Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 4. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt, head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole.

Asume tänase päevakorra esimese punkti juurde. Täna on meil päevakorras kokku kaheksa punkti. Neist esimene on Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Enne selle arutelu algust tutvustan ma teile selle arutelu korda. Kõigepealt saab Riigikohtu esimees Villu Kõve pidada ettekande kuni 30 minutit ja juhataja võib seda aega pisut pikendada, kui on soovi. Seejärel on küsimused. Iga Riigikogu liige saab esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ja küsimuse esitamise aeg on üks minut. Seejärel avame läbirääkimised ja sõnavõttudega saavad esineda fraktsioonide esindajad. 

Ja nüüd on mul hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikohtu esimees Villu Kõve. Palun!

Tervist, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On aeg teha ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Õigemini oli see aeg küll kevadistungjärgul seaduse järgi, [aga] olude sunnil on see liikunud sügisesse. Traditsiooniliselt annan esmalt ülevaate numbritest ja kohtusüsteemi toimimisest üldiselt, [seejärel] räägin meie peamistest murekohtadest ja ka mõningatest ettepanekutest seadusandjale.  

Aga esmalt väike ülevaade, mis eelmisel aastal kohtusüsteemis toimus ja kuidas need tendentsid ka käesoleval aastal välja paistavad. Esmalt saan märkida, nii nagu ma olen ka varasemalt ikka saanud kinnitada, et kohtusüsteem toimib ja toimib jätkuvalt üldiselt korrakohaselt. Tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ja üldiselt ka kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul. Samas aga seisame silmitsi muret tekitavate tendentsidega ja jätkuvalt lahendamata probleemidega. 

Kohtuasjade arvust ja kohtumenetluse kiirusest. Esmalt numbritest. Õigusemõistmise võrdlustabelis, Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelis "Justice Scoreboard 2023" paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususes ja menetluste kiiruses jätkuvalt Euroopa Liidu riikide etteotsa. [Võrreldes teiste] Euroopa Liidu liikmesriikidega, asub Eesti esimeses kohtuastmes tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses jätkuvalt teisel kohal, Taani järel. Kokkuvõtvalt on Eesti kohtumenetluse kiirus kolmes kohtuastmes tsiviil‑ ja kaubandusasjades kuuendal ja haldusasjades neljandal kohal Euroopas. Seejuures on meie riigi rahaline panus kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 1000 elaniku kohta pigem tabeli viimases kolmandikus. Samas peame tõdema, et kohtute töökoormus on tasapisi tõusmas, jõudlus tasapisi langemas ja menetlustähtajad pikenemas. See on fakt, mida eitada ei saa. Tsiviilasjades on koormuse tõus nähtav, eriti on suurenenud võlavaidluste arv. Eelmine aasta saabus maakohtutesse lahendamiseks 35 089 tsiviilasja, mida on 2,4% rohkem kui 2021. [aastal]. Ja lisaks maksekäsuasju, väikesi võlavaidlusasju on 51 712, mida on 2021. aastaga võrreldes koguni 18,4% rohkem. Vaatamata sellele oleme üldiselt suutnud tsiviilasjades menetlustähtaegades püsida. Maakohtutes lahendati 2022. [aastal] tsiviilasju keskmiselt menetlusajaga 102 päeva, 2021. [aastal] oli [see] 101 päeva, 2020. [aastal] 95 päeva. Võrdluseks: mitteametliku statistika järgi on selle aasta esimesel poolaastal tsiviilasjade lahendamise aeg veel ühe päeva võrra kasvanud, 103 päevale. 

Samas on süüteoasjade puhul olukord selline, et [nende] arv on [küll] langenud, aga kohtute jõudlus sellest kahjuks paranenud ei ole. Eelmine aasta menetleti maakohtutes 12 389 süüteoasja, sealhulgas 3877 kriminaalasja, mida on koguni 18,6% vähem kui 2021. aastal, 5113 väärteoasja, mida on 7% vähem kui 2021. [aastal], aga vaatamata sellele oli kõige sensitiivsemas valdkonnas, kriminaalmenetluse üldmenetluses keskmine menetlusaeg eelmine aasta 245 päeva, mis on vaid päeva võrra väiksem kui 2021. [aastal] – 2020. [aastal] oli [see] 255 päeva –, kuid sellel aastal, vähemalt minuni jõudnud mitteametliku statistika järgi, on üldmenetlusasjade menetlusaeg kasvanud 304 päevale.  

Veel keerulisem on olukord halduskohtutes. Halduskohtutesse laekus eelmine aasta lahendamiseks 2770 haldusasja, mida on küll 11,2% vähem kui aastal 2021, aga menetlusajad on kahjuks pikenenud. Eelmine aasta lahendatud haldusasjade keskmine menetlusaeg oli koguni 149 päeva, 2021. [aastal] oli [see] 127 päeva, selle aasta esimesel poolel 162 päeva. Tendents on kahjuks väga negatiivne.  

Veel tõsisem on küsimus ringkonnakohtutes. Ringkonnakohtutesse laekus eelmine aasta kaebusi kokku 2792 tsiviilasjas, mida on 9,3% vähem võrreldes 2021. aastaga, haldusasju [oli] 6,3% vähem ja kriminaalasju 10,1% vähem. Samas oli eelmine aasta tsiviilasjade menetlusaeg 197 päeva, 2021. [aastal] 163 päeva. Selle aasta kohta mul tsiviilasjade keskmist [menetlusaega] ei ole, aga [näiteks] Tallinna Ringkonnakohtus on kasvanud tsiviilasja lahendamise aeg 247 päevani, mis on väga pikk [aeg]. 

Kriminaalasju lahendatakse ringkonnakohtutes kiiremini: eelmisel aastal lahendati neid 81 päevaga, 2021. [aastal] 66 päevaga. Sel aastal on neid Tallinna Ringkonnakohtus lahendatud 76 päevaga. Nii et väike paranemine on kriminaalasjades. Haldusasjade puhul oli menetlusaeg ringkonnakohtutes eelmine aasta 257 päeva, 2021. [aastal] 214 päeva. Tallinna Ringkonnakohtus on [menetlusaeg] sellel aastal tõusnud 279 päevale. Need on numbrid, mis näitavad, et olukord ei ole paranenud, vaid pigem läheb tasapisi halvemaks. Keskmiselt on maakohtutes tsiviilasju lahendavatel kohtunikel korraga käes umbes 125–135 asja, süüteoasju 20–30 ja halduskohtunikel halduskohtuasju 55–60. See on hinnang, see ei ole ametlikult mõõdetud statistika. Niimoodi on lihtsalt mulle antud kaasa arvestuslik, selline tunnetuslik näitaja. 

