Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Katkestame kohaloleku kontrolli, sest kohaloleku kontroll kõigil Riigikogu liikmetel ei toimi. Püüame, Riigikogu Kantselei aitab selle toimima saada. (Helistab kella. Saalis on sumin.)

Head ametikaaslased, enne seda suurepärast võimalust anda üle eelnõusid või arupärimisi ma palun saalis vaikust. Teeme kohaloleku kontrolli. 

Protseduuriline küsimus, Anti Poolamets. See kohaloleku kontroll on katkestatud. Jah, palun! Ja mul on palve tehnilisele personalile: kutsuge ka Riigikogu esimees tagasi, sest ta tahab ju kohaloleku kontrollis osaleda, talle tuleb informatsiooni jagada nende toimetamiste juures, mis ta hetkel teeb, et ta peaks tulema saali tagasi. Palun, härra Poolamets!

Aitäh, austatud juhataja! Ma ei saa aru, miks ma ei saanud oma kohaloleku kontrolli tagasi võtta, nagu e-valimistel võib ju 15 korda oma häält edasi-tagasi liigutada. Miks see aparaat nii lihtne on?

Sellepärast, et ta lähtub põhimõttest, et kui mees sõna annab, siis ta seda sõna ei võta enam. 

Püüame uuesti kohaloleku kontrolli läbi viia. Head ametikaaslased, kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 58 Riigikogu liiget, puudub 43. 

Head ametikaaslased, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Ootame aktiivset osavõttu. Kõnesoove ei ole. Tänase päevakorra juurde me minna ei saa, sest päevakorrapunkte ei ole. Ma tänan teid südamest selle aasta ja selle töö eest, mis te olete Eesti inimestele, Eesti rahvale teinud. Sellega on tänane istung lõppenud.

Aga nüüd ärge ära minge, on lisapäevakorrapunkt. Päevakorrapunkti pealkiri on "Jõuluvana".

No praegu kohaloleku kontroll näitas 57 vist. Vaatame, kas mõned on head ka. Aitäh teile! Nii, ohoo, no näe! Tervitus, tervitus, head inimesed! No näed, mõned jõuavad püsti seista ja mõned ei jõua, aga niimoodi see tegelikult ju elus on ka. No näed, küll sina oled ikka armas laps, ma olen ikka kogu aeg vaadanud. Tere, Liisa! Näed, mul on ka nüüd prillid. Niimoodi see elu ja aeg kenasti läheb. Kõnnin jälle tavapärasesse paika, kenasti valmis. 

Vabandan selle väikese tehnilise poole pärast, olin serveriruumis. Tulin sinna paar päeva tagasi, jäin magama, sest ega mina ei uskunud küll, et obstruktsioon on vahepeal seisma jäänud. Ma mõtlesin, et ma 24-ndal saan hakata pihta, aga näe, juba praegu. Tegin kiiresti, sest päris kõrgel tasandil on seatud minu olemasolu kahtluse alla. Seetõttu ei tohiks inimene asja, mida olemas ei ole, väga kaua vaadata, siis peaks ju ravile minema lõpuks. Samas olen Helle-Moonikale väga tänulik, kes lausa protseduurilise küsimuse tasandil on uurinud, kas ma täna tulen või mitte. Tegi algul südame soojaks, pärast hakkasin mõtlema, et kas on äkki mingi tagamõte selle asja taga või siis … Ei olnud? Lihtsalt puhtalt selline [huvi], jah. 

Küll on ikka tore aasta olnud, selles mõttes, et iga kord, kui ma arvan, et ega te millegagi mind üllatada ei saa, on hea meel tõdeda, et ikkagi saate. Mina paluksin tõsta käe üles kõigil nendel Riigikogu liikmetel, kes on uhked selle pärast, mis nad sellel aastal tegid. Suurepärane! Umbes niimoodi ma seda ette kujutasin ka. 

Mina ei ole aru saanud – ma olen ennast mitu korda ka Riigikogu liikme sisse mõtelnud, kuigi üldse on raske ennast inimese sisse mõtelda, aga Riigikogu liikme sisse küll –, milleks kogu aeg … Kus on lugupeetud opositsioonisaadikud? Seal, jaa. Mina teist aru ei saa, miks te seda koalitsiooni ja valitsust kogu aeg niimoodi kirute. Vaadake, kui hea teie populaarsus on, ilma nendeta ei oleks teie populaarsusest mitte midagi olemas. Te ise ei ole selle jaoks ju mitte midagi head teinud. Las valitsus toimetab, teeb nii, nagu tahab. Selle kõige taustal ei ole vähegi mõistlikumate asjade väljapakkumine ju mingi eriline kunst. Laske neil rahulikult toimetada. Ei ole niimoodi, et … Rahvale jääb siis mulje, et seadusi tuleb nagu saeveskist, kogu aeg, ja opositsioon on ka kahe käega poolt. Vaata, kui tore oleks! Inimestel oleks selline tunne, et Eesti elu areneb, mühin taga. 

No vot, selle asja ma tahtsin ära rääkida. Mis veel? Seda, et aeg-ajalt tekib segadusi teemal, kes kuhu kelle saatis või mismoodi siis täpselt on. Minu meelest peaksid opositsiooni- ja koalitsioonisaadikud istuma kõrvuti ja läbisegi. Kui näiteks Jürgen istukski vahepeal kusagil seal lähemal, siis saaks lugupeetud aseesimees kohe teada, mida inimene mõtleb, ja siis ei peaks väga palju aega raiskama. 

Eks meil igaühel on olnud toredaid kohtumisi sellel aastal. Mul oli mõni päev tagasi suurepärane võimalus kohtuda lugupeetud härra presidendiga. Siis me põgusalt arutasime ka seda olukorda, kus Riigikogu võtab mingi seaduse vastu, saadab selle presidendile, president saadab selle jälle tagasi, Riigikogu võtab selle uuesti vastu, ilma et oleks seda lugenudki, ja saadab jälle tagasi. Ma ütlesin presidendile: "Sa muuda selles paar asja ära lihtsalt rahulikult ja saada tagasi. Riigikogu ei viitsi lugema hakata, võtab uuesti vastu. Ja alles pärast avastab: ahaa, vaat mis juhtus!" Nii et sellised asju peab vaatama töö käigus. 

Nii, mingit asja ma tahtsin veel rääkida, aga seda ma saan rääkida siis töö käigus ka. Jõulumehe ülesanne on tavaliselt ikkagi kinke jagada. Eks paljudega teist on mul tegelikult ju nii häid kui ka halbu mälestusi teie lapsepõlvest. Ma mäletan teid kõiki väga hästi maast madalast. Mõned on muutunud paremuse poole, mõned veelgi rohkem paremuse poole. Areng on olnud korralik. 

Me oleme sellises keerulises ajas, kus inimesel ei jätku sõrmi ja varbaid nii palju, et lugeda ära, mis kriisid meil on: julgeolekust alates kuni jälle tiiruga sealt välja. Me elame sellisel kriisiajal. Seetõttu on mul ka kingikott täna valitud selliselt, et see peaks olema kriisiaegadele vastav ja aitama teil läbi murda eelolevatest kergematest ja võib-olla raskematest aegadest. Aga jagamise käigus ma räägin igast kingist eraldi ka. 

Kõigepealt aga palun mina siia juhatuse kenasti kohale, juhatuse esindajad. Lauri tuleb, tuleb ka lugupeetud härra aseesimees. Olge lahke, kõnepult on teie! Või te tahate … Jah, ma jään siis ise siia, siis on mul ikka mikrofon. Väga tore!

Nii. Aga jõuluvana, ole hea.

Ole hea? Mina olengi hea. Selles mõttes, et teie peaksite nüüd üsna laialt levinud ja kulunud tava kohaselt luuletuse lugema või midagi sellist tegema.

Jaa. Riigikogu juhatus on sellel aastal teinud väga head tööd. Ja kuna siin oli juba juttu protseduurilistest küsimustest, siis ma julgen öelda, et Riigikogu juhatus on sellel aastal vastanud tuhandetele protseduurilistele küsimustele, sealhulgas sellele küsimusele, loomulikult, kas jõuluvana tuleb või ei tule. Ja seoses sellega, et mina ei ole saanud ühtegi protseduurilist küsimust küsida, on mul jõuluvanale üks väga konkreetne protseduuriline küsimus, kui tohib.

Olge lahke!

Kas meil oleks võimalik saada päkapikkude töögraafikut juhuks, kui nad siin akna taga passivad ja ühel hetkel ikkagi realiseeritakse ähvardus, et visatakse istungi juhataja aknast välja? Siis ei juhtuks tööõnnetust ja päkapikud ei saaks pihta. Kas sellise töögraafiku kättesaamine oleks võimalik?

Oleme selle võtnud endal tegelikult ka töökoosolekul jutuks. Aga päkapikud ütlesid, et selleks ei ole mingit tarvidust, sest väga harva juhtub nii, et kui Riigikogu liige midagi lubab, siis seda ka teeb. (Naer saalis.) Siin ei ole nagu põhjuslikku seost.

(Naerab.) Nii.

Me oleme küll ütelnud, ma olen ütelnud päkapikkudele ka: "Kui te käite akna all ja vahepeal näete ühte toredat meest, Kallet, siis lehvitage talle ja pilgutage silma." Ja kui mõnikord tundub, et Kalle räägib omaette, siis see ei ole niimoodi. (Elevus saalis.) Ta räägib ikkagi päkapikkudega. Nii et ärge muretsege, me oleme harjunud sellega, et Riigikogu liikmed lubavad, aga teevad õnneks pöördvõrdeliselt vähem.

Selge. Nii, aga minu luuletus on pärit lapsepõlvest ja räägib ka päkapikkudest. See kannab pealkirja "Pöialpoiss ja päkapikk" ja kirjutanud on selle Ira Lember. Ma usun, et kõik seda teavad, aga ma arvan, et praegusel jõuluajal sobib see siia saali iseäranis hästi. Räägib see lugu sellest:

Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid, kumb pikem neist.

"Sa oled nagu leivaraas
ja raske on sind leida maast!"

"Miks, kääbus, sõnu loobid sa!
Ei näe sind mikroskoobita!"

"Kui kükakile laskun, siis
ehk küünitad mu taskuni!"

"Sa ulatud mu jopi äärde!"
"Ja sina mulle poolde säärde!"

"Sa oled pisem kui mu näpp!"
"Sa välja näed kui väike täpp!"

"Ma olen sentimeetrine!"
"Ma kümnemillimeetrine!"

Nad panid seljad vastu –
ja olid täpselt ühte kasvu.

Rahulikke jõule!

No nii, tore! Aitäh-aitäh! Me võime teha sellise viisaka aplausi. (Aplaus.) Ja minu hea abiline, päkapikk Raina, toob ühe osa kingitusest, aga see on ainult üks osa. Aitäh! Nii, see on maitsev ja veel, ma ei tea, diversiooni päästemenüü. Siin on 21 söögikorda sees. Ma vaatan, siin on kriisiabipakk ja siin on sellised asjad: kartulipuder peekoniga, riisiroog kanaga, spaghetti bolognese veiselihaga, tatraroog kalkuniga – mõlema kalkuniga –, vürtsikas nuudlisupp, kaerahelbepuder õuntega, Vahemere hommikusöök shakshuka.

Ma saan aru, ma usun, et inimesed tavaliselt ei söögi nii mitmekesiselt kui kriisiajal. Üks asi on see. Aga nüüd ma vaatan kohe välja ühe sellise kingituse. Vaat nii, oot-oot, leidsin. Kinkide mõte on see, et iga erakond ja juhatus ka saab selle kriisiabipaki ja midagi sellist veel, mida kriisiajal on vaja. Siin on nüüd juhatuse käes akupank. See tahab päikest, akna juurde paned. Akupanka saab juhatus jagada, kui tema käest küsitakse normaalselt ja inimese kombel, viisakalt. See on koostööle ärgitav kinkekomplekt kriisi ajaks. Siin on toidumoona ja siin on akupank. Nii et kui kellelgi on vaja midagi laadida, siis saab seda teha. Toidumoon on igaühel, aga näiteks helistada või internetti alati minna ei saa. 

No nii, Jüri, ole lahke! Sina oled kõige tugevam siin. Annan Lauri kätte. Ja Jüri luuletus on milline?

Hea jõulumees, kõigepealt aitäh, et tulid jälle! Tuleb, ma arvan, pöörduda tagasi lapsepõlveradadele, sealt saab abi. Ja ma teen umbes sarnaselt nagu Lauri. See on Uno Leies, "Hiire auto". 

See oli minu lemmik. 

Sa aita siis palun mind järele. 

Kui ma mäletan.

Ma proovin meelde tuletada. 

Hiir tegi piimapudelist 

uue automudeli. 

Klaasist auto paistis läbi, 

rooliks oli väike käbi, 

käigukangiks tuletikk, 

istmeks pehme puravik. 

Hiir nüüd sõidab siia-sinna, 

sõidab maale, sõidab linna, 

otsib tühje pudeleid, 

et teha uusi mudeleid.

Jaa. Hakkas jooksma kenasti see film [silme ees]. (Aplaus saalis.) No ja akupanga ma annan siis Jüri kätte.

Ole tänatud!

No nii, edu! Lauri tahab lisada.

Ma väga tänan selle toidupaki eest, sellepärast et juhatuse supiköögi avamine on meil olnud juba pikalt plaanis. Nüüd me saame selle lõpuks ära teha. Aitäh!

Kes siis, kumb teist küpsetama hakkab?

Kõik kolm.

Toomas küpsetab.

Toomast ei ole jah. Ma vaatasin, et kus ta on, aga tossu juba kerkis sealt õue pealt ja sealt ma nägin. 

Nüüd on siis niimoodi. Paluksin siia, ma vaatan kohe, kelle. Ahaa! Ma võtan selle siit välja. Reformierakond! Kas on saalis? Tundub, et … (Hääl saalist.) Tavaliselt ei ole … Ei, aga on küll. Sealt tulebki. No näed! (Ohkab.) Oh, nii tore! Tere-tere! Tore sind näha. Sina pead siis jälle kastanid [tulest] välja tooma.

Ma ei tea, kas just kastanid välja tooma, pole sel aastal eriti laulda saanud, rohkem siin Riigikogus olnud. Ja eks üks jõulukontsert peab siis olema aastas. See ainuke ja viimane.

Kas kodukord ei võimalda Riigikogu liikmel laulda suvalisel ajal? Igatahes muid tegevusi kõiki võib teha, aga …

No vaat, ei ole olnud mahti, jah, puhkasin suvel.

Ole lahke!

Jaa. Mõtlesin, et laulan sulle seda laulu, mida tavaliselt laulan sulle iga aasta 24-ndal. Loodan, et sa ikka tuled siis uuesti ja et see ei jää viimaseks kohtumiseks meil sel korral.

Eks ta on mul ikka nagu pähe kulunud küll, aga samas on igas esituses alati midagi uut.

Jaa. (Laulab.)

Kui jõuluajal lund ei saja,
kallis, ära ole kurb,
sest kõik, mis meie õnneks vaja,
see on hinges sul.

Sind leida võib õnnetuna,
ka kaunis jõululumi,
ja lumeta võib õnnestuda,
läita südames tuli.

Ka lumeta võib jõulutunnet tunda,
ei hooli me, kui must on maa,
ja lumeta võib valgeks jõulud muuta,
saab lumeta, kuni oled minu kõrval sa.

Kalleid kinke me ei vaja,
raha eest ei rahu saa,
parem kingi mulle aega
ja ole täna minuga.

Ka lumeta võib jõulutunnet tunda,
ei hooli me, kui must on maa,
ja lumeta võib valgeks jõulud muuta,
saab lumeta.

Tähtsam veel kui lumehelbed
ja särav küünlaleek
on su mõtted helevalged,
su silmade sädemed.

Ka lumeta võib jõulutunnet tunda,
ei hooli me, kui must on maa,
ja lumeta saab valgeks jõulud muuta,
saab lumeta, kuni oled minu kõrval sa.

(Aplaus.)

Juhhei! Suurepärane! Raina, ole lahke! Selle lauluga on alati see, et mulle tundub, et ma tahaksin ise kaasa laulma hakata, aga poole peal ma tavaliselt olen seisma jäänud. Võib-olla tuleb keegi daamile appi. Siitsamast. Olge lahke, see on seesama kena toidu… Aga lisaks on siin veel selline koostööks mõeldud kingitus. See on … Kuna akupank on meil ära antud, siis see on ilma patareideta – patareid saab keegi teine erakond – raadio teile. Ja kuna koalitsioonipartnerid saavad alati Reformierakonna plaanidest meedia kaudu teada, siis on võimalik see anda kellelegi kenasti kuulamiseks.

Paneme selle ikkagi näiteks koridori kuskile, siis on võib-olla kohe teada, et mis me mõtleme, mida me plaanime.

Jah. Tavaliselt on ju, minu meelest, meedia alati olnud valitsuspartei sabarakk ja tallalakkuja. Niimoodi ma olen kuulnud öeldavat.

Kui sa nii ütled. Jõuluvanale ei ole ilus vastu vaielda.

Ei ole küll jah, kuigi võiks mõnikord. Suur tänu! Kõike ilusat! Ilusaid jõule! No nii, kusjuures võib kohe hakata keetma, kui tundub, et istung läheb pisut pikale. Nüüd ma võtan siit uue kingisaaja. Siin on siis – oh! – Eesti 200. Ja kes sealt siis tuleb? Ahaa! Tere, Juku!

Nii õudne on sind näha jälle. Ma siin kuulasin, et igasugused infantiilid pöörduvad lapsepõlve poole, loevad vanu luuletusi. Meil on teistmoodi, me oleme värsked inimesed. Ja meil on luuletus küll, aga see on esimene lugemine. Luuletuse esimene, ühtlasi ka viimane lugemine, maailma viimane ettekanne, absoluutselt. Lõpuettekanne. Ja see luuletus on pühendatud meile. Minule kui enda kolleegile ja teistele kolleegidele kui minu kolleegidele. 

See on suurepärane, kui inimene kirjutab ükskord ometi luuletuse endale!

Sina ei saa. 

Kuidas iseloomustada Riigikogu? 

Maksumaksjale kui torm või vesipüks. 

Katastroofe kokku terve rodu 

mitte sada, vaid lausa 101. 

Loodusõnnetusi, rahet ja tsunamit 

toome me ka siis, kui sa ei taha. 

Üleujutust ja muudki sellist kraami 

viivad roosast hoiupõrsast raha. 

Täna õhtul beebiroosas majas 

kavandame veel üht ikaldust. 

Asjata te ootate, et Kaja 

kohtaks oma tee peal välisust. 

Me ei lähe, 

sest me taburetid määritud on sulaliimiga,

lossi ees piketis inimketid 

kohtuvad me targa tiimiga. 

Pole lollid me,

sest meil on nuppu.

Mõnikord veel keset hilist ööd 

magame ja vajutame nuppu,

teeme oma tänuväärset tööd. 

(Aplaus.) Sorri, meil on see värk, et kuna meil on päriselt demokraatia nagu fraktsioonis, vähemalt me teeskleme seda, siis Kalev Stoicescul on muudatusettepanek.

Soovib parandada tervet luuletust?

Ma arvan, et see võib nii minna. 

Väike improviseeritud salmikene ka minu poolt. 

Jõuluvana, sinu ees

mul on tugev emotsioon. 

Palun ole täitsamees 

ja vii ära obstruktsioon. 

Aitäh! (Aplaus ja naer saalis.)

Me saime ise ka aru, kumb on meist luuletaja.

Seda küll. Pole hullu, monteeri see sinna, sina oled rohkem insener. Oota! Kingitused ka. Kas ma kingitused … Esimest korda oleksid ära läinud ... Ma saan aru, et sa oled kultuuriinimene ja sind ei huvita materiaalsed väärtused.

Ma olen väga näljane seetõttu, et ma olen kultuuriinimene.

Aga üks asi on veel. Üks asi veel. Kui siit enne sai just … Ahah, teile on, kõik erakonnad, kriisiabipakk. Kui teil on vaja konservi lahti teha, midagi lahti teha, siis Juku käest saab, kuigi Juku võib teha kõik asjad lahti ilma avajata.

Ma saan tšäksiga. 

Jaa, sa saad tšäksiga kõik lahti, isegi … No vot. Ja siin on siis veetabletid. Keegi saab kunagi …

Ma saan aru, et see on mingi kriisivesi?

Jaa, selle paned sellise vee sisse muidugi, mida sa muidu ei jooks. Ma tean, et sa vett ei tahaks üldse juua (Naer saalis.), aga …

Vesi on kaduv ressurss, sellega tuleb ettevaatlik olla.

Seda küll. Igatahes on need ka siin. Ja pärast on nii, et kui te lähete reaalsesse ellu ja tahate hakata näiteks konservi lahti tegema, siis Juku võib teile teha lahti selle.

Jaa, ma tänan. Ja ma võin ka koolituse läbi viia.

Väga hea! Oled kõikide asjade sommeljee, ma tean.

Jaa-jaa. Ja peale selle, nagu sa näed, mul on ülikond seljas. See on sellepärast, et alati ma panen punkkontserdile ülikonna selga, ja sa annad selle mõõdu välja küll.

No ongi. Aitäh! Edu sulle igatahes, mis sa ka ette ei võtaks! Võib plaksutada ka. (Aplaus.) Ahaa! Tuletan meelde, et mul on siin koti sees üks selline päris korralik asi ka. Ohoh! Ja pärast palume päkapikku [appi], aga mitte veel. Kutsume siia ette Isamaa esinduse. Teil on liikmeid … Kõikide liikmetega oled sa tuttav, kes on tulnud juurde. Tervitus! Kavatsed ette lugeda meile raamatu?

Ma võtsin raamatu kaasa. Just, just!

Väga hea! 

Lugupeetud jõuluvana! Head kolleegid! Jõulud on niisugused mõtlemise, tagantjärgi mõtlemise ja ette mõtlemise aeg, aga me seisame hiiglaste õlgadel ja vanad eestlased on enne meid ka mõelnud. Ei ole mõtet uusi mõtteid mõtlema hakata, tuleb mõelda läbi need mõtted, mida esivanemad on juba eelnevalt mõelnud. Deduktiivse meetodiga meie fraktsioon koostas valiku vanasõnadest, mis iseloomustavad meie meelest kõigi erakondade selliseid poliitilisi põhimõtteid või tulevikku. See oli päris suur töö, tuli arhiive läbi kaevata meetrite ja meetrite kaupa, aga siin see valik on.

No vot, ongi, meie esivanemad on ju väga palju näiteks lugematuid ohvreid kandnud, teinud seda selle jaoks, et me ei sööks kärbseseeni, aga ikkagi tasub meelde tuletada neid asju ka tänapäeval.

Just. See teeb elu ka odavamaks, sest kõik te võite kasutada neid vanasõnu, neid mõtteid tegelikult, neid iganemata mõtteid oma programmides. Need sobiksid preambulisse väga hästi. Ja ka riik: strateegiabüroosid pole vaja, arengukavasid, strateegiaid pole vaja, saadate lihtsalt ühe inimese kirjandusmuuseumisse või Eesti Rahva Muuseumisse paariks nädalaks ja on see töö tehtud. 

Nii et sotsid, "Kui riik rikas, siis rahvas vaene, kui rahvas vaene, siis riik rikas." Rapla, Märjamaa.

Keskerakond, "Kui inimene teaks, kus maha kukub, küll siis õled alla paneb." Vaivara.

Eesti 200, "Tulevikus jääda inimesed nii pisikeseks ja nõrgaks, et kahe mehega ühte kanamuna kannavad." Ambla.

Reformierakond, "Kargab nagu orav ühe oksa pealt teise peale." Kogumiskoht teadmata. 

Isamaa, "Ees elupäevad, taga tantsupäevad." Kuusalu.

EKRE. "Vana mõrd om enamb kui vastne püss." Vastseliina.

Ja kas sina, jõuluvana, saatusesse usud?

Ei no loomulikult, sellepärast et siin me täna oleme ju kõik koos saatusekaaslased.

Ma ei mõtle teiste saatusesse, ma mõtlen iseenda saatusesse.

Aa, iseenda. No eeskätt jah. Millesse sa ikka muidu usud? 

No vaata, siis kõige lihtsam, see on sulle mälestuseks, need vanasõnad …

Oh!

… nii et sa võid järgida erakondade tegemisi ka tulevikus.  

Aga üks selline meetod oma saatust teada saada on võtta kõnekäändude raamat, kirjandusmuuseumi väljaanne, panna näpp … Raamatut ma sulle muide ei anna.

Seda ma tean, jah.

Jaa-jaa-jaa. Aga panna näpp suvalise koha peale, umbes, mitte vaadata enne üldse.

Ma panin näpu ära ja siis vaatasin. 

Nii, palun!

Nii. Mis me siis? Ahah! Sünnib nagu … "Sööb käest ära, sünnib nagu käsi kindasse – sobib hästi, on sobilik." No vat. Eks vanarahvas oligi selline väga krüptiline oma tegemistes. Siiamaani on minule väga suureks saladuseks, kuidas nad ellu jäid.

Nojah, aga nad said asjade järgi sadu aastaid ja isegi tuhandeid mõelda, nii et neil on palju rohkem aega olnud kui meil see väiksed sada aastat.

Rahvas ju kogu aeg valikut tehes ju läkski, sammus läbi ajaloo. Mina olen mõelnud, mispärast mõnda rahvast on 100 miljonit, eestlasi on miljon. Või ma eksisin, nüüd on rohkem ilmselt.

Jah, ja jõuluvana tuli meile ka alles esimest korda sada aastat tagasi, võib-olla selles on asi.

Jaa, kui ma tulin, ega siin oli igasugu … Ai! Kui teistel oli suur ilus toidupakk … Päkapikk Raina, ole hea, too ikka Isamaale … Sa juba tõid? Ei toonud. Väga hea! Näe. Nii. Suur tänu! Näed, selline. Siin on siis kõik toidud lihapõhised, kõik on lihapõhised.

Tule, Riina, ka siia. Näed, sulle saavad ilusamad asjad, mulle on liha.

Ja mul on siin kingituseks on see, et mina tean, et Isamaa ridades on kõik lihasööjad, jahimehed. Mardi aegadest saadik on juba kõik võtnud alati püssi kätte, kui vaja on. Aga siin on siis taimetoitu ka. Siin on … Ja ma tean, et kui Isamaale anda, siis nende taimetoit jääb alati alles, mitte keegi teist ei tarvita seda. Teie saate siis jagada teistele erakondadele, kus on väga palju taimetoitlasi, nagu Juku, ja seal edasi vaadata. See on selline korralik pakk. Mina saaksin selle kahekilose oakonserviga läbi 400 aastat, ma olen täiesti kindel. Nii, ole lahke, Riina! (Riina Solman vastab.) Läheb ka, mõni asi läheb ikka asja ette ka. See on ikka suur asi. 

Ma ei hakka ütlemagi, kuhu see läheb. 

Selge. Edu teile, Isamaa! (Aplaus saalis.) Ja vaadake, kui kunagi peaksid tulema valimised veel, ühe korra või vast paar korda rohkem, siis oleks sellest praegusest summast, mis teil seal konto peal on, midagi ikka alles ka.

Nii. Siit ma näen veel ühte. Siin on siis sotsid. Kus sotsid on? Vaatan. Oo! Tervist-tervist! Iga kord on ikkagi olnud keegi kitarriga ka. Ma olen kartnud mõnikord, et sureb see …

… traditsioon välja?

… traditsioon välja. Aga ei. Mida me siis kuuleme?

Ei sure. Vaat minul on see pooleaastane kogemus siin saalis ja sõber Hardi Volmer jättis sahtlisse sõnad, mida võiks olla paslik ette kanda. Mina ei teadnud, et ta on selgeltnägija, aga see meie siinne töö ja poliitika ja eelarve tasakaal ja kõik on kogu aeg nii turbulentne, et selles mõttes on see täiesti asjakohane.

Kuidas see pool aastat muidu on sulle tundunud? Inimesi on ära läinud ka poole aasta järel. Ega sinagi ei kavatse …?

Jaa. Ma kuulsin ka, Kastre vallast üks esimene Riigikogu liige, kes kunagi oli, Aksel Rüütli, Haaslava meeskoori esimene dirigent, tema läks peale poolt aastat koju ära. Aga me arutame 24. detsembril seda. Äkki …

Siin ei ole nüüd mitte see, et ma sul paluksin ära minna. Aga mis me nüüd kuuleme?

Sõnad: Hardi Volmer ja Priit Lomp; muusika: Jaagup Kreem. Nii et inspireeritud ja võimalik on ka õrnalt kaasa patsutada. (Laulab, ise ennast kitarril saates.)

Kuskil kadunud on fiskaalne tasakaal
ja finantsidest on saanud hale marginaal.
"Vähem maksu, rohkem toetust!" mõni hõigub veel. 
Kus struktuurne puudujääk – ei mäleta,
see hirmu teeb. 
Kogu Riigikogu neelab antidepressante,
kuskil juba nähtud pedagooge-demonstrante. 
Elu koalitsioonileppes pole endine, 
mul sõbrad vangutavad pead, ka jõulumees. 
Kulupõhine eelarveke,
mida tegime, pole enam see
tulupõhine, mida lootsime. 
Ette jagatud. Hoidke eemale!
Tõuseb alampalk ja jõulumees saaks pinsi eest
koha hooldekodus, kõik on võrdsed riigi ees.
Abieluvõrdsusegi tagasime me, 
nüüd lõppematu obstruktsioon lõi kaardid segi.
Kulupõhine eelarveke,
mida tegime, pole enam see
tulupõhine, mida lootsime.
Ette jagatud. Hoidke eemale!

(Aplaus.) Väga hästi! Ahaa! Hea Raina, aitäh! Siin on jälle see toidupakk, paar asja, kõik on ühesugused. Ole lahke! Ja siis veel eraldi asi. Kui keegi saab viga – ma tean, et sotsid tahavad alati jubedalt aidata –, siis esmaabipakk on teie käes. Ma usun, et siin tuleb teil töö käigus igasuguseid asju ette. Martin, see käsi, kui sa niimoodi kõvasti vastu lauda taod – inimese sõrmed on mõeldud kirjutamiseks, luuleks, kallistamiseks. Aga kui [sõrmed] katki lähevad, saate minna ja [esmaabitarbeid] küsida. Niimoodi. Ole lahke! Head ravitsemist ja edu-õnne!

Ma nägin seda, et paki peal kirjas: 25-le töötajale. Nii et ainult üks neljandik võib märatseda, selles mõttes.

Tavaliselt rohkem ei märatsegi, jah, umbes niimoodi ta on. (Aplaus.) 

Nii, vaatame veel. Ohoo! Ja nii, Keskerakond! Selge, Keskerakond.

Nii, tervist!

No tere-tere!

Pärast sellist esinemist … No sotsiaaldemokraadid on alati olnud sihukesed hoogsad. Meie oleme sellised, et me vaatame, natukene võtame seda hoogu maha siin Riigikogus, pärast sellist hoogsat lugu teeme natukene tempovahetust.

Ei tea, mis selle mõte võiks olla, aga miks mitte.

Jah, nii et selline väike lugu, ma proovin seda laulda. Hääl on mul küll ära, aga nagu sa tead, ega meid palju enam alles ei ole ka, nii et mind siia saadeti.

Teie olete kõige kobedam veel.

Mina olen kõige kobedam, kes alles on jäänud. (Saalis naerdakse.)

(Laulab, jõuluvana ümiseb kaasa.)

Tere, kallis jõuluvana!

Hea meel, et meile leidsid raja. 

Lõin lahti täna Riigi Teataja,

et sulle kõval häälel teatada: 

sinu saan nagu vana Audi 100 läheb peatselt hulka kallimaks, 

tuleb automaks.

Kuid enne veel on muudki.

Kingi toodad taastuva,

lisad juurde käibeka

ja siis saadad mööda maanteed, 

tasud lõivud, vaatad kW-d, 

mõtled euriborist, hinnatõusust, 

raskest päkapikust, kes käis tööl tasuta – bussiga.

Kuid seegi kaob, ja muudki.

Meil siin olnud väike madin. 

Urmas, Lauri, Tanel, Martin. 

Meil olid kõned, mida keegi ei kuulnud. 

Meil olid mõtted, mida keegi ei näind,

sest soov kuulda sisu rusikate kõrval oli ammu maha käind,

ja nagu ma ütlesin: meid kolm on ka läind.

See oligi me aasta Toompeal.

Kuid on siiski helgust ka

pehme lumevaibaga.

Meil on rahu, õnne, vabadust

ja ma näen vist enda ees viirastust.

Peaminister ütles, et sind pole tegelikult olemas, mu kallis vana.

Kuid sind on vaja, et jätkuks lootust Toompeal.

(Aplaus.)

Aplaus-aplaus! Ahaa. Vaat niimoodi. Nii, ole lahke, näed, selja tagant tuleb Raina sulle … Ja teie saate ühest pakist kõige rohkem süüa pärast. Kui nüüd oli raadio Reformierakonnale, siis ega nad ilma teieta ei saa – patareid on teie käes. Patareid on teie käes, siis vaadake. Kui kellelgi on veel midagi patareidega seal käimas, siis … Aga palun! (Ulatab paki.) Ja ma usun, et järgmine aasta võib teid olla vähem, aga tähtis on kvaliteet.

See ongi meie põhimõte alati olnud: mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.

Jõudu-edu! 

Aitäh! (Aplaus.) 

Nii. Ahah! Ah soo. Selge-selge. Palume siia EKRE esinduse. Siin on kirjas see, et teie toidupakk on puudu, te saate juhatuse supiköögist selle. (Naer saalis.) Kui EKRE kohale jõuab, on jälle midagi ära virutatud. Aga mis siis? Ei, meil on üks kena kingitus olemas, mis on väga vajalik ja nagu ka elupõhine. Palun, mikrofon on …

Aitäh! Me üldiselt olemegi mõelnud, et ei riigi rahakotist ega ka jõuluvana kotist raskel ajal ei peagi meile nii palju kingitusi tooma, kulub muukski ära. Kui siin saalis muidu rääkides on olnud selline hea ja julge tunne – ikkagi saja kolleegi toetavad pilgud ja julgustus koridoris –, siis jõuluvana ees tuleb ikka alati selline lapsepõlveaegne värin sisse ja hakkan nagu pabistama. Mul oli tegelikult laul ette valmistatud, aga kui ma kuulasin siin häid esitusi Priidult ja Andrelt ja muidugi Luisalt – ma olin ausalt öeldes juba unustanud, kui hästi Luisa laulab –, siis ma mõtlesin, et ma lähen varuplaani peale ja loen luuletuse ette. Muidu läheks asi ikka väga piinlikuks, aga seda ei ole vaja. 

Ja luuletuse ma loen võro keeles. Ma usun, et pärast, kui YouTube'i ilmub võib-olla see video, siis küllap istungiosakond sätib sinna eestikeelsed tiitrid alla nendele umbkeelsetele, kes selle kandi keelt ei mõista. Nii et loen luuletuse Heino Sikult. See nüüd mõtleb nädalakese edasi ja on aastavahetuses. 

Aasta tulõva ja läävä,
aigupiten müüdä käävä.
Härä, roti, tiigri, kassi,
ei nää ütski kavvõmb passi.
Õgal uma aasta antu,
peräst tuud saa maaha kantus
egä jüräjä ja puskja,
kargaja, vai muido kiskja.
Õnnõ inemisel lastas,
pitä veidü pikemb kõnõ.
Kellel vähägi om aimu,
tulõ umadõga toimõ.

Nii ta ju on küll, jah. No nii, aplaus ka! (Aplaus.) Mul oli kuskil üks selline suur anum. Jaa-jaa, päkapikk Raina toob. Kui teie toiduained, lugupeetud EKRE fraktsioon, on otsas, siis anname teile peamise, mis on kõige tähtsam, ilma milleta me tegelikult ei saa – see on vesi! Vaat selline korralik allikavesi. 

Kas see on nüüd see vesi, mida peab nende Juku-Kalle tablettidega võtma või seda saab ilma?

Kui sa selle ühe korra ära jood, siis ei pea, aga teist korda juues on vaja tablett sisse panna juba.

Aga, hea jõuluvana, ma võtsin ühe väikese paki piparkooke ise ka kaasa. Täna hommikul ma hakkasin mõtlema selle peale, et jõuluaeg võiks ikkagi kõigil rõõmus olla, ja hakkasin mõtlema meie peaministri peale, kes ei usu, et sa oled olemas. Aga ometigi sa oled olemas. Ja ka tema jõulud võiksid olla sellised rahulikud ja imedesse uskuvad. Ma annan meie poolt – kui sa tema juurest läbi lähed, siis anna talle see pakk piparkooke. Aitüma!

Annan-annan edasi. Aitäh! (Aplaus.) Kas ma võin süüa ise ka pärast neid ikka? 

No kui ta paki lahti teeb, nähes, et sa oled tegelikult olemas, siis sööge koos, krõbistage koos. 

Eks lõpuks jääb ta ikka ise ka alati uskuma, iga kord on jäänud. Aga vahepeal lihtsalt võib niimoodi minna. Vaat ongi minu meelest ring peal. Ma ütlesin, et ei saa midagi, aga sain, midagi jäi ikka näppude vahele. 

Kallid sõbrad! Kui käia Riigikogus üks kord aastas, siis tundub kõik nii armas. Ja ma kavatsen ka edaspidi selle juurde jääda, et mitte ära rikkuda seda head meeleolu. Ma tean, et tehases töötamine ongi raske töö. Ja aeg-ajalt on lihtsalt selliseid kergemaid hetki, kus tehasest väljaspool olevatele inimestele tundub, et asjad on väga käest ära. Järgmine aasta ehk olete tiba normaalsemad. Lubate? Kes lubab? Anname käega märku. Kaks inimest. (Naerab.) Martin! (Martin Helme hõikab midagi saalist.) No aga see ei ole sind kunagi takistanud neid andmast.

Sõbrad, aitäh! Oli rõõmus! (Saalist hõigatakse.) Noh? Väga tore!

Ma seisan siin täna Riigikogu koori nimel ja me tahame teha sulle üllatuse. Nimelt, nad ise ei tea, aga me proovime ühel häälel laulda. Põhimõtteliselt me proovime esimest korda sinu ees, kas me ühel häälel suudame laulda, ja mis põhiline, me tahame selle lauluga soovida sulle ilusaid jõule. Ja siin ta on, minu kolleegid veel ei tea, aga nad leiavad enda eest selle laulu. Nii et palun tõuseme ühendkooriks püsti!

Ühendkooriks, selge. Püüame. Mina olen vait, igaks juhuks.

Pause ei ole ja kordusi ei ole. 

Kas on mikrofone rohkem vaja? 

(Kõik laulavad fonogrammi saatel.)

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 

Ei mitte üksi suisel a’al, vaid talvel ka siin külmal maal. 

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, sa oled mulle armas! 

Sind jõuluks metsast tuuakse ja küünlad külge pannakse. 

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, sa oled mulle armas! 

Oh jõulupuu, oh jõulupuu, siit igaüks saab rõõmu. 

Su juures lapsed laulavad ja rõõmsalt kinke ootavad. 

Oh jõulupuu, oh jõulupuu, siit igaüks saab rõõmu. ⁠⁠⁠⁠⁠⁠⁠

Oh, jõulupuu, oh, jõulupuu, su valgus on nii hiilgav! 

Veel kirkam valgus sellel ees, kes taeva leiab Jeesuses. 

Oh jõulupuu, oh jõulupuu, su valgus on nii hiilgav!

Häid jõule! 

Aitäh-aitäh! Nii, luban teil tulevikus selle lauluga alustada igat tööpäeva. Kena-kena! Aitäh, päkapikk Raina! Edu teile! Ja lähen siis praegu jälle minema. Nägemiseni! Nägemiseni! Ants, edu sulle! Niimoodi. Karmen, tubli! Nii, väga tore, Siim, ole siis tubli, ja Marek, sina ka! No nii, Luisa, tore! No nii, Hendrik, kõike head! Väga tubli!