Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed ja kõik külalised, kes te olete siin Riigikogu rõdudel või jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 13. detsembri infotundi ja kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Tänasesse infotundi registreerus 17 Riigikogu liiget, puudub 84. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: siseminister Lauri Läänemets, kes on ühtlasi ka peaministri ülesannetes, justiitsminister Kalle Laanet ning majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Meie infotunni reeglid on ikka samad. Iga Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Tal on võimalik esitada ka üks täpsustav küsimus. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ühe lisaküsimuse. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Asumegi küsimuste juurde.

Esimene küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, kes, nagu ma ütlesin, on täna ka peaministri ülesannetes. Küsimuse esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on eelarve. Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab tõesti 2024. aasta riigieelarvet, mille valitsus otsustas siduda usaldusega. Aga ma ei taha praegu puudutada menetluslikke küsimusi ega ka seda, kuidas minu hinnangul valitsuses toimus niisugune etenduslik jant. Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond andsid ühiselt septembri lõpus selle eelarve parlamendile üle, kiitsid ühiselt heaks ja pärast seda hakkas mingisugune koalitsioonisisene mäng, et ei, meie tegelikult tahame hoopis seda, teist ja veel kolmandat ja meie ikka toetame ka õpetajate palga tõstmist hoopis olulisemal määral ja nii edasi. Isegi viimasel tunnil, pärast viimast valitsuse istungit leiti nagu kübarast veel kusagil 8 miljonit eurot ja nii edasi. Aga see selleks.

Minu konkreetne küsimus on … Hinnang eelarvele on muidugi hävitav, sellest ma olen kirjutanud. Aga mul on konkreetne küsimus: kuidas ikkagi juhtus nii, et ainult Reformierakonna kõige kallim, valimiste kõige kallim ja kõige rumalam valimislubadus ehk olematu maksuküüru kaotamine, mis läheb maksumaksjatele maksma sadu miljoneid eurosid igal aastal, sai valitsusel täidetud? See oli ainult ühe erakonna lubadus. Ja täitmata on jäänud kõikide erakondade, sealhulgas opositsioonierakondade ühine lubadus: õpetajate palga tõus. Isegi niivõrd ei suutnud koalitsioon kokku leppida, et leida lõpuks 10 või 15 miljonit eurot, et järgmise aasta algul algavat streiki ära hoida. Sadu miljoneid selleks – pidades silmas, et te olete sotsiaaldemokraatide esimees –, et sotsiaaldemokraatide lubaduste ja ideoloogiaga vastuolus olevat tulumaksureformi teha – selleks raha ja võimalusi jätkus selles eelarves, aga õpetajate streigi ärahoidmiseks ja palgalubaduste täitmiseks [ei jätkunud]. Rõhutan, et see oli kõikide erakondade ühine valimislubadus – sotsid, muide, lubasid veel kõige kõrgemat palka õpetajatele –, [aga see] jäi täitmata. Kuidas ikka nii välja kukkus?

Aitäh, austatud küsija! Lugupeetud Riigikogu! Minu arvates väga hea teema, millest siin rääkida, ja oluline ka. Vastab tõele, et maksumuudatused selles eelarves sees on ja kajastuvad. Aga ärme unustame asju, mis on sellega seotud ja mis mõjutavad inimeste toimetulekut, näiteks alampalga tõstmine, mis on sotsiaaldemokraatide jaoks väga oluline küsimus olnud. Valitsuses ning tööandjate, töötajate ja valitsuse vahel sai kogu alampalga tõus kokku lepitud. Alampalga tõus järgmisel aastal on 95 eurot, ligi 16%, kui ma õigesti mäletan. Inimestel, kes täna saavad alampalka, on järgmisel aastal 16% palgatõus. See on väga suur palgatõus, väga palju aitab neid. Ja tõesti on neil maksumuudatustel mõju. [See muudatus] mõjutab eelkõige just madalama sissetulekuga inimesi, 16%‑line palgatõus mõjutab positiivselt. Kui me vaatame analüüsi, mille Rahandusministeerium selle kohta on teinud, siis [näeme, et] see tulemus on enam-vähem neutraalne lõpuks, sõltub [sellest], milliseid detaile vaadata. Aga kogu aeg unustame ära siin saalis ja avalikult arutades alampalga tõusu. Alampalga tõus, tõesti, ilma sotsiaaldemokraatide soovita arvatavasti selline ei oleks tulnud. See siht, mis me kokku leppisime, on jõuda Eestis mõne aastaga sinnamaale, et keskmisest palgast 50% oleks alampalga suurus. Teate, see on väga suur ambitsioon. See on Euroopa Liidu üks suurimaid ambitsioone. Ja lõppkokkuvõttes, kui palju see vaesust aitab vähendada: ma arvan, et väga oluliselt aitab vähendada. Nii nagu Rahandusministeerium on öelnud: see ei mõjuta mitte ainult seda alumist otsa, kes saab alampalka, vaid, kui me jagame sissetulekud detsiilideks, ka esimest kuut detsiili ehk inimesi, kes saavad täna 1000 eurot palka, inimesi, kes saavad 1200 eurot palka, 1400 eurot palka. Ka nende [inimeste] palk tõuseb tänu alampalga tõstmisele. Ärme seda ära unustame. See oli sotsiaaldemokraatide kõige olulisem lubadus nendel valimistel ja ma lihtsalt meenutan, et selle lubaduse täitmine lepiti kokku ja lõpuks ka realiseeriti enne, kui riigieelarve vastu võeti. Nii et õigem oleks öelda, et see valitsus selle lubaduse, väga suure muutuse nii-öelda vormistas ära. 

Õpetajate palga kohta me ütlesime: arvestades eelarve seisu, arvestades vajadust eelarve olukorda parandada, õpetajate palku 2024. aastal tõsta ei saa, sellepärast et selleks on katteallikaid vaja. Aga 2025., 2026. ja 2027. aastal seda teha saab ja seda on sotsiaaldemokraadid öelnud. Katteallikate puhul me oleme kokku leppinud, et me neid maksumuudatusi ja kõiki muid asju hakkame lähiajal valitsuses vaatama.

Aitäh! Ja Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma olen väga tänulik, et te tuletasite meelde, et sellesama niinimetatud olematu maksuküüru kaotamise ehk tulumaksureformiga seonduvad väga mitmed asjad. Ja teie kohe leidsite seose alampalgaga, millele te kulutasite oma kolmeminutilisest vastamise ajast kaks ja pool minutit, ja lõpuks õpetajate palga teemaks peaaegu aega ei jäänudki. Aga te kutsusite sellega kurja karja. Ma siin kiiresti visandasin teie vastuse ajal endale paberi peale, et mis siis tõesti seondub selle niinimetatud olematu maksuküüru ärakaotamisega, mida isegi õpetajad ja ülejäänud sihtrühmad ei ole soovinud ega toetanud – [nad] on seda ka avalikult väljendanud –, aga valitsus vägisi tahab nad kõik "õnnelikuks" teha. 

Mis siis seostub [maksuküüru kaotamisega]? Teie seostate [sellega] alampalga tõusu. Aga mina seostan [sellega] käibemaksu tõusu, mis mõjub just nimelt väiksema sissetulekuga inimestele palju valusamalt; aktsiiside tõusu järgmise aasta 1. maist; tulumaksureformi ehk tulumaksu tõusu 20%‑lt 22%‑le; perehüvitiste kaotamist, millega praegune valitsus alustas esimesel päeval; tulumaksuvabastuse ärakaotamist alates pere teisest lapsest, mitte lasterikastele [peredele], vaid pere teisest lapsest; eluruumi intresside kompenseerimise ärakaotamist. Ja kõigele sellele lisanduvad veel inflatsioon ja kõrged elektrihinnad, eks ole. Nii et teie alampalga [tõusu] mõju on oluliselt väiksem kui kõikide nende otsuste [mõju], mida valitsus siin on teinud. Minu küsimus teile on [järgmine]. Te rääkisite aastast 2025 ja nendest võimalustest. Täna käibemaks ja paljud muud maksumuudatused, riigilõivud ja asjad jõustuvad juba järgmise aasta 1. jaanuaril. Aga see kõige totram, tulumaksureform, jõustub tegelikult aastal 2025, kui kaotatakse ära indekseerimine ja kõik muu, mis puudutab ka perehüvitisi. Neid asju on võimalik praegusel valitsusel veel tagasi pöörata, nii nagu pöörati tagasi perehüvitised. Kas sotsiaaldemokraadid on [selleks] valmis ja kas koalitsioonis on [räägitud võimalusest] vastuvõetud otsused …

Teie aeg!

… mis ei ole jõustunud, siiski ära jätta?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Taas kord väga õiged ja head küsimused. Tänan muret tundmast! Nüüd, kui rääkida sellest niinimetatud maksuküüru kaotamisest, siis ma pean siin sotsiaaldemokraadina – kuna, ma saan aru, see osaliselt oli ka sotsiaaldemokraatidele suunatud küsimus – vastama, et meie näeme ideaalse maksusüsteemina seda, et meil oleks normaalne astmelise tulumaksu süsteem, ma ei tea, kas kaks-kolm-neli astet – debati küsimus, arutamise küsimus –, aga oleks selline astmelise tulumaksu süsteem. Maksuküürult sellisele normaalsele astmelisele tulumaksule üleminek, teate, maksaks ka mitusada miljonit eurot. Ehk siis, sotsiaaldemokraatide vaates me teeme ära esimese sammu. Teeme ära selle nii-öelda maksuküüru kaotamise – jah, see on niinimetatud maksuküür – ja järgmine samm on astmeline tulumaks. Mul on hea meel, et minu vaates sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonna ja Eesti 200‑ga tegelikult valmistavad ette astmelise tulumaksu tulekut Eestisse. Ma kinnitan teile, et see mingisugusel hetkel juhtub, kui vaadata riigieelarve olukorda ja võimalusi ja mõelda, et järgmine võimalus tulu saada on lihtsalt ühe normaalse astme kehtestamine, ma ei tea, inimestele, kes teenivad 5000 eurot palka, et natukene nii-öelda rohkem panustada ühiskonda, peredesse, lastesse – kuhu iganes meil vaja on. Ja minu arvates selles mõttes probleemi ei ole. See kulu oleks nagunii kaasnenud, kui me oleks tahtnud seda ka mõnes teises kontekstis ja olukorras teha. Ma arvan, et astmeline tulumaks Eestile oleks väga hea selles mõttes, et [see] oleks õiglane, ta annaks võimaluse riigieelarves teha erinevaid asju, mis ühiskonnale vajalikud ja olulised on. 

Ja nüüd õpetajatest – ma korra tulen õpetajate [teema] juurde tagasi. Tuleb meenutada, et kui see riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia valmis sai, siis oli pressikonverents, ka valitsuse pressikonverents. See oli selle eelarve tegemise protsessi viimane etapp ja koht, kuskohas mina nii varasemalt kui ka eelarvet Riigikogule üle andes seletasin ja ütlesin, et sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et me ei külmuta õpetajate, päästjate, politseinike, kultuuritöötajate ja kõigi teiste palkasid, vaid need palgad peavad tõusma. Me anname endale aru, et aastal 2024 ei ole võimalik teha nii kiiresti igasuguseid tulu muudatusi, sest – täna debateeritaks võib-olla veel pingelisemalt siin, kui need ei oleks nii kiiresti tulnud – need võtavad aega. Seega aastatel 2025, 2026 ja 2027 peavad need palgad tõusma. Ja meie jaoks maailmavaateliselt on haridus kogu majanduskasvu alus. Et olla jõukam ühiskonnana, tuleb teha midagi keerulisemat, teistmoodi. See eeldab oskusi ja need oskused ja teadmised me saame haridussüsteemist. Nii et selle eest me seisame. Kui me räägime 2025. ja 2026. aasta eelarvest, siis minu arvates me võiks õpetajatega kokku leppida, ja mina arvan, et kollektiivlepingus selle palgatõusu kokkuleppimine oleks väga hea mõte.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te olete selle valitsuskoalitsiooni liige ja teil on samasugune vastutus. Ei ole niimoodi, et te ütlete, et on üks kuri printsess seal Stenbocki majas ja teie olete prints valgel hobusel, kes ei vastuta mitte millegi eest. Teie koos oma erakonnakaaslastega vastutate samamoodi kõigi nende eelarveliste otsuste eest, mida see valitsuskoalitsioon on vastu võtnud. Ja tegelikult see on tõsine probleem, sest, nagu te ise ju ka eelnevalt ütlesite Helir-Valdor Seederile vastates, et tõesti, kõigile lubadustele on vaja katteallikaid, kui te tahate neid lubadusi ellu viia. See, et teil on ambitsioon 2025. aastaks, 2026. aastaks või, nagu Eesti 200‑l, pikk plaan 100 aastaks, ei täida õpetajate kõhtu ega õpetajate ootusi. Õpetajad ütlesid eile väga selgelt välja, et nad ei usalda seda valitsuskoalitsiooni, see valitsuskoalitsioon on õpetajate puhul murdnud lubadusi ja alustatakse täiemahulist streiki. 

Ja minu küsimus ongi teile see: milliseid lahendusi te pakute alates jaanuarikuust, kui õpetajad alustavad streiki, et seda streiki ära hoida? Me saame kõik aru, et haridustöötajate streik, mis puudutab nii lasteaialapsi, koolilapsi kui ka kutsekoolilapsi, puudutab absoluutselt kõiki Eestimaa peresid ja lapsevanemaid. See ei ole mitte ainult ühe töötajaskonna küsimus, vaid see on laiemalt Eesti ühiskonna küsimus. Ja alates jaanuarikuust, kui see streik hakkab, on see mõju ilmselgelt oluliselt laiem nii kõikidele peredele kui ka majandusele tervikuna. Ja minu küsimus ikkagi on teile: kuidas te lahendate ära selle, et seda õpetajate streiki jaanuarikuus sellisel kujul ei tuleks?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma kinnitan, et, ei, me kuskile vastutuse eest ei põgene. See vastab tõele, et kui me oleme valitsuses, siis me ka vastutame. Ma saan kirjeldada sotsiaaldemokraatide positsiooni ja ma arvan, et me kõik erinevates erakondades saame aru, et kui ollakse valimistel lubanud midagi ja see on valimisprogrammis kirjas, siis on igal erakonnal koalitsiooni tehes õigus soovida, et seda ellu viiakse. Ja juhtumisi ma pean ütlema, et sotsiaaldemokraadid selles valitsuses peavad arvestama selles mõttes Eesti rahva tahtega, et see niinimetatud maksuküüru kaotamine oli Reformierakonna programmis kirjas, [neil on] parlamendikohti 37, kõige rohkem seda ka valiti. (Hääl saalist.) Vabandust, nüüdseks 38, aga 37 kohta saadi. Selles mõttes on see väga aus ja ma arvan, et demokraatias niimoodi ongi. Seda pahaks panna ei saa. Kui Eesti rahvas on seda valinud, siis me ei saa seda vaidlustada. 

Nüüd, mis puudutab õpetajate palka: ma laiendaks teie seisukohta. Loomulikult on õpetajate palk väga oluline haridussüsteemis, aga me ei räägi ainult sellest. Minu arvates peavad Eesti õpetajad saama üle valehäbist, mida osa [neist] tunneb, et, näete, maapiirkonnas ma saan rohkem palka kui naabrimees, et täna on palk juba kõrge ja ei peakski võib-olla tõstma, et "mis mina nüüd, kas ma peaks siis enda eest seisma või mitte?" Mina arvan, et peaks küll, sellepärast et küsimus ei ole ainult selles, et õpetajatel on suur töökoormus ja palk ei vasta sellele, vaid küsimus on selles, milline on Eesti tulevik. Mida paremad õpetajad meil haridussüsteemis on, seda kindlam ja parem on Eesti majandus ja Eesti tulevik. Me kõik peame aru saama, et see, mida õpetajad räägivad – nad seisavad tegelikult suures pildis Eesti majanduse eest, Eesti majanduskasvu eest, Eesti võimekuse eest. Kui keegi ütleb täna nii-öelda keskmist palka võrreldes, et õpetaja palk on tõusnud rohkem kui teistel, siis ta peabki tõusma, sellepärast et kõigi erakondade, nii nende, kes on koalitsioonis, kui ka nende, kes on opositsioonis, ühine lubadus on, et me tõstame õpetaja palga 120%‑ni Eesti keskmisest [palgast]. See tähendab ju seda, et ta peabki tõusma rohkem kui keskmine palk. Nii et selles mõttes kõik on õige ja kõik on loogiline. Ja ma olen seda öelnud, ma olen seda kogu aeg öelnud: sotsiaaldemokraatide seisukoht ja loogika on see, et 2025. ja 2026. aasta puhul me saame seda palka tõsta, me saame vajalikud maksumuudatused ette valmistada. Ja minu arvates see streik tähendab seda, et valitsusel on kohustus see ära hoida. See tähendab seda, et me peame uuesti läbirääkimistesse minema. See, milles me saame kokku leppida Eesti õpetajatega, puudutab tõesti 2025. ja 2026. aasta palgatõusu, ja minu arvates on võimalik kokku leppida, et see 120%‑ni jõuab. See debatt valitsuses tuleb. Kindlasti on see nüüd see, mille kohta sotsiaaldemokraadid ütlevad, et me selle kokkuleppe peame ühel või teisel kujul saavutama, nii nagu haridusminister ette paneb.

Aitäh, härra minister! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile. Küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on usaldushääletuste kaskaad kui uus norm. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud justiitsminister! Luba, et ma sinatan, sest ma pean sind mõistlikuks inimeseks nii varasemast kokkupuutest kui ka üldiselt seisukohavõttudest tulenevalt ja sellise kaine mõistuse esindajaks praeguses valitsuses. Kuidas sulle tundub see olukord, kuhu me jõudnud oleme: praegune valitsus, kui ma nüüd ei eksi, on kokku 20 eelnõu juba jõudnud siduda usaldusküsimusega – 7 tükki oli vist kevadel neid ja nüüd 13 tükki veel. Kas see [olukord] on normaalne? Kas nüüd ongi uus tava ja praktika, et iga kord, kui koalitsioonile mõni teema tundub oluline, siis selle asemel, et maha istuda opositsiooni esindajatega ja arutada, läbi rääkida, püüda kokkulepet leida, seotakse see [teema] vähimagi nii-öelda vastasseisu korral usaldusega, saadetakse parlamenti ja parlament saab ainult valida, kas ta usaldab valitsust – seda teevad üldjuhul valitsuskoalitsiooni toetavad saadikud – või umbusaldab valitsust, mida teeb opositsioon? Kas see saabki olema nüüd ka uuel aastal selline norm, kuidas parlament hakkab toimima ja kuidas valitsus hakkab eelnõusid parlamendi poole teele saatma? Või näed sa ikkagi mingisugust ruumi vähe mõistlikuma kokkuleppe saavutamiseks? On see tõesti erakondadeülene, ma ei tea, Riigikogu kodu- ja töökorra [seaduse] muutmine või vähemasti mingis heas tavas kokkuleppimine, mingisugusedki sammud, et parlament ei muutuks ikka tõsiselt kummitempliks. Seni on räägitud parlamendist kui kummitemplist, aga vot sel juhul ta ongi kummitempel, kui tulevad ainult eelnõud, mille puhul parlament ei saa isegi muudatusettepanekuid hääletada ega midagi muud muuta, vaid ainult valitsust usaldada või umbusaldada. Siis see on ikkagi, võiks öelda, normaalse parlamentaarse debati, normaalse parlamendi töökultuuri lõpp. Kuidas sina seda olukorda näed justiitsministrina, valitsuse liikmena, pikaajalise poliitikuna ja mõistliku inimesena? Mis võiksid olla need lahenduskohad?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija Tanel! Head Riigikogu liikmed! Ma korraks lähen natuke ajalukku tagasi. Ma pean ütlema, et meie põhiseaduse kirjutajad on olnud väga targad, et nad on põhiseaduse §‑s 98 selle võimaluse loonud, et selline usaldushääletus on üldse võimalik, sest nagu me ka teame, põhiseaduse § 87 annab võimaluse ikkagi enamusel viia oma poliitikat ellu. 

Esimest korda oli usaldushääletus siin saalis tõsiselt arutelul vist 1999. aastal, kui oli Mart Laari valitsus ja arutati, et lisaeelarve on vaja vastu võtta selleks, et vähendada riigi kulusid. Tol korral samamoodi esitati hulganisti muudatusettepanekuid, mis sisuliselt tähendas seda, et nende muudatusettepanekute läbihääletamine ei oleks andnud võimalust õigeaegselt lisaeelarvet vastu võtta. Aga tolle aja näide on see, et opositsioon ja koalitsioon suutsid kokku leppida, nii et seda usaldushääletust ei läinudki vaja, lõpuks lepiti kokku. 

Tulles tänasesse päeva, siis kõik on tegelikult ju muutunud. Mul on au olla selle saali liige aastast 2007 ja kogu selle aja jooksul on siin saalis toimuv muutunud – kahjuks pean tõdema, et mitte selles suunas, kus otsitakse rohkem kompromisse, vaid pigem vastandumist. Kui vastata sinu küsimusele, kas see järgnev poliitika on nüüd see, et usaldusküsimustega hääletused on igapäevased, siis minu arvates juba president on väga selgelt viidanud – ja ta lükkas ka tagasi ühe eelnõu just eelmisel nädalal –, et see ei saa olla uus normaalsus Riigikogu [töös]. Ja ma olen sama meelt. Üks näide, mis on minu võimuses olnud: et me otsiksime vaenukõne-eelnõus kompromissi selle legaalteksti puhul siin Riigikogus nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poolelt. Minu arvates on Eesti riigi poolt vaadatuna edasiviivaks jõuks ikkagi ainult see, et meie, valitud isikud, leiame kompromissi omavahel.

Aitäh! Tanel Kiik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Noh, selle väite ja mõttega saab ju ainult nõustuda, aga ma küsin ka täpsustava küsimuse. Mil määral on praegune valitsuskoalitsioon koalitsiooninõukogu tasandil, kogu valitsuse tasandil, võib-olla ka koos parlamendi esindajatega – siin auväärt Riigikogu esimees ja mitmed fraktsioonijuhid ka koalitsiooni poolt – [arutanud] ja tõesti teinud sellise mõttetöö, et mis võiks olla need koalitsiooni sammud, mida võiks, ma ei tea, kas opositsioonile pakkuda, aga millises ulatuses võiks opositsiooni ettepanekutega arvestada? On ta seotud riigieelarvega – hea küll, see rong on nüüd läinud, suure tõenäosusega kuulutab president selle välja, aga tõite näite vaenukõne seadusest. Ma arvan, et see on väga positiivne näide selles vaates, et mitte seda kiirtempos läbi suruda, vaid tõesti maha istuda ja natuke mõtiskleda, võib-olla jõuame selle tekstis kokkuleppele. Ma tean, et ka meie fraktsioon on esitanud mitmeid muudatusettepanekuid – mitte massiliselt, vaid just nimelt sisuliselt.

Kas te olete arutanud, istunud maha koalitsiooniga ja tõesti mõelnud, mis need sammud võiksid olla? Praegu on tihtipeale see retoorika ja mõttevahetus, kirjade saatmine üksteisele käinud stiilis, et mõlemad nõuavad teiselt poolelt midagi, aga üsna vähe on seda poolt, et mida võiks pakkuda või mis võiks olla need ettepanekud ja sammud. On ta siis seotud maksumuudatustega, on ta siis seotud mingis mahus eelarvemuudatuste arvestamisega, näiteks palju kirutud katuserahade kaotamine tähendab, et opositsioonil pole üldse enam rolli eelarves. Praegune eelarve on 100% koalitsiooni koostatud, opositsioon saab ainult kaasa noogutada. Need on mõned võimalikud kohad, mis ma ise näen, olles opositsiooni esindaja. Aga võib-olla te valitsuses olete mõelnud rohkemate ettepanekute peale. Kui te olete mõelnud, siis millal te neid ettepanekuid ka opositsioonile, erakondade esimeestele, fraktsioonide esimeestele tutvustate, et saaks äkki uuel aastal kuidagi natuke targemini ja väärikamalt parlamendi tööga hakkama?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina olen loomulikult valitsuse töös osalemise käigus olnud selle laua taga, kus on tõesti arutatud seda, et meie eesmärk valitsuses ei ole kindlasti mitte siduda võimalikult palju eelnõusid, mis on arutusel Riigikogus, usaldushääletusega. Selles formaadis olen mina osalenud. Mis puudutab konkreetsemalt koalitsiooninõukogu arutelusid või ka erakondade arutelusid, siis mina ei ole see isik, kes sinna ringi kuulub. Jah, koalitsiooninõukogus ma olen käinud arutamas neid eelnõusid, mis puudutavad konkreetselt justiitsministrit ja Justiitsministeeriumi.

Kui rääkida konkreetsetest plaanidest ja tegutsemisest: mõlemad tõime välja sellesama vaenukõne eelnõu. Kuid tõele au andes on ikkagi ääretult keeruline, vähemalt meedia baasil, kui ma loen, et ühe fraktsiooni juht väga selgelt ütleb, et tema fraktsiooni ja erakonna eesmärk on erakorralised Riigikogu valimised, selle kompromissi leidmise koht – ma ei tea, kas seal on seda kohta. Võib-olla on! Mina arvan, et selle poole peaks püüdlema ja proovima seda saavutada.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, üks lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Väga hea, et te tuletasite meelde 1999. aasta võimaliku usaldusküsimusega sidumist eelarve puhul. Mina mäletan seda aega veel väga hästi. Tõesti, siis suutsid koalitsioon ja opositsioon kokku leppida. Ja eelkõige näitas selle lahenduse leidmisel initsiatiivi tolleaegne peaminister Mart Laar. Kõige suurem initsiatiiv tuli peaministrilt. Eks neil oli ka kõige suurem vajadus loomulikult, et valitsuse esitatud lisaeelarve saaks heaks kiidetud. Aga see initsiatiiv tuli sealt. 

Täna me oleme olukorras, kus pärast valitsuskoalitsiooni moodustamist kaheksa kuu jooksul on erakondade esimehed saanud kokku ühe korra, 27. septembril. Rohkem ei ole erakonnaesimehed ümarlaua taga kokku saanud. Mina veel erakonna esimehena tegin kevadsuvel ettepaneku kokku saada. Eelkõige on need kokkusaamised jäänud peaministri soovimatuse taha, mitte teiste erakonnajuhtide soovimatuse taha. Teie justiitsministrina annate kindlasti head nõu valitsusele ja olete kõige kompetentsem kommenteerima usaldusküsimusega sidumise ja menetluse ja obstruktsiooni rakendamise õiguslikku poolt. Kui Reformierakond eelmise koalitsiooni ajal soovis obstruktsiooni rakendada, siis esitati tuhandeid muudatusettepanekuid. Sotsidel oli ette valmistatud vist lausa 5000 muudatusettepanekut. Nüüd seoti usaldusega ka eelnõu, millele oli esitatud 50 muudatusettepanekut, ehk 101 Riigikogu liikme kohta 50 muudatusettepanekut oli valitsuse arvates liiga palju. Öelge, kust läheb see piir? Milline on optimaalne muudatusettepanekute arv, mille puhul te leiaksite, et see ei ole obstruktsioon? Kas 0,5 muudatusettepanekut Riigikogu liikme kohta on liiast? Kui palju?

Aitäh selle küsimuse eest, austatud Helir-Valdor! Vaata, seda on väga keeruline hinnata. Kui Justiitsministeeriumis oleks selline minister, kes suudaks kõikidele muredele panna plaastri peale ja öelda, et nüüd on nii ja nii peab olema – on see siis 5, 500 või 5000 muudatusettepanekut –, ja seda arvestatakse ka, küll see oleks tore. Eks me ju erinevates rollides täidamegi neid ülesandeid, mis selles rollis on. Mina ei oska öelda, kas ühe Riigikogu liikme kohta on sobilik 5 muudatusettepanekut või 0,5 muudatusettepanekut. Eks see kõik [sõltub] kontekstist, eesmärgist. Ma veel kord tahan rõhutada, et koostöö võim ja vaim siin saalis on see, mis viib Eestit edasi, mitte vastandumine, on minu arvamus.

Aitäh! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on Eesti konkurentsivõime. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Eesti majanduse olukord on pehmelt öeldes murettekitav. Kui me vaatame praeguse valitsuskoalitsiooni otsuseid, siis [näeme, et] nad on saanud väga tugevat kriitikat erinevatelt ettevõtetelt ja ettevõtlusorganisatsioonidelt. Eesti haridussüsteem kubiseb probleemidest: meil on õpetajate puudus, olemasolevad õpetajad ei ole rahul ja vaatamata sellele, et propagandateenistus rääkis PISA testide tulemustest kui eduloost, on tegelikkuses näha, et hariduse kvaliteet on langemas. Me seisame silmitsi ajaloo suurima demograafilise kriisiga. Energeetikas toimuva kohta on Riigikontroll just hiljaaegu andnud kainestava ülevaate: võime juba lähima viie aasta jooksul jõuda olukorda, kus elektrit ei jätku piisavalt. Ja loomulikult ei saa mööda sellest, et geopoliitiline olukord on meie jaoks aina ohtlikum. 

Ühesõnaga, pilt ei ole ilus ja ka tulevikuperspektiiv ei ole kuigi helge. Valitsuses on jäme ots Reformierakonna käes ja ma ütleks, et selliseid ideoloogiliselt laetud, valesid juhtimisotsuseid tehakse tagasisidest hoolimata. Ja kui ma vaatan ministeeriumide rolle, siis ma näen, et suurte, majandust mõjutavate otsuste tegemises on jäme ots liikunud Kliimaministeeriumi kätte ja ka energeetikaotsustes on juhtival positsioonil Kliimaministeerium ja Rahandusministeerium. Eelöeldust tulenevalt ma küsin teilt kaks küsimust. Esiteks: millised on teie arvates kolm kõige olulisemat küsimust või probleemi, millega me peame esmajärjekorras tegelema, et Eesti konkurentsivõimet parandada? Ja teiseks ma küsin teie ministeeriumi ja teie rolli kohta: kas on veel järele jäänud selliseid hoobasid, mida majandusminister ja majandusministeerium saaks [kasutada], et konkurentsivõime parandamisele kaasa aidata?

Austatud Riigikogu! Tänan küsijat asjaliku küsimuse eest! Vaatame Eesti majanduse konkurentsivõimet sellises laiemas pildis. On võimalik teha kiiremaid reageerimisi ja pikaajalisemaid reageerimisi. Ma usun, et need kiirema reageerimise võimalused, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi portfellis on, on tehtud. Ennekõike puudutab see EAS‑i ja KredExi ühendasutuse portfellis olevaid meetmeid. Räägiti läbi nii paljude erialaliitudega, kui vähegi jõuti, ja see meetmete pakett tehti paindlikumaks vastavalt nende soovidele, et võimalikult kiiresti toetada neid, keda see eksporditurgudel toimuv on ennekõike puudutanud, ennekõike töötlevat tööstust. 

Laiemas pildis on loomulikult protsessid pikaajalisemad ja eks need ole ka üldteada, millele peaks keskenduma. Loomulikult üks [teema] on meie tööjõu kvalifikatsioon, seda just hoomatavas ajaperspektiivis. Sellega me tegeleme töötukassa kaudu ja töötukassa selle poole kaudu, mis puudutab töötukassa osutatavaid teenuseid. Värskelt võeti vastu uus tööhõiveprogramm, mis tegi seda oluliselt paindlikumaks, ja eesmärk on koolitada inimesi vastavalt [sellele, millised on] ettevõtjate vajadused. Ja teine pool on pikem hariduspilt. Tõepoolest on plaan ka sellega tegeleda. Konkreetse raami annab selleks nulleelarve protsess, mis on meil täie hooga käivitunud, kus me ei mängi lihtsalt numbritega, vaid tegelikult vaatame teenuste ja tegevuste kaupa, mida me teeme. See võimaldab leida koostööpunktid ja kohati ka dubleerimised teiste ministeeriumidega. Üks oluline fookus saab seal olema küsimus, kuidas haridussüsteem ennekõike toetab Eesti ettevõtluskeskkonda. See, mida seal tehakse: ühelt poolt antakse haridus, aga teiselt poolt niimoodi, et inimesed leiaksid väärika, hästi tasustatud töö, mis panustab sisemajanduse toodangu tõusu loomulikult. Ja kolmas aspekt, mis on lisaks tööjõule ja sellistele riiklikele sekkumistele – nii palju, kui neid Eestis on – fundamentaalse tähtsusega, on loomulikult Eesti majanduse teadusmahukus. See on innovatsiooni toetamine ja ettevõtetele kaasaaitamine just kõrge lisandväärtusega tootmiste käivitamisel. Teadupärast on juba varem saavutatud kokkulepe, et 1% riigieelarvest läheb teadus- ja arenduskulutustesse. Ja seal me üritame õppida seni tehtust …

Teie aeg!

… ja kasutada seda lähiaastatel nii efektiivselt kui võimalik.

Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tänan komplimendi eest, mis puudutas küsimuse sisu. Läks selles mõttes hästi, et isegi Riigikogu esimees ei pidanud seda korrigeerima, nagu meil tihti juhtub. 

Minu täpsustav küsimus haakub sellega, mis te rääkisite siin EAS‑ist ja KredExist või nüüdsest ühendasutusest. Viimastel päevadel on juttu olnud ka sellest, et palgatõusu veab avalik sektor. Meie kulud bürokraatiaaparaadi ülevalpidamisel on päris suured. Ja käis silme eest läbi ka artikkel, kus räägiti konkreetselt EISA tööjõukuludest. Kui vaadata kulusid suhtes sellega, kui palju raha majandusse jagatakse, [näeme], et need on päris kõrged. Ja sellest tulenevalt ma hakkasin mõtlema, et kas on kaalutud ka näiteks selle raha jagamise süsteemi fundamentaalset muutmist, vähendades [seeläbi] ka bürokraatlikke kulusid. Põhimõtteliselt [võiks see süsteem toimida] loosimise teel: turult tulevad taotlused sisse ja raha saab see, kellel loosiõnne on. Muuseas, see ei ole üldse naljaga mõeldud küsimus. Ühe Hollandi ülikooli, ma arvan, et see oli Rotterdami ülikool, uurimus teaduse rahastamise kohta jõudis järeldusele, et see, et suur hulk bürokraate peab koosolekuid ja teeb otsuseid, viib aina enam halbade ja valede otsusteni ja loosi teel jagamine võiks anda paremaid tulemusi. Mulle tundub, et ka Eestis me oleme selle bürokraatiamasina, mis raha jagab, natuke liiga suureks kasvatanud. Kuidas te seda vaadet ja mõtet kommenteerite?

Tänan küsimuse eest! Nii mina isiklikult kui ka erakond, millesse ma kuulun ja kelle minister ma selles valitsuses olen, on innovatsioonile avatud. Nii et esmapilgul võib-olla tõesti on küsimus natukene kummaline, aga ma arvan või olen veendunud, et tegelikult tasub vaadata iga kivi alla. Sisuliselt ka see plaan on. Selle 2024. aasta jooksul, nagu eelmisele küsimusele vastates sai puudutatud, me tegelikult tahaks ka päriselt aru saada, kas see raha, mida me kulutame, kulub efektiivselt. Ma arvan, et see küsimus on kõigil meil, kes me avalikus sektoris ühel või teisel kujul, kas poliitikute või ametnikena töötame, sõltumata sellest, kes parasjagu on koalitsioonis ja kes opositsioonis. Me tahaks siiralt sellise tõhusa eeltöö ära teha. Nimetatud sihtasutusel on kahtlemata oluline roll selles, aga mitte ainult. Sellel sihtasutusel on värskelt, nädal aega uus juht. Lootused on kõrged. Tahaksin tõepoolest selle pildi ette võtta, et kas see, mida me kulutame, läheb asja ette. Valdavalt loodetavasti see nii on, aga nagu ikka, alati saab paremini.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tuleme siis härra eelkõnelejale appi selles osas. Tõesti, kui me vaatame Eesti majandust ja Eesti majanduse käekäiku, siis [näeme]: viimased seitse kvartalit langust, käesoleva aasta teise kvartali näitajad Euroopa kõige kehvemad. Me näeme seda, et prognooside kohaselt tõuseb töötuse määr ligemale 8% ja töökäte üleküllus saab olema päris suur. Teiselt poolt, mida riik vastu pakub, on see, et bürokraatiamasinat on minu meelest viimasel ajal olulisel määral ikkagi suurendatud. Minu meelest majanduse üks peamine võti on see, kui riik teeb vähem takistusi ning ettevõtlus ja ettevõtjad saavad tegeleda sellega, mis loob just nimelt ühiskonda juurde lisandväärtusi, mis toob riigieelarvesse juurde rahalisi vahendeid ja aitab üldiselt meie Eesti mainet ja ka maksukeskkonda parandada. 

Ilmselgelt sellises majanduslanguses maksudega mängimine ei ole mõistlik. Me oleme näinud seda valitsust selle nurga alt, kus valitsus tõstab erinevaid makse, aru saamata, mida see tervikpilt või kogum tegelikult Eesti riigile tähendab. Ja nüüd me vaatame ka seda poolt, mida teie erakond Eesti 200 on oma valimisprogrammis öelnud. Tsiteerin: "Me oleme vastu maksutõusudele, mille eesmärk on saada raha juurde ümberjagamiseks." Vabandust, aga need maksutõusud, mida te olete juba teinud ja vastu võtnud, ja see, mida alates 2025. aastast plaanitakse, kus samamoodi 400 miljoni eurone auk tuleb lappida – need on samasugused maksutõusud, millega riik tahab ennast üleval pidada. Ja minu küsimus on teile väga konkreetne: mis on need kolm sammu, mis aitaksid järgnevatel kvartalitel meie majandust kasvatada ja luua töökohti Eestisse juurde, nii et töötus ei kasvaks üle 8%?

Jaa, kui me räägime kiiretest lahendustest – pikematest oli siin juba eelmistele küsimustele vastates juttu –, siis ma tahaksin välja tuua sellised asjad. 

Üks [asi], millele me saame kindlasti kaasa aidata kiiremas korras, on see, et kasutada Eesti riigi kuvandit ja ametnike positsioone selleks, et kaasa aidata ekspordile. Mida me oleme teinud? Moodustatud on – selle üle võib küll muiata – sisuline komisjon, mis tegeleb valitsuse tasandil äridiplomaatiaga ehk ekspordile kaasaaitamisega. Selle mõte on teha seda maksimaalselt koordineeritult. Traditsiooniliselt on seda teinud välisminister, ütleme, kahe kolmandiku ulatuses, ja kolmandiku [ulatuses] majandus- ja kommunikatsiooniminister. Nüüd on selles komisjonis kuus inimest. Järgmine arutelu toimub reedel. Seal me jagame prioriteete, et ühtlaselt oleks kaetud, nii palju kui võimalik, see töö välisturgudel. Kui meie lähematel partneritel ei ole kõige paremad ajad – see väga oluliselt mõjutab meie majanduse olukorda –, siis tuleb vaadata sinna, kus on täiendavad võimalused. Ennekõike me vaatame Araabia poolsaare ja Kagu-Aasia suunas. Sinna tahaks teha täiendavaid jõupingutusi. 

Teine asi on loomulikult Euroopa Liidust saadavate vahendite, erinevate fondide kasutuselevõtt. Ka siin on kindlasti üks minu prioriteet olnud see, et me teeksime seda kiiresti. Ma ei hakka siin pikemalt numbritest rääkima, aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on siin üks tublimaid rakendajaid. Oleme ka väga kiiresti tegelikult suutnud muuta meetmete tingimusi, kui me näeme, et need ei tööta päris hästi, näiteks õiglase ülemineku fondi kontekstis. 

Ja kolmas asi – tõepoolest, tuleb valmis olla. Eilegi toimus töötukassa nõukogu koosolek ja enne seda veel sotsiaalpartnerite koosolek. On keerulised ajad. See tähendab seda, et me peame olema valmis inimesi toetama. Töötukassa on selleks valmis: ühelt poolt makstes kompensatsiooni töö kaotuse korral või andes vajaliku sissetuleku, aga teiselt poolt, nagu ka juba jutuks on olnud, kiiresti otsides võimalusi nende inimeste ümberõppeks, sest tööpuudus, kui see tekib, on meil ikkagi struktuurne, mitte üleüldine.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on kohtumenetlus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Selle nädala esmaspäeval saime teada jahmatava uudise. Ilmnes, et tipp-poliitik Yana Toom rahastab Eesti-vaenulike mõjuagentide kohtuvaidlusi. Lugedes avalikke allikaid ajakirjandusest, võib väita, et Yana Toom ajab Eesti riigi vastast asja. See, et riik pakub oma elanikele õigusabi, on normaalne nähtus. Eesti riik pakub seda teenust advokatuuri kaudu ja riigi õigusabi rahastatakse riigieelarvest. Yana Toom on justkui tekitanud oma õigusabiasutuse, et Eesti riigi vastu saaksid kohut käia ka need inimesed, kellele Eesti riik on keeldunud tasuta õigusabi andmast, ja keeldumise alused on selges kirjas olemas riigi õigusabi seaduse paragrahvis. Ma küsin selles valguses. Kas see on normaalne olukord, et Eesti riigi suhtes vaenulikud inimesed saavad ühe parlamendierakonna liikme abil pidada kohtuvaidlusi Eesti riigi vastu? Ma palun teie hinnangut. Mida te justiitsministrina teete selle olukorra muutmiseks, kui te ka leiate, et selline käitumine on kaugel Eesti riigi huvidest?

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu liige proua Solman! Ma olen nõus, et see pilt, mis meedias meile vastu [vaatab], ei ole kõige viisakam ja soliidsem. Ma pean tunnistama, et mina ei oska üheselt öelda, kas need inimesed, kellele seda õigusabi pakutakse, on Eesti riigi vaenlased. Selleks on olemas meil Kaitsepolitseiamet, kes peab kontrollima, kas üks või teine isik on Eesti vaenlane või mitte. Meil on olemas prokuratuur, kes peab kaitsepolitsei ettepanekute põhjal mingi menetluse alustama, või nad võivad ka ise seda teha. Kindlasti ma julgen öelda seda, et mina Eesti Vabariigi kodanikuna, tänase justiitsministrina või Riigikogu liikmena sellist käiku ei teeks, et sellist abi pakkuda. Ma saan aru, et proua Toomil on tänasel päeval võimalus seaduslikult rahastada Euroopa Parlamendi kuluhüvitise arvelt – nimetame seda nii – teatud inimesi. Kas see on täielikult õigusvastane tegevus? Seda on mul hetkel väga keeruline öelda.

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Jah! Täpsustav küsimus kohtumenetluse kohta kuulub laste õiguste valdkonda. Eelmine valitsus seadustas perehüvitiste tõusu ja järgmine valitsus tühistas selle tõusu ja tegi seda sõna murdes. Veelgi enam, kokkuhoiupoliitikast kõnelemise saatel võeti ära lisaks 100 000 eurot suurperede laste huvialaringide toetust, mis oli nelja- [ja enama]lapselise perekonna [lastele], eriti [neile, kes elavad] maapiirkonnas, üks väheseid võimalusi silmaringi arendada. Mitte ühegi valitsusliikme silm selle peale ei pilkunud.

Samal ajal me näeme, et tuhanded eurod kuluvad riigis üsna läbipaistmatu sisuga projektidele. Näiteks on küsitav minu jaoks isiklikult võrdse kohtlemise ja inimõiguste edendamise projekt, mida rahastab MKM 600 000 euroga. Sisu osas pole täpselt teada, kas see dubleerib võrdõiguslikkuse voliniku pea kümneliikmelise meeskonna tööd või mitte. Samuti rahastab MKM projekti nimega "Mitmekesisuse märgise mudeli rakendamine", mille sisust ega kasutegurist ei ole võimalik aru saada, ja pole ka välja toodud, kui palju raha sellele kulub.

Ma küsin: kuidas on laste õigusega võrdselt head huviharidust saada nii linnas kui ka maapiirkonnas ja kuidas on laste õigusega võrdselt üles kasvada saada nii jõukamas linnaperes kui ka sellises peres, kus on palju armastust, aga mitte nii palju võimalusi? Millist õiguslikku abi riik annab neile, kes soovivad kaebuse esitada, sest raha neil endal kohtusse pöördumiseks ei ole? Kas keegi nendest, sest neil oli õigustatud ootus, on ka riigi vastu kaebuse esitanud?

Aitäh, proua Solman, selle küsimuse eest! Need küsimused, mis puudutavad MKM‑i ja tema valitsemisalas olevat mittetulundusühingut, oli härra minister nõus vastu võtma ja nendele küsimustele vastama, kui te olete valmis talle need saatma.

Sellest, mis puudutab riigi õigusabi. Me oleme Justiitsministeeriumis arutanud, kuidas pakkuda tulevikus nendele inimestele riigi õigusabi paremini, kui seda on tänaseni tehtud. Me oleme mõelnud selle peale, et näiteks notaritele, kes asuvad kusagil maapiirkonnas, anda võimalus pakkuda riigi õigusabi. Anda võimalus. Meil kohe-kohe on lahti minemas hange, mis puudutab riigi õigusabi pakkumist järgnevaks perioodiks.

Ma olen absoluutselt päri sellega, et riigi õigusabi peaks olema võrdselt kättesaadav Tallinnas, Tartus, Saaremaal, Setomaal, igal pool mujal. Ei saa olla päris nii, et Tallinnas on inimesel võimalik kohale minna, rääkida oma murest, aga see sihtrühm, kes tegelikult riigi õigusabi vajab ja kes ei ole kõige lihtsamini valmis oma murest kirjutama e-mail'i kaudu, [ei saa] rääkida oma murest[, kuigi] ta tahaks. Kui me selle võimaluse ära võtame või me piisavalt seda võimalust ei paku, siis seda eesmärki, mida riigi õigusabi pakkumine tegelikult peaks tagama meie inimestele, päris hästi ei saavutata. Jah, muidugi, see on tunduvalt parem kui mitte midagi, aga seda saab teha paremini.

Mis puudutab teatud toetuste äravõtmisi, maksumuudatusi, siis ma mõtlen selle peale, kui palju on siin saalis räägitud, et me peaksime õpetajatel palka tõstma, me peaksime politseinikel palka tõstma, me peaksime päästjatel palka tõstma, me peaksime riigikaitsjatel palka tõstma, vaadates seda, millises julgeolekukeskkonnas me täna töötame. Loomulikult me peaksime Riigikogu liikmetel palka tõstma või vähemalt säilitama [praeguse taseme]. Ma ei ole küll kuulnud, et kui valitsus otsustas kasvikuindeksit vähendada 50% võrra järgmisel aastal riigieelarvest, et selline initsiatiiv oleks ka siit saalist tulnud. (Saalis räägitakse.) Võib-olla mul on see kahe silma vahele jäänud, aga see selleks. Kui me seda tervikpilti vaatame, kuidas me suudame Eesti inimestele pakkuda rohkemat ja paremat, siis minu arvates meie kõige olulisem eesmärk on pakkuda Eesti inimestele teatud kindlustunnet. See kindlustunde pakkumine algab siit saalist. Algab sellega, et ei räägita ainult negatiivsest, vaid räägitakse vahel ka positiivsest.

Aitäh! Üks lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te maalisite üsna kurva pildi, kuidas kõiki peaks toetama ja palkasid tõstma, samas ei vastanud küsimusele, miks siis laste peale ei peaks mõtlema. Minu konkreetne küsimus on selline. Riina Solman juba mainis, et võrdse kohtlemise ja inimõiguste edendamise projekti on kaasatud 600 000 eurot. Ja nüüd me räägime siin, et 100 000 eurot võeti lastelt ära. Esiteks, kas te peate õigeks sellist musta auku rahastamist? Ja teine asi on see: mida konkreetselt siis rahastatakse selle 600 000 euroga? Ikkagi väga oluline oleks seda ka teada. Kui me seda ei tea, siis tekivad kahtlused.

Aitäh, hea Riigikogu liige Mart Maastik! Ma olen absoluutselt nõus sellega, et mida selgem on meie maksumaksja raha kulutamine, seda vähem on ka küsimusi. Nagu ka varasemalt oli juttu: härra minister Riisalo on valmis Riigikogu liikmetele selgitama ja vastama, kuidas ja millistel eesmärkidel seda raha kasutatakse. Minul justiitsministrina on kahjuks ääretult keeruline sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, kes on ka peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on säästupoliitika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te räägite kogu aeg säästmisest. Samal ajal saame teada, et peaminister on eralennukitega lendamisele kulutanud ligi miljon eurot ja regionaalministeerium loob uue ameti, kus hakkab tööle 400 ametnikku. Kas te tõesti arvate, et peab rahva pealt raha kokku hoidma, aga teile on kõik lubatud?

Aitäh, lugupeetud küsija! Mis puudutab neid eralende, siis ega ma täpselt kursis ei ole, aga fakt muidugi on, et … (Hääl saalist: "Need ei ole eralennud.") Vabandust! Jah, ei ole eralennud, vabandust, eralennukiga lende … (Hääl saalist: "Mitteliinilennud.") Jah, mitteliinilennud. Ma arvan, et me kõik saame sellest aru, et kui peaminister peab osalema mõnel tähtsal rahvusvahelisel kohtumisel, siis sinna ta peaks minema ja see on Eesti riigi huvides. Ma arvan, et siin küsimust ei ole. Kui tõesti liinilendu ei ole, siis me ei kujuta ette, et ta hakkab rongiga minema. 

Nüüd, mis puudutab seda regionaalministeeriumi uut asutust: see on Maa- ja Ruumiamet, MaRu. Seda on valmistatud ette kümme aastat. Muide, Keskerakond on ka olnud koalitsioonis ja ise panustanud selle ameti ettevalmistamisse. Aga sinna ei ole ju põhimõtteliselt uusi töötajaid juurde võetud, minu teada. See moodustatakse ju praegusest – ma ei tea, ma ei oskagi öelda, kas Kliimaministeeriumist ka keegi tuleb –, jah, Kliimaministeeriumist, Kultuuriministeeriumist, regionaalministeeriumist. Erinevate ministeeriumite ja erinevate [olemas]olevate asutuste baasil pannakse [see asutus] kokku, et oleks lõpuks ometi riigis terviknägemus planeerimisest ja riigi arengust. Arhitektuur, planeerimine ja kõik need asjad saavad olema ühes kohas, kümme aastat tehtud ja ettevalmistatud oluline projekt. See tegelikult ei tekita selles mõttes lisakulutusi. Me ei saa siin rääkida, et 400 inimest nüüd võeti tööle. Ma ei tea, seal ei ole ju … Vabandust, ma ametnike arvu ei tea, aga ma ei tea, kas see seal sajanigi ulatub. Igal juhul on see teiste ametite baasil loodud. Me ei räägi siin uute töökohtade loomisest sellisel hulgal.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, kas oskate öelda, kui palju kavatseb valitsus enda ja ametnike palkade pealt kokku hoida?

Aitäh! Ma tõesti ei oska teile kahjuks peast seda numbrit öelda, aga ma arvan, et see peaks olema tegelikkuses ka riigieelarve seletuskirjas, ma oletan. Sellepärast et me otsustasime, tegime ettepaneku – Riigikogu on ka heaks kiitnud eelarve sellel kujul –, külmutada ministrite palgatõusud. Me külmutame päris paljude riigiametnike palgatõusud või vähendame [tõusu]. Sealt tuleb ka kokkuhoid, sajad tuhanded kindlasti, kui mitte miljonid eurod, aga numbriga ma võin eksida. Ma ei oska öelda. Aga jah, vastab tõele, et ministrite palgatõusud järgnevateks aastateks on külmutatud.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus, Andres Metsoja, palun!

Jaa, ma tänan! Austatud minister, ma usun, et te kindlasti olete arutanud seda olukorda elektrivõrkude kontekstis. Tõepoolest tuhanded pered on Eestis taas mitmeid päevi ilma elektriühenduseta ja seda olukorras, kus väljas on miinuskraadid. Alles eelmisel aastal me põrkusime Saaremaa juhtumiga, aga nüüd on tegelikult olukord selline, et ka mandril aasta-aastalt elektrivõrkude probleemid ainult võimenduvad. Täna hommikul me kohtusime Mihkel Härmiga, elektrivõrkude eest vastutava ettevõtte juhiga. Ta ütles, et selleks, et tagada töökindlus, kõrvaldada amortisatsiooniga tekkinud probleemid, oleks kohe elektrivõrkudesse vaja 800 miljonit eurot. 800 miljonit eurot! Ja samal ajal me teame, et peale Saaremaa kaasust kujundas eelmine valitsus hoiaku, et 114 miljonit eurot peaks elektrivõrkudesse minema. Samas me nüüd loeme, et see 114 miljonit eurot läheb hoopis Narva. Härra Võrklaev on öelnud, et tuleb gaasi-vesinikujaam, ja see raha, mis siis oleks pidanud kuluma elektrivõrkude töökindlusesse, läheb tegelikult justkui varustuskindlusesse, selles mõttes energiatootmise kontekstis. Kas avalikkus on õigesti aru saanud sellest kaasusest? Ja kas on päriselt olemas sõnum ja plaan nendele inimestele, kes oma generaatoritega riigi poolt tehtud nii-öelda säästliku soodustusega peavad [elektrita] hakkama saama [mitmeid] päevi, [enne kui] elekter ükskord tagasi tuleb? Aga samal ajal me kuuleme neid sõnumeid, et ega head lootust meie ettevõtlusmaastikul või perede toimetuleku, majapidamiste kontekstis lähitulevikus ei paista, sest raha selleks lihtsalt ei ole.

See, mis praegu toimub, et elekter käib väga tihti ära või ei jõuagi tagasi, on kahetsusväärne. Sellega ma olen nõus ja see on probleem. Ma arvan, et see on isegi mitmest erinevast nurgast probleem. Sellega ma nõustun. Ja ma loodan, et vähemalt võimalikult kiiresti suudetakse neid rikkeid seal kõrvaldada, et inimesed saaks normaalselt elada. Igal pool Eestis peab normaalselt elada saama, nõus.

Nüüd, mis puudutab seda raha. Esiteks, valitsus ei ole [teinud] otsust selle gaasijaama kohta. Selle gaasijaamaga seoses on ka mitu väljakutset. Me peame seda arutama. Seda ma ei saa öelda, ma ei oska kommenteerida, kas tegemist on sama rahaga. Mul see info puudub. 

Aga rääkides põhimõttelisest lähenemisest. Nende rikete puhul ongi kaks küsimust. Üks küsimus on see, et kuidas me teeme need liinid rikkekindlamaks. Ja see puudutab nüüd seda investeeringupoolt ja rahavajadust ja tõesti see rahavajadus on oluliselt suurem. Ma mäletan, et eelmises valitsuses oli Riina Sikkut see minister, kes väga palju pingutas selle nimel, et me neid liine saaks töökindlamaks. Üks on investeeringute pool, aga teine on rikete lahendamise pool. Üks pool on see, kui meil ei ole praegu raha kõigi nende liinide jaoks – ma ei tea, kas seal on vaja kaableid maa alla viia või on seal vaja lahtised kaablid isoleeritult [paigaldada], või kuidas see nimetus oligi. Kõigi nende asjade tegemine eeldab suurt investeeringut. Aga teine küsimus on selles, kas me saame kiirendada [protsesse] või muuta protsessides või prioriteetides midagi, et kuidas, kui kiiresti, mismoodi me neid rikkeid kõrvaldame. Sest, tõesti, ma ei mäleta nüüd, ma oskan praegu ümmarguselt rääkida ja vabandan, kui ma eksin, aga see loogika põhimõtteliselt on, et on määratud või kokku lepitud mingisugune protsent, et, ma ei tea, elekter peab olema tagatud [mingile] hulgale inimestele [mingi kindla aja jooksul] ja siis mingi protsent on selle kohta, et [elektrikatkestuse likvideerimine] võib kauem aega võtta. Lihtsalt see ei tohiks olla niimoodi, et see mingi protsent on alati maapiirkonnas. Mõnikord see võiks Lasnamäel ka olla. Ma arvan, et see oleks ka aus, kui see [osa] Eestist, kuhu rohkem jõukust koondub, tunneb seda tunnet omal nahal rohkem. Ma arvan, et sellele tuleks praegu tähelepanu pöörata, sealt saab kõige kiirema lahenduse.

Aitäh! Lõpetame meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on samuti siseminister Lauri Läänemetsale, kes on ühtlasi ka peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on PPA poolt meeleavalduse ebaseaduslik ärakeelamine Tartus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See, kes on meediat jälginud, on kursis ka tõsiasjaga, et Tartus toimus hiljuti meeleavaldus Palestiina toetuseks. Aga ühtlasi on ilmselt need inimesed kursis ka sellega, et algselt PPA ei andnud luba selle meeleavalduse korraldamiseks. Ma jätaksin praegu täiesti kõrvale selle, mis küsimusega seonduvalt meeleavaldusi korraldati. Mind huvitab pigem printsipiaalne ja õiguslik pool selle taga. Teie tunnustuseks peab ausalt ütlema, et meedia vahendusel te ütlesite, et PPA muretses üle ja et selle loa mitteandmine ei olnud põhjendatud. Aga mu meelest te ei lähe oma hinnangus piisavalt kaugele. Küsimus ei ole lihtsalt ülemuretsemises, küsimus on PPA ebaseaduslikus käitumises. Minu küsimuse tuum seisnebki selles, et kas te, esiteks, nõustute selle hinnanguga, et selline loa andmisest keeldumine või meeleavalduse korraldamise keelamine oli ebaseaduslik, ja teiseks, sellest tulenevalt, kui see oli ebaseaduslik, siis kuidas vältida, et PPA tulevikus selliseid ebaseaduslikke otsuseid ei langetaks? Kes ja kuidas vastutab selle eest, kui tegelikult õigusvastaselt piiratakse kodanike põhiseaduslikku õigust meelt avaldada? Ja mis mind eriti ärevaks teeb, on see, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Minu meelest hakkab tekkima juba selline muster, et PPA järjest rohkem võtab endale õigust tõlgendada olukorda viisil, mis tegelikult seab löögi alla kodanike põhiseaduslikud õigused, eriti kui me vaatame põhiseaduse §-s 47 kirjutatut, kus on öeldud, et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Ilma eelneva loata! Ja nüüd me näeme, et politsei ei andnud luba meeleavalduse korraldamiseks. Ma paluksin teie hinnangut nende küsimustega seonduvalt.

Aitäh! Ma täpsustan, et hinnangut ma pole andnud konkreetselt selle kohta, kas ta oli ebaseaduslik või mitte. Võib-olla alustame sellest, et ma [räägin], kuidas see protsess seal politsei poolel käis. Tõesti, see loataotlus – ma kuupäevadest ei hakka rääkima – võtab palju aega, aga loataotlus esitati … Vabandust, tuleb öelda, et ega politsei luba ei anna ja lubasid ei väljastata meeleavalduse jaoks. Meil on seadused, mis ütlevad, et tuleb registreerida, ehk siis me peame teadma, kus kohas [meeleavaldus toimub], kui palju [inimesi osaleb]. See [info edastamine] on mõnikord [vajalik] ka meeleavaldajate enda kaitseks. Olen ise elus väga palju meeleavaldusi organiseerinud. [Meeleavaldus tuleb] registreerida. 

Ja tõesti, see [meeleavalduse registreerimise] soov tuli, koosolekul pidi osalema eelduslikult 50 inimest ja korda sellel koosolekul pidi tagama ainult kaks korrapidajat. Politsei kaalus koosoleku registreerimist, kuid tõesti ta keeldus, põhjendades seda võimalusega, et koosolekule ilmuvad ka teised kodanikud, ja me teame, et selle [meeleavalduse] teema on tundlik ja seal võib-olla on vaja rohkem korrapidajaid. See oli nende probleem, ja tegelikult sellele [võimalusele], et midagi sellist võib juhtuda, ma saan aru, taotluse esitaja või koosoleku korraldaja ise oli ka viidanud. Mulle teadaolevalt seda politsei otsust ei vaidlustatud ja [esitati] uus registreerimissoov korraldada see koosolek hiljem. Ja see avalik koosolek aset leidis ja hiljem samade inimeste [eestvedamisel] veel kord. 

Ja nüüd [vastus] teie küsimusele: [minu] hinnang on, et mõnikord ongi selline [olukord], mille puhul mina ei ütleks, et [on tehtud] kellegi pahatahtlikkusest tulenev [otsus], vaid ma jätkuvalt jääks oma arvamuse juurde, et siin muretseti üle. Ja see, kui muretsetakse inimese pärast ja avaliku korra ja turvalisuse pärast, eelkõige ka nende korraldajate pärast antud juhul, ei ole iseenesest paha ega kuidagi pahatahtlikult tehtud asi. Ma arvan, et politsei on selle kohta teinud oma järeldused, nad on saanud avaliku tunnetuse, nad on saanud seda küsimust ise ka endi seas arutada ja sellest need järeldused teha. Ja ma usun, et see on kõige tähtsam osa selles protsessis, sest seaduse mõtte järgi on [meeleavalduse] puhul selle registreerimise ja politsei roll eelkõige tagada, et koosoleku korraldaja saab oma meelt avaldada – see on [koosoleku korraldaja] põhiseaduslik õigus ja politsei seda [tagama] peab. Ja tõesti, arvestati seda Tallinna meeleavaldust, mis toimus ka rahumeelselt, aga seal olid isikud tulnud välismaalt teatud teise eesmärgiga ja teistsuguste sõnumitega. Pigem võiks öelda, et selles kontekstis muretseti üle.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu teile! Ma ikkagi sooviksin natuke täpsustada seda küsimust. Põhiseadus ütleb, et kodanikel on õigus ilma eelneva loata meelt avaldada ja te väga õigesti osutasite, et tegelikult teatud tingimustel on lihtsalt kohustus meeleavaldusest teavitada PPA-d, [see] registreerida. Registreerimise mõistest, mis on teavitamisega sisuliselt sünonüümne, tuleneb see, et ei saa vastata jaatavalt või eitavalt, sest vastaval juhul me räägimegi loa taotlemisest. Kui PPA saab vastata, et jah, tänan teid selle registreerimistaotluse esitamise eest, aga me keeldume teile selle meeleavalduse pidamiseks loa andmisest, keeldume seda registreerimast, siis ongi juba sisuliselt tegemist ju loa taotlemisega. Ja selle tõttu ma ikkagi küsin teie käest: kas sellisele põhjendusele, et meeleavaldusele võivad ilmuda [isikud], kes ei ole korraldajad, vaid kolmandad isikud, mingisuguste plakatitega näiteks, mida tõlgendatakse vaenu õhutavalt, on õiguspärane tugineda? Kas politseil on Eestis kehtivatest seadustest tulenevalt õiguslik alus sellisele põhjendusele tuginedes keelduda meeleavalduse registreerimisest? See on hästi konkreetne küsimus. Kui te soovite, ma võin seda korrata. Aga lihtsalt, jah või ei: kas on õigus tugineda sellisele põhjendusele registreerimisest keeldumisel või ei ole? 

Te ütlesite ise ka õigesti, et PPA kohustus, politsei kohustus on tegelikult mitte öelda, [kas] meeleavalust [tohib või] ei tohi korraldada, [põhjusel, et] sinna võivad ilmuda kolmandad isikud, kes rikuvad või takistavad selle läbiviimist, vaid PPA kohustus on tagada, et kodanikud saaksid meelt avaldada ilma kolmandate osapoolte sekkumiseta. Ma olen ise ka korraldanud üksjagu meeleavaldusi ja olen olnud ka politseile tänulik, kui seda õigust on reaalselt tagatud. Aga ma paluksin ikkagi teie konkreetset hinnangut sellele, sellelesamale konkreetsele küsimusele registreerimisest keeldumise seaduslikkuse kohta niisugustel alustel.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma täpsustan: tõesti, põhiseadus ütleb, et kõigil on õigus avalikku koosolekut korraldada. Meil on ka avaliku koosoleku seadus, mis ütleb täpsemalt, et koosolek tuleb registreerida, ja ta ütleb ka, kas [seda tuleb teha] kohalikus omavalitsuses või politseis ja millistel juhtudel [tuleb seda teha], vastavalt sellele, kas soovitakse helitehnikat kasutada või mitte või kas soovitakse liiklust kinni panna. See pool on seal kõik olemas ja kirjeldatud. Selles mõttes registreerima peab, ja vastavust sellele seadusele tuleb hinnata, nii kohalik omavalitsus kui ka politsei seda peab tegema. 

Vastus teie küsimusele oleks kaheosaline. Kui küsimus on selles, kas sellepärast, mis on plakati peal kirjas – [kartuses], et jumal teab, mis sinna tuleb –, võib [meeleavalduse] registreerimata jätta, siis vastus on ei. Iga inimene peab saama öelda välja seda, mis ta arvab. Tõesti, seal on erand. Kui tegemist on terrorismi või mingi väga otseselt riigivastase kuritegeliku plaaniga ja see on seal plakati peal, siis on küsimus, kas selle plakatiga võib seal [meeleavaldusel] olla. Aga seda [tehakse] väga otseselt ja teadlikult ja [need on] mingid konkreetsed juhtumid. Aga põhimõttelist [ärakeelamist], teadmata ette, mida plakati peale kirjutatakse, ei ole.

Minule teada oleva info põhjal ei olnud probleem mitte ainult selles plakatis, vaid probleem oli selles, et kui juhtumisi oleksid tulnud isikud plakatitega ja oleks tekkinud mingisugune konfliktiolukord, oleks korrapidajaid, kes pidid korda jälgima sellel avalikul koosolekul, olnud politsei hinnangul liiga vähe. Ja see tähendab, et asi oleks võinud käest ära minna. Politsei ülesanne kogu selles protsessis on tagada korda või tagada, et seda meeleavaldust oleks võimalik läbi viia. Seal on see kaalutluskoht või õigus öelda, et kui meie hinnangul tundub, et tekivad probleemid ja meeleavaldus ise võib selle tõttu ohtu sattuda, siis me arvame, et seda peaks kuidagi teistmoodi tegema. See on see, mida vist püüti teha. Ma ei tea, kuidas see infovahetus täpselt oli, mind selle juures ei olnud. Aga mina saan aru, et mingit sellist lihtsalt põhimõttelist ärakeelamist politseil ei olnud, ja seda ei tohi teha. Politsei siiamaani ikka igal pool Eestis ja ka Tartus tegelikult ütleb, et nad saavad väga hästi oma rollist aru. Nad on selle jaoks, et kui ükstapuha kes meist korraldab avalikku koosolekut, siis nemad peavad tagama, et me seda teha saaks. Seda Eesti politsei kindlasti ka teeb.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud siseminister peaministri ülesannetes! Kõneledes PPA poolt meeleavalduse ebaseaduslikust ärakeelamisest Tartus, ma omalt poolt tahan tunnustada politseid selle eest, et kui ma Tallinnas aitasin korraldada Riigikogu ees meeleavaldust Iisraeli riigi toetuseks, siis politsei oli väga professionaalne, ja ma nägin seda ka hiljem Vabaduse väljakul. Tahaksin siin nendele selle muretsemise eest just tänu avaldada. 

Aga nüüd küsimus. Teie valdkonnas on ka endisi politsei- ja piirivalveametnikke, kellega [on seotud] üks mureküsimus, mida me proovisime koos teiega lahendada, kui me olime koos valitsuses. Siis te pühkisite oma käed puhtaks, jätsite selle Koplis asuva inimese mure lahendamata, öeldes, et see on ainult riigihalduse ministri asi. [Tema] pakutud lahenduse lükkas peaminister tagasi. Nüüd te olete kaks ühes, olete siseminister, aga ka peaministri ülesannetes praegu. Kuidas te lahendate selle [küsimuse]? See olukord jätkub. Need inimesed on väga raskes seisundis ja teie valitsuse liikmed arutavad endiselt nende inimeste kas väljatõstmist või ümberpaigutamist. Tegemist on siiski PPA endiste töötajatega. Rääkides siin sellest meeleavalduse ebaseaduslikust ärakeelamisest, miks te keelate abikätt inimestele, kes seda tõesti vajavad? Nad on teie enda endised töötajad.

Aitäh! See on tõesti selline kahetsusväärne lugu. Kõigepealt ma ütlen teile seda, et ootused, ma saan aru, minule on kõrged, aga päevaga, kui ma siin olen peaministri ülesannetes, ma seda küsimust lahendada ei saa. Lõppkokkuvõttes see eeldab, nagu te teate, valitsuse otsust. See eeldab konsensust valitsuses, ükspuha, kes peaministri ülesandeid sellel hetkel täidab. 

Ma sellega ei taha nõus olla, et pühkisin käed puhtaks. Meenutame, mida ma olen öelnud teile. Mina olen öelnud, et kui see [teema] valitsuse päevakorras on, siis me loomulikult toetame ühte või teist [lahendust]. On mitu erinevat [võimalust], kuidas seda küsimust lahendada. Ja [põhjus], miks see [küsimus] ei ole siseministri lahendada, on see, et Siseministeeriumil on nägemus sellest, kuidas seda peaks [lahendama], et nende inimeste ootused [saaksid] täidetud. Selle nägemuse järgi liikus vara Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kätte. Ehk siis see ei ole Siseministeeriumi haldusala, minul ministrina ei ole võimalik ülesandeid anda või püstitada sellele asutusele. See on see probleem. Ma saan seda [küsimust] üht- või teistmoodi toetada, aga mitte konkreetselt valitsusse tuua või seda sisuliselt lahendada. See tõesti kahjuks niimoodi on. Moraalne kohustus on, sellega ma olen nõus, ja ma jätkuvalt ütlen, et kui meil õnnestuks ka teiste osapoolte toetus saada, siis loomulikult ma selle õiglast lahendust toetan.

Aitäh! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise. Vahepeal on tulnud küsimus istungi läbiviimise protseduuride kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tahtsin küsida teie hinnangut, lugupeetud istungi juhataja, sellele, kas see täiendav küsimus peab ikkagi olema kooskõlas selle põhiküsimuse teemaga. Ma kuulasin seda [küsimust] siin ja üritasin aru saada, kuidas see minu küsimuse teemaga seondus, ja ma täitsa siiralt tunnistan, et ma lihtsalt üldse ei saanud aru, millest jutt käib. Mind tegelikult ennast see küsimus väga huvitab ja ma oleksin tahtnud tõesti võimalikult palju kuulda, kuidas siseminister selgitab seda, millised on kodanike õigused meeleavalduste korraldamisel, millised on avaliku võimu õigused selle õiguse piiramisel. Aga ma olengi natuke nagu segaduses.

Te peate silmas täpsustavat küsimust?

Jaa, täpsustavat küsimust. Kas teie saite aru, kuidas see minu küsimuse temaatikaga seotud oli, või ei saanud?

Hea kolleeg! Ma võin teile väikese vihje korras öelda, et teil avaneb täna veel võimalus härra ministrilt täpsustavalt üle küsida, kui teil see soov on. Aga praegu, kuna see teema jäi nii-öelda sõnastuse raamidesse nii ühelt kui ka teiselt poolt, siis istungi juhataja ei hakanud sekkuma.

Mina liiguks siinkohal edasi seitsmenda küsimuse juurde, milleks on Tõnis Lukase küsimus majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole ja teema on sisseränne. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on palju, ja võib öelda, et Euroopas võrreldamatult palju sisserändetaustaga inimesi. Päris paljud neist on elanud siin kaua, aga me näeme, et kultuurilised, hariduslikud, sotsiaalsed probleemid ei ole kuhugi kadunud. Meil on olnud raskusi inimeste lõimimisega meie ühiskonda. Muidugi, praegu, rahvasterände tingimustes ja kriiside tingimustes, inimesed liiguvad. Ka meil on omad teemad, probleemid, meil on vähenev sündimus. Sotsiaalkaitseminister leidis, et väheneva sündimuse vastu on üks rohi: lahendus sellest olukorrast välja on kontrollitud sisseränne. Nüüd on kuulda olnud teie ministeeriumi asekantslerist, kes veel veidi aega tagasi oli firma Bolt valitsussuhete juht – selline institutsioon on selle firma juures ja nad on tõesti olnud valitsusega suhtlemisel väga efektiivsed. See inimene, kes tegeles sellise firma, mis on odava välistööjõu peale päris palju oma ärist püsti pannud, esindamisega valitsuse juures, on pakkunud välja, et võiks sisserände piirarvu muuta: esimese variandi järgi isegi neli korda suurendada, viimase intervjuu järgi kolm korda suurendada. See on kaunis pretsedenditu hüpe. Ma juhin tähelepanu, et on 13 rubriiki, mille suhtes sisserände piirarv [ei kehti]. Nii et kui me tahame struktuurselt oma majanduses midagi teha, IT-valdkonda, paljusid muid valdkondi [arendada], siis neid spetsialiste võib siia töölubadega ja ajutiste elamislubadega tuua. 13 erandite punkti on. Kas see on teie kui ministri seisukoht, et sisserände piirarvu tuleb oluliselt suurendada?

Tänan küsimuse eest ja võimaluse eest selgitada! Ei, mul ei ole mingit spetsiifilist huvi sisserände piirarvu suurendamise või vähendamise vastu. Küll aga on mul huvi selle vastu, kuidas Eesti majandus raskest olukorrast välja tuua. Seda siin ka eelmistes küsimustes käsitleti. Ja kui me vaatame, mis on need ressursid, mis selleks vajalikud on, siis üks kahtlemata on tööjõud. Selle lühikese aja jooksul muidugi ammendavat vastust anda ei saa, aga lühidalt kokku võttes tahaks öelda, et kui meil oleks võimalik Eesti ettevõtjatel see küsimus lahendada Eestis elavate inimeste, Eesti kodanike või siin seaduslikult viibivate inimeste tööjõuga, siis seda loomulikult tehtaks. Kellelgi ei ole mingit erihuvi seda teha. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt, Kutsekoja tehtud OSKA raportitest, mis hindavad, millist tööjõudu meil siin lähiajal ja keskpikas perspektiivis vaja on, [näeme], et tegelikult on olemuslikult käärid [selle vahel], mida me ise suudame välja panna ja kus võiks olla see kõrge lisandväärtusega tootmine, kust siis tulevad need maksud, millest me kõike seda head teha saame, mida meil vaja teha on. Lühidalt kokku võttes on tegelikult siin lähikuudel plaanis koos Kutsekojaga see veel kord üle vaadata ja otsustada, kuidas saaks selle võimalikult optimaalselt lahendada. Kas selleks on tingimata vaja sisserännu piirmäära muuta või on siin terve rida muid võimalikke lahendusi, tuues sisse investori erisusi, usaldusväärse tööandja erisusi, regionaalseid erisusi, et vastavalt vajadusele olla valmis reageerima. Ja loomulikult saab see põhimõte ikkagi olla ennekõike see, et [siia] tullakse tegema mingit konkreetset tööd ja lahkutakse siis, kui see töö on tehtud.

Aitäh! Järgnevalt täpsustav küsimus, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, härra minister, vastuse eest! Ettekujutus, et me lahendame oma majanduse probleemid sisserände piirarvu tõstmise kaudu, on kas väär või selles on väga vähe tõtt. Meil on 13 erinevat kategooriat, mis on sisserände piirarvu alt vabastatud, kaasa arvatud kogu Euroopa Liit, sinna juurde veel palju riike, ka suuri riike, kes on nii-öelda sõbralikud. Mingi osa nii-öelda kolmandate riikide inimestest on see, kes moodustab sisserände piirarvu.

Lisaks sellele on need IT‑valdkonna spetsialiste vajavad valdkonnad, mis on meie majanduse ümberprofileerimiseks olulised, ka sisserände piirarvust vabastatud. Mulle tundub, et selle valitsuse lahendus kõigile küsimustele – sotsiaal-, majandus-, võib-olla kunagi ka kaitseküsimustele, kuigi ma arvan, et Eesti kaitseväes on innukalt ikkagi Eestiga tihedalt seotud inimesed, mitte need, kes ei suuda siia lõimuda – on kontrollitud sisseränne. Aga ma ütlen, et mingi hetkeni see ei ole enam kontrollitav, sest kaasa tulevad perekonnad. Neil on põhimõtteliselt õigus kaasa kutsuda endaga perekondi. 

Me näeme, millised probleemid on teistes regioonides või maades, kus on sisserändega liialdatud. Millised sotsiaalsed ja hariduslikud, kultuurilised ja muud probleemid tekivad ka järgnevates põlvkondades. Nii et minu küsimus on: kas see tõepoolest on valitsuse lahendus, ja mis te arvate, kui palju perekonnaliikmeid selle piirarvuga kaasneb? Võiks öelda, et kui piirarv tõstetakse näiteks 4000 peale, on see hulk 15 000.

Jah, mul ei ole mõtet spekuleerida selle numbri ümber, ma ei oska seda öelda. Kindlasti on võimalik seda juba eespool kirjeldatud plaani või tegelikult sisulise tegevuskava koostamisel läbi vaadata. Eesmärk ei ole rutata mingisuguste otsusteni või veel kõige vähem avada Eesti piir inimestele, keda me siia ei oota. Eesmärk on tõstatada diskussioon ja leida optimaalne lahendus. Kas see lahendab kõik Eesti majanduse probleemid? Kindlasti mitte, aga see on kindlasti üks oluline mõjutegur.

Kui me vaatame, mis toimub ümberringi, meie naaberriikides, nendessamades riikides, kes on seal nimekirjas: suurel osal neist tegelikult mingit piirarvu ei eksisteeri, aga see selleks. Kõigil on tähtsal kohal talendi ja kvalifitseeritud tööjõu poliitika nii-öelda realiseerimine. Nii et ma arvan, et Eesti peaks siin neist õppima ja mitte tegema neid vigu, samal ajal talitama targalt. Kuidas see mõjutab? Toon lihtsalt ühe praktilise näite praegusest kvoodipoliitikast, millega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ka rahul ei ole – oleme selle välja öelnud. Võib-olla siis järgmisel perioodil võetakse see arutlusele, 2025. aastal. Meile ei meeldi hästi ka see nii-öelda ettejagatud süsteem, et otsustatakse ära mingite valdkondade kaupa, kuidas 1300 inimest jaguneb. Ettevõtluses, majanduses on need inimesed olulised, kiiresti leitakse neile sobilik töö, aga osa sellest kvoodist jääb kasutamata. Selle aasta 1. septembri seisuga oli [puudu] 59 inimest ja tagasihoidliku arvutuse kohaselt tähendab see, et umbes 700 000 eurot maksutulu jääb saamata. Selline see reaalsus on.

Aitäh! Anti Poolamets, lisaküsimus, palun!

Te räägite nagu nõukogudeaegne kolhoosiesimees, et maksutulu tuli, näe, me saime plaani täidetud, küll on äge, tõime suurelt Venemaalt palju rahvast. Oli vahe sees. Ma toon näite: Vilde kolhoosi esimees Vinni vallas võttis küüditatuid tööle ja ei võtnud immigrante sisse, ehitas oma kolhoosi teistel alustel. Isegi Nõukogude ajal oli võimalik paksemat suppi keeta. Ja siis oli naabersovhoosi direktor, endine hävituspataljonlane, kes ütles, et meil on 55 erinevat Nõukogude rahvust siin, ja venestas meid jõuga.

Teie teete midagi sarnast. Praegused tuurid immigratsioonil meenutavad Karl Vaino hullemaid aastaid. Meil on 100 000 põgenikku maal, aga isegi maasikakorjajaid ikka veel ei leidu. Asjad on täiesti liimist lahti ja teie vaatate, kust saaks ikkagi veel juurde tuua. Tallinn on sisuliselt juba venekeelne. Teie erandite hulka muide kuuluvad Siseministeeriumi ametnike väitel näiteks postitantsijad, sest nad on meelelahutusasutuste töötajad, meelelahutajad. Need on need erandid, mille alusel tänapäeval siia sisse tullakse. Kohe näha, et tuumateadlasi tuuakse.

Aga konkreetsemaks minnes: kas need Bolti ja Wolti tegelased kuuluvad ka teie erandite alla? Ma hiljuti sõitsin Bolti taksoga – [juht] ühtegi sõna eesti keelt ei osanud, oligi Kesk-Aasiast pärit, ma ei mäleta, mis riigist. Kuidas siis saab? Kas need ongi siis teie unelmate töötajad, kes siin Tallinna teenindust venestavad? Kuidas nendega saab? Kas tahate neid sisse tuua?

Lihtne vastus on: ei taha. Me räägime siiski kvalifitseeritud tööjõust. See ei ole ju Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnike või ministrite ulm. Me tegelikult suhtleme igapäevaselt ettevõtjatega ja see on nende soov. Me suhtleme ettevõtjatega, kes tõepoolest genereerivad Eesti majandusse lisandväärtust. Ennekõike just tööstussektoris on need põhiprobleemid.

Aga mis puudutab Bolti ja Wolti sõitvaid keelt mitte oskavaid inimesi, jah, see on teine probleem. Ka sellega tuleb tegeleda, aga see on siin minu kõrval istuva kolleegi portfellis ennekõike ja viimasel valitsuskabineti istungil seda teemat ka puudutati.

Aitäh, härra minister! Meie tänased registreeritud küsimused on otsa saanud. 

Head kolleegid, nüüd on teil võimalik pärast nobedate näppude ringi esitada küsimusi kõigile ministritele. Küsimuse esitamise ajal palun täpsustada, millisele ministrile küsimus on. Meil on siin registreeritud küsimusi ja esimesena on registreerunud Tõnis Lukas. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma nüüd mõtlesin, et kellele ma selle küsimuse esitan. Ma esitan [selle] ikkagi justiitsminister Kalle Laanetile, kuigi samahästi võiks esitada ka sotside esimehele härra Läänemetsale ja ilmselt ka Eesti 200 esindajale. Koalitsioonileppes olete ühte olulist punkti puudutanud. Siis käis analüüs, ja teie, härra minister, olete kas just valmis saanud, aga ühesõnaga, kolleegidega alustanud kooskõlastust, kuidas juriidiliselt võtta ära kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus Venemaa ja Valgevene kodanikelt. Ma arvan, et see on meie riikluse seisukohast praegu üks oluline küsimus. Kui me vaatame ükskõik milliseid teemasid, siis võib küll öelda, et kohalik kommunaalpoliitika ei puutu suuri asju, aga tegelikult suured takistused näiteks eestikeelsele õppele üleminekul sõltuvad just nimelt kohalike omavalitsuste suhtumisest. Ja senikaua, kui Venemaa kodanikud, kes on erinevatel hääletustel näidanud ikkagi neid teemasid, mis [on] neile olulised, ja oma poliitilist meelsust, saavad olla kaalukeeleks. Mitme omavalitsuse valijaskonnas on kümneid tuhandeid põhiliselt Venemaa kodanikke, kes hääletusel osalevad. Ja seega nad tellivad muusika. Ja need omavalitsused, kes on niisuguste häältega valitud, ei vii alati Eesti Vabariigi arengukavasid ja sõbralikku poliitikat täiel määral ellu. Nii et kuidas see eelnõu liigub, kas on plaanis kohalike omavalitsuste valimistel võtta agressorriigi kodanikelt valimisõigus ära?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea Tõnis Lukas! Ma olen teie argumentidega absoluutselt nõus. Ainukene asi, mida ma pean täiendama: selle eelnõu, mida me, ütleme niimoodi, erakondliku deviisi all ette valmistasime, [eesmärk] oli [valimisõiguse] ajutine peatamine, mitte päris äravõtmine. See võiks olla siis see leevendus, et meie põhiseaduses võiks teatud tõlgenduse alusel anda selle võimaluse. Täna me ei ole kuhugi jõudnud, sest meil puudub selles osas koalitsioonis kokkulepe. Kas see kokkulepe saavutatakse mingil ajahetkel? Jah, ma olen ka sellega päri, et 2025. aasta kohaliku omavalitsuse valimised lähenevad mühinaga. Ja kui me vaatame ka seda, et hea õigusloome tava ja ka seaduste rakendamine, eriti, mis puudutab valimisseadusi, eeldavad seda, et see seadus oleks vastu võetud vähemalt pool aastat enne valimisi, siis sellest tulenevalt – 2025. aasta kohaliku omavalitsuse valimised on vist oktoobris, eks ju – on tagumine aeg. Kui ikkagi leitakse kokkulepe, siis põhimõtteliselt [peaks] tõesti [muudatus] olema [tehtud] 2025. aasta algul. 

Kõikide riskidega, mida te siin ka välja tõite, olen mina isiklikult päri, aga, nagu me kõik teame, on poliitika tegemine kompromisside kunst ja kokkulepped, aga täna neid kokkuleppeid veel ei ole.

Aitäh! Meie järgmine küsija on Andres Metsoja. Palun küsimuse alguses kohe täpsustada, kellele ministritest te küsimuse esitate. Andres Metsoja, palun!

Jaa, aitäh teile! Minu küsimus tuleb pika plaani kohta majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole. 

Pikk plaan on tihti olnud Eestis oluline ja seda võetakse kokku taristuvaldkonnas sõnaga EIT: elekter, internet ja teed. Elektriga on, nagu meil on. Siin alles oli juttu sellest, et [selleks, et] tagada varustuskindlust elektrivõrkudes, tuleks [liinid] maa alla viia. Selleks oleks vaja 2 miljardit eurot, 200 miljonit eurot aastas, seda pole kuskilt võtta. Tee-ehituse kava on ka üsna nutune. 

Minu küsimus tuleb andmeside kohta. Sellega me oleme ka pingutanud. Fikseeritud võrkude osas, fiksühenduste osas me oleme Euroopas üsna kehval positsioonil. Ja samm-sammult me püüame võrku paremaks saada. Oleme ka kunagi loonud siin lairiba toetusrühma. Minu küsimus tulebki teile nüüd ikkagi perspektiivi kohta, [selle kohta], mis meid ees ootab. Kui oli COVID‑i kriis, siis saime teada, et tuleb majapidamistele jagada internetipulki, sellepärast et lihtsalt internetti ei olnud, ja tihti see pulk ka ei aidanud õhu kaudu internetti kätte saada. Nüüd me läheme üle 5G‑le, mis tegelikult tähendab, et teatud sagedusel, madalamatel sagedustel, levi kaob. Ja see tähendab seda, et ka hajaasustusega piirkonnas läheb levi järjest kehvemaks. Fikseeritud ühenduse toomine on, nagu varem on öeldud, kohutavalt kallis ja ei ole jõukohane. Mis need lahendused on ja milline perspektiiv siis meile paistab? Tahame digitaliseerimisega edasi minna, aga võrkude arendus on ju tegelikult võtmeküsimus. Kui palju me siis lähiaastatel sinna raha paneme?

Aitäh! Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo, palun!

Jaa, kindlasti oskaksin ma arvuliselt täpsemalt vastata, kui see küsimus olnuks ette teada. Selliseid entsüklopeedilisi teadmisi mul ei ole, aga saan anda üldise vaate. Tõepoolest, teema on oluline. Ka praegusel hetkel terve rida selliseid projekte käib. Mida me teinud oleme selle nii-öelda viimase miili väljaarendusel: suvel sai alandatud just kogukondade ja kohalike omavalitsuste omaosaluse määra 5%‑ni, et tuua sideettevõtted võrku välja ehitama. Nii et ei saa öelda, et me vaataks, käed rüpes, seda kõike pealt. Aga pikema plaani vaade on tõepoolest see, et selle aasta viimane kvartal ja päris järgmise aasta algus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis just digivaldkonnas selline planeerimise periood. Me uuendame siis tööplaane kõikides olulistes suundades. On andme‑ ja AI‑strateegia, e‑identiteedi strateegia ja samamoodi ka siis sidevõrkude väljaehitamise strateegia. Võtaks värske pildi ette, sest ka tehnoloogia meie ümber on kogu aeg muutumas, [näiteks] suured keelemudelid teevad siin just IT‑valdkonnas või arenduste valdkonnas hüpoteetiliselt suuri muudatusi. Aga teatud arendused satelliitside valdkonnas võimaldavad meil võib-olla võtta sihukese uue perspektiivi ja leida optimaalne lahendus. Aga selge on see, et, jah, 21. sajandil ühendatus peab olema.

Aitäh, härra minister! Meie järgmine küsija on Riigikogu liige Anti Poolamets. Palun [küsimuse] alguses täpsustada, kellele ministritest te küsimuse esitate. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Minu küsimus on suunatud siseminister Läänemetsale. Juttu tuleb Ukrainast tulnud ajateenistusealistest isikutest. Nimelt eile oli meil põhiseaduskomisjoni istung, kus ma olin asendusliikmena, ja me käsitlesime neidsamu teemasid: kui palju selliseid isikuid [Eestis] on, kuidas neid peaks kohtlema ja kas ei võiks need isikud teenida Ukrainas oma riiki. Tuli välja huvitavaid andmeid. Esiteks, Siseministeerium ei registreeri sellist ääretult olulist infot, kes neist on Ukrainas sõjaväekohuslased ja kes ei ole. Ametnik pakkus oma teadmiste alusel, et umbkaudu 70% meesterahvastest vanuses 18–60 on ajateenistuskohuslased. Nii et oletatavasti 7000 pluss meest on need, kes tegelikult põgenesid Ukrainas oleva kohustuse eest. Arvatavasti on neist paljud venemeelsed, kes ei soovi Ukrainas rindel olla või isegi tagalas abistada, ehk meile kujutab osa neist julgeolekuriski. Ja siit küsimuse juurde. Mida teha? Kas me vähemalt võiksime nendele, kellest võiks saada potentsiaalselt võitleja oma kodumaa eest või kas või tööteenistuses osaleja, teha üleskutseid naasta kodumaale võitlusesse, tööle, või siis laseme neil, oletatavasti 7000 desertööril, siin niisama oleskleda?

Siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea küsija! Te olete nii negatiivselt meelestatud kogu aeg, tunnete nii palju muret. Mure tundmine on loomulikult hea. Aga me oleme seda küsimust teiega ju mitmeid kordi varem ka arutanud ja sellega on nii. Ma arvan, et ei ole õige Eestil otsustada Ukraina eest [selle üle], millised Ukraina kodanikud peavad rindele minema ja millised mitte. Kui Ukraina ütleb Eesti riigile, et neid isikuid me soovime mobiliseerida, palun saatke nad kodumaale, siis Eesti kindlasti Ukrainat aitab. Aga öelda Ukrainale ise, kes peab olema ja kus peab olema ja mida peab tegema, ja üldse oletada, teadmata, mis on sealne vajadus, sealne loogika – ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan, et see ei ole õige. Sellega me pigem tekitame Ukrainale, Ukraina administratsioonile, sõjaväele uusi probleeme juurde, sest nad peavad [hakkama] tegelema uute asjadega. Ma arvan, et see ei ole kuigi hea. Kui Ukraina esitab sellise palve Eestile, siis loomulikult me Ukrainat aitame ja oleme valmis. 

Ma ei tea, kas on oluline pidada kõigi erinevate, mitte ainult võimalike mobiliseeritavate inimeste või isikute üle mingisugust registrit. Ma ei tea, kas see annab meile midagi, sellepärast et lõppkokkuvõttes, kui Ukraina mobiliseerida otsustab, siis ta ei ütle vahemikku, mis vanuses peab olema Ukraina kodanik, mees või naine, vaid ta ütleb isiku nime ja isiku nimele vastavalt käib mobilisatsioon. Ma oletan, et te teate ise ka seda, kuidas mobilisatsiooni loogika töötab. Aga vastus on väga lihtne. Meie seisukoht on kogu aeg olnud täpselt sama: kui Ukraina ütleb, et neid isikuid on neil rindel vaja, siis Eesti kindlasti kohe aitab.

Aitäh, härra minister! Meie järgmine küsija on Riigikogu liige Tõnis Lukas. Palun küsimuse alguses täpsustada, kellele ministritest küsimuse täpselt esitate. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Ma ei ole küsinud veel Lauri Läänemetsalt. Muidugi oleks kiusatus küsida, miks ei toeta sotsid Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel, ka ajutise peatamise varianti, või et kuidas suhtuvad sotsiaaldemokraadid uue võõrtööjõulaine toomisesse tingimustes, kus meil endal tööpuudus suureneb. 

Aga ma küsin seda. Sotsiaaldemokraatidest räägitakse kui müütilisest suurusest seoses õpetajate palkade tõstmata jätmisega. Täpsemalt siis viimasel momendil leidis haridusminister oma valitsemisalast 8 miljonit eurot – ebapiisav summa niikuinii –, mida õpetajate palkadele lisada. Rahandusminister ütles otse siit kõnetoolist, et üks partnererakond – ja neid vihjeid on tulnud rohkemgi, ka ajakirjandus on kirjutanud –, sotsiaaldemokraadid ei olnud selle lahendusega nõus. Ei olnud nõus viimasel hetkel õpetajate palkadeks täiendava summa lisamisega eelarvesse. See oli tehniliselt täiesti võimalik, sest valitsuse käes oli initsiatiiv, kuna valitsus, teadagi, sidus siin peaaegu kõik eelnõud usaldushääletusega ja kellelegi ei ole vastutust ära lükata. Valitsus pidi selle otsuse tegema. Oleks teinud, aga sotsiaaldemokraadid olid vastu. Palun andke oma versioon.

Aitäh! Siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes, palun!

Aitäh, hea küsija! Loomulikult, ma ei tea, kes siin kujutab ette, et sotsiaaldemokraadid on õpetajate palgatõusu vastu. Vastupidi, ei ole. Kui rahandusminister seda siin – ma kuulsin ka – Riigikogu puldis rääkis, siis rahandusminister võib-olla ei olnud kõigi asjadega kursis, võib-olla oli väga väsinud, sellepärast et oli varajane hommiku- või öötund. Ikka juhtub, et inimesed eksivad ka siin kõnepuldis. Aga ma saan selle [vea] parandada [ja selgitada], kuidas see olukord oli. 

Haridusminister nägi kõvasti vaeva, et leida järgmise aasta eelarvesse omavahenditest lisaraha, ja teavitas, et ta on selle leidnud. Ta küsis, kas me oleme muudatusega nõus. Vastasime, et loomulikult, mis meil saab selle vastu olla. Pigem on küsimus, kas saaks [lisaraha] veel kuskilt leida. Loomulikult, me oleme nõus.

Ühest asjast, mis meie soov oli. Õpetaja palgaga on juhtumisi seotud ka lasteaiaõpetaja palk, selles mõttes, et riik on omavalitsustega teinud kokkuleppe, et lasteaiaõpetaja palk peab õpetaja palga tõusuga kaasa liikuma. See on seotud teatud riigipoolse rahastusega. Me ise teame ka väga hästi – eelmises valitsuses õpetajatele väga korraliku palgatõusu ju kokku leppisime ja tegime –, millist raskust see omavalitsustele valmistas. Sellega, et peale seda veel samasugust sammu teha, me nõus ei olnud. 

Me ei olnud nõus sellega, et me lasteaiaõpetajad unustame ära. Meie ettepanek oli väga lihtne: leiame vajamineva miljon eurot lasteaiaõpetajate palga tõusuks samuti ja siis on meil võimalik need asjad koos otsustada. Haridusministrile ma isegi pakkusin välja, et ma aitan selle lahenduse ise leida. Lihtsalt mure sellel hetkel … Ja ma ei mõtle, et [see raha leitakse] Siseministeeriumi eelarvest. Ma igaks juhuks ütlen selle ära. Lihtsalt [aitan leida] lahenduse, kuidas see riigieelarve piires selles loogikas võiks tulla. Ja nüüd lihtsalt juhtus selline äpardus. Mõnikord inimlikke asju juhtub. Sellel ajal kui me Reformierakonnaga arutasime seda küsimust, kuidas lasteaiaõpetajate poolt lahendada, siis läks valitsuse elektrooniline istung käima. Loomulikult tuli see ju seisma panna, sest üks pool sellest lahendusest oli puudu. Me selle mõtte enam-vähem mõtlesime välja, et mida teha ja kuidas teha. Aga seda, miks siis hiljem seda istungit uuesti ei tulnud ja seda otsust, ma kahjuks ei oska kommenteerida. Ma nende tehniliste – ma saan aru, et see oli tehniline küsimus – asjadega nii hästi kursis ei ole. Aga see on printsiip, et me ei ütle, et lasteaiaõpetaja oleks kuidagi vähem palka väärt kui kooliõpetaja. Me ei tee õpetajal ja õpetajal vahet. See oli meie jaoks väga oluline ja selle eest me ikka edasi ka seisame.

Aitäh, head kolleegid! Siin on väga hoogne kolm versus kolm debatt alanud. Meie tänane järgmine küsija on Andres Metsoja. Palun küsimuse alguses täpsustada, kellele ministritest te küsimuse esitate. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister Kalle Laanet! Ma eeldaks teilt juriidilist ekspertiisi inimlikus vaates. See puudutab neidsamu Eesti peresid, kes peavad saama ööpäevi hakkama ilma elektrienergiata. Minu küsimus puudutab kahjude hüvitamise valdkonda. Võtame ette selle kodulehe ja vaatame seadusandlusest tulenevaid tingimusi: [elektrikatkestuse eest] on õigus kahju nõuda, kui majapidamine on elektrita suvel [kauem kui] 12 tundi, talvel [kauem kui] 16 tundi, [või erakorralise sündmuse korral, kui] erakorralise sündmuse lõppemisest on [möödunud rohkem kui] 72 tundi. Eelmisel nädalal – või oli see sellel nädalal – toodi juba välja see problemaatika, kus majapidamised – nii nagu austatud Lauri Läänemetski on öelnud, et ise tuleb olla tubli – on muretsenud generaatorid ja varustavadki ennast elektriga generaatori abil. Need kütusekulud ainuüksi selle generaatori tööshoidmiseks on sadades eurodes, kui mitte tuhandetes eurodes pikal perioodil, see sõltub majapidamise suurusest.

Tegelikult hüvitamise kontekstis räägitakse justkui kahjudest, mis on tekkinud seadmetele ja võrgutasule, mida võib alandada. Aga omast kogemusest tean, et kui kolm päeva elektrit ei olnud, põletasin mõnisada liitrit diiselkütust ja võrgutasude alanduse – ise küsisin, mitte see ei olnud automaatselt arvel, vaid küsisin – sain 24 eurot. See ei ole kuidagi proportsionaalne. Kas siin peaks midagi ette võtma, sest liitumistasude, võrgutasude kulud on inimestele päriselt suured ja kui elektrit ei ole, siis majapidamine on täiesti üksi ja tegelikult ei saa ka suure tõenäosusega hüvitatud? Kuidas suhtute?

Aitäh, hea Andres, selle teema püstituse eest juba mitmendat korda selles saalis! See on tõsine probleem. Ma olen nõus, nagu sa ütlesid: juriidiline analüüs inimlikust vaatest. Ma võtan selle Justiitsministeeriumisse kaasa, et meie ametkonnad vaataksid selle sisse, millised õigused on lõpuks sellel, kes arvet maksab, ja millised kohustused on sellel, kes seda teenust pakub.

Ma saan ju mõlemast poolest aru. Üks pool ütleb, et kui me ühele hakkama maksma, siis me maksame teistele suuremas koguses. Aga meil peab olema ka riigi suhtes – riigiettevõte ju tegelikult see on – teatud mõttes ikkagi selline õiguskindlus. Kui me maksame arveid ilusti, siis me peame saama ka oma teenust, mitte ainult niimoodi, et ühel poolel on kohustused. Ma saan ka sellest aru, kui Elektrilevi juht tuleb ja räägib, et elektrivõrkude toimepidevuse tõstmiseks on vaja lisaraha. Ka arusaadav. Aga see ei saa olla niimoodi, et täna on 800 miljonit eurot lisaraha vaja, ja kui me seda ei saa, siin me ei tee mitte midagi.

Kõige elementaarsem näide on eelmise talve juhtumid Saaremaal: liinikoridorid olid ju aastaid puhastamata. Seal ei ole vaja miljoneid kuhugi panna, vaid teha see elementaarnegi ära, mis aitab ka kaasa. Me näeme mingil ajahetkel seda pilti väga laialt ja strateegiliselt ja siis ütleme, et sellel hetkel midagi teha ei saa. Aga ka väikseid samme on võimalik teha igapäevaselt. Minu arvates, kui hakata väikestest sammudest pihta, siis me suudame ka need suured probleemid lahendada. Aga vastus sinu küsimusele on, et see palve või see küsimus saab kaasa võetud.

Aitäh, härra minister! Järgnevalt on küsimuse registreerinud Anti Poolamets. Palun küsimuse alguses ka öelda, kellele ministritest te küsimuse esitate. Anti Poolamets, palun!

Esitan küsimuse siseminister Lauri Läänemetsale. Ma olen murelik sellepärast, et teie muretsete minu mure pärast. Teil on ametijärgne kohustus muretseda, et teie haldusalas on kõik korras, mitte olla naiiv‑optimistlik ja laia käega osundada, et meil ei ole mingit probleemi selle 7000 desertööriga, et Ukraina peab nimeliselt neid kutsuma, kui vaja. Ma näen, et te ei ole üldse oma ametiülesannete kõrgusel. Teie erakond ei suuda ühtegi valimislubadust tagada ja ei suuda isegi elementaarset õpetajate palka välja maksta, mis hüvitaks neile inflatsiooni kulu. 7000 desertööri ei valmista teile mingit muret. Laia käega näitate, et milles probleem, mille üle te, härra Poolamets, muretsete. Jah, muretsen, sest 7000 desertööri on Ukrainale tekitatud kahju. See on meile tekitatud majanduslik väljaminek ja see on mure. Minu küsimus on selles, et te ütlesite, et Ukraina peab nimeliselt kutsuma. No kuulge, mobilisatsiooni puhul peab mobilisatsiooni[kohuslane] ise teadma, et ta läheb kogunemispunkti. Ukraina ei tea kõiki, kes riigist lõikama panid pärast [sõja algust]. Millal te registreerite need nimed ja need Ukrainale saadate, et nad teaksid neid [inimesi] tagasi kutsuda ja neid abisamme astuda Ukraina suunas? Praegune olukord on Ukrainale ju kiuslik, sest president on korduvalt öelnud, et välisriikidesse läinud kutsealused tuleb kutsuda tagasi ja Ukraina heaks tööle panna. Kas sellest ei piisa?

Aitäh! Siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes, palun!

Aitäh, austatud küsija! Mul on lihtsalt soovitus, et võib-olla me ei peaks Eesti parlamendis Ukraina riigi otsuseid nii halvustavalt nimetama, kuigi ma ei saa teile muidugi ette kirjutada, kuidas siin kedagi nimetada. Te ütlesite, et need isikud on desertöörid. Teate, ma võin teile öelda ühte asja: osale neist meessoost isikutele, keda te nimetate desertööriks, on Ukraina riik andnud võimaluse mitte mobiliseeritud olla kas laste pärast või mingisugusel muul põhjusel. See on Ukraina riigi otsus. Te praegu halvustasite Ukraina riigi otsuseid ja mul on üleskutse: ärme teeme seda. See ei ole ilus, see ei ole mõistlik. Need inimesed ei ole seda. Osal neist on kindlasti väga mõjuv põhjus, miks nad on mobilisatsioonist vabastuse saanud. See vastab tõele, et nad on vabastuse saanud. Ei ole kuidagi nii, et neid ei kutsutud, vaid [nad] juba on vabastatud. Ukraina ise on lubanud neil Ukrainast ära tulla, nad kõik ei ole tulnud üle idapiiri. 

See, kas Ukraina üldse ei tea, kes Eestis on, ei vasta tõele. Teab küll. Kõikide Eestisse tulnud Ukraina põgenike nimed, mida me oleme registreerinud, oleme me loomulikult Ukraina riigile andnud. Ukraina saadikutega, suursaadikuga on väga tihe koostöö sellel alal olnud, eriti loomulikult Siseministeeriumil. Peale selle said kuu aega tagasi Leedus kõik Balti riikide, Poola ja Soome siseministrid kokku ja seal oli Ukraina siseminister ka. Kaks päeva me rääkisime. Mina isiklikult olen Ukraina valitsuse liikmega rääkinud sellest teemast, mille kohta te ütlete, et me ei tegele sellega, mis puudutab põgenikke. Me leppisime kokku, et teatud info puhul, mis Ukrainat veel huvitab nende põgenike kohta, kes siin on, me tihendame infovahetust. Samamoodi saame ka meie nende põgenike kohta veel rohkem infot, mida me soovime. Sellega me tegeleme. Selle pärast muretsema ei pea. Aga jätkuvalt ei Lauri Läänemets valitsusest ega ükski Riigikogu liige ei saa otsustada Ukraina riigi eest seda, kes peaks olema see, keda Ukraina riik mobiliseerib, ja kas Ukraina riik soovib, et nad tuleb sinna tagasi saata või mitte. Me oleme täna Euroopa Liidus kokku leppinud, et me pakume neile inimestele rahvusvahelist kaitset, ja seda erinevatel põhjustel. Kindlasti on nende isikute seas neid, kes sobivad väga hästi rindele. Jah, aga seda saab öelda Ukraina riik. Meie siin Eestis, ei parlamendis ega valitsuses, minu arvates ei tohiks öelda, et nad on desertöörid, sellepärast et osade puhul, ma kordan veel, on Ukraina riik ise öelnud, et jah, te võite viibida väljaspool Ukrainat ja me ei mobiliseeri teid.

Aitäh! Me jõuame võtta veel ühe küsimuse. Tõnis Lukas, palun! Küsimuse alguses öelge, kellele ministritest te küsimuse esitate. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Mina hea meelega jätkaksin siseminister Lauri Läänemetsaga. Teate, see põhjendus, et aasta olulisimas dokumendis, järgmise aasta riigieelarves, ja seda meie digiriigi tingimustes, jäi õpetajate palgatõusu lisamine eelarvesse istungi korralduslike, tehniliste, tehnoloogiliste probleemide taha, ajab ilmselt ka hobused või isegi oravad naerma. Aga seda me siin praegu edasi arutama ei saa hakata. Kuna te jälgisite justiitsministri vastust mulle, siis ma küsin teilt otse: miks sotsiaaldemokraadid ei toeta praeguses olukorras agressorriikide, Venemaa ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel hääleõiguse kas või ajutist äravõtmist? Mis on see põhjendus, tingimustes, kus Läti, kes on meiega sarnase saatusega, ei olegi kunagi seda sisse seadnud? Tegelikult on see rahvusvaheliselt üldmõistetav, et eriti agressiooni tingimustes agressorriikide kodanikud ei saa meie poliitilises elus osaleda. Miks sotsiaaldemokraadid on siin piduriks valitsuses?

Aitäh! Siseminister Lauri Läänemets peaministri ülesannetes, palun!

Aitäh! Lugupeetud küsija! Minu arvates justiitsminister ei öelnud, et sotsiaaldemokraadid seda teevad, aga see on teie oletus, ma saan aru. Ma kuulasin tähelepanelikult seda vastust, tõesti. Sellisena minu arvates see ei kõlanud. Alustame sellest, et kui me koalitsioonilepingut tegime, siis meil oli erinevaid nägemusi sellest, mida üks või teine erakond Eestis teha tahtis. Mõned neist nägemustest eeldavad põhiseaduse muutmist. Kuna laua taga me jõudsime arusaamisele, et ei ole üksmeelt ei ühes ega teises küsimuses – ja ma isegi ei puuduta praegu neid Vene kodanikke –, et põhiseadust muuta, siis järelikult see koalitsioon ei suuda kokku leppida põhiseaduse muutmises. Me saime aru, et me ei saa seda põhiseaduse muudatust teha. 

Hääleõiguse äravõtmine peab olema põhiseaduspärane. Ja täna on jätkuvalt probleem see, et minule teadaolevalt ajutine peatamine ei pruugi seda olla. Vähemalt nii arvab õiguskantsler, nii arvavad teised isikud Eestis. Ehk siis, ma arvan, et valitsus ei saa teha asju, mis ei ole nii-öelda põhiseaduspärased. Me peaks tegema neid asju, mida põhiseadus võimaldab, minemata üldse asja sisusse. See probleem tuleb sellest, et selles valitsuses ei ole põhiseaduse muutmiseks üksmeelt. Ja mitte ainult selles küsimuses, vaid on mitu muud küsimust. Sotsiaaldemokraadid tahaks ka mõnda asja põhiseaduses muuta, aga läbirääkimistel (Hääl saalist.) me leidsime, et teistel partneritel ei ole selles osas nii sooje tundeid. Järelikult me saime aru, et tegelikult see koalitsioon põhiseadust avama ei hakka.

Suur tänu, härra minister! Suur tänu, head kolleegid, väga elava debati eest! Kahjuks rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Tänane infotund on lõppenud. Me jätkame täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungiga.