeringutest, mida riik ja ettevõtted jätsid viis või kümme aastat tagasi tegemata. Aga viimastel aastatel me oleme olnud positiivsel kursil. Eesti teadus on jätkuvalt tugev ja konkurentsivõimeline ning võtnud suuna suuremale ühiskondlikule mõjule. Riigina oleme taganud teaduse rahastamise stabiilsuse ja innovatsiooni võimestavad teenused erasektorile. Suurenevad teadus‑ ja arendustegevuse mahud lubavad uskuda, et muutus ettevõtjate mõtlemises ja ärimudelites on toimumas ning see aitab ka majandusel tugevamana sellest kriisist väljuda.

Eesmärgid, mida me oleme endale 2035. aastaks seadnud, ei ole oma olulisust kaotanud, pigem on need muutunud tähtsamaks, ja see viitab heale tööle sihtide seadmisel. Teaduse ja innovatsiooni ökosüsteemi on lisandunud aina uusi elemente, nagu innovatsioonitrepp, rakendusuuringute keskus või ühiskonna vajadustest lähtuvad teadusprogrammid. Kõik need täidavad mingit strateegilist puudujääki ja loovad tingimusi homseks kasvuks.

Veel kord tagasi algusesse ja Thomas Jeffersoni ütluse juurde, et kui soovid midagi, mida sul varem pole olnud, siis pead olema valmis tegema midagi, mida sa varem pole teinud. Võiksin tsiteerida ka Rootsi suusakuulsust Gunde Svani – ma ei tea, kui paljud teist teda mäletavad –, tema ütles nii, et kui sa teed kõike nii nagu teised, ei saa sa eales teistest paremaks. Me peame julgema teha asju uutmoodi ja me peame olema avatud ka maailma kogemusele.

Mulle isiklikult on alati tohutult imponeerinud Singapuri kogemus. Ja kas te teate, et Singapuri, selle pisikese riigi üks aluspõhimõte on olnud alates nende iseseisvumise päevast 1965. aastal "täiuslikkus kõiges". Kõiges – nii hariduses, teaduses kui ka kõigil muudel elualadel. Ei mingit ülejala laskmist, ei mingit haltuurat, ei mingit tänaste probleemide nügimist meie laste kaela. Ainult nii me võime unistada sellest, et kunagi oleme mitte ainult kõige edukam postsovetlik maa, vaid üks edukamaid riike kogu maailmas. Õpime teistelt, lisame juurde omaenese nutikust ja talupojatarkust, hoiame kokku ja siis saavutame kõik, mis endale rahva ja riigina eesmärgiks seame.

Ja lõpetuseks ma tahaksin tänada kõiki teid, kes te igapäevaselt tegelete teaduse ja selle tulemuste rakendamisega. Teie töö, olles sageli varjus ja märkamatu, aitab muuta meie elukeskkonda paremaks ja majandust konkurentsivõimelisemaks. Tänan teid kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Riigikogu liikmetel on hulganisti küsimusi. Otsa teeb lahti Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meie rahvaarvu kahanemine ja üleüldse väike rahvaarv on pannud siin aktiivseid inimesi mõtlema, et peaks kompenseerima seda kontrollitud sisserändega või üldse sisserändega. Meie arvame, et lihtsamate tööde jaoks sisserändepumba tekitamine on Eesti huvide vastane. Samas on Eesti riik tahtnud ajusid tuua siia teadusasutustesse ja ülikoolidesse. Mis te arvate, kui teie väide, et sõda võib hakata kolme aasta pärast ehk enne järgmisi valimisi, on avalikkuse ette läinud, kui lihtne on – ma saan aru, karastunud luurajad saavad ikka siin olla –, aga kui lihtne on välisteadureid ja ajusid [siia tuua] ja mis piirkondadest me peaksime neid siia ootama?

Aitäh! Esiteks, ma pole öelnud, et sõda algab kolme aasta pärast, ei ole mõtet mulle selliseid sõnu suhu panna ja sellise hirmutamisega tegeleda. Millest me oleme rääkinud, on see – ja me oleme kogu aeg hoidnud täpselt sedasama liini, siis ka, kui me teiega koos olime valitsuses –, et Venemaa on oht NATO julgeolekule ja sellest peavad kõik NATO liikmed aru saama. See küsimus ei ole ainult meis, vaid see on palju laiem küsimus, Venemaa ei ole neid oma ambitsioone ka mitte kuidagi varjanud.

Nüüd, tulles teie küsimuse juurde, siis jah, Eesti on ju üldiselt olnud avatud. Huvitav on see, et just välisüliõpilaste osakaal Eesti kõrgkoolides kasvas kuni 2020. õppeaastani, kui tegelikult välistudengeid oli 12,2% kõigist kõrgkoolides õppijatest. Nii pandeemia kui ka see Ukraina sõda on vähendanud välisüliõpilaste [arvu], nii et sel aastal õpib Eesti kõrgkoolides 4340 välisüliõpilast. Lõppenud aastal on välistudengite osakaal langenud üle paljude aastate jälle alla 10%. Ainsana jätkub üliõpilaste [arvu] kasv doktoriõppes ehk sel aastal õpib 792 välistudengit doktoriõppes. Kust neid inimesi oodatakse? Meil on ülikoolides ju autonoomia. Kuidas nad oma õpilasi otsivad, millise tööga tegelevad, seda ma täpselt ei oska öelda, seda saate ülikoolidest küsida. Küll aga on kindlasti see, et me oleme ülikoolides arvestanud ka välisüliõpilastega. See on lihtsalt see, kuidas on kogu aeg olnud.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Tänan selle ettevaatava ettekande eest. Selle põhjal jääb mulje, et te peate teadus‑ ja arendusrahastust väga oluliseks ja seda kokkulepet ja ka sealt edasiminekut. Miks on siis niimoodi, et valitsuse tasandilt liiguvad niisugused ettepanekud, et teadusraha arvelt võiks lahendada mingisuguseid muid riigieelarve puudujäägi probleeme? Eriti viimasel ajal seoses õpetajate palkadega on see niimoodi teravalt ja reljeefselt esile kerkinud.

Aitäh! See on olnud rahandusministri ettepanek haridusministrile, et tal on nii-öelda ülekantavad rahad, mis aastast aastasse kantakse edasi ja mida ei kasutata. Kui neid rahasid ei kasutata ja on akuutne vajadus, nagu haridusminister ütleb, et hirmsasti oleks vaja see raha praegu leida, siis see on see koht, kus see raha on. Teadusraha me ei ole vähendanud, vastupidi, nagu ma ütlesin, 23 miljonit tuli sellel aastal teadusraha juurde. See on see, mis on reaalsus.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka mina tänan selle põhjaliku ja konkreetse ettekande eest, [andsite ülevaate] ka eile kultuurikomisjonis ja vastasite meie küsimustele. Aga ma ise küsiksin, ehkki te juba oma ettekandes tõite ka välja, et millised on teie vaates Eestile enim edu toonud teadus‑ ja arendusvaldkonnad. Kus näete järgmist Eesti ühiskonnale ja majandusele vajalikku potentsiaali?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Iseenesest praegu on IT‑sektor olnud meil väga palju asjadest ees jooksev, aga me Teadus‑ ja Arendusnõukogus oleme need suunad ka koos teadlaste ja ettevõtetega välja valinud. Ma otsin oma materjalidest praegu, kas ma leian kogu selle loetelu, kus see mul on. Seal oli viis valdkonda, kus on kõige suurem potentsiaal. Biotehnoloogiad oli üks, just seesama, et tuua inimesteni ühelt poolt IT‑teadmine ja teiselt poolt see teadmine, mis meil on rohevallas. Ja seal olid iseliikuvad masinad. Ma ei mäleta, mis seal veel oli. Kohe-kohe otsin, kas ma leian selle. Personaalmeditsiin. Ja seesama, mis ma tõin välja kõnes, see biomeditsiini näide. Ma mõtlen, kus meil veel olid need. Saad mulle viite panna? Ma ei leia üles seda kohta praegu. (Naerab.) Ma saan sulle hiljem vastata. Siin on materjali nii palju, et ma peast ei mäleta. Vabandan.

Pole hullu. Küsimusi on palju, jõuame kindlasti selle juurde veel uuesti. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Nendes materjalides on viide sellele, et selleks, et vähendada ministeeriumide teadusrahade killustatust ja suunata neid strateegiliste probleemide lahendamisele, luuakse ministeeriumideülene teadusprogramm. Kui ma vaatan seda tabelit, siis ma näen seda, et kahel ministeeriumil aastani 2027 see rahastus suureneb ja teistel kõigil väheneb. Kas te ei karda natuke seda, et kui see teatud otsustus läheb tsentraalseks, siis võivad fokuseeritud teemad ministeeriumides jääda tähelepanuta? Ennekõike mu küsimus puudutab põllumajandust ja toidutootmist, mis on minu jaoks hetkel oluline.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Seda me oleme Teadus- ja Arendusnõukogus korduvalt arutanud. Tehti kõigepealt see valem just niimoodi, et ministeeriumid saaksid ikkagi seda teadusraha kasutada. Mis on need probleemid, mis on ilmnenud? Erinevatel ministeeriumidel on erinevad võimekused neid projekte kirjutada ja seda raha kasutada. Need projektid, ausalt, on väga erineva kvaliteediga. Osa on võib-olla sellised, et kas me ikkagi peame seda tegema, arvestades, et meil on piiratud ressursid. Seetõttu kompromisslahendus on justkui see, et seal vahel oleks ETAG, kes hindaks neid projekte, et ühelt poolt kasvatada ministeeriumide võimekust ja mitte võtta neilt seda ära, et neil ikkagi jääks täpselt see, mida te ütlete, võimekus oma valdkonna oluliste probleemide uurimiseks ja edasiarendamiseks, ka poliitika kujundamise otsuste jaoks on see oluline. Aga teiselt poolt, et see oleks kvaliteetne, sest meie eesmärk ei ole mitte see, et igal juhul see raha ära kasutada, vaid meie eesmärk on, et sellest oleks ühiskonnale ja majandusele võimalikult palju kasu. See on praegu. Aga alati, kui me neid süsteeme muudame või arutame, siis natuke on nii, nagu vana eestlane ütleb, et anna aega atra seada. Kui me oleme teinud mingi süsteemi, siis ta peab natuke aega sisse töötama ja siis me saame öelda, kas see töötab või ei tööta. Kui ei tööta, siis teeme muudatusi. Praegu me sellise muudatuse teeme.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Tänan optimistliku, julge, ettevaatava ettekande eest ja ma arvan, et me peame rohkem rääkima ka nendest edulugudest, mida meil on ja mida te ka oma kõnes mainisite. Ma saan oma kogemusest ainult kinnitada tehisaru ja robootika programmi nõukoja liikmena, et tegelikult meil on väga palju väga ägedaid ettevõtteid, kes innoveerivad, julgevad riskida ja võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid. Mainisite ka välistudengeid ja doktoriõpet. Ma arvan, ka see on väga oluline ja just see, et meil oleks sujuv liikumine teadusest ettevõtlusesse ja ettevõtlusest tagasi teadusse, kui seda soovitakse. Ja siis oli veel üks punkt, mis mulle hästi meeldis, see puudutas riskijulgust avalikus sektoris. Kas te saate seda natuke rohkem avada, mida me saame teha, et see riskijulgus avalikus sektoris tuleks tagasi?

See on väga hea küsimus ja tegelikult see on seotud väga palju ka ajakirjandusega ja sellega, kuidas me ühiskonnana tervikuna sellesse suhtume. Sest riskimine tähendab seda, et kui sa riskid, siis võid võita, aga võid ka kaotada. Kuidas me kohtleme kaotamist? Kui me ütleme, et sa igal juhul pead olema sada protsenti edukas, siis sa mingeid riske ei võta. Null riski tähendab ka null kasu. Ja vaadates, kuidas tegelikult mingeid ebaõnnestumisi lüüakse avalikkuses risti, siis ärme teeme seda, sest inimene on vähemalt proovinud ja õppinud või ettevõte on proovinud ja õppinud.

Üks hästi huvitav artikkel oli selle kohta, Ameerika versus Euroopa, kuidas Euroopas – noh, meie täpselt samamoodi – suhtutakse pankrottidesse. Kui Ameerikas on suhtumine selline, et noh, sa proovisid, ei õnnestunud, proovi uuesti, siis Euroopas on tihti pankrotti suhtumine see, et sa oled nagu kurjategija. Tegelikult me teame väga palju ka Eestis edukaid projekte, mis on olnud üheksa eelneva ebaõnnestumise õppetöö tulemused, kümnes projekt on olnud maailmas tõeliselt edukas, kui võtame sellesama Skype'i näiteks.

Aga ma arvan, et siin on meil kõigil põhjust peeglisse vaadata, sest kui me, ütleme, nagu ka opositsioonis või koalitsioonis igasuguse riski võtmist või eksimist, ütleme niimoodi, tohutult taunime, siis me tegelikult ka ei soodusta seda proovimist. Aga seal on tasakaal, meil on maksumaksja raha ja sellega väga palju riskida ka ei saa. Aga jah.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meile jagatud infomaterjalis küll täpsemat infot ei ole, aga ma küsin teie käest siiski. Teadus‑ ja arendustegevus on teatavasti väga rahvusvaheline, et mitte öelda globaalne. Kas teie arvates Eesti teadlased teevad piisavalt rahvusvahelist koostööd? Ja kas te võite nimetada mõned riigid, kellega see kõige paremini edeneb?

Jaa. Meie teadlased minu teada teevad küll väga palju koostööd, eelkõige Euroopas, aga ka väljaspool Euroopat. Ja kui me vaatame, lihtsalt jällegi ütlen mälu järgi, mis puudutab Euroopa teadusprogrammi Horisont – Horisont 2020 või kuidas ta nimetatud oli –, siis seal on Eesti üks edukamaid riike. See tähendab, et meie teadlased on olnud erakordselt edukad nende rahade taotlemisel ja ka koostööl, mida teistega peab tegema. Ma ei oska nüüd täiskindlusega vastata sellele, millised need riigid on, aga ma pakuksin, et need on üldiselt Põhjamaad, kellega me kõige rohkem koostööd teeme. See oleks loogiline.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et meil on püstitatud riigi poolt eesmärk tõsta teadus‑ ja arendustegevuse kulutused 2035. aastaks 3%‑ni SKP‑st, mis on iseenesest ambitsioonikas eesmärk. Aga selliseid eesmärke on meil ka minevikus püstitatud hästi palju. Me oleksime juba ammu pidanud olema viie jõukaima Euroopa riigi seas, aga me ei ole. Ja värskem näide on õpetajate palgatõus: õpetajate palk peab kehtiva koalitsioonileppe järgi olema 120% Eesti keskmisest palgast, aga praegu seda kahjuks ei ole näha, ei praegu ega perspektiivis. Küsimus on see: kuidas meie, Eesti elanikud, saame olla kindlad selles, et selle eesmärgini me ka jõuame?

Aitäh! Me ei ole sellest eesmärgist sugugi kaugel. Riik on lubanud, et me investeerime 1% SKP‑st teadus‑ ja arendustegevusse, aga nagu ma oma kõnes ka ütlesin, suurem osa sellest tuleb erasektorist. Ja niimoodi see peakski olema. Tegelikult erasektor igal aastal on investeeringuid teaduse arendusse kasvatanud. Seal on ka see nõks, et kuna meil see teadus‑ ja arendustegevus ei ole otseselt ei ühegi maksusoodustuse ega millegi sellisega seotud, siis aruandlust tuleks parandada, et oleks ikkagi selge. Aga heameel on selle üle, et ettevõtjad on ise teinud sellise 2% klubi, uhkusega räägivad, kes 2% oma tegevusest investeerivad teadus‑ ja arendustegevusse, ja sinna tuleb järjest rohkem ettevõtjaid juurde. Ja see ongi oluline, sest ettevõtjad peavad mõistma, et kui selles struktuurses majandusmuutuses, mis on käimas, innovatsiooni ja teaduse arendusega ei tegele, siis jääd sellest lihtsalt maha ja see annab löögi konkurentsivõimele. Ja see ei ole üldse koht, kus riik saab palju teha. Riik saab selle võrgustiku luua, ja selle eesmärgi suhtes ma olen väga positiivselt meelestatud.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Tallinna Tehnikaülikooli Ida-Virumaa kolledž Kohtla-Järvel oma laborites tegeleb põlevkivi väärindamisega ja toetab seeläbi piirkondlikku ettevõtlust. Kui me teiega olime valitsuses, siis õiglase ülemineku fond oli juba paigas ja läbirääkimisruumi ei olnud. Väidetavalt põlevkivitööstus, sealjuures ka põlevkivikeemiatööstus, oli sealt täielikult välja jäetud. Aga õiglase ülemineku fondi raamistik on tänaseks tegelikult läbi kukkunud. Me kuuleme ainult magnetitehasest, samal ajal kui sajad töökohad Ida-Virumaalt kaovad. Kas te olete sellest reeglistikust oma järeldused teinud ja kas olete ka asunud taotlema meie oma maavarale erisusi, mis viiks selle piirkonna tööstuse uuele tasemele, mitte ei paneks seda jätkuvalt ümber [orienteerima] loomemajandusele? Ja võib-olla olete ka andnud oma ametnikele käsu või poliitilise juhise võidelda Eestile välja erisused põlevkivikeemia valdkonnas?

Aitäh! Kõigepealt, ma tuleksin sammukese tagasi ja mõtleksin, mille jaoks õiglase ülemineku fond üldse loodud on. See on loodud just sellel põhjusel, et Euroopas on olnud söekaevandustega seotud regioone, kus need töökohad on kadumas. Ja just sellel põhjusel, et söest või fossiilsetest kütustest loobuda oleks võimalikult valutu, on loodud see fond. Eestis ta on [mõeldud] põlevkivile. Ja ma pean ütlema, et kui ma olin Euroopa Parlamendis, siis ma võitlesin selle eest, et põlevkivi või põlevkiviga seotud tööstus saaks ka, Eesti saaks uute töökohtade loomiseks sealt raha, sest põlevkivist seal üldiselt [juttu] ei olnud, nad rääkisid ainult söest. Nii et see ongi selleks, et põlevkivist vabaneda. Ja see tähendab, et see on iduraha selleks, et meelitada sinna piirkonda uusi töökohti.

Mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on alanud meie naabri alustatud sõda ja see on muutnud muidugi välisinvestorite meelitamise sinna piirkonda raskemaks, aga mitte võimatuks. Selles piirkonnas on tegelikult rohepöörde toimumiseks väga olulised maavarad, haruldased muldmetallid, ja seal piirkonnas on inimesed, kellel on väga spetsiifilised oskused, aga kes on väga töökad. Selle jaoks ongi sinna vaja meelitada uusi investeeringuid, et need töökohad tekiksid. Ja neid töökohti järjest tekib. Magnetitehas on tõesti üks selline suur, aga neid väiksemaid on veel, mis sinna tulevad. Ja loomulikult, me peame selle raha kõik saama ära kasutada, selle jaoks meil on [tööle] võetud Ida-Virumaa esindaja, kes ainult sellega tegeleb, et need rahad võimalikult kiiresti majandusse liiguksid. Nii et siiski, sellega peab edasi tegelema.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänan teid kõigepealt selle sisuka ettekande eest. Ja on positiivne, et tõite ausalt välja ka selle, et meie tööjõu tootlikkus on langenud. Põhjendate seda asjaoluga, et toodang vähenes, tööhõive jäi kõrgeks ja töötatud tundide arv suureks. Ja see on täiesti tõsi. Aga kas te olete nõus sellega, et see tendents – ehkki investeerime teadusesse ja arendusse rohkem, aga ka töötame rohkem, kuid toodang on väiksem ja tootlikkus väheneb – on seotud sellega, et meie majandus on liikunud teadusmahuka keerulisema tootmise juurest hoopis lihtsama ja odavama tootmise poole ja see on omakorda seotud odavtööjõu massimigratsiooniga? Olete nõus sellega?

Ei ole.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mina usun, et arvult ülekaalukat vastast on võimalik valusalt lüüa tehnoloogilise ülekaalu, innovatiivsete ja ebastandardsete lahenduste, metsiku kaitsetahte, et mitte öelda võidutahtega. Ja minu küsimus on see: mida teha, et Eesti kosmose‑ ja kaitsetööstuse innovaatilised ja ebastandardsed lahendused jõuaksid ka kaitseväe, eriti maaväe relvastusse? Kuidas saada välja 19. sajandist 21. sajandisse?

Jaa, see on väga hea küsimus. Kui kaitsetööstusettevõtetega rääkida just selliste uute innovaatiliste võimete [teemal], siis öeldakse, et nende põhiliseks takistuseks oma turu suurendamisel on see, et esimese asjana küsitakse, kas meie oma riik kasutab neid lahendusi. Ja seetõttu see on oluline referentspunkt. Muidugi meil on riigihanked ja reeglid paika pandud, lihtsalt niimoodi kõrvalt kuidagi otsustada ei saa. Küll aga mul on hea meel tõdeda, et tegelikult riigihangetel me seda innovatsioonikomponenti järjest rohkem hindame. Ma ei oska nüüd kaitsehangete kohta nii spetsiifiliselt vastata. Aga ma olen küll seda meelt, et kus on võimalik koostöös toimida, seal me peaksime neid koostöökohti ära kasutama, et meie kaitsetööstust ühelt poolt aidata, aga teiselt poolt ka edasi areneda, et võtta seda riski innovatsiooni mõttes ka kaitsevaldkonnas. Seal kindlasti on võimalik palju edusamme teha selles osas. Nii et jah, ma olen positiivselt meelestatud.

Anti Poolamets, palun!

Kaitsepolitsei peadirektor avaldas hiljuti muret, et islami kogukond on väga kiiresti kasvanud, 1500‑lt 10 000‑le, ja see toob kaasa ka julgeolekuriske. Mina näen, et see ülikoolide paljude araabia riikide tudengitega üleujutamine muudab Eesti ülikoolid ka ingliskeelseks ehk surub eesti keelt jõuliselt nurka. Ja mina ei saa üldse aru, kuidas see meie teadusele, innovatsioonile kaasa aitab, kui me koolitame lihtsalt araabia riikidele kedagi juurde. Aidake mind! Kuidas kaitsepolitsei mure seondub sellega, ingliskeelestumise mure, ja miks me üldse peaksime massiliselt araabia riikidele kedagi koolitama? Mis siis meie innovatsiooni juurde alles jääb?

Aitäh! No esiteks, teaduspõhise poliitika tegemisel on alati andmed head asjad, millele tugineda. Ja praegu välistudengite osakaal Eesti üliõpilaskonnas on alla 10%. Nüüd, kui vaadata neid kapo peadirektori väiteid, siis ta tõdeb seda, et mõned aastad tagasi olid peamised pumbad ülikoolid ja nii edasi. Kui me vaatame sellesse väitesse sisse, siis [näeme], tegelikult õpingud katkestab 8–9% kolmandatest riikidest pärit üliõpilastest. See väide nagu on, et tulevad ülikooli, katkestavad, jäävad siia. Tegelikult õpingud katkestab 8–9% kolmandatest riikidest pärit üliõpilastest. Ja tervikuna 2021/2022. õppeaastal katkestas õpingud 12,4% alustanud üliõpilastest, mis tähendab seda, et tegelikult kolmandatest riikidest pärit üliõpilased langevad ülikoolist vähem välja kui meie oma tudengid. Loomulikult see ei tähenda seda, et probleeme ei ole, aga selles mõttes ülikoolidele seda päris süüks panna ka ei saa. Eks ütleb ka kapo peadirektor, et probleem on juhul, kui inimesed ei integreeru, ei saa Eesti ühiskonnas hakkama. Sellega on kindlasti vaja tegeleda.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lubage kõigepealt anda edasi ülikoolide tänu selle eest, et valitsus peab kinni 1% teadusleppest, see on väga-väga oluline. Aga mul on ka üks kriitiline või murelik küsimus ülikoolidelt edastada. MKM ehk Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on otsustanud Metroserti abil või baasil välja arendada riigi rakendusuuringute keskuse ja selle juures on probleemiks, et see dubleerib ja konkureerib olemasolevate ülikoolide ja teadusasutustega niigi väheste inimeste ja rahastuse pärast. Ülikoolid toovad välja, et algselt antud lubadus mehitada uus keskus peamiselt välismaalt naasvate teadlastega pole realiseerumas. On olnud näiteid, kus siiski värvatakse inimesi kohapealt ülikoolidest, mis seab õppetöö korraldamise teatud erialadel raskustesse. Ja minu küsimus olekski, kuidas vältida konkureerimist niigi nappide inimressursside ja rahastuse pärast ja ülikoolidest teadlaste äratõmbamist.

Jaa, aitäh! Ülikoolid on tõesti olnud väga kriitilised selle rakendusuuringute keskuse suhtes ja selle vastu võidelnud kogu aeg. Aga tegelikult nende hirmudel muidugi ei ole alust. Kui me vaatame jällegi andmetesse sisse, mis on oluline, on see, et tegelikult inimesi … Nii, seni värvatud seitsmest inimesest on üks tulnud Eesti ülikoolist ja temagi oli siin pärast välismaalt tagasitulemist töötanud vähem kui aasta. Tegelikult see ei vasta tõele, et nad võtavad üle neid teadlasi, kes juba ülikoolides on, pigem see on ikkagi täiendav. See on olnud ettevõtjate väga suur soov. Kui ülikoolid tegelevad nii-öelda baasteadusega, mis on väga uudishimupõhine, et uurin teemasid, siis rakendusuuringud, mida ettevõtjatel on vaja, on väga konkreetsed, seal on pigem ärisaladused ja nad on pigem nagu kinnised. Seetõttu see rakendusuuringute keskuse loomine on olnud just ettevõtjatele, meie majandusele oluline. Jah, me kuulame neid muresid, mida ülikoolid välja toovad, aga pigem mina näen küll, et need kaks asja saavad teineteist täiendada, mitte ei võta üksteiselt midagi ära. Seetõttu on küll minu meelest see positiivne. Ja tegelikult see rakendusuuringute keskus ju tegutseb ka väga piiratud valdkondades, kus on majanduslik potentsiaal Eestis. Nii et mured on, aga need ei ole päris alusega mured, ma ütleks nii.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud peaminister! Kahtlemata on teadus‑ ja arendustegevuses suur roll ülikoolidel ja minu arvates nende tugev ja pidev olemasolu maakondades soosib regioonide arengut. Kas on olemas mingi tegevusplaan, mis lubaks veelgi tugevdada ülikoolide osalust ja rolli maakondades?

Aitäh! Meil on piirkondlikud kolledžid, kellel on tõesti oluline roll just selles, et erinevad valdkonnad oleksid kaetud ja piirkondades oleks kõrgharidus kättesaadav. Mul ei ole küll praegu infot, et me seda kuidagi laiendamas oleksime. Me ei ole seda arutanud.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister, aitäh hea ettekande eest! Oma kõnes tõite välja ravimitehase loomise Eestisse. Ma küsin, kuidas me saame soodustada investeeringuid Eestisse ja teadusmahukate ettevõtete koondumist Eestisse.

Aitäh! Eks üldiselt sellise hea ärikeskkonna loomisega. Aga muidugi sellepärast, et meil majanduses on praegu keerulised ajad, kuna me oleme olnud väga palju seotud Põhjamaadega, me teeme tööd selle nimel, et laiendada seda [ärikeskkonda], avada meie ettevõtjatele uksi, [leida] ekspordipartnereid ka väljastpoolt Põhjamaid, nii Euroopast kui ka väljastpoolt. Need on need asjad, mida me saame teha, ja selline konkurentsivõimeline ärikeskkond on ju see, mis ettevõtjaid siia meelitab, pluss rakendusuuringute toetamine, et meil oleksid siin ka inimesed, kes neid asju oskavad teha. Ja üks asi, ma tahtsin veel öelda, aga läks meelest ära, pärast tuleb … Vabandust!

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teie kenast paatosega peetud kõnest kuulsin, et te loodate, et ettevõtjate mõttemaailma tulevad muutused ja [meist saab üks] maailma edumeelsemaid riike. Kas te hoomate ka reaalset seisu, et me oleme tegelikult demograafilises kollapsis, maksumaksjate arv väheneb, ettevõtjad on sunnitud oma ettevõtlust valitsuse "rikkaks maksustamise" poliitika tõttu lõpetama? Mitmed tuttavad suurettevõtjad on mulle öelnud, et mõõt on täis ja enam ei jõua. Me ei väärtusta oma õpetajaid. Kas te üldse tajute reaalset olukorda?

Aitäh! Teie küsimus tuletas mulle meelde, mis ma tahtsin veel Eerole vastata. Ja see on meie väga suur pluss ja konkurentsieelis, et meil on hea maksukeskkond, madal maksukoormus. Euroopas me oleme maksude poolest tagantpoolt viiendad, meil on madalam maksukoormus kui Euroopas keskmiselt, mis on 41%. Meil on 33% ka pärast neid teie [arvates] tohutult keerulisi maksutõuse, mida te siin mustades toonides manate. Ja see on olnud meie tugevus: lihtne ja selge ja see, et ettevõtjatel pole tulumaksu, kui nad kasutavad kasumit reinvesteerimiseks oma ettevõtetesse.

Nüüd, mida ma ütlesin oma kõnes ja milles ma olen absoluutselt veendunud, on see, et majanduses on põhimõtteliselt nagu kolm edumudelit. Üks on odav tööjõud, teine on odavad ressursid ja kolmas on targad töökohad, tehnoloogia. Me ei ole enam odava tööjõu maa, me ei ole ka enam odavate ressursside maa ja me tegelikult ei tahagi olla. Järelikult meile jääb ainult see kolmas [mudel]. Ettevõtjad, kes seda ei mõista ja endiselt soovivad kõike teha vanaviisi, tõesti kaotavad need konkurentsieelised. Aga iga kriis, mis [on tekkinud] – ja loomulikult meil on praegu käimas kriis –, on ka võimalus uute asjade arenemiseks, struktuurseteks muutusteks. Me näeme oma majanduses, et meil on tegelikult struktuurne muutus toimunud. See tähendab, et selliste madalate palkadega ettevõtete osakaal, kus tehakse lihtsaid asju, on vähenemas võrreldes nendega, kes teevad järjest keerulisemaid asju ja kasutavad selleks teadus‑ ja arendustegevust. Ja kui me vaatame maailmamajandust, siis [näeme, et] need riigid, kes on majanduses edukad, on ühtlasi edukad ka globaalses innovatsiooniindeksis, kus muideks Eesti tõusis 16. kohale maailmas. Seal on väga selge seos ja seetõttu see kriis annabki võimaluse ka ettevõtjatel mõelda, mida teha, kuidas teha, et ikkagi seda teaduspõhisust, innovatsiooni rohkem arendada.

Mario Kadastik, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister, tänud selle kõne eest! Tahtsin puudutada seda, mida te olete ka ise maininud, et meil on toimunud struktuursed reformid ja tegelikult ka teadussüsteemis on iga mingi intervalli tagant käinud läbi erinevaid reforme. Üks küsimus on pikaajalised versus lühiajalised teadusrahastused ja projektid. Ja küsimus on just selles, et meil on täna baasfinantseering umbes 16% eraldatud TA-rahastusest, mis on selline pikaajaline. See enamasti kulub asutustel ülalpidamise, elektri, kütte, vee ja muude selliste asjade peale, natuke jääb sealt ka omafinantseeringuks suurematesse projektidesse. Aga kui me räägime nüüd pikaajalistest teadusprojektidest rahvusvahelises koostöös, siis kas on ka mõtteid selles suunas, et tegelikult struktuurselt võiks ka seda pikaajalist komponenti, kestvaid teadusprojekte säilitada, et ei kaoks ära teatud valdkondades sellise äkkmuutusega, projektide lõppemisega, terve koolkond inimesi?

Jaa, see on jah huvitav küsimus. Tegelikult ma saan aru, et kogu tänase teaduse, akadeemilise teaduse rahastamise kokkulepped pärinevad 2016. aastast ja siis võeti sihiks just see, et baasrahastuse projektipõhine uurimistoetuste osa peaks olema tasakaalus ja kasvama sama sammuga. Sellest kokkuleppest tulenevalt oleme me suunanud rohkem raha baasvahenditesse või baasrahastusse, kus viimase seitsme aastaga on vahendite maht kasvanud neli korda. Ja üks selle kokkuleppe põhjus tol hetkel oli just see, et teadlaste palgad on väga palju seotud nende uurimistoetustega.

Aga mida me täna kuuleme, on see, et need baasrahastuse tõusud ei jõua ülikoolides teadlasteni. Ja minu küsimus on see, et mis me sellega siis teeme. Raha me oleme andnud, ülikoolid on autonoomsed, aga teadlased ütlevad, et nemad seda ei saa. Ja täpselt see, mis te väidate. Siin mulle tundub just lähtudes sellest, et ülikoolid on autonoomsed, et võib-olla peaks just ülikooli juhtkonna suhtes olema nõudlikum, et see raha sinna jõuaks. Meil ei ole väga palju hoobasid ülikoolidele ettekirjutamiseks, me saame selle raha anda, anname ja oleme seda raha kasvatanud, mis puudutab baasrahastust. Aga et see teadlasteni jõuaks, see nõuab seal ka sissevaatamist ülikooli sees.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Teadus‑ ja arendustegevusest rääkides arusaadavalt me räägime hästi palju majandusest ja me räägime innovatsioonist. Mind huvitab, millist rolli te näete sotsiaal‑ ja humanitaarvaldkonna arengul.

Me oleme teadus‑ ja arendusnõukogus eraldi toonud välja just Eesti kultuuri ja ajaloo ja kõige selle uurimise ka. See justkui ei ole majandusega seotud, aga arvestades, et me oleme väike riik, väike rahvas, siis mitte keegi [teine] seda ei uuri, kui me ise seda ei uuri. Ja see on tõstetud võrdse kaaluga nende sihtide kõrvale, mis meil on seotud innovatsiooniga majanduses. Ma arvan, et on igal juhul oluline seda niimoodi hoida. Ka meie kõrgkoolide rahastamist oleme ju suurendanud selle jaoks, et kõike seda saaks ka majanduse kõrvalt teha. Ma arvan, et seda joont on tähtis pidada.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite oma ettekandes, et noortel inimestel on vähe motivatsiooni selleks, et tegeleda teadustegevusega. Tahaksin küsida, milles on põhjus. Kas jälle palgaküsimus, karjäärimudel või milles muus need põhjused seisavad?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tegelikult üllatuslikult ei olnud raha see [põhjus], mis nad välja tõid, vaid teadlased, noored teadlased just tõid välja – küsisime neilt endilt –, et töö‑ ja puhkeaja ühildamine, see, et neil on väga palju koormust, mis ei ole seotud teadustööga, sest nad on tihti seotud õppetööga, mis on just pandud noorematele teadlastele, ja neil justkui ei ole perspektiivi selles osas. Jah, üllatuslikult ei olnud raha see põhipõhjus. Nüüd, mis me sellega teeme? Vaadates ülikoole ka, hea meel on tõdeda, et näiteks Tallinna Tehnikaülikool on suurendanud just õppetöö eest makstavaid tasusid, mis on eelkõige [mõeldud] noorematele teadlastele. Aga ma arvan, et suures pildis peaks just koostöö ettevõtetega olema noore inimese jaoks see – kuidas ma ütlen? – valdkond või oskus, mida hinnatakse. See peaks olema selline asi, mida nad tahaks teha, tegeleda ka mingi ettevõtte juures teadusega. Seda [tuleks] muuta – mis see hea sõna on selle jaoks? – seksikamaks. (Naerab.)

Sobib ilusti. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma siin sõnasabast ei hakka kinni haarama, vaid küsin teisel teemal. Mind huvitab see, mida te enne mainisite, et Eestis on väga madal maksukoormus, ainult 33%. Kas te saaksite selgitada, mida see tegelikult tähendab? Ma olen sageli mõelnud, kui ma olen seda juttu kuulanud, et nii palju, kui mina olen maksuasjadega kokku puutunud – ma tegin kiire kalkulatsiooni siin, et kui inimene tahab palka saada 2000 eurot kätte, siis kogukulu tööandjale peaks olema 3469 eurot, 3470 eurot umbes. Nii et maksud tulevad siit juba 42,3% palgafondist. Inimene saab kätte 57,7%. Ja siis see raha, mis talle kätte jääb, ükskõik, mida ta ostab, ta peab hakkama käibemaksu maksma. Siis ta peab hakkama aktsiise maksma. Ma mäletan, ma kunagi rääkisin Tartu Ülikooli maksuõiguse professoriga, tema kalkulatsioonide kohaselt võivad inimesed erinevatest tarbimisharjumustest lähtuvalt oma palgafondist sageli maksudeks ära maksta 60–70% lausa. Kuidas teie selle 33% saate või mida sellega üldse on silmas peetud?

Aitäh! See maksukoormus on ju suhtena SKP‑sse ehk need teenused, mida riik pakub, mida nende maksude eest saab. See näitab, et meil on väga õhuke riik. Meil on maksukoormus 33,8%. Meil on suhe avalikesse teenustesse ehk kui palju läheb maksudest nendesse teenustesse, mida inimestele pakutakse, 40% millegagi, 41% vist. Kui me võrdleme näiteks Soomega, siis maksukoormus on neil 43%, aga teenuste, avaliku sektori kulutuste osakaal selles on 50% millegagi. Selliselt arvutatakse seda maksukoormust. Ja kui me võrdleme teiste riikidega, siis seal on täpselt samamoodi käibemaksud, automaksud, kõik need muud maksud, tööjõumaksud, ja nendega võrreldes on see maksukoormus 33,8%, mis on Euroopas tagantpoolt viies, pigem madal. Keskmine Euroopas on 41%, Põhjamaades palju-palju kõrgem.

Tanel Tein, palun!

Tänud, hea juhataja! Hea peaminister! Ma tulen tagasi eraraha kaasamise juurde, millest eile ka kultuurikomisjonis oli juttu. Väga hea on näha, et erasektori kaasatus teadusrahastusse on tõusuteel. Ja kui ma mõtlen tagasi, millest see alguse sai, siis tundub, et see oli umbes viis aastat tagasi tehtud otsus, kus avalikkusele anti sõnum, et riik ka toetab seda ja tõstab teaduse rahastamise protsenti. Kas teie arvates teistes valdkondades võiks olla samasugune võimalus või potentsiaal, kus riik annab sõnumi ette, et riik toetab, et saada erasektorit ka kaasa, näiteks kultuur ja sport, mida soovitakse ka erasektori poolt väga toetada, aga puudub võib-olla väike vedur?

Aitäh! Kultuuri võiks kindlasti erasektori poolt toetada ja toetatakse ka, mis on positiivne. Aga teadus‑ ja arendusrahaga on tõesti see, et on kokkulepe, ühelt poolt see 1% ja teiselt poolt ettevõtjad panevad omalt poolt selle teise osa. Loomulikult, kogumis investeeringud teadus‑ ja arendustegevusse seeläbi kasvavad. Igasuguste motivaatoritega on see küsimus, et kui see tuleb nii-öelda maksumaksja rahast ja kui me seome selle mingi protsendiga, siis me oleme selles ise väga kinni, me ajame kogu aeg ise oma saba taga ja see on keeruline. Ma pigem toetan seda, et jah, riik näitab eeskuju ja kui erasektor tahab panustada, siis see on igati teretulnud. Ja seda saab soodustada ka muul moel kui ainult maksustiimulitega näiteks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te tõite oma ettekandes välja, et eelmisel aastal alustas tegevust avaliku sektori innovatsioonifond. Rääkige sellest lähemalt, kui suur see on ja milliseid tegevusi on juba toetatud.

Aitäh! Kohe vastan teile. (Lehitseb pabereid.) Nii. 2023. aastal see tõesti alustas ja põhimõtteliselt selle asja mõte on see: mitte, et see innovatsioonifond teeb mingeid uuringuid või pakub valmis lahendusi, vaid et avalik sektor otsiks neid innovaatilisi lahendusi koos teadlaste ja ettevõtjatega ja katsetaks nende toimimist ka päriselus. Eelistatud on just need lahendused, millel on mõju nii avalikule sektorile kui ka erasektori poolt seatud eesmärkidele. Kui nüüd konkreetseid asju välja tuua, siis 2023. aastal on tehtud järgmised arendused: [esiteks,] tehnoloogilised lahendused keelatud esemete ja ainete avastamiseks vanglates; teiseks, keskkonnasõbraliku asfaltteekatte väljatöötamine ja katsetamine; kolmandaks, sildade konstruktsiooni seisukorra hindamise eksperimentaalarendus; neljandaks, nutipoide võrgustiku arendamine; ja viiendaks, viiplemisrobot, mis aitab tõlkida tavakõnet viipekeelde.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Mul on selline küsimus. Mõtlen tihti selle peale, kuhu on Eesti haridussüsteemist raha kadunud, et me siin hädas oleme. Miks me sinna oleme sattunud, kus me oleme? Ja üks mõte tuleb kogu aeg: 2011, ma mäletan, Isamaa väga jõuliselt surus seda ja saigi sisse selle, et meil tuleb kõrgharidus teha tasuta kõrghariduseks. Ja minu küsimus on: kas seoses selle muudatusega, mis 2011 või 2012 toimus, on mingeid järelmeid üleüldisele hariduse rahastamisele toimunud? Kas kõrgharidus on kuidagi paremaks saanud? Kas või selline küsimus: kas maailma 30 tippülikooli seas teate teie mõnda, mis oleks tasuta kõrgharidust pakkuv? Või äkki on vastupidi, et need on vaata et maailma kõige kallimad kõrgkoolid, mis pakuvad küll stipendiumeid andekatele noortele, kes ei suuda ise kinni maksta seal õppimist?

Aitäh! Jah, kui suhelda ülikoolidega, siis nad on olnud väga kriitilised, et need probleemid on ikkagi alguse saanud sellest ajast, kui see kõrgharidus tasuta kõrghariduseks muutus ja enam selle eest justkui kelleltki raha küsida ei võinud. Seetõttu me sellega oleme viimastel aastatel võidelnud. Mul ei ole praegu ülikoolide edetabelit siin ees, aga kui ma lihtsalt [ütlen] peast, siis põhilised maailma kuulsad ja head ülikoolid, mida kõik välja toovad, on vist peamiselt Ameerikas ja Suurbritannias, kus minu teada ei ole kõrgharidus tasuta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu küsimuse alguspunktiks on see maksukoormus 33,8%, millest te rääkisite. Et kõigepealt küsimuse alguses skaala paika panna, siis ütleme, et see on see nullpunkt, ja kui kasutada teie sõnu, siis ütleme, et see on see seksikuse nullpunkt maksude vaates. Mis teie hinnang on, et kui me siin detsembris räägime, arvestades seda, et Eesti on majanduslanguses ja maksud siiski tõusevad, kus me siis oleme? Mis me detsembris saame teie hinnangul öelda – kas me oleme muutunud seksikamaks või vähem seksikamaks?

See on teil vast ikka endal see hinnang, igaühel isiklikult.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Alati kui räägitakse kontekstis "palju raha, vähe raha", siis tegelikult elukogemus ütleb, et see probleem on palju sügavam, see mure on kuskil mujal. Nii nagu te täna hommikul ütlesite, et me võime ju panna üle 6% SKT‑st haridusvaldkonda, aga tegelikult ikka on puudu. Minu küsimus innovatsiooni kontekstis läheb riigi rahvusliku rikkuse pärusmaale, on see siis seotud meie põllumajandusega, metsandusega või kas või fosforiidiga, põlevkivisektoriga. Kas siin saaks riik teha midagi paremini, et pakkuda ettevõtjatele päriselt kindlustunnet, et innovatsiooni selles valdkonnas on vaja teha, on mõtet sinna investeerida, sest tegelikult me tahame seda rikkust väärindada ja Eesti inimeste jõukust kasvatada läbi selle? Täna nagu tundub järjest rohkem, et noh, tselluloositehast ei saa, siis teeme lõpuks Tallinnasse puitmaja, see ongi see kogu innovatsioon.

Aitäh! Mulle küll tundub, et selle tselluloositehase vastu oli see valitsus, kus teie olite. Selles mõttes ma ei tea, mis põhjustel te selle vastu olite. Aga mina arvan küll, et innovatsiooni igas sektoris kindlasti peaks soodustama, ja mulle lihtsalt tundub, et iga majanduskriis, kui vaadata ajalugu, on alati olnud aluseks mingite struktuursete muutuste tegemiseks. Ja mulle tundub, et järjest rohkem ka ettevõtjad saavad sellest aru. Kui vaadata, näiteks kas või põllumajanduses ju tegelikult meil tehakse innovatsiooni, olgu see siis tehisintellekti kasutamine põldude harimiseks või olgu see igasugune puhas toit või siis edasiarendused sealt. Meil on neid võimalusi küll.

Ma arvan, et praegu kõige suuremates raskustes on puidusektor – puidusektor sellel põhjusel, et seda odavat ressurssi, mis Valgevenest ja Venest tuli, enam kasutada ei saa. Ja seal on kõige suurem küsimus, et kuidas edasi, kuidas oleks võimalik tegelikult vähemast teha rohkem või kasutada innovatsiooni ja teadust selle jaoks, et jõuda teisele tasemele, et see mudel ei baseeruks pelgalt sellel, et see ressurss on odav. Ja siin on riigil oma tööriistad, millega me saame appi tulla. Üks on seesama innovatsioonitrepp, kuidas saada nii-öelda järgmisele astmele, kus on rohkem lisandväärtust, mida riik sellele vastu pakub. Aga ka ettevõtja ise saab ennast hinnata. See on hästi huvitav. Kui ettevõtjatelt küsida, siis üldiselt kõik arvavad, et nad on väga innovaatilised, aga kui vaadata innovatsiooni erinevaid tasemeid, tehes need testid seal ära, siis tuleb välja, et tegelikult üldiselt meie ettevõtjad on esimesel kahel tasemel. Aga lisandväärtust, suurt väärtust luuakse just seal viimastel tasemetel ja seetõttu [tuleb mõelda], mida me saame teha, et nad sinna jõuaksid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea valitseja! Isamaa on seisnud selle eest, et eestikeelset kõrgharidust oleks nominaalajaga võimalik saada tasuta, päris lausalist ei ole [mõeldud] ja see on kõigile teada. Aga minu küsimus puudutab ikkagi seda, et kui majanduses on keerulisemad ajad ja ettevõtjad, nii nagu te viitasite, panustavad arendustegevusse, siis mida avalik sektor ja teie saate nendel keerulisematel aegadel teha selleks, et see [arendustegevus] sel perioodil kindlasti ei väheneks, vaid säiliks ja pigem kasvaks. Ja mu küsimus on, et nendes valitsustes, kus meie ei ole olnud, näiteks praeguses, kas ja kui palju seal üleminekufondi rahast, nendest vahenditest läheb innovatsiooni ja arendustegevuse turgutamiseks, et kaasata ka eravahendeid.

Aitäh! Konkreetseid numbreid ma hetkel ei oska niimoodi öelda, ma võin saata kirjalikult järgi, et kui palju sealt õiglasest üleminekust innovatsiooni läheb, aga üldiselt seal see innovatsioonikomponent peaks olema küll. Aga mul nii täpset vastust praegu ei ole.

Suur tänu, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avame läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Teadus‑, arendus‑ ja innovatsioonipoliitika on Eesti üks olulisemaid, sest ta on kõige kindlamini seotud tulevikuga. Olen nõus Liina Kersnaga küsimuse asetuses, mis tuleneb sellest, et tihti räägitakse teadusest kui ainult majanduse arengumootorist. Teaduse funktsioon on palju laiem. Teaduse funktsioon on lisaks sellele, et ta on loomuldasa kõrghariduse alusbaasiks, ka kultuuriline areng ja ühiskonna tundmaõppimine. Nii et liiga piiratud lähenemine tähendabki, et me võime kahjustada teaduse selliseid rahvusliku, ühiskondliku, kultuurilise arengu funktsioone. Ja see oleks primitiivne. Nii et ma kutsun üles ka edaspidi vaatama teaduse funktsiooni Eesti ühiskonnas laiemalt. Ja rahvusriigil on siin kahtlemata ka oma selge omapära.

Aga me ühiskonnana – või õigemini otsustajate kogud olid küll väiksemad – oleme neli aastat viljelenud 1% ulatuses SKT‑st teaduse rahastamist ja kokkuleppe alusel, et see kasvik, juurde tulev osa rahastatakse proportsioonis 40 : 40 : 20 – 40% tavateaduse rahastamise instrumentidest Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu, põhiliselt läheb see ETAG‑i, läbib teadus‑ ja arendusagentuuri kvaliteedikontrolli, 40% majanduslik innovatsioon peamiselt MKM‑i kontrolli all ja 20% on ministeeriumide oma teadus‑ ja innovatsiooniprojektid. See tegelikult ei ole ennast minu hinnangul õigustanud. Sellepärast, et teadlased, kes siin plakatitega seda 1% kokkulepet nõudsid, lähtusid ikkagi sellest, et konkurents teaduse rahastamise baasinstrumentide ja grantide pärast näiteks – no tippkeskused on natukene teine rida, aga ütleme siis, kokkulepitud teadusinstrumentide pärast – on nii kõrge, väga head projektid jäävad ilma rahastuseta ja see ei anna ka kaasatud noortele perspektiivi, et nad võiksid Eesti teaduse rahastamise suhtes olla edukad ja oma karjääri sellele rajada.

Nüüd, võib öelda, et tegelikult see kokkulepe 40 : 40 : 20 on otseselt teaduse instrumentide kaudu rahastamist proportsionaalselt vähendanud ja viinud rohkem raha muudesse projektidesse – mis jällegi ei ole kõik absoluutselt halb, aga halb on see, et need muud projektid, kaasa arvatud ministeeriumide algatatud teadusprojektid, ei pruugi olla kõik sama kvaliteedikontrolliga ja need ei pruugi tegelikult Eesti teadus‑ ja arendustegevuse arengukavaga otseselt kokku minna.

Teaduse rahastamise põhiprobleemide hulgas on veel see, et kuigi teaduse rahastamine tõusis ja mitmete asutuste teaduse näitajad on ka paranenud, said paar aastat tagasi need asutused, kes lootsid eelarvetõusu baas[rahastusest] ja kellel olid ka teadusprojektid peal, teada, et nende rahastamine väheneb, kuna on rahastama hakatud ka teenusprojekte, teenuslepinguid. Sellega paistavad silma erateadusasutused, mis on teatud valdkondades kindlasti tipud, aga kui sellest vähenevad riiklike teadusasutuste – riik peab neid mingil eesmärgil, mingite eesmärkide nimel ülal – ja ka ülikoolide teadusrahad, siis see on halb. Ja nendes teenuslepingutes on tegelikult spetsiifika, mis võiks, ütleme, majandusministeeriumi rahastamise 40% hulka käia.

Ja mul on hea meel, et aasta tagasi sõlmisime lepingu – majandusministeeriumi poolt oli Kristjan Järvan, innovatsiooniga tegelev minister –, sellise kokkuleppe, et need teenuslepingud erateadusasutustele rahastatakse mitte üldise teadusinstrumentide rahastamise arvel, vaid rahastatakse tulevikus sellest MKM‑i 40%‑st. See on väga hea kokkulepe ja ma palun praegusel valitsusel sellest kindlasti kinni pidada.

Samuti taotleme, et valitsus tuleks teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõuga, kus on mitmed perspektiivsed olulised osad, nagu teaduseetika, aga ka ülikoolide ja erateadusasutuste ja riigi teadusasutuste vaheline tööjaotus täpsemalt formuleeritud, läbi mängitud, arutatud, kiiremini Riigikokku, kui praegu paistavad asjad liikuvat. Nii et palun korraldada seda tööd nii, et see seadusemuudatus, kompleksne seaduse arendus tegelikult jõuaks siia.

Ülikoolide rahastamine – on hea, et see tõuseb, nii nagu eelmine valitsus kokku leppis neljaks aastaks. See on perspektiivne. See on panus kogu Eesti ühiskonna arengusse. Ja ma loodan, et nüüd tähendab see ülikoolide rahastamise tõus ka seda, et ülikoolide õppetegevuseks ei kasutata enam süstemaatiliselt teadusrahasid, mis on niigi väikesed. On ju teada, et teadusrahad, kui mingid projekti tulevad, siis instituutides seda raha sisuliselt kanditakse selleks, et hoida õppekavu üleval, kuna ülikoolide rahastamine oli pingeseisundis. Nüüd loodame, et see nii-öelda lõdvendumine, selline topelttöö, mida tegelikult ka ülikoolide teadlased teevad – õppekoormus pluss konkurentsis teaduse tegemine –, oleks ka väärtustatud niimoodi, et nad sellest ei kaotaks ja läbi ei põleks.

Ja üks suund oleks veel. Me peaksime rahvusvaheliselt looma Euroopa Liidus regionaalse teaduse klastri, sest praeguses julgeolekuolukorras koostööd teha Soome, Läti ja Leedu teadlastega on võib-olla lihtsam kui siia meelitada teisi. Ja kindlasti peaks riigi valitsus võitlema selle eest, et selle teaduse rahastamise [projekti], Euroopa Komisjoni algatatud suure projekti laiendamise osa, kus on 3 miljardit, kust meie oleme saanud edukaid teadusprojekte, et seda meilt SKT tõustes ära ei võetaks …

Aeg!

… ja et me saaksime sealt ka edaspidi raha taotleda. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud peaminister, istungi juhataja ja kuulajad! Eesti-sugune väike riik ei saa oma eksistentsi jõu ja suurusega garanteerida. Meie ainuke võimalus maailma suurte hulgas eksisteerida on kasutada oma ajusid ja teadmisi, olla innovatiivne ja optimaalne, püüda otsused teha teadmiste‑, mitte emotsioonipõhiselt. Seda ei saa kuidagi teha ilma kodumaisesse teadusesse investeerimata. Muidugi on võimalus nõndanimetatud teadmiste siire ehk impordime teadmisi ja vajadusel ka teadlasi teistest riikidest. Ilma teaduseta pole aga kodumaist kõrgharidust. Kui suretame teaduse, siis peame õige varsti oma spetsialiste välisülikoolides õpetama hakkama, riskides sellega, et meie kõige helgemad pead kunagi Eestisse ei naase.

Teadlase igapäevatööks on uute teadmiste loomine – ikka selleks, et elu paremaks läheks. COVID‑i pandeemia näitas meile väga reljeefselt, et kriisi alul, mil teadmistest oli kõige suurem puudus, ei olnud ühelgi riigil eksperte või teadlasi üle. Pigem oli neist puudus. Isegi kui välismaal resideeriv ekspert suure raha eest leitakse, ei tunne ta kohalikke olusid ning pole seetõttu võimeline kohe, täna ja praegu nõu andma. Pandeemia ajal oli vähe kasu ka rahvusvahelistest organisatsioonidest, kuna nende aktiveerumine võttis aega kuid. Kriitilised otsused olid ammu juba tehtud. Kui näomaskid saabusid meile kolme-nelja kuuga ja hingamisaparaadid mõne kuuga, siis ühtegi eksperti mõne kuuga välja ei koolita. Ja oma teadlased said pandeemia ajal vägagi nähtavaks. Pandeemia vaibumisega pole aga teadlaste roll sugugi kadunud. Praeguses energiadebatis näiteks pole teadlastel sugugi väiksem tähtsus.

Teadlase töö on nii nagu iga teinegi töö. Pelgalt raamatust seda ei õpi. Tuleb lugeda, uurida, katseid teha, õnnestuda ja ebaõnnestuda, maha kukkuda ja uuesti üles tõusta ja siis edasi minna. Sageli heidetakse teadlastele ette ja seda mainis ka peaminister, et teadus on kaugel rahvast ja teaduse saavutused ei jõua piisava kiirusega praktikasse. Teadusgrante aga antakse lühikeseks ajaks. Ja mida suurema riskiga on teadusprojekt, seda suurem on ka ebaõnnestumise protsent. Kõik projektid positiivse tulemuseni ei jõuagi.

Teadlase igavene probleem on rahapuudus ja sellest on täna juba juttu olnud. Suur osa tippteadlase ajast kulub grantide taotlemisele, mis vähemalt pooltel juhtudel lõpeb nullringiga. Ehk teisisõnu: kulutad terve suve, jõuad peaaegu rahastamiseni, aga lõpuks ikka raha ei saa. Järgmisel aastal siis proovid uuesti ja nii edasi ja nii edasi. Eesti-suguses väikeriigis on grantide taotlemine eriti raske noortel, alles alustavatel teadlastel, kuna teadusesse investeeriv erakapital on väike ning heategevusorganisatsioonid on alles lapsekingades. Viimased küll rahastavad mõningaid kalleid ravimeid, nagu seda teeb vähiravifond, aga mitte teadusuuringuid.

Meie teaduse rahastamise süsteem vajaks järjekordset inventuuri. Ma olen neid juba mitu oma elus näinud. Praegune süsteem, kus need, kes grandi saavad, saavad sadu tuhandeid, sealjuures teised jäävad täiesti ilma rahata, ei soodusta teadlaste juurdekasvu. Üks aasta elatakse üle, aga sarnane rahastamise pilt kipub korduma. Mulle on mitmed arstid-teadlased öelnud, et nad ei vajagi sadu tuhandeid, kuna töötavad arstina nagunii, mõne uuringu tegemiseks piisab vaid mõnekümnest tuhandest. Kas me ei peaks jällegi tagasi tooma väikseid grante? Baasrahastusest oli ka täna juba juttu. Baasrahastus peaks vähemalt mõndagi teadlast rahastama. Kes siis tulevikus neid grante kirjutab, kui kõik on grantide peal?

Pidev rahapuudus koos karjäärimudeli ebakindlusega ei innusta noori teadlaseks hakkama. Veel teravam probleem riigi jaoks on, et teadlastele erinevalt teistest elukutsetest on tõesti kogu maailm lahti ning häid teadlasi võetakse tööle igal pool.

Mida saaksime meie riigina teha, et teadlastele kindlustunnet anda ja noori teadlasekarjääri valikule innustada? Mitmed valitsused on pingutanud selle nimel, et teaduse rahastuseks läheks vähemalt 1% sisemajanduse koguproduktist, ning see ongi saavutatud. Teadlaskond on selle väga positiivselt vastu võtnud. Ärme siis iga kord, kui raha millekski ei jätku, pakume välja võimalust, et võtame raha teaduse rahastamise arvelt, nii nagu praegu väga aktuaalne on. Isegi kui me lõpuks seda ei tee, saadab see teadusringkondadesse ärevuse signaali. Teadlased ilmselt streiki ei korralda ja see ei muudaks ka midagi. Pigem pakib teadlane kohvrid ja läheb sinna, kus teda rohkem hinnatakse. Eesti soost üliõpilased maailma ülikoolides aga lükkavad kodumaale naasmise edasi. Meile on ju iga aju tähtis. Eesti riik peaks teadlasi innustama, mitte neile kive kodaratesse loopima. Teadlase esimene mõte, nii nagu peaministergi ütles, pole tõesti mitte palk, vaid pigem tunnustus ja head töötingimused. Siis tuleb raha nagunii.

Teiseks, vähendame bürokraatiat nii palju, kui võimalik. Kahjuks kulub väga palju teadlaste aega riigihangetele, mõttetutele aruannetele, mitmesuguste lubade taotlemistele ja nii edasi ja nii edasi. Olen teadlik, et terve rida neid nõudmisi tuleb Euroopa Liidust, aga ärme neid nõudmisi Eestis veel paari kraadi võrra karmimaks teeme. Me ei pea ju Euroopa Liidus tingimata olema klassi priimus, tubli olemisest piisab küll. Ja lõpuks, tunnustame ja hindame teadlasi ka siis, kui meil kriisi pole.

