Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Nagu ikka tavaks, kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. Järgnevalt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Juhataja helistab kella.) Head kolleegid! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudetaks kehtetuks § 4 lõige 1¹.

Palun järgnevalt Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna minu hea kolleeg Ants Frosch on täna haigestunud, siis annan tema nimel ja loomulikult ka meie fraktsiooni nimel üle julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse [eelnõu], millel on üksainus selge eesmärk: teha Kaitseväe luurekeskusest kolmas julgeolekuasutus kaitsepolitsei ja Välisluureameti kõrval. Sama eelnõu on suur saal korra, 21. kuupäeval tagasi lükanud. Mis on vahepeal juhtunud? Me näeme, et Hamasi rünnaku puhul Iisraeli vastu ei suutnud Iisraeli luureteenistused, Mossad ja sõjaväeluure, mis on kindlasti ühed parimad maailmas, seda rünnakut ette näha. Või kui nad suutsidki, siis see informatsioon ei jõudnud valitsusse ja valitsus ei reageerinud piisavalt. Kui säärastel võimsatel luureteenistustel ei ole piisavalt kapatsiteeti eelhoiatuseks ja nemad ei suuda kõiki reeturlikke kavatsusi õigel ajal päevavalgele tuua, siis on ju küsimus selles, mida meie suudame – mida meie luureteenistused suudavad ja suudaksid teha. Selge on see, et kui sõjaaja kaitsevägi kasvab, siis julgeolekukontrolli ja reeturite tõkestamise ja vastuluure alast tegevust on vaja teha palju rohkem. Lihtsalt Kaitsepolitseiametil, kellel on palju funktsioone, on väga raske neid funktsioone vajalikus mahus täita. Seepärast peaks kaitseväeluurest saama kolmas julgeolekuasutus. Ja nagu ma ütlesin, seda ettepanekut me esitame seni, kuni need argumendid, mis on sisulised, jõuavad kõigile paremini kohale. Aitäh!

Austatud Leo Kunnas, ma ei näe siin ühtegi allkirja. Kui te nüüd ei ole elektrooniliselt esitanud … (Saalist öeldakse midagi.) Okei, aitäh! 

Palun Riigikogu kõnetooli, Mart Helme!

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Meid kõiki on vapustanud see, mis on toimunud praegu Iisraelis, ja siit on meil vaja kiiresti teha oma järeldused. Ja üks nendest järeldustest, mille tõttu me pöördume praegu valitsuse poole otsuse eelnõuga, on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoonakogusega ning anda reservväelastele vajadusel selleks ka finantsabi. Me nägime praegu Iisraelis, kuidas inimesed, kellel olid enesekaitsevahendid, suutsid paljudel puhkudel kaitsta enda ja oma pere, oma lähedaste elusid ja tõrjuda terroristide rünnakud tagasi. Me ei saa kunagi välistada, et sarnane asümmeetriline rünnak, mida me nägime praegu Iisraelis, võib toimuda Eestis. See on reaalselt võimalik. Seetõttu tuleb meil teha kiire järeldus ja astuda vastavad sammud ning sellekohase ettepanekuga pöördumegi praegu Vabariigi Valitsuse poole. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja neid menetletakse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd saame minna päevakorra juurde. Esmalt päevakorra täpsustamine. Nimelt, me jätkame tänasel istungil eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu 259 esimest lugemist. Pean siinkohal oluliseks teha veel ühe täpsustuse. Riigikantseleilt on laekunud kiri Riigikogu juhatusele. See on taotlus seoses rahandusminister Mart Võrklaeva lähetusega: "Palun asendada kolmapäeval, 11. oktoobril 2023. aastal Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" (259 OE) eelnõu esimese lugemise jätkamisel ettekandja rahandusminister Mart Võrklaev kliimaminister Kristen Michaliga."

Palun siinkohal Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Me jätkame küsimustega, kui ma õigesti mäletan. Õnneks ei pidanud minister tühja tulema. Küsimus on Rene Kokal. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea rahandusministri asetäitja! Ma küsin selle kohta, et me räägime siin summast, mille suurus on 5,89 miljonit ehk tegelikult pea 6 miljonit. Eelnõu kohaselt on see intresside katmine. Kas Rahandusministeeriumis või valitsuses oli ka mingisugune arutelu, mida saaks teha selle rahaga siis, kui seda raha mitte sinna panna ja kasutada see ära Eesti majanduse turgutamiseks ja aitamiseks?

Aitäh, hea küsija! Sellist arutelu vähemalt mina kliimaministri kapatsiteedis ei mäleta. Võib-olla rahandusminister oma kapatsiteedis sellise arutelu juures viibis. Ja olgu täpsustatud, ma ei ole mitte rahandusministri asetäitja, vaid asendaja. See on ilmselt kohane, valitsuse liikmed seda ikka teevad vahel.

Majanduse arendamisse me muidugi suuname hulga raha ja näiteks Kliimaministeeriumi valdkonnas, mida ma rahandusministri asendajana tahaksin väga kiita, me suuname suured summad renoveerimisse: 160 miljonit, mis annab inimestele võimaluse oma koduarveid paremini kontrolli all hoida, saada parem sisekliima, aitab energeetikale kaasa. Suur hulk raha läheb taristusse, näiteks Rail Balticu põhitrass läheb 50 kilomeetri ulatuses ehitusse. Ja on veel palju-palju erinevaid ettevõtmisi. Nii et majanduse arengusse suuname me palju suuremaid summasid. Sellest eelnõust tegelikult sünnib Eestile kasu. Eesti on ka varem saanud umbes 200 miljoni ulatuses või isegi ligi 300 miljoni ulatuses erinevaid laene ja laenuprojekte on ka tulevikus töös. Nii et Eestile on see kindlasti kasulik.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks, rahanduskomisjoni liige Maris Lauri!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 25. septembri istungil. Osalesid rahandusminister Mart Võrklaev ja ministeeriumi ametnikest Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Martin Põder ja sama osakonna nõunik Riina Laigo. Minister tegi eelnõust ülevaate ja seejärel arutati mõningaid teemasid, näiteks arengupanga tegevust ja ka seda, millised summad [kuhu] paigutuvad. Nimelt, sissenõutav kapital on [summa], mis tuleb nii-öelda kohustusena välja käia juhul, kui panga tegevus otsustatakse lõpetada ja pank likvideerida, aga jääb üles täitmata kohustusi. Selles ulatuses kohustuste nii-öelda realiseerimist otseses perspektiivis näha ei ole. 

Samuti räägiti üldse laiemalt garantiide realiseerumise riskidest. Sai osutatud, et riigieelarve seaduses on neid kulusid järgmiseks aastaks planeeritud tavapäraselt umbes 1 miljoni ulatuses kõikide rahvusvaheliste kohustuste peale kokku. Üldjuhul ei ole tulnud seda raha kasutada. Sai ka osutatud sellele, et potentsiaalsed kohustused ei ole kirjas riigieelarves kulude ja tulude ridadel seni, kuni need ei ole realiseeritavad. Need on lihtsalt võetud arvesse riigi võlakoormuse arvestamisel. Veel oli küsimus, millele eile minister juba vastas ja mis puudutas [mandaati], mille alusel [selliseid] otsuseid tehakse. 

Komisjonis tekkis küsimus, millist häälteenamust on eelnõu vastuvõtmiseks vaja. Eelmine eelnõu eeldas koosseisu häälteenamust, aga selles eelnõus oli kirjas, et lihthäälteenamust nõutakse. See tekitas Riigikogu liikmetes küsimusi, kuna riigi kohustuste võtmine on tavapäraselt eeldanud koosseisu häälteenamust. Seetõttu otsustati, et küsitakse arvamust Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. See arvamus on laekunud ja see osutab sellele, et eelnõu vastuvõtmine eeldab vähemalt 51 häält ehk Riigikogu koosseisu enamust. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. Martin, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid ja asendaja minister! Selliseid otsuseid on siin saalis aeg-ajalt olnud, et suurendame mõnes rahvusvahelises finantsinstitutsioonis oma osalust. Kõige lõbusam sealjuures on Rahandusministeeriumi ametnike selgitus, et see ei mõjuta meie positsiooni: riigieelarve positsiooni finantseerimistehing ei mõjuta! Kuna me anname raha välja, saame aktsiad vastu, ja kuna tegemist on finantseerimistehinguga, siis justkui nagu ei olegi raha liikunud. Aga tegelikult on see ikkagi nii, et meie anname 9 miljonit välja ja see raha on ju vaja kuskilt korjata. See raha korjatakse kokku, noh, ma ei tea, suhkrumaksuga või automaksuga või käibemaksuga või nagu meile Mart Võrklaev ütleb: raha läheb igale poole. 

Antud juhul räägime 9 miljoni euro saatmisest ühele pangale. Mis me selle eest vastu saame? Seda me üritasime eile ministrilt välja pinnida ja saime mingisuguseid loosungeid punalippudest. Tegelik tõde on see, et mitte midagi ei saa vastu. Mitte kõige vähematki ei saa vastu! 

Jaa, muidugi, formaalselt saame vastu osaluse suurenemise. Osalus on meil seal null koma midagi, ja siis suureneb null koma midagi pealt null koma null-null midagi protsendi võrra ehk kriipsu võrra. Jah, teoreetiliselt saame osalust vastu, aga kui me praktiliselt räägime, mis me siis vastu saame? 

Saime selgeks, et laenutingimusi see meil ei paranda. Selles mõttes ei peagi parandama, et me oleme ühed omanikud, väikesed küll, null komaga midagi seal omanikud, ja omanikud võivad sealt laenu võtta, aga võivad ka mitteomanikud laenu võtta. Ja laenu tuleb võtta ikka turutingimustel, vahet ei ole, kui suur su osalus seal on või kas sul seal üldse osalust on. Laenu saame võtta maailmas nii palju, kui tahame, ja nendel turutingimustel, nagu saame. Meie osaluse suurenemine selles pangas mitte mingil moel ei paranda meie laenusaamist sealt. 

See ei paranda ka meie otsustusõigust laua taga. Oi, kuidas Eesti ametnikele ja ametnikustunud poliitikutele meeldib kasutada luitunud fraasikest: "Aga me oleme laua taga!" Me oleme laua taga! Tegelikult me oleme tavaliselt seal laua taga, suu kinni. Oleme seal laua taga, aga midagi me ei ütle. Põhjus on väga lihtne: aktsionär, kelle osaluse suurus on null koma midagi protsenti, võib seal laua taga ju ühte‑ või teistpidi hääletada, aga ausalt öeldes kellelegi korda see ei lähe. Ja sellega meie laua taga olemine piirdubki.

Kui me küsime – see on muide väga suur [tegur] kõikide nende rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide puhul –, et äkki me saame siis mõnele võimekale, tublile eestlasele mõne silmapaistva ja väärika, kõrgepalgalise ja mõjuka ametikoha, siis no tutkit, ei saa. Ei ole ette nähtud! Nii väikese osalusega [riigi] inimestele pole ette nähtud, 9 miljoni eest me mõnele eestlasele ametikohta ei osta. See on selge. Selleks oleks vaja rohkem raha kulutada. Nii et seda ka ei saa. 

Aga mis me saime teada eile sellest arutelust, on see, et tegelikult on sellel pangal raha juurde vaja sellepärast, et raha valatakse Ukrainasse. Kui palju sellest rahast [kulub selleks], et Ukrainas midagi üles ehitada, ja kui palju sellest ära varastatakse? Selle diskussiooni peaks kuskil ikkagi avama, sest see oleks päris diskussioon. 

Ma kindlasti tahaksin Eesti 200‑lt küsida, kuidas edeneb 6,5 miljoni kättesaamine Johanna-Maria Lehtmelt, et Ukrainat aidata. See on ka osa sellest pildist. Aga ma arvan, et ma vastust ei saa. Meil käis täna hommikul fraktsioonis külas Kaitsepolitseiameti peadirektor, kellelt me ka tahtsime teada, kuidas edeneb Lehtme asja uurimine. Ja saime teada, et ega ei edenegi – ei paku huvi. Liiga väike summa. Palju olulisem on läbiotsimiste ja muude asjadega ajada taga Kert Kingo 6000‑eurost kuluhüvitist ja Parvel Pruunsilla 3000‑eurost toetust kohalike omavalitsuste valimise kampaaniasse. Natuke kõrvaline teema, aga väärib äramainimist. 

Kas me siis sellelt intressitulukest saame? Omanikud ikkagi intressitulukest vähemalt peaksid saama või, ütleme, dividenditulu. Ei saa! Dividendi ei maksta seal kunagi välja, see on selline pank, kus dividenditulu ei maksta. Ega see ei ole mingi Swedbank, mille omanikud on meil siin terve hulk ministreid, ka mõned asendusministrid äkki. Dividenditulu ei saa ka, sellepärast et see läheb kohe sinna panka tagasi. 

Nii et aru me ei saa, miks me seda tegema peame. Selle tõttu meie teeme ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 259 esimene lugemine lõpetada. Aga just hetkel laekus meile EKRE fraktsioonilt ettepanek eelnõu 259 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamist ette valmistama, aga enne, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma võtaksin või ma ütlen siis kindlas kõneviisis, ma võtan kümme minutit vaheaega enne seda hääletamist.

See õigus teil on. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu 259 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 259 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. oktoober kell 17.15.

Head kolleegid! Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Martin Helme algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 27 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Atmosfääriõhu kaitse seadus on meil kehtinud alates 2016. aastast ja seda on terve hulk kordi muudetud. Rohkem kui paarkümmend korda on sellesse seadusesse tehtud muudatusi. Aga üks väga oluline aspekt selles seaduses on jäänud muutmata. Sellise nimega seadusest tavaliselt, ma kujutan ette, kodanike pilk võib kuidagi üle libiseda, kui näiteks peaks olema uudis, et räägiti atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmisest. Aga ma kujutan ette, et meedia isegi, ma ei tea, ei pane seda pealkirja. Arvan samuti, et ka paljudele siinsetele kolleegidele ei tundu see seadus niivõrd oluline, et selle üle peaks pikalt arutama. Siiski loodan, et selle muutmise eelnõu tutvustamisega ma suudan teile mõistetavaks teha, miks see muudatus on oluline. 

Minu enda lähem kokkupuude selle seadusega algas 2019. aasta paiku, ma arvan. Olen seda seaduse[sätet], millest tänagi juttu tuleb, arutanud mitmete Rahandusministeeriumi ametnikega sellest aspektist, et kas see seadus vastab direktiivile selle punkti osas, mis on direktiivist üle võetud, või ei vasta. Vaidlus on käinud selle üle, kas shall be tõlgitakse eesti keelde kui kindlas kõneviisis olev tegevus või pigem tingivas kõneviisis. Ehk küsimus on selles, kas shall be used tuleks üle võtta kui "võiks kasutada" või tuleks üle võtta sellisena, nagu ta praegu meie seaduses on, kus on kirjas "kasutatakse". Jutt käib selle raha kasutamisest, mis riik teenib CO₂-kvootide müügist. 

See on jälle üks selline näide, et on võimalik keerulise nimega seaduses, mis justkui räägib õhust, panna mingi klausel kehtima sellisena, mis on rangem, kui direktiivis nõutud, ja mis seob Eesti valitsuse ja Riigikogu käsi selles osas, kuidas kasutada riigieelarve vahendeid. Aeg-ajalt seda teemat Eestis arutatakse ka meedia vahendusel, mitte küll väga sellise esikaane teemana, aga teemaks on meie riigieelarve ja kui palju sellest on üldse veel jäänud seda osa, mille [kasutamise] kohta valitsus või valitsuskoalitsioon või ka Riigikogu saab üldse otsuseid teha, ja kui palju on seda, mis on juba seadustega lukustatud, kui palju on juba ette ära öeldud. 

See tegelikult on probleem, et Eesti riigieelarvest on väga suur osa, üle 80% rahast, juba enne, kui valitsus ja hiljem ka Riigikogu eelarvet arutama hakkavad, ette ära jagatud. Olgu need mingid rahastused, mis seotakse protsendiga sisemajanduse kogutoodangust või mõne muu näitajaga. See tähendab seda, et muutuvas maailmas toimetades ei saa riik muutunud oludele oma eelarvega piisavalt paindlikult reageerida. Kui pisut utreerida, siis võiks öelda, et kui nüüd natuke veel Riigikogus pingutada ja viia 100%-ni eelarve jaotamine seaduste alusel, siis kaoks nii valitsusel kui ka Riigikogul selle teema arutamise vajadus ära. Aga ma arvan, et see ei ole hea juba kas või sellepärast, et me tegelikult ei oska ette näha, kuidas elu võib muutuda. Viimased aastad on väga-väga hästi näidanud, kui kiiresti maailm võib muutuda ja millised uued olukorrad võivad tekkida, millele on vaja reageerida. Ja [vajalikud] summad ei ole üldse väiksed. 

Tulles nüüd [eelnõu] juurde, siis see ei ole otseselt [eelarvega] seotud, aga kaudselt ikkagi on. Kui ma püüdsin selle aasta riigieelarve seletuskirjast leida, kui palju siis prognoositakse CO₂ tulusid järgmisel aastal, siis erinevalt varasematest aastatest, kui see tulu oli kenasti välja toodud, sel aastal ma erinevate otsingusõnadega seletuskirja läbi vaadates ei suutnud seda tulunumbrit leida. See on kurb. See on jälle üks väike, aga minu arust märgiline näide sellest, millele on tähelepanu juhtinud paljud saadikud nii koalitsiooni kui opositsiooni poolt: eelarve ei ole arusaadav. Küll on selles eelarves terve rida kulutusi, mille kohta on öeldud, et finantseeritakse CO₂-kvoodi müügi tulust. 

Noh, võib ju mõelda niimoodi, et olukorras, kus meil on rahandusminister, kes teemat ei valda, nagu meil täna on, on mõnes mõttes hea, kui on selline etteantus seadustes, et summad on juba kusagil ära seotud, ilma et rahandusminister seal askeldama saaks hakata. Aga ma arvan, et see on pigem ajutine nähtus, et meile on selline rahandusminister sattunud, ja seetõttu tuleks minu arust paindlikkust juurde tuua. 

Eelarve kohta veel nii palju, et seda prognoosi tegelikult oleks vaja näha, nagu ka muid prognoose, sest teatavasti kulutusi plaanitakse eelarves vastavalt tuluprognoosidele, mitte niivõrd vastavalt tegelikele tuludele. Huvitav oleks näha, kui palju valitsus järgmisel aastal loodab CO₂-kvoodi müügist teenida. Taustainfona: kui kvoodi hind jääb tasemele, kus ta selle aasta oksjonitel keskmisena on olnud, see on 86 euro ringis, ja Eesti müüb veidi alla 5 miljoni ühiku, siis see toob eelarvesse 370 miljonit eurot tulu, mis ei ole sugugi väike raha. Eelmise päevakorrapunkti juures me siin vaidlesime selle üle, kas 9 miljonit paigutada panga kapitali juurde või mitte. Me rääkisime eile Ukraina laenu intresside kustutamisest, 6 miljonit, aga siin me räägime circa 400 miljonist. Kui kvoodi hind peaks tõusma 100 euroni tonni eest, siis on riigi tulu 430 miljonit. 

Tagasi eelarve juurde. Kui prognoosis on arvestatud 100 euroga tonn, siis see tähendab, et valitsus on saanud planeerida 60 miljoni võrra suuremaid kulutusi. Selle raha puhul on veel minu arvates see hea omadus, et kui mõned eelarve tulu- ja kulunumbrid võivad tunduda pisut sellised, ma ei oska öelda, kas just virtuaalsed – võib-olla päris mitte, sest lõpuks ikkagi ju liigub päris raha ka –, aga siin on asi väga konkreetne. Oksjonid ja kalender on ette teada, ühikute arv, mis riik müüb, on ette teada, ja oksjonipäeva lõpuks on ka teada, mis oli selle konkreetse päeva oksjonihind. Ja raha laekub ka jooksvalt. Nii et circa 400 miljonit tulu Eestil sealt tulemas on. 

Kui me vaatame nüüd neid teemasid, mis räägivad sellest, et Eestil on küll põlevkivi ja energeetilise julgeoleku mõttes me saaksime hoida ja peaksimegi hoidma valmidust sellest vajadusel ka elektrit toota, siis tihti kasutatakse argumenti, et põlevkivielekter ei pääse turule, sest ta on niivõrd kallis. Jällegi, see kallidus on tegelikult väga kunstlik. Kui me mõtleme sellelesamale 86-eurosele CO₂-kvoodi tonni hinnale, siis see on puhas administratiivne, ideoloogiast kantud lisakoormis fossiilsest kütusest energia tootmisele. Just see teeb põlevkivielektri tootmise kalliks. Tegelikult võiks ja saaks elektri tootmine märksa odavam olla. 

Kui me vaatame oma põlevkivist loobumise plaani juures näiteks Saksamaa poole, siis Saksamaa teatavasti on olnud maailma ja Euroopa imelaps rohepöörde läbiviimisel. Sakslased on kahekordistanud oma [roheenergia] tootmise paarikümne aasta jooksul, ehitades kõvasti taastuvenergiavõimsusi, aga see energiatoodang on kasvanud napp paar protsenti. Neil ei ole suurt tulu sellest tulnud ja see on põhjus, miks Saksamaal on elekter väga kallis. Aga teine asi on see, et kui me nüüd vaatame paari viimast aastat ja ka prognoosi järgmiseks aastaks, siis Saksamaa kivisöe kasutamine kasvab, sest Vene gaas nende majandust enam energia mõttes ei toida. Sakslased on pidanud hakkama kivisöest energiat tootma, et nende majandus elus püsiks. 

Kogu Euroopa Liidu peale on riigid sel aastal kokku korjanud selle kvoodimüügiga 34 miljardit eurot. Jällegi, need numbrid on selles mõttes olulised, et kui kusagil keegi hõiskab, et vaat kui hea suur tulu, 34 miljardit, siis tegelikult on sellel asjal ka teine ots. See 34 miljardit on majandussubjektide käest kokku korjatud. Me võime öelda, et seda maksavad fossiilsete kütuste kasutajad, aga tegelikult lõpuks maksame selle kinni meie kõik. Ega neid kütuseid ei kasutata selleks, et need lihtsalt ära põletada, vaid nendest saadud energia abil tehakse kõike seda, mida meil eluks vaja on. 

Nüüd tulen tagasi vaidluste juurde, mis ma Rahandusministeeriumis omal ajal pidasin. Seal oli tunda ametnike tugevat soovi veenda mind selles, et meie seaduse praegune redaktsioon mitte ainult ei ole õige ja vajalik, vaid on ka kooskõlas Euroopa direktiiviga, mis asja reguleerib. Nii see loomulikult ei ole. Direktiivi eestikeelne versioon on samuti saadaval, sest teatavasti Euroopa Liidus on kõik õigusaktid saadaval kõigi liikmesriikide keeltes. Ja selles ametlikus [tekstis] ongi kirjas, et kvoodimüügi tulu v õ i k s  valitsus 50% ulatuses kasutada rohe- ja kliimaeesmärkide elluviimiseks. Meie tänane seadus ütleb väga jäigalt: k a s u t a t a k s e. Ja kui me mõtleme siin tagasi COVID-i kriisile, kui me mõtleme ka praegusele julgeolekuolukorrale, siis ausalt öeldes ei näe mina ühtegi põhjust, miks me peaksime iseenda vastu olema karmimad ja rangemad, kui Euroopa direktiiv nõuab. 

Ja kui me vaatame nüüd juba alanud eelarve menetluseprotsessi ja mõtleme kõigele sellele, mida meile Kaja Kallas ja Mart Võrklaev on rääkinud riigi rahanduse raskest seisust – jätan siin [lahkamata], kuidas see Kaja Kallase juhtimisel on tekkinud –, siis siin me ei räägi, et hoiaks kusagilt kokku mõnikümmend tuhat või miljoni. Me räägime julgelt paarisajast miljonist, mis on pool aastasest oodatavast CO₂-kvootide müügist saadavast tulust. Mina ei ole saanud [oma küsimusele] veenvat vastust ja ma täitsa siiralt ja tõsimeeli loodan, et kuigi keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata, [seda ei juhtu]. Minu arvates ei ole see põhjendatud. Samas ma saan aru, et siin saalis on terve hulk inimesi ja meie koalitsioon koosneb inimestest, kes ideoloogilistel põhjustel soovivad rohepööret, nui neljaks, ellu viia. 

Aga jällegi, tuleme päriselu juurde tagasi, tuleme meie eelarvesituatsiooni juurde tagasi, tuleme tagasi selle juurde, kuidas praegune koalitsioon on läinud raha võtma suurte perede taskust, kus tõusevad maksud niimoodi, et kogu riigi elanikkond ja ettevõtted kannatavad. Väga hea näide, et teatud numbreid võrreldavaks muuta: automaksust loodetakse korjata 230 miljonit. Pool CO₂-kvoodi tulust on umbes sama suur number. Ma tulen jälle Saksamaa näite juurde. Saksamaa ju ka on kogu aeg hüüdnud meile loosungeid ja seda rohepööret eest vedanud, aga täna nad kasvatavad oma kivisöe kasutamist, sest nad saavad aru, et rohepööret ei saa niimoodi teha, et oma majandus välja suretatakse. 

Seepärast oleks ka meil mõistlik teha muudatus sellessesamasse atmosfääriõhu kaitse seadusesse, mis esmapilgul justkui üldse raha ja eelarvet ei puuduta, ja tuua oma eelarvevahendite kasutamisse paindlikkust juurde. Ma loodan, et need koalitsiooni liikmed, kes seda mõttearendust kuulavad, viivad selle ka rahandusministrini ja peaministrini, kes saavad kaaluda, kas äkki on mõistlik praegusel raskel ajal maailma päästmise asemel tegeleda Eesti päästmisega ja kasutada neid CO₂-kvoodi rahasid kusagil mujal, näiteks riigikaitses ja [muudes] kriitilisemates kohtades, arvestades tänaseid olusid. Ideoloogiliste ja maailma päästvate ideede juurde võiks jälle tagasi tulla siis, kui olukord on rahulikum, kui majandussituatsioon on parem, hea. Minu hinnangul me teeme asju tagurpidi, kui me kõigepealt kägistame ära oma majanduse, muudame inimeste elutingimused halvemaks ja samal ajal loodame, et inimestel ja ettevõtjatel leidub energiat tegeleda selliste kaugete, kohati ka natuke segaste ja põhjendamatute maailmaparanduslike ideedega. 

Head kolleegid! Mina kutsun teid üles kõigepealt lugema see eelnõu ja selle seletuskiri läbi. Sellel on üks väga hea omadus: eelnõu ise on ühelauseline. Kujutage ette, soovime muuta ainult ühte sõnapaari! Seletuskiri ei ole ka pikk, üks lehekülg. Aga selle mõju on julgelt paarsada miljonit. Ma arvan, et me ei ole täna nii rikkad, et siduda need paarsada miljonit mingite eesmärkidega, mis on lihtsalt segased, ja mille täitmine ei ole esiteks sugugi kindel. Ja teiseks, minu hinnangul on osa rohepöörde eesmärke, kui need peaks ellu viidama, suisa ohtlikud meie elukeskkonnale, meie loodusele ja nii edasi. Nii et mina kutsun üles teid seda eelnõu mitte tagasi lükkama, vaid otse vastupidi, toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ettekanne oli väga pikk ja põhjalik, aga vaatamata sellele on mõned küsimused siiski. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt pean siin inimestel ajaloolist mälu natukene turgutama. Siis, kui EKRE, Isamaa ja Keskerakond valitsuses olid, siis mina keskkonnaministrina ja ilmselt ka sina, Rain, saime tohutut kriitikat, kuidas me ei pane 100% CO₂ rahast kohe kliimaeesmärkide täitmiseks, ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd mõned päevad tagasi sai küsitud maaelukomisjonis praeguse regionaal- ja põllumajandusministri käest, kuidas siis täna lood on. Kui palju te panete sellest CO₂ rahast nende tegevuste jaoks? Konkreetset vastust ei tulnud, aga sain aru, et suhe on täpselt sama, 50[%]. Ja siit mu küsimus ka. Äkki sa oskad arvata, miks selline silmakirjalik käitumine koalitsiooni poolt? Üks jutt oli omal ajal selline ja nüüd on teistsugune. Aga igal juhul ma toetan seda mõtet, mis sa välja tõid, et on mõistlik anda Vabariigi Valitsusele vabadus seda raha kasutada nende asjade jaoks, mida on riigis tegelikult vaja.

Aitäh! Hea küsimus, hea kolleeg! Kõigepealt, jah, võib-olla see korra lahti rääkida, et tõepoolest on Euroopa direktiivis regulatsioon, mis ütleb, et poole rahaga tehke, mida ise heaks arvate, ja poole võiksite kasutada rohe-eesmärkideks. Eesti seadus on rangem ja on nõus sellega, et poole võib võtta riigi tuludesse ja kasutada selleks, milleks vaja on, aga teise poole peab panema rohe-eesmärkide täitmisse.

Mis puudutab tänase ministri vastust, siis ega täpselt ei tea ju, kust see tõusetub. Mul on mõned hüpoteesid. Esiteks, ta ei pruugi olla süvenenud atmosfääriõhu kaitse seadusesse. Nagu ma ütlesin, see ei ole võib-olla selline seadus, mis ministritele esimese asjana nagu pähe turgataks. Aga teisipidi jälle ma olen üsna veendunud, et nii nagu olime meie sinuga, hea kolleeg Kokk, on ka tänane minister, kes selle eest vastutab, seaduskuulekas. Kui seadus ütleb talle kindlas kõneviisis, et ta peab pool rahast kusagile panema, siis seda ta kindlasti teeb.

Aga silmakirjalikkus on tõepoolest see, et sellel ajal, kui meie valitsuses olime, saime me tõepoolest sarjata kõvasti just selle teise, selle vaba poole eest, et miks me seda ka ei pane. Ja loomulikult nii Rahandusministeeriumis kui ka Keskkonnaministeeriumis on terve hulk ametnikke, kes mõtlevadki niimoodi, et see on linnupojakese raha ja andke see kõik linnupojakesele. Aga tegelikult riigi tegevust peab vaatama laialt ja valdkondadeüleselt. Tulen tagasi selle juurde, et kui on rasked ajad, siis tuleks raha kasutada selleks, et rasketest aegadest kiiremini ja lihtsamalt üle saada. Aga paistab, et tänasele ministrile on kas ametnikkond või võimuliidu juhtpoliitikud andnud selge suunise, et 50%, ja ei grammigi rohkem. Ja loomulikult seda kuskil ei afišeerita, sest siis tuleks see silmakirjalikkus ka Eesti inimeste jaoks eriti selgelt esile.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina olen üldse seda meelt, et kogu raha, mis sellest CO₂-[kvootide] müügist tuleb, peaks minema Eesti infrastruktuuri arendamisse. Meie infrastruktuur on vana, on amortiseerunud, me sõidame siin mingisuguseid niinimetatud tugimaanteid mööda ja hüppame seal üles-alla, sest need on nii ära vajunud, need on nii lohkus, need on nii paigatud. Ja kõik see tähendab seda, et me tegelikult tekitame ülemäärast atmosfäärisaastet. Ei ole võimalik ökonoomselt sõita, sest infrastruktuur on vananenud. Aga sama kehtib muide ka igasuguste muude infrastruktuuriobjektide kohta, olgu need sillad või elektriliinid või mingid muud trassid, gaasitrassid ja nii edasi. Kõik see raha peaks minema infrastruktuuri arendamisse ja sedakaudu oleks tegelikult loodushoid palju suurem. Või mis on sinu arvamus sellest?

Aitäh! Jaa, minu arvamus on samasugune. Me oleks pidanud juba ammu ja palju jõulisemalt oma infrastruktuuri arendama, sest see on üks olulisi tugisambaid selleks, et majandusel saaks hästi minna. Ja kui siin praegu on progressiivses läänes levimas selline ideoloogiline mõtteviis, mis ütleb justkui, et kui sul rahaliselt või majanduslikult läheb hästi, siis sa oled järelikult halb inimene ja igavesti looduse kurnaja, siis tegelikkus on teistsugune. Loodushoid nendes maailma riikides, kus elatustase on kõrgem, on ka palju paremal tasemel. Ma olen seda energeetikadebattides palju öelnud, et minu arvates töötavad teadlased, nii nagu kõigi teistegi ametite esindajad, üldiselt paremini soojas toas. Nad saavad rohkem oma tööle pühenduda, kui infrastruktuur on selline, mis võimaldab tööle jõuda ja tööd teha heades tingimustes. Ja kui teadlane saab tööle keskenduda, siis ta saab kindlasti töötada välja lahendusi, mis aitavad kaasa sellele, et inimeste elujärg oleks parem, aga teisipidi aidata kaasa ka loodushoiu eesmärkidele.  

Ma toon siin välja võib-olla ühe probleemi veel, mis ka Eestis selle teemaga haakuvalt lahendamist vajaks. See on meie looduskaitseseadus, mis väga selgelt defineerib loodust kui midagi inimesest eraldi seisvat. On inimene ja on loodus. Ma arvan, et päris põhimõtteline nihe toimuks, kui me looduskaitseseadusse tooksime tagasi selle mõtte, mis tegelikkust palju paremini kajastab, ehk et inimene on ka osa loodusest. See seaks asjale vaatamisel hoopis teise perspektiivi ja võib-olla aitaks vähendada selliseid mõtteavaldusi, nagu olid paar päeva tagasi noore Riigikogu kolleegi kirjutatud artiklis, kus öeldi, et aga 500 000 aastat tagasi ju sildasid ja teid ei olnud, aga loodus ikka oli. See on ju ühtpidi tõene lause, aga teisipidi, mis on sellise hüüatuse mõte või panus sisulisse debatti, jääb väga küsitavaks. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Teate, mina olen natukene kimbatuses selle asjaga seonduvalt ja ma mõtlesin küsida, et äkki teie saate olla mulle abiks selle kimbatuse ületamisel. Ühelt poolt see eelnõu on esitatud selleks, et seda CO₂-kvootide süsteemi rakendada mõistlikumalt, rohkem kooskõlas põhiseaduse üheks alusprintsiibiks oleva riikliku iseseisvuse ideaaliga ja nii edasi. Aga teisest küljest minu parima arusaamise kohaselt, olgugi et ma ei ole valdkonna asjatundja, kogu see CO₂-kvootide süsteem on üks suur räkit ja pettus. Siin ma olengi nüüd natuke kimbatuses selle asjaga. Olukord on justkui selline, et ma peaksin nüüd otsustama, kas me peaksime seda kommunismiprojekti natukene paremaks tegema, tegema seda kommunistlikku projekti natuke paremini, kuigi tegelikult ma tunnen, et kogu see kommunistlik projekt tuleks lihtsalt põhimõtteliselt ajaloo prügikasti visata, kuna sellest ei ole planeedi kliima tuleviku seisukohast mingit kasu.

Aitäh! Mul ei jää üle muud kui nõustuda kriitikaga ja teil on tõesti põhjust olla kriitiline. Ühtpidi saabki seda minu ja Martini esitatud eelnõu vaadata kui midagi sellist, et me oleks justkui alla andnud ja leppinud sellega, et kui me selle supi sees juba hulbime, siis viskaks paar lihatükki juurde, et supp vähemalt maitsvam oleks. Tõsi ta on. Ka mina parema meelega näeks seda, et Euroopa – kes on tegelikult energeetika mõttes sattunud väga kriitilisse olukorda, sest etendati rohepööret, kasutades Vene gaasi, aga nüüd Vene gaasi enam ei ole ja on välja tulnud, et rohepöördest ka abi ei ole – võiks ju sellest kvootide süsteemist loobuda. 

Küll aga tajudes reaalsust ja Eesti väiksust, ma saan aru, et me võime hätta jääda teiste veenmisega, et sellest süsteemist [võiks] loobuda. Nagu te väga õigesti ütlesite, tegemist on suure räkitiga, tegemist on sellega, et korjatakse lisamaksu näol elanikkonnalt, nagu ma ütlesin, 34 miljardit. [See] on tänase kuupäeva seisuga, poolteist kuud on veel minna, jõuab veel mõne miljardi koorida. 

Aga lisaks on see ka muudetud selliseks vabalt kaubeldavaks finantsinstrumendiks. Me mäletame, et paar nädalat tagasi juhtus Eestis selline asi, kus ajalehest sai näha pilte, kuidas pangadirektorid hõlmade lehvides ja naerul nägudega marssisid peaministri audientsile, mille nad olid saanud väga kiiresti ja sujuvalt. Ja tunni aja pärast marssisid nad sealt välja ja kõik naeratasid, ütlesid, et oh, näed, leppisime hea lahenduse kokku. Pangamaksu ei tule, selle asemel võtavad pangad ja viivad selle kasumi, selle kapitali, mida murena esitati, siit kiiresti Rootsi ära, enne seda, kui järgmisel aastal tulumaks grammike kõrgem on ja millest Eestisse rohkem jääks.  

Ma arvan, et niisugust pilti saaksime me näha ka Brüsselis. Aga sinna ei läheks mingisugused Ida-Euroopa filiaalide juhid, vaid sinna läheks hõlmade lehvides juba suurte pankade direktorid. Ilmselgelt ei läheks nad mitte Kaja Kallase juurde, vaid mõne Euroopa [juhi] juurde, ja teeksid talle ka selgeks – noh, ma usun, et neil selleks rohkem aega ei läheks kui tund –, et see hea idee ei ole. Eestlastele on ikka olnud tuntud tegelane Kaval-Ants. Mõnes mõttes me saaksime teha siseriiklikult otsuse käituda Kaval-Antsuna ja [anda] nende rahade kasutamine vabaks. Me ju näeme, kui valus ja põletav probleem on energia hinnad, võiks eraldada selle 400 miljonit sihtotstarbeliselt selleks, et energia hinnad alla tuua. Sisuliselt saaks selle kokku korjatud raha ühiskonnale tagurpidi tagasi anda. Vähemalt muinasjuttudes ja rahvajuttudes on kavalantsulik tegutsemine rohkem edu toonud kui [endast] suurematega päris niimoodi rinnakuti kokkuminemine.  

Nii et selline võimalus meil tekib, kui me selle seadusemuudatuse vastu võtame. Hakkaks sealt otsast pihta. Ja võtame näite sellest, kuidas Eesti vaatamata oma väiksusele on IT-vallas maailmas päris suur, kuidas meie inimesi ikkagi kuulatakse selles vaates poliitilisel tasandil. Ka ettevõtjad ütlevad, et maine tegelikult läheb ees ja tänu sellele on võimalik leida kliente ja nii edasi. Uskuge mind, kui me selle ära teeksime, et võtakski selle raha ja paneks täissumma, aga tagurpidi energia hindadesse, siis turgutaks see tugevasti meie majandust, ettevõtjatel sisendihinnad langeks ja nii edasi. Küll siis mõni suur veli ka vaataks, et ohoo! Võib-olla see olekski piisav, et kogu süsteem kukuks kokku. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea sõnavõtja! Kas sulle ei tundu, et kogu see rohepööre on justkui selline tööstusrevolutsiooni alguse aegne masinapurustajate liikumine? Sest me läheme ju tehnoloogia ja arengu suhtes täiesti tagasi. Kui hüdrotehnoloogia annab ühe sisse pandud ühiku kohta 70 tagasi, kivisüsi ja põlevkivi 40 tagasi, siis tuul ja päike annab 2–4 ühikut tagasi ja vesinikutehnoloogia lausa, kui 100 [ühikut] paned sisse, siis 20 saad tagasi. Nii et tegelikult kogu see raha, mis sinna valdkonda topitakse, on ju sisuliselt sama kui raha auku ajamine ja kogu meie tehnoloogilise arengu ümberpööramine. Tulemus on katastroofiline, aga meie paneme ikka riigina raha sinna. Kuhu see viib meid? 

Aitäh! Hea küsimus, hea teematõstatus! Mul juba mõnda aega on vaimusilma ees olnud pilt sellisest tagurpidi püramiidist. Aga ma saan aru, et võib-olla ma peaksin siin disaini- ja kunstitudengitega suhtlema. See tagurpidi püramiidi kujund võib-olla ei ole päris hea, ehk neil tuleb parem kujund pähe. Aga mida ma tahan öelda, on see, et meil praegu on administratiivselt loodud süsteem, kus asjad, mis energeetiliselt on tasuvamad – nagu seesama fossiilkütuste kasutamine energia tootmiseks näiteks, võrrelduna tuule- ja päikseenergiaga –, on rahaliselt, majanduslikus mõttes muudetud kahjulikumaks. Ja ma arvan, et see on selline fundamentaalne lõhe, mis saab kesta mingi piiratud aja. Me saame seda mängu endale etendada ainult mingi piiratud aja, aga ühel hetkel, vabandust väljenduse eest, see lihtsalt lendab vastu taevast. Selles mõttes, et sellise keerukusega ühiskonna üleval hoidmine, nagu on täna Eestis, nagu on kogu arenenud maailmas, nõuab tegelikult väga suurt energeetilist sisendit. 

Kui me tõesti läheme selle peale, et teeme endale energeetilises mõttes kahjulikke otsuseid, siis võibki tulla see kahanemine, millest siin mõned ideoloogid unistavad. Nad ütlevad küll sinna ühe sõna ette: kestlik kahanemine. Ma ütleksin, et kui me ise õigel ajal mõistlikke otsuseid ei tee, siis see kahanemine ei tule kestlikult, vaid tuleb hirmus suure ja valusa pauguga. 

See, et Euroopa Liit oma rohepööret nimetab majandusprojektiks, on ka üks selline, no "häma" on pehme sõna selle kohta. Selles mõttes, et see majandus näeb välja niimoodi, et maksude ja koormistega korjatakse aina suuremaid summasid rahvalt kokku ja need suunatakse harudesse, mille lobistid on koridorides edukamad. 

Ja selle kohta üks hästi illustratiivne lugu mõne aasta tagusest vestlusest ühe meie energeetikavaldkonna olulise tegijaga. Ta ütles, et kui tema oli alles oma karjääri alguses, siis ta osales Saksamaal ühel konverentsil, kus sakslased põlevi silmi oma rohepöördest, Energiewende'st, energiapöördest rääkisid. Ja see Eesti mees, kes on füüsikat õppinud, energeetikat tunneb, läks oma sõnul ühe Saksa energeetika grand old man'i juurde ja ütles: "Härra, see, mis te räägite ja mille kohta te neid ilusaid värvilisi slaide näitate, ei saa ju töötada. Füüsikaseadused ei toeta seda." Mille peale grand old man Saksamaalt patsutas talle õlale ja ütles: "My own business. Sa tegele oma asjadega. Koridorides liigub palju raha." Ja see ongi täpselt see, mis see rohepööre on. Koridorides on räägitud välja suured rahad. Aga need suured rahad peavad kuskilt tulema.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin on hästi palju räägitud sellest CO₂-kvoodi ühikuhinnast. Ma olen ka varasemalt küsinud ja küsin nüüd sinu käest uuesti, sest mina ka ei ole selle valdkonna spetsialist ja minu jaoks on täiesti segane, kuidas täpselt see palju räägitud CO₂‑kvoodi ühikuhind kujuneb. Millistest parameetritest näiteks lähtutakse? Kuidas see hind on kujunenud?

No see hind kujuneb niimoodi. Kunagi, õige mitu aastat tagasi, kui see kvoodisüsteem kehtestati, siis, ma arvan – ma võin nüüd selles faktis eksida, et kuidas see esimene hind tekkis –, aga kusagile 5 euro kanti oli ühiku hind. Ja plaan oli selline ja see plaan on jõus, et iga aasta turul olevate ühikute arv vaikselt väheneb. Ja kui samal ajal ei vähene vajadus nende ühikute järele ehk ei pakita kokku CO₂‑kvoodi alla minevaid tegevusalasid – nagu ma äsja rääkisin, Saksamaa näiteks suurendab kivisöe kasutust –, siis see tähendab seda, et pakutav kaup väikeste sammudega väheneb, aga nõudlus püsib sama või nagu me nüüd teame, koguni kasvab. Ja kuna see pakutav kaup on turul vabalt kaubeldav, siis sellest, kus need pakkumine ja nõudlus kohtuvad, tekib hind. Kusagil kolm aastat tagasi ahhetasid kõik – või oli see neli aastat tagasi –, kui see hind jõudis 25 [euroni]. Ja siis aasta hiljem ahhetati, sest see oli 50 peale jõudnud, olles vahepeal ära käinud 100 [euro] peal. 

Teine aspekt, mis seda hinda kujundab, on see, et täna on pankurite portfellides see CO₂‑kvoodi ühik finantsinstrumendina suurelt sees. See on selline, kuidas ma ütlen, riiklik asi, turvaline finantsinstrument. Ja selle kohta ütles üks finantstreideri kogemusega inimene, et energiatootjad on nagu põllumehed: aasta alguses vaatavad, et suvel on soojem, talvel on külmem, umbes nii palju ilmselt tuleb toota, ostavad endale umbes sihukese kalkuleeritud portsu kvooti ära. 

Aga pankurid kasutavad palju keerulisemaid, palju kallimaid arvutusmudeleid. Nemad on numbriinimesed ja rahainimesed ja nemad oskavad palju täpsemini prognoosida, millal läheb külmaks, kui külmaks läheb, kui palju elektri tarbimine liigub üles-alla. Nende prognoosimudelid on nii palju täpsemad, et nemad mängivad nendega energeetikaettevõtjate vastu. Ja eks siis pangad näevad – see on avalik info, kui palju on kvooti müüdud, kui palju on ostetud, mis hinnaga –, et kui energeetikud on ostnud kvoodiühikuid nii vähe, et see pangamudeli järgi ei ole külma talve jaoks piisav, siis saavad pankurid ka odavalt positsiooni sisse võtta. Ja ühel päeval, kui Eesti Energia tahab kivi ahju visata ja küsib sealt osakonnast, et kui palju meil kvooti on, siis need ütlevad: "Otsas on!". Ja siis tuleb pöörduda pankurite poole ja pankurid saavad kasumi välja võtta. 

Muidugi, kui kusagil finantssüsteemis tekiks hirm, et äkki see süsteem tõmmatakse kas pausile või pannakse sootuks kinni – teatavasti finantssüsteemi stabiilsus suuresti tugineb usaldusel –, siis seal võib oodata midagi nagu pangajooksulaadset. Siis mõni suur, kes esimesena jooksu paneb, saab oma positsioonid veel mõistliku hinnaga suletud, aga teised peavad [kandma] suurt kahjumit. Ja noh, nüüd me jõuame ringiga tagasi küsimuseni, kas selle süsteemi võiks ära kaotada. Me mäletame Lehman Brothersit ja aastat 2008. Kui tekib oht, et kogu pangandussüsteem vastu taevast lendab, siis poliitilistel otsustajatel nii palju mune ei ole, et öelda, et las ta siis lendab. See on nagu teine faktor, miks seda CO₂‑kvoodi süsteemi ei pruugi olla nii lihtne likvideerida.

 Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Jah, meie koos tegime selle eelnõu. Mina muidugi olen ülivaenulikult meelestatud kogu CO₂-kaubanduse suhtes. See on välja mõeldud asi, mitmel tasandil välja mõeldud asi. Esiteks, CO₂ ei ole mürk, millega me peaks võitlema, vaid täiesti loomupärane gaas. Ja see, et seda on maailmas natuke rohkem, kui oli eelnevatel sajanditel, ei ole maailmale ju teinud midagi kahju, vaid pigem toonud kasu: saagikused on suurenenud, elatavad alad maakera peal on laienenud ja elu on üldiselt läinud paremaks. Soojem ilm on ikka parem kui külm ilm. Selle juures kogu see CO₂ muuta mingisuguseks tohutuks raha teenimise viisiks, nii et meie kõik maksame ja Al Gore ja mingit muud mehed teenivad miljardeid kasumeid, on tegelikult lihtsalt üks suur püramiidskeem. Aga sa just rääkisid ära, miks ta toimib. Minu põhiküsimus on see: on meil üldse manööverruumi? Just tuli otsus, et Pariisi kliimaleppe tõttu ei tohi Auvere [õlitehast] ehitada – Riigikohus otsustas. Kas me saame üldse otsustada sel teemal midagi?

Tahaks ju öelda, et saame, aga elu väikeste sammude haaval tõestab kogu aeg vastupidist. Küll aga, kui võtta seesama eelnõu ja muudatus, siis siin oli meil mitte ainult manööverruumi, vaid siin isegi Euroopa roheideoloogid ei näinud ette, kuidas täpselt me seda raha peame kulutama. Aga meie enda ametnikkond leidis, et oleme enda vastu karmimad. Nii et teatud kohtades meil veel on otsustamisruumi. See on muidugi kurb, kui hakatakse jällegi ideoloogilistel kaalutlustel sekkuma otsustesse, kas mingisugust energiatootmisüksust tohib ehitada või ei tohi.

Tuleks olla sirgema seljaga. Tuleks teha neid otsuseid. Me ju mõni aasta tagasi nägime hea küsijaga koos, et Eesti ametnike üks suur probleem on seesama laua taga olemine, millest siin enne juttu oli. Tahetakse seal laua taga olla. Tahetaksegi, et ollakse seal vaikselt ära ja pausi ajal saab küpsiseid ja kohvi ja siis saab rääkida seal belglaste ja hispaanlastega mingit juttu, kuidas elu on Belgias või Hispaanias. Siis minnakse jälle mingit teemat arutama. Nagu ei taheta [laua taga] jälle [välja] öelda, [kuigi] saadakse aru küll, et ei ole päris meie riigi huvides see, kuhu see asi liigub, aga ei taha hakata tüli kiskuma – ikkagi eurooplastega oled laua taga. See on minu arust probleem.

Tegelikult elu on näidanud, et eurooplased oskavad küll hinnata, kui neile seda selgelt öeldakse, nagu sa, hea Martin, tegid ühel rahandusministrite kohtumisel. Kui öeldakse, et me ei anna järgi selles punktis, mis ei ole meie riigi huvides. Inimesed ütlesid, et mulle see otsus ei meeldi, aga sina meeldid, sest sa seisad oma riigi huvide eest. Kurb oli muidugi see, et kui sa koju tagasi olid tulnud, siis tollane peaminister kohe helistas Euroopasse ja ütles, et tema küll ei seisa ja et tehke ikka nii, nagu te arvate, ja et mis see Martin – noh, unustage ära.

Mina ütleks, et on võimalik olla sirge seljaga. Tuleb olla võimalikult varases faasis, kui mingeid teemasid arutatakse, laua taga aktiivne ja püüda aru saada, kuidas üks või teine algatus Eestit mõjutab. Ja kui see arusaamine viib selleni, et otsuse eelnõu või diskussiooni all olev mustand ei ole Eestile kasulik, siis tuleb see kohe alguses välja öelda. Ma täitsa mõistan inimlikult, et kui sa oled seal kuude kaupa komandeeringus käinud ja kohvi joonud ja küpsiseid söönud ja naeratanud kõigile, siis kuskil viimases hääletusfaasis tõepoolest see tuleks teiste jaoks ootamatult, kui keegi ütleks, et oi, nii me küll teha ei saa. Inimesed on ikkagi kuude kaupa tööd teinud. Kutsun üles nii meie ametnikke kui ka poliitikuid seisma Eesti riigi huvide eest.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Rain! On selge, et inimkond ei suuda praegu elada harmoonias loodusega, kuna me seame ennast kõrgemale või väljapoole loodust. Ja ma näen siin tervet kompleksi probleeme, millest ma loetlen kõige suuremad ainult. Esimene muidugi on liikide kadu suurimetajatest peale, [mis algas] juba 100 000 aastat tagasi. Järgmine: pinnase erosioon, mis on 10 000 –12 000 aastat kestnud. Siis veekogude atrofeerumine, mis tuleneb sellestsamast erosioonist ja väetiste kasutamisest. Järgmine asi on loomulikult prügi kuhjumine maismaal, mis omakorda kutsub esile prügi kuhjumise ookeanis veeteede kaudu. Edasi, keskkonna saastamine kemikaalidega ja maavarade kaevandamise mõju. Siin on terve kompleks faktoreid. Kui me keskendume ainult kliimale ja sealhulgas CO₂-le, kuidas see kõik mõjutab teisi valdkondi? Kas see ei tekita olukorda, kus kõik muu jäetakse kõrvale ja tegelikult looduse saastamine ohtlikult kasvab?

Aitäh! Ma vastaksin sellele küsimusele kahe nurga alt. Esiteks, see kõik, mis sa üles lugesid, vastab tõele. Aga kui me nüüd vaatame, kuidas on lood loodusressursside kasutamisega, prügi, kuidas ma ütlen, käitlemisega, prügi loodusesse heitmisega ja nii edasi, siis riikides, mille elatustase on parem, on üldiselt probleemid väiksemad. Sest kui meil on parem elatustase, kui meil on rohkem raha, siis me saame pakkuda lastele paremat haridust. Me saame töötada välja tehnoloogiaid, mis võimaldavad meil elada loodust mõõdukamalt kasutades ja nii edasi. Nii et selles mõttes majandus on ikkagi tähtis. 

Ja teise külje alt ma vastaksin nii, et mulle tundub, et looduskaitsjatel on nagu kuklasse tekkinud ka see arusaamine, et pagan, rohepööre äkki võib loodusele sootuks kahjulik olla. Sest tegelikult, kui me vaatame näiteks metallide ja mineraalide vajaduse prognoose, mis on tehtud lähtuvalt nendest rohepöörde eesmärkidest, mis puudutavad energia tootmist, elektriautosid, hoonete renoveerimist ja muud, siis need vajadused on nii suured, et pöörane kaevandamine läheb lahti. Piltlikult öeldes terendab peaaegu selline õudne visioon, nagu on kirjeldanud oma raamatus "Eesli aasta" Vladimir Beekman, kus kogu maa tuleb üles kaevata. 

Rohepööre tegelikult ei ole mingi keskkonnahoiu või keskkonnasäästu projekt ja mina nõustun küsijaga, et kui me jätkame seda kitsalt keskendumist nii laiale teemale, nagu on kliima, ja püüame nüüd selle kliimaprobleemiga tegeleda nende tehnoloogiate ja vahenditega, mis täna on püünele tõstetud, siis võibki Maa elamiskõlbmatuks muutuda. Nii et mina tõmbaksin siin kõvasti hoogu maha.

Kas hea kolleeg Mart Helme tahab teha istungi juhatajale märkust, et me oleme eelnõu teemast väga kaugele kõrvale kaldunud? Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Jaa, see ei ole otseselt protseduuriline küsimus, küll aga puudutab siin töö võimalikkuse küsimust, mis ikkagi puudutab meie igapäevast tegevust. Nimelt, korduvalt on olnud päevakorral see, et ei ole võimalik küsimusi ja vastuseid korralikult kuulda. Antud juhul Leo Kunnase küsimust ma kuulsin ainult tükati, sest et ta on seljaga siiapoole ja räägib suhteliselt vaikselt. Minu ettepanek on, palun teil viia see juhatusse ja Riigikogu Kantseleile, et siin puldid välja vahetada, et pultidel oleks kontakt, nii et on võimalik kõrvaklappidega kuulda kõiki saalis esitatavaid küsimusi ja ka vastuseid. See on tööviljakuse seisukohast ülimalt oluline. 

Aitäh, hea kolleeg! Selle teemaga tõesti on tegeletud, aga, kolleegid, meie ise oleme väga erineva hääletugevusega. Leo Kunnas keskendub alati rohkem sisule, tema hääl ei ole sellise tugevusega nagu Martin Helmel või Urmas Reinsalul või Mart Helmel. Me peame sellega arvestama. Nii et me proovime ikkagi olemasolevat süsteemi täiendada, see oleks odavam. Kõrvaklappide probleem on see, et siis ei kuule, mida kolleegid kõrval räägivad. Vahel see on palju tähtsam. Nii et läheme edasi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma usun, et sellised sõnad, nagu Kunda tsemenditootmine on asi, mida iga eestimaalane teab – seda, et see oli kunagi. Aga küsimus on praegu selles, et viimane ettevõte, mis nagu päris tsementi tootis, oli aktsiaselts Kunda Nordic Tsement. Ja tal läks suhteliselt hästi, sest aastal 2018 teeniti kasutamata saastekvoodi müügist ja sadama võõrandamisest erakorralist tulu mahus 21,7 miljonit eurot. Aga aastal 2020 märtsis lõpetati seal tootmine ära ja koondati 80 inimest. Otsuse taga oli kasvanud CO₂ hind. Nad käisid abi palumas ka ELAK-is, kus ma olin, aga CO₂ teema jäeti kõrvale. Kui palju võib olla selliseid ettevõtteid, kes on juba uksed sulgenud … 

Aeg, hea kolleeg!

… või neid sulgemas CO₂-kvoodi tõttu?

Aitäh! Enne kui ma vastan, ma tahtsin korraks kommenteerida seda pultide teemat. Kui siin puldid välja vahetada, siis see ümardamine, komakohad CO₂ tuludes – see isegi ei paistaks välja seal. Aga teisipidi, rohe-eesmärkidele ta aitaks kaasa, sest kui Riigikogu liige hakkab näiteks koju minema töökeskkonnast, mis on olnud meeldiv ja kus on olnud hea tööd teha, siis ta sõidab rahulikumalt, ta ei kiirenda, sõidab asjalikult, liiklusraevu ei ole. 

Ma arvan, et ta läheb jala lausa.

Kui palju võib olla neid ettevõtteid, ma ei oska öelda praegu, mul ei ole neid andmeid siin puldis kaasas. Aga kas pole mitte vastuoluline ja kummaline, et meie enda tsemenditootmine pani uksed kinni just nimelt sellepärast, et administratiivselt muudeti see nii kalliks, et ta ei olnud enam konkurentsivõimeline. Ometi tehakse praegu plaane ja püütakse kiirendada tegevusi, et hakata merre sadade tonnide kaupa betooni valama. See ju tuleb kusagilt. See tuleb kusagilt! Ja see ei ole sugugi rohkem roheline, kui oli see Kundas toodetu.  

Nagu ma ütlesin enne oma ettekandes: kogu see CO₂ süsteem on nagu selline koonus, kuhu meid mõnes mõttes sisse aetakse ja kust otsast pigistatakse välja vähestele. Selles mõttes, selles vaates tuleks seda eelnõu toetada. Muudame selle raha kasutuse üle otsustamise selle saali otsuseks, ilma et me iseenda tehtud seadusega seda piiraks. Siis me oleme palju paindlikumad näiteks kasutama seda raha vajadusel ettevõtete toetamiseks, energeetika soodsamaks muutmiseks ja nii edasi.

 Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rain! Vaata, sa puudutasid mõjukate rohelobistide teemat ühes oma vastuses. Mis sa arvad, kui suurt osa praeguse Eestis maad võtnud rohehulluse ehk rohepöörde taga, mida just Kaja Kallase võimuletuleku järel on erilise innuga juurutama hakatud, [mängib] fakt, et Kaja Kallas on enne erakonna juhiks, enne valitsuse juhiks saamist olnud vähemalt kümne taastuvenergeetikaga tegeleva ettevõtte nõukogu liige? Ta on sealt küll lahkunud, aga kas on võimalik, et nagu pankurid praegu, kes jalutavad põhimõtteliselt peaministri kabinetist sisse-välja, saavad temalt otsuseid, mis neile on vajalikud – mida Eestile ei ole vaja, vaid neile on vaja –, et samasugune mõju on peaministrile ka tema endistel võitluskaaslastel? Kas on võimalik, et terve Eesti kannatab praegu ja tulevikus selle varjatud huvide ühtelangemise tõttu?

Ma ei oska kommenteerida, kas see võib nii olla või ei või. Aga jällegi, kui tsiteerida klassikuid, siis minu arust täitsa õigustatult saab öelda, et kahtlusi ei ole, aga kõhklused on. Kui ma vaatan, siis Eestis on kohati raske aru saada, kas tegemist on, ütleme, küünilisusega, kas tegemist on mingi mõtestatud projektiga, kus mingite lobistide survel tehakse midagi, või on tegemist lihtsalt sellega, et ollakse kasulikud idioodid. Käidi Brüsselis koosolekul, seal näidati seina peale loosungeid ja öeldi, et voh, teeme rohepööret. Inimene mõtleb: välismaale saadeti, seal nii öeldi, lähen koju ja hakkan tegema. Vaat ei oska öelda, kas tegemist on rumalusega või on küünilisusega tegu. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hiljuti võtsime me koos osa keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistungist, kus tutvustati rohepöörde trende ja stsenaariumeid Eestis. Sellel komisjoni istungil esines ettekandega Arenguseire Keskuse ekspert Märt Masso, kes ütles, et Eestis soojeneb kliima kiiremini kui teistes riikides. Ja siit ka küsimus. Kas te oskate seletada, kuidas see võimalik on, et Eestis on oma kliima ja kiirenev soojenemine?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, olime koos sellel istungil ja see väide pani ka mind kulme kergitama. Kui me vaatame isegi suhteliselt suure mõõtkavaga maailmakaarti, siis ikka annab Eestit sealt otsida. Ja meil ei ole piiril suurt mäestikku, mis mingisuguseid õhuvoole suudaks suunata või pidurdada. Me oleme väike, sile, armas roheline maatükk. Ja ma ei jõudnud seal küsida, millel see väide põhineb, et Eesti kliima kuidagi teistmoodi kui meid ümbritsevas [keskkonnas] muutub. 

Aga väga hea, et te selle istungi teemaks võtsite, sellepärast et seal istungil tutvustati Arenguseire Keskuse analüüsi programmdokumente – ma ei mäleta, kuidas neid kutsuti – erinevatel roheteemadel. Neid dokumente oli kaks ja mulle jäi silma üks selline tõdemus, et eestlased on vaata et maailma kõige halvem rahvas, sest per capita meie kasvuhoonegaaside heide on kindlasti Euroopa kõige suurem ja üldse, küll me oleme raiskavad inimesed. 

Ja siis ma seal komisjoni istungil olles võtsin lahti Maailmapanga andmed. Maailmapanga andmetel on Euroopa Liidu keskmine heide kõrgem kui Eesti heide. Ma esitasin vastava küsimuse. Seal tekkis väike segadus, sest Maailmapanga number oli seal 5 ühikut, nende number 15 ühikut. Tekkis küsimus, et ju ühes on rohkem asju arvesse võetud, teises vähem. See selleks. 

Hiljem sain neilt kirja, kus nad tänasid mind probleemi tõstatamise eest, ja siis kirjutasid: "Kontrollisin järele. Ja meil on tõepoolest lipsanud sisse viga. 2021. aastal ületas Eesti kasvuhoonegaaside üldheitkoguste tase Euroopa Liidu keskmist vaid 42% võrra, mitte 60% võrra, nagu meil raportis kirjas." See on sihukene … Kolmandik pandi otsa, trükiti raamat ära. Noor kolleeg luges ja saatis kohe ajalehte artikli, et inimeste veendumusi tuleks hakata valitsuse poolt käskude ja keeldudega suunama. See oli üks näitaja ja seal oli tõesti märkimisväärne viga. 

Sama on nende kuulsate IPCC raportitega. Kuulasin väga põnevat intervjuud hiljaaegu. Professor Koonin on välja andnud raamatu "Unsettled". Tema on oma raamatu välja andnud IPCC raportile tuginedes. Ja ta tõi väga huvitava fakti esile. Ta ütles, et eks ole, raport ise on seal 3000 lehekülge, seda keegi lugeda ei jõua. Aga selle siiski koostavad teadlased. Ja suur osa nendest teadlastest on ausad teadlased, teevad oma uurimusi ja panevadki sinna kirja, nii nagu asi on. 

Aga sellele raportile tehakse juurde selline lühem dokument, mis on "Summary for Policymakers" ehk kokkuvõte otsustajatele. Ja siis ta tõi esile ühe asja. Kokkuvõttes otsustajatele on kirjutatud: kliima soojenemise tõttu on surmade [arv] suurenenud – võin numbris eksida, aga näide sellest kahjustada ei saa –, ütleme, 60 000 inimest. Ja ta ütles, et see on tõene väide. See on täiesti tõene väide, teaduslik, kõik tugineb uurimisele. Aga raportis endas on üks lause veel: tänu soojenemisele on surmade arv teatud piirkondades vähenenud. Palju rohkem inimesi on ellu jäänud ja see number on suurem kui see 60 000. Ehk nii-öelda netos, kui inimelude kohta võib nii öelda, oleme me tegelikult võitnud kliima soojenemisest. Aga kusagil otsest valet ei ole kirjutatud, lihtsalt üht-teist on jäetud kirjutamata. Katastroof, 60 000 inimest on surnud! 

Ja seesama Arenguseire Keskuse näide. Panime 42% asemel 60% … Ma saan aru, et võib juhtuda inimlikke eksitusi, aga jällegi: kahtlusi ei ole, kõhklused on. Et äkki see natukene ... Lisaks inimlikele, mis nagunii igal pool sisse lipsavad, pannakse ka paar sellist suunavat – "nügimine" on populaarne sõna –, nügivat eksitust sisse. 

Ja tulevadki noored inimesed. Ma mäletan, kui paar-kolm aastat tagasi oli siin oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutamine, kus arutati minu arust just kliimateemadel, ja tollane rahandusminister Martin Helme osales seal väga kirkalt. Mäletan, kui Martin tuli sealt tagasi ja ütles, et ta nägi seal noort naisterahvast, kes oli täiesti muserdatud, ta oligi päriselt depressioonis. Sellepärast et mis on elu mõte, kõik lõpeb kohe ära, maailm saab hukka. Aga ta nägi seal ka kahte noormeest, kes olid sootuks reipama olemisega. Nemad olid läbi hammustanud, et noh, see on selline hea teema, mille seljas ratsutada. Noh, tudeng, raha ei ole, kujuta ette, kutsutakse Riigikokku, olulise tähtsusega küsimus, pärast viiakse kohvikusse. Saad kohtuda inimestega, reisida võib-olla – seda kõike mingi MTÜ raha eest, mille Kliimaministeerium on MTÜ-le andnud. Ja ma arvan, et neid ratsutajaid [jätkub], need poisid on väikesed tegelased selles. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on ka see lugu meeles. Poisid olid kohe läbi hammustanud, et sealt võib ilma tööd tegemata palju raha saada järgnevatel aastakümnetel, maksumaksja maksab kinni või energiatarbija või kes tahes. Aga see on väga hea näide sellest IPCC-st. Kõik vasakpoolsed armastavad endale taguda vastu rinda, et nemad usuvad teadust, ja kipuvad siis süüdistama kõiki neid, kes punaloosungitega kaasa ei lähe, et need on teadusevastased. Ja siis meile toodetakse kõikvõimalike ideoloogiliste asutuste poolt teaduse nime all dokumente, mis kuulutavadki, et kohe-kohe läheb maailm hukka. Meil on olemas nüüd juba kuskil 30 aastat mudeleid, mis ennustavad maailma hukkaminemist, ja kõik need kuupäevad on seljataha jäänud. Prints Charlesi maailma hukkaminek, see kuupäev on seljataga, ja Greta Thunbergi maailma hukkaminek, see kuupäev on seljataga. Millele tuginevad üldse mingisugused prognoosid, et meil on vaja võidelda kliima soojenemisega?

Raske öelda, millele tuginevad prognoosid. Küll aga olen ma enam kui kindel, et Al Gore on tark mees. Ja sellised nutikad ameeriklased üleüldiselt oskavad välja mõelda, kuidas raha kokku kühveldada. Ja Al oli saanud positsiooni, kust oli võimalik, noh, mitte nagu siit puldist rääkida sajale saalis viibijale ja paarile tuhandele YouTube'i kuulajale, Al ikkagi, kui ta pulti läks, siis teda pool maailma kuulas. Ja ta suutiski nii veenvalt rääkida, et rahad hakkasid liikuma. Ja kui juba raha liigub, siis on võimalik ajalehes igasuguseid asju kirjutada, sest ajalehed on ju ka kasumit taotlevad ettevõtted. Ma ütleksin, et see ring, see asi toodab iseennast juurde.  

Jälle üks mälestusväärne asi kolme aasta tagant, kui kogu see rohe … Kuidas seda siis nimetati? See ei olnud veel rohelepe, see oli mingisugune rohe… mingi muu nimi oli sellel alguses. Kui need olid alles esimesed mustandid, seal oli terve suur peatükk noorte ideoloogilisest kasvatamisest. Kui ma seda lugesin, siis see põhimõtteliselt meenutas mulle, mulle tuli silme ette pilt sellest, kui ma lapsepõlves koolis käisin ja siis oli koolis veel olemas punanurk. Põhimõtteliselt see kirjeldus rääkis, et on vaja, noh, mitte pioneerijuhte, vaid rohejuhte. Nad ei olnud veel seda terminit välja mõelnud, kuidas neid õpetajaid nimetada, neid politrukke. Ja on vaja lastele seda asja pähe taguda. Ja issand, noor inimene on vastuvõtlik – ta läheb kooli, õpetaja räägib, õpetajal on veel säilinud ikkagi teatav autoriteet, ja tehaksegi noortele asi selgeks. 

Ma usun, et need kaks noormeest, kellest me siin rääkisime, nendel võib-olla oli kodus isa või ema öelnud, et vaata, see ei ole päris nii. Tollele tüdrukule võib-olla siis ei olnud öelnud. Ja noor inimene ongi pidevas stressiseisundis, maailm saab kohe otsa, midagi tuleb teha. Alati, kui ajada kari inimesi sellisesse seisundisse, et nüüd tuleb midagi teha, siis kargab keegi püsti ja ütleb, et teeme nüüd kõik nii. Suur osa paneb jooksu ja raha jälle liigub. Ameeriklased on väga nutikad selles osas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See CO₂ on päris kirgi küttev teema, aga kired on ja huvi on ainult teatud osapoolelt, kes nagu näevad selle kasutamise osas probleemi Eesti rahva jaoks.  

Aga siin ma võib-olla täpsustaksin ära. Te ütlesite, et mägesid ei ole. Tegelikult meil on Ida-Virumaal tehismäed, meil on Jõgevamaal Vooremaa, kus on voored, Lõuna-Eestis on kuppelmaastik. Tegelikult need päris palju mõjutavad meie kliimat. Aga CO₂ puhul me räägime siin müügitulust. Kas võib tekkida mingi võimalus või oht, et Eesti hakkab seda CO₂ kogu aeg juurde ostma? Et kui me siit müüme ära, siis kuskil ta ju kasutatakse ära, see CO₂. Mingist hetkest võib tulla ka see, et Eesti peab hakkama ise ostma.

Aeg!

Jaa, see on tegelikult tulevikku vaatavalt väga oluline probleem, sellepärast et seda CO₂- või seda, ütleme, kvoodisüsteemi laiendatakse nüüd ju järgmistesse sektoritesse: transport, elamumajandus ja nii edasi. Mäletatavasti mitte väga ammu läbis sügav ohe Eesti meediat, sest LULUCF‑i regulatsioon, mis ongi see maakasutus, metsandus, maakasutuse [muutus] ja nii edasi, et see võeti vastu sellisena, mis paneb Eestile liigseid kohustusi. Ja lisaks on selle aluseks olevat aruandlust nüüd muudetud, numbrid on aetud selliseks, et me justkui muutume netoheitjaks. Ja see toobki pikas perspektiivis kaasa selle, et me hakkamegi riigina maksma. 

Sellega koos võib-olla üks näide, kuidas jällegi see CO₂‑süsteem on täitsa nagu omaette maailm, mis on tegelikult ilmas toimuvast lahti seotud. Kui me võtame näiteks selle, et meie Eestist ekspordime, ütleme, näiteks pelleteid Saksamaale, Inglismaale, Belgiasse, Hollandisse, siis pelletitootmine arvestuslikult on seotud meie heitega. See heide – metsaraie, autod sõidavad, kasutavad kütust, et seda kõike transportida ja nii edasi – läheb nii-öelda meie kontole kirja. Ja nüüd piltlikult öeldes sakslane teeb BMW ja paneb kleepeka peale, et see on rohekütusega, roheline BMW. Sest pellet kui selline pärast loetakse roheliseks kütuseks. Seda teemat on isegi, küll arglikult, aga minu teadmist mööda siiski tõstatatud Euroopa koridorides, et viiks selle heitmearvestuse vähemasti nii-öelda kasutaja poole peale: mitte sinna, kus asi tekib, vaid selle arvele, kes seda vajab. Et kui nüüd sakslane toodab sooja, elektrit, mida iganes pelletist, siis tema, kes seda pelletit põletab, saaks selle oma arvestusse. 

Loomulikult me jällegi jääme siin hüüdjaks hääleks kõrbes ja see ei ole laialdast heakskiitu leidnud, sest kui see muudatus ära tehtaks, siis ma arvan, et kõik need Euroopa keskmised ja meie asukoht seal edetabelis pöörduks pea peale. Aga praegu, tänases seisus on õhus risk, et Eesti võibki hakata saama lisakoormisi. Lisaks sellele, mida nagunii juba saavad ettevõtted, kes seda ostavad, eks ole, võib Eesti riigina muutuda maksjaks.

Aitäh! Head kolleegid, juhin tähelepanu, et diskussioon on igati sisukas, aga eelnõu esemest tihtipeale suhteliselt kauge. Püüame keskenduda sellele põhilisele, mis selle eelnõu eesmärk on. Mart Helme, palun!

Aitäh! No keskendumegi sellele. Siin on ju see CO₂-kaubandus seotud otseselt väidetava kliima soojenemisega. Ma mäletan, mingi aeg tagasi, kui ma ei eksi, oli akadeemik Tarmo Soomere see, kes ütles, et Pärnusse ei ole mõtet maja osta, Pärnu jääb vee alla. Ja nüüd tulemegi CO₂‑kaubanduse juurde ja selle raha juurde, mis meile võiks sealt laekuda. Äkki me peaksime selle raha suunama nagu Hollandis suurte tammide, lüüside ja muu seesuguse ehitamisse, et meil Pärnu ei jääks vee alla?

Vastuseks nii palju, et enne kui me saame seda raha suunama hakata – ma tulen väga otseselt tagasi teema juurde, nagu härra istungi juhataja palus –, me peaksime iseendale andma selle paindlikkuse, et me saaks ise otsustada, kuidas me seda raha kasutame. Ja kui demokraatlikult valitud parlament otsustab Pärnusse tammid ehitada, siis ma ütleksin, et jumala eest. See on sellisel juhul meie riigi otsus. Aga ma tuleksin tagasi, hea küsija, teie eelmise küsimuse juurde. Ma arvan, et enne võiks Pärnuni tee valmis ehitada, siis see tammi ehitamine läheks tunduvalt lihtsamalt.

Aitäh! See oli väga meeldiv vastus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma omalt poolt ütlen ka, et mul on väga hea meel, et selline väga põhjalik arutelu praegu siin saalis toimub. Kõik see, mida me praegu räägime, läheb stenogrammi ja see jääb ajaloo annaalidesse. Kui tulevikus kogu sellest rohepöörde hullusest on õhk välja visisenud ja me oleme ka inimkonnana – nii palju, kui see meid [hõlmab] – aru saanud, et see on üks suur õhu müümine, jama ja pettus, mis on vahepeal toimunud, siis meie lapsed ja lapselapsed saavad näha, et meil on olnud üks erakond, kes tegelikult on algusest peale asjadest päriselt ka aru saanud. Aga meil on lähiaastatest juba olemas kurvad kogemused, sest CO₂-kvoodi kaubandus mõjub elektri hinnale ja peagi võime sama ilmselt kogeda hoone- ja transpordisektoris. Me näeme, kuidas riik saab selle kvoodikaubanduse raha endale, aga kohustused – kõik need kliimakohustused, kõik need nõuded – tegelikult jäävad ju inimeste kanda, väga suures osas ka rahalised kohustused. Inimesed vaesuvad energiahindade tõttu, nende kohustuste tõttu, mis neile jäävad kanda. Tõepoolest, kas see eelnõu annakski …

Aeg!

… Vabariigi Valitsusele võimaluse selle rahaga inimestele rohkem ka rahaliselt appi tulla, mis iganes kriisides tulevikus …

Aeg, hea kolleeg! 

… niikaua kuni me ei ole veel netomaksjad?

Täpselt nii. Täpselt nii! Praegu on tegelikult olukord, et kui on liiga palju raha, siis see tekitab inimestes paratamatult liiga huvitavaid mõtteid. Täna me oleme tekitanud seadusega olukorra, kus inimesed keskkonnaministeeriumis teavad: 200 miljonit, mis me sellega teeme? Laseme tammi õhku, kaevame kuskil jõesängi, aga teeme ka palju vähem praktilisi asju. Anname toetust MTÜ-dele, kes tulevad iga päev tööle minnes meile kaigastega ukse ette taguma. Raha on lihtsalt nii palju ja see tuleb ju ära kulutada. Ja mujale panna ka ei saa, sest seadus ei luba mujale panna. Ja ongi nii, et raha sõidab sinna majja. Ja nagu ütles – ma ei taha öelda, et targad sõnad, lihtsalt sõnad – meie rahandusminister: kulub igale poole. Raha kulub igale poole! Aga me võiksime selle raha niimoodi … Praegu sisuliselt ongi seaduses öeldud, et pool kvoodi tulust võiks kuluda igale poole. Aga minu arust võiks riigina käituda mõistlikult ja öelda, et kui tekib tulu, siis otsustame vastavalt olukorrale, kus me [oleme], kuhu me kulutame. Ja kriisiolukorras saame me sellega oma inimesi aidata.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina ikkagi naasen teatud mõttes oma eelneva küsimuse juurde. Teie vastus oli iseenesest väga informatiivne. Isegi kui süsteem on põhimõtteliselt valedel alustel, aga meil ei õnnestu seda praegusel hetkel ära muuta, siis parim, mis me saame teha, on vähemalt mitte lasta ennast selle raames pügada, vaid üritada seda kuidagi enda kasuks pöörata. 

Aga ma ikkagi mõtlen, et võib-olla peaks pidama ka laiema diskussiooni selle asjaga seonduvalt ja üldse nende teemadega seonduvalt. Minu käes on siin ka üks raamat, "Suur rohepesu käsiraamat". Loen seda huviga. Väga palju huvitavat materjali, praegu tsiteerikski hea meelega, kuid 18 sekundiga ei jõua seda teha. Aga siin on kohe sissejuhatuses toodud niimoodi selgelt välja, et kui me võtame kogu tootmisahela, siis elektriauto on selgelt keskkonnakahjulikum kui diiselauto. Aga kogu see CO₂‑kvootide süsteem baseerub arusaamisel, et see on hea asi. Kuidas me saame nendest asjadest niimoodi rääkida, kui me ei lähe eelduste juurde?

Aitäh! Nagu tegelikkus näitab, siis paraku me saame rääkida. Ja see haakub väga otseselt sellesamaga, mida ma ennist rääkisin energeetikast. Administratiivselt need asjad, mis on, kuidas ma ütlen, tegelikult paremad, on rahamaailmas muudetud vähem kasulikuks, vähem kasumlikuks. Ja sellel CO₂‑rahal on selles tegelikult väga suur roll.  

Ja kui me nüüd otseselt nendest autodest räägime, siis tegelikult see on hakanud koju tulema, kui slängi kasutada, ka Euroopa suurtes riikides. Sakslased juba räägivad, et lükkame edasi seda elektriautostamise eesmärki. Küll aga tapsid nad ära selle, ütleme, diiselmootori arenduse ja kui asi niimoodi edasi läheb, siis ka diiselmootori üleüldse, mis oli tegelikult jõudnud tasemele, kus ta on väga ökonoomne, keskkonnasõbralik ja nii edasi. Ja see, mida kolleeg Põlluaas enne ütles, kui ta rääkis nii-öelda energeetilisest tasuvusest: paratamatult naftatoodete puhul ühest sisse pandud [ühikust] tuleb rohkem energiat välja kui tuule ja päikese puhul. Vesinikust ma ei hakka üldse rääkima, see on nii negatiivne. Aga paraku see raamistik on sellisena loodud. Ma arvan, et vähim, mis me saame teha, on sellest tegelikult rääkida, ka siin saalis rääkida, samuti ka oma tutvusringkonnas rääkida, soovitada raamatuid lugeda ja nii edasi. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See CO₂‑kaubandus, ma saan aru, peab olema kasumlik ettevõtmine ka Eestile. Sellepärast ongi atmosfääriõhu kaitse seaduses kaubandusest saadav tulu, et seda ei saa Eestis kasutada. Kas on kuskil atmosfääriõhu kaitses kirjeldatud, millist CO₂ me müüme? Kas seal on arvestatud seda, et CO₂ akumuleerub ka muldadesse ja taimedesse? Kas oleks võimalik näiteks tulevikus mõelda, et teravilja müügil, mis on akumuleeritud CO₂-ga, saaks teraviljakasvataja kõrgemat hinda lähtuvalt sellest, et ta on sidunud CO₂?

Aitäh! Põhimõtteliselt on täna tekkinud sellised eraalgatuslikud kvoodiühikud juba ka. Müüaksegi seda, kui sa oled nõus oma põllulapi või söötis oleva maatüki peale puud istutama – siis sa saad tulu. Ja kusagil mingi ettevõte, kes tänase raamistiku mõttes reostab, saab osta seda kvooti ja enda tooted roheliseks muuta, vähemalt selles valguses. Tegelikult ka selle maakasutuse osas on neid algatusi tulnud. Ja see on üks spetsiifiline, üks täiendav probleem seoses kogu selle CO₂ maailmaga: ei võeta riiklikes arvestustes arvesse seda, mis neis eraalgatuslikes süsteemides toimub. Piltlikult öeldes ja veidike utreerides võime välja jõuda olukorda, kus ühte seotud CO₂ tonni müüakse kaks korda: riik müüb ja eraettevõtja ka müüb.  

Aga ma tulen jällegi kolleeg Vooglaiu küsimuse juurde. Me peaks pidurdama igasuguste selliste mõtete levikut ja arengufaasis regulatsioonini jõudmist, kus kõikvõimalikes eluvaldkondades hakatakse seda CO₂ komponenti kuidagi rahaks pöörama. See ei too kaasa muud kui meie elu kallimaks muutumise. 

Aitäh! Head kolleegid, see arutelu on siin OTRK mõõtu juba lausa. Kordan palvet jääda eelnõu eseme juurde. Rene Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Loomulikult räägime teemast, räägime ju CO₂-kvootidest. Äkki sa, Rain, avad meie kuulajatele seda teemat ka, miks on hulk suuri maailma riike, kes ei ole ühinenud Kyoto leppega ja kes ei rakenda ja ei kasuta seda CO₂-kvooti. Millised eelised see neile annab majanduses ja nii edasi? Äkki sa avad seda poolt veel.

[Vastan] miks-küsimusele ja see on minu arvamus, miks nad ei ole [ühinenud]. Tegemist on paljuski riikidega, kes jäävad arenenud riikide ringist väljapoole, aga tahavad jõuda arenenud riikide hulka. Seetõttu nad väldivad liitumist selliste arengut pidurdavate süsteemidega. Euroopa elab kujutluses, mis võib-olla ei ole lõpuni vale, sest ajaloo jooksul on Euroopasse ju kõvasti kapitali akumuleerunud. Aga Euroopa, mina siiski arvan, elab teatavas pettekujutluses selles osas, et nagu me teame, uuest aastast rakendub piirimaks erinevatele toodetele. Või maks veel ei rakendu, aga maksusüsteem juba rakendub ehk tuleb hakata tollisüsteemis registreerima teatavaid tooteid. Ja kahe aasta pärast juba rakendub neile ka maks.  

Euroopa elab kuidagi sellises illusioonis, et me oleme nii suur ja mõjukas, et teised tahavad, nui neljaks, meiega sellises raamistikus edasi koostööd teha. Aga nagu uudistest võib lugeda, juba ka Euroopa sees on rohepööre tekitanud suuri mõrasid. Ma arvan, et hakkavad tulema tagasilöögid esiteks sellena, et kaubavahetus mingite piirkondade või riikidega hakkab kannatama, või otsesemalt selle näol, et me lähiajal kuuleme erinevatest vaidlustest, mis viiakse WTO-sse kokkulepitud kaubandusreeglite rikkumise tõttu. Nii et süsteem ragiseb. Ja ma loodan, et laguneb.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! CO₂-kvootide kehtestamise eesmärk on keskkonna säästmine ehk vähem saastamine. Ja selle nimel Eestis võetakse maha metsasid ja põllumaasid hävitatakse, pannakse neid päikesepatareisid põllumaadele ja ka metsade arvel. Kas sa oskad öelda, kui palju päikesepatareide kasutegur on suurem elus metsast ja taimestikust, mis põldude peal on? Kas see on siis nii palju vähem saastav? 

Numbreid mul siin ei ole, aga jällegi, kui me räägime energia tootmisest nende päikesepaneelide abil, eks ole, siis seal see energeetiline kasutegur on 1–2. Kui sa selle asemel, et teha energiat millestki, mille puhul 1 ühiku sisseandmine annab sulle 40 või 70 või 100 ühikut tagasi, teed, ütleme, tööd töörõõmu pärast, põletad piltlikult öeldes 1 ühiku ära ja siis saad 1 ühiku vastu, siis on ükskõik, kuidas sa sinna ümber sellise administratiivse finantsskeemi ehitad, pikas jooksus ei saa see vastu pidada. Sest raha saab otsa. 

Aga kasuteguri mõttes mina ei asendaks põllu- ega metsamaad tuulikute ja päikeseparkidega. Jällegi selline düstoopia terendab seal ees. Kas mitte Asimovi kosmosetriloogias ei olnud ühes osas see hetk, kus planeetidevahelise reisi ajal liiguti Maa poole, et minna raamatukogust minu arust mingit raamatut otsima, ja siis üks reisijatest oli imestunud, et mis nendel inimestel küll omal ajal viga oli – keegi enam Maal ei elanud –, aga mis neil viga oli, et nad on kogu Maa katnud klaasi ja metalliga. Ma praegu näen, et me tormame selles suunas, rääkides midagi keskkonna päästmisest, säästmisest ja nii edasi.  

Ja jällegi, tulles tagasi selle eelnõu juurde, mis on tänase arutelu uba. Kui me selle raha kasutamise üle otsustamise muudame selle saali otsuseks, siis me saame seda raha kasutada ka rumaluste vastu võitlemiseks, kui me nii otsustame.  

Tänan ettekandjat selle eest, et ta tuli eelnõu juurde tagasi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Iseseisva – ma rõhutan veel kord, iseseisva – riigi üheks tunnuseks on see, et ta suudab oma kohustusi täita selliselt, et kõikidel inimestel ja ettevõtetel oleks hea. Ja selleks komponendiks on kindlasti raha ja raha laekub maksudena. Antud eelnõu CO₂ osas seondub ikkagi sellega, et see annab Eesti riigile võimaluse põhimõtteliselt suunata seda raha sinna, kuhu on vaja. Ma tean, et oponendid hakkavad kohe ütlema niimoodi, et ei, aga meile tulevad Euroopa Liidu toetused ja nii edasi, eks ju. Seesama CO₂ ongi see, mis tegelikult hävitab ära meie iseseisvuse. Ja selle eesmärk on muuta Eesti föderaalriigiks, kes sõltub keskvalitsusest. Kas mu järeldus on õige?

Sada protsenti ei oska öelda, kas see eesmärk kohe nii ühene on. Küll aga see süsteem omab väga selliseid föderalistlikke tunnuseid, kui nii võib öelda. Sest see on asi, mis on kehtestatud keskelt. Seda ei nimetata maksuks, sest aluslepingutes on öeldud, et maksude üle otsustab iga riik ise. Aga see on üks koht, kus on näidatud, et kui maksu ei saa, teeme teistmoodi, teeme keskelt ja otsustame keskelt. Jällegi üks argument selle kasuks, et hea küll, kui meil täna pole jõudu väikese riigina neid otsuseid päris ümber pöörata, siis vähemalt muudame selle tulu kasutamise selliseks, et me ise selle üle otsustame. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mina olen tõesti eri arvamusel selle tubli ametnikuga, kes arvas, et Eestis on mingi raudkuppel, mille all kõik soojeneb mitu-mitu korda kiiremini kui mujal. See kõik meenutab tõesti "Totut Kuul", suurepärast laste ulmeromaani. Ja sellist juttu käivad meile ametnikud ajamas! Päise päeva ajal räägitakse meile lasteraamatute sisu.

Aga nüüd tõsisemal teemal. Kuna atmosfäär on meil tegelikult ju ühine, mitte raudkupli all, siis kuidas kogu see rohepööre võiks mõjuda Euroopa konkurentsivõimele? Tööstused kanditakse Hiina, Indiasse ja mujale, kus ainult sõnades järgitakse rohereegleid, ehk toimub suur rohesiire hoopis, mitte rohepööre.

Olen nõus. Vaatamata loosungitele, kus nimetatakse seda rohepööret majandusprojektiks, räägitakse sellest, kuidas Euroopa majandus selle elluviimise järel õitsema hakkab, vaadakem otsa faktidele. Kui 15 aastat tagasi oli Euroopa majandus sama suur kui Ameerika oma, siis täna on USA 80% suurema majandusega riik. Ja kui me nüüd tuleme tagasi kavalate ja nutikate ameeriklaste juurde, siis teatavasti hiljaaegu võttis Ameerika vastu seaduse, mille nimetus eesti keeles võiks olla inflatsiooni vähendamise akt, kui niimoodi otse ja koledasti tõlkida. Seal tundub, et nad ongi selle rohepöörde asja sisustanud niimoodi majandusprojektina, et nad seal liiga palju ei tundu muretsevat mingisuguste virtuaalsete asjade pärast. Nüüd ehitatakse sinna tehaseid. Euroopa ettevõtted viivad oma tootmisi sinna, üle maailma ettevõtjad tulevad kokku. 

Ma ütleksin jällegi, tulles tagasi eelnõu juurde: 400 miljonit. Meil täna räägitakse, et Ida-Virumaal … Mis fond see nüüd oligi? Jah, õiglase ülemineku fondi raha kasutamine Ida-Virumaal. Õiglase ülemineku fondi raha on circa 350 miljonit. Hiljaaegu majandusminister hõiskas: 150 miljonit paneme ettevõtlusse. Mu esimene küsimus: kuhu sa ülejäänud 200 paned? Ma ei tea, kergliiklusteedesse või? Aga teine küsimus on see, et aga mõtle, kui me ei ootaks seda Euroopa fondi raha, vaid paneks ise 400 miljonit Eesti majanduse arendamisse. Nagu ameeriklased! Ma arvan, et annaks tuge küll majandusele. 

Ja kui siin keegi võib-olla ütleb, et tegelikult peaks ikka natukene [tegema], et võtaks veel mõnelt jõelt tammi eest, siis lõhelised saavad paremini laskuda. See lõheliste probleem on ka natuke selline – mõnevõrra kaldun kõrvale, aga siiski püsin selle raha kasutuse juures –, see on ka selline, et Sindi pais võetigi ära ja Sindi või Pärnu jõe potentsiaal nii-öelda laskujate osas – laskujad on siis need noored kalad, kalamaimud – on, kui ma õigesti mäletan, kümneid ja sadu ja tuhandeid kordi suurem kui kõigi ülejäänud Eesti jõgede potentsiaal kokku. Tegime ära, väga hea! Ärme mujal raiskame seda raha nende tammidega nikerdamisele, teeme midagi asjalikku, saame rikkamaks. Proovime majanduse niimoodi käima saada, et me teenime raha ekspordist. 

Ja muidugi, nagu ma enne ütlesin, kui rikkaks saad, siis oht lolliks minna on suur. Siis on raha palju ja jälle ei tea, kuhu kulutama hakatakse. Aga siis sa oled vähemalt juba rikas. Meie täna teeme seda rohepööret niipidi, et ei ole veel rikkad, aga tulemusena võime suisa vaeseks jääda.

Vabandan, ei jõudnudki, hea ametikaaslane Rain, sellise tempoga praegu kaasa minna. Ma mõtlesin, et võib-olla vastate veel pikemalt, sisulisemalt. Aga kui praegu rohkem midagi öelda ei ole, siis läheme edasi järgmise küsimuse juurde. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Peaminister Kallas on kuulutanud, et Eesti on valmis loobuma Euroopa struktuurifondide rahast. Ta on seda ka välismeedias kuulutanud, ilma et seda oleks Riigikogus üldse arutatudki või siia toodud. Täna ta küll siin infotunnis väitis, et "mina ei ole millestki loobunud, ma pole midagi öelnud". Aga see selleks. Seal on 3,7 miljonit vist 2027. aastani. Enamik lähebki masinapurustajatele ehk sellele rohepöördele. Aga seal on see üleminekufond, mis on selle rohepöörde negatiivsete asjadega tegelemiseks. Kui me nüüd ei muuda seda seadust nii, et me saaks seda CO₂-kvoodi raha kasutada mõistlikult, ja need struktuurifondid ka kaovad ära, me nende tagajärgedega võidelda ei saa, aga topime raha edasi sellesse masinapurustajate rohepöördesse, siis mis tagajärje see toob?

Aitäh! Hea küsimus, ja just selles mõttes, et tulevikku vaatav. Minu arust oleks mõistlik täna see otsus ära teha ja selle raha kasutus vabamaks muuta. Tõepoolest, see, mida Kaja Kallas ütles Financial Timesile ja mille kohta ta täna ütles, et ta ei öelnud, aga ju ta ikka ütles, ma ei usu, et Financial Times päris ise selle välja mõtles, toimus ju mitteametlik ülemkogu. Ka Eesti seisukohad käisid Euroopa Liidu asjade komisjonist läbi, seal oli pandud AK-märge peale. Ma lugesin dokumendi läbi ja mõtlesin, et huvitav, kas austatud riigisekretär pani AK-templi selle pärast, et rahvas ei saaks lugeda, millist jaburust [Eesti] seisukohtadena esitletakse. See oli kõige tõenäolisem põhjus selle AK panemiseks. Aga seisukohtades ei olnud grammigi seda, et me läheme mingitest rahadest loobuma, ja nii edasi. 

Nädala alguses oli aga Financial Times saanud kätte dokumendi, kus Euroopa Nõukogu peasekretariaat oli teinud arvutused, mis juhtub, kui Euroopa Liit laieneb rahadega. Seal olid mõned hüpoteesid. Need olid tehtud eeldusega, et Euroopa eelarveraamistikku ei muudeta. Juhtub see, et Eesti koos viie-kuue teise riigiga muutub netomaksjaks – just see, millele te tähelepanu juhtisite –, me ei saa enam neid Euroopa rahasid. Juhtub see, et ühtekuuluvusfondi vahendid enam ei ole meie jaoks kasutatavad, põllumajandustoetused peavad vähenema üle Euroopa ja nii edasi ja nii edasi. Selles valguses me peaks mõtlema ja juba ettevalmistused ära tegema, et me seda vähestki raha, mis meil on, saaksime paremini ja paindlikumalt kasutada. Nii et veel kord: kutsun seda saali üles eelnõu toetama.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme täna rääkinud hästi palju CO₂-kvoodi kaubandusest, mis on tegelikult tõesti detailideni välja töötatud. Aga sealsamas kõrval on täiesti reguleerimata süsinikku neutraliseerivad ettevõtmised või see kaubandus. Mis näitabki, et kogu see CO₂-kvoodi kaubandus on väga silmakirjalik. Selle eesmärk ei ole ju loodust kaitsta, vaid pigem kõik need tehnoloogiad kinni panna. Muidu oleks arendatud ka selliseid ettevõtmisi, mis seoks CO₂, metsandusse oleks investeeritud rohkem. Antud juhul ei ole meil sellist võimalust. Kuidas kommenteerite? Kas saab ka selle poole pealt [läheneda], et arendada ettevõtmisi, mis CO₂ seoksid?

Minu hinnangul on kogu süsteemi eesmärk koguda raha. 34 miljardit 10 kuuga ei ole naljaasi, see on ikka suur hunnik raha. Nüüd, mis puudutab seda kasutust, siis jällegi ma ei hakkaks siin spekuleerima ega seisukohti võtma ega kuidagi [veenma] kolleege, et milleks me seda siis tulevikus kasutada võiks. Aga teeme esimese sammu! Teeme selle otsuse, et me ise siin saalis otsustame, milleks me seda raha kasutame ja et me ei seo seda jäigalt seadusega, mis ei tulene absoluutselt Euroopa Liidu nõuetest. Euroopa Liidu nõuded on selles küsimuses palju paindlikumad, annavad riikidele palju rohkem otsustusõigust. Võtame selle otsustusõiguse endale tagasi!

Aitäh, hea ettekandja! Aitäh ettekande eest ja ka vastuste eest! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole, nii imelik, kui see ka ei ole. Aga aitäh teile südamest! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas eelnõu 27 oma 18. septembri istungil. Eelnõu esitajaid esindas suulise volituse alusel keskkonnakomisjoni liige Evelin Poolamets ning Vabariigi Valitsuse esindajana oli kohal Kliimaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas. 

Kuna eelnõu seletuskiri viitas, et muudatuse eesmärk on anda Riigikogule võimalus suunata CO₂ müügist saadud vahendeid mujale kui kasvuhoonegaaside emissiooni piiravatesse meetmetesse, sest seadus vastaks sel juhul justkui paremini Euroopa Liidu direktiivile, siis toimus komisjonis põgus arutelu selle üle, mis on antud direktiivi eesmärk. Valitsuse esindaja selgitas, et direktiivi eesmärk on toetada kasvuhoonegaaside heite vähendamist erinevates sektorites, mitte lihtsalt suurendada riigieelarve tulusid. Seetõttu Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. 

Samuti tuli kõneks eelnõu esitajate soov kasutada seaduse sõnastuses tingivat kõneviisi. Kuna seadus sätestab teatud kohustusi, on õigusselguse mõttes korrektne kasutada sõnastuses kindlat kõneviisi. Nendele argumentidele toetudes tegi komisjon muude hulgas menetlusotsuse see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Ma vaatan, kas teile on küsimusi. Ei ole. Aitäh teile! Ja nüüd on niiviisi, et tundub, et siiski on vaja avada ka selles punktis läbirääkimised. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Rain Epleri. Ja kui te siia tulete, siis ma muidugi kõigepealt küsin, kas viis või kaheksa minutit. (Rain Epler vastab saalist.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt ma tänan eesistujat ekstra selle eest, et ta aega juurde andis. Ma nimelt kuulasin, mida rääkis kaasettekandja, ja tundub, et ilmselgelt ta ei saanud aru, mis on seaduseelnõu mõte. Nüüd ma püüan kaheksa minutiga selle asja veel kord üle rääkida, võib-olla hääletuse ajaks on siis asi selgem.

Ühesõnaga, atmosfääriõhu kaitse seadus sätestab palju olulisi ja ilmselt ka vähem olulisi, aga siiski meie elu puudutavaid küsimusi, normatiive, kuidas me peaksime oma keskkonda sissehingatava õhu mõttes hoidma, millised on piirnormid, millest mingit tegevust tehes, midagi tootes peab kinni pidama ja nii edasi. Aga muu hulgas on sellesse seadusesse kirjutatud sisse ka punkt, mis otseselt tuleneb Euroopa regulatsioonist. Kogu see CO₂-kvoodi kaubanduse süsteem on üleeuroopaline ja kehtestatud Euroopa õigusaktidega. Ja kui see kehtestati, siis see reguleeris ka seda, kuidas neid tulusid peaks kasutama.

Nüüd me jõuame jälle selle juurde, et me püüame olla kuidagi, ma ei tea, ma isegi ei ütleks, et rohkem eurooplased, sest Euroopas inimesed suudavad teatud asju võtta mõnevõrra paindlikumalt, kohati loomingulisemalt, rahulikumalt. Seetõttu nad jätavad ka seadustes teinekord piirid ülijäigalt tõmbamata, sest paindlikkus võimaldab riigielu korraldades arvestada oludega, mis parajasti [valitsevad]. Sellepärast [ei ole õige] jutt sellest, et seadus on kuidagi ebaselge, kui ta vastab üks ühele direktiivile, kus on öeldud: võiks kasutada. Võiks kasutada! Selline soovitus antakse: olge kullakallid ja kasutage neid rahasid roheideoloogia elluviimiseks. Aga nad jätavad siiski riikidele paindlikkuse ja ütlevad: võiks kasutada. Ja siis jõuab piltlikult öeldes kiri Brüsselist siia meie juurde. Ausalt öeldes ei teagi, kes selle tol aastal avas, luges seda ja mõtles, et no nii küll ei saa. Tuleb äkki mõnikord sihukene valitsus ja ei annagi kõike Keskkonnaministeeriumi ametnikele. Ei ole nii! Aga mõnikord ongi vaja nii teha, et on vaja raha kuskil mujal kasutada: COVID-i kriis, julgeolekuolukord, majandus kukub kivina. Aga meie 200 miljonit on kindlalt kinni seotud.

Me peame arvestama ka riigi konkurentsivõimega. Ülejäänud Euroopas saab paindlikult otsustada, et jätame sel aastal kalakesed omapäi ja turgutame oma majandust, aitame inimestel toime tulla. Nad saavad seda teha, aga meie ei saa. Jälle, võrdlen praegu väga aktuaalse teemaga: automaks. Loodetakse kokku korjata 230 miljonit. Ja jälle, nagu kogu selle rohepöörde puhul, räägitakse, et küll see on hea, maailm läheb rohelisemaks. Tegelikult ju ei lähe! Aga 200 miljonit korjatakse kokku, sest seda 200 miljonit ei saa võtta CO₂-[kvootide] müügi rahast. Järelikult tuleb võtta mujalt. Miks me ise seda iseendale teeme? Minule jääb arusaamatuks.

Meil on suurimas koalitsioonierakonnas endine rahandusminister, kes peab ennast maailma parimaks rahandusministriks. Ma usun, et ta vähemasti selles punktis nõustub minuga, et meie eelarves on liialt palju sellist, mille üle ei valitsus ega Riigikogu enam otsustada ei saa, sest see on seadustega lukku pandud. Ja kui meil on kohti, kus me saame sellele asjale otsa vaadata ja tegelikult saame aru, et me võime selle lukust lahti siduda, me võime teatud paindlikkuse tagasi tuua, siis minu arvates tuleks seda teha. 

Ma kutsun üles, kolleegid, ärge lähtuge siin koalitsiooni või opositsiooni loogikast või mingisugustest parteilistest joontest. Te olete ise praegu valitsuses, te saate ise otsustada, kuhu see 200 miljonit panna. Miks te ennast piirate? Te olete muidu üsna loomingulised olnud sellel aastal. Teeme ära! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 27 esimesel lugemisel tagasi lükata ja ma alustan selle … Jaa, Martin Helme, palun! Ma mõtlen ka, et huvitav …

Mul on soov võtta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt enne hääletust kümme minutit vaheaega.  

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

(Helistab kella.) Head ametikaaslased, palun saalis vaikust! Aitäh teile! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 27 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 55, vastu 18, erapooletuid ei ole, on eelnõu 27 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased! Ka tervishoiu seisukohast ma vaatan, et kui te tulete siia istungile, jooksete, tõttate jooksujalu, siis ettevaatust, et ei kukuks maha. (Saalis räägitakse.) Ei kuule, jah? Ma ütlesin, et ettevaatust, et maha ei kukuks, kui tulete hääletama. Jooksete kõik ja võite ninali kukkuda.

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Arvo Alleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 71 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Arvo Alleri. (Saalis räägitakse.) Vabandust, Arvo Aller! Protseduuriline küsimus? Ei ole. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! (Saalis on sumin.) Head ametikaaslased! Ma saan emotsioonidest aru, korüfeesid tahetakse näha siin ees puldis, aga laske ka uutel natuke rääkida.

Head ametikaaslased! Hea ametikaaslane Arvo Aller, ma korraks vabandan teie ees. Head ametikaaslased! Saalis on liiga suur lärm. Ma saan aru, et me oleme töötanud väga kiire tempoga, ma saan sellest aru. Kui on vaja, võime võtta vaheaja, natukene võtta seda tempot maha. Aga palun võtame vaiksemaks saalis! Kuulame ettekandjat ja austame neid, kes soovivad kuulata. Hea ettekandja, palun!

Aitäh! Keskendume olulisele ja keskendume sellele, et tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on algatatud Kalle Grünthali ja Arvo Alleri poolt, [teeb] ettepaneku, et tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt, et kohalikele omavalitsustele laekub maksumaksjate tulumaksust 12,6%. Praeguses seaduses on selleks 11,96%. Ja põhjendused, miks me tahame seda osalust suurendada, on kokkuvõtvalt selgitades sellised. 

Põhiseaduse järgi on kohalikud omavalitsused iseseisvad ja neil on iseseisev eelarve. Kuid selle kujundamise alused ja kord antakse seadusega. Kohalike omavalitsuste sissetulekud tulevad maksudest, toetustest, teenuste müügist ja teistest tuludest. Riigieelarvest eraldatakse riiklike maksutulude [alusel summasid] ning riigieelarvest tuleb veel tasandus- ja toetusfondi [raha]. Ning nende ühtne eesmärk on tagada kohalikele omavalitsustele piisavad vahendid kohaliku elu küsimuste üle iseseisvalt seaduse alusel otsustamiseks. 

Tulumaks on üks suuremaid komponente kohaliku omavalitsuse eelarves. Ja nende komponentide kasutamisel on väga tähtis, et suureneks kohalike omavalitsuste sissetulekud. Nagu sai öeldud, tulumaks on suure osatähtsusega ning see moodustab eeldatavalt kohaliku omavalitsuse kogu sissetulekust üle poole. Ja teine suurem osa, mis laekub, on maamaks ja see laekub täies ulatuses kohalikule omavalitsusele. 

Riiklike maksude kõrval võib kohalik omavalitsus kehtestada oma territooriumil kohalikke makse, mis oleks lisaks tulumaksu[rahale]. Nendeks võivad olla niinimetatud reklaamimaks, parkimismaksud, parkimistasud, teede kinnipaneku tasud, teede avamise tasud – sellised erinevad maksud ja tasud, mis laekuvad kohalikku eelarvesse. Paraku nende osakaal on suhteliselt väike, enamuse moodustab füüsilise isiku tulumaksu laekumine kohalikku eelarvesse. Selle põhjal tehakse enamuses või praktiliselt kõikides omavalitsustes eelarveid. 

Lisaks, nende väheste laekumiste juures saavad nad riigi kaudu veel ka tasandusfondi [summasid] ning on veel ka toetusfond. Toetusfondis on põhimõtteliselt valdkondlikud toetusliigid, mis ei ole seotud tulumaksuga, samas see võimaldab katta õpetajate tööjõuga seotud kulusid, tagada koolilõunat, maksta toimetulekutoetusi ning samuti hooldada kohalikke teid. 

Milline [on] põhjendus, miks me tahame tõsta seda kohalikele omavalitsustele ülekantava tulumaksu [protsenti]? Põhjus on selles, et kohaliku omavalitsuse ülesanded sätestab peamiselt kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Lisaks reguleerivad neid ülesandeid erinevate valdkondade seadused ja määrused. Nagu me teame, kohalik omavalitsus korraldab sotsiaalabi ja sotsiaalteenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust, kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- ja linnasisest ühistransporti ning valla või linna teede ja tänavate korrashoidu. Samuti korraldavad kohalikud omavalitsused enda omanduses olevate koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide, huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist. Lisaks täidavad maakonnakeskuse omavalitsused ka rahvastikutoiminguid. Näiteks sõlmitakse abielusid, mis on Eesti riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt väga oluline. 

Miks seda kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu on ikkagi vaja suurendada? Sest kõik need tegevused nõuavad ressurssi ja nende ülalpidamine on väga kulumahukas. Lisaks eeltoodule on kohaliku omavalitsuse korraldada haridusküsimused. Ta vastutab lasteaedade, alg- ja põhikoolide, huvikoolide, gümnaasiumide ülalpidamise eest ning katab asutuste tegevuskulusid, on see siis hoonete remont, inventar või õpikute soetamine. Alg- ja põhikoolide [kõrval] on paljudel juhtudel ka keskkool omavalitsuse hallata. Ja me teame keskkooli ülalpidamise kulusid, see on väga kulumahukas. 

Munitsipaalkoolide pedagoogide palgad makstakse välja kohaliku omavalitsuse eelarvest, [seega] samamoodi tulumaksust. Sinna küll eraldatakse riigieelarvest vahendeid nende ülesannete täitmiseks, aga seda nõndanimetatud haridustoetust makstakse juhul, kui on ka kohaliku omavalitsuse panus pandud. Lisaks on seadusega ette nähtud korraldada õpilastransporti. Õpilastransport tähendab seda, et valla territooriumil elavad lapsed peavad saama üldhariduskooli kõige lihtsamal võimalikul viisil, ehk siis [peab olema] koolitransport, õpilaste vedu. Ja samas on ka riigigümnaasiumid ja riigigümnaasiumide õpilased peaksid samamoodi saama koolis käia. 

Sotsiaalhoolekande puhul on kohalike omavalitsuste vastutusel sotsiaalabi ehk eakate ja puuetega inimeste ning teiste abivajajate hoolekanne, selle korraldamine – ühesõnaga, hooldekodude, turvakodude ning teiste sotsiaalhoolekande asutuste ülalpidamise korraldamine. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on omavalitsus kohustatud osutama peamisi sotsiaalteenuseid, näiteks koduteenus, üldhooldusteenus, asendushooldus ja mitmed teised. Lisaks määrab ja maksab kohalik omavalitsus teisi sotsiaaltoetusi ja korraldab sotsiaalteenuseid vastavalt elanike vajadusele, on need siis sotsiaaltoetused, üürikulu kompensatsioon või energiakulude kompensatsioon. Ja selle tõusuga tuleb hakkama saada. 

Omavalitsuse õlul on ka kommunaalteenused ja infrastruktuuri korrashoid. Ta vastutab olulisel määral elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamise ning vastavate teenuste – vesi, küte, kanalisatsioon – osutamise korraldamise eest. Seda võivad pakkuda ka eraettevõtjad, olgu kaugkütte kaudu või tsentraalse vee kaudu. 

Üks oluline ja kõige nähtavam kohaliku omavalitsuse elanikele on kohaliku omavalitsuse vastutusalasse kuuluv teede ja tänavate korrashoid. Paljud vallad ja linnad on asutanud kommunaalteenuseid osutava ettevõtte ja kohalik omavalitsus vastutab jäätmemajanduse toimimise eest oma territooriumil. Ehk siis osa kommunaalettevõtteid pakub teenuseid ja [tagab] tänavate heakorra. Samuti haljasalade korrashoid, mis on eriti oluline ja silmale nähtav suvisel ja kevadisel ajal ja ka sügisel. Kui asjad on korras hoitud, siis on omavalitsuse elanike meel hea. Paljud omavalitsused ostavad selle teenuse sisse eraettevõtjatelt, näiteks pikaajaliste lepingute alusel ja riigihanke tulemusena. Üldjuhul on lepingutes ka võimalus hindade korrigeerimiseks. Antud juhul, kui miinimumpalk tõuseb, tõusevad kõik konkreetselt pakutavate teenuste hinnad. Ja uuest aastast tõuseb ka käibemaks, mis oluliselt suurendab kohalike omavalitsuste [kulu]. Nagu me teame, käibemaks ei ole kohalikul omavalitsusel tagasi küsitav. Nii et kohalik omavalitsus tasub kõik teenused koos käibemaksuga ja see kõik on tema kulu. 

Huvitegevus on üks väga motiveeriv ja inimesi kohale [meelitav] tegur. Paljud omavalitsused teevad erinevaid kampaaniaid, et omale uusi elanikke leida, uusi elanikke kohale [meelitada]. Selleks on neil erinevad võimalused kultuuri- ja spordirajatiste näol. Omavalitsus vastutab tema omanduses olevate raamatukogude, kultuurimajade, muuseumide, spordirajatiste ning teiste valdkondade asutuste ülalpidamise eest ning kultuuri-, spordi- ja noorsootöö korraldamise eest. Enamus kohalikke kultuuriasutusi on munitsipaalomandis. Samas kohalik omavalitsus teostab järelevalvet tema territooriumil asuvate mälestiste üle ning vastutab ka muinsuskaitsenõuete täitmise eest. Kultuuri- ja noorsootöö ning spordivaldkonnas toetavad kohalikud omavalitsused erinevate toetustega kultuuri- ja spordielu ja huvitegevust, sealhulgas läbiviidavaid üritusi, et igati panustada ja [toetada] kohalike inimeste aktiivsust. 

Üks suur valdkond on ehitus- ja planeerimisvaldkond, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. See nõuab pädevaid ametnikke ja pädevaid inimesi, kes sellega tegelevad. Vastavalt planeerimisseadusele ja ehitusseadustikule on omavalitsuste kohustus koostada oma territooriumil üldplaneeringuid, detailplaneeringuid ning ka kohalikke planeeringuid, eriplaneeringuid, tuleb [kehtestada] projekteerimistingimusi, välja anda ehitus- ja kasutuslubasid ning teostada ka riiklikku ehitusjärelevalvet. Üldplaneeringute korraldamine on küll pikaaegne töö ja seda korraldatakse kord teatud aja jooksul, ütleme, 10–15 aasta tagant. Aga üldplaneering on suuremahuline töö, mis kestab samuti viis-kuus aastat. Nii et see kõik nõuab ressurssi ja raha.

Lisaks on kohalik omavalitsus kohustatud osalema ühistranspordi korraldamises, seda koostöös riikliku kohapealse ühistranspordikeskusega. See on inimeste liikuvuse ja inimeste kohapealse heaolu seisukohalt hästi oluline argument. 

Rahvatervise ja turvalisuse valdkonnas on kohalike omavalitsuste ülesanne elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine, on see siis jalgrattateede rajamine, mänguväljakute rajamine või vaba aja veetmise võimaluste loomine. Eile [sai] üle käidud 15 minuti ring – sa pead saama 15 minutiga omale olulisse tervistavasse keskkonda. Seda saab tagada ka linnapiirkondades, samas kui maapiirkonnas, külas astud toast või uksest välja, ja oled juba meeldivas värskes õhus. Teede sõidetavus on hästi oluline, aga kohalikel omavalitsustel on väga vähestel suutlikkust teha selliseid suuremahulisi teetöid, nagu meil pealinnas toimuvad. Samas see on väga vajalik ja oluline tegevus.

Mis veel selle tulumaksuseaduse muutmise ettepaneku tingis, on see, et praegune koalitsioon surus kevadel jõuga läbi tulumaksuseaduse muudatuse. Seadusse kirjutati, et uuest aastast hakkab praeguse 11,96% asemel [omavalitsustele] laekuma 11,89% füüsilise isiku tulumaksust. Seda põhjendatakse nõndanimetatud tulude ümberjagamisega. Nimetame seda siis vaesuse ümberjagamiseks. Sellega üldiselt nagu päeva ei päästa ja suurt arengut ei toimu. 

Nii et palun kõiki kohaliku omavalitsuse elu paremat majandamist ja toimetamist pooldavaid saadikuid toetada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatust tulumaksuseaduse muutmiseks nii, et kohalikele omavalitsustele laekuks 12,06% füüsilise isiku maksustatavast tulust. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No meie eelnõu tegeleb iseenesest üsna tehniliselt selle tulumaksuosa protsendi määraga. Seda võeti ju eelmise masu ajal vähemaks omavalitsustelt ja jupikaupa on seda üritatud taastada. Mul on küsimus. Tegelikult me teame, et Euroopas on riike, kus see süsteem on hoopis teistmoodi üles ehitatud, peaaegu pool tulumaksust laekubki kohalikule omavalitsusele. Jah, võime siin ka mingisuguse komakoha kaupa juurde panna, aga sellisel juhul me ei tegele ju kohaliku omavalitsuse funktsioonidega üldse, eks ju. Aga võime ka mingisuguse suurema ja lennukama plaani teha, et funktsioonid üle vaadata. See haldusreform, mis ju 2017–2018 tehti, tegeles ainult piiride nihutamisega, mitte funktsioonidega ja tegelikult ka mitte rahaga. Mis sa sellest arvad?

Täiesti nõus, et tolleaegne haldusreform tegeles piiride muutmisega. Samas, kui kaks vaest kokku panna, ei saa ju ühte rikast omavalitsust. Pigem on see, et kahe vaese liitmisel vaesus süvenes. Toimusid veel suuremad ääremaastumised. Kaugemad inimesed tundsid, et neid jäetakse nii otsustamisest kõrvale kui ka teenustest kõrvale. See tolleaegne ühendamine pidi küll olema vabatahtlik, ent lõpuks osaliselt valdu sundliideti. Nii et see ei täitnud eesmärki. Ja siin peaks olema ja [arutama] ka võimalusi nii-öelda välja minna praegusest omavalitsusest, et saaks näiteks liituda kellegi lähemal olevaga, kus teenuseid rohkem tarbitakse. Nii et tolleaegne omavalitsusreform tehti kiirustades. Võib-olla ümber pealinna olevad vallad tunnevad ennast selle võrra paremini, aga kaugemate valdade ühendamisel ei ole olnud kindlasti seda efekti, ei ole [saavutatud] eesmärki, mida taheti saavutada. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Mu küsimus on otsapidi seotud eelmise küsija küsimusega ja see puudutab omavalitsuste autonoomiat nii finantsilises mõttes kui ka üldse elu korraldamisel. Teatavasti on riike, kus maksutulu suuremal määral laekub omavalitsustele, ka on selliseid maksusüsteeme, kus on mõned kesksed maksud ja ka omavalitsus saab ise maksu kehtestada ja teatud piirides maksu suurust määrata. See tekitaks minu hinnangul sellise positiivse konkurentsi omavalitsuste vahel. Kellelgi on võimalik keskenduda näiteks mingile tööstussektorile või mingile turismiharule ja seda maksudega suunata. Kuidas sa suhtud sellesse? Kas me peaksime laiemalt arutlusele võtma selle, millised on omavalitsuste funktsioonid ja millised on ka nende õigused elu korraldamisel, sealhulgas maksude osas?

Aitäh küsimuse eest! Selles osas ma olen täiesti nõus, et kohalik omavalitsus peab saama ise toimetada. Samas, kui riik paneb talle kohustusi, siis ta peab saama ka rahapaki kaasa. Võib väita seda, et omavalitsus võib maamaksu tõsta ja reklaamimaksu kehtestada, võib kehtestada turismimaksu. Jah, aga see kõik, ütleme, turismimaks kajastub lõpphindades ja me jälle [teeme] turismisektoril raskemaks klientide ligimeelitamise. Omavalitsused, kus oleks võimalik seda teha, millegipärast ei kiirusta seda tegema, nad ei tee kohalikku turismimaksu. Ma olen täiesti nõus sellega, et omavalitsus peab saama rohkem autonoomiat. Tal peab olema õigus öelda, et riigi suunatud kohustusi saab tõesti talle delegeerida, aga ta võib neid ka mitte vastu võtta. Aga kui juba tuleb see kohustus peale, siis peab tulema ka finantstugi taha. Selle finantstoe abil saab ka ametnikke paremaks koolitada, ametnikke paremini tööle panna.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jah, eks haldusreformi kohta võib nii mõndagi rääkida, kuidas ta õnnestus, kuidas ei õnnestunud. Tuletan meelde, et Jüri Ratase esimene valitsus võttis eesmärgiks seda pidurdada, siis ei olnud ümber pöörata enam võimalik, see oli pooleli. Küll aga me tõstsime tulubaasi. Nelja aastaga said omavalitsused tänu tulubaasi tõusule 200 miljardit juurde ja nende investeerimisvõimekus ja üldine võimekus tõusis. Koroonaajal koos teiega valitsuses olles me andsime kahe aasta jooksul 200 miljonit – viimane jupp oli veel reformiga – omavalitsustele kriisitoetust, investeeringutoetust. Üldiselt omavalitsused olid tõusuteel. Aga nüüd viimase pooleteise aastaga on olnud hinnatõus, palgatõus, intresside tõus, kusjuures omavalitsustele ei ole mingit kriisiabi antud. See on viinud nad ikka väga raskesse seisu.

Aga mul on selline küsimus. Nüüd suure tulumaksureformiga tõstetakse tulumaksu 2%. Mis sa arvad, äkki võiks selle tõusu 2% võrra andagi kogunisti omavalitsustele, tõsta 2% võrra omavalitsustele laekuvat tulumaksu?

Aitäh küsimuse eest! Head mõtted tulevad alati saalist, aga kahjuks ei ole siin koalitsioonierakondasid, kes saaksid need mõtted kaasa võtta. Kaasettekandja on küll olemas. Tõepoolest, nagu klassikud ütlevad, et olid ajad. Tol ajal, kui oli Jüri Ratase juhitud valitsus ja Isamaa ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond olid valitsuses, mindi omavalitsustele appi. Omavalitsused on siiamaani tänulikud. Nad ütlevad, et nad said selle rahaga tehtud väga suured ja olulised investeeringud, mis pani elu edasi käima. Inimesed ei läinud ära, ei otsinud põgenemisteed, ei otsinud taganemisteed. Omavalitsused näitasid, et nad investeerivad, nad ehitavad teid, nad ehitavad hooneid, ja seda just tänu keskvalitsuse ehk riigi abile.

Mis praegu toimub? Praegu tõepoolest ei ole seda tuge kohalikule omavalitsusele, on ainult kohustused. Mainitud intressitõus. Ma võin tuua Jõhvi valla näite, et kui 2022. aastal oli intresside makse 92 000 [eurot], siis sama summa pealt prognoositav [intresside makse] on 2023. aastal 400 000 [eurot]. 300 000 me peame leidma ise niinimetatud sisemiste ressursside arvelt. Õnneks praegu ei ole mindud tegema miinuseelarvet, vaid on leitud võimalused katta see laenu teenindus ära. Samas võiks seda 300 000 hoopis kasutada palju praktilisemate ja palju hädavajalikumate teenuste ja tegevuste teostamiseks. Siin peaks riik tõepoolest appi tulema.

Nüüd, selle muudatusega, mis valitsus on teinud, vähendatakse alates 1. jaanuarist 2024 veel kord seda summat, mis raske vaevaga viidi eelnevatel aastatel natukenegi ülespoole, et anda omavalitsustele kindlust. Nüüd tuuakse seda alla ja siis hakatakse tegema seda müstilist vaesuse ümberjagamist, kus teatud osa võidab, osad vallad ja linnad jäävad mitte just raskustesse, aga nende planeeritud tulu ei ole võimalik rakendada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ma julgustan teid, et algul olite natuke arglik, et äkki korüfeed peaks teie asemel rääkima. Endise maaeluministrina ja Riigikogu liikmena saite väga hästi hakkama, oli nauditav kuulata.

Aga ma tahaksin küsida ikkagi nende kohalike maksude kohta. Jah, täna on meil tõepoolest õigus kohalikke makse kehtestada – reklaamimaks nende hulgas, parkimistasud, loomapidamismaksud ja nii edasi ja nii edasi –, aga ometi minust on mööda läinud see, et kohalik omavalitsus täna võiks turismimaksu kehtestada. Kas siin on mingisugused arengud vahepeal toimunud või kuidas sellega on? Midagi on minust mööda läinud, äkki natuke selgitate seda. Kas õigusloomes on toimunud mingisugused muutused? Ja üldiselt, milline on teie vaade selles osas, et kohalikud maksud versus platvormimaksud, kui me räägime traditsioonilisest majandusharust, taksondusest? On seal vastukaal selle jagamismajanduse poole peal, mida maksustada?

Aitäh hea küsimuse eest! Tõepoolest, turismimaksu puhul ma võib-olla improviseerisin, et võiks seda nagu kasutada. Samas, platvormimaksudega – no need tuleb võtta käsile. Kuid turisminduses turismiettevõtjad tõid välja selle, et tuleks korda teha see Airbnb maksustamise kord: mismoodi nendega tegeleda, mitte minna käibemaksu tõstma turismiasutustel, kes on avatud, kes töötavad külaliste heaks ja toovad rahastust ja toovad ka töökohti piirkonda. Aga platvormide maksustamine peaks olema ikkagi riigi otsus. Riik peab selle tõsiselt käsile võtma, et ei tekiks seda, et raha jookseb Eestist välja ja Eestile ei jää [raha] oma tegevuste rahastamiseks, vaid sellega toetatakse hoopis teise riigi ettevõtjaid.

Aitäh! Head ametikaaslased, võtan juhataja vaheaja kümme minutit.

V a h e a e g  

Head ametikaaslased, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Ma tänan teid. Ma väga vabandan ettekandja ees, aga ma palun teid nüüd tagasi siia Riigikogu kõnetooli, Arvo Aller, et me saaksime edasi minna küsimustega ja teie saaksite ilusti neile vastata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud aseesimees!

Aga esimeest tervitame. 

Hea austatud ettekandja! See diskussioon on siin päris põnevaks läinud nii selle regionaalreformi teemal kui ka erinevate maksuvariantide teemal. Ja mul on küsimus. Aastani 1994 oli meil süsteem, kus ettevõtete tulumaks laekus omavalitsustele ja see võimaldas neil teha ettevõtetele erinevaid soodustusi, meelitada neid enda valda, et seeläbi saada töökohti inimestele ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas te suhtute sellesse, kui nüüd selle peale tagasi vaadata? Äkki sealt oleks midagi õppida ja see kehtestada ka tänapäeval? 

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, kuni selle ajani, 1994. aastani ettevõtete tulumaks laekus kohalikku eelarvesse. Samas praegu paljud omavalitsused pingutavad ettevõtete toomisega oma territooriumile, et selle läbi pakkuda oma inimestele tööd. Väga paljudel juhtudel kohalikud, kes sinna tööle lähevad, ei pruugi olla sama omavalitsuse inimesed, kelle tulumaks neile laekuks. Nüüd, kui oleks ettevõtete tulumaks ja see laekuks kohalikku omavalitsusse, siis kohaliku omavalitsuse initsiatiiv ettevõtluse arendamiseks saaks olema palju suurem. Kindlasti omavalitsuste huvi ettevõtluse kohapeale toomise vastu [kasvaks]. Siis vahest kaoksid ära diskussioonid, mida saab kohalik omavalitsus sellest, kui mingi ettevõte [nende territooriumile] tuleb. Praegu pigem räägitakse, et ta saab juurde keskkonnareostust ja prügi, mingit tulu ta ei saa. Kui kohalikud inimesed tööle lähevad, siis saab osaliselt ka tulumaksu juurde. Aga see on hea mõttekäik, võib-olla võiks tõepoolest need maksuasjad ümber vaadata. Ja nagu öeldakse, kõik uus on endine vana. Me vaataks mineviku, kuidas tookord oli, kui palju siis oli omavalitsustel võimekust ja tahet ettevõtlust toetada. Saaks tõesti vaadata seda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh sõna andmise eest! Lugupeetud ettekandja! Mul on lihtne küsimus selles mõttes, et kohaliku omavalitsuse üksuste kui halduse kandjate puhul me saame rääkida neile põhiseadusega antud õigusest otsustada teatud küsimusi iseseisvalt ja nii edasi. Mis on teie nägemus, ütleme, selle eelnõu raames? Kas see nüüd korreleerub põhimõtteliselt põhiseaduse olemuse, mõtte ja sisuga, kus me peame seadusandjana sellel tasandil otsustama tulumaksu suuruse üle?

Selge on see, et põhiseaduses on kirjas, et kohaliku omavalitsuse üksus on autonoomne ja oma eelarvega. Samas, seadusega antakse need eelarvevahendid, mis tähendab seda, et ta ikkagi sõltub valitsusest, sõltub Riigikogust. Nii et ta saab opereerida oma autonoomiat [teostades] ainult nende vahendite piires, mis talle riigieelarvest eraldatakse. 

Ma olen nõus sellega, et ta võiks omada suuremat autonoomiat. See tähendaks seda, et tuleks eraldada suuremaid summasid, suurem protsent kohalikule omavalitsusele, et ta suudaks täita ise endale võetud kohustusi, täita kohustusi, mis riik on talle pannud, ning teha seda, mida kohalikud elanikud temalt ootavad. Ühes heas omavalitsuses peab olema hea elada, seal peab olema lastel hea kasvada ja koolis käia ning seal peab olema hea töötada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No mina tulen hoopiski radikaalse ideega. Kuigi meil põhiseadus ütleb, et meil on kahetasandiline riigivalitsemismudel, et omavalitsuses on autonoomia ja nii edasi, just nagu praegu jutt oli, siis tegelikkuses me kohtame ju kõikides oma komisjonides ja muudes ettevõtmistes lõpmatut hädaldamist, et raha ei ole. Kõike pannakse kinni. Kõike pannakse kinni! Samas meil kohalikud omavalitsused kubisevad mingitest valimisliitudesse ühinenud rotikarjadest, kes seda lahjemaks jäävat pirukat ikka kogu aeg haukavad. Mina teen hoopiski ettepaneku – võib-olla see on hoopis praktilisem – kohalikud omavalitsused kaotada, teha põhiseadusesse vastav parandus ja kõik viia keskvalitsuse võimu alla, kes niikuinii ju raha jagab. Või kuidas?

Aitäh küsimuse eest! Noh, tõepoolest, see on ikka väga radikaalne ettepanek, et kaotame autonoomiad ära ja kõik läheb keskvalitsuse alla. Siis oleks üks rahakott ja kõik ühtemoodi jagaks seda. Samas ma arvan, et piirkondades tekib veel suurem ääremaastumine, veel suurem rahulolematus. Jah, võib öelda, et see tekitaks võib-olla revolutsiooni ja pahameelt. Samas, kui praeguses olukorras anda kindlust kohapeale, kohalikele omavalitsustele, suurendades meie eelnõude, meie ettepanekute kohaselt nende rahastust, siis me saaksime kindlustada inimeste jäämise maapiirkonda. Sellega me tagame ka selle, et tagatud on riigi julgeolek, riigi turvalisus ja ka inimeste heaolu.

Hea ettekandja, juhtunud on nii, et teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile teie ettekande eest ja vastuste eest! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann! 

Tere õhtust, head kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed on algatanud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõusid päris mitu. Täna on neid päevakorras ka päris mitu, sarnaseid on kokku 17. Need teevad ettepanekud suurendada elanike brutotulust kinnipeetavat maksumäära 0,01 protsendipunkti kaupa, alates 11,97%-st kuni 12,15%-ni. Ja kõiki neid eelnõusid  –71, 75, 82, 88, 110, 112, 116, 127, 130, 133, 150, 151, 155, 181, 194, 199 ja 253 – arutas rahanduskomisjon 17. septembri istungil. 

Mina rahanduskomisjoni esimehena tegin päevakorrapunkti menetlemiseks algataja esindajale ettepaneku tutvustada eelnõude eesmärki ja sisu ja samuti küsisin, kas ehk EKRE liikmed omavahel sooviksid nendest 17-st väljapakutud määrast ühe välja valida. Eelnõu algatajate esindaja Martin Helme viitas, et eelnõu teema on tuttav ning pikemat tutvustamist ei vaja. Ta tõi välja, et on oluline, et kohalikke omavalitsusi toetatakse, ja samuti ta väljendas soovi, et täiskogu arutaks kõiki neid 17 erinevalt välja pakutud määra eraldi. 

Komisjoni liikmetel eelnõu algatajatele rohkem küsimusi ei olnud ja seetõttu tehti menetlusotsused kõigi nende 17 eelnõu ja väljapakutud määrade kohta koos. Komisjoni otsused olid järgmised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 26. septembril 2023. aastal. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Esialgu Riigikogu juhatus suunas eelnõu täiskogu päevakorda 27. septembril, kust see on liikunud tänasele päevale. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja, ka see otsustati konsensuslikult. Kolmas ettepanek on eelnõu tagasi lükata. See tehti hääletamise teel, selle poolt oli 6 rahanduskomisjoni liiget ja vastu 5, erapooletuid ei olnud. See on minu poolt kõik.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas on päris korrektne niimoodi eelnõusid kobaras menetleda komisjonis, sest nad on kõik sisse antud erinevate isikute poolt, erinevate Riigikogu liikmete poolt ja nendes välja pakutud tulumaksu[protsendid] on erinevad. Nii et tegelikult ei saa neid sugugi käsitleda ühe eelnõuna. Ma leian, et selles mõttes komisjon rikkus täiesti selgelt meie menetlustava. Kui ma sain nüüd õigesti aru, et te rääkisite erinevatest eelnõudest, mitte ainult mingitest muudatusettepanekutest. Seoses sellega mind huvitab, millal komisjon hakkab tööd tegema vastavalt reeglitele ja millal me need ülejäänud eelnõud siia saali saame?

Ma kõigi aja kokkuhoiu mõttes lugesin need numbrid ette ja selle nii-öelda kobara ka kirjeldasin. Miks me arutasime neid kõiki ühel rahanduskomisjoni istungil? Sest need puudutasid kõik ühte seaduse paragrahvi, ühte punkti. Nimelt, tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkt 1 on see, millest käib jutt. Seal on see protsent sees. Ma arvan, et on igati põhjendatud, et kui on esitatud 17 erinevat eelnõu tulumaksuseaduse ühe konkreetse paragrahvi [ühe] lõike [ühe] punkti kohta, siis on menetluslikult otstarbekas neid arutada koos, seda enam, et kõik need 17 eelnõu välistavad üksteist. Ei saa olla kahte erinevat määra tulumaksuseaduses, saab olla ainult üks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kersti Sarapuu. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kohalike omavalitsuste tulubaasi teema on ajatu. On ju kohalike omavalitsuste ülesanne tagada oma piirkonnas inimeste väärikas elu. Teame, et kohaliku omavalitsuse tuludest üle poole laekub maksutuludest, umbes kolmandik tuludest saadakse toetustena. Maksutuludest peamise osa moodustab üksikisiku tulumaks. Seaduse järgi laekub kohalikule omavalitsusele praegu 11,96% füüsilise isiku maksustatavast tulust. Ülejäänud osa, samuti pensionidelt makstud tulumaks läheb riigile. Lisatuluna kohalikke makse on väljaspool kuldset ringi asuvatel linnadel-valdadel keeruline kehtestada. Maamaks on ainukesena reguleeritav. 

Järgmisest, 2024. aastast muudetakse omavalitsustele tulumaksu[raha] eraldamise põhimõtteid: suurendatakse riiklikust pensionist eraldatavat tulumaksu määra 2,5%-le ning vähendatakse samal ajal muult tulult arvestatud üksikisiku tulumaksu määra 11,89%-le. See tähendab seda, et jõukamate omavalitsuste tulubaas kasvab mõnevõrra vähem ning selle arvelt saavad leevendust need linnad ja vallad, kus tööealisi elanikke on vähemaks jäänud. Kokku hakkab KOV-idele muudatuste tulemusena tulumaksust laekuma vähemalt 8,3 miljonit eurot, mille võrra suurendatakse tasandusfondi mahtu. Muudatustega suureneb vähem tulukate KOV-ide tulumaksu ja tasandusfondi laekumine ning samavõrra väheneb tulukamate KOV-ide tulumaksu laekumine. See 8 miljonit eurot jagatakse 54 kohaliku omavalitsuse vahel. Keskeltläbi tuleb igale kohalikule omavalitsusele sealt 140 000 eurot. Kui ma olen vestelnud kohalike omavalitsuste juhtidega, siis nad väidavad, et see summa ei kata isegi järgmisel aastal [kehtima hakkavat] 2%-list käibemaksu kasvu. Aga sinna juurde võime lisada, kui palju kulusid on juurde tulnud ka euribori kasvu tõttu. 

Aastaid on omavalitsusliitude koostöökogu ja valitsuskomisjoni läbirääkimistel, kus ma ise ka olen osalenud pea kümme aastat, põhieesmärk olnud kohalikele omavalitsustele stabiilse, seadustele ning Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale põhineva tulubaasi kindlustamine. Kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuvad tulud peavad tagama kohalikele omavalitsustele seadustega pandud ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ning võimaldama kohalikuks arenguks vajalikke investeeringuid ja omavalitsuste jätkusuutlikku arengut. Omavalitsusüksuse ülesanneteks on korraldada vallas või linnas sotsiaalabi teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustuse ja kanalisatsiooni korrashoidu, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- ja linnasisest ühistransporti ning vallateede ja linnatänavate korrashoidu, kui need just ei ole antud seadusega kellelegi teisele täita. 

See ei ole esimene kord, kui valitsus vähendab kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kuni 2009. aastani said vallad ja linnad riigilt 11,93% üksikisiku tulumaksust. See lõigati aga järsult ära ja [määra] vähendati 0,53% võrra, kui 2009. aastal kuulutati välja masuperiood. See tähendas 50–55 miljonit eurot aastas ja oli tõeline löök kohalikele omavalitsustele. Mina olin Paide linnapea 2005–2011, me elasime siis üle raske proovikivi. Tulu laekus aastatel 2005–2009 sellises mahus, et me suutsime täita kõiki kohaliku omavalitsuse ees seisvaid ülesandeid. Panustasime igasse valdkonda investeeringutega, suutsime katta omaosaluse europrojektides, panustasime sotsiaalvaldkonda, kultuuri, sporti ja haridusse.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Laenuprotsent oli väiksem, kui seaduses kirjas, tundus, et kõik laabus. Ja siis algas 2009. aastal masuperiood. Omavalitsuste tulubaasi vähendati valitsuses kardinaalselt, millega seoses muutusid kõik normatiivid mittevastavaks eelarveseadusele. Algas suur kärpimine. 

Alles Jüri Ratase valitsus algatas 2016. aastal seaduseelnõu, mille eesmärgiks oli tõsta kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu määra. Tulid ka mitmed kriisid ja siis suunati omavalitsustele 200 miljonit eurot, et kohapeal investeeringud tagada. Seetõttu ei olnud pärast koroonakriisi majanduslangust, vaid majandus kasvas meie riigis enim Euroopa Liidus. Kaja Kallase valitsus lõpetas kõik toetused ning nii ettevõtted kui ka inimesed, rääkimata kohalikest omavalitsustest, pidid ise ellujäämiskursuse läbima. Seetõttu pandi kinni rida ettevõtteid. Lisaks sellele vähenes omavalitsuste tulubaas. Kõrged energiahinnad, ka euribori tõus viisid karmi reaalsusesse, kus tuli mitmeid allasutusi sulgeda. Seda kurvem oli pühapäeval kuulda ERR-is Kristina Kallast süüdistamas kohalikke omavalitsusi, et nad ei leia õpetajate palga tõstmiseks raha. Minister süüdistas selles kohalikke omavalitsusi. Samas takistab ta koolivõrgu korrastamist ja sekkub nii KOV-ide autonoomiasse. 

Nii et mul on tunne, et tegelikult kohalikud omavalitsused on jäetud üsnagi omapäi ja neid tuleks toetada, et nad saaksid oma inimeste heaks maksimumi teha. Aitäh teile!

Suur tänu teile ettekande eest! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kunagi ei tohi alahinnata seda, et sellel, et kohalik omavalitsus peab täitma teatud ülesandeid, ja täitma neid võimalikult lähedal oma elanikele, ongi päriselt mõte sees ja et see on seadusesäte. Kohati tundub, et omavalitsus on justkui selline moodustis, millele võib seadusega ülesandeid panna. Kui päriselt väga isegi ei taha neid seadusega panna, siis võiks ikkagi anda vähemalt kohustuse ja sildiga raha ja loota, et kõik laheneb justkui võluväel.  

Aga tegelikult on ju nii, et kohalik omavalitsus koosneb täpselt samamoodi mandaadiga isikutest, kes peavad omavalitsuse elujärge planeerima, kavandama, ette nägema ja seeläbi ka looma eelarved, eelarvestrateegiad, et oleks võimalik tõepoolest protsesse [ette]aimatavalt juhtida. Ja vahetevahel tundub, et riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel on ikkagi ebakõla, kus ühisosa mingitel hetkedel tervikuna kaob. Olgu see siis planeerimisvaldkonnas, kus riigil on ikkagi mingil hetkel suuremad eriõigused teha nii, nagu riik õigemaks peab, mitte nii, nagu kohalik omavalitsus on kokku leppinud. Tegelikult hakkab see usaldust tükkhaaval õõnestama ja tekitab hulga probleeme.  

See minu osundus sildiga rahale ei ole ju kuidagi minu välja mõeldud, vaid see on pikalt Eesti avalikus ruumis püsinud probleem. Väga mitmed arvamusliidrid on öelnud, et sildiga raha andmine kohalikule omavalitsusele ei ole õigustatud ja põhjendatud. Omavalitsuse tulubaas peab sisaldama võimalust erinevaid ülesandeid täita ja riik ei peaks olema see, kes jupikaupa ülesandeid juurde annab ja selleks ka mõningase raha, mis ajapikku tegelikult selle ülesande täitmise kontekstis muutub tühiseks ja siis see raha on vaja leida juba omavalitsuste tulubaasist.  

Tegelikkuses on probleem ka see, et vanad võlad tuleks ära maksta. Ja väga aus oleks, kui riik arveldaks omavalitsustega ära maamaksuvõla, mis aegade jooksul on tekkinud. Tõepoolest, me läheme pikal sammul edasi maade ümberhindamisega ja maamaksumudeli ümbertegemisega. Aga me teame, et looduskaitsealustelt maadelt on jätkuvalt võlg üleval ja riik sageli teeb näo, nagu seda ei olekski. Ometi need looduskaitsealused maatükid asuvad meie avalikus ruumis, tihti maapiirkonnas, ja omanikele on soodustus tehtud. Kui omanikule on soodustus tehtud, siis tegelikult jääb riigi poolt tulu kompenseerimata kohaliku omavalitsuse eelarvesse, sest maamaks 100% laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse.  

Hea näide on tegelikult ka ühistransport. Tõepoolest, maakondades on olemas ühistranspordikeskused, aga riik on ühel hetkel arvanud, et ikkagi kõige parem lahendus ühistranspordi korraldamiseks on maksumaksja poolt täielikult tasutud ühistransport. Ja sellega on kaasnenud tegelik ebaõiglus, kus nendes piirkondades, kus piletitulu on jäädud koguma, on riik langetanud otsuse, et see piletitulu teps ei jää mitte sellesse maakonda, selle ühistranspordi korralduspiirkonda, vaid seda jagatakse ümber teistele piirkondadele. Minu meelest see on karjuv ebaõiglus, sest seda piletitulu on kogutud ajast aega ikka sellel eesmärgil, et ühistransporti selles piirkonnas, selle osaleja panusega teha paremaks. See on lisaraha, mis peaks andma võimaluse võimestada ja teha see teenus inimestele kättesaadavamaks.  

Ma paluks ka lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Ja tegelikult on ju siin parlamendis räägitud väga palju mahajäämuse leevendamisest. Meil on olemas kaks Eestit ja ma arvan, et väga ehedalt toob selle kahe Eesti problemaatika välja praeguse koalitsiooni räägitav automaksu teema. On piirkondi, kus lihtsalt ei ole võimalik hakkama saada ilma kahe autota. Lihtsalt ei ole! Ei ole võimalik hakkama saada võib-olla väga väikese kubatuuriga ja kerge autoga, sest kruusateed on kevadel ja sügisel lihtsalt läbimatud ja lumelükkamise ring jõuab inimeseni võib-olla alles siis, kui lumesadu on lõppenud ja sellest on 24 tundi möödunud, mil [oli vaja] kodust välja saada. Inimesed on pidanud ennast ise aitama. 

Seetõttu on riigil juba mõnda aega olnud kohane mõelda selle peale ja teha ka otsuseid, et Euroopa Liidu toetusfondi vahendid lüüa kaheks ja tegelikult jagada neid siis just nimelt omavalitsuse tulubaasist lähtuvalt. Ja mõelda tuleks samal ajal ka selle peale, et lisaks nende toetusvahendite taotlemise võimalusele oleks siiski olemas ka omafinantseeringu kapital, sest need on otseselt omavahel seotud, et õnnestuda. 

Ja sellesama teederaha temaatika jätkuks. On ju ilmselge, et kui riigiteedele ei jätku raha peale kütuseaktsiisist lahtisidumist, siis kohalikud omavalitsused on sisuliselt veelgi hullema probleemi küüsis. Mitte kuidagi ei ole võimalik Eesti teedevõrku viia kaasaegsele tasemele, kui me räägime ka kohalikest teedest. Veelgi enam, üha enam napib vahendeid, et seda taset, mis praegu on, hoida. 

Sellest tulumaksust on iga eelarve kontekstis, iga eelarve läbirääkimiste kontekstis palju juttu olnud. See on kahtlemata üks peamisi omavalitsuste huve, sest see on suurim tulu omavalitsuse eelarves. Ei ole saladus, et on võideldud oma elanike eest, ja suurima tüki meie elanike kapitali näol ja ka tulumaksu näol on tegelikult saanud endale Tallinn ja see kuldne ring. See raha on ümber jagatud. Siis me imestame, kuidas tekivad sellised olukorrad, et maapiirkonnas ei ole võimalik maakooli pidada. Me ütleme, et ruutmeetreid ühe õpilase kohta peaks olema sama palju kui linnas. Samal ajal me teame, millele on rajatud meie koolivõrk ja seda toetav taristu. Lihtsalt ei ole võimalik näiteks saarelises maapiirkonnas samaväärselt kooli pidada kui kuldses ringis, kuhu elanikke on juurde tulnud. 

Seetõttu ma arvan, et lõpetuseks on kohane ära mainida ka see, et tõesti on mõtet selle üle arutada. Paljudel eestlastel on kaks elukohta: põhielukoht ja lisaelukoht. Tegelikult on väga selge ja põhiseadusekohane, et tulu[maks läheb] mõlemale omavalitsusele, mitte ainult põhielukoha omale. Nii et teemat arutluseks on küll ja mul on hea meel, et omavalitsuste tulubaasi temaatika on siin kõneaineks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näi olevat. Sulgen läbirääkimised. Nii, me oleme eelnõu 71 juures ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 71 esimesel lugemisel tagasi lükata. Martin Helme, palun! 

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel palun kümme minutit vaheaega. 

Palun! Vaheaeg kümme minutit. 

V a h e a e g 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme eelnõu 71 juures ja juhtivkomisjoni ettepaneku juures, mis on järgmine: juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 71 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Tulemusega poolt 44, vastu 19, erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Eelnõu 71 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on kolmanda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.

Liigume edasi neljanda … Ma palun vaikust korraks! Aitäh teile! Enne kui me läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, ma vaatan, kas on siin Riigikogu liikmed Evelin Poolamets või Helle‑Moonika Helme või Rain Epler. Vaatan veel kord: ei ole. Järelikult on tegemist arutelu võimatusega ja neljandat päevakorrapunkti me ei ava. Liigume edasi! Mida te, härra Jürgen Ligi, soovite? Mis, te soovite ise tulla? Ei või, te peate olema algataja, siis võite tulla. Te ei ole algataja antud juhul. 

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimene lugemine. Protseduuriline küsimus või, Kalle Grünthal? Palun! Mikrofon Kalle Grünthalile, palun!

Aitäh! Ma toon oma materjalid ülevalt ära, üks minut. Võib?

Ma annan teile, mul on olemas. Näete, 82 SE, siin. (Kalle Grünthal räägib kohalt.) Selge. Juhataja vaheaeg kaks minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Me oleme viienda päevakorrapunkti juures, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Rain Epleri algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Ma tänan, istungi juhataja! Austatud kolleegid! Oleme Rain Epleriga esitanud seaduseelnõu 82, et muuta tulumaksuseadust. Miks me seda tegime? Siin on täna saalis kõlanud väga mitmeid seisukohti selle kohta, mispärast on vaja muuta tulumaksuseadust selliselt, et kohaliku omavalitsuse üksusele laekuks maksumaksja elukoha järgselt 12,5% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Siin on toodud välja vägagi mitmeid argumente, mispärast on seda vaja, ja igal hetkel on see teema, millest on räägitud, haakunud põhiseadusega. Kui me Rain Epleriga seda teemat ette valmistasime, siis me analüüsisime väga põhjalikult ka kohaliku omavalitsuse ja tema õiguste seost põhiseadusega. Antud juhul selleks, et kõik aru saaksid, mispärast on praegu väga oluline printsiip korrelatsioon põhiseadusega, püüan ma selle eelnõu raames selgitada esmalt kohaliku omavalitsuse õigusi ja mõistet ja seost sellesama eelnõuga.

Ma pean minema päris algusesse ja meenutama, et Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja arengus on kohalikel omavalitsustel olnud ja on täita väga oluline roll. Nimelt, demokraatlikus ühiskonnas seob kohalik omavalitsus riigi tsiviilühiskonnaga ja ta on üks tänapäevase demokraatliku valitsemisviisi alustalasid. Seega on kohaliku omavalitsuse kaitse ja tugevdamine ühtlasi ka panus demokraatia ja avaliku võimu detsentraliseerimise põhimõtetesse.

Omariikluse tingimustes aset leidnud sügavad ühiskondlikud, majanduslikud, sotsiaalsed ja demograafilised protsessid tingisid vajaduse kohalikke omavalitsusi süsteemselt reformida. Ja nii see toimuski: aastatel 2015–2017 ette valmistatud ja läbi viidud haldusreformi tulemusena kujunes Eestis uus territoriaalne muster. KOV‑ide arv vähenes 213‑lt 79‑le ning reformi tulemusena on kohalike omavalitsuste elanike arvu mediaan kasvanud keskmiselt neli korda ja territooriumid kolm korda. Pole ju saladus, et naljatamisi öeldakse, et Eesti suuremad omavalitsused on Järvamaa ja Pärnumaa. Nii ta kahjuks on. Vabandust, Paide linn ja Pärnu linn! Vabandan. Kui enne reformi oli Eestis 169 alla 5000 elanikuga kohalikku omavalitsust, siis pärast reformi jäi alla 5000 elanikuga vaid 15 kohalikku omavalitsust. Tunduvalt kasvas üle 11 000 elanikuga kohalike omavalitsuste arv. Kohalikule omavalitsusele suurema otsustusõiguse andmine ja sellele vastava tugeva tulubaasi kujundamine on aga haldusterritoriaalsest muudatusest pikemaajalisem protsess. Kui nüüd rääkida selle protsessiga seotud väga olulisest sündmusest, siis tunnustades kohalike omavalitsuste kui põhiseadusliku institutsiooni kaalukat rolli Eestis, kehtestas Riigikogu riikliku tähtpäevana 1. oktoobri kui omavalitsuspäeva.

Mis seos on siin praegu kohalikul omavalitsusel põhiseadusega? Kohalikke omavalitsusi reguleeritakse enamiku riikide põhiseadustes. Eesti Vabariigi põhiseaduses on KOV‑idel eraldi alajaotus, XIV peatükk ja relevantseid norme leidub ka põhiseaduse teistes alajaotustes. Rahvusvahelise õiguse dokument, Euroopa kohaliku omavalitsuse [harta] tunnustab kohalike territoriaalsete korporatsioonide õigust omavalitsusele, jätab aga igale riigile õiguse nende korralduse üle otsustada. Tuletan meelde, et Eesti Vabariik ratifitseeris harta 28. septembril 1994. aastal, kohustudes järgima kõiki selles sisalduvaid põhimõtteid. Harta jõustus Eesti suhtes 1. aprillil 1995. aastal. Koostoimes põhiseaduse normidega annavad harta kui rahvusvahelise lepingu normid kohalikele omavalitsustele kindla õigusliku aluse. 16. veebruaril 2011. aastal ratifitseeris Riigikogu Euroopa kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuses osalemise õigust käsitleva lisaprotokolli, mis on muidugi ka väga märkimisväärne.

Tulles nüüd nii-öelda rahvusvaheliselt tasandilt meie põhiseaduse tasandile, võib märkida, et põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kohalikes huvides kogukonna elu. Kohaliku omavalitsuse eesmärk ja põhisisu on kohaliku elu küsimuste iseseisev otsustamine kohaliku kogukonna poolt.

Kohalikud omavalitsused on põhiseaduses järjekindlalt eristatud täidesaatvast riigivõimust. Selles avaldub avaliku võimu detsentraliseerimise printsiip. Kohalike omavalitsuste üksused eksisteerivad avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides. Põhimõtteliselt on tegemist vertikaalse võimude lahususega. Põhiseaduse Assambleel – tuletan natuke meelde ajalugu – rõhutas Jüri Raidla: "Omavalitsuste nii kaudne kui otsene riigikeskseks muutumine peaks meie arvates saama välistatud."

Teisalt pole aga kohaliku omavalitsuse üksused põhiseaduse kohaselt mõeldud olema nõnda-öelda riigid riigis. Neil puudub föderatsiooni subjektidele omane seadusandlik üldpädevus. Tegu on riigist madalama võimutasandiga. Kohaliku omavalitsuse üksused on riigiga seotud nii territoriaalselt kui ka funktsionaalselt: riiklike ülesannete täitmine, järelevalve ja nii edasi.

Nüüd me jõuame selle õigusriigi juurde. Õigusriik järgib – Kaja Kallas siin kogu aeg rõhutab, et meil on õigusriik – suhetes kohaliku omavalitsusega põhiseaduse sätet ja mõtet, mis ei jäta ruumi riigivõimu meelevaldsusele ehk omavolile. Õigusriigi aluspõhimõttest, mis on põhiseaduse §‑s 3, tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt. Seda kinnitab ka põhiseaduse § 152 lõige 2, mille kohaselt Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või mõne muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte või mõttega.

Kohaliku omavalitsuse tagatise raames võiks tegelikult eristada järgmisi tasandeid: õigussubjektsuse [tagatis], enesekorraldusõiguse tagatis, finantstagatis – mille pärast me selle eelnõuga praegu siin oleme –, kohaliku eelarve iseseisvuse tagatis ja õiguste kaitse tagatis.

Õigussubjektsuse tagatise eesmärk on õiguslikult tagada kohaliku omavalitsuse koht avaliku halduse tasakaalustatud tervikstruktuuris ja vertikaalne võimude lahusus. Kusjuures õigussubjektsuse tagatis hõlmab veel muid punkte, mida ma praegu siin puldis ei hakka täpsemalt käsitlema.

Enesekorraldusõiguse tagatise eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ehk autonoomia, mille põhisisuks on otsustus‑ ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel.

Nüüd jõuame finantstagatise juurde, mille alusel me selle tulumaksuseaduse muudatuse oleme siin esitanud. Finantstagatise alla kuuluvad õigused on suunatud enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomisele seonduvalt valdade ja linnade majandusliku suutlikkusega täita avalikke ülesanded. Need on omavalitsuslikud ülesanded ehk kohaliku elu küsimused. Ja tagatis on alus kohalike omavalitsuste rahastamise korraldusele, mis moodustub ühelt poolt omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteemist ja teiselt poolt kohalikele omavalitsustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamist reguleerivatest sätetest. Nõuetekohase kohalike omavalitsuste rahastamise mehhanismi loomine on põhiseaduse §‑st 154 tulenevalt riigi ülesanne.

Väga õige! Ma arvan, et härra Kokk nõustub minuga siin, ja ma näen ka, et härra Metsoja noogutab kaasa. Vähemalt kaks inimest – oi! –, siin on neli inimest lausa saalis, kes sellele eelnõule väga pingsalt kaasa elavad. Nii! Ja nüüd teile, headele Isamaa Erakonna saadikutele, ma lisan veel siia juurde … Ausalt öelda, ma südamest ütlen: väga hea on näha nõustumist. Viis jah, mina ka, sorry. Lauri Hussar! Vahepeal on vahetunud saladuslikul kombel Riigikogu istungi juhataja. No mis tore! Muidugi, ma pean märkima, siin on ka tehnilised töötajad. Tänan muidugi teid tubli töö eest, kes te tagate, et Riigikogu töö normaalselt toimiks.

Läheme nüüd ikkagi selle eelnõu juurde tagasi. Põhimõte on see, tuletan meelde, millel ma lõpetasin, et nõuetekohase kohaliku omavalitsuse rahastamise mehhanismi loomine on põhiseaduse §‑st 154 tulenevalt riigi ülesanne. Nii et selles osas meil tegelikult vaidlust ei ole. Võrreldes põhiseaduse § 154 lõikes 1 sisalduva kohalike omavalitsuste põhitagatise, enesekorraldusõigusega, on finantstagatisega seotud õigused kuidagi huvitaval moel teisejärgulised.

Aga kohaliku eelarve iseseisvuse tagatis konkretiseerib kohaliku omavalitsuse üksuste enesekorraldusõigust eelarve valdkonnas. Riigieelarve – põhiseaduse § 115 nimelt – ja kohalikud eelarved on antud juhul lahutatud. Samas, mis siis, et nad on lahutatud, aga kohaliku omavalitsuse üksusele peab olema tagatud reaalne võimalus oma põhiseaduslike õiguste efektiivseks kaitseks.

Siin me olemegi olukorras, kus mina ja Rain Epler teeme esitatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga ettepaneku, et tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Arvestamata 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele 12,15% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust." Meie ettepanek on, et see seadus jõustuks järgmise aasta 1. jaanuarist.

Mis on siis tegelikult selle seaduse eesmärk ja selle eelnõu nii-öelda konkretiseeritud sisu? Selle tulemusena suureneb kohalike omavalitsuste tulubaas, mis on vajalik viimastel aastatel tekkinud kulude kasvu kompenseerimiseks. Nende kriiside, mida siin Kaja Kallas alati rõhutab, koroonakriisi ja üldise hinnatõusu tagajärjel on oluliselt kasvanud kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvest rahastatavate asutuste palga‑ ja majapidamiskulud, eriti on [kasvanud] energiakulud. Samuti on märkimisväärselt kasvanud omavalitsuste intressikulud. Kuna omavalitsusüksuste võimalused ise oma tulubaasi kujundada näiteks kohalike maksude kaudu – seda puudutas eelnevalt siin Kersti Sarapuu analoogses kõnes, kus ta viitas, et need on väga piiratud, ja seda kinnitab tegelikult ka meie poolt Rain Epleriga esitatu – on tegelikult Eestis absoluutselt minimaalsed. Ja siis tuleb omavalitsuste finantspositsiooni parandamiseks suurendada nende tulusid riigieelarve tulude arvelt.

See on meiepoolne ettepanek, aga nii-öelda lõpusõnadeks ma tahaksin öelda veel seda, et olles tutvunud väga paljude Riigikohtu lahenditega, tasub siiski ära märkida ka seda, et kohaliku omavalitsuse üksuste põhiseaduslikke õigusi võivad riivata arvukad õigustloovad aktid ja haldusaktid. Kohalike omavalitsuste tagatise riive on põhiseaduspärane juhul, kui vastuvõetud õigustloov akt või selle alusel antud haldusakt on kehtestatud ettenähtud menetluskorras ja vormis pädeva organi poolt. Aga kui need aktid võetakse vastu selliselt, et need tabavad ootamatult, siis oleme probleemi ees, kus kohalikel omavalitsustel on väga raske kaitsta oma õigusi, sest riigijuhid, valitsusjuhid, Kaja Kallas ei taha kuidagi aru saada, et riigi tulubaas ehk siis maksud, mis laekuvad riiki ja mis tagavad riigi ellujäämise, laekuvad ju tegelikult kohaliku omavalitsuse üksustest. Siin on muidugi päästemoment praegu see, et kuigi erinevad kaebeõigused on rasked, sest KOV‑idele ei laiene suhetes riigiga põhiseaduse § 15, ei tähenda see, et KOV-ide kaebeõigust riigi vastu ei ole üldse olemas. See on kaitstud ikkagi.

Riigikohtu halduskolleegium – lõpusõnadeks ma ütlen – on sedastanud, et kohtukaebeõigus on siiski tuletatav KOV‑ide enesekorraldusõigusest ja on enesekorraldusõiguse teostamiseks vajalik. Minu küsimus on aga see: kas meil on vaja, et kohalikud …

Teie aeg!

Jah, ütlen ühe lause veel. [Kas meil] on vaja, et kohalikud omavalitsused hakkavad riigiga kohut käima, kui on võimalikud teised variandid? Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea Kalle! Väga huvitava aspekti avasid. Kogu see põhiseaduslikkuse teema on ju otseselt seotud ka rahastamisega. Riigi ja kohaliku omavalitsuse autonoomia jääb ju ainult paberile, kui seda autonoomiat ei kata tegelikult finantsvahendid. See autonoomia ei ole teostatav, kui sul ei ole võimalik rahaliselt katta neid asju. Mis oleks lisaks sellele, kui me räägime praegu, et me suurendame, mitte küll väga massiliselt, aga siiski suurendame kohalike omavalitsuste rahastamist, veel need asjad, mida siin, ütleme siis … Jube kõvasti viliseb.

Vabandust! Paluks nüüd küll meie tehnilisel toel kontrollida, miks saalis vilistab. (Hääl saalist.) Palun uuesti mikrofon Martin Helmele, et ta saaks küsimuse lõpetada.

Kas saab korrata? Mul läks …

Jaa, Martin Helme, palun uuesti! 

Ma peaaegu jõudsin juba lõpuni. Nii raha andmine kui ka kõik muud regulatsioonid, peale pandud kohustused – kõik see asi toimub ikkagi ju siit saalist, on valitsuse ettepanek või Riigikogu otsus. Mis need asjad veel on lisaks raha andmisele, mida tegelikult peaks tegema, et see põhiseaduse paragrahv, mis räägib autonoomiast, oleks päriselt teostatav?

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Väga asjakohane lähenemine. Üks asi on see, et me anname raha. See sõltub sellest, kas me teeme seda seaduse tasandil, tõstame, nii nagu antud eelnõus, mingisugust protsenti. Antud juhul siis 12,15% residendist füüsilise isiku maksustatavatest tuludest. See on nagu üks vahend. Aga ma tuletan meelde, hea Martin, et tegemist on tegelikult ju tuntud Hiina vanasõnaga: ära anna mulle kala, anna mulle õng. Ja praegune Kaja Kallase valitsus käibki selle [esimese poole] järgi. Ta annab lihtsalt kohalikele omavalitsustele teatud raha ja see ongi siis kogu KOV‑i suhe põhiseadusega. Ma arvan, et ta ei tahagi – ma ei usu, et ta nii rumal on – rohkemat anda, sest … Milline on tegelikult praegu eesmärk? Me näeme seda igas sektoris: anda ainult nii palju raha, ütleme, et sisuliselt inimesed jääksid ellu. Aga see viitab ju sellele, et seda riiki juhitakse tegelikult kuristiku suunas. Ükskord saab kala otsa, mis siis saab? Ta on ära söödud ja järel on kondid, mida me siis imeme. Pole ju suurt mõtet sellisel asjal.  

Aga tegelikult, kui nüüd vastata sellele küsimusele, siis me peaksime alustama natukene kaugemalt. Asi on selles, et selle valitsuse, Kaja Kallase valitsuse rahandusminister, väga lugupeetud, väga haritud ja tark Mart Võrklaev tuli siia saali ja ütles, et tulumaksu tõstmine tõstab inimeste sissetulekut. Ma ei taha muidugi väga rumalalt öelda selle kohta, aga ma tsiteerin ühte Jaak Madisoni postitust, et inimesed, kes selliseid väiteid väljendavad, peaksid olema mõnes teises asutuses järelevalve all või siis vähemalt riigiasutustest kõrvaldatud. Aga noh, kontrollime seda väidet, mida Mart Võrklaev on öelnud, et sellega kõik asjad lähevad paremaks.  

Tulumaksu tõus – mida see tähendab tegelikult? See tähendab tegelikult seda, et sissetulekud vähenevad. Kui me tõstame tulumaksumäära, siis inimeste netosissetulek väheneb, kuna nad peavad maksma suurema osa oma sissetulekust ära maksudena. See võib mõjutada nende võimet katta igapäevaseid [kulusid], nagu toit, eluase ja transpordikulud.  

Aga läheme edasi. Mida see tulumaksu tõstmine tähendab tarbimise ja investeeringute osas? Mina väidan, et see väheneb. Kõigepealt, kõrgem tulumaks võib vähendada inimeste tarbimis‑ ja investeerimisvõimet, kuna neile jääb raha vähem kätte. Ma ei tea, kui mul oleks praegu siin debatt Mart Võrklaevaga, siis ta peaks ütlema, et ei, see ei ole niimoodi. Aga ta ei tule siia. Ja lisaks sellele võib see omakorda mõjutada ka majanduskasvu ja ettevõtlust, eriti kui tulumaks mõjutab ettevõtete kasumit ja kapitalitulu.  

Vaatame nüüd järgmist nurka: tööjõuturg. Tulumaksu tõus võib mõjutada tööjõuturgu. Mõned inimesed võivad otsustada töötada vähem või siis leida viise maksude vältimiseks, näiteks osalise tööajaga töötamine. Ärme räägime siin üldse millestki muust, kui on teada, milline on ümbrikupalga osakaal. Samuti võib see mõjutada tööandjate võimet palka maksta ja uusi töökohti luua. See on minu kategooriline väide selle kohta, et tulumaksu tõus toob inimestele jõukust juurde. Selles suhtes peaks tegelikult analüüsima ka seda, millist mõju avaldab riigi majandusele tulumaksu alandamine. Kui ma eelnevalt rääkisin tõusust, siis olen ma kahtlemata sunnitud rääkima ka tulumaksu alandamise protsessist. 

Tulumaksu alandamine võib avaldada erinevaid mõjusid riigi majandusele, kusjuures ka kohalikele omavalitsustele, sellepärast et need kaks osapoolt on omavahel otseses seoses. Aga need sõltuvad paljudest teguritest ja kontekstist.  

Ma tooksin välja mõned peamised viisid, kuidas tulumaksu alandamine võib mõjutada riigi majandust ja ühtlasi ka kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kõigepealt, toimub suurem tarbimine ja investeeringud. Tulumaksu alandamine suurendab inimeste netosissetulekut, mis omakorda võib siis suurendada tarbimist ja investeeringuid. Inimesed võivad kulutada rohkem raha erinevatele kaupadele ja teenustele ning ettevõtted võivad investeerida rohkem tootmisesse ja laienemisse. Sellega ma lükkan ümber esimese postulaadi, mida lugupeetud Mart Võrklaev on siin käinud presenteerimas. 

Edasi, milline on mõju, ütleme, tööhõive suurenemisele? Madalam tulumaks võib soodustada tööhõivet, kuna ettevõtted võivad leida ressurssi uute töökohtade loomiseks ja olemasolevate töötajate palkade tõstmiseks. Nii lihtne see ongi! See võib vähendada töötuse määra ja suurendada majanduslikku aktiivsust. Ma ei tea, mis on Mart Võrklaeval sellele vastu öelda. Mina ei tea. Isegi Annely Akkermann ajas pea praegu püsti seal taga, ütles, et kuuleb esimest korda. Aga sa oled ju rahandusminister olnud, kuidas sa siis selliseid lihtsaid asju ei tea?!  

Nii, vaatame edasi: ettevõtluse soodustamine. Tulumaksu alandamine võib aidata ettevõtetel suurendada kasumit. Mismoodi? Annely ei saa praegu aru, Annely Akkermann ei saa aru, aga ma püüan sulle selgitada. Ettevõtete tulumaksu alandamine võib aidata ettevõtetel suurendada kasumit ja kapitaliinvesteeringuid, see võib soodustada ettevõtlust ja majanduskasvu ning meelitada uusi ettevõtteid riiki. Sest nii kurb kui see ei ole, iga ärimees otsib ikkagi sellist kohta, kus on võimalik vähem makse maksta. See on elementaarne, Watson, nagu öeldakse.

Vaatame nüüd seda teist aspekti, mis on seotud majanduskasvuga, mis on selles tulumaksu alandamise protsessis väga oluline küsimus, nimelt majanduskasv. Kui tulumaksu alandamine toob kaasa suurema tarbimise, investeeringu ja tööhõive – need on needsamad punktid, mida ma eelnevalt siin juba rääkisin –, võib see kaasa tuua majanduskasvu. Ja mis kõige tähtsam: kui tuleb majanduskasv, lugupeetud Annely, siis majanduskasv võib omakorda suurendada riigi üldist jõukust. Kas te tahate öelda, et see lähtekoht on vale? Ma ei usu. Väga hea, vähemalt praegu on näha, et Annely Akkermanniga me oleme ühel meelel. Majanduskasv suurendab üldist jõukust – väga lihtne. Aga ärge unustage, lugupeetud Annely Akkermann, et raha toovad ju sisse kohalikud omavalitsused, kui nende tulubaas on suurem. See on selle eelnõu iva.  

Nii, vaatame nüüd maksutulude vähendamise momenti. Üks oluline aspekt, mida tuleb kaaluda, on see, et tulumaksu alandamine võib vähendada riigi tulusid. See võib tekitada tõesti mingit survet riigieelarvele ja avalike teenuste rahastamisele, nagu haridus, tervishoid ja infrastruktuur. Aga see on [vaid hetkeks nii], sest kui meil on olemas tööhõive suurenemine, ettevõtluse soodustamine, majanduskasv, siis see suurem maksutulu tegelikult katab selle hetkelise maksutulude vähenemise ära.  

Ja et ma jälle paljasõnaline ei oleks, siis ma ütleks seda, et mäletate Jüri Ratase ja Martin Helme kui rahandusministri tehtud aktsiisisoodustusi, aktsiisi vähendamist, kütuse[aktsiisi] vähendamist. Mis see kaasa tõi? See tõi kaasa selle, et lõpetati kütuse tarbimine Lätist. Algselt oli tõesti väikene tagasiminek, aga mis pärast seda toimus? Toimus see, et maksutulud tegelikult suurenesid, sest inimesed hakkasid rohkem tarbima, kasutasid rohkem odavamat kütust ja nii edasi.

Ma arvan, et väga oluline moment, mis toob kaasa mõju riigi majandusele, on ka sotsiaalne õiglus. Kui tulumaksu alandamine on kasuks eelkõige jõukamatele inimestele või ettevõtetele, võib see suurendada sissetulekute ebavõrdsust ja vähendada sotsiaalset õiglust. Aga ma ütlen, et kõik asjad ei olegi alati positiivsed. Küll aga tulumaksu alandamine võib olla majandusele kasulik, kui see on osa laiemast majanduspoliitikast ja on tasakaalus teiste maksude ja kulutustega. 

Teie, Reformierakond, [kurdate], Kaja Kallase valitsus ju kurdab, et me peame päästma riigieelarve, meil on esimest korda vaja kõik korda teha. Aga kumb on tähtsam: kas inimesed või eelarve? Mina arvan, et eelarve peab olema suunatud inimeste heaolu tagamisele. Ja see eeldab konkreetset, väga head majanduspoliitikat, mis majandusele on kasulik ja on tasakaalus teiste maksude ja kulutustega.  

Tahes-tahtmata oleme ikkagi olukorras, et see meie poolt märgitud 12,15% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust, mis suunatakse kohalikule omavalitsusele, on see – see ei ole kala enam, see on nüüd õng –, mis suunatakse selleks, et kohalikul omavalitsusel läheks paremini ja nad saaksid pakkuda selliseid teenuseid, toetusi ja avalikke teenuseid, mis annaks riigile kaudset kasu.  

Ma arvan, et vastates lühidalt Martin Helme küsimusele, ma väidaks seda, et minu meelest sellel on otsene seos sellega, et kohalikud omavalitsused saaksid tegutseda nii, et nende tulubaas oleks suurem. Ja antud juhul igasugused maksutõusud, mis siin praegu on tulnud – automaks on tulemas, käibemaksu tõus, tulumaksu tõus ja nii edasi ja nii edasi, enne läheb jumala päike looja, kui ma selle nimekirjaga lõpuni jõuan –, on tabanud kohalikke omavalitsusi nagu noahoop selga. Mis see tähendab tegelikult? Nad ei olnud selleks valmistunud. See oli ootamatu. Olles ise volikogu liige Paide linnas, ma näen, mis on toimunud eelarvega. Mille pärast kukutati seal valitsusest sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond? Sellepärast, et nad juhtisid linna endisel viisil, arvestamata kõiki hinnatõususid. Vaat nii on lood sellega.  

Siit küsimus muidugi, [mida teha, kui] selline ootamatu maksumalakas tabab, millest enne valimisi mitte keegi ei rääkinud. See on nüüd küsimus, mis kuuluks minu hinnangul kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku riive alla, mida peaks tegelikult lahendama kohtus, sest teatud kaalutlustel on põhimõtteliselt õigus kohtulikule õiguskaitsevahendile.  

Vastus oli pikk ja nii edasi. Ma loodan, et küsija jäi sellega rahule.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Kalle! Kohalikust omavalitsusest rääkides ja maksudest rääkides, meil on omavalitsused väga erineva suurusega, väga erineva jõukusega, väga erineva infrastruktuuriga. Noh, ega ma ei leiuta siin mingisugust jalgratast ja ma ei ole väga hea asjatundja, missugused on maksuerisused ja soodustused Soomes, mis on ju ka välja venitatud riik ja kus on põhjaalad, mis on hõredalt asustatud ja hoopis teiste tingimustega kui see niinimetatud Ruuhka-Suomi ehk Lõuna-Soome. Kuivõrd oleks mõeldav ikkagi teatud maksuerisuste sisseseadmine ka meil lähtuvalt regionaalsetest erinevustest?

Olen natukene halvas olukorras, kuna mina ei ole ka kursis, ütleme, maksuerisustega. Ülemöödunud nädalal viibisin ma Soome suursaatkonnas, kuhu olin kutsutud sotsiaalkomisjoni [liikmena]. Ma alustan natukene kaugemalt. Miks ma sinna sattusin? Nimelt vahetus Soome suursaadik ja nii ma sinna sotsiaalkomisjoni liikmena sattusin. Ja seal vestlesin ma ühe saadikuga [erakonnast] Perussuomalaiset. Kuigi esialgu keskendus jutt nagu sotsiaalsetele teemadele, ei saa ma mööda minna sellest, mida tema rääkis. Asi puudutas COVID‑iga seonduvaid küsimusi. Ka neil olid [tohutud] piirangud, ettevõtlus pandi kinni, käis meeletu vaktsineerimiskampaania. Ja praegu on [erakonna] Perussuomalaiset valitsus koostamas COVID‑i kahjustuste aruannet. Seda tehakse riiklikul tasandil, ja kui ma pakkusin selles osas koostööd, siis lahkelt võeti see vastu. 

Muidugi väga põgusalt puudutasime ka sedasama küsimust, mida lugupeetud Mart Helme praegu siin nimetas, maksuerisusi, otse loomulikult. Ja arutelu käigus me puudutasime sellist väga huvitavat teemat, et tegelikult tagab ikkagi inimeste ja riigi toimimise see, kui maapiirkonnas elu toimib. Ehk kuidas ütleb see vanarahva salm? Niikaua elad sina ka, kui elab sinu küla.

Ja mis oli selle asja printsiip? Nüüd ma jõuan nende maksuerisuste juurde, mida lugupeetud Mart küsis. Me arutasime küsimust, milline oleks perspektiiv teha näiteks Eestis – ma tõin Eesti näite – erinevad majandustsoonid. Vähem rahvastatud piirkondades, selleks et sinna elu tagasi tuua – ütleme, jaotada nelja-viie astme peale ära –, oleks eriline maksusoodustus. Teatud perioodil – kolme, nelja, viie aasta [jooksul] – oleks see tulumaksuosa, noh, 1%, 2%, hästi väike. Järgmises piirkonnas oleks see juba kõrgem, seal, kus on rahvast rohkem, kus elab rohkem inimesi. Kuni lõpuni välja, kus [elavad] väga jõukad, kellel oleks selle võrra suurem maksukoormus. See on kindlasti läbirääkimiste küsimus, otsustamise küsimus. Seda ei saa ma siit puldist praegu öelda. Aga selline erisoodustus, eri maksustamine annaks võimaluse Eesti regionaalset poliitikat muuta selliselt, et sealsed tühermaad ja tühjad hooned ärkaksid jälle ellu. 

Kui ma siin eelnevalt vastasin lugupeetud Martini küsimusele maksutulude kohta, siis ma ütlesin, et [ettevõtted] lähevad ikka sinna piirkonda, kus on väiksem maksukoormus. Miks me ei või siis sama mõtet rakendada ka regionaalpoliitika läbiviimisel, et Eestis oleksid teatud piirkonnad, kus maksustamine on viidud minimaalsele tasandile, ja arenenud piirkondades on see kõrgem. 

Mis see kaasa toob? Kaasa toob selle, et teatud ettevõtted ju kolivad kogu aeg ühest piirkonnast teise, sõltub muidugi logistikast, sõltub tööjõust. Kõik on õige. Aga kui näiteks maksutulu on teatud piirkonnas teatud aja jooksul oluliselt väiksem kui mujal, siis osa ärimehi kindlasti kaaluks seda varianti, et viia oma ettevõtlus sellesse piirkonda. Asi ei ole ainult, ütleme, maksustamises. See toob kaasa selle, et väiksem maksutulu võimaldab ettevõtjal maksta ka rohkem töötasu. See võib tuua – ja kindlasti toob, sest see on maailmas läbiproovitud taktika – kaasa ka inimeste juurdevoolu sellesse piirkonda. Võib-olla nii mõnigi välismaal resideeriv eestlane ootab seda momenti, et tulla tagasi Eestisse, aga tal ei ole lihtsalt kohta. Ma arvan, et see on üks võti selle piirkonna elavdamiseks, selles piirkonnas ettevõtluse käivitamiseks. Ma ei tea, kas ma suutsin teie [küsimusele] vastata.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Muidugi tänan väga sisuka, ma arvan, et minu 12 aasta [pikkuse saadikustaaži] jooksul kõige sisukama ettekande ning toredate ja sisukate lühikeste vastuste eest. Aga ma küsin. Te alustasite oma ettekannet sellega, et tegite väga korraliku analüüsi omavalitsuste tulubaasist ja vajalikust tulust, milline protsent peaks tulumaksust järgnevatel aastatel omavalitsustele laekuma. Kas need arvutused … Võib‑olla natuke räägite lahti, kuidas te neid uuringuid tegite ja kas te ka eksperte sinna juurde tõite? Minu arvates see number, mis te olete siia eelnõusse pannud, äkki on liiga väike. Kui praegusel hetkel vaadata, siis suurusjärgus 50 omavalitsuses on eelarved punases. Oskad sa meile selgitada, kuidas selle numbrini jõuti?

Aitäh, hea küsija! See on väga õige tähelepanek. Aga nüüd ma juhin tähelepanu sellele, et me esitasime selle eelnõu 8. mail. Siis oli võimalus kaaluda erinevaid momente ja ei olnud ka see kohalike omavalitsuste miinus igale poole nii sügavalt sisse juurdunud nagu vähkkasvaja. Ma toon näite praegu oma Paide linna omavalitsusest. Siis, kui me viitasime, et eelarve on miinuses, meid ähvardab saneerimine, ütlesid võimulolijad, et ei, pole probleemi, meil on kõik korras, saame hakkama. 

Milles oli küsimus? Ma juhtisin sellele tähelepanu juba teisel istungil, kui toimus Paide linnas kohaliku omavalitsuse [volikogu istung], kus hakati linna eelarvet, järgmise aasta eelarvet kinnitama. Siis ma ütlesin, et te teete selle vana mudeli järgi, mis on teil standard olnud, mis on läbi aastate jooksnud kogu aeg ühesugusena, kus on tulud-kulud, aga kas sinna on juurde arvestatud energiahindade kasvu – mis tollel hetkel oli jube, energiahinnad olid sellel hetkel tohutus kasvutempos –, kas te olete sinna juurde arvestanud ka pankade intresside kasvu, euribori kasvu. "Ei, ei ole arvestanud, me saame hakkama."

Selline ükskõikne suhtumine, ma arvan … Mitte ükskõikne, aga ütleme, ka rutiin sellest, et ei suudetud ega osatud ette näha tõusetuvaid probleeme. Pluss veel Ukraina pagulaste toomine, majutamine, koolitamine – see langes ka väga palju kohaliku omavalitsuse õlule. Siin on erinevad kaudsed kulud, õpetajad, ressurss, töövõime – kõik see mõjutas. Lugupeetud Aivar Kokk, küsimus on selles, et tõenäoliselt ei arvestatud seda, et meie olukord riigis nii kähku muutub.  

Ja nüüd, see punane, te ütlesite, et [eelarve] on punases. Kohaliku omavalitsuse ametnikud, raamatupidajad tegelikult ju näevad ära, mida toovad kaasa maksutõusud, mida toob kaasa käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, kui palju tõusevad energiahinnad, kui palju läheb kallimaks küte. Tõenäoliselt seoses selle gaasitrassi sabotaažiga, nagu meile presenteeritakse, on oodata ka, ma arvan, gaasihinna tõusu, kuna seda ei jagu nii palju, kui oleks vaja, kuigi alles öeldi, et kõik on korras, kõik on hästi. See kataklüsm läheb edasi, pluss veel see, et me siin oleme võtnud Ukraina intresside tasumise enda õlule. See on kõik koormus, olgugi et osa neist on riigi tehtavad asjad. Aga riik saab ju väga palju tulu ikkagi kohalikelt omavalitsustelt, kes korraldavad kohalike elu, erinevate teenuste-kaupade pealt.  

Ma olen teiega täiesti nõus selles mõttes, et see number on hapuks läinud. See summa, mis laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele – meil on ta eelnõus 12,15% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust –, peaks olema hoopis teine. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga vaadake, [mis ajahetkes] me praegu oleme? 8. mail 2023 [esitati]. Mis kuupäev täna on? Oktoober. Ja 8. kuupäev on ammu möödas. Võime väikese rehnuti teha, mitu kuud on. Me elame turbulentsel ajajärgul, kui kõik asjad muutuvad. See tähendab, et selle eelnõu kohta, mis praegu on menetluses, saab alati teha muudatusettepaneku, mis oleks väga mõistlik, sest kindlasti tulevad peale uued andmed uute kulude kohta ja ärme unustame ära ka prognoositavat automaksu. Me peame ka seda ette nägema, sest ütleme, ega siis kohaliku omavalitsuse ametnik jala ei käi, mis siis, et see maks väidetavalt tuleb kunagi hiljem. 

Nii et siin on tegelikult selle protsendi puhul vaja majandusteadlasi, kes on võimelised ja suutelised ette nägema, et see kohalikule omavalitsusele makstav tasu oleks selline, et omavalitsused jääksid ellu. Andke andeks, aga riigi rahandusministrit Mart Võrklaeva mina ei usalda. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Kalle, ma tänan sind tõepoolest väga sisuka ja asjaliku ettekande eest! Aga oma küsimuses ma haaran kinni sinu viimasest vastusest. Sa kirjeldasid olukorda, kus valitsus on tõstnud erinevaid makse, erinevaid aktsiise ja nii edasi, kus omavalitsuste kulud on nii energiahindade metsiku tõusu kui ka sama metsikute intressitõusude tõttu ja nii edasi vähenenud drastiliselt. Ja tegelikult mingisugust väljapääsu valitsuse poolt ei pakuta. Kas sa oskaksid minna veel edasi ja kirjeldada, kuhu selline valitsuse hoolimatu ja diletantlik poliitika meid viib omavalitsuste tasandil?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh, hea Henn, selle küsimuse eest, mis on, ma arvan, vägagi asjakohane! Muidugi ma tahaksin ühes asjas natuke korrigeerida sinu küsimust: tulubaas ei ole vähenenud, aga kulubaas on eest ära läinud. Sedapidi oleks vast õigem. Aga see küsimus oli väga-väga asjakohane, sest tegelikult me peaksime ju praegu vaatama ette tulevikku, mida need maksutõusud endaga kaasa toovad. 

Ma arvan, et asjas puudub vaidlus selles osas, et igasugused maksud toovad kaasa sissetulekute vähenemise. Ja kui sissetulek väheneb, sest [inimesed] peavad suurema sissetulekuosa maksudena ära maksma, siis see mõjutab nende võimet katta igapäevaseid elamiskulusid, nagu toit, eluase, transport. Ma tean, et nii sulle kui ka mulle on laekunud abipalveid aidata perekondi. Võib-olla mõnele Riigikogu liikmele veel, kindlasti on. Aga mina ja sina, me ei jõua ju kahekesi oma sissetulekutest aidata tervet Eesti elanikkonda, kes on sattunud raskustesse. See raha küsimine peaks olema [suunatud] hoopis Kaja Kallase valitsusele. Nemad peaksid aitama neid inimesi, kes on sattunud raskustesse. Sest ei küsita ju raha mitte mingisuguse luksusasja jaoks, küsitakse toidu jaoks. Toidu jaoks! Inimene tahab süüa! Ja kui see maksukoormus läheb edasi ja see valitsus midagi ette ei võta suurenenud maksude suhtes, siis me satume olukorda, kus inimesed käivad prügikastidest toitu otsimas.

Selline pilt avanes tegelikult ka 1990. aastate alguses. Mul on meeles üks kaader kriminaalkroonikast, kus prügikasti juurest leiti teadvuseta olekus mees, kelle keha oli kaetud nahalööbega, kes oli nälginud, külmetunud, ta viidi ravile. Kodu tal ei olnud enam. Ja kõige hullem oli see, kui reporter, kes seda asja kommenteeris, ütles niimoodi, et see inimene vallandati kolm kuud tagasi oma töökohast inseneriametist. See tähendab, et nii palju kulus aega. Mitte joomise pärast [ei vallandatud]. Ta oli hinnatud töömees. Mitte joomise pärast, aga nii palju kulus aega selleks, et inimene muutuks [inim]varemeks, kes ei saa oma elus hakkama, kes otsib toitu prügikastist. Ma kardan, et selle poliitika jätkumisel võib oodata eestlasi täpselt samasugune perspektiiv. Muidugi neid, kes ei ole ametnikeklannis või ‑kastis ja kellele on tagatud sotsiaalsed tagatised, rahalised tagatised.

Ma rääkisin praegu toidust. Kinnisvara, kus inimene elab, eluase. Hindade tõus, tulumaksu tõus, erinevad maksutõusud viivad olukorrani, kus … Kui süüa ei saa, siis leiadki ennast tänavalt. Mis saab varast? Müüakse võlgade katteks maha täitemenetluse kaudu. Ja siin muidugi on jälle omad haid kallal. Oma töös, eelnevas töös olen kokku puutunud sellega, millised protsessid käivad täitemenetluses. Ühel inimesel oli [osa] suurest võimsast elamust, ja omanikke oli viis. See inimene jäi võlgu mingisuguse asjaga ja siis selle elamu üks viiendik pandi müüki. Pere oli seal absoluutses veendumuses, et ega keegi seda viiendikku ei tule võtma, kus ta on, ta ei saa majja sissegi, kui näiteks reaalosadeks tuleb ära jagada. Aga looda sa! Kohtutäitur pani müüki, nemad ootasid kannatlikult, millal oksjon kukub, et siis saavad selle võla, mis ei olnud väga suur – paarkümmend tuhat eurot – selle maja hinnaga võrreldes, [ära tasuda]. Ja tuli välja tankist, pakkuja, kes pakkus sellest üle. Tasapisi see hind läks ikka kõrgemaks ja kõrgemaks ja kõrgemaks. Ma ei hakka kõiki asju rääkima, aga ütlen seda, et kohtutäiturid kasutavad hinna ülesajamiseks libapakkujaid, kes võtavad välja ja … Ma ei viita praegu konkreetselt ühelegi täiturile, aga see on skeemi üks osa. 

Nii, edasi. Mis kulud veel meil on? Transport. Kütuseaktsiisi tõusud. Me ju teame, siin pole kellelegi saladus, et enamik inimesi käib tööl kaugemalt. Mida ma näen linna sisse sõites: masinate vool. Nad tulevad nii äärelinnast kui ka linnalähedastest küladest. Mida toob kaasa see hinnatõus? Toob kaasa selle, et osal inimestel kaob üldse mõte tööl käia. Sellepärast, et kui ma panen kogu oma sissetuleku kütuse peale, mida ma kasutan tööle jõudmiseks, siis see asi muutub suhteliselt mõttetuks. Okei, vastased tulevad, ütlevad, et meil on ühistransport, ühistransport täidab kõik kohad ära. Kus ta siis täidab? 

Suvel käisin oma valimispiirkonnas Kolga-Jaanis. Kolga-Jaani ja Põltsamaa vahel on üks bussipeatus. Maju on ümberringi palju. Ja vaatan, milline on bussiliiklus. Üks buss läheb Põltsamaale mingi kell 9 ja tuleb tagasi, ma ei mäleta, kell 13 või 14. Üksainukene käib päevas.

Lugupeetud kolleeg, ma katkestan vastamise ja juhin tähelepanu, et ehkki küsimusele vastamise aega ei ole seaduses reguleeritud, ei tähenda see seda, et vastus peaks kestma tarbetult pikalt. Riigikogu töö peab olema tõhus, see tähendab, et ühe päevakorrapunkti arutelu või üks istungi toiming ei tohiks võtta ebaproportsionaalselt kaua aega. Palun oleme konkreetsemad selles küsimuses. Palun, jätkake vastamist!

Muidugi ma jätkan vastamist, sellepärast et antud juhul Riigikogu istungi juhataja kuritarvitab oma õigusi. Mis asi on, mis tähendab konkreetne vastus? Minu meelest …

(Räägivad korraga.) Palun püsige teemas! Palun vastake nüüd sellele küsimusele ja läheme edasi toimingutega!

Kui Kaja Kallas tuleb siia pulti, siis temalt küsitakse üht ja tema räägib teist. Ma ei saa aru, milleks selline ebavõrdne kohtlemine minu [suhtes]. Ma ei ole üldse siin kuritarvitanud. Mida ma siin kuritarvitan? Ise te andsite mulle sõna. Mina vastan praegu Henn Põlluaasa küsimusele. Lubage mul jätkata, palun! 

Nüüd ma lähen oma vastusega edasi. Need on need momendid, mida te küsisite, mis teevad tegelikult Eestimaal tulevikus elamise võimatuks. Kuidas seda vältida? Kõige lihtsam võimalus on seda teha selliselt, et see valitsus astuks tagasi. Ja kui need protsessid edasi lähevad, ma olen millegipärast veendunud, et kui see valitsus seda vabatahtlikult ei tee, siis rahvas sunnib neid seda tegema. Liiga palju on praegu ebaloogilisust, rumalust ja inimestest mitte hoolimist selle valitsuse juhtide poolt. Ma loodan, et ma suutsin teie küsimusele vastuse anda.

Aitäh! Mart Helme, ma loodan, et teil on küsimus selle kohta, et vastaja ei püsi päris teema raames. Jutt on läinud kuidagi liiga laiali. Jah, küsimus istungi protseduuri läbiviimise kohta.

Mulle on muidugi täiesti vastuvõetamatu selline klassijuhataja toon, et ma loodan, et olge ja püsige. Ausalt öeldes see lihtsalt ei sobi. Ma just lugesin praegu, Eiki Nestorist on pikk ja kiitev lugu. Ma mäletan, kui Eiki Nestor oli Riigikogu esimees, siis ühe teema arutelu puhul Martin Helme vastas viis tundi küsimustele – viis tundi – ja Eiki Nestor ei seganud kordagi talle [vahele] ega kutsunud teda korrale ega öelnud, et ära nüüd nii pikalt räägi ja püsi teema juures ja see ei ole kombeks ja nii edasi. Ei ole kombeks, et meil on Riigikogu esimeheks klassijuhataja, kes arvab, et Riigikogu [liikmed], kes on rahvalt saanud tihtipeale palju suurema kaaluga mandaadi kui praegune Riigikogu esimees, on tema mingisugused õpilased. Palun püsige esimehe väärikal positsioonil ja ärge mängige klassijuhatajat.

Aitäh! Ma ütlen veel kord, et kui püsitakse teema juures ja räägitakse eelnõust 82, (Hääl saalis.) tulumaksuseaduse muutmise seadusest, siis on kõik korrektne. Järgnevalt Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Teil on siin mitu järjestikust eelnõu erinevate protsentidega, mis on samal teemal ehk siis omavalitsuste tulubaasi tõstmine. Milline neist protsentidest on teile kõige südamelähedasem?

Südamelähedasem? Südamelähedasem oleks 100%. (Naerab.) Aga ma tean, et see põhimõtteliselt on võimatu. Ma olen sunnitud praegu vastama täpselt niimoodi, nagu ma vastasin lugupeetud Aivar Kokale. Ta juhtis samale asjaolule tähelepanu. Antud eelnõus on meil märgitud, et laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele 12,15% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Ja minu meelest ta tegi väga õige märkuse selle kohta, kui ta ütles, et kas sellest ikka piisab. Ma vastan, et tegelikult ei piisagi. 

Miks ma nõustusin? Tavaliselt ma ajan nagu oma jonni edasi ja ütlen, et minu õigus ja tükk tühja maad ja nii edasi. Aga ma nõustusin sellepärast, et selle eelnõu me andsime Rain Epleriga sisse 8. mail aastal 2023 – see on selle aasta 8. mai. Täna on mis kuupäev? 11 või? 11. oktoober. Ilmselgelt on see eelnõus olev number praegu nii-öelda ajale jalgu jäänud, sest meie ümber toimuvad protsessid, mida ma olen täna juba kirjeldanud: erinevad maksutõusud, erinevad rahakantimised valitsuse poolt sinna, kuhu tegelikult pole vaja. Need on tekitanud olukorra, et kohalikele omavalitsustele seda raha ei jätku nii palju, et oleks tagatud avalik teenindus ja kohalike küsimuste lahendamine sellisel tasandil, et see kohalik omavalitsus oleks jätkusuutlik. 

Nüüd tulen selle küsimuse juurde, milline on see õige number. Meil on palju variante siin jah laual, aga nad on enam-vähem sellel ajajärgul esitatud. Ma ei tea, kas ühel ajal, mina tegin omaette, mina teiste esitamise aegu ei tea ja ausalt öelda, mina ei ole ka neid teiste eelnõusid ja neid [arvusid] vaadanud. Need kaks või kolm tükki, mis siin praegu eelnevalt olid – ma kuulasin neid, nende põhjendusi ja sealt mul tekkiski mõte teha põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korrelatsiooni kohta väikene sisuanalüüs, eks ju. Ma ei tea, ütleme niimoodi, et riigieelarves ja seaduseelnõudes ei tehta asja südame järgi, vaid tehakse selliselt, et oleks tagatud võrdsus ja kohaliku omavalitsuse jätkusuutlik toimetulek. Eeldan, et arvestades toimunud nihkeid ja planeeritavaid maksutõuse, ka uusi [makse], nagu automaks, mida siin Kaja Kallase valitsus tahab teha, siis ma arvan, et peaksid maha istuma mitte valitsuse eksperdid, vaid need eksperdid, kes tegelikult ka jagavad majandust. Ma ei saa kahjuks, lugupeetud Mart Maastik, teie küsimusele selles osas selliselt vastata, et te rahule jääksite, aga see on protsess – see on protsess, kus me peame edasi liikuma. 

Ja siit mul tärkas muidugi hoopis mõte: äkki me peaksime moodustama nõnda-öelda varivalitsuse. Varivalitsuse selles mõttes, kes täidaks riigi ametkondade ja ministrite ülesandeid ja kes analüüsiksid ka tegelike probleemide olemust, mitte ei hüüaks siit ministrite suu kaudu mingeid segaseid hüüdlauseid, et tulumaksu tõus suurendab inimeste sissetulekuid. Andke andeks, see on ju ebaloogiline! Aga jah, ma arvan, et mina ei ole pädev seda küsimust vastama. Ma arvan, et siin meil on olemas kindlasti ühine mõte ja seisukoht, et seda peaksid analüüsima need inimesed, kes majandusest midagi teavad. Ja ma ütlen lohutuseks seda, et kindlasti on võimalik selle seaduse kohta teha ka muudatusi, eelnõusid … Tähendab, mitte eelnõusid, vaid muudatusettepanekuid, mis tooks kasu nii kohalikule omavalitsusele kui ka, ütleme, riigile. See on minu sihukene väga ebalev, aga samas ka aus vastus.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma kutsun ettekandeks kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe, on veel kaks protseduurilist küsimust. Henn Põlluaas, palun!

Jah, aitäh! Ma tahan protesteerida selle eelmise küsimuse juures teie poolt sooritatud väga ebaviisaka ja inetu vahelesegamise ja repliigi pärast, mis te tegite ettekandjale Kalle Grünthalile, et püsigu ta teemas. Kalle Grünthal vastas minu esitatud küsimusele, mis puudutas seda, kuidas valitsus on täiesti hoolimatult käitunud omavalitsustega, pannud neile lisakohustusi. Samal ajal, kui on olnud tohutu energiahindade tõus, intresside tõus ja nii edasi ja nii edasi, neid ei kompenseeritud, on pandud lisakohustusi omavalitsustele neid finantsvahenditega tagamata. Mina küsisingi, mis on sellise vastutustundetu ja ebakompetentse poliitika tagajärg, et lugupeetud ettekandja kirjeldaks seda, ja täpselt seda ta tegigi. Ma ei tea, kas te üldse olete mõtetega istungi juures, kas te kuulate, mida rahvasaadikud siin räägivad, küsivad ja vastavad, aga igal juhul selline repliik teie poolt on äärmiselt kohatu ja inetu. Ma leian, et te peaksite Kalle Grünthalilt vabandust paluma.

Aitäh, Henn Põlluaas! Meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 72 ütleb väga selgelt, et kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde. See annab meile väga selge suunise ka seoses vastuste pikkuse ja sellega, kui konkreetselt ja mil moel vastatakse. Head kolleegid, katsume ikkagi kinni pidada sellest, et me suudaksime siin tõesti pidada sisulist ja põhjendatud arutelu.

Martin Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Kõigepealt ma tahan kategooriliselt protesteerida. Nii see viimane sõnavõtt praegu, kui ka see, mis enne toimus eelnõu menetlemise ajal, on täiesti vastuvõetamatu. See paragrahv, mida te tsiteerisite, mitte mingil juhul ei anna istungi juhatajale õigust segada vahele vastusele. Kusjuures kõik küsimused selle praeguse eelnõu ettekande ajal ja kõik vastused olid konkreetse eelnõuga seotud. Riigikogu istungi juhatajal ei ole mitte mingisugust õigust hinnata seda, kas vastused on liiga põhjalikud või liiga laiad. Ei Kalle Grünthal ega ükski küsija ei läinud omavalitsuste eelarve teemadest, omavalitsuste tulubaasi teemadest, omavalitsuste autonoomia teemadest, mida kogu see eelnõu ju puudutab, kuidagi kaugele, vaid kogu jutt püsis seal. Nii et ärge tulge meile rääkima! Mingisugust ajalist piirangut ei ole vastamisel. Mitte mingisugust ajalist piirangut ei ole vastamisel! Kategooriliselt protesteerin sellise lähenemise vastu ja ma ei ole nõus, et sellist praktikat siin hakatakse juurutama. Seda pole kunagi olnud!

Aitäh! Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma olen täpselt samamoodi täiesti hämmastunud sellest, et kui ma selgitan teile ära, et vastaja vastus puutus täiesti teemasse, ta vastas minu konkreetsele küsimusele, mis puudutas teemat, ja siis te loete ette paragrahvi, kus öeldakse, et tohib rääkida ainult teemasse puutuvaid asju. No kuulge! Kas te aru ka saate, mida te teete? Teie amet ei näe ette seda, et te hakkate siin dikteerima rahvasaadikutele, mida nad võivad ütelda ja mida nad ei või ütelda. See ei ole teie töö, see ei ole teie õigus. Nii et paluks sellised asjad ära lõpetada.

Head kolleegid! Ma tänan tähelepanu juhtimise eest, aga istungi juhatajana ma juhtisin tähelepanu sellele, et antud juhul selle tulumaksuseaduse muutmise seaduse raamest läks see arutelu küll väga kaugele, ja istungi juhatajana juhtisin sellele ka tähelepanu.

Aga nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun! (Saalist protesteeritakse.) Praegu läks juba Annely Akkermann kõnetooli. Palun, Annely Akkermann! (Mart Helme räägib kohalt. Juhataja helistab kella.) Mart Helme, palun saalis vaikust! Annely Akkermann, palun! Kuulame teie ettekannet. (Mart Helme jätkab.) Palun ärge karjuge! Palun ärge karjuge Riigikogu saalis! (Mart Helme jätkab.) Aitäh! Mart Helme, palun lõpetage! Ja Annely Akkermann, palun! (Mart Helme jätkab.) Nii, aitäh! Teie ei anna kellelegi sõna, mina annan sõna. Annely Akkermann, palun!

Tere õhtust jällegi, head kolleegid! Ma väga pikalt enam ei hakka seda tulumaksumäära analüüsima. Annan teada, et rahanduskomisjon otsustas ka eelnõu 82 saata saali ja teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. See on lühidalt kõik.

Teile on ka küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tahaks ausalt öeldes komisjoni ettekandjalt ikkagi saada märksa tõsisemat suhtumist töösse. Tema ülesanne on rääkida, mis toimus komisjonis, millised olid arutelud, diskussioonid, kuidas, mispärast mingile otsusele jõuti. Nii et ma palun selgitage suurele saalile, millistele argumentidele tuginedes komisjon jõudis tulemusele, et see konkreetne eelnõu ja siin konkreetselt välja pakutud numbrid ei ole sobilikud. Milliseid argumente teised saadikud, teiste fraktsioonide, erakondade esindajad välja tõid ja mis olid poolt‑ ja mis olid vastuväited?

Komisjonis ei toimunud rohkem arutelu, kui esitajate esindaja, konkreetsel juhul Martin Helme, ütles, et eelnõu pealkiri selgitab piisavalt sisu. 

Ja ma vaatasin ausalt öeldes meie seda kollast raamatut, et kuidas koostada ettekannet esimesel lugemisel, ja see ütleb ka, et neid menetlusotsuseid ei ole otstarbekas siit puldist ette lugeda, kuigi ma võin seda teha. Jüri Ratas arvas, et vähemalt võiks öelda, mis oli komisjoni otsus selle eelnõu kohta. 

Rahanduskomisjon arutas 17 eelnõu, mis tegid ettepaneku muuta ühte konkreetset seaduse paragrahvi, punkti ja lõiget: tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkti 1. Need on 17 erinevat eelnõu erineva määraga, mis üksteist välistavad. Kõik nad korraga kehtida ei saa. Ja rohkem arutelu … (Hääl saalist.) Ei, mitte midagi, mitte midagi ei ole rääkida rohkem.

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esinaine! Väga sisukas arutelu kokkuvõte sinu poolt. Aga äkki sa ütled, kuidas see hääletustulemus oli? Kas kõik toetasid tagasilükkamist või oli kuidagi teistmoodi?

Jaa, võin hääletustulemuse protokollist ette lugeda. Tagasilükkamise poolt oli 6, vastu 5 ja erapooletuid 0 [komisjoni liiget]. Poolt olid koalitsiooni liikmed: siinkõneleja, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Tanel Tein ja Toomas Uibo; vastu olid Jaak Aab, Martin Helme, Aivar Kokk, Siim Pohlak ja Kersti Sarapuu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 82 ... (Hääl saalist.) Sulgen läbirääkimised. Aitäh, Martin Helme! Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükata. Martin Helme, palun!

Ei ole veel tagasi lükatud. Enne on vaja hääletus teha.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Martin Helme, palun! Andke mikrofon Martin Helmele, palun!

Palun meie fraktsiooni nimel enne hääletust kümme minutit vaheaega.

Jaa, kümme minutit vaheaega, palun! 

V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Asume hääletuse juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 47 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Lugupeetud Riigikogu! Meie järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Arvo Alleri ja Siim Pohlaku algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu [esimene lugemine]. Aga algatajaid ma siin saalis ei näe. Ettekandja on Riigikogu liige Siim Pohlak. Aga kuna teda praegu saalis ei ole, siis on tekkinud arutelu võimatus ja me selle päevakorrapunkti arutelu ei ava. 

Meie järgmine päevakorrapunkt, seitsmes, on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kehtestada Eestis automaks" eelnõu 46 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka. Palun! Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun vaiksemalt!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelarvest on raha puudu – teeme uue maksu! Majandus on languses – tõstame makse! Ettevõtted pole konkurentsivõimelised – tõstame nende [makstavaid] tasusid ja aktsiise! Inimesed kurdavad, et neid ei võeta piisavalt kuulda – lühendame kooskõlastusaega!

Vabandust, Aivar Kokk! Head kolleegid, palun natuke vaiksemalt, me ei kuule ettekandjat. Palun, Aivar Kokk!

Need sammud ei tundu mitte ühestki otsast loogilised. Nüüd oleme kuulnud, et kõikidele maksudele, mis see saal juba kevadel vastu võttis, on tulnud [lisaks] veel üks maks. Kui kevadel räägiti automaksu puhul 120 miljonist, siis mõned päevad tagasi me kuulsime automaksu tulu poole pealt [juttu] 230 miljonist. 

Isamaa Erakond on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kehtestada Eestis automaks. Ja lihtne lause selle peale: automaksu ei ole vaja. Punkt. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Henn Põlluaas, palun!

Jah, ikka on. See teema tekitab rohkemgi küsimusi, kui jõuaks selle lühikese ajaga ette lugeda. Olen täiesti nõus sellega, et automaksu ei ole vaja. Aga mind huvitab üks komponent selle automaksu arvestamise juures. Mitte see, et algul oli seal kokku 120 miljonit ja siis 200 ja lõpuks 230, vaid see, et selle maksu arvutamise juures arvestatakse mitte auto massi, vaid täismassi, mis tähendab ühesõnaga seda, et autole on koorem peale laotud, sisuliselt tema kandevõimet, ütleme. Kas selles on mingisugustki loogikat?

Aitäh! Muidugi peame alustama sellest, et füüsiliselt ei ole ühtegi eelnõu Riigikogule üle antud. See on rahandusministri ettepanek, mida ajakirjanduses on arutatud. Loomulikult, kui sa küsid minu käest, kas täismass on see, mille järgi võiks arvutada, siis ma peaksin küsima, kas peaks igale teelõigule panema kaalu. Mina sõidan oma autoga 95% ajast üksinda ja ma kindlasti ei saa täismassi kunagi täis. Võib-olla tõesti suvel, ma ei tea, suguseltsi kokkutulekule või kuhugi minnes, kui on auto peal abikaasa, lapsed või lapselapsed, siis on erandkorras ka täismass. 

Ettevõtjad on minu käest küsinud selle kohta, et võib-olla Reformierakond mõtleb veel selle asja peale, et miks ainult täismass. Tegelikult on näiteks veoautode puhul autorongid, sõiduautodel on võimalik [kasutada] autokäru ja kärul on ka veel täismass olemas. Noh, oleks võimalik veelgi [mõelda]. Näiteks mõni Riigikogu liige sõidab siia kolmerattalise kastijalgrattaga. Ma näen, et hommikul ta tubli pereisana viib lapsed kooli ja lapsed on seal peal. Võib-olla siis on ka täismass. 

Oleme nüüd ausad: ühegi maksuga ei ole ükski riik rikkaks saanud. Paar nädalat tagasi me kutsusime Eesti ettevõtlusliitude 37 esindajat siiasamma Riigikogu konverentsisaali ja arutasime nendel teemadel, kuidas oleks võimalik majandust elavdada. Kõigi nende liitude otsused olid ühe[sugused]: maksudega ei ole seda võimalik teha. 

Kindlasti on automaks probleem. Ka minu telefonisõnumitesse ja Facebooki on [saadetud teateid], et pered on arvutanud, kui suur nende automaks võib 2025. aastal olla. Üks pereisa, kellel on viis last, kirjutas, et tal on kaks autot, sest muidu ei ole kuidagi võimalik lapsi kooli ja huviringidesse viia, nende sissetulek on miinimumpalga juures, aga automaksu tuleb aastas kahe auto peale kokku 700 eurot. See on ikkagi küllaltki suur [summa], kui arvestada, et sa teenid aastas võib-olla maksimaalselt 12 000 [eurot] ja sellest pead peaaegu 1000 ära maksma. 

Me teame väga hästi, et Riigikogu liikmele tundub see kõik võib-olla natuke naljakas ja tühine, sest siin kompenseeritakse ka autosõitu ja kütust. Kuigi nagu Riigikogu esimees ütles, et mõne mehe autod võtavad liiga palju [kütust] ja ka isegi siis tangitakse, kui siin pukis ollakse. Aga seda eelnõu on teinud, mul on tunne, riigiametnikud, kellel on riigi raha eest ametiautod. Siis võib-olla tõesti unustad ära, et auto eest tuleb ka midagi maksta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Selle ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele on minu arvates igati asjakohane ja ajakohane. Aga oma ettekandes te ütlesite, et lisaks kevadistele maksudele, mis Vabariigi Valitsus siin parlamendis läbi surus, on valitsusel plaanis kehtestada veel üks maks. Kas tõesti ainult üks maks või oli see teil sõnavääratus, on minu esimene küsimus. 

Ja teine [küsimus]: mida see automaks ikkagi endast kujutab? Mina tunnistan ausalt, et mina ei ole sellest aru saanud. Kas see on lihtsalt eelarvetäiteks, on sellel keskkonnaeesmärk, on sellel mingisugune muu eesmärk, [näiteks] liikluskoormuse vähendamine? President on öelnud, et tema ei saa aru, rahva enamus, nagu küsitlused näitavad, ei saa aru. Kas teie olete aru saanud, milleks see automaks?

Aitäh väga sisukate küsimuste eest! Esimese poole kohta [ütlen, et] võib-olla ma väljendusin natuke halvasti. Ma selle ühe [maksu] all mõtlesin automaksu, aga makse on plaanitud tunduvalt rohkem. Esmaspäeval küsimustele vastates rahandusminister ütles seda, mida varem ei ole räägitud ja ajakirjanduses pole see ka väga kõlanud. Kui ma õigesti mäletan, oli see kaitsekulude maks ja see number oli väga utoopiline. Räägiti suurusjärgust 400–600 miljonit. Väga selgelt on ajakirjanduses räägitud ka suhkrumaksust. 

Nii et kui aus olla, siis kaks koosseisu tagasi valitsuses olles kaks erakonda tegid kõik selleks, et meil energiahinnad tõuseksid kordades, tegematuse tõttu eelkõige. Seetõttu võeti 1,7 miljardit poolteise aastaga Eesti inimeste ja ettevõtjate taskust ära. Nüüd püütakse erinevate maksudega nende valede otsuste pärast uuesti meie käest üle miljardi euro [ära võtta]. See on sõna otseses mõttes arusaamatu. Mitte keegi süüdi ei ole. 

Ma täna vaatasin uudistest, et seesama asekantsler, kes kahe tooli peal istus ning õpetas ministrit ja valitsejaid ja Eleringi, võtab jälle sõna. Me kuuleme täna, et LNG-terminali vastuvõtuvõimekust, mis pidi olemas olema hiljemalt eelmise aasta novembris ja siis lükati 1. detsembrile, ei ole tänaseni. Ja kui peaminister kutsub kokku suure seltskonna, et arutada, kuidas Balticconnectori toru katki läks ja mis tegema peab, siis ta unustab kõige olulisema asja ära: Elering, mille aktsiad on 100% riigi käes, ei ole tänaseni seda kohustust täitnud. 

Oleme nüüd ausad, me võime siin arutada järgmise aasta riigieelarvet, rääkida õpetajate palkadest, politseinike palkadest, päästekomandode palkadest, aga raha tuleb ainult ühest kohast – see on majandus. Majandus on languses, nagu ta on languses juba viimased poolteist aastat, kuus kvartalit, ja siis mõeldakse välja erinevaid makse. Ma olen siin mitmel korral seda küsinud ja keegi ei suuda sellele küsimusele vastata. Mina ei tea maailmas ühtegi juhtumit, kui majanduslanguse ajal maksude tõstmisel … Nagu rahandusminister ütleb, et siis maksud langevad, kui sa kümmet maksu tõstad, ja raha jääb inimestele rohkem kätte. Kuidas see võimalik on? See on sõna otseses mõttes arusaamatu. 

Aga ma pean tunnistama, et teine küsimus, mille sa esitasid, läks mul juba meelest ära.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esiteks, ma tõesti väga toetan teie ettepanekut Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kehtestada Eestis automaks. Automaksu puhul jääb selgusetuks, kas autode maksustamise eesmärk on lappida riigieelarvet või maksustada keskkonnamõju. Kas teie olete aru saanud, mis on Reformierakonna juhitud valitsuse eesmärk automaksu kehtestamisel?

Aitäh hea küsimuse eest! See on seesama küsimus, mis mul jäi Helirile vastamata. Kui seda eelnõu projekti vaadata, siis on väga selgelt näha ainult üks eesmärk: eelarveaugu lappimine. Kui keegi püüab selgitada, et see on kuidagi seotud keskkonnamõjuga, siis ta väga selgelt valetab. Ei ole võimalik, et mida vanem auto, seda keskkonnasõbralikum see auto on. See lihtsalt ei ole võimalik. 

Selle eelnõu teine ja minu arvates kõige suurem probleem on selles, et see läheb ka kõikide Euroopa Liidu direktiividega vastuollu. Vaba liikumine on meie kõigi õigus. Meilt võetakse ära liikumisvõimalus, sest me ei saa endale auto omamist lubada. Me lugesime, et kõige tavalisema linnamaasturi ostmisel – me juba nagunii peame selle pealt käibemaksu maksma ja käibemaks tõuseb veel 10% – tuleb maksta 6000 ja siis on veel aastamaks 500 ja 1000 euro vahel. [Maastur] on kahe või kolme lapsega perele vajalik, eriti maal, kus teeolud ei ole kõige paremad. Selline [maks] on tegelikult Eesti inimeste vastu vaenulik ja ka väga ohtlik, sest mida vanemad autod on meil teede peal, seda vähem turvalised need on. Uuemaid autosid on ostetud, inimesed on võib-olla aastaid korjanud raha, et osta endale uus, turvaline ja säästlik auto, aga selle tulem on see, et mida säästlikum ja turvalisem auto sul on, seda suuremat automaksu hakkad sa maksma. [Nii tundub,] kui ma seda eelnõu vaatan.  

See tekitab minu jaoks küsimuse. Mul on kodus kaks autot, üks auto hakkab 10 aastat [vanaks] saama ja teine on praktiliselt uus. Kütusekulu vahe on peaaegu kahekordne uue auto kasuks. Aga uue auto eest ma hakkan maksma 2,5 korda rohkem kui selle vana auto eest. Mõlemad on diiselautod. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina tooksin siia sisse väikese julgeolekuaspekti. Nimelt me kõik teame, et suuremad džiibid, nagu Land Cruiser ja mitmed teised, on põhimõtteliselt meil arvel ka ju sõjaolukorras riigikaitsesse koopteerimiseks. Kui me praegu selle automaksu kehtestame, nii nagu hullud on seda ette näinud või praegu avalikkusele presenteerinud, siis see tähendab seda, et meil inimesed hakkavad loobuma – tõenäoliselt [teevad seda] väga paljud, lihtsalt neile käivad [need autod] üle jõu – ka sellistest suurtest džiipidest, mis võiksid kriitilises olukorras riigikaitses olla oluliseks vahendiks edukal opereerimisel. Kas sina näed siin ka sama tulemust ehk meie kaitsevõime väheneb, nõrgeneb, või kuidas sa seda hindad?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi selles suunas mõelnud. Väga hea, et sa selle teema laua peale tõid. Loomulikult, kui me vaatame ka Ukraina sõda ja neid autosid, mida me siit oleme heategevusena kokku ostnud ja ukrainlastele annetanud, siis need kõik või enamik neist on maasturid. Tavalist sõiduautot ei ole mõtet lahinguväljale saata, sest seal, kus lahinguid peetakse, ei ole igal pool asfaltteed, vaid tuleb sõita ka looduslikel radadel.

Loomulikult, ma saan aru, et valitsuse kokkupanekul lepiti kokku ühes olulises punktis. Kui Reformierakond valimised võitis, oli tema pealubadus kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustus]. See [eelarve]auk on esimesel aastal suurusjärgus 500 miljonit. Siin püütakse seda numbrit küll väiksemaks teha. Aga ma loodan ikkagi, et majandus kasvab ja palgad suurenevad, ja siis on see auk veelgi suurem ehk nelja aasta peale 2 miljardit. Nüüd selle 2 miljardiga [nõustumise eest] kaks teist erakonda soovisid ka midagi saada ja nemad on seda midagi juba saanud. Kuigi ma ei tea, kui head ja mõistlikud need otsused kevadel olid. See jääb nende poolt hääletajate südametunnistusele. Nüüd püütakse seda koos lappida. 

Selle lappimise puhul on see küsimus, miks peaks neid auke lappima 75% elanikkonnast. Eestis on väga selgelt alla Eesti keskmise palga saajaid 70% ja 75% vahel, sõltuvalt aastast. Nemad peavad kinni maksma selle, et kõrgemapalgalised saaksid tulumaksusoodustust natuke üle 100 euro. Madalapalgalistel algab see soodustus 4 eurost kuus. Aga kui me vaatame kas või käibemaksu 10%‑list tõusu või tulumaksu 10%‑list tõusu või aktsiiside tõusu või seda, millised soodustused ära jäävad, alustades peretoetustest ja lõpetades erinevate hüvitistega, siis näeme, et loomulikult on see kuritegelik. 

Minu arust on kõige halvem selle asja juures see, et see on meie majanduse viinud allakäiguspiraalile. Poolteist aastat on oldud miinuses, viimane prognoos näitab, et sellel aastal seda tõusunurka kuskilt ei tule. See tähendab seda, et ka käibemaksu laekumine on juba vähenenud. Kui vaadata ringi toidukauplustes, siis on näha, et inimesed on väga hinnatundlikuks muutunud. See mõjutab ka riigieelarvet. On tehtud palju maksutõuse ja selle lõpptulemus on suure tõenäosusega see, et riigieelarvesse laekub raha veelgi vähem. Aga seda kõike tehakse meie inimeste arvelt. 

Mind teeb alati kurvaks see, kui siin ministrid vastavad ja ütlevad, et energiahinnad on ju langenud. No räägime siis energiahindadest. Kui gaasi hind oli kaks aastat tagasi 30 eurot megavatt-tunni eest, vahepeal oli 285 eurot megavatt-tunni eest ja nüüd kõigub 50 ja 70 euro vahel, siis on ju nii elektri kui ka gaasi hind täna 2–2,5 korda kõrgem. Küttepuude hind on 30 euro asemel 80 eurot. Kuiva 40‑sentimeetrise sanglepa hind on ju ka 2,5 korda kallim.  

Tegelikult on meil sisendhinnad väga [kõrged]. Esmaspäeval rahandusminister ütles, et toidupoes peaks kaup kallinema, kui ma õigesti mäletan, 1,4%. Aga väga lihtsa arvutuse järgi, kui [kaup] tootja, põllumehe käest pärast ümbertöötlemist ja transporti poodi jõuab ning igal pool on käibemaks 10% suurem, siis juba ilma hinnatõusuta on kaup poes 1. jaanuarist 7% kallim. Aga sinna juurde tuleb arvestada, et kõik on ju kallim. Kui sa köögivilja ostad, on üks hind, aga kui sa ta purki paned, siis on ta praktiliselt 2 korda kallim ehk ka käibemaksu mõttes on see siis 2 korda suurem. 

Nii et uuest aastast on hirm, et kõik toidukaubad on ka vähemalt 10% kallimad, rääkimata soojamajandusest ja kõigest muust. Ma näen, et vähemalt üks koalitsioonipartneritest on väga tõsiselt nagu ka kriitikat teinud automaksu koha pealt. Selja taga on üks esindaja sealt, selle erakonna esindaja. Ma loodan, et mõistus võidab ja vähemalt see maks jääb ikka kuhugi sügavale sahtlipõhja ja seda siia suurde saali ei tooda. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ei ole vist küll ühtegi inimest, kes usuks seda juttu, et tegemist on keskkonnameetmega. See on lihtsalt piinlik jamps, mida aetakse. Tegemist on loomulikult riigieelarvesse raha kokkukraapimisega Eesti perede arvelt, Eesti maainimeste arvelt, Eesti majanduse arvelt, kõikide inimeste toimetuleku arvelt – päris räige raha kokkukraapimisega. 

Aga lisaks sellele on tegemist väga ideoloogilise projektiga. See ei ole ju oma sisu poolest mitte automaks, vaid see on maks, mis teeb inimesed tulevikus autotuks. See kõik läheb nii kalliks, et inimesed ei saa enam autot pidada. Tulemuseks ei ole mitte automaks, vaid autotustamise maks. See on vastuolus esiteks vaba ühiskonna põhimõtetega, teiseks sellega, mis on absoluutse enamiku inimeste soovid. Inimesed soovivad olla oma liikumises autonoomsed. Selle tõttu tuleb ka sellele [maksule] vastu olla. Või mis on sinu vaade?

Aitäh! Ma olen siit kõnepuldist ka varem seda öelnud, et mul on kurb meel selle üle, et saalis on vähe ettevõtjaid ja majandusinimesi. Veel kurvem on see, kui mõni poliitik, kes ei ole ühtegi päeva pidanud ise raha teenima, saab mõnda ministriametisse, annab oma ametnikele ülesande, et 230 miljonit on vaja kokku kraapida ja eelnõu sisu on automaks. Rahandusministril, nagu ta Paides arvamusfestivalil ütles, on garaažis 20 aastat vana või vanem auto, millega ta suvel sõidab. No selge, et 50 eurot aastas suudab ta oma rahandusministripalgast maksta ja sellepärast on siis võib-olla need vanemad autod [maksustatud] ka sooduskampaania korras. Ülejäänud aja sõidab ta ametiautoga, millele ta mingeid kulutusi ei tee. Riigieelarve maksab [selle eest], nii et kui ta ühelt poolt ise maksab, siis teiselt poolt võtab tagasi.

Mina käin Tartumaalt ja Jõgevamaalt iga nädal siin. Ma tean, et mõned Tartu linnast [valitud] saadikud sõidavad rongiga. No väga lihtne, sa oledki Tartus, seal linnas on sinu valimisringkond, sa võid rongiga käia. Aga kui su [valimisringkonnas] on kaks maakonda või kui võtta Lõuna-Eesti, siis kui kellelgi on [valimisringkonnas] Võrumaa, Põlvamaa ja Valgamaa, no siis ei ole võimalik käia oma valijatega kohtumas ühistranspordiga. Ükskõik kui heaks ühistransport kunagi ka tehakse, see ei ole võimalik. Täna räägitakse, et me paneme ühistranspordile raha juurde. Ma ei tea, kas see juurdepanek tähendab seda, et tasuta ühistranspordi [asemel] tuleb hakata kaks eurot pileti eest [maksma] ja etteostmisel on [hind] poolteist eurot, nii on praegu vähemalt eelnõu projektis kirjas. Nii see ei lahene.

Räägitakse Riigikogu liikmete kuluhüvitistest. Ma näen, et hommikul linnainimene sõidab taksoga supsti siia, vajutab selle nupu ära ja võib sõita taksoga koju tagasi. Mina ei sõida Tartu vahet taksoga, on ju, iga päev ei saa edasi-tagasi sõita. Sul on lihtsalt seda autot vaja. Loomulikult on mu kulu tunduvalt suurem kui sellel, kes elab siin keset linna.

Need on need küsimused. Ma ütlesin ka kevadel maksudebattides, et minu arust oleks viisakas tulla ja öelda ausalt, et soovitakse kõrgepalgalistele tulumaksu[soodustust] ja selleks, et seda poolt miljardit aastas katta, tehakse see, teine ja kolmas maks. Mina olen valijatega kohtumistel alati öelnud, et hommikul vaadake peeglisse ja tuletage meelde, kellele te märtsi alguses hääle andsite. Kui andsite nendele, kes makse tõstavad, siis minu arust tuleks teil maksta vähemalt topelt. Need inimesed, kes hääletasid nende erakondade poolt, kes ei pakkunud maksutõusu ega ole seda toetanud siin saalis, peaksid olema ka maksudest vabad. See oleks aus valijate suhtes.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõtlesin küsida teie käest automaksuga seonduvalt selle aspekti kohta, mis puudutab suuri, lasterikkaid perekondi. Teatavasti on tavalises standardses autos viis istekohta. Aga kui peres on rohkem lapsi, neli, viis või kuus, näiteks kuuelapseline pere või isegi seitsmelapseline pere, siis nagu ma vaatasin, kõige odavam ja lihtsam Volkswageni auto, mis pere ära mahutaks, oleks Transporter. Ma ei ole nüüd päris kindel, et mul on õiged andmed, ma päris täpselt veel sellest kalkulatsioonist aru ei saa, aga selle kalkulatsiooni kohaselt, mida ma ERR‑i lehel tegin, kui see perekond ostaks kolm aastat vana Transporteri bussi, siis aastamaks oleks neil 955 eurot ja registreerimise tasu ligi 14 000 eurot. Äkki te kommenteerite või selgitate oma arvamust sellega seonduvalt, kuidas see läheb kokku põhiseaduses sätestatuga, et lasterikkad pered peaksid olema riigi erilise hoole all? See ei ole neil ju valik, kas osta endale suur ja raske auto, vaid see on lihtsalt objektiivne vajadus.

(Ohkab.) Ma alustaks siis algusest, nagu öeldakse. Kui ma [õigesti] mäletan, siis see aasta võis olla – ma võin aastaga eksida – 2015, kui tuldi siia saali ühe eelnõuga, mis oli ühistranspordiseaduse muutmise [seaduse eelnõu], tegelikult oli selle [teema] platvormiteenuse [abil pakutav] taksoteenus. Esimene lugemine tehti siin saalis ära ja selle tulemusel oleks eelnõu vastuvõtmise korral tekkinud olukord, kus tavataksot sõites oleks tulnud kõik maksud maksta, aga kui sa platvormiteenust [osutades] sõitsid, siis mitte ühtegi maksu ei oleks pidanud maksma. Õnneks sain mina majanduskomisjoni esimeheks ja kui ma siin kõnepulti tulin, siis ma ütlesin, et teiseks lugemiseks ettevalmistatud eelnõusse ei jäänud alles mitte ühtegi lauset, mis oli esimese [lugemise] eelnõus. Minu arvates tuleb ettevõtluses kohelda ettevõtjaid samas valdkonnas võrdselt. Siis [enne] viimast lugemist Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist üks ametnik ütles koos kahe tolleaegse Riigikogu liikmega Reformierakonnast, kes enam siin Riigikogus ei ole, et üks lause tuleb juurde panna. See tundus ausalt öeldes sel hetkel väga selline, et mitte midagi olulist. Mõni aeg edasi see inimene, kes käis ministeeriumis seda lauset kaitsmas, läks tööle sihukesse asutusse nagu Bolt. Selgub, et maksuamet ütles, et tänu sellele lausele ikka ei pea maksu maksma. Me kaklesime siin kaks koosseisu ja õnneks selle aasta 1. jaanuarist on platvormiteenusepakkujad kohustatud maksuametile teatama kõikide inimeste nimed ja summad, millist tulu nad on taksoteenuse pakkumisel teeninud. Me eile või üleeile lugesime lehest, et tehti politseireid ja [selgus], et ikka seda platvormiteenust [pakuvad] inimesed, kes ei tohiks seda pakkuda, kes ei ole ka Eesti kodanikud ning kes jätavad maksud maksmata. 

Ma tegin selle pika ringiga sissejuhatuse sellepärast, et sa küsid automaksu kohta. Ma olin kevadel täiesti kindel, et automaks tehti rendiautofirmade omanike jaoks. Ma täna ei ole enam päris kindel selles, kas neil suurfirmadel on automaksust sooja või külma. Ühelt poolt seetõttu – ajakirjanduses vähemalt kirjutatakse nii –, et enamus autodest on registreeritud Lätis. Mis juhtub, kui ühel hetkel on käibemaks tõusnud, aktsiisid on tõusnud ja automaks on tekkinud? Ma arvan, et me küll püüame luua korda siin Eesti riigis, aga kui enne käidi üle piiri tankimas nii alkoholi kui ka kütust, siis mul on hirm, et enamus autosid registreeritakse [edaspidi] Lätis. Kui muud varianti ei ole, siis mina kui ettevõtja ütlen, et ma registreerin oma ettevõtted Lätis ja rendin sealt siis autosid oma ettevõtetele. Nii nagu praegu rahvusvahelise transpordi poole peal autofirmad – meil teeb 8000 autot rahvusvahelisi vedusid – rendivad endale autojuhte Lätist või Leedust, sest meil ei lubata mõne riigi kodanikke autojuhtideks, aga Lätis ja Leedus lubatakse. Maksud lähevad sinna ja tegelik tulem on see, et automaksust jääb väheks. 

Sa räägid suurtest peredest. Ma enne tõin ka näite, et üks pereisa, kuue lapsega isa kirjutas – ma ei tea, võib-olla kirjutas teile ka, vähemalt mulle pani Facebooki postitusse selle teksti –, kuidas on täielik SOS, sest neil on kaks autot ja see toob tema arvutuste järgi 800 eurot kulu. Aga mul on endal väga lähedane sugulane, kellel on neli last ja neil on samamoodi ostetud Chrysler, et kõik lapsed saaksid korraga autos olla, kui pere välja läheb. Ma ütleks, et viisakalt öeldes on see kuritahtlik Eesti perede suhtes. 

Mulle meeldis, kui Mercedeste müüja eile uudistes ütles nende kohta, kes sõidavad Mercedesega või kalli luksusautoga, et ka hoolimata sellest, kui see auto läheb 6000 eurot kallimaks, siis kui ta enne selle autoga sõitis, sõidab ta kolme aasta pärast ka. Ma olen nõus, et autol võiks olla ostmise ajal midagi hinnal juures, aga mitte aastamaks. Sest oleme ausad, kütuseaktsiisist, mis kahjuks 2014. aastal vastuvõetud otsusega 2015. aastast seoti lahti teede rahastamisest, läks varem 75% koos Euroopa Liidust tulevate toetustega teedele. Enam seda ei ole. Automaksu kohta on ka öeldud, et ühtegi senti teede peale ei lähe. Minu arvates on kunagi siin saalis kokku lepitud – vanemad kolleegid võib-olla teavad, et see lepiti kokku –, et maks tehakse mingi asja saamiseks või ärategemiseks. Praegu ma saan aru, et see ongi ühe asja tegemiseks: kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustuseks].

Aitäh! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on väike täpsustus. See Bolti palgal olnud isik, kes Eesti riigile väga kahjuliku ja Boltile väga kasuliku otsuse siin Riigikogus läbi surus, oli reformierakondlasest Riigikogu liige Kalle Palling. Austatud sõnavõtja viitas ilmselt talle, diskreetselt nime mainimata.

Aitäh, Henn Põlluaas! Ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Järgnevalt Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ilmselgelt on selle võimaliku automaksu eesmärgiks esiteks saada riigile raha, mida igale poole laiali paisata, ja teiseks panna inimesed kindlasti autost loobuma. Mina elan samamoodi Tartumaal ja käin sealt Tallinnasse tööle. Minu kodust on bussipeatus 800 meetri kaugusel, lähim pood on 4 kilomeetri kaugusel. Aga osa inimesi meie vallas elab sellistes kohtades, kust bussipeatus asub 3 kilomeetri kaugusel või 1,5 kilomeetri kaugusel. Kui nüüd kuulata seda väidet, et ühistranspordile suunatakse rohkem raha, siis oskad sa seletada, mis see sinu arvates on, millist lahendust pakub see ühistransport, mis asub kodust kilomeetrite kaugusel? Kuidas inimesed saavad näiteks suuri toidukotte koju tuua või kuidas nad saavad näiteks mingi mööblieseme koju osta? Kas see [ühistransport] pakub siis mingi lahenduse või alternatiivi autole?

Aitäh! Mitte kunagi mitte üheski ühiskonnas ei saavutata sellist tulemit, et ühistransport lahendaks kõik transpordimured. Nii rikast riiki vähemalt Euroopas ei ole. Naftamüüjad võib-olla kuskil võivad endale sellist asja lubada. Ma mäletan, kui ma olin Jõgeva vallas volikogu esimees, siis me osadele lastevanematele kompenseerisime autosõidu, et lapsed saaksid normaalsel ajal kooli. Koolibuss sõitis küll ka, aga see loksus poolteist tundi, enne kui jõudis koolini. See ei ole normaalne, 20 minutit peaks olema normaalne aeg.  

Meil räägitakse siin nõudepeatusest. Mina pean tunnistama, et kui olin omal ajal Jõgeva maavanem, siis me katsetasime seda nõudepeatust. Need inimesed, kes nõudepeatusest said bussi peale, kui nad olid selle mõni päev ette ära tellinud, olid õnnelikud. Aga ülejäänud bussirahvas ei olnud õnnelik, kui buss keeras kuhugi viis kilomeetrit sisse ja siis tuli tagasi. Bussisõit kestis 20 minutit kauem. See lõppes sellega, et need inimesed, kes võib-olla oleks tahtnud seda nõudepeatust mingil hetkel kasutada, enam ei julgenud seda teha, sest nad said alati kuulda ülejäänute torisemist, ja neid, kes bussi tellisid, oli lõpuks ääretult vähe. Ikka midagi teha ei ole, Eesti on hajaasustusega piirkond. Ma arvan, et isegi kui me räägime Tallinna [ümbruse] rõngasvaldadest, siis ka siin ei ole igast punktist võimalik ühistranspordiga tööle minna ja töölt tulla. Kesklinna võib sõita, aga töökohad on erinevas kohas. 

Ma enne kommenteerisin siin ühte kirja, mille see kuue lapsega pereisa kirjutas. Tema ütles ka, et ta töökoht on 30 kilomeetri kaugusel ja ühistransport tema kodukülast sinna ei lähegi ega tule ka tagasi. Selle üle tuleks ikka väga selgelt uuesti mõelda ja ma loodan, et koalitsioon väga tõsiselt ka mõtleb, sest üle 70 000 digiallkirja anti, et automaksule ei. Mul endal on kogemus, et kui me Jõgevamaal Mustvees laadapäeval olime kolm-neli tundi, siis ilma igasuguse propagandata tuli üle 300 allkirja inimestelt, kes valimistel toetasid erinevaid erakondi. Ei olnud nii, et ainult opositsioonierakondade toetajad oleksid tulnud, ka koalitsioonierakondade toetajad tulid ja väga selgelt kirjutasid: ei automaksule. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt peab ütlema, et EKRE seisab selgelt automaksu vastu, ja seda näitab ka see pilt saadikutest, kes siin saalis on. Et see oleks kohe alguses ära öeldud. 

Kas sina saad aru, Aivar, mis praegusel valitsusel viga on? Miks ta Eesti rahvast sedasi vihkab, et ta tahab muuta keskmise vanuse poolest niigi ühe Euroopa vanima autopargi veel vanemaks, 14 ja 20 aastat ja veel vanemaks? Mis neil viga on? Kas nad üldse ei saa aru, mida see teeb tulevikus meie turvalisusele teede peal ja mis kaasneb sellega, kui meil on väikesed vanad autod, millised on avariid ja nende raskus? Kõik me teame, et uus auto on hoopis turvalisem ja nii edasi, sellest saab iga inimene aru, [ei pea olema] isegi mitte autospetsialist. Kas sa saad aru, mis meie tänasel valitsusel viga on?

Aitäh! Saan küll. Tegelikult on tänasel valitsusel ainult üks viga: valitsema on pandud ebamõistlikud inimesed. Nad ei ole oma valdkonna spetsialistid, nad ei tunne majandust. Kuuleme siin tänagi, kuidas mõned ministrid pole praktiliselt oma ministeeriumisse jõudnudki. Ühtepidi on hea, et nad suhtlevad valijatega, aga valijate käest nad peaksid saama ka väga selge vastuse, mis tegelikult tulem on.  

Ma mäletan, kui Riigikogu valimiste eel üks austatud minister kõndis kolmanda korruse koridori peal ja ütles, et ta on väga uhke selle üle, et ta praktiliselt ministeeriumisse pole jõudnudki, tal on vaja oma erakonna asja ajada. Seda on kindlasti vaja ka teha. Aga mina olen küll ühe arusaamisega siia Riigikokku kandideerinud – see on [tegutsemine] Eestimaa inimeste heaks. Me peame kõik selleks tegema, et Eestis oleks hea elada. Riigis saab olla hea ainult siis, kui majandus on tõusuteel. Kui on korralik majandus, siis laekuvad ka maksud hästi. Kui maksud laekuvad hästi, siis on võimalik pakkuda kõiki teenuseid, haridusest alates ja tervishoiuga lõpetades. Sinna vahele jäävad politsei ja päästjad ja kõik muud. Aga kui seda ei tehta, siis ei ole see võimalik.  

Kas te kujutate ette, näiteks keegi teist ettevõtjana, sellist võimalust, et sulle antakse tähtaeg, sa investeerid üle 30 miljoni, aasta läheb mööda, ülesanne on ikka täitmata, aga 30 miljonit on ära raisatud? See LNG-terminal on hea näide. Valitsus tegi kõik selleks, et eraettevõtja seda terminali valmis ei saaks. Lõpuks lepiti kokku, et kuue kuuga tehakse haalamiskai valmis ja ühendus ka. Haalamiskai oli eraettevõtja teha, ühendus oli Eleringi teha. Haalamiskai sai valmis nelja ja poole kuuga. Maailmarekord tehti Eesti Vabariigis. Haalamiskail ei ole tänaseni vastuvõtuvõimekust. Täna kuskil uudistes ütles minister, et kuskil peaks see käpp olema. No ma saan aru, et Eleringi eelmine juht astus tagasi saamatuse tõttu, uus juht on ka juba mitu kuud tööl olnud. Igas ettevõttes oleks need inimesed ammu koju saadetud. Alles nüüd saadakse aru, et on probleem, kui Balticconnectori toru on katki. Mis siis juhtub, kui Inčukalnsis peaks juhtuma mingi avarii, nii et sealt ei saa gaasi Eestisse tuua? Sellel hetkel jääb 100 000 peret soojuseta ja praktiliselt kogu toiduainetööstus lõpetab tegevuse, sest see töötab enamuses gaasi peal. Jah, osa on vedelgaasi peale üle läinud ja igasuguseid variante on tehtud. Aga tegelikult, et olla konkurentsi[võimeline], peab ju see [varustuskindlus] olema.  

See ongi see koht. 2019 tegi valitsus otsuseid. Siin saalis on ka neid inimesi, kellega me kahel ööl kuuekesi koos suutsime teha kriitilisi otsuseid. Tegelikult me tegime toetused ettevõtjatele ning 2021 ja 2022 sai öelda, et Eesti majandus on tõusuteel, Euroopas kõige paremas [olukorras]. Siis tuli Reformierakond võimule ja see spiraal hakkas tagurpidi käima, nool allapoole, ja nüüd poolteist aastat on majandus miinuses.

Aitäh! Nüüd läksime eelnõu esemest küll üsna kaugele. Aga Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Minu arust ta ei läinud sellest eelnõust kaugele, kuna kõik on ju seotud majandusega. Automaks on selline asi, mis on inimestele koormis. 

Ma tahtsin küsida selle kohta, et rahandusminister ütles, et tulumaksu tõstes maksud vähenevad. Kas sulle tundub ka, et kui me nüüd automaksu paneme juurde, siis tegelikult maksukoormised meil vähenevad? Kas me tunnetame seda nii, nagu rahandusminister tunnetab?

Aitäh küsimuse eest! Sellele küsimusele on ääretult keeruline viisakalt vastata. Otsin sõnu, et Toomas oleks selja taga rahul, et ma vastaks vastavalt teemale ja samas jääks ka viisakuse raamidesse. Riik tõstab kümneid makse ja kõigi nende juures on üks maks, mida vähendatakse. Madalapalgaliste jaoks on see soodustus suurusjärguga neli eurot kuus ja kulu on sadu eurosid. Me näeme, et meil eeskujuks võetud Rootsi, Soome ja Läti, meie lähinaabrid, on otsustanud, et järgmise aasta eelarves nad vähendavad makse ja vähendavad aktsiise ning rootslased on väga selgelt ka eelarvesse pannud madalapalgaliste tulumaksu vähendamise. Meie lähme teistsugust teed. Kuidas see, mida ma vastan, on selle teemaga seotud? Tegelikult automaks ei ole ju keskkonnamaks, vaid see on selgelt eelarveaugu lappimise maks ehk kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustuse] kulu katmise maks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Maksude kohta tahan küsida. Vanas Egiptuses oli õlimaks, maksustatud oli küpsetusõli ja inimesed pidid ostma seda õli vaarao käest. Teada-tuntud on Venemaa habememaks, mille eesmärk oli panna vene mehed habemest loobuma. Hiinlaste maks oli Kanadas, kus iga riiki sisenenud hiinlane pidi maksma algul 50, hiljem 500 dollarit. Edasi, Briti kaardimängumaks, selleks et piirata kaardimängude mängimist. Brittidel oli veel tellisemaks, aga sellest suurt asja ei saanud, kuna maksustati telliste arv ning ehitajad said õige pea aru, et neil on kasulik maja või hoone ehitada suurtest tellistest. Aknamaks, jälle Inglismaal, mis kehtestati 17. sajandi lõpus ja maksu tulemusena ehitati maju, millel oli väga vähe aknaid, ning õige pea hakkas inimeste tervis halvenema. Ma võin jätkata nende maksude [loetelu]. Kõige selle taustal võib näha analoogiat automaksuga. Mis see [eesmärk] on, kas inimesed panna autodest loobuma?

Aitäh! Kalle, ma vastan, nagu peaminister vastas siin eelmise koosseisu ajal: lugege minu huultelt, automaksu ei ole vaja, punkt.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mulle tundub, et automaksu autoritel on ainult visioon, mis on kuskilt Euroopa Komisjonist kaela määritud, ja nad tahavad olla oma kirikule ustavamad kui paavst ise. Tegelikult asi igalt poolt logiseb ja on läbi mõtlemata. Te tõite häid näiteid maaelust. Kas te olete näinud mõjuanalüüse või arvestusi, kuidas see tegelikult maapiirkondadele mõjuma hakkab? Neid arvestusi on ju täiesti võimalik teha, just maainimese seisukohalt, kui palju just näiteks seal Jõgeva kandi taluelanikul koormus suureneb. See suhe keskmisesse palka ja kõik see on võimalik läbi kalkuleerida kordi ja kordi.

Aitäh! Sellist arvutuslikku analüüsi me küll keegi ei ole näinud. Me kuulsime esmaspäeval rahandusministrilt eelnõu projekti tutvustust. Enamus inimesi pole väga hästi aru saanud, mida siis ikka lõpuks maksustatakse. Kui sa sõidad autoga täis kõhuga või tühja kõhuga, et kas siis on hinnavahe või ei ole, sest on tekkinud tühimassi asemel täismassi alusel maksustamise olukord? No selge see, et kui me vaatame ükskõik millise sissetulekuga inimesi, näiteks räägime pensionäridest, siis ostes uut autot, mis maal vajalik oleks – keskmiselt ostetakse seal ikkagi linnamaastureid, et saada oma talu juurest, kui just päris aleviku keskel ei elata, igal ajal liikuma –, siis 6000 [eurost] ülespoole tuleb neil uue auto [hinnale] juurde. Kui nad on siiamaani korjanud ka mingi raha, siis järgmist 6000‑t nad tänasest pensionist vaevalt jõuavad maksta. Teiselt poolt, kui vaatad auto aastamaksu, siis keskmine pensionär peaks maksma praktiliselt ühe kuu pensioni ära. Vähesed pensionärid suudavad oma pensionist midagi kõrvale [panna] ja kui nad on suutnud midagi kõrvale [panna], siis tavaliselt selle raha eest ostetakse lastelastele midagi sünnipäevaks. 

Kahjuks see olukord on see, et sõltumata sellest, kas sa elad maal või elad kusagil linna lähedal, [pead arvestama, et] ilma autotranspordita on võimalik elada Tallinna linnas, kui sa kuskile linnast välja minna ei taha, aga kui sa elad ikkagi natuke kaugemal, rääkimata sellest, kui sa elad Võrumaal või Valgamaal, või nagu sa mainisid, Jõgevamaal, siis ilma autota on väga keeruline. Kui sa elad alevikus, siis ühistranspordiga [liikumiseks] mingi võimalus on. Jõgeva külje all elades, näiteks Siimustis, kus minu kodukoht on, on bussi[ühendus] linnaga olemas, saab hakkama. Aga kui sa alevikust väljaspool elad, siis on ikkagi autotransporti vaja. See probleem on kindlasti olemas. 

Ma saan aru, et eelnõu tegijad on arvestanud sellega, et kuna see hakkab alles aasta pärast kehtima, siis äkki unustatakse see ära ning on muud rõõmud ja mured. Kõik loodavad, et majandus selleks ajaks kasvama hakkab. No annaks jumal, et majandus kasvama hakkaks. Aga ettevõtjana ma olen küll väga hirmul oma ettevõtete pärast. Ma ei näe sellist valguskiirt, et majandus järgmine aasta elavnema hakkaks. Ma loodan, et kuskilt see valguskiir tuleb, aga teistpidi loodan, et see ei ole rong, mis tunnelis meie poole liigub.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Palju on räägitud sellest, et automaksu ideoloogia on seotud kliimaeesmärkidega. Kui nüüd vaadata seda uut versiooni automaksust, siis on seal näha selline muutus, et auto tühimass on asendunud auto täismassiga. Need on kaks erinevat numbrit auto tehnilises passis. Ma olen väga palju mõelnud, kuidas see on otseselt seotud kliimaeesmärkidega, see tühimass või täismass, millest lähtuvalt arvutatakse automaksu osakaal. Kas sina oled sellest aru saanud? Mis eesmärki see võiks kanda või miks selline muutus on peale mõningast menetlemist automaksu loogikasse tekkinud?

Aitäh, Andres, selle küsimuse eest! Enne küsiti umbes sarnane küsimus ka minu käest. Sa küsisid, et tühimass ja täismass. Minu arvates peaks siis olema kaalud igal pool. Koduõuest sõidan välja, sõidan üksinda, hommikul jätan pudru söömata, olen kergem, kaalutakse auto ära, vastavalt sellele siis maksan. Kui [olen] täiskõhuga, siis maksan natuke rohkem, ja kui pere võtan peale, veelgi rohkem. Tegelikult on täiesti arusaamatu see olukord, kus [lähtutakse] täismassist, et kui on viiekohaline [auto], siis on [alati] viis inimest peal, ja kui seitsmekohaline, on seitse [inimest] peal. Selline olukord on siis, kui pere sõidab ühiselt kuhugi välja, näiteks võetakse lapsed peale ja sõidetakse kooli. Aga enamasti sõidetakse autoga heal juhul kaksi, enamikul juhtudel üksi. Ma oma kogemusest ütlen, et mina sõidan autoga, ma arvan, 95% üksi, 4% abikaasaga ja võib-olla sõitudest 1% puhul on mul autos kõik viis kohta täis. 

Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis seal massiga pistmist on. Ma oleksin nõus, kui räägitaks CO₂‑emissioonist või sellest, kui palju auto tossab. Praegu on vastupidine olukord: mida korralikuma auto ma ostan, seda rohkem ma maksan, ja mida vanem, tossavam auto on, seda vähem ma maksan. Kui oleks tuldud eelnõuga siia, et kõigil autodel on [see maks] 50 eurot, siis, ma arvan, ei oleks mingit debatti siin saalis olnud. Oleks neelatud see 50 eurot aastas alla ja rahu majas. Oleks võinud luksusautode ostuhinnale panna mõni tuhat juurde. Noh, 80 000 või 83 000 maksev auto – ma arvan, et need, kes suudavad selle raha eest autot osta, ei oleks ka selle üle arutanud. 

Aga inimesed püüavad kuidagi hakkama saada. Rahandusminister tegi televisioonidebatis ettepaneku, et 1993. aasta Audi võiks maha müüa ja selle eest elektriauto osta. Ma läksin ruttu vaatama, kust ma selle 1993. aasta Audi saaks, et saaks selle maha müüa 40 000 eest ja ostaks elektriauto. Selgus, et börsil müüdi kõige kallimat selle aasta autot 500 euro eest. Aga kus koha pealt rahandusminister selle vahepealse raha, üle 30 000 sai? Me oleme ajakirjandusest kuulnud, mis trikke tehti ühe või teise või kolmandaga, kui ta autot rentis vallale või kui ta oma kinnisvara arendas. Võib-olla niimoodi on võimalik, ma ei tea. Mina igal juhul ei osanud sellele lahendust leida. 

Kõige hullem on see ja mina kardan seda, et kui me seda teemat siin veel rohkem ja pikemalt arutame, siis võib tekkida olukord, et sõiduautole pannakse veel kärumaks peale. Minu autol on konks ka. Ma küll käruga sõidan aastas, no ma ei tea, kümnel korral, enamasti ma viin lehti ja niidetud muru ära sinna kokku … See ei ole kokkuost, kuidas seda nimetatakse … (Hääl saalist.) Jäätmejaama, just, jäätmejaama. Kui ei taha [neid lehti] sõiduauto sisse panna, siis kasutad seda käru. Või kui ma käin pannkooke pakkumas valijatele, me käime laatadel, panen ka käru [autole] taha, eks. Aga nüüd on jama, kui sõiduautole pannakse sõidukäru [eest maks], ma ei tea, täismassiga. Peab väiksema sõidukäru endale ostma, et mitte täismassi [eest] maksta. Aga ma ei tea, mis veoautodega saab, seal on see veel hullem. Seal on need autorongid. Nemad [kulutavad] teid ju palju rohkem. Kas see ka ära maksustatakse või mitte?

Me näeme siin ühte tublit Riigikogu liiget, kes kärurattaga sõidab. Ma olen teda kiitnud. Ta viib hommikuti oma lapsi lasteaeda, kõik on seal käru peal. Nüüd ongi küsimus, kas kõigi kolme lapse kaal pannakse ka juurde ja see läheb ka maksu alla või kuidas sellega on. Me päris täpselt seda ei tea. Muret see tekitab. Ma arvan, et ega ka koalitsioonipoliitikutel pole päris selge, mis toimub. Eks neil kõigil ole hirm tänase rahandusministri ees. Esmaspäeval ta suurusjärgus kümnele [arupärimisele] vastuse [andis] ja iga vastuse järel oli kahin siin saalis. Me saime natuke naerda ja saime pikki kõnesid pidada nendel teemadel. Kui kõik maksud tõusevad, siis lõppkokkuvõttes pidi olema ikkagi nii, et inimestele jääb rohkem raha kätte, ja maksude tõttu pidi ikkagi majandus kasvama, arvas rahandusminister.

Head kolleegid, ma vabandan kolleeg Varro Vooglaiu ees, et ma andsin käemärkidega mitmeti tõlgendatava [sõnumi]. On küll kaks küsimust, aga kummalegi ettekandjale on üks küsimus, kuna on tegemist otsuse eelnõuga. Seaduseelnõu puhul on kaks küsimust, ükskõik kummale te need esitate, aga kuna on tegemist otsuse eelnõuga, siis on üks küsimus kummalegi ettekandjale, nii põhiettekandjale kui ka komisjoni [ettekandjale]. Ma vabandan. Aga annan siinkohal siis veel kord võimaluse ka esimeseks küsimuseks või üheks küsimuseks ettekandjale, kui kellelgi see küsimus on. Aga teist küsimust ei saa ka ei Anti ega … Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole.

Aitäh! Ma siis lõpetuseks kordan, et automaksu ei ole vaja, punkt, lugege mu huultelt.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Head kolleegid! Lugupeetud ettekandja Aivar Kokk tutvustas väga-väga põhjalikult Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu. Komisjonis jäi eelnõu esitaja esindaja siiski lakooniliseks ja märkis, et eelnõu pikemalt tutvustamist ei vaja, kuna selle pealkirjas on oluline juba välja toodud. Komisjoni liikmetel ei olnud Aivar Kokale ka küsimusi. 

Tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Need olid konsensuslikud otsused. Kolmas otsus oli selle kohta, kas eelnõu vajab otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Oli erinevaid arvamusi. Hääletati ja 6 inimest arvasid, et eelnõu vajab koosseisu häälteenamust, vastu oli 3 ja erapooletuid ei olnud. Arutelu juures osales külalisena Rahandusministeeriumi maksu‑ ja tollipoliitika osakonna juhataja Erle Kõomets. See on nüüd üsna täpselt kõik, mis komisjonis selle otsuse eelnõu arutamise kestel toimus. Aitäh!

Aitäh! Nüüd siis küsimused komisjoni ettekandjale. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te olete üks vähestest tublidest lihtliikmetest, kes on selle eelnõu menetluse ajal ikkagi viitsinud siin saalis olla. Aga ma arvan, et see on põhjustatud sellest, et te peate ettekande tegema. Ma arvan, et kui teil oleks teine võimalus, siis te ei oleks siin. Aga kuna te olite siin, siis te panite kindlasti tähele, kui ma küsisin härra Koka käest ja erinevaid makse loetlesin: habememaks ja tellisemaks ja akende maks ja tätoveerimismaks ja hiinlaste maks. Iga maksu eesmärk oli tegelikult midagi piirata. Sellest tulenevalt selgitage palun mulle sellist asja, mispärast ei kuulu automaks ajaloos tuntud traditsioonide osas nende maksude hulka, mis ei tee inimestele halba.

Ma arvan, et automaks, nii nagu seda meile välja pakutakse selle väljatöötamiskavatsusega, mis on juba avalikustatud – eelnõu on vist nüüd ka juba avalik –, on ikkagi suunatud väga palju sellele, et autostumist vähendada. Ma arvan, et selles mõttes on kindlasti tegemist ka teatava piiranguga autode soetamisele. Eelkõige puudutab see muidugi seda, et me kõik Eestimaal ringi sõites näeme, et mõnes taluhoovis on kuus autot, mõnes on kaheksa autot. Me näeme mahajäetud autosid ka linnade parkimisplatsidel ja kortermajade parkimisplatsidel. Ma arvan, et automaks mõjutab nende autode jõudmist sinna, kuhu nad kuuluvad – lammutustöökodadesse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuna te olete koalitsioonis ja toetate automaksu, siis loodan, et olete ka nüanssidega kursis. Minul on küsimus. Me arutasime enne, et auto maksustamine täismassi järgi, mitte tühimassi järgi, on ju täiesti õhu maksustamine. Aga mis puutub auto kaalu veel, siis see aasta Inglismaal Leedsi ülikooli teadlased viisid läbi uurimise ja jõudsid tulemusele, et elektriautod kahjustavad kaks korda rohkem sõiduteid ja taristut kui tavaautod. Põhjus on väga lihtne: nad on oluliselt raskemad. Nii et tegelikult oleks ju loogiline, kui nemad peaksid maksma rohkem, aga ometigi selles automaksus on elektriautodel see kaalukomponent oluliselt odavam kui teistel autodel. Kas te ei leia, et siin on väga suur vastuolu?

Paljudes riikides pole elektriautod üldse maksustatud, autod on maksustatud üksnes CO₂‑heite alusel. Meil siiski elektriautosid maksustatakse ja maksustatakse eelkõige kaalu järgi. Aku teeb elektriauto tõepoolest, võrreldes sama suure bensiini‑ või diiselautoga, jupi maad raskemaks. Ma saan aru, et elektriautosid Eestis siiski maksustatakse. See kaal teatud maani mängib [kaasa] selle maksu arvestuses, aga päris finessideni ma ennast ei ole jaksanud praegu sellega kurssi viia ja tänaseks ei ole ma selleks eriti valmistunud. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See on ju nii jabur eelnõu või automaks on iseenesest nii jabur asi, aga see otsuse eelnõu on õige. Selle puhul on näha, et koalitsiooniinimesed ei ole vist Tallinnast ja Harjumaalt üldse välja saanud, kui sihukese lolluse peale tullakse, et automaks kehtestada. Ma küsin huvi pärast: see on nii jabur, aga kas on veel jaburamaid ideid meil oodata, et näiteks hakatakse erinevaid kilometraažipakette tegema, sest see inimene, kes kaugemalt sõidab, sõidab ju autoga rohkem? Või siis äkki kehtestatakse kaasreisijatele erinevad kehakaalupiirangud, sest täismassi pealt on ju võimalik veel omakorda raha juurde küsida? Kas nendele jaburustele tuleb piir ka või mida te veel teete, et inimesi kuidagi maksudega koormata?

Jah, kilomeetrite või sõidu pealt tegelikult kogutakse makse aktsiisidega. Meil on riigieelarves umbes 0,5 miljoni euro eest aktsiise. Autokütustelt, nii bensiinilt kui ka diislilt, on maksud kogutud. Aga seda ei maksa arvata, et Reformierakonna või koalitsiooni liikmed linnast väljas ei käi. Mina sõidan oma koju siit kaks tundi ja tagasi teine kaks tundi, nii et ma olen [olukorraga] üsna kursis. Ma tean, et meil on saadikuid kõikidest regioonidest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult, koalitsioonis olles on lihtne seda ühte, kuidas öelda, juttu ajada, et see on vajalik ja raha läheb igal pool vaja. Aga mulle jäi kõrvu lause, kui te rääkisite selle komisjoni tööst, et tekkis arutelu, kas see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust või see ei vaja seda, ja siis toimus hääletus. Kas ongi nii, et komisjon otsustab, kas suures saalis on selleks vaja häälteenamust või on vaja koosseisu häälteenamust? Lihtsalt panemegi hääletusele ja komisjon otsustab, kuidas suur saal peaks otsuse vastu võtma.

Jaa, komisjon saab toetuda ekspertidele, küsida arvamust ja siis kujundada komisjoni seisukoha. Selle konkreetse otsuse eelnõu puhul on see selline tõlgendamise küsimus. Nimelt ütleb põhiseaduse üks paragrahv, et teatud ülesandeid võib valitsusele panna üksnes koosseisu häälteenamusega, aga teatud küsimustes on kaalutlemise koht. Selle eelnõu puhul ikkagi valitsust koormatakse mingisuguse ülesandega, mida valitsus võib-olla ei suuda täita, ta ei suuda ilma selle maksuta eelarvet kokku saada. Seetõttu on teine aspekt, mida võiks veel vaadata: kas konkreetsel eelnõul on võimalust, või ütleme, potentsiaali saavutada vastuvõtmiseks Riigikogu enamuse toetus, kui ta siia [saali] tuleb? Praegusel juhul on üsna kindel, et mootorsõidukimaks – see on selle õige nimi – leiab Riigikogus toetuse ja see konkreetne otsuse eelnõu enamuse toetust seetõttu ei leia. Need on üksteist välistavad arengud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud komisjoni esindaja! Mina mõtlesin küsida selle kohta, et ma olen vaadanud, et Riigikogu liikmetel on väga muljetavaldav autopark ja suur osa sellest autopargist on vist ka kuluhüvitiste eest liisitud. Kas selle eelnõu väljatöötamiskavatsuses või komisjoni aruteludes või kusagil mujal on olnud juttu ka sellest, kas näiteks selle aastamaksu saaks samuti lükata sinna kuluhüvitistesse? Iseenesest see autoga ju seondub, auto on tööks vajalik, tööks vajalike esemete liisimine on heaks kiidetud. Mina isiklikult küll ei liisi, see pole mul isiklik küsimus, aga ma lihtsalt mõtlen, et see küsimus võib paratamatult tõusetuda. Äkki on selle kohta ka mingi seisukoht juba kujundatud?

Väga huvitav küsimus. Aitäh! Ma mõnikord olen silmitsenud seda eeskirja, mis siis on Riigikogu liikme lubatavad kulutused. Automaksu seal kindlasti ei ole. See põhimõtteliselt ei mahu sinna ka loogiliselt, auto puhul on seal ikkagi liisingumaksed teatud piirmääraga ja kütus. (Hääl saalist.) Täisteenus on ka lubatud, sinna hulka võib automaks mahtuda küll, kui võetakse täisrenditeenus. (Hääled saalist.)

No ma saan aru, et juhatuse roll on nüüd üle võetud. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Jah, ma sulle kergenduse toomiseks ütlen, et rendiauto puhul saad sa kõik asjad sinna sisse panna, isegi rehvivahetuse, mille meie ise kinni maksame. Aga muidugi võiksid sa natukene sellest komisjoni arutelust [rääkida]. Päris nii see ei olnud. Kui me seda teemat esimene kord arutama hakkasime, siis sa tulid ju ettepanekuga, et ei pea 51 häält olema. Siis Jürgen Ligi, kui ma õigesti mäletan, protestis seda, sa võtsid vaheaja ja järgmine nädal tegite jõuga järgmise otsuse.

Aga ma küsin, kuidas sellega siis nüüd on. Sa muretsesid, et kuskil õue peal on vanu autosid [ja arvasid, et] äkki nüüd inimesed hakkavad neid autosid ära vedama, sest vana auto eest tuleb ju maksta 50 eurot aastas. Kas sa tõesti arvad, et 50‑eurone maks paneb kedagi tellima treilerit, et auto kuhugi ära viia? Vanaraua eest saab heal juhul 200 eurot, selle auto eest, treileri [tellimine] maksab teise 200, see tulem on väga väike. See eelnõu on küll automaksu eitamine, aga [teie] pakutava eelnõu järgi tuleb nende vanade autode eest, mis tossavad, kõige vähem maksta.

Ma arvan, et 50 eurot … (Aivar Kokk kohalt: "Küsimus oli eespool, miks te ei räägi, mis tegelikult …")

Palun vastust. Küsimuse aeg on otsas.

Ma rääkisin, et tegelikult toimus hääletus. (Aivar Kokk kohalt: "Ei, see ei olnud nii.")

Lubame palun ettekandjal vastata. Me siin enam debatti pidada ei saa, läbirääkimistel küll.

Oli arutelu, kas see eelnõu peaks vajama koosseisu häälteenamust. Seda kaaluti ja toimus hääletus. Ma ütlesin seda. (Aivar Kokk jätkab protestimist.)

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ausalt öeldes kuulan neid jutte ja saan aru, et see on komisjoni ettekanne. Eelnõu tutvustamine oli juba ära. Aga jäi kõrva üks heietus, kuidas automaksu on vaja sellepärast, et meil on vanad autod, mida ei kasutata, ja need on probleem. Ausalt öeldes ma ei tea, kus või kellele nad on probleem. Küll aga on probleem see, et vanu autosid, mida tegelikult enam ei ole, ei saa registrist mingi trikiga maha, neid nii-öelda fantoomautosid. Mul endal on üks selline, mille müüsin ammu maha, dokumendid jäid vormistamata, nüüd ongi ja ei saagi ja ma hakkangi selle eest maksu maksma. Ta ei seisa kusagil linna vahel tänaval, vaid teda lihtsalt ei olegi enam. Kui on selline probleem, et meil justkui on liiga palju vanu autosid, mida inimesed ei kasuta, siis ei ole vaja karistada kõiki neid, kellel on autod, mida nad kasutavad, mingisuguse üüratu maksuga. See lihtsalt ei ole normaalne tegevus.

Ma kahjuks ei oska kohe üldse vastata fantoomautode küsimusele. Aga autod, selleks et neid saaks üldse kasutada, vajavad päris palju avalikke teenuseid ka. Nad vajavad teid, teehooldust ja liikluskorraldust, nad vajavad linnades ruumi. Selles mõttes on autode, ütleme, liigsus linnades probleem ja see on üks lahendus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Oma küsimuse alguses hüppan ma aastasse 2017 ja saartele – välja arvatud Saaremaale, Hiiumaale ja Muhumaale –, kui siinsamas saalis sai eelnõust seadus ja [sealsetele] sõidukitele anti vabastus tehnilisel ülevaatusel [käimisest]. Tegelikult loodi mingil põhjusel erisus, sest nähti, et on mingi piiratus ja mingi probleem. See on tänaseni nii. 

Kuidas te arvate, kuigi sellest automaksust räägitakse lausaliselt maapiirkondade ja linnade puhul ja kuigi linnades on võrreldamatult teine potentsiaal autot mitte kasutada kui maapiirkonnas või ka näiteks saartel, kas see eelnõu võiks siiski [muutuda samasuguseks], nagu see toonane eelnõu, millega tehti algust tehnoülevaatuse kaotamisega saartel? Edukalt on hakkama saadud, vist midagi peadpööritavat ei ole juhtunud ja minu mäletamist mööda on Annely olnud selle edukas toetaja. Kas siit võiks saada alguse uus algatus?

Jaa, mina olen olnud väikesaartel tehtava ülevaatuse toetaja. Ma kahjuks pole Kihnus seda enam mõnda aega märganud. Olukord Kihnus muutus siis, kui liinile tuli suurem praam. Mis selle muudatuse esile kutsus, oligi see, et Ruhnus toimub liiklus valdavalt katamaraaniga ja talvel lennukiga ning lihtsam kui neid sõidukeid mandrile tehnoülevaatusele saada on tuua tehnoülevaataja saarele. Selle mõte oli see. Kihnus ma isegi ei ole märganud, et seal ülevaatusi veel toimuks. Praam on suurem, käib tihemini, kõik sõidavad [ülevaatusele] Pärnusse. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli ka sellest juttu, et alguses oli plaan tegelikult 2024 automaks kehtestada ja siis oli seda 120 miljonit, siis [see summa] kahekordistus ja [maks] on plaanis 2025? Kas oli juttu, et võib-olla hoopis kehtestada 2026, siis on juba riigieelarvesse võimalik 460 miljonit saada? Kas sellist võimalust kaaluti?

Küsimused lähevad vastu õhtut aina humoorikamaks. Komisjonis sellest juttu ei olnud. Aga ma isegi ei tea seda. Esialgu pidi mootorsõidukimaks algama 2024. aasta teisest poolest, aga ei soovitud nii kiiresti seda menetleda ja see maks lükati aasta algusesse ehk eelarvesse tuleb seetõttu suurem summa. 2025. aastal on arvestatud mootorsõidukimaksu tervelt aastalt ja ei survestata sellega kiirustama[, et kehtestada see] 2024. aastaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks teada, kes on see jumalik autoriteet, kes on teile öelnud, et Eestis on liiga palju autosid. Kas see oli kadunud Brežnev või ma ei tea, kes see oli, kes ütles, et Eestis on liiga palju autosid? No ma ei tea. Kus see kriteerium on, mis on liiga palju? Kelle asi see on, kui mul õue peal seisab mulle armsaks saanud minu esimene auto? Kelle asi see on? Tulge nüüd ikka mõistusele, ärge nüüd ikka päris kuskile Stalini aega ka tagasi minge!  

Aga ma esitan jätkuküsimuse seoses Varro Vooglaiu küsimusega. Kas me võime siis oodata, et kui kuluhüvitistest enam välja ei tule, siis Annely Akkermann nagu tubli Kihnu naine hakkab kördi lehvides sõitma mootorrattaga?

Minu teada see mootorsõidukimaksu seadus maksustab ka mootorrattad. (Hääl saalist.) Seal ei ole vahet. Aga mul ei ole mootorratta[juhi] lube.

Väga lugupeetud ettekandja, kuna meil on palju päevakorrapunkte veel arutada, siis on palve jääda selle raamesse, mida komisjonis arutati. Meil ei ole praegu mootorsõidukimaksu eelnõu arutelul. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Kui te tahate päriselt keskkonnaprobleemi lahendada, siis võtke CO₂‑vahenditest raha ja hakake aastakäikude järgi pakkuma inimestele sümboolselt raha selle eest, kui autokere ära viiakse. Siis viiakse kõik nende autod ära, saate keskkonna korda ja ei ole mingit probleemi. 

Aga ma küsin, kas teil oli komisjonis arutelu – sa kindlasti oled osalenud ka koalitsioonis automaksu läbirääkimistel –, mis aastal me jõuame Euroopa kõige vanemate autodega autopargini. Praegune eelnõu selgelt toetab seda, et Eestis oleks võimalikult vanad autod, väiksed ja vanad autod. Mis aastal me [muutume] Euroopa kõige vanema autopargiga riigiks?

Ma kahjuks ei oska sellele küsimusele vastata ja seda komisjonis ei arutatud ka. Aga üks keskkonnakaitse põhimõte on kindlasti see, et inimesed kasutaksid oma autosid võimalikult kaua.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et linnades on liiga palju autosid ja automaks peaks seda olukorda lahendama, samas teie koalitsioonipartnerid räägivad personaalsest riigist. Kas ei olnud juttu, et maainimesed vabastada automaksust?

Ei olnud komisjonis sellest juttu. Aga teatavasti on Euroopa riikide võrdluses Eesti inimesed ühed nendest, kelle hulgas on kõige rohkem kahe elukoha omanikke. Nii et ma arvan, et suurel osal Eesti inimestest on ka maal üks kodu, kus siis mootorsõidukimaksu maksma ei peaks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et ükski koalitsioonierakond, valitsuserakond, ei ole küsinud mandaati automaksu kehtestamiseks? Või oli see komisjoni liikmetele ükskõik, kui te seda arutasite, see ei olnud oluline? Nendel erakondadel oli ju lausa vastupidi kirjas, et sellist maksu ei kehtestata, osadel koalitsioonierakondadel. 

Kas oli ka plaan ja mõte ja arutati seda, et presidendi kantselei esindaja arutelu juurde kutsuda? President on ajakirjanduses teinud ju avalduse, et tema ei saa aru, milleks seda automaksu vaja on. Kas oli juttu, et 77 000 allkirja on Riigikogule üle antud ja et komisjon võiks selle automaksu teema raames ka seda arutada? Või peetakse seda väga tühiseks, et see ei ole oluline, ja ei peetud vajalikuks seda arutada?

Ma kordan siin lugupeetud istungi juhataja märkust, et käesolev päevakorrapunkt ei ole õigupoolest veel mootorsõidukimaksu eelnõu arutamine. Üldiselt ei ole kombeks kutsuda presidenti Riigikokku eelnõude arutamise juurde. Aga kui mootorsõidukimaksu eelnõu üle antakse, küllap siis kõik huvigrupid kaasatakse, selles võib üsna kindel olla.

Aitäh, Annely! Rohkem sulle küsimusi ei ole. Annely on väga tubli ja tark kolleeg, kes ütleb, et komisjonis sellest juttu ei olnud, aga … Ja siis tuleb pikk jutt sinna juurde. Aitäh sulle, Annely, tunnustus igal juhul. 

Nii. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Võimalus läbirääkimistel osaleda on fraktsioonide esindajatel ja ka komisjonide esindajatel. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid saalis ja televaatajad! Vanas Roomas öeldi, et on vaja leiba ja vaatemänge. Mulle tundubki, et meie riigis on ka nii, et vaatemängu nagu oleks. Vaatemänguks võib pidada ka seda poliitteatrit, mis meil tegelikult juba pikemat aega käib siin maksutõusudega. Kahjuks aga, mida ei ole, on varsti seesama leib, kuigi vanas heas Roomas tegelikult hoolitseti, et seda ka oleks.  

Me räägime siin automaksust. On juttu olnud sellest, et maapiirkondades saavad inimesed kõige rohkem kannatada, sest neil ei ole lihtsalt teist transpordivõimalust. Siit tekibki küsimus, et aga kui pole ka [korralikke] teid. Näiteks tõesti, ma elan Saaremaal kõige kaugemas kohas, meil polegi [korralikke] teid, me oleme sunnitud ostma selliseid autosid, mis läbivad meetrist lumevalli ja porist teed, ehk siis nelikveoga ja raskemaid autosid. Aga maksu võetakse meilt selle eest rohkem.  

Kui algselt oli kütuseaktsiis mõeldud selle jaoks, et sellest suurem osa läheks teedeehitusse, et saaks teed korda, siis see juba ammu enam ei kehti. Praegu ongi selle automaksu eesmärk sisuliselt sihukene, mis pühitseb abinõu, [eesmärk on] täita riigikassas haigutavat auku, mis on põhiliselt tekkinud sellest, et soovitakse kaotada mingit hüpoteetilist maksuküüru.  

Mul oli siin üks intsident. Ilmselt lugesite tähtsatest ajalehtedest, kuidas ma kogemata liigutasin ühe kolleegi fantastilist jalgratast meetrikese võrra, et teha ruumi oma koletislikult suurele kastiautole. Ma pean ütlema, et ega kastiautod ei olegi mõeldud selle jaoks, et nendega Riigikogus tööl käia, aga nad on maal ääretult vajalikud. Nii on ka see kastiauto, millega ma sõitsin ja parasjagu ka kolisin, mõeldud selleks, et vedada raskemat tehnikat. See raskem tehnika kaalub paraku nii palju, et väiksema autoga seda vedada ei saa. Aga nüüd siis tahetakse maainimest karistada selle eest, et tal on vaja näiteks loomi järelkäruga vedada.  

Nüüd tekkis mul teine probleem. Käisin vaatamas, et äkki saaks vahetada selle suurema kütusetarbimisega auto näiteks elektrilise kastiauto vastu. Täna käisin Ameerika Autos küsimas. Ainukene selline analoog praegu on, Ameerika Ühendriikides seda toodetakse, Fordi kastauto, mis on täiselektriline, läbisõit [ühe laadimisega] 500 kilomeetrit, kõik on nagu fantastiline. Ainuke probleem: seda ei saa väga lihtsalt Euroopasse tuua, sest selle mass on üle 3,5 tonni ja [meil] muutub ta [arvestuse mõttes] juba veoautoks, topelttollid tulevad sinna otsa, pluss muidugi lisandub käibemaks. Samas räägitakse, et justkui oleks hästi hea, kui me oleksime kliimasõbralikumad. Ehk siis jälle, tegelikult meil ei ole selleks seadust, et me saaksime olla kliimasõbralikumad. Aga neid autosid on paraku vaja.  

Kert Kingo küsis enne Aivar Koka käest, kuidas saaks ühistransporti paremini [korraldada], kui inimesed elavad bussipeatusest kilomeetri, kahe või kolme kaugusel. Ma tundsin ennast kohe puudutatuna, sest mina just elangi maailma äärekese peal ehk seal kõige kaugemas otsas. Mu lapsed lähevad iga päev kooli, bussipeatus on kahe ja poole kilomeetri kaugusel, talvel jala minna on päris keeruline. Seda enam, et meil on seal ka hästi palju loomi ja nii edasi. [Bussiga liikuda] ei saa, sest buss sõidab vaid kaks korda päevas ja kui laps peab minema trenni või muusikakooli, siis bussiajad lihtsalt ei klapi. See tähendab seda, et minu abikaasa peab olema sisuliselt taksojuht. Selleks on tal autot vaja. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit juurde.

Tal on vaja olla taksojuht ja ta sõidabki selle autoga edasi-tagasi iga päev üle 100 kilomeetri, et lapsi vedada. See tähendab, et ühe autoga perekonnas kuidagi hakkama ei saa. 

Kui te ütlete, et aga võtke elektriauto, siis esiteks on see ülikallis. Teine asi on see, et ka täna näiteks mul kodus ei olnud elektrit ja nädalavahetusel oli kaks päeva elekter ära. Meil on elekter ära vähemalt 40–50 korda aastas. Me lihtsalt istumegi siis kodus. Kahjuks selle jalgrattaga, millega armas kolleeg Züleyxa Izmailova sõidab, me ei jõua väga kaugele. 

Nii et automaksule tuleb panna pidurit, nagu ütleb Isamaa. (Urmas Reinsalu kohalt: "Õige!") Aitäh, Urmas!

Mida ma veel tahan öelda? Lisaks Kalle Grünthali loetelule, mille ta siin ette luges, et mis maksud kõik on [olemas olnud], habememaksud ja muud maksud, meenub mulle, et näiteks Egiptuses on selline seadus, et kui katus ei ole, ütleme, majale korralikult peale tehtud, siis ei võeta kinnisvaramaksu. Sellepärast on enamik maju Egiptuses ilma katuseta, üks korrus on justkui välja ehitamata, torud paistavad välja. Kas me seda tahame, et hakatakse otsima variante, kuidas saaks maksudest kõrvale sipelda?

Ma olin üheksakümnendate aastate alguses Soomes tööl. Ja milline romula veeres seal teede peal! Just sellepärast, et seal olid tohutult kõrged maksud. See tähendas seda, et inimestel ei olnud raha, et [uut] autot osta, nad sõitsid 20‑aastaste ja vanemate autodega, mille kohta praegu härra Võrklaev arvab, et need on kõige paremad ja meie peredel sobiks nendega sõita. Iga avarii lõppes seal peaaegu laibaga. See on kõik turvalisuse arvel. 

Mul sai tütar 14, hakkas sõitma mopeedautoga. Mopeedautol on ka piiranguid turvalisuse arvel tehtud, 450 kilogrammi võib see kaaluda. Aga see on kõik sellepärast, et ta on plastmassist. Kui toimub avarii, siis on selge, et see [piirang] oli jälle turvalisuse arvel. Ma tegin ka ettepaneku, eelnõu, et lubataks korralikumate autodega ka sõita, lihtsalt kiirusepiiranguga, see lükati valitsuses kiiresti tagasi. 

Ehk enne kui me tõstame makse ja [kehtestame] automaksu, me peaksime need asjad endale selgeks tegema. Ja veel kord ütlen: ei automaksule.

Suur tänu! Palun nüüd Rene Kokk Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Kõigepealt peab kohe ära ütlema, et EKRE seisab kindlasti automaksu vastu kõikide nende vahenditega, mis meil siin Riigikogus kasutada on, sest see maks on kuritahtlik ja Eesti rahva suhtes vaenulik. 

Aga vaatame natukene neid aspekte, mis selle praegu plaanitava automaksuga siis seotud on. Ei ole kellelegi uudis, et ühistransport maal on nii ära lihvitud, nii õhukeseks lihvitud, et ega ühistranspordiga sul kuskile enam võimalik saada ei ole. Seega, auto omamine maal on hädavajalik nii tööl käimiseks kui ka selleks, et saaks igapäevaseid asju ajada ja oleks üldse võimalik elada.

Automaks on sisuliselt ju üks varamaksu liike. Kui räägitakse, et me oleme ainukene riik või üks väheseid riike Euroopas, kus ei ole automaksu, siis see ei vasta ju tõele. Automaks on kütuseaktsiisi kaudu tegelikult sisuliselt Eestis täiesti olemas ja toetab ka seda printsiipi, et saastaja maksab: kes rohkem sõidab, see maksab ka rohkem aktsiisi tarbitud kütuse pealt. 

Eriti kummaline on see, et väljakäidud eelnõuga tahab praegune koalitsioon muuta meid sisuliselt Euroopa kõige vanemate autodega riigiks. Võib olla üsna kindel, et juhul, kui see õudus peaks vastu võetama, siis mõne aasta pärast oleme olukorras, kus rasked liiklusõnnetused ja nende tagajärjel ka erinevad vigastused ja surmad on tõusutrendis ja tõenäoliselt otsitakse paaniliselt põhjust, miks see nii juhtunud on. Ei pea olema just eriline autonduse või turvalisuse spetsialist, et saada aru, et väikeste vanade autode turvalisus – aga nende autodega me oma inimesi sõitma surume – on oluliselt kehvem kui kaasaegsete autode oma.

Siin te räägite sellest, et on vaja kuidagi saada [õuedelt] ära autoromud. Hämatakse inimestele sellest, kuidas tegemist olevat keskkonnamaksuga ja sellepärast olevat see vajalik. Kui te päriselt tahate need vanad autod õuede pealt ära saada, siis võtke CO₂‑rahast vahendeid, makske autoomanikele mingi sümboolne tasu ja need [vanad autod] viiakse ära õuede pealt, saame õued puhtaks ja on ka CO₂‑raha läinud õigesse kohta.

Milleks seda üldse tehakse? Siin räägitakse igasugust udujuttu, selle asemel et ausalt öelda, et eelarvesse on raha juurde vaja. Seesama maksuküür, millest siin palju räägitakse, Reformierakonna lubadus – tegelikult on ju see see eesmärk, milleks seda kõike tehakse. See 500 miljonit kulu on vaja kuidagi kinni maksta. Me teame, et algsest plaanist, 110 miljonist, on vahepeal saanud juba 230 miljonit, mida siis automaksuga proovitakse kokku saada ja millega pannakse meie just nimelt maal elavad inimesed eriti suure surve alla. Kolleegid Mart Maastik ja Aivar Kokk on seda täna juba mitmel korral markeerinud.

Aga tahan tulla korra ka selle juurde, et ei saa kuidagi jätta rääkimata meie peaministri suurest sõnumist, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. No vaatame korra siis seda ka. Me teame, et 2024 tõuseb Eestis käibemaks 20%‑lt 22%‑le. Me teame, et järgmise aasta jaanuaris kaob võimalus arvestada maksuvaba tulu laste eest, kaob ära võimalus arvestada maksuvaba tulu abikaasa eest, kaotatakse ära eluasemeintresside mahaarvamise võimalus. 2025 hakkab praeguse koalitsiooni plaani kohaselt kehtima automaks.

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

2025 tõuseb praeguselt 9%‑lt 13%‑le majutusasutuste käibemaks. 2025 on plaanitud tõsta ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5%‑lt 9%‑le, millest mul isiklikult kahju ei ole, minu pärast võiks see olla ka 22% või 20%. Aga lihtsalt igaüks võib ise otsustada selle loendi peale, kas see, mida räägivad meile peaminister ja rahandusminister, et maksud ei tõuse, ikka päris nii on. Ma arvan, et tasub seda analüüsida. Seega, meile räägitakse lihtsalt julmalt musta kogu aeg valgeks, lootes, et see hakkab lõpuks kinni. 

Ma ei saa ikkagi mainimata jätta ka seda, et sel aastal enne valimisi oli mul üks valimisdebatt TalTechis, kus osales ka praegune rahandusminister Mart Võrklaev. Seal ta selgelt pahandas mu peale, kui ma ütlesin, et kui valite Reformierakonda, siis saate automaksu. Ma sain nahutada selle eest, kuidas ma valetan ja luiskan. Tänaseks on ka see tõeks osutunud ja automaksu kõige tulihingelisem eestkostja ja läbiviija ongi meie rahandusminister. Kahjuks on liiga palju neid valesid, mida on siin järjest, kogu aeg välja toodud ja musta valgeks räägitud. Nii et kindlasti me seisame automaksu vastu, seda ei tohi Eestis rakendada. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi keskfraktsiooni nimel. 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea saal! Siia meie ette on toodud, ma arvan, õige ja vajalik eelnõu. Keskerakond sellist automaksu sellisel kujul ja sellises olukorras kindlasti toetada ei saa. Ma selgitan siis pikemalt, miks see nii on. 

Iseenesest võiks varamakse teatud kujul arutada, sest selge on see, et maksudebatti olnuks juba ammu vaja. Aga huvitaval kombel on meie ette toodud automaks, mis, nagu ma enne ütlesin, on kasvanud nagu pärm, tõsi küll, aasta on edasi lükatud: 2025 ja 230 miljonit eurot. 

Tekib muidugi küsimus, et ohoo, mis maks see siis nüüd on. On see keskkonnamaks? Niimoodi väidetakse. Samas, nii nagu siin saalis on juba kõlanud, loomulikult see 50 eurot seda keskkonnaküsimust ei lahenda. 

Loomulikult on õige, et maainimestele ei saagi panna peale sellist suurt maksu, sest auto on neile vajalik, eriti olukorras, kus me kaotame ära tasuta ühistranspordi. Ma tean, et sotsiaaldemokraadid on öelnud koalitsioonipartnerina, et loomulikult tuleb enne automaksu [kehtestamist] parandada liikuvus[võimalusi], parandada ühistranspordi töötamist. Aga me ei ole näinud ühtegi plaani, me ei tea, kuidas see hakkab olema. Tasuta ühistransport kaob ja asemele tuleb automaks. See ei ole lihtsalt loogiline. 

Minu arust võiks seda asja nimetada vähemalt nii paljugi õiglaselt, et öelda, et see ei ole keskkonnamaks, vaid see on eelarve täitmise jaoks. Nii nagu siin on ka kõlanud, me võime ausalt öelda ka ju seda, et kui 2025 hakatakse ära kaotama maksuküüru, mis läheb maksma circa 500 miljonit, siis selle jaoks ongi lihtsalt seda raha vaja. 

Valitsusel oli väga tõsine raha‑ ja kommunikatsiooniprobleem. Rahaprobleemist me saame aru. Kommunikatsiooniprobleem seisneb selles, et me räägime eelarve tasakaalust, räägime sellest, kuidas mitte midagi teha ei saa, ei saa teha puuetega inimeste ega pensionäride heaks, ei saa teha ühtegi asja, isegi lasterikaste perede tulumaksusoodustused tuleb ära võtta, sest raha on jube vähe, ja siis 2025 teeme me 500 miljoni euro suuruse reformi. No ei kõla usutavalt, no ei kõla lihtsalt usutavalt.

Kui eelarvepositsioon isegi 2024 tänu nendele maksutõusudele ja kärbetele paraneb, siis 2025 läheb see joon niimoodi alla. (Vilistab.) Selle tõttu ongi vaja seda automaksu. Seda [raha] ju väga lihtne koguda ei olegi, limonaadimaksuga 200 miljonit kokku ei korja, nii palju me limonaadi ei joo. Autoomanikud on jäänud Reformierakonna kinnisidee tõttu lihtsalt alasi ja haamri vahele. 

Ma ei hakka rääkima kõikidest nendest eranditest ja probleemidest, mis selle automaksuga [kaasnevad]. Maainimestest me juba rääkisime, aga räägime puudega inimestest. Tõsi, nüüd tehti väikene parandus, öeldi, et need autod, mis on ümber ehitatud selle jaoks, et puudega inimest transportida, või selle jaoks, et puudega inimene saaks sellega sõita, on maksust vabastatud. No vabandust, see number on niivõrd marginaalne, nende inimeste number, kellel on spetsiaalselt ümberehitatud auto. Aga neid inimesi, kes aitavad oma pereliiget, puudega inimest, kes vajab transporti, on palju rohkem. 

Kui me räägime personaalsest riigist, siis on järjest kummastavam kuulda, et ühtegi erandit ei saa teha, et see maks peab olema võimalikult lihtne, võimalikult ühetaoline, nii nagu Reformierakonna jutt alati on olnud, et kõik peab olema hästi lihtne ja ühetaoline. No ei pea olema. Personaalne riik võiks olla ju selline, kus me hakkame vaatama, kellel tegelikult on – kui ongi näiteks suur pere – vajadus raskema auto järele. No siis proovime neid asju lahendada. Me paneme kõike …

Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaks, palun! 

Aitäh! Proovime neid asju lahendada mõistlikult. Me võtsime lisaaega, rahandusminister võttis lisaaega, et tulla meie juurde automaksuga, ja siis tullakse sellise maksuga, mis on jätkuvalt tohutult problemaatiline. 

Kui me räägime kogu sellest komplektist, kui me vaatame kõiki neid makse, mis tulevad, siis [on selge, et] automaksu puhtalt selle kõige pärast ei ole lihtsalt võimalik enam veel inimestele juurde keevitada. Käibemaksu tõus. Tulumaksureform, mis 1200 eurot teenivatele inimestele annab 6 senti. 1200 eurot on Valgamaal, Ida-Virumaal ja päris mitmes teises maakonnas mediaanpalk ehk palk, millest [pooled] inimesed teenivad vähem, pooled rohkem. See on reaalne palk. Need inimesed saavad 6 senti tulumaksureformiga ja siis tuleb automaks, [tõuseb] käibemaks, [kaovad] erinevad soodustused, [tulevad] erinevad kärped. See ongi see probleem. 

Lisaks veel tasuta ühistranspordi [kaotamine], mille puhul me võiksime öelda, et kui inimene käib tööl bussiga ja maksab 1 euro ja 50 senti pileti eest, siis sellega hoitakse mõnel juhul kokku 3 miljonit eurot, nagu oli siin juttu. Ja siis öeldakse, et aga see on keskkonnamaks. No ei ole ju! See ei ole ju loogiline, et võtame tasuta ühistranspordi ära ja võtame auto ka ära. 

Head sõbrad! Automaksu arutelul oleks jumet, kui see ei oleks sellises jubedas kontekstis, nagu ta täna on. Sellepärast Keskerakond kindlasti toetab seda eelnõu ja ei toeta automaksu. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, olen seda korduvalt varem väljendanud ja hoian seda joont, et ma ei pea põhjendatuks vastusõnavõtu andmist, kui nimetatakse fraktsioonikaslaste poolt fraktsioonikaaslasi või koalitsioonikaaslaste poolt koalitsioonikaaslasi või opositsioonikaaslaste poolt opositsioonikaaslasi. Ma olen nõus tegema erandi, andmaks võimaluse kas erakonnajuhile või fraktsioonijuhile, et siiski nende sõnum saaks välja öeldud, antud juhul näiteks Urmas Reinsalule, aga eeldusel, et Aivar Kokk ja Kert Kingo seda ei protesti. Kui nemad protestivad, siis ma sellisel juhul ei anna kellelegi võimalust vastusõnavõtuks. (Hääled saalist.) Head kolleegid! (Aivar Kokk protesteerib kohalt.) Aivar Kokk, ma kuulsin väga hästi … (Aivar Kokk jätkab: "… see ei ole loogiline. Selle asemel, et sa oleksid lasknud meil ära öelda, me venitame sellega, et me hakkame sinuga vaidlema. Sa teed kõik selleks, et …") Aivar Kokk, palun, see ei ole laat siin! (Aivar Kokk jätkab kohalt: "See ei ole sinu poolt laat.") Jaa. (Aivar Kokk jätkab: "Sa ei saa käituda niimoodi, et sa dikteerid nagu oma kodust, see ei ole kodu.") Palun loe Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 70 läbi. (Aivar Kokk kohalt: "Kui läbirääkimistel minu nime mainitakse, siis mul on sõnaõigus!") Istungi juhataja võib anda [sõna]. Palun loe, hari ennast natukene, hea kolleeg! 

Ma võtan ühe protseduurilise küsimuse Martin Helmelt, ja rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole ja vastusõnavõtte ka, kuna keegi ei olnud … Ma ütlen veel kord, selle erandi ma olen valmis tegema, et fraktsiooni nimel saab keegi siiski öelda, on see erakonnajuht … (Hääled saalist.) Andke andeks, see on minu seisukoht! Te võite vaidlustada, kui te tahate. (Aivar Kokk kohalt: "… kui sa tuled pukki …") Ma ei ole nõus sellega! (Aivar Kokk kohalt: "… siis opositsioon tõuseb püsti ja läheb saalist ära. Kas sa tahad seda tekitada? Me võime selle tekitada!") Head kolleegid, mina kuulsin väga hästi, kui Aivar Kokk ütles Rene Kokale möödaminnes, et maini minu nime ka. (Aivar Kokk protestib kohalt: "Mind mainiti enne ka!") Andke andeks, see ei ole loogiline. (Aivar Kokk kohalt: "Mart mainis! Mart mainis!" Hääled saalist.) 

Palun, protseduuriline küsimus, Martin Helme!

Lugupeetud Toomas Kivimägi! See suvaõigus, mis praegu sealt puldist tuleb, on täiesti pöörane. Täiesti pöörane! Esiteks hakkab siin mingi jutt sellest, et ise otsustan, kellele ma annan repliigi, kellele ei anna, põhimõtteliselt partei või näo järgi. See ei ole kodukorra mõte. Teiseks see, et mina otsustan, kas ma protseduurilisi küsimusi võtan või ei võta. See ei ole ka kodukorra järgi õige. Mis omavolitsemine seal puldis praegu käib? See on meil Riigikogu istung, kus meil esiteks on olnud traditsioon ja repliigid on täiesti iseenesestmõistetavad asjad. Keegi ei kuritarvita neid ka kuidagi praegu, seda ei ole kuskilt otsast näha. Teiseks, protseduurilised küsimused on protseduurilised küsimused. Ma kategooriliselt protesteerin sellise omavoli vastu sealt puldist.

Hea kolleeg Martin! Sa saad seda väga selgelt kinnitada, et korduvalt on seda vastusõnavõtuõigust kuritarvitatud. Seda on korduvalt tehtud selleks, et saaks täiendavalt sõna. Ma ei usu mitte vähimalgi määral, et Aivar Kokal, Kert Kingol või Urmas Reinsalul oleks midagi selle eelnõu vastu. Ma ei usu seda iialgi, mistõttu [on mulle selge, et] nii-öelda soovitakse lihtsalt täiendavalt saada kõneaega. Head kolleegid, ärge palun pahandage minuga! Ma olen seda korduvalt teile rahulikult selgitanud. On olnud ju juhtumeid, kui on loetletud kümme oma fraktsioonikaaslast. See ei ole vastusõnavõtu mõte, head kolleegid! See mõte on see, kui mina teisest erakonnast, Reformierakonnast, olen väljendanud vastupidist seisukohta ja mainin teid, siis loomulikult teil on õigus see minu seisukoht ümber lükata, kui te ei ole sellega nõus. Head kolleegid, ärge palun minuga pahandage! (Hääled saalist.) Ma ei taha iial seda kuritarvitada, aga see sellise võimaluse annab ja ma olen seda varem teile ka ju öelnud. Ma olen seda varem öelnud.

(Helir-Valdor Seeder räägib saalist.) Helir! (Urmas Reinsalu kohalt: "Aga palun, Toomas, see ei ole korrektne praegu, mis sa ütlesid, et sul on pantvangidilemma praegu, nagu vangidilemma. Et kui Aivar Kokk või Kert Kingo ei protesti, siis tema sõna ei saa, siis Reinsalu saab sõna.") Ei, aga sellisel juhul, Urmas, ma ei anna kellelegi sõna. Hea kolleeg Urmas, siis ma ei anna kellelegi, noh. (Urmas Reinsalu vastab.) Ei ole see nii. (Urmas Reinsalu vastab kohalt: "Sa ise sõnastasid nii.") See ei ole päris niimoodi. Andke andeks! Ma tahtsin siiski, et fraktsiooni nimel oleks kellelgi võimalus veel midagi öelda. Ma tahtsin anda pigem võimalust juurde, mitte avada arutelu.

(Kert Kingo räägib kohalt.) Jaa, ma tean seda, aga te olete seda korduvalt saalis kuritarvitanud, kui te olete loetlenud oma opositsioonikaaslaste nimesid. See ei ole see, milleks see paragrahv on mõeldud. (Hääled saalist. Mart Helme kohalt: "No mida sa saavutad sellega, ajavõitu sa ju ei saavuta sellega!") Jaa, ma tean, aga, head kolleegid, saage palun … (Hääled saalist.) No ma pean nüüd küsima, kas … Aa, sina oled jah esimene järjekorras. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus! Head kolleegid, võtan ära need kolm protseduurilist küsimust, rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite praegu, et ei anna sõna teatud inimestele, kes on sealt fraktsioonist või opositsioonist ja nii edasi. Mina leian praegu seda, et tegemist on teil seaduse vale tõlgendamisega ja kuritahtliku omavoliga. Tuginen nendele meie nii-öelda värskelt toodetud kodukorra kommentaaridele. Siin on öeldud see väga selgelt ära. 

Termin "vastusõnavõtt" võeti kasutusele 1994. aastal ja selle järgi võis istungi juhataja piiranguteta anda vasturepliigi korras sõna Riigikogu liikmele, kelle nimi kõlas kas ettekandes, kaasettekandes, kõnes või sõnavõtus. Vastusõnavõtt on läbirääkimiste osa, Riigikogu liige võib esineda vastusõnavõtuga, kui teda või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti mainitakse kellegi teise sõnavõtus. Sama päevakorraküsimuse arutelu käigus saab Riigikogu liige esineda ühe vastusõnavõtuga, mille kestus võib olla kuni kaks minutit. Kui Riigikogu liige oma vastusõnavõtus mainib omakorda mõnda kolmandat Riigikogu liiget, siis sellel liikmel enam repliigiõigust ei ole. Repliigiõigust ei ole ettekannete pidamise, küsimuste esitamise ja neile vastamise ajal. Vastusõnavõtt on sätestatud selleks, et elavdada parlamentaarset debatti ning võimaldada vastata teiste debatis osalejate sõnavõttudele. 

Mitte miski selle normi ja tõlgendamise sisust ei anna teile õigust piirata omavoliliselt repliigiõigust. Seda esiteks. Teiseks, parlamentaarne debatt kui selline on seaduseelnõu vastuvõtmise osa ja kui te praegu seda nii-öelda tahate rakendada, siis te rikute jämedalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust ja sellisel juhul ei ole võimalik, et te üldse jätkate selle koha peal, kus te praegu istute.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma sügavalt protesteerin teie praeguse käitumise vastu. Kõigepealt te räägite sellest, et siin on mingi kuritarvitamine, et nimetatakse oma fraktsiooni liikmeid. Läbirääkimiste käigus mina ei nimetanud mitte ühtegi EKRE fraktsiooni liiget. Teine asi on see, et te solvate mind sellega, kui te arvate, et kui keegi saalist, on ta Aivar Kokk või keegi teine, hüüab kellelegi, et nimeta mind, siis mina ei ole teie arvates nagu kuidagi iseseisvalt mõtlev inimene. Ma nimetan, keda ma tahan. Praegu oli selge, et ma nimetasin nii Mart Maastikku kui ka Aivar Kokka, kes mõlemad käisid siin puldis täna selle teema [arutelu ajal]. Nii et teie tõlgendust võib võtta sedasi, et kui tulevikus hüüab keegi siit saalist terve hulga nimesid [sel ajal], kui keegi [teine] pulti jalutab, siis teie ütlete, et neid enam mainida ei saa, sest neid nimetati. Kuulge, palun lõpetage selline tõlgendamine ära!

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mulle kuidagi tundub, et hiilivalt rakendub mingisugune väga selektiivne ja ei seaduse mõttes ega sättes mittesisalduv tõlgendamine. Ma tahaksin teilt nüüd selgitust istungi läbiviimise korra kohta, teie varasemate sõnade kohta, mis puudutasid seda, et te ütlesite, et teie koosoleku juhatamise, ütleme, käsitlus või praksis on selline, et te ei anna sõna vastusõnavõtuks, kui on a) mainitud koalitsiooni poolt koalitsioonikaaslast, b) opositsiooni poolt opositsioonikaaslast, c) oma fraktsioonikaaslast. Te ei maininud fraktsioonivabu saadikuid, aga see olgu siis teie tõlgenduspraktika küsimus, kuidas te seda kujundate. Kuid samas te tegite viite, et te olete nõus minule tegema erandi juhul, kui teised parlamendiliikmed, kelle nime mainiti ja kes on ka vastusõnavõtuks käe tõstnud, seda ei protesti. Millest selline selektiivne käsitlus? Kui me sellist selektiivset, isikupõhist või staatusepõhist vahetegemist parlamendiliikmete puhul hakkame rakendama, siis, tõsi, see ei ole siin elu ja surma küsimus, mida me praegu arutame, kas vastusõnavõttu anda või mitte, aga laiemas praktikas, mis puudutab nii sõnavõtte kui ka hääletuspraktikat ja muid küsimusi, võib see viia vägagi selektiivse tõlgenduse juurde, nii et meil tekivad kahe või kolme korrusega parlamendiliikmed, kuigi parlamendiliikmete mandaat kodukorraseaduse dünaamika ja põhiseaduse loogika järgi peaks olema võrdne.

Aitäh, hea kolleeg! Vabandan, et ma sellist võimalust pakkusin. Ma väga vabandan, ma rohkem sellist võimalust ei paku. Aga samas, sa tead ja saad ka aru ise sellest, et fraktsiooni juhtkonnal on siiski mõnevõrra suuremad volitused. Kui me räägime näiteks vaheaja võtmisest, siis see on fraktsiooni esimehe ja aseesimehe ja mitte teiste liikmete ... (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Ma toon lihtsalt näite. Ma toon näiteid, head kolleegid. Kalle tsiteeris seda kollast raamatut. Sina oled alati seadnud normi kõrgemale kommentaaridest. Loen ette normi: "Kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks." Palun ärge mind süüdistage selles, et ma rikun seadust. (Hääled saalist.) Ma ei taha seda kuritarvitada. (Hääled saalist.) Head kolleegid! (Hääl saalist: "See ei ole lihtsalt niisama, et sina mõtled välja …") Ma ei mõtle välja, ma loen kollast raamatut. Head kolleegid! (Hääl saalist.) Head kolleegid, rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. (Hääl saalist.) Läbirääkimised on lõppenud. 

Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud, asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Martin Helme, palun! Palun mikrofon Martin Helmele! (Hääl saalist.) Tema soovib ilmselt – ma oletan muidugi, ega ma ei tea – võtta vaheaega. Ma ei näe tõesti teda läbi, ma ei tea, mida Martin Helme tahab rääkida. Aga fraktsiooni esimehena on tal õigus ...

Jaa, palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt kümme minutit vaheaega. Ma veel kord kordan üle: selline istungi juhtimine on täielik omavolitsemine, niimoodi tööd teha ei saa.

Head kolleegid! Hea kolleeg Martin, ma sellega ei nõustu, aga vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Juhin veel kord tähelepanu sellele, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kehtestada Eestis automaks" eelnõu 46. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 46 on tagasi lükatud. 

Head kolleegid, läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele analüüsida täiendavalt põlevkivi väärindamise ja kasutamise võimalusi" eelnõu 50 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Andres Metsoja. Vabandust, ettekandja, võtan ühe protseduurilise küsimuse Martinilt ja rohkem ei võta. Martin, palun, protseduuriline küsimus!

Kümneminutilisel vaheajal kogunes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja otsustas, et selline türanlik omavoli, mida me oleme siin näinud nii küsimuste ja vastuste voorus kui nägime ka nüüd repliikide voorus, on meile vastuvõetamatu. Meie lahkume tänaseks töölt.

Sellest on väga kahju, sest terve rida ka teie esitatud eelnõusid jääb juba teist nädalat Riigikogu saalis menetlemata. See kindlasti ei ole tõhus töö, mida Riigikohus on meile soovitanud ja ülesandeks pannud. Aga see on teie õigus nii otsustada. 

Palun, Andres Metsoja!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, mul on hea võimalus Isamaa fraktsiooni nimel tutvustada teile otsuse eelnõu, mis puudutab ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele analüüsida täiendavalt põlevkivi väärindamise ja kasutamise võimalusi. See eelnõu esitati 8. mail. Kui oleks siis teada olnud, et tänasel päeval, kui täiskogus on eelnõu arutusel, elame me olukorras, kus üks torm on lõppenud …

Ma vabandan, ettekandja! Kas see arutelu saalis segab teid?

Ega otseselt ei sega, seal tähtsad küsimused …

Ei sega? Okei.

… ilmselt leiavad lahenduse. Jah.

Ole hea, jätka.

Aitäh! Üks torm on lõppenud ja järgmine sügistorm on ilmselt saabumas. Tegelikult on väga kurb, et paljud Eesti pered peavad olema pimeduses, aga elus kipub ikkagi nii olema, et puudust märkad siis, kui see hetk päriselt käes on. Nõnda on sageli ka elektriga.

Elame olukorras, kus Gasgrid Finland OÜ on juba andnud hinnangu, et Balticconnectori parandamine võiks võtta aega viis kuud ehk parimal juhul aprillis saaks selle korda. Just on Riigikohus langetanud otsuse, et Enefit Poweri õlitehase ehitus on Riigikohtu poolt peatatud, kuna keskkonnamõju ei ole piisaval määral hinnatud. Eks me astume järgmisi samme, algul Rail Baltic, nüüd õlitehas ja küllap nendes jadades tuleb neid probleeme esile veelgi.

Aga tõepoolest, üldine pilt peaks teatud mõttes iseloomustama selle otsuse eelnõu täpsemat sisu. Selle otsuse eelnõuga on antud ette üsna lihtsad kaks punkti. Esimene neist käsitleb seda, et tuleks loobuda plaanist mitte avada uusi põlevkivikaevandusi. Teine punkt omakorda sätestab, et tuleks analüüsida täiendavalt põlevkivi väärindamise ja kasutamise võimalusi ning pärast analüüsi valmimist langetada otsused.

See eelnõu on saanud oma sisendi osalt koalitsioonilepingust, mis sõlmiti 10. aprillil 2023. Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonilepe näeb ette eraldada põlevkivi kaevandamine Eesti Energiast ja luua eraldi äriühing, mis tagab kõikidele turuosalistele võrdse ligipääsu põlevkiviressursile kulupõhise hinnaga. Uute kaevanduste avamisele eelistatakse olemasolevate kaevanduste ärakasutamist. 

Me teame, et põlevkivi kontekstis on Eestis teadust tehtud pikka aega, väga pikka aega. Me teame ka seda, et ilmselt põlevkivi kasutamine lihtsalt ahjuajamise teel, et tast energiat toota, ei ole keskkonnajalajälje mõttes kuidagi jätkusuutlik. Samas on põlevkivi üks osa Eesti rahvuslikust rikkusest. Põlevkiviinnovatsioon ja sellega seonduva valdkonna innovatsioon saab toimuda ikkagi siis, kui riigil on selles valdkonnas olemas pikk perspektiiv ja arusaam ning investoritel on olemas riigi toetus. See sõnum, mis ütleb, et ärme uusi kaevandusi avame, annab ikkagi potentsiaalsetele investoritele signaali, mis üheselt ütleb, et ärge selle valdkonnaga väga tegelege, sellepärast et see on perspektiivitu.

Samal ajal me teame ka seda, et juhitava energia kontekstis me ilma põlevkivita hakkama ei saa. Jätame kõrvale selle potentsiaali, kui palju meil on võimalik põlevkivi kasutada. Öeldakse, et 30 aasta varu on meil sisuliselt olemas ja justkui seetõttu ka uute kaevanduste avamisega tegelema ei peaks. Aga sinna vahele on maetud üks väikene küsimärk. Nimelt ei ole ju saladus ka see, kuidas on põlevkivi kaevandamine turuosaliste vahel jaotunud: Enefit Kaevandused AS‑i aastane kaevandamismäär on 75% , VKG‑l on circa 14%, Kiviõli Keemiatööstusel circa 10% ja AS‑il Kunda Nordic Tsement 1%.

Ka turuosaliste vahel on käinud vaidlused kuni kohtuni välja, milline peaks olema kaevandamise õiglane hind. On olnud palju diskussiooni ka selle üle, et seoses põlevkivi kaevandamisega võetakse maa seest välja põhimõtteliselt ka dolokivikillustik, mida nimetatakse aheraineks. Sellega on tegeletud taas selliselt, et sellest jäätmest oleks võimalik saada ehitusmaterjali, ja on selgunud, et seda tõepoolest ongi võimalik teedeehituses väga aktiivselt kasutada. Oleme jõudnud olukorda, kus lisaks põlevkivi kaevandamisele kasutatakse ära ka kogu väljakaevatav aherainekillustik, mis läheb ehitusmaterjalina kasutusse. Tõsisem probleem seal kõrval on see, kuidas neid mägesid, mis juba on tekkinud, taaskasutada ehk ringlusesse võtta. Ka selles asjas samme astutakse. 

Aga veel kord: selleks et toimuks innovatsioon, et valdkonda investeeritaks, et omanikud oleks valmis raha panustama, on vaja kindlustunnet. Üks kindlustunde elemente seisneb selles, et ettevõttel oleks just nimelt põlevkivi puhul tarnekindlus. Kui ikkagi samal ajal terendab oht, et me loome täiendavalt riigikapitalismi ja ütleme, et riik või riigiettevõte saabki olla ainuke kaevandaja, siis ilmselgelt on see üks küsimärk potentsiaalsete investorite jaoks.

Sellest lähtuvalt ei saa me kuidagi olla nõus nende ettepanekutega, millega me oma rahvusliku rikkuse positsiooni halvendame ja investoritele kindlustunnet ei paku. Tegelikult ei pea riik selle [kindlustunde pakkumiseks] väga palju rohkem tegema kui ütlema, et see valdkond on prioriteet. Loomulikult on vaja põlevkivi kasutada teisel viisil, seda rohkem väärindada, kas siis õli tootes või midagi muud tehes. Tuleb tagada kindlustunne, et investeeringuid saaks teostada. Analüüs peaks olema iga sellise otsuse lahutamatu osa. 

Ka komisjonis, kus me kuulasime valitsuse esindajaid, öeldi väga selgelt välja, et just nimelt selle analüüsi temaatikaga kogu aeg tegeldakse, see on riigi prioriteet. Seda enam on meie arvates kummaline, kui öeldakse, et me millegi peatame, enne kui me oleme mõjusid hinnanud. Lihtsakoeliselt öeldes seda me selle otsuse eelnõuga soovimegi. Palume kõigil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, ka minu hea kolleeg Kersti Sarapuu on maavarade küsimuse siia saali toonud, ta tegi seda alles hiljuti. Põlevkivi, ma arvan, on kindlasti meie rahvuslik rikkus, mida me peame kasutama. Ma küsin siis niimoodi. Me ju otsime kogu aeg taga seda raha, küll eelarveaukude lappeks ja küll heade otsuste tegemiseks. Ma küsin siis nii, et kui suurt potentsiaali te näete just nii-öelda majanduse ja eelarvepositsiooni parandamise mõttes sellel otsuse eelnõul, kui see läbi läheks.

Aitäh! Seda mõju selles mõttes, nagu te kirjeldasite, ongi raske numbritesse panna. See ei ole kindlasti teostatav ühe fraktsiooni poolt, et meile tundub, et nii on, ja saagu meie tahtmine. Aga veel kord: põlevkivi on meie rahvuslik rikkus, selles valdkonnas on tehtud väga pikalt teadust. Me teame, et kaasnevat kivimit, mis maa seest on välja toodud, on võimalik kasutada ka veel ehitustegevuses, mis on kindlasti täiendav pluss. Me teame, et õlitootmine on ju valdkond, kuhu põlevkivi järjest rohkem läheb. Me teame, et Eestis ei ole energiasektorit pikka aega võimalik käitada nii, et juhitav võimsus tagatakse ainult taastuvenergiavahendite abil, või kui seda on võimalik teha, siis ilmselgelt koormab see kõikide tarbijate, ettevõtete ja ka koduomanike rahakotti täiendavalt, sest ükski tehnoloogia ei ole selles valdkonnas odav. Nii et põlevkivi juhitava energiana on ülimalt tähtis ühelt poolt meie majanduskeskkonna konkurentsivõime tagamisel. Ilma põlevkivienergiata ei ole meil võimalik sisuliselt seda probleemi, ütleme, mis meil energiaturumaastikul jätkuvalt võimendunud on, kuidagi ületada. 

Hea näide on ju tegelikult Saksamaa oma suure majandusega, kus tehti otsus tuumajaamad sulgeda, aga nüüd istutakse söejaamade otsas ja Bundestagis arutatakse väga suuresti seda, kuidas oma majanduse konkurentsivõimet päästa. See on otseselt seotud energiamahukusega. Energiavajadus Euroopas aasta-aastalt kasvab ja lahendusi, kuidas seda katta juhitava energiavõimsuse kontekstis, ei ole väga palju sellisel kujul, et öeldaks, et jah, minu tagaaeda on mõni tuumajaam või mõni teine tehnoloogia oodatud.

Kersti Sarapuu, palun! 

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Aastapäevad tagasi me kohtusime teadlaste grupiga ja teemaks oli seesama põlevkivi. Nad väitsid, et väga palju on nendest tootmisjäätmetest võimalik erinevaid tooteid toota. Kuidas teie sellele vaatate? Kas te leiate, et see võiks meie majanduses kas või lähiaegadel teoks saada?

Aitäh selle hea osunduse eest! Tõepoolest on ju räägitud palju ka e‑kütustest. Jällegi, hüpates tagasi Saksamaa juurde: Saksamaa on olnud see, kes on võidelnud peaasjalikult ikkagi kogu energiaturu ja Euroopa kliimamuutuste kontekstis, piltlikult öeldes, elektriautode vastu ja e‑kütuste kasutamise poolt. Nad näevad selles valdkonnas ka väga suur võimalust keskkonnaeesmärke täita. Just nimelt e‑kütuste puhul on toodud välja, et põlevkivitööstuse kontekstis on kindlasti võimalik koguda kokku erinevad kemikaalid, erinevad komponendid, et neid e‑kütuseid toota. 

Tõsi, jällegi, üks asi on see, mis töötab laboris, teine asi on see, mis töötab majanduses. Aga samal ajal me ju teame, et kui me ei paku kindlustunnet põlevkivisektori arenguks, siis [ei maksa] arvata, et investor selle valdkonna kontekstis võtab riske. Ma arvan, et siin ongi riigil see kõige suurem risk, kui me räägime erinevate valdkondade riskidest. On kliendirisk ja see on nagu panga riskikäitumise õpik, kus neid erinevaid riske üles loetakse. Aga ka riik oma käitumisega selles valdkonnas teadlikult loob riske. Minu meelest ja ka meie fraktsiooni meelest ei ole see tark. 

Vaatame veel energiakandjaid. Võtame turbatemaatika. Me teame, et pangandussektor on turba juba nimetanud punase kategooria investeeringuks, kuhu tegelikult ei ole mõtet raha panna. Euroopa ei loe turvast ühtepidi taastuvaks loodusvaraks, aga teistpidi ütleb, et soid tuleb taastada, et turvast saaks uuesti idanema panna. Järelikult on kuskil mingisugune kataklüsm, et nagu ei ole taastuv loodusvara, aga soode taastamise kontekstis justkui on. Me jõuame jälle sinna, et turvas on ju ka meile väga oluline loodusvara, mille kasutamine on mitmekihiline. Me oleme näiteks öelnud puidu kontekstis, et on olemas väheväärtuslik puit, aga turba puhul me seda teps teinud ei ole. Samal ajal me teame, et turba kütteväärtus on kõrgem. Ometi on turbamaardlad Eestis avatud, päikese käes nad lihtsalt põlevad ära. Me teame, et on olemas väheväärtuslik turvas, on olemas väärtuslik turvas. Mõlemat on turul justkui – isegi seda väärtuslikku turvast – rohkem vaja, aga selle kättesaamiseks on vaja see väheväärtuslik turvas eemaldada. Samal ajal me ei tohi seda kasutada, või õigemini, me tohime oma kaugküttevõrgu kateldes seda kasutada, aga sellel on kohe kaasas väga kõrge CO₂‑kvoot, mida tuleb maksta, ja siis ta ei ole konkurentsivõimeline. Aga väheväärtuslik puit justkui on. 

Nii et minu meelest on energiavaldkonna ressursikasutuse kontekstis väga palju küsimärke. Mulle tundub, et kohati on rumal koormata oma inimesi üle, oma rahvusliku rikkuse eest võitlemata. See on ebaaus. See on see [rikkus], mis meie maal on ja mida tuleb väärindada. Tegelikult ju nii on. Kogu aeg räägitakse saastamisest, räägitakse saastaja-maksab-printsiibist. Reovett me tekitame kõik, kõik me peaksime selle eest ühel või teisel kujul nagu maksma. Aga kui me töötame turvast üles, anname riigi garantii, et turvast võib maardla-alal kaevandada, ja siis laseme sellel lihtsalt atmosfääri ära põleda, siis ma küsiksin, kes selle eest maksab. 

Nii et see pilt on palju laiem. Investeerimiskindluse [loomine] selles sektoris on vähim, mida riik oma otsustega saab teha. Kas see lõpuks nii läheb? Tegelikult on ka e‑kütuseid võimalik põlevkivi väärindamise protsessis kätte saada ja neid mõistliku hinnaga turul müüa. Sellele me ilmselt ei oska täna vastata, aga küllap lähiaastatel oskame. Võtame näiteks kogu HVO‑temaatika, biodiislivaldkonna. Arengut on näha, kui me vaatame, kus me olime kümme aastat tagasi. Tänaseks oleme teinud väga suure pöörde. Ma usun, et ka siin on seda võimalik saavutada.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Selgitus kolleeg Andrele: selles voorus on kaks küsimust kokku, kummalegi ettekandjale üks. Teine küsimus saab olla kaasettekandjale. 

Palun nüüd juhtivkomisjoni poolt Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja ekraanide taga! Keskkonnakomisjon arutas otsuse eelnõu 50 teisipäeval, 19. septembril sellel aastal. Istungil oli kohal valdav osa komisjoni liikmetest, puudusid vaid Hanah Lahe ja Tõnis Mölder. Istungile oli kutsutud Kliimaministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens.

Enne kui ma asun menetlusliku osa juurde, tahaksin kõigepealt Andrest tänada väga hea ja põhjaliku ettekande eest, mis käsitles tegelikult paljuski seda, mida me komisjonis arutasime. Komisjoni arutelu ei olnud väga pikk ja käsitles põhiliselt paari momenti, mis olid nagu põhimomendid. Üks oli uute lubade mitteväljastamine ja teine oli analüüside tegemine.

Põhjenduseks, mispärast uusi lubasid ei taheta praegu välja anda, tõi riigi esindaja omalt poolt selle, et praegu on ettevalmistamisel kliimaseadus ning kliimaseaduses ja alanevates seadustes määratakse kindlaks põlevkivi kasutamise kord tulevikus. Praegu kehtib meil "Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016–2030", kus on väga selgelt pandud nüüdsele Kliimaministeeriumile vastutus selle eest, et pidevalt tehtaks analüüse ja kogu aeg peetaks põlevkivisektoril selles mõttes silma peal, et töö toimuks kõikide reeglite järgi.

Küsiti, kui kaua põlevkivisektor saaks niimoodi tiksuda, et me uusi kaevandusi ei luba. Nii arengukava järgi kui ka ministeeriumi esindaja kinnituse kohaselt katavad väljastatud load, juhul kui kaevandamist jätkata tänases mahus, tarbimise kuni 30 aastaks. Seega jääb meil piisav ajaaken, et teha kliimaseadusest ja alanevatest seadustest ja aktidest tulenevalt selgeks, missugustel tingimustel uusi kaevandusi saab avada.

Need olid kaks põhiteemat, mida me käsitlesime. Nüüd ma lähen hea meelega menetluslike otsuste juurde.

Kuna põlevkivi on, nii nagu ka Andres Metsoja mainis, Eesti rahvuslik rikkus, mis teeb selle küsimuse käsitlemise äärmiselt tähtsaks, siis tekkis komisjonis arutelu, kas käsitleda seda 51 häält ehk Riigikogu enamuse hääli vajava [eelnõuna]. Leiti, et on tarvilik hääletus. Keskkonnakomisjoni esimees pani selle hääletusele. Oli 2 vastuhäält, ülejäänud olid poolthääled. Seega otsustati, et käesolev otsuse eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 häält. Siin on tegemist kahe paragrahviga: üks on põhiseaduse § 103, teine on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154, mis otsuse sellist vormistamist võimaldab, kui on tegemist väga tähtsa küsimusega. See oli ka see argument, mispärast komisjon sellise otsuse tegi. Komisjon tegi ettepaneku võtta otsuse eelnõu 50 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Otsus tehti konsensuslikult. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vabandan, tegelikult oli see küsimus küll [pigem] Andres Metsojale, aga võib-olla oli ka komisjonis sellest juttu. Praegu on keskkond ja kliima loomulikult maailmas, Euroopas ja Eestis ju märksõna number üks. Kas oli komisjonis ka juttu, kui suurt potentsiaali tegelikult Eesti põlevkivil selles valguses üldse lähimatel kümnenditel tegelikult on?

Aitäh, hea küsija! Selles kontekstis komisjonis juttu ei olnud. Kui teil on soov sellel teemal vestelda, siis ma olen alati valmis vestlema ja väga pikalt vestlema juba teisel pool neid auväärseid uksi.

Auväärt ettekandja, ma vabandan. Täpsustus. Minul on informatsioon, et komisjon tegi konsensuslikult selle otsuse, mis puudutas 51 häält. Kas on minu informatsioon vale või saate kontrollida seda, kuidas komisjoni otsus oli, et olla korrektne? Te rääkisite hääletusest ja häälte jagunemisest moel või teisel. 

Nii. Vabandage! Hiline õhtutund. Konsensuslik. Ei näe hästi. 

See on nüüd klaar. Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Head kolleegid! Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 50 lõpphääletus. Asume lõpphääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, kordan veel kord, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele analüüsida täiendavalt põlevkivi väärindamise ja kasutamise võimalusi" eelnõu 50. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 8 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 50 on tagasi lükatud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed üksi elavate pensionäride toetamise suurendamiseks" eelnõu 143 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Olen siin [täna] teie ees kahe sarnase eelnõuga. Ma alustan esimesest. Mõlema eelnõu eesmärk on toetada üksi elavate pensionäride hakkamasaamist. Need tulenevad tegelikult elust enesest. 

Nimelt, igas oktoobrikuus saavad üksi elavad pensionärid ühekordset toetust 200 eurot. Kindlasti on see suureks abiks, eriti kütteperioodi eel. Aga tõsi on ka see, et on mõningad piirangud sellel, kuidas need üksi elavad pensionärid siis seda toetust saavad. Need piirangud on järgnevad: pensionär peab elama rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete kohaselt üksi, ta peab olema loomulikult vanaduspensionieas ja talle peab olema määratud riiklik pension või pension välislepingu alusel, mille igakuine netosumma sellel aastal on [alla] 720 euro ehk 1,2‑kordne keskmise vanaduspensioni, mis arvutatakse eelmise aasta teise kvartali järgi. 

See otsuse eelnõu, millega ma siin teie ees esimesel juhul olen, adresseerib just seda esimest punkti, mis ütleb, et rahvastikuregistrisse peab olema eakas kantud üksi. Iseenesest arusaadav punkt, üksi elav pensionär peab elama üksi, aga rahvastikuregistriga on see probleem, et tegelikult jätab see kitsendus väga paljud tegelikud abivajajad sellest ühekordsest toetusest ilma. 

Mis on need põhjused, miks on keegi veel registreeritud eaka juurde? Eks neid ole erinevaid. Hiljuti, 4. oktoobril oli ka Maalehes pikk lugu, kus olid nii mõnedki kommentaarid. Näiteks on lapselaps tulnud kooli ja on sisse registreeritud vanaema või vanaisa juurde. Võib-olla on see põhjus, et eakal ei olegi teist elupinda kui näiteks oma sugulase, lapse või kellegi teise juures. Või siis on omandiküsimus ja ei olegi võimalik niimoodi registreerida, et inimene elab üksinda. Või neljas variant: eakas ei teagi, et tema juurde on sisse registreeritud veel keegi, kes ei ole ennast välja registreerinud ja tegelikult ei ela selle eaka juures, aga inimene jääb sellest 200 eurost ilma. 

See on probleem. Pean tunnistama, et eelmises ametis linnaosavanemana nägin, et neid eakaid, kes avastasid, et nad jäid ebaõiglaselt sellest toetusest ilma, oli iga aasta päris palju. Kui hakkasime uurima, siis tuligi välja, et keegi on veel sisse registreeritud, ja meil ei olnud mitte midagi muud teha, kui inimene tuli jätta sellest toetusest ilma, mis on hästi kahetsusväärne. Me teame, et üksi elavate pensionäride suhteline vaesus on väga suur probleem, tegelikult on see lausa kasvutrendis ja neil inimestel on väga keeruline. Vaatame ka tänast konteksti: on tulemas maksutõusud, käibemaksu tõus, mis lööb loomulikult eriti just vanaduspensionäride ja väikese sissetulekuga inimeste pihta. Seda on rõhutanud oma vastustes ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes on selle kenasti välja toonud, ja see on väga õige. Üksi elavate 65‑aastaste ja vanemate seas on suhtelises vaesuses elavaid 82,8% ehk see protsent on ikkagi murettekitavalt suur. 

Meie soov on see, et lubada üksi elava pensionäriga samale aadressile sissekirjutust ühele üksi elava pensionäriga sugulussidemes olevale lähisugulasele, näiteks tema lapsele, lapselapsele, emale või isale. Ütlen kohe ka ära, et sugulussuhe on põlvnemissuhe ehk kui inimesed on elukaaslased või abikaasad, siis see loomulikult arvesse ei lähe. Küll aga tõesti, kui on, nagu ma enne välja tõin, lapselaps sisse registreeritud mingitel põhjustel, mida me alati ju ei suuda hinnata, siis [tuleb mõelda sellele, et] üksi elava pensionäri toetus 200 eurot ei ole selline summa, mille puhul me nüüd peaksime seda bürokraatiat nii keeruliseks ajama, et seda päriselt vajajad seda ei saaks. 

Nii et kui me vaatame neid probleeme, mis meie eakate ees on, ja olukorda, kus ka erakorralise pensionitõusu plaanid on kõik maha kriipsutatud, pension 1000 euroni ei jõua kindlasti nelja aasta jooksul, kuigi kõik erakonnad seda lubasid, siis meie hinnangul tuleks vähemalt selline väike samm just nende kõige nõrgemate, just suhtelises vaesuses ja kõige rohkem just üksi elavate pensionäride suunas teha. 

Pean ütlema ka seda, et olen suhelnud pensionäride liiduga, Andres Ergmaga, aga ka Tallinna pensionäride liidu juhi Aadu Jõgiaasaga, kes on mõlemad kinnitanud, et eakate seas on see probleem tõsine ja see vajaks lahendust. Loomulikult, me võime arutada, kas see otsuse eelnõu ja need mõtted, mis on Keskerakonnal esitatud, on lõplikult need, mida on vaja teha, võib-olla on vaja siin midagi muuta, võib-olla on vaja midagi parandada. Loomulikult oleme valmis seda arutama. Aga ma arvan, et need esimesed sammud tuleb teha, sest vastasel juhul me näeme olukorda, kus suhteline vaesus kerkib veelgi ja üksi elavate pensionäride eluolu läheb maksutõusude tõttu järjest keerulisemaks. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõesti, te mainisite väga õigesti, et tõusevad käibemaks ja tulumaks, nüüd tuleb veel ka automaks lisaks. Kusjuures ma pole mitte kordagi kuulnud, et valitsus oleks midagi rääkinud pensionäride toetamisest, veel vähem üksi elavate pensionäride toetusest. Ka minule kampaania käigus pensionärid ütlesid, et riik on neid petnud ja jätnud nad ilma lisatoetusest. Ja seda ainult bürokraatia tõttu. Ma vaatan, et umbes 100 000 pensionäri, natukene vähem, saab seda nii-öelda lisatoetust. Kuid mis te arvate, kui nüüd see bürokraatia probleem välja jätta, siis kui palju neid toetusesaajaid võib juurde tulla? Umbes.

Aitäh hea küsimuse eest! Tõsi on see, et ega ma täpselt ei oska öelda, kui palju neid inimesi võiks juurde tulla. See on kindlasti Sotsiaalministeeriumil paremini teada. Otsuse eelnõuga me soovimegi, et valitsus selle küsimusega tegeleks. Aga ma parandan ära selle – ma oleksin teise eelnõu juures selleni ka jõudnud –, et tegelikult ei saa sellel aastal üksi elava pensionäri toetust nii paljud, nagu meil seletuskirjas on, et peaaegu 100 000 inimest. Ligi 30 000 pensionäri jääb sellest sellel aastal ilma. Põhjus on selles, mis on ka minu järgmise eelnõu sisu: pensionide kasv on olnud selline, mis jätab ligi 30 000 inimest sellest üksi elava pensionäri toetusest ilma. Ehk kui su pension on sellel aastal üle 720 euro, näiteks 721 eurot, siis sa seda 200 eurot ei saa. Tõepoolest, on öeldud, et sellel aastal on selle [toetuse saajaid] üle 60 000, mitte üle 90 000.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Eakate teema on alati olnud vähemalt ühele erakonnale siin saalis oluline nii sõnades kui ka tegudes ja mitmele erakonnale oluline rohkem sõnades. Nagu te teate, siis Keskerakonna valitsuste ajal, ütleme, viimase nelja-viie aasta jooksul, keskmine vanaduspension 50 euro võrra erakorraliselt tõusis, enne seda tõusis ta erakorraliselt 12–13 aastat varem, kui ka oli Keskerakond valitsuses, Jaak Aab oli minister. Samuti suurenes meie valitsuse ajal juba koostöös Reformierakonnaga üksinda elava pensionäri toetus 115 eurolt 200 eurole. Ehk mitmes valitsuses tehti mitmetasandiliselt positiivseid otsuseid eakate jaoks. Äkki sa valgustad kõiki kuulajaid ja vaatajaid, mis on praeguse valitsuse konkreetsed sammud kas üksinda elava pensionäri toetuse tõstmiseks, erakorralise pensionitõusu või muude selliste eakate heaolu parandavate tegevuste jaoks? Mõned konkreetsed näited, mida sa tead ja oled kuulnud.

Aitäh, hea Tanel Kiik, et panite mind väga raskesse olukorda! Nendes paberites, mis mul on ja mis ma olen ette valmistanud, ei ole neid vastuseid, mida te kuulda sooviksite ja mida mina kuulda sooviksin. Sotsiaalkomisjonis on arutatud mingit kauget plaani üksi elavate pensionäride jaoks alates, kui ma nüüd õigesti mäletan, 80. eluaastast. Proovitakse teha mingisugust süsteemi nii, et see [toetus] oleks igakuine. Aga minu teada on see hetkel veel nii toores, et selle kohta ei oskagi rohkemat öelda. 

Mis puudutab erakorralist pensionitõusu, siis eelarvestrateegia on kõigile avalik ja teada. Seal on selgesti öeldud, et erakorralist pensionitõusu ei tule, vaatamata sellele, et kõik erakonnad seda lubasid. Mõned lubasid [pensioni suuruseks] 1000, mõned isegi 1200 eurot. Kui me vaatame, mis see projektsioon on, siis tõenäoliselt üle 900 euro saab [pension] olema selle koosseisu lõpuks, 1000 euroni ta kindlasti ei jõua. Nii et see ongi vastus. Siiamaani on [teiste] vastus olnud see, et aga Keskerakond on juba teinud neid häid asju pensionäridele, et meie nüüd ei peagi tegema.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Üksi elava pensionärina tunnen ma väga suurt solidaarsust selle otsuse eelnõu suhtes, soovin aidata neid saatusekaaslasi, kellel on raskusi toimetulekuga tänases ja ilmselt ka homses Eestis. Sinu üsna põhjalikust ettekandest jäi mulle kõrva väide, et paljud üksi elavad pensionärid ei teagi, et nende juurde on keegi sisse registreeritud. Ole hea, selgita seda. Minu elukogemuse põhjal ei tule see üldse kuidagi kõne allagi, et midagi sellist võib juhtuda, aga tõenäoliselt on see siiski võimalik. Endise linnaosavanemana sa kindlasti tead neid põhjusi.

Aitäh küsimuse eest! Sellise tavapärase näitena võiks ju öelda, et peresuhted on sassi läinud, mida paraku juhtub ka laste ja nende vanemate puhul, ja näiteks poeg või tütar on isast või emast eemaldunud. Isa või ema elab üksinda, poeg või tütar võib olla juba välismaal, võib-olla elab kusagil mujal linnas mõnes teises elukohas tegelikult, aga sisse on registreeritud jätkuvalt vanema juurde. Seal ongi see küsimus, et kuna selle üksi elava pensionäri toetuse puhul on kõik automaatne, inimene ei pea minema eraldi seda abi küsima, siis võibki see jääda kahe silma vahele. Sa elad küll üksi, võib-olla ei ole aastaid isegi suhelnud oma pereliikmetega või kellega iganes, kes on sinna jätkuvalt sisse kirjutatud, võib-olla oli sul seal mõni üürnik, ja sa ei teagi, et selline võimalus sul on, ning sa oledki jäänud sellest [toetusest] aastast aastasse ilma. 

Ma pean tõdema, et vaatamata sellele, et me oleme seda temaatikat hästi palju avanud, on iga aasta, nii nagu ka Anastassia Kovalenko-Kõlvart välja tõi – olen seda kogenud tänavakampaania ajal või ka linnaosavanemana –, alati üks-kaks või rohkem pensionäri avastanud üllatusega, et selline toetus on olemas. Tavaliselt nad said sellest teada niimoodi, et naaber või keegi [teine tuttav] saab seda toetust [ja hakati mõtlema], et aga miks mina ei saa. Kui hakkasime vaatama, et inimene väidab, et ta elab üksi, siis tuligi välja, et tegelikult on keegi veel sinna sisse kirjutatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Juba 22 aastat olen mina hoolekande eestvedaja Oleviste kirikus. See sai kunagi loodud kodututele mõeldes, sest aastatel 1999–2002, kui meil olid väga edukad majandusreformid, jäi hulk inimesi kodutuna tänavale. Nad tulid Oleviste kirikusse ja ma hakkasin neile abi organiseerima. Ma tõesti olen elus hoidnud seda traditsiooni, et neile tehakse kaks korda aastas toidupakid. Igal aastal me kuskil 1000 pakki teeme. Need ei ole enam muidugi [ainult] kodututele [mõeldud], väga palju tuleb ka pensionäre toidupaki järele. Mis te arvate, kui mitu toidupakki mul nende maksutõusude ja elukalliduse taustal tuleb sellel talvel kokku koguda? See ei ole üldse mitte väike töö. Kas 1000, 2000, 3000 või veel rohkem?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma tänan, Riina, sind selle töö eest, mis sa oled teinud kõik need aastad. Ma arvan, et see on ülivajalik töö, ja ma loodan, et see nii-öelda südamesoojusena tuleb kõik tagasi. Aga ma tean või ma kujutan ette seda valu, [mis tekib, kui] vaadata neid inimesi, kes tulevad teie meeskonna juurde ja kirikusse seda abi paluma. Sest ega see ei ole lihtne. Eesti inimesel on tegelikult ülikeeruline raskel hetkel abi paluda. 

Ma ei oska sulle seda numbrit öelda, aga ma pean kahetsusega ütlema, et tõenäoliselt ei saa see jõul olema kõige keerulisem. Kui vaadata käibemaksu tõusu 2024, eks ole, ja kõiki neid muid otsuseid, siis ma kardan, et olukord läheb selliseks, et sa ei pea iga aasta mitte vähem pakke tegema, vaid tundub, et lähiaastatel hoopis järjest rohkem.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Aastaid tagasi kehtestati üksi elava pensionäri toetuseks 115 eurot. Ma mäletan ka seda, et Jüri Ratase valitsuse ajal tõsteti see summa 200‑ni. Mis puudutab sissekirjutust, siis ma olen väga tihedat [selgitus]tööd teinud, kohtudes pensionäridega, et nad ei registreeriks [enda juurde kedagi sisse] või vaataksid üle, kes nende juurde on sisse registreeritud. Eks nad kipuvad seda ka ära unustama. Aga minu küsimus on hoopis selline. Kas see 200 eurot on piisav või peaks hakkama mõtlema ka selle peale, et seda summat tuleks hoopis tõsta?

Aitäh! Võite ise ette kujutada, et 200 eurot ühekordse toetusena kedagi jõukaks küll ei tee. Kui me vaatame seda aastat, mil oli energiakriis ja kommunaalarved läksid sellistesse kõrgustesse, et eakad pidid tõsimeeli vaatama, kas maksavad kommunaalarved ära või saavad osta ravimeid ja toitu, siis mul on hea meel, et Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus toona tegelikult andis pensionäridele sellise lisasüsti, 50 eurot. Loomulikult, ka see ei olnud nende [hinnatõusude] juures kindlasti mitte piisav. 

Aga loomulikult, kõik need küsimused puudutavad just meie kõige nõrgemaid: on see seesama puuetega inimeste toetus, [mille suurus] on jäänud seisma krooniajast, või on see seesama üksi elavate pensionäride küsimus. Nagu ma ütlesin, suhteline vaesus just selles grupis ja ka üksikvanemate grupis, tõsi, on ju kõige suurem. Nii et kõik need otsused, mis me täna ja homme ja ülehomme nende laudade taga ja siin saalis teeme, peaksid eelkõige tagama selle, et meie kõige nõrgemad saaksid endaga hakkama. 

Ma alles hiljuti lugesin Tallinna abilinnapea Betina Beškina kommentaari selle kohta, kuidas Tallinn näeb väga selgelt, et toimetulekutoetuse küsijate arv on suurenenud. Nii et me näeme, et see probleem on laienemas ja laieneb veelgi, kõik see ebavõrdsuse küsimus ja nii edasi. Loomulikult saan aru sellest, et riigieelarve on alati piiratud. Ma saan aru ka sellest, et riigieelarve on poliitiliste valikute koht. Siinkohal tuleks vaadata, kuidas kõige paremini ikkagi seda ühiskondlikku sidusust hoida ja neid inimesi, kes ei saa nii hästi endaga hakkama, toetada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma mäletan, kuidas enne valimisi ka koalitsioonierakonnad rääkisid sellest, kuidas nad pärast valimisi hakkavad pensione tõstma 1000 euroni või 1200 euroni. Samas me siin nägime, et on valmis uus järgmise aasta eelarve projekt. Mina küll ei ole täheldanud, et seal oleksid mingisugused pensionitõusud. Kui äkki jäi midagi kahe silma vahele, siis sa saad mind parandada. Aga kas sulle ei tundu samamoodi nagu mullegi, et selles olukorras, kus pensione ei tõsteta, võiks valitsus vähemalt selliste meetmetega, nagu sina siin pakud selle ja järgmise eelnõuga, kuidagigi oma nägu pensionäride silmis säilitada?

Aitäh! Jah, ma arvan, et see ongi natukene nagu alternatiiv sellele, et me ei suuda pensione tõsta, sest öeldakse, et raha ei ole, [pensionide tõstmine] on kallis, mis faktiliselt ongi tõsi, loomulikult, aga nagu ma enne ütlesin, eks see ole ka poliitiliste valikute koht. See [eelnõu] on aga küll see väikene samm, mida me siin saalis võiksime toetada. Kui tuua välja 2023. aasta number, siis sellel aastal sai üksi elava pensionäri toetust circa 62 500 inimest ja kulu riigieelarvele oli 12,5 miljonit. Nii et isegi kui nende muudatustega tuleb [toetust saavaid] eakaid juurde, eks ole, siis me ei räägi siin mitmesajast miljonist eurost. Ehk siis tegelikult, ma väidan, on see võimalik.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Olukord on tõesti halb, arvestades seda, et suhtelise vaesuse piiril elab 59,8% vanaduspensionäridest. Kui me räägime pensionäridest, kes elavad üksi, siis nende suhtelise vaesuse määr on 81,7%. Ma arvan, et see väike toetus, mis riik oktoobrikuus üksi elavatele pensionäridele väljastab 200 euro ulatuses, on nendele väga vajalik. Aga väga paljud seda ikkagi ei saa, ka see aasta sai seda lausa 30 000 inimest vähem. Mis siis ikkagi see lahendus on, kuidas me need inimesed vaesuspiiri alt välja saame? Kas teha universaaltoetus, nii nagu tegi Tallinn?

No kindlasti. Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt täpsustan, et nüüd on see [protsent] juba 82,8. Ehk nagu ma ka enne ütlesin, suhteline vaesus tegelikult, paha öelda, näitab kasvutrendi, ja just eakate ja üksikvanemate puhul. Kuidas neid inimesi aidata või kui me ei suuda suhtelist vaesust vähendada, siis kuidas vähemalt panna selle kasvule piir? Ega siin ausalt öeldes muud lahendust ei olegi kui selgelt nendele inimestele sihitud toetused, sest selge on see, et hinnad on tõusnud, meil on rekordinflatsioon, hinnad tõusevad veelgi, käibemaksu tõusu toel tõusevad veelgi. Nii et kui kõik muud toetused jäävad samaks ja hinnad ümberringi muudkui kasvavad, siis ma kardan, et see 82,8% üksi elavate pensionäride suhtelist vaesust ei ole mitte lagi, vaid see on selline väga õrn klaaslagi, mis puruneb suhteliselt kiiresti. Nii et ma arvan, et see, mis te välja tõite, ongi üks lahendus.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Mina annan väikese ülevaate sotsiaalkomisjoni istungist, kus sedasama eelnõu arutati. 

Kohal olid kõik komisjoni liikmed, lisaks olid kutsutud Sotsiaalministeeriumist hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia Soontak ning sama osakonna pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. 

Andre Hanimägi andis siin väga hea ülevaate, sarnase ülevaate andis ta ka komisjonis. Vastusena nendele mõtetele andis Merle Sumil-Laanemaa mõista, õigemini ta avaldas kahetsust, et praeguses majandus … Ai, vabandan! Vabandan, ma läksin vale punkti peale. Ühesõnaga, ta vastas, et probleem on täiesti mõistetav, et üksi elavad inimesed, pensionieas inimesed on tõesti kõige suuremas vaesusriskis, hinnanguliselt isegi 81% neist on vaesusriskis. Kui aga sellisesse perekonda lisandub teine inimene – isegi ei ole vaadatud, kes see täpselt on –, siis vaesusrisk langeb kohe umbes 35%‑ni, nii et väga oluliselt langeb. 

Ta lisas, et praeguses olukorras ja kulusid teadmata ei saa kahjuks eelnõu toetada. Tekib ka küsimus, kas gruppe ei kohelda ebavõrdselt. Näiteks ei pruugi abikaasa minna arvesse, kuigi abikaasa võib olla pensionär, samal ajal kui üliõpilasest lapselaps võib olla töötav täiskasvanu. Siin võib tekkida ekslikke otsuseid siia ja sinna suunda. 

See arutelu ei olnudki väga pikk. Arutleti veel selle toetuse üle, mis puudutas 80‑aastaste ja vanemate inimeste igakuist toetust. Nagu Andre Hanimägi ütles, see on alles väga toores mõte. 

Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 27. septembril. See oli konsensuslik otsus. 

Tegelikult arutati seda eelnõu veel. See oli hästi lakooniline arutelu, kus Õnne Pillak tegi lihtsalt komisjonile teatavaks, et eelnõule on antud hinnang Riigikogu … Vabandust, ma olen natukene hätta jäänud. Riigikogu õigusosakonna poolt on antud hinnang, et see nõuab häälteenamust, vähemalt 51 poolthääle nõue on selle puhul. 

Rohkem ma ei oskagi midagi öelda. Kui kellelgi on küsimusi, siis olen valmis vastama. Vabandan, olen natuke vist juba väsinud tänasest päevast. Natuke segane see ettekanne tuli.

Aitäh! Ei, ma ei ütleks, et seal midagi väga segast oleks olnud.

Aitäh!

Aeg on hiline, aga töötame edasi. Teile on küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sooviks küsida, et mis siis vahepeal Reformierakonnaga juhtus. Ma usun, et paljud mäletavad neid valimiseelseid klippe, kus Kaja Kallas hüppas televiisorist välja, tuli pensionäridest paari juurde ning selgitas, kuidas pension tõuseb, ja rääkis, et pensionäride tulevik on kindlates kätes. Aga mida tänane valitsus tegelikult pensionäridele tähendab? Me näeme käibemaksu tõusu, tulumaksu tõusu, automaksu, aga ei ole absoluutselt mitte ühtegi sõna pensionitõusust. Kuidas üksi elavad pensionärid uutes tingimustes teie hinnangul hakkama saavad, kas teie hinnangul on nende tulevik kindlates kätes?

Te saate selle küsimuse esitada näiteks arupärimise või mõne [muu] poliitilise debati ajal. Mina olen hetkel siin komisjoni esindajana. Me võime hiljem koos arutada neid asju, aga praegu ma esindan komisjoni. Seda teemat seal ei arutatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja selles küsimuses! Mina küsin teilt kui kolleeg kolleegilt, et mis te isiklikult arvate. Kas see on õiglane, et lausa 30 000 inimest väga väikese muudatuse tõttu pensionisüsteemis ei saanud selle aasta oktoobrikuus toetust 200 euro ulatuses? 

Ma pean vabandama ka ettekandja ees, sest ma tõesti vist eksisin selle suhtelise vaesuse määra protsendiga. Mina ütlesin, et see on 81,7%, aga tegelikult on see veelgi suurem. Ikkagi, mis need inimesed peavad tegema ja mis teie oleks pensionisüsteemis teistmoodi teinud?

Ma pean andma kahjuks täpselt sama vastuse mis eelmisele küsijale. Ma olen kindlasti valmis seda arutama kohas, kus on oluline minu arvamus. Hetkel ma esindan komisjoni ja komisjonis me neid teemasid niimoodi ei puudutanud, vähemalt mitte selle arutelu raames.

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Aitäh! Juhtivkomisjoni ettepanek on väga krapsakas: viia läbi ka eelnõu 143 lõpphääletus. Aga enne, kui me selle juurde jõuame: kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita, läbirääkimisi ei ava. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed üksi elavate pensionäride toetamise suurendamiseks" eelnõu 143. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Veenva enamusega, poolt 11, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, ei kogunud eelnõu 143 Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seega ei ole ta vastu võetud ja langeb menetlusest välja. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed üksi elavate pensionäride toetamise suurendamiseks" [eelnõu] 176 esimene lugemine. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Andre Hanimägi. Palun!

Protseduuriline küsimus, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma saan aru, et eelmine eelnõu nõudis [vähemalt] 51 poolthäält ja tõenäoliselt see praegune nõuab ka seda. Samas võttis parlamendi täissaal hiljuti vastu ühe teise otsuse eelnõu, mis puudutas poliitilise kultuuri parandamist ja mille puhul polnud seda 51 poolthääle nõuet. Ma tahtsin teilt kui istungi juhatajalt küsida, kas meil oleks võimalik kuidagimoodi suunata valitsust ka eakate heaolu parandama sarnase poliitilise kultuuriga, nii et see ei nõuaks 51 häält, kuna me näeme, et sellel hilisel õhtutunnil lihtsalt nii palju saadikuid siin saalis ei ole. Aga sajaprotsendiline toetus ju tegelikult eakate heaolu tõstmisele oli. Kas ettepanek tuleks sõnastada kuidagi teistmoodi ja kuidas me saaksime ikkagi heas mõttes survestada valitsust tegelema eakate heaolu [parandamisega]?

Aitäh selle küsimuse eest! Protseduurilise küsimuse vastus on järgmine. Kui ettepanek sisaldab seda, et on vaja muuta seadust, siis on vaja tõesti Riigikogu koosseisu häälteenamust. Eelmise juhtumi puhul, millele te viitasite, ei olnud vaja seadust muuta. Nii et kui seadust muuta ei ole vaja, siis on poolthäälte enamus, kui on vaja seadust muuta, siis on Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun Riigikogu kõnetooli Andre Hanimäe.

Aitäh, hea juhataja! Võib-olla see kutsung oli lihtsalt liiga lühikene, võib-olla ei jõudnud kõik head toetajad saali. 

Aga minu järgmine eelnõu on [mõeldud], nagu ma enne selgitasin, ka üksi elavate eakate heaks. Nagu ma enne selgitasin, on kolm tingimust, mille puhul üksi elav pensionär seda 200‑eurost ühekordset toetust saab. Üks nendest tingimustest on see, et [pension on alla] 1,2‑kordse keskmise vanaduspensioni, mida arvutatakse eelmise aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni järgi. Sellel aastal on see [summa] 720 eurot. 

Nagu ma enne Anastassia Kovalenko-Kõlvartile vastates välja tõin, siis tõepoolest, siin seletuskirjas on veel 2022. aasta numbrid, kui üksi elava pensionäri toetust sai üle 95 000 inimese, aga sellel aastal sai seda juba 30 000 inimest vähem ja just selle tõttu, et nendel läks pension üle 720 euro ja sellest toetusest jäädi ilma. 

Maksupaketi ja suhtelise vaesuse punkte ei hakka ma enam kordama. Küll aga võiks siinkohal arutada selle üle, et kui inimese pension on 725 või 800 eurot või kui suur iganes, pensionid on erinevad, sõltuvad laste arvust ja tööstaažist ja kõigest muust, siis tekib küll küsimus, kas võib öelda, et need on need inimesed, kes ei peaks saama ega ole õigustatud saama seda 200‑eurost ühekordset toetust. Kas pensionär, kes teenib üle 720 euro, on niivõrd jõukas, et temale seda toetust ei ole vaja? Ma arvan, et see vastus on väga ühene: ei ole. Ta ei ole piisavalt jõukas. Nende maksumuudatuste ja inflatsiooni taustal võib see number suureneda, aga tegelik ostujõud väheneb. 

Meie ettepanek on väga lihtne. Me teeme ettepaneku kaotada üksi elava pensionäri toetuse saamiseks kuni 1,2‑kordse Eesti keskmise vanaduspensioni nõude piirangu. Ma usun, et see vähendab bürokraatiat, annab õiglustunde tagasi nendele, kes on sellest [toetusest] ilma jäänud lihtsalt seetõttu, et nende pension on läinud kas või natukene sellest 720 euro piirist üle. Iseenesest on arusaadav, et alati [kehtestatakse] mingisugused piirangud ja alati on neid inimesi, kes sellest summast või piirist üle lähevad. Mingites kohtades on see loomulikult mõistlik. Aga täna me räägime vanaduspensionäridest. Me räägime täna inimestest, kes elavad suhtelises vaesuses. Me räägime inimestest, kes on panustanud Eesti riiki oma töö, laste kasvatamise ja muuga. Ma arvan, et see ei ole kokkuhoiukoht, see ei ole koht, kus selliseid piiranguid kehtestada. Seetõttu ma palungi teil seda ettepanekut toetada. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Täna valitseb Eesti riiki sama erakond, kes on olnud valitsuses viimasest 24 aastast 20 aastat ehk Reformierakond koos kahe väikese partneriga. Mul on teile küsimus. Vaadake korra Reformierakonna eakate poliitikat, pensionipoliitikat, inimeste heaolu toetamist. Võtame näiteks sellest viidatud 24 aastast viimased 18 aastat, alates 2005 kuni praeguseni. Jätame kõrvale need valitsused, kus Reformierakond oli koos Keskerakonnaga. Valitsusi on [Reformierakonnal] päris palju olnud, päris mitmeid, nii sotside kui ka Isamaaga, lihtsalt Isamaaga, sotsidega, mitu kombinatsiooni, vähemusvalitsused, enamusvalitsused. Kui palju need valitsused 12 aasta jooksul, kui Keskerakond ei ole [valitsuses] olnud, on erakorraliselt pensione tõstnud?

Aitäh hea viktoriiniküsimuse eest! Ma usun, et ma saaksin auhinna, sest ma vastan, et 0 korda.

Hea ettekandja, kas tulenevalt sellest auhinnast või mitte, aga teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Annan ülevaate samast istungist, kus toimusid nende kahe eelnõu esitlemised, arutelud. Kohal olid kõik komisjoni liikmed ning lisaks Sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia Soontak ja pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa. 

Kolleeg andis jällegi ülevaate sellest, milline on see ettepanek, mida eelnõu sisaldab. Merle Sumil-Laanemaa avaldas kahetsust, et praeguses majanduslikus olukorras ei ole kahjuks võimalik eelnõu toetada, kuna analüüsimata on isikute ringi laienemine ja sellega kaasnevad kulud. Kui vaadata täpsemalt, miks kasutati seadusloomes 1,2‑kordse pensioni mõõdikut, siis see oli otseselt seotud suhtelise vaesuse piiriga. See oli otsustamise hetkel just 1,2‑kordne Eesti keskmine vanaduspension. Töötavad pensionärid, selgitas ta, saavad toetust seetõttu, et eesmärgiks on ikkagi julgustada pensionäre töötama, kuna muidu nad hakkaksid arvestama, kumb on soodsam, kas toetust saada või töötada. Seda toetasid komisjoni liikmed, kes nentisid, et töötavad pensionärid on hästi olulised väga paljudel elualadel, näiteks õpetajad, meedikud ja nii edasi. 

Nii. Siis tuli jällegi arutelu alla juba mainitud 80‑aastaste ja vanemate pensionäride toetuse väljatöötamise kavatsus, mis on esimese kooskõlastusringi läbinud, kuid ikkagi hetkel see programm seisab, kuna see nõuab väga suurt lisarahastust, aga seda raha hetkel riigieelarves lihtsalt ei ole.

Siis oli teemaks, kas eelnõu esitajad on analüüsinud, kust on plaanis võtta see [raha]. [Esitajad] ütlesid, et ei, maksumust ei ole arvutatud. Eeldatakse, et need kalkulatsioonid peaks tegema Vabariigi Valitsus. Eelnõu esitaja aga leidis, nagu ta ka ütles, et see 1,2‑kordse Eesti keskmise vanaduspensioni nõude piir ei ole pädev. 

Ühesõnaga, oli selline arutelu. Tehti otsused võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 27. septembril. Need olid konsensuslikud. 

Ma arvan, et mul ei olegi hetkel jälle midagi lisada. Ütlen juba ette, et ma esindan siin komisjoni. Isiklikke arvamusi, nii nagu Riigikogu töö‑ ja kodukord ette näeb, ma siin hetkel ei avalda.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Ja ikka kodu‑ ja töökorra seaduse raamistikus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmise punkti juures te ütlesite, et ma võin esitada oma küsimuse arupärimisena või infotunnis. Jah, tõesti see võimalus mul on, aga mul on võimalus ka siin oma küsimus teile esitada. Teie komisjoni esindajana võtate osa erinevatest komisjoni istungitest, hääletate ja väljendate ka oma poliitilist seisukohta. Ma olen protokollidest vaadanud, et te pole toetanud ühtegi eelnõu või ettepanekut, mis puudutab pensionäride heaolu tagamist. Kas saaksite öelda, kuidas saab ikkagi nii olla, et enne valimisi oli nii palju reklaamklippe, nii palju lubadusi pensionäride heaolu tagamise kohta, aga täna, peale valimisi me pole enam ühtegi sõna selle kohta kuulnud ja kõik vastavad eelnõud hääletatakse järjest maha? Kuidas te seda kommenteerite?

Ma hetkel ei kommenteeri oma hääletamisi. Me räägime siiski sellest, mis toimus komisjonis selle konkreetse eelnõu arutelu raames.

Tanel Kiik, palun!

Jah, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kaasettekandja, komisjoni ettekandja! Minu küsimus puudutab otseselt selle eelnõu arutelu, aga tõesti natuke laiemas kontekstis. Te viitasite õigesti, et Sotsiaalministeerium iseenesest ka näeb probleemi – ja õigesti näeb – üksinda elavate eakate raskes majanduslikus seisus ja peab õigeks nende toetamist. Küsimus on alati, milliste meetmetega ja millises ulatuses [seda teha]. See konkreetne eelnõu oleks üks abimeede, eriti praegu, kui hinnatõus on olnud kiire ja vahepeal on pensioni indekseerimine viinud osa eakaid, nagu viitas ettekandja, välja sellest üksinda elava pensionäri toetuse skeemist. Aga kahjuks parlamendisaal seda suure tõenäosusega millegipärast ka täna ei toeta, kuigi enamik saadikuid jätab ka vastu hääletamata. Minu küsimus teile on: kas te saate eakatele vähemalt seda lubada, et keskmine pension püsib tulumaksuvaba, nagu teie erakond väga selgelt enne valimisi lubas?

Mina luban, et ma [tutvustan] siin komisjoni otsuseid. Meie komisjonis tehakse, ma arvan, väga hästi läbimõeldud arutelusid. Meil on väga head arutelud olnud seal, nagu te isegi olete kogenud, ja otsused tehakse nii, nagu me peame seda võimalikuks. Ma ei saa sellele küsimusele vastata. Mina ei saa midagi lubada. Me ei räägi praegu minu mõtetest ja minu lubadustest. Ma esindan siin endiselt komisjoni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea kolleeg sotsiaalkomisjonist! Ma pean muidugi ütlema, et tõenäoliselt see 200‑eurone ühekordne toetus kedagi nii jõukaks ei teeks, et ta enam tööle ei kipuks. Jah, tõepoolest, komisjonis oli see mõte. Aga ma arvan, et tööle minnakse ikkagi. Ma pean tunnistama, et need analüüsid ei ole kindlasti tehtud nii põhjalikult, kui saaks neid teha Sotsiaalministeerium. Sellepärast see otsuse eelnõu ka on [esitatud], et valitsus selle küsimuse lahendaks. 

Aga ma lähen küsimuse juurde. Te tõite välja Sotsiaalministeeriumi mõtte üksi elava pensionäri meedet reformida. Aga seal oli juttu ju [pensionäridest], kui ma õigesti mäletan, alates 80. eluaastast. Eesti mehed 80. eluaastani väga ei elagi. Kas on ikkagi mõeldud üksi elavatele pensionäridele ka midagi muud kui [see toetus] alates 80. eluaastast?

Me ei arutanud seda komisjonis. Meil oli väga põgusalt juttu sellestsamast vanuses 80+ [inimeste] toetusest.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Teate, sama küsimust ma puudutasin ka infotunnis ja küsisin ka peaministrilt, kuidas ta suhtub sellesse, et väga paljud üksi elavad pensionärid selle aasta oktoobrikuus ei saanud seda toetust. Üks proua kirjutas peale infotundi mulle. Ta kiitis ja tänas selle eest, et selle teema üles võtsime. Ma tsiteerin teda ka siin: "On suur hulk üksinda elavaid eakaid ja nad on sunnitud töötama surmani, selleks et ära elada. Kui nende pension on üks või kaks eurot üle maagilise riigi poolt määratud piiri, siis toetusele ei kvalifitseeru." Teate, kui Mustamäel ja Nõmmel ringi käia, siis väga paljud inimesed küsivad, just nimelt pensionärid küsivad, miks Kaja Kallas nendele valetas, miks ta ei tõstnud pensioni ja jättis veel 200 eurost ka ilma. Kas seda küsimust teie komisjonis arutati, et miks just Kaja Kallas neile valetas?

Kaja Kallase [teemat] komisjonis ei puudutatud.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Ma saan täiesti aru, kui komisjoni esindaja annab edasi seda, mis on komisjonis juhtunud, ja ka neid debatte, mis seal toimusid. Sellepärast ma esitan nii-öelda õige küsimuse. Kuidas käitus komisjoni istungitel opositsioon, kas nad olid ühtsed seda probleemi arutades või oli seal ka [arvamuste] lahknevusi?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Tõesti, siiralt tänan, päriselt. Opositsioon on väga ühtne ja koalitsioon on ka väga ühtne ja tegelikult komisjonis valitseb väga paljudes asjades üksmeel. See, mispärast tehakse üks või teine otsus, ei ole kunagi olnud seotud sellega, nagu meist keegi ei saaks aru, et on haavatavad inimrühmad ja et neid on vaja aidata. Küsimus on alati olnud pigem selles, millised nende aitamise meetmed on ja kust me võtame need katteallikad. Võib-olla siin ongi kõige suuremad erinevused. Need otsused, mida ma siin kirjeldasin, on tehtud kõik konsensuslikult. Aga arutelud on olnud, ma tõesti ütlen, väga sisukad, eriti sotsiaalteemadel. Me oleme seal väga üksmeelsed.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma soovin ära märkida, kui oluline see teema tõepoolest on. Ma ise ka tegin aktiivselt valimiskampaaniat ja [tean, et] inimesed, vanemad inimesed, on ühel või teisel põhjusel jäänud sellest toetusest ilma. Loomulikult haavab see neid väga. Nad ütlevad, et nad on eluaeg töötanud selle riigi heaks, aga nüüd nad lihtsalt mingitel bürokraatlikel põhjustel jäävad sellest [toetusest] ilma. See on tõesti oluline teema. 

Te tõite välja, et hetkel programm seisab, sest majandusolukord on keeruline. Aga kas te komisjonis arutasite näiteks seda, et te pöördute tagasi selle küsimuse juurde, juhul kui majandusolukord paraneb, või siis see jääbki nii-öelda sahtlisse?

Ma sain ministeeriumi esindajast aru ja see on nii ka protokollis, et hetkel see seisab. Aga nagu kolleeg siin juba mainis, siis ministeerium mõistab, et selline üks kord aastas makstav väike toetus ei vasta tänastele vajadustele. Saadakse aru, et oleks vaja rohkemat, lihtsalt hetkel majanduslik olukord seda ei võimalda. Mul ei ole mingit kahtlust, et võimalusel see teema võetakse sahtlist välja.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea keskfraktsioon, kes siin saalis on! Hea sotsiaalkomisjoni nõunik ja Helir-Valdor Seeder, tervitan teid! Ma loen alustuseks ühe uuringu kohta, mis oli siin ...

Ma pean vabandama, hea ettekandja. Kui te juba nii viisakas olite, siis [tervitage] härra Tali ka, ta istub siin.

Vabandust! Ma väga vabandan, härra Tali on tõepoolest Eesti 200 esindajana siin. 

Aga uuring on pärit sellest suvest [ja selles on öeldud, et] kui suve peetakse puhkuse ja reisimise ajaks, siis praegustel pensionäridel sellist võimalust ei ole. Välismaal ja kodumaal reisimiseks, kultuuriürituste külastamiseks, hobidega tegelemiseks ega sportlikuks tegevuseks pole tänane pension piisav, leidis enamik vastanutest. Üle poole vanaduspensioni saajatest kinnitas, et suvisteks välisreisideks pensionist ei piisa, 15% ütles, et pigem ei piisa. Pooled vastanutest ei saa endale lubada ka Eestis reisimist. Vaid 1% vastanutest leidis, et praegune pension võimaldab reisimist välismaal. Kultuuriürituste külastamiseks, näiteks teatrietendusel või kontserdil käimiseks on pension piisav vaid 5%‑le pensionäridest. Veerand vastanutest ei saa endale kultuuriüritusi lubada. Hobidega, näiteks aianduse või käsitööga tegelemiseks peab pensioni piisavaks 10% vastanutest. 

See uuring on pikk, aga ma arvan, et need protsendid olid piisavalt kõnekad. Ma enne rääkisin suhtelisest vaesusest, mis on kasvuteel. Me enne siin saalis tõdesime ka seda, et eelarves ei ole ette nähtud erakorralist pensionitõusu, küll aga on ette nähtud erinevad maksu[tõusud]. Käibemaksu tõusu puhul on valitsus ise tõdenud, et see lööb just pensionäride pihta kõige rohkem, sest nende sissetulekust läheb kõige suurem osa toidule ja kommunaalarvetele. 

Nagu ennist ka härra Belobrovtsev välja tõi, see on selline koht, kus meil tuleb otsustada, kas me teeme midagigi või me ei tee üldse mitte midagi ja vaatame, kui palju see suhtelises vaesuses olijate protsent siis veel kasvab. Ma arvan, et meil siin saalis on vastutus, vastutus nende inimeste ees, kes on kõige nõrgemad, vastutus ühiskonna ees, mis ei tohi olla täiesti ebavõrdne, vastutus valijate ees, kellele öeldi üht, aga nüüd tehakse hoopis teistmoodi. 

Ma arvan, et see 200 eurot, mis on täna see summa, mida üks kord aastas, oktoobris saadakse, ei ole selline, mis paneb mõne eaka mõtlema, et oi, ma ei peagi enam tööl käima, ma saan nüüd oktoobris 200 eurot. Kindlasti ei ole see ka summa, mis aitab käia välismaal või kultuuriüritustel või kus iganes, mida ma siin välja tõin. Aga ma arvan, et see on märk. Ma arvan, et see on väikene märk, mida see saal võiks pensionäride heaks teha, kui ka erakorralist pensionitõusu ei tehta, kui ka midagi muud ei tehta. 

Nagu ma ennist välja tõin, see ei ole eelnõu, mis võtab mitusada miljonit eurot. Vastupidi, see võtab, ma arvan, tegelikult väga vähe lisaraha. Meil tuleb lihtsalt natuke vaadata, kuidas üksi elavate pensionäride [toetuse] tingimusi parandada, kuidas muuta seda [toetust] paindlikumaks, et ei oleks neid eakaid, keda me [nägime] tänavakampaania ajal või [oleme näinud] omavalitsustes, kes tegelikult vajavad seda toetust, aga jäävad sellest ilma. Nii et ma kutsun küll seda saali üles tegema kas või sellist väikest sammu. Kui me ei saa teha suurt, siis alustame väikesest!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 176 lõpphääletus. Nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Aitäh selle abi eest! Panengi lõpphääletusele eelnõu 176. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Veenva enamusega, 11 poolt, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei kogunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed üksi elavate pensionäride toetamise suurendamiseks" eelnõu 176 Riigikogu koosseisu häälteenamust, on seega tagasi lükatud ja langeb menetlusest ... 

Protseduuriline küsimus, Andre Hanimägi.

Aitäh, hea juhataja! Ma väga vabandan. Kolleeg Kersti Sarapuu ütles tõepoolest, et võime alustada hääletust, aga ma vaatan, et pärast seda tuli saali päris palju inimesi juurde. Ma küsin, kas tegelikult see kutsung oli ikkagi piisavalt pikk. Ma vaatan, ka Tanel Tein näiteks tuli nüüd siia. Kas see [kutsung] oli ikkagi piisavalt pikk?

Jaa, kui te väga tähelepanelikult, kikkis kõrvaga, olete kuulanud seda kutsungit, siis teate, et ühel hetkel on väike muudatus kutsungi rütmis. See muudatus tekib 120. sekundil, kui on [täis saanud] kaks minutit. Kaks minutit sai täpselt sel hetkel täis. See oli tegelikult kokkusattumus, et ametikaaslane – ma kuulsin ka seda – Kersti Sarapuu ütles, et võiks juba minna hääletuse juurde. Nii et [kaks minutit] oli täis.  

Nii. Ja tuleme selle asja juurde nüüd tagasi, proovime uuesti selle asjaga hakkama saada. Poolt 11, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed üksi elavate pensionäride toetamise suurendamiseks" eelnõu 176 ei kogunud Riigikogu koosseisu häälteenamust, on seega tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse § 11¹ muutmise seaduse eelnõu 256 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli välisminister Margus Tsahkna. Palun! Oh sa! Ma panen kollase lindi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tõepoolest, pole ammu siin puldis käinud, siia on kõrgem aste tekitatud. Eks ma õpin ära. Aga teie ees on isikut tõendavate dokumentide seaduse § 11¹ muutmise seaduse eelnõu 256 esimene lugemine. 

Vabariigi Valitsus on selle seadusemuudatuse algatanud eesmärgiga muuta Eesti inimeste elu paremaks juhul, kui nad on kas kaotanud [reisidokumendi] või nende reisidokument on aegunud ja nad on Eestist eemal. 

Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 11¹ muutmise seaduse eelnõu eesmärk on lihtsustada isikute abistamist, kes on reisil olles oma reisidokumendi kaotanud või kelle reisidokument on varastatud, hävinud või aegunud. Eelnõuga luuakse ühekordselt kasutatava asendusdokumendi väljastamisel võimalus Eesti kodaniku või välismaalase passi omaniku isikusamasuse kontrollimiseks videokõne teel. See tagab paindliku ja mugava viisi nimetatud isikutele tagasipöördumistunnistuse või tagasipöördumisloa väljastamiseks. 

Kehtiva korra järgi tuleb abi vajavatel isikutel minna kohale Eesti saatkonda või aukonsulaati, kus neile väljastatakse tagasipöördumistunnistus või ‑luba, millega saab see isik tagasi Eestisse reisida. Abivajaja võib asuda saatkonnast või aukonsulaadist kaugel ja sinna jõudmine võib nõuda täiendavaid rahalisi kulutusi ja aega. Videokõne teel tehtav isikusamasuse kontroll hoiab aga need kulutused ja ajakulu ära. Lisaks võimaldab videokõne teel tehtav isikusamasuse kontroll aidata neid reisijaid, kes on suundunud kaugetesse ja eksootilistesse riikidesse, kus puuduvad nii Eesti saatkond ja aukonsul kui ka teiste Euroopa Liidu riikide esindused ning tagasipöördumistunnistuse või ‑loa taotlemine isiklikult kohale minnes ei ole seetõttu võimalik. Selliseid riike on maailmas 24. 

Dokumendi väljastamine isikule toimub kullerposti vahendusel. Kulud tuleb katta isikul endal. Selline praktika toimib passide väljastamisel posti teel, kui isik tasub kullerpostikulud ning pass saadetakse talle lähimast saatkonnast teele. Riigilõiv tagasipöördumistunnistuse või ‑loa väljastamise eest ei muutu. See on ka täna 20 eurot kadunud, hävinud või varastatud reisidokumendi puhul ja 100 eurot aegunud reisidokumendi puhul. 

Kui Riigikogu selle seaduse vastu võtab, siis seadus jõustub üldises korras. Rakendusaktid on väljatöötamisel. Suur tänu!

Austatud minister, aitäh teile ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu sisu tutvustas minister, seda ma kordama ei hakka. Ma annan ülevaate põhiseaduskomisjoni arutelust.  

Komisjoni arutelu keskendus riskidele, mida eelnõu võib kaasa tuua, sellele, kuidas veendutakse, et see [süsteem] on turvaline, ja sellele, kas tehisintellekti olemasolu võib riske suurendada. See arutelu lõppes ammendavate vastustega. 

Eeldus dokumendi taotlemiseks on interneti olemasolu. Turvalisuse tagab riigipoolne kontrollitud kanal ning riigiametnik, kes peab ise isiku tuvastama. Tehisintellektiprobleemi vastu aitab see, kui taotlejale antakse näiteks käsklus "Tõsta parem nimetissõrm", et kaitsta [süsteemi] tehisintellekti eest. Sellisel teel saadud dokumendiga on võimalik ainult riiki tagasi pöörduda, rohkem selle dokumendiga midagi teha ei saa. Suurim risk on see, et vale inimene saab dokumendi enda kätte, aga tal on võimalik [selle dokumendiga] ainult ühesuunaliselt, riiki reisida, rohkem õigusi selle dokumendi alusel ei ole. Toodi välja, et juba praegu saadakse pass kulleri abil, kes tuvastab inimese isiku. Tagasipöördumisdokument on tunnustatud maailma riikide poolt ja Eestis on see kasutusel juba 30 aastat.  

Komisjon otsustas eelnõu esimese lugemise lõpetada: 8 poolthäält, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Härrad Frosch ja Valge jätsid hääletamata. Aitäh!

Aga muudatusettepanekute tähtaeg? Ei tea seda praegu. Mõtleme selle üle siis natuke. Teeme nii, arutame seda koos. Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 256 esimene lugemine tuleks lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. oktoober kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Vaatame enne korraks saali. Martin Helme, Leo Kunnas, Ants Frosch, Henn Põlluaas, Kert Kingo ja Rain Epler on algatanud järgmise punkti, aga kuna neid saalis ei viibi, siis on tegemist arutelu võimatusega. 

Liigume tempokalt edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Enne vaatame korraks saali. Kas Riigikogu liige Kert Kingo, Jaak Valge või Varro Vooglaid on siin? Neid ei ole meie hulgas. Seega on arutelu võimatus. 

Järgmised on Martin Helme, Anti Poolamets ja Helle-Moonika Helme. Neid ei ole saalis, järelikult on arutelu võimatus. 

Järgmises päevakorrapunktis peaks olema ettekandjaks kas Ants Frosch, Mart Helme või Leo Kunnas. Neid ei ole saalis, on arutelu võimatus. 

Järgmine päevakorrapunkt on Rain Epleri ja Martin Helme [algatatud], kuid kumbagi ei ole saalis. Arutelu võimatus. 

Järgmine punkt on Arvo Alleri, Rain Epleri ja Evelin Poolametsa [algatatud], kuid neid ei ole saalis. Arutelu võimatus. 

Läheme edasi. Helle-Moonika Helme, Arvo Aller ja Martin Helme – ei ole neid saalis hetkel näha. On arutelu võimatus.

Järgmine päevakorrapunkt. Rain Epler ega Helle-Moonika Helme ei ole saalis. On arutelu võimatus. 

Jõuamegi järgmise punkti juurde. Rain Epleri, Helle-Moonika Helme ja Kert Kingo algatatud eelnõu 155. Ka neid ei ole saalis, nii et on arutelu võimatus. 

Järgmine punkt on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Mart Helme ja Ants Froschi algatatud eelnõu 181, kuid kahjuks ei ole Riigikogu liikmed saali jõudnud ja on arutelu võimatus. 

Nüüd olemegi selle tempoga edasi liikunud järgmise punkti juurde. Jaak Valge, Arvo Alleri ja Varro Vooglaiu algatatud eelnõu 194. Vaatame saali: neid ei ole kahjuks saalis ja on arutelu võimatus. 

Siit edasi järgmise punkti juurde. Jaak Valge, Anti Poolametsa ja Helle-Moonika Helme seaduseelnõu 199. Kas on kedagi neist saalis? Ei ole neid näha ei vasakul ega ka paremal pool, järelikult on arutelu võimatus. 

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Evelin Poolametsa, Martin Helme ja Anti Poolametsa [algatatud] 253 SE. Saaksime ilusti alustada seda menetlemist, aga neid Riigikogu liikmeid ei ole saalis ja järelikult on arutelu võimatus. 

Järgmine päevakorrapunkt on nüüd terve – võiks öelda jah – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 19. Anti Poolamets peaks tegema ettekande. Vaatame saalis vasakule ja paremale ja keskele: ei ole teda, järelikult on arutelu võimatus. 

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Riina Solmani algatatud maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 54. Vaatame, kas Riina on saalis. Vasakul pool ei ole, aga paremal pool on. Nii et palun teid siia Riigikogu kõnetooli. Esimene lugemine. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees, selle positiivse sissejuhatuse eest! Aitäh kõigile nii opositsioonist kui ka koalitsioonist, kes viibivad sellel hilisel õhtutunnil siin saalis, ja aitäh kõigile, kes meid interneti vahendusel jälgivad! Teema, millest ma rääkima hakkan, on oluline. See teema on maksutõusud ja maksumuudatused. 

Väga suurt muret tekitab kõik, mis toimub maksutõusude ümber. Mina arvan, et koalitsioonipoliitikutelegi pole päris selge, mis plaanid kõik on nende enda rahandusministri peas, mis makse ta juba väljahõigatud maksudele veel lisaks plaanib, ega ka see, mis tulevikus kõigi nende maksutõusude mõjul toimuma hakkab. See tekitab hirmu meie kõigi peades, paistab, et ka koalitsioonipoliitikute peades. Nad on täna tulnud ka siia saali. Aitäh! 

Arvan, et tervel Eesti rahval on hirm tänase rahandusministri tegevuse pärast ja vägagi põhjendatult. Meie siin saalis oleme saanud vähemalt natuke naerdagi tema ülesastumiste peale siin viimasel nädalal, aga ka varem, kuid tavainimestel on hirm kõikvõimalike maksutõusude ees. Kuidas siit edasi hakkama saame? 

Ma tuletan meelde, et siin saalis on sel nädalal peetud juba pikki kõnesid, aga rahandusminister rääkis ikka, et kui ka kõik maksud on tõusnud, siis lõppkokkuvõttes jääb inimestele rohkem raha kätte ja majandus hakkab maksutõusude tõttu kasvama. Rõhutan: nii arvas Eesti tänane rahandusminister.

Koalitsiooni poolt tuleb nüüd sellest eelnõust, mida ma kohe teile ette kannan, 54 SE, maksukorralduse seaduse muutmise seaduse [eelnõust], kõnelema eelmine rahandusminister Annely Akkermann. Tema targa inimesena nägi alati vaeva oma sõnavõttude koostamisel, mõtles need korralikult läbi ja selgitas inimestele, sageli naeratusega. Aga tänane rahandusminister sõidab, vabandust, nagu pahatahtlik buldooser, vaatamata, kes jääb ette, kes jääb vasakule või paremale tee äärde. Ja mis neist inimestest saab, pole tema asi. 

Püüan teile meenutada, mis meid ees ootamas on. Käibemaksu tõus, kütuseaktsiisi tõus, tulumaksu tõus, automaks, kodualuse maa maks ja üldine maksutõus, töötuskindlustusmakse tõus, räägitakse suhkrumaksust, plastimaksust, keskkonnatasude tõusust, riigilõivude kohatisest mitmekordistumisest, trahvide kahekordistumisest või kuidas sellest parasjagu räägitud on. Lisaks on veel ootamas 400 miljonit, mis tuleb sisustada, hetkel sel kate puudub. Lahendusi on pakutud erinevaid, isegi astmelist tulumaksu, ettevõtete tulumaksu, varamaksu. 

Valitsus valitsemiskulusid samal ajal sisuliselt vähendada ei plaani, kosmeetiline kokkuhoid on mõnes kohas olnud sümboolne ja on põhjustanud omakorda lihtsalt suurt valu ja usaldamatust rahva hulgas. Lasterikastelt [peredelt] võeti alanduste saatel kevadel toetust [vähemaks]. Sulgemisel on päästekomando. Homme on selle kaitseks, et seda ei suletaks, siin Riigikogu ees kell 10.30 meeleavaldus. Näitena võime tuua ka meie konsulaatide sulgemise New Yorgis ja San Franciscos. Oleme oma globaalseid partnereid pahandamas. Tehtud töö väliseestluse ja globaalse eestluse edendamisel saab hoobi. Tehtud töö tõmmatakse lihtsalt maha ja solvatakse inimesi, kes on meie esindajad oma asukohamaal, meie suurima liitlase juures. 

Nii et kui keegi on vahepeal siin Eesti riigis hakanud arvama, et oleme ka meie heaoluriigi ääre peale sattunud, siis ka need viimased inimesed saavad peagi aru, et ega nii ikka ei ole küll. 

Nende maksutõusude hirmus, mis inimestel on, oleme valmistanud Isamaa fraktsiooniga ette seadusemuudatuse 45 SE, millest ma nüüd täpsemalt teile räägin ja millele ma palun ka toetust.

Hea ettekandja! Ma väga vabandan, aga lihtsalt täpsustamise mõttes: me oleme hetkel eelnõu 54 juures. Teeme selle enne [ära]. Ma annan selle siit teile, mul on olemas.

Aa, mina ütlesin … Hiline õhtutund. Jah, näete. Jaa, mul on olemas.

On olemas? 54 eks ju? 45 SE on järgmine. Ma ei tea, kuidas täpselt on, aga hetkel on teil fraktsiooni esimees siin ettekandjaks [märgitud]. Võib-olla suudate seda muuta, kui tahate ka siis tulla siia ettekandega.

Jaa, aitäh teile, hea Riigikogu aseesimees! See oli tõesti minu näpuviga.

Ei ole hullu, lähme edasi.

Kirjutasin oma kõnesse numbrid tagurpidi. Tõepoolest, ma kannan ette seadus[eelnõu] 54, see on maksukorralduse seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. Palume seadusandjal muuta maksukorralduse seaduse § 4¹ teksti järgmiselt: "Maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab jääma vähemalt kaksteist kuud. Sätet ei kohaldata maksukohustuslast soodustava mõjuga maksuseaduse ja selle muudatuse korral." Selle põhjus on ju see, et inimestel oleks turvatunne. Kaksteist kuud annab vähemalt rohkem aega harjuda selle jõhkra maksuteerulliga, mis käima on lükatud. Eelnõu eesmärk on pikendada uusi makse kehtestava või makse tõstva seaduse või seadusemuudatuse jõustumise tähtaega kaheteistkümne kuuni. 

Seega, kallid kolleegid siin saalis ja mõttekaaslased väljaspool saali, palun sellele eelnõule toetust. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest. Teile on vähemalt üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Minu arvates on see väga hea eelnõu ja te andsite väga hea ülevaate. Kui me nüüd pikendame seda maksutõusude ja uute maksude kehtestamise aega kuuest kuust kaheteistkümne kuuni, siis kindlasti loob see suurema stabiilsuse ning inimestel ja ettevõtjatel saab tulevikus olema rohkem aega ennast nendeks ette valmistada. Aga kas eelnõu algataja on mõelnud nii, et maksude vähendamine ja olukorra soodsamaks tegemine kodanikele ja ettevõtjatele võib toimuda kiiremini kui kaheteistkümne kuuga, või te peate siin ka silmas kahteteist kuud?

Aitäh teile, Helir-Valdor Seeder, hea küsimuse eest! See võib toimuda kiiremini, inimestele turvatunde ja stabiilsuse loomine peakski toimuma palju kiiremini. Ma muidugi ootan – ma arvan, et ka teie ootate –, et me saaksime parema rahandusministri. Tänase peaministri ja rahandusministri juhtimisel me kaugele ei jõua. Nii et teie küsimusele ma vastan uuesti, et loomulikult tuleks inimestele soodsamaid seadusi kiiremini menetleda ja vastu võtta ning tähtaega lühendada.

Hea ettekandja, ma tänan. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kõnealuse eelnõu esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis 19. septembril. Seal osales külaline Rahandusministeeriumist, finants‑ ja maksupoliitika valdkonna maksu- ja tollipoliitika osakonna nõunik Lemmi Oro. Komisjonile tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu [algataja] esindajana Aivar Kokk. Eelnõu eesmärk lühidalt öeldes on see, et pikendada uusi makse kehtestava või makse tõstva seaduse või seadusemuudatuse jõustumise tähtaega kuuest kuust kaheteistkümne kuuni. Aivar Kokk rõhutas, et vastavat nõuet ei kohaldata maksukohustuslaste jaoks soodustava mõjuga maksumuudatustele. Olukord oli üsna selge ja komisjoni liikmetel eelnõu [algataja] esindajale küsimusi ei olnud. 

Langetati menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Tagasilükkamise üle toimus hääletus, poolt oli 5 ja vastu 3 [komisjoni liiget]. Esimesed kaks menetluslikku otsust võeti vastu konsensuslikult. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, ma tänan! Teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 54 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 54 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 40, vastu 2, erapooletuid ei ole, on Riigikogu liikme Riina Solmani algatatud maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 54 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 45 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maailm meie ümber on väga rahutu ja julgeolekuolukord keeruline. See eelnõu, mida me arutama hakkame, on praegu tegelikult aktuaalsemgi kui siis, kui ta algatatud sai. Seda ma ei ütle mitte rõõmuga, vaid mure ja kurbusega, et see kahjuks nii on. 

Aga et Eesti riigi sisemist turvalisust kindlustada ja suurendada, on Isamaa fraktsioon algatanud Riigikogus seaduse muutmise eelnõu. See puudutab välismaalaste seaduse muutmist. Eesmärk on luua õiguslik alus Venemaa Ukraina-vastase sõja avalike toetajate elamislubade tühistamiseks ning välistada sellistele inimestele ka uute elamislubade ja viisade andmine. Kõik eelnõus loetletud punktid puudutavad viisade väljaandmisest keeldumist ja nende tühistamist või elamislubade väljaandmisest keeldumist või nende tühistamist. 

Nüüd eelnõu sisu lähem selgitus. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse välismaalaste seaduse § 52 lõiget 1 punktiga 10 ja selles sätestatakse, et välismaalase Eestis viibimise aeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui välismaalane toetab avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse välismaalaste seaduse § 65 lõiget 2 punktiga 10, milles sätestatakse, et pikaajalise viisa andmisest välismaalasele keeldutakse, kui välismaalane toetab avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse välismaalaste seaduse § 78 lõiget 2 punktiga 12 ja selles sättes sätestatakse, et välismaalase pikaajaline viisa tühistatakse ja tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane toetab avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse välismaalaste seaduse § 124 lõiget 2 punktiga 15, milles sätestatakse, et välismaalasele keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane toetab avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse välismaalaste seaduse § 125 lõiget 3 ja selle muudatusega sätestatakse, et Vene föderatsiooni Ukraina vastu peetava agressioonisõja avalikku toetamist käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse välismaalaste seaduse § 135 lõiget 2 punktiga 7 ja selle muudatusega me sätestame, et välismaalase tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane toetab avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse seaduse § 237 lõiget 2 punktiga 5 ja selle muudatuse sisu on, et välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane toetab jällegi avalikult Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Käesoleva eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse välismaalase seaduse § 241 lõiget 2 punktiga 7 ja selle muudatuse sisu on, et välismaalase pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane toetab avalikult agressioonisõda Ukraina vastu. 

Eelnõuga mingisuguseid otseseid täiendavaid kulutusi riigieelarvele ei võeta. Märkimisväärselt ei tohiks suureneda ka bürokraatia. Küll aga on see [muudatus] vajalik selleks, et täpsustada praegu kehtivat seadusandlust.

Mul on ääretult kahju siinkohal nentida, et Vabariigi Valitsuse esindaja teatas põhiseaduskomisjoni istungil, et Vabariigi Valitsus ei toeta Isamaa fraktsiooni algatust, mis on ju suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku suurendamisele. Vabariigi Valitsuse esindaja põhjendus oli, et teema on mõistetav, aga sellised paragrahvid juba on välismaalaste seaduses olemas. Nimelt on välismaalaste seaduses tõlgendatud kõike avaliku korra ja julgeoleku kaudu. 

Vaadake, head kolleegid! Kui on olemas need paragrahvid, mis tagavad igakülgselt meie julgeoleku ja [peavad silmas] erinevaid avalikke sõnavõtte, siis jääb mulle sügavalt arusaamatuks, miks me arutame praegu vihakõneseadust, kui vastavad paragrahvid on kõik seaduses olemas, nagu Vabariigi Valitsuse esindaja väidab. Ometigi me siin arutame tõsimeeli vihakõneseadust. Nii et ühe eelnõu puhul on valitsusel varnast võtta ühesugused argumendid ja teiste eelnõude puhul täiesti vastupidised argumendid: leitakse, et oh ei, Eestis on vaja täiendavalt reguleerida küll nii avalikku korda ja julgeolekut kui ka erinevaid väljaütlemisi ja inimeste meelsust. 

Isamaa fraktsioon on esitanud väga sisulise muudatuse välismaalaste seaduse kohta. Muide, ma juhin tähelepanu, et viimastel päevadel on avalikust meediast läbi käinud ka meie julgeolekuasutuste sõnumid ja mure, et viimasel ajal on Eesti Vabariigis väga palju illegaalseid isikuid. See on tõsine mure. Nii et praegu on igati põhjendatud viia kujunenud olukorraga operatiivselt kooskõlla nii nende tegevus ja käitumine kui ka Eesti Vabariigi õiguslik regulatsioon. 

Ma tahan selle eelnõu puhul lisada seda, mis puudutab ka valitsuse seisukohta ja valitsuse esindaja arvamust. On kõlanud väide, et praegu saavad õiguskaitseorganid selle probleemiga hakkama. Ma arvan, et see ei peaks olema ainus kriteerium seaduse kehtestamisel. Seaduse eesmärk ei pea olema niivõrd kitsas, et ainult seada raame või karistada, seaduse eesmärk on ka teatud kultuuri loomine. Seadus on teatud ühiskondlik kokkulepe, seadus on ka teatud poliitiline sõnum ühiskonnale. See meie algatatud seaduseelnõu on ka poliitiline sõnum praeguse Ukraina‑vastase agressiooni ajal [ja see sõnum] on kindlasti vajalik Eesti ühiskonnale. 

Nii et ma väga loodan, et teie, kolleegid, toetate Isamaa fraktsiooni algatust. Ma võin algatajate nimel kinnitada, et kui on häid ettepanekuid eelnõu täiendamiseks või veel paremaks tegemiseks, siis me oleme selleks täiesti avatud. Seda saab teha loomulikult ainult siis, kui me esimese lugemise lõpetame ja jõuame muudatusettepanekute tegemiseni. Kui teil on ideid, siis on võimalik seda eelnõu veel paremaks teha. Minu poolt aitäh ja loodan teie toetusele.

Hea ettekandja, aitäh teile ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Homme streigivad siin maja ees päästjad, sest hoolimata käimasolevast verisest sõjast Ukraina rahva vastu ja ka meist veidi kaugemal olevatest tapatalgutest, rääkimata läbilõigatud Balticconnectorist, läheb Kaja Kallase valitsus Eesti inimeste turvalisuse arvelt kärpima päästevõimekust. Nad annavad täiendava hoobi inimeste turvatundele. Ma ei hakka siin rääkima turvatunde äravõtmisest perede toimetuleku mõttes. Turvatunne puudutab sisemist julgeolekut. Teie rääkisite siin pikalt ka välisjulgeolekust ja üldse julgeolekuolukorrast. Mul on äärmiselt kahju, et komisjonis teie eelnõu ei toetatud. Aga mina palun, sest lootus sureb viimasena: korrake ja kirjeldage, miks Isamaa Erakond peab seda seaduseelnõu vajalikuks. Veel kord.

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma alustasin, maailm meie ümber on rahutu ja lisaks Ukraina-Vene sõjale on ju rahutused Armeenias ja Aserbaidžaanis, mis kaudselt mõjutavad maailmapoliitikat palju laiemalt kui ainult see regioon. Me näeme, et Euroopa suurriikidel on erinevad huvid, ja ma ei räägi siin mitte ainult Türgist ja Venemaast. Me näeme Prantsusmaa ja mitmete teiste riikide aktiviseerumist. Sõda on lahvatanud Iisraelis, kus on juba, võib öelda, tuhandeid hukkunuid. See mõjutab samuti kogu maailma julgeolekut ja mõjutab ka mitte kaudselt, vaid otseselt Eesti riigi julgeolekut meie liitlaste tegevuse kaudu, kui nende võimekus ja nende tähelepanu peab keskenduma erinevate probleemide lahendamisele erinevates kolletes. Needsamad viimased sündmused Läänemeres, mis puudutavad gaasitorustiku vigastust ja muid infrastruktuuri kahjustusi, on väga otsene julgeolekuoht nii Eestile kui ka meie naaberriikidele. See kõik räägib meie välise ja sisemise julgeoleku tugevdamise vajadusest. 

See eelnõu puudutab eelkõige meie sisemist julgeolekut ja muudab meie siseriiklikku seadusandlust. Ma veel kord rõhutan, et kui ametnikud, kes rakendavad seadusi, ütlevad, et teatud normid on juba meie õiguses olemas, ja nad leiavad, et nad saavad nende raames tegutseda, siis meil poliitikutena peab olema laiem vaade kogu olukorrale. Nagu ma ütlesin, seadus ei pea keskenduma ainult keeldudele, käskudele ja karistustele, vaid seadusel on ka poliitilise sõnumi tähendus. Ega ka meie siin Riigikogus ei võtaks muidu lisaks seadustele vastu otsuseid ja avaldusi. Aga ka seadus on poliitilise sõnumi andmise koht, teatud normide loomise koht, teatud kultuuri loomise koht. Ka avaliku arvamuse kujundamise eesmärgil võetakse seadusi vastu. Ka põhiseadusel on preambul ja nii edasi. 

Nii et tuleb näha seadust laiemalt kui võib-olla ainult selles mõttes, kuidas konkreetne ametnik ühte või teist paragrahvi rakendab. See ei ole üldse etteheide ametnikule, et temal on selline seisukoht. Aga põhiseaduskomisjonis on enamiku eelnõude puhul, mida valitsuse esindajad ametnikena tutvustavad, selgunud, et ametnik ise on selle valitsuse seisukoha ette valmistanud ja kirjutanud, valitsuse istungil ta pole reeglina osalenud, nii et ega ta ei tea, milline arutelu valitsuses ja kas üldse mingisugune arutelu on toimunud. Siis kaitseb ta seda valitsuse "poliitilist seisukohta", mille ta ise välja on töötanud, komisjonis. Nii näeb see välja.

Minul on üleskutse ja ettepanek kolleegidele, et mõelgem ikka oma peaga. Meie oleme siin poliitikud, meie ei pea lähtuma ainult ametnike kitsastest ettekirjutustest ja seisukohtade kujundamisest, mis tuleneb nende töö spetsiifikast. Meie kohustus on vaadata protsesse laiemalt, näha laiemalt ette. Meie peamegi sellest ruumist välja vaatama, sest meie ju siin loome tulevikku seaduste kaudu. Ega neid paragrahve, mida meie siin teiega menetleme, ametnikud ju praegu rakendada ei saagi. Nii et see on täiesti arusaadav, et ametnike seisukoht lähtub võib-olla praegusest praktilisest olukorrast. Nad ei peagi nii laialt ja pikalt ette vaatama, kui on meie kohustus. Seetõttu minu üleskutse, veel kord, on toetada seda eelnõu sellega, et ta jääks menetlusse. Siis me saame rahulikult seda veel paremaks teha.

Hea ettekandja, ma tänan. Aga teile on veel üks küsimus, veel üks küsimus. Jürgen Ligi, palun!

Härra Seeder! Ma tõesti tunnen teile kaasa, et ühtegi isamaalast siin ei ole ja teile ei ole ühtegi küsimust. Palun andke nõu, mida me saaksime teilt küsida, et te saaksite veel esile tõsta seda, miks Isamaa peab seda seadusemuudatust oluliseks.

Aitäh! Jürgen, sa eksisid. Saalis on peale minu veel üks isamaalane, Riina Solman kuulub Isamaa fraktsiooni (Hääl saalis.) ja tal on veel üks küsimus kasutamata, nii et tal on võimalik see küsimus esitada. Aga sul, Jürgen, ma soovitan lugeda stenogrammi ja kui ühe korraga ei jää meelde, siis loe kaks korda.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Protseduuriline küsimus, Riina Solman, palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Vaevalt nädalapäevad tagasi, kui ma olin puldis, siis ma ei pannud tähele, et saalis istus Reformierakonnast veel üks liige lisaks Valdo Randperele. Tema nõudis minult vabandamist, et ma ei pannud tähele Eero Merilindu.

Tohoh!

Nüüd ma küsingi teilt, kas te ei leia aseesimehena ja kas kodukord ei sätesta, et peaks olema viisakas. Kui mind ei pandud tähele, kas ma peaksin nõudma kuidagi Jürgen Ligilt vabandust?

Aitäh! Jutt oli ju sellest, kui palju siin saalis on isamaalasi peale ettekandja. Mul on väga raske hinnata, võib-olla siin on palju rohkem isamaalasi. (Hääl saalist.) Ma peaks siis igaühele hakkama sõna andma ja seda küsima. Ma tõesti ei oska öelda. Isamaa liikmed – jah, teie olete seda küll. Aga kas peaks vabandama? Pigem vaatame positiivselt asja, võib-olla on siin [selliseid inimesi] palju rohkem kui ainult üks. (Hääl saalist.) Kindlasti võiks juhatusega seda arutada. (Naerab.)

Nii. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urve Tiiduse. Palun! (Helistab kella.)

Lugupeetud istungi juhataja! Kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 19. septembril ja seaduse muutmise eesmärki selgitas ka komisjonis Helir-Valdor Seeder. 

Olgu üle korratud, et eelnõus loetletud punktid puudutavad viisade väljaandmisest keeldumist ja nende tühistamist või elamislubade väljaandmisest keeldumist ja nende tühistamist. 

Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna juhataja Janek Mägi. Ta märkis, et teema on mõistetav, aga sellised paragrahvid on juba välismaalaste seaduses olemas, nagu Helir-Valdor Seeder kenasti siin ka viitas. Välismaalaste seaduses on tõlgendatud kõike avaliku korra ja julgeoleku kaudu ja need isikud, kelle käitumine võib tekitada ohtu Eesti riigi avalikule korrale ja julgeolekule, ei saa Eestis viisat ega elamisluba. Juhul, kui need inimesed on saanud viisa või elamisloa, siis on õigus see viisa või elamisluba tühistada ning seda on ka praktikas tehtud. Samuti on tühistatud viisasid isikutel, kes tulevad Eestisse vaenu õhutamise eesmärgil. Lisaks sellele, et Eesti antud viisa tühistatakse, kehtestatakse välismaalaste seaduse alusel nendele inimestele sissesõidukeeld kogu Schengeni alale kuni kümneks aastaks, sõltuvalt teost.

Algataja esindaja küsis Vabariigi Valitsuse esindajalt infot, kas sõja algusest alates on suurenenud ka selliste juhtumite arv, mil tuleb lõpetada inimeste elamisluba ja mitte väljastada viisat või lõpetada viisa. Küsija oli Helir-Valdor Seeder. Teda huvitas, kas Ukraina sõja mõjusid on tunda või on seis samasugune nagu enne sõja laienemist. Komisjoni liikmed said teada, et igapäevastatistikat vaadates on näha, et on kasvanud nende isikute arv, kelle elamisluba või viisa on tühistatud. Üks muutuja on ka see, et alates sõja algusest veebruaris 2022 ei väljastata Vene föderatsiooni kodanikele viisasid ja elamislubasid, mis omakorda muudab seda statistikat. Janek Mägi märkis veel, et jälgides iganädalasi ohuhinnanguid, võib öelda, et Eestis viibivad välismaalased ei toeta avalikult agressiooni, sellist tendentsi näha ei ole. 

Komisjoni liikmetel oli siiski ka detailsemaid küsimusi. Näiteks küsiti, kas on selliseid juhtumeid, kui keegi kaebab ja ütlebki, et tuleks kelleltki ära võtta õigus Eestis viibida, aga näiteks kaalutletakse ja leitakse, et see [inimene] pole Eestile ohuks. Vabariigi Valitsuse esindaja ütles, et kõik need otsused on alati kaalutlusotsused ning esimeses astmes menetleb neid Politsei‑ ja Piirivalveamet. Neid otsuseid on, tõsi, vaidlustatud kohtus. Siiani ei ole kohus ette heitnud, et oleks alusetult inimestelt viibimis‑ või elamisluba ära võetud. Pigem on ette heidetud põhistamist, näiteks perekonnasidemete mittearvestamist loa äravõtmisel. 

Komisjonis kõlas ka kahtlus, et kas olukorras, kus tavalise immigratsiooni alusel tuleb igal aastal Eestisse 4000–6000 välismaalast, ikka suudetakse nende meelsust korralikult kontrollida. Sellest tulenevalt uuriti, kas oleks mingilgi moel võimalik täiendada definitsiooni, et mida agressiooni avalik toetamine täpsemalt tähendab. Janek Mägi tõi sellise näite, et kui väljaütlemise puhul on tegu agressiooni toetamisega, siis tänasel päeval loetakse see automaatselt ohuks avalikule korrale ning inimene elamisluba ei saa või see tühistatakse. Sama kehtib ka Euroopa Liidu kodanike kohta. Mis puudutab eelnõu täiendamist, siis selliste üksikute asjade lisamist seadusesse, mis menetluslikult ei ole menetleva asutuse hinnangul toimetulemiseks hädavajalik, hetkel vajalikuks ei peeta. 

Vastuseks komisjoni ühe liikme skeptitsismile Politsei‑ ja Piirivalveameti võimekuse suhtes riske hinnata, saime kuulda, et tegelikult iga luba menetletakse põhjalikult ja ei ole sellist varianti, et inimesele väljastatakse luba, ilma et taustatöö oleks ära tehtud. See nõuab tohutult ressursse, tõepoolest, aga Ukraina kriisi tõttu on PPA saanud väga palju lisavahendeid, et kogu selle asjaga toime tulla. 

Vaat niimoodi. Küsimusi ja arutelu või mõtteid oli veel, aga seda saab lugeda protokollist. Otsused tehti sellised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda juba septembris, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 7, vastu 3, 1 erapooletu, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus. Suur tänu teile kuulamast!

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Ma tänan. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 45 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist.  

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 45 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 36, vastu 2, erapooletuid ei ole, on Isamaa fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 45 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde. Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 56 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon on algatanud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse [eelnõu]. See puudutab keeleoskust ja keelenõudeid kodakondsuse omandamisel naturalisatsiooni korras. Nimelt, esitatud eelnõuga, mis kannab numbrit 56, me soovime muuta keeleseaduse nõudeid kodakondsuseksami sooritamisel. 

Muudatus seisneb selles, et kodakondsuse seaduse § 8 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse see järgmiselt: "Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus, mis vastab vähemalt keeleseaduses sätestatud B2‑tasemele või sellele vastavale tasemele."

Head kolleegid! Täna kehtib kodakondsuseksami puhul B1‑tasemel keeleoskuse nõue. Eestis on laiemalt otsustatud üle minna B2-taseme nõudele, ka näiteks põhikooli lõpueksamite puhul, ja see eelnõu harmoneerub meie arvates sellega väga hästi. See on ka kooskõlas Eesti keelepoliitika eesmärkidega laiemalt ja eestikeelsele haridusele ülemineku taotlustega.  

See eelnõu on vajalik ka selleks, et inimene saaks hakkama Eesti riigis ja ühiskonnas, leiaks tööd, oleks konkurentsivõimeline tööturul, oleks võimeline omandama haridust, täiendama ennast Eestis eesti keeles. On tegelikult sellesama inimese, kodakondsuse taotleja huvides, et ta oskaks keelt paremini. 

Nagu ma ütlesin, see langeb kokku muudatustega, mis tulenevad eestikeelsele haridusele üleminekust. Me soovime ka põhikoolieksamitel minna üle B2‑taseme nõudele. Täna on nii, et kui sa oled lõpetanud põhikooli või gümnaasiumi eestikeelses koolis, siis loetakse ka kodakondsuseksam sooritatuks. Seetõttu on igati loogiline, kui keeleoskuse nõue ei ole kodakondsuse taotlemisel ja põhikooli lõpetamisel erinev, vaid on ühetaoline. Nii et see on igati mõistlik.

Kahjuks peab tunnistama, et Vabariigi Valitsuse esindaja – ta küll ei olnud jällegi osalenud Vabariigi Valitsuse istungil, aga oli ilusti ette valmistanud Vabariigi Valitsuse seisukoha ja pärast komisjonis kandis seda ette, ta ei teadnud, kas ja mida Vabariigi Valitsus arutas, aga ta esindas Vabariigi Valitsust ja Vabariigi Valitsuse seisukohta – teatas, et valitsus ei toeta seda väga head algatust. Ta märkis, et valitsus on võtnud seisukoha eelnõu mitte toetada, ja lisas, et see eelnõu nõuab täpsemaid arutelusid ja diskussioone.

Head kolleegid! Mul ongi üleskutse, nii nagu valitsuse esindaja soovib, avada täpsemad ja laiemad arutelud ja diskussioonid. Aga seda on võimalik teha selle eelnõu raames ainult siis, kui me esimese lugemise lõpetame. Tegelikult võis valitsuse esindaja [sõnadest] välja lugeda üleskutset, et koalitsioonierakondade saadikud toetaksid esimese lugemise lõpetamist. Kuid komisjoni liikmed, need komisjoni liikmed, kes kuuluvad koalitsiooni, seda Vabariigi Valitsuse esindaja ridade vahele peidetud sõnumit ilmselt välja ei lugenud ja hääletasid kahjuks selle eelnõu maha ehk toetasid eelnõu [menetlusest] väljaarvamist. Kuigi ma rõhutan, valitsuse esindaja pidas vajalikuks – ta esines valitsuse nimel – täpsemaid arutelusid ja diskussioone. Mina kutsungi üles lähtuma sellest valitsuse toetavast hoiakust, et me saaksime siin parlamendis pidada diskussioone ja arutelusid, ja kutsun üles toetama esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

 Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimus. Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mina ka väga toetan seda eelnõu, mille te praegu ette kandsite, ja panen tähele, et saalist kostab pahuraid hääli. Paistab, et koalitsioon seda siiski ei toeta, nagu te ka märkisite. Siin on näiteks [kirjas], et tuleb osata vestelda spontaanselt ja ladusalt ning suuta aktiivselt osaleda vestluses. Täiesti elementaarne. 

Aga mina küsin hoopis teise asja kohta. Kui nüüd läheb mahahääletamiseks, siis [tuleb arvestada, et] meil on hoopis suurem probleem. Näiteks lapsi pannakse – vanematel on tarvis tööl käia – Bolti takso peale, kus on umbkeelsed taksojuhid, ja tihti viiakse need lapsed hoopis teise punkti, mitte sinna, kuhu oli mõeldud neid saata, kas trenni või mõnda muusse huviringi. Kas seadusandja peaks siis järgmisena ka selle kuidagi käsile võtma? Kuidas seda probleemi lahendada?

Aitäh! Kõigepealt tulen ma selle eelnõu juurde tagasi. Ma siiski loodan, et see mõmin, kui see saalis oli, oli ikka heakskiitev mõmin. Me seda kohe hääletusel näeme. 

Aga probleem on muidugi tõsine. Mis puudutab Eesti kodanike keeleoskust, kes ju omandavad [kodakondsuse saamisel] kohe õiguse asuda tööle näiteks avalikku teenistusse, sest Eesti kodanikel on see õigus ja võimalus olemas, erinevalt mittekodanikest ja teiste riikide kodanikest, siis see ei ole mitte mingisugune formaalne nõue või akt, et me selle [nõude] kehtestame, vaid see on täiesti sisuline nõue, mis vastab laiemalt Eesti ühiskonna huvidele, mitte ainult ka selle inimese konkreetsetele huvidele, et ta oleks ise konkurentsivõimelisem ühiskonnas, vaid sellel on laiem tähendus. 

Need teemad, mis puudutavad keeleoskust ka kohalike omavalitsuste volikogudes ja erinevates riigiasutustes, on jõudnud korduvalt õiguskantsleri lauale. Ma ei hakka seda kõike siin aja kokkuhoiu mõttes ette lugema, aga ka õiguskantsler on pidanud nende küsimustega tegelema. Nii et minu arvates ei peaks sellest teemast nii kergekäeliselt mööda vaatama. 

Mis puudutab probleemi laiemalt, mitte ainult kodakondsuse taotlemist naturalisatsiooni korras, siis jah, see probleem süveneb. Me ju näeme, et viimasel ajal on järjest rohkem ka keeleinspektsioonile kaebusi laekunud. 

Juba eelmise valitsuskoalitsiooni ajal algatas Isamaa seadusemuudatuse, et ka teeninduses kehtestataks rangemad keelenõuded ja et need nõuded laieneksid platvormitöötajatele. Me hoiatasime nende teemade [käsitlemisel probleemi eest, kui arutati], kas taksojuhtidel, kes on Boltis või Woltis, ja nendel, kes toitu laiali [veavad] ja nii edasi, on vaja keeleoskust või mitte, sest me olime sügavalt veendunud, et jah, see on vajalik, aga kahjuks koalitsioonipartnerid meid ei toetanud ja me koalitsioonis üksmeelt ei leidnud. 

Täna on see probleem alasti meie ees ja järjest kasvavana. Ma olen kindel, et me jõuame selle teema juurde uuesti tagasi ja Riigikogu kehtestab need nõuded, mille kohta on Isamaa juba ammu eelnõu algatanud. Kui need maha hääletatakse, siis me tuleme [nendega] ikka tagasi, nii nagu ka selle eelnõuga. Kui tõesti juhtub praegu see tööõnnetus, et esimest lugemist ei lõpetata, siis me tuleme selle teema juurde kindlasti tagasi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Jah, siin on nii, et B2‑taseme puhul tuleks osata ka aktuaalsetel teemadel pikemaid uudiseid ja artikleid lugeda ja isegi keerukamatest väljenditest aru saada. Te tõstatasite siin kohalike omavalitsuste küsimuse. Mina küsin teie käest, kuidas see on seotud meie julgeolekuolukorraga, kui inimene keelt ei oska, ei oska artikleid ega uudiseid lugeda ja keerukamatest väljenditest aru ei saa.

Aitäh küsimuse eest! No see on ju elementaarne. Kui me räägime siin nii pikalt lõimumisest ja integratsioonist, siis ühises keeleruumis, ühises informatsiooniruumis olek on väga sisuline julgeolekuküsimus. 

Lisaks julgeolekule – ma ei hakka seda siin pikemalt lahkama – on see ka väga praktiline majanduslik küsimus. Me kõik teame, et kakskeelset haridussüsteemi või kakskeelset meditsiinisüsteemi või mida iganes kakskeelsena ülal pidada on Eesti riigile ülimalt kulukas. Praegu valitsus otsib kokkuhoiupunkte ja Eesti 200 räägib pikast plaanist. Pikas plaanis on kokkuhoiuvõimalus just nimelt see, et me kaotame ära kakskeelse haridussüsteemi, kakskeelse meditsiinisüsteemi, mida me peame dubleerima, ja nii edasi. See on ka tõsine majanduslik kokkuhoid ja see on sisuline pikk plaan lisaks pikaajalisele julgeoleku tagamisele. 

Nii et jah, keeleoskuse nõudel on ülimalt lai tähendus ja mõte ning sellest ei tohiks kergekäeliselt loobuda. Nii et ma veel kord kutsun üles, head kolleegid, lähtuma Vabariigi Valitsuse esindaja üleskutsest, et seda teemat on vaja siin Riigikogu saalis arutada. Arutada me saame siis, kui me neid eelnõusid menetleme.

Hea ettekandja, ma tänan. Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja andis Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõust ülevaate ja vastas ka seaduseelnõu puudutavatele küsimustele, seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjonis toimunust. 

Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu käesoleva aasta 19. septembri istungil. Tõdeti, et tegemist on olulise teemaga, mis kindlasti vajab täpsemaid arutelusid ja laiemaid diskussioone, samuti kulude analüüsi, sest mida kõrgem on [nõutav] keeletase, seda rohkem on vaja koolitustunde, õpetajaid, õppekohti.

Oma seisukohas ütles Vabariigi Valitsuse esindaja, et kehtiva kodakondsuse seaduse § 8 lõikes 1 on kirjas, et eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus, mis vastab vähemalt keeleseaduses sätestatud B1‑tasemele või sellele vastavale tasemele. Kuna kodakondsuse taotlemiseks vajaliku keeletaseme B1‑tasemelt B2‑tasemele tõstmine nõuab laiemat arutelu, põhjalikku analüüsi ning samuti sellega kaasnevate kulude väljaselgitamist, otsustas Vabariigi Valitsus 8. juuni istungil, et eelnõu 56 ei toetata. 

Komisjon langetas järgnevad menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27. septembril, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ja määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 56 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, asume hääletuse juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 56 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane viimane päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 58. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! See on tänane viimane eelnõu ja oleks igati loogiline ja ootuspärane, et me lõpetame selle [päeva] positiivselt ja hääletame üheskoos selle eelnõu poolt. Nimelt on tegemist eelnõuga 58, samuti kodakondsuse seaduse muutmise seaduse [eelnõuga] ja see on seotud eelmise eelnõuga 56, milles me soovisime, et kodakondsuseksami sooritamisel keeleoskuse nõue tõstetaks tasemele B2. Sellega seoses on vaja ja oleks mõistlik muuta ka keeleõppe rahastamist. 

Nimelt, [eelnõu] 58 sisu on järgmine: kodakondsuse seaduse § 82 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt, et keeleõppe korraldamine hõlmab eesti keele A1‑, A2‑, B1‑ ja B2‑taseme õpet, välismaalasega keeleõppelepingu sõlmimist käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ning lepingu rikkumise korral keeleõppekulude ja hüvitise sissenõudmist. 

Nii et see näeb ette lisada kehtivale paragrahvile nõue, et toimuks ka B2‑taseme rahastamine Eesti riigi poolt, nii nagu see toimub teiste tasemete puhul. Kui meil on eestikeelsele haridusele üleminek ja eesti keel on ka tegelikult prioriteet, siis me peaksime üheskoos seda eesmärki ja seda eelnõu toetama. Rahalises mõttes ei tohiks see Eesti riigile üle jõu käia. Kuigi, kui te küsite minu käest, mis see täpselt maksma läheb, siis ma jään vastuse võlgu. Aga selle vastuse jäi võlgu komisjonis ka valitsuse esindaja, kes lubas küll e‑kirjaga hiljem saata kulude ülevaate, aga minuni see tänaseks jõudnud ei ole. Nii et ma ei oska teile öelda, kui palju see võiks maksma minna, aga tegemist ei ole kindlasti miljonitega, vaid tegemist on väiksema rahaga, mis Eesti riigile minu hinnangul on kindlasti jõukohane. 

Nii et, head kolleegid, ei hakka siin pikemalt rääkima, loodan teie konstruktiivsele abile selle eelnõu menetlemisel ja teie toetusele. Aitäh! 

Aitäh! Teile on küsimusi. Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, kas eesti keele õpe on teie hinnangul pigem kulu või investeering. Kui ta on investeering, siis täpsemalt millesse?

Aitäh! Mina olen hariduselt ökonomist ja kui ma peaksin nüüd raamatupidamislikult hakkama teile vastama, siis ma vastaksin ühtemoodi, ja kui ma poliitikuna vastan, siis ma vastan teistmoodi. Poliitikuna saan ma vastata ainult nii, et loomulikult on see investeering. See on investeering tulevikku, investeering meie lõimumisse, meie ühiskonna julgeolekusse väga pikas perspektiivis. Ma arvan, et igasuguse integratsiooni fundamentaalne alus on keeleline integratsioon. Kultuuri mõistmine eeldab kindlasti ka vastava keele oskust, rääkimata sellest, kui sa selles keskkonnas pead elama ja iga päev hakkama saama. Nii et jah, see on selles mõttes kindlasti investeering ja investeering ka Eesti julgeolekusse, mis on praeguses olukorras ülimalt oluline ja aktuaalne.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelkõneleja andis Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõust ülevaate ja seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjonis toimunust.

Põhiseaduskomisjon arutas antud eelnõu käesoleva aasta 19. septembri istungil. Arutelu ei olnud pikk, kuna samal istungil oli pikema arutluse all ka eelnõu 56, millest me eelnevalt rääkisime ja mis paljuski kattus käesoleva eelnõuga. Oma seisukohas [tsiteeris] Vabariigi Valitsuse esindaja kehtiva kodakondsuse seaduse § 8 lõiget 1: "Eesti keele oskus käesoleva seaduse mõistes on eesti üldkeele igapäevaeluks vajalik oskus, mis vastab vähemalt keeleseaduses sätestatud B-1 tasemele või sellele vastavale tasemele." Sellest tulenevalt sätestab sama seaduse § [8]² lõige 3: "Keeleõppe korraldamine hõlmab eesti keele A1-, A2- ja B1-taseme õpet, välismaalasega keeleõppelepingu sõlmimist käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ning lepingu rikkumise korral keeleõppekulude ja hüvitise sissenõudmist." 

Tulenevalt eeltoodust otsustas Vabariigi Valitsus 8. juuni istungil, et eelnõu 58 ei toetata. Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27. septembril, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ja määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg! Ma loen siit protokollist, et Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas, et seisukoha on kirja pannud tema, see tähendab konkreetne ametnik, kes seal oli, aga loomulikult on see poliitiline seisukoht. Kuidas teil komisjoni istungil mulje jäi, kas ametnik esindas oma seisukohta või Vabariigi Valitsuse poliitilist seisukohta? Kusjuures ma lisan, mida sa ju ise ka kuulsid, et ma küsisin, kas Vabariigi Valitsuse esindajana ta ka osales Vabariigi Valitsuse istungil ja sellel arutelul. Ta ütles, et ei, ta ei osalenud ja ta ei tea, kas ja mida Vabariigi Valitsus arutas, aga ta esitas meile seisukoha, mille kohta ta ütles, et ta ise valmistas selle ette ja siis tutvustas komisjonile. Milline mulje sulle jäi? Kas komisjon sai aru, kas see on ametniku seisukoht või on see Vabariigi Valitsuse seisukoht?

Ma tänan selle küsimuse eest. Komisjon kuulas ära Vabariigi Valitsuse seisukoha, mille esitas komisjoni istungile tulnud ametnik.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste pidamise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 58 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 58 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Head kolleegid, meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Rahulikku ööd ja kohtume homme hommikul kell 10, õigemini täna hommikul kell 10.