Halvenemine kajastub kahjuks ka Riigikohtu menetlusstatistikas, iseäranis tsiviilasjades. Statistika taha vaadata on keeruline, eks me räägime sellest siin täna veel. Aga põhjuseid on mitmeid. Ilmselt on [üks põhjus] see, et vaidlused on läinud detailsemaks, mahukamaks ja keerukamaks, aga ka seesama põlvkonnavahetus, millest ma täna põhiliselt tahan rääkida, on ilmselt siin üks osaline. 

Kohtute usaldusväärsusest ja sõltumatusest. Jällegi räägin numbritest. Üldiselt on positiivne, et usaldus kohtusüsteemi vastu, kohtusüsteemi mõõdetud usaldusväärsus on jätkuvalt kõrgel tasemel, isegi kui [see on] väikeses langustrendis. 2022 tehti institutsioonide usaldusväärsuse uuring, mille järgi usaldas Eesti kohtuid 67% vastanuist. Aasta varem oli [see] number 71%. Väikesest langusest on siiski raske mingeid suuremaid järeldusi teha. Kohtusüsteemi usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et kohtunike distsiplinaarsüütegude arv on väike ja süsteem suudab oma muredega ise toime tulla. Eelmine aasta mõisteti süüdi kaks kohtunikku asjade menetlemisega viivitamise eest. Sel aastal on mõistetud süüdi üks kohtunik õigusemõistmisest põhjendamatus keeldumises. 

Euroopa kohtute haldamise nõukodade võrgustik korraldas eelmine aasta Euroopa kohtunike seas uuringu kohtunike sõltumatuse teemal. Sellest raportist selgub, et kohtunike sõltumatuse näitajad on Eestis kõrged. Küsitlusele vastanud ligikaudu 30% Eesti kohtunikest hindas üldiselt tajutavat kohtunike sõltumatust riigis kümnepalliskaalal keskmiselt hindega 8,8, oma personaalset sõltumatust isegi mõnevõrra kõrgemalt, hindega 9,2. 

Riigikohtu tegevusest eelmisel aastal: sellest, mis on [need] sisulised asjad, millega me oleme tegelenud, ja mis vaidlustes [oleme] õigusemõistmist ühtlustanud. Riigikohtusse laekus eelmine aasta 1946 taotlust, millest menetleti 241 ehk 12%. Kokku lahendati 201 kohtuasja. Põhiseaduslikkuse järelevalves tegi Riigikohus eelmine aasta 12 lahendit. Sellel aastal on neid tehtud juba 28, neist 7 valimistega mitteseotud asjades. Menetluses on veel 9 põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Vaidlustatud õigusakti säte tunnistati eelmine aasta põhiseadusvastaseks ja kehtetuks neljas asjas.  

Pisut lahendite sisulisest poolest, et anda ülevaade seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Riigikohtu üldkogu kui Riigikohtu kõrgeim organ lahendas eelmine aasta üheainsa asja, kuid tegu oli väga olulise küsimusega, mis puudutas Eesti õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vahekorda diskrimineerimisvaidlustes ning täpsemalt küsimust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise ja Euroopa õiguse alusel Eesti õiguse kohaldamata jätmise piiritlemise kohta. Praegusel aastal on Riigikohtu üldkogu samuti lahendanud ühe asja, leides, et on põhiseadusvastane takistada kinnipeetavate ligipääsu väljaandele Ametlikud Teadaanded ja Riigikohtu veebilehele. 

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tegemistest. Eelmine aasta leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muu hulgas, et riigi õigusabi alarahastamine võib seada ohtu põhiõiguste kaitse. Analüüsiti Vabariigi Valitsuse kehtestatud niinimetatud koroonapassi nõudeid, analüüsiti ka kohalike omavalitsuste kohustusi ja õigusi kinnisasjadele sundvalduse seadmisel ja muu hulgas looduse kaitsel. Käesoleval aastal on leitud, et kohalikud omavalitsused peaksid tagama lastele lasteaiakohad. Samuti on lahendites käsitletud näiteks kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlust. Viimaste valimiste kohta esitati Riigikohtule 18 kaebust, millest enamik puudutas elektroonilist hääletamist. Riigikohus leidis, et elektroonilise hääletamise reeglid peaksid olema täpsemalt kirjas seaduses või vähemasti muus õigusaktis.  

Halduskolleegium tegi eelmine aasta olulisi lahendeid, muu hulgas ehitusõiguse, looduskaitse, kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadi elukoha nõuete, ühistranspordi korraldamise lepingute ja Konkurentsiameti järelevalve kohta, samuti käsitles äriühingu vastutust töötajate põhjustatud maksuvõla eest. Kõik viited lahenditele on antud kirjalikus tekstis.  

Tsiviilkolleegium käsitles oma 2022. aasta lahendites muu hulgas allikakaitset kohtumenetluses, juurdepääsutee talumise tasu, spordivõistluste tulemuste vaidlustamist ja solvava postituse autori kindlakstegemist eeltõendamismenetluses.  

Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas eelmisel aastal ka mitu avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olnud kriminaalasja, mis puudutasid kuritegelikku ühendust, liiklusõnnetuse põhjustamist, aga ka mitmeid perevägivalla ja lapse seksuaalse ärakasutamise asju. Samuti selgitas kriminaalkolleegium põhiõiguste aspektist kahtlustatava kinnipidamist, süüdistatava vahistamist, kahtlustatava ja tema lähedase keeldumist kuriteo tõendamisele kaasaaitamisest, patsiendisaladuse ulatust kriminaalmenetluses ja vastutust psühhotroopsete ainete käsitlemise eest. Käesoleval aastal on kriminaalkolleegium juba teinud lahendeid ajakirjanike trahvimise kohta kriminaalasja kohtueelse uurimise andmete avalikustamise eest, diplomaadi vastutuse kohta väärteo toimepanemise eest ning toimingupiirangute rikkumise ja elektriliikurite juhtimise õiguse kohta. 

Väline vaade: Euroopa Inimõiguste Kohus ja Eesti ning Euroopa Kohus ja Eesti. Eelmine aasta jõudis Euroopa Inimõiguste Kohtusse erinevatele koosseisudele lahendamiseks kokku 141 Eesti vastu esitatud kaebust. Kuues Eesti vastu esitatud asjas tegi inimõiguste kohus avalikud lahendid, neist neli on sisulised otsused, ühe kaebuse tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus vastuvõetamatuks ja ühe kustutas kohtuasjade [nimistust] pooltevahelise kokkuleppe sõlmimise tulemusena. Eelmisel aastal lõpetas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kahe Eesti kohta tehtud otsuse täitmise järelevalve.  

Rikkumisi leidis Euroopa Inimõiguste Kohus Eestis ainult kahes asjas eelmisel aastal. Kohtuasjas Kalda versus Eesti tuvastati inimõiguste konventsiooni artikli 8 "Õigus era‑ [ja perekonna]elu austamisele" rikkumine, kuna vangla keeldumine korraldada lühiajalisi kohtumisi klaasist vaheseinata ei olnud piisavalt põhjendatud. Kohtuasjas Vool ja Toomik versus Eesti [tuvastati] inimõiguste konventsiooni artikli 8 ja artikli 14 "Diskrimineerimise keelamine" rikkumine, kuna kaebajate pikaajaliste kohtumiste keeld ei olnud piisavalt põhjendatud.  

Selle aasta alguse seisuga oli inimõiguste kohtus pooleli 13 Eestile vastamiseks saadetud asja arutamine. Euroopa Kohus tegi eelmine aasta Eesti kohtute esitatud eelotsusetaotluste kohta kokku neli lahendit. Eesti kohtud esitasid kolm uut taotlust. Menetlus on pooleli neljas asjas, mis puudutavad riigiabi, keskkonnateabe andmist, põllumajandustoetuste tagasinõudmist ja investeerimisprojekte.  

See oli ülevaade kohtust, nii meie oma kohtuastmetest kui ka [sellest], mis Eesti asjadega toimub inimõiguste kohtus ja Euroopa Kohtus.  

Nüüd põhilise mure juurde: kohtunike põlvkonnavahetus. Eesti kohtusüsteemis on põlvkonnavahetus hoogne ja see on käimas. Lähema viie aasta jooksul võib pensionile jääda lausa 65 kohtunikku. Selle aasta 5. oktoobri seisuga on juba pensioneerunud kaheksa kohtunikku ning veel 22 kohtunikku on avaldanud soovi jääda pensionile 2023 ja 2024. Eelmine aasta kuulutas Justiitsministeerium välja viis konkurssi esimese ja teise astme kohtu kohtunike leidmiseks, kuid 20‑le maakohtu kohtunikukohale konkureeris kokku vaid 27 inimest. Seejuures on kõige keerulisem olukord tsiviilvaldkonnas, kus 13 kohtunikukohale kandideeris erinevatel konkurssidel kokku vaid 16 inimest. Ehk reaalne kandideerimiskoefitsient on 1,23 ühele kohale. Seega mingist suurest huvist kohtunikuameti vastu on raske rääkida. Kokku jäeti Riigikohtu otsusel maakohtutes täitmata koguni kolm tsiviilvaldkonna kohtunikukohta. Vaatame numbreid: kui täitmist vajavate kohtunikukohtade arv on järjepidevalt suurenenud – kui 2017 oli neid 10, siis eelmine aasta 24 –, siis kohtunikueksamile soovijate arv on samal ajal pidevalt vähenenud. 2017 soovis kohtunikueksamit teha 58 inimest, eelmine aasta kõigest 22.  

Nii me olemegi jõudnud olukorda, kus meie esmaseks mureks ei ole enam puudus mitte materiaalsest ressursist niiväga, vaid inimestest, ja seda mitte ainult kohtunikkonnas, vaid ka prokuratuuris ja advokatuuris. Meil lihtsalt ei jätku enam piisava kvalifikatsiooni ja sobivate isikuomadustega kandidaate, täitmaks põlvkonnavahetusest tingitud auku. Lisaks kohtunikele ei suuda me enam leida ka kohtujuriste, kelle konkursid kukuvad järjekindlalt läbi, leidmata kandidaate. Seda vaatamata asjaolule, et igal aastal lõpetab ülikoolis õigusteadlase diplomiga sadu noori ja kohtuniku ega kohtujuristi palk ei ole justkui iseenesest halb ja sobivate kandidaatide otsimiseks tehakse ka tööd. Ei ole nii, et me ootame, et keegi tuleks. Praegu on meie põletavaim valikukoht sisuliselt see, kas täita vabad kohad inimestega, kes parasjagu on kättesaadavad ja minimaalse tasemega lati ületavad, või öelda, et kohtuniku eluaegsesse ametisse saame nimetada siiski vaid igas mõttes kõrge tasemega juriste, ja kuni neid saadaval ei ole, tuleb kohad jätta täitmata ja oodata, kuni neid inimesi tuleb juurde. Kohtunikkond on pigem toetanud teist alternatiivi. Arusaadavalt on selle hinnaks aga teiste kohtunike koormuse suurenemine ja menetlustähtaegade edasine pikenemine. Samas ei saa me lõpmata võtta ka inimesi advokatuurist ja eriti prokuratuurist, kust oleme [viimasel ajal] saanud enamiku süüteovaldkonna kohtunikest. On selge, et kohtusüsteem ja õigusriik vajavad toimimiseks ka kvaliteetselt mehitatud prokuratuuri ja advokatuuri.  

Kuna parimad noored värvatakse juba ülikooli esimestel kursustel erasektorisse, on avalik sektor olnud siin oma personalipoliitikaga sabassörkija. Praeguses olukorras peaks riik oma avaliku teenistuse loogika ja usu avalikesse konkurssidesse ja diplomeeritud kandidaatidesse üle vaatama. Sel hetkel, kui meie kuulutame välja konkursi, on paremad kandidaadid juba ammu läinud, ütleme niimoodi lühidalt võttes. Noorte töötamine ülikooli ajal on muutunud kahjuks normiks, mitte et seda tuleks heaks kiita, aga see on fakt. Kuigi tudengeid justkui jätkub, ei vali nad enam lõpuks suures osas klassikalisi juuraerialasid, vaid leiavad töö hoopis mujal sektorites. 

On ka uuritud, mida kandidaadid ja [teised] inimesed siis mõtlevad, mis on need ootused ja hirmud. Ajad on muutunud, näitab see, ja muutuvad veelgi. Kohtunikuamet on noorte silmis kohati kivinenud ja vanamoodne eriala, mis ei suuda enam konkureerida võrdväärselt paljude uute, ahvatlevate, säravate ametitega. Ainuüksi palgaga enam inimesi ei meelita. Ameti eluaegsus võib aga mõjuda teinekord sootuks peletavana. Uute inimeste värbamisel peame arvestama põlvkondadevaheliste erisuste ja [erinevate] arusaamadega tööst ja elust üldse. Peame arvestama noorte ees seisva avara valikuga. On avaldatud arvamust, et 20 aasta pärast töötab 65% meie lastest ametites, mida praegu veel üldse olemaski ei ole. Uus põlvkond soovib väidetavalt pühendada vähem aega tööle, eriti ülekoormusega tööle, ning mitte teha ületunde, hinnates varasemast enam pehmeid väärtusi. Soovitakse töötada paindlikult, kaugtööl, osakoormusega, selgete ülemuse-alluva suheteta ühtses tööperes, võtta piisavalt aega perele, õpingutele ja hobidele. Olulisem kui varem on uuele põlvkonnale võrdne kohtlemine ja tunnustamine töö eest ning pidevad karjääri‑ ja hariduse omandamise võimalused. Peame sellega arvestama ja mitte kasutama nende suhtes seniseid töönarkomaanide standardeid. Vastasel juhul ei ole meil lõpuks enam üldse kedagi süsteemi võtta. 

Käesoleval aastal tehti kohtunikuameti kuvandi uurimus potentsiaalsete kohtunike, tulevaste kohtunike seas, kes võiksid huvituda ametist. Kohtunikuamet on õigusvaldkonna magistriüliõpilaste seas alles kolmas valik advokaadi ja avaliku teenistuse juristi järel. Mujal töötavad juristid, kes on praegu ametis, tõid põhjusena, miks nad ei soovi töötada kohtuniku või kohtuametnikuna, väga palju välja töökorralduse jäikust – seda, et ei saa piisavalt valida töökoormust, ‑aega ja ‑kohta ega kitsamalt spetsialiseeruda –, aga ka puuduvaid või ebaselgeid edasisi karjäärivõimalusi. Advokaatide ja prokuröride seas on oluliseks argumendiks kohtunikuameti valimise vastu ametiga kaasnevad piirangud. Juriste paneks kohtunikuna töötamise kasuks otsustama mõistlikum töökoormus, selle reguleerimise võimalus, ametiga kaasnevad hüved, nagu suurem töötasu, tasu vastavus töökoormusele, sotsiaalsed tagatised, peamiselt pension, aga ka pikem puhkus ja paindlikud töötingimused, vähemalt osaline kaugtöövõimalus, tööaja ja ‑koha valiku võimalus, osakoormusega töötamise laiem võimaldamine. Magistriüliõpilased peavad kohtunikuameti populaarsuse suurendamise oluliseks lisaks kaasaegseid sotsiaalseid tagatisi, nagu, mis seal salata, sporditoetused, varem pensionile siirdumise võimalus, ravikindlustus, tervisepäevad, [oluliseks peetakse, et oleks] vähem ametiga seonduvaid piiranguid, [näiteks] lisatasu teenimise puhul, [oluline on] kaasaegne töökeskkond, aga ka teadmiste ja kogemuste omandamise võimalus.  

Üleüldisest tasemest. Minu südamemure on õigusharidus. Ülikoolide lõpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusmaastiku üha suurenevatele ootustele. Sellest on palju räägitud, ei hakka seda kordama. Ütlen vaid seda, et viimasel viiel aastal on kohtunikueksamit teinud 126 inimest ja esimesel korral tegi selle positiivselt vaid 31, teisel korral 9. Keskmiselt õnnestub alles iga neljas eksami sooritamise katse. Ka see räägib millestki, ma arvan.  

Mida teha? Riik saaks muuta kohtunikuametit atraktiivsemaks sotsiaalsete garantiide täiendamisega. Väikese žestina võiks alustada kaotatud töövõimehüvitise taastamisest kui sisuliselt riigipoolsest kindlustusest ametiriskide vastu. Praegu langeb end riigi heaks vigaseks töötanud kohtunik süsteemist väljudes sisuliselt vaesusse, mistõttu oleme neid mõistvate kolleegide toel ja teiste [poolt] töö ärategemise najal hoidnud süsteemis edasi, hoidnud inimesi, kes füüsilise või vaimse seisundi tõttu tegelikult ei peaks kohtunikuna töötama. Nad tuleks tervise tõttu ametist vabastada, nagu näeb ette alusena ka kohtute seadus, paraku korda vabastamiseks seaduses ei ole ja see on tekitanud vaidlusi. Vastavad muudatusettepanekud on jõudnud kord ka siia Riigikogu saali, eelmise Riigikogu kätte, kuid kahjuks erinevate, ma ei oska öelda, mille tulemusel kukkusid need jällegi menetlusest välja ja seaduseks ei saanud. Loodan uuelt Riigikogult siis vähemasti selles osas abi.  

Kohtunike palgale ei saa alustava kohtuniku vaatest täna mitte midagi oluliselt ette heita, seda peab tunnistama iseenesest. Samas me näeme, et see põhimõte – kõigile sama astme kohtunikele ühesugune palk –, mille järgi me oleme siin elanud, ei ole mingist faasist alates enam motiveeriv, kuna palk ei sõltu ei tööpanusest, kvalifikatsioonist ega töötatud ajast. Palgakorraldus võiks koosneda sellest fikseeritud põhitulust, aga peaks olema ka mingi nii-öelda motivatsioonifond, et motiveerida inimesi rohkem panustama, ennast koolitama, omandama teaduskraade, spetsialiseeritud teadmisi. Samm õiges suunas on olnud roteerumise lihtsustamine kohtunike ja kohtuametnike vahel, parandades neid tagasitulemise garantiisid, mida seadusandja on teinud. Võib-olla tuleks kaaluda kohtunike tegevuspiirangute lõdvendamist, võimaldades osaleda ka võib-olla investeerimisega seoses äriühingute tegevuse korraldamises, iseäranis osakoormusega tegutsemisel. [Seda] loomulikult tingimusel, et sellega ei häiritaks kohtunikutööd. Riigi täiendavad pensionifondi maksed tööandjapensionina muudaks ka kohtunikuameti just teise karjäärina atraktiivsemaks kogenud advokaatidele ja prokuröridele, kes võiksid enne pensioneerumist veel 10–15 aastat kohtusüsteemi panustada ja saada selle eest väärika pensionilisa. Kui me midagi ei muuda, siis me ei leia lihtsalt enam kvaliteetseid inimesi.  

Loomulikult mõjub selle mure taustal kohtunikele frustreerivalt riigi plaan kärpida seda ainsat kohtunike, kohtujuristide ning kohtunikuabide sissetulekute langemise vastu antud seadusjärgset garantiid, KRAPS‑i indeksit. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muudatus ju puudutakski tegelikult mitte niivõrd kedagi muud kui just justiitsvaldkonna töötajaid: kohtunikke, kohtuametnikke, prokuröre. Arvutuste kohaselt tähendaks see aastaks 2027 palga reaalse väärtuse langemist 15% võrra. Selle eelnõu seaduseks saamine annaks vältimatult tagasilöögi niigi pingelistel kohtunikukonkurssidel. Välistada ei saa, et palgatingimuste halvenemisel lahkub töölt ka osa [selleks tööks] vajalike teadmiste ja ametioskustega kohtunikke ja kohtujuriste. On erinevaid seisukohti. Mina arvan, et pingelises eelarveseisus tuleks pigem jätta neid kohtunikukohti täitmata ja püüda siis hakkama saada väiksema ressursiga ja leppida võimaliku menetlustähtaegade venimisega, kui sisuliselt minna palga kärpimise teed. Lisaks on see loomulikult järjekordne nukker näide sellest, kuidas riik suhtub enda antud lubaduste pidamisse, mis meie hinnangul omakorda õõnestab riigi usaldusväärsust.  

Lisaks on meie kohtusüsteem liiga jäik, seda nii süsteemi sisenemise kui ka [süsteemist] väljumise kriteeriumide aspektist. Suurem paindlikkus võimaldaks süsteemiga siduda rohkem inimesi. Võiksime kaaluda, kas muuta kohtuniku senine kolmeaastane sisseelamisaeg tõeliseks prooviajaks. See tähendab, et kohtunik nimetatakski sisuliselt ametisse esmalt tähtajaliselt, kolmeks aastaks. Tähtaja möödudes hinnatakse tema lahendeid ja tegevust põhjalikult ja igakülgselt ja alles siis, kui tundub, et kõik on hästi, nimetatakse ta ametisse eluaegselt. Nii saaks maandatud hirmud, kas nimetada küsimusi ja kahtlusi tekitavad kandidaadid kohe eluajaks ametisse, anda neile võimaluse end tõestada, [samas] ei peaks neid enne ka liiga põhjalikult kontrollima. Kandidaadid saaksid aga väärika võimaluse kohtunikuametit tähtajaliselt proovida, kas või osakoormusega, ilma et sellega kaasneks sobimatuse korral dramaatilist ametist vabastamist. Selline süsteem on teadaolevalt ka mitmetes välisriikides. Riigisaladusele [juurdepääsu] loa saamiseks vajalik julgeolekukontroll kõigile kohtunikukandidaatidele, nii nagu meil see on, on Euroopas teadaolevalt pretsedenditu. Seda luba enamik kohtunikke oma töös ei vaja. Minul isiklikult pole seda kohtunikuametis 20‑aastase praktika jooksul praktiliselt kordagi vaja olnud, vist, kui ma õieti mäletan. See võib peletada ka kandideerimast, eelkõige advokaate, kelle kliendisuhe võetakse [enne] riigisaladusele [juurdepääsu] loa [andmist] jälgimise alla.  

Oleme põhjendamatult jäigad ka osakoormusega töötamise lubamisel, tolereerides seda praegu vaid lapsehoolduspuhkusega seonduvalt. Olukorras, kus häid inimesi napib, võiksime lasta teha rohkem osakoormusega tööd ja saaksime samuti ehk häid spetsialiste näiteks ülikoolipersonali seast või teistest riigiametitest. Samuti saaksid noored proovida tööd alguses osakoormusega, mis ehk ka huviliste ringi laiendaks. See oleks ka võimalus hoida süsteemis kogenud kolleege, kes on väsinud täiskohaga rühmamisest, kuid kes pensionile siirdudes tahaksid ja ka suudaksid ehk osakoormusega edasi panustada. Kohtuniku pensioneerumine ei pea tingimata tähendama olulist lisatööd tema kolleegidele ning seadust võiks muuta ka selliselt, et pensionile siirduv kohtunik lahendab lõpuni ära kõik lahkumise päevaks tema lauale jõudnud asjad, mitte et juba aasta varem paneme asjade jagamise kinni ja inimene töötab pikemat aega ning teised [peavad] tema [tõttu] rohkem tööd [tegema]. Lisaks võiksime pensioneerunud kohtunikest ja miks mitte ka muudest riigiametnikest või ka advokaatidest ja prokuröridest luua asendus‑ või varukohtunike korpuse, kellel oleks kohtuniku kvalifikatsioon ja valmisolek keerulisel ajal vajadusel tulla appi asju lahendama. Seda kõike praegu seadus ei võimalda. 

Olen ka seda meelt, et ametist peaks saama kohtuniku vabastada lisaks muule ka ebakompetentsuse tõttu. Täna sellist alust ei ole, muuseas. [Ametist vabastamise põhjus võib olla], et süsteemi on filtritele vaatamata sattunud inimesed, kes algusest peale ei ole tegelikult suutnud nõuetekohasel tasemel õigust mõista, või inimesed, kes ei ole nõus või valmis end koolitama tempokalt muutuvas õigusmaailmas. Tagasiside saamine oma tööle ja võimalus seda hinnata on enamiku maailma kohtusüsteemide loomulik osa ning ka meie ei peaks seda pelgama. Loomulikult on vajalik, et hindamine oleks objektiivne ja erapooletu, ei läheks vastuollu eluaegsuse garantiiga ega saaks muutuda kellegi tagakiusamiseks ebasobivate lahendite eest. 

Töökorraldusest kohtus. Minu arvates vajab kohtusüsteem jätkusuutlikkuse tagamiseks põhimõttelist ümberkorraldamist. Esmalt tuleks leida võimalused maksimaalselt ja ühtlaselt ära kasutada kogu meie käsutuses olev inimressurss. Teiseks tuleb nendes töölõikudes, mida saab automatiseerida ja [kus saab] rakendada tehisintellekti, hakata sujuvalt seda rakendama. Kolmandaks tuleks kogu kohtute juhtimine ja töökorraldus muuta paindlikumaks ja meeskonnakesksemaks. Ma arvan, et aeg on küps ühendada ühes kohtuastmes kohtud. Meil võiks olla üks maakohus, üks halduskohus ja üks ringkonnakohus asutusena. Selle väärtus oleks kohtuasjade ühtne jagunemine kogu riigis. Minimaalselt tuleks asjade jagamisel üle minna üleriigilisele jagamisele ka selleta. Nii saaksime koormust hajutada, kogu inimressursi kasutusele võtta ja tagada ka nii-öelda ääremaadel huvitavate ja väljakutset pakkuvate kohtuasjade lahendamise. Samuti saaksime vabastada kohtunikud seotusest kohtumajadega, mis jääksid küll töökohtadeks, kus vajadusel tehakse tööd ja peetakse istungeid. Menetlusosalised ja kohtunikud kohtuksid kohtumajas, mis on logistiliselt parasjagu sobivam. Ehk muuta süsteem paindlikumaks.  

Muudatusega kaasneks paratamatult vajadus suurendada kohtujuhi võimu ja struktureerida juhtimist sisulises plaanis ning seda kohtute [üld]kogude seniste ülesannete arvel. Ressursi otstarbekamaks kasutamiseks võiksime loobuda maakohtu ja halduskohtu pädevuse rangest piiritlemisest ja võimaldada halduskohtunikel lahendada nende oma koormuse languse puhul ka mõningaid vaidlusi maakohtu pädevuses olevates asjades, näiteks tsiviilkohtumenetluses naabrivaidlusi, kinnisesse asutusse paigutamist, eestkoste‑ ja hooldusasju või ka näiteks teatud väärteoasju. Nii saaksime nimetada ametisse rohkem ka halduskohtunikke, kelle kandidaate tundub olevat rohkem, neid saaksime külvata süsteemi. 

Me oleme Eestis maha jäänud või maha jäämas tööprotsesside automatiseerimises ja tehisintellekti kohtumenetluses rakendamises. On viimane aeg panna kokku ajutrust, kes kastist välja mõeldes pakuks välja võimalikud automatiseerimist võimaldavad töölõigud kohtumenetluses, samuti kohad, kus võiksime hakata tehisintellekti rakendama. Seejärel tuleks see projekt ka töösse anda, vastasel juhul jääme teistest riikidest juba varsti kaugele maha. Kohtuniku rolliks peaks jääma tehisintellekti pakutu ülekontrollimine, eelkõige aga asjaolude lõpptuvastamine esitatu põhjal, õiguse edasiarendamine, ebaõigluse kohandamine väärtuspõhiselt ja kaalutlusotsustuste tegemine, samuti tehisintellekti puuduste tuvastamine ja kaasaaitamine selle edasiarendamisele. Sisuliselt võiks arvuti võtta üle enamiku praegusest sekretäri ja kohtujuristi tööst. Seega vajame edaspidi oluliselt vähem, kuid senisest märksa kõrgema kvalifikatsiooniga ja seega kallimat tööjõudu. Selle projekti realiseerimine vajaks aga Eesti riigis tsentraalset otsustust ja rahalist fokuseeritud panustamist kogu haldus‑ ja kohtumenetluse jaoks, millele saaks rajada valdkonnaspetsiifilised lahendused.  

Lisaks võiksime läbi mõelda, kas keerulisemad kohtuasjad võiksid alata ka näiteks teisest kohtuastmest, lühendada menetlusaega, vähendades kohtuastmeid. Ringkonnakohtunike taimelavana võiks lihtsustada esimese astme kohtute kohtunike osalust ringkonnakohtu koosseisus kaasaistuva kohtunikuna pikema ja stabiilsema programmi alusel. Lihtsustada tuleks kohtunike stažeerimist Riigikohtus. 

Kas ma võin viis minutit juurde paluda aega? 

Viis minutit lisaaega, palun!

Ja muudest murekohtadest väga lühidalt. Ma olen need paberi peale kirja pannud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ja valimised. Ma olen siin varem ka rääkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus vajaks tervikuna ülevaatamist, see lihtsalt on ajale jalgu jäänud nende pikkade aastate vältel. Ja on ka mitmed valikukohad, mida asjatundjad on [esile toonud]: üldiselt, kuidas üldse korraldada Riigikohtus asjade [läbi]vaatamist, võimalike väliskohtunike kaasamine, Riigi[kogu] opositsiooni võimalus põhiseaduskaebust [esitada], individuaalkaebuse laiendamine ja valimiskaebuste lahendamise kord. Justiitsministeerium on küll töögrupi kokku pannud aasta tagasi, aga kahjuks ei ole see töö siiamaani kuidagi käivitunud. 

Viimased valimised tõid esile olemasoleva valimiskaebuste lahendamise mehhanismi nõrgad kohad, millele olen ka mitu korda varem Riigikogus juba tähelepanu pööranud. Lühike menetlustähtaeg ei ole veenvalt põhjendatud otsuste tegemiseks piisav, teinekord tuleb lahendada keeruline, suure mõjuga küsimus ja uurida tõendeid. See ei tohi jääda pinnapealseks. Ajalise surve vältimiseks ei peaks minu arvates valimistulemuste väljakuulutamine olema vältimatult seotud kaebuste lahendamisega, nagu seaduses on praegu sätestatud, iseäranis kohalike omavalitsuste puhul. Kohtul võiks olla esialgse õiguskaitse korras erandlikult võimalus valimistulemuste väljakuulutamist ja Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete registreerimist küll edasi lükata, aga vaid selliste kaebuste lahendamisel, mille rahuldamine võiks mõjutada valimistulemusi. Ka see võtaks maha meilt selle ajalise surve. Nagunii on tänases süsteemis kaebusi, mis ilmuvad valimiste vahel ja tegelikult võiksid ka valimistulemusi mõjutada. 

Paluksin siiski Riigikogul teha ka mõningaid muudatusi enne selle suurema revisjoni tegemist. Esmajoones on kaebuste lahendamise tähtaeg tegelikult ikkagi põhjendamatu ja meie jaoks ebareaalne. See võiks olla üldine mõistliku ajaga lahendamise nõue, seda nii valimiskaebuste kui ka muude asjade lahendamisel. Me tõesti ei venita ühegi asjaga tahtlikult, aga iga asi nõuab korralikku ja sisulist menetlust. Prognoosimatu töökoormuse kõikumine, inimressursi nappus, nii et need asjad kipuvad vahel kuhjuma. Samas ei saa me tihti tähtaega järgida ka põhjusel, et menetlusosalised soovivad ise pikemalt aega vastata. Sealhulgas esitab tihti selle taotluse menetlusosaline Riigikogu, kes samas on meile kehtestanud tähtaja, mida meie peame läbivaatamisel järgima. 

Kordan ka Riigikogule ohtralt esitatud palvet vaadata üle elektrooniliste valimiste regulatsioon, et me järgmiste valimiste ajal ei oleks uuesti närvilises, umbusaldavas keskkonnas ja uppumas tehnilisi detaile puudutavatesse vaidlustesse. On oluline, et kõik olulised reeglid oleksid läbinud parlamentaarse debati. 

Varasem mure, millest olen ikka rääkinud, on see, et Riigikohtu või ka teiste põhiseaduslike institutsioonide riigieelarvest rahastamise skeem peaks olema selge ega tohiks sõltuda täitevvõimu suvast. Oleks vaja luua mehhanism, mis annaks reaalse otsustamise eelarve üle Riigikogule. Vastava eelnõu kava on põhiseaduslikud institutsioonid ka ette valmistanud ja hea meel on tõdeda, et seda on esialgselt Riigikogus ka arutatud. Loodame, et sellega jõutakse edasi. Lisaks ootavad Riigikohtu nõunikud, keda seni ei ole seaduse järgi kohtujuristidega võrdselt koheldud, samasugust palgasüsteemi, [nagu on kohtujuristidel]. 

Ajapuudusel ei hakka ma siin uuesti rääkima kriminaalasjade üldmenetlusest. Olen sellest rääkinud Riigikogus juba kolm korda. Olen rääkinud, et võiks seadusega seda kuidagi vormida. Riigikogu eelmise [koosseisu] lõpus mingid väiksed muudatused lõpuks tehti, natukene mindi õiges suunas. Loodan, et on julgust ja tahtmist edasi tegeleda nende võtmeküsimustega, mis tõstaksid natukene kohtuniku aktiivsust ja kaotaksid vähemalt kahe toimiku süsteemi. Küll aga ma kordan ka eelmisel aastal tehtud ettepanekut, mis oleks minu meelest riigile väga oluline: teha suuremate kriminaalasjade menetluste kohta, näiteks sellesama pidevalt õhus rippuva Tallinna Sadama kriminaalasja menetluse kohta, sõltumatu majanduslik analüüs, hinnates nendele panustatud avaliku ja eraressursi kogukulu ja selle kasutamise mõistlikkust. Võib-olla siis hakkaks keegi midagi vaatama, sest ma arvan, et need numbrid jahmatavad meid, mis sealt võivad vastu vaadata.

Ootame uuelt Riigikogult edasiminekut ka kohtumenetluse avalikkuse eelnõuga, mida ei ole seni suudetud seaduseks vormida. Selget parlamentaarset ja õiguspoliitilist otsust vajavad ka jõustumata kohtulahendite avalikustamine, lahendite anonüümimise ulatus ja kolmandate isikute õigus tutvuda digitoimikuga. 

Ootame rahvakohtunikega seonduva lahendamist. Rahvakohtunikud peaksid osalema mitmeaastaste kriminaalmenetluste istungitel, aga paraku ei ole võimalik enamikul tegusatel tööealistel inimestel seda endale lubada. Ei saa vältida ka rahvakohtunike väljalangemise riske ja sisuliselt puudub nende tegevuse üle järelevalve. Raske südamega, aga pean tegema ettepaneku rahvakohtunikud kaotada praeguses olukorras, sest mingeid toimivaid alternatiive kuskilt ei paista, et leida need meie süsteemi. Küll aga võiks selle asemel kaaluda keerulistes kriminaalasjades kollektiivset kohtukoosseisu maakohtus, mida praegu seadus ei võimalda, erinevalt halduskohtust.

Panen ka Riigi[kogule] südamele mõtiskleda selle üle, kuidas te siin kohtuväliseid menetlusi loote. Kohtuvälise menetluse mudeliks ei peaks olema sovetiaegne libakohtusüsteemist pärit töövaidluskomisjoni menetlusmudel, mida ei ole sellisel kujul minule teadaolevalt enamikus Euroopa riikides, ainult Ida-Euroopas meie oma saatusekaaslastel on see olemas. Euroopalik arusaam kohtuvälisest asjade lahendamisest on lepitusmenetlus, vahendusmenetlus ja vahekohtumenetlus, mida tuleks ka edendada ja toetada. 

Head Riigikogu liikmed! Loodan, et need probleemid kõnetavad teid ja olete valmis koostöös kohtuvõimu ja täitevvõimuga panustama kohtusüsteemi jätkusuutlikkusse nii seadusemuudatuste kui ka eelarveliste otsustega. Soovin teile jaksu ja jõudu ja tasakaalukust parlamentaarses töös. Aitäh!

Suur tänu väga põhjaliku ettekande eest! Lugupeetud Riigikohtu esimees, teile on ka ohtralt küsimusi. Kõigepealt Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Tahtsin küsida, kas ettepanek tulevikus kohtunikke ebapädevuse tõttu nii-öelda vallandada liiga hoogne ei olnud, sest praegu seadus ju võimaldab seda teha, ja arvestades seda, et kohtunike nii-öelda mitmekordsed filtrid – kutseeksam ja taustakontroll – on ju täna piisavalt tugevad. Kas sellega ei tekita segadust juurde ja [kas see] pigem ei mõjuta kohtu kvaliteeti tulevikus negatiivses suunas?

Eks see ongi väga vaieldav küsimus, aga täna ei ole alust alustada distsiplinaarmenetlust, ei ole [alust] inimest ametist vabastada seetõttu, et ta on õiguses ebapädev. Sellist alust ei ole seaduses. Küsimus, kas see peab olema või ei pea, ongi diskussiooni koht. Kohtunike ühing ja kindlasti paljud mu kolleegid on selle ettepaneku vastu. Selles ei ole üldse mingit kahtlustki, nad näevad seda kui ohtu. Loomulikult, ka mina mõtlen seda ikkagi väga kitsastes piirides.

Küsimus on selles, et õigus muutub väga palju. Kui inimene näiteks järjekindlalt keeldub ennast koolitamast mingis valdkonnas ja tema otsused tühistatakse järjest ära kõrgemas kohtuastmes, siis kuskil tekib pilt ette, et selle inimesega tuleb midagi ette võtta. Aga tema ütleb, et ta on sõltumatu, eluaegne ja teie, keegi ei tee mulle midagi. Mõeldud oli heaga, [kuid] seda võib, jah, ka väga kurjalt mõelda, ma mõistan. Seetõttu peab väga tõsiselt mõtisklema, kui selle mõttega edasi minna, aga see oli praegu [öeldud] üldise mõttena välja.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ühes oma varasemas ettekandes siin saalis te tõite ühe näite tehisintellekti kasutamise kohta kohtu tööprotsesside kergendamiseks. See oli siis kiiruse mõõtmise automaadi kohta tee ääres, mis määrab kohe karistuse ka. Täna te ütlete, et tuleks kiiremas korras leida lahendus kohtu tööprotsesside suuremaks automatiseerimiseks ja tehisintellekti kasutusele võtmiseks. Mis seda praegu takistab? Kui suur see rahasumma võiks olla? Kas on mõni riik, kes on eeskujuks? Ja kui lubate ühe väikese lisaküsimuse: kas te oma kõne lõpus tegite viite võimalikule vandekohtusüsteemi arendamisele Eestis?

Ma hakkan lõpust pihta: ei, ma ei teinud viidet vandekohtusüsteemile. Ma arvan, et see süsteem käiks meie riigile ka rahaliselt üle jõu. Teine küsimus on ikkagi see, et Ameerika Ühendriikide vandekohtusüsteemis on vandekohtunikud sundkorras kohustatud tulema kodanikuna õigust mõistma põhimõtteliselt igal ajal, nende valimine, nende tausta [kontrollimine] ja kõik see käib väga keerulise korra [järgi]. [Sealsetel] advokaatidel on terve taktika ja kõik mõtlevad, kuidas [vandekohtunikke] mõjutada otsuste tegemisel. Ma arvan, et see ei ole meile. Meile see süsteem pigem ei olegi jõukohane, mulle tundub. Aga rahvakohtunikud sellisel kujul, nagu meil täna on – me lihtsalt ei leia neid. Selles ongi see häda. Ja kui nad kukuvad menetlusest välja, siis ei ole ka midagi teha. Sellist alternatiivi, mis rahvakohtunikke asendaks, ei ole veel leitud. 

Kui niimoodi mõelda, siis on kohtuasju, kus rahvakohtunikest võiks olla kasu selles mõttes, et nad toetaksid kohtunikku mingi eriteadmisega, näiteks. Mingi kriminaalasja, majanduskuriteo, maksukuriteo puhul võiks olla kasu maksukonsultandist või spetsialistist, raamatupidajast, kes tunneb asja, lastega seotud asjade puhul võib-olla sellele [valdkonnale] spetsialiseerunud inimesest. Aga praegu seda ei ole, on lihtsalt rahvakohtunikud. Aga meil ei ole neid, me ei leia neid. Tööealine inimene ei saa kolmeks aastaks ennast lihtsalt elust välja lõigata.

Aga tehisintellektist. Ega see kiiruse mõõtmine ei ole tegelikult tehisintellekt, see on automaatne lihtsalt, seal ei ole mingit intellektuaalset tegevust. Mina kujutan ette, et see, mida saaks teha, see, millist tehnilist abi võiks kohtusüsteem vajada, on ikkagi kogu see töö menetlusmaterjaliga, mis võib olla tohutu suur. Abi selle läbitöötamisel oluliste küsimuste leidmisel ja kohtu ette toomisel vaidlusküsimustes, mis võtab praegu metsiku aja võib-olla paljudes kohtuasjades. Ja teisalt, kui me suudaksime ühendada seadused, Euroopa Liidu õiguse, kogu kohtupraktika, võib-olla ka õiguskirjanduse, välisriikide õigused, on võimalik selle andmebaasi pinnalt, ma usun, ka täna genereerida selline arusaam, kuidas vähemasti seni on seda asja lahendatud. Et me ei eksi kuskil, me teame, kuidas on. Ja siis on kohtuniku roll vaadata, kas ta soovib ka niimoodi seda lahendada või edasi arendada. 

Aga jah, muidugi, Euroopas ei ole väga kaugele jõutud, aga näiteks Ameerika Ühendriikides ja Singapuris on olemas mingisugune väga peen ja kaugele ulatuv projekt selle kohta, kuidas viia kohtumenetlused üle [AI‑le], ja tundub, et ChatGPT levigi näitab, et tegelikult on võimalik päris kaugele minna. Meie häda on see, et me ei leia enam inimesi süsteemi. Kui me nagunii ei leia inimesi süsteemi, siis tuleks üritada leida tehnilisi lahendusi. Minu arvates on vale see, kui riigis iga süsteem hakkaks ise tehisintellekti või automatismi tegema. See on kulukas ja killustab. Minu arust võiks riigis olla kogu riigivõimu jaoks tsentraalselt ikkagi see otsustus, et me panustame, otsime need kõige targemad inimesed siit Eestist üles. Anname neile raha, et nad mõtleksid välja selle, mida me põhimõtteliselt võiksime teha, ja siis kasutada seda ka nii kohtumenetluses, haldusmenetluses kui ka üleüldse riigi valitsemisel, et ei tekiks seda, et ehitame dubleerivaid süsteeme ja pärast oleme hädas ühtlustamisega. Tõenäoliselt nõuab see raha. Aga ma usun, et see oleks kasulik investeering, sest see reaalselt aitaks tööjõu[puudust] vähendada.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Rääkisite siin palju ka eelarvest. Mu küsimus ongi: kui palju mõjutab riigipoolne rahastus ehk eelarve kohtute, sealhulgas Riigikohtu töö kvaliteeti ja efektiivsust ja kui palju on kohtute töö kvaliteet sõltuvuses eelarvest?

Eelarve mõjutab kõike, eks ole. Kui raha ei ole, siis ei ole ka inimesi meil tööl ja lõpuks ka ei lahendata mitte midagi. See on selge. 

Mida ma üritasin öelda, on see, et ainuüksi raha pumpamine kui selline ka ei anna midagi. Nagu me näeme, et palgateema ei ole enam [peamine], et leida inimesi süsteemi. Nad tahavad muid väärtusi või [tunda] vabamalt ennast, ameti ümberkujundamist. Kui lihtsalt öelda, et me tõstame teil kõigil palka 10%, siis ma arvan, et me ikkagi ei leia süsteemi inimesi palju rohkem. Selles mõttes see seos on olemas niipidi, et kui tuleb valulävi kätte rahaga ja raha enam ei jätku, siis meil ei ole enam huvilisi, uusi inimesi süsteemi ei sisene ja ka [teised] väljuvad sealt lõpuks. See seos on kindlasti üheselt olemas. Isegi võib-olla olulisem mingil kujul on eelarve stabiilsus, et me teame, mis on täna ja mis me saame homme. Me saame vähemasti midagi planeerida, mõelda, mida me teeme teistmoodi. Nii et see seos on igatahes tugev.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Te tõstatasite väga õigesti kohtunike kvalifikatsiooni küsimuse ja samuti ka nende konkursside probleemi. Kui on üks ühele, siis varsti ei olegi midagi [enam] valida. Väga sünge olukord. 

Aga kuidas te näete kohtunike kvalifikatsiooni tõstmise võimalusi, sealhulgas eriti ka [võimalusi] tõsta teadlikkust põhiõigustest? Sellepärast et nii mõnigi kohtunik eksib sinna alama astme aktide džunglisse täiesti ära ja ta ei näe üldse suuremat, laiemat pilti. Viimastel aastatel on ülimalt päevakajaline põhiõiguste säilimine. Ja nad ei tule džunglist välja! Alles seal kusagil ringkonnakohtus hakkab päike paistma ja võib-olla alles Riigikohtus tuleb [see] lõplikult pilve tagant välja. Sealt altpoolt tuleb ikka imelikke selliseid põhiõigustevabasid otsuseid.

Jah, ega ma ei vaidle vastu sellele, et see olukord võib niimoodi olla alamas astmes. Üks objektiivne asi on loomulikult suur töökoormus. Kui sul on ikkagi käes, nagu siin oli juttu, mingi 100 asja, või ütleme, tähtajad on kukil, siis sinu esimene prioriteet on need üldse ära lahendada. Ma ei näe maakohtunike või esimese astme kohtunike hingeellu, aga on täiesti võimalik, et selle asemel, et [mõelda], et me hakkame tõsisemalt põhiseaduse järelevalvega tegelema, võivad nad ka mõelda niimoodi, et see ei ole minu asi, las kaebavad edasi, küll kõrgem aste sellega tegeleb. See võib olla inimlikult mõistetav arusaam, et sellega tegelemine on lisatöö. Mitte et nad ei tahaks või üldse ei mõtleks põhiseadusele. 

Teine asi on see, et kui palju me üldse ülikoolis õpetame juristidele põhiõigustekesksust õigusmaailmas. Ma väidan, et see [õpetus] on nõrk. Miks ma räägin juristieksamist ja õigushariduse nõrkusest? Õigusmaailm on läinud hästi keeruliseks. Kui mina lõpetasin ülikooli ja sina lõpetasid ülikooli, oli õigusakte kordades vähem kui praegu. Täna kogu Eesti õigus koos Euroopa Liidu õiguse, rahvusvahelise [õiguse] ja kõige muuga on niivõrd hoomamatu. Selles süstemaatiliselt orienteerumine käib üldse inimmõistusele üle jõu. Ja seda kõike veel suuta põhiseaduse prismas näha – see eeldab väga-väga kõrget kvalifikatsiooni, haridust. Ja me panustame sinna. Loomulikult me õpetame ka kohtunikke põhiõiguste teemal pidevalt. Inimõiguste kohtust käib igal aastal inimõiguste kohtunik, räägib neile inimõiguste asjadest. