Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on end registreerinud 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Nüüd, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud mõned muudatused. Nimelt on Riigikogu liikmed Varro Vooglaid, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Anti Poolamets, Leo Kunnas, Rene Kokk ja Jaak Valge tagasi võtnud kliimaministrile ja rahandusministrile esitatud arupärimised numbriga 260, 473 ja 453, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 4., 6. ja 11. päevakorrapunktina. Seetõttu jäävad need punktid päevakorrast välja. Head kolleegid, kas me saame asuda päevakorra kinnitamise ettevalmistamise juurde? 

Arupärijad on tagasi võtnud tänase istungi 4., 6. ja 11. päevakorrapunktiks kavandatud arupärimised numbriga 260, 473 ja 453 ning need jäävad päevakorrast välja. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun! (Kalle Grünthal läheb kõnetooli.) Vabandust! Proua Heili Tõnisson. Kas teie olete proua Heili Tõnisson?

Hea Eestimaa rahvas!

Ei. Vabandust …

Täna toimub õpetajate streik ja solidaarsusest õpetajatega …

Palun lahkuge kõnetoolist!

… kuulutan ma siin välja kümneminutilise streigi õpetajate toetuseks.

Praegu kutsuti Riigikogu kõnetooli proua Heili Tõnisson. Palun teil lahkuda Riigikogu kõnetoolist, te ei ole siin oodatud!

Ühtlasi avaldan sellega protesti selles suhtes, et Vabariigi Valitsuse esindaja annab üle automaksu ehk mootorsõiduki[maksu] eelnõu. Streik on alanud.

Palun vabastada Riigikogu kõnetool! Praegu ma palusin Riigikogu kõnetooli proua Heili Tõnissoni. Kalle Grünthal, palun lahkuge Riigikogu kõnetoolist! Head kolleegid, juhataja vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

(Kalle Grünthal on endiselt kõnetoolis.) Head kolleegid! Me soovime tänast istungit jätkata. Ma palun vabastada Riigikogu kõnetool! Kalle Grünthal, te ei ole avaldanud soovi siia tulla, et eelnõu või arupärimist üle anda, ja te ei ole ka väljendanud … Praegu ei ole ka see aeg, sellepärast et ma palusin Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Äkki te, hea Riigikogu esimees, selgitate, milline on …

Palun lahkuge! Palun vabastage Riigikogu kõnetool, sest teid ei ole praegu siia kutsutud.

Milline on Riigikogu liikme võimalus streikida?

Teil on olemas Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, millest lähtuvalt te saate sõna, te saate tulla siia pulti, te saate esitada eelnõusid ja arupärimisi. Palun käitume nüüd tsiviliseeritult, tõesti, teeme seda. Kalle Grünthal, palun vabastage Riigikogu kõnetool!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja!

Head kolleegid! Kas Kalle Grünthal peaks lahkuma Riigikogu kõnetoolist? (Saalist hüütakse: "Jaa!") Palun! (Saalist protesteeritakse.) Te kuulsite! Kalle Grünthal, palun lahkuge Riigikogu kõnetoolist!

Äkki te panete hääletusele?

Väga kahju, aga ma pean võtma veel kümme minutit vaheaega selleks, et Kalle Grünthal saaks aru, et ta ei ole praegu Riigikogu kõnetoolis vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Ma võtan kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Head kolleegid, jätkame Riigikogu istungit. Me oleme praegu eelnõude ja arupärimiste üleandmise juures. Aga enne, kui ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ei olnud sel hetkel saalis, kui Kalle pulti läks ja seal midagi välja kuulutas. Kas ma sain õigesti aru, et ta tegi solidaarsusstreiki õpetajate [toetuseks], või ta protestis selle vastu, et meil tuleb nüüd automaksu üleandmine? See on mu sisupoole küsimus. Mu teine küsimus on selline. Kuna meil siin Riigikogu saalis kodukord nagunii enam ei kehti, asjad ei tule õigel ajal saali, muudatusettepanekuid ei menetleta ja kõik see, siis kas meil nüüd ongi nii, et igaüks teeb seda, mida tahab, sest juhatus on selleks meile eeskuju andnud?

Aitäh, hea kolleeg! Me toimetame jätkuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel. Ja sellist asja nagu solidaarsusstreik Riigikogu saalis, eriti Riigikogu kõnetoolis, ette nähtud ei ole.

Martin Helme, teine küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ja siis tekkis meil siin üks kummaline moment: Riigikogu esimees küsis saalilt, kas soovitakse, et Kalle ära läheks, ja siis meil hakati siin veetše kombel hüüdma "jaa" ja "ei". Kas meil on nüüd edaspidi niimoodi, et otsuseid võetakse vastu "jaa" või "ei" karjumisega, ja kes kõige valjemini karjub, siis [vastavalt sellele on tulemus]? Kui nii tehakse, siis ma võin teile lubada, et meie alati võidame.

Aitäh! Martin Helme, tegu oli praegu reguleerimata protseduuriküsimusega. Eesmärk oli, et Riigikogu kõnetool saaks vabaks selleks, et Riigikogu liikmed ja Vabariigi Valitsuse esindaja saaksid üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Antud juhul me olemegi selle punktini jõudnud ja ma palun järgmisena Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil‑, perekonna‑ ja kriminaalasjades denonsseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Teiseks, väärismetalltoodete seaduse, riigilõivuseaduse ja seadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja infotehnoloogiaminister. Kolmandaks, mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik kolm eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma soovin üle anda arupärimise peaminister Kaja Kallasele. Arupärimine on seotud pankade maksustamisega. Me teame, et Leedus on pankade kasumilt tehtud solidaarsusmaks, mis on ajutine ja mis on päris kõrge. Peaminister andis peale valimisi teada, et sellist plaani meil ei ole, küll aga on pangad valmis rohkem panustama avansilise [tulu]maksu näol. Veel sügisel arvas peaminister, et selle tulemusel laekub riigieelarvesse 2024. aastal täiendavalt 80 miljonit ja 2025. aastal 42 miljonit. Kuna aeg on nüüd küps, siis minu küsimus ongi see: kas need laekumised on tõepoolest selles mahus tulemas? Kokku on kolm küsimust sel teemal. Soovin vastust Riigikogu istungil. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel au üle anda otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid" eelnõu. 

2022. aasta sügisel algatas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu, millega sooviti kindlustada eesti keele seisundit avalikus ruumis. Paraku lükkas valitsuskoalitsioon selle tagasi. Käesoleva eelnõu eesmärk on sama, aga samm on lühem. Valitsusele tehakse kohustuseks venekeelsed kodulehed likvideerida. Eestis on praegu venekeelsed kodulehed Vabariigi Valitsusel, kõigil 11 ministeeriumil ja rohkem kui pooltel teistel valitsusasutustel. Meie naabritel Lätil ja Leedul ei ole venekeelseid kodulehti. Venekeelne koduleht on Euroopa Liidu riikidest ainsana Eestil. Teistest Euroopa riikidest peale Eesti on venekeelsed kodulehed veel Moldoval, Armeenial ja Valgevenel. 

Valitsusasutuste kodulehtede venekeelse versiooni olemasolu on märgiline. See eristab meid euroopalikest riikidest ja näitab, et meie riik ei võta eesti keele seisundi kindlustamist eriti tõsiselt, ning positsioneerib meid kultuuriliselt ja poliitiliselt SRÜ poliitilisse ruumi. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tahab selle olukorra lõpetada. Me loodame, et Riigikogu enamus hääletab selle otsuse eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Enne, kui me asume tänase päevakorra juurde, Alar Laneman, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne, kui me tööga edasi läheme, ma palun teilt vastust. Te ütlesite, et Riigikogus ei toimu streike. Samas, midagi meil toimus. Te võtsite selle toetuseks isegi kümneminutilise vaheaja. Isegi pikema. Kuidas me joone alla tõmbame nüüd sellele, mis toimus? Kas meil oli streik? Midagi me nägime, et toimus.

Aitäh, hea kolleeg! Toimus Riigikogu istungi läbiviimise korra rikkumine, aga juhataja lahendas selle olukorra. Nii et me läheme praegu istungiga edasi. See on minu vastus teile. 

Head kolleegid, tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Mart Maastiku, Riina Solmani ja Helir-Valdor Seedri 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine Saaremaa elektrivarustuse kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kliimaminister! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan tänada valitsust sellise operatiivse, kiire töö eest: 8. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine on jõudnud lõpuks siia pulti. Arupärimine on Saaremaa elektrivarustuse kohta. Kuigi kaheksa kuud on mööda läinud ja üht-teist on muutunud, siis selge on see, et Saaremaal ja ka Hiiumaal on elektrivarustus tegelikult väga halvas seisus. Ka praegu mul kodus elektrit ei ole ja homme-ülehomme on jälle plaanilised katkestused. Ütleme nii, et osa raha, 100 miljonit, sooviti vahepeal panna elektrivarustuse parandamisse. Umbes kaks aastat tagasi tehti selline otsus. Vahepeal [voolas] jälle hulk vett merre, kuigi natukene meil neid liine seal puhastati. Samas võeti see raha uuesti ära. 

Minul on kolm küsimust. Üks küsimus – kas Saaremaa saab 330-kilovoldise elektriliini elektrivarustuskindluse tagamiseks? – on tegelikult saanud osaliselt juba vastuse. Ma tean, et praegu on plaanis teha läbi Saaremaa Lätti neljas liin. Võib-olla see lahendab selle küsimuse. Järgmine küsimus on: milliseid konkreetseid samme kavatsete te ministrina astuda Eesti suursaarte elektrivarustuse tagamiseks ekstreemsete ilmastikuolude puhul? Lisaks ma tegelikult küsiks veel ühe küsimuse, kui minister on lahkelt nõus vastama. Kas CO₂ raha poleks mõistlik suunata osa võrkude parandamisse, sest see on otseselt seotud ka praeguse rohepöördega ja taastuvenergia kasutuselevõtuga? Teatavasti praegu on saartel nii-öelda torud täiesti umbes, ühtegi päikeseenergiaparki või tuuleparki ei ole võimalik enam võrku suunata. Aitäh!

Aitäh! Stenogrammi huvides pean tegema ühe täpsustuse: kuna 8. mail eelmisel aastal esitati niivõrd palju arupärimisi, siis lihtsalt see määratlus "aasta", sõnastus "käesolev aasta" on juba nii lihastes, et nüüd tuleb harjutada, et öelda "eelmisel aastal". Arupärimine on esitatud 8. mail 2023. aastal ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Vastan sellele arupärimisele. Arupärimises siiski on kaks küsimust, kolmas lisandus töö käigus, aga püüame sellelegi jõudumööda vastata. Nagu ikka, mainin küsimuse ära ja siis kirjeldan ka vastust.

Esimene küsimus puudutas samme Eesti suursaarte elektrivarustuse tagamiseks ekstreemsete ilmastikuolude puhul. Vastus. Käimas on võrgu tugevdamine ja ilmastikukindlamaks muutmine suursaarte elektrisüsteemides nii põhivõrgus kui ka jaotusvõrgus. Elektrilevi hooldab suursaartel 2024. aastal kokku ligi 375 kilomeetri ulatuses kesk- ja kõrgepingeliine, liinikoridore. Lähiaastatel laiendatakse kokku 400 kilomeetrit liinikoridore. Lisaks on Elektrilevil kavas aastatel 2023–2025 teostada suursaartel investeeringuid kogumahus ligi 35 miljoni euro eest, millega asendatakse umbes 450 kilomeetrit paljasjuhtmelisi õhuliine kas kaetud juhtmetega õhuliini või maakaabliga.

Eesti elektri- ja gaasisüsteemi haldur Elering teostab Euroopa taaste- ja vastupidavusrahastu, RRF-i kaudu projekte tuulele avatud paikades, nagu näiteks Väikeses väinas, kus viiakse õhuliinid kaablisse. Muhu saarel on seni ühtedel mastidel olnud 110-kilovoldised õhuliinid viidud nüüdseks eraldi mastidele, mis tagavad tarbijate varustuskindluse mitmekümneks aastaks. Ka Saaremaal viiakse õhuliine mitmel pool eraldi mastidele ning tugevdatakse olemasolevaid liine, et tagada parem läbilaskevõime.

Aastatel 2023–2028 on töös järgmised investeeringud, mis kõik panustavad Saaremaa elektrivarustuskindluse tagamisse. 110-kilovoldiste õhuliinide läbilaskevõime suurendamine. Sikassaare–Valjala vahel tööd valmivad 09.2025. Valjala–Orissaare vahel tööd valmivad 06.2026. Orissaare–Leisi vahel tööd valmivad 12.2025. Leisi–Sikassaare õhuliini eraldi mastidele rajamine Sikassaare–Valjala 110-kilovoldisest õhuliinist, tööd valmis 06.2026. Lihula–Rõuste–Virtsu 110-kilovoldise täiendava õhuliini ehitus, tööd valmis 12.2025. Väikesesse väina paigaldatakse teine, 110-kilovoldine merekaabel, mille käigus laiendatakse Orissaare 110-kilovoldist alajaama, tööd peaksid valmima 12.2024. Lihula 330-kilovoldise alajaama ehitustööd valmis 06.2026. Sikassaare alajaama renoveerimine peaks valmima juba käesoleva aasta lõpuks. 2028. aastal on kavas Valjala 110-kilovoldise alajaama rekonstrueerimine.

Enim rikkeid põhjustavad raskete ilmastikuolude korral just liinidele kukkuvad puud ja oksad. Eelmisel aastal olid Saaremaa vallas pea pooled rikked just sellel põhjusel. Elektrilevi on 2023. aastal käivitanud suursaartest alates ja üle Eesti laieneva suuremahulise liinikoridoride laiendamise projekti, see tähendab, on ette võtnud liinikoridoride puhastamise puudest, võsast ja okstest. Laiendamine puudutab kesk- ja kõrgepingeliine, paljasjuhtmelisi õhuliine, mille haavatavus raskete ilmastikuolude korral on kõige suurem. Samuti just selliste liinide toitel olevate klientide hulk on suurim. Liinikoridori laiendust tehakse kogu kaitsevööndi ulatuses. See tähendab, et keskpingevõrgu puhul puhastatakse liini ümbrusest kummalegi poole liini telge 10 meetrit, kõrgepingevõrgu puhul 25 meetrit. Lähiaastatel laiendatakse liinikoridore kokku 400 kilomeetri ulatuses. Lisaks laiendamisele toimub ka tavapärane plaaniline liinikoridori hooldus seal, kus laiendamine ei ole otseselt vajalik. Plaaniliste töödega hooldatakse suursaartel ainuüksi tänavu kokku 375 kilomeetrit kesk- ja kõrgepingeliine.

Teine küsimus on see, kas Saaremaa saab 330-kilovoldise elektriliini elektrivarustuskindluse tagamiseks. Vastus. Saaremaa ja Hiiumaa tänase tarbimise katmiseks on olemasolev Eleringi 110-kilovoldine põhivõrk piisava läbilaskevõimsuse ja töökindlusega, seda mitmekümneks aastaks. Täiendavate tootmisvõimsuste ühendamiseks võib olla lisavõimsust juurde vaja, eriti just meretuuleparkide lisandudes. 330-kilovoldise elektriliini ehitamise vajadus tekib, kui Eesti ja Läti vahel neljanda ühendusliini ehitamise kõige optimaalsem marsruut osutub koosmõjus Saaremaast läänes asuvate perspektiivsete meretuulealade elektri tootmiseks kasutusele võtmise võimalusega olema just Saaremaa kaudu.

Paralleelselt on käimas Eesti ja Läti ühisprojekt ELWIND perspektiivse meretuuleala arenduseks, mis samuti näeb ette Eesti ja Läti neljanda ühenduse rajamist läbi Saaremaa. Samas on antud ühenduse rajamiseks esimese sammuna tarvis algatada riiklik eriplaneering, et leida parim trass Eesti ja Läti vahelise neljanda elektriliini jaoks, mille kavandatavaks võimsuseks on 1000 megavatti. Eeluuringute faasis on tuvastatud neli võimalikku trassikoridori sellele 330-kilovoldisele liinile, kuid eriplaneering selgitab välja tegelikud võimalused. Lõplik otsus, kas ning kuhu see liin rajatakse, saab toimuma peale eriplaneeringu teostamist, eeldatavasti 2027. aastal, kui on selgunud võimalik trass, tehnilised lahendused, maksumus ja sotsiaal-majanduslik tasuvus. Kui arvutuste põhjal on projekti puhul näha suurt sotsiaal-majanduslikku mõju ja regionaalset kasu, on võimalik põhivõrguettevõtjal vastava projektiga edasi minna.

Tänaste teadmiste järgi on Eesti riigil seatud taastuvenergia eesmärkide täitmiseks aastaks 2030 mõistlik kasutada maismaal arendatava taastuvelektri tootmist, tulevikus ka meretuult. Mandril paiknev elektrivõrk vajab üsna vähe lisainvesteeringuid selleks, et olla piisav vajalikus mahus tootmisvõimsuste paigaldamiseks. Juba mainitud pikemas perspektiivis on tõenäoliselt mõistlik ehitada tuulepark ka lisaks Läänemerre ja sel juhul on ratsionaalne Liivi lahe aladel ühendada tuulepargid mandril asuva 330-kilovoldise võrguga ning Saaremaast läänes asuvate alade ühendamiseks kasutada läbi Saaremaa ehitatavat Eesti–Läti ühendust. Ja nii on küsimused vastatud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister, tänan selle ülevaate eest, mis puudutab Saaremaad ja Saaremaa elektrivarustuskindlust! Vaatame kogu Eesti elektrivarustuskindlust. Kui aasta aega tagasi juhtus Saaremaal suur elektrikatkestus, siis käesoleval aastal oli sama põhjarannikul ja Kagu-Eestis. Mis puudutab elektrivarustuskindlust, siis äkki oskate mõne sõnaga rääkida, mis need üldised plaanid on. Me tootmisvõimsuste kõrval [peaksime] ka elektrivarustuskindlusesse investeerima piisavalt, sest näha on, et 8 miljonist aastas jääb väheks. Eelmisel aastal, vähemalt Elektrilevi andmetel, pidi tulema 100 miljonit võrgu tugevdamiseks või nii-öelda varustuskindluse parandamiseks, aga vahepeal valitsus suunas selle kusagile gaasijaama, siis tõsteti see kuhugi tagasi. Kuidas täpselt selle üleüldise varustuskindluse parandamisega on?

Aitäh! Sama teemat me põgusalt täna käsitlesime ka Riigikogu majanduskomisjonis debati sees, kui see teema üles tuli. Jah, võrkude puhul on kõigil osapooltel seadusest tulenevalt sihuke kümne aasta plaan, mille järgi nad võrkude arendusega tegelevad. See viimase aja elektrikatkestuste osakaalu kasv on päris palju tingitud sellest, millele ka vist Konkurentsiamet osutas, et elektrivõrkude puhul on koridoride hooldamine tegemata. See on see töö, mida nüüd [tagant]järele tehakse. Ma ka viitasin Saaremaa näitel, mida siin küsiti, et pooled rikked olid tegelikult tingitud just sellest, et liinidele kukkusid puud ja oksad. 

Ütleme nii, et võrgud lähiaastatel ja lähikümnenditel vajavad suuri investeeringuid, selles pole kahtlust. Elektrilevi investeerib võrkudesse üle 100 miljoni aastas. Sinna läheb raha sellest taaste- ja vastupidavusrahastust ja ka igalt poolt mujalt. Nii et investeeringud võrkudesse on päris massiivsed. Ainukene asi, mis neid piirab, on tegelikult see, mis … Ütleme nii, et võrkude investeeringute teine pool on see, et inimestel tuleb see tariifist katta. Tariifi kasv on lõpuks see, mis piirab. Täna on niimoodi, et võrku investeerijad, võrguoperaatorid peavad neid läbirääkimisi Konkurentsiametiga.

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma kordan veel kord oma küsimust. Teatavasti üks asi on tore: kui tuleks 330 kilovolti Saaremaale, siis see tagaks natukene elektrivarustuskindlust. Samas need kohalikud võrgud praegu ju ei kannata mingit kriitikat. Sinna ei ole võimalik ühendada ühtegi päikeseparki ega tuuleparki, sellepärast et need ei kannataks [seda välja], võimsused ei anna välja. Ja sellepärast küsimus. Kas oleks võimalik kasutada seda CO₂ raha, mis tegelikult laekub riigieelarvesse, just nimelt roheenergia ja rohelise mõttelaadi [arendamiseks]? Kas seda oleks mõistlik [kasutada] võrkude arendamiseks? Ilma nendeta ei ole võimalik ühtegi tuuleparki ega päikeseparki rajada.

Aitäh! Ma saan aru, ütleme, sellise esialgse teadmise baasilt, ma võin seda hiljem kontrollida, et Rahandusministeerium on hinnanud, et CO₂ raha saaks võrkudesse tehniliselt panna. Aga riigieelarve rahaga on üldiselt nii, et raha, mida sa paned ühte kohta, ei ole enam teises kohas investeeringu tegemiseks. Näiteks sellestsamast taaste- ja vastupidavusrahastust ehk RRF-ist paneme võrkudesse 72 miljonit ja riigieelarvest 15 miljonit. Nii et lõppkokkuvõttes võrkudesse juurdepanemine on alati arutluse [koht]. Kust sa selle raha võtad, on üks küsimus, ja teine on see, mis see alternatiiv on, mis jääb tegemata. Teine variant on see, et kui sa investeerid võrkudesse ja küsid raha tariifi näol tagasi, siis kui palju see mõjutab tariifi ning kas võrguoperaator ja Konkurentsiamet saavad omavahel mingile mõistlikule kokkuleppele. Seal, ma arvan, see võti on. 

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma tahan tänada ministrit väga heade vastuste eest. Mul oleks ka üks ettepanek. Sa mainisid, et põhiprobleem oli see, et puud langesid liinidele. Selle peale peaks ütlema seda, et need koridorid on liiga kitsad. Koridorid tuleks teha tunduvalt laiemad, et puud ei langeks liinidele. Aga seal on järgmine konks: nende liinialuste maade omanike tulu on praktiliselt olematu. Võib-olla selle asemel, et sadu miljoneid panna ei tea kuhu kohta, võiks läbi rääkida selles, kui palju oleks taluvusmaks ja et liinialused koridorid oleksid laiemad. Ma arvan, et niiviisi [jääks olemata] mitukümmend protsenti katkestusi, kui on lumised ja sulailmad.

Aitäh! Võime seda enda ministeeriumis hinnata või meie valdkonnas hinnata, küsida, kas sellele on tagasisidet. Ütleme nii, et täna, nagu seesama Konkurentsiameti osundus on, piisaks vast ka olemasolevate koridoride korrashoiust. Aga võib-olla investeerimine võrkudesse ja koridoride mingites alades laiendamine võiks anda samamoodi parema tulemuse. Me kindlasti võtame selle küsimuse kaasa ja me hindame seda.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eelmise aasta lõpus me jõustasime siin saalis raadamistasu. Ei läinud kaua aega mööda, kui meie ettevõtte juht, Elektrilevi juht tuli ja ütles, et 6000 kilomeetrit sellel aastal tuleks liinikoridore puhtaks raiuda. Kas on nüüd selge, kas sellega kaasneb ka täiendav tasu ehk raadamistasu 4000 eurot hektari kohta nende koridoride laiemaks raiumise kontekstis? Me ju räägime tegelikult, et me raiume metsa maha ja me ei lasegi sellel sinna tagasi kasvada, mis on algselt olnud nagu raadamistasu põhimõte. Kas see nüüd rakendub ja kui rakendub, siis mis summast me võiks rääkida?

Aitäh! Mälu järgi, ma pean selle järele vaatama – minu meelest me selle üle teiega debateerisime komisjonis –, erinevatele trassidele tegime erandi. Kui see rakendub, siis kindlasti on see planeeritud juba kuludesse. See peab nii olema.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Peaks [minema] nende teemade algusesse: mis on need põhjused, miks mingid tööd on tegemata, ja kuhu on kadunud raha. 

Põhjuseid on väga lihtne vaadata. Elering on teinud mingil ajal selliseid rumalaid otsuseid, mis on võtnud sõna otseses mõttes Eesti ettevõtjate ja inimeste taskust ära – kui me räägime kõrgepingeliinidest – miljardi. Teiselt poolt on nii, kaks aastat tagasi võisime öelda, et iga kuu – rõhutan: iga kuu – maksis Eesti Energia CO₂ [tasu] Eesti riigieelarvesse 50 miljonit. See on 600 miljonit [aastas]. Kui need kaks numbrit kokku panna – 1,6 miljardit –, siis peaaegu saame kokku selle numbri, mida meil oleks vaja elektrilevivõrkude renoveerimiseks. 

Teine pool on kindlasti seesama raadamine ehk võrkude all olevate koridoride teema. Ma pean oma kogemusest ütlema, et sügisel ootamatult märkasin, et minu metsas on võrkude alt võsa ilusti maha võetud, aga omanikuga läbirääkimised jäid pidamata. Võib-olla oleks omanik ehk mina ise selle maha võtnud. Samas, samade võrkude all oleks võimalik kasvatada näiteks jõulukuuski, erinevaid madalamaid vorme, et ka sealt tulu saada. Tänane olukord on see, et põhimõtteliselt ei lubata seal midagi kasvatada. Maaomanik sealt praktiliselt mingit raha ei teeni, aga maamaksu peab maksma. 

Kui räägitakse, et lõpptarbijat oleks võimalik veel koormata võrgutasu kaudu mingi summaga, siis see ei ole loogiline. Täna on võrgutasude protsent, kui vaadata elektri lõpphinda, mis arve peale tuleb, niivõrd suur, et kui sinna midagi veel juurde panna, siis ma arvan, et enamikul inimestel tekib raskusi nende arvete maksmisega. Praegu, talvisel ajal on need hinnad selle tõttu, et elektri hind kõigub, [juba väga kõrged]. Kes ei ole fikseerinud oma hinda, see ei tea kunagi, mis börsihind võib homme teha, aga samas ka fikseeritud hind on ju üle kahe korra kõrgem, kui me räägime kolme aasta tagusest hinnast. Ja see on just see olukord, mille puhul tuleks vaadata, kus on vaja liine uuendada, kus on võimalik koridore laiemaks teha. Aga ma rõhutan, et kindlasti on vaja läbi rääkida ka omanikega, et omanikud ei saaks nii-öelda vastu pükse, kui nad maksavad maamaksu, aga koridori puhtana hoidmise eest ei saa nad praktiliselt mitte ühtegi senti. See väike sent, mis taluvustasuna makstakse, on lihtsalt niivõrd vähe. 

Ja lõpetuseks. Täna ikkagi on suur mure ka selle pärast, mis saab 2027. aastal, kuna meil soovitakse Narvas neli katelt kinni panna. Ma siin kõva ja selge häälega ütlen [välja] selle, mida ma korra ka ministrile olen kõrva sosistanud. Meil kardetakse, et põlevkivitolmu ei tohi sinna kateldesse enam sisse lasta, aga meie Eesti Vabariik toodab niivõrd palju pelletit, et sellest jätkuks veel ka välismaale müümiseks. Sellesama pelleti tolmuga oleks võimalik jätkata nendes kateldes elektri tootmist vähemalt tipukoormuste ajal, kui elektri hind hakkab lakke minema. Igal juhul tänase seisuga on võimalik pelletitolmuga toota elektrit täpselt sama hinnaga, kui on põlevkivi ja CO₂-ga [tootmine] kokku. Gaasikatlaga ehk gaasiturbiiniga tootmise puhul oleks see hind 80% kallim. Miks me peaks rääkima täna gaasist? Meil on praktiliselt ainult biogaasi ja seda ei jätku. Narvas elektri tootmiseks …

Kas soovite lisaaega? 

… on meil pelletit küll. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Aivar rääkis juba päris palju aspekte ära, aga ma lisaksin veel mõned. Just hiljuti oli Juminda poolsaarel ka peaaegu nädal aega elekter ära. Seal oli [asi] ka just nimelt langevates puudes. Isegi kui olemasolevat koridori oleks hoitud korralikult puhtana, siis see koridor on liiga kitsas. Samas ei saa seda koridori laiendada, sellepärast et seda ei lase teha looduskaitse. Ja nüüd, kui minister istub nagu kahe portfelli otsas korraga, siis oleks eriti hea ära lahendada need asjad. Ühest küljest võiks lahendada ära elektrivarustusprobleemid ja teine asi on see, et see oleks ka looduskaitsega kooskõlas. 

Mis puudutab Saaremaad, siis jah, me võime sinna tõesti teha sellise korraliku 330-kilovoldise liini, mis iseenesest oleks ju hea, meil oleks võimsusi rohkem. Aga need kohalikud liinid, mis praegu on … Kujutame ette, et nüüd me varsti kõik läheme elektriautode peale üle ja need elektriautod hakkavad laadima kodudes. See oleks täiesti võimatu, sest meie võrk ei kannataks seda absoluutselt välja. Sama lugu on, tegelikult ma juba mainisin enne, nendesamade päikeseparkidega. Isegi Hiiumaal on olemas päikesepark, mis saab ainult poole võimsusega lasta elektrit võrku, sellepärast et läbilaskevõime ei võimalda rohkemat. 

Ma ei saa sellest aru, kui praegu öeldi, et 600 miljonit tuleb ainuüksi CO₂ kvooditasust, siis miks ei võiks seda panna [võrkudesse]. Ma ei kujuta ette, kuhu see raha läheb. Mis on see roheline investeering, kuhu see raha praegu läheb? Minu arvates läheb see praegu lihtsalt riigieelarvesse. Kuna minu teada on ka Euroopa Liidu poolt ette nähtud, et vähemalt pool sellest CO₂ kvoodirahast peab minema rohepöördesse või nii-öelda roheenergiasse, siis kohalike võrkude korrashoid ja paremaks tegemine oleks täiesti elementaarne. Seda peaks ministeerium kiiremas korras hakkama lahendama, sellepärast et meil ei [jää muud üle]. 

Ma olen olnud 20 aastat Saaremaal, kogu aeg on sama häda. Vähemalt 50 korda on elekter ära. Ma ütlen, sellel nädalal on olnud kolm päeva järjest: kaks plaanilist [katkestust], täna juba mitteplaaniline. Ma saan aru, et plaanilised on vajalikud selle jaoks, et midagi korda teha, aga sellele vaatamata. Ja kui ma peaksin omale elektriauto ostma, mida ma vahepeal kaalusin, siis seda ei oleks võimalik laadida. Nii et mõtleme roheliselt, aga ka realistlikult, teeme võrgud korda, investeerime tulevikku. See on õige plaan. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan tänase ... Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi, selge. Lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tõnis Möldri, Vadim Belobrovtsevi ja Lauri Laatsi 15. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine keskkonnavaldkonna arengukava 2030 kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti üritasime eelmise aasta maikuus ligemale neli korda seda [arupärimist] üle anda. Kui ma vaatan seda [arupärimise] dokumenti, siis siin on nii mõnigi kuupäev maha kriipsutatud, aga 15. mail õnnestus meil tõepoolest anda üle arupärimine keskkonnavaldkonna arengukava 2030 kohta kliimaminister Kristen Michalile. [Põhjus] oli tõesti see, et aru saada, kaugel me konkreetse valdkonna arengukavaga oleme. Me näeme seda, et minister on alustanud väga sellise ühtpidi laiapõhjalise kaasamisega uue seaduse või roheseaduse loomist, kliimaseaduse loomist, samal ajal teatud arengukavad, mida näeb ette nii seadus kui ka erinevad Vabariigi Valitsuse otsused, on takerdunud. Siin ma pean silmas eelkõige metsanduse arengukava, mille kohta ütleb konkreetne seadus, et see on vaja Riigikogus heaks kiita, ja teine pool on just nimelt keskkonnavaldkonna arengukava, mille puhul me eeldame, et lisaks suurele kaasatusele on mingil hetkel valmis dokument, kuhu Riigikogu liikmed saavad sisse vaadata, et sellele oma hinnang anda.  

Ja pöördusimegi ministri poole viie küsimusega. Esimene küsimus neist oli, et millises faasis on konkreetselt keskkonnavaldkonna arengukava dokumentide koostamine ehk kuhumaani on jõutud. Millisel hetkel ja mis kujul kaasatakse erinevad osapooled konkreetse arengukava koostamisse? Millal tutvustatakse vaheetappe ja lõppdokumenti parlamendile? Millisel hetkel on koalitsioonil plaanis arengudokument kinnitada? Tegemist on valitsuse kinnitatava dokumendiga, mitte nagu metsanduse arengukava puhul, mis on parlamendi taseme dokument. Kas ja kuidas on arengukava dokument laiemalt Eesti 2030. aasta kliima vahe-eesmärkide ning 2050. aasta põhieesmärkidega seotud? Nendele küsimustele ootame ministri vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma eelmise [arupärimise] puhul ei hakanud lõppsõna paluma, ma lihtsalt märgin siin [üht-teist] mõne lausega ära. Üldiselt oleks jah esimene soovitus nende koridoride kordategemine, nagu on soovitanud ka Konkurentsiamet, ja seejärel vaadata nende laiust, kindlasti võime sedagi kaaluda. Teiseks, liinikoridorid, mäletasin õigesti, on raadamistasust vabad, vaatasin. Sellele, kas CO₂ raha saab kasutada või mitte, ma juba vastasin. Tegelikult see printsiip on juba 100%, mitte isegi 50%, see on kasvanud. Ja see, et autosid ei saa kodus laadida – ma siiski arvan, et üldjuhul valdavalt saab. Kui see elektrikatkestuse tõttu häiritud on, siis on teine asi, aga võrgud peaksid selle välja kannatama.

Nüüd selle arupärimise juurde tulles, keskkonnavaldkonna arengukava 2030. Siin on tõepoolest viis küsimust. Võtan küsimuse ja siis vastan.

Esimene: "Millises faasis on KEVAD arengudokumendi koostamine?" Vastus. Seoses ministeeriumide töö ümberkorraldamisega eelmisel aastal Kliimaministeeriumi loomise tõttu ühtlustatakse Kliimaministeeriumi tulemusvaldkondade arengukavade süsteemi terviklikult ning 2024. aasta kevadel esitatakse valitsusele ettepanekud ministeeriumide tulemusvaldkondade muutmiseks. Seejärel tehakse ettepanekud ja otsused järgmisteks tegevusteks arengukavade ja programmide kohta.

"Millisel hetkel ja mis kujul kaasatakse huvitatud osapooled arengukava KEVAD koostamisse?" Vastus. Toimumas on ministeeriumisisesed arutelud erinevate arengukavade üle võimaliku koondava lahenduse leidmiseks, et kõik Kliimaministeeriumi valdkonnad saaksid arengukava tasemega kaetud. Eesmärk on vältida valdkondade dubleerimist erinevates arengudokumentides. Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks [tehakse] pigem vähem ja kompaktsemaid arengukavasid.

Kolmas küsimus: "Millal tutvustatakse KEVAD koostamise vaheetappe ning lõppdokumenti parlamendile?" Vastus. Kliimaministeeriumis uuendatakse arengukavade süsteemi ning uusi arengukavasid planeeritakse ühtse lähenemise alusel. Seetõttu ei pea ma hetkel vajalikuks keskkonnavaldkonna arengukava 2030 kinnitada. Pärast tulemusvaldkondade korrastamist 2024. aasta kevadel selgub, mitu arengukava Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks saab olema ja millised need on.

Neljas küsimus: "Millisel hetkel on koalitsioonil plaanis uus KEVAD arengudokument kinnitada?" Vastus. Nagu eelmisele küsimusele sai vastatud, selgub Kliimaministeeriumi strateegilise planeerimise raamistik ja arengukavade koosseis 2024. aasta kevadeks. Seejärel saab hakata kinnitama arengukavasid ja nendega seotud eelnõusid.

Viies: "Kas ja kuidas on KEVAD arengudokument käsitlemas laiemalt Eesti 2030. aasta kliima vahe-eesmärke ning 2050. aasta põhieesmärki?" Vastus. KEVAD käsitleb kliimapoliitika koordineerivat tasandit, kirjeldab Kliimaministeeriumi kui koordineeriva asutuse vaadet ning määrab kesksed poliitikainstrumendid, mis loovad vajalikud eeldused eesmärkide poole liikumiseks. KEVAD seab kliimapoliitikas neli tegevussuunda. Esiteks, lepime kokku erinevate valdkondade panused ja rakendame neid 2030. ja 2035. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks. Teiseks, lõimime kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegilisse planeerimisse kõikidel tasanditel. Kolmandaks, loome kliimaeesmärkide täitmist soodustava keskkonna ja tugiteenused riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja ettevõtetele. Neljandaks, tagame usaldusväärsed ilmaandmed ja teenused inimelude ja vara kaitseks erineval tasandil otsuste tegemiseks ning kliimateenuste arendamiseks.

KEVAD‑e kliimapoliitika mõõdikud, mida kliimaseadusega minnakse täpsustama sektorite tasandil, on järgnevad. Kliimariske teadvustavate, igapäevaelus kliimasõbralikke valikuid eelistavate Eesti elanike osakaal – algtase on 47% aastal 2021, sihttase on 70% aastal 2030. Teine on kasvuhoonegaaside netoheite CO₂ ekvivalent. Kolmas on kasvuhoonegaaside heide jõupingutuste jagamise määrusega kaetud sektorites. Ja neljas on maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i [süsiniku] sidumise eesmärk. Need sihttasemed on täiesti olemas, nii et kui arupärijat huvitab, siis võin talle tutvustada. Aitäh!

Suur tänu! Teile on vähemalt üks küsimus. Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt jah, [mis puutub] sellesse viimati viidatud informatsiooni, siis kui on võimalik, võib selle ka kirjalikult edastada. 

Aga ma tuleksin laiemalt selle juurde. Üks asi on tõesti kliimaseadus, mis on väga laialt ette võetud ja mille aruteludesse on ka parlamendiliikmed kaasatud. Tegemist on seadusega. Olgem ausad, igasse seadusesse ei ole võimalik nii-öelda tervikvaadet ja sellist laia suundumust kirja panna. Aga arengukava on kindlasti see, mis võtab kokku tervikvaate ja riigi suundumused. See on ka selles mõttes poliitikaülene dokument, kuna arengukavasid valitsuskoalitsioon ja minister nii-öelda isekeskis muutma ei lähe. Minu küsimus ongi see: millal te tulete metsanduse arengukavaga siia suurde saali? Veel kord: tegemist on olulise dokumendiga ja meil ei ole metsanduse arengukava aastast 2020.

Aitäh! Tagantpoolt ettepoole tulles: metsanduse arengukava tuleb seejärel, kui me oleme metsandusvaldkonnas teatud seadusemuudatused teinud. Osa seadusemuudatusi me tegelikult oleme keskkonnakomisjonis juba ka tutvustanud. Arupärija noogutab, küllap on kursis. Teiseks, jah, kliimaseadusega me reguleerime – nagu me oleme ka kirjeldanud, täna see kaasamine, töö käib –, samamoodi seame sektoriaalseid eesmärke, mis ja milline see arengumudel saab olema. See tegelikult puudutab sedasama valdkonda ja tuleb sellesama esimese küsimuse juurde. Ma võin selle hea meelega kirjalikult anda, aga ma võin ka siin ette lugeda needsamad kliimapoliitika mõõdikud, mida kliimaseadusega minnakse täpsustama sektorite tasandile. Esimene oli kliimariske teadvustavate, igapäevaelus kliimasõbralikke valikuid eelistavate Eesti elanike osakaal. Allikas on Eurobaromeetri kliimateadlase sotsiaaluuring iga kahe aasta järel. 47% oli algtase aastal 2021 ja sihttase on 70% aastal 2030. Teine on kasvuhoonegaaside netoheite CO₂ ekvivalent – algtase aastal 1990 oli 37 000 kilotonni CO₂ ekvivalenti, sihttase on 8000 kilotonni CO₂ ekvivalenti aastaks 2035. Kasvuhoonegaaside heide jõupingutuste jagamise määrusega kaetud sektorites oli veidi üle 6000 kilotonni CO₂ ekvivalenti aastal 2005, sihttase aastaks 2030 on 4700 ja veidi peale kilotonni CO₂ ekvivalenti. Ja neljas on maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i [süsiniku] sidumise eesmärk – algtase oli 2016–2018 keskmine, see tase ei ole fikseeritud, võib inventuuriga muutuda, nagu küsijale ilmselt teada on, ja sihttase, mis on suhteline eesmärk, võrreldes algtasemega on –434 kilotonni CO₂ aastaks 2030.

Järgnevalt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kui sa juba nii lahkelt rääkisid sellest elektriautode laadimisest, siis ma tahtsin täpsustada. Sõltub ikka, kuidas laadida. Kui näiteks Kia EV9-d – uus auto, mis välja tuli – laadida tavavõrgust, siis see võtab aega 40 tundi ja 33 minutit. Selge on see, et sul ei ole aega [nii kaua] oodata. Selle jaoks on vaja ikka 380-voldise … Ütleme, peakaitse peab olema vähemalt 32-amprine, et seda laadida, ja siis võtab ka üheksa tundi aega. Selles on ikkagi küsimus, et kui need elektriautod kõik lükatakse korraga sinna võrku, siis lihtsalt ei kannata võrk seda välja.

Aitäh! No me ilmselt jah räägime siin veidi erinevast [asjast]. Ma ütleksin pigem nii, et vähemalt esialgu elektriautode kasv [suureneb]. Praegu on ju teada, et nii Eestis operaatorid kui ka mujal Baltimaades erinevad operaatorid on päris massiivselt elektriautode laadimistaristuid rajamas. See buum on tegelikult algamas. Ütleme nii, et ka väiksema esialgse kasvuga, kaasa arvatud tiheasustuspiirkondades, sellistes piirkondades on selline lihtsam ühe auto laadimine ikkagi igati jõukohane elektrivõrgule. Sellest me räägime.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ikkagi ei tulnud minu meelest seda vastust Mart Maastiku küsimusele. Kui Mustamäel üks progressiivne kortermaja lükkab kõik oma elektriautod laadima, siis mis seal tegelikult juhtub, kas seda on nagu mudeldatud ka? Kõik Circle K-s või mõnes teises laadimispunktis ei hakka ilmselt oma autot päeval laadimas käima, eelistatakse panna oma elektriauto ikka ööseks laadima. Kas tegelikult on tehtud mingisuguseid mudeleid ka, et kui elektriautode arv kasvab järgmise kahe aasta jooksul x protsenti, siis mis selle võrguga saab näiteks Tallinna magalarajoonides?

Aitäh! No esialgsed hinnangud on tõepoolest tehtud. Aga need on, veel kord, sellel tasemel, et kui korteriühistu üks, kaks või kolm autot pannakse laadima ööseks, siis ei ole täiendavat vajadust alajaamade ümberehitamiseks, seda muret ei ole. 

Täna me oleme stardi tasemel. Kui elektriautode laadimishulk kasvab, huvi kasvab, siis tegelikult võib-olla tuleb ka vaadata erinevaid ühendusi üle. Aga see ei ole midagi sellist, mis saaks elektriautode kasutamisele takistuseks. Pigem taristu rajamine on, nagu ma enne kirjeldasin, päris hoogsalt käima minemas. Sinna hulka käivad nii aeglasemad laadimisvõimalused kui ka kiiremad. Ja pigem ühel hetkel näiteks nendessamades magalates – [nii tundub] vähemalt esialgsete arutelude põhjal, mis on olnud sellel teemal – on küsimus ikkagi selles, mis on korteriühistu roll, mida korteriühistu on valmis tegema, kus on see koht, kus laadida saab, kus on see maalapike, kas seda teevad eraoperaatorid ja nii edasi. Nii et selle kõigega praegu tegeldakse. 

Noh, eks me otsime, ma arvan, seda teed. Täna jah elektrivõrk või elektrivahendid iseenesest sellele kuidagi takistuseks ei ole, mis ei välista, et tulevikus, kui on kuskil see koormus suurem, tuleb ka selleks samme astuda. Aga selleks ju, ma arvan, ühiskond on valmis.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Martin Helme 11. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine hoonete sundrenoveerimise keskkonnamõju ning kodanike maksevõime kohta. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Tõepoolest, nüüd on järg nii kaugel, et oleme jõudnud lõpuks sellele 10. mail, mullu 10. mail esitatud arupärimisele vastamiseni. Nagu juba öeldud, puudutab see hoonete sundrenoveerimise keskkonnamõju ning kodanike maksevõimet. 

Teatavasti võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi, mille järgi peavad elumajad olema 2030. aastaks renoveeritud vähemalt E‑energiaklassi nõudeid arvestades. 2033. aastaks peavad elumajad vastama D‑energiaklassile. Pikemas plaanis peaksid hooned muutuma 2050. aastaks heitevabaks. Direktiivi kohaselt tuleks kümne aasta jooksul Eestis sunniviisiliselt renoveerida hinnanguliselt üle 350 000 elumaja.

Sellega seonduvalt oleme esitanud ministrile neli küsimust. Esiteks, millises koguses ning millistest allikatest tuleks Eesti elamufondi renoveerimiseks vajaminevad ehitusmaterjalid ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju? Teiseks, millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvat keskkonnakahju? Kolmandaks, millised analüüsid on tehtud, et uurida niinimetatud nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeolekuriskide realiseerumisel, näiteks pikaajaline elektrikatkestus, teades, et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga? Ja neljandaks, pidades silmas mitmeid kavandatavaid maksutõuse ja juba praegu koduomanikele langenud raskust pangalaenude tasumisel seonduvalt euribori tõusuga, kuidas hindate kõigi Eesti koduomanike, kaasa arvatud üksi elavate pensionäride ja lastega perede võimet renoveerimiskulusid tasuda? Kas teil on olemas arvutused, millest nähtuks, kui palju on keskmisel lastega perel võimalik igakuiselt sundrenoveerimisega kaasnevaid kulusid tasuda? 

Ja olekski rõõm liikuda edasi ministri vastuste kuulamise juurde. Aitäh teile!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Nagu ikka, võtan küsimuse ja siis vastuse. Kõigepealt teen ühe terminiparanduse. Tegemist ei ole sundrenoveerimisega, ehkki ma saan aru, ütleme nii, et EKRE vaatest on tegemist sundvaktsineerimisele järgneva sundrenoveerimisega. Sundvaktsineerimist tehti kellegi teise tarvis, oma kodusid oleks vaja ka kellegi teise tarvis korda teha. Aga noh, tundub, et minu manitsus võib olla kui hane selga vesi.

Aga vaatame. Esimene küsimus: "Millises koguses ja millistest allikatest tuleks Eesti elamufondi renoveerimiseks vajaminevad ehitusmaterjalid ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju?" Vastus. Arupärimise – ja ma viitan siin arupärimise sisule ka, mille arupärija ette luges – probleemipüstitus on muidugi ebakorrektne. Väide, et direktiiv on vastu võetud, ei vasta tõele. Euroopa Liidu üleselt on paika pandud lõppeesmärk, et aastaks 2050 peaks meie olemasolev hoonete fond olema renoveeritud. Direktiiviküsimus on omakorda praegu selles, millistes vahe-eesmärkides Euroopa-üleselt kokku suudetakse leppida, et jõuda lõppeesmärgini. See selgub kolmepoolsete kõneluste, triloogide tulemusena Euroopa Parlamendi, [Euroopa] Komisjoni ja [Euroopa Liidu] Nõukogu vahel tõenäoliselt aasta lõpuks.

Rekonstrueerimisplaani elluviimisel on mitmeid väljakutseid. Kindlasti üks oluline küsimus on rahastus. Direktiivi jõustamisel peab iga riik otsustama, milliste vahenditega saavutada kõigi hoonete praegusest kolm kuni viis korda suurem iga-aastane rekonstrueerimismaht. Teine suurem väljakutse on see, kuidas ehitusturg suurenevate renoveerimismahtudega kohaneda jõuab. Renoveerimistempo kasv peab olema ühtlane ja järjepidev, et ehitusturg ja omanikud jõuaksid renoveerimise mahu kasvuga kohaneda. See on vajalik, vältimaks väga suurt hinnatõusu, samuti tagamaks, et renoveerimistöid teevad hea võimekusega ettevõtjad.

Kliimaministeerium on 18 partneriga asunud eest vedama teadus- ja arendusprojekti LIFE IP BuildEST, mis toob kokku eri osapoolte teadmised ja kogemused rekonstrueerimises. Selle raames tehakse teadustöid. Hoonete rekonstrueerimise kohta on tänaseks kaitstud juba kümneid teadustöid, nende tulemusi on hästi rakendatud. Analüüsitakse senist praktikat ja leitakse erinevaid tehnilisi ja finantsilisi teadlikkuse kasvatamise lahendusi, muu hulgas [tehakse] näidisrenoveerimisi ja nii edasi.

Küsimus number kaks: "Millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvad keskkonnakahju?" Taas kordan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis käivitati 2028. aastani vältav teadus- ja arendusprogramm LIFE IP BuildEST, et renoveerimismaraton käima saada. Programmi uurimisesemeks on muu hulgas ehitusmaterjalide ja toodete korduvkasutus ning CO₂ heite ja keskkonnahoiuga seonduvad teemad.

Küsimus number kolm: "Millised analüüsid on tehtud, et uurida nn nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeoleku riskide realiseerumisel [---], teades et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga?" Vastus. Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia lähtub muu hulgas põhimõttest tagada elu- ja töökeskkonna kvaliteet, sealhulgas kodude ja töökohtade tervislik sisekliima ja juurdepääsetavus ning terviklahendustega kvaliteetne avalik ruum. Strateegia tegevuste elluviimise eelduseks on nende käsitlemine riigi strateegilise planeerimise eelarveprotsessides ning sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite optimaalne kasutamine.

Korterelamute rekonstrueerimise toetusmeetme tingimustes on sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb hoone elektrisüsteemi rekonstrueerimisel ühtlasi tagada soojussõlme ümberlülitamise võimalus välisele elektritoitele. Juhul kui elekter läheb ära, aga kaugkütte tsirkulatsioon toimib, on võimalik näiteks elektrigeneraatoriga ka korterelamu soojusvaheti töös hoida ja kaugküttesoojust korterelamusse jagada. Hoone elektrikasutust on võimalik kompenseerida päikesepaneelide paigaldusega, mille kaudu energiasõltumatust ja energiavarustuse kindlust tõsta.

Küsimus number neli: "Pidades silmas mitmeid kavandatavaid maksutõuse ja juba praegu koduomanikele langenud raskust pangalaenude tasumisel seonduvalt euribori tõusuga, kuidas hindate kõigi Eesti koduomanike [---] võimet renoveerimiskulude tasumisel? Kas Teil on olemas arvutused, millest nähtuks, kui palju on keskmisel lastega perel võimalik igakuiselt sundrenoveerimisega kaasnevaid kulusid tasuda?" Vastus. Rekonstrueerimistoetus ei mõjuta oluliselt elanike võrdseid võimalusi ega soodusta oluliselt mõnda elanike gruppi võrreldes teistega. Mõju on olemas, kui rekonstrueerimistööde elluviimisel parandatakse ka elamute ligipääsetavust. See loob puuetega inimestele soodsamad tingimused hoonetesse ligipääsemisel. "Energiaostu riskirühm" ja "energiaostuvõimetus" on defineeritud energiamajanduse korralduse seaduses ja käitumisjuhis on sotsiaalhoolekande seaduses. See tähendab, et korterelamu renoveerimiseks võetud laenu teenindamise raskuste või võimatuse korral tuleb taotleda kohaliku omavalitsuse üksusest toimetulekutoetust. Toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse ka muid eluasemekulusid, näiteks eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakset koos intressi- ja kindlustusmaksega. Nii et neile, kes ei ole suutelised rekonstrueerimist läbi viima, on olemas riiklikud rekonstrueerimistoetused pluss toimetulekutoetus. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimesena küsib Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Minu meelest oli vale alustada jutuga sellest, et meil ei olnud sundvaktsineerimist ja ei ole sundsoojustamist. Oli sundvaktsineerimine, kohtud on otsustanud. Ja see, mis toimub näiteks Euroopa Liidu asjade komisjonis, no selgelt rong sõidab – kohustused tulevad ja koormised samuti. Nii et selles mõttes ei ole kuidagi võimalik väita, et see on kõik jälle mingisugune väljamõeldis. 

Minu meelest on siin õige mitu muret. Üks mure on see, et tegelikult on see majanduslikult koormav. Ma ise elan kortermajas, kus tehti soojustamine ära selle jutuga, et siis lähevad arved väiksemaks, aga näe, tuli energiakriis ja arved läksid suuremaks, ja siis tuli intressitõus ja arved läksid veel suuremaks. Nii et saime jubeda tünga. Oleks võinud vanas majas edasi olla, kütta natuke rohkem ja oleks ikka odavamalt välja tulnud. 

Ma küsin. Mul on muidugi kahju, et neid arvutusi teil tegelikult ei olegi – neid, mida me küsisime, need kuskilt välja ei tulnud. Aga miks ei lasta sellel asjal turumajanduslikult toimida? Kui inimesed leiavad, et nad tahavad vähem maksta, siis nad teevad seda, kui nad leiavad, et see aitab, aga kui nad arvutavad välja, et odavam on 40 aastat järjest maksta natuke suuremat arvet kui seda suurt renoveerimiskulu, siis teevad niipidi.

Aitäh! No arvutused muidugi on olemas iga projekti kohta, nii et nendega võite tutvuda, kui soovi on. Seda esiteks. Teiseks, renoveerimise puhul me räägime ikkagi sellest, et lisaks emotsionaalsele väärtusele, mis igaühel koduga on, on igaühel võimalik oma kulusid paremini juhtida. Minu isiklik arvamus loomulikult on, et ajas see renoveerimise võime ja oskus Eesti riigis paraneb. Kui me võtame renoveerimist kokku, siis tõepoolest sellel aastal me oleme riigina ja eelarves ette näinud 160 miljonit aastaks 2030. Sinnamaani on meil avalikke vahendeid planeeritud – kõigele veel ei ole katteallikaid, riigi eelarvestrateegia koostamine käib – 1,1 miljardit, sinna otsa 2,5 miljardit kokku omafinantseeringuga. Ja kui me vaatame hoonete mahtu, mis sellest tuleks ära renoveerida, siis see on umbes 14 000 hoonet. Selle raha eest, ma nii umbes ütlen, saab 2500 hoonet ära renoveerida. Meil tegelikult seda tööd jätkub väga palju ja huvi selle vastu on päris kõrge. 

Mida meie riigina saame teha ja millega me tegeleme? Nagu ma mainisin, rahastus peab olema püsiv, et oleks võimalik renoveerimisega tegeleda, et suurtel ettevõtetel tekiks selline renoveerimisliin. Teiseks, kindlasti teha selline renoveerimine, mis annaks – kui te kurdate oma kortermaja üle, siis see võib olla mõistetav, ma ei tea konkreetset juhtumit – renoveeritava maja [elanikele] kindluse nii hinna, aja kui ka kvaliteedi suhtes, see annaks võimaluse tüüpprojektidega seda oluliselt lihtsamalt korraldada. 

Ja kui vaadata kogu seda renoveerimist kokku, siis ma saan aru, et see võib-olla, jah, kuidagi poliitiliselt teie maailmavaatega või ma isegi ei tea, millega täpselt ei klapi, eks, aga see tegelikult ikkagi annab inimestele võimaluse oma kulusid paremini juhtida, kasvatab vara väärtust ning samamoodi on positiivne nii kliimale kui ka annab võimaluse energia suurt kasutust, tootmist ja tarbimist paremini juhtida. Nii et see on nüüd küll see koht, kus inimeste rahaline kasu käib oma vara väärtuse, igapäevaelu ja kliimapoliitikaga üsna käsikäes. Lisaks veel, arvestades majanduse keerulisemat olukorda ja ehitussektori keerulisemat olukorda, on see päris oluline arvestatav tegevus ja töö ka ehitussektorile. Ja kui te küsite mingi konkreetse projekti arvutuse kohta, siis iga projekti kohta loomulikult tehakse arvutused ja [antakse] hinnang, nii et see kõik on olemas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Progressiivses Kanadas on sama asi käsil: 2050. aastaks tahetakse kõvasti hooneid soojustada. Fraser Institute on teinud sellele projektile nagu majandusliku analüüsi, kus hinnatakse muu hulgas seda, kui palju näiteks kodu ostmine kallimaks läheb, kuidas see mõjutab vaesemate, ja ütleme, noorte inimeste, kes sellele turule sisenevad, võimalusi endale kodu soetada ja nii edasi. Muu hulgas on hinnatud ka mõju riigi sisemajanduse kogutoodangule. Nende hinnangul mõju on negatiivne: 2% võrra vähendab sisemajanduse kogutoodangut ja see mõju jääb kestma kuni aastani 2050. Minu küsimus on: kas Eestis ka selline majanduslik analüüs on tehtud nii riikliku mõju mõttes kui ka näiteks kodude kättesaadavuse mõttes? See on siis jah/ei vastusega. Kui on, siis kas te lühidalt saaksite selle tulemusi tutvustada?

Majanduslik mõju muidugi on positiivne, nagu ma enne kirjeldasin. Esiteks suurendab see vara väärtust, teiseks annab võimaluse oma kulusid juhtida, kolmandaks annab sektorile tööd ja neljandaks aitab juhtida ka energiatarvet võrkude optimeerimise mõttes. Nii et kodude kättesaadavus ja kinnisvarahindade kõikumine toimub sellest sõltumata. Kui vara on paremas korras, on need eelnevad positiivsed mõjurid olemas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema, et teie vastuste alguses selline teatud ironiseeriv märkus selle kohta, nagu oleks kohatu rääkida siin sundrenoveerimisest, nagu oleks kohatu rääkida ka sundvaktsineerimisest, oleks võinud jääda olemata. Küsimus ei ole ju ainult selles, et see on meie seisukoht. Ka Tallinna Halduskohus on öelnud: "Kuivõrd piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine, siis ei saa olla vaidlust selles, et tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka sundvaktsineerimiseks [---]." Ja selle pinnalt ma küsingi teie käest nüüd seda. Kas ma saan õigesti aru, et see plaan, mida Euroopa Liit üritab nüüd kehtestada, ei näe ette seda, et inimestele kaasnevad mingisugused sanktsioonid sellega, kui nad ütlevad, et suur tänu teile soovituse eest, aga meie ei soovi oma kinnisvara hakata vastavalt teie ettekirjutustele soojustama? Või on see ikkagi mingitpidi kohustuslik?

Aitäh! Te ütlesite, et ma olin irooniline. Ma olin isegi pigem heatahtlik, ma arvan, hea küsija. Minu meelest on vaktsineerimine viis hoida enda ja võib-olla ka oma lähedaste tervist, aga siin me jääme eriarvamusele. Renoveerimine on võimalus oma vara kulusid paremini juhtida, selle vara väärtust kasvatada, [tekitada] tööd, aidata sektorit, mis on võib-olla raskustes, ja energiat mõistlikult kasutades teha ka mõistlikku kliimapoliitikat. Siin meie vaated ei pea kattuma. Mina kirjeldan seda, mida mina näen, teie küsite seda, mida teie arvate. Ja kui te küsite sanktsioonide kohta, siis minu meelest on kõige mõjusam – seda on ka inimestelt küsitlustes küsitud, et mis on kõige mõjusam mõjur, miks inimesed teevad neid erinevaid otsuseid – loomulikult võime oma kulutusi juhtida, ehk rahaline mõju.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ei vastanud puldis olev isik Varro Vooglaiu küsimusele ja teiseks ei ole tema asi anda küsijate maailmavaatele mingeid hinnanguid. Meie maailmavaated ei kattu teie omaga tõepoolest, sellepärast me olemegi teistsugune fraktsioon ja teistsugune erakond. Ma tuletan meelde, teie olete aktsepteerinud seda, et ühiskond, kus me praegu elame, muutub järjest vähem vabaks, ja see on meie suur erinevus maailmavaates, aga vabas ühiskonnas inimesed otsustavad ise, millal nad teevad kulutusi, millele nad teevad kulutusi ja kas nad peavad vajalikuks teha neid kulutusi. Riigi ja valitsusena peaksite te praegu mõtlema võib-olla hoopiski amortiseerunud kinnisvara lammutamisele ja inimestele uue parema kinnisvara ehitamisele munitsipaalkorterite näol, paljude muude variantide näol, aga mitte suruma inimestele peale vägisi seda, et nad peavad oma eluasemed renoveerima, kui see neile ka üle jõu käib. Ja ma ütlen teile: saage 80‑aastaseks ja renoveerige siis oma maja. Te ei tea, kui kaua te elate, renoveerige siis oma viimaste pensioniveeringute eest. Tulge mõistusele!

Aitäh! Kui miski siin küsimust meenutas, siis see, kas peaks ehitama munitsipaalmaju ja riiklikku elamufondi. Veel kord, munitsipaal- ja manööverelamispinnad on ikkagi sellisteks juhtumiteks, kus tegemist on hädalistega seadusest tulenevalt sotsiaalhoolekandes. Mitte miski ei takista teil poliitiliselt munitsipaalelamuehituse programmi eest rohkem seista, seda meie ei takista. Renoveerimise ja eluasemekulude juhtimise energiatõhusamaks muutmiseks, parema kliima juhtimiseks, väärtuse suurendamiseks kodanikele on ju avalikus sektoris päris suured rahalised võimalused. On isegi regioone, kus omaosalus, näiteks Ida-Virumaal, on 30%, mujal on see omaosalus veidi suurem. Aga selle baasil on võimalik oma kodu kindlasti paremasse korda viia. Nii et sellega ma sellele vastaks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Sellest arupärimisest nähtub, et võttes aluseks Euroopa Parlamendi direktiivi, peavad elumajad olema 2030. aastaks renoveeritud vähemalt E-energiaklassi nõuete kohaselt ja 2033. aastaks peavad elumajad vastama D‑energiaklassile. Aga mind huvitab see. [Mis juhtuks,] kui mingisugune protsent elanikkonnast, kelle kohta see direktiiv kehtib, näiteks 40%, ütleks, et ei, me ei kavatsegi renoveerida? Teatavasti on ju Eesti praegune valitsus väga usin neid direktiive täitma ja ilmselgelt võtaks ta midagi nende protestijatega ette. Ma küsin teie käest konkreetselt: kui nüüd välja arvata nii-öelda mõjutamise vahendid suulises vormis, siis milliseid meetmeid kavatsetaks nende protestijate vastu rakendada?

Aitäh! Esiteks, nagu ma teie kolleegile Varro Vooglaiule juba vastasin ja teistele arupärijatele, see, et see direktiiv on vastu võetud, ei vasta tõele. Euroopa Liidus on paika pandud lõppeesmärk ning kolmepoolsete kõneluste käigus täpsem protsess ja täpsemad eesmärgid on arutelul. Teiseks, pole ju protestijaid. Kui teil on ettekujutus, et on tohutud protestid hoonete renoveerimise vastu – tunnistan, pole kohanud seda, aga pole ka sanktsioone selle koha pealt. Inimeste enda huvi on enda vara väärtuse kasvatamine, oma kodu korrashoidmine ja võib-olla mõistlikum energiatarbe juhtimine. Üldiselt arukad inimesed seda teevad. 

Nagu ma ka kirjeldasin, meil on avalikust sektorist päris suur hulk raha [sellesse] minemas: see aasta on 160 miljonit, aastani 2030 on 1,1 miljardit planeeritud – rõhutan: orienteeruvalt –, koos omafinantseeringuga on see 2,5 miljardit, ja selle eest saab umbes 14 000 korterelamust 2000–2500 ära teha. Nii et ma ütleksin seda kõike kokku võttes, et ma arvan, et te olete üsna valel teel, sest Eesti inimesed oskavad arukalt raha lugeda, oma kodu korras hoida ja renoveerimine tegelikult panustab sellesse.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Räägite nagu põline sotsiaaldemokraat. Te võiksite ka nagu Tanel Kiik endale selle punase roosi kohe rinda panna. Sundimine, sundimine, sundimine – ehtne vaba majandus, ehtne vabaduste promo. No ei ole Reformierakonna kunagisest vabadusejutust lihtsalt jälgegi. Mõelge selle peale, kas teie valijad seda käteväänamist üldse hindavad. 

Vaadake, käteväänamine läheb väidetavalt nii kaugele, et just see sanktsioon, millest te rääkisite, mida justkui ei ole, meie europarlamendi saadikud kinnitavad, et veel kevadel oli see teema seal sees, ehk öeldi, et hakkab kehtima eriti karm kohustus, et renoveerimata kinnisvara ei tohi isegi välja üürida. Sel juhul on see lausa põhiseadusvastane omandipiirang. Mis andmed teil selle kohta on?

(Naerab.) Aitäh! Vabaduse üle me võime siin ohtralt debatti pidada. Vabadus oma vara parandada ja selleks kasutada avalikke vahendeid on täna kõigil olemas, riik aitab sellele kaasa. Ja selle teine pool on tegelikult planeedi hoidmine ja energeetikas ressursside mõistlik kasutamine. Kui see käib käsikäes inimese vara paremaks muutmisega, majanduse arenguga ja aruka kliimapoliitikaga, siis ma julgen arvata, et see on liberaalse parempoolse ja rahvusliku joonega erakonna plaanidega igati kooskõlas. Seda esiteks. 

Teiseks, nagu te ütlesite, et teie saadikutel – ma ei tea, mis see mitmuses teie saadikud seal on, Euroopa Parlamendis. Aga selliseid arutelusid, et alla teatud energiaklassi pindu ei või üürida, on teistes riikides peetud küll. Suurtes linnadeski on sellist arutelu peetud. Meil täna sellist otsust või sellist arutelu ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vat peamegi siin siis vabaduse üle debatti, tõepoolest. Ütlesite, et sundi ei ole, on kaudne renoveerimiskohustus. Aga mis vahet seal on? Igaühel on võimalus renoveerimisel kulusid paremini juhtida. On või? See, et peab võtma suured renoveerimislaenud, mismoodi see siis … Sul on see kohustus, see valik ju ei kehti. Ja me ju teame, et kui sa seda kõike lõpuks ei tee, seda kaudset renoveerimiskohustust ei täida, siis pangad ei tohi enam laenu anda, kindlustusseltsid ei kindlusta, neid hooneid, millele ei tehta midagi, ei saa enam osta ega müüa. Need piirangud eraomandi käsutamisel juba ju kehtivad. Energiaaudit meil juba ju kehtib, eks ole. Peame siis seda vabaduse debatti. See ei ole enam vabadus. Ja et miski meenutaks küsimust: kuidas saab vaba inimene vabal maal juhtida oma kulusid, kui tal ei ole võimalust enam ise otsustada, millal, kuidas ja kui palju ta midagi teeb oma eraomandi juures?

Aitäh! Vaba inimene üldiselt on oma eraomandi kasutamisel Eesti riigis, mis on üldiselt minu meelest siiski vabariik – ma ei tea, milline on teie nägemus –, täiesti vaba täpselt nende piirideni, mis on ühiskondlikult kitsendatud või määratud teiste vabaduse kaitseks. See ei peaks teile üllatus olema. 

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, me pärisime aru selle kohta, mis uuringutele Eesti riik tugineb ja kuidas see sundrenoveerimine hakkab välja nägema. Ma renoveerimist eriti ei pea … Ma ei oska öelda, mis see renoveerimine on, sest ma vaatasin ehitusseadustikku, seal pole sellist sõna nagu renoveerimine. Ainuke koht, kus on, on muinsuskaitseseaduses, teistest seadustest ma ei leidnud. Kui ma eksin, siis andke palun teada. 

Aga selles suhtes, et kui nüüd 2030 peab olema E-energia oma ja maja näiteks on juba E-energiamärgisega, siis kas ta nüüd peab hakkama ikkagi ennast D-le üle viima? Ja kui ta viib ennast D-le üle, kas ta siis peab 2050-ndaks viima üle A‑energiale? Selline lõputu sundrekonstrueerimine käib ja nii tuleb kogu aeg võtta juurde laenu, rahastust ja kogu aeg ehitada.

Aitäh! Ma siiski juhin tähelepanu, et renoveerimise eesmärk, mille lahtiseletus võib-olla lihtsamalt on ikkagi majade-, kodude-, hoonetefondi kordategemine, energiakasutuse, ventilatsiooni, mis iganes asjaolude paremaks muutmine, on nii-öelda hoonetefondi puhul minu meelest pidev areng. Ka täna ehitatavad majad on energiakasutuse poolest ju oluliselt kvaliteetsemad, kui aastaid tagasi ehitatud. Materjalid muutuvad, tehnoloogiad muutuvad, oskused muutuvad. Võib-olla vanasti oli maja kvaliteedimärgiks puhta vuugiga laotud tellis, aga tänapäeval siiski on sellest palju enamat. On võimalik palju selles majas juba kaugteel juhtida, etteplaneeritult, energiakasutus on targem. See kõik on elukvaliteedi mõttes oluliselt muutunud. Mis on 30 aasta pärast, 50 aasta pärast, me ette ei tea. 

Aga ma küll ei asuks sellele teele, et ütleks, et tühja sellest progressist, me ei tee oma kodusid korda, sellepärast et selle vastu protestida. Mulle jääb, jah, veidi segaseks, mille vastu te protesteerite, sest hooneid renoveerib Eestis väga palju inimesi, selleks läheb päris palju avalikku raha, nagu kirjeldatud ka regionaalsete erisustega, ja iga korteriühistu, iga hoone omanik saab ise valida, kas ta teeb oma koduhoone kvaliteetsemaks. Seetõttu võib-olla selline nii-öelda suund või toon jääb nendes küsimustes mulle küll kaugeks.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kas te olete seda analüüsinud koostöös ülikoolidega, et kuidas oleks Eestis kõige parem [seda teha] või millised viisid oleksid selle renoveerimise ja parendamise tingimuste läbiviimiseks? Ega see arutelu ei ole tegelikult tühja koha pealt. Meil aeg-ajalt tuleb ühiskonnas jälle üles suur Euroopa Liidu soov näiteks ahiküte ära keelata või seda piirata. Ja me teame kõik, mis on juhtunud energiakandjate hindadega, mis on siin viimastel talvedel olnud. Iseenesest inimeste mure on täiesti põhjendatud, seda kuidagi alavääristada või pisendada ei ole korrektne. Ja tulles Rail Balticu juurde, siis tegelikult väga palju kõlab ka seda mõtet, et Rail Balticut kui sellist rajatakse täna ikkagi iganenud tehnoloogiat [kasutades]. Meil on olemas riike, kus [raudtee] on vaiade peal, igal pool mujal sõidavad väga kiiresti väga suured rongid. Kas ülikoole ka kaasatakse ja milline on nende sisend sellesse protsessi?

Aitäh! Renoveerimisel see küsimus, mis puudutab hinda, laenu, selle tasuvust, ma just väga rõhutatult ütlen seda, et renoveerimiseks sellepärast, et muuta Eesti inimeste kodud ja hoonetefond paremaks, lisaks emotsionaalsele väärtusele tõsta selle vara väärtust, aidata kulusid juhtida, energiatarvet juhtida, ühiskondlikult laiem kasu ehitussektorile ja ka energeetikavaldkonnas ühiskonnale laiemalt, et neid kõrgeid energiatippe maha lõigata, me ju paneme väga palju avalikku raha. Sellepärast ma seda kirjeldan. Mitte sellepärast, et tore on neid numbreid siin kirjeldada, vaid sellepärast, et me oleme ühiskonnana koos otsustanud, et me panustame hoonete kordategemisse, kodude kordategemisse päris palju raha üheskoos. On piirkondi, mis on kriitilisemad. Nagu ma juba mainisin, Ida-Virumaal on omaosalus väiksem kui mujal. Mõnes kohas on see 50%, Ida-Virumaal on 30%. Nii vähe pead sa ise panustama, et sinu hoone, sinu kodu korteriühistu saaks korda teha. 

Vastus sellele, justkui riik ei mõistaks muret. Ma ütleksin, vastupidi: riik on pannud sellesse valdkonda rohkem raha kui paljudesse teistesse, see on üks suuremaid avaliku sektori valdkondi, kuhu me raha paneme. Seda esiteks. Teiseks, kas me teadlastega koostööd teeme? Muidugi. Muidugi teeme. Ma soovitan teil fraktsiooni kutsuda näiteks Jarek Kurnitski Tallinna Tehnikaülikoolist, kes kirjeldab ajakirjanduses ülihästi renoveerimise väljakutseid. Ta on kirjutanud palju lugusid sellest. Samamoodi on teistes ülikoolides ja ka praktikute juures neid inimesi. Kui te soovite seda kontakti või olete valmis selle vastu reaalset huvi tundma, siis me hea meelega aitame teil seda infot saada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea vastaja! Tundub, et te Kaja Kallasega elate mõlemad selles paralleelmaailmas, kus kõik on õnnelikud, kõigil on kõik hästi ja probleeme ei ole. Kirjutasin välja mõned teie fraasid: toetused ei mõjuta elanike võrdseid võimalusi; [neile,] kes ei ole suutelised renoveerimist läbi viima, on olemas rekonstrueerimistoetused; igaühel on võimalus oma kulusid juhtida ja sättida. Ma ei tea, kas te teate seda, et inimesed on võtnud pangalaenu selleks, et oma kodu soetada. Nüüd on need pangalaenud seoses euribori tõusuga nii suureks läinud, et on probleeme nende tasumisega. Inimesed mõtlevad sellele, et nad oleks võimelised sööki endale laua peale ostma ja hädapäraseid riideid endale ostma, aga teie räägite ulmelist juttu sellest õnnelikust Eestist, kus raha nagu ei olekski mujale panna ja kõige suurem mure on, kuidas suurt maja hakata renoveerima. Rääkige, kuidas te mõtlete, et see 500-eurose palgaga inimene lisaraha leiab selle mõttetu asja jaoks.

Aitäh! Mulle see teie nii-öelda maailmapilt joonistub üsna selgelt välja. Teie arvates oma kulude juhtimises ja kodu kordategemises on midagi niisugust vägivaldset, ebameeldivat ja vastumeelset. Mina olen samamoodi kodulaenu võtnud. Maksan seda aastani 2036, kui ma õigesti mäletan. Jah, intress kasvab, samamoodi tuleb oma kulusid pidevalt üle vaadata. Ka kodus kommunaalkulude, nii kütte- kui energiakulude peale kuluv raha tuleb üle vaadata. Ütleme nii, et kodu kordategemine ja selleks kuluva raha parem juhtimine on kindlasti teretulnud sääst, ma arvan, väga paljudele. Nii et minu meelest te asetute pigem sellele teele ette, kus inimesed on sõltumatud, nad saavad oma kulusid paremini juhtida ja seetõttu paremini majanduslikult toime [tulla] ega pea jääma nägema maailma selliste mustade prillide läbi, nagu see siitkaudu tundub paistvat.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile selline küsimus. Te viitasite kõrgkoolidele, uuringutele ja nii edasi. Kas on tegelikult ka kaasamist toimunud? Ma pean silmas Eesti Omanike Keskliidu seisukohti. Kas riigil üldse on olemas ülevaade sellest, milline on reaalse omaniku arvamus selles küsimuses ja tema võimekus neid renoveerimisi ellu viia?

Aitäh! Ma arvan, et kõige parem ülevaate sellest annavad renoveerimistoetuste, küttesüsteemide, energialahenduste muutmise konkursid. Lihtsalt ma toon mõne näite. See ahjutoetus või kuidas seda nimetati, kohtküttetoetus jooksis küll mitte meie haldusalasse, aga IT-lahenduste, teises haldusalas üsna kiiresti umbe ja nüüd tuleb uuesti see voor. Huvi on väga kõrge. Renoveerimise vastu ilmselt on etapiti mõnes kohas, mõnes piirkonnas huvi kõrgem, teises võtab rohkem aega. Aga reaalne huvi selle vastu on päris kõrge. Küsitakse, millal, milliseid võimalusi saab kasutada selleks, et oma kodu energia ja kliima mõttes teha paremaks. Nii et see on täiesti reaalne mõõt sellest. Ülikoolidega on koostöö, erinevate huvikaitseorganisatsioonidega on koostöö. Kui kellelgi on argumenteeritud ettepanekuid, sisendeid, siis me kindlasti kuulame, vastavalt neile teeme paremini.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! No jõudsime üpris lähedale sellele lausele, et minu vanemad ei vaja toetust. Minister ka ütles, et tema tuleb välja oma kulude juhtimisega, kui ta renoveerib oma kodu. Minister ütles, et ta ei saa aru, mille vastu me protestime siin. Ma ütlen otse [välja]: me protestime selle vastu, et riik annab inimestele kohustuse teha kulutusi oma elamises oma mingisugustest ideoloogilistest kiiksudest lähtuvalt ja et riik kehtestab meil selget käsumajandust. Ausalt öeldes hakkavad sellised judinad selga mööda jooksma, kui valitsuse esindaja räägib sellest, kuidas me oleme koos kokku leppinud või koos otsustanud, et inimesed peavad oma kodud korda tegema. Ei ole! See on Brüsselist tulnud korraldus, see on Brüsselist veerema pandud rong. Meie ei ole siin midagi koos otsustanud. 

Mina olen pikka aega korterites elanud, korteriühistu juhatuses istunud ja üldiselt suhteliselt korralikult käinud ka üldkoosolekutel, kus koos otsustatakse. Ma võin rääkida väikse lookese oma korterist, kuhu tehti koos otsus teha korralik renoveerimine. Selleks, et saada KredExilt raha, võeti vastav energiaklass ette, tehti sundventilatsioonid. Kõigil, kellel juba olid pakettaknad, rebiti need eest ära, pandi uued. Kõik, kogu kupatus. Ja lubadus oli selline, et sealtmaalt edasi hakkab olema remondifond palju suurem, aga selle eest küttearve palju väiksem. Aga mis on reaalsus? Reaalsus on see, et siis tuli energiahindade tõus ja juba ei klappinud arvutus, juba olid arved suuremad. Ja siis tuli intressitõus ja läks veel suuremaks see arve. Nii et noh, vastu pükse saime. Need otsused tehti kolm, neli aastat tagasi. 

Nüüd, tõesti tahaks nagu üle käia selle, mida Anti Poolamets enne ütles. Kunagi ammu, hallidel aegadel, siis, kui Reformierakond turumajandust uskus ja 10 miljonit dollarit paigutati ka tulu teenimise eesmärgil Eesti Pangast ära, võis Reformierakond käia ringi ja rääkida, et tema on majanduslikult mõtlev ja liberaalne erakond. Aga ammu enam ei ole. Ammu enam ei ole! Plaanimajandus, sunnime, anname kvoote. Täpselt selline erakond on. Vabadusest võimegi jääda rääkima, meile see sobib, meie oleme vabaduse poolel. Meie oleme selle poolel, et inimesed oma omandit saavad ise kasutada, selles omandis ise otsustada, mida nad tahavad teha või ei taha teha, kas nad tahavad teha ja millal nad tahavad teha. Me võime tuua näiteid küll ja küll. Me ei saanud ministrilt tegelikult mitte ühtegi ligilähedast arvutust selle kohta või ei saanud isegi vastust selle kohta, kas on tehtud arvutusi, millal need asjad ära hakkavad tasuma või kas nad üldse ära hakkavad tasuma. 

Me teame Briti näidet. Suurbritannias samamoodi – nemad on veel entusiastlikumad rohepöörajad kui Reformierakond – anti inimestele korraldus hakata majasid sundrenoveerima. Tulemus oli see, et kuigi esimestel aastatel inimeste kodude energiakulu pisut vähenes, siis umbes kolme kuni kuue aastaga jõuti sinna, et kodude energiakulu oli sama kui enne renoveerimist. Nad hakkasid põhjuseid uurima ja põhjuseid oli kahte sorti. Esiteks, renoveerimise tulemus vajub suhteliselt kiiresti ära ehk maja hakkab uuesti läbi laskma, ja teiseks, inimesed hakkasid soojas majas akent rohkem lahti hoidma ja kütsid ilma. Samal ajal anti kõigile inimestele [korraldus], tehti gaasiboileritele üleminek. Aga nüüd, umbes kümme aastat hiljem, annab riik korralduse kõigil gaasiboilerid välja lõhkuda ja asemele panna õhukonditsioneerid või siis need õhk-õhk[soojus]pumbad, mis keskeltläbi maksavad kümneid tuhandeid ühele korterile. Inimestele tekitati nipsust suure maailmapäästmise jutuga kümnete tuhandete suurune kulu. 

Jutt kulude juhtimisest on tülgastav. See on lihtsalt tülgastav. Ei ole poliitikute ega ametnike ega üldse mingisuguste maailmaparandajate asi otsustada minu kulude juhtimise üle. See ongi see vabaduse koht, Kristen. See ongi see vabaduse koht! Ma ise otsustan oma kulude üle. Ja millest me räägime? Eestis elab 90 000 üksi elavat pensionäri, kelle kulude juhtimine seisneb selles, et viimane nädal aega [enne pensionipäeva] nad põhimõtteliselt ei söö. See on nende kulude juhtimine. Ja nüüd tullakse meile ütlema: aga mis teil viga on, et te ei taha teha ära mõne tuhande eurost väikest sihukest remondikest, mida riik käsib teha? No see ongi see viga, et seda raha neil kunagi ei ole enam. 

Eestis elab, ma ei tea, mingisugune 200 000 inimest suhtelises vaesuses, noored pered, kellel on niigi suured pangalaenud-liisingud kaelas. Aga siis tuleb riik ja ütleb, et selle sinu kodu, mida sa oled hoole, armastuse ja vaevaga teinud, meie teeme nüüd korda. Meie teeme selle korda! Kõigepealt lõhu ahi välja ja siis me teeme sinna veel terve hulga asju, aga sinule jäävad arved. Aga ära muretse, me võtsime sult maksudega raha – makse muidugi pidime tõstma, midagi teha ei olnud, muidu ei tule riik välja – ja selle maksuraha suuname KredExi ja ma ei tea mis teiste meetmete kaudu kuskile toetuseks, et see kordategemine oleks sulle võib-olla 20–30% odavam, aga selle ülejäänud 70–80% pead sa ikka ise maksma. Ja tegelikult selle esimese 20–30% maksid sa maksudega juba enne ära. See ongi ju kommunism. 

Ja muide, mis puudutab sundimist. Euroopa plaan, mida ei ole veel lõplikult lukku löödud – me võime olla peaaegu alati kindlad, et igasugused plaanid, mis Euroopas ringlevad, viimasel hetkel lähevad alati hullemaks –, on praegu selline, et teatud suurusega, korterite arvuga või ruutmeetritega hooned ja avalikud hooned … Muide, avalikud hooned – seal ei ole mingit eraomandit, [seda,] kes selle kinni maksab, seal on jälle maksumaksja. Kui sa tahad koole, lasteaedasid, ministeeriumihooneid teha, nii-öelda korda teha, siis selle maksab kõik maksumaksja kinni. Ruumi maksutõusudeks on veel, sõbrad! On! Inimesed veel ei poo ennast nurga taga üles, sest kõik raha on ära võetud. Aga seal on ka meetmed juba sisse heietatud, et kui ikkagi eramajad, väiksemad majad või korterid ei tee ennast korda, nii nagu riik ja ametnikud käsivad, siis ei saa enam laenu, pangad ei anna enam. Kui korter roheline ei ole või [korterit] rohelisse majasse ei osta, siis sa laenu enam ei saa või kui saad, siis maksad palju rohkem. Kindlustused ei kindlusta enam. Üürida ei saa enam, üürilepinguid teha ei saa. 

Ärge rääkige mulle siin mingit juttu sellest, et sundi ei ole, et siin jälle mingisugused fooliummütsikesega inimesed undavad, kuidas kuskil on kurjad, pahad sisalikuinimesed, kes tahavad teilt raha ära võtta. Ei ole kurjad, pahad sisalikuinimesed, ei ole fooliummütsikesega. Need on jutud, mida te kõik ise räägite koridorides, ministeeriumis ja Euroopa Liidu asjade komisjonis, Brüsselis täiesti avalikult räägiti. Kui keegi satub vaatama Maailma Majandusfoorumi debatte, siis seal räägitakse veel tükk kraad kangemat juttu. Nii et loomulikult on sund. Loomulikult on sund, loomulikult on kommunism. Selle vastu võitlemegi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Tõepoolest, nagu me täna oleme siin näinud, ikkagi järjekordne näide on meie ees, millest nähtub, et Euroopa Liit võtab üha rohkem selliseid totalitaarseid vorme, mis on meile tuntud juba Nõukogude Liidu ajast. Põhiprobleem on siin ju ilmselgelt seesama asjaolu, millele on juba korduvalt tähelepanu juhitud, et kõik need jutud sellest, kuidas ikkagi on parem oma kulutusi reguleerida ja nii edasi, on vastuolus ühe väga lihtsa printsiibiga: inimestele peaks jääma vabadus ise otsustada selle üle, kuidas oma vara kasutada. Nii lihtne printsiip. 

Tõepoolest olid ju ajad, mil Reformierakond käis ennast välja vaba ühiskonna eestseisjana, liberaalse maailmavaate eestseisjana. Aga kuhu see nüüd siis kõik jäänud on? Miks ei peaks inimesed saama ise otsustada selle üle, kuidas kasutada omaenda vara? Inimesed on ise ehitanud endale maja, võib-olla pärinud oma vanematelt maja, ja nüüd järsku riik tuleb ütlema: te ei saa seda maja müüa, te ei saa seda maja rentida, te ei saa seda maja kindlustada, kui te ei hakka seda maja sellisel viisil renoveerima, nagu meie käsime. Ehk Euroopa Liidu ettekirjutustest lähtuvalt. No kuulge! See on karjuvas vastuolus vaba ühiskonna põhimõtetega. Kas inimesed on siis peremehed omaenda kodus või ei ole? Saavad nad ise otsustada omaenda vara kasutamise üle või ei saa? No paistab, et ongi taganetud sellest põhimõttest. Ei saagi. Ja ka selle kodualuse maa maksu kehtestamise plaani puhul, mida valitsus on järjekordselt läbi surumas, räägime sellestsamast mentaliteedist: ei, see ei olegi teie kodu tegelikult. See on mingisugune kinnisvaraühik, mida te saate kasutada meie kehtestatud tingimustel, aga teie ei otsusta selle üle, kuidas oma vara kasutada. 

Selles mõttes oli muidugi väga tähelepanuväärne, et minister ise tõi selle paralleeli siia sisse. Kui mina arupärimist tutvustades rääkisin sundrenoveerimisest, siis ta ütles, et see on sama kohatu kui see jutt, mida te rääkisite siin koroonadiktatuuri ajal sundvaktsineerimisest. Ei, see on täpselt sama kohane, just nimelt. Suur tänu teile sellele paralleelile osutamise eest! Endal tõtt-öelda oligi paraku meelest lipsanud, et sellel võiks peatuda. Aga see on täpselt sama asi. Kui sundrenoveerimise puhul inimesed ei saa ise otsustada selle üle, kuidas kasutada omaenda vara, siis sundvaktsineerimise puhul inimesed ei saa ise otsustada selle üle, mida lasta või mitte lasta süstida enda kehasse. Ei saa otsustada selle üle – nii intiimse, nii olulise asja üle. Ja muuseas, te ütlesite, et meie kasutame terminit "sundrenoveerimine". Vaadake Postimehe 14. märtsi 2023 juhtkirja – ka nemad kasutavad täpselt sama terminit, sellepärast et see on igati kohane. See ei ole mingisugune meie fraktsiooni välja mõeldud propagandistlik retoorika. 

Härra minister, ma teile küsimust esitades osutasin Tallinna Halduskohtu seisukohale, et koroona ajal oli tõepoolest tegemist sundvaktsineerimisega, oli tegemist totalitaarse kohustuse kehtestamisega, mida ei ole kohatu nimetada sundvaktsineerimiseks, sest eesti keeles on sõnal "sund" ka vältimatu kohustuse tähendus. Ja siin me näeme ju täpselt samasugust olukorda: kui mul ei ole võimalik vältida kohustust hakata omaenda maja vastavalt riigi ettekirjutustele renoveerima, siis ongi kehtestatud renoveerimiskohustus, mida võib nimetada ka renoveerimissunniks, sest mul ei ole alternatiivi, ma pean seda tegema. Hakata seda kõike ilustama mingisuguste juttudega sellest, et tegelikult riik aitab niimoodi inimestel oma kulutusi juhtida – noh, see on lihtsalt jabur, eriti pidades silmas seda, millele juba kolleeg Martin Helme osutas: väga paljudel inimestel ei ole raha endale süüa osta, lastele süüa osta ega nende huviringide eest maksta. Ja siis on nagu tõesti mõtlemapanev, kas valitsuse liikmed elavad mingis paralleelreaalsuses, kus nad kujutavad ette, et inimestel on iga kuu mingid tohutud ülejäägid, tohutud säästud, mida võib hakata kasutama selleks, et selliseid suuri kulutusi teha.

Tõsiasi on see, et selles arupärimises esitatud küsimustele me vastuseid ei saanud. Ma pean pärast üle kuulama need ministri vastused, mis olid vuristades ette kantud …

Vabandust! Ma korra küsin: kas te soovite lisaaega?

Jaa, ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Võib-olla seal üht-teist oli, aga esimene küsimus seisnes ju selles, et kust tulevad need ehitusmaterjalid, mida on vaja sundrenoveerimise elluviimiseks, ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju. Mina ei kuulnud sellele sisulist vastust. Teine küsimus oli: millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvat keskkonnakahju? Ei kuulnud sisulist vastust sellele küsimusele. 

Kolmas küsimus puudutas seda, millised analüüsid on tehtud, et uurida niinimetatud nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeolekuriskide realiseerumisel, näiteks pikaajaline elektrikatkestus, teades, et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga. No mõned sõnad seal olid – et kui inimesed paigaldavad omale rohkem päikesepaneele, küll see siis aitab neil natuke seda energiasõltumatust suurendada. Aga sisulist vastust sellele väga tõsisele küsimusele, mis seondub selle reaalsusega, et kui inimeste kodu kütmine on kõik seotud elektriga, siis elektrikatkestuse tingimustes jäävad nad külma kätte, mina ei kuulnud. 

Ei kuulnud sisulist vastust ka neljandale küsimusele, mis seondub küsimusega sellest, kust inimesed peaksid raha võtma renoveerimise teostamiseks olukorras, kus niikuinii väga suur osa ühiskonnaliikmetest elab paljuski palgapäevast palgapäevani. 

Nii et ma usun, et kui inimesed vaatavad selle arupärimise videosalvestust, siis nad näevad, et tõesti see pilt, mis meile vastu vaatab, on ikka päris inetu. Tõesti, päev-päevalt näeme üha rohkem, kuidas Euroopa Liidu pealesurutav ideoloogiline programm tähendab lihtsalt vaba ühiskonna ideaali kõrvaleheitmist. Meie sellega nõus ei ole. Tänan tähelepanu eest! 

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Kui pärast teist maailmasõda tulid Suurbritannias võimule leiboristid ehk, võiks öelda, tol ajal veel sotsialistid, tänasel päeval on nad põhimõtteliselt kommunistid, siis läks Suurbritannias lahti silmitu klassiviha õhutamine, aga ühtlasi ka silmitu maksude tõstmine. Klassiviha ja maksude tõstmine kombineerusid nii, et leiboristid ei varjanudki, et nende põhisihtmärk on jõukamate omanike laostamine, et ühiskonnas võrdsust tekitada. Nad ütlesid lordide kohta, kes tol ajal olid oluliselt suuremad maaomanikud, kui nad praegu on, sest nad on olnud sunnitud oma maavaldusi ka müüma seoses ränkade maksupoliitiliste katsumustega, et me maksustame nad surnuks.

Ma vaatan praegust valitsust. Teil on ilmselt täpselt samasugune kommunistlik viha kõikide ettevõtlike inimeste suhtes, kõikide omandiga inimeste suhtes, kõikide vabalt oma omandit väärindada, kasutada, pärandada ja nii edasi [tahtvate] inimeste suhtes. Me maksustame nad surnuks. Me võtame nendelt nende omandi, muutes selle omandi omandamise ja haldamise nii kalliks, et see käib neile üle jõu. Teistmoodi ei ole võimalik kõike seda, mida teie valitsus praegu teeb, absoluutselt mõista. Ja loomulikult teete te seda, kuidas ma ütlen, monopolistlike kapitalistide huvides, imperialistide huvides. Ükskõik mis sõna või termini me võtame, siin on võimalik [kasutada] tervet hulka, monopolistlikud korporatsioonid ja nii edasi, kõikvõimalikke selliseid termineid nende puhul. Keegi peab ju teenima selle pealt, et te inimesed nagu sidrunid mahlast tühjaks pigistate. Keegi ju teenib nende renoveerimiste pealt. Keegi ju teenib selle pealt, et te sunnite inimesed tavaliste autode pealt elektriautode peale istuma. Keegi teenib ju kõige selle pealt, mida te teete.

Te olete ju hüpiknukud kellegi käes, kes paneb teile ette mingisugused uued maksupoliitilised, uued keskkonnapoliitilised, uued ühiskondlikud normid – ja teie jooksete nende järel nagu mingid Käsu Hansud. Aga ei mõtle absoluutselt inimeste peale. Ei mõtle inimeste peale, kes on vaesed. Juba siin mainiti: veerand Eesti inimestest on vaesed. See on ümmarguselt 300 000 inimest, kes päevast päeva lõikavad nööriga leiba, veeretavad senti sõrmede vahel, kuni see tuliseks läheb, sest neil ei ole raha. Sõbrad, kes te siin vegeteerite, nagu koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt teevad, vegeteerivad siin, ainult vajutavad punasele või rohelisele nupule: elage alla 1000-eurose pensioniga, renoveerige oma maja, ostke 50 000‑line elektriauto. Palun, laske käia! Laske käia, vaadake, kas saate hakkama.

Aga veerand Eesti inimestest elavad just nii, et nad ei saa seda kõige elementaarsematki endale lubada. Ma olen ise seisnud poes sabas ja vaadanud, kuidas tädikene minu ees väristab kätt ja loeb oma viimaseid sente. Ja ma olen talle öelnud: "Kas te lubate, et ma maksan teie piima ja leiva kinni?" "Oi, pojakene, ei ole tarvis, oi, pojakene, mis sa nüüd!" "Võtke seda kui kingitust." Ma näen, et ma annan sellele inimesele sellega võimaluse homme või ülehomme uuesti poodi tulla, et ta ka siis kõhu täis saaks.

Te ei mõtle nende inimeste peale. Ämma kapist on tore raha võtta. Tore! Kilekotiga võtame.

Palun lisaminuteid.

Palun, kolm minutit lisaks!

Nagu ütles minu 92-aastane ema: "Elad minu aastad, tunned minu vaevad." 90‑aastane inimene ei renoveeri oma korterit enam. Tal ei ole selleks raha, tal ei ole mõtet seda teha. Milleks, kellele? Veel 90 aastat elab või? Kaks tudisevat kännukest seal kuskil Nõukogude ajal saadud korteris. Ja ma meenutan siin muide. Kui Reformierakond oli veel normaalne erakond, mitte punane erakond, vaid liberaalset turumajandust pooldav erakond, siis tuli ju Eesti Vabariik. Ja mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel? Erastati Nõukogude ajal saadud korterid. Ma mäletan väga hästi, kuidas mõned tollased Riigikogu liikmed olid õudselt õnnelikud: me loome omanikekihi, me loome keskklassi, me loome inimesed, kellel on kodud, kellel on võimalik alustada uuelt lehelt omanikena, keskklassina ja olla selle ühiskonna selgroog. Ja nüüd te murrate selle selgroo. Te ei saa sellest aru, sest teil on mingisugused Brüsseli käsulauad, ükskõik kui jaburad need on, need on olulisemad kui seesama tädike, kes kassaaparaadi ees kätt väristab oma viimaste sentidega. See tädike ei lähe teile korda. See pensionär, kes elab alla 1000‑eurose pensioniga, kes ei ole võimeline [renoveerima] ja tal ei ole ka mõtet seda maja renoveerida. Ta võib ka elada oma individuaalmajas, kus ta ka ei jaksa enam lund lükata ega muru niita ega midagi teha, aga me sunnime.

Teate mis, sõbrad? See, millega teie tegelete, on kõige puhtakujulisem stalinism. Miks ma seda ütlen? Siis, kui oli tarvis eraomandus kaotada, inimesed kolhoosidesse sundida, maksustati kõik need, kes sellest keeldusid, surnuks. Pandi neile sellised maksud peale, et nad oleksid pidanud, ma ei tea, mingisuguseid latifundiume pidama, et seda saagikust ja seda tulu saada, et stalinistliku Nõukogude Liidu maksud ära maksta. Ja seda teete teie praegu siin. Kogu see jutt, et te tõstate oma kinnisvara väärtust, ei maksa mitte halli senti ka, sest see võtab inimeselt vabaduse, paneb talle sunni. Inimene ise otsustab, kuidas on talle jõukohane. Täna panen ühe pakettakna, järgmise kuu pensionist panen teise pakettakna. Soojustan uksi-aknaid, pööninguid, keldreid nii, nagu see mulle kui vabale inimesele on jõukohane. Teie vabadus ei ole vabadus. Teie vabadus on sund, orwelllik sund, kus vabadus tähendab orjust ja orjus tähendab vabadust. Ma ei saa aru. Kas tõesti, tõesti, tõesti teil on täielik mõistuse varjutus, et te niisugustest lihtsatest asjadest aru ei saa? Aitäh!

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Head kolleegid! Ma algul mõtlesin, et ma olen tagasihoidlik. Sundrekonstrueerimine on väga valus teema, seda eriti Ida-Virumaal ja ka Eestis maapiirkondades üldisemalt. Eelkõneleja toetuseks peab ütlema, et tõepoolest, iga inimene peab saama ise oma vara käsutada ja kasutada ning sundida teda seda ümber ehitama ei ole kuidagi mõistlik.

Aga kui siin läks oma kogemuste jagamiseks, siis võin kinnitada teile, et olles ühistu liige ja juhatuse liige ja sisuliselt ka esimees, mul on 109 naabrit ehk 110 korteriga maja, siis tõepoolest seal ei otsusta mitte valitsus, vaid seal otsustab ühistu üldkoosolek. Ühistu üldkoosolek on otsustusvõimeline rahaliste otsuste tegemisel juhul, kui on üle 50% korteriomandite arvust pluss üle 50% ruutmeetrite arvust. Nii et peab olema kaks nõuet täidetud, et üldse saaks pangast minna laenu küsima. Ida-Virumaal laenude saamine on veel eriti raskendatud, kuna seal laenu maksimummäär on korteriomandite ja korteri ruutmeetrite kogusumma. Meie 110 korteriga ühistu peale oli võimalik maksimumlaenusumma – pakkuge, kui palju – 125 000 eurot. Nüüd, kui me hakkame seda korteriühistut remontima või rekonstrueerima väljast, mul on kalkulatsioonid kõik tehtud: täiskalkulatsioon koos sundventidega, koos juba vahetatud akende vahetamisega maksab suurusjärgus 1,8 miljonit eurot. Noh, nüüd võib spekuleerida, kas sinna läheb käibemaks otsa või ei lähe. Aga nüüd, kui minister rääkis, et Ida-Virumaal on 30%-lise omaosalusega võimalik [rekonstrueerimisprojekti teha], siis omaosalus tuleb seal suurusjärgus pool miljonit eurot. Ükski pank meile selleks laenu ei anna. Sellepärast olemegi teinud ise oma asjad vastavalt kogutud rahale: vahetanud elektrisüsteemid, kõik kommunikatsioonid, mis on võimalik. 

Arvestame sellega, et piirkonnas, kus on töötuse tase üks kõrgemaid, on ka paljud korteriomandid tühjad. Nii et ei pruugi ka hea tahtmise juures tulla välja see, et saaks maja rekonstrueerida. Meil naabermaakonnas Rakvere on väga ilus näide, kus on väga palju rekonstrueeritud, väga palju kasutatud Eesti riigi abi, mis on väga märkimisväärne ja väga hea saavutus. Suur kiitus Rakverele! Aga noh, nüüd me ei tea veel, me pole jõudnud sellesse perioodi, kus inimeste sissetulekud vähenevad, maksed pangale tõusevad ja sellest tulenevalt suureneb ka töötus, et mis ajal võivad hakata need raskused jõudma ka uutesse korteritesse. Tõepoolest, kommunaalkulud võivad väheneda, samas selle kompenseerivad laenumaksed, nii et summa summarum on tulemus null või pigem negatiivne korteriomanikule, kes maksab lihtsalt rohkem laenu.

Mina olen küll selle poolt – vabaduse poolt –, et iga ühistu või eramaja omanik saaks oma vara ise käsutada. Selle käsutamise mõistes minister väitis, et tuleks generaatori väljavõte teha majasiseses kommunikatsioonis. Tõepoolest, see väljavõte on meil tehtud. Korteriühistu selle ise otsustas, et kuna liiga palju inimesi võib jääda külma kätte, siis väljavõte on olemas, nüüd järgmine samm on see, et tuleb generaator osta. Generaatori ostmiseks oli meil ühistu üldkoosolek ja oli küsimus, kuhu genekas panna. Kui me panime ta keldrisse, siis tuli Päästeamet ja ütles, et aga seal peab olema sundväljavõte, et heitgaasid välja saaks. Korter, mis oli geneka peal, ei olnud mitte mingil juhul nõus sellega, et generaator hakkaks tema all popsutama. 

Nii et ma ütlen, et kogu otsustamine jäägu ühistutele. Need inimesed ise leiavad [lahendused] ja riigi sundvalikuid ei tohiks sellisel kujul rakendada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma jätkan sealt, kus Arvo Aller põhimõtteliselt lõpetas oma ettekande, kui ta ütles, et ühistud peaksid ikka ise otsustama seda, kas nad renoveerivad elamut või mitte. Ma lähen edasi sealt kohast, kus Arvo lõpetas, ja ütlen, et tegelikult on tegemist põhiseadusliku õigusega. Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ütleb selgelt: "Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada." Ma tahaks teada, millisele argumendile lugupeetud keskkonnaminister [toetub], kui ta ütleb, et peab renoveerima. Vabandust, kliimaminister! Asjad muutuvad nii kähku, et ei saa arugi. 

Mina väidan, et see nii-öelda poolkohustuslik nõue on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimelt, § 32, millele ma eelnevalt viitasin, sätestab omandi põhiõiguse. Omandi põhiõigus on oma olemuselt ühtlasi ka vabadusõigus ning see annab isikutele iseseisvuse ja vabaduse oma elu iseseisvaks korraldamiseks. Aga näed, nüüd tahetakse siia kiil vahele lüüa. Ka senised Riigikohtu lahendid on märkinud, et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu. See on oluline moment. 

Tegelikult on omandi instituut õigusega loodud ja vara kellelegi kuuluvus ei tulene mitte faktilistest asjaoludest, vaid õigussüsteemist. Meie õigussüsteem peaks olema demokraatlik. Aga see, mida praegu meile nii-öelda selle renoveerimisega peale pressitakse, on musternäide stalinistlikust, sotsialistlikust süsteemist, kus inimene ei saanud vabalt oma vara vallata, käsutada ja kasutada. Nii nagu Mart Helme ütles, pandi peale suured koormised [neile], kes ei tahtnud kolhoosi minna, ja maksustati lõpuks lihtsalt vaata et surnuks. Ja isikud läksid kolhoosi ja andsid oma vara kolhoosile ära. 

Kuhu me jõudnud oleme oma Eesti Vabariigi demokraatliku tegevusega? Alates sellest, kui Kaja Kallas sai võimule, on toimunud kannapööre ja me liigume tagasi ajalukku, sotsialistlikku õigussüsteemi. Häbiväärne! Kuidas saavad sellised ministrid olla eesotsas ja teostada rahvavaenulikku, vaba rahva vastast poliitikat? Mõistetamatu. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun! (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Jah, me arvame, et kui inimene on haritud ja ta on valitsuse liige, siis ta justkui peaks olema intelligentne ja arusaamisvõimega. Aga taas nägime, milline primitiivne arusaamine nendel inimestel on, vastupidiselt ootustele ja arvamustele.

Tõesti on paralleelmaailm, eriti reformierakondlastel on paralleelmaailm. Me oleme kuulnud siin saalis, kuidas peaminister Kaja Kallas, kui ma küsisin Eesti elu kirjeldatavate situatsioonide kohta, on öelnud: "Ma ei tea, mis Eestis teie elate. Mina küll elan Eestis, kus kõik on hästi, kõik on ilus ja kõik on nii rahul ja õnnelikud." Täna minu küsimuse peale ütles minister, et mina näen Eestit läbi mustade prillide. Teate, see ongi päris Eesti. Eesti ei ole ainult Stenbocki maja ja ministeeriumihooned ja Tallinna linn. Eesti on ka Valgamaal, Võrumaal, väljaspool Tallinna, täpsemalt öeldes.

Minister ütles, et toetused ei mõjuta elanike võrdseid võimalusi. Ma vaidleks kohe vastu. Ei ole võrdsed võimalused. Inimestel ei ole [võrdseid võimalusi]. Maapiirkondades inimeste sissetulekud on kordades-kordades väiksemad kui näiteks Tallinnas või Tartus või ka näiteks ministri sissetulekud. Ei ole võrdseid võimalusi. Sissetulekud on erinevad. 

Minister märkis veel, et nendele, kes ei ole suutelised renoveerimist läbi viima, on rekonstrueerimise toetused. Ma valgustaksin ministrit: jaa, loomulikult võivad toetused olemas olla, aga inimesed on võtnud pangalaenu selleks, et oleks võimalik soetada oma isiklik kodu, ja need pangalaenud on valdavalt võetud ikkagi 20–30 aastaks. Ja nüüd seoses euribori tõusuga ja majanduslangusega ja Euroopa Liidu kehtestatud euribori uue määraga on inimeste pangalaenude osamaksete suurus tuntavalt kasvanud. Inimesed on sellises olukorras, et esmalt üritatakse pangalaen oma väikesest sissetulekust kuidagi ära maksta, et säilitada oma kodu. Teiseks üritatakse igapäeva- või esmatarbevajadusi rahuldada, ehk et oleks toit laual, et lastel oleks kõht täis ja oleks ka midagi selga panna. Sellises olukorras, kus nendeks prioriteetseteks asjadeks raha ei jätku, ei ole mitte mingil juhul võimalik võtta lisaasju, lisatoetusi ja kõike [muud] juurde, mida kunagi peab hakkama tagasi maksma. Uskuge mind, sellel hetkel, kui sa pingsalt mõtled, kuidas oma kodu säilitada ja et oleks midagi süüa ja midagi selga panna, on viimane asi, millele sa mõtled, see, kuidas oma maja uhkemaks teha ja iga augukene ära täita. 

Tavalise kortermaja korteriühistus tuleb nii ehk naa igal aastal midagi remontida, olgu see siis keskküttesüsteem, seal on mõni toru katki läinud, või kanalisatsioonisüsteem. Talvisel ajal on korteriühistute liikmed ehk korteriomanikud niigi raskustes oma korterite eest kommunaaltasude maksmisega, sest need on seoses küttega oluliselt kõrgemad. [Selleks,] et nende hädapäraste tegevuste jaoks raha juurde jõuaks maksta, ehk keskküttetorustiku või kanalisatsioonitorustiku jaoks, on remondifond, mida veel lisaks makstakse ja mis on kõrge. Ja niimoodi need korteriühistud elavadki rütmis, et talvel väga paljud elanikud jäävad võlgadesse ja suvel üritavad kuidagi tagasi maksta neid võlgu. Selle peale ütleb minister meil niimoodi: igaühel on võimalus oma kulusid juhtida. Alustame sellest: kui ei ole, mida juhtida, siis millest me räägime? Selleks on vaja raha.

Ma saan aru, et Kaja Kallasel ei ole probleemi võtta 372 000 eurot ja siis mitte mäletada, kunas ta võttis, kellele andis ja mis sellega tehti, ei tunne huvigi. Minister ütles, et temal ka ei ole probleemi, tema hirmsasti juhib oma kulusid ja tema ka maksab renoveerimise eest. Kuulge, mida te võrdlete, keda te võrdlete? Kas te tõesti aru ei saa, et elu ei käi ümber teie naba? Inimesed elavad teistmoodi ja väga halbades tingimustes. 

Lisaks ütles minister, et kõigil on säästud, inimesed saavad ka säästudest teha renoveerimistöid, neid sunniviisilisi, mida riik nüüd paneb peale. Kui ka juhuslikult on võimalus nende kesiste sissetulekute ja elukalliduse juures säästusid koguda, siis nende säästude eest soetatakse lapsele ootamatult vajaminevad talvesaapad või talvekombinesoon, või on äkki läinud katki maapiirkonnas eluks vajalik auto, mida on vaja remontima hakata ja mida nüüd omakorda maksustama hakatakse, või on tõesti vaja oma majas ahju parandada. See läheb sinna, et hakkama saada, mitte ei ole aega mõelda sellele, kuidas oma maja eurokõlbulikuks ehitada, ja teha seda sunniviisiliselt. 

Ma kutsuksin valitsuse liikmeid taevast alla tulema ja minema korraks Tallinnast ka väljapoole, oma rahahunnikutest eemale, ja vaatama, kuidas inimesed päriselt elavad. Enamik inimesi pole 300 000 eurot näinudki – seda summat, mille meie peaminister lihtsalt võtab kuskilt ja annab [kuhugi], ja ta ei mäleta, [kuhu], sest teda ei huvitagi. Arupärimisele vastanud minister ütleb selle kohta ka, et temal pole probleemi. Nii nagu peaministri vanematel – pensionäridest vanemad ei vaja toetusi. Saage teada, mis teie juhitavas riigis toimub ja kuidas inimesed tegelikult elavad. Kaua te käite nende silmaklappidega ringi? "Meil on nii õnnelik ja ilus Eesti, mina ei tea, mis riigis teie elate." Häbi peaks teil olema. Aitäh!

Mart Helme, kas küsimus istungi juhatajale?

Aitäh! Jaa, mul on küsimus. Kas minister ei peaks praegu saalis olema? See peaks ikka protseduuri juurde käima.

Minister on saalis, hea kolleeg. Minister on saalis.

Vabandust! Minu koha pealt ei ole näha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Härra minister! Kõigepealt tänasest debatist. Ma küsisin ministri käest, kas Eestis on tehtud majanduslike mõjude analüüs, mis hindab näiteks mõju riigi sisemajanduse kogutoodangule, aga hindab mõju ka sellele, milliseks muutub inimeste, eriti noorte ja vähem kindlustatud inimeste jaoks kodu kättesaadavus. Ma tõin näite progressiivsest Kanadast, kus analoogne hoonete energiatõhususe protsess ja projekt on käimas, ja seal on selline analüüs tehtud. Tulemused ei ole optimismi sisendavad ei SKT vaatest ega ka sellest vaatest, kuidas ja kui paljud noored inimesed saaksid endale lubada kodu tulevikus. Aga minister ei vastanud. Minister avaldas oma arvamust, et tema arvates läheb kõik hästi. Mina ikkagi kutsuks üles kaasama inimesi, kes on võimelised modelleerima selliseid protsesse ka majanduslikus vaates, pikema vaatega, ja vaadakem siis nendele tulemustele otsa. 

Aga nüüd selle asja sisu juurde. Helded Reformierakonna toetajad ei häbene otse välja öelda, et nende nägemuses ei peaks inimestel autosid olema, nad võiksid neid rentida. Ja Reformierakond tegutseb: täna anti üle automaksu eelnõu, mis elu üsna otseselt selles suunas nügib, et vähemad inimesed jaksaksid endale autot lubada. Küllap meil tuleb siis sagedamini autot rentida. Võimaliku sponsorraha hulka see muidugi potentsiaalselt kasvatab. Aga see autodega toimuv on esimene selline suurem samm, ma ütleksin, sellel nügimise teel. Nüüd minnakse ka kodude kallale. Need muutuvad tulevikus kättesaadavaks aina vähematele. 

Kui millalgi hakkas info World Economic Forumi ja mister Schwabi väljaöeldu kohta levima ja see pandi ühte patta juttudega lamedast maast ja millestki muust, siis tegelikult see kõik on ilusasti internetis kättesaadav. See mõte, kui seda eesti keelde lennult tõlkida, on: te omate aina vähem ja te olete õnnelikud selle üle. See mõte kõike seda vaadates aina rohkem tuleb meelde, aina rohkem hakkab teostuma. Minu arvates on see selline rikka araabia naftariigi mudel, et kogu vara kuulub kitsale sinivereliste klassile ja ülejäänud siis, noh, rendivad seda vara. Nende eelis võrreldes meiega on muidugi see, et neil sealt maa seest peaaegu sõna otseses mõttes tuleb nii palju raha, et rentimine pruugib seal tihti tähendada seda, et on kellelegi kuuluv koht, kus sa saad elada peaaegu mitte midagi makstes ja nii edasi. Seal on sellist raha, millega saab rahvast rahulikuna hoida. 

Meil Eestis paraku on tegu vaesuse kokkukorjamisega, kokkuriisumisega, et vähestel hästi läheks. Minu arvates Eestile see ei sobi ja selline mudel ei ole kunagi ka sobinud. Kui me vaatame ajalukku, siis ikka on olnud nii, et mõisa köis las lohiseb, et see, mis on kolhoosi oma, on kõigi oma, seda ei pea hoidma ja keegi ei pane ka pahaks, kui õhtul koju minnes sealt midagi kaasa satub. Eestis on elu edenenud ikka nendel aegadel, kui omanikud on saanud oma omandit vabalt kasutada, seda hoida ja kasvatada. Heaperemehelikkus on tegelikult väga olulise tähendusega sõna. Ja heaperemehelik on Eestis alati oldud ikka sellega, mis on enda oma. Seda ei maksaks lõhkuda. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! 13. märtsil 2023 hääletas Euroopa Parlament direktiivi poolt, mille järgi peavad elumajad saama vähemalt E-energiaklassi 2030. aastaks. 2033. aastaks tuleb see nõue D‑energiaklassi peale. Pikemas plaanis peaksid hooned muutuma 2050. aastaks heitevabaks. Euroopa Liidu struktuurifondidest saadakse selleks naeruväärselt väike summa: 366 miljonit eurot korterelamute rekonstrueerimiseks. Suur osa tuleb maksta koduomanikel endil. Paljud korteriühistud on liiga vaesed, et säärasel tasemel renoveerimist ellu viia. Paljudes nõukogudeaegsetes kortermajades elavad pensionärid, kellel juba mõneeurone kasv kuu kommunaalarvetes on suur väljaminek. Kõnealune otsus tähendab aga selliste väljaminekute mitmekordistumist ja hoogtöö korras renoveerimist.

Hoogtöö korras hoonete energiasäästlikuks tegemise teel on aga teisigi karisid. Eesti ilmastikus pole tavatu 60–70‑kraadine temperatuuri kõikumine aasta jooksul, mida saadab kõvasti kõikuv õhuniiskus. See aga tähendab, et soojustus‑, kütte‑ ning jahutuslahenduste loomisel tuleb olla eriti nutikas ja täpne. Sundrenoveerimise direktiiviga kaasnevad koduomanikele suured kohustused. Kui inimesel endal seda raha pole, peab ta selle jaoks laenu võtma. Kui ta ei suuda hoonet renoveerida, siis tema kinnisvara väärtus lihtsalt langeb, mis on eriti valus, kui kinnisasi on ostetud laenuga, mis on seatud alghinna järgi.

Juba praegu on kinnisvaraomanikul võimalik enda vara renoveerida. Kui omanik ei ole suutnud seda praeguseks teha, siis on vaja aru saada põhjustest. Peamine põhjus on rahapuudus, mida sunni kehtestamisega ei lahenda. Sundrenoveerimise eesmärke plaanitud mahus ei ole tegelikult võimalik ellu viia, arvestades kõrget inflatsiooni, kõrgeid energiahindu, Ukraina sõda ja tõusvaid laenuintresse. Rabistades, piisava järelevalveta ja hoogtööna tehtud renoveerimistöödest tuleks tulevikus suurem osa prügikasti visata. Neist saavad seenekasvatused. Rohepöörde kaubamärgiks võib saada hoopis rohehallitus. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga on minister Kristen Michal avaldanud soovi võtta teema kokku. Palun, härra minister!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siiski mõne sõna siia lõppu ütlen, püüan teha lühidalt. Mulle tundub, et te ei arva, et Eesti inimesed on arukad. Mina arvan, et Eesti inimesed on arukad. Mul on meeles, kuidas EKRE enne valimisi rääkis kolmesendisest fossiilsest põlevkivienergiast, lubas seda. Ometigi on Eesti inimesed valinud soodsama ja puhtama energia ning EKRE kolmesendise põlevkivi lubadus jäigi valimisloosungiks. Siin, ma arvan, te olete veidi sarnases positsioonis. Mõttekäik, et majasid ei peaks korda tegema, oma kulusid paremini juhtima, asetab teid, ma arvan, ajaloo valele poolele, aga eks see on teie enda valik. 

Kodu kordategemine on võimalus. Kulude jälgimine, ma veel kord ütlen, nagu minagi teen, soovitan kõigil seda mõistlikult teha, on osa arukast rahakasutusest. Selles ei ole midagi häbenemisväärset. See on, ma arvan, mõistliku inimese tunnus, kui ta jälgib, millele ta kulutab, ja jälgib muu hulgas ka kommunaalkulusid. 

Ehitusmaterjalidest. Võib-olla tõesti Varro Vooglaiul aitaks natukene kogu seda pilti avada ja mõista [teadmine], et renoveerimisturg on orienteeruvalt 10% ehitusturust. See ei ole tegelikult väga suur [maht]. Seegi viitab sellele ja kirjeldab seda materjalipilti. 

Keskkonnajalajälg. Kui te küsite keskkonnajalajälje kohta, siis loomulikult on see ju oluliselt väiksem, kui sa renoveerid hoone, kodu, kui et sa rajad uue. Nii et kokkuvõttes nii materjalikasutuse kui ka keskkonnajalajälje mõttes on renoveerimine igal juhul mõistlik. 

Ma ütleks küll nii selle arupärimise kui ka selle debati kohta, et ma alguses arvasin, et huvi on lihtsalt nüansside vastu, aga nüüd ma näen, et see hoiak on ikkagi pigem maailmavaateline. Minu isiklik arvamus on, et Eesti inimesed on arukad, nad oskavad raha lugeda. Vara väärtuse kasv, kulude parem kontroll, töö ehitussektoris, ühiskondlik kasu energia paremast juhtimisest – see, ma arvan, on Eesti tee. Ja ma arvan, et selles ongi seesama vahe. Kas me peaksime paremat tahtma? Mina arvan, et peaksime. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Neljas päevakorrapunkt võeti tagasi. Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme ja Kalle Grünthali 13. mail 2023 esitatud arupärimine riigi infrastruktuuri alarahastamise kohta, arupärimine nr 334. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Helle-Moonika Helme.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja inimesed, kes meid vaatavad! Hoolimata sellest, et me ei aruta täna siin seaduseelnõusid, arutame me väga olulisi küsimusi ja olulisi temaatikaid. Eelmine päevakorrapunkt seda just väljendas. Inimesed vaatavad meid, saadavad sõnumeid ja avaldavad oma arvamust.  

Nüüd me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis puudutab meist igaüht ja peaks väga paljudele korda minema. See on arupärimine riigi infrastruktuuri alarahastamise kohta. Me andsime selle sisse 12. mail 2023. aastal. Aga jällegi, nii nagu nende arupärimiste puhul, mille menetlemist on siin ka kinni hoitud ja mida ei ole õigel ajal ära menetletud, on aeg juba üle poole aasta edasi läinud, kuid ega midagi muutunud ei ole, pigem on asjad läinud halvemaks. 

Juba aastal 2022 kirjutati Äripäevas, kuidas tee-ehituse raha kuivab kokku, väheneva rahastuse tõttu võib teede kvaliteet halveneda ja ka riigi võetud põhimaanteede väljaehitamise kohustus jääb täitmata. Juba eelmise aasta oktoobrist on teada, et tee-ehituses jääb järgmistel aastatel vähemalt 100 miljonit puudu. Hoolimata sellest, et natukene on raha liigutatud siia-sinna, vähendatakse riigiteede hoiu rahastamist ikkagi üle 20% ja seejuures veel inflatsiooni arvestamata. Sellesama 2023. aasta oktoobris väljendas Transpordiameti juht ennast väga selgelt, öeldes, et investeeringute puudus annab peagi tunda ka teede seisukorras: teekatted hakkavad lagunema, tekivad roopad, vesiliug tekib lihtsamalt. See kõik vähendab kahjuks ka liiklusohutust. Paratamatult suureneb siis ka liiklussurmade [arv] ja see ei ole enam nali. 

Ma nägin, kui lugupeetud kliimaminister tuli täna majja, ja küsisin tema käest, et mis te seal ministeeriumis teete, kliima muudkui halveneb ja halveneb, kas te ei tee seal tööd või mis, kliima peaks ju ikka paremaks minema. Nüüd on meil talv ja libedus ning me oleme olnud suurte ahelavariide tunnistajaks. On üritatud viia seda temaatikat sinna, et inimesed ei oska sõita ja oli valesti valitud sõidukiirus. Aga kui ahelavariis on suured rekad – eks ole, elukutselised autojuhid siis ka ei oska sõita – ja seal on veel 20 autot üksteise otsas, siis fakt on see, et tegemist on ikkagi väga puuduliku teehooldusega. 

Isiklik kogemus on mul ka täiesti olemas. Kaks korda oleme olnud olukorras, kus tee oli justkui puhas, aga ta oli täiesti jäine. Vanasti visati liiva, nüüd, ilmselt vähenenud teehoiuraha tõttu, selleks enam raha ei ole. Tõepoolest, autod olid lihtsalt kahel pool teed kraavi libisenud. See on see reaalne elu, mis sellele vähenenud rahastusele teehoius järgneb. 

Loomulikult võib öelda, et kindlustus maksab ju kõik kinni. Aga vaadake, inimeste kindlustusmaksed ju seetõttu suurenevad, samas kui riik hoiab kokku teerahastuse arvel. [Liiklus]surmadest ma ei hakka rääkimagi. 

Eesti teede remondivõlg ulatub üle 4,4 miljoni euro ja jätkab kasvamist. Ka Riigikontroll on välja toonud, et riik ei suuda täita ei iseenda ega ka Euroopa Liidu ees võetud põhimaanteede väljaehitamise kohustust aastaks 2030. Eesti Ekspressis oli välja toodud üks graafik, kus teehoiu rahastus oli ilusti [kirja] pandud. Kindlasti minister tuleb ja ütleb, et jaa, aastal 2021 ehitati kõvasti teid. Aga vaadake, see oli see raha, mille meie valitsus eraldas. Seal graafikus on väga selgelt näha, et aastal 2019 hakkas tee-ehituse ja teehoiu raha [suurenema] ja 2021. aasta teisest poolest hakkas järsult [vähenema]. See allakäik siis algas ja see kestab siiamaani. 

Olukord on täiesti masendav. See kõik on toimunud pärast seda, kui Reformierakond tuli jälle võimule ja Kaja Kallas sai peaministriks.  

Me oleme ministrile esitanud sellega seoses arupärimise. Äkki on tal meile midagi head lubada, on Eesti inimestele midagi head lubada. Saame näha.

Aeg!

Aga ma kardan, et siit tuleb jälle vaid selliseid ilusaid loosungeid nagu eelmise päevakorrapunkti arutelul. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt kliimaministri Kristen Michali.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Käin [arupärimise] küsimuste kaupa üle. 

Esimeses küsimuses küsitakse, milline on minu hinnang infrastruktuuri alarahastamise mõju kohta selles valdkonnas järgnevatel aastatel. Vastus. Riigi investeeringute ja SKP suhtarv on 5,7% ehk üle 2 miljoni euro rohkem kui möödunud aastal. 2023 oli see suhe 5,5%. Võrdlusena, et oleks pilt silme ees: Euroopa Liidu keskmine näitaja on circa 3%, Eestis on see 5,7%. 2024.–2027. aasta RES‑i läbirääkimiste tulemusel suunati teehoidu kokku 680,5 miljonit eurot. Võrreldes eelmise teehoiukavaga, mis [kehtis] aastate 2023–2026 kohta, on järgmise nelja aasta teehoiukavas riigieelarve [eraldise] osakaal 76 miljonit suurem, välisvahendite osakaal on vähenenud, kuid uue perioodi eelarve on kokku siiski 37 miljonit suurem. Käesoleva aasta alguses selguvad ka Euroopa ühendamise [rahastu] sõjalise liikuvuse meetme taotluste tulemused. Kui need leiavad toetust, võiks see võimaldada suunata riigiteede arendamisse järgnevatel aastatel täiendavaid vahendeid. Lisarahastuse leidmise arutelud seisavad ees ka järgmise RES‑i kokkuleppimisel. 

Teine küsimus: milliseid meetmeid kavandatakse, et leevendada infrastruktuuri alarahastamise negatiivseid mõjusid selles valdkonnas? Vastus. Eestis on kavandatud Rail Balticu kui kolme Balti riiki Poolaga ühendava raudtee ehituse maksumuseks circa 3 miljardit eurot. 2023. aasta novembri seisuga olime Rail Balticu ehitamiseks kasutanud CEF‑i vahendeid koos riikliku kaasfinantseerimisega 157 miljoni euro jagu. 2024. aasta lõpuks oleme ehituslepinguid sõlminud pea 800 miljoni euro eest ja ligi 70 kilomeetri [ehitamise jaoks]. CEF‑i vahendeid oleme kaasanud seitsme rahastusvooruga 622 miljonit eurot. 2024. aasta riigieelarves on Rail Balticu ehitamiseks ette nähtud circa 190 miljonit eurot. 

Lisaks ehituses olevale Pärnu–Uulu lõigule ehitatakse järgmise nelja aasta jooksul 2 + 2 maanteeks Sauga–Pärnu ning Libatse–Nurme teelõigud, kokku 33,6 kilomeetri ulatuses. 

Ehitussektorist laiemalt rääkides: [praegusel] Euroopa Liidu rahastusperioodil, aastatel 2021–2027, oleme investeerimas korterelamutesse 381 miljonit eurot. Eelmisel perioodil, 2014–2020, oli kogusumma 236 miljonit eurot. Väikeelamutesse [investeerime] 2024. aastal 29 miljonit eurot, mis on suurem eelarve kui eelneva kümne aasta jooksul kokku. Võrdlusena: aastail 2022–2023 [investeerisime] 15 miljonit ja eelneval kaheksal aastal 1,4 miljonit aastas. Täiendavalt on veel väiksemas mahus paljulapseliste perede kodutoetus, 2,6 miljonit aastas, kohalike omavalitsuste üürielamute toetus, 5 miljonit eurot, eluasemelaenu ja renoveerimislaenu käendused, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi alt tulevad toetused kohaliku omavalitsuse hoonetele, pooltühjadele kortermajadele ja nii edasi. 

Kolmas küsimus: milliste huvirühmadega konsulteeritakse enne valitsuse otsust vähendada infrastruktuuri rahastamist? Oleme konsulteerinud ja konsulteerime pidevalt kõigi meie valdkonna huvigruppidega. Mõni näide: taristuehituse liit, ehitusmaterjalide [tootjate] liit. Konsulteerime ka ettevõtjatega, kes tee-ehitusse panustavad. Eriti võiks kiita innovatiivseid meetmeid: Fibenol, kust tuleb ligniin, millega on võimalik teid rohelisemalt teha, või MacRebur, kes kasutab plastijäätmeid teematerjalides. Huvigruppe on kaasatud ja kaasatakse ka edaspidi kõigi riigimaanteede ehitamisel, rekonstrueerimisel ja projekteerimistingimuste menetluse protsessis. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud minister! On küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kurvastusega loen ERR‑ist selliseid uudiseid, et riik ei ehita lähiaastail ühtki uut neljarajalist Tallinna–Tartu maantee lõiku. See teehoiukava peaks ju tulema kohe kinnitamisele ja see hõlmab [aastaid] 2024–2027. Kui me räägime sellest, et meil asjad sujuvad, siis see on väga tugev indikaator, et ega ikka ei suju küll. Varasematel aastatel, kui EKRE tegi ettepaneku minna tegema seda maanteed ikkagi kogu ulatuses, siis öeldi, et küll me jupikaupa teeme. Tõsi, see on parem kui üldse mitte teha. Nüüd on jama, peamine tuiksoon riigis jääbki siis seisma. Kas see ei ole rahapuudus, kas see ei ole taristu alarahastamine? Millised on teie hinnangud maanteede, eriti Tallinna–Tartu maantee kohta? Kas see on normaalne?

Aitäh! Mitu märkust. Esiteks, mina olin tollal majandus‑ ja taristuminister, kui me leppisime kokku vaba Eesti ajaloo tänaseks suurima tee-ehituse, sellesama Tartu maantee, mis tänaseni nii-öelda laieneb. Selle kokkuleppe [täitmiseks] peavad kõik osapooled leidma tahet, peavad olema vahendid ja peab olema valmisolek oma valdkonnas ümbertõstmisi teha. Meie seda tegime. Siin on samamoodi, nagu ma kirjeldasin arupärimise [küsimustele] vastates. Esiteks, oluline on vaadata veidi suuremat pilti. Riigi investeeringute ja SKP suhtarv on päris suur. Kui ma mälu järgi õigesti ütlen, siis me oleme Euroopas teisel kohal. Euroopa keskmine on 3%, meil 5,7% – see annab sellise suure võrdluse. Loomulikult, nagu ma kirjeldasin, riigieelarvelised vahendid on kasvanud, välisvahendite osakaal on vähenenud, see seis on selline.

Nüüd, infrastruktuur laiemalt. Siin oli küsitud kahe asja kohta, nii teede kui ka infrastruktuuri kohta. Infrastruktuuri me muidugi panustame päris palju ja sellepärast ma seda ka kirjeldasin. Rail Balticu puhul me toome ka investeeringud ettepoole, taristusektor – töö seal tegelikult kasvab. Samamoodi ehitussektor, väikeelamute renoveerimine, millest me enne rääkisime, ja nii edasi. Teede puhul on täiendavad taotlused ka Euroopa ühendamise [rahastu] sõjalise liikuvuse meetme [toetuste saamiseks]. Neid vastuseid praegu veel ei ole, need peaksid mõne kuu või kuu jooksul tulema, siis teame, kas meil õnnestub sealt lisaraha saada. 

Kui võrrelda kahte perioodi, eelmise RES‑i ja selle RES‑i perioodi, siis nagu ma mainisin, eelarve on nüüd suurem. Kui te küsite minu käest, kas ma ministrina tahaksin teedesse rohkem raha [panna], siis mina ministrina tahaks küll. Seda ma ei ole ka varjanud ja ma arvan, et ükski koalitsioonipartner ei ole seda varjanud. Nii et kui meil oleks võimalus teedesse rohkem raha panna ja teid säästlikult ja mõistlikult planeerida, ohutust [parandada], siis loomulikult tasuks seda teha. Siin, ma arvan, ei pea me üksteist pikalt veenma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustest tuleb välja, et infrastruktuuri raha, see 600 miljonit, läheb kõik Rail Balticusse ja veel on seal korterelamute rekonstrueerimine ja muu nipet-näpet, aga teedesse kui transpordiühendustesse ei paigutata midagi. Kindlasti tuleb tee-ehitus jälle päevakorda, kui inimesed hakkavad ... Noh, [ei kasutaks sõna] "surema", aga liiklusõnnetuste tõttu hakkab rohkem ohvreid tekkima.  

Ma küsin seda. RES‑is seda küll ei ole, aga ma tean, et Tallinna–Narva maantee peal on Jõhvi ümbersõit kuni Toilani ära projekteeritud, ootab lihtsalt riigi heakskiitu ja hanke väljakuulutamist. Millal me liigume ida poole …

Aeg!

… et seal hakkaksid teed paranema, saaks ettevõtlust arendada, majandust elavdada ja töökohti luua?

Aitäh! No igat konkreetset tee-ehitusobjekti ma ilmselt siin kommenteerima ei hakka. Teehoiukavast, kui tahate, võime hiljem vaadata ja neid kirjeldada. Mulle tundub, et te ei märganud seda, mida ma enne ütlesin, ja seetõttu ma kordan seda. Võrreldes RES‑i seda perioodi eelmisega – eelmine oli 2023–2026, [praegune] on 2024–2027 – läheb teehoidu rohkem raha, seda on 680,5 miljonit eurot. Teistesse infrastruktuuriprojektidesse läheb ka. Seda ma kirjeldan siin lihtsalt sellepärast, et infrastruktuuri valdkonnas on tööd ja tegemist päris palju, isegi kui teedesse läheb ajutiselt vähem raha. Lisaks oleme esitanud taotlusi Euroopa ühendamise [rahastu] sõjalise liikuvuse meetmest [toetuste saamiseks]. Ma ei oska öelda, kuidas neid hinnatakse, kas nad saavad positiivse vastuse. Selle vastuse saame peatselt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No absoluutselt ei puuduta see arupärimine mingit Rail Balticut. Me ei räägi Rail Balticust, me räägime maanteedest. Teie erakond on olnud taasiseseisvunud Eesti ajal 66% ajast valitsuses. 66%! Sama palju on olnud Isamaa. Ja kui palju on meil ehitatud selle aja jooksul teid? Natukene Tartu maanteed, natukene Narva maanteed või Peterburi maanteed ja mõned jupid siin ja seal veel. Kas piinlik ei ole? Piinlik ei ole? Ma mäletan, 1980. aastate lõpul hakkas juba jutt sellest, kuidas me ehitame välja Euroopa-suunalise magistraali nimega Via Baltica. Via Baltica on siiamaani ehitamata. Vähemalt 15 aastat või 20 aastat on räägitud neljarealisest Tartu maanteest. See on praegu suure surmaga ehitatud välja Mäoni. Aga mis te sellest Rail Balticust meile räägite?

Aeg!

Ja mu küsimus on selle kohta, et täna tuli jälle uudis, et üks mees sai liiklusõnnetuses surma.

Aitäh, hea kolleeg! Palun …

Kas te ei tunne, et ka teil on vastutus nende liiklussurmade eest?

Aitäh! Ma arvan, et meil kõigil, nii koalitsioonil kui ka opositsioonil, kelle rollid aeg-ajalt vahetuvad, on vastutus Eesti riigis toimuva eest.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jätkan samast kohast, kus eelmine küsija pooleli jäi või lõpetas. Rail Balticut mingi eduloona küll ei saa esitleda. Praegu on selge, et kahe rööpapaari asemel tehakse üks, kohalike peatuste kohta öeldakse ka, et vist neid ikka ei tule esimeses otsas. Selge on see, seal on see muldkeha ja kõik, et kui tehakse üks rööpapaar, siis seda teist tõenäoliselt ei tulegi kunagi. Aga parlamendile müüdi seda kõike kunagi nii: kahe rööpapaariga raudtee imeliste Berliini, Varssavisse ja Riiga jõudmise aegadega. See projekt on niivõrd palju muutunud, et see tuleks tuua aruteluks uuesti Riigikogu ette, enne kui sellega edasi liikuda. 

Aga küsimus, mis ma teilt küsin, on see. Via Baltica ehitamiseks me oleme võtnud Euroopa Liidu ees kohustusi, et liiklus turvalisemaks muuta. Varsti hakkavad tulema ka trahvid sellega seoses või esialgu ettekirjutused. Mida te plaanite teha? Või plaanite te nende tähtaegade raames, mis Euroopale on antud, ikkagi neljarealise Via Baltica valmis ehitada? Kuidas see plaan on?

Aitäh! Alustan tagantpoolt. Ei, selle eest meile trahve ei tule. Ka teised riigid, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, küsivad sarnaseid erandeid, vähemalt meie tänaste teadmiste põhjal, sest nad ei ole jõudnud selliseid teelõike välja ehitada. Nii et trahv ei ole see põhjus. Seda esiteks.  

Teiseks Rail Baltic. Ma ei taha teid kurvastada, aga viimase poole aasta või aasta jooksul, mil me oleme sellega [rohkem kokku puutunud] – võib-olla minagi olen rohkem kokku puutunud, aga [see areng ei ole toimunud] mitte minu tõttu, vaid ma olen näinud seda lihtsalt kõrvalt –, ma ütleks, on see hakanud päris oluliselt kiiremini arenema, kui see varem jupp aega arenes. Me sellel või järgmisel aastal jõuame juba põhitrassist umbes kolmandiku ehituseni. See ei ole üldse halb olukord. Teistes riikides on samamoodi hoog sees, surve on peal. Peaaegu iga nädal korraldatakse üsna kõrgetasemelisi üritusi, et seda hoogu hoida ja et Balti riigid saaksid Euroopa südamega ühendatud. Eestis on see unistus vana, juba Lennart Meri ajast, et Eestil oleks olemas ühendus Euroopaga, nii julgeoleku kui ka kaubateede ja kuuluvuse mõttes. Nii et mina seda maha ei teeks. Minu meelest on see Eesti inimeste ning Eesti majanduse ja julgeoleku jaoks vajalik ühendus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Sellest, et Tartu maantee väljaehitamine on Reformierakonna valitsuse ajal täielikult seisma jäänud, on siin juba juttu olnud. Meie omal ajal panime lisaraha juurde ja käivitasime projekte, mis osalt on valmis saanud alles nüüd, järgnevate valitsuste ajal. Aga me sellega tegelesime. Riigi enda andmed ütlevad seda. Samal ajal ütlevad tee-ehitusfirmad, et võlg kogu aeg suureneb, ka hooldusesse ei panda piisavalt [raha]. Teedesse peaks minema 600 miljonit eurot aastas. Hea küll, kui säästlikult teha, võiks olla 400, võib-olla 300 miljonit, aga me paneme 78 miljonit. 

Mis puudutab Tallinna–Pärnu või Tallinna–Ikla maantee väljaehitamist, siis tõepoolest on meil Euroopa Liidu ees kohustus see 2030. aastaks valmis saada ja kui ei saa, siis kas hakatakse meilt mingit raha tagasi nõudma või tehakse trahvi. Mis see plaan on Iklani neljarealise valmisehitamiseks, millal see valmis saab? Mis siis juhtub, kui ei saa?

Aitäh! Ma teie kolleegi küsimusele juba vastasin, et trahvi pärast me seda ehitama ei pea. Meie teadmiste põhjal küsivad riigid lihtsalt erandit nende lõikude jaoks, mida nad selleks ajaks valmis ei jõua, kui on näha, et valmis ei jõua. Tõenäoliselt umbes 2027. või 2028. aastal seda hinnatakse ja [neid erandeid] küsitakse. Need on praegused teadmised. 

Teiseks, ma siiski julgen meenutada, et näiteks Kose–Mäo lõik – see on seesama jutt, mida te mainisite – saigi kokku lepitud minu taristuministriks olemise ajal. Ma ütlen ausalt, et igas valdkonnas tulebki selliste suuremate lõikude tegemiseks teha ka teatud hulk valikuid. Võib-olla need valikud on tegemata jäänud, tänane eelarveseis on keeruline, aga sellest hoolimata ma siiski julgen teile öelda, et teehoidu läheb nüüd veidi rohkem raha kui eelmise RES-i ajal. Lisaks on meil ka taotlus juba mainitud Euroopa ühendamise [rahastu] sõjalise liikuvuse meetmest [toetuse saamiseks]. Ootame ja vaatame, mis sealt tuleb, ja pingutame järgnevatel aastatel edasi. Lisaks, infrastruktuuri läheb samamoodi palju raha, et selles valdkonnas tööd oleks. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Seda Rail Balticu eufooriat teiega jagada pole kahjuks muidugi võimalik. Me üldiselt peame normaalseks, et kui me hakkame ehitama endale maja või midagi, siis me omame seda maad, mille peale midagi ehitada tahame. Rail Balticu puhul me ei ole kõiki maid veel tänaseks omandanud. Kas te äkki toote välja, kui palju meil tegelikult Rail Balticu trassist üldse veel omandamata on? Me suure hurraaga planeerime raha. Te ütlesite, et see aasta 190 miljonit, järgnevate aastate kohta on jutt käinud 250–300 miljonist aastas. Aga isegi Rail Balticu alune maa on riigil veel omandamata. Palun rääkige, mis seisus me oleme, kui palju meil omandatud on ja mis seisus see protsess on.

Aitäh! Täpset maatükkide loendit mul kaasas ei ole, seda võib alati küsida ja ma võin selle teile kirjalikult edastada, kui huvi on. Loomulikult, seal on vaja veel planeerida, ette valmistada, erinevaid etappe läbi teha, aga ma siiski väidan, et me oleme Rail Balticuga Eestis – Lätis ja Leedus samamoodi – ikkagi jõudnud sellesse faasi, kus me ehitame põhitrassi. See ei ole enam selles seisus, et igaüks ehitab endale vaksalihoonet või jaamahoonet. Ütleme nii, et kui meil on 215 kilomeetrit põhitrassi, siis järgmiseks aastaks on sellest 70 pluss kilomeetrit lepingutega kaetud ja ehituses. See, ma arvan, on päris oluline progress. Loomulikult, kui sa ehitust edasi lükkad või pikemalt teed, siis see kallineb. See tähendab, et siis tuleb ka milleski tagasi tõmmata või midagi üle vaadata, teha järk-järgult. 

Aga selles ma teiega muidugi nõus ei ole või selle osaga küsimusest ei ole ma nõus, [mis puudutas maade omandamist]. Rail Balticu puhul oli ette teada, kui me seda [projekti] rajasime erinevates valitsustes, muuseas ka teie valitsuse ajal, et planeerimine, maade omandamine käib järk-järgult ja samamoodi käivad ka ehituse etapid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te tõite siin küsimustele vastates palju statistikat. Statistikaga saab tõesti paljusid asju sirgeks ajada ja võrrelda erinevaid andmeid. Hea, et te ei võrrelnud Eesti teede olukorda teede olukorraga mõnes Vene oblastis, siis oleks pilt ju veelgi ilusam, samuti nagu näiteks sel puhul, kui võrrelda teie võimet kodulaenu võtta ja renoveerimise eest tasuda, Valga pensionäri [laenu]võimega. 

Aga tee-ehitus teatavasti ei ole ainult teede ehitus, see tähendab ka tee-ehituses kasutatavaid materjale. Tee-ehitajad on väga mures, et asfalditurul on 2024. aastal languseks planeeritud 70%, edasi koguni 80%. Milleks neid teid siis ehitatakse? See on siis see suur kliimapäästmise tulemus. Muuseas, tee-ehitajad on mures ka sellesama Rail Balticu pärast, sest Rail Balticu ehitus toob teatavasti kaasa tohutu koormuse maanteedele, mille hoolduseks raha pole. Kaevanduste ümbruse teed ja kõik väiksemad teed, mida mööda neid materjale veetakse, lagunevad selle koormuse tõttu. Remondiks ei ole raha. Ilma selle koormuseta oleks veel kuidagi hakkama saanud.

Või siis see teine kliimapäästmise suurprojekt, need tuulepargid. Ka tuulikute detailide vedamise tõttu vajuvad praegu teed ära, sest seda koormust ei ole neile ju planeeritud, nad ei ole loodud seda kandma.

Aeg, hea kolleeg! Aitäh!

Kas kogu see lisakoormus on teehoiurahasse planeeritud või mis?

Aitäh! No ütleme, see maakera, mis sellesse küsimusse mahtus, oli jälle päris suur. Loomulikult, kui teede valdkonnas ehitatakse vähem kui muus infrastruktuuri valdkonnas, siis tööjõud, energia ja panus liigub sinna [mujale]. See siit vastustest ka välja tuli. Kui te küsite, kas mina tahaks rohkem teid ehitada, siis loomulikult tahaks. 

Meie tee-ehituse eesmärk ei ole muidugi tingimata asfalditehas, see ei ole Eesti inimeste elu katarsis. Kvaliteetne infrastruktuur võib sündida ka innovatiivsemate ettevõtmistega. Ma juba mainisin sedasama Fibenoli ligniini, mida katsetatakse – rõhutan, katsetatakse, sest meil täisteadmist ju veel ei ole –, ja on kõik muud võimalused. Nii et ma loodan, et tulevastel aastatel on tee-ehituseks rohkem raha.

Eesti ei ole kindlasti teede kvaliteedi poolest võrreldav [Venemaaga]. On veider, et te jälle leidsite soovi võrrelda [meid] Venemaaga, mina seda ei teeks. Ma arvan, et Eestis on kvaliteet oluliselt parem ja kindlasti me pürime ka tulevikus parema poole.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Noh, ilusad lennukad mõtted, et tuleks ja on ja kõik – aga tühjad sõnad. Seda me teame, et Tallinna–Tartu maantee on aktiivselt kasutusel, sest käiakse tööreisidel, tullakse siia Tallinnasse lennujaama, et edasi reisida, või sadamasse ja kas või loomaaeda. See liiklus on seal olemas ja see on seal väga tihe, arvestades seda, et seal on palju ohtlikke lõikusid. Aga minu jaoks on senimaani arusaamatu – mitte ainult minu jaoks, täpsemalt öeldes, minu käest on palju küsitud selle kohta –, et kelle või mille jaoks seda kulukat Rail Balticut kasutama hakatakse. Milleks see on? See Tartust läbi ei liigu ja kõik. Kes hakkab sellega sõitma, kuhu või mida hakatakse sellel liinil vedama?

Aitäh! No selles mõttes on teil õigus, et Rail Baltic tõesti Tartust läbi ei sõida. Sellel hakkavad sõitma Eesti inimesed ja kaup. See hakkab meid ühendama Euroopaga. Loodetavasti saab see õigeks ajaks valmis. Ja nagu te ütlesite, inimesed saavad seda kasutada kas või loomaaeda tulemiseks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! (Hääled saalis.) Kas ma saan nüüd jätkata?

Kui teie kolleegid ei sega, siis ikka, jah. Palun!

Okei. Minu küsimus on selline. Siin tekkis teatud dissonants võrdluses Venemaa oblastitega. Aga mina küsin teie hinnangut võrdlusele Poolaga. Nimelt on Poola viimase 10–15 aasta jooksul teinud oma teede ehituses ja valmimises läbi täiesti unelmate arengu. See dünaamika, kuidas Poola on suutnud ennast ühendada Euroopaga ja luua ka meile oluliselt parema ligipääsu Euroopale, on muljetavaldav. Minu küsimus on see: kas poleks mõtet poolakate käest nõu küsida?

Aitäh! Mul ei ole käepärast võrdlust Poolaga teede indeksite ja erinevate näitajate [suhtes]. Aga kui te arvate, et seal on head nõu saadaval, siis kindlasti küsin tööl kolleegidelt, kas poolakatelt nõu küsida.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus ei seondu otseselt selle arupärimise temaatikaga, see seondub ühe teie vastusega, mille te andsite hiljuti, minut-paar tagasi, ühele eelnevale küsimusele. Te ütlesite, et Rail Baltic on vajalik selleks, et hakata vedama kaupa. Mina olen rääkinud terve rea raudteevaldkonna asjatundjatega, kes on selle projekti ja nende asjaoludega väga hästi kursis, ja kõik – absoluutselt kõik, kellega ma olen rääkinud – on kinnitanud, et algusest peale on olnud ilmselge, et neid kaubamahtusid, mis vääriksid sellise hiigelprojekti ehitamist, ei ole ega tule. Minu küsimus teile on see: kas te saate kinnitada, et teile tõesti ei ole teada need asjaolud, et tegelikult ei ole sellises mahus, kaugeltki mitte, ligilähedaseski mahus ei ole kaupasid, mida seal vedama hakata?

Aitäh! No teie olete rääkinud nendega, kes ütlevad, et kaupa ei tule, mina olen rääkinud Eestis tegutsevate operaatoritega, naaberriikide [operaatoritega], kaasa arvatud Soome esindajatega, kes ütlevad, et neil on huvi seal kaupa vedada. Siin me nüüd siis oleme. Ühenduse pidamiseks, muu hulgas reisijaveoks, julgeolekuks ja kõigeks muuks, on kiire ühendus Euroopaga minu meelest hädavajalik. Kaubahinnang võib olla erinev, eks elu siis näitab, kuidas see kaup maanteelt sinna kolib. Aga selle ühenduse ehitamine, mille tegelikult ju väga suurel määral, isegi nii-öelda eelarvekasulikul määral maksab kinni Euroopa maksumaksja, on meile kahtlemata julgeoleku ja kuuluvuse mõttes vajalik. Nii et ma soovitaksin teil sellesse pigem positiivselt suhtuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head saadikud siin saalis ja ekraanide taga! Ega me tegelikult sisulisi vastuseid ei saanud. Kes vähegi on hoidnud ennast kursis sellega, mis taristuehituses ja üldse Eesti taristuga toimub, see saab aru, et olukord ei ole mitte isegi halb, vaid olukord on väga halb. Pean tunnistama enne valimisi mõnel debatil saadud kogemuse põhjal, oleme ausad, et ega Reformierakond ei ole varjanud seda, et nad ei pea teetaristu ehitust oluliseks. Kuna eesmärk on autode [arvu] vähendamine ja rohepööre, siis ei ole seda ka varjatud. Et oleks arusaadav: Reformierakonna siht ja soov ongi teid mitte neljarealiseks renoveerida, vaid loodetakse ei tea mille peale, kas lendavate autode või millegi sellise peale tulevikus.

See Rail Balticu suur edulugu – mitte kuidagi ei ole võimalik sellega nõus olla. See võib mulle või kellelegi teisele meeldida või mitte meeldida, et Rail Baltic tuleb või ei tule, aga kui rääkida sellest, et see on tohutu päästja, siis see lihtsalt ei ole ju adekvaatne. Me siiamaani tegelikult ei tea – me siin saalis kuulsime selle kohta küsimusi –, mida hakatakse seal vedama. Neid vastuseid pole. Kui aastaid on räägitud, et see on väga tasuv ja väga tore ja väga-väga vajalik projekt, siis nüüd on ju otse välja öeldud asjaomaste poolt, et jah, see ei hakka kunagi ennast ära tasuma, me jäämegi sellele projektile peale maksma. Mulle tuleb meelde tõe eitamise kolm etappi: algul eitatakse, kui keegi räägib midagi, mis on tõsi; pärast, teises etapis, naeruvääristatakse seda inimest, kes toob tõe välja; kolmandas etapis see naeruvääristaja ja eitaja ütleb, et see on ju iseenesestmõistetav, et see nii on. Me oleme samas seisus.

Rääkimata sellest, mida toob Rail Balticu ehitamine kaasa meie teetaristule tervikuna. Olukorras, kus me juba oleme, kus teetaristu on täiesti alarahastatud, teed lagunevad ega jõuta isegi teepiirdeid ja muid asju õigeaegselt remontida, me võime ainult ette kujutada, mis tekib lähitulevikus, kui Rail Balticu ehitus suures pildis lahti läheb. 

Muidugi, omaette kurioosum on see, nagu ma ka ütlesin, et üldiselt me saame ju kõik aru, et me ei hakka ehitama maja või garaaži võõra maa peale. Oleks elementaarne, et me seda maad ka ise omaksime. Rail Balticu puhul on suur osa trassialusest maast riigil veel omandamata. Omandamata! Me ehitame megasuuri viadukte ja muid lõike, teadmata üldse, kui kaua läheb riigil aega viimaste maatükkide lõpliku omandamisega. Neid vastuseid ei ole. Ja me oleme ajast maha jäänud. See ei ole ka kellelegi uudis.

Tuleme nüüd üldse selle sektori juurde ehk tee‑ ja infrasektori juurde. Ma olen sellest palju kordi rääkinud ja ma toon täna jälle välja, et on lihtsalt hämmastav, lihtsalt ajab hämmingusse see, kui lühinägelik on tänane valitsus selles, et me hävitame ära väga tugeva Eesti teetaristusektori. Meil on suuri ettevõtteid, kes juba on põhimõtteliselt töö lõpetanud või seda lõpetamas, kes oma vara müüvad. Kui ühel hetkel tuleb jälle valitsus, kes saab aru, et taristuehitus on oluline ja teid on vaja ehitada – olenemata sellest, missuguse kütusega meie sõidukid liiguvad, on see elekter, vesinik või fossiilkütus –, siis meil ei ole enam tee-ehitajaid, ei ole taristuehitajaid, sest nende vara on maha müüdud, ettevõtted on laiali läinud. Kes siis ehitama hakkavad? Hangetel hakkavad osalema välisettevõtted, kes teevad seda oluliselt suuremate ehitushindadega, kui seda teeks meie oma ettevõtjad, kellel on olemas know-how, kes teavad, mida tähendab meie riigis teid ehitada, ja kellel on pikaajaline kogemus.

Ma palun lisaaega, kolm minutit.

Kolm minutit lisaks, palun!

Omaette lugu on veel sellega, millest ka väga palju Rail Balticu puhul ei räägita: millised kohustused langevad Rail Balticu tõttu pärast omavalitsustele. Nende Rail Balticu objektide hooldus jääb suures pildis omavalitsuste kohustuseks. Ma kardan, et sellega läheb samamoodi nagu paljude muude asjadega, et valitsus küll annab omavalitsustele kohustused, aga talle ei tule pähe anda ka vahendeid kaasa, et saaks neid kohustusi täita. Aga noh, eks seda näitab tulevik.

Üleüldiselt on minul ettepanek, et see raha – sellel aastal circa 190 miljonit ja järgnevatel aastatel 250–300 miljonit – tuleks võtta Rail Balticult ära. Tuleks teha Euroopas riigijuhtide vahel kokkulepe, et me külmutame Rail Balticu ehituse näiteks viieks kuni seitsmeks aastaks ja kasutame seda raha Euroopa-üleselt riigikaitse, taristu ja infra väljaehitamiseks ning riigikaitse arendamiseks. Sellega peaks tegelema, sellest kokkuleppest peaks meie riigijuhid Euroopas rääkima ja tuleks liikuda sinnapoole, et teha ära need asjad, mis väga vajalikud on. 

Me kuuleme iga päev, kuidas valitsus räägib, et sõda jõuab Eestisse kahe kuni kolme, võib-olla viie kuni kuue aasta pärast. Seda narratiivi räägitakse meile iga päev. Ma küsin, et kas te siis tõesti ei saa aru, et kui teie jutul vähegi peaks olema tõepõhja all, siis ei oleks ju mõistlik ehitada Rail Balticut, kui meil pole relvi enda kaitsmiseks. Pingutage siis selle nimel, et see projekt Euroopas mingiks ajajärguks külmutada, võtta see raha ja panna Euroopa-üleselt riigikaitsesse ning taristu ja infra ehitusse. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Ei tea, kas läheb vaja, aga palun kolm minutit juurde.  

Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh! Esitasime muidugi selle arupärimise juba hiiglama ammu, aga nagu näeme, see on täiesti päevakohane. Täiesti selge on ju see, et meil on võimul valitsus, kes hävitab Eestit igast võimalikust otsast. Lihtsalt hävitab Eestit. See käib maksutõusude kaudu, see käib perekonna lammutamise kaudu, see käib Eesti relvitustamise kaudu, see käib Eesti venestamise kaudu. Kõik need asjad on tänase valitsuse uljad töövõidud. Üks järgmistest töövõitudest on see, et Eesti [piirkondi] ei ühendata moodsate teede abil omavahel. 

Kui meie valitsusse jõudsime, oli välja kuulutatud mõningaid selliseid bling-bling-projekte, [pilku]püüdvaid projekte, aga raha neile tegelikult ei olnud. Raha neile ei olnud! Sellelesamale Mäo lõigule raha ei olnud. Selle raha eraldasime meie, kui me olime valitsuses. Plaan oli, jah. Seda tuleb tunnustada, et plaan oli. Meil oli muide suur soov need teed kiiresti välja ehitada, neljarealised teed nii Tallinnast Pärnusse, Tartusse kui ka Narva. Me soovisime ka Saaremaa silla valmis ehitada, algatasime vastava töö. Me mõtlesime, et kui raha paneme, siis saame ehitama hakata, aga tuli välja, et projektegi polnud tehtud. Me oleme nii pops riik, et me isegi ei hakka midagi projekteerima, sest nagunii raha ei ole, et ehitada. Nii me siis oleme nika-nõka ehitanud 20 kilomeetrit uut teed aastas, aga nüüd on valitsus jõudnud sinna, et enam sedagi ei tehta. Kui enne ei tehtud midagi, siis nüüd ei tehta sedagi. Saaremaa silla plaanile tõmmati kohe vesi peale, kui Eesti kõigi aegade kõige parem valitsus ehk Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna osalusega valitsus kukutati. See plaan läks teil kohe prügikasti. 

Me tegelesime sellega, et hea küll, kui riigil raha ei ole – kohe tuleb meile rahandusminister rääkima, kuidas riigil raha ei ole –, teeme siis averuse ehk PPP ehk public private partnership'i. Terve maailm teeb ja oskab seda teha. Käisime Saksamaal ja Austrias vaatamas, kuidas teha niimoodi, et see oleks soodne, kuidas teha niimoodi, et see oleks kiire. Tegime igasuguseid analüüse ja uuringuid ning jõudsime järeldusele, et täitsa võimalik on. Aga jälle, selleks ajaks, kui hakkasime jõudma sinnamaale välja, et võikski selle lahenduse kasutusele võtta, noh, tehti meil jälle riigipööre. 

Kus me siis oleme? Selle asemel et ehitada inimestele päriselt vajalikud neljarealised teed Tallinnast Tartusse, Tallinnast Narva, Tallinnast Pärnusse, et ehitada valmis Saaremaa sild, ehitatakse sohu mingisugust raudteed, mis ei vii mitte kuhugi ja kus ei hakka sõitma mitte keegi, aga miljardeid sellele kulub. Pärast saab seda asja ka kümnete miljonite eest aastas subsideerida. Selline valitsus on meil, kes tegeleb taristu arendamisega. 

Mis selle hind on? Sellel on päris konkreetne hind. See hind on mõõdetav inimeludes. Tänane valitsus ei ole mitte ainult ära tühistanud kõik plaanid, mille alusel ehitada uusi teid, laiemaid, sirgemaid, ohutumaid teid, mis kohe vähendaks liiklusõnnetuste [arvu], kohe vähendaks liiklussurmade [arvu], aga ka lihtsalt liikluses viga saanud inimeste hulka, mis on ju kõik ümber arvestatav SKP‑sse või ühiskondlikusse rikkusesse – tänane valitsus ei suuda ka teid hooldada. Nii kui tuleb talv – ja oh imet, meil tuleb igal aastal talv –, hakkavad meil juhtuma mingisugused kümnete autodega kobarkokkupõrked ja kõikvõimalikel teedel, nii suurtel kui ka väikestel, hakkavad inimesed surema. Ka see on tänase valitsuse poliitika otsene tagajärg. Reformierakonna võimu tagajärjel sureb inimesi Eesti teedel rohkem. 

Nagu me kuulsime, see on meie kõigi vastutus, sest me kõik vastutame riigi käekäigu eest. Aga need, kes valitsuses on, vastutavad rohkem. Küürakat parandab ainult haud. See valitsus ei kõlba mitte millekski, ta ei parane mitte kunagi. Temast tuleb lihtsalt kiiremas korras lahti saada.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Kuues arupärimine võeti tagasi. Jõuame seitsmenda arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikme Priit Sibula 12. detsembril 2023 esitatud arupärimine vohava dokumentide põhjendamatu salastamise kohta, nr 589. Palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Priit Sibula, kes ongi juba siia jõudnud. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetav minister! Head kolleegid! Alustuseks oleks aus öelda, et see probleem ei puuduta ainult arupärimise saanud rahandusministrit, Rahandusministeeriumi ja tema haldusala ning isegi mitte seda perioodi, mille jooksul viimane valitsus on ametis olnud. Möödunud nädalal Andmekaitse Inspektsiooniga kohtudes, kui Isamaa fraktsioonis käisid nende esindajad, me arutasime, et see probleem on aja jooksul kasvanud ja muutunud, sõltumata seadusest, kuigi tõsi on see, et avaliku teabe seadus on üsna vana ja vajaks kõvasti värskendamist. Aga probleemid on olemas. Millegipärast on ametnikkond hakanud seda võimalust kasutama, ja järjest-järjest rohkem. 

Probleemid, mida ma tean, ei puuduta, nagu ma ütlesin, ainult arupärimise [adressaati] ja seda valdkonda. Meenub ka Sotsiaalministeerium, kus millegipärast ei peeta vajalikuks avada parlamendisaadikutele teemat, mis puudutab soetatud vaktsiine ja nende soetamiseks kulutatud raha, vaid viidatakse sellele, et see on [salastatud]. Sinna on pandud samamoodi piirang peale, ei saa nende [dokumentidega] tutvuda.  

Aga konkreetne arupärimine on teema fokuseerimiseks esitatud rahandusministrile ja selleks on kaks peamist põhjust. Esimene on kiri, millega rahandusminister pöördus kultuuriministri poole ettepanekuga rahvusraamatukogu ümberehitamiseks. See dokument muudeti Rahandusministeeriumis mingil põhjusel AK-[dokumendiks]. Alles pärast ajakirjanduse sekkumist see tempel eemaldati ja dokument muudeti avalikuks. Siis siiski ka Rahandusministeeriumi esindajad ütlesid, et see [märge] oli pandud sinna põhjendamatult. Veelgi veidram on see, et mõni aeg tagasi, kui kultuuriminister minu arupärimisele vastas, ütles ta, et seda ettepanekut, mis Rahandusministeeriumilt tuli, luges ta meedia kaudu. Nii et lisaks [dokumentide] salastamisele valitsuse liikmed mingil põhjusel ka omavahel ei suhtle, üks minister luges teise ministri ettepanekust meedia kaudu.  

Konkreetne küsimus puudutab Maksu‑ ja Tolliameti 17. novembri kirja. Riigikogu korruptsioonikomisjoni istungil pöörduti Maksu‑ ja Tolliameti poole. Vastuskirja korruptsioonikomisjonile, mis puudutas Kaja Kallase tuludeklaratsioone, otsustas Maksu‑ ja Tolliamet muuta ametkondlikuks kasutamiseks [mõeldud dokumendiks] – minu hinnangul ilma [põhjuseta], kuigi ma ei ole jurist – ja pani sellele juurdepääsupiirangu 75 aastaks.

Sellest tulenevalt ongi küsimus, miks kuulutatakse dokumendid kergekäeliselt ametkondlikuks kasutamiseks [mõeldud dokumentideks] ja salastatakse. Kas minister näeb, et probleemi lahendamiseks tuleb muuta õigusakte või piisab halduspraktika muutmisest? Teiseks, kuidas sai võimalikuks, et Maksu‑ ja Tolliamet kuulutab dokumendi ametkondlikuks kasutamiseks [mõeldud dokumendiks] ilma sisulise põhjuseta? Kas üldse on rahandusminister [midagi ette võtnud] ja kui on, siis mida on ette võtnud, et asjaajamine Rahandusministeeriumis ja ministeeriumi haldusalas oleks läbipaistvam? Suur tänu!

Suur aitäh! Palun Priit Sibula küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Asun kohe vastuste juurde. Küsimused luges arupärimise esitaja juba ette. 

Vastus esimesele küsimusele. Avaliku teabe seadus sätestab avaliku teabe termini ja sätestab ka selle, et avalikule teabele juurdepääsu võib piirata seaduses ettenähtud korras. Riigiasutustel on seadusest tulenevat kohustuslik järgida. Praktikas võib küsimus, kas mõni kiri on avalik või [mõeldud] ametkondlikuks kasutamiseks, osutuda küllaltki keeruliseks ja piiripealseks. Kuivõrd avaliku teabe seaduse kohaselt on võimalik asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabe avalikustamise või väljastamise eest määrata rahatrahv, siis loomulikult ollakse ettevaatlikud. 

Justiitsministeerium on alustanud analüüsi, kas 1. jaanuaril 2001. aastal jõustunud avaliku teabe seadus ja selles toodud teabele juurdepääsu piirangute alused vajavad kaasajastamist. Asutuste halduspraktika ülevaatamine ja täpsustamine [ning töötajate] koolitamine toob kindlasti kaasa teabe korrektsema avalikustamise. Lühidalt võib öelda, et jah, ka minu hinnangul on see probleem. Selle probleemiga praegune valitsus tegeleb, eeskätt Justiitsministeerium, aga ma arvan, et siin on igal asutusel põhjust oma asjaajamise praktikasse sisse vaadata. 

Teine küsimus: "Kuidas sai võimalikuks, et Maksu‑ ja Tolliamet kuulutab dokumendi ametkondlikuks kasutamiseks ilma sisulise põhjenduseta? Kas on võimalik, et selliseid ilma sisulise põhjenduseta salastatud dokumente on teisigi ja mida kavatsete rahandusministrina ette võtta probleemi lahendamiseks?" Jutt käib sellest, et Maksu‑ ja Tolliameti 17. novembri [kiri] nr 7.1‑4/027726-1, vastus Riigikogu korruptsioonivastasele komisjonile, oli korrektne. Maksu‑ ja Tolliamet peab teabe jagamisel järgima nii isikuandmete kaitse reegleid kui ka maksusaladust sisaldava teabe kaitseks sätestatud reegleid. Kirjavahetus, mis sisaldab isikuandmeid ja/või viitab maksusaladust sisaldavale teabele, tulebki seega reeglina hõlmata juurdepääsupiiranguga. 

Kõne all olev Maksu‑ ja Tolliameti vastus puudutas isikuandmeid ning maksusaladust sisaldavate andmete avaldamist. Maksusaladust sisaldava teabe jagamisel on Maksu‑ ja Tolliameti jaoks ranged reeglid. Õigus andmete jagamiseks peab tulenema maksukorralduse seadusest, mille § 26 kohaselt hõlmab maksusaladuse kaitse kogu teavet maksukohustuslase kohta. Maksukorralduse seaduse § 29 punkt 4¹ lubab maksusaladust sisaldavat teavet jagada ilma isiku nõusolekuta Riigikogu komisjonile ulatuses, mis on komisjonile vajalik seaduse või Riigikogu otsusega pandud ülesannete täitmiseks. See tähendab, et taotlus andmete küsimiseks peab põhinema Riigikogu komisjoni ametlikul otsusel, mis on saanud vastuvõtmiseks piisava arvu hääli.

Kirjalikus küsimuses küll seda ei olnud, aga nüüd oli juttu Rahandusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi kirjavahetusest. Jah, mina olin selle kirja väljasaatja. Tõesti, ka minu hinnangul oli piirang sinna peale pandud ilma põhjuseta. Nägin seda siis, kui meedia selle kohta küsis, ja minu ühene vastus oli, et loomulikult, midagi sellist, millele juurdepääsu peaks piirama, sellist infot seal ei ole. See [kiri] saigi kohe avalikuks. Ehk nagu ma esimesele küsimusele vastasin, selle problemaatikaga ongi vaja tegeleda. 

Aga kolmas küsimus: "Kas ja mida olete juba rahandusministrina ette võtnud, et asjaajamine Rahandusministeeriumis ja ministeeriumi haldusalas oleks läbipaistev ning dokumente ei salastataks põhjendamatult?" Rahandusministeeriumis järgitakse avaliku teabe seadusest ja eriseadustest tulenevaid nõudeid. Juurdepääsupiirangu kehtestamisel kaalutakse põhjalikult juurdepääsupiirangu kehtestamise vajadust. Möönan, et on esinenud piiripealseid juhtumeid, kui dokument on märgitud ametkondlikuks kasutamiseks [mõeldud dokumendiks], selle asemel, et see oleks avalik, [siia kuulub] ka seesama Kultuuriministeeriumi näide. Reeglina on dokumendid avalikud, kui need avalikud peavad olema. Valesti märkimine ei ole kindlasti süsteemne ja sihilik. Näiteks on ministeeriumis sisse viidud protsess, mille käigus vaadatakse üle dokumendid, millele kehtestatud juurdepääsupiirangu kehtivuse aeg hakkab [lõppema] ning dokumendid avalikustatakse, kui põhjust, miks piirang kehtestati, enam ei ole. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, küsimus, palun!

Suur tänu vastuste eest, hea minister! Nagu ma ütlesin, see ei puuduta ainult teid ja valitsust, vaid seda võimalust erinevatele dokumentidele ligipääsu piirata kasutavad ohtralt ka kohalikud omavalitsused. Te viitasite õigesti, et Justiitsministeerium on hakanud [analüüsi] välja töötama. Minu küsimus on siiski praktika kohta. 

Selline [käitumine] on muutunud valdavamaks. Ma saan aru, et viide, mis teie haldusalas oli, oli sellesama nii-öelda töödokumendi kohta, et nii eelnõud kui ka eelarved või ettepanekud, mida ministeeriumist saadetakse, lihtsalt muudetakse mingil põhjusel ja ilma sisulise põhjuseta ametkondlikuks kasutamiseks [mõeldud dokumentideks]. See oli ka ametniku esialgne väide meediale, miks see [dokument] justkui ametkondlikuks pöörati. Mul on küsimus: kas te ka tajute seda, et praktikas on probleem, ja kas enne, kui seadus muutub, me suudame seda probleemi pisendada?

Aitäh! Oma vastuses ma korduvalt ütlesin, et jah, ma arvan, et meil on ka sisuline probleem. Selleks vaatab Justiitsministeerium seadused üle ja ka iga asutus peaks oma praktika üle vaatama. Aga tõsi, tulebki jälle tõmmata piir. Teie näide, seesama Kultuuriministeeriumi kiri – minu hinnangul ei oleks seal pidanud piirangut olema. Aga kui eelarveprotsessis valitsus arutab nii-öelda eelarveteemasid, siis tal peab olema õigus ikkagi asju enne arutada, kui kõik avalikuks saab. Ma saan aru, et ka selle Kultuuriministeeriumi kirja puhul tekkis debatt või murekoht just selle põhjal, kas need asjad on enne omavahel läbi räägitud või hakatakse neid kohe avalikult arutama. Valitsusel peab olema võimalik asju omavahel arutada ja siis tulevad need nagunii avalikuks.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tänan ministrit vastuste eest. Tundub, et me saame sellest probleemist ühtviisi aru, aga siiski on siin ilmselgelt kuritarvitamist. Ka seesama Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni saadetud kiri ja ennekõike see vastus, mis saadi – minister luges õigesti ette maksukorralduse seaduse §‑st 26, kui ma peast õigesti mäletan, need põhjused, ja ka avaliku teenistuse seaduse kas §‑le 12 või § 35 lõikele 19 tuleks viidata. Aga häda on selles, et Maksu‑ ja Tolliameti kirjas ei olnud mitte ühtegi maksusaladust. Kui Kaja Kallase nimi on kuidagi salastatud või seda on vaja avalikkuse eest peita, siis see on kurb ja müstiline. Probleem on nimelt seesama, et kui te selle kirja sisu vaatate, siis näete, et seda, millele nendes seaduste paragrahvides viidatakse, ei olnud seal kirjades olemas, mitte ühtegi maksusaladust seal vastuses ei olnud, isikuandmeid seal ei olnud. Meil ongi valdav probleem, miks ma selle küsimuse ka tõstatasin: need andmed, mida on vaja avalikkuse eest kaitsta, paraku lekivad, aga nendele, mis võiks olla avalikkusele vabalt kättesaadavad, kehtestatakse juurdepääsupiirangud. 

Nii et ma soovin Justiitsministeeriumile palju jõudu ja kiiret tegutsemist, et selle probleemi lahendamisega tegeleda. Aga siiski on üleskutse kõikidele ametkondadele, et kui vähegi võimalik, kaaluge ja jätke see piirang panemata. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Koos sellega oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, nr 8, Riigikogu liikmete Andres Metsoja, Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaiu, Tõnis Lukase, Riina Solmani ja Priit Sibula 20. detsembril 2023. aastal esitatud arupärimine elektrivarustuskindluse kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi Andres Metsoja. Palun!

Suur tänu, auväärt Toomas Kivimägi! Austatud minister Mart Võrklaev! Head kolleegid! Tõepoolest, see arupärimine esitati pea kuu tagasi ja see on seotud suuresti lumesajuga ja probleemidega meie elektrivõrgus. Samas on probleem ka täna üsna akuutne. Väljas on tuul ja just vaatasin, et Pärnumaal on katkestusi üle 3000 ja Eestis kokku üle 4500. Ehk see probleem elektrivõrgus jätkuvalt püsib. 

Kui kuulata asjaosalisi, eelkõige Elektrilevi juhti Mihkel Härmi, siis [selgub, et] me oleme üsna keerulises olukorras, sest kehtivatest võrgutasudest saab elektriliinidesse investeerida circa 34 miljonit eurot aastas. Siin me räägime tõepoolest investeeringutest. Aga kipub nii olema, et kuna liinid on sageli üsna amortiseerunud ja investeerimisvajak aina suureneb, siis oleks kohe vaja elektrivõrkudesse panna circa 100 miljonit, et tagada töökindlus, et liinid ei oleks amortiseerunud ja jõuaks uuesti rea peale. Aga seda raha ei paista kuskil olevat ja lihtsale inimesele, kes on selle võrguteenuse lahutamatu klient, ei paista ka perspektiivis seda kuskilt tulevat. Kui kohalike omavalitsuste puhul tavatsetakse sageli öelda, et maksumaksja raha eest peab kõigepealt kohalik omavalitsus tagama need teenused, mille tagamine on seadusega kohalikule omavalitsusele kohustuseks pandud, siis siin tekib tihti ju küsimus, et aga mida koduomanik, klient, kes on seotud ühe konkreetse, kindla võrguettevõttega, saab teha, et tema varustuskindlus oleks igal ajahetkel tagatud. 

Paradoksaalselt jäi nendest kohtumistest ka Elektrilevi juhiga sihuke abitu tunne. Ühtpidi me siin parlamendisaalis räägime sageli sellest, kuidas me peame linnaruumi muutma [kompaktsemaks]. Selleks me moodustame maa‑ ja ruumiameti, ehitame uued majad, puitmajad linna ja räägime 15 minuti linnast, aga maapiirkonnas ja hajaasustuse puhul oleme sunnitud rääkima sellest, kuidas majapidamine peaks ka talvel miinuskraadidega, –15, –20 kraadiga saama 72 tundi hakkama ilma elektrivarustuseta. Paratamatult tekib siin küsimus tasakaalust. Mis Eestit me ehitame olukorras, kus me oleme otsustanud, et varustuskindluse tagamine ühtlase võrgutasuga peaks tagama üle Eesti igal pool ka selle, et lamp laes põleb?

Et vähegi saada sellesse teemasse selgust, oleme esitanud seitse küsimust. Esimene puudutab seda, mida on plaanis teha, et vältida neid pikaajalisi katkestusi kõigis Eesti piirkondades. Teiseks, kui palju tuleks elektrivõrkudesse investeerida ja milline on valitsuse plaan nende investeeringute teostamisel? 

Alles hiljuti me kuulasime keskkonnakomisjonis tuumaenergiaraportit. Selle üks lahutamatu osa on see, et kui me Eestisse tuumajaama tahame, kui otsustatakse, et seda oleks vaja, siis osa meie elektrivõrgust tuleks paratamatult viia maakaablite peale, et igal hetkel tagada varustuskindlus, sest selliseid riske õhuliinides tuumajaama puhul lihtsalt ei tohi olla. Kas plaanis on ka liinikoridore laiendada ja puudest puhastada? Siin on hea näide tegelikult see, et kui me seda ei tee, nagu Juminda poolsaarel on looduskaitselised piirangud tinginud, siis tulemus on see, et lõpuks me saeme oksi helikopteriga, mis on kohutavalt kallis. Millised on Elektrilevi tänase omaniku ootused? Kas on vaja elektrikatkestuste valguses ümber vaadata ka Eesti jaotusvõrgu arengukava? Kas valitsusel on kontseptsioon Eesti avaliku taristu ristkasutuse arendamiseks, sest see on ka väga selge Euroopa nõudmine ja tegelikult kulusid alla viiv komponent? Aitäh! 

Aitäh! Ülitäpne ajakasutus. Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli minister Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! 

Esimene küsimus: "Mida on plaanis teha, et vältida pikaajalisi elektrikatkestusi ja tagada normaalne elektriga [varustatus] kõigis Eesti piirkondades?" Ma alustuseks muidugi ütlen, et see teemapüstitus on äärmiselt oluline. See, mis detsembrikuus lumesadude ajal toimus osas Eesti piirkondades, kui kümme korda päevas läks elekter ära, inimesed pidid külmas ja pimedas istuma – tundsin ka ise seda väga selgelt –, kindlasti normaalne ei ole. Ma mõistan seda probleemi ja mõistan inimeste muret, sest elekter peaks olema ikkagi põhiõigus ja praegusel ajal peaks see olema täiesti normaalne teenus. Ehk siin on Elektrilevil kindlasti jäänud asju tegemata. Sellised katkestused ei tohiks olla tavapärased, sest lund meil ikka sajab ja tuul puhub ka. 

Aga vastan [nüüd täpsemalt] küsimusele. Kvaliteetse jätkusuutliku võrguteenuse osutamiseks vajalikud katteallikad peavad tulema võrgutasudest ja seda nii jooksvate tegevuskulude kui ka võrguteenuse osutamiseks vajalike investeeringute realiseerimiseks. Kuskilt mujalt need tulla ei saa. Kehtiv, Konkurentsiameti kehtestatud võrgutasude kooskõlastamise metoodika ei taga võrguettevõtjale võrguteenuse järjepidevaks osutamiseks vajalike katteallikate olemasolu. Ainuüksi 2023. aasta näitel katsid võrgutasudest saadavad rahalised vahendid võrguteenuse osutamiseks vajalikke investeeringuid kõigest 37% ulatuses. Elektrilevi on järjepidevalt sellele lahendamist vajavale probleemile Konkurentsiameti tähelepanu juhtinud ning pakkunud välja ka mitmeid naaberriikides rakendust leidnud mehhanisme, mis aitaksid tagada kvaliteetse võrguteenuse osutamiseks vajalike katteallikate olemasolu, näiteks reguleeritud vara ümberhindlus või indekseerimine. Kahjuks on möödapääsmatu, et suurendades tariifist kaetavate investeeringute summat, on vaja suurendada ka jaotusvõrgu tariifi. Samal ajal võib näiteks kaoelektri kulu vähenemine mõjuda tariifi alandavalt. 

Teine küsimus: "Kui palju tuleks elektrivõrkudesse investeerida ja milline on valitsuse plaan nende investeeringute teostamiseks?" Elektrilevi on oma arengukavas välja toonud alternatiivsed stsenaariumid, mis kirjeldavad võrguteenuse järjepidevaks osutamiseks vajalikke investeeringuid. Tulenevalt püstitatud ootustest on kogu investeeringuvajadus erinev. Elektrilevi enda ootus ja soov oleks leida toetust lisaks baasinvesteeringute rahuldamiseks vajalike investeeringute realiseerimisele ka taastuvenergia edendamise ja kliimakindluse kasvatamisega seotud investeeringute realiseerimiseks. Baasstsenaariumi järgi on perioodil 2024–2028 investeeringute koguvajadus 572 miljonit eurot. Täiendavad investeeringud liitumiste edendamiseks ja kliimakindluse kasvatamiseks lisaks siia veel 300 miljonit eurot. 

"Kas plaanis on ka liinikoridore laiendada ja puudest puhastada, et vältida puude kukkumist liinidele?" See oli põhiprobleem, mis meid detsembris kahjuks tabas, eks. Elektrilevil on soov ja tahe leida järgnevateks aastateks täiendavaid vahendeid nii liinikoridoride hoolduseks kui ka nende laiendamiseks, kuna sellel on oluline ja vahetu mõju võrgu töökindlusele ja katkestustele. Elektrilevi on hinnanud liinikoridoride laiendustööde mahuks järgneval kahel aastal 6000 kilomeetrit, mille realiseerimise maksumus saab olema hinnanguliselt 10–15 miljonit eurot. Lisaks sellele on vaja iga aasta teostada liinide all võsahooldust circa 4000 kilomeetrit, mille maksumus on 34 miljonit eurot. Minu teada on see raha Elektrilevil olemas, neid töid teostatakse, tehti eelmine aasta ja kindlasti on detsembris [saadud kogemuste] põhjal need tööd kõvasti hoogu juurde saanud. Seda on ka Eestis ringi sõites näha, et selle probleemiga aktiivselt tegeletakse. 

"Millised on tänased riigi kui Elektrilevi omaniku ootused Elektrilevile seoses elektriliinide uuendamise ja tugevdamise osas? Kas on [oodata] omanikupoolseid täiendavaid suuniseid Elektrilevile eeltoodud ootuste osas? Kui, siis milliseid?" Kehtiv omaniku ootus näeb ette, et Elektrilevi tõstab võrguteenuse kvaliteeti, pakkudes innovaatilisi võrgulahendusi, investeerides mahus, mis parandab või säilitab jaotusvõrgu varustuskindlust, parandab uute taastuvenergia tootmisvõimsuste liitumisvõimalusi ning tagab võrgutasu konkurentsivõime püsimise Läänemere piirkonnas. Konkreetsed võrgu‑ ja kvaliteedinõuded ei ole seatud mitte omaniku ootustes, vaid majandus‑ ja kommunikatsiooniministri 6. aprilli 2005. aasta määruses nr 42 "Võrguteenuste kvaliteedinõuded ja võrgutasude vähendamise tingimused kvaliteedinõuete rikkumise korral". Omaniku seatud ootuste realiseerimise eelduseks on ülalkirjeldatud jätkusuutlike kokkulepete saavutamine võrguteenuse osutamise rahastusmudeli osas. Käesoleval hetkel ei kavanda Rahandusministeerium omaniku ootuseid seoses jaotusvõrguga oluliselt täiendada. 

Viies küsimus: "Kas on plaanis ümber vaadata tänaste elektrikatkestuste valguses ka Eesti jaotusvõrgu arengukava?" Elektrilevi värskelt valminud ja konsultatsiooniringidel olev arengukava selgitab ja pakub lahendusi tänaste võrguteenuse kvaliteediga seotud väljakutsete lahendamiseks. Arengukava realiseerimise eelduseks on kokkulepete saavutamine vajalike katteallikate tagamiseks. Rahandusministeeriumile teadaolevalt kavandab Kliimaministeerium Vabariigi Valitsusele tutvustada jaotusvõrgu arengukava uuendusi käesoleva aasta aprillis või mais.

Kuues küsimus: "Kas Te toetate Elektrilevi juhatuse esimehe ettepanekut võrgutasude suurendamise ja/või kodutarbijatele püsitasu kehtestamise osas?" Võrguteenuse osutamiseks vajalikud ja põhjendatud kulud peavad kajastuma võrgutasudes. Elektrilevi arengukavas on selgitatud vajalike investeeringute ja tegevuskulude lähtekohti ning kirjeldatud ka nende katmata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Kuna aga võrguteenuse osutamise valmisoleku tagamisega kaasnevad tegelikud kulud, on oluline kokku leppida, kuidas toimub nende kulude jaotamine. Püsitasude senine rakendamine on aidanud kaasa nii võrguteenuse osutamisega kaasnevate kulude õiglasemale jaotusele kui ka ebaefektiivse, kasutuseta võrgu osakaalu vähendamisele. 

Seitsmes küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusel on valmimas kontseptsioon Eesti avaliku taristu ristkasutuse arendamiseks?" Sellist kontseptsiooni minu teada töös ei ole. Aga Elektrilevi on seni panustanud oma taristu mitmekülgsesse väärindamisse näiteks koostöö abil sideoperaatoritega, eeskätt viimase miili puhul, võimaldades oma taristu ühiskasutust nii andmevõrkude rajamisel kui ka tänavavalgustuse korraldamisel. Elektrilevi on selleks koostööks igakülgselt avatud. Ma arvan, et ka teie küsimuses sisalduv ettepanek on kindlasti teema, millega oleks mõistlik edasi tegeleda ja neid ristkasutuse võimalusi otsida. Aitäh! 

Suur tänu! Nüüd on aeg küsimusteks. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ma annan endale päris hästi aru, et see ei ole üldkoosoleku teema, aga kuivõrd teema on sisuline, tõsine, siis äkki sellest diskussioonist, mis on meil siin saalis või on teil kohtumisel Elektrilevi inimestega, tekib tulu. Probleem on nimelt selles, et kui tarbijal kolmest faasist üks peaaegu on, ühte peaaegu pole ja ühte kindlasti pole, siis Elektrilevi saadab teate, et ühendus on taastatud. Tegelikkuses tarbida pole võimalik. Kui helistada sinna mõned päevad hiljem, siis selgub, et kui nad läbi oma süsteemide jõuavad tarbija kaugloetava mõõturini, nad sealt näevad, et jah, vastab tõele, tegelikult on probleem. Aga kliendile on [antud] teada, et kõik on korras. Minu meelest, te teate ise ka omast käest, selline desinformatsioon ei ole mõistlik. Vabandust [ajast] ülemineku eest!

Aitäh! Ma mõistan teie küsimust suurepäraselt. Ka selle aasta detsembris või jaanuari alguses ise täiesti kogesin, et faasi pole, vool kõigub. Siis on tark olulised seadmed kiiresti välja lülitada. Aga selle probleemi kirjelduse puhul nõustun ka sellega, et Elektrilevil on just selliste näidete vaates minu hinnangul vaja kriisijuhtimist parandada, et adekvaatne info jõuaks nendeni ka selles mõttes, et [saaks] inimesele öelda, et sa võid oma seadmetele lihtsalt suurema kahju tekitada. Jätan selle meelde ja kindlasti annan juhtkonnale edasi. Ministri ja Riigikogu saadiku tasemel on seda natukene keerulisem lahendada, küll aga [tuleb] inimeste mure ja päris probleem viia nendeni, kes sellega tegelema peaks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! On ju kõlanud ühe lahendusena ka see mõttekäik, et viia võrguettevõte börsile, selleks et kaasata lisavahendeid. Äkki te natuke valgustate seda mõtet, mis, ma pean tunnistama, on minule jäänud suhteliselt segaseks ja arusaamatuks? Kas või seesama, mida te ütlesite, et vaja on miljard, eks, akumuleerida sellesse võrku, et see töökindlaks teha. Kuidas te seda kontseptsiooni olete päriselt mõelnud?

Aitäh! Eks me peame seda kontseptsiooni kõigepealt valitsuses arutama. Aga börsile viimisega kaasneb see, et seda on võimalik teha nii, et osa laekuvast tulust läheb emaettevõttele olemasolevate aktsiate võõrandamise eest, aga uusi emiteerides saab ka ettevõttesse täiendavat tulu tuua ja seda tulu investeerida. Aga seda, kas ja mis kujul Elektrilevi mingil määral erastamisele läheb, peab valitsus arutama, ja kui see otsus tehakse, siis peab selle ette valmistama koostöös ettevõttega. Aga seda investeeringuraha võiks sinna tulla. Börsile viimine tegelikult alati parandab ettevõtte tegevuse avalikustamise ja kontrollimise vaadet ja ka nõudlikkuse vaadet. Võib-olla ka see muutuks seeläbi paremaks. Me teame, et Elektrilevi ja Eesti Energia kontserni sisestes tegevustes on olnud ka varasemalt probleeme. Alles hiljuti meil Elektrilevis praktiliselt töötajaid ei olnud. Nad on tagasi selle aasta algusest, kui Elektrilevi sisuliselt tõsteti üle Enefit Connecti. Ka see – olen ennast nende teemadega mõnevõrra kurssi viinud – on minu hinnangul tekitanud juurde probleeme nii hooldusega kui ka investeeringute juhtimisega ja see on meid toonud [sellesse olukorda], mida me detsembris nägime. Ehk probleeme, mida lahendada, on valdkonnas kindlasti ridamisi.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Aitäh kõigepealt ministrile selgituste eest! Tõepoolest, ega see ei ole teema, kus kindlasti tuleks ajada kiusu või valida poolt, et kes on mustad, kes on valged. Ilmselge on, et valgust ja elektrienergiat me oma kodudes ja ettevõtetes vajame kõik. Põhimõtteliselt me liigume ilmselt ikkagi ju, olles seda infot kuulnud, kursil, kus võrgutasud ei saa jääda staatiliselt selliseks, nagu nad on. Perspektiivis oleks väga meeldiv, kui elektri hinda oleks võimalik tuua alla ja teistpidi, summa summarum, saaks investeerida tagasi elektrivõrku, et tagada võrgu stabiilsus ja töökindlus.

Aga võib-olla kõige vähem rahule jäin ma ministri viimase vastusega, see oli seesama ristkasutuse temaatika. Kolleegid ilmselt mäletavad, kui siinsamas parlamendisaalis parlamendiliikmed alustasid kaks koosseisu tagasi ühe eelnõu [menetlemist], see oli just nimelt see ristkasutuse direktiiv Euroopa Liidu tasandil, mille ülevõtmine oli kenasti ära tehtud, aga rakendamine oli jäänud siiski tegemata. Me siis püüdsime õigusaktides selgelt need rakendusaktid luua, et ristkasutus oleks ka päriselt võimalik.

Aga kindlasti peaks Eesti järgmine samm elektrivõrgus olema seotud sellega, et riigil on terve hulk maanteid, kohalike omavalitsuste munitsipaalteid. Paradoksaalselt ei ole me siiamaani läinud lääneliku mõttelaadi teed, [mis näeb ette, et] kui me ehitame uue maanteelõigu, siis me paneme sinna teekehandisse sisse torud, mille sisse on võimalik panna kaablid, olgu need sidekaablid või elektrikaablid. Tegelikult on see tee-ehituse käigus suhteliselt olematu kulu selleks, et tulevikus saaks rajada uut taristut, sedasama elektrivõrku. Me kõik ju saame aru, et tulevikku vaatavalt me peaks metsamaad võtma rohkem kasutusse just nimelt metsana, me peaksime omanikele neid liinikoridore tagasi andma ja võimaluse korral rajama uut taristut just nimelt teema sisse, mis oleks ka õiglane.

Aga selleks, et seda teha, on kahtlemata vaja visiooni ja on vaja läbimängitud tehnilisi lahendusi. Keegi peaks selle eest Eestis vastutama. Aga kahjuks on nii, et kogu vastutus [taandub] selle peale, kuidas vahetada posti otsas olev paljasjuhtmeline kaabel isoleeritud kaabli vastu. Kui hästi läheb, saab sinna riputada ka sidekaabli, kui võrk seda võimaldab. Aga tegelikult ei ole see edasiviiv.

Kui me räägime sellest, et õhuliinide koridorid on liiga kitsad ja ainuüksi nende laiemaks raiumine, et tagada mingilgi määral võrgu töökindlus, eeldaks Hiiumaa-suuruse maalapi lagedaks raiumist, siis tekib küsimus, kuidas me peame neid lubadusi, mida me oleme andnud metsanduse arengukava tasemel siseriiklikult või Euroopale, et meie metsamaa ei vähene, et selle kui süsiniku siduja [pindala] suureneb. Seda pilti ei saa kuidagi kokku. Minu arvates on see väga-väga suur probleem.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

Rääkimata järgnevast teemast, see on see püha eraomandi puutumatuse lugu. Me teenuse osutajatena ei tohiks kunagi kellegi vara halva või puuduliku teenuse tõttu ohtu seada. Ilmselt on väga paljud koduomanikud kohustatud mõtlema selle peale, kuidas lisaks igasugusele tule- ja veekahjule kindlustada oma vara üla‑ ja alapinge eest, et ühel hetkel, kui see pinge võrgus on liiga kõrge, sinu majapidamisseadmed maha ei põle, või jällegi alapinge tõttu ei teki sedasama problemaatikat. Mina esitasin [kahjunõude] ja ma arvan, et väga paljud majapidamised on seda teinud. Kui esitada kahjunõue, siis esimene küsimus selles reas, kui sa oled oma kahju ulatust kirjeldanud, on see, kas sul on vastav kindlustus. Võimalik, et tulevikus olemegi elektrivõrguga olukorras, kus teatud juhtudel ka näiteks majapidamisel, kes on saanud maapiirkonnas laenu oma kodu kordategemiseks, on lausa kohustus, nii nagu praegu kindlustuse puhul on, et kirjutatakse kindlustusjuhtumisse sisse, et ka see tuleb iseenda vastutusena tagada.

Veel kord see Eesti terviklikkuse küsimus. Mulle väga meeldis president Toomas Hendrik Ilvese mõttekäik, et Eesti ei ole linnriik, ta ei ole linnadekeskne, meie eripära, meie riigi rikkus ja võlu seisneb terviklikkuses. Me järjest rohkem mõtleme nii, kuidas linnades avaliku rahaga järjest rohkem teha, kuidas linnainfrat teha veelgi paremaks, tihedamaks, aga maapiirkonnas oleme selgelt välja öelnud, et elektriliinid on amortiseerunud, kuid võrgutasu ei võimalda neid korda teha, sest seal on liiga vähe tarbijaid. Kui me räägime maanteevõrgust, siis see on juba ammu unustatud lubadus, et kruusateed võiks mustkatte alla viia. Rääkimata sidevaldkonna teenustest: arendame e‑riiki, aga kaabelühendus maapiirkonda, hajaasustusse, kuidagi ei jõua. Veelgi enam, tiheasustuses tihendame võrku, aga kui maapiirkonnas, hajaasustuses, läheme üle 5G‑lahendustele, siis selgub, et see vähenegi võrk, mis seal oli, kaob.

Mõistlik riik vajab tasakaalu. See tasakaalupunkt on demokraatia säilimiseks, demokraatia edendamiseks ülivajalik. Minu meelest kipub seda mõistmist Eestis väga-väga nappima. Keegi võib küll kiiresti eest ära joosta, aga ta on üksi, ülejäänud kümme jäävad maha, sellest ei muutu meie olukord kuidagi paremaks ja usk sellesse, et ühel hetkel me oleme meeskonnana kuidagi ühtsemad, ei leia kahjuks kinnitust.

Nii et veel kord: valitsusele on palve võtta teemat vägagi tõsiselt, et see ei jääks jutu tasemele, vaid investeeringud ka päriselt tuleks. Ei ole võimalik rääkida kogu elukeskkonna muutmisest, kui elektrivõrk ei anna meile selleks mingisugust võimalust. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa ja Alar Lanemani 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine automaksu kehtestamise kohta, nr 310. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Kumba juhatajat ma praegu tänama pean? Lugupeetud juhataja Jüri Ratas! Lugupeetud rahandusminister! Meil on teile arupärimises kolm küsimust, millele ootame sisukaid vastuseid. Automaksu kohta oleks meil palju rohkem küsimusi ja ka Eesti inimestel oleks palju-palju küsimusi selle teema kohta. 

Positiivsena – seda ei juhtu tihti, et ma tuletan Jürgen Ligit positiivses toonis meelde – ütlen, et nägin ühte toredat meemi või õieti ekraanitõmmist, kus tema ütles, et automaks on ju küll jama. Aga see oli paraku aastast 2000, kui maailmalõpunarratiiv ei olnud veel nii hirmsaks keeratud, ka Jürgen Ligi võis võtta ilmaasju päris rahulikult, ta ei tulnud rääkima, et kõik ümberringi upub, poolused sulavad. Ei olnud paanikat, täiesti ratsionaalne jutt. 

Aga kas tõesti oleme meie ainuke vabaduste eest seisev erakond? Me leiame, et automaks on ju järjekordne vabaduste piiraja. Te olete korduvalt öelnud, et te surute sellega omanikke teatud suunas, te mõjutate. Aga millise eesmärgiga? Ma saan aru, et meil on vaja tuletõrjesüsteeme, me võime inimesi trahvida suitsuanduri puudumise tõttu. Mina pooldan seda, me hoiame nii elusid. Aga kus on põhjendus, miks inimesi surutakse loobuma korralikust autost ja räägitakse 15 minuti linnast? 

Teie olite ju automaksu peareklaamija ja ütlesite, et prioriteet on autostumise pidurdamine ja säästliku liikuvuse suurendamine. Aga te olete ise tüüpiline valglinnastuja, härra minister: Rae vallast Tallinna kesklinna ja tagasi iga päev. Tuletan meelde – näete, Rene Kokk on siin saalis –, et valimisdebatil vaidles Rene Kokk teiega minu andmetel automaksu üle. Te siis ründasite teda, et sellist plaani ei ole. Mis asi see siis oli? Miks te sellest ei rääkinud? Rääkige palun siin puldis sellest. Mina tahaks ka teada, miks te Rene Kokale sellise sõnumi edastasite. Kas samal põhjusel, nagu Kaja Kallas pärast valimisi ütles, et muidu ei oleks neid ju valitud, kui nad oleks nendest teemadest rääkinud? 

Aga jällegi, teil on olemas aatemees Pärtel-Peeter Pere, kellel on vahva kastikas siin maja ees, kastijalgratas nimelt. –20 kraadiga vuras ta väsimatult siia ja laps oli ka sees. Võtke eeskuju! Minu arust terve see fraktsioon võiks vurada kastikatega, karvamütsid peas. Ma aplodeeriksin. Sõitke pealegi, näidake eeskuju, CO₂ jääb vähemaks, sportlik vorm paraneb. Julgelt tehke seda! Nii et ikkagi eeskuju, mitte teiste, eriti maainimeste suunamine raskema elu poole ja kvaliteetsetest autodest loobumise suunas. 

Muide, Soomes viisid kõrged automaksud autopargi kiire vananemiseni. Ka meid tõukavad autode aastamaksud ja registreerimistasud Euroopa vanima autopargi suunas. Nii et parem siis juba kastikas, härra Võrklaev, mõnus kastikas. 

ERR‑i nõukogu endise liikmena ma ikkagi jälgin ka seda, mida seal rahvusringhäälingus rahva raha eest näidatakse. Seal jookseb Rootsi sari "Solsidan" – "Päikesepoolne". Päikese pool. Seal nimetati paremat autot natsiautoks ja (Juhataja helistab kella.) muidugi sõimatakse seal kogu aeg äärmusvasakpoolsetelt positsioonidelt vaeseid konservatiive. (Juhataja helistab kella.) Nii et palun teie vastust! Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 310. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Alustan esitatud küsimustest. 

"Miks Te soovite kehtestada automaksu, mis oluliselt halvendab Eesti ettevõtlus‑ ja maksukeskkonda?" Vastus. Ei saa väita, et planeeritav maks olukorda oluliselt halvendaks, kuid mõju on sellel kindlasti. Keskkonnamaksu kehtestamine, ilma et see mõju avaldaks, ei oleks ka maksu eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk on mootorsõidukimaksuga esile kutsuda muutust, milleks on autostumise pidurdamine – aga seda eeskätt linnades –, säästliku liikuvuse suurendamine ja keskkonnasõbralikumate sõiduvahendite soosimine. Nende eesmärkide täitmiseks peab maks vastavalt ka toimima ehk aitama kaasa muutuste tekkele ühiskonnas. Vastasel juhul saaks maks teistpidi kriitikat, et see ei täida seatud keskkonnaeesmärke ja on vaid riigi rahakoti täiteks, nagu me korduvalt kuulsime, kui tuli valitsus või kui tulin mina valitsuse poolt selle maksu väljatöötamise kavatsusega välja. Loomulikult, see täidab ka eesmärki riigieelarvesse vahendeid tuua, sest teatavasti on riigieelarve meil suures miinuses ja muud võimalust selle täitmiseks pole kui seda maksurahaga katta. Teisalt, erinevaid ideid, kui palju ja kuidas raha kulutada, on siiski paljudel.

Teine küsimus: "Kas Te olete analüüsinud, millist negatiivset mõju omab automaksu kehtestamine Eesti elanikele ja Eesti ettevõtetele?" Jah, me oleme analüüsinud nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. 

Alustan positiivsest. Mootorsõidukimaksu eesmärk on piirata autostumist, et ümbritsev keskkond oleks puhtam, et meil kõigil oleks siin hea elada. Selle saavutame puhtamate sõidukitega ja ühiskonnas säästvama liikuvuse suunas liikudes, olgu selleks [vahendiks] ühistransport, jalgsi või rattaga liikumine. Me ei ole siin ainsad. Vaadake ringi kas või Euroopa suurlinnades. Seal on vähem autosid, kokkuvõttes vähem ummikuid, õhk on puhtam, inimesed liiguvad rohkem. Eesti autopark on ka Euroopa saastavaim. Mootorsõidukimaks on Euroopa Liidus keskkonnamaks ning vahend, kuidas autostumist ja heitmeid vähendada. Mootorsõidukimaks aitab meil katta ka suures puudujäägis oleva riigieelarve kulusid. Olulised reformid, sealhulgas rohereform, liikuvusreform, tee-ehitus, millest on ka täna juba juttu olnud, vajavad samuti raha. Üleminek säästvamatele autodele vähendab pikemas plaanis aktsiisitulusid, mida on samuti tarvis katta. Saame ka romudest lahti. Iga kolmas registris olev auto on peatatud kandega ehk sisuliselt seisab ja reostab kas otseselt või tekitab avalikus ruumis visuaalset reostust. Debatt on juba toonud kaasa selle, et romusid on vähemaks jäänud. Seda kinnitavad ka nende jäätmete käitlejad.

Aga jah, oleme analüüsinud ka negatiivset mõju. Need tulemused on leitavad mootorsõidukimaksu [seaduse] eelnõu seletuskirjast. Peamiselt toome välja kolm negatiivset laadi mõju. Sõiduautode omamine muutub kallimaks, kuid see sõltub tugevalt sellest, millist autot kasutatakse. Üldiselt [kallineb] auto omamine 5–15%. Siin aga ongi see mõte, et tuleks liikuda nende eesmärkide poole, mida ma nimetasin, ehk võtta kasutusele säästvamad autod või autostumist vähendada. Maks avaldab mõju vähekindlustatud leibkondade toimetulekule, sest suurendab väljaminekuid. Jälle tasub rõhutada, et inimestel on võimalik oma maksukoormust teatud piirides mõjutada, valides näiteks säästlikuma auto. Maksudisainis oleme leibkondade toimetulekut arvestanud. Vanematel sõidukitel, mis üldreeglina on odavamad ja mida üldiselt omavad väiksemate materiaalsete võimalustega leibkonnad, on maksumäär oluliselt madalam. See ongi vanusekomponendi mõte, et kui on vanem auto, siis on maks madalam, sest eeldatavalt omavad vanemaid autosid väiksema sissetulekuga inimesed. Me anname endale aru, et loomulikult ei ole kõigil võimalik endale kohe uut ja säästlikku sõiduvahendit soetada.

Maksul on võib-olla kõige suurem negatiivne mõju puuetega inimestele, kes vajavad sõidukeid kui abivahendeid ringiliikumiseks. Puuetega inimeste absoluutse vaesuse ja ilmajäetuse määr on võrreldes ülejäänud elanikkonnaga märkimisväärselt kõrgem. Mõju maandamiseks töötas Sotsiaalministeerium erivajadustega inimestele välja täiendavad vajaduspõhised tugimeetmed, mida oleks võimalik rakendada alates 2025. aastast, kui mootorsõidukimaks jõustub. Need on ka laiemalt toetusena disainitud. Ei saa lähtuda sellest, et ainult see puudega inimene, kellel on auto, soovib liikuda. Nagu ma viitasin, kuna need [inimesed] on ka suuremas vaesusriskis, siis on [nende hulgas] ka neid, kellel üldse ei ole võimalik autot omada, aga neil inimestel on täpselt samamoodi vaja liikuda. Seetõttu ongi tehtud see üldisem toetus puuetega inimeste jaoks, kas nad kasutavad seda toetust siis mootorsõidukimaksu tasumiseks või eritranspordi tellimiseks või muude liikumisviiside kasutamiseks. Puuetega inimesed peavad saama liikuda, sõltumata sellest, kas neil on võimalik isiklikku autot omada või mitte.

Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab automaksu kehtestamine Teie valitsemisala?" Kui peetakse silmas aastamaksu kulu, siis eelnõu järgi peaks Rahandusministeerium oma praeguse autopargi kohta maksma aastamaksu ligi 5000 eurot, Maksu‑ ja Tolliamet 10 000 eurot. Statistikaametil sõidukeid ei ole. Toon ka näite, et elektriauto puhul võivad kulud hoopis väiksemad olla. Elektriauto keskmine kulu on 20 kilovatt-tundi 100 kilomeetri kohta. See teeb elektri keskmise hinna korral 3 eurot 100 kilomeetri kohta ehk 300 eurot 10 000 kilomeetri kohta aastas. Versus säästlikum bensuauto: 10 eurot 100 kilomeetri kohta ehk 1000 eurot 10 000 kilomeetri kohta. Riigieelarves ei ole meil ette nähtud täiendavat raha ministeeriumidele ja teistele asutustele selleks ajaks, kui mootorsõidukimaks jõustub. 2024. aastal me andsime siin veel ministeeriumidele kokkuhoiuülesande ehk täiendavat kulu ma siin ei näe. Kui me ütleme, et eesmärk on autostumist vähendada, siis riigina peame ka eeskujuks olema ja alternatiivseid lahendusi leidma. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ega ei pidanud pettuma. Kui Mart Võrklaev pulti läheb, siis hakkab sealt ikka pärleid tulema. Kolmandik autosid seisab ja sel ajal nad reostavad – see on küll mingi uus [idee], et autod, mis seisavad, ka samal ajal reostavad. Aga mul on hea meel, et te olite ikkagi aus, [öeldes, et] selle seaduse ja selle maksu eesmärk on piirata autostumist. Ja siis te rääkisite, kuidas me selle saavutame: inimesed hakkavad käima jala, sõitma jalgrattaga ja ostma kallimaid autosid. Tegelikult on selle seaduse või selle maksu eesmärk võtta inimestelt autoga sõitmise võimalust vähemaks ja võtta inimestelt autosid vähemaks. 

Mul on niisugune lihtne küsimus. Hea küll, riigieelarvesse raha kraapimine on ka selle asja suur eesmärk ja loodust ei paranda see kõik loomulikult üldse mitte kuidagi. Aga millal juhtus see, et Reformierakond muutus kommunistlikuks parteiks, kes arvab, et inimestel eraomandit tegelikult vaja ei ole, et kui teil pole midagi, siis te olete õnnelikud, ja kui te sellest aru ei saa, siis me võtame [teilt kõik] ära?

Aitäh! Ei, Reformierakond ei arva nii. Reformierakond austab väga inimeste eraomandit, ei soovi neilt midagi ära võtta ega liigu sinnapoole. Need unistused on äkki rohkem teie erakonna pärusmaa või midagi taolist, kui te neid nii jõuliselt siin kaitsete. Aga ei, Reformierakond austab eraomandit. Ta on alati seda meelt olnud, et eraomand on püha ja puutumatu, inimestel peab olema vabadus ise otsustada, mida nad soovivad teha ja mida mitte teha, olla oma otsustes vabad.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Käime siis jälle üle need põhiteesid. Me saavutame automaksuga selle, et Eesti autopark hakkab vananema, mistõttu avastame mõne aasta pärast, et raskete liiklusõnnetuste arv on suurenenud. Seetõttu on riigis tohutu paanika ja keegi ei suuda aru saada, millega see seotud on. Ma olen päris kindel, et keegi ei saa aru. Siis hakatakse tellima kalleid uuringuid, et aru saada, miks on raskete liiklusõnnetuste arv suurenenud. 

Tõsi, te ikka toodate hitte küll, kui te eetriaega saate. Te täna erikomisjoni istungil ütlesite lause, et inimene on piisavalt jõukas, kui ta on suutnud omale auto soetada, ja siis ta võib ka automaksu maksta. Palun rääkige see printsiip lahti, kuidas ta ikka siis piisavalt jõukas on, kuigi paljud inimesed sõidavad autodega, mis maksavad kuni 1000 eurot, just sellepärast, et neil ei ole vahendeid, ja nad elavad nagunii peost suhu. Rääkige palun see mõttevälgatus lahti.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, jah, ajakirjanduse töö on võtta lauseid [kontekstist välja]. Eks mõni opositsioonipoliitik kindlasti viitas, et vaat siit saaks hea pealkirja. Aga selgitan hea meelega, mis on selle lause kontekst või kogu selle vestluse kontekst, mis meil täna erikomisjonis toimus. 

Mootorsõidukimaksu kulu auto kõigist kuludest on sõltuvalt autost 5–15% ehk tegelikult on see suhteliselt väike summa, arvestades autole [aasta jooksul tehtavaid kulutusi]. Ehk see mõte on – ja see ei ole ainult minu mõte, vaid see on ka avalikus ruumis kõlanud –, et kui mootorsõidukimaks tundub kõrge, siis tasuks vaadata, ega see auto, millega sõidetakse, ei ole liiga kõrgete kuludega. Võib-olla aitab see inimesel valida just säästlikumat autot, sest kui on maks kõrge, on järelikult heitmeid palju, kui auto on raske, siis ilmselt on ta ka võrdlemisi kallis. Tehes valiku säästlikuma auto kasuks, hoiab inimene kokku ka oma muid püsikulusid, mis on auto puhul oluliselt suuremad, kui on see mootorsõidukimaks.  

Vaatame ka avalikus ruumis [kõlanud] sõnavõtte. Mitmed inimesed on juba arvutusi teinud ja on leidnud, et tasubki valida endale mõnevõrra säästlikum sõiduvahend ja hoida nii raha kokku. Kas või seesama näide, mille ma tõin kolmandale küsimusele vastates: elektriautoga, säästlikuma autoga on soodsam sõita kui suurema, bensiinimootoriga [autoga]. Aga loomulikult, kordan ka seda, kõigil ei ole võimalik endale kohe uut, säästlikku autot osta. Küll aga on võimalik teha kasutatud autode seas valik võib-olla vähem saastava ja vähem kuluka sõiduvahendi kasuks, just kütusekulu vaates. Täpselt nii on see mootorsõidukimaks ka disainitud, et vanusekomponent seda maksu vähendab. Samas ikkagi, kui vana auto on väga võimas, siis see paneb võib-olla mõtlema või läbi arutama seda, et ehk on ka kasutatud autode seast võimalik leida mõnevõrra säästlikum sõiduvahend. Ehk kokkuvõttes võib see luua võimaluse, et inimesed hoopis hoiavad raha kokku, kuna nad teevad säästlikuma valiku. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! 

Tervitame esimeest kindlasti. 

Kuidas palun?

Tervitame esimeest, ütlesin teile, aga läheme edasi.

Palun kindlasti tervitage. Ilmselt pole vaja üle korrata, et maakohtades ja väikelinnades on autosid rohkem vaja. Mina katsun nüüd väga heatahtlikult sellesse automaksu suhtuda ja konstruktiivselt kaasa mõelda. Nimelt on oluline see, et maakohtades ja väikelinnades on ka sündimus üsna järsult kõrgem kui suurtes linnades. Kindlasti soodustab automaks linnastumist, vähemalt sellisel kujul, nagu ta praegu disainitud on, ehk kaudselt vähendab niigi ülikiiresti kahanenud sündimust. Mina saan aru, et te üleüldse ei ole analüüsinud seda aspekti, mis peaks olema ülioluline. Küsingi, miks te ei kavatse oma disainitud automaksu valemis arvestada (Juhataja helistab kella.) autot omava pere suurust ega omaniku elukohta.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Jah, nõustun sellega, et maal ja hajaasustuses on autot kindlasti rohkem vaja kui linnakeskkonnas. Ma olen ka öelnud, et eeskätt ongi soov autostumist vähendada linnas, kus on alternatiive. Maal on [auto] kindlasti vajalikum, seda keegi või vähemalt mina ei eita. See on täiesti mõistetav. 

Kas saab [leida] seost mootorsõidukimaksu ja sündimuse vahel? Tõsi, sellist seost me ei ole seletuskirjas analüüsinud, aga ma puhtalt isikliku arvamusena julgen öelda, et seda seost on sealt võib-olla ka natukene palju otsida. Ma arvan, et selleks, et lapsed sünniksid, on vaja [arvestada] palju muid, olulisemaid aspekte. Ma kujutan ette, et [üks neist on] ühiskondlik turvatunne. Praegusel keerulisel ajal, sõja ajal, saame aru, et inimeste turvatunne on pihta saanud. Tulen võib-olla lähemale igapäevavajadustele: et kooli‑ ja lasteaiakoht oleksid olemas, et [lapsed saaksid] head haridust, et vanematel, peredel oleks kindlustunne. Ma arvan, et need on määravamad kui see mootorsõiduki[maksu] aspekt. 

Mootorsõidukimaksu loomisel me oleme ikkagi võtnud eesmärgiks, et autostumist eeskätt linnades vähendada, et liikumine oleks säästlikum ja säästvam. Ma veel kord toonitan, et täiendav maks on riigieelarvele täiendav tulu. Meil on probleem sellega, et me oleme võtnud enda [kanda] hästi palju püsikulusid, mida me enam ei suuda katta maksurahast, ja seetõttu on paratamatult vaja täiendavaid maksutulusid riigieelarvesse tuua.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! No ausalt öeldes, see on jumala kommunistlik lähenemine. Teie otsustate, mis on minule hea, missuguse autoga ma sõita võin ja kui palju mina võin selle peale raha kulutada või kui palju ma peaksin selle pealt raha kokku hoidma. Ausalt öeldes, mis see teie asi on? See ei ole absoluutselt ei valitsuse ega ühegi ametniku asi. See on minu asi. Sõidan, millega tahan.

Minu küsimus on selline. Te soovitate siin jala käia ja rattaga sõita. Aga miks te praegu, kui te siit saalist minema lähete, autosse istute ja veel maksumaksja kinnimakstud autosse? Minge jala või võtke jalgratas ja sõitke sinna kuskile Raasikule, või ma ei tea, kus teie kodu on. [Minge] siit Balti jaama, tipa-tapa minge sinna, sõitke rongiga ja rongi pealt minge tipa-tapa oma koju. Mis te reostate loodust? Ärge reostage! Tulge appi! Tulge appi emakese maa hävitamist peatama!

Aitäh! Teil see Venemaa‑ ja kommunismilembus ei taha ikka kuidagi üle minna. Igas küsimuses ja vastuses on teil see sees, see kommunismilembus. (Vihased hääled saalist. Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust! Ma palun vaikust saalis. Palun! (Mart Helme protesteerib saalist.) Ma palun vaikust saalis. Palun, minister, jätkake! (Mart Helme protesteerib üha häälekamalt.)

Juhataja vaheaeg, et EKRE saaks rahuneda, viis minutit.

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Ma palun Riigikogu kõnetooli tagasi rahandusminister Mart Võrklaeva ja läheme küsimustega edasi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Teate, mina hüppaksin tagasi ühe eelneva küsimuse juurde ja ütleksin, et kui te ikkagi jutlustate seda programmi, et inimesed peaksid vähem autosid kasutama ja autodest loobuma, siis oleks tõesti oluline, et te valitsuses ka isiklikult eeskuju näitaksite. Selles mõttes, ma ütlen, on teie erakonna fraktsioonis üks väga tubli mees, Pärtel-Peeter Pere. Ma olen talle korduvalt seda ütelnud ka. Ta mitte ainult ei räägi sellest, et autost tuleks loobuda, vaid ta on ka päriselt loobunud ja käib iga ilmaga siinsamas Toompeal tööl kastirattaga. Aga millegipärast ei näe me ülejäänud teie fraktsiooni liikmeid, rääkimata valitsuse liikmetest, sedasama käitumisviisi praktiseerimas, nii et jutt ja omaenda eluviis oleksid kooskõlas, mitte et teistelt ei nõuta, et tuleks autost loobuda, vaid seda ka ise päriselt tehakse. Seetõttu ma küsingi, kas teil on valitsuses olnud juttu sellest, kuidas te ise saaksite paremini eeskuju näidata, et sõnad oleksid nagu suurema veenmisjõuga.

Aitäh! Mul on hea meel, et te Pärtel-Peeter Perele viitate, tema tõesti kasutab palju jalgratast. Ma arvan, et see on tervisele hea ja ka keskkonnale hea.  

Ma igaks juhuks täpsustan, et eelmises küsimuses kõlas, nagu meie nõuaksime inimestelt või käsiksime inimestel autost loobuda. Ei, me ei nõua kelleltki, me ei ütle kellelegi midagi sellist, kuidas keegi elama peab. Me ei sunni ka, see on täiesti vabatahtlik [valik], kuidas iga inimene liigub, millega ta sõidab. See on vabatahtlik. Küll aga on mootorsõidukimaksu mõte see, et me ühiskonnana mõtleksime, kas peab üldse omama autot, kas peab omama mitut autot või mitte, kas see auto on vähem saastav või rohkem saastav. See on lisaks keskkonnale kasulik ka inimese rahakotile. Kui mul on vähem võimas auto, siis kulub ka kütust vähem, ehk see on inimesele endale kasulik ja keskkonnale kasulik. Inimene on vaba valima, kui mitu autot tal on, millise autoga ta sõidab, kui võimsaga, kui raskega ja nii edasi.  

On selge, et osa inimesi oma elukorralduse tõttu saavadki liikuda rohkem jalgsi või jalgrattaga, ja on neid, kes elavad kaugemal või maapiirkonnas ja neil on vaja autot kasutada. Täpselt samamoodi on valitsuse liikmed või Riigikogu liikmed igaüks oma valikutes vaba. Aga selle maksuga me suuname vähemalt selle peale mõtlema. Kas või sellega, et me praegu selle üle siin debateerime, me suuname tegema teadlikumaid valikuid, kokku võttes hoidma sellega keskkonda ja ma usun, et väga paljudel juhtudel ka säästma oma raha. Minu tutvusringkonnas on mitmed inimesed vahetanud oma sõiduauto välja mõnevõrra säästlikuma, rahakotile ja keskkonnale sobilikuma vastu. Nad juba ütlevad selle eest aitäh, et oli mõistlik muudatus. Aga igaüks otsustab ise, igaüks on oma valikutes vaba, keegi ei sunni kellelegi midagi peale. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuulan teid, väga huvitav mõttekäik. Aga mida peavad tegema need inimesed, kes elavad maapiirkonnas ja elavad miinimumpalgaga, käivad seal kuskil maapiirkonnas tööl? Auto on nende jaoks ainukene tööle, poodi, kooli ja tagasi koju pääsemise vahend. Bussiliiklusega ei saa me selles piirkonnas arvestada. Olen ise korduvalt pidanud bussijaamades kinni ja näinud, et buss käib seal ainult kaks korda [päevas], hommikul ja õhtul, ja ta ei [jõua] ka [sugugi] igasse paikkonda. Millised käitumisjuhised te annate nendele maapiirkonnas elavatele inimestele, kellele käib automaksu tasumine üle jõu? Mida nad peavad tegema, kui nad ei saa selle maksu tõttu enam autot kasutada? Kuidas nad saavad tööle või kuhu nad peavad minema?

Aitäh! Mina hoiduks igasugustest üldistustest, nagu see, mis te praegu ütlesite, et maainimene, raha ei ole, liikuda ei saa, autot ei saa omada. Ei saa nii öelda, kas maainimene on vaene või rikas, kas linnainimene on vaene või rikas, ei saa ka mõnda muud gruppi pidada vaesteks või rikasteks. Erinevates piirkondades on erinevad inimesed, mõnel on rohkem raha, mõnel vähem. Mina ei paneks selliseid silte ja templeid. 

Mootorsõidukimaksu raames me olemegi just seetõttu, et inimesed on erinevad, erinevate sissetulekutega, erinevate võimalustega, toonud sisse auto vanuse komponendi, mis [auto vanuse kasvades] seda maksu vähendab. Eeldus ongi pigem see, et kui inimesel on väiksemad sissetulekud, siis suure tõenäosusega ta sõidabki soodsama autoga, mõnevõrra vanema autoga ja seetõttu on ka see maks [väiksem]. Näiteks 20 aastat vana auto – see on ilmselt midagi sellist, millele te võib-olla viitate – on tõesti selline odav sõiduvahend ja tema maks on seetõttu ka oluliselt väiksem, see on 50 eurot. Mõju keskkonnale sellel autol ikkagi on. Teisalt, veel kord, see maks on selleks, et ka riigieelarvesse täiendavaid vahendeid tuua. Kui inimene elabki nii, et tal üldse vahendeid pole või ta endaga hakkama ei saa, siis [sellistele inimestele] on meil toimetulekutoetus, erinevad sotsiaaltoetused. Samamoodi on riigil olemas abikäsi, mida inimestele [ulatada], et vajaduse korral aidata. Ma julgen öelda, et sotsiaalturvavõrk on Eesti riigis ikkagi päris tugev ja arenenud. Aga jällegi, see tuleb meie maksuraha eest, mida meil ongi vaja teise käega kokku koguda nendelt, kellelt on võimalik koguda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud asejuhataja! Hea rahandusminister! No päris põnevad väljendid jälle, et kohalik omavalitsus peab sotsiaaltoetuste kaudu hakkama automaksu maapiirkonna inimestele kompenseerima. Päris huvitav väljend oli see, et registris on kolmandik peatatud kandega autosid ja need reostavad keskkonda. Minu arust registrikanne ei reosta kuidagi keskkonda. Seetõttu pole automaksu kindlasti vaja [kehtestada]. Järjekordne eesmärk on ikkagi autostumist vähendada. Te tõite näite, et siin linnas on autosid palju. Siin on ka maksujõulisem elanikkond, samas see automaks lööb kõige valusamalt kaugemates piirkondades [elavaid inimesi], kellel on ka vahel vaja Tallinnas käia, kellele see on eluliselt vajalik. 

Aga ma küsin ikkagi eeskuju näitamise kohta: mida võtab ministeerium ette ministeeriumide ja ministrite autopargiga, et minna üle elektriautodele ja säästlikumatele variantidele?

Aitäh! Eeskujust rääkides: juba 2024. aasta eelarvet koostades said kõik ministeeriumid suunise oma transpordikulusid teatud proportsiooni alusel vähendada. See on juba kokku lepitud ja ministeeriumid peavad sellega arvestama: kas autode arvu vähendama, leidma säästlikumaid sõiduvahendeid või mingeid muid alternatiive.

Kuidas seisev auto keskkonda reostab? Ma usun, et te olete ise seda näinud. Kui küsida Eesti inimestelt või omavalitsustelt, siis kõik teavad neid probleeme, [mis tekivad,] kui seisvad autod reostavad keskkonda kortermajade parklates, metsa all, taluhoovides, maapiirkondades. Nad reostavad otseselt, kui neil on õliloik all, aga ka visuaalse reostuse mõttes. Tihti on nad ka ohtlikus kohas, näiteks seisavad kuskil tee ääres teekaitsevööndis ja neid ei suudeta sealt ära viia, sest omanikku kas ei ole või omanik ei hooli. See on keskkonnaoht, aga teatud juhtudel on suurem isegi otsene oht, kui [see auto] vales kohas seisab ja laguneb. Selles mõttes on neil ilmselgelt mõju olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Automaksu kehtestamise üheks eesmärgiks on vähendada autostumist. Te olete nimetanud, et autotranspordi alternatiivid on ühistransport, jalgrattad ja nii edasi. Linnas on see valikuvabadus olemas, aga milliseid alternatiive te näete autotranspordile maapiirkonnas, kus keskusesse on keskmiselt 15–20 kilomeetrit? Kuna maapiirkondades on ühistransport peaaegu olematu, kas siis ei peaks see automaks sõltuma elu‑ või asukohast?

Aitäh! Ma juba ütlesin, et maapiirkonnas, hajaasustusega paikades on auto kindlasti vajalikum või hädavajalikum kui linnas, aga jällegi sõltub see inimeste elu‑ ja töökorraldusest. Sellega, et me ütleme, et ühistranspordiga ei saa kuskile liikuda, ja justkui võtamegi seda normaalsusena, mina nõustuda ei taha. Praegune valitsus on võtnud eesmärgiks läbi viia liikuvusreform ja parandada ühistranspordi kättesaadavust, sest isiklik auto ei pea olema igal pool ainus liikumisvahend. Regionaalminister on lubanud selle plaaniga välja tulla. Ma loodan väga, et see on sisuline ja parandab meie inimeste liikumis[võimalusi] maal, hajaasustusega piirkonnas, ka [võimalusi liikuda] ühistranspordiga. Ka täiendavat raha oleme 2024. aastal sinna juba 40–45 miljonit pannud. Need on väga suured summad ja peavad minema just selleks, et inimestel oleks ka maapiirkonnas alternatiive isikliku auto kõrval. Näiteks ei peaks lapsevanemad olema taksojuhid, vaid lapsed ja teisedki inimesed peaksid pääsema ka ise liikuma.

Miks me ei ole teinud regionaalseid erandeid? Kahjuks on ajaloos selle kohta näiteid. Kui näiteks liikluskindlustuses olid piirkondlikud erandid, siis autod liikusid sinna piirkonda, kus see maks oli soodsam, aga reaalselt sõitsid ikkagi näiteks Tallinna kesklinnas. Seal, kus meil on probleem, see probleem ei laheneks, küll aga need, kes elavad maapiirkonnas, maksaksid jätkuvalt seda maksu. See, ma julgen arvata, ainult suurendaks ebavõrdsust ja samal ajal probleemi lahendusele kaasa ei aitaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No siit tuleb ikka puhast kulda, mul on juba kaks lehekülge teie ütlemisi täis kirjutatud, ma ei tea, ilmselt tuleb kolmas ka. No tõesti: ära osta autot, hoiad raha kokku, sulle jääb rohkem raha kätte. Ära osta! Siis edasi tuleks ju, et ära osta kodu, ära osta süüa, et jääks rohkem raha kätte. No kuhu me niimoodi välja jõuame? Tõepoolest, ei saa aru. Või et seisev auto on visuaalne reostus, aga teie suured tuulikud, eks ole, mida te tahate igale poole panna, need näiteks ei ole. Te ju piirate eraomandit ja selle kasutamist ning siis väidate, et seisate vabaduse eest. Michaliga me juba pidasime vabaduse üle debatti. Tema väitis ka, et sundi ei ole, et on kaudne renoveerimiskohustus. No teie siin ka [räägite], et eesmärk on vähendada autostumist linnas, mitte maal. 

Mul tuleb siit küsimus ka. Kuidas te seda ette kujutate? Ma saan aru, et maaelu olete te välja suretanud ja seal ongi vähem autosid. Maainimestel maal enam ühtegi autot ei ole ja siis te linnas vähendate rohkem, kuna seal on [seni] rohkem autosid. (Juhataja helistab kella.) Statistiliselt ongi siis niimoodi. See teie jutt on ausalt öeldes selline, et mina ei teagi, kas nutta või naerda. Seletage mulle see oksüümoron ära, et ära osta autot, siis jääb rohkem raha kätte.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Ma ei ole öelnud, et ära osta autot, siis jääb rohkem raha kätte. Ma ei ole ka kuidagi eraomandit piiranud. Küsimusest ma muidugi aru ei saanudki, et mis see küsimus oli.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! No see jutt on tõesti ulme valdkonnast, et võtke väiksema võimsusega auto ja ostke ikkagi elektriauto, muidugi, mille hind on heal juhul 30 000, üldjuhul 70 000. Tulge palun oma mullist välja! Kujutage ette, et te olete Tartumaal. Mina käin Tartust siia tööle. Jalgrattaga ma ei saa siia tulla, see on ju välistatud, on ju? Teiseks, kui ma ostaksin selle Nissan Leafi sarnase väikese auto, siis ma ei saaks suure lume korral sellega üldse oma hoovistki välja, sest lund ei lükata ju ära nii palju. Tallinnasse ma ka ei jõuaks selle elektriautoga. Kus ma seda laadimas käiksin, sest mina ei ela linnas? Kas hakkan endale koju laadimispunkti tegema, mis omakorda nõuab raha? Jõuan sellega siis kuidagimoodi poole Tallinna tee peale. Ma ei tea, kui mitu päeva ma siia Tallinnasse sõidan. Katsuge nüüd seletada, kuidas siis selle elektriautoga saab näiteks Tartumaalt Tallinnasse tööle käia. Jalgrattaga seda ju ei saa teha.

Aitäh! Ei, jalgrattaga ei pea Tartumaalt Tallinnasse tööle tulema, võib tulla autoga, võib tulla sisepõlemismootoriga autoga, võib tulla elektriautoga. See on teie vaba valik. Mina ei ütle, kuidas te peate Tartust tulema. Võib ka rongiga näiteks tulla, täiesti vabalt, bussiga – need on teie enda valikud. (Protestiv hääl saalist.) Kas lund roogitakse või mitte? Kohalik omavalitsus, ma eeldan, peaks lund lükkama, ei saa mina tulla tema eest seda lükkama. Te olete oma valikutes vaba ja elektriautoga saab täpselt samamoodi Tartumaalt Tallinna tulla ja saab tulla ka lume korral, sest meil ikkagi teehooldusega tegelevad nii omavalitsus kui ka riik. Te olete oma valikutes vaba, te kasutate neid liikumisvahendeid, mida te soovite ja mida te eelistate. Mina ei ütle teile, millega te peate Tartumaalt Tallinnasse sõitma.

Tekkis mõte, et Tallinnast on ju Tartusse mindud ka jala. See võimalus jäi ennist ütlemata. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Võib-olla te olete kuulnud, vaevalt et ise näinud, et oli üks periood 30–40 aastat või 50 aastat tagasi, kui maainimene põhiliselt liikus ringi abimootoriga jalgrattaga, mida maarahvas kutsus punnvõrriks. Nüüd on olemas mopeedautod. Ma tõesti kardan, et me jõuame sinnamaale, et liiklusohutuse mõttes see suhteliselt ohtlik riistapuu, mopeedauto, võibki osutuda maarahvale ainukeseks jõukohaseks liikumisvahendiks. Tekib küsimus, kas Reformierakond on asunud Eestit punnvõrristama. Minu küsimus on aga konkreetselt seotud sellega, mis maksukategooria alla selline mopeedauto või punnvõrrauto läheks. Ma ei leidnud sellele vastust.

Aitäh! Ei, me ei ole hakanud Eestit punnvõrristama. Kuigi on ka minul olnud võrr ja täitsa kena on ju suvepäeval ringi põristada. Aga see selleks.  

Ma saan aru, et te räägite rollerautost. Nende mootori kubatuur on minu teada alla 50 kuupsentimeetri ehk need sõiduriistad on maksust vabastatud. Mis on üle 50, need lähevad mootorrataste kategooriasse. Mootorsõiduki[maksu seaduse] eelnõus on kirjas võimsuste vahemikud ja maksuastmed, mis võimsusest alates milline maksuaste on. Aga sellised, ma ütleks, kergemad liikumisvahendid, mis on alla 50 kuupsentimeetri, on maksust vabastatud, täpselt samamoodi elektrirollerid.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mulle helistas eelmine nädal üks naaberküla mees ja ütles, et valetavad – ma siinkohal teen piiksu –, ja edasi ütles, et neil ei ole mitte vaja keskkonda kaitsta, ainult raha on vaja, sest kui neil oleks vaja keskkonda kaitsta, siis nad maksustaksid tema autot – ta käib korra kahe nädala tagant alevis poes, muid sõite tal ei ole, pensionär – ja tema naabrimehe [autot] – naabrimees sõidab iga päev Tallinna vahet – hoopis erineva maksusummaga. Järelikult on neil keskkonnast kama, on ainult raha eelarvesse vaja.

Kui rahast rääkida, siis inimene maksab kõigepealt oma palgalt maksud. Kogub, kogub, kogub ja maksudest alles jäänud rahaga ostab omale lõpuks auto. Auto ostmise pealt maksab käibemaksu. Autoga sõites ja tankides maksab kütuse pealt käibemaksu, maksab kütuseaktsiisi, seejärel rehvide ja varuosade pealt maksab käibemaksu. Makse on selle auto pealt makstud lõpuks juba niimoodi, et selg on märg, ja nüüd tuleb veel auto ostmisele maks peale ja peale kogu seda maksmist siis auto omamisele maks peale. (Juhataja helistab kella.) Öelge mulle ausalt, kas teie arust on see õiglane. Maksud peavad [õiglased olema], ka maksusüsteem peab õiglane olema. (Juhataja helistab kella.) Siin on inimeselt sada nahka kooritud. Palun öelge, kas see on õiglane.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Ma alustan sellest, et te ütlesite, et millegi kohta valetatakse. Ei valetata. See maks täidab keskkonnaeesmärke ja see täidab ka seda [eesmärki], et saada riigieelarvesse raha. Ma ei ole seda kordagi varjanud, ei varja ka praegu. Riigieelarve on suures miinuses, seda raha on vaja.

Te ütlete, et selle maksu võiks ehitada üles [selle põhjal], kes kui palju sõidab, et kas ta sõidab kaks korda nädalas või sõidab iga päev Tallinna. Neid debatte on ka olnud ja on kõlanud ettepanekuid, et paneme GPS‑i peale ja vaatame, kus ja kui palju see inimene sõidab. Mina arvan, et see läheks üle piiri. Me ei pea hakkama jälgima, kus inimesed liiguvad, ja meid ei pea riigina huvitama, mida nad teevad. Mina ei toeta seda kontseptsiooni, et me hakkaks jälgima, kui palju inimene täpselt kuskil sõidab. Ma julgen millegipärast arvata, et seda ei toeta ka teie ja seesama härra, kes teilt selle kohta küsis.

Aga kui nüüd tulla selle juurde, et autot ostes on käibemaks makstud, ja kogu selle loetelu juurde, mis te tõite, siis jah, nii on. Ma ise olen väga madalate maksude pooldaja ja selle pooldaja, et makse oleks võimalikult vähe, aga ma olen ka selle pooldaja, et riik ei peaks maksma igal pool lõputult toetusi ja peaks olema oma kulupoliitikas väga konservatiivne. Aga te ütlesite, et selg on märg. Jah, kasutades sama metafoori: eks me oleme erinevaid toetusi ja kohustusi riigina kanda võtnud samamoodi, nii et selg on märg, ja nüüd tuleb neid kohustusi ka kuidagi katta. See raha kuskilt seina seest ei tule. Meie püsikulud ja püsitulud ei ole tasakaalus. Me katame püsikulusid kas või sel aastal 900 miljoniga laenurahast ja maksame sinna intresse peale. Ma loodan, et te mõistate, et see ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Riigina me nii hakkama ei saa. Siis tulevadki maksud: kas nende tõusud või uued maksud. Me teeme seda seetõttu, et riigi kulud on kasvanud üle pea ja paljudel juhtudel ei olda valmis neid kulusid vähendama, mille poolt ma ka väga [oleksin]. Alternatiiv ongi tulude kasvatamine ehk maksude juurdeloomine. Iga täiendava kulu, iga täiendava toetuse puhul tulekski alati küsida: aga kust see raha tuleb, milline on järgmine maks või maksutõus? Ma loodan, et me aina enam hakkame selliseid küsimusi küsima poliitikutelt, kui tullakse välja järjekordse ilusa lubadusega, et mida kõike hakatakse [tegema], kuhu raha kulutama või millist toetust maksma.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Kert Kingole.

Ma tänan! Mul on tõesti protseduuriline. Mulle meenus selline ütlus, et suu suitseb. Ma tahtsingi täpsustada. Mina näen iga kord, kui minister vastab, et saal on suitsu täis. Kas seda näen mina üksi või kas teie olete ka äkki seda märganud?

Aitäh! Ma loodan, et need suitsuandurid, mis meil siin laes on, töötavad. Ma usun sellesse. Nii et kui need pole tööle hakanud, siis see suu suitseb kas liiga vähe või ei suitse üldse. 

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Arupärijate esindaja ei soovigi sõna võtta. Martin Helme, palun! Me oleme arupärimise nr 310 juures, selle on esitanud Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Alar Laneman. Palun, Martin Helme, teid nüüd kõnetooli! (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Tegelikult on ikkagi just niimoodi, et me peame selle saali suitsuandurid üle kontrollima, sest valetamine ongi kogu selle asja keskne teema. Valetati meile loomulikult juba enne valimisi, kõik me mäletame: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli liiga keeruline või?" See oli muide automaksu kohta küsitud. Rene Kokk võib rääkida sellest, kuidas ta osales koos Mart Võrklaevaga debatil, kus oli juttu transpordist, ja Rene Kokk ütles seal, et me ju teame küll, et Reformierakond tahab automaksu. Selle peale mindi ikka jube kurjaks ja Võrklaev süüdistas Rened valetamises ja laimamises ja hüsteeria õhutamises. 

Muidugi ei saa midagi parata. Tegelikult ka, kui me seda arupärimiste formaati tahame kuidagigi ohjes hoida, siis see käib nii, härra minister, see käib niimoodi, et meie küsime küsimuse. See küsimus on loomulikult poliitiliselt raamistatud ja garneeritud, aga selles küsimuses on alati iva ja sellele ivale peaks püüdma vastata, mitte täitsa segast peksma. Mul on küll tunne, et siin, ma ei tea, on midagi söödud või joodud või tarbitud enne esinema tulemist. See jutt lihtsalt ikka täitsa lappab. 

Ei ole võimalik, ei ole võimalik, et normaalne inimene räägib selliseid asju, et autod, mis seisavad, reostavad. Muide, valetamine on ka see, kui meile öeldakse selgelt välja, et eesmärk on selle seadusega piirata autostumist ja see saavutatakse, kui inimesed lähevad üle puhtamatele sõidukitele või liiguvad jalgsi või jalgrattaga. Natuke aega hiljem, pärast seda, kui me oleme tuvastanud, et tõepoolest tahetakse inimestelt nende praegused autod käest ära maksustada ja nad jalameheks teha, [väidetakse,] et ei, ei, ei, nemad ei ole kuskil öelnud, et peab autot vahetama või et tuleb midagi muuta, on täiesti vabatahtlik, millega inimesed sõidavad, täiesti vabatahtlik. No ei ole ju! 

Me oleme näinud ja teame, et Eestis on ikkagi valdav osa inimesi sellised – üle 50% Eesti inimestest on sellised –, kes elavad palgapäevast palgapäevani, pensionipäevast pensionipäevani, ja siis on arvestatav hulk selliseid inimesi, kes ei ela palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani, sest nädal enne seda on lihtsalt täielikult hambad varnas, raha otsas ja ise vaatad, kuidas hakkama saad. Nendele inimestele tulla seletama, et ostke 60 000 või 70 000 euro eest auto, mis liigub vähem, kui ma ei tea, kümne või viie aasta vanune normaalne, tavaline auto, mille saab turult osta … Ma ei tea, kes kui nõudlik on, aga mõnest tuhandest eurost mõnekümne tuhande euroni maksavad enam-vähem kõik Eesti autod, keskmine vanus on kuus-seitse aastat ja keskmine hind on, ma ei tea, 10 000 eurot, aga saab ka oluliselt odavamalt. Ja minnakse seletama tervele Eestile, et ei-ei, meie ei tule teie autode kallale üldse mitte, me maksustame lihtsalt teid surnuks, kui te ei osta seda 70 000 või 100 000 maksvat autot. 

Lisaks sellele, et te peate ostma kalli auto või olema jalamees, sinna juurde seletatakse teile, minu meelest põhimõtteliselt irvitava grimassiga, et sõitke rongiga. Teate, mina elan ka Tallinnas. Ma elan Nõmmel, kust rong läbi sõidab. Ei ole mingit varianti, et ma käiksin rongiga tööl, sest rong liigub minust nii kaugelt mööda, isegi Tallinnas liigub ta minust nii kaugelt mööda, et mul läheks siis palju kauem aega. Bussidest ma üldse räägi. Jälle, ma elan linnas, aga bussiga ma tuleksin kaks korda kauem tööle kui autoga, sedagi ainult juhul, kui ma ei viiks oma lapsi kooli ja lasteaeda ja kui ma ei peaks vahepeal käima toidupoes või mõnes muus poes. Mul läheks siis 24 tunnist kolm-neli tundi iga jumala päev transpordilogistika korraldamisele. Seda sellepärast, et mingisugused inimesed on otsustanud, et nendest autodest, millega absoluutne enamus Eesti inimestest sõidavad, tuleb lahti saada. 

Küsime siis, miks tuleb lahti saada. Miks, miks, milleks seda tehakse? No okei, tegelikult me ju teame vastust: raha on vaja. Raha on vaja. Aga siis tullakse veel meie intelligentsi solvama sellega, et räägitakse mingist loodushoiust. Mul on teile uudis, kallid rohepöörajad: elektriauto on oluliselt keskkonnakahjulikum kui sisepõlemismootoriga auto. Elektriauto reostab loodust rohkem igas plaanis, alates sellest, et tema kaevandamiseks on vaja tohutult maavarasid läbi sehvtida, jätkates sellega, et tema aku on mürgine, ja lõpetades sellega, et tema tootmiseks on vaja nii palju fossiilkütust, et enamik elektriautosid oma normaaleluajal seda nii-öelda tasa ei teeni, kuigi nad [kasutavad] elektrit, mitte ei sõida diisli või bensiiniga. Aga veel, arvestades seda, et maailmas enam-vähem 80% elektrist, võib-olla isegi rohkem, toodetakse fossiili pealt, on ka see elekter, mida sinna sisse pannakse, et ennast hästi tunda, tegelikult ju fossiilkütus. 

See on ju kõik vale! Sama selgelt vale jutt, nagu see, et maksud ei tõuse, lugege mu huultelt. Mitte midagi sellest ei ole vabatahtlik. Meie, kellel silmad-kõrvad natukenegi lahti on ja kelle ajud veel liiguvad, saame ju aru, et ka küsimusele "Miks?" on vastus. Sellepärast, et see on globalistide idiootlik, aga radikaalne plaan, mille võtab kokku Davosi loosung "Sul ei ole mitte midagi ja sa oled õnnelik". Maksustame teid pärisorjadeks! Kes olid pärisorjad? Pärisorjad olid inimesed, kellel isiklikku omandit ei olnud, aga kellel oli rõõm käia iga päev tööl selle jaoks, et saada kehv toit lauale ja väike riideriba selga. Kui sa maailmast ära läksid, siis läksid nii, nagu tulnud olid – ilma milletagi. 

Vaat see on teie plaan ja sellepärast on seda vaja. Ja siis te tulete meid solvama mingisuguse täiesti sooda jutuga, millesse pikite veel vahepeal sisse oma haigeid fantaasiaid Venemaast. No lõpetage ära!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Täna on olnud siin päris mitmeid arupärimisi ja kaks nendest, [arupärimine] hoonete renoveerimise kohustuse kohta ja [arupärimine] automaksu kehtestamise põhjuste kohta, annavad meile ilmselge pildi, mida Kaja Kallase valitsus koos lugupeetud rahandusministri Mart Võrklaevaga Eesti rahva kallal toime tahab panna. Ajaloost tuntakse seda sellena, mille Stalin kehtestas Nõukogude Liidus ja mida nimetati sundkollektiviseerimiseks. See oli aktsioon, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Täpselt samasugune protsess käib praegu selle valitsuse poolt – eraomandi likvideerimine. 

Ka Eestis toimus see sundkollektiviseerimine. See algas pärast teist maailmasõda. Talupojad Eestis sunniti astuma põllumajanduslikesse ühistutesse: kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Kuna eestlased seda ei tahtnud, siis kehtestati talupidamisele ülikõrged maksud. Täpselt sama toimub praegu selle automaksuga. Mõistate? Oli neid, kes pidasid sellele kõrgele maksustamisele vastu. Kümne küünega rabasid tööd teha, et säilitada oma talu, oma majapidamine, hobused, traktorid, reed. Aga ühel hetkel, kui algas massiline küüditamine, vallandus inimeste hulgas hirm, mille põhjuseks oli kulakuks tunnistatud isikute Siberisse saatmine. Huvitav, kas Kaja Kallase valitsus on ka selle punkti Stalini‑aegsete õpikute põhjal paika pannud, et neid, kes ei loobu oma eraomandist, kinnistutest ega autost, ootab kuskile küüditamine? Selles suunas kõik need protsessid praegu lähevad. 

Oli 2022. aasta mai, kui Eesti Ekspressis ilmus lugu, kus Klaus Schwab ütles – seal oli pikk lugu sellest, võite üle kontrollida –, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Seal räägitakse ainult rendiautodest ja elamispinna jagamisest. Öösel magad korteris ja siis lähed tööle, sellel ajal tuleb sinna korterisse mingisugune kollektiiv, kes peab seal oma koosolekut. Selline on meie tulevik, mida Kaja Kallase valitsus meile praegu välja pakub: stalinlikud meetmed ja "vaba" Euroopa liidrite, ka Klaus Schwabi mõtted, kuidas seda ellu viia. 

Kui me vahime seda kõike pealt, siis see juhtubki meiega. Müts maha nende õpetajate ees, kes tulid täna välja ja ütlesid oma lõpusõnades niimoodi: "Kas meie Kaja Kallast või Kaja Kallas meid!" Nad lubasid seista lõpuni, aga neil on tuge vaja. Kus on need 76 000 – 77 000 inimest, kes andsid automaksu keelustamise poolt allkirja? Praegu peame koonduma, hoidma ühte, et kukutada see stalinlik režiim, mida tahetakse siin kehtestada. Meie edasine saatus, hea Eesti rahvas, on teie kätes! Me ei saa enam oodata. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Äkki läheb kauem. Siis kolm minutit [lisaks].

Palun, kaheksa minutit! 

Aitäh, hea eesistuja, selle lisaaja eest! Nagu ma juba enne oma küsimuses ütlesin, ma tegin ministri küsimuste ja vastuste vooru ajal kõvasti märkmeid. Neid pärleid siit ikka tuli, nendele ma oma kõne ka üles ehitan. Lihtsalt võib-olla inimesed ei pannud paljusid asju tähele. Sellega on täpselt nii, et kui minister midagi ütleb, siis tuleb seda ilmselt inimestele tõlkima hakata.  

Aga paraku tõesti on kõige kurbloolisem see, mida te võib-olla mäletate, et me oleme nagu targa rahvana hirmus uhked, et meil oli kunagi selline tegelane nagu Kristjan Jaak Peterson, kes läks jala Tartust Riiga. See oli kusagil 1800. aastate alguses, aga nüüd me oleme kummalisel kombel nagu jällegi seal ajastus tagasi. No mis auto, eks ole, no mis autost me siin räägime, ikka jala tuleb käia!  

Vaatame, mis toimub linnades, Tallinnas ja teistes linnades, kus on mingid sotsialistid ja vasakpoolsed võimul. Auto on kuulutatud kuritegelikuks, hakatakse piirama sõidukiirust ja kõik. Tõepoolest, me oleme lõpuks tagasi selles ajas, kui auto ees käis – see oli päris alguses, auto algusaastatel – punase lipukesega mehike, kes, eks ole, veel hõikas ka, et oht tuleb, oht tuleb, hoidke eest. Mina ei kujuta ette, kuidas me oleme sellisesse maailma järsku jõudnud või jõudmas. 

Ma tuletan ka kõigile meelde, kuidas sündis see meem, et lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse. Mina küsisin infotunnis, see oli veel eelmises Riigikogu koosseisus, et siin räägitakse automaksust ja muudest varamaksudest, ja kohe ei vastatud, aga siis, kui Martin Helme üle küsis, siis sealt see tuligi, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. 

Ja siin me siis nüüd oleme. Minister ütles, et ei saa väita, et inimeste majanduslik olukord halveneks. No kuulge, loomulikult halveneb. Me oleme siin palju rääkinud sellest, kuidas ikka väga-väga suurel osal Eesti inimestest [halveneb], eriti praegu, kui kõik need uued maksud ja maksutõusud on tulnud, inflatsioon ja kõik, mis meil siin on, eks ole, ettevõtjad panevad oma ettevõtteid kinni ja inimesed jäävad tööta. Ja siis lajatatakse inimestele veel selle automaksuga ka, võetakse neilt üldse ära võimalus kulgeda punktist A punkti B, mis 21. sajandil peaks olema täiesti inimõigus. Te maksustate selle kulgemise ja tulete veel ütlema, et inimeste majanduslik olukord ei halvene. No mina ei tea! 

Või siis positiivne mõju, et piirata autostumist ja et keskkond muutuks puhtamaks. No ma ei tea, mis kasu nendel suurperedel ja eriti maainimestel sellest nii väga on. Neil ju on puhas õhk olemas. Martin juba tõi selle, kuidas ma ütlen, vastuolu selles jutus välja, et räägitakse keskkonnast, aga tegelikult tahetakse lihtsalt inimeste taskust jälle ja veel kord raha kätte saada, sest riigieelarve on suures miinuses.  

Eks me võime siin diskuteerida. Mitte ainult vabadustest me ei räägi, vaid diskuteerime ka siin juba mitmeid ja mitmeid kordi sel teemal, et see kõik tuleb sellest, kõik need uued maksutõusud ja kõik ju tegelikult tulevad sellest, et te ei oska seda riiki juhtida. Te ei oska seda riiki juhtida nii, et majandus kasvaks, te ei oska seda riiki juhtida nii, et inimeste heaolu oleks tagatud, et inimesed saaksid igapäevaselt ilma probleemideta ja muredeta ära elada. Te ei oska seda! Te muud ei oska, kui teete asja ainult halvemaks ja halvemaks. Kogu see tegevus on ehe näide, et te lihtsalt ei oska riiki juhtida. 

Praktika on tõe kriteerium, kui tsiteerida klassikuid. Kolleeg Rene Kokk juba tõi välja selle aspekti, et te mainisite, et puuetega inimesed kõik ei vajagi autot ja need, kes vajavad, tulgu omavalitsusse küsima automaksu jaoks toetust, käsi pikal, eks ole. Te olete inimesi tõesti veel vähe alandanud siin riigis! Te olete veel vähe alandanud! Nüüd mingu jälle, käsi pikal, teie pärast kohalikku omavalitsusse, kellel ka ei ole raha. Omavalitsustele panete nagunii koormisi ja kohustusi peale, aga raha selleks ei anna. Kust nad peavad selle raha võtma, et neile invaliididele veel automaksu jaoks toetust maksta? 

Elektriautod on kallid, lähevad tihtipeale põlema, kindlustada neid ka ei taheta. Neid ei saa taaskasutada, nii nagu taaskasutatakse sisepõlemismootoriga autot, ehk ostad ja müüd ja veel kord müüd, eks ole, sest neid ei ole võimalik enam müüa. Müümisega läheb elektriauto aina kallimaks. See on täiesti absurdne.  

Mis mõttes on mujal automaks vähendanud autode kasutust? No ei ole! See on jälle mingi libauudis. Sõitke Euroopas ringi, sõitke maailmas ringi – ei ole vähendanud. Lihtsalt raha võtavad punased sotsialistid, kes on igal pool võimule saanud, inimestelt ära ja jagavad selle äärmiselt rumalalt laiali. 

Ma küsisin teie käest, aga vastust jällegi ei saanud. Eesmärk on vähendada autostumist linnas, mitte maal. Huvitav, mismoodi? Vaadake, statistiliselt elabki ju maal vähem inimesi. Maaelu olete te välja suretanud, maaettevõtluse ka, maakoolid panete kinni. Isegi, kui te kõik maainimesed oma maksu tõttu autost ilma jätate, siis te olete ikkagi linnades rohkem autostumist vähendanud kui maal, sest linnades lihtsalt ongi rohkem inimesi ja rohkem autosid. Aastaks 2040 on ju teatavasti suur plaan, see on leitav internetist Rohetiigri portaalist. Seal on kõik ilusti kirjas: aastaks 2040 elab Eestis enamik inimesi linnades või suurtes keskustes ja liigub jala, ratta ja ühistranspordiga. Kõik on öeldud, kõik on öeldud. 

Nüüd me tuleme seda vabaduste debatti pidama. Kert Kingo rääkis oma kogemusest, aga enamik inimesi, kes maal elavad, on täpselt samamoodi ju nende valikute ees. Kui autoga ei saa enam oma kodukohast välja, buss on kaugel, rong on kaugel, kuidas siis liikuma pääseb, et kas või Tallinnasse saada? Teie ütlete, et te olete oma valikutes vaba, teete, mida te soovite, et ega te ei pea ju autoga sõitma, kui te ei saa, ei pea tulema Tallinna autoga, aga kui te tahate autoga sõita, no loomulikult, eks ole, siis makske. 

Te ütlesite, et auto omamine on vabatahtlik, aga sellest loobumine nende maksude tõttu on ju sund. See on jällegi selline Tagurpidiantsla, kus vabadus on orjus ja orjus on vabadus. 

Mida sa teed sellistega, eks ole? Neid oksüümorone on teil siin hästi palju. See on täpselt samuti sellest rubriigist, et automaksu tõttu on inimestel võimalus oma kulusid paremini juhtida. Või see, et maksutõusud jätavad inimestele rohkem raha kätte. Või see, et suurtelt peredelt raha äravõtmine on tegelikult perehüvitiste korrastamine. Või see eestikeelsele haridusele üleminek, mis tegelikult on eestikeelse hariduse venestamine. (Juhataja helistab kella.) See on see viis, kuidas te seda riiki juhite.

Hea esineja! Teie aeg on läbi.

Kui see automaks jõuab meile siia Riigikokku, siis võite arvata, et me seda debatti saame siin veel pidada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ei tee pikalt, kuigi eriti viimases kõnes kõlas neid valeväiteid hulgi. 

Aga ühe asja pean küll ära klaarima, sest hirmutati puudega inimesi. Ei, ükski puudega inimene ei pea minema kuskile omavalitsusse, käsi pikal, mingit raha küsima. Ei ole ma seda öelnud, ei ole mõtet sellele viidata ja praegu veel kätega vehkida. Sotsiaalkaitseminister on välja töötanud puudega inimestele, raske ja sügava puudega inimestele, sealhulgas puudega lastele, erinevate olemasolevate toetuste tõstmise, selleks et liikuvuse jaoks saaksid abi ka need puudega inimesed, kellel ei ole võimalik autot soetada või kellel ei ole soovi autot soetada. Need toetused on tulenevalt puudeastmest automaatsed. Keegi ei pea kuskile minema, käsi pikal, midagi küsima või kerjama, nagu siin öeldi. Veel kord: need [toetused] toetavad puudega inimeste liikuvust, endaga hakkamasaamist, sõltumata sellest, kas neil on auto või mitte, sest auto olemasolu ei saa olla põhjuseks, et riigilt toetust saada, et ainult need inimesed peaksid seda tuge saama. Ka teistel puudega inimestel on vaja liikuda, on vaja võimalust, et oma vajalikud asjatoimetused ära teha ja elada sellist elu, nagu nad soovivad. Teenused, mida nad vajavad, peaksid olema neile kättesaadavad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. 

Liigume 10. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Alar Lanemani 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine inflatsiooniga rahva maksustamise kohta. See kannab numbrit 317. Arupärimisele vastab rahandusminister Mart Võrklaev. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Varro Vooglaiu, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Aastasadu on valitsejatel ja valitsustel, olgu need siis kas demokraatlikud või mittedemokraatlikud, olnud valida kahe peamise allika vahel riigieelarve [kulude] katmiseks. Esimene peamine allikas on tulud maksudest, mis on fiskaalpoliitika komponent, ja teine peamine allikas on raha täiendav emiteerimine ehk rahatrükk, mis on monetaarpoliitika komponent.

Alates 2011. aasta 1. jaanuarist, kui Eesti Vabariigis võeti ametlikult kasutusele euro ja loobuti kroonide kasutamisest, on Eesti Vabariik kaotanud osa oma suveräänsusest. See ei ole arvamus, see on fakt, mis ühtlasi osutab sellele, et eelmisel nädalal saates "Esimene stuudio" saatejuht Andres Kuuse öeldud loosung, et küsimus iseseisvusest on mustvalge ja seal ei ole mingeid halle toone, on lihtsalt elementaarselt vale. Küsimus iseseisvusest on sageli just nimelt hallides toonides. Igal juhul võõrandati eurole üleminekuga õigus Eesti omaenda monetaarpoliitika tegemiseks. Alates 2011. aasta 1. jaanuarist on Riigikogul ja Vabariigi Valitsusel võimalik kontrollida vaid kohalikku fiskaalpoliitikat.

Uue, juurdetrükitud raha nominaal saab endale väärtuse sellega, et vähendab olemasoleva, käibel oleva raha väärtust. Seda nähtust tuntakse hinnainflatsioonina, tavakeeles öeldakse selle kohta lihtsalt inflatsioon. Inflatsioon ja fiat-raha on tööriistad, mis võimaldavad nendel, kes kõnealuseid tööriistu valdavad ja kontrollivad, ühiskonna tagant ilma eelnevalt selleks mandaati küsimata väärtust või lihtsustatuna öeldult raha ära võtta.

Selle taustaselgituse pinnalt on meil härra rahandusministrile esitatud kõnealuse arupärimise raames kolm küsimust. Esiteks: kes on see instants või kes on need instantsid või ka isikud, kelle valdusse koguneb hinnainflatsiooni kaudu väärtus, mille kaotavad nii Eesti füüsilised kui ka juriidilised isikud ning ka Eesti Vabariik läbi raha ostujõu vähenemise? Teiseks: kas Vabariigi Valitsus tunnistab, et hinnainflatsiooniga võõrandatakse Eesti rahvalt vara, ning teadvustab oma kohustust astuda samme rahva vara kaitsmiseks hinnainflatsiooni eest? Kolmandaks: milliseid meetmeid on Vabariigi Valitsusel kavas rakendada, et kaitsta rahva vara hinnainflatsiooni eest, see tähendab takistada rahva vara ülekandmist subjektidele, kelle kohta on esimeses küsimuses küsitud? Milliseid meetmeid saaks selleks põhimõtteliselt rakendada? Nüüd ei jää üle muud kui oodata ära ministri vastused nendele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 317. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänan esitatud küsimuste eest ja vastan neile järjekorras. Loen igaks juhuks ka küsimused ette, et oleks arusaadav, milline küsimus [täpselt] on.

Esimene küsimus: "Kes on see instants või kes on need instantsid või ka isikud, kelle valdusesse koguneb inflatsiooni kaudu väärtus, mille kaotavad nii Eesti füüsilised kui ka juriidilised isikud ning ka Eesti Vabariik läbi raha ostujõu vähenemise?" Inflatsiooni üks negatiivsetest omadustest on tõesti see, et ta jaotab vara ümber, kuid võimatu on välja tuua võitjaid ja kaotajaid, sest samad isikud võivad olla korraga nii võitjad kui ka kaotajad. Inflatsiooni tõttu on kaotanud need säästjad, kes on hoidnud oma sääste sularahas, pangahoiusel või fikseeritud intressimääraga, võidavad aga need, kellel on fikseeritud intressimääraga laenud või kes omavad vara, mis inflatsiooniga kallineb. Kuivõrd inflatsiooni põhjustas suuresti energiahindade kiire kasv, siis saab võitjaks pidada neid energiatootjaid, kelle energiatootmise sisendid ei kallinenud samas tempos energia turuhinnaga. Kuna päikese‑ ja tuuleenergia tootmise muutuvkulu ei ole viimase paari aasta jooksul oluliselt tõusnud, aga nende energialiikide müügihinnad on kasvanud, siis on need energiatootjad selgelt võitjate poolel. 

On oluline märkida, et inflatsioon on märkimisväärselt vähenenud. Detsembris oli inflatsioon 4%, mis on viimase kahe ja poole aasta madalaim. Sealjuures on hinnad viimased kaheksa kuud püsinud muutumatuna, seda suuresti toidu ja energia odavnemise tõttu. Samal ajal on kasvanud inimeste palgad ja erinevad toetused. Näiteks tõusis möödunud aastal keskmine kuupalk 10,4%, haridusvaldkonnas tõusis eelmisel aastal palk lausa 20%, sealhulgas õpetajate alampalk 24%. Niisamuti tõusis eelmisel aastal pension 17,6% ja sel aastal [tõuseb see] veel 11%. Ka alampalk on tänavu tõusnud 820 euroni. Seega on inimeste ostujõud taastumas. Eesti Panga ennustuse kohaselt [jõuab] inimeste ostujõud ellukalliduse kiirele tõusule eelnenud tasemele [uuesti] järgmisel aastal. 

Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus tunnistab, et hinnainflatsiooniga võõrandatakse eesti rahvalt vara, ning teadvustab oma kohustust astuda samme rahva vara kaitsmiseks hinnainflatsiooni eest?" Kuna käesoleva inflatsiooni oluliseks põhjuseks on energiahindade kiire kasv, siis on paratamatu, et energia netoimportijad riigid energiakandjate hinna tõusust tervikuna kaotavad ja netoeksportijad võidavad. Õnneks on Eestiski ekspordiks minevaid energiatooteid. Nagu esimeses vastuses viidatud, on inflatsioon märkimisväärselt vähenenud. Samuti on hinnad püsinud viimastel kuudel muutumatuna, kuna energia ja toidukaubad on odavnenud. Eesti Pank prognoosib hinnakasvu aeglustumist ka käesolevaks aastaks. 

Kolmas küsimus: "Milliseid meetmeid on Vabariigi Valitsusel kavas rakendada, et kaitsta rahva vara hinnainflatsiooni eest – st takistada rahva vara ülekandmist subjektidele, kellele kohta on esimeses küsimuses küsitud? Milliseid meetmeid saaks selleks põhimõtteliselt rakendada?" Vastan. Eesti on avatud majandusega riik ja seetõttu tunneme siin globaalseid muutusi sageli võimendatuna. Hinnatõusul on mitu põhjust, kuid enim on seda mõjutanud sõja mõjul hüppeliselt kasvanud toidu‑ ja energiahinnad. Euroopas üldiselt, aga eriti meie regioonis on olnud kiire hinnakasv. Kiire hinnakasv euroalal on sundinud Euroopa Keskpanka karmistama rahapoliitikat ja tegema intressitõuse. Kõrgemad intressid toovad kaasa suurema laenukulu, mis jahutab majandust, ent aitab pidurdada hinnakasvu. Neid tulemusi me praegu ka juba näeme. 

Kui tulla tagasi küsimuse juurde, mida on Eestis tehtud, siis valitsus on rakendanud erinevaid energiahindade kompenseerimise meetmeid, et leevendada kõrgete kodukulude mõju elanikkonnale – seda [tehti] siis, kui need energiahinnad kõrged olid. Kui vaadata andmeid, siis saame öelda, et kiire hinnakasv on praegu minevik ja inflatsioon peaks edaspidi veelgi taanduma. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Tervitage siis esimeest kõigepealt. Aga mul on ministrile soojenduseks üks üldisem küsimus. Te väitsite nüüd, et inflatsioon on alanenud. See on tõsi, et on alanenud, aga siiski on mõtet kasutada võrdlevaid andmeid. Eurostati andmed näitavad, et alates oktoobrist, ehk ütleme, aasta viimasel kolmel kuul on Eesti inflatsioonimäär olnud rohkem kui kaks korda kõrgem kui majandustingimuste poolest meiega sarnastes Lätis ja Leedus, kus on ka need teie mainitud globaalsete muutuste mõjutused sarnased, rääkimata Soomest. Kas te tunnistate, et selle põhjuseks on oodatav maksutõus, ja kui jah, kui tunnistate, siis kuidas te kavatsete nüüd, kui osa maksutõusudest on juba kätte jõudnud, vaat seda prognoositavalt kasvavat inflatsiooni alla suruda?

Aitäh! Ei, selle põhjuseks ei saa olla maksutõus. Jah, käibemaksumäärad tõusid 2024. aasta algusest. On statistikat, mida ka ajakirjandus on kajastanud, et osa kaupmehi on tõesti juba ennetavalt hindu tõstnud ja seda rohkem, kui käibemaksumäära tõus eeldaks. Ehk ei saaks öelda, et just see oleks põhjus seda teha või et selle tõttu oleks seda vaja teha, küll on siin pigem see, et osa kaupmehi on otsustanud seda nii teha või võtta sealt täiendavat kasumit. Eks siis klient peab ise oma hinnangu andma.

Hea ametikaaslane Jaak Valge! Teie tervitused on edastatud. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See on küll väga kena, et need nii kiiresti said edastatud. Ka omalt poolt tänan selle eest.

Aga ma mõtlesin küsida teie käest selle protsessi kohta, mis nii esimese kui ka teise maailmasõja ajal sõjaga kaasnes. See oli selline nähtus nagu hüperinflatsioon. Viimasel ajal on päris palju räägitud sellest, et ehk on juba käimas ka kolmas maailmasõda. Kas te valitsuses olete mõelnud läbi ka selle stsenaariumi, et taas on käivitunud hüperinflatsiooniprotsess ning tegelikult see rahanduse infrastruktuur sellisel kujul, nagu me seda oleme tundnud, kukub lihtsalt kokku? Kas rahanduse eest vastutavad ametnikud on välja töötanud plaani, kuidas kaitsta meie riiki ja kodanikke euro võimaliku hüperinflatsiooni eest? Mis siis saama hakkab, kui selline protsess peaks käivituma? Kas sellise stsenaariumi puhul on läbi mõeldud ka see, et uuesti kasutusele võtta näiteks Eesti kroon? Kui jaa, siis kuidas seda võiks teha?

Aitäh! Minu teada meil sellist stsenaariumi Rahandusministeeriumis ei ole, aga ise usun, et see, et eurot võiks tabada hüperinflatsioon, ei ole ka kuigi tõenäoline. Selleks me ühtses rahasüsteemis olemegi, et see [raha] oleks tugev, tagatud ja laiemate garantiidega. Kui rääkida Eesti kroonist, siis loomulikult, Eesti kroon oli armastatud raha. Kellele see ei meeldinud? Ma usun, et meile kõigile [meeldis]. Aga Eesti kroon oli samamoodi tagatud ju euroga ehk täpselt sama mõjutatav. Et tema väärtus säiliks, et ta oleks stabiilne, oli ta tagatud euroga.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te oma ettekandes lugesite ette need eelmise aasta numbrid. Need palgatõusud – ma usun, te olete minuga nõus – [tulenesid] tegelikult suuresti eelnevate aastate inertsist. Eeldaks, et te juhite riigi rahandust, vaadates ettepoole, mitte selja taha. 

Küsingi, millised kaalutlused olid need, millest tulenevalt te otsustasite minna maksutõusudega – seal oli 16 või 18 uut maksu ja maksutõusu – Eesti majandust jahutama olukorras, kus ettevõtted on energiahindade [tõttu tekkinud] kriisist alles kuidagi välja tulemas, sellest taastumas, kes poolvigasena, kes paremini. Teie võtsite ikkagi kätte ja otsustasite inflatsioonile nende maksutõusudega uue hoo anda. Mis teile selleks kindluse andis, et selline meede valida, mitte tekitada ettevõtetele paariks aastaks kas või selline puhver, et nad saaksid taastuda energiahindade [tõttu tekkinud] kriisist, ja vaadata, kas riigieelarve laekumised hakkavad taastuma või ei hakka? Miks te valisite selle, et kohe maksutõusudega peale minna?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Ei ole meie maksutõusudega inflatsiooni kuidagi ergutanud või juurde kütnud, nagu te räägite. Seda ka numbrid ju praegu näitavad, et inflatsioon on alanenud, mitte tõusnud. Oma ettekandes ma ütlesin, et detsembris oli see 4% ja prognoosid näitavad, et see ikkagi alaneb edasi. 

Needsamad palgatõusud kas või, te sidusite need väga õigesti ära, kas või need avaliku sektori palgatõusud, palgatõus õpetajatel, päästjatel, politseinikel, muudel riigiteenistujatel, aga eeskätt jah, nagu ma viitasin, õpetajate alampalk, [mis tõusis] 24%. Samamoodi oli siseturvalisus 24–25%‑ga eelmisel aastal palgatõusu vedaja. 230 miljonit, kui ma õigesti mäletan, oli palgatõusude hind. Eks me ju teame, ma olen seda ka siin täna öelnud, et raha selleks tuleb inimeste käest, ettevõtete käest maksudena. See on ka üks põhjus, miks me pidime neid maksumuudatusi tegema: et riigieelarvesse täiendavaid vahendeid tuua.

Aga kui rääkida konkreetselt enne suve [tehtud] maksumuudatustest – käibemaksumuudatused, aktsiisid, tulumaksureform ja perehüvitiste riigieelarvele jõukohasemaks tegemine –, siis need muudatused olid vajalikud meie kaitsekulude tõstmiseks. Kaitsekulud on meil praegu, 2024. aastal üle 3%, 3,2%. See [vajadus] tuleneb julgeolekuolukorrast ja ma usun, et see on hädavajalik. See on hädavajalik selleks, et me suudaks oma riiki kaitsta, et keegi ei sooviks [meid rünnata]. See on hädavajalik Eesti inimeste jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks. 

Kui räägime investeeringutest, välisinvesteeringutest, siis selleks, et öelda, meie riik on turvaline, siia tasub tulla, me peame olema kaitstud, ja nii, et kellelgi isegi ei tasu mõelda meie ründamise peale, sest me oleme teinud kõik selleks, et ennast kaitsta, siia ei ole mõtet tulla. Ma arvan, et 3% kaitsekulutustele ja meie reaalne tegevus seda ka kinnitavad. Ma usun, et me peamegi endale iga päev meelde tuletama, et need maksutõusud on selleks vajalikud. Ma arvan, et kokkuvõttes on see väike raha, mida maksta selle eest, et olla kaitstud ja garanteerida seda, et meid keegi rünnata ei tahaks.

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kas oskate mulle äkki soovitada protseduuri? Kui minister nii minule kui ka Jaak Valgele vastates ikkagi otseselt seab kahtluse alla Eurostati andmed ja ütleb, et need on valed, kas meil on siis mingit võimalust tõde välja selgitada? Või ongi niimoodi, et Eurostat on tegelikult ebausaldusväärne allikas? Kas me saame selle siis kuidagi fikseerida, et me sellisele statistikale enam tulevikus ei tugineks?

Aitäh! Minu vastus on: ainult keskustelu käigus. Martin Helme, palun!

Suur tänu! Ausalt öeldes on päris kurb, et mitte öelda ahastama ajav see, kui lootusetult abitu on praegune rahandusminister arvude, protsentide ja trendidega. Lihtsalt kole on näha, et tulevad sellised väited, nagu see, et inflatsioon on alanenud. Ei ole inflatsioon alanenud, inflatsiooni tempo on alanenud, enne oli 24%, nüüd on 4%, aga hinnatõus ikka jätkub. Kui rääkida statistikast, siis vähemalt Eesti enda asutus, teie haldusalas olev Statistikaamet, ütleb, et alates 2020. aasta viimasest kvartalist kuni 2023. aasta viimase kvartalini on tarbijahinnaindeks ehk hinnatõus olnud 37,4%. Kaja Kallase valitsuse ajal on inimesed vaesemaks jäänud 37,4%. No keegi, nagu me siin enne tuvastasime, sai selle raha. Kas on mõni õpetaja saanud sel ajal nii suure palgatõusu, kas on mõni pensionär saanud sel ajal nii suure pensionitõusu, et te väidate, et kõik on hästi?

Aitäh! Kui te küsite pensionide kohta, siis eelmisel aastal 17%, sel aastal veel pluss 11%. Kindlasti oli pensionitõus ka 2022. aastal. Pension on indekseeritud ja 2021.–2022. aastal me tegime ka erakorralisi pensionitõuse.

Austatud minister, ma tänan. Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Seega on arupärimisele vastatud. 

Head ametikaaslased, me liigume nüüd jõudsalt edasi. Arupärimistega on tänaseks asjad ühel pool, aga see ei tähenda, et istung on lõppenud. Võib öelda, et kõige magusam osa on ees. Palun kõigil, kes seda soovivad, peale haamrilööki ennast registreerida esinemiseks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Vaba mikrofoni ei ava. 

Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.