Ja lõpetuseks. Teadus pole ega saa kunagi olema mustvalge ja sajaprotsendilise efektiivsusega. Teaduses on katsetamist ja ebaõnnestumist rohkemgi kui muudel aladel. Siiski on teadlastest kasu ka riigijuhtidel, kuna andmetel ja teadmistel põhinevatel otsustel on suurem tõenäosus õnnestuda kui neil, mis põhinevad emotsioonidel ja tunnetel või kellegi arvamusel.

Mina tänan teid kuulamast.

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Jaak Valge, palun! (Jaak Valge palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt räägin rahast. Tõepoolest, teadus‑ ja arendustegevuse maht on viimastel aastatel kasvanud ja see on igati kiiduväärne, aga jätkem meelde, et püsihindades ja suhtes SKP‑sse on see kasv tegelikult minimaalne – aga ikkagi kiiduväärne. Ja loodame, et seda ka ei vähendata. Ja eriti tore on see, et erasektori osakaal on viimastel aastatel üsna järsult kasvanud.

Aga tuleb kohe öelda, et väga primitiivne on hinnata valdkonna poliitika efektiivsust selle järgi, kui palju sinna raha sisse pannakse. Hoopis teine asi on see, kuidas seda raha kasutatakse. Toon jälle võrdlevaid andmeid. Lätis investeeritakse teadusesse ja arendusse üle kahe korra vähem kui Eestis, aga tööjõu tootlikkuselt möödus Läti 2022. aastal Eestist. Lisaks möödusid ka Poola ja Ungari. Ja küllap on põhjuseks, et teadus‑ ja arendusinvesteeringud ei teisaldu Eesti majandusse, ikkagi seesama odava tööjõu sissevool, millele ma ka viitasin. On ju loomulik, et ettevõtted arvestavad majandustingimustega, ning kui odav tööjõud erinevalt Lätist on saadaval, panustavad ettevõtted vähem innovatsioonile.

Aga aluspõhjus, miks teadusinvesteeringud ei teisaldu majandusse, on minu arvates ikka seesama, millest olen ka varem palju rääkinud, nimelt, et Eesti teadus‑ ja arendustegevus on olnud ja on ka praegu liiga vähe seotud Eesti ühiskonna vajadustega ja liiga ideologiseeritud.

Nüüd ma peatun uurimistoetustel, kuna just need mõjutavad kõige rohkem teadustegevuse suunda. Suuremat osa uurimistoetuste konkursse korraldab Eesti Teadusagentuur. Taotlusi hindavad ja toetusi määravad Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu ja ekspertkomisjonid, kelle koosseis ei ole avalik. Need on rahvusvahelised. See tähendab, et suurem osa eksperte ei pärine Eestist ja loomulikult ei pruugi nad tunda ei Eesti majanduse spetsiifikat, ei seda, kus koha peal meie majandus kõige rohkem teadustuge vajab, ei tunta Eesti teaduste uurimisseisu, ühiskonna huvi eri teemade vastu ja nii edasi. Ja need hindajad hindavad taotlejaid eelkõige nende taotluste vastavuse järgi rahvusvahelistele trenditeemadele ja publikatsioonide järgi eelkõige rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille side reaal‑ ja loodusteadustes ja ka tehnikateadustes on Eesti vajadustega vähene ja mis vähemalt sotsiaal‑ ja inimteadustes on väga ideologiseeritud.

Ja nendes tingimustes on meil veel lisaks publikatsioonikultus. Seda publikatsioonikultust taunib muide ka rahvusvahelises teaduses mainekaks teadushindamise juhiseks peetav niinimetatud Leideni manifest, mis on ka teadusagentuuri koduleheküljel. See publikatsioonikultus ja vähene seotus Eesti ühiskonna vajadustega või huvidega toob kaasa ka eesti keele kui teaduskeele osatähtsuse vähenemise. 2022. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud 124 doktoritööst oli eesti keeles vaid kuus. Tsiteerin taas Leideni manifesti: "Mitmel pool maailmas võrdsustatakse tippteadust ingliskeelsete publikatsioonidega. [---] Selline erapoolikus on suureks probleemiks iseäranis sotsiaal- ja humanitaarteadustes […]."

Saatan peitub sagedasti detailides, nagu see klišee on, ehk siis antud juhul selles, kuidas Eesti Teadusagentuur suunab oma hindamiskriteeriumide alusel Eesti teadust. Ja selles olukorras on humanitaar‑ ja eriti rahvusteadused halvemas olukorras, kuna neid hinnatakse peaaegu – mitte päris, aga peaaegu – samade kriteeriumide alusel nagu loodus‑, tehnika‑ ja reaalteadusi, ja see ei ole kuidagi loogiline. Tsiteerin jälle Leideni manifesti: "Valdkondlikke erinevusi publikatsioonide arvus ja tsiteeritavuses tuleb austada. On hea tava pakkuda välja teatud hulk bibliomeetrilisi näitajaid ja võimaldada eri valdkondadel nende seast sobivamad välja valida."

Aga seejuures on ka Eesti Teadusagentuur ise ideologiseeritud oma soolise võrdõiguslikkuse nõudega. Ja kahtlemata, kui me võtame teadusväliseid kriteeriume teadushindamise juurde, siis see segab teadustaseme hindamist. Tuleb ära mainida, et samal ajal on teadusagentuuri personali koosseis väga sooliselt võrdne, muidugi jutumärkides: seal on tööl 72 naist ja 18 meest.

Jätkuvalt on meil vajalik projektipõhisuse vähendamine ja väiksemad grandid – ma olen siin eelkõnelenud kolleegiga nõus – ja [on vaja] ka vähem bürokraatiat. Doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse kasvatamine on vajalik, ent see ei tohi tähendada doktoritaseme devalveerumist, mis tendents on praegu juba täheldatav.

Kokkuvõttes. Humanitaar‑ ja sotsiaalteadused tuleks deideologiseerida, muuta Eesti-keskseks ja rohkem eestikeelseks. Loodus‑, tehnika‑ ja reaalteadused ja biomeditsiin tuleb veel rohkem seostada Eesti ühiskonna vajadustega. Ja päris kokkuvõtteks: meie arvates vajab Eesti teaduspoliitika ausat analüüsi ja suuri muutusi. Aitäh!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Margit Sutrop Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eestit iseloomustab teadus‑ ja arendustegevuses kaks väga olulist, aga võib-olla risti vastukäivat tendentsi. Ühelt poolt, nagu akadeemik Jüri Allik on ühes oma artiklis aprillis 2023 koos Kalmer Lauguga välja toonud, kuulub Eesti viie teadusrikkuselt parima maa hulka. Teisalt on võimalik võtta kõrvale Tallinna Ülikooli professori Marek Tamme osutus, et Eesti kuulub viie kõige vanemaealisemate akadeemiliste töötajatega riigi hulka.

Lubage mul kõigepealt rääkida sellest positiivsest poolest. Professor Jüri Allik osundab, et parun Robert May, kes sai tiitli elurikkuse uurimise eest, pakkus majandusrikkuse kõrvale teadusrikkuse mõiste. Seda saab mõõta sellega, kui palju mingi riigi teadlaste töödele teatud ajavahemiku jooksul keskmiselt viidatakse. Selle järgi, Essential Science Indicatorsi mõõtmisandmete järgi on Eesti teadlaste osalusel avaldatud artiklitele viidatud 11 viimase aasta jooksul [keskmiselt] 28 korral. Keskmine näitaja selle ESI näitaja järgi on 16 viidet. See tähendab, et Eesti teadlaste osalusel valminud töödele viidati lausa 77% keskmisest sagedamini. See on väga suur saavutus. Meid edestavad teadusrikkuselt vaid Island, Singapur ja Panama. Panamas nimelt asub maailma juhtiv troopikauurimise instituut.

On oluline mõelda, miks see nii on. Kui Eesti, Leedu ja Läti said 1991. aastal vabaks, siis olime üsna võrdses olukorras. Tänaseks on Eesti maailmas 4., Läti oma teadusrikkuselt 53. ja Leedu 84. kohal ja me edestame täna väga palju Soomet ja Rootsit, vastavalt Soome 23. kohal ja Rootsi 16. kohal. See on konkurentsipõhine rahastus, aga veelgi võib-olla peaks uurima, mis on päriselt selle taga. Eesti teaduse arengumootoriks on meditsiin, geneetika, bioloogia, ökoloogia ja füüsika, aga 15 valdkonnas on Eesti üle maailma keskmise ja kuues valdkonnas üsna keskmise ligidal.

Võib-olla võiks aga mõelda ka nendele probleemidele. Ainus mahajääja on majandusteadus, kus meie autorite töödele viidatakse ligikaudu poole harvemini kui maailmas keskmiselt. Ja siit võikski minna edasi selle küsimusega, kuidas rahastatakse meil sotsiaalteaduste uuringuid. Rõhutan seekord just nimelt mitte humanitaarteadusi – eesti keel, kultuur, ajalugu –, millel on eriprogrammid ja millele riik on pannud oma õla alla, vaid sinna kõrvale ka sotsiaalteadusi, näiteks õigusteadus, majandusteadus, poliitikateadus ja haridusteadus. Just innovatiivsed lahendused ja haridusteaduse tugevus on see, mis Soomes on aidanud nii-öelda Soome haridusimet luua. Me oleme PISA uuringutes Soomega üsna võrdsed, aga tähtis on see, et seal on õpetajate rahulolu väga suur, ja tänastes streigitingimustes peaksime mõtlema, kuidas ka haridusteadus saaks aidata õpetajatel oma tööd paremini teha ja aitaks kaasa õpetajate rahulolule ja teeks nende töö lihtsamaks.

Hästi palju on vaja ilmselt ka panustada tehisintellekti kasutamisse. Kümnendal teaduspoliitika konverentsil oktoobris 2023 Riigikogus leidsid teadlased ja Riigikogu liikmed väga üksmeelselt, et meie konkurentsieelis võiks olla tehisintellekti kasutamine. Oleme siin Riigikogu saalis kuulnud nii kohtunikelt, õpetajatelt kui ka paljude teiste elualade [esindajatelt], et tööjõupuuduse probleeme võiks tehisintellekt lahendada, see tähendab, et me peaks sellesse rohkem panustama. On rõõm, et üheks uueks tippkeskuseks on Eesti tehisintellekti tippkeskus, kus ilmselt saavad need lahendused aitama kaasa ka Eesti teaduse ja majanduse konkurentsivõimele, aga loodetavasti aitavad ka sotsiaalteadusi.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Hästi tähtis on nüüd sinna kõrvale vaadata seda probleemset kohta, et Eesti teadus on üks vanemate inimestega nende tippsaavutusteni jõudnud riike. Akadeemilistest töötajatest ainult 30% on alla 40‑aastased. Nagu peaminister välja tõi, on suur rõõm, et meie erasektor kasvatab [toetust], samuti on suur rõõm ka sellepärast, et nende ettevõtete arv, kus tegeldakse teadusarendusega, on nii tugevalt kasvanud ja on suurenenud ka seal hõivatud teadlaste arv. Aga kahjuks on doktorikraadiga inimeste arv seal palju väiksem. Kõige enam panustavad [teadus‑ ja arendustegevusse] eraettevõtetest info‑ ja side[ettevõtted] 39%‑ga, samas kui hõivatute osakaal seal on tegelikult ainult 5%.

Mida siis tuleks teha? Kindlasti peaks mõtlema tõepoolest akadeemilisele järelkasvule. Ja siin on suur rõõm, et kõrghariduse nii-öelda august väljatoomiseks on valitsus leppinud kokku igal aastal 15% juurde anda. See võib aidata ka ülikoolide teadusolukorda parandada, sest just nimelt needsamad teadusgrantidega võrdsustatud baasfinantseerimise vahendid tegelikult lähevad majade kütmiseks, erinevate lähetuste tagamiseks, inimeste elementaarsete töötingimuste tagamiseks ja aitavad isegi õppetööd teha, eriti just loodus‑ ja täppisteaduste valdkonnas. See tähendab, et kõrghariduse ja teaduse raha kasv koos on väga-väga oluline. Aga tähtis on ka see, et sellesama teaduse eelarve 1% kasutamisel me ennast ei petaks. On rõõm, et valitsus hoiab kokku ja koos on pidanud [oluliseks] eelarves 1% eraldamist teadus‑ ja arenduskulutusteks. Aga tegelikkus on see, et statistikas arvestatakse sinna hulka mitmed asjad, mida rahvusvaheliselt ei arvestata. Tegelikkuses läheb ikkagi avaliku sektori teaduse ja arenduse rahastusena arvesse umbes 0,7% SKP‑st. See tähendab, me peaksime väga oluliselt proovima hoida tegelikult teadusesse ja arendusse ja ka kõrgharidusse minevaid kulutusi.

Mis oleks vaja teha? Kaks asja veel, mida rõhutan. Meil on väga vaja uut teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust. See oli peaaegu aasta tagasi kokku lepitud, kultuurikomisjonis läbi räägitud. Tollane minister Tõnis Lukas tõi ka siin välja, mis need peamised kokkuleppekohad oleksid pidanud olema. Teadusasutuste võrgustik [tuleb korrastada], sealhulgas [tuleks lahendada probleem, mille on põhjustanud] eraõiguslike teadusasutuste kiire juurdetekkimine, et saaks vabastada raha akadeemilise teaduse jaoks. Ja rõhutan ka, eetikakomiteede riiklik korraldus ootab väga selle süsteemi, selle seaduse vastuvõtmist. Siin on praegu mitmeid eriarvamusi.

Mina arvan, viimase lausena, et tegelikult arvestades seda, kui palju on eelmise aasta jooksul ka teaduseetika rikkumistest ja muredest räägitud, me peaksime juhinduma rohkem oma headest tavadest. Olen eri meelel teaduste akadeemia presidendiga, kes toob esile just nimelt ALLEA teaduseetika koodeksit kui seda, mida peaks järgima. Ma arvan, et Eesti oma, enda kokkuleppel välja töötatud ja 2017. aastal teadusasutuste poolt allkirjastatud hea teadustava on hea näide ja samasuguse pehme regulatsiooni võiksime saada ka vastavalt selle uue TAIKS‑i järgi, kus …

Aitäh! Aeg!

… eetikakomiteede roll kokku lepitakse. Jõudu meile selleks ja jõudu haridus‑ ja teadusministrile selle seaduse eelnõu toomiseks Riigikokku. Aitäh teile!

Aitäh, hea kolleeg! See viimane lause oli väga pikk, aga väga sisukas. Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tegelikult on päris märgiline, et antud teema on arutlusel samal ajal, kui meil toimub õpetajate streik. Nimelt, peaminister eelmisel aastal Riigikogu ees kõneledes samal teemal ütles väga olulise lause: "Iga tulevase teadlase tee algab lasteaiast või põhikoolist." Ja sellega saab ju vaid nõustuda. Kuid kust tulevad siis meie tulevased teadlased, kui täna õpetajad, kes peaksid selle baasi andma, hoopis streigivad Toompeal, kuna valitsuse lubadused jäetakse täitmata?

Oleme alati olnud uhked meie PISA testide tulemuste üle, kuid ka siin me oleme ju langenud. Jah, me võime öelda, et neljas koht on väga kõrge tulemus, kuid Eesti on suutnud olla näiteks matemaatikas ja loodusteadustes lausa esikohal. Kahjuks me jätkame langust, kui meil õpetajaid juurde ei tule, olemasolevad õpetajad jäävad veel suurema koormuse alla ja palgatõusu näha ei ole. Ma mäletan, kui Riigikogu ees paar kuud tagasi oli selline tagasihoidlikum meeleavaldus õpetajate toetuseks ja seal oli väga tabav plakat. Plakatil seisis järgmine sõnum: "Pole õpetajat, pole inseneri, pole majandust." Võib-olla kõlab väga primitiivselt, aga tegelikult see on ju kokkuvõte teadmistepõhise majanduse ülesehitamisest.

Me saame aru, et meie väikese riigina ei saa endale lubada kokkuhoidu hariduse ja teaduse pealt. Teadus ja targad inimesed on see ressurss, mida me tõesti ei kaeva maast, aga see on ressurss, mida me kasvatame ise lasteaias, koolis. Sinna tulebki panustada katkematult, et saavutada tulemusi ja püsida teiste riikidega konkurentsis. Ja me ei saa rääkida targast ühiskonnast, teadmistepõhisest majandusest, kui meil on hariduse, kõrgkoolide ja teaduse krooniline alarahastus. Neid valdkondi ei tohi mitte mingil juhul vaadata eraldi, see kõik on ühtne tervik.

Jah, tõesti, õpetajad meil täna streigivad, aga me ju teame, et kahjuks ka kõrgkoolid kannatavad alarahastuse all. Üks hetk tõesti me olime väga uhked tasuta eestikeelse kõrghariduse üle – siiamaani tegelikult on see oluline samm –, aga me ju teame, et riik ei panusta täna sinna piisavalt. Kõrgkoolid peavad ise otsima lahendusi, kuidas olemasoleva eelarvega hakkama saada, kuidas hoida neid õppekavasid lahti, et eestikeelsed õppekavad ei läheks kinni, kuidas pakkuda konkurentsivõimelist palka kõrgkooli haridustöötajatele, et nad jääksid, et nad õpetaksid välja meie tulevasi insenere, et nad tegeleksid teadusega.

Praegused signaalid, mis tulevad valitsuselt, on hoopis pannud kõrgkoolid muretsema. Peaminister on teinud ettepaneku, et puuduolev raha õpetajate toetuseks peaks tulema haridusvaldkonnast. Sama ettepaneku on teinud ka rahandusminister. Teiste sõnadega, mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et võtke raha muudest hariduse alarahastatud valdkondadest, võtke raha kõrghariduselt, võtke raha teaduselt ja andke see õpetajatele. Aga seda ma olen juba mitu korda öelnud, et kui sa võtad raha ühest taskust ja paned teise, siis ega sa ei saa sellest rikkamaks. Sa paned hoopis teise valdkonna kannatama ja üleüldist probleemi sa lõppude lõpuks ei lahenda.

Eesti Üliõpilaskondade Liit ütles eile välja, et selline retoorika on otsene oht Eesti tulevikule. Tegelikult nii see ka on. Sest sellise lähenemisega hakkabki kogu süsteem, teadus läbi selle, idee teadmistepõhisest ühiskonnast ja majandusest vaikselt doominoefektiga kokku vajuma. Me ju teame, et erinevad majandusteooriad toovad välja, et investeeringud teadusesse, haridusse, tarkade inimeste üleskasvatamine ja majanduskasv on kõik omavahel seotud. Me näeme, kuidas erinevad riigid on seda väga edukalt rakendanud. Soome ja tehnoloogiline innovatsioon, Rootsi roheline taastuvenergia, Saksamaa innovatsioonilahendused tööstuses. Ja muidugi ka peaministri poolt välja toodud Singapur. Neid eristabki see, et nad on võtnud ette kindlad eesmärgid, strateegiad, järjepidevalt neid järginud ja nende poole liikunud.

Muidugi ka meil Eestis siin on kindlad eesmärgid ja strateegiad, mitmes valdkonnas ka väga olulised läbimurded. Aga ütleme ausalt, me oleme kuidagi päris raskelt nende eesmärkide poole liikunud. Justkui on olemas ühtne arusaam, et teadus‑ ja arendustegevus on oluline, kuid kui läheb eelarve läbirääkimisteks, eelarve kokkupanemiseks, on jälle komistuskivid ees. Tõesti, olgu selleks siis ebapiisav rahastus – kahjuks täna rahata teadust ei tee; teadlaskonna puudus teatud valdkondades – noored ei tule peale, noored ei soovi saada teadlaseks; tegevuste osaline täideviimine – midagi alustatakse, kuid kuna puudub selge strateegiline suunamine ja koostöö erinevate teadusasutuste vahel ja erasektori vahel, siis see kuidagi jälle [soikub].

See läheb kokku ka järgmise probleemiga: kahjuks erasektor panustab tagasihoidlikult meie teadusesse. See on see koht, kus riik peab olema vahelüliks. Kuidas me suudame tagada seda, et erasektori panus oleks vähemalt 2% SKP‑st? Keskerakond muidugi toetab seda, et võiksid olla kehtestatud maksuerandid ettevõtete teadus‑ ja arendus[tegevuse] investeeringute puhul. Minu kolleeg Margit Sutrop tõi väga hästi välja, et eelmises koosseisus oli üks oluline eelnõu, kus esmakordselt sooviti seaduse tasemel reguleerida ettevõtete innovatsiooni toetamise mehhanisme. Kahjuks koosseisu muutumisega see langes välja. Aga tõesti, on loota, et äkki selles koosseisus me saame midagi taolist uuesti näha meie laual.

Kui vaadata kogu süsteemi tervikuna, siis mis on need sammud, numbrid, kuhu suunas me peaksime liikuma? Muidugi, õpetajate palgad vääriliseks, 120% Eesti keskmisest [palgast], sest kui see langeb ära, siis tegelikult me ei saa enam rääkida muudest valdkondadest, me ei saa rääkida teadusest, me ei saa rääkida kõrgharidusest, me ei saa rääkida majandusest. Kui see alustala langeb ära, siis muu pole enam oluline. Kõrghariduse rahastus vähemalt 1,5% SKP‑st. Ja muidugi kokkuvõttes teadus‑ ja arendustegevuse rahastus 3% – 2% paneb erasektor, vähemalt 1% riik. Ja isegi kui me selle ära teeme, oleme ikkagi maas. Meie suurimad konkurendid läänes panustavad 4%, 5%, 6% teadus‑ ja arendustegevusse.

President kirjutas eile olulise tabava lause, mis puudutab kogu seda olukorda, õpetajate kohta. Ta kirjutas järgmist: "Aga kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutumas krooniliseks. Ja see ei puuduta ainult õpetajate muresid."

Ja tõesti, see on probleem. Seetõttu Keskerakond loodab, et haridus, teadus, innovatsioon – sealt tuleneb meie teadmistepõhine majandus – peaksid olema need küsimused, mis ei tohiks olla poliitilised. Need peaksidki olema prioriteedi‑ ja väärtusküsimused, kus võikski olla erakondadeülene kokkulepe, ühine arusaam. See on see koht, kus me kokku ei hoia, vaid teeme kõik, et panustada rohkem, sest inimene on meie kõige väärtuslikum ressurss. Aitäh!

Suur aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Suur tänu, auväärt peaminister! Aitäh, head kolleegid, selle debati eest!

Aga enne, kui läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, istungi juhatajale on laekunud taotlus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Kuna meil on kaks esimest lugemist veel ees ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega paremini planeerida, siis asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14‑ni.

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 162 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Enne, kui ma lähen selle ravimiseaduse detailide juurde, keriks õige teie mõttelõnga natuke tagasi aastasse 2020, kui siinsamas saalis riikliku tähtsusega küsimuse arutelu juures anti meile teada, et seoses COVID‑i haigusega on välja töötatud uued eksperimentaalsed ravimid, mis ei ole läbinud kõiki uuringuid, ning mille tagajärjel hakkas toimuma massvaktsineerimine. Paljud läksid sellega kaasa, aga oli ka keeldujaid. See, et tegemist oli eksperimentaalsete ravimitega, [tõi kaasa] tagajärje juba mingi aja pärast, kui esimesena suri üks päästetöötaja, kelle [lähedastele] riik maksis 300 000 eurot hüvitist. Ja pärast seda on laekunud mulle personaalselt väga paljude inimeste muresid, kirju, kus nad kirjeldavad, mis on nendega juhtunud. Mõnedega ma tegin ka intervjuusid. Aga see ei ole praegu teema.

Kuna praegu on aasta 2024, on võrreldes 2020. aastaga toimunud ka väga globaalsed muutused, mis seonduvad COVID‑i vaktsiinidega. Ja kõige olulisem on see, et tegin siis muudatuse: "Ravimite müük ja kasutamine, mida kasutatakse koroonaviirushaiguse‑19 ennetamiseks ning mille osas ei ole tehtud genotoksilisuse ega kartsinogeensuse uuringuid on Eestis keelatud. Selliste ravimite müügi ja kasutamise keeld on absoluutne ning ei sõltu sellest, et Euroopa Komisjon või mõni muu riik on sellele ravimile müügiloa väljastanud."

Põhjus tuleneb sellest, et genotoksiliste ehk geneetikat mõjutavate ja kartsinogeensete ehk vähki tekitavate [mõjude kohta] uuringuid ei ole tehtud ja ravimi infolehtedesse on lihtsalt märgitud asjaolu, et eeldame, et vaktsiini koostisosadel (lipiidid ja mRNA) ei ole genotoksilist potentsiaali ning negatiivne mõju puudub. Aga minu hinnangul on nüüd selline olukord – ja ma arvan, et see on nii paljude inimeste hinnangul –, et rahva tervist mõjutavad otsused ei saa ega tohi põhineda vaid eeldusel. Kaasaegne meditsiin, eriti ravimite osas, peab tuginema teadusuuringutele.

Ja võib-olla ka väikene kõrvalepõige, enne kui päris sisu juurde lähen. Kliiniliste uuringute reeglistik ja reguleerimise eesmärk, tegelikult on kaks peamist eesmärki. Ühelt poolt on [eesmärk] kaitsta patsientide huve ja ohutust ning teisest küljest tagada uuringutulemuste teaduslik usaldusväärsus. Selles osas on tegelikult puudujäägid olemas nende COVID‑i vaktsiinide puhul.

Eraldi teema on muidugi see, et sisuliselt nende eksperimentaalsete ravimitega, ma väidan, teostati ka ebaseaduslikke inimuuringuid ilma inimese nõusolekuta, mis meie õigussüsteemis tegelikult on karistatav. Ja asjaolu, et see väide on õige, kinnitavad ka Pfizeri, Moderna ja teiste ravimiettevõtete infolehed, kus on toodud välja uuringute tulemused, millal tuleb teada anda ravimifirmadele, milliseid ohtusid need ravimid inimestele on tekitanud. Kui see ei ole nii-öelda ebaseaduslik inimuuringu teostamine, siis ma tahaksin teada, mis see on.

Aga nüüd läheme asja sisu juurde. Teatavasti kehtib meditsiinis põhimõte, et mida ägedam on haiguse kulg, seda suuremaid riske tohib selle haiguse ravimisel ette võtta. Milliseid riske aga tohime võtta siis, kui ravimit kasutatakse tervetel inimestel, neil, kes võib-olla ei haigestuks üldse või kes põeksid seda kergelt? Et igaüks saaks teha enda tervise kohta teadlikku otsust, peavad olema meie turul tooted, mille riskid on põhjalikult läbi uuritud ja mille uuringuandmed on avalikult kõigile kättesaadavad. See aga nende seni turul olnud vaktsiinidega ei ole olnud võimalik, sest andmed salastati Pfizeri poolt 75 aastaks.

Vaktsiinid on tooted, mida me kasutame ennetavas meditsiinis nii tervete kui ka elanikkonna kõige haavatavamate puhul. Raudne loogika ütleb, et vaktsiinidest tulenevaid võimalikke riske peab olema uuritud, kui mitte rohkem, siis vähemalt sama põhjalikkusega kui tavaravimite riske. Rahvusvaheliselt tunnustatud lähenemise kohaselt hindab genotoksilisuse ja muude uuringute andmete esitamise vajadust pädev asutus müügiloa taotluse hindamise käigus konkreetse ravimi ja selle tootmiseks kasutatud ainete kontekstis. Samuti on tunnustatud seisukoht, et teaduslikult põhjendamatud nõuded ei tohi piirata uute ravimite kättesaadavust inimestele.

Me oleme uskunud ja lootnud, et pädeva asutuse poolt palgatud pädevad isikud teevad pädevaid otsuseid. COVID‑19 kriis on meile näidanud, et meie pimedat usaldust on kuritarvitatud. Mida me teadsime aasta aega tagasi? COVID‑19 kriis tõi algselt erakorralise kasutusloaga tooted masskasutusse, mis põhinevad uudsetel tehnoloogiatel. mRNA-vaktsiinide puhul viiakse imetillukestest nanoosakestest nanosuurustes ümbrikutes meie rakkudesse programm, mille põhjal need rakud hakkavad tootma kehale võõrast valku ehk ogavalku. Immuunsussüsteem on meie keha kaitsevägi. Seal, kus toimub midagi kahtlast, näiteks, kui ilmub raku pinnale võõras valk, hakkavad immuunrakud neid rakke ründama ja tekib põletik.

Meile on seni kinnitatud, et mRNA‑vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed ja nad on põhjalikult läbi uuritud. Aasta tagasi saime aga teada, et puuduvad vastused tegelikult mõnedele olulistele küsimustele. Kuhu see vaktsiin pärast inimesele sissesüstimist kehas jõuab? See on tähtis info, sest nende kudede rakke hakkavad keha enda immuunrakud ründama. Kudedes, kuhu vaktsiin jõuab, tekib seega põletik. Toote jagunemist kehas uuritakse biodistributsiooni uuringutes. Vastavalt üldtunnustatud rahvusvahelisele lähenemisele ei pea vaktsiinide tootjad tervikliku tootega seda laadi uuringuid tegema, vaid uudsete koostisosade puhul on need uuringud nõutavad.

Ja nüüd vaatame hetkeks, kus need uuringud on ja mida need andmed näitavad. Vaid kohtu kaudu nõuti USA toidu‑ ja ravimiametilt vastavad dokumendid Pfizeri vaktsiini kohta välja. Selgus, et see oli salastatud Pfizeri poolt 75 aastaks. Ja siis selgus, et Pfizeri [vaktsiini] koostisosades olevad nanolipiidid läbivad keha kõiki barjääre, kaasa arvatud vere-aju barjäär ja platsenta barjäär. Kuhjuva efektiga on nanolipiidide jaotumine muuhulgas luuüdis, silmades, munasarjades, eesnäärmes ja emakas. Ja meil puuduvad andmed, milline on efekt korduvvaktsineerimise korral. Seda ei ole [uuritud]. Ametkond, kes peaks seisma oma rahva tervise eest ehk siis Pfizer, oli otsustanud avada need andmed 75 aasta möödudes. See näitab, et me ei saa ega tohi globaalsel tasandil institutsioone pimesi usaldada. Me peame kaitsma oma rahvast. See on meie kohus ja see on meie vastutus.

Teiseks on oluline teada, kui kaua peale vaktsineerimist meie keharakud ohtlikku ogavalku toodavad. Eelmise aasta augustis avaldatud teadusuuring tõestas, et ogavalku võivad meie keharakud jääda tootma vähemalt kuus kuud peale vaktsineerimist ja teatud juhtudel isegi kauem. 187 päeva möödumisel uuring lõpetati. Ma esitan praegu küsimuse: kui paljud teist oleks lasknud ennast ja oma lähedasi vaktsineerida mRNA‑vaktsiiniga, teades, et see jõuab minutitega üle keha kõikidesse organitesse ja ogavalgu tootmine võib kesta vähemalt pool aastat?

Aasta tagasi me teadsime, et kui sama antigeen, antud juhul ogavalk, püsib organismis pikalt – ehk toimub kontrollimatu ogavalgu tootmine kehas, krooniline viirusinfektsioon, pidevad tõhustusdoosid vaktsineerimisel ja nii edasi –, tekib immunosupressioon. Meie kaitsevõime surutakse alla, mis omakorda soodustab kasvajate teket. Aasta tagasi sai räägitud sellest, et kui antigeeni ehk ogavalgu kogus on liiga suur, hakkab immuunsussüsteem seda antigeeni tolereerima, tekibki immuuntolerants. Selle tulemusena saab see viirus edaspidi lihtsamini paljuneda, mis viib raskema põdemiseni. Genotoksilisuse uuringuid ei ole mRNA‑vaktsiinide puhul esitatud. See on rahvusvaheliselt ja üldtunnustatud ekspertide arvates vastuvõetav, kuna vaktsiini komponendid on lipiidid ja mRNA, millel ei ole "eeldatavasti" genotoksilist potentsiaali.

Aga mida me nüüd teame? Peale mRNA‑toodete turule tulekut on teadusuuringutega tõestatud mRNA‑vaktsiinide genotoksiline potentsiaal. Teadusuuringud näitavad mRNA‑toote kahjulikku mõju inimese genoomile. Ogavalgu mRNA võime siseneda rakutuuma on olemas. Ogavalk näib olevat peamine patogeenne tegur, mis aitab tegelikult kaasa SARS-CoV-2 ainulaadsele haiguskulule. Ogavalgu pöördtranskriptsioon, kus RNA‑st saab DNA. Pöördtranskriptsioon ja genoomne integratsioon koos omaduste pärimisega järglastele. Teadlased rõhutavad, et mRNA‑LNP vaktsiiniplatvorm kutsub esile pikaajalisi ootamatuid immunoloogilisi muutusi. Ja kas meil on vähe teateid selle kohta, [kuidas tekib] ootamatu äkksurm, noored inimesed, tuntud inimesed päevapealt surevad? 2021. aasta mais rakukultuuriga tehtud uuringus leiti, et SARS-CoV-2 RNA‑d saab pöördtranskribeerida ja integreerida nakatunud raku genoomi.

Juulis 2023 algatati kriminaalasi Pfizeri ja Moderna vastu Austraalia föderaalkohtus. Austraalia kriminaalasjade peaprokurör esitas Pfizeri ja Moderna vastu suunatud GMO-ga seotud ettekirjutuse. Vastavalt Austraalia geenitehnoloogia regulatsioonile kuuluvad modifitseeritud RNA tooted GMO regulatsioonide alla. Ei Pfizer ega Moderna pole taotlenud vastavat litsentsi. Ja nii see ongi.

Kantserogeensuse testimist ei peeta üldiselt vajalikuks, et toetada nakkushaiguste vaktsiinide väljatöötamist ja litsentseerimist. Teisisõnu, ärme igaks juhuks uurime, kas toode võib vähki tekitada, sest igasugune paha uudis võib rikkuda vaktsiinide müüginumbrid. Aga mis toimub praegu tegelikult meil vähiga? Meeletu kasv! Kui ma olin Brüsselis, küsisin Euroopa Komisjoni kõrgelt ametnikult: kas ei ole äkki siin seos vaktsineerimisega? Ta jättis sellele küsimusele vastamata, kuid lisas, et 49% kõikidest Euroopa surmajuhtumitest on seotud vähiga.

Selline regulatsioon ei ole meie rahva huvides. Ja kui uurida lähemalt WHO rahastajaid, siis muutuvad rahvusvahelised ettekirjutused loogiliseks. Üks suurrahastajatest on näiteks Bill ja Melinda Gatesi fond. Aga kuna ma käisin ka lehekülgede peal, vaktsiinide lehe peal, siis selgus veel huvitavam asi. Lisaks Bill ja Melinda Gatesi fondile on selle rahastajate hulgas Eesti Vabariigi valitsus, Kuveit ja Rockefelleri fond. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on – Eesti Vabariik rahastab.

Eelmise aasta aprillis raputas teadusringkondi Kevin McKernani uuring, kus leiti, et nii Moderna kui Pfizeri mRNA‑vaktsiinid on saastunud tootmisprotsessis kasutatud DNA‑ga. Uuritud proovides ületas saasteprotsent 18–70 korda piirmäärasid, mis on kehtestatud Euroopa Ravimiameti poolt. Oktoobris 2023 avaldati teine uuring, kus autorid leidsid Pfizeri ja Moderna mRNA [COVID‑]19 vaktsiinides miljardeid, kuni sadu miljardeid DNA‑molekule annuse kohta. Uuriti 325 lahkamist. Autorid leidsid, et 74% uuritud koroonavaktsineeritute surmadest põhjustas vaktsiin. [Artikkel] eemaldati mainekast meditsiiniajakirjast Lancet 24 tunniga, ilma tõsiselt võetava põhjenduseta.

Tänaseks on avaldatud tuhandeid eeltsenseeritud teadusuuringuid, mis tõestavad COVID‑i vaktsiinide ohtlikkust. Septembris 2023 ajakirjas Public Health avaldatud uuring analüüsis töövõimetust tervishoiutöötajate seas pärast COVID‑19 vaktsineerimist. Registreeritud tervishoiutöötajate hulgas oli haiguslehel pärast vähemalt ühte COVID‑19 vaktsineerimist 595 [inimest] ehk 34,9%, mis tõi kaasa 1550 haiguspäeva. Nii absoluutsed haiguspäevad kui ka haiguslehel viibivate tervishoiutöötajate määr suurenesid iga järgneva vaktsineerimisega oluliselt.

Austatud kolleegid! Meie riigiametnike kohus on seista meie rahva huvide eest. Koroonakriis on meid raputanud ja näidanud, et poliit-majanduslike sidusgruppide huvid ei lange kokku meie rahva huvidega. Mida me nüüd edasi teeme? On aeg tunnistada, et me oleme tahtmatult – ma rõhutan, tahtmatult – kahjustanud oma rahva tervist. Tänastele teadusandmetele otsa vaadates ei saa mitte keegi enam ütelda, et me ei teadnud, et COVID‑19 mRNA‑vaktsiinid on tõestatult ebaefektiivsed ja ohtlikud. Tegelikult on aeg hakata koostööd tegema. Need teemad ei kao iseenesest laualt. Kõikide eespool nimetatud teadusandmete valguses soovitab WHO, vaatamata kõigele soovitab WHO COVID‑19 vaktsineerimist iga poole aasta tagant. Kui me jätkame samamoodi, püüdes meeleheitlikult vältida vastutust, kui me pigistame mõlemad silmad kinni ning korrutame fraase "ohutus", "tõhusus" nende toodete osas, mille kohta on käimas kriminaalasjad, saavad meist kuritöö kaasosalised.

Ma kutsun teid, head kolleegid, üles taastama oma kriitilist mõtlemist. Võtame tagasi vastutuse oma rahva tervise eest. Kaasame kõik erialaseltsid, kaasame need spetsialistid, kes on julgenud jääda massist erinevale arvamusele ja läbi töötanud andmed, mille puhul ei WHO, Euroopa Ravimiamet, CDC, FDA ega suurkorporatsioonid ei taha, et need meieni jõuaks. Ja laseme põranda alt välja need teadlased, arstid, kes ei saa täna siin esineda avalikult, kuna nad kardavad oma tööd kaotada. Mina olen ainult sõnumitooja. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Esiteks tänan teid sellele väga olulisele probleemile tähelepanu juhtimast ja ka informatiivse ettekande eest. On üsnagi kõnekas, et nendel väga olulistel teemadel enam ammu mitte mingisugust ühiskondlikku arutelu ei toimu, olgugi et kõigile vähegi toimiva mõistuse ja südametunnistusega inimestele peaks olema selge, et need väga tõsised riskid, millele te osutasite, peaksid pälvima ulatuslikku tähelepanu nii ametnike kui ka poliitikute poolt.

Aga ma mõtlesin teie käest küsida, et ilmselt seda ettekannet ette valmistades mõtlesite ka sellele küsimusele, mis üleüldse võiks põhjendada seda, et mitte uurida lähemalt seda kantserogeenset mõju. Kui on tõsine kahtlus õhus, et nendel võib olla vähki tekitav potentsiaal, siis kas teie suudate välja mõelda mingisugusedki põhjendused, miks peaks sellele teie põhilisele ettepanekule vastu olema ja seda mitte toetama?

Ei, ma ei suuda seda välja mõelda, miks seda eelnõu ei peaks toetama. Aga mulle isiklikult tundub või õieti ma arvan seda, vaadates praegu maailmas toimuvaid protsesse, et tegemist on ikkagi suurmonopolide rahaahnusega. Seda esiteks. Sest mõelge, kui palju ja millist tulu teenisid selle vaktsiini ehk ravimi turule paiskamisega suurkorporatsioonid. Ja nende eelarve on – kasutan seda lihtsat, triviaalset [väljendit] – väga vinge, kordi suurem kui Brasiilia riigi eelarve, 70 korda suurem kui Eesti riigi eelarve. Raha! Aga teisest küljest, kui vaadata ikkagi, kes on need rahastajad olnud – minu jaoks mõistetamatult ka Eesti valitsus –, põhirahastaja on olnud ikkagi Bill Gates. Ja milline on Bill Gatesi sõnum olnud? Inimesi on maakeral liiga palju! Kas see ei või olla lihtsalt kuritahtlik tegevus, et kasutades ära inimeste heausklikkust oma valitsejate vastu, omab see massvaktsineerimine tegelikult ka mingit muud, kaugemat eesmärki, mille kohta meil muidugi mingeid andmeid ei ole?

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Hädavajalik teema! Miskipärast on sellest kenasti mööda libisetud ja tahetakse meile veel hullemaid seadusi kaela määrida kui enne. Ma pean silmas teemat, mida me oleme Euroopa Liidu asjade komisjonis arutanud ehk Euroopa ravimimääruse muudatusi. Ja seal on otsesõnu kirjas, et tervishoiuhädaolukorras võib kasutada teadusuuringutega kinnitamata ravimeid. Kuhu selline asi meid viib? Me oleme näinud tohutuid laineid kõrvalmõjudega, inimeste surmasid. Ja selle asemel, et teha sellest järeldused, tullakse välja veel hullemate seadustega, mis on meile lausa eluohtlikud. Otsesõnu tahab see Euroopa ravimimäärus teha seda, et ei pea uuringuid olema. Kuidas sellesse suhtuda? Kas see ei lähe mitte täitsa rappa, see Euroopa ravimimääruse suund? Siin tahetakse rohkem kontrolli ja seal seda vähem.

Aitäh, hea küsija! Ma olen teiega absoluutselt nõus, et see määrus, mida te praegu kirjeldate, on vastuolus nii meie seadustega kui ka inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooniga. Kui me vaatame tagasi neile protsessidele, mismoodi arstid … Põhimõtteliselt oli olukordi, kui me nüüd vaatame neid ravimi infolehti, et vanemate kui 60-aastaste puhul olid uuringud tegemata, rasedate puhul olid uuringud tegemata ja nii edasi. See loetelu on pikk. See tähendab seda, et neid uuringuid ei olnud tehtud, aga samas ravimifirmad nõudsid oma infolehtede alusel andmeid selle kohta, millist mõju, ka negatiivset mõju, on need ravimid [elanik]konnale Eestis avaldanud. Erinevate tähtaegadega, viimane vist on nüüd sellel aastal, kui ma õigesti mäletan. Aga mis tehti, tehti meie valitsuse kaasabil, võib-olla ka mitteteadmisel, võib-olla sihukeses naiivses usus, et kõik on õige – tegelikult toimus ebaseaduslik inimuuringu tegemine, mis on meil kriminaalkorras karistatav.

Ja rikuti väga olulist asja, rikuti inimeste kaitstavat õigushüvet ehk inimese kehalist enesemääramise õigust, seda, et tagada selle meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise ajal isiku nõusolek. Aga mis toimus meil? Meil toimus see, et kui sa ei vaktsineeri, siis sa ei saa kohvikusse, siis sa ei saa reisida. See oli täielik kuritegu. Ja ma ei tea, kui palju – ma ei käinud ise vaktsineerimas, ma ei tea – on inimesi, kellele anti kätte paber selle kohta, et ta annab nõusoleku selleks, et tema on katsejänes, või kas teda on teavitatud selle uuringuga seotud ohtudest. Ma ei oska öelda, aga nii palju kui minule on tulnud andmeid, need, kes on seal käinud, nad ei kinnita seda.

Ja mis asi on tegelikult seesama meditsiiniline uuring? See on inimesele tehtav arstiteaduslik või bioloogiline uuring, eesmärgiks saada arstiteaduses kasutatavat uut teavet. Ja seda tehti massiliselt Eestis ja üle kogu maailma kõikide inimeste puhul. Need, kes vastu hakkasid, represseeriti. Kui teha väga julma ja musta huumorit, siis õnneks neid rongiga Siberisse ei saadetud. Ja mis on väga oluline, siin rikuti ka sedasama inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni, mis sätestab, et inimuuringu korral ja kliinilise ravimiuuringu korral tuleb arvestada ka lisaprotokolli sätteid ja enne nõusoleku saamist tuleb teavitada inimest, millised on tema õigused ja kaitseabinõud ja kas isik on kindlustatud tervisele võimaliku tekitatava kahju eest. Kahjuks seda kõike meil ei tehtud. Ja ma kuulan praegu, hea Anti, väga suure murega seda, mida Euroopa Liidu asjade komisjonis planeeritakse meiega teha. Me ei tohi seda lubada ja see on tegelikult ka praegu selle eelnõu üks eesmärkidest.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Loen su ettepanekut ja siin on parandusettepanek nr 2: ravimite müük ja kasutamine, mida kasutatakse koroonaviirushaiguse-19 ennetamiseks ning mille osas ei ole tehtud genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringuid, on Eestis keelatud. Alati võib olla kahel pool lauda: keegi ütleb, et on midagi halba, ja on ka midagi head. Ma arvan, et mitte ei peaks olema midagi keelatud, vaid see peaks olema vabatahtlik. Jah, siis, kui koroona tuli, meil oli nii, et mitte midagi ei saanud teha, kui sa ei olnud vaktsineeritud. Aga kui täna keelata kellelgi, kes soovib ennast vaktsineerida, seda teha, siis me jõuame samasse [olukorda], et meil on väike seltskond inimesi, kes ei lase oma lapsi vaktsineerida, ja siis tekivad erinevad haigused küll lasteaedades, küll koolides. Minu arvates siin võiks see parandus sees olla, et see on vabatahtlik. Mitte keelata. Ma küll ei soovi, et keegi keelaks näiteks mul oma lapselapsi vaktsineerida või ennast vaktsineerida. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ma juhin tähelepanu, et minu ettepanek ei sisalda neid laste vaktsineerimisi, mis on lastele vajalikud ja mida, ütleme, alates vaata et sünnist saadik tehakse erinevate [haiguste, näiteks] lastehalvatuste ja nii edasi vastu. Seda osa see eelnõu ei puuduta. Küll aga ma ei ole nõus selle väitega – ja ma arvan, et ka professor Lutsar võib seda hiljem oma kaasettekandes kinnitada –, et lapsed on riskigrupp COVID‑i puhul. Nad põevad seda hästi kergelt ja neil mingisuguseid selliseid tagajärgi ei teki. See on ka ravimi … Ütleme, praeguses praktikas on [see teadmine] välja kujunenud teadaolevate andmete põhjal ja ka ravimilehtedel ei ole seda märgitud. Siin ma ei näe ohtu. Aga kui see eelnõu läheks nüüd teisele lugemisele, siis kindlasti oleks seda vaja spetsialistidega arutada, kas see on vajalik, kas lapsed on riskigrupp või ei ole. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma täpsustaksin natuke oma küsimust. Miks keegi keelab mind või minu abikaasat või mu ema või mu lapsi või lapselapsi vaktsineerimast? Hetkel sinu ettepanek on ju see, et neid vaktsiine ei tohiks müüa.

Ei, COVID‑i vaktsiini.

Jah, just, me räägime COVID‑ist. Ehk kui mu abikaasa ikkagi soovib vaktsineerida ennast iga poole aasta järel, siis on see tema õigus. Või kui minu ema, kes täna sai 85, soovib vaktsineerida, siis peaks olema see tema õigus. See võiks olla vabatahtlik. Mitte ei tohiks olla nii, et Eesti Vabariigis on keelatud ja ülejäänud Euroopa Liidus on võimalik seda ravimit osta. Kas see tähendaks seda, et nii nagu me läheme jälle maist alates kütust ostma Lätti suure tõenäosusega – vähemalt rekkamehed –, tekib vaktsiinidega ka, et hakkab üle piiri kaubandus?

Ma arvan, et sellist asja ei teki, sest praeguseks on väga paljudes peredes tekkinud olukord, kus inimesed kahtlustavad oma lähedase surmas ja haiguses just seost vaktsiiniga. Võtame ühe väga tuntud inimese – Õnne-Ann Roosvee. Enne seda oli ta terve kui purikas ja pärast seda tal tekkisid väga rasked sümptomid ja tervis on käest ära. Riina Kütt, väga tuntud inimene, MTÜ Ikkagi Inimesed juht, kes tegeleb ka vaktsiinikahjustustega inimestega – enne elurõõmus inimene, osales, kui ma õieti mäletan, kodukaitses, aga enam ei saa midagi teha. Ja need on tuntud inimesed. Ma toon ühe näite veel, Paidest jällegi, kus üks vanem meesterahvas suri pärast kolmandat süsti, 15 minutit pärast seda kukkus oma auto kõrval kokku. Ja kui tema tütar esitas taotluse saada hüvitist seoses COVID‑i vaktsiinide kahjuga, siis sealne komitee ütles, et ei, siin puudub põhjuslik seos. Aga õnneks on olemas üks tohter, kes võttis asja põhjalikult ette ja tõestas ära selle, et tõenäoline seos on olemas.

Ja kui nüüd öelda seda, et hakkab Lätti sõitma, et ei tohiks nagu keelata, siis aga miks me keelame, ütleme … Oli vist siin see eelnõu, et kärbseseent ise võid süüa, aga seda reklaamida ei tohi. Keelame selle ära. Ja nüüd on niimoodi, et me laseme müügile selle vaktsiini, mis tegelikult kätkeb ohtu inimese tervisele, ja anname vaba voli seda [kasutada]. See jätab ikkagi tagaukse lahti, ma ütlen selle peale nii. Kui palju on neid, kes lähevad Euroopasse seda vaktsiini saama, ma ei tea seda. See on praegusel hetkel minu, eelnõu ettekandja arvamus selles asjas. Aga meie ülesanne on ikkagi seista oma rahva tervise eest, et sellised ravimid, mida ei ole lõpuni uuritud, [oleks keelatud]. Me näeme tegelikult põhjuslikku seost just, ütleme, nii kasvajate kui ka surmade osas, mis on järsult tõusnud. Ka laste sünd on vähenenud väga suures ulatuses. Süstiti ka rasedaid naisi, kuigi uuringud olid tegemata. Te võite muudatusettepanekud teha ja eks siis komisjonis arutame seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie eelnõu küll ei puuduta seda teemat, aga kuidas te suhtute sellesse, et COVID‑i vaktsiine reklaamitakse meedia vahendusel ja tehakse reklaami koos teiste kaupadega? Kas teie meelest on see eetiline? Või ikkagi peaks vaktsiinidest rääkima inimesele perearst?

Aitäh, hea küsija! Kahjuks on teil sada protsenti õigus. Praegu on tekkinud olukord, kus mitte kõikidel telekanalitel, aga Kanal 2‑s, ma panin tähele enne jõule, kui oli seal … Ma ei suuda meenutada, mis asi, mis on need rohud, ütleme, palavikku alandavad rohud. Oli reklaam kenasti ja siis oli all tekst: "Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Enne tarvitamist lugege [tähelepanelikult] pakendi infolehte. Kaebuste [püsimise] korral või ravimi [kõrval]toimete [tekkimisel pidage nõu] arsti või apteekriga." See oli seal kenasti olemas. Ja pärast seda tuli ilusas jõulumeeleolus reklaam: selleks, et hoida oma lähedasi, selleks, et vältida haigestumist, vaktsineeri ennast COVID‑i vastu. Ja seal ei olnud seda [teavet] all, et tähelepanu, tegemist on ravimiga. Oli ainult, et kampaaniat toetab Pfizer, ja ma ei mäleta, üks asi oli veel. Ma salvestasin need ära, mõlemad klipid.

Tegemist on ravimiseaduse rikkumisega, kuna igasugusel ravimil, ka vaktsiinil peab olema tegelikult juures seesama informatsioon, et tegemist on ravimiga. Muidugi, ma arutasin seda teemat siin Irja Lutsariga. Irja Lutsar ütles: "Aga me ei nimeta ravimi nime, me lihtsalt ütleme, et on vaktsiin." Aga kui ikkagi reklaamija, selle kampaania tellija on Pfizer, siis on selge, et tegemist on ju ravimiga. Siin on lihtsalt mõned telekanalid läinud seda teed, et raha saamise eesmärgil rikuvad Eesti Vabariigi seadust.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari. Palun!

Austatud juhataja! Kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas seaduseelnõu 29. septembril 2023. aastal ja kohal olid kõik liikmed. Lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele võtsid istungist osa Sotsiaalministeeriumi ravimiala spetsialist Mari Amos ja Ravimiameti ekspert Keiu Heinla. Mari Amos tuletas meile meelde, et see ei ole mitte esimene kord, kui seda seaduseelnõu ettepanekut sotsiaalkomisjon arutab. Sotsiaalkomisjon arutas sarnast ettepanekut ka 7. veebruaril 2023. aastal ja siis lükati see eelnõu tagasi. Mari Amos lisas veel, et vastavalt Euroopa Liidu direktiivile ei ole kartsinogeensete ja genotoksiliste uuringute tegemine vaktsiinide puhul nõutav, nii et selles mõttes ei ole midagi rikutud. Ja teiseks, kui me selle ravimi ühes liikmesriigis keelustame, siis see käib ka teiste kohta. Nii et kui me Eestis selle nüüd ära keelustame, siis peavad meil olema selleks väga tugevad andmed, et see ravim on ohtlik – antud juhul on juttu vaktsiinidest –, ja see siis sunnib ka teisi riike need ravimid keelustama. Praeguseks vähemalt Ravimiameti ja Sotsiaalministeeriumi andmetel nad niisuguseid andmeid näinud ei ole.

Ma tuletan veel kord meelde – lükkaksin mõned eelkõneleja Kalle Grünthali väited ümber –, et ravimeid Euroopas reguleeritakse tsentraalse reguleerimise kaudu ja need dokumendid on kõik saadaval Euroopa Ravimiameti kodulehel. Kogu seda hinnangu käiku võib sealt jälgida. Need on suured dokumendid, aga need on kindlasti seal olemas. Teiseks ma tahaksin mainida, et need vaktsiinid, mida kasutati … Eesti kliinilistes uuringutes ei osalenud, aga nendele vaktsiinidele, mida me Eestis kasutasime, kõigile oli antud müügiluba. Kuigi jah, ma möönan, et tookord, kui vaktsiinid turule tulid, oli see müügiluba ajutine, praeguseks on need müügiload permanentseks muudetud.

Ja veel tahaksin meelde tuletada, et kõik kliinilised uuringud … Kui vaktsiinid turule tulid, oli kaks suurt kliinilist uuringut, kumbki firma oli teinud pimendatud uuringud, milles osales 40 000 osavõtjat, pooled olid vaktsiinigrupis ja pooled olid platseebogrupis, ja enam-vähem sama suurusega uuringud olid mõlemal firmal. Kõik uuringud olid saanud eetikakomitee loa ja kõigis uuringutes osalejad olid allkirjastanud informeeritud nõusoleku.

Nii et sotsiaalkomisjonis oli elav diskussioon. Ma ei hakka seda diskussiooni siin välja tooma. Oli ka juttu vaktsiinikahjudest, aga see eelnõu tegelikult vaktsiinikahjusid ei puuduta ja vaktsiinikahjusid me sotsiaalkomisjonis arutasime eraldi, nii et neid ma ka välja tooma ei hakka.

Sotsiaalkomisjon tegi oma istungil järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobril, aga asjaolude sunnil on see nihkunud jaanuarikuusse, selle poolt olid kõik osavõtjad. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar, selle poolt olid ka kõik osavõtjad. Ja kolmandaks, teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, selle ettepaneku poolt oli 7 sotsiaalkomisjoni liiget, vastu oli 1 ja erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõigepealt, hea Irja, ma tahaksin teha olulise paranduse: see eelnõu oli eelmises Riigikogus ka, aga seda mitte ei lükatud tagasi, vaid see langes menetlusest välja, kuna Riigikogu lõpetas oma töö. See on väga oluline vahe.

Teiseks, ma tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et te rääkisite siin, ütleme, uuringugruppidest ja viitasite ka platseebogrupile. Jah, see on tõsi. Aga te jätsite rääkimata ühe väga olulise asja, mis on äärmiselt ebaeetiline. Nimelt, vaktsiinide kasu ja riski suhte usaldusväärne analüüs oli võimalik küll, kuni kliinilistes uuringutes oli säilinud platseebogrupp, aga sügavalt ebaeetiline oli see, et see kontrollgrupp kaotati keset uuringut. Tänaseks on kõik kontrollgrupid kaotatud, aga see on lubamatu. Nii et ärge tulge rääkima, palun, seda juttu, et kõik on kontrolli all. Ei ole! Vaielge vastu.

Jaa, mina ei olnud ühegi selle uuringu läbiviija ja ei olnud ka üheski komitees, mis neid otsuseid tegi. Võin teile rääkida, mida ma olen kuulnud oma sõpradelt, kes on ka eksperdid infektsioonhaiguste alal. Tekkis niisugune olukord, et inimesed enam ei tahtnud pimendatud uuringus olla, ei tahtnud seal platseebogrupis olla, nad tahtsid teada, kas nad said vaktsiini või nad said platseebot. Nii et see oli üks olukord. Ja sellepärast ja kuna vaktsiinidel reeglina niisuguseid väga pikaajalisi kõrvaltoimeid ei ole, tehti otsus platseebo katkestada ja pakkuda platseebogrupis olnud inimestele võimalus saada vaktsiini. See, et platseebogrupid katkestatakse pärast põhiuuringu tegemist ära, ei ole väga erakordne juhtum. Seda on tehtud ravimite puhul, seda on tehtud ka vaktsiinide puhul, et mitte panna platseebogrupis olevaid inimesi nagu ebaõiglasse olukorda. Vaktsineerimine loomulikult oli kõigile vabatahtlik. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole üheski sellises komitees olnud, nii et ma neid detaile täpselt ei tea, aga ilmselt on need ka kättesaadavad.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teades, et te olete meditsiinivaldkonnas ekspert, õppinud üle kümne aasta vähemalt, küsin ma teie käest niisuguse asja. Te ütlesite alguses, et nende vaktsiinide puhul ei olnud kliinilisi testimisi võimaliku vähiriski või siis geenikahjustuste suhtes. Kas on nüüd tagantjärele mõeldud, et ka vaktsiinid võiksid edaspidi sellised kliinilised testid läbi teha, kuigi ma saan aru mitte meditsiiniinimesena, et see on äärmiselt keeruline, peaaegu et võimatu?

Need otsused tegelikult tehakse ikkagi iga ravimi puhul eraldi. Nüüd me läheme küll natuke detailidesse, aga ravimid koosnevad erinevatest komponentidest ja kui ühelgi nendest komponentidest kas ei ole vähiriski või genotoksilist riski või ka teoreetiliselt ei ole üldse võimalik, et see aine annab vastavaid riske, siis eeldatakse, et neid riske ei ole, ja sellisel juhul neid uuringuid ei tehta. Aga see [otsus] tehakse iga vaktsiini, iga ravimi puhul eraldi ja neid katseid ei tehta loomulikult inimestega, vaid neid tehakse katseloomadega. Nii et need uuringud on teostatavad ja tehtavad, ja kui tekib selline kahtlus, siis need ka kindlasti tehakse. No eelkõneleja ütles, et vähki [haigestumine] on maailmas tõusnud. Sellega võib ainult nõus olla, aga vähk on väga tugevalt seotud vanusega ja mida rohkem on 60+ inimesi, seda rohkem kahjuks on ka pahaloomulisi kasvajaid.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus ettekandjale Irja Lutsarile. Palun teie arvamust, et siin saalis ja diskussioonis jääks kõlama seisukoht, et vaktsiinid on rahva tervisele olulised ja kaitsevad haiguste eest.

Jaa, seda kahtlemata. Tuhandeid uuringuid on selle kohta, mis on näidanud, et COVID‑i vaktsiinid tõesti vältisid surmasid, vältisid tõsiseid tagajärgi. Mina olen üldiselt skeptiline inimene ja ma olen ka skeptiliselt otsinud uuringuid, mis näitaksid, et koroonaviiruse vaktsiinid on kahjulikud. Ma ei ole niisuguseid uuringuid näinud. Ükskõik, kuidas sa vaatad – kas Eesti uuringuid või rahvusvahelisi uuringuid, suuremaid või väiksemaid –, alati vaktsiinigrupis kulgeb inimestel COVID kergemini kui kontrollgrupis. COVID‑i vaktsiinid ei olnud ideaalsed – ei ole ükski, vähesed vaktsiinid on ideaalsed –, aga nad väga hästi kaitsesid ja kaitsevad ka praegu raske haiguse ja surma eest. Nii et vaktsiinid kahtlemata, ilma küsimärgita, aitasid meid sellest pandeemiast välja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tegelikult, lugupeetud ettekandja, te rääkisite ennast praegu sisse seoses sellega, et inimesed ei tahtnud platseebogrupis enam olla. Aga see on ju tegelikult see kliiniline … Ütleme, rikuti uuringu põhimõtteid. Me ju ei tea praegu, kas on olemas selle COVID‑i osas usaldusväärsus, sest kontrollgrupid kaotati. Te lihtsalt räägite sealt puldist seda juttu. Aga okei, öelge mulle, mis põhjusel Pfizer salastas 75 aastaks siis need andmed selles osas, et me ei tea, kui kaua see ogavalgu tootmine inimorganismis kestab. Miks ta seda tegi – 75 aastat?

Jah, ma ei ole Pfizeri töötaja, ma ei ole kunagi … Ma olen olnud küll Pfizeri töötaja 20 aastat tagasi, aga tookord Pfizeril vaktsiine ei olnud. Miks? Tavaliselt salastatakse mingid patendiga väga tugevalt seotud uuringud, aga antud juhul ma ei oska öelda, mis on üldse salastatud, missugune tehnoloogia on salastatud, nii et ma jään siin vastuse võlgu, ma seda ei tea.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud aseesimees! Palun tervitada ka esimeest. Lugupeetud saadikud! Ma arvan, et see eelnõu tõstatab väga tõsise probleemi. Küsimus on selles, et kui teil on oma märkusi ja ettepanekuid, siis me võime mõistagi ju komisjonides edasi töötada, aga see, et kusagil on väga valed järeldused tehtud pandeemia ajast, viitab sellele, et Euroopa ravimimääruse muudatused, millega me praegu tegeleme, ütlevad otsesõnu, et hädaolukorras võib uuringuteta ravimeid lasta turule. Minus tekitab see küll murelikkust ja võiks tekitada ka erialainimestes, sest see on elementaarne teaduslik nõue, et meil on põhjalike uuringutega ravimid, mõistagi ka inimuuringutega, ja siis tuleb järeldus.

Kuigi me teame, et pandeemiateemal on väga palju teravat kriitikat tehtud nende ravimite suhtes, kõik me teame seda, ka need, kes ennast vaktsineerida lasksid, et see vale, et vaktsiinid hoiavad ära nakatumise, mida siiski promoti, reklaamiti väga laialt, lendas kildudeks otsekohe, aga meie meedia ebatänuväärselt vaikis selle maha. Ehk tegelikult, ravimifirmad petsid meid juba selle väitega. Ükskõik, kuidas need väited turule toodi, et see hoiab ära nakatumise, igal juhul meie poliitikud rääkisid sellest lakkamatult ja kõva häälega. Mina nimetan sellist tegevust pettuseks.

Mul on paraku väga palju näiteid, ei jõua siin lühikese ajaga neid tõstatada, kuidas inimesed uskusid sellesse, et tõesti hoiabki nakatumise ära. Linnapead, poliitikud läksid rahva sekka, õpetajad pidasid suuri üritusi, mille tulemusel nakatus massiliselt õpetajaid, koole. Rakvere linnapea, kes oma haiguse avalikustas – tema näidet võin tuua –, oli nii rõõmus, et näete, ma olen vaktsineeritud, järelikult ma ju ei saa raskelt põdeda, ütles ta sotsiaalmeedias. Ja siis, kui ta nakatus ja väga raskelt põdes, ta ütles: näete, vaadake, ravimifirmade lubadused ei vastanud üldse tõele. Ja seda [on olnud] väga paljudel juhtumitel.

Aga, proua Irja Lutsar, te oleksite võinud meid informeerida nendest asjadest, mida te peaksite teadma ametijärgselt. Te olete kunagi ka Pfizeriga koostööd teinud, vähemalt ütleb niimoodi meile teie LinkedIni profiil. Vaadake, Pfizer on saanud USA suurima trahvi võltsturunduse eest, võltsravimite turule toomise eest. Miljardi [suurune] trahv – meditsiiniajaloos kõige suurem trahv. Kas see ei ole hoiatus nende firmade ebausaldusväärsuse suhtes, kui nad jälle tulevad lubadustega, et terve maailm peab süstima? Arvestage, kui süstitakse 2 miljardit inimest, millised on nende firmade kasumid. Nad ei kohku valetamise ees tagasi, sest kasum on miljardid ja miljardid ja miljardid. See, et kusagil on kõrvalmõjud ja inimesed kannatavad rängalt nende all, neid ei huvita, sest me näeme USA kohtujuhtumeid, kus neid ei huvitanud [see, kui nad] müüsid oma riigi sõjaväele võltsravimeid. 1,2 miljardit dollarit oli trahv.

Siis võtame lähemast ajaloost, Pandemrixi vaktsiin seagripi vastu tõmmati turult tagasi Soomes ja Rootsis, sest ta selgelt, tõendatult põhjustas narkolepsiat. Vaadake, võrgus on …

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit! 

… ilmavõrgus on nende patsientide ühingud. Narkolepsia ohvrid on siiamaani aktiivsed, neil on ühingud. Rootsis oli üle 600 juhtumi. Narkolepsia on mõnede inimeste jaoks surmaotsus, ta võib igal pool magama jääda. Ja see oli Pandemrixi vaktsiin, mida reklaamiti samamoodi laialt, agressiivselt. Seda hakkas uurima Euroopa Liit, kuidas riike lüpsti rahaliselt, kuidas inimeste tervis sai kannatada ja puhuti üles seagripivaktsiini paanikat.

Võib-olla proua Lutsaril ei ole veel kriitilist materjali kätte sattunud nende tänapäevaste vaktsiinide suhtes, aga nende firmade kriminaalajalugu on pikk ja ka see peaks tekitama küsimusi. Te olete kriminaalse firma jaoks töötanud. Pfizer on saanud karistada miljardites. Ettevaatust, inimesed, Pfizer on pannud toime raskeid kriminaalkuritegusid, määrinud kaela võltsravimeid inimestele.

Ja muidugi COVID‑i teema. Kõige rohkem usaldan ma selliseid juhtumeid, kui mulle ütleb apteeker, et teate, mul läksid jalad paiste ja mitu kuud ei saanud paistetusest lahti, ma ei saanud kõndida. Sellised juhtumid on ju alarmeerivad, kui tervishoiutöötajad tulevad ja räägivad oma probleemidest. Ma tean kooliõde, kes keeldus vaktsineerimast lapsi, sest ta ise jäi pimedaks, ja tükiks ajaks pimedaks, kuni tal see kõrvalmõju ära läks. See oli talle piisav vapustus. Ma arvan, et ma ei hakka nimetama selle kooliõe nime, sellepärast et ta lastaks lahti tõenäoliselt, sest kuidas sa siis ei kuula meie käsku vaktsineerida.

Nii et ma arvan, et me oleme jälle sattunud ebaausate ravimifirmade hammaste vahele. Me vaikime maha kõrvalmõjud. Samal ajal Soome ja mitmed [teised] riigid tegelevad väga tõsiselt kõrvalmõjudega. Minu lugupidamine – doktor Everaus oli vaktsiinide kõrvalmõjudega tegeleva toetusrühma algataja siin Riigikogus. See mahavaikimine on lubamatu. Ja samamoodi, me läbisime kadalipu ehk rikkusime riigi põhiseaduse § 18, mille järgi ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini‑ ega teaduskatsetele. Eestis tehti paraku sundvaktsineerimisega suurejoonelist, ebaseaduslikku ravimikatsetust. Ja mina ei võta seda teemat päevakorrast ära. Nii nagu see Pfizeri kuritegu USA‑s ei tohiks arstidel ununeda. Need firmad ei ole enam usaldusväärsed. Me peame väga valvsad olema, mida me ostame, sest meie inimeste tervis on A ja O. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Kalle Grünthal, teie soov on tulla Riigikogu kõnetooli? Kas teil on volitus fraktsioonilt? Palun mikrofon kohapeale! Kas on või ei ole? Nii ebaõiglane, kui see ka mulle ei tundu – ja antud hetkel ta tõesti tundub –, meie kodu‑ ja töökorra seadus mulle seda võimalust ei anna. Isegi algataja ei saa tulla. Aga palun, mikrofon teile kohapeal! Üks hetk. Palun!

Aitäh! Tundub jah ebaõiglane, kuna teema on oluline. Mis ma ütlen selle peale?

Aga te ei saagi midagi öelda, sest ma ei saa teile sõna anda, selles ongi see probleem.

Jaa.

Jah. Aga jõudu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Irja Lutsari. Palun! Aa, vabandust! Jah, sõnavõtt kohapealt. Palun!

Vabandust! Kuna minu nime siin korduvalt mainiti, siis ma tahtsin …

Aa, selge. Siis on vastusõnavõtt.

… vastusõnavõtu teha härra Poolametsale, et ei jääks siit kõlama, et ravimifirmad ainult kuritegevusega tegelevad. Ma nende eest muidugi ei saa rääkida, sest ma nende liige ei ole. Aga Eestis väga hoolega registreeritakse, Ravimiamet väga hoolega registreerib ja analüüsib igasuguste ravimite kõrvalnähtusid. Ja neid on ka COVID‑i vaktsiinidel olnud, aga need kõrvalnähud õnneks on siiski väga harvad võrreldes sellega, kui paljud inimesed on kasu saanud. Ja ma tahaksin teile ka öelda, et kui teil on või teate kedagi, kellel on kõrvalnäht, siis Ravimiametis saab väga kergelt neid kõrvalnähte registreerida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 162 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 162 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastu 7 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 162 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Isamaa fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 345 esimene lugemine, ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me teame, et Eesti majandus jookseb juba kaheksandasse kvartalisse miinusega, ja me näeme, mis sellel aastal erinevate maksutõusude tõttu juhtub majanduses, ning ka 2025. aasta maksutõusud ei muuda [midagi] paremaks. Isamaa Erakonna seisukoht on alati olnud üks: ühe valdkonna ettevõtjaid peaks võrdselt kohtlema. Ja võrdselt kohtlema mitte ainult riigisiseselt, vaid tuleks ka vaadata konkurentsitingimusi meie naabritega [võrreldes]. Hetkel on meil laua peal eelnõu, mille eesmärk on Eesti autovedajate rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine ja Eesti rahvusvaheliste autojuhtide lähetuses viibimise tingimuste parandamine.

Paraku on Eesti autovedajad konkurentsis alla jäämas naaberriikide, eeskätt Leedu ja Poola autovedajatele. Maanteetranspordi ekspordikäibe erinevus Eesti ja Leedu vahel on ligi kümnekordne ja see vahe üha kasvab. Eesti veondussektor ei suuda enam areneda ning oma seniseidki tegevusmahtusid säilitada, rääkimata kasvamisest. Selle tendentsi jätkudes muutub Eesti peagi maanteetransporditeenust eksportivast riigist transporditeenust importivaks riigiks ja see on tõsine julgeolekurisk riigile. Euroopa Komisjon on defineerinud transpordisektorit kui riigi kriitilise infrastruktuuri osa, mis tagab kaupade ja teenuste kättesaadavuse riigi elanikele.

Rahvusvahelistel autovedudel on tööjõukulu oluliseks komponendiks välislähetuse päevaraha. Selle maksmise eesmärgiks on hüvitada isikule välisriigis viibimisega seotud suurenenud igapäevakulud ehk kulud, mis kaasnevad lähetuses viibimisega, näiteks kodu asemel toitlustusasutuses söömine, suuremad kulud lähedastega suhtlemisele ning interneti kasutamisele. Erinevalt lähetustega seotud kuludest – eelkõige kulud toidule – on maksuvaba päevaraha piirmäär pikka aega püsinud samal tasemel. See on kehtinud alates aastast 2016 ehk sätestatud pikka aega enne kriisiolukordi – COVID‑kriis, sõda Ukrainas –, mis on majandust oluliselt mõjutanud.

Samal perioodil on näiteks OECD riikide inflatsioon olnud 22%, Euroopa Liidu riikides 20% ja maailmas 30%. Seetõttu peavad Eesti töötajad päevaraha maksuvaba piirmäära ületavad kulud tasuma oma palgast või peab Eesti tööandja tasuma tulu‑ ning sotsiaalmaksu tegelikke kulusid katvalt maksuvaba piirmäära ületavalt päevaraha osalt. Kumbki lahendus pole päevaraha maksuvaba piirmäära eesmärgiga kooskõlas ja seab Eesti vedajad teiste liikmesriikide ettevõtjatega võrreldes ebavõrdsesse positsiooni. Enamik Eesti autojuhtide välislähetustest toimub Euroopa Liidu riikidesse, mistõttu on piirmäära tõstmisel kohane lähtuda just nendes riikides toimunud muutustest. Mitmed riigid, näiteks Soome, uuendavad päevaraha maksuvabu piirmäärasid igal aastal tulenevalt toimunud muutustest.

Rahvusvahelistel autovedudel kehtestati liikuvuspaketi kohaselt vastavate direktiivide ja määrustega sõidukijuhtide lähetamist autovedude sektoris reguleerivad erinormid ehk lähetusreeglid, mis jõustusid juba 2. veebruaril 2022. aastal. Neid nõudeid ei ole võimalik ignoreerida, need on liikmesriikidele kohustuslikud. Seega tuleb ka Eestis kehtivate päevarahade osas kehtestada autojuhtide puhul vastav erisus.

Käesoleva eelnõuga soovime me suurendada välislähetuses viibivale rahvusvaheliste vedude autojuhile makstavat tulumaksuvaba päevaraha kuni 75 euroni päevas kogu välislähetuse aja kohta. Teadmiseks, et meie naabritel on [päevaraha] täna Eestis kehtivast päevarahast tunduvalt suurem ja mujal ei ole seda piirangut, et esimesel 15 päeval on suurem päevaraha ja pärast seda on see praktiliselt poole väiksem. Naaberriigi konkurentsieelis on hetkel 500–600 eurot kuus iga autojuhi kohta. Me teame seda, et meil on ka teekasutustasu sellest aastast tunduvalt suurem, kui vaadata vastavaid teekasutus[tasusid] mujal. Meil on 1. maist diislikütuse aktsiis suurem, meil on käibemaksunumber suurem.

Ja kui mõned arvavad, et rahvusvaheliste autovedude number on väike, siis tegelikult on 6500 autot. Kogu transpordisektori [osakaal] Eesti SKP‑s on üle 6%, mis on väga suur osakaal. Tänases situatsioonis võib juhtuda see, mida [teevad] Leedu, Läti ja Poola autovedajad, kes on oma autojuhid võtnud Valgevenest, kus palganumbrid on natukene väiksemad. Kui keegi räägib, et äkki päevarahade probleem võib tekitada seda, et peidetakse palganumbreid, siis kõigile Riigikogu liikmetele teadmiseks, et kui Eesti autovedaja sõidab Saksamaal, siis peab ta maksma Saksamaal kehtivat miinimumpalka vähemalt. Kui ta sõidab, ma ei tea, Itaalias, siis Itaalias ei ole võimalik seda, et Eestis … Kui on kuskil riigis kõrgem miinimumpalk, siis ta peab maksma selle riigi miinimumpalka. Nii et karta seda, et päevaraha kasutatakse maksuvaba palga tõusuks, ei ole. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma täitsa nõustun, et päevaraha on mõeldud katma inimese täiendavaid kulutusi välisriigis tööd tehes. Aga maksustamisel ja maksuvabastuste andmisel ei saa kohelda võrdses olukorras olevaid inimesi ebavõrdselt. See üldine põhimõte on põhiseadusest tulenev ja kohtulahendites tegelikult juba leidnud kinnitust. Kas te korragi arutasite eelnõu algatajatena, kas ühe sektori konkreetsetele esindajatele, välis[vedude] autojuhtidele sellise positiivse erandi tegemine võib olla põhiseadusega vastuolus? Kas see korragi oli eelnõu algatajatel arutluse all?

Aitäh! Ma loen uuesti ühe punkti oma ettekandest ette. Sa vist ei pannud tähele. Rahvusvahelistel autovedudel kehtestati liikuvuspaketi kohaselt vastavate direktiivide ja määrustega sõidukijuhtide lähetamist autovedude sektoris reguleerivad erinormid. See kehtib Euroopa Liidus mõne nädala pärast juba kaks aastat. Ja selle direktiivi ülevõtmise kohustus on ka Eesti Vabariigil. See on seni tegemata. See on ka selgelt sinu komisjoni teema. Kui ma juhtisin majanduskomisjoni, siis transpordivedajatele me tegime mitmeid häid parandusi, kas või sellega, et kandevõime metsaveoautodel Eestis tõsteti 10 tonni juurde. Ja seal on teisigi muresid, see on kindlasti probleem.

Ja probleem on peale 1. maid palju suurem. Kuna transpordisektor toob Eesti majandusse väga palju sisendit, siis on oluline seda sektorit hoida. Meil on oma kogemus, oma vitsad sellest, kui me aktsiise tõstsime 2017 väga rängalt, kuidas siis Poola ja Leedu vedajad tulid Eestisse. Ka koroona ajal, kus oli raskusi, oli näha, kuidas dumpinguga tulevad naaberriigid Eestisse vedama, ja see tähendab seda, et väga suur majandussektor võib saada karistada ehk ühel hetkel kaduda. Praegusel hetkel on see hirm, et maikuust võivad need ettevõtted, kes tegelevad rahvusvaheliste autovedudega, registreerida ennast Lätti või Leetu, oma kütuse tankida seal, [mistõttu riigil] jääb saamata kütuse pealt aktsiis ja käibemaks, inimesed võtta sealt tööle, mis viib ära meie tööjõu pealt makstavad maksud. See on oluline küsimus. Ja minu arvates iga päev rohkem ja rohkem me peame tegelema sellega, et me oma ettevõtjaid ei vii halvematesse konkurentsitingimustesse, kui on meie naabrid Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Poola.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Toomas Uibo. Palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tutvustan rahanduskomisjoni istungil toimunut. Rahanduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 15. jaanuaril. Arutelu juures osales ka Rahandusministeeriumi maksu‑ ja tollipoliitika osakonna nõunik Lemmi Oro.

Nagu me kuulsime, Isamaa eelnõu eesmärk on tõsta tulumaksuvaba päevaraha rahvusvaheliste vedude autojuhtidele 75 euroni päevas ja seda kogu välislähetuse aja jooksul. Komisjonis Aivar Kokk tutvustas seda eelnõu ja toimus ka arutelu. Ja juhtivkomisjoni esindajaks määrati komisjoni liige Toomas Uibo.

Ma ei hakka kõike, kogu stenogrammi siin ümber jutustama, aga komisjoni liikmed olid seda meelt, et tegemist on sellise erisusega, mis loob ebavõrdsust teiste valdkondadega võrreldes. Me võime sama hästi küsida, miks siis õpetajad või arstid, kui nad lähevad välislähetusse, ei peaks saama sama palju tasustatud. Ja nii edasi.

Ja teine selline vaade, mida komisjoni liikmed välja ütlesid, on see, et rahvusvahelised hinnad on suhteliselt ühtlustunud. Ma vaatasin muuseas täna hommikul ka ise, mis maksab Big Mac Saksamaal, ja see hind oli sisuliselt sama mis Tallinnas. On olemas isegi lausa selline Big Maci indeks. Nii et komisjoni liikmed said muidugi murest aru ja mina ise ka saan sellest murest aru, aga leiti, et seda tuleks lahendada suuremas pildis ja vaadata üle kõikide valdkondade puhul need välislähetuste maksuvabad päevarahad. Ja seda on ka rahandusminister lubanud, et suvel seoses RES‑i aruteluga sellele probleemile otsa vaadatakse. Nii et ma usun, et kui me leiame kõik koos, et seda tõesti on vaja muuta, siis me peaksime seda muutma kõigile ja võrdselt.

Seletuskirjas oli toodud välja ka see, et inflatsioon on üks põhjuseid, miks sellist summat taotletakse. Märgin siin ära, et euroala inflatsioon on olnud 20%, kuid päevarahasid soovitakse tõsta 50%. Ka see koht on natukene küsitav.

Aga jah, probleem on arusaadav, kuid komisjoni liikmed leidsid, et seda tuleks lahendada teistmoodi. Ja ettepanek oli eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6 komisjoni liiget ja vastu oli 1 liige, erapooletuid ei olnud. Komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. jaanuaril 2024. Jah, selline oli see ülevaade komisjoni istungist.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Ma peaksin tuletama meelde, et kui sa teise ameti peal olid, siis 2020 aprillis sa käisid meil Stenbocki majas ja ütlesid, et on vaja 30 miljonit eurot, et võrdselt kohelda lennunduses. Aga siin on seesama päevade raha, et kui Läti, Leedu ja Soome võrdselt maksavad päevaraha tunduvalt rohkem kui Eesti, siis ei saa olla Eesti ettevõtja konkurentsivõimeline. Ja teine on see, et Eesti on direktiivi üle võtnud, aga ei tegele sellega. Seal on just autovedajatele antud eelised ja oluline on naabritega võrdselt kohtlemine. Ma loodan küll, et te tegelikult süvenete ühel hetkel sellesse teemasse, sest tänases koalitsioonis loota, et mõistus nagu tegeleb millegagi, seda vaevalt. Me näeme juhtiverakonna tegevust, kuidas ta seitse aastat on hoidnud maksuvabalt platvormiteenuse pakkujaid. Ja nüüd me näeme, et kui me eelmine aasta võtsime seaduse vastu, siis on veel sinna parandus tehtud. Ma loodan küll väga Eesti 200 peale, et te vaatate seda eelnõu veel korra selle pilguga.

Aitäh, hea küsija! Eesti 200 peale saab alati loota. Aga nagu ma märkisin, jah, me peaksime seda küsimust arutama kompleksselt, see küsimus on arusaadav ja ütlen täitsa siiralt, et isiklikult minu jaoks mõistetav. Aga nii nagu komisjoni liikmed arvasid ja arvas ka valitsuses rahandusminister, et me tuleme selle teema juurde tagasi suvel RES‑i arutelu käigus, vaatame nendele numbritele veel kord otsa ja hindame seda mõju.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite, et teie saate aru ja komisjoni liikmed said asjast aru. Aga ometi me ei püüagi luua võrdseid tingimusi autovedajatele, et meil oleks naaberriikidega sarnased päevarahad. Meie ülesanne riigis ongi just luua võrdseid tingimusi, ideaalis veel paremaid tingimusi oma ettevõtjatele. Meie millegipärast takistame seda. Kõike ei saa ühte patta panna, et me nüüd hakkame lahendama kõiki Eesti probleeme ühe seadusega. Alustame otsast. Miks te arvate, et me ei saaks teha ära ühte osa vähemalt, et aidata ettevõtjaid?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime võrdsusest, siis ma siinkohal tõstaksin kõigepealt esile meie oma inimesed siin riigis. Mulle jääb jah selles mõttes arusaamatuks, et miks näiteks arstid, kes lähevad välislähetusse, või õpetajad peaksid leppima vähemaga. Kuidas siis autojuhid on see grupp, kes ilmtingimata peaksid sellist päevaraha saama? Minu jaoks on see võrdsuse printsiip olulisem meie enda inimeste hulgas. Ja mul on tunne, et selle päevaraha mõju – kindlasti see osakaal on seal olemas – konkurentsis nii suur ei saa olla. Ma usun, et konkurents on ikkagi eelkõige ühe ettevõtte enda nii-öelda nutikuse väljendus. Päevarahaga ühe sektori muresid lahendada ei ole minu arvates mõistlik.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Lihtne küsimus. Erinevus Eesti autovedaja päevaraha ja Läti, Leedu ja Soome autovedaja päevaraha vahel on kuni 600 eurot kuus. Kas see 600 eurot on väike summa või on suur summa?

Aitäh küsimast! Loomulikult, 600 eurot on väga suur summa. Ja kui me võrdleme Eesti arsti palka Norra arsti palgaga, siis need summad on veelgi suuremad. Selge see, et me peame püüdlema ka suuremate palkade poole, aga see on see, kus me täna oleme. Ma olen küll seda meelt, et selliseid kunstlikke moonutusi turul … Ma saan aru, et küsimus on väliskonkurentsis. Ja nagu ma ka enne mainisin, see mure on arusaadav ja selle juurde kindlasti tuleb tagasi tulla. Aga jällegi, mulle tundub, et ühe valdkonna inimeste esiletõstmine ei ole teiste suhtes nagu normaalne. Me peaksime selle küsimuse kompleksselt lahendama.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite seda, et ühe alaliidu, praegusel hetkel autovedajate liidu muret ei saagi lahendada, kui seda kompleksselt ei lahendata. Minul on ettepanek teile: tehke siis arstide liidu poole pöördumine ja viige kõik päevarahad [võrdsetele alustele], kui te arvate, et kõik peavad olema võrdsed, et nii autojuhid kui ka arstid on nagu ühel turul. Mina arvan, et nad ei ole ühel turul, kindlasti on need erinevad turud. Ja kui praegu on tulnud autovedajate liidult ettepanek, et konkurentsivõime tugevdamiseks võiks hinnad siin lähiturul ühtlustada, siis ma ikkagi ei saa aru, milles on see vastuseis.

Jaa. Väga hea mõte, et vaadata üle kõikide valdkondade päevarahad ja võimalusel neid tõsta. Miks seda ei ole võimalik nipsust teha? Sest on selge, et sellel on mõju ka riigieelarvele. Riigieelarve teatavasti on lukus. Ja kui me räägime tulevikust, siis, nagu ma ütlesin, seda teemat kindlasti RES‑i kõneluste ajal puudutatakse ja vaadatakse, mis seal on võimalik teha. Nagu te teate, riigieelarve ja rahanduse seis üldse ei ole kiita. Kindlasti on selles osas tegemist pingelise olukorraga hetkel Eesti Vabariigis. Aga nii nagu mina sain rahandusministrilt kinnituse, see teema lauda võetakse ja selle üle arutatakse.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite mõju riigieelarve kontekstis, et päevaraha on tulumaksuvaba. Ma saan aru, et on tehtud mingisugune rehkendus, et see võiks olla justkui riigieelarvele kahjulik otsus. Me kogu aeg räägime sellest, kuidas meie majanduse konkurentsivõime tagada, kuidas meie ettevõtjad oleksid rahvusvahelises konkurentsis. Ja majandus just nimelt ongi see, mis annab võimaluse eelarve kontekstis kuskile tasakaalu suunas liikuda, mis on võetud valitsuskoalitsiooni eesmärgiks. Kas siis on tehtud mingi rehkendus, kui kahjulik see võiks riigieelarve vaates olla? Kui tõesti see pilt nii kitsas on, siis äkki võiks selle numbri välja tuua?

Aitäh, hea küsija! Sellist rehkendust komisjonis ei tehtud. Selline rehkendus võib-olla oleks võinud kaasas olla selle eelnõuga. See eelnõu on suhteliselt lakooniline, ühe lausega öeldud, et see päevaraha peaks 75 eurot olema. Mõjust riigieelarvele ma tegelikult rääkisin selles kontekstis, et kui me [arvestame] ikkagi kõikide valdkondade maksuvaba lähetuskulu. See summa on ikkagi selline, mis kindlasti on teatava mõjuga riigieelarvele. Ja see mõju tuleks siis kindlasti ka läbi arvutada. Aga aus vastus on see, et jah, minul seda arvutust täna ei ole.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et meie, 101, kes me oleme siia Riigikokku valitud, eesmärk saab olla üks: kaitsta oma Eesti inimesi. Ma mäletan, kui ma siia Riigikokku tulin, siis üks minister arvas, et raha tuleb Eesti Pangast ja Eesti Panka tuleb riigieelarvest. Kahju, et sihukesed ministrid on meil valitsuses olnud. Raha tuleb ikkagi ainult ettevõtlusest ja mitte kusagilt mujalt. Läbi ettevõtluse korjatakse [raha] maksudega riigieelarvesse ja siis on võimalik seda uuesti ümber jagada.

Mulle meeldivad need poliitikud ja ettevõtjad, kes oskavad õppida teiste vigadest ja ka oma vigadest. Siin saalis on tehtud tihti valesid otsuseid. Ma ei taha öelda, et siin saalis ei tehta õigeid otsuseid – ma loodan, et õigeid otsuseid ikka palju rohkem kui valesid otsuseid. Aga eelmise kümnendi keskel tehti siin koos riigieelarvega kokkusidumisega ühed valed otsused. Need olid kütuste aktsiisi tõus ja siis ka alkoholiaktsiisi tõus. Ja selle tulemus oli väga lihtne. Tekkis piirikaubandus ja tegelikult maksude tulu vähenemine, sest kui kütusehinnad tõusid tunduvalt kõrgemale kui Lätis, siis Valga ja selle ümbruse inimesed läksid tankima Lätti. Aga ka kõik rahvusvaheliste autovedude vedajad tankisid oma autod täis, kui tulid Eestisse, ja läksid tühja autoga Läti piiri peale ja Valkas juba tankisid oma autol uuesti paagi täis.

2020. aastal koroona tuleku järel lisaeelarve arutelul me need vead parandasime, viisime kütuseaktsiisi võrreldes naabritega samale tasemele. Ja tänu sellele autotranspordi osakaal tõusis Eesti vedajate osas. Suutsime uuesti anda autovedajatele selle usu, et Eesti valitsus ja Riigikogu mõistavad, et ettevõtjaid tuleb kohelda võrdselt, kohelda võrdselt oma sektoris ja kohelda võrdselt oma partneritega naaberriikides. Siin pidevalt keegi räägib, et päevarahasid tuleb võrdselt jagada. Ma ei tea, ma võin täna kolmandat korda öelda, et 2. veebruaril 2022. aastal kinnitati Euroopa Liidus liikuvuspakett, mille kohaselt on direktiivi ja määrustega autovedude sektoris [ette nähtud] sõidukijuhtide lähetamist reguleerivad seadused, mida Eesti ei ole üle võtnud. Täna on 23. jaanuar 2024 ehk natuke üle nädala ja meil saab kaks aastat sellest mööda.

Meil on üle seitsme kvartali majandus languses. Sama peaministri juhtimisel on tehtud rumalaid otsuseid, mis on Eesti Vabariigist välja viinud 2 miljardit eurot ettevõtete ja inimeste taskust. Ma olen seda korduvalt siin rääkinud, kuidas Eleringi tegevus nii elektriturul kui ka gaasiturul on seda teinud, rääkimata sellestsamast transpordisektorist, kus kästi meie riigifirmal müüa maha kaks ja pool tuhat raudteevagunit. See tekitas sel hetkel 200 miljonit kahjumit, sest müüdi nii palju odavamalt. Soome firma sai oma aktsiate tõusu. Võib-olla mõni tark poliitik …

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

… oli, kes ostis aktsiaid, ei tea. Täna me teame seda, et nendesamade vagunite rent Kasahstanis, mis tegelikult ju Eesti riigifirmale kasumit tõi, tooks praegu iga päev 100 000 eurot. Ehk nende otsustega oleme kaotanud iga päev 100 000 eurot. Siis me otsime 10 miljonit eurot õpetajate palgaks, et streiki ei oleks ja kõike muud, aga 2 miljardit on siuhti läinud. Nüüd me tahame hävitada oma autotransporti, eriti rahvusvaheliste vedude oma. Me viime selle sektori Lätti või Leetu ja jääme ilma oma maksutulust.

Ega ettevõtja ei ole rumal! Mart siin ettevõtjana, me oleme 30 aastat ettevõtluses olnud. Kui tundub, et kuskil mujal on parem, siis viiakse oma raha sinna, kus on võimalik paremini oma ettevõtlusega tegeleda. Kui mõni sektor on sellisesse kriisi viidud valitsuse otsustega, siis selles sektoris lõpetatakse tegevus või hakatakse mõnes muus sektoris tegelema. Siis mõeldakse, kus uuesti alustatakse: kas siin, kus sul on konkurentsitingimused halvemad, või seal, kus sul on konkurentsitingimused paremad?

Komisjoni ettekandes ka ei saada aru, et direktiivi ülevõtmises on küsimus. Keegi võiks autovedajatega suhelda, ma tean, et majanduskomisjoni esimees on nendega vestelnud. Mis tähendab, kui ollakse kodust ära kuu aega kuskil välisriigis? Mis kulud sellega kaasnevad? Kui me teame täna, et Läti, Leedu ja Soome vedajad saavad kuus 500–600 eurot suuremat päevaraha, siis kuidas on võimalik olla konkurentsitingimustes? Ja kui keegi kardab, et ei osatud öelda, kas see mõjutab riigieelarvet, siis ei, see ei mõjuta riigieelarvet, sest autovedajad peavad täna saama palka nagu selles riigis, kus nad seda tööd teevad, vähemalt selle riigi miinimumpalga, kui see on kõrgem kui Eestis. Enamikus Euroopa riikides on see kõrgem.

Ühel hetkel peaks nagu selja sirgeks lükkama ja tegema need otsused. Mulle meeldis väga Jüri Ratase viimane valitsus. Kahe ööga tehti ära otsused, mis päästsid Eesti majanduse 2020. aasta kevadel ja viisid Eesti majanduse järgnevaks kaheks aastaks Euroopa kõige kiiremini arenevaks majanduseks. Aga täna on tendents see, et ei räägita ega suhelda ettevõtjatega. Ja majandus on üle seitsme kvartali olnud miinuses. Sama komisjonipoolne ettekandja oli see, kelle kutsusime tookord öösel kella kahe ajal Stenbocki majja, kui öeldi, et on vaja lennundusse 30 miljonit saada. Selle tulemus on see, et ühtegi liini ikka ei avatud, kuigi tingimus oli see, et 15 liini avatakse. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni esitatud välislähetuse päevarahasid puudutav seaduseelnõu jõudis Riigikogu menetlusse perioodil, kui huvigruppide esindajad käisid kõigi fraktsioonidega raskeveoki teekasutuse küsimustes läbi rääkimas – vist eranditult tõesti kõigiga. Ja teekasutustasude osas kokkuleppimine oli keeruline, kuna see oleks paljudes kategooriates, mida me ka kaalusime majanduskomisjonis, tähendanud soodustuste tegemist just nimelt välismaistele vedajatele, mitte Eesti omadele. Seetõttu otsustasimegi enne algatusega väljatulemist, et otsime lahendust, mida sektori esindajad ootavad ja mis aitaks rohkem Eesti vedajaid.

Isamaa esitas aga miskipärast ühelauselise eelnõu, sest äkki see toob poliitpunkti. Miks ei esitatud ühtegi näiliselt väga head ja populaarsust püüdvat eelnõu siis, kui te olite valitsuses? Neid häid eelnõusid, mida siin saalis tuleb tõesti maha hääletada sel põhjusel, et ei ole mõjusid hinnatud, et ei ole valmis võtma vastutust, tõepoolest tuleb siia nagu Vändrast saelaudu. Aga nüüd ei pea ju vastutama, nüüd ei pea mõjusid hindama, nüüd saab kasvatada populaarsust ja teha lihtsalt pressiteate.

Nimetatud eelnõu puhul on üsna mitu lahendamist vajavat probleemi. Alustan kehtiva õigusruumi ühest numbrist: 32 eurot. See on see summa, mille lähetuses olija saab iga päeva eest alates 16. lähetuspäevast. Esimesest kuni 15. [päevani], tuletan meelde, on hetkel kehtiv päevamäär 50 eurot. See tähendab, et kui keegi on välislähetuses 30 päeva, siis esimese 15 päeva eest saab ta oma tekkivate kulude katteks 750 eurot ja järgmisel poolel kuul kokku 480 eurot. Suured summad. Aga mitte siis, kui oled kodust eemal, soetad mõnes parema elujärjega riigis bensiinijaamas kohvi ja võileibu või ostad otsa lõppenud hügieenitarvete asemele uued, tarvitad internetti ja nii edasi, veel mõningad head näited, millest ka eelnõu esitaja tegelikult rääkis ja mida ta välja tõi. Sellist erisust, kus päevaraha taolistel viisidel väheneb, ei ole teadaolevalt kasutusel mitte üheski teises Euroopa Liidu riigis. Selle erisuse muutmine ei tekita riigieelarvele mingit kulu. Kuid Isamaa eelnõu tegelikult seda laiemat probleemi selle konkreetse päevaraha küsimuse juures ju lahendada ei püüa.

Teiseks küsimuseks on päevatasumäära diferentseerimine sektorite vahel. Kas me tõesti tahame hakata sektorite vahel vahet tegema, otsustama, kes väärib Isamaa fraktsiooni arvates kõrgemat päevatasumäära ja kes väiksemat? Kas autojuhid on siis paremad kui bussijuhid või, nagu kolleeg Uibo ennist välja tõi, paremad kui õpetajad? Minu meelest ei peaks inimesi järjestama selle järgi, mille järgi siin on püütud teha. Kes on kellestki teisest parem? See ettepanek oleks kindlasti vajanud algatajatelt suuremat süvenemist. Praegu on lihtsalt ühe esindusorganisatsiooni mõttekäik vormistatud kopeeri-ja-kleebi-meetodil eelnõuks. See on, tõsi, ühe sektori huvi, aga siin saalis võiks rohkem püüda vaadata suurt pilti. Sellel puudub igasugune loogiline selgitus, sest päevaraha on mõeldud katma inimese täiendavaid kulutusi välisriigis töötamise ajal. Maksustamisel ja maksuvabastuste andmisel ei saa kohelda võrdses olukorras olevaid inimesi ebavõrdselt. See üldine põhimõte on põhiseadusest tulenev ja ka kohtulahendites kinnitust leidnud.

Ja viimane küsimus: päevaraha määr. Sektor ei ole eitanud seda, et päevaraha käsitletakse ka ühe motivaatorina ehk sisuliselt palgalisana. On isegi öeldud, et mõnel puhul moodustab kaugsõiduautojuhi päevaraha poole või enamgi tema kuutasust. Minu eelnevalt toodud arvutus kinnitab, et kui see nii on, siis neil juhtidel brutopalk Eesti keskmisele palgale ei lähene, vaid pigem jääb märkimisväärselt sellele alla. Sama kinnitavad ka avalikult kättesaadavad brutopalgaandmed mitmete ettevõtjate näitel.

Palun lisaaega üks minut ka. (Juhataja annab.) 

Millise olukorra see tekitab? Kahjuks sellise, kus paljude selles sektoris töötavate inimeste tulevane sissetulek näiteks pensionärina ei erine liialt palju rahvapensioni määrast. Sama näide haigushüvitise puhul, mis on otseses korrelatsioonis saadava palgaga. Sotsiaaldemokraadid on selle poolt, et välislähetuste päevaraha korrigeeritakse otseste kulude katteks pisut kõrgemaks, aga kindlasti mitte sellise tasemeni, kus ettevõtjal kaob ära surve maksta väärikat palka ning palgatõusud vormistatakse maksuvaba välislähetuse päevarahana. Kindlasti on mõistlik likvideerida 15 päevast pikema lähetuse päevaraha vähenemine ja seda kõigile.

Sotsiaaldemokraadid hääletavad just eelnimetatud põhjustel eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise poolt, aga pidades väga lugu kogu sektorist, jätkame ühisosa otsimist selleks, et see teema saaks läbimõeldud lahenduse, mis probleeme lahendab, mitte ei loo neid juurde. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 345 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 345 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 39, vastu 13, erapooletuid ei ole, on eelnõu 345 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head ametikaaslased, meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Meie tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh!