Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 11. oktoobri infotundi. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja kliimaminister Kristen Michal. Ja nii nagu ikka, head kolleegid, infotunnis küsija saab esitada ühe lisaküsimuse ja veel üks Riigikogu liige saab võimaluse täiendavaks küsimuseks. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Head kolleegid, mul on väike palve ka edaspidi küsimuste esitamisega seoses. Palun esitage oma küsimus võimalikult täpselt, et infotunnis osalevad ministrid saaksid ka võimalikult täpselt küsimusele vastamiseks ette valmistada.

Aga nüüd, ma palun, kohaloleku kontroll.

Tänases infotunnis osaleb 25 Riigikogu liiget, puudub 76.

Asume tänaste küsimuste juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on tööinimeste toetamine kriisi ajal. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Mind ajendas küsima teilt teie hea kolleegi, rahandusministri väide, et praegune valitsus mitte ei tõsta makse, vaid hoopis langetab neid. Ma vaatan ja loen nii 2024. aasta riigieelarvet kui ka järgmist eelarvestrateegiat ja väga raske on selle väitega nõustuda. Olukorras, kus 2024. aastal tõuseb käibemaks 10% ehk kahe protsendipunkti võrra, 2025. aastaks plaanitakse kehtestada automaks 230 miljonit eurot, lisaks sellele on see nii-öelda supermaks, mida me veel otsime, 400 miljoni euro ulatuses, on ka töötuskindlustusmakse määra tõstmine sisse kirjutatud – läbi rääkimata tööturu osapooltega, mis on omaette pretsedent – ning teatavasti tõusevad juba järgmisel ja ülejärgmisel aastal väga paljud erinevad aktsiisid. Minu matemaatika ütleb, et need maksutõusud kokku on suurusjärgus miljard eurot aasta kohta. Ning siis on veel see nii-öelda maksuküüru ehk astmelise maksuvabastuse kaotamine, mis annab tagasi mõnisada miljonit eurot eeskätt jõukamatele. Kuidas see matemaatiliselt kokku tuleb? Kui miljard eurot tuleb maksutõuse ja mõnisada miljonit jagatakse tagasi, ebavõrdselt seejuures, siis kuidas on võimalik selles kontekstis väita, et see valitsus langetab makse, mitte ei tõsta neid?

Konkreetse näitena äkki kirjeldaksite, kuidas te selgitate näiteks 1200 eurot teenivale inimesele, kes astmelise maksuvabastuse kaotamisest võidab kuus senti – kuus senti kuus –, kui palju talle raha kätte jääb pärast selle kuue sendi (neto) võitu, kui ta peab ära maksma käibemaksu tõusu, automaksu, 400‑miljonilise supermaksu, aktsiisitõusud ja võimaliku töötuskindlustusmakse määra tõusu? Kui palju sellele inimesele, kellele jääb kätte kuus senti [rohkem], pärast neid kõiki maksutõuse ja nende äramaksmist raha kätte jääb teie hinnangul?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt pean vabandama, ma ei tea, mida Mart Võrklaev on siin Riigikogu saalis öelnud, et ma tema sõnadele täpselt viidata saaksin, kuivõrd ma Riigikogu istungeid ei ole saanud niimoodi jälgida. Aga mida ta võis mõelda, on just see, et 2025. aastal me tõesti langetame tööjõumakse. Me tõstame tulumaksuvaba miinimumi ja kaotame ära maksuküüru ja selle tulemusena kõigile töötajatele, kes teenivad alla 8000 euro kuus, jääb rohkem raha kätte. See on tegelikult väga oluline, näiteks ka Soome teeb sama, et tööjõumakse langetada just sellel põhjusel, et tööjõumaksud või töötajate kulu on üks oluline sisend ka ettevõtjatel ja me soovime majanduse konkurentsivõimele kaasa aidata. Tegelikult ühtpidi inimestele jääks rohkem raha kätte ja teiselt poolt ei oleks tööandjatel nii suurt palgasurvet ja seeläbi oleks võimalik oma ettevõtet edasi arendada. Aga need langevad tõesti 2025. aastast. 

Tõepoolest, 2024. aastal – me oleme juba kokku leppinud, Riigikogus on see seadus vastu võetud – tõuseb käibemaks kaks protsendipunkti ja see tõesti kehtib kõigile. Kui rääkida töötajatest, siis iseenesest on positiivne see, et registreeritud töötuse määr on oktoobri seisuga 7,4%. See on sama tase, mis oli 2020. aastal. Loomulikult me vaatame seda väga suure murega, sest alati kui majandus langeb, siis tegelikult ka tööpuudus kasvab. Aga hetkel me selliseid märke veel ei näe. Registreeritud töötute arv on meil 497 898 ja kui nüüd võtta, et sinna hulka on tulnud Ukraina sõjapõgenikud, kes oluliselt on meile tulnud juurde tööjõuturul konkureerima, on vabu töökohti septembrikuu lõpu seisuga 3817 ehk tööhõive määr on erakordselt kõrge, kõrgem, kui ta on varasemalt olnud, see on 69,2%. Aga loomulikult me jälgime kõiki neid mõõdikuid väga selgelt, et olla siis valmis reageerima, kui tööpuuduse numbrid hakkavad oluliselt tõusma.

Aitäh! Täpsustav küsimus. Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Kui nüüd päris aus olla, siis te muidugi selle küsimuse sisule ei vastanud, mis puudutab seda 1200 eurot teenivat inimest, tema kuuesendist võitu ja seda, kui palju sellest kuuest sendist alles jääb pärast käibemaksu, automaksu, aktsiiside ja muude salamaksude äramaksmist. Nii et ma ootaks ikka ka siin ülevaadet, kuidas me saame öelda keskmisest madalamat sissetulekut teenivale inimesele, et tema midagi võidab sellest maksupoliitikast, mida teie valitsus viljeleb. Mis puudutab tööinimeste toetamist ja tööhõivet, siis loomulikult, meil on hea meel, et tööhõive on veel kõrge, töötus pole hakanud niimoodi kasvama. Loodame, et meil ei [kordu] 2009.–2010. aasta stsenaarium, kus töötute hulk kasvas kuni 140 000 inimeseni. Väga loodan, et Reformierakond on ka enda varasemate valitsuste vigadest nii palju õppinud, et nii hulluks olukorda seekord ei lasta. Aga praegune eelarve projekt ja need maksutõusud muidugi seda optimismi pigem vähendavad.

Nüüd, kui te ei ole kursis oma kolleegi avaldustega, mida võib iseenesest mõista, kuigi see oli ka meedias igal pool väljas, siis äkki te olete valmis selgitama enda väljaütlemisi, näiteks Financial Timesile, kust ma lugesin ehmatusega, et Eesti on valmis loobuma Euroopa Liidu tulevastest toetusrahadest, kui Ukraina ühineb Euroopa Liiduga. Olgu öeldud, Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga ma igati toetan, pean Euroopa Liidu laienemist mõistlikuks. Küll aga ei saa ma aru, esiteks, mis põhjusel te nii lahkesti lubasite, et Eesti ei vaja tulevikus neid toetusrahasid, olukorras, kus riigieelarve on sügavas miinuses ja valitsus tõstab miljardi euro ulatuses makse. Ja teiseks, kes on andnud teile sellise mandaadi Eesti rahva nimel niimoodi rääkida? On need Eestimaa elanikud mõnel hääletusel? On see Riigikogu? Mina ei tea, et sellist mandaati oleks antud. Ma arvan, et Eesti peab seisma kindlasti tulevase rahastusmudeli läbirääkimistel ka Eesti riiklike huvide eest, sealhulgas toetades Ukrainat.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Mitu erinevat küsimust. Kõigepealt, tõesti nendest tabelitest on palju räägitud. Kõik inimesed, kes teenivad alla 8000 euro, võidavad tulumaksureformist, mis 2025. aastal jõustub. Lihtsalt näidetena: päästja, kes saab praegu miinimumpalgana 1620 eurot kuus, saab uue süsteemiga 636 eurot aastas rohkem kätte. Või siis õpetaja, kes teenib 1749 eurot kuus, saab 831 eurot rohkem kätte. Või keskmist palka saav õpetaja, [kes saab praegu] 2048 eurot kuus, saab uue süsteemiga 1283 eurot aastas [rohkem] kätte. 

Nüüd tuleme Financial Timesi intervjuu juurde. See Financial Timesi intervjuu või lugu oli sellest, mida laienemine tähendab. Ma ütlesin seal, et Eesti – ja me teame, et me liigume selles suunas –, tegelikult saab varem või hiljem netomaksjaks. Ja teate, see ei ole mitte halb uudis, vaid see on hea uudis. See näitab seda, et meie inimeste jõukus on kasvanud. Ma toon sellise näite. 2000. aastal oli Eesti SKT per capita 36% Euroopa keskmisest. 2004. aastal, kui me liitusime Euroopa Liiduga, oli see 48% Euroopa keskmisest. Täna on see üle 80% Euroopa keskmisest, ehk meie jõukus on oluliselt kasvanud.

Mida ma seal argumenteerisin, oli see, et konvergents nende riikide vahel, kes liituvad Euroopa Liiduga, ja Euroopa Liidus juba olevate riikide vahel toimib nii, et nende riikide toimetulek läheb paremaks ja nad ei vaja enam nii palju toetusi. Selge on see, et meie tee sinnamaani – kuna me oleme järjest jõukamad –, et me liigume netomaksjaks, ei tähenda seda, et me loobume kuidagi mingitest toetustest. Me räägime ikkagi nendest fondidest, mis just seda konvergentsi soodustavad, lihtsalt sellel põhjusel, et need reeglid on sellised. Ja me ei ole enam sugugi vaene riik. Muidugi ei lähe me kuskil millestki loobuma, me võitleme Eesti positsioonide eest, aga me peame ka aru saama, et see on reaalsus just tänu sellele, et Eestil, Eesti inimestel, Eesti majandusel on läinud paremini. Meie jõukus on niimoodi kasvanud, et me ei ole enam need, kes toetusi nii palju vajavad, vaid me muutume nendeks, kes on netomaksjad. Kokkuvõttes …

Teie aeg!

… kogu see Euroopa arutelu seisab alles ees. Vabandust!

Aitäh! Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Ei saa aru, kuidas see arutelu ees seisab, kui te juba jooksite kõigist ette ära ja ütlesite, et Eesti on nõus kõikidest rahadest loobuma. Ilma igasuguse mandaadita. Sama nädala Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil oli valitsuse positsioonipaber sellelesamale Euroopa Liidu ülemkogule või mitteametlikule ülemkogule ja seal ei piiksatanud keegi sellest, et me oleme valmis mingeid vähenevaid toetusi saama või suuremaid makseid saama. Nii et mingit mandaati teil selleks ei olnud, aga juba lubasite.

Tulen küsimuse juurde. Ega kõikidel Eesti inimestel ei ole võimalik oma abikaasaga koos Venemaal äri ajades lisaraha teenida ja kõigi vanemad ei saa Eesti Pangast toetusi 5000 euro kaupa. Päris valus on see maksutõus, mis inimeste pihta käib. Rääkida siin juttu sellest, kuidas tööjõumakse langetatakse – see ei ole aus jutt, sellepärast et tööjõumaksud langevad jõukamatel, aga tegelikult maksud tõusevad [niimoodi, et] mida väiksem sissetulek on, seda rängem mats on. Kui te räägite siin, et õpetaja teenib nii palju sellest juurde või päästja teenib nii palju, siis paneme sinna kõrvale kas või väljaarvutatavad automaksu rahad, ja need on kaks korda suuremad sellest, mis see tulumaksumuudatus toob. Umbes kaks korda suurema summa maksavad inimesed.

Üleüldine maksukoormus ju tõuseb. Kõik need aktsiisid, käibemaksud ja automaksud ja muud asjad ju tõusevad. See üks jupike tööjõumaksu langetust ei vähenda asjaolu, et kõik muud maksud tõusevad ja see vähendab meie majanduse konkurentsivõimet, see vähendab meie inimeste tegelikku ostujõudu. Ja muide, kui te räägite, et maksu langetamine vähendab palgasurvet – palgasurve tuleb ikka eelkõige sellest, et teie valitsused on lasknud Eesti Euroopa kõige rängema inflatsioonikeerisega riikide hulka. Nii et see kõik ei vasta lihtsalt tõele, mis te räägite sealt, nii nagu ükski asi muidugi, mis te räägite, ei vasta tõele. Ma ikkagi soovitaks teil lõpetada inimestele valetamise.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Veel kord, ma ei ole kuskil rääkinud sellest, et me loobume toetustest, vaid kogu see jutt oli Euroopa Liidu absorbeerimisvõimest ja uutest liikmetest ja sellest, et meie oleme ühed tugevamad, kes on Euroopa Liidust nii palju võitnud, et see konvergents on meid tõstnud nii, et meie inimeste heaolu on sellisel järjel, kus me ei ole enam vaesed Euroopa Liidu mõistes. Ja seda, et varem või hiljem me muutume netomaksjateks, te teate ise väga hästi. See on just sellepärast, et meie majandusel läheb hästi. Me oleme olnud erakordselt tublid selle aja jooksul, kui me oleme olnud Euroopa Liidus.

Tegelikult see on suur probleem, et me oleme väga palju oma riiki ehitanud üles Euroopa toetuste peale. Me oleme teadnud seda, et varem või hiljem – ja pigem varem kui hiljem – need toetused lõppevad ja meist saavad netomaksjad, sest meie heaolu on kasvanud. See tähendab seda, et me peame saama korda oma rahanduse, et me suudaksime ise oma tuludega pidada üleval riiki ja teha kõiki neid olulisi asju.

Tööjõumaksud langevad. Kui maksustamises on see põhimõte, et ära maksusta kõrgelt seda, mille puhul sa tahad, et see areneks, ning maksusta seda, mida sa tahad piirata, siis tõesti me tahame, et inimestel oleks tööd ja leiba ja et ettevõtted saaksid inimesi palgata. See tähendab, et me alandame tööjõumakse. Mida me tahame piirata, on ületarbimine. Me tahame suunata inimesi ka keskkonnateadlikumate valikute poole, sellest tulenevalt siis automaks või käibemaksu tõstmine. See on just selleks, et tuua kaasa neid positiivseid muutusi. Paar nädalat tagasi, kui Eestis käis Kreeka õigeusu kiriku juht Bartolomeus I, ütles ta väga hästi, et me ei saa rääkida sellest, et me hoolime inimestest, kui me ei hooli sellest keskkonnast, kus need inimesed elavad. Seetõttu me peame selliseid olulisi samme ka tegema, et meil oleks puhtam keskkond ja me tarbiksime vähem.

Nüüd inflatsiooni juurde. Inflatsioon on hetkel 3,6%, me oleme Euroopa Liidus sellega 19. kohal. Nii et see teie väide, justkui meil oleks Euroopa kõige kõrgem inflatsioon, lihtsalt ei vasta tõele. Minu teada – mul ei ole praegu neid numbreid kaasas – on Euroopa kõige kõrgem inflatsioon teie poolt armastatud Ungaris.

Aitäh! Sellega ma lõpetan esimese küsimuse käsitlemise. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Jaa, aitäh! Siin enne, kui küsimuste juurde läksime, oli mingi jutt, et me peaksime kuidagi teistmoodi oma küsimusi sõnastama. Ma nägin, et peaministri kantseleist oli tulnud ka kiri, kus meid kui Riigikogu [liikmeid], kes talt aru pärivad või siin infotunnis küsimusi küsivad, instrueeriti ja hurjutati, et me peame paremini küsima. Mulle on pisut arusaamatu, mis toimub. Meie küsime ikka infotunnis seda, mida me küsime, nii nagu me küsime. Sellised küsimused nagu "Olukord riigis" või "Poliitiline olukord" on standardküsimused siin aastast aastasse. Ma ei saa üldse aru, miks meile siin istungi alguses, ma ei tea, mingisuguseid sõnu peale loetakse.

Aitäh, Martin Helme! Juhtisin tähelepanu lihtsalt sellele, et mida täpsem on küsimus, seda täpsem on vastus. Siis me ei peaks pärast arutlema selle üle, kas küsimus on teemasse või ei ole. Helle-Moonika Helme, mida rohkem me siin protseduurikaga tegeleme, seda vähem me saame küsida. Aga, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, aitäh ka selle meeldetuletuse ja õpetuse eest! Seda me teame ise ka väga hästi. Aga kuna selles instruktaažis on puudutatud … Ma lihtsalt tunnen ennast jälle puudutatuna, sest ma küsin olukorrast riigis. Ja ma olen seda ka mitmeid kordi siin saalis põhjendanud, miks ma nii küsin. Ma loomuldasa eeldan, et peaminister on meil nii arukas ja tark ja valdab üle välja kõiki neid teemasid. Ma saan aru, et kui me küsime teiste ministrite käest, siis me küsimegi väga spetsiifilisi, nende valdkonda kuuluvaid küsimusi, ma olen ise ka seda teinud. Ma ei ole kunagi küsinud peaministri käest, kui ma sisustan selle pealkirjaga küsimuse ära, midagi enneolematut ega pärastolematut. Need teemad on tal igapäevaselt laua peal ja siis ta vastab. Ja vastab nii, nagu ta vastab. Tegelikult selles diskussioonis, mida me oleme nendel küsimuste-vastuste teemadel siin alatihti pidanud, olete teie sealt puldist ja ka teised eesistujad alati öelnud: küsija küsib nii, nagu ta küsib, ja vastaja vastab nii, nagu ta vastab. Ma veel lisaksin seda, et meil on olnud siin saalis, no ütleme, mina küsin jah olukorrast riigis, aga teised saadikud tõepoolest sõnastavad oma küsimused võib-olla sihitumalt, aga ka nendele me paraku ei saa vastuseid. Nii et küsimuse esitamise või küsimuse sõnastuse vorm ei taga meile ka alati sellist vastust, mis oleks adekvaatne. Ja veel kord, lõpetuseks ...

Aitäh! See oli nüüd selgitus, see ei ole päris protseduuriline küsimus, aga ma sain aru. Aitäh! (Helle-Moonika Helme räägib kohalt.) Jaa, aga aitäh! Meil läheb aeg edasi, Helir-Valdor Seeder juba kibeleb. Andke korraks mikrofon tagasi. Teeme siis nii, et öelge palun stenogrammi jaoks ära ja läheme edasi.

Jaa. Viimane asi, mida ma tahaksin öelda, on see, et varasemalt on olnud niimoodi ja ka mulle endale on ministrite abilised [helistanud] või on helistatud peaministri kantseleist, see on ka varasemate koosseisude puhul nii olnud, et helistatakse ja öeldakse väga kenasti ja viisakalt: palun täpsustage, mida te tahate küsida. Ja ma olen seda ka alati teinud. Nii et sellised, kuidas ma ütlen, üleolevad instruktaažid peaministri poolt võiks nagu ära jääda.

Selge. Aitäh täpsustuse eest!

Järgmine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsija Helir-Valdor Seeder ja teema on maksupoliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Lühikokkuvõte sotsiaaldemokraatide, Eesti 200 ja Reformierakonna maksupoliitikast, mida te kavatsete ellu viia. 400 miljonit õhku ehk fantoommaks, kus me kuulutasime välja rahvusliku mängu "Otsime uut maksu". Käibemaksu tõus, füüsilise isiku tulumaksu tõus, juriidilise isiku tulumaksu tõus, automaks, magusamaks või limonaadimaks, mis iganes see nimi saab olema, uue maksuna, plastimaks, ajakirjanduse käibemaksu tõus, majutusasutuste käibemaksu tõus, kütuseaktsiisi tõus, alkoholiaktsiisi tõus, tubakaaktsiisi tõus, hasartmängumaksu tõus, keskkonnatasude tõusud, metsateatiste maksustamine, kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, maamaksu tõusu ülempiiri kaotamine, lastelt tulumaksuvabastuse kaotamine, abikaasade ühisdeklaratsiooni kaotamine, keskmise pensioni tulumaksuvabastuse kaotamine ja seda loetelu võib jätkata. See on võimas! See on võimas sõda, maksusõda oma riigi kodanike vastu olukorras, kus meie lähimad naaberriigid on enam-vähem analoogses konkurentsiolukorras, nii ettevõtjad kui ka inimesed, ja Soome, Rootsi ja Läti käituvad vastupidi, alandavad maksukoormust. Rootsi, muide, hakkab sisse viima madalapalgaliste maksusoodustust, mida praegu teie niinimetatud maksuküüru kaotamise teel poole miljardi eest n‑ö sisse olete viinud. Minu küsimus on, et ükshaaval võib neid makse ju kuidagi põhjendada, aga kumuleeruv kogumõju kodanikele on meeletu. Ja seda mõjuanalüüsi ei ole mitte kusagil. Me hakkame Riigikogus menetlema riigieelarvet. Mina kodanikuna küsin: kust ma saaksin selle kumuleeruva mõju [teada]?

Teie aeg!

Rahandusministri käest ma seda saanud ei ole. Öelge palun see koht.

Aeg!

Kas kumuleeruvat mõju nii ettevõtjatele kui ka inimestele on üldse [hinnatud]?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt alustame sellest, miks me peame tegema nii raskeid otsuseid. [Põhjuseks] on see olukord, kus me maailmas praegu oleme. Kui te vaatate uudiseid, siis [näete], igal pool järjest tuleb sõjalisi koldeid juurde ja nii nagu me rääkisime alguses, ka enne valimisi, ja millega kõik olid nõus, me peame oma julgeolekukulutusi tõstma 3%‑le sisemajanduse kogutoodangust. Me oleme need tõstnud 3,2%‑le SKT‑st, lihtsalt sellepärast, et julgeolekuolukord on selline. Mida meil on veel vaja teha selle raha eest? Me oleme otsustanud õhutõrje hankida, mida ei ole varasemalt otsustatud, me oleme hankinud korralikult laskemoona, et meie sõjavägi ei oleks mitte paberarmee, vaid päriselt valmis meie piire kaitsma, Eestit üldiselt kaitsma. Me oleme saanud NATO‑s tugevad kaitseplaanid. Me teeme ja laiendame harjutusväljakuid, et liitlased saaksid ka siin koos meiega harjutada. Seda kõike selleks, et me saaksime olla valmis ja et seda rünnakut meie vastu ei tuleks. Lisaks sellele peame me investeerima elanikkonnakaitsesse, sisejulgeolekusse, tegelikult ka eestikeelne haridus on minu jaoks julgeolekuküsimus, et kõik Eesti inimesed oleksid samas inforuumis ja oskaksid Eestis eesti keelt, ka see on julgeolekuküsimus. Ja samamoodi me peame investeerima sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi toimepidevusse. Elanikkonnakaitse, varjendid, teavitussüsteemid – see kõik on uus, mida meil on vaja teha praegu.

Ka mina tahaksin kogu selle rahaga teha midagi muud. Kui meil oleks olnud see olukord, mis kehtis 2016. aastani, kus eelarved pidid alati olema vastu võetud nii, et oleks ära näidatud ka katteallikad ja oleks tegelikult headel aegadel eelarved ülejäägis, et halbadele aegadele minna vastu reservidega, siis me ei peaks neid raskeid otsuseid praegu tegema. Aga meil lihtsalt ei ole muid valikuid, kui me peame nii riigikaitset kui ka laiapindset julgeolekut finantseerima. Seda olukorras, kus tegelikult kogu maailmas on asi minemas järjest hullemaks.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ega ma oma küsimusele jälle vastust ei saanud. Minu põhiküsimus oli ju, et kas on üldse olemas [analüüs] kumuleeruva kompleksse kogumõju kohta kodanikele või ettevõtjatele. Riigieelarve seletuskirjas ja riigieelarves seda ei ole, rahandusministri käest ma ei ole saanud. Kust ma seda saaksin näha, milline on tegelik mõju? Ja ma ei ole absoluutselt nõus teie vastusega, te püüate ära kasutada praegu minu arvates julgeolekuolukorda. Ega siis Soome, Rootsi, Läti ja teised riigid ei ole teistsuguses julgeolekuolukorras. Sugugi mitte! Samas regioonis, aga viivad ellu täiesti vastupidist maksupoliitikat. Ja ma julgen öelda, et selle valitsuse maksupoliitika tegelikult nõrgestab meie julgeolekut, luues sellise ebastabiilse olukorra ja halvendades nii meie ettevõtete konkurentsiolukorda kui ka inimeste majandusliku toimetuleku olukorda. See on tõsine julgeolekurisk selline kumuleeruv maksupakett inimestele pähe panna.

Nüüd automaksust, ühest maksukesest, mis kogu selles pikas loetelus on viimasel ajal aktuaalne, kuna te avalikustasite siin paar päeva tagasi selle maksu. Ma väga loodan, et sellist maksu üldse ei tule, sest me ei saa rääkida sellest maksust eraldi, nägemata kogu seda jäämäe veealust osa ehk kogu seda maksukoormust, mis inimestele ja ettevõtetele tuleb. Me ei saa rääkida üksikuna automaksust ja rääkida siin rohepöördest või millest iganes, nägemata kogu seda maksupaketti, mis tervikuna on. Aga 80 000 allkirja kodanikelt, lisaks see kriitika, mis on tulnud, ja see, et näiteks registrisse kantud ja mitte sõitvate autode eest, mis ei reosta ka, tegelikult peab ikka maksma. Me hakkame Riigikogus nüüd arutama valitsuse esitatud missioone, kus me saadame oma noormehi missioonidele. Kuueks kuuks lähevad inimesed missioonidele, Eesti riigi eest [seisma], kaitsma, riskima eluga, aga maksavad automaksu, mis siis, et nad autoga ei sõida siin Eesti riigis ringi.

Teie aeg!

See on ju mõistusevastane, mida te teete!

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, seda, et ma kasutan julgeolekut kuidagi mingiks katteks, te ütlesite ka 19. jaanuaril 2022. aastal, kui ma esinesin siin julgeolekupoliitilise avaldusega. Te ütlesite, et ma olen selle kõik välja mõelnud. Aga ometi me pidime tõstma kaitsekulutusi, sest me nägime, mis on toimumas. Ja mulle tundub, et see olukord on praegu natuke samamoodi, lihtsalt meil ei ole neid raskeid otsuseid kuhugi lükata.

Teine asi. Kumuleeruv mõju on maksukoormus ja maksukoormus on 2024. aastal 33,8%. See on täpselt sama tase, nagu oli 2019.–2021. aastal ehk EKREIKE viimase eelarve koostamise aastal. Euroopa Liidu keskmine maksukoormus oli 2021. aastal 40,7%. Tuletan meelde, meil pärast neid maksutõuse, mida te ette lugesite, on maksukoormus 33,8%. Soomes on maksukoormus 43% ja kui te vaatate Soome samme, siis nad teevad täpselt samu asju, mida meie teeme, ka langetavad tööjõumakse, nagu meiegi langetame 2025. aastal tööjõumakse, kõik teised sammud on neil tegelikult samasugused. Ja kui vaadata seda, mis meie nende maksude eest teeme, siis meie riik on väga efektiivne. Kui meie kogu valitsussektori osakaal SKT‑s on 41%, siis soomlastel on 54%, ehk see on palju suurem.

Aastate jooksul on küll [tehtud] ja te ise olete teinud väga suuri ettepanekuid selleks, et riigi kulutusi suurendada, suurendada sotsiaalset poolt, maksta inimestele suuremaid toetusi. Need toetused sellisel kujul käivad üle jõu. Seetõttu mul on hea meel teile teada anda, et me juba oleme alustanud nulleelarve protsessi, mis just nendes ministeeriumides, kus on suured toetused, puudutab vajaduspõhiste toetuste poole liikumist ehk seda, et toetusi saavad need, kes seda raha vajavad. Meil lihtsalt on piiratud hulk raha ja me peame praegu seda kasutama julgeolekuks, sest ilma julgeolekuta ei ole meil tegelikult ülejäänud asjadest üldse mõtet rääkida.

Aitäh! Lisaküsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Tuleme nüüd kõigepealt tagasi selle juurde, et mina ei ole ka rahul teie vastustega, mis te härra Seedrile andsite. Ma saan aru, et seda süüdistust võib siin lõputult kasutada, aga mingil hetkel see muutub ju naeruväärseks, et kõiges on süüdi EKREIKE, ja kui on mingi suurem probleem, siis me räägime julgeolekukriisist. Jaa, julgeolekukriis on olemas, aga selle taha ei saa peituda, kehtestades automaksu, mis tegelikult ei arvesta ei ettevõtete ega inimeste ja perede reaalse võimekusega.

Nüüd, mis peaks olema valitsuse peamine eesmärk: mitte koguda maksu, vaid aidata kaasa sellele, et meie majanduskeskkond oleks nii hea, et majandus kasvaks. Täna on majandus languses ja majanduslanguse tingimustes minna veel ettevõtteid lisamaksustama, inimesi, inimeste sissetulekut lisamaksustama – see ei too kaasa mitte majanduskasvu, vaid teeb vaesemad inimesed veel vaesemaks.

Minu küsimus on ikkagi seotud automaksuga. See on saanud viimastel päevadel ilmselgelt selliseks perekondlikuks toredaks õhtu veetmise [viisiks], et inimesed kasutavad seda välja töötatud kalkulaatorit ja arvutavad, kui palju nad tulevikus peavad hakkama nende endi pereauto pealt maksu riigile maksma. See omakorda tegelikult tähendab seda, et enne 2024. aasta lõppu, enne 2025. aasta tulekut tuuakse Eestisse väga suur kogus kasutatud autosid, [mille puhul] esimesel registreerimisel seda registreerimismaksu ei rakendata, nii et meie autopark saab veel vanemaks võrreldes tänasega.

Aga minu küsimus on teile see. Esialgselt oli juttu, et automaksuga kogutakse kuskil 100 miljonit eurot, nüüdse paketiga oli 200 miljonit eurot. Me teame, et see auk on 400 miljonit eurot. Minu küsimus teile on see: kas see versioon, millega nüüd välja tuldi, on viimane pakett või tegelikult mingil hetkel ütlete teie ka …

Teie aeg!

… et vaja on kokku koguda 400 miljonit ja neid maksemäärasid tõstetakse?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ikkagi imestan, et kui te vähegi uudiseid vaatate, te ütlete, et julgeolek ei ole teema. (Hääl saalis.) Ma mõtlen, mis maailmas te elate. Julgeolek on väga oluline ja midagi ei ole teha, me peame selle jaoks tegema vastavaid samme, seda ei tee mitte keegi teine meie eest. Jah, meil on liitlased, aga liitlased kaitsevad meid siis, kui me ise ennast kaitseme. Praegu mulle tundub, et see on kuidagi mingis teises maailmas elamine.

Nüüd, majanduslanguses me ei tõstagi makse, aga 2024. aastaks nii Eesti Panga prognoos kui ka Rahandusministeeriumi prognoos juba ennustavad majanduskasvu ja siis tõuseb üks maks, see on käibemaks, mis tõuseb kaks protsendipunkti. See on 2024. aastal. See on kokku lepitud ja endiselt jääb ta madalamaks, kui enamikus Euroopa riikides käibemaks on.

Nüüd automaksu juurde. Automaksu suur kriitika oli see, kui väljatöötamiskavatsus saadeti laiali, et pole kuulatud, ei saa aru, mis eesmärk on, ja nii edasi. Esiteks, me leppisime kokku, et olgu, võtame selle aja ja arutame selle läbi. Võtame ja kuulame erinevaid huvigruppe, kuulame inimeste arvamusi ja arutame selle läbi. Seetõttu me ei ole ette näinud seda automaksu 2024. aasta eelarves, vaid 2025. aastaks, selleks et me jõuaksime neid arutelusid pidada. Mul on väga hea meel, et need arutelud on läinud nii hoogsalt käima ja et inimesed reaalselt kaasa mõtlevad. Enamikus Euroopa riikides on automaks ühel või teisel kujul [olemas].

Ütlen veel kord, et maksustamise üks mõte peaks olema see, et tahetakse piirata või suunata mingit teatud käitumist. Automaksu üks eesmärke on see, et inimesi keskkonnateadlikumate valikute poole suunata. Meil on Eestis liiga palju autosid, meil on seoses sellega keskkonnasaaste. Selleks, et saada ka puhtamat keskkonda, seda käitumist mõjutada tuleks. Neid tabeleid automaksu võimalike arvutuste kohta on ju tõesti kõigil võimalik kätte saada, aga ma rõhutan veel, et see on [alles] arutelu. See automaksu eelnõu meil veel üldse ei ole valitsuses läbi käinud, vaid praegu toimub laiapindne arutelu. Ja siis saab seda arutada ka Riigikogu selleks, et seda saaks …

Teie aeg!

… 2025. aastast kehtestada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul ei ole küsimus mitte niivõrd istungi läbiviimise protseduuriliste aspektide kohta, kuivõrd tehniline korralduslik ettepanek ja palve teile. Kas te saaksite tehnilisele personalile edasi anda, et nad seadistaksid mikrofonid nii, et peaminister kuuleks küsimust, mis saalis esitatakse? Kui peaminister ei kuule, ei saa hästi aru või saab valesti aru, siis on raske ka adekvaatselt sellele küsimusele vastata. Nimelt, oma vastust alustas ta [sõnadega], et Tõnis Mölder esitas küsimuse, kus ta väitis, et julgeolek ei ole üldse teema ja probleem. Sellist mõtet ega sõna ei ole Tõnis Mölder siin väljendanud, mina kuulsin siin, olles lähemal. Nii et mul on palve tehnilisele personalile: seadistage palun mikrofonid nii, et peaminister kuuleks küsimust, siis me saame ka adekvaatseid vastuseid.

Aitäh! Ma usun, et tehniline personal kuulis seda ja kindlasti teeb kõik selleks, et helikvaliteet siin saalis oleks hea ja kõik kuuleksid küsimusi, ja veel olulisem, ka vastuseid.

Läheme tänase kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsija on Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ning teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Siin on päris palju selliseid teemasid juba puudutatud, aga nagu ma ütlen, et olukord riigis on selline, nagu ta on, ja küsida oleks väga-väga palju. Ma siiski sooviksin, et peaminister veel kord, kui ta hakkab nüüd vastama, räägiks siin ka Eesti inimestele lõpuks arusaadavalt lahti selle huvitava konstruktsiooni, oma mõttekonstruktsiooni, kuidas kuigi maksud tõusevad … Kolleeg Helir-Valdor Seeder luges siin kõik ette. Ma ei hakka neid ette lugema, mul on ka täpselt see nimekiri olemas. Ma loodan, et ka peaministril on see nimekiri olemas. Neid on siin üle kümne. Kui kokku on üle kümne maksutõusu, mis tegelikult hõlmavad maksutõuse üle terve välja, siis kuidas meil maksukoormus ikkagi ei tõuse? Muuseas, mitte ainult tavainimesed ei saa sellest aru, vaid ka eksperdid ja majandusinimesed on õlgu kehitanud ja imestanud sellise mõttekonstruktsiooni üle.

Ma ütlen ka samamoodi, nagu Helir-Valdor Seeder ütles, et vaadake olukorda, kus me maailmas praegu oleme. Ma tuletaksin samuti meelde, et ega meie ainukesena ei ole sellises olukorras. Meie lähiriigid on samasuguses ohus ja kõik need uued sõjakolded mõjutavad neid samamoodi. Aga tõepoolest, nemad selles olukorras alandavad makse, toetavad oma ettevõtjaid ja ettevõtlust rasketel aegadel. Ja see muuseas suurendab nende riikide julgeolekut päris tugevalt, sest nende riikide inimesed on rahul, nende ettevõtted jäävad ellu, kasvavad ja annavad riigile ettevõtlusmaksudena vajalikku tuge. Ma tuletaksin peaministrile veel meelde – kui ta nüüd kuulaks, mitte ei ajaks juttu seal teiste kolleegidega. (Ootab.) Aitäh! Ma tuletaksin peaministrile meelde, et raha ei tule mitte uutest maksudest …

Teie aeg!

… vaid tuleb ettevõtlusest ja majandusest ja peaministri ülesanne on vaadata, kuidas seda sektorit kasvatada.

Teie aeg, aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kuna teie küsimus on olukorrast riigis, siis praegu on riigis kõige olulisem teema Balticconnectori rike ja andmesidekaablid. Seetõttu ma kasutan seda võimalust teavitada inimesi sellest, sest ma tean, et infotundi vaatavad üsna paljud inimesed.

Balticconnector ehk gaasitoru, mis ühendab meid Soomega, on saanud vigastada ja uurimine käib. Meil on kokku pandud Soome-Eesti uurimisrühm, kes uurib, mis tegelikult juhtus. Oluline inimeste jaoks on see, et gaasitarnekindlus ei ole kuidagi ohus just sellel põhjusel, et me oleme selle jaoks valmistunud. Meil on Inčukalnsi gaasihoidlas üle 90% gaasi varutud ja me saame hakkama. Ausalt öeldes, ka investeeringud, mis me oleme teinud Paldiskis LNG vastuvõtuvõimekuse jaoks, annavad meile võimaluse kriitilisel hetkel gaasi ikkagi saada.

Andmesidekaablite kahjustumise uurimist juhib Eesti. Me oleme alustanud kriminaalmenetlust. Senikaua ei saa öelda, mis seal täpselt viga on. Eile mul olid telefonikõned nii Euroopa Liidu juhtidega kui ka NATO peasekretäriga, et tegelikult kasutada neid võimekusi, mida me oleme NATO‑s loonud, nimelt seda töörühma kriitilise taristu kaitsmiseks, et ta aitaks välja mõelda, kuidas me saaksime seda kriitilist taristut ikkagi paremini kaitsta, igaks juhuks neid samme teha, isegi kui hetkel me ei tea, et oleks tegemist sabotaažiga. See on ehk oluline. Andmesidevahetus ka õnneks ei ole kuidagi häiritud.

Tulen teie küsimuse juurde. Maksukoormus on täpselt see, mida mõõdetakse: kui maksud tõusevad, siis kuhu jääb maksukoormus suhtena SKT‑sse, see on see kumulatiivne mõju. Tulen veel kord selle juurde, et see on 33,8%. Soomes näiteks on maksukoormus 43% ja keskmiselt Euroopa Liidus on see vist 40,7% – üle 40% on keskmine. Ehk siis meie maksukoormus on väga madal ja ka pärast nende otsuste tegemist tõuseb ta samale tasemele, kui ta oli 2019.–2020. aastal, kui teie panite kokku eelarveid. Ehk siis maksukoormus võrreldes selle ajaga ei tõuse. Jah, tõsi on, et maksukoormus vahepeal on langenud, aga kõik need asjad, mida me peame tegema maksumaksja raha eest – investeeringud julgeolekusse, õhukaitse, küberkaitse, kriitiliste taristute kaitse, elanikkonnakaitse …

Teie aeg!

… need on need väljaminekud, mida me paraku peame tegema.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Olgu siis, te tegite seda jälle, te olete nii ettearvatav, loomulikult. Ükskord oli samamoodi [teema] olukord riigis, mina küsisin olukorrast Eesti riigis, teie hakkasite rääkima Putini Venemaast. Olgu siis, teile on Putini Venemaa ikkagi isiklikult südamelähedane oma investeeringute tõttu Putini Venemaale. Te enne ütlesite ühele küsimusele vastates, et oleme Euroopas tugevamad, meil läheb hästi. Aga paraku Eurostati andmetel näeme olukorda, et teiste riikidega võrreldes on praeguses endisest keerulisemas majanduslikus ja poliitilises keskkonnas Eestil hakanud majanduses mingil põhjusel Euroopa Liidus kõige halvemini minema. Seda võite lugeda LHV majandusportaalist.

Siin ühes eelmises küsimuses juba Helir-Valdor Seeder luges üles kõik need maksud, mida te Eesti rahvalt ja ettevõtjatelt tahate hakata kokku koguma, sest raha ei ole. Ja eile te teatasite, et Eesti on valmis loobuma ka eurorahadest. Siin juba oli arutlus teemal, kas teie olete Eesti, kas teie saate seda ainuisikuliselt lubada. Teie isa on kirjutanud raamatu "Mina", nii et see enese laiendamine kogu riigile on teile juba eos muidugi omane. Lisaks sellele miljardile meie riigi rahast, mis juba on Ukrainale abiks antud – ja keegi selle vastu ei vaidle –, te olete nõus hakkama maksma ka Ukraina laenuintresse. Eile oli uudis, et isegi talveks valmistumiseks saatsime neile pool miljonit, nagu meil endal talve ei tuleks. Ja nüüd soovite, et Eesti muutuks neto‑ ehk pealemaksjaks, eriti kui Ukraina peaks võetama Euroopa Liitu. Olgu kõigile teadmiseks, kokku plaanib Euroopa Liit võtta vastu üheksa uut liikmesriiki ja kõik oleksid netosaajad ning kõige selle ülalpidamine tulevikus võib tegelikult viia meie väikese Eesti päris suurde kriisi.

Teie aeg!

Ma sooviksin, et räägiksite, mis plaan teil on. Kuidas Eesti sellises olukorras, mida ma siin kirjeldasin, teie suurejoonelistesse plaanidesse ka tulevikus ära mahuks?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te suudate kahte minutisse panna nii palju asju. Ma võib-olla ka ütleksin, et juhataja kontrolliks, kas proua Helme kuuleb hästi, sest Putini Venemaad ma küll kordagi ei maininud, isegi mitte Venemaad ei maininud. Ja Balticconnector, Eesti gaasivarustus on täiesti Eesti majanduse teema. See on paljude tööstuste sisend, et kõik kriitilised taristud töötaksid, et meil oleks gaasi, et meil oleks elektrit. See on vägagi Eesti teema. Vägagi Eesti teema, kui te mõtlete kas või aasta aega tagasi, kui meil oli energiakriis. Me oleme teinud olulisi samme selleks, et me läheme tugevamana sellele talvele vastu. Need hinnad ei ole nii kõrged, kui nad olid eelmisel aastal. Võrreldes eelmise aasta augustiga on elektri hinnad kukkunud tervelt 74%. 74%!

Nüüd, mina ei saa aru, miks te tahate olla almusepaluja. See, et Eestist varem või hiljem saab netomaksja, et meie ei ole see, kes käsi pikal ootab, et kõik meid aitaksid, vaid me oleme ise piisavalt tugevad selleks, et tegelikult olla Euroopa riikide hulgas jõukamate seas, on minu meelest uhkuseasi ja see juhtub varem või hiljem. Ma ei ole öelnud, et me kuskil millestki loobume.

Nüüd, mida me teeme majanduse jaoks? Kõiki kriise me saamegi kasutada ära struktuursete muutuste saavutamiseks. Ma ei ütle, et ei ole raske, ma ütlen, et on väga raske. Ja ongi, meie majandusel on väga keerulised ajad just sellel põhjusel, et me oleme seotud Põhjamaade majandusega. 26% meie majandusest on seotud Põhjamaade majandusega ja neil läheb praegu halvasti. Ja kui neil läheb halvasti, läheb ka meil halvasti.

Kõik need rohereformid, mida me teeme, on esiteks selleks, et saada parema hinnaga energiat, mis on kõikide ettevõtete oluline sisend, selle jaoks me teeme terve rea erinevaid samme, et neid protsesse kiirendada, et meil tuleks uusi taastuvenergiavõimsusi. Teiseks, me tegelikult aitame ka Eesti ettevõtjail teha seda struktuurset muutust, sest me näeme maailmas seda, et pangad ei finantseeri enam keskkonnavaenulikke tegevusi, keskkonda saastavaid tegevusi. Raha läheb järjest kallimaks. See tähendab seda, et meie ettevõtted kaotavad konkurentsivõimes, kui nad sellega kaasa ei lähe. Ja me oleme näidanud korduvalt, et me suudame olla kiired, nii et meie ettevõtjad oleksid võitjate poolel. Need on reaalsed sammud selle jaoks, et meie majandus oleks ka tulevikus konkurentsivõimeline. Kuigi jah, praegu meil läheb halvasti, sest nagu ma ütlesin, Põhjamaade majandustel läheb keeruliselt. Ja viimaseks, Ukraina …

Aitäh, teie aeg! Ei jõua seda võtta. Nii, aga lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No mina loen siin Peeter Raudseppa konjunktuuriinstituudist, kes – ma ei saa seda artiklit teile muidugi ette lugeda – ütleb väga lihtsalt: majanduskliima halveneb, probleemi sügavus läheneb koroonakriisile ja 2009. aasta masule, probleem on pikaajaline, vähene usaldus riigi majanduspoliitika suhtes on hüppeliselt tõusnud, ja nii edasi ja nii edasi. Olukord on kas jätkuvalt halb või halvenev, kõik näitajad on punases. Teie optimistlikud hüüatused siin lihtsalt ei pea paika. Ei pea paika. Ja kogu see teie jutt sellest, kuidas kohe tulevad roheenergiad – teate, ma olen üle kümne aasta kuulnud, kuidas kohe tuleb Rail Baltic. Ei tule! Pärnu rongiliikluse panime kinni, sest kohe tuleb Rail Baltic. Siis oli vahepeal tohutu jutt sellest, kuidas kohe tuleb Helsingi–Tallinna tunnel. No ei tule! Ei ole mõtet rääkida sellest, mis tulevikus tuleb, mida rohetehnoloogiad meile toovad. Ei too nad meile mitte midagi peale kannatuste.

See jutt meenutab mulle seda, mis oli anarhistide loosung 20. sajandi algul: анархия – это мать порядка, anarhia on korra ema. Te tahate luua meile praegu siin Eestis samamoodi anarhia, mis on teile sobiva korra ema. Eesti rahvas ei oota teilt seda. Eesti rahvas ootab seda, et te ei lämmataks meie ettevõtlust maksudega, et te ei võtaks meie inimestelt elatustaset tõstetavate maksudega ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see on nii elementaarne ja kui teie ei saa seal Stenbocki majas sellest aru, siis te ei sobi sinna ja te peaksite koha andma kellelegi, kes sobib. Ja minu küsimus ongi nüüd: kui kaua te kavatsete veel Eesti rahvast piinata ja oma moraalses languses seoses idavedudega jätkata tuima panemist? Kas tõesti seni, kuni Eesti riik on omadega lõplikult elujõuetuks muutunud ja tuleb keegi, kes ütleb, et selle elujõuetu riigi me lihtsalt likvideerime ära?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, võib-olla tõesti te jällegi kuulete mind valesti. Ma ei tee mingeid optimistlikke hüüatusi, vaid ma absoluutselt saan aru, et inimestel on raske, ettevõtetel on raske, majandusel on raske ja ka riigil on raske. Sellepärast, et maailmas on järjest rohkem sõjakoldeid, meie enda julgeolekuolukord on keeruline seoses sellega, et sõda käib siin lähedal ja meie agressiivne naaber seda sõda peab, ongi kõigil raske. 

Nüüd veel kord, maksukoormus tõuseb 2024. aastal 33,8%‑ni. See on täpselt sama kõrge maksukoormus, kui ta oli 2019., 2020. aastal, kui teie enda poeg pani kokku riigieelarvet – (Hääl saalist.) täpselt sama, täpselt sama. Ärge palun karjuge vahele! Kui ma vastan teile, las ma vastan teile, ja te saate küsida veel. Aga laske rääkida, oleks viisakas. 

Meie oleme majanduslanguse saanud tõesti esimesena kätte, nagu me saime esimesena kätte ka energiahindade tõusu ja nagu me saime suure majanduskasvu, siis kui COVID‑i olukorras me hoidsime ühiskonda lahti. Meie majanduskasv oli 8%, samal ajal kui Rootsis oli see 4,6% ja Soomes sootuks 3,3%. 

Nüüd, mida me valitsuses teeme? Me teeme raskeid otsuseid, mida ei ole aastaid tehtud, mida on aastaid edasi lükatud, aga neid ei ole mitte kuhugi lükata. Eestikeelsele haridusele üleminek – 30 aastat pole seda otsust tehtud, aga me tegime selle otsuse ära ja 2024. aastal me läheme eestikeelsele haridusele üle. Me teeme otsuseid. Kümme aastat pole uusi taastuvenergiavõimsusi tulnud turule just sellepärast, et planeeringute protsessid on liiga keerulised, liiga pikad. Me teeme ära need seadused, mis kõrvaldavad need takistused, et meil tuleks uusi tootmisvõimsusi, odava hinnaga elektrit turule, nii et see aitaks ka meie tööstusi, see aitaks meie majandust. Me teeme erinevaid samme just selle jaoks, et meie ettevõtted ei jääks selles majanduse konkurentsivõimes maha. See on just see, et nad saaksid oma struktuurset muutust teha olukorras, kus me ei ole enam odava tööjõu riik, ja me tegelikult ei taha olla odava tööjõu riik. Me ei ole odavate ressursside riik, aga me tahame olla targa tööjõu, tarkade ettevõtete riik ja selle jaoks on vaja pingutusi, milles Eesti riik, Eesti valitsus aitab ettevõtteid. Aga see on raske, ma ei ütle, et see oleks lihtne.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Protseduuriliselt ma juhiksin tähelepanu, et kuna stenogrammid ei ole niimoodi reaalajas kohe kättesaadavad, siis aeg-ajalt ma kirjutan üles. Kuna ma tean, et peaminister armastab väga iseendale vastu rääkida – terve sotsiaalmeedia on neid klippe täis, kus ta ühel ja samal istungil, ühes ja samas infotunnis ütleb ühte ja siis pärast ütleb, et ta ei ole nii öelnud või räägib endale vastu –, siis mina kirjutasin just nimelt ühe tema ütlemise üles, kuna ta praegu ütles, et tema ei ole öelnud, et meil läheb hästi …

Aga see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Helle-Moonika Helme! 

On küll.

Ei ole. Ei ole.

Lihtsalt, kuna stenogramm ei ole meil praegu kättesaadav, siis ma ütlen, et …

Vabandust, aga ma ei saa seda lugeda …

Peaminister on korduvalt täna öelnud, et meil läheb hästi, ja praegu ta ütles, et ta ei ole seda öelnud.

Jaa, aga ma ei saa seda lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Me läheme edasi neljanda küsimuse juurde. See on Vadim Belobrovtsevi küsimus haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele ja teema on õpetajate palgad. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et õpetajate palgad on üks päris aktuaalne ja võib isegi öelda, et terav teema. Sellest räägib kas või see fakt, et tänases päevakorras on see teema kaks korda mainitud: üks on minu [küsimus] ja teine on kolleeg Tõnis Lukase oma. Ehk ma arvan, et me räägime päris aktuaalsest asjast. Ma tuletan meelde, et 1. jaanuarist 2023 õpetajate palgad suurenesid peaaegu 24%. Ja tegelikult juba siis, kui see juhtus, ma kiitsin riiki ja valitsust selle eest, aga samas muretsesin selle pärast, kas pärast sellist tõusu ei otsusta järgmine valitsus, et võib-olla ei peakski rohkem midagi tegema ja 1. jaanuarist 2024 see summa jääb samaks. Lõpuks see peaaegu niimoodi on. Te läksite koalitsiooniläbirääkimistele eesmärgiga, nagu te ise ütlesite, tõsta õpetajate palkasid 8%, mis oli enam-vähem okei. Ja siis tulite tagasi uudisega, et õpetajate palgad tõusevad 1,7%, mis minu meelest on selline kerge mõnitamine pigem kui mingi reaalne palgatõus. Minu küsimus on: mis seal Vihulas teil juhtus, et 8% asemele pakutakse õpetajatele palgatõusu, mis on 1,7% brutopalgast, mis on peaaegu märkamatu?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Vihulas juhtus see, millest on ka peaminister väga palju rääkinud. Riigieelarve seis on selline, nagu ta on. Tulusid on oluliselt vähem, kui on kulusid, märkimisväärselt vähem, kui on kulusid, mille tõttu oli kõigil ministritel ja kõikidel koalitsioonipartneritel vaja oma ootusi oluliselt korrigeerida. See oli see, mis tegelikult Vihulas juhtus. 

Kui me räägime õpetajate palkadest, ei saa öelda, et keegi tänases valitsuses olukorraga rahul on. Ei saa öelda, et keegi on seda suure võiduna näidanud, et õpetajate alampalk tõuseb 1,7%. Seda tahetakse meile küll külge kleepida, justkui me väidame, et see on võit, aga tegemist ei ole võiduga. Tegemist on rahanduskriisiolukorras tehtud otsusega. Ma huvi pärast vaatasin välja ka selle. Õpetajate tööandjad on kohalikud omavalitsused, õpetajate tööandja ei ole riik. Sellel aastal, 2023. aastal, on märkimisväärselt paranenud õpetajate palkade tase selle tõttu, et omavalitsused on hakanud oluliselt rohkem õpetajatele palka välja maksma. Kui 2022. aastal oli ainult kolm omavalitsust, kes tegelikult maksid õpetajale keskmist palka 120% Eesti keskmisest, siis sellel aastal on tervelt 12 omavalitsust, kes on võimelised maksma õpetajatele keskmise palgana 120% ja üle selle Eesti keskmisest palgast, sealhulgas Tallinna linn. Aga on ka omavalitsusi, kes maksavad alla miinimumi õpetajatele palkasid, sellepärast et õpetajatel ei tule täiskoormused täis. 

Kui me räägime õpetajate palkadest, siis minu vaatest on meil kaks olulist asja, mille me peame lahendama. Üks teema on see, et see raha, mida riik edastab omavalitsustele õpetajate palga maksmiseks, päriselt õpetajate palkadesse jõuab, mitte ebaefektiivsesse koolivõrku või ainult lisatööde tasustamisse. Ja teine, mis on kindlasti haridusministeeriumi ülesanne, minu ülesanne, on see, et me väga selgelt reguleeriksime siiski ära ka õpetajate karjäärimudeli, selle raames oleva palgamudeli ja selle, et ei juhtuks nii, nagu tänaseks on juhtunud, et õpetajad töötavad üle ja palgalisa saab ainult ületöö eest.

Aitäh! Ja Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Rõõm kuulda, et valitsus ei [tunne] väga heameelt selle üle, et see tõus on ainult 1,7%, ja vähemalt on lootust, et ei juhtu nagu päästjate ja politseinike palkadega, mille puhul on soov külmutada need neljaks aastaks. Aga probleem on selles, et õpetajaid see ei rahulda, ja on juba väga palju räägitud sellest, et on tulemas õpetajate streik. Minu teada on riiklik lepitaja praegu selle teemaga tegelemas. Minu nii-öelda kaks küsimust ühes on sellised. Esiteks, kuidas see asi riikliku lepitajaga liigub, kas on sealt loota mingisugust lahendust, mis rahuldaks mõlemat poolt? Ja teine küsimus: kui streik ikkagi tuleb – ja selle tõenäosus on tegelikult praegu hästi kõrge –, siis kas riik on selleks valmis, kas haridusministeerium on selleks valmis ja mida selles olukorras on plaanis teha?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Riikliku lepitajaga on protsess selline, et esmaspäeval on minul ehk siis haridusministeeriumil kohtumine riikliku lepitajaga, kuna riiklik lepitaja kohtub kõigepealt osapooltega ühekaupa ja pärast kohtutakse koos, nii et protsess selles mõttes toimub. Mul on siin ikkagi ka üleskutse, et kuna õpetajate tööandja ei ole riik, õpetajate tööandjad on kohalikud omavalitsused, siis selles lepitusprotsessis ja kogu palgavaidluse protsessis osaleksid laua taga ka kohalikud omavalitsused kui õpetajate tööandjad. Riik on palgafondi väljamaksja tööandjatele, kes tegelikult lõpuks selle palga määravad. Oleks väga oluline, et omavalitsused ka laua taha tuleksid.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Juttu oli siin omavalitsustest ja ka sellest, kuidas nad tööandjana saaksid laua taga esineda. See palk sõltub siiamaani poliitilistest otsustest ja tegelikult riik selle eraldab või ei eralda. Jah, osa kannab ka omavalitsus, me teame seda väga hästi, kes rohkem, kes vähem. Kindlasti on omavalitsuste jaoks haridus prioriteet, kui me üldiselt võtame. Ei saa öelda küll, et omavalitsused ei panusta. Teame neid probleeme: on koolivõrk, väikesed koolid ja nii edasi ja nii edasi. Aga üks probleem on üleval. Jah, saab ka öelda, et lasteaiaõpetaja töötasu on omavalitsuse asi, aga mõned aastad tagasi siiski tuli sinna riigi poolt üks palgatoetus juurde ja eesmärk oli õige, et ühtlustada neid palkasid üle Eesti. Sest oli tõesti selline vahe, et lasteaiaõpetaja töötasul kuskil Lõuna-Eestis ja Harjumaal oli pea kahekordne vahe sees. Nüüd nad on ühtlasemaks muutunud. Aga kui tõsteti eelmine aasta või selleks aastaks päris tublisti õpetajate palkasid – riik eraldas selleks raha omavalitsustele üldhariduskoolides, riigikoolides [maksis] riik ise –, siis õpetajate palgatõus, mis pidi enam-vähem samas suurusjärgus toimuma, et saada ka seda väikest lisaraha riigilt, sundis omavalitsusi väga palju pingutama. No ma ei räägi ju hinnatõusust ja intresside tõusust ja kõigest, mis omavalitsuste kaela on langenud – nende rahaline seis ei ole kõige parem, kui vaadata üle Eesti. Ma nägin küll, et see aasta on vist üks miljon lisatud, oli 15 miljonit, nüüd on 16 miljonit lasteaiaõpetaja palgatoetus riigi poolt, aga see üks jupp, mis eelmine aasta ära jäi, see endiselt vaevab omavalitsusi. Kas on plaanis edaspidi ka neid vahendeid [suurendada]?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Jah, tõepoolest, sellel aastal lasteaiaõpetajate palgatoetusfondi lisandus üks miljon. Kuna sellel aastal õpetajate alampalga tõusu fondi maht tõuseb 10 miljonit, siis lasteaiaõpetajate nii-öelda toetusfondi lisandus selle arvelt üks miljon, mis peaks toetama kohalikke omavalitsusi lasteaiaõpetajate palkade väljamaksmisel. Nii et praegu on selline otsus olemas, rohkem muid otsuseid ei ole.

Aitäh! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vadim Belobrovtsev.

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Kuna mu eelmine küsimus koosnes kahest osast ja ma sain vastuse ainult esimesele osale, teisele ei saanud, samas ministril oli aega veel vastata küll ja küll, siis ma paluks ikkagi sellele teisele osale, mis puudutas võimalikku õpetajate streiki, ka vastata.

Me kahjuks nüüd seda protseduuriliselt enam teha ei saa. Seega, kuna ma lõpetasin selle küsimuse käsitlemise, siis me seda teha ei saa. Aga kindlasti on teil võimalik ka ministrilt pärast infotunni lõppu veel üle küsida ja täpsustada seda konkreetset küsimust. 

Liigume edasi tänase viienda küsimuse juurde, see on peaminister Kaja Kallasele. Küsija Urmas Reinsalu ja teema on poliitiline olukord. Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav proua peaminister! Teie valitsus kevadel teatas, et te kehtestate automaksu, mille maksumus, koormus Eesti inimestele on 120 miljonit eurot. Augustikuus oli see summa juba 200 miljonit eurot. Nüüd on juba tõusnud see summa: täisaastal maksukoormus inimeste autode eest 230 miljonit eurot. Automaks halvendab Eesti inimeste liikuvust, Eesti inimeste vabadust ja tõstab elukallidust. Automaksu vastu on antud üle 77 000 allkirja. Meil ei ole vaja uusi makse. Proua peaminister! Te ise sealtsamast valitsuse loožist ütlesite eelmise aasta lõpul: "Lugege mu huultelt, ei mingeid uusi makse!" Proua peaminister! Miks teie valitsus tahab kehtestada automaksu, mis ei vasta ei Eesti ühiskonna huvidele ega Eesti ühiskonna ootustele ja halvendab inimeste vabadust, liikumist ja tõstab elukallidust?

Aitäh! Ma mõtlesin küll, et teie tegelikult küsite seda, mis praegu on kõige kriitilisem, mis on see kriitilise infrastruktuuri kaitse. Aga loomulikult, kõik need teemad on võrdselt olulised, lihtsalt teie küsimuse pealkiri on "Poliitiline olukord".

Meil on olukord, kus me näeme igal pool maailmas, mis on toimumas. Erinevaid julgeolekuohte on järjest rohkem tulemas ja selle tulemusena me peame ka rohkem investeerima nii riigikaitsesse kui ka elanikkonnakaitsesse, sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi toimepidevusse, häiresüsteemidesse – kõik sellised asjad, mida meil varasemalt ei ole vaja olnud. Murekoht on see, et tõesti, 2016. aastal, kui ka teie olite valitsuses, te muutsite ära selle reegli, et headel aegadel peab koguma mustadeks päevadeks varusid, ja sellest ajast saadik on neid reserve ära kulutatud. See tähendab seda, et nendesse kriisidesse, mis meil praegu käsil on, me läksime tegelikult tühja rahakotiga. Paraku on nii, et riigi kulud saavad olla ikkagi kaetud riigi tuludega ja riigi tulud tulevad maksumaksjate taskust. Sellest tulenevalt on see vajadus olnud.

Te teate väga hästi, et siinsamas ma vastasin küsimusele, mis puudutas konkreetset eelarvet, sest ma saingi enne valimisi rääkida ainult sellest konkreetsest eelarvest, mis tollel hetkel oli. Ja tõesti, me ei tõstnud makse selle eelarvega. Järgmisel aastal ehk 2024. aastal tõuseb käibemaks kaks protsendipunkti. Rohkem maksutõuse siis ei ole ja ka siis jääb maksukoormus 33,8% [peale], mis on täpselt sama kõrge, kui ta oli 2019. ja 2020. aastal, kui teie ise olite EKREIKE valitsuses.

Tuleme nüüd konkreetselt selle automaksu juurde. Meil on keskmisest kõrgem arv mootorsõidukeid ühe inimese kohta. Ja samamoodi on meil tegelikult soov ka keskkonda hoida, keskkonda puhtamaks muuta ja teha liikuvusreformi, et inimesed ei peaks nii palju autosid kasutama. Automaks on alles arutamisel, te saate ise sinna teha konkreetseid ettepanekuid. Või kui teile automaks ei sobi, siis te võite loomulikult teha ka ettepaneku, kust mujalt see maksuraha kokku koguda selliselt, et me saaksime need kulutused, mida me sellises julgeolekuolukorras peame tegema, kaetud nende tuludega, mis maksudest tulevad. See arutelu on alguses ja loodan …

Teie aeg!

… et te aktiivselt lööte kaasa.

Aitäh! Täpsustav küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister, ma kindlasti saadan valitsusele oma ettepanekud ja nägemuse, mis puudutab Balticconnectori purustamist. See, mis puudutab automaksu – te ütlesite, et Eestis on inimestel liiga palju autosid. Tõepoolest, ka rahandusminister Võrklaev esmaspäeval tunnistas üles, et teie valitsuse eesmärk on see, et autode arvu vähendada ehk et Eesti peredele käiks auto omamine üle jõu. See, mis minu jaoks on probleem, on teie jaoks eesmärk. 

Proua peaminister! Teie ei lubanud uusi makse valimistel. Eesti 200 valimistel oma programmis kirjutas, et nad on vastu automaksule. Sotsiaaldemokraatide programmist ma leidsin ainult ühe viite, mis puudutas liikumisvahendite maksustamist: alandada tõukerataste käibemaksu 5%‑le. Teil ei ole vabadel valimistel võetud mandaati selle uue maksu sisseseadmiseks ja Eesti rahva enamus leiab, et see on ebamõistlik. Te küsisite minult katteallikat – ma annan teile selle katteallika täna. Raskel ajal tuleb teha ka julgeid otsuseid ja revideerida riigile üle jõu käivaid valimislubadusi. Jätke ära oma valimislubadus Reformierakonna maksuküüru kujul või lükake [edasi], ajatage see tulevikku. Minu sõnum teile, proua peaminister – ja ma hoiatan, et Isamaa seisab igakülgselt vastu automaksu kehtestamisele –, kui teil peaks siiski õnnestuma see siit parlamendist läbi suruda, siis ma ütlen teile ühe asja: Isamaa tuleb tulevikus võimule ja tühistab selle automaksu täies mahus. See on minu hoiatus teile. See maks ei jää Eestis püsima, arvestage sellega.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Me lubasime enne valimisi, et me tõstame riigikaitsekulutused 3%‑le SKT‑st. Uues eelarves on riigikaitsekulud 3,2% SKT‑st. Me oleme teinud otsuseid, mida ükski varasem valitsus pole teinud. Õhutõrje omandamine. Me oleme teinud otsuseid laskemoona ostmiseks selleks, et meie sõjavägi ei oleks paberarmee, vaid oleks valmis võitlema. Me oleme tegelikult saanud NATO‑st tugevad kaitseplaanid, mis tuleb sisuga täita. Me oleme teinud otsuseid elanikkonna kaitseks, ka kogu elanikkonnakaitse plaani finantseerimine, varjendid, ohuteavitussüsteemid. Me oleme küberkaitsesse investeerinud rohkem kui kunagi varem just sellepärast, et ka seal varitsevad suured ohud meie julgeolekus.

Hetk tagasi ma vastasin teie kolleegi Helir-Valdor Seederi küsimusele, kes kritiseeris just seda, et me tööjõumakse … Või et soomlased teevad õigesti. Soomlased teevad sama, mida meie – alandavad tööjõumakse, mis on selle maksuküüru ärakaotamine. Kõik töötajad, kes teenivad alla 8000 euro, võidavad sellest otsusest. Selle tulemusena jääb inimestele rohkem raha kätte, selle tulemusena ettevõtjad ei ole nii suure surve all, et tõsta palku. See tähendab seda, et nad on konkurentsivõimelisemad. Me tõesti muudame maksude struktuuri ja need on suured otsused, need on valusad otsused. Need on otsused, mis on aastaid jäänud tegemata.

Midagi ei ole teha selles olukorras, kus me oleme. Me ei saa neid kulutusi, mis puudutavad riigikaitset või elanikkonnakaitset, laiapindset julgeolekut, ära jätta, eriti arvestades seda olukorda, mis nüüd maailmas on. Mida me veel lubasime enne valimisi, oli seesama maksuküüru kaotamine just sellel põhjusel, et see on ebaõiglane ja seda ei oleks tohtinud üldse kehtestada. Seda süsteemi ei oleks tohtinud ära rikkuda. Ma loodan, et te vaatate ka peeglisse ja tunnete selles osas süüd, et see kunagi ära rikuti.

Mis puudutab automaksu, siis seda saab arutada. Me tuleme vastu sellega, et me oleme võtnud aja maha. Võtame selle aja, et kuulata ja arutada, kuidas see süsteem võiks toimida, aga selge on see, et meil on ka OECD uuringute või analüüside kohaselt maksustatud vara vähem, kui on maksustatud näiteks töötamine. Tegelikult, kui me tahame seal muutust saavutada, käitumises muutust saavutada …

Teie aeg!

… siis me peame neid samme suunama.

Aitäh! Ja lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Mõtlesin tegelikult esitada siia otsa lisaküsimusena sisuliselt eelnevat kordava küsimuse, keskendudes just nimelt sellele aspektile, et kui te ei küsinud enne valimisi automaksu sisseseadmiseks mandaati, siis kuidas te põhjendate sellise uue maksu kehtestamist. Minu hinnangul, minu parima arusaamise kohaselt on uute maksude kehtestamine niivõrd põhimõtteline küsimus riigielu korraldamise seisukohast, et siin peaks küll olema see standard, et kui seda soovitakse teha, siis eelnevalt küsitakse selleks rahvalt mandaat. Niisugust lähenemist minu hinnangul näeb ette demokraatlik riigikorraldus. Kui teie arusaamine sellest on kuidagi teistsugune, siis ma hea meelega kuulaksin, kuidas te seda põhjendate.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kui te loete Eesti põhiseadust, siis te saate aru, et Riigikokku valitakse inimesi selle põhjal, mida iganes inimesed otsustavad. Keegi otsustab oma hääle anda teile, just teile. Kas ta annab selle põhjusel, et teie isikuna meeldite talle, kas ta annab selle põhjusel, et talle meeldib see, mida te räägite – me tegelikult ei tea seda, sellepärast et meil on valimised salajased ja keegi neid küsimusi ei küsi.

Maksud on vahend selleks, et koguda kokku need tulud, mida meil on vaja nende kulude katmiseks, mida me riigina teeme. Ja meie rääkisime nendest vajadustest, mida me riigina peame tegema. Me rääkisime sellest, et selles muutunud julgeolekuolukorras me peame investeerima julgeolekusse rohkem, kui me oleme kunagi varem investeerinud, ja me teeme seda, 3,2% sisemajanduse kogutoodangust me sinna paneme. Me rääkisime sellest, et riigi rahandus tuleb korda teha, ja seda me üritame teha, see on väga raske. Need on väga rasked otsused. Me rääkisime sellest, et me peame minema üle eestikeelsele haridusele, ja me läheme eestikeelsele haridusele üle juba 2024. aastal. Ka see nõuab täiendavalt raha. Me rääkisime sellest, et meie sotsiaalsüsteem, tervishoiusüsteem peab olema toimepidev. Ka see ei ole tasuta, vaid kõik need õpetajate palgad, kõrghariduse rahastamine, suurem teadus‑ ja arendustegevuse rahastamine [vajavad raha]. Ka sellest me rääkisime just sellel põhjusel, et Eesti majandus, Eesti ühiskond oleks targem ja et meil oleksid targemad töökohad, sest seal makstakse kõrgemaid palku ja sealt siis saab ka rohkem maksuraha, millega aidata inimesi, kellel ei lähe nii hästi.

Sellest kõigest me oleme rääkinud ja need on need kulutused, mida me peame tegema. Ja lisaks sellele me peame investeerima küberkaitsesse, me peame investeerima elanikkonnakaitsesse. Need on tõesti asjad, millesse aastaid ei ole investeeritud – sel põhjusel, et see ei olnud nii aktuaalne, kui ta praegu on. Aga kui te vaatate uudiseid, siis näete, et see, mis maailmas toimub, on väga-väga hirmutav ja ainuke viis sellele vastu astuda on selleks valmistuda, et me oleksime valmis, et meil ei läheks seda tegelikult kunagi vaja. Aga paraku see kõik maksab ja ei maksa vähe. Meie julgeoleku tagamine agressiivse naabri kõrval ei ole mingi odav lõbu.

Aitäh! Lugupeetud Varro Vooglaid, meil saab esitada ainult ühe lisaküsimuse. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Siirdume kuuenda küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele. Küsija on Varro Vooglaid ja teema laste kaitsmine kokkupuudete eest pornograafiaga. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Olen uurinud viimasel ajal, kuidas on Eesti Vabariigis õiguslikult reguleeritud see küsimus, et lastel ei oleks võimalik puutuda kokku väga räigete, tõesti naiste suhtes erakordselt alandavate, kirjeldamatult võigaste pornograafiliste materjalidega. Põhiseadus ütleb, et seadus peab kehtestama lastele kohase kaitse, lapse õiguste konventsioon ütleb, et laste huvidest tuleb lähtuda esimese asjana, ja lastekaitseseadus ütleb … Ja nii edasi. Ja sellest lähtuvalt väga õigesti ongi tegelikult seaduses, mis kannab pealkirja "Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus", § 3 lõikes 1 sätestatud täiesti ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt, et pornograafilise sisuga teoste pakkumine peab olema korraldatud viisil, mis ei võimalda alaealistel selliste teostega tutvuda. Punkt! Mitte mingit kvalifikatsiooni, mitte mingisuguseid reservatsioone, hästi selge ja ühemõtteline nõue ja täiesti mõistlik. Ma arvan, et me kõik nõustume sellega, just nagu peab olema tagatud, et ei saa kätte alkoholi, ei saa kätte tubakat ja nii edasi.

Ja sellest hoolimata Eesti Vabariigi territooriumil on selline olukord, et kui alaealine tahab minna ja osta näiteks poest või kioskist mingi pornograafilise sisuga ajakirja – no ma ei tea, kas neid üldse müüakse või mitte –, siis ilmselt seadusest tulenevalt müüja ütleb, et vabandust, mulle tundub, et ma pean teilt küsima isikut tõendavat dokumenti, kas te ikka olete täisealine. Eelduslikult nõuet järgitakse. Aga kui ta võtab oma mobiiltelefoni, vajutab siin kaks klikki ja läheb näiteks mingisugustele suurtele pornolehtedele, nagu see Pornhub või midagi muud sellist, siis seal tuleb ette ainult üks asi, mis küsib, kas te olete 18‑aastane. Ta vajutab sinna "Yes", ja kogu sisu on täiesti piiramatult, vabalt kättesaadav. Veel kord: kirjeldamatult võigas kraam. Minu küsimus teile: kas teie hinnangul tuleks võtta ette mingeid reaalseid samme, et jõustada Eesti Vabariigis kehtivat seadust ükskõik milliste lehtede suhtes, sõltumata sellest, kas nad on Eestis registreeritud või mitte?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen teiega väga nõus. Minu meelest see, et lapsed saavad sellele sisule ligi, mis nendele absoluutselt eakohane ei ole, on suur mure. Ja mure just selles võtmes, et tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite, kui ta läheb poodi, küsib endale pornograafilist ajakirja, siis talle ei müüda seda, öeldakse: "Kuule, sa oled alaealine, see ei ole sulle kohane." Aga internetis küsitakse, kas sa oled 18. Klikk, olen – ja keegi tegelikult ei kontrolli.

Ma olen seda teemat tõstatanud siis, kui ma olin Euroopa Parlamendis, ja tegelikult ka nüüd laudade ümber, kus ma olen rääkinud sellest, et kogu Euroopas tuleks võtta kasutusele digitaalne identiteet, nii nagu see on meil, nii nagu Eestis. Nii, nagu nii-öelda reaalses maailmas annab riik välja isikutunnistusi, millega sa tõestad, et sa oled see, kes sa oled, ja sa oled nii vana, kui sa ütled, et sa oled, peaks olema ka online-maailmas: riik annab sulle välja dokumendi, mille alusel sa saad kus iganes saidil mitte ainult öelda, et sa oled 18, vaid tõestada, et oled 18.

Ma ei näe mingit muud viisi sellega tegeleda kui üleeuroopaliselt, sest me ise seda ei suuda Eestis kuidagi kehtestada, kuna need platvormid ei ole Eesti platvormid. Ja ümber selle saab ikkagi minna. Seetõttu see digitaalsete identiteetide väljaandmine võimaldaks meil nii palju probleeme lahendada. Ma olen toonud seda näidet, et on üks tuntud meem, kus internetis kaks koera arutavad, üks ütleb, et ma ei teadnud, et sa saad neid asju internetis teha, ja teine koer ütleb, et vaat, internetis keegi ei tea, et sa oled, kes sa oled, ja seetõttu sa saad teha igasuguseid asju. See ei peaks tegelikult nii olema. Needsamad kontrollid, mis meil kehtivad reaalses maailmas, võiksid kehtida ka online-maailmas. Seda reeglitega paika panna, kui me oleme seal üksi, on väga keeruline.

Loomulikult, eks lastega seotud hoiakuid kujundavad vanemad ja eelkõige peavad hoolitsevad lapsevanemad vaatama ka seda, kuidas lapsed nendele asjadele ligi pääsevad. Aga ma olen teiega nõus, seda on väga raske teha, kui sellele on nii lihtne kuskil vanema silma alt eemal ligi pääseda. Ja jällegi, mida see kokkuvõttes tähendab, kui noored saavad liiga vara ligipääsu asjadele, millest nad aru ei saa, see võib olla väga kahjulik.

Aitäh! Ja täpsustav küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks mul on hea meel, et te tunnistate, et tegemist on tõsise probleemiga, mis vajab tähelepanu. Olen teiega nõus, et oleks väga hea, kui sellele leitaks üleeuroopaline lahendus. Aga seni, kuni seda ei ole leitud, eksisteerib ikkagi see olukord, et meil on Eesti Vabariigis kehtiv seadus, mida lihtsalt ei [täideta]. Kehtiv seadus ütleb, et ei tohi olla Eesti Vabariigi territooriumil pornograafilist materjali alaealistele vabalt kättesaadaval, ometi on, ja mitte lihtsalt on, vaid on massiivses koguses. Mul ei ole küll mingi uuringu tulemusi Eestist võtta, aga teistes riikides läbi viidud uuringute tulemuste põhjal võib öelda, et need on masendavalt levinud mitte ainult noorte, vaid ka laste seas. Õpetajad võivad sellest kindlasti palju rohkem rääkida, kuidas juba 10‑, 11‑, 12‑aastased poisid näitavad ja jagavad selle sisu ja nii edasi. See moonutab ju tegelikult jõhkralt nende arusaamist sellest, milline peaks olema kohane suhtumine naistesse, milline on üleüldse armastuse tähendus, läheduse tähendus, mis on seksuaalsuhete normaalne tähendus ja nii edasi. Seal on väga palju vägivaldset sisu. Ja meie lapsed puutuvad sellega päevast päeva kokku.

Minu küsimus on see, et kuni ei ole Euroopa tasandil leitud lahendust sellele küsimusele, siis kas Eesti ei võiks ehk teie juhtimisel olla see riik, mis näitab siin eeskuju. Ma ei tea, kuidas Euroopas nende asjadega on, kas mõni riik juba on selles osas väga head eeskuju näidanud. Ma parasjagu uurin seda asja, mul ei ole veel valmis vastuseid. Aga miks mitte näiteks Eesti ei võiks olla see, kes ütleb väga lihtsalt: kui ei ole rakendatud reaalset vanusekontrolli, siis meie territooriumil saavad need lehed lihtsalt blokeeritud. Sarnaselt sellega, kui oleks näiteks mingisugused veebilehed, kus propageeritakse narkootikume või midagi muud sellist või [õpetatakse], kuidas valmistada pomme. Eesti riik võtaks kasutusele meetmed ja ütleks: meie territooriumil blokeerime need lehed ära, ja ongi kõik. Te ütlesite, et saab ju mööda pääseda näiteks VPN‑i või millegi muu sellisega. Muidugi saab! Samamoodi, kui keegi alaealine tahab osta paki suitsu, siis ta võib ka mööda minna sellest, paludes osta see täisealisel. Aga minu meelest on olemas reaalsed sammud, mida saaks astuda.

Teie aeg!

Kas me võime loota, et teie seisate selle eest?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma tahaksin teile vastata, et see kõik on nii lihtne, aga see tegelikult ei ole. Murekoht on just see, et näiteks tehnilise järelevalve amet saab kontrollida ikkagi neid, kes on registreeritud Eestis või kes on saanud tegevusloa Eestist. Ma tõesti ei ole selle teemaga niimoodi tegelenud, et me mingi algatusega praegu välja tuleksime.

Minu meelest on see laiem probleem, see on ülemaailmne probleem – kõik see, et tõesti, võib-olla noortel jääb lähedusest hoopis vale mulje, see on see, mida nad näevad. Ma arvan, et siin on lapsevanematel ka väga suur roll, et seda kirjeldada, näidata, rääkida nendest asjadest niimoodi ilma igasuguse valehäbita, et lapsed ei peaks kuskilt mujalt seda infot hankima minema.

Aga jah, meil hetkel mingit sellist plaani küll valitsuses ei ole, sest tõesti, kui te vaatate, siis kellelgi tegelikult häid lahendusi ei ole. On need vanemlikud kontrollid, mida saab peale panna oma laste telefonile, et nad ei pääseks nendele asjadele ligi. Aga selliseid kontrolle, mida sa saad nagu üldiselt kehtestada … Noh, te ise olete olnud väga igasuguse sõnavabaduse piiramise vastu ja kõige selle vastu. Teistpidi, piirangute kasutamine, mingi laialdase piirangu panemine võib olla hoopis teistsuguse efektiga. Ehk siis praegu meil sellist plaani ei ole.

Ma ütlen, et ma endiselt käin igal pool ja räägin digitaalse identiteedi teemal. Just sellel teemal, et tegelikult peaks kõigi nende asjade puhul, mis on keelatud nii-öelda reaalses elus, olema online'is samamoodi tõendatav, et sa oled nii vana, kui sa ütled, et oled. Seda ma endiselt räägin ja kutsun üles. Teiselt poolt kutsun üles ka vanemaid oma lastega tegelema, nendest asjadest ka koolis rääkima, et seda arusaamist oleks [rohkem]. Aga jah, paraku ma ei näe, et oleks lihtsaid lahendusi, mida me saaksime teha.

Aitäh! Lisaküsimus, Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Nojah, teil erakonnas käis lastekaitseteema väga lähedalt läbi. Mäletatavasti olid väga tugevad süüdistused teie erakonna liikme Marko Mihkelsoni vastu. Mina mäletan tema intervjuud, kus ta ütles, et mitte keegi mitte kunagi selliseid pilte ei tohiks teha. Kas pole terav väljendus oma pildistamise kohta? Seda ei öelnud opositsioon, vaid seda ta ütles ise "Pealtnägija" intervjuus: mitte keegi mitte kunagi selliseid pilte ei oleks tohtinud teha. 

Väga hea, et te mõtlete teemale, olete europarlamendis sellele mõelnud. Aga teil on ka mõningad ministrid, kellele te võite anda juhtnööre, nagu siseminister ja justiitsminister, et nende valdkondadega väga tõsiselt tegeleda. Tahaks muidugi teada ka, millised järeldused te enda nina alt läbi jooksnud mustast kassist tegite, sellestsamast Marko Mihkelsoni skandaalist. Kas tõsta karistusi valdkonna eest? Tähendab, see ei ole otseselt seotud Mihkelsoni teemaga, aga valdkond, kogu see probleemistik oli lihtsalt nii teravalt üleval. Kas te andsite ka teatud juhtnööre nendele ministritele, võtsid nad ise initsiatiivi, et need teemad peavad olema ilusti kaetud, korralikult uuritud? Mida siis teha peale selle digitaalidentiteedi, mida te välja pakkusite?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Meil on õigusriik, see tähendab seda, et meil on erinevate asjade uurimiseks ette nähtud erinevad institutsioonid. Kindlasti, kui on mingid kahtlused, siis seda vastavad organid uurivad. Marko Mihkelsoni kaasuse puhul need, kes tegelevad lastekaitsega, politsei, keegi ei näinud seal midagi sellist, mis oleks menetluse algatamise aluseks. Peaministril ei ole mingit põhjust ega õigust õigusriigis sekkuda teiste institutsioonide töösse ja anda mingeid täiendavaid korraldusi. Sellega seoses igaüks teeb oma tööd ja teeb seda hästi.

Aitäh! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsija on Riigikogu liige Lauri Laats ja teema üksi elava pensionäri toimetulek. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Nädalavahetusel külastasin Mustamäel ühte suurt üritust. Kohtusin inimestega, kuulasin nende rõõme ja muresid. Tuleb tunnistada, et inimestel on hetkel muresid oluliselt rohkem kui rõõme. Eks praeguse valitsuse otsused, mis tõstavad makse ja rakendavad uusi, ja otsustamatus, kuidas tõsta majandust, panevadki muretsema. Kõige rohkem muude murede kõrval jäi kõlama mure, mis kostis pensionäridelt, kes elavad üksi. Üldine sõnum oli, et kui elasime veel kahekesi, siis sai kahe inimese pensist elatud küll, aga hetkel on asi päris võimatu. Seda kinnitab ka statistika. Üksi elavate pensionäride suhtelise vaesuse määr on 81,7%. Kõigi 65‑aastaste ja vanemate inimeste suhtelise vaesuse määr on 52,4%. Riik on omalt poolt toetanud üksi elavaid pensionäre 200 euroga, aga sellel toetusel on mitu aga. Üks neist on pensionimäär, mis ei tohi olla suurem kui 720 eurot, ja see tähendab seda, et kui pensionär saab 721 eurot arvele, siis ta jääb sellest 200‑eurosest üksikpensionäri toetusest ilma. 

Tallinna linn on juba aastaid toetanud eakaid, olenemata sellest, kas ta elab üksi või kahekesi, ja olenemata pensioni suurusest. Hetke määr on 175 eurot, mis aastas inimesele tagatakse. Sellest lähtuvalt on mul küsimus. Miks ei ole siiamaani võetud vastu otsust, et kõik üksi elavad pensionärid saaksid toetust ilma igasuguste agadeta? Ma räägin sellest 200 eurost aastas. Tuletan uuesti meelde, et nende inimeste vaesuse määr, kes elavad üksi, ehk üksikpensionäride vaesuse määr on 81,7%. Kui Tallinn suudab, peab suutma ka riik.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kust te selle suurusnumbri võtate. Ilmselt on see aastatetagune, sest pensionid tõusid eelmisel aastal märkimisväärselt, 18%, ja tegelikult ka keskmise pensioni tulumaksuvabastus on kehtiv, mis tähendab seda, et on vastupidi. Mul kahjuks ei ole neid numbreid konkreetselt praegu käepärast. Minu mäletamist mööda need vaesuse numbrid pensionäride hulgas tegelikult on langenud.

Nüüd, ma ütlen, et ongi keeruline aeg. Ma absoluutselt ei eita, ongi raske. Inimestel on raske, majandusel on raske, ettevõtetel on raske, ka riigil on raske. See julgeolekuolukord, kus me oleme, see majandusolukord, arvestades, et meie majanduspartneritel, Põhjamaadel ei lähe hästi, siis ei lähe ka meil hästi. See kõik ongi keeruline, ma absoluutselt seda möönan.

Tulen selle üksi elava pensionäri juurde. Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on üksi elava pensionäri toetuse saamise aluseks pensionimäär, millest väiksema pensioni korral makstakse pensionäritoetust. See [pensionimäär] on 874 eurot kalendrikuus. Üksi elava pensionäri toetus on 200 eurot kalendriaastas. See on kirjas ka 2024. aasta riigieelarves. 874 eurot on see summa, millest me räägime.

Seesama sotsiaalhoolekande seadus ütleb seda, et pensionäritoetuse maksmise määra, pensionäritoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega koos. Toetuse määra arvestamisel võetakse aluseks täisarvuni ümardatud keskmise vanaduspensioni 1,2‑kordne suurus, mille Statistikaamet on avaldanud eelarveaastale eelnenud aasta II kvartali kohta. Kuna pensionid oluliselt tõusid, siis see määr tõesti ongi suurem, hetkel on see 874 eurot kalendrikuus ja pensionäritoetus on 200 eurot kalendriaastas.

Veel kord, 1. jaanuarist 2023 kehtib eraldi maksuvaba miinimum vanaduspensioniikka jõudnud inimestele, mis on kõrgem kui kõikidel töötavatel inimestel. Ehk 2023. aastal oli üldine maksuvaba tulu 654 eurot kuus, samal ajal vanaduspensionieas aga kindel summa, 704 eurot kuus. See ei sõltu sissetuleku suurusest.

Teie aeg!

Ehk siis tegelikult neid samme, mis me oleme pensionäride heaks teinud eelmistel aastatel, just selles vaates on.

Aitäh! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Eks need arvud ikkagi pärinevad Statistikaametist ja te võite need üle kontrollida. Aga kahjuks nii on, et üksi elavad pensionärid elavad vaesuses, ja neid on päris palju. Ja kui mure ei oleks tõene, siis seda ei kostaks minu kõrvadesse – [seda ei kosta] mitte ainult Mustamäe inimestelt, vaid üle Eesti, ja Eestis ma sõidan praegu päris palju ringi. Mis puudutab määra, siis te tõite õigesti välja, et meil on praegu keskmine pension 599 eurot ja seda tuleb 1,2‑ga korrutada. Ja põhimõtteliselt ongi, et kui inimene saab 720 eurot, siis ta on veel nii-öelda abikõlbulik selle 200 euro osas, aga kui näiteks inimesel on pension 721 [eurot] – me räägime sellest aastast, 2023 –, siis ta juba seda 200‑eurost toetust ei saa. Ma lihtsalt tahaksin juhtida tähelepanu, et tegelikult see on ju ebaõiglane, et kui inimene saab kaks, kolm või neli eurot rohkem kui 720 … Loomulikult need määrad võivad järgmisel aastal tõusta, aga põhimõte on sama. Kas ei ole mõistlik võtta üks otsus vastu ja teha seesama universaaltoetus üksikpensionäridele ilma igasuguste agadeta, olenemata pensioni suurusest ta ikka saab 200 eurot. Tallinna näitel see ju toimib.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Tallinn on rikas omavalitsus. Samal ajal, kui me räägime sellest olukorrast, mis meil on, kõigist neist kulutustest, mis meil on tekkinud, siis me ei saa tegelikult kolme asja korraga. Me ei saa korraga tõsta kõiki toetusi, mitte tõsta makse ja mitte kärpida. Neid kolme asja koos ei ole võimalik saavutada. Me oleme järjest tegelikult tõstnud pensione. Veel kord: eelmisel aastal pensionid tõusid … Tähendab, sellel aastal pensionid tõusid rekordiliselt, nii palju ei ole pensionid kunagi tõusnud. Kui me vaatame seda graafikut, siis keskmine pension 2027. aastaks tõuseb 914 euroni ja pensionäridele jääb tulumaksuvabastus endiselt kõrgemaks. Ehk kui me võtame näiteks töötava inimese, siis 2025. aastal 800 euro suurust pensioni saav pensionär peab tulumaksu tasuma 5 eurot, aga tavatöötaja maksab sama suure palga pealt tulumaksu ligikaudu 44 eurot. Seega, pensionär saab tänu tulumaksuvabastusele 39 eurot rohkem pensioni kätte kui sama [suurt palka] saav tavatöötaja.

Teie ütlete, et toetusi peaks maksma kõigile, aga meie valitsuse suund on just see, et me tegelikult tahaksime liikuda just vajaduspõhiste, vajaduspõhisemate toetuste poole. See tähendab seda, et kõigil, ka kõikidel üksi elavatel pensionäridel ei lähe halvasti, see tähendab, et kõik ei vaja seda toetust. Aga on inimesi, kes vajavad toetust tunduvalt rohkem, sest neil on palju raskem – ja riik peaks seda arvestama. Kui me maksame kõigile natuke, siis me saamegi maksta vähem. Kui me ei maksa nendele, kes saavad ise hakkama, kellel seda toetust täiendavalt vaja ei ole, siis me saame rohkem toetada neid, kellel seda toetust on omakorda rohkem vaja. Seal ongi need valikukohad, aga loomulikult inimesi, kes vajavad abi, me peame aitama ja seda me püüame ka teha.

Aitäh! Üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Jah, väga paljud pensionärid ei vaja toetust, mina ka ei vaja. Teie abikaasa, või vabandust, teie isa ka ei pidanud vajama toetust, aga näe, kirjutas Eesti Pangale avalduse ja sai 5000 eurot raamatu väljaandmiseks, järelikult ikkagi vajab toetust. 

Minu küsimus puudutab seda maksutõusu ja konkreetselt automaksu, mida kavandatakse. Kas ja kuivõrd puudutab see neid sotsiaaltöötajaid, kes sõidavad mööda Eestit ringi kohalikes omavalitsustes, et aidata omadega mitte toime tulevaid, invaliidistunud või rasket haigust põdevaid pensionäre, kes elavad oma kodudes ja kes vajavad kohaliku omavalitsuse või mingil muul moel sotsiaalabi? Kas see teeb selle sotsiaalabi osutamise kallimaks või hoopiski võimatuks? Missugune on teie vastus sellele küsimusele?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen veel kord, et see automaksuarutelu on alles algusjärgus ja kõik saavad ettepanekuid teha. Me oleme vastu tulnud, sest inimesed ütlevad, et ärge tehke kiiresti, arutame. Ja arutame. Neid ettepanekuid saab teha. 

Teiseks, kõik, mis puudutab igasuguseid alarmsõidukeid ja muid – seda loetelu ma praegu ei leia, ma otsin selle natukese aja pärast üles, mul oli see siin materjalides olemas –, neid see automaks ei puuduta. Ma usun, et seda saab kõike arvesse võtta. Kas seal olid sees ka sotsiaaltöötajad? Ma praegu jään vastuse võlgu, ma otsin selle vastuse [üles ja vastan] hiljem, kui me teiega edasi debatti peame. Ma leian selle selleks ajaks üles.

Aitäh! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on õpetajate palgad. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Selleks aastaks tehti otsus ja sel aastal tõusis õpetajate miinimumpalk, palga alammäär 24%. Tagantjärele on eelmise valitsuse tehtud eelarvet nimetatud laristamiseks ja küllap ka peaminister hindab, et ta oli vangitornis ja Isamaa pantvangis, et ta pidi selliseid otsuseid tegema. Mina leian, et see, et õpetajate palga tõus sellel aastal päris hüppeline oli, oli hea otsus. 

Õpetajate ametiühing ehk haridustöötajate liit taotles 11%‑list alammäära tõusu. Te pakkusite läbirääkimistel 8%‑list ja sellega oleks haridustöötajate liit olnud nõus. Kõike seda peab ju tegelikult hindama valimislubaduste taustal. Valimislubadused olid ju kõigil meil ikkagi väga hoogsad, kaasa arvatud Eesti 200‑l. Te lubasite kiiresti ja kohe viia õpetajate palga 3000 eurole. See annab ju tegelikult ka õigustuse haridustöötajatele nüüd nõuda. Nemad ei pea lugema eelarve eelnõusid, selliseid asju. Nendele on lubatud, ja kahtlemata on sellele ametile vaja ka kindlus anda. Minu arusaamist mööda on haridusministri ülesanne hoida streik ära. Te olete öelnud, et te mõistate õpetajaid ja pigem toetate seda streiki. Minu arusaamist mööda peaks minister tegema kõik, et see ära hoida, sellepärast et streik oleks õpilastele kahjulik ja ega õpetajadki seda suure rõõmuga ei tee. Mis on need konkreetsed sammud lähinädalatel sel sügisel, mis te astute, et õpetajate streiki ära hoida?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, veel selle aasta alguses oma valimisprogrammi tehes oli optimism ka Eesti 200‑s ja meis oluliselt suurem kõige selle puhul, mis puudutas riigi võimalusi investeerida haridusse, investeerida ka rohepöördesse ja paljudesse muudesse valdkondadesse. Koalitsiooniläbirääkimiste [ajal] majandusprognoosi nähes ja riigieelarve seisuga tutvudes selgus, et Eesti riigi rahaline seis on oluliselt teistsuguses positsioonis, kui meie tolleks hetkeks parlamendivälise erakonnana seda endale teadvustasime. Võib muidugi endale tuhka pähe raputada, et oleks pidanud võib-olla oluliselt rohkem pärima juba tol hetkel ja süüvima, aga kuna ka üldine ühiskondlik foon oli selline, et riigi rahandusega on asjad korras, siis ei olnud põhjust kahelda.

Tänane seis on paraku selline, et riigi rahandusega ei ole asjad mitte kuidagi korras. Ma arvan, et seda süüd kellegi peale panema hakata, et kes on süüdi selles, et riigieelarve miinus, püsikulude miinus on niivõrd suur, puudujääk on niivõrd suur, on täiesti tulutu tegevus. Tegelikult tuleb hakata mõtlema selle peale, kuidas me riigi rahanduse korda saame. Üks kriitilisemaid momente tuleviku vaates on seal see, mis puudutab õpetajate palkade küsimust. Seda, kas me suudame ühiskondlikult ka valitsuse poole pealt kokku leppida selles, et õpetajate palgad on prioriteet ja seal on palgatõus … Tegelikult on see minu vaatest ikkagi vältimatu.

Kuidas ära hoida streiki? Meil ei ole riikliku lepitajaga läbirääkimise protsess veel alanud. Ma pigem ootaksin ära selle, et me saaksime osapooltega laua taga kokku, selleks et näha, kus me olukorras, mis meil täna on, riigieelarvelises seisus suudaksime kompromissi leida. Teine küsimus on muidugi see, et riigieelarve on praegu Riigikogu käes, riigieelarvet menetleb Riigikogu. Kindlasti selle diskussiooni osapooleks on ka Riigikogu.

Nagu ma ühe korra juba eelmisele küsimusele vastates ütlesin, ma väga sooviksin, et seal laua taga oleksid ka kohalikud omavalitsused kui õpetajate tegelikud tööandjad, sest kohalike omavalitsuste roll selles, et õpetajate palgad tõuseksid ja õpetajate palga diferentseerimise fondi kasutataks õpetajate palkade diferentseerimiseks, on päris suur. Nagu ma tõin välja statistikast, meil on tervelt 12 omavalitsust, kes – juba saldoandmike väljamakse järgi on näha – maksavad õpetajatele üle 120% Eesti keskmisest palgast. Ma rääkisin ühe sellise omavalitsusega eile ja küsisin, et kuidas te seda teete, kas te maksate ise oma eelarvest väga palju peale. Nad ütlesid, et ei maksa …

Teie aeg!

… nad kasutavad ainult riigi poolt tehtud palgaeraldisi ja riigi poolt tehtud palgaeraldistega nad suudavad maksta üle 120% Eesti riigi keskmisest.

Aitäh! Teie aeg!

Me peame ka omavalitsuse tasandil asjadele otsa vaatama.

Aitäh! Tõnis Lukas, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Tõsi on, et ma ootasin natukene konkreetsemat vastust. Ja just sellises plaanis, et kui nüüd riikliku lepitaja juurest minnakse edasi ja töörahu ei õnnestu säilitada, siis on ju ekstraolukord, eks ju. Siis kahtlemata oleks normaalne, kui te pöörduksite uuesti kolleegide poole valitsuses. Ja kui Riigikogu menetluses on riigieelarve eelnõu, siis teeksite koostööd Riigikoguga, komisjoniga, fraktsioonidega, esitaksite mingid konkreetsed materjalid, mis põhjendavad ühe‑ või teiseprotsendilist tõusu, kaasa arvatud diferentseerimisi. Te teeksite konkreetset eeltööd, et saaks need sammud tehtud ja streik ära hoitud ka Riigikogu abiga. Me võime öelda, et kindlasti opositsioonis me teeme ettepanekuid palgatõusuks, aga kahtlemata oleks siin tuge vaja, et õpetajate palku järgmisel aastal rohkem tõsta, kui see praegu plaanis on. Kindlasti peaksite te vaatama kompromissvariandina järgmiste aastate lubadusi, kui lubadusi üldse usutakse veel, aga eelarvestrateegias leppima kokku, et kui sellel aastal saab pisku, siis kuidas te jõuate eesmärgini järgmise kolme aasta jooksul. Ja see [tuleks] hästi konkreetselt kokkuleppesse kirja panna. Võib-olla see aitab streiki ära hoida. Nii et küllap neid samme on.  

Ma küsin teilt karjäärimudeli kohta. Olete öelnud, et toetate seda, et õpetajatel peaks olema konkreetne karjäärimudel. Mina leian samuti, et palgaastmed peaks olema seotud kvalifikatsiooni tõusuga ka rahalises mõttes. Milline teie meelest peaks tulevane õpetajate karjäärimudel välja nägema?

Aitäh! Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Karjäärimudeli väljatöötamisel me oleme küll väga algusjärgus ja ma ei jutustaks ennast praegu kinni sellega, et ma justkui jätaksin mulje, et meil on olemas mingid piirjooned selles, milline karjäärimudel välja näeb. Me oleme praegu õpetajate esindusorganisatsioonidega ja ka ülikoolidega selles arutelu punktis, kus meil on vaja kokku leppida põhiraamistik, millest me karjäärimudeli tegemisel lähtume. Kas see on seotud kutsestandardiga? Kas see on seotud staažiga? Kas see on seotud õpetajakutse omamise või mitteomamisega, kas õpetajal on kvalifikatsioon või ei ole kvalifikatsiooni? Kas see on näiteks määrav teatud palgaastmestiku juures? Need on praegu need kohad, mis on nagu esmase kokkuleppe alused. Minu nägemuses, ja seda me oleme ka õpetajate esindusorganisatsiooniga põgusalt arutanud, on nii, et seal peaks olema omavahel seotud õpetajate nii-öelda kutsekvalifikatsioon, õpetajate pädevusaste, et meil on nooremõpetajad ja meil on vanemõpetajad ja meil on juhtivõpetajad. Samamoodi peaks olema karjäärimudelis seotud ka vastutus, vastutus selle üle, et kui meil on tegemist juhtivõpetajatega, siis juhtivõpetajad kannavad hoolt ka selle eest, et nende tööaja sisse mahub näiteks nooremõpetajate ja alles õpetajaks õppivate õpetajate koolitamine, mentorlus ja tugi koolis. Ka see on olnud suur probleem.

Nii et need on kaks asja, mis on seotud õpetajate pädevusega ja pädevuse pideva arendamisega, mis peaks karjäärimudelis kindlasti sees olema, ja sellele vastav palgaastmestik ning teiselt poolt ka vastutus, et mis tüüpi tööd koolis tegelikult teevad eri karjääriastmetel olevad õpetajad. Aga nagu ma ütlesin, see on meil alles algusjärgus, me tuleme ilmselt jaanuaris ka Riigikogusse esialgse karjäärimudeli aruteluga, nii et praegu käib huvirühmadega töö.

Aitäh! Tõnis Lukas, kahjuks te ei saa teist täpsustavat küsimust küsida. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Me jõuame võtta veel ühe küsimuse ja ühe vastuse. Siirdume tänase üheksanda küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Me oleme näinud viimase paari päeva jooksul neid verd tarretama panevaid kaadreid, pilte, kirjeldusi Iisraelist. Millest need kõnelevad? Need kõnelevad sellest, et Iisraeli luure ei olnud piisavalt informeeritud ja Iisrael ei olnud valmis sedasorti asümmeetriliseks rünnakuks. Ma nimetan seda asümmeetriliseks rünnakuks, kuidas Hamasi terroristid tungisid Iisraeli territooriumile, kasutades selleks üsna ebatraditsioonilisi vahendeid. Praeguseks on ju teada, et Iisraeli poolelt suurem osa, isegi enamik ohvritest pärinevad just nimelt sellest asümmeetrilise rünnakuga kaasnenud terroristlikust tapatalgust.

Minu küsimus teile on järgnev. Kui mina olin siseminister, algatasin ma niinimetatud sisekaitsereservi või kriisireservi loomise. Mind huvitab praegu, kas sellega on edasi mindud, sest just nimelt seesuguste asümmeetriliste rünnakute, viienda kolonni, massirahutuste, massilise sisserände ja muu taolise vaos hoidmiseks, tõrjumiseks oli too kriisireserv mõeldud. Kuidas on praegu läinud teie juhitavate valitsuste tegevuses kriisireservi arendamine? Mis seal toimub? Ja kas on tehtud praegu kiirkorras valitsuses järeldusi sellest asümmeetrilisest rünnakust, mida me võime näha praegu Iisraelis ja mida me ei saa välistada ka Eesti puhul? Sest tihtipeale konfliktid algavadki sisekonfliktist, riikidevahelised konfliktid algavad sisekonfliktist ja alles seejärel …

Teie aeg!

… sekkuvad teised suuremad tegijad. Ühesõnaga, mis selles vallas toimub?

Kaja Kallas, palun!

Tõesti, need rünnakud on täiesti pretsedenditud oma mõõtmetelt ja ka hukkunute arvult. Väga julm on olnud see pantvangide võtmine, kõik see, mida me näeme teleekraanilt. See kõik on väga hirmutav. Kogu aeg on räägitud sellest, kuidas Iisrael on hästi valmistunud nendeks asjadeks ja et eelhoiatussüsteem toimib hästi. Ma olen teinud julgeolekuasutustele ülesandeks, homme, kui meil on Vabariigi Valitsuse julgeolekukabinet, kui on võimalik – ma ei tea, kas selleks korraks jõuab –, teha ülevaade nendest õppetundidest just selles võtmes, kuidas see kõik sai niimoodi juhtuda, et see kuidagi läks nagu radari alt läbi. Ja mis on need õppetunnid, mida me enda eelhoiatussüsteemis peaksime arvesse võtma sellega seoses, et olla paremini valmis, selleks et need asjad siin ei toimuks. See kõik on väga muret tekitav, kuidas sellised asjad saavad juhtuda. Oluline on kindlasti see, et demokraatlike riikide ühtsus ja koostöö on tähtis, et me mõistaksime, et julgeolek ei ole iseenesestmõistetav ja me peame selle jaoks vastavaid samme tegema.

Tulen teie küsimuse juurde. Me oleme investeerinud sisejulgeolekusse, valmisoleku tõstmisesse sisejulgeolekus erinevate vahenditega. Ma ei räägi ainult sellest, mis puudutab reageerimisüksusi, nende vahendeid, võimalusi, vaid ma räägin tegelikult ka küberkaitsest, luurevõimalustest. Me oleme sinna täiendavat raha pannud just sellepärast, et me oleme sellises julgeolekuolukorras. Ja loodetavasti see töötab nii, et me ei peaks ise selliseid asju üle elama. Aga jah, õppetunde me alles kogume ja loodetavasti saame juba sellel nädalal, aga igal juhul lähinädalatel selle teadmise, mida me peaksime ise muutma ja täiendama.

Aitäh, proua peaminister! Rohkemateks küsimusteks meil täna enam aega ei ole. Aitäh kõigile ministritele ja küsijatele! Tänane infotund on lõppenud ja jätkame täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungiga.