Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on registreerunud 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Asume päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juurde. Palun saalikutsung! 

Head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Arupärijad on tagasi võtnud arupärimised nr 129, 147 ja 158, millele vastamine oli planeeritud tänase istungi 9., 10. ja 11. päevakorrapunktina. Seega jäävad need punktid päevakorrast välja. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja teine ja kolmas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse eelnõude 258 ja 259 teine lugemine. 

Head kolleegid, koos nende muudatustega ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 67 Riigikogu liiget, vastu on 17 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja kõigepealt palun ma siia Riigikogu kõnetooli, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karp. Palun! Head kolleegid, palun saalis vaikust! (Helistab kella.)

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaks seaduseelnõu. Esimene: asendustäitmise ja sunniraha seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. Teine eelnõu: Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaalminister. Eelnimetatud kaks seaduseelnõu on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tõusetunud selline küsimus. Teatavasti Riigikogu liikmetel on Riigikogu liikme staatuse [seaduse] järgi vaba mandaat ehk nad ei kanna vastutust hääletustulemuste ega ka poliitiliste avalduste eest Riigikogus ja selle organites. Sisuliselt see tähendab seda, et kõik, mis nad siin räägivad, on nende vaba mandaadi osa, nad ei kanna mingisugust õiguslikku vastutust. Minu küsimus on teile kui ilmselt kõige targemale Riigikogu reeglite tundjale: mis saab siis, kui valitsuse liige tuleb pulti ja valetab puldis? Kas neil on olemas mingisugused õiguslikud hoovad, millega nad vabanevad valetamise eest vastutusest? Kuidas põhimõtteliselt teie vastate sellele küsimusele?

Aitäh, hea kolleeg! See on küll väga kaudselt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga ma võin teile kinnitada, et igaüks vastutab siin oma sõnade eest. Ma olen jätkuvalt seda meelt. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on tõesti küsimus, aga see on rohkem ettepaneku vormis. Nimelt, ma olen tähele pannud, et juba mitmendat nädalat järjest, kui me siin päevakorda kinnitame, teeb juhataja päevakorra muudatused teatavaks pärast kutsungit. Ja meil on tava, et on võimalik ikkagi enne hääletamist vaheaega võtta. See ei ole üldse seotud obstruktsiooniga. Mõistlik oleks teha need muudatused teatavaks enne kutsungit, siis saab suures saalis ka vastavalt sellele reageerida, kuidas hääletada, kui päevakorras on toimunud teatud muudatused, näiteks üks või teine arupärimine või seadusalgatus on tagasi võetud. See oleks, mulle tundub, mõistlikum, siis saaks saalis reageerida adekvaatselt.

Aitäh! See on asi, mida me tulevikku silmas pidades võime kaaluda. Arutame selle omavahel läbi ja leiame kindlasti parema lahenduse. Me oleme siin ka mitmeid istungi alustamise protseduurireegleid üle vaadanud. Ma arvan, et see, et me teeme kohaloleku kontrolli kõige esimese asjana, oli kindlasti väga mõistlik ettepanek, ja seda me nüüd alates selle koosseisu kevadistungjärgust oleme teinud. 

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Me kinnitasime ära nädala päevakorra ja ma püüdsin tähelepanelikult jälgida, mis punktid läksid välja, mis ei läinud. Aga igaks juhuks, äkki te olete valmis korraks üle kordama? See on täitsa päris küsimus, mitte …

Aitäh! Nii, tänasest päevakorrast lähevad välja punktid 9, 10 ja 11, need on siis arupärimised nr 129, 147 ja 158. Ja meie kolmapäevasest päevakorrast lähevad välja Riigikogu otsuse eelnõud 258 ja 259. Nii. Rohkem küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta ei ole. 

Läheme edasi meie tänase esimese päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu ja Ester Karuse 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine teede alarahastuse kohta. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaanus Karilaiu. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea peaminister! Tõesti, mina ja Ester Karuse esitasime 8. mail arupärimise. Arupärimise sisu on väga lihtne, puudutab teede alarahastust. Teadaolevalt on [Eesti teedel] remondivõlg, [mille puhul] me mitte enam ei räägi miljonitest, vaid räägime juba miljarditest. Ka meie majanduse konkurentsivõime on langenud. Taristuliit on seda konstateerinud, samuti Riigikontroll. Meid huvitab, kas peaminister adub selle probleemi sügavust ja millist poliitikat ta rakendab, et me lõpuks ei oleks olukorras, kus me peame maksma päris kallist hinda inimeste eludega, sest me ei ole oma poliitikat piisavalt mõistlikult kujundanud. Meil on siin kolm küsimust ja ootame neile selgeid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Vastan arupärimisele. Esiteks, kas olete kursis viidatud Riigikontrolli teede seisukorra auditiga ja milliseid järeldusi olete teinud? Järeldus on, et väheneva rahastuse juures ei suudeta kõiki riigiteede säilitamiseks ja arendamiseks seatud eesmärke täita. Olukorras, kus raha eesmärkide täitmiseks napib, tuleb koostada tegevuste prioriteedid.

Teiseks: "Miks ei võeta nn tarka laenu ja ei lahendata ära teede investeeringuvajadust, mis elavdaks Eesti majandust ja hoiaks töökohti?" Ei ole olemas niinimetatud tarka laenu. Me teame, mida te tegite riigi rahaga. Nüüd me oleme olukorras, kus meil ei ole võimalik võtta mitte mingisugust laenu, mis ei läheks meile kalliks maksma. Juba vanarahvas teadis, et võlg on võõra oma. Praegu on riigieelarve kroonilises puudujäägis. See pole jätkusuutlik. Puudujääk tähendab seda, et me võtame laenu. Keerulises majandusolukorras oleks olnud hädavajalik, et headel aastatel oleks kogutud jääke, et neid kasutada raskematel aegadel, aga kahjuks otsustas Keskerakond 2016. aastal võimule saades hakata headel aegadel kogutud sääste kulutama. Seetõttu oleme otsustanud, et vaatame üle riigi kulutused, et hoida Eesti riigivõlg võimalikult madalal, et tänased soovid ei jääks tulevaste põlvede kohustuseks.

Kui me ei oleks teinud eelarvet korrastavaid otsuseid, siis 2027. aastal oleks pidanud maksma ainuüksi laenuintresse 480 miljonit eurot aastas. See on raha, mis läheks üksnes intresside maksmiseks, ja seda ei saaks kasutada mitte millekski muuks – ei Eesti hariduse, majanduse ega inimeste hüvanguks. Lihtsalt võrdluseks, et te saaksite aru: see summa oleks suurem kui Kultuuriministeeriumi kogu valdkonna – kõik teatrid, muuseumid, sport – rahastamiskava 2027. aastal, see on 337 miljonit eurot. Justiitsministeeriumi kogu valdkonna rahastamiskava 2027. aastal on 228 miljonit eurot, Välisministeeriumi kogu valdkonna rahastamiskava on 116 miljonit eurot. 2024. aastal investeerime kokku 1,9 miljardit, sealhulgas taristusse 400 miljonit eurot. Sinna alla lähevad ka raudteed, raudteede elektrifitseerimine ja teedeehitus. Teedevõrgu korrashoiuks ja säilitamiseks kavandatakse perioodil 2024–2027 kokku kasutada 477 miljonit eurot.

Kolmas küsimus: "Millist seost näete teede korrashoiu ja turvalisuse vahel? Kui palju hukkub aastas inimesi halva teeseisukorra tõttu?" Teede korrashoiu ja turvalisuse vahel on kindlasti oluline seos, sest heas korras ja hooldatud teel on vähem riskitegureid õnnetuste tekkeks. Samas peab arvestama, et õnnetuse riskitegureid on märksa rohkem kui üks. Suurim riskifaktor on kiirus kas piirkiiruse ületamise või tee- ja ilmastikuoludele mittevastava sõidukiiruse näol, millele lisanduvad riskid tulenevad inimteguritest, sõiduki tehnilisest seisukorrast ning ka tee seisundist. Transpordiametist saadud statistika põhjal oli 2022. aastal surmaga lõppenud liiklusõnnetusi 47, milles hukkus 50 inimest. Nendest 14 õnnetuse puhul oli märgitud üheks põhjuseks teeolud, aga see ei olnud ainuke põhjus. 2021. aastal oli surmaga lõppenud liiklusõnnetusi 52, milles hukkus 55 inimest. Nendest 12 õnnetuse puhul oli märgitud üheks põhjuseks ka teeolud, aga jällegi, see oli üks põhjus. 2020. aastal oli surmaga lõppenud liiklusõnnetusi 56, milles hukkus 60 inimest, nendest 12 puhul oli märgitud üheks põhjuseks teeolud.

Teedevõrgu seisundi nõuetele vastavuse tagamiseks vajalikke hooldekulusid ei ole kärbitud ega ole plaanis ka kuidagi kokku hoida. Seda tõendavad ka eelneva ja kavandatava perioodi teehooldekulutuse trendid Transpordiameti eelarves. Vastavalt 2020. aastal oli see 36,1 miljonit eurot, sealhulgas talihoole 16,3 miljonit, 2021. aastal 37,6 miljonit eurot ehk üle 10 miljoni euro rohkem, sealhulgas talihoole 17,3 miljonit. 2022. aastal oli teede hoolduseks 40 miljonit eurot, jällegi rohkem kui 2021. aastal, sealhulgas talihoole 19 miljonit eurot. 2023. aastal on teede hooldamiseks kavandatud 44,5 miljonit eurot, sealhulgas talihoole 20,6 miljonit eurot, ja 2024. aastal 45,4 miljonit eurot, sealhulgas talihoole 21,1 miljonit eurot. Ehk siis te näete nendest numbritest, et rahasumma pidevalt suureneb.

Lisaks teeoludele on, nagu ma olen öelnud, suurim õnnetuste riskifaktor kiirus, sest see määrab liiklusõnnetuse tagajärje ja vigastuse raskusastme. Liiklussurmasid ja raskeid vigastusi ei ole võimalik vähendada, kui sõitjad ei pea kinni piirkiirusest. Selleks, et tuvastada, kui suur probleem on piirkiiruse eiramine, on korraldas Transpordiamet 29. septembrist kuni 8. oktoobrini neljal maanteel keskmise kiiruse mõõtmise katseprojekti. Need tulemused selguvad novembri teises pooles. Mõõtmise eesmärk ei olnud mitte leida menetlemise ja karistamise võimalusi, vaid hinnata liiklusohutuse parandamise ühe meetme asjakohasust ning testida selle rakendamist. Aitäh!

Aitäh, proua peaminister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te oskate öelda, kuhu praegu läheb kütuseaktsiisist saadud raha?

Aitäh! Kütuseaktsiisist saadud raha läheb riigieelarvesse. Riigieelarvest me finantseerime kõike, mida me eelarvest finantseerime: pensione, haridussüsteemi, tervishoidu, teede rahastust, kõike seda.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale. Hea peaminister! Muidugi ma jään eriarvamusele selles, et ei ole olemas tarka laenu. Kindlasti on, ega ilmaasjata ei võtaks arenenud majandusega riigid, näiteks Saksamaa, Soome ja Rootsi, laenu ega investeeriks just selle mõttega, et majandus oleks konkurentsivõimeline, pakuks kõrgepalgalisi töökohti. Aga see on eraldi teema. Mind siiski huvitab see, et kui parteideülene analüüsikeskus Riigikontroll on andnud suhteliselt hävitava hinnangu teede rahastamise kohta, samuti taristuliit, mis ei puutu erakondadesse, on andnud väga hävitava hinnangu, kas te ei näe seda loogikat – või selle puudumist –, et kui on majanduskriis, siis tegelikult peaks just stimuleerima majandustegevust, mis tooks meid kiiremini majanduskriisist välja, aitaks hoida meie ettevõtteid, töökohti ning mitte hoida kriisi tingimustes just meie teedevõrku alarahastuses.

Aitäh! Jah, kontratsükliline peaks olema riigi käitumine. Aga siin ma vaatan eelkõige teile otsa, kui teie olite headel aegadel valitsuses, siis oleks pidanud tegelikult panema raha kõrvale mustadeks päevadeks. Ometi te elasite headel aegadel üle võimete, kulutasite ära reservid ega kogunud mustadeks päevadeks. Need mustad päevad on praegu käes. Seetõttu me peame tegema väga valusaid otsuseid, mis on kõik selleks, et me saaksime rahastada paremini teede ehitust, kõiki neid vajadusi, mis meil on, kaitsekulusid, kõike seda. Jah, ma olen ka kohtunud taristuliiduga. 

Tegelikult, vaatame taristut tervikuna, me investeerime taristusse sel aastal 400 miljonit eurot, lihtsalt see läheb väga palju rohkem raudteedesse kui teedesse. Millegipärast need, kes saavad raha kõvasti juurde, kes neid raudteid ehitavad, on täitsa vait, ei ütle midagi. Tihti on need samad ettevõtted. Aga jah, teede rahastus tõepoolest ei ole märkimisväärselt kasvanud. Selle põhjus on see, et meil on riigieelarves väga keeruline olukord. Ma väga loodan, et te toetate ka automaksu ja kõike seda, mis toob juurde neid vahendeid, mida saab siis ka teede ehitusse panna.

Kolleeg Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Kuigi te tõstate makse ja kavatsete veel kehtestada automaksu, näiteks tõuseb ka teemaks veoautodele, siis rahandusminister on öelnud, et see raha ei lähe otse teedesse, vaid läheb lihtsalt riigieelarvesse, igale poole, eks ole, mitte sihtotstarbeliselt teedesse. Aga me teame, et Kagu-Eestis on protsentuaalselt kõige rohkem kruusateid. Milline on valitsuse järgmise nelja aasta kavatsus, plaan, et need saaksid mustkatte alla? Võib‑olla oskate veel välja tuua võimalusi või meetmeid just kohalikke omavalitsusi silmas pidades?

Aitäh! Ma vaatan, kas ma saan teile konkreetse vastuse anda, sest ma peast seda numbrit ei mäleta. Raha sinna läheb küll, mustkatte alla viimiseks, aga ma hetkel ei leia seda numbrit siit materjalidest. Me saame selle juurde saata. Jah, maksude sidumist konkreetse otstarbega me tõesti ei ole teinud, sellepärast et meil on vajadused väga erinevad. Selge on see, et see raha läheb muu hulgas teedesse, aga mitte ainult teedesse. Meil on riigis tervikuna vajadused. 

Aga jah, kui on mustkatte kohta küsimus, siis sellele [vastuse] me saame järgi saata, mul hetkel ei ole seda materjali kaasas.

Järgnevalt Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Jõhvi ja Narva vahel liikumine on väga ohtlik, sest liiklus on väga tihe ja kaherealine looklev tee ei ole turvaline. Näitena võib tuua kurva statistika: selle teelõigu igal kilomeetril on kunagi olnud surmaga lõppenud liiklusõnnetus. On selge, et neljarealine tee muudaks liikumise turvalisemaks. Jõhvi ja Narva vahele jääva ligikaudu 45‑kilomeetrise maanteelõigu neljarealiseks ehitamist on Ida-Viru elanikud poliitikute lubadusena kuulnud juba ligemale 17 aastat, kuid paraku selle elluviimine on pidevalt edasi lükkunud. Austatud peaminister, palun vastake, mis Jõhvi–Narva maantee neljarealiseks ehitamisest edasi saab.

Aitäh! Praegu on meil palju suuremad mured tegelikult Tallinna–Pärnu maanteega, sellepärast et kui me vaatame lihtsalt liiklustihedust, siis Tallinna–Pärnu maanteel on tõesti auto autos kinni. Tallinna–Narva maanteel see liiklustihedus ei ole selline. Kui te ütlete, et kunagi on olnud õnnetus, siis tõepoolest, võib-olla kunagi oli seal rohkem liikumist, aga praegu on kõige suurem murelaps tegelikult Tallinna–Pärnu maantee, seda tuleb turvalisemaks ehitada. Paraku jah, kõike ei jõua. Nii et ma mingit lubadust Narva–Jõhvi teelõigu kohta hetkel küll anda ei saa, seda meil praegu plaanis ei ole.

Ja küsimus saali teisest poolest. Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Te mainisite siin, vastates eelküsijate küsimustele, et te olete pidanud tegema riigieelarves kokkuhoidu ja prioriteedid on hetkel mujal, sest on vaja kokku hoida. Aga samal ajal ma näen, et oktoobri alguses on Eesti Ekspress avaldanud artikli, et liiklusohutuse nimel loodud piire on tekitanud 18 korda rohkem avariisid. See puudutab teedeehitust. Nimelt, Raplamaa inimesed kurdavad, et sellel teel pole kunagi olnud nii palju avariisid kui peale selle liikluse rahustamise tõkke rajamist. Ja pahameelt on väljendanud nii omavalitsused kui ka eksperdid, aga maanteeametit see kõigutanud ei ole. Sama oli Pärnu–Tallinna maantee väljaehitamisel – tegelikult sooviti neljarealist, aga tehti kolmerealine. Ja te praegu ütlete, et on vaja hakata seda jälle ümber tegema, ohutuse pärast. Kas te olete kaalunud kokkuhoidu maanteeametis või nende plaanide ülevaatamist? Nad ehitavad justkui midagi, raiskavad suure hulga raha ära, aga pärast me näeme, et liiklusohutus ei ole üldse paranenud, samas me ei ole rahul tehtuga. Kuidas need plaanid näevad välja?

Jaa. No peaminister küll konkreetsete teepiiretega ei tegele. See on Transpordiameti ja vastava ministri ülesanne. Ka mul on Eestimaa peal sõites tekkinud küsimusi mingite saarekeste ja selliste asjade vajalikkuse kohta, aga ma ei ole selle ala ekspert. Nii et selles mõttes jah, ma ei näe küll, et me valitsuses hakkame igat teepiiret arutama. 

Ja ma igaks juhuks rõhutan üle, et ma ei ole öelnud, et me peame kolmerealised ümber vaatama. Ma olen öelnud seda, et kõige suurem murekoht on meil tegelikult Tallinna–Pärnu maantee ja selle turvalisemaks muutmine. Aga jällegi, seda, kuidas seda teha, pakuvad välja eksperdid, ja seda saab valitsus arvestada.

Järgnevalt Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Te ennist ütlesite, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus raiskas riigi reservi ära. See ei vasta absoluutselt tõele. Tõepoolest, seda kasutati, aga väga otstarbekalt, asja ette. Arvestades seda, et teie valitsusega hakkas meil enneolematu majanduslangus ja inflatsioon, oleks sellest tänaseks pool lihtsalt raisku läinud. Ma annan teile võimaluse enda sõnad ümber lükata ja oma eksimust tunnistada.

Aitäh! Te võiksite ka vaadata stenogrammist järgi. Ma ei rääkinud midagi Keskerakonna ja EKRE valitsusest, ma rääkisin Keskerakonna valitsusest, mis alustas 2016. aastast.

Aitäh! Hea kolleeg Riina Solman, me kahjuks oleme olukorras, kus iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Küll on mul teile hea uudis: te saate osaleda läbirääkimistel. Rohkem küsimusi proua peaministrile ei ole ja järgnevalt avangi läbirääkimised. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Austatud arupärija! Hea peaminister! Kahtlemata, teede olukord väärib arutelu ja eks see arutelu ilmselt ka riigieelarve menetluse käigus saab üha ja üha enam hoogu juurde, sest meil ongi päriselt probleem. Erakond Isamaa on teinud muudatusettepaneku 25 miljoni euro lisamiseks teedeehitusvaldkonda, seda nende tulude piires, mis meil on. Isiklikult olen teinud ka kaks muudatusettepanekut: üks neist puudutab Via Balticat, konkreetselt Häädemeeste vallas asuvat Uulu tunnelit, teine jällegi Põhja-Pärnumaad ja eelkõige seda piirkonda Pärnumaal, sest seal on tõsine mure hoogustunud ehitustegevuse tõttu. Nimelt, Sopi tuulepargi, Rail Balticu ja veel paljude teiste tuuleparkide maardlate avamise tõttu on muutunud paljude koduomanike õuele [viivad teed] ja kõrvalmaanteed ehitustandriks. 

Sellega on kaasnenud terve hulk probleeme. Me käisime eelmisel nädalal näiteks Põhja-Pärnumaa vallas koos arutamas, missugused võiksid olla lahendused. Vallavanem oli palunud kohale Transpordiameti esindajad, politsei esindajad ja valdkonna spetsialistid. Tõepoolest see olukord on selles mõttes kahetsusväärne, et me pea paar tundi arutasime ja jõudsime arusaamisele, et riigimaanteele on siiski võimalik novembrikuus paigaldada mõned postid, mis piiravad ära jalakäijate ehk õpilaste ja suurte kallurautode ala riigimaanteel. Kõik me vaatasime koos neid pilte ja vaatasime neid õpilasi, olgu kodu- või kooliteel, ning jõudsime arusaamale, et olukord on selline, et on ainult aja küsimus, pimedal ajal, kui keegi tegelikult mingil hetkel saab surma. Ja need vastused paraku kõlasid nii, et tehke meile Transpordiametisse ettepanek liiklusturvalisuse programmi, siis me menetleme. Noh, see võib võtta kaks aastat. Ja kui ma ütlesin: "Olge head, avaldage see ka, kui palju seal raha on," siis selgus, et Pärnumaale on kaheks järgmiseks aastaks null eurot. 

Ja see tegelikult – ma ei oskagi head sõna öelda – viib selleni, et lõpuks vallavanem tõuseb püsti ja ütleb, et me teeme selle investeeringu riigiteel siis ise. See peegeldab seda nõutust ja abitust väga selgelt. Nii nagu tegelikkuses on sellesama Uulu tunneliga, et me ehitasime 2 + 2 maantee, mis lõpeb umbes 800 meetrit enne Uulu asulat ära, ja seal on täpselt sama probleem, et iga päev lapsed ületavad Via Balticat, minnes koju ja kooli. Ja kui küsida, kas on võimalik see tunnel ajutise lahendusena kuidagigi luua sinna piirkonda, kus aina liikluskoormus tõuseb, siis vastus on see, et seda on võimalik lahendada järgmises etapis Via Baltica neljarealiseks ehitamisel. 

Siiras palve on. Ma saan aru, et me ei saa suuremahulisi objekte ilmselt teha, riigieelarve on pingeline, aga liikluse turvalisuse tõstmiseks tuleks leida siiski hädavajalikud vahendid, sest meil on vaja oma taastuvenergia eesmärke täita, meil on vaja kaevandusi – need jäävad kuskile mingi valla territooriumile – ja meil on vaja, et meie lapsed saaksid käia koolis ja et nad jääksid terveks. 

See palve on väga alandlik, aga seda on Pärnumaal tõepoolest vaja. Seda kohustust ei ole võimalik panna kohaliku omavalitsuse õlule, sest neil on enda kohalike teedega üksjagu tegemist. Probleem on tõsine ja lisaks suurobjektidele on väikesed detailid, mille jaoks aga samuti kahjuks [raha] ei jagu. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Riina Solman, te vajutasite praegu sõna-nuppu, aga kui teil on soov osaleda läbirääkimistel, siis palun Riigikogu kõnetoolist. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees selle lahke nõuande eest ka, et on võimalik sõna võtta! Olen algaja Riigikogu liige veel, kõiki funktsioone ja võimalusi täpselt ei tea. Olen õnnelik, et saan Isamaa Erakonna peasekretäri järel oma mõtteid vahendada. Peaminister on tulnud arupärimisele vastama ja see on väga austav võimalus talle oma mõtetest või tähelepanekutest teada anda. 

Ja kui teist küsimust ei olnud, siis jäigi õhku mul küsimus – peaminister ei vastanud sellele, aga võib-olla ta võtab selle koju kaasa mõttekohana –, et kui meil on praegu riigieelarves tehtud nii palju kokkuhoiumeetmeid, erinevad teenused on ära võetud, siis kas ei saaks vaadata Transpordiameti ja maanteeameti sisse sellesama mõttega, et kas nendel sisemiste ressursside või plaanide arvel võiks olla meetmeid, millega näiteks teede turvalisust tõsta. Eelkõnelejad on siin mitmel korral maininud, et teede korrashoiu ja turvalisuse vahel on seos. Kui Uulust tõesti lapsed pimedas lähevad koju ja üle suure trassi, siis kuidas nad on nähtavad, kui on näiteks tihe liiklus? Ei ole, inimesed hukkuvad. Ja õnneks peaministril oli väga hea statistika, tal on täielik ülevaade olemas, mis selles vallas riigis toimub. 

Aga ma rõhutan, miks ma just teetõkendite teema tõstatasin. See on teine väga suure tiheda liiklusega maantee. Me näeme, et pärast Tallinna–Rapla maantee keskpiirde rajamist on õnnetuste arv märksa suurem, raha on kulutatud, piirded on paigaldatud, teeolud on olnud inimestele vahepeal rasked selle tõttu, et kogu aeg on midagi parendatud. Aga ma loen veel kord ette: pole seal kunagi nii palju avariisid olnud, kui peale seda niinimetatud liikluse rahustamise tõket. Raplamaa rahvas kirjutab niimoodi: see on vaid üks pahameeleväljendus paljudest, kuid tegu pole vaid sotsiaalmeedia kõlakojaga, probleemidele osutasid enne piirde ehitamist nii omavalitsused kui ka eksperdid, kuid maanteeametit see ei kõigutanud. Siin on toodud adressaadina ära maanteeamet ja peaminister märkis ise, et see on Transpordiameti ülesanne. 

Aga minul on ettepanek. Kui me olime teiega valitsuses, siis me tegime koostööd ja arutasime ka energia kokkuhoiu meetmeid. See puudutas kõiki riigiasutusi, ametiasutusi ja ministeeriume. Kas ei oleks ka nüüd võimalik Transpordiameti ja maanteeameti pinnal samasugune ülevaade või ülesanne teil neile anda ja koostada analüüs, kas kõik need tõkked, need saarekesed, nagu te ise ära märkisite, on olnud vajalikud, mis see kõik maksma on läinud ja kas on põhjust teha edaspidi teistmoodi, targemalt ja turvalisemalt? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu ja Ester Karuse 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste nõrgestamise ja regionaalse ebavõrdsuse kohta. Hea Riigikogu liige Jaanus Karilaid on juba Riigikogu kõnetoolis koha sisse võtnud. Palun!

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Hea peaminister! Tõesti, meie koos Ester Karusega esitasime 8. mail arupärimise, milles me räägime kohalike omavalitsuste nõrgast positsioonist, tänasest haldussüsteemist ja regionaalsest ebavõrdsusest. Valitsuse dokument "Regionaalarengu programm 2021–2024" on oma eesmärgis selgesõnaliselt väljendanud, et inimestel on kõikjal Eestis kättesaadavad tasuvad töökohad ja kvaliteetsed teenused. Selline eesmärk on seatud aastateks 2021–2024. Tegelik elu on aga hoopis teistsugune. 

Kohaliku omavalitsuse positsioon. Me oleme kahjuks väga tsentraliseeritud haldussüsteemis, ka meie finantsvõimekuse jaotus omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel on tasakaalust väljas. Pikki aastaid on räägitud sellest, kuidas suurendada kohaliku omavalitsuse rolli ettevõtluskeskkonna arendamisel. Ma ei hakka ette lugema neid edulugusid varasematest tegudest, mis on teie eelkäijad teinud peaministrina omavalitsuste tulubaasi tugevdamisel. Aga kahjuks teie valitsuse all praegu pole näha sellist poliitikat, mis suurendaks elujõudu väljaspool Harjumaad, väljaspool kuldset ringi. 

Jah, teil on olnud erakondlikku suuremeelsust, te olete andnud Tartu–Riia liinile rahasüsti. Kahjuks varasemad rehkendused, mis kõik siin olevad erakonnad on lubanud, olgu kas või Tallinna–Haapsalu raudtee väljaarendamine, mille ehitusprojekt on kohe valmimas, on veel tegemata. 

Nii et ühelt poolt on olnud erakondlikku suuremeelsust, teiselt poolt on olnud kahjuks poliitilist kiusu. Aga põhiolemuslikult see arupärimine sooviks teada, kuidas saaks poliitika kaudu suurendada elujõudu väljaspool Harjumaad ja millised poliitikasuunad seda praegu tõestavad. Aitäh! 

Aitäh! Ja palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. 

Kuidas te hindate sisuliselt teenuste kättesaadavust regionaalselt? Milliseid suuremaid erinevusi näete niinimetatud Harjumaa kuldse ringi, Kagu-Eesti, Saaremaa ja Hiiumaa võrdluses? Eesti erinevad piirkonnad arenevad nii hästi, kui arenevad nendes piirkondades elavad inimesed. Ja kui vaadata kumulatiivset palgakasvu vahemikus 2018–2022, siis pidev trend on see, et ülejäänud Eesti tuleb Harjumaale lähemale. Näiteks on Harjumaa kumulatiivne palgakasv aeglasem kui Eestis keskmiselt. 

Samas, tõsi on see, et Eestimaa on tegelikult üsna heterogeenne, kuigi me oleme väike piirkond, aga ikkagi mõnes piirkonnas kasvavad palgad üsna hästi. Näiteks seda kumulatiivse palgakasvu edetabelit juhivad Põlvamaa – 37%, Lääne-Virumaa – 37%, Saaremaa – 34%, Pärnumaa – 34%, Ida-Virumaa – 32%. Alumises otsas on näiteks Läänemaa – 17%, Hiiumaa – 18%, aga ka Harjumaa ja Tallinn – 21%.

Nüüd, koalitsioonilepingus on väga mahukas osa ja väga palju erinevaid tegevusi suunatud sellele, et vähendada regionaalseid erinevusi. Tõesti see on üks selle valitsuse prioriteete, et regionaalset ebavõrdsust vähendada, ja selle jaoks me teeme terve rida asju. Näiteks laiendame Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu käivitatud eluaseme kaaslaenu pilootprogrammi kõikidesse Eesti piirkondadesse, pakume maapiirkonda kodu rajavatele peredele MES‑i ja Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kaudu kaaslaenu ja käendusi. Siis me vähendame väljaspool Tallinna ja Tartut ning nendega külgnevate omavalitsuste asustusüksuste KredExi korterelamute rekonstrueerimistoetuse omaosalusmäära 30%‑ni, piloteerime ka kvartalipõhist renoveerimisprogrammi. Siis me vaatame kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse kaasajastamise käigus ka üle kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse ülesannete jaotuse ja rahastuse. Selle tähtaeg on juuni 2024. Suurendame omavalitsuste IT-võimekust ja teadlikkust läbi nõustamise ning keskselt arendatavate teenuslahenduste pakkumise. Võtame eesmärgiks viia kohalike omavalitsuste ja riigi IT-süsteemid ja -teenused ühtsesse personaalse riigi süsteemi. 

Soodustame toetuste jagamisel omavalitsuste koostööd, motiveerime toetusmeetmete omavastutusmäärade ja mahtudega kohalikke omavalitsusi tegema koostööd ja leidma ühiseid investeeringuobjekte. Tugevdame Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamisel ettevõtlustoetuste regionaalse jaotamise põhimõtet. Selleks kehtestame suuremat regionaalset tasakaalu loovad tingimused toetuste taotlemiseks ja kasutamiseks eesmärgiga suunata Nutikama Eesti ja Rohelisema Eesti ettevõtlusmeetmete puhul vähemalt 40% toetustest väljapoole Tallinna ja Tartu regioone. Reorganiseerime ka ruumilise planeerimisega tegelevate ametkondade struktuuriüksused ühtseks maa‑ ja ruumiametiks. See hakkab nõustama kohalike kliimakavade koostamist, mis koos professionaalsema ruumiplaneerimisega aitab kohaneda kliimamuutustega, vältida segregeerumist, valmistuda tulevikuks, hoida keskkonda. Ja kuna selle eesmärk on kvaliteetne elukeskkond nii linnas kui ka maal, siis me panustame kaasaegse ruumiplaneerimise parima praktika kasutamisele liikuvuse, taristu ja linnade arengus, et vähendada sundliikumisi, segregatsiooni, kulusid ja keskkonnajalajälge.

Regionaalministril on terve rida erinevaid ülesandeid. Muu hulgas ta töötab välja toetuse andmise tingimused KOV-ide suutlikkuse suurendamiseks taastuvenergeetika planeerimisel. Me toetame kogukondade, maaomanike, ettevõtete hajutatud energiatootmisprojektide, sealhulgas mikrovõrkude väljaarendamist ja energiaühistute loomist. Selleks regionaalminister töötab välja analüüsiettepanekud kohalike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks taastuvenergeetika planeerimisel. Viime läbi liikuvusreformi, sünkroniseerime erinevad transpordiliigid, arendame nõudepõhist liikuvust, jätkame Rail Balticu väljaehitamist. Siis läheme edasi kokkulepitud mahus Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu maantee liiklusohtlike kohtade ümberehitamisega. Tagame raudteetaristu korrashoiu ja kiiruste kasvu, tagame parvlaeva‑ ja lennuühendused saartega. Turutõrkega piirkondades arendame riiklike meetmetega välja vabavõrguna pakiautomaatide võrgustiku, et tagada sideteenuste pakkumise võimalused kogu riigis.

See loetelu oli pikk, aga see loetelu ei ole täielik. Nende sammude tulemusena tegelikult peaks minema siis teenuste kättesaadavus üle Eesti paremaks. Ja tõesti, kuna me oleme loonud ka Regionaal[- ja Põllumajandus]ministeeriumi, regionaalministri ametikoha, kes selle eest konkreetselt vastutab – ja ma näen, et ta väga on pühendunud sellele –, siis ma usun, et need asjad lähevad paremaks.

Teine küsimus: "Milliseid poliitilisi tegevusi olete viimase kahe aasta jooksul planeerinud, et neid regionaalseid erisusi ja ebavõrdsust tasandada?" Loetlesin mõned tegevused, täieliku ülevaate saab valitsuse koduleheküljelt. 

Aga 19. juunil 2023. aastal võttis Riigikogu vastu tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, mis aitab vähendada regionaalset mahajäämust. Selle muudatusega suurendati 2024. aastal residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt eraldatavat tulumaksu 2,5%‑ni ja vähendati samal ajal muust maksustatavast tulust, välja arvatud kohustuslik ja täiendav kogumispension, ning vara võõrandamisest saadud kasult eraldatavat tulumaksu 11,89%‑ni. Ja selle muudatusega suureneb just vähem tulukate kohalike omavalitsuste tulumaksu laekumine ja samavõrra väheneb rikkamate omavalitsuste tulumaksu laekumine. Eelmisele muudatusele täiendavalt suuname senisest suuremas mahus Euroopa Liidu rahalisi vahendeid maapiirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks ja hoonete energiasäästu suurendamiseks. 

Väikekohtade elujõulisuse tagamiseks on oluline, et kõigi laste jaoks oleks haridus esimeses kahes kooliastmes kättesaadav võimalikult kodu lähedal. Selle jaoks oleme andnud kohalikele omavalitsustele võimaluse taotleda 30 lapsega 1–6-klassiliste väikekoolide ülalpidamiseks toetust, ja seda saavad need koolid, mis ei asu linnalises piirkonnas.

Kolmas küsimus: "Milline on Teie kui peaministri nägemus kohalike omavalitsuste rollist ettevõtluskeskkonna arendamisel väljaspool Harjumaad?" Meil on väga suur huvi suurendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat ehk anda kohalikele omavalitsustele suurem roll langetada otsuseid nii maamaksuvabastuse kui ka maamaksumäära üle. Ja regionaalminister koostab veebruaris 2024 analüüsi ja ettepanekud, kuidas seda otsustusõigust suurendada. Kõiki neid kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad iseseisvalt seaduste alusel ja iga nelja aasta tagant valib linna või valla elanikkond uue volikogu ja tegelikult valimiste käigus peavad nad esitama oma nägemuse, millise rolli kohalik omavalitsus võtab.

Aga ma tahan öelda, et minu isiklik nägemus on see, et me peame tegelema sellega, et ettevõtlus oleks igal pool oodatud. See on suur probleem. Just see, et öeldakse küll, et tehke neid tehaseid, tehke igasuguseid asju, aga mitte siia, mitte meie kohalikku omavalitsusse. Ehk me peame mõtlema, kuidas seda rohkem siduda. Täna hommikul just oli raadios uudis, et ühe küla kogukond võitleb ühe hobusetalli vastu. No kuulge, nagu mitte midagi, mitte kuhugi ei tohi teha, aga samal ajal öeldakse, et näete, töökohti ei ole. Töökohad on seotud ju ettevõtlusega ja ettevõtlus peaks olema kohalikes omavalitsustes oodatud, just selle pärast, et siis on töökohti, kus inimesed saavad töötada, lapsed saavad koolis käia ja kohalik omavalitsus saab pakkuda ka paremaid teenuseid. Aitäh!

Aitäh, proua peaminister! Teile on küsimusi. Kõigepealt arupärija Jaanus Karilaid, palun!   

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Pean tunnistama, et oli väga palju ilusaid sõnu. Aga et aru saada, kuidas tegelik elu käib ja toimib, ma toon ühe praktilise näite ja ootan teie kommentaari sellele näitele. Just hiljuti me saime avalikkuse kaudu teada, et Tartu linn on andnud valitsuse hooldereformi planeerimise pärast kohtusse. Omavalitsus Tartus on jäänud hoopiski kehvemasse positsiooni. Minu mälu järgi peavad nad üle 1,6 miljoni raha juurde leidma, mille tõttu erinevad eluvaldkonnad peavad üle elama mingi kärpe. Keskvalitsus planeerib ja lubab midagi, aga tegelikkus on midagi muud ja omavalitsuse positsioon hoopis nõrgeneb. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Hooldereformiga ilmsiks tulnud probleemidega Sotsiaalministeerium tegeleb. Esiteks, ma arvan, on väga oluline, et selle reformiga, mida on meile ammu soovitatud, millega inimestelt koormust lähedaste hooldamisel rohkem ära võtta, tuleb tegeleda. Eelmises valitsuses me selle hooldereformi tegime. Loomulikult, iga rakendamisega on alati probleeme. See on suur muutus. Aga Sotsiaalministeerium tegeleb nende probleemidega ja ma loodan, et need probleemid saavad lahenduse.

Järgnevalt Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Te ise ka rõhutasite oma vastustes, et väga oluline on ettevõtluskeskkonna arendamine maapiirkondades. Need meetmed, millest te rääkisite, on kõik väga head, aga nende kuhjamine ei anna tulemust, kuna töökohti ei ole ja inimesed liiguvad ju leiva pärast, paremate töökohtade ja parema palga pärast maapiirkondadest minema. Ja mitte ainult Harjumaale, kus juba elab 46% Eestimaa elanikest, vaid ka Tartumaale ja Tartu ümbrusesse ehk suuremate keskuste ümbrusesse. Väidetavalt on see tendents paratamatu, kuigi isevooluteed minna laskmise tõttu. Samas on regionaalministril olemas lahendused ettevõtluskeskkonna parandamiseks, see tähendab tegelikult omavalitsustele suurema rolli andmist just tulumaksu mõttes. Teie äkki oskate öelda, mis see võiks olla? See suund on teil õige ja ka lahendus on tegelikult olemas, aga Reformierakond on sellele siiani vastu.

Ma ei ole teiega absoluutselt nõus. Me mõtleme selle peale, kuidas ettevõtlust maapiirkondadesse rohkem meelitada. Näiteks, kas või ütlen, selles loetelus on see, et me struktuurivahendite kasutamisel ettevõtlustoetuste regionaalse jaotamise põhimõtet oleme muutnud nii, et oleme suurendanud regionaalset tasakaalu loovaid tingimusi just selleks, et vähemalt 40% toetustest läheb väljapoole Tallinna ja Tartu regioone. Neid ei jaotata kuhugi mujale. Või võtame Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu erinevad programmid korterelamute rekonstrueerimiseks ja ettevõtluse arendamiseks ka maapiirkondades. 

Aga selles osas ma olen teiega nõus, et peab olema mingi hoob, et kohalik omavalitsus mõistab, mis mina sellest võidan, et see ettevõte tuleb sinna piirkonda. Tuleb arvestada, et see arutelu ju ka seisab alles ees, just kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia suurendamise üle. Regionaalminister paneb selle programmi või plaani kokku ja tuleb sellega Riigikokku. Siis saame arutada, kas see viib meid sellele eesmärgile lähemale. Aga selles suhtes ma olen nõus, et neid hoobasid on vaja.

Järgnevalt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Viimastel päevadel – ma puudutan ka seda hooldusreformi teemat – oleme kuulnud, et nii mõnigi omavalitsus kavatseb minna kohtusse. Lühike eellugu on see, et sellel aastal anti 40 miljonit eurot. See valem võib-olla ei olnud kõige õiglasem ja õigem. Seal oli ka palju probleeme, kuidas see 40 miljonit selle aasta teisel poolaastal omavalitsuste vahel ära jagati. Järgmine aasta on 56 miljonit tulubaasi. Ja nii mõnigi omavalitsus on arvestused ära teinud ja leidnud, et see, mis seadusega on pandud kohustuseks, ei tule eraldatud tulubaasi rahaga täis. Nii väidab ka Tartu linn, et seal on 1,6 miljonit vahet. Mida valitsus kavatseb teha? Kas te kavatsete jääda ootama kohtuistungit või püüate leida muid lahendusi?

Aitäh! Ma olen suhelnud ka sotsiaalkaitseministriga, kes selle probleemiga tegeleb, erinevate omavalitsuste olukorda hindab ja püüab nendega koos leida lahendusi. Seetõttu me ei ole seda praegu valitsuse tasandil veel arutanud, kuna Sotsiaalministeerium proovib leida neid lahendusi ning näha, kus see probleem ikkagi kokkuvõttes on ja kas seda saab lahendada muud moodi. Nii et see on see seis praegu.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole, seega ma lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Maria Jufereva-Skuratovski, Andre Hanimäe, Jaanus Karilaiu, Ester Karuse, Aleksei Jevgrafovi, Tõnis Möldri ja Lauri Laatsi 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste toimetuleku kohta. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Aabi. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Eks see teema on ju sama, mis oli eelmises arupärimises. Küsimus on ühelt poolt omavalitsuste toimetulekus viimasel ajal, selle võimalikus perspektiivis, ja eks see on ikkagi seotud ka regioonide arengu, piirkondade arengu ja regionaalpoliitikaga. No jah, me tegime selle arupärimise või panime kokku ja esitasime juba 8. mail. Selles arupärimises mina ja Keskerakonna fraktsiooni kaheksa liiget kõigepealt fooniks või taustaks selgitasime, et kiire hinnatõus, lisaks, ütleme, nii otsesed kui ka kaudsed kohustused [raskendavad omavalitsuste toimetulekut]. Kui me võtame sellised kaudsed kohustused, mis omavalitsustele sellel aastal lisandusid, siis õpetajate palgatõus oli ju hea asi, aga kuna omavalitsused tavalisest tulubaasi kasvust mingit erakorralist raha oma kulude katmiseks ei saanud, siis see 24%-line palgatõus õpetajatele tingis selle, et tegelikult tuli tõsta ka lasteaiaõpetajate palka peaaegu samas tempos. Kindlasti, arvestades seda, et tulubaasi kasv oli palju väiksem, pani see [omavalitsused] raskesse seisu. Rääkimata sellest, et nii nagu Eesti inimestel ja ettevõtjatel, nii ka omavalitsustel on laenud, mille intressid on viimasel ajal väga kiiresti tõusnud, ja nüüd plaanitavad maksutõusud ka seda olukorda kindlasti ei paranda.

No mis siis vahepeal on tehtud? Regionaalministrilt on tulnud ettepanek jagada ümber 8 miljonit tulubaasis tulukamatelt vähem tulukatele omavalitsustele. Nii mõnigi omavalitsus on selle arvestuse ära teinud ja näiteks ainuüksi käibemaksu tõus võtab eelarvest rohkem raha kui see ümberjagatav summa, mis teatud hajaasustusega [piirkondades asuvatele] mitte nii tulukatele omavalitsustele lisaraha annab.

Seis on päris keeruline. Mida siis omavalitsused teevad? Eks nad põhiliselt lükkavad edasi investeeringuid. Nagu me oleme kuulnud, otsivad nad kokkuhoiu võimalusi. Tihtipeale maapiirkonnas, hajaasustuses on need väga rängad otsused. Need kärpe- või kokkuhoiukavad tähendavad tihtipeale koolide, raamatukogude, rahvamajade ja teiste kohalike asutuste sulgemist või nende tegevuse piiramist, vähendamist.

Ega ei ole ka perspektiivis midagi näha. On räägitud küll sellest, et järgmisel aastal regionaalminister peaks tulema omavalitsuste tulude ja tulubaasi valemiga umbes veebruaris kabinetti – minu teada oli selline vastus – ja siis ta peaks esitama tervikpildi. Aga kui me vaatame riigi eelarvestrateegiale otsa, siis ega sealt midagi head ei paista. Tegelikult seal need kasvud on väiksed ja omavalitsustel on keerulised aastad ees, [ei teata,] kuidas hakkama saada.

Siin üks näide, mille kohta ma küsisin ka eelmise [arupärimise] puhul, on see, et hooldusreformile tuleb ka leida mingi lahendus. Kahjuks sai väga suure aplombiga välja reklaamitud – rohkem tegid seda vist küll sotsid –, et nüüd saab keskmise pensioni eest hooldekodukoha, aga kui me nüüd vaatame neid arvutusi, mida omavalitsused ise teevad selle kohta, millised rahalised kohustused neile on pandud ja kui palju tulubaasist tuleb, siis on näha, et ei tule välja. Vähemalt see lennukas lubadus kindlasti [ei realiseeru], et nüüd keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha. Või siis tuleb sinna kõvasti raha juurde anda. 

Ega lahendus ei ole ka kerge. Lahendus on, et kui raha ei ole, siis tõenäoliselt peab valitsus tooma selle seaduse Riigikokku ja siis tuleb omavalitsuselt kohustusi vähemaks võtta. See ei ole küll õige eesmärk ja hea eesmärk, sest lisaraha pikaajalisse hooldusse on kindlasti positiivne nähtus, aga lihtsalt kääridesse läksid need kohustused, mis omavalitsusele tulevad, ja see rahasumma, mis tuleb. See mõjutas ka turgu, see mõjutas hooldekodude hindasid ja nii edasi.

Nii et meil on siin kolm küsimust selle kohta. Kuidas omavalitsused lähiajal peaksid hakkama saama? Kas on plaanis omavalitsuste tulubaasi kuidagi muuta ja neid aidata? Nendele küsimustele palume peaministrilt vastust.

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun! 

Austatud Riigikogu liikmed ja juhataja! Kõigepealt, kohalikel omavalitsustel on raske, nii on raske ka riigil ja ettevõtetel ja inimestel. Ongi sellised rasked ajad praegu. Aga vastan küsimustele. 

"Millises mahus rahalisi vahendeid kavatseb valitsuskoalitsioon eraldada käesoleval ja järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele erakorraliseks kriisiabiks?" Vabariigi Valitsuse 2024. aasta reservi sihtotstarbeta vahendite mahu planeerimisel on arvestatud, et 2024. aastaks hinnatakse akuutsete ettenägematute kulude vajadust märksa väiksemaks, kui see oli 2023. aastal. Rahandusministeeriumi analüütikud ja Eesti Panga majandusprognoos ütlevad, et 2024. aastal peaks taastuma majanduskasv ning jätkub palga reaalkasv, mille tulemusena kasvavad ka kohaliku omavalitsuse tulubaasid. Näiteks kohalikele omavalitsustele laekuv tulumaks kasvab 11%, samuti kasvab kohalike omavalitsuste tasandusfond 26%. Vabariigi Valitsus pühendab 2024. aastal olulist tähelepanu Venemaa Föderatsiooni sõjategevuse tõttu Ukrainas riigi kriisideks valmisoleku suurendamisele erinevate tegevuste kaudu: võimeplaneerimine, see on riigikaitse arengukava uuendamine, laia riigikaitse ning elanikkonnakaitse investeeringuvajaduste kava koostamine, plaanide täiendamine, riigi kaitsetegevuse kava, õigusruumi korrastamine, jällegi nii tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu koostamine, rakendamine, olukorra teadlikkuse suurendamine, avalik riskipilt ja horisondiseire. 2024. aastast on Siseministeeriumi valitsemisala eelarvesse planeeritud püsirahastus elanikkonna kaitseks ja kriisideks valmisolekuks mahus 1,5 miljonit eurot aastas. 

Lisaks otsustati Vabariigi Valitsuse reservidesse planeerida alates 2024. aastast Siseministeeriumi riigikaitselisteks ülesanneteks lisaraha keskmiselt 9 miljonit aastas. Kriisidega toimetulekuks ja elutähtsate teenuste tagamiseks on planeeritud 4,07 miljonit eurot, sealhulgas elanikkonna riskiteadlikkuse tõstmiseks, hädaolukorras iseseisvalt hakkama saamiseks 0,63 miljonit eurot, kriisiolukordades regionaalse juhtimise korraldamise ja koordineerimise võimekuse tagamiseks 1,11 miljonit eurot, hädaolukorra lahendamise puhul avalikkuse teavitamiseks 0,34 miljonit eurot. 2024. aastal nõustab Päästeamet kohalikke omavalitsusi kriisideks valmisoleku tõstmisel. Ühtlustatakse hädaolukordadeks ja riigikaitsekriisideks valmistumise ning kriisiaegse juhtimise ja koostöö korraldust. Luuakse senisest paremad eeldused elanike hakkamasaamiseks kriisiolukordades. Tõhustatakse ka elanikkonnakaitse meetmeid, näiteks ulatuslik evakuatsioon, ohuteavitus, varjumine – 2024. aasta esimese poolaasta jooksul valmib ohuteavituse süsteemi esimene etapp –, ja suurendatakse varjumisvõimekust, luues varjumiskohtade tehnilised nõuded, kontrollitakse üle ja tähistatakse avalikud varjumiskohad. Saadud lisarahaga toetame inimesi kõigis, ka kõige tõsisemates kriisides ja suurendame nii turvalisust tagavate asutuste kui ka kogu Eesti valmisolekut iseseisvalt toime tulla. 

Lisaks on Siseministeeriumi eelarves planeeritud 93 000 eurot omavalitsusliitudele kriisideks valmisolekuks. Lai riigikaitse ja avar julgeolek saab järgmise nelja aasta jooksul lisaraha 80 miljonit eurot. Sealt alt saab elanikkonnakaitse circa 31 miljonit eurot, mille sees on ka otseselt kohalikele omavalitsustele suunatud tegevused, kohaliku omavalitsuse kriisijuhtimise koolitused, elutähtsa teenuse osutajatele suunatud koolitused, erinevad seminarid, näiteks kõrgemad elanikkonnakaitse kursused, kriisireguleerimise kunsti seminarid, kuhu tuuakse kokku olulisemad riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajad. Koolituste eesmärk on tõsta nii elanike kui ka kohalike omavalitsuste valmisolekut kriisis. 

Teine küsimus: "Teie juhitav valitsuskoalitsioon soovitab omavalitsustel tõsta maamaksu ja kehtestada uusi kohalikke makse? Palju Te prognoosite suurendada nende otsustega omavalitsuste tulubaasi?" Valitsus ei anna soovitusi tõsta maamaksu või kehtestada uusi makse. Valitsusel on huvi suurendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, sealhulgas anda omavalitsustele suurem roll langetada otsuseid nii kodualuse maa maksuvabastuse kui ka kohaliku maksumäära üle. Regionaalminister koostab veebruaris 2024 analüüsi ja ettepanekud omavalitsuste suurema otsustusõiguse üle. 

Kolmas küsimus: "Milline majanduslik mõju on maamaksu tõstmisel ja uute kohalike maksude kehtestamisel kohalikele elanikele ja ettevõtjatele, võttes arvesse ka Teie valitsuse plaanitud riiklike maksude tõstmist?" Nagu ma ütlesin, regionaalminister koostab veebruariks 2024 analüüsi ja ettepanekud, kuidas kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat suurendada. 

Ja neljas küsimus: "Milline mõju on kohalike ja riiklike maksude tõstmisel Eesti majandusele? Kas valitsus on teinud vastava mõjuanalüüsi?" Juba Riigikogus vastu võetud maksumuudatuste mõjude analüüsid on välja toodud konkreetsete maksueelnõude seletuskirjades. Maksumuudatuste koondmõju on Rahandusministeerium analüüsinud nii oma suvises prognoosis kui ka 2024. aasta riigieelarve seletuskirjas. Ja võrreldes Euroopa Liidu keskmise maksukoormusega, mis 2021. aastal oli 40,7% SKT‑st, jääb Eesti näitaja endiselt madalaks. Maksukoormus 2024. aastal tõuseb 33,8%‑ni, mis on samal tasemel, kui see oli 2019. ja 2021. aastal ehk viimasel EKREIKE koostatud eelarvega aastal. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! See protsent, mis te ütlesite tulubaasi kasvu suhtes järgmisel aastal, on kokku küll 11%, aga peab arvestama sellega, et teatud summad kanduvad sinna üle toetusfondist. Tavatõus on ikkagi enam-vähem üksikisiku palganumbri kasvu protsent, see on minu teada 6,6%, ja ülejäänud protsent tuleneb asendushoolduse viimisest toetusfondist tulubaasi, hooldusreformi raha viimisest toetusfondist tulubaasi. Ehk see suurendab seda tulubaasi, mis on. Ka praegu omavalitsusele laekuv raha, mis on sihitud ja on selle märgiga toetusfondis, kantakse nüüd tulubaasi üle. Matusetoetus minu teada ka. Üks suur probleem on ka europrojektides osalemine. Te olete öelnud, et majanduse elavdamiseks on see just see meede, aga omavalitsused tihtipeale ei jaksa seda omaosalust katta. Kas ei peaks siin mõtlema diferentseerimise peale veel selle omaosaluse protsendist …

Teie aeg!

… näiteks CO₂ investeeringute puhul?

Aitäh! Ma arvan, et see ettepanek oleks teil mõtet teha regionaalministrile. Kui ta tuleb nende analüüsidega selle finantsautonoomia suurendamise suhtes veebruaris 2024, siis ta saaks nende ettepanekutega juba seal arvestada. 

Aitäh! Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Nüüd on siis seadustatud, et üle 8 miljoni läheb ümberjagamisele rikkamate omavalitsuste arvelt vaesematele omavalitsustele. Sellega seoses peaks nende tulubaas ka läbi toetusfondi kasvama. Aga olukord on selline, et kui ma mõtlen ühe Järvamaa omavalitsuse peale, siis nemad võidavad selle uue seaduse tõttu umbes 60 000 eurot, samas kaotavad käibemaksuga ligi 140 000 eurot. Sellestsamast toetusfondist jagatakse sotsiaalvaldkonnas ümber niinimetatud hooldustasud, eelmisel aastal oli selleks ligi 37 miljonit eurot, sellel aastal on umbes 57 [miljonit] eurot ehk proportsionaalselt tunduvalt vähem. Nii et omavalitsuste tulubaas kasvab siiski väga vähe. 

Teie aeg! 

Paljud omavalitsused on nüüd pöördunud kohtu poole. Kuidasmoodi valitsus kavatseb selle olukorra lahendada? 

Aitäh! Mis puudutab hooldusreformi, siis sotsiaalkaitseminister tegeleb sellega – tema tegeleb nende omavalitsustega, ta tegeleb selle probleemi olemuse mõistmise ja lahenduste pakkumisega. Mul ei ole praegu teile seda vastust, et me teeme niimoodi. Omavalitsused on väga erinevad, nende murekohad on väga erinevad, nende käitumismudelid on samuti olnud väga erinevad. Enne, kui lahendusega välja tulla, peab seda veel mõõtma. Need mured on osal adekvaatsed, aga osa [omavalitsusi] on võib‑olla ka ise sellele kaasa aidanud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kuidas teie hinnangul peaksid kohalikud omavalitsused käituma olukorras, kus nad leiavad, et riik on neile pannud ülesandeid ja kohustusi, mille täitmiseks neil rahalisi vahendeid ei ole? Me teame, et see ülesannete nimekiri omavalitsustele on meeletult pikk, sotsiaalvaldkonnast kuni teatud hariduse valdkonna teenusteni, kohalike teede ehituseni, inimeste toimetuleku toetamiseni ja nii edasi ja nii edasi. Kas õigem on siis selline Tartu linna mudel, mida Reformierakonna juhitav linnavalitsus praktiseerib, et tuleks minna Reformierakonna juhitava valitsuse vastu kohtusse, kohtu kaudu seda õigust nõuda, või on võimalik kuidagi läbirääkimiste teel, e-kirju saates või kirjalikult pöördudes [lahenduseni jõuda]? Näiteks, ma tean, et Narva linnapea on pöördunud oma muredega ka rahanduskomisjoni poole, et teatud rahalist tuge saada. Või on mingisugune läbirääkimise vorm? Linnade ja valdade liiduga teatavasti see läbirääkimine ebaõnnestus ehk ei jõutud kokkuleppele. Missugused viisid siis on kohalikel omavalitsusel neid muresid lahendada?

Aitäh! Kõigepealt, on ka vastupidiseid etteheiteid, et liiga palju on tsentraliseeritud teenuseid ehk just kohalikelt omavalitsustelt on tulnud riigile. Võtame, ma ei tea, koolivõrk osas elementides ja nii edasi. Aastate jooksul on ülesandeid tulnud kohalikelt omavalitsustelt ka riigile tagasi. Aga ettepanek oleks ikkagi leida koostöös lahendusi. Selles mõttes, et meil on üks Eesti, kohalikud omavalitsused ei ole kuidagi nagu riik riigis, vaid me peame koos nendele muredele lahenduse leidma. Mul oli tõesti väga ebameeldiv lugeda seda kohtusse minekut, eriti arvestades, et me päeval veel Tartu linnapeaga kohtusime. Need mured on laual, sotsiaalkaitseminister nendega tegeleb, aga selline käik võeti ette. Vaidlemine kohtus üldiselt toidab advokaate.

Aitäh! Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Mina tulen ka tagasi selle hooldereformi teema juurde ja nende vajakajäämiste juurde, mis siin on kõlanud. Praegu on selgunud, et kohalikud omavalitsused on püsti hädas selle hooldereformiga, täpsemalt selle rahastusega. Nad peavad tegelikult konkreetselt peale maksma hooldereformile. Tartu puhul on tegemist summaga, mis tõesti vist ületab juba miljonit, aga ka väiksemad kohad on hädas, ja väiksemate kohtade jaoks on mõnikümmend tuhat juba väga suur summa. Kuidas see järgmise aasta eelarves on lahendatud? 

Aitäh! Mul kahjuks neid konkreetseid numbreid hetkel, mis puudutavad hooldereformi, kaasas ei ole, et teile öelda, kui palju oli eelarves oli hooldereformiks [raha] ette nähtud. Aga vastates teie küsimusele üldisemalt, mitte viidates sellele detailsele eelarvenumbrile, mille te leiate eelarvedokumendist isegi üles – me võime aidata teil selle numbri leida, mul ei ole seda hetkel praegu kaasas –, üldisemalt ütlen veel kord, et sotsiaalkaitseminister on nendest probleemidest teadlik ja ta suhtleb nii linnade ja valdade liiduga kui ka kohalike omavalitsustega, et püüda leida lahendusi. 

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi avada ei saa. Me lõpetame meie tänase kolmanda päevakorrapunkti menetlemise.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Tanel Kiige 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta. Ettekandjaks on märgitud Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart, aga teine arupärija on Tanel Kiik. Kas on soov seda küsimust menetleda? Jah, Tanel Kiik, palun, küsimus istungi protseduuri kohta!

Jaa! Kui on võimalik sellele arupärimisele vastamist korraldada teisel ajal, et peamine arupärija saaks ka ise arupärimisel osaleda, siis oleksime tänulikud.

Arusaadav! Aitäh, Tanel Kiik! Sellega on meil tekkinud arutelu võimatus.

Me liigume edasi meie tänase viienda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Maria Jufereva-Skuratovski, Jüri Ratase ja Tõnis Möldri 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine tervishoiu rahastamise kohta. Sel teemal palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meie arupärimine on alla kirjutatud juba 8. mail, aga võib ilma liialdamata öelda, et see on sama akuutne, ajakohane ka praegu. Ehk Riigikogu liikmed Tanel Kiik, Kersti Sarapuu, Maria Jufereva-Skuratovski, Jüri Ratas ja Tõnis Mölder soovivad teada valitsuse plaanide kohta tervishoiu rahastamise teemal. 

Täpsemalt, me teame, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastusmudeli jätkusuutmatusele on korduvalt tähelepanu juhtinud mitmed rahvusvahelised ja riigisisesed eksperdid, mõttekoda Praxis, Arenguseire Keskus, loomulikult ka ministeerium ise. Mõlemad Jüri Ratase juhitud valitsused tugevdasid solidaarset tervishoiusüsteemi. Näiteks hakkas riik tervise‑ ja tööminister Jevgeni Ossinovski ametiajal maksma ravikindlustusmaksu ka mittetöötavate vanaduspensionäride eest, see toob valdkonda sadu miljoneid lisaraha. Sel ajal, kui mul oli au olla sotsiaalminister, eraldasime Tervisekassale 2021.–2024. aastaks täiendavalt 540 miljonit eurot tegevustoetust raviteenuste kättesaadavuse parandamiseks, see on kindlasti ära kulunud ja tegelikult kasutatakse seda ka käesoleval ja järgmisel aastal, just nimelt selleks, et raviteenuste kättesaadavus ei langeks. Aga nüüd tuleb astuda järgmisi samme solidaarse tervishoiusüsteemi tugevdamiseks. Eeskätt puudutab see rahavajadust, aga loomulikult ka tervishoiupersonali ja investeeringute mahtu.

Eeltoodust tulenevalt palumegi peaministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, kui palju lisaraha teie juhitud valitsuskoalitsioon aastateks 2024–2027 Tervisekassale täiendavalt eraldab? Kas see on teie hinnangul piisav? Teiseks, milline oleks teie hinnangul pikaajaliselt mõistlikum muudatus tervisevaldkonna rahastamisel – kas täiendava tegevustoetuse maksmine Tervisekassale näiteks laste eest või ravikindlustuse maksubaasi laiendamine? Kolmandaks, kuidas plaanib teie juhitud valitsus vähendada inimeste omaosalust tervishoiuteenuste eest tasumisel, mis on Eestis muret tekitavalt kõrge? Teatavasti umbes 25%, kui vaatame kõik ravimid, hambaravi ja terviseteenused kokku, on inimeste oma koormus, mis on märkimisväärselt kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ja neljandaks, mida konkreetselt tähendab Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppe lause, et otsitakse võimalusi kaasata tervishoidu erarahastust? Kas te peaministrina usute, et see aitab solidaarset tervishoiumudelit tugevdada või võib see seda hoopis murendama hakata, kui tekib süsteem süsteemi kõrvale või süsteem süsteemi sisse? Ja ootame vastuseid ja kindlasti tekib lisaküsimusi arutelu käigus. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun! 

Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. 

[Esimene küsimus:] "Kui palju lisaraha Teie juhitud valitsuskoalitsioon aastateks 2024–2027 Tervisekassale eraldab? Kas see on Teie hinnangul piisav?" 2021. aasta riigi eelarvestrateegia otsusega on 2024. aastaks riigieelarvest Tervisekassale tervishoiukulude katteks ning tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks ette nähtud 123,1 miljonit eurot tegevustoetusena, et kompenseerida sotsiaalmaksu tulu langust ulatuses, mida kassa ei saa oma eelmiste perioodide jaotamata tulemist ise katta. Tervisekassa seaduse § 36 lõike 1² alusel kinnitatav Tervisekassa eelarvepositsioon on perioodil 2024–2027 järgmine: 2024. aastal 15,4 miljonit eurot, 2025. aastal –196,7 miljonit eurot, 2026. aastal –240,6 miljonit eurot, 2027. aastal –298,5 miljonit eurot. 

Teine küsimus: "Milline oleks Teie hinnangul pikaajaliselt mõistlikum muudatus tervisevaldkonna rahastamisel – täiendava tegevustoetuse maksmine Tervisekassale nt laste eest või ravikindlustuse maksubaasi laiendamine?" Oleme kokku leppinud, et viime 2023. aasta lõpuks läbi tervishoiu rahastamise lahenduste väljatöötamiseks vajalikud analüüsid eesmärgiga tagada senisest laiapõhjalisem tervishoiu rahastamine ja jätkusuutlikkus. Toetame solidaarse tervisekindlustuse jätkumist. Kindel on, et inimeste omaosaluse suurendamisega ei saa lahendada tervishoiusüsteemi rahastuse jätkusuutlikkuse probleemi. Täpsemalt selguvad nende küsimuste vastused novembris, kui Sotsiaalministeerium on koostöös Rahandusministeeriumiga esitanud valminud analüüsid ja ettepanekud lahendusteks. 

Kolmas küsimus: "Kuidas plaanib Teie juhitud valitsus vähendada inimeste omaosalust tervishoiuteenuste eest tasumisel, mis on Eestis murettekitavalt kõrge?" Varasemad analüüsid näitavad, et enim teevad inimesed kulutusi omaosalusena hambaravile ehk umbes 30%, aga muudes valdkondades omaosalus suur ei ole. 

Nüüd, meie valitsuse tegevusprogrammis 2023–2027 on kokkulepe suurendada hambaravihüvitisi. Tegevuse raames on analüüsitud hambaravihüvitise suurendamise võimalusi ja 12. oktoobril me otsustasimegi suurendada 2024. aastast 40-eurost hüvitist 60 euroni ja 85-eurose hüvitise sihtrühmas on see hüvitis 105 eurot. Kokku kasutab hambaravihüvitist circa 425 000 inimest aastas. Lisavajadus on 8,5 miljonit eurot aastas. Lisaks valmistab Sotsiaalministeerium ette ravikindlustuse seaduse muutmise eelnõu hambaravihüvitise laiendamiseks proteesimisteenustele alates 1. jaanuarist 2025. 

Teine suurema omaosaluse koormusega kulutus on ravimid – circa 28%. Sotsiaalministeeriumil on ka tellitud analüüs ravimite ja meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni ajakohastamiseks, mis käsimüügiravimite puhul on põhiliseks hinnakontrolli meetmeks. Sama analüüsi käigus hinnatakse alternatiivsete hinnaregulatsiooni mudelite mõju kõigi osapoolte vaates, sealhulgas patsientidele ja haavatavatele gruppidele, ning koostatakse võimalikud stsenaariumid Eestis ravimite ja meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni arendamiseks. Omaosaluse vähendamiseks pikas vaates on oluline hüvitisi paremini sihitada tulenevalt inimeste omaosaluse koormusest ja tervishoius tervikuna. Vastava kontseptsiooni väljatöötamine on Sotsiaalministeeriumis koostöös Tervisekassaga järgmise aasta tööplaanis. 

Neljas küsimus: mida tähendab koalitsioonileppe lause, et otsitakse võimalusi kaasata tervishoius erarahastust? Kas usute, et see aitab solidaarse tervishoiumudelit tugevdada või võib see seda hoopis murendama hakata? Ei tasu sündmustest ette tõtata. Terviseminister koostab selle analüüsi ja ettepanekud tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta novembris 2023. aastal. Mõeldud oli selle all seda, et rahastamise jätkusuutlikkuse variante analüüsitakse. See tähendab, et peaksid olema erinevad variandid, sealhulgas erakindlustuse plussid ja miinused kaalutud ja ettepanekute väljatöötamisel nendega ka arvestatud, et [teada,] kas eraraha kaasamine tooks süsteemi raha juurde ja oleks mõistlik. Aitäh!

Aitäh! Arupärijal on teile ka küsimus. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma pean tunnistama, et ega ma tegelikult kõiki vastuseid ei saanud, eriti, mis puudutab esimest küsimust. Te lugesite ette miinused aastatel 2025–2027, keskmiselt –200 miljonit või isegi rohkem hakkab see positsioon olema. Mu küsimus oli tegelikult see, kas see raha, mida eraldatakse täiendavalt, on teie hinnangul piisav. Te viitasite pelgalt sellele 2024. aasta eraldisele, mis on otsustatud enne teie valitsust, aga te ei maininud, kas ja mil määral on praegusel valitsusel plaanis raha juurde panna. Kas see miinuste ettelugemine teie jaoks ongi rahuldav olukord, me räägime mitmesaja euro suurusest miinusest kolme järgmise aasta, 2025.–2027. aasta perspektiivis? Äkki vastate nendele küsimustele siiski põhjalikumalt? 

Mis puudutab seda hambaravi poolt ja neid muudatusi, siis peab tunnistama, et nendes kohtades valitsus liigub õiges suunas – kindlasti see hüvitise suurendamine on positiivne samm.

Aitäh! Kui miinus on ees, siis see tähendab, et ei piisa, raha on puudu. Sellepärast ongi plaanis teha tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse analüüs. Sotsiaalministeerium praegu paneb seda kokku. Seetõttu ma ei saagi teile hetkel vastata. Lihtne oleks see, et me ei muuda mitte midagi, anname lihtsalt raha juurde, aga me oleme mõelnud, et peaks siiski vaatama selle miinuse põhjuste taha ja püüdma leida lahendusi, mis ei ole ainult lisaraha andmine, vaid on ka rahastamise jätkusuutlikkuse arendamine. Kui see vastus on selline, et sinna tuleb lisaraha leida, siis tegeleme sellega. Tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. 

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kõigepealt arupärijate esindaja Tanel Kiige. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed, keda tervishoiuvaldkond huvitab! See konkreetne arupärimine, see teematõstatus ei ole, ma ütleksin, ühe erakonna, ühe isiku ega isikute ringi mure, vaid see on Eesti riigi pikaajaline probleem ja tervishoiuvaldkonnas. Eesti riigi tervisevaldkonna rahastus on olnud aastakümneid liiga madal. Me panustame suurusjärgus 5% SKT-st riigi vahenditest, täiendavalt inimesed omaosalusega juurde, millega me jääme tegelikult paari-kolme protsendi võrra maha keskmisest Euroopa Liidu liikmesriigist. 

Siin, viidates peaministri analüüsi ootusele, kui me tegelikult teame, et Eesti riik panustab keskmiselt miljard eurot – või isegi rohkem – proportsionaalselt vähem kui teised Euroopa Liidu liikmesriigid, siis suure tõenäosusega raha juurde lisamine on vältimatult vajalik, kui me ei taha, et tervishoiuteenuste kättesaadavus hakkab veel enam sõltuma inimese enda rahakotist ja rahalisest võimekusest. See tähendaks lihtsustatult öeldes seda, et jõukam inimene saab kiiremini ravile, vaesem inimene ootab ravijärjekorra lõpus ja loodab, et ühel ilusal päeval avaneb ka temal võimalus eriarsti vastuvõtule pääseda. Ma arvan, et sellist riiki me ei taha, ma väga loodan. 

Ehk tegelikkuses loomulikult igas süsteemis on mingeid kohti, mida saab teha paremini, efektiivsemalt, aga Eesti tervisesüsteem on tegelikult äärmiselt efektiivne. Kui vaadata raha, mis sinna panustatakse, ja ravitulemit, mis me saame, siis on näha, et meil ongi üks Euroopa efektiivsemaid süsteeme, kui mitte kõige efektiivsem, arvestades ka seda suhteliselt kõrget kvaliteeti, mida meie arstid ja tervishoiutöötajad, õed ja teised spetsialistid inimestele pakuvad. Nii et see on küll koht, kus valitsus ei saa leida sisemiste ressursside või ümberkorralduste arvel sadu miljoneid lisaraha või kohti, mida kärpida. Ütlen ausalt, neid lihtsalt ei ole. Sellelesamale järeldusele on jõudnud väga mitmed terviseministrid enne mind ja jõuavad ka pärast mind. Ehk ma võin selle analüüsi tulemuse peaministrile juba ette ära öelda. See analüüs ütleb, et tervisevaldkond vajab lisarahastust, nii nagu on öelnud kõik varasemad Praxise analüüsid, Arenguseire Keskuse analüüsid, Riigikogu enda arutelud ja erinevad ministeeriumide arvutused. 

Lisaks sellele, et tervisevaldkond on praegu alarahastatud, tuleb arvestada sellega, et me pigem liigume demograafiliselt keerulisemasse seisu. Meil on rohkem vanemaid inimesi, rohkem eakaid. Inimeste ravivajadus ajas kasvab, aga samal ajal nende inimeste hulk, kes panustavad sotsiaalmaksu, ravikindlustusmaksu teel Tervisekassa eelarvesse, proportsionaalselt väheneb. Ehk lisaks sellele aastakümneid kestnud alarahastusele, mis tuleks korda teha, peab arvestama sellega, et tegelikult tuleviku vaates läheb seis veelgi keerulisemaks. Mõnes mõttes ilmestab seda ka peaministri enda loetletud kolm aastat – kui panite tähele, igal järgmisel aastal eelarve miinus kasvab. Tegelikult pikemas plaanis ta kasvab veelgi enam, lihtsalt tulenevalt inimeste ravivajadusest ja meie tervisevaldkonna rahastamise süsteemist. 

Nii et valitsusel tuleb tegelikult võtta seda küsimust äärmiselt tõsiselt. Tuleb valida välja, milline mudel see on. Ma nendes küsimustes andsin ka vihjeid selle kohta, et kõige lihtsam viis on tõepoolest tegevustoetuse maksmine, tuleks lihtsalt umbes tervisevaldkonna puudujäägi summas seda igal aastal tõsta. Teine viis on maksta näiteks laste pealt ravikindlustusmaksu, nii nagu praegu maksab riik vanaduspensionäride eest, kes ei tööta, et oleks selline indekseeritud ravikindlustusmaksu maksmine, näiteks alampalga ulatuses, iga lapse pealt. See annaks Tervisekassa eelarvele stabiilset lisarahastust. 

Aga on võimalik ka üle vaadata – ja mina isiklikult pean seda õigeks – ravikindlustusmaksu kogumine ehk see, millised on need tululiigid, millelt tuleb ravikindlustusmaksu maksta. Me teame, et praegu käib sinna alla ainult traditsiooniline tööleping, ka teatud võlaõigusliku lepingu vormid, aga väga paljude töötegemise viiside puhul – ollakse näiteks OÜ või kes on platvormi töötaja või saadakse kas või üüritulu, dividenditulu – inimesed tegelikult praegu ravikindlustusmaksu ei maksa. Samal ajal väga suure tõenäosusega ühel ilusal päeval – või halval päeval, sõltuvalt tervisemurest – võivad need inimesed ikka vajada tervishoiuteenuseid. Siis on riigi roll ja kohustus neid pakkuda, olgu erakorralise meditsiini näol, mis on kõige kallim viis, või siiski mõnevõrra mõistlikumalt juba varasemas elustaadiumis või terviseseisundis. 

Ehk nende kolme peamise mudeli vahel tuleks riigil valida. Loomulikult, valitsus võib siin välja pakkuda veel mingeid alternatiive, aga pelgalt loota, et see probleem kuidagi ise ära kaob või et tervisevaldkonna enda sees on võimalik leida sellisel määral lisaraha või vaba raha, [ei tasu], nii lihtsalt ei ole. Huviga ootan, et kui aasta-kahe pärast on analüüs valmis, siis tuleb sealt midagi teistsugust välja, aga ma arvan, et puhtobjektiivselt ei ole see võimalik. 

Mul on kahju, et tervisevaldkond on jäänud nii tagaplaanile. Ma saan aru, et meil on sõda, meil on energiakriis, täiesti nõus. Meil on hinnatõusud, meil on väga mitu erinevat muret. Me näeme, kuidas meil siin – kuidas seda ilusasti ütelda? – torud ja ühendused kipuvad purunema kõikvõimalike väliste tegurite mõjul. Tahtmata siin kellelegi kohe hinnanguid anda enne uurimise lõppu, meil on neid teemasid ja murekohti palju. Aga ega tervisevaldkonna vajadused pole kuskile ära kadunud. Alles pandeemia sai läbi. Tegelikkuses tõi pandeemia välja nõrgad kohad – tervishoiutöötajate nappus, paljude haiglate inflatsiooni kontrolli küsimus, et sotsiaalvaldkonnas on samad murekohad, kindlasti ka ülekoormuse risk, mis on juba täna tihti realiseerunud või realiseerumas. Me oleme suurendanud tervisevaldkonna töötajate vastuvõttu, teinud seda erinevates valitsustes. Siin peab ütlema, et nii Keskerakonna, EKRE, Isamaa valitsuse kui ka Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse ajal suurendasime õdede vastuvõttu. See on väga oluline. Aga see annab tulemit soovitud sihttasemele jõudmise vaates alles 2030. aastaks. Ehk iga aasta läheb natukene paremaks, aga samal ajal peame arvestama, et väga palju töötajad võivad minna pensionile, eriti kui koormus on ebamõistlikult kõrge. 

Üks teema, mida me täna arupärimisel ei käsitlenud, aga mis on samuti suur mure, on regionaalne ebavõrdsus. Siin saalis on kindlasti palju Riigikogu liikmeid, kes samuti seda muret näevad ja tunnistavad, et üks asi on tagada tervishoiuteenuseid esmatasandist kuni haiglaravini suurtes keskustes, teine asi on seda teha väiksemates maapiirkondades, äärealadel. Ma ise pean õigeks, et igas maakonnas oleks säilitatud vähemalt üks nii-öelda üldhaigla, ametlikult kohalik haigla. Aga see printsiip peaks olema selline, et teatud esmaseid teenuseid, nii erakorralist abi kui ka teatud päevaravi oleks võimalik ikkagi kohapeal maakonnas saada. 

Loomulikult, keerulisemate kõrgema etapi ravivajadustega peab inimene reisima, liikuma, aga ma arvan, et päris ilma haiglata ühtegi maakonda jätta ei ole õige ega mõistlik. Pigem peaks riik välja mõtlema, milliseid viise, meetodeid ta suudab rakendada, et motiveerida noori õdesid, arste ja teisi tervishoiueksperte töötama neis haiglates, seal residentuuri läbima ja hiljem sinna tööle siirduma, on need mingid rahalised koefitsiendid, nagu on näiteks Ida-Virumaal siseturvalisuse valdkonnas regioonitasu, või on see midagi muud, ütleme, lähtetoetuste süsteemi uuendamine, mida ka praegune parlamendikoosseis menetleb, ehkki see puudutab rohkem õdesid ja apteekreid. 

Aga tegelikkuses selliste instrumentide rakendamine on hästi vajalik, et me suudaksime ühest küljest tagada tervisevaldkonna tervikliku rahastuse jätkusuutlikkuse ja teisalt suudaksime regionaalselt tagada inimestele ikkagi võimalikult võrdväärse ligipääsu tervishoiuteenustele, sest need on riiklikult olulised, need on igale inimesele vajalikud. Neid probleeme mitte keegi teine peale riigi lahendada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove selle päevakorrapunkti juures ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti menetlemise.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaanus Karilaiu, Jaak Aabi ja Maria Jufereva-Skuratovski 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine puuetega inimeste toimetuleku kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tõepoolest, kevadel esitasime arupärimise, mis on aktuaalne tänagi ja kahjuks on olnud aktuaalne juba liialt pikalt. 

Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt 31.12.2022 seisuga on Eestis kokku üle 120 000 puudega inimese, rahvastikust 9,3%. Nende vajadused on muidugi loomulikult väga erinevad, aga on selge, et neil kõigil on seesama vajadus mis igal teiselgi, ehk on vaja kuidagi kulutusi katta. Ravimid, igapäevane elu ja toimetulek on kindlasti läinud kallimaks. Samas, paraku peab ütlema, et puuetega inimeste toetuse aluseks olev sotsiaaltoetuste määr on jätkuvalt seesama, mis ta oli aastal 2006. Aasta 2006 oli veel krooni aasta ja siis oli see 400 krooni, nüüd on see 25,57 eurot. Loomulikult, puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse eesmärk on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine. Arvestades elukalliduse tõusu, mis viimastel aastatel on olnud eriti suur, saame me ju kõik aru, et praeguste toetustega ei ole võimalik toime tulla. 

Sellest tulenevalt küsime lugupeetud peaministrilt järgmised küsimused. Number 1: "Milliseid samme on plaanis Vabariigi Valitsusel astuda selleks, et puuetega inimesed tuleksid oma igapäevaeluga majanduslikult toime?" Number 2: lugedes koalitsioonilepingut, on ainus, mida puuetega inimestele pakutakse, jätkuvalt tasuta ühistranspordi kasutamise võimalus ja lubatakse vaadata üle puudega täiskasvanu hooldaja koormus. Need on küll hästi olulised teemad, aga tahaks ikkagi teada, kuidas peaksid puuetega inimesed ikkagi riigi makstava toetustega hakkama saama. Sellest tahaks ka teada, kuidas siis ikkagi on võimalik täita puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärki, kui 17 aastat ei ole toetuse määr muutunud. Ja kolmandaks: "Millal on plaanis üle vaadata kogu puuetega inimeste toetuste süsteem, et täna makstavad toetused võimaldaksid inimväärselt ära elada?" Lugupidamisega Riigikogu liikmed Andre Hanimägi, Jaanus Karilaid, Jaak Aab ja Maria Jufereva-Skuratovski. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, nii nagu varasematel kordadel, Kaja Kallase. Palun!

Aitäh! Nii, vastan küsimustele. Milliseid samme on valitsusel plaanis astuda selleks, et puuetega inimesed tuleksid oma igapäevaeluga majanduslikult toime? Kõige parema toimetuleku tagab inimestele võimalus töötada ja saada selle eest tasu. 2016. aastal jõustunud töövõimereformi üks peamisi eesmärke oli vähenenud töövõimega inimeste aktiivsuse suurendamine tööturul. 2022. aastal tehtud uuringu põhjal saab väita, et tänu töövõimereformile on vähenenud töövõimega inimeste võimekus tööd leida suurenenud ja majanduslik toimetulek paranenud. 

Eelnevast infost lähtuvalt on valitsusel kavas astuda samme, et [kõrvaldada] uuringus välja toodud kitsaskohti, mis takistavad vähenenud töövõimega inimestel osaleda tööturul. Kavas on seadusemuudatused, mis võimaldavad jätkata kahest kuust pikema haiguse ajal töötamist osalise koormusega või kergemate tööülesannetega ja saada töötasu. Lisaks pakub Eesti Töötukassa erinevaid teenuseid vähenenud töövõimega inimestele ning hindab töövõimet ja maksab vähenenud töövõimega inimestele töövõimetoetust, mida iga-aastaselt ka indekseeritakse. 

Statistikaameti andmete kohaselt mõjutab suhteline vaesus nii puudega kui ka puudeta inimeste puhul kõige enam vanemaealisi, kelle puhul on majandusliku toimetuleku tagamisel olulisel kohal pension. Pensionid on iga aasta indekseeritavad ja 2023. aastal oli pensionitõus erakordselt suur. Indekseerimisest tulenev pensionitõus oli 18% ja netopensionitõus oli täiendava maksuvabastuse tõttu 20%. Selle tulemusena tõusis keskmine pension üle 700 euro. Lisaks tõusis 2022. aastal üksi elava pensionäri toetus 115 eurolt 200 eurole. Lisaks suurendasime eelmisel aastal toimetulekutoetuse piirmäära 33%.

Teine küsimus. "Kuidas Te näete, et on võimalik täita puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärki, kui juba 17 aastat ei ole nende toetuste määrad muutunud?" Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eesmärk on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Seejuures on oluline, et lisaks selle seaduse alusel makstavatele kuuele erinevale toetusele on puuetega inimesed toetatud ka teiste meetmete kaudu, näiteks riigi korraldatav rehabilitatsiooni-, abivahendi- ja erihoolekandeteenus ning töövõimetustoetus meditsiiniseadmete hüvitamise ja ravimite soodustuste kaudu. Kuigi puuetega inimeste sotsiaaltoetused on püsinud muutumatuna, on viimastel aastatel toimunud siiski olulisi muudatusi, mis parandavad otseselt puuetega inimeste võimalusi, näiteks puudega lapse toetus on tõusnud. 

Viimase olulise muudatusena saab välja tuua 1. juulil 2023. aastal jõustunud hooldereformi, millega tullakse inimestele hoolduse eest maksmisel appi. Oleme lihtsustanud puuetega inimeste abisaamist kohaliku omavalitsuse ja Sotsiaalkindlustusameti proaktiivse andmevahetuse kaudu ning ekspertarstidel on nüüd võimalik muutumatu või progresseeruva püsiva seisundiga vanaduspensioniealistel tuvastada puude raskusaste eluajaks. Samuti on abivahendi teenus tänaseks riigieelarves arvestuslik kulu, mistõttu ei ole riigipoolsel abivahendi hüvitamisel olnud enam järjekordi. Igal aastal aprillis tõuseb pensioniindeksi indekseerimisega ka töövõimetoetus. 

Koalitsioonilepingus on puuetega inimestega seotud teised teemad lisaks hoolduskoormuse vähendamisele ja tasuta ühistranspordi jätkamisele. Näiteks on välja toodud lisaressursside suunamine erivajadusega, sealhulgas harvikhaigusega laste toetamiseks ja tugiteenuste parema kättesaadavuse loomiseks.

Kolmas küsimus: "Millal on plaanis üle vaadata kogu puuetega inimeste toetuste süsteem, et täna makstavad toetused võimaldaksid inimväärselt ära elada?" Kõigepealt pean ütlema seda, et Sotsiaalministeerium on selles nulleelarve protsessis esimesena. Meie eesmärk on muuta toetuste süsteemi selliselt, et toetused oleksid rohkem vajaduspõhised. 2024. aasta aprilliks valmib Sotsiaalministeeriumi ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi koostöös erivajadustega laste tugiteenuste reformi üks visiooni ja tegevuse ettepanek, et lastele suunatud vajaduspõhiste tugiteenuste hindamise ning pakkumise protsess oleks lihtsam ja kiirem. Riik toetab järgmisel neljal aastal psüühikahäiretega inimeste abistamist igal aastal täiendava 6,1 miljoni euroga, mis lisandub 45,9 miljonile eurole, millega on igal aastal eelarves juba arvestatud. See võimaldab rahastada suuremas mahus erihoolekandeteenuseid, mis on suunatud psüühikahäirega inimestele, ning panustada enam teenuste kvaliteeti ja töötajate palkadesse. 

Toetamaks erivajadustega laste rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavust, järjekordade vähenemist ja toimetuleku parandamist, suunatakse 2024. aastal 3 miljonit eurot lisaraha laste sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kättesaadavuse parandamiseks. Eakatele suunatud hooldereformi vahendid aitavad kohalikel omavalitsustel paremini toetada hooldusteenuste osutamist ja tagada inimestele kvaliteetne teenus. 

Lisaks, puudega inimeste üldise heaolu ja hakkamasaamise toetamiseks tõstab Sotsiaalministeerium erinevaid vajaduspõhiseid toetusi kogumaksumusega 5,9 miljonit eurot. Esiteks, ühe meetmega kahekordistatakse sügava puudega tööealiste inimeste toetus ja lisatakse 30 eurot sügava puudega laste toetusele, tõstes eelnimetatud toetused vastavalt 100 ja 270 euroni kuus. Toetuste tõstmise mõju riigieelarvele on circa 3,8 miljonit eurot aastas. 

1,7 miljonit eurot suunatakse abivahendite kättesaadavuse parandamiseks ning abivahendite omaosaluse vähendamiseks nii laste kui ka täisealiste puhul. Lisaks võimaldatakse tööealistel inimestel taotleda soodustusega abivahendeid ilma puude või töövõime langust määramata, et teatud olukordades abivahenditeni kiiremini jõuda. Selle meetme kogumaksumus on circa 300 000 eurot aastas. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tööhõivereformi jõustumisel vaadati inimeste terviseseisund ümber ja mitmete inimeste puhul tunnistati, et nad on päris terved ja võimelised tööd teostama, vaatamata sellele, et see ei vasta lihtsalt tõele. Mul on väga konkreetne näide: üks naisterahvas Sillamäelt, 40 aastat vana, ei saa töötada, aga samas on tunnistatud, et ta on terve. See inimene on praegu hädaolukorras. Minu küsimus on selline: mida peavad tegema need üksikud inimesed, kes on sattunud sellesse olukorda, et reformi käigus on nad tunnistatud terveks, aga esiteks nad tegelikult terved ei ole, nad on päriselt puudega inimesed, ja samas näiteks seal Sillamäel ei ole nende jaoks töökohti? Kelle poole nad peavad pöörduma, et leida üldse mingisugust õiglust?

Aitäh! Kõigepealt tuleks tal pöörduda kindlasti kohaliku omavalitsuse poole ja sealsete sotsiaaltöötajate poole, kes saavad suunata teda sinna, kust ta abi saab, kas see on siis toimetulekutoetus või töövõime ümbervaatamine. Need on esimesed instantsid, kust peaks abi saama.

Järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister, nende vastuste eest! Te tõite ka ise välja tööhõive, aga Õhtulehest ja mujaltki on tulnud päris kurbi uudiseid. Ma tahaksin küsida teie käest selle kohta. Pikaajaline kaitstud töö kaotab Euroopa rahastuse ja see on pannud circa 400 puudega inimest väga keerulisse olukorda. Need on need inimesed, kes nii-öelda avatud tööturul ei saaks tegelikult tööd ja riik on neid abistanud erinevate võimalustega. Siin on väga selgelt öeldud, et mitusada psüühilise erivajadusega inimest kaotab töö. Kas te saaksite kommenteerida ja seda hirmu maha võtta? Kas valitsusel on mingisugune plaan, et need 400 inimest ikkagi saaksid jätkata seda vajalikku tööd, mis nad on teinud, enda tervise hüvanguks?

Ma pean küll väga vabandama, aga ma ei ole seda Õhtulehe artiklit lugenud. Ma ei saa niimoodi puusalt kommenteerida, milles asi täpselt on, ja ma võin anda teile täiesti vale vastuse. Esimene instants, kelle käest võiks küsida, on ikkagi sotsiaalkaitseminister, kes nende konkreetsete teemadega tegeleb. Aga tõesti, ma ei oska seda konkreetselt kommenteerida.    

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Kaks aastat tagasi – minu mäletamist mööda, siis kui me olime koalitsioonis – esitas Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühm oma järeldused. Seda tööd tehti minu teada kaks aastat, kaasati erinevad ministeeriumid. Küsimus ei ole ainult füüsilises ligipääsetavuses, vaid erinevates teenustes, kaupades, transpordis, e-keskkondades. See oli päris sisuline dokument, kaasati erinevaid huvigruppe. See ei puuduta mitte ainult puuetega inimesi või füüsilise puudega inimesi, vaid ka näiteks eakaid, nii et see puudutab erinevate vajadustega inimesi ja ligipääsetavust kaupadele, teenustele ja füüsilisele keskkonnale. Kas praegu selles valitsuskabinetis on seda teemat arutatud, kuidas neid lõpparuande eesmärke või soovitusi ellu viiakse?

Aitäh! Praeguses valitsuses ei ole me seda arutanud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Teie vastus mu heale kolleegile Jaak Aabile oli nii lühike, et mul on tunne, et ma pean sama asja uuesti küsima. Aga ikkagi, kui me räägime nüüd puuetega inimeste toetamisest, siis üks pool on see, mis puudutab tõesti raha, mis puudutab erinevate toetuste määrasid, mis ka on pikalt paigal olnud, aga teine pool on kõikvõimalikud teenused. Teie valitsus, sealhulgas teie ja sotsiaalkaitseminister, on alati rääkinud, et tähtsamad on teenused, tähtsam on tegevuste elluviimine, mitte lihtsalt rahajagamine. Võib öelda, et minu jaoks tunduvad mõlemad olulised, kui me räägime inimeste aitamisest. Nii et ikkagi ma tahaksin teada, kuidas te kavatsete tegutseda selle nimel, et puuetega inimestele erinevate muredega, on need liikumisraskused, nägemisraskused või kuulmisraskused, oleksid kättesaadavad riiklikud ja kohaliku omavalitsuse pakutavad tegevused, teenused ja füüsilised hooned. Need on teemad, mis kohtumisel puuetega inimeste organisatsioonidega alati tõstatuvad.

Jaa, aitäh! Kõigepealt ma tahan seda rõhutada, et me ju kahekordistame sügava puudega inimese toetust ja tõstame ka sügava puudega laste toetust. Seda me teeme, seda tõesti ei ole [ammu] tehtud. Suuname raha ka abivahendite kättesaadavuse, teenuste ja ligipääsetavuse parandamisse. See on ka asi, mis on oluline. Selles mõttes see, et me ei ole seda praegu valitsuses konkreetselt arutanud, ei tähenda seda, et kõik see, mis varasemalt on tehtud, on kuidagi ära kustutatud. See on teema, millega sotsiaalkaitseminister igapäevaselt tegeleb – kuidas puuetega inimesi paremini meie ühiskonda kaasata? See tähendab nii füüsilist ligipääsetavust kui ka kogukonnas üldist osalemist. Sellega sotsiaalkaitseminister tegeleb, isegi kui me ei ole valitsuskabinetis seda täiendavalt arutanud.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Üldiselt on niimoodi, et kui kellelegi näidata, et meie sotsiaaltoetuste määr on pärit aastast 2006, mille järgi toetusi arvestatakse, see on 400 krooni ehk üle 25 euro, siis küsitakse korduvalt üle, mida sa mõtlesid ja kas sa räägid nagu päriselt. Mitte keegi ei suuda uskuda, et me oleme riigina jätkuvalt aastas 2006, ja seda olukorras, kus hinnad ja muu on tõenäoliselt juba aastas 2036. 

Ehk me ei ole suutnud tegelikult ühiskonna nõrgimatele tulla piisaval määral appi. See, mida küsija küsis teenuste kohta ja mis kõlas viimases vastuses, on loomulikult kõik ülimalt õige. Tavapäraselt, kui me oleme ka Keskerakonna nimel teinud ettepaneku puuetega inimeste toetuse teemat arutada, siis ühel või teisel moel on fookus alati läinud teenuste osutamise peale. See on loomulikult õige, aga me ei saa kuidagi silma kinni pigistada selle ees, et hinnatõusud on olnud meeletud ja teenuste kõrval on ikkagi vaja ka rahalist toetust. 

Ühiskond on täpselt sama tugev, kui tugev on selle keti kõige nõrgem lüli. Puuetega inimesed on kindlasti kõige nõrgemas seisus. Nende perekonnad peavad andma endast maksimumi selle nimel, et inimesel oleks toimetulek, et ta saaks hakkama. Hästi palju tagasilööke on olnud viimasel ajal. Ma pean tunnistama, et ka sellessamas maksupaketis, millega valitsus on välja tulnud, mis peaks viima riigieelarve tasakaalu, on automaksu erand tehtud ainult ümber ehitatud autodele. Loomulikult mõjutab see väga palju perekondi, kellel on puudega inimene perekonnas, leibkonnas. Käibemaksu tõus loomulikult mõjutab kõige rohkem just väiksema sissetulekuga inimesi, sealhulgas puuetega inimesi. 

Nii et me oleme teinud väga palju otsuseid, mis muudavad nende inimeste toimetuleku keerulisemaks, aga neid otsuseid, mis oleks muutnud nende elu lihtsamaks, on väga vähe. Peaminister tõi siin küll välja mõned positiivsed asjad, sealhulgas sügava puudega inimeste toetuse tõusu. Aga jätkuvalt me leiame, et puuetega inimeste toetust tuleks vähemalt kahekordistada. Need summad, mis Keskerakond on välja toonud, ei ole ülemäära kõrged. Me oleme arutanud, et see oleks riigieelarvele circa 60 miljonit eurot. Loomulikult võib öelda, et see on praegu väga suur summa, aga me peame arvestama, kuidas puuetega inimeste toimetulek mõjub laiemalt kogu ühiskonnale, kuidas see mõjutab nende eest hoolitsevaid inimesi, kuidas see mõjutab nende perekonda, kuidas see mõjutab nende tervist, kuidas see mõjutab nende inimeste tööl käimist. Kogu see komplekt kokku on nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt ülikeeruline. 

Seega, meie üleskutse valitsusele on küll see: need teenused ja kõik muud otsused, mis te olete teinud, on kindlasti kiiduväärt, aga seda on vähe. Me peame selgelt tänastes tingimustes, selle maksukomplekti tingimustes vaatama üle puuetega inimeste rahalised toetused ja neid tõstma. Meil ei ole lihtsalt muud varianti, enam ei saa oodata ja vaadata järgmised 17 aastat. Ma arvan, et see ei ole ühegi riigi … Kuidas ma nüüd ütlen? Ma ütlen lihtsamalt: see on meie riigi häbiplekk, et me ei ole suutnud neid inimesi piisavalt toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kuuenda päevakorrapunkti menetlemise. 

Järgnevalt meie tänane seitsmes päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Alar Lanemani, Varro Vooglaiu, Leo Kunnase, Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Arvo Alleri ja Evelin Poolametsa 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine regionaalarenguga seoses kavandatava maksutõusu kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Tõepoolest, 8. mail Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed esitasid arupärimise peaministrile. Tuletan meelde, see oli 8. mail. Arupärimises on regionaalarenguga seonduvad küsimused, samamoodi kõik need eelnevalt täna kõne all olnud küsimused, mis siin on üle käidud. Need küsimused olid väga aktuaalsed ja me esitasime arupärimise regionaalarenguga seoses kavandatava maksutõusu kohta. Just oli välja tulnud kolme erakonna vaheline koalitsioonilepe, kus neljanda poliitilise eesmärgina oli nimetatud piirkondliku mahajäämuse vähendamine. Eesmärgid olid aga lahti kirjutamata ning oli ebaselge, mil määral ja mismoodi ebavõrdsust vähendatakse ja kuidas seda teha plaanitakse, puudusid ka täpsemad alaeesmärgid ja mõõdetavad kriteeriumid. 

Samas, kui süveneda ja natuke sisusse minna, siis piirkondade koha pealt võib järeldada, et mahajäämust plaanitakse vähendada ainult Ida-Virumaal, sest teisi piirkondi ei ole [koalitsioonileppes] nimetatud. Ida-Virumaal on praegu suur teema õiglase ülemineku fondi rahastamine ja selle raha kasutamine. Valitsus on loonud Ida-Virumaa esindaja koha, kelle funktsioonid jäävad aga ähmaseks ja pole aru saada, mida ta tegema hakkab. Samas ei ole teada, kas esindaja on valitsuse esindaja Ida-Virumaal või Ida-Virumaa esindaja valitsuse juures. Nii et selline segapudru. 

Kõiki neid maksutõusude struktuure vaadates võib järeldada, et nende jõustumisel on piirkondliku mahajäämuse vähenemise asemel tõenäoline hoopis selle suurenemine. Esmajoones on halva ja ohtliku mõjuga kavandatav majutusasutuste käibemaksu tõstmine ja automaksu kehtestamine. Need maksutõusud halvendavad majanduse olukorda piirkondades, kus turism on oluline majandusharu. Planeeritav automaks halvendab eelkõige maapiirkondade elanike majanduslikku toimetulekut ning piirkondlik mahajäämus võib tõenäoliselt hoopis suureneda, lisaks kaob eesmärk, milleks on valitsuskoalitsioonil sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine. Sellega seoses oli meil kirja pandud viis küsimust ja me palume peaministril nendele vastata. Aitäh!

Aitäh! Ja viimast korda palun täna siia Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Kõigepealt, ma kuulasin seda kõnet ja mõtlesin, kas mul on ikka õige arupärimine kaasas, sest siin ei ole Ida-Viru eriesindaja kohta midagi. Ma tahaksin kõigepealt ära öelda, et tema ülesanded on väga selged, väga kitsad, ainult õiglase ülemineku fondi raha kasutuselevõtt ja ettevõtlustoetuste parem rakendamine. Need ülesanded on hästi paigas.

Aga lähen nüüd konkreetselt arupärimise juurde. Esimene küsimus: "Miks ei plaani valitsus vähendada piirkondlikku mahajäämust teistes [E]esti piirkondades peale Ida-Virumaa?" Vabandust, kas ma tohin korra oma teised materjalid tuua?

Jaa, palun!

Lihtsalt, et teile vastata põhjalikumalt. Millegipärast teise arupärimise raames oli see vastus põhjalikumalt koostatud. 

Kui vaadata Eesti keskmise brutopalga arengut viimase 20 aasta jooksul, siis saab välja tuua, et vahe Harjumaa ja Eesti keskmise palga vahel on pidevalt vähenenud. Ehk 2000. aastal oli see vahe 20,4% ja 2021. aastal oli vahe 9,5%. Alates 2016. aastast on langus jätkunud, alguses oli ta kiirem, aga aeglasema tempoga. Ehk siis see vahe on vähenenud. Ka viimasel aastal on Eesti keskmine kasvanud veidi kiiremini kui Harjumaa keskmine. Viimase 21 aastaga on keskmine palk eurodes viiekordistunud ning ebavõrdsus Harjumaa ja ülejäänud Eesti vahel võrdsustunud. Näiteks kumulatiivset palgakasvu edetabelit juhivad Põlvamaa – 37%, Lääne-Virumaa – 37%, Saaremaa – 34%, Pärnumaa – 34% ja Ida-Virumaa – 32% ning alumises otsas on Läänemaa – 17%, Hiiumaa – 18% ning Harjumaa ja Tallinn – 21%. Ehk siis tegelikult on piirkonnad teineteisele järjest lähenenud. 

19. juunil 2023. aastal võttis Riigikogu vastu tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, mis aitab vähendada regionaalset mahajäämust. Muudatustega suurendati 2024. aasta residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt eraldatavat tulumaksu 2,5%-ni ja vähendati samal ajal muust maksustatavast tulust, välja arvatud kohustuslik ja täiendav kogumispension, ning vara võõrandamisest saadud kasult eraldatavat tulumaksu 11,89%-ni. Muudatusega suureneb vähem tulukate kohalike omavalitsuste tulumaksulaekumine ja samavõrra väheneb tulukamate kohalike omavalitsuste tulumaksulaekumine. Lisaks sellele muudatusele täiendavalt suuname senisest suuremas mahus Euroopa Liidu rahalisi vahendeid maapiirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks ja hoonete energiasäästu suurendamiseks. 

Väikekohtade elujõulisuse tagamiseks on oluline ka see, et kõigi laste jaoks oleks haridus esimeses kahes kooliastmes kättesaadav võimalikult kodu lähedal. Selleks anname kohalikele omavalitsustele võimaluse taotleda toetust 30 lapsega väikekoolide pidamiseks. Seda väikekoolitoetust saab taotleda koolidele, mis ei asu linnalises piirkonnast. 

Lisaks, suuremat regionaalset tasakaalu loovad tingimused kehtestame ettevõtlustoetuste taotlemiseks ja kasutamiseks eesmärgiga suunata Nutikama Eesti ja Rohelisema Eesti ettevõtlusmeetmete puhul vähemalt 40% toetustest väljapoole Tallinna ja Tartu regioone. 

Teine küsimus: "Mis kaalutlustel ei plaani valitsus abinõusid vähendada Pärnu mahajäämust võrreldes Harju[-] ja Tartumaaga?" Valitsuskoalitsioon on kokku leppinud, et poliitika[suundade] kujundamisel arvestame piirkondade arengut, ja selleks oleme kokku leppinud mitmeid tegevusi. Lihtsalt mõned näited. Nagu ma ütlesin, Euroopa Liidu toetusmeetmete rakendamisel arvestame piirkondlike eripäradega, et vähendada piirkondlikku mahajäämust. Vähendame väljaspool Tallinna ja Tartut ja nendega külgnevate omavalitsuste asustusüksuste KredExi korterelamute rekonstrueerimistoetuse omaosalusmäära 30%-ni. Toetame väljaspool linnalisi asulaid asuvaid väikekoole, nagu ma juba nimetasin. Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu käivitatud eluaseme kaaslaenu pilootprogrammi laiendame kõikidesse Eesti piirkondadesse. Pakume maapiirkonda kodu rajavatele peredele Maaelu Edendamise Sihtasutuse, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kaudu kaaslaenu ja käendusi. 

Kolmas küsimus: "Kuidas näeb valitsus kavandatava maksutõusu mõju Pärnu majutusasutuste ja laiemalt turismisektori olukorrale? Kas valitsusel on valmisolek nendes sektorites kriisi ilmnemisel seda kriisi pehmendada? Millised on sellisel juhul võimalikud meetmed olukorra parandamiseks?" Turismistrateegia 2022–2025 kohaselt on Eestisse tulemise peamised põhjused kultuur, toit, loodus ja innovaatiline ettevõtluskeskkond. Hinnanguliselt ei muuda majutuse hind turistide eelistusi Eesti kui sihtkoha valikul. Seda kinnitab ka statistika – ööpäev majutusettevõttes kallines aastaga keskmiselt 15% ja sellele vaatamata 2023. aasta märtsis peatus majutusettevõtetes 18% rohkem turiste kui aasta varem samas kuus. Lähinaabrite kogemus näitab, et üksnes maksumäär hindu ei mõjuta. Näiteks 2012–2013 olid Riia majutusasutuste hinnad kõrgemad kui Vilniuses, vaatamata sellele, et Riias oli vähendatud määr ja Vilniuses standardmäär. Turistide käitumist mõjutavad mitmed tegurid, nagu sihtkoha atraktiivsus, turismiteenuste kvaliteet, üritused, kultuurisidemed, ilmastik, transpordiühendused, vaba aja veetmise võimalused ja nii edasi. 

Neljas küsimus: "Milline on valitsuse hinnangul kavandatava maksukoormuse tõusu mõju Eesti turismisektorile laiemalt? Milline on valitsuse vaade võimalikust turismisektori kriisist riigi sissetulekutele? Kui suure kahjuga turismisektoris tervikuna ja Eesti eri piirkondades eraldi on valitsus arvestanud?" Tulenevalt sektori tagasisidest loobus valitsuskoalitsioon majutusasutuste käibemaksu määra tõstmisest standardmäära tasemele ja säilitas majutusele vähendatud käibemaksu määra. Ehk siis käibemaksu määr on 13% ja see suurendab käibemaksu laekumist 2025.–2027. aastal 7 miljoni euro võrra aastas. Lähinaabrite kogemus näitab, et üksnes maksumäär hindu ei mõjuta. Just ütlesin seda ka eelmisele küsimusele vastates. 

Ja viimane küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus vähendada sissetulekute ebavõrdsust maapiirkondades[,] kui kavandatavad maksud ja esmajoones automaks võib sissetulekute ebavõrdsust hoopis suurendada? Millised on valitsuse arvestused eri meetmete koosmõjust sissetulekute ebavõrdsuse muutuste osas?" Mootorsõidukimaksu väljatöötamine on pooleli, ehk siis see eelnõu on koostatud ja saadetud kooskõlastusele. Selle kohta oli võimalik avaldada arvamust kuni 30. oktoobrini. Hetkel arutelud käivad. 

Muudatuste eesmärk on [õigusnormide]ga mõjutada mootorsõiduki omaniku käitumist. See aitab täita kliimaeesmärke, aga loomulikult täita ka riigieelarvet. Kliimaeesmärkide mittetäitmine toob tulevikus maksumaksjale täiendava kulu, mida me soovime vältida. Selle maksu disainimisel on Rahandusministeerium arvestanud inimeste maksevõimega, et väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus oleks väiksem ja võimalikult jõukohane. Selleks on välja töötatud füüsilisele isikule mootorsõiduki vanusekordaja, mis muudab aastamaksu ja registreerimismaksu odavamaks. Lihtsalt selle illustreerimiseks: keskmine palk on kõrgem Harjumaal ning Harjumaal on kõige enam kuni viieaastaseid sõiduautosid, samas keskmine palk on madalam Valgamaal, kus 83% sõiduautodest on vanemad kui 10 aastat ja seal rakendub vanusekordaja. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Teile on ka rida küsimusi. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! See, et teie valitsuse maksutõusud maapiirkondades nii ettevõtjaid kui ka inimesi väga raskelt löövad, on selge. Juba praegu on näha maapiirkondades ettevõtete pankrotte, uste sulgemisi inflatsiooni ja elektri hinna probleemide tagajärjel. Kindlasti see tendents ainult süveneb, kui ka ülejäänud maksutõusud jõustuvad. 

Aga kuna arupärimises oli juttu Pärnust, siis ma viiksin jutu Pärnule, täpsemalt Tallinna–Pärnu maanteele. Tallinna–Pärnu maantee turvalisuse suurendamiseks ja 2 + 1 või 2 + 2 väljaehitamiseks on Eesti võtnud Euroopa Liidu ees teatavaid kohustusi, mille eest meid võivad oodata ka sanktsioonid. Kas valitsus plaanib Tallinna–Pärnu maantee kiirendatud korras väljaehitamist? Ja kui selleks raha otsida, võiks vaadata ikkagi Rail Balticu poole, seepärast, et selge on see, et praegusel kujul ja nüüd järjest paisuvate hindadega meie jõud selle Rail Balticu ehitamise peale enam ei hakka. Äkki oleks mõistlik suuremad kahjud ära hoida ja liikuda neljarealise Tallinna–[Pärnu] maantee kiirkorras väljaehitamise peale, mis aitaks Pärnut, aitaks Eesti majandust ja kokku võttes parandaks transpordiühendusi? 

Aitäh! Rail Balticu ehitamisega me läheme edasi, Tallinna–Pärnu maantee väljaehitamisega samamoodi, eri lõikude [kaupa]. Ma olen teiega nõus, et see on praegu üsna suure liikluskoormusega ja ka kõige ohtlikum maantee Eestis.

Mart Helme, palun! 

Aitäh! Väga huvitav oli kuulata vastuseid, sellepärast et ma mäletan seda aega, kui Reformierakonda juhtis üks teine Kallas, eesnimega Siim. Siis oli Reformierakond see erakond, kes rääkis, kuidas inimestele peab andma võimaluse iseseisvalt toime tulla ja riigi ülesanne on luua selleks vastav majanduskeskkond. Nüüd räägib teine Kallas, eesnimega Kaja, kuidas Eesti hakkab maksma kõikvõimalikke toetusi, küll ettevõtjatele, küll inimestele, küll ühistutele ja nii edasi ja nii edasi. Täiesti teine paradigma. 

Aga mu küsimus on see. Just tuli Riigikontrolli aruanne, kuidas meie elektrimajandus on absoluutselt olematu ja elektri hind võib tõusta täiesti kättesaamatusse kõrgusesse nii elanikele kui ka ettevõtjatele. Mida kavatsete selle vältimiseks ette võtta?

Aitäh! Kõigepealt, kui te küsite toetuste kohta, siis ma vastan ka toetuste kohta. Kui te küsite millegi muu kohta, majanduskeskkonna kohta – see arupärimine ei ole majanduskeskkonna kohta –, siis ma saan vastata majanduskeskkonna kohta. See on seotud sellega, kuidas aidata kohalikke omavalitsusi. 

Nüüd see, mis puudutab Riigikontrolli aruannet, tõesti, ta räägib kümnest aastast. Valitsusvastutust on kandnud kõik erakonnad sellel ajal. Ja küsimus on, et miks me oleme sellises olukorras. Praegune valitsus teeb väga palju selle jaoks, et energiamajanduse otsuseid kiirendada. Mul ei ole täna kogu seda materjali käepärast. Aga neid samme, mida me teeme selleks, et uusi võimsusi tuleks turule, me teeme kiirendatud korras, kas või näiteks planeeringute kiirendamine ja lubade väljaandmise kiirendamine – kõik see, mis on olnud takistuseks. Seda kõike me teeme, et muuta olukorda paremaks kiiremas korras.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite küsimustele vastuseks, et automaksu arutelu on pooleli ja et selle automaksu eesmärk on, punkt üks, mõjutada inimeste käitumist ja, punkt kaks, täita riigieelarvet. Inimeste käitumise mõjutamisest on juba räägitud – tegelikult see peaks vähendama autostumist ja inimesed peaksid autost loobuma. Aga kuidas peaks autost loobumine mõjutama maapiirkondade inimesi, kes ei pääse sel juhul enam liikuma, ei saa lapsi viia lasteaeda ega kooli – kodulähedased koolid te panete ju kinni – ja inimesed ei pääse enam tööle? Ja kuidas saavutataks see teine eesmärk – täita riigieelarvet? Maksud ju laekuvad – või peaksid vähemalt laekuma – ikkagi inimeste tööst, mitte varamaksudest.

Automaks on planeeritud jõustuma 2025. aastal. Ja 2024. aasta alguses me tegelikult tuleme välja [reformiga], mida regionaalminister praegu välja töötab, kogu Eestit hõlmava liikuvusreformiga. Kuidas siis saaks punktist A punkti B sellel ajal, kui on vaja, just täpselt sinna, kuhu on vaja? Seda regionaalministeerium valmistab ette. Kõikides riikides, kus automaks on kehtestatud, on kasutatud samasuguseid argumente, justkui nüüd ei saaks maapiirkonna inimesed enam üldse liikuma. See ei ole kuskil vastanud tõele, ei vasta ka Eestis.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma muidugi ütleks, et viimase kümne aasta jooksul on kaks otsust tehtud energeetika [valdkonnas]. Olin minister ja tegin kohustuse Eesti Energiale reservvõimsust hoida 1000 megavatti ning me käivitasime õlitehase, mis on oluline meie energiakindluse seisukohalt. Aga mulle kirjutab inimene maalt, osalise töövõimega inimene, sissetulek praegu 318 eurot, pluss 40 eurot omakse hoolduse eest. Kuidas näeks sellisele inimesele välja automaks? Juba praegu ei jää tal, kui ta on maksnud kõik muud kulud ära, söögiraha, veel vähem jääb raha küttepuude jaoks. Millise rahaga peaks ära maksma veel automaksu? Maal ei ole ka võimalik bussidega käia, sest neid lihtsalt ei käi. Liikumine on piiratud praegugi juba, kodust välja saab harva. Edaspidi jääb juba oma pensionist lihtsalt maksud võlgu. Mina ei saa ka aru, teie siin loete meile ette ilusat statistikat, kuidas piirkondades elu läheb järjest paremaks ja sissetulekud suurenevad, aga tegelikult päriselu on see kiri, mis ma praegu ette lugesin. Mis te nendele inimestele ütlete? Et automaks tuleb alles aasta pärast, äkki enne seda olete ära surnud? Või mis see lohutus neil on?

Te alati räägite Eestist nii kohutavalt, õudselt. Eesti tegelikult on ilus paik ja mina tunnen Eesti üle väga uhkust, kõige selle üle, mida me oleme saavutanud kogu selle aja jooksul. Ja erinevad piirkonnad täpselt samamoodi. Inimeste toimetulek on läinud paremaks üle Eesti igal pool. Nüüd tulles konkreetselt küsimuse juurde … Aa, üks asi veel. Õlitehas nüüd ei suurenda küll kuidagi meie energiakindlust, mitte kuidagi. See toob pigem meile väga palju uusi probleeme, millega praegune valitsus peab tegelema. 

Nüüd, mis puudutab maal elamist, siis esiteks see väide, et bussid ei käi. Tõesti, see on probleem. Bussid ei käi nendest kohtadest, kus on inimesed, sinna, kuhu neil on vaja liikuda, sellel ajal, kui neil on vaja liikuda. Selle pärast me teeme liikuvusreformi, et ühistranspordiga liiklemine oleks võimalik. Teiseks, kui inimene on hädas, siis Eesti riigil on terve rida erinevaid toetusi, millega inimest, kes tõesti on hädas, vajaduspõhiselt toetada. Teie isa ei luba siin küll toetustest rääkida, aga see on just see, mis inimest aitab. Näiteks toimetulekutoetust tõstsime 33%. See on just sellisele inimesele, kes teile on kirjutanud. Ta saab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja seda toetust taotleda. Eesti riik on küll nii rikas, et me ei jäta tegelikult inimesi abita, ükskõik kus, kui nad on jäänud elu hammasrataste vahele. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! See on küll päris tore, et maksustame inimesed võimalikult vaeseks, siis sunnime neid käima almust küsimas ja siis me oleme need head inimesed, kes me tunneme uhkust Eesti üle ja selle üle, et me suuname inimesed sotsiaaltoetuste peale.

Aga te enne ütlesite, et Ida-Virumaast ei olnud juttu. Tõepoolest, see oli 8. mai, siis ei olnud õiglase ülemineku fondist veel nii palju juttu ja esindajat ka ei olnud. Aga nagu ma märkisin, on sellest ajast palju vett merre voolanud ning mõned asjad on selginenud. Ja tõepoolest, nagu ma ütlesin, ei ole teada, kas ta on valitsuse esindaja Ida-Virumaal või Ida-Virumaa esindaja valitsuse juures, kuna tal pole ühtegi ametnikku ja ta peab üksi otsustama.

Nüüd konkurentsivõime ja regionaalarengu juurde. Millised kavandatud meetmed siis ikkagi on, et Ida-Virumaa puhul õiglase ülemineku fondi raha kasutust kiirendada?

Aitäh! Kõigepealt, ma tahan seda öelda, et ma tõesti arvan, et Eesti on maailma parim paik elamiseks. Ausalt öeldes ma ei tea, miks te seda kuidagi häbivääristate, et ma ei või selle üle uhkust tunda. Ma tunnen selle üle uhkust ja ütlen seda ka igal pool välja. Olen väga uhke selle arengu üle, mida me oleme läbi teinud, arvestades olukorda, kust me oleme tulnud – me olime 50 aastat okupeeritud.

Nüüd Ida-Virumaa juurde. Selle eriesindaja, kes on alles alustanud tööd, ainus ülesanne on õiglase ülemineku fondi raha ja ettevõtlustoetuste kasutuselevõtmine. See on keeruline, sellepärast et midagi ei ole teha, Ida-Virumaa asub Venemaale väga lähedal ja sinna investeeringuid meelitada on keeruline. Täna oli siin Euroopa Komisjoni asepresident, kellega rääkides ma ka tõstatasin selle küsimuse ja ütlesin, et need tingimused võiksid olla paindlikumad, et me saaksime seda raha kasutada pikemalt või kasutada seda ka muuks otstarbeks, teha seda, mida meil Ida-Virumaal on vaja teha, et uued töökohad sinna piirkonda tekiksid. On suur väljakutse neid rahasid õigeaegselt kasutada, sellega see eriesindaja konkreetselt tegeleb. Tal on ka katseaeg. Me tahame näha konkreetseid tulemusi, selle jaoks see inimene tööle võeti, et me saaksime selle raha kiiremini rakendatud.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister, enne kui ma oma küsimuse juurde lähen, korraks peatun sellel õlitehase teemal. Tegelikult isegi möödunud talvel oli diskussioon selle üle, kas õli saaks kasutada näiteks kaugküttes. Meil siin põhjapoolne toru on praegu kahjustatud kuni kevadeni ja me elame sellises kohas, et loodame, et lõunapoolne ei saa kahjustatud. Nii et sellel õlil on roll meie energiakindluse tagamisel. 

Aga mu küsimus puudutab automaksu. Te küll püüate jätta mulje, et see on alles arutusel ja kõik võib veel muutuda ja kes teab, aga mingid raamid on ju juba maha pandud. Nüüd hiljaaegu kodanik Liivamägi, kui ma ei eksi, tippametnik Rahandusministeeriumist, avaldas arvamust, et registreerimistasu puhul võiks ikkagi vanusekomponendi ära kaotada. Kui me nüüd mõtleme nendelesamadele Valgamaa inimestele, kus autod on kõige vanemad, nagu te ise ütlesite ühes vastuses, siis paratamatult need autod jõuavad varsti väljavahetamisikka. Kui aga auto hinnale seal piirkonnas, kus sissetulekud on kõige väiksemad, lisandub 5000 või 7000 või 10 000 eurot, siis nende inimeste liikuvus tõesti saab piiratud. Mis on teie isiklik seisukoht, kas peaks vanusekomponendi ära kaotama, registreerimisel, või see peaks kindlasti jääma?

See peaks kindlasti jääma. 

Aitäh mõlemale! Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt, enne kui ma küsin, ma tahaksin märkida, et ehk oleks mõistlikum jätta täiendavad maksud kehtestamata nendele inimestele, kelle ainuke lootus on tasuda neid makse viisil, et taotleda kohaliku omavalitsuse käest veelgi rohkem toimetulekutoetust. Selle asemel, nagu te küsimusele vastates ütlesite, me kehtestame neile ikkagi maksud, aga küsigu nad siis selleks toetust, et need maksud ära maksta. Minu meelest on see lähenemine natukene absurdne. 

Aga ma mõtlesin küsida teie käest natuke sellise üldisema küsimuse. Kuidas teie ise kommenteeriksite sellist positsiooni, et inimeste maksukoormus – see, kui palju nad peavad makse maksma – peaks olema kuidagipidi sõltuvuses sellest, kui palju on neil üldse ligipääsu avalikele teenustele? Ma mõtlen, et kui inimesed elavad Eesti perifeersetes osades, kus pole kooli, haiglat, politseid, päästekomandot ega korralikku internetti, kus elekter on kõikuv, teatri- ja kontserdisaale pole, ühistransporti pole, poode pole, siis miks nad peaksid maksma sama palju, samade protsentidega makse kui näiteks inimesed Tallinnas?

Aitäh! Kõigepealt, esimesele küsimusele vastuseks: Eesti trump on olnud lihtne ja selge, arusaadav maksusüsteem ilma eranditeta või väheste eranditega. Vaadake kogu [muud] maailma. Te olete ise jurist ja teate väga hästi, miks meil ei ole väga palju maksujuriste. Just sellel põhjusel, et tegelikult pole neid erandeid, millega mängida ja üritada [maksudest] mööda minna. Minu meelest see on õige süsteem, sellepärast et eranditest võidavad enamasti need, kes saavad palgata endale advokaadi, kes mõtleb välja skeemi, kuidas maksudest mööda minna. 

Nüüd, tulles teise küsimuse juurde, mis puudutab teenuseid – neid väiteid tuleb igalt poolt. Tulevad näiteks ka ettevõtlus- või teenussektorist inimesed, noored, edukad ja terved, ning küsivad: "Miks ma peaksin maksma sotsiaalmaksu? Sellepärast, et ma võtan endale eraarsti, mul on erakindlustus ja mina ei ole koormaks sellele süsteemile." Aga sel põhjusel, et meil on solidaarne maksusüsteem. Tegelikult tervete inimeste [maksuraha abil], kes tervishoiuteenuseid ei tarbi, peetakse üleval tervishoiuteenuste osutamist nendele inimestele, kes seda teenust vajavad, sest nad on vähem kindlustatud ja neil on vähem võimalusi, aga tervis on kehvem. Selliselt solidaarselt ongi meie maksusüsteem üles ehitatud. Paljud võiks öelda: "Ma ei tarbi kultuuriteenust," või mida iganes, aga me kõik kanname seda koormust, ükskõik kas me siis tarbime või ei tarbi. Me saame siin riigis otsustada, mida me siis ühiselt pakume ja mida ei paku. Võib-olla tõesti mingid teenused peavad olema raha eest. Nii lihtsalt on. Aga üldiselt on see süsteem ikkagi solidaarne.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Maapiirkondadel on samuti tähtis, et tunneli lõpus oleks valgus paistmas. Ehk maksud ei saa ju olla ainult riigieelarve täitmise meetod, need võiksid stimuleerida ka kuskilt majandust, anda kuskile õhku juurde. Nii nagu üldise majandusolukorra jaoks on ka maaelu jaoks oluline, et miski tõmbaks elu käima. Spikriks võin öelda, et EKRE langetas aktsiise, see töötas. Vabastasime pensionifondides [olnud] raha ja lasime liikvele, andsime garantiisid ettevõtetele. Mäletate, kui te tulite esimese valitsusega, siis inertsina saite majanduskasvu, aga väga kiiresti on see kaduma läinud. Meil on kuuendat kvartalit tõsine langus, tööstustoodangu suurim langus Euroopas. Milliseid lahendusi te tegelikult pakute, mis aitaks käima tõmmata majanduse?

Aitäh! Kõigepealt, kohalike omavalitsuste finantsautonoomiaga me tegeleme selleks, et oleks kohalikel omavalitsustel rohkem motivatsiooni sinna piirkonda ettevõtlust meelitada. Täna hommikul oli just üks uudis – ilmselt see on isegi teie valimisringkonnas – ühest külast, kes kogub allkirju hobusetalli vastu. See on meil probleem, et ettevõtlus ei ole tegelikult igal pool kohalikes omavalitsustes oodatud. Miks ta ei ole oodatud? Väga tihti ei ole finantsmotivatsiooni mingit ettevõtlust oma piirkonnas lubada. 

Me tegeleme erinevate teemadega, mis majanduskasvu puudutavad. Kõigepealt, ma tahan öelda, et see ei ole ainult minu valitsuse süü – millegipärast kogu maailmas on majanduslangus või vähemalt kõikides Euroopa riikides, mõnes on see kiirenemas, mõnes on aeglustumas. Eestis on ka majanduslangus aeglustumas, me oleme saanud löögi esimesena kätte. Nii et ma siiski nii kõikvõimas ei ole.

Mida me nüüd teeme? Me kasutame seda kriisi ära majanduse konkurentsivõime suurendamiseks struktuursete muutuste kaudu. Me ei ole enam odava tööjõu riik, me tegelikult ei taha ka olla, me ei ole odavate ressursside riik. Ja ainuke asi, mis meile jääb, on ikkagi tark ettevõtlus, targad töökohad. See nõuab aga struktuurset muutust, mille jaoks on meil terve rida erinevaid meetmeid, et nügida ettevõtjaid sinnapoole, et ka tulevikus oleksid [olemas] töökohad. Mida me veel teeme? Energia on üks väga oluline element kõikides ettevõtlussektorites ja me tegeleme väga intensiivselt sellega, et planeeringuid kiirendada ja rohkem energiatootmisvõimsusi turule saada, et energianälga ja ka hindu mõjutada. 

Selle kohta on [esile tuua] terve rida erinevaid samme, mida me teeme, aga see ei olnud selle arupärimise teema.

Kalle Grünthal, palun! 

Tänan! Lugupeetud Kaja Kallas! Majandusõpikud annavad tulumaksutõusu kohta järgmise definitsiooni. Kui tulumaksu määra tõstetakse, siis inimeste netosissetulek väheneb, kuna nad peavad maksma suurema osa oma sissetulekutest maksudena. See võib mõjutada nende võimet katta igapäevaseid elamiskulusid, nagu toit, eluase, transport. Kõrgem tulumaks võib vähendada inimeste tarbimis- ja investeerimisvõimet, kuna neile jääb vähem raha kätte. Selline on majandusõpikutest loetav teooria. Teie rahandusminister Mart Võrklaev on öelnud siitsamast puldist, et tulumaksutõus suurendab inimeste sissetulekut. Minu küsimus on: kas Mart Võrklaev valetas siin puldis või tal puudub absoluutselt kompetents majandusküsimustes? Kuidas te teda praegu sellest supist välja toote?

Aitäh! Kõigepealt, mul on teile hea uudis: tulumaksukoormus ju väheneb. Kui te vaatate seda tulumaksureformi, mis me oleme teinud, siis kõik inimesed, kes teenivad alla 8000 euro kuus, võidavad. Ehk siis täpselt majandusõpikute kohaselt, inimestele jääb rohkem raha kätte. Järelikult on see õiges suunas ja seda suunda on ka rahandusminister kaitsnud.

Ants Frosch, palun! Palun mikrofon Ants Froschile!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite siin automaksu võimalike negatiivsete mõjude kompensaatorina liikuvusreformi, aga mitte miski ei ole olnud ju takistuseks juba aastate ja aastate jooksul, et inimeste transpordi[ühendusi] kohalikes omavalitsustes [parandada, selleks et saaks] ka keskusega ühendust pidada, samuti nii raudteeliiklust kui ka bussiliiklust korrastada. Aga reaalsus on siiski selline, et seda ei ole tehtud. Ja miskipärast mulle tundub, et see on ainult järjekordne ilus loosung. Minu küsimus teile on see: kas te ise olete kasutanud ühistransporti näiteks selleks, et sõita Tallinnast Otepääle?

Aitäh! Kõigepealt ma vastan laiemalt teie küsimusele, mis puudutab transporti. Mina olen olnud peaminister kaks aastat. 2016. aastal kehtestati tasuta ühistransport ja tol korral olin ma väga kriitiline selle suhtes, just sellel põhjusel, et kommertsliinid, erasektori pakutavad teenused lähevad [sel juhul] kinni. Ja see juhtus ka. Tegelikult inimeste ligipääs ühistranspordile vähenes selle tõttu, et teatud kohtades ühistransport hakkas olema tasuta ja konkurents vähenes. Seetõttu selle liikuvusreformiga peab just selles võtmes tegelema, et erasektori pakkujad tuleksid tagasi ja inimestel oleks rohkem võimalusi. Ma ei ole Tallinnast Otepääle sõitnud bussiga viimasel ajal, küll aga olen sõitnud Tallinnast Tartusse, Tallinnast Paidesse ja sealt tagasi. Aga jah, Otepääle, mille kohta te konkreetselt küsite, ei mäleta, et oleksin sõitnud lähiajal.

Aga siis tuleb plaani võtta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult, EKRE ja meie oleme uhked Eesti üle, me armastame Eestit. Aga ma ei saa aru, mille üle teie olete uhke, sellepärast et teie valitsemise ajal on Eesti enneolematus majanduslanguses, inflatsioon on kahe aasta jooksul söönud ära poole inimeste säästudest ja nii edasi ja nii edasi. Te peaksite pigem piinlikkust tundma.  

Aga küsimuse juurde. Eesti on ühinenud Euroopa omavalitsuste hartaga, mis sätestab täiesti selgelt, et kõik omavalitsustele pandud kohustused peavad olema tagatud finantsidega. Ja vaatame eelarvet, linnade ja valdade liit on teinud väga suure hulga ettepanekuid, aga valitsus ei ole mitte ühegagi nõustunud. Siin on kirjutatud enamiku ettepanekute vastuseks sihukene ümmargune jutt, et valitsuse tegevusprogrammis on ette nähtud KOV-ide tulubaasi …

Aeg! 

… laiapõhjaline ümberkorraldamine. Millal, kunas ja …

Aeg, hea kolleeg! 

… kui palju? 

Kõigepealt veel Ants Froschile: kui te küsite, kas ma ei ole Otepääl käinud, [siis ütlen, et] ma veetsin terve oma puhkuse Otepääl. Selles mõttes Otepää on väga-väga ilus. Selles mõttes see ei ole … (Saalist räägitakse.) Selge, selge. (Juhataja helistab kella.) Selge. Ühesõnaga, ma peaksin minema sinna ühistranspordiga ja siis te oleksite minuga rahul. Seda ma tahaks küll näha. 

Aga nüüd vastuseks teie küsimusele. Esiteks, muidugi inflatsioon teie eeskujuriigis Ungaris on erakordselt kõrge ja see on seal kogu aeg olnud kõrge ja kahjuks ei näita ka vähenemismärke. (Saalist räägitakse.) Selles mõttes … (Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust!

… seal on küll teie suur iidol, kes seda riiki juhib, ja juhib nii hästi, aga ometi inflatsioon on erakordselt kõrge ja tegelikult inimeste toimetulek on palju-palju keerulisem. 

Aga nüüd vastates teie küsimusele, kõigepealt, juunis 2023 võtsime vastu tulumaksuseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse, millega me suurendasime residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt eraldatavat tulumaksu 2,5%‑ni ja vähendasime samal ajal muust maksustatavast tulust, välja arvatud kohustuslik ja täiendav kogumispension, vara võõrandamisest saadud kasult eraldatavat tulumaksu 11,89%‑ni. Sellega suureneb vähem tulukate kohalike omavalitsuste tulumaksu laekumine ja samavõrra väheneb tulukamate kohalike omavalitsuste tulumaksu laekumine. Lisaks sellele töötab regionaalminister välja kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamise ettepanekuid, mis kõike seda peaks tegema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Riik on aastast 2017 stimuleerinud kohalikke omavalitsusi tõstma ka lasteaiaõpetajate alampalka sünkroonis üldhariduskoolide õpetajate alampalgaga. Selleks on maksnud riik kohalikule omavalitsusele toetust tingimustel, et lasteaiaõpetajate alampalk hoitakse omavalitsuses 90% tasemel üldhariduskooliõpetaja palga alammäärast. Nüüd aga pole eelarvestrateegias selleks vahendeid ette nähtud. Kas riik plaanib jätta lasteaiaõpetajate palgatõusu ainult omavalitsuse kanda?

Aitäh! See on kohaliku omavalitsuse kanda olnud. Toetusi me oleme maksnud. Ja oleme tõstnud ka õpetajate palka – seda, mis puudutab riigi osalust.

Aitäh, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme küsib lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Hea asespiiker! Hea peaminister! Noh, võib ju alustada tõdemusega, et küsimusi oli, vastuseid ei olnud. Aga mõned asjad jäid ikkagi kriipima. 

Kaja Kallas rõhutas korduvalt, et tema on Eesti üle uhke, Eesti on parim paik maailmas ja jõukus on kasvanud, ning küsis meilt, miks me Eestit maha teeme. Ausalt, mina ei tea, ma ei suutnud tuvastada, et me oleks üheski küsimuses Eestit maha teinud, Eestit häbenenud või Eestit halvaks kohaks pidanud. Vastupidi, ka meie oleme seda meelt, et Eesti on parim paik maailmas. Ka meie oleme Eesti üle uhked. Aga mida tuleks ilmselt ikkagi valitsuse liikmetele ja koalitsiooni liikmetele üldiselt üsna rangelt meelde tuletada, on see, et valitsus ei võrdu riik. Kui me räägime Eesti riigist, siis see ei ole minu riik ja minu valitsus, nagu Kaja Kallas kipub kogu aeg rääkima. Riik on ikka midagi palju rohkemat, pikemat, laiemat ja suuremat kui parasjagu ametisolev valitsus või peaminister. Veelgi enam, maa ja rahvas ei ole ka sama asi mis riik. 

Küll aga tuleb vaielda selle väitega, et Eesti elu on läinud paremaks. Jah, 30 aasta mõõtmes, kui me võtame, ma ei tea, lähtepunktiks 1991 või isegi kui me võtame lähtepunktiks 2004, kui Eesti astus Euroopa Liitu, siis loomulikult on elujärg paranenud, inimeste jõukus kasvanud, ühiskondlik jõukus kasvanud. Aga kui me võtame viimased 2,5 aastat ehk Kaja Kallase kolm viimast valitsust, siis on statistika halastamatu. Eesti on jäänud vaesemaks. Eesti inimeste ostujõud on langenud. Hoolimata pensionide ja palkade nominaalsest kasvust on Eesti inimeste jõukus vähenenud ja ostujõud vähenenud. 

Me võime ju siin manipuleerida statistikaga selle kohta, et oi, näete, Eesti inflatsioon oli vahepeal kõrge ja nüüd on ta palju madalam, ja üleüldse vaadake, mis Ungaris toimub. Fakt on see, et meie inflatsioon algas teistest Euroopa riikidest, eriti euroala riikidest, varem, oli kogu aeg kõrgem ja kestis kauem. Meile tuuakse siin näiteks Saksamaad, aga nüüd jälle Saksamaal algas inflatsioon hiljem, on olnud kogu aeg madalam, umbes poole väiksem kui Eestis, ja on juba praegu meie inflatsioonist jälle väiksem ehk nende inflatsioonilaine lõppes varem ära. Tulemuseks on see, et viimase kolme aasta jooksul kokku kõikidest Euroopa riikidest on meie selle perioodi inflatsioon olnud kõige suurem. Umbes kolmandik on inimeste ostujõust vähenenud. Nii et Eesti inimeste elujärg on läinud halvemaks viimase 2,5 aasta jooksul, see on lihtsalt fakt. Ja te võite pidada seda kausaalseks, võite pidada seda mittekausaalseks, aga see on see aeg, kui Kaja Kallas on olnud peaminister. 

Ja see ongi see mure. Kui me küsime, mis nõu anda inimestele, kelle sissetulek on 300–400 eurot, nad on kas pensionärid või töövõimetuspensionärid, ja selle peale hakatakse hurjutama küsijaid, et ärge tehke Eestit maha, siis minu meelest on siin nagu mingisugune psühholoogiline nihestus toimunud. Ei, me ei tee Eestit maha. See on see riik, mille peaminister on Kaja Kallas. Siin riigis on palju selliseid inimesi, kellel nädal aega enne palgapäeva on raha lihtsalt otsas, süüa ei saa, kes talvel elavad ühes toas, mis on ka kehvasti köetud, sest ülejäänud tubade küttearveid lihtsalt maksta ei jõua, kes elavad piirkonnas, kus ühistransporti praktiliselt ei ole, või kui see on, siis see on niivõrd ebapraktiline nende jaoks, ilma autota ei ole võimalik liikuma saada. Ja vastused nendele küsimustele on sellised, et ärge tehke Eestit maha. Aga see on see Eesti, mida sa valitsed, Kaja Kallas. No sa ei saa selle ees silmi sulgeda. 

Küll on tore käia rahvusvahelistel foorumitel ja auhindu vastu võtta – ma ei teagi tegelikult, mille eest – globalistliku ideoloogia ennastsalgava elluviimise eest. Aga need inimesed[, kellest ma rääkisin,] on päriselt olemas. Üle poole Eesti inimestest elab niimoodi, et neil on enne palgapäeva või enne pensionipäeva raha otsas. Kahel kolmandikul Eesti inimestest ei ole mitte mingisugust finantspuhvrit, ei ole mingisugust raha nii-öelda mustadeks päevadeks kõrvale pandud, ei palju ega vähe. Kahel kolmandikul! Loomulikult on inimesi Eestis, kes elavad hästi, loomulikult on jõukaid inimesi ja on päris pururikkaid inimesi. Kindlasti on valitsusliikmetel nende inimestega kokkupuuteid rohkem kui nendega, kes sõna otseses mõttes lõikavad nööriga leiba. Aga valitsus peab muretsema rohkem just nimelt nende pärast, kes endaga hakkama ei saa, kui nende pärast, kes saavad suurepäraselt hakkama. 

Ja kust see raha võetakse? Nendelt inimestelt, kes ettevõtlusega tegelevad. Aga ettevõtlust tänane valitsus tapab igal võimalikul viisil – iga lõivuga, iga maksutõusuga, iga uue mingisuguse regulatsiooniga valitsus ettevõtlust tapab. Ja ikkagi see, mida Arvo Aller ütles, on minu meelest selle valitsuse nägu – kõigepealt ajame kõik inimesed maksude, lõivude, regulatsiooni ja rohehullusega vaesusesse ja siis ütleme: "Minge ja küsige omavalitsuse sotsiaalabiosakonnast raha." Perversne riik on selline. Ja seda riiki juhib Kaja Kallase valitsus. Aitäh! 

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Teate, mul tihtipeale kummitavad mingisugused meloodiad ja mingid laulud ja täna on mul olnud üks selline laul, mis keerleb kogu aeg peas, see on "Punavarju laul" Georg Otsa esituses. See on hästi ilus ja tundeline laul. Aga mitte sellest laulust ma ei räägi praegu, vaid räägin sellest, et Georg Otsal oli kord selline juhtum, et ta oli mingis žüriis, kes pidi hindama lauljate esitusi. Esines keegi, kes tegi seda ääretult mannetult, täiesti küündimatult. Georg Otsal paluti siis öelda, mida ta selle laulja esitusest arvab. Georg Ots oli Venemaal, vabandust, et ma vene keeles ütlen. No kõik teavad, et mul on Prigožiniga väga lähedane side olnud. Kahju, et ma matusele ei saanud. Oleks ka omalt poolt pärja viinud ja kirjutanud sinna peale, kuidas igavesti mäletab teda ma-ei-tea-kes – võib-olla Reformierakond tänu oma suurele ülekaalukale valimisvõidule. Sest kelle teise huvides tal oli vaja oma esindaja minu kabinetti Siseministeeriumisse saata? Ikka Reformierakonna huvides.

Aga mida siis Georg Ots tegi? Georg Ots läks lavale, surus selle õnnetu esineja kätt ja ütles: "Net slov!" – ei ole lihtsalt sõnu. Ja vaat ma kuulan pidevalt, kui Kaja Kallas käib meile siin esinemas, ja ma mõtlen, kas ta ise ka aru saab, mida ta teeb. Vot siis mul tuli see Georg Ots meelde koos oma Punavarju aariaga ja ma mõtlesin, et net slov, no lihtsalt ei ole sõnu. No mida öelda inimesele, kes kujutab ette, et ta juhib ühte Euroopa edukamat riiki? No ei ole ju edukas riik. Inimesed lõikavad juba massiliselt nööriga leiba, sest ei ole noa jaoks ka enam raha. Hea, et veel leibagi on, mida lõigata. Seda ka paljudel ei ole. Süüdimatult räägib sellest: "Kui te toime ei tule, siis meil on, näete, niisugused fondid ja omavalitsused, minge kirjutage avaldus, saate toetust. Üheks korraks saate ehk kõhu täis ka, võib-olla saate mingi kõige kärssavama arve ära maksta. Autoga ärge sõitke, sest te hävitate oma laste eest planeeti sel moel. Teie lapsed surevad koos planeediga, kui te autoga edasi sõidate." 

Aga minge Aafrikasse ja vaadake, mis seal toimub! Euroopast välja veetud autoromud sõidavad, saastavad. Kõik, mis maha kukub või maha visatakse, sinna jääb. Ei mingit prügi sorteerimist, ei midagi. Ei mingit rohepööret. Aga meie päästame maailma sellega, et maksustame oma inimesed ja ettevõtted surnuks. Missugune progressiivsus! Ja missugune lollus!

Ja vaat, arupärimise teema oli ju regionaalpoliitika. Noh, valgus laiali. Regionaalpoliitikat sisuliselt servapidi natuke puudutasime. Aga regionaalpoliitika algab millest? Seda teadsid targad roomlased. Vanad roomlased teadsid: selleks, et provintse valitseda, selleks, et provintsid oleksid edukad, selleks, et toimiks kaubavahetus, selleks, et toimiks teadmiste vahetus, on vaja kõigepealt ehitada maanteed. Mitu kilomeetrit maanteed on teie valitsuse ajal ehitatud? Ainult nii palju kilomeetreid, kui varasemad valitsused olid investeerinud projektidesse ja teedeehitusse. Ainult nii palju! Sest teil on vaja tasakaalu. Teil on vaja mingit küüru maha raiuda kuskilt. Terve Eesti rahvas olgu küürakas, aga teie eelarveküür peab kaduma.

Ei ole teedeehitust. No vot, siin minu selja taga istub meil Pärnu mees. Iga kord, kui ta sõidab Tallinna, ta kirub. Iga kord, kui ta sõidab Pärnusse, ta kirub. Ta teeb muidugi vapralt reformierakondliku ülbe näo ette, et ei kiru. Kuklas on silmad, ma näen, et tegelikult kirub. Kirub! Jube lihtsalt. Ja näed, seal on Kalle Grünthal. Paneb paagi bensiini täis või diislit – üks kama, mõlemat segamini – ja sõidab viuhti neljarealist teed mööda Paidesse. Ta ei kiru.

Aeg, hea kolleeg!

Lisaaega paluks.

Kui palju?

No nii palju, kui antakse! Ma võin 10 minutit ka rääkida, ma võin 20 minutit ka rääkida.

Kolm minutit lisaks, palun!

No piisab. Kui nii öeldakse, siis lepime seekord kolme minutiga. Aga kuna meil Riigikogu juhatus on koos Riigikohtuga otsustanud, et nemad on kõrgemal Eesti Vabariigi põhiseadusest, et nemad on kõrgemal töö- ja kodukorrast, siis ma ei välista, lugupeetud eesistuja, et ma teinekord räägin ka 20 minutit. Te võite mul mikrofoni välja lülitada, aga ma räägin 20 minutit, sest ma arvan, et töö- ja kodukord ei kehti, kui teie nii olete otsustanud. Ja mina otsustasin, et minu puhul see ei kehti. Sest me oleme niisugusesse voluntaristlikku riiki jõudnud, kus Kaja Kallase vanemad ei vaja toetust, mis sest, et nad on pensionärid, ja Eesti rahval läheb nii hästi, et nad ei vaja enam autosid. Nad leviteerivad, teleporteeruvad, ma ei tea, mismoodi.

Kas te ise ka aru saate, kui äraspidises maailmas te elate? Te elate mingisuguses ideoloogiliste perverssuste Eesti rahvale pealesurumise maailmas ja arvate, et kui teil õnnestub see kõik inimestele pähe määrida, siis on kõik õnnelikud ja jõukad ning siis me elamegi sõbralikult, üksteist kahjustamata. Vihakõneseadust ei ole enam vaja. Ei ole vaja. Keegi ei ütle midagi LGBT+ kohta. Siis toome Gazast siia igasugused Ḩamāsid. Nemad hakkavad kallistama LGBT+-idega. Ja noh, ühesõnaga, tore! Tore! Te ise ka aru saate, kui valet poliitikat te ajate, kuidas te ajate täielikult ummikusse ja kägarasse kogu selle riigi? Ei, te ei saa aru.

Ja vaat sellega ongi niisugune lugu, et keda jumal karistada tahab, sellelt võtab ta kõigepealt mõistuse. Ja mul on tunne, et Eesti rahvaga on see juhtunud, et Eesti rahvas on lasknud võtta endalt mõistuse, kui ta talub sellist täiesti küündimatut, kuritegelikku, oma rahvast vihkavat, aga mingisugust perversset ideoloogiat armastavat seltskonda. Siis on Eesti rahval ikka tõesti-tõesti väga-väga halvad päevad käes, kui niisuguse asjaga lepitakse. Aga ma usun ja loodan, et ei lepita. Ma usun ja loodan, et ei lepita!

Kuna mu aeg sai otsa, aga ma seekord ei hakka kuritarvitama – või mis kuritarvitama? –, ei hakka tõlgendama oma suva kohaselt töö- ja kodukorda, siis ma ütlen lõpetuseks lihtsalt nii palju, et ma olen teinud ühe prohveteeringu, mis sellele valitsusele … 

Aeg, hea kolleeg! 

… ei ennusta head. Aga ma seda prohveteeringut seekord ei esita. Aitäh!

Head kolleegid! Kuna just eelkõneleja mainis mind, siis ma lihtsalt luban endale ühe väikese repliigi, natukene humoorika. Tõepoolest, ma enam ei kiru, sõites Tallinna–Pärnu maanteel, vaid ma olen selle asemel valinud kirjutamise ja helistamise. Selle tulemusena lähiaastatel ehitatakse 33 kilomeetrit 2 + 2 maanteed Tallinna ja Pärnu vahel. See on väga suur samm. 

Aga nüüd, Rain Epler. (Saalist hõigatakse midagi.) Teie, hea kolleeg, soovite sõnavõttu kohapealt, aga Rain Epler oli enne, sellepärast ma annan. (Saalist öeldakse veel midagi.) Rain Epler, palun!  

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Head saalis viibijad! Ma mõtlesin, et ma kasutan võimalust lühidalt mõned valed ja sellised hämamised siin ära markeerida. Ma alustan energeetikast, see on mulle südamelähedane teema. Kaja Kallas ütles täna siit puldist, et õlitehas ei ole meile energeetiliselt julgeoleku mõttes oluline. Tasub ikkagi ära märkida, et me saame kohalikust toorainest teha õli, mis on kasutatav näiteks küttes, nii et see on oluline. 

Lisaks ütles Kaja Kallas seda, kuidas praegune valitsus teeb väga palju selleks, et energiamajanduses otsuseid kiirendada. "Mul ei ole täna kogu seda materjali käepärast. Aga neid samme, mida me teeme selleks, et uusi võimsusi tuleks turule, me teeme kiirendatud korras, kas või näiteks planeeringute kiirendamine ja lubade väljaandmise kiirendamine – kõik see, mis on olnud takistuseks. Seda kõike me teeme, et muuta olukorda paremaks kiiremas korras."

Ja see on põnev. Täna tuli välja Riigikontrolli raport, mis tegelikult põrmustab kogu selle jutu. Aga see ei takista Kaja Kallasel tulla pulti, panna oma plaat peale ja püüda ikkagi näidata asja kuidagi teises valguses.

Ja jällegi, ma tsiteerin. Riigikontroll ütleb: "Juhul kui pärast 2030. aastat siiski lisandub kavandatud mahus taastuv­energiat (ta ütleb, juhul kui lisandub, sest Riigikontroll tegelikult näeb ohtu, et ei pruugi lisanduda – R. E.), on Eestis küll piisavalt elektri tootmisvõimsusi, kuid puudu võib jääda juhitavatest tootmisvõimsustest, mida on muu hulgas vaja elektri võrgusageduse tagamiseks." Riigikontroll märgib, et juhitavaid tootmisvõimsusi ei ole järgneva 14 aasta jooksul Eesti turule lisandumas ning nende rajamist takistab turuosaliste ebakindlus. 

Nii et kui peaminister tuleb siia pulti ja räägib mingist retrospektiivist – ta hakkab 1990-ndatest tulema ja räägib, kuidas elu on paremaks läinud –, siis iseenesest aja täiteks see jutt kõlbab, aga mingit sisulist väärtust sellel ju tegelikult ei ole. 

Nüüd energeetikast edasi. See maksukoormuse langemise jutt on jälle selline jutt, et tegelikult järgmisel aastal tõuseb, aga siis tulevikus hakkab langema. Ja tulevikus hakkab langema, sest Rahandusministeeriumi spetsialistid ennustavad, et juba varsti hakkab majandus kasvama. Kui ma loen rahvusvahelisi uudiseid selle kohta, mis puudutavad Euroopa konkurentsivõimet, situatsiooni Saksamaal nii energeetika kui majanduse mõttes, ja räägin ka Eesti ettevõtjatega, no siis seda optimismi ei ole. Nii et see on selline … Noh, vastu mingisugust prognoosi. Ja me teame nende prognooside tõekindlust, need lükatakse poole aasta pärast ümber ja öeldakse, et korrigeerisime allapoole. Ja siis tuleb tunnistada, et maksukoormus ei lange ka ülejärgmisel aastal. 

Ja lõpetuseks. Üks väga huvitav mõttevahetus oli siin Kaja Kallase ja kolleeg Vooglaiu vahel. Kaja Kallas sõnastas advokaatide rolli väga huvitavalt, tema nägemuse sellest. Ta ütles, et Eestis ei ole maksujuriste eriti palju, sest maksujuriste neis riikides, kus maksusüsteemis on rohkem erandeid, on vaja selleks, et mõelda välja skeem, kuidas maksudest kõrvale hiilida, kuidas makse vähem maksta. Ma lõpetaksin nüüd oma sõnavõtu sellise retoorilise küsimusega. Huvitav, kas neid juriste, kes taastuvenergeetika temaatikas töötavad, on vaja selleks, et ka seal maksudest kõrvale hiilida, aga lisaks ka selleks, et saada sinna subsiidiumide näol ohtralt maksumaksja raha ja siis etendada siin seda teatrit, et küll me tegime elektri Eestis odavaks? Aitäh!

Head kolleegid! Kuna kolleeg Mart Helme oma sõnavõtus mainis Kalle Grünthali ja muu hulgas rääkis tankimisest üheaegselt nii bensiini kui ka diisliga, siis ma pean oluliseks võimaldada Kalle Grünthalile vastusõnavõtt, teadmata, kas ta tahab sel teemal rääkida. Ta ei sosistanud ega öelnud, et ta tahab sel teemal. Aga kuna väga isiklik teema oli puudutatud, siis palun, Kalle Grünthal! Vastusõnavõtt.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahan öelda jah vastusõnavõtu selle kohta, mida Mart Helme puldist ütles. Ta illustreeris seda humoorikalt ja ma üldse ei pane talle seda pahaks. Enamik siin saalis ja võib-olla ka telerite vahendusel said nalja. Aga tegelikult ma ei tea, kui paljud teist mõistsid, mida Mart Helme tegelikult tahtis öelda, kui ta ütles seda, et lugupeetud Riigikogu istungi juhataja härra Kivimägi kirub Tallinna sõites, kirub Pärnu sõites, ja võrdluseks tõi selle, et Kalle Grünthal ei kiru Paidesse sõites ega Tallinna sõites. Head kuulajad, kes te seda Mardi humoorikat ütlust tähele panite ja naersite, tegelikult oli seal taga palju suurem sõnum. Seal taga on tegelikud inimelud, kes hukkuvad liikluses. Ma olen ainult ühe korra näinud, ütleme, selle aja jooksul, kui ma olen Riigikogus olnud, Tallinna–Tartu maantee peal sellist liiklusõnnetust, milles oli ohvriks inimene. Veoauto sõitis küljeli. Ma olen väga vähe sõitnud Tallinna–Pärnu maanteed mööda, aga ma olen näinud seal mitte küll päris iga kord, kuid siiski päris tihti õnnetusi. Olge hea, mõelge palun Mardi ütluse peale, et neljarealised teed säästavad liikluses inimelusid. Äkki see ütlus läbi huumori jõudis lõpuks teile kohale.

Aitäh, hea kolleeg! Mina oma repliigi ja ka tunnustuse valitsuse aadressil ütlesin, et tõepoolest me oleme pidanud ootama, võib-olla kauem kui pidanuks, aga nüüd on läinud igal juhul asjad liikuma. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mõtlesin omalt poolt ka öelda paar sõna selle arupärimise raames kuuldud sõnavõttude kommentaariks, ennekõike seonduvalt selle küsimusega, mille ise esitasin proua peaministrile, ja vastusega, mille ma tema käest sain. Tähelepanek on põhimõttelist laadi ja toob esile sedasama vaadet, mida ma väljendasin ka oma küsimuses ja millele ma palusin peaministrilt kommentaari. 

Aga enne seda paar kiiret repliiki muude asjadega seonduvalt. Nimelt, peaminister väitis, et Eesti on nii hea koht elamiseks, parim koht maailmas, või kuidas need sõnad täpselt olidki. Mingis mõttes see ilmestab seda probleemi, millele minagi tähelepanu juhtisin ja tahan uuesti juhtida, nimelt sellele, et väär on vaadata Eestit kui mingisugust ühtset tervikut, sellepärast et olukorras, kus on tekkinud väga suur kihistumine, elavad inimesed Eestis väga erinevates tingimustes. See, kuidas inimesed elavad näiteks Tallinna kesklinnas, Kalamajas, Kadriorus, Viimsis või kuskil Kakumäel või, ma ei tea, kuskil mujal Tallinna äärelinnades, on midagi hoopis muud kui see, kuidas elavad inimesed perifeersetes piirkondades, Ida-Virumaal, Peipsi ääres, Kagu-Eestis ja nii edasi, eks, palju on selliseid kohti. Nii et tegelikult jätab see väga halva mulje, kui peaminister, kes ise elab tõesti ühes kõige uhkematest ja kallimatest linnaosadest, Kadriorus, tuleb ütleb, et Eesti on maailmas parim koht elamiseks ja meil ei ole kohane juhtida tähelepanu sellele, et väga paljudel inimestel on Eestis elu üpriski raske ega sarnane sugugi sellega, kuidas elavad inimesed, kes töötavad valitsuses või parlamendis. Seda peaks pidevalt silmas pidama. 

Minu küsimus, mille ma esitasin, tõukubki sellestsamast reaalsusest. Ma küsisin, et ehk oleme me selle sotsiaalse kihistumise ja ebavõrdsuse tingimustes jõudnud sinnamaale, kus me peame enda käest täitsa ausalt küsima, vahest polegi see põhjendatud, et kõikidele inimestele Eestis kehtivad maksud ühtemoodi, täiesti sõltumata sellest, milline on nende võimalus saada osa avalikest teenustest. Mulle tundub, et see ei ole mingisugune retooriline küsimus, millele on kuidagi ilmselge vastus, või, ütleme, seda laadi küsimus, mida ei ole mõtet arutada, sest see on kuidagi naeruväärne. Minu meelest ei ole naeruväärne, kui inimestel reaalselt ei ole kodu lähedal, ma ei tea, 20, 30, võib-olla isegi 40 kilomeetri raadiuses ühtegi kooli, kuhu nad saaksid oma lapsed panna. Mitte ühteainsatki kooli! Ma ei räägi sellest, et ei ole valikut, millisesse kooli oma lapsed panna, et peaks olema maailmavaateliselt sobivam kool, nagu Tallinna inimestel sageli vist on, ma kujutan ette. Või Tartu inimesed või ka ilmselt Pärnu inimesed või mujal elavad inimesed saavad valida, kas panna oma laps siia kooli, teise kooli või kolmandasse kooli. Seal pole üldse kooli! Mitte ühtegi kooli ei ole 20 või 30 kilomeetri raadiuses. 

Kui ei ole haiglat, ei ole näiteks sünnitusosakonda haiglas või ei ole üldse mitte mingisugust haiglat 50 kilomeetri raadiuses? Kui ei ole päästekomandot 30 kilomeetri raadiuses? Ehk teisisõnu, kui näiteks on tulekahju kodus, siis on üsna selge, et maja põleb maha, enne kui keegi sinna kohale jõuab. Kui ei ole ühistransporti? No ei ole, tee, mis tahad. Väga paljudes kohtades Eestis ei tähenda see ütlus, et loobuge autost ja liikuge ühistranspordiga, mitte midagi, sellepärast et lihtsalt ei ole mitte millegagi liikuda. Kõik teavad seda. Sellepärast on jube ebameeldiv kuulata, kui ikka ja jälle siitsamast puldist valitsuse esindajad räägivad: "Kasutage rohkem ühistransporti. Võtke omaks rohelisem mõtteviis ja rohelisemad hoiakud."

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Palun, kolm minutit lisaks!

Rääkimata muudest asjadest, nagu poed. Näiteks [mõnes kohas] pole poodigi, [ei ole] kuskile minna. Sageli ei ole stabiilset elektriühendustki. Mart Maastik, kolleeg, kes elab Saaremaal väga perifeerses piirkonnas, ütleb – ma ei mäleta, mis ta ütles –, et neil on aasta jooksul kümneid ja kümneid kordi, kui on lihtsalt elekter ära ja sageli päevade viisi. Mis ta ütles? Eelmisel aastal oli nii vist 30 või 40 korda. Mille eest siis inimesed makse maksavad? 

Selle tõttu ehk peaksime mõtlema maksupoliitika mõttes ka sellele, mida õigluse printsiip tegelikult ikkagi dikteerib. Õigluse printsiip, nagu seda klassikaliselt on mõistetud, kõige lihtsamalt formuleerituna tähendab muu hulgas seda, et võrdseid tuleb kohelda omavahel võrdselt, aga neid, kes on täiesti ebavõrdses olukorras, ei tohi kohelda omavahel võrdselt. Me ei kohtle ju ka neid inimesi, kellel on jalad, ja neid, kellel ei ole jalgu, võrdselt ega nõua neilt ühtedele ja samadele reeglitele allumist. Aga ehk peaks ka maksupoliitika mõttes hakkama sellelesamale probleemile tõsisemalt tähelepanu osutama. 

Ja lühidalt kokku võttes, kui ei ole inimestele riiklikult tagatud ligipääsu avalikele teenustele, siis ei ole ka õiglane nõuda neilt maksude tasumist samade protsentide alusel kui nende inimeste puhul, kes elavad näiteks linnades ja kellel on ligipääs kõikidele olemasolevatele avalikele teenustele. Aitäh teile!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Aitäh, lugupeetud peaminister! Aitäh, head kolleegid! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Aleksei Jevgrafovi ja Lauri Laatsi 10. mail 2023 esitatud arupärimine riigikaitse kohta numbriga 102. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa.

Tänan väga! Head kolleegid! Austatud kaitseminister! Ka meie küsimus on koostatud mais aastal 2023. Tänase Eestimaa poliitilisel ajateljel me räägime enneminevikust. Kuid ometi küsimused on sellised ja teemapüstitus samuti. Segadus koalitsioonilepingus kirjapandu ning [tegelike sündmuste] pärast on üllatavalt suur ka riigikaitselistes küsimustes, õigemini nende lahendusvariantides. Loomulikult on meie tänane ja paraku ka homne seotud Venemaa sõjaga Ukrainas. Koalitsioonileping on ja pidigi olema suuresti sõja nägu. Ometi on Eesti riigieelarve taustal 1 miljard iga järgneva nelja aasta jooksul riigikaitsevajadusteks suunata väga palju. Seda rohkem peab kindel olema, et see üüratu rahasumma läheb just sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Paraku jäi leppest välja kindla eraldise tegemine laiapindse riigikaitse tarbeks. Ometi just seda lubasid enne valimisi nii sotsiaaldemokraadid kui ka Riigikogu ja koalitsiooni uustulnuk Eesti 200. Ilma konkreetse tähtajata on lepingus räägitud lahenduste ja investeeringute kava väljatöötamisest. Ehk pika plaani jaoks on vaja töötada plaanikindlalt plaani kallal. Eeltoodust tulenevalt esitasime kaitseministrile kolm küsimust ja loodame saada vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad, tänan küsimuste eest! Proovime siis nendele kiiresti vastata. 

Esimene küsimus: "Kui kaugel on koalitsioon täna lahenduste ja investeeringute täpsema ajakava väljatöötamisel?" Ja siis ma eeldan, et see keskendub eelkõige elanikkonnakaitsele ja laiapindsele riigikaitsele, sest riigikaitse kavad on loomulikult kõik kenasti Kaitseministeeriumi arengukava riigikaitse arengukavaga kaetud. Kuigi võiks kasutada praegu tunde – või nii palju aega ei ole? –, et rääkida kõikidest riigikaitse arengusuundadest, usun, et Riigikogu liikmed on selle kõigega kursis. 

Siin arupärimises viidatakse laiapindsele riigikaitsele, aga laiapindse riigikaitse osa loomulikult on ka sõjaline riigikaitse. Ja nüüd, kui vaadata mittesõjalist osa, siis tegelikult peaminister osale küsimustele siin ühe arupärimise käigus, ma kuulasin, täna juba vastas. Aga jämedalt võib öelda seda, et Riigikantselei eestvedamisel on laiapindse riigikaitse lahendused järgmiseks aastaks välja töötatud. Need on lisatud riigieelarvesse. Ja kui arupärijad küsivad, et kui kaugel ollakse, siis see sõltub Riigikogust ja riigieelarve vastuvõtmisest. Kui riigieelarvesse pandud vahendid saavad heaks kiidetud, siis on järgmise aasta vaates suurusjärgus 14,5 miljonit, ja kui vaadata nelja-aastast riigi eelarvestrateegia pilti, siis suurusjärgus 80 miljonit eurot, mis on eri ministeeriumide vahel jaotatud. 

Teine küsimus: "Kas kõik koalitsiooni osapooled on selles töös üksmeelel?" No see oli koalitsiooni otsus, õigemini valitsuse otsus – mitte koalitsiooni otsus, vaid Vabariigi Valitsuse otsus –, kuidas need summad eri ministeeriumide vahel jaotuvad. Nii võib näiteks öelda, et Sotsiaalministeeriumi eelarvesse läheb ligi 18 miljonit nelja aastaga, Siseministeeriumi eelarvesse kõige rohkem, sest seal on ka kõige rohkem elanikkonnakaitsega seotud küsimusi, ehk seal on üle 35 miljoni, Riigikantseleile on peamiselt teavitustegevustega nelja aasta peale 1,2 miljonit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 7,5 miljonit, Kliimaministeeriumile 800 000, Rahandusministeerium saab rohkem, 12 miljonit, ning Välisministeerium saab miljoni, Kultuuriministeerium 4 miljonit. Nii need summad on ministeeriumide vahel jaotunud, nii et ma võin eeldada seda, et ministeeriumid on tulemusega rahul. Ma tean seda, et ministeeriumid küsisid rohkem. Me vaatasime nendele erinevatele taotlustele valitsuses otsa ja loomulikult pidime lähtuma ka sellest, millised on maksumaksja võimalused. 

Mis puudutab kolmandat küsimust "Kuivõrd on väljatöötamisse kaasatud eri ametkondade eksperdid?", siis vastus on: täies mahus, absoluutselt, ilma nendeta me seda tööd teha ei saaks. Riigikantselei ja riigisekretäri eestvedamisel on seda [arutelu] eelkõige ametkondade vahel peetud. Kõik vastavad ametkonnad on oma sisendi andnud. Sealt on tehtud omakorda filter prioriteetsuse alusel. Prioriteetsuse alusel on omakorda jõudnud need summad ka selle heakskiiduni, nii et suurusjärgus 80 miljonit järgmise nelja aasta vaates me laiapindsesse riigikaitsesse täiendavalt panustame. Lõikude mõttes on nad eelkõige jaotatud niimoodi, et see puudutab inimeste teadlikkuse plokki, tervishoiu ja sotsiaalkaitse valmisolekut, siseturvalisust ja avalikku korda, mis moodustab tegelikult pool kogu sellest summast, ja loomulikult ka küberturvalisust ja digikaitset. Nii et need on need suuremad neli teemaplokki, mille vahel on [raha] jaotatud. 

Nii et lühidalt kokku võttes vaatame väga tähelepanelikult lisaks sõjalisele riigikaitsele ka laiapindse riigikaitse teisi osi ja proovime nii palju, kui vahendeid on, seda raha võimalikult efektiivselt kasutada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! On mõned küsimused. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Ma rõhutan ja kordan, et need küsimused koostati pool aastat tagasi. Mõned päevad tagasi ma olin Oslos, kus toimus Põhjamaade Nõukogu 75. aastapäeva tähistamine. Kohal olid kõik Põhjamaade peaministrid, väga mitmed kaitseministrid ja välisministrid. Ja peaaegu kõik nad oma kõnedes rõhutasid soovi ja vajadust tõhustada koostööd Balti riikidega, kaasa arvatud Eesti riigiga. Loomulikult, vastavalt sellele, et seal oli põhifookus Põhjamaade-vahelisel koostööl, need meie osad olid suhteliselt … mitte umbmäärased, aga üldsõnalised. Võib-olla sa saad ministrina mõnda momenti täiustada ja täpsustada, mis selle poole aasta jooksul on sinu arvates jõudsalt edasi arenenud?

Aitäh! No ma eelkõige hea meelega täpsustataks riigikaitselist poolt. Elanikkonnakaitse poole pealt loomulikult kõik need mehhanismid, mis rahvusvaheliselt toimivad ja on toiminud, kindlasti jätkuvad. Nendega ei ole küsimust. Riigikaitse vaatest kõige olulisem muutus loomulikult on Soome liitumine NATO-ga. Siin ei ole kahtlust. Ja täpselt samavõrd oluline on kohe-kohe Rootsi liitumine. See on teinud meie suhtlemise põhjanaabritega, meie kõige lähema kahe põhjanaabriga oluliselt paremaks. Me saame infot vahetada vastavas keskkonnas palju hõlpsamalt ja ka meie infoteadlikkuse pilt on oluliselt muutunud. 

Ja ütleme, kõige praktilisem koostöö tegelikult on ka kohe olnud vajalik, täpsemalt meie taristuintsidentide uurimisel – nii Eesti–Rootsi ja Eesti–Soome vaheliste sidekaablite kui ka Balticconnectori uurimisel. Ka seal on infovahetus olnud väga hea. Kaitseväe juhataja kinnitab mulle, et pärast Soome liitumist [NATO-ga] on meie kontakt Soome kaitseväega jõudnud hoopis uuele tasandile. See võib tunduda natuke isegi kummaline, aga see käis väga kiiresti. Põhimõtteliselt järgmisel päeval, kui ametliku liikme Soome lipp Brüsselis üles tõmmati, sai meie koostöö kohe uuele tasemele. 

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Austatud minister! Palju on räägitud sellest, et tuleb meelitada investoreid Ida-Virumaale, nendele pakutakse isegi meeletut raha õiglase ülemineku fondist. Aga see piir Venemaaga võib neid hirmutada. Äkki te oskate nimetada suurimad investeeringud idapiiril, mis aitavad neid ja annavad mingit kindlustunnet?

Aitäh! Kõige olulisem on ikkagi sõnaline osa ja sõnaline kinnitus, et meil on siin turvaline. Seda ma olen ise kogenud erinevate investoritega rääkides. See kindlus [peab olema] olemas. Loomulikult, me oleme alati pakkunud võimalust, et tulge vaadake. 

Aga kui me konkreetselt Ida‑Virumaast räägime, siis ma arvan, et kõige olulisem riigi [seisukohast] tervikuna on ikkagi vaadata taasterahastu või õiglase ülemineku fondi raha maksimaalselt kiiret rakendamist ja maksimaalses ulatuses. Nii palju, kui mulle praegu teada on, on seal taotlusi pigem vähe kui palju. Ma arvan, et see summa on tegelikult Ida-Virumaa vaatest ja sihituna Ida-Virumaale niivõrd oluline, et tegelikult peaksime me nüüd tegema kõik selleks, et see võimalikult kiiresti töösse läheks.

Teine pool on see, et me proovime loomulikult ka Kaitseministeeriumi poole pealt vaadates võimalikult palju elimineerida ettevõtlust piiravaid asjaolusid. Meil on seal loomulikult julgeolekuhuvid. Aga me proovime praegu leida mõistliku kompromissi näiteks nii tuule‑ kui ka päikeseparkide [jaoks]. Ja loomulikult, me otsime ka praegu koostöös omavalitsustega võimalusi näiteks kaitsetööstuspargi rajamiseks. Nii et neid võimalusi, kus riik saab [kaasa aidata] – ma ei ütle ainult Ida-Virumaal, vaid ma ütlen ka Lääne-Virumaal, sest Virumaa on üks – me otsime. Loomulikult, ka meie, 1. jalaväebrigaad asukohaga Tapal saab lähiajal uusi investeeringuid. Eks neid kohti, mida me seal arendamine, on küll ja veel. Nii et ma usun, ka kohapealsed ettevõtted saavad osakese nendest investeeringutest, mida me kaitsevaldkonnas sinna piirkonda teeme.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Küsin sõjalise riigikaitse kohta, spetsiifilisemalt droonide kohta. Meil on hankes varitsev õhuründemoon ehk lahinguvõimekusega droonid. Aga Ukraina sõjas on ka luuredroonide areng olnud väga kiire, seda nii tavaliste tsiviildroonide baasil kui on ka spetsiifilisi militaardroonid ehitatud, näiteks [toodab] neid meie Threod. Mõni areng on lihtsalt nii kiire, et igasugused kavad ja plaanid jäävad natuke maha või ei jõua järele. Ma küsingi, kas meil on nüüd mingeid selliseid ad hoc- või kiireid lahendusi just selle luuredroonivõimekuse kasvatamiseks, just Ukraina sõja õppetundide valguses.

Aitäh, Leo! Loomulikult me uuendame oma kavasid päris kiiresti. Selle jaoks ongi kaitseministri allkirjaga Kaitseministeeriumi arengukava, mis annab need kiired muudatused, kui selleks peaks vajadus olema. Ja siinkohal ma kindlasti usaldan Kaitseväest tulevaid soovitusi. Neid plaane me vaatame regulaarselt üle. Milline see täpne mõju ja järelm on? Tegelikult osa droone on, aga eks nüüd on Kaitseväel vaja otsustada, kui madalale me läheme – kas me jääme pataljoni tasemele või me läheme sealt veel allapoole rühmadesse ka. Ma tean, millised võiksid olla need eelduslikud vajadused, aga ma arvan, et me sinuga mõlemad mõistame, et siin saalis me päris luuremaailma sisse ei lähe [ega ütle], mis tasandil ja millise võimekusega need droonid hakkavad olema. Aga on ka praegu Eesti kaitseväel droonid olemas.

Aga tervikuna, kui me räägime nüüd natukene militaarkeeles ISTAR-võimekusest, siis see võimekus on meil kümneaastases riigikaitse arengukavas sees. Nüüd on küsimus, kas me saame teda tuua ettepoole, aga see sõltub natukene sellest, mida annavad meile need suured hanked, mida me praegu teeme, ja kui palju meil tekib seal puhvrit ja kas me saame näiteks turul parema hinna, et teatud ISTAR-võimekusi tuua ettepoole. Eks ISTAR-komponent tervikuna kindlasti on väga oluline. Kaitseväe juhataja on ka palunud, et me saaksime võimaluse korral seda kiiremini rahastada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna saime teada, et rahandusminister eraldas Vabariigi Valitsuse reservist 2,8 miljonit selleks, et osaliselt katta riigipiiri ehitamist Eesti ja Venemaa vahel. Kusjuures ma panin tähele, et jutt käib aastast 2023 ehk käesolevast aastast. Siit minu küsimus. Miks oli seda raha juurde vaja? Kas ei piisanud sellest rahast, mis oli juba eraldatud, kas ei olnud eraldatud üldse või oli eraldatud ebapiisavalt? Või tekkisid mingisugused uued asjaolud, et oli vaja raha lisaks eraldada?

Aitäh! Ei taha eksida, seetõttu palun, et äkki saate helistada või uurida Siseministeeriumist, mis see täpne 2,8 miljoni eralduse sihtotstarve oli. Küllap seal oli kas mõne lepingu lõpetamise küsimus või mis iganes. Aga ei taha spekuleerida. Ma arvan, et mõistlik on küsida siseministrilt.

Aitäh, hea kolleeg kaitseminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Siin, selles voorus on üks küsimus, Vadim Belobrovtsev. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See peaks olema Riigikogu liikmete Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 10. mail esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta (nr 106). Fraktsioonist on aga antud meile teada eelinfo, et kummalgi arupärijal ei ole võimalik täna seda ette kanda, nii et ma ei saa avada seda päevakorrapunkti arutelu võimatuse tõttu. 

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Lauri Laatsi ja Andrei Korobeiniku 11. mail 2023 esitatud arupärimine käibemaksu tõusu kohta (nr 111). Ettekandjaks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Enn Eesmaa.

Head kolleegid! Austatud minister! Ka see arupärimine on koostatud üsna varsti pärast koalitsioonilepingu sõlmimist ja sellepärast on ta sõnastatud nii. 

Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileping näeb ette käibemaksu tõusu järgmise aasta 1. jaanuaril 2 protsendipunkti ehk 10% võrra. Seeläbi tõuseb käibemaks 20%-lt 22%-le. Käesoleva arupärimise eesmärk on saada ülevaade valitsuse kavatsustest ja meetmetest, et leevendada käibemaksutõusust tulenevaid negatiivseid mõjusid nii Eestimaa inimestele, ettevõtetele kui ka avaliku sektori asutustele. 

Eeltoodust tulenevalt esitame neli küsimust. Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22% tasemele teie valdkonna asutuste tööd ja eelarveid? Kas olete läbi viinud ka sellekohase mõjuanalüüsi? Kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut? Milliseid sotsiaalseid mõjusid võib teie valdkonnas käibemaksu tõus kaasa tuua? Kuidas plaanite neid mõjusid leevendada? Kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning milliseid meetmeid kavatsete nende mõjude leevendamiseks kasutada? Nagu kuulsite, nelja küsimuse all tegelikult esitame küsimusi rohkem. Ootame vastuseid.

Aitäh! Ja palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli austatud välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Hea arupärija esindaja! Head Riigikogu liikmed! Vastan kõigile küsimustele ühekaupa. 

Esimene küsimus. Kuidas mõjutab käibemaksu tõstmine 22% tasemele teie valdkonna asutuste tööd ja eelarveid? Kas olete läbi viinud ka sellekohase mõjuanalüüsi? Vastus on, et me eraldi mõjuanalüüsi ei ole teinud, küll aga maksutõus mõjutab lõpphindasid ja eks sellega tuleb arvestada ka eelarve koostamisel. Kuna maksumuudatused võeti vastu, nii nagu Eesti hea tava ja ka seadused ette näevad, piisava etteteatamise ajaga ehk vähemalt pool aastat, siis oleme saanud ka eelarve koostamisel lõppsummade kohta vastavaid arvestusi teha. Riigieelarve on Riigikogus menetluses, Riigikogu menetleb ja otsustab, aga rohkem kui käibemaksu tõstmine on riigieelarvet mõjutanud see [vajadus], kuidas riigieelarvet tasakaalu saada. Ja need küsimused on veel ees. Selles mõttes otsest suurt mõju, võiks öelda, ei ole, see käibemaksu 2-protsendipunktine tõus mõjutab samamoodi nagu kõiki teisi.

Teine küsimus. Kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas töötavate inimeste toimetulekut? Vastus on samasugune: nagu kõiki teisi Eesti inimesi, kes makse maksavad. Ehk siis tuleb maksta 2 protsendipunkti rohkem makse. Ma küll tunnen ise lihtsalt ministrina suheldes oma kolleegidega, et saadakse aru, et eelkõige rahvusvaheline julgeolekuolukord on see, mis nõuab ka kaitsekulutuste tõstmist. Välisministeeriumi inimesed ja töötajad saavad sellest kindlasti aru, kuna see on osa nende enda tööst, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad. Nii et eks see mõjutab pere väljaminekuid täpselt nii palju, kui on 2 protsendipunkti käibemaksust seda tõusu.

Kolmas küsimus. Milliseid sotsiaalseid mõjusid võib teie valdkonnas käibemaksu tõus kaasa tuua? Kuidas plaanite neid mõjusid leevendada? Kuna tegu on välispoliitika valdkonnaga, siis see käibemaksu tõus ei too kaasa mingisuguseid otseseid mõjusid, pigem on need eelarvelised arvestuslikus mõttes, ja rohkem ma ei oska neid mõjusid näha rahvusvahelise välispoliitika mõttes.

Viimane küsimus. Kuidas mõjutab käibemaksu tõus teie valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja ettevõtete konkurentsivõimet ning milliseid meetmeid kavatsete nende mõjude leevendamiseks kasutada? Välis‑ ja julgeolekupoliitikas see, nagu ma ka eelmisele küsimusele vastates ütlesin, kaasa erilisi muudatusi ei too ja seetõttu me ei oska ka seda mõju eraldi välja tuua. Lõpphindades need mõjud on. Eks iga maksutõus mõjutab kogu ettevõtlus‑ ja elukeskkonda nii, nagu ta mõjutab. Ega keegi selle üle rõõmus ei ole, aga seda enam peame me seletama, miks seda kõike vaja on. Nii et me ei ole selle leevenduseks erimeetmeid kasutusele võtnud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Võib-olla ei ole otse käibemaksutõusuga seotud, aga on kindlasti seotud valitsuse kärpimisplaanidega. Teie valdkonnas toimub selline asi, et pannakse kinni kohe kaks peakonsulaati, New Yorgis ja San Franciscos. Ma ei hakka praegu seda niimoodi detailides kommenteerima, aga ütlen lihtsalt, et Keskerakonna fraktsioon on kindlasti selle otsuse vastu. Aga küsimus on selline: kas lähitulevikus, võib-olla järgmisel aastal või järgmistel aastatel on oodata veel kuskil meie saatkonna või konsulaadi sulgemist?

Aitäh! Tõepoolest, see küsimus ei ole seotud küll selle konkreetse arupärimisega, aga ma ütlen niipalju, et nii nagu kõik teised ministeeriumid, ka Välisministeerium oli sunnitud kärpima. Minu põhimõte oli see, et me ühtegi saatkonda ei sulgeks, sest sellel on väga suur mõju rahvusvahelises poliitikas ja meie enda riigi mainele. Küll me koondasime 45 töökohta ja lisaks sellele olime sunnitud ümber korraldama konsulaatide tööd laiemalt. Otsest mõju teenuse osutamisele selle kahe konsulaadi sulgemisega ei ole, küll aga on kulude kokkuhoid. Keegi selle otsuse üle rõõmus ei ole, kuid mingid valikud lihtsalt tuli langetada. Ma saan väga hästi aru ka Keskerakonna seisukohast, aga lihtsalt niimoodi see seekord on.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud välisminister, hea Margus! Ma natuke jätkan siit, kus mu kolleeg Vadim lõpetas. Natuke filosoofilisem ja laiem küsimus. Kuidas me sinu hinnangul oleme jõudnud sellisesse olukorda, et Eesti riik on rikkam kui kunagi varem, aastal 2023 oleme uhkusega Euroopa Liidus olnud pea 20 aastat, niisamuti NATO-s, aga me nüüd enam ei suuda ülal pidada neid konsulaate, mida me oleme suutnud varasematel aastatel või aastakümnetel? San Francisco oma on uuem, ma saan aru, New Yorgi oma vanem. Kas tõesti see ainukene viis Eesti riigirahandust korda teha on ikkagi välispoliitika arvelt kärpeid teha või oleks mõistlikum ja ratsionaalsem vaadata üle tulumaksusüsteem, võib-olla ka pankade maksustamise küsimus, hinnata neid täiendavaid tuluallikaid, või lihtsalt ressursse nii palju ringi suunata, et vähemasti keset kriisi neid kärpeid ei peaks tegema? See mõjub ikkagi väga kummaliselt, et just nüüd on Eesti riik justkui pankroti äärel, igast viimsestki kohast tuleb kärpida.

Aitäh, hea küsija! Kuidas me siia oleme jõudnud? Tuleb vaadata, mis on tehtud riigieelarvega ja erinevaid poliitilisi otsuseid viimastel aastatel ja tuleb vaadata lihtsalt tuimalt neid numbreid. Umbes 2018. aasta eelarvest hakkas [asi käest ära] minema ja nüüd on miinus eelarves päris suur. Sellest tulenevalt on Vabariigi Valitsus otsustanud eelarvekärpeid teha. Kõik ministeeriumid neid paratamatult solidaarsusprintsiibile toetudes ka tegid. Välisministeeriumil on veel üks paha asi 2024. aasta eelarve mõttes, nimelt, 2021. aasta valitsus otsustas ka kärpida majanduskulusid ja tegevuskulusid, aga see kärbe jõustub tegelikult Välisministeeriumil 2024. aastal. Nii et me tegelikult saime nagu topelt järgmisel aastal, aga seda otsust ümber ei ole vaadatud. See on see olukord. 

Aga ma võin teid lohutada, hea küsija, et Riigikogu saab veel väga tõsiselt kõike arutada, ma arvan, vähemalt enne järgmist jaanipäeva. Tegelikult on ju veel üks päris suur eelarveauk riigi eelarvestrateegias, kui me vaatame 2025. aastast edasi. Sellel ei ole ka veel ju mingisuguseid tulusid konkreetselt ära kirjeldatud. Ehk ma ütlen kurvastusega, et ega see ei lõpe siin, need kärped ei ole lahendus sellele eelarve miinusele, mis on. Ja ega majanduse seis ei ole üldse hea. Meil on langenud ära ka turud, Saksamaal, Rootsis ja Soomes, mis on olnud meie põhilised ekspordiallikad või partnerid. 

Mida ma võin öelda, mida me tegelikult saavutasime ja mis on suur asi ja siin on tänu Riigikogule eelkõige ka, et me oleme ajanud väga selget poliitikat. Me saime 14 miljonit järgmiseks igaks neljaks aastaks, mis on Ukraina ülesehitamise protsessi Eesti enda investeeringute tegemine. Me oleme juba avanud ühe lasteaia ja ühe silla, nüüd tuleb lasteaia laiendamine. Miks ma seda siin ütlen majanduspoliitilise poole pealt? Ukraina ülesehitamise protsess saab olema, ma arvan, järgmiseks kümneks, viieteistkümneks, võib-olla paarikümneks aastaks meie regiooni ja võib-olla laiemalt maailmas üks selline majandust käima tõmbav protsess. Eesti tahab selles protsessis osaleda. Meil ei ole mastaapi raha mõttes, aga meil on kiirus ja otsustavus. Ehk siis ma väga loodan, et vähemalt see osa, mis nüüd saadi juurde, aitab meil selles suures protsessis oma koha leida. 

Mis puudutab seda, kas välispoliitika arvelt kärpida, siis ma ütlen, et jah, see ei ole üldse õige suund selles mõttes, et välis- ja julgeolekupoliitika käivad käsikäes. Meil on väga suured väljakutsed. See on märkimisväärne kärbe, kui peaaegu 5% töökohtadest tuleb koondada, aga ma võin öelda seda, et me absoluutselt ühtegi ülesannet täitmata ei jäta, need ambitsioonid on suured ja me teeme oma töö väga hästi ära, me ei langeta ka ühtegi standardit. 

Kuid võib-olla tuleviku jaoks mõtlemiseks, mida võiks arutada laiemalt konsensuspoliitika alusel, on see, et kui me oleme suutnud leppida kokku kaitsepoliitikas – ja see on konsensusotsus –, siis kas välispoliitika võiks olla osa sellest. Ma ei taha seda siin ministrina öelda, et mitte kõlada niimoodi: mitte minu ministeeriumist, vaid kõikidest teistest palun võtke. Aga see on laiem teema. Välisministeeriumi eelarve kokku on  järgmisel aastal 134 miljonit eurot ja kogu riigieelarve on suurusjärgus, kui ma ütlen peast õigesti, 17 miljardit. Selle raha eest tegelikult Eesti riik saab väga hea kvaliteediga julgeoleku- ja välispoliitikat. Meil töötab 700 inimest üle maailma. Kärpekohtadeks ongi meil kas kinnisvara või inimesed, meil rohkem ei ole midagi kärpida. 

Nii et selline on see seis. Aga ma ei kurda, viin ellu neid otsuseid ja teenime riik edasi.

Enn Eesmaa, palun!

Auväärt minister! Paar päeva tagasi ma tulin Oslost, kus olin töölähetusel parlamentaarse assamblee liikmena, ja küll oli tore vaadata, kui Norra pealinnas lehvisid saatkondade ees, nii Läti, Leedu kui ka Eesti lipp. Kusjuures Eesti lipp on otse Henrik Ibseni kortermuuseumi vastas, nii et saad nagu kaks head asja korraga.

Minu küsimus on see: kas oled ka oma kolleegidega [arutanud] – ja ma tean, et mingeid mõtteid on ka varem mõlgutatud –, et meie, Balti riigid, võiks teha senisest rohkem koostööd eriti kaugetes eksootilistes riikides, kus on võib-olla natukene liigne luksus omada Eesti saatkonda, Läti saatkonda ja Leedu saatkonda eraldi. Olen kuulnud, et Läti ja Leedu lähevad üheskoos maailmanäitusele Ōsakas. Eesti jääb kahjuks sellest kõrvale. Kas selliseid mõtteid on olnud?

Aitäh, hea küsija! On olnud küll. Meil ühtegi sellist konkreetset kokkulepet ei ole, aga see praktika on päris mitmetel riikidel juba üle maailma olemas. Näiteks Põhjamaadel on päris mitmetes linnades ühised esindused. Praegu me süvendame päris aktiivselt Põhjamaade ja Balti riikide koostööd. See formaat on olemas – NB8. Ma arvan, et see idee on igal juhul kaalumist väärt, sest meil, Eesti riigil on praegu esindatus täiesti puudu suursaatkonna ja saatkonna näol kogu Ladina- ja Kesk-Ameerikas, samuti nii-öelda Mustas Aafrikas. See on üks väga tõsine väljakutse. Ma kindlasti võtan seda soovitust kuulda, et liikuda mingisuguse praktilisema sammu poole ja mingi pretsedent luua.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Suur tänu! 

Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Head kolleegid! Jäänud on vaba mikrofon. Kõikidel Riigikogu liikmetel on võimalus registreeruda vabasse mikrofoni peale haamrilööki. Seda soovi kellelgi ei ole. 

Head kolleegid, tänane Riigikogu istung on lõppenud. Aitäh!