Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis registreeruda 64 Riigikogu liiget, puudub 37. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Aga üks hetk, Mart Maastik, enne on üks küsimus istungi juhatajale. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja, hea Riigikogu juhatuse liige! Täna on väikene [täht]päev. Nimelt, kuu aega tagasi kirjutasin ma Riigikogu juhatusele ühe taotluse ja ma ei ole siiamaani saanud sellele kirjale vastust. Millal te viimati juhatuses seda kirja arutasite ja millal [võib] oodata mingit vastust?

Aitäh, hea kolleeg! Me arutame seda, sinu palvet – jutt on ühest komisjonist teise liikumisest, et kolleegid saaksid ka aru, millest jutt käib – neljapäevasel juhatuse koosolekul.

Ja veel üks küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Kalle Grünthal. Siis läheme eelnõude ja arupärimiste juurde. Palun, Kalle Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei jää kuidagi rahule selle vastusega, mille te andsite Tõnis Möldrile praegu. Nimelt, Riigikogu liikme staatuse seadus, ma ei mäleta seda paragrahvi peast, ütleb selgelt: Riigikogu liikme märgukirjadele ja avaldustele vastatakse kümne tööpäeva jooksul. Miks te ei ole kinni pidanud sellest?

Aitäh, hea kolleeg! Teie märkus ei muuda minu eelnevat vastust. Me oleme seda ka tagasisidestanud, me oleme seda tegelikult arutanud. Küll pole me [andnud] Tõnis Möldrile kirjalikult tagasisidet, aga ma arvan, et suuliselt [suheldes] on ta siiski saanud aru, milles see probleem või debatikoht seisneb. Neljapäeval me tegeleme sellega.

Päris viimane [küsimus] tasakaalu mõttes. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud juhataja! Tasakaal on muidugi väga oluline. Aga mul on täiesti sisuline protseduuriline küsimus. Kõik kolm juhatajat on lähtunud viimastest Riigikohtu otsustest Riigikogu istungi juhatamisel, et asi oleks menetlusökonoomiline ja praktiline, et me saaksime riiki edasi juhtida. Millest tuleneb juhatajate nõue, et protseduurilised küsimused peaksid justkui lähtuma kodu- ja töökorrast? Võib-olla tuleks need ka esitada, lähtudes nii-öelda protseduuri ökonoomiast ja sellest, et Riigikogu toimiks. Nii oleks meil ühesugune tõlgendus Riigikohtu otsusest. Mida juhataja sellest arvab?

Aitäh, hea kolleeg! Me kindlasti lähtume kollasest raamatust, aga me lähtume ka ökonoomiast. See on lõputu, kui protseduurilised küsimused muutuvad vastusõnavõttudeks, kui on tegemist läbirääkimistega. Sellisel juhul tõepoolest lähtume ökonoomiast. Mina istungi juhatajana olen võtnud need [küsimused], mis parasjagu ekraanil on, ja rohkem pole võtnud. See on ökonoomia koht. Nii et tuleb taas leida see tasakaalukoht ühest küljest kollast raamatut ja teisest küljest ökonoomiat silmas pidades.

Ja ikkagi veel tasakaalu otsides, Martin Helme, palun!

Mina [tõstatan] täiesti teise teema. Ma küsin täiesti siiralt, kas Riigikogu juhatus teeb opositsiooni suhtes psühhoterrorit sellega, et see saal on nii külm. Kas te arvate, et siis me ei istu siin nii kaua või?

Aitäh! Teie vastupidavuses me ei kahtle, aga ma palun kindlasti kantseleil uurida võimalusi selle saali temperatuuri natukene tõsta. Mingil hetkel läheb temperatuur küll oluliselt kõrgemaks, kui see alguses on. Ma saan aru, et algul on ikka tuba külm, aga kui rahvas majas sees on, siis [läheb soojemaks]. Võib-olla on ka tuulutatud, see võib põhjus olla. Vaatame tunni möödudes, kas siis on temperatuur paras või on liiga kõrge või madal.

Rohkem ma ei võta [küsimusi] kui Tõnis Lukase küsimus ja siis läheme eelnõude, arupärimiste juurde. Ma rikun mitu korda enda antud lubadust. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Mul on palve: kas te saaksite tagasi võtta oma ähvarduse, et te hakkate sooja juurde keerama siin saalis? Paluks jätta temperatuur selliseks, nagu on, saame olla ergud. Jumala pärast mitte hakata lämmatama meid palavusega.

Aitäh, hea kolleeg! Leidsimegi põhjuse vanematekogu kokkukutsumiseks: et arutada saali temperatuuri. Aga nüüd, head kolleegid, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja Rocca al Mare kooli üheksas klass üleval rõdul! Mul on au üle anda arupärimine peaministrile seoses koroonavaktsiinide sundostudega. Ajakirjanduse andmetel nõuab ravimitootja Pfizer Poolalt lepingu rikkumise eest 1,2 miljardit eurot, kuna Poola keeldus koroonavaktsiinide sundostudest. Nimelt sõlmis Euroopa Liit pandeemia ajal Pfizeriga raamlepingu koroonavaktsiinide ostudeks, kuid Poola ei soovi pärast pandeemia lõppu enam sundkorras Pfizeri vaktsiine osta. Ajakirjanduse andmetel on ka Eesti püüdnud Pfizeri vaktsiinide sundostudest pääseda, kuid Poola on seni ainus riik, mis on vaktsiinitarned peatanud.

Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139 ja [ees]pool kirjeldatud asjaoludest, on meil [peaministrile] järgmised küsimused. Esiteks: kas Eesti on pärast pandeemia lõppu Euroopa Liidu raamlepingu alusel koroonavaktsiine ostnud ja kui palju on selleks raha kulutatud? Teiseks: kui palju on Eesti veel Euroopa Liidu raamlepingu alusel kohustatud koroonavaktsiine ostma ja kui palju selleks raha kulub? Kolmandaks: mida on kavas sundkorras ostetud ja ostetavate koroonavaktsiinidega teha? Neljandaks: kas Eesti on püüdnud koroonavaktsiinide sundkorras ostmise lepingust väljuda? Kui jah, siis mida selleks on ette võetud? Ja viiendaks: kas ka uuel eelarveaastal on plaanis koroonavaktsiine osta? Kui jah, siis millises mahus ja kui palju nende eest on plaanis maksta? Alla on kirjutanud lisaks minule veel Helir-Valdor Seeder, Tõnis Lukas ja Varro Vooglaid. Aitäh!

Rohkem soovi eelnõusid, arupärimisi üle anda ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise.

Head kolleegid, päevakorra täpsustamine: eilsel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 298 teine lugemine. Jätkame läbirääkimistega ja palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun! 

Aga enne, kuna me oleme uude faasi jõudnud, Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Vabandan, Kalle Grünthal! Palun, Martin!

Jaa. Eile jäid kõned pooleli ja tablool olid nimed ees. Need inimesed on nüüd sealt ära kadunud.

Minu paberite järgi olid [kõnejärjekorras] Kalle Grünthal ja Rain Epler, nüüd on mõlemad olemas ja Martin on lisandunud. Sina oled vahele tulnud. Aga ma arvan, et see ei ole suur probleem. (Hääled saalis.) Ehk saate fraktsioonis hakkama sellega.

Kalle Grünthal, palun!

Ma kõigepealt palun lisaaega.

Minuti või?

Kolm!

Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud opositsioonisaadikud! Austatud koalitsioonisaadikud! Lugupeetud külalised! Hea Eestimaa rahvas! Mul on suur au avada tänane ööistung. Ja kuna minu selja taga olev hea kolleeg härra Kivimägi mulle oma lihahaamrit meenutavat instrumenti ei andnud, siis ma kuulutan selle ööistungi avatuks [ilma selleta]. (Lööb vastu kõnepulti.) Ööistung on avatud!

Tegelikult seesama asi, mis praegu oli, tähendab seda, et igasugune paugutamine … Ajakirjanikud ütlevad, et Martin Helme taob ja lõhub mööblit – ei! See on tegelikult põhimõtteliselt protseduuriline küsimus. Mispärast ainult Kivimägi saab pauku teha?

Nii. Ja nüüd veel päevakorralised küsimused. Asi on selles, et hea kolleeg Juku, kes praegu on ma ei tea kus oma kollase kampsuniga, tegi paar nädalat tagasi väga huvitava avastuse. Nimelt, et selle maja seinte vahel jookseb aeg natukene aeglasemalt. Ehk siis ta leidis, et teisipäevaseid punkte menetleti siin alles kolmapäeval ja neljapäeval vist ka, aga võib-olla ma eksin. See on muidugi äärmiselt positiivne, sest teatavasti me jääme ajas maha ja inimesed jäävad nooremaks selle võrra. Ja koalitsioonisaadikud on üksmeeles leidnud, et peaks seda noorendamise protsessi pikendama. Rõõm on teile teatada, et reedel toimub [täiendav] istung, mis kestab kuni järgmise aasta jaanipäevani. Nii et me saame kindlasti väga nooreks.

Teine põhjus on muidugi see, et koalitsioonisaadikud on avaldanud ajakirjanduse kaudu äärmiselt suurt nördimust selle üle, et nemad ei saa siin kõnesid pidada, ei saa küsimusi esitada. Nii et see on nüüd kõikidele koalitsioonisaadikutele harukordne võimalus jätkata oma põhiseaduslikku parlamentaarset tööd. Sest tööd on vaja teha ja töö tegi ahvist inimese.

Nüüd on niimoodi, lugupeetud minister Kristjan – ta arvab, et ma jäängi siia niisama lobisema, igasugust juttu [ajama] –, et nüüd läheme sinu eelnõu juurde. Ja ütlen kohe algatuseks ära, hea Kristjan, et see eelnõu on täielikult seadusvastane.

Kristen, mitte Kristjan.

Kristen, vabandust, jah. Aga Michal on ikka, eks ju? Selge.

Milles siis [seisneb] see seaduslik vastuolu? Asi on selles, et riigilõivu [tasumise] kui sellise all on mõeldud rahaliste kohustuste täitmist. Põhiseaduse kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud ja trahvid seadus. Eesti õiguses [määratletakse] mõistet "riigilõiv" kui tasu juriidilise toimingu tegemise või dokumendi väljastamise eest ja seda reguleerib riigilõivuseaduse § 2, milles on ilusti ära öeldud, et seaduses sätestatud juhul [tasutakse seda] teatud lõivustatud toimingu [tegemise eest]. Sedasama lõivustatud toimingut [käsitleb] riigilõivuseaduse § 3, mis ütleb selgelt välja, et riigilõiv kehtestatakse avalduse, kaebuse või taotluse läbivaatamise, haldusakti andmise, dokumendi väljastamise või muu toimingu eest, mille riigilõivu võtja teeb riigilõivu tasuja taotlusel seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Muidugi ma tahaksin peatuda ka selle lõivu olulisel tunnusel, milleks on vastusooritus. Näiteks, sundkindlustuse puhul on vastusooritus tingimuslik, aga lõivu maksja maksab alati konkreetselt tema huvides tehtud toimingu eest. Osa riigi toiminguid on seotud vaid ühe isiku või teatud isikute grupi huvidega ning seetõttu ei ole õiglane finantseerida ka neid toiminguid kõikide maksumaksjate arvelt.

Siin on nüüd üks oluline moment. Riigilõivu tõstmise puhul ei ole lugupeetud minister viidanud sellele, mis on selle tõstmise aluseks. Ehk siis ta on rikkunud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ja pole toonud välja kalkulatsiooni selle kohta, mis on riigilõivude tõstmise põhjendatud alus. Veel kinnitab minu praegust väljaütlemist see riigilõivu eesmärk, mida on väljendatud riigilõivuseaduse § 4 lõikes 1, mille kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt, rõhutan veel kord üle … Hea Kristjan, ma saan aru, et sul on väga mõnus kaaslane seal kõrval, aga äkki sa pöörad veel kaheks minutiks tähelepanu minule?

Jätkuvalt Kristen, mitte Kristjan.

Aah, Michal, jah. Riigilõivu eesmärki on väljendatud riigilõivuseaduse § 4 lõikes 1, mille kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest. Ei ole niimoodi, et kui ma tahan, siis ma panen riigilõivumäärale nii palju otsa, kui ma tahan. Ei, see ei saa nii olla ja põhjuslikku analüüsi ei ole lugupeetud minister enam välja toonud. Riigilõivuseaduses on konkreetselt välja toodud, et riigilõiv peab katma üksnes lõivustatud toimingu kulu. See on sätestatud riigilõivuseaduse §‑des 3 ja 4, [mille kohaselt] riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest, kulupõhimõte. Nii. Ja seadusandja selgituse kohaselt on riigilõivu kehtestamine üldine viis piiratud isikute ringi huvides täidetavate avalike ülesannete rahastamiseks. 

Kui me vaatame nüüd seda eelnõu, siis on täiesti mõistetamatu näiteks eelnõu [§ 1] punkt 14, kus muudetakse [riigilõivuseaduse] § 124. Tööstusheite seaduses [sätestatud andmete korral] tõstetakse [kompleksloa] riigilõivu, määratakse selleks 4930 eurot, atmosfääriõhu [kaitse seaduse] ja ka jäätmeseaduse puhul on samuti 4930. Võttes lahti need eelnevad seadused, me näeme, et need toimingud olid tunduvalt [väiksema lõivuga]. Siin on, ma ei tahaks öelda, et kümnekordne, aga ütleme, kolme-neljakordne kasv raudselt.

Ja mis kõige tähtsam? Kõige tähtsam on see, et ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 9. veebruari 2016 otsuses 3-4-1-32-15 öelnud selgelt välja – küll aga ainult põhiseaduse küsimuses, ütleme, kohtuvaidluse küsimuses –, et vaidlustatud lõivumäärad ei tohi ületada tsiviilasja lahendamise tegelikke kulusid tsiviilkohtumenetluses. Sama põhimõte peab kehtima ka muudes riigilõivutoimingutes. Aitäh!

Aitäh! Oli hoogu selles ettekandes, aitäh! (Hääl saalist.) Oli hoogu selles ettekandes, aitäh, ma ütlesin. Hea kolleeg Rain Epler, te olete ühe korra kõnet pidanud. Kas te kinnitate mulle ja kõigile, kes siin saalis viibivad, et järgnev kõne on EKRE fraktsiooni nimel ja teil on selleks volitus? Aitäh! Palun, Rain Epler, EKRE fraktsiooni nimel!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Enne kõne juurde minekut kõigepealt sellest temperatuurist, mille üle siin arutati. Ma tean, et härra Kivimägile ei ole meeltmööda, kui räägitakse selles saalis viibijate arvust. Ja ma olen täiesti teadlik, et paljud kolleegid tegelikult teevad tööd oma kabinettides, võib-olla isegi väljaspool seda maja, on interneti kaudu meiega ühendatud, jälgivad pingsalt, teevad märkmeid ja nii edasi. Aga siiski, kui rohkem koalitsiooni liikmeid viibiks selles saalis ka füüsiliselt, kui nende kehad oleks selles saalis, siis, ma arvan, oleks temperatuur selles saalis nii ülekantud tähenduses kui ka otseses mõttes palju soojem. Ühiskondliku temperatuuri on ju koalitsioon suutnud keemispunkti lähedale ajada, mis see siis ära ei ole siin saalis sedasama teha.

Nüüd aga selle juurde, millega kolleeg Anti Poolamets lõpetas eilse istungi. Anti väljendas muret ja, ma ütleksin, isegi nördimust selle üle, et kustumas on viimanegi lootus, et Reformierakonna juhtimise saaks Kaja Kallaselt üle võtta keegi, kes hoolib sellest, et ettevõtlusel hästi läheks, kes hoolib sellest, et inimeste elujärg oleks hea. Veel mõni aeg tagasi tundus selleks võimalikuks inimeseks, selleks kandidaadiks olevat just nimelt Kristen Michal. Aga nagu Anti eile väga hästi märkis, ka tema on nüüd võtnud omaks marksistliku hõnguga roheideoloogia loosungid. Ja seepärast Anti andiski soovituse, et tuleks leida mõni must hobune. Mina arvan, et küllap härra Michal leiab endas ikkagi need vaated taas üles.

Ja nüüd eelnõu juurde. Võtan ikkagi jätkata seda teemat, mis puudutab nende organisatsioonide tagasisidet eelnõu kohta, keda eelnõu puudutab. Näiteks, Eesti Toiduainetööstuse Liit ütleb: "Toidutööstusi ilmselt enam puudutavad keskkonnaload, nagu vee erikasutusluba[,] ning saasteainete ja saasteainete viimine paiksest saasteallikast välisõhku kallinevad ligilähedaselt neli korda senise 520 euro tasemelt 1990 euroni. Kompleksloa hinnastamine muutub senisest keerulisemaks, kuid ka see suureneb senise 1240 euro tasemelt neli kuni viis korda. Küsimus: palun esitada konkreetsemad menetluskulude kallinemise selgitused, esitatud põhjendused on vastukäivad ja pole arusaadavad." Arvake ära, mis on ministeeriumi vastus. "Mitte arvestatud." Mitte ainult ei arvestata sisendit, vaid ei arvestata ka küsimusi ja jäetakse neile vastamata.

Näiteks, organisatsioonid on maininud – [seda tegi ka] Eesti Toiduainetööstuse Liit –, et eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon on olnud liiga lühike. Nagu me kuulsime, kaks päeva. Ka sellele on lakooniline vastus: nõustume, et aeg ettepanekute tegemiseks on lühike, kuid eelnõu mõjutab riigieelarvet ja seega peab menetlus liikuma riigieelarve menetluse tempos.

Aga nüüd ma jõuan mõnes mõttes kõige huvitavama sihtgrupini, kelle ettepanekuid ei ole arvestatud. Eesti on teatavasti kõvasti trummi tagunud – ja sugugi mitte põhjuseta – seoses sellega, kui kõva IT-riik me oleme. Infotehnoloogia on meie majanduse oluline osa juba täna ja aina kasvava olulisusega. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Eesti Infotehnoloogia [ja Telekommunikatsiooni] Liit on teinud ettepanekuid, mis puudutavad riigilõivude tõstmist. Nad ütlevad, et nad on ka varasemalt teinud korduvalt selle kohta ettepanekuid, mida pole arvestatud, ja et kuna neid pole arvestatud, siis on neil uued ettepanekud. Näete, inimesed on konstruktiivsed, töötavad kaasa, proovivad leida lahendust. Nad ütlevad, et nende ettepanekud on järgmised. Esiteks, et kõrgete sageduste [puhul sagedusloa] riigilõiv ei muutuks ehk eelnõu lisas võiks jätta muutmata punktid 2.4 ja 2.5. Teiseks, et muudel sagedustel tõstetaks riigilõive maksimaalselt 50% kavandatust ehk 12,5% võrreldes kehtivate riigilõivudega. Ja nad teevad ka ettepaneku, et eelnõu jõustuks aasta võrra hiljem, et ettevõtjad saaksid mõjudega arvestada. Arvake ära, mida vastab ministeerium. "Mitte arvestatud." Nii et ka muidu [väga] hinnatud IT-mehed on saanud sõnumi kätte.

Nüüd, lõpetuseks tulen teema juurde, mida me käsitlesime ministriga ka küsimuste-vastuste voorus, ja ma olen enam kui kindel, et minister ei vea mind alt ja saadab põhjaliku kirjaliku vastuse. See on kulupõhisus. Heaks näiteks sellel teemal on ühest küljest lõivu mõttes justkui väike näitaja, sisu mõttes mitte sugugi nii väike: vedurijuhtide eksamineerimine ja nendele lubade väljastamine. Minister on väga palju rõhutanud, et kogu asi on kulupõhine. Ma veidikene süvenesin sellesse, mida kõike üks vedurijuht peab teadma ja milliseid teadmisi tuleb kontrollida. Mõned näited. Vedurijuhil peavad olema teadmised personali ohutuseeskirjadest ja [nendega seotud] oskused, aga [ta peab] ka oskama kohaldada elektrotehnoloogia aluspõhimõtteid. Ta peab suutma avastada kõrvalekaldeid raudteeveeremi normist, teha kindlaks nende asukoha, neist teavitada, määrata kindlaks [vajalikud] parandustööd ning teatud juhtudel ise tegutseda. Aga ta peab olema hästi kursis ka topograafiaga. Nii et nad tõesti tunduvad nagu imeinimesed ja nad veavad rahvast ringi hulgakaupa ja suurtel kiirustel.

Ja nüüd, nende eksamineerimine – 30 eurot. Loa väljastamine – 26 eurot. Loa väljastamiseks on vaja, et vedurijuht oleks 20-aastane, et tal oleks tervisetõend, et tal oleks eksam tehtud. Kõik need asjad [lähevad kiiresti]: võtad, paned isikukoodi infosüsteemi, plaksti on luba ees, trükid selle välja. Eksam – palju rohkem tööd. Nii et see kulupõhisuse jutt, kui tasud on [nende toimingute] eest peaaegu võrdsed, ei tundu mulle usutavana, ja ma usun, et ka suuremate tasude puhul ja lugedes ka ministeeriumi põhjendusi, kus on palju teksti, aga vähe sisu, ei kõla see hästi. Pigem on ikka tegu jälle meetmega koormiste suurendamiseks, et riigikassasse raha juurde tuua. Nii et, head koalitsioonisaadikud, mina kutsun ka teid üles valitsust mitte usaldama ja selle eelnõu vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Mina vana kooli inimesena küsin [lisaaja] kohe ette ära.

Kolm minutit lisaks!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Eraldi tahan selle seaduseelnõu puhul rõhutada, et eelnõu on seotud valitsuse usaldusega. Valitsus on meil kõigi aegade kõige kehvem Eesti Vabariigis, äärmuslikult ideoloogiline. Ideoloogia on loomulikult estofoobne ja põhiseadusvaenulik. Nii et ei ole võimalik, sõltumata eelnõu sisust, isegi mitte kaaluda selle seaduse puhul ühegi teise kui seaduse vastu [hääletamise] nupu peale vajutamist.

Nüüd sisu poolest. Täpselt samuti, nagu Rain Epler just rääkis, on mul nii esimesel kui teisel lugemisel olnud ministrile küsimus kulupõhisuse kohta. Ja no ei ole saanud normaalseid vastuseid, no ei ole saanud. Tuuakse üks või teine nii-öelda näidis, kuidas on arvutatud midagi, aga tõusevad ju kümned lõivud. Ja enamikul nendest ei ole mitte mingit loogilist põhjendust, mitte mingit erilist arvutust sinna juurde pandud, mitte mingit selgitust. Minister ütles ja on mitu korda rõhutanud selle üle, et aga lõivud ja kõik need koormised ei ole tõusnud juba alates 2009. aastast, vahepeal on olnud meil elatustaseme tõus, palgatõus. Noh, arvestame muide sellega, et väga suurt hulka neist tasudest hakkavad tasuma ikkagi juriidilised isikud, mitte füüsilised isikud. Ehk see palgatõus siia juurde [tuua] on ka pisut, ütleme siis niimoodi, hägu ajamine parimal juhul, kui me räägime ikkagi ettevõtlusele juurde pandavatest riigi poolt ettekirjutatud tasudest, mille tõus on 1000%, 1500%, 2000%. Ja juba enne seda olid need tasud päris suured. Võib ju seletada meile, et kui on mingi suur investeering, mitmemiljoniline investeering, mis see mõnekümnetuhandeline riigilõiv siis ära ei ole. Aga kas seda on vaja niimoodi teha?

Esiteks, mõnikümmend tuhat riigilõivu – kust see kulupõhisus ikkagi tuleb? Kus see nii suur kulu on? Teiseks, see tegelikult ju pärsib normaalset ettevõtlust. Kui me teeme protseduurid, mis tegelikult ei peaks nii kallid olema, kallimaks, siis me takistame ettevõtteid. Ja kolmandaks, ka väikeettevõtted peavad neid protseduure tegema ja neid rahasid maksma. Igaüks, kes on tegelenud väikeettevõtlusega, teab, et kas või mõnesaja- või mõne tuhande eurone lisakulu [avaldab mõju]. Seda ei ole lihtne kuskilt maksta, see ei ole mingisugune tühiasi, mida ei pane tähelegi. Iga sent on väikeettevõtjal arvel, FIE-dest rääkimata. Nii et ma ei näe, et oleks tegeletud mingisuguse sisulise mõjuanalüüsiga. Loomulikult ei ole tegeletud sisulise kaasamisega ja loomulikult ei ole siia juurde pandud mingeid selliseid arvutusi, mida isegi usin Riigikogu liige [saaks vaadata], kui ta võtab ja lappab kõik kaasa pandud materjalid läbi, ja millest tal oleks abi mõistmisel, kust need arvud tulevad.

Nüüd, minu meelest selle eelnõu ja mitme teise usaldusega seotud eelnõu keskne probleem on ikkagi põhiseaduslik probleem. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 113 paneb kõik need asjad ühte patta. Paragrahv 113 kõlab niimoodi: riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. See tähendab, et põhiseaduse mõttes on kõik need asjad vaja esiteks teha Riigikogus. Neid ei saa kusagil ministri määrusega kehtestada või kuidagi valitsuse otsusega teha, need on vaja tuua Riigikogu saali ehk seaduse tasemele. Teiseks, põhiseaduse paragrahv käsitleb neid kõiki ühtemoodi. Kõik need asjad – maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse [maksed] – on ühes paragrahvis koos, neid käsitletaks ühtemoodi. 

Aga kuidas on siis niimoodi, et [vaid] maksude puhul on meil raudkindel seisukoht? Mäletame, miks oli kevadel, kevadistungjärgul vaja rammida meil kurgust alla kogu see maksuralli, mis meile nüüd mõne nädala pärast kaela kukub. Sellepärast, et pool aastat ette on vaja maksude tõstmisest teatada. Pool aastat ette peab teatama maksude tõstmisest. Aga maksud on samas paragrahvis koormiste, lõivude ja trahvidega. Ja nüüd tuuakse koormiste, lõivude ja trahvide [tõstmise eelnõud] meile paar nädalat enne nende kehtima hakkamist. Kusjuures, kui käibemaksumäär tõusis 10%, eks ju, siis siin tõuseb [mõni riigilõiv] 2000%. Kui ma õigesti mäletan, on kõige krõbedam tõus 4500%. Ja ettevalmistusaeg on mõni nädal. See ei ole kooskõlas põhiseadusega. See ei ole kooskõlas selle mõttega, et kõik need – koormised, lõivud, maksud, trahvid – on pandud ühte paragrahvi.

Käisin täna hommikul Kadriorus president Alar Karise juures ja täpselt sellele paragrahvile juhtisin tähelepanu. President peab valima või otsustama, kas on võimalik sellisel moel mõni nädal enne kehtima hakkamist virutada kirves selga väga laiale ühiskonna osale, inimestele. See ei ole loogiline. Kui meil on ka Riigikohtu lahendid, mis ütlevad, et maksude puhul peab olema piisav etteteatamise aeg, siis teha nägu, et lõivude, trahvide ja koormiste puhul ei ole vaja seda etteteatamise aega, ei ole minu meelest kooskõlas ei seaduse loogikaga ega tegelikult mitte ka demokraatia toimimise põhimõttega. Põhjendus, mida meile siin räägitakse, [on see], et meil on vaja kiiresti menetleda – tuleme jälle kaasamise juurde, no see ei olnud mingi kaasamine –, sest see on riigieelarvega seotud. Jah, on riigieelarvega seotud, vähemalt niigi palju on ausalt üles tunnistatud. Ei ole see tegelikult sugugi kulupõhine, ei ole see mingisugune ajaga kaasas käimine. See on riigieelarvesse raha kraapimine, ettevõtetelt, inimestelt riigieelarvesse raha kraapimine.

Aga nii ei tohi teha. Niimoodi ei tohi inimestele teha ja eriti ei tohi niimoodi teha ei inimestele ega ettevõtetele praeguses majandusseisus. Meil oli siin infotunni ajal väga amüsantne mõttevahetus Kaja Kallasega, kes suutis meile pakkuda tervet hunnikut statistikat, mis on reaalsusest täiesti irdunud, täiesti irdunud, [ja mille järgi] me ikkagi hakkame jõudma Ansipi aegadesse tagasi. Kes sellises kriisis tahaks elada? No Kaja Kallas tahab võib-olla niisuguses kriisis elada, aga meie, kõik ülejäänud, ei taha. Ja mis on kõige traagilisem: sellises kriisis tuleb iga päev teateid ettevõtetest, mis enam ei ela, mis panevad uksed kinni ja surevad. Koos sellega sureb terve hulga inimeste tööleping, terve hulga inimeste toimetulek. Ja kuidas valitsus sellele reageerib? Veel rohkem raha välja pressides. Ei, ei, ei, ei, seda toetada ei tohi. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga on võimalus [sõna võtta] ministril ja minister seda meelsasti kasutab. Palun, Kristen Michal!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! "Meelsasti" on muidugi, kuidas öelda, meelevaldne hinnang – ma hea meelega ei parandaks Riigikogu liikmeid, aga kahjuks teisiti ei saa. Nagu austatud kolleeg Martin Helme on öelnud, ei ole numbrid tema tugev külg. Seetõttu ma mõned numbrid siiski mainin ära ja mitte tema kiusamiseks, vaid vastupidi, tema aitamiseks.

Nagu mainitud, maismaatranspordis tõepoolest ajakohastatakse 2009. aastast muutumatuna püsinud riigilõivumäärasid. Tarbijahinnaindeksi kasv on olnud umbes 73% ja keskmine brutokuupalk on kasvanud kaks ja pool korda. Raudteega seotud määrad on muutumatuna püsinud 2016. aastast ja näiteks keskkonnakaitselubade riigilõive ajakohastati viimati 2020. aastal, seda 2018. aasta teenuste kulupõhise analüüsi põhjal.

Nii esimesel lugemisel kui ka teisel lugemisel ma kirjeldasin seda kulupõhist analüüsi, mida Keskkonnaametis on tehtud ja mida on valideerinud, täpsemalt, mille on üle vaadanud Rahandusministeerium. Seal on sees nii otsesed kui ka kaudsed kulud ja nagu Eestis on tavaks, peavad riigilõivud olema kulupõhised, ja sellest printsiibist ka lähtutakse.

Nüüd veel mõned märkused. Küsimusi oli siin ka varem, samuti EKRE-st Rain Eplerilt. Selle eelnõu küsimuste voorus esitas ta väite, et ta ei ole eelnevatele küsimustele eelmiste eelnõude lugemise juures vastuseid saanud. Omavahelises vestluses – ja ma arvan, et ta saab seda kinnitada – suutsime me tuvastada, et ta ikkagi on need vastused saanud. Tal lihtsalt ei olnud meeles. See on oluline informatsioon. Lihtsalt, kui keegi tulevikus stenogrammi loeb, ei pea talle uuesti vastama hakkama. See puudutas raadamistasu erisusi.

Teiseks küsis ta vedurijuhiloa saamise protsessi kohta. Ta saab kirjaliku vastuse, see on pikk ja põhjalik. Ja võin öelda, et kuna riigilõiv kehtestatakse teooriaeksami eest, mis viiakse läbi elektrooniliselt Transpordiameti ruumides, kasutades vastavasisulist eksamineerimisprogrammi, siis ei ole tegemist pikaajalise protsessiga, vähemalt mitte millegi nii ulatuslikuga, nagu tema siin puldis ette manas. 

Leo Kunnas küsis riigilõivude kohta. Saab temagi vastuse, miks on need erinevad. Tehnilise järelevalve ameti valdkonnaspetsialistid kirjeldavad seda talle kindlasti kenasti. Küsimus on lihtsalt, kui palju ühes sagedusalas on erinevat nõudlust ja tihedamat kasutust. 

Ja viimaks, Siim Pohlak tundis suurt huvi kolmekohaliste numbrite [numbriloa] maksumuse kohta. Seda on tehnilise järelevalve [ameti] spetsialistid kirjeldanud nii, et mida lühem on number, seda suurema hulga teisi numbreid see blokeerib ja seetõttu on see kallim. Nii et igale küsimusele on täiesti selge ja loogiline vastus. Aitäh!

Väga suur tänu, lugupeetud minister! Oleks ülekohtune, kui ma ei annaks võimalust vastusõnavõtuks, aga ma loodan, et seda liigselt ei kuritarvitata. Ei pidanud silmas üldse Martin Helmet antud juhul. Martin Helme, vastusõnavõtt, palun!

Ei, mina ei kuritarvita midagi. Aitäh! Ma tahtsin omakorda ministrit aidata. Täpne tsitaat ei ole see, et numbrid pole minu tugevam külg, vaid et matemaatika ei ole. Numbreid ma mõistan väga hästi ja oskan väga hästi konteksti panna. Aga millele ma ikkagi ei saanud vastust ka ministri vastusõnavõtust, on see, et kui juba 14 aastat ei ole neid lõivusid muudetud, siis miks nüüd, majanduslanguse olukorras, on seda hirmsasti vaja teha, nii kiiresti vaja teha ja nii suures koguses vaja teha. Sellele ma tegelikult ikkagi vastust ei ole saanud. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6 muudatusettepanekuid ei hääletata. Asume lõpphääletust ette valmistama. Martin Helme, palun!

Aitäh! EKRE fraktsioon palub kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame täiskogu istungit. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 298. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid on 0. Eelnõu 298 on seadusena vastu võetud.

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 300 – samuti usaldusküsimusega seotud eelnõu – teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees nüüd keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõuga ehk [alustame] 300 SE teist lugemist. Selle eelnõuga ajakohastatakse keskkonnatasude seaduses saastetasumäärasid, mis on püsinud muutumatud aastast 2015 – vahepeal on hinnatõus või inflatsioon olnud umbes 50% –, jäätmete [valdkonnas] – selle alla käivad põlevkivijäätmed, ohtlikud jäätmed – ning vee- ja välisõhuvaldkonnas. [Samuti ajakohastatakse] kalapüügiõiguse tasu piirmäärasid. Kalapüügiõiguse tasu tänased piirmäärad kehtivad alates aastast 2006. Veesaastetasu määrade tõstmise eesmärk on motiveerida ettevõtteid vähendama saastet. Jäätmete saastetasu määrade tõstmise eesmärgiks on vähendada nii põlevkivijäätmete kui ohtlike jäätmete ladestamist ja soodustada nende taaskasutust, kuivõrd jäätmehierarhiat silmas pidades peab ladestamine olema kõige viimane jäätmekäitluse tasand. Samuti tõstetakse põlevkivi kaevandamise õiguse [tasu] ülemmäär 10 eurolt tonni eest 13 eurole tonni eest. Ülemmäära tõstmine võimaldab maksimeerida riigi tulu raske kütteõli väga kõrgete hindade korral. Selgituseks: kui raske kütteõli hind on kõrge, siis on müügitulu suur, aga samas makstakse ka rohkem kaevandamisõiguse tasu.

Eelnõuga lisatakse keskkonnatasude seadusesse uue tasu liigina raadamisõiguse tasu ja tehakse sellega seotud muudatused metsaseaduses. Selle tasu määrad kehtestatakse raadatava metsa ühe hektari kohta, sealjuures on alammääraks 4000 eurot ja ülemmääraks 8000 eurot. Raadamisõiguse tasu määra kehtestamisel lähtutakse eesmärgist kompenseerida raadamisest tingitud süsinikuvaru ja süsiniku sidumise võime kahanemine maakasutussektoris. Kuna fossiilsete kütuste kasutamine peab vähenema, annab kõrgema ülemmäära ja kõrgemate tasude kehtestamine põlevkivi kaevandamise tasude [kõrval] täiendava signaali, et tasub ja tuleb otsida võimalusi puhtamale energiale ja energiatoodetele üleminekuks.

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 23. oktoobril. Pärast esimest lugemist esitasid oma arvamuse eelnõu kohta [mõjutatud] valdkondade erinevad ettevõtete liidud ja vabaühendused. 7. novembril toimus keskkonnakomisjoni istung, kus kõik arvamuse esitanud isikud said lühidalt oma arvamust tutvustada ja selgitada ning Kliimaministeerium esitas nendele oma kommentaarid.

Nüüd muudatusettepanekutest. Pärast esimest lugemist esitati kokku 210 muudatusettepanekut: 2 on Isamaa fraktsioonilt, 200 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmetelt ning 8 keskkonnakomisjonilt.

Esimene muudatusettepanek tuli keskkonnakomisjonilt. [Tehti ettepanek] täiendada eelnõu tööstusheite seaduse muudatustega ja seoses sellega muudeti ka eelnõu pealkirja. Pealkirjaks sai "Keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seadus". See täiendus on selline, et kompleksloa võib anda tähtajaliselt, kui esinevad keskkonnakaitse seisukohalt põhjendatud asjaolud. See on seotud Eesti Energia kavandatava Enefit280 põlevkiviõlitehase ehitusloa kohtulahendiga. Vabariigi Valitsuse seisukoht on arvestada seda ettepanekut täielikult. 

Teine muudatusettepanek tuli keskkonnakomisjonilt. Selles tehti ettepanek jätta eelnõust välja säte, et raadamisõiguse tasu ei nõuta juhul, kui taastatakse maareformi seaduse alusel maa erastamise või tagastamise aegne mittemetsamaa. Muudatusettepanek tuleneb asjaolust, et käesolevaks ajaks on nimetatud aladel juba tekkinud arvestatavad metsaalad, mille raadamisel oleks vaja tasuda raadamisõiguse tasu. Nimetatud erisus lisati esialgu eelnõusse seetõttu, et toetada selliste metsastunud maa-alade taastamist, mis on varem olnud peamiselt põllumaad. Samas, kes on soovinud alasid põllumaaks muuta, on seda juba teinud. Samuti ei soovita tekitada olukorda, kus hakatakse kunagiste kaartide alusel alasid tagasi raadama ilma tasu maksmata muul eesmärgil kui põllumaa taastamine. Vabariigi Valitsuse seisukoht on arvestada seda täielikult.

3.–202. muudatusettepanek olid sisult obstruktsioonilised ja nägid ette eelnõus põlevkivi kaevandamise õiguse tasu ülemmäära alandamist 0,01 euro kaupa. Vabariigi Valitsus ei arvestanud neid ettepanekuid, kuna [ettepanekutel] puudus sisuline põhjendus.

203. muudatusettepanek tuli Isamaa fraktsioonilt: jätta eelnõust välja kõik muudatused eelnõu [§ 1] punktides 7–23, mis käsitlevad põlevkivi kaevandamise tasu ülemmäära, saastetasumäärade ja kalapüügiõiguse piirmäärade tõusu. Vabariigi Valitsuse seisukoht on jätta see arvestamata, sest need muudatused ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga.

204. muudatusettepanek tuli keskkonnakomisjonilt. Selle kohaselt muudetakse siseveekogudel angerja püügi õiguse tasu kehtestamisel kasutatavat angerja taastootmiseks tehtud keskmiste kulutuste protsendimäära ja kehtestatakse selleks algselt pakutud 60–80% asemel 60–100%, kuna see annab suurema kaalutlusõiguse. Muudatusettepanek on esitatud MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkond ettepaneku alusel, mida Vabariigi Valitsus toetab. 

205. muudatusettepaneku kohaselt – samuti keskkonnakomisjonilt – täpsustatakse, et kui paiksetest heiteallikatest heidetakse välisõhku lenduvaid orgaanilisi ühendeid, millele on atmosfääriõhu kaitse seaduse § 47 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud eraldi õhukvaliteedi piir‑ või sihtväärtused, siis arvatakse nende hulka ka sellised ainerühmad nagu ksüleenid ja aromaatsed süsivesinikud. Vabariigi Valitsuse seisukoht on arvestada seda täielikult.

206. muudatusettepaneku kohaselt lisatakse põlevkivi lend‑ ja koldetuha, põlevkivi poolkoksi ning tsemendi tootmisel tekkivate ohtlikke aineid sisaldavate või aluseliste tahkete gaasipuhastusjäätmete kõrvaldamise tasu määradele veel 0,35 eurot tonni kohta eesmärgiga suunata see raha keskkonnaprogrammi kaudu Ida-Virumaale põlevkivitööstuse tekitatud kahjude leevendamiseks, loodushoiuks ning inimeste elukeskkonna parendamiseks. Teised muudatused on seotud selle eesmärgi elluviimisega keskkonnaprogrammi kaudu. Keskkonnaprogrammi Ida-Virumaa alamprogrammi maht on tõenäoliselt circa 2,3 miljonit eurot aastas. See sõltub üle-eelmisel aastal ladestatud jäätmete kogusest. Selle muudatusettepaneku aluseks on Ida-Virumaa koalitsioonisaadikute ettepanek. Vabariigi Valitsuse seisukoht on arvestada seda täielikult.

207. ja 210. muudatusettepanek on normitehnilist laadi ja tehtud selguse huvides. See tähendab seda, et need ei mõjuta eelnõu sisu. Valitsuse seisukoht on arvestada neid täielikult. 

208. muudatusettepanek oli Isamaa fraktsioonilt. Nad soovisid välja jätta §‑de 68 ja 69 kehtestamise ehk kutselise kalapüügi õiguse tasuga seotud sätete rakendamise. Vabariigi Valitsuse seisukoht on jätta [ettepanek] arvestamata, kuna see ei ole kooskõlas eelnõu eesmärkidega ja regulatsiooni eesmärgipärasust ei ole võimalik analüüsida.

209. muudatusettepanek on normitehniline ja [muudatused tehti] õigusselguse huvides.

See on kokkuvõte sellest, mis on toimunud esimese ja teise lugemise vahepeal, ja lühidalt sellest, millest see eelnõu räägib. Aitäh!

Suur tänu! On ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! On tõepoolest mõned küsimused. Minul on selline natukene laiem, üldfilosoofiline küsimus. Kui me vaatame neid tasusid, mis tõusevad, alates veetasudest ja kõigest muust, siis see on ju oma olemuselt põlevkivienergeetika väljasuretamise eelnõu. Seda eesmärki, ma arvan, ega vist ei varjatagi. Tänase valitsuse peaeesmärk on tuule- ja päikese[energiat] arendada. Ja kuidas sa ikka mittekonkurentsivõimelist, kallist ja ebausaldusväärset asja arendad, kui kõrval miski [hästi] töötab? See kõrvalasi on vaja välja suretada. Mis see plaan siis on, kui me oma põlevkivienergeetika välja suretame ja tegelikult niipea veel ei ole võimelised midagi asemele pakkuma peale loosungite? Kuidas me siin nende 12 miinuskraadiga hakkama saame?

Aitäh! Sinu küsimused on alati sellised meeldivalt apokalüptilised. Lõpp saabub tõenäoliselt kohe, kui EKRE silma peal ei hoia – see on ju täitsa selge. Mis puudutab nüüd sedasama eelnõu, siis saastaja-maksab-printsiip on Eestis kehtinud läbi valitsuste, läbi aegade. Nagu ma kirjeldasin, selle eelnõu mõte on ikkagi saastetasude kaasajastamine. Selle käigus, ei ole saladus, oli neid, kes oleks soovinud, et neid tasusid tõstetaks, arvestades inflatsioonimäära, mis on vahepeal tõusnud olulisel määral. Sellisel juhul olekski tõenäoliselt saabunud see tagajärg, mida sa oma küsimuses kirjeldasid. See tasude tõus on siiski teatava sammuga.

Küll on ühiskonnas ikkagi see kokkulepe, et mida suurema mõjuga mingi saaste on, [seda suurem on saastetasu]. Ütleme nii, et ega meil ei ole ju mõtet silmi sulgeda selle ees, et põlevkivisektori [veekasutus moodustab] aastas üle 90% Eesti veekasutusest, kasvuhoonegaaside heitest annab põlevkivisektor 70% ja nii edasi. Sellel on kindlasti suur [keskkonna]jalajälg. Nüüd, mis puudutab energeetika pikka tulevikku, siis aastani 2027 tagavad olemasolevad põlevkivijaamad seda varu, mida Eesti riigil on vaja. See on rahandusministri ehk aktsionäri otsusega [määratud]. 2025. aastal on tulemas ka Eleringi võimsusoksjon, mis vähemalt praeguste plaanide põhjal saab määravaks, kas tuleb midagi uut, mis pakub seda kindlust, või pakuvad needsamad jaamad seda ka tulevikus.

Nii et keegi midagi vägisi sulgema ei lähe. Pigem on see adekvaatne kirjeldus sellest, mida ka põlevkivisektori juhid ise ütlevad, et kui on soojem ilm või mingid muud allikad turul, siis enam selle energiaga turul ei konkureeri. See on reaalne olukord, see kaup ei ole enam konkurentsivõimeline. Ja mis puudutab tulevikku, siis praegu on olukord selline, aga kui keegi suudab pakkuda mingeid muid alternatiive, kuidas see kaup oleks tänaste nõuete ja väheneva keskkonnajalajälje [ootuse] juures konkurentsivõimeline, siis tal on kindlasti võimalus seda pakkuda. Nii et täna on see olukord. Keegi midagi vägisi ei sureta, pigem on ju küsimus inimeste valikus. Inimesed toetavad enamuses puhast energiat, mis on tihtipeale ka soodsam kui fossiil[kütustest saadav energia]. See on see seis.

Siin Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! See ei üllata kedagi, et Reformierakond ajab käe sügavale Eesti inimeste taskusse ja muudkui võtab sealt, nii palju, kui võtta annab, kui veel võtta on. Tuleb automaks, [tulevad] kõikvõimalikud muud maksu[tõusud]. Neid ei jõua enam üles lugedagi, minuti sisse kõigi nende maksude üles lugemine ei mahu. Aga lõpptarbijale on ka alati oma mõju. Kas te oskate öelda, on teil olemas hinnang, kui palju elektrienergia ja kui palju küte selle eelnõu seaduseks saamisel lõpptarbijale kallimaks lähevad? Kas teil on mingisugust visiooni välja öelda ja olete kaalunud, kas see on Eesti inimestele taskukohane ja vastuvõetav?

Aitäh! Ma arvan, et me oleme veidras olukorras, kus me teisel lugemisel oleme justkui ära unustanud esimese lugemise küsimuste vooru, mis ei olnud kindlasti vähem põhjalik. Kõik needsamad küsimused, mida teie täna esitate, ja [minu vastused] – mina püüan jälle samamoodi vastata – peaksid kattuma nendesamade küsimuste ja vastustega, mida me oleme [andnud ja saanud]. Aga mul ei ole kahju [vastata], nagu teil ei ole kahju küsida.

Toon näite CO₂-määra tõusu kohta. Soojuse hinna kasv on selle tõttu suurem seal, kus on fossiilsed kütused enam kasutuses. Ma toon lihtsalt näite siitsamast Tallinna piirkonnast. Kui maagaas on olnud 30% soojuse tootmisel kasutatav fossiilkütus – Tallinnas oli hind sellel perioodil, millele ma [viitan], umbes 79 eurot megavatt-tundi –, siis lisab see [tõus] megavatt-tunnile umbes 1,60 eurot. Noh, sihukese väiksema korteri puhul tähendab see vähem kui eurost mõju kuus soojuse hinnale. See on näide [selle kohta], mis võib olla selle eelnõu mõju, mis puudutab soojamajandust.

Muid mõjusid, noh, võime me arvutada ühte- või teistpidi. Samamoodi on jällegi reaalselt teine pool see, mida näitavad tervisevaldkonna erinevad statistikad: Ida-Virumaal on väga palju hingamisteede haigusi ja seal sündinud laste oodatav eluiga on viis aastat lühem kui Tallinnas ja Tartus [sündinud lastel]. Kuidas te seda rahas mõõdate? Väga keeruline.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loen seletuskirjast: kõrgemad saastetasud aitavad kaasa rohepöörde elluviimisele, motiveerides ettevõtteid kasutama uuemaid tehnoloogiaid ja leevendusmeetmeid hea keskkonnaseisundi tagamiseks. Teil on sihuke idastiilis valitsemine küll, et sunnime jõuga, sunnime maksudega. Aga ettevõtted, kes on oma arvamuse avaldanud, ja ettevõtjate liidud on öelnud, et selline maksukoormuse tõus seab kahtluse alla suuremate investeeringute tegemise ning ühtlasi langeb ettevõtete konkurentsivõime. Millel põhineb siis teie usk, et see eelnõu ja maksutõusud motiveerivad ettevõtteid rohepöördesse üldse panustama? Millel see põhineb?

Aitäh! No ma arvan, et tegelikult maailm liigub teatud suunas. Ma ei ole kindel, kas see tingimata teile meeldib, aga maailm liigub energeetikas ikkagi selles suunas, kus otsitakse võimalusi vähem saastavaks energia tootmiseks ja energia targemaks kasutamiseks. Tegelikult selle suuna osa on ka saastamise maksustamine. Eestis on saastamise maksustamine olnud ju läbivalt kogu Eesti Vabariigi ajaloo. Ma meenutan näiteks sedasama, mida Riigikohus ütles õlitehase otsuse puhul, mida me ka siin eelnõus tegelikult mainime tähtajalise keskkonnaloa puhul, kompleksloa puhul. Ta ütles, et Eesti Vabariigi põhiseadusest – vabalt tsiteerides või vabalt tõlgendades – tuleneb kõigi kohustus loodust hoida. Nii või teisiti on meil esiteks kohustus seda hoida ja teiseks, maailm liigub selles suunas, et energia, tootmiste, kõige selle konkurentsivõime osa on puhas viis seda teha – kas see on tooraine, kas see on mis tahes sisend. Nii et seetõttu, jah, saastamise kallim [tasu] on kindlalt selle loo ja selle suuna osa. See, ma arvan, Eesti konkurentsivõimet kindlasti aitab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Kõigepealt tahan teid kiita asjaliku tõdemuse eest, et kui EKRE silma peal ei hoiaks, läheks asi päris hukka. Sellest olete küll õigesti aru saanud. Aga mu küsimus on selle kohta, mis puudutab neid erinevaid tasusid. Esiteks see, et Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esindajad ütlesid, et nad nõustuvad eelnõuga, kui nemad saavad tasudest oma osa. Teie lugesite sellest välja, et [tuleks] mitte plaanitavat tasu jagada, vaid sinna veel otsa virutada 35 senti tonni eest. Ja siis on paar kohta, kus te saadate selle sihtotstarbeliselt Ida-Virumaale, mis on, ma arvan, hea otsus. Selle tasu juurde lisamisega ma päris nõus ei oleks. Teine on see, et ka raadamistasu te seote tegelikult eelarvega üsna jäigalt. Sellest on Eestis palju juttu olnud, et palju asju on seaduses rahakasutusega nii-öelda ette kinni seotud. Mida Jürgen Ligi sellest arvas?

Aitäh! Ma ei ole Jürgeni käest tema arvamust küsinud, aga ma arvan, et küsija ei arva õigesti ära, mida Jürgen Ligi arvaks. Jürgen Ligi tõenäoliselt [toetaks seda suunda], arvestades, et tema karjäär on siin vähemalt ühe koosseisu võrra pikem kui minulgi, ja minu karjäär on siin olnud ilmselt pikem kui kõigil ülejäänud saalis olijatel, ning tema on seisnud puhta looduse, loodushoiu ja loodusele tehtud kahju hüvitamise eest pikemalt kui keegi teine meist siin. Nii et seetõttu ma arvan, et seda printsiipi ja suunda ta kindlasti toetab, iseasi, kas [ta toetab] printsiibina selleks tingimata raha sihtotstarbelise [kasutamise] fikseerimist eelarve juures.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tegelikult mõtlesin küsida eelnõu kohta esitatud arvamuste kohta, aga ma teen seda hiljem, sellepärast et praegu jäi mulle kõrva üks asi, mida ma olen sageli kuulnud nii teilt kui ka teie erakonnakaaslastelt, kui siin on sellega seonduvatel teemadel kõnesid peetud. See on nagu ühes või teises vormis väide, et põlevkivienergia muutub tulevikus niivõrd kalliks, et see lihtsalt ei ole enam konkurentsivõimeline. Iga kord, kui ma seda väidet kuulen, ma mõtlen, kuidas see ikkagi põhjendatud on. Äkki te räägiksite selle lähemalt lahti sellistele inimestele nagu mina, kes ei ole selle valdkonna asjatundjad? Kuidas on võimalik, et põlevkivienergia, mis on kogu aeg olnud odavam kui kõik muud energialiigid, muutub ühtäkki nii kalliks, et ei olegi enam konkurentsivõimeline? Kas see tuleneb mingitest objektiivsetest põhjustest, mis on [esile kerkinud], või ikkagi pigem kunstlikest, ise tekitatud põhjustest või faktoritest?

Aitäh! Ma kardan, et see jutt võib minna pikemaks, sest küsimusi on teil kindlasti ka selle kohta, mida ma [nüüd] esitan. Teie põhjaliku inimesena tahate kindlasti rohkem teada. Aga mul ei ole vähimatki takistust selle ülevaate [andmist] kunagi hiljem korraldada.

Objektiivsed asjaolud on muidugi eeskätt tingitud sellest, et inimkond on aja jooksul liikunud selle [arusaama] suunas, et vähem saastavalt elamine, planeedi ressursside mõistlik kasutamine, looduse hoidmine ja looduse võimalik mitmekesisus on seotud inimeste pikema ja kvaliteetse elamisega. Selles suunas me oleme liikunud. Kindlasti on olnud aegu – ja ma ei välista, et mõnele need ajad meeldisid rohkem –, kus jäätmekäitlus [piirdus] näiteks lihtsalt prügi aknast välja viskamisega. Tänapäeval me enam nii ei tee. Samamoodi me vaatame ka energiatootmises ja erinevate materjalide tootmises, et need materjalid ei põhjustaks täiendavat kahju ja põhjustaksid tulevikus üha väiksemat kahju nii loodusele kui ka inimesele, seda ka [nende] tarbimisel. Loomulikult me jälgime tarbimist.

Ma ütleksin, et põlevkivienergeetika puhul on eeskätt sama küsimus. Põlevkivi kui ressurss on ju olemas, aga täna on sellest energia tegemine [alternatiividest] juba saastavam, selle võimalik keskkonnajalajälg on meie eludes ja selle [tootmise] piirkonnas väga suur. Energiat on võimalik saada ka puhtamalt ja seda vähem pääseb [põlevkivienergia] turule. See ongi tegelikult objektiivne olukord. Kui ei ole muud võimalust varustuskindluse [tagamiseks], siis kasutatakse fossiilseid allikaid, mis jätavad suurema keskkonnajalajälje. Nii et sinna me oleme objektiivselt liikunud. Tahame või ei taha, selline see elu on.

Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõu eesmärgiks on seletuskirja kohaselt rohepöörde elluviimine. Mul on kahtlemata lühem Riigikogu praktika kui teil või Jürgen Ligil, aga mina näen esimest korda märkuste tabelis nii negatiivset tagasisidet. Vot siin pahandatakse kiirkorras menetlemise üle ja näiteks Eesti Toiduainetööstuse Liit leiab, et eelnõust pole võimalik leida üldse seost keskkonnaeesmärkidega. Samas näiteks Reformierakonna programmis teatatakse, et Eestis on igaühel õigus heale isikute õigusi ja vajadusi arvestavale asjaajamisele. Küsin: miks ikkagi pole selle eelnõu puhul muudatustest puudutatud kodanike, ettevõtjate ja teiste sidusrühmadega arvestatud? Miks seda kiirkorras menetletakse? Äkki on mõni õel koalitsioonikaaslane teid kuidagi sundinud või sellesse lõksu meelitanud, et teie populaarsust vähendada?

Aitäh! See oli nii mitmekihiline küsimus. Kõigepealt tempost. Tempot me oleme siin nüüd väga mitme eelnõu puhul käsitlenud, ega ma seda väga pikalt enam ei käsitleks. Ma olen teile sarnaste küsimuste peale korduvalt vastanud, et minu isiklik eelistus oleks selliseid seadusi kindlasti pikemalt läbi rääkida. Aga isegi kui täitevvõimu juures jääb see töö eelarve tempo tõttu, ütleme nii, et eelarve ränga seisu tõttu ajaliselt piiratuks, siis seadusi teeb parlament ja väga palju olulist tööd teeb ära parlament. Nagu ka eelnevate seaduste puhul, me oleme sidusrühmadega suhelnud, muudatusettepanekud [läbi vaadanud]. Ma mitte ilmaasjata ei loe seda ette, mis esimese ja teise lugemise vahel toimus, kuidas muudatusettepanekuid on käsitletud ja mida on pardale võetud. See on tempo kohta.

Teiseks, kui keegi ütleb, et ta ei ole tajunud selle keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse seost keskkonnaküsimustega ja keskkonnahoiu küsimustega, siis on küll midagi väga pahasti, siis ta ei ole seda eelnõu lugenud. Me räägime erinevate ohtlike jäätmete tasude tõusust, puudutades vee- ja välisõhuvaldkonda, puudutades metsa raadamist – kõik need on ju ometi keskkonnateemad. Nii et ilmselt seal peab olema mingi viga või inimene jättis eelnõu lugemata.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Objektiivsuse huvides ma märgin ära ka paar positiivset asja. Ma vaatan, et te olete Eesti Linnade ja Valdade Liidu ettepaneku ilusti arvesse võtnud ja ka Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu ettepaneku ja nii edasi. Aga kahtlus ikkagi ju püsib. Need on esmapilgul kõik väga õiged eesmärgid, aga globaalne efekt – kui me sellest räägime – on endiselt vastassuunaline, arvestades seda, kuidas Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas saaste kasvab. Okei, me saame puhtama õhu oma vahetus keskkonnas, kus me elame. Aga kas see hind on [seda väärt]? See läheb ju maksma töökohad, [tõusevad] elukallidus ja inflatsioon. Kas see on mõistlik?

Aitäh! No loomulikult, rohereformi – või kuidas iganes me seda nimetame –, roheleppe sammudega peab ikkagi käsikäes käima üleminek suurema lisandväärtusega töödele-tegemistele. See peab olema selle teine külg, sest meie eesmärk peab olema puhtam toimetamine, millest tekib ka rohkem lisandväärtust, tekib rohkem jõukust Eesti rahvale. Siis me kasutame oma ressursse targemalt, võib-olla kõike sellises mahus ei ole mõistlik enam kasutada, ja tegelikult meie tooted on ka ekspordivõimelised. Nii et siin, ma arvan, me oleme selles küsimuses ja vastuses kaunis ühel [meelel].

Teisest küljest: kuidas on võimalik hinnata seda, et me endiselt teame, et mingil põhjusel – võimalik, et ka keskkonnasaaste tõttu – on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga viis aastat lühem kui Tallinnas ja Tartus [sündinud lastel]? Noh, see ikkagi indikeerib, et me peaksime pingutama selle nimel, et ka sealkandis oleks elamine tulevikus sama turvaline, annaks samasugused eeldused, sama head eeldused kui mujal Eestis.

Jah, need kaks asja käivad koos. Üks on saastamise vähendamine, ressursside arukas kasutamine, tegelikult ka uute töökohtade loomine ja kõrgema lisandväärtusega tootmine. Selle näited on erinevad investeeringud, mis Ida-Virumaalegi tulevad, arutatakse ka mujale [investeerimist], olgu need siis uued magnetitehased või olgu see mis tahes tootmine või arutelu sellest, kas sinna tuleb plasti ümbertöötlemise tehas ja nii edasi. Tegelikult seesama keskkonnaprogramm, mis siin on sündinud Ida-Virumaa saadikute panusest, on ka kindlasti osa sellest.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab põlevkivitööstuse tulevikku laiemalt. On selge, et me nüüd järk-järgult loobume põlevkivist elektri tootmisel ja asendame püsivõimsused loodetavasti tuumaenergiaga lähema kümnendi, 15 aasta jooksul. Teises etapis me kasutame põlevkivi õli tootmiseks ja pärast, kolmandas etapis läheme üle põlevkivi[põhisele] keemiatööstusele. Põlevkivi on iseenesest väärtuslik maavara ja ilma keemiatööstuseta me tõenäoliselt veel vähemalt 1000 aastat hakkama ei saa. Küsimus ongi selles, et kuidas nüüd diferentseerida neid kaevandamistasusid sihtotstarbeliselt, et see põlevkivi, mis läheb näiteks mitte enam energia tootmiseks, vaid õli tootmiseks, oleks vähem maksustatud …

Aeg!

… ja omakorda see, mis läheb edasi keemiatööstusse, veelgi vähem. Kuidas sellega võiks olla?

Jah, ma mõnesid aluseelduseid veidi lihtsalt täiendan. Ega mul endal ei ole ka kaljukindlat teadmist. Tuumaraportiga, tuumavalikutega on nii, et detsembris peaks see raport olema avalik. Esimene tutvustus juba toimus ja suur hulk infot sellest avalikkusele jagati. Kohe, kui see raport on olemas, jagame selle ka avalikkusele välja, välja arvatud detailid, mis sellest avalikud ei ole, mis puudutavad julgeolekut, selliseid asju. Need lähevad valitsuskabinetti ja tulevad hiljem parlamendi liikmetele vaatamiseks, arutamiseks.

Aga mis puudutab energeetika tulevikku, siis põlevkivijaamad on täna – ega keegi neid ju vägisi ei ole kinni pannud – tegelikult nii-öelda reservidena olemas ja isegi omaniku ootusena on kehtestatud nende reservide [olemasolu]. Need on tegelikult olemas. Milline on nende tulevik ja mis saab nende võimsusmehhanismidest, sõltub hästi palju sellest, mida me teeme, kas me otsustame, et me jätkame põlevkivijaamadega selle võimsuse tagamist, mida meil on vaja nendeks hetkedeks, kui on mingil põhjusel liinides rikked, taastuvenergiat ei tule ja nii edasi, või tekib selleks [juhuks] midagi uut. On ettevõtjaid, kes tahavad investeerida gaasi, Eestis on ettevõtjaid, kes tahavad investeerida gaasi ja vesinikku ja nii edasi. Nii et see on energeetika osa. Energeetika puhul on põlevkiviga ju nii, et ei ole isegi täiendavat maksuküsimust, sest see toode selle hinnaga enam turule ei pääse, välja arvatud siis, kui hinnad on väga kõrged. Mis tahes fossiil[energiad], põlevkivigaas – kõik need pääsevad turule ainult siis, kui hinnad on tarbijate ja kõigi jaoks ebameeldivalt üles hüpanud, nagu Vene energeetika manipulatsioonide ajal oli siin regioonis. Nii et see on [praegune] seis.

Üldiselt on nii, et nendesamade [tasudega], mis siin on, maksustataksegi just eeskätt saastamise alusel. Mida rohkem [mingi] toimetamine saastab, seda kõrgema maksukoorma see saab, ja maksukoorem on sel ka läbi aastate olnud. See tähendab, et alles jäävad ja tuleviku saavad need tootmised ja tööstused, millel on saastejalajälg ühiku kohta väiksem ja mis on võimelised selle hinnaga veel kuskile turule oma toodet müüma. Seeläbi tegelikult turg ja majanduslik mehhanism vastavad sellele küsimusele, mida te küsisite.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus tõukub selle eelnõu seletuskirjast. Mulle tundub, et siin on midagi põhjalikult vastuollu läinud. Nimelt, seletuskirja teise lehekülje ülevalt kolmas lõik räägib sellest, et ülalnimetatud ettevõtted ja ettevõtjate liidud ei toetanud eelnõu. Ja siis on [kirjas], mis seal [põhjendustes] täpsemalt on. Ma üritasin aru saada, millised need ülalnimetatud ettevõtted on, aga sellest seletuskirjast see välja ei tule. Esimese lehekülje lõpus on antud küll kaks sisuliselt erinevat loetelu. [Esimene] algab [Eesti] Keskkonnaühenduste Koja, [Eesti] Elektritööstuse Liiduga ja jõuab välja …

Aeg!

… Eesti Turbaliiduni. Jäi täiesti selgusetuks, mida peetakse seletuskirjas silmas ülalnimetatud ettevõtete all.

Aitäh!

Aitäh! Mul ei ole kahjuks eelnõu siin puldis kaasas, pärast võtan sealt saali tagaosast ja selgitan välja, kui oskan. Kui ei oska, siis teeme kirjaliku selgituse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, siin on kirjas, et saastetasude tõstmise eesmärk on kliimamuutuste ohjamine ja kliimaeesmärkide täitmine. Noh, ilus jutt küll, aga kui me mõtleme sellele, et terve Euroopa Liidu [saaste moodustab] maailma saastamisest kuskil 7% ja Eesti Euroopa Liidu [omast] mingi 0,005%, siis mulle tundub pigem, et tegemist on just nimelt kõige eestimaise väljasuretamise ja tapmisega. Ja fossiilkütused on meil kallid mitte sellepärast, et need tegelikult oleks kallid, vaid lihtsalt kunstlikult juurde pandud CO₂- ja muude maksude tõttu.

Aga küsida tahan hoopis kalapüügi kohta. Seda ka vaenatakse hirmsasti, eriti harrastuskalamehi, kellel paar aastat tagasi oli kuumaks 7 eurot. Siis muudeti see nädalamaksuks ja nüüd …

Aeg!

… te tahate teha selle kuni 13 eurot päevas.

Aeg! Aitäh, aitäh!

See on ikkagi raha röövimine, mitte mingi kliima kaitsmine.

Aitäh! Esiteks [vastan] teie sissejuhatuses esitatud väidetele, justkui oleks fossiilkütuste kasutamine midagi meile ainuomast ja midagi sellist, millega me peaksime olema väga rahul ja eeskujulikud ja hoogsad. Ma ütleksin pigem nii, et tegelikult saadakse finantsturul ja Eesti majandusmaastikul väga hästi aru, et väiksem keskkonnajalajälg annab teatava konkurentsieelise. See annab eelise turgudele pääsemisel, annab eelise finantseerimisel, annab eelise projektidele, annab eelise ekspordiks. Ja selles suunas püütakse liikuda. 

Mina arvan, et meie roll täitevvõimu poolel ja teie roll siin seadusandjatena on aidata Eesti ettevõtetel konkurentsivõimet suurendada, leida neid lahendusi ja teisest küljest ka positiivselt nügida, et saastamine väheneks, et saastamine ja ressursside kasutamine oleks kallim, nii et kes tahes teeb investeeringu vähem saastavasse tehnoloogiasse, on selle võrra eelisseisus. See on see suund, kuhu minnakse majanduses. Küsimus on tempos, mitte enam suunas.

Nüüd, harrastuskalapüügist me eelmine kord minu meelest teie kolleegi Moonika Helmega siin esimesel lugemisel [rääkisime], kui ma nüüd õigesti mäletan. Tal oli ka hulk apokalüptilisi küsimusi, kuidas harrastuskalamehi kiusatakse ja kuidas vaene pensionär ei saa enam kala püüda. Me tuvastasime, et saab küll ja saab endiselt ilma tasuta kala püüdma minna. See väide, mille te esitasite, et tavalisele harrastuskalapüüdjale [määratakse] tasu 13 eurot päevas, kindlasti tõele ei vasta.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma pean ütlema, et kui Varro Vooglaid enne küsis, [miks] meie põlevkivienergia läheb kogu aeg kallimaks, siis mul jäi küll niisugune tunne, et vastus oli: sellepärast, et inimesed loobivad prügi aknast välja. See ei ole päris õige vastus. Läheb kallimaks ikka selle tõttu, et me oleme tehisliku, väljamõeldud lisahinnakomponendi nimega CO₂-maks sinna juurde keevitanud. Meil on seesama veetasu, meil on kaevandamistasud, meil on saastetasu – need kõik tõusevad kogu aeg. Ja siis kõrval me subsideerime maksumaksja rahast, tarbija rahast päikese- ja tuule[energiat] ja ütleme, et näe, nad ei ole enam konkurentsivõimelised, need vaesed põlevkivitüübid.

Mul saab aeg kohe otsa, aga tahaksin vaielda sellega, et meil on suund paigas ja vaidleme tempo üle. Ei ole, suund ei ole paigas. See suund, mille on valinud praegu need nii-öelda rohepöörajad, on ikka hukutav suund ja sellelt suunalt tuleb kiiresti ära pöörata. Aga ma küsin üle vee erikasutustasu kohta: miks see üldse vajalik on? See on tavaline …

Aeg, Martin!

… pinnasevesi, mis voolab alla kaevandusse, mis pumbatakse kraavi. Miks seda saasteks loetakse?

Aitäh! Nüüd jälle selle küsimuse väites, ma arvan, sa muidugi eksisid. Aga me kumbki ei üllata üksteist sellega, et me oleme erineval arvamusel või [meil] on erinevad nägemused sellest, mismoodi maailm peaks olema.

Taastuvenergia on muutunud iga aastaga üha tasuvamaks. Ma millegipärast kahtlustan – loodan, et mitte alatult, et ma ei eksi milleski –, et ka EKRE valijaskond hea meelega kasutab odavamat energiat, mis on väiksema heitmega toodetud, olgu see siis tuulest, päikesest või tuumajaamas, Olkiluoto 3-s näiteks. Ma arvan, et seda kasutavad isegi need, kellele tuumaenergeetika tingimata ei meeldi. See ei pea isegi olema EKRE valija.

Ma julgen arvata, et ka EKRE valijaskonnas ja isegi saadikute hulgas on samamoodi neid, kes on endalegi püstitanud erinevaid taastuvenergiavõimsusi, mõne päikesepaneeli pannud püsti ja nii edasi. Ja kui ta on seda teinud enda tarbimise vastu, siis on tegemist olnud tasuva investeeringuga. Nii et seetõttu kogu see väide, et tegemist on millegi illusoorsega, et piiratakse head kraami, mis küll veidi tossab ja nii edasi, ma arvan, on muidugi eksitav. Sellepärast et uued energiatootmisvõimsused ja -võimalused on märksa soodsamad, inimesed kasutavad neid ja ka inimeste küsitlus on näidanud seda, et taastuvenergiat eelistab ligi 70% inimestest. See pigem kirjeldab vastust sellele küsimusele.

Ma arvan, Martin, et see ettekujutus, et tossamine ja saastamine peaks justkui olema eluviis, on jäämas pigem nagu ajaloo teisele poolele. Ja kõik muud saastetasumäärad tulenevad tegelikult sellest, kuidas [need saasted] mõjuvad keskkonnale, ja on selleks, et motiveerida keskkonna erinevaid ressursse arukalt kasutama.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Erinevad ettevõtted ja ettevõtjate liidud ei toetanud seda eelnõu eelkõige just nimelt seetõttu, et see tõstab ettevõtjate maksukoormust ja tulevik on tume sellega seoses. Sellele arvamusele on ministeerium ehk eelnõu ettevalmistaja vastanud muu hulgas, et eelnõuga on kavandatud muudatuse mõjude järelhindamine ja järelhindamisega analüüsitakse saastetasude mõju keskkonnatasude suunamisel ja keskkonnamõju vähendamisel ning vajadusel töötatakse välja uued asjakohased tasumäärad. Aga ma ei näe, et siin oleks arvestatud sellega, et järelmõjuna hinnatakse ka seda, kuidas see on mõjutanud ettevõtlust, tööstusi ja nende võimekust, kui paljud [ettevõtted] on selleks ajaks pankrotti läinud ja kus see kasutegur siis lõpuks on. Kas seda ei hõlma see tegevus?

Aitäh! Järelhindamine on kindlasti mis tahes hea õigusloome osa. Kunagi, kui me kehtestasime hea õigusloome põhimõtteid, eeldas see juba kuulsaks saanud väljatöötamiskavatsust, et oleks selge, kas see, mida tegema hakatakse, vajab tingimata täpselt seda õigusraamistikku, õigusakti, kas see toob kaasa soovitavad tagajärjed ja kas need lahendused on parimad võimalikud valikud. Järelhindamine on mis tahes aruka valitsemise ja juhtimise analüütiline osa. Siin on järelhindamise osaks kindlasti valitud nii saastetasude mõjusus kui ka see, milline on olnud [muudatuste] mõju saastamise vähendamisele ja ettevõtlusele kindlasti ka. Nii et kui see järelhindamine tehtud on, siis kindlasti on, mida jagada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Te enne ühes oma vastuses viitasite sellele, et strateegilise reservi jaoks saame võib-olla kasutada Eesti Energia katlaid ja 2025. aastast juhitavate võimsuste probleem laheneb. Aga see on nagu takistusjooks nüüd: Euroopa Komisjonilt on vaja riigiabi luba, mille aluseks peab olema ENTSO-E analüüs. Teatavasti möödunud aasta analüüsi Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ei kooskõlastanud, seda ei saa kasutada. Nüüd loodetakse, et selle aasta analüüs kooskõlastatakse, ja tehakse ettevalmistusi riigiabi loa saamiseks, aga me ei tea, kas kooskõlastatakse, ja isegi kui kooskõlastatakse, siis me ei tea, kas me riigiabi loa saame. Riigikontroll juhib tähelepanu, et tegelikult peaks juhitavate võimsuste probleemiga tegelema, aga mulle tundub, et te mängite [kogu] pangale ja loodate, et luba tuleb ja 2025. aastal need vanad katlad lahendavad mure ära. Kui veendunud te olete selles …

Aeg!

… et me juhitavate võimsuste probleemi adekvaatselt lahendatud saame?

Aitäh! See küsimus oli ju jälle täis erinevaid eeldusi. Esiteks, meil on muidugi juhitavad võimsused olemas ja tegelikult on juhitavate võimsuste maastikul erinevaid uudiseid, mida tolles Riigikontrolli raportis selle ajalise piiratuse tõttu [ei ole arvestatud], kuna nemad ju ei saa raportit kirjutada ajas ettepoole. Ma väga austan Riigikontrolli tööd. Nende töö on olla kriitiline mis tahes valitsuse ja mis tahes otsuste suhtes. Täitsa arusaadav – see on nende roll ja sellist kriitikat on alati vaja.

Juhitavate võimsuste puhul on ikkagi nii, et täna on juhitavad võimsused tagatud Rahandusministeeriumi [seatud] omaniku ootustega, nagu ma olen juba kirjeldanud. Tuleb ka võimsuste oksjon loodetavasti. Selle alternatiiv on see, et me paneme omaniku ootustega juhitavate võimsuste hoidmise kohustuse pikemalt nendelesamadele jaamadele ja näiteks Eesti Energiale. Tegelikult on ka Eesti Energial endal – selle nad on ka avalikult välja öelnud – vesiniku- ja gaasivõimsuste rajamise mõtteid. Esialgne plaan on 100-megavatine [jaam], hiljem võib-olla 200–300-megavatine. Samamoodi on Eleringil plaanis seesama võimsusoksjon, mille vastu võiks tulevikus tekkida 200–300, võib-olla 400 megavatti juhitavat võimsust. Lisaks on koostootmisjaamad, lisaks on näiteks Auvere, lisaks on Kiisa jaam.

Nii et kõike seda kokku pannes – nädal tagasi vaatasime – julgen öelda, et aastal 2030 pluss, 2035 on meil [umbes] 1500 megavatti juhitavat võimsust selles komplektis olemas. Aga kindlasti on energeetikas erinevad otsused praegu tegemisel ja päris palju sõltub ka sellest, mis analüüse me teeme ja [mille kasuks] taastuvenergeetika valikutest otsustame, mida täpselt selle vastu on vaja ja kuidas läheb salvestusprojektidel. Te kindlasti olete kuulnud, et Eestisse tulevad salvestusprojektid, mis on Mandri-Euroopa suurimad ja turu vastu. Salvestus on loomulikult väga lühiajaline, nii et tegelikult on erinevaid võimsuskategooriaid vaja ka keskmise ja pikema perioodi jaoks ja nii edasi. Selle kõigega tegeletakse ja mina isiklikult olen üsna veendunud, jah, et me saame vajalike nõuetega kenasti hakkama.

Anti Poolamets, palun!

Tore veendumus, aga Eesti ettevõtted küll nende vajalike nõuetega hakkama ei saa. See, et te olete vasakäärmuslastelt selle õhkamise, maailmalõpu õhkamise omandanud, ei mõju usutavalt. Teie erakonna puhul on sama lugu: kust tuul, sealt meel, ehk te lihtsalt olete visanud pilgu Brüsseli suunas ja selle tõttu olete selle õhkamistaktika omandanud. 

Aga nüüd ma küsin praktiliselt. Millised mõjud saavad sellel olema? Ka siin eelnõu seletuskirjas on öeldud, et ikka lajatatakse CO₂-saastetasu määraks 25 eurot tonni kohta, vaatamata sellele, et [Eesti] Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu ettepanek oli, et seda tuleks aeglasemini teha. Milline on mõjuanalüüs, kes jälle pankrotti läheb? Teie lubadused paraku ei täitu, vaadates, kuidas majanduslangus on järjekindel. Kuidas nad siis ellu jäävad? Andke nõu!

Aitäh! No vot, seal me nüüd siis jälle oleme. Te panite küsimuse enne kirja, kui küsimuseni jõudsite, mulle tundub. Ma ütleksin nii, et kui lugeda Riigikohtu otsust, mida ma tsiteerisin, siis seal meenutatakse, et põhiseadusest tuleneb meie kõigi kohustus kaitsta ja hoida keskkonda ja loodust. Kohtusin näiteks kirikuesindajatega, kes ütlesid, et nemad näevad seda nii, et inimese kohustus on hoida loodut. Teie ometi esindate siin justkui konservatiivset maailmavaadet ja millegipärast ei taha seda hoida, mis Eestis on. Mina soovitaks proovida vähem otsida teiste maailmavaates pindu ja märgata palki oma silmas. Looduse hoidmine, puhta Eesti hoidmine ja selle väärtustamine on kindlasti kõigi maailmavaadete ühisosa.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kui nüüd siit lõpust pihta hakata, siis tegelikult, kui te räägite meie kõigi ühisest huvist kaitsta loodust, jääb arusaamatuks, miks te ise samal ajal pooldate näiteks Rail Balticu megaprojekti läbisurumist, millel puudub igasugune majanduslik otstarve ja mis on samal ajal äärmiselt loodust kahjustav, äärmiselt loodust kahjustav. Meie just nimelt seisame ju selle eest, et sellist looduse kahjustamist ei [oleks]. See narratiiv võiks siis olla ka loogiliselt koherentne.

Aga ma küsin teilt selle kohta, mida on kirjutanud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oma arvamuses eelnõu kohta saastaja-maksab-printsiibiga seonduvalt. Nemad kirjutavad nimelt nõnda: "Kaubanduskoda on seisukohal, et arvestades "saastaja maksab" printsiipi peaksid ka saadud keskkonnatasudest tulenevad summad minema sinna piirkonda ja nendele kohalikele omavalitsustele, kus antud saastamine toimus. Keskkonnatasudest saadavad suuremad summad peavad kandma oma eesmärki ja hüvitama tekitatud kahju, mitte suurendama riigi eelarvet." Miks see siis nii ei ole? Igati loogiline tundub ju.

Aitäh! Tegelikult on mul nii kaubanduskoja austatud ettevõtjatele kui teilegi hea uudis. Noh, mis uudis see nüüd enam on. Me siin koos tuvastasime, et selle eelnõuga – ma ei ole kaotanud lootust, et pärast kõiki neid küsimusi ja vastuseid te otsustate seda toetada, näen, et te noogutate, jääme lootusrikkalt ootama – me suuname ühiselt keskkonnaprogrammi kaudu ka kohapeale raha tagasi. Ja mitte ainult. Kõik see raha, mis kokku korjatakse, läheb tegelikult riigieelarvesse erinevate tegevuste jaoks, olgu see siis riigikaitse, milleks on Eesti riigi hoidmine, haridus, sotsiaalvaldkond ja ka keskkonnaprogrammid. Nii et nagu soovitatud, osa läheb kohapeale, osa läheb kahjude hüvitamiseks ja osa läheb nende tegevuste jaoks, mis hoiavad Eestit alles. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin seletuskirjas prognoositakse 2024. aastal lisalaekumisi riigieelarvesse 2,6 miljonit. Aga kui seda eelnõu menetletaks kaks kuud kauem ehk nagu tavakorras, siis väheneks planeeritud laekumine kusagil 200 000 euro võrra. 2024. aasta eelarve tulude maht on 16,79 miljardit ehk siis kahe kuu jooksul võidakse kaotada 0,0000012% eelarve tuludest, eks. Peale koma on veel viis nulli ja siis tuleb 12. Aga teisalt ma oletan, et kahju, mis selle eelnõu niisuguses korras menetlemisega tehakse – jättes kõrvale isegi parlamentarismi kahjustamise –, näiteks sellega, et võõrandatakse ettevõtjad Eesti riigist, mistõttu tuntakse vähem süümepiinu näiteks maksudega skeemitamisel, on palju suurem.

Aeg!

Kas te olete minuga nõus, et see kahju võib olla palju suurem?

No ma ei tea, kuidas teile seda nüüd jälle kirjeldada. Minu meelest me esmaspäeval pidasime sedasama debatti ja teisipäeval ka ja täna [peame] jälle. Selles mõttes on järjekindlus üldiselt ikkagi edu ema. Minu isiklik arvamus, nagu te juba teate, on, et loomulikult tuleks sellised asjad pikema aja vältel läbi rääkida. See tempo tuleneb ju eelarve tempost ja eelarve olukorrast. Teisest küljest tulenevad need otsused ka nendest printsiipidest, mida ma kirjeldasin: saastamise maksustamisest ja nende valdkondade ülevaatamisest, mis on olnud kaua otsustamata või kaua muutumatud.

Kui te küsite, kas võiks seda pikemalt arutada, põhjalikumalt arutada, [siis ütlen, et võiks küll]. Kas valitsus teeb seda [kiirustades] suurima rõõmuga, nii, et silm ei pilgu? Kindlasti mitte. Meie huvi oleks kindlasti see põhjalikumalt läbi arutada. [Seda on tehtud] nii palju, kui me selles protsessis oleme suutnud – ma kirjeldasin ka muudatusettepanekuid –, ja nii palju, kui on suutnud parlament, kes on tegelikult seaduste vastuvõtja, et seda eelnõu muuta, lisades näiteks kohaliku komponendi ja erinevaid muid nüansse. Seda kõike on tehtud. Nii et ma loodan, et selle piiratud ajaga on tehtud parim võimalik. Ja see ju ei takista meid pärast selle seaduse vastuvõtmist hiljem seda parandamast või parimate võimalike muudatuste tegemist juba vastu võetud seaduses.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Haaraksin sul sõnasabast kinni tuumaenergia osas. On selge, et selleks, et võrk püsiks stabiilsena, peaks umbes 60% võimsusest olema püsivõimsus, ja põlevkivienergia kõige selgem ja kõige tugevam alternatiiv, mida ma ise ka tegelikult toetan, ongi tuumaenergia. Kui teha selline positiivne oletus, et näiteks järgmisel, 2024. aastal me suudaksime teha põhimõttelise otsuse tuumaenergia arendamise kohta, siis mis võiks olla see ajagraafik? Millal me võiksime tuumajaama maakeeles valmis saada niiviisi, et me võiks põlevkivi põletamisest kateldes loobuda?

Aitäh! Ma arvan, et selle ajakava kohta annab vastuse tuumatöögrupi valmiv raport. See annab võimaliku ajaakna. Kõige kiiremat tuumajaama valmimist on prognoosinud sellega Eestis tegelev ettevõte, kes ise on selles valdkonnas justkui oma samme planeerimas, aga see loomulikult ei tähenda, et nemad selle tingimata rajavad. Fermi Energia on hinnanud, et nemad sooviksid või oleksid suutelised andma oma reaktoriga [elektrit] energiavõrku 2031. aasta detsembris. Vähemalt selline oli prognoos. Elu ise näitab, et suurte objektide rajamisel tihtipeale ajakava päris [muutumatuna] ei püsi. Eeldame, et see on [aastal] 2035, võib-olla veidi hiljem.

Aga seda kõike öeldes, peame me selle juures siiski arvestama, et tuumaenergeetika puhul tuleb suur hulk samme enne [ära teha]. Nii et seda ei tasu küll kuidagi kindla pähe võtta enne, kui meil on olemas raport, valitsus ja parlament on otsused teinud, muud nüansid on olemas, seadusandlus loodud ja nii edasi. Täna ei ole seda veel olemas ja enne seda, eelneval tsüklil, peame me taastuvenergeetika ehk juhitamatu energia tasakaalu tagama lühemaajaliselt erinevate võimalustega, on need hiljem siis süsteemiteenused, varem salvestus, needsamad juhitavad jaamad ja nii edasi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Uue seadusega [eraldatakse] keskkonnakasutusest riigile laekuvast tulust riigieelarvega Kliimaministeeriumile vahendid sihtotstarbeliseks kasutamiseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §‑s 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks, sealhulgas taastuvate loodusvarade taastootmiseks ja kaitseks ning süsinikuvaru säilitamiseks ja nii edasi. Küsimus: kas kõik see, mis nüüd keskkonnakasutusest riigile laekub, lähebki Kliimaministeeriumile, või on mingi osa, mis läheb muude kulude katteks?

Aitäh! Kui ma sain õigesti aru, siis te mõtlesite seda, mis nüüd lisati siia menetluse käigus. See läheb Ida-Virumaale põlevkivitööstuse tekitatud kahjude leevendamiseks. Selleks luuakse eraldi programm ja kogu see kogutav [raha] läheb selle programmi kaudu jagamisele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nagu ikka, need asjad on siin kiirustades tehtud – valitsus on algatanud selle [eelnõu] 27. septembril – ja ettevõtjad on sellele ka tähelepanu suunanud. Ma ikkagi ei saa aru, miks on see kiirustamine ja praegu usaldusega sidumine sellisel kujul [vajalikud], sest ma vaatasin, et see seadus jõustub alles 2024. aasta 1. juulil, milleni on aega päris palju. Ainult kaks punkti hakkavad üldises korras kehtima. Millest [tuleneb] selline suur kiirustamine ja kas oleks mõistlik huvigruppidega ikkagi veel kord läbi rääkida ja veel ka mõned muudatused teha?

Aitäh! Esiteks, see jõustumise aeg on valitud ju selle järgi, et kõik maksud jõustuvad kuuekuulise etteteatamisega. Eelneva eelnõu puhul, mis siin enne oli, isegi teie kolleeg Martin Helme eksis selles, sest [ka selle kohaselt] jõustuvad näiteks erinevad lõivud kuuekuulise etteteatamisega, aga ilmselt faktid teda liigselt ei seganud. Kiirustamine ja ajakava on seotud sellega, et laekuvad tulud on seotud riigieelarvega. Nii et [need põhjused on] riigieelarvega seotus ja üleminekuaeg kuni suurte maksude jõustumiseni.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Selle seletuskirjaga tutvudes tuleb paiguti tõdeda, et tõepoolest, kiirustamise ja natukene üle jala laskmise märke on ka tekstis. Nimelt on siin fikseeritud ettevõtete ja ettevõtjate liitude poolt eelnõu mittetoetamine ja [nende] üldine ettepanek oli arutada keskkonnatasude ülevaatamist koos kliimaseaduse väljatöötamisega. Mul on kaks küsimust. Millal see kliimaseaduse väljatöötamine plaanis on? Ja teine küsimus on see, et viidatakse ka varasematele analüüsidele ja aruandele, aga samas ei ole neid varasemaid aruandeid ega analüüse …

Aeg! Aeg!

… ei seletuskirjale ega ka keskkonnakomisjoni materjalidele lisatud.

Aitäh! Selliseid küsimusi, mis puudutavad neid analüüse ja aruandeid, saab ilmselt keskkonnakomisjonis kenasti käsitleda. Kliimaseaduse koostamine on alanud, debatid, arutelud käivad, esimesed töörühmad käivad koos. Järgmise aasta kevadeks peaks meil olema olemas eelnõu, suveks võiks see jõuda valitsusse ja sügiseks siia parlamendidebatti.

Anti Poolamets, palun!

Hea minister! Mul on kohe hea näha, et te olete targalt riidesse pannud. Ilm on külm, ka Riigikogu saal on külm. Krae on teil kenasti üles tõmmatud. Siin ongi külm kliima, kasukat soovitan. Elu on meil raske ja minul oleks hea meel, kui natukenegi soojemaks läheks, aga paraku ei ennustata meile seda. Sel aastal on tõesti 13 aasta kõige suurem lumekate Euroopas. Nii et mõelge, kuidas meil sooja sees hoida.

Ja vaadake, konservatiivid mõtlevad väga-väga [palju] Eesti maaelu peale, et inimesed saaksid hakkama sealkandis, mitte nende elu veel raskemaks tehes. Palun öelge mulle, miks te tahate elu raskemaks teha turbaliidul, mäetööstuse liidul, ehitusmaterjalide tootjate liidul. On ettepanek, et ärme tõsta raadamistasu kaevandamise puhul. Neil on niigi raske ja paljudel pankrot silme ees. Millega te põhjendate, et nende ettepanekutele ei saaks vastu tulla? [See on] leheküljel 2, kui te olete ära unustanud.

Aitäh! Mul ei ole eelnõu ennast ees, aga ma võin teile öelda seda, et raadamine, nagu te teate, on ikkagi metsa hävitamine. Kui seda maad soovitakse kasutada teistel põhjustel, siis seal on ka teatud erandid ja juhud, millal neid erandeid võib rakendada. Aga meie eesmärk peab kindlasti olema see, et kui metsa hävitatakse, siis tuleb seda taastada ja tuleb pingutada selleks, et süsiniku sidumine, mida mets ju teeb, ei väheneks. Nii et vastavalt sellele on valitud ka metoodika ja nii-öelda võimaluste vahemik, seesama raadamistasu vahemik. Ja soojuse puhul ütleme nii, et võib-olla ongi mõistlikum siin mõni kraad vähem kütta, mida on ka tehtud, ja soe kampsun selga panna kui kulutada energiat asjata.

Tuleb nõustuda, et veidi jahe siin on. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vaatan, et nende keskkonnakasutustasudega tõusevad väga konkreetselt kalapüügiõiguse tasud ja kõik saasteainete väljutamise tasud lausa sendi täpsusega. Ma ei tea, kas ma olen jätnud selle kahe silma vahele, aga kus on Riigikogule need arvutused, kui palju kogu nende tasude tõstmisega suureneb riigieelarve 2025. aastaks ja 2026. aastaks? Kui palju raha te loodate riigieelarvesse saada nende tasude tõstmisega?

Aitäh! Ma arvan, et küllap esimesel lugemisel sai seda mainitud ja komisjonis ka. Aga mis on esimese ja teise lugemise vahepeal juurde lisatud nendele mõjudele, puudutab Ida-Virumaa programmi. See on 2,3 miljonit eurot. Mahuprognoos on umbes selline, see, mida me prognoosisime sinna. Kui ma vaatan tulusid, siis 2024. aastal on prognoositavad tulud välisõhusaastetasust, veesaastetasust ning ohtlike jäätmete ja põlevkivijäätmete [ladestamise saastetasust] kokku 36 miljonit.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! [Küsin] võib-olla natuke sõnastuse selgituseks ja täienduseks. Hea on kuulda, et Ida-Viru programmi pannakse 2,3 miljonit. Kogu selle raha kogumise, eelnevatel aastatel võetud raha pärast on seda rõõm kuulda. Aga ma loen siit – mis sõnastus see siis on –, et "soojuse tootja" asendatakse sõnadega "soojusettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses" ja samas süsiniku väljutamise eest soojusettevõtjalt saastetasu ei nõuta, kui ta on ühinenud Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside [lubatud] heitkoguse ühikute kauplemise süsteemiga. Üldjuhul soojatootja ei pruugi olla ühinenud selle CO₂-ga [kauplemise süsteemiga], aga soojaettevõtja, kes müüb soojust, ei pruugi seda alati ise toota. Kas seal ei ole nagu väiksed käärid?

Ma ei ole kindel, et ma teie mainitud kääridest või sellest küsimusest nüüd kohe täpselt aru saan. Hea meelega täpsustan pärast üle, aga jah, alates 20 megavatist on soojatootjad sellesama ETS-i all, osalevad kauplemissüsteemis, ja see muudatus mõjutab neid, kes jäävad selle lati alla praegu. Nii et pigem [ütlen] seda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! [Teil on] muidugi sellised huvitavad sõnumid, [näiteks], et toas peabki külm olema. Eile rahanduskomisjonis kuulsime, et autodega sõitmine on kurjast, autodega ei tohi sõita. On kuuldud, et elu peabki raske olema, reformierakondlased on seda öelnud. Kas see ongi teil mingisugune uus lähenemine või uus vaatenurk Eesti tulevikule? Valijatelt te samas selleks mandaati pole saanud. Ja kui mitte tahta liiga morbiidseks minna, mida te siin küsijatele ette heidate, siis on tegelikult häid uudiseid ka. Rahvas on oma hinnangut andmas sellele poliitikale, Reformierakonna toetus on kukkunud nagu suur raske kivi läbi kolme korruse põranda kuskile 18% juurde. Kas võib olla teie reitingu langusel mingi seos ka sellega, et te ajate kogu seda rohepööret ja kliimateemat, olete majandusvaenulikud ja teete Eesti inimesi vaeseks? Keskkonnatasude seaduse [muutmise seaduse] eelnõus puuduvad igasugused hinnangud selle seaduse mõjudele Eesti majandusele, eriti tööstusele, ja samal ajal on meil suured koondamised käimas. Ligemale 2000 inimest on töö kaotanud viimasel ajal.

Aeg!

Kas on need mõjuanalüüsid ka tehtud või ei ole? Neid pole üldse meieni toodud.

Mulle jäi veidi segaseks, millised mõjuanalüüsid täpselt tehtud peaksid olema, aga võin nii palju küll vastata, et selle printsiibiga, et saastaja maksab või saastamine maksab, on kursis kõik ettevõtjad Eesti riigis, olenemata, mis tahes valitsus parajasti on või millise ilmavaatega valitsus on. Sellega, et ressursside kasutamine midagi maksab ja ühiskonnale tuleb tagasi anda selle eest, on päri, ma arvan, ka kõik ettevõtjad. Küsimus on sellessamas valikus, millise tempoga need saastetasud tõusevad ja kuidas seda tehakse. Hetkel oleme me valinud anda ettenähtavust pikemaks perioodiks nii palju, kui me piiratud ajaaknas suudame. Tegelikult lähtume just eeskätt sellest printsiibist, et ohtlikum ja suurema mõjuga saastamine on ka selle võrra kallim. Nii et see on tegelikult see pilt ja ülejäänud küsimustele olen ma siin juba vastanud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tänud eelmise vastuse eest ja ma sama loogikaga jätkan. Mul on küsimus. Me kõik oleme kuulnud ütlust, et kui ei tea, kuhu lähed, siis viib sinna ju iga tee. Minu küsimus on, et arvestades just nende vaidluste teravust – uskujad, skeptikud; need, kes usuvad, on vaimustunud –, kas me ei peaks paremini defineerima neid eesmärke, et oleks lihtsalt jälgitav, et selle aja vältel me kulutame nii palju ja selle aja vältel maakera temperatuur muutub nii palju, õhu kvaliteet muutub nii palju ja nii edasi, et oleks lihtsam hinnata, kas me oleme edukad, kas kõik see on väärt seda kulutust ja ka skeptikutel oleksid vastused.

Aitäh! Noh, me ju üldiselt püüamegi poliitikat teha nii palju teadmiste- ja faktipõhiselt, kui on võimalik. Lõppkokkuvõttes saavad inimesed ikkagi võtta arvesse neid teadmisi, mida nad on valmis aktsepteerima. Eestis on väga korralik teaduspotentsiaal. Meil on olemas väga korralik laboripotentsiaal nii ülikoolides kui ka kas või Eesti Keskkonnauuringute Keskuses ja ka mujal. Need asutused, need institutsioonid suudavad väga hästi vähemalt inimteadmiste- ja tehnoloogiapõhiselt kirjeldada seda, mis toimub meie maakera loodusega. Aga lõppkokkuvõttes ei ole ju kellelgi lõplikku ammendavat vastust, mis hetkel [tekib] milline järgmine probleem. Fakt on tegelikult see, et tegemist on järjest soojemate perioodidega, mis muudavad kliima järjest ettearvamatumaks. Me tegeleme kahe asjaga. Esiteks nende põhjustega nii palju, kui me suudame neid mõõta – ja üht-teist suudame –, ja [teiseks], tegelikult me tegeleme juba ka kliimakohanemisega, mis tähendab seda, et üleujutuste, turbulentsema ilma, kuumakuplite või sellise püsivama kuumaga, kõikide nende asjadega tuleb tegeleda. Nii et ma loodan, et inimestel, ükskõik, mis on olnud nende eelnev veendumus, on avatud meelt, et vaadata looduses ringi ja mõista, et maailm on muutumas ja midagi tuleb teha enne, kui enam ei ole midagi teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Üks asi, mis mulle absoluutselt ei meeldi, mis on tülgastav ja vastukäiv, on see, kui valetatakse. Minu eelmise küsimuse juures, kui ma küsisin, miks harrastuskalapüügiõiguse tasu tõuseb 1 eurolt päevas kuni 13 eurole, mis on 13-kordne tõus, te väitsite, et mingisugust tõusu ei ole. Ja täpselt samasugune valetamine on olnud teie erakonnas alates valimistest ja koalitsioonileppe [sõlmimisest]. Mitte ühtegi neist [asjadest], mida me siin juba päevi püüame tagasi tõrjuda, kõiki neid maksutõuse ja lõivude tõuse, te väitsite, ei tule. Ja ikkagi kõik tuleb, justkui Vändrast saelaudu. Miks te valetate? Teie erakond ja koalitsioon …

Aeg!

… vahetpidamata ainult valetavad.

Aitäh, hea küsija! Teie väide oli, et 24-tunnise harrastuspüügiõiguse [tasu] tõuseb 1 eurolt 13‑le. No ma olen nõus teiega kihla vedama, et ei tõuse. Ma arvan, et te eksite. Aga mis me teeme selle teadmisega, et te eksite?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! [Räägin] selle keskkonnatasude seaduse muutmise [seaduse eelnõu § 1] punktist 3, mis käsitleb keskkonnatasude eesmärkide täitmist. Põhimõtteliselt on olukord selline, et eelmises koosseisus juhtus selline asi, et me võtsime vastu seaduse, millega 340 miljonit eurot antakse Ida-Virumaale selleks, et kaevurid leiaksid endale teise töö. Küsimus on praegu selles, et kui ma küsisin pärast tolleaegselt ministrilt, kas kogu see varandus jääbki maapõue, siis ta ütles, et ei, asemele tulevad teised firmad. Mispärast on selline vahetegemine, et meie oma ettevõtjad ei tohi kaevandada, aga välisriigist tulevad ettevõtjad võivad kaevandada?

Sellist vahetegemist, milline ettevõte kuskil Eestis tegutseda [võib], minu teada küll ei esine. Kui selle leiate, andke teada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul oli au osaleda keskkonnakomisjoni arutelul antud eelnõu muudatusettepanekute üle, täpsemalt sellisel avalikul kuulamisel. Seal olid kohal ka erinevad huvirühmad, kes kõik olid seda meelt, et eelnõu on tehtud kiirustades ja läbi mõtlemata ning selle tervikmõju ei ole analüüsitud, sealhulgas just nimelt seda, kuidas mõjub erinevate tasude tõstmine koos üldise majandusliku olukorra halvenemise, käibemaksu tõstmise ja muu taolisega. Toona ka teie ministeeriumi esindajad tunnistasid, et ega nad – mis see sõnakasutus oli – liiga uhked ei ole selle eelnõu üle, just nimelt selles valguses, et seda tuli teha suhteliselt suure ajasurve all, kuna tuli mahtuda valitsuse eelarveperioodi. Ma küsin teilt, kas te ministrina hindasite, et võib-olla oleks tark olukorras, kus niigi väga paljud maksud tõusevad ja majandusolukord on keeruline, tõesti võtta see aeg ja rahulikult analüüsida ning tulla sellise eelnõuga siia poole aasta pärast või aasta pärast, kui on olnud piisavalt aega huvirühmadega läbi rääkida, et ei tekiks sellist tunnet …

Nüüd on aeg!

… et tõstetakse lihtsalt kõikvõimalikke tasusid pelgalt eelarveaugu täitmiseks.

Aitäh! No vot, seesama debatt on tegelikult siin saalis juba toimunud. Te kahjuks käisite hetkeks ära ja ilmselt elektroonilised vahendid ei võimaldanud [istungit] jälgida sellel hetkel. Aga ei ole hullu, lühidalt öeldes jõudsime debati käigus selleni, et saastaja-maksab-põhimõte on olnud erinevate valitsuste [jooksul] läbivalt sama, muuhulgas on see sama olnud Keskerakonna, kuhu te veel kuulute, valitsuste ajal. Ja see, et tasusid aeg-ajalt üle vaadatakse, kindlasti ei ole üllatus. Nii et jah, kui küsite, kas seda võiks teha pikema perioodi jooksul ja pikema läbirääkimisega, siis [vastan, et] loomulikult võiks, aga eelarvetsükkel ja teisest küljest eelarve olukord on kahjuks need, mille järgi see eelnõu ja see tempo on kujundatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma arvan, hea minister, et te veel mäletate, et ma rääkisin sellest 340 miljonist eurost, mis läheb selleks Ida-Virumaale, et kaevurid leiaksid endale uue töökoha. Te ütlesite niimoodi, et ei ole üldse vahet, kes seal kaevanduses maavara kaevandab. Tuletan meelde, et põhiseaduse § 5 ütleb seda, et maavarad ja loodusrikkused on Eesti rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästvalt. Ehk siis, ütleme, nende kaevandamine peaks kuuluma meie ettevõtete prioriteetide hulka, sest sealt saadav tulu läheks Eesti riigile. Soovikski teada, mispärast eraldatakse siis Ida-Virumaale 340 miljonit eurot, et meie kaevurid leiaks endale uue töö.

Aitäh! Selle pärast, mida ma siin teie kolleegidele vastates ometi ka enne mainisin. Puhtama energeetika, puhtama tootmise ja väiksema saastamise suunas minekul peab sündima konkurentsieelis ka kohapeal, et tekiksid töökohad, mis annavad suuremat lisandväärtust ja jõukust Eesti inimestele. Selleks on erinevate avalike vahendite kasutamine, muu hulgas õiglase ülemineku fond, muu hulgas kas või seesama, mis toetab taastuvenergeetikat, muu hulgas näiteks majade, hoonete renoveerimine. See kõik on osa sellest poliitikast. Eesmärk peab loomulikult olema puhtam, mõistlikum toimetamine nii tööstuses kui ka elukondlikult ja suurem lisandväärtus ja Eesti edasiliikumine ka majanduslikult.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! No ei pea muretsema selle pärast, kas ma debatti jälgin või ei jälgi. Küll ma ikka jõuan rööprähelda ja olen kursis sellega, mida siin parlamendis arutatakse, sealhulgas erinevates komisjonides. Ehk panite tähele, et ma seda saastaja-maksab-põhimõtet ei vaidlustanud oma küsimuses. Minu küsimus oli pelgalt see, kas niivõrd lühikeses ajaraamis jõutakse ikkagi mõistlikult analüüsida nende muudatuste mõju, sealhulgas vaadata, et erinevate tasude tõstmine oleks just nimelt tehtud mõistliku sammuga, mõistlikus mahus ja ettevõtlussektorile jõukohane. See oli pigem mu küsimuse sisu. Te osaliselt vastasite sellele küsimusele, põhjendasite seda eelarvega. Aga vaadake, eelarve on selline asi, mida tehakse iga aasta, mõni aasta isegi mitu korda. Ma eeldan, et see koalitsioon kavatseb kauem ametis olla, mitte ainult ühe eelarvega piirduda. Selles valguses oleks võimalik kogu see keskkonnatasude debatt siiski jaotada pikema aja peale ja miks mitte tulla selle juurde näiteks 2025. aasta eelarve protsessis. Kõiki asju ei pea lahendama ühekorraga. Kas te olete selle väitega nõus?

Ma võin selle väitega minna isegi veel kaugemale. Ma olen peaaegu kindel, et me tuleme selle teema juurde tagasi ka järgnevate eelarvedebattide juures.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Kõik, kes te jälgite seda istungit ja seda arutelu siin! See on sellel nädalal neljas maksutõuse kinnitav eelnõu. Sellel nädalal! Ma ei tea, kui palju on neid eelnõusid kokku olnud, mis kõik igasuguseid makse tõstavad. Selle eelnõuga kehtestatakse uus maks ehk raadamisõiguse tasu, tõstetakse kalapüügiõiguse tasu määra, erinevaid saastetasusid ja keskkonnatasusid. Meile üritatakse maha müüa teemat, et väikene Eesti päästab kogu maailma keskkonna, et kõike on vaja teha kohe, teha ruttu ja korraliku vikatiga. Kuigi jääb tõesti küsimus, kellega me siin võidu jookseme, või millega. Mida üks pisikene Eesti maailma kontekstis saab teha? Kui palju tema üldse mõjutab? Seda meile ei räägita. Kogu see maksutõusude teema algas sellest hetkest, kui tuli see valitsus, kes väga selgelt ütles, et maksud ei tõuse, punkt. Koalitsioonilepingus neid ei ole. Nemad armastavadki, tundub, sihukest idastiilis valitsemist: kui mina tahan, siis teie peate ka tahtma, ja kui te ei taha ja vabatahtlikult ei tee, siis me sunnime. Sunnime maksuga ja vahet pole, mis hinnaga.

Loen siit seletuskirjast ilusat loosunglauset, et kõrgemad saastetasud aitavad kaasa rohepöörde elluviimisele, motiveerides – rõhutan, motiveerides – ettevõtteid kasutama uuemaid tehnoloogiaid ja leevendusmeetmeid hea keskkonnaseisundi tagamiseks. See on eelnõu koostajate nägemus. Nemad kujutavad ette, et nemad motiveerivad, sest nemad tahavad nii näha. Seletuskirjast tuleb välja, et ükski neist ettevõtetest ja ettevõtete liitudest, kes on selle eelnõuga tutvunud ja keda see eelnõu otseselt puudutab, ei toeta seda eelnõu. Ja põhjenduseks on nad toonud sellise arvamuse: kuna nimetatud eelnõu tõstab ettevõtete maksukoormust ja kuna saastetasumäärad on ette nähtud aastani 2027, siis puudub ettevõtetel kindlus, millised on saastetasumäärad 2030. aastal ja edasi, mis seab kahtluse alla suuremate investeeringute tegemise, ning ühtlasi langeb ettevõtete konkurentsivõime. Loomulikult ei lasknud eelnõu koostajad ennast sellest häirida, sest nemad ju usuvad, et see motiveerib. Reaalsus ei oma mitte mingit tähtsust.

Ma tõesti huviga ootan, kunas jõutakse arusaamisele sellisest terminist nagu põhjuslik seos – üks sündmus põhjustab teise sündmuse toimumise. Selle järjekordse maksueelnõu eesmärk on ikkagi saada riigikassasse maksude näol raha juurde. Aga on reaalne oht, et see eelnõu tekitab olukorra, kus paljud ettevõtted peavad oma tegevuse lõpetama. Ka suurettevõtted. Kõige äärmuslikum juhtum on see, kui minnakse pankrotti. Siis on ju selge, et see maksuraha ei laeku. Aga sellele ei mõelda, kehtestatakse kõikvõimalikes valdkondades erinevaid makse, maksustatakse nii ettevõtted kui ka inimesed üle ja siis kindlalt arvestatakse selle maksutuluga riigieelarves. See rahagi on juba ära jagatud. Aga sellele ei mõelda, et kui ei ole neid ettevõtteid, kui ei ole inimestel tööd [ega sissetulekut], millelt makse maksta, kust need maksud siis tulevad.

Ma ütleksin, et kõik need maksutõusud on suuremalt jaolt tingitud rahahimust. On võetud utoopilised eesmärgid, utoopiline poliitika, mis tegelikult ei kohandu Eesti eluga ja mis sellega ei sobitu ka. [Tegeleme teemaga,] mis ei olegi otseselt meie probleem, meie siit ei suuda paljusid asju mõjutada. Kõige kurvastavam on see, et kõik sellised eelnõud on seotud lõpuks usaldushääletusega. Selle tõttu jäetakse ära nende põhjalik arutelu komisjonides. Ja isegi kui on väike võimalus, et mõni maksutõus on põhjendatud, [maksumäär] on tõesti olnud aastakümneid muutumatuna ja sellel on tõesti mõistlik eluga kaasa tulla ja [tasub] seda määra tõsta, siis arutelu selle üle ju ei ole. Keegi ei leiagi sellest maksutõusude rägastikust seda ühte mõistlikku asja üles ja ammugi ei ole ju saanud arutada, kui palju mingit maksu tõsta, kuidas see mõjub majandusele, kuidas see mõjub Eesti ettevõtlusele. Sellist analüüsi ei ole, sest ministeeriumis arvatakse – ehk siis [arvavad] need, kes on selle eelnõu koostanud –, et nemad teavad kõike. Nemad teavad, et sellel on motiveeriv mõju. Nad ei ole isegi huvi tundnud, kas see üldse motiveerib, aga nemad mõtlevad nii. Ja sellepärast oleks sellised arutelud, põhjalikumad ja pikaaegsemad arutelud olnud väga vajalikud. Ühte asja tehes ei ole õige hävitada teine asi, millega arvestatakse esimese asja tegemisel. Jah, [tõstame] maksud kõrgemaks, et me saaksime rohkem raha riigieelarvesse ja sinna, kuhu iganes seda kõike suunata tahetakse, aga sellega hävitatakse ära ettevõtete maksevõimekus ja lõpuks seda maksu ei [laeku]. Ehk siis kõike seda, mille pärast seda tehakse, ei pruugita saavutada. Selline tendents ei ole ratsionaalne, see ei ole lihtsalt ratsionaalne.

Kui me vaatame kokkuvõttes üldse kõiki neid erinevaid makse, siis ma tõesti ei kujuta ette, kui palju neid on, lausa mitukümmend, nii füüsilistele isikutele kui ka ettevõtetele. Jälgin huviga seda valitsuse põhjendamatut optimismi ja positiivsust, [usku], et nüüd hakkab aga riigieelarvesse raha tulema. Siis ma mõtlen küll, et millises maailmas nemad elavad. Tõenäoliselt kabinetis laua peal arvutades – siin ministrid pidevalt rõhutavad, et nemad on matemaatikas väga tugevad – võib sättida neid numbreid, mida meil siin infotunnis alati ette loetakse. Number on ilus. Järjest ainult numbrid ja [aina] ilusamad, aga kordagi ei vaevuta jälgima, milline on tegelik elu, mis on tegelikult need mõjud ja mis on nende tagajärjed.

Arvestades, nagu ma eelnevalt korra mainisin, et ka see eelnõu on valitsuse usaldusküsimusega seotud, ja kogu seda juttu, mis ma siin rääkisin, puudub igasugune usaldus sellise valitsuse vastu. Valitsuse, kes ei mõtle ette, kes ei mõtle tagajärgedele, vaid mõtleb ühele hetkele. Seetõttu kindlasti ei saa ja ei tohiks seda eelnõu toetada. Mina ei näe küll, et see midagi paremaks teeks. Pigem vastupidi, järjekordne eelnõu, mis teeb olukorda raskemaks. Valimistel oli lause, et kindlates kätes [Eesti], aga ma täiendaksin seda: kindlates kätes, mis nöörivad kõri. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Paluks siis kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees Lauri Hussar, kes te ühtlasi olete koalitsiooni esindaja siin saalis! Lugupeetud Varro Vooglaid, kes te esindate opositsiooni siin saalis! Lugupeetud tehnilise personali esindaja! Tervitusi ka kõikidele teistele, kuulajate massidele! Räägin siis sellest eelnõust. Eelnõuga väidetavasti ajakohastatakse saastetasumäärasid ja uued saastetasumäärad kehtestatakse saasteainete väljutamise korral välisõhku, veekogusse, põhjavette ja pinnasesse ning ohtlike jäätmete ja põlevkivijäätmete kõrvaldamisel. Need saastetasumäärad kehtestatakse 2024. aastast kuni 2027. aastani niimoodi, et need igal aastal järk-järgult tõusevad.

Tegelikult pole selle eelnõu puhul, nagu ka Eesti Toiduainetööstuse Liit leiab, võimalik leida arvestatavat seost keskkonnaeesmärkidega. Ja mitte mina ei mõelnud seda välja – lugupeetud minister arvas, et ma pole eelnõu lugenud –, vaid Eesti Toiduainetööstuse Liit kirjutas oma arvamuses niimoodi. Ma usun, et arvamuse andmiseks pidi ta ikkagi kindlasti seda lugema ka. Niisiis ma arvan, et sellel eelnõul on eelkõige fiskaaleesmärgid. Ja seda eelnõu menetletakse kiireloomulisena. Miks seda tehakse, pole arusaadav, sest minu arvestuse kohaselt juhul, kui seda eelnõu menetletaks tavakorras ja, ütleme, kaks kuud peale [järgmise] aasta algust võetaks see tavakorras vastu, kaotaks riik 0,0000012% riigieelarve tuludest. Aga see kaudne kahju ettevõtjate sidusrühmade võõrandumise näol võib olla hoopis suurem. Noh, kui kodanikud riigist võõranduvad ja ettevõtjad riigist võõranduvad, siis peab nende taas lõimimisega tegelema. Ja ettevõtjad ei tunne sel juhul maksudega skeemitamisel südametunnistuspiinu, kui nad ei tunneta, et see on nende enda riik.

Aga täiesti saatanast on selle eelnõu sidumine usaldusküsimusega ja see on parlamentarismi põhiprintsiibi vastane. Ma ei tahaks küll kuidagi pahatahtlik olla, aga mulle tundub, et valitsus tahabki nimme parlamentarismi lõhkuda, sest ega sisulist ja poliitilist vajadust selle eelnõu sidumiseks usaldusküsimusega ei ole. Tuletan meelde, et parlamentaarse demokraatia puhul sõltub täidesaatva võimu ehk valitsuse püsimine rahva esinduskogu ehk parlamendi usaldusest. Esinduskogu on ühtlasi seadusandlik võim, kus siis erinevate erakondade koostöös algatatakse eelnõusid, millest arutluste käigus kujundatakse seadusi. (Keegi aevastab saalis.) Tervist! Parlamentaarse demokraatia tuumaks on ideede konkurents, mitte võitlus. Valitsuskoalitsioon aktsepteerib sellise parlamentarismi korral ka opositsiooni konstruktiivseid ettepanekuid ja korrigeerib vastasrinna kriitika tulemusena oma tegevust. Poliitika suund kujuneb sel juhul kompromisside ja vahel isegi konsensuse vektorina.

Tegelikult, nagu ma juba oma eelmistes kõnedes olen märkinud, on parlamentarism Eestis olnud allakäigul juba tükk aega ja see mudel, millest ma eelmises lõigus rääkisin, päris poliitikas ammu enam ei toimi. Küsimus ei ole mitte ainult Eestis, vaid tõenäoliselt ka paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Eelnõusid algatab reeglina valitsus kas omaenda tarkusest või siis kohaldatakse ja võetakse üle Euroopa Liidu õigusakte.

Küsisin mina Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonnalt – tänan siinkohal konsultant Margit Muuli – ja sain sellised vastused, et veel Riigikogu IX koosseisus, see oli siis 1999 kuni 2003, oli 30% vastu võetud õigusaktidest Riigikogus algatatud. Riigikogu XIII koosseisus, see oli 2015 kuni 2019, vähenes nende osakaal juba kahekordselt. Ja nüüd, XIV koosseisus, eelmises koosseisus võeti seadusena vastu 402 eelnõu, millest koguni 362 ehk 90% oli valitsuse algatatud. Ühe puhul oli menetluse käigus ühendatud valitsuse ja Riigikogu komisjoni eelnõu. Nii, parlamendile – parlament peaks olema seadusandja – jäi seega 40 ehk iga kümnenda vastuvõetud eelnõu algatamise au ja neist ainult kolm olid algatatud opositsiooni poolt ja vastu võetud siis, kui algataja oli opositsioonis. Üks oli selline, mille algatasid nii opositsiooni kui ka koalitsiooni liikmed ühiselt. Ja nüüd teeme jälle arvutuse. Võib öelda, et puhtalt opositsiooni kontole jäi alla 1% vastuvõetud eelnõudest. Iseenesest loomulikult, ega me ei saa parlamendi tööd hinnata ainult selle andmestiku põhjal, aga igatahes pole vähimatki kahtlust, et parlamentarism, mis peaks olema võimu jagamise ja koostöö süsteem, on järjest alla käinud.

Nüüd, see, mis praegu toimub, on hoopis nagu lõplik luigelend, kui nii võiks öelda, sellepärast et suurem osa menetluses olevaid eelnõusid, mis ka vastu võetakse, võetakse vastu usaldushääletusega. See on mitte ainult parlamentarismi põhiprintsiibi rikkumine, vaid tegelikult võib öelda, et see on demokraatia loojang. Ma ei taha siin nüüd apokalüptiliselt lõpetada, mis lugupeetud ministri arvates on EKRE inimestele [omane], ja ma järgmistes kõnedes, mida ma loodan, et ka lugupeetud minister kuulab, pakuksin lahendusi parlamentarismi taas ülesehitamiseks.

Aga seda eelnõu me loomulikult toetada ei saa, eelkõige menetluslike küsimuste pärast. Eelnõuülestel põhjustel ei ole seda eelnõu võimalik toetada. Suur tänu tähelepanu eest!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Üldiselt ei saa olla nõus ühegi asjaga, mida Kristen Michal siin puldist enne rääkis ja ka esimesel lugemisel rääkis, välja arvatud üks tema lause: kui ei hoia EKRE oma teravat silma peal, siis lähebki maailm hukka. No kas terve maailm, aga Eesti igal juhul. Nii hukas valitsust, kui meil praegu on, ei ole tõesti kunagi enne olnud. Need utoopilised ideoloogilised silmaklappidega tuututatud loosungid on niivõrd räiges vastuolus päris eluga, et tekib küsimus, kas tegemist on pahatahtlike inimestega või nii rumalate inimestega, et nad ei saa aru, mida nad teevad. Kurja kahju teevad!

Minister Michal arvas ka, et EKRE valija tahab soodsat, aga puhast energiat. Ja arvas, et see soodus, aga puhas energia ei ole mitte sugugi põlevkivienergia, vaid on hoopis tuule- ja päikese[energia]. Mõlemad väited on valed. Tuul ja päike ei ole soodus. Tuule- ja päikese[energia] ei ole puhtam kui põlevkivienergia. See on kõige grandioossem rohepöörajate vale, justkui oleks tuule- ja päikeseenergia puhas või justkui oleks elektriauto puhas auto võrreldes diisli- või bensiiniautoga.

Ei-ei, selle jaoks, et tuulikut ehitada, on vaja betooni. Betoonikogus, mis sinna läheb, on märkimisväärne. Siis on sinna vaja generaatorit, generaatori osad on metallist ja osa nendest metallidest on väga kallid. Kõigi nende metallide kaevandamiseks on vaja fossiilkütuseid, vähemalt tänasel päeval, ja väga suures koguses. Kõik need rüüstavad loodust, eriti nende haruldaste metallide [kaevandamine], mis seal [tuulikutes] on. Lisaks sellele, et tuuliku generaatori sees on kõvasti väga mürgiseid gaase, vajavad need kõige labasemat õli, mis on ju ka fossiilne. Ja mis kõige lõbusam: need tuuliku labad on nii-öelda plastmassist ja plastmassi toodetakse naftast.

Kui kogu see tuulik oma komponentidega kokku panna, [tekib] väga palju sedasama süsihappegaasi, aga oma eluea jooksul ei suuda see seda nii-öelda puhast elektrit nii palju toota, kui toodetakse meile samal ajal fossiilkütustest tehtud elektrit. Jutt sellest, et tuulik toodab meile puhast elektrit, on lihtsalt vale. See on loodust saastavam nii keskkonna mõttes – selles mõttes, et sa pead kaevandama ja üles sonkima maad ja võtma haruldasi metalle maapõuest välja, mis ei taastu, ja nii edasi ja nii edasi – kui ka selle CO₂-mõõtme järgi. CO₂ juurde jõuan kohe eraldi.

Veel rohkem loodust saastavad on ju päikesepaneelid. Mõlemad, nii päikese- kui ka tuule[energia] on fossiilkütusest selgelt kallimad. Selgelt kallimad, kui sa võtad lihtsalt puhtalt majandusliku arvutuse aluseks. Küll aga on regulatiivsete meetmetega tehtud nii tuul kui ka päike, noh, kas just odavamaks, aga konkurentsivõimelisemaks. Kohe jõuan sinna ka.

Teine [asi], mida minister ütles siin ja mille peale ei teadnud, kas nutma või naerma hakata: me tahame ekspordivõimelist majandust. Muidugi tahame me ekspordivõimelist majandust. Vaatame siis ringi, kuidas ja kust see ekspordivõimeline majandus peaks meile tulema. Loomulikult, nurgakivi on soodne energia, soodne sisendenergia hind. Ja kui me vaatame enda piirkonnas ringi või ka natuke kaugemale, siis midagi teha ei ole, Eesti on üks kallima energiaga riike üldse meie piirkonnas ja maailmas samuti. Kust siis see ekspordi konkurentsivõime tuleb, kui meie enda regulatiivsete ja poliitiliste otsuste tagajärjel on energiahinnad pööraselt kalliks aetud? Sellele tegelikult ei ole võimalik vastust saada. Vastuseks tulevad ainult ajuvabad ja sisutühjad loosungid.

Teiseks tahame me ministri jutu järgi kõrget lisandväärtust. No tule eile meile! Põlevkivisektorist kõrgema lisandväärtusega valdkonda on Eestis raske leida. Muidugi on meil, jah, mingisuguseid spetsiifilisi asju veel kusagil, ma ei tea, keemiatööstuses võib-olla. Aga toome lihtsa näite: põlevkivisektori lisandväärtus ühe töötunni kohta on 40 korda kõrgem kui Tallinnas teenindussfääril. Kohvik, restoran, juuksur ja hotell on pandud statistikas kokku teenindussfääri alla. [Põlevkivisektoril on] 40 korda kõrgem lisandväärtus kui Tallinnas teenindussfääril, kus me üritame soomlastelt raha kätte saada! Aga me paneme selle kõige kõrgema lisandväärtusega valdkonna kinni oma regulatiivsete otsustega ja samal ajal räägime, kuidas me liigume teadmistepõhise ja kõrge lisandväärtusega majanduse poole. See on ajuvaba jutt. Sõbrakesed, see on ajuvaba jutt! 

Nüüd tuleme selle hinnakonkurentsi juurde turul. [Öeldakse], et näete, vaadake, põlevkivielektrit ei sureta keegi välja, ta ise sureb välja, sest ta ei ole turul konkurentsivõimeline. Vaatame, mis selle hinnakonkurentsi seal kiiva ajab. CO₂-tasu – puhtalt välja mõeldud, regulatiivne, lihtsalt laest võetud hinnakomponent, ja väga kallis hinnakomponent. Keskeltläbi 90 eurot on CO₂ tonni ekvivalendi hind, mis on mitu korda [kallim] kui kogu tootmine ise. See on tootmise [hinnast] kordades suurem hinnakomponent. 

Ja siis tuleb juurde vee-erikasutustasu. Tuleb jälle uuesti üle korrata, et põlevkivitööstus ei saasta vett. See, millest meile siin räägitakse tohutu ahastava näoga ja käsi ringutades, on vihma- ja tavaline pinnasevesi, mis kaevandusšahtidesse koguneb. Selle jaoks, et seal saaks edasi kaevandada, pumbatakse see lihtsalt maa peale ja lastakse kraavi. Tavaline pinnasevesi pumbatakse paar meetrit kõrgemale, lastakse kraavi ja sealt voolab see ilusti vulinal Soome lahte. See ei ole mingi mürgine vesi, ei ole saastatud vesi – seal ei ole mitte midagi sellist. Lihtsalt keskkonnaministeeriumi nupumehed on välja mõelnud, et see on vee erikasutus, ja vee erikasutuse eest – need on tonnid ja tonnid vett, mida on vaja välja pumbata – tuleb võtta hästi krõbedat raha. Sinna juurde räägime ahastava näoga, kuidas 90% Eesti vee erikasutusest [toimub] kaevandustes. Ärge lihtsalt nimetage seda vee erikasutuseks, pumbake kaevandusest pinnasevesi välja ja ongi probleem lahendatud! Aga siis ei saa ju raha kätte ja siis ei saa elektrit kallimaks ajada. 

Kaevandustasu tuleb sinna otsa, saastetasu tuleb sinna otsa. Ja siis kõrval on meil subsideeritud nii-öelda taastuvenergia, mille saastavusest ma juba rääkisin. Sinna juurde tuleb veel asjaolu, et siis, kui tuul puhub ja päike paistab, on [neist saadud energia] turul ja sel ajal kogu see baasvõimsus turul ei ole ehk ei müü. Siis, kui see saab lõpuks turule, kui päikest ei ole ja tuult ei ole, peab see seisva aja eest raha tagasi teenima ehk selle hind on kahekordne. Loomulikult te suretate välja …

Teie aeg!

… normaalset odavat elektrit. Õudne seadus!

Aitäh! Vaatan nüüd saali tagaotsa. Tõnis Mölder, ma saan aru, et teil on juba aktiivsed läbirääkimised kliimaministriga käimas, aga ma palun teid nüüd siia Riigikogu kõnetooli, et kõik saaksid nendest läbirääkimistest osa. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti oli pinev arutelu ja veensin veel viimasel hetkel ministrit seda eelnõu tagasi võtma, aga ometigi tundub, et see arutelu oli tühja tuule tallamine. Ütlen alustuseks Isamaa fraktsiooni poolt, et ega usaldust Kaja Kallase valitsuse vastu ei ole viimastel päevadel tekkinud ja seda eelnõu, mis on usaldushääletusega seotud, me kindlasti ei toeta.

Aga läheme nüüd korra eelnõu enda sisu juurde. Kõigepealt, nii nagu siin eelkõnelejad on maininud, eelnõuga ajakohastatakse saastetasumäärasid, mis iseenesest on ju õige printsiip, et veel kord vaadata üle, kes saastab meie välisõhku, veekogusid ja põhjavett või [põhjustab] ohtlike jäätmete ja põlevkivijäätmete tõttu tekkinud looduskahjusid. Tõesti, saastaja-maksab-printsiipi on kogu aeg rakendatud, läbi erinevate koalitsioonide. Aga on ka olnud selline vaikiv kokkulepe, et keerulistes majandusolukordades saastetasusid üleöö ei tõsteta ja ettevõtetele, kes nendes valdkondades tegutsevad, antakse pikema ajaperioodi jooksul teada, millal need hinnad tõusevad ja kuidas tõusevad. Siin on küll valitsus selle sammu teinud, öeldes, et need hinnad tõusevad nüüd regulaarselt järgmise viie aasta jooksul. Aga veel kord: tänases majanduskeskkonnas ei ole see, ma arvan, hea samm.

Nüüd, saastaja-maksab-printsiip, nii nagu ma ütlesin, ei ole vale, aga siin on siiski mõned kitsaskohad. Küsimus on ikkagi selles tervikus ja lõpptulemuses. Kõigepealt üks, mis on selle eelnõu põhiolemuslik viga, on see, et keskkonnatasud ei tohi olla fiskaalpoliitiline meede ehk meede selleks, et lappida eelarveauke, vaid neil peab olema ikkagi konkreetne eesmärk keskkonnale tekitatud kahjusid vähendada ja likvideerida. Näiteks ei arvesta eelnõu ka sellega, et tõesti suurem osa raha sellest kohast, kus saaste on tekkinud, saaks omavalitsuste või ettevõtete kaudu sinna tagasi [antud]. Selle eelnõu üks eesmärk on eelarveauke lappida, aga veel kord, kui me räägime keskkonnatasudest, siis nende üks põhilisi eesmärke on ikkagi keskkonnaprobleemide likvideerimine, keskkonnakahjude likvideerimine.

Samuti muudetakse eelnõuga põlevkivi kaevandamise õiguse tasu ülemmäära. Taas kord, kuna eelnõu on töötatud välja kiirkorras, siis ei ole lõpuni välja arvutatud, mis on eelnõu mõju elektri hinnale. Elektri hind teadupärast mõjutab lõpptarbijat, sealhulgas nii Eesti peresid kui ka ettevõtjaid.

Siinkohal ma teeks ühe kõrvalepõike. Head koalitsioonisaadikud alati ütlevad siin, et mida teie opositsioonis ka majanduspoliitikast teate. Siis ongi hea tuua siia mõningad kõrvalmõtted. Näiteks, Eesti Panga president Madis Müller tegi täna omalt poolt viis ettepanekut selle kohta, mida Eesti majanduses saaks paremini teha. Arvestades tõesti seda, et Eesti majandusnäitajad olid Eurostati kohaselt teises kvartalis Euroopa kõige suurima langusega, [langus oli] ligemale 3%, viitab tema viiest ettepanekust kolmas just nimelt sellele, et valitsus peab tegelema elektri hindadega. Elektri hinnad on kindlasti üks keskne teema, mis annab ettevõtjatele majanduskindlust ja tegelikult elavdab lõppude lõpuks ka tarbimist. Elektri hind ja energeetika tervikuna on see, millega peab tõsisemalt tegelema. Nii et see eelnõu kindlasti pigem, nii nagu ka komisjonides olnud aruteludest välja tuli, soodustab vähem [investeerimist] juhitavasse võimsusesse.

Ma paluks kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Nii et veel kord: põlevkivi kaevandamise [õiguse] tasu ülemmäära tõstmisel sellisel kujul, tegelikult ilma mõjuanalüüsita, on tehtud see tehe tagurpidi. Selles mõttes, et eelnõu töötatakse välja, seadus võetakse vastu ja siis, kui on [seadus] rakendatud, hakatakse tegema mõjuanalüüsi. Hea eelnõu puhul oleks ikka nii, et kõigepealt on mõjuanalüüs, siis tehakse seaduseelnõu ja siis võetakse see seadusena vastu. Tõesti, ka ministeeriumi ametnikud möönsid meie komisjoni arutelul, et eelnõuga oli kiire, eelarveauke oli vaja lappida – see on olnud valitsuse poliitiline suunis – ja selle üks [tagajärg] on kiirendatud korras keskkonnatasude tõstmine.

Nüüd läheme edasi. Metsamaade raadamine. Ma arvan, et see printsiip, et metsamaa pindala vähendamist ära hoida ja et üldse meie metsasid kaitsta, on iseenesest õige printsiip. Küsimus on jälle selles, kas ja kuidas oleks võimalik seda eesmärki paremini täita või [metsa] paremini hoida. Raadamistasu rakendamine, kui me vaatame teisi Euroopa Liidu liikmesriike või teisi metsarikkaid riike, on olnud üks võimalus, aga kindlasti on ka alternatiivseid võimalusi just nimelt metsamaa kaitsmiseks. Me tahame, et Eesti oleks ka tulevikus metsarikas riik. Nii et siin on olemas alternatiivseid meetmeid ja riik oleks võinud vaadata korra otsa sellele, kas või kuidas neid alternatiivseid meetmeid rakendada. [Oleks võinud] olla metsandussektoriga, aga ka metsakaitsjatega paremini dialoogis, et võib-olla välja töötada mingisuguseid alternatiivseid meetmeid.

Nii, ja tuleme nüüd lõpu juurde. Kalapüügiõiguse tasu määrad. Kuulasin siin seda põnevat dialoogi, et kas [see tasu] tõuseb 13 korda või ei tõuse. Küsimus ei olegi selles, kui palju see tõuseb. Küsimus on jällegi selles printsiibis. Me teame, millised keerukad aastad on olnud viimasel ajal kalandussektoril, ja me peame arvestama sellega, et kalavarud on olulisel määral vähenenud, mis tähendab ka seda, et püükide kvoot on omajagu vähenenud, ja selle tõttu ei ole selles sektoris tekkinud tugevat investeerimiskindlust. Samal ajal on riik enda otsusega pannud kalameestele kohustuse viia ellu nii-öelda digipööre, mis tähendab omakorda suuremaid investeeringuid. Nii et siin oleks kindlasti pidanud ministeerium, sealhulgas regionaalminister, võtma suurema rolli, pidama dialoogi just nimelt kalandusekspertidega, aga ka elukutseliste kalapüüdjatega ja leidma sellise kompromissi, et see tasu tõesti ei lööks neid tugevalt.

Kui me vaatame seda eelnõu tervikuna, siis see eelnõu on nagu muster, muster kampsunis, Muhu kampsunis. See on kindel muster, kuidas maksuküsimused seotakse usaldusega, aga teisalt ei vaadata nende maksuküsimuste eelnõude taha sedapidi, kuidas need aitavad kaasa Eesti majanduse elavdamisele, Eesti majanduse käekäigule.

Ja kindlasti, veel kord, keskkonnatasude tõstmine sellisel kujul ei ole meie majanduskonteksti arvestades hea ega õige samm. Tulen tagasi Madis Mülleri artikli juurde, kus ta lõpetuseks ütleb, et kõik, mis käib hea ettevõtluskeskkonna alla, [tagab] selle, et tekib investeerimiskindlus, ja investeerimiskindlus saab tekkida ainult siis, kui maksudega ei mängita. Kui riigil on selge nägemus, milline on maksupoliitika järgnevatel aastatel, siis tuleb Eesti riiki välisinvesteeringuid ja tegelikult ka meie oma ettevõtjad on valmis rohkem investeerima. Nii et aitäh selle lühikese ülevaate ärakuulamise eest. Nii nagu ma ütlesin, Isamaa fraktsioon seda eelnõu usaldushääletusel ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid – nii vähe, kui teid siin ka ei ole! Oleme järjega jõudnud seaduseelnõu 300 teise lugemise juurde ja see seaduseelnõu räägib keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmisest. Ega ma ei hakka tegema saladust sellest, et mina sellise valdkonna asjatundjana ennast ei tunne – mitte lihtsalt ei tunne, vaid seda ka ei ole – ja seetõttu ei saa ma teha mingisuguseid sisulisi asjatundlikke tähelepanekuid selle eelnõuga seonduvalt.

Küll aga tuleb järjekordselt tuua esile tõsiasi, et taas kord on meie ees eelnõu, mis on seotud valitsuse usaldusküsimusega. Nii et opositsioonisaadikutena ei ole meil absoluutselt mitte mingisugust võimalust selle seaduseelnõu poolt hääletada, kuna eelnõu poolt hääletamine tähendaks ka valitsusele usalduse avaldamist, mida muidugi mitte mingil juhul teha ei saa. Miks seda teha ei saa, olen selgitanud paljude eelnevate valitsuse usaldusküsimusega seotud eelnõude juures kõnesid pidades. Ilmselt teen seda täna veel mitmel puhul, kui järjest ja järjest need eelnõud siia meie ette tulevad.

Aga antud juhul ma tahaksin siiski öelda mõned sõnad selle eelnõu menetlemise käigu kohta täna siin Riigikogu suures saalis. Selle menetluse käigus sain mina küsida kaks küsimust lugupeetud kliimaministrilt Kristen Michalilt ja mitte kummalegi küsimusele ma vähegi rahuldavat vastust ei saanud, pean ütlema.

Esimene küsimus seondus sellega, et ministri väitel muutub põlevkivienergia hind tulevikus, juba lähitulevikus, konkurentsivõimetult kalliks. Küsisin ministri käest selgitust, milles see seisneb, et hind muutub konkurentsivõimetult kalliks. Miks? Kas eksisteerivad mingisugused objektiivsed põhjused, mille tõttu on oodata sellise stsenaariumi teostumist, või on see lihtsalt kunstlikult tekitatud olukord? Tegelikult ei muutuks see põhjendamatult kalliks, lugupeetud tühi saal, aga kuna on rakendatud kunstlikult selliseid abinõusid, siis selline perspektiiv meid ootab.

Ministrilt tuli vastuseks mingisugune üsna segane jutt, et kunagi oli normaalseks peetud ka seda, kui prügi kallati lihtsalt aknast välja, ja see oli kindlasti odavam kui see, et lasta prügi ära vedada, ja nii edasi. Aga tegelikult vaatas minule sellest segasest vastusest küll vastu see, et täpselt nii ongi: ei ole mitte objektiivsed põhjused selles süüdi, et põlevkivienergia hind muutub konkurentsivõimetult kalliks, vaid see on ise kunstlikult tekitatud [olukord].

No objektiivsed põhjused võiksid seisneda näiteks selles, et põlevkivi tuleb kaevandada juba nii sügavalt, et selle sealt välja toomine on väga kulukas. Aga ei, ei ole selles asi. Tegelikult on asi selles, et järjest rohkem tekitatakse igasuguste tasude ja muude koormistega, CO₂ mingisuguste koormistega seonduvalt sihilikult selline olukord, kus põlevkivist energia tootmine on väga kallis ja samal ajal nendest nii-öelda taastuvenergiaallikatest energia tootmine muutub [võrreldes] põlevkivienergiaga järjest odavamaks, kuna neid riiklikult pidevalt subsideeritakse. Kui me [kaotaksime] ära selle olukorra, kus põlevkivist energia tootmist muudetakse kunstlikult järjest kallimaks ja muudest allikatest energia tootmist muudetakse kunstlikult järjest odavamaks, siis seda probleemi ju tegelikult ei eksisteeriks. Nii et vastupidine jutt – kuidas nüüd viisakalt öelda? – peegeldab sellist keerulist suhet tõega, mulle tundub.

Teiseks küsisin ministri käest selle kohta, mis puudutab Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvamuses väljendatud seisukohta, ja ma tsiteerin. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kirjutab oma arvamuses eelnõu kohta sedasi: "Eelnõu seletuskirja kohaselt on saastetasude muutmise eesmärgiks "saastaja maksab" printsiibi senisest tõhusam rakendamine, et seeläbi vähendada saasteainete paiskamist õhku, heitveega saasteainete juhtimist keskkonda ning ladestatavate jäätmete hulka, soodustades taaskasutust. Antud olukorras näitavad eelnõu seletuskirjas toodud põhjendused, et muudatuste eesmärk on eelkõige riigi eelarve suurendamine. Kaubanduskoda on seisukohal, et arvestades "saastaja maksab" printsiipi, peaksid ka saadud keskkonnatasudest tulenevad summad minema sinna piirkonda ja nendele kohalikele omavalitsustele, kus antud saastamine toimus. Keskkonnatasudest saadavad suuremad summad peavad kandma oma eesmärki ja hüvitama tekitatud kahju, mitte suurendama riigi eelarvet."

Ma küsisin ministri käest, et aga miks on üldse selline olukord, kus keskkonnatasudest laekuvad summad lähevad riigieelarvesse, mitte nendele konkreetsetele kohalikele omavalitsustele hüvituseks keskkonda kahjustava tegevuse eest. Igaüks võib ise seda istungi salvestist üle vaadata või vaadata stenogrammist, mida minister sellele vastuseks rääkis, aga selget vastust talt minu meelest küll ei tulnud. Tegelikult minister vastupidi osutas sellele, et jah, need summad lähevad riigieelarvesse, nendest summadest rahastatakse igasuguseid asju, muu hulgas [tehakse] riigikaitsekulutusi ja mida veel, aga mulle see loogiline ja põhjendatud küll ei tundu. Kui me räägime sellest, et me ei kehtesta keskkonnatasusid mitte selleks, et kasvatada riigieelarvesse laekuvate tulude mahtu, vaid selleks, et tõesti kompenseerida kõnealusest tegevusest tulenevat keskkonnakahju, siis peaks olema iseenesestmõistetav, et see raha läheb kohalikele omavalitsustele, kus see kahjulik mõju avaldub.

Ja noh, mida kokkuvõttes öelda? Minule tundub, et kogu selle keskkonnapoliitikaga on natukene sarnane lugu nagu selles loos, mida ma kunagi kuulsin. Tuleb tütar koju, räägib isale, et näed, isa, siin on minu tulevane peigmees, et ta on küll joodik ja igavene hasartmängusõltlane ja pooli hambaid pole suus ja peksa annab mulle ka sageli, aga noh, ma olen ikkagi otsustanud ta endale ära võtta. Isa ütleb, et mis sa räägid, sellist peigmeest tuled siis koju tooma. Tütar ütleb, et aga sa ju, isa, nõustud, et peigmeest mul on vaja, see on peigmees, järelikult tuleks ta ära võtta, kuna paremat ju ei ole. Isa vastab selle peale loomulikult, et ikka päris niimoodi see asi ei ole, et kui on vaja, siis ükskõik millise peigmehe ära võtmine on hea lahendus, kui parasjagu paremat lahendust käepärast ei ole. Vaat kogu selle kliimapoliitiliste meetmete paketiga on minu meelest sarnane lugu. Mitte kuidagi ei ole arusaadav, kuidas need meetmed aitaksid meil jõuda selle eesmärgini, et kliimaprobleeme ületada, ometigi öeldakse, et see on üks meede ja midagi tuleb rakendada, järelikult tuleks seda rakendada. Mind selline argumentatsioon sugugi ei veena. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Alar Lanemani. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Omamoodi on mul plaanis jätkata samal, nagu öeldakse, loogikalainel, nagu just eelkõneleja lõpetas, ja struktureerida oma kõne ümber kolme probleemi või kolme asjaolu. Probleemid on üldised, need ei ole antud eelnõu sisuga [väga] palju seotud, kuid need on sümptomaatilised ja oma olemuselt tegelikult takistus ka nendesamade eesmärkide saavutamisel, mida siin saalis on korduvalt üritatud sõnastada.

Esimene probleem on sidumine usaldusega. Kahjuks see muudab selle eelnõu toetamise automaatselt võimatuks, sest eelnõu toetades me toetaksime ka ju Vabariigi Valitsuse poolt tehtud halbu asju, nii vigu kui ka seda, mis on välja öeldud ja mille kohta liiguvad jutud kavatsuste tasemel. Samas vääriks see eelnõu oma eesmärkide tõttu tegelikult toetamist, sest puhas keskkond on meie kõigi huvides. Aga sidumine usaldusega teeb kahjuks sellele eelnõule karuteene. 

Teine probleem: üldine eesmärk ei ole tegelikult selgelt ega arusaadavalt sõnastatud. Me kõik oleme kuulnud sellist ütlust, et kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib sinna ju iga tee. Mulle on jäänud mulje, et [arutades] kõike seda, mida me väidetavalt teeme kliima heaks, me räägime tegevustest, aga väga harva räägime eesmärkidest ja veel harvem räägime eesmärkidest arusaadavas keeles. Miks ei oleks näiteks võimalik kirjeldada meie ees olevat ülesannet lihtsate ja arusaadavate terminitega, [lihtsas] keeles? Näiteks, et sellise aja vältel või selliste perioodide vältel on meil vaja teostada sellised tegevused, nende hind on selline ja siis tulemusena me näeme, et kümne aasta vältel muutub maakera keskmine temperatuur nii palju. Muidugi on raske uskuda, vaadates aknast välja, et meil on kliima soojenemine, aga ma mängin selle arutelu loogikaga kaasa. Kirjeldame siis, et sellise aja vältel ja selliste summade kulutamisel sellisteks tegevusteks saavutame selle, et maakera keskmine temperatuur muutub nii palju, õhu puhtuse näitajad Tallinnas, Tartus, Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal muutuvad nii palju ja selle mõju rahva tervisele, nagu ka siin saalis täna korra mainiti, saab olema selline.

Siis oleks arusaadav, mida me teeme, mis see maksma läheb, milline on hinnang meie tegevusele, kas me oleme edukad või oleme läbi kukkumas, kas me teeme üldse õiget asja. Aga seni, kuni meil selline eesmärgi sõnastus puudub, ongi võimalik lõputult vaielda ja rääkida, et me teeme hästi. Skeptikud võivad öelda, et me teeme valesid asju ja teeme ka neid valesti. Nii et kõik algab eesmärgi sõnastusest. Kui eesmärgi sõnastust ei ole, ei ole loota ka edu.

Kolmas probleem, mille kohta ma oma küsimusega ka ministrilt proovisin teada saada, on ju see, et meie tegevus ja selle loodetav efekt ei ole seotud sellega, mis toimub maailmas.

Palun ka lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me kõik loeme uudistest, mismoodi kliimaküsimustesse ja keskkonna puhtusesse suhtutakse maailma teistes nurkades. Tänaseks on ju üldiselt teada, et Kagu-Aasia riigid, ka meie idanaaber, Lõuna-Ameerika ja India [kasutavad söeelektrijaamu] ja isegi [mõned] Euroopa riigid võtavad taas kasutusse söeelektrijaamad. Lihtsalt ja otsekoheselt väljendudes, me võime ennast siin mürkroheliseks arendada ja pöörata, aga selle ülemaailmne mõju saab olema väga väike ja ma kardan, et pigem saab see mõju olema vastupidine. Arvestades meie väiksust, on ka meie efekt kliimaküsimustes väike, et mitte öelda olematu. Ja ma väga kardan, et selline ülemaailmne vastutöötamine varjutab lõpuks ka selle positiivse efekti, mis meil oleks võib-olla võimalik saavutada.

On üks aspekt, millega muidugi tuleb nõustuda ja [mille nimel] pingutusi jätkata: kõik need tegevused, mis muudavad meie vahetut elukeskkonda inimsõbralikumaks ja tervist toetavamaks, ennekõike [puhas] õhk, puhas vesi ja nii edasi. Aga vaadates, milline on selle rohepöörde hinnalipik ja mõju inflatsioonile, perede toimetulekule ja nii edasi, ma väga kardan, et need meetmed on natukene enesepettuse moodi. Oleme heas kirjas, see on ju moodne teema tänapäeva maailmas, edukad inimesed peavad kõik pöörama tähelepanu keskkonnale. Aga seni, kuni me ei tea täpselt, kuhu me läheme, mis on eesmärgid, ja ülejäänud maailm ei kõnni meiega samas rütmis ja samas suunas, ma kardan, on need pingutused väga kallid ja efekt olematu või isegi vastassuunaline. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Henn Põlluaasa. Palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kõik, kes seda istungit jälgivad! Eesti riigi – valitsuse, Riigikogu, kõikide institutsioonide – ainus ja põhiline eesmärk on seista Eesti riigi ja rahva heaolu ja jätkusuutlikkuse eest. Paraku me näeme, et see eesmärk pahatihti unustatakse. Kahjuks näeme seda ka käesoleva eelnõu puhul, mille kohta on küll püstitatud ilus loosung seista kliimaeesmärkide ja vähema saastamise eest. Aga isegi kui me selle eesmärgi saavutaksime, ei oleks sellest ju mingisugust kasu, kui Eestis ei oleks enam ettevõtlust ja majandust, me istuksime sõna otseses mõttes pimedas, külmas ja kahjuks ka näljas, sest need kliimaeesmärgid tabavad ühtemoodi nii tööstust, teenindust, põllumajandust, metsandust, kalandust kui ka kõiki ülejäänud valdkondi.

Euroopa Liit emiteerib umbes 7% terve maailma süsinikuheitest ja Eesti osakaal on selles 0,005%. Me nägime koroonakriisi ajal, kuidas kogu lennuliiklus peaaegu terves maailmas seiskus, seiskus turism, autotransport, laevatransport ja tööstused jäid seisma. Kui suur mõju sellel siis oli CO₂-heitele maailmas? Null, mitte mingisugust tagajärge ei olnud. Nii et põhimõtteliselt me võiksime ühe nupulevajutusega lülitada välja terve Euroopa, kaasa arvatud Eesti, ja sellel ei oleks globaalses mastaabis mitte mingisugust mõtet ega kasu.

Tulles Eesti juurde, kus me kägistame nende keskkonnatasudega tegelikult ära kogu oma ettevõtluse: olgem ausad, ka sellel ei ole Eesti mastaabis ega globaalses mõõtkavas kliimale mitte mingisugust mõju. Küll aga on mõju väga suur meie ettevõtlusele, meie inimeste toimetulekule ja meie konkurentsivõimele, mis niigi juba teist aastat mürinal langeb. Me oleme Euroopa kõige suuremas majanduskriisis, meie eksport ja tootmine langevad, oleme sisuliselt vabalanguses. Ja selles olukorras, selle asemel et majandust turgutada ja toetada – nii nagu teevad kõik teised riigid, mitte ainult meie ümbruskonnas, vaid terves Euroopas –, meie valitsus ja võimul olev koalitsioon kütavad veelgi hagu alla, halvendades meie majanduslikku olukorda ja meie ettevõtete konkurentsivõimet.

Niigi on valitsuse absoluutselt ebakompetentse tegevuse ja tegevusetuse tagajärjel energia hind Eestis juba oluliselt suurem, kui on näiteks Skandinaavia riikides, näiteks Soomes. Kõik muud sisendhinnad on samamoodi oluliselt kõrgemad. Ja siis loodetakse, et meie ettevõtlus peab vastu laiemas konkurentsis, eksportturgudel või isegi siseturgudel, mis on ju avatud ja kuhu voolab teiste riikide odavam kaup. Kui meie inimeste ostujõud on selle inflatsiooni tagajärjel drastiliselt langenud, siis on nad loomulikult sunnitud valima odava importkauba, selle asemel et osta ja tarbida Eesti kaupu, ja tulemus on veelgi [enam] süvenev, veelgi suurem, veelgi katastroofilisem majanduskriis.

See on täiesti hämmastav, kuidas meie valitsus, selle asemel et kuulata mitte ainult meie, aga ka muu maailma majandusteadlasi, kuidas selle asemel et õppida eelmisest kriisist, [mille ajal] täpselt samamoodi oli võimul Reformierakond, kes kasutas täpselt neidsamu mehhanisme kui täna – ehk kriisi ajal kärpis ja tõstis makse ja süvendas sellega veel kriisi –, [seda ei tee]. On tõesti hämmastav, kuidas nendest õppetundidest ei õpita, vaid jälle uue hooga, uue retoorikaga, uute ettekäänetega astutakse samasse mülkasse – ja veelgi suurema hooga.

See keskkonnatasude tõstmise kava kriisi ajal tähendab seda, et kümned ja kümned ettevõtted, eriti Ida-Virumaal, kus on kogu meie põlevkivitööstus ja -energeetika, satuvad tohutusse kriisi. Neid ootab pankrotilaine, mis ongi ju üks valitsuse eesmärk – põlevkivienergeetika ja -tööstus kinni panna. Ja selle tagajärjel me näeme – kui jätta pankrotti läinud ettevõtted ja saamata jäänud riigimaksud kõrvale – tohutut sotsiaalset kriisi. Meile tekivad juurde kümned ja kümned tuhanded inimesed, kellel ei ole enam tööd, kes peavad sotsiaaltoetustest elama. Siis tuuakse meile justkui päästerõngana Euroopa Liidu 370 miljonit eurot, mis peaks viima uute töökohtade ja innovatsioonini, aga täna me saame nendelt ettevõtetelt ainuüksi maksutulu ühes aastas kordades rohkem, kui on see Euroopa Liidu näpuotsaga puistatud almus.

Nii et tegelikult ei ole sellest olukorrast muud väljapääsu, kui et selline pöörane ja täiesti ebakompetentne poliitika ja valitsus tuleb välja vahetada ja seista …

Teie aeg!

… Eesti ettevõtluse ja rahva heaolu eest. Meie ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. (Evelin Poolamets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jälle on tegu seadusega, mis teeb meie kõigi elu raskemaks ja mille ainus eesmärk on täita riigikassat.

Kui nüüd vaadata keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas toodud analüüse põhjenduste kohta, näitavad need selgelt, et tegemist on eelkõige fiskaaleesmärkide täitmisele suunatud muudatustega. Keskkonnatasude seaduse [muutmise seaduse] eelnõu puhul ei ole võimalik leida seost keskkonnaeesmärkidega. Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ega järgitud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja. Viidatud on eelnõu kiireloomulisusele. Samas on õiguskantsler korduvalt selgitanud, et kiireloomuliseks saab pidada olukorda, kus ei ole nähtud ette vajadust seaduse muutmiseks, näiteks looduskatastroofide või pandeemia puhul. Riigieelarvet ei saa küll pidada looduskatastroofiks ega pandeemiaks.

Kõnealuse seadusega kehtestatakse uued saastetasumäärad saasteaine ühe tonni kohta saasteaine väljutamise korral välisõhku. Saastetasumäärad hakkavad kehtima 2024. aasta 1. juulil ja jätkavad eelnõu kohaselt tõusmist kuni 2027. aastani, välja arvatud CO₂-tasu määrad. Kõik me mäletame, mis toimus eelmisel aastal ja ka selle aasta alguses, kui CO₂-kvoodi hind oli kuni 80 eurot tonni kohta ja küündis kohati 90 euroni. Ehk siis mis on sellel tegemist keskkonna kaitsmisega?

Näiteks, sügisel kirjutas Berliner Zeitung, et ka Saksamaa valitsus otsustas, et CO₂-kvoodi hind peab hakkama igal aastal tõusma. See muudab mootorikütuse ja toasooja kallimaks ja on pannud samamoodi nagu meie inimesi ka Saksamaa rahvast nurisema. Juba 2021. aastal alustas Saksamaa rahvalt CO₂-maksu küsimist. Toona oli CO₂-tonni hinnaks 25 eurot. Sellel aastal hinda ei tõstetud, sest rahvas ägas inflatsiooni käes. Kas pole huvitav, et siinsamas Euroopa Liidus – Saksamaa on ju meie suur eeskuju – valitsus kuulab rahvast? Kui on väga suur inflatsioon, siis hindu ei tõsteta. Meil on vastupidi: mida suurem inflatsioon, seda suuremad hinnatõusud. Saksamaa siis otsustas, et 2024. aastal hakkab CO₂-tonn maksma 40 eurot ja 2026. aastaks peab hind jõudma juba 65 euroni tonni kohta.

Tahaks kõigi käest küsida: inimesed, millal te viimati CO₂ varusite või ostsite? Ma usun, et enamus ei tunne vajadust selle kauba järele ja tegu on tegelikult varjatud maksuga. See on väga hea põhjus, miks inimesi maksustada. See on ju nähtamatu asi, mida saab kenasti igale asjale külge keevitada. See muudab tegelikult rahva jaoks kallimaks kõik energiamahukad asjad, kas või näiteks toasooja saamise ja mootorikütused.

Näiteks, Saksamaa kohalik kütuseliit ütles, et see kava teeb diisli ja bensiini hinna kallimaks neli senti ja sellele järgnevad hinnatõusud ka teiste kaupade-teenuste kaudu. Saksamaa rahandusminister kommenteeris otsust, et sellega saab Saksamaa paika alustalad dekarboniseerimiseks ja digitaliseerimiseks. Jälle väga huvitav, et CO₂-ga saab kuidagi riiki digitaliseerida. Samas saab rahva rahaga, selle CO₂-kvoodi müügiga inimestelt kokku kogutud rahaga toetada kiibivabrikute ehitamist, raudteeinfrastruktuuri rajamist ja elektromobiilsuse arengut, samuti hoonete energiatõhususe parandamist. Tekib jälle küsimus, kuidas on see siis kliimaeesmärkidega seotud, et me kogume raha kokku ja arendame tegevusi. Inimtekkeline CO₂ ju suureneb mis tahes tegevusega.

Aga mida tegi siis Saksamaa? Kuna firmade elu kallimaks tegemine vähendab riigi ettevõtete konkurentsivõimet, on Saksamaa riigil uus plaan. Nimelt paluti Euroopa Liidult riigiabi luba 6,5 miljardi euro ulatuses, et sellega lööki energiamahukatele ettevõtetele pehmendada. Kas keegi on kuulnud, et meie valitsus on midagi sarnast teinud? Kas valitsus on hoolinud energiamahukate ettevõtete konkurentsivõimest? Ei ole. Saksamaa ministeeriumi plaani järgi makstaks ettevõtetele kompensatsiooni 65–95% ulatuses lisandunud energiakuludest. Raha peaks tulema samuti tarbija käest. Päris kõik ettevõtted kompensatsiooni ei saa, ennekõike pakutakse raha neile, kelle tootmine on iseäranis energiaintensiivne ning kelle puhul on konkurents välisriikide ettevõtetega eriti karm. Kas teie olete kuulnud, et meie valitsus oleks kordagi mõelnud ettevõtete konkurentsi[võime] ja nende toimetuleku peale? Ei, seda ei ole tehtud. 

See seadus on meie ettevõtetele väga kahjulik ja me ei toeta seda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Ma palun kohe kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Austatud minister, kus te parajasti ka ei viibi! Selle eelnõu kohta, ma arvan, on paslik tsiteerida lõiku kirjast, mille saatis meile Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Nad saatsid selle kirja küll Riigikogu keskkonnakomisjonile ja rahanduskomisjonile, aga see puudutab just seda eelnõu.

See lõik on järgmine. Eelnõu seletuskirja tulemusel on jäänud mulje, et keskkonnatasude suurendamise eesmärgiks on riigieelarvesse tulu toomine. Oleme seisukohal, et keskkonnatasude suurendamine ei tähenda automaatselt, et ka riigieelarvesse selle arvelt rohkem raha tuleb. Keskkonnatasude tõstmine võib osutuda tööstusettevõtetele hoopis negatiivse mõjuga tegevuseks, mille tulemusel väheneb ettevõtete toodang ja seeläbi väheneb ka riigi maksutulu või jääb samale tasemele. Eelnimetatust tulenevalt oleme seisukohal, et keskkonnatasude tõstmise ja järgmise aasta riigieelarve seos on kaudne ning seega tuleks siduda lahti keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu, 300 SE, usaldusküsimusest.

Siin on see narratiiv, et usaldusega tuleb siduda, kuna eelarvega on kiire, ja väidetavalt on eelarvega seotud kõik need eelnõud, mida usaldusega seotakse. Muud võimalust justkui ei ole. See lõik, mille ma äsja ette lugesin, tegelikult juhib tähelepanu asjaolule, et asjad ei ole teps mitte nii.

Ja sellepärast ma mõtlesin, et ma pöördun oma kõnes teie poole, härra president. Te ilmselt ei jälgi meie tegemisi reaalajas, aga ma olen väga veendunud, et te jälgite oma meeskonna abiga siin toimuvat väga tähelepanelikult. Just sellepärast ma pean vajalikuks juhtida tähelepanu mõnele olulisele asjaolule, mis puudutab nii antud eelnõu kui ka muid usaldusküsimusega seotud eelnõusid.

Esiteks see põhjendus, et eelnõud on justkui seotud eelarvega. Just lugesin ette ettevõtjate vaate sellele: kui nähakse seletuskirjas positiivset seost eelarvega, siis tegelikkus võib osutuda negatiivseks. Selline otsene seos eelarvega on küsitav. Aga on ka teistlaadseid näiteid. Teie laual, härra president, on juba siin usaldusega [seotuna] vastu võetud, kui nii saab öelda, [haamriga] ära koputatud sotsiaalhoolekande ja teiste seaduste muutmise seadus, 295 SE. Selle seletuskirjas räägitakse meile, et kokkuhoid on 14 023 eurot ja 39 senti. Märkimisväärse täpsusega on kokkuhoid välja arvutatud! Eelarve kulude kogumaht on 17 683 810 000 ehk me räägime kokkuhoiust suurusega 0,000079%. Minu hinnangul on selle nimetamine eelarvega seoses olevaks eelnõuks kohatu. Kui selline asi läbi läheb, siis ma näen ette, et tulevikus saavad kõik eelnõud olema eelarvega seotud, sest piltlikult öeldes 5–10-eurose tulu või kulu suudad igasse eelnõusse välja nuputada.

Teine murekoht: kiirustamine, teerullipoliitika. Meil on riigieelarve Riigikogus päevakorras, [see on] seotud usaldusküsimusega ja minu selja taga istuv Riigikogu esimees ütles väga õigesti, et nüüd enam midagi muuta ei saa. Ei saa ka tagasi võtta, sest see on usaldusega seotud. Tuleb edasi minna. Aga tegelikult meil kiiret ei ole. Selle kiirustamise on kaasa toonud koalitsiooni tegevus.

Ja vaatame nüüd, mis toimub meie hariduses. Teatavasti Kristina Kallas teatas, et ta leidis 8 miljonit lisaks õpetajatele, aga Kaja Kallas ütleb, et kokkulepet ei ole, sest, üllatus-üllatus, meie punased populistid, sotsid, kes sõnades kõigist kogu aeg hoolivad, ei tee seda tegudes mitte ja on selle vastu. Ma arvan, et kui oleks aega arutada, küllap saaks ka sotsidest jagu.

Head kolleegid, palun vaiksemalt! Aga hea kolleeg, palun jätkake.

Vabandust, igaks juhuks ütlen, et võib-olla 30 sekundit läheb lisaks vaja.

Jaa, Rain Epler, palun jätkake.

Mis hoolivus see siis on, kui valitsus ei hooli meie nõrgimatest, meie lastest või meie õpetajatest. Streik on ukse ees, aga näed, koalitsioon ei pea vajalikuks ega võimalikuks sellega tegeleda, kuigi tegelikult ju aega oleks. Kui see teerullipoliitika ei oleks sellises mahus rakendunud, siis oleks aega nii mõnegi küsimuse sisuliseks lahendamiseks. 

See koalitsioon on ju tegelikult lõhki. Sotsid loobivad loosungeid. See oli eelmisel või üle-eelmisel nädalal, kui Läänemets marssis valitsuse istungile kindlas kõneviisis sõnumiga, et tema läheb sinna päästjate ja õpetajate palgatõusu nõudma ja ilma selleta ta sealt ära ei tule. Valitsuse istung lõppes ära, peale seda Läänemetsast midagi kuulda pole olnud. Kui nüüd haridusminister õpetajate jaoks lisaraha leidis – oh üllatust, sotsid on vastu! Eesti 200 teatas just, et nemad ei poolda vaenukõneseaduse sidumist usaldusega. Ja nii edasi ja nii edasi. Pingeid on koalitsioonis nii palju, et iga päev jõuab midagi neist avalikkuse ette. Kaja Kallas ütles täna, et ta ka ise arvab, et ta on tegemas poliitilist enesetappu.

Hea president! Te saaksite nii koalitsioonile kui ka Riigikogule ja tegelikult kogu Eesti rahvale appi tulla. Minu palve teile on: saatke tagasi kogu see pakk, mis on siin usaldusküsimusega seotud ja osaliselt juba teie lauale saadetud. Pool sellest on ilmselt järgi tulemas. Minul ei ole küll usku sellesse, et koalitsioonisaadikud leiavad iseendas üles riigimehelikkuse ja mõne seaduseelnõu puhul, mis täna on meil päevakorras, ikkagi vajutavad punast nuppu ja ütlevad sellele valitsusele: "Me ei usalda enam seda valitsust."

Kui nüüd nende seaduseelnõude juurest minna väärtuste juurde, siis taas kord suutis meie peaminister näidata kas oma saamatust või oma küünilisust, asudes ühele pildile Valgevene diktaatoriga, vaatamata sellele, et meie lähiriikide, liitlastega oli kokku lepitud vastupidine. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kohal mitte viibijad ja telekate taga viibijad ja kabinettides viibijad! Austatud opositsioonikaaslased! Austatud tehniline personal! Austatud politseinikud, kes te siin korda valvate! Alustame sellest, et ilm on päris mõnus põhjamaine, nii nagu peab. Ei ole põhjust nuriseda. Sellest on aru saanud ka härra kliimaminister, kes ajab mõnusalt sooja kampsuni krae üles ja tunneb, et nii on parem.

Paraku nii ongi. Praegune 60%‑line lumikate Euroopas näitab, et ei ole siin mingisugusest kuumasurmast juttugi. Päris normaalne kliima kõikumine: kergelt soojemaks, kergelt külmemaks. Jah, see 60%‑line kate on 13 aasta kõige [paksem]. Kõige tähtsam on panna see andmestik reaalsusega kokku ja mitte jääda rippuma hapuks läinud teaduse külge. See on minu väga suur etteheide ebateaduslike argumentidega rohepöörde tegijatele. Sellest on aru saanud näiteks kunagine Greenpeace'i kaasasutaja Patrick Moore, kes ütles põnevalt: jääkarusid ei oleks üldse olemas, kui ei oleks kliimamuutust. Kunagi läks külmemaks ja tavalised karud kasutasid võimalust Arktikas toimetamiseks. Kogu see protsess oli seotud kliimamuutustega. Muidugi on ta vastu ka alarmismile kliima osas ja leiab, et roheline poliitika, mida nemad tegid Greenpeace'iga, oli hoopis midagi muud. Nad olid tuumakatsetuste vastu, liigse vaalaküttimise vastu, mitte ei käsitlenud seda küsimust, et nüüd hakkame kliimapaanikat levitama. Nii ta leiab ka, et tuleks panna rõhku tuumajaamadele, kui me tahame rohkem energiat, muidu tänane tööstuslik tsivilisatsioon vastu ei pea. Ehk Vana-Rooma aegadesse tuulikutega tagasi minna ei ole hea mõte. Samuti, kui me räägime päikesest: kui palju seda siin külmal põhjamaal on?

Nüüd, kui ma vaatan keskkonnatasude seaduse suundumusi, siis ma näen, et mõnede tasude tõstmine on täiesti asjakohane, aga mõnede tasude tõstmine mitte. Ma tahaksin märkida ära just Eesti Turbaliidu, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu ja Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu ühise arvamuse, milles tehti ettepanek raadamistasu maavarade kaevandamisel mitte rakendada. See tuleneb ka sellest, et nende olukord on niigi keeruline. Ehk me ei peaks tõesti oma energiatootjaid kõikvõimalike lisakoormustega välja suretama. 

Ma palun kohe kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ehk siis [peaks] mõtlema, kuidas praeguse majanduslanguse ajal pigem leevendusi välja pakkuda. On muidugi mõned lõivud, mis on kindlasti jäänud ajale jalgu juba intensiivse inflatsiooni tõttu, ja selles suhtes on põhjust neid [tõsta]. Siin olid mitmed mürgid, mille puhul tõsteti saastetasumäärasid. See on mitmetel puhkudel vägagi põhjendatud.

Aga vaatame ikkagi nii, et meie põlevkivitööstus on praegu niigi lammutamisel ja seda riigivõimu käte läbi ja erakonna poolt, kes ütleb, et riik ei tohiks majandusse sekkuda. Riik ei tohiks majandusse sekkuda! Aga rohepöördesarnast sekkumist nähti viimati Nõukogude võimu ajal. See on niivõrd mastaapne sekkumine ettevõtlusvabadusse, see on energiahindade kaudu niivõrd mastaapne sekkumine igapäevaellu. Kusjuures kurb on see, et sekkutakse arenenud majandustesse, kus saastamine on aja jooksul väga palju vähenenud.

See vasakäärmuslike ideede triivimine peavoolu ja liberaalide poolt nende üleskorjamine saab olema fataalne lääne majanduste konkurentsivõimele. Mõningaid riike võib päästa see, et nad on nupukamad kui teised, näiteks Soome, kus on tuumatehnoloogia arendused ja tuumajaamade arendused väga tugevad, edukad. Aga meie jääme kaotajaks, sest meie oleme Väikesed Peetrid, kes lähevad märsi juurde alles siis, kui kõik on tühjaks söödud. Need vanemad vennad, Prantsusmaa ja Rootsi, küllap saavad hakkama, ka Norra saab hakkama, sest nende hüdroressurss on niivõrd suur.

Ja veel üks väga tõsine etteheide seoses meie kliimatemaatikaga. Head kuulajad, meid on ninapidi veetud. Eesti on vähendanud CO₂-heidet võrreldes 1990.–1991. aastaga nii palju, et [sellest piisaks] vähemalt 15 aastaks. Mingil põhjusel on soovitud olla paavstist paavstimad ja panna meie ettevõtlusele sellised koormused, et meie ei pea vastu, kuigi me oleksime võinud öelda teistele, et pingutage teie, meie normid on juba täidetud.

Nii et see, et me kandsime suuri kaotusi nõrgema poolena, liitudes läänega sellisest nõrgast Nõukogude majandusest [tulles, tähendab, et] me peaksime pigem olema rohkem hoitud. Mitte nii, et me lammutame [igasuguste] piiranguteta kordades rohkem, kui vaja on. Ma ei näe, et seda mõtlemist tuleb poliitikutelt – ka liberaalid on hakanud vasakpoolseteks, turumajanduslased on vasakradikaalsed ideed omaks võtnud –, aga valijatelt, ma loodan, tuleb see signaal, et nii enam ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. (Aivar Kokk küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me just mõni tund tagasi võtsime siin koalitsiooni häältega vastu riigilõivuseaduse [muutmise seaduse] ja nagu me nägime, selle [tagajärjel] tõusevad järgmise aasta juunist ja juulist erinevad riigilõivud ja neid on ligi 300.

Praegu me räägime keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seadusest. Mul on selline tunne, et Eesti tänane koalitsioon on otsustanud, et nemad on need, kes kõnnivad rongi ees, ja arvavad, et rong ei sõida nii kiiresti, kui nemad ees kõnnivad. Nii nad püüavad teha keskkonnateemadel otsuseid Euroopa Liidust eespool. Me oleme aastaid püüdnud siin saalis rääkida ühte: sõbrad, ärme tee ühtegi otsust ega seadust, mis on karmim kui Euroopa Liidus, sest me konkureerime samal turul. Meie ettevõtjad konkureerivad samal turul. Me peaksime hoopis püüdma leida oma ettevõtjatele konkurentsieeliseid, mitte karmistama oma otsuseid.

Ma tulen kliimaseaduse arutelult – ja mida ma kuulen? Eesti riik on rahul sellega, mis on täna CO₂-kvoodi hind. Tõsiselt, see oli minu jaoks üllatus. Siiamaani olen mina aru saanud, et kõik erakonnad siin saalis on aru saanud, et CO₂ hind kõrvetab meie majandust ja meie inimeste sissetulekuid, sest selle tõttu on ju elektri hind tihti taevas. Eesti Vabariik on üks väheseid riike, kellel on põlevkivivarud, ja põlevkivienergeetika teadmiste poolest on ta kindlasti maailma tipp. Me teame, et meil on põlevkivivarusid vähemalt järgmiseks 70 aastaks elektri tootmiseks. Ma olen nõus nende inimestega, kes ütlevad, et võib-olla on põlevkivi võimalik kasutada kasumlikumalt, otstarbekamalt kui elektri tootmiseks, kuid juba Eesti vanasõna ütleb, et ära sülita enne vanasse kaevu, kui uus kaev on valmis ehitatud.

Meil on suured plaanid, suured eesmärgid rohepöördes. Me räägime päikese- ja tuuleenergiast. Me räägime erinevatest võimalustest taastuvenergiale [üle minekuks]. Aga mitte keegi ei räägi siin juhitavast energiast. Kui keegi arvab, et praegusel kellaajal on võimalik Eestis siinsamas saalis kuidagi hakkama saada ainult taastuvenergiaga, siis palun tõstku käsi püsti ja öelgu, kuidas seda tehakse. Elu on näidanud, et talvel – mida külmem ilm, mida pimedam aeg, ei ole tuult, ei ole päikest, mis toodaks meile elektrit – pannakse meil tööle veel mõni põlevkivikatel, et Eesti peredel oleks toad soojad ja ettevõtjad saaksid oma tööstuses toodangut toota. See unustatakse ära. Räägitakse, et 2027 ärme midagi tee ja 2030. aastaks on kõik juba muutunud, kõik on üle viidud puhtalt taastuvenergiale.

Täna ma kuulasin neli tundi, kuidas me teeme pikka plaani aastani 2040. Ja me teame ette kõike, mis siis juhtub. Ma tuletan meelde, et kaks aastat tagasi oli maagaas Euroopa Liidu otsuse kohaselt roheline energia. Veebruaris algas täiemahuline sõda Ukrainas ja mõne kuu pärast otsustati, et [enam] ei ole. Ma mäletan, et vähemalt viimased kümme aastat, vist natuke rohkem, me oleme rääkinud, et kõige olulisem on Eestis toota biogaasi, sest biogaasi on võimalik toota põllumajanduse jäägist, eriti vabapidamislautade lägast. Viisime kogu ühistranspordi üle biogaasibussidele. Ja nüüd me kuuleme, et meie ametnikud ei ole tõsiselt kaubelnud ega vaielnud Euroopa Liidus ja 2030. aastast ei tohi ükski ühistranspordiliik sõita biogaasiga. Täna ma kuulsin, et äkki on ikka võimalik, et biogaasist võiks sooja toota. Kaks aastat on möödunud ja Euroopa Liidus on arusaamised taastuvenergiast drastiliselt muutunud.

Kui keegi viitsib lugeda, mida meile eeskujuks toodud Ameerika Ühendriigid teevad, siis sealsed juhtivspetsialistid on hoiatanud Euroopat, et kiire üleminek taastuvenergiale viib energiahinnad taevasse, viib majanduse langusesse. Ja me näeme, mis [seisus] Eesti majandus on: seitse kvartalit järjest miinuses, viimases kvartalis igasugustest prognoosidest tunduvalt suuremas miinuses.

Kõik need otsused on ju tehtud meie endi poolt, mitte kuskil mujal ei ole tehtud neid otsuseid. Kui keegi püüab mulle rääkida, et elektri või gaasi hind on seotud Ukraina sõjaga, siis [ma tuletan meelde], ja ma olen seda siit puldist korduvalt öelnud, et elektri hind tõusis praktiliselt neli kuud varem, novembris. Järgmise aasta 24. veebruaril algas täismahuline sõda. Lihtsalt Eleringi otsus. See ühendus peab olema valmis 2025. aastal, mitte ei pidanud olema kaks aastat tagasi. Elektri hind tõusis võrreldes Põhjamaadega juba paari päeva pärast 30 eurot megavatt-tunni pealt, jõudis 50-eurose megavatt-tunni pealt vahepeal 400 juurde ja ühel hetkel 4000 peale. Börsi peal keegi lihtsalt mängis CO₂-kvoodiga, mis ei ole mitte mingil moel seotud elektri tootmisega ega elektri tarbimisega, vaid keegi lihtsalt soovis mingil hetkel rikastuda.

Täpselt samamoodi on meil täna sellesama gaasiga. Eesti suudaks toota biogaasist praktiliselt enamuse elektrist, kui see soov oleks. See oleks juhitav elekter. Meil on Eleringi käes tegelikult gaasiturbiin, mis ei tohiks tema käes olla, vaid võiks olla Eesti Energia käes. Ja seda ei saa kasutada, sest see on Eleringi käes. Nüüd me püüame siin erinevate maksudega majandust veel summutada.

Teie aeg!

Nii et Isamaa erakonna nimel: me ei saa seda eelnõu kuidagi toetada, sest maksude tõus ei aita majandusel kasvada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Saalis on sumin.) Head kolleegid, kas Kalle Grünthal saab alustada? Palun, Kalle Grünthal!

Aitäh! Kõigepealt palun lisaaega. Täispanus!

 Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! See eelnõu, mille lugupeetud kliimaminister siia tõi, on hästi pikk ja siin on toodud igasuguseid numbreid ja asju, aga siin on üks kuramuse saatanlik lause sees. See lause on järgmine, [§ 1] punktis 3, kellel on see eelnõu näpu vahel, saavad lugeda: Kliimaministeeriumile eraldatakse rahalised vahendid taastuvate loodusvarade taastootmiseks ja kaitseks ning süsinikuvaru säilitamiseks, süsiniku sidumise suurendamiseks ja metsa kaitseks ning säästvaks majandamiseks. Täiesti sihukene üheülbaline lause, mis, tundub, mitte midagi ei tähenda. Aga tegelikult seesama lause, et eraldatakse rahalised vahendid selleks, mida ma praegu ette lugesin, kätkeb hoopis Eesti majanduse hävitamise programmi. See kätkeb Eesti majanduse hävitamise programmi!

Ja ma põhjendan. Eelmises [Riigikogu] koosseisus kuulusin ma Euroopa Liidu asjade komisjoni. Ühel hetkel tulid sinna sellise ettevõtte nagu aktsiaseltsi Kunda Nordic Tsement esindajad, kes palusid abi, et selle CO₂-kvoodiga, mis on neile määratud tsemenditootmisel, midagi ette võtta, sest vastasel juhul nad peavad oma uksed sulgema. Aga nagu ikka, see oli hüüdja hääl kõrbes – keegi ei tulnud appi. Ja juhtuski nii, nagu kõrbes olija kukub ühel hetkel kokku ja tema luud jäävad selles päikesemeres ja kollases liivas pleekima.

Nimelt, 17. märtsil 2020 tuli ERR-ist lakooniline uudis, loen selle ette: "AS-i Kunda Nordic Tsement nõukogu otsusel lõpetatakse märtsis klinkritootmine Kundas, koondatakse 80 inimest. Otsuse taga on hüppeliselt kasvanud CO₂ hind, mis avaldab vanal tehnoloogial töötava ettevõtte tulemustele olulist mõju. Tehases on kasutusel vana tootmistehnoloogia, mistõttu on õhku paisatavate süsinikuheitmete hulk suhteliselt kõrge. Sellest tulenevalt on klinkritootmise jätkamine Kundas muutunud majanduslikult ebaotstarbekaks. Tsemendijahvatus ja -müük Kundas jätkuvad. [---] "Oleme jõudnud Kundas teelahkmele, kus klinkri tootmishinna vähendamiseks ja üha karmistuvate keskkonnanõuete täitmiseks, mida huvigrupid meilt ootavad, on vaja uut kuivmenetlusel töötavat tehast."" Aga seda pole võimalik teha. "Klinkritootmise lõpetamise tagajärjel koondatakse ettevõttest ligikaudu 80 töötajat. [---] Kunda Nordic Tsement jätkab tööd tsemendijahvatustehasena, samuti jätkatakse killustiku tootmisega. Tsemendi tootmiseks vajalikku klinkrit hakatakse edaspidi laevadega sisse tooma teistest kaasaegsematest tehastest. Seoses sellega väheneb Kundas toodetud tsemendi CO₂ jalajälg ligikaudu 30 protsenti."

Vaat kuhu me oleme jõudnud oma kliimateemadega ja CO₂-teemadega, millest eelkõnelejad on pikalt rääkinud. Me hävitame täielikult oma tootvat tööstust! Mis te arvate, et see [olukord] on niisama tekkinud? Ei ole. See on tekkinud sellepärast, et Euroopa Liit on saanud aru, et Eestis on olemas väga rikkalikud maavarad, sealhulgas haruldaste muldmetallide varud, mis on asendamatud elektroonika- ja kaitsetööstuses, ja seetõttu tuleb siin kohalik tööstus välja suretada. Ega muidu ei oleks pakutud niinimetatud õiglase ülemineku fondi raames 340 miljonit eurot selleks, et kaevurid otsiksid endale teise töö. Just, las lähevad õpivad neurokirurgideks ja IT-spetsialistideks. Jumala õige! Aga küsimus pole selles. Küsimus on selles, et kaevureid ei õpetata välja mitte kuskil, mitte üheski koolis. See on amet, mida antakse edasi vanaisadelt isadele, isadelt poegadele. Ja kui see elujõulisus läbi raiuda, siis Eestis enam kaevureid ei ole.

Sellesama eelnõuga tuli möödunud koosseisus välja tollane minister Keit Pentus-Rosimannus. Kui ma pärast tema käest eraviisiliselt küsisin: "Ole hea, Keit, ütle palun, kas sa tahad öelda, et need maavarad jäävad sinna maakamara sisse. Keegi neid siis välja ei võta sealt?", [siis ta vastas:] "Ei no siis tulevad teised firmad."

Ja siit me jõuame küsimuseni, miks me peame käituma täpselt nii nagu, ütleme, ugri-mugri pärismaalased. Euroopa Liit on praegu juba aru saanud sellest, et anna lollidele natukene raha ja nad annavad kogu oma varanduse käest ära. See on korduv näide ajaloost: meresõitjad jõudsid pärismaalaste saartele, kus oli kulda, karusnahku, eebenipuud ja mida iganes, ja [pärismaalased] vahetasid selle väärtusliku vara mingisuguste riidetükkide ja klaasikildude vastu, sest need olid ilusad ja läikisid. Miks me oleme ugri-mugri pärismaalased, kes teevad kõik selleks, et Eesti majandust hävitada?

Seesama põhjus peitub tegelikult praegu selles eelnõus, mida ma alguses ette lugesin. See on tegelikult ju kohutav! Neid maavarasid, mida meil on sadade miljardite [väärtuses] maa sees – me lihtsalt raiume oma juured läbi –, me ise kasutada ei saa. Täpselt nii nagu Malis, kus on prantslaste kaevandused, uraani- ja ma ei tea mis asja [kaevandused] veel. Kogu see tulem ja kasum läheb kaevandajatele, mitte kohalikele pärismaalastele, kes käivad seal paljajalu või sandaalides ringi ja löövad trummidel tamm-tammi.

Aeg oleks muuta oma mõtteviisi ja hakata omal maal peremeheks, mitte mängida pärismaalasi, kelle hõimupealikud on hüvede eest ära ostetud. Kaua me laseme oma tootvat tööstust veel hävitada siin Eestimaal? [Tagajärg] on juba käes: ei ole raha õpetajate palkadeks, ei ole raha politseinike palkadeks. Täielik kärbumine! Ja kõik see on sellesama Kaja Kallase valitsuse töö, kes ei saa praktiliselt mitte millegagi hakkama, või siis …

Teie aeg!

… ta teeb seda tahtlikult. See eelnõu tuleb tagasi lükata! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad! Lugupeetud keskkonnakomisjoni esimees! Kõik, kes te olete siniste ekraanide taga! Alustuseks, tõepoolest, ma ei tea, ilm [on jahe, aga] me räägime kliima soojenemisest. Tuba on ka jahe, 18–19 kraadi on siin kindlasti. Natuke aega võid siin olla, siis hakkavad näpud külmetama ja on vaja jälle minna sooja tuppa, et ennast natuke üles kütta. Aga eks vanarahvas on juba öelnud, et külmunud liha ja suitsutatud liha säilivad paremini, nii et võib-olla see kõik on meile hea.

Meil on järjekordselt ees seaduseelnõu 300, [mis on] teisel lugemisel seotud usaldusküsimusega ja usaldusega valitsuse vastu ning milles on kahe lugemise vahel, enne teist lugemist tehtud ka mõned muudatused. Paraku peab järjekordselt tõdema, et see ei ole hea märk. Kevadel võeti maksuralli raames kaheksa seaduseelnõu usaldusküsimusega [seotuna] vastu. Nüüd põhjendatakse selle [eelnõu sidumist usaldusega] samamoodi riigieelarvega. Ma toetan kolleeg Rain Eplerit, kes ütles, et eelnõusse võib kirjutada kas või 10-eurose mõju eelarvele ja siis saabki selle kiireloomuliseks [nimetada ja öelda], et see on seotud eelarvega. On see siis 10-eurone vähenemine või suurenemine, [eelnõu] saab igal juhul siduda riigieelarvega ja võib kiireloomuliselt vastu võtta.

Nüüd eelnõust endast. Siia on lisandunud selline asi nagu raadamistasu ja raadamine. Siin eelnõus on [kirjas]: "Metsamaal raadamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse eesmärgist kompenseerida raadamisest tingitud süsinikuvaru ja süsiniku sidumise võime kahanemine maakasutussektoris." Raadamistasu määrab Keskkonnaamet ja on välja toodud, et selle [arvutamise] metoodika töötab välja valdkonna eest vastutav minister. Samas on siin veel kirjas, et tasu alammäär metsamaa hektari kohta on 4000 eurot ja ülemmäär on 8000 eurot. Et töötada välja metoodika [arvutamiseks], kas raadamisel maksad sa 4001 eurot või 4008 eurot, on eraldi määrust vaja. Ja [alammäär] on 4000 eurot sõltumata sellest, kas sinu metsamaal oleva metsa puistu on väärtuslik või väiksema väärtusega.

See on jälle selline kiirustatult [Riigikokku] toodud eelnõu. Selle eelnõu algatas valitsus 27. septembril 2023 ning kehtima hakkab see 1. juulil 2024. Oleks võinud ikkagi sektoriga ja asjakohaste organisatsioonidega läbi rääkida ja arutada, mis mõju sellel on. Mõjude analüüsile siin viidatakse, [öeldes], et [muudatused tehakse] varasemate mõjuanalüüside põhjal. Varasemaid mõjuanalüüse ei ole siia kaasa pandud. Ma ei jõudnud vaadata, kas esimese lugemise ajal olid need kaasas. Kuid ikkagi, selle CO₂ müstilise arvestuse ja CO₂ piiramise puhul me läheme oma mõtetest natuke kaugemale, mis tähendab seda, et me oleme selle liiga üle tähtsustanud. CO₂ kasvuhoonegaasi vähendamisel tegutseme ennaktempos, kuna meil on Euroopa Liidust ette antud nõue, et seda tuleb teha. Anti Poolamets väga ilusti ütles, et meie CO₂-[heide] on võrreldes 1990. ja 1991. aastaga juba vähenenud.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Siin võib võrrelda vähendamist erinevates osades. Tulgu Euroopa Liit meie tasemele, siis hakkame koos edasi liikuma. Põllumajanduses on meil kolleegid öelnud – kui võtta inimene näiteks –, et kui 100-kilone mees peab vähendama 30% oma kehakaalu, siis 70-kilosena jääb ta ellu, aga kui 70-kilone mees [vähendab] kehakaalu 30%, siis tal läheb raskeks. Ehk tulge kõigepealt meie tasemele ja siis hakkame sealt koos edasi liikuma. Selles suhtes ma panen küll valitsusele südamele, et tasuks mõelda, enne kui me hakkame siin tormama ja seda vähendusmeedet nii suurelt kasutama.

Aga usaldusega sidumine näitab järjekordselt seda, et ei olda kindlad enda põhimõtetes, et argumenteerida [eelnõu] põhjendusi, et argumenteerida selle vajadust, argumenteerida selle olulisust Eesti riigile. Eelarvega põhjendamine on selline alatine hea loosung: eelnõu esitajad selgitavad, et kuna [eelarve] vajab raha ja [eelnõu] on eelarvega seotud, siis on see vaja kiiresti vastu võtta, ehkki see hakkab kehtima 2024. aasta 1. juulil.

Siia on lisatud ka see, mis on muidugi väga hea, et [toetatakse seda piirkonda], kus tekib saaste ja kahju keskkonnale. Põlevkivi lend- ja koldetuha [kõrvaldamise saastetasu] põhjal luuakse 2025. aastaks Ida-Virumaa fond ja seda 2023. aasta teisel poolaastal kogutud või kõrvaldatud [jäätmete] tonnide alusel. Küsimus on ikkagi see, et miks 2023. aasta. Miks me ei võta [aluseks] ka varasemaid aegasid? Kui varasemalt on samamoodi toimunud saastumine ja tekkinud keskkonnakahjusid, siis tuleks see [raha] tagasi anda piirkonda, kus [saaste] on tekkinud. Seda on ka varasemalt välja öeldud. Nii et see oleks üks oluline rahastusvõimalus piirkonnale.

Aga ikkagi, see [eelnõu] on seotud valitsuse usaldushääletusega. Nagu ka varasemalt on öeldud, seda valitsust ei saa usaldada, kuna nad ei ole saanud mandaati maksude ja tasude tõstmiseks. Väites, et tuleb riigi rahandus korda teha, ei ole põhjendatud maksude tõstmine. Ja maksude tõstmisega oma ettevõtteid ja inimesi vaeseks maksustades ei saa me majanduskasvu ja Eesti inimeste elujärg ei parane. Nii et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond soovitab kõigil saadikutel olla oma mandaadis vaba ja hääletada selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud spiiker! Head kolleegid! Antud eelnõu üle oli keskkonnakomisjonis väga valgustav arutelu. See arutelu kätkes endas kutsutud osapoolte ärakuulamist. Nagu ühest suust kõlas seal, et jällegi on tegemist eelnõuga, mis ilmselgelt kahjustab tulevikus Eesti ressursi kasutamist. Need mõjud, mis kaasnevad muutustega saastaja-maksab-printsiibis, ei ole läbi kaalutud ehk mõjud on jäetud hindamata ja tegelikult see halvendab [pikemas] perspektiivis igas mõttes selle sektori positsiooni. Samal ajal kõlas ka ikka ja jälle see, et eks see ongi ju eelkõige fiskaalne meede, et leida riigieelarvesse lisatulu ja, noh, kannatage ära või saage hakkama.

Saastaja-maksab-printsiip on kahtlemata oluline printsiip. Selle üle vaielda ei ole mõistlik. Aga kindlasti on mõistlik vaielda selle üle – kui me näiteks võtame ühe detaili sellest tervikust välja –, et Eesti Energia ütleb, et tegelikult nad näevad, et [raske] kütteõli tonnihind [450] eurot turul võiks olla see koht, kus alustada kaevandamisõiguse tasude [tõstmise] diskussiooni, et maksta kas siis kohalikule omavalitsusele või riigieelarvesse laiemalt saastetasusid rohkem, aga ministeerium jällegi leiab, et [400] on see õiglane summa. Kuidagi tekitab nõutust, et kuidas siis nii. Eelnõus näidatakse seda justkui kompromissina, aga kui ma komisjonis küsisin, kust tekkis see kompromiss, justkui kokkulepe, et see on [400] eurot tonn, siis kõik kehitasid õlgu ja ütlesid, et neile tundus, et see on kompromiss. Aga tegelikult kokkulepet selles ei ole.

Ettevõtjad ju väga selgelt argumenteerivad, kuidas tekib mingi tasu juures lisavõimekus midagi maksta. See ei saa olla lihtsalt emotsiooni[põhine], vaid selle taga on ju investeeringukulud, võib-olla on juba pikalt ette võetud müügikohustused. Seda tehakse mitmeid aastaid ette. Nii et see on ainult üks näide.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga võib-olla isegi tähtsam energia tootmise kõrval – vaadates välja ja kuuldes infot, et nädalavahetusel on ka natuke tuult tulemas ja juba täna ei saada riketega hakkama – on üldse seesama varustuskindluse pool selles mõttes, et kuidas elektrienergia inimesteni jõuab.

Kui me räägime selle eelnõu kontekstis näiteks raadamisõigusest, siis oleks tore näha selle eelnõu juures kas või ühte sedasama mõjuanalüüsi, et kui me teeme sellise otsuse, et raadamistasu 4000 eurot hektari kohta jõustub Eestis järgmisel aastal, siis mida see toob kaasa meie elektrivõrgule, mille kohta me oleme öelnud, et miljardi euro [investeerimine] kaablisse käib meile üle jõu. Miljard eurot ehk kümne aasta jooksul iga aasta kuskil 200 miljonit tuleks [investeerida], et oma energiavõrgu kindlustaset tõsta. Kliimamuutuste kontekstis on ju kogu aeg räägitud, et see on püsiv oht, millega me peame tegelema, ja me peame hakkama saama nende muutustega. Kuskilt ei loe tegelikult välja, et kui me liinikoridore laiemaks teeme, siis mis on see kulu, mis elektrienergia tarbijal tuleb võrgutasudena kinni maksta. Üks osa on kokkulepe maaomanikuga, teine osa on see raadamistasu.

Eriti kummaliseks teeb kogu selle kaasuse [eelnõu] vaatamine lihtsalt eelarve kontekstis. Kui me räägime säästlikkusest, räägime saastaja-maksab-printsiibist, siis on ju ka raadamistasu tegelikult kutsutud ellu selleks, et ikkagi [täita] võimalikult palju meie suurt eesmärki, et metsamaa peaks säilima. Sellele on andnud sisendi ka seesama metsanduse arengukava vaidluskoht, et CO₂ sidumine on pikas perspektiivis ka planeedi kontekstis, Eesti kontekstis, eesmärkide täitmise kontekstis ülimalt oluline.

Olgem ausad, teisalt me loome täna ühe sihukese huvitava monstrumi, kui see seaduseelnõu saab vastu võetud. Kui sa sellel aastal võtad välja metsateatised nende elamualade raadamiseks, mille planeeringus on öeldud, et sinna võib arendada elamuid või [rajada] liinikoridorid, siis sa justkui pääsed. Üks metsateatis kehtib teadupärast aasta: järgmine aasta raiud ära ja siis seda 4000 eurot hektari kohta maksma ei pea. Instrumenti, mis oleks säästlikkuse seisukohast elementaarne – et kui sa raiud, siis sa kuskil ka taastad sellesama metsakoosluse –, ei ole. On ainult fiskaalne instrument: maksa raha ära ja saad [raadata]. Säästlikkuse printsiip, et sa kuskil midagi taastad, on seal kõrval jäänud täiesti märkamata.

Veelgi kummalisem: ma küsisin [selle kohta] komisjoni istungil ja viitasin oma küsimuses keskkonnakaitse organisatsioonidele, kes ütlesid, et tegelikult on see 4000 eurot liiga vähe. Ma [ütleks] nagu vastu, et kullakesed, 4000 eurot võib olla palju või vähe, aga eesmärk peaks olema ju tasakaalu säilitamine. Ja kui valdkonna ametnikud ütlevad, et tõesti, see risk on, et selle tasu kehtestamise [järel] raiutaksegi mingid alad tühjaks juba selle pärast, et äkki tuleb maksta tulevikus väga kõrget tasu, siis mina ei saa aru, kuidas see on kooskõlas selle eelnõu eesmärgiga, selle eelnõu põhimõtetega.

Väga pikalt võiks siin rääkida veel näiteks turbatootjatest. Nad on täiesti nõutud ja ütlevad, et tegelikult kaotab turba kasutamine ressursina Eestis igasuguse mõttekuse [ja kaob see] võimalus, sest ühtepidi on CO₂-temaatika, teistpidi raadamistasu, kolmandat pidi taastamiskohustus. Kuidas sellest masinavärgist välja tulla nii, et on võimalik neid kasvusubstraate turule toota? Tegelikult nendele küsimustele vastata ei osata.

Lühidalt kokku võttes ei ole võimalik selliseid avantüristlikke eelnõusid kuidagi toetada, sest iga eelnõu puhul, mis siit saalist välja läheb, peaks olema kõigile osapooltele selgelt arusaadav, mida see ühiskonnale annab. Nende väikeste näidetega saab tegelikult juba selgeks, et kui üks eelnõu toodab juurde segadust ja ebakindlust sellisel keerukal ajal, kus me praegu elame, et lihtsalt õhinapõhiselt midagi teha ja olla rohepöörde [teemal] eestkõnelejad, siis see paraku ei ole Eesti rahva huvides ega Eesti ressursside säästliku kasutamise huvides. Seetõttu ei saa kuidagi seda eelnõu ka sisuliselt toetada. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Hea minister! Tasude tõstmine, maksude tõstmine, lõivude tõstmine – eelmiste valimiste eel häälte püüdmiseks Reformierakonna poolt tekitatud miljardieurose eelarveaugu lappimiseks aetakse käsi sügavale Eesti rahva taskusse. Enne valimisi sisuliselt häälte ostmiseks miljardilise miinusega tehtud eelarve peavad nüüd kinni maksma needsamad inimesed, kes heauskselt hääletasid tänaste valitsuserakondade poolt ja uskusid peaministrit, et maksud ei tõuse. Aga mis veel hullem: maksma peavad ka need, kes ei uskunud Reformierakonna ja tema partnerite õõnsaid loosungeid juba enne valimisi ja hääletasid tänase koalitsiooni vastu.

Taas kord tuleb meelde tuletada, et mitte ükski riik ei ole ennast rikkaks maksustanud – mitte ükski riik –, ja ei juhtu seda ka nüüd Eestis. Maksutõusudega ei ole võimalik parandada majanduse olukorda, aga just majanduse olukorrast sõltuvad tegelikult riigieelarve rahavood.

Lisaks kitsarinnalisus – valitsus ei kuula poliitilistel põhjustel opositsiooni. Hea küll, inimlikult on ju tegelikult võimupositsiooni kaitsjate hirm ja väiklus isegi kuidagi mõistetav, aga kindlasti mitte pole see mõistlik. Ja mulle ei mahu pähe, miks ei kuulata hinnatud kodumaiseid majandus‑ ja rahandustaustaga inimesi, spetsialiste, ettevõtjaid, keda ei saa mitte kuidagi kahtlustada valitsusega häälte pärast konkureerimises.

Toome mõned näited. Indrek Neivelt on näiteks öelnud, et kui ühtegi neist maksumuudatustest, mis kevadel kiiruga vastu võeti, poleks tehtud, oleks olukord kõikidel parem. Täna oleksime saanud ilma mitte midagi tegemata jätkata selle 3% piires, mis vastab Maastrichti kriteeriumidele, mis vastab kõikidele kokkulepetele ja mille puhul saab ilusti öelda, et meie rahandus on korras. Kõik! Mitte midagi ei oleks pidanud tegema, ei käibemaksu tõstma, ei tulumaksu tõstma, mitte midagi poleks pidanud tegema, rääkis Indrek Neivelt. Samuti kritiseeris ta, et Riigikogus ega ka Eestis [laiemalt] pole toimunud sisulist arutelu maksude üle ja otsused võeti vastu ilma arutamata ja selgitamata, seda nii enne kui ka pärast valimisi.

Või siis näiteks [Eesti] Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp püüab valitsusele selgitada, et igal maksul on maksukeskkonnale laialdane mõju. Sellest räägivad kõik maksueksperdid, majanduseksperdid, kuid valitsuse liikmed ei taha kuulata.

Suurettevõtja Toomas Luman on öelnud, et ei pea olema Nobeli laureaat, mõistmaks, et valitsuse maksutõusupoliitika ei saa täita seda eesmärki, mida Reformierakond väidab saavutavat. Valitsus loodab, et maksutõusud parandavad eelarve olukorda. Luman arvab, et see ei lähe selles suunas, maksutõusud majanduskriisis ainult pidurdavad täiendavalt. Ta lisas, et pikas vaates oleks Eestile parem, kui me makse ei tõstaks, siis taastuks Eesti majanduslangusest paremini. Ehk siis Lumani hinnangul Eestis praegu makse tõstma ei peaks.

Sarnaseid sõnumeid, nagu eelnevalt ette lugesin, leiab meie tippettevõtjate, juhtide, erialaliitude esindajate ja kodanikuühenduste poolt saadetuna praeguseks juba sadades, kümnete kaupa. Aga kõik need sõnumid kõlavad nagu kurtidele kõrvadele. Kui valitsus ei kuula opositsiooni, kuulaku vähemalt ettevõtjaid, kuulaku spetsialiste, arutagu erialaliitudega, otsigu lahendusi, otsigu maksutõusudele alternatiivi. Aga seda ei soovita või ei suudeta [teha].

Selline jõupoliitika ja suhtumine, et valitsejad on ilmeksimatud asjatundjad ning valdkonnas tegutsevaid inimesi ei kuulata, sobib oluliselt rohkem idapoolsesse kultuuriruumi. Tänasel Eesti valitsusel käib kõik jõupositsioonilt. Kui õpetajad kurdavad palgatingimuste üle, siis saadetakse nad automaksu reklaamima.

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit! 

Soovitakse rahvast utoopiliste kliimaeesmärkide suunas nügida – kohe antakse ettevõtjatele keskkonnatasude tõstmisega piitsa. Kellelegi tuleb pähe, et oleks vaja autostumist vähendada – inimestel on äkki veel liiga võimsad masinad, arvavad reformierakondlased –, no anname autoomanikele automaksuga piitsa. Suurpered toetavad pereväärtusi kaitsvaid erakondi – milles küsimus? Suurperedele [anname] ka piitsa, võtame peretoetusi vähemaks. Mis isemõtlemine see siin on! Ehtne slaavi mentaliteet: tsaar ei eksi ja teiste asi on lõuad pidada ja edasi rügada.

Kahjuks tänapäeva Eestis on eriarvamusega inimesed vaenlased. Eile oli see suhtumine suurepäraselt näha rahanduskomisjonis, kus automaksu vastu 77 000 allkirja kogunud inimesi lihtsalt jõhkralt verbaalset rünnati, naeruvääristati – mitte mingit kaasamõtlemist, null. Nagu ka ettevõtjad ütlevad omavahel juba mõnda aega, kui arvad liiga palju, arvad liiga valjult, siis leitakse sulle paragrahv, rikkumine või mingi muu eksimus ja seltsimees riik tuleb sulle õige pea ilma kutsuma külla.

Ja lähemas tulevikus lisandub valitsuse tööriistakasti võimalus nimetada iga jõulisemat kriitikat vihakõneks. Sellega kahjuks tsementeeritakse tänases Eestis juba päris sage olukord, kus eksimuse korral tõmbutakse kaitsesse, selle asemel et tunnistada, et läks jah veidike valesti, teeme paremini. Tänasel Eesti valitsusel puudub suur pilt, puudub täielikult pikk plaan ja visioon, kuidas ja kuhu edasi minna. Tegelikult on fookus lihtsalt senise süsteemi säilitamisel ning inimestelt ja ettevõtetelt raha kokku korjamisel maksude, aktsiisitõusude ja keskkonnatasudega. Kõlab karmilt, aga see on praeguse olukorra aus kirjeldus.

Ei küsita endalt ega asjatundjatelt, millised on meie majanduse tugevused ja nõrkused, milline majandusmudel oleks meie asukohas kõige parem, et inimesed oma eluga toime tuleksid. Ei küsita, milline on riigilõivude ja keskkonnatasude optimaalne tase, või seda, kuidas maksusüsteem mõjutab meie ettevõtlust, kas tänane maksusüsteem soosib välismaist suurkapitali või kohalikku ettevõtlust. Ei soovita keerulistel teemadel mõelda ja otsuste tegemise juures ei vaadata pikaajalisi mõjusid. Neid pikaajalisi mõjusid ei saagi vaadata, kui tegelikult puudub pikk plaan, puudub visioon. Ja maksude ja lõivude tõstmise juures ei võrdu üks pluss üks kunagi kaks. Paljud maksutõusud vajavad täiendavat administreerimist ja nendega kaasnevad ka lisakulud.

Eelnevast tulenevalt kutsun hääletama valitsuse usaldamise vastu. Majanduskriisi ei ravita maksude, lõivude ja kõikvõimalike muude tasude tõstmisega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun teid.

Paluks kohe kolm minutit lisaaega ka.

Teeme ära! Kaheksa minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See on nüüd täna teine valitsuse usaldusega seotud eelnõu, mis moodustab osa sellenädalasest kuuesest eelnõude paketist, mis on seotud Vabariigi Valitsuse usaldusega. Eelmisel nädalal oli neid eelnõusid seitse ja kevadel kaheksa, mis tähendab, et kokku saab olema usaldusega seotud 21 eelnõu, mis on pretsedenditu iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajaloos. Loomulikult, ühtegi säärast eelnõu ei ole põhimõtteliselt võimalik toetada, isegi kui mõnes eelnõus on olnud teatud [häid] osi või isegi see tervikuna võiks põhimõtteliselt muidu olla vastuvõetav.

Nüüd lähen tagasi keskkonna- ja energiapoliitika juurde. Ma mainisin korra seda, et obstruktsioonil peab olema ka mingi kaasnev kasu. Võib-olla see kaasnev kasu ongi see, et me saame tegelikult laiemalt ja sügavamalt arutada küsimusi, mida me muidu võib-olla ei käsitleks. Ja keskkonna- ja energiapoliitika on väga tihedalt ja, võiks öelda, lahutamatult omavahel seotud.

Ma olen püüdnud mõtestada või mõistatada, mis on käesoleva valitsuse prioriteedid, ja nüüd ma olen need paika pannud, vähemalt enda jaoks. Number üks prioriteet oli maksuküüru kaotamine, number kaks on püüd mõjutada maailma kliimat ja number kolm püüd liikuda eelarve tasakaalu poole. Need on kolm prioriteeti, mis valitsusel on. See eelnõu kahtlemata toetab teist prioriteeti ja kompenseerib või püüab kompenseerida seda puudujääki, mille maksuküüru kaotamine on tekitanud. 

Proua peaminister täna siin infotunnis puldis olles märkis, et võib-olla on ta teinud poliitilise enesetapu. Selles küsimuses mul jääb üle proua peaministriga nõustuda. Tõenäoliselt on see tõesti nii, et need ei ole need prioriteedid, mida praegune julgeolekuolukord ja majanduskriis eeldaks. Ma ise näeks neid prioriteete hoopis teisiti: number üks on rahvastikukriisi lahendamine, number kaks on julgeolek ja number kolm on haridus. Hoopis teised prioriteedid. Sellest [tuleneb] võib-olla ka see väga tugev kriitika, mis valitsusele on osaks saanud.

Tegelikult, kui vaadata laiemalt, on valitsuse juhtimisprobleemid osa laiemast juhtimiskriisist, mis Euroopas on. Ka Euroopas on väga selgelt kogu juhtimisel ja tegevuses number üks prioriteet olnud – vähemalt viimastel aastatel – püüd mõjutada maailma kliimat. See on number üks küsimus Euroopa Liidu poliitilises agendas. Aga samal ajal, kui see küsimus on üleval olnud, kui palju on Euroopa tegelikult suutnud maailma kliimat mõjutada? CO₂-heite kasv on olnud väga järsk Hiinas, Indias, mitmetes teistes arengumaades. Ehk tervikuna ei ole see maailma CO₂-heite kasvu suutnud kuidagiviisi pidurdada. See lihtsalt ei tööta nii.

Nüüd, kui vaadata seda juhtimisprobleemina Euroopa Liidu tasemel, siis mida peaks tegema ja mis on see tegelik juhtimislahendus? Kui näiteks Mario Draghi räägib Euroopast kui riigist, no siis ei ole ime, et Suurbritannia [Euroopa Liidust] välja astus, sest Suurbritannia kui vana impeerium ei soovi olla osa mingist Euroopa riigist. Juhtimine on ka ses mõttes sügavas kriisis, kui selline võtmeriik lahkus.

Aga mis peaks siis olema Euroopa Liidu ülene lahendus energia- ja keskkonnaprobleemidele, kriisile, kus me oleme? See oleks loomulikult kogu Euroopat haarav tuumaenergiaprogramm. Ainult nii, ma näen, oleks võimalik välja rabeleda sellest energiakriisist, mis meil on. See on olnud minu jaoks absoluutselt arusaamatu, et Vene gaas on või vähemalt oli tükk aega kuulutatud roheliseks energiaallikaks, aga tuumaenergia seda ei olnud. Kui me vaatame tegelikkust, siis on ju hoopis teistpidi. Euroopa Liidus on riike, kus tuumaenergia on väga hästi arenenud, näiteks Prantsusmaa, aga on ka teisi riike, näiteks Saksamaa, kus tuumaenergiast on täiesti loobutud. Euroopa Liidul, ma usun, peaks olema ühtne tuumaenergiapoliitika, kui me tahame tõesti fossiilsetest kütustest loobuda. Ma näen, et pikas perspektiivis on see mõistlik, sest põlevkivist on ju palju mõistlikum teha õli kui teda lihtsalt põletada, ja veelgi mõistlikum on kasutada põlevkivi keemiatööstuse toorainena. Keemiatööstust läheb meil vaja järgmise aastatuhande jooksul ja orgaanilist ainet me kuskilt mujalt kui siit maa alt ei saa, erinevalt võib-olla metallidest või mineraalidest, mida me võime kunagi ka kusagilt mujalt saada. Seepärast peaks seda hoidma ja väärindama nii, et see tooks võimalikult palju kasu.

Aga minnes tagasi energia tootmise probleemi juurde: tõesti, tuumaenergia oleks lahendus. Oleks lahendus nii CO₂ vähendamise mõttes kui ka üldse keskkonnasäästlikuma arengu mõttes, sest on ju selge, et tuule- ja päikeseenergiaga, mis on [juhitamatu] energia, ei ole võimalik korvata püsivõimsusi. Selleks, et elektrivõrk oleks stabiilne, peaks tulema miinimum 60% võimsusest sinna sisse püsienergiaallikatest. Kui see püsienergiaallikas ei ole põlevkivil või kivisöel töötav elektrijaam, siis mis see on? Siis on see kas hüdroelektrijaam või tuuma[jaam].

Ma näen, et kui Euroopa Liit ei ole suutnud mingi ühise lahenduseni jõuda, siis Eesti võiks järgmisel aastal jõuda selle lahenduseni, et me teeme põhimõttelise otsuse tuumaenergia kasutuselevõtu kohta, sest ma ei näe muud head lahendust, pääsemaks välja siit energiakriisist ja keskkonnakriisist, kus me oleme. Aitäh!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt alustan protseduurilise tervitusega. Ma siin juba kolleegidelt jõudsin küsida, et ei tea, kus on härra Ratas. Minu suureks rõõmuks olete te saabunud. Aga mul on täitsa protseduuriline ka. Just mõtlesin, et enne kui ma kõnepulti tulen, küsin ära: kui ma küsin lisaaega näiteks minuti, aga ikkagi olen teinud valearvestuse ja jään plindrisse, kas ma saan siis veel juurde küsida või küsida saab ühe korra? Kuidas see asi käib?

Ma arvan, et see vastus on järgmine: võiks olla selline inimlik suhtumine juhataja poolt, et kui te küsite minuti ja tegelikult on aru saada, et sellest minutist jääb puudu, ja teil oleks olnud võimalus küsida kolm minutit, siis [saab aega juurde]. Kui mina juhatan – ma ei oska teiste juhatajate kohta öelda –, siis selle kolme minuti piires ma muidugi annan lisaaega.

Ja ma palungi nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Ma saan aru, et te esinete Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindajana. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid nii saalis kui ka ekraanide taga! Lugupeetud minister! Infoks ka televaatajatele: vahetasime ministriga vahepeal sõnumeid ja ta saatis mulle kinnituse, et ta istub Vabariigi Valitsuse ruumis ja kuulab tähelepanelikult, mida räägitakse.

Aga nüüd asja juurde. Endine Itaalia peaminister ja [endine] Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi ütles circa kuu aega tagasi Financial Timesile: "Me peaksime olema väga mures …" Ja [öeldes] "meie", mõtles ta Euroopat. "Me peaksime olema väga mures, sest Euroopa majanduse konkurentsivõime on viimase rohkem kui 20 aasta jooksul kahanenud, ja seda mitte ainult Ameerika Ühendriikidega võrreldes, vaid oleme kaotanud ka Jaapanile, Lõuna-Koreale ja loomulikult Hiinale. Paljudes ja paljudes tehnoloogiavaldkondades ei ole meid olemas. Geopoliitiline majandusmudel, millele Euroopa on peale teist maailmasõda toetunud ja mis on seisnenud toetumises Ameerika Ühendriikidele oma kaitses, Hiinale oma väliskaubanduses ja Venemaale energeetikas – seda mudelit enam ei ole."

Väga tõsine sõnavõtt mehelt, kes on Euroopa elu ja majandust pikki aastaid väga lähedalt näinud. Minu kurvastuseks pakkus Draghi lahenduse, millesse on raske uskuda. Nimelt ütleb ta, et ainus võimalus konkurentsivõime tõstmiseks on tõsine poliitiline integratsioon, föderatsiooniks muutumine. Või kes teab, võib-olla mõtleb Draghi koguni ühte suurt Euroopa riiki. Draghi arvates saame me konkurentsivõimeliseks, kui me hakkame Euroopat keskselt juhtima.

No enamik siin saalis olijatest on oma silmaga näinud seda suurt riikide liitu, mida keskselt juhiti. Keskselt otsustati, kes kasvatab sigu, kes toodab purgikaasi või traktoreid. Ja me teame, kuhu see välja jõudis. Üldiselt ma olengi märganud, et Lääne-Euroopa vasakpoolsete seas kerkib tihti esile mõte, et Nõukogude Liidu ja kommunismi idee oli hea, aga lihtsalt need inimesed, kes seda ellu viisid, ei olnud piisavalt võimekad. Ja nüüd arvatakse, et on olemas piisavalt võimekad inimesed, kes suudavad sellist suurt riikide liitu juhtida nii, et see ka edukas on. Mina sellesse ei usu.

Nagu me teame, tol ajal oli inimesel põhimõtteliselt kaks valikut. Üks oli majandusliku järje parandamiseks ise oma eluga toimetada, kasvatada näiteks põllumajandussaadusi, müüa neid tolleaegse Leningradi turul või ka Tallinnas ja Tartus. Ja teine variant oli siseneda süsteemi, hakata selle mutrikeseks ja maksimeerida seeläbi isiklikku kasu. Nagu me oleme kuulnud, hiljem oli seda võimalik [esitleda] kui süsteemi õõnestamist seestpoolt. Minu arvates on minister Michal taibukas mees ja mulle tundub, et tema on valinud selle infiltreerumise tee. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Tema punarohelised nõunikud ja ametnikud on talle veenvalt näidanud, et rohepööre on üks ähmaste eesmärkidega projekt veel ähmasemate vahenditega, mis eesmärkideni peaks viima. Aga seal liiguvad suured rahad.

Kui me nüüd selle eelnõuga seoses vaatame seda asja, siis see igati sobitub rohepöörderaamistikku. Kägistame ettevõtlust, räägime inimestele, et elage pisut kehvemini ja siis saab maailm päästetud. Tegelikult paistab aina rohkem välja see, et siis on väike eliit. Kui me vaatame viimaste aastate statistikat selle kohta, mis puudutab rikkuse koondumist, siis [näeme, et] see on kiirenenud. Nii et väike eliit kindlasti sellest projektist võidab.

Võtame näite käesolevast eelnõust, sellest, mis puudutab raadamist: kehtestatakse raadamistasu. Aga seda tasu ei võeta teatud erandite puhul. Üheks erandiks on tegevused, mis aitavad kaasa süsiniku säilitamisele, selle paremale sidumisele või elurikkuse edendamisele. Vot see elurikkus – Eestis pikalt kestnud metsasõjas on palju räägitud, et vana mets on kõige elurikkam. Kuidas tekib vana mets? Noor mets peab vanaks saama. Aga nüüd on Hiiumaal käima lükatud projekt: võtame 60-aastase männiku maha ja teeme karjamaa, sest kõige elurikkamad kohad on puisniit ja karjamaa. Metsamehed ja kohalikud elanikud hoiavad kahe käega peast kinni, ei saa aru. Aga ennast looduse kaitsjateks nimetajad ütlevad, et vot see on üks õige raadamine.

Rohepöörde inimvaenulikkus avaldub väga hästi ka ühes sel nädalal meedias ilmunud artiklis, kus [kirjutatakse, et] Käsmu inimesed saatsid avaliku kirja Keskkonnaametile, paludes neil hoida – minu mäletamist mööda – 300 meetri kaugusele nende külast, mis on sealsamas kohas olnud rohkem kui 500 aastat, ligi 600 aastat, kus inimesed on loodusega kooskõlas kenasti elatud saanud. Ja see loodus, järeldan mina, on seal hästi hakkama saanud, sest seda tahetakse nüüd kaitse alla võtta. Tahetakse piirata seal inimeste tegevust, isegi inimeste liikumist.

[Vaadates] selle nurga alt, kuidas see eelnõu kägistab ettevõtteid ja kuidas see annab rohemarsile hoogu juurde, ütlen ma: kindlasti ei tohiks selle eelnõu poolt hääletada.

Ja kui nüüd põgusalt peatuda usaldusküsimusel, siis ei saa ma ka praegu mööda viimaste päevade sündmustest, kus meie peaminister sättis ennast pildile koos Valgevene diktaatoriga. Kohe, kui talt selle kohta küsiti, ta valetas, kuidas see juhtus. Lukašenka olla jõudnud viimasel hetkel pildile, jõudiski nii viimasel hetkel, et Kaja Kallas ei jõudnud minema joosta, juba välk sähvatas ja pilt oli tehtud. Videost on näha, et asjad olid teistsugused. (Juhataja helistab kella.) Sellist valitsust, mida juhib selline peaminister, ei saa usaldada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Palun igaks juhuks lisaaega, juhuks, kui läheb pikemalt.

Jaa, palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid saalis! Ka need inimesed, kes veel viitsivad meie lõputuid loenguid kuulata! Kuna asi on tegelikult tõsine, siis me peame neid loenguid pidama. Täna me oleme siin arutamas keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seadust. Iseenesest on kõik ju tore, ega tööstusheiteid vähendada ei ole ju paha mõte ja ka keskkonnatasusid võib aeg-ajalt üle vaadata. 

Aga eelkõige ma räägiksin ajaloost ühe loo. 1983. aastal olin noor tudeng Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsanduse ja maaparanduse teaduskonnas. Siis oli meil seal selline tudengitaidlus, mille nimi oli "60 aastat Nõukogude Liitu". Igast teaduskonnast pidi tegema keegi mingi taidluse. Meie taidluse mõte oli "60 aastat 60 minutiga". Käisime läbi kogu õndsa Nõukogude Liidu ajaloo sellises tudengile omases huumorivõtmes ja tegime ka väikse vaate tulevikku. Ja kui tuli viimane vaatus, 1993, see oli meie vaates kümne aasta pärast, siis tuli lavale meie kursuse kõige kõhnema kehaehitusega noormees – tõesti ribid paistsid, ma ei tea, mis tal viga oli –, kellel olid lotendavad dressipüksid jalas, ja ütles: "Aasta 1993," ja kõik tuled saalis kustusid ära. Hiljem käisin korduvalt KGB-s andmas tunnistusi, mida see kõik küll pidi tähendama. Eks me siis rääkisime seal igasugust umbluud, aga reaalne mõte oli see, et juba tol ajal tudengitena oli meis vastuseisu sellisele rumalusele, mis toimus Nõukogude Liidus, ja me andsime märku, et lõpuks me jõuame ikkagi pimedusse ja tuleb häving.

Tõesti, [iseseisvus] tuli tunduvalt varem, kuigi me isegi väga ei lootnud, ei osanud oodata, et tuleb Eesti Vabariik. Eesti Vabariik tuli tõesti minu jaoks üsna ootamatult. Ma läksin 1987. aastal Vene sõjaväkke, olin sunnitud minema, 1989 tulin tagasi ja juba 1990–1991 olid teised tuuled. Aga Vene sõjaväes ma nägin seda, mis oli Nõukogude Liidus minu arust tavaline asi, lühidalt kokku võttes oli see ümmarguste asjade tassimine ja kandiliste asjade veeretamine. Täpselt samasugune asi [on nüüd]. Uskumatu, 40 aastat on mööda läinud sellest ajast, kui ma tudeng olin, ma olen Eesti Vabariigis ja me teeme täpselt samasuguseid asju: tassime ümmargusi asju, veeretame kandilisi asju.

Ja nii on ka selles seaduses siin, tööstusheite seaduses. Me räägime sellest, et meil on vaja tõsta põlevkivi kaevandamise hindasid. Me saame väga hästi aru, et meil ei ole praegu alternatiivi, muud energiaallikat, mis oleks juhitava energiaga, kui põlevkivi. Enne siin eelrääkijad, kolleegid väitsid ka sama asja, et ei ole mõtet sülitada vanasse kaevu, kui uut ei ole [veel] olemas. Ja mida me sellega teeme? Me tõstame sellega iseendale elektri hinna ju veelgi kõrgemaks, selle tõttu tõusevad kaudselt ja otseselt kulud kõikidel peredel ja ka tootmises. Ühesõnaga, iga majandusharu on seotud elektriga.

Sama asi on raadamistasudega. Jaa, muidugi me peame oma metsa majandama, see kõik on õige. Aga me teeme nüüd raadamistasu selle jaoks, et täita riigi rahakotti, aru saamata, milleks konkreetselt. Ega need raadamistasud ei lähe ju konkreetselt looduskaitsesse. Need lähevad üleüldisesse eelarvesse, ütleme, [riigi] suurde rahakotti. Mida me sellega saavutame? Saavutame selle, et me ei suuda jälle konkureerida oma naabritega. Me tekitame endale konkreetselt [halvema] konkurentsivõime, hävitame oma majandust ja oma ettevõtteid. Seda enam, et me teame, et just nimelt puitmajade tootjatel, [kõigil], kes midagi puidust teevad, on praegu väga raske. Paljud kas peatavad oma tootmise või on pankrotti läinud. Kaovad töökohad.

Ja mis siis juhtub? Juhtub täpselt samasugune asi, nagu juhtus aastatel 2008–2009. Me tegime tol ajal väga valesid otsuseid, mina arvan. Kui on raske aeg, on majandussurutis, siis peaks riik just nimelt investeerima ja aitama leida inimestele tööd. Selle asemel tõmbas riik rahakotirauad koomale ja meilt lahkus – ma olen seda korduvalt siin rääkinud – 80 000 kuni 100 000 inimest. Me võime välja arvutada, et kui meil on 1,3 miljonit elanikku, nendest töötöövõimelisi, ma ei tea, kas on [900 000], ja kui meil lahkub 100 000, siis kui palju meil jääb saamata tulumaksu. Ja kui meil ei tule üksikisiku tulumaksu, kui need inimesed ei tee siin käivet, ei tooda siin midagi, siis ei ole meil ka ju riigi rahakotti millegagi täita, meil ei ole ka pensione millestki maksta. Siis meil ei jäägi muud üle, kui me peame [tegutsema] selles Lääne-Euroopa stiilis, et toome endale tööjõu sisse. Muidugi, toome tööjõu sisse, nimetame seda ajutiseks toomiseks, aga lõppkokkuvõttes viib see meie riigi igal juhul hääbumiseni. Meie rahvus, keel, kultuur ja riik hääbuvad. 

Me teeme tegelikult selliseid otsuseid, mida me ei tohiks täna teha. Kurb on küll, et ei saada sellest aru ja arvatakse, et tõesti [saab] Eesti riiki rikkaks maksustada. Tagajärjed tulevad kahjuks mitme aasta pärast. Ma saan aru, et Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid mõtlevad, et ah, mis seal ikka, praegu võtame kiirelt jõuga, usaldushääletusega need seadused vastu, valimisteni on nii pikk aeg, inimesed on rumalad, unustavad ära. Aga lõpuks meil ei olegi enam neid inimesi, kes valimistele tulevad, sest me oleme lihtsalt majanduse ära tapnud, inimesed on siit lahkunud. 

Kindlasti ei saa ei mina ega, ma arvan, ka keegi teine seda seadust toetada, ja kahel põhjusel. [Esiteks,] see on halvasti ette valmistatud, ja teiseks, järjekordselt on see seotud usaldusega. Jälle te tulete küsima, kas me usaldame. "Kas te usaldate meie valitsust?" Ma ei tea, mitmes usaldushääletus see on, ilmselt juba kümnes, aga ei usalda, midagi ei ole muutunud. Ei soovita teistel ka [usaldada]. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõik vaatajad ja kuulajad! Käesolev seadus on üks järjekordne näide selle valitsuse, ma ütleksin, läbimõtlemata ja kiirustavast poliitikast. Keskkonnakomisjoni istungil ka arutati erinevate sektori esindajatega, huvirühmadega, ettevõtjatega ja ministeeriumi esindajatega, et miks siis nii kiiresti ja niivõrd laias mahus neid tasusid tõstetakse ja kas selle aluseks on ka mingisugune analüüs, mingisugune teadmine, mingisugune läbimõeldud tegevus. Aga loomulikult saime selge vastuse, et ei ole. Seda tehakse kiirtempos, sest järgmise aasta eelarvesse soovitakse lisaraha leida. Ja tervikanalüüs pidi olema Kliimaministeeriumil töös.

See on huvitav loogika: kõigepealt me teeme otsused ära ja siis hakkame analüüsima terviklahendust. Paraku tundub, et see ongi praeguse valitsuse poliitiline käekiri. Koalitsioonilepingus on kirjas, et tehakse selline tervikanalüüs, mis puudutab peretoetusi ja vanemahüvitist, aga samal ajal lasterikka pere toetusi kärbiti kohe, valitsuse ametisse astudes juba kevadel, samuti usaldushääletusega. Ja täpselt samamoodi võeti juba peredelt ära täiendav maksuvaba tulu laste eest, mis samuti ilmselgelt meie noorte ja meie perede kindlustunnet halvendab. Analüüs alles tuleb.

Mis loogika see on? Kõigepealt otsustame, teeme kärpeid, teeme tasude tõuse, teeme käibemaksu tõusu ja siis hakkame analüüsima, mida tegelikult teha tuleks, mil määral tegelikult milliseid tasusid tõsta tuleks, millises mahus ja kuidas need mõjuvad sektorile, kuidas need mõjuvad ettevõtlusvaldkonnale ja loomulikult, kuidas need aitavad hoida meie keskkonda. Aga kui analüüs ütleb näiteks, et otsused on valed, kas me pöörame need tagasi siis? Tuleme uue usaldushääletusega, hakkame teistpidi otsustama peretoetuste puhul, käibemaksu tõusu puhul, erinevate keskkonnatasude puhul, mida me käesoleva eelnõuga siin menetleme. Ma ei usu. Suure tõenäosusega võib analüüs näidata, mida tahes, valitsus oma poliitikat ei muuda. Ja see on väga kurb.

Ehk koalitsiooni käekiri on väga selgelt olnud ettevõtlusorganisatsioone eirav, opositsiooni tasalülitav, ja mis seal salata, ka rahva enamuse tahet ignoreeriv. Enne valimisi lubati kõrgemaid toetusi, pensione, lubati tasakaalus eelarvet, igasugu häid asju. Pärast valimisi saame maksutõusud, saame erinevad kärped ja kõike seda tehakse kiirustades, nagu homset polekski. Küsisin täna kliimaministrilt, et kas tõesti koalitsioon juba arvestabki sellega, et tegemist on lühiajalise projektiga ja kõik oma tegevused tuleb ära [teha] esimese tegutsemisaasta jooksul esimese eelarve protsessis – sest tegelikkuses tehakse valitsusi, vähemalt ametlikult, neljaks aastaks.

Minu loogika ütleb küll, et kui koalitsioon on enesekindel ja tahab tegelikult ka pikka plaani Eestile arendada, nagu Eesti 200 on lubanud, siis ta mõtleb [otsused] rahulikult läbi. Teeb analüüsid ära, teatud teemade juurde tuleb 2025. aasta eelarve [arutelus], mõne asja puhul võib-olla hiljem. Ja ei teeks praegu, kui me oleme ligi kaks aastat kestnud majanduskriisis, uisapäisa mingit maksutõusu, mingeid tasude tõuse, isegi siis, kui need aitavad keskkonda hoida ja parandada, mis on iseenesest üllas eesmärk. Keset kriisi minna erinevaid tasusid, lõivusid ja makse tõstma, olukorras, kus elukallidus on niigi kasvanud ja töötuse määr tõuseb, on see arusaadavalt vastutustundetu nii ettevõtjate kui ka meie inimeste suhtes.

Selline poliitika muudab inimesed ja ettevõtjad vaesemaks. Selline poliitika ei tekita mingit usaldust valitsuse ja ühiskonna vahel. Vastupidi, tekitab umbusaldust, mida me näeme tegelikult ka erinevates arvamusuuringutes, nii erakondade toetuse näitajates kui ka peaministri enda tagasiastumise väga suures nõudes või [selle toetajate] protsendis rahvast. Ja tegelikult on sellisel poliitikal negatiivsed tagajärjed ka nii-öelda päris elule: ettevõtjatel pole kindlustunnet tegutseda, ka peredel, lastel ja noortel ei ole kindlustunnet. Kuidas me saame niimoodi kriisidele vastu minna ja kriisidest välja tulla? Nii nagu peaminister täna ütles, majandus pidi tsükliline olema, nii et ootame. Ootame, vaatame, küll läheb paremaks. Ja töötuse kasv ei pidanudki nii halb olema, sest tööhõive on kõrge. No tore, eks saab neile 52 000 töötule öelda, et pole hullu midagi.

Riigikogu keskfraktsioon loomulikult ei saa sellist valitsust usaldada. Ja kui valitsus tuleb siia eelnõuga, mis on sihtrühmadega läbi rääkimata, kiirustades kokku pandud ja veel seotud selle valitsuse usaldusküsimusega, siis loomulikult me hääletame selle eelnõu vastu. Loomulikult me umbusaldame seda valitsust. Umbusaldame seda valitsust ka järgmise eelnõu puhul, kõigi nende eelnõude puhul, mis on usaldusega seotud, sest praegune valitsus ei ole ellu viimas seda, mida lubas enne valimisi. Ta on sellega tegelikult rikkunud valijatele antud lubadusi ja on eiranud nii erinevaid ettevõtlussektori organisatsioone, opositsiooni kui ka teisi huvirühmasid. See valitsus peaks ametist lahkuma. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Igor Taro. (Igor Taro küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Keskkonnatasud on hädavajalik osa Eesti inimeste elukeskkonna ja tervise säilitamise poliitikast, milleks meid kohustab Eesti Vabariigi põhiseadus. Kui võimaldada ettevõtetel meie ühiseid loodusressursse piiramatult kurnata ning saastada, pole meil varsti töötajaid ega tarbijaid, kellele oma toodangut müüa. 

Igasugune maks on ettevõtja silmis kurjast, kurjast ka siis, kui see teenib pikas plaanis laiemat avalikku huvi. Seetõttu pole midagi erakordset selles, kui ettevõtjate esindusorganisatsioonid esitavad keskkonnatasude tõstmise eelnõu kohta kriitilisi seisukohti. Ettevõtja eesmärk on maksimeerida kasumit ning hoida sisendite hinnad võimalikult madalad. Mõned neist sisenditest lähtuvad avaliku võimu poliitilistest valikutest. Kasumihuvi on kitsas ja piirneb eelkõige ettevõtte omanikega.

Peale selle kitsa huvi on ka laiem huvi, mis võtab arvesse ettevõtluse mõjud mitte ainult selle otsestele osalistele, omanikele ja töötajatele, aga ka neile, kes elavad näiteks läheduses või on mingil muul moel ettevõtte tegevusest puudutatud. Keemiatööstusest ei laeku ühiskonnale ainult maksutulu, vaid ka tossavate korstnate kaudu atmosfääri paiskuvad peenosakesed, väljalasketorustiku kaudu veekogudesse voolavad heitmed, ohtlikud ja vähem ohtlikud jäätmed, mida tuleb käidelda või ladestada. Umbes 700 õhusaastest põhjustatud enneaegset surma aastas või Ida-Virumaal ohtlikuks muutunud Purtse jõe ühe lõigu puhastamisele kulunud üle 21 miljoni euro on ka teatud ettevõtete majandamise otsene või kaudne tulem.

Õhu‑ või veesaastest tekkinud terviseprobleemide lahendamisega on kogu ühiskond olnud sunnitud tegelema solidaarselt. See on koormanud meie kõigi tervishoiusüsteemi, mitte vaid ühe linna või maakonna oma.

Kaasaegne ärijuhtimise haridus keskendub üha rohkem just laia avaliku huvi aspektile. Selle kohaselt peab ettevõtte juht oma strateegias arvestama peale aktsionäride ka mõjuga teistele huvigruppidele. Pikas plaanis teenib selline laiemat arvestamist sisaldav lähenemine paremini ka aktsionäride huvi. See aitab ennetada probleeme töötajate, kohaliku kogukonna ja teiste osapooltega, mille klaarimine võib hiljem muutuda kulukaks.

Keskkonnatasudega seotud eelnõud on olnud Riigikogu menetluses rohkem kui paar kuud. Selle aja käigus on peetud nii avalikke arutelusid suures saalis kui ka huvigruppide ärakuulamisi komisjoni istungitel. Mitmete organisatsioonide esindajad on käinud selle perioodi jooksul Riigikogus korduvalt ning saanud ka täiendava tähtaja arvamuse avaldamiseks, kuna ministeeriumi esialgu pakutud lühike tähtaeg polnud piisav.

Nende kaasamiskoosolekute käigus on kõlanud erinevaid arvamusi. Keskkonnaühenduste hinnangul polnud valitsuse pakutav tasude tõus piisav. Ka komisjoni liikmed panid tähele, et seletuskirjas tasude tõstmise põhjenduseks toodud tarbijahinnaindeksi kasv on olnud oluliselt suurem kui pakutud tõususamm. Kohale saabunud Ida-Virumaa esindajad soovisid näha suuremat saastetasude laekumist tagasi piirkonda ja pakkusid ka omapoolseid täiendavaid tõuse, millest arvestasime ainult ühte. Ju oli kohalikel inimestel samuti kuklas teadmine, et saastetasude tõus mõjutab piirkonna majandust ja ettevõtete käekäiku, kus selle piirkonna inimesed leiba teenivad. 

Seega, võrdväärsena ettevõtete esindajate kriitikaga oli laual ka kriitika, et planeeritav tasude tõus on liiga aeglane ja väike, kuna jääb viimase 8–14 aasta tarbijahinnaindeksi kasvust olulisel määral maha. Ja kui keskkonnatasu moodustab üha väiksema osa ettevõtte käibest, ilma et ettevõte ise oleks väiksema keskkonnamõju saavutamiseks midagi teinud, siis kaob ju selle tasu stimuleeriv mõte sootuks.

Eestis 2023. aasta kevadel koalitsioonileppe sõlminud valitsuse osapooled on lähtunud oma poliitilistes valikutes muu hulgas järgmistest printsiipidest: saastaja peab saastamise eest maksma, keskkonnamõju tuleb hüvitada õiglaselt ning majanduse arengut tuleb suunata keskkonna suhtes jätkusuutlikkuse [poole].

Muu hulgas tekib keskkonnatasude tõusuga Ida-Virumaa jaoks täiendav keskkonnafond, mis võimaldab omavalitsustel tegeleda tööstuse põhjustatud keskkonnamõju leevendamisega. Samuti suunatakse kogu raadamistasuga kogutav raha Eestimaa taasmetsastamisse, et kompenseerida metsamaa pindala vähendamist. Valdav osa kogutavatest maksudest läheb riigieelarve kaudu nende probleemide lahendamiseks, mida kogu riigi maksumaksjad peaksid muidu tegema solidaarselt, kuigi nad pole samas antud tegevuse kasumi [saajad].

Kui tuua mängu meie majanduse konkurentsivõime, siis möödunud on need ajad, kus Eesti konkureeris rahvusvaheliselt madalamate palkade või keskkonnanõudeid mittearvestava tootmisega. Järjest enam muutub konkurentsieeliseks keskkonnasäästliku tehnoloogia abil toodetu, kuna jätkusuutlikkuse kriteeriumidega tuleb arvestada tarneahela kõigis lülides. Võib-olla keegi tõesti peab mõistlikuks ärimudeliks luua Eestis maailma odavaim jäätmejaam, jätta keskkonnamõju kohapeale ja liikuda pärast kasumi väljavõtmist järgmisesse reostuskohta. Aga Eesti põhiseadus ütleb selle kohta koguni kahes paragrahvis selgelt, et elukeskkonna kaitse on igaühe kohustus ja selle rikkumisel tuleb kahju hüvitada. See tähendab, et peame otsima lakkamatult tasakaalu majandusliku heaolu ja looduse säilitamise vahel, teadvustades endale samal ajal, millist suurt kahju on keskkonnale eelnevatel aastakümnetel juba tehtud ning mõistes vajadust leida heaolu säilitamiseks üha puhtamaid ja säästvamaid viise. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove … Ma vaatan nüüd siia ja siia ja sinna. Ahah, kohapealt, Siim Pohlak. Põhimõtteliselt, teoreetiliselt, kui teil on komisjoni otsus, saate võib-olla komisjoni eest sõna võtta, aga ei ole. (Siim Pohlak vastab saalist.) Ahah, ma palun, protseduuriline, jah.

Jah. Te siin mainisite, lugupeetud juhataja, seda huvitavat varianti, et tegelikult ka komisjoni eest oleks võimalik sõna võtta. Milliseid protseduure te selleks soovitate või välja pakute? Kas mul oleks näiteks võimalik paluda teie poolt pool tundi juhataja vaheaega, et teha rahanduskomisjoni esimehele ja aseesimehele ettepanek, et rahanduskomisjon koguneks, ja äkki siis saaksin ka rahanduskomisjoni [esindajana] kõne pidada? Kas see võiks olla mõistlik viis selle probleemi lahendamiseks?

Aitäh! Seda te võite paluda. Põhimõtteliselt saaksid ju kõik 11 alatist komisjoni koguneda ja läbi mõelda, kas selles päevakorrapunktis oleks vaja kõigil ka komisjoni esindajana sõna võtta. Siin on üldse olnud väga loominguline see asi. Ma ei mäleta, et varasemalt oleks nii hästi läbirääkimisi ära kasutatud. Fraktsiooni esindajana on võetud sõna. Nii et seadus selle võimaluse annab, aga vaheaega ma ei võta. Ma sulgen läbirääkimised.

Nii, me oleme eelnõu 300 juures ja … Siim Pohlak, palun, protseduuriline!

Ahah, jah, vist vajutasin valet nuppu, nüüd läheb jälle minut raisku. Aga tahtsin lihtsalt öelda, et kas kümme minutit vaheaega saaks võtta.

Mõne minuti pärast.

Ma saan aru, et vale nupp on praegu.

Jah, praegu on vale hetk, aga see [õige] hetk varsti saabub. Oleme eelnõu 300 juures. See on seotud Vabariigi Valitsuse poolt usaldusküsimusega, mis tähendab seda, et muudatusettepanekuid me ei hääleta ja peame läbi viima lõpphääletuse. Nii et me alustame lõpphääletuse …

Ja Siim Pohlak, palun!

Enne hääletuse alustamist palun EKRE fraktsiooni poolt kümme minutit vaheaega.

Selge. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 300. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 57, vastu 32, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 300 seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu 301 teine lugemine. Ka selle seaduseelnõu on Vabariigi Valitsus sidunud usaldusküsimusega. Ma palun seaduseelnõu arutelul Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Teiseks, ma palun saalis vaikust, saalis on väga suur lärm. Ja kolmandaks, Tõnis Mölder, mis mure teil on hingel?

Aitäh, austatud asespiiker! Kõigepealt tere tulemast tagasi Eestisse! Hea meel on näha, et te olete õnnelikult koos kolleegidega Eestimaa pinnale saabunud ja selle kauni talveilma kaasa toonud. Pidasin kliimaministriga nõu ja ta soovitas ikkagi teie poole pöörduda. Nimelt on täna väikene tähtpäev. Kirjutasin kuu aega tagasi kirja Riigikogu juhatusele ja soovisin saada vastust oma küsimusele, kui härra Hussari ja Kivimägiga siin eelmistel päevadel seda debatti pidasin.

Hea küsija, ma korra vabandan. Head ametikaaslased! Ma palun saalis vaikust! Tõsiselt, saalis on väga suur lärm. Palun, hea küsija!

Ja siis nad lubasid, et nad vähemalt homse päeva jooksul üritavad mingisuguse vastuse formuleerida. Teie ka kui Riigikogu juhatuse liige – ma loodan siiralt, et te siis vähemalt kuu aega hiljem suudate sellele minu avaldusele kas negatiivse või positiivse vastuse anda.

Aitäh! Nüüd ma lõpuks sain aru, mis kirjast on jutt. Me oleme tõesti seda teie soovi komisjonis töötamise kohta arutanud. Ma julgen öelda, et vähemalt viimase 16 aasta jooksul pole ühegi Riigikogu liikme puhul nii kaua seda arutelu peetud. Arutelu on olnud väga tõsine, ma arvan, et see on juba neljal, kui mitte kuuel korral olnud. Ja kindlasti me jätkame seda arutelu. See, et teile pole kuu aja jooksul vastatud – [ütlen] juhatuse nimel, et see patt on meie hingel. See patt on meie hingel, me peame vastama, püüame selle töö ära teha või siis palume täiskogu meid aidata selle lõpliku otsuse tegemisel. Vaatame, kuidas läheb. 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Tervist minu poolt ka! Ma olen sunnitud praegu heale kolleegile Tõnis Möldrile appi tulema. Tema on sihukene viisakas inimene ja küsib, et kas äkki ei saaks. Aga nagu te teate, mina olen teistsuguse lähenemisega ja küsin, mille pärast [seda vastust] ei ole. Tõnis Möldri küsimus on tegelikult vägagi õigustatud. Teatavasti meie tegevust reguleerib Riigikogu liikme staatuse seadus. Selles seaduses on § 20 …

Hea küsija, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased siin saalis, aga ka seal ukse taga, kuhu ma ei näe, sest uksed on kinni! See lärm, mis on ka selle ukse taga, kostab siia saali. Ma palun ka siin saalis tähelepanu! Ma vabandan, minister, teie ees, aga näete, lisaks seaduse arutelule tuleb siin tegeleda ka tehniliste küsimuste, protseduuriliste küsimustega. Te endise pikaajalise Riigikogu liikmena teate seda. Nii et saate siin natuke veel seista. Palun, Kalle Grünthal!

Aitäh! Et nüüd mõtted jälle samale kohale tagasi viia: ma tulen Tõnis Möldrile appi. Meie tegevust siin Riigikogus reguleerib Riigikogu liikme staatuse seaduse § 20 lõige 1, mis [ütleb] seda, et Riigikogu liikmete märgukirjadele ja avaldustele on riigiasutused ja nii edasi kohustatud vastama  kümne tööpäeva jooksul. Mul on selline kuri kahtlus, et Riigikogu on ikkagi riigiasutus, ja tulenevalt seadusest peaks tegelikult Tõnis Möldrile vastama kümne tööpäeva jooksul. See on ennekuulmatu, et Riigikogu juhatus jälle teeb sihukest seadusrikkumist, mis on siin juba traditsiooniks saanud. Arvestades seda, et te olete minu meelest üks kõige asjalikumaid Riigikogu juhatuse liikmeid, paluks tõesti abi. Kas on võimalik, ütleme, kuidagi siis seadust muuta, nii et võib vastata, ütleme, kuu aja pärast või kahe kuu pärast? Või tuleb lähtuda kehtivast seadusest? Mis on teie vastus?

Aitäh! Ma arvan, et kõigepealt tuleks lähtuda just inimlikkusest. Selge on see, et vastamine on läinud liiga pikaks, nii et me võtame selle juhatuses tõsiselt käsile ja püüame selle nädala jooksul selle vastuse ära teha. Aga loomulikult, ka Riigikogu juhatus peab lähtuma seadusest, nii see on. Hea minister, palun! Nüüd on sõna teil.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees siis looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu (301 SE) teisel lugemisel. Selle eelnõu eesmärgiks on teha muudatusi looduskaitseseaduses ja kinnistusraamatuseaduses. Nende muudatuste peamine eesmärk on riigieelarve kulude kokkuhoid ja riigieelarveliste vahendite otstarbekas ja tulemuslik kasutamine. 

Eelnõu ise ja seaduste muudatused aitavad vähendada Keskkonnaameti halduskoormust ja töökoormust tarbetuks osutunud bürokraatlike toimingute vähendamise abil, vähendades koormust nii ametnikel kui ka nendel, kes on nendeks toiminguteks erasektori või kolmanda sektori poolt sunnitud. 

Kokkuhoid võrreldes riigieelarve üldmahuga ei ole suur, ligikaudu 15 000 eurot, kuid võetud lähenemine on põhimõtteline. Tuvastame ja eemaldame need tegevused, mis võtavad ametnike tööaega ja riigi ressursse, kuid millest sisulist kasu ei riigile ega kodanikele ei tõuse. 

See eelnõu kindlasti on ka sümboolse väärtusega. Sümbol ei ole isegi niipalju see summa, kuivõrd pigem see, et kui meil on kärpeaeg ja paljudel erinevatel foorumitel erinevates aruteludes arutatakse, kust alustada kärpimist, siis siin on ametkond tuvastanud kohad, kus alustada kärpimist, ja teinud ettepaneku nende seaduste muutmiseks. 

Eelnõu kohaselt lubatakse Keskkonnaametil vastavalt vajadusele otsustada, kas teade loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta peaks ilmuma üleriigilistes ajalehtedes või kohalikus ajalehes. Seni oli kohustus avaldada teade mõlemas. Lisaks jäetakse looduskaitseseadusest välja nõue küsida riiklikuks seireks või kaitseala valitseja tellitud teadustöö läbiviimiseks liikumispiiranguga aladel liikumiseks eraldi luba. Ühe muudatusena paneb eelnõu ette kaotada riigipoolne ostueesõigus kinnisasja võõrandamisel. Keskkonnaametile tuleb aastas tuhandeid päringuid, mis nõuavad kõik vastamist, kuid ostueesõigust ei ole rakendatud juba pea 20 aastat. 

Lisaks käsitleb eelnõu muudatusi loomakahjude hüvitamise korras. Muu hulgas käsitleb see hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju hüvitamisel rakendatava omavastutuse määramise põhimõtet. Samuti antakse eelnõu kohaselt võimalus olemasoleva eelarve ulatuses prioritiseerida loomakahjude hüvitamist vastavalt riiklikele eesmärkidele ning tõstetakse loomakahjude ennetamise kulude tasumäära ülempiiri. Eelnõu abil pannakse rohkem rõhku loomakahjude ennetamisele, mis aitab senisest tõhusamalt loomakahjusid vältida ning läbi selle kahandada ka hilisemat kompenseerimisvajadust. 

Nüüd, mis toimus esimese ja teise lugemise vahel? Eelnõu muutmiseks laekus pärast esimest lugemist kokku 206 ettepanekut. 

Muudatusettepanek nr 1. Selle keskkonnakomisjoni muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja § 1 punkt 3. See ettepanek tuleneb asjaolust, et e-notari infosüsteemi päringutega kohaliku kaitse alla võetud loodusobjekti, eriti aga asjakohases registris registreeritud kaitsealuse liigi leiukoha kohta info saamise tehnilised võimalused ei ole praegu üheselt selged. Nii ligipääsude olemasolu kui ka seotud tehniliste arenduste vajadus vajavad analüüsi ja täpsustamist. See muudatusettepanek on esitatud Notarite Koja ettepaneku alusel ja Vabariigi Valitsus arvestas seda selles eelnõus. 

Muudatusettepanek nr 2 on EKRE fraktsiooni tehtud. Selle sisu on, et kui jooksva aasta riigieelarves ei ole vahendeid loomakahjude hüvitamiseks, fikseeritakse hüvitise summa riigi kohustusena ja kahju hüvitatakse järgmise aasta riigieelarvest. Iseenesest on see kaunis asjakohane ettepanek, me kaalusime seda, aga jätsime arvestamata põhjendusel, et otstarbekam on suunata olemasolevaid vahendeid võimalikult tõhusalt ennetusmeetmete rakendamisele ja läbi selle ka kahjude tekkimise vähendamisele. Nagu paljude muude eluvaldkondade puhul, ennetusse panustamine on alati tõhusam ja odavam kui hilisem kahju leevendamine. Ja selleks tõstetakse ennetuskulude hüvitise määra. Aga suunas, ma arvan, võib isegi olla teatud määral ühisosa. 

Muudatusettepanekud 3–202 olid EKRE fraktsiooni liikmete esitatud ja käsitlesid kõik loomakahjude ennetamiseks tehtud kulude hüvitise piirmäära summat ja igaüks neist tegi ettepaneku muuta piirmäära summat 1 euro võrra vahemikus 9601 eurot kuni 9800 eurot. Tegemist oli samasisuliste, üksteist välistavate ettepanekutega, mis olid ilmselt tehtud obstruktsiooni eesmärgil. Vabariigi Valitsus jättis need ettepanekud arvestamata, kuna tegemist oli, juba nagu mainitud, obstruktsioonilise sisuga ettepanekutega. 

Muudatusettepanekud 203–206 tegi Isamaa fraktsioon, neid toetas ka Eesti Erametsaliit. 203. muudatusettepaneku sisu oli täiendada eelnõu sättega, mille kohaselt hüvitatakse kohalikule omavalitsusele saamata jäänud maamaks, juhul kui selle põhjuseks on riigi poolt maaomanike maamaksust vabastamine loodus‑ ja keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Valitsus otsustas jätta selle ettepaneku arvestamata, sest hetkel kompenseeritakse looduskaitseliste piirangute tõttu maamaksust saamata jäänud tulu kohalikele omavalitsustele Rahandusministeeriumi hallatava tasandusfondi kaudu. Vajadusel võib tasandusfondi põhimõtteid üle vaadata ja muuta. See jääb siiski välja täna kõne all oleva eelnõu ulatusest. 

204. muudatusettepanek oli täiendada eelnõu paragrahviga, mis käsitleks erametsaomanikele looduskaitseliste piirangute tõttu saamata jääva tulu kohest hüvitamist. Valitsus otsustas jätta selle arvestamata, sest just praegu toimub looduskaitsepiirangute kompenseerimise analüüs vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusplaanile. Selle analüüsi valmimise aeg on september 2024. Ka erametsaliit ise panustab Kliimaministeeriumi poolt veetava projekti "Loodusrikas Eesti" raames analüüsi läbiviimisse ja ettepanekute tegemisse. Seadust ei saa enne muuta, kui meil on võimalikud lahendused kirjeldatud ja eelarvevajadused kaardistatud, siis saame ühiselt otsustada, kas ja [kui, siis] kuidas seadust muuta.

205. muudatusettepanek käsitles eelnõu täiendamist sättega, mille kohaselt rakendataks looduskaitselist objekti sisaldava kinnisasja omandamisel kinnisasja avalikes huvides omandamise seadust. Vabariigi Valitsus otsustas jätta selle arvestamata. Ka siin pean viitama looduskaitseliste piirangute kompenseerimise põhjalikumale analüüsile, mida juba mainisin ja mis valmib 2024. aasta septembriks. Selle alusel saame võimalike seadusemuudatustega edasi minna. Siin mainin ka juurde, et kui varasematel aastatel on riik piirangutega maid omandanud üsna väikese summa eest – mõni miljon ja natuke peale –, siis sellel aastal on see omandamise maht jõudnud juba 5 miljonini. Järgmiseks aastaks oleme leidnud selleks täiendavaid vahendeid ligi 10 miljonit, mis tähendab seda, et maid omandatakse oluliselt suurema summa eest ja see huvi on ka kasvanud. Põhjus on tõenäoliselt see, et makstav hind on tõusnud, sest see arvestab metoodikas ka puidu hinda. Samamoodi on piirangute talumise tasud kasvanud. Nii et riik kasvatab järjest seda summat, millega looduskaitseliste piirangute talumine kompenseerida. 

206. muudatusettepanek oli täiendada eelnõu sättega, mille kohaselt tuleks ranna ja kalda piiranguvööndis valik‑ ja turberaie tegemisel arvestada metsaseaduses sätestatud tingimustega ja tunnistada kehtetuks vastav looduskaitseseaduse lisa. Vabariigi Valitsus otsustas jätta selle arvestamata, sest peatselt on plaanis esitada looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muudatused, mis puudutavad looduskaitsepiirangutega alade metsamajandamise regulatsioone. Teema on vaja looduskaitseseaduses ja metsaseaduses üle vaadata tervikuna, antud ettepanek puudutab sellest ainult väikest osa. 

Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist on üsnagi oodatud ja ma arvan, vajaliku eelnõuga. Eelnõu käsitleb kärpeajal riigi vaatest mittevajalike bürokraatlike tegevuste kärpimist. See eelnõu ja need valikud on sündinud sellest, et ametkonnale on antud signaal, et tegevusi tuleb koomale tõmmata. Nii et selle eelnõu sümboolsus ja vajadus peituvad just selles, et astutakse samme, olgu nad väiksemad või suuremad, selleks, et riik ei tegeleks asjadega, ei koormaks teisi osapooli mis tahes tegevustega, mis ei ole tegelikult riigi vaatest või riigi funktsioonina vajalikud. Sellest tuleneb ka kokkuhoid eelarves – nii et selline on ka tema seos eelarvega ja ajastuga. Tänan!

Austatud minister! Ma tänan teid selle väga põhjaliku ettekande eest. On küll juhtunud nii, et siiski mõned küsimused teile on, mõned täpsustavad küsimused. Läheme siis nende juurde. Tanel Kiik, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma kuulasin teie ettekannet ja lugesin ka eelnõu ja seletuskirja hoolega ja sealt jäi kõlama selline number, et selle eelarvega seotud kokkuhoid on 15 000 eurot. Ma küsin teilt nii. Kui te mõtlete ka presidendi väljaöeldule, et iga suvalist seadust usaldusega siduma ei peaks ja ta kavatseb ikkagi hinnata, mil määral need seaduseelnõud on eelarvega seotud, siis kas te arvate, et 15 000-eurose muudatuse tegemine väärib kogu seda dramaatilist sidumist usaldushääletusega ja tõenäoliselt mitut tundi arutelu siin saalis ja kogu seda möllu? Või oleks ikkagi võimalik liikuda selliste eelnõudega edasi ka nii-öelda tavapärases menetlusviisis, mitte usaldushääletuse teel? Ja kas te arvate, et Vabariigi President kuulutab selle konkreetse seaduse välja, arvestades selle mikroskoopilist mõju, mikroskoopilist seost riigieelarvega, teades, et eelarve tervikuna on suurusjärgus 17 miljardit eurot?

Aitäh! Mida otsustab Vabariigi President, on vaba otsustama tema. See on tema roll ja tema eelisõigus teha need otsused nende põhjendustega, mida ta peab kohaseks ja vajalikuks. See ei ole minu öelda, ei ole ühegi teise institutsiooni öelda. Seda esiteks.

Teiseks, noh, mõtleme selle konteksti peale. Nagu ma ütlesin, meil on aeg ja ajastu, kus me räägime kärpimisest. Me räägime sellest, et riigis tuleks kärpida mittevajalikke tegevusi. Mis oleks veel sümboolsem kui näiteks see, et Keskkonnaamet kulutab vähem aega [kaalumiseks], kas ta rakendab ostueesõigust, ja sellele pidevalt vastamiseks? Seda [õigust] ei ole rakendatud 20 aastat. Samamoodi ma olen ju toonud näiteks, et Keskkonnaamet peab kooskõlastama Kuressaare pargis toimuvat viiulikontserti. No see on nonsenss! Kui me räägime sümbolväärtusest kärpe ajal, siis selliseid samme tulekski astuda. Teie kolleeg Evelin Poolamets küsis siin kaks või kolm eelnõu tagasi, mis samme me astume. See on lihtsalt üks näide. Mina saadikuna teie rollis olles näiteks küsiksin, aga kus ülejäänud eelnõud on. Rohkem on selliseid eelnõusid vaja. Ja kui neid eelnõusid on rohkem, siis kindlasti saab [kord olema] mõistlikum. 

Nii et iseenesest, kuigi see summa on väike, see võiks olla ka 1000 eurot või 2000 eurot, igal juhul on see õige suund. Mina arvan, et see kindlasti on eelnõu, mis omab kärpeajal sümbolväärtust ja panustab veidi eelarvesse ka tegevustega. Ma toon eelarve kontekstis ühe näite. Ma arvan, et teiegi teate nagu mina, et meie president on kohtunud Madis Leivitsaga, kes tegeleb aastas üle 100 hoolealuse isendiga, tegeleb lindude ravimisega, nagu ta elegantselt nimetab, pliimürgitusest. Selleks projektiks kulub teatud etapis vähemalt 12 000 eurot. Kas seda on vähe või palju? Mina arvan, et selle raha eest saab väga väärt tulemuse. Nii et 15 000 eurot on kindlasti eelarve kontekstis oluline raha, kui see panna õigesse kohta. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eelnõu seletuskirja lugedes näeb, et siin on jah kirjas, et eelnõu eesmärk on riigieelarve kulude kokkuhoid. Aga Reformierakonna puhul tundub uskumatu, et te olete valinud strateegia ja taktika, et võtta Eesti inimeste taskust ja ettevõtjate käest kogu see raha, mille [puudujäägi] te eelmise riigieelarve miljardilise miinusega tekitasite. Kõlab üsna uskumatult. Kas ma ei kuulnud või te ei öelnud, mitu miljonit selle eelnõuga kokku hoitakse? Ma saan aru, et tegemist on jõuliste kärbetega.

Aitäh! Tegemist on sümbolväärtusega tegevusega: võetakse maha need riigi tegevused, millega riik tegelema ei peaks. Minu meelest peaks selliseid [samme] rohkem olema. Kui keegi võtab vabaduse neid naeruvääristada, teeb ta minu meelest valesti. Seda esiteks. Ja teiseks, eks me selles augus ikkagi oleme. Vahest te tahate ajaloos tagasi kerida sellesse aega, kui rahandusministriks oli teie austatud kolleeg, kes – väljendan siis täpsemalt – ütles, et ta väga matemaatikat ei armasta.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loen siit seletuskirjast: riigieelarvelistel eesmärkidel loomakahju ei hüvitata, kui taotluste eelisjärjestuse kohaselt ei ole vähem eelistatud looma tekitatud kahju hüvitamiseks jooksva aasta riigieelarves selleks vahendeid ette nähtud. Kuna meid jälgib palju inimesi – ma tean üsna mitmeid ja mitmeid –, siis äkki seletate neile ära, millised on need vähem eelistatud loomad? Ja mille põhjal see valik on tehtud? Rääkige inimestele kõik ilusti lahti.

Aitäh! Ütleme nii, et selle eelnõu mõte, kui ma püüan seda võimalikult lihtsalt seletada, on suunata tulevikus loomakahjude hüvitamist nii, et rakendatavat omavastutust määratletaks vastavalt sellele, kas on tehtud investeeringuid. Ma toon veel kord näiteid, mida meie valdkonna inimesed on toonud: keegi on rajanud hundikindlaid aedu või on leidnud näiteks hanede heidutamiseks, nagu viisakalt nimetatakse, mitteletaalseid [lahendusi]. Seda tegelikult arvestatakse ka loomakahjude hüvitamisel. Tegelikult see on suund, kuhu me püüame minna. See järjekord pannakse siis vastavalt ka kirja. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil on siin olnud teatav sihukene diplomaatiline pingpong: mina olen muudkui aga küsinud, miks teie menetlete eelnõusid usaldushääletusega, ja teie olete muudkui aga vastanud, et tempo tuleneb eelarve tempost ja eelarve olukorrast. Mina ei saa sellega nõus olla, sellepärast et eelarvele on sellel üliväike mõju. Tegin väikese arvestuse ka praeguse eelnõu kohta. Kui arvestame kahte kuud, mis kuluks tavamenetluseks rohkem, siis säästate 0,000000008% eelarve tuludest – peale koma on kaheksa nulli ja siis tuleb kaheksa. Miks te arvate, et see usaldusküsimusega sidumine, mis kahtlemata teeb palju rohkem riigile kahju, väärib küünlaid? Kas te nüüd äkki vastaksite sisuliselt? Ja mina omalt poolt teen sellise kompromissi, et kui te vastate sisuliselt, siis ma enam seda ei küsi.

Aitäh, hea küsija! Minuga seda kompromissi tegema ei pea. Teil on kaks küsimust, te võite küsida, palju tahate, täpselt kahe küsimuse piires. Nii et ärge muretsege. Küsige aga! See ei ole minus kinni. Seda esiteks.

Teiseks, veel kord kordan: meil on kärpeaeg ja üks kärpesuund on riigile mittevajalike tegevuste kokkutõmbamine. Tulevikus nende meetmetega, mis siin tehakse, on võimalik kokkuhoid ja kärbe suurem. See on tõenäoliselt suurem kui see 15 000 eurot, aga isegi kui see on 15 000, siis tegemist on igati õige suunaga. Kui me nüüd ütleme, et kogu selle protsessi käigus, mis puudutab eelarvet, me ei peaks kärpima, ei peaks mittevajalikku bürokraatiat kokku tõmbama – no ma tahaks näha seda, kes tõstab käe püsti ja seda naeruvääristab. Kui te aga tahate seda teed valida, siis valige.

Miks see eelnõu on usaldusega seotud ja miks ta eelarveprotsessis on? Vaadake, seesama eelnõu tegelikult oma olemuselt ju kärbib riigi bürokraatiat. Mulle tundub, et ka EKRE peaks sellessamas järjekorras olema ja seda toetama. Ometi te esitasite sellegi muutmiseks portsu obstruktsioonilisi ettepanekuid – täiesti mõistliku eelnõu, sellesama eelnõu muutmiseks, mille kohta teie kolleeg Evelin Poolamets küsib. Nii et ma ei oska öelda, kas see vastus oli teie arvates sisuline, piisavalt teile südamelähedane, aga te naeruvääristate riigi kulude kokkuhoidu. See on minu arust viga.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See nüüd on küll meelevaldne. Kui küsimuste esitamine ja [püüd] asjadest aru saada tähendab naeruvääristamist, siis on küll asjast valesti aru saadud. Kui siin rääkida sümbolväärtustest, siis on see muidugi väga põhimõtteline: loomi ja linde tuleb kaitsta, selles mõttes keegi ei küsimärgistagi seda. Aga te jätsite enne vastamata Kert Kingo küsimusele, millised on vähem eelistatud loomad. On see loetelu kuskil olemas? On need eraldi kirjeldatud või tuleb see vastava valdkonna ministri määrusega hiljem? Et meil oleks nagu selge pilt, kes on need vähem eelistatud loomad. Ja kas vähem eelistatud loomade puhul tõrjemeetodi kasutamiseks on võimalik seda kavandatavat hüvitist kasutada ennetamiseks?

Jah, ma eeldasin, et võib-olla tahetakse lihtsalt pildist aru saada. Aga loomulikult on plaanis määrus kehtestada ja sinna tulevad kindlasti ennetustööde osakaal, kiskjakahjud ja seejärel kotka-hülgekahjude jaotus. Täpne jaotus tuleb määruses umbes sellises järjekorras, nagu ma kirjeldasin. Ilmselt kiskjakahjude osakaal on kõige suurem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Jälle te luiskate. Ei teinud me ainult obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid, vaid ka täiesti sisulisi, ja te lugesite ka ette. See eelnõu sätestab seda, et kui riigieelarves ei ole raha kahju hüvitamiseks, siis pühkigu kahju kannatajad suu puhtaks. Meie tegime ettepaneku, et selle kahju võiks sellisel juhul järgmisel aastal eelarvest hüvitada. Aga teie leiate, et polegi vaja, et suuname ennetusmeetmeteks rohkem raha. Me teame, et need ennetusmeetmed ei korva mingil juhul lindude ja loomade tekitatud kahjusid. (Juhataja helistab kella.) Aga ma küsin seda: kui palju siis nende ennetusmeetmete jaoks, kui (Juhataja helistab kella.) inimesed peavad kahjude [hüvitamisest] suu puhtaks pühkima, raha on? 

Hea küsija, teie aeg! 17 sekundit läks üle, natuke palju.

Aitäh! Ma arvan, et teie küsimusepüstitus ei olnud lõpuni täpne. Oleme siiski ausad. Ma arvan, et ka põllumajandusvaldkonna inimesed – see pole küll minu erialal igapäevane kokkupuude – on öelnud, et ega senised, näiteks needsamad hanekahjude ennetuse ja kõik need muud tasud tegelikult ju ei ole kompenseerinud tekitatud kahju. Seda tuleb vaadata kogumina ja see [iseloomustab] seda poliitikat, kuhu suunas me läheme: pigem rõhuda ennetussammudele. Ja eks Keskkonnaamet teeb ka ettepanekuid selle kohta, kuidas, millisel viisil korraldada heidutusjahti, kui neil on olemas ettekujutus, kuhu neid hanesid suunata – see on põhiteema olnud põllumajandus- ja keskkonnavaldkonna inimeste vahel. Nii et ma arvan, et te loote ekslikult ettekujutust, justkui need varasemad tasud oleksid kuidagi rahu majja toonud. See pigem on olnud sümboolne hüvitis, mida kärpeajal tegelikult on tulnud kokku tõmmata. See otsus tehti juba eelmise valitsuse ajal, mitte praegu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Kuigi kriitikaks on põhjust küll ja veel, me minu arust siiski liigume positiivses suunas. Kui te eelmise eelnõu arutelul ütlesite, et kui EKRE asjadel silma peal ei hoia, läheb kõik hukka, siis nüüd te meie muudatusettepanekut kommenteerides ütlesite kogunisti, et kaunis mõistlik. Mulle tundub, et te aja kokkuhoiu huvides nagu jätsite pausi lühikeseks. Mina usun küll, et te tahtsite öelda, et nii kaunis kui ka mõistlik oli see ettepanek. 

Aga mu küsimus on ennetusmeetmete kohta. Seal on pandud ühele isikule makstava summa osas piir, mis on 9600 eurot. Ent siin eelnevate küsimuste käigus arutati pikalt ka seda, et kui hüvitiste raha eelarves saab otsa, siis hüvitisi ei maksta. Kas nende ennetusmeetmete puhul on ka mingi selline piir ette nähtud, et kui ühel hetkel riigieelarves raha ei ole, siis raha ei saa ka ennetusmeetmeteks? Või nendeks saab nii kaua, kui on vaja ennetada, arvestades siis isikupõhist piiri loomulikult, aga nii-öelda summa summarum piiri ei ole? Või on?

Isiku puhul jah see suureneb 3600‑lt 9600 eurole. Praegu on Keskkonnaametil kasutada selle jaoks suurusjärgus 400 000 eurot. See on see eelarveline piir praegu.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma jäin mõtlema teie mõtte peale, mida te olete korduvalt öelnud: et see on sümboolne ja ikkagi rohkem võiks selliseid samme olla. Kui me tahaksime selle eelnõu mõju eelarvele arutada, siis see on natuke alla ühe miljondiku. Näiteks kui tahaks kärpida eelarvet, 10% kokkuhoidu leida, siis oleks vaja 100 000 sellist eelnõu – nagu see, mis te siia ette nüüd tõite. Ma ei ole väga kindel, kui adekvaatne või tõsiselt võetav on selliste 15 000-euroste sammude kaupa [astuvate] eelnõudega riigieelarve positsiooni parandada. Sisuliselt võib öelda niimoodi, et kui mõni ministeerium jätab ühe ametikoha täitmata aasta jooksul, ta võib-olla hoiaks rohkem raha kokku, ja küllap ka teie ministeeriumis selliseid kohti on. Või jäetakse mõni kampaania tegemata. Nii et ma jään enda seisukoha juurde, et tegelikult ei ole päris adekvaatne, päris põhjendatud tuua siia ühe miljondiku eelarvest moodustavaid eelnõusid ja ütelda, et need on seotud eelarvega ja seetõttu usaldushääletusega seotud. Võite kommenteerida mu väidet, aga võite ka mitte.

Kõigepealt ma täpsustan lihtsalt vastuseks Rain Epleri küsimusele [ennetusmeetmete] kogueelarve kohta, et ma vaatasin järgi, 2024. aastal on selleks 427 000 eurot. See on veel täpsemalt. 

Teie väite peale ma ütleksin nii, et kui inimene teeb sammu paremuse poole, otsustab hakata elama tervemalt või teeb midagi muud säärast, siis kindlasti on see samm õiges suunas, isegi kui tempo ei ole tohutult kiire. Kui me ei ehita kohe majakat, paneme väikese meremärgi, et laev karile ei sõidaks – abi sellestki. Samamoodi on selle eelnõuga. Tegemist on sisult sümbolväärtusega eelnõuga, mis hoiab ära riigi tarbetuid kulutusi ja võimaldab ametkondade kulutusi kokku hoida. Nad saavad tegeleda muude asjadega ja ka teised osapooled ei ole rakkes [mõttetute] tegevustega, et kirjutada nendele ametnikele. See hoiab alguses raha kokku 15 000 eurot, tulevikus ehk rohkem. Minule jääb arusaamatuks, miks opositsioon võtab enda südamele patu ja seda naeruvääristab. Mina teie asemel seda ei teeks.

Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küll üritasin väga lihtsas keeles ja arusaadavalt küsida ja palusin teil ka seletada inimestele arusaadavalt, kes need vähem eelistatud loomad on ja mida see tähendab. Vastust ei saanud. Aga ma nii palju sain teada, kui te Arvo Allerile vastasite, et see kehtestatakse ministri määrusega. Seega te praegu ei teagi, kes need loomad on. Määrus alles tuleb. Aga kas te äkki teate, millist metoodikat kasutades see valik tehakse? Kuidas toimub valik, kes on need vähem eelistatud loomad? Mille põhjal otsustatakse, et nemad vähem eelistatud on? 

Aitäh! Võib-olla teie kolleeg küsis veidi täpsemalt. Võib-olla ma eeldasin, et teile on vaja lihtsamalt selgitada – ma ei tea, miks ma nii [vastasin]. Minu viga! Aga määruse me kehtestame ja ilmselt seal tuleb teatav eelisjärjestus. Ennetustööd on seal teatav osa, kiskjakahjud on ilmselt suuremad osad, kotka- ja hülgekahjud on väiksemad ja rändlinnud näiteks on vähem eelistatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Muide, hea õigusloome tava kohaselt, kui Riigikogu ette tuuakse eelnõu, kus on räägitud, et see vajab veel ka määrust, siis peab seal juures vähemalt selle määruse mustand ka olema. Nii on meil kombeks olnud. 

Mul muidugi on vastuväide, et ei, meie ei võta mingit pattu südamele, et me naeruvääristame seadust, mis on hea. See ei ole hea seadus. Vaat siin on põhiline küsimus. Mul on selle seadusega seoses kaks probleemi. Esimene probleem on see, et tõepoolest ei ole me nõus sellega, et vähendatakse loomakahjude hüvitamist – see on tegelikult inimeste nöökimine. Jälle teeme seda, jälle teeb teie valitsus seda olukorras, kus niigi on ettevõtjatel, põllumeestel, tavalistel metsaomanikel, maaomanikel raske, ja siis öeldakse veel, et teie arvelt hoiame kokku. Ja siis üritatakse seda looritada veel mingisuguse sellise õilsa vormiga. No ei ole õilis! Ja teine minu probleem on see – seda küsis ka Henn Põlluaas –, et mis siis on need ennetustegevused ja palju need maksma lähevad. Mis tegevused need on, mis aitavad maaomanikke?

No minu meelest oled sa veidi valel teel. Nagu sinu kolleeg Rain Epler tuvastas, kahju hüvitamine ühe isiku kohta suureneb 3600 eurolt 9600-le. Tuleb järjekord ja omavastutuse määramise põhimõttest lähtudes hinnatakse, kas on tehtud investeeringuid ka nende kahjude sünni ennetamisse või mitte. Ma mainisin näitena hundikindlaid aedu ja muid [abinõusid] selleks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See on muidugi hea, et see number suureneb 9600-ni. Aga siin on veel küsimusi, kes see isik on: on ta siis füüsiline isik või on ta juriidiline isik, on ta maaomanik, on ta kultuuride kasvataja. Eks seda siis saame hiljem teada. Aga tulen tagasi selle juurde, et [looduskaitseseaduse § 61] tuleb täiesti uus punkt 3¹, mis [käsitleb] loomakahju hüvitamise taotlemist ja [vastavaid summasid] riigieelarves. Seda punkti lugedes saan ma aru, et tegemist on loomakahjudega, ja kui on tegu rändel olevad linnud, siis nende jaoks on raha olemas ja seal ei ole mingit sellist eelistuste nimekirja. Kas ongi nii, et kui rändel olevad linnud kahjustavad kultuure, siis põllumeestele kahju hüvitatakse?

Aitäh! Ma esiteks ütleksin, et see määruse kavand oli ka kaasas, millele Martin Helme viitas. Vähemalt mulle öeldi, et see peaks olema siin kuskil olemas. Ma ei tea, kus ta siis on, kui teda siin ei ole. Teiseks, te küsisite kas-küsimuse: kas te olete õigesti aru saanud, et … Mina päris kindel ei ole, et te olete õigesti aru saanud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Seekordne küsimus ei puuduta selle eelnõu sisu, vaid üldist poliitilist olukorda ja meie vastasseisu. Oletame – ma teen sellise julge oletuse –, et ühel hetkel kannad sa peaministri rasket vastutuskoormat. Ma küsin: mida sa sel juhul teeks teisiti või paremini või mis oleks sinu tee selle vastasseisu lahendamiseks, kus me praegu oleme? Muidugi, võib-olla see küsimus on raske. Kui sa ei soovi sellele vastata, ega ma ei saa pahandada, kuna see ei puutu selle eelnõu sisusse. Aga ma siiski küsin.

Seda ma ütlengi juhatajana ära, et see ühelt poolt ei ole tõesti 301 SE sisu ja teiselt poolt te küsite võib-olla homse päeva või tuleviku kohta. Aga eks vastaja ise otsustab, kas ta vastab või ei vasta. Palun!

Ma saan öelda, mida ma valitsuse liikmena kindlasti loodan: et debatid on võimalikult sisulised. Mina naudin sisulist debatti rohkem. Kindlasti võiks olla praeguste eelnõude ja kõikide muude eelnõude puhul arutelu selle üle, millised on võimalikud lahendused. Ja nagu ma varem olen öelnud: minu meelest – ma ei taha kuidagi seda kivi visata, aga ma olen ka varem öelnud – opositsioon on teinud ka mõneti taktikalise vea, kui ta on jätnud kasutamata võimaluse öelda, et mingi lahendus oleks neil parem. Sest tõepoolest võiks ka nii olla. On esitatud lihtsalt umbettepanekud. Lahendused tavaliselt sünnivad ikkagi erinevate osapoolte koostöös ja ma arvan, et eks seal see võti on. Kui eelarve saab vastu võetud, eks siis kõigil on aega süüa jõululauas erinevaid toite oma lähedastega ja lugeda tuumarühma raportit ja mõelda, mis järgmisel aastal saab. Eks see elu nii läheb.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud valitsuse liige! On ikka ütlemata tore teiega siin mõtteid vahetada, aga mis siin salata, on kahju ka, et te minu pakutud sisulist kompromissi vastu võtta ei tahtnud. Sisuliselt te ei vastanud või, nagu te ütlesite, ei kasutanud võimalust sisulist debatti nautida. Aga see on teie õigus. Ma ikkagi ei vaidlustanud ju kuidagi seda, et riigi bürokraatiat oleks vaja vähendada, vaid seda, et seda 15 000-list eelnõu menetletakse kiirendatud korras ja usaldushääletusega, põhjendades, et see on seotud riigieelarvega. See kuidagi ei päde. Aga ma nüüd küsin edasi. Küsin seda, miks see eelnõu nii hilja esitati. Nagu seletuskirjast võib lugeda, alustati selle kooskõlastamist juba 2022. aasta detsembris.

Aitäh! Mina ütleksin, et sellel eelnõul loomulikult on seos riigis toimuva kärpimisega ja eelarvega ka. Veel kord, isegi kui see rahaline summa on väike, me [soovime] kogu selle eelarveloogikaga tõmmata koomale neid tegevusi, millega riik ei pea tegelema, pluss siis see, et riik ei pea olema koormaks ka erasektorile ja kolmandale sektorile, mis tahes kolmandatele osapooltele. Nii et tegevuste kärpimine on selle eelnõu sümbolväärtus ja side eelarvega, viisiga, kuidas tegelikult riik peaks toimima. Me teame, et tööealine elanikkond väheneb, ja kui me üritame hakkama saada piiratud maksukoormusega või selle maksukoormusega, mis meil on, siis järelikult teatud tegevustes me peame kokku tõmbama. Jah, see on väike [kokkuhoid] tõepoolest, seda võib naeruvääristada. Sama hästi võib naeruvääristada iga väikest sammu inimese elus, aga kui see on õiges suunas, siis ei ole see kindlasti paha asi. 

Ja veel kord, lõppkokkuvõttes, kui te küsite, miks me jälle sellise usaldushääletuse juures oleme – see oleks võinud ju eelarvega seotuna minna ka ilma igasuguse usaldushääletuseta. Veel kord, oleks EKRE esitanud ainult sisulised ettepanekud, mida me siin ka arutasime, siis me oleksime püüdnud ühisosa leida, debateerinud selle üle, kas teie ettepanekud on head, kvaliteetsed, miks see kuri koalitsioon ei taha neid arvestada. Aga te [otsustasite], nagu ma ette lugesin, 200 pluss ettepanekut esitada lihtsalt niisama, et umbe lasta see kärpe-eelnõu. Milleks? Minu meelest te selle vea tegelikult tegite. Oleks võinud tegemata jääda.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus! 

Pigem protseduuriline repliik. See küsimuse minut on nii lühike, et sinna on raske kõike suruda. Minu arvates selle nurga alt, hea Jüri, et need eelnõud on usaldusega seotud, on teatav selline pilk tulevikku, kui mõtiskleda selle üle, kes võiks olla järgmine peaminister ja mida tema teeks ja kuidas ta teeks, mõnes mõttes selle eelnõuga seotud. Ma vaatan, Kadri Taligi on saali tulnud. Võib-olla ta tuligi selleks, et nüüd vajutada punast nuppu lõpuks, ja saab selle valitsusega ühele poole ja hakkame uut moodustama. Selles mõttes need küsimused ehk siiski on nende eelnõudega seotud, et see usaldusküsimus on õhus. Ja kuna minister paratamatult kuuleb, mis me räägime, siis eks väike vihje läheb teele, et me omavahel seda arutame.

Aitäh! Ma selles mõttes võib-olla isegi võtan selle väikese protesti [omaks] ja ütlen, et jah muidugi, kui on eelnõu usaldusega seotud, siis läheb see ühtemoodi või teistmoodi, eks tulevikutee on ikka. Nii et selles mõttes ega see ei olnud teilt vale mõttekäik. 

Andres Metsoja, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Me eile või vist tegelikult juba üleeile arutasime seda kalurite teemat, et digitaliseeritakse kõik püügiandmed. Aga samal ajal oleme arutanud ka Notarite Koja ettepanekut selle eelnõu puhul, seda § 1 punkti 3. Arutelu käigus selgus, et eelnõuga kohustatakse notareid lisama tehingute juurde teatud looduskaitselisi andmeid, mis peaksid olema kättesaadavad e-notari infosüsteemis. Aga andmesüsteemid ei ühildu ja notarid tulid kohale, ütlesid, et ei saa neid andmeid kätte. Ja siis tekkis kohe küsimus, kas siis kinnisvaratehinguid tehakse nõnda, et teatud looduskaitsealased piirangud jäävadki tehingusse märkimata. Siis on ju tegemist varjatud puuduste või mingi varjatud informatsiooniga. Osakonna juht väitis, et tõesti, see võibki nii olla, ja nüüd see punkt jäi eelnõust välja, sellepärast et andmed ei ühildu ja kalurite infosüsteemiga on vaja rohkem tegeleda kui kinnisvaraga. Kas see info vastab tõele?

Aitäh! Ma ju kirjeldasin siin kõiki muudatusettepanekuid üsna põhjalikult, kaasa arvatud muudatusettepanekut nr 1. Nagu hea küsija mainis, keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku see punkt välja jätta, Notarite Koja ettepanek on tulnud, komisjonis on seda arutatud ja Vabariigi Valitsus on arvestanud. Ma eeldan, et ühiselt on leitud, et tegelikult ei ole, nagu on öeldud, info saamise tehnilised võimalused praegu üheselt selged ja ligipääsu olemasolu ja tehniliste arenduste vajadus vajavad analüüsi. Nii et kui selline vajadus on, siis teeme selle ära ja siis saame edasi minna.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Mu küsimusel on kaks poolt. Üks on sisupool. Võib-olla te kirjeldate, milline raamistik ja kas üldse ametnikele ette antakse omavastutuse määramiseks? Need on päris suured summad, mis võivad seal lõpus mängus olla. Kas inimene saab hüvitisena rohkem või vähem, 10% või 50% kahjust, see vahe võib olla päris märkimisväärne.

Teine pool küsimusest on usalduse teemaga seotud. Ma isegi täitsa inimlikult mõistan, et teil on raske kommenteerida oma erakonnakaaslase tegevust ja öelda, mida teie teeksite teisiti. Aga kui püüda ette kujutada, et see asi läheb nii korralikult lõhki, et te satute opositsiooni ja hakkate ise obstruktsiooni läbi viima ja tegema paremaid taktikalisi valikuid, siis võib-olla te teete väikese sissevaate, millised oleksid need õiged taktikalised valikud, kui näiteks väärtusküsimustes uus koalitsioon peaks tegema midagi sellist, mis on teile täiesti vastumeelne?

Aitäh! No oleks äärmiselt libe tee looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise käigus arutada selle üle, mismoodi peaks opositsioon oma elu korraldama. Minu ettekujutus sellest on, et kui tahta poliitikat muuta, siis saab seda teha sisuliste argumentide toel. Teie ehk arvate, et kannab vilja 200 ettepaneku esitamine – elame-näeme. Seni ei ole see kuigi palju vilja kandnud ja, ütleme nii, minu meelest sellest sisulisest debatist ei ole ka kasu sündinud. See on vähemalt minu vaates fakt. Mulle tundub, et kui me siin saali ukse taga rõõmsalt omavahel kokku saame ja mõtteid vahetame, siis on see oluliselt [tõhusam] kui lähtuda sellelt positsioonilt, et üks esitab eelnõu ja teine 200 ettepanekut. See ei ole kuigi edukas protsess olnud. Seetõttu jah, see ei ole parim võimalik [taktika].

Kõik see muu, mis puudutab sisu poolt – seda ma juba kirjeldasin. Selle me paneme määrusesse kirja, seal saavad need vahekorrad ja viisid kirja, kuidas omavastutust määratakse: kuidas hinnatakse aedu, peleteid ja kõiki muid abinõusid, mida selleks vaja.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Riskides korrata eelnevalt esitatud küsimusi mingis aspektis, ma siiski tahaksin küsida veel kord selle eelarvemõju kohta. Minu meelest need vastused, mis te andsite, vähemalt selles aspektis, mis mulle huvi pakub, ei ole olnud piisavalt informatiivsed. Eelnõu seletuskirja on kirjutatud sedasi: "Eelnõusse on koondatud punktid, millega soovitakse kokku hoida Keskkonnaameti töökoormust, hinnanguliselt 15 000 euro võrra aastas." Kolleeg Jaak Valge osutas siin oma arvutustele tuginedes, et see summa on 0,000000008% eelarvest. Kolleeg Tanel Kiik ütles, et see on umbes 1 miljondik. Ma ei tea, kelle arvutused siin täpsemad on. 

Aga ma mõtlesin küsida teie käest, et kui väike peaks eelarvemõju olema, et teie hinnangul oleks põhjendatud öelda, et eelnõu sidumine eelarvega on kunstlik ja põhjendamatu.

Aitäh! Nagu ma teie kolleegidele vastates selgitasin, selle eelnõu seotus eelarvega ja kärpeajastuga ei piirdu vaid selle mahuga. Ehkki tõepoolest, nagu selles mõttevahetuses juba [jutuks on olnud], mina arvan, et isegi väikest mahtu ei maksaks naeruvääristada. Nagu ma [rääkisin], umbes sama suure summa eest on võimalik vigastada saanud loomi [aidata], linde pliimürgistusest või autodega kokku põrkamise [vigastustest] või tont teab millest ravida. Kindlasti on tegemist õige asjaga. Selle eelnõu sümbolväärtus ja seotus eelarvega seisneb ikkagi funktsioonide ja bürokraatia kärpimises. Riik ei pea tegelema ajal, kui raha napib muu hulgas õpetajate palkadeks ja igal pool mujal, erinevate bürokraatlike tegevustega, mis koormavad riigi enda funktsioone, võtavad raha ja aega ja lisaks koormavad ka teisi osapooli. Nagu ma märkisin, ostueesõigusest teavitamist ei ole 20 aastat tehtud ja ma arvan, et on viimane aeg sellest [nõudest] loobuda. Samamoodi olen ma [näiteks toonud], et miks me peaksime ometi tegelema riiklikult Kuressaare pargis peetava viiulikontserdi kooskõlastamisega, küll Kuressaare selle [korraldamisega] ise hakkama saab. Ma arvan, et mina teie asemel pigem nõuaks rohkem selliseid eelnõusid, mitte vähem.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Loen siit, et [eelnõu] § 1 punkti 9 kohaselt võib jätta loomakahju hüvitise maksmata, kui eelarves ei ole piisavalt vahendeid. Seetõttu võib väheneda ka Keskkonnaameti töökoormus, kui väheneb taotluste esitamine. Mina loen sellest välja, et hüvitist makstakse, kui raha on, ja ei maksta, kui raha ei ole. Kas see ei ole nagu liiga loominguline suhtumine riigi toimimisse? Mingil hetkel me ehk näeme ka kodanike hulgas sama suhtumist, et maksan parkimistrahvi, kui raha on, kui ei ole, ei maksa. Või ma olen seda valesti tõlgendanud? Palun kommenteerige!

Aitäh! Mõte on jah, et liigutakse selles suunas, et arvestatakse ennetusmeetmeid, nagu ma olen siin ka varem öelnud. Mainitud on erinevaid võimalusi, on need aiad, peletid – kõik selline. Määr suureneb, tehakse selline prioriteetsuse järjekord. Ma juba olen selgitanud, mis suunas see umbes võiks liikuda: ennetustööd, seejärel kiskjakahjud ja nii edasi. Ja siis selle raamistiku sees püütakse kompenseerida tekkinud loomakahjud. See tegelikult on see mehhanism. Kui lähiaastatel on raha selleks juurde vaja, eks me siis peame eelarvemenetluses selle eest hea seisma.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Sa enne ütlesid siin hea nalja, et tänane valitsus proovib olemasoleva maksukoormusega toime tulla. Esiteks, ei proovi: kõiki makse tõstetakse, kõiki lõive tõstetakse. Ja teiseks, ei tulda ka sellega toime, sest ikka on miinuseelarve. 

Aga ma lähen oma küsimuse juurde. Ma enne küsisin, mis need ennetamistegevused on, ja sain vastuse, et ennetajaks peavad inimesed ise olema. Mulle jäi sellest vastusest selline mulje. Samas ma pean ütlema, et iga kord, kui mulle vastama hakatakse, siis mulle kõrvalt Varro Vooglaid ütleb, et küll ma olen ikka rumal inimene, et ma ei saa vastuste puhul mitte millestki kogu aeg aru. Aga on siis niimoodi, et ennetajaks on inimesed ise? Ja teiseks, ma ei saanud aru sellest vastusest, et kui summa küll suureneb, aga samal ajal riik hoiab raha kokku, siis kuidas see matemaatika toimib. Inimestele hakatakse rohkem maksma, aga tegelikult riik hoiab raha kokku, vähe küll, aga suur asi. Mismoodi see matemaatika käib? Mul ikkagi on selline tunne, et kuna tingimused lähevad karmimaks, siis on neid suurema summa saajaid lihtsalt vähem.

Aitäh! No ma võin kohe siit öelda, kui me oleme siin saalis, ja ma vaatan, et Varro Vooglaid on ka: ma võin kinnitada, et mina küll sind rumalaks ei pea ja võin Varrole ka öelda, et ta kunagi ei kahtlustaks seda. Tegemist kindlasti ei ole rumala inimesega, hoolimata sellest, et ta matemaatikat ei armasta. Aga vaated meil kindlasti ei kattu. Ennetuse ja raha vahekord tihtipeale on see, et kui ennetust tehakse korralikult, siis hilisemad kahjud on ka selle võrra väiksemad, kahjude [hüvitamiseks] on vaja vähem raha ette näha. Nii et see seos on üsna ilmne, nagu elus igal pool mujalgi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Nagu ikka, mulle tundub, et te väga lihtsustate mitmeid asju ja ei anna päris täpseid selgitusi. Kas või seegi, kuidas te toote põhjuse, miks see iseenesest summade poolest täiesti mikroskoopiline eelnõu usaldushääletusega läbi surutakse. Te ütlesite, et EKRE obstruktsiooniliste muudatusettepanekute pärast. See ei vasta ju absoluutselt tõele, sellepärast et oleks piisanud teiepoolsest vähimastki tahtest ja soovist ühise laua taha tulla ja arutada neid teemasid, leida mingi kompromiss, ja obstruktsioon oleks kadunud justkui imeväel. Aga sellele vaatamata teie valitsus eelistab just jõupoliitikat. Miks te sülitate parlamentarismile näkku?

Aitäh! No teie maailm on ikka väga dramaatiline muidugi. Ma ei tea, kuidas see paistab, aga ma püüan seda siis endiselt selgitada. Mulle väga meeldib, et te jõuluimesse usute, et endiselt see ime on võimalik. Aga vigur on ju selles, et kui me püüame nüüd ikkagi põhjuse ja tagajärje seost vaadata, siis tegemist on eelnõuga, mis teeb seda, mida kärpeajal riik ja valitsus peavad tegema. Ja isegi mitte ainult kärpeajal, vaid ka muul ajal: tõmbama koomale funktsioone, mis koormavad põhjendamatult ametnikke, loovad tarbetut bürokraatiat, tekitavad tühja paberimäärimist või on muul viisil ajast ja arust. Seda peab igal juhul koomale tõmbama. Aga isegi kui see koomaletõmbamine on väike, seda ilma seadusemuudatuseta teha ei saa. Ja sellel on ka eelarvemõju. Selle oleks võinud eelarvega koos ära menetleda. Opositsiooni asemel oleks ma esitanud siia kaks või kolm sisulist ettepanekut, aga teie otsustasite esitada 200 ettepanekut. Ja sellepärast see läks usaldushääletusele, see ei olnud mitte koalitsiooni valik. Nii et kes kuhu sülitas, saate ise hiljem välja selgitada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Võtangi sul sõnasabast jälle kinni. Ma olen ise täpselt sama meelt, et kompromiss on ainuke võimalik tee edasi, ja eks ma püüan oma kõnedes ka analüüsida neid võimalusi ja pakkuda lahendusi. Aga kompromiss on alati mõlemapoolne. Nii ma küsiksin järgmise sellise kaheosalise küsimuse sinu käest. Selle saavutamiseks milliseid järeleandmisi, või "järeleandmine" võib-olla ei ole õige sõna, milliseid mööndusi sa oleksid valmis ise tegema ja milliseid järeleandmisi või mööndusi ootaksid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, et meie teaksime, et see kompromiss oleks võimalik?

Aitäh, hea küsija! Mina saan selgitada oma positsiooni valitsuse liikmena, Kaja Kallase valitsuse kliimaministrina. Minu tööloogika ja meie, Kliimaministeeriumi tööloogika on olnud see, et me ei ole nii uhked, et arvata, et meie mis tahes lahendused on parimad võimalikud. Me kuulame alati argumente, tulgu need koalitsioonist või opositsioonist, turuosalistelt või kuskilt mujalt. Kui on paremad lahendused, siis me neid hea meelega kasutame häbenemata. Sellisel viisil meie töötame. Ma arvan, et kui opositsioon on valmis ka selles debatis osalema, siis meil on ühisosa olemas. Ma arvan, et küllap sealt see kompromiss saab sündida.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete nüüd jälle mitmele küsimusele vastates toonitanud seda, et ka väike samm õiges suunas on tervitatav ja toetusväärne. Minule vastates te vist ütlesite täpselt nii, ma kirjutasin üles: "Mina teie asemel nõuaks rohkem selliseid eelnõusid, mitte vähem." Aga ma jäin siin mõtlema, kas see tegelikult ikka tingimata on tõsi. Probleem on ju ka see, kui parlamendi ette tuuakse palju selliseid pudi-padi-eelnõusid ja koormatakse sellega parlamendimenetlust. Ja me muudkui menetleme siin erinevaid eelnõusid, üks eelnõu teise järel. See on ju iseenesest probleem. Võib-olla peaks erinevad muudatused kokku koondama ja mingi pikema perioodi jooksul tooma parlamenti ühe eelnõu, mis ikkagi on tõsine muudatus tervikuna, mitte palju-palju eraldi eelnõusid. Näiteks Šveitsi parlament minu teada käib koos kaks korda aastas kuueks nädalaks ja selle ajaga nad menetlevad kõik vajalikud eelnõud ära. No muidugi, Šveits ei ole Euroopa Liidu liige, sealt ei tule neile seda eurobürokraatiat sisse, aga ma arvan, et see on natuke ka õigusloomekultuuri küsimus. Äkki te ikkagi mõtlete selle peale, et päris nii see ei ole, et tingimata on vaja [palju eelnõusid].

Aitäh! Ma hea meelega filosofeeriksin sellel teemal pikalt, aga siis tuleb Jürgen Ligi saali ja näitab kella peale pahase näoga. Ma seda väga teha ei saa. Aga mõningase parlamendikogemusega – nagu me oleme tuvastanud, seda mul siiski on –, ma ütleksin nii, et minu meelest oleks hea, kui parlament oleks – parlament tegelikult on ju parlamentaarse riigi kõige olulisem otsustaja, mandaadiga otsustaja – see koht, kus on võimalik ise otsustada, debatti pidada, millised eelnõud millistega ühendada. Ja see debatt oleks eeskätt sisuline.

Täna ma vaatan kogu seda obstruktsiooni ja ütlen ausalt, et väga mitmed väga sisulised, väga põhimõttelised eelnõud liiguvad seetõttu aeglasemalt, ja see on probleem. See on selgelt probleem. Ma ei oska öelda, kuidas on praegu erinevates komisjonides. Oskan öelda seda, et majandus- või keskkonnavaldkonnas varem iga komisjoni liige tegeles pidevalt ühe-kahe eelnõuga, tal oli pidevalt tööd, ta otsis huvirühmade tagasisidet. Ta tegeles sellega. Nüüd on obstruktsioon ja eelarve seisma panemise katse – veel kord, ütlen seda hinnangut andmata, see hinnang on küllap avalikkuses olemas, igaühel erinev – on pannud seisma kogu riigi normaalse töö. Ja see ei ole tegelikult hea olukord. Minu meelest see, kuidas öelda … Mina elan selle üle ja ma arvan, et teiegi elate siin saalis selle üle, aga ma väidan, et riik ei ole selle pärast paremini toimima hakanud. 

Nii et minu soovitus on küll püüelda selle poole, et parlamenti tuuakse otsustamiseks olulised asjad. Riigi erinevate tegevuste kokkutõmbamine, näiteks seesama küsimus, eks ju, kas riik tegeleb erinevate maade eelisostu õiguse rakendamisega või mitte – see on parlamendidebati küsimus, vähemalt parlamendi komisjoni, parlamendisaali debati küsimus. Kas see võiks olla üks suur eelnõu, kuhu kõik pannakse kobarasse? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis opositsioon mingis etapis nõudis, et eelnõud oleksid eraldi laiali võetud. Nüüd nad on laiali võetud. Selles mõttes tuleb oma nõudmistes, nagu te ka ise mainisite, olla järjepidev. Kui taheti laialivõtmist, siis nüüd nad on laiali võetud. Ei maksa pahandada, et mõni eelnõu on väiksem ja teine suurem.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Ma näen, et teil on suur poliitiline kogemus, musta valgeks rääkimine käib teil elegantselt. Samas tunnustan, et te ei lähe närvi nagu teie lugupeetud koalitsioonikaaslasest peaminister, erakonnakaaslasest peaminister, kel kogu aeg jookseb [juhe] kokku. Aga mida ma tahtsin öelda? Ärge siiski liialdage, ei ole me kogu riiki seisma pannud. Just praegu arutame 15 000-eurose mõjuga teemat. Te dramatiseerite, kuidas te päästate siin riigieelarvet ja et kogu maailm algab ühest väikesest sammust. Noh, vabandage – eriti kui meil on selline suur tüli majas. Probleem on ju selles, et te tahate tsensuuri kehtestada ja meid lihtsalt vangi panna. See on küllaltki muret tekitav, ma ütleksin, põhiseadusvastane tsensuuri sisseviimine. Aga räägime elukatest ka. Miks te selle asemel, et ulukite küttimise lubade [arvu suurendada], hakkate hoopis sajaprotsendilisi kulude katmisi tegema?

Hea küsija, teil on seitse sekundit üle juba läinud. Minister, palun!

Aitäh! Mis puudutab võimalikku jahti, siis ma juba mainisin, et sellega tegeleb Keskkonnaamet. Nad selgitavad, kuidas võiks rändlindude puhul sellega tegeleda, kuhu [raha] suunata. Selle vastu kindlasti oleks paremad erinevad muud võimalused, mis annaksid ka põllumeestele hõlpu. Ennetus kindlasti aitab, erinevad tehnilised võimalused aitavad ka. See siis puudutab loomakahjusid.  

Aga muu debatt elu seisma panemisest – oleme ausad, see ettekujutus, et te valite mis tahes eelnõu ja hakkate seda aegamööda nii-öelda venitama, siis kes on pikaks venitanud sellesama eelnõu [menetluse], mis puudutab riigi funktsioonide kärpimist? Ka teie proua on öelnud, et selle järgi on vajadus. Ma ütleksin pigem nii, et teie ju venitate siin, teie esitate ettepanekuid, teie kulutate aega küsimuste peale, millele on ammu vastatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin ka rõhutasite, et 15 000 eurot riigieelarves on oluline summa. Ja kui ma nüüd vaatan seda eelnõu, siis ma ei näe, et see oleks kuskil kooskõlastusel käinud. Te panete väga suure vastutuse ennetustööle, aga ma ei näe, et oleks kaasatud huvigrupid, kes peavad nüüd loomakahjude eest vastutama hakkama. Kas ma eksin? Kas huvigruppe on ikkagi kaasatud?

Aitäh! Muudatusettepanekutest rääkides ma juba ütlesin, et mõned ettepanekud on arvesse võetud, mõned on läbi arutatud. Mis puudutab loomakahjude hüvitamise korda, siis osas ridades, näiteks seesama hanede kahju [hüvitamine], otsustati kärbe juba eelmise valitsuse ajal. Seetõttu jäi seal ka lühikene, minu meelest kahepäevane kooskõlastusaeg. Seda peeti halvaks õigusloomeks, aga veidi teenimatult, sellepärast et see otsus oli varem tehtud, sellest oli ka varem räägitud. Nüüd jõuti selle vormistamiseni. Nii et sellest on varem räägitud. Aga ma arvan, et kindlasti tulevikus räägitakse veel, ja kui määrus tehakse, siis kindlasti arutatakse see veel läbi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mulle tundub, et see pahameel obstruktsiooni pärast ei ole siiras. Kui me meenutame, et EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus tahtis üle mitmekümne aasta rahvalt ühel teemal arvamust küsida rahvahääletusel, ja kui me meenutame, et Reformierakond tegi tohutus koguses muudatusettepanekuid – mille hulgas oli ka väga vahvaid ja huvitavaid [ettepanekuid], mida ma siinkohal praegu meenutama ei hakka, et asendada see abielu puudutanud küsimus teiste küsimustega –, siis selles mõttes see obstruktsiooni üle kurtmine ei saa väga siiras olla.

Aga ma küsin ikkagi sisulise küsimuse. Kinnistusraamatuseaduse muutmisel ka seda looduskaitseseadust muudetakse, ostueesõiguse kohta [kinnistusraamatusse] kantud märkused kustutatakse. Äkki te saate seda tagamaad natuke rohkem avada? Kui paljusid see võib puudutada umbes? Kui suur see puudutatud osapoolte hulk võiks olla selle märke kustutamise korral?

Aitäh! No mis puudutab obstruktsiooni, siis ma arvan, et ajalugu meenutades ja võrreldes seda tänasega on väga suur vahe, kas obstruktsiooni tehakse sellele eelnõule või sellele valikule, mis ei ole vastuvõetav, või [selleks] valitakse ka eelnõud, mis riigielu korraldamise mõttes võiksid olla vajalikud. Isegi kui nad on väiksemad, ikka esitatakse tarbetu hulk ettepanekuid. Ma arvan, et hiljem tagasivaatena teie ka möönate, et esitada riigi tarbetute tegevuste kärpimise vastu paarsada ettepanekut, ega see nüüd teab mis tark tegu ei ole. Ma ei ole kindel, et seda õnnestuks ka kohapeal inimestele ära selgitada. Riik tõmbab tegevusi koomale, loobub ostueesõiguse kaotamise korral [senisest mõttetust] vastamisest. Ostueesõigust tegelikult ei ole rakendatud pea 20 aastat. Ja siis me ütleme, et me esitame paarsada ettepanekut, et seda [protsessi] pidurdada – minu meelest see ei ole terve mõistusega põhjendatav. Eks te ise otsustate. Ma arvan, et see ei ole tark tegu ja ei jäta opositsioonist head muljet. Aga veel kord, see ei ole minu ülesanne, eks te peate ise selle eest seisma.

Aga see, mida te küsisite: see number on tuhandeid aastas. Täpse numbri võin saata kirjalikult.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen 33 aastat olnud jahimees ja olnud ka erinevate loomakahjude [hüvitamise] väljatöötamise ekspertgrupis nii Eesti Jahimeeste Seltsi tasandil kui ka kohaliku jahiseltsi tasandil. Nii et mul on, ütleme, põhimõtteliselt väga selge pilt, et sellise kahju hüvitamise korra [muutmise] puhul tuleb kindlasti kaasata ka huvigruppe: põllumehed, loomakasvatajad, metsakasvatajad, sest loomade tekitatud kahju puudutab neid otseselt. Ja see loomade küttimise regulatsioon, mis on Eesti jahimeestele paika pandud, on, ütleme, tõrjevahend selle likvideerimiseks. Tegelikult on kaks küsimust. Kui me tahame loomi Eesti looduses, siis me peame leppima kahjudega, ja kui me ei taha, siis laseme kõik maha. Aga küsimus on ikkagi see: miks te ei kaasanud sellise olulise küsimuse puhul huvigruppe?

Aitäh! Huvirühmadega suhtlus on muidugi pidev ja keskkonnakomisjon tegelikult suhtles osapooltega. Ja ma ei arva, et meie suhtlus huvirühmadega peaks kaasnema ainult selle punkti puhul. Ma arvan, et meie valdkonnas tuleb suhelda laiemalt ja pidevalt ja samamoodi ka komisjonil tasub seda teha. Nii et see võib-olla ei ole päris kohane etteheide. Nagu me siin mõned eelnõud tagasigi tuvastasime, jahiselts või jahimehed on teinud eelnõu kohta ettepanekuid, mida Vabariigi Valitsus arvestas, just erinevate funktsioonide täitmise tasustamiseks. Nii et ma arvan, et see koostöö on olemas. Määruse väljatöötamisel samamoodi kaasatakse neid. Kaasatud olid erinevad kojad, sealhulgas keskkonnaühenduste koda, nii et seetõttu ma julgen öelda, et see ei ole päris kohane märkus.

Anti Poolamets, palun! 

Jaa, tõepoolest läks obstruktsiooni teemal filosofeerimiseks. Ärge saalist ära minge, ma tahaks meelde tuletada teie fenomenaalselt häid ettepanekuid abielureferendumi puhul. Need on kuulamist väärt ja ma loodan need ka raamatuna välja anda – paremad palad on muidugi teilt –, et Eesti ajalugu ikka mäletaks, millega seda parlamenti on kostitatud: keelata valge saia söömine või taastada Nõukogude Liit või muuta vene keel riigikeeleks või koguni liituda Venemaaga. Ja teie peaminister ei võtnud seda tagasi. Ma ei hakka hinnangut andma, võite kodus järgi mõelda, mida inimesed nende ettepanekute saali toomisel pidid tundma. 

Aga nüüd veel elukatest. Elukad nimelt tekitavad meile suuri kahjusid, aga samal ajal 13 huvigrupist vastas ainult üks. Kas jahimeeste arvamus üldse ei loe või nad ei tahtnud vastata? Väga kummaline!

Aitäh! Kaasatud olid ja sealjuures on ka märgitud näiteks Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, põllumajandus-kaubanduskoda, keskkonnaühenduste koda. Seadus oli kolm korda üleval eelnõude infosüsteemis, keskkonnakomisjon kaasas erinevaid osapooli. Suhtlust on. Suhtlus on kõigi osapooltega keskkonnakaitsjatest kuni jahimeesteni, nii et ei ole probleemi. Ja samamoodi nagu teiegi ei istu neli tundi järjest siin külmas saalis, vahepeal olete ära käinud, samamoodi käin mina, istun siin kõrval, kus on teler. Ma jälgin teid sealt suure tähelepanuga ja kuulan, mida te räägite. Ärge muretsege, kõik saab üles tähendatud. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma lähen siis sisulisemaks. Ütleme, pruunkaru, hundi ja ilvese tekitatud kahju hüvitatakse senise seaduse järgi 100%, lahutades sealt ära omaniku omavastutuse 64–128 eurot. See on kehtiv seadus. Nüüd teie tahate muuta seda selliselt, et 100%-st lahutatakse omaniku omavastutus, mis võib olla 10–50% kogu kahju suurusest. Minu jaoks on mõistetamatu ikkagi see, miks metslooma tekitatud kahju – elus metsloom, muuseas, kuulub riigile – ehk riigi tekitatud kahju peab kinni maksma eraisik, kui temale tekitatakse kahju. Samas ta ei saa ka mingeid meetmeid rakendada, et loomade rünnakut tõrjuda, sest tal ei ole ju mõtet lasta kõiki ära. Miks see nii on?

Aitäh! Tegelikult on see esimese lugemise küsimus. Seda ma esimese lugemise ettekandes kirjeldasin, kuidas omavastutus on praegu määratud konkreetse summana, 64–128 eurot, ja edaspidi on omavastutus mainitud protsent kogu kahju suurusest. Selle mõte on see, et omavastutus oleks määratud proportsionaalselt kahju suurusega. Soov on tagada kahjude õiglasem hüvitus ja arvestada – selle üle oli meil ka debatt, kui kolleeg Rain Epler seda küsis – abinõusid, mida omanik on oma vara kaitseks varem kasutanud. Nagu ma olen maininud: erinevad aiad, peletid ja muud selleks ettenähtud võimalused.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri. (Tõnis Mölder palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt alustuseks, nii nagu ikka, mainin ära, et Isamaa fraktsioon kahtlemata ei usalda Kaja Kallast ja tema valitsust ja ühes sellega ei saa seda eelnõu sellisel kujul toetada. 

Kõigepealt, eelnõuga on kavas muuta looduskaitseseadust ja kinnistusraamatuseadust. Eelnõu eesmärk on viia halduskoormus ja Keskkonnaameti töökoormus alla. Iseenesest bürokraatia vähendamine ja sellega ka keskkonnahoidu rohkem panustamine on igati õige. Nii et tahan omalt poolt siit puldist mitte niivõrd poliitikuid kiita ja valitsuse suunal positiivse noodi saata, kuivõrd kiita läbi ja lõhki ametnikku Rainer Vakrat Keskkonnaameti juhina, kes on just nimelt bürokraatia vähendamise suunas hakanud minema. 

Aga nüüd läheme selle küsimuse juurde, mis ei ole niivõrd tehniline, kuivõrd sisuline. See puudutab riigieelarvelistel eesmärkidel loomakahju hüvitamise mittemääramist. Pean eelkõige silmas just nimelt seda, et riik plaanib lõpetada hanekahjude hüvitamise. Ma arvan, et see on selle eelnõu puhul üks kõige märkimisväärsemaid ohukohti. Nimelt, see temaatika on olnud juba viimased viis või kuus aastat tugevalt laual, et kas lubada küttida, [kui jah, siis] millal lubada küttida, millises maakonnas lubada küttida ja juhul, kui on luba küttida, siis kas ja [kui, siis] mis mahus riik peaks neid kahjusid hüvitama. 

Kuid tuleme kõigepealt selle eelnõu koostamise juurde. Kõige kurioossem selle juures on – selle eest ma tervikuna tahaksin muidugi minister Michalit kiita, et ta on siin saalis viimased kolm päeva koos meiega veetnud ja on olnud igati meeldiv seltskond –, et selle eelnõu ettevalmistamise puhul, nii nagu ta ka ise möönis, on kaasamise aeg olnud ääretult lühike. Kui eelnõuga oli kiire, siis hea kaasamise tava oleks võinud ikka rakendada. Veel kord, see 15 000 eurot kokkuhoidu ei ole eelarve kontekstis kindlasti selline summa, mille pärast oleks pidanud kõik need kaasamise tähtajad nii-öelda lõhki laskma. Kui kliimaminister saatis selle eelnõu ametlikult kooskõlastusringile 21. septembril, siis kaaskirjas märgiti, et eelnõu on kiireloomuline ning arvamusi selle kohta oodatakse hiljemalt 22. septembril.  

Ja kui nüüd uskuda seda, mida ajakirjandus kirjutab, ja ajakirjandust tasub aeg-ajalt ka uskuda, siis Eesti Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda kuulsid sellest, et ministeerium sellise eelnõu on kooskõlastusringile saatnud, alles 25. septembril ehk kolm päeva pärast seda, kui arvamuse avaldamise tähtaeg oli möödunud. Ja ilmselgelt ei kuulnud nad seda mitte ministeeriumi ametnike käest ega ministri käest, vaid ajakirjanduse kaudu.

Ja kui me nüüd võtame korra natuke laiemalt lahti selle, mida Eesti põllumehed, põllumajandus-kaubanduskoda ja talupidajate keskliit kogu sellest hanede kahjude hüvitamise temaatikast on arvanud, siis eelkõige tuleme [arvamuse] juurde, et sellisel kujul [hüvitamine], nagu riik praegu neid kahjusid hüvitab, ei ole see kindlasti mitte kahjude hüvitamine, sest kahjud võivad ulatuda suurpõllumeestel sadade tuhandete eurodeni. Aga riik hüvitab, kui rääkida summadest, paar tuhat kuni 10 000 eurot. 

Lisaks tuleb arvestada seda, et riigil on selline äraspidine matemaatika, et aluseks võetakse eelmisel aastal esitatud kahjunõuete hulk. Teatud maakondades võib teha osaliselt haneheidutusjahti ja nendes maakondades on siis hanekahjude hüvitise määr suurem. Veel kord: see, kes rohkem kahjunõudeid riigile esitab, see hiljem ka rohkem raha saab. Kuigi, nii nagu ma ütlesin, tegemist ei ole täiel mahul hüvitamisega, vaid kompenseerimisega, ja seetõttu on paljud talupidajad, eelkõige suurtalupidajad, kelle kahjud võivad olla suured, jätnud riigile nõuded esitamata. Nad ei näe sellel paberimajandusel olulist rahalist mõju ja võib-olla ei ole nende varasemad kogemused suhtluses riigiga kuigi head. Seetõttu on nemad pigem märkinud seda, et tõesti, kui riik loobub sellest, et neid kahjusid osaliseltki hüvitada, siis võiks hooajaliselt haneheidutusjaht olla lubatud. 

See on olnud pikk ja keerukas diskussioon. Ornitoloogiaühingud, looduskaitsjad, Eesti erinevate linnugruppide ühendused, kes on seda temaatikat eest vedanud, ei ole haneheidutusjahi poolt. Põllumehed, sealhulgas kaubandus-tööstuskoda, sealhulgas põllumajanduseksperdid, on öelnud mitmeid kordi, et seda heidutusjahti tuleb teha. Nende hinnangul on heidutusjaht efektiivsem kui see, et põllumehed piltlikult öeldes kevadel sõidavad autoga põllult põllule, mis ilmselgelt jätab päris suure keskkonnajalajälje, täristavad lihtsalt mingisuguse illustratiivse pauguga need linnud minema või siis teevad päris pauku, lasevad püssiga õhku, aga suurt tolku sellest ei ole. Nii et veel kord, siin on mõttekoht, kuidas see kompromiss leida. Aga seda põhilist probleemi, kuidas vältida hanede tekitatavat kahju põllumeestele, see eelnõu ei käsitle. 

Tuleme nüüd selle juurde, et ennetamisega seotud kulu on kuni 3200 eurot aastas ja selle eelnõuga kergitatakse ühele ettevõttele mõeldud piirmäär kolmekordseks. Veel kord, ma juhin tähelepanu sellele, et summa jah tõuseb kolmekordseks, aga siin on üks väikene sõnastuse muudatus. Kui praeguse seaduse kohaselt hüvitatakse 50% kuludest, siis tulevikus kuni 50% kuludest. See ei tähenda seda, et summa summarum ettevõtetele või põllumeestele makstavate toetuste summa läheb kolmekordseks. Vastupidi, kõik sõltub sellest, mis on terviksumma, samuti riigieelarvelistest vahenditest. See on kindlasti see probleem, millega see eelnõu ei ole arvestanud. 

Isamaa fraktsioon tegi selle eelnõu muutmiseks kolm ettepanekut, mida kahjuks Vabariigi Valitsus ei toetanud. Me eeldasime, et Vabariigi Valitsus võtab vähemalt aega ja kutsub erinevad huvigrupid rohkem laua taha ja et ka siin parlamendis koalitsioon soovib neid sisulisi ettepanekuid tõesti arutada. Üks ettepanek puudutab kohalikele omavalitsustele hüvitise eraldamist, kui tegu on maaomanike maamaksust vabastamisega looduskaitselistel ja keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Sealt saamata jäänud omavahendid tuleks kohalikele omavalitsustele hüvitada, kuna [praegune regulatsioon] kindlasti tänases hetkeolukorras nende finantsseisukorda ei paranda. Teine Isamaa Erakonna fraktsiooni ettepanek oli maksta erametsaomanikele hüvitist, juhul kui riik on nende maadele looduskaitselised piirangud pannud. Need olid minu meelest kaks väga sisulist ettepanekut, mida oleks saanud selles debatis arutada.

Nii et veel kord: kahju, et valitsuskoalitsioon seob sellise tegelikult sisulist debatti vääriva eelnõu usaldusega. Ja kuna see on usaldusega seotud eelnõu, siis Isamaa fraktsioon [seda ei toeta]. Kaja Kallast ja tema valitsust me selles küsimuses ei usalda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. (Kert Kingo palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Siin me nüüd jälle oleme järjekordse usaldushääletusega seotud eelnõuga. Ei ole küll minu valdkond, ma ei ole kindlasti selle valdkonna spetsialist, aga tegelikult peaks see menetlus välja nägema nii, et kui esimesel korral minister tutvustab eelnõu ja saab küsida, ja teisel korral ka, siis peaks sisu selgeks saama. Aga ka tänastele küsimustele ei õnnestunud mul vastust saada. 

Seletuskirjas on kirjas, et riigieelarvelistel eesmärkidel jääb loomakahju hüvitamata, kui taotluste eelisjärjestuse kohaselt ei ole vähem eelistatud looma tekitatud kahju hüvitamiseks jooksva aasta riigieelarves selleks vahendeid ette nähtud. Püüdsin oma küsimusega selgust saada, kes need vähem eelistatud loomad on. Küsis ka teine saadik siin. Me ei saanud konkreetset vastust. Saime teada, et see kehtestatakse ministri määrusega. Eelnõuga seda määrust kaasas ei olnud, kuigi peaks olema. 

Ehk siis nüüd me oleme sellises poliitkultuuris, kus tehakse seadusena mingi raamikene ära ja pärast hakkab minister oma määrusega seda sisustama. Me seda aga ei tea, milline see sisu tuleb. See kindlasti ei ole korrektne käitumine, niimoodi ei peaks need asjad käima. Peaks olema selge, milline see sisu on, mida täpselt kuidas reguleeritakse. Aga mitte nii, et tagantjärgi teeme, et lubame enne maad ja ilmad kokku ja siis on võimalik variant, et pärast nullitakse kõik see sisu ära lihtsalt. Inimestel tekivad võib-olla lootused ja ootused, aga see nullitakse lihtsalt ära.

Sain ministrilt teada, mida tähendab omavastutus, üldjoontes ta seletas. Ta tõi näite, et kui suuri kulutusi on tehtud näiteks hundikindlate aedade tarbeks. See aga ajas mind natuke segadusse. Ma saan aru, ma kujutan ette – ma rõhutan üle, et ma ei ole selle valdkonna spetsialist –, et ehk siis eeldatakse, et kellelgi lambapidajal on kõik lambad suure aiaga piiratud alal. Samal ajal räägitakse vabapidamisel loomadest, õnnelikest loomadest. Ma ei saa aru, kas peab hakkama kõiki neid puuridesse ja aedadesse panema või siis ikka eelistatakse neid õnnelikke loomi. Ma ei saa aru, sest need on vastukäivad suunad. Mida meil siis tahetakse teha? 

Minu kodu lähedal on ka lambakasvataja ja temal, vaatan, rõõmsalt ilusti nad seal vabalt põllul on. Aga nüüd käis hunt ja murdis terve suure osa karjast maha. No ma ei kujuta ette, et selle mitme hektari suuruse maa ümber teha suured aiad. Ja milline see hundikindel aed üldse on ja kui suured need kulutused on? Minu jaoks jäi see asi küll väga segaseks. Ja ma tõesti hirmuga ootaksin selle loomakasvatajana, mis seal määruses veel olema hakkab. 

Ma vaatangi, et need seisukohad, mis siin tehtud muudatustes on, eelkõige puudutavadki põllumehi, loomapidajaid. Jälle seesama grupp, kes elab väljaspool kuldset ringi, väljaspool Tallinna, saab millegagi pihta. Ja kõik see on tehtud mille nimel? Selleks, et 15 000 eurot kokku hoida. Lihtsalt naljanumber! 

Täpselt nagu kõigi või enamuse eelnevate eelnõude puhul, on sellel eelnõul jõustumise tähtajaks määratud, välja arvatud ühel punktil, 1. jaanuar 2024. Täna on 6. detsember, vähem kui kuu on aega. See kindlasti ei ole hea tava niimoodi üleöö seadus[eelnõusid] esitada ja ära jõustada. Inimesed ei suuda vajalikke ettevalmistusi teha. Kui ma mõtlen kas või sellele lambakasvatajale: kas ta peaks selle ajaga ruttu tegema vajalikud aiad mitme hektari suuruste alade ümber? Ma ei kujuta ette. Sellist asja ei tohiks olla. 

Kõige naljakam aga on usaldusküsimusega sidumine. Ma loen seletuskirjas toodud teksti ette: "Antud seaduse eelnõu puhul on usaldusküsimusega sidumine põhiseadusega kooskõlas, kuna eelnõu jõustumine kavandatud ajal ehk 2024. aasta 1. jaanuaril on vajalik, et viia ellu riigieelarve kulude kokkuhoid ning halduskoormuse ja Keskkonnaameti töökoormuse vähendamine." Me räägime siin kuludest summas 15 000 eurot. 15 000 eurot! Nüüd liigubki see valitsus selles suunas, et iga eelnõu, mis üldse valitsus on algatanud või mis siia Riigikogusse jõuab – kõik pannakse usaldusküsimusega hääletusele. Põhjuse leiab alati. Nende loogika järgi ma üldse ei imestaks, kui näiteks riigivapi seadus, mis reguleerib riigivapi kasutamist ja riigivapi mõõtmeid ja kujundite paigutust, seotakse ka kuidagimoodi riigieelarvega. Või näiteks Eesti lipu seadus, mis reguleerib, kuidas peab Eesti lippu kasutama, mis juhtudel, kuidas peab seda paigutama teiste lippude suhtes – kõigele leitakse ühesugune selgitus seoses mõjuga riigieelarvele, kuigi need ei ole kindlasti üldse riigieelarvega seotud.

Ja sellise jutuga tullakse meile saali, kuigi eesmärk on tegelikult lihtsalt läbi suruda kõik eelnõud. Me ei viitsi menetleda, me ei viitsi rääkida, me ei viitsi arutada, sest me saame oma enamushäältega teha kõike, mida me tahame. Ja meid lihtsalt ei huvita. See on tänase valitsuse käekiri, tänase valitsuse seisukoht ja sellega ei saa kuidagi nõus olla.

Mitte ühtegi inimest tõenäoliselt ei veena see, et 15 000 eurot omab nii märkimisväärset rolli riigieelarves, et seda tuleb usaldusküsimusega seotult siin arutada. Minister küll üritas rääkida, et see on tõesti Eesti riigi püsima jäämist, eksisteerimist [tagav] summa. Selline ilus jutukene, mida nad kõige kohta siin räägivad: kõike nimetavad üleminekueelnõudeks ja toetavateks eelnõudeks ja ma ei tea, milleks veel. 

See on siis tänane viies usaldusküsimusega seotud ja erinevaid maksutõuse – seegi sisaldab erinevaid maksutõuse – sisaldav eelnõu. Ma ei tea, kui palju neid siin kokku tuleb, varsti läheb arvestus sassi. Aga see on lihtsalt katastroof, ma ütleksin. Kunagi on järeltulevatel põlvedel huvitav lugeda – ma ei tea küll, mis rahvusest nad siin Eestis saavad olema –, et issand, milline valitsus meil Eestis oli. Mitte mingisugused seadused ei kehtinud, mitte mingeid reegleid järgitud, vaid kõike tehti tugevama jõuga, tehti jõupositsioonilt. See saab meil kindlasti olema suur häbiplekk. 

See on taas järjekordne eelnõu, millel ei ole tegelikult otsest seost riigieelarvega, ometi on see usaldusküsimusega seotud. Sellise valitsuse suhtes ei saa mitte mingisugust usaldust olla, kes niimoodi käitub. Ja ükskõik, mis eelnõu sisu on, sellist eelnõu ei saa toetada, sest valitsuse suhtes puudub igasugune usaldus. Aitäh!

Aitäh, hea ametikaaslane! Enne kui, Jaak Valge, ma palun teid siia, me peame läbi viima ühe hääletuse. Nimelt on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek. Ettepanek on järgmine: fraktsioon teeb ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 9-ni. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Huvitav ettepanek, aga paluks kümme minutit vaheaega, et saaks seda seedida.

Siim Pohlak, palun!

Jah, mul tegelikult oli sama soov, mis Jevgenil, aga rõõm on näha, et ka sotsid on obstruktsiooniga ühinenud. Nii et olen nõus, palun ka kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja tema tuules Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palvel võetud vaheaeg on nüüd lõppenud. Me oleme ettepaneku juures, mille on teinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Ettepaneku sisu on järgmine: fraktsioon teeb ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 9-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Saalis räägitakse.) Katkestan hääletuse.

Palun, Martin Helme, mis probleem teil on? Ma palun vaikust saalis! Ma palun vaikust saalis! Palun mikrofon Martin Helmele.

Mul tekkis probleem. Meie oma meelest tegime ettepaneku lõpetada istung kell 21, sa ütlesid kell 9.

Aitäh! Ma katkestasin hääletuse. Nii, ma panen uuesti hääletusele. Ma ei olnud korrektne, kui ma nii ütlesin. Avan uuesti hääletuse. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 21-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Katkestan hääletuse. 

Kalle Grünthal, palun! Palun mikrofon Kalle Grünthalile.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma paluksin uuesti hääletada, sellepärast et enne hääletuse lõppu ei tohi siin avalikult mõtteid vahetada, aga siin oli sihukene lärm isegi, et lugupeetud istungi juhataja pidi kellukest helistama.

Aitäh! Oli lärm ja see on reegel, et hääletuse ajal peab olema saalis vaikus. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 21-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 24, vastu 49, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Me oleme nüüd läbirääkimiste juures ja läheme edasi. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Jah, palun kolm lisaminutit.

Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! Eelnõuga on kavas muuta looduskaitseseadust ja kinnistusraamatuseadust ja seda on plaan teha usaldushääletusega, hoolimata sellest, et eelnõu mõju riigieelarvele on sõna otseses mõttes mikroskoopiline. Mul on au teada, et meie istungi juhataja armastab puhast ja selget eesti keelt, ja seepärast ma ütleksin isegi selgemalt: et [see mõju on] mikroskoopiline ehk palja silmaga nähtamatu. Palja silmaga nähtamatu! Ja see pole liialdus, palja silmaga seda tõesti ei näe. Ja ausalt öeldes ka tavalise luubiga ei näe. Kui arvestame kahe kuu lõikes, noh, ütleme, et kaks kuud võtaks rohkem aega selle tavamenetlus, siis on säästu [osakaal] riigieelarves 0,000000008% ehk siis kaheksa nulli peale koma. Selle eelnõu menetlemine usaldusega seotuna on provokatiivne või selges eesti keeles väljakutset esitav. Väljakutset esitav! Sellega tahetakse justkui näidata, et valitsus võib siduda või veel enam, kavatsebki kõik eelnõud siduda usaldusküsimusega. 

Ma lõpetasin oma eelmise kõne sellise üldistusega, mis seostus usaldusküsimusega: et Eesti parlament on mitte ainult oma seadusandliku funktsiooni, vaid ka esinduskogu funktsiooni suuresti kaotanud ja hääbumas on parlamentaarse riigikorra põhiidee. See ongi realiseerumas, kui suurem osa õigusaktidest võetakse vastu usaldushääletusega. Ja see ei ole mitte ainult parlamentarismi põhiprintsiibi rikkumine, vaid kuna meil on parlamentaarne riik, siis võib öelda, et see on demokraatia loojang. Aga nagu ma ka eelmise kõne lõpus ütlesin: ma ei taha lõpetada apokalüptiliselt ehk maailmalõpuliselt, nagu siin lugupeetud minister EKRE inimeste kohta arvab, vaid pakungi järgmistes kõnedes lahendusi küsimusele, kuidas Eesti parlamentarismi uuesti üles ehitada. 

Nii, loomulikult on ta uuesti üles ehitatav, aga sama loomulikult vaid siis, kui selleks on hea tahe. Ja vaevalt et keegi praegu kahtleb, et selleks on ka tegelikult tungiv vajadus olukorras, kuhu me praegu jõudnud oleme. Tegelikult ma katsun nüüd keskenduda sellele, kuidas tagada – ja ütlen "tagada" just, mitte "garanteerida" –, et niisuguseid olukordi üldse tekkida ei saaks. Algatuseks tuleb taustana öelda, et seda parlamentarismi – vaat seda ma ei oska puhtamas eesti keeles öelda – õõnestab taustal Euroopa Liidu föderaliseerumine ehk liitriigistumine, mis tähendab rahvusriikide suveräänsuse ehk iseseisvuse vähenemist. Ja kui väheneb riigi iseseisvus, siis väheneb ka seadusandja esinduskogu ehk Riigikogu tähtsus. Seega, kui me oleme parlamentarismi poolt, siis tähendab see seda, et me ei saa kuidagi olla Euroopa Liidu föderaliseerumise poolt. Me peame olema selle vastu. 

Aga kõige efektiivsem parlamentarismi ennistav samm on põhiseaduse muutmine nii, et rahvas saab algatada referendumeid ehk rahvahääletusi. Ja see mehhanism on selge, kuidas seda teha. Kehtiva põhiseaduse § 56 kohaselt teostab kõrgeimat riigivõimu rahvas kahel moel: Riigikogu valimistega ja rahvahääletustega. Iseseisvuse taastamise ajast alates on meie kodanikud saanud seda õigust ehk rahvahääletuse õigust kasutada ainult kahel korral: 1992. aastal ja 2003. aastal. Samal ajal on Riigikogu valimised toimunud üheksal korral. Nii et siin on proportsioon selgelt käest ära. Ja proportsioon on samamoodi käest ära ka, kui vaadelda meie naaberriike. Näiteks Lätis on toimunud samal ajal neli korda rohkem rahvahääletusi ehk kaheksa rahvahääletust. Leedus on toimunud samal ajal 13 rahvahääletust ehk 6,5 korda rohkem. Ja kui mul on õigesti meeles Šveitsi number, siis see on veidi üle 200: Šveitsis on viimase 30 aasta jooksul toimunud ligikaudu 100 korda rohkem rahvahääletusi kui Eestis. 

Nii, õigus algatada põhiseaduse muutmist on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ja ka presidendil. Kõige kiiremini saaks põhiseaduse muudatuse teha kiireloomulisena ja selleks on vaja Riigikogu neljaviiendikulist häälteenamust. Ühesõnaga, algatuseks on vaja neljaviiendikulist häälteenamust ehk 81 poolthäält ja muutmiseks on vajalik kahekolmandikuline häälteenamus, see on 67 häält. Ja tegelikult on ka sellekohane põhiseaduse muutmise projekt ehk eelnõu olemas. Seda saaks arutada ja vajadusel muuta. 

Tegelikult on meil ka väga palju rahvusvahelisi eeskujusid. Mis siin salata, Eesti oma eeskujud on võib-olla kõige kontrastsemad, nii-öelda mustvalgemad. See meie endi kogemus on piisav, et ka mitte eksida. Tegelikult on siin väga lihtne valem. Künnised referendumi käivitamiseks peavad olema piisavalt kõrged, et ei saaks algatada avantüristlikke referendumeid asja ees, teist taga, aga mitte nii kõrged, et need teeksid rahvahääletuse käivitamise võimatuks. Ja samuti on võimalik targalt sätestada osakaalud, millisel juhul referendumi otsus muutub kohustuslikuks. 

Nii. Põhimõtteliselt hea tahte korral saaks sellekohase poliitilise läbirääkimiste protsessi ja kodanike arutelu kohe käivitada ja teoreetiliselt parimal juhul võiks juba poole aasta pärast tulemus käes olla. Ma toonitan: teoreetiliselt, parimal juhul, kui selleks on siiras tahe. Pean siinkohal aga pooleli jätma. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Ministrit ma praegu ei näe, aga ma kuulsin, et ta oli lubanud meid vaadata teleri vahendusel. Meil oli siin väga amüsantne mõttevahetus valitsuse liikmega, kes korduvalt avaldas imestust ja võib-olla isegi nördimust, et miks küll Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud nii head seadust maha teevad ja nii vajalikku asja takistavad. Tuleb ütelda, et siit kumas läbi murdumatu Reformierakonna hoiak, et kõik, mida nemad teevad, on puhas kuld, ja kõik, mida teised teevad, on kas loll, nõme või Kremli-meelne. Loomulikult on see hoiak lootusetult ekslik kõikides aspektides. 

See ei ole hea seadus. Vastupidi, see on väga halb seadus. See on mitme nurga alt halb seadus. Nii nagu küsimustes välja tuli, nii tuli ka osas kõnedes välja, et see on meile petukaubana müüdav seadus. Kõigepealt loomulikult ei olegi vastust saanud küsimus, miks see eelnõu on seotud valitsuse usaldusega. See eelnõu, kui kuulata ministrit, on küll nii väikese mõjuga ja nii vähe asju ta teeb, samm on küll väike, aga oluline samm õiges suunas, kaua-kaua küpsetatud. Ja siis järsku läks kohutavalt kiireks, kui uskuda seda juttu, mida minister meile siin korduvalt ja korduvalt kinnitas. Jah, sellel eelnõul on väga väike mõju üldse millelegi, aga muidu tuleb tore seadus. 

No tegelikult ei vasta see tõele. Sellel eelnõul on päris arvestatav mõju põllumajandusele. Kindlasti täpsustab seda negatiivset mõju meie fraktsiooni nimel sõna võttev Arvo Aller, aga see ei vasta lihtsalt tõele, et eelnõu on tillukese mõjuga. Muidugi, sinna juurde jäi ju vastuseta küsimus, kuidas on võimalik, et eelnõu hoiab riigieelarves raha kokku, aga samal ajal inimestel ehk põllumeestel läheb elu paremaks, nad hakkavad rohkem raha saama. Selle justkui pealtnäha paradoksaalse loogika vastuseks saime, et inimesed hakkavad tegelema rohkem ennetusega ja kui ennetus on tõhus, siis on kahjusid vähem ja väljamakseid ongi vaja vähem teha. 

Kuidas need ennetuse asjad hakkavad välja nägema ja kes neid ennetusasju aitab teha inimestel, aga mis veelgi olulisem, kuidas selle ennetamise kulu kujunema hakkab, sellest juttu ei tulnud. Teades, kuidas meil asjad Eesti riigis käivad, on selge, et see koormis pannakse inimestele, põllumeestele, maaomanikele. Nemad peavad selle ennetusega tegelema oma rahakoti pealt ja kokkuhoid tulebki riigile, kui see skeem päriselt tööle hakkab. Aga tegelikult ei hakka see skeem tööle, sellest me saame kõik aru. 

Kusjuures kogu skeemist on ikkagi linnukahjud jäetud lihtsalt kõrvale. On suurulukid, aga linnukahju ei ole enam. Linnukahju on aga suurem kui kogu kahju kokku siin selles mängus. Tegelikult võetakse lihtsalt ühe kahjuliigi puhul põllumeestelt hüvitisi ära. 

Teine muidugi on minu arust peaaegu et huumori valdkonda kuuluv seaduses ettenähtud mehhanism, mis ütleb sõna otseses mõttes välja, et kui riigil raha ei ole, siis hüvitist ei maksta. Järgmise aasta eelarves näiteks on otsustatud, et riigil raha ei ole, ja hüvitist ei makstagi. Kolleeg Evelin Poolamets pani selle asja minu meelest õigesse konteksti: kas edaspidi hakkab niimoodi olema, et kui inimesel raha ei ole, siis ta makse ei maksa? No ei ole raha, maksan järgmine aasta äkki, kui on. Praegu ei ole, mis siis teha? Kõigil on raske. Nagu me kõik kuuleme, kui Kaja Kallas meile räägib eelarveasjadest: kui raha ei ole, siis raha ei ole, ja ka kuskilt ei tule. Te ei saa! Või kui ei ole raha näiteks, et trahvi maksta – no ei maksa praegu. Lepime kokku, et kui raha ei ole, siis trahvi ei pea ka maksma. Mis me siin kiusame inimesi. Rasked ajad! See on ju jabur jutt. See on lihtsalt jabur jutt! Panna selline asi seadusesse on lihtsalt jabur. 

Ja muidugi eraldi teema on see seotus eelarvega. Mul oli täna kohtumine vabariigi presidendiga, kus tuli juttu sellest, et meil on siin hunnik eelnõusid, mis on väidetavalt seotud eelarvega. Selle eelnõu puhul, kui ma sain õigesti aru – see on siiski pisut lahtine küsimus –, eelarvemõju on järgmisel aastal 15 000 eurot. Jah, olen ise istunud ja vaielnud Rahandusministeeriumi ametnikega, kes nõudsid, et me paneksime eelarveaasta lõpus tehtavatesse eelarve muudatustesse ühe 400-eurose muudatuse. Ikkagi, ükskõik, kas see on 1 euro või 100 000 eurot või 50 miljonit – muudatus on eelarves sees, see tuleb eelarvesse sisse panna. Ja 15 000 on ju ka eelarvemõju, nii ta on. 

Aga no kuulge, sellise loogikaga ei ole olemas ainsatki seadust Eestis, mis ei ole eelarvega seotud. Iga viimane kui asi on eelarvega seotud. Kui sa pead timmima midagi IT-süsteemides või kui sa hoiad kuskilt mingisuguse pataka paberit kokku, millele ei trükita enam – iga asi on eelarvega seotud. Isegi kui otsest eelarvemõju ei ole, siis saab öelda, et tulevikus kahanevad selle võrra kulud või oleme kuidagi muud moodi jube hästi elu korraldanud. 

See on minu meelest ikkagi kontrabandi toomine, see on puhas kontraband selle eelarvega seotud küsimustes. Mulle on tegelikult sisuliselt ka täiesti mõistetamatu, et eelarvemõju on tal peaaegu et olematu, aga kahju teeb ta põllumeestele, sõna otseses mõttes nöögib põllumehi. Ja ma ei saa aru, miks nii kiire on. Kiiret sellega tegelikult ei ole, aga meile öeldakse, et nii kiire on, et kaasamist ei saa teha. Ja nüüd tuleb see panna usaldusega seotult siia saali. 

Kõik see asi viisakalt öeldes lõhnab jõle halvasti. Lõhnab jõle halvasti! Puudub tegelik vajadus seda siin niimoodi rammida. Minister kurtis, et ega meiega teistmoodi asju ajada ei saagi, et me oleme nii ebamõistlikud, ei tule ühegi mõistliku ettepanekuga lagedale, toome siin muudkui mingeid sisutuid muudatusettepanekuid lauda. Ma ei ole sellega nõus. Minu meelest me oleme väga mõistlikud olnud. Me oleme vähemalt kommunikeerinud, millega me rahul ei ole. Me oleme väga selgelt öelnud, mis on meiepoolsed ettepanekud. Nendele ettepanekutele isegi ei reageerita – ei suures plaanis, ei väikses plaanis. Lihtsalt toru ei tõsteta. 

Ärgu siis palun valitsus tulgu kurtma, et näe, opositsioon või EKRE fraktsioon käitub kuidagi maru paindumatult. Siin on ainult üks seltskond selles saalis, kes on käitunud alates valimistest täiesti paindumatult. My way or the highway, nagu nad ütlevad inglise keeles: meie moodi või üldse mitte mingit moodi. Ja lihtsalt, kui nemad oma tahtmise saavad, siis on hea ilm, kui nemad oma tahtmist ei saa, siis on tükid taga kõigel. 

Nii et loomulikult me valitsust ka ei toeta, mistõttu seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!   

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Ma palun lisaaega kolm minutit.  

Palun, kaheksa minutit!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Ma ei saa üldse aru, millest me siin räägime. Kaja Kallas on kasutanud viimase kolme aasta jooksul 900 000 euro eest eralennukit, käimaks Euroopas ja kohvitamas ja kellegagi peent tšitti-tšätti ajamas ja vahel ka mõnda asjalikumat asja ajamas. Aga me ei aruta seda. Peaaegu miljon eurot, millel on ju kõige otsesem kokkupuude riigieelarvega – me üldse ei aruta seda.  

Aga täna arutame eelnõu, millel olevat niivõrd tihe ja vältimatu seos riigieelarvega, et see tuleb vastu võtta lausa usaldushääletusega. Ja me räägime 15 000 eurost, mis meie riigieelarve juba peaaegu 20 miljardi euro kõrval on väiksem kui mikroskoopiline summa. Hea kolleeg Jaak Valge kasutas väljendit "mikroskoopiline", aga see on isegi veel väiksem. Me räägime summast, mis teeb riigieelarvest 0,00000008% – peale nulli seitse nulli veel ja siis kaheksa. No tule taevas appi! Ja see on niivõrd oluline teema, et koalitsioon peab sõitma opositsioonist üle ja suruma selle läbi usaldushääletusega.  

No kui kõikide nende teiste maksumuudatuste peale või, öelgem otse välja, tõusude ja aktsiiside ja trahvide ja lõivude tõstmise peale kriisiajal on tekkinud minul isiklikult küll väga suur kahtlus meie otsustajate adekvaatsuses, siis selle eelnõu puhul ei ole kahtlustki enam, et see ei ole adekvaatne tegevus.  

Aga tegelikult me näeme selle asja taha ju ka. Me saame aru, et see on järjekordne petmine, järjekordne valetamine, järjekordne puru silma ajamine meie Eesti avalikkusele ja inimestele. Ega see 15 000 eurot ei olegi oluline, oluline on hoopis midagi muud. Olulised on need summad, mida selles eelarves kirjas ei ole. Aga seal on üks rida, et kui eelarves raha ei ole, siis peske oma suu puhtaks, mitte mingisuguseid linnu‑ ega looma‑ ega hülge‑ ega muid kahjusid teile ei korvata. Ja miks see lause seal sees on? Sellepärast, et legaliseerida seda, et järgmise aasta eelarvesse ei olegi mitte sentigi selleks sisse kirjutatud.  

Nii et täiesti valelikul, petlikul moel püütakse näidata, justkui sellel eelnõul mingisugust negatiivset tulemit ja järelmit ei ole. Tegelikult on see väga suur, sest need kahjud, mida meie põllumehed ja mesinikud ja loomapidajad ja kalakasvatajad ja kalamehed kannavad, on äärmiselt suured. Ka siiamaani tegelikult neid kahjusid ei korvatud täiel määral, sa said lihtsalt mingisuguse väikese marginaalse toetuse. Nüüd siis tõepoolest, nii nagu minister ütles, Keskkonnaametis mingisuguseid summasid suurendatakse. Aga jälle: selles eelnõus on sees säte, et kui enne hüvitati saadud kahjust 50%, siis [edaspidi teatud juhtudel 100%], aga seal ees on sõna "kuni". Võidakse hüvitada 1%, võib-olla 2%, see ei pea olema 50%, nii et kogusumma lõpptulemusena aasta jooksul on täiesti tühine.  

Loomulikult petetakse meie avalikkust ja kõiki huvigruppe ka seeläbi, et mitte mingisugust kaasamist, isegi mitte sisulist kaasamist ei ole tehtud. Kas saab kaasamiseks nimetada seda, kui saadetakse laiali teade, et avaldage arvamust homme? No ma selle aja jooksul ei pruugi üldse seda sõnumit kätte saada, ammugi ei jõua materjale läbi töötada. Nagu me oleme kuulnud, tegelikult suurem osa, sealhulgas kõige suuremad huvigrupid kuulsidki sellest alles tagantjärgi, kui see naeruväärne ühepäevane tähtaeg oli möödas. Ja nemad said seda teada ajakirjandusest. See ei ole lihtsalt normaalne.  

Paraku ei saa me täna kahjuks kõige selle taustal, mis meil toimub, kuidas meie Eesti riiki, meie ettevõtlust, meie majandust, konkurentsivõimet, inimeste heaolu sõna otseses mõttes lammutatakse ja hävitatakse, mööda [järeldusest], et meie valitsus ei ole normaalne. Ma ei tea, mille eest küll Eesti rahvast niimoodi on karistatud, et meid juhivad mingisugused lõssenkistid ja mitšurinlased ja äärmusvasakliberaalid, kes tahavad panna jõgesid teistpidi voolama ja normaalsust marginaliseerida ja ebanormaalsust normaliseerida. 

Aga õnneks me teame vähemalt seda, et kõik sellised segaduste ajad, mis paraku ajaloos on väga kurvalt lõppenud, on siiski lõppenud ja on jõutud tagasi normaalsuse juurde. Ja ühe normaalse riigi valitsus ja valitsev koalitsioon peaks ju ometigi lähtuma just nimelt sellest, milleks nad on seatud. Nad peaksid tegema just nimelt neid asju, mida nad on lubanud valimistel, mitte tegelema millegi muuga ja valetamise ja vassimisega ja hoopistükkis Eesti riigi ja rahva heaolu lammutamisega. Nii et mina loodan …

Aeg! 

… et normaalsus võidab ja valetajate valitsus variseb. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasvõitlejad ja vastuvõitlejad! Ma lähen kõigepealt kiskjate juurde. Päris huvitavad ettepanekud olid ja ma tõepoolest süvenesin seadusesse. Vahel on obstruktsioonist kasu küll ja küll. Me oleme avastanud siin suurejoonelist seadusandlikku praaki. Me töötasime läbi põhjalikult Eesti kaitseväelised missioonid üle maailma. Äärmiselt kasulik ja sisuline töö on olnud üsna tihti, aga mitte alati. Me peame võitlema tsensuuriseaduse vastu, me peame võitlema paljude ohtlike tendentside vastu Eesti riigi juhtimisel, mille krooniks ongi põhiseaduse laialilammutamine.

Aga ma teen alguseks põike suurkiskjate juurde. No kena mõte: kahjuhüvitiste suurendamine. Kust see mõte on tulnud? Ma arvan, et selle taga on hädahüüe, et suurkiskjaid on üha rohkem. Mõni lambakasvataja jääb kogu oma karjast ilma, aga hunti kaitstakse edasi. Las tema sööb, hundil on kõht tühi! Need kahjud üha kasvavad, aga selle eksipoliitika tulemuse peab kinni maksma maksumaksja. Ka meie maksame selle kinni, et huntidel oleks tore elu ja nad saaksid hoolega lambaid murda.

See on sama tendents, mida me näeme kormoranide ülekülluse puhul. Alles me nägime, et meie küsimusele vastates regionaal- ja põllumajandusminister ei teadnud, kui palju on Eestis kormorane. Oleks võinud ju guugeldada enne arupärimisele vastamist: 33 000 paari. See on selge, et sellist poliitikat ajades ei kaitsta meie rannakalureid, ei kaitsta meie põllumehi ja selle rohepaanika sildi all tehakse hoopis maaeluvastast tööd ehk rohelisema eluviisi vastast tööd. Minu ettepanek: hakkame mõistlikul määral piirama hüljeste hiiglaslikku asurkonda, kes rannakaluritele peavalu teeb, ning hunte ja teisi suurkiskjaid, kes juba trügivad linnadesse ja talude ligidale, sest neil pole enam piisavalt toidulauda.

Aga nüüd obstruktsiooni teema juurde, obstruktsiooni ja usalduse juurde. Selge see, et kuidas saab usaldada valitsust, kes ajab Venemaaga alatut äri? Peaminister, Eesti riigi esindusisik, haarab isiklikult rahakoti ja laenab Vene-äri ajamiseks 170 000 eurot ja vaatab rõõmsa näoga slaide, et teada, kas kasum ikka tuleb. Ja seda ajal, kui Ukraina rahvas võitleb elu ja surma peale. Mina isiklikult ei teagi küünilisemat lugu viimase paarikümne aasta jooksul. Mulle ei tule midagi seesugust ette.

Aga reformierakondlased aplodeerivad ja valivad ta tagasi. Esindage Eesti rahvast muudkui edasi! Võtke veel auhindu vastu, sest Vene-äri on sellega legitimeeritud! Keegi ei pea tagasi astuma! See on Putiniga äri ajamise legitimeerimine. See on tegelikult Vene sõjamasina toetamise legitimeerimine.

Ma lubasin härra Michalile ka mõne [näite] tema suurepärasest obstruktsioonist. Üks huvitav [küsimuse] näide abielureferendumi eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekust: "Kas abielu määratluses kahtlemine peaks abielu kaitseks olema karistatav?" Nüüd hakataksegi varsti vihakõne seaduse alusel karistama, kui keegi LGBT suurtes projektides kahtleb. Temaga juhtub siis nagu Soome siseministri Räsäneniga. Ta läheb kohtu alla ja teda väänatakse seal neli-viis aastat. Aitäh! 

Suur tänu! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head televaatajad! Kui mina oleksin minister, siis oleks mul väga piinlik seda seadusemuudatust ette kanda ja seda kaitsta. Tegu on tõelise puru silma ajamise seaduseelnõuga, millega nagu püütakse tähelepanu kõrvale juhtida. Tullakse jutuga, et näete, suurepärane seaduseelnõu, hoiame kokku 15 000 eurot, me peaksime selle heaks kiitma. Tegelikult samamoodi ju tegutsevad kelmid: sinu tähelepanu tõmmatakse kõrvale, [öeldes] näiteks: "Lugege mu huultelt." Sa vaatad huuli, aga samal ajal pannakse käsi sulle taskusse ja varastatakse rahakott ära või võetakse perehüvitised ära või vähendatakse lastetoetusi. Sina aga vaatad samal ajal kõrvale. Nüüd ka me vaatame siin: ilus eelnõu. Selle eesmärk on riigieelarve kulude kokkuhoid ning halduskoormuse – ja pange tähele! –, Keskkonnaameti töökoormuse vähendamine. Meie ametnikel on meeletu töökoormus. Nüüd me hakkame [seda vähendama] ja 15 000 eurot kokku hoidma. 

Aga milles on tõde? Kuhu me lõpuks selle seaduseelnõuga välja jõuame? Selle seaduseelnõu kohaselt lõpetatakse põllumeestele hanekahjude hüvitamine. Toon mõned numbrid. Loomade tekitatud kahjud on kasvanud peamiselt rändlindude ja karude tõttu. Näiteks 2019. aastal maksti loomakahjude [hüvitamiseks] välja 812 718 eurot ehk peaaegu miljon. Aasta hiljem on see summa veel 60 000 euro võrra kõrgem. Iga aastaga need summad muudkui kasvavad. Nüüd aga öeldakse, et teate, me hüvitame k u n i 100% ulatuses loomakahjusid ja anname ennetuseks natukene, näpuotsatäie juurde. 

Tegelikult tekib loomakahjusid põllumeestele aastas kuskil 20 miljonit. Paljud põllumehed ei hakka bürokraatiaga tegelema, nad ei taha täita tõestamiseks kümneid lehekülgi ankeete, et lõpuks saada kahjude katteks 3000 eurot. Keskmiselt on Keskkonnaameti hinnangul ühe põllumajandusettevõtja kohta kahju umbes 70 000 eurot aastas, kompensatsioon piirdub 3500 euroga. Keskkonnaameti andmetel registreeriti – need on registreeritud kahjud – aastal 2021 kahju üle 2,5 miljoni euro. Saate aru? Teile näidatakse numbrit 15 000 ja samal ajal kahjud muudkui kasvavad. Keegi neid ei kompenseeri ja öeldakse, et väga on vaja kasvatada neid rändlinde, hunte on vaja kasvatada, karusid. Meie olemegi nüüd need, kes … Meil on tihtipeale valida, kas me hoiame elus oma rannakalurid … 

Palun kolm minutit lisaaega. Aitäh! 

 … kas me hoiame elus oma rannakalurite kultuuri, oma ettevõtjaid või me kasvatame kormorane, kasvatame hülgeid ja ise lõpetame igasuguse tegevuse ära. Muidugi ei tohi ju kuidagi loodust rikkuda sellega, et sa tegeled näiteks rändlindude leviku piiranguga – lähed kohtusse. Teed linnule haiget – lähed kohtusse. Kusjuures just hanekahjud, mis nüüd selle seaduseelnõu kohaselt välja jäävad, moodustavad märkimisväärse osa loomakahjudest, mida Keskkonnaamet seni kompenseeris. 

Ja muidugi tehti see trikk, et paljud ettevõtjad said alles mitu päeva hiljem teada, et selline seaduseelnõu oli kuskil. Nende arvamust ei küsitud. Vähemalt mina värske saadikuna ei ole harjunud nägema seaduseelnõusid, kus puudub kooskõlastustabel. Vähemalt on püütud huvigruppidega mingit dialoogi pidada, kuigi enamus huvigruppide ettepanekutest jäetakse arvestamata. 

Tegu on järjekordse seadusega, millega jäetakse meie ettevõtjad hätta. See on järjekordne seadus, mis hävitab meie oma majandust, meie oma inimesi, aga meile näidatakse seda 15 000 eurot ja trikitatakse. "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse." Kõik on hästi! Samas oleme maailmas viimasel kohal oma majanduslangusega. See on väga halb seadus, selle poolt ei ole vaja hääletada. Aitäh!

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis! Suures saalis on kolleegid opositsioonist ja minu selja taga on kolleeg koalitsioonist. Me oleme eelmine nädal ja see nädal mitmeid kordi arutanud usaldusega seotud seaduseelnõu, ja rääkinud sisuliselt seinaga või noh, ütleme, tühjale auditooriumile. Ma loodan, et ekraanide taga pannakse siiski märkmeid kirja. Kui minu sõnavõtust ehk ei ole midagi head võtta, siis siin on eelnevalt käinud paarkümmend kolleegi, nendelt on kindlasti midagi head võtta. Paneks selle kirja ja tõepoolest liiguks ka edasi, et head mõtted saaksid seaduseelnõusse. 

Aga tegemist on usaldusega seotud eelnõuga ja praegust valitsust ei saa usaldada. Ta ei ole ennast selles mõttes õigustanud. Kõik seaduste [eelnõud] tulevad usaldushääletusele. Sisulist arutelu ei ole võimalik nende puhul pidada. Eilsel arutelul ja sõnavõttudes kolleegid märkisid, et vahet ei ole, kas me teeme 2 muudatusettepanekut, 20, 200 või 2000 – ei arvestataks ka näiteks kahega. 

Täna minister ütles, et üks EKRE esitatud muudatusettepanek on sisuliselt väga hea ja valitsus seda arutas, kuid jättis arvestamata. See oli [ettepanek], et juhul, kui riigieelarves käesoleval aastal või kahju tekkimise aastal põllumajandustootjatele ei ole raha, siis riik võtab kohustuse kompenseerida [kahju] rahaliselt järgmisel aastal. Ka eelarveprotsessi mõttes oleks hea ette teada kulu, mida saab korrektselt kajastada riigieelarves, ja tootjad teavad arvestada, et see kulu, mis nad on teinud, see kahju kompenseeritakse vähemalt selles väikeses mahus järgmisel aastal. See nõndanimetatud kahju kompenseerimine ongi mitmel korral olnud järgmisel aastal. Kui aasta sees tekkis rändel olevate lindude põhjustatud kahju teraviljale – hernes, rohumaad –, siis kahju hindamine toimus [sügisel], see arvestati saagikuse põhjal. Kui saagikus selle võrra vähenes – ja saagid saadi ju sügisel kätte –, siis kahju kompenseeriti järgmisel aastal. 

Selles mõttes on bürokraatlik protsess tõesti päris suur. Nüüd tahetakse selle pealt kokku hoida, et ametnikud ei pea ja ei pea ka eksperdid käima põldudel kevadel hanede jäetud troppe üle lugemas. Väljaheidete arv ruutmeetri kohta on andnud teada, kui tihedalt on linnud põllul käinud. Olles ise ka kunagi mööda põldu [käinud] ja seda hinnanud, ma väga täpselt tean, mis seal tegelikult toimub. On kahju, et jäi välja meie väga sisuline ettepanek sellesama kahju hüvitamise kohta järgmisel aastal. 

Nüüd, see pakutav sõnastus praegusel juhul …  

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

[Varasemalt oli seaduses], et 100% ulatuses [hüvitatakse] kiskjate – hundi, ilvese, pruunkaru – tekitatud kahju, arvestades maha omavastutus, mis praeguses sõnastuses on 64–128 eurot. Nüüd tuuakse siia sisse protsendid, et omavastutus on 10–50%. Kui [seni] oli [64 eurot miinimumomavastutus] ja maksimumomavastutus 64 korrutada 2-ga ehk 128 eurot, siis oleks võinud siin olla ka, et 10–20% on omavastutus. 

Samas täiesti uuena tuleb siia sisse sõnastus, et kui looma tekitatud kahju hüvitamiseks eelarveaastas raha ette nähtud ei ole, siis seda kahju ei hüvitata. Kas see on teadlikult või mitteteadlikult – mina loen siit välja, et lindude tekitatud kahju hüvitatakse, sest nagu me teame, nimetus "loom" ei hõlma lindu. Sellisel juhul rändel olevate lindude tekitatud kahju hüvitatakse sajaprotsendiliselt [kuni summani] 3200 eurot.

Ja siis on veel [küsimus], millele ma vastust ei saanud. [See puudutab seda], et ühele isikule makstakse ennetava tegevuse eest kuni 9600 eurot majandusaastal. Nüüd, [kui jutt on] majandusaastast, siis kas [see üks isik] on füüsiline isik või on ta juriidiline isik? Näiteks kui peres on kolm inimest ja igaühel on eri põllud, neid haritakse teenuse korras ühekaupa … Noh, siin on segadust päris palju, nii et see isiku mõiste tahab veel selgitamist ja lahti harutamist.  

Ja veel: kui rändel olevate lindude tekitatud kahju kompenseerimist ei suurendata, ehkki põllumeestel oli ootus ja lootus summa suurenemisele, siis ei ole võimalik enam heidutusjahti pidada. Heidutusjaht andis väga positiivseid tulemusi. Lindude arvukus oli kontrolli all, see ei suurenenud ega vähenenud. Praegu me peaksime seda hoidma, [püüdma,] et lindude arvukus ei väheneks, vaid pigem suureneks, aga see on juba suurenenud üle kriitilise taseme, tekitades põllumajandustoodangule suurt kahju.  

Kui heidutusjahti enam ei tule, siis on heidutamine ATV-dega mööda põlde sõites, laserid, paugutid. Kõik see on ennetav tegevus, samuti vanade masinate panek põldudele, mis tuleb samuti Keskkonnaametiga kooskõlastada. Ja seal on veel nii palju nüansse, et sellega võib hulluks minna.  

Kuna tegemist on usaldusega seotud eelnõuga, siis Konservatiivne Rahvaerakond ei saa seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Me siin, ei mäletagi, see oli vist eile, pidasime diskussiooni teemal, kas lugeda kokku inimesi siin saalis või mitte lugeda. Ma sellega seoses annan edasi tervitused kõigile koalitsioonisaadikutele, kes on oma kabinettides. Ärme siis sellest saalist räägi. 

Aga nüüd asja juurde. Kui lugeda selle seaduseelnõu seletuskirja, mis oli eelnõuga kaasas esimese lugemise ajal, siis on siin sisukokkuvõttes selline [lõik]. "Riigieelarve tasakaalus hoidmise eesmärgil viiakse looduskaitseseadusesse sisse säte, millega loomakahju ei hüvitata, kui taotluste eelisjärjestuse kohaselt ei ole vähem eelistatud looma tekitatud kahju hüvitamiseks jooksva aasta riigieelarves selleks vahendeid ette nähtud. Eelisjärjestus kehtestatakse kliimaministri määrusega looduskaitseseaduse § 61 lõike 2 alusel. Samal ajal tõstame loomakahjude ennetamiskulude tasumäära ülempiiri, millega soovitakse üldkokkuvõttes vähendada tekkivat loomakahju, mida omakorda tuleks kompenseerida. Eesmärk on vähendada tekkivat loomakahju ning seeläbi survet selleks ettenähtud eelarvele." 

Kõigepealt tehniline märkus, mille siin ka kolleeg Martin Helme enne tegi. Üldiselt on hea õigusloome tava, et kui seadusega on seotud ka mingi määrus, millega teatud parameetreid reguleeritakse, siis peaks see määruse mustand vähemasti materjalidega kaasas olema. Seekord millegipärast ei ole. 

Aga nüüd sisu juurde. Kõigepealt ennetuse teemast. Nagu minister Michal küsimustele vastates ütles, tuleva aasta eelarves on selleks ette nähtud 427 000 eurot. Ja tõepoolest, kui vana või, ütleme, praegu kehtiv piirmäär hüvitisele on 3600 eurot [isiku kohta], siis see uus tõstetakse 9600 euroni. Kui nüüd võtta see 427 000 ja arvutuse aluseks võtta maksimummäär, siis vana määra korral oleks 118 isikut saanud riigi tuge ennetustegevuse läbiviimiseks, uue maksimummäära korral see isikute ring on vaid 44. Ma usun, et tõepoolest võib olla nii, et kõik maksimumi ei kasuta, aga suurusjärgu mõttes, kui me võrdleme seda isikute arvuga, kes tegelevad sellise majandustegevusega, kus loomakahjud võivad esineda, siis me näeme, et ennetust kuigi palju ei toetata. 

Mõnes mõttes mina ei ole suur seda laadi toetuste pooldaja, küll aga ma näen, et need toetused on vajalikud juhul, kui oma vara kaitseks tehtavaid tegevusi piiratakse, inimeste tegevusvabadust piiratakse. Võtame kas või hundi näite. Lambakasvataja tegelikult ei saagi huntide vastu vanal traditsioonilisel moel astuda neid näiteks maha lastes, kui nad tema karja ründavad, vaid tulebki tegeleda ennetavate meetmetega, nagu näiteks koerte hankimine, ise perega ja töötajatega põldudel kõristitega ringi jalutamine. Või siis needsamad vanade sõidukite vrakid, mis veetakse põldudele. See küll hunti ei peata. Tean oma selle suve kogemusest, et naaberküla põllumehed seda proovisid, hunt vaatab, et mingi kolakas on põllul, aga see ei sega üldse lamba murdmist. Olukorras, kus ei lubata inimesel oma vara kaitsta, tõepoolest tuleks toetada teda kas kahjusid hüvitades või ennetamist toetades. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga nüüd see esimene lause selles selgitavas lõigus: "Riigieelarve tasakaalus hoidmise eesmärgil …" See on nüüd see lause, kus öeldakse, et kui riigieelarves raha ei ole, siis ei saagi hüvitisi maksta. Ja järgmine aasta riigieelarves raha ei ole. Aga see peidetakse sellise huvitava juriidilise tekstirägastiku taha. Ma usun, et kui minister tuleks seadust tutvustades otse pulti, siis [võiks ta] öelda, et kallid põllumehed, mesinikud ja muud maaelu elus hoidjad, järgmine aasta hunti lasta ei või, aga hüvitist ka ei saa. 

Nüüd me jõuame diskussioonini, mis meil oli siin novembri keskel kolleeg Tiit Maraniga. Ta pakkus oma interpretatsiooni sellele, et põhiseadus ütleb, et igaühel on kohustus loodust kaitsta. Temal on selline erakonna värvile vastav punakas nägemus selle mõtte [tõlgendusest]: see "igaüks" tema vaates ja sotsidele, ma ütleksin, omases vaates tähendab seda, et kui sul on vara, [mis sest, et] seda rünnatakse, aga kui sul on vara, siis sa oled niikuinii külakurnaja või riigikurnaja ja siis sina kaitse oma raha eest seda loodust, meie siin Tallinnas mõtleme reegleid välja. Tegelikult on seda põhiseaduse sätet võimalik ikkagi ka tagurpidi tõlgendada – või mitte tagurpidi, vaid õigetpidi, aga Marani vaatest tagurpidi. "Igaüks" tähendabki meid kõiki. Kui me ütleme, et hunti ei tohi lasta ja kui hunt saab kellegi varale kahju teha, või karu, siis me kõik peaksime panustama selle [hüvitamisse], on see siis maksu või millegi muu kaudu. 

Ja noh, see edasi viib küsimuseni, et mis see riik siis on. Kas riik ongi valitsus, tema plaanid ja nende teostamiseks planeeritud eelarve või see hõlmab kõiki kodanikke? Mina ütleksin, et riik hõlmab kõiki kodanikke. Aga nüüd väga selgelt öeldakse, et [riik on] üks osa inimestest. Ja see on ainult üks väike osa sellest paketist, mis meil siin on, iga eelnõuga kellelegi virutatakse kuidagimoodi, sest riik praeguse koalitsiooni nägemuses on koalitsioon, valitsus, nende plaanid ja nendeks ette nähtud raha. 

Kui tuleviku mõttes millelegi positiivsele mõelda, siis ma arvan, et ka see asi jõuab, ja mitte väga pika aja pärast, välja selleni, mida me Euroopa tasemel nägime. Möödunud aastal murti maha suure loodusesõbra Ursula von der Leyeni poni, misjärel proua von der Leyen sõnastas jõulise mõtte, et hunte tuleks hakata rohkem küttima. Ja teatavasti lemmikloomi inimestel ikka on. Suvilaid on aina rohkem ja mõni valitsuse liigegi elab maal. Minule on jahimehed küll öelnud, et huntide, ilveste ja karude arvukus on muutumas inimestelegi ohtlikuks. Ma arvan, et enne süüakse mõne tähtsa inimese kass või koer ära, ja siis tullakse siia pulti ja öeldakse, et kallid põllumehed, nüüd võite püssid palge panna, küll see võsavillem on halb loom. Aitäh!

Tänan! Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees Toomas Kivimägi! Head kolleegid! Jah, elame mõneti kummalisel ajal. Kui kutseline kalur läheb merele, siis ta oma saagi peab koheselt digitaalselt deklareerima. Kui ta seda ei tee, siis ta on riigi silmis tekitanud loodusele korvamatut kahju. Ja selle eest tuleb maksta trahvi. Samas kui põllumees külvab põllule või laseb laudast aasale lamba, siis oleme jõudmas olukorda, kus see ei ole mitte enam teps riigi mure, kui külvatu pannakse pintslisse hanede poolt või lammas võsavillemi poolt. Sellepärast et lihtsalt loodust peab kaitsma, aga riigieelarves puuduvad selleks vajalikud vahendid. 

Ja eks seal on vahel veel teatud etapid. Pügada saab vaene jahiselts: kui võsavillem lamba pintslisse paneb, siis on põhimõtteliselt ikkagi kuidagi võimalik jahiseltsi poole pöörduda, et hunte on liiga palju. Või kui põdrad noorendiku ära söövad, siis on jällegi võimalik jahiseltsi poole pöörduda ja küsida, miks ei ole ikkagi normatiivarvul põtru kütitud. Eks see võib ühel hetkel viia selleni, et kui riik ütleb, et ei ole vahendeid riigieelarves, siis jahiselts võtab mingil hetkel paremad praktikad üle ja ütleb, et meil ka põle raha. Et võib ju seadus olla ja tuleks hüvitada, aga eks vaatame siis, kui on paremad ajad. 

Meil on tõsine mure selles, et eraomandi kaitse ja looduskaitse kipuvad üksteist samm-sammult naeruvääristama. Ja selles kontekstis Isamaa fraktsioon tegi tervelt neli muudatusettepanekut, mida selle eelnõu raames komisjonis ka menetleti. See on vana räägitud mantra. Esimene neist puudutab jällegi kohalike omavalitsuste vaadet. Omanikele on ju tehtud soodustus, et piirangu- või sihtkaitsevööndis asuvate looduskaitsealuste maade eest maamaksu ei küsita, see on justkui piirangu kompenseerimine, hüvitis. Samal ajal on jäänud lahtiseks see, et omavalitsus seda maamaksu ei saa ehk riik tegelikult seda vahet ei hüvita. Iga aasta on see summa circa 4,2 miljonit eurot. Me räägime siin täna 15 000 euro suurusest eelarvemõjust. Ma arvan, et tegelikult on eelnõus ka mõistlikke ettepanekuid tõepoolest bürokraatiat vähendada. Ka looduskaitses on kohati seda kõvasti üle võlli, nii nagu paljudes teisteski valdkondades. See on mõistlik. Aga jällegi me läheme mööda sellest vanast mantrast: 4,2 miljonit aastas on ja jääb omavalitsustele kompenseerimata, ja seda tegelikult isegi mitte ei arutata tõsiselt.  

Teine oluline nüanss puudutab piirangute tõttu tekkinud kulu ja saamata jäänud tulu hüvitamist. Põhiseaduse § 32 käsitleb omandi põhiõigust, mille kohaselt riigil tuleb maaomanikule kompenseerida koheselt ja õiglaselt kõik need piirangud, mis on seatud. Aga täna me elame aastas 2007, ikka samas mõttemaailmas, kus omanik saab sisuliselt 1 hektari metsamaa eest aastas 3 tihumeetrit küttepuid. Ainult 3 tihumeetrit küttepuid 1 hektari metsamaa kohta!

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Ja kui see ei ole probleem või kui see ei tekita Eesti inimestes vaenu meie riigi vastu – ma ei taha seda sõna siit puldist hästi kasutada, seda "vaenu" riigi vastu, aga ometi see nii on. Põhiseadus ütleb nii, õiguskantsler veel kinnitab tegelikult üle, et see peab nii olema, aga vahendeid selleks ei leidu. Ka öeldakse, et põhiseadus ütleb meile sedagi, et loodust peavad kõik kaitsma. Aga kus on siis omandiõigus ja kõik see, millele tegelikult meie riik on ehitatud? 

Ja kolmandaks, ebavõrdne kohtlemine. Me teame, et riigis on vaja maanteid, liinikoridore ja kaitsepolügoone, raudteekoridore. Ja me tegelikult oleme loonud menetluse kaks eri vormi. Nii looduskaitset kui erinevaid trassikoridore on vaja, et riik saaks toimida, et riigis valitseks majanduse ja looduse vahel tasakaal. Aga need mõlemad käivad seadusandlikus mõttes erinevaid radu. Esiteks on erinevad kompensatsiooni määrad. Teiseks kasvatab see pidevalt bürokraatiat ja jällegi sedasama arusaamatust ühiskonnas, et kuidas saab olla nii, et minu looduskaitsealune maatükk on rahaliselt vähem väärtustatav? Samal ajal looduskaitse peaks ju olema kõige suurema väärtusega, mitte nii, et kuskilt hangitakse maatükk, see raadatakse ja sinna rajatakse riigile vajalik trassikoridor või maanteelõik. 

Ja looduskaitsealuste maade puhul on ju lausa nõnda, et isegi Riigikohtu lahendid ütlevad, et on jäetud õiglaselt see maa peal olev vara kompenseerimata, aga KAHOS-e järgi, mis annab õiguse avalikes huvides maade võõrandamiseks, on loodud mehhanism isegi maksta 20% boonustasu, kui omanik on valmis riigiga kokkuleppele minema.  

Nii et lühikesed kommentaarid käivad sellesama looduskaitseala teema kohta, looduskaitseseaduse kohta laiemalt. Paraku me läheme sageli lahendama probleeme kiirendatud korras usaldushääletuse vormis, selleks et midagi kärpida, tõmmata riigis koomale, selle asemel et tegelikult leida lahendused ühiskonda aasta aasta järel kurnavatele probleemidele. Uskuge mind, nende probleemide püsimisel ei muutu riik ega ühiskond tervikuna tugevamaks, vaid see just nimelt tõukab valitsejaid ja kodanikke üksteisest eemale. See on kurb ja seepärast ei saa kuidagi seda eelnõu toetada. Aitäh! 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eestimaa rahvas! Praegu on menetluses looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seadus. Ja praktiliselt kõik kõnelejad nii küsimuste voorus kui ka oma kõnedes on esitanud ja püstitanud küsimuse, mispärast on see eelnõu seotud usaldushääletusega, kui see riigi rahakotti täidab ainult 15 000 euro võrra. Ainult 15 000 eurot, ja nüüd on ta äkki ühel hetkel seotud usaldushääletusega!

Ja vaat nüüd ongi kõigepealt see küsimus, tuleb lahendada see küsimus, mispärast on see toodud siia saali praegu. Tegelikult on vastus olemas, miks on see siia toodud. Ma jõuan selle oma kõne lõpus ka välja öelda, need motiivid ja põhjendused. Aga ma tahan ühe asja ära öelda. Meil puudub asjas vaidlus selle üle, et Kaja Kallase valitsus on hävitamas praegu Eesti tootmist, ettevõtlust. Igapäevaselt lähevad ettevõtjad pankrotti, sulevad uksi või kolivad Eestist välja mujale riikidesse, kus on soodsamad ettevõtlustingimused. Ainukesed, kes ei liigu siit minema, on ikkagi loomakasvatajad ja teraviljakasvatajad. Ja kuidas siis neid saaks sundida oma ettevõtlust sulgema? Ütleme, teistsuguses sektoris olevate ettevõtjatega on lihtne: tõstame makse ja elektri hinda ja nii edasi, aga näed, põllumajandustootjatele, karjakasvatajatele see ei mõju, sest kõik see toimub vabas looduses ju. Selle jaoks ongi välja mõeldud see saatanlik eelnõu, mis praegu siin on, et hävitada meie toiduainetööstus ja põhimõtteliselt tekitada Eestis teatud mõttes näljahäda, et meil puuduks omad ressursid selle asja toimepanemiseks. 

Kena! Olen ise, ütleme, seotud jahipidamisega 33 aastat. Olen kaasatud olnud ka ekspertkomisjonidesse, kus on arutatud küsimust, kuidas hüvitada loomade tekitatud kahju. Need vaidlused on olnud päris tulised, aga need on jõudnud ikkagi ka seaduse vormistamise juurde, kus kokkulepped ettevõtjate, põllumajandustootjate ja ka jahimeeste vahel on kokku lepitud. Need on olnud suhteliselt mõistlikud. 

Praegusel hetkel me loomade tekitatud kahju küsimuses peame lähtuma jahiseaduse printsiibist: metsloom on kuni tabamiseni riigi oma. Punkt üks. Kui loom tekitab kahju, on sisuliselt riik tekitanud kahju ettevõtjale. Need meetmed, nagu neid tahetakse siin muuta, sisuliselt teevad loomade tekitatud kahju hüvitamise ja hüvitise maksmise võimatuks. Sest ei saa ju enam püüda ära hoida ka rändel olevate hanede tekitatavat kahju. Need asjad on nii segaseks aetud. 

Maaomanikul, ettevõtjal peab olema ka omavastutus. Kui enne oli see konkreetne, näiteks hundi, ilvese või pruunkaru tekitatud kahju on hüvitatud 100% ulatuses, millest on lahutatud omavastutuse osa 64–128 eurot. Nüüd lüüakse asjad hoopis teistpidi ja omavastutuse osa võib-olla 10–50% kogu kahju suurusest. Kui inimene ei ole midagi ette võtnud loomade tekitatava kahju [ärahoidmiseks], võimaliku kahju [ennetamiseks], siis ei saa ta üldse mitte midagi. Aga meetmed pruunkaru, hundi või ilvese tõrjumiseks on vägagi kulukad. Ma tahaksin näha, milline aed peab kinni karu, kui ta ikkagi tahab minna ja murda maha mingisuguse kodulooma. Või hundid – küll nad leiavad selle augu ja lähevad murdma. 

Aga põhimõte on selles, et valitsus on selle eelnõuga lihtsalt asunud ründama nii loomakasvatajaid kui ka teraviljakasvatajaid. Selle märk on juba see, et seaduseelnõu ei vasta tegelikult normitehnika eeskirjale, mis näeb ette, kuidas igasuguse eelnõu koostamine peab toimuma. Kujutage ette, et kaasatud on ainult kaks [ühendust]! Need on põllumajandus-kaubanduskoda ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda, kellele saadeti 20. septembril teade eelnõu koostamise kohta ja eelnõu materjalid, vastamiseks anti ainult kaks päeva. No ei ole normaalne! Eesmärk oli lihtsalt suruda see asi niimoodi läbi, et huvigrupid ei saaks kaasa rääkida. Miks ei kaasatud Eesti Lamba‑ ja Kitsekasvatajate Liitu, Eesti Piimaliitu, Eesti Jahimeeste [Seltsi], toiduainetootjate liitu, Eesti lihaveisekasvatajaid? Ja on veel palju teisi [ühendusi], kes on seotud põllumajandusliku tootmisega. Neist sõideti lihtsalt üle ja see on äärmiselt kurb.

Tahangi lõpetuseks põhimõtteliselt öelda, et see eelnõu teenib eesmärki lõpetada Eesti lihatootjate ja teraviljakasvatajate tegevus loomade abil. See tundub utoopiline, mis ma praegu räägin, aga suures pildis see on tegelikult niimoodi. Küsimus on selles, kas riigieelarves raha jätkub, aga öeldakse, et äkki ei jätkugi. Aga raha jätkub siiski näiteks selleks, et anda seda Keenia valitsusele infosüsteemide väljatöötamiseks: Eesti panus on 300 000 eurot. No midagi on mäda selles asjas ja selles Eesti riigis. Seda eelnõu ei saa toetada. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun!

Paluks kohe need kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu, mis meil hetkel arutluse all on, on mitmeski mõttes oluline ja mitmeski mõttes ka õpetlik. Aga kõigest järgemööda. Kõigepealt ma tahaksin öelda, et meil on praegu üheks teemaks Riigikogus niinimetatud ummik. Me oleme kuulnud ja ise rääkinud, et Riigikogu töö võib-olla ei ole alati tasemel. Kasutatakse väljendit "kummitempel" ja mida iganes. Ma arvan, et kui siin saalis oleks rohkem saadikuid, siis oleksid ka meie debatid viljakamad. Ma loodan, et istungeid siiski jälgitakse oma kabinettides või nutiseadmetes. Aga olgem ausad, kabinetis ja nutiseadmes ei ole võimalik aktiivselt debatis osaleda ja anda oma panus, et Riigikogu töö oleks efektiivsem. Pealegi, sellest punnseisust on raske üle saada, kui ei toimu saadikute vahel vahetut suhtlemist ja kokkupuudet. Ma loodan, et siin asi kunagi paraneb.

Aga nüüd eelnõust. Kõigepealt tuleb mainida, et eelnõus on mitmeid asju, mis väärivad rakendamist ja elluviimist, kuid usaldushääletusega sidumine täiesti ebaõiglaselt takistab nende vajalike muudatuste tegemist. Selle kohta on võimalik öelda ainult, et see on väga kurb, väga kahetsusväärne, et usaldushääletusega sidumisega on vajalike muudatuste sisseviimine omamoodi pantvangi võetud. Tunnistades küll nende muudatuste vajalikkust, ei saa me eelnõuga nõustuda, sest see tähendaks automaatselt Vabariigi Valitsuse seniste sammude heakskiitmist. See tähendaks, et me kiidaksime heaks need sammud, mis valitsus on astunud või astumas, ennekõike maksumuudatused, aga ka paljulapseliste perede kohtlemine ja õpetajate petmine palgatõusu osas. Seda loomulikult teha ei saa.

Eelnõu toetamine tähendaks tagantjärgi ka valimistel toimunu heakskiitmist. On räägitud, et vastaspool ei taha teise poole valimisvõitu tunnistada. Me kõik teame, mis on võidu definitsioon. Me teame, et [käiku läksid] ebaausad võtted. Antud juhul kasutati dopingu, steroididena valetamist, varjamist ja ka kavade mahavaikimist. Selline võit läheks ausatel võistlustel, me kõik teame, tühistamisele.

Milles seisneb antud eelnõu õpetlikkus? Kõigepealt lubage, ma tsiteerin eelnõu eesmärki, see on riigieelarve kulude kokkuhoid ning halduskoormuse ja Keskkonnaameti töökoormuse vähendamine. See on selline klassikaline, ma ütleksin, viimasel ajal väga levinud näide. Ühegi muudatuse, ühegi funktsiooni või tegevuse muutmise eesmärk, pealegi ainus eesmärk ei saa olla kokkuhoid. Kokkuhoid võib eesmärgiks olla ainult kriisimeetmena ja ajutisena. Kui kriis on läbi, minnakse tagasi normaalse elukorralduse juurde. Ressursside osas saab tegu olla äärmisel juhul säästliku kasutamisega, otstarbekohase kasutamisega, et ressursse rakendataks ainult eesmärgipäraste tegevuste juures. Muudatuste eesmärk saab alati olla ainult mingi funktsiooni parem toimimine, sammude astumine, et mingi funktsioon või tegevus oleks paremini korraldatud. See on mõõdetav: midagi tehakse kiiremini või rohkem või kvaliteetsemalt. Ja need mõõdikud on objektiivsed, neid on võimalik hinnata, nad ei saa olla subjektiivsed, emotsioonidel põhinevad.

Selles mõttes on kahju. Ma usun, et see ei ole taotluslik, see tuleneb pigem harjumusest, et me teeme mingid muudatused eesmärgiga vahendeid kokku hoida. Ei, riigiaparaadi puhul peaks olema meie esmane huvi alati, et riigiaparaat töötaks efektiivsemalt, meie riik oleks parem, tugevam ja kindlam, rahvas meie riigis edukam ja jõukam, inimeste elu lõbusam ja perspektiivikam, eriti laste seisukohast.

Nüüd teine moment, mille poolest see seaduseelnõu või see kavatsus on õpetlik. See on kitsas vaade. Eelkõneleja nimetas, et metsloom on muidu riigi oma, aga kui ta põhjustab kahju, siis riik heal juhul osaleb kahju kompenseerimises ainult osaliselt. Kitsas vaade väljendub ka selles, et kui me vaatame sõnastust, mida on eelnõus kasutatud, siis jääb mulje, et iga kahju vaadeldakse kui asja iseenesest. Me ei näe siin midagi, mis räägib sektoripõhisest efektist, me ei näe [sõnagi] majanduslikust efektist. Mastaabiefekti rakendades me näeksime neid kahjusid võib-olla hoopis teise nurga alt või hoopis tõsisemalt. Nii et ma arvan, et kindlasti oleks saanud olla efektiivsem. Ka nende protsentide osas pole aru saada, miks on need raamistikud sellised valitud, mis oli see loogika seal taga. Miks on need protsendinumbrid sellised? 

Nii et ma kutsun üles järgmiste selliste eelnõude puhul tõstma nõudeid inimestele, kes neid eelnõusid koostavad. Tuleks siiski vaadata, et eelnõud töötaksid meie inimeste, meie majanduse huvides. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun! Kolm minutit lisaks.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd menetleme järjekordset valitsuse usaldusküsimusega seotud eelnõu: 301 SE, teine lugemine. Eelnõu puudutab looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmist. Aga kuna see eelnõu on seotud valitsuse usaldusküsimusega, siis ma keskendungi just sellele aspektile, mis on minu vaatepunktist olulisem kui eelnõu enda sisu. 

Mida on siis valitsus öelnud, miks nad on nii palju eelnõusid usaldusega sidunud? Keskne argument on olnud see, et opositsioon ei ole neile muud võimalust jätnud, obstruktsioon on neid selleks sundinud. See argument on muidugi täiesti vale. Ei ole nii. Tegelikult on probleemi põhjus see, et valitsuskoalitsioon ei ole ise pidanud vajalikuks vähimalgi määral kaaluda tõsiseid kompromissiettepanekuid, millega võiks obstruktsioonist lahti saada, ületada obstruktsioon ja liikuda tagasi olukorda, kus me saame eelnõusid menetleda tavapärases korras. 

Vaatame, mida on teinud Riigikogu esimees Lauri Hussar pärast seda, kui ta astus tagasi partei Eesti 200 juhi koha pealt ja ütles, et ta tahab pühenduda Riigikogu kordategemisele. Ma kordan: mina Riigikogu lihtliikmena pole näinud absoluutselt mitte ühtegi sammu selle eesmärgi poole liikumiseks. Ma arvan, et kolleegid võivad kinnitada sedasama. Meie kui lihtliikmete poole pole küll vähemalt keegi kordagi pöördunud, et meid kaasata sellesse püüdlusesse, kuulata meie ettepanekuid, meie ideid. Aga kui seda ei küsita, siis me võime seda teha omal initsiatiivil. 

Mina mõtlesin kirjeldada ühte väga konstruktiivset ettepanekut, mille elluviimisel oleks kindlasti EKRE fraktsioon nõus obstruktsiooni lõpetama. Selle seisukoha selgitamiseks tasub vaadata 1920. aasta põhiseadust. Selles põhiseaduses oli see mehhanism kenasti sees ja see tuleks uuesti Eesti põhiseadusesse sisse viia. Sellisel juhul me üleüldse ei jõuakski olukorda, millest me ennast praegusel hetkel leiame: valitsus surub ühelt poolt läbi eelnõusid, mis on suurele osale ühiskonnast ja ka opositsioonist vastuvõetamatud, ja opositsioon protestiks selle vastu korraldab obstruktsiooni. Nimelt, 1920. aasta põhiseadus nägi ette, et kõrgeima riigivõimu teostajaks, nagu praeguse põhiseaduse kohaseltki, on rahvas ja rahvas teostab riigivõimu esiteks rahvahääletamise, teiseks rahvaalgatamise ja kolmandaks Riigikogu valimiste teel. 1933. aasta põhiseadus lisas veel siia neljanda instrumendi, see oli riigivanema valimine. Nendest neljast instrumendist on Eesti rahvale praeguse põhiseaduse kohaselt alles jäänud sisuliselt ainult üks, Riigikogu valimise õigus, ja seegi puudulikult, kuna valimised viiakse läbi e-hääletamise süsteemi kasutades, mis ei taga valimiste läbipaistvust, kontrollitavust ja seetõttu ka usaldusväärsust. Ehk ei ole selge, kas rahva tahe üldse teostub selle kaudu. 

1920. aasta põhiseadus nägi rahvaalgatuse õigusest rääkides §-s 30 ette: "Iga Riigikogu poolt vastuvõetud seadus jääb väljakuulutamata kahe kuu kestes tema vastuvõtmise päevast arvates, kui seda nõuab kolmas osa Riigikogu seaduslikust koosseisust." Ehk kui kolmandik Riigikogu liikmetest seda soovib, siis kaheks kuuks seaduse jõustumine peatub. Nüüd edasi. "Kui selle aja jooksul kakskümmendviis tuhat hääleõiguslikku kodanikku nõuab, et nimetatud seadus esitatakse rahvale vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks, siis oleneb pärastine väljakuulutus rahvahääletuse tagajärgedest." Nüüd sellele lisaks 31. paragrahvis ütles 1920. aasta põhiseadus järgmist: "Rahvaalgatamise korras on kahekümneviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistataks maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab ta seadusliku jõu." Ja nüüd pange tähele, selle mehhanismi kõige olulisem osa on sätestatud 32. paragrahvis, mis ütleb järgmist: "Kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt seitsekümmendviis päeva pärast rahvahääletamist."  

Ehk teisisõnu, mehhanism on väga elegantne ja tegelikult toimib tagatisena sellele, et need, kes on valitud rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt enda esindajateks, toimiksid päriselt rahvaesindajatena, mitte ei hakkaks rahvast asendama. See mehhanism peab tagama, et need, kes on valitud rahva poolt oma esindajateks, tegutseksid kooskõlas rahva enamuse tahtega. Ja siin ongi ette nähtud selline võimalus. 

Kujutame ette, et see mehhanism oleks endiselt meil põhiseaduses olemas. Kui näiteks koalitsioon surub jõuga läbi abielu väärastamise seaduse, siis mida saab opositsioon teha? Opositsioon ei ole hambutu, opositsioonile on ka nähtud ette reaalsed õigused. Kui kolmandik Riigikogu liikmetest kirjutab vastavale soovile alla – see on 34 Riigikogu liiget –, siis peatatakse seaduse jõustumine kaheks kuuks. Kui selle aja jooksul õnnestub koguda 25 000 kodaniku allkirjad, siis läheb see seadus rahvahääletusele. Kui rahvahääletusel selgub, et rahva enamus tegelikult seda seadust ei poolda, ehk et Riigikogu on tegutsenud rahva enamuse tahte vastaselt, siis ei tähenda see mitte ainult seda, et konkreetne seadus saab tühistatud või ei jõustugi, vaid ka seda, et rahvas kui peremees on Riigikogule avaldanud umbusaldust. Rahvas kui peremees on Riigikogule kui rahva teenritele avaldanud umbusaldust, sest teenrid on tõendatult tegutsenud rahva enamuse tahtega vastuolus olevalt. 

Väga mõistlik ja reaalselt demokraatliku süsteemi toimimist tagav mehhanism. Kui sellised mehhanismid oleksid olemas ka praeguses põhiseaduses, siis me üldse ei olekski selles olukorras, kus me praegu oleme. Me ei peaks siin mitte mingisugust obstruktsiooni tegema. Vastupidi, me ilmselt seisaksime juba silmitsi rahvahääletustega, mis peaksid toimuma. Ja kui rahvahääletustel leiaks kinnitust, et Riigikogu poolt vastuvõetud seadusi rahva enamus heaks ei kiida – näiteks paljulapseliste perekondade toetuste vähendamist –, siis tulevadki erakorralised valimised ja rahvas saab võimaluse valida endale esindajateks need inimesed, kes tegutsevad reaalselt rahva enamuse tahte kohaselt, ja kõrvaldada oma esindajate positsioonilt need inimesed, kes on tegutsenud rahva enamuse tahte vastaselt. 

Ja kui nüüd see uuesti valitud Riigikogu, kus näiteks, oletame, EKRE-l oleks positsioon, kus ta kuulub valitsusse, hakkab samamoodi tegutsema viisil, mis ei ole rahva enamusele vastuvõetav, siis saab opositsioon kasutada täpselt neidsamu mehhanisme, et panna need küsimused rahva kui peremehe ette ja anda rahvale võimalus öelda, kas on tegutsetud rahva enamuse tahte vastaselt või mitte, ja kui on, siis on tal ka võimalus valida endale uued esindajad. 

Muuseas, hiljuti Postimehes olnud intervjuus praeguse põhiseaduse projekti autor Jüri Adams tunnistas samuti pärast 30 aastat, mil ta oli seda eitanud, et selle mehhanismi kirjutamine põhiseadusesse oleks just nendel põhjustel väga mõistlik, et selliseid olukordi, kus me praegu oleme, vältida. 

Igal juhul seda eelnõu ei pea mina võimalikuks toetada, aga omalt poolt pakkusin …  

Aeg!

… välja mehhanismi, millele tuginedes saaks selliseid olukordi vältida. Aitäh!

Aitäh! Leo Kunnas, palun!

Palun kohe kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! See on meil eelnõu number 18, mis käesolevas Riigikogus on Vabariigi Valitsuse usaldusega seotud. Ja neid eelnõusid meil on siin täna veel ees. Kokku saab neid olema 21. Ja mõistagi, kui need on sellisel kombel usaldusega seotud, siis ei ole võimalik mul neid toetada. 

Aga ka oma kõnes ma keskendun mitte selle eelnõu sisule, vaid sellesama kompromissi otsimise võimalusele, kuidas meil oleks seda poliitilist patiseisu võimalik lõpetada. Sellele olid ka suunatud minu küsimused, mis ma lugupeetud ministrile esitasin.  

Ma parafraseerin korraks oma kahte varasemat kõnet. Ma kasutasin sellist Shakespeare'i parafraasi. "Hamletis" on teatavasti see klassikaline küsimus, et kas olla või mitte olla. Ja samasugune küsimus on tegelikult meil kui Riigikogu liikmetel, et kas olla kummitempel või mitte olla kummitempel. Me näeme, kuidas tegelikult Riigikogu on kummitempli rollist, kus ta on pikka aega olnud, eelmises ja käesolevas Riigikogu koosseisus järjest rohkem välja minemas.

Eelmises Riigikogus teatavasti toimus kaks edukat obstruktsiooni. Need obstruktsioonid küll otseselt ei viinud [selleni], aga aitasid väga palju kaasa kahe valitsuse kukkumisele. Esimene obstruktsioon, säärane tugev ja ulatuslik, oli suunatud Jüri Ratase viimase valitsuse vastu. Opositsioon korraldas tugeva obstruktsiooni, tõrjumaks abieluküsimuse panekut rahvahääletusele. Kokku tegid reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid peaaegu 10 000 muudatusettepanekut. Kahtlemata on see muudatusettepanekute arvult suurim obstruktsioon. Ja kuigi see otseselt Jüri Ratase viimast valitsust ei kukutanud, vaid peaminister Jüri Ratas astus ise tagasi seoses Keskerakonnale esitatud süüdistustega, mis hiljem kohtus tõendamist ei ole leidnud, oli sellel siiski suur mõju kogu üldisele poliitilisele olukorrale ja see kahtlemata aitas suuresti kaasa sellele, et Jüri Ratase viimane valitsus lõpetas oma eksistentsi.

Eelmises Riigikogus oli teatavasti ka teine edukas obstruktsioon, mille korraldas Reformierakond ise valitsuses olles. Kaja Kallase esimese valitsuse ajal valitsuserakond ise pretsedenditult korraldas obstruktsiooni omaenda valitsuse vastu. Küsimuseks oligi seesama peretoetuste tõstmine. Ja Kaja Kallase esimene valitsus laguneski ehk siis see lagunemine toimus taas tavapäratul või pretsedenditul moel, et Keskerakonna liikmetest ministrid lihtsalt arvati valitsusest välja. Reformierakond oli üksi võimul lühikest aega suvel ja pärast seda Kaja Kallas oma esimese valitsuse peaministrina astus tagasi ja moodustati uus valitsus, Kaja Kallase teine valitsus, kuhu kuulusid ka Isamaa ja sotsiaaldemokraadid.

Need olid kaks suurt obstruktsiooni, mis mõlemad, ma ei saa öelda, et otseselt viisid valitsuse kukkumiseni, aga aitasid sellele suuresti kaasa. Ehk siis eelmisest Riigikogu koosseisust meil on olemas kahe eduka obstruktsiooni kogemus kogu parlamendile. Ja sellest võib teha järelduse, et iga vähegi tugevam obstruktsioon lõpuks aitab kas suuresti või kaudselt kaasa mingi valitsuse tagasiastumisele.  

Mu ennustus oli viimati, et tõenäoliselt seda valitsust järgmise aasta sügisistungiks enam ei ole. Ajatelg või ajanihe on küll teistsugune – ükski obstruktsioon ei ole täpselt samasugune kui teised –, aga tõenäosus, et see töötab sellisel viisil, on suur. Ei saa öelda, et kui üks erakond või üks erakondade kooslus või grupp teostab obstruktsiooni, siis see on õige ja hea ja õigustatud, ja kui keegi teine seda teeb, siis see ei ole seda. Seda võrdlust me ei saa teha. Seepärast ei ole käesolev obstruktsioon vähem legitiimne kui varasemad.

Loomulikult minu küsimused, mis ma lugupeetud ministrile esitasin, olid ka suunatud sellele, et mis võiks olla selle kompromissi raam või tingimused, mida mõlemad osapooled võiksid välja pakkuda, millest nad võiksid loobuda või mida kumbki osapool ootaks, [millest] teine osapool loobuks. Kus on need rajajooned? 

Ma tõin ka selle võrdluse, et minu vaatest on praegune valitsus ja ka Riigikogu juhatus tegutsenud nagu malemängijad, kes mõtlevad ainult järgmisele käigule. Niiviisi on ju väga raske heal tasemel juhtimist teostada. Suvel viime kõik asjad läbi, saavutame võidu, teeme selle malekäigu – loomulikult see võit tuli –, aga ma olen määratlenud seda kui Pyrrhose võitu. Siis oli järgmine käik. Hästi, nüüd [surume] nii eelarve kui ka teised usaldusega seotud eelnõud läbi ehk siis kokku 7 pluss 6 eelnõu. Ka see läheb läbi, ka see lahing võidetakse, aga mis on järgmine käik? Mis on järgmine käik selles males, mida me paratamatult siin koalitsioon opositsiooni vastu mängime? 

Nüüd jõulud tulevad, vahepeal sööme jõulutoite, mõtleme, aga on selge, et parem kogu riigile on, kui me suudame leida mingi kompromissi ja lahenduse pärast seda, kui kevadistungjärguga pihta hakkame.

Aeg!

Meil on praegu aega rahulikult mõelda nende järgmiste käikude üle, milleks ma ka üles kutsun. Aitäh!

Ma kuulajatele-vaatajatele tuletan meelde, et me menetleme looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Arvo Aller, kas on soov ja voli esineda EKRE fraktsiooni nimel? Palun, Arvo Aller!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalis olevad kolleegid ja 98 kolleegi, kes on ekraanide taga! Ja tervitan ka keskkonnakomisjoni esimeest, kes [kuulab arutelu talle] väga hingelähedase looduskaitseseaduse üle, mis on väga oluline tema valdkonnas. 

Aga tõepoolest, EKRE fraktsiooni nimel saan täna siis teistkordselt käsitleda seaduseelnõu 301, looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu, osaleda läbirääkimistel kõnega.  

Selle punktiga me oleme siis jõudnud teisipäevase päevakorra viimase punktini, nii et kolmapäeval me suudame selle ära menetleda.  

Aga kui tulla nüüd selle seaduse juurde, siis minister, vastates küsimustele ja eelnõu tutvustades, rääkis sümbolväärtustest ja pidas vajalikuks öelda, et kui me ka midagi küsime selle eelnõu kohta, siis see on naeruvääristamine. Mitte keegi ei naeruväärista vajalikke muudatusi seaduses. Pigem oli küsimus selles, et mis tung ja kihk oli siduda see eelnõu usaldusega ehk teha usaldushääletus, panna see usaldushääletusele. Oleks võinud rahulikult seda menetleda tavaprotseduuride raames. [Põhjendada teisel lugemisel selle usaldusega sidumist eelarvemõjuga] – noh, see number, 15 000, läks lendama ja see oli esimese lugemise ajal ka täiesti olemas. 

Aga selle eelnõu kohaselt vähendatakse Keskkonnaameti halduskoormust ja nullriigieelarvet hakatakse selle abil tegema. Ma vaatasin neid planeeritavaid lisasid seaduseelnõule. Ministri määrusega tuuakse välja need liigid ja vähem eelistatud loomade nimekiri. Ka esimese lugemise ajal oli see nimekiri olemas ja seal oli see toodud selliselt, et hüvitamised on kõik pandud ühte patta, ennetusmeetmed ja kahjude hüvitamise meetmed on kõik ühes suures potis. 

Ja hakkab ta peale selliselt, et kõigepealt hüvitatakse ennetusmeetmed – see 427 000 eurot, mis on eelarves. Ja kui nüüd see summa 9600 euroga jagada, siis [saajaid] on suurusjärgus 44 isikut. Ütleme, nii palju ei küsita korraga, 50% läheb ehk vähemaks, siis ütleme, suurusjärgus 88–100 taotlejat on ennetuse tegijate seas. Aga mõtleme, mis aia ehitus maksab või paugutid! Teraviljapõldudele soovitab Keskkonnaamet hektari kohta paigutada neli paugutit ja sellisel juhul seda raha on ilmselgelt vähe. 

Ja selles järjekorras siis kõigepealt on ennetusmeetmed, siis olid hallhülged, siis olid kotkad, siis olid kiskjad ja kõige lõpus olid rändel olevad linnud. Ma olen seisukohal, et rändel olevad linnud on [vaatluse] all, nende arvukus on juba üle kriitilise piiri, mis kahjustab põllumajandustootjaid. Ja kui tootjatel ei lubata oma vara kaitsta rändlindude eest, siis on riigi kohustus need [kahjud] hüvitada. 

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.  

Aga seaduseelnõusse on kirja pandud, et kui eelarves raha ei ole, siis rohkem hüvitamisele ei kuulu. Sellega luuakse olukord, kus ennetusmeetmed saavad osaliselt kaetud, aga kõik ülejäänud, kes ei ole ennetust jõudnud teha, pole veel suutnud või plaanivad alles teha – nendele seda rahastust ei jätku.  

Nüüd, Keskkonnaameti töökoormuse vähendamine. Põhiline selgitus on ikkagi, et töökoormus väheneb tänu [ostueesõigusega seotud teatamise nõude] kaotamisele ja kinnistusraamatus selle märke mahavõtmisele, et on looduskaitseline kinnistu või piirkond. Kui mingi aasta oli sellega seotud kuskil 500 küsimust, siis viimasel ajal on notarite poolt olnud 2500 küsimust. Nii et see koormus selle võrra tõesti väheneb, kuid inimene on ikkagi tööl. Muudatus ei vähenda tema palka ja koormus eelarvele jääb täpselt sama suur. Millest siis tuleneb 15 000-eurone eelarve kokkuhoid? Kas see on sellest, et enam ei pea üleriigilistes lehtedes [teateid] avaldama, vaid on antud valik, kas avaldada üleriigilises või kohalikus lehes? Selle marginaalse muudatusega ei saa seda eelnõu õigustada.  

Nüüd käin veel kord üle muudatusettepanekutest. Konservatiivne Rahvaerakond tegi jah väga palju muudatusettepanekuid, sealhulgas on ka üks väga konkreetne ja sisuline muudatus, et riik võtaks endale kohustuse hüvitada hanede tekitatud kahju. On olemas eraldi taotlusvorm, aga seal on ju klausel, et kõigepealt kevadel käivad ametnikud, hindavad olukorra ära, sügisel pead andma õiendi saagikuse kohta. Kui saak on vähenenud üle 30%, mis on tootja omavastutus, siis ülejäänud osa kompenseeritakse 12 kuu jooksul. Ehk kui sügisel annad õiendi sisse, siis see liigubki järgmisse eelarveaastasse ja nii olekski mõistlik järgmise aasta riigieelarvet planeerida.  

Nüüd, need Natura metsad ja uus metoodika, mille valitsus püüab välja töötada piirangute kompenseerimiseks looduskaitsealal. See on Vabariigi Valitsuse tööplaanis tegevusena nr 5.2.11 ja see peaks valmima septembris 2024. Selleks ajaks on järgmise aasta, 2025. aasta eelarve juba kokkupanemisel. Loodame, et sealt tuleb ka mingeid tulemusi. 

Aga sellest tulenevalt …

Aeg!

… et eelnõu on usaldusega seotud, ei saa EKRE seda toetada. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea minister! Kuigi komisjoni ettekannet ei ole reglemendi järgi ette nähtud, siis keskkonnakomisjoni juhina tahaksin siiski ühe asja ära klaarida, mis puudutab …

Ma täpsustan, hea kolleeg: praegune sõnavõtt on ikka kui Riigikogu liikme, mitte kui komisjoni sõnavõtt. Ärme siin seda Pandora laegast ava, siin kolleegid olid juba ärevil ja ootusärevus oli suur.

Jaa, täpsustan ära, see on Riigikogu liikme sõnavõtt, kes on muu hulgas ka komisjoni liige. Valgustan natukene, mis seal toimus. Puudutab see huvigruppide kaasamist. Siin jäi mulje, justkui menetluse käigus huvigruppe ei kaasatud piisavalt, et neid oli ainult kaks ja see aeg oli väga lühike. Keskkonnakomisjon andis 13 huvigrupile võimaluse eelnõu kohta arvamust avaldada ja andis selleks täiendava aja nädal aega. Neist 13 huvigrupist, kelle seas olid isegi Eesti ajalehtede liit, kinnisvara, põllumajanduse ja jahindusega tegelevad esindusorganisatsioonid, avaldas ainsana arvamust Notarite Koda. Notarite Koja arvamusega komisjon arvestas, see muudatus viidi sisse. Seega need inimesed, kes kritiseerivad seda eelnõu – ma ausalt öeldes ei saa aru, kelle nimel nad kõnelevad, sellepärast et huvigrupid on olnud selle eelnõuga, võime öelda, rahul. Ja see ainus huvigrupp, kes oma arvamust avaldas, tema arvamusega arvestati. Aitäh!

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma viitan lihtsalt: märkasin, et Rain Epleril on protseduuriline. Äkki on tal mingi tehniline probleem. Kas on võimalik ikkagi kontrollida?

Ei, mulle tundub, et ei ole tehniline.

Protseduuriline või tehniline, igal juhul oluline.

No kannatame selle viis või kaheksa minutit ära, siis jõuame selleni.

Okei, siis ikkagi tuleb. Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Austatud minister! Alustuseks tuleb öelda, et see 15 000 eurot kokkuhoidu, millele rõhuti kui suurele ja märgilisele sündmusele, on tegelikult riigieelarve mõistes ikkagi kahjuks kaunikesti olematu sündmus. Kõik see jutt bürokraatia vähendamisest ja kokkuhoiust on tegelikult ju õige ja tore, aga kahjuks see ainult jutuks jääbki. Kas või Dubai kliimakonverentsil osalemine läks Eestile kümme korda kallimaks, kui käesolev eelnõu kokku hoiab. Kui nüüd vaadata ERR-i poolt tunnike tagasi lisatud uudist, et peaministri eralennud on viimase kolme aasta jooksul läinud riigile maksma circa pool miljonit eurot ehk ühe väikese algkooli pidamise kümne aasta raha, siis muudab see kõik eelneva veelgi kummalisemaks.

Kui kokkuhoiust rääkida, siis reaalsete ja suurte kokkuhoiukohtade leidmisega tänane valitsus ei hiilga. Riigieelarve kärpekohti arutades valitsus võimalike kokkuhoiukohtade ettepanekuid laiemalt ei avaldanud. Ei tea, mis seal jutuks olid, need määrati suisa asutusesiseseks kasutamiseks ehk siis salastati. Kas seal oli veel midagi huvitavat või ei olnud, seda polegi nüüd täpselt teada. Aga nähes, kuidas bürokraatiat vähendada ei suudeta ja kärbitakse eelkõige lastega perede arvelt, tekib kahtlus, kas seal salastatud dokumendis üldse märkimisväärseid kärpekohti peale peretoetuste, Ameerika konsulaatide ja Kopli päästekomando üldse oli.

Nüüd käivad jutud, et soovitakse ka vanemahüvitise, vana nimega emapalga kallale minna. See on üks väheseid mõistlikke asju, mis pähe tuleb, kui Reformierakonna tegemistest üldse rääkida. Seega kärbitakse Eesti rahva arvelt ja kärbitakse ka Eesti rahvast, sest niivõrd laste- ja perevaenulikku poliitikat ei ole Eestis enam aastakümneid aetud. Samas on olukord äärmiselt kriitiline, kui vaadata Eesti rahva demograafilist olukorda ja sündide arvu suurt vähenemist ning massilist sisserännet. Seda kõike arvestades on põhiseaduses toodud Eesti rahva säilimine sattunud tõsise küsimärgi alla.

Aga kui eelnõu juurde tagasi tulla, siis on arusaamatu, miks ja kuidas järsku selle eelnõuga ikkagi nii kiireks läks. Aasta tagasi justkui hakati asja ajama, siis jäi seisma ja nüüd on jälle selline tempo peal, et isegi kaasamiseks ei jätkunud õieti aega. Arusaamatu on ka, mis põhjustel nii väikese eelarvemõjuga eelnõu üldse usaldushääletusega seoti. Meenutuseks, et enne käesoleva valitsuse alustamist perioodil 1992–2023 on Riigikogus usaldushääletusi kasutatud ainult 11 korral, kusjuures viiel korral Kaja Kallase eelmiste valitsuste ajal. Ja nüüd, 2023. aasta kevadistungjärgul pani valitsus usaldushääletusele korraga kaheksa eelnõu, nüüd on pandud seitse ja tuleb lisa.

Tänane valitsus võib ju panna järjest eelnõusid usaldushääletusele, aga varem või hiljem saab see võimalus otsa ja tuleb hakata arvestama ka parlamendiga. Riigikogus peab senise teerullipoliitika asemel toimuma hakkama reaalne kaasamine ja ka opositsiooniga asjade arutamine ning opositsiooni ettepanekutega päriselt arvestamine. Selline idamaine jõupoliitika "Võitja võtab kõik" ei ole kindlasti Eestis rakendamiseks kohane.

Obstruktsioon, mille pärast minister opositsiooni hurjutas, on tegelikult igati legitiimne, seaduslik ja demokraatlik viis erinevate poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kui valitsus teeb oma eelnõudega riigile ja rahvale ja Eesti ettevõtlusele halba, mida näevad ja tunnetavad sisuliselt kõik peale valitsuse enda, siis on opositsioonil mitte võimalus, vaid lausa kohustus võidelda. On kohustus võidelda ebaõiglase ja ebaausa poliitika vastu, maksutõusude vastu, kõige selle vastu, mida tänane valitsus esindab. Eesti rahvas on rääkinud: viimaste uuringute järgi on Reformierakonna toetus kukkunud kivina ja kukub tõenäoliselt edasi. Seega midagi head ka selle kõige juures.

Aga valitsus, mis toore jõuga oma eelnõusid läbi surub, käitub tegelikult ülbelt, ükskõikselt, hoolimatult. Kui häälte järgi vaadata, siis koalitsioonil võib ju ülekaal olla, aga tegelikult eeldab ühiskond valitsusvastutuse võtnud erakondadelt ikkagi, et valitsetakse kogu riigi ja ühiskonna huvides laiemalt, mitte ei aeta kitsalt ja kitsarinnaliselt liberaalset poliitikat ning ei seista mõne üksiku väikese huvigrupi kaitsel. Kahjuks on hoolimatu ja arrogantne poliitika tänase valitsuse kaubamärk. EKRE ei saa sellist valitsemist toetada ja kindlasti ei toeta me valitsust usaldushääletusel. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Enne, kui ma pakun võimalust ministrile, kuulan ära Rain Epleri küsimuse istungi juhatajale. Palun!

Minu küsimus tuleneb sellest, et seoses Igor Taro bravuurika pulti tulemisega meenus mulle selle koosseisu avaistung. Mäletatavasti ...

Aga neid meenutusi meil ei ole praegu ...

See on selles suhtes relevantne, et avaistungil oli minu arust kolleeg Reinaas see, kes tuli pulti fraktsiooni nimel, ja siis selgus, et tegelikult fraktsioone veel ei ole, ja me saime õige pikalt. Aga mis täna toimus, oli see, et Igor Taro tuli pulti komisjoni nimel, jõudis juba 30 sekundit isegi rääkida ja ma jõudsin kulmu kergitada, mille peale teie, istungi juhataja, katkestasite Igor Taro sõnavõtu sõnadega, et seda Pandora laegast küll avada ei tahaks, millega, ma ütleksin, te sekkusite natuke sellesse sõnavõttu. Ja siis Igor Taro ütles, et ta tegelikult kõneleb ikkagi enda nimel. Aga minu arust ta oli juba õige mitu sekundit komisjoni nimel rääkinud. Ma tuleksin tagasi debati juurde, mida me siin pidasime. Ma tuleksin ja ütleksin paar sõna majanduskomisjoni nimel.

Aitäh, hea kolleeg! Igor Tarol puudusid volitused rääkida komisjoni nimel. Nüüd, lõppsõnaks palun pulti Kristen Michali. 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh kolme päeva eest! Debatt on olnud pikk, iseasi, kas alati sisuline, aga loodame, et oma olemuselt siiski heatahtlik. Lõpuks me oleme jõudnud selleni, et saalis arutatakse pikalt mitte eelnõu, vaid kuidas jõuda kompromissini. Minu meelest ei ole üldse pahasti läinud. Aga kompromiss tõenäoliselt peaks seisma ikkagi selles, et ka vajalikke eelnõusid ei tapeta 200 muudatusettepanekuga. 

Mulle väga meeldis – juhataja on varem vihjanud, et võib-olla ei peaks puldis kõiki saalis olevaid kolleege mainima – üks kolleeg, kes käis siin puldis ja ütles, et EKRE tegi palju muudatus[ettepanekuid] ja üks neist oli ka sisuline. Selles mõttes müts maha – aus ülestunnistus, tõepoolest, üks vähemalt oli sisuline. Küsitakse, mis häda oli seda eelnõu usaldusega siduda. Seda tegi ka seesama kolleeg, kelle nime ma ei maini ja kes ütles, et oleks võinud ju menetleda rahulikult eelarvega koos. Sõbrad, seda olekski võinud rahulikult menetleda. See ongi vajalik eelnõu, see ongi põhimõtteline kärpe-eelnõu. Iseasi, kas summa [poolest vajalik], aga sümbolina kindlalt samm õiges suunas. Ilma seadust muutmata seda kärbet ei tee, ometi esitas EKRE 200 ettepanekut, et pidurdada seda tegevust. Nii et jah, ise ikkagi on see kokku keeratud. 

Mõned faktiparandused ka. Ma kõiki ei suutnudki kirja panna, mul sai mitu lehekülge täis, ei hakka neid kõiki ette lugema. Meenutan siiski, et kevadise hanejahi lõpetas 2021. aastal halduskohtu otsus. See on oluline märkus. Kolleeg, kelle nime ma ei maini, arvab siin järjekindlalt, et lind ei ole loom. Loomakahjude mõttes siiski on – et kolleeg teaks. Seesama kolleeg mainis, et jaht on olnud kogu aeg lubatud, nüüd keelatakse ära. Ei vasta jälle tõele. Vale on ka väide, et määruse kavandit ei olnud. Vaatasin vahepeal järgi, Riigikogus on dokumentide juures rakendusaktide kavandid kenasti olemas. Siis mainis kõige populaarsema opositsioonipartei esindaja, kuidas varasemal ajal kõik on kenasti liikunud. Julgen selle ümber lükata. Kui vaadata eraomanikele makstud kompensatsioone ja maade tagasiostmist, siis see hoog on sisse saadud sellel aastal. Ostetakse 5 miljoni eest erinevaid piirangutega maid kokku, hind on tõusnud, huvi on tõusnud. Järgmine aasta on see summa 10 miljonit, nagu ma ütlesin. 

Nii et seetõttu ma julgen öelda, et tähtis oleks debatti pidades fakte erinevatest oletustest lahus hoida. Aga mulle meeldis, et kõik läbi lillede ütlesid, et tegemist on hea eelnõuga. Ent kuna on antud käsk obstruktsiooni korraldada, siis seda nad jõudumööda korraldavad. Veel kord tänan ja kaunist Soome iseseisvuspäeva jätku kõigile! Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, vastusõnavõtt. Kuigi viide teile oli abstraktne, ühe siiski võtame. Palun!

Aitäh! Härra minister küll nimeliselt kedagi ei maininud, aga raamat ütleb, et [sõna saab], kui [keegi] on äratuntav. Ja kuna ta ütles "EKRE" ja lisaks ütles ka "kõige populaarsem opositsioonierakond", siis ma mõlemas neis väites tundsin meid ära. Tundsin ära nii ennast kui ka oma erakonda, mille liige ma olen, ja ma tegelikult tahtsin parandada ministrit. Ei jäänud küll muljet, et tegemist on hea eelnõuga. Siin juhiti päris paljudele sisulistele kitsaskohtadele tähelepanu, muu hulgas ka [sellisele sõnakasutusele, et seaduses öeldakse,] et kui raha ei ole, siis lõpetatakse hüvitiste maksmine. Ja eelarves raha ei olegi ja see lõpetatakse, nii et [selle asemel võiks] otse öelda, et lõpetatakse. Tegu ei ole antud juhul hea eelnõuga, küll aga debatt oli sisuline. Kitsaskohti toodi esile ja seda võiks rahulikult menetleda. Igor Tarole veel ütleks vastuseks, et Notarite Koja ettepanek siiski ei läinud seadusesse. Nagu siin kolleegid mainisid, tehnilistel põhjustel ei saanud seda võtta. Temale on soovitus tähelepanelikumalt läbirääkimisi jälgida, kui tulla siin sõna võtma.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kaks küsimust istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõtlesingi küsida teie käest seda, kas ei oleks teil võimalik istungi juhatajana ministrile öelda, et kui ta räägib kellegi konkreetse isiku esitatud seisukohtadest, siis oleks informatiivse debati huvides mõistlik see nimi ära nimetada, mitte hoiduda selle nime nimetamisest sellepärast, et jumala pärast keegi vasturepliiki ei saaks. Mina kuulasin praegu seda, mida ta rääkis, ja ma tegelikult ei ole kogu aeg saalis viibinud ja ma ei tea, kellest ta rääkis. Ma ei saa aru, kelle seisukohtadest ta rääkis, ja ma ei saa minna selle isiku käest küsima, kas see oli see, mida sa silmas pidasid, või olnud, kas sinu seisukohti kajastati adekvaatselt või ebaadekvaatselt. Mulle tundub küll, et oleks parem. Mis teie sellest arvate?

Jah, loomulikult on see võimalus. Aga sa tead väga täpselt ka põhjust, miks me liiga palju sellega ei taha siin lagedale tulla. See on seesama põhjus, et neid vastusõnavõtte võib kuritarvitada – see on põhjus lihtsalt. Aga loomulikult ma olen alati, kui opositsioonisaadik on puudutanud koalitsioonisaadiku seisukohti, kindlasti andnud selle võimaluse. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ei tea küll, kes on mida siin kuritarvitanud, aga ma tulen appi Riigikogu istungi juhatajale. Paragrahv 70 meie kodukorrast: kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse. Selles mõttes ei ole tarvis siin seda linnukeelt rääkida. Kui sõnavõtus sisaldunud seisukohti mainiti ja kui see inimene [tundis end ära] või me tundsime ära selle sõnavõtu sisu, siis on vasturepliigi õigus olemas.

Hea kolleeg, see ei olnud mulle üldse mitte uudis. Head kolleegid, tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6 muudatusettepanekuid ei hääletata. Asume lõpphääletust ette valmistama.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle tundub, et Urmas Reinsalul oli ka veel enne protseduuriline, aga kui me juba läheme hääletamise jutu juurde, siis …

Üks hetk, Martin Helme, ma kuulan siis ära Urmas Reinsalu. Palun, head kolleegid, teha see mõnevõrra varem. Urmas Reinsalu, palun, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma ei saanud aru, millest varem. Aga mu küsimus on selle kohta, et vabariigi president ka pärast konsultatsioone erakondade esindajatega on osundanud võimalikkusele, et teatud erakorralise menetlusvormi [korral] eelnõud ei pruugi saada välja kuulutatud seoses selle protseduuri hüpoteetilise põhiseadusvastasusega. Minu jaoks on väga põhimõtteline küsimus, ja see puudutab otseselt seda protseduuri, kas me menetleme põhiseaduspärasel teel ka riigipea poolt võimaliku väljakuulutamise mõttes neid eelnõusid. On teil selle kohta informatsiooni? Kas Riigikogu juhatus on tegelikult presidendi ja tema institutsiooniga konsulteerinud selles küsimuses ja kas teie istungi juhatajana olete veendumusel ka pärast võimalikke konsultatsioone, mis oleks elementaarne hoolsuskohustus, et need eelnõud sellise metoodika korral, nagu me neid praegu menetleme, on ka riigipea hinnangul põhiseaduspärased?

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu esimees on kohtunud vabariigi presidendiga. Seda, millest nad rääkisid, ei ole minul voli [öelda], ja ma ei ole ka täpselt kursis, millest nad rääkisid. Aga ilmselgelt oli ka sellest juttu. Nii et Riigikogu esimees on presidendiga kohtunud.

Nii, head kolleegid, saame nüüd asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Martin Helme, palun!

Aitäh! Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit.

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu 301. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 59 Riigikogu liiget, vastu 32, erapooletuid 0. Eelnõu 301 on seadusena vastu võetud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. (Helistab kella.) Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seaduse eelnõu 305 teine lugemine. See on samuti usaldusküsimusega seotud eelnõu. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tere õhtust! Eelnõuga lisatakse kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusesse säte, mille kohaselt on eelnõus nimetatud kõrgemate riigiteenijate – need on peaminister, Riigikohtu liikmed, riigi peaprokurör, ministrid, riigisekretär, ringkonna‑, maa‑ ja halduskohtu kohtunikud, riiklik lepitaja ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik – palga kasv ajutiselt, 2024. aasta 1. aprillist kuni 2028. aasta 30. märtsini, pool ülejäänud kõrgemate riigiteenijate palga kasvust. Nimetatud muudatused võimaldavad riigieelarves 2024.–2028. aastal kokku hoida 20,4 miljonit eurot. 

Lisaks täiendatakse kohtute seadust ja prokuratuuriseadust, et pensionile minevate kohtunike ja prokuröride pensioni suurus ei väheneks kõrgemate riigiteenijate ametipalkade palgamäära indeksi ajutise vähendamise tõttu. Kui kohtunik või prokurör jääb pensionile ajavahemikus 2024. aasta 1. aprillist kuni 2028. aasta 31. märtsini, võetakse tema pensioni suuruse arvutamisel aluseks selline ametipalk, mida ta oleks saanud, kui palgamäära indeksit ei oleks vähendatud.

Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus lõpetati 18. oktoobril 2023. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. novembriks, esitasid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja selle liikmed kokku 200 üksteist välistavat muudatusettepanekut. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu pärast esimese lugemise lõpetamist kahel istungil. Põhiseaduskomisjon kuulas 23. oktoobri istungil ära Eesti kohtunike ühenduse ja Riigikohtu esindajate märkused eelnõu kohta. Riiklik lepitaja ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ei avaldanud eelnõu kohta arvamust ega ole osalenud komisjoni istungil. 

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 305 vastuvõtmise usaldusküsimusega sidumist 23. novembri istungil ja otsustas siduda selle Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega enne teist lugemist. Riigikogu esimees edastas eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus vaatas 30. novembri istungil üle eelnõu kohta laekunud muudatusettepanekud, tegi nende suhtes otsused ja edastas eelnõu Riigikogule teiseks lugemiseks. 

EKRE fraktsiooni ja selle liikmete esitatud 200 muudatusettepanekut on ühetaolised, igas muudatusettepanekus lükatakse edasi palgamäära indekseerimise erisuse lõpuaastat. Need muudatusettepanekud ei paranda eelnõu sisuliselt. Sellised muudatusettepanekud ei ole otstarbekad ega mõistlikud, kuna viidatud tähtaja 200 korda muutmine ei too kaasa olulist muudatust eelnõu sisus, mille eesmärk on muuta ajutiselt eelnõus ettenähtud kõrgemate riigiteenijate palgamäära indekseerimise meetodit. Muudatusettepanekute esitajad ei ole muudatusettepanekuid sisuliselt põhjendanud. Seetõttu ei pidanud Vabariigi Valitsus võimalikuks esitatud muudatusettepanekutega nõustuda. Eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega tuleneb asjaolust, et muudatusettepanekute kattuv sisu, nende ebaproportsionaalselt suur hulk ning vähene põhjendatus kannavad parlamentaarse obstruktsiooni tunnuseid. 

Aga käesolev eelnõu on seotud 2024. aasta riigieelarve eelnõu menetlemisega ning sellega on riigieelarves arvestatud. Palgakasvu vähendamisega saavutatud kulude kokkuhoid võimaldab parandada riigieelarve seisu. Kuigi tegemist on ühe kokkuhoiumeetmega, moodustavad kõik need meetmed kokku suurema kogumi. Palun eelnõu toetada. Aitäh!

Küsimused. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Rõõm näha, et ka teie olete jõudnud meie meeleolukale Riigikogu istungile. 

Küsimus on hästi lihtne ja konkreetne. See eelnõu näeb teatud juhtudel ette palgatõusu piiramise, teatud juhtudel see seda ette ei näe. Ma saan aru, et Riigikogu liikmete puhul te ütlete, et siin on põhiseadus ja kõik muud jutud. Aga minu arvates on päris kummaline, et näiteks Riigikohtu liikmetel ja peaprokuröril peetakse vajalikuks palgatõusu vähendada, seda olukorras, kus õigussüsteemi toimimine peaks olema meie kõigi huvides. Kas te ei ole hinnanud, et oleks võinud sellist palgakärbet teha pigem poliitikute hulgas, pigem võtta vajaduse korral natuke julgemalt ette ka Riigikogu kuluhüvitiste temaatika, mida siin vanematekogus on arutatud nädalaid ja kuid? Minu hinnangul võiks minna ka põhiseaduse muutmiseni välja. Koalitsioon võiks natuke suurema ambitsiooniga läheneda …

Aeg! 

… poliitikutele ja mitte nii palju kiusata õigussüsteemi osapooli.

Aitäh! Esiteks tahan kinnitada, et kedagi ei kiusata. Mis puudutab Riigikogu liikmete hüvesid, siis selle üle otsustab ikkagi Riigikogu ise, mitte minister. Need muudatused on tehtud selliselt, et need puudutavad KRAPS‑iga otseselt ja ka kaudselt seotud töökohti. Rääkides õigussüsteemist, siis motiveeriv ja piisav töötasu ning töötasu kasv jäävad ka selle eelnõuga alles. 

Te kasutasite sõna "kius". Kedagi ei kiusata. Palk jätkuvalt kasvab, ta kasvab järgmisel aastal 5,5%, siis 3,5%, 2,8% ja 2,3%. Palka ei vähendata, vaid palgatõusu mõnevõrra pidurdatakse.

Head kolleegid, kuna me alles alustasime küsimuste ja vastuste vooru, siis saab Siim Pohlak esitada küsimuse istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Aitäh! Jah, see on tegelikult erakordselt protseduuriline küsimus. Ma lihtsalt küsin, kas see eelnõu puudutab ka ettekandjat ennast ehk kas ministri enda palka ka sellega muudetakse. Kas see on niimoodi? Kui see on niimoodi, siis kas on ikkagi korrektne, et minister ise kõneleb sellel teemal, sellest eelnõust? Kas see on kõik seadusega kooskõlas, mis siin toimub, sellisel juhul, kui see nii peaks olema? Kas ei peaks näiteks üldse Riigikogu komisjon selle seaduse algatama ja sellega tegelema? Oskate te mulle seda kommenteerida, lugupeetud juhataja? Ma arvan, et see on päris oluline küsimus.

Jaa. Küsimus on oluline. See ei käi küll mitte niivõrd istungi läbiviimise reeglite kohta, juba päevakorda kinnitades oleks võinud see küsimus [tekkida]. Aga ministril on kõik volitused seda eelnõu ette kanda. 

Leo Kunnas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kohtunikud on oluline osa riigiteenijatest. Pärast esimest lugemist käisid kohtunike esindajad meil fraktsioonis. Nad olid murelikud selle pärast, et omal ajal oli kohtunikel mitmeid hüvesid, näiteks kohtunikupension, ja kui need [kaotati], siis anti kohtunikele selge lubadus, et nende ametipalk on indekseeritud ehk see on seotud elukalliduse tõusuga. Kohtunikud olid murelikud, et kui indekseerimist piiratakse ja vähendatakse, siis see oleks nendele antud olulisest lubadusest või garantiist [taganemine]. Ma näen, et siin on tehtud muudatusettepanek. Mis on selle täpsem sisu? Kuidas kohtunikel see asi täpselt …

Aeg!

… saab olema nende ametipalga suhtes?

Aitäh! Loomulikult on nende mure mõistetav, sest palgakasvu vähendatakse. Tõesti, seda palgakasvu mõnevõrra vähendatakse. Kordan igaks juhuks veel protsendid üle: 2024. aastal palk jätkuvalt tõuseb, nimelt 5,5%, edasi tõuseb see 3,5%, 2,8% ja 2,3%. Kasv on jätkuvalt märkimisväärne. 

Miks me seda teeme? Seetõttu, et riigi rahandus on keerulises seisus, me peame otsima kokkuhoiukohti. Lubadused said omal ajal antud. Indekseerimine jääb paika ja nelja aasta pärast jätkub kõik samamoodi, nagu praegu on seadusesse kirjutatud, ehk see kõrgem määr taastub. Me ei võta seega kohtunikelt midagi lõplikult ära, vaid palk tõuseb lihtsalt mõnevõrra väiksemate sammudega. 

Tõsi, see puudutab ka ministreid. Jah, minister on siin puldis ja ühegi seaduse vastu ei eksi, sest minister ei kaitse siin mitte täiendavate hüvede [kehtestamist], vaid kaitseb oma palga alandamise eelnõu.

Repliigina: seadused võtab vastu ikkagi parlament, mitte valitsus. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Küsiks sellise nurga alt. Üsna pingeline olukord on ju Eesti ümber ja see kiirgab ka Eestisse. Korduvalt on öeldud, et me oleme lausa sõjas. Vähemalt on sõda meie lähikonnas. Sellisel pingelisel ajal on riigistruktuurid alati suurema koormuse all. Kui see idee sündis – ma saan aru, et Vabariigi Valitsus algatas selle [eelnõu], aga on ebaselge, kelle idee see oli –, siis millist mõju prognoositi või millise mõjuga ollakse valmis arvestama? Ma julgen öelda, et õiguskaitsesüsteem on juba praegu üle koormatud ja mingi motivatsiooni mõjutav efekt siit ju tuleb. Millise mõjuga te arvestasite?

Aitäh! Elame julgeoleku mõttes erakordselt keerulisel ajal. Teie teate sama hästi kui mina, kui olulised on kaitsekulud. Kaitsekulud me 2024. aasta eelarves tõstame 3,2%‑le SKT‑st. See ongi see koht, kus riik peab leidma vahendeid enda kaitsmiseks. Samal ajal on meie eelarve suures defitsiidis, me peame tegema valikuid. Üks [valiku]koht on see, et me oleme otsustanud riigisektoris järgmisel aastal palgad külmutada. Ma arvan, et seda tuleb jätkata ehk palgafondi pealt riigieelarves kokku hoida. Solidaarse meetmena on kohane ka KRAPS‑i alla kuuluvate kõrgemate riigiteenistujate palga kasvu vähendada. Veel kord: palgakasvu ei võeta kelleltki ära, palgatõusunurka selle eelnõuga lihtsalt vähendatakse.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Riigikohtu esimees Villu Kõve on korduvalt siin saalis ja ka fraktsioonides rääkinud suurest murest, kuidas väga suur arv kohtunikke pensioneerub ja kohtunikuamet ei ole enam piisavalt atraktiivne, sest aegade jooksul on kõikvõimalikud hüved ja soodustused kohtunikelt ära võetud. Seetõttu on tekkinud tõsine kohtunike [puudus]. Samal ajal kohtunike töökoormus kasvab, sest inimesed on hakanud rohkem kaebama. Nagu on näha ka praeguse valitsuse tegevusest, pidevalt rikutakse inimeste õigusi ja seadusi. Mis te arvate, kuidas selline eelnõu aitab seda kohtunike [puuduse] probleemi lahendada? Kas te tõesti arvate, et see ei süvenda seda probleemi?

Aitäh! Kindlasti ei saa nõustuda sellega, et praeguse valitsuse ajal inimeste õigusi ja seadusi rikutakse. Seda kindlasti mitte. Ma ei tea, millisest valitsusest te räägite. 

Aga kohtunike järelkasvu probleemiga olen ma kursis. Ma olen samamoodi Villu Kõvega kohtunud ja me oleme seda eelnõu arutanud. Kohtunikkond on arvanud, et kohtusüsteem vajab suuremaid reforme. Minule teadaolevalt on nad neid koos Justiitsministeeriumiga ka ette valmistamas. Oleme rääkinud sellest, et nad näevad kohtusüsteemis efektiivistamise võimalusi, täiendavate kokkuhoiumeetmete leidmise võimalusi. Oleme arutanud ka seda, et ilmselt need ettepanekud jõuavad siia saali järgmise aasta kevadel või suve alguses. Siis oleme valmis ka kohtunike vaates võib-olla kiiremini seda palgakasvu teemat muutma, viies [selle kasvu] tagasi sinna tasemele, kus ta on praegu. Kohtunikkond on vähemalt mõne nende esindaja sõnul öelnud, et nad kokkuhoiukohti kohtutes endiselt otsivad. Kui me suudame süsteemi efektiivsemaks teha, siis loomulikult on meil riigis võimalik ka kohtunikele palka juurde panna.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Eelmise punkti arutelul eelmine minister rebis siin särki, et riik hoiab tohutult kokku, hoiab lausa 15 000 kokku, nöökides põllumehi. Nüüd teie tulete siia ka populistliku eelnõuga ja räägite kogu aeg, kuidas minister vähendab oma palka. Konkreetselt te ütlesite paar küsimust tagasi, et te tulite siia oma palgaalandust kaitsma. No ei ole ju nii. Ei ole ju nii! Ei ole mingit palgaalandust. Palk tõuseb ikka, lihtsalt väiksema tõusunurgaga, kui ta muidu tõuseks. Nii et minister tuli siia ikka oma palga tõusust rääkima, lihtsalt see tõus on väiksem, kui see seadust muutmata oleks.

Mul on ikkagi küsimus seoses selle huvide konflikti probleemiga. Karistusseadustiku § 300 on hästi hägune paragrahv. Ma istusin eile viis tundi tunnistajana kohtus, et selgitada, et igapäevane töö ei ole huvide konflikt. Aga kui te tuleksite siia nüüd päriselt ka palka suurendama, seda tõusunurka suurendama, kas siis oleks huvide konflikt?

Aitäh! Olen päris kindel, et huvide konflikti mul siin ei ole. Mina vastasin Riigikogu liikme küsimusele, kuidas see eelnõu ministriga seotud on. Ma olen korduvalt juba eelnevatele küsimustele vastates öelnud, et see ei ole palgaalandus, vaid see on palgatõusunurga vähendamise eelnõu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister, te siiski ütlesite täna siin, et te kaitsete palgaalandust. Nii et see eksimus teil üle huulte lipsas. Lisaks te minu arust eksisite selles, kui te kolleeg Lanemanile vastates ütlesite, et tema teab ilmselt sama hästi kui teie riigikaitsekulude olulisust. Ma arvan, et Laneman teab seda palju paremini kui teie. See võrdlus oli minu arust natuke ekslik.

Aga ma tulen numbrite juurde. Siin juba mainiti, et kolleeg Michal kaitses 15 000 euro suurust kokkuhoidu. Teie ütlesite, et kokkuhoid on 20,4 miljonit. Ümardasite siis, ütleme, 100 000‑ni selle asja. Kui see Michali asi siia juurde liita ja kui liita näiteks ka veel üks usaldus[küsimusega seotud] olnud eelnõu, millega hoiti kokku 14 000, kui me mõlemad liidame siia juurde, siis on see ikka 20,4 miljonit. Kas teil endal ei lähe see asi segaseks, kui kord räägitakse sendi täpsusega, siis miljoni täpsusega, siis saja tuhande [täpsusega]? Mõnikord on tabelis number ja kuskile üles on kirjutatud "tuhandetes", teie aga arvate, et need on miljonid.

Aeg!

Eelarve võib niimoodi väga segaseks minna.

Ei, see ei lähe segaseks. Lihtsalt tuleb osata pabereid lugeda, siis on asjad selged ja arusaadavad.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te vastates mulle enne viitasite õigesti, et Riigikogu liikmete palga üle otsustab Riigikogu, tõepoolest, mitte minister. Aga siin oli huvitav nüanss. Teie vastusest jäi mulje, nagu [rahandus]minister otsustaks ainuisikuliselt kõigi ülejäänute palga üle, valitsusliikmete, peaprokuröri, kohtunike palga üle ja nii edasi. Ma eeldan, et nii suurt ainuvõimu te endale pole võtnud. Selles valguses jään ma enda seisukoha juurde, et tegelikult, kui valitsuskoalitsioon juba tuli nii laiaulatusliku, ütleme, palgatõusunurga piiramise ettepanekuga välja, siis oleks olnud soliidne ja korrektne sinna sisse arvestada ka Riigikogu liikmed ja kõik erinevad institutsioonid. Praegu on sellise vahe tegemine minu hinnangul kõige põhjendamatum, sest on nii-öelda privilegeeritud, kellel palk liigub justkui prognoositud tempoga, ja siis on need, keda te peate vähem oluliseks, nagu näiteks Riigikohtu liikmed ja õigussüsteemi osapooled, nii kohtunikuabid kui ka juristid. Millest ikkagi tuli valitsuskoalitsiooni otsus teha see niivõrd meelevaldne ja väga selgelt osa gruppe mitte küll kiusav, aga diskrimineeriv [valik]?

Aeg!

Aitäh! Et ei ole siin meelevaldset midagi. Nii nagu te õigesti viitasite, minister ega valitsus neid palgamuudatusi ei tee, neid teeb ikka Riigikogu. Võib-olla ma tõesti olin oma vastuses ebatäpne. Valitsus on selle eelnõu esitanud. Kui te ütlete, et valitsus ja minister ei saa Riigikogu palku muuta, siis ma ise arvan, et valitsusel ja ministril ei ole ka kohane tulla ütlema, milline peab olema Riigikogu liikme tasu. Riigikogu saab ise, kui ta eelnõu menetleb, vastavad ettepanekud teha ja Riigikogul on see võimalus olnud, kui ta on seda õigeks pidanud. Ma arvan, et täpselt nii see peakski käima, et Riigikogu ikkagi arutab ise oma ettepanekute üle ja valitsus ei ole see, kes tuleb ja ütleb, kuidas Riigikogu peab oma tööd korraldama või siis endale palka maksma. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt minister! Minu küsimus on kaheosaline. Kõigepealt see, mis puudutab pretsedendi loomist. Mul on tõesti palve, et te vastaksite sisuliselt. Selle erandi tegemisel, mis puudutab kohtunike ja prokuröride pensioneerumist ning mis on toodud eraldi paragrahvina, sisuliselt arvestatakse ju õhku. Õhu pealt hakatakse arvestama sellel ajavahemikul pensioneeruvaid prokuröre ja kohtunikke. Sellist asja ei ole Eesti Vabariigis veel olnud. 

Küsimuse teine osa on, kas te sama loogikat kasutate näiteks ülejäänud kõrgemate riigiametnike, kas või ministrite puhul, kui nemad pensioneeruvad. Ka nende [palgal] nii-öelda tõusunurka vähendatakse, aga pensioniarvestusse see ei lähe. Ma saan aru, et pensioni arvestatakse veidi teistmoodi, aga mõju on mõlemal. See on ebavõrdne kohtlemine. Ma palun teie kommentaari mõlemale küsimusele, nii selle ebavõrdse kohtlemise kui ka enneolematu pretsedendi ehk õhu pealt pensioniarvestuse pidamise kohta.

Aitäh! Ei ole see õhu pealt arvestuse pidamine, sest indeksisüsteem jääb kehtima osal ametikohtadel (Hääl saalist.) ja palgatõusunurk on ju väljaarvutatav ka nende ametikohtade puhul, kus KRAPS kehtima jääb. Ehk sellesama aluse ja selle protsentuaalse tõusu järgi on igal aastal selge, mis oleks nendel tingimustel selle kohtuniku palk, ja selle järgi arvutataksegi pension. Ei ole seal mingit õhu pealt arvestust. 

Kas on ebavõrdne kohtlemine või mitte? Praegu on eelnõus erisus pakutud kohtunikele ja prokuröridele. Teistele seadus erisusi ette ei näe.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Jätkan sealt, kus pooleli jäin. Kohtunikud, kui nad käisid fraktsioonis, rääkisid oma muredest. Kuigi kohtunikuamet on teatavasti eluaegne, siis mõistagi ei ole kellelgi vähimatki võimalust sundida kohtunikku kohtunikuametis [edasi] teenima. Kui kohtunik ei taha [enam selles ametis töötada], siis ta võib [kohtunikuna töötamise] lõpetada. Võibki tekkida probleem, et kui küllalt palju kohtunikke soovib teenistusest lahkuda, siis kuidas meie kohtusüsteem üldse jaksab selles keerulises olukorras toimida. Kui kohtunikud näevad, et riik ei pea oma lubadustest kinni, siis võib tekkida mure, et osa kohtunikke lihtsalt lahkub, kui nad näevad, et selline pretsedent on loodud.

Aeg!

Kuidas see võib tervikuna mõjutada üldse meie õigussüsteemi toimimist, kui kohtunikel tekib lahkumissoov?

Aitäh! Tahaks loota, et kohtunikel lahkumissoovi ei teki. Veel kord: siin on täna juba korduvalt kõlanud, et me ei võta kohtunikelt midagi ära, vaid me vähendame palgatõusunurka, ja seda neljaks aastaks. Nelja aasta pärast taastub endine olukord ehk palgatõus on 2028. aastal arvestuslikult 17%, [arvestus] jätkub samalt tasemelt, kuhu [palk] tänasel päeval [kehtiva] indeksi järgi jõuab. Sealt siis jätkub see palgaarvestus.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustan teie just kõlanud vastusest: aga me ju ei tea, kas taastub palgatõus, kas taastub majanduslik olukord, tegelikult me ju ei tea. Ma saan aru ja täielikult aktsepteerin, et valitsus peab tegema mingeid otsuseid. Kui eelarvega on kitsas, vahendeid on vaja, siis tehakse otsused, aga otsustel on alati mõju. Lihtsustatult väljendudes võib ju olla olukord, et meil raha on, aga õiguskaitse valdkonnas inimesi ei jätku. Seda olukorras, kus, nagu ma enne ütlesin, meie ümber on kriis ning võib ju järsult kasvada erinevate menetluste ja uurimiste arv. Me näeme, et kohtuid on juba praegu kummitamas personalipuudus. Riigikaitsekohus on meil seniajani loomata. Mingi mõjuarvestus pidi siiski olema.

Aeg!

Aitäh! Küsimus oli, et kust me teame, et taastub. Indeksi arvestus on kehtivas seaduses kirjas. Selle seaduseelnõu järgi, mida me täna siin arutame, kehtib selle indeksi poole võrra vähendamine kuni 2028. aasta 31. märtsini, siis taastub algne indeks. Kui vahepeal keegi seda rohkem ei muuda, siis see taastub.

Kohtunike kohta ütlen veel kord, et olen kohtunud Riigikohtu esimehega, [ma tean,] et arutatakse erinevaid reforme, nähakse ka seda, et süsteemi ainus probleem ei ole see palgaindeks, [arutatakse,] kuidas saaks seda [süsteemi] teha atraktiivsemaks või kohtunikele paindlikumaks. Sellega minu teada kohtusüsteem tegeleb, valitsus hea meelega ootab neid ettepanekuid. Ma usun, et me veel enne suve neid ettepanekuid ka siin saalis arutame, ilmselt küll justiitsministri eestvedamisel, ja võib-olla [arutame] siis uuesti ka palgaküsimust, et [palgakasv] varem endisele tasemele tagasi tõsta. Aga ettepanekud tuleb ära oodata ja siis saab neid arutada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Osaliselt jätkan kolleeg Helir-Valdor Seederi tõstatatud teemal. Ajavahemikul 2024–2028 on kohtunike palga indekseerimine madalam. Mis saab nende kohtunikega, kes sellel ajaperioodil peaksid pensionile suunduma ja kellele põhimõtteliselt arvutatakse selle palga põhjalt kohtuniku eripensioni? See tähendab, et neid kohtunikke koheldakse võrreldes teistega ebavõrdselt. Nemad saavad väiksemat pensioni kui need, kes on tavatasu [kehtimise] jooksul pensionile läinud.

Aitäh! Ei, see ei ole nii. Kui te loete seda eelnõu, mida me arutame, siis [näete, et] siia on muudatusettepaneku abil vahepeal lisandunud muudatus, kus on selgelt kirjas, et neile kohtunikele või prokuröridele, kes lähevad vanaduspensionile 2024. aasta 1. aprilli ja 2028. aasta 31. märtsi vahel, kohaldatakse KRAPS‑i sellisel kujul, nagu seda ei oleks muudetud, ehk kehtivas seaduses oleva indeksi järgi.

Siin oli [väide], et see on mingi õhust [võetud] number. Ei, see ei ole õhust [võetud] number. Ka minul on siin näiteks ees prognoos, et kui me midagi ei muudaks, siis ringkonnakohtuniku palk 2026. aastal oleks 6999 eurot. Kui see päriselt 2026. aastal ka nii on – võib-olla see siia-sinna muutub – ja kui 2026. aastal keegi hakkab pensionile minema, siis seaduse järgi toimubki tema pensioni arvestus ikkagi sellest lähtuvalt. Pikaaegsed garantiid sellest kindlasti halvemaks ei lähe, see on siin eelnõus kirjas. Ma arvan, et see on vajalik ja õiglane, sest inimesed on teinud suure osa oma elust tööd ja üks selline lühiajaline kokkuhoiumeede ei tohi mõjutada nende pikaajalise töö eest väljateenitud pensioni. See on siin lahendatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu meelest on see piinlik värk, mis siin toimub. Tagantjärele olete avastanud, et muidu läheks pensioniarvestus sassi, siis lisate paragrahvid, et pensioniarvestus on ikka nii, nagu seda palgatõusu vähendust ei oleks. Lisaks sellele saime nüüd täpsustusest aru, et kui see palgatõusunurga vähendamise periood läbi saab, siis hüppab palk tagasi sinna, kus ta oleks siis, kui vähendamisnurka ei oleks vahepeal üldse olnud. Sellisel juhul on lihtsalt paar järgmist aastat väiksem palk. 

Tuli välja, et selle väiksema palga arvel hoiab riik järgnevatel aastatel kokku 20 miljonit. Kas see 20 miljonit on RES-i perioodi või järgmise aasta eelarve perioodi peale? Ma küsingi nüüd, mis periood see on. Aga ma tahan lihtsalt väljendada oma täielikku hämmeldust, miks sellise asjaga on vaja tegelda. See on puhas populism.

Aitäh! See 20 miljonit on nelja aasta peale. Ma nüüd vabandan, aga ma parandan kohe ära selle vea, [mille ma tegin] Kert Kingole vastates. Õige number tabelis on 7817, mille järgi 2026. aastal arvutatakse. See eelmine number oligi juba vähendatud määraga. Ma vaatasin vale rida, parandan vea ära. 

Aga teile ütlen, et nelja aasta peale on see 20 miljonit. Ei, see ei ole populism. Ma arvan, et 20 miljonit on päris oluline raha, mille me riigieelarvest saame selle eelnõu abil kokku hoida. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Tõepoolest, paneme asjad võrdlusesse. Michal käis siin kokku hoidmas 15 000 eurot. See 20 miljonit, isegi nelja aasta peale – võib öelda, et see on ikkagi eelarvega seotud eelnõu. Selles ei tohiks vaidlust olla. Võib-olla te saate anda ka numbritega jaotuse nende gruppide kaupa, kes on KRAPS‑ist mõjutatud: kohtunikud, prokurörid, valitsuse liikmed ja nii edasi. Siis oleks arusaadavam, kust need numbrid kokku tulevad. 

Aga teine küsimus või küsimuse teine pool, ütleme niimoodi, on mul kohtunikele ja prokuröridele tehtud erandi kohta. Te enne niimoodi kindlas kõneviisis väitsite, et mingit huvide konflikti ei ole. Aga kas teil ikka väike värin on hinges, et äkki on huvide konflikt? Või äkki on mõni muu patt hingel, mida see prokuröride ja kohtunike süsteem võib menetlema hakata, ja siis igaks juhuks tegite selle erandi, et neile kuidagi selline väike žest teha?

Aeg! Aeg!

Ei, minul ei ole selliseid patte ega hirme hingel. Ma ei pea millegi pärast muretsema. Aga eelnõust [mõjutatud] isikuid on 249, kusjuures kohtunikke, keda muudatus puudutab, on 188. Kaudselt mõjutatavaid isikuid on 504 ja mõjutatud isikute arv kokku on 753.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas on veel mingeid ameteid, kus tulevikus hakkab olema niiviisi, et sõltumata sellest, kui palju sa tasu saad, see palk ei loe, sotsiaalmaksu sa selle perioodi eest [selles määras] ei maksa, aga pensioni arvestatakse nii, nagu oleks palk natuke teistsugune ja justkui oleks sotsiaalmaksu [rohkem] makstud ehk see pensioniarvestus läheb nii-öelda eraldi ja tegelikkuses ei ole sellest võimalik aru saada? Siit ettepanek või küsimus: kas te arutasite valitsuses, et kuna erinevatel valitsustel on pikalt olnud eesmärk, et õpetajate palk Eestis oleks 120% [keskmisest palgast], siis võib-olla oleks mõistlik õpetajate pensioni hakata arvestama selle pealt, mitte tegeliku [palga] pealt, nii nagu te selle eelnõuga plaanite teha?

Aitäh! Õpetajate pensioni küsimust me selle eelnõu raames ei ole arutanud.

Siim Pohlak, palun! (Hääl saalist.) Sa istud vale koha peal, hea kolleeg. Natukene, jah …

Vabandust, jah, pikk päev on juba olnud. Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tahtsin küsida ministri käest, kuidas ta vaatab sellele, et teete siin küll vahvalt kokkuhoidu ja kärpeid, aga samal ajal on peaminister lennanud lennukiga päris suure raha eest, mille kohta ERR just äsja [uudise] üles pani. Ligemale miljoni euro eest on kolme aasta jooksul eralende tehtud. Kuidas te selle peale rahandusministrina vaatate? Lätis näiteks samasuguse asja peale ikkagi algasid juurdlused, uurimised. Seal olid summad ainult mõnesaja tuhande võrra suuremad. Kuidas teie, kes te peaksite vastutama riigi raha säästliku kasutamise eest, selle situatsiooni peale vaatate? See oli tegelikult ju kõrgemate riigiteenistujatega seotud küsimus, mille ERR tõstatas. Nii et ma arvan, et täitsa mõistlik ja arukas on …

Aeg! Aeg!

… sellel värskel teemal teie seisukohta küsida.

Aitäh! See teema ei ole nüüd kuidagi antud eelnõuga seotud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te minu eelmisele kahele küsimusele, mis olid omavahel seotud, ei vastanud. Ma loodan, et tegemist on kergema juhtumiga, et te lihtsalt küsimusest ei saanud aru, aga seaduseelnõust, mille te olete esitanud, te olete ikka aru saanud. 

Ma küsisin seda, miks prokuröride ja kohtunike pensioneerumise puhul ei arvestata nii-öelda nende tegelikku palka, vaid arvestuslikku ehk virtuaalset palgatõusu. Nad ei maksa ju selle vahe pealt ka sotsiaalmaksu. Mitte et ma selle vastu oleksin, aga see on enneolematu pretsedendi loomine, kui pensioniarvestus ei toimu mitte tegelikult saadava palga alusel, vaid virtuaalselt loodud palga alusel. 

Teiseks, miks samasugust lähenemist ei kasutata ülejäänud kõrgemate riigiametnike pensioneerumise puhul, sealhulgas näiteks ministrite puhul? Kuna see [muudatus] kehtib neli aastat, siis järgnevates valitsustes võib olla ministreid, kes pensioneeruvad ja on täpselt samasuguses olukorras. Miks nende puhul seda analoogiat ei kasutata?

Aeg!

Aitäh! See nii-öelda muudatus on siia just selleks toodud, et selle ajutise muudatuse tõttu need kohtunikud või prokurörid, kes sel ajal pensioneeruvad, oma pensionis ei kaotaks. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Helir-Valdor Seederi küsimusele te ei vastanudki, et miks ei ole arvestatud teiste kõrgemate riigiteenistujatega, kellega võib samamoodi juhtuda, et nad pensioneeruvad või on seal mingid muud põhjused. Näiteks kui riiklik lepitaja või soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik sel ajal pensioneeruvad, siis miks nendele ei ole tehtud sellist erandit, et arvestatakse virtuaalselt seda lisatasu, virtuaalselt ka sotsiaalmaksu ja lõpuks, kui selle nelja aasta jooksul tekib olukord, et nad peavad pensionile minema, siis nendele ka pensioni arvestataks [selle põhjal]?

Aitäh! Selle muudatuse mõte on ikkagi see, et kui kohtunikud või prokurörid lähevad pensionile, siis nende pension arvutatakse selle hetke ametipalga põhjal, ja aluseks võetakse see, nagu seda palka ei oleks vähendatud. Need inimesed on töötanud pikka aega, nad on oma pensioni välja teeninud, ja siis see oleks, ma arvan, ebavõrdne kohtlemine, kui nad ühe sellise ajutise muudatuse pärast oma pensionis kaotaksid. Mõte on ikkagi selles, et kui nad nende nelja aasta jooksul peaks [pensionile] minema, siis nende pensioni arvestades võetakse aluseks teatud osa nende viimasest palgast ja siis võetakse aluseks see justkui vähendamata indeksiga palgasumma.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Meie siin oleme juba päris ammu aru saanud, kuidas seda teha planeeritakse. Meie küsimus on selles, miks tehakse erand nende ametite puhul ehk kohtunike ja prokuröride puhul, aga teiste kõrgemate riigiametnike puhul sellist erandit ei tehta. See on meie küsimus. 

Te enne ütlesite, et õpetajate pensioni ei arutatud. Mitmed kolleegid on varasemalt öelnud, et Riigikohtu esimees on olnud väga murelik selle pärast, kust uusi kohtunikke [leida]. Nendest probleemidest te olete üsna pikalt rääkinud, sellest, et teil on olnud jutuajamisi Riigikohtu esimehega, et planeeritakse reforme ja varsti justiitsminister nende ettepanekutega siia tuleb. Aga väga keeruline on [seda mõista] selles kontekstis, kui meile on räägitud, et kohtunikke pole võimalik [leida] ja olukord läheb keeruliseks, kuid nüüd te võtate raha ära ja ütlete, et mingid plaanid on tulemas. Äkki te räägite siis, mis tulemas on?

Aitäh! Sellest, millised plaanid kohtunikel on reformide kohta, saavad rääkida eeskätt nad ise. Justiitsminister tuleb siia, kui need plaanid on ette valmistatud. Küll oleme me kohtunud Riigikohtu esimehega, oleme arutanud neid küsimusi ja muresid, nendest ka aru saanud. See on toimunud koos justiitsministriga.

Meie, valitsuse sõnum ongi olnud, kui kohtunikkond vähemalt Riigikohtu esimehe suu läbi on küsinud, et kui nad viivad läbi reforme, kui nad otsivad sisemisi kokkuhoiukohti või leiavad täiendavaid vahendeid, et kas siis valitsus on valmis esitama Riigikogule arutamiseks palga[kasvu] taastamise praegu seaduse järgi kehtival tasemel varem kui nelja aasta pärast, ning ka minu kui valitsusliikme sõnum on olnud see, et jah, loomulikult. Kui neid reforme plaanitakse ja need tulevad Riigikogusse arutelule ja sealt on näha rahalist kokkuhoidu, mille abil saaks palga indekseerimise praegusele tasemele tõsta varem kui nelja aasta pärast, siis loomulikult olen ma valmis seda arutama ja ka Riigikogule [ettepaneku] esitama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on praegu selles, et kohtunikud on andnud sellele eelnõule väga kriitilise hinnangu, sest selle eelnõu koostamisel on jäetud tähelepanuta õiguskindluse põhimõte ja see eelnõu ei loo kohtunikele kindlust, et alates 2028. aastast hakatakse nende ametipalka tegelikkuses arvutama kärpimata baastaseme alusel. Isegi kui aastal 2028. aastal pöördutakse kohtunike ametipalga arvestamisel tagasi kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise juurde, ei kompenseeri see faktilist palgakärbet vahepealsetel aastatel. Mis on ikkagi see põhjus, et te lähete sisuliselt põhiseaduse õiguskindluse kallale? Kusjuures selle hinnangu annavad mitte …

Aeg!

… tavalised Riigikogu liikmed, vaid kohtunikud.

Aitäh! Ei, me ei lähe selle õiguskindluse kallale. Jah, loomulikult seadused kehtivad, seadustest tuleb kinni pidada, aga samal ajal on Riigikogul õigus seadusi muuta ja täpselt seda me siin praegu arutame. On kehtinud üks süsteem ja siis, kui seadusandja otsustab seda muuta, on võimalik seda muuta. Ei saaks öelda, et kui üks seadus on vastu võetud, siis see ei ole muudetav. Siin saalis on ennegi neid pretsedente loodud, kas või pensioni teise sambaga, need on olnud väga suure mõjuga otsused. 

Nüüd küsimus või väide, et pole kindlust, kas see 2028. aastal taastub. Taastub küll. Eelnõus on selgelt kirjas, et indeksi vähendus lõpeb 2028. aasta märtsi lõpuga.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea rahandusminister! Ma ikkagi ei nõustu teiega. Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et minu küsimus, mis puudutas peaministri eralendude tellimist ja selleks kulunud rahasummasid, ei ole mitte kuidagi seotud selle kõrgemate riigiteenijate [ametipalkade] seadusega. Ma arvan, et kui ta vormiliselt ka ei ole seotud, siis sisuliselt on ta kindlasti seotud. See on otseselt seotud kõrgema riigiteenija ametiga kaasnevate kuludega, mis kaetakse riigieelarvest. Ma ikkagi ootaks teie hinnangut ja arvamust, kuidas see asi edasi peaks käima. Muidu on niimoodi, et siin küll jah, vähendatakse seda palgakasvu, aga lennukiarved tulevad üha kopsakamad. Veel kord: kas te vähemalt tegelete selle teemaga, lugupeetud rahandusminister, ja jälgite, et peaministri lennuki‑ ja rahakasutus oleks ka mõistlik? Loodan seekord pikemat vastust.

Aitäh! Aga ma kordan oma eelmist vastust: see teema ei ole mitte kuidagi antud eelnõuga seotud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Loen siit: "Kuna algatatud eelnõu täiendatakse kohtute seaduse ja prokuratuuriseaduse muudatustega, siis on HÕNTEga [---] enam kooskõlas see, kui eelnõu pealkiri on "Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seadus" (vs "muutmise seadus")." Mina saan aru, et täiendamine tähendab seda, et midagi ei muudeta, vaid pannakse [juurde], lisatakse, täiendatakse, aga nüüd on muudetud seadus ja selle me nimetame ümber täiendamiseks. Kas ma olen millestki valesti aru saanud? Põhjendage, miks siis niimoodi muudeti.

Aitäh! Me ju täiendame. Sinna seadusesse, mis meil oli esimesel lugemisel, ongi nüüd lisandunud kaks paragrahvi: kohtute seaduse täiendamine ja prokuratuuri seaduse täiendamine, millega tuuakse sisse erandid, et kohtunikel ja prokuröridel, kui nad lähevad pensionile selle nelja aasta jooksul, kui nende palgakasvuindeksit on vähendatud, käib pensioniarvestus ikkagi selle indeksi järgi, mis on kehtivas seaduses, et nad oma pensionis ei kaotaks. Nende kahe paragrahviga seda täiendatakse. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loen siit [seletuskirjast], et eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule, kes ei avaldanud eelnõu kohta mitte mingisugust arvamust ega osalenud ka komisjoni istungil. Esiteks, kuna teie progressiivse koalitsiooni silmis ei ole sugusid üldse olemas, on ainult mingi sooneutraalsus, siis miks üleüldse on olemas selline institutsioon nagu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik? Aga tema arvamus oleks olnud eriti oluline seetõttu, et kui me vaatame seda kontingenti, keda see eelnõu puudutab, siis kõige arvukamalt on siin ringkonna‑, maa‑ ja halduskohtu kohtunikke, kellest valdav osa on naised. Miks ei huvita see teema …

Aeg!

… võrdse kohtlemise volinikku?

Aitäh! Eks võrdse kohtlemise volinik teeb oma tööd nendest tõekspidamistest [lähtudes] ja nende protsesside järgi, nagu ta [õigeks peab]. Meie oleme saatnud selle eelnõu kooskõlastamisele ja iga institutsioon, iga isik ise otsustab, kas ta vastab või mitte, kas ta osaleb komisjonis või mitte. Sellele saab vastata ikkagi tema. Oluline on see, et see [eelnõu] on [talle] saadetud ja kaasamise võimalus on olemas olnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud rahandusminister! See palgatõusu vähendamine poole võrra nende protsentide kaupa hoiab kokku suurusjärgus 20 miljonit, nagu te ütlesite. Mismoodi alates 2028. aastast, kui taastub praegune olukord, see arvestamine toimuma hakkab? Kas ta hakkab toimuma selle vähendatud arvestuse pealt? Või hakkab 2028 arvestus toimuma nii, et on juba virtuaalselt juurde liidetud need virtuaalsed rahastused ja sealt hakkab see palgakasv jälle tõusma? Kuidas on see mõeldud aastast 2028?

Aitäh! 2028 palgaarvestus jätkub, ma ütleksin, praegu seaduses toodud reeglite järgi. Mul on siin tabel ees. Näiteks võtame peaministri: kui tema palk vähendatud määra alusel selle eelnõu järgi, mida me praegu arutame, oleks 2027. aastal 9543 eurot, aga kehtiva seaduse järgi oleks [palk] 10 892, siis 2028. aastal, kui selle seaduse mõju lõpeb ja taastub praegune olukord, ongi tema palk 11 382 eurot. Olukord taastub nii, nagu vahepeal ei oleks seda indeksi alandust olnudki.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma mõtlesin nüüd küsida teie käest seda. See eelnõu on järjekordselt seotud valitsuse usaldamise küsimusega ehk keskmes on küsimus sellest, kas valitsus on usaldusväärne. Aga ma mõtlen selle peale, mida peaks mõtlema näiteks kohtunikud praeguses olukorras, kus nendelt on võetud ära muud ametihüved, muu hulgas seonduvalt ametipensioniga, ja muud tagatised, eks, toetudes lubadusele, et palk saab olema indekseeritud või kasvab vastavalt kokkulepitud tempole. Kuidas nemad peaksid saama usaldada valitsust, kui sellistest väga selgetest ja olulistest kokkulepetest lihtsalt taganetakse? Nad ei ole ju selles mures üksi. Õpetajatele on lubatud palgakasvu, aga sellest lubadusest taganeti, lasterikastele peredele anti suuremad toetused, aga sellest lubadusest taganeti. Kokkuvõttes on see usaldusküsimus ju väga-väga oluline. Kuidas seda usaldust ikkagi selles olukorras säilitada?

Aitäh! Ei, lubadustest ei taganeta, aga kuna meil riigi rahanduse olukord on keeruline, siis me peamegi kokku hoidma, vastasel juhul me ühel hetkel ei suudakski palku välja maksta. Me peame endale aru andma, et kõik need kulutused, mis me teeme, tulevad tegelikult laenu arvelt, ehk me püsikulusid rahastame laenuga. Fakt on see, et ühel hetkel tuleb see maksutõusudega kinni maksta. Aga ma usun, et Eesti inimesed ei soovi olukorda, kus me püsikulutusi, mida me praegu teeme, lõputult rahastame laenuga ja siis ühel hetkel peame meeletute maksutõusudega selle kinni maksma. 

Usalduse kohta niipalju, et jah, valitsus on pidanud siduma need eelnõud usaldushääletusega, sest Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on otsustanud Riigikogu tööd kõikvõimalikul moel pidurdada, tehes sadade kaupa sisutühjasid muudatusettepanekuid eelnõude kohta, ja teistmoodi lihtsalt ei ole võimalik neid [eelnõusid] ära menetleda. Aga riigieelarve on vaja vastu võtta, riigielu peab saama edasi minna, sõltumata sellest, et üks erakond on otsustanud Riigikogu töö seisma panna, ja seda mingitel arusaamatutel isiklikel kaalutlustel.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen sunnitud, ütleme, natukene korrigeerima lugupeetud ministri seisukohti, mida ta praegu väljendas Varro Vooglaiule. Ta ütleb, et EKRE on siin midagi tuksi keeranud. Tegelikult ei ole EKRE midagi tuksi keeranud, vaid EKRE on see, kes püüab praegu Eesti riiki päästa. 

Lugupeetud Mart Võrklaev, teie ütlesite praegu seda, et rahanduses ei ole kõik korras, rahandus tuleb korda teha. Aga öelge mulle, mispärast siis Riigikogu majanduskomisjoni juurde moodustatakse ekspertkomisjon, kes hakkab otsima lahendusi selleks, et majandus jälle toimima saada? See on muuseas sotside ettepanek. See näitab, et tegelikult teie partnerid ka ei usalda teid, sest, olles käpardlikud, pole te võimelised, ütleme, seda rahakotti korda tegema. Jätke ära need, ütleme, mingisugused maksuküürukaotamised, siis saate asjast asja!

Aeg!

Aitäh! Ma ei [kuulnud] ühtegi küsimust, mis selle eelnõuga seotud oleks. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu meelest peaks meie kaalutlused teile väga arusaadavad olema, me oleme neid korduvalt väljendanud. Minu väide on see, et te tegutsete põhiseadusliku korra lammutamise nimel, püüate meid vangi panna, oma konkurente vangi panna, täpselt nagu 1934. aastal, oma vihakõneseadusega. Jah, härra jurist, Riigikogu aseesimees, just seda te teete. Te mõelge sellele, et te toote kommunistlikud väärtused siia majja tagasi. See on häbiväärne. Sellepärast me võitlemegi kodanike õiguste eest, et neid mingite Facebooki sõnavõttude eest vangi ei pandaks, kui need ei esinda liberaalseid väärtusi. Mõelge selle peale! Me võib-olla saame kokkuleppele, kui te selle põhiseadusliku korra vastase materjali tagasi võtate. 

Aeg!

Aga ma tahan küsida ka. Ma tahan küsida, kas te prokuröridega kohtusite ja kas neil oli samasuguseid pretensioone nagu kohtunikel.

Aitäh! Põhiseadusliku korra lammutamisega tegeleb ikkagi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes Riigikogu töö on sisutute ettepanekutega seisma pannud, tehes ka oma otsuse eelnõude kohta sadade kaupa sisutuid muudatusettepanekuid. Minu meelest on EKRE välja öelnud, et abieluvõrdsuse tühistamine on see, mis on teie nõue. (Hääl saalist.) Teie soovite vähemuste õigusi vähendada. Praegune valitsus kindlasti vähemuste õiguste kaotamise poolt ei ole ja vähemuste õigusi kaotama ei lähe. 

Head kolleegid, nii küsija kui ka vastaja! Palun jääda rohkem selle eelnõu raamesse. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kui juba tuli jutuks põhiseadus, siis arvan, et palgakasvu vähendamise kontekstis te kindlasti hindasite ka põhiseaduse § 10, millest tuleneb õiguspärane ootus. Sellest lähtub ka see mõju. Kas te olete hinnanud, kuidas mõjub see kohtunike järelkasvule, kui eiratakse nende õiguspäraseid ootusi?

Aitäh! Õiguspärast ootust on siin tõesti hinnatud ja ma juba korra tegelikult sellel teemal vastasin ka. Loomulikult, kui midagi on seaduses kirjas, siis võiks eeldada või peaks eeldama, et nii elu ka läheb. Aga samamoodi on seadusandjal õigus seadust muuta ja juba kehtivaid asju ümber teha, sõltuvalt muutunud oludest. See eelnõu on koostatud seetõttu, et meie riigi rahandus on keerulises olukorras, me oleme otsustanud palgafondid riigisektoris külmutada, välja arvatud õpetajatel ja meditsiinitöötajatel. KRAPS‑i alusel on [kõrgemate riigiteenijate] palgad indekseeritud ning sellise solidaarsus‑ ja samamoodi kokkuhoiumeetmena on ka KRAPS‑i muudatus tehtud, ja just selles osas, et see palgakasvuindeks poole võrra väheneb, mitte ei kao täielikult. See peaks olema võrdne selleski mõttes, et ka muudel ametikohtadel palgafond külmutatakse, kusjuures see ei tähenda tingimata seda, et töötajate palk ei tohiks tõusta. Ehk seda on analüüsitud. Seadusandjal on õigus muutunud oludes seadusi ümber teha. Sellega peavad need, keda see puudutab, arvestama. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Mina küsin samuti selle usaldushääletuse kohta, mida ka president on kritiseerinud. Kuigi teie erakonnakaaslane on öelnud tema kohta, et ta peaks istuma oma lossis ning tegelema rohepöörde ja selle selgitamisega, aga siiski. Te olete andnud mõista, et kolleegide, kõrgemate riigiteenijate palga tõus on vajalik ja õigustatud, sest enam ei leita motiveeritud kõrgemaid riigitöötajaid. Selle argumendiga on ju niimoodi, et on rida teisi riigiametipidajaid, kes teenivad kordi vähem kõrgematest riigiametnikest, aga kelle soovid ja palved on jäänud täitmata. Mina küsin veel, et te kordaksite täpseid numbreid, kuidas mõjutab kõrgemate riigiteenijate palga tõus riigieelarvet järgmisel neljal aastal. Veel küsin, kuidas ja mille arvel te leiate need summad, et seda vajadust täita, kui te ise väidate, et me oleme eelarvekriisis ja see on nii suur, et on tarvis juba kehtestatud maksutõusudele veel [lisaks] …

Aeg!

… uusi makse kehtestada.

Aitäh! Selle eelnõu, mida me arutame, mõju on see, et nelja aasta peale me hoiame kokku 20,4 miljonit. Riigieelarve on selles mõttes keerulises olukorras, et me järgmisel aastal katame püsikulusid umbes 900 miljoni euro ulatuses sisuliselt laenurahaga.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No üks vale teise järel! Te teate väga hästi, et obstruktsioon on tingitud ainult sellest, et koalitsioon on keeldunud igasugusest dialoogist, aruteludest ja kompromissidest opositsiooniga. Kui nii ei oleks, siis ei oleks ka obstruktsiooni ega neid muudatusettepanekuid. Aga praegusel kriisiajal, Euroopa suurima majanduslanguse ajal, milleni te olete riigi viinud, on minu meelest eriliselt küüniline ja alatu minna inimeste palkade kallale. Ma saaksin aru, kui te karistaksite iseennast, ma mõtlen valitsust ja ministreid. Te oleksite selle tõesti ära teeninud ja sellega me oleksime kõik kahel käel nõus. Aga minna ka kõikide teiste sissetuleku kallale, samal ajal kui te koormate riigieelarvet täiesti mõttetute …

Aeg!

… asjadega: Kliimaministeeriumi 50 miljonit …

Aeg, hea kolleeg!

… Kallase miljon eralendudeks, 500 miljonit maksuküürule ja nii edasi.

Aitäh! Aitäh! 

Tulge mõistusele palun!

Ma ei kuulnud ühtegi küsimust, mis selle eelnõuga seotud oleks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Üks asi, mis kahtlemata tundub paljudele ebaõiglane selle temaatika arutamise kontekstis, on see, et me arutame siin näiteks kohtunike palkade kasvu tempo vähendamist, kui täpselt väljenduda. Tegelikult võiks rääkida ka palga vähendamisest, sest inflatsioon võib olla isegi kiirem, kui see palgakasvu tempo, mis alles jääb, nii et reaalpalk võib isegi väheneda.

Aga samal ajal, eks ole, Riigikogu liikmete palga vähendamisest ei taha nagu keegi rääkida. Põhjendus on see, et põhiseaduse § 75 ütleb, et ametis olev Riigikogu koosseis ei tohi vähendada omaenda palka. Aga kas see ei ole ikkagi natuke nagu ettekääne? Näiteks sellele eelnevas paragrahvis, §‑s 74, ütleb põhiseadus, et Riigikogu liikmete esitatud arupärimisele tuleb vastata 20 istungipäeva jooksul. Sellest saab rahulikult mööda vaadata. Aga kui oleks vaja oma palka vähendada, siis on küll põhiseadus, põhiseadus, et me ei tohi ju põhiseadust rikkuda. 

Aeg, Varro!

Aitäh! Te peaksite kokku leppima oma erakonnakaaslasega, kes teie kõrval istub. Teie ütlete, et on palgavähendus, minu meelest tema ütles, et on palgasuurendus. Leppige siis kokku, kumb on. Mina ütlen, et selle eelnõuga me vähendame seda indeksiprotsenti, millega kõrgemate riigiteenijate palka tõstetakse. Palgatõus järgnevatel aastatel on mõnevõrra väiksem kui praegu kehtiva seaduse järgi. 

Loomulikult on Riigikogu liikmete puhul võimalik samamoodi seda indeksimuudatust teha, aga ma juba selgitasin teie kolleegile siin, et seda saab teha ikkagi Riigikogu ise. Ehk ka teie Riigikogu liikmena oleksite saanud selle muudatusettepaneku teha. Mina ministrina ei oleks saanud seda teha, sest Riigikogu korraldab oma tööd ise ja mina ei pea õigeks, et minister hakkab ette kirjutama, milline on Riigikogu liikme palk. Ikkagi Riigikogu ise peaks need ettepanekud tegema. Riigikogu saab otsustada, milline on järgmise koosseisu palk. See võimalus teil on olnud. Miks te seda kasutanud ei ole või kas seda soovi ei ole olnud? See arutelu on käinud ikkagi siin majas ja Riigikogu liikmete vahel.

Anti Poolamets, palun! (Varro Vooglaid kõneleb kohalt.) Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te arvate, et te olete liberaalses parteis, aga vähemuste malakaga vehkimine on marksistide idee. Sellega kehtestatakse tsensuur, see on Herbert Marcuse sisse toodud kontseptsioon, millega marksistid on kõik üle ujutanud, kuni ka liberaalid on arvama hakanud, et küll on tore asi. Lugege raamatuid, tehke endale selgeks! Nõukogude Liit tõi ka need igasugused vihakõneseadused sisse juba neljakümnendate aastate lõpul, Stalini ajal, et piirata lääne väljendusvabadust. Ma ei tea, miks te vehite marksistide malakaga.  

Aga läheme asja juurde. Te tahate justkui raha kokku hoida. Aga miks see summa peaks olema üsna pika aja peale üksnes 20 miljonit? Kui olukord on nii hull, nagu te kirjeldate, miks ei võiks siis 30–40 miljonit kokku hoida? Läheme asja juurde, võtame päriselt raha vähemaks! 

Aeg!

Aitäh! Aga riigieelarves meil ongi oluliselt suuremad kokkuhoiukohad ka teistes valdkondades, järgmisel aastal kuskil 40 miljonit. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Kuidas te kavatsete tagada selle, et kõrgemate riigiteenistujate palga tõus oleks õiglane ja tasakaalustatud, võttes arvesse teiste sektorite töötajaid, näiteks õpetajaid, kes lubatud palgatõusu ei ole saanud? Võtame veel arvesse seda, et meil justkui on eelarvepiirangud. Kuidas te kavatsete tagada nende kavandatavate plaanide tulemuslikkuse hindamise, selle hindamise, kuidas need palgatõusud on seotud tulemusnäitajate või teiste eesmärkidega? Muidu kuuleme teid mõne aasta pärast jälle rääkimas, et kõrgemaid riigiteenistujaid ei jagu, kuna palgad on madalad, ja me peame palku tõstma.

Aitäh! Ma seda juttu ei ole rääkinud, mida te mulle praegu justkui omistasite. Aga kõrgemate riigiteenijate palk on indekseeritud ja see seadus ei näe ka mingit hindamist ette. Palgaindeksi kujunemine on lahti kirjutatud ja täpselt nii see palk kasvab. Praeguse muudatusega me lihtsalt vähendame selle indeksi mõju poole võrra.

Aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea minister! See konkreetne eelnõu iseloomustab taas valitsuse käekirja: [esitatakse] mingisuguseid näilisi lahendusi, mis olukorda päriselt korda ei tee, ja mingit pikaajalist lahendust, rääkimata terviklikust lahendusest, kahjuks ei pakuta. 

Kui juba minna kõrgemate riigiteenistujate palku vähendama või täpsemalt öeldes palgatõusunurka vähendama, siis oleks minu hinnangul ainumõeldav ja mõistlik kohelda poliitikuid võrdselt. Ehk minu seisukoht on küll, et lisaks ministrite [palga tõusule] tuleks sel juhul üle vaadata ka Riigikogu liikmete ja teiste osapoolte palga tõus või siis jätta see teema üldse avamata. Aga praegu tehakse täpselt sellist asja, mida teha ei tohiks: tekitatakse üks grupp, kes on nagu privilegeeritud, ja teine grupp, kes on millegipärast nagu kehvem. Sinna teise gruppi kuuluvad näiteks Riigikohtu liikmed, kohtunikuabid, prokurörid ja väga paljud kõrgemad riigiteenistujad, kelle puhul oleks adekvaatne ja õiglane, et nad saaks arvestada seadusesse kirjutatud palgatõusuga. 

Nii et kahjuks on see eelnõu oma loomult poolik. Pigem tundub, hoolimata kogu austusest valitsuse vastu, et see on tehtud PR‑kavatsusega, et näidata seda, kuidas keset kriisi ikkagi võetakse osa vastutusest enda peale ja püütakse olla nagu ühiskonnaga solidaarsed. Tegelikult ka see ju ei õnnestu, arvestades seda, et näiteks õpetajatele ütleb valitsus, et palgatõus on 2% või 3%, kui hästi läheb. Aga samal ajal on ministrite palga tõus ju ikka kiirem, isegi selle konkreetse eelnõu alusel. Rääkimata siseturvalisuse valdkonnast, kus öeldakse, et palgatõusu üldse ei tule. 

Nii et võib öelda, et valitsus on isegi selles PR‑ülesandes läbi kukkunud. Ma ei näe kuskil ka sellist rahva palavat kiiduavaldust sellele konkreetsele eelnõule, kuna see ei lahenda neid probleeme ja ta ei ole tegelikult ka solidaarne nende avaliku sektori töötajatega, kellel on valitsus otsustanud palgatõusu päris külmutada. Nii et ma arvan, et oleks olnud parem jätta see eelnõu esitamata kui tulla sellise pooliku plaaniga, nii poliitilises vaates läbimõtlemata kui ka avaliku sektori töötajate vaates läbimõtlemata lahendusega. 

Aga kui nüüd sellega on juba siia tuldud, siis midagi teha ei ole, tuleb selle üle hääletada. Nii nagu kombeks, on valitsus sidunud ka selle eelnõu usaldusküsimusega. Olukorras, kus eelnõu ise on, nagu ma kirjeldasin, problemaatiline, et mitte öelda vildakas, olukorras, kus valitsus kui selline peaks meie hinnangul ametist lahkuma, vähemalt praegune valitsus, Keskerakonna fraktsioon – üllatus-üllatus – seda eelnõu ei toeta ja kindlasti me hääletame ka selle vastu.

See, ütleme, üldine filosoofia või poliitika, mis valitsusest kumab, et tullakse Riigikogu saali poolikute lahendustega, pigem selliste näiliste lahendustega, on muidugi tõsine probleem. Näiteks oli paar eelnõu tagasi siin 15 000 euro kokkuhoidmise eelnõu, millega tuldi kangelaslikult eelarve defitsiiti lahendama. Nüüd tullakse palgatõusu vähendama nii, et 11% asemel 5,5% ja 2028. aastal tuleb siis 17% korraga. Parlament ja valitsus on pidanud nende eelnõude peale kulutama aega ja midagi muud on jäänud tegemata. Sel ajal ei ole tegeldud nende küsimustega, mis vajaksid tegelemist, näiteks majanduskriis, mis on kestnud seitse kvartalit järjest, või näiteks rahvastikukriis, mis on toonud kaasa sajandi madalaima sündimuse.

Ma ei tea, kust koalitsioon ammutab ideid, milliste eelnõudega siia tulla, milliste teemadega siia tulla, aga mulle tundub, et need ettepanekud ja algatused ei tule päriselust, need tulevad, ma ei tea, koalitsioonilepingust või koalitsiooninõukogust või on siis valitsusel endal sellised ideed. Ma siiralt soovitaks valitsusele keskenduda nende murede lahendamisele, mis päriselt Eesti ühiskonna ees on. Neid on päris palju. On see ääremaastumine, on see mainitud majanduse elavdamine, tegelikult ka töötuse määraga tegelemine, mille kohta peaminister on öelnud, et see polegi probleem. Tuleb välja, et jube hästi on hoopiski, et mul on kuidagi vale statistika või valed numbrid. See meenutab ühte teist peaministrit, kellel oli alati oma statistika ja isegi kõige sügavama kriisi ajal läks [Eestil] tegelikult väga hästi, lihtsalt inimesed ei saanud tast aru. 

Soovitan valitsusel kuulata ka ettevõtlusorganisatsioone, kuulata inimesi, vaadata päris muresid – on need rahvastikunäitajad, perepoliitika näitajad, ettevõtluskeskkonna küsimused, regionaalpoliitika – ja suunata oma energia sinna. Selliste eelnõude tootmine, nende usaldushääletusega sidudes teele saatmine ja parlamendis läbisurumine – see tegelikult ei lahenda ühtegi küsimust, ei [kaota] ühtegi murekohta. Küll aga võtavad need aega, energiat ja tähelepanu ära teemadelt, mis päriselt tähelepanu vajavad. Aitäh!

Tänud aja säästliku kasutamise eest muu hulgas. Anti Poolamets, palun!

Ma pean ikkagi alustama algusest. Algus on selles, mille pärast me siin istume. Me istume siin selle pärast, et ennast liberaalideks tituleerivad inimesed on alustanud marksistlikku kallaletungi ühiskonnale. Vähemuste silt ongi marksistide julm leiutis, millega võib terroriseerida terveid ühiskonnakihte. Te võite kõik tutvuda sellega, kust nende looming pärit on. Minister ütles välja: "Aga vähemuste õigustes kompromissi ei tehta!" See mõjub umbes samamoodi, nagu 1923 karjus siin üks kommunistlik saadik, et töölisklassi õigustes kompromissi ei tehta. 

Ärge minge ära, vaid kuulake, mida Marcuse on öelnud. Te ei taha midagi lugeda ja te ei oskagi võib-olla lugeda neid võõrkeelseid tekste, mida Marcuse on nii saksa kui ka inglise keeles kirjutanud, kuulutades, kuidas see asi käima peab. Nimelt andis Marcuse 1965. aastal välja oma äärmiselt ähvardava essee, mille [pealkiri] oli "Repressiivne sallivus". Seal ta ütleb, et tuleb aidata väikeseid ja võimuta vähemusi, kes võitlevad väärteadvuse ja sellest kasu saajate vastu. Nende jätkuv olemasolu olevat olulisem kui põhiseadusega tagatud, kuid kuritarvitatud õiguste ja vabaduste säilitamine neile, kes vabadusi alla suruvad. "Repressiivses [sallivuses]" ütles Marcuse, et me kehtestame tsensuuri kodanlaste vastu, et nad ei rõhuks töölisklassi, et nad ei rõhuks nimetatud vähemusi. 1965. aastal öeldi programm välja ja seda on jõhkralt ellu viidud. Ainult tänu tohutule vastupanule USA‑s, nende põhiseadusesse väga tugevalt seatud sätetele on USA mingilgi määral suutnud selle kallaletungi vastu ennast kaitsta. Aga meil muidugi neelatakse see kompvek kiirelt alla, sest keegi ütles kuskil välismaal, järelikult meie põhiseadus allub igasugustele marksistide loosungitele. Igasugustele! Lammutame laiali, kiidame takka. Mis see Eesti põhiseadus maksab? 

Kui klassikalises marksismis nähti klassikonflikti kodanluse ja proletariaadi, varakate ja varatute vahel, siis kultuurimarksismis eksisteerib selline konflikt rõhutute ja rõhujate, privilegeeritute ja mitteprivilegeeritute vahel. Töölisklass on asendatud vähemustega. Seesama malakas, millega praegu minister vehkis – vähemused! See on täpselt võrreldav proletariaadi diktatuuri kuulutamisega. See on marksistlik vähemus, mis nõuab kõike, ka meie suu kinnipanemist. Järgmine [eelnõu] on täpselt Marcuse [programmist lähtuv] eelnõu, mida me siin menetlema hakkame. 

Härra Riigikogu aseesimees! Teie nagu [mõned] teisedki [siin] käisite ülikooli ajal dialektilise marksismi loengutes. Marcuset [käsitleti] seal küll kui vähe mahakäinud kodanlikku autorit. Aga Marcuse on võidumees. Tema tuli ümberpakendatud teooriaga ja tegi puhta töö. Ta infiltreeris lääne ja lammutab seda kahe käega, seda lammutatakse siinsamas. Varsti tuleb Marcuse kõige tähtsam eelnõu: vihakõneseadus. Täie naudinguga pannakse kodanlikel elementidel suu kinni. Ja meie liberaalid aplodeerivad, panevad peo püsti ja kõik on hästi. Heteroseksuaalid on rõhujad! Cis-soolised inimesed – need, kelle juriidiline ja bioloogiline sugu ja sooidentiteet langevad kokku – on rõhujad! Valgenahalised on loomulikult rõhujad! Häbi teil olgu, te olete valge nahaga! Ja valgenahalised mehed eriti, sest mehed on niikuinii rõhujad! Ma leidsin siit ruumist juba 95% Eesti ühiskonna [esindajaid], kes kõik on vähemuste teooria järgi rõhujad. Aga need, kes sellesse gruppi ei kuulu, on rõhutud. Neid on oma 1% ja nende pilli järgi me siin saalis tantsime. Nende pilli järgi seatakse tsensuur sisse. 

Palun lisaaega. 

Jaa, palun, kolm minutit!

Nende pilli järgi tantsides on Eesti ühiskond lõhki aetud. Lugege kas või Vikipeediat, see on ka abiks. Ma saan aru, et kümme lehekülge "Repressiivset [sallivust]" käib minister Võrklaevale üle jõu, sest see on võõrkeeles ja puha. Aga Vikipeedias on mingi väike slaidikene, kümme rida, ja pilt on selge, et te viite siin ellu Marcuse programmi. Nemad kaitsevad vähemusi! 

Ma ütlen mõne sõna ka kohtunike kohta, sest kohtunike tulevik on mulle oluline. See, mille Riigikohtu esimees välja tõi, et Eestis on üle 250 kohtuniku, kellest järgmise viie aasta jooksul võib vanaduspuhkusele jääda tervelt 65, on väga suur probleem. Kohtunike konkursid ei täitu [kandidaatidega]. Näiteks mullu pürgis 27 maakohtuniku kohale vaid 20 inimest. Mida me teeme, kui kohtuasjade virnad kuhjuvad, aga kohtunikke peale ei tule? Ma ei väida, et palk on ainukene abinõu. Seda kinnitavad uuringud ja ka Riigikohtu esimehe tõstatatud teemad. Järelkasvuprobleemi võiks leevendada andekate noorte varase väljaotsimisega, nendele selge karjääritee pakkumisega, atraktiivsete ja tasustatud praktikaprogrammidega, stipendiumidega, õppelaenu kustutamisega, mõistlikuma töökoormusega. Kohtuasju tuleks jagada üle riigi, et koormus oleks ühtlasem ja põnevamad kohtuasjad [jõuaks] ka kusagile väiksemasse kohta, et kohtunike vaim [püsiks] terav. Üks probleem on see ameti eluaegsus, sest noored pelgavad ennast siduda sellise eluaegse ametiga, mis siis, et palk oleks justkui väärikas ja kindel. Sellegipoolest on meil probleem. Palk ei ole ainuke kriteerium. 

Aga kokku võttes: kui minister räägib kokkuhoiust, siis esimene asi oleks jätta ära üüratult kallis maksuküürulubadus. Asi läheb siis paremaks. Tuleks läbi mõelda kulud. Kas või see 50‑miljoniline keskkonnahoone on praegu liigne luksus. Hakkame päriselt kulusid vähendama. Mul ei ole midagi selle vastu, et kõrgematel riigiametnikel tõmmatakse mõnevõrra palka maha, aga tõmmake korralikult, [ärge tehke] sellist kribinat-krabinat. Pange juba 40 miljonit või 50 miljonit riigikassasse selle arvelt, siis vaatame, kas teie lubadused peavad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid ja minister, keda saalis pole! Me räägime usaldusküsimusega seotud eelnõust ehk hoian fookust ikka sellel, miks tänast valitsust usaldada ei saa. 

Alustada tuleks sellest, et hoopistükkis tänane valitsus ei usalda Eesti rahvast. Ta ei usaldanud valimiste eel oma inimestele oma tegelikest plaanidest rääkida. Ei Eesti 200, ei Reformierakond ega sotsiaaldemokraadid ei rääkinud midagi tohututest maksutõusudest. 20 maksutõusu ja uut maksu! Mitte ükski Eesti inimene ei saanud võimalust hääletada maksutõusude poolt. Need, kes usaldasid valitsuserakondi, maksavad kogu selle jama kinni koos nendega, kes juba enne valimisi ei usaldanud Reformierakonda. Valitsus ei usalda rahvale otsustada olulisi riigielu küsimusi, ei lubata referendumeid, ei lubata rahvahääletusi. Miks ei usaldata oma rahvast? Nagu öeldud, ei usaldata ka Eesti inimestele tõtt rääkida. Peaminister ütles, et enne valimisi poleks maksutõusudest rääkimine olnud populaarne.  

Aga nüüd ka obstruktsiooni kritiseerimisest. Minister väitis, et EKRE ei lase Riigikogul sisulist tööd teha. Minu meelest pole siin ammu-ammu olnud nii sisulist arutelu kui praegu nendel obstruktsiooniaegadel, peale valimisi. Pidevalt on küsimused eelnõude kohta, sisulised küsimused, konkreetsed küsimused. Ma usun, et nende ööistungite küsimuste ja kõnede abil on valitsusel ja ka valitsuskoalitsiooni rahvasaadikutel olnud võimalus saada väga palju kasulikku, olulist infot, mida võib-olla muidu üldse ei saaks. Praegu ka üks koalitsioonisaadik istub saalis ja saab siit olulist infot.

Aga kui vaadata suures pildis kogu Riigikogu tööd, siis see on juba aastaid-aastaid-aastaid-aastaid nihkunud järjest enam valitsuse suunas kaldu. Raskuskese on valitsuse käes ja parlament on olnud rohkem nagu kummitempel. Igasugune opositsiooni kaasamine on parlamendi töös olnud ammugi sisuliselt ju näitemäng. Nii et kui rääkida, et Riigikogul ei lasta sisulist tööd teha, siis see on lihtsalt küüniline valetamine. Opositsiooni muudatusettepanekuid ei arvestata üldjuhul mitte kunagi, kui mõned üksikud tehnilised või mingisugused tõesti väheolulised nüansid välja arvata. Tegelikult kaasatakse opositsiooni täiesti formaalselt, kui rääkida ka enne obstruktsiooni olnud ajast. Valitsemine toimub põhimõttel, et koalitsioonil on jõud ehk hääled, järelikult ka õigus.

Muudatusettepanekutel on mõte ju siis, kui neid ka päriselt kaalutakse ja võib-olla mõni hea ettepanek võetakse arvessegi. Aga seda ei ole siin aastaid näha olnud. Tegelikult on ju valitsusel muudatusettepanekutest ükskõik. On neid siis kümme või tuhat, niikuinii lastakse allavett. Ei huvita! Reformierakonna valitsust ei huvita tegelik debatt. Tegelik huvi on ka praegu lihtsalt maksutõusud, see, et oma eelnõud läbi suruda. 

See kaasamise jutt on vale, silmamoondus. Rääkijad, tundub, on ka ise seda uskuma jäänud. Erkki Keldo võib mulle vastu vaielda, pakun talle selle võimaluse, ta tuli saali, aga hetkel tundub, et tal ei ole sellist huvi ja ta on minuga nõus. Võib-olla tunneb ehk isegi natuke kahetsust selles liinis. 

Aga tulen tagasi ministri jutu juurde. Minister keeldus korduvalt rääkimast ja kommenteerimast peaministri lennuarveid. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Alustan veel kord. Minister keeldus mitu korda vastamast küsimustele, mis puudutasid peaministri lennuarveid, mis täna õhtul on meediasse jõudnud: ligemale miljoni euro eest, 890 000 euro eest on sõidetud eralennukitega. See on otseselt seotud tänase eelnõu sisuga, aga rahandusminister millegipärast kategooriliselt vältis seda teemat, keeldus seda teemat kommenteerimast, kuigi ometigi on see otseselt seotud kõrgemate riigiteenistujate kuluridadega eelarves, mis on ka selle eelnõu sisuks. 

Lisaks olen ma endiselt seisukohal, et oli väga kummaline, kui minister oli siin puldis iseenda palka puudutava eelnõuga. Olgu teemaks palga vähendamine või suurendamine või ka palgatõusu kiiruse vähendamine – on üldlevinud, et osapooled ei saa iseendaga seotud otsuste tegemisel kaasa rääkida. Esiteks oleks olnud loogiline, et see eelnõu oleks tulnud mitte valitsusest, vaid parlamendi komisjonist. Istungi juhataja ja minister küll kinnitasid, et ministril on volitus seda ette kanda ja küsimustele vastata. Aga kas see on seadusega kooskõlas? Seda ei ole keegi kommenteerinud. Ma loodan, et ka riigipea õigusnõunikud heidavad sellele enne seaduse väljakuulutamise otsustamist pilgu. Olukord, kus minister kommenteerib iseenda palgaga seotud eelnõu, annab sellele hinnanguid ja vastab küsimusele ning kallutab sellega otseselt parlamendisaadikute arvamust, võib-olla ka hääletustulemust siin saalis, on [vähemalt] eetiliselt taunitav. [Vähemalt], aga tõsine küsimus on, kas see on üldse seaduslik. 

Kuigi eelarvekulude ülevaatamine on vajalik, siis kahjuks on eelnõu seotud valitsuse usaldamise küsimusega. Samamoodi on kummaline, et minister esitab ja käsitleb iseenda palgaga seotud eelnõu. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon hääletab igal juhul valitsuse usaldamise vastu. Ma loodan, et opositsioon on selles küsimuses ühtne ja umbusaldab Kaja Kallase valitsust. Kutsun ka Reformierakonna koalitsioonipartnereid tõsiselt kaaluma, kas nad soovivad vabatahtlikult koos Reformierakonnaga põhja minna või aitavad opositsioonil selle koalitsiooni piinad lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu aseesimees, kolleegid saalis, ekraanide taga või kus te iganes olete! Eelnõu 305 teine lugemine on jälle ühildatud usaldushääletusega ja nii nagu varasemalt on ka öeldud, see on seotud eelarvega. Samas me näeme, et see eelnõu tähendab usaldusega sidumist selles mõttes, kas me usaldame oma kõrgemaid riigiametnikke. Me võtame neilt praegu palka maha, aga hoolimata vähendatud palgakasvust, tahame saada palju rohkem tulemust. 

No Reformierakonna ministrile oli täiesti tüüpiline, et ta hakkas noomima opositsiooni, et millega see peaks üldse tegelema ja milliseid ettepanekuid ja muudatusi võiks üldse esitada. Riigi elu ei ole sellepärast seisma jäänud ja ka ei jää seisma, on erinevaid variante, kuidas menetlust edasi viia. Nagu te teate, obstruktsioon ei ole mitte põhjus, vaid on selle tagajärg, mida tehti kevadel. Kevadel võeti vastu maksuralliseadused ja see kooseluseadus, nii et kõik saavad nüüd ennast vikerkaarelippudega ehtida. Ja siis tuuakse meie ette veel vähemuste kaart, nagu meie vähemuste õigusi ei austaks. 

Siin praegu me näemegi vähemusi: vähemuses on kohtunikud ja kohtusüsteem, nende õigusi on piiratud ja sellest lähtuvalt on nende põhiseaduslik õigus tagamata. Samas peavad päästjad ja õpetajad leppima olematu palgatõusuga. Praeguse 20‑miljonilise kokkuhoiuga riigieelarve nelja-aastases perspektiivis püütakse lahendada kogu Eesti riigieelarve tasakaalu [probleemi], mida niikuinii ei jõuta teha, kuna see on ka poolik eelnõu, mis ei lahenda seda tervikuna, vaid tuuakse välja, et kohtunikele tehakse eraldi pensionisüsteem ja teised riigiteenistujad ei saa selles osaleda. Riigi eelarvestrateegiasse on pandud 400 miljoni [euro eest] õhku, mis ei ole üldse kaetud mitte mingite rahaliste võimekustega ega rahalise sisustusega. Nii et see usaldusküsimus [toob kaasa selle], et olemasolevat valitsust ei saa usaldada. 

Mis puudutab Riigikogu [liikmete] palga vähendamist, siis tõepoolest võiks ju Riigikogu seda teha ja see otsus peaks tulema komisjonist. Komisjon võiks võtta selle tervikuna ette, kogu selle kõrgemate riigiteenijate palkade seaduse. Kui rääkida eelnõudest, siis EKRE on teinud seaduseelnõu kuluhüvitiste vähendamiseks või üleüldse kaotamiseks. See on ka vist teema, mida eriti keegi praegu ei taha mainida ja lauale tuua. Võiksime seda menetleda siis, kui selleks aeg on.

Kõrgemate riigiteenistujate kohta on seletuskirjas selline lõik, kus öeldakse, et [eelnõu] saadeti kooskõlastamiseks riiklikule lepitajale ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule, Eesti Kohtunike Ühingule, Riigikohtule, siis …

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kahjuks, ei tea, mis põhjusel, ei riiklik lepitaja ega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ei avaldanud arvamust. Kas nad ei pidanud seda vajalikuks või oli neile öeldud, et ei tohi seda teha, aga millegipärast ei ole nad arvamust avaldanud. Võib-olla nad tundsid, et see on nendega seotud seadus ja ei ole kohane selle kohta arvamust avaldada. Aga mulle jääb küll mulje, et oli öeldud, et ei tohiks arvamust avaldada. 

Arvamuse avaldajana on kohtunike ühing välja toonud, et kohtusüsteemi on juba praegu raske inimesi leida ja seal neid hoida. Eelnõus toodud palgakasvu vähenemise tõttu on ikkagi keeruline näha, et süsteem suudaks jätkusuutlikult jätkata. See on väga tõsine küsimus, kuidas tagada sõltumatu kohtupidamine, millel oleksid tõelised tulemused. Riigikohtu esindaja on koosolekutel välja toonud, et juba praegu on näiteid selle kohta, et kohtunike konkursid nurjuvad. Riigikohtu esimees on käinud rääkimas sellest, et kohtunike konkursil tuuakse latti alla, et üldse inimesi tööle saada. Teeb meele eriti kurvaks ja olukorra halvaks, et me ei suuda leida kvaliteetseid ja pädevaid kohtunikke. Kui nüüd veel palgatõusukõvera [langetamist] ja ka sotsiaalsete tagatiste vähenemist planeeritakse, siis [halveneb] ka [kohtunike töö] kvaliteet ning see peegeldub otseselt kohtulahendite kvaliteedis. Kohtusüsteem on seetõttu eriti murelik ja sellest lähtuvalt on nad teinud mitu ettepanekut, mida oleks võinud arvestada selle seaduseelnõu puhul, mis on usaldus[küsimusega] seotud. 

Kokkuvõtvalt: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei saa toetada seda seaduseelnõu juba sellepärast, et see on seotud valitsuse usaldamisega. Me ei saa usaldada valitsust, kes hakkab kärpima kohtunike ja teiste riigiametnike palkasid. Kindlasti ei ole riigi olukord praegu selline, et me peaksime seda tegema. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi.

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit. 

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Tegemist on järjekordse eelnõuga, mis on seotud usaldusküsimusega. Kohe pean ka ütlema, et juba ainuüksi seetõttu, et selline eelnõu on seotud valitsuse usaldamisega ja on algatatud valitsuse enda poolt, kusjuures see eelnõu puudutab ka valitsusliikmete palka, Isamaa fraktsioon loomulikult ei saa seda toetada. 

Aga kuna see küsimus on siin ka esile kerkinud, kas on ikkagi korrektne valitsusel endal esitada ja kaitsta eelnõu, mis puudutab valitsuse palka, siis ma ütlen, et kindlasti ei ole see korrektne. Kas see on vastuolus põhiseaduse ja teiste seadustega, on omaette küsimus, aga korrektne oleks olnud kindlasti siis, kui see oleks algatatud Riigikogu vastava komisjoni poolt. Koalitsioonil on komisjonis enamus, ta oleks seda protseduuri saanud seal rahulikult alustada ja sel juhul oleks see olnud tõesti korrektne. Ma usun, et sellele aspektile pöörab ka Vabariigi President tähelepanu, kui ta seaduse väljakuulutamist või mitteväljakuulutamist kaalub. Võib-olla ta leiab siiski võimaluse ja põhjenduse, et see eelnõu parlamendile tagasi saata, et parlament vaataks veel sellele asjale otsa ja menetleks seda korralikult. 

Aga nüüd selle eelnõu olemusest ja sisust. Kõigepealt, õpetajate kindlustunne ja õiguskindlus, lastega perede kindlustunne ja õiguskindlus. Tuletan meelde, et üks valitsuse esimesi asju oli lastega perede, lasterikaste perede toetuste vähendamine ja indekseerimise kaotamine. 

Kohtunike ja prokuröride kindlustunne. Praegu me siin räägime nende [palga] indekseerimise muutmisest ja ka ülejäänud kõrgemate riigiametnike [palga] indekseerimise muutmisest. See valitsusliikmeid ei heiduta, kuigi selle kaudu vähendatakse usaldust Eesti riigi vastu. 

Minu arvates, kui me siit sellest rahalisest mõõtmest väljume, kõige suurem probleem nende eelnõude puhul ja üldse valitsuse tegevuse puhul on see, et kõigutatakse usaldust Eesti riigi vastu erinevates valdkondades, olgu see seotud nendesamade haridustöötajatega või lastega peredega või ettevõtjatega kogu maksupoliitika kindlustunde mõttes või olgu ka kõrgemate riigiametnikega, kelle palka niisugusel kujul vähendatakse. Kui on mindud juba lastega perede [toetuste] indekseerimise ära[kaotamisele] ja nüüd [vähendatakse] riigiametnike [palkade kasvu], siis järgmine rühm võivad olla pensionärid. Sellest juba räägitakse, täpselt samuti, nagu räägitakse vanemahüvitisest. 

Mitte mingisugust kindlustunnet enam ei ole, ja seda olukorras, kus me oleme läbinud mitu kriisi, koroonakriisi ja energiakriisi, ning praegu käib meie lähistel sõda. Ebastabiilsus ja ebakindlus on ümberringi ja valitsus süvendab seda. Majanduskriisis oleme olnud seitse kvartalit järjest ning valitsus oma majandus‑ ja maksupoliitikaga süvendab seda veelgi. See eelnõu läheb samasse ritta kõigi nende kindlustunnet vähendavate ja ebastabiilsust suurendavate eelnõudega. 

Nii et täiesti sisuline põhjus on – see on ka minu üleskutse valitsuskoalitsiooni liikmetele – sellist poliitikat mitte toetada ja antud eelnõu mitte mingil juhul toetada. 

Kahjuks pean tõdema, et rahandusminister minu küsimustest aru ei saanud. Hetkel ta siin ei viibi. Ma püüan siiski selgitada, võib-olla ta leiab võimaluse jälgida istungit ekraani tagant või hiljem järele vaadata. Minu küsimusest ta aru ei saanud. Aga võib-olla on probleem ka sügavam ja rahandusminister ei saanud üldse aru, mis on selle eelnõu sisu ja mis on need probleemid. 

Lisaks sellele, mida Tanel Kiik esile tõi, et kõrgemaid riigiametnikke koheldakse erinevalt, osal indekseerimise tõusu vähendatakse, osal mitte, ka nende eripunktide puhul, mis puudutavad pensioniarvestust, koheldakse kõrgemaid riigiametnikke erinevalt. Kohtunikele ja prokuröridele nähakse ette, et selles ajavahemikus, kui indekseerimist vähendatakse, hakkab nende pensioniarvestus olema siiski vähendamata indekseerimise alusel, ehk mitte tegelikult nendele väljamakstava töötasu või palga alusel, vaid nii-öelda arvestuslikul alusel, mis on pretsedenditu. See on pretsedenditu, seni sellist asja tehtud ei ole. Ma loodan, et tulevikus sellist putru ja ebaselgust ei looda. Küsimus on ju selles, et siis arvestatakse pensioni küll selle alusel, aga sotsiaalmaksu ei arvestata neile selle nii-öelda vahe pealt ja sotsiaalmaksu nad ka ei maksa selle pealt, selle saamata kõrgema palga pealt. Neil vähendatakse palka, aga pensioni arvestatakse kõrgema palga pealt, mida nad tegelikult ju ei saa. See oli minu küsimus, miks luuakse selline segane ja täiesti ebamõistlik olukord.

Samal ajal ei tehta seda ka mitte kõigi kõrgemate ametnike puhul, näiteks valitsusliikmete puhul mitte. See [seadus] kehtib 1. aprillini 2028 ja me ei tea, millised valitsused, millised ministrid saavad [selle aja jooksul] olema. Kui mõni minister läheb pensionile, siis temale pensioni arvestades seda loogikat ei kasutata. Jah, ma tean väga hästi, et kohtunikel, prokuröridel ja valitsusliikmetel on pensioniarvestus veidi erinev, aga mõju on mõlemale siiski olemas, kuigi erinev. Nii et ei läheneta ka ühetaoliselt ja võrdselt. 

Minu arvates on ka siin presidendil põhjust eelnõule otsa vaadata täiesti sisuliselt, sest siin on tegemist kõrgemate riigiametnike ebavõrdse kohtlemisega. Nii et kui otsustati, et indekseerimist küll vähendatakse ja palgatõusu vähendatakse, aga pensionile ei peaks sellel mõju olema, siis ei peaks seda mõju olema ka ülejäänutel, olgu ta siis soolise võrdõiguslikkuse volinik või olgu need valitsusliikmed, kellele taolist erandit ei tehta. 

No ma ei teagi. Vaadake, seda eelnõu ei saa ju parandada ka, sest valitsus on otsustanud siduda selle usaldus[küsimusega]. Muidu saaks muudatusettepanekute kaudu parlamendis neid puudusi kõrvaldada, aga see võimalik ei ole. Lugemist katkestada ka ei saa. Me oleme võta-või-jäta-olukorras. 

Sellest tulenevalt ei saa [seda eelnõu toetada esiteks] eelnõu sisust [tulenevalt], sest see on hästi ebaõnnestunud ja poolik lahendus, kui mitte veel kriitilisemalt väljendada. Selle eelnõu sisu on täiesti kõlbmatu nii juriidilises mõttes kui ka sisulises mõttes ja kohtleb ebavõrdselt sihtrühma, keda see puudutab. Rääkimata laiemast kontekstist, mis puudutab valitsuse poliitikat tervikuna. 

Kõige lõpuks: õiguslik kindlustunne, õiguskindlus. Rahandusminister ütles, et 2028. aastal taastub seni kehtiv kord. Aga kus on kindlustunne, kui kehtivat seadust ei rakendata ja seda muudetakse, et siis toimub kõrgemate riigiametnike palga järsk tõus? (Juhataja helistab kella.) Ma arvan, et selles me kindlad olla ei saa. Sellist mängurlust, mida valitsus ellu viib, me ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa.

Palun lisaaega.

Palun, lisaaega ka kolm minutit, kokku kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Loomulikult on tegemist järjekordse nihilistliku ja õigusliku praagiga, nagu me oleme siin näinud juba terve selle sügise ja tegelikult alates valimistest, kevadest saati. Kõik need valimiste eel ja ka koalitsioonileppes mittelubatud ja mahavaikitud maksutõusud on tegelikult tähendanud valelikkust. Samamoodi võib valelikuks nimetada ka seda eelnõu. 

Aga siiski on siin üks moment, kus valitsus räägib tõenäoliselt tõtt. Vaatame seda, et see palgatõusunurga muutmine nii-ütelda, ehk olgem ausad, palkade vähendamine kehtib 2028. aastani. Isegi kui see valitsus peaks oma aja lõpuni kestma, mida ma loomulikult ei usu, siis näitab see seda, et sisimas on valitsus saanud aru, millisesse kohutavasse majanduslikku allakäiku nad on Eesti suunanud, ja nad näevad, et mingisugust pääsu sellest ei ole meil ka järgmised viis aastat. See võib tõsi olla, kui seesama äärmusvasakliberaalne koalitsioon on võimul. Aga ma olen kindel, et kui vähegi normaalsem valitsus pääseb Eestis võimule, siis olukord loomulikult muutub. 

Selles seaduses on mitmeid kummalisi momente sees. Miks on võetud suvaliselt just see grupp, keda hakatakse diskrimineerima palga alandamisega, kui on teisi, keda see sugugi ei puuduta, või siis puudutab, vastupidi, märksa suuremal määral? Ma pean silmas meie ametnikkonda, kellel palgatõus täielikult külmutati, meie haridustöötajaid ja nii edasi ja nii edasi. 

Kui see puudutaks ministreid, valitsusliikmeid, siis kahtlemata tuleks sellega kahel käel nõus olla. Niivõrd ebakompetentset ja halba riigijuhtimist ei ole enne nähtud. Nende palk vajaks mitte ainult tõusu aeglustamist, vaid täiesti olulist ja tugevat vähendamist. Loomulikult see olukorda aga ei päästaks, päästaks ainult nii peaministri kui ka terve valitsuse tagasiastumine. 

Aga sellest eelnõust tuleb välja veel üks kummaline aspekt. Räägitakse, et see saadeti kaasamiseks laiali huvigruppidele ja asjaosalistele. See kaasamine on sama näiline nagu kõikide teiste nende eelnõude puhul, mis usaldushääletusele saadeti. Aga üks, kes sai selle [eelnõu] arvamuse avaldamiseks, oli võrdõiguslikkuse volinik. No muidugi, esiteks ei saa üldse aru, milleks meile selline institutsioon. Kui meie koalitsiooni meelest sugusid ei ole, kõik voolab ja vuliseb ja kõik on ilusti sooneutraalne, siis mis võrdõiguslikkuse volinikku meil vaja on? Aga teine aspekt siin on see, et kui me vaatame erinevate ametite esindajaid, kes selles eelnõus üles loetud on ja kellel palgatõusu pidurdatakse, siis näeme, et arvuliselt kõige suurem hulk nendest on kohtunikud ja prokurörid. Me teame ju väga hästi, et valdav osa nendest on naised. Nii et see palgatõusu vähendamine puudutab kõige suuremal määral just nimelt naisi, selle seadusega diskrimineeritakse naisi. Väga kummaline, et soolise võrdõiguslikkuse volinikku see absoluutselt ei huvitanud. Ta ei saatnud mitte mingisugust arvamust eelnõu kohta ja vähe sellest, ta isegi ei ilmunud kohale komisjoni istungile, et naiste eest seista. No kas meil on vaja sellist võrdõiguslikkuse volinikku? See kõlab küll nagu külvivolinik, nii et tõepoolest sellist tühja kohta meil vaja ei ole. 

Aga minister rõhutas siin, nii nagu on rõhutatud kõikide usaldushääletusele pandud eelnõude puhul, et selle tingis opositsiooni täiesti piirideta ja pidurdamatu obstruktsioon ja muudatusettepanekute suurel hulgal esitamine. Järjekordne vale! Kui koalitsioon oleks vähimalgi määral nõus dialoogiga, läbirääkimistega, kokkulepetega, kompromissidega, siis ju obstruktsiooni ei oleks. Obstruktsioon ongi tingitud sellest, et erinevalt kõikidest eelnevatest Riigikogu koosseisudest, kus on ka obstruktsiooni tehtud, aga alati on jõutud kokkuleppele, alati on jõutud kompromissile ja mindud edasi, on tänane valitsus pretsedenditult esimene, kes on keeldunud igasugusest dialoogist opositsiooniga, nende arvamuste, seisukohtade ja ettepanekutega arvestamisest. 

Täpselt samamoodi sõidetakse üle meie inimestest, meie ettevõtjatest, ei arvestata absoluutselt ei nende ega mitte kellegi teise arvamuse ja seisukohtadega. Rääkimata sellest, et vähegi tuntaks muret meie majanduse, ettevõtluse ja inimeste hea käekäigu pärast. Vastupidi, me näeme, kuidas järjest ja järjest üha ebakompetentsemate ja kahjulikumate eelnõudega seda heaolu ja meie ühiskonna toimimist ja sidusust ainult lõhutakse. Selline asi ei saa kesta. Meie ei usalda seda valitsust. (Juhataja helistab kella.) Loomulikult ei hääleta me ka selle eelnõu poolt. Kaja Kallase valitsus peab tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus.

Nagu alati.

Jah. Praegu käivad läbirääkimised.

Jah.

Tulenevalt kodu‑ ja töökorra seadusest võivad läbirääkimistel osaleda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Minu küsimus puudutab eelkõige komisjonide ja fraktsioonide esindajaid. Millised volitused peavad olema komisjonide ja fraktsioonide esindajatel, et nad saaksid sõna võtta? Seni on siin valdavalt võtnud sõna ju fraktsioonide esindajad, kui on vaja olnud. Komisjonide esindajad on väga harva läbirääkimistel osalenud. Senine praktika on olnud, et fraktsioonide esindajaid on nii-öelda sõna sõna vastu või sõna alusel volitatud. Kui nad on öelnud, et nad esindavad fraktsiooni, siis on sõna antud, mingit kirjalikku volitust ei ole vaja olnud.

Täna eelmise päevakorrapunkti arutelul keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro soovis võtta sõna keskkonnakomisjoni nimel. Istungit juhatas aseesimees Toomas Kivimägi. Ma sain aru, ta sekkus, et komisjoni nimel justkui ei olnud õigust sõna võtta. Kas siis komisjoni esimees võib ilma volituseta sõna võtta või ei või? Või peab olema kirjalik volitus ja komisjoni otsus? Kollane raamat seda täpselt ei reguleeri. Mina tahaks aru saada. 

Siit tuleneb paralleel fraktsiooniga. Mina olen fraktsiooni esimees. Kas ma võin võtta sõna ilma igasuguse volituseta? Siin on erinevus ka fraktsiooni liikme, lihtliikme ja fraktsiooni esimehe vahel. Mina esimehena võin justkui sõna võtta, aga lihtliikmel peaks olema volitus. Kuna siin on tekkinud nüüd juba erinev käsitlus küsimusest, et komisjoni esimees justkui ei saa sõna võtta komisjoni nimel, siis milline see praktika ikkagi meil on? Kes millisel puhul sõna võtta saab? Ma pean silmas fraktsioonide ja komisjonide esindajaid.

Aitäh, hea küsija! Minu meelest on see protseduuriliste küsimuste sasipundar, mille te praegu siin meie [silme ette] ette manasite, ja seda lahti harutada on tõsine kunst. Kõigepealt, see on üsna uus komme siin Riigikogu saalis, et läbirääkimiste ajal – ma räägin üldiselt teisest lugemisest – võetakse sõna ka fraktsiooni esindajana. Ma ei mäleta, et see oleks siin väga levinud olnud. Aga tõsi, seadus selle võimaluse annab. Ma räägin enda tunnetusest, kuidas mina sellest asjast aru saan. Kui inimene soovib tulla Riigikogu kõnetooli ja ütleb, et ta võtab sõna komisjoni esindajana, siis mina juhatajana küsin sel hetkel, kas on olemas komisjoni otsus. Kui otsus on, siis ta võtab sõna, kui otsust ei ole, siis ta ei võta sõna. 

Teie järgmine küsimus, paralleel fraktsiooniga. Tõsi on see – te ise ka seda käsitlesite –, et see on natuke seotud sõnaga "usaldus", et juhataja usaldab. Kui fraktsiooni esimees või aseesimees, aga võib-olla ka fraktsiooni lihtliige ütleb, et ta võtab fraktsiooni poolt sõna, siis minu tunnetus on ja minu meelest võiks praktika olla see, et jah, siin ei ole vaja otsust, et see nii on. Loomulikult võib peale seda öelda fraktsiooni esimees, et sel inimesel, kes esines Riigikogu kõnetoolis, ei olnud selle kohta mingisugust fraktsiooni otsust. Siis me oleme järgmise küsimuse ees, aga ma arvan, et peaks ikkagi usaldama. Kui inimene ütleb, et ta võtab fraktsiooni nimel sõna, siis see nii on. Nii ma neid teie tõstatatud kolme protseduurilist küsimust käsitleksin. 

Helir-Valdor Seeder, palun, teine protseduuriline küsimus!

Aitäh! Kas te oleksite nii kena ja viitaksite ka kodu‑ ja töökorra seadusele oma tõlgenduse kinnituseks? Kust võib seda välja lugeda, et nüüd nii-öelda komisjoni ja fraktsiooni saab käsitleda erinevalt, et ühel puhul peab olema lausa otsus, komisjoni puhul peab olema lausa otsus, ja fraktsiooni puhul toimub see nii-öelda vaba sõna alusel? 

Lisaks küsin ma selle kohta, et siin on juba olnud päris mitmel korral ka praktika, et fraktsiooni mittekuuluv saadik esineb fraktsiooni nimel. Seda on ka täna olnud. Millised volitused siis peaksid olema ette näidata, et ta seda võib teha? Ta võib põhimõtteliselt esindada sel juhul ükskõik millist fraktsiooni. 

Kas ei peaks siin olema ikkagi ühtlane lähenemine, ühtlane praktika ja ühtlane praktika ka erinevate juhatajate puhul? Kui see on erinev käekiri, no siis on ju täiesti keeruline seda tööd siin mõistlikult korraldada, siis peab vaatama, milline istungi juhataja parasjagu juhatab, et sellest lähtuvalt me saame sõna võtta või ei saa sõna võtta. Aga see ei ole ju normaalne olukord, Riigikogu peaks töötama ikkagi kodu‑ ja töökorra seaduse alusel ühtselt, sõltumata sellest, kes just ühte või teist istungit juhatab.

Aitäh selle protseduurilise küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et kui teiega diskuteerida kodu‑ ja töökorra seaduse üle, siis ma olen üsna kindel, kes alla jääb, ja alla jääb hetkel kõneleja. Ma olen juba praegu teie poolt nurka aetud, aga ma püüan siis selle küsimusega kaasa tulla. Kõigepealt, seaduse paragrahv, kui me räägime läbirääkimistest, on kodu‑ ja töökorra seaduses ja see on fikseeritud §‑s 69. 

Ma arvan, et paralleeli komisjoni ja fraktsiooni vahel ei saa tuua üks ühele, sest komisjonis on erinevad poliitilised jõud, aga fraktsioonis nii ei ole. 

Teie küsimus oli ka selle kohta, kui fraktsioonitu liige tuleb Riigikogu kõnetooli ja ütleb, et ta esindab fraktsiooni. Jah, tal see võimalus on. Praktika on olnud see, et sellisel juhul küsitakse kirjalikku volitust. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma püüaksin natukene appi tulla. Ühtpidi ma mõistan kolleeg Seederi soovi, et oleks ühtne joon istungi juhatajate [tegutsemises]. Aga jällegi, mõeldes meie tervisele ja sellele, et anda ajule tööd – arstidki ütlevad, et see hoiab vanaduspõlves Alzheimerit eemal, kui aju saab koormust –, siis [saab öelda, et] mõnes mõttes see jällegi tekitab mitmekesisust, kui juhataja vahetub ja reeglid koos temaga. Siin ei oskagi öelda, eks on, nagu on, ja ei maksa hakata jõuga teid sellistesse piiridesse suruma.

Aga mis puudutab neid sõnavõtte, siis ma ütleks, et diskussiooni huvides oleks hea, kui eelnõude puhul oleks kaetud ka komisjonide vaade. Mina küll julgeksin Riigikogu liikmeid usaldada. Ma arvan, et näiteks kui kolleeg Vooglaid tuleb pulti ja avaldab oma isiklikku seisukohta, siis ta on täiesti võimeline vaatlema eelnõusid ka õiguslikust, õiguskomisjoni seisukohast. Ma olen märganud eriti ööistungite ajal, et koalitsioonisaadikute isu sõna võtta on märksa märksa väiksem kui opositsioonisaadikute oma. Täna on Igor Taro olnud erandiks, aga üldiselt nad ei taha [sõna võtta]. Tulenevalt sellest Riigikogu matemaatikast on komisjonid valdavalt koalitsioonisaadikute käes juhtimise ülekaalu mõttes. Nemad nagu puhkavad nende läbirääkimiste ajal. Selles mõttes võiks minu arust isegi nagu avada selle, nagu Kivimägi seda nimetas, Pandora laeka. Mis me nende paberitega siin jookseme, võib-olla saaks ikkagi saadikud, kui nad näevad, et komisjoni vaatenurgast mingi eelnõu tahk vajaks käsitlemist, sõna võtta.

Aitäh! Mul jäi Helir-Valdor Seederi ühele küsimusele tõesti vastamata: see juhatajate erinev käekiri. Üldiselt on olnud juhatajatel üks ja sama käekiri, väga suures raamistikus. Tuleb tunnistada, et ajad muutuvad ja XV koosseisus on ka see muutunud. See vastab tõele küll. 

Teie küsimusele vastates jään ma ikkagi seisukohale, et kuna komisjonis on erinevate fraktsioonide esindajad, siis sellisel juhul peab olema komisjoni otsus. Kui inimene soovib tulla teisel lugemisel sõna võtma ja rääkida just nagu komisjoni vaatevinklist, siis ta seda oma sõnavõtus teha saab. Nii et see küsimus on nagu lahendatud.

Evelin Poolamets, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head televaatajad! Nagu kolleeg Helir-Valdor Seeder ütles, on tegu väga kehva eelnõuga, üks pudru ja kapsad. Ma ei tea, kes teeb neid eelnõusid seal ministrite tagatoas, aga niimoodi neid asju ei peaks tegema. 

Eelnõu esiteks piirab peaministri ja ministrite, riigi peaprokuröri, riigisekretäri, Riigikohtu liikmete, ringkonna‑, maa‑ ja halduskohtu kohtunike, riikliku lepitaja ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku palga tõusu alates järgmise aasta 1. aprillist kuni 31. märtsini 2028. Samas mõjutab palgatõusukärbe ka kantslerite, prokuröride, kohtunikuabide ja kohtujuristide, samuti töövaidluskomisjonide juhatajate ning riigihangete vaidlustuskomisjoni juhataja ja liikmete palka, sest nende palk on kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses nimetatud palkadega seotud.

Aga poliitiliselt on otsustatud, et põhiseaduslike institutsioonide tippjuhtide, välja arvatud peaminister, palkade indekseerimist ei muudeta. Eelnõuga ei muudeta ka Riigikogu liikmete, presidendi, Riigikohtu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning Eesti Panga Nõukogu esimehe ja liikmete ametipalka ega selle indekseerimise korda. Seletuskirja kohaselt loobus valitsus põhiseaduslike institutsioonide juhtide palga tõusu kärpimisest, et riigieelarve koostamisel hoiduda põhiseadusliku süsteemi murendamisest. Peab võib-olla tänulik olema. Aitäh, valitsus, et te loobusite põhiseadusliku süsteemi murendamisest! Seega on ka Riigikohtu esimehe ametipalk välja tõstetud kavandatavate muudatuste seast, millega omakorda kaasneb põhiseaduse § 12 riive ehk võrdse kohtlemise riive, [teda koheldakse teisiti kui teisi kohtunikke]. Võimalik, et see oligi see [põhjus], mille pärast võrdse kohtlemise volinik kohale ei tulnud. Võib-olla talle ei meeldinud seda riivet seal teistega koos arutada. 

Eelnõul on ulatuslikud negatiivsed mõjud kohtusüsteemi, aga ka prokuratuuri ning kokkuvõttes kogu õigusriigi toimimisele, aga valitsust see ei huvitanud, sest vaja on ju täita riigikassat. Eelnõus käsitletud riigiteenijate nominaalpalga [kasvu] peatamine toob inflatsiooni tingimustes 2027. aastaks kaasa kohtunike, samuti nendega seotud kohtujuristide ja kohtunikuabide palga tegeliku väärtuse langemise circa 15%. 

Palgakasvu vähendamise kontekstis võiks hinnata ka põhiseaduse §‑st 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtte riivet. Põhiseaduse §‑st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte. Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eesti õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Möödunud kümnendil kaotati kõik muud …

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

… kohtunike sotsiaaltagatised, kohtuniku vanaduspension, väljateenitud aastate pension, staažitasud, töövõimehüvitis, toitjakaotuspension. Neid sõltumatuse riiveid õigustati just stabiilselt indekseeritava palgaga. 

Kuigi kohtunikke koheldakse eelnõus ministritega, sealhulgas peaministriga, õiguslikult samaväärselt, on muudatuste faktiline mõju kohtunikele märksa intensiivsem. Esiteks, ministrid pole ametis eluaegselt, vaid suhteliselt lühiajaliselt. Teiseks, ministri palk ei ole peamine motivaator valitsuse liikmeks asumisel. Kolmandaks, ministritel on ka muid olulisi ametihüvesid. Neljandaks, ministriameti lühiajalisus võimaldab hõlpsamalt jätkata muu tulu teenimist, näiteks investeeringutest [tulu saamist]. Samuti on Riigikogu liikmel, kelle palk jääb puutumata, kõrvaltulu teenimise võimalus. Vähetähtis pole selles kontekstis ka kohtuniku ametivanuse ülempiir. 

Eelnõu koostamisel on ulatuslikult rikutud õigusloome head tava, sest korrektne mõjuanalüüs puudub ning eelnõu saadeti kooskõlastamisele vaid näiliselt. See on järjekordne näide, kuidas kohtleb valitsus neid huvigruppe, keda seadus puudutab. Meil on siin laual olnud väga palju erinevaid seadus[eelnõusid], mis on olnud usaldushääletusega seotud. Aga ei ole arvestatud huvigruppide arvamust, isegi kohtunikega käituti väga inetult. Kujutage ette, reedese tööpäeva lõpus saadeti see eelnõu neile kooskõlastamiseks ja arvamust oodati juba esmaspäevaks. Kuidas saaks nii lühikese ajaga seadusemuudatusi läbi vaadata ja kooskõlastada? Kohtute haldamise nõukojal ehk kollegiaalorganil ei ole võimalik arutada asju loetud tundidega. 

See kõik näitab meie valitsuse üleolevat ja süüdimatut suhtumist. Võiks natukene meie kohtunikest lugu pidada. Meil on väga vähe kohtunikke, häid kohtunikke. Sellist seaduseelnõu ei saa toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit. 

Palun, kokku kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd oleme jõudnud eelnõu 305 teise lugemise juurde. Nagu mitmed eelnevalt menetletud eelnõud on ka see seaduseelnõu seotud Vabariigi Valitsuse usaldamise küsimusega, mis maakeeli öeldes tähendab seda, et meil opositsioonisaadikutena pole mitte mingit võimalust selle eelnõu poolt hääletada, isegi kui see sisuliselt vääriks toetust. Seda tehes me väljendaksime seisukohta, et me usaldame valitsust, aga muidugi ei usalda me seda valitsust absoluutselt ja seetõttu me [eelnõu poolt hääletada] ei saa. 

Nüüd mõningad tähelepanekud eelnõu enda ja selle eelnõu menetlemise kohta siin teisel lugemisel tänasel päeval. Ma keskendun peamiselt ühele aspektile, mis on seotud kohtunike muredega. Minule tundub, et praegune Vabariigi Valitsus ei võta kohtunike korduvalt väljendatud muret tõsiselt. Sügise jooksul oleme korduvalt kohtunud kohtunike esindajatega, kes on käinud nii siin saalis kui ka näiteks meil fraktsioonis seda muret selgitamas. Minul on nendest kohtumistest jäänud küll mulje, et tegu ei ole mingisuguse omakasupüüdliku hädaldamisega, nagu mingisugune lobigrupp käiks endale paremaid tingimusi välja rääkimas, vaid see mure on minu parima arusaamise kohaselt ikkagi tõesti siiras ja tõsine. 

Toon näiteks esile selle, mida rääkis 10. oktoobril käesoleval aastal – ehk siis ligi kahe kuu eest – siinsamas saalis Riigikohtu esimees Villu Kõve ehk Eesti esikohtunik. Tsiteerin Riigikohtu lehelt kokkuvõtet tema poolt siin saalis räägitust: "Oma ettekandes peatus Riigikohtu esimees pikemalt kohtunike põlvkonnavahetusel – Eesti ligi 250 kohtunikust võib järgmise viie aasta jooksul pensionile jääda lausa 65. Samas on konkurssidel kandidaate vähe ja eelmisel aastal jäi maakohtutes kolm tsiviilvaldkonna kohtuniku kohta üldse täitmata. Villu Kõve sõnul mõjub selle mure taustal mõistagi frustreerivalt riigipoolne plaan kärpida ainsat kohtunike ja kohtujuristide ning kohtunikuabide sissetuleku langemise vastu antud seadusjärgset garantiid, indeksit. Tema sõnul tähendaks kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muudatus aastaks 2027 palga reaalse väärtuse langemist 15% võrra. "Selle eelnõu seaduseks saamine annaks vältimatult tagasilöögi niigi pingelistel kohtunikukonkurssidel. Välistada ei saa, et palgatingimuste halvenemisel lahkuks töölt nii osa tänaseid kõrgemate teadmiste ja ametioskustega kohtunikke kui ka kohtujuriste," [ütles Kõve]." 

Sedasama muret väljendasid Eesti Kohtunike Ühingu esindajad, kellega me kohtusime fraktsioonis mitte kuigi ammu, samuti mõned kuud tagasi. Oma muret kokku võttes selgitasid nad seda meile sedasi: "Eesti Kohtunike Ühing viis 2021. aasta lõpul esimese ja teise astme kohtunike hulgas läbi töökoormust puudutava küsitluse. Küsitluse tulemused olid muret tekitavad. 70,5% küsitlusele vastanutest pidas oma igapäevast töökoormust pidevalt või enamasti ülemääraseks. 41,3% vastanutest on töökoormuse tõttu aeg-ajalt kaalunud ametist lahkumist ning 9,2% vastanutest on seda kaalunud lausa sageli. Seega võib kahjuks nentida, et üle poole vastanutest ehk 50,5% kohtunikest peab töökoormuse tõttu võimalikuks ametist lahkumist. Olemasolevad sotsiaalsed tagatised (peamiselt töötasu) ei ole ilmselt enam piisavad selleks, et motiveeriksid kohtunikke oma ametis jätkama. Lisaks ootab Eesti kohtusüsteemi lähiajal ees põlvkonnavahetus seoses paljude kolleegide pensionile siirdumisega. Uute kolleegide leidmine ja nende motiveerimine selles ametis pikaajaliselt töötama võib osutuda keeruliseks." Võib veel mainida, et keda huvitab see kohtunike mure lähemalt, võib vaadata ka 15. novembril ERR‑is avaldatud intervjuud Villu Kõvega, kus on seda küsimust veelgi lähemalt selgitatud. 

Ma küsisin enne minister Mart Võrklaeva käest, kuidas valitsus saab oodata, et neid saaks pidada usaldusväärseks, kui üks juhtum teise järel näitab, et antud lubadusi pidevalt murtakse. Võib alustada kaugemalt. Valimiste eel andis peaminister siinsamas saalis väga selge lubaduse, et maksud ei tõuse. Mäletame seda väga hästi, seda veel väljendati sellises üleolevas toonis, et lugege mu huultelt ja kas oli piisavalt selgelt öeldud, et maksud ei tõuse, punkt. Pärast valimisi selgus, et tegelikult tõusevad praktiliselt kõik maksud, ja maksud mitte ainult ei tõuse, vaid kehtestatakse ka uusi makse, tühistatakse olemasolevaid maksuvabastusi, tõstetakse peaaegu kõiki riigilõive ja aktsiise ja peaaegu kõiki koormisi, mida üldse tõsta annab. Samamoodi oli lasterikastel peredel ju õigustatud ootus, et kui enne valimisi nende toetusi tõsteti, siis see on justkui lubadus, et need jäävad püsima. Kohe pärast valimisi pöörati toetuste tõstmine tagasi. Järgmine petta saanud grupp, kes on hiljuti häält teinud, on õpetajad. Õpetajatele anti selge lubadus, et palgad tõusevad nii ja nii palju. Nüüd selgub, et tegelikult ei tõuse, jälle peteti. 

Kohtunikega on sama lugu. Nemad tunnevad ennast täiesti arusaadavalt petetuna. Kui keegi petab teisi süstemaatiliselt, siis selle ootuspärane tagajärg on see, et ta minetab usalduse. Minister Mart Võrklaev ütles siin, et kokkuleppeid ei ole murtud, lihtsalt riigi rahaline olukord on keeruline ja selle tõttu ei saa antud lubadusi täita. See ju ei tähenda, et kokkuleppeid ei ole murtud. Millised iganes on need põhjendused, millega õigustatakse kokkulepete murdmist, [aga] fakt on see, et kokkuleppeid on sõna otseses mõttes murtud. 

Ma mõtlesin oma kõnes peatuda veel sellel aspektil, et Riigikogu liikmete palga vähendamist ei peeta võimalikuks, kuna põhiseadus seda ei luba. Põhiseaduse § 75 ütleb teatavasti, et Riigikogu ei saa muuta iseenda palka, vaid järgmise koosseisu palka. Aga naljakas on see, et põhiseadusest kinnipidamine on niivõrd valikuline. Kui on küsimus selles, et mitte oma palka langetada, siis tuleb põhiseadust austada, aga paljudes muudes punktides on põhiseadus taandatud tühjaks sõnakõlksuks. Igal juhul me seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja!

Palun-palun!

Austatud kolleegid! Hea minister! Propaganda on viimastel päevadel rääkinud meile sellest, kui häid tulemusi saavutasid Eesti õpilased taas PISA testides. Kui rääkida nelja silma all inimestega, kes valdkonda tunnevad, siis nemad on murelikud. Tulemuste langus on märgatav. Piirkonniti väga erinev ja kohati väga oluline on olnud see langus, kui me näiteks vaatame eriti matemaatikatulemusi. Selle eelnõuga seotult on siin arvudega palju mängitud. Tehkem siis ka ise mõned arvutused, žongleerigem arvudega, kui nii võib öelda.

Ministri palk on täna 7070 eurot ja oodatav palgatõus ilma antud muudatuseta oleks kusagil 11% ehk 778 eurot. Kuigi ministril lipsas üle huulte mõte, et ta on siin võitlemas oma palgalanguse eest, siis see nii tegelikult ei ole. Seda palgatõusumäära, palgatõusunurka, nagu siin on öeldud, vähendatakse poole peale. Ehk palk tõuseb 5,5%. Ministrile tähendab see täiendavalt 389 eurot.  

Käesoleval aastal on õpetaja palk, see niinimetatud töötasu alammäär – see on see, mille õpetaja saab normkoormuse eest – 1749 eurot ehk 95% riigi keskmisest. Eesti Haridustöötajate Liit soovib, et järgmisel aastal võrdsustataks õpetajate palk oodatava Eesti keskmise [palgaga] ehk 1942 euroga. Õpetajad soovivad juurde vaid 193 eurot ja võrdsustamist riigi keskmisega, vaatamata sellele, et pikalt on Eesti poliitikas üle välja, kui nii võib öelda, räägitud sellest, et õpetaja võiks saada keskmisest 20% kõrgemat palka. See tähendaks, et õpetaja palk peaks tõusma täiendava 388 euro võrra. Huvitav kokkusattumus: see on peaaegu euro pealt sama number, nagu on see ministri vaesekese kõigest 5,5%‑lise palgatõusu ootus. Aga õpetajad ei nõua seda. Nad nõuavad 11%‑list tõusu, seda 193 eurot. Mida ütleb selle peale Kaja Kallas? "Mõelda vaid, 11%! Aga minister saab ainult 5,5. Kas pole ebaõiglane?" 

Tuleme nende protsentide juurest eurode juurde. Ministri [palga] vähendatud tõus, 380 eurot, õpetajate soov, 193 eurot – poole väiksem eurodes. Aga veel ütleb Kaja Kallas: "Kujutage ette, õpetajad said juba sel aastal 24% palgatõusu võrreldes eelmise aastaga." Kujutage ette, said sellise tõusu, aga ei taha hoiatusstreigi ajal isegi automaksu reklaamida! Teeme jälle protsentarvutuse, kui palju nad eurodes siis juurde said. See 24% oli 337 eurot. Circa 50 eurot vähem, kui tõuseb ministri palk tuleval aastal, kui see eelnõu peaks läbi minema. Kui läbi ei lähe, tõuseb kaks korda rohkem.  

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nüüd see usaldus[küsimusega] sidumine. See tapab nii arutelu kui ka võimaluse lahendusi otsida ja neid leida. Teatavasti leidis haridusminister oma haldusalast varjatud ressursse, aga nüüd oleme me olukorras, nagu on siin ka täna paar korda mainitud, kus midagi enam teha ei saa. Eelnõu muuta ei saa, tagasi ka võtta ei saa. Nii et tuleb minna ainult edasi. Loodetavasti jõuame siis selle eelnõu juures selleni, et me ei usalda seda valitsust. Peale seda saaks kõiki asju muuta, see avaks meil siin ikkagi väga laiapindsed diskussioonid. 

Aga jätkame matemaatikaga. Minu hinnangul ei saanud minister Võrklaev aru kolleeg Riina Solmani küsimusest. Riina küsis ju seda, et vähendatakse küll tõusunurka, aga kui palju ikkagi nendele palgatõusudele kulub, sest palgad ju ometigi tõusevad, vaatamata sellele, et on raske aeg. Võrklaev rääkis ikkagi vähendamisest. Minu lihtne matemaatika ütleb, et kui poole võrra vähendamine ehk poole kokkuhoidmine on 20,4 miljonit, no ju siis see teine pool on ka 20,4 miljonit. Nii et riigi kulud kasvavad 20,4 miljoni võrra ja seda finantseeritakse laenurahaga. Meid süüdistatakse populismis, aga valitsuse tegevuse kohta, kui kurva näoga tullakse rääkima, et küll nad nüüd teevad enda elu raskemaks ja hoiavad palju kokku, ma ütleksin, et läinud siis selleni, et ärme tõstame järgmisel aastal [palka], sest kõigil on raske ja õpetajate palga tõstmiseks ei jätku ja nii edasi. Ei, seda ei tehta.

Nii et taas kord oleme sellise eelnõu juures, kus sisupool on küsitava väärtusega. Näiteks kohtunike probleemistikku on siin spetsiifiliselt arutatud, aga ikkagi, kui tõesti tahta raskel ajal kulusid mitte suurendada, siis oleks võimalik teha ka märksa suuremaid otsuseid. Nii et sisu poole tõttu, aga ikkagi väga suures osas just selle usaldamise, valitsuse usaldamise küsimuse poole tõttu ei saa seda eelnõu kuidagi toetada. 

Mul on veel veidi aega, ma kasutan selle ära üheks üleskutseks. Mul oli võimalus, oli see nüüd eile või üleeile, viibida rahanduskomisjoni istungil, kus komisjoni juht Annely Akkermann ütles [umbes] sellised sõnad: "Oled kolmandat korda siin Riigikogus ja hakkadki mõtlema nagu Jevgeni," viidates ilmselgelt kolleeg Ossinovskile, kes on minu suureks heameeleks saalis. Nii et, hea Jevgeni, et seda perspektiivi nagu paremini tunnetada, mul oleks hea meel kuulda sinu mõtteid nii selle eelnõu kui ka selle valitsuse usaldatavuse kohta. Siis teaks, kuhu see asi kolme aasta pärast võib välja jõuda. Või mitte kolme aasta, aga, ütleme, kolme koosseisu pärast. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Protseduuriline küsimus, Riina Solman, palun!

Tänan, austatud Riigikogu aseesimees! Küsimus on kodukorra kohta: kui puldis kõneleja mainis minu nime, siis kas mul on õigus sõnavõtuks?

Kui läbirääkimistel mainitakse nime, siis on õigus vastusõnavõtuks. See vastab tõele. Vastusõnavõtt on kohapealt kaks minutit. Ma küsin, kas teie nime mainiti või. (Hääl saalist.) Ma väga tänan, et tulite appi! Tuli appi nii kõneleja kui ka sina, hea Jevgeni, tulid appi. Nii et Riina Solman, kui te soovite vastusõnavõttu, siis te peate … Voh nii, palun, vastusõnavõtt!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, suur tänu! Tänu ka Jevgenile, rahvasaadikule siin saalis, kes on tõe tundmises väga tugev ja tunnistab koalitsioonipoliitikuna ka opositsiooni õigust sõna saada ja oma tegevuse kohta aru anda. Tõepoolest oli nii, et kui rahandusminister tuli pulti ja ma temale küsimusi esitasin, olin ma vastuste pärast väga nördinud, sest tegelikult ta küsimust ei kuula, sellele ei vasta. Ma küsisin, mis on see summa, mis puudutab neid riigitöötajaid või kõrgemaid teenistujaid, kellel palk ju ikkagi tõuseb. Rain Epler märkis siin ära ka selle 5,5%. Sellele me vastust ei saanud, öeldi, et 20 miljonit hoitakse kokku. 

Veel ei saanud me vastust minu küsimusele, kas ei oleks mõistlik mõelda selle peale või ehk nad on mõelnud, kuidas on toimuvad muudatused seotud näiteks mingisuguste tulemusnäitajatega või teiste seotud eesmärkidega, [mille jaoks] muudatusi tehakse. Selle peale vastas härra rahandusminister, et milles küsimus, meil on indekseerimine, ja kõik. See ei ole nagu Riigikogu vääriv debatt, et mina küsin ja vastus on, et meil on lihtsalt nii, ning me selle üle isegi ei aruta, et võiks olla teisiti, et võiks olla mõistlikumalt, need muudatused võiks olla seotud tulemusnäitajatega või mingisuguste eesmärkidega, mis on mõõdetavad. Muidu on ju nii, et palka on ikka vähe, elukallidus tõuseb ja palgad jooksevad alati ka kõrgematel riigiteenistujatel eest ära. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Palun kolm minutit juurde.

Palun, kokku kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Alustuseks läheme veidi ajaloos tagasi. 8. juulil 2013. aastal kirjutas Äripäev järgmist: "Erakordselt napi etteteatamisajaga, veenvate põhjendusteta ja sisulise debatita kehtestatud 18protsendise käibemaksu tõstmine 20 protsendile 2009 oli kriisiaja meede eelarveaukude lappimiseks. Kuigi käesoleva aasta riigieelarve on veel kerges miinuses, on valitsus seadnud eesmärgiks jõuda tasakaaluni 2014, mis on realistlik. [---] Tegelikkuses on makse seni tõstetud nii otse kui ka kaude: koos käibemaksuga tõusis 2009 10% ka kütuseaktsiis. 2008 kaotati seni 5% maksumäära nautinud teenuste-toodete maksuerisus, 18% peale ühtlustamise alt jäid tookord välja vaid ravimid ja perioodika. Vähestel on meeles, et 2009 kriisi ajal oli laual ka tulumaksu tõstmine, mis jäi siiski tegemata. Käibemaksumuudatuse seaduseks saamise järel keeldus riigikogu järgimast õiguskantsler Indrek Tederi seisukohta, et käibemaksumuudatus on vastuolus põhiseadusega, sest ei jätnud maksukohuslastele aega vajalike ümberkorralduste tegemiseks.[---] Kui valitsus ei soovi ajutise meetmena esitatud käibemaksutõusu tagasi pöörata, siis vajab see veenvat põhjendust seda enam, et 20protsendine määr pandi 2009 kehtima kiirustades ja ilma kõiki osapooli ära kuulamata."

Oleks täpselt nagu tänase päeva kohta, déjà-vu, täpselt samad probleemid, täpselt sama käitumismuster. Ka siis oli Reformierakonna juhitud valitsus. Tuletan meelde, et see käibemaksu tõus oli ajutine. 2009. aastal tehti ajutine käibemaksu tõus 2% ulatuses ja see kehtib siiamaani. 

Nüüd on meil laual eelnõu, [mille seletuskirjas] on selline tekst: "Eelnõuga lisatakse kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusesse [---] säte, mille kohaselt on eelnõus nimetatud kõrgemate riigiteenijate [---] palga kasv ajutiselt, 2024. aasta 1. aprillist kuni 2028. aasta 31. märtsini, pool ülejäänud kõrgemate riigiteenijate palga kasvust." Kas märkasite sarnasust? Jälle ajutine. Mille põhjal saaks uskuda, et see jääbki ajutiseks? Just selle eelneva artikli põhjal, mis oli pärit aastast 2013 ehk kümne aasta tagant, saime ju kinnitust selles suunas, et kui midagi tehakse justkui ajutiselt, siis see ei ole ajutine, vaid see jääbki igaveseks. Eriti kui lähtutakse jälle riigieelarve tasakaalust ja tahetakse riigieelarvesse raha juurde saada. 

Lõpptulemusena on küsimus ju selles – eelkõige ma rõhutan just nimelt ka kohtunike tööd, kuna kohtunike järelkasvu probleem on suur ja väga suur osa kohtunikest on kohe pensioneerumas –, mis kindlustunde annab neile see nii-öelda ajutiseks nimetatud palga vähenemine. See ei anna seda. Kohtunikud on kaotanud praktiliselt kõik oma ametipositsioonist tulenenud hüved, mis neil alguses olid. Kuigi see töö on eluaegne, siis see on piiramatu ajaga töö. See põhjendus, et nüüd võtame nendelt ajutiselt palka maha, lihtsalt jälle ei päde. Me teame Reformierakonda väga hästi. Nad valetavad kogu aeg ja puudub põhjus neid usaldada. 

Kõik me mäletame, kuidas Kaja Kallas siinsamas žestikuleerides karjus, kuidas maksud ei tõuse: "Lugege mu huultelt! Kas oli arusaadav?" Ja kus me nüüd oleme? Millega me oleme kõik see aeg, kevadest saadik tegelenud? Erinevate maksutõusu eelnõudega. Valetasid ju ja teevad! Puudub igasugune põhjus uskuda, et nad ka selle eelnõu puhul ei valeta. Ajalugu näitab seda. 2009. aastal kehtestati ajutine käibemaksu tõus ja siin me nüüd oleme, 2023. aasta, ja ikka on see ajutine käibemaksu tõus, kuigi see pidi ainult neli aastat vältama. 

Muidugi, eriti märgiline on ikka see käekiri: hästi ruttu, hästi kiiresti, üleöö. Siis nimetatakse nagu muuseas, et see on hästi oluline aspekt riigieelarves, kõike seda on vaja ruttu teha. Debatti ei tehta, arutelusid ei tehta, huvigruppe küll jah sümboolselt kaasatakse, aga nendega ei arvestata, nende probleemidesse ei süveneta. Ruttu-ruttu-ruttu ja siis teeme nätaki kohe jälle usaldushääletuse, lademetes, kõik, jooksvalt, sest meil on palju hääli. Peale meid tulgu või veeuputus, aga meie tahame, meie võime ja meie saame. 

Ma rõhutan, et see on täpselt samamoodi, nagu oli 2009. aastal ja [nagu kirjutati] 2013. aastal selles artiklis: napp etteteatamisaeg, ei ole veenvaid põhjendusi ega sisulist debatti, ei jäeta maksukohustuslastele või nendele, keda eelnõu puudutab, vajalike ümberkorralduste tegemiseks aega, kõik on tehtud kiirustades ja ilma kõiki osapooli ära kuulamata. See on täpselt seesama jutt, täpselt seesama tegevus, mida me siin Riigikogu komisjonides iga päev oleme näinud [ja kuulnud] kevadest saadik, täpselt samamoodi ka saalis. Ühed ja samad probleemid. 

See, et riigiteenistujate ametipalga puhul tehti veel eraldi mingi pensioni arvestamise süsteem, rikub ühtlase seadusloome põhimõtet. See on ka kahjuks viimasel ajal käekirjaks kujunenud, et üldist joont lihtsalt rikutakse, on erinevad tõlgendused, erinevad kohaldamised. See ainult risustab seadusruumi ja selle tõttu ei saa lõpuks mitte keegi aru, kuidas need asjad peaksid käima. Tõesti jääb ikka endiselt küsimus, miks on osa inimesi välja jäänud, miks on ainult teatud ametikohtadel [töötavad] inimesed siin ära toodud. See on jälle väga-väga küsitav ja minu arvates on see väga-väga ebaõnnestunud eelnõu, kui hästi viisakalt väljenduda. Ma ei saa aru, milleks seda asja tehakse ja mida sellega saavutada loodetakse. Ma jään endiselt selle juurde, et mina ei usu, et see saab ajutine olema, sest teod on näidanud, et kõik, mis on ajutine, kujuneb igaveseks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See on väga huvitav, et õhtusel ajal me tahame aega veeta koos nendega, kes on meile kuidagi nagu lähedased, ja õhtusel ajal me tunnetame paremini asju, mida me võib-olla päevavalguses ei märka. Selles mõttes on väga tore, et saalis siiski inimesi on.  

Aga ma prooviks natuke arutleda ja anda oma panuse sellesse diskussiooni, rääkides kolmes osas. Kõigepealt seotusest usaldus[küsimusega], siis sellest, mis torkab eelnõus silma ja mida peaks lähemalt vaatama, ja ka sellest, mis meil siin saalis hetkel toimub. 

Sissejuhatuseks ütlen, et teate, kui väljas on torm, siis mõistlik inimene ei hakka loksutama maja kandekonstruktsioone. Kui meie [riigi] ümber ja osaliselt ka riigi sees on kriis, siis ei ole vaja kuidagi halvasti kohelda neid, kes lahendavad vaidlusi, aitavad ohjes hoida ühiskonnas kriisi ajal ilmselgelt tekkivaid pingeid ja aitavad – see on inimestele ju kõige tähtsam – leida õiglust. Õiglust on, ma arvan, võib-olla teenimatult vähe märgatud, aga minu arust on see üks peamisi põhimõtteid, mille nimel inimesed on valmis mõnikord ka raskusi taluma. Hakata neid inimesi kohtlema niimoodi, et nende palgaga mängitakse, olukorras, kus ajad ei ole kõige paremad, ei ole väga mõistlik.  

Eelnõu on kahjuks jälle seotud usaldus[küsimusega], mõnes mõttes [on Riigikogu] pantvangis, kuigi ma ütlen, et see eelnõu ei ole hea. Aga see sidumine usaldushääletusega on muidugi väga halb, see ei toeta kuidagi debatti. See on sisuliselt väljapressimine Riigikogult, kui toetades eelnõu, tuleb tahes-tahtmata toetada ka Vabariigi Valitsuse seni näidatud ja teostatud poliitikat ning ka kavandatavat poliitikat. See tähendaks, et me automaatselt kiidame heaks selle, kuidas koheldi lasterikkaid peresid, kuidas koheldakse õpetajaid, kuidas saavutati tulemus valimistel. Kasutatakse küll sõna "võit", aga ebaausate võtetega saadud tulemus ei ole ju võit. Me kõik teame, mis on võit ja mida tehakse nendega, kes saavad võidu dopingu abil. Korralikus võistluses sellised tulemused ju tühistatakse. Usaldusest teame seda, et seda on väga kerge kaotada ja väga raske võita.

Kui me vaatame seda sidumist usaldushääletusega, siis see on kurb või pigem kurbnaljakas, kurbkoomiline. Sisuliselt me näeme, kuidas valitsus nagu pressib välja, või õigem oleks öelda, et nuiab, palub, et no näidake, et te meid usaldate. Kõrvalt vaadates ei ole see väga tõsiselt võetav protsess, mis peaks toimuma ühes endast lugupidavas riigis ja tema parlamendis, et olge nüüd kena ja näidake, et te toetate meid. Kui me paneme siia kõrvale veel ühiskonnas läbiviidud küsitlustes saadud toetusprotsendid, siis see torkab eriti silma. 

Kolm minutit, palun.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Rääkides eelnõust, ma ütlen, et eelnõu on halb. Ta annab mitu väga negatiivset ja halba signaali. Seda on ka siin saalis juba öeldud. Esiteks, palkadega ei mängita. Kui inimestes on mingi ootus tekitatud, siis seda ootust lõhkuma ei tohiks minna. 

Kuidas see mehhanism oli, kuidas see eelnõu sündis? Raha oli vaja ja otsustati, et hoitakse selliste võtetega kokku, vähendatakse [palgakasvu]. Mõju isegi ei otsitud, ei üritatud arutada, mis see mõju võib olla. Aga mis see mõju on? Palka vähendatakse ju inimesel siis, kui ei olda rahul tema töö tulemusega või ollakse teistega rohkem rahul, aga kitsad olud sunnivad kellegi arvel ressursse leidma. See võib olla märguanne selle kohta, et teda nii väga vaja ei ole. No kuidas me saame öelda, et meil ei ole vaja õigussüsteemi või meil ei ole vaja näiteks ilmselgelt [sagenevate] vaidluste lahendajaid? 

On veel üks, ka siin saalis arutatud huvitav moment, millest me libisesime võib-olla natuke humoorikalt üle. See on huvide konflikt, kui minister määrab ise endale palka. Aga see on ju tegelikult päris tõsine [asi]. Esiteks on [hea] tava, et endale palka ei määrata. Aga oletame – ma arvan küll, et see nii ei olnud, aga mängime selle mõttega –, et oli arutelu selle üle või oli kavatsus rohkem kokku hoida, aga siis minister sattus menetlema ja vaatas, et oi, temal palgatõus ei ole nii [suur] või isegi palk väheneb, ja menetles selle enda jaoks sobivasse suurusesse. Nagu ma ütlesin, ma ei usu, et see niimoodi oli. Aga kuna me loome pretsedendi, siis loome ka aluse, et järgmine menetleja võib seda teed minna. Selliste asjadega ei ole just sellepärast vaja mängida. Reeglid peavad olema selged, arusaadavad ja lihtsad. 

Kui rääkida Riigikogust, siis me oleme kõik eri vormides väljendanud mõtet, et Riigikogu töö on umbe jooksnud. Kõik justkui otsivad lahendusi. Lahendusi on alati võimalik leida, alustades diskussiooni ja rääkimist, mis võib-olla kasvab üle aruteluks. Aga kui inimesed ei ole saalis, silmast silma suhtlemist ei toimu, siis ei ole ka seda ühist pingutust võimalik teha. Nii et me saaksime teha paremini. Ma loodan, et me kõik ka pingutame selle nimel. Aga antud eelnõu me kahjuks toetada ei saa, nii sisu kui ka vormi ning usaldusega sidumise tõttu. Aitäh!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma väga vabandan, aga ma nägin, kuidas te seal vaikselt haigutasite. Mul on küsimus. Öelge palun, mis kell teile vahetus tuleb, siis teaks ka, kui pikalt rääkida.

Aitäh! Ma tänan, et te muretsete, saan hakkama. Vahetus on kell kolm.

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud need kolleegid, kes magavad praegu usinasti ja ootavad äratust, kui kuskil midagi peale hakkab. Magage rahulikult, aega on küll! Ei ole mõtet kiirustada une lõpetamisega. 

Aga enne, kui ma selle eelnõu juurde lähen, ma tahan rääkida ühest seigast, mis oli siin üle-eelmisel nädalal, kui samuti toimus ööistung ja me kõik olime vapralt jalul. Eriti tahan ma kiita Riina Solmanit, kes oli peaaegu öö läbi püsti ja ainult vahetevahel käis ära, aga ta pidas lõpuni vastu. Ma usun, et siin kindlasti tulevad mõtted, vähemalt noorematel kolleegidel, kuidas on võimalik sellises olukorras pidada vastu vähemalt 32 tundi või 48 tundi. Kindlasti väga head mõtted, ka mulle on siit võib-olla midagi tarka tulemas. 

Sellelsamal ülemöödunud nädalal ma pidasin kõnesid ja iga kord juhtisin tähelepanu usaldushääletusega seotud eelnõude menetlemisel – neid oli vist kuus või seitse tükki, kuidagi jutti nad tulid –, et tegemist on sisuliselt ikkagi mitte parlamendi näppude väänamisega, vaid parlamendi poomisega, meil [tõmmatakse] hing kinni. Ma rääkisin seda kuus korda jutti oma kõnedes, kogu aeg. Neljapäeva hommiku kuskil poole kümne paiku või tsipa varem juhtusin kokku Riigikogu asespiikri Toomas Kivimägiga. Ta tegi mulle märkuse, et kuule, Kalle, miks sa räägid kogu aeg ühte ja sama juttu. Aga ta ei saanud asjale pihta. Mida rohkem sa räägid ja korrutad ühte ja sama asja, seda rutem jõuab see sõnum ikkagi eesmärgini. Ja vaata imet, laupäeval austatud president Alar Karis oma teleintervjuus ütles, et temale ei meeldi, et usaldushääletusega on nii palju eelnõusid seotud, ja see on parlamentaarne kriis. Vot, tao rauda nii kaua, kuni see läheb lapikuks, ja ükskord jõuavad kõik asjad kohale.  

Aga tulles selle eelnõu juurde tagasi, pean ma märkima, et kuigi ma valmistusin selleks kõneks sisuliselt, siis lugupeetud ministri juttu kuulates tulid mul külmavärinad peale. On lihtsalt õudne, kuhu Eesti on Kaja Kallase valitsuse ajal jõudnud. Ta rääkis sellest, et raha ei ole ja sellepärast on selles KRAPS‑i seaduses vaja teha tohutuid muudatusi ja nii edasi ja nii edasi, sest riigieelarve on vaja korda teha. Teate, ta on rääkinud seda juttu siin juba ei tea mitu nädalat, eks ju. 

Kas te mõistate, head kolleegid ja hea Eesti rahvas, et ühel hetkel sotsiaaldemokraatide esindaja majanduskomisjonis loob sellise ekspertkomisjoni, kes hakkab analüüsima riigi majandust, et kuidas seda majanduslikku olukorda parandada? Tere talv, mis on praegu väljas! Mille jaoks see valitsus on siis, kui Riigikogu majanduskomisjon loob teise institutsiooni, mis hakkab välja mõtlema, kuidas riiki halvast olukorrast välja tuua? Järelikult isegi Kaja Kallase [valitsuse] sotsiaaldemokraatidest partnerid näevad, et asi on basta, ütleme itaalia keeles. Aga nemad jäid, nemad kavatsevad jätkata. No täitsa hullumaja. 

Paluks lisaaega ka kolm minutit, kui võimalik.

On võimalik. Palun!

Suurepärane, aitäh! Tulles selle eelnõu juurde, on väga oluline märkida, et jälle on see jant seotud usaldushääletusega ehk parlament kägistatakse jälle ära ja vaesed kohtunikud saavad sihukeselt sugeda selle valitsuse käest, et hoia ja keela. Aga nad on ikkagi märkinud ka konkreetselt ära, et eelnõu koostamisel on jäetud tähelepanuta õiguskindluse põhimõte. Minu meelest on see väga oluline küsimus, sest eelnõu ei loo kohtunikele kindlust, et alates 2028. aastast hakatakse nende ametipalka arvutama kärpimata baastaseme alusel. Isegi kui 2028. aastal pöördutakse kohtunike ametipalga arvestamisel tagasi KRAPS‑i indeksi juurde, ei kompenseeri see faktilist palgakärbet vahepealsetel aastatel. 

Oluline on, et seletuskirjas pole analüüsitud, mis on sellise aastatepikkuse kahanemise tagajärg kohtusüsteemi jätkusuutlikkusele ning seeläbi ka õiguskorrale ja üksikisikute õiguste kaitsele. Nii et see on väga tõsine küsimus. Väga oluline moment, mida ma pean ära märkima, on see, et kuigi kohtunikke koheldakse siin eelnõus ministriga, isegi peaministriga õiguslikult põhimõtteliselt samaväärselt, on tegelikult, ma rõhutan veel kord – Riina, ma mõtlen jälle sulle, eks ju –, faktiline mõju kohtunikele märksa intensiivsem. 

Esiteks, ministrid pole ametis eluaegselt, vastupidi kohtunikele, vaid suhteliselt lühiajaliselt. Teiseks, palk ei ole peamine motivaator valitsuse liikmeks asumisel. Kolmandaks, ministritel on ka muid olulisi ametihüvesid. Näiteks on Vabariigi Valitsuse seaduses ilusti-kenasti kirjas, et valitsusliikmetel [kaetakse] teenistuslähetuse kulud, [kaetakse] ka valitsusliikme esinduskulud, iga kuu makstakse 20% ametipalgast esinduskulude [katmiseks]. Peale selle jätkub valitsusliikme puhkuse arvestus senises korras, juhul kui isik nimetatakse uuesti Vabariigi Valitsuse liikmeks. Muidugi hüvitatakse ka Vabariigi Valitsuse liikme eluasemekulusid.

Nii et see on absoluutselt ebavõrdne: kohtunikud lööb see valitsus lihtsalt madalamasse kasti, kui tuua võrdlus Indiaga. Aga tegelikult ei aidanud ka see, et ma ise püüdsin kohtunike olukorda parandada. Tegin kaks muudatusettepanekut riigieelarve kohta ja palusin, et valitsus eraldaks 9 miljonit eurot kohtunike ametipalkadeks, et parandada nende majanduslikku olukorda, ja Riigikohtule ka 1,5 miljonit. Aga mida tegi valitsus? Viskas minu [ettepanekud] prügikasti ja ütles, et parem saagu kohtunikud vähem palka, nii on meile kasulikum. Aitäh! Eelnõu tuleb tagasi lükata!

Riina Solman.  

Ma olen saanud korduvalt austava tähelepanu osaliseks ja saan ilmselt kommenteerida. Mind on mitu-mitu korda mainitud. 

Aga vaadake, siin ongi nüüd see, et te ei saa. Teid võidakse nüüd kommenteerida põhimõtteliselt 99 või 98 Riigikogu liikme poolt. Vastusõnavõtu võimaluse saab ühe päevakorrapunkti jooksul üks kord ja selle te olete ära kasutanud. 

Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme.

Palun kaheksa minutit. 

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Ma kulutan oma sõnavõtuaega, et mitte kulutada aega protseduurilisele [küsimusele]. Enne Helir-Valdor Seeder tõstatas küsimuse, et kui esinetakse fraktsiooni poolt, kas siis on ka kirjalikku luba vaja, ja kui esinetakse komisjoni poolt, missugust otsust [on siis vaja] ja kuidas see fikseeritakse. Ma olen nõus sellega, mida juhataja ütles, et fraktsiooni [nimel esinetakse] suulise volitusega. Nii on alati olnud. Muide, ka juba eelmises koosseisus oli niimoodi. Kuna komisjon koosneb erinevatest poliitilistest jõududest, siis seal on vaja see koosoleku otsusena ära fikseerida. See on kõik õige. Tõepoolest, see on niimoodi, et vastusõnavõtu võimaluse saab ühe korra. 

Aga tuleme eelnõu juurde. Küsisin ministrilt erinevaid küsimusi ja kuulasin vastuseid. Tuleb alustada tõdemusega, et selle eelnõu puhul on märksõnaks kommunikatiivne kognitiivne dissonants. Täiesti lootusetu on aru saada, mida meile müüakse. Esiteks räägitakse midagi kokkuhoiust, siis räägitakse palkade vähendamisest, samal ajal palgad ikkagi tõusevad. Siis räägitakse sellest, kuidas tehakse riigieelarvet korda, samal ajal tegelikult kulud suurenevad, nad suurenevad lihtsalt vähem kui muidu. Siis räägitakse sellest, kuidas seda asja tuleb siit läbi rammida, sellepärast et opositsioon teeb obstruktsiooni, samas ei võeta kuidagi omaks ühtegi päris põhjust, mis tegelikult obstruktsiooni põhjus on. 

Siis on mingisugune puterdamine palgatõusunurkadega. Eriti hirmsaks läheb asi siis, kui saame lõpuks sotti, et avalikkusele müüdav kõrgemate riigiametnike palga tõus ei jää mitte ära, vaid palgatõusu vähendatakse mõneks aastaks ja ainult osa kõrgemate riigiametnike puhul. 

Samal ajal on see väidetavalt ajutine. Kert Kingol oli õigus: kui Reformierakond räägib mingist ajutisest meetmest, siis pole midagi alalisemat. Kunagise, 2009. aasta 2%‑lise käibemaksu tõusu juurest, mis pidi olema ajutine, on tänaseks jõutud 22%‑lise käibemaksu juurde. 

Aga teeskleme korraks, et me usume, mida Reformierakond räägib ja mida nad paberile panevad, nagu see palgakasvunurga vähendamine ajutiselt oleks tõepoolest ajutine. Mida sellega kokku hoitakse? Jutu järgi hoitakse 5 miljonit eurot aastas kokku, aga samal ajal toimub pensioniarvestus nii, nagu seda ajutist tõusunurga vähendamist ei oleks, mis on täiesti jabur. See on täiesti jabur! Teiseks, ühesõnaga siis, kui see ajutisus läbi saab, jätkub see palga[arvestus] nii, nagu vahepeal ei oleks vähendamist olnudki. Ja sealt edasi läheb ta selle vana tõusunurgaga.

Ühesõnaga, tulen uuesti tagasi selle juurde: kommunikatiivne kognitiivne dissonants. Muidugi tahaks kõigile meelde tuletada, kust see puterdis üldse tuli. Puterdis tuli sellest, et hapukurgihooajal augustikuus läks hirmsal raginal käima automaksuaplaava. Suur poliitiline probleem oli. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsus oli suvel valmis munenud hirmsa mädamuna ja hakkas selle eest avalikkuses saama piki päid ja jalgu. Oli vaja vahetada teemat: ärme räägime automaksust, räägime millestki muust. No siis meie õnnetu vallavanemast minister tahtis parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ta püüdis teemat vahetada ja ütles, et nüüd me hakkame avalikus sektoris vähendama palkasid, kõrgemate riigiametnike palkasid. Kõige labasem populism! Kõige labasem PR‑üritus, silmamoondus! Ärme räägime täna automaksust, vaadake-vaadake, me vähendame kõrgemate riigiametnike suuri palkasid! 

Tulen tagasi selle juurde, et midagi ei vähendata. Palgad kasvavad! Kasvavad 5 miljonit aastas vähemalt nendel konkreetsetel tegelastel, kes siin seaduses [kirjas] on. Kisa läks suureks. Eks meiegi fraktsioon sai kokku kohtunikega. Kohtunikud ütlesid, et on väga reaalne, et nemad kaebavad selle seaduse kohtusse. See on päris lõbus muidugi, kohtunikud pöörduvad kohtusse! Õigusriigis on kõik võimalik. Ka prokurörid hakkasid hädakisa tõstma. Selle tulemusel topiti siia sisse need absurdsed mööndused. 

Ma loen lausa ette, et kõik saaks aru, millest me räägime. Kus see paragrahv siis on … Juurde on pandud kohtute seaduse täiendamise [seaduse] §‑le 132⁶ täiendav lõige 1 või mis nad kõik siin on: "Kohtuniku, kelle ametipalk määrati ajavahemikul 2024. aasta 1. aprillist kuni 2028. aasta 31. märtsini kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 17² alusel, kohtunikupensioni arvutamisel lähtutakse kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 1 lõike 2 kohaselt arvutatud ametipalgast." Mis see tähendab eesti keeles? Tähendab seda, et pensionid arvutatakse nii, nagu seda seadust ei oleks. Pensioniarvutus läheb edasi nii, nagu seda seadust ei oleks, aga palka makstakse vähem. 

No see ei ole kooskõlas meie pensioniarvutuse süsteemiga üheski muus valdkonnas üleüldse. Sama tehti prokuröridega. Aga vaja oli! Vaadake, kõigepealt oli väravast juba välja joostud oma PR‑projektiga, et automaksust ei peaks rääkima, räägiks sellest, kuidas me vähendame palkasid. No palkade vähendamise asemel tuli välja, et see ei ole palkade vähendamine. Palgad tõusevad ikka, lihtsalt väiksema tempoga. Selle jaoks, et prokurörid ja kohtunikud üldse streikima ei hakkaks, pandi vähemalt see pensionijutt siia juurde.

Ma lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda. Kogu seda jampsi müüakse meile jutuga, et tehakse riigieelarvet korda. No ei tee! Ei tee riigieelarvet korda! Vaatasin – rahanduskomisjon saab ka neid aruandeid, maksulaekumiste aruandeid –, milline on Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsuse poolt tuksi keeratud majanduse mõju maksudele. Ainuüksi aktsiise on sellel aastal laekunud umbes samas suurusjärgus vähem. Tähendab, 5 miljonit on laekunud vähem mõnda üksikut väiksemat aktsiisiliiki ja kui me kõik aktsiisid kokku võtame, siis me räägime juba umbes 20 miljonist ühes aastas. Seda lihtsalt sellepärast, et majandus on tuksi keeratud. Me räägime käibemaksu ja aktsiiside puhul kümnetest miljonitest, mis alalaekuvad sellepärast, et Kaja Kallas, Mart Võrklaev ja kogu see kompanii on maailma tipptegijad majanduse tuksikeeramises. Ja siis me parandame olukorda sellega, et võtame kohtunikelt ja prokuröridelt neljaks aastaks palgatõusunurka maha ja räägime palkade vähendamisest. Tule taevas appi! Ikka tuleb vastu hääletada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase.

Palun kohe kolm minutit lisaaega.

Palun, kokku kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seaduse eelnõu kannab käesolevas Riigikogu koosseisus numbrit 19 ja on seotud Vabariigi Valitsuse usaldamisega. Seepärast ei saa ei mina isiklikult ega Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon seda eelnõu toetada.

Ma keskendun oma kõne alguses kohtunike probleemile. Kui kohtunike esindajad käisid meie fraktsioonis, siis nad toonitasid eraldi, et see usalduslik tingimus, millega nad soostusid, kui kaotati ära kohtunikupension ja teised hüved, mis neil varasemalt olid, kuna teatavasti kohtunikuamet on eluaegne ja nõuab suurt pühendumist nii nagu kaitseväelasegi amet, oli see, neile kinnitati, et jah, need hüved kaotatakse, aga sellel tingimusel, et edaspidi on nende palk seotud elukallidusega, nende palk on kindlalt indekseeritud. Nüüd me näeme, et seda kohtunikele antud lubadust on murtud. Ehk veel ühe ühiskonnagrupi usaldus [valitsuse vastu] kannatab. 

Eelkõnelejad on siin rääkinud ka õpetajatest, kelle usaldust on murtud, on rääkinud paljulapselistest peredest, kõigist teistest, kelle usaldust on murtud. Mul on lihtne küsimus: mille nimel seda kõike on tehtud, mille nimel on Vabariigi Valitsus neid juhtimisotsuseid teinud või mis on nii tähtis põhjus, et kõike seda on vaja teha, et õpetajad lausa streigini viia? Kogu kokkuhoid on 20 miljonit, õpetajate puhul oli see 8 + 10 miljonit. Sellised väiksed summad, väiksed terakesed, mida kogutakse. Milleks neid terakesi kogutakse? 

Mina olen määratlenud Vabariigi Valitsuse prioriteedid nii, et Vabariigi Valitsuse prioriteet number üks on olnud niinimetatud maksuküüru kaotamine, mis nõuab 400 miljonit. Väga suur summa. Samal ajal püütakse liikuda ka eelarve tasakaalu saavutamise suunas, mis minu hinnangul on Vabariigi Valitsuse kolmas prioriteet. Ehk me võime öelda, et kõike seda on tehtud niinimetatud maksuküüru kaotamise nimel, või need otsused, mida praegu tehakse, on selle ühe strateegilise tähtsusega otsuse tagajärg. 

Ma küsin ausalt, kas ma oleksin ise teinud selliseid otsuseid. Loomulikult mitte, absoluutselt mitte. See on põhimõtteline juhtimisviga praeguses julgeolekuolukorras, praeguses majandusolukorras, et hakata seda tegema. See viga on tinginud teised, järgnevad vead ehk on tekkinud terve vigade kaskaad. See kaskaad aina voolab ja need vead aina süvenevad. Väga raske on midagi ette võtta selle peatamiseks. 

Kui proua peaminister täna mainis, et võib-olla ta on nende otsuste tagajärjel poliitiline laip, siis on tõesti küsimus, kas kõike seda oli vaja teha sellesama maksuküüru kaotamise nimel. Ma saan aru, et poliitikas võib tulla ette olukordi, kus on vaja teha raskeid või ebapopulaarseid otsuseid, mis võivad tuua kaasa isegi selle, et sinu osalus poliitikas lõpeb. Aga siis peab see mäng väärima küünlaid ehk peab olema väga tõsine põhjus, et sinnani jõuda. Kas tõesti on seesama maksuküür niivõrd tähtis, ülimalt tähtis, et selle nimel kõike seda tehakse? 

Ma ei ole absoluutselt nõus nende etteheidetega, mida näiteks meie fraktsioonile tehakse, et teie olete kõiges süüdi, teie olete algatanud seni kõige võimsama obstruktsiooni, teie ei lase meil juhtida, teie ei lase meil häid ja õigeid juhtimisotsuseid teha. Meie ei takista mitte kuidagi Vabariigi Valitsuse juhtimisotsuseid. Kuidas meie saame neid takistada või mõjutada? Ka see, et ma nendest otsustest siin puldis räägin, ei mõjuta neid tegelikult mitte kuidagi. Kui Vabariigi Valitsus tahab selliseid juhtimisotsuseid teha ja on sellesse vigade kaskaadi sattunud, siis kuidas mina saan aidata? Ma ei saa mitte kuidagi aidata. 

See on nagu seesama malemängija metafoor, mille ma tõin: ei saa analüütilisi mänge, näiteks malet, mängida nii, et sa näed ainult ühe käigu ette. Praegu täpselt seda tehakse. See käik, mida praegu ette nähakse, on see, et [surume] need eelnõud siit läbi, needsamad Vabariigi Valitsuse usaldamisega seotud eelnõud nr 19, 20 ja 21 [surume] läbi, siis vaatame, mis me teeme, siis vaatame vastavalt olukorrale. 

Aga ega see olukord ei piirdu sellega, mis siin Riigikogu sees toimub. Mina ise ei ole absoluutselt mingite streikide või meeleavalduste pooldaja ja näen neid selles mõttes üsna [äärmusliku] abinõuna, [mida võib kasutada siis,] kui muud üle ei jää. Aga ma olen sunnitud õpetajatega nõustuma: midagi ei ole teha. Me räägime – või mina seda ei räägi, valitsuse liikmed räägivad –, et inflatsioon on vähenenud. Kui inflatsioon eelmisel aastal oli 17%, saavutas mingi taseme ning näiteks sellel aastal on 5%, siis see 17% ei ole sealt eest ju kusagile ära kadunud, vaid see 5% liitub sellele 17%‑le. Seepärast ma saan õpetajate murest täiesti aru. Inflatsioonikurat on ju see, mis on hävitanud selle palgatõusu mõju või neutraliseeritud selle. 

Juhtimisprobleemid on Vabariigi Valitsusel tõsised. Ma eeldan mingit minimaalset arvestatavat juhtimissooritust ükskõik kellelt, kes võtab kätte selle rooli, mille nimi on Eesti Vabariigi juhtimine, [ma ootan,] et ta suudaks seda rooli ka hoida niiviisi, et väga suure osa ühiskonna usaldus lihtsalt ei kaoks. Püüdke lihtsalt paremini [läbi mõelda], mis on järgmine käik, et me kahe-kolme kuu pärast ei oleks veel raskemas olukorras ja ei arutaks uusi eelnõusid, (Juhataja helistab kella.) mis on seotud usaldus[küsimusega], või uusi tõrkeid, mis siin juhtimises ette tulevad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! 

Tervitame. Tervitame kindlasti.

Head saadikud! Aseesimees! Ma ütlesingi aseesimees.

Aga öisel tunnil esimeest ka tervitame.

Jaa, loomulikult ka esimeest tervitan ja teist aseesimeest. Jaa. Aga võtame siis meie eelnõu ette. Kõigepealt, mul on hea meel tervitada kõiki siin. Tulin natuke alla kahe tunni just tagasi Brüsselist.

Oo!  

Ja peab ütlema, et …

Kuidas ilm oli Brüsselis? 

Ilm oli väga tore, +5 kuni +7 kraadi. 

Selge. 

Aga me oleme ikkagi saavutanud selle, et meie multikultuurne Euroopa on läinult nii vägevaks, et lähed hotelli sisse, regad ennast tuppa, aga vahepeal tuleb röövel ja röövib lihtsalt sularahakassa hotelli reception'ist ära. Nii et oli päris meeleolukas aeg. 

Aga nüüd see eelnõu, millest me siin räägime. Vaadake, on päris huvitav. Eelnõu pealkiri on "Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seaduse eelnõu", mille algatas Vabariigi Valitsus. Millal? 27. septembril 2023. Siin muidugi tuleb valitsusele anda stiilipunktid. Kes nüüd täpsemalt mõtleb selle aja peale, siis teab, et üks temaatika, mis tollel ajal oli, oli automaks, mis oli ühiskonnas väga teravalt üleval. See on loomulikult ka praegu veel üleval ja on veel väga pikalt üleval, aga see [eelnõu] oli selgelt vastukäik, PR-vastukäik sellele [automaksule]. Prooviti automaksuarutelu surmata sellega, et teeme ühe näilise ettepaneku, mis võiks ju rahvale meelepärane olla, vähendame näiteks osa kõrgemate riigiametnike palka, õigemini külmutame nende palga.

Siin on täna juba päris mitmeid aspekte välja toodud. Aga kohtunike palga kallale minemine läheb väga selgelt jälle sellessesamasse mustrisse, mis on ka õpetajate palkade puhul, kus me ei saa asju korda. Iga kord, kui hakatakse rääkima sellest, et kuskilt on vaja raha kokku hoida, siis millegipärast pannakse alati lauale [küsimus], et no kes need siis on, [kelle palka vähendada], päästjad, politseinikud või õpetajad. Ei ole vaja neid asju teha.

Seesama täna välja toodud maksuküüru [kaotamine]: 300–400 miljonit aastas, nelja aasta peale 1,5 ja rohkem miljardit. Seda ei ole vaja teha. Raha on täiesti olemas, oleks saanud minna edasi mõistlikult ja oleks saanud tõsta palka mõistlikult nii kohtunikel kui ka teistel, kellel vaja oli. Kahtlemata on tegemist populistliku käiguga lihtsalt selle automaksuarutelu vastu, mis siin oli, ma kuupäeva ütlesin juba. 

No ei ole ju üllatus see, et see eelnõu on jälle kiirustatult siia toodud. Kohtunikud ütlevad ise ka, et asjad on läbi arutamata, väga pinnapealselt on seda asja saanud huvigruppidega või osapooltega arutada. Jälle – see on juba nagu klassika –, ega neid mõjusid ei ole tegelikult hinnatud. 

Omaette tase on see, et me räägime siin usaldusküsimusega sidumisest. Ei ole vaja seda teha. Neid eelnõusid saaks rahulikult menetleda ka mõistlikus ajaraamis. Ma loodan siiski, et president vaatab väga suure luubiga üle kõik need eelnõud, mis usaldus[küsimusega] seotud on või mis veel sellega seotakse, ja ikkagi ei kuuluta neid välja, vähemalt kõiki mitte. Meil on vaja ikkagi anda Vabariigi Valitsusele selge signaal, et niimoodi ei saa. Tuleb otsida kompromissi. See ei vasta tõele, et ainult paha opositsioon ei taha kuidagi vastu tulla ja koalitsioon on see hea, kes püüab. No ei ole. Läbirääkimised ja kompromissi otsimine eeldab ikkagi mõlema osapoole või mitme osapoole head tahet. See ei ole pakkumine, et lihtsalt võtke oma asjad tagasi ja läheme edasi. Päris nii need asjad ka ei käi.

Aga loodame, et president ikkagi vaatab asjad üle, ei kuuluta neid seadusi välja ja me saame neid veel tulevikus arutada. Aga praeguseks lõpetan. Enne kui ära lähen, ütlen, et ei ole võimalik seda [eelnõu] toetada ja ma kindlasti hääletan selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Ma saan aru, et nüüd Martin Helme tuleb Riigikogu kõnetooli kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. Jah. Palun teid! Kas soovite ka lisaaega? (Martin Helme soovib.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Ega küll küllale liiga ei tee. Jah, kaheksa minutit siis palun. 

Tõesti, nüüd on mul peas fraktsioonijuhi müts, enne ma olin tavaline Riigikogu saadik. Võib-olla natuke teise nurga alt selle tõttu ka selle eelnõu peale vaatame. 

Alustame sellest debatist, mis meil ministriga oli. Mulle tundub, et reformierakondlased valetavad nii rutiinselt, et nad isegi ei märka enam, kui palju ja mille kohta. See on muide patoloogilise valetaja tunnus. Sellisel valetajal on mitu tunnust, aga põhitunnus on see, et patoloogiline valetaja valetab isegi siis, kui tal seda vaja ei ole. No tüüpiline reformierakondlane. Patoloogiline valetaja valetab nii palju, et ta ise ei mäleta enam, mida ta valetanud on. Ka see on tüüpiline reformierakondlane. Patoloogiline valetaja ise usub oma valesid. Eriti näeme me seda siin valitsuse loožis. Kõige olulisem tunnus: patoloogiline valetaja arvab, et kõik teised ka valetavad. Selle järgi me võime kõik reformierakondlased ära tunda. 

Nii et kui meil minister siin puldis ütles, et tema tuli siia kõrgemate riigiametnike või oma palka vähendava seadusega, siis jäi ta üsna kiiresti oma valega vahele. Ei, see ei olnud tema ehk ministri palka vähendav seadus, vaid see oli ministri palga tõusu vähendav, ajutiselt vähendav seadus. 

Loomulikult, see aitab meil kõigil uuesti virguda ja meelde tuletada asjaolu, et valetati ju ka enne valimisi. Massiliselt, jultunult, nahaalselt valetati ka enne valimisi. 

Tuletame mõned neist parematest, markantsematest näidetest meelde. Valetati, et maksud ei tõuse. "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt." Kusjuures ma tuletan meelde, selle vestluse pidasin mina infotunnis Kaja Kallasega. Ma ütlesin, et kõik see jutt, mida Reformierakond räägib eelarve tasakaalust ning ebakorras ja sassis riigirahandusest, tekitab minus ikkagi kahtlust, et Reformierakond kavatseb maksu või makse tõsta. Konkreetselt küsisin ma automaksu kohta. Ma kahtlustasin, et Reformierakonnal on plaanis kehtestada automaks. Selle peale Kaja Kallas ütles: "Millest te aru ei saa? Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt." Teeb selle hästi lihtsaks. No näe, tuli välja täiesti selge ja teadlik vale. Kusjuures pärast valimisi ta ütles veel, et ega enne valimisi ei saa rääkida, et me kavatseme makse tõsta, muidu inimesed ei hääletaks meie poolt. Nii et kalkuleeritud ja teadlik vale. 

Teine tore jutt, mida rääkisid inimestele, lihtsameelsetele Eesti inimestele – mõni läks isegi õnge – nii reformierakondlased kui ka kahesajalased, oli see: "Mina toetan Ukrainat." Pärast tuli välja, et toetati hoopis äriajamist Venemaaga. Suured Ukraina toetajad ajasid kühvliga Eesti inimeste raha kokku, siis läksid ja võtsid selle seljakotiga Ukrainas välja ja kadusid nelja tuule poole. Ei olnudki, et "Mina toetan Ukrainat", toetati iseenda majanduslikku heaolu. Päris vastik vale. 

Siis oli veel üks vale: "Meie eesmärk on korras riigieelarve." Ei tea jälle, kellele näkku karjuda, et ei, ei ole, neil ei ole korras riigieelarve. Kaja Kallas on olnud kolmes valitsuses viimase kahe ja poole aasta jooksul või nüüd juba rohkem kui kahe ja poole aasta jooksul, jaanuarist 2021, nii et varsti saab kolm aastat täis, ja selle vähem kui kolme aasta jooksul on Eesti riik võtnud laenu juurde 5,8 miljardit eurot. No ükskõik mis pidi sa neid numbreid väänad, ükskõik kui jultunud valesid sa räägid, see ei ole korras riigieelarve. See ei ole riigieelarve kordategemine, see on ikka supertempoga Eesti riigi võlakoormuse kasvatamine ja see on (Juhataja helistab kella.) enneolematu, tõepoolest enneolematu mahuga negatiivsete eelarvete tegemine. Nii et mingit korras eelarve reaalsust meil ei ole. Ilus loosung küll, aga tegelikult oli täpselt vastupidi. 

Ja muidugi oli puhas vale ka see, et Reformierakond seisab tugeva riigikaitse eest. Tänane reaalsus on see, mille pärast me karjusime ju siin nii, kuidas kõri võttis, et kulla sõbrad, me ei saa olla nii rumalad, et me riigina, kellel on piir Venemaaga, anname ära oma kahurid, oma laskemoona, oma sõdurivarustuse. Kõik on ära antud. Viimati kuulsin usaldusväärsest allikast, et ka meie pioneerivarustus ehk lõhkeainevarud, millega me saaksime tekitada takistusi edasiliikuvale vaenlasele, on ära antud. Ka see on kõik ära antud. Kõik on ära antud! Kui palju see meie antud kogus Ukrainat aitas või ei aidanud, aga meid tegi see täiesti kaitsetuks. Selle taustal, kui me teame ka, et Stark Logisticsis teeniti raha ja nii edasi, on võib-olla hoopis uues valguses võimalik vaadata seda, miks Eestit relvitustati. 

Aga tuleme selle korras riigieelarve juurde korra tagasi. Valetati veel. Üks vale oli veel, päris jõhker vale, mis nüüd on Reformierakonnale vastu vahtimist lennanud. See on see, et õpetajate palk tõuseb. Lubati, ilusti trükiti ära ja pandi plakatile, et nemad toetavad õpetajate palga tõusu ihu ja hingega. No selle vale paljastamise järel on meid nüüd ees ootamas õpetajate streik. Ma ausalt öeldes täielikult sümpatiseerin õpetajaid. 

Ausalt öeldes, selle kolme aasta jooksul, mil Kaja Kallas on olnud peaminister ja reformierakondlased on olnud rahandusministrid, on Eesti inflatsioon olnud üle 30% ehk kõik inimesed on jäänud vaesemaks 30% või kõikide inimeste raha väärtus on vähenenud 30%. Milline inimene, ükskõik, kas ta on õpetaja, koristaja või minister, ei taha siis palgalisa saada? Raha on ju reaalselt vähemaks jäänud. Palgatõus on ka nendel aastatel olnud, aga kõik me teame, et see on olnud umbes poole võrra väiksem kui inflatsioon. Kõik on vaesemaks jäänud. Ongi palgatõusu vaja, kõigil on [raha juurde] vaja. Nii et see ei ole ainult õpetajate mure, see on kõikide inimeste mure, alates pensionäridest ja lõpetades kõrgepalgaliste inimestega. 

Nii et jah, mul on pool juttu veel rääkimata. Küll on kahju, et ma kellegi kolmanda nimel ei saa siin kõnet pidada, aga vist ei vea välja. Hea küll, ma jätan selle. Meil on veel mõned toredad eelnõud tulemas, mul on siin terve rida jutte riigieelarvest, mida me sellega tegema peame. See ei ole sugugi niimoodi, et keegi teine keeras riigieelarve tuksi ja nüüd vaene Reformierakond peab seda korda tegema. Riigieelarve kulupoole on pööraseks ajanud just nimelt Reformierakonna rahandusminister ja Reformierakonna peaminister. Selle riigieelarve nii-öelda tohutu miinuse või kulupoole kordategemine, nagu nad meile räägivad, ei ole üldse eriti keeruline. Ma tulen järgmine kord ja räägin teile, kuidas see käib. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud siin saalis ja need, kes te jälgite meid interneti vahendusel nii kodudes kui ka oma tubades! Täna on rahandusminister meile siin eelnõu 305 esitades rääkinud kena juttu riigiametnike palkade külmutamisest kuni 2028. aastani. Rahandusminister ütles eelnõu tutvustamisel, et sellega hoitakse kokku 20 miljonit eurot. Ta rääkis kõrgemate riigiametnike palkade vähendamisest indeksi madaldamise tulemusel ning küsimusele, kas kõrgemate riigiametnike palgakriteeriumid võiksid olla seotud ka kindlate tulemusnäitajatega või eesmärkidega, vastas ta nagu alati, et seda ei ole ette nähtud, need palgad on seaduse järgi seotud ikkagi indeksiga, mingeid muudatusi ja muudatusettepanekuid ta selle kohta ei oota ega pole kunagi ka oodanud.

Millest ma tahan aga rääkida, on riigiaparaadi kärped riigiasutuste enda sees.

Hea ettekandja, ma pean korra teie ees vabandama. Head ametikaaslased! Saalis on lärm natuke liiga suur. Need, kes soovivad kuulata, ei saa seda teha, ja ma usun, et ettekandjal on ka raske süveneda. Nii et võtame palun vaiksemaks. Palun, ettekandja!

Aitäh teile! Mul on tõesti keeruline süveneda, kuna ka mina tulin just täna lennult, ma tulin USA‑st. Me käisime Washingtonis Kapitooliumil kongresmenidele Ukraina küsimusi eraldi südamele panemas, rääkisime ka meie teemadel ja meie riigi ja meie julgeolekuküsimustega seotud asjadest. Ma olen üle 17 tunni teel olnud, et siia pulti jõuda, ja soovin tõesti süveneda sellesse, millest ma räägin.

Räägin kärbetest riigiaparaadi enda sees. Me tahame tõepoolest, et meie riigiaparaat oleks efektiivne ja toimiv. Ma tahan teile öelda, et meile riigikogulastena ei ole näidatud päris tegelikku sisevaadet. Seda tehakse praegu rahandusministri poolt taas ühe kena PR-silmamoondustrikina, et näidata, nagu me hoiaksime kokku kõrgemate riigiametnike palkade arvel. Selle kohta, mis mõju on sellel, mis ta nüüd ette võtab oma seadusemuudatusega, nende inimeste õiglustundele ja usaldusele oma riigi vastu, ei kuulnud me täna rahandusministrilt taas adekvaatset selgitust. Aga seda me ju temalt enam ei oota ka. Me teame, et Reformierakonna käekiri on teha kosmeetilisi muudatusi, aga peaaegu et mitte midagi muuta, samal ajal ilustades rääkida asjadest, mida nad on ära teinud. Tegelikku muudatust riigiaparaadis me ei näe, riigiametnike arv on viis aastat mühinal kasvanud. See on fakt. Selle põhjused on olnud tõsised, ka vajalikud, aga see on siiski fakt. 

Viimastel aastatel toimunud ametnike arvu tõusu ja sellega seotud kulutused palkadele on põhjustanud kriiside juhtimine, mida me oleme kõik 2020. aastast näinud ja millega silmitsi olnud. Siis oli COVID. Tuli palgale võtta kriisimeeskonna juhte ja liikmeid, teadlasi, vabatahtlikke abistajaid haiglate juures, kriisiinfotelefonidele vastajaid ja palju-palju teisi spetsialiste ja olukorra reguleerijaid. Ametlikult lõppes hädaolukord juba aastapäevad tagasi, juba loodud kohad tõmmati ka koomale. Samas, analüüsi ja kokkuvõtete tegijad teavad kindlasti paremini, kas siiski kõik need loodud töökohad on lõpuni koomale tõmmatud või on mõned täitmata töökohad jäänud riigiasutuste juurde siiski veel täitmist ootama. Minu enda pikk riigiametnikukogemus ütleb, et ükski hea kantsler või organisatsioonijuht ei anna vabatahtlikult käest ära kõike, mille ta juba enda organisatsioonile on kätte võidelnud. Ta vaatab tulevikku, ta hoiab tallel kriisivaru või täitmata töökohtasid, sest targa inimesena riigiasutuse juht teab, tuginedes oma varasematele kogemustele, et ootamatuid olukordi tuleb veel ning siis tuleb suuta samamoodi kiirelt reageerida. Ma põhinen nii arvates oma isiklikule pikaajalise kogemusele väga mitme ministeeriumi töötajana.

Kui ma olin riigihalduse minister, siis töötas Rahandusministeeriumis üks tubli ametnik, kes püüdis kaardistada kõiki riigiasutusi ja ameteid, sealhulgas sihtasutusi, mis on võib-olla kõige läbipaistmatumad riigi rahakotist ja eelarvest oma osa nõudvad …

Palun kolm minutit veel. 

Palun! 

… organisatsioonid. Aga kogupildi paikapanek ei olnud selleks tegevuseks palgatud ametnikele ka kerge. Samal põhjusel jätavad kogenud organisatsioonide juhid ikka midagi mustadeks päevadeks tallele, ka töökohti ja kuluridasid. 

Me oleme Euroopa riikide hulgas üks läbipaistvamaid ja korruptsioonivabamaid riike. Kuid siiski sellist ettevaatavat pilku struktuuride juures kindlasti veel esineb. Ma ütlen seda heas tahtes, ma usun, et seda on järjest küll vähem, aga meil oleks teiega siin Riigikogus vaja saada see ülevaade, mis Rahandusministeeriumis vähemalt siis tehti, kui mina olin riigihalduse minister. Mis on selle tulemused? Kui analüüs oli valmimas, toimusid 5. märtsil valimised ning teatepulk läks edasi Mart Võrklaevale. Selle struktuuri, mille Reformierakond tõi kunagi siseministeeriumist rahandusministeeriumisse ja muutis regionaalministeeriumist riigihalduse ministeeriumiks, muutis Reformierakond siis taas tagasi riigihalduse ministeeriumist regionaalministeeriumiks, mis siis jäi rahandusministeeriumi hallata. Igal juhul seda, mis regionaalministeeriumist tagasi viidi, ei viidud enam siseministeeriumisse, vaid midagi liideti põllumajandusministeeriumiga kokku, mistõttu on keeruline öelda, kas kõik osakonna töötajad liikusid kaasa ja kas jäi kuskile midagi alles. Igal juhul plaanin ma uurida, kuhu on jäänud see analüüs, mis kaardistas ära riigiasutuste tegeliku seisu, kui suured on käärid tegelikkuse ja meie vajaduste vahel ning kas neid funktsioone saaks veel kokku tõmmata. See oleks väga oluline info ka Riigikogule. 

Ma räägin seda sellepärast, kuna olen üsna kindel, et administratiivkuludelt on riigil võimalik kokku hoida küll. Võib-olla ei peaks siis ka kõrgemate riigiametnike usaldust niimoodi kuritarvitama ja neid solgutama. Inimesi on Eestis vähe, kõrgeid riigiametnikke on meil samamoodi vaja. Eestis pole ühtegi valitsust, kes poleks riigi ülalpidamise kulusid soovinud kärpida, aga paraku näitab statistika, et riigipalgal olevate töötajate arv muudkui kasvab ja ka kulutused kasvavad. 

Mida öelda kokkuvõtteks? Usaldusküsimusest. Tegemist on järjekordse eelnõuga, mis seoti usaldus[küsimusega]. See eelnõu puudutab valitsus[liikmete] enda palkasid, millest kolleeg Rain Epler, eelkõneleja, siin puldis juba rääkis. Ministrite palgad tõusevad, külmutamislubadusele vaatamata need 2028. aastani siiski 5,5% tõusevad. Niipaljukest siis külmutamisest ja vähendamisest. Ei ole võimalik sellist susserdamist, et enda palka ikka päriselt ei külmutata, kuidagi toetada. See ei ole korrektne, et valitsus ise arutab oma palkade küsimust. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Riina! Oled pikka reisi läbi teinud ja siiski on sul teravust, et siin dialoogi avada. Aitäh ka selle eest! Jaa, täpselt, sellega, mis sa mainisid, ma olen nõus, et tegelikult ju kulud suurenevad vähemalt 20 miljoni võrra. Ei hakka siin teiste ministeeriumide [eelarvetesse] minemagi, küll nad suurenevad rohkemgi. 

Aga ma korraks markeeriksin ära selle temaatika seose eelarvega. Ma oma küsimuses ka mainisin, et siin on eelnõusid, kus kulusid hoitakse kokku 15 000 või 600 eurot, näiteks, sendi pealt arvutatakse midagi välja. See kõik kaob pärast mingisugusesse ümardamisse: öeldakse, et on 20 või 20,4 miljonit. Ma veel korra tõstataks teema, et kui president hakkab analüüsima seost eelarvega, siis neid sadasid eurosid ei maksaks lugeda seoseks eelarvega. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Lihtne küsimus …

Palun, palun, Aivar Kokk! 

Jaa, ma võtan kolm minutit juurde ka.

Ahah, selge. Kolm minutit, palun!

Alustan sellest, miks me siia oleme jõudnud. Ma mäletan väga hästi minu selja taga täna Riigikogu istungit juhatava härrasmehe peaministriametit ja seda, kui 2020. aasta märtsikuus tuli koroonaaeg ja oli vaja teha kiireid otsuseid. Olid mõned ööd, kui me istusime Stenbocki majas ja tegime neid otsuseid, kuidas Eesti majandust elus hoida sellel ajal, kui terve Euroopa sulgus. Need otsused tehti kiiresti, paari nädala jooksul olid nad siin saalis ja need otsused võeti vastu. Tänu sellele – mis siis, et vahepeal võim riigis vahetus – oli aastatel 2021 ja 2022 Eesti majanduse [seis] Euroopa kõige parem. Aga vaadake, kui lihtne on ühte asja untsu [ajada]. Vaheta peaminister ära, ja näed, nagu niuhti on miljardid kadunud. Siis sa hakkad otsima, kuhu raha kaob. 

Väga lihtne. Sihukesed usaldusisikud on tänagi, ma vaatan, ministeeriumides alles, kes annavad peaministrile nõu näiteks energeetikateemadel. No 1,7 miljardit elektri ja gaasi hinna tõusu tõttu on võetud ära Eesti inimeste taskust, nii ettevõtjatelt kui ka inimestelt. Täpselt see 1,7 miljardit, mille kohta kogu aeg räägitakse, et see on kuskilt puudu. Seda tehti mõne inimese valeotsusega. Kuigi ma saan öelda, et vähemalt mina isiklikult siin saalis kuuel korral järjest küsisin peaministri käest, miks selliseid halbu otsuseid tehakse, alustades elektrikõrgepingeliini avamisest Eesti ja Läti vahel või lõpetades selle takistamisega, et LNG‑terminal Paldiskis valmis saaks. 

Me räägime siin mõnedest miljonitest ja huvitavalt on välja valitud seltskond, kellelt see ära võtta. No kui see valitsuselt, valitsusametnikelt ära võtta, siis ma saaksin sellest aru. Inimesed otsustavad, et võivad oma palgast natukene tagasi anda, sest nad on nii palju valeotsuseid teinud, et tulebki ju midagi riigile tagasi anda. Aga milles on süüdi riigikohtunikud, Riigikohtu liikmed, riigiprokurör, ringkonna‑, maa‑ ja halduskohtu kohtunikud, riiklik lepitaja, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, sellest mina hästi aru ei saa. 

Läheme edasi. Me otsime neid sadu tuhandeid ja miljoneid. Ma võin teile tuua lihtsa näite: iga päev kaotame 100 000 eurot ainult sellepärast, et kiirendatud korras kästi maha müüa 2500 kaubavagunit. Need teeniksid praegu Kasahstanis igaüks 40 eurot päevas, kokku tuleks 100 000 eurot päevas ehk aastas üle 30 miljoni. Kiirkorras maha müüdud vagunite pealt teenis riik vähem kui 200 miljonit eurot, paneme selle sinna otsa. 

Ja nüüd räägime sellest, miks seda jama siin tekitatakse. Me oleme tänase päevaga teinud juba ligi 500 maksutõusu. Näiteks riigilõivud, me lõime kiirendatud korras kokku, et peaaegu 300 riigilõivu tõsteti, kusjuures ametniku palgaks arvutati 220 eurot tunnis. Ehk kuus peaks see ametnik teenima riigile 35 000. Ma ettevõtjana ütlen, et kui ma saaksin sellise äri püsti panna, siis ma saaksin väga kiiresti rikkaks, väga kiiresti. Ei ole vaja väga kaua mõelda. Aitaks, kui kolm-neli töötajat oleksid sellise palgaga ja viie aasta pärast ei peaks ise enam mitte midagi tegema. Aga ei, kogu see jama, mis siin on tekkinud, kevadest saati on mingi maksutõusude [aplaava], hetkel toimub usaldus[küsimusega] seotud 19. seaduse arutelu, on ju seotud ainult sellega, et Reformierakond tahab kõrgepalgalistele tulumaksu[soodustust] teha. 

Küsige õpetajate käest, kas nad tahavad saada seda tulumaksu[soodustust] või nad tahavad saada palgatõusu. Vaadake, meie erakond oli eelmine aasta valitsuses ja tegi selle aasta riigieelarvet. Me saame rahulikult öelda, et tänu Isamaa võitlusele tõusis õpetajate palk sellel aastal 24%. Loomulikult, ma saan aru, et tänasele koalitsioonile käib see närvidele, et üks erakond on 12 aasta jooksul Riigikogus kõik oma pealubadused täitnud, absoluutselt kõik. Isamaa on aru saanud, et perede toetamine on Eesti majanduse üks võtmeküsimusi, haridus on üks võtmeküsimusi. Aga tuli uus võim, kusjuures valedega, keegi nendest väga tõsiselt ei lubanud maksutõuse. Kõik on nagu ära likvideeritud: võeti lastega peredelt 200 eurot kuus siuhti ära järgmisest aastast, ei saa arugi. Ja siis räägitakse, et tõuseb ju. 

Või energiahinnad. Energiahinnad on ka täna 2,5 korda kõrgemad, kui nad olid kaks aastat tagasi, aga kuulan, peaminister ütleb, et nad on läinud madalamaks. No 285 eurot gaasi megavatt-tunni eest tõesti enam ei küsita, nüüd küsitakse 75–80 eurot. Aga ma maksin kaks aastat tagasi 30 eurot megavatt-tunni eest. Kui ma omale kodu ehitasin, siis ma arvestasin sellega, et minu küttekulu on megavati pealt ikkagi 30 eurot, mitte nii, nagu ühel kuul pidi maksma, 285 eurot. Ükskõik kui suur palk on, ka Riigikogu liikme palgaga, kui sa kodusooja eest pead kuus maksma 2000 eurot, siis see paneb ikka väga tõsiselt mõtlema. Kui räägitakse, et tuleks kõik küttekraanid kinni keerata, [aitab, kui] mõnes toas natuke sooja on, siis see maja hakkab mõne aja pärast ühest või teisest või kolmandast kohast lagunema. 

Olles ka natuke pikemat aega siin Riigikogus olnud, ütlen, et kui selle seadusega palka vähendatakse – kuigi, nii nagu Martin ütles, tegelikult palka tõstetakse, aga poole vähem –, aga pensioni saab täissumma eest, siis selle kõige suurem probleem on selles, et neid inimesi petetakse. Kunagi likvideeriti nende eripensionid ja siis lubati nendele palka ja kõike inflatsioonikoefitsienti arvestades. (Juhataja helistab kella.) Nii et mitte kuidagi ei saa seda eelnõu toetada ja veel vähem saab seda valitsust toetada. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt, Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et vastusõnavõtu aeg peaks olema kaks minutit, siin [ekraanil] jookseb üks.

Palun panna kaks minutit. 

Mul on väga kahju, et ma ei saanud küsida kolmandat küsimust ministrilt, ja mul on ka kahju, et minister praegu saalis ei ole. Ma oleksin tahtnud küsida talt – see haakub natuke sellega, mida Aivar rääkis –, et huvitav, kas meie tänane valitsus on asunud sellele seisukohale – no Kaja Kallasel on õnnestunud ju kõigiga tülli minna, küll on ajakirjanikud šaakalid ja president on valel poolel ja kes kõik –, et on õige ka Riigikohtuga tülli minna. Siiamaani on tänane valitsus, tänane koalitsioon ja Riigikogu juhatus saanud siiski Riigikohtust alati õiguse kõigis vaidlustes ja Riigikohus on hoidnud tänase valitsuse režiimi püsti. Aga kui minnakse ikkagi niimoodi kirvega nende palga kallale, siis mulle tundub, et mängitakse tulega. Need asjad, need usaldus[küsimusega] seotud eelnõud võivad siit minna presidendi lauale, ta põrgatab need tagasi, meie põrgatame tagasi presidendile, asi läheb Riigikohtusse. Selle seaduse vastuvõtmise järel on mul küsimus, kas Reformierakond oma üüratus ja piiritus upsakuses on ikka veendunud, et Riigikohus kavatseb edaspidi ka nende kastaneid tulest välja tuua. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd peame minema eelnõu 305 lõpphääletuse juurde, mis on seotud ka valitsuse usaldamise küsimusega. Martin Helme, palun!

Aitäh! Oleksin tänulik, kui saame võtta EKRE fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega.

Saate. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

Head ametikaaslased! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme eelnõu 305 lõpphääletuse eel. Ma panengi Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seaduse eelnõu 305 lõpphääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 59, vastu 23, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja teiste seaduste täiendamise seaduse eelnõu 305 seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 304. See on samuti seotud valitsuse usalduse küsimusega, tegemist on teise lugemisega. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esitatud eelnõu eesmärk on muuta riigieelarve koostamise aluseks olevaid valitsussektori tasakaalu …

Hea ettekandja, ma vabandan. Head ametikaaslased! Me ei saa edasi minna, tõesti saalis on liiga suur lärm. Palun oleme saalis vaikselt! Aitäh teile! Palun!

Esitatud eelnõu eesmärk on muuta riigieelarve koostamise aluseks olevaid valitsussektori tasakaalu reegleid, mille tulemusena viiakse Eesti riigisisesed eelarvereeglid vastavusse Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvaheliste kokkulepetega lubatud limiitidega. Ja teiseks eesmärgiks oli sellel eelnõul algsel kujul liita stabiliseerimisreserv likviidsusreserviga.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. novembriks esitasid Riigikogu liikmed kokku 199 muudatusettepanekut. Muudatusettepanekute loetelus on kokku 201 muudatusettepanekut. Eelnõu ja rahanduskomisjoni muudatusettepanekute kohta küsiti arvamust Eesti Pangalt ja eelarvenõukogult. Rahanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 16. ja 21. novembri istungil. Komisjon vaatas 16. novembril läbi eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud ja kujundas nende osas oma seisukohad. Komisjon jättis esitatud 199 muudatusettepanekut arvestamata. 

Rahanduskomisjon koostas kaks muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepanekuga jäetakse ära stabiliseerimisreservi liitmine likviidsusreserviga ja [seatakse] riigieelarve seaduse § 72 lõikes 3 toodud stabiliseerimisreservi haldamise eesmärgiks pikaajaliselt stabiliseerimisreservi vahendite väärtuse kasvatamine ja piisava likviidsuse tagamine. Eelnevast tulenevalt muutub eelnõu pealkiri, jäävad välja stabiliseerimisreservi liitmisega seonduvad sätted ja samuti jäävad välja raamatupidamise seadust ja riigi[varaseadust] muutvad punktid. Muudatus võimaldab võtta stabiliseerimisreservi investeerimisel rohkem riski, mille tulemusena kasvab ka stabiliseerimisreservi tulu. See täiendav tulu katab võetavate laenude kõrgemate intresside kulu ja kokku võttes on muudatuse mõju esialgselt esitatud eelarvega võrreldes null, kuid stabiliseerimisreserv jääb alles. Seni on stabiliseerimisreservi investeerimisel kõige olulisemad olnud kõrge likviidsus ning väärtuse säilimine, mis tähendab, et on investeeritud väga konservatiivselt madala riskiga väga likviidsetesse finantsinstrumentidesse. 

Teise muudatusettepanekuga täpsustatakse riigieelarve seaduse § 6 lõigete 1¹ ja 1² sõnastust vastavalt rahanduskomisjoni istungitel toimunud aruteludele. Lisaks muudetakse tingimusi, millal struktuurse puudujäägi miinimummäär keskpika perioodi eelarve-eesmärgi raames võib ulatuda 1%‑ni SKP‑st. Riigi võlataseme lubatud määra vähendatakse 60%-lt 30%-le. Nimetatud säte kehtib kuni 2029. aasta 31. detsembrini. 

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega sidumist 23. ja 30. novembri istungil. 23. novembri istungil otsustas Vabariigi Valitsus siduda Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega enne teist lugemist. 304 SE seotakse usaldusküsimusega, kuna eelnõu on seotud 2024. aasta riigieelarve seadusega. 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu on koostatud lähtuvalt kõnealuses eelnõus sätestatud tasakaalureeglist. Eelnõus esmalt esitatud stabiliseerimisreservi liitmisel likviidsusreserviga oli eelarves planeeritud kokku hoida 2 miljonit eurot intressitulude ja -kulude vahelt, kuna stabiliseerimisreservi tulusus on olnud madalam kui riigi võlaportfelli intress. Rahanduskomisjoni muudatusettepanekut arvesse võttes stabiliseerimisreserv säilib ning selle tulusus suureneb. Muudatusettepanekust tulenev vahe kaetaksegi stabiliseerimisreservi tulude suurenemisega 2 miljoni euro võrra aastas. 

Eelarves suureneb 16,6 miljoni euro võrra intressitulu ning sama summa võrra suureneb ka intressikulu. Eelarvepositsioon selle tõttu ei muutu, stabiliseerimisreservi suuruse võrra kasvab valitsussektori laenumaht ning sama summa võrra ka finantsreservid. Aitäh! Ja palun eelnõu toetada.

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt tahaksin alustada tänusõnadega. Tänu võimalustele küsida ja teie vastustele on minus ootamatult tärganud huvi selle maailma vastu, mida te siin esindate. Ja tundub, et see läheb tõusvas joones. Nii et selle eest suur tänu! Aga nüüd ma küsiks. Kuna ma olen esimene küsija, siis ma olen kohustatud küsima eesmärgi kohta. Kas ei oleks olnud võimalik seda kuidagi paremini sõnastada? Otseselt on kirjeldatud, mida tehakse, aga miks, on jäänud kuidagi õrnaks. Ma pean silmas just kahte asja. [On öeldud, et] senised nõuded on osutunud eelarve planeerimisel liiga piiravaks. Sõna "liiga" ei ole hea [valik], see ei ole mõõtühik. Ja [teiseks väljend "majanduskriisidest] väljumise kontekstis". Kas te saaksite neid kahte asja seletada?

Aitäh! Ka minul on hea meel teiega siin debatti pidada, ja eeskätt sisulist debatti. Ehk ei saaks siis väita, et Riigikogus debatti ei peeta. Peetakse küll, ja just te kinnitasite seda. 

Mis on selle seadusemuudatuse mõte? Siin on kaks mõtet. Ühe muudatusega muudamegi eelarvereegleid, võtame üle Euroopa Liidu eelarvereeglid. See tähendab seda, et praegu kehtivas seaduses on Eesti oma reeglid mõnevõrra karmimad, aga me oleme korduvalt rääkinud ka siin riigirahanduse raskest olukorrast ja sellest, et selle parandamiseks on vaja kas väga jõuliselt kulusid kokku hoida, mida me olemegi teinud – ka eelmises punktis arutasime seda –, või teisalt maksutõuse teha, mida me oleme samuti arutanud ja mille puhul on eriti opositsioon väga kriitiline olnud. Pean nõustuma, maksumuudatused ei meeldi kellelegi, ei meeldi ka minule. Just selleks, et mahtuda eelarvereeglitesse, me siiski mõnevõrra muudame reegleid. Piirdume Euroopa Liidu reeglitega, sest vastasel korral peaksime nii kulusid kokku hoidma kui ka maksutõuse tegema veel oluliselt jõulisemalt. Aga minu tunnetus on küll see, et Eesti ühiskonnale oleks see liig, seda sellises tempos vastu ei võetaks, ja seetõttu muudame reeglid jõukohasemaks.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tänan rahanduskomisjoni sellise ettepaneku eest. Esialgselt ministeerium soovis likviidsusreservi ja stabiliseerimisreservi liita. Rahanduskomisjon avaldas arvamust, et stabiliseerimisreserv peaks säilima. See on ju reserv, mille üle otsustab Riigikogu, ja [on õige] jätta see üks õlekõrs ka rasketes kriisitingimustes võib-olla siiski Riigikogu otsustada. Selles mõttes ma tänan.

Minu küsimus aga on see. Kas me mitte ei tekitanud jälle siia teatud kikilipsu selles mõttes, et me määrasime ära 30% võlakoormust: see on ülempiir, mille korral võib struktuurne puudujääk olla kuni 1% [SKP-st], teises olukorras võib see olla [kuni] pool protsenti?

Aitäh! Tänan ka teid sisulise debati eest rahanduskomisjonis. See näitabki, et heas koostöös saavad eelnõud paremaks. Stabiliseerimisreservi me tõesti likviidsusreserviga ei liida, küll aga muudame selle investeerimise põhimõtteid. Selle eesmärk oli riigi kulusid vähendada ja seda me ka teeme. 

Nüüd, need eelarvereeglite kitsendused, ettepanek, et kui võlakoormus on alla 3%, siis võib olla struktuurne puudujääk kuni 1% sisemajanduse kogutoodangust. See on samamoodi rahanduskomisjoni aruteludel tekkinud ettepanek ja see muudab eelarvereegleid mõnevõrra karmimaks. Ma arvan, et eelarve tegemisel, piiride seadmisel on see ikkagi hea piir, et me oma riigi rahanduse üle ja iga kulu üle põhjalikult mõtleksime ja laenukoormust liiga suureks ei laseks.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra rahandusminister! Teie sõnavõttu kuulates leidsin ma ühe võimaliku kärpekoha riigieelarves. Eestis on, ma julgen öelda, pikki aastaid räägitud murest, et see niinimetatud rahatarkus vajab edendamist. Inimesed ei tea, kuidas rahaga ümber käia. Tihti on uudiseid, kuidas keegi lootis suurt tulu, pärast jäi kõigest ilma ja nii edasi. Sellele kulutatakse kampaaniaraha. Ilmselt on ka mõni MTÜ, kellele raha antakse. Ja kui ma nüüd kuulen, et kogu see kampaania ei ole isegi nii palju tulu toonud, et rahandusminister tuleb pulti ja ütleb lause: "Saab võtta rohkem riski, millega seoses kasvab ka tulu." Rahatarkuse koolitusel üldiselt öeldakse, et kui rohkem riski võtta, siis võib tõesti ka suuremat tulu teenida, aga suuremat tulu teenida võib seetõttu, et on risk ka kõik kaotada. Kuidas te kommenteerite seda?

Aitäh! Loomulikult, iga investeerimisega kaasneb risk. Ja see, et me siin saalis rahatarkusest räägime, on väga tervitatav. Olen ise suur rahatarkuse fänn, proovin ennast harida ja sellest ka aeg-ajalt rääkida. Pean seda tõesti oluliseks ja ma arvan, et Eesti inimestele on see samuti oluline. 

Mida me selle muudatusega teeme: eks me praegu ju ka investeerime raha, aga mõnevõrra konservatiivsemalt, et seda säilitada. Eesti Pank investeerib pidevalt oma vahendeid, et neid säilitada ja ka tulu tuua. Investeerimise vahendid jäävad jätkuvalt pigem konservatiivseks, see tagab selle, et see raha vähemalt säilib pikas vaates. Erinevatel aegadel võib kõikumisi ikka olla, aga investeeritakse toodetesse, kus tulusus on pikas vaates plussmärgiga, mitte miinusmärgiga. Aga loomulikult, investeerimisega kaasneb risk, mõnel aastal on [tulemus] negatiivne ja mõnel positiivne. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Selle eelnõuga nüüd lõdvendatakse tasakaalureegleid. Lisaks sellele on valitsus otsustanud tõsta kõikvõimalikke makse, tasusid, lõive, aktsiise, mõelda välja uusi makse ja kaotada ära ka olematu maksuküür, mida keegi ei soovi, isegi mitte õpetajad, kes teie väitel kõige rohkem võidavad. Te ei tõsta õpetajate palka, aga nad [nagu] võidavad kohutavalt sellest maksuküüru kaotamisest. Samas nad ise ei saa aru – haritlased, õpetajad –, kuidas te neid vägisi tahate õnnelikuks teha. Ja sadu miljoneid läheb see Eestile maksma. Teil oli valik makse mitte tõsta ja loobuda sellest rumalast olematu maksuküüru kaotamisest. Miks te valisite selle Eesti riigi jaoks kõige rumalama ja kahjulikuma lahenduse?

Aitäh! See küsimus ei ole kuidagi selle eelnõuga seotud. Aga maksuküüru üle me saame teiega veel debateerida, ma arvan, mitme järgmise eelnõu arutelul. 

Martin Helme.

Aitäh! Ärge ikka olge nii tagasihoidlik, tuleks vastata küsimustele. Ma tahaksin küsida hästi palju kordi, aga hea küll, proovin kuidagi kontsentreerida ja ühte küsimusse mahutada mitu küsimust. 

Esimene asi on loomulikult see rahatarkus, mis siin juba läbi käis. Oli tõesti rahanduskomisjonis sellest juttu ja minu meelest läksite te täiesti vale rada mööda. Stabiliseerimisreservi eesmärk ei ole raha teenimine, vaid turvaliselt raha hoidmine ja selle raha kiire kättesaamine vajadusel. Praegused muudatused muudavad seda põhimõtet täiesti vales suunas. 

Teine asi on see, et mul on väga hästi meeles, kui Reformierakond oli opositsioonis ja mina olin seal puldis rahandusministrina ja me muutsime baasseadust, seda lõdvendades. Ja siis oli Reformierakond täiesti hüsteerias, et kuidas me teeme Eestist Kreeka ja jätame lastele ja lastelastele pankrotis riigi. Aga nüüd te tulete meie ette eelnõuga, mis lõdvendab seda lõdvendamist, mille vastu te siis kriiskasite. Kuidas see kokku klapib teie peas? 

Aitäh! Julgen öelda, et esimene viga siis tehtigi. Tee Kreeka poole hakkas siis peale, kui see esimene eelarvereegli lõdvendus tehti. Poleks seda tehtud, poleks me ilmselt täna selles olukorras. Poleks me headel aegadel saanud eelarvet tasakaalust välja viia, oleks kriisid olnud lihtsamini üle elatavad ja nüüd ka sealt lihtsam välja tulla. Üks on viinud kahjuks teiseni.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on sihuke küsimus. Te viitate siin seletuskirjas sellele, et Riigikohtu üldkogu otsuses nr [5-20-3] on öeldud niimoodi, et usaldusküsimusega [sidumine] võimaldab valitsusel ellu viia [oma poliitikat]. Ja siin on viide selle kohtu otsusele, üksainukene punkt 39.2, eks ju. Tähendab, mina ütlen niimoodi, et sellist asja ei ole võimalik teha. Kui me laulame näiteks lastelaulu "Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh" ja jäämegi sinna pidama, siis see rong sõidabki ainult tsuh-tsuh-tsuh. Aga tegelikult ta läks kraavi. Täpselt sama on selle kohtuotsusega, mida te tsiteerite. Sellepärast et seal on öeldud konkreetselt ära, et usaldushääletusega ei tohi kogu aeg asju siduda. Selle peale te pole tulnudki, või tähendab, pole tahtnud tulla, sest lõpus on tegelikult väga ilusti öeldud ära ka see asjaolu, et tegelikult iga selline kaasus vaadatakse läbi eraldi. Ja mu küsimus on selline: miks te pole viidatud [üldkogu] otsuse teisi asjaolusid välja toonud?

Aitäh! Põhjus, miks me neid eelnõusid arutame usaldushääletusega, on ju see, et opositsioon eesotsas EKRE-ga on teinud ka selle eelnõu kohta – palju, see oli? –, vaatan kohe, 199 muudatusettepanekut. Klassika: teeme 199 või 200 sisutühja muudatusettepanekut, mingit sisu nendes ei ole, paneme parlamenditöö seisma, riigielu seisma. Ja seda valimatult ükskõik millise eelnõu puhul, mis Riigikokku tulevad. Siin tuleb ikka eeskätt opositsioonil peeglisse vaadata, kas on mõtet tööd takistada või peaks [asju arutama] sisuliselt. Obstruktsiooni tagajärg, ainus võimalus sellele reageerida ongi usaldushääletus. Valitsusele ei meeldi seda teha, aga see on olukord, kuhu opositsioon eesotsas EKRE-ga on meid pannud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma pean teid tunnustama ja siiralt tänama, et te tunnistasite just hetk tagasi Martin Helme küsimusele vastates, et Reformierakond teeb praegu Kreekat. Ausalt öeldes ma pean tunnistama, et ma olen viimasel ajal, viimase paari nädala jooksul saanud ka mõnelt ametnikult nii ausaid vastuseid, et ma olen täitsa üllatunud. Kahjuks need ausad vastused [kinnitavad] seda, et Eesti riigis on ikka asjad väga käest ära. Aga teie vastus, et te teete praegu Kreekat – selles mõttes müts maha teie ees. Aitäh teile aususe eest! Aga Martin võttis mul sõnad suust ära. Tõesti, ma mäletan ka, missugune hädakisa oli siin saalis, kui me eelmine kord arutasime seda lõdvendamist. Selles mõttes on [toimuv] maru silmakirjalik. Aga küsida tahtsin seda. Eesti Pank eelmine aasta teenis 157 miljonit kahjumit oma investeeringutelt. Ma eeldan, et seal on ka analüütikud, kes ikkagi analüüsivad, kuhu raha investeeritakse ja kuhu mitte. Mis annab teile selles olukorras kindluse, et need analüüsid, mis siin tehtud on selle eelnõu puhul, samamoodi tegelikult paika ei pea?

Aitäh! Eelmine aasta tõesti Eesti Pank teenis kahjumit. Minu teada sel aastal nad teenivad juba kasumit. Ma juba ütlesin, et loomulikult investeerides on riskid, võib kaotada ja võita. See seadusemuudatus, mida me praegu teeme, annab ikkagi valitsusele ja Rahandusministeeriumile, kes seda raha paigutab, võrdlemisi konservatiivsed võimalused raha investeerida. Ja kui me räägime siin Kreeka tegemisest, siis ma pidasin silmas seda, et kui Martin Helme meenutas oma rahandusministri-aegu ja eelarve lõdvendamist, siis kui headel aegadel viidi eelarve defitsiiti, siis see oli nii-öelda selle endise Kreeka tegemine. Kreeka rahandus oli siis väga kehvas seisus. Praegu kreeklased minu teada on päris tublid ja teevad oma riigi rahandust korda. Jah, võib ka öelda, et tänane valitsus teeb seda nii-öelda uut Kreekat ehk riigi rahandust korda, aga eelmine võrdlus käis ikkagi selle vana näite kohta, kus Kreeka majandus ja rahandus olid väga kehvas seisus.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te räägite siin ärevalt, kuidas EKRE on teinud lausa 199 muudatusettepanekut. No te tegite näiteks peretoetuste eelnõu kohta 2000 muudatusettepanekut, abielureferendumi puhul oli ka tuhandeid-tuhandeid – ja seal olid kindlasti väga sisukad kõik, kuidas me peaks Venemaaga ühinema ja rublad kasutusele võtma. Te selle unustate tihti ära. Aga mina küsiksin selle kohta. Äkki te seletate täpsemalt ka nendele inimestele, kes jälgivad seda istungit, millised olid need rangemad nõuded, mis teid nii väga takistasid selle eelarve tegemisel? EKRE ajal ei tohtinud üldse reegleid lõdvendada, aga nüüd tohib, sest teile sobib nii. Seletage palun ära!

Aitäh! Esiteks, kui rääkida obstruktsioonist, siis Reformierakond tegi tõesti paari üksiku eelnõu puhul obstruktsiooni. EKRE teeb praegu valimatult, sõltumata eelnõu sisust, lausobstruktsiooni kõigele. Ja te pole ka häbenenud öelda, et te teadlikult panete Riigikogu töö seisma.  

Mis puudutab neid eelarvereegleid, siis muudatus ongi see, et me peame püüdlema eelarve tasakaalu poole, ja see on olukorras, kus struktuurne puudujääk võib olla kuni 0,5% sisemajanduse kogutoodangust. Aga oludes, kus meil on laenukoormus alla 30% – täna see on seal kuskil 20% juures –, võib struktuurne puudujääk olla kuni 1%. Praegused reeglid nõuavad aastas 0,5% struktuurse defitsiidi parandamist. Pluss see, et kui on jõutud tasakaalu, siis nii mitu aastat, kui see on olnud miinuses, tuleb struktuurset positsiooni jätkuvalt parandada. Need praegu kehtivad reeglid tähendaksidki seda, mida ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, et me peaksime tegema veel oluliselt jõulisemalt kokkuhoidu ja veel oluliselt jõulisemalt maksutõuse. 

Aga kuna seis, kus me oleme rahandusega, on keeruline, siis sellises tempos minnes lihtsalt ühiskond ei peaks nii lühikese aja jooksul tehtavaid muudatusi vastu. Mõistlik on eelarvereeglite puhul võtta aluseks Euroopas kehtivaid reeglid ja nende järgi praegu toimetada.  

Aga veel kord: kui ei oleks headel aegadel eelarvet miinusesse lastud, siis oleks meil oluliselt lihtsam täna kriisidejärgsest august välja tulla. Ja loomulikult [oleks hea], kui eelarvereeglite peatumise ajal ei oleks lisaks kriisikuludele võetud [kohustuseks] väga suures mahus püsikulusid. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab ka reserve, täpsemalt reservide hoidmist. Ka reservide puhul on ju küsimus selles, et nende väärtus stabiilselt kasvaks või et inflatsioon neid ei hävitaks. Ja ma ise näen, tegelikult mulle on eeskujuks just teie erakonna liikmed Alar Tamming ja Meelis Atonen, kes on kullaasjatundjad. Kunagi meil oli 12 tonni kulda, praegu on järel 200 kilo. Ühe tonni kulla väärtus praegu on umbes 64 miljonit eurot. See oli paar nädalat tagasi, nüüd on veelgi rohkem. Kas meil ei oleks olnud mõistlik hoida teatud osa reserve kullas? Siis oleks olnud hoopis kõrgem künnis selle nii-öelda jooksvaks käikulaskmiseks. Ja loomulikult ühegi madala tootlusega võlakirja tootlus ei küüni ju selleni …

Teie aeg! 

… kuhu kulla hind on tegelikult praegu tõusnud.

Aitäh! Eks see ongi valikute küsimus. Praegu on olnud ka stabiliseerimisreservi kasutus Riigikogu otsustada. Me oleme otsustanud seda ikkagi hoida võlakirjades, erinevates finantsinstrumentides.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea spiiker! Härra minister! Kõigepealt kommentaar obstruktsiooni kohta. Tõepoolest, Reformierakond tegi seda ainult paari eelnõu puhul. Eks põhjus oli selles, et ainult paar eelnõu olid sellised, mis jõulist kriitikat pälvisid. Nüüd on valitsus neid toonud kuhjaga. Teine asi, et eks vanad kreeklased olid ka tublid – kogu Euroopa kultuur ja ma ütleksin, kogu lääne kultuur tegelikult juuripidi seal istub. Aga küsimusega ma tuleks hoopis Euroopa Liidu reeglite juurde. Kas mitte täna, kui päike tõuseb ja võib-olla mõni tund sellest edasi, ei alga üks selline pinev üldkogu, kus nende reeglite [teemal] madistama hakatakse? Ma tean, et Hispaania on teinud mingisuguseid ettepanekuid liikuda rangemate reeglite suunas, aga sakslased on kodumaal hädas, vaidlevad prantslastega. Mis need Euroopa reeglid täna on ja milline on teie hinnang, kas nendega kuhugi jõutakse, ja kui jõutakse, siis kuhu?

Aitäh! Peaksin minagi olema praegu Brüsselis ja neid arutama, aga olen hea meelega siin koos teiega ja arutan Eesti riigieelarvet. Aga tõesti, uute Euroopa reeglite arutelu käib ja on päris suur tõenäosus, et need neljapäeval ehk täna-homme kokku lepitakse. Ja kui need on kokku lepitud ja muudetud, siis me järgmise aasta, 2025. aasta eelarvet tehes saame juba nendest lähtuda. Aga sisu on ikkagi pigem see, et sakslased on, ma ütleks, konservatiivsemad ja prantslased võib-olla vähem konservatiivsed. Loogika on selles, et Euroopas üldiselt võlakoormust vähendada, seada selge trajektoor kõrge võlakoormusega riikidele. See riikidepõhine teekond, kuidas ikkagi mõistliku aja jooksul oma võlakoormust vähendama hakata, [seatakse ette], ja seatakse ka defitsiidile teatud piirid. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Me teame, et Euroopa riikide võlakoormus on väga erinev ja Eesti on siin üks kõige väiksema võlakoormusega riike üldse. Teised riigid on kasutanud laenuraha investeeringuteks nii infrastruktuuri kui haridusse, sotsiaalsfääri, tervishoidu, ja saanud sellega suure konkurentsieelise nende ees, kes seda ei ole teinud. Ja kuna me elame pikka aega juba kõrge inflatsiooni ja odavneva raha tingimustes ja Euroopa ühtses rahasüsteemis, siis ei ole võimalik ühes katlanurgas rammusamat suppi keeta. Me oleme [kehvemas] konkurentsiolukorras võrreldes teiste riikidega. Kas ei oleks mõistlikum niisuguse filosoofilise lähenemise asemel, et headel aegadel kogume reserve, mille väärtust inflatsioon ära sööb, ja halbadel aegadel siis võtame need kasutusele, teha hoopis nii, et halbadel aegadel võtta laenu ja headel aegadel tasuda tagasi ja teha ikkagi vajalikud investeeringud ära ka halbadel aegadel? 

Aitäh! Pooldan kahe käega seda, et investeeringuid on vaja teha ja selleks laenu võtmine ei ole kindlasti midagi halba. Aga mida meie oma riigieelarvega oleme juba pikki aastaid viljelenud, on see, et me kahjuks võtame laenu ja katame sellega püsikulusid. Me nimetame püsikulusid investeeringuteks ja rõõmsalt võtame laenu. Järgmise aasta eelarvesse 900 miljonit võtame laenu ja katame püsikulusid. See ei ole kindlasti jätkusuutlik. 

Ja teisest küljest see seab meile piirid laenu võtmiseks ja investeeringute tegemiseks. Minu nägemus on see, et me peame oma püsitulud ja -kulud saama võimalikult kiiresti tasakaalu ja siis kasutamegi laenuraha investeeringuteks, selleks et see meie majandusse raha tagasi tooks ja tulevikus majanduskasvu ehitaks. Aga õnneks saan ma öelda ka ühe rõõmusõnumi: järgmisel aastal, 2024. aasta eelarves, mida me õige pea siin koos arutama hakkame, läheb 1,9 miljardit erinevateks investeeringuteks. Seda ei ole vähe. Eesti on oma avaliku sektori investeeringutega Euroopas esikolmikus ehk meie oleme üks enim avalikku raha investeeriv riik. Ja see on ikkagi väga suur ja arvestatav summa, seda enam, kui me võrdleme seda teiste Euroopa riikidega. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hea minister, enne panite päris hea killu siin. Selleks, et mahtuda eelarvereeglitesse – ja siis tuli üks udujutt sellest, kuidas eelarvereegleid tuleb muuta. Me kõik teame nüüd või saame aru, et neid eelarvereegleid siin lõdvendatakse. Aga selleks, et mahtuda reeglitesse, tuleb reegleid lõdvendada. Noh, see on küll nüüd täpselt see vana Kreeka. Ma ei räägi sellest vanast Kreekast, mida siin Rain enne mainis, vaid see on täpselt see vana Kreeka, kes sattus võlakeerisesse ja läks omadega rappa. Muidugi, ma pean kohe ütlema, et ega mina ei ole mingisugune eelarve tasakaalu ja kõige selle fetišist. Minu meelest on Eesti oma eelarve ja oma võlakoormusega ikkagi väga normaalses seisus võrreldes ülejäänud Euroopaga. Nii et see, mida seal Brüsselis praegu arutatakse, need reeglid, mida seal kehtestatakse – need meid üldse ei puuduta, sest me ligilähedaseltki ei ole nende piiride peal. Ja ma ikkagi tuleks tagasi selle juurde, miks meil üldse on vaja seda seadust muuta. Reformierakond on viimase kolme aasta jooksul riigivõlga suurendanud 5,8 miljardit ja Eesti riigi pankrotikursile viinud, ja nüüd te peate reegleid lõdvendama selle jaoks, et nendesse reeglitesse mahtuda. See on see seis.

Ei, see ei ole see seis. Vana Kreeka, ja tõesti mitte nii vana Kreeka, nagu Rain [silmas pidas], kursile viis meid ikkagi EKRE rahandusminister. Me headel aegadel lõdvendasime eelarvereegleid, läksime eelarvega defitsiiti. Siis tulid peale kriisid, eelarvereeglid peatusid. Sai võtta peale veel püsikulusid, ja nüüd me siin oleme. Selle tõttu on eelarve seis meil kogu aeg halvemaks läinud ja nüüd me tõesti peame hakkama seda korda tegema. Me seda teemegi, aga selleks, et see Eesti ühiskonnale üle jõu ei käiks, tulebki eelarvereegleid mõnevõrra lõdvendada. Aga tõesti, seda Eesti seaduses nii, et me jääme Euroopa eelarvereeglite piiresse, mis samuti kehtivad, on üpris ranged ja aitavad meid ikkagi sinnapoole, et me ühel hetkel oma eelarve korda saame. Tõsi, tee saab olema päris pikk ja vaevaline ja siin peavad kõik pingutama. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaja Kallase valitsuse ajal on eelarve puudujääk 5,3 miljardit, mis ei olnud sellises suurusjärgus, kui EKRE oli valitsuses. Ei olnud, lihtsalt ei olnud! Praegu on. Kuidas on võimalik, ütleme, nii väikese ajaga kogu see krempel upakile ajada? Ma võin anda teile vihje ka: me topime ju raha, ma ei tea kus kohta, Keeniasse näiteks 300 000 internetiühenduse taastamiseks, selle asemel et meie oma koolivõrku arendada või õpetajatele palka maksta. Järelikult on see küsimus teie jaoks tähtsam. Miks te niimoodi teete?

Aitäh! Tulen veel ikkagi selle juurde, kui me tahame ajalugu meenutama hakata: headel aegadel lasti riigieelarve miinusesse. See ei olnud Kaja Kallase juhitud valitsus. Sealt hakkas see spiraal peale. Ja kriisiaegadel tuli täiendavaid püsikulusid peale võtta. Seepärast me oleme siin, kus me oleme. Ja riigieelarve defitsiit ei ole hetkel 5 miljardit ja peale, kui palju te nimetasitegi. See on 1,2 miljardit. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Meil on siin muidugi väga huvitav vestlus olnud. Me teame, et meil on Kreeka ja meil on uus Kreeka ja vana Kreeka – siin on päris huvitav olnud. Eks me peame hakkama ilmselt aastaarvu [Kreeka] järele panema, siis me oskame tulevikus kõik paremini orienteeruda. Aga teil oli siin enne rõõmusõnum, et 1,9 miljardit tuleb raha majandusse. Mul aga on kurb sõnum. Kui ettevõtjatega rääkida, siis on selge, et ikkagi olukord on selline, et ettevõtjad otsivad täna juba väga pingsalt võimalusi oma ettevõtluse Eestist ära kolimiseks, sellepärast et see keskkond, mida te praegu loote, on täiesti vastuvõetamatu meie ettevõtjatele. Ma ikkagi paluksin seda vastust, et kuidas ikka on. Kui EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus tasakaalureegleid lõdvendas, siis oli see õudselt halb, oli meeletu paanika siin saalis, aga nüüd, kui seda teie olete tegemas, siis on see nagu õilis asi ja kõik on nagu hästi. Millest selline kahepalgelisus?

Ei, see ei ole õilis ja kõik ei ole hästi. Lihtsalt see on olukord, kuhu me oleme sattunud, ja oleme sattunud sellepärast, et ongi eelarvereegleid varem EKREIKE valitsuses lõdvendatud. Headel aegadel on eelarve miinusesse lastud ja püsikulusid peale võetud. Nüüd, et sellest välja tulla, ja välja tulla nii, et me ei peaks kiirkorras veel jõulisemalt kokku hoidma ja tegema veel jõulisemaid maksutõuse, mida teie kritiseerite ja ütlete, et [olgu] rohkem toetusi ja vähem maksutõuse, siis on see lihtsalt hädavajalik, et reeglitesse mahtuda. Aga samal ajal jäävad need piisavalt karmiks. Väljakutse eelarve korda teha on ikkagi piisavalt suur, me peame kokku hoidma ja tegema erinevaid maksumuudatusi, mida me oleme siin arutanud. 

Ja ma ikkagi rõhutaksin üle, et needsamad maksumuudatused, mis me kevadel või suve alguses otsustasime, ei ole jõustunud. Need ei ole saanud kuidagi mõjutada praegust majanduskeskkonda. Praegust majanduskeskkonda on mõjutanud meie eksporditurgude äralangemine, keerulised majandusolud seal. Sinna ei mõju Eesti maksutõusud või maksumuudatused. Ja need maksumuudatused ei ole praegu jõustunud, need tulevad järgmistel aastatel. Eesti ettevõtluskeskkonnas ei ole kindlasti midagi halvemaks läinud. Ja mul on üks hea uudis teile veel: 2025. aastast tänu tulumaksureformile tööjõumaksud langevad, inimeste sissetulekud netopalgana tõusevad ja tööandja jaoks, ettevõtja jaoks tööjõukulud vähenevad. See on see, mille toob endaga kaasa tulumaksureform. Ja ma arvan, et see on positiivne.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõik need maksutõusud, mis te olete siin teinud ja mis te olete veel välja mõelnud, on ju kannustatud ainult sellest, et te saaksite maksutulu juurde eelarvesse. Ja te hirmsasti arvestate sellega. Aga kas te olete mõelnud selle variandi peale ka, et seda suurt maksutulu, mida te nüüd ootate ja mille pärast te inimesed maksukohustustega üle koormate, [ei tule]? Ehk selle makrokoormusega hoopis see tulu hakkab kukkuma, sest ettevõtted kas lähevad Eestist ära või lõpetavad tegevuse, sest ei ole võimalik selliste maksudega ennast vee peal hoida. Ja selle tõttu jäävad inimesed ilma tööta ja tulu [riigieelarvesse] lihtsalt ei tule. Kas te olete arvestanud sellise variandiga ka?

Aitäh! Veel kord: need maksumuudatused ei ole praeguseks veel jõustunud. Me ei ole midagi ega kedagi üle valanud, see ei vasta tõele. Ja miks me need maksumuudatused tegime – see oli selleks, et katta meie tõusnud kaitsekulusid. Me hakkame kohe arutama eelarvet, järgmisel neljal aastal 3% SKP-st läheb meie kaitsekuludeks. See oli ka põhjus, miks me need kevadised maksumuudatused tegime. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkaks sealt, kus ma pooleli jäin. Vana vabariigi kuld, umbes 12 tonni, ma tsiteerin: "vahetati suurriikide likviidsete võlakirjade vastu." Kas Rahandusministeeriumi ametnikud ei saaks mulle koostada väikest ülevaadet, mis võlakirjade vastu täpsemalt see vahetati? Mis on nende võlakirjade tootlus olnud läbi kogu selle aja ja mis neist praegu on saanud? Kas need võlakirjad on nüüd realiseeritud mingite aukude täitmiseks ja [kui, siis] millal? Mis on saanud sellest vana vabariigi kulla järgsest päranditombust, mis muudeti võlakirjadeks? Mis sellest on alles? Kas ma tohiksin sellist ülevaadet saada?

Aitäh! See ei ole seotud selle eelnõuga, seetõttu oleks hästi hea, kui sa paneksid paar sõna kirja ja saadaksid mulle meiliga. Siis me vaatame, kui mahukas või keeruline see töö on ja kas saab selle ülevaate anda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Natukene kahetine tunne on kuulata ministri juttu. Ta ühtepidi süüdistab, et EKRE ja kogu opositsioon paneb obstruktsiooniga Riigikogu töö seisma. Samas oli väga hea meel kuulata, kui lugupeetud minister kiitis ennist Alar Lanemani, et väga meeldiv on siin olla ja dialoogi pidada ja neid teemasid arutada. Nii et saa nüüd aru. Aga küsida tahtsin ma hoopis sel teemal, et te kiitsite kangesti Kreekat, et selle majandus on tõusuteel. Aga tegelikkus on hoopis karmim. 27–30% Kreeka majandusest on varimajandus, makse ei maksta. Ja kui me nüüd vaatame seda, kuhu teie poliitika meid suunab, siis meie tulemus on varsti sama. Kas te seda ei karda?

Aitäh! Kõigepealt sellest dialoogist. Jah, Alar Lanemanile ma tõesti ütlesin, et seda dialoogi on hea pidada, see näitabki seda, et dialoogi saaks pidada ka ilma obstruktsioonita. Aga teil on vaja millegipärast töö seisma panna ja obstruktsiooni teha. Samas on Riigikogus täitsa võimalik teha seda ka ilma selleta ja tõesti asjade üle sisuliselt arutada. 

Aga seda hirmu, et Eestis varimajandus kasvab, ei ole. Ma arvan, et Eesti ettevõtjad on ausad. Eesti maksuamet on üks kõige tõhusamaid maailmas ja kindlasti ta sellel kursil jätkab. Ma arvan, et selleni on meid toonud koostöö, aga ikkagi ka ettevõtete usaldus riigi vastu ja teistpidi riigi usaldus ettevõtete vastu, arusaam, et valdav osa ettevõtjaid soovib ausalt oma maksud ära maksta. See on Eesti tugevus ja ma arvan, et sellel kursil me jätkame. 

Aitäh! Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, tahtsin küsida, kuna teie vahetus on siin pikalt kestnud, kuidas teie neid protseduure käsitlete. Mul on siin valmis üks paber istungi lühendamiseks, kui pikalt ette te seda istungi lühendamise ettepanekut soovite saada? Me soovime, et seda hääletataks. 

See võiks ikkagi tulla aegsasti. See aeg võiks isegi natuke pikem olla, arvestades, et sinna jääb veel sisse kümneminutiline vaheaeg ja me oleme oma protseduuriga selles etapis, et [minister] vastab praegu küsimustele ja siis liigume edasi läbirääkimistega. Aga tõesti, see võiks olla aegsasti. Ja nii nagu ma teile ütlesin – see oli vist kaks nädalat tagasi –, me Riigikogu juhatuses lähtume põhimõttest, et kaks korda istungipäeva jooksul me teeme hääletuse, mis puudutab istungi lühendamist. Rohkem me selliseid hääletusi ei tee. See on juhatuse väga selge seisukoht. 

Aga, Henn Põlluaas, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma lähtun praegu teie väitest, et te olete otsustanud, et rohkem kui kaks korda istungipäeva jooksul seda ei tehta. Paluks väga teada anda, millisele meie kodu- ja töökorra seaduse sättele te tuginete. Minu mäletamist mööda ei ole seal küll absoluutselt mitte mingisuguseid piiranguid sellele.

Aitäh, Henn Põlluaas! Me lähtume sellest, et kui Riigikogu on korduvalt väljendanud oma seisukohta ja soovi istungit jätkata, siis me ei pea võimalikuks, et me lõputult hääletame istungi lühendamise ettepanekuid. Seega see kvalifitseerub reguleerimata protseduuriküsimuseks ja sellisel juhul on see Riigikogu juhatuse pädevuses. Aga nagu ma vastasin Siim Pohlaku küsimusele, [sellisest soovist] tuleb teada anda aegsasti, ja sellisel juhul tuleb Riigikogu täissaalil otsustada, kas lühendada tänase istungi aega või mitte. 

Aga läheme küsimustega edasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Esmalt oli ikkagi plaan viia stabiliseerimisreserv kokku likviidsusreserviga. Ja nüüd siis muudatusettepaneku peale on tehtud vastupidi, et jätta see liitmine ära. Tundub, et teie erakonna ja koalitsioonina kord mõtlete ühtemoodi, kord teistmoodi. Tahame parimat, aga välja kukub nagu alati. Kas te oskate selgitada, mis siis ikkagi põhjustas selle, et see liitmine ära jäi? Ja kuhu siis stabiilsusreservi vahendid suunatakse?

Aitäh! Selle liitmise idee oli selles, et stabiliseerimisreserv on loodud selleks, et kui on mingid erakorralised olud, kriis, riigil on ootamatult raha vaja, siis selline puhver on olemas, Riigikogu saab selle kasutusse võtta. Seda hoitakse madala riskiga finantsinstrumentides, võlakirjades, et seda säilitada, mis on selle põhiline eesmärk. Ja teisalt on eesmärk likviidsus, et seda raha oleks võimalik kiiresti kasutada. Aga laenuintressid on tõusnud ja me peame laenu võtma, et oma kohustusi katta ja likviidsusreservi hoida. Praegu sisuliselt stabiliseerimisreserv toodab meile, [kui võrrelda] selle tootlust ja laenuintresse, kahjumit. Ettepanek oligi, et kuna meil on likviidsusreserv olemas, see muutub vastavalt riigi kuludele, ja praegu on see kuskil 2 miljardi juures, stabiliseerimisreserv kuskil 450 miljoni juures, ja viimased kriisid on näidanud, et meil on laenuvõimekust, meil on teisi instrumente, millega me saame vajadusel oma kulusid katta likviidsusreservi kaudu, siis pole mõtet stabiliseerimisreservi hoida ja sellega täiendavat kulu riigieelarvesse teha. Ühe kokkuhoiumeetmena võiks selle likviidsusreserviga liita. 

Riigikogu debati käigus jõudsimegi nii kaugele, et teine variant on mõnevõrra investeerimisreegleid stabiliseerimisreservi puhul muuta, et raha saaks panna tõhusamatesse [lahendustesse], et nende tootlus kataks ka laenuintresside kulud. Ja siis on see võimalik ikkagi meile reservina alles jätta juhuks, kui peaks olema vaja seda keerulistel aegadel kasutada. Sealt need muudatused tulid. Ma arvan, et mõlemad variandid on mõeldavad ja head. Aga kõige olulisem oli riigieelarvest maha võtta üks kulu, mis ei ole põhjendatud kulu. Selle tee oleme nüüd leidnud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin kohe esimene muudatus, mille te teete: § 5 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt, et valitsussektori keskpika perioodi eelarve-eesmärk seatakse vastavalt majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingule. Kas teil on infot, kas ja [kui, siis] milliseid muudatusi selles lepingus [tehakse]? Kas on mingeid tingimuste muudatusi plaanis teha? Kas plaanitakse veel lõdvendada tingimusi? Kas on selles lepingus ka mingeid muudatusi näha? Olete te kursis, et plaanitakse midagi sellist? Ja kas olete te arvestanud võimalike muudatustega selles lepingus?

Aitäh! Ma kümme minutit tagasi vastasin sellele küsimusele siin saalis, võib-olla te ei kuulnud, et jah, Euroopa Liidu eelarvereeglid on ülevaatamisel. Täna-homme neid Brüsselis arutatakse, soov on selle aasta sees kokku leppida. Seal seatakse suure võlakoormusega riikidele selged piirid, mis tempos nad peaks oma võlga vähendama ja kuidas oma defitsiiti vähendada. Jah, need reeglid on muutmisel ja kui need on otsustatud ja muudetud, siis ilmselt järgmise aasta eelarvet tehes, 2025. aasta eelarvet tehes me saame need vajaduslikud muudatused ka oma baasseadusesse sisse viia. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tänastest vastustest ja tegelikult ka varem paljudel kordadel on käinud läbi üks ja seesama retooriline liin: see, millele teie ja valitsus, mille [liige] te olete, olete pühendunud, on riigi rahanduse kordategemine. Ma pean ausalt ütlema, et mina ei ole siiamaani aru saanud, mida te selle all tegelikult silmas peate. See näib selline defineerimatu, udune, selline pooleldi müstiline kategooria. Ja mulle tundub, et ma ei ole selles hädas üksi. Ja sellepärast ma mõtlesin, et äkki te annate meile ühe korra sellise ammendava selgituse, mida selle all tuleb silmas pidada, ja nimetate ka need kriteeriumid, mis peaksid olema selleks täidetud, et saaks mõõdetavalt öelda, et tõesti, nüüd on tõepoolest riigi rahandus korras.

Üks kriteerium on kindlasti eelarvereeglid, mida me praegu arutame. Aga kõige lihtsamalt öeldes, ma arvan, et igaüks meist saab aru, et ka oma rahakotist saab kulutada seda, mis sul seal on, ja lõputult võlgu elada ei ole võimalik. Püsikulusid laenuga katta ei saa. Ehk kõige lihtsam vastus on see, et me peaksime suutma oma püsitulud ja püsikulud tasakaalu viia. Sisuliselt eelarvereeglid mõnede mööndustega seda ju ka reguleerivad. See on see suund, kuhu me peaksime minema. 2024. aasta eelarve selle suuna võtab, aga ma olen varem öelnud ja olen ka täna öelnud, et see tee on päris pikk ja vaevaline, et see olukord saavutada. Praegu me oleme päris kaugel sellest.

Anti Poolamets, palun!

Teie viimane ülestunnistus oli väga õige, see tee on pikk ja vaevaline. Aga seda sellepärast, et te kasutate valesid meetodeid tasakaaluni jõudmiseks. Selleks tuleb saavutada majanduskasv, ent selleks teil ideid ei ole, on ainult sotsialistlik uute maksude väljamõtlemine. Tegelikult on meetodeid ju küllalt veel. Ma tulin just Kreeka visiidilt väliskomisjoniga. Ja mida me saime teada? Varimajandus on kuni 30%. Kogugu nad lihtsalt makse, selle asemel et meie garanteeriksime nende uusi laene pankrotist väljatulekul, sest ikka nad ei suvatse hakata makse maksma. Ja see kehtib ka teie kohta. Võtke pankadelt! Te tegite neile sellise kõige kergema maandumise, te oleksite saanud neilt sadu miljoneid võtta. Kas see ei oleks kergem viis tasakaaluni jõuda kui 15-tuhandelise mõjuga eelnõusid usaldushääletusele panna?

Aitäh! Ei ole valed meetodid. Loomulikult on majanduskasv oluline ja sellega valitsus ka tegeleb, niipalju kui see valitsuse võimuses on. Nüüd, teie ettepanek, et võtke pankadelt. Esiteks, pangad panustavad juba avansiliste maksetega, mida meil teistel ettevõtetel ei ole. 14% oma kasumist nad maksavad ära, pluss siis, kui nad võtavad välja dividende. Ja järgmisel ja ülejärgmisel, 2025. aastal nad võtavad ka erakorraliselt dividende, millest raha tuleb. Kui te nüüd ütlete, et võtke pankadelt veel rohkem, ja teise käega ütlete, et tõmmake majandus käima ja ärge piirake ettevõtlust, siis need kaks mõtet ei lähe kuidagi kokku. Pangad on ka ettevõtlus ja pangad on ka need, kes ettevõtlusesse raha annavad, nad on osa majanduse vereringest. Teie küsimuses või väites on tugev vastuolu sees.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No see väide, et kui pangad võtavad dividende, siis see on justkui nende maksustamine – no kuulge, vabandust väga … Aga muudki väited on väga lapsikud. Seegi, et vaadake, mis te ise tegite, heal ajal viisite eelarve miinusesse. Me viisime väga vähe, aga tagajärg oli 8,3%‑line majandustõus. Teie olete viinud üle 5 miljardi miinusesse ja meil on Euroopa kõige suurem majanduslangus. Nii et tasuks vaadata ikkagi peeglisse. Aga selles olen ma teiega nõus, et tõepoolest neid reegleid võiks isegi veelgi lõdvendada, sest me ei saa ennast kammitseda ja mingist eelarve tasakaalu fetišist kinni hoida. Kui palju Euroopa reeglid lubaks meil veel neid lõdvendada?

Aitäh! 2024. aasta eelarvega me oleme täpselt piiri peal ehk nominaalne miinus on meil 2,9%, lubatud oleks 3%. Struktuurselt on keerulistel aegadel lubatud hoida seda, mis meil käesoleval aastal on, see jääbki 1,2% peale. Ja me parandame selle järgmisel aastal 1% peale. Ehk siis 2024. aastal oleme me Euroopa reeglite kohaselt täpselt seal piiri peal, ehk meil ei ole mingit pidu või seda, et me võiks reegleid kuidagi veel lõdvendada. 

Ja kui me räägime nüüd viitest sellele, et miks me pankasid ei maksusta, siis ühelt poolt te ütlete, et on hirmsad maksutõusud, ja teiselt poolt, et maksustage rohkem. Ma kordan igaks juhuks üle, et pankade avansiline tulumaks on praegu 14%. Pangad on ainukesed, kes maksavad seda, teised ettevõtted Eestis ei maksa, maksavad ainult dividendidelt. See maksuotsus, mis me enne suve tegime, see avansiline tulumaks tõuseb 2025. aastal 18% peale. See on see, mida te ise kirute, ütlete, et ärge maksutõuse tehke. Ja 2025. aastal nendesamade pankade jaoks tulumaks tõuseb, kui nad võtavad dividende. Kui enne sai võtta regulaarsetelt dividendidelt 14%, siis 2025. aastal on see 22%. Ühelt poolt te ütlete, et tõstke nende makse, võtke rohkem, teiselt poolt ütlete, et maksutõusud on halvad. Leppige kokku, kumb siis on.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siin on toodud stabiliseerimisreservi likviidsusreserviga ühendamise eesmärgiks hoida kokku riigieelarvest kaetavaid intressikulusid. Kas teil on ka teada, kui suur see summa on, mis kokku hoitaks?

Aitäh! See oli eelnõu esmane eesmärk, 2 miljonit kokku hoida. See vahe, kui me võtame laenu, et katta oma kulusid ja hoida likviidsusreservi, ja samal ajal vaatame, kui palju me stabiliseerimisreserviga teenime, oli kuskil –2 miljonit. See oli see mõte, miks nad kokku panna. 

Nüüd on rahanduskomisjon teinud muudatusettepaneku, et me stabiliseerimisreservi ja likviidsusreservi ei liida, küll muudame stabiliseerimisreservi põhimõtet. Esmane mõte on see, et teda kasvatada, säilitada ja et ta oleks ka likviidne. Enne oli põhikriteerium, võiks öelda, likviidsus. Tänu sellele saab seda mõnevõrra suurema intressiga teenima panna ehk ta teenib siis vähemalt sama palju, kui on muidu meie laenuintress. Eelarvemõju ei ole siis enam negatiivne, vaid on null.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma püüaksin ikkagi selles riigi rahanduse kordategemise küsimuses veel selgust saada. Indrek Neivelt, kellest ma pean väga lugu ja kelle seisukohad majanduse ja rahanduse valdkonnas tunduvad mulle alati loogilised ja veenvad, on kirjutanud sedasi: "Miks mulle ei meeldi see jutt riigi rahanduse kordategemisest? Esiteks oli aasta tagasi sama jutt. Peaminister ütles aasta tagasi eelarvet Riigikogule üle andes: "Me oleme astunud samme riigi rahanduse usaldusväärsuse taastamisel. Eelarve puudujääk, mille pärandas meile üle-eelmine, rahuaja valitsus, on jõudsalt vähenenud." Tegelikult oli eelmise aasta puudujääk väiksem, kui tuleb selle aasta oma. Teiseks ei ole meie eelarve puudujääk midagi erilist. Augusti lõpu seisuga oli puudujääk ainult 474 miljonit ja kindel võib olla, et see jääb tublisti alla kevadel planeeritud 1,7 miljardi euro. Tõenäoliselt jääb umbes miljard või alla selle. Aga mul ei ole piisavalt täpseid arve, et paremini ennustada. Igal juhul on meil selle aasta puudujääk alla eurotsooni keskmist, rääkimata sellest, et meie riigivõlg on eurotsooni madalaim."

Millest härra Indrek Neivelt siin valesti aru saab, kui ta ütleb, et tegelikult meie riigi rahandus on korras?

Ei, meie riigi rahandus ei ole korras. Ma ei tea, kuidas teile tundub: võtta laenu, et maksta palka, või võtta laenu, et osta poest saia ja leiba, kas siis on olukord korras või ei ole? Ma arvan, et ei ole. Seda me ju saame aru eraisikuna oma rahaasjades ja täpselt sama kehtib riigi puhul. Aga praegu me seda kahjuks teeme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aga te jätate siin ühe asja mainimata. [Põhjus,] miks ta nüüd hakkab allamäge minema, see riigi rahandus, on ju see, et nõndanimetatud pettusega saadud valimisvõit ja tulumaksuseaduse muutmine, mida teie nimetate küüru kaotamiseks, ju kahmabki kogu selle summa ära, aastate peale 700–900 miljonit. Kui see lubadus jätta tuleviku jaoks, siis oleks meil võimalik siin hoopis teistel teemadel rääkida. Aga ma lugesin siit, lehekülg 3 – ma ei tea, kas teil [seletuskirja] viimane [variant] käes on –, et usaldusküsimusega sidumise instituut eksisteeribki eelkõige selleks, et ... Ma küsiks, et mis instituudist siin räägitakse. Kas oleks võimalik seda ka kuskilt vaadata? 

Aitäh! Tulumaksureform jätab 2025. aastast Eesti inimestele rohkem raha kätte ja ma arvan, et eeskätt võidab sellest keskklass. Kõige rohkem võidavad sellest õpetajad, kelle palgast on palju räägitud. Keskmist palka teeniv õpetaja saab 113 eurot kuus netona rohkem raha arvele alates 2025. aasta algusest. Ma arvan, see on oluline muudatus. Nüüd see, mis asi on usaldushääletus, eks seda me oleme siin saalis pidanud obstruktsiooni tõttu korduvalt nägema ja ilmselt näeme täna ja võib-olla ka homme veel mõned korrad. See ongi obstruktsiooni tagajärg. 

Anti Poolamets, palun!

Jaa, pean ikka otsast alustama, et põhiseaduse rikkumine on põhjus ja obstruktsioon on tagajärg. Aga see ei takista teil, nagu näha, ühtegi halba eelnõu vastu võtmast. Nii et ma arvan, et teie hädaldamine on üleliigne. Isegi vihakõne seadus on jälle platsis, nii et on selge, et meie tüli kasvab ainult suuremaks. Te ei ole mitte milleski tagasi tõmmanud.

Aga läheks nüüd eelarvereeglite juurde. Ma vaatan siin Euroopa Liidu liikmesriike, kes neid enam-vähem täidavad ja kes mitte. Praegu on näiteks suur liikmesriik Saksamaa, kes ei allu nõukogu soovitustele, samuti Itaalia, Austria, Portugal, Prantsusmaa, Soome. Mis nendest saab siis? Me oleme ju ühes eurotsoonis ja kuidas see supi keetmine ühes servas näeb ühtmoodi välja ja teises servas [teistmoodi]?

Aitäh! Oluline on meeles pidada, et praegu ongi eelarvereeglid peatatud. Järgmisel aastal hakkavad uuesti kehtima kas need, mis on praegu peatatud, või siis uued reeglid, mis vastu võetakse. Järgmisest aastast peame kõik ikkagi nendesse eelarvereeglitesse mahtuma ja kes ei mahu – eks nende osas algatatakse vastav menetlus ja antakse neile ette, et millise trajektooriga nad reeglite poole peavad hakkama liikuma. See võtab nende õigust oma asju otsustada vähemaks. 

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas te olete kursis ja oskate seda kirjeldada, et Läti on praegu otsustanud minna teist teed võrreldes Eestiga? Läti võtab laenu, Läti investeerib ettevõtluskeskkonna parandamisse. Mis meid takistab samas suunas, vastutsüklilises suunas, töötamast? Majanduse jahtumise ajal ikkagi see, mida teie praegu teete, et maksustate ettevõtjaid ja inimesi väga rängalt, tegelikult tekitab, vastupidi, veel suurema võla ja maksutõusude spiraali. Praegu ei ole see aeg, kus peaks tõstma makse ja tekitama Eesti ettevõtlusele probleeme. Praegu, vastupidi, tuleks vähemalt mõned aastad püüda hoida meie ettevõtluskeskkond ja maksukeskkond võimalikult stabiilsena, et ettevõtjad selle keerulise aja üle elaksid. Miks te ikkagi olete valinud tee, mis tegelikult viib veel suuremasse võlaspiraali ja tegelikult ka vähendab riigieelarve tulusid pikas vaates?

Aitäh! Ei vähenda. Miks me tegime suve algul maksumuudatused: selleks, et me pidime tõstma kaitsekulud 3%-le SKP-st 2% pealt. See on väga suur summa ja see raha tuli kuskilt leida. Ja kui nüüd öelda, et majanduses on olukord raske, sellepärast et me tegime maksumuudatusi – ükski maksumuudatus ei ole jõustunud. Majandus ei ole selle pärast keerulises olukorras, need on teised põhjused. 

Nüüd küsimus, miks me ei tee investeeringuid. Jah, me teeme. Järgmine aasta me võtame vähemalt 1,7 miljardit laenu ja teeme investeeringuid 1,9 miljardi eest, millega me oleme absoluutses Euroopa tipus, kolmandal kohal avaliku sektori investeeringute poolest. Me kõike seda teeme ja panustame maksimaalselt, et aidata majandust, aidata ettevõtetel kriisist välja tulla ja luua uut majanduskasvu. Seda kõike me teeme järgmise aasta eelarvega. Õige pea on võimalus selle poolt hääletada. Kui opositsioon seda ei takistaks, saaksime seda kiiremini kasutama hakata, järgmisel aastal kindlalt, ja selleks juba ettevalmistusi tegema. 

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete mitmel korral rääkinud riigi rahanduse parandamisest. Ma püüan aru saada teie sõnade ja tegude kokkulangevusest. Tänavune aasta võrreldes järgmise aastaga – kui palju me siis eelarve tasakaalule lähemale jõuame ja kui palju meil laenukoormus väheneb? Äkki te saaksite neid numbreid siin täpsustada? Mulle tundub, et te räägite ühest, aga tegelikkuses liigume teistpidisesse suunda, nii nagu ka selle eelnõu puhul: te räägite, et on vaja, et me võtaksime vähem laenu ja oleksime eelarvedistsipliini [täitmisel] tugevamad ja paremad, aga selleks, et seda saavutada, tuleb neid reegleid hoopis leevendada. Milline seis meil siis järgmisel aastal olema saab?

Aitäh! Prognoosi kohaselt on selle aasta nominaalne defitsiit 3,3%, järgmisel aastal 2,9%. Ehk siis me selgelt eelarvepositsiooni parandame. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vaatan siit tabelist, et keskvalitsuse võlaportfell peale stabiliseerimisreservi ja likviidsusreservi ühendamist on 2023. aastal 5000 … Järelikult siin on miljonitest juttu? Ja ma vaatan, et 2027. aastaks on see kahekordistunud. Ma ei näe nagu sellel muudatusel riigi rahalisest seisukohast vaadates kasulikkust. Kuidas selline suur võlakoormuse kasv tekib?

Aitäh! See eelnõu sellisel määral meie võlakoormust ei mõjuta, see puudutab ainult eelarvereegleid ja stabiliseerimisreservi. Eelarveotsused me teeme ikkagi eelarve eelnõu raames. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma ikkagi täpsustaksin – ma ei saanud vastust sellele –, kui palju see võlakoormus siis väheneb järgmisel aastal? Teine küsimus või küsimuse teine pool on see. Te olete rääkinud, et tahaksite rohkem kärpida, aga ma ei ole aru saanud, mingil põhjusel ei saa. Teie koalitsioonipartner on Eesti 200, kelle esimees Margus Tsahkna on öelnud, et tulevad jõhkrad kärped, aga neid kusagilt ei paista. Kui varasemalt te olete väitnud, et Reformierakond oli Isamaa pantvangis, siis mis teil praegu toimub? Te justkui räägite, et tahaksite neid kärpeid, ja mõni ütleb, et need tulevad jõhkrad, aga tegelikkuses neid ei paista. Mis toimub?

Aitäh! Räägime nendest asjadest järgmise eelnõu arutelul, millega need natukenegi seotud on. Selle eelnõuga need seotud ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Riigikogu esimees, ärge olge arglik nagu hiirekene. Mul on protseduuriline küsimus teile, väga konkreetne pakiline küsimus.

Jaa, aga (Urmas Reinsalu räägib vahele.) võtame küsimused härra ministrile ära ja siis me võtame protseduurilised.

Just. Rahandusministrile on küsimus selle kohta, kas see eelarve baasseaduse muutmise seadus parandab riigieelarve struktuurset positsiooni või halvendab seda. Ja teiseks, sellele osundatuna, kui me kõneleme siin pidulikult vajadusest eelarve vajadusi realiseerida, siis mu küsimus teile – ja see on seotud ka baasseaduse dogmaatikaga, miks te tegelikkuses seda muutma lähete –, on see: kui palju riigi eelarvestrateegia perspektiivis konsolideeritult kolmel järgmisel aastal tegelikkuses maksab Reformierakonna maksuküür, mille nimel te praegu eelarve baasseaduse reegleid vigastate?

Aitäh! Kahe miljoni võrra parandab see eelnõu [seisu]. Ja maksuküüru küsimus ei ole antud eelnõuga seotud. Aga kuna Isamaa on väitnud, et maksuküüru pole isegi olemas, siis võib-olla ta ei saagi eelarvet mõjutada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole, härra minister. Enne, kui me asume läbirääkimiste juurde, on meil kaks protseduurilist küsimust. Kõigepealt Urmas Reinsalu, palun!

Austatud istungi juhataja, aitäh teile! Teate, mul on niisugune küsimus. Ma vaatan seda poliitilist retoorikat, mis on üha dramaatilisemaks muutunud. Härra Riigikogu esimees, te olete hakanud kasutama sõna – ka eile kasutasite seda, kui te ERR-i stuudios olite –, et toimub rünne põhiseadusliku korra vastu. Karistusseadustik määratleb riigivastased kuriteod, sealhulgas ka kuritegeliku ühenduse põhiseadusliku korra vastu, sealhulgas tegelikult kuni eluaegse vabadusekaotusega karistatava tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra muutmisele. Teie kasutate neid sõnu parlamendi arbiitri rollis, Riigikogu esimehena, et toimub rünne põhiseadusliku korra vastu. Mu küsimus on, ma täpsustan üle: kas teie kvalifikatsiooni järgi praegu siin saalis toimub [ja kui] toimub, siis millises tähenduses rünne põhiseadusliku korra vastu?

Aitäh! See ei ole nüüd küll küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta ja te saategi väga hästi aru, et see ei ole küsimus tänase istungi läbiviimise protseduurireeglite kohta. Aga ma vastan teile. Selle tsitaadi autor on õiguskantsler Ülle Madise, kes on muuseas seda öelnud siin ka Riigikogu puldist. Ja ma viitasin ka oma vastustes väga selgelt Ülle Madisele. Aga ma ütlen veel kord, et see ei ole küsimus tänase istungi läbiviimise protseduurireeglite kohta. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduurireeglite kohta.

Suur tänu! Ma reformuleerin kolleeg Reinsalu küsimuse ja küsin teilt selguse huvides sedasi: kas see, mida me siin praegu teeme ja oleme viimased tunnid teinud ja kavatseme ka edaspidi teha, kvalifitseerub ründena põhiseadusliku korra vastu?

Hea kolleeg Varro Vooglaid, seda debatti me võime kusagil mujal jätkata. Praegu meil on käimas Riigikogu istung, mille raames me menetleme eelnõusid ja langetame otsuseid. Protseduuriline küsimus peab olema otseselt istungi läbiviimise reeglite kohta. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Suur tänu! Ma ikkagi tahaksin selle küsimuse uuesti esitada, täpsustada vastavalt vajadusele, sest tegelikult see seondub väga otseselt istungi läbiviimise reeglitega. Me tahaksime vägagi, et me käituksime kooskõlas istungi läbiviimise reeglitega, mitte ei teostaks rünnet põhiseadusliku korra vastu. Seetõttu ma ikkagi paluksin teilt hinnangut sellele, kas see, mida me siin viimased tunnid oleme teinud, on kooskõlas istungi läbiviimise reeglitega või kujutab see endast rünnakut põhiseadusliku korra vastu. 

Hea kolleeg, ma soovitan teil ka see intervjuu ära kuulata, ja kuulata, mida täpselt on selle mõiste all silmas peetud. Väga tore on võtta üks sõna ja siis hakata selle sõna ümber tekitama üldistusi. Kuulake hoolikalt see ära. Ja see debatt ei pea toimuma täna siin istungil. See ei puuduta tänase istungi läbiviimise reegleid. Seda debatti, uskuge mind, me võime pidada kuskil ajakirjanduses, stuudiotes või kuskil mujal, aga niimoodi ei ole seda võimalik pidada. Meil on praegu käimas Riigikogu istung ja me menetleme eelnõu 304.

Võtan viimase protseduurilise küsimuse, siis me läheme läbirääkimiste juurde. Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma, kuulates siin seda fraasi "rünne põhiseadusliku korra vastu", mõtlesin, et sõnadega tavaliselt on [seotud] ka teod. Mulle meenus, et ma täna hommikul hoovi sõites vaatasin, et meil on paigaldatud topeltvärav sinna [kangi] alla, kust autodega hoovi peale saab sõita. Kas see viitab ka sellele, et ongi uskuma jäädud seda mõtet, et mingisugune rünne põhiseaduslikule korrale võib toimuda? See pani mind praegu mõtlema nendele seostele. Mingil põhjusel on topeltvärav või teine värav veel pandud. Kas tõepoolest usutakse, et võib toimuda mingi füüsiline rünne põhiseadusliku korra vastu? Lihtsalt küsin.

Aitäh! Hea kolleeg! Te võite Riigikogu Kantseleist üle küsida, see on pikalt planeeritud turvakardin Riigikogu sisehoovi väravasse. Sellel ei ole mitte mingisugust seost selle diskussiooniga, mida me siin täna peame. 

Aga nüüd küll, head kolleegid, läheme edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised ja palun esimesena Riigikogu kõnetooli kolleeg Henn Põlluaasa. Palun! 

(Urmas Reinsalu räägib midagi kohapealt.) Ei. Vabandust, Henn Põlluaas! Palun Riigikogu ... (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Ei, meil ei ole sellist nõuet. Meil ei ole sellist nõuet, Urmas Reinsalu, et valitsuse liige peab kogu aeg viibima saalis. Meil on nõue, et valitsuse liige on saalis siis, kui ta vastab küsimustele. Meil ei ole sellist otsest nõuet, et valitsuse liige peab kogu aja viibima saalis. Valitsuse liige kindlasti jälgib väga tähelepanelikult ja tuleb kohe varsti saali tagasi. Ta oli enne väga pikalt puldis. 

Henn Põlluaas, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kuna Riigikogu esimees ei andnud mulle protseduurilise küsimuse esitamiseks aega, siis on mul võimalus kommenteerida seda nüüd juba siit puldist. Ma pean ütlema, et ma olen tõsiselt šokeeritud. Meil tänane istung on, ja mitte ainult tänane, vaid ka kõik ülejäänud istungid on toimunud vähemalt opositsiooni poolt, täites täiesti selgelt ja rangelt põhiseaduse nõudeid, täites meie kodu- ja töökorra seaduse nõudeid, ja nüüd tuleb välja, et Riigikogu esimees nimetab seda ründeks põhiseadusliku korra vastu. See on täiesti šokeeriv. Ma ütleks, et inimene, kes leiab, et normaalne parlamentaarne töö on justkui midagi lubamatut ja keelatut, ei vääri seda ametikohta. 

Aga tuleme nüüd selle eelnõu juurde. Lõpuks ometigi on meil laual eelnõu, mis täiesti otseselt tõepoolest on seotud riigieelarvega. Mul on hea meel, et Reformierakond on üle saanud tasakaalus eelarve fetišist, millest nad on küünte ja hammastega aastaid kinni hoidnud, hoolimata sellest, et tegelikult riigijuhtimine vajab teatud loomingulisust ja see ei saa olla kammitsetud nii tugevalt, et see hakkab juba häirima riigi normaalset toimimist ja selle arendamise püüdlusi. 

Muidugi, samas on selle taustal väga kummaline, et Reformierakonna valitsus lõdvendab eelarvereegleid. On väga kummaline, et samal ajal süüdistatakse kunagist EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsust: aga vaadake, mis teie tegite! Siis süüdistati veel rohkem, siis oli ju kohe Kreeka ja maailma lõpp pidi kaela langema, kui me seda tegime. Aga selle tagajärg oli 8,3%-line majanduskasv ja see oli igati õigustatud. 

Täna oleme olukorras, kus meil on Euroopa kõige suurem majanduslangus. Meil on olnud Euroopa kõige suurem inflatsioon ja me oleme tõelises majanduskriisis, mis on tingitud just nimelt Reformierakonna tegevusetusest. Nii et jumal tänatud, vähemalt nüüd on aru saadud, et tõepoolest selline fleksibiilsus on vajalik. Aga see, kuidas rahandusminister Võrklaev õigustas enda ja valitsuse [tehtavaid] maksutõuse – need tulu- ja käibemaksu tõusud ei ole veel jõustunud, neid justkui ei saa süüdistada tänases kehvas olukorras –, no tuletagem meelde, et kõik hakkas ju ammu enne Ukraina sõda, neli kuud varem, kui energia hind hüppas lakke. Ja see on olnud üks meie allakäigu põhifaktoreid. Just nimelt see, et valitsus keeldus absoluutselt kuidagigi energia hindu alla toomast, reguleerimast, aitamast meie majandust, meie ettevõtlust. Mitte millegagi ei aidatud, erinevalt teistest riikidest, kes kõik on oma ettevõtlusel ja majandusel aidanud rasketest aegadest üle saada ja vastupidiselt maksutõusudele just nimelt alandanud makse, et majandust elavdada, et saada raskest hetkest üle, et tõsta oma ettevõtluse konkurentsivõimet. Reformierakonna valitsus ja eriti tänane koalitsioon on teinud kõik risti vastupidiselt, justkui eesmärk olekski meie rahvuslik majandus lihtsalt lammutada. 

Loomulikult selle asjaga ei saa nõus olla ja loomulikult just nimelt see on see põhjus, miks me oleme läinud obstruktsiooni teed. [Me tahame] natukenegi suunata koalitsiooni ja survestada neid arvestama opositsiooniga, arvestama normaalsete majandusreeglitega, mida muu maailm järgib. Just nimelt koalitsiooni soovimatus kokkulepetele jõuda ja dialoogi pidada on viinud meid sellesse olukorda. Aga selle olukorra lahendamise võti on endiselt koalitsiooni käes. Nii et [nõustuge] kompromisside ja dialoogiga, ja obstruktsiooni enam ei ole, me saame normaalselt edasi minna. 

Ma puudutan ka pankade maksustamise küsimust, mida minister Võrklaev siin väga teravalt kritiseeris sellest vaatenurgast, justkui meie tahaksime sellega meie pangandust kahjustada. Me ei taha muud, kui maksustada erakorralist kasumit. Mitte midagi muud! Ja selle maksustamine ei puuduta mitte mingil määral pankade normaalset kasumit ega vähenda seda mitte ühe sendigi võrra. Küsimus on euribori tõusuga seotud erakorralistes kasumites, mis tegelikult on röögatud, need on sajad miljonid iga panga kohta. Kui me vaatame teisi riike, kes on läinud teist teed, siis nad on saanud sadu miljoneid eurosid riigieelarvesse lisa. Kui ka meie nii teeks, siis ei oleks meil vaja kägistada enda inimesi ja ettevõtteid nende sõna otseses mõttes hullumeelsete maksutõusudega, mis valitsus on teinud ja plaaninud. Nii et kui sellest ei loobuta …

Teie aeg!

… siis ei ole muud alternatiivi, kui Eestit kahjustav valitsus peab tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd oleme siis jõudnud järjekordse eelnõu menetlemiseni, mis on seotud valitsuse usalduse küsimusega. Nagu oma kõigis eelnevates sõnavõttudes, ütlen kohe ka siin alguseks ära, et seda eelnõu juba põhimõtteliselt ei ole võimalik toetada, sellepärast et ei ole võimalik väljendada usaldust selle valitsuse vastu – sel lihtsal põhjusel, et see valitsus lihtsalt ei vääri usaldust. 

Kui ma mõtlesin oma sõnavõtu peale, siis mu mõte jäi pidama Vabariigi Valitsuse ametivandele. Ma ei tea, kui paljud teist mäletavad seda, kuidas ametisse vannutamisel öeldud vanne on täpselt sõnastatud, aga ma kirjutasin selle endale siia välja ja loen selle ette. "Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Kordan lõppu: "Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Ja mulle tundub, et vaat siin ongi see sõlmküsimus, mis seondub küsimusega sellest, kas valitsust saab usaldada või mitte. 

Minul igal juhul on väga selgelt jäänud selline mulje, vaadates selle valitsuse tegevust, et ei pühenduta Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele, vaid, vastupidi, tegutsetakse viisil, mis kahjustab Eesti rahva heaolu ja mitte ei kindlusta meie tulevikku, vaid seab selle ohtu. Ehk selles mõttes tegutsetakse vastupidiselt ametivandele ja see on juba täiesti selge põhjus mitte usaldada seda valitsust. 

Kui me räägime siin ametivannetest, siis ma osutan ka sellele, et Riigikogu liikmetena meie andsime vande, mis ütles nõnda: "Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale." Riigikogu liikme staatuse seaduse §-s 17 on öeldud, et Riigikogu liige on sõltumatu, ta täidab rahvaesindaja ülesandeid kooskõlas põhiseaduse, seaduste, avalike huvide ja oma südametunnistusega. See on ühtlasi koht, kus ma tahaksin küll koputada kõigi koalitsioonisaadikute südametunnistusele. Kui on ikkagi ilmne, et see valitsus kas ei taha või ei suuda käituda viisil, millest nähtuks pühendumine Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele, siis tegelikult tuleks sellele valitsusele umbusaldust avaldada ja anda rahvale võimalus, võib-olla ka erakorraliste valimiste näol, valida endale sellised esindajad, kes seaksid ametisse valitsuse, mis suudaks tegutseda ametivande kohaselt. 

Ja kui ma ütlen, miks mulle tundub, et ei tegutseta meie rahva heaolu ja tuleviku kindlustamise eesmärgist lähtudes, siis neid põhjendusi saab tuua õige palju. Tõesti, ma olen siin kirjutanud enda jaoks välja vähemalt 20 eraldi põhjendust. Noh, võib ju nimetada siin lihtsalt mõnda. Me teame, et sel aastal tuli uudis, et Eestis on saja aasta madalaim sündide arv, sel aastal tuleb veel rekord, kusjuures kukkumine on väga suur. Ja valitsusel ei ole mitte ühtegi ideed, mida teha selleks, et olukorda parandada või vähemalt olukorda leevendada, kui ei suudeta seda probleemi ületada. Null! Ja ma arvan, et keegi ei saa vastu vaielda: mitte ühtegi meedet pole rakendatud, mis omaks potentsiaali viia meid selle olukorra leevendamise poole. Ometi on tegemist eksistentsiaalse ohuga. Kui seda probleemi ei suudeta lahendada või leevendada, siis meie rahval ei ole tulevikku. Ehk ei saa olla juttu sellest, et tegutsetakse Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamise vaimus. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Samal ajal toimub massiline immigratsioon Eestisse, mille tempo ja ulatus on suurem kui teise maailmasõja järgsetel aastatel, mis on siis eelmine kõige massiivsema immigratsiooni periood. Madalaim sündide arv ja kõige massilisem immigratsioon – no kas see on siis meie rahva heaolu ja tuleviku kindlustamine? No ei ole ju! Tõesti ei ole. 

Mida veel on tehtud? Peaaegu kohe esimese asjana mindi abielu väärastamise projekti elluviimisega edasi. Põhiseadus ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Ja mida nemad teevad? Mida nemad tegid? Läksid otsesele ideoloogilisele rünnakule perekonna aluseks oleva abielu institutsiooni vastu, ähmastades kogu ühiskondlikku arusaama sellest, mis on üldse perekond, mis on abielu, sidudes ühte kimpu homoseksuaalsed suhted ja abielulised suhted. Otsene rünnak perekonnakultuuri aluste vastu, ja kuna perekond on meie ühiskonna alus, nagu põhiseadus ütleb, siis on see ka tegelikult rünnak ühiskonna aluste vastu. See ei ole ju Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamist ellu viiv käitumine. 

Noh, siin neid näiteid saab tuua niivõrd palju, et ei teagi, mida mainida, mida mitte. Toon lihtsalt ühe näite, millest ma lugesin eile, võib-olla lugesite teie ka. Kirjutas sellest Jaak Madison Postimehes. Ja loo pealkiri oli selline: "Üks lihtne ja tõhus viis, kuidas riik saaks raha kokku hoida". Nüüd tsiteerin. "2021. aastal otsustasid Euroopa Liidu liikmesriigid anda Euroopa Komisjonile volituse rääkida liikmesriikide nimel läbi vaktsiinihankeks. Peaministriks oli Kaja Kallas ning tervishoiu eest vastutas Tanel Kiik. Nõnda Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen hakkaski läbirääkimisi pidama, kuid täiesti kogemata on ta kaotanud kõik WhatsAppi vestlused Pfizeri tegevjuhiga, kuid Euroopa Komisjon sõlmis hankelepingu väärtuses 71 miljardit eurot ning aastani 2026 kohustuti ostma Pfizeri vaktsiine. Ei lõhna see üldse massiivse korruptsiooni järele … Kuid nõnda me olemegi lõhkise küna ees. Poola on peatanud vaktsiinitarned, kuna vajadus nende järele tänaseks puudub, kuid Eesti jätkuvalt tarnib edasi. See tähendab, et ka maksab edasi. Soovime kokku hoida rasketel aegadel, nagu peaminister räägib?" Ja kuulake nüüd: "Lõppevaks aastaks ehk 2023. aastaks on eraldatud selle Euroopa Komisjoni sõlmitud raamlepingu täitmiseks 25,5 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha. Ka järgnevatel aastatel, kuni 2026. aastani, jääb see summa samasse suurusjärku ehk järgneva kolme aasta peale me räägime ligikaudu 80 miljonist eurost." 80 miljonit eurot maksame järgneva kolme aasta jooksul Pfizerile nende niinimetatud vaktsiinide eest, mida meil ei ole vaja. 

Kas meil on vaja veel rääkida midagi sellest, kas sellist valitsus saab usaldada või mitte? Siin ei ole küsimustki. See on lihtsalt naljakoht. Nii et ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid umbusaldama seda valitsust! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid saalis, kolleegid ekraanide taga ja ka öised pealtvaatajad! Nüüd liigume päris tempokalt finaali poole, järgmisena peaks meil olema riigieelarve. Ja praegu me enne riigieelarve arutelu arutame riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 304, mis on järjekordselt seotud usaldushääletusega. Ja kui usaldushääletusele on pandud, siis järjekordselt pean ütlema, et käesolevat valitsust ei saa usaldada. EKRE hääletab selle eelnõu vastu. 

Selle eelnõuga tahetakse lõdvendada eelarvereegleid. Ja nii nagu ikka eelarvereeglite muutmisel, ka praegusel juhul eesmärk pühitseb abinõu. Ehk kui reeglid saavad piiravateks, siis tuleb neid reegleid muuta vastavalt sellele, mida on vaja olemasolevale koalitsioonile. 

Nüüd ministri vastustest ja ülevaatest. Meile maaliti siin hästi optimistlik pilt, kuidas selle võrra Eesti elu hakkab paranema ja tänu sellele Eesti saab võtta laenu juurde 1,7 miljardit ja me oleme üks suurimaid avaliku sektori rahaga investeeringute tegijaid Euroopa Liidus. Noh, selle jutuga üldiselt ei saa Euroopa ega maailma parimaks rahandusministriks, mille poole kindlasti praegune minister püüdleb. Tal on erakonnas kaks sellist korüfeed ees, nende kingadesse on tal veel väga raske ära mahtuda. Aga pürgima peab, olgu see teekond milline tahes. Ja selles suhtes minister ei näe enda või oma koalitsioonipartnerite tegevuses mingit valesti tegutsemist, ta otsib ikka süüdlast väljastpoolt. Endale ei tehta selgeks, kus peitub see juurpõhjus, miks me oleme siia jõudnud. Kõiges on süüdi opositsioon ja eriti veel EKRE, kes seisab Eesti põhiseaduse eest ja eesti rahva püsimise eest. Ma ei hakka tsiteerima eelkõneleja Varrot, kes tõi välja punktid, [mida rikkudes] on valed seadused vastu võetud. Aga ametivande andmisel on lähtutud sellest, et inimeste südametunnistus peab olema praegu ja ka edaspidi puhas ja saaks teistele julgelt silma vaadata. Paraku sellega edasi ei ole mindud. 

Aga eelnõu seletuskiri ütleb meile, et selle eelnõuga tahetakse riigieelarve koostamise aluseid muuta selliselt, et valitsussektori tasakaalu reeglid oleksid paindlikumad. Ja käesoleva muudatusega viiakse Eesti riigisisesed eelarvereeglid vastavusse Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvaheliste kokkulepetega lubatud limiitidega, kaotades seni kehtinud rangemad nõuded, mis on osutunud eelarve planeerimisel liiga piiravaks just suurte majanduskriiside ja nendest väljumise kontekstis. 

Minister rääkis, et kriisidest me hakkame juba väljuma, et nad on kõik selleks teinud. [Samas on] meil väljumiseks vaja tegelikult majanduskasvu, aga majanduskasvu tingimuste loomiseks veeretatakse kõiki tõkkeid ette. Eile oli kujundlik näide, et ümmargusi kive me tassime, aga kandilisi kive veeretame. Selles suhtes täiesti nõustun eilse kõnelejaga. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Tehakse enda elu eriti raskeks, et siis saaksid kõik seda kas kritiseerida või öelda välja õigeid asju, et tehke palun teistmoodi. Aga ei olda valmis teisi kuulama ja sellest lähtuvalt lükatakse endale natuke vale tee sisse, kust pärast ei ole võimalik välja tulla. 

Ja nüüd, selle eelnõuga on tehtud ettepanek, et stabiliseerimisreservi suuruse võrra kasvab valitsussektori laenumaht ning sama summa võrra [kasvavad] ka finantsreservid. Kui minister räägib siin, et meil on laenu võtmine vajalik püsikulude katmiseks, siis eks ta on pigem iseenda petmiseks. Ma ei tea, kellele mida tõestada tahetakse. See ei saa olla tõsiseltvõetav. Selliste meetmetega me kindlasti ei saa nõustuda. 

Usaldusküsimusega sidumine on juba esmane ohu[märk], et valitsus ei ole valmis dialoogiks, ei ole valmis kompromissideks, ei ole valmis opositsiooni ettepanekutega arvestama, tehakse neid siis 2, 4, 40, 400 või 4000 – mitte ühegagi ei arvestata, isegi kui need tunduvad ja tegelikult ongi väga asjalikud ja väga ajakohased. Vaat selle [eelnõu eelarvega] sidumine ongi kõige asjakohasem, nii et siin võib isegi aktsepteerida selle usaldusküsimusega sidumist. Aga Riigikogu debati kontekstis oleks see võinud ikkagi läbida tavalise menetlemise ja tuua saali võib-olla ka koalitsioonisaadikuid, kes osaleksid parlamendi debatil aktiivsemalt. 

Väide, et nüüd tööd ei saa teha ja parlament seisab, ei ole ka adekvaatne. Töö käib. Kes tööd tahab teha, see saab siin kohapeal seda teha. Aga ma ei ole kuulnud koalitsioonisaadikutelt ühtki kõnet, kui hea eelnõu see on ja miks me peaksime usaldama valitsust. Ühtegi vastusõnavõttu ei ole. Täna meil siin eelmise, looduskaitseseaduse arutelul oli küll keskkonnakomisjoni liige, kes tutvustas ka koalitsiooni seisukohti. Aga selle eelnõuga me ei saa nõustuda ja hääletame selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, juhataja! Head kaasvõitlejad, head kolleegid! Lugupeetud tehniline personal, kes veel jaksab! Lugupeetud valveüksus, kes te meid krattide eest kaitsete! Me peame rääkima asja olemusest. Asja olemus on selles, et kui Jüri Adamsi, meie põhiseaduse isa sõnadega väljendada, riigis haarasid võimu reformitud kommunistid. Soomes nimetati neid pintsaku pahupidi keerajateks, takinkääntäjät'eks. Ja kuna neil oli tugev kollaboratiivne võrgustik majandusringkondades ja mujal, siis tänu "käsi peseb kätt" süsteemile saavutasid nad erakordselt suure mõju riigi algusaastatel. Väga palju partorge, väga palju nomenklatuurseid persoone, kes kunagi hea elu nimel neid kompromisse okupatsioonivõimuga tegid. 

Me oleme juba mitukümmend aastat pidanud elama Eestis, mis on nende näo järgi tehtud. Ja see nägu on läinud üha inetumaks. Ma imestan, et näiteks Eesti 200, mis ei ole sugugi nähtavalt nii nomenklatuuriga seotud partei, muutub abirattaks vanade reformikommunistide parteile. Palju õnne teile! Isegi sotsiaaldemokraatide seas ei ole nii palju reformitud kommuniste. Ime küll, aga selline on meie riigi nägu. See on mugavusriik, aga teatud seltskonnale. Ja ma ütleksin, et vaade ei ole neil Eesti peale, vaid vaade on neil uute peremeeste otsingul, uute käsulaudade otsingul, mis tähendab, et tähtsam on kõik, mida keegi väljastpoolt meist arvab, mida käsib. Ja siit ka sellesama eelnõu olemus. Vaatame, mida peremehed käsivad. Väike Peeter saab oma märsi, see on tühi.

Ma käisin Kreekas. Kuidas nad elavad? Meie garanteerime nende laene, meie garanteerime seda, et neil on 800 ja rohkem lahingutanki oma kalli NATO-liitlase piiril, kus on oht sõja puhkemiseks. 2020 olid laevastikud ninapidi vastamisi. Oht oli sõja puhkemiseks. Aga samal ajal Kreeka ei suuda maksu koguda, kuni 30% on varimajandus. Aga meil väänatakse käsi: toetage, aidake, korraldage. Ta on ikkagi iseseisva riigi pika ajalooga. Ja me peame selle kinni maksma. 30% musta sektorit, makske kinni! 

ETV-s oli haruldane materjal paar päeva tagasi, kuidas Euroopa Liidu rahad lähevad Cosa Nostra ehitusprojektide toetuseks. Makske kinni, Väikesed Peetrid! Makske kinni, vaadake oma märsi põhja! Seal haigutab tühjus. Cosa Nostra vajab palka, väljapressijatel on ka vaja elada. Kreeklastel on ka vaja elada, kellest 30% on mustas sektoris. Ka Rootsi pangad vajavad head elu Eesti rahva turjal. Selle asemel et võtta sealt 700 miljonit eurot, mis lahendaks kõik probleemid ka praeguse valitsuse jaoks kiirelt, lubatakse neil poetada 40–50 miljonit eurot oma ülikasumitest. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Millised haruldased valikud! Ja siis olemegi selles olukorras, kus me ei vaata oma rahva vaatenurgast, mida on vaja teha, vaid nagu Reformierakonna värvid ütlevad, nad on eurovärvides, mingi teise lipu värvides, mitte Eesti värvides. Nii nagu sotsiaaldemokraatidel on veripunane, kommunistliku pärandi värv. Ja siis me näeme EKRE värve, need on rahvuslipu värvid. Jah, sümbolid loevad. Kellel on Brüsseli värvid ja kes ootab käske sealt, kes vaatab punalipu traditsioone. Ja nii edasi ja nii edasi. Vaade Eesti rahva seisukohalt tuleb tagasi saada: mis on meie huvid, mis on meie eesmärk, mis on meie rahvusriigi eesmärk. 

Me oleme ülimalt töökas rahvas. Ja kui vaadata PISA teste, siis me oleme rahvas, kellel on maailma kõige targemad lapsed. Aga selline töökas põhjamaa rahvas, kes siin külma ilmaga peab toime tulema, ei pea maksma kinni kellegi teise hüvesid, head elu, kes ei viitsi sama palju tööd teha. Ja me ei tohi olla ka Ida-Euroopa Väikesed Peetrid, kelle märss alati tühjaks süüakse. Ja märsi tühjaks söömine on pikaajaline. 

Ka see, kui me kommunismist vabanesime, ei tähendanud seda, et me saime kohe jõukaks. Meid osati lüpsta väga tugevalt, enne kui me hakkasime riiklikult mõtlema. Aga me ei ole päriselt riiklikult mõtlema hakanud siiamaani. Me peame endalt selle kolonialistliku suhtumise, nii enesekoloniseerimise kui väljastpoolt koloniseerimise suhtumise õlgadelt maha heitma, kui me tahame tõeliseks riigirahvaks saada. 

See kõik kehtib nende eelnõude kohta. Me peaksime tegema seda, mida meie vajame, maksustama seda, mida meie õigeks peame, kehtestama käibemaksusoodustusi nendele, keda meie peame selleks sobilikuks, mitte võtma vastu käske globalistlikelt Brüsseli bürokraatidelt, vaid pidama meeles, millisele riigile me vande oleme andnud. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, Siim Pohlak. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Siin küsimuste-vastuste voorus, kui minister kõneles, puudutati paljusid erinevaid teemasid. Minister mainis muu hulgas ka, et võetakse praegu üle miljardi laenu, circa 1,5 miljardit. Kui ma meenutan, siis eelmisel sügisel riigieelarve vastuvõtmise ajal peetud kõnes ma rääkisin ka sellest, et see eelarve on miljardiga miinuses ja sellest tuleb meile üks hirmus jama. Reformierakond on lasknud riigi[eelarve] suurde miinusesse ja ma mõtlen, et kui eelmisel aastal oli eelarve miljardiga miinuses ja nüüd võetakse 1,5 miljardit laenu – minu meelest rahandusminister nii ütles –, siis kuskilt peab ikkagi lekkima see paat väga kõvasti. Saame aru küll, et raha läheb igale poole, nagu härra Võrklaev on öelnud, aga midagi siin nagu ei klapi päris hästi.

Küsimuste-vastuste voorus räägiti ka pankade maksustamisest, mis oleks üks võimalus eelarveaugu täitmiseks. Võiks maksustada pankade erakorralise kasumi, mis tänu euribori kasvule on teenitud. Leedu on seda väga edukalt juba teinud. Rahandusminister seda vaadet ei jaganud, ta rääkis, kui vale see on, kui halb see on. Tegelikult tõde on täpselt teisel pool: vastupidi, see on just see, mida praegu oleks vaja teha. Keegi ei lähe pankade tavaliste kasumite kallale, vaid tegemist on erakorralise kasumiga, mida on tänu euribori kasvule teenitud ja mis pärineb tegelikult Eesti ettevõtjate, Eesti inimeste kasvanud laenumaksetest. Aga selle asemel, et maksutulu korjata sealt, kuhu see raha on liikunud, minnakse ja võetakse nende inimeste käest raha veel maksutõusudega ka ära, hoolimata sellest, et euribori kasv on juba oma töö teinud.

Kui Eesti maksusüsteemi laiemalt vaadata, siis see on tegelikult ikkagi räigelt kaldu suurkapitali ja suurettevõtete poole, ka välismaise suurkapitali poole. Kahjuks valitsus üldse ei soovi arutada küsimust, et peaks äkki meie maksusüsteemi nii üle vaatama, et see toetaks kuidagigi kodumaist ettevõtlust, väikeettevõtlust, keskmist ettevõtlust, pereettevõtlust. Kogu see eelarve täitmine maksutõusude abil on tegelikult ju iseenda petmine. Ei ole ükski riik ennast rikkaks maksustanud. Mitte kuidagi ei ole võimalik maksutõusudega panna majandust kasvama.

Nii et selline maksutõusude kaskaad, mis meid ees ootab, ligemale 20 maksutõusu või uut maksu – see saab Eesti majandusele kaasa tuua ainult katastroofi, külmumise ja stagnatsiooni. Seda räägivad, selle eest hoiatavad paljud spetsialistid. Indrek Neivelt on rääkinud sellest, et Maastrichti kriteeriumide täitmiseks tegelikult me ei peaks midagi tegema, võiksime täpselt samamoodi edasi minna. Ei oleks vaja maksutõuse. Tippjuhid, ettevõtjad, spetsialistid, näiteks Toomas Luman on öeldud, et maksutõusud tuleks praegu ära jätta. Ta hoiatab täpselt samamoodi majanduse külmumise ja jahtumise eest. Aga neid ei kuulata. Ei, ise ollakse targemad, ei ole meil vaja neid spetsialiste.

Rahandusminister kuulutab, et eesmärk on tasakaalus eelarve – see on Reformierakonna eesmärk. Aga eelarve ise ei saa ju tegelikult olla mitte kuidagi eesmärk, eelarve on vahend. Eelarve on tööriist, mitte eesmärk. Siin aetakse see segamini. Samamoodi võiks öelda, et kui maja ehitame, siis eesmärk on haamer. No ei ole! Eelarve on tööriist, ja millist riiki selle tööriistaga ehitatakse, see on küsimus, mille peaks valitsus endale esitama, mitte seadma seda tööriista eesmärgiks.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eesmärk peab olema ikkagi Eesti majanduse hea käekäik, inimeste hea käekäik. Me võime ju eelarve tasakaalu ajada, hambad ristis, aga mis sellest kasu on, kui inimesed kolivad Eestist ära, ettevõtjad lähevad pankrotti? Eelarve saab loomulikult lõpuks tehniliselt tasakaalu. Võib veel tõsta käibemaksu. Praegu tõstetakse 22% peale, järgmisel aastal vaadatakse, et tohoh, maksutõusud ei toonudki eelarvesse rohkem raha, ja Reformierakond otsustab, et tõstame käibemaksu 24% peale, 26% peale. Kuhu me niimoodi jõuame? Kui eelarve tasakaalust saab eesmärk omaette, siis see on täiesti absurdne ja mõjub hukutavalt Eesti majandusele. Vastupidi, eesmärk peab olema majanduse käimasaamine, et eelarvesse tuleks rohkem raha.

Ja kuna tegemist on ka valitsuse usalduse hääletusega, siis räägin lühidalt sellest, miks tänast valitsust ei saa usaldada. See valitsus alustas, startis valega, tegi valestardi, nagu spordis öeldakse. Ta jättis Eesti inimestele enne valimisi olulised asjad rääkimata. Mitte keegi ei saanud võimalust hääletada maksutõusude poolt, aga ometigi nüüd kõik need maksutõusud Eesti inimestele kaela keeratakse.

Üks jõhkramaid neist maainimeste suhtes on automaks. See on sisuliselt maainimese karistamine. Päris valgustav oli kuulata rahanduskomisjonis teisipäeval automaksu vastu korjatud allkirjakampaania esindajate esinemist ja näha, kuidas koalitsioonierakondade, eriti Reformierakonna esindajad käitusid nende inimestega: milline oli suhtumine, kuidas kuulutati, et inimestel on liiga palju autosid ja on liiga võimsad autod. Maal ei ole see valik, kas sul on auto või ei ole, kui sul buss läheb heal juhul kodu juurest korra või kaks päevas mööda. Sul ei ole valikut, kui sa tahad tööle saada – kui sa tahad tööl käia, sul peab auto olema. See ei ole valik, vaid see on hädavajadus. Aga sellest valitsuserakonnad aru ei taha saada. Automaks on jõhker ja Eesti ajaloos minu meelest pretsedenditu vara maksustamine ja tekitab küsimuse, et kui valitsus nüüd läbi kukub oma maksude tõstmisega ja eelarvesse loodetud raha ei tule maksutõusudest, mis on siis järgmised vara liigid, mida maksustama hakatakse. Mille Reformierakond järgmiseks maksu alla paneb? Kas tuleb ülikonnamaks, kingade maks – mis järgmiseks välja mõeldakse?

See on ohtlik ja sisuliselt avatakse Pandora laegas. Ja bürokraatia vähendamisest ja kulude kokkuhoiust tegelikult kuulda ei taheta. Aga ma saan aru, et mu aeg hakkab otsa saama, nii et ütlen siit: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti ei toeta valitsust sellel usaldushääletusel. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelarve tasakaal ei ole eesmärk iseeneses, ta ei saa see olla. Loomulikult peab eelarve tasakaal olema eesmärk mingite [tulemuste] saavutamiseks, nii nagu eelarve tasakaalu kontekstis toimetamine oli põhjendatud enne 2011. aastat, kui meil oli lootus – ja see õnnestus ka – euroga liituda. Pärast seda, kui me tegelikkuses raha hinda ei mõjuta, meist ei sõltu, mis on raha hind – eks me oleme seda näinud viimasel ajal, kui Euroopa Keskpangas määratakse euribori eesmärgiga inflatsiooni kontrolli all hoida –, see meid kuigi palju aidanud ei ole. Vaata et vastupidi: Eesti inimestele, nagu head kolleegid on siin öelnud, on see mõjunud üsna laastavalt ja inflatsiooni me sellega kuidagi kontrolli alla saanud ei ole. Me ei mõjuta rahanduspoliitikat enam, me oleme osa euroalast ja peame sellega leppima. 

Selles kontekstis ma kuidagi ei vastusta tänase seaduseelnõu eesmärki, küll aga seda, kuidas seda põhjendatakse, argumenteeritakse. Kui esimest korda eelarvereegleid muudeti ja lõdvendati, siis [tõstis] Reformierakond hädakisa, kuidas me muutume kohe Kreekaks, satume võlapöörisesse, võlavanglasse, ja mis kõik hirmsad asjad veel meiega juhtuvad.

Ja mis nüüd on? Nüüd [öeldakse], et sellest pääsemiseks peame eelarvereegleid leevendama. See on nagu täiesti kakofooniline ja vastuoluline [jutt]. Kui me vaatame seda eelnõu, siis seletuskirjas ilusti kirjutatakse, et eelnõu [kohaselt] muudetakse riigieelarve koostamise aluseks olevaid valitsussektori tasakaalu reegleid. Muudatuse tulemusena viiakse Eesti riigisisesed eelarvereeglid vastavusse Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvaheliste kokkulepetega lubatud limiitidega, kaotades seni kehtinud rangemad nõuded, mis on osutunud eelarve planeerimisel liiga piiravaks just suurte majanduskriiside ja nendest väljumise kontekstis. Teise muudatusena tahetakse stabiliseerimisreserv ühendada likviidsusreserviga, et hoida kokku riigieelarvest kaetavaid intressikulusid. See, kuidas põhjendatakse seda muutmist, see, mida Reformierakond räägib, minister räägib, et me tahame saada paremaks, olla paremad, ja selleks me peame eelarvereegleid lõdvendama – see on absurd ja täiesti vastuoluline [jutt]. 

Nii nagu ma ütlesin ja nii nagu ka head kolleegid, minu eelkõnelejad, on öelnud: me kuidagi ei vastusta seda eesmärki. See ongi normaalne planeerimisprotsessi vahend. Ja kui me vaatame seda, mida teised Euroopa riigid teevad, siis võib-olla praeguses kontekstis peaksime seda võimalust isegi märksa enam kasutama, kuna meie laenuvõimekus on madal. Majanduses on väga keerulised ja kehvad ajad, millega põhjendatakse ka seaduse seletuskirjas seda eesmärki.

Aga tegelikkuses me läheme räigeid maksutõuse tegema. Maksumuudatused hakkavad kehtima järgmisest ja ülejärgmisest aastast. Ja see, mida ma ütlesin, et meie ju tegelikult ei mõjuta rahapoliitikat ja meist ei sõltu raha hind, ongi põhjus, miks rahanduskomisjon otsustas ära jätta muudatuse, mis [oleks ellu viidud] väga lühikese aja jooksul. Kõigepealt oli eesmärk liita need reservid, nüüd me oleme jõudnud sinna, et reserve pole mõtet liita, sest tegelikult intressikulud [on] sellised, et me tegelikult sealt võitu ei saa. Ja siis jäetakse, nagu siin kirjas on, eks ju, esimese muudatusettepanekuga ära stabiliseerimisreservi liitmine likviidsusreserviga ja [muudetakse] seda, et riigieelarve seaduse § 72 lõikes 3 toodud stabiilsusreservi haldamise eesmärgiks [seatakse] pikaajaliselt stabiliseerimisreservi vahendite väärtuse kasvatamine ja piisava likviidsuse säilitamine. 

Ma palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Eelnevast tulenevalt muutub ka eelnõu pealkiri. Palju õnne! Aga see, et raha hind ei sõltu meist, sealhulgas rahandusministrist, ükskõik kui kõvaks meheks ta end ei [pea] … Siin seletuskirjas kirjeldatakse ilusti, et esmalt [kavas olnud] stabiilsusreservi liitmisel likviidsusreserviga oli eelarves planeeritud kokku hoida 2 miljonit eurot intressitulude ja -kulude vahelt, kuna stabiilsusreservi tulusus on olnud madalam kui riigi võlaportfelli intress. Rahanduskomisjoni muudatusettepanekut arvesse võttes stabiilsusreserv säilib ning selle tulusus suureneb. Muudatusettepanekutest tulenev vahe kaetakse stabiilsusreservi tulude suurenemisega 2 miljoni euro võrra aastas. Eelarves suureneb 16,6 miljoni euro võrra intressitulu ja sama summa võrra suureneb ka intressikulu. Eelarvepositsioon selle tõttu ei muutu. Stabiliseerimisreservi suuruse võrra kasvab valitsussektori laenumaht ning sama summa võrra suurenevad ka finantsreservid.  Me peame kasutama neid võimalusi, mis meile antud on, ja selles mõttes on eelnõu eesmärk igati mõistuspärane ja mõistlik. Küsimus on ainult seesama, et me tegelikult ei taha neid võimalusi kasutada, valitsus on [hoopis] otsustanud hakata maksustama. Kusjuures meil pole õrna aimu, mida see maksukoormus tähendab.

Möödunud nädalal kohtusin mitmete ettevõtjatega, kes on väga mures, arvavad, et nemad oma ettevõttega elavad selle üle, aga see, mismoodi riigil läheb – nad näevad, et nende makstavate maksude osakaal väheneb olulisel määral ja kuidas riik hakkama saab, sellest neil mingitki arusaamist ei ole. Kindlasti panevad maksutõusud meid konkurentsis teiste riikidega märksa keerulisemasse olukorda.

Ja nii nagu ma ütlesin, kõike suudetakse põhjendada samu argumente kasutades risti vastupidises suunas. Me mäletame, et kui maksueelnõudega siia tuldi, siis puudutas see ka pankade maksustamist, millest siin mitmel korral räägitud on. Kõigepealt taheti tõsta 22%-le, siis oli 14%, siis jõuti kusagile 18% peale. Käibemaksuga käis erinevates sektorites absoluutselt erinev trall, mis näitab, et tegelikult ei olnud need asjad väga hästi läbi mõeldud. Ja seda on raske ette heita, sellepärast et me ei tea, mis toimub. Aga mõistlik oleks selles olukorras mitte täiendavalt maksudega möllata, jamada, vaid püüda aru saada, kuhu see kriis läheb, ja siis, kui meil on kriisi põhi käes …

Teie aeg!

… hakata tegelema nende meetmetega, mis [võimalik]. Ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. (Evelin Poolamets palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Siin on järjekordne seaduseelnõu, mis tegeleb justkui mustkunstiga. Meile öeldakse, et jah, me nüüd jätame eelnõust välja selle, et stabiliseerimisreserv liidetakse likviidsusreserviga. Samas trikitame teistmoodi. Kirjutame nii, et stabiliseerimisreservi haldamise eesmärk on kehtestatud piirangute raames pikaajaliselt stabiliseerimisreservi vahendite väärtuse kasvatamine ja piisava likviidsuse säilitamine, et vajaduse korral oleks võimalik täita [riigieelarve] seaduse §-s 71 nimetatud eesmärke. Ehk siis tegelikult mina loen siit välja, et me ikkagi liidame need, mitte küll juriidiliselt, aga väikese trikiga, et luua olukord, kus sisuliselt [saab] võtta kasutusele igapäevakulutuseks keelatud rahatagavara ehk siis stabiilsusreservi, mille maht on ligi 430 miljonit eurot. Minister ütles, et sellega hoitakse kokku intressikulu aastas 2 miljoni euro võrra. Aga samas riigi rahareservide kokkutõstmist lubava seaduseelnõu vastuvõtmine küll vaigistab ajutiselt – me teamegi ju, mida – riigi kroonilist rahanälga, aga samas vähendab parlamendi võimalusi ootamatute kulutuste üle [otsustamisel] kaasa rääkida. Seda raha on riik seni hoidnud tallel, et ettenägematute kriiside ajal olla valmis välja maksma palku, pensioneid ja toetusi. Meil on selleks olnud vajalik stabiliseerimisreserv, aga nüüd siis, hookuspookus, kasvatame siin pikaajaliselt vahendeid ja samas hoiame nii-öelda likviidsust üleval. 

Me oleme täna õhtul näinud väga palju samasuguseid seadusi, kus tehakse justkui mustkunstitrikk, et vaadake mu huuli, maksud ei tõuse, aga samas tehakse selline käik, millega maksud tõusevad. Me ju kõik teame, et Eestil ei lähe hästi. Ei lähe hästi ettevõtluses, majanduses, aga eriti inimeste toimetulekus. Me teame, et juba aastate eest ületas Leedu sisemajanduse koguprodukt inimese kohta ostujõu arvestuses Eesti vastavat näitajat. Eelmisel aastal Eesti majandus erinevalt Lätist ja Leedust ning ühena vähestest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest langes 87% tasemeni Euroopa Liidu keskmisest. See teeb muret ja sellel on põhjused. Hiljutine teade töötleva tööstuse 15%‑lisest langusest käesoleval aastal osutab selle trendi jätkumisele. 

Inimeste igapäevase heaolu taset iseloomustab aga üks teine näitaja: tegeliku isikliku tarbimise määr võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. See indeks näitab, kui palju kaupu ja teenuseid iga inimene tegelikult tarbib protsendina Euroopa Liidu keskmisest. Eelmisel aastal oli see näitaja vahemikus 67% Bulgaarias kuni 138% Luksemburgis. Eesti indeks oli 79% ehk oleme tagant kuues, jäädes alla nii Leedule, Lätile kui ka Rumeeniale. See pilt ei vasta kuidagi avalikult levitatavale ettekujutusele Eestist kui jõukast ja edukast uuest liikmesriigist. Leedu tegelik elatustase ületab Eesti oma juba 20% jagu. 

Erinevus SKP ja tarbimise määra vahel viitab lisaks majandusarengu pidurdumisele veel kahele Eesti poliitilisele probleemile. Suur hulk loodud rikkustest ei jõua Eesti inimesteni ja tarbimishindade kasv ületab oluliselt tootmishindade kasvu. Need probleemid nõuavad poliitilist käsitlemist. Majandusarengu küsimustes kuuleme valitsuselt strateegiliste arengusuundade ja otsuste asemel justkui linnuvaatlejate kirjeldusi üle lendavatest parvedest: tulevad sealt, lähevad sinna ja pesitseb vähe. Raha ei ole ja makse tuleb tõsta. Puudub arusaamine, et rahvusliku julgeoleku ja põhiseadusliku korra [kindla] tagamise kõrval [peab] valitsuse peamine ülesanne olema mitte kõrvalseisja tähelepanekute jagamine, vaid ettevõtluskeskkonna strateegiline haldamine, eelkõige luues tingimusi ja kindlustunnet, aga ka võimendades konkurentsieeliseid kodumaise ettevõtluse arenguks ja kõige selle kaudu kindlustades ka riigi rahandust. 

Tasapisi oleme liikunud ühiskonda, kus tegelik elu ja valitsevad poliitilised visioonid on kaotamas oma kokkupuutepunkti. Inimesed lähevad hommikul tööle, noored kooli, ettevõtjad kavandavad investeeringuid, loojad püüavad seda reaalsust loomingusse valada. Kõigil neil on oma unikaalne kogemusesõnum, sõnum, mida adressaatidel pole aga aega kuulata, sest aktivistlik poliitiline agenda ei võimalda. Mõelgem rohkem majandusele, majandus on oluline! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Tervitan vaprat sotsialisti! Enne siin minister Võrklaev pahandas meiega, et opositsioon paneb Riigikogu töö seisma. No mina ütleks, et me oleme siin töötanud päris usinalt. Töötame kella viie paiku hommikul – ma ei näe, et töö seisaks. Minu arust on see selline …

Vabandust, Martin Helme! Nii, korraks oli meil pildi katkestus, aga nüüd jätkub. Me lisame teile selle aja, mis me praegu kasutasime. Tundub, et pilt on olemas, me saame istungit jätkata. Martin Helme, palun! Teil on 40 sekundit lisaaega. Palun!

Aitäh, aitäh! Tundub, et hoopis mingid juhtme peal istuvad trollid panid töö seisma. 

Ei, ei pane me tööd seisma, töö käib täie hooga. Kuid see tõstatab küsimuse: kas seda seadust on ikkagi vaja? Kas see seadus on vajalik? Tuletan ikka meelde – see on üks minu lemmikuid poliitilisi tsitaate, omistatakse erinevatele inimestele, minu teada kuulub see Benjamin Franklinile, aga võib ka olla mõni teine Ameerika Ühendriikide põhiseaduse autoritest –, et iga kord, kui seadusandjad koos on, ei ole ühegi inimese vabadus, varandus ega elu väljaspool ohtu. Ei ole vaja igasuguste seadusalgatustega lagedale tulla.

Tuleb kindlasti ja alati eelarve tasakaalu ja kogu selle arutelu juures ära mainida, et erinevalt reformierakondlastest ei ole mina kunagi olnud eelarve tasakaalu fetišist. Nemad on olnud ikka täitsa hullunud fetišistid. Ainult et nii nagu ikka reformierakondlaste puhul, ega sõnad ja teod ei lange eriti kokku. Siin unnati teemal, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna rahandusminister tahtis Eestis teha Kreekat. Ma olen Kreekas käinud, Kreeka on väga meeldiv koht, kus olla ja viibida. [Otsida] Eesti ja Kreeka rahanduse ja maksunduse ja riigivalitsemise puhul võrdluskohti – kõiki asju võib võrrelda, eks ole, planeeti Marss ja õunaussi võib ka võrrelda, aga no ei ole väga võrreldavad asjad tegelikult. Tuleb tõdeda, et on erinevad. Kõik on erinev. Süüdistada meid Kreekas … 

Eesti riigieelarve või ütleme siis, Eesti avaliku sektori võlakoormus aastal 2019, kui tuli tollane Jüri Ratase teine valitsus, kus ka EKRE oli osaline, oli natuke üle 8%. Selle riigieelarve miinus, mille me esitasime 2019. aasta lõpul 2020. aastaks – see oli siis enne, kui koroona tuli –, oli null koma midagi. See oli sisuliselt tasakaalus eelarve. Ja siis tuli tõepoolest koroona ja tegime lisaeelarve. Edendasime-tugevdasime majandust väga suurte summadega. Tulemuseks oli järgmisel aastal, 2021. aastal, majanduskasv 8,3%. See oli poliitiliste valikute ja otsuste, eelarveliste valikute ja otsuste tagajärjel saavutatud väga edukas kriisist läbitulemine. Jah, võeti laenu, üle miljardi euro võeti laenu, poolteist miljardit tegelikult lausa. Ja see tuli järgmisel aastal tagasi juba, majanduskasvuga hakkas tagasi tulema. 

Ja see oligi kogu aeg ja siis lõppes otsa. Ja siis tuli kaporatuuri riigipööre, Kaja Kallas sai võimule ja hakkas Eesti riigi rahandust korda tegema. No ja kuidas see riigi rahanduse kordategemine siis käis? Mõned vahvad rekordid pandi kohe lukku. Esiteks, nii kiiret püsikulude kasvu igas järgmises riigieelarves pole Eesti riigi taasiseseisvumise ajaloos olnud kordagi ega millalgi, kui oli Kaja Kallase kolme valitsuse ajal – just nimelt kulude kasvu. Koroonaajal oli miinus, aga kulude kasv ei olnud nii suur. Koroonaajal jäi majandus šokina seisma ja eelarvelaekumised vähenesid. Selle juures me [püüdsime] majandust elavdada ja sellest tuli see miinus, aga kulude kasvu, sellist plahvatuslikku kulude kasvu meie ajal ei olnud. 

Küll aga Kaja Kallase kõigis eelarvetes, mis ta tegi enne valimisi, ja ka selles eelarves, mida me hakkame järgmises päevakorrapunktis arutama, on kulud kasvanud pööraselt. 18% oli ühel aastal eelarve mahu kasv. Ja siis räägib meile Mart Võrklaev täiesti süüdimatu näoga sellest, kuidas teised on tekitanud Eestis eelarvekriisi. Ei! Ei-ei-ei! Reformierakonna peaminister ja Reformierakonna rahandusministrid – loetlen need siin autahvlil üles ka – Keit Pentus-Rosimannus, Annely Akkermann ja Mart Võrklaev on teinud oma ametiaegadel Kaja Kallase juhtimise all kõigi aegade kõige suuremad eelarve kulupoole kasvud. Ja loomulikult seda raha ju päriselt ei ole. Nagu nad meile räägivad, tuleb võtta laenu, tuleb võtta laenu. 

Palju nad on võtnud laenu siis kolme aastaga? 5,8 miljardit. Sisuliselt kolme peale kokku või noh, Akkermann, Rosimannus, Võrklaev ja Kaja Kallas ehk nelja peale kokku on kahekordistanud kolme aasta jooksul Eesti riigi võlakoormuse. Super! Selline näeb välja nende riigieelarve kordategemine, rahanduse kordategemine. Ja ikka veel seisab see tüüp siin puldis ja midagi räägib sellest, kuidas teised asja hukka ajasid ja nemad nüüd peavad seda korda sättima. Täiesti reaalsusest irdunud absurdi- … lihtsalt, ma ei taha nagu halvasti öelda, aga -lämin ju! See on jauramine, lämin, sellel ei ole mingit pistmist mitte millegagi päris maailmas.

Nüüd, eriti lõbus kild: "Me muudame eelarvereegleid, et mahtuda reeglite piiridesse." See oli Mart Võrklaeva tänase öö [kild], järjekordne Reformierakonna tsitaatide kogumikku minev asi. Selle jaoks, et mahtuda reeglite piiridesse, tuleb reegleid muuta. Kõik arusaadav, eks ole! Kui latt on liiga kõrgel, siis tuleb latt madalamale lasta, saab ometi latist üle. Mis me siin häbeneme, eks ju, ei ole vaja, ja muudetaksegi reegleid. 

Aga see retoorika, mis sinna juurde käib: ei no kui meil on alla 30% SKP-st võlakoormust, siis me võime 1% ulatuses SKP-st teha miinust, aga kui me oleme üle selle, siis me võime 0,5% ulatuses. No kuulge, teate, esiteks, selle 30%-ni jõudmiseks on neil vaja veel mingi 8 miljardit laenu teha. Selle tempoga minnes järgmisteks valimisteks on tehtud küll. See, kuidas majandust praegu ikkagi monumentaalselt tuksi keeratakse, tähendab ju seda, et maksulaekumised lähevad veel kehvemaks, sotsiaalkulutused, kõikvõimalikud toetused lähevad veel suuremaks. Ja siis rääkides meile sellest, kuidas me Eesti majandust toetame ja kuidas me Eesti riigikaitset edendame, aetakse asi veel rohkem miinusesse. 

Lihtsalt ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Kõige jaburam kõige selle juures on: meile räägitakse, kuidas me nüüd paindlikkuse suurendamiseks ehk siis selle jaoks, et saaks rohkem kulutada ja ei peaks tasakaalus olema – asi, mida nad kõigilt teistelt on kogu aeg nõudnud ja mille rikkumises nad kõiki teisi on kogu aeg süüdistanud –, selle jaoks me läheme siis Euroopa Liidu eelarvereeglitega samale liinile, sest et meil on seni tegelikult olnud rangemad reeglid, kui Euroopa Liidus üldiselt ette on nähtud.

Nüüd, isegi kui Mart Võrklaev jätkab rahandusministrina ja Kaja Kallas jätkab peaministrina, ei ole meil veel nii pea ohtu, et me hakkame ligilähedalegi jõudma Euroopa reeglitega ette pandud piiridele. Euroopa Liidus on siiamaani olnud, eks ole, et 60% võib olla võlg. Nüüd tahetakse see tõsta 90%-ni ehk samamoodi, nagu tahab Mart Võrklaev, tahetakse lasta latt madalamale, sest tegelikult jääbki Euroopa Liidus enamikul riikidel 100% kanti riigieelarve miinus. 

Jah, nüüd on mul aeg. Hea küll, jätkame, mul on siin veel [võimalus] fraktsiooni nimel ka [kõnelda]. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun! (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Avaldan siin mõned oma mõtted. Ma ei hakka nii spetsiifiliseks minema, et siin numbreid korrutada. Ma jätan selle eelkõige Reformierakonna ministrile, kes loebki näpuga järge ajades ette statistikat ja numbreid, mis tavainimestele ei pruugi midagi öelda. 

Mul jäi ükskord silma ühest artiklist ilus väljend, et eelarve inimeste kõhtu ei täida – eelarve tasakaal täpsemalt öeldes. Jah, inimesi, kellel pole raha igapäevaelus hakkama saamiseks, ei toida mõte, et eelarve on tasakaalus. See ei tee neid rahulikumaks. Ja see peakski olema see märgusõna. Eelarve tasakaal ei aita ka ettevõtteid elus hoida, ettevõttele tegevusi leida. Aga paraku meie valitsejad arvavad, et see on vastupidi, et see on nüüd prioriteet number üks. 

Loen seletuskirjast sellist lauset: "Muudatuse tulemusena viiakse Eesti riigisisesed eelarvereeglid vastavusse EL õiguse ja rahvusvaheliste kokkulepetega lubatud limiitidega, kaotades seni kehtinud rangemad nõuded, mis on osutunud eelarve planeerimisel liiga piiravaks just suurte majanduskriiside ja nendest väljumise kontekstis." Vaatame seda lauset lähemalt: sellepärast soovitakse lõdvendada neid reegleid, et on vaja majanduskriisist väljuda. Majanduskriisi Eestis on tekitanud ju Kaja Kallase valitsus oma valede otsustega, oma tegevusega, oma meeletu laenamisega ja oma raha igale poole jagamisega. See on üks mõju. Eesti on üks suurima majanduskriisiga Euroopa Liidu liikmesriik. Ja kõige hämmastavam on see lause[osa]: "ja nendest väljumise kontekstis". Ja vaat siin on nüüd valitsusel lahendus: selleks et majanduskriisist väljuda, tuleb makse tõsta, ohjeldamatult, ja tuleb uusi makse juurde mõelda. No siin on ju vastuolu, totaalne vastuolu. 

Eelnevalt, kui oli küsimuste voor, siis minister ütles, et maksutõusud pole ju veel jõustunud ja seega pole inimeste elatustase ja need ettevõtlusprobleemid üldse sellega seotud. Väga naiivne jutt. Alates jaanuarist, nüüd siis mõne nädala pärast, jõustub käibemaksu tõus. Aga juba praegu on hakatud hindasid tõstma ja seda on seletatud sellega – minu mäletamist mööda isegi peaminister siin saalis ütles seda –, et harjutatakse tasakaalukat üleminekut, et 1. jaanuarist saabuv käibemaksu tõus ei oleks inimestele nii tuntav. Tegelikkus on selline, et juba mitu korda on hindu tõstetud. Ja kui 1. jaanuar tuleb, siis on hea öelda: "Seadus jõustus, käibemaksu protsent tõusis ja me peame nüüd hindasid tõstma." See on tegelikkus ju. Selline jutt, et maksutõusud alles jõustuvad järgmisel aastal ja selle mõju ei olegi saanud kuskile jõuda ja kedagi mõjutada – no see ei vasta ju tõele. 

Hämmastav on see, et tegelikult need maksutõusud tehakse ainult kindla eesmärgiga: ikka selleks, et eelarvesse raha saada ja seda igale poole jagada. Aga unustatakse üks oluline põhimõte ära: maksuraha saab laekuda siis, kui inimestel on töö ja kui ettevõtted tegutsevad. Aga sellise maksupoliitikaga, kus ettevõtjate maksukoormus, tavainimeste, füüsiliste isikute maksukoormus viiakse nii suureks, tulebki lõpp, tuleb pauk. Ettevõtted ei suuda siin enam tegutseda. Väga paljud on juba ära liikunud Eestist, oma ettevõtluse kolinud ära Eestist teistesse riikidesse, hästi palju Hispaaniasse näiteks. Paljud ettevõtted lõpetavad tegevuse. Paljud inimesed lähevad pankrotti, enne seda inimesed vabastatakse töölt ehk neil kaovad sissetulekud. 

Minul tekib küll küsimus: kust need oodatud maksutulud siis tulevad? Ma mäletan, omal ajal, kui Eestis oli eelmine majanduslangus, see oli 2008 ja 2009, siis tolleaegne peaminister väga säravalt rääkis, samal ajal kui ettevõtted sulgesid oma tegevusi ja inimesed koondati: "Ei no riigieelarves on üks kindel number, mis ei muutu, see on tulumaksu laekumine." See on kindel, see ei muutu. Aga muutus. Massiline koondamine tähendas seda, et inimesed ei saanud palka, inimesed ei saanud tulumaksu maksta. See teadmine jõudis muidugi hiljem kohale. Aga samasuguse tarkusega aetakse praegu asju, planeeritakse siin hirmsasti maksutõuse, et see on kindel number. Näpuga aetakse järge, isegi 15 000-euroseid summasid jagatakse. Aga need ei pruugi üldse laekuma hakata, ükskõik, mis eesmärk on. 

Kindlasti ma märgin ära ka selle. Minu arvestuste kohaselt meil tänase päevaga peaks saama kokku 20 usaldushääletust tehtud. Ja vaat see ongi selle valitsuse käekiri. Mulle ei tule niimoodi hoobilt meelde mitte ühtegi eelnõu, mida oleks tavakorras saanud siin saalis menetleda ja siis tavakorras ka vastu võtta. Ma ei mäleta sellist eelnõu. Ei osatagi teistmoodi teha. Ja vaat see on see, mida nimetataksegi teerulliks. Ei taheta tunnistada, aga nii see on. Ja tundub, et valitsus leiab, et see ongi normaalne, kogu nende valitsemise ajal peabki niimoodi asju tegema. Väga selline idasuunaline mõtlemine: jõuga, sunniga. Ei taha, paneme maksu juurde, küll tahtma hakkate, nutate ja maksate, sest meie tahame. Ja meid ei huvita, kuidas teile see mõjub ja mis sellest saab. Sunnime! Ja siis räägitakse, et hirmsasti tahetakse läänelikke väärtusi edendada, vaadata näoga lääne poole, aga samal ajal viljeletakse idapoliitikat. 

Ja veel ma ütleksin ära, et ma ei kujuta ette, kas valitsuse liikmed ja valitsuskoalitsiooni liikmed teavad, mis olukorda on pandud ettevõtjad ja inimesed, eriti väljaspool Tallinna või Tartut. Mul on tunne, et nad ei ole kuldsetest ringidest väljaspool üldse käinud. Nad ei kujuta ette, kui raske on juba nüüd inimestel tavapäraste tegevustega hakkama saada, kuidas toime tulla. See on väga masendav. Ma soovitan teil käia korraks siit kuldsest ringist, ilusast keskkonnast väljaspool, Kagu-Eestis ja Lõuna-Eestis, ja vaadata, mis elu inimesed elavad. Ma tahaksin teada, mis näoga te siis käite siin neid nuppe vajutamas, süvenemata sellesse, mis te teete nendele inimestele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! (Rain Epler palub lisaaega.) Jaa, kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Mille üle arutatakse praegu Euroopas? "Praegu" üsna otseses mõttes, kell on Eestis 5 läbi, Brüsselis ilmselt 4 läbi, nii et kes on kohale jõudnud, magab hotellis, mõni on mõnes lennujaamas, aga täna hakatakse arutama selle üle, mida teha Euroopa eelarvereeglitega. Eesistuja Hispaania on pakkunud välja, et riigid peaksid hakkama vähendama oma võlakoormust, ja on pakkunud välja sellise paljudele Euroopa riikidele hirmsana tunduva stsenaariumi, kus need riigid, kelle võlg on suurem kui 90% sisemajanduse kogutoodangust, peaksid iga aasta suutma võlga vähendada 1% võrra, ja kui nende võlg on 60% ja 90% vahel sisemajanduse kogutoodangust, siis 0,5% võrra. Ja tüli on juba majas. Anonüümsed allikad ütlevad, et ei ole kindel, kas reedeks kokkuleppele jõutakse. Inimesed, kes nüüd seda loevad või siin praegu kuulavad, võivad küsida, aga mida öeldakse nendele, kelle võlakoormus on alla 60%. Ei öeldagi midagi. Neist ei räägita, sest seal probleemi ei nähta. 

Ja see on mõneti mõistetav, sest kui me vaatame suurte riikide võlakoormusi, siis Saksamaal on see 65%. See on väga madal, võrreldes näiteks Prantsusmaaga, kellel on see 110% ehk ületab sisemajanduse kogutoodangut. Samamoodi ületab Hispaanial – 108% –, Itaalial on see koguni 140%. Eestis, kus Reformierakond ei väsi kordamast, kui suur on meie mure riigi rahandusega, on võlakoormus kusagil 20%. Kusjuures väärib märkimist, et umbes kolmveerandi sellest ehk 15% on tekitanud Kaja Kallas, kes on ohtralt laenanud. 

Nüüd, mis puudutab seda nii-öelda defitsiidireeglit, siis Euroopa reeglid ütlevad, et defitsiit peaks jääma 3% raamesse. Taas on teada, et täna algavatel läbirääkimistel on tõsise murega kohal Prantsusmaa. Mure seisneb selles, et äkki hakataksegi seda reeglit liiga jõuliselt jõustama. Oi-oi, mis siis saab, jäävad igasugu vajalikud investeeringud tegemata! Euroopas teatavasti on väga pikalt see reegel kehtinud ja väga pikalt on mitmed riigid seda reeglit rikkunud ja mingeid tagajärgi pole olnud. Kui me loeme [järgmise aasta riigieelarve eelnõu] seletuskirja, siis seal öeldakse, et meie struktuurne defitsiit on 1,2% ja nominaalne 2,9%. Ükskõik, kumba näitajat vaatame, igal juhul oleme normi piires. 

Nüüd konkreetse eelnõu juurde. Eelnõuga leevendatakse eelarvereegleid selliselt, et tasakaalus olevaks loetakse eelarve juhul, kui miinus on kuni 0,5% SKT-st. Ja kuna on hiline aeg, siis ma mõtlesin, et mõned arvutused tasub siin võib-olla rahulikus tempos läbi käia. Kui me võtame aluseks Eesti sisemajanduse kogutoodangu 39 miljardit, siis see on 39 üheksa nulliga. Kuidas jõuda nüüd selleni, mis [summa] võiks olla 0,5% sellest, siis mina tavaliselt kasutan sellist arvutuskäiku, et kõigepealt leian, kui palju on 1%, seda on hea lihtne leida. Tõmbad kaks nulli maha: 1% on 390 miljonit. Ja kui selle jagad pooleks, siis saad, et see nii-öelda lubatud miinus 0,5%, mida veel mõneti naljakal kombel loetakse tasakaalus eelarveks, on 195 miljonit. Kui nii palju on eelarve miinuses, siis on kõik veel lausa tasakaalus. 

Kui me vaatame riigieelarve projekti, mis meil järgmisena käsitlusele tuleb, siis miinus on circa 900 miljonit, natuke vähem kui 900 miljoni võrra kulud ületavad tulusid. Kui me sellest lahutame maha selle lubatud miinuse 195 miljonit, siis me jõuame circa 700 miljoni peale, mis defitsiidi arvestusse sisse läheb. 

Ja kui me nüüd vaatame eelarve mahtu, ma mõtlen niimoodi, tähtede arvu mõttes ja paberipaki mõttes, ja arvestades sellist väikest lausekest, kus räägitakse heitkoguse ühikute müügi tulust, siis seal on prognoosi viga julgelt 100 miljonit. Prognoositakse, et tuleb 262 miljonit, tänase kuupäeva seisuga oleme sel aastal 350 miljonit juba teeninud. Aastat on veel alles, õige mitu oksjonit on ees. Teenime kindlasti rohkem. Mu enda prognoos ütleb, et mingit põhjust ühiku hinna langemiseks ei ole. Ma vaatasin Google'ist erinevate prognoosimajade prognoose, tõepoolest, kõik arvavad, et hind jääb 85 euro kanti kvoodiühiku kohta. 2025. aastaks prognoositakse, et hind tõuseb 100 euroni ühiku kohta. Mis tähendab, et kui me jõuame selle meie 900-miljonilise defitsiidi juurde, kust see lubatud 200 [miljonit] sai juba maha võetud, ehk 700 [miljonit], võtame veel prognoosivea 100 miljonit ka julge pintslitõmbega maha, ja kolmandik 900 miljonist on läinud. See tähendab, et kui me praegu justkui oleme nominaalselt ligi 3%-lise defitsiidi juures, siis tegelikkus on pigem selline, et võime lugeda selle 2%-ks. Ehk probleemi meil ei ole. 

Küll aga pean nõustuma kolleeg Sibulaga, et iseenesest mõte, et teeme selle asja paindlikumaks, ei ole paha. Kurb kõige selle juures on, et vaatamata sellele, et me oleme ilusasti reeglite piires, me veel lõdvendame reegleid, siiski minnakse maksudega kägistama ettevõtjaid ja Eesti inimesi, selle asemel et raha kulutada millegi peale, mis tulevikus meid kõiki rikkamaks teeks. Nii et seoses sellega, et eelnõu on ka usaldusega seotud, ärgem toetagem! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Aitäh! Ma paluksin kõigepealt kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eks see kuramuse eelarve on ikka üks hästi keeruline asi ja igaüks sinna, ütleme, oma nina toppida ei taha ja tegelikult ei tohiks ka. Aga näete, meil tuleb minister siia, teeb targa näo pähe ja ütleb sellise ilusa huvitava lause: kui me tõstame makse, siis jääb inimestele rohkem raha kätte. Vot sihuke lugu on. Kuidas saab selliste mõtete väljendaja olla meil rahandusminister? 

Aga tulen nüüd selle eelarve juurde. Siin on selline lugu, et eelarvestrateegiasse on kirja pandud, et taastuvenergia – ma toon lihtsalt ainult ühe näite kogu sellest keerulisest asjast – tasu reform, mida plaanitakse, võib, aga ei pruugi inimeste elektriarveid väiksemaks muuta. Küll aga peaks see riigieelarvesse lisaraha tooma, on öelnud meie tubli rahandusminister Mart Võrklaev. Ja siin ei ole muud öelda kui kommenteerida, et tegu on toore ideega, mille sisuline pool pole veel tegelikult paigas ja edasine saatus peaks selguma alles tuleva aasta eelarvekõneluste käigus. 

Ma vaatan praegu huviga, kuidas Alar Laneman, kes on hästi rahulik mees, ajab silmad punni ja ütleb, et püha jumal küll, kui selline kindral oleks temal seal staabis, siis ta lööks – tema on ju brigaadikindral, eks ju – ta kohe kaevikusse lapata'ga kuidagi midagi kaevama. Sellist jama ei saa tegelikult sellisel tasemel suust välja ajada. Aga eks ma püüan natuke põhjendada ka. Nimelt on tänavu septembris valminud riigi eelarvestrateegias aastateks 2025–2027 kirjas, et valitsus on kokku leppinud taastuvenergia tasu reformis, mis suurendab riigi tulusid ja toob alates 2025. aastast 60 miljonit eurot lisaraha. Nagu ma ütlesin, tegelikult [on see] plaan pime ja ähmane, [see on] nagu otsida neegrit pimedas toas. 

Võrklaev on rääkinud meediale väga ilusti ja laialt, et eelarveläbirääkimistel lepiti kokku, et hakatakse analüüsima taastuvenergia tasude küsimust. Ja nüüd tuleb point. Tema sõnul on analüüsimise teema selline, et kas oleks äkki mõistlik katta taastuvenergia tasu CO₂ vahenditest ja selle võrra muuta elektriaktsiisi. Aktsiis laekuks riigile ja see omakorda annaks meile võimaluse muuta energiamahukatele tarbijatele elektri hind soodsamaks. Selle üks mõte oli tuua aktsiisi abil riigieelarvesse täiendavaid vahendeid, teiseks, luua paindlikkust elektritarbijate jaoks ja kolmandaks, kasutada osaliselt selleks ka CO₂ vahendeid. Kus on siin loogika? Loogika seisneb lugupeetud rahandusministri arvates selles, et kui inimeste arvetelt taastuvenergia tasu ära võtta ja kompenseerida see CO₂ vahenditest, siis elektriaktsiis on tegelikult taastuvenergia tasust väiksem. Aga pull on selles, et taastuvenergia tasu on ajas ka mõnevõrra kasvanud, nii et oleks ka rohkem etteaimatav, kui asendada see osaliselt aktsiisiga. Ehk siis inimestel võib, aga ei pruugi minna elektriarve väiksemaks, ent aktsiisi abil saab riik endale täiendavaid vahendeid riigieelarvesse juurde. 

Nüüd on küsimus selles, et lugupeetud Võrklaev ei ole osanud öelda, kui kaugel selle reformiga ollakse. Ta on märkinud, et Rahandusministeerium on suure raami ja eelarve hoidja, kuid valdkondlikke muudatusi, ka reforme teevad valdkonnaministrid ning taastuvenergia tasude teema peaks läbi analüüsima Kliimaministeerium. Ja nüüd on küsimus selles, et Kliimaministeeriumi hinnangul ei saa CO₂ rahaga taastuvenergia tasu kaotamist kompenseerida. Lugupeetud Kristen Michal või, vabandust, Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks on öelnud, et kui me CO₂ vahenditest need tasud katame, siis asju, mida me oleme planeerinud CO₂ raha eest teha, lihtsalt ei saa teha. Kuskilt peab selle raha kokkuvõttes võtma ja kui see raha tuleb elektriaktsiisist, siis peab analüüsima ja vaatama, kes on see tarbijagrupp, kes maksab elektriaktsiisi rohkem – väga keeruline asi, eks ju? – ja kes maksab vähem – veel tähtsam asi! –, sest kui lihtsalt nimetada taastuvenergia tasu ümber elektriaktsiisiks, siis see ei aita mitte kedagi. Vaat sellises olukorras oleme praegu. Tegelikult selle teema point on selles või nagu ütleb üks ekspertidest siin Riigikogus: terve mõistus ütleb, et kui nähakse ette kolmeks aastaks koguda 180 miljonit eurot rohkem tulu, siis elektrienergia eest kavatsetakse kelleltki mingite parameetrite alusel rohkem raha ära võtta. Taastuvenergia tasu on olnud 100 miljoni euro ringis aastas, elektriaktsiisi laekus 40 miljonit eurot aastas. Seega tekib tasu kaotamisega puudujääk 90 miljonit. Ja kui veel selle õnnetu CO₂ lisaraha osas ei jõuta kokkuleppele, siis tuleb aktsiisi tõsta. 

Hästi keeruline ja hirmus igav jutt on. Ma vaatan, et lugupeetud Yoko Alender ei suuda silmi enam lahti hoida, aga ma teen asja natukene lõbusamaks. Räägime siis lihtsamas keeles. Räägime kõigepealt detailidest, millest elu koosneb. Me teame, et lugupeetud peaminister Kaja Kallas on kolme aasta jooksul eralennukit kasutanud 28 korral, kokku 889 895 eurot, millest umbes poole on hüvitanud Euroopa Liit. Ehk siis, ütleme, Eesti rahakotist on läinud 467 706 eurot. Pluss Politsei- ja Piirivalveamet on andnud peaministrile kiirete ja ootamatute lendude jaoks kahel korral PPA kopterit. Esimesel juhul lendas lugupeetud peaminister visiidile Narva. Oh sa kuramus, kutse oli tulnud nii [hilja], et ei jõudnud muidu kohale. Aga näed, sinna peab jõudma, ent kui Riigikokku kutsutakse, siis ei tule – ei jõua, sest kopter ei lenda siia. Aga küsimus on selles: kõik detailid algavad väikestest asjadest. Vähendage ministeeriumide kulusid! See on väga oluline. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd on kõik virgunud ja mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Ma saan aru, et seekord rääkima Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. (Martin Helme saalist: "Just!") Palun, Martin Helme! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Nõndaks. Peaaegu tahaksin jätkata sealt, kus enne pooleli jäi, aga siin on vahepeal väga huvitavaid mõttearendusi olnud. Eks tuleb neile ka viidata. Rain Epler enne luges siin ette või rääkis meile nende Euroopa Liidu eelarvereeglite raamidest ja sellest, kuhu siis Eesti seal paigutub. Tõsi on see, et Eestil on olnud kaua aega oluliselt rangemad eelarvereeglid kui Euroopa Liidul endal. See poliitika ei ole minu meelest kunagi olnud mõistlik. Iseküsimus on see, kas me kasutame seda suuremat manööverruumi, mis on, või mitte – see on poliitilise otsuse küsimus. 

Ma olen alati pisut hämmingus, kui eriti poliitikud räägivad sellest, et teeme siin endale mingid reeglid, muidu me kulutame liiga palju raha. Reeglid on ju meie enda tehtud lõppkokkuvõttes. Kui me ei taha neid reegleid, siis neid reegleid muudetakse. Ja praegu me näemegi seda. Reformierakond rääkis aastaid ja aastaid ja aastaid, kuidas tuleb olla tasakaalus või lausa ülejäägis, headel aegadel tuleb raha kõrvale panna. Tegelikult mina ei olegi aru saanud, millal need head ajad olema pidid. Ma mäletan, et kui ma olin rahandusminister, siis oli niimoodi, et kui majandus kasvas, siis ei tohtinud eelarvest raha kulutada, ja kui majandus kahanes, siis veel vähem tohtis eelarvest raha kulutada. Ma küsisin ka asekantsler Kirsipuult, et millal on see aeg, kui raha tohib kulutada. Seda aega ei olegi! Ja reeglid ei luba. 

Aga need reeglid on nii suure lõtkuga, et meie neid reegleid niipea ei riku. Kui siin praegu kehtivad reeglid, mis on ajutiselt mitte kehtivad – seoses koroonaga ju see nii-öelda Euroopa stabiilsuspakt on pandud pausile –, ütlevad, et riigi võlakoorem ei tohi olla üle 60%, siis Euroopas on, ma arvan, neli riiki, kellel see võlakoormus on väiksem kui 60%: Eesti, Bulgaaria, Luksemburg ja äkki Iirimaa või midagi taolist. Võib-olla oli Holland. Neid riike peaaegu ei olegi, kes selle 60% piiridesse mahuvad. Ja kui eesistujamaa Hispaania on teinud ettepaneku, et paneme selle piiri 90%, siis see tegelikult enam-vähem seal ongi peaaegu kõikide Euroopa riikide võlakoormus. Kuskil 80% ja 100% vahel on võlakoormus enamikul Euroopa riikidel. 

Samas meil on terve hulk väga suuri ja vanu Lääne-Euroopa riike, kellel see on kaugelt üle 100%: Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Portugal, Kreekast ei ole mõtet rääkida. Kõigil on 100-st ülespoole võlapiir. Üks asi on võla suurus võrreldes SKP-ga või riigi majandusega, teine on jooksev defitsiit. No sellega on niimoodi, et minu meelest Prantsusmaal ei ole õnnestunud terve stabiilsuspakti kehtimise ajal kordagi oma eelarvet niimoodi teha, et nad mahuksid 3% piiridesse. Võib-olla ma teen neile liiga, ehk mõnel üksikul aastal on nad siiski kuidagi mingisuguse raamatupidamisliku trikiga seal püsinud, aga põhimõtteliselt on terve hulk riike Euroopas, kes ühelgi aastal seda ei püüa ega saavuta. 

Euroopa Komisjon ütleb, et ai-ai-ai, nii ei tohi teha, järgmiseks aastaks ajage sirgu ennast. Ja siis järgmine aasta on täpselt sama seis. See ei pruugi neil hästi lõppeda. Aga olgem realistid, kui Prantsusmaa või Itaalia või Hispaania või Belgia või kõik nad kambakesi, sabapidi kokku seotult nii-öelda üle ääre lähevad, siis see, et meie oleme olnud hästi tasakaalus oma eelarvega ja väikese võlakoormusega, ausalt öeldes mingit tähtsust ei oma. Finantskriisis ja totaalses majanduskriisis oleme me kõik koos. Nii et see on ebarealistlik poliitika, mida meil aetakse.

Kusjuures ma sellega ei kutsu üles [riiki] pankrotikursile panema. Ma lihtsalt püüan selgitada, kui reaalsusest irdunud ja kontekstivaba on olnud Reformierakonna loosungite loopimine. Ja samaaegselt – ma kordan üle, nende loosungitega samaaegselt – on Reformierakonna viimasel kolmel valitsemisaastal olnud rekordsuured defitsiidid, rekordsuured laenamised. Jutt on neil ikka veel seal kusagil, ma ei tea, üheksakümnendates või nullindates, aga käituvad tegelikult nagu Kreeka ja Prantsusmaa ja kõik need teised riigid. See lihtsalt ei klapi kõik omavahel kokku.

Eraldi tahaks veel omakorda tulla selle teema juurde tagasi, kuidas kritiseeriti kõiki teisi valitsusi. Kui palju neid kõiki teisi siin oli, eks ole, Jüri Ratase esimene ja Jüri Ratase teine valitsus. Üldiselt ülejäänud muul ajal on ikkagi Eesti riiki valitsenud ainus partei, kes tohib valitseda, olgu kapo või proksi abiga. Aga see õudne undamine, kohutav hädakisa, mis oli, kui eelarve natukenegi tasakaalust väljas oli, kui natukenegi oli miinus! Mul on see ikka väga eredalt meeles. Nüüd tehakse oluliselt suuremat miinust, võetakse oluliselt suuremat võlga, lõdvendatakse neid reegleid, mille lõdvendamise vastu omal ajal oldi, ja ikka veel leitakse, et keegi teine on süüdi. See on lihtsalt hämmastav! Reformierakonna võime omaenda müüte uskuma jääda on hämmastav. 

Paari sõnaga pean enne, kui aeg täitsa otsa saab, rääkima ka stabiliseerimisreservist. Jälle, see on selline eraldi … Ütleme, laiem avalikkus ei saa ilmselt arugi, millise kiiksuga on just nimelt Reformierakond suhtunud erinevatesse reservidesse: kuidas peab ja kuidas ei tohi ja mis seal tohib olla, kui likviidne ta peab olema ja kui ohutu ta peab olema, kui väikeste riskidega peab olema. Aga mis nüüd tehakse? Võetakse stabiliseerimisreserv ja vahetatakse see likviidsus ja turvalisus selle vastu, et aga reserv ei tohi ikkagi meile miinust tekitada. No mis! Me jõuame tagasi sinna nendesse kiiksudesse, et eelarve peab tasakaalus olema. Oi, siin oli meil stabiliseerimisreserv, eks ole, teenis meile erinevatel põhjustel – tasude tõttu ja selle tõttu, et ta oli pargitud kuskile väga madala tootlusega turvalistesse võlakirjadesse – väikese miinuse. Nüüd tuleb meil reegleid niimoodi lõdvendada, et me paneme kõrgema riskiga varadesse selle, võib-olla ka vähem likviidsetesse varadesse, aga vähemalt paberi peal näitab see meile plussi. Täiesti süüdimatu ja vastutustundetu! See ei ole reservi mõte. Reservi mõte ei ole teenida tulu. Reservi mõte on olla kindlalt olemas ja kindlalt kättesaadav. Ja see on nüüd jälle ohverdatud mingisuguste enesemüütide tõttu. 

Kõik see kokku muidugi tähendab seda, et seda eelnõu ei tohi mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Äärmiselt õpetlik on olnud see tänaõhtune või öine või hommikune töö – kuidas nimetada. See ei ole juhus. Me teame, et hilistel ja varajastel tundidel on loodus väga ärgas. Looduse osana inimene märkab siis asju rohkem, võib-olla ta selges päevavalguses neid ei näe või ei mõista nende tähendust. Üks hea eelkõneleja, kolleeg Rain, ütles, et [käes on] hiline tund. Sealt see märkamine ka tuli, et on selline vastandite ühendamine toimunud, et hiline on ka varajane. Ja seesama fenomen on ka, kui me vaatame neid eelnõusid ja ka käesolevat eelnõu. Palju ühiseid jooni, kahjuks enamus neist halvad, sellised, mida tegelikult endast lugupidav riik ja tema endast lugupidav parlament ei peaks lubama. 

Aga järjekorras. Eriti selles eelnõus on näha üks tüüpiline viga, et vahendist on saamas eesmärk. Ja selle vahendi huvides ollakse valmis kahjustama või ollakse valmis sellele vahendile allutama väga olulised põhimõtted ja ka ühiskonna jaoks väga oluliste funktsioonide täitmine. Ja see juba üsna teravalt torkas silma mitmes vormis. Näiteks kui küsida eelnõu puhul, mille alusel otsustati, et mingi muudatus on vaja teha. Arutelu käik, selgus, oli väga lihtne: meil on raha vaja, hoiame kuskilt kokku. Ei ole mõjuanalüüsi, milline on selle pikemaajaline efekt. Ei mingit küsimist, kas seal on teatud mastaabiefekt tekkimas – üksikuna vaadates võib-olla asjad ei olegi hullud, aga kui vaadata tervet riiki pikema aja jooksul ja ka eriti konteksti? Muide, konteksti mainiti eelnõus. Paraku ei ole arusaadav, mida seal järeldati. Kontekst on väga lai mõiste, milliseid protsesse või faktoreid antud konteksti puhul arvestati? 

Siin me oleme. Meil on näide eelnõust, mida loodetavasti meie kõrgemates õppeasutustes kunagi analüüsitakse ja tehakse sellest järeldused ja [saadakse] õppetunnid, mida tulevikus kindlasti vältida. 

Natukene võib-olla ka palkadest ja sellest mõjust. Kuidas on võimalik, et me ütleme sellessamas ruumis korduvalt, et riik on kriisis, me peame end kokku võtma, peame pingutama, me peame olema valmis erinevateks keerulisteks stsenaariumideks. Ja siis me muudame palku, andes väga mitmeid, peamiselt halvasti tõlgendatavaid signaale nendele, kes tegelikult keerulistel aegadel võivad omandada äärmiselt olulise rolli, et ühiskonnas pingeid vältida. Ma pean silmas just kohtunikke. Me oleme kriisis. Meie suunas võib-olla on liikumas veelgi tõsisemad [ohud]. Me otsustame, et me viskame prügikasti sellise põhimõtte nagu õigustatud ootus, aga kuidagi muudmoodi seda nimetada ei saa, kui inimesed on võib-olla teinud arvestusi ja kalkulatsioone. Öelda, et me vähendame … 

Kui tohib, võtaksin lisaaega, palun.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja kõige kurvem on, et arutelu käigus selgus, et selliseid küsimusi isegi ei esitatud. Mida tähendab palga vähendamine inimestele? Me kõik oleme seda kahjuks näinud, et see on äärmiselt keeruline, isegi kui seda tuleb ajutiselt teha. Inimestel tekib palju küsimusi. Kas meie tööga ei olda rahul? Kas meie tööga ollakse rahul, aga mingis valdkonnas toimuvat peetakse veelgi olulisemaks? Sellist analüüsi absoluutselt ei tehtagi, ollakse väga tehnilised, justkui oleks tegemist robotitega, mitte inimestega. Me ju ühiskonnas teame, et alati, kui on majanduslikult rasked ajad, tõusevad igasugused pinged ühiskonnas. Mida me selles olukorras teeme? Samamoodi me anname halva signaali, vähendame palku inimestel, kes peavad just jälgima võrdset kohtlemist mingite kaebuste ja vaidluste lahendamisel, kes on olulised. Me anname neile sellise signaali. 

Ja vaatame veel halbu näiteid. Kui menetlusele tulev eelnõu on selline, et ta võib tekitada tõsiseid vaidlusi, miks me teeme asja veelgi keerulisemaks, sidudes ta usaldushääletusega? Ei ole absoluutselt loogiline. Ja me teeme seda veel olukorras, kui on teada, et väga suur osa ühiskonnast on rahulolematu sellega, mis toimub, mismoodi valitsus otsustab oma valdkonna küsimusi. See peegeldub väga selgelt toetusprotsentide mõõtmisel. Ei, see on seotud usaldushääletusega! 

Ma ei tea, kas tõesti loodetakse, et on ära läinud inimestel meelest see, kuidas toimusid valimised, mis toimus peale valimisi, kuidas on koheldud lasterikkaid peresid, mismoodi julmalt peteti õpetajate ootusi, mis olid tekkinud konkreetsete lubaduste alusel. See on täiesti arusaamatu. Ja asja koomiline ja samas traagiline külg on ju see, et usaldust küsib koalitsioon, kelle toetusprotsent iga järgmise usalduse küsimise hetkeks on veelgi langenud. Ja see näeb tõesti nii koomiline kui traagiline üheaegselt välja, kui langeva toetuse tingimustes küsitakse, nurutakse usaldust. 

Toimunu baasil on sobiv meelde tuletada vanasõna, et usaldust on väga lihtne kaotada, väga raske võita ja väga raske taastada. Ja nendest negatiivsetest asjadest ei ole lihtne rääkida, aga on meie kätes, et siin oleks üks positiivne külg: et me vähemalt suudaksime õppida ja tulevikus vältida sellist seadusloomet ja sellist oma inimeste kohtlemist, nagu antud eelnõu puhul tehakse. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Tänan, austatud esimees! Head saadikud siin saalis, tubades ja kõik, kes meid vaatavad-kuulavad! Täna on olnud intellektuaalselt päris põnev arutelu rahandusministriga selle punkti juures. Ja väga palju on siin räägitud Kreekast. Me rääkisime siin Kreekast, me rääkisime uuest Kreekast. Ma arvan, et me peaks hakkama panema igaks juhuks juurde aastaarve, sellepärast et tegemist on ikkagi väga vana ja väärika riigiga. Et me kõik aru saaksime, mis ajajärgust me parasjagu räägime, ma arvan, et me peaksime defineerima täpselt, millisest ajajärgust me räägime. Aga rahandusministrit tuleb igal juhul tunnustada, sellepärast et ta tunnistas, et on tegemas Kreekat praegu. Noh, see ausus on juba omaette väärtus. Kahjuks, nagu ma ütlesin ka enne, viimastel nädalatel olen ma kokku puutunud erinevate ametkondadega, kes oma valdkonnale [keskendudes] on andnud ülevaate riigis toimuvast. Ja ausus on olnud igati lugupidamist vääriv. Kahjuks on need sõnumid olnud väga negatiivse sisuga ja valdavalt ikkagi ütlevad seda, et igas valdkonnas on seis väga nigel ja valgust väga ei paista. Ja need asjad tulenevad kõik pikaajalistest valedest juhtimisotsustest.

Siin on mitmeid kordi täna juba räägitud sellest, kuidas käituti omal ajal siis, kui EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsuse ajal oli analoogne eelarve tasakaalu reeglite lõdvendamise eelnõu. Ja oh seda paanikat ja oh seda jauramist siis, kuidas kohe-kohe kukub taevas maa peale ja kõik on väga halvasti. 

Sellega seoses tuli mulle meelde veel mõni asi. Ma mäletan, et oli niisugune asi nagu metsanduse arengukava, kui keegi veel mäletab. Siis oli tohutu pinge, et kui nüüd kohe-kohe metsanduse arengukava vastu ei võeta, siis on kõik läbi, EKRE on maailma tuksi keeranud ja EKRE keskkonnaminister on ära rikkunud kogu maailma kliimapoliitika ja kliima, ja nii edasi. Nüüd me ei kuule suurt midagi enam sellest, väga harva, kui see pilti tuleb. Või siis olid meil Maaeluministeeriumi valdkonnas maasikad ja maasikakasvatajad ja kuidas marjad jäävad korjamata ja kohe-kohe on maailm uppis. 

Minu jutu mõte on see, et tuleb ikka objektiivne olla. Ei ole ikka päris okei, kui me räägime ainult nii, kuidas endale kasulik on. Ühel päeval on kasulik öelda nii, teisel päeval teistpidi. Täna me oleme tegemas ju sama liigutust, mis siin kunagi varasemalt on tehtud.

Ja siit edasi minnes, noh, nüüd on räägitud palju sellest, kuidas Eesti riik on Euroopas seitsme eelarvereegleid tagava või järgiva riigi seas, kes ei lase eelarvet rohkem kui 3% miinusesse. Ja me toome tihti näiteks oma naabreid, kas või Soomet, või võtame kaugemalt, Saksamaad, siis, kui meil on seda kasulik teha. Praegusel juhul ei ole soomlased ja sakslased tegemas täpselt nii, nagu on kokku lepitud Euroopa Liidu rahanduspoliitika reeglitega. Kas nad teevad midagi valesti? Ma arvan, et ei tee midagi valesti. Nad saavad sellest aru, et olukord on praegu tervikuna selline, kus selleks, et majandust hoida ja tulla sellest raskest olukorrast läbi, tulebki pingutada, tulebki hoida oma ettevõtjaid, oma inimesi. Ja kui on vaja, siis tuleb ka eelarve lasta miinusesse. Ja tuleb selle nimel pingutada. Sellest on väga vähe kasu, et me saame suure suuga rääkida, kuidas me oleme seitsme tublima Euroopa Liidu riigi seas, aga tegelikult eelarve mõttes, eelarvereeglite täitmise mõttes oleme olukorras, kus majandus kiratseb ja ettevõtlus on ära kolimas.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nagu ma enne ütlesin, sellel nädalal sai ettevõtjatega käidud Brüsselis. Tervitan kõiki Eesti ettevõtjaid ja loomulikult Raplamaa ettevõtjaid, kes on väga tublid, nagu ka kõik ülejäänud Eesti ettevõtjad. Aga üldine seisukoht on selline, et ettevõtjad ei saa enam aru, millist poliitikat meie valitsus ajab. Ei ole ju saladus, me võime järjest ja järjest lugeda erinevate Eesti tippettevõtjate artikleid erinevatest meediaväljaannetest, kus öeldakse, et valitsus ei kuula, ei tahagi kuulata, otsused, mida vastu võetakse, on arusaamatud. Ei ole reaalseid põhjendusi, miks üks või teine otsus vastu võetakse, ja see on tekitanud olukorra, kus ettevõtjad vaatavad tõsise pilguga Eestist väljapoole ja otsivad kohti, kus maksupoliitika on soodsam ja kus oleks võimalik oma äritegevusega jätkata, selleks et ellu jääda. Ja see on ikkagi väga tõsine koht, kus tuleb ikkagi valitsusel peeglisse vaadata [ja mõelda], mida teha kiiremas korras, et see protsess tagasi pöörata. Sest me vaesume praegu sellise hooga, et see on täitsa käsitlematu.

Ma siin mõned nädalad tagasi rääkisin automaksu teemadel. Ma ütlesin seda ka, et võib arvata, et kui täna ei jõua inimesed enam osta autodele korralikke talverehve alla, siis mis juhtub siis, kui meil on automaks kehtestatud. Nüüd võimegi juba lugeda värsketest uudistest, kuidas esimesed reidid teedel näitavad seda, et juba oleme olukorras, kus ei eraisikud ega ettevõtted ei kasuta autodel kvaliteetseid naelrehve, mis omakorda paneb olukorra liikluses löögi alla.

Aga need on väiksed märgid, võib tunduda, et noh, mis sa siin räägid, see ei ole ju selle suure ja tähtsa eelarveseaduse muutmise juures oluline. Aga tegelikult, kui me selle sisse vaatame, siis on väga oluline. Sest nendelesamadele märkidele, et ettevõtjad ütlevad, et nad otsivad lahendusi, kuidas leida Eestist soodsama majanduskeskkonnaga riik, et inimesed ei jõua talverehve autole alla panna, tuleb siiasamasse juurde uudis, kuidas peaminister reisib eralennukiga kordi ja kordi rohkem, kui seda on teinud eelmised peaministrid. Ja jälle, siis visati seda nina peale, see oli tohutu poleemika, kui varasemad peaministrid käisid mõnel korral lennukiga kuskil mujal riigis. 

Seega probleem on kahepalgelisus. Kui on nii, siis standardid peavad olema kõigile ühtemoodi. Ei saa olla nii, et ühel päeval, kui see meile kasulik on, on ühtpidi, teisel päeval on teistpidi. See ei ole mõistlik. See ei ole mõistlik lähenemine. Seda eelnõu loomulikult toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Leo Kunnase. (Leo Kunnas palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigieelarve seaduse muutmise seaduse ehk riigieelarve baasseaduse muutmise seaduse [eelnõu] on valitsuse usaldusega seotud eelnõu nr 20 meie Riigikogu perioodil. Ja kuna see on seotud usaldusega, siis ei ole võimalik seda paraku toetada, kuigi ma isiklikult mitmeid aspekte selles eelnõus täiesti toetaks. 

Ja ma räägingi sellest natuke lähemalt. Varasemalt olen ma siit puldist teinud sellise oletuse, et kuna meie vastasseis ehk siis meie liitlaste vastasseis Venemaa ja tema liitlase Valgevenega saab olema pikaajaline ja väga tõsine ja väga sügav, [tuleb] hoida kaitsekulud kõrgemal tasemel kui 3% ja sellest veel edasi tõsta. Ja kuna ka laiapõhjalise riigikaitse huvides tuleb järgmiste aastakümnete jooksul investeerida vähemalt 0,5% SKT-st, võime me sattuda aastaks 2050 olukorda, kus me oleme sunnitud puhtalt julgeolekuvajadustel vahepeal laenama summa, mis hakkab võrduma umbes 50–60%-ga SKT-st. Seda lihtsalt tingib vajadus selles võidurelvastumises, kus Venemaa on jõudnud praktiliselt tagasi Nõukogude Liidu tasemele ehk kulutab kolmandiku oma eelarvest sõjalisteks kulutusteks, oma kaitsevõimet üleval hoida. Ja seepärast selle võimaliku protsendimäära tõstmine on iseenesest positiivne, kuna me oleme selleks sunnitud. Ma ei arva, et see oleks mingi hea lahendus, aga meil ongi kaks valikut: kas me oleme turvalisemas, kaitstumas seisus ja rohkem võlgu või siis vastupidi, me oleme vähem võlgu ja kuna me ei ole seepärast vajalikke kaitsekulutusi teinud, siis oleme vähem kaitstud seisus. 

Nüüd ma parandaks lugupeetud rahandusministri ühe ebakorrektsuse. Küsimus ei ole ju kaitsekulutuste tõstmises 2%-lt 3,2%-le. Käesoleva aasta kaitsekulud on meil teatavasti 2,85% [SKT-st], planeerituna nende rahandusprognooside järgi, mis olid 2023. aasta eelarve koostamisel. Ja kuna SKT väheneb majanduse kahanemise tõttu, siis tegelikult see protsent saab tõenäoliselt olema natuke suurem, kuskil 2,9 kandis. Tegelikult me tõstame järgmisel aastal seda [näitajat] 0,3–0,4% võrra ehk siis mitte päris 1% või 1,2% võrra. Parandaks selle ebakorrektsuse. 

Selle konsensusliku kokkuleppe me teatavasti saavutasime juba eelmise Riigikogu lõpus ehk käesoleva aasta veebruaris, et kaitsekulud 3% tasemele tõsta ja neid seal hoida. Mida me ei saavutanud, on seesama laiapõhjalise riigikaitse rahastamise küsimus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis on ja ka sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud, et see peaks olema vähemalt 0,5% [SKT-st]. Kui me sedasi kulutaksime, siis me tõesti jõuaksime 20–30 aasta jooksul selle kriitilise miinimumini, et me suudaks oma elanikkonda elus hoida, varjekohad, varjendid tekitada ja ka laiaulatusliku kallaletungi korral Kagu- ja Kirde-Eestist evakueerida ja teha ka muid toiminguid, mille loetelu siin praegu läheks pikaks ja võtaks minu aja ära. Ma ei hakka kõike seda kordama. Aga toonitan veel kord seda, et kui me ka kulutame laiapõhjalisele riigikaitsele ehk riigikaitse mittesõjalisele osale kuskil 0,5% aastas, siis me saavutaksime selle vajaliku taseme alles 20–30 aasta pärast.   

Ja mis on siin murekoht? Kui ma viimati kohtusin Päästeameti uue peadirektori Margo Klaosega, siis ta tõi murekohana välja selle, mida ma nüüd järgmise päevakorrapunkti juures kindlasti rahandusministrilt küsin. Kui kuus ministeeriumi taotlesid laiapõhjalise riigikaitse vajalikeks töödeks 170 miljonit nelja aasta jooksul, siis riigi eelarvestrateegiasse 2024–2027 kirjutati lõpuks 80 miljonit ja tulevaks aastaks 14 miljonit. Aga Päästeameti peadirektor informeeris, et tegelikult ka seda 14 miljonit seal ei ole, vaid see on hoopiski paigutatud Vabariigi Valitsuse reservi ühe osana, kust see võib sinna jõuda ja võib ka mitte jõuda, kui neid reserve on [muuks] vaja. Ehk siis tegelikult need prioriteedid ei vasta tegelikkusele. Kui lugupeetud proua peaminister ja härra rahandusminister väidavad, et riigikaitse on prioriteet, siis nendest eelarvenumbritest see välja ei tule. 

Nüüd ka reservi hoidmisest natuke. Ma ei küsinud ilmaasjata lugupeetud rahandusministri käest neid küsimusi. Meil võivad ju reservid olla, aga milles me neid reserve hoiame, et nad oma väärtust mitte ainult säilitaksid, vaid ka kasvataksid. Ja sellest tulenevalt minu küsimused puudutasid meie vana vabariigi kullavaru, mida oli üle 12 tonni: mis sellest on saanud? See ju realiseeriti 1990. aastatel, kui kulla hind oli suhteliselt madal, vahetati suurriikide likviidsete võlakirjade vastu. Ma tsiteerisin ühe Eesti Panga inimese – ma ei mäleta enam tema nime – kirjutist, seda, mis selles oli öeldud. Ja mul oligi küsimus, mis siis nendest võlakirjadest on saanud vahepeal, milline on nende tootlus olnud ja kas need on praegu ka kuskil olemas või on need realiseeritud. Praegu oleks selle kullavaru väärtus [suur], võime lihtsalt korrutada, paar nädalat tagasi oli hind 64 miljonit tonn. Nüüd see on paari miljoni võrra kindlasti veel suurem. Kuld on selline vara, et seda niisama lihtsalt käiku ei lasta. Ja samas see on selles mõttes väga likviidne vara, et maailmaturul on seda võimalik müüa kiiresti ja maailmaturu hinnaga. See ka ei ole probleem. Kuld iseenesest ei tooda väärtust, aga kuld ei lase inflatsioonil oma väärtust ära süüa. Me näeme kulla hinnas selgesti mitte seda, et kulla väärtus on läinud suuremaks, vaid et inflatsioon ei ole seda ära söönud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Me menetleme praegu valitsuse usaldusega seotud seaduseelnõu. Parlamendi tava on see, et ka valitsuse eelnõude puhul seda ette kandev valitsuse liige viibib saalis. Selle märkuse pean tegema teile, härra istungi juhataja, et on kahju, et me selle parlamendi tava puhul oleme iseendast taganenud. See eriti usaldusega seotud küsimuses kindlasti ei ole asjakohane praktika muutus.

Nüüd selle eelnõu sisust ja selle eelnõu raamist seoses usaldusega. Isamaa Erakond ei toeta selle valitsuse poliitilist kurssi. See meie veendumuse järgi ei vasta ei Eesti ühiskonna ootustele ega vajadustele. Seetõttu me hääletame selle eelnõu vastu. Mis puudutab selle eelnõu sisulist perspektiivi, siis loomulikult on kvalifitseeritav delikaatselt väljendatuna hämana meie lugupeetava rahandusministri vastus minu küsimusele loetud tunnid tagasi selle eelnõu kohta, et kas see eelnõu rakendamisel parandab või halvendab struktuurset positsiooni. Siis ta vastas, et 2 miljonit eurot on võitu. Enesestmõistetavalt see objektiivselt ju nõnda ei ole.

See eelnõu lõdvendab eelarvereegleid. Iseenesest vastutustundlikult tuleb väita, et selline eelarvereeglite lõdvendamine praeguses majanduslanguse olukorras on valitsuse poolt arusaadava loogikaga käik. Kuid silmakirjalik ja oma sisulise väärtuse kaotanud on Reformierakonna retoorika riigi rahanduse korrastamisest selle sammu kontekstis. 

Reformierakond on kaotanud kõik oma retoorilised õigustused poliitika agenda elluviimiseks. Viimasena, me mäletame, lendas õhku tegelikult see retooriline veenvus, mis puudutas Eesti julgeolekuks vajalike positsioonide kaitset ja rahvusvahelist Ukraina toetamist, seoses peaministri pere Vene-äriga sõja ajal. Ükski riik ei saa lubada seda, et tema juhid või nende pered ajavad vaenlasega sõja ajal äri. 

Viimane nurgakivi, mida kasutatakse oma poliitilise agenda õigustamiseks, on nii-öelda riigi rahanduse korrashoiu argument. See ei päde. Millistel kaalutlustel ma seda osundan? Esiteks, kui see oleks valitsuse eesmärk, miks majanduslanguse ajal neid reegleid lõdvendada, kui tegelikult oleks eesmärk rahanduspoliitilist raamistust säilitada, siis oleks seda tehtud tähtajaliselt. Oleks ette nähtud, et seda tehakse majanduslanguse ajal teatud perioodil ja siis hiljem nii-öelda sunset-klausliga see regulatsioon raugeb. Seda valikut valitsus ei teinud. 

Teiseks, sisuliselt tuleb tunnistada, et valitsuse rahanduspoliitiline käekiri, mis puudutab riigi rahandusega opereerimist, ei ole kuidagi käsitletav kui kokkuhoiule ja säästlikkusele suunatud. Minu näide selle kohta puudutab nii 2023. aasta eelarve seaduse muutmise puhul kui ka siin järgmise päevakorrapunktina arutletava 2024. aasta eelarve puhul Isamaa Erakonna tehtud ettepanekuid keskvalitsuse bürokraatiakulude kokkuhoiuks. Need lükkas valitsus kõik tagasi. Ja rahandusministri retoorika selle kohta, miks 2023. aastal keskvalitsuse bürokraatia kokkuhoidu ei saanud teha – et see tehti juba varem ära –, enesestmõistetavalt ei päde. 

Ja selles kontekstis habrastab valitsus lisaks majanduse kindlustundele jätkuvalt ka perede kindlustunnet. Ma pean tunnistama, et mind teeb nõutuks prioriteet, et 1. jaanuarist järgmisel aastal kaob tulumaksuvabastus lapse pealt, vähendatakse peretoetusi ja on asutud väga selge ülesandepüstitusega – ja valetavad need valitsuse esindajad, kes väidavad, et seda ülesandepüstitust ei ole antud, sest me oleme teadlikud, et see on antud – ka vanemahüvitist tema praegusel kujul demonteerima. 

Mis prioriteete me samal ajal näeme? Valitsus on suunanud selle aasta suvel miljoneid eurosid elektriautode toetuseks – selleks, et inimesed saaksid osta kuni 72 000-euroseid Teslasid, BMW-sid, Mercedeseid. See on 6 miljoni euro ulatuses valitsuse prioriteet: lastelt võtame raha ära ja anname Teslade, BMW-de ja Mercedeste ostmiseks. See on vägagi groteskne kontekst. 

Teine element, mis puudutab paraku valitsuse ja ametis oleva rahandusministri rahanduspoliitilise veenvuse minetamist, on riigi eelarvestrateegia. See dokument on kaotanud sisulise mõtte, tuleb avameelselt tunnistada, kuna see sisaldab sisutuid või täiesti määratlemata eraldi ühikulisi entiteete. Palju on kõneldud sellest 1% ulatuses maksust, mis kavatsetakse 2025. aastast eelarve puhul kehtestada ja mille kohta mingisugust informatsiooni ei ole. Ma juhin tähelepanu samamoodi riigi eelarvestrateegias [kirjas olevale] taastuvenergia tasude reformile, mille puhul tagasihoidlikult, häbelikult on öeldud, et kavatsetakse kordades tõsta elektriaktsiisi. Selle koha pealt mitte mingisuguseid sisulisi otsuseid ei ole ja valitsuse esindajatelt on [tulnud] vaid kahetsusväärset häma. 

Samamoodi ma toon näite, mis puudutab osundust, et riigi eelarvestrateegia perimeetris [tahetakse] töötukassa perspektiivis kokku hoida üle 100 miljoni euro. See tähendab, et osa kulutusi, nagu ma aru saan, kavatsetakse suunata töötukassale ja selle läbi survestada töötukassat, kui seaduse muudatused tulevad, tõstma täiendava maksutõusuna töötuskindlustusmakset ja selle võrra vabastama üle 100 miljoni euro rahalisi vahendeid. Need on kõik reaalselt läbi analüüsimata, otsustamata seisukohad. 

Ma kritiseerisin valitsust ja nõudsin, et valitsus avaldaks oma rahanduspoliitilise joonise kevadel, kui esmane laine maksutõusude kaskaadist aset leidis. Mulle vastati, et seda ei olegi olemas, et me liigume nii-öelda reaalajas. Kahetsusväärselt me näeme, et valitsus liigubki reaalajas, paraku sellest tegelikkuses mahajäänuna. Ma tuletan meelde, et võrreldes Rahandusministeeriumi suvise eelarveprognoosiga, mille alusel on tehtud 2024. aasta eelarve, on olukord oluliselt pessimistlikumaks muutunud. See tähendab, et eksisteerib vägagi tõsine oht, et 2024. aasta eelarve prognoositud täitumised …

Teie aeg! 

… seoses majanduskonjunktuuri [halvenemisega] ei pruugi täituda. Ka see on sümptomaatiline osundus valitsuse käpardlikkusele – ütlen seda kogu lugupidamise juures ja [mõeldes] inimlikult nende inimeste pingutusele –, mis puudutab …

Aitäh! Teie aeg! 

… riigi rahanduse korrashoidu. Aitäh teile! Ja vabandust, et läksin üle aja!

Aitäh! Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole, seega ma sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6, muudatusettepanekuid ei hääletata. Asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Aga enne veel, Martin Helme, palun! 

Jaa, aitäh! Palun EKRE fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel. 

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 304. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 59 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid 0. Eelnõu 304 on seadusena vastu võetud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 306, samuti usaldusküsimusega seotud eelnõu, teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed!

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! Saalis on lärm ja on üks protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Asi on selles, et meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 62 sätestab dokumentide kättesaadavaks tegemise aja. Päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevad dokumendid tehakse Riigikogu liikmetele kättesaadavaks hiljemalt küsimuse arutamise istungipäevale eelneva teise tööpäeva kella 17‑ks. Ja põhimõtteliselt, vaadates seda kommentaariumi osa, on seadusandja leidnud, et dokumentidega tutvumise miinimumaeg peab olema vähemalt ligikaudu 48 tundi. Kui me tulime siia saali, siis me nägime … Võtame eelnõu lahti ja seal taga on kirjas, et usaldusküsimusega seotud eelnõu 306 muudatusettepanekud on kättesaadavad elektrooniliselt Riigikogu veebilehel. Ehk siis antud hetkel ei ole neid õigeks ajaks kättesaadavaks tehtud, mis tähendab seda, et meil oleks hädasti vaja – kui me tahame ikkagi kodu‑ ja töökorda oma tegevuse aluseks lugeda – need dokumendid siia saali saada. Ja midagi pole teha, see tuleb meil ära teha.

Hea kolleeg, need dokumendid on olnud tähtaegselt kättesaadavad. Need dokumendid on alati nii esitatud. Nad ei ole selleks hetkeks paberil välja lastud, kuid nad on Riigikogu infosüsteemi edastatud. Nii et see tähtaeg on igati korrektselt täidetud. Kui te, suured looduskaitsjad, tahate paberil neid väljatrükke, siis see on teine teema, sest minule teadaolevalt tõepoolest neid muudatusettepanekuid väljatrükina esitatud ei ole. Aga, head kolleegid, neid on hullupööra palju ja me võiksime suuta ka elektrooniliselt nendega toimetada. Me ei peaks seda ilmtingimata paberile välja trükkima. Aga veel kord: need dokumendid on olnud tähtaegselt kättesaadavad ja need on olnud kättesaadavad elektrooniliselt, täpselt nii, nagu sa ette lugesid. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus, mis selle eelnõu menetlemist puudutab, puudutab ka tegelikult dokumentide [esitamise] aega. Ühelt poolt vormiliselt …

Austatud minister, võite minna sinna taha istuma, kuna siin läheb natukene lõbusamaks.

Ei, see ei ole sugugi lõbus küsimus, see puudutab tegelikult valitsuse väga inetut käitumist seoses õpetajatega. Esmaspäeval anti signaalina, et 8 miljonit eurot lubatakse täiendavalt õpetajate palgafondi kohalikele omavalitsustele raha suunata, aga eile selgus korraga, et valitsuse väitel on see rong juba ära läinud just nimelt dokumentide esitamise tähtaja tõttu. Minu küsimus on selle kohta, et see räpakas asjaajamine, inetu asjaajamine ei tee kindlasti parlamendile au. Me oleme siin väga voluntaristlikult tõlgendanud kodukorraseadust, mis de facto on pigem osaliselt lõpetanud kehtivuse. Minu küsimus on selle kohta teile, härra juhatuse liige. Kas juhatus arutas olukorda, et selle õpetajate täiendava raha osas oleks leitud mingi lahendus, näiteks kas või kokku kutsuda vanematekogu ja aktsepteerida seda, et need vahendid oleks hilisema muudatusettepanekuna siia eelarve eelnõusse lisatud? Praegu on see ilmselgelt sõnamurdlik ja kohatu käitumine.

Aitäh, hea kolleeg! Räpakuse etteheitmine Vabariigi Valitsusele ei ole antud juhul asjakohane, sellepärast et see eelnõu on igati korrektne ja on olnud tähtaegselt kättesaadav kõigile. Möönan ja tunnistan, et see kokkulepe, sisuline kokkulepe õpetajate palgaks täiendavalt 8 miljonit eurot [eraldada], saavutati peale seda, kui need dokumendid olid juba Riigikogule esitatud.

Jah, me arutasime – juhatuse liikmed, kes olid tol hetkel Eestis – korra seda võimalust, et kokku kutsuda vanematekogu. Ja kui oleks olnud konsensus, võib-olla sellisel juhul me oleks selle muudatuse teinud, aga teades, kui täpselt te veate sõrmega järge selles kollases raamatus, me ei pidanud võimalikuks ega vajalikuks sellist pretsedenti luua. Ja valitsus ei ole sellest kokkuleppest taganenud ühelgi hetkel. Varem või hiljem me tuleme 2024. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega parlamenti ja sellisel juhul kajastame ära ka selle sisulise kokkuleppe, mis valitsuses saavutati ja mille juures valitsus jätkuvalt on. Aga veel kord: formaalsetel põhjustel – just nendelsamadel formaalsetel põhjustel, et te ei saaks meile ette heita, et me kollast raamatut ei järgi – me seda muudatust lihtsalt teha enam ei saanud. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minul ei ole vaidlust, et meil on elektrooniliselt need materjalid kättesaadavad, aga üldiselt on ikkagi meil kord olnud, et materjalid peavad olema saalis ka paberil kättesaadavad. Tõepoolest, muudatusettepanekute loetelu meil saalis kättesaadav ei ole. Mina sellega nõus ei ole.

Küsin, head kolleegid, natukene võib-olla mitte liiga korrektse küsimuse, aga kas saalisolijad võiksid anda käega märku, mitu eksemplari me peame neid välja trükkima. Ma arvan, head kolleegid, et 101 ei ole mõtet teha. 1, 2, 3, 4. No näe, EKRE‑le on kõigile vaja. 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8. Head kolleegid, võtan juhataja vaheaja 20 minutit, selleks et tulla vastu Riigikogu liikmete soovile muudatusettepanekud paberil välja trükkida. Juhataja vaheaeg 20 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, jätkame täiskogu istungit. Juhataja võetud 20‑minutiline vaheaeg on lõppenud. Kuna muudatusettepanekuid on tervelt 220 lehekülge, head kolleegid, võtab [nende väljatrükkimine] veel veidi aega. Veel juhataja vaheaeg seitse minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit. On veel musta käe [märgid] üleval. Kalle Grünthal, kas materjalid on kättesaadavaks saanud? Palun mikrofon Kalle Grünthalile!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, teie kiire reageerimise eest! Kõigepealt ma tahan öelda seda, et antud hetkel puudub meil vaidlus selles asjas, et minu protsessuaalne küsimus oli õigustatud. Te võtsite vaheaja ja tagasite teatud hulga muudatusettepanekute sattumise saali. Aga siin on üks väga tõsine probleem veel. Küsimus on praegu selles, et seesama kollane raamat punktis 4 ütleb seda, et dokumentide varase kättesaadavaks tegemise nõue annab Riigikogu liikmele võimaluse päevakorraküsimuse aruteluks paremini valmistuda. Ja seadusandja ehk Riigikogu on leidnud, et dokumendiga tutvumise miinimumaeg peab olema vähemalt ligikaudu 48 tundi. Siin on toodud põhjendused ka, ma ei hakka selle peale aega raiskama. Aga see tähendab seda, et kuna meil puudus vaidlus selle üle, et dokumendid ei olnud õigeaegsed, siis me ei saa tegelikult juriidilises mõttes enne edasi minna, kui on möödunud 48 tundi. See on paratamatus praegu ja me peame sellest regulatsioonist kinni pidama. Te olete ise praegu hetkel tunnistanud, et oli apsakas sees. Nüüd on materjalid käes, nüüd on meil õigustatud ootus tulenevalt sellest [sättest] 48 tundi nendega tutvuda.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul siiski te sügavalt eksite. Veel kord, see on üsna keeruline sõnastus, mis on see dokumentide kättesaadavaks tegemise tähtaeg. See on sellele istungipäevale eelneva teise tööpäeva kella 17‑ks. Selline sõnastus on seal, neid tunde ei ole loetletud ja "ligikaudu" annab ka juba rohkem manööverdamisruumi. Nii et need dokumendid on olnud tähtaegselt kättesaadavad ja varemgi veel.

Anti Poolamets, palun! Anti Poolamets, palun! Kolmandat korda, Anti Poolamets. Ei ole. Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma kohe jõuan enda küsimuse juurde, aga ma natuke tahtsin aidata tõlkida seda, kuidas mina sain Kalle küsimustest aru. Ma saan aru, et Kalle juhtis tähelepanu sellele, et sellel hetkel, kui öeldi, et materjale pole paberkujul, siis seal te vaidlust üles ei võtnud ja tõesti tunnistasite, et materjale on vaja, ja neid toodeti, ja sellest lähtuvalt hakkas see 48 tunni arvestus lugema. Aga läheme siit edasi.

Ma esitan teise poole küsimusest ka ära. Minu arust on meil midagi sassi läinud. Meil on tabelites ühed numbrid ja nüüd on mingi mustand pandud nendeks selgitusteks. Ma juhin tähelepanu näiteks kohe konkreetselt. Lehekülg 4, haridusministeeriumi tabel, ja selle alla on kirjutatud: valitsemisala eelarvemahtude muutused on Vabariigi Valitsuse, vaata 4.1, ja Rahandusministeeriumi muudatusettepaneku, vaata 11.5, koosmõjuga. Ehk need kaks selgitust peaksid siis selle numbri justkui kokku andma. Aga nüüd, kui kokku võetakse haridusministeeriumi eelarvest ära 18 512 000, aga selgitused annavad kokku 17 522 000 ehk miljon on selgitamata – ja minu arust see ei ole nüüd see küsimus, et ma saan ettekandjalt küsida, kuhu see miljon jäi –, ilmselgelt tundub, et numbrid ei lähe kokku. See tähendab, et me peaksime ikkagi saali saama materjalid, kus seletuskiri selle eelnõuga kokku läheb. Nii et tundub, seda vist poole tunniga ära ei lahenda. Võib-olla see Kalle pakutud 48 tundi … See on selleks, et neid materjale lugeda, aga enne tuleks saada kvaliteetne materjal. Ja ausalt, ma ei tee nalja! Siin on praegu circa miljoniline vahe, 10 000 vähem kui miljon on vahe, 990 000 siis. See on päris protseduuriline [küsimus], et mis materjalide alusel me töötame. Mina olen selle haridusministeeriumi osaga ausalt öeldes töötanud alates esimesest lugemisest, nii et ma hea meelega töötaks edasi, aga nüüd on küll raske seda teha.

Aitäh, hea kolleeg! Väikese huumorina: ma arvan, et rahandusminister leiab selle miljoni ka poole tunniga – ei ole teema, ei ole probleem. Aga ma ei saa olla kindel, kas teie rehkendus on õige. Esiteks, ma ei saa seda kinnitada, sest ma tõepoolest ei ole nii sügavuti läinud, ja teiseks, rahandusminister on alles pulti tulemas, nii et te saate tema käest seda väga täpselt küsida. Nii et ma ei saa kinnitada, et selline [lahknevus] nende paberite sees on olemas.

Võtan kaks viimast küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta ja siis läheme ettekande juurde. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tulen tagasi küsimuse juurde, mida ma küsisin varem, see puudutas õpetajate palka. Minus veidikene tekitas nõutust teie osundus, et seoses valitsuse otsuse viibimisega arutasid küsimust, kuidas on võimalik lahendada õpetajate palgaraha [probleemi], Eestis olevad juhatuse liikmed. Ma ei tea, oli neid üks või kolm, see on niisugune väga romantiseeritud formuleering. Aga ma tahaksin aru saada, kas juhatus langetas siis otsuse parlamendi eest seoses sellega, blokeeris selle õpetajate täiendava palgaraha eelarvesse lülitamise, või mis see pädevus oli, sisuline pädevus muudatusettepaneku puhul. Kas valitsus siis esitas selle muudatusettepaneku või mitte? Aga minu küsimus puudutab tegelikult seda, mis siis õigupoolest aset leidis. Ma loen Eesti Päevalehest, et valitsuse liikmed esmaspäeval said teada – te viitasite, et kõik oli korrektne – Raadio Elmarist, et valitsuse istung toimus. Haridusminister Kristina Kallas, ma tsiteerin, ütles: "Tunnistan ausalt, et ega mina ei tea, kes koordineerib. Valitsuse istungid kutsub kokku peaminister. [---] Mis sealt edasi juhtus, ma ei tea. Ma tunnistan, et see oli segane. Ma ei saanud aru, kes kus kellega mööda rääkis."

See on siis praegune juhtimiskeskkond, kuhu me oleme kogu ühiskonda puudutavas õpetajate palgavaidluse probleemis jõudnud. Minu ettepanek on sisuline, härra istungi juhataja. Meil on täna kell 10 Vabariigi Valitsuse istung. Minu ettepanek on selline, et me ei rabista selle eelarvega praegu. Valitsus on sidunud selle eelarve usaldusega, ilmselgesti see enamushäältega võetakse vastu. Meil on ka homseks kokku kutsutud Riigikogu istung. 

Ja minu ettepanek on järgnev. Esiteks, me katkestame praegu selle menetluse. Võtame juhataja vaheaja, et valitsus saaks selle inetu juhtumi selgusega ära klaarida. Valitsus saab siis eelnõu täiendada, kella kümnesel istungil esitada korrektse muudatusettepaneku ja homme võetakse see eelarve vastu. Selles te ei pruugi tõenäoliselt enamushääli omades koalitsiooni esindajana kahelda. See ettekujutus, et me teeme, nagu teie ütlesite, praegu mustandi riigieelarvest ja hakkame tegema kohe vigade parandust – ma arvan, et see on täiesti arusaamatu või nõutuks tegev. Mis selle tormamise, nii-öelda ülepeakaela tormamise mõttekäik siis on? Mis on selle sisuline põhjendus? Ja ma kinnitan teile Isamaa nimel, kui siin olid need skolastilised probleemid, mis kell tekstid jõudsid ja kas elektroonilised või mitte, et meie kindlasti tegutseme konstruktiivselt ja meie jaoks ei ole mingi probleem, kui tekstid jõuavad ka hiljem, aga selle loogikaga, et nad sisaldavad täiendavaid vahendeid – mitte piisavas mahus, kuid siiski täiendavaid vahendeid – õpetate palgatõusuks. 

Kas see ettepanek tunduks teile … Oluline on, et ettepanek oleks võimalik ja töötav. Ma arvan, et me saame ka küsida, kui te ehk annate sõna härra rahandusministrile, ja me saame kuulata ka tema seisukohta valitsuse esindajana selle eelnõu puhul.

Aitäh, hea kolleeg! Ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et valitsus rabistab selle eelnõuga. Seda on kenasti ja põhjalikult ette valmistatud. Möönan seda, et see sisuline kokkulepe, mis puudutas õpetajate palka, jah, ei jõudnud nii-öelda puhtformaalsetel põhjustel sellesse eelnõusse, mida me siin arutame. Teie ettepanek on igati asjakohane. Nagu ma ütlesin, me korra kaalusime juhatuse liikmetega, kes olid Eestis – kohe selgitan juhatuse kohta –, ja leidsime, et … Kuulates teie kolleege, näiteks siin vasakust äärest Kalle Grünthal on kategooriliselt seda meelt, et siis me peaksime tegema vaheaja 48 tundi, kui valitsus sellega tuleb, enne nagu ei tohikski saali tulla. Nii et sa saad aru, et kahjuks ei ole ainult Isamaa siin Riigikogus, vaid on veel viis fraktsiooni, erakonda esindatud, ja kõik ei mõtle täpselt nii, nagu sina mõtled. Nii et kahjuks me ei saa seda ettepanekut realiseerida. 

Mis puudutab juhatust, siis juhatuse koosolekut kui sellist ei toimunud. Kaks juhatuse liiget – Toomas Kivimägi ja Lauri Hussar – arutasid seda võimalust, et teha. Kuna Jüri Ratas oli välislähetuses tol ajal, siis otse loomulikult me ei pidanud korrektseks kahekesi teha mingeid otsuseid ilma kolmandat juhatuse liiget Jüri Ratast kaasamata. Nii et seetõttu me ka mingit formaalset otsust ei teinud. Ja valitsuse ettepanekut minule teadaolevalt formaalselt Riigikokku ei saabunud, sellepärast et selle eeldus oleks olnud tõepoolest aktsept kõikide fraktsioonide poolt, konsensus. 

Aga ütlen veel kord, et kuivõrd te ikkagi veate väga täpselt sõrme sellel real, mis parasjagu kollases raamatus kirjas on, siis me oleksime pidanud seda rikkuma ja me ei tea iial, millal keegi oleks kuritarvitanud seda kokkulepet, sest see kokkulepe oleks vanematekoguvaheline kokkulepe olnud, ei enamat. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean ütlema, et olete hea koolituse saanud, te olete äärmiselt sõnaosav oma ametipostil, istute seal grammike kõrgemal kui mina ja saate nii-öelda dikteerida praegu kogu saalile selliseid seisukohti, mida te hetkel õigeks peate. Ja ma ütlen tõsiselt, täiesti siiralt ütlen seda, kui vaja, siis te lähtute Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest, kui vaja, siis võtate appi selle kollase raamatu tõlgendused, mis on välja tulnud aastal 2023, ja ma eeldan, et te olete sellega väga lähedalt tuttav juba. Aga küsimus on minu jaoks väga oluline ja põhimõtteline, printsipiaalne. Te tõlgendasite seda minu viidet dokumentide kättesaamise aja kohta ja ütlesite, et see on väga mitmeti tõlgendatav ja nii edasi ja nii edasi. Aga te jätsite tähelepanuta minu väga olulise märkuse selle kohta, et sellesama kollase raamatu § 62 punktis 4 on öeldud järgmist: "Seadusandja on leidnud, et dokumentidega tutvumise miinimumaeg peab olema vähemalt ligikaudu 48 tundi." Ja siit läheb edasi: niisugune regulatsioon sätestati Riigikogu kodu‑ ja töökorras põhjusel, et senises praktikas esitati dokumendid liiga hilja, mistõttu ei olnud Riigikogu liikmetel piisavalt aega nendega sisuliselt tutvuda. Küsimus on praegu, hea Toomas Kivimägi, selles, et me lihtsalt ei koputa neid asju siin läbi, me teeme ikkagi sisulist tööd. Kui ma tahan praegu näiteks tuua hea kolleegi Rain Epleri, kes seitsme minuti jooksul – või isegi vähem – suutis leida sellessamas eelnõus nii-öelda vastuolud ligi miljoni euro ulatuses. Te ütlete, et mis see miljon eurot on, aga see on mõne perekonna paarisaja-aastane teenistus, eks ju. Tegelikult me peame suhtuma nendesse numbritesse äärmiselt tõsiselt. Ja kui esimese seitsme või vähema [minuti] jooksul on leitud juba neljandal leheküljel selline tõsine probleemne viga, siis ei saa sellesse paragrahvi suhtuda sugugi nii, et ah, tühja kah, teeme ära. 

Ma tahan ühte asja veel meenutada. Arvestage sellega, et seesama riigieelarve on oluline dokument ja selle peab pärast kinnitama, heaks kiitma meie lugupeetud president. Kui ta kuuleb ja näeb, et tegelikult on siin rikutud sellist pisikest protsessuaalset asja, mida seadus tegelikult nõuab, siis kas te tõesti tahate praegu riskida sellega, et sellesama 48‑tunnise ajavahemiku pärast võib see eelnõu lihtsalt kinnitamata jääda ja tuleb siia saali tagasi? See on tõsine kaalutlusmäng praegu. Aga mina lihtsalt ütlen: seadus ütleb niimoodi, et 48 tundi on ette nähtud, ja me peame seda rakendama.

Aitäh, hea kolleeg! See jutt läheb tõesti juba väga pikaks. Viitan ka Riigikogu juhatuse istungile 13. juunil 2013. Head kolleegid Ene Ergma ja Laine Randjärv [olid juhatuses]. Juhatus toetas Riigikogu Kantselei ettepanekut jätkata eelnõude elektroonilise menetlemise juurutamist. Seoses sellega menetlusdokumentide kättesaadavaks tegemine Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 62 mõttes toimub dokumendihaldussüsteemi vahendusel. Punkt. Ja seda on korrektselt järgitud.

Head kolleegid, oleme seda teemat piisavalt käsitlenud. See ei tähenda, et me oleme ühel ja samal meelel, aga ma tõepoolest rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Alustame 2024. aasta riigieelarve seaduse [eelnõu] teist lugemist, mis on seotud usaldusküsimusega. Järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmine on seotud usaldusküsimusega seetõttu, et laekunud muudatusettepanekute kattuv sisu, nende ebaproportsionaalselt suur hulk ning vähene põhjendatus kannab parlamentaarse obstruktsiooni tunnuseid.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. novembril laekus 745 muudatusettepanekut, mille rahanduskomisjon jättis arvestamata. Küll aga oleme alati soovinud pidada riigieelarve üle sisulist debatti ja nii mõnegi opositsiooni ettepanekuga oleme 2024. aasta riigieelarves juba arvestanud. Erandiks on EKRE, kelle muudatusettepanekud ei ole sisulised, vaid mõeldud Riigikogu töö takistamiseks.

Näiteks soovis Isamaa kiirendada idapiiri väljaehitamist, tõhustada elanikkonnakaitset ja parandada kriisideks valmisolekut. Keskerakond tegi ettepaneku anda kohalikele omavalitsustele lisaraha hooldereformi elluviimiseks ja tõsta erakorraliselt pensione. Kõige eelmainitu vajalikkust mõistavad nii koalitsioon kui ka opositsioon ja nende tegevuste jaoks on järgmise aasta eelarves täiendavad vahendid olemas.

Aga nüüd lähemalt 2024. aasta eelarvest. Juba aastaid on Eesti riigi eelarve sügava puudujäägiga. Olukord muutus kehvaks enne kriise. Headel majanduskasvu aastatel lasti eelarve struktuursesse defitsiiti. See oleks olnud aeg eelarvepositsiooni parandamiseks ja reservide kogumiseks. Siis aga tabasid meid alates 2020. aastast mitmed kriisid, koroonakriisiga kukkusime veelgi sügavamasse puudujääki, rääkimata energiakriisist ja Venemaa sõjast Ukrainas. Mõistagi vajasid kõik need olukorrad kiiret reageerimist ja täiendavaid suuri kulutusi. Samal ajal oli pausil Euroopa Liidu eelarvereeglite rakendamine, mis võimaldas lisaks kriisiga seotud kuludele võtta vastu täiendavaid püsikulusid ilma neile katteallikat otsimata. Aastaid tehti populaarseid ja riigile kohati üle jõu käivaid otsuseid. Neli aastat pausi eelarvedistsipliini nõuetes võimaldas ebapopulaarsed otsused pikalt edasi lükata. See on piisavalt pikk aeg, et ühiskonnas tekiks ootus, et see kõik saab selliselt jätkuda.

Kevadel tööd alustanud valitsus mõistis, et nii jätkata ei saa. Võtsime eesmärgiks [vajutada] pidurit aina kasvavale eelarvedefitsiidile ning teha keerulised ja ebapopulaarsed, ent hädavajalikud otsused selleks, et jõuliselt võlaorjuse poole liikuvat kurssi muuta. Jah, meil oli ka valik samamoodi jätkata ning tõsist probleemi eirata, aga kohusetundliku ja Eesti tulevikust hooliva valitsusena me seda ei teinud. Võtsime sihiks teha riigi rahandus korda ning astuda vajalikke samme selleks, et viia tulud ja kulud tasakaalu. Nii astusimegi 2024. aasta eelarvega esimesi vastutustundlikke samme eelarve tasakaalu poole liikumise suunas. Kõik suuremad maksu‑ ja kokkuhoiuotsused arutasime avalikult läbi ja võtsime etteaimatavalt vastu suve alguses. Seega suuri üllatusi järgmise aasta eelarves ei tule. Ühiskonnale jäi pool aastat, et muudatustega harjuda ja arvestada.

Ainsa maksuna tõuseb käibemaks 20%‑lt 22%‑le. See toob järgmisel aastal riigi tuludesse juurde 235 miljonit eurot. Alates järgmisest aastast ehk järgneval kolmel aastal kerkivad nii hasartmängumaks kui ka alkoholi‑ ja tubakaaktsiis igal aastal 5%. Kokkuhoiuotsusena muutsime perehüvitised riigile jõukohasemaks, millega hoiame järgmisel aastal kokku 86 miljonit eurot. Tänu eelmainitule jääb 2024. aasta eelarve struktuurne puudujääk 2023. aastaga võrreldes samale tasemele – 1,2% SKP‑st – ning nominaalne defitsiit on miinus 2,9% SKP‑st. Kevadel, ilma uue valitsuse eelarvepoliitiliste otsusteta olid need numbrid vastavalt 2,6% ja 4,2% SKP‑st. Seega, 2024. aasta eelarvega suudame riigi rahakoti seisu parandada circa 500 miljoni euro võrra, mis on ühe aasta kohta märkimisväärne paranemine. Lisaks saame teha hädavajalikke täiendavaid kulutusi, mis on eeskätt seotud sõjalise ja laiapindse riigikaitsega, millest peatselt täpsemalt räägin.

Head kuulajad! Riigirahanduse korrastamine ei saa mõistagi jääda ainult maksumaksjate õlule. Ka riik peab kulude kontrolli alla saamiseks vaeva nägema. Täiendava panuse kokkuhoiu ja lisatulude leidmiseks järgmise aasta eelarves andsid kõik ministeeriumid, kus pöörati kiire pilk valitsemisalade sisse, selgitamaks välja süsteemi ja teenuste korrastamiseks vajalikud tegevused. Kogu valitsussektori panus toob riigirahandusse järgmisel aastal üle 40 miljoni euro kokkuhoidu ja juurde üle 13 miljoni euro lisaraha. Kõik meetmed võimaldavad kulutõhusamat tegutsemist, mis on riigirahanduse olukorra parandamise teekonnal oluline panus.

Üheks kokkuhoiumeetmeks on ametnike palkade külmutamine, välja arvatud õpetajatel ja meditsiinitöötajatel. Järgmisel neljal aastal ei eraldata avaliku sektori palgafondi lisaraha. See aga ei tähenda, et süsteemis töötavate inimeste palk jääb pikaks ajaks samale tasemele. See on üks meede, mis võiks motiveerida valdkonnajuhte oma tegevusi mõistlikumalt optimeerima, tänu millele võib leida võimalusi palga kasvuks.

Alates järgmisest aastast muudame ka kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadust, mille kohaselt saab osa kõrgemate riigiteenijate ettenähtud palgatõus olema nelja aasta vältel poole väiksem, kui vastav indeks muidu ette näeks. Vastav muudatus sai juba mõned head tunnid tagasi ära otsustatud.

Veelgi laiapõhjalisemad ja suuremad muudatused selguvad nulleelarve ja eelarve revisjoni käigus, mille viime läbi koos ministeeriumide ja asutustega järk-järgult nelja aasta jooksul. Selle esimestest tulemustest ja mõjust saame rääkida juba 2025. aasta eelarve arutelude ajal.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! 2024. aasta riigieelarve on kindlustunde ja julgeoleku eelarve. Nii järgmise aasta riigieelarve kui ka nelja aasta eelarvestrateegia fookuses on Eesti riigikaitse – nii sõjaline kui ka laiapindne –, majanduskasv koos rohereformide ja riigirahanduse jätkusuutlikkusega, eestikeelsele haridusele üleminek, küberturbevõimekuse tõstmine ning Ukraina toetamine. 2024. aasta eelarvega ei paranda me ainult suurt eelarvepuudujääki, vaid märkimisväärse summa suuname investeeringutesse, millega ellu viia rohereforme ja turgutada majandust. On oluline, et investeeriksime nendesse valdkondadesse, mis on meie riigile kriitilise tähtsusega: julgeolekusse, haridusse, teadusesse ja innovatsiooni, teedesse ja raudteedesse, rohereformidesse läbi energeetikainvesteeringute ja hoonete energiatõhususe, infotehnoloogiasse ja küberkaitsesse.

Kuna Eesti julgeolekuolukord on Ukrainas toimuva Venemaa täiemahulise sõjalise agressiooni tõttu endiselt taasiseseisvusaja kõige keerulisem, siis alustan kaitsekuludest. Eesti riigi kaitse-eelarve ületab 2024. aastal esimest korda 3% piiri SKP‑st ehk on 3,2%. See tähendab, et järgmisel aastal panustame riigikaitsesse 1,3 miljardit eurot ning nelja aastaga 5,6 miljardit eurot. Sellega suurendame tempokalt nii Eesti iseseisvat kaitsevõimet kui ka meie valmidust koos meie NATO-liitlastega Eestit kaitsta. See on Venemaa agressioonisõja tõttu kujunenud julgeolekuolukorras hädavajalik. Julgeolekugarantii annab meile ka Ukraina toetamine, mida teeme nii suurte rahvusvaheliste fondide kaudu, Euroopa Liidu eelarve ja ka otse riigieelarve kaudu. Ukrainat toetades panustame ka meie majanduse kasvamisse, sest iga euro, mille paneme ülesehituses osalemiseks, tuleb perspektiivis Eesti majandusse mitmekordselt tagasi ning on investeering demokraatiasse ning Euroopa ja kogu maailma majanduse tegevusse.

Ukraina kogemus ja viimaste aastate kriisid on näidanud, et lisaks sõjalisele kaitsele on vaja investeerida püsivalt meie sisejulgeolekusse ja elanikkonnakaitsesse. Nii saame kindluse, et oleme rahuaja kriisideks ja võimalikuks sõjaliseks konfliktiks hästi valmistunud. Järgmise aasta eelarves ja ka edaspidi eraldame Siseministeeriumi riigikaitselisteks ülesanneteks lisaraha keskmiselt 9 miljonit eurot aastas. See raha suurendab oluliselt abipolitseinike värbamise ja arendamise võimalusi ning tagab esmakordselt elanikkonnakaitse valdkonnale olulise püsirahastuse. Inimeste turvatunde säilitamiseks ja siseturvalisuse tagamiseks kindlustatakse püsirahastuse kasv politseinike väljaõppe mahtude suurendamiseks ja ka uue ühiselamukompleksi ehitamiseks. Täiendavad vahendid suunatakse Politsei- ja Piirivalveametis aasta-aastalt süveneva personalipuuduse vähendamiseks.

Siseturvalisuse tõhustamisel on muu hulgas oluline, et Eesti kui digiriigi IT baastaristu oleks korras ja küberturvalisuse tase kõrge. Selle tagamiseks investeerime 2024. aastal täiendavalt 23 miljonit eurot.

Niisamuti on meie eesmärk tark rahvas, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, mis annab oma panuse majanduskasvuks. Selleks peame tagama õpetajatele ja õppejõududele väärika palga ning arendus‑ ja teadustegevuse ja innovatsiooni rahastuse. Järgmise aasta eelarves eraldasime õpetajate palga tõusuks ligi 24 miljonit eurot. Koos diferentseerimisfondi kasvuga suureneb õpetajate arvestuslik keskmine palk 4,3% võrra.

Valitsuse üks prioriteete on eestikeelsele haridusele üleminek ja selle tegevuskavasse planeeritu elluviimine jätkub uuel aastal täies mahus. Eelarve suureneb 27 miljoni euro võrra ning 2024. aastal on üleminekuks ette nähtud 71,9 miljonit eurot, sealhulgas välisvahendeid 3 miljonit eurot.

Uue aasta eelarvega võtsime sotsiaalvaldkonnas selge suuna vajaduspõhisele toetamisele. Tegime lausalise lasterikaste perede toetamise riigile jõukohasemaks, kuid ka pärast seda on summad ühed suuremad Euroopas. Pöörame suuremat tähelepanu harvikhaigustega laste ravile ning eraldame taotlusvooru kaudu heategevusfondidele aastas 5 miljonit eurot.

Lahendame ebaõiglase olukorra, kus eelneval aastal lapsega kodus viibinud vanematele maksti haigus‑ ja hooldushüvitisi töötasu alammääralt. Järgmisel aastal makstakse hüvitist kas lapsevanema enda sotsiaalmaksuga maksustatud tulu või talle vanemapuhkuse ajal makstud vanemahüvitise põhjal, võttes aluseks inimese jaoks kasulikuma.

Senisest enam toetame ka suurema abivajadusega lapsi ja peresid. Ühe vanemaga perede majandusliku toimetuleku suurendamiseks tõstame alates 2024. aastast elatisabi 100‑lt 200 eurole. Erivajadusega laste toetamiseks suurendame järgmisest aastast rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust ning alustame kasuperede tugiteenuse pakkumist riigieelarvest, et leida ja toetada peresid, kes on valmis kasvatama vanemliku hooleta jäänud lapsi. Nende muudatuste elluviimiseks investeerime 2024. aastal 12 miljonit eurot.

Kultuurivaldkonnas tegime keerulisest eelarveseisust hoolimata täiendavaid pingutusi, et Eesti trumpide – kultuuri ja spordi – kaudu tuua Eestisse investeeringuid ning teha Eestit suuremaks. Seetõttu suurendasime Film Estonia tagasimakseprogrammi mahtu 2 miljoni euro võrra ning toetame Eestis toimuvaid rahvusvahelisi suurvõistlusi täiendavalt 3 miljoni euroga aastas. Need meetmed aitavad riigikassasse tuua täiendavat maksutulu ning loomulikult turgutada majandust.

Selleks, et majandus mahuks looduse piiridesse, on fookusesse seatud keskkonnasõbralik majanduskasv. Selleks loome võimalusi taskukohase taastuvenergia tootmiseks. Soodsa hinnaga puhta energia pakkumiseks investeerime järgneval neljal aastal umbes 155 miljonit eurot. Muu hulgas investeerime keskkonnasõbralikku ühistransporti ja jalgrattateede arendamisse, jätkame raudtee elektrifitseerimist ja suurendame elektrifitseerimise rahastust 54 miljoni euro võrra.

Olulise summa investeeringutest, ligi 300 miljonit eurot, suuname ehitiste, sealhulgas korter‑ ja väikeelamute, kohalike omavalitsuste hoonete rekonstrueerimisse ja energiatõhusamaks muutmisesse. See on oluline nii ettevõtetele, kes praeguses keerulises majandusolukorras saavad tööd, kui ka inimestele, kes saavad küttearvetelt raha kokku hoida.

Suureks abiks nii rohereformide elluviimisel kui ka digipöördel on Euroopast meile eraldatud toetusmiljardid. Tuleval aastal suuname majandusse investeeringute toetustena riigieelarvest 1,9 miljardit eurot ja kogu valitsussektorist koguni 2,4 miljardit. Ühe käega raskel ajal riigi rahakotti korda tehes ja teise käega targalt meile antud Euroopa Liidu miljardeid investeerides peame saavutama olukorra, kus ei pea ainult sendisaagimisega tegelema. Kui püsikulud ja tulud on tasakaalus ning targalt ja vajaduspõhiselt sihitud, saame nutikalt meie tuleviku tarvis ka laenuraha eest investeeringuid teha ja seeläbi majanduskeskkonda kasvatada.

Head kaasamõtlejad! Riigieelarve ja seletuskirja materjalid on läbipaistvamad kui kunagi varem. Lisaks sellele, et kuhugi ei ole kadunud asutuste eelarvete vaated tööjõukuludele, majandamiskuludele ja investeeringutele, on meil näha ka see, kuhu raha sisuliselt läheb ja mis eesmärke täidab. Lisaks oleme teinud riigieelarve arusaadavamaks kodanikueelarve ja riigieelarve juhtimislaua kaudu. Need tööriistad aitavad sõltuvalt huvist paremini mõista maksumaksja raha kasutamist ja kergemini otsitava info üles leida.

Populistlik loosung, et majanduse käimatõmbamiseks tuleb rohkem laenata, ei ole meie praegust eelarveseisu vaadates sugugi vastutustundlik. Hiljutine riigireitingu langetamine on tingitud riigirahanduse olukorrast ning süvenevast struktuursest probleemist, et kulutame püsikuludele oluliselt rohkem, kui tuludena ehk maksudena kokku kogume, ja rahastame püsikulusid laenuraha arvelt. Kuigi meie reitingu väljavaade on endiselt stabiilne ning võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega jääb Eesti võlakoormus jätkuvalt üheks väiksemaks, tuleb riigireitingu langusesse suhtuda tõsiselt. See hoiatab, et kui me oma rahandusliku seisu parandamiseks midagi ette ei võta, seisame mõne aja pärast silmitsi tõsiste tagajärgedega: laenamine muutub üha kallimaks nii riigile kui ka meie ettevõtjatele ehk maksumaksja peab tasuma üha suurenevate intresside eest.

Rahvusvaheline Valuutafond ütleb oma fiskaalmonitori aruandes, et valitsused üle maailma peavad vähendama eelarvekulusid ning tõstma maksutulusid. Rangem rahanduspoliitika ja eelarve puudujäägi vähendamine aitaks ohjeldada inflatsiooni ja seeläbi vähendada keskpankade vajadust tõsta intressimäärasid. Seega me ei saa enda kanda võtta rohkem, kui kanda suudame. Kui me ei teeks riigi rahandust korda praegu, oleks tulevikus seda teha veelgi keerulisem, see tähendaks veelgi suuremaid maksutõuse ja veelgi valusamaid kärpeid, et suuta oma riiki ülal pidada ning kõiki kohustusi täita.

Usun, et oleme 2024. aasta eelarvega õigel teel. Meie visioon Eestist aastal 2024 ja sealt edasi on ühest küljest realistlik, tunnistades hetkel aktuaalseid väljakutseid, kuid teisest küljest ka optimistlik, uskudes meie rahva vastupidavusse ja innovatsioonivõimesse. Jätkame kindlal sammul eelarve kordategemise suunas. Tänan kõiki, kes 2024. aasta eelarve koostamisse oma panuse andsid. Aitäh! Palun seda eelarvet toetada. (Hääl saalist: "Hurraa!")

Suur tänu, härra minister, sisuka ettekande eest! Aeg küsimusteks. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Teie ettekandest jäi mulje, et kõik on lausa suurepärases korras ja tegemist on vaata et sellise eelarvega, mille eest võiks kohe Euroopast mõne tunnustuse ja auhinna saada. Aga tegelik elu on ju päris kaugel sellest. Ei anna see eelarve kellelegi kindlustunnet, pigem kärbib nii peretoetusi kui ka käibemaksutõusu tõttu inimeste rahakotti. Ehk tegelikkuses on tegemist väga õnnetu eelarvega. Ma arvan, et selle üle uhkust tunda pole valitsusel vähimatki põhjust. Mitte vähimatki põhjust! Kuulasin ka teie tagasisidet meie muudatusettepanekutele, mida Keskerakond esitas tõesti 30, seda nii pensionitõusu, erakorralise pensionitõusu jaoks, kohalike omavalitsuste, õpetajate jaoks, ja nii edasi. Te ütlesite huvitava lause, viidates just erakorralisele pensionitõusule, hooldusreformile, et selleks on eelarves vahendid ette nähtud. Nüüd mu küsimus teile on väga konkreetne: kui palju on 2024. aasta riigieelarvega ette nähtud, rõhutan, erakorraliseks pensionitõusuks täiendavaid vahendeid?

Aitäh! Pensionitõus on meil indekseeritud ja pension tõuseb üle 11%. Keskmine pension tõuseb 774 eurole ehk 70 eurot järgmisel aastal, mis on märkimisväärne pensionitõus.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra rahandusminister! Teil oli väga palju niisugust retoorikat, mis kahjuks tegelikkuse kontekstis on õõnes. Te ei kõnelenud Eesti majanduse praegusest olukorrast, aga riigieelarve on ju rahanduse kaudu ka majanduspoliitika, majanduskeskkonda kujundav dokument. Vastupidi, te kõnelesite, et maksutõusud vähendavad inflatsiooni, mis ilmselgelt ei vasta tõele. Teie enda valitsuse esitatud analüüside järgi teie planeeritavad maksutõusud hoopis kasvatavad ka regulatiivset inflatsiooni järgmisel aastal, ja te teate seda suurepäraselt. Nii et ei ole mõtet avalikkust eksitada. Minu mure on selles, et suvise prognoosiga võrreldes on majanduse väljavaated paraku halvenenud. Me nägime ka kolmanda kvartali 3,9%‑list majanduslangust. Minu küsimus on Rahandusministeeriumi vaate kohta praegu. Maksutulude perspektiivis, arvestades majanduse olukorda, mis ei ole hea, kas see järgmise aasta maksutulude vaade on realistlik? Ja kui praeguses olukorras ei ole, siis kas ei oleks põhjust seda tegelikult ausalt allapoole korrigeerida, mitte iseennast petta?

Aitäh! Ei, ei tegele iseenese petmisega ja loomulikult mõistame, mis on praegune majandusolukord. Ja see on keeruline. 2024. aasta eelarve, nii nagu ma oma ettekandes ka välja tõin, tegelikult nii palju kui võimalik aitab meie majanduskeskkonda – seda nii lühikeses vaates ehk üheaastaste investeeringutega kui ka pikemas vaates, kus me loome võimalused ettevõtetel investeerida innovatsiooni, digilahendustesse ja valmistuda ka majanduskasvuks, tõsta oma konkurentsivõimet. See kõik on 2024. aasta eelarves sees.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma olen kirjaliku küsimusega küsinud nii justiitsministrilt kui ka teie käest prokuratuuri menetluskulude kohta. Ma saan aru, et te ei avaldanud neid, see oleks justkui riigisaladus. Aga ma nüüd küsin: kui palju selle eelarvega eraldatakse 2024. aastaks prokuratuurile menetluskuludeks? Millisest summast me räägime, mis summa see on?

Aitäh! Kui on vastus olnud, et seda ei tohi niimoodi avalikult öelda, siis ei saa seda ka mina avaldada. Kui te väidate, et see on nii märgitud. Vastasel juhul on see siin eelarves kirjas ja siis saab selle siit üles otsida.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et see hoiak, et töötüli õpetajatega on tavaline asi ja streigi ärahoidmiseks ei pea vaeva nägema ja et see on tavaline streik, on tegelikult väga vale. See märguanne, mis praegu tuleb õpetajate ebakindlusest, õõnestab kogu ühiskonda, paneb ohtu ka eestikeelsele õppele ülemineku ja muud niisugused asjad. Ja ma küsin. Te olete volitanud haridusministri läbi rääkima Eesti Haridustöötajate Liiduga. Haridusminister rääkis läbi, andis konkreetsed lubadused. Nüüd te olete tegelikult haridusministrit oma volitatud isikuna alt vedanud ja otsustanud, et te esitate eelnõu – te oleks võinud seda teha ka järgmisel nädalal, ülejärgmisel nädalal, rahulikult – ilma konkreetse kokkuleppeta.

Aeg, hea kolleeg!

Millal viiakse sisse lubatud 8 miljonit õpetajate palgatõusuks tegelikult eelarvesse? 

Aitäh! Kindlasti praegune valitsus väärtustab õpetajate tööd ja peab õpetaja tööst väga lugu. Sealhulgas pean mina õpetajate tööst väga lugu ja väärtustan nende tööd ning julgen öelda, et vähemalt viimased kümme aastat olen õpetajate palga eest seisnud ja sõltuvalt oma ametikohast ka seda palgatõusu aidanud teha või olnud seal üks otsustaja. Nii ka sel aastal. Õpetajate palgatõusuks on praeguses eelarves ette nähtud circa 24 miljonit, sellest ligi 14 miljonit diferentseerimisfondi, mida õpetajad on kaua oodanud. See oli ka eelmise või siis 2023. aasta palgatõusude juures õpetajate ootus ja mure, et miks seda diferentseerimisfondi ei [suurendata], et see võimaldab õpetajaid erinevalt motiveerida ja nende panuse eest paremini tasu maksta. Ja 10 miljonit on ette nähtud miinimumpalga tõusuks.

Ja tõesti, haridusminister on leidnud täiendavaid vahendeid 8 miljoni ulatuses oma eelarvest. Mina kuulsin sellest ettepanekust esimest korda eelmise neljapäeva õhtul. Tegelikult oleks võinud selle esitada ka neljapäeval valitsusse, kui me riigieelarve kinnitasime. Nädalavahetusel töötasime, õigemini pühapäevast esmaspäevani ja kogu see pakett oli esmaspäeval kella kaheks valmis ja valitsuses otsustamiseks. Kahjuks üks koalitsioonipartneritest arvas, et nii kiiresti otsustada ei saa, ja see otsus jäi tegemata. Praeguseks hetkeks olen Rahandusministeeriumiga seda seisu arutanud ja täna ka avalikult öelnud välja selle, et õpetajad ei pea muretsema. Kindlasti mina seisan selle eest, et see lubadus saaks täidetud haridusministeeriumi eelarvest. Ja selleks on välja mõeldud tegevus, kus õpetajate miinimumpalga, arvestades seda 8 miljonit, saab aasta alguses HTM‑is ja valitsuses ära otsustada, et see tuleb aasta algusest. Tavapärane protsess on, et kaks korda aastas vähemalt me riigieelarvet muudame. Need muudatused saab ametlikult eelarves vormistada ära, ma arvan, kevadel, aga HTM saab oma eelarves need otsused teha varem ja tagada selle raha, sest et aasta lõpuni on meil aega, see raha otsa ei saa. Ehk see lubadus saab täidetud, HTM‑i eelarvesse 8 miljonit tuleb. Ükski õpetaja ei pea muretsema, ükski Riigikogu liige seda eelarvet siin praegu arutades ei pea selle pärast muretsema, et seda ei tule.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me kõik teame, et Eesti elanikkond vananeb ja meie eakate ehk pensionäride elu ei ole, pehmelt öeldes, meelakkumine. Me teame, et näiteks üksi elavad pensionärid on jõudmas vaesuspiirile. Minu küsimus on väga lihtne: mida see järgmise aasta eelarve meie eakatele, meie pensionäridele pakub, mille üle nad võiksid kas või natukeseks ajaks rõõmu tunda?

Aitäh! Selle aasta algusest tõusis üksi elava pensionäri toetus 200 eurole. Ma arvan, et see on suur panus. See on 2023. aastal nii ja see on ka 2024. aastal nii. Ja teiseks, keskmine pension tõuseb järgmisel aastal 70 euro võrra ehk 774 või 776 eurole – ma võin siin detailidega eksida – ja samas ulatuses, kuna keskmine pension on tulumaksuvaba, on see pensionäri jaoks tulumaksuvaba. See on kindlasti oluline nii keskmise pensioni saajale kui ka tegelikult töötavale pensionärile, sest kui tavapalga saajal on järgmisel aastal tulumaksuvaba 654 eurot, siis pensionäril on see 776 eurot.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Oli hea meel kuulda, et te ütlesite, et ükski õpetaja ei pea muretsema. Ma saan aru, et õpetajate palk tõuseb ja te täidate kokkulepped. Aga kas te võite ikka käe südamele panna, et ükski õpetaja ei pea muretsema? Sest teadupärast huvikoolide ja lasteaiaõpetajate rahastus käib kohalike omavalitsuste kaudu. Äkki te ütlete kohe välja need numbrid, millisel moel plaanib valitsus toetada omavalitsusi, et ükski õpetaja ei peaks muretsema? Mis need summad siis on? Siis omavalitsused teaksid ka eelarvete tegemisel, mis on praegu veel pooleli, mis summadega riik appi tuleb. Muidu lükatakse see jälle omavalitsuste kanda ja siis järsku avastatakse, et eelarved on miinuses.

Aitäh! Omavalitsuste tulubaas tõuseb tänu tulumaksu tõusule ja kindlasti tõuseb omavalitsuste tulubaas ka järgmisel aastal. Kohalike lasteaedade õpetajate ja huvikoolide õpetajate palgatõusu üle otsustavadki omavalitsused ehk selle kohta ja nende summade kohta ei saa mina lubadusi anda.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin konteksti kohta, selle olukorra kohta. Siin on läbivaks teemaks meil raha vähesus, raha on vaja kokku hoida, meil on vaja teha drastilisi otsuseid. Tänahommikune värske uudis räägib erinevas vormis raharallist riigiasutustes ja ministeeriumides – igasugused tulemustasud ja preemiad ja muud, aga sisuliselt palgaralli –, mis näitab, et võib-olla see rahapuudus on osaliselt illusioon. Kas te saate seda konteksti kuidagi kommenteerida?

Aitäh! Ei ole mingit raharallit. Tõsi on see, et eelmise aasta eelarvet tehes ja kokku leppides otsustas Riigikogu valitsuse ettepanekul avalikus sektoris palku tõsta, ja seda märkimisväärselt. Minu teada kasvasid palgafondid üle välja 5%, õpetajatel, päästjatel, politseinikel rohkem. Reaalne palgakasv ongi 2023. aastal keskmiselt vist 16%, õpetajatel 24%, päästjatel vist isegi natukene veel rohkem. Ehk sellel aastal ongi suur palgatõus olnud, see oli selle aasta eelarves ette nähtud ja eks need olid poliitilised otsused, mis selles koalitsioonis tehti. Seda enam paneb mind siin imestama Isamaa saadikute jutt sellest, kuidas kõvasti tuleb kokku hoida ja riigisektoris kärpida, aga just nemad olid ühed, kes sellist päris suurt palgatõusu üle välja eelmises koalitsioonis nõudsid.

Nüüd, mis saab edasi, ja see puudutabki 2023. aasta eelarvet. Ma olen ka seda meelt, et riigisektoris, kui on tublid inimesed, kes teevad iga päev riigi jaoks tööd, peavad nad saama väärilist palka ja sarnaselt erasektoriga makstakse neile ka tulemustasu. Mis puudutab 2024. aasta eelarvet, siis on palgafondid külmutatud just ka lähtudes sellest, et 2023. aastal oli korralik palgatõus. Elu on näidanud ja mina usun sellesse, et palgafondi külmutamine ei tähenda seda, et inimesed, kes teevad väärt tööd ja [täidavad] riigi antud ülesandeid, mis ongi riigi jaoks olulised, selle eest väärilist tasu ja ka tulemustasu ei saa. Küll aga usun ma seda, et palgafondi külmutamine paneb nii ministrid kui ka muud juhid mõtlema selle peale, kas kõiki neid asju, mida me teeme, on vaja sellises mahus teha, ja paneb otsima kokkuhoiukohti. Ehk neid asju, mida on vaja teha, tehakse palgafondi piires ja need inimesed on ka hästi ja tublilt tasustatud, et nad oleksid motiveeritud meie riigi asju ajama ja inimesi teenindama. 

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Veidi üllatab see, et sotsid olid õpetajate palgatõusu vastu, nagu te ütlesite. Aga kuna ma ise seal ruumis ei olnud, siis ega muud üle ei jää, kui teie sõnu uskuda, et sotsid seekord arvasid, et see tõus tuleb liiga kiirelt.

Aga ma püüan aru saada. Te ütlesite, et õpetajad võivad olla rahulikud, et sõltumata sellest, kuidas parlament täna siin eelarve puhul hääletab, võib haridus‑ ja teadusminister ministeeriumis teha seda, mida ta tahab, sõltumata sellest, millised numbrid seadusesse kirja saavad. Ma ei saa täpselt aru, mille alusel ta toimetab. Ja kui me meenutame seda õpetajate palga küsimust, siis te varasemalt olete öelnud, et täiendavad vahendid tuleb leida Haridus‑ ja Teadusministeeriumist. Tuli välja, et nad suutsid 8 miljonit leida, aga liiga hilja. Ja ma ei saanud aru, mis te seal esmaspäeval kogunesite – te ütlesite, et neljapäevaks oleks pidanud [raha leitud] olema, kui valitsus otsustas, aga seda ei olnud ja esmaspäeval seda ei saanud enam vastu võtta.

Aitäh! Neljapäeval oli see, kus me eelarve kokku leppisime lõplikult ja Riigikogule saatsime. See oleks olnud see viimane korrektne – korrektne on vale sõna –, regulaarne valitsuse [istungi] toimumise aeg. Kuna see ettepanek tuli hiljem, siis lihtsalt esmaspäeval otsustasime, et kutsume erakorralise valitsuse [istungi] kokku sidevahendite teel ja saame seda otsustada, aga kahjuks jäi seal see otsus tegemata, kuna üks koalitsioonipartneritest ei olnud tõesti valmis nii kiiresti otsustama.

Nüüd, mis puudutab küsimust, kuidas saab haridusminister selle tagada. Ta saab seda tagada nii, et palgafond otsustatakse aastaks ära ja ta võtab riski või teadmise, et kui tulla parlamenti oma eelarvesiseste ümbertõstmistega, võiks parlament selle heaks kiita. Ja ka minu arusaam, kas või tänase debati põhjal, on see, et kõik parlamendierakonnad on seda meelt, et see 8 miljonit tuleks eelarvesse panna. Siis saab haridusminister – kuna eelarveaasta esimesel poolel on kindlasti see raha olemas, aga on oht, et see võib saada otsa aasta lõpus – selle otsuse teha, anda õpetajatele kindluse ja palga ära tõsta. Aga jah, ta võtab riski, et juhul, kui ta tuleb nüüd oma eelarve ümbertõstmistega parlamenti ja parlament seda heaks ei kiida, siis on ta andnud katteta lubaduse. Ka mina lubasin seda siin selle teadmisega, kuulates saali debatti, kas või neid protseduurilisi küsimusi, kus on ettepanekud, et valitsus ja Riigikogu juhatus võiksid toimetada nii kiiresti kui võimalik, peaasi, et see 8 miljonit siia eelarvesse saaks, siis mina eeldan, et ju see kompromiss on olemas. Ja ma usun, et kui valitsus sellise eelarvemuudatusega kevadel tuleb, siis saab see kiire ja üksmeelse heakskiidu, sest selline tunnetus vähemalt siit saalist võiks olla. Eks see vastutus on loomulikult lõpuks meil kõigil ühine. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma olen nüüd suure probleemi ees oma küsimuse küsimise juures. See on küsimus, millele minister ei saa vastata, seetõttu on see suunatud nii teile, hea juhataja, kui ka lugupeetud ministrile. Tulen tagasi selle muudatusettepanekute selgituste sisu juurde. Ma vaatan Haridus‑ ja Teadusministeeriumi valitsemisala, sealt liigutatakse kulude realt 18,5 miljonit välja. Öeldakse, et see tuleb kokku selgitusest 4.1 ja 11.5, Rahandusministeerium ja kohalike omavalitsuste toetusfond. Aga nüüd on niimoodi, et tundub, et suurem jagu ilmselt lähebki sinna toetusfondi ja midagi läheb Rahandusministeeriumile, aga selgituste summa on miljoni võrra väiksem, kui on see summa, mis haridusministeeriumi eelarvest välja liigub. Ja nüüd ma kasutan oma minuti ära, see saab otsa. 

Aeg! 

Aga probleem on selles, et meil on miljon selgitamata, ja me ei saa ju sellega edasi minna ka niimoodi, et minister saadab vastuse tagantjärele, sest …

Aeg, hea kolleeg!

Aitäh! Ma kahjuks kõiki neid ridu, mida te ette lugesite, ei jõudnud kohe jälgida, lihtsalt punkti numbrite järgi. Küll julgen ma arvata, et kuna see eelarve on mitu korda üle kontrollitud, siis siin vigu pole. On küll võimalik tagantjärele selgitust saata ja isegi – me keegi ei ole ilmeksimatud – kui siin on viga, siis on ennegi samamoodi eelarve muudatustega neid tagantjärele olnud võimalik parandada. Ma usun, et siin piisab sellest selgitusest. Aga ma võin öelda, et seda on korduvalt kontrollitud, ja ma usun, et siin on kõik korrektne.

Hea kolleeg Rain Epler! Kuna te saatsite mulle pika kirja rehkendusega, siis ma küll päris neid numbreid kokku ei saanud, mida te ootate, aga ma leidsin ühe vea teie rehkendusest. Võite vahepeal kõndida minu juurde, ma näitan selle veakoha kätte. Nii et teie rehkenduses üks viga igal juhul on olemas.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea rahandusminister! Te oma sissejuhatavas kõnes väitsite, et teil tekkis korraks ka debatt, kas minna edasi eelarvepoliitikaga vanaviisi või teha midagi teistmoodi. Mind huvitab, et kas selle vanaviisi [poliitika] arutelu juures olid ka Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Ja mis selle vanaviisi poliitika juures siis teile ei meeldinud – olukorras, kus majandus kasvas, kus inimesi toetati, kus ettevõtjaid toetati ja oli Isamaa ja Jüri Ratase valitsus? Võib-olla toote välja selles vanaviisi poliitikas, milliseid poliitikaid te ei oleks teinud. Kas erakorralist pensionitõusu poleks teinud? Kas lastetoetusi ei oleks tõstnud? Kas te ei oleks teinud otseinvesteeringuid väljapoole kuldset ringi? Mida te siis tegemata oleksite jätnud? Sest tegelikult selle vanaviisi [poliitika] perioodi ajal oli inimeste turvatunne suurem ja majandus kasvas. Majandus oli tegelikult heades kätes. Mis tähendab, et teil oli arutelu vanaviisi [poliitika] üle?

Aitäh! See tähendab eeskätt seda, et me peame endale aru andma, et lõputult ei saa elada nii, et kulud ületavad tulusid. Ehk me peame liikuma eelarve tasakaalu poole ja esimesi samme me 2024. aasta eelarvega [selles suunas] ka astume. Kui me seda ei tee, siis me ei saa maksta ühel hetkel palku või neid tõsta või teha vajalikke investeeringuid, sest seda raha lihtsalt ei ole, see läheb laenude teenindamiseks ja intressikulude katteks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahandusminister! Meid on viimastel aastatel tabanud mitu kriisi korraga. Mõned kriisid samal ajal annavad oma tulekust märku juba kõva häälega ette ja kui nad on kohale jõudnud, siis neid tagasi pöörata on peaaegu võimatu. Me kuuleme igakuiselt uudiseid eestlaste madalast, kivina langenud sündide arvust ja kui jätame kõrvale mitte-eestlaste sisserände, kuuleme ka eestlaste arvu vähenemisest iga aastaga. Termin "demograafilise allakäigu spiraal" tähendab sünnitusealiste naiste arvu vähenemist. See tähendab, et sündivate laste arv väheneb ja spiraalina jäävad järgnevad põlvkonnad arvuliselt väiksemaks. Valdkonna eest vastutaja on Sotsiaalministeerium, sest varasemalt valdkonnaga tegelenud üksused Riigikogus ja ministeeriumides on kaotatud. Eeldan, et Sotsiaalministeerium täna sellega ka tegeleb. Ja ma küsingi. Millised tegevused teil 2024. aasta eelarves sisalduvad, et naised ja perekonnad oleksid oma valikutes vabad ja et Eesti püsiks rahvusriigina? Poliitik ei saa nõuda kelleltki lapsi, ta peab looma ja arendama tingimusi. 

Aeg!