Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Järgnevalt, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Austatud Riigikogu! Teen teatavaks, et tehtud päevakorras on toimunud kaks muudatust. Priit Sibul on tagasi võtnud siseminister Lauri Läänemetsale esitatud arupärimise seadusloome läbipaistvuse kohta, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi teiseks päevakorrapunktiks, ning Aleksandr Tšaplõgin on tagasi võtnud siseminister Lauri Läänemetsale esitatud arupärimise käibemaksu tõusu kohta, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi seitsmendaks päevakorrapunktiks.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! Head kolleegid, palun natukene vaiksemalt. (Helistab kella.) Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma juhin tähelepanu ka kolmandale puudujäägile selles [päevakorras]. Õigemini mitte puudujäägile, vaid ebatäpsusele, mis on välja jagatud päevakorras kirjas. Teisipäevane päevakord, päevakorrapunkt nr 1, Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse [eelnõu] – siia on ekslikult kirjutatud "(Riigikogu koosseisu häälteenamus)". Nimelt, vastav eelnõu eeldab lihthäälteenamust, mitte Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Et asi oleks kõigile arusaadav, siis ma ka põhjendan oma väiteid. Põhiseaduse § 102 ütleb, et seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega. Jutt on põhiseadusest, isegi Jürgen Ligi kuuleb seda. Ja siis § 103 lõige 2 ütleb järgmist: "Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu." See räägib soovitavast eelnõust.

Nimelt, selle kollase raamatu täiendatud väljaanne, mida te värskelt jagasite Riigikogu liikmele, kinnitab ka seda, loen ette. Ma räägin paragrahvist … (Lehitseb.) Põhiseaduses oli § 103, aga kodu- ja töökorra seaduses on § 154, kui ma nüüd õigesti mäletan. Kohe ma vaatan, kohe ütlen teile. Jah, § 154. Muide, ka põhiseaduse – läheme veel § 103 [juurde] – kommenteeritud väljaanne ütleb: "Kommenteeritava [ehk selle 103 – H.-V. Seeder] paragrahvi lg 2 sätestab Riigikogu õiguse pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada eelnõu." Eelnõu algatamisest käib jutt. "[…] seadusandlikus protsessis võib tekkida olukord, kus on ilmne vajadus reguleerida mingit valdkonda seadustega ja ka Riigikogu ei suuda oma jõududega vajalikku seaduseelnõu välja töötada. Sellises olukorras peaks Riigikogul olema põhiseaduslik võimalus tellida vastav seaduseelnõu vabariigi valitsuselt. Sellise seaduseelnõu tellimine peaks eeldama suuremat poliitilist konsensust ja kokkulepet selle seaduseelnõu kontseptsiooni osas."

Nii, see on põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ja nüüd [läheme] kodu- ja töökorra seaduse juurde, § 154 selgitus: "Võttes arvesse ka PS § 103 lõike 2 sõnastust ja asukohta põhiseaduse struktuuris ning põhiseaduse väljatöötanud isikute seisukohti, millest pigem järeldub, et Riigikogu koosseisu häälteenamus on nõutav vaid seaduseelnõu väljatöötamise ettepaneku korral, puudub muude Vabariigi Valitsusele tehtavate ettepanekute puhul õiguslik alus nõuda nende vastuvõtmiseks parlamendi koosseisu häälteenamust."

Austatud juhataja! Ma loen kõigile Riigikogu liikmetele [selle päevakorrapunkti] ette, et me saaksime kõik ühtemoodi aru: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist anda omavalitsustele õigus uute maksude kehtestamiseks." See ei eelda ühegi seaduseelnõu väljatöötamist, vaid vastupidi, see eeldab, et seaduseelnõusid ei ole vaja välja töötada, ja see nõuab põhiseadusest tulenevalt ainult lihthäälteenamust. Ärme rikume kodu- ja töökorra seadust! Ärme rikume põhiseadust! See minu ettepanek praegu ei takista kuidagi Riigikogu konstruktiivset tööd ja Vabariigi Valitsusel oma eelnõude menetlemist. Ärme rikume praegu jämedalt seadust!

Aitäh, Helir-Valdor Seeder! Nii komisjon kui ka Riigikogu õigus[osakond] jõudsid mõlemad seisukohale, et konkreetne otsuse eelnõu nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Selles mõttes on siin taga selge juriidiline analüüs ja mõlemad on välja toonud selle, et see nõuab koosseisu häälteenamust.

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud juhataja! Ei komisjon ega osakond, kes teeb vastavat analüüsi, ei saa rikkuda [seadust] ja kutsuda parlamenti üles seadust rikkuma. Mul on palve. Palun viidake, millisele seaduse ja põhiseaduse paragrahvile see analüüs toetub.

Aitäh! Viitan põhiseaduse § 103 lõikele 2, mis juhib tähelepanu sellele, et Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Paragrahvi 103 lõige 2, palun vaadake. Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud juhataja! Me loeme ühte ja sama paragrahvi ja ühte ja sama lõiget. Mina lugesingi, vaadake selle lõike viimast sõna ja kõik saab selgeks: eelnõu. Meie ettepanek on, et ühtegi eelnõu välja ei töötataks – väga selgelt ja üheselt. Ärme rikume seadust! Me saame väga hästi aru, et siin on väga selgelt juttu eelnõust. Ma ei tea, mis analüüse meil komisjonid ja osakonnad teevad. Ma julgen sügavalt kahtluse alla seada meie komisjonide ja osakondade pädevuse, kui seda põhiseaduse paragrahvi hakatakse selliselt tõlgendama. Ma juhin tähelepanu, et ma lugesin ka põhiseaduse koostajate kommentaari, kus on täpselt samamoodi öeldud, et see kehtib ainult eelnõu puhul, ja ka kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaande tsitaati, kus on väga selgelt öeldud, et vaid eelnõu väljatöötamise puhul on koosseisu häälteenamus nõutav.

Aitäh! Hea kolleeg, ma toon Riigikogu õigusabi osakonna põhjendusest välja väga konkreetse lõigu: "Riigikogu otsuse eelnõuga 135 OE soovitakse teha valitsusele mh ettepanek leida alternatiivseid võimalusi omavalitsustele tulubaasi tugevdamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi tugevdamise ettepanekut võib käsitleda ettepanekuna töötada välja vastavad seaduse muudatused, mistõttu on kõnealune ettepanek käsitletav ettepanekuna PS § 103 lg 2 mõttes."

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Mina kuulasin ka hoolikalt, mida kolleeg Seeder rääkis. Tegelikult ei ole võimalik, et üheaegselt on õigus teil ja nendel, kellele te oma arvamuses toetute, ja sellel, mis on kirjutatud meie kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaandesse, mida kolleeg Seeder ju väga selgelt tsiteeris. Siin on väga selgelt öeldud, tsiteerin uuesti: "[…] Riigikogu koosseisu häälteenamus on nõutav vaid seaduseelnõu väljatöötamise ettepaneku korral, puudub muude Vabariigi Valitsusele tehtavate ettepanekute puhul õiguslik alus nõuda nende vastuvõtmiseks parlamendi koosseisu häälteenamust." Nüüd peakski selgelt vastama küsimusele, kas õigus on teil või on õige see, mis on kirjutatud kommenteeritud väljaandesse, sest mõlemad ei saa üheaegselt õiged olla.

Aitäh! Hea kolleeg, ma ütlen veel kord, et mina tuginen sellele analüüsile, mille on teinud Riigikogu õigusabi osakond, ja ka sellele seisukohale, millest on lähtunud juhtivkomisjon. Ma rõhutan veel kord, et § 103 lõige 2 ütleb "soovitav eelnõu". Kui te loete selle sõnastuse läbi, siis, ma arvan, saate te ise ka aru. Nii, aitäh!

Jürgen Ligi, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, veel lühikommentaar: kindlasti tuleks teie vastustele lisada ka see, et see on olnud Riigikogu pikaajaline tava ja niimoodi on käitunud komisjonid ja suur saal. Oleks väga veider hakata seda kirja pandud seadust tõlgendama kuidagi teistmoodi kui seni.

Aitäh! Jürgen Ligi, veel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vabandust! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, ma pean täpsustama Jürgen Ligi väidet. Tõesti, senine praktika on kahetsusväärselt enamasti olnud see, millele on korduvalt siin suures saalis tähelepanu juhitud ja mille olen mina ka varasemalt juhatuse liikmena tõstatanud. See on vastuolus põhiseadusega ja see ei ole korrektne, kuidas me oleme seda tõlgendanud. Aga on tehtud vähemalt üks erand, mida ma mäletan. Nii et ei ole päris ühest praktikat, ka selles asjas on käitutud varem erinevalt, kuigi ma möönan, et enamasti on koalitsiooni poolt seda vägivaldselt käsitletud nii, et see nõuab 51 häält. Meil on aeg lõpetada see seadusrikkumine ja lähtuda sellest, mida ütlevad põhiseadus, põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, kodu- ja töökord ja kodu- ja töökorra seaduse kommenteeritud väljaanne. On ülimalt kummaline, et juhatusel ja teil juhatajana ei teki küsimust, et kui seesama kollane raamat, kõik kommenteeritud väljaanded räägivad teistmoodi kui õigus- ja analüüsiosakonna analüüs, siis [äkki] on kusagil midagi valesti ja sellega peaks tõsisemalt tegelema.

Nii et mul on jätkuvalt ettepanek mitte lähtuda ühe meie tubli osakonna õigusanalüüsist, vaid lähtuda nii põhiseadusest, põhiseaduse kommenteeritud väljaandest kui ka kodu- ja töökorra seadusest ja selle [kommenteeritud] väljaandest. Ma ütlen, et see on teile usaldusväärsem kogum täna [istungil] päevakorra kinnitamiseks kui ühe õigusosakonna ametniku arvamus.

Aitäh! Ma ei saa seda praegu enam protseduuriliseks küsimuseks lugeda, pigem kommentaariks ja ettepanekuks, aga ma olen oma seisukoha teile juba edastanud. Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma lihtsalt soovin teid sellelsamal teemal informeerida, et meil rahanduskomisjonis juhtub niimoodi, et õigus[- ja analüüsiosakond] kõigepealt ütleb, et [eelnõu] ei vaja 51 häält, ja kui mõni koalitsioonipoliitik ütleb, et kuidas nii, siis seda päevakorda ei hääletata. Järgmisel päeval hääletatakse teistpidi, sest siis õiguskomisjon, õigusosakond …

Õigus- ja analüüsiosakond, jah.

… on teinud teise otsuse vastavalt vajadusele või koalitsiooni tellimisele.

Aitäh! Ei oska seda teemat kommenteerida, ma ei ole ise komisjonis kohal käinud. Antud juhul mina istungi juhatajana lähtun sellest informatsioonist, mis mulle on antud. Head kolleegid, rohkem küsimusi ei ole. Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise hääletamise juurde. Arupärijad on tagasi võtnud tänase istungi teiseks ja seitsmendaks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimised nr 170 ja 288, seega jäävad need punktid päevakorrast välja. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Täna algatab Vabariigi Valitsus Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Head ametikaaslased! Liigume nüüd edasi esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 303 teine lugemine. Eelmisel istunginädalal neljapäevasel istungil jäi Vabariigi Valitsuse algatatud 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine pooleli ja jätkame nüüd muudatusettepanekute läbivaatamist.

Järgnevalt muudatusettepanek nr 62. Selle muudatusettepaneku on esitanud Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Järgnevalt 63. muudatusettepanek, mille on esitanud Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. 64. muudatusettepanek, esitajad Martin Helme, Arvo Aller ja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Järgnevalt 65. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 66. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 67. muudatusettepanek, esitajad Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 68. muudatusettepanek, esitajad Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 69. muudatusettepanek, esitajad Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 70. muudatusettepanek, esitajad Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 71. muudatusettepanek, esitajad Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 72. muudatusettepanek, mille on esitanud Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 73. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 74. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 75. muudatusettepanek, mille on esitanud Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 76. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 77. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 78. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 79. muudatusettepanek, mille on esitanud Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 80. muudatusettepanek, mille on esitanud Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 81. muudatusettepanek, mille on esitanud Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 82. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 83. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 84. muudatusettepanek, esitajad Siim Pohlak, Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 85. muudatusettepanek, mille on esitanud Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 86. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 87. muudatusettepanek, mille on esitanud Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 88. muudatusettepanek, esitajad Rene Kokk, Leo Kunnas ja Alar Laneman. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 89. muudatusettepanek, mille on esitanud Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Henn Põlluaas. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata.

Head kolleegid! Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 303 teine lugemine lõpetada. 303 SE teine lugemine on lõpetatud, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 15. november kell 17.15.

Head kolleegid! Liigume tänase päevakorraga edasi. Meie teine päevakorrapunkt, arupärimine nr 129 on tagasi võetud. Järgnevalt meie kolmas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Priit Sibula, Andres Metsoja, Aivar Koka ja Helir-Valdor Seedri 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine piiritaristu kohta. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud siseminister! Isamaa fraktsiooni saadikud on esitanud arupärimise, mis puudutab praegust piirijoont. Nagu me teame, julgeolekuolukord püsib Eestis jätkuvalt kriitilisena ja keerulisena, Venemaa on näidanud üles agressiivsust oma naaberriikide vastu ja võib käituda jätkuvalt ettearvamatult. Ettearvamatuse alla käivad ka provokatsioonid, võimalikud provokatsioonid kontrolljoonel Eestiga. Venemaa on näidanud, et ei kohku tagasi ei enda suunalt põgenikekriisi tekitamisest ega ka Eesti piiri ääres käivate isikute röövimisest, mille kohta on kahjuks lähiajaloost näidata kahetsusväärseid näiteid.

Kui me mõtleme sellele, mida Venemaa ja Valgevene on oma piirinaabritega teinud, [pidades silmas] piirirežiimi ületust ja julgeolekuküsimusi, siis me näeme, et Läti, Leedu ja Poola praktilised näited annavad ka meile põhjust muretsemiseks ja selleks, et me peame olema valmis ka väga kriitilisteks olukordadeks. Täna me abistame oma naabreid, aga me peame olema ka ise valmis enda kontrolljoont ja piiri kaitsma.

Koalitsioonierakondade koalitsioonilepe piirdub piiriküsimust puudutava lubadusega ehitada maismaataristu välja 2025. aasta lõpuks, aga see puudutab ainult maismaad. Kahjuks oleme Eestis varemgi näinud, et seoses valitsuse vahetusega ja eriti olukorras, kus plaanitakse riigi investeeringuid kärpida, kärbitakse märgatavalt ka kontrolljoone ehk piiritaristu väljaarendamise kavatsusi. Praeguses julgeolekuolukorras ei saa seda kindlasti lubada ning pigem tuleb ambitsiooni suurendada ja kontrolljoone väljaehitamist kiirendada.

Lähtudes eelöeldust ja toetudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, on meil lugupeetud siseministrile kolm küsimust. Esiteks: milliste võimetega taristu on uuel valitsusel kavas idapiirile rajada ning kas seda tehakse olemasolevatest vahenditest või on plaan täiendavalt investeerida? Teiseks: millised projektid peavad valmima veel 2023. aasta lõpuks, millised 2024. aasta jooksul ja kui suur osa tööst jääb koalitsioonileppes lubatud 2025. aasta tärmini lõppu? Ja kolmandaks: kuna koalitsioonilepe puudutab vaid maismaapiiri, siis mida konkreetselt kavatsetakse teha veel nii Soome lahes kui ka Peipsi järvel ning õhus piiri järelevalve tugevdamiseks? Ma loodan, et siseminister ilmestab neid vastuseid ka konkreetsete arvudega, mis puudutavad rahastamist ja riigieelarvet ja riigi eelarvestrateegiat. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan kolmele küsimusele. Esimene küsimus: "Milliste võimetega taristu on uuel valitsusel kavas idapiirile rajada ning kas seda tehakse olemasolevatest vahenditest või on plaan täiendavalt investeerida?" Vastus on järgmine. Valitsus jätkab idapiiri arendamisel varasemalt kavandatud töid. Ehitustööd toimuvad vastavalt kinnitatud ajakavale. Eesmärk on ehitada välja piiritaristu, mis koosneb maismaal viivitusaiast ja patrullteedest, kuid ka erinevatest seiremastidest, mis varustatakse vajaliku valvetehnikaga, et tagada täielik olukorrateadlikkus piiril toimuvast. Piirile rajatakse mitmeid juurdepääsuteid, mis võimaldavad piirivalvuritel võimalikele piirijuhtumitele kiiremini reageerida. Samuti rekonstrueeritakse Narva kordon, mille raames rajatakse ka täiesti uus juhtimiskeskus, kuhu koondatakse kogu Narva jõe seirepiltide töötlus. 

Tööde finantseerimisel on esialgu arvestatud olemasolevate vahenditega. Valve- ja seiretehnika hankimiseks kasutatakse võimalusel ka Euroopa Liidu vastavate fondide pakutavaid võimalusi ning võimalusel ka teiste partnerite tuge. Varasemalt on meid erinevate seireseadmete soetamisel piirile toetanud näiteks Ameerika Ühendriigid. Teame, et ehitustööd ja -materjalid on vahepealsel ajal kallimaks läinud. Politsei- ja Piirivalveamet on kaardistanud vajalikud tööd, millel rahaline kate puudub, kuid mis aitaks idapiiri sarnase standardi järgi veel täiendada. Me oleme valmis [seda raha] taotlema, aga ma ütlen ära ka, et need [tööd] puudutavad alasid, mis on seotud piirilepingu ratifitseerimisega. Neid pole võimalik [veel] välja ehitada, kuna need alad asuvad nendes lõikudes, mis on hetkel Venemaal, aga vastavalt piiri ehitamise kokkuleppele peaksid need ühel hetkel saama Eesti maismaapiiri osaks ja siis tuleb ka sinna taristut rajada.

Teine küsimus: "Millised projektid peavad valmima veel 2023. aasta lõpuks, millised 2024 jooksul ja kui suur osa tööst jääb koalitsioonileppes lubatud 2025. aasta tärmini lõppu?" Eesti-Vene piir on 338 kilomeetrit pikk ning sellest 135 kilomeetrit on maismaaosa ehk kagupiir, 127 kilomeetrit on Peipsi järv ja 76 kilomeetrit on Narva jõgi. Ma veel täpsustan, et kolmandik kagupiirist on Piusa jõega kaetud, nii et see ei ole tavaline maismaapiir, vaid on tegelikult ka jõepiir. Need maismaapiiri ja järvepiiri ja jõepiiri arendused on seal. Maismaalõigud on projekti järgi jaotatud omakorda 11 osaks. Nendest ma kohe räägin.

Kinnitatud ajakava järgi pidid 2023. aastal valmis saama esimese etapi piiritaristu ehitustööd. Tegemist on projektijärgsete lõikudega 1–3, mis ulatuvad kolmikpunktist kuni Vaniku järveni ning mille pikkus on 23,5 kilomeetrit. See osa jääb Luhamaa piiripunktist põhja poole. Nimetatud tööd said valmis aga möödunud aastal ning objekt anti üle juba septembrikuus. Antud lõigule valvetehnika hankimise ja paigaldamise hange on lõppjärgus ning loodetavasti lähiajal asutakse vajalike valveseadmete paigaldamisega tegelema.

Töös on ka teise etapi ehitus, mis hõlmab lõike 4–6. Nende lõikude pikkus [kokku] on umbkaudu 40 kilomeetrit. Nende tööde kogumahust on tehtud juba rohkem kui pool ja plaani järgi peaks sellel lõigul piiritaristu valmis olema 2025. aasta esimesel poolel. Aga kui kõik jätkub praeguses tempos, siis loodame selle lõigu valmis saada 2024. aasta lõpuks. 

2024. aasta lõpuks ehitatakse välja ka viivitusaed 21 kilomeetri pikkusele lõigule. Tegemist on lõiguga, kus teatud hetkel loobuti piiratud eelarve tõttu viivitusaia rajamisest, kuid 2021. aasta lõpus eraldati selleks lisavahendeid ning nüüd rajatakse lõigule viivitusaed ja tehakse teatud maaparandustöid. Projekti järgi on tegemist lõikudega 9 ja 10. Ma ütlen ka, et järgmise ja ülejärgmise aasta riigieelarves on ette nähtud veel lisavahendeid, et need lõigud, mis enne 2021. aastat otsustati nii-öelda mittetäielikult valmis ehitada, saaks valmis ehitatud.

2025. aasta lõpus valmib piiritaristu 26‑kilomeetrisel lõigul, mis jääb suures osas Piusa jõe äärde ning kuhu on kavandatud piiri valvamiseks välja ehitada mitmeid maste koos valveseadmetega. Need on lõigud 7 ja 8. Maismaapiiri viimane, 11. lõik asub soisel alal ning ka seal on juba alustatud töödega. Sinna tulevad mobiilsed valveseadmed, mis võetakse kasutusele samuti 2025. aasta jooksul.

Kolmas küsimus: "Kuna koalitsioonilepe puudutab vaid maismaapiiri, siis mida konkreetselt kavatsetakse teha veel – nii Soome lahes kui ka Peipsi järvel – ning õhus piirijärelevalve tugevdamiseks?" Politsei- ja Piirivalveameti laevad ning mereseirepositsioonid anti tegelikult üle Kaitseväele ning merepiiri valvamise ülesanne läks samuti Kaitseväe vastutuse alla. Samuti tagab Kaitsevägi õhuruumi valve, kuid õhuruumi osas on ka Siseministeeriumil plaanis arendusi ellu viia. Need puudutavad idapiiri ning seal drooniseirevõimekuse arendusi. Neist ma saan rääkida, ülejäänu ei ole kahjuks minu haldusalas.

Peipsi järv on 100% ulatuses kaetud tehnilise valvega ning lähiaastatel seal suuremaid arendustöid ei kavandata. Küll aga on alustatud tegevusi Narva jõe piirivalve tugevdamiseks. Narva-Jõesuu ja Narva vahelisele alale on plaanis rajada seirepositsioonid. See hange on välja kuulutatud ja seal loodame samuti 2025. aasta lõpuks valmis saada vajaliku taristu, millele paigaldatakse valve- ja seiretehnika. Eelnevalt mainitud Narva kordoni ning juhtimiskeskuse hankega tegeleb Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ning ehitustöödega loodetakse valmis saada 2024. aasta lõpus ehk ka varsti. Lisaks on töös arendustegevused Narva ja Vasknarva vahelisel alal. Sinna on samuti kavas rajada mitmeid seirepositsioone ning patrullteid, et saaks kiiremini liikuda. Nende valmimine jääb tõesti 2027. aastasse ja seda põhjusel, et 2021. aasta lõpuni olid kõik Narva jõepiiri arendused ajutiselt peatatud. Eelmised valitsused mingil põhjusel – küllap see oli rahapõhjusel, te teate ise paremini – kärpisid seda piiriehitust. Pärast valitsuse 2021. aasta lõpus tehtud otsust eraldada raha ka Narva jõepiiri arenduseks jätkati seal varem kavandatud tegevusi. Aga tõesti, mis puudutab maismaapiiri ehk rohelist piiri, siis 2025. aasta lõpuks peaks olema kogu piir vastavalt plaanidele välja ehitatud. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Küsimus teile on võib-olla pikema vaatega. Idapiiri väljaehitamisest oleme nüüd rääkinud ja sellega tegelenud aastat kaheksa. Seda on lubanud teha üks-teine-kolmas koalitsioon, siseministrid on vahetunud, peaministrid on vahetunud. Tõsi on see, et järk-järgult on piiri ehitamine ka edenenud, otseselt tagasikäiku pole olnud. Küll aga on see algne eesmärk, algne arusaam, et see on mõne aasta jooksul teostatav projekt, järk-järgult asendunud arusaamaga, et nii see ei ole. Küsin teilt: kas pigem tundub, et nii selle väljaehituse taseme kui ka aastate arvu algne eesmärk ja siht olid liiga optimistlikud või läbi mõtlemata, või miks on tegelikult idapiiri ehitamine võtnud niivõrd palju kauem aega ja raha ja võtab veel, kui algselt prognoositi?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, algus oli aeganõudvam, kui on olnud viimased aastad. Ka enne minu ministriametisse astumist oli minu hinnangul päris kiirelt, edukalt ja väga tulemuslikult piiri ehitatud. Lihtsalt algne aeg kulus ka debatile, et millises mahus, mismoodi, kuidas piiri välja ehitada.

Üks osa, ma arvan, kõigest sellest, mis võtab aega, on ka see põhjalikkus, millega me lõppkokkuvõttes taristut välja ehitame. Ma olen nüüd käinud nii Läti kui ka Leedu piiri peal vaatamas, kuidas seal tegutsetakse, milline on taristu kvaliteet, ja tegelikult tutvunud ka Poola-Valgevene piiri olukorraga. Ma võin öelda, et meie töö, mida me oma piiri kaitsmiseks ja valvamiseks teeme, on minu hinnangul kõige põhjalikum ja selle taristu väljaehitamine võtabki lihtsalt kauem aega. On väga suur vahe, kas piiriaed asetatakse maapinnale või see läheb maa sisse ja sinna põhja on valatud betoon. On väga suur vahe, kas aia kõrvale on rajatud patrullteed või on ikka vanad metsarajad, mida mööda sinna aia juurde jõutakse. Väga suur vahe on ka selles, kas kogu piiritehnika toimimiseks, nii nagu meie teeme, on pandud nii elektrikaablid kui ka sidekaablid maa alla või peab pilt näiteks läbi õhu levima. Me kõik teame, et läbi õhu levivat pilti on võimalik segada, takistada oluliselt paremini. Nii et ma arvan, et üks osa kõigest sellest on ka põhjalikkus, millega me seda teeme.

Olles tutvunud nende teiste, meie naaberriikide piiritaristu ehitamisega, julgen ma öelda, et me oleme katsetanud, reaalselt katsetanud, teinud katselõike ja me oleme seda kõike teinud põhjalikumalt. See võttis aega. Näiteks, Leedu piiritara juures olev vibratsioonile reageeriv kaabel on paigutatud maa alla, meil on paigutatud piiritara külge. See on täiesti erinev lähenemine, aga maa all on see probleem, et mingisugustel hetkedel on valesignaale võib-olla rohkem. Talvekülmaga võib [vibratsioonile reageeriv kaabel] maa liikumisega puruks minna ja see ei toimi nii töökindlalt. Meil toimib see kindlasti paremini. Aga see on kõik katsetuste tulemus ja näiteks kasvõi ainuüksi selle jaoks, et seda katsetust läbi viia, oli vaja vähemalt ühte või kahte talve, et aru saada, kuidas see [kaabel] käitub ja mismoodi need osad seal on.

Mina julgen öelda, et varasemate valitsuste ja praeguse valitsuse tubli pingutus ka põhjalikkuse poolest on see, tänu millele me oleme lõpuks päris hästi edenenud ja liigume päris tempokalt edasi. Ma arvan, et viivitused olid pigem siis, kui oli stardipositsioon ja katsetamine, mismoodi me teeme, ühiskondliku kokkuleppe [saavutamine]. Aga mulle tundub, et poliitiliselt on meil kõigil sellest asjast sama nägemus, et peab valmis saama võimalikult kiiresti, võimalikult hästi ja tõhus peab olema.

Ma siia lõppu lihtsalt ütlen seda, et ärme unusta ära, et piiritara ja kaamerad ja seireseadmed ei valva piiri. Tegelikult teeb seda inimene, inimene ja veel kord inimene. Lõppkokkuvõttes, neid näiteid on võimalik tuua väga palju, kus ka kõige kõrgematest ja suurematest [piiritaradest], nagu on see Trumpi müür Ameerika ja Mehhiko vahel, minnakse läbi. Läbi! Seal on kümme korda kümme meetrit metalltorud täis betooni ja sinna lihtsalt tullakse laserlõikuriga, tehakse auk sisse ja vups, inimesed tulevad läbi. Ehk siis lõppkokkuvõttes on kogu loogika see, et [piiritara] aeglustab liikumist ja meie reageerime. Inimesed reageerivad alati.

Järgnevalt Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kuivõrd on kontrolljoone väljaehitamine seotud Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega, on omaette teema ja ma loodan, et ettevalmistatud kujul Eesti riigile kahjulikku piirilepingut ei sõlmi ega ratifitseeri me mitte kunagi. Mina hääletasin selle piirilepingu vastu siinsamas saalis juba 2005. aastal ja hilisem ajalugu on kinnitanud ja tõestanud, et mul oli õigus ja väga paljudel meie poliitikutel ja diplomaatidel ei olnud õigus oma pühas naiivsuses ja lihtsameelsuses. Ma tõesti loodan, et sellisel kujul seda piirilepingut ei tule, aga oma kontrolljoone peame me välja ehitama niikuinii.

Aga minu küsimus on ikkagi konkreetselt väljaehitamise kohta. Me oleme suhelnud järgmise aasta eelarve koostamise käigus ka teie valitsemisalas olevate jõuametkondadega ja nad on öelnud, et nad on taotlenud järgmiseks aastaks rohkem raha, kui on eraldatud. Kas te julgete siin saalis välja öelda, kui palju nad järgmiseks aastaks taotlesid ja kui palju tegelikult eraldatakse?

Jah. Küsimus ei ole ju ainult järgmises aastas, vaid ka ülejärgmises aastas. Aastateks 2024–2025 on piiritaristu väljaehitamiseks raha ette nähtud. Aga see suurem summa – ka see, mida PPA on küsinud – puudutab ka neid lõike, mida on võimalik välja ehitada siis, kui meil on riigipiir päriselt maha paika pandud ja Riigikogu, parlament ja Vene Föderatsioon on selle ratifitseerinud. Mina küll ei saa täna öelda, et selles piirilõigus oleks ükski ala katmata vastavalt järgmise aasta [eelarvele]. [Tegelikult] peame rääkima riigi eelarvestrateegiast, sest ainult järgmisel aastal ei ole tõesti võimalik seda kõike valmis ehitada.

Kaheks järgnevaks aastaks, nagu ma ütlesin, me leppisime kokku ja leidsime täiendavalt vahendeid 9. ja 10. lõigu lõpuni, ja väga korralikult lõpuni ehitamiseks, nii nagu see peaks olema. Varasemalt olid need ambitsioonid maha tõmmatud. Me leidsime lisavahendid, et Luhamaa juhtimiskeskus välja ehitada. Juhtimiskeskus on selles mõttes väga oluline, et kogu piiri valvamise loogika on selline, et peale selle, et meil on seal aed, on meil erinev taristu, kaamerad ja kõiksugu seireseadmed. Ja kui piiri[seadmed] tuvastavad tehnoloogiliselt mingisuguse tegevuse või, ma ei tea, mingi liikumise, midagi sellist piiri peal, siis ilmuvad nende kaamerate pildid, mis seda ala katavad, juhtimiskeskuses automaatselt ekraani peale ja piirivalvuril on võimalik vaadata, tuvastada, kas tegemist on looma või inimesega, ja siis vastavalt sellele tegutseda. See eeldab päris suurt ruumi ja päris suurt arvu ekraane ja see eeldab ka, muideks, sinna lisaks rohkem kui kümne inimese tööle võtmist. Ka sellega me oleme arvestanud, et sinna tulevad järgnevate aastate jooksul tööle need inimesed, kes hakkavad kõike seda seirama.

Aga mina küll ei saa öelda, et praegu oleks sealt kuidagi raha puudu. Vastupidi, selle, mis me oleme kokku leppinud, me välja ehitame. Nagu ma ütlesin, teatud rahasid me taotleme veel erinevatest fondidest, näiteks teatud tehnika jaoks. Tõesti, võib-olla nii-öelda faktiliselt või juriidiliselt võib niimoodi tunduda, sest kui mingi lõigu peale [mõeldud] kaamera või seiretehnika [soetamist] on plaanitud rahastada mõne fondi [abiga], siis jah, seda praegu riigieelarvest ei pruugi leida. Aga see ei tähenda, et see sinna siis ei tule. Nii nagu varasemalt teeme me ka seda erinevate fondide kaudu. Nii Euroopa Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide kaasabil proovime seda teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult tuleb ajutine kontrolljoon välja ehitada ja mida kindlamini, seda parem. Võrdluseks: Ungari ehitas umbes 400 kilomeetrit piiri nelja nädalaga, kusjuures see on kahekordne ja keskel on kontrolltee, kus piirivalvurid sõidavad.

Aga ma küsin hoopistükkis selle konflikti taustal, kus Hamasi terroristid Iisraeli ründasid. Iisraeli piir oli teatavasti märksa paremini välja ehitatud, seal olid lausa automaatkuulipildujad, mis pidid tööle minema. Kõik need seadmed, elektroonika, mis seal oli, võeti droonide või täpsuspüssidega maha, signaalid ei läinud kuskile, kuulipildujad ei töötanud, siis tulid buldooserid ja seejärel terroristid oma jõhkrustega. Kuidas meie kavatseme piiri kaitsta? Sellest tavalisest aiast ei ole mingit kasu ja sõjaväestatud piirivalvet meil ka ei ole. Kas on selles suunas mingeid mõtteid?

Aitäh, austatud küsija! Me mõlemad teiega oleme kaitseliitlased ja teame, kuidas erinevates situatsioonides need tegevused käivad ja mis on tegutsemisloogikad. Praegu ongi tõesti selline olukord, et piiri valvab Politsei‑ ja Piirivalveamet ja Kaitsevägi kaitseb. Neid situatsioone, ma ütlen, peabki eristama. Kõige keerulisem ja väljakutsuvam, millega me praegu tegeleme, millega varasemalt on tegeletud ning mille jaoks meil on mitmed õppused sellel aastal ja järgmisel aastal, et kogu seda süsteemi paremaks teha, puudutab seda, mis on nende kahe situatsiooni vahel, kui ei ole kaitsmine ega valvamine. Need hübriid‑ ja kõiksugu muud [taktikad] saavad ka seal olla.

Nüüd, mis puudutab seda, mida Hamas tegi Iisraelis, siis ilmselgelt on [sarnaseks olukorraks] valmistumist meie piiri peal või piiri ääres näha. Meil need olukorrad on natukene erinevad. Kui me räägime lõpuks ikka piiri kaitsmisest, siis seadus näeb ette, et kui ei ole sõjaseisukord, siis PPA‑d toetab Kaitseliit. Tõesti, Politsei‑ ja Piirivalveametil ei ole praegu tankitõrjerelvi ega kuulipildujaid ja seda ülesannet ei ole talle ka pandud. Tänane süsteem on Eestis kahjuks või õnneks enne mind kokku lepitud, see ongi üles ehitatud niimoodi, et kui me räägime reaalselt kaitsmisest ja sõjalisest või poolsõjalisest tegevusest piiril, siis selle jaoks on kas Kaitseliit või Kaitsevägi. Kui me vaatame erinevaid plaane või erinevaid olukordi, mis saavad juhtuda, ja seal ka erinevaid etappe, siis laias laastus on need üles ehitatud niimoodi, et erinevates hübriid‑ või ma ei tea, mis olukordades piiri peal on peamine ülesanne PPA käes ja toetavad Kaitseliit ja Kaitsevägi. Ja kui ühel hetkel on üleminek sõjalisele kriisile, siis on seal Kaitsevägi ja Kaitseliit ning toetab PPA oma teadmisega. Niimoodi on see üles ehitatud kõige parema äranägemise järgi.

Ma ütlen, et kõvasti tuleb veel harjutada, kõvasti tuleb harjutada, kõvasti tuleb paremaks teha. Isegi kui täna oleks sõjaväestatud piirivalve, ma arvan, et ka siis oleks nii Ukraina kui ka Iisraeli õppetundide koha peal päris palju teha. Kuna on kaks asutust, institutsiooni, mis piiri kaitsmise ja valvamisega tegelevad, siis vajab see loomulikult palju harjutamist ja palju kooskõlastamist. Ma võin kinnitada, et sellega tegeldakse, ja päris usinalt tegeldakse. Sellel aastal puudutab ka päris mitu õppust sarnaseid protsesse ja tegevusi.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli tagasi Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister, suur tänu vastamast! Aga nendest vastustest kahjuks selgus, et praegu ametis oleva valitsuse prioriteet ei ole sisejulgeolek. Seda julgen ma küll öelda. Kõigepealt see kummaline vastus minu saaliküsimusele, mille ma ministrile esitasin, kõlas järgmiselt: Politsei- ja Piirivalveametile ei eraldatud seda raha, mida nad taotlesid kontrolljoone selle osa väljaehitamiseks, mis on seotud Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisega. No ma ei usu, et Politsei- ja Piirivalveamet on nii loll, et ta taotleb praegu raha [oma] järgmise aasta eelarvest, teades, et piirileping on ratifitseerimata, ja [arvates], et need protsessid käivad nii kiiresti, et nad saavad järgmisel aastal alustada sellel lõigul, mis jääb Venemaa ossa, piiri või kontrolljoone väljaehitamist. See kindlasti ei vasta tõele. Meie kohtumised Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonnaga ka kinnitasid meile seda, et sellist luulu nad küll esitanud ei ole. Oleks oodanud siseministrilt siin parlamendi ees mingit usutavamat valet kui seda, et ainult see raha jäi eraldamata, mida ei ole võimalik lihtsalt seni ratifitseerimata piirilepingu tõttu [piiri] väljaehitamiseks [kasutada].

Tegelikult ma olen mures laiemalt kui ainult kontrolljoone väljaehitamise pärast. Nimelt, kui me vaatame neid rahalisi vahendeid, mida Vabariigi Valitsus on praegu eraldanud – õigem oleks öelda, mida ei ole eraldanud – sisejulgeolekule laiemalt, mis puudutab kodanikukaitset, siis see on jäetud ju lausa tegemata. Võtame viimased reaalsed praktilised juhtumid elust enesest. Viljandi viimases korterelamu tulekahjus, mis on üks viimaste aastate suuremaid põlenguid Viljandis üldse, selgus, et Viljandis ei ole olemas redelautot, mis on hädavajalik juba viiekordsete korterelamute kustutamise puhul, mida Viljandis on hulgaliselt. Rääkimata sellest, et Viljandis on üheksakordsed korterelamud ja Viljandi Haigla. Viljandi Haigla on üheksakordne. Ma ei saa aru, mida teevad meil kriisikomisjonid, mida ütlevad meile riskianalüüsid, kui selliseid elementaarseid vahendeid inimelude päästmiseks, päästjate töö kergendamiseks ja päästjate elude päästmiseks ja hoidmiseks ei ole olemas. Mis on prioriteedid?

Ma lugesin viimast Sakalat, kus siseminister kirjutas, et redelauto puudumine ei mõjutanud kuidagi päästetööde kulgu Viljandis korterelamu tulekahju kustutamisel. Härra siseminister, see on vale, see on vale! Lõuna päästekeskuse välijuht, kes oli päästetöödel kohal ja kes on kindlasti väga hästi kursis selle praktilise kuluga, väitis [vastupidist], tsiteerin: "Lõuna päästekeskuse välijuht Marek Posti sõnul oleks redelauto kiire kohalolek kustutustöid kindlasti kiirendanud ning leegid oleks saanud rutem maha." Siseministri jutt on vastuolus sellega, mida päästjad kohapeal tunnetasid, mida inimesed kohapeal nägid. Ma oleksin oodanud siseministrilt ikkagi ausat lähenemist nii siin saalis nendele küsimustele kui ka leheveergudel avalikkusega suhtlemisel, ja mitte eksitamist.

On tõesti ülimalt kahetsusväärne, et meil neid päästevahendeid ei ole. Ma julgen öelda, et need mõned miljonid, mida on vaja päästeautode jaoks, ja need mõnekümned miljonid, mis on vajalikud kontrolljoone kiiremaks väljaehitamiseks, oleks praeguse eelarve puhul leitavad küll, kui see oleks prioriteet. Ja tuletan meelde, et need on ühekordsed, need on ühekordsed kulutused, kui me räägime piiri- või kontrolljoone investeeringutest ja tuletõrje- ja päästetehnika soetamisest. Sealjuures ehitatakse näiteks Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse uut kontorihoonet. Kui on valikus meie julgeolek, inimeste elud, inimeste vara ja selle hoone ehitus, siis minu kindel valik on inimeste elud ja vara. Valitsus on läinud teist teed, aga räägib, et sisejulgeolek on prioriteet. Nii et lahkun siit suure murega. Ei saanud kahjuks ministri vastustest südamerahu. Kahjuks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõne sõnaga ikka pean vastama. Härra Seeder ei ole võib-olla kõigi asjadega kursis ja ma annan siis oma vastuse. Alustame Viljandist ja sellest redelautost. Muideks, redelauto on Viljandisse tõesti juba aasta aega tagasi hangitud. Paljud inimesed ei tea, et päästesõidukeid ei ole võimalik, nii nagu ka tanki, lihtsalt laost osta. See tellitakse või ostetakse eraldi hankega. Hankeprotsess ongi lihtsalt nii pikk ja meie seadused, mille loome juures te ise olete ka olnud, seda kõike sellisena ette näevad. Tavaliselt ostetakse päästevõimekus ja see, kes hanke võidab, valib ise auto – ma ei tea, kas mersu või Scania või midagi sellist – ja selle, mis seal peal on. Mina isiklikult olen näinud, et kolm uut redelautot on Eestis olemas. See ettevõte, kes hanke võitis, peab seal meie tingimustega kooskõlla viimiseks veel mõne kohenduse tegema ja siis on see auto ka Viljandis olemas.

Mis puudutab nüüd seda, kuidas Viljandis või üleüldiselt tulekahju kustutatakse, siis mina ei ole ekspert ja ma ei taotle siin ekspertiisi, aga ma saan tugineda sellele, mida Päästeamet mulle ütleb. Seda ma olen kirjutanud ajalehes ja seda ma olen ka kommenteerinud. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, täpselt nii. Mina küsin, loomulikult ma küsin, ma ei mõtle neid asju välja. Mulle Päästeamet ütles kõigepealt, et ükski tulekahju ei jää kustutamata redelauto pärast. Reeglina võib redelauto seda küll kiirendada, aga mis puudutab inimeste ohutust ja tulekahju kustutamist, siis ka Päästeamet on selgitanud, ja minu arvates on selgitanud needsamad isikud, kellele te viitasite, et hooneid kustutatakse seest välja, mitte väljast sisse, sest põlemisel ei põle mitte materjal otse, vaid materjalist tekkivad gaasid. Gaasid hõljuvad õhus ja iga veejuga ja veesurve liigutab neid väga palju. Kui väljastpoolt kustutada, siis sa surud gaasid hoonesse sisse. Mina olen Päästeameti seletustest aru saanud, et see ei ole kõige mõistlikum viis tulekahju kustutamiseks. Siis, kui tõesti kõik on läbi ja sul pole rohkem midagi teha, katust pole enam, on teine lugu.

Elupäästevõimekus hoones sees on täpselt samamoodi Päästeametil olemas. Lõppkokkuvõttes ütles Päästeamet Viljandi kohta, et ega kohene reageerimine redelautoga poleks seal kohapeal ka võimalik olnud, kuna redelauto ei oleks saanud majale [piisavalt] lähedale, sest teised masinad olid ees. Aga see selleks. Ma saan tõesti lähtuda sellest, mida mulle öeldakse. Kui ma kuskil eksin, siis palun vabandust, aga ma Päästeametit usaldan. Ja minu arvates me peaksime Päästeametit usaldama.

Mis puudutab elanikkonnakaitset, siis jah, mina paneksin ka elanikkonnakaitsesse oluliselt suuremaid summasid, kui sinna täna lähevad. Aga ma pean ütlema, et ootus, et viimase 30 aasta tegemata töö tehakse ära nüüd ühe aasta jooksul, on võib-olla veidikene ülepaisutatud. Me [tegutseme] elanikkonnakaitses väga mõistlikult, teeme päris palju. Me alustame järgmisel aastal kriisideks valmistumise koolitusi ja teate, ma ütlen, et kõigest muust pole üldse kasu, kui sa ei oska käituda kriisides, kui sa ei tea, mida siis teha. Inimeste ettevalmistamine on see, mis läheb järgmisel aastal täies mahus käima, ja selle jaoks on vajalikud vahendid olemas.

Mis puudutab ohuteavitussüsteeme ja kogu seda poolt, siis selle jaoks on järgmistel aastatel vajalikud vahendid olemas. Selle otsuse me tegime, ka see on väga oluline osa kogu elanikkonnakaitsest. Näiteks varjumiskohtade [puhul] oli meil tõesti kaks võimalust. Minu ettepanek ideaalis oleks olnud see, et riik panustab igasse kortermajja, ma ei tea, 10 000 eurot, ühistu paneb ülejäänud osa ja kelder kohendatakse varjumiskohaks. Hea küll, kui meie riigieelarve seis on selline, nagu ta on, siis ei saa seda teha, aga kortermajadele tulevad nõuded, et varjumiskohad [peavad] tulema. See on minu ettepanek. Kui iga inimene peab [panustama] iga kuu 4 eurot järgmise viie aasta jooksul – see on kõige aeglasem tempo –, et varjumiskoht lõpuks valmis teha, siis, ma arvan, korteriühistud selle ka tehtud saavad. Varsti ma selle ettepanekuga valitsusse tulen.

Ja kui me räägime sisejulgeolekust, siis see valdkond sai nende eelarve läbirääkimistega järgmiseks kaheks aastaks ligi 100 miljonit eurot. 100 miljonit eurot – see on väga suur summa. Väga palju, pool sellest rahast läheb politsei väljaõppesse, sealhulgas puudutab see piiride valvamist ja kõike seda. Ma ütlen, et kui võrrelda kogu eelarvestrateegiaga, siis ma arvan, et valdkondadest üldse üks kõige suuremaid [rahastus]otsuseid tuli sisejulgeolekusse. Nii et ma arvan, et me ikka pingutame ka. Aitäh teile!

Aitäh! Ma lõpetan meie kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgnevalt tänane neljas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Mart Helme ja Kert Kingo 13. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine rohepöörde mõju kohta Siseministeeriumi haldusalale. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Tõepoolest, maikuus sai esitatud siseministrile arupärimine seoses sellega, mis puudutab seda kõikehõlmavat projekti, mis on progressiivses läänes praegu käimas ja mida kutsutakse rohepöördeks. On olnud kuulda, et isegi militaarringkondades arutatakse, et äkki saaks tanki kuidagi ökonoomsemalt sõitma panna. Nii et oleks huvitav teada, kuidas näeb minister, millised on mõjud tema juhitavale valdkonnale.

Koos kolleegidega oleme küsinud ministrilt viis küsimust. Muu hulgas näiteks, et kuidas hindab [minister] rohepöörde mõju enda juhitavale valdkonnale, aga ka seda, kuidas selline jõuliselt ja ilma piisavate mõjuanalüüsideta ellu viidav rohepööre ministeeriumi haldusala mõjutab. 

Noh, aega on läinud selle arupärimise esitamisest [mööda] päris hulga. Vahepeal oleme kuulnud, et näiteks komando pannakse kinni, aga ministeeriumiametnikel palgad kerkivad. Ei või olla kindel, et seegi pole rohenõuniku soovitus, sest komando sõidab ju selle hirmus paha diiselautoga, aga ametnikud tulevad edaspidi võib-olla kastiratastega tööle. Huviga kuulame, mida on ministril öelda. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli uuesti siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud arupärijad! Läheme küsimusi mööda. Esimene küsimus: "Kuidas hindate rohepöörde mõju enda juhitavale valdkonnale?" Ma pean ütlema, et ma pean oluliseks kõigepealt rohepöördesse panustamist ja kliimamuutuste võimaliku mõju vähendamist. Minu arvates see on oluline ja sellega tuleb tegeleda. Kliimamuutuste tõttu suureneb, muideks, äärmuslike ilmastikunähtude esinemise risk, mistõttu tuleb parandada päästevõimekust ning tagada valmidus likvideerida metsatulekahjusid, üleujutusi ning tormide ja muude sündmuste tagajärgi. Kliimamuutuste põhjustatud ekstreemsed ilmastikuolud võivad kaasa tuua laialdasi kriise, näiteks toidu- ja elukohanappuse, mis omakorda toob kaasa rändesurve. Rohepööre on vastureaktsioon keskkonna reostamisele ja kliimamuutustele.

Nüüd küsimus number kaks: "Kuidas kujundab jõuliselt ja ilma piisavate ja mõjuanalüüsideta ellu viidav rohepööre Teie hinnangul Teie juhitava ministeeriumi haldusala?" Mis puudutab Siseministeeriumi haldusala, siis tegelikkuses sellisel kujul neid ülesandeid ja eesmärke, mida ma arvan, et on kogu selle roheleppe elluviimiseks vaja [seada], ei ole veel tulnud. Ei ole tulnud sellepärast, et loogika on selles – kui me vaatame, kuidas me koalitsioonilepingus oleme plaaninud –, et kõigepealt peaks tulema kliimaseadus. Kliimaseaduse järgi peaksid tulema Kliimaministeeriumilt ja teiste haldusalade [asutustelt] iga valdkonna jaoks eraldi ettepanekud, et millised eesmärgid on, kuidas need püstitatakse ja kuidas neid saavutada. Minu hinnangul neid sellisel kujul, et me saaksime öelda, et meile on konkreetselt sisejulgeolekus pandud mingid eesmärgid, ei ole ju veel tulnud. Tõsi, üleüldised eesmärgid on olemas ja kaudselt puudutavad need ka Siseministeeriumi haldusala. Aga selles mõttes, et mingeid eesmärke, mida [saaks] hinnata ja [mille kohta] öelda, et need on läbi mõtlemata, veel lihtsalt ei ole. Võib-olla avalikkuses jääb mulje, et midagi sellist on.

Siis küsimus number kolm: "Milliseid meetmeid plaanite rakendada selleks, et tagada minimeerida rohepöörde negatiivset mõju oma haldusalale?" Vastus on tegelikult lihtne: kuna need eesmärgid alles tulevad, siis ma kavatsen selles protsessis aktiivselt osaleda. Negatiivset mõju ei ole, mõnes kohas väljakutsed on. Ma lihtsalt ütlen niimoodi, et teatavates kohtades, kus meile tundub, et mõnikord võib väljakutse olla üle jõu käiv või mingisuguse tagajärjega, tasub pigem vaadata, kas seda on võimalik positiivselt ära kasutada. Ma arvan, et aurumasina kasutuselevõtt kunagi on hea näide. Toona tundus see väga paljudele väga jõhker asi, mis võtab ära töökohad ja on halb, aga tegelikkuses tänu sellele me võib-olla elame täna üldse nii head elu. Ma arvan, et tegelikult ka erinevate tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt ei ole üldse paha mõte. Ja ma arvan, et kogu seda rohelepet on võimalik ellu viia selliselt, et kui mingi asi on ebamõistlik või me pole selleks veel tehnoloogiliselt valmis, siis me seda ei tee, lihtsalt ei tee. Me peame tagama ka selle, et ühiskond toimib ja kõik muu sealjuures.

Näiteks elektriautodele üleminek võib, ma arvan, teatud ulatuses olla isegi täiesti õige mõte ja eesmärk. Aga võtame näiteks Politsei- ja Piirivalveameti patrullautod, mis peavad [sõitma] kogu aeg. Reageerimisvalmidus on tavaliselt selline, et üks patrull lõpetab, paneb auto ära ja teine võtab sama auto ja kohe reageerib. Mõnikord läheb see nii jooksvalt üle, et auto jääb ainult korraks maja ees seisma ja siis istuvad juba teised sinna sisse. Sellisel juhul ei ole võimalik, et seda autot vahepeal laetakse. Ei ole võimalik. Aga lahendused on ka olemas, tehnoloogiliselt on lahendus olemas. Võib-olla on kaks elektriautot? [Kui autosid on] topelt, siis saab seda teha. Küsimus on selles, et see maksab. See on valikute küsimus. See võib olla mingil teatud ajahetkel tehnoloogiliselt võimalik, sest ka bensiinimootoriga autot tuleb laadida, selles mõttes, et tankida tuleb ikka, peatus tuleb mingi aja tagant teha. Ma saan aru, et maailm ei ole väga kaugel ka sellest, et kütuseelemendid on võimalik sisse lükata ja välja tõmmata umbes sama kiiresti, kui tangitakse autot kütusega. Ka see tehnoloogiline lahendus aitaks väga palju. Selliseid asju saab teha, aga mõistuse piires. Selles protsessis ma kavatsen kindlasti olla kaasteeline ja osaleda süvendatult.

Nüüd küsimus number neli: "Kuidas peaks Teie hinnangul rohepöörde valguses ümber kujundama kõik selle, mida Teie hinnangul on vaja Teie ministeeriumi haldusalas ümber kujundada?" Väga hea, see küsimus ise on üldse väga hästi küsitud. Ma osaliselt juba vastasin. Mina ütleksin ikka nii, et mõistuse piires tuleb neid asju teha, mõistuse piires. Ma arvan, et kogu selle roheloogika või kliimamuutuste raames on meil vaja päris palju asju ümber kujundada, ja need jagunevad kaheks. Üks on see, et me peame reageerima uutele õnnetustele või mingisugustele intensiivsematele kriisidele aina rohkem. See tähendab valmisoleku suurendamist ja kõike muud sinna juurde. Teine pool on kogu see tegevus ja tehnika, millega me seda teeme. Võtame näiteks hooned: hoonete energiatõhususega me tegeleme, sest lõppkokkuvõttes on energia kokkuhoid ühiskonnale odavam ja loodusele parem. Seda me Siseministeeriumi haldusalas kindlasti teeme.

Me kindlasti proovime leida tehnoloogilisi lahendusi, mis aitavad vähendada kütusekulu, seda masinates, erinevate hangete puhul. Kõike seda me kindlasti teeme, kui seda on võimalik teha. Arvatavasti on veel väga palju erinevaid asju, mida kõike saab teha lisaks neile keskkonnahoidlikele meetmetele. Aga ma olen jätkuvalt seda meelt, et enne kui pole eesmärgid kokku lepitud, pole võib-olla veel nii palju millestki rääkida, ja tarkust ja mõistust peab ka sinna vahele jaguma, et kõike suure hurraaga vales suunas käima ei lükkaks.

Pluss, muideks, on küsimus selles, milline see kliimaseaduse eesmärkide ja üldse keskkonnaeesmärkide täitmine tuleb. Neid on võimalik ellu viia ju erinevalt. Selles mõttes, et me saame need jagada ühtlaselt kõigi valdkondade vahel või me saame mõnes valdkonnas teha rohkem, mõnes valdkonnas tuleb siis vähem teha. Lõpuks on see ühendatud anumate süsteem ja kui meil näiteks kasvab Eestis rohkem metsa, mis seob süsinikku, siis sellest eesmärkide täitmise loogikast [lähtudes] peame võib-olla sisejulgeolekus või maanteetranspordis oluliselt vähem tegema. See on see, millele ma olen aastaid-aastaid viidanud, et me ei tohiks kõigi nende eesmärkide saavutamist peljata, vaid mida varem, [seda parem]. Kui me oleks alustanud juba paar valitsust tagasi intensiivselt nende eesmärkide elluviimist, siis me oleks saanud teha seda kõike rahulikult, läbimõeldult ja kaalutlemise tulemusena. Aga mida hiljem me seda kõike teeme, seda valusam see ühiskonnale on, nii sisejulgeolekule kui ka teistele valdkondadele. Kui ettevõtetele jääb kolm aastat [sõidukite väljavahetamiseks], sest riik on jokutanud kümme aastat, teades kõike ette, ja lõpuks ütleb ühiskonnale, näiteks ettevõtetele maanteetranspordis: "Teil on kolm aastat, vahetage autod keskkonnasäästlikumate masinate vastu välja", siis see on valus. See on väga valus.

Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Me oleme minu hinnangul seda liiga palju teinud. Me oleks pidanud mõistlikult, tasakaalukalt, rahulikult edasi liikuma. Võib-olla me oleks mõne asja hoopis teistmoodi teinud, kui me praegu teeme, võib-olla oleks saanud juba toona teha mõned sammud, et me mõnda asja täna tegema ei peaks. Aga lõppkokkuvõttes, kui me seda kõike teeme, siis tasakaalukalt ja läbimõeldult.

Ja viimane küsimus ka: "Kas Teie hinnangul on vajadus kohandada rohepöörde strateegiaid ja millised meetmed on selleks kavandatud?" Ma arvan, et alati on vaja kohandada. Kui sa hakkad midagi ellu viima, siis tuleb kohandada. Aga ma jätkuvalt [ütlen] – mitte et ma ei tahaks küsimusele vastata –, et meil lihtsalt ei ole [veel] olemas kliimaseadust ja meil ei ole valdkondlikke eesmärke seatud. Meil on üleüldised ja hästi suured eesmärgid ja nagu ma ütlesin, see on ühendatud anumate süsteem. Kui mõnes kohas teha rohkem või vähem, mõjutab see seda ja teist valdkonda. Ma ei oska sellele [küsimusele] nii konkreetselt vastata, kui te olete arvatavasti soovinud, sest see [valdkond] pole veel sellisena eesmärgistatud minu hinnangul. Ühesõnaga, ma arvan, et peab olema võimalikult laiapõhjaline ja talupojamõistus on ka siin oluline, et mitte ainult valitsus ja ministeeriumid ei torma, vaid kõik ühiskonna osad saavad kaasa rääkida. See võiks olla see põhimõte. Kui teil on mõni täpsustav küsimus ja ma kõigele ei vastanud, siis olen hea meelega nõus vastama. Aitäh!

Aitäh! Küsimuse soov oli, aga kadus ekraanilt. Härra siseminister, küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, seetõttu me läbirääkimisi avada ei saa. Ma lõpetan meie neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Henn Põlluaasa, Evelin Poolametsa ja Kert Kingo 13. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine inflatsiooni mõju kohta [ministri] juhitava ministeeriumi haldusalale. Kõigepealt palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Palun!

Aitäh! Eesti siseturvalisus ja julgeolek on valitsuse oskamatuse ja vastutustundetuse tõttu enneolematu löögi all. Majanduslangus, maksutõusud ja inflatsioon mõjuvad pärssivalt meie riigi toimimisele. Inflatsioon on viimase kahe aasta jooksul olnud ligi 30–50% ja see ei peatu, sest koalitsiooni tahtel tõuseb näiteks järgmisel aastal käibemaks 10%, lisanduvad kõikvõimalikud muud maksud ja aktsiisid ja teised rahalised kohustused. Nii et olukord läheb veelgi hullemaks.

Viimase 15 aasta jooksul on politseist ja Päästeametist rahapuuduse tõttu koondatud circa 2400 inimest. Eelmisel aastal vähenes töötajate arv 300 võrra. Üldse kokku, võrdluseks, on meil süsteemis 4600 inimest. Nii et poole võrra on vähenenud. Palkade tõstmiseks polevat raha, tegeletakse kärpimisega. Meenutagem kas või Kopli päästekomando sulgemist. Päästevõime langeb, politseitöö kannatab. Minister räägib, et tema ei ole kärpimisega nõus, vähemalt varem rääkis nii, valitsuses hääletab aga kõikide kärpimiste ja vähendamiste poolt ja ka koalitsioonileppesse kirjutati sisse palkade külmutamine neljaks aastaks. Palgatõus tehti koondamiste arvelt ja selle tagajärjel pole meil enam kedagi isegi politseipatrullidesse saata. Samal ajal tõsteti aga Siseministeeriumi töötajate endi palkasid. Vähenenud politseinike ja päästetöötajate koormus kasvab pidevalt, sest ka tänaste normide järgi on puudu juba sadu inimesi ja see puudujääk üha kasvab. Pidevalt tõstetakse alampiiri, millisest [kahju]summast allpool olevaid väär‑ ja kuritegusid enam ei uuritagi.

PPA vajab maksutõusude taustal normaalseks toimimiseks oluliselt rohkem finantse. Reaalsus on aga teine. Inflatsiooni ja elukalliduse tõusu tõttu on vähenenud otseselt PPA toimimisvõime. Tõusnud on liisinguautode intressid, kasutusrendid, kütuse hind, kinnisvaramaksed, mõõtevahendite taatlemise maksumus, ekspertiiside hinnad ja nii edasi ja nii edasi. Kulude tõus on olnud kokku 2,5 miljonit. Elanikkonnakaitse rahastus langeb järgmisel neljal aastal pea neli korda: 53 miljonilt 13‑le. Varjenditele ei jagu mitte sentigi. Ajutine kontrolljoon on välja ehitamata. Kui aasta tagasi rääkis siseminister Läänemets, et vaja oleks täiendavalt 180 miljonit, siis täna on seda veelgi rohkem vaja. Kuid kõik see on lihtsalt unustatud. Ilmselt on mingisuguseid muid tähtsaid teemasid, meenutagem kas või Reformierakonna maksuküüru.

Hinnatõus ja inflatsioon tähendavad aga veelgi suuremat koondamist, veelgi suuremat teenuste kokkutõmbamist. Ja kõik see käib meie sisejulgeoleku arvelt. Eriti ohtlik on see tänases geopoliitilises olukorras ja piiramatu immigratsiooni tingimustes, kus meile on tulnud juurde circa 100 000 välispäritolu isikut nii Ukrainast kui ka kõikjalt mujalt, eeskätt slaavi riikidest, aga ka Aasiast, Aafrikast ja nii edasi ja nii edasi. Selle haldamiseks ja kontrollimiseks raha aga pole.

Lähtudes eelpool öeldust, on meil siseminister härra Läänemetsale õige mitu küsimust selle kohta, kuidas mõjutab inflatsioon tema valdkonda ja mida, kuidas või kas üldse nende mõjude leevendamiseks midagi ette võetakse. Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, ma loodan, et härra minister teeb seda ise. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun taas kord Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Lugupeetud parlament! Hea meelega vastan. Ma pean ütlema alguseks, et tuleb vist pikalt rääkida ja seletada, sest see sissejuhatus maalis katastroofilise pildi, kuigi see nii ei ole.

Esimene küsimus: "Kuidas mõjutab inflatsioon ministeeriumi eelarvet ja millised meetmed on võetud selle mõju leevendamiseks?" Kõigepealt ma teen ühe tähelepaneku. Siin jäi kõlama, et inflatsioon on vahepeal ulatunud 30% või 50%‑ni. Võib-olla mõnes valdkonnas või mõne toote kallinemisel on see seda teinud, aga inflatsioon iseenesest 30–50%‑ni ulatunud ei ole. Igaks juhuks [ütlen], et me oleksime ühes [info]väljas.

Aga inflatsioon mõjutab loomulikult iga ministeeriumi eelarvet samadel alustel ning selle mõjuga tuleb arvestada juba eelarvet planeerides. See tähendab üldjuhul prognoosipõhist arvestust ning see peab lähtuma meile teadaolevatest majandusnäitajatest. Juhul, kui eelarveaasta jooksul tekib kulude katmisel puuduseid, siis esmajoones tuleb võimalused üle vaadata asutusepõhiselt. Seda me oleme teinud. Tegelikkuses me oleme saanud kõrge inflatsiooni perioodi jooksul ka täiendavaid vahendeid, kui on need kallinemised toimunud. Teatud kallinemised on loomulikult olnud aasta keskel, [siis on] tulnud asutuse seest vaadata. Nüüd, eelarve tegemisel olid teatud kokkuhoiukohad, mida tuli sisemiselt [kulude] katmiseks leida, aga me saime ka lisavahendeid juurde. Kui me räägime näiteks PPA töötajatest, siis need inimesed tegid selle kriisi ajal, kui inflatsioon keris lõpuks kõrgeks, aga samas tuli väga palju põgenikega tegeleda, tõesti tohutult ületunde. Tohutult ületunde! Meil oli võimalus eelmise aasta lõpus – ma ei saa öelda täpselt, mis summades, sest see erines inimesiti – maksta PPA töötajatele lisatasu või isegi preemiat. Ma ei tea, kuidas see vormistati, mis see oli, aga ühesõnaga [nad said] lisatasu selle tohutu ületunnitöö eest. Need inimesed on meie jaoks olulised, nad teevad palju ja nii palju, kui me saame, me toetame ja aitame neid. Teistes ministeeriumides, ma tean, sellist võimalust ei olnud. Võib-olla polnud igal pool ka vajadust. Aga tõesti, Siseministeeriumi haldusalas, mis puudutab PPA töötajaid, me seda tegime ja seega oli inflatsiooni mõju ilmselgelt nende inimeste rahakotile tänu sellele natukene väiksem.

Nüüd, mis puudutab üldse palkasid, töötajate arvu vähenemist ja inflatsiooniolukorda, siis tõesti, töötajate arv on Siseministeeriumi haldusalas aastate jooksul vähenenud – aastate jooksul. Praegu on see vähenemine eriti PPA puhul olnud päris suur. Ja sellel on põhjus, seda on tehtud teadlikult. Varasem riiklik palgapoliitika on olnud selline, et kus palkasid eriti ei tõsteta, seal tuleb kõik sisemiste vahendite arvelt leida. Tõesti on paari tuhande inimese võrra selles haldusalas kokku tõmmatud. Mina julgen öelda, et Siseministeeriumi haldusala on varasemalt olnud ja on siiamaani see, kus töötajate arvu on kõige rohkem vähendatud.

Mis puudutab palkade tõusu, siis vastab tõele, et Siseministeeriumis ametnikel palgad tõusid. Jah, sellel aastal. Sotsiaaldemokraadid on alati seda meelt, et kõik, kes teevad tööd, peavad normaalset palka saama. Ja kui vaadata, milliseid ministeeriume sotsiaaldemokraadid juhivad, siis [näeme, et] tavaliselt nendes ministeeriumides palgad tõusevad. Ma arvan, et see on õige. [Väide], et keskklassi kuuluvad inimesed ei peaks [piisavalt] palka saama, ma arvan, on vale. Tegelikult peavad kõik saama. Kui keegi ei saa, siis on probleem see, miks keegi ei saa, mitte [ei ole küsimus selles], et keegi saab või miks keegi sai natuke rohkem kui teine. Siis ei ole probleem seal, vaid seal, kuskohas keegi ei saa. Mina vaatan seda niimoodi. Ja kui me mõtleme, mis ametnikud need on Siseministeeriumis, kelle palk tõusis – muideks, te olete peaministriga ühes paadis selles mõttes, et ka peaministrile ei meeldinud, et Siseministeeriumis ametnikel palgad tõusid –, siis need on täpselt need inimesed, kes planeerivad teie julgeolekut. Need on täpselt needsamad inimesed, kes planeerivadki seda elanikkonnakaitset, mille pärast te mures olete. Me võime loomulikult inimestel palka mitte tõsta ja saada kellegi, kellel on väga vähe elukogemust, kes näiteks pole üldse Päästeameti tegevusega kokku puutunud, tuleb ülikoolipingist – kindlasti tubli inimene, pingutab palju, aga vaevalt et me kõik tunneme ennast siis turvalisemalt. Ei. Me peame ikkagi põhjuse-tagajärje seosest aru saama.

Oluliselt rohkem kui Siseministeeriumis tõusid palgad päästjatel. Muidu üldiselt 17% sellel aastal, aga eesliinil 30%. Vabandust, 36% – väga oluline tõus. Ajaloo kõige suurem, muideks. Ka politseinikel tõusis sellel aastal palk 17%. Taas kord – ajaloo suurim! Nii et ma arvan, et vastusammud inflatsioonile on sisejulgeoleku valdkonnas olnud päris olulised. Lisaks inflatsiooniga tegelemisele olen ma siseministrina pidanud tegema seda, mida varasemad valitsused pole suutnud ära teha. Ka päästjate palka, mis on niigi maha jäänud, tuleb veel kergitada, pluss arvestada inflatsiooniga.

Järgmisel aastal, vastab tõele, ei ole Siseministeeriumi haldusalas palgatõusu. Aga nii nagu ma ütlesin, eelarve läbirääkimistel sotsiaaldemokraadid arvavad ja peavad õigeks, et 2025., 2026., 2027. aastal palgad tõusevad, ja uskuge mind – tõusevad. Vähemalt seni, kuni meie valitsuses oleme, see, ma arvan, niimoodi läheb.

Elanikkonnakaitse rahastusest – tegelikult tuli ka elanikkonnakaitsesse raha juurde. Me teeme päris mitmeid tegevusi. Sellepärast ei pea võib-olla nii palju muretsema. Aga kas inflatsioon on elanikkonnakaitset mõjutanud? Jah, loomulikult on mõjutanud. Asjad lähevad kallimaks ja neid ongi keerulisem teha. Lõpuks me peame aru saama ka sellest, et makse vähendades me loomulikult ei saa palka tõsta. Ja makse vähendades ehk riigi tulusid vähendades ei saa me ka elanikkonnakaitses midagi teha. Mina ütlen, et kui me kõik siin parlamendis selle populismiga, mis vahepeal meil ühiskonnas kostab, kaasa läheme ja ütleme, et makse tuleb vähendada, ühtegi maksumuudatust ei tohi teha, et las rikkad teenivad ikka võimalikult palju ja keskklass vireleb edasi, siis ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et maksusüsteemi tuleb muuta. Ma arvan, et rikkad inimesed peavad hakkama oluliselt rohkem maksma. Kuidas muidu õpetajate palgagi [tõus saab tulla]?

Aga nüüd küsimus number kaks: "Milliseid kulusid võib inflatsiooni kasv kaasa tuua ministeeriumi haldusalas ning kuidas on neid kulutusi planeeritud vähendada?" Kõige selgemalt väljenduvad täiendavad kulud energiatarbimises. Need on esmajoones kulud sõidukite kütusele ning hoonete energiatarbimise kulud, [sealhulgas] nii küte kui ka üldine elektri tarbimine. Pikemaajaline mõju on inflatsioonil üldjuhul mahukatele investeeringutele, näiteks hoonete ehitusele, ja sellistele kuludele katte leidmiseks ja tagamiseks teeme igapäevast koostööd Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga. Nagu ma varasemalt ütlesin, mis puudutab kütusekulu kallinemist, siis eelarve tegemisel oleme me sellega arvestanud, sättinud oma tegemisi vastavalt sellele ja eelarvest tegelikult selle jaoks ka katet saanud.

Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab inflatsiooni kasv ministeeriumi kavandatud projektide ja tegevuste eelarveid ja ajakava?" Tänase seisuga ei ole inflatsioon konkreetseid kavandatud projekte ega ajakavasid mõjutanud. Nii näiteks jätkub idapiiri väljaehitamine kavandatud mahus ja tempos. Eelarve osas peame siiski asutuste kaupa vaatama, kuidas on võimalik teatud tegevusi viia läbi soodsamalt. Need kokkuhoiukohad on eelkõige tarbimises, näiteks, kas on võimalik hoida kokku kütte tarbimise pealt või teatud tehnikat pikema elukaarega veel kasutuses hoida. Näiteks on võimalik kasutada monitore pikema aja jooksul. Oleme juba ulatuslikult optimeerinud ka elektri tarbimist meie hoonetes. Seda me oleme teinud.

Küsimustele neli ja viis, kui tohib, ma vastan korraga. Küsimused number neli [ja viis] on "Kuidas kavatsetakse tagada ministeeriumi tegevuste jätkusuutlikkuse inflatsiooni kasvades?" ja "Millised on ministeeriumi lühiajalised ja pikaajalised strateegiad, et vähendada inflatsiooni mõju ministeeriumi haldusalas?". Õnneks on inflatsiooniga niimoodi, et sellel ajal, kui arupärimine esitati, oli see veel oluliselt kõrgem kui praegu. See pigem väheneb, seda probleemi ei ole, et inflatsioon kasvaks. Aga nagu ma eespool esile tõin, inflatsiooni mõjudega peame arvestama juba eelarve ja eelarvestrateegia koostamisel. Vastavalt sellele oleme enda võimekused üle vaadanud ning vajadusel tarbimist ja tegevusi suunanud. Selle taustal oleme mõelnud ka tarkade ja läbimõeldud kokkuhoiukohtade peale. Siseministeeriumi valitsemisalas on selleks paberkirjade ja tähitud kirjade saatmise drastiline vähendamine, nii valijate infokirjade ja teabelehtede näol kui ka üleüldiselt riigiga suhtlemises, ning IKT‑riistvara kulude ajatamine ja näiteks kohtukonvoi mahu oluline vähendamine. Saab need tegevused ka teistmoodi lahendada. Samuti peaksime tulemuslikuma koostöö saavutamiseks ühendama Tallinna arestimaja Tallinna vanglaga, sest seal on selleks piisavalt ruumi ja ka vajalik personal olemas.

Mis puudutab veel inflatsiooni mõju ja üldse siseturvalisuse tagajate või inimeste arvu, [mille pärast] te olite mures – ma arvan, et see mure on täiesti põhjendatud, ka mina olen mures –, siis mul on põhimõte, et minu ajal ühtegi kärbet teha ei tohi, sest see oleks siseturvalisuse vaates vastutustundetu. Kopli komando kärbe otsustati oluliselt varem. Kopli komandoga on nii, et hoone läheb tõesti füüsiliselt kinni, aga nii palju raha me leidsime, et lisaks vabadele töökohtadele Tallinnas loome uusi töökohti teistesse komandodesse ja need inimesed saavad tööd. Kõige tähtsam on see, et inimesed, inimesed, inimesed, veel kord, inimesed päästavad meie elusid, aitavad ja kaitsevad meid. Tugevdades teisi komandosid, me tegelikkuses põhimõtteliselt ei vähenda Tallinna linnas reageerimisvõimekust ka Kopli poolsaarel.

Politsei väljaõppega on niimoodi, et politsei väljaõpe on esiteks olnud praegu selle eelarve tegemise juures üks minu prioriteete, sest kui meil kellelegi palka maksta ei ole, siis on keeruline olukord. Tõesti, politseist lahkub täna rohkem inimesi, kui sinna tööle tuleb, ja tööle ei saa tulla sellepärast, et väljaõppe maht on nii väike. Meil piltlikult [öeldes] 300 inimest läheb ära, 150 suudame aasta jooksul koolitada. Me kasvatame koolituste arvu kahekordseks, suurendame politsei koolitustellimust. Igal aastal [läheb] sinna juurde 5,5 miljonit eurot, järgmisel aastal 2,5, sest nüüd see käivitub ja võtab natukene aega. Selle jaoks on vaja uusi ühiselamuid, et neil inimestel oleks kusagil elada. Tallinnas rajatakse need Sisekaitseakadeemiasse. Lisaks sellele ehitame sinna ühiselamutega koos juurde uued õpperuumid, õppeklassid, sest kogu Sisekaitseakadeemia töötab juba täistuuridel ja seal ei ole neid võimalusi [ja ruume], kus saab õppida. Nii et me ehitame uued ühiselamud koos õpperuumidega. Õppehoonete ja ühikate kogumaksumus on 44 miljonit eurot, see sai ära otsustatud. Sellele lisaks [kulub] aastas 5,5 miljonit politsei väljaõppele. See peaks nüüd lahendama probleemi, et politseinike arv väheneb kiiremini, kui me neid koolitada jõuame. Loodetavasti saame sellele piduri peale.

Teine pool puudutab, ma arvan, palkasid. Pensioni vastu me ei saa, sest väga paljud lähevad pensionile, lähevadki ära, pole midagi teha. Aga me vaatame üle ka selle poole, et kas me saame politseitöös midagi muuta ja teatud kohas võib-olla, ma ei tea, kasvõi füüsilisi nõudeid inimestele muuta. Inimene, kes istub näiteks piiri peal, kogu aeg ekraanide taga, ei pea olema kõige kiirem jooksja. Ta võib vabalt olla ka ratastoolis. Ta saab seda tööd väga hästi teha. Sellised ülevaatamised [on plaanis]. Me teeme põhimõtteliselt politsei väljaõppe reformi. Muudame seda, et [tagada] kiiremini, paremini, rohkem praktikat, ja [mõtleme], kuidas me PPA töötajaid juurde saame, milline on väljaõpe. Nii et ma julgen öelda, et päris palju pingutusi teeme. Sinna juurde, ma arvan, peaks 2025., 2026. aastal ka palgatõusud tulema. Mina seda meelt olen. Siis, ma arvan, me suudame inflatsiooni mõju leevendada ja teie muredele selles mõttes positiivselt vastata. Aitäh! Olen valmis küsimustele vastama.

Aitäh, härra minister! Küsimusi tõepoolest on. Rene Kokk, palun!    

Aitäh, austatud esimees! Hea siseminister! Kaks kolmandikku ajast kuulsime, kui võimekad ja tublid rahade laialijagajad on sotsiaaldemokraadid. Kahjuks aga ei te ole nii tugevad raha tekitajad või selles suunas mõtlejad, kuidas raha eelarvesse tekitada. Ka pankade maksuga läks, nagu läks. Oli palju juttu, et hakkame pankasid maksustama ja võtame selle erakorralise tulu ära, mida mitmed riigid on teinud, aga tühjagi, tühjad sõnad olid. Küll aga jääb mulle ikkagi arusaamatuks see, miks me ei leia võimalust Kopli komandot lahti hoida olukorras, kus Tallinna linn on öelnud, et ta on valmis seda rahastama, ja ma sain aru, et isegi aastaid, kui on vaja. Kas tõesti ei ole võimalust Tallinnaga kokkulepe teha? Tallinna linnapea väitis, et ministeerium ei tõsta toru, kuigi pakutakse raha. Kellel on õigus? Miks me ei proovi seda teha nii, et Tallinn tuleb appi ja hoiame selle komando lahti ja äkki läheb ikkagi paremaks lähiaastatel?

Aitäh! Tallinnaga on suheldud. Mina olen linnapeaga suhelnud ja on ka meie kantsler ja veel mitmed töötajad, [näiteks] Päästeameti juht. See muidugi ei vasta tõele, et keegi ministeeriumis toru ei võta. Umbes 800 000 eurot aastas on kulu Kopli komandole. Sellest üle 90% kulub palkadele ja seda palgakulu linnale ei saa anda. See on see küsimus. Komandos tuleb arvestada sellega, et seal oli 21 inimest tööl. 100% jaoks meil tõesti täna vahendeid ei ole. Selle eest saate tänada Reformierakonda ja Keskerakonda, kes need kärped kunagi eelarvestrateegias tegid. Neid lisavahendeid meil tõesti ei ole. Nagu ma kirjeldasin, kõik need asjad, mis oli vaja teha, ka politsei väljaõppe ja elanikkonnakaitsega, [saavad raha]. Kuigi järgmise kahe aasta jooksul tuleb sisejulgeoleku valdkonda 100 miljonit eurot, läheb see kõik juba väga kriitiliste asjade peale.

Mina olen tasandanud ka erinevaid kärpeid. Näiteks Politsei- ja Piirivalveameti kärbe nägi ette, et järgmisel aastal koondatakse 50 inimest. See oli 2021. aastal otsustatud. Seda ei tule, sinna läks 2 miljonit eurot. Ja nii edasi, edasi, edasi. Kui see niimoodi lahti võtta, siis on olnud väga keeruline asjaajamine.

Nüüd, selle komando töös hoidmiseks 800 000 või 700 000 eurot nende inimeste palkadeks konkreetselt ei olnud, nii palju ei olnud. Aga me lahendasime selle teistmoodi. Võib öelda, et võtke neli või viis inimest vähemaks ja siis saab komando jääda, aga ei saa, sest elupäästevõimekus kaob ära. Kui ma nüüd ei eksi, siis on kuskil 18 või 19 inimest, 19 vist, miinimum, millega see komando saab üldse tegutseda. Me lahendasime selle teistmoodi. Kõige tähtsam on, et inimesed jääks tööle. Neile pakutakse vabade ametikohtade abil tööd ja me saime teistes, nii Lilleküla kui ka kesklinna [komandos] kohti juurde luua. Nii et selle kombinatsiooniga oleme me Tallinna jaoks need päästjad alles jätnud, oleme teistes komandodes võimekust kasvatanud. Füüsiliselt kaob komando Koplist küll ära.

Võtame Päästeameti plaani, mis tehti enne seda, kui mina ministriks sain, ma isegi ei tea, [millal], aastaid tagasi. Kuna Kopli komando oli vanas hoones, nägi plaan ette, et kui sellele kunagi uus hoone ehitatakse, siis ei tule see Koplisse. Kopli komando asukoht polnud nagunii plaanitud Koplisse, sest inimeste arv on Koplis ja teistes Tallinna piirkondades selline, et mujal liigub ja elab inimesi rohkem. Nii et see komando oleks liikunud Haabersti poole. Seega ei saa me öelda, et Kopli jääb katmata. See [komando] oleks tulevikuplaanide järgi nagunii ära liigutatud. 15‑minutiline reageerimisaeg igal juhul jääb Kopli poolsaare inimeste ja seal tegutsevate ettevõtete [jaoks]. Ja teiste komandode tugevdamine tagab selle, et me suudame Tallinnas reageerimisvõimekust hoida.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siseturvalisuse valdkond peaks olema prioriteet number üks ehk prioriteedid peaksid olema päästjad, peaksid olema politseiametnikud. Ometigi on neid narritatud aastast aastasse olematu palgatõusuga. Need on ju ikkagi sisuliselt võttes kopikad, mille nad on oma raske eluohtliku töö eest juurde saanud. Te ütlete kogu aeg, et raha ei ole. Sulgete Kopli päästekomando, öeldes, et seal on 21 inimest, kes vajavad ka palka, ja et seda raha teil ei ole. Samal ajal tõstsite te ametnikel palka 20% ulatuses. Palju neid ametnikke oli, keda selline, ütleme, rammus palgatõus tabas? Ja mis oli selle 20% ulatuses palga tõstmise kogusumma?

Aitäh teile! Ma peast ei oska öelda, mis see palgasumma ministeeriumis oli või palju neid ametnikke on. See puudutas enam-vähem enamust ametnikke, kõigil ei olnud loomulikult 20%. Need summad erinevad vastavalt palgale ja kogu sissetulekule. Aga vaadake, see on hästi huvitav, et teiste palga peale ollakse Eestis kuidagi vihased ja pahased. Lõppkokkuvõttes, teate, kui me tahame Päästeametit töös hoida, kui me tahame elanikkonnakaitset planeerida, kui me tahame, et Politsei- ja Piirivalveamet tegutseks, et inimesed kaitseks meid ja uuriks kuritegusid, siis [tuleb mõista, et] ega PPA ilma Siseministeeriumi töötajateta seda ei tee. Lõppkokkuvõttes ei tee. Kui me vaatame Siseministeeriumi töötajaid, siis [näeme, et] päris paljud on seal reaalelu eksperdid ehk nad tulevad PPA‑st, nad tulevad Päästeametist. Vaatame Siseministeeriumi asekantslerit – ta on oma ala ekspert. Põhimõtteliselt viimased konkursid, mis meil viimase paari kuu jooksul olid, olidki nii, et inimesed tulid peamiselt PPA‑st või Päästeametist. Ja meil on vaja seda ekspertiisi.

Teate, ei saa olla niimoodi, et ministeeriumis on väiksem palk kui PPA‑s. See ei tööta niimoodi. Ja minu arvates see loogika on üldse vale, minu arvates see on vale. Meil on sellest erinevad nägemused, teie kindlasti ei taha, et inimesed normaalselt palka saavad. Ma saan aru, et selline oli see etteheide. Mina seda soovin, mina seda soovin. Meil on erinevad nägemused sellest. Minu arvates peavad igal pool inimesed, kes tööd teevad, normaalset palka saama. See arvamus, et kuskil on keegi paha ametnik, kes kõigi palgaraha ära võtab, ja talle palka ei peaks andma – mina sellega nõus ei ole, mina sellega nõus ei ole.

Mina ütlen niimoodi, et meie siht ei pea olema mitte teiste palku alla tõmmata, vaid neil, kellel on väikesed [palgad], neid tõsta. Seda me oleme ka teinud. Te selles mõttes räägite Eesti Vabariigi peaministriga sama juttu mulle, täpselt sama juttu räägite. Teil on Kaja Kallasega üks ja sama sõnum: miks tõusevad inimestel sisejulgeolekus palgad? See on teie arvates halb. See etteheide oli ka, ma olen seda etteheidet ka kuulnud, et miks Päästeametis ametnikel palgad tõusevad. Kuidas üldse saab sihukest asja küsida? Inimesed teevad tööd, inimesed kaitsevad teid, inimesed tagavad teie turvalisuse. (Hääl saalist.) Jaa, loomulikult kaitsevad.

Vaat minu arvates ei saa maailma vaadata niimoodi klapid peas, hästi kitsalt ja aru saamata, et kõik on seotud. Elanikkonnakaitse põhiloogikad – kes need valmis teevad? Inimesed, kes ministeeriumis töötavad, Päästeametiga koos. Kui me võtame sealt pädevuse ära, siis saame probleeme. Mulle meeldib seda debatti pidada. Keskkonnaamet on minu arvates hea näide. Öeldakse, et miks me Keskkonnaametis ametnikele palka maksame ja miks see palk peab olema nii suur. Kuidagi suur probleem on. Aga tulemus, mille me oleme saanud, Keskkonnaamet on hea näide: seal on ühed riigi madalaimad palgad ja need ametnikud, needsamad pahad ametnikud, keda kogu aeg ette heidetakse. Täna on niimoodi, et kõige pädevamad inimesed põhimõtteliselt lähevad minema ja tulevad noored, tublid inimesed, hakkajad, aga elukogemust on vähe. Kõik planeeringud, suured riiklikud planeeringud, mis puudutavad energiasüsteemide väljaehitamist ja kõike muud, seisavad, venivad, sellepärast et inimesed on üle koormatud, nad alles õpivad, nad ei oska. Me saame täpselt seda, mida me oma suhtumise ja tegevusega tellime.

See põhimõte või lähenemine ei ole minu arvates õige. Ei peaks muretsema selle pärast, et ministeeriumis keegi saab palka või [saab] natuke rohkem, et tal on ka mõnikord palgatõus. Mõnikord. Riigikogu liikmetel, teil ja minul, tõuseb palk igal aastal. Ja siis me oleme pahased, et kellelgi ministeeriumis ka mõnikord palk tõuseb. Ei, see ei ole probleem. Probleem on see, miks teistel palk ei tõuse. See on ju küsimus. See on see, millele me minu arvates peaksime keskenduma. Mina ütlen, et mina kaitsen kõiki neid inimesi, kes teevad tublilt tööd, ja minu arvates nad peavad [normaalset] palka saama, sest inimesed on selle välja teeninud, ka Siseministeeriumis.

Aitäh! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Kert Kingo, palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Kas arupärimise formaat on muutunud või? Siiamaani on ikka niimoodi olnud, et saadikud saavad küsida ja minister peab vastama, aga antud juhul on nii, et minister siin sajatab, loeb moraali Riigikogu liikmetele, veel enam, paneb sõnu suhu. Mulle ütles ta nii, et ma ilmselt ei taha, et inimesed palka saavad. Kas see on nüüd uus formaat, et minister tuleb ja hakkab siin saadikutele meelevaldselt igasuguseid [sõnu] suhu panema ja mõtteid omistama, või siis on ikka vana vorm, et minister peaks vastama saadiku küsimustele?

Aitäh! Arupärimise formaat on ikka sama: on küsimused-vastused, siis on läbirääkimised ja siis saavad Riigikogu liikmed veel oma väga selge seisukoha välja öelda. Aga Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Minu küsimus tõukub ka täpselt sellestsamast probleemist. Minister härra Läänemets süüdistas mind täiesti alusetult nii nagu kolleegigi selles, et ma justkui tahaksin samamoodi peaministriga, et inimeste palkasid ei tõstetaks. Vastupidi, meie tahame, et neid tõstetaks, et [inimesi] ei kiusataks ja ei viidaks majanduslikku katastroofi nende sõna otseses mõttes hullumeelsete maksutõusudega. Aga kui tõsta, siis ei saa seda teha mitte ainult valitutel, vaid seda peaks tegema ikkagi laialt, kõikidel nendel, kes seda väärivad ja kellel seda vaja on. Nii et ma palun austatud eesistujal ministrile märkus teha, et mitte inkrimineerida meile mingisuguseid olematuid asju.

Aitäh! Henn Põlluaas, ma saan aru, et teil on kohe järgnev küsimus registreeritud. Te saate siis juba ka ise ministri käest täiendavalt, täpsustavalt üle küsida, et mida täpselt minister silmas pidas. Aga ma ütlen veel kord, et see formaat ei ole arupärimiste puhul muutunud, et on küsimused-vastused ja seejärel avan ma siinkohal läbirääkimised. Aga Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Küsin hoopis millegi muu kohta. Meil on vastu võetud otsus, et mittekodanikelt korjatakse relvad teatud aja jooksul ära. Täiesti arusaamatult lükati tagasi meie ettepanek teha seda ka mittekodanike puhul, kelle käes on pooled relvad ja kes ju tegelikult Putini või NSV Liidu arusaama järgi ongi Venemaa kodanikud.

Aga küsin selle kohta, et viimasel ajal on olnud üha enam teateid ja ilmselt ka teie kaitseliitlasena olete kuulnud, kuidas PPA lükkab tagasi Eesti kodanike relvaostusoove, kuigi seadus ei keela mitme relva olemasolu enesekaitseks või sportimiseks. Täiesti otsitud põhjendustega tehakse seda lojaalsete kontrollitud kodanike seas. Kas see initsiatiiv tuleb teilt või kust see tuleneb, sest relvastatud rahvas ongi ju tegelikult ka üks riigikaitse aspekt?

Aitäh! Ma kõigepealt selle eelmise teema jätkuks [ütlen], et minul ei ole eesmärki kedagi süüdistada, nii et palun vabandust. Ma kindlasti ei tahtnud seda teha. Aga minu tunnetus ja see kontekst, mille ma teie jutust ja küsimusest – etteheitvast küsimusest, minu jaoks see tundus nii, vabandust, kui ma sain valesti aru – [välja lugesin], oli see, et küsimus oli, miks me ametnikel palku tõstame, et see on kuidagi halb. Tonaalsus oli selline. Kui teie tonaalsuse mulle nii ette annate, siis ma lähen võib-olla liimile ja vastan samamoodi, aga ma ei taha teiega siin mingit Reformierakonna ja EKRE sugust debatti pidada. Minu arvates meil on alati olnud väga viisakas arutelu.

Aga nüüd vastan sellele küsimusele. Kõigepealt selle sissejuhatuse kohta: märtsikuu on järgmisel aastal tõesti see kuu, kus Vene kodanikud ja Valgevene kodanikud peavad olema oma relvad ära müünud või nendega midagi muud teinud, ja kui nad pole seda teinud, siis Politsei- ja Piirivalveamet läheb ja võtab need ära. Me kontrollime kindlasti, kas nad on seda kõike teinud. Ja me oleme saanud lugeda uudiseid, et väga palju relvi on müügil, aga keegi enam väga osta ei taha. Seda tagajärge oli ka ette näha.

Nüüd teine asi, mis puudutab mittekodanikke ehk halli passi omanikke. See seadusemuudatus sai ju tehtud, et ka nemad peavad oma relva loovutama. Niipea kui neil relvaluba lõpeb, läbi saab, enam nad seda pikendada ei saa. Mõnel on see juba juhtunud, mõnel kohe juhtub, mõnel läheb võib-olla aasta aega aega. Selle mõte on see, et kuna neil ei ole kodakondsust, siis võiks olla motivatsioon, kui nad Eesti riigis elavad, seda tahet näidata ja kodakondsus ära teha. Aga loomulikult, kodakondsuse saamine, kodakondsuse taotlemine eeldab sisemist tahet, on ju. Ega kõigil ei pruugi seda olla. 

Aga nüüd, mis puudutab PPA tegevust ja relvade, [õigemini] relvalubade väljastamist – sest relva ostu-müügilubasid me ei väljasta, vaid relvalubasid –, siis ei ole midagi muutunud. Ma ei tea neid juhtumeid. Ma olen seda küsinud ja uurinud. Seda, et PPA praktikas midagi muutnud oleks, ei ole. Ja veel, Eesti kodanike puhul ei ole ka ühtegi põhjust olnud. Jah, on olnud mõned väga prominentsed isikud, kes on jäänud hiljaks tähtaegade osas. Kui sa pead relvaluba pikendama, siis on seaduses tähtaeg ja kaks kuud enne pead taotluse sisse andma. Nad on jäänud hiljaks ja see on probleemina üles tõstetud, seda ma tean ja see on olnud. Aga ma ütleksin niimoodi, et ma arvan, et igat Eesti inimest tuleb ühtemoodi kohelda, vahet ei ole, kas sa oled olnud kunagi Riigikogus, kas sa oled olnud kunagi minister, kas sa oled tähtis ettevõtja või tavaline Eesti tööinimene. Kõiki me kohtleme ühtemoodi ja seda Politsei- ja Piirivalveamet teeb ka. 

Nii et ma ei saaks öelda, et ma oleksin kuidagi praktika muutust märganud. Me oleme öelnud ka seda, et kui on väga mõjuv põhjus – mitte isegi väga, kui on mõjuv põhjus –, mitte see, et inimene lihtsalt unustas, vaid, ma ei tea, oli haiglas või oli midagi muud ja ta ei saanud õigel ajal üle anda relvaloa pikendamise taotlust, siis PPA sellel kaalutlusel muidugi võtab selle vastu ja paneb menetlusse. Vastus teie küsimusele on see, et ei, praktikat pole muudetud. Mulle teadaolevalt pole keegi seda ülesannet andnud ja keegi pole praktikas seda muutnud ka.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vaadake, tuleks ikka selle Kert Kingo küsimuse juurde tagasi. Tema ikkagi küsis ametnike palgatõusu kohta, selle 20%, ja ta pidas konkreetselt silmas ministeeriumiametnikke, mitte päästjaid ja politseinikke, kes on sisejulgeolekus tegelikult ju need, kes meile kastanid tulest välja toovad ja eluohtlikes olukordades on. Ja no elust enesest ka: päästjad on olnud siin Riigikogu ees palka juurde küsimas ja protestimas, ministeeriumiametnikke ma ei ole siin paraku näinud. 

Ma küsin siis uuesti. Sisejulgeolekus päästjate ja politseinike palkadeks, te ütlete, ikka raha ei ole. Olete ka päästjatele siin öelnud, et no vot ei ole, ja Kopli 21 päästjale ka, et seda [800 000 eurot] ei ole. Ma küsin siis uuesti. Te ei osanud peast öelda, äkki saadate meile meilile. Kui paljud ministeeriumiametnikud – just arvuliselt, see on diferentseeritud, aga arvuliselt – palka juurde said ja kui suur summa see oli, mis summa summarum selleks 20%‑liseks palgatõusuks läks?

Aitäh! Ikka saame teile meilile vastata, ega selles riigis mingeid saladusi sellistes asjades ei tohiks olla. Loomulikult, loomulikult me seda teeme.

Aga teie küsimus täpselt samamoodi, nii nagu ma sain sellest tonaalsusest aru, oli etteheide, et miks ikka läks palga[tõus] ametnikele ja miks Siseministeeriumi ametnikele. Teie küsimus oli, miks Siseministeeriumi ametnikel palk 20% tõusis. Te võite seal pead raputada. Jaa, ma saan aru. Aga mina loen sellest välja, et see on tegelikult etteheide. Vabandust, see on minu tõlgendus. Kui see nii ei ole, siis ma vabandan ette.

Jah, te võrdlesite teistega, aga ma meenutan, et PPA‑s oli üldine palgatõus suurem, keskmiselt 17%. Nüüd, minu arvates palgatõus ei olnud 20% ministeeriumis, vaid see oli terve valitsemisala peale keskmiselt. Ma arvan, et keegi on selle natukene valesti lendu lasknud. Ma saadan teile need arvutused. PPA‑s oli 17%, siseminister oli Lauri Läänemets. Kõigi aegade kõige suurem palgatõus. Ma olen seda teinud, et Päästeametis [tõusis palk] sellel aastal keskmiselt 17%, eesliini[töötajatel] 36% – kõigi aegade vaieldamatult suurim palgatõus. Jah, siseminister on Lauri Läänemets. Ma olen seda teinud. Ühtlasi oli samal ajal palgatõus Siseministeeriumi inimestel. Tõesti, kuna mu kõige suuremate prioriteetide seas ei olnud kogu aeg iga päev sellest rääkida, siis ma enam ei mäleta, mis need täpsed numbrid on, et teile öelda. Aga jah, Siseministeeriumis ametnike palgad tõusid, tõusid ka Sisekaitseakadeemias, seal olid täpselt samamoodi nagu päästjatel palgad olnud aastaid tõstmata. Siis tõusid [palgad] ka Häirekeskuses ja väga palju tõusid, seal oli palgatõus ligi 30% juures.

Sel oli ka mõju. Meil oli selline olukord, kus Sisekaitseakadeemias asus 1. septembril üks inimene – üks inimene! – õppima Häirekeskuse töötajaks. Üks inimene! Aga [Häirekeskuses] on need inimesed, kes on esmased, esimesed inimesed, kellega hädasolija kokku puutub. Nemad võtavad 112 telefonikõne vastu, nemad suunavad, nemad juhendavad, nemad õpetavad, kui on mingisugune terviseseisundi probleem, et kuidas käituda. Nemad on see eesliin isegi enne päästjaid ja politseinikke. Nende palkade tõusust keegi aastaid mitte midagi [ei rääkinud], see oli veel madalam kui päästjatel. Seal tõusis [palk] väga otsustavalt ja tulemus on see, et tehti täiendav vastuvõtt ja kohad põhimõtteliselt täitusid.

Ma saan sellest etteheitest või poliitilisest loogikast aru, mida te proovite [edasi anda]. Mulle tavaliselt ei meeldi see, aga ma pean ütlema, et tegelikult tuleb ikka hinnata ka seda palgatõusu, mis sellel aastal on olnud. See on ajaloo suurim. Ma mäletan, et kui Mart Helme oli siseminister – ma võtsin need [andmed] välja, ma kunagi vastasin ka teile siin infotunni ajal –, siis oli 0 eurot palgatõusu. 0 eurot, on ju. Selles mõttes … (Hääl saalist.) Kõrgematel [ametnikel] ei tõstnud jaa, aga päästjatel ja politseinikel ei tõstnud ka – 0 eurot, 0 eurot. Ja siis mingid palgatõusud tulid. Teate, mis hinnaga? (Hääl saalist.) Üks aasta, täpselt nii. Ühel aastal palgad tõusid, ma nüüd peast ei mäleta, aga minu arvates pool või osa sellest palgatõusurahast tuli nii-öelda sisemistest vahenditest. Tavaliselt tähendab see koondamist, on ju – kellegi arvelt, töötaja arvelt. Ma võin need uuesti välja otsida ja ka kuskile üles riputada, saata või neid näidata. Selles mõttes olen ma pingutusi ju teinud. Sealjuures päästjatel, politseinikel, Häirekeskuse töötajatel ja Sisekaitseakadeemia töötajatel on ajalooliselt kõige suurem palgatõus. Lõpuks ometi vastus inflatsioonile, vastus ka aastatepikkusele tegematajätmisele. Ja seal kõrval tõuseb palk ka mõnel inimesel ministeeriumis, mõnel ametnikul – minu arvates see halb ei ole, minu arvates see vale ei ole.

Mina olen seda usku, et kõik inimesed, kes tööd teevad, igal pool, peavad saama väärikat palka. Sellepärast seisan ma sotsiaaldemokraatide juhina selle eest, et mitte ainult Siseministeeriumi [ametnikel] ja mitte ainult riigi palgal olevatel inimestel palgad tõuseks, vaid igal pool Eestis. See on põhjus, miks alampalk tõuseb järgmisel aastal 95 eurot. Ilma sotsiaaldemokraatideta seda palgatõusu ei oleks, sest see on olnud meie tugev pingutus. Alampalga tõus järgmisel aastal ei puuduta ju [ainult] neid inimesi, kes täna saavad 725 eurot palka, vaid puudutab Rahandusministeeriumi arvutuse järgi ka neid, kes saavad 1000 eurot palka, ka neid, kes saavad 1200–1300 eurot palka. See puudutab väga paljusid Eesti inimesi, kümnest detsiilist esimest kuut detsiili. Selles mõttes on õigluse ja palga koha pealt, ma arvan, sotsiaaldemokraatide pingutus olnud selles ja eelmises valitsuses väga asjakohane.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Ma lõpetan meie viienda päevakorrapunkti käsitlemise ning läheme edasi.

Meie tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme 11. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tulen korraks veel tagasi selle eelmise teema juurde, kus te ennast kiitsite, et te olete palju pingutanud – väga tubli, härra minister! Aga nüüd me hakkame arutama käibemaksu tõusu teemat ja selle käibemaksu tõusu võrra peate tulevikus veel rohkem pingutama. Jah, kui me selle arupärimise esitasime, oli, nagu siin on kirjas, [11.] mai ja käibemaksu tõus oli alles ettevalmistusfaasis. Praeguseks on käibemaksu tõusu eelnõu kevadisel istungjärgul usaldushääletusega läbi surutud. Valitsus sai, mis tahtis. Praegu peaks küsima, kas olete uhked selle üle, mida olete teinud.

Tegelikult kõik, kes vähegi majandusest teavad, võivad öelda, et see raha, millega te hakkate eelarvet täitma, ei pruugi esiteks laekuda. Põhjused on väga selged: see kõrge inflatsioon ja majanduslangus ja kõik need muud asjad, mis on meile kaela langenud. Ja teiseks, kogu see halvenenud majandus- ja ettevõtluskliima võib kaasa tuua ka sisejulgeoleku rahastamise vähenemise. Raha tuleb ju majandusest. Ma ei tea, kas sotsiaaldemokraadid teavad seda, et raha tuleb majandusest ja ettevõtlusest, mitte maksudest ja eriti veel varamaksudest. Nüüd plaanitakse ju automaksu ja võib tulla veel ei tea mida: aktsiisid, lõivud, kõik, kõik, kõik, mis meil tõusma hakkavad. Ka sisejulgeolekus, eks ole, kõik kulud ju suurenevad selle võrra. Te noogutate, järelikult saate aru. Väga tore! Ühesõnaga, Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tahtel on käibemaksu tõus 2024. aasta 1. jaanuarist 2 protsendipunkti ehk 10% ja käibemaks tõuseb 22%‑le. Käesoleva arupärimise eesmärk oligi saada mõningane ülevaade valitsuse kavatsusest ja meetmetest, kuidas käibemaksu tõusust tulenevaid negatiivseid mõjusid Siseministeeriumi haldusalas leevendada. 

Need küsimused, mille esitasime ministrile juba kevadel, on ka tänases päevas täielikult relevantsed. Siin on küsimus, et kas on tehtud mõjuanalüüs teie valdkonna asutuste töös, eelarvemõjude kohta just ennekõike. Me ju teame, eks ole, [käibemaksu tõusu mõju]. Siin oli piiri ehitamisest juttu – eks ehitame piiri edasi, tore, aga kõik [kallineb] käibemaksu võrra. Päästeautod on kallid autod, ikka juhtub – siin on avariisid olnud –, et tuleb uued autod osta. Jälle käibemaksu võrra kallimad, eks ole. Politsei autopark, kogu materiaal-tehniline baas, kõik läheb käibemaksu võrra kallimaks. Te peate selle raha ju riigieelarvest jälle leidma, kas teie või ükskõik milline järgmine minister.

Te siin kiitsite, et te olete ministeeriumiametnike palku tõstnud. Ega meil ei ole midagi selle vastu, et inimesed raha saavad. See, mida te meile ütlesite, et meie ju ei taha, et inimeste palgad tõusevad – tahame küll! Tegelikult ministri ülesanne ongi see, et ta istub valitsuse laua taga koos oma koalitsioonipartnerite ja ka peaministriga ja ütleb, et vaat, minu haldusalas on vaja ära teha need ja need asjad, ja võitleb selle eest, võitleb need rahad välja. Te ei suutnud välja võidelda isegi 200 miljonit sisejulgeolekusse varjendite ja kõige selle jaoks, kui meil peaks puhkema mingisugune sõda, elanikkonnakaitse ettevalmistusteks. 

Siis: kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut? Praegu te võitlesite selle palgatõusu välja, aga kui käibemaks tõuseb, siis jääb inimestele palgaraha jälle ju palju vähem kätte selleks, mida nad poest osta [tahavad]. Siis nad tulevad kohe varsti teie juurde – nii päästjad, politseinikud kui ka needsamad ministeeriumiametnikud – ja ütlevad: "Lugupeetud minister, me ei tule enam oma igapäevaeluga toime. Palun tõstke meil palka!" Ja te olete jälle selle lõhkise küna ees. Te peate täpselt samale ringile minema.

Üks küsimus puudutab ka teie [haldusala] organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet. On töötajate põud. Te ütlesite, et inimesed liiguvad ära, kui palka ei ole, et inimesed liiguvad teistesse sektoritesse. Käibemaksu tõusu [tagajärjel] teie valdkonnas palga ostujõud ju sõna otseses mõttes kahaneb ja inimesed lähevadki ära. Väga suur osa inimestest on praegusel ajal juba öelnud, et nad ei lähe mitte oma töökohtadelt ära, vaid nad lähevad teistesse riikidesse elama.

Nii et loodame saada ministrilt ammendavaid vastuseid ja annan seejuures sõna ministrile. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika on ka juhataja ülesanded enda peale võtnud, andis sõna ministrile. (Helle-Moonika Helme: "Absoluutselt!") Õige. Aga mina kinnitan selle. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli vastamiseks siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Alustan vastavalt küsimustele.

"Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22% tasemele Teie valdkonna asutuste tööd ja eelarvet? Kas olete läbi viinud ka sellekohase mõjuanalüüsi?" Üldiseid mõjusid hindas Rahandusministeerium, kuivõrd vastava muudatuse esitas rahandusminister. Seda võibki vajadusel lähemalt kommenteerida rahandusminister. Siseministeeriumis pole eraldi käibemaksu [tõusu] mõju analüüsi veel läbi viidud, aga eelarve tegemisel me loomulikult vaatasime, milline selle mõju haldusalale on. Eelarve läbirääkimiste ajal puudutasime seda ka. Üldine arvestuslik kulu kasv jääb Siseministeeriumi puhul 2 miljoni euro juurde aastas ning käibemaksu tõus mõjutab samuti Euroopa Liidu toetuste omafinantseeringut finantsperioodil kuni aastani 2029. Seda samuti kogusummas umbkaudu 2 miljonit eurot. Mis puudutab kõiki tegevusi, siis suure osa käibemaksu tõusust suutsime me õnneks eelarve läbirääkimistel Siseministeeriumi valdkonda tagasi saada. Mis puudutab Euroopa Liidu vahendeid, siis ma ei kahtle, et need rahad leitakse, kui projektid peaks juhuslikult õnnestuma, sest kasu on oluliselt suurem kui kahju, kui need projektid ära jääks.

Küsimus number kaks: "Kuidas mõjutab käibemaksutõus Teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut?" Loomulikult mõjutab käibemaks iga inimese käekäiku, alati mõjutab. Tegelikult ei ole ju käibemaksu tõus kunagi sotsiaaldemokraatide meelistegevus. Me arvame alati, et kui [tõsta], siis tulumaksu, ja astmeline tulumaks on kõige õigem lähenemine selles küsimuses. Nii et loomulikult on mõju [minu valdkonna] inimestele täpselt samasugune nagu teistele. Meie haldusalas töötavate inimeste palk on siiski suurem kui miinimumpalk ja Eesti keskmine palk, seega on mõju tsipa väiksem, aga arvatavasti tuntav. Õnneks, ma jätkuvalt ütlen, on selle aasta palgatõusud need, mis kogu käibemaksu tõusu arvatavasti ära neutraliseerivad. Aga see ei tähenda seda, et palku ei pea tõstma. Vastupidi, palku peab jätkuvalt tõstma, muidu need jäävad maha, ja praegu on need minu hinnangul ka liiga madalad.

Kolmas küsimus: "Milliseid sotsiaalseid mõjusid võib Teie valdkonnas käibemaksutõus kaasa tuua? Kuidas plaanite neid mõjusid leevendada?" Minu eesmärk on see, et lõpeks üldse jutt palkade külmutamisest. Rahandusminister on küll öelnud, et tema tahab palgad külmutada neljaks aastaks, ja ta arvab, et ta külmutaski palgad neljaks aastaks, aga teised koalitsioonipartnerid, eelkõige sotsiaaldemokraadid, seda ei arva. Seda oleme me igas sõnavõtus öelnud, omavahel laua taga ka. Nii et palgad ei ole järgnevateks aastateks külmutatud. Seega, palgad arvatavasti tõusevad 2025., 2026., 2027. aastal. Selle ma ütlesin välja ka näiteks valitsuse pressikonverentsil, kui me riigieelarve üle andsime. Riigikogule ma rõhutasin seda spetsiaalselt, et see on sotsiaaldemokraatide seisukoht, kuna näiteks siseturvalisuse valdkonnas oli mul seekord kaks prioriteeti. Üks oli kõigi nende kümnete miljonite eurode ulatuses kärbete ärajätmine. Peaaegu õnnestus, 800 000 või isegi vähem jäi lõpuks nende [kärbete] summa, mida ei õnnestunud [ära jätta]. Teine prioriteet oli politsei väljaõpe. Ma olen öelnud, et me teeme need asjad siseturvalisuses korda ja saame nendega hakkama. Saime. Järgmine aasta on palgatõusud minu prioriteet ja sellega ma tegelen.

Nüüd, mis puudutab toimetulekut, siis loomulikult ma arvan, et miinimumpalga tõus on väga oluline asi. Miinimumpalga tõstmine mõjutab kindlasti ka päästeametnike perede sissetulekut, politseiametnike perede sissetulekut. Teine oluline asi, ma arvan, mille me oleme ka mõnes mõttes vastusammuna või ühiskondliku tasakaalustamise mõttes teinud, puudutab eakaid inimesi ja nende hooldamist. Pensioni eest hooldekodukoht – meil on mõned omavalitsused, kus seda pole rakendatud. Ideaalis me vaatame selle rahastusmudeli natuke ümber, aga sisuliselt enamus Eesti inimesi saabki täna pensioni eest hooldekodukoha, kui neil see vajadus on. Ma ütlesin seda, et mõnes omavalitsuses on tõesti sellega probleem. Sellega me tegeleme. [Aga probleem] ei ole enamuses [omavalitsustes], selle saate ka statistikast välja võtta. Sellisel kujul seda probleemi ei ole. Kui me räägime sellestsamast hooldekoduküsimusest, sest see on leevendus ka hinnatõusule, siis kiputakse keskenduma hästi palju omavalitsuse olukorrale, kiputakse keskenduma sellele, miks kõik omavalitsused täpselt sendi pealt seda kokkulepet ikka ei täida. Kui sa varasemalt maksid 6000 eurot aastas hooldekodu [koha] eest ja nüüd maksad aastas võib-olla 600 eurot omavalitsustes, kus asjad on nihu läinud, siis ma ütlen, et Eesti peresid aitab see väga palju. See puudutab tegelikult palju ka politseiametnike ja päästeametnike perekondasid. Kui teie küsimus on inflatsiooni mõju kohta ja minu vastutusvaldkonnas töötavate inimeste toimetuleku kohta, siis me peame need komponendid juurde arvestama. See [mõju] ei ole ainult käibemaksu tõttu. Kui me räägime ainult käibemaksust või ainult inflatsioonist, siis see on liiga pealiskaudne. Mina siin ees ei saa ka anda teile täielikku vastust. Loomulikult peame me vaatama ka neid asju, mis on veel seal juures.

Küsimus number neli: "Kuidas mõjutab käibemaksutõus Teie valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning milliseid meetmeid kavatsete nende mõjude leevendamiseks kasutada?" Kõigi ettevõtetega me selles mõttes loomulikult ei tegele. Turvaettevõtted, ma arvan, saavad endaga väga hästi hakkama. Aga organisatsioonid, mis tegutsevad sisejulgeoleku, siseturvalisuse valdkonnas, näiteks Päästeliit, vabatahtlikke päästjaid koondav organisatsioon, abipolitseinike kogu ja nii edasi ja nii edasi, ka kodanikuühendused tegelikult – paljude nende aastatoetusi ja tegevustoetusi me suurendasime, juba sellel aastal suurendasime. Selles mõttes oleme me proovinud neile leevendust pakkuda. Oma sissejuhatavas kõnes rääkisite te inflatsioonist ja käibemaksust ja kõigest sellest. Inflatsiooni puhul on oluline aru saada, miks see nii suur on olnud. Mina ütlen, et Eestis jätsid erinevad valitsused kasutamata võimaluse inflatsiooni vastu võidelda. Kui meil jätkub selline parempoolne mõtlemine, [mille kohaselt] riik ühtepidi ei tohiks jumala eest eriti maksuraha korjata ja teistpidi ei tohiks ka toetustega väga toetada rasketel aegadel, siis sellised asjad juhtuvad. Kui me oleks kriisi ajal, kui elektri hind oli kõrge, hoidnud elektri hinda madalal, siis oleks inflatsioon olnud oluliselt madalam ja me kõik maksaks täna seda tehtud viga oluliselt vähem kinni.

Teil oli sissejuhatavas jutus ka see väljakutse, et ma ei ole praegu 200 miljonit eurot siseturvalisuse valdkonda toonud. Aga 60 [miljonit] nelja aasta peale [sain] elanikkonnakaitsesse ja 100 miljonit politsei väljaõppesse, [sealhulgas] kõik see, mida ma siin juba varasemalt kirjeldasin. See on, ma ütleksin, sellele ligilähedal. Tegelikult ei ole ju mitte 200 miljonit elanikkonnakaitseks ja kõigeks [vaja], see vajadus on oluliselt suurem. On 30 aastat tegemata tööd, aga 200 miljonist me rääkisime ainult lühikese perioodi puhul. Lõppkokkuvõttes on see summa oluliselt suurem, aga Eestis on läinud kuidagi eriti populistlikuks kogu selle teema ajamine. Kõik ütlevad, et ühtegi maksumuudatust ei tohi tõusu poole teha. Kõik ütlevad, et pigem peaks makse isegi langetama. Aga need ootused, mida me peame tegema ka sisejulgeolekus, on väga suured ja väga kallid.

Mina küsiksin vastu, see on selline retooriline küsimus, me siin dialoogi kahjuks väga pikalt pidada ei saa, see formaat ei näe seda ette: kust see raha tuleb? Aga kust tuleb see raha? Väga hea. Ma kuulsin, et raha tuleb ettevõtlusest, sellega ma olen nõus. Aga ma muidugi, vabandust, pean siia sisse siduma ametnike palgad. See on nii erinev, kuidas me asju näeme. Vaadake, ettevõtja ei ole ainuke, kes ühiskonnas väärtust loob. Tegelikult loovad kõik inimesed väärtust. Iga inimene, kes mingil töökohal panustab, tööd teeb, loob ühiskondlikku väärtust ja see ongi meie ühiskondlik jõukus. Eelkõige saab see alguse haridusest, see saab alguse õppejõududest, õpetajatest, nende töötingimustest, nende palkadest ja lõpeb teaduse ja arenduse rahastusega. 

Nüüd, mis puudutab ettevõtlust ja kogu seda valdkonda, siis jah, ma arvan, et seal on ka täna tuge vaja. Seal on mõned olulised asjad, mida me peame tegema. Üks on see, et me peaksime panustama haridusse oluliselt rohkem, kui me täna panustame, sest see on kogu majanduse arengu võti ja alus. Teine asi: me peaks panustama ka energeetikasse. Liiga kaua, jätkuvalt liiga aeglaselt [teeme] me kogu seda muudatust, mis puudutab roheenergiavõimsuste väljaarendamist. Ma olen ka ühel valitsuse pressikonverentsil välja öelnud sotsiaaldemokraatide seisukoha, et tegelikkuses tuleb jõukus lõpuks sellest, et me võimaldame ja kasvatame ettevõtete ekspordivõimekust, mis on kannatada saanud. Aga see on energiaküsimus. Investeeringud Eestisse – energiaintensiivsed ettevõtted ei saa siia tulla, sest meil pole energiat pakkuda. Põhimõtteliselt keegi ei tee enam näiteks põlevkivielektri põhjal ühtegi investeeringut, kõik tehakse rohelise elektri põhjal. Kõik lihtsalt teavad, et välismaal mõõdetakse ja vaadatakse seda [keskkonna]jalajälge. Näiteks väetise tootmine on väga energiaintensiivne tegevus. Selleks on vaja toota vesinikku. Mitte keegi maailmas ei hakka tootma vesinikku põlevkivielektrist. Sellest elementaarsest asjast saame me kõik aru, kuidas need protsessid käivad ja mis need hinnad seal vahel on. Ehk siis energia tootmine on oluline vahe.

Selles sissejuhatavas tekstis oli ka see küsimuse püstitus, et maksud ei lahenda asju. Vaadake, see ongi nüüd, ma saan aru, EKRE ja sotsiaaldemokraatide erinev nägemus ja sotsiaaldemokraatide ja Reformi[erakonna] erinev nägemus. Ma pean ütlema, et [kuulates] meie omavahelisi ja muid sõnavõtte ja lugedes teie seisukohti ka meediast, [leian, et] meil on see erinevus, et mina arvan, et kui keegi loob ühiskondlikku väärtust, näiteks, kui ma olen töötaja mõnes ettevõttes, siis riik peab tagama selle, et kui mina panustan selle ettevõtte arengusse ja ühiskondliku jõukuse loomisesse, siis mina saan sellest õiglase osa. Mitte niimoodi, et ettevõtja otsustab kõik, mida ta selle kasumiga teeb, ja töötaja vireleb edasi. Ei, riik reguleerib seda majandussüsteemi ja maksusüsteemiga. See on see koht, kus maksud ei ole patt.

Täna meil tõesti ei ole Eestis astmelist tulumaksu. Kahjuks seda ei ole. Maksuküüru me muudame ära, aga normaalset astmelist tulumaksu pole meil põhimõtteliselt olnudki. See on minu arvates viga. Sellise maksu kehtestamine oleks õiglane, kui ülirikkad või väga rikkad inimesed panustaksid siis maksudega oluliselt rohkem. Me saaks selle rahaga lahendada õpetajate palga probleemi, me saaks selle rahaga isegi politseinike ja päästjate palka [tõsta]. Ehk siis see põhimõtteline lähenemine maksudele ja kogu ühiskonna toimimisele on vale. Miks see peab niimoodi olema? Me vaatame, loeme statistikat, ma arvan, et te olete täpselt samamoodi nagu mina lugenud statistikat, mis näitab, et jõukus koondub järjest vähemate kätte. Ja siis me ütleme ikka, et ei mingit astmelist tulumaksu, las see raha koondub nende kätte. Kes on jõukad, saavad veel jõukamaks, aga sellel on teine pool ka: kõik need, kes on keskklassis ja vaesemad, jäävad sinna püsima. Nad ei pruugi vaesemaks [jääda], aga nad jäävad püsima. Just viimastel kuudel on tulnud jälle välja päris palju uuringuid sellest, kuidas tegelikult kogu keskklassi ja jõukate vahe suureneb. Ainuke võimalus, vabandust, ainuke võimalus on tegelikult maksusüsteemiga seda kõike tasandada.

Sellepärast mina arvan, et meil on vaja olulisi maksusüsteemi muudatusi. Sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest, et astmeline tulumaks Eestisse tuleks. Ma olen täiesti kindel, et varem või hiljem see tuleb, sellepärast et riigieelarve seis on keeruline ja vaevalt mingisugused teised lahendused [toimivad]. Näiteks käibemaksu tõstmine minu arvates enam eriti hea mõte ei ole. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd sai osa erakonna programmistki ära räägitud. On küsimusi kolleegidel? Küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ega ma tegelikult väga ei plaaninudki seda lõpusõnavõttu siin teha. Eks see asi on ju nii kuulajatele kui ka vaatajatele, küsijatele ja vastajatele selge ka tänu nendele küsimustele ja vastustele, mille me siin esitasime või saime. Aga ma tahaks mõningad asjad, ütleme, võib-olla isegi valed ümber lükata. Tegelikult meie küsimused ei olnud sugugi pahatahtlikud. Me tahtsime lihtsalt mõningatest asjadest aru saada, aga lugupeetud minister üritas siin mingisuguseid vastasseise püsti panna juba küsimustele vastates. "Teie muidugi ei taha, et inimestel palgad tõusevad." Ühesõnaga viskas mingeid selliseid kilde siin. Ma lükkaksin mõned asjad ümber.

Rääkisime siin inflatsioonist, et inflatsioon olla justkui mingite eelmiste valitsuste süü. Ma siiski julgen siinkohal vastu väita. Kui meie olime valitsuses – nagu minister õigesti ütles, et maksustamisele, maksundusele ja maksupoliitikale ongi meil mõneti erinev vaade ja meil on erinev arusaam sellest –, siis meie valitsuse maksulangetused tõid kaasa selle, et riigieelarve tulud hakkasid suurenema. Kui esimene koroonakriis lõppes, olime me Euroopas kõige kiiremini kasvava majandusega riik. Ja kui meid võimult maha joosti ja tulid Reformierakonna valitsused, siis nad raiskasid väga ruttu kõik selle raha ära, muutsid positiivse negatiivseks ja see edu muutuski kriisideks ja kõige kõrgemaks inflatsiooniks Euroopas.

Ja noh, kõrge elektri hind, eks ole – me teame väga hästi, et kui need CO₂-maksud elektri hinnast välja [arvata], siis meil oleks täiesti konkurentsivõimeline elektri hind, mis tõstaks meie majanduse konkurentsivõimet ja võiks tegelikult olla meie edulugu. No minister arvas siin vist vahepeal, et ta on sotsiaalkaitseminister, rääkis pikalt hooldereformist ja hooldekodudest. Ta vist natukene ajas mõningaid asju segamini. Lõpuks ta üritas selle teemasse sisse tagasi tuua, et eks politseinikel ja päästjatel võib ka tõesti olla pereliikmeid, kes vajavad hooldekodukohta. Aga no fakt on see, et kõik meediamajad on kirjutanud uudiseid sellest, kuidas hooldereform ei ole täitnud seda eesmärki, milleks ta tegelikult tehti. Isegi mõned omavalitsused on juba riigi kohtusse kaevanud. Need eesmärgid või kohustused, mis omavalitsustele pandi, [millega] tehakse justkui inimestele suur heategu, tegelikult ju ei tööta niimoodi.

Siis astus ta siin vahelduseks ka haridusministri kingadesse, esines justkui haridusminister, rääkis hariduse tähtsusest ja olulisusest. Loomulikult oleme me kõik sellega absoluutselt nõus. Sellest ei peaks üldse rääkima. Me oleme ka täpselt seda meelt, et eesmärk peab olema tugev, tark ja terve rahvas.

Siis rohepööre, vot jõudsime ka rohepöördeni lõpuks. Tulid kõik need ideoloogilised argumendid, et kogu energeetika[probleem] ja kõik need raskused ja kõrged elektri hinnad ja majanduse madal konkurentsivõime on seetõttu, et me läheme ikkagi liiga aeglaselt rohe[energiale] üle. Aga vaadake, sellest on siin juba nii palju juttu olnud, et me rohepöörde debatti teie haldusalas kahjuks väga ei avanud. Tegelikult me ju teame, et see taastuvenergeetikale üleminek … Kes vähegi on koolis õppinud energia jäävuse seadust, termodünaamika seadusi, [teab], ja noh, tegelikult ka bioloogiatunnis räägitakse sellest, et CO₂ ei ole mitte mingi mürk, vaid on taimede toit ja fotosünteesi üks väga oluline komponent. Kõiki neid ideoloogilisi punkte ei ole mul aega ümber lükata, aga käidi välja see, et vesinik on meie tulevik. Vabandust, kui te olete koolis käinud ja just nimelt energia jäävuse seadust õppinud, siis saate väga hästi aru – ja kõik-kõik teised riigid on juba hakanud vesinikuenergeetika mõttest loobuma, sest kõik saavad sellest aru –, et kui sa paned midagi kusagile rohkem sisse ja võtad sealt vähem energiat välja, siis see on juba ette läbikukkunud asi ja sellest ei ole mõtet üldse rääkida. Jällegi siis toodi muidugi … 

Aeg sai nüüd otsa.

Aeg sai juba otsa? Ma oleksin veel tahtnud ära öelda, et jällegi toodi siia ülirikkad sisse. Enne heideti meile ette vastandamist. Täpselt samamoodi tuli lugupeetud minister pulti ja tegi ise sedasama. Nii et vaadaku peeglisse, enne kui tuleb teistele midagi ette heitma. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Järgmine päevakorrapunkt algse päevakorra järgi oli nr 7, arupärimine nr 288, aga see on tagasi võetud, numeratsioonis jäi ta ikkagi numbriga 7. Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kersti Sarapuu ja Andrei Korobeiniku 11. mail 2023 esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta nr 112. Midagi täiesti uut. Ettekandja, Riigikogu liige Kersti Sarapuu, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja hea minister! Tegelikult on see arupärimine täiesti analoogne sellega, millega Helle-Moonika Helme praegu esines. Ta tegi oma sisukokkuvõtte ja ma arvan, et ta tegi seda väga hästi. Aga mulle meeldib ka see, et ministril on süda õige koha peal ja ta näeb neid kitsaskohti ja püüab oma võimete kohaselt leida erinevaid lahendusi. Ja eks selle tänase arupärimise eesmärk oligi saada ülevaade valitsuse kavatsustest ja meetmetest, et leevendada käibemaksust tulenevaid negatiivseid mõjusid Eestimaa inimestele, ettevõtetele ja avalikule sektorile. Ma väga loodan, et ministril on meie küsimustele [vastates] võib-olla veel natukene midagi lisada sellele, mis just vahetult enne seda [arupärimist] käsitlemist leidis. Aitäh!

Väga suur tänu! Kas te eeldate, et minister tuleb ka pulti või oligi see …? (Hääl saalist.) Ikka jaa. Palun, härra Lauri Läänemets, arupärijate küsimustele vastamiseks kõnetooli!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud arupärijad, Riigikogu liikmed ja külalised ka! Jaa, ma proovin [vastata], vaatan, mis eelmisest vastusest puudu jäi. Ma võib-olla küsimuste kaupa ei lähe, vaid ütlen mõned sõnad üldiselt. 

Ja kuna küsimus üldse puudutab Siseministeeriumi valdkonda ja inflatsiooni, käibemaksu ja palgatõuse, siis ma vaatasin kiiresti järgi, mis need palgatõusuprotsendid olid. Ma võin need siin ette lugeda. 

Ma vaatan, et vastavalt sellele, kes siis oli minister, saan öelda erakonna. Aastal 2014 Isamaa, no IRL‑i ajal oli üldine palgatõus 5,1%, politseinikul 13,8%, päästjal 2,1%. Siis tuli politseinikul 16,7%, vahepeal oli päästjal –1%, siis tuli 2016. aastal 4,3% politseinikul, päästjal 7%. Siis taas sotside ministrite ajal 2,6%, 0,2%, 8,0%, 6,8%. Ja siis, kui Andres Anvelt oli minister, oli politseinikel 12,5% ja päästjatel 17% tõusu. Ja tõesti, meil oli siin arutelu, et kui Mart Helme oli siseminister, siis aastal 2020 oli politseinike palgatõus 4,5% ja päästjatel 9,8% ja aastal 2021 oli kõigil 0%, hiljem siis tulid veel 5% ja 11% palgatõusud. Ehk siis, kui sinna kõrvale paigutada see olukord, et meil sellel aastal on eesliinil 36% palgatõusu päästjatel ja päästeametnikel – see on ka minu arvates tähtis, et palgatõus tuli, siin pahandati, et ametnikel ka mõnikord palgatõus on, neil oli 17% ja politseiametnikel keskmiselt 17% –, ma arvan, et see kogu inflatsiooni mõttes ja ka käibemaksu tõusu mõttes pakub kõvasti leevendust.

Aga loomulikult, käibemaksu tõus ei ole kõige parem asi kunagi. Me näeme, kuidas see mõjutab. Ma ütlen siseministri ja sotsiaaldemokraadina: minu arvates peab proovima ühiskonnas tasakaalu hoida. Ehk mida rohkem me teeme selliseid maksumuudatusi, mis mõjutavad neid inimesi, kellel on madalam sissetulek, või keskklassi, seda rohkem me saame ühiskonnas probleeme juurde. Ja mida rohkem on ühiskonnas nii-öelda toimetulekuprobleeme, seda rohkem me peame võtma raha ja panema seda sotsiaaltoetustesse. Ma arvan, et see majanduse ja riigi rahandus‑ ja majanduspoliitika mõttes pole mõistlik. Sellise majandus‑ ja rahanduspoliitika üle ei saa meil Eestis keegi uhke olla, kus meil satub inimesi toimetulekuraskustesse – see ei ole mõistlik asi. Ja seetõttu ma olengi üllatunud, kui tihti räägitakse, et Eestis on nii äge maksusüsteem, et käiakse seda välisriikides promomas. Ma arvan, et see ei ole hea olnud ja ei ole ka see käibemaksu tõus väga hea, aga koalitsioonid on koalitsioonid, kui kokku lepitakse, siis tuleb neid asju teha. 

Kogu selle maksupaketi vastukaaluks ja tasakaalustamiseks seisid sotsiaaldemokraadid selle eest, mina siseministrina ka, et tõuseks alampalk. Alampalga tõus puudutab väga paljude inimeste sissetulekut. Kümnest detsiilist esimesel kuuel detsiilil tegelikult palk tänu sellele tõuseb, mõnel rohkem, mõnel vähem, aga see on oluline leevendus. 

Täpselt samamoodi, nagu on leevendus automaksu vastu ühistranspordireformi läbiviimine. Kui automaks mõjub negatiivselt, siis ühistranspordireformi läbiviimine selles mõttes positiivselt, et isegi kui need käibemaksud ja automaksud inimesi puudutavad, siis pooled inimesed autoga ei sõida, neil on vaja nagunii ühistransporti. Me kõik teame väga hästi, et Riigikogu Arenguseire Keskus tegi kolm aastat tagasi analüüsi ühistranspordi kohta või nii-öelda liikuvusanalüüsi, kus nad nentisid olukorda, et need inimesed, kes on just väiksema sissetulekuga, ostavad järjest rohkem autosid, nende puhul on kõige suurem autode ostu kasv, sellepärast et töökohad lähevad kaugele ära, ligipääs halveneb. Kuna sissetulek on väike, siis inimesed sõidavad ennast vaeseks. Isegi automaksust loobumine neid inimesi ei päästa, tegelikult neid inimesi päästab parem ühistransport. See on ka see, milles me oleme kokku leppinud ja mida regionaalminister eest veab. Ja nende seas on kindlasti politseinikud ja päästjad, ma võin öelda.

Ehk siis loomulikult, käibemaksu tõusul on oluline mõju Eesti inimeste, sealhulgas ka sisejulgeoleku valdkonna inimeste toimetulekule. Aga kõiksugu muud meetmed, mida me valitsusega üheskoos teeme, leevendavad neid ka. Ja ma usun ja loodan, et piisavalt. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on terve rida küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tulen mõnevõrra tagasi selle arupärimise võib-olla tuumküsimuse juurde, mis puudutab käibemaksu tõusu. Võib öelda, et mõnes mõttes on meeldiv näha, et viimasel ajal meediapildis on tekkinud kolm erinevat koalitsioonierakonda. Enam polegi niimoodi, et Reformierakond üksi otsustab ja teeb, vaid tuleb välja, et Eesti 200‑l on oma seisukohad mitte ainult juhi küsimuses, vaid ka selles valguses, mis puudutab näiteks automaksu. Samuti on sotsiaaldemokraadid ikka aeg-ajalt välja öelnud, et tegelikkuses see käibemaksu tõus, mis suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust, ei ole õige asi. Ja ka maksuküüru kaotamine pole teie esmane eesmärk, sest tegemist on sisuliselt astmelise tulumaksuga, mida sotsiaaldemokraatide kätega soovitakse ära kaotada.

Nüüd on tegelikult teil mõned võimalused veel veenda oma fraktsioonikaaslasi parlamendis mitte seda eelarvet vastu võtma ja need halvad asjad jäävadki toimumata. Nii et mu küsimus teile on lihtne: kas te olete valmis koalitsiooninõukogus ja erakonna esimehena tõstatama ettepaneku, et jätta see käibemaksu tõus ära ja teha midagi mõistlikumat selle asemel?

Aitäh! Nüüd te tegite ju kohe liiga meile, et sotsiaaldemokraate ainult vahepeal on märgata. Me ikka oleme tasakaalustav jõud selles valitsuses, kaks paremerakonda ja üks vasakerakond. Ja see on normaalne. Mina selles mõttes ei häbene kunagi rääkida ka sellest, kus kohas meil on erinev nägemus. Lõpuks on tähtis see, kus kohas me kokku lepime. Meil ongi maailmavaateliselt erinev nägemus sotsiaal-majanduslikes küsimustes. See on normaalne, et me oleme erinevatel seisukohtadel. Me seda tasakaalu minu arvates oleme päris jõuliselt pakkunud.

Nüüd, teie küsimus tähendab ju riigi rahanduse mõttes väikestviisi katastroofi, sest teatud seadusemuudatused, mis on seotud eelarvega, meil on juba tehtud ja teatud seadusemuudatused on siin tulemas. Ma arvan, et see riigi rahanduse mõttes ei ole vastutustundlik. Rääkides maksuküürust – ma tean, et te olete ise väga hea arvutaja ja väga kiire ja põhjalik analüüsija –, tegelikkuses on maksuküüru asemele normaalse astmelise tulumaksusüsteemi tegemine samuti päris kallis nii-öelda miinusmärgiga projekt. Ehk siis mõnes mõttes mina võtaksin seda protsessi nii: me täna maksuküüru kaotame ära, järgmisena teeme astmelise tulumaksu – normaalse astmelise tulumaksu. Tegelikkuses edaspidi iga muudatus normaalse astmelise tulumaksu poole liikumisel on ainult plussmärgiga asi ja ma olen öelnud, et see tuleb varem või hiljem – kõige hiljem pärast järgmisi valimisi suht kohe, sest riigi rahanduse seis on selline, et nende tavaliste maksude ja kärbetega, mida siiamaani aastaid on tehtud, pole enam võimalik edasi minna. Suurusjärgud on sellised, et sealt enam tulemust ei saa.

Nii et ma olen täiesti seda meelt, et ka parempoolsed erakonnad jõuavad selliste maksumuudatusteni varem või hiljem. Enne viimaseid valimisi ma seda ka ütlesin: ükstapuha, kes võimule saab, kui ta täna ütleb teile valimiskampaanias, et maksumuudatusi ei tule, siis ta valetab, sest riigi rahanduse olukord seda tingib. Täpselt niimoodi on läinud. Need maksumuudatused tulevad. Need, kes sellest rääkida ei tahtnud, nüüd peavad sellest ikka rääkima. Niimoodi on. Ma arvan, et seal on seda positiivsust ja võimalust ka. Nii et selle nimel me tegelikult ühiselt siin koalitsioonis tegutseme mõnes mõttes, et astmeline tulumaks normaalses versioonis tuleks.

Hea kolleeg Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Väga austatud siseminister! Nii väga tahaks teiega just poliitilist debatti pidada. Ma loen murega, kuidas võib-olla järgmisest nädalast teie uus ametikaaslane, välisminister Arko Okk, kui ta peaks võitma Eesti 200 valimised, on öelnud välja seda, et Venemaa on praegu väga nõrk ja tema arvates tuleb oma naabrit mõista. Mind muidugi väga huvitaks, kuidas teie siseministrina sellele reageeriksite alates järgmisest nädalast ja mis Eesti poliitikas ja valitsuse tasandil juhtuma hakkab. Kahjuks ma ei saa seda küsida, sest me oleme käibemaksu arupärimise juures. Paljud Eestimaa inimesed on tulnud minu juurde ja küsinud sellise küsimuse, et mis see Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe positiivne agenda on tervishoius ja sotsiaalvaldkonnas. Kuidas te toimetulekut parandate selle käibemaksu tõusuga? Kas te saaksite mõned head vastused mulle anda, mis ma neile inimestele ütlen?

Aitäh! Ma muidu kommenteeriksin sisuliselt seda teemapüstitust, seda Eesti 200 esimehekandidaadi väljaütlemist, aga kuna ma pole seda lugenud, siis ma ei tea. Aga selles mõttes tasub muretseda küll, et Venemaa on nõrk. Näiteks demokraatia küsimustes on ta väga nõrk ja ebapädev. Ja see avaldab meile mõju. Ja kõik sellised asjad seal on. Ma ei tea, mis seal täpselt mõeldud oli, aga julgeoleku mõttes ta meile probleem on ja seda peab tõsiselt võtma.

Aga mis puudutab tervishoidu ja käibemaksu, siis ma ei usu, et me käibemaksuga tervishoiumuresid eriti lahendame. Aga me õnneks oleme koalitsioonilepingus kokku leppinud, et kogu selle tervishoiu rahastamise küsimuse puhul terviseminister Riina Sikkut, juhtumisi sotsiaaldemokraat, peaks varsti lahendusega välja tulema. Meie näiteks peame oluliseks, et see lahendus ei hõlma mitte ainult seda, kuidas otseselt raha puudujäägi küsimusi tulevikus lahendada, vaid tegelikult, ma arvan, peaks lahendama ka ravijärjekordade pikkuse küsimuse. Nii et mina loodan, et terviseminister selliseid ettepanekuid teeb. 

Ma tean, ta on korra mulle rääkinud, aga seal on palju spetsiifilisi selle valdkonna termineid ja loogikaid, need mul kahjuks pole meelde jäänud, aga see pakettettepanek tuleb päris mahukas ja põhjalik. Nii et me seda debatti saame siis pidada. See muidugi eeldab väikest rahalist panust, aga me teame, et riigieelarves raha ei ole. Seda kõike, kõiki neid positiivseid sisulisi muudatusi saatvaid maksuarutelusid minu arvates ei tohiks peljata. Need pigem aitavad probleemidest üle saada ja jätkuvalt: jõukate inimeste suurem panus ei ole mitte karistamine maksude kaudu, vaid see on auasi, kui mina saan Eesti inimesi, Eesti kultuuri, Eesti lapsi ja eakaid aidata. Nii et ma jätkuvalt ütlen, et me peaksime tunnustama kõiki neid, kes püüdlevad selliste süsteemide poole, ka neid, kes saavad natukene rohkem maksta kui teised. Nad aitavad väga paljusid. 

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Härra minister! Tõepoolest, me elame väga keerulisel ajal. Aastaga on kolmekordistunud nende inimeste arv, kes elavad absoluutses vaesuses, ja nagu te täiesti õigesti mainisite, käibemaksu tõus ilmselt lööb neid kõige valusamalt ja astmeline tulumaks oleks väga hea lahendus. Teie arvate seda, aga teie koalitsioonipartnerid nii ei arva. Te olete maininud, et sotsiaaldemokraatide arvamus tihti erineb koalitsioonipartnerite omast. Aga millegipärast lõpuks juhtub ikkagi nii, nagu Reformierakond ütleb. Kas te ei arva, et võib-olla ei tasu oodata kolm ja pool aastat, vaid tasub see ettepanek teha mitte siin saalis opositsioonile, vaid enda koalitsioonipartneritele? Siis võib-olla me suudame seda vaesuse kasvu Eestis pidurdada Reformierakonna abiga.

Aitäh teile! Muideks, see küsimus ei peaks üldse olema selliselt adresseeritud. Ma arvan, et nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond oleksid pidanud valimistel parema tulemuse tegema, siis me seda debatti sellisena ei peaks. Siis te seda küsimust ei küsiks ja võib-olla oleks hoopis teine olukord olnud – meie tegemata töö. 

Nüüd, tegelikult mina arvan, et Reformierakonna abiga ja koos nendega saab ka väga palju olulisi häid asju ära teha, ega alampalga tõstmine ei ole halb asi. Reformierakonnaga koos oleme kokku leppinud, et see tuleb. See on minu arvates oluline. Te ütlete, et Reformierakond midagi teha ei taha. Kuidas? Alguses, kui arutelu algas, me olime teineteisest väga kaugel. Selle eesmärgi puhul, et alampalk 50% keskmisest palgast nelja aastaga, alguses oli arvamus, et võib-olla ei peaks selles kokku leppima. Lõpuks ikka leppisime kokku. Isegi peaminister pidas seda nii oluliseks, et ta käis ettevõtjaid veenmas selles, et see tuleks ära teha. Ma arvan, et sotsiaaldemokraatidel on hea argumenteerimis‑ ja veenmisoskus tegelikult olemas selles koalitsioonis. 

Lõppkokkuvõttes jah, ei tulnud küll sellist pangamaksu, nagu me soovisime. Aga kui alguses oli seisukoht üldse see, et mis me siin segame, las pangad tegutsevad, las need ülikasumid seal olla, siis lõppkokkuvõttes seda arutasime, meil oli ka palju argumente ja loomulikult riigi rahanduse olukorda vaadates peaminister ühel hetkel pidas väga oluliseks pangajuhtidega kohtuda ja edastas ka sõnumi, et tegelikult riigieelarvesse ja inimeste toimetulekusse tuleb panustada. Ma arvan, et see on ka väga hea argumenteerimisoskuse tulemus. Nii et peab ütlema, et mõju on. 

Kindlasti me räägime astmelisest tulumaksust, ma olen seda koalitsiooni erinevatel, ka eelarve tegemise läbirääkimistel mitu korda lauale pannud. Tõsi, algus on olnud alati selline, et me oleme teineteisest päris kaugel, aga vaadake, kui me nüüd selle maksuküüru ära kaotame, siis järgmine samm ongi astmeline tulumaks. See loogika läheb nüüd nii lihtsaks ja rahaliselt ja plusspoolelt ära. Ma arvan, et need argumendid ühel hetkel ka loevad, andke natuke aega, me kindlasti arutame teineteisega ja kindlasti leiame mingid head lahendused. Nii et me selles valitsuses häid asju teeme ikka koos ja halbu asju ka koos. Ei ole niimoodi, et keegi on siin ainukesena paha. Ma lihtsalt vahepeal pean rääkima ka kui sotsiaaldemokraat ja ütlema, et minu nägemus nendest nii-öelda maksupoliitilistest sammudest ja kõigest muust on võib-olla erinev, aga lõpuks seda, mis me kokku leppinud oleme, me teeme koos.

Seda oli hea kuulda. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite oma vastuses, et te, sotsiaaldemokraadid, olete tasakaalustav jõud selles koalitsioonis. No mina seda ei tunne ja tõenäoliselt Eestimaa inimesed samuti ei näe seda teie tegudes. Te olete tõstnud juba oma otsustega käibemaksu, see rakendub 1. jaanuarist, lisatulu riigieelarvesse seega üle 300 miljoni [euro]. Aga kui teil seda jõuõlga ei ole teha suuri asju, õigeid asju selles koalitsioonis väikse partnerina, siis tehke väikseid. Ma arvan näiteks, et Põhja-Tallinna elanikud oleksid väga tänulikud teile, kui te ei sulgeks Põhja-Tallinna päästedepood. 700 000 [eurot], ja lahenduse tegelikult pakkus välja Tallinn, et ta võtab need kulud enda kanda. Aga te ei läinud selle üle isegi kõnelustele, läbirääkimistele. Mis siis Põhja-Tallinna inimesed peavad edaspidi tegema? Ja jällegi, no ei ole usku sellesse, et te olete tasakaalustav jõud.

Aitäh! Ma pean alustama igaks juhuks kaugemalt, siis te saate kontekstist aru. Ma ei tea, kas see kaugem võib olla seal, kus kohas Keskerakonna siseminister oli see, kes koos Keskerakonnaga valitsuses selle kärpe sisse kirjutas sinna eelarvestrateegiasse. Selle küsimusega ma tegelesin. Lisaks sellele te olite veel sinna eelarvestrateegiasse sisse kirjutanud muidki asju. Ma võin neid avada, millega ma tegelema pidin, ja tegelikult nendest väikestest asjadest ma ju jagu sain. 

Keskerakonna sooviks näiteks oli Reformierakonnaga koos kokku leppida aastal 2021, et järgmisel aastal PPA‑st koondatakse 50 politseiametnikku, 2 miljonit eurot võetakse ära. Teate, sellest me saime jagu, sellega ma sain hakkama. Siis oli Häirekeskuse töötajate kokkutõmbamine. Sellest me saime jagu, muretsema te ei pea. Siis tegite te koos otsuse, et elanikkonnakaitsesse [suunatakse] 52 miljonit [eurot] järgmiseks kaheks aastaks investeeringuid – selle eest sügav kummardus, väga tubli otsus –, aga juhtumisi oli see mitte püsiraha püsikuludele, mis seal tekkisid, vaid ühekordne raha ja sealt paistsid uued Päästeameti kärped ja komandode kinnipanemised. Ehk siis seal olid ka mitmed miljonid eurod. Sellest me saime ka jagu. Selliseid asju oli palju, sinna juurde veel igasuguseid kärpimissoove ja kõike muud. Ligi 20 miljonit eurot kokku selliseid nii-öelda kokkutõmbamisi. 

Põhimõtteliselt saime sellest jagu niimoodi, et jäigi see õnnetu Kopli komando. Selles kontekstis ta võib-olla oli ... Ja Tallinna ettepanek. Ma siin kommenteerisin ka. Kuna tegemist on palgarahaga, siis munitsipaalpäästet me looma ei hakka, seda kokkulepet pole olnud. Aga kuidas me ta lahendasime? Me oleme selle lahendanud tegelikkuses mõistlikult ära ka Tallinna jaoks. Komando füüsiliselt ei ole alates järgmise aasta veebruarist enam Koplis. Aga need töötajad, kes seal on, saavad kõigepealt pakkumise nendele vabadele kohtadele, mis siin on, pluss me leidsime juurde 250 000 eurot, et tugevdataks Lilleküla ja kesklinna komandot, sinna tulevad töökohad juurde, need inimesed saavad tööd.

Ja nüüd, kui me arvestame seda, et vist siis, kui Keskerakonna minister oli valitsuses siseminister, umbes sellel ajal tehti Päästeametis üks analüüs tulevase Kopli komando asukoha kohta, ja see analüüs nägi ette, et kui uus hoone ehitatakse, siis ei tule see enam Koplisse, vaid Haaberstisse. See vist oli ka teie ajal tehtud plaan. Päästeamet tegi selle plaani ilma ühegi poliitilise tagamõtteta. Nad vaatasid seda, kus kohas on rohkem elanikke, kus kohas juhtub rohkem õnnetusi, ja Haaberstis lihtsalt elab oluliselt rohkem inimesi. Nii et see tulevikunägemus Päästeametil – ilma siseminister Läänemetsata või tänase valitsuseta, pigem teie ajal, siis kui te valitsuses olite – oli see, et Koplist komando ühel hetkel ära kolib ja teised komandod reageerivad sinna. Kuna me nüüd oleme inimestele tööd pakkumas ja tugevdame teisi komandosid, siis me sisuliselt suudame seda tagada ja me suudame ka vabalt jääda selle 15‑minutise reageerimisaja sisse, mis on ette nähtud. Nii et turvalisuse pealt me järeleandmisi ei tee. Ja tõsi on see, et ühtegi uut kärbet sellesse valdkonda me juurde ei lase.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Nojah, te ei väsi korrutamast mingisugusest kokkuhoiukavast, mis oli vastu võetud mitu aastat tagasi, kui olid [teistsugused] olukorrad. Samas te olite siseminister ka eelmine aasta, panite eelarvet kokku, jagasite sadu miljoneid eurosid laiali ja nüüd mõnda miljonit Siseministeeriumile ei olnud võimalik leida ei selle aasta eelarvesse ega ka järgmise aasta eelarvesse. Nii et see ei ole päris adekvaatne jutt. Ikka vastutab see, kes istub, ja lükata süüd siin mitme aasta taguste otsuste kaela ei ole tegelikult eriti aus ega õiglane.

Aga minu küsimus puudutab pigem ühistransporti. Tasuta ühistranspordi maakonnaliinidel te kaotate, loodate saada sealt mingi kolm miljonit [eurot] tulu. Aga samas on öeldud, et kogu ühistranspordi peale – ise seda teemat siin puudutasite, sellepärast ma küsin, nii et ei ole vaja, Toomas, noogutada – on Transpordiametil arvestus selline, et 30 miljonit on puudu, 10 miljonit anti, ma tean, Madis Kallasele järgmiseks aastaks. Isegi kui panna see kolm-neli miljonit piletist, siis kust see liikuvusreform paistab, kus bussid liiguvad, rongid liiguvad ja automaks ei olegi nii hull?

Ahhaa! Aitäh! Jaak Aab, teid ma olen alati kiitnud nii ministrina kui parlamendiliikmena. Reeglina räägite tõtt ja õiget juttu ja reeglina noogutan kaasa. Muidugi ma alustan sellest komandost ja kõigest muust. Täna õhtul on ka, ma tunnen seda, see ootus, mis mulle ministrina on pandud, väga auväärne, et kõik teie varasemad kärped ja mingid muud otsused, elanikkonnakaitse ja 30 aasta tegemata investeeringud, ma peaksin järgmise ja ülejärgmise riigieelarvega ära lahendama. Ei, ma võtsin ette kõigepealt päästjate-politseinike palgad, need ajaloolised palgatõusud, mis sellel aastal tulid. See oli prioriteet number üks. Sellel aastal eelarvet tehes oli kaks prioriteeti: kärped ära jätta – peaaegu, ma ei tea, 97% või 98% see õnnestus – ja teine oli politsei väljaõpe – sinna läheb ka üle 50 miljoni euro järgmise paari aasta jooksul. Kui meil politseinikke lihtsalt liiga palju ära läheb ja me neid asemele ei suuda koolitada, siis meil palkadega pole seal enam midagi teha. On vaja ka inimesi, kellele maksta. Nii et mul on oma tegevustes sellised prioriteedid. Järgmise aasta prioriteet on uuesti palgatõusud.

Mis puudutab ühistransporti – väga õige küsimus! Aga Transpordiameti [esindajad] veel ei ole laua taga saanud olla kõigi küsimuste arutelu juures. Mis puudutab dotatsiooniraha, siis sealt on puudu rohkem kui 10 miljonit, see oli sellel aastal vist ligi 18 miljonit. Selle raha me leidsime ja kokkulepe on see, et dotatsiooniraha on lisaks. Ehk siis me paneme juurde uue rahana 30 miljonit järgmise kahe aasta jooksul, pluss dotatsioon. Me dotatsioonist ei räägi, sellepärast et see on elementaarne asi: kui riik on võtnud kohustused, need on lepingutega kaetud, siis neid kohustusi tuleb täita. See ei ole mingisugune poliitiline võitlus. Aga kui nii tahta võtta, siis mitte 60 miljonit eurot, vaid ligi 100 miljonit läheb ühistransporti järgneva kahe aasta jooksul ja ma arvan, et sellel on mõju.

Ma pole ise näinud seda täpset kava, aga ma umbes tean, millest see koosneb. Ütleme niimoodi, et lõppkokkuvõttes seal kaks kolmandikku läheb algusaastatel investeeringuteks, sest meil on vaja taristus [luua] võimalus, et kui me tahame tihedalt ronge panna liikuma, siis tuleb teha möödasõidud ja mingisugused muud asjad. Meil tuleb peatused teineteisega ühendada, lähemale viia, ümber ehitada. Ja teine pool tõesti on see, kuidas tihedam sõitmine ära korraldada. Natukene puudutab see arvatavasti dotatsiooni, natukene puudutab seda, et teatud liinidel on võimalik piletiraha võtta ja kommertslikult on need kindlasti tasuvad. Siis me lubame ja võimaldame seda kõike teha. Umbes sellistest asjadest ta koosneb. Nii et see küsimus oli õige ja vastus on meil õnneks sellele küsimusele olemas.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te olete peaministrilt päris palju õppinud. Sageli alustate oma küsimust ajaloo meeldetuletamisega ja viskate küsijale nina peale. Ma siis tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid on ainus parlamendierakond, kes on teinud varasemalt ettepaneku kaitsekulutusi kärpida, mis muidugi tänasesse päeva jõudes on ülimalt lühinägelik käik olnud omal ajal. Aga Siseministeeriumi rahast nii palju, et teie tegite eelmisel aastal ju ettepaneku, olles siis veel minister eelmises valitsuses, oma valitsemisalast katuserahad suunata teiste ministeeriumide valitsemisala objektidele. Nii et selle järgi võib aru saada, et Siseministeeriumis on raha küll, jääb ülegi, sellest võib lasteaedu, koole ja muid objekte kohalikele omavalitsustele ehitada ja neid remontida. Aga mu küsimus on konkreetne. Täna on veel aega, et vigu parandada ja sellest Reformierakonna kõige kallimast lubadusest, olematu maksuküüru likvideerimisest loobuda. See on karjuvas vastuolus sotsiaaldemokraatide valimiseelse lubadusega. Kas te olete selleks valmis?

Aitäh! Ma ei tea, minevikku ... Selles mõttes, et ma polnud parlamendis tollel ajal, kui igasuguseid ettepanekuid tehti. Ma olen seda öelnud, et minul on teistsugune nägemus asjadest, mina juhin täna seda erakonda ja olen oma arvamust väljendanud. Täpselt nii ta praegu on. Eks igas erakonnas on olnud igasuguseid huvitavaid arvamusi, kui me seda vaatame. Nüüd, mis puudutab seda maksuküüru. Jah, loomulikult, kui me koalitsiooniläbirääkimisi pidasime, siis, ma arvan, sotsiaaldemokraadid tegid umbes kümme korda ettepaneku, et ärme maksuküüru ära kaotame ja ärme teeme nii palju maksutõuse. 

Vabandust, aga sotsiaaldemokraadid mitte kunagi oma elus isegi pole mõelnud Eestis korraga nii palju maksumuudatusi ja maksutõuse teha. Vasakpoolse erakonnana tavaliselt heidetakse meile ette, et me oleme mingit maksufetišit omav erakond. Aga ei. Tavaliselt on maksumuudatusi vaja mingisuguse asja rahastamiseks või õigluse või mingi käitumise nügimiseks. Me oleme seda teinud, me võime seda veel teha.

Loomulikult me toetame seda, kui see uuesti arutlusele tuleb. Pigem ma ütleksin niimoodi, et me oleme täna sealmaal, kus kohas kogu see masinavärk on käima lükatud, me oleme kokku leppinud selles ja meie kokkulepetest ei tagane. Ja üks põhjus minu arvates on positiivne ja ma olen seda siin saalis mitu korda öelnud: see on see, et kui maksuküürust tahta teha normaalne, tavaline kolme kuni nelja astmega astmeline tulumaks, siis see on ka miinusmärgiga projekt. Aga kui me maksuküüru ära kaotame, siis järgmine on plussmärgiga astmeline tulumaks. Me võib-olla saame seda teha koos teiega, võib-olla kellegi teisega, ma ei tea, kas see tuleb varem või hiljem, aga ma ikka jätkuvalt usun, et pärast järgmisi valimisi. 

Nii et tegelikkuses sotsiaaldemokraatide jaoks, jah, väike ebaõiglus siin on sees, aga me avame päriselt tee astmeliseks tulumaksuks, me teeme seda koos Reformierakonnaga. Mul on selle üle väga hea meel. Ja arvestades seda, millised on suurusjärgud riigieelarves, milliseid summasid on vaja, ja arvestades seda, et enam ei ole võimalik neid suurusjärke kätte saada ei käibemaksust ega lihtsalt tulumaksu tõstmisest või, ma ei tea, automaksust, siis ma olen täiesti kindel, et astmeline tulumaks tuleb. Nii et sellel on positiivne külg. Me saame maksusüsteemi õiglasemaks, sealt tuleb riigieelarvesse raha ja me saame sellega tasakaalustada seda, et jõukate ja keskklassi sissetulekute vahe võib-olla nii suur ei ole, vaid inimesed, kellel on raha, saavad panustada riigieelarvesse. Mina ütlen, et see väärib tunnustamist. Kui sul on võimekus ja sa saad kedagi aidata, siis minu arvates neid kõiki inimesi, kes on rikkad, väga rikkad ja saavad panustada, tuleb ainult tunnustada, ja neid inimesi ka, kes tahavad neile võimaluse anda. 

Aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Kersti Sarapuu!

Veel kord, austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kõigepealt repliigi korras alguseks ma ütlen minister Lauri Läänemetsale, et ka sotsid olid valitsuses, kui tõsteti õpetajate alampalga määra Jüri Ratase valitsuse ajal 365 euro võrra nelja aasta jooksul kuni 1315 euroni. Mispärast ma seda täna siin ütlen? Kuna eile Kristina Kallas Delfi intervjuus väitis, et kümne aasta jooksul pole õpetajate palkadega midagi ette võetud.  

Läheme tänaste teemade juurde. On jäänud poolteist kuud, kuni hakkab kehtima käibemaksu tõus 20%‑lt 22%‑le. 2024. aasta 1. jaanuarist käibemaksu tõus 22%‑ni ehk täpsemalt öeldes kaks protsendipunkti ehk 10% tõstab absoluutselt kõiki hindu ja teenuseid, sealhulgas kütuse hinda. Käibemaksu tõus on tavalisele inimesele maksutõusudest kõige valusam. Eriti puudutab see neid, kelle sissetulekud jäävad alla keskmise. Igale asjale ei tule täpselt 2% juurde, mõnele kaubale tuleb palju rohkem, mõnele ei tule üldse. Märkamatult kujuneb sellest riigi poolt prognoositud number 235 miljonit eurot.  

Käibemaksu tõstmine on riigile väga mugav. See ei ole konkreetne, nagu näiteks kavandatav automaks, kus näed konkreetset summat. Käibemaksu tõus ei paista aga nii palju silma, kuna hinnad muutuvad iga päev, ja käibemaksu osakaalu on inimestel raskem eristada. Sotsiaalpoliitiliselt ei ole see kõige mõistlikum maksutõus. Selle asemel, et väiksema sissetulekuga inimesi toetada, maksustame me neid kõige rohkem. Eesti maksusüsteem on aga kogu aeg jõukaid inimesi soosinud. Suur oht on ka see, et kaupmehed panevad hindadele kordades rohkem otsa või inimesed ostavad aasta lõpus end ebavajalikest asjadest vaeseks. Värske Kantar Emori uuringu kohaselt plaanib viiendik inimesi tööstus‑ ja kauem säilivaid toidukaupu enne aasta lõppu ette osta. Kindlasti näeme tänavu suuri reklaamikampaaniaid, mis kutsuvad inimesi varusid soetama. Ja eks see olegi kaupmeeste unistus, et aasta lõpuks laod tühjaks saaks.  

Käibemaksu tõus on nagu lakmuspaber, mis näitab, kuidas ettevõtjad käituvad, kas proovitakse tarbijale võimalikult vähe haiget teha või kasumit kasvatada. Seepärast võiksid inimesed rohkem jälgida, kuidas nende keskmise toidukorvi hind lähikuudel muutub. Uuringutest selgub, et tublisti üle poole tarbijatest peab oma oste juba praegu rahaliselt väga hoolikalt valima, otsib sooduspakkumisi ja jätkuva hinnatõusu korral loobutakse paljuski kvaliteetsemate toiduainete ostmisest. Euroopa Liit maksustab toiduaineid madalama käibemaksuga, meie aga liigume risti vastupidises suunas.  

Umbes sellist inflatsiooni nagu augustis, 4,6%, prognoositakse ka järgmiseks aastaks. Oluline põhjus, miks tuntav hinnatõus püsib, on maksutõusud. Rahandusministeerium on hinnanud, et maksuotsused annavad ligi 1,5% järgmise aasta inflatsiooniks. Lisaks käibemaksu tõusule kaotatakse alates 2024. aastast mitmed maksusoodustused, muu hulgas eluasemelaenu intresside mahaarvamine ning täiendav maksuvaba tulu abikaasa ja laste eest.

Mis siis kõike seda on põhjustanud, et hakkame rinda pistma arvukate maksutõusudega lähiaastatel? Väga väiklane on peaministri poolt kogu aeg väita, et eelmised valitsused on raisanud ning pole reserve kogunud. On ju faktiliselt selge, et viimased kaks valitsust on hoogsalt kasvatanud püsikulusid ning neid ka laenu arvelt katnud. Loomulikult on kõige kaalukam riigieelarve koostamist mõjutav tegur ka Eesti kaitsevõime hüppeline tõstmine. Ei ole saladus, et alates järgmisest aastast investeerime me esmakordselt kaitsekuludesse üle 3% sisemajanduse koguproduktist. Järgneval neljal aastal oleme 3% taset samuti hoidmas. See tähendab …

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

See tähendab, et Eesti panustab igal aastal kaitsevõime tõstmisse ligi 400 miljonit eurot varasemast rohkem. Kokku ulatuvad kaitsekulud koos liitlaste kuludega järgmisel aastal üle 1,3 miljardi euro. Järgmise nelja aasta kogusumma on suurusjärgus 5,6 miljardit.

Laiapõhjaliste maksumuudatustega kaasneb alati mõju nii ettevõtete ja organisatsioonide investeeringutele kui ka tarbijakäitumisele. Hetkel langeb kokku mitu tarbijat negatiivselt mõjutavat tegurit: kõrged intressimäärad ja maksutõus. Lisaks jahutab üldist majanduskeskkonda välisnõudluse kukkumine. Kuigi võime nõustuda, et kriiside ajal tuleb paratamatult teha raskeid ja ebaproportsionaalseid otsuseid, tuleks raskusi ületada ja samal ajal mitte unustada pikka vaadet ega lasta maksutõusust kannatada ettevõtete ja organisatsioonide investeeringutel, mis soosivad lisandväärtust ja teadusarendust nii avalikus kui ka erasektoris. Selle kõige valguses on taas mõistlik meelde tuletada loobumist niinimetatud maksuküüru kaotamisest, mis igal aastal toob riigieelarvesse ligi pool miljardit [eurot] püsikulu. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Enne valimisi on väga hea olla sotsiaaldemokraat ja jagada rahvale meeldivaid lubadusi. Aga üllatav on, kui palju on erinenud sotside käitumine valitsuskoalitsioonis sellest, mida enne valimisi lubati. Ka täna, kui ma kuulasin ministri vastuseid küsimustele, mis puudutasid käibemaksu tõstmist, siis ma olen ausalt öelda üllatunud. Minister ajas tegelikkuse ja unistused segi. Vastates minu küsimusele, miks mindi olematu – rõhutan, olematu – maksuküüru kaotamise teed, mis on karjuvas vastuolus sotsiaaldemokraatide ideoloogiaga ja valimiseelsete lubadustega, hakkas minister rääkima unistustest, kui hea on astmeline tulumaks. Nii et kes väga tähelepanelikult ei kuulanud, ei saanudki aru, millest minister räägib. Astmelisest tulumaksust. Aga meie rääkisime sellest olematu maksuküüru ärakaotamisest, mis läheb sadu miljoneid – sadu miljoneid – Eestis maksma. Sellele on juhtinud tähelepanu majandusinimesed, ettevõtjad, erinevad eksperdid, et praeguses olukorras on see käitumine täiesti majandusvaenulik, rääkimata inimeste toimetuleku seisukohast vaadatuna, ja loomulikult sotsiaaldemokraatide ideoloogia ja varasemate lubadustega ka vastuolus. Ja nüüd minister õigustab, kui hea samm see tegelikult on. 

Nüüd teiseks, Siseministeeriumi valitsemisalast. Ma olen siin seda juba varasemalt viidanud ja rõhutan veel kord: see ettepanek, mille minister tegi, olles eelmises valitsuses ametis, et Siseministeeriumi valitsemisalast võiks ka teiste ministeeriumide valitsemisala kulutusi finantseerida, viitab sellele, et Siseministeeriumis ei ole probleeme sisejulgeoleku tagamise, ei politseinike palkade ega muude vajalike investeeringute, sealhulgas ka komandode ülalpidamiskuludega. Nii et tegelikud ettepanekud ja retoorika lähevad lahku. 

Mis siis on juhtunud lisaks sellele tõesti, ma ütlen, rumalale tulumaksuseadusele, mille koalitsioon on heaks kiitnud? Käibemaksu tõus – käibemaksu tõus 20%‑lt 22%‑le. See ju haavab kõige rohkem just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi, kes igapäevaselt tarbivad toiduaineid, esmatarbekaupu ja ravimeid ning kes valdavalt oma sissetuleku sellele panevad. Nende jaoks on see vältimatu hinnatõus ja hinnakasv. Suurema sissetulekuga inimesed saavad oma ostukorvi korrigeerida, aga kõige valusamalt lööb ta just [vaesemaid] ja see on kõige ebaõiglasem, mida praegu tehakse. 

Ja siin on küll praegusel valitsusel just mõistlik eeskuju võtta Isamaa Erakonna ettepanekust, millega omal ajal see madalapalgaliste tulumaksusoodustus sisse viidi. Meie soov oli ka teha suur hüpe, 500 eurot kõigile tulumaksuvabastust. Enne seda oli plaan ju 10 euro kaupa minna, aga meie tegime mitmesajaeurose, et just madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust vähendada. Aga kuna see kõigile ei olnud võimalik ja vaatasime, et riigi üldisest seisukohast ei ole see jõukohane, siis me käitusime riigimehelikult ja tegime sujuva ülemineku, mitte maksuküüru, vaid sujuva ülemineku – härra siseminister, kui sa kuuled – sujuva ülemineku ehk tinglikult astmelise tulumaksu, kui soovite. Ja seda läheb nüüd sotsiaaldemokraatlik valitsus sellise hinnaga täna tühistama. Tegelikult uskumatu, et te selleks valmis olete ja et te nii allaandlikult selles koalitsioonis olete käitunud.

Lisaks sellele on praegune valitsus läinud ju ka pensionide kallale, vähendama pensione maksupoliitika kaudu, ehk otsustanud ära kaotada keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Selle olete te ka ära otsustanud ja kokku leppinud. No ei sõnagi enne valimisi sellest. See kõik käibemaksule lisaks.

Ja loomulikult perepoliitika, mis ei ole kunagi olnud praeguste koalitsioonierakondade prioriteet praeguses demograafilises kriisis ehk siis tulumaksu, miinimumtulumaksu …

Ma palun kolm minutit lisaaega.

 Kolm minutit lisaks.

Tulumaksumiinimumi ärakaotamine [alates] pere teisest lapsest. Pere esimesest lapsest [alates] kaotati see, mis lühiaegselt kehtis, ära siis, kui tekkis sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna koalitsioon kahe erakonna vahel, siis mindi ja lõhuti see süsteem ära, kaotati ära esimesest lapsest see soodustus. Nüüd on otsustatud teisest lapsest ära kaotada. Ja sotsiaaldemokraadid, loomulikult koos Reformierakonnaga, on rääkinud sellest, et oi kui halb on lasterikka pere toetus alates kolmandast lapsest, kuidas me seisame laste võrdsuse eest, esimese ja teise lapse eest. Aga ma tuletan meelde, et just nimelt Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid on need kaks erakonda, kes on kaotanud tänaseks ära selle tulumaksusoodustuse nii esimese lapse pealt kui ka teise lapse pealt. Jällegi sõnad ja tegelikkus ei lähe kokku. 

Nii et ma väga loodan. Täna on veel osa maksuseadusi vastu võtmata, täna on veel järgmise aasta riigieelarve seadus vastu võtmata. Mul on tõsine üleskutse sotsiaaldemokraatidele ja teistele koalitsioonierakondade liikmetele siin saalis. Parlament võtab vastu eelarve, oleme vastutustundlikud, täna on võimalik teha veel muudatusi ja need hukatuslikud seadused Eesti majandusele, Eesti ettevõtete konkurentsivõimele ja Eesti inimeste toimetulekule vastu võtmata jätta. Aitäh!

Suur tänu! Kas minister soovib … Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh!

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Kersti Sarapuu, Tanel Kiige, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Lauri Laatsi 10. mail 2023 esitatud arupärimine maakoolide sulgemise kohta, arupärimine nr 108. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku.

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! See arupärimine on esitatud kevadel, ta on viis kuud ja kaks päeva vana ja mul oli siiras lootus, et selle ajaga on riigil tekkinud maakoolide puhul strateegia, küsimus on päevakorralt maas ja saame rahulikult liikuda järgmiste põnevate teemade juurde. Aga ei saa. Ma arvan, et näiteid võib tuua hästi palju. Metsküla kooli külastas täna president, kes loodab, et seda kooli saab säilitada. Kuigi nende viie kuu jooksul haridusministeeriumi ja ministri kommunikatsioon oli kõike muud kui konkreetne. Mis selle kooliga teha, seda ei tea praegu keegi. Toila Gümnaasium läheb kuueklassiliseks kooliks ja selles piirkonnas ei ole eestikeelseid gümnaasiumikohti piisavas koguses.

Näiteid on terve Eesti Vabariik täis, aga mis edasi saab, seda me keegi ei tea. Maakoolid on üks põhipõhjustest, miks inimesed üldse lähevad maale elama. Kui selline kool läheb kinni, siis lastega perekonnad kolivad sealt ära ja enam tagasi ei lähe. Nii et see on pöördumatu protsess, mis praegu Eestis toimub. Noh, võib öelda, et õpetajate palkade teema natuke varjutas seda maakoolide probleemi, aga tegelikult see on teravam kui kunagi varem. Meil on ministrile viis küsimust ja ma loodan, et saame siin dialoogivormis natukene selgusele jõuda. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg, aja tõhusa kasutamise eest ka muu hulgas! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne kui ma nendele küsimustele vastama hakkan, ma klaarin kohe ära ebatäpsused. Toila Gümnaasium ei lähe kuueklassiliseks kooliks, pole kunagi seda plaani olnud. Toila Gümnaasiumi puhul on arutelu gümnaasiumi pikaaegse tuleviku üle, ehk siis me räägime aastast 2028 heal juhul. Nii et Toila Gümnaasiumiga on praegusel hetkel asjad täpselt nii, nagu nad on viimased ajad olnud, ehk Toila Gümnaasium töötab ja mitte mingisuguseid plaane Toila Gümnaasiumi kuueklassiliseks kooliks teha pole mitte kunagi olnud mitte kellelgi. Ka ei ole probleemi Ida-Virumaal eestikeelsete koolikohtadega. Kohtla-Järve riigigümnaasiumis on väga palju kohti, mis on täitmata. Kohtla-Järve riigigümnaasium töötab sajaprotsendiliselt eesti keeles. Täpselt samamoodi on õppekohti olemas ka Jõhvi riigigümnaasiumis, õppekohti on Kiviõli I Keskkoolis, mis on ka riigigümnaasium, mis on ka eestikeelne. Nii et selles mõttes ei ole probleeme Ida-Virumaal eestikeelsete õppekohtadega gümnaasiumiastmes.

Metsküla kooliga on lugu selline, et kuna kool ei ole riigikool, siis ei ole ka haridusministril mitte mingisugust õigust öelda, kas see kool töötab või see kool ei tööta. Haridusministril on õigus tegeleda koolitusloaga. Haridusminister ei ole seda koolitusluba siiamaani tühistanud, sellepärast et me ootame kohtulahendit ja on lootus, et kohus otsustab laste huvides, seetõttu koolitusluba kehtib ja niipea, kui kohtulahend on olemas, saab Metsküla kool oma tegevust jätkata. 

Nüüd küsimuste juurde. Meede, Vabariigi Valitsuse tehtud otsus ja minu allkirjastatud määrus tänasest juba kehtivad. On olemas allkirjastatud määrus, maakoolide toetusmeetme määrus, mis põhimõtteliselt tagab selle, et kuueklassilised kodulähedased koolid, mis on kuni 30 õpilasega, saavad eritoetusraha. Seal on need tingimused nendes määrustes täpselt ja selgelt paigas. Nii et hetkel ma sellel rohkem isegi ei peatuks. See määrus on allkirjastatud, ta on täiesti olemas, ta on allkirjastamiseks valmis selles mõttes, et kuna ta hakkab kehtima 2024. aasta riigieelarve vastuvõtmise järgselt, siis ta ootab hetkel riigieelarve vastuvõtmist, aga taotlust on võimalik esitada järgmise aasta alguses selle õppeaasta kohta ehk siis tegelikult Metsküla kooli oleks selle toetuse puhul võimalik olnud edasi pidada ja sellele toetusele ka kvalifitseeruda. 

Nii. Ma vist vastasin nendele küsimustele, milliseid meetmeid uus valitsus kasutusele võtab, et toetada omavalitsusi maakoolide pidamisel ja vältida nende sulgemist. Rahastusmeede on kooskõlastatud, rahastusmeede ootab riigieelarve vastuvõtmist ja selle rahastusmeetme raames on neid kodulähedasi maakoole võimalik üleval pidada. 

Kuidas plaanib valitsus tagada kvaliteetse kodulähedase hariduse kättesaadavuse kõigile lastele? Nende kuueklassiliste koolide puhul ongi tegemist külakoolidega ja nende külakoolide, selliste väikeste külakoolide, kus on kuni 30 õpilast ehk viis õpilast klassis, kättesaadavus esmalt peabki olema üle Eesti väga tihe, et meil oleks väikestel lastel ikkagi võimalik käia kodulähedases koolis.

Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid ja eesmärgid maakoolide arendamiseks ja millist abi ja toetust olete valmis osutama, et parandada nende õpikeskkonda ja hariduse kvaliteeti? Ma ei saa öelda, et maakoolide, väikeste maakoolide puhul on tegemist halvema või parema õpikeskkonna või hariduse kvaliteediga. Hariduse kvaliteet tihti kooli suurusest ei sõltu ega ka sellest, kas ta asub maal või linnas. Eesti on selles mõttes ühtsuskooliga riik, kus on ühtlaselt hea kvaliteet nii nendes koolides, mis asuvad maapiirkondades, kui ka nendes koolides, mis asuvad linnas. Küll aga on meil tõesti väga palju koole nii linnades kui ka väljaspool linnasid, mille füüsiline õpikeskkond ei vasta 21. sajandi tingimustele. Me oleme praegu haridusministeeriumis kokku panemas investeeringute nimekirja nendest koolidest, mis vajaksid investeeringuid selleks, et õpikeskkonda kaasajastada. Neid koole on omajagu. Kui meil on Eestis 500 põhikooli või üldhariduskooli, siis neid koole, mis vajaksid tegelikult hädapäraselt väga palju investeeringuid õpikeskkonna kaasajastamiseks, on kõvasti, saja ringis.

Küsimus: kuidas kavatseb valitsus vähendada regionaalseid erinevusi hariduse kvaliteedis, kas peate seda oluliseks probleemiks? Nagu ma ka eelmises vastuses ütlesin, hariduse kvaliteedis põhihariduse osas ei ole nii suuri lõhesid linna‑ ja maakoolide vahel. Kui me vaatame PISA tulemusi ja ka riigieksamite tulemusi, siis [näeme, et] Eesti puhul on tihti nii, et meil on Tallinna linnas koolide vahel tulemused palju suurema erinevusega kui Tallinna linna koolide ja maakoolide vahel. Ehk meil ei ole küsimus alati maakoolide madalas hariduskvaliteedis, see ei ole tegelikult korrektne [väide]. Meil on väga tugevaid koole väljaspool Tallinna ja Tartut, kes annavad Eesti lastele väga head haridust. Gümnaasiumiastme tasandil on ehitatud riigigümnaasiume. Riigigümnaasiumide ehitamist alustati väljaspool Tallinna ja Tartut, nii et praegu on meil 26 riigigümnaasiumi, mis on praktiliselt igas maakonnas. Viimased on nüüd avatud Tallinnas, aga enamus riigigümnaasiume on just ehitatud Tallinnast välja, täpselt selle eesmärgiga, et kvaliteetne gümnaasiumiharidus oleks kättesaadav lastele väljaspool suuri linnalisi piirkondi. Põhikoolivõrgu korrastamise puhul oleme suunanud meetme Ida-Virumaale. Sisuliselt järgmise kuue aasta jooksul saavad renoveeritud või uue kuue endale peaaegu kõik Ida-Virumaa koolid, välja arvatud mõned erandid. Nii et Ida-Virumaa koolivõrk uueneb väga jõudsasti. Ka õppimiskeskkond, füüsiline õpikeskkond saab väga kaasaegseks, uued koolid on praegu ehitamisel, Kohtla-Järvele on plaanitud kaks kooli, Narva üks kool, Narva-Jõesuusse üks kool, Toilasse üks kool ja Alutagusele üks kool, täiesti uued koolimajad. 

Kuidas kavatsete kaasata kohalikke kogukondi ja teisi sihtrühmi otsustusprotsessi maakoolide jätkusuutlikkuse tagamise või võimaliku sulgemise osas? Kuna maakoolid ei ole riigikoolid, tegemist on kohaliku omavalitsuse koolidega, siis kohalik omavalitsus on ikkagi põhiline dialoogipidaja ja oma koolivõrgu korrastaja. Aga olen palunud kõikidel omavalitsustel, kes koolivõrgu korrastamise otsustega tegelevad, siiski kaasata nendesse debattidesse Haridus‑ ja Teadusministeerium, ka selle tõttu, et ei tekiks samasugust tüli, nagu on praegu Metsküla kooli puhul. Kui oleks piisavalt vara dialoogi astutud ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga, siis mina loodan, et me oleksime saanud sellise tüli ära hoida. Lähen homme Ida-Virumaale täpselt sellel eesmärgil, et koolivõrgu korrastamise ja nende uute koolimajade ehitamise arutelusid pidada, ja kohtun ka Toila kogukonnaga, selleks et Toila Gümnaasiumi tuleviku pikemat perspektiivi arutada. Nii et olen alati valmis arutama. Peame praegu dialoogi Setomaa vallaga, kuna nendel seisab koolivõrgu reform ees. Seal on küll hea praktika ja hea näide sellest, kuidas on võimalik koolivõrgu otsuseid teha ühelt poolt kogukonnaga pidevas dialoogis olles ja teiselt poolt ka haridusministeeriumi kogu aeg kaasates, et vältida tõsiseid kogukondlikke, ikkagi väga tugevaid kriise, mis võivad tekkida koolivõrgu otsuste puhul, kui need otsused on halvasti tehtud. Nii et need oleksid minu vastused.

Suur tänu, lugupeetud minister! On hulk küsimusi. Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Lugupeetud minister! Minul on natuke selline tunne, et ma ei saa päris täpselt aru, kas teil valitsuses on nende küsimustega seonduvalt üksmeel või on nii, et üks pea räägib üht ja teine pea räägib teist. See iseenesest ei ole ju ka välistatud, kuna on tegemist ikkagi eraldiseisvate inimestega, mitte mingi ühtse organismiga. Aga ma kuulasin eelmisel nädalal siin peaminister Kaja Kallast rääkimas, kui ta tegi selle oma väga ebaõnnestunud väljaütlemise, et kui te tahate palgatõusu, siis minge propageerige automaksu, või kuidas see täpselt oligi. Ja seal ta kasutas sedasama väljendit "koolivõrgu korrastamine". Ta ütles, et potentsiaal õpetajate palkade tõstmiseks on täitsa olemas, aga ikka see koolivõrgu korrastamine tuleb ette võtta. Ma tahtsin teie käest küsida: kas peaministri käsitluses see koolivõrgu korrastamine ei ole ikkagi mitte koodsõna selleks, et rääkida väikeste maakoolide kinnipanemisest, sulgemisest ja suuremate kombinaatkoolide tegemisest? Ja kas teie vaated ja peaministri vaated nendes küsimustes langevad kokku?

Aitäh! Koolivõrgu pikem plaan on sõnastatud Eesti haridusstrateegias ja seal on sõnastatud see järgmiselt. Kodulähedane esimese ja teise astme põhikooliharidus peab olema kättesaadav. See [tähendab] sisuliselt, et [esimene] kuni kuues klass peavad [asuma] võimalikult tihedalt ja olema lapsele kodulähedaselt kättesaadavad. Põhikooli kolmas aste, seitsmes kuni üheksas klass, on koondunud tugevateks progümnaasiumideks vallakeskustesse. Ehk siis vallakeskuses on tugev progümnaasium, kus on võimalik seitsmendast kuni üheksanda klassini õppida. Ja gümnaasiumide tase on veel omakorda koondunud suurematesse keskustesse. See ei tähenda ilmtingimata seda, et igas maakonnas on ainult üks gümnaasium, aga valla tasandil gümnaasiumide pidamine pikas plaanis on tõenäoline ainult sel juhul, kui seal on väga suur elanike hulk. 

Täna me kahjuks näeme seda, et enamikus sellistes valdades, mis on päris pisikesed ja kus elanikke on väga vähe, õpib gümnaasiumiastmes väga vähe noori, mille tõttu gümnaasiumiharidus iseenesest nendes valdades ei ole jätkusuutlik. Seal on tõesti vaja seda koolivõrgu optimeerimist teha ehk gümnaasiumiastmes koondada koolivõrku rohkem kokku. Meil on praegu 158 gümnaasiumi üle Eesti. Meil on gümnaasiumiõpilasi suurusjärgus 100 gümnaasiumi jaoks. Kui vaadata, kuidas peaksid gümnaasiumide klassikomplektid komplekteeritud olema, selleks et me saaksime valiksuundasid, valikmooduleid ja valikaineid pakkuda, siis see on see koht, kus meil koolivõrk vajab tegelikult optimeerimist ja arutamist ja kokkutõmbamist.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus seostub teie vastusega meie viimasele küsimusele, kus te ütlesite, et Metsküla koolis ei oleks see olukord läinud nii rappa, kui oleks õigel ajal lisaks kohalikule omavalitsusele kaasatud ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi inimesi. Nüüd, kui president käis Metsküla koolis, loomulikult Eesti tavade kohaselt midagi hakkab toimuma – ja toimub juba homme Kadriorus, kus on Lääneranna [valla] volikogu esindajad, kes vestlevad presidendiga. Minu küsimus on see, et kas ei minda uuele mitteõigele lähenemisringile. Teie lähete homme Toilasse. Kas keegi teie alluvatest, teie kolleegidest on homseks kutsutud Kadriorgu, et tõepoolest saaks ka suuremate professionaalide arvamust kuulata Metsküla konkreetse juhtumi lahendamisel?

Aitäh! Ei ole kursis. Ma kuulen praegu teie käest seda, et homme selline kohtumine toimub. Küll aga olen ma Lääneranna valla juhtidega kohtunud ja ka telefoni teel neid asju arutanud. Alati on olnud mu palve, et Metsküla kooli sulgemisega mitte kiirustada, sellepärast et valitsus on mitu korda andnud edasi seda sõnumit, et sellised kuueklassilised koolid, kodulähedased koolid on need, mille jaoks tegelikult ka valitsus toetusmeedet välja töötab. Seda dialoogi või debatti ja infovahetust Lääneranna valla juhtidega on minul isiklikult küll olnud kordi.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Elva vallas on selline kool nagu Palupera Põhikool ja ligemale 250 aastat on antud seal koolis haridust. Seal koolis käivad lähedal elavad lapsed, ühe pere lapsed, kõik kaks-kolm last korraga kuni põhikooli lõpuni välja. Nüüd tahab kohalik omavalitsus selle kooli kuueklassiliseks teha ehk võtab nendelt lastelt alates seitsmendast klassist kodulähedase kooli ära. See omakorda tähendab seda, et kui peres üks laps enam ei saa seal koolis käia, siis võetakse ka väiksemad lapsed sealt ära – sest see on maapiirkond –, et viia kõik need kolm last näiteks hoopis teise kooli. Ja siis jääb kool päris tühjaks. Kuidas te sellisesse käitumisse suhtute? Ma kuulsin, et riik annab kuueklassilise kooli puhul toetust. Kuidas te välistate, et sellel kaalutlusel ei tehta meelevaldselt seda põhikooli kuueklassiliseks? Kuidas seda olukorda päästa?

Aitäh! Ma ei ole kursis, mis põhjusel on vaja koolivõrku Elva vallas praegu reformida. Ma ei ole kursis sellega, kui palju Palupera koolis lapsi on. See üheksaklassiliste koolide pidamine, seitsmendad-kaheksandad-üheksandad klassid, kui seal on hästi vähe õpilasi – ega ma ei tea, palju Paluperas on, ma igaks juhuks hetkel Palupera nimel sõna ei võta, sest ma tõesti ei tea. Aga kui seal on väga vähe lapsi – meil on koole, kus on seitsmendas, kaheksandas ja üheksandas klassis kokku 10–11 last, mis on hästi väike [arv] põhikooli kolmanda astme jaoks, kus meil on aineõpe ja sisuliselt ikkagi väga tugev akadeemiline ettevalmistus gümnaasiumisse minemiseks –, siis seal tuleb tõesti kaaluda, kas selle kolmanda kooliastme pidamine nii väikestes koolides on ka hariduse kvaliteedi mõttes jätkusuutlik. Me peame endale tunnistama, et kõiki neid kolmandaid astmeid me igal pool ühtemoodi pidada ei saa. Nende koondamine vallakeskustesse tugevamateks progümnaasiumi astmeteks on kindlasti see, mida tuleks valdadel arutada koolivõrgu korrastamisel.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Minul on küsimus, ma tahaks võimalikult täpset arusaamist saada. On kõlanud peaminister Kaja Kallase suust, aga on kõlanud ka erinevate haridusministeeriumi inimeste suust, et ega meil muud valikut ei ole: kui me tahame õpetajate palka tõsta, siis me peame koolisüsteemi nii-öelda korrastama – mis on puhas eufemism koolide kinnipanemise kohta. Meil ongi nagu kaalukausil, et paneme aga koolid kinni ja siis me saame õpetajatele palka maksta. Ausalt öeldes mina arvan, et esiteks, see on võltsvalik, ja teiseks, kui see valik on niisugune, siis tuleb hakata otsima kuskilt muud valikut. Ma tahaksin aru saada, mis on teie seisukoht. On siis meil mingeid muid variante ka või tegelikult lähemegi seda teed, et ainus variant nii-öelda kvaliteetset haridust ja hea palgaga õpetajat saada on meil põhimõtteliselt enamik väiksemaid koole kinni panna?

Aitäh küsimuse eest! Me tegime analüüsi kohalike omavalitsuste palgaandmestiku kohta saldoandmike järgi. Kuna riik maksab palgatoetust omavalitsustele õpetajate palkade maksmiseks, siis riigi arvestuse kohaselt peaks õpetaja keskmine palk üle Eesti olema arvestuslikult suurusjärgus 112% Eesti keskmisest. See on see, kui palju meie palgatoetust välja maksame. Kui me vaatasime kohalike omavalitsuste saldoandmike järgi väljamakseid, siis omavalitsused erinesid väga tugevasti üksteisest selle poolest, kui palju nad keskmise palgana õpetajatele oma omavalitsuses välja maksavad. Meil on ühelt poolt Jõelähtme vald, kes maksab 130% Eesti keskmisest õpetajale keskmist palka, ja samal ajal on tagumises otsas vallad, kes maksavad alla 100% ehk nad ei suuda isegi keskmist palka õpetajatele palgana välja maksta. 

Nüüd, see põhjus, miks ei suudeta isegi haridusministeeriumi poolt või riigi poolt palgatoetusena [eraldatud] palka õpetajatele välja maksta selles ulatuses, nagu on arvestatud, seisneb reeglina selles, et tööl on rohkem õpetajaid, kui meie arvestus laste arvu ja klassikomplektide pealt näitab. See rohkem õpetajaid tööl tähendab seda, et on liiga väikesed klassid, liiga väikesed koolid ja et on vaja palgalehel hoida oluliselt rohkem õpetajaid. Igas omavalitsuses on olukord unikaalne, ei saa öelda, et siin tuleks suure puuga lüüa. Aga see olukord viitab sellele, et kui ikkagi koondada klassikomplekte kokku ja väga väikeseid koole kokku, siis praegu olemasolevate õpetajate palga viimine tänasele tasemele – mitte palga tõstmine, vaid selle viimine tänasele tasemele – nendel õpetajatel, kes tänast taset ei saa, on tegelikult eesmärk. Mina isiklikult ei arva, et sealt väga suurt palgatõusuraha tuleb, seda sealt kindlasti loota ei tasu, sellepärast et see ei ole küsimus palgatõusust, see on küsimus sellest, et jõutaks välja maksta praegu tegelikult arvestuslikult õpetajale välja arvestatud keskmine palk.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tooksin ühe väikese paralleeli. Nimelt, 2011. [aastal] otsustati sulgeda Pühajärve Põhikool. See oli toonases Otepää vallas. Selle otsuse tegi vallavolikogu. Vaidluses, mille lapsevanemad algatasid, esindas lapsevanemaid advokaadibüroo Sorainen, konkreetselt Allar Jõks. Ja nad võitsid kohtus. Pühajärve Põhikool töötab tänaseni. Allar Jõks on oma selgituses öelnud meediale, et ta oli kümmekond aastat varem õiguskantslerina analüüsinud väikekoolide sulgemist ja selle vastavust põhiseadusele ning ta leidis, et ainult kokkuhoiupoliitilised argumendid ei saa õigustada koolide sulgemist. Ja et kooli sulgemise põhjendust edasi arendades tuleks ka Eesti Vabariik sulgeda. Mis teie arvate? Kas tuleb Eesti Vabariik sulgeda?

Aitäh! Ma olen väga nõus sellega, et koolivõrku ei saa korrastada lähtudes ainult Exceli tabelist ja ainult kuluefektiivsusest. Seal peab lähtuma sellest, et kool peab olema lapsele kodulähedane ehk väikesed lapsed peavad saama käia kodulähedases koolis. Väikestele lastele on sobilikum palju väiksem koolikeskkond, mitte suur kombinaat. Need kodulähedased, väikesed kuueklassilised koolid on kindlasti need, mis on lapsele kasvukeskkonna ja õpikeskkonnana oluliselt sobilikumad kui pika distantsi tagant suurtesse koolidesse laste kokkutoomine. Ma olen selles absoluutselt veendunud ja selle tõttu me tegelikult ka neid kuueklassilisi koole eraldi rahastame, selleks et nad kodulähedaselt oleksid olemas. 

Meie jaoks ja ka minu jaoks on küsimus praegu gümnaasiumihariduses ehk kohustusliku põhihariduse järgses hariduses, et kas see haridus peab ilmtingimata olema kodulähedaselt kättesaadav. Kui me tegime riigieksamite tulemuste analüüsi, kui me vaatasime riigieksami tulemusi, mis trendid on pikaajaliselt riigieksamite tulemustes, siis neis koolides, kes tegid pikaajaliselt kõvasti alla Eesti keskmise tulemuse ehk siis tagumises otsas olevad koolid, oli kaks indikaatorit, mis defineerisid neid koole. Ma ei ütle, et see on põhjus, miks need nõrgad tulemused on, aga seal oli kaks näitajat. Üks näitaja oli see, et tegemist oli üliväikeste gümnaasiumidega, kus oli 30–40 õpilast terve gümnaasiumiastme peale. Nendel oli väga keeruline tegelikult kõrgemaid riigieksamite tulemusi saavutada. Teine kategooria olid need gümnaasiumid, kes olid viimastel aastatel, viimase kümne aasta jooksul vastu võtnud valdavalt lõpetajaid venekeelsetest põhikoolidest. Ehk noored tulevad venekeelsetest põhikoolidest eestikeelsetesse gümnaasiumidesse ja gümnaasiumidel ei ole jõudu kolme aastaga viia nende eesti keele [oskus] sellisele tasemele, et nad riigieksamid suudaksid sooritada sellise tulemusega, mis annaks neile võimaluse näiteks [edaspidi] kõrgharidust [omandada]. Ma ei ütle, et seal on põhjuslik seos olemas, aga see indikaator viitab sellele, et me peame tänasele gümnaasiumi koolivõrgule otsa vaatama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Homme on Toila Gümnaasiumis kohtumine kogukonnaga. Te ütlesite ilusti, et Ida-Virumaale on erilist tähelepanu pööratud ja sinna hakatakse uusi põhikoole ehitama, nii Toilasse kui ka Iisakusse. Aga ma küsin selle kohta, et Toilasse uue kooli ehitamise eelduseks on see, ma saan aru, et pannakse gümnaasiumiosa kinni ja põhikooli kolmas aste ka. Sellisel juhul läheks ta kuueklassiliseks. Vähemalt nende kohtade arvu järgi arvestades, mida pakutakse riigi poolt, ei mahu Toila põhikooliõpilased kuidagi praeguses kontekstis sinna ära. Kas selle gümnaasiumiosa lõpetamisega ei teki olukord, kus kohalik eestikeelne kogukond jääb oma õigustest ja ootustest ilma, et saada eestikeelset haridust Ida-Virumaal?

Aitäh! Ma ei tea, kust on liikvele läinud info selle kohta, et haridusministeerium on teinud ettepaneku teha Toilasse kuueklassiline kool. Sellist ettepanekut pole mitte kunagi mitte keegi Toilale esitanud ei kirjalikus ega suulises vormis. Toilale on ettepanek ehitada uus koolihoone Euroopa Liidu rahaga. Selle uue koolihoone planeerimisel on küsimus selles, kui suure koolihoone me planeerime ja milline on pikaajaline prognoos Toila valla õpilaste kohta. Jätame välja Kohtla-Nõmme ja Kohtla osa, sellepärast et need [lapsed] liiguvad pigem Kohtla-Järvele õppima, ja võtame Toila ja Voka osa, pikaajaline rahvastikuprognoos näitab seda, et aastaks 2035 ei ole seal enam piisavalt gümnaasiumiastmes õpilasi. Ehk tänaste sündide pealt on väga selgelt näha, et seda gümnaasiumi ei ole kümne aasta pärast seal 10–15 õpilase tasemel võimalik pidada. Kui me nüüd teame, et rahvastikuprognoos Toila vallas sündide pealt on selline, siis on küsimus selles, millise koolimaja me Toilasse ehitame. Kas me ehitame sinna gümnaasiumi või me ehitame sinna põhikooli? Praeguste rahvastikuprognooside pealt vaadates see gümnaasiumiaste ei ole kümne aasta pärast tegelikult enam jätkusuutlik. Samal ajal meil on Jõhvis riigigümnaasium, kus täpselt samamoodi kümne aasta perspektiivis on näha pidev õpilaste [arvu] langus, sellepärast et demograafilised trendid mõjutavad ka Jõhvi gümnaasiumi väga tugevasti. Meil jäävad justkui Toilas kohad tühjaks ja jäävad Jõhvis gümnaasiumikohad tühjaks. Kui me tahame teha koolivõrgu puhul tarkasid otsuseid, siis me peaksime tegema neid pikalt ette vaadates. Meie perspektiiv on praegu kümne aasta prognoos, selleks et teada, millist koolimaja meil ehitada on vaja. Põhikooli õppekohtade arvu puhul on see lihtsalt läbirääkimiste küsimus. Nagu ma ütlesin, sündide pealt arvutatuna on umbes aastaks 2035 Toila piirkonnas põhikoolis Toila ja Voka peale kokku 135 last.

 Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Tegelikult te ühe oma vastusega siin veidikene jäite vahele küll. Te ütlesite, et jah, võib-olla ongi maal koolides liiga vähe õpilasi ja liiga palju õpetajaid õpilase kohta. Me peame sellest ikka aru saama, et kui kool kaob maalt mingist piirkonnast, siis pärast seda kaovad kohe töövõimelised inimesed. Kui kaovad töövõimelised inimesed, siis ei ole ettevõtjatel töölisi, töötajaid, kes seal tegutseks, ja nii edasi. Kaob lasteaed, kaob pood ja nii edasi. Ja praegu tundub, et see kuueklassiliste koolide toetamine on küll just see meede, kuidas veel kokku tõmmata seda võrku. Milline on teie tegelik plaan aidata KOV‑e selles, et ei pandaks kinni koole, et koolid jääksid ikkagi üheksaklassilistena alles ja elu maal välja ei sureks? Praegune lähenemisviis, ma ütleks, on pigem see, et saada kätte üks punt õpetajaid ja leevendada kuskil teises koolis õpetajate põuda.

Aitäh! Haridusstrateegias on pikaajaliselt koolivõrgu plaanid paika pandud. Need on paika pandud [tükk aega] enne minu aega, aga tegelikult ma nõustun nende plaanidega. Eesti haridusvõrk on selline, kus meil on kodulähedane esimene ja teine kooliaste. Ehk siis kodulähedane kuueklassiline kool. Neid koole võib olla väga tihedalt, et lapsed saaksid käia ise koolis ja saaksid tegelikult väikese lapse jaoks väga sobiliku arengu‑ ja õpikeskkonna. Põhikooli kolmas aste tuleks koondada vallakeskustesse. Eesti vallad on jätkuvalt väikesed, vallakeskused ei asu inimeste kodudest ülikaugel, meil ei ole väga suuri valdasid, meil ei ole maakonnapõhised vallad. Ehk siis vallakeskustes on progümnaasiumi osa, mis on 7.–9. klass. Ja sealt edasi koondub omakorda maakonnakeskustesse või maakonna tasemel mitmesse kohta kokku gümnaasiumiaste, kus õpivad need õpilased, kes pärast põhikooli lõppu otsustavad minna akadeemilisse gümnaasiumisuunda. Ja tegelikult me arendame välja ka kutsehariduse reformi, kus on võimalik pärast põhikooli lõpetamist minna ka rakendusgümnaasiumi õppekavadele, mis tekivad meil kutsekoolide juurde. Nii et orienteerivalt aastaks 2025, kui rakendub õpikohustuse pikendamine, on kõikidel põhikooli lõpetajatel igas vallas ja igas maakonnas võimalik õppida oma maakonna piires mitmel erineval gümnaasiumi õppekaval, kas need on rakendusgümnaasiumi õppekavad või on need akadeemilise gümnaasiumi õppekavad. 

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Mul on muidugi Metsküla kooli kohta päris mitu küsimust, aga ma ikkagi klaariksin selle Toila teema ära. Kohtla-Järve riigigümnaasium tõepoolest on üsna ruumikas, aga sinna on paraku Toilast sõita 20 kilomeetrit autoga, nii et logistiliselt ei ole optimaalne, ja see on ikkagi gümnaasium. Kui Toila kool muutub kuueklassiliseks, siis seitsmes kuni üheksas klass sinna ei mahu. Teie olete väitnud, et sellist juttu pole kunagi olnud. 

Ei, mitte kunagi.

Ei ole? 

Mitte kunagi ei ole Toilaga räägitud …

Minister, laseme ära küsida.

Täitsa niimoodi esimest korda tekib see siin täna Riigikogu saalis? Nüüd ma vaatan ERR‑i uudist. 24. oktoober: riik on teinud Toila vallale ettepaneku sulgeda Toila kooli gümnaasiumiaste ja vähendada olemasolevat põhikooliosa, pakkudes vastutasuks raha olemasoleva koolihoone rekonstrueerimiseks või uue ehitamiseks. Kas ERR siis valetas meile?

Just nimelt, vähendada põhikooliosa ehk vähendada tegelikult seda koolipinda ja nende laste arvu, kes täna põhikoolis õpivad. Üheksa klassi jääb Toilasse edasi. Kinnitan veel üks kord.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin sellest progümnaasiumide koondamisest vallakeskustesse, aga ikkagi tuleb vaadata suurt pilti. Meil siin teatud poliitikud räägivad väga entusiastlikult juba maakonnasuurustest omavalitsustest ja valdadest, nii et ühte asja ei tasuks ilma teiseta vaadata suures pildis. Ja need, kes sellest räägivad, on ikkagi liberaalsed poliitikud, kes täna koalitsioonis on.

Aga ma küsiksin selle toetuse kohta, maakoolide toetuse kohta. Kui see välja tuli, siis kõlas nagu uhkelt ja üllalt, et hakatakse väikseid koole toetama, aga nüüd, kui asja sisu on selgeks saanud, on kahjuks ikkagi nii, et mitmed vallad, vastupidi, hakkavad seda kasutama õigustusena väikeste põhikoolide likvideerimiseks, kuueklassiliseks tegemiseks. Ehk tegelikult on see lihtsalt ilusa sildiga halb plaan, et vähendada põhikoole, seda te ka ei eitanud. Ma lihtsalt küsin, kas te üldse arvutasite, vaatasite, kui palju raha oleks nõudnud, kui see toetus oleks tehtud ikkagi üheksaklassiliste põhikoolide toetuseks, mitte kuueklassiliste [toetuseks]. Kui palju oleks see vahendeid juurde nõudnud, kas või miljoni täpsusega?

Aitäh! Ei, me ei ole seda arvutanud, kui palju oleks vaja väikeste põhikoolide pidamiseks. Me peame arvestama, et lisaks sellele, et oleks vaja eraldi lisatoetust maksta põhikooli kolmanda astme puhul, kus on väga palju aineõpetajaid, on esimesest kuni kuuenda klassini palgatoetus klassiõpetajale. Ehk seal on üks õpetaja klassi ees, kelle jaoks me palgatoetust lisaks maksame. Sealt edasi, seitsmendast klassist alates ei ole enam klassiõpetaja, vaid on lihtsalt väga mitmed erinevad aineõpetajad ehk õpetajate hulk õpilase kohta suureneb drastiliselt kolmandast kooliastmest alates, mille tõttu see muutub päris kalliks kooliastmeks võrreldes esimese kuni kuuenda klassiga. 

Ja selle tõttu on küsimus selles, kas me suudame kõikidele seitsmenda, kaheksanda, üheksanda klassi õpilastele, kui nad on üle Eesti ja neid on klassis kaks-kolm, igas klassis tagada hea füüsikaõpetaja, hea matemaatikaõpetaja, hea bioloogiaõpetaja ja hea keemiaõpetaja. Minu vastus on see, et me ei suuda seda tagada. Selle tõttu meil on vaja koondada vallakeskustesse need õppeastmed, seitsmes, kaheksas, üheksas klass, selleks, et me suudaksime tegelikult tagada kõik tugevad aineõpetajad. Nende õpetajate puudus on täna drastiline, füüsiliselt, reaalselt füüsiliselt neid õpetajaid meile mitte kuskilt juurde ei tule. Ehk õpetajate suhtarv õpilastesse põhikooli kolmandas astmes peab muutuma paremaks, selleks et kõigil õpilastel oleks võimalus saada head haridust põhikooli kolmandas astmes.

Jüri Ratas, palun! 

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Just äsja ma vaatasin poole silmaga uudiseid, "Aktuaalse kaamera" uudiseid. Ka teie olite seal ja väga sümpaatselt kaitsesite õpetajate palgatõusu. Meie arupärimisel on üks põhitelg, rahalised ressursid ja selle kaudu maakoolide säilimine või mittesäilimine. Ma küsin tulenevalt sellest teie tänasest intervjuust, kus te ootasite peaministrit koalitsiooninõukogusse, aga keda ei tulnud, oli peaminister. Te ütlesite seal uudistes, ja see on seotud tegelikult ju koolide sulgemise ja jätkusuutlikkusega, et õpetajate palgatõus 120%‑le keskmisest palgast on circa 140 miljonit eurot. Ja seda raha oma ressursside arvelt te ei leia. Mu küsimus on: kui sageli te Eesti 200‑s olete viimastel päevadel mõelnud, kas seda Reformierakonna maksuküüru, mis maksab aastas 500 miljonit, on ikka vaja või mitte?

Aitäh! Ei ole igapäevaselt selle peale mõelnud, sellepärast et ka maksuküüru kaotamisega saavad õpetajad oma sissetulekut kasvatada. See ei lahenda loomulikult ära õpetajate palgatõusu teemat. Ühelt poolt on võimalik inimestele maksulangetusega rohkem raha kätte anda, mis, ma arvan, on õige suund, ehk see maksuküüru ärakaotamine on maksulangetus, millega inimesed saavad rohkem raha kätte. Aga sinna juurde tuleb leida vahendeid ka selleks, et õpetajate palgatõusu teha 2025–2027, selleks et me jõuaksime 120%‑ni. Meil on osa sellest palgatõusu rahast siiski võimalik haridusvaldkonna seest leida, ja ma ei pea siin silmas seda, et me sulgeme gümnaasiume ja arvame, et sealt tuleb palgatõus. Ma arvan, et sealt me palgatõusu tegelikult ei saa, sealt me saame selle, et makstaks välja tänane keskmine palk õpetajatele. Aga meil on võimalik haridusministeeriumis bürokraatia vähendamise ja ametnike arvu vähendamise ja teatud protseduuride vähendamisega mingeid summasid leida ka õpetajate palkadeks. Meil läheb ebaproportsionaalselt liiga palju raha hariduses muudeks tegevusteks, mis ei ole õpetajate töö.

Aitäh! Kolleeg Jüri Ratasel on midagi hingel veel või läks kogemata see käsi? Vist läks kogemata.

On hinge peal.

Nüüd on hingelt maas, aitäh! (Jüri Ratas kohalt: "Aitäh!") Jaa, ma seda pakkusin, aga jah. Nüüd peaks olema. Paluksin mikrofon Jüri Ratasele.

Jaa, suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Ma palun tõesti protseduuriliselt teie abi kodu‑ ja töökorra seadusest lähtudes. Kui minister ei saanud õigesti aru, et rääkisin Reformierakonna maksuküürust, mitte sellest tänase mõistliku maksusüsteemi ärakaotamisest, vaid sellest uuest Reformierakonna maksuküüru loomisest koos [Eesti] 200 ja sotsiaaldemokraatidega, mis võtab aastases eelarves ligemale 500 miljonit eurot, siis kas kodu‑ ja töökorra seadusest lähtudes saaks kuidagi täpsustada ministrile seda minu küsimuse mõtet?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et minister saab soovi korral [anda] oma vastuse järgmistele küsimustele vastates. Minu arvates ta oli väga õigesti aru saanud, et tõepoolest, õpetajad saavad palka juurde selle maksuküüru kaotamisega ja päris arvestatavalt.

Aga nüüd järgmised küsimused. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Noh, ma pean tunnistama, et kohati hakkab teist kahju. Mitte sellepärast, et oleksin Eesti 200 fänn või valija, aga vaatan seda koalitsiooni ja tundub, et seal on kaks erakonda, kes saavad aru, et meil on probleem, ja on üks erakond, kes arvab, et probleem on igal pool mujal. Näiteks täna lugesin rahandusministri väljaütlemist, et tegelikkuses on see ikkagi haridusministri süü, et selline segadus on tekkinud. Ja sellest tulenevalt ongi küsimus teile, see on kaheosaline. Esiteks, kas te tunnete süüd ja vastutust, et õpetajatel on tekkinud palgaootus, mida te ei ole suutnud sisemiste ressursside arvelt lahendada, ja olete valmis vabandama rahandusministri ja oma koalitsioonipartneri ees, et ei ole veel seda kõike teinud, mida minister teilt ootab? Ja teine küsimuse osa: kui te ei jaga seda seisukohta, siis kas te olete valmis koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga mõnes mõttes seljad kokku panema ja õpetajate palgatõusu läbi suruma, et saaks selle streigita hakkama?

Aitäh! Ma arvan, et süüdlase otsimine ei ole asjakohane. Kui te küsite, kas ma tunnen vastutust selle eest, et õpetajate palgaprobleemi ei ole tänaseks ära lahendatud, siis jah, tunnen küll. Tunnen vastutust, et see lasub nii valitsuse kui ka minu õlgadel, mina pean seda eest vedama. Soovisin esitada täna selle plaani, mismoodi me pikaajaliselt selle kokkuleppe sõlmime, esitasin tegelikult selle juba 1. augustil, kui meil riigieelarve läbirääkimised algasid. Laias laastus ei olegi seal muud plaani, kui tuleb leida eelarvest lisavahendeid, sellepärast et seda, et haridusvaldkonna seest on võimalik leida 140 miljonit eurot õpetajate palgatõusuks – ma arvan, kõik kogenud poliitikud mõistavad –, ei ole võimalik teha. Mis ei välista, et osa sellest rahast on võimalik haridussüsteemi seest leida. Aga reaalne arutelu on ikkagi selle üle, et riigieelarves tuleb leida kokkulepe, milliste vahendite arvelt ja kuidas me tegelikult õpetajate palgatõusu ära lahendame. Jah, vastutust tunnen. Jah, koos sotsiaaldemokraatidega oleme ühisel seisukohal, et valitsuse ülesanne on võimalikult kiiresti see kriis ära lahendada.

Kas ma võin Jüri Ratasele ka vastata?

Jaa, loomulikult. Ma ei saa piirata teid.

Ma sain küsimusest väga hästi aru. Ma ei saanud pärast enam selgitusest aru selles mõttes, et maksuküür on ära kaotatud, see seadusemuudatus on vastu võetud. See võeti vastu tulumaksuseaduse muudatusega, mille tõttu aastast 2025 koos tulumaksu tõstmisega kaob ära ka maksuküür. Nii et inimestel jääb aastal 2025 tulu rohkem kätte. See oli ka minu vastus, et õpetajad tegelikult sellest seadusemuudatusest, mis 2023. aastal enne jaanipäeva tehti, võidavad rahaliselt.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Mina tulen selle küsimuse juurde, mis puudutab koolide teatud astme koondamist vallakeskustesse. Näiteks, võtame Võru valla, seal on ühest otsast teise 70–80 kilomeetrit ja teistpidi peaaegu sama palju. Tõepoolest on tõsi, et näiteks Võru linnaisad on isegi koalitsioonileppesse kirjutanud, et [kavatsetakse] teha maakonnasuurune omavalitsus. Kas me ei ole siin sellisele saatanlikult ohtlikule teele astumas? Me praegu tuleme välja iseenesest kenasti kõlava jutuga, et vallad on Eestis väikesed. Võib-olla see Võru vald on erand, aga minu arust Saaremaa on ka päris suur. Aga siis tehakse algul otsus, et [koondatakse] vallakeskustesse, ja siis tehakse vallad veel suuremaks ja kuna see keskustesse koondamise otsus on juba all, siis koondatakse veel. Kas me siin niisugusele allakäiguspiraalile ei satu sellega?

Aitäh! Tõepoolest, sel hetkel, kui vallad muutuvad väga suureks, kui distantsid põhikooli kujunevad lastele 70 kilomeetri pikkusteks, siis see kindlasti ei ole see, mis ideaalse koolivõrgu puhul on ette nähtud haridusstrateegias. Praegu meil on laste koolitee pikkus, ma ei saa öelda, et maksimaalselt, aga meil on väga vähe lapsi, kelle koolitee täna oleks pikem kui 45 minutit. Neid on väga vähe. Neid on, ma ei ütle, et neid ei ole, neid lapsi on, aga neid on väga vähe. Meie koolivõrk on siiski selline, et väike laps, eriti kui ta on esimese kuni kuuenda klassi laps, saab kooli üsna lähedalt. Aga nüüd on küsimus, et seitsmenda klassi lastel teatud piirkondades, kus need kolmandad kooliastmed kokku koondatakse, võib koolitee kujuneda poole tunni pikkuseks. Täna on võib-olla 15 minutit või 10 minutit, aga see võib kujuneda poole tunni pikkuseks. 

Aga ma pean lihtsalt oluliseks seda, et me kõigi valdadega, kui nad oma koolivõrgureforme teevad, istuksime koos maha ja teeksime seda dialoogi kaudu. Ma ei pea seda õigeks, et me läheme koolivõrku nii-öelda kaardi peale sirkliga ringe joonistades tegema. See ei ole tegelikult see, mida haridusstrateegias mõeldud on. Paneme nüüd ikkagi lapsed tähelepanu keskpunkti, kuidas nemad sinna kooli jõuavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et te tulite tagasi [arupärimise] teema juurde, mis on tegelikult ju maakoolide sulgemine, mitte õpetajate palk või palgatõus – kuigi selle kohta oleks ka huvitav teada, kas palgatõusu puhul olete õpetajatega juba rääkinud, nagu Kaja Kallas soovitas, et kui tahate palgatõusu, siis hakake kõigile rääkima, kui hea on automaks. 

Aga nende maakoolide sulgemise kohta ma küsiksin, et tegelikult me saame ju kõik aru, et kui lõpuks ei ole rohkem … Ühesõnaga, kui see koolivõrgu korrastamine läheb sinnapoole, et koole jääb järjest vähemaks, siis pole ka õpetajatele tööd pakkuda lõpuks. Praegu me ikkagi räägime sellest, anname hoo sisse sellele õpetajate, kuidas ma ütlen, järelkasvule, kõigele, aga ühel hetkel selgub, et neil ei ole võib-olla isegi koole, kus töötada, eriti just väikseid maakoole. Aga ma küsin hästi konkreetselt: kui palju on plaanis aastal 2024 neid väikseid maakoole sulgeda? Teil peab ometi mingi ülevaade olema, sest ka eelarvet te olete ju koostanud millestki lähtudes.

Aitäh! Ei ole mingit ülevaadet, sellepärast et meie ei sulge koole, me ei oma neid koole, meie ei tee koolide sulgemise ega avamise otsuseid. Meie arvestame õpetajate palgatoetuse raha 10. novembri seisuga iga õppeaasta alguses. Ehk siis eelmisel reedel oli see punkt, mille alusel meie võtsime hariduse infosüsteemist õpilaste arvud ja selle järgi arvutasime õpetajate palga väljamaksed. Õpetajate palgatoetus ei sõltu sellest, kas on kuueklassiline kool või üheksaklassiline kool või isegi gümnaasium. Meie arvestame lihtsalt õpilaste arvu koolis ja konkreetses omavalitsuses, sõltumata sellest, kui mitme kooli vahel need õpilased jagunevad. Võib olla 10 kooli ja 100 õpilast ja võib olla 1 kool ja 100 õpilast, meie maksame palka 100 õpilase pearaha alusel, sõltumata sellest, mitmesse kooli nad on omavalitsuse poolt ära jaotatud. See on omavalitsuse otsus, kui palju tal tegelikult koole on, millist koolivõrku ta üleval peab. Nii et haridusministeerium siin tegelikult seda arvestust ei pea ja neid otsuseid ei tee.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te kindlasti teate sellist kooli Türi vallas nagu Retla-Kabala Kool, mis otsustatakse kinni panna, aga kus on 170 aastat antud kohalikele inimestele haridust. Ja põhjus on selles, et haldusreformiga võttis Türi vald hästi palju laenu ja ehitas valmis Türile koolihoone. Praegu on vallal raha otsas, tuleb see kool kinni panna. Küsimus on selles, et minule teadaolevatel andmetel on pöördutud ka ministeeriumi poole, et oleks võimalik teatud viisil neid makseid kas ajatada või nendega venitada, et seda kooli ei peaks kinni panema. Aga vastus on olnud kahjuks eitav. Kas on mingisugused hoovad olemas, et seda kooli saaks ikkagi päästa?

Aitäh! Selle kooli puhul on tegemist kolmanda kooliastme sulgemisega. Kool jääb tegutsema, ta jääb lihtsalt tegutsema kuueklassilise koolina. Suletakse seitsmendad, kaheksandad, üheksandad klassid ja need lapsed suunatakse kas Türi Põhikooli või – ma äkki eksin selle kooliga – Laupa Põhikooli sealsamas vallas. Seal on tegelikult nendes koolides ka ruumi, kuhu neid lapsi paigutada. Kahjuks on võetud kohustused ka Euroopa Komisjoni ees ja Euroopa tasandil lepingutega nende investeeringute tegemiseks. See ei ole ainult Eesti riigi küsimus ega haridusministeeriumi küsimus. Seal on Türi vallal võetud kohustused teiste osapoolte suhtes.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te kindlasti teate, et Metsküla lapsed tõsteti üle Lääneranna kooli, ja te teate, et selline tõstmine on ebaseaduslik. Aga ikkagi ministeerium maksis raha välja. Oskate te kommenteerida seda põhjust?

Aitäh! Seal on kaks aspekti. Lihula Vallavalitsus peab tagama selle, et lapsed täidaksid koolikohustust. Koolikohustuse täitmise kohustus lasub ka lapsevanematel. Nüüd, kuna Metsküla kooli juriidiliselt täna ei ole, ta ei toimi, siis on oluline, et need lapsed oleksid ikkagi koolide nimekirjas, et nad oleksid reaalselt, tegelikult olemas, nad täidaksid selle järgi koolikohustust. Seetõttu Lihula vald tegi Lihula koolile, Lihula Gümnaasiumile ettepaneku need lapsed oma nimekirja võtta. See oli küll ebaseaduslik: Lihula Gümnaasiumil ei ole õigust neid lapsi oma nimekirja kanda, kui puudub lapsevanema nõusolek neid selle kooli [nimekirja] kanda. Selles mõttes Lihula Vallavalitsus tegi õige sammu, aga Lihula Gümnaasium tegelikult ei oleks tohtinud neid sinna [nimekirja] kanda. Haridusministeerium teeb pearaha arvutuse EHIS‑e süsteemi järgi automaatselt. Me ei võta iga lapse kaupa eraldi, vaadates, kas sellel lapsel on õigus selle kooli nimekirjas olla või ei ole. Praegu käib kohtuvaidlus ja see on tegelikult kohtu otsustada, kuidas nad lahendavad ära nende laste koolikohustuse täitmise.

Aitäh! Kui minister on nõus, teeme stenogrammi paranduse, et Lääneranna vald, mitte Lihula vald. Lääneranna vald tegi need otsused.

Vabandust! Lääneranna vald, Lihula Gümnaasium.

Just, nii et sellega on minister nõus. Ma arvan, et stenogrammi saab need parandused teha. Ikka juhtub. Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Hääl saalist.) Jah, võib, kui selline soov on. Siin võivad kõik, kui nende soov … Ma ei tea, te peate nüüd … Kas ma pean võtma vaheaja või Jüri Ratas tahab esimesena esineda?

Aitäh, hea juhataja! Tulen teile appi. See, mis Martin ütles, on põhimõtteliselt õige, et kõigepealt peaks sõna võtma arupärijate esindaja. Aga mina ka ei ole arupärijate esindaja, mina ka ei ole siin arupärijate nimekirjas. Samas ma usun, et enamik Eesti inimesi täna on arupärijate esindajad, sest enamikul Eesti inimestel on südamel maakoolide sulgemine, haridusküsimused. Eks see oleneb nüüd teist kui juhatajast, kuidas te seda võtate.

Aitäh, hea kolleeg Jüri Ratas! Sa päästsid mu väga kenasti välja. Sel hetkel, kui Martin selle küsimuse tõstatas, ei olnud veel Tanel Kiik ennast registreerinud. Minu soov anda sõna Martin Helmele oli igati asjakohane, aga nüüd, püüdes seda kuidagi lahendada, ma pakuks esmalt sõna arupärijate esindajale, kelle hulgas oli ka Tanel Kiik. Kas Tanel Kiik soovib tulla esimesena kõnelema? Palun, Tanel Kiik!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Tänan selle viisaka võimaluse eest! Hea minister! Tegelikult minu sõnavõtu mõte on ära klaarida see osa, mis puudutab Toila Gümnaasiumi. Te tõite välja, et te ei saa aru, kust on selline arusaam tekkinud, et Toila Gümnaasiumi soovitakse sulgeda ja sinna asemele 1.–6. klassiga kool tekitada. Aga lihtne sõnum on see, et see arusaam on tekkinud teie ministeeriumi suhtlusest Toila kohaliku omavalitsuse ja valla elanikega. Konkreetselt on toodud välja, et ministeeriumi pakkumine omavalitsusele on gümnaasiumiosa sulgeda ja teha 135 õpilasega põhikool. Nagu kindlasti kolleeg Arvo Aller hästi teab ja mitmed muud saalis viibijad, täna õpib Toila Gümnaasiumi põhikooliosas kokku üle 200 õpilase. 

Vastu pakutakse, et teeme 135 õpilasele sobiva õppehoone. Lihtsalt matemaatiliselt ei ole see muul viisil võimalik kui selle 1.–6. klassiga kooli rajamise teel. Sealjuures mulle teadaolevalt on selles kirjavahetuses, nendes aruteludes ja ka otsuse eelnõudes, mis seal vallas on liikunud, konkreetselt sees, et jääbki kaks esimest kooliastet, mis teatavasti ongi 1.–6. klass. Tegelikkuses, ma kardan, et siin tuleb teil vaadata kas oma ministeeriumi ametnikele või, õigemini, nendel läbirääkimistel osalenud osapooltele otsa ja see segadus ministeeriumisiseselt ära klaarida. See info, mis minuni on jõudnud, ja ma saan aru, ka kolleeg Arvo Allerini ja teisteni, on see, et algne sõnum oli just nimelt, et teeme 135 õpilasele kooli, mis mahutab puhtfüüsiliselt parimal päeval ära kuue klassi jagu õpilasi. See tähendab, et juba 7. klassi peaksid Toila valla noored minema kuskile kaugemale, leidma mingeid muid õppevõimalusi, halvemal juhul üldse vallast lahkuma, kuna ei soovita käia kahes-kolmes koolis, vaid soovitakse omandada haridust ühes kohas.  

Mul on ainult hea meel, kui te ütlete, et tegelikult sellist soovi ei ole. Mul on hea meel, kui te ütlete, et Toila Gümnaasium säilib 12‑klassilisena, nii nagu ta on olnud pikalt, nii nagu ta ka täna on jätkusuutlik. Kui vaadata rahvastikuprognoose, siis kohati on Toila Gümnaasiumi õpilaste arv olnud isegi tõusutrendis seetõttu, et ka lähipiirkonnast on sinna õppima tuldud. Ma väga loodan, et te ministeeriumis vaatate sellele küsimusele väga kriitiliselt peale.  

Kas ikka on nii, nagu öeldakse inglise keeles one size fits all või eesti keeles, et üks lahendus sobib kõigile? Võib-olla ei ole mõistlik minna Ida-Virumaale, kus on niigi vähe eestikeelse õppe võimalusi, ja seal hakata kärpima Toila Gümnaasiumi, olgu üheksale klassile või veel hullem, kuuele klassile pelgalt selleks, et saada natuke uuem ja ilusam õppehoone, mis tegelikkuses seda ajalugu enam edasi ei kanna, mis seda vajadust, mis seal gümnaasiumiõpilastel on, ei rahulda – ei ruumide mõttes ega võimaliku huvitegevuse mõttes. Tegelikkuses see piirkonna arengule kindlasti paneb negatiivse põntsu. Siin ei saa, ma arvan, olla teisitimõtlemist. Kui sa lõpetad kohapeal gümnaasiumihariduse pakkumise, sealhulgas eestikeelse kvaliteetse hariduse pakkumise, ja asendad selle ükskõik kas kuue või üheksa klassiga, siis see tähendab piirkonna arengule väga negatiivset mõju, tähendab noorte lahkumist piirkonnast, kuna nad peavad hakkama otsima õppimisvõimalusi kuskil kaugemal.  

Kindlasti see ei suurenda mingiski mõttes kohalike noorte perspektiivi sinna elama jääda või sealt lahkunud inimeste soovi sinna naasta, oma lapsi sinnasamasse õppima viia. Seda enam, et mulle teadaolevalt on Toilas niigi murekohti ka alushariduse pakkumises, lasteaiakohtade kättesaadavuses, kuna seal on tehtud selliseid vastukäivaid, võib öelda, pentsikuid otsuseid.  

Nii et ma väga loodan, et nii nagu te viitasite siin varasematele juhtumitele, ka Toila puhul võtate selle heas mõttes luubi alla, et suurest soovist teha midagi head – ma olen aru saanud ministeeriumi esindajate [jutust], mis meedias on kõlanud, et pakutakse raha, [öeldakse, et] saate sajandi võimaluse või midagi taolist selle koolivõrgu korrastamiseks –, et sellest suurest heategemise soovist ehitada uus ja ilus õppehoone ei panda kogemata kinni ajaloolist koolihoonet koos gümnaasiumiastmega, suretades seeläbi kohapeal hariduse pakkumise võimalust ja laiemalt elukvaliteeti.  

Nii et palun võtke see küsimus ette ja andke endast parim, et Toilas jääks ilusti alles 12‑klassiline eestikeelne gümnaasium. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Martin Helme, palun!

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Head kolleegid! Väga hea, et meil on täna kohe mitu arupärimist jutti nende maakoolide teemal, sest et oleks tahtnud rohkem kui ühe küsimuse küsida. Võib-olla mõned märkmed, mis ma siin jagan teiega, saavad järgmise arupärimise käigus vastatud.

No hirmsasti kriipis kõrva vastus küsimusele, et kuidas siis ikkagi on, kas "koolivõrgu korrastamise" eufemism tegelikult tähendabki seda, et paneme koolid kinni, siis saame nendes alles jäänud mõnes suures koolis palka tõsta, nimetamegi seda heaks hariduseks ja lahendame mitu muret korraga ära. Ja tuli välja, et nii ongi. Ikkagi läbi lillede kinnitas minister meile, et on liiga väikesed koolid, kus on liiga palju õpilasi ja kus nad maksavad õpetajatele seda riigi poolt antud raha liiga paljude õpetajate peale laiali. Ja see ei lähe mette. Ongi niimoodi, et kuskil suuremas ja rikkamas vallas makstakse õpetajatele keskmist palka 130% Eesti keskmisest palgast ja mõnedes väiksemates alla 100%, ja see mitte kuidagi ei lähe. 

Siin me jõuame üsna kiiresti kohe palju suurema küsimuseni, mis minu meelest on tänase valitsuse, ütleme, hariduspoliitilise suuna mõttes väga halb ja väga hirmuäratav, aga mis ei ole ainult tänase valitsuse suund, [vaid] mis on juba mõnda aega meid tegelikult kimbutanud, ja see on kogu hariduspoliitika ja koolivõrgu tsentraliseerimine. Algas see muidugi kõikide gümnaasiumide riigistamisest, sellega ei ole veel päris lõpuni jõutud, aga tegelikult kõik liigutused, kõik häälitsused, kõik rahastamised, mida tehakse, on suunatud sellele, et gümnaasiumiharidus riigistada täielikult ehk tsentraliseerida. Sellel on ennustatavad ja juba praegu nähtavad ja tuntavad negatiivsed tagajärjed. Isegi sellises kohas nagu Tallinn tuli nüüd pärast seda, kui riik otsustas hakata riigigümnaasiume tegema, välja, et ka seal õpilasi ei jätku. Ometi on meil Tallinn üks neid kohtasid, kus nii-öelda rahvastikupüramiid on meil väga noor ja kuhu rännatakse sisse. Aga näe, tuleb välja, et isegi Tallinnas ei jätku õpetajaid ega jätku õpilasi ja kogu haridusmaastik on selle riigistamise tagajärjel sassi löödud. Noh, rääkimata sellest, et tegelikult täiesti normaalsed, elujõus, toimivad gümnaasiumid väiksemates piirkondades lihtsalt suretatakse järkjärguliselt välja selle korrastamise jutuga. 

Aga sellest on astutud järgmine samm, nüüd juba likvideeritakse tegelikult seitsmenda-kaheksanda-üheksanda klassi astet ehk seda teist astet. Ja tõesti, nii nagu Siim Pohlak ütles, perverssete motivaatoritega. Omavalitsustele makstakse väikest toetust – see ei ole suur raha, see on umbes 3 miljonit eurot kogu riigi peale – selle eest, et nad paneksid seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda klassi kinni, jääks kuueklassiline kool. Siis saaks neid vanemaid lapsi sealt hakata vedama bussidega kuhugi keskusesse. Siis saab õpetajaid sinna koondada, saab osa koolimajasid kinni panna, jälle tohutu sääst. 

No see on väärastunud, see kõik on väärastunud hariduspoliitika, mis lahendab kõiki muresid valest otsast. Ja selles võtmes ei olegi midagi imestada selle üle, mis toimub Metsküla koolis. Küsimus sellest, et kuidas on võimalik, et haridusministeerium maksab välja Lääneranna vallale Lihula kooli ebaseaduslikult pandud õpilaste pearaha. Vastus on see, et meil on nad EHIS‑es ehk hariduse infosüsteemis, nad on sinna pandud ja mis meie siin enam teha saame. Näe, arvutiprogramm ütleb ja mis siis, et me teame, et see on ebaseaduslik, ja mis siis, et me teame, et arvutiprogramm on manipuleeritud või andmed on sinna valesti sisestatud, raha maksame ikka välja. 

Tegelikult ju, kuigi võetakse mingeid poose, et oi, meil on ka kurb ja meil on ka kahju ja ärge tehke ja mõtleme edasi, taandatakse ennast olukorrast ja jälle rahaga motiveeritakse seda poliitikat, mida Lääneranna vald ajab. Nii et kõik need pisarad Metsküla kooli pärast on ausalt öeldes krokodillipisarad – ei usu, lihtsalt ei usu! Käis enne valimisi kohal Tõnis Lukas, Isamaa haridusminister, kuulas, pea õlal, kui kole kõik on, aga kuna vallavanem on tema parteikaaslane, siis mitte midagi ei juhtunud. "Mina ei saa midagi teha," eks ole. Käis pärast valimisi järgmine haridusminister ehk Kristina Kallas seal, kuulas, vangutas pead ja ütles, et me teeme meetme. Aga meede jõuab kehtima hakata täpselt selleks ajaks, kui järele on jäänud ainult suitsevad tukid kogu sellest haridusmaastikust seal väikses vallas. Noh, nüüd käis president – ma ei tea, kes meist usub, et see midagi muudab, vist mitte keegi peale nende inimeste, kes on nii meeleheitel seal väikses õnnetus vallas, et neil lihtsalt ei jää midagi muud üle, kui uskuda. 

Teine huvitav lausejupp, mis jäi hirmsasti kõrva kriipima, oli väide, et õpetajaid meil juurde ei tule. No ma ei tea. Kogu selle streigiloo põhitaust ei ole ju tegelikult ainult palk, vaid põhimure on selles, et meil on erinevate valede poliitiliste valikute ja otsuste tagajärjel haridussüsteem kokku jooksmas või juba kokku jooksnud, õpetajad on läbi põlenud ja isegi suure raha eest ei taha seda tööd teha. Ja sellepärast ei tule õpetajaid juurde. Mitte sellepärast, et palk on liiga väike, vaid sellepärast, et pärast seda, kui sa oled klassi ees ära olnud, oma töö ära teinud, üldiselt väga paljudes kohtades ka õpilastelt kõvasti sõimata saanud nii töö käigus kui ka vahetunnis, pärast seda lähed sa veel oma kooliruumi, täidad tohutu hulga bürokraatiat ära ja siis lähed koju, kus sa veel tundide kaupa teed lisatööd, ettevalmistustööd või parandustööd või mida iganes. Erilise missioonitundega inimesed võivad kõike seda teha, et nad teevad mingisuguseid 16‑tunniseid tööpäevasid, aga see ei ole normaalne ja mida kauem seda tehakse, seda tõenäolisem on, et põletakse läbi ja minnakse töölt ära ja asemele ei tule kedagi. Seda ei lahenda ära ainult palgaga. 

Aga nüüd lisandub sellele koormuse probleemile ja kogu sellele bürokraatiale – kusjuures sellest koormusest suur osa on lihtsalt riigi poolt välja mõeldud bürokraatia – üleminek eestikeelsele haridusele. Nende kõikide karide kohta hoiatas meie erakond korduvalt ja korduvalt, et seda niimoodi tehes, nii vähese rahaga, nagu on planeeritud, nii vähese ettevalmistusajaga, nagu on planeeritud, lükatakse meie haridussüsteem, mis niigi vaagub, täiesti külili ja kummuli. Ja seal on see probleem, miks õpetajaid juurde ei tule. Meil on tööturg dünaamiline, inimesed lähevad ühest töökohast teise ja tulevad teisest töökohast esimesse tagasi. Kui see kõik oleks normaalne, siis ei oleks võimatu leida inimesi kooli tööle, aga kuna süsteem on aetud põhimõtteliselt täiesti hulluks, siis muidugi ei tule. Aitäh!

Aitäh! Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Austatud minister! Jah, meie arupärimine on tõesti seotud maakoolide sulgemisega, selle ohuga, ja kindlasti siin on mitu probleemi, mida ka eelkõneleja juba [nimetas]. See tähendab seda, et igasugune selline perspektiivi ja jätkusuutlikkuse tunnetus homsest päevast, kui maakool läheb kinni – ma isegi ütleksin, kui maakool üheksaklassilisest muutub kuueklassiliseks –, väheneb või kaob, rääkimata sellest, et see tähendab töökohtade kadumist. Ja loomulikult, kogu kultuuri ja traditsioonide hoidmine on tegelikult väga tugevasti seotud haridusasutusega.  

Aga teiselt poolt võib öelda, et see kõik on seotud sellega, mis on täna meie rahalised ressursid. Ma ei küsinud seda haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase käest mitte lihtsalt suusoojaks või poliitilise kempluse mõttes. Hea küll, ükskõik, kuidas me seda maksuküüru nimetame või kelle oma see maksuküür on või ei ole, on selge see, et tänases koalitsioonis kokku lepitud uus maksukord tähendab tegelikult eelarve mõttes defitsiiti. Minister ütleb, et ei, see annab õpetajatele netosummas igakuiselt raha juurde. Aga kui see kõik on nii tore, miks me siis loeme neid uudiseid võimalikust streigist? Ja kui rääkida õpetajatega – ma usun, et minister on teinud seda palju kordi –, siis ütlevad õpetajad põhimõtteliselt ühe lause, et nad on pettunud, nad on väsinud, nad ei usu. Ma arvan, et kõik erakonnad on lubanud, et me tõstame õpetajate palkasid, ja kõik erakonnad on lubanud, et me teeme seda 120%‑le vähemalt. Ja järgmisel aastal me näeme seda, et tegelikult see õpetaja palgamäär keskmisest palgast hoopiski väheneb, arvestades inflatsiooni.  

Nüüd ma tulen selle maksumuudatuse juurde tagasi. Jah, see on olnud Reformierakonna vedada enne valimisi. Nad on saanud siia saali 37 kohta. Peaminister on öelnud välja õpetajatele põhimõtteliselt sõnumi, et aidake kaasa automaksu promomisel ja elluviimisel, siis riik saab raha ja siis me saame teie palka tõsta. Sellest sai ka peaminister Kaja Kallas, mulle tundub, mõni päev hiljem aru ja vabandas. 

Aga ma küsisin tegelikult siiralt seda haridus‑ ja teadusministri käest – ja teie silmade kaudu ikkagi vaatab väga tugevasti vastu sellest koalitsioonist ka Eesti 200, kes on üks osa tänasest koalitsioonist – , et kas teile ei tundu, tehes täna seda maksumuudatust, mille üheaastane maksumus Eesti ühiskonnale on circa 500 miljonit, mis suurendab eelarve defitsiiti, 500 miljonit ühe aasta mõttes, vähemalt esimese aasta mõttes, et see [ei ole õige]. Te ütlete, et see, et tõsta õpetajate palk 120%‑le, maksab 140 miljonit. Kas poliitiliselt tõesti – see on poliitiline otsus – ei ole teie või Eesti 200 kordagi mõelnud, et see ei ole ju õige tee täna, kui suurendada eelarve defitsiiti veel 500 miljoni võrra, öelda, et tõmmake kokku Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, siis me saame õpetajate palkade küsimuse lahendada?

Tegelikult me teame, et tänase koalitsiooni puhul, sealhulgas ka teil koos Reformierakonnaga, on selline jaanalinnuefekt. Te panete pea liiva alla, silmad kinni, et see lask, see pauk läheb mööda. Tuleb see streik või ei tule see streik, aga me läheme eluga edasi ja kes seda ikka mäletab, me saame sellega hakkama, elame selle üle. Minu meelest on see poliitilise otsustuse koht ja mina siiralt küsisin, ka sisuliselt, kas poliitilisel otsustustasandil ei ole te kordagi mõelnud, et selle sammu võiks tagasi võtta ja võiks tagasi võtta selle sõnumiga, et kui me seda maksumuudatust ei tee, jääb kehtima niinimetatud tulumaksuvaba miinimumi astmelisus. Siis me tegelikult suudame haridusministeeriumis väga olulisi ja tähtsaid küsimusi lahendada. Ma pean silmas eeskätt just õpetajate palgatõusu. 

Ja lisaaega, hea juhataja, ma ei vaja. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Aga saame kenasti jätkata peaaegu samal teemal, kuna järgmine [päevakorrapunkt] on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Jaanus Karilaiu ja Andre Hanimäe 13. mail 2023 esitatud arupärimine väikekoolide säilimise kohta, nr 291. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli, Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Head kolleegid! See on väga sümboolne, et me arutame siin maikuus esitatud arupärimisi täna ehk sisuliselt pool aastat pärast nende esitamise aega, antud juhul isegi lausa täpselt poole aasta pärast – 13. mail on see arupärimine sisse antud. Aga nagu näha, on teemasid, mis on kogu aeg aktuaalsed. Haridus kahtlemata nende hulka kuulub. 

Meie arupärimise on esitanud Tanel Kiik, Jaanus Karilaid, Andre Hanimägi, see puudutab väikekoolide säilimist, aga kindlasti laiemalt kogu debatti haridusvaldkonna ja õpetajate töötasude üle. Aga konkreetselt oleme välja toonud, et koalitsioonilepingu alapeatükis on sõnastatud järgmised mõtted, tsiteerin: "Koolivõrk vajab selgemat korrastamist ja reegleid. Töötame välja koolivõrgu rahastusmudeli, mis soodustab kodulähedaste lasteaed-algkoolide kuni teise kooliastmega koolide pidamist. Kõik maakoolid 1.–6. klassis lähevad klassipõhisele rahastusele tingimusel, et seal õpib 3 aasta keskmisena 30 või rohkem last. Klassipõhine rahastus väheneb sujuvalt vahemikus 30 kuni 20 last." 

Paljudes linnades ja valdades on käesoleval ajal käimas arengukavade koostamise ülevaatamise protsess ning selle raames ka haridusvõrgu korrastamise arutelud. Tõime siin näitena Toila valla, aga neid on palju. Tänaseni ei ole aga paraku teada, milline saab olema rahastusmudel, millega kodulähedaste lasteaed-algkoolide ülalpidamisega kohalikele omavalitsustele vastav abikäsi ulatatakse. 

Eeltoodust tulenevalt on meil teile konkreetsed küsimused. Esiteks, milline saab olema koolivõrgu rahastusmudel, mis soodustab kodulähedaste lasteaed-algkoolide kuni teise astmega koolide pidamist, millele konkreetselt siin koalitsioonilepingus viidati? Teiseks, millal see rahastusmudel rakendatakse? Kolmandaks, kas uus rahastusmudel hakkab kehtima üksnes koolide kui eraldi asutuste suhtes või ka koolide tegutsemiskohtade suhtes? Ja neljandaks, kui palju lisaraha plaanitakse seoses uue rahastusmudeli väljatöötamise ja rakendamisega haridusvaldkonda lisada? Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma küll eelmises arupärimises enamikule küsimustele vastasin, aga käin need igaks juhuks veel üle.

Koolivõrgu rahastusmudel kodulähedaste 1–6-klassiliste koolide pidamiseks on läbinud kõik protsessid, ka majavälise kooskõlastusringi, ja on valmis allkirjastamiseks peale 2024. aasta riigieelarve vastuvõtmist. Vahendid selle toetusmeetme väljamaksmiseks on ette nähtud 2024. aasta riigieelarves, mille tõttu hetkel on selles mõttes määruse allkirjastamine riigieelarve vastuvõtu ootel, aga kindlus on olemas, kokkulepped on olemas ja raha on selleks planeeritud. Nii et kõik omavalitsused, kes tahavad saada toetust 1–6-klassiliste koolide pidamiseks, saavad järgmise aasta alguses seda toetust taotleda. Toetust saab taotleda selle õppeaasta kohta ehk 1. septembril 2023 alanud õppeaasta kohta. Me võtame õpilaste [arvu] 10. novembri seisuga ja selle alusel arvutame välja klassikomplektide suuruse ja selle, kui palju toetust on omavalitsustel nende koolide pidamiseks vaja.

Täiendav toetus kehtib nii koolidele kui ka õppekohtadele. Ehk ei pea olema eraldi juriidiline asutus, võib olla ka suurema kooli kuueklassiline õppekoht, kus antakse haridust kuni põhikooli teise kooliastme lõpuni. Toetuse suuruse arvestamisel kasutatakse kahte komponenti. Üks on klassiõpetaja tööjõukulu toetus ehk pearaha tasaarveldamine, et ikkagi viie õpilasega klassis olev klassiõpetaja saaks täiskohaga palgakulu. Teine komponent on tugispetsialistide ja muude kulude toetuseks, mis 2024. aastal on fikseeritud summa 49 320 eurot, need on 1,5 õpetaja ametikoha töötasu kulud. Toetust on õigus taotleda kõikidel kohalikel omavalitsustel, välja arvatud väikesaared, kuna nende väikestele koolidele kehtib täiesti eraldi rahastusmeede.

Millal uus rahastusmudel rakendatakse? Rakendatakse sellest õppeaastast, toetuste taotlemine ja väljamaksmine on 2024. aasta alguses. 

Kas uus rahastusmudel hakkab kehtima üksnes koolide kui eraldi asutuste suhtes või ka koolide tegutsemiskohtade suhtes? Jah, ütlesin, et hakkab kehtima ka õppekohtade suhtes, mitte ainult eraldi juriidiliste üksuste suhtes. 

Ja kui palju lisaraha plaanitakse eelarvest? Eelarvest on planeeritud 2024. aastal 2,4 miljonit eurot. Sealt edasi tõenäoliselt on kulu 3 miljonit eurot ja kokku on planeeritud aastani 2027 RES-is 11,4 miljonit eurot maakodulähedaste väikekoolide pidamiseks.

Kui tohib, siis ma ikkagi klaarin ära Toila Gümnaasiumi teema. Ma kinnitan siit Riigikogu puldist veel kord üle: ei ole ministeerium mitte kunagi teinud Toilale ettepanekut sulgeda põhikooli kolmas aste. On tehtud ettepanek arutada uue koolihoone ehitamist. See oleks põhikoolihoone, kus õpiks 135 õpilast, 1.–9. klassini. Miks me arvestame õpilaste arvuks 135? Sellepärast, et sündimusprognoosi järgi on Toila ja Voka piirkonnas see tõenäoline põhikooli õpilaste arv, järgneva 10 aasta jooksul see arv väheneb ja jõuab 135 õpilaseni. Oleme ka Toilale väga selgelt öelnud, et me oleme igati avatud aruteluks õpilaste arvu üle. Kui on tunne, et selline prognoos siiski nende vaatest ei ole piisav, siis me võime arvestada ka suurema arvu õpilastega põhikooli jaoks, aga kindlasti ei ole haridusministeerium mitte kunagi teinud ettepanekut Toilas pidada kuueklassilist kooli. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Mõned küsimused. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Minu küsimus kõlbab nii maakoolide kui ka väikekoolide kohta. Meie fraktsioon käis Põlvamaal ja tutvus väga paljude kohtadega. Käisime õige mitmes koolis, tõepoolest, nii Maarja Külas kui ka Põlva Roosi Koolis, kus õpivad lapsed, kellel on suuri probleeme, nii füüsilisi kui ka vaimseid. Nende eest hoolitsetakse hästi. Ja ma panin tähele, et kõikjal oli täiesti korralik arvutipark. Selge on see, et ega õpetajaid ei tule väga palju juurde ka tulevikus, lähemast tulevikust rääkimata. Kas te olete mõelnud ka ministeeriumi tasandil, et tuleks suurendada tähelepanu arvutiõppele, selles mõttes, et võiks olla üks õpetaja, keda jälgib ekraanide kaupa väga palju õpilasi, võib‑olla isegi mitmes koolis? Lapsed ja noored on ju niikuinii harjunud olema kogu aeg ekraani ees.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest oleme seda igatpidi arutanud ja tegelikult selliseid õppemeetodeid ka rakendatakse. Me nimetame seda hübriidõppeks ehk selliseks õppeks, kus osa õppest toimub virtuaalselt, distantsilt, ja osa õpet toimub ikkagi kontaktõppena. Me teame seda, hariduseksperdid on öelnud, et üldse ilma kontaktõppeta tegelikku õpet ei toimu, nii et me peame siin arvestama sellise hübriidõppeversiooniga, kus on teatud õppeprotsesse võimalik teha distantsilt õpetaja kaugjuhtimisel või videoõpetaja kaudu. Aga siiski märkimisväärne osa vähemalt põhikooli astmes peab toimuma kontaktõppes ehk reaalselt õpetaja ja õpilase kontaktis. Gümnaasiumis on juba teine aste, selles mõttes, et seal on tõenäoliselt hübriidõpet veelgi rohkem võimalik teha.  

Tegelikult me liigume haridussüsteemis isegi veel sammu edasi. Küsimus ei ole ainult digiõppevahendites või distantsõppevahendites, vaid küsimus on praegu selles, mida teeb tehisintellekt ja kuivõrd on tehisaru meil nii-öelda õpetaja asendaja ehk millises vormis on võimalik tehisaru rakendada haridussüsteemis õppurile partneriks individuaalsel või personaalsel õppimisel. Tehisaru on täna siiski päris kaugele arenenud, kaasa arvatud eesti keeles, ta on täiesti võimeline eesti keeles õpilasega kaasa töötama. 

Me paneme praegu haridusministeeriumis kokku nõukoda, kes nõustaks meid tehisaru rakendamise ja kasutamise vallas haridussüsteemis. Mismoodi oleks nutikas haridussüsteemis tehisaru rakendada? Seal on väga vaja pöörata tähelepanu lapse arengupsühholoogiale. [Sellesse nõukotta] on kaasatud ka ajuteadlased, sellepärast et küsimus ei ole ainult tehnoloogilises tehisaru võimekuses, vaid lapse õppimisvõimekuses koos tehisaruga. See tuleb kõigepealt endale selgeks saada, eks ole, et me ei satuks olukorda, kus laps tegelikult jääb tehisarule alla ja õppimisprotsessi ei toimu. Praegu me selle küsimusega tõsiselt tegeleme.  

Ma isiklikult arvan ka seda, et eestikeelsel tehisarul on oma roll ka eestikeelsele õppele üleminekul ja selles, et assisteerida neid noori õpilasi, kes peavad koduses keskkonnas kasutama eestikeelset nõu ja abi teatud õppeprotsessides. Ma arvan, et ka seal on tegelikult täiesti võimalik rakendada tehisaru. Ma ei tea, kuidas, ma ei ole ekspert, kuid tunnetus on selline, et meie tehnoloogiline võimalus haridussüsteemis tegelikult kasvab. Aga siiski on hästi oluline kogu selle protsessi juures meeles pidada, et mida väiksem laps, seda suurem peab olema tema kontakt õpetajaga, nii et seda ei tohi kindlasti sealt välja jätta.

Aitäh! Oli väga mõnus kuulda sõna "tehisaru". Ma oletan, et see on "tehisintellekti" sünonüüm. 

Jah. 

Ma arvan, et eesti keeles kasutatakse väga vähe seda [sõna], nii et väga meeldiv oli kuulata. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Tulenevalt teie vastusest Toila kohta ma jätkan sellel teemal. Teie enda allkirjastatud kirjas on väga selgelt ära toodud see nii 135 õppekoha mõte kui ka see, tsiteerin: " Läbirääkimistel soovime arutada võimalusi kolmanda kooliastme osas koostöö tegemiseks naaberomavalitsustega ning sellest tulenevaid mõjusid õppekohtade arvule ja hoone suurusele." Sellest kirjast saadi tõesti nii aru, et teie ettepanek on kolmas õppeaste näiteks viia kuskile mujale või ehk ka jätta. Me räägime ikkagi kas kuuest või üheksast klassist. Ja teie enda allkirjastatud lisas on ülevaade Ida-Virumaa vajadustest ja siin on tehtud lausa selline prognoos, et selles Toila uues õppehoones oleks õpilaste arv 60–135 ehk kolmandik kuni kaks kolmandikku praegusest põhikoolimahust. Sellest tulenevalt tõepoolest inimestel tekkis arusaam, et te soovite sinna 6-klassilist kooli. Mul on hea meel, kui see nii ei ole. 

Ma küsin teilt nii: kas te näete võimalust toetada Toila valda käesoleva gümnaasiumihoone renoveerimisel, nii et see säiliks 12-klassilisena? 

Aitäh! See meede, mille raames rahastatakse uute koolimajade ehitust, ei ole mitte selleks, et renoveerida olemasolevaid suuri koolimaju, kus on tegelikult alatäituvus, vaid et korrastada koolivõrku. See tähendab väga suure hariduspinna kasutusest äravõtmist ja uue koolimaja ehitamist. Selle meetme eesmärk on vähendada haridussüsteemis kulusid, mis õpetajatele palga maksmise asemel lähevad ruutmeetrite kütmisele. Toila koolimaja on sellisena, nagu see praegu on, seal õppivate õpilaste hulga jaoks liiga suur. Seetõttu ei ole välistatud samale kohale koos teatud vana koolimaja elementide säilitamisega uue koolimaja ehitamine või siis täiesti uue koolimaja ehitamine uuele kohale. See on Toila valla otsus. Aga eesmärk on ikkagi viia ruutmeetrid vastavusse õpilaste arvu prognoosiga pikas plaanis, et me ei peaks tulevikus kulutama väga palju raha, mida Eesti investeerib haridusse, küttekuludeks nõukogudeaegsetes mitte väga efektiivsetes hoonetes. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma mõtlesin teie käest küsida, kas ma saan õigesti aru, et see koolivõrgu korrastamise idee ja kogu pikem perspektiiv Eesti koolivõrgu pidamisel lähtub teatavast demograafilisest fatalismist, et lapsi ei ole, lapsi ei tule, ja sellepärast ongi ka siin võetud kasutusele selline kestliku kahanemise plaan. Või on mingisugune perspektiiv ikkagi sedapidi orienteeritud, kuidas võiks pürgida sinnapoole, et lapsi ikkagi oleks ja sünniks varasemast rohkem? Kas te oskate seda kommenteerida? Sellega seonduvalt ma mõtlesin küsida, et kui on selline kestliku kahanemise fatalistlik perspektiiv, siis kas te teete mingeid pingutusi ka selle nimel, et kui enam ei ole kodulähedasi pisikesi koole, siis äkki panustada rohkem koduõppele, et vanematel, kes tahavad näiteks koopereeruda mingis külas, oleks rohkem materjale, rohkem võimalusi selleks, et saaks kodus ise või koopereerudes oma lapsi õpetada.

Aitäh! Jah, tõepoolest, jääb selline mulje, et me lähtume ainult demograafilisest prognoosist ja nii planeerime koolivõrku ja on justkui selline fatalistlik tee, et kuna kogu aeg kahaneb, siis me ise ka kogu aeg kahandame. Siiski ma kinnitan, et selline see plaan ei ole. Meil on väga palju piirkondi, kus laste arv kasvab ja kus meil on koolikohtade puudus. 

Ehk see, mis meil Eestis tegelikult on juhtumas, ei ole isegi mitte demograafiline probleem, vaid on geograafiline probleem ehk see, et meil on elanikkond liikunud elama teistesse kohtadesse. Eriti on väga palju liikunud noorem põlvkond. See tähendab, et meil on Tallinnas, Harjumaal ja Tartu linnas koolikohtade puudus, seal on lapsi piltlikult öeldes liiga palju, arvestades seda koolivõrku, mis sinna kunagi on välja ehitatud, samal ajal teistes kohtades väljaspool neid piirkondi on lapsi liiga vähe. Ehk siis koolivõrk on üles ehitatud 1980. aastatel lähtuvalt sellest loogikast, kus 1980-ndatel elanikkond paiknes. Elanikkond paiknes lihtsalt teistmoodi, kui see praegu Eestis paikneb. Selle tõttu on koolivõrgu mure selline, et ühes kohas pigistab, teises kohas on väga palju ruumi, eks ole, ühes jalas on king hästi suur, teises jalas on king hästi kitsas. See on meie Eesti koolivõrgu murekoht.  

Aga loomulikult jagan ma teiega seda muret, et on demograafiline probleem, mis eriti valusalt puudutab just nimelt maapiirkondi, kuna sinna on ka neid noori peresid vähem jäänud kogu selle rahvastiku ümberpaiknemisega. Seal lööb see demograafiline probleem koolivõrgu muret veel kaks korda valusamalt, eks ole: esiteks on [rahvast] ära rännanud ja teiseks, neid, kes sinna jäänud on, on väike hulk ja ka neil sünnib vähem lapsi. See on küll kindlasti murekoht.  

Tegelikult inimgeograafid teavad – ja ma arvan, et teie ka tegelikult teate –, et soodsatel tingimustel on tõenäosus see, et lapsi sünnib rohkem nendesse peredesse, kes elavad linnalistest piirkondadest väljas, puhtalt selle tõttu, et linnas on kitsas, linnas on ruutmeetri hind kallis, seal ei ole võimalik väga suurt kodu soetada. Tihti piirab laste arvu inimeste majanduslik võimekus endale eluruume soetada. Maapiirkondades on tegelikult ruutmeetri hind odavam, ja laste kasvatamiseks, piltlikult öeldes, ruumi rohkem. Ma arvan, et me peaksime küll soodustama seda, et noored inimesed valiksid oma elukohaks piirkondi, mis ei ole ülitiheda asustusega linnalised piirkonnad, selleks et tegelikult rohkem lapsi sünniks. Sellega ma olen väga nõus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud haridusminister! Ma lugesin õpetajate hoiatusstreigi eel, kuidas teie juhitava ministeeriumi ametnikud saatsid õpetajatele hirmutava kirja, et see hoiatusstreik justkui ei ole seaduslik, vähe sellest, et see osutus valeks, ja see oli minu arust väga ebaviisakas. Ma tundsin, et nii ei tohiks käituda. Meie peaminister keeras veel sellele vinti peale, öeldes, et õpetajad peaksid hoiatusstreigi ajal reklaamima automaksu. Te siin enne rääkisite, et kui lapsed õpivad väga suurtes klassides, siis see ei ole hea keskkond, nad peaksid õppima väikestes klassides. Ma arvan, et teie õppisite sellel ajal – ma seda küll ei tea –, aga mina õppisin ja ma arvan, et ka meie peaminister õppis sellel ajal, kui klassikomplektid olid väga suured ja oli veel mitu paralleeli. Kas võib siis olla nii, et osa inimesi sai kuidagi eriti valusalt tolleaegsetes suurtes klassides õppimisega pihta? Kas seda enam ei peaks väikeseid koole hoidma, et 30–40 aasta pärast neid pihta saanuid meil ei oleks kõrgetel positsioonidel?

Aitäh! Ma klaarin ära selle haridusministeeriumi õigusosakonnast välja läinud kirja. See kiri läks riigikoolidele ehk nendele koolidele, kus haridusministeerium on pidaja, selle selgitusega, millised on streikimise õiguslikud alused. Koolipidajana pidime me oma koolidele selgitama streikimise õiguslikke aluseid. Streikimiseks tekib õiguslik alus siis, kui on luhtunud läbirääkimisprotsess. Ja kuna läbirääkimis-, lepitusmenetluse protsess on alles käimas, siis praegu tegelikult streikimisõigust ei ole. Me ei täpsustanud, kas jutt käib ka hoiatusstreigist, võib-olla see oli selles mõttes segadus ja sellest loeti välja, et järelikult ei ole võimalik ka hoiatusstreiki teha. Saatsime selgitusi, pärast ütlesime, et hoiatusstreiki me sellesse kategooriasse ei pane. Nii et see oli lihtsalt selgituskiri. Kuna selles selgituskirjas olid ka muud aspektid – mida tuleks streikimise puhul teha, kellele tuleks teada anda ja nii edasi –, siis see oli lihtsalt infokiri. Ja see ei puudutanud üldse kõiki Eesti koole, vaid see puudutas 76 riigikooli, sellepärast et pidajana meil oli kohustus neid lihtsalt informeerida sellest, millised on need tingimused, mis tuleks teha siis, kui streik käib, kuidas õpilastega käituda, mis lastevanematele infoks öelda ja nii edasi.

Nüüd, suured klassid. Kui ma rääkisin suurtest klassidest, siis ma pidasin silmas väikeseid lapsi. Ehk ma räägin väikestest lastest 1. kuni 6. klassini vanuses 7–13. Need on lapsed, kelle jaoks sobilik koolikeskkond ja õpikeskkond ei ole selline, kus on väga suured klassikomplektid. Selle tõttu on meil õpilaste arvu klassis vähendatud esimeses ja teises kooliastmes ning suurendatud gümnaasiumiastmes. Gümnaasiumide puhul ikkagi õpilaste suurem hulk annab gümnaasiumidele võimaluse pakkuda rohkem õppeaineid ja rohkem valikuid ja valikmooduleid. Aga väikesed lapsed võiksid käia väiksemates klassides ja väiksemates koolides. 

Olen isiklikult muidugi üks nendest, kes on lõpetanud väga väikese kooli ja väga väikese gümnaasiumi. Ma ei tea, kas see iseenesest on tõestus sellest, et ka väikesest gümnaasiumist on võimalik saada ministriks, aga mina olen tõesti lõpetanud gümnaasiumi, kus ühes lennus oli 16 last. Ehk kogu meie lennu suurus oli 16 õpilast.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väikekoole ei suleta mitte ainult seetõttu, et on puudus õpilastest, vaid väikekoole suletakse ka seetõttu, et ei jätku piisavalt õpetajaid. Eesti koolides töötab praegu üle kümne õpetaja, kellel on ainult üheksa klassi haridust, ligi tuhandel on üksnes keskharidus, mitmel tuhandel pole õpetajana töötamiseks magistriharidust ja õpetajakutset. Te viisite enne vestluse ka tehisaru peale. Kas te näete tehisaru kasutusele võtmises [lahendust] õpetajate puuduse probleemile?

Aitäh! Kui on puudu õpilastest, siis kujuneb probleemiks ka see, et on puudu õpetajaid. Selles mõttes, et õpetaja tahab töötada täiskoormusega, õpetaja tahab pühenduda õpetamisele. Kui õpetajal ei ole õpilasi, keda õpetada, ja tal ei ole võimalik täiskoormust anda, siis ta seda töökohta tihti vastu ei võta. Selle tõttu tekib see probleem, et teatud piirkondades ei ole võimalik õpetajaid leida. Näiteks maakoolid kurdavad selle üle, et nad ei leia inglise keele või teise võõrkeele õpetajaid, sest neil ei ole võimalik sellele õpetajale täiskoormust pakkuda selle tõttu, et ei ole lapsi. Õpetajate tööpuudus maapiirkondades algab ikkagi sellest, et ei ole lapsi. Kui lapsi koolis ei ole, siis ei ole õpetajal tööd. See on see murekoht. 

Mis puudutab kvalifikatsioonile mittevastavaid õpetajaid, meil on Eestis 16 500 õpetaja ametikohta ehk nii palju inimesi, kes töötavad õpetajatena. Nendest kvalifikatsioonile ei vasta minu teada, ma nüüd võin eksida, aga suurusjärgus 3000 õpetajat. Seega, 3000 neist 16 500-st ehk väga väike osa ei vasta kvalifikatsioonile. Probleem on selles, et kui mina läheksin täna kooli tööle, siis ka mina oleksin selle 3000 hulgas. Ka mina oleksin kvalifikatsioonile mittevastav õpetaja, sellepärast et mul ei ole õpetaja kutset, ma ei ole lõpetanud õpetaja eriala ja ma ei ole teinud endale kutsekvalifikatsiooni. Ehk siis mina, doktorikraadiga inimene, kes on ülikoolis õpetanud 30 aastat, oleksin kvalifikatsioonile mittevastav õpetaja, selles 3000 statistikas sees. 

Selle tõttu me peame seda natuke eristama. Kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate puhul ei ole tegemist põhihariduse või keskharidusega õpetajatega. Nende hulgas on päris palju neid, kellel on magistriharidus või ka doktorikraad, aga ei ole õpetaja kutset, sest nad ei ole läbinud kutsekvalifikatsiooni eksamit. Tihti on põhjus, miks seda [kvalifikatsiooni] ei tehta, see, et õpetajate karjäärimudelis ei ole mingit eelist neile, kes läbivad või ei läbi kutsekvalifikatsiooni. Kui te töötate õpetajana, siis teile kehtib miinimummäär, sõltumata sellest, kas teil on kvalifikatsioon või teil ei ole kvalifikatsiooni. See on kindlasti asi, mida tasub muuta. Ka koolijuhid on sellele väga palju tähelepanu pööranud, et neil ei ole motivaatoreid, millega suunata õpetajaid kutsekvalifikatsiooni omandama, sellepärast et palgaastmestikus ja karjäärimudeli mõttes selle [kvalifitseeritud õpetaja] jaoks midagi ei muutu. Nii et oleme haridusministeeriumis algatanud õpetajate karjäärimudeli ja palgamudeli väljatöötamise. Üks astmestik ongi see, et õpetajate miinimumtasu kehtib nendele, kellel on kvalifikatsioon, ja seda hakatakse saama sellest hetkest alates, kui on kvalifikatsioon omandatud.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma tulen jälle selle juurde tagasi, et väga oluline on see, et koolid maapiirkondades säilivad. Sellepärast et kui kooli ei ole, kui kool kinni läheb, siis on see koht hääbumisele määratud. Siit tuleb küsimus kuueklassiliste koolide toetamise, eraldi rahastamise kohta. Kas see on sihilik plaan, et saada ikkagi kuidagi kätte need õpetajad, kes õpetavad 7.–9. klassis, ja nad mujale viia? Kas te ei karda seda, et omavalitsused hakkavad seda kuritarvitama ja ka kuritarvitavad selle egiidi all, et seda rahastust saada? Hakkate siis koole kinni panema? See ikkagi suures pildis ei aita mitte kuidagi kaasa sellele, et meil oleks inimasustus üle terve riigi ning oleks jätkuvalt olemas ka elu ja ettevõtlus maapiirkondades.

Aitäh! Meil on praegu üle Eesti 20 kuueklassilist kooli, kes sellele toetusmeetmele kvalifitseeruvad. Meil on veel umbes 20 üheksaklassilist kooli, kus kolmas kooliaste on väga väike. Nendes koolides on väga vähe õpilasi ja nende puhul tõenäoliselt tehakse lähima kolme-nelja aasta jooksul see otsus, et kolmas kooliaste koondatakse vallakeskustesse ja seal tulevad kuueklassilised koolid. On umbes 20 üheksaklassilist põhikooli, kus kolmas kooliaste on väga väike, hästi pisikene. Ilmselt seal omavalitsused kaaluvad koolivõrgu reformi. 

Selle meetme eesmärk on olnud toetada nende kuueklassiliste koolide pidamist, mis juba eksisteerivad. Nagu te Metsküla näol nägite, ohus on ka nende koolide pidamine. Omavalitsused on neid koole sulgenud tihti selle argumendiga, et väikese kuueklassilise kooli sulgemine käib justkui valutumalt kui gümnaasiumiastme sulgemine, paneme selle kuueklassilise kooli kinni, siis meil on raha gümnaasiumi pidamiseks.  

Valitsuse vaates täna ja ka haridusstrateegia vaates on see otsus risti vastu sellele, mis on haridusstrateegias ette nähtud. Väikene laps peab saama käia kodulähedases koolis. Kui meil on vaja teha koolivõrgu valikuid, siis me kindlasti eelistame väikese lapse võimalust koolis käia kodu lähedal ja väikeses koolis, sest see on temale õppekeskkonnana kindlasti sobilikum. Ei saa eelistada 17-aastast last gümnaasiumiastmes, kellel tegelikult on võimalus läbida pikem koolitee ka iseseisvalt. Lisaks, gümnaasiumiastmes on ikkagi hoopis teistsugused õppeprotsessi eeldused ehk seal on palju suurem akadeemiliste ainete valik ja võimalus akadeemiliselt palju laiemat areaali õppida, kui on tavalises, standardses gümnaasiumis. Väikesed koolid. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! See on intellektuaalselt üks ebaausamaid, ma isegi võiks öelda, et alatumaid retoorilisi jutte, mida ma kuulen kogu aeg nii haridusministrilt kui ka peaministrilt: "Meie ei sulge koole, koole sulgevad omavalitsused." Ja ometi keskvalitsus motiveerib omavalitsusi kõikvõimalikel viisidel just nimelt koole sulgema. 

Aga ma seda teemat praegu ei tahtnud puudutada, ma tahtsin tulla tagasi ikkagi Lihula kooli juurde. Lihula kooli kanti õpilased ebaseaduslikult, haridusministeerium vähemalt jagab seda seisukohta. Lihula Vallavalitsus ja Lihula Gümnaasiumi direktor teatavad, et nemad ootavad lapsi kooli ja et lastel on koolikohustus, ja kui lapsevanemad neid lapsi sinna kooli ei too, siis hakatakse sanktsioneerima. Nagu me teame, seadus võimaldab hakata lapsevanematele tegema trahve ja lõpuks võib-olla isegi lausa lapsed käest ära võtta. Mida haridusministeerium kavatseb sellises olukorras teha?

Aitäh! Lapsed peavad täitma koolikohustust ja lapsevanemal on kohustus, et tema laps käib koolis. Ehk need lapsed, kes täna Metsküla koolis õpivad, peavad olema kantud ühe või teise kooli nimekirja, kuhu lapsevanem on otsustanud lapse kanda. Metsküla kooli praegu kahjuks juriidiliselt ei ole. Sellist kooli ei ole, selle kooli nimekirja lapsi kanda ei saa. Lapsevanemad peavad lapse kandma mõne kooli nimekirja – ükskõik, kas see on Lihula Gümnaasium, mõni muu kool selles piirkonnas või mõnes muus vallas olev kool, aga laps peab olema kantud kooli nimekirja. Lapsevanem peab täitma lapse koolikohustust. See on tegelikult meie sõnum kogu aeg olnud.

See, et Lihula kool kandis need lapsed oma nimekirja, ei ole seaduspärane. Lapsevanematel on õigus kanda need lapsed ükskõik millise teise kooli nimekirja. See on lapsevanema otsus, millise kooli nimekirja ta oma lapse saadab. Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada, et kõik tema valda sisse kirjutatud lapsed täidavad koolikohustust, ja teha ettepanek, millise kooli nimekirja lapsed kanda, kui laps ei ole kantud ühegi kooli nimekirja. See on täpselt samamoodi kohaliku omavalitsuse kohustus seaduse ees tagada, et lapsed on kooli nimekirja kantud ja õpivad koolis. Praegu on selline olukord.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma kuulasin nüüd seda vastust oma eelmisele küsimusele, kus te ütlesite, et pole isegi arvutatud, kui palju see kolmanda kooliastme säilitamine või kodulähedaste põhikoolide hoidmine maksma läheks. See kõlab justkui kinnisidee elluviimisena. Ja mis kõlab veel kummaliselt on see, et Eesti 200 ütles: "Meiega on võimalik," aga nüüd te tulete ja räägite meile siin eelmiste haridusministrite jutupunkte, kuidas koolivõrku korrastatakse. Tegelikult seda küll lõhutakse. Peaks ju kuidagi olema ikkagi võimalik ka neid põhikoole hoida. 

Miks teil ei ole seda numbrit? Mina oleksin küll teie kui ministri asemel väga tundnud huvi, mis need kulud on. Te ütlesite mulle vastates, et õpetajatel pole piisavalt koormust väikestes põhikoolides. Aga kuidagi loogilisem ja mõistlikum tundub ressursikasutuse mõttes ju ikkagi see, et kui on vallas kaks-kolm põhikooli, siis õpetaja liigub oma koormuse saamiseks nende koolide vahel, mitte ei veeta kahe-kolme bussiga õpilasi, ei töristata bussidega ringi ega veeta lapsi mööda valda laiali. Äkki see oleks mõistlikum lahendus? Kas te olete kõik need asjad läbi käinud ja need kulud arvesse võtnud ja mõelnud selle üle tõsisemalt? Mulle tundub, et praegu läheb asi lihtsalt eelmiste rööbaste peal edasi.

Aitäh! Ma igaks juhuks selgitan veel kord, et küsimus ei ole mitte konkreetsetes kuludes, vaid küsimus on õpetajate puuduses. Me ei suuda tagada Eestis füüsika, keemia, bioloogia, matemaatika ja teiste loodus- ja täppisteaduste õpetajaid kõikidesse põhikoolidesse, eriti nendesse põhikoolidesse, kus on väga vähe õpilasi ehk klassi peale kokku kaks-kolm-neli õpilast. Meil ei ole võimalik neid aineõpetajaid nendesse koolidesse tagada. Varsti ei ole tegelikult ka keeleõpetajaid ega eesti keele õpetajaid, sellepärast et lapsi jääb aina vähemaks. Aga selleks, et igale lapsele teha individuaalõpet, meil Eesti haridussüsteemis võimekust ei ole. See on see põhjus. 

Esimesest kuni kuuenda klassini on õpetajaid lapse kohta vaja vähe, sest seal on klassiõpetaja, kes annab enamiku tundidest, seitsmendast klassist alates muutub õppekava keerulisemaks ja siis on õpetajaid vaja oluliselt rohkem. See õpetajate põud, puudus on praegu see reaalsus, mis paratamatult sunnib meid koondama põhikooli kolmandaid astmeid. See, et me maksaksime raha peale, ei lahenda [probleemi], me ei leia sellega õpetajaid, kes annaksid füüsika-, keemia- ja bioloogiatundi põhikooli kolmandas astmes.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tulles Ida-Virumaa juurde tagasi, nende koolide säilimise teema juurde, olgu väiksemas koolis gümnaasiumiosa või põhikooliosa säilimine, siis muidugi hea meel on selle üle, et Lüganuse Kool on riigikool ja see sai säilitatud. Nii et see kogukond on kindlasti väga tänulik. See tuli kindlasti päris suurte pingutustega. Kohtla-Järve Järve Kool on samuti riigikool ja sinna need investeeringud ka lähevad. 

Aga tulles nüüd selle ühetaolise gümnaasiumihariduse juurde, ma ikkagi aruteluks ütlen, et gümnaasiumiosa säilimiseks Toilas oleks võib-olla riigil mõistlik võtta gümnaasiumiosa enda hallata ja põhikooliosa jätta kohaliku omavalitsuse hallata, siis omavalitsus saaks majandada uue majaga ja gümnaasiumiosa saaks riik teha vastavalt vajadusele ja õppekavale.

Aitäh! Enne kui ma Toila vastuse juurde lähen, kas ma võin korra selle Lüganuse valla teema ise ka ära markeerida? Ma saan aru, et me kõik muretseme maapiirkonnas koolide sulgemise üle, aga Ida-Virumaa koolivõrgu reformiga, nende uute koolimajade ehitamisega sulgeme me Kohtla-Järvel kolm kooli ja Narvas neli kooli. Koolivõrgu reformiga sulgeme me linnades oluliselt suurema hulga koole kui maapiirkondades. See on jäänud justkui märkamata. Aga kuna need on venekeelsed koolid, siis ilmselt ei ole seal tegelikult poliitilist vaidlust. Kiviõli Vene Kool läheb samuti sulgemisele. See on üheksaklassiline kool, see läheb sulgemisele, nii et samm-sammult eestikeelsele õppele üleminekul kaob selles piirkonnas vajadus selle kooli järele ära. 

Toila gümnaasiumiosa. Küsimus on ju selles, et pikas perspektiivis sel juhul, kui jätkub õpiränne Toilasse, nii nagu see praegu on – seal on mingi osa õpilasi, kes tulevad Toila gümnaasiumisse maakonna teistest piirkondadest –, jääb Toila Gümnaasiumi laste arv kümne aasta pärast ikkagi 40 ringi, rohkem see enam ei kasva. Täpselt sellisel hulgal õpilastel on võimalik õppida Jõhvi Gümnaasiumis. Jõhvi riigigümnaasiumis on kohti. Kui riik võtab Toila Gümnaasiumi oma pidada, siis varem või hiljem need õpikohad lihtsalt liigutatakse Jõhvi õppekohta, sest meil ei ole füüsiliselt mõistlik pidada väga väikese õpilaste arvuga eraldi gümnaasiumiõppe kohta, mis on geograafiliselt väga lähedal Jõhvi riigigümnaasiumile. Küsimus on õpetajates. Kui Toilas gümnaasiumiastet edasi pidada, siis see tähendab ju tegelikult seda, et õpetajaid tuleb ikkagi palgale võtta sellesama 45 õpilase õpetamiseks. Aga see iseenesest ei lahenda seda probleemi, et me saaksime Toilas kohapeal nendele õpilastele pakkuda rohkem valikaineid, valikmooduleid. Varem või hiljem oleks vaja nendel õpilastel niikuinii Jõhvi sõita, selleks et valikaineid õppida. Nii et tegelikult see pikas plaanis ei lahenda seda muret, mis Toila rahval on – kus on lähim gümnaasium Toila vallas elavatele inimestele? Kuna Jõhvi ja Toila valla liitmine on, nagu ma aru saan, läbirääkimiste protsessis, siis on lähiajal tegemist ühtse vallaga, kelle territooriumil on riigigümnaasium. 

Ja ma pean hästi mainima ära seda, mis puudutab Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust, sest me oleme praegu selles arutelus selle sealt kõrvale jätnud. Aga Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusele on pandud praegu kohustus avada uusi põhikoolijärgseid eestikeelseid õppekavasid, selleks et suurendada eestikeelse õppe võimalusi pärast põhikooli lõppu Ida-Virumaal. See, et seda seal siiamaani pole olnud, on muidugi väga häbiväärne. Sellele tuleb võimalikult kiiresti tegelikult piir peale panna. Ma loodan, et see piir järgmisest õppeaastast on pandud ja on avatud põhikoolijärgsed eestikeelsed õppekavad Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tegelikult natukene olen hämmeldunud, et selle arupärimise esindajaid ei ole praegu siin. Ma tuletaks meelde, mis me oleme siin Metsküla koolist nii palju rääkinud. Seal on ju tegelikult valimisliidus ka Keskerakonna liikmed. Kui Keskerakond, needsamad arupärijad, ütleksid oma erakonnakaaslastele, et tehke seal mingi väike võimupööre ja saame selle Metsküla kooli kännu tagant lahti, siis oleks võib-olla selle asjaga kergem edasi minna.   

Täna kultuurikomisjonis, muide, tuli ka täitsa kenasti välja, et kui isamaalasest vallavanem seisaks ning teda toetavad Isamaa, Reformierakonna ja Keskerakonna liikmed seisaksid päriselt ka selle Metsküla kooli eest, siis tegelikult sügisest saaks kasutada seda kuueklassilise kooli toetusmeedet ja saaks edasi minna selle Metsküla kooliga. Koolitusluba ei ole ju ära võetud, eks ole? (Kristina Kallas: "Ei.") Just. Siis saaks selle kooliga niimoodi edasi minna, et vallal ei oleks üldse mitte mingit kulu, eks ole. See selline sõna otseses mõttes kooli kiusamine, mis seal käib, seda oleks tegelikult päris lihtne ära lõpetada. Ma teekski teile ettepaneku, et äkki te räägite oma koalitsioonikaaslase …

Aeg! Aeg, Helle-Moonika! 

… Reformierakonnaga, et Reformierakond oma liikmetega räägiks, et saaks kuidagi sellest …

Aitäh! Ma väga tänan! 

… olukorrast nagu edasi minna. 

Jah, olen rääkinud. Olen rääkinud ka Isamaa liikmetega, kes siin Riigikogus on. No mis ma oskan öelda? Mulle lihtsalt nenditakse vastuseks, et kõiki liikmeid ei saa ühtemoodi mõjutada, erakonnas on eriarvamused ja nii on. See on lihtsalt olnud vastus mulle, ega ma ei oska rohkem midagi öelda. Aga tõepoolest, minu hinnangul on meil Eesti ühiskonnas ikkagi kokkulepe praegu olemas, ja see kokkulepe on olemas ka koalitsiooni tasandil. Minu arust ei ole ka ükski opositsioonierakond öelnud, et see kokkulepe oleks halb. Kuueklassilised koolid on olulised, nende säilimine on oluline. Kui terve ühiskond koos kõikide erakondadega saadab selle signaali, siis kuidas on ikkagi võimalik, et kuskil on kildkond inimesi, kes arvab, et nii ei peaks tegema? Põhimõtteliselt läheb see üldise arvamuse vastu.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite siin, et loomulikult on koolivõrgu korrastamisel ka oma geograafiline mõõde. Tõepoolest, Kagu-Eesti inimeste jaoks on see geograafiline mõõde eeskätt ääremaastumine. Ja üks tõsine komponent on ka koolivõrgu kokkutõmbumine. Tänasest Lõuna-Eesti Postimehest oli võimalik lugeda Misso koolihoone müügist. Tõesti, seal on peetud kooli aastasadu, aga nüüdseks on ta müügis, kuigi ostjaid muidugi ei ole tekkinud. Aga mul tekkis hoopis teine paralleel, see on ka julgeolekuline. Nimelt, sealsamas teisel pool piiri Läti poole peal on samad probleemid. Alūksne kohalikus omavalitsuses leiti lahendus: koolihoonesse rajatakse uus migrantide keskus. See on viimastel nädalatel avatud ja töötab tõesti täisvungiga. Mis saab meie Kagu-Eesti koolidest, kas need muutuvad ka migrantide keskusteks?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole teadlik, et kusagil selline plaan küpsemas oleks, selles mõttes, et ei ole kursis, et keegi plaaniks koolimajadest teha migrantide keskusi. Ma arvan, et see ei ole kindlasti kellegi plaan ja see ei ole kellegi soov. Läti puhul on probleem ilmselt illegaalsetes piiriületajates, selles mõttes, et seal toimub väga suur ebaregulaarne piiriületus. Ma saan aru, et tegemist on ajutiste majutustingimustega, selleks et lahendada ära nende inimeste küsimus. Tegemist ei ole ju alaliste eluasemete pakkumisega nendele inimestele. Lätil on vaja ära lahendada see probleem. Aga ei, meil Eestis sellist plaani ei ole. Küll aga ma eeldan, et Siseministeeriumis valmistutakse erakordseteks olukordadeks, kui peaks surve tulema ka meie piiridele.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne ütlesite sellise lause, et kolmas kooliaste koondatakse vallakeskustesse. Ehk sisuliselt õpilased vanuses 14 peaksid hakkama koolis käima vallakeskuses. Tänapäeval on vallad väga suured, suure ruutmeetrite arvuga, hästi laiad. Juba praegu on väga paljude koolide juures õpilaskodud. Kas te kujutate ette pilti, et õpilased peavad minema kodust ära pühapäeva õhtul, siis nad sõidavad õpilaskodusse ja saavad koju tagasi alles reedel? Need lapsed oma perega koos olla ei saa. Siiani on seda pidanud valdades tegema gümnaasiumiõpilased. Aga nüüd, kui ka põhikooliaste läheb keskustesse, siis hakkavad 14‑aastased lapsed samuti [kodust kaugel kooli käima]. Kas see lähebki kokku nende läänelike väärtustega, kaasaegse ja innovaatilise Eestiga, et lapsed on õpilaskodus, nagu Nõukogude ajal oldi internaadis? 

Aitäh! Ei, ma arvan, et sinnakanti koolivõrk küll ei liigu, et meil on 14-aastased õpilased õpilaskodus. (Kert Kingo ütleb midagi saalist, juhataja palub rääkida kordamööda.) Minu teada meil ei ole tavakoolis, tavaõppekaval õppivaid õpilasi, kes on sunnitud elama õpilaskodus. Koolivõrk on meil praegu piisavalt tihe, põhikoolis on võimalik käia ikkagi kodu lähedal, 14‑aastastel lastel on võimalik nii õppida. Kui jutt käib toimetuleku- ja hooldusõppel olevatest lastest, siis on see eraldi teema. Need on erivajadustega lapsed, kes õpivad erivajadustega laste koolis. Seda, et 14-aastasel lapsel ei ole võimalik 45 minutiga jõuda kooli või tagasi, on väga keeruline uskuda. Sellist asja minu teada Eestis praegu ei ole.

Teen ka siin ühe erandi, kuna tegin ühe erandi varem keskfraktsiooni liikmele. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Ma loodan, et see ei ole vastulause, vaid küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma ikkagi sooviks istungi huvides, et see jääks linti. Jaa, ma küsisingi, et kui hakkavad ka need kolmandad astmed minema keskustesse, kas siis hakkavad ka need lapsed olema õpilaskodudes, kus praegu on gümnaasiumiõpilased. Terves Tartu vallas – Maarja-Magdaleenas, Tabiveres, Lähtel – ongi õpilaskodudes gümnaasiumiõpilased. Varsti hakkavad siis ka põhikoolide omad olema.

See ei olnud küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, pigem vastusõnavõtt. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kindlasti ministrina te teate, mida tähendab väljend Gordioni sõlm. See on teatavasti sassiaetud rihmadest sõlm, millega legendaarse Früügia kuninga sõjavankri ikkepuu oli seotud tiisli külge ja mille Aleksander Suur raius lihtsalt mõõgaga läbi, sest ta ei hakanud lahtiharutamisega jamama. Seetõttu tähendab väljend "Gordioni sõlme raiuma" mingit keerukat probleemi kiirelt ja efektiivselt lahendama. Kuulan praegu teie juttu siin ja ma teen teile ettepaneku: raiuge ka see Gordioni sõlm läbi. Meil on eelnõu, mida meil praegu menetletakse – Ukraina intresside maksud on umbes 10 miljonit. Minge tagasi valitsusse ja öelge: me lahendame asja nii, et me anname raha oma inimestele. Olete nõus?

Aitäh! Lisaks sellele, et Eesti peab oma kaitsekulusid tõstma ja ennast kaitsma, peab Eesti tegelikult solidaarselt toetama Ukrainat. See on osa Eesti kaitsestrateegiast ja sellest, et me kaitseme koos Ukrainaga iseennast. See 10 miljonit, mida te täna mainisite, on meie enda kaitsmine, meie laste, meie kodude, meie ääremaal olevate koolide ja seal õppivate laste kaitsmine. (Hääl saalist.)

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Ühtlasi on Tanel arupärijate esindaja, nii et kõik on õiges järjekorras. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud! Hea minister! Mulle meenub seda teie ettekannet ja kogu seda hariduspoliitika debatti kuulates üks tsitaat, mida meeldib teie osalisel nimekaimul peaminister Kaja Kallasel ikka kasutada. Ja see kõlab nii: "Ära räägi mulle oma prioriteetidest. Näita mulle oma eelarvet ja ma ütlen sulle, mis su prioriteedid on." 

Paratamatult jääb täpselt selline mulje, et valitsusele meeldib teha risti vastupidi omaenda sõnadele. No need laused on pigem öeldud opositsioonis olles. Nüüd, valitsuses olles räägitakse palju elanikkonnakaitse olulisusest, siseturvalisuse olulisusest, hariduse olulisusest, pika plaani olulisusest, tulevikuvaatest. Aga siis vaatad eelarvet – siseturvalisuse palgatõusud külmutatakse, Kopli päästekomando pannakse kinni, elanikkonnakaitse vajalikku lisaraha ei saa ja haridusvaldkonnas öeldakse, et 1,7% või noh, kui lugeda koos selle diferentseerimisfondiga, siis 4,3% palgatõusu on see, mis peaks näitama valitsuse prioriteete. Olukorras, kus see on madalam ja väiksem, nagu te hästi teate, kui Eesti keskmise palga kasv järgmisel aastal. 

Valitsus on tegelikult, võib öelda, selle eelarve kaudu näidanud oma prioriteete. Võib öelda, et prioriteet on parimal juhul julgeolek – sellega saab ainult nõustuda –, aga kõik muu on tühi sõnakõlks. Ei ole selles valitsuse eelarves mingeid prioriteete sotsiaal- ja tervisevaldkonnas, sellest väga ei räägitagi, aga pole seal tegelikult rahalises vaates prioriseeritud ei haridust ega siseturvalisust, hoolimata sellest, et neist mõlemast meeldib valitsusele palju rääkida.

Praegu me arutame siin küll väikekoolide säilimise küsimust, aga tegelikkuses on pool aastat pärast selle arupärimise esitamist näha, et need haridusvaldkonna mured on kasvanud niivõrd tõsiseks, et me oleme jõudnud – kui ma nüüd ei eksi, austatud minister, ka teie enda sõna kasutades – hariduskriisi. Ja hariduskriisi oleme jõudnud seetõttu, et valitsus enne valimisi ja ka valimiste järgselt seekord lubas väga selgelt ühte, aga teeb teist. Lubas tõsta õpetajate keskmise palga – või isegi alammäära – 120% tasemele keskmisest palgast, aga tegelikkuses liigub see aeglasemas tempos kui keskmine palk. Samal ajal [valitsus] nendib, et raskemad ajad on alles ees, kuid justkui äkki aastaks 2027 on võimalik see vahepeal kaotatud vahe kinni püüda. No ei kõla eluliselt usutavalt! Kui see mahajäämus hakkab praegu kasvama, siis aastaks 2027 sellele mingi valemiga järele ei jõua, vähemalt mitte selle konkreetse valitsuse [ametiaja] jooksul.

Selgelt on näha, et selle valitsuse arusaam antud lubadustest üldjuhul väga midagi ei maksa. Enne valimisi lubati peretoetusi tõsta, lubati lapsetoetusi tõsta, pensione tõsta. Pärast valimisi viiakse keskmine pension maksu alla, kärbitakse peretoetusi, vähendatakse maksuvaba tulu laste eest. Enne valimisi räägiti sellest, et rahandus ja majandus on kindlates kätes. Pärast valimisi nendime, et meid ootavad kõikvõimalikud maksutõusud, nii need, mida me oleme siin saalis harjunud nägema, kui ka need, mida võib-olla isegi ei teadnud, et sellised riigilõivud ja tasumäärad on veel kuskil seaduses olemas. Nüüd oleme majanduslanguses seitse kvartalit järjest allapoole liikunud – kindlates kätes Eesti majandus!

Kahjuks me näeme nüüd täpselt samamoodi, et lubaduste andmine ja see, et need ei maksa mitte midagi, kehtib ka haridusvaldkonnas. Lubatud palgatõusu asemel saavad õpetajad noomimissõnu, poolähvardavas stiilis kirju, surveavaldusi mitte osaleda õpetajate streigis, isegi mitte hoiatusstreigis, mis olevat ebaseaduslik, ehkki tegelikult, nagu me kõik teame, see seda ei olnud. Loomulikult saavad [õpetajad] auväärt peaministrilt sellise soliidse soovituse: asuda automaksu koguma inimestelt toetusstreigi käigus – ma ei tea, kooliõpilastelt või kellelt täpsemalt – või vähemasti propageerima siis seda. Nii palju, kui mina olen aru saanud, üldiselt me päevapoliitikat koolidesse ei vii, veel vähem õpetajate toetusstreiki. Aga eks see näitab praeguse valitsuse suhtumist ja arusaama. 

Lubadusi on antud, aga lubadusi ei kavatsetagi täita. Nii palju, kui ma meediast aru olen saanud, on Reformierakonna meelest see kõik haridusministri süü. Haridusminister ütleb, et talle ei anta võimalust isegi ettepanekuid esitada – seda ma, muide, usun. Ma mäletan ka oma kogemust valitsuses, tihti oli niimoodi, näiteks Tallinna Haigla teemadel, et ei olnud aega, ei olnud tahtmist, ei olnud tuju, nii kaua kuni valitsuses oli Reformierakond üksinda ja haiglale tõmmati kriips peale. Küllap nii juhtub ka õpetajate ootuste ja selle palgatõusu lubadusega. 

Aga kahtlemata sellist poliitikat ei saa Eesti rahvas toetada. Sellist poliitikat ei ole Eesti rahvas ega õpetajad ära teeninud. Nii et minu soe üleskutse kogu selle jama peale on see, et peaminister Kaja Kallasel tuleks valitsusest lahkuda, anda võimalus ka teistele nii maakoolide ja väikekoolide toetamisel kui ka õpetajatele antud lubaduste täitmisel. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, nr 11: Riigikogu liikme Kert Kingo 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta, nr 229. Vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärija Kert Kingo, kes arupärimist tutvustab. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolm saadikut, kes te siin saalis peale minu viibite! See arupärimine on, nagu sai öeldud  …

Siiski neli.

Neli, minuga koos neli. Arupärimine on esitatud juba maikuus, täpsemalt 13. mail, ning see oli tingitud valitsuse ja valitsuserakondade tegevusest. See oli olukord, kus uus, värske valitsus paljastas oma Eesti rahva vastase näo ja tõi siia Riigikogu saali maksupaketi, mis koosnes erinevatest seadustest, mis nägid kõik ette ohjeldamatuid maksutõususid. Sellest tingituna tegimegi haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele arupärimise maksupaketi terviklike mõjude kohta. Soovime teada saada, millised on ministri hinnangul juba varsti jõustuva, teerullimeetodil siin saalis läbi surutud maksupaketi mõjud ministri vastutusvaldkonnale. Milliseid meetmeid kavandatakse, et leevendada maksupaketi negatiivseid mõjusid ministri juhitavas valdkonnas? Ja näiteks veel, milliste erinevate huvirühmadega on konsulteeritud enne nende reformide tegemist? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, et ta annaks vastuse arupärimisele, mis kannab numbrit 229. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud neli Riigikogu saadikut! Püüan vastata maksupaketi [kohta esitatud] küsimustele. Ma kõigepealt harutan selle maksupaketi lahti. Tänaseks on vastu võetud otsused, mis puudutavad kahte maksumäära. Ehk tõstetud on käibemaksu 10%, 2 protsendipunkti, langetatud on tulumaksu ja samal ajal on tõstetud tulumaksu. Tulumaksuga on toimunud mõlemad otsused, mille tõttu mõju on tegelikult teistsugune. 

Kui me räägime maksupaketi mõjust meie vastutusvaldkonnale ehk haridusvaldkonnale, siis see valdavalt puudutab koole ja lasteaedasid, nende majandustegevust, kus on mõju käibemaksul. Tõepoolest, käibemaksu tõstmisel on mõju nii koolitoidule, õppevahendite soetamisele kui ka teistele õppeasutuse majandamiskuludele. Seda mõju mitte kuidagi eitada ei saa. Selles mõttes see mõju on olemas, ehk kulud tõusevad, väljaminekud tõusevad. 

Erinevus on siin riigikoolidega. Sellepärast et riigikoolide puhul käibemaks käib arvestuskontoga, seal seda kulu otseselt riigieelarvele juurde ei tule. Aga tõepoolest, koolitoit, kohalike omavalitsuste koolides õppevahendite soetamine. Õppevahendite soetamiseks oleme päris märkimisväärselt suurendanud toetust nendele koolidele, kes peavad nüüd korraga soetama väga palju uusi õppevahendeid. Need on need koolid, mis lähevad üle eestikeelsele õppele. Nemad peavad ostma uued õpikud, uued töövahendid, kuna seniste venekeelsete töövahenditega nad edasi minna ei saa. Seal me tegelikult oleme suurendanud seda toetust, mille eest nad saaksid neid õppevahendeid soetada, ja see loodetavasti leevendab seda muret. 

Tõepoolest, koolitoidu mure on aina kasvav mure. Ehk riik on palju toetanud ja maksnud koolitoidukulusid. Väga paljud omavalitsused on sunnitud juba lapsevanematelt panust küsima. See teeb ka minule muret. Siin on küsimus tegelikult meie pere- ja lastepoliitikas laiemalt Eestis. Me peaksime kaaluma ka seda, kas meil on mõistlik rahaliselt toetada suurperesid väga suures ulatuses. Iseenesest on see küll õige suund selleks, et lapsi juurde sünniks. Kuid me ei suuda samal ajal tagada teenuseid lastele. Teenused on ka koolitoit ja muud koolis toimuvad tegevused, mis ei ole otseselt õppetegevus. Ma pean väga oluliseks, et me siin alustaksime debatti selle üle, mida me oluliseks peame. Kas me peame oluliseks ka seda, et selle raha eest, mida me riigieelarvest perede ja laste toetamise poliitika all rakendame – see on varsti peaaegu 3% SKT-st ehk siis kaitsekuluga samaväärne kulu –, on oluline sularaha väljamaksed või teenustesse investeerimine, sealhulgas koolitoidu tagamine kõikidele lastele võrdselt?

Turismisektori käibemaksu tõstmise ja selle konkurentsivõime olulise kahjustamise mõju haridussektorile ma ei näe. Selle puhul ma ei saa öelda, et mõju on tugev. 

Millised on meetmed, et leevendada maksupaketi negatiivseid mõjusid? Õppevahendeid ma mainisin, suureneb ka kõrghariduse rahastus, ülikoolid saavad tegevustoetust juurde. Ülikoolidel on väga suuresti kasvanud majandamiskulud, kaasa arvatud energiakulud, aga ka muud kulud. Ja kuna riigil oli ülikoolide ees väga suur võlg, siis järgmistel aastatel 15%-line tegevustoetuse kasv püsib. Nii et sealt on kulude kasvule toetust tulnud. Kui tohib, siis ma siin oma vastamise lõpetan praegu. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Vaatan korraks saalis ringi – sinnapoole, sinnapoole ja sinnapoole –, kas küsimusi on? Küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ja nüüd, head ametikaaslased, kas te soovite avada siin Riigikogu täiskogu saalis läbirääkimisi? Palun! See võimalus on. Ei ole ka läbirääkimissoove. Vaatan korra ministri poole, soovite teie veel tulla pulti? Ei soovi. Läbirääkimisi ei ava, seega ongi sellele arupärimisele vastatud.

Liigume edasi 12. päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Kert Kingo ja Henn Põlluaasa 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta ja kannab numbrit 119. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kert Kingo arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustama. Palun!

Head ametikaaslased, tahtsin öelda, et mõned arupärimised on veel, ärge veel ära minge, kohe on ka vaba mikrofoni voor, nii et kõik, kes on seda oodanud siin juba üle nädala, suure tõenäosusega on meil täna võimalik ka vaba mikrofon avada. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kaks saadikut, kes peale minu siia saali on jäänud, ja istungi juhataja eraldi! Hea minister! Ka selle arupärimise oleme esitanud juba selle aasta maikuus nende tormiliste sündmuste ajal, kui meil siin jõuga suruti läbi mitmed maksutõuse ette nägevad eelnõud. Meie arupärimise eesmärk on siiski saada mõningane ülevaade valitsuse kavatsustest ja meetmetest, millega leevendada käibemaksu tõusust tulenevaid negatiivseid mõjusid nii Eestimaa inimestele, ettevõtetele kui ka avaliku sektori asutustele. Sellega seoses me esitasime haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele neli küsimust, millele soovime vastuseid. Aitäh!

Suur tänu selle tutvustuse eest! Ma palungi nüüd Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase, kes vastab arupärimisele, mis kannab numbrit 119. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud miinus üks saadikut ehk kolm saadikut! Natuke selline teatri etendamine on, sest ma just hetk tagasi vastasin nendele küsimustele. (Naerab.) 

Ma kordan siis veel üle selle, mis puudutab käibemaksu tõusu mõjusid haridusvaldkonnale. Tõepoolest, mõjud on. Mõjud on valdavalt omavalitsuste tasandil, koolide ja lasteaedade majandamiskuludele. Kulude surve kohalike omavalitsuste eelarvetele kindlasti tuleb. Ma siiski loodan, et ei pea tegema päris jõhkraid kärpeid, kuna ka omavalitsuste tulubaasi ümberjagamise kokkulepped on tehtud. Riigikoolidele kulusurvet sellega ei kaasne. Ülikoolidele kulusurve kindlasti kaasneb, aga kõrghariduse tegevustoetuse tõus on kokku lepitud ja see on ka järgmise aasta riigieelarves ja ülejärgmiste aastate RES-is kirja pandud, nii et kõrghariduse tegevustoetus kasvab. 

Kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut? Mõjutab muidugi tugevasti, aga õnneks ei saa öelda, et majanduslanguse olukorras, kus iseenesest on oht ka tööpuuduse kasvule, see haridusvaldkonda ähvardaks. Kui me vaatame numbreid, siis näeme, et meil on igal aastal õpetajaametisse asunud inimeste hulk kasvanud, mitte kahanenud. Sellel aastal on meil õpetajaametis 450 inimest rohkem, kui oli varasematel aastatel. Iseenesest inimesi, kes on valmis õpetajaametit pidama, on igal aastal rohkem. Aga nad ei tööta täiskohaga. Neid põhjusi, miks nad ei tööta täiskohaga, me tegelikult eelmiste arupärimiste puhul arutasime. Sellepärast, et koolivõrk on selline, et laste arv on mõnes piirkonnas nii väike, et õpetajal tegelikult täiskohta ei ole. Aga paljud inimesed tõenäoliselt ei soovi täiskohaga töötada. 

Nii et hariduse valdkonnas tõenäoliselt tööpuuduse riski ei ole. Aga õpetajate palga puhul, eriti kui on tegemist osalise tööajaga, kindlasti inimeste sissetulekutele mõjub käibemaksu tõstmine negatiivselt, sellepärast et suurema osa sissetulekutest võtavad ära põhielatisvahendid. Ei saa öelda, et selle mõju ei ole negatiivne. Töötame valitsuses selle nimel, et saaks õpetajate palgad kõrgemaks. Aitäh!

Austatud minister, tänan selle väga põhjaliku ja ammendava vastuse eest! Vaatan korra ringi, kuidas küsimustega on lood. Küsimuste voorus hetkel küsimusi ei ole. Aitäh teile! Seega võite siit Riigikogu kõnetoolist ära minna. Küsin, kas keegi soovib avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi Riigikogu liikmed avada ei soovi. Seadusest tulenevalt on võimalus läbirääkimisi avada ka valitsuse liikmel või õiguskantsleril. Kas ministril valitsuse liikmena on soovi seda teha? Ei ole, selge. Läbirääkimisi ei ava. Ka sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi 13. punkti juurde, see on taas arupärimine. Riigikogu liikmete Anti Poolametsa ja Arvo Alleri 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta. See arupärimine kannab numbrit 139, sellele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Arvo Alleri, kes arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see on kevadine arupärimine, me tahtsime kevadel teada saada maksupaketi terviklike mõjude kohta. Ja tõepoolest, see on sarnane arupärimisega nr 229, mis oli tänase päeva üle-eelmine päevakorrapunkt. Millegipärast on alles nüüd tulnud nr 139 ehk siis 90 arupärimist varem esitatud arupärimine tuleb hiljem ettekandele. Ja eelmine arupärimine oli käibemaksu tõusu kohta, nii et need, praegune ja üle-eelmine on sisult samad. Aga võib-olla ministrile natuke selgituseks, kuna turismi kohta ei olnud teil eriti midagi öelda, ma tooksin välja, et koolid käivad ka looduses ning kui tehakse juhendajaga loodusmatku, siis kasutatakse ka turismisektori teenuseid, mis 2025. aastast tõusevad 13%-le. See on lühidalt ette kantuna kõik. Aitäh!

Tänan! Ja mul on suur au paluda nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 139. Palun!

Kaunist õhtutundi, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Ma vastan sellele täpsustavale küsimusele turismisektori kohta. Tõepoolest, koolid kasutavad [turismisektori teenuseid], käivad looduses, tegelikult kasutavad küll ka kultuurisektori teenuseid, käivad teatris, käivad muuseumides – see kõik on seotud meie turismisektoriga. Koolidel on tegelikult erakordselt palju võimalusi, tegevusi õppetegevuse kõrval. Toetusi pakuvad nii Keskkonnainvesteeringute Keskus kui ka kooliranitsa kaudu Kultuuriministeerium. Koolid on üliaktiivselt neid kasutanud. Praegu ei ole näha, et koolidel oleks puudust otseselt valikutest, kuidas lastega õppekavaväliselt tegutseda või õppekavale lisaks tegevusi [leida]. 

Tean seda ka omast käest, et koolides on praegu võimalusi väga-väga palju. Ainuke murekoht on – see ei ole tegelikult arupärimise sisuga seotud –, et nii kooliranitsa kui ka paljude teiste toetusmeetmete puhul väga kaugete ääremaakoolide laste liikumis- ja transpordivõimalused, kuna transport on üsna kallis. Vaatamata sellele, et kooliranitsa projekt toetab regionaalse koefitsiendiga koole, jääb raha ikkagi väheks. 

Siinkohal ma tulen tagasi selle punkti juurde, mille üle ma arutlesin koolitoidu puhul – me peame Eestis kokku leppima, mis on meie jaoks oluline selle 3% pere- ja lastetoetuste raha puhul, mida me investeerime peredesse ja lastesse. Kas on oluline maksta kinni teenuseid, mida saavad võrdselt tarbida kõik lapsed, või tuleks maksta sularahas toetusi vähemale hulgale peredele? See on minu seisukoht. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid. Aga ärge veel ära minge. Nüüd on küsimuste voor, head ametikaaslased. Aga küsimustele te vastata ei saa, sest neid ei ole. Aitäh teile! 

Aitäh! 

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Minister pole ka seda soovi avaldanud, seega me läbirääkimisi ei ava. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi 14. punkti juurde. See on taas arupärimine. Ja [varsti,] pärast kahele arupärimisele vastamist olemegi jõudnud sellesse hetkesse, et käes on vaba mikrofoni aeg. Nii et natukene veel kannatust ja siis saame kõik rääkida olulistel teemadel. Aga me oleme arupärimise juures, mille on esitanud Riigikogu liikmed Rain Epler, Siim Pohlak ja Kert Kingo, 11. mail 2023. aastal esitatud arupärimine on rohepöörde mõju kohta ministeeriumi haldusalale. Arupärimisele vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Siim Pohlaku, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid, keda siin saalis on kahjuks vähe! Jah, esitasime arupärimise seoses rohepöörde mõjuga haridusministri juhitava ministeeriumi haldusalale. Rohepööre on lai mõiste. Eesmärk on eestkõnelejate sõnul üleminek keskkonnasäästlikule majandusele ja jätkusuutlikule tulevikule. Kuid on põhjust tõsiselt võtta ka muresid, et rohepööre võib suurendada majanduslikku ebavõrdsust ja tuua kaasa negatiivseid keskkonnamuudatusi. Seetõttu on vajalik uurida rohepöörde mõju ja tagajärgi põhjalikumalt valdkondade kaupa, et saaksime õigel ajal kurssi muuta.

Seetõttu soovime valdkonna eest vastutava ministri käest küsida, kuidas ta hindab rohepöörde mõju enda juhitavale valdkonnale. Kuidas kujundab jõuliselt ja ilma piisavate mõjuanalüüsideta elluviidav rohepööre teie hinnangul teie ministeeriumi haldusala? Küsimusi on rohkelt veel, aga ma arvan, et minister loeb vastamise käigus ka need ette. 

Kui vaadata suures pildis ka ministeeriumi tegevust, siis tundub, et riik ei võta ka ise väga tõsiselt omaenda rohepöörde sõnumeid ja juttu, seepärast et vastasel juhul ei sulgetaks nii kergekäeliselt väikseid koole. Igatepidi tundub ju mõistusevastane see, miks on vaja vedada lapsi mööda riiki ja maakondasid ringi kaugetesse koolimajadesse, kui liikuda võiksid õpetajad. Ma arvan, et ka mõju või keskkonnajalajälg oleks sel juhul väiksem. Kuulame haridusministri ära ja loodame, et ta annab meile vastused ka nendele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ja mul ongi nüüd suur au paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kes annab vastuse arupärimisele, mis kannab numbrit 142. Palun!

Aitäh! Jaa, vahelduseks uus teema hariduses, põnev arutada. Rohepöörde mõju avaldub haridusvaldkonnas valdavalt seetõttu, et meil on vaja teha koolimajade energiasäästu otsuseid. Väga suur osa meie koolimaju on ehitatud möödunud sajandi eri kümnenditel. Suur osa, päris märkimisväärne osa koolimaju on sellises seisus, et neid küttes me laseme samal ajal väga palju soojust õhku. Meil on vaja kliimakindlaid ja rohepöördele vastavaid koolimaju. Aga see ülesanne, ma tunnistan ausalt, käib nii Eesti riigieelarvele kui ka kohalikele omavalitsustele üsna tugevasti üle jõu. Me ei ole võtnud seda ambitsiooni, et me kõik koolimajad nullenergiamajadeks ümber ehitame, sest sellist tempot ja seda võimekust meil ei ole. See on vastus konkreetse mõju kohta. 

Aga rohepöörde muud aspektid haridusvaldkonnas on seotud loomulikult sellega, et haridusel on väga oluline roll selles, mis puudutab inimeste teadlikkust, haritust, arusaamist sellest, mis toimub inimeste mõtlemises nii kliima soojenemisega kui ka rohepöörde ja majandusega seoses. Sellel on haridusvaldkonnale fundamentaalne mõju. Tegelikult Eesti õppekavas on seda teemat käsitletud ja Eesti koolides selle üle arutletakse. Väga palju on projekte ja algatusi, mis haridusvaldkonnas on seotud kliima ja rohepöörde teemadega. 

Veel on hariduse valdkonnas väga tugev mõju teadusel. Meil on haridusministeeriumi osa ka teaduse valdkond ja seal luuakse uut teadmist, mis puudutab kliimat, mis puudutab elukeskkonda, mis puudutab majanduses toimuvat rohepööret. Eesti teadlased osalevad selles protsessis maailma tipptasemel. See on see teadmine, mis meie hariduse valdkonnas liigub ülevalt teaduse valdkonnast ja mida me ka Eestis hariduse valdkonnas rakendame. Eesti õppekavade näol ei ole tegemist usupõhise õpetamisega, vaid siiski teadmistepõhise lähenemisega. Nii et rohepöörde, kliimamuutuste, elukeskkonna ja elurikkuse kohta me rakendame teadmisi, mida me saame teadlastelt.

Küsimus: milliseid meetmeid plaanite rakendada, et minimeerida rohepöörde negatiivset mõju oma haldusalale? Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru saan, siis on mõeldud seda, et meie tulevased põlvkonnad ühelt poolt tajuksid, mõistaksid, milline olukord maailma kliimakeskkonnas ja elurikkuse keskkonnas valitseb ning milline on nende teadlikkus ja oskus sellises olukorras toimetada. See on meil õppekavas sees ja Eesti koolid tegelikult väga tugevasti sellega tegelevad. 

Negatiivse mõju kohta on küsitud, et kui fossiilsete kütuste tarbimine energia[tootmises] tulevikus väheneb, siis kuidas me neid asendame. Seda ma tegelikult juba ütlesin, et meil on tõsine küsimus hariduse taristu valdkonnas. Aga seal ei ole meil praegu võimekust nii-öelda gaasipedaali põhja vajutada, me ei suuda hakata [kooli]maju nii suures mastaabis ümber ehitama. Aga sellegipoolest, me Euroopa Liidu vahendite ja ka CO₂ müügi kvoodist saadud tulu toel me seda tööd teeme.

[Viies küsimus:] "Kas teie hinnangul on vajadus kohandada rohepöördestrateegiaid ja millised meetmed on selleks kavandatud?" Näeme, et meil rohepöördestrateegia juures on oluline pöörata rõhk läbimõeldud ja eri osapooli kaasava poliitika kujundamisele. Näeme, et on oluline hariduses kõiki neid teemasid käsitleda. Näeme, et on oluline, et me teaduses seda uuriksime ja et meil oleks uus teadmine selle kohta, mis globaalselt toimub ja kuidas on vaja sellele reageerida. Rohepöörde ja ka kliima teemal on haridusministeerium otseselt seotud teadmistega, uute teadmiste loomisega ja nende teadmiste rakendamisega haridussüsteemis. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan! Ja nüüd on küsimusi teile. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja härra Jüri Ratas! Minister on oma arupärimisega ühel pool, mina olen kahjuks aga teisel pool, nii et seetõttu mul midagi temalt küsida pole ja ma teatan, et ma ei küsi midagi.

Aitäh! Ma vaatan korraks meie kodu- ja töökorra seadust, heidan siia mõttes pilgu. Head ametikaaslased, kui ei ole midagi küsida, siis te seda ütlema ei pea. Lihtsalt informatsiooniks, et see oleks ka stenogrammis kirjas. Aga läheme edasi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul erinevalt Kallest siiski on küsimus. Te rääkisite teadmistest ja sellest, et rohepöördest räägitakse koolides. Selles on ka erinevaid seisukohti. Kliima soojenemise koha pealt on erinevad teadlased eri meelt ja on ka täiesti märkimisväärsete kraadidega teadlasi, kes kõhklevad või kellel on teistsugune seisukoht. Teie sõna on õpetajaskonnale kindlasti oluline. Kas te julgustate õpetajaid klassides ja koolides ka selle üle debatti pidama ja esitama kriitilisi küsimusi, tooma välja ka peavoolu kliimateooriaid küsimärgi alla seadvaid seisukohti? Kas te julgustaksite õpetajaid ja õpilasi koolis küsima ka kriitilisi küsimusi ja kui midagi tundub võib-olla olevat natuke terve mõistusega vastuolus, siis selle kohta julgelt küsima? Et meil ei oleks pärast selline kliimakommunism, et keegi ühtegi teooriat kahtluse alla seada ei tohi, midagi küsida ei tohi. Kas te julgustate pidama ka elavat arutelu klassiruumides ja koolides sellel teemal?

Aitäh küsimuse eest! No ilmselt ei oleks ma haridus‑ ja teadusminister, kui ma ütleksin, et ei, ma kohe mitte kuidagi ei julgusta debatti, ma kohe mitte kuidagi ei julgusta uute teadmiste väljatoomist või kriitilist mõtlemist ja kriitiliste küsimuste esitamist. Absoluutselt julgustan. Kogu Euroopa väärtusruumi alus on teadmistepõhisus – see, et me usume sellesse, et ainult läbi kriitiliste küsimuste küsimise ja nendele vastuste otsimise ja teaduslike meetodite rakendamise, faktide ja argumenteerituse põhjal uue teadmise loomine on võimalik. Ja uut teadmist ei saa luua, kui me kriitikavabalt suhtume olemasolevasse teadmisesse. Ehk kui suhtuda kriitikavabalt olemasolevasse teadmisesse ja küsimusi mitte esitada, siis mitte kunagi uut teadmist ei tule. Nii et igatepidi julgustan pidama debatte. 

Oluline on see, et need debatid ei saa olla lihtsalt vaidlused, vaid need peaksid olema arutelud. Arutelude üks oluline komponent on aga see, et esitatakse argumente, mis baseeruvad faktidel, numbritel, analüüsitulemustel, uuringutel, mingitel konkreetsetel tõenduspõhistel seisukohtadel, mille põhjal on võimalik argumente esitada. Sellist vaidlust, et me lihtsalt vaidleme – üks ütleb, et me oleme ühel pool jõge, ja teine ütleb, et me oleme teisel pool jõge, aga keegi ei kontrolli fakti, kas seal vahel üldse jõgi on –, ei ole tõesti mõistlik pidada, see on selline emotsionaalne asi. Aga tõesti, koolis teadmis‑ ja tõenduspõhist argumenteeritud arutelu pidama väga julgustan.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mäletan, et kui mina käisin koolis, siis loodusõpetuse tunnis räägiti meile CO₂-st. CO₂ oli üks komponent, mille abil toimus fotosüntees ja taimed tootsid hapnikku. Nüüd on meil eriti peaminister rääkinud kogu aeg, kuidas CO₂ on saatanast, see on suur mürk. Ma sooviksin nüüd üle küsida: kas loodusõpetus sellisel kujul on endiselt õppekavas, kus räägitakse näiteks sellisest protsessist nagu fotosüntees, ja sellest, et CO₂ on taimede toit, mitte mürk? Või on see ka nüüd õppekavast välja lülitatud, sest peab rääkima, et see on hästi halb ja see on suur mürk?

Aitäh! Ei, õppekava on endiselt teadmistepõhine ja teadusepõhine. See, mida teie koolis õppisite, on jätkuvalt õppekavades sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma ei plaaninud tegelikult üldse küsida, aga sellest vastusest lähtuvalt ma siiski küsiksin. Äkki te ei tea päris täpselt, mis näiteks peaministri plaanid on. Siin meil küsimuste ja vastuste voorus ükskord üks noor Reformierakonna liige küsis selle kohta, et rohepöördele üleminek peaks olema kiire, ja tundis muret, et õpetajad koolis nagu töötavad sellele vastu. Ja peaminister arvas, et tegelikult õpetajad peaksid nüüd hakkama hoopis õpilastelt õppima. Mis teie kui haridusministri seisukoht võiks olla?

Noh, õpetaja on inimene, kes peab kogu aeg õppima. Õpetaja on see, kes kogu aeg omandab uut teadmist, sellepärast et teadmine uueneb pidevalt. Õpetaja roll on täpselt sama palju õppida ja uusi teadmisi omandada, kui see on õpilase roll. Kui õpilane toob klassi uut teadmist, siis selle uue teadmise debatti peab seal klassis pidama. Õpetaja kindlasti ei saa võtta seda positsiooni: "Lapsed ei tea mitte midagi, järelikult tean ainult mina." Me oleme ju sellises haridussüsteemis teiega koos olnud ja me teame, et see tegelikult uute ja paremate teadmisteni ei vii. Ikkagi julgustan seda, et meil on klassiruumis debatt, ja me eeldame, et ka lastel on teadmised, millega nad tulevad klassiruumi. Kas nendel teadmistel on tõenduspõhine alus või mitte, kas need lapsed suudavad oma teadmisi argumenteerida, on täpselt sama oluline kui see, kas seda suudab teha ka õpetaja. Nii et meie Eesti haridussüsteemis ikkagi lähtume teadmistepõhisest lähenemisest ja see kehtib nii õpilaste kui ka õpetajate puhul.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ootan siin aktiivset sõnavõttu. Ei, seda ei ole. Läbirääkimisi ei ava. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, 15. päevakorrapunkt on arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helle-Moonika Helme, Kert Kingo, Alar Laneman, Rain Epler, Arvo Aller, Varro Vooglaid ja Jaak Valge 13. mail 2023. aastal. Arupärimine on koalitsioonilepingusse lisatud "ühtse" eesti kooli mõiste kohta ning sellele vastab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme, kes seda arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, sellise arupärimise me esitasime 12. mail 2023. aastal. See on kantud murest, mida me nägime juba siis ja näeme ka praegu. See on tegelikult väga õige eesmärk, et me peaksime Eestis minema täielikult üle eestikeelsele haridusele, nii et meie haridussüsteemis ei oleks enam vene õppekeelega koolid ja eesti õppekeelega koolid, vaid kõikides koolides käiks õppetöö ainult eesti keeles. Selles mõttes on eestikeelsele haridusele üleminek, mis me oleme siin Riigikogus seadusena vastu võtnud, täiesti eesmärgipärane, aga kahjuks me näeme siin teatud murekohti. Ka kevadel oli meie arupärimine samamoodi kantud teatud murekohtadest.

Ma markeerin need murekohad lihtsalt paari sõnaga ära. Koalitsioonileppesse on ilmunud eestikeelsele haridusele üleminekuga seoses selline termin nagu "ühtne [Eesti] kool". Lugupeetud haridusminister on ka mõningates oma senistes intervjuudes kinnitanud, et üks lahendus on see, et venekeelsed lapsed pannakse ka eesti kooli. Me teame Eesti demograafilise reaalsuse kohta, et meil on 894 000 eesti emakeelega last. On täitsa võimalik, nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt, et nad pannakse ühtse kooli [idee kohaselt] kokku kuni 500 000 vene emakeelega lapsega. 

Selline vene-eesti segakool on meil juba korra ajaloost läbi käinud, see ei ole õnnestunud, sellest on tulnud ainult paksu pahandust. Ja nüüd me oleme olukorras, kus kõik uus on nagu äraunustatud vana. Tegelikult hea eesmärgi nimel me satume kuidagi olukorda, kus me hakkame jälle sedasama asja tegema. Nii kardinaalne muutus kindlasti vajaks väga laiapõhjalist teavitustööd, mida selline segakooli mudel meie kahaneva põlisrahvusega riigis tähendab. 

Me oleme toonud oma arupärimises välja väga lugupeetud haridusministri [kohati] sellised kaheti mõistetavad ütlemised. Ma kordan need siinkohal üle. Ta on nimelt öelnud, et Eesti riigi asi ei olegi seista eestlaste identiteedi eest, et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta, et vene keeles kirjutavad kirjanikud Ivanovid on sama palju Eesti kirjanikud kui Tammsaare, et eesti kultuur peab tähendama ka vene sümboleid ja väärtusi, eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel. Sirbis on see viimane [ütlemine] täiesti olemas aastast 2016. 

Eestikeelsele haridusele üleminek tähendab eestikeelse hariduse andmist muulastele, see on täiesti selge ja see ongi see eesmärk, mille poole me peame liikuma. Kahjuks ei ole seda aga tehtud 30 aastat, nüüd me peame hakkama sellega tegelema. Aga see kindlasti ei peaks tähendama sellist vene-eesti segakooli või üldse sellist, ütleme, internatsionaalset või multikultuurset segakooli. Kordan veel meie seisukoha üle. Sellest murest kantuna me olemegi teile esitanud mitmeid küsimusi, millele loodame, et saame vastused, milles kinnitate, et senised eestikeelsed koolid ei muutu internatsionaalseteks ja multikultuurseteks segakoolideks. Aitäh!

Tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase, kes vastab arupärimisele, mis kannab numbrit 275. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Enne, kui ma küsimustele vastan, ma korra täpsustan numbreid ja seda, mis olukord meil eestikeelsete ja venekeelsete lastega on. Ma olen varemgi kohanud kuskil ringlemas arvu 500 000 vene emakeelega last. Kõige parema tahtmise juures ei leiaks Eesti territooriumilt nii palju venelasi, rääkimata lastest. Meil elab Eestis 320 000 vene emakeelega inimest, kes identifitseerivad ennast venelasteks, ja nende laste hulk, kes õpivad praegu veel vene õppekeelega koolides, on 23 500. See on väiksem kui vene kodukeelega laste hulk, sest väga suur hulk vene kodukeelega lapsi tegelikult õpivad juba eestikeelsetes koolides. 

Ma täpsustan omakorda seda, et eestikeelsete koolide all peetakse silmas ka 60 : 40 gümnaasiume. Kui õpe on 40% protsenti vene keeles, siis kooli peetakse eestikeelseks kooliks. Aga suurusjärgus 23 500 on selliseid lapsi, kes on nendes koolides, mis peavad üle minema eestikeelsele õppele. Neid koole on üle Eesti 73, valdav osa on neist Ida-Virumaal ja Tallinnas ja Harjumaal. Mõned üksikud koolid on Tartus, Tapal, Mustvees, Valgas ja veel üksikutes kohtades mujal Eestis. Aga ütleme nii, et suurem hulk nendest 73 koolist on Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaal. 

Nüüd, see ühtne Eesti kool, kus lapsed õpivad koos, sõltumata sellest, mis on nende laste kodune keel, on tänaseks toiminud pikka aega juba nii mõneski Eestimaa paigas. Siinsamas Harjumaal on mitmeid koole, kus õpitakse koos, on Loksal, on Kehras ja mujal, nii et enam ei ole eraldi venekeelset kooli ja vene kodukeelega lapsed on suunatud eestikeelsesse kooli. 

Ma olen ka avalikus meedias mitu korda rõhutanud, et kui laps suunatakse eestikeelsesse kooli, siis sellele lapsele, kes ei valda eesti keelt – kui ta on tulnud näiteks venekeelsest lasteaiast ja eesti kooli õppima asumise hetkel ta ei oska eesti keelt –, tuleks selleks, et ta saaks eesti lastega ühes klassis õppida, pakkuda õppetuge. Kõigepealt omandaks ta siis võimalikult hästi eesti keele ja seejärel saaks liituda eestikeelsete lastega ja õppida koos nendega. Selleks on olemas Eestis ka metoodika, mille nimetus on keelekümblus. 

Muidugi arvatakse, et keelekümblusmetoodika on see, kui eesti ja vene lapsed pannakse koos [õppima ehk] kümblema. Ei ole! Keelekümblusmetoodika on selline metoodika, kus teises keeles, mitte kodukeeles, kümbleb see laps, kes õpib võõrkeeles. Ehk siis keelekümblusmetoodika rakendub venekeelsetele lastele, kes 1. klassist alates õppivad vastava metoodika alusel eesti keeles. Nad õpivad kõiki aineid eesti keeles. See tähendab seda, et nad õpivad aeglasemalt, nad omandavad matemaatikat, loodusõpetust ja muid aineid aeglasemas tempos, kui on eestikeelsete laste ainekavades ette nähtud. Kui on varajane keelekümblus, juba 1. klassis alustatakse keelekümblusprogrammi, siis umbes 6. klassiks on nendel lastel eesti keel selge sellisel tasemel, et nad on võimelised edasi õppima eestikeelses klassis, ja ühtlasi on nad 6. klassiks järele võtnud ainekavade kaupa ainete sisu. Nii et see on tegelikult keelekümblus, mitte eesti laste ja vene laste koos [õppimine] ei ole keelekümblus. 

Jah, on olemas ka kahesuunalised keelekümblusprogrammid, aga Eestis rakendab seda ainult üks erakool ja üksikud lasteaiad Tapal ja mujal. Tegelikult peetakse keelekümbluse all silmas õppemetoodikat, mille abil muukeelne laps õpib teises keeles ehk Eesti kontekstis eesti keeles. 

Nii kaua, kui lasteaiast tulevate laste keeletase ei ole võrdne ehk muu kodukeelega lapsed ei valda eesti keelt eesti lastega võrdsel tasemel, tuleks koolides korraldada neile õpet siiski teistel meetoditel, selleks et eesti keele omandamine ja aine omandamine oleks neile kohane ja et eestikeelsed lapsed õpiksid ikkagi endale vastava õppekava ja ainekava alusel. Nii et ei saa segada neid lapsi selles mõttes suures hulgas klassidesse. 

Ma olen seda korduvalt öelnud, hiljuti ütlesin ka Tallinna linnale, et õpilaste määramine õppeklassidesse peaks lähtuma ikkagi sellest, milline on lapse keeleoskus. Last ei saa panna olukorda, kus ta peab õppima sellise metoodika alusel, mis ei ole tema keeleoskusele kohane. Ja meil on Eestis selleks piisavalt teadmisi. Kolme-nelja aasta pärast, kui me teeme lasteaedades ülemineku hästi ära – hästi ärategemine tähendab seda, et õpetajad, kes lasteaedades õpetavad, oskavad õpetada lapsi eesti keeles ja oskavad neile selgeks õpetada ka eesti keele –, siis nelja aasta pärast lähevad 1. klassi lapsed, kelle puhul eesti keele oskuse tase ei tohiks erineda enam sõltuvalt sellest, kas ollakse vene kodukeelega, ukraina kodukeelega või eesti kodukeelega. 

Selles kontekstis tõesti, ma leian, ei ole tegelikult põhjust segregeerida lapsi erinevatesse koolidesse. Ehk siis kõik lapsed õpivad ühtses Eesti koolis ja õpivad eesti keeles, sõltumata sellest, mis on nende kodune keel, sest nad kõik valdavad eesti keelt sellisel tasemel, et nad on võimelised koos ühtses klassis õppima. See on tegelikult ühtse Eesti kooli kontseptsioon. 

Ja nii kaua, kui keeletase ei ole ühtne, tuleb tagada muu kodukeelega lastele nende keeleoskusele kohane õppimine. Kui me jätame koolid eraldi, kui me segregeerime vene kodukeelega lapsed ikkagi eraldi koolimajadesse ja paneme neid seal õppima eesti keeles, siis esiteks on see vähem tõhus ehk eesti keele oskus jääb nii või naa alla, teiseks, sellele ei ole mingit muud selgitust. Sellepärast, et ka akadeemilise õppe kvaliteet on eestikeelsetes koolides parem ja meil on vaja tagada, et kõik meie lapsed saaksid ligipääsu väga heale haridusele. Ei ole mingit põhjust lapsi koduse keele järgi erinevatesse koolidesse segregeerida, rääkimata sellest, et see oleks tegelikult laste õiguste rikkumine ja sellega me rikuksime ka lapsevanema õigust otsustada, millises koolis tema laps õpib. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid. Ja nüüd on teile tõesti küsimusi, vähemalt kaheksa küsimust. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! See lasteaiajutt, mida te rääkisite, et nelja aasta pärast tulevad kõik lapsed lasteaiast välja eestikeelsetena, kõlab natukene nagu unistusena. Mulle meenub eelmisest sügisest ühe enda sõbra kõne. Ta oli pannud Tallinnas ühele mäele oma lapse lasteaeda, saanud sinna kauaoodatud lasteaiakoha, ja siis ta helistas mulle – see oli vist novembris –, ütles, et võttis oma lapse sellest lasteaiast ära, sest laps hakkas kodus asju nimetama venekeelsete nimedega. Siis selguski, et seal lasteaiarühmas oli suur osa lastest muukeelsed, kas venekeelsed või ukrainakeelsed, lisaks rääkis osa kasvatajaid nende lastega sulaselges võõrriigi keeles. Kuidas see saab võimalik olla? Ja kust neid eesti lapsi üldse nii palju võtta, et tekitada eesti laste ülekaal? Sellepärast, et kui mudilased räägivad omavahel kogu aeg vene keeles, siis üks või kaks kasvatajat ei suuda tervele rühmale teha eesti keelt selgeks. See ei ole reaalne. 

Kuidas te praktiliselt näete seda lasteaia poolt, mida te just kirjeldasite, et nelja aasta pärast tulevad sealt välja kõik eesti keelt kõnelevad lapsed?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Senimaani toimub õppetöö lasteaias lasteaiapidaja määratud keeles. Praegu veel on võimalik lasteaedades õppetööd läbi viia vene keeles, on võimalik seda teha ka ukraina keeles ja muudes keeltes. Järgmise aasta 1. septembrist saab lasteaias õppetöö toimuda ainult eesti keeles. See tähendab seda, et lasteaiaõpetaja, kes lasteaias lastega töötab, toimetab ainult eesti keeles. Tegelikult on nendel lasteaedadel ikkagi ülesanne viia nende laste eesti keele tase selliseks, et nad kooli minnes on võimelised õppima eesti keeles, omandama aineteadmisi eesti keeles. 

Seda, et kaks last või enam lapsi omavahel vene keeles suhtlevad, ei ole mõistlik mitte kuidagi piirata ega keelata. Oluline on see, et nad oskaksid kasutada eesti keelt eesti lapsega [suheldes] ja oskaksid eesti keelt kasutada õppetöös. Selles mõttes, et laps areneb mitmekeelsena ja kui ta on perest, [kus kodune keel on] teine keel, siis ta võtab selle keele kodust kaasa. Laps ei arene niimoodi, et ta jätab ühe keele koju ja teise keele võtab nii-öelda kotiga lasteaeda kaasa. Mõlemad keeled on lapsel olemas ja neid mõlemaid ta tegelikult kasutab. Oluline on see, mis keelt kasutab täiskasvanu lapsega suhtlemisel. Ainult sellest tulenevalt lapse keel areneb, sest see areneb suheldes täiskasvanuga. Ja täiskasvanud kasutavad alates 1. septembrist 2024 lasteaia õppetöös eesti keelt.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et te olete oma hoogsa kirjeldusega sattunud sellisesse olukorda, mida võiks kirjeldada nii, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, sest kavatsused tunduvad ju kõik väga kaunid olevat.

Aga ma võin teile kirjeldada sellesama täna juba kõneks olnud Pühajärve kooli olukorda. Nimelt on seal ühes algklassis neli eestikeelset last ja sellest õppeaastast neli ukraina last, kellega õpetajad peavad suhtlema vene keeles. Reaalsus on see, et eesti lapsed ei jõua oma õppekavaga mitte kuhugi. See on tänase päeva seis. Ja see on Eesti väike maakoht. Ma lihtalt kujutan ette, et nende kohtades – geograafiast te siin rääkisite: Ida-Virumaa, Tallinn, Valga, Tartu – satuvad eesti lapsed venestamissituatsiooni. Kuidas teie seda hindate?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ka eelmises vastuses ütlesin: kui on selline olukord, kus klassis on neli muu emakeelega last, kes ei valda klassi õppekeelt, ja selle tõttu ei saa õppetööd läbi viia nende ülejäänud nelja lapsega, kes valdavad õppekeelt emakeelena, siis on koolil kohustus nendele neljale lapsele, kes eesti keelt ei valda, korraldada eesti keele eraldi õpe selleks, et nad saaksid õppida sellise ainekava alusel, mis on mõeldud eesti keel teise keelena [õppijatele], mitte eesti keelt emakeelena rääkivate laste ainekava alusel. Nende laste jaoks ei ole kohane õppida sama ainekava alusel, mille järgi õpivad eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed.

Nüüd on küsimus koolide ja õpetajate ettevalmistuses ja koolituses, et nad oleksid valmis eristama lapsi selle järgi, kui palju laps tegelikult eesti keelt valdab. Sellised koolitused on olemas. Nendel koolitustel on õpetajatel võimalik osaleda. Julgustaksin ka eesti koolide õpetajaid, vähemalt õppejuhte, nendel koolitustel osalema, selleks et nad teaksid, et need lapsed on vaja panna eraldi õppima. Ukraina laste jaoks eraldati eelmistel aastatel päris korralikult lisaraha, seda anti koolidele ukraina õpilaste õppe korraldamiseks. Selleks on need lisavahendid eraldatud, et õpetada ukraina lapsi teistsuguse metoodikaga, nii et nad saaksid eesti keelt õppida. Sest praegu sellises kontekstis tõesti ukraina lapsed täpselt sama ainekava alusel, nagu õpivad eesti lapsed, ju ikkagi õppida ei saa.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees!

Räägime koolipidajatest …

Ei, austatud minister, Rene Kokk küsib teie käest. Palun, Rene Kokk!

Vabandust!

Aitäh! Mul viis sekundit läks, kas ma saan tagasi selle?

Ei läinud, teil on uuesti 60 sekundit aega. Palun, Rene Kokk!

Pean vist protseduurilise võtma. Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! No see Siim Pohlaku tõstatatud probleem tegelikult on täitsa igapäevane. Ka minu tutvusringkonnas on väikeste laste vanemad rääkinud, et tegelikult kipub vene keel ikka väga peale trügima kollektiivides, kus on pigem venekeelsed kasvatajad. Ja see keelekümblus pigem toimib teistpidi, kui me seda soovime. Kahtlemata ei aita kaasa ka see, millest me lugesime mõnda aega tagasi, et Ida-Virumaale läinud õpetajad ei saanud kätte neile lubatud palgalisa. Sellega võib juhtuda sama lugu nagu Slava Ukraini teemaga, et kui sa ühes sektoris korra kahju tekitad, siis tulevikus on väga raske usaldust võita. Kuidas täna see lugu on, kas need õpetajad on oma palgalisa saanud? Kas see protsess on nüüd paigas ja seal ei ole probleeme enam õhus?

Aitäh küsimuse eest! Miks läks kuu aega kauem, kui planeeritud, et välja maksta kohalikele omavalitsustele õpetajate palgalisa? Põhjus oli selles, et kohalikud omavalitsused esitasid andmeid oma õpetajate kohta, kellele palgalisa peaks välja makstama, ja haridusministeerium tegi otsuse, et ta kontrollib kõik üle. Üle kontrollida oli vaja 1280 õpetaja andmed, nende kõigi kohta esitati palgalisa taotlus. Tegelikult selgus, et nende hulgas oli omajagu õpetajaid, 82 isikut, kes tegelikult ei valda eesti keelt vajalikul tasemel või ei õpeta eesti keeles. Nendel ei olnud mingit õigustatud ootust tegelikult palgalisa saada. Seetõttu läks omavalitsustele selle toetuse väljamaksmisega kuu aega kauem. 

Me tegime ühekordse kontrolli, edaspidi aga käib maksmine automaatselt, sellepärast et need õpetajad, kes palgalisa saavad, on nüüd süsteemis sees ja järgmistel kuudel enam ei ole kontrolli vaja. Kontrolli on vaja teha sel juhul, kui lisanduvad uued õpetajad. Kahjuks oli tõesti selline olukord, kus ei saanud usaldada neid andmeid, mis koolipidajad olid esitanud. Osale neist õpetajatest, keda esitati palgalisa saamiseks, oli Keeleamet teinud ettekirjutuse puuduliku keeleoskuse kohta, osa ei töötanud eesti keeles ehk töötasid tegelikult vene keeles. Ometigi oli omavalitsus ehk koolipidaja esitanud meile taotluse ka neile palgalisa maksmiseks. Tegime lihtsalt kontrolli. Ma arvan, et meil oli vastutus maksumaksja rahaga hoolsa [ümberkäimise] eest, me ei saa maksta maksumaksja rahast mittesihipärast toetust.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulan siin nüüd seda lugu ja mõtlen, et ennist me arutasime ühiskonnas praegu väga akuutsena üleval olevat õpetajate palga teemat, siis ma kuulsin seda, et näiteks siis, kui koolis või klassis on palju teise emakeelega lapsi, siis peaks seal neid õpetama teistsuguse õppekava alusel, eesti keel teise emakeelena, õpetajatele on kursused ja nii edasi. Aga samal ajal me teame, et õpetajaid on puudu. Kas me mingite unistuste püüdmisel ikkagi oma võimetest väga üle ei ole läinud? Selles mõttes, et praegu on ju mure, et me ei suuda õpetajate palgatõusugi ära teha, aga samal ajal, kui on veel mingi teine õppekava, siis on õpetajaid veel juurde vaja, tuleb neile kursuseid [korraldada, sinna läheb] raha ja nii edasi. Me peaksime tõsiselt otsa vaatama sellele asjale, hakkama tegema asju järjest ja sellega, mida me suudame teha, niimoodi järjekorras minema. Või kuidas see asi on?

Aitäh! No need Ukraina lapsed on siin, Eestis. Meil on kohustus Ukraina lapsi enda juures hoida turvaliselt varjul, sest nende kodus käib sõda, ja meil on kohustus pakkuda neile haridust. Meil on kaks varianti: kas me pakume neile haridust vene keeles või me pakume neile haridust eesti keeles. Täpselt need variandid meil on. Kui te küsite minu käest, siis minu kindel eelistus on pakkuda neile haridust eesti keeles, sest meie jaoks on oluline, et nad õpiksid eesti keele ära. 

Ühelt poolt me ei tea, millal see sõda lõpeb ja millal need lapsed saavad koju minna. Teiselt poolt, väga suur hulk, väga dominantne hulk ukraina laste vanemaid ei taha, et nende lapsed saaksid hariduse vene keeles, ja nad on esitanud avalduse, et nende laps käiks eestikeelses koolis. See on teine põhjus. Ja kolmas põhjus on see, et me tegelikult oskame õpetada eesti keel teise keelena õppekava alusel. Erinevalt paljudest teistest riikidest, kelle jaoks on täiesti võõras maa see, kuidas ikkagi õpetada Ukraina lapsi, on meil tegelikult see oskus olemas, meil on pikaajaline kogemus vene kodukeelega laste õpetamisel keelekümblusmetoodikaga eesti keel teise keelena õppekava alusel. Meie õpetajatel on võimalus koolitust saada, me saame võtta appi ka Ukraina õpetajad, kes need koolitused läbivad. Ma tean, et see on pingutus haridussüsteemile, ja ma tean, et see on lisakoormus haridussüsteemile, aga ma tunnen, et meil on kohustus Ukraina lapsi õpetada ja teha seda eesti keeles, tegelikult me oskame seda teha. 

Nüüd, koolidele, kaasa arvatud Tallinna venekeelsetele koolidele ja Tallinna eestikeelsetele koolidele, kus on väga palju mitte-eesti kodukeelega lapsi, oleme me aastaid eraldanud eraldi pearaha nendele õpetajatele, kes nendes klassides töötavad, selleks et oleks võimalik kas suurendada õpetaja koormust, kui õpetaja seda on valmis tegema, või võtta lisapersonali, kes tegeleks nendele lastele eesti keele õpetamisega eraldi õppekava abil. Seda raha me suurendame järgmisest aastast. Nii et järgmisest aastast saavad need koolid, kus on väga suur hulk muu kodukeelega lapsi eestikeelses õppes, veel rohkem toetust, selleks et nad suurendaksid oma võimekust eesti keeles õpetada.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No vot, siin me nüüd oleme. Mina arvasin, et vastavalt meie põhiseadusele ja ametivandele meil – ministril, mul saadikuna, kõigil Eesti ametnikel – on kohustus Eesti inimeste ees, riiki hästi valitseda, ja eesti laste ees, head eestikeelset haridust anda. Tuleb välja, et teie arvate, et meil on hoopis kohustus ukrainlaste ees, kohustus ma ei tea kelle kõigi ees. No ei ole!

Ei vasta ka tõele see, et valik oligi ainult kas venekeelne või eestikeelne haridus ukrainlastele. Algusest saadik oli ka valik, et me anname neile Ukraina programmiga ukrainakeelset haridust, õpetajaid tuli sealt ka väga suur kogus siia, aga selle haridusministeerium välistas. Ma võiksin ju öelda, et immigratsioon ei ole otseselt Eesti 200 ega ka mitte haridusministri vastutus, aga me kõik teame, et poliitiliselt te olete väga entusiastlik olnud Eestisse suures koguses ukrainlaste toomises, nii et nüüd me seda lahendame. Kui te ütlete, et õpetajatel on see pingutus ja lisakohustus, siis me tuleme eelmise arupärimise juurde – sellepärast õpetajaid polegi, et nad ei suuda seda teha enam.

Hea küsija!

Sellest ongi ju see streik põhjustatud.

Hea küsija, teie aeg!

Jaa! Küsimus on see, et ärge ajage meile kärbseid ...

Palun ministril vastata.

Aitäh! Ma nüüd ei teagi, mis see küsimus oli. Selles mõttes ma sain väga hästi aru teie seisukohast, ilmselt meie seisukohad lahknevad selles, mis puudutab Ukraina lapsi. Me olemegi teiega erinevatel seisukohtadel. Mina olen sellel seisukohal, et Eestil on kohustus Ukraina lapsi varjul hoida ja neile ka haridust anda nii kaua, kui nende kodus on sõda, et neil oleks siin turvaline ja nad ka hariduse saaksid. Ja Eesti on suuteline ka seda tegema.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Võib-olla ma siis natuke kordan või reformuleerin seda küsimust, mida, ma arvan, kolleeg Martin Helme silmas pidas, kuna te ütlesite, et te ei tajunud seda küsimust. Ma sõnastaksin selle küsimuse kaheosalisena. Esiteks, kas teie arvates oleks eelistatav lahendus see, et Ukraina põgenike lapsed või teiste immigrantide lapsed, kes siin ajutisena on, pikemas perspektiivis pöörduvad tagasi Ukrainasse? Või on eelistatav lahendus see, et nad jäävadki Eestisse elama? Ja teiseks, kas see, kui me õpetame Ukraina lapsi eesti keeles, soosib pigem seda, et nad jäävad Eestisse elama, või soosib see pigem seda, et nad pöörduvad tagasi Ukrainasse? Ehk uuesti: esiteks, kumb on eesmärk – kas see, et nad jäävad siia, või see, et nad lähevad tagasi? Ja teiseks, kumba eesmärki [täidab] see, et me hakkame õpetama neid süstemaatiliselt eesti, mitte ukraina keeles?

Aitäh! Väga hea, aitäh teile täpse küsimuse eest! Vastan täpselt. Eesmärk on see, et Ukraina lapsed sõja lõppedes liiguvad koju tagasi. Täpselt sama on öelnud meile ka Ukraina, kelle palvetele me oleme vastanud, et tõepoolest me lihtsalt hoiame teie lapsi praegu varjul. Ukraina palve meile on korduvalt olnud see: "Kui sõda lõpeb, siis me tahame oma lapsi tagasi." Ja ma saan Ukrainast aru. Eestil ei ole tegelikult põhjust öelda, et need on meie lapsed. Need on Ukraina lapsed ja nad lähevad koju tagasi. See on tegelikult vabatahtlik tagasiminek, loomulikult nende endi otsustada, aga Eesti riik ei ole võtnud seda seisukohta, et me hoiame Ukraina lapsi enda jaoks. Need on Ukraina lapsed ja nad lähevad koju tagasi siis, kui sõda läbi on. Aga see on nende inimeste otsus. 

Nüüd, Ukraina laste õpetamine. Eesti riik ei ole suuteline Ukraina lastele tagama Ukraina õppekava järgi ukrainakeelset õpet. Seda kindlasti Eesti riik ei ole võimeline tagama. Eesti riik on võimeline tagama Eesti õppekava järgi eestikeelset õpet. Eesti riik saab võtta Ukraina õpetajaid appi Ukraina õpilasi abistama Eesti õppekava järgi õppimises, aga Eesti riigil ei ole võimekust Ukraina õppekava täita. See on see põhjus. Tegelikult on nendel lastel Eesti riigi seaduste järgi ka koolikohustus, nad peavad Eesti koolides käima. Aga Eesti koolides suudame me neile tagada Eesti õppekava järgi õppimise.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu poole pöördus mingi aeg tagasi üks inimene, [kes rääkis, et] kui ta tahtis panna oma last lasteaeda – sellesse lasteaeda, mis oli määratud ja kus ta oli järjekorras –, siis oli selles rühmas, kuhu ta oleks pidanud oma lapse panema, kaks eesti last, ülejäänud olid kõik vene keelt rääkivad lapsed. Tartu lasteaed oli see. Kõik kasvatajad, kõik abiõpetajad, kõik olid vene keelt rääkivad inimesed. Kas teie tahate nüüd öelda, et selles lasteaiarühmas, kahe-kolmeaastaste laste rühmas hakkavad kõik need ülejäänud lapsed nende kahe lapse pärast eesti keelt rääkima? Mina julgen teile väita, et kui kaks pisikest putukat räägivad eesti keeles ja ülejäänud kümme vene keeles, siis sealt küll eesti keelt välja ei tule. Vaielge minuga. 

Aitäh! 1. septembrist 2024 peavad need õpetajad, kes selles lasteaiarühmas töötavad, õpetama eesti keeles.

(Hääled saalis.) Austatud Riigikogu liige, minister vastab!

See, et lapsed omavahel mängivad vene keeles, on täiesti arusaadav, aga õppetöö ja -tegevus selles lasteaiarühmas peab käima eesti keeles. Kui eesti lapsed sinna lasteaiarühma lähevad … Kohustust sinna minna ei ole, soovitatav on ikkagi eristada lapsed keeleoskuse taseme järgi, nagu ma olen mitu korda öelnud. Aga 1. septembrist 2024 toimub sellises lasteaiarühmas õppetöö ja -tegevus eesti keeles. Õpetajad peavad seda tegema eesti keeles.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eks see kohustuse võtmine on ju meil ise tehtud, et meile kohustust niiviisi pandud ei ole, me ise oleme selle võtnud. Täpselt sama dilemma: kas me tahame, et nad jäävad siia, või me tahame, et Ukrainal oleks pärast edukat sõja võitmist võimalik kodumaad üles ehitada. 

Aga kõik saab ikkagi alguse kodust. Ja lapsevanemaid me ei õpeta. Nüüd ongi nii, et õpetajad, kooliõpetajad peavad seda rasket [ülesannet täitma]. Me teame ka seda, et kui on kaks venekeelset last, siis jutt käib vene keeles. Aga kas võiks olla näiteks nii, et eesti koolis käib ikkagi eestikeelne õpetamine? Niimoodi, et kümblusklass on teises koolis, aga kui on eesti kool, siis õpetamegi eesti keeles, mitte me ei õpeta eesti koolis eesti keelt venekeelsetele.

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan. Ukrainlastele varjupaiga pakkumine on meil rahvusvaheliselt kokku lepitud ja väga ammu võetud kohustus. Me oleme selle kohustuse enda peale võtnud juba 1997. aastal, kui Eesti liitus Genfi pagulaskonventsiooniga, ja ka 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Nende mõlema [konventsiooni] puhul oleme me võtnud kohustuse, et inimestele, kes sõja eest põgenevad ja kelle elu on ohus, me pakume varjupaika. See ei ole valikuline. [Me ei saa otsustada,] et me pakume nendele, aga ei taha pakkuda teistele. Me pakume varjupaika kõigile, kelle elu on ohus ja keda taga kiusatakse või kelle kodu pommitatakse. Nii et Eesti on selle rahvusvahelise kohustuse endale võtnud juba väga ammu, rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Mis puudutab venekeelsete laste õpetamist. Mis kool siis see kool on, kus venekeelseid lapsi eesti keeles õpetatakse? Kui see ei ole eesti kool, siis mis kool ta on? Meil on ühtne eesti kool, kus kõik lapsed õpivad eesti keeles, sõltumata sellest, mis on nende kodune taust, mis on nende kodune keel. Kõikidel lastel on võimalik saada head eestikeelset haridust. Ja see on see eesmärk, mille nimel me tegelikult täna seda reformi läbi viime. Segregeerida lapsi koduse keele alusel ei ole õige, sellepärast, et mis alusel me ütleme, et selle koduse keelega lapsed peavad mingil põhjusel teises koolimajas õppima? See ei ole mitte kuidagi põhjendatud. Mitte mingit muud moodi tegelikult need vene kodukeelega lapsed ka seda eesti keelt selgeks ei saa, sellepärast et eesti keelt ei ole võimalik selgeks õppida ilma eestlasteta.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulan teie vastuseid ja ma ei saa aru, millise riigi minister te olete. Te ütlete, et me ei saa oma kooli jaoks raha leida, me peame toetama Ukrainat ja maksma Ukraina intresse. Me ei saa lapsi kooli saata, sest raha on vähe ja kooliasjad ei ole korras, küll aga Ukraina lastele me tagame kõik kooli võimalused. Nüüd te ütlesite veel seda, et me oleme võtnud rahvusvahelise kohustuse, et me peame kõik, kelle elu on ohus, põgenikena siin vastu võtma. Minu küsimus on väga lihtne. Põhiseaduse preambulis on kirjas, et me peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Öelge palun, kuidas on see teie meetodeid kasutades võimalik.

Aitäh küsimuse eest! Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise me tagame sel juhul, kui kõik Eestis elavad inimesed – sõltumata sellest, mis on olnud nende vanemate emakeel või mis keeles nad oma vanematega räägivad – on valmis eesti keelt ja kultuuri edasi viima, on valmis eesti keele selgeks õppima, on valmis eesti keele ja kultuuri säilimise eest võitlema ning on valmis Eesti hariduse ja eestikeelse hariduse eest võitlema. See on see, kuidas me tagame selle, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliks läbi aegade. 

Kui me oma Eesti riigis sündinud ja üles kasvanud inimesed eemale tõukame ja ütleme, et nendel ei ole asja eesti keele ja kultuuri säilimisele, siis me eesti keelt ja kultuuri pikas plaanis ei säilita. Meil on Eestis väga suur hulk inimesi, kes on siin sündinud, on siin mitmendat põlve ja tunnevad, et nad tahavad olla osa eesti rahvusest, eesti keeleruumist, eesti kultuuriruumist. Nad ootavad seda, et nad saaksid olla osa sellest. Ma arvan, et ainult selle kaudu, et me kõik siin Eestis seda kaitseme ja selle eest seisame, me seda ka säilitame.

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kuna ma avan läbirääkimised, arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme. Palun! (Helle‑Moonika Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, juba ette tänades, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mina omalt poolt tänan, et te proovisite meie – ja mitte ainult meie, vaid ka paljude Eesti lapsevanemate – hirme maha võtta. Kas see siis õnnestus või mitte, jäägu see igaühe enda [otsustada], nende, kes meid kuulasid. Siin oli väga palju sellist, kuidas ma ütlen, õhinapõhist ja entusiastliku juttu ja kõike. Aga praktilises elus siiski nii hästi ei ole, tegelikult nii õlitatult see protsess siiski ei lähe ja kõik nii hästi toimima ei hakka.

Ma lihtsalt kordan veel üle: 2022. aasta 12. detsembril võeti siinsamas Riigikogus vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seadus, mille sisu on eestikeelsele õppele üleminek ning mis sätestab, et 1. septembrist 2024 algab senistes nii-öelda venekeelsetes lasteaedades ja üldhariduskoolides järkjärguline üleminek eestikeelsele õppele. Sõna-sõnalt on öeldud, et algab üleminek eestikeelsele õppele, seda senistes venekeelsetes lasteaedades ja koolides, sest eestikeelsetes koolides ei ole mingit vajadust minna üle eestikeelsele õppele selle seaduse mõistes.

Me oleme nüüd siin tükk aega seda teemat arutanud ja meile sai väga selgeks, et tegelikku protsessi hakatakse nüüd lükkama natukene teistmoodi. Tallinna linna esindajad on käinud meil ka kultuurikomisjonis ja väga selgelt on näha, et selle seaduse kontekstis ei ole üleminekukoolideks mitte ainult senised venekeelsed koolid, vaid nendeks kujunevad ka eestikeelsed koolid ja lasteaiad. Seal on kaks sellist viidet, millega alati tullakse välja. Üks on see, et kohalikul omavalitsusel on kohustus pakkuda lastele kodulähedast koolikohta, ja teine on see, et seaduse kohaselt on lapsevanemal õigus kooli valida. Minister ütles tänagi veel, et me ei tohi kedagi eemale tõugata ja me ei tohi siin mingit segregatsiooni teha ja nii edasi. Aga reaalses elus tähendab see seda, et näiteks Tallinna piirkondades on sellest sügisest eesti peredel kõige kodulähedasem kool senine vene õppekeelega kool. Loomulikult eesti lapsevanemad ei soovi, et nende laps hakkaks õppima üleminekukoolis ehk koolis, kus enamik lapsi on vene emakeelega kodudest ja hakkavad õppima kõigepealt eesti keelt. On täiesti elementaarne, et eesti lastel on õigus saada 100% emakeelset haridust koolis, mis on siiani olnud täielik eestikeelne kool.

Me näeme, kuidas selle õilsa eesmärgi nimel käivitub ikka protsess – ma ei tea, kas see ongi olnud seaduse väljatöötajate salajane eesmärk, sihuke internatsionaalsus –, mis tähendabki segakoole või ühtluskoole, millest ka haridusminister Kristina Kallas on unistanud. Igatahes oleme me eestlastena selle seaduse valguses sattunud olukorda, kus iseenesest õige eesmärgi nimel [tehtu pärast] kannatame jälle meie, kannatavad meie lapsed ja satub ohtu senine eestikeelse hariduse kõrge tase. Me teame – sellele on siin täna küsimustes viidatud –, kõik, kes vähegi saavad reaalsest elust aru nii, nagu see päriselt on, näevad, kuidas senine eesti koolide õppijate homogeenne õpi- ja koolikeskkond muutub keeruliseks. See muutub keeruliseks kõigile, eelkõige eesti lastele, ja veel palju keerulisemaks õpetajatele, kellel niigi suure koormuse juures tuleb hakata õpetama klassikollektiivi suure hooga lisandunud teiskeelseid lapsi.

Minister ütles, et koolil on kohustus võimaldada igale teise emakeelega lapsele tuge ja abi ning õpetajad peavad selle toe ja abi tagama. Aga me ju teame, et õpetajaid lihtsalt ei ole ja neid oskusi ei ole. Kui minister ütleb, et kui õpetaja ei oska, siis ta peab minema ennast koolitama – no teate, selline lisakoolituskohustus on küll viimane, mida niigi ülekoormatud õpetaja praegu vajab. Kõik need nõuded ja kohustused tähendavad lihtsalt seda, et õpetajad lähevad koolist minema ja panevad ukse enda järel kinni, kes vaiksemalt ja kes suurema pauguga. Nii lihtne see asi ongi.

Ukraina lapsed olid ka siin teemaks. Mul oli tegelikult hea meel kuulda, et minister sõnastas selle ära: tegelik eesmärk on siiski see, et nad läheksid Ukrainasse tagasi, Ukraina ootab neid. See on just see, mida meie erakond on siin saalis kogu aeg välja toonud. Me oleme ka peaministrile seda öelnud, aga me oleme saanud ainult sõimata. Võib-olla sõimaks peaminister sõimaks praegu haridusministrit ka selle jutu eest [ja ta ütleks]: "Oot, mis mõttes me tahame nendest lastest lahti saada?" Ühesõnaga, täpselt samasuguse ettepaneku eest oleme meie saanud peaministri käest hurjutada.

Te ütlesite, et meie kohustus on hoida neid siin varjul. Aga võib-olla ei peaks seda nimetama mitte haridusteenuseks, vaid hoiuteenuseks, sest me teame, et väga paljudes koolides on Ukraina lastest vaid mõni üksik tõesti võimeline eesti keele ära õppima, aga enamik [ei ole]. Seega, nii lasteaiad kui ka koolid, mis peaksid tegelikult võimaldama õppetegevust, ongi lihtsalt nende laste hoiukohad. Õpetajatel ongi valik, kas nad õpetavad päriselt ka ainet ja eesti keelt ja kõike samamoodi nagu eesti lastele või nad lihtsalt jätavad [ukraina lapsed] kuidagi kõrvale ja tegelevad eesti lastega, sest neil on kohustus õppekava täita ja viia eesti lapsed sellel tasemele, et nad suudaksid ära teha nii testid kui ka eksamid.

Mida siis selles olukorras teha? Esiteks tuleks üleminekul eestikeelsele haridusele lähtuda seadusest, mis ikkagi ütleb selgelt, et selle subjektid on senised venekeelsed lasteaiad ja koolid. Teiseks tuleks sätestada, et senistes eestikeelsetes koolides ei tohi olla rohkem kui 10% teise emakeelega lapsi. See ei ole segregatsioon, see ei ole eemaletõukamine. Vähemalt esialgu peaks seda niimoodi tegema. Hiljem, kui eestikeelsele õppele üle viidud lasteaedades hakkavad juba tulema eesti keelt oskavad teise emakeelega lapsed, siis saab selle protsessiga edasi minna eesmärgipäraselt, täpselt nii, nagu minister siin rääkis. Kunagi tõepoolest hakataksegi õppima ühes koolis, aga see, mis nüüd lähemal ajal hakkab toimuma kogu selle seadusega, ja need mured, mida me täna siin välja tõime – see kõik lihtsalt hakkab niimoodi minema. 

Samuti peab selgelt välja ütlema, et kogu elu Eesti koolis peab käima eesti keeles ka vahetunnis. Mitte keegi ei tohi eesti lapsi panna olukorda, kus nad peavad lasteaias ja koolis kuulma või rääkima mingit teist keelt. Punkt! See on lihtsalt niimoodi. See peab olema eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk.

Hea ettekandja!

Aga me peame võimalikult kiiresti hakkama juba ka niimoodi elama. Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme palub kolm minutit juurde.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Hea minister! Ma alustaksin lõpust. Mure on, et õpetajad streigivad, mure on, et õpetajaid pole kusagilt võtta, isegi kõrge palk või väga korralik palk ei motiveeri. Ja siis me justkui ei näegi neid päris põhjuseid, teeskleme, et me ei saa aru, mis on kriisi sügavam ja laiem taust. 

2022. aastal, kui oli siinsamas saalis lasteaiaseaduse muutmine, siis meie olime sellele vastu. Väga selgelt olime vastu, väga selgelt ütlesime välja, et see seaduseelnõu, mille vastu me tookord olime, venestab Eesti lasteaedasid ja eesti laste keelekeskkonda. Saime muidugi sõimata selle eest – me olevat ise venestajad ja putinistid. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine oli meil siin kõigepealt 2022. aasta kevadel. Meie hääletasime selle vastu ja väga selgelt argumenteerisime, et see eelnõu ei too meile mitte mingisugust üleminekut eestikeelsele haridusele, vaid hurraaloosungite saatel venestab eesti laste emakeelset koolikeskkonda. Jälle saime süüdistusi selle eest, et me tegeleme siin segregeerimisega, venestamise ja mille kõigega. See on muidugi kurioosne. Rahvuslik erakond, kes kaitseb eesti laste õigust, tegelikult loomulikku õigust käia lasteaias, käia koolis, saada õpetust emakeeles ega ole nõus muutma meie lapsi mingiteks integraatoriteks, ei ole nõus laskma meie lastel teha seda suurt tööd, et õpetada võõrkeelsetele lastele eesti keelt – meie oleme need pahad inimesed.

Aga ma väidan, vastupidi: need, kes eesti lastelt võtavad emakeelse keelekeskkonna ära ja sunnivad neid mingit integratsioonitööd tegema alates väikestest kolmeaastastest pätakatest ja lõpetades gümnaasiumilõpetajatega, on pahad inimesed. Need on venestajad. Ja meil tänane valitsus tegeleb selle venestamisega. 

Kõik need riskid, kõik need ohud olid ju ette näha. 2022. aastal nii lasteaiaseaduse kui ka PGS‑i arutelul me siitsamast puldist rääkisime nendest ohtudest ja riskidest. Me hoiatasime muide ka selle eest, et õpetajad põlevad läbi ja hakkavad koolidest põgenema. Ongi kätte jõudnud! Mida meile selle peale vastatakse? Ainult ajusurnud, sisutühjad, õõnsad loosungid tulevad. 

See ei ole jätkusuutlik. Ja see streik – või see streigiähvardus, mis meil on – näitab ju seda. Ei ole ainult küsimus selles, et palk on liiga väike. Kõikidel inimestel oleks soov saada palka juurde. Ma arvan, et me ei leia Eestist peaaegu ühtegi töövõtjat, kes ei oleks rõõmus, kui tal palka juurde pandaks. Aga õpetajad on läbi põlenud. Kõigepealt oli koroonakamm, siis on Ukraina laste kamm, nüüd tuleb see eestikeelsele haridusele ülemineku kamm. No kes see jõuab sellega tegeleda!? Haridusministri loosung on selline, et aga meie õpetajad on nõus tegema pingutusi ja võtma lisakoormust. No ei ole ju! Ei ole ju! Eelmisele arupärimisele vastamisel minister ise ka ütles, et õpetajaid pole kuskilt võtta, kuskilt juurde ka ei tule. 

Nüüd peab ikkagi ka Ukraina teemade juurde minema. Mul on väga selgelt meeles 2022. aasta 25. veebruar, kui Kaja Kallas kutsus kõikide erakondade esimehed enda juurde. See oli sõja teisel päeval. Ta tegi seda siiras soovis, et sellises olukorras proovime võimalikult vähe sisepoliitilist kätši ja üksteisele ärapanemist teha. Täiesti nõus, väga mõistlik, nii peakski. Kohe tõstatasin küsimuse immigratsioonist ja sellest, mis on meie plaan. Vastus oli selline, et meil ei ole plaani. Võtame kõik, kes tulevad, võtame nii, nagu on, ja siis vaatame edasi. Ma ütlesin, et see ei ole võimalik. See ei ole meie võimete kohane. Ma küsisin, kas me räägime tuhandetest või räägime kümnetest tuhandetest. Täna me räägime juba üle sajast tuhandest.

Ilmselgelt ei suuda meie haridussüsteem sellega toime tulla, meie meditsiinisüsteem ei suuda sellega toime tulla, meie tööturg ei suuda sellega toime tulla. Need probleemid olid ettenähtavad. Aga ei, loobime loosungeid edasi, kuidas me oleme neid võtnud hoiule ja meil on kohustus nende ees. Ei ole! Ei ole mingit sihukest asja nagu kohustus! Eesti poliitikutel on kohustus Eesti inimeste ees. Kõik poliitikud valitakse seisma nende eest, kes siin juba on, kelle riik see on, mitte mingite teiste riikide inimeste eest. Mingit kohustust meil ei ole. 

Jutt sellest, et me ei saagi neile õpetada ukraina keeles, ei vasta lihtsalt tõele. Ukraina ise pakkus variante ja teised riigid on kasutanud neid variante, et õpetada paguluses olevatele ukrainlastele ukraina keeles. Meile tuli siia tuhandete kaupa Ukraina pedagooge. Oleks saanud teha ukraina koole, kui oleks tahtnud, oleks saanud teha ukrainakeelseid materjale, oleks saanud interneti teel teha ukrainakeelseid tunde. Kõike oleks saanud teha. Pakuti. Osa teisi riike võttis [pakkumise] vastu, meil teatati, et see pole võimalik, sellist varianti ei olegi.

Ja siis öeldakse meile, et kui me nüüd proovime neid [lapsi] eestikeelses koolis eestikeelseks teha – see on muidugi täiesti võimatu –, siis me tegelikult loomulikult tahame, et nad lähevad Ukrainasse tagasi. Keda te üritate petta? Keda te üritate petta?! Keegi ei taha, et nad tagasi läheks. Ei taha nemad tagasi minna, ei taha Eesti valitsus, et nad tagasi läheksid, ei taha Eesti tööandjad, et nad tagasi läheksid. Keegi ei taha neid tagasi saata. Ainsad, kes neid tagasi tahavad, on need, kes Ukrainasse maha jäid. Nemad soovivad, et tuleks ometi tagasi nende rahvuskaaslased. 

See jutt on ju lihtsalt täiesti võltsjutt, kuidas muidugi me tahame, et nad tagasi lähevad. Lihtsalt põlistame neid igal võimalikul viisil siia nii palju, kui vähegi saame. Sest tegelikult ju Eesti põhiseaduse preambul, mis ütleb, et Eesti on rahvusriik, on neljale viiendikule või viiele kuuendikule Eesti parlamendis esindatud parteidest lihtsalt vastuvõetamatu anakronism. 

Nii et need olid kõik ettenähtavad mured. Need on kõik toimunud eesti laste ja eesti lapsevanemate arvel – need loosungite loopimised, need endale võetud suured kohustused maailm oma turjal ära kanda. Ja nüüd me maadleme. Mul küll kahju ei ole ei tänasest peaministrist ega haridusministrist, et nad õpetajate streigiga silmitsi on. Ise tegite! Ega teil lahendust ka ei ole kuskilt paistmas. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Aitäh! Ma siiski pean oluliseks Ukraina laste teema korra uuesti sõnastada. Ukrainas käib sõda, Ukraina lapsed vajavad varjupaika, nad vajavad turvalist kohta, kus neil pommid üle pea ei lenda. Aga lisaks sellele, et nad vajavad turvalist kohta, kus pommid üle pea ei lenda, on neil vaja tegelikult saada haridust, sest igas riigis, kus järgnev põlvkond jääb hariduseta, on sõja negatiivne mõju kordades suurem. Meie kohustus on aidata Ukrainal ka pärast sõda tõusta jalgadele. See tähendab seda, et meie kohustus on Ukraina lastele ja Ukraina noortele anda haridus, anda väga hea haridus, et neile ei jääks sisse hariduslüngad, et neil ei jääks haridus saamata selle pärast, et nende kodus käib sõda. See on Ukraina toetamise osa, see ei ole ainult Eesti toetamise osa.

Nüüd see, mis puudutab seda, et poliitikute ülesanne on kõigepealt seista Eesti eest. Absoluutselt nõus, ongi. Poliitikute esmane ülesanne on seista Eesti eest. Kui Eesti poliitikud seisavad Ukraina eest, siis nad seisavad ka Eesti eest. See on täpselt samasugune Eesti eest seismine. Ja oluline on siin ka see, et Eesti ei ole saar. Eesti toimib rahvusvahelises suhtluses, globaalses maailmas, ta on osa sellest. Me ei saa Eestisse suhtuda samamoodi, et meil ei ole vaja liitlasi, meil ei ole vaja sõpru, meil ei ole vaja mitte kedagi aidata. Aga mis siis saab, kui meil endal abi vaja on? Mis saab sel hetkel, kui meil endal abi vaja on? Me oleme selle tegelikult ühe korra ajaloos läbi teinud ja ma arvan, et Eesti on oma õppetunnid saanud. 

Nüüd viimane lause, mis puudutab hariduse andmist. Eestil on endal kogemus sellest, kui meie lapsed ja meie noored pidid põgenema sõja eest mujale. Need riigid võtsid nad vastu, need riigid andsid neile hariduse ja andsid neile väga hea hariduse. Ja need põlvkonnad, kes said Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas väga hea hariduse, olid need põlvkonnad, kes tulid Eestisse tagasi sel hetkel, kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, selleks et aidata Eestit üles ehitada. Nii et me oleme tegelikult ise selle kogemuse läbi teinud. Me teame, kui oluline on see, et meie lapsed ja noored tol hetkel selle võimaluse said. Anname selle võimaluse ka Ukrainale. Aitäh! 

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised, Sellele arupärimisele on vastatud. Aitäh! 

Head ametikaaslased, olemegi jõudnud nüüd vaba mikrofoni … Vabandust! Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma siin peaaegu oleks hakanud ka lahkuma saalist, aga ma lihtsalt mõtlesin, et ma küsin enne Riigikogu istungi juhataja käest. Meil oli arupärimine, kus me pidime arutama Eesti ja eestikeelse kooli temaatikat, aga haridusminister tuli ja pidas kõne Ukrainast ja Ukraina inimestest ja Ukraina lastest ja nende haridusest. Ta vist siin õhtu jooksul või selle arupärimise käigus unustas ära, mis teemal teda üldse siia arupärimisele vastama kutsuti. 

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. 

Head ametikaaslased! Kõigil, kes soovivad vabas mikrofonis võtta sõna, palun seda teha peale haamrilööki. Tänan! Kõnesoove ei ole, seega on tänane istung lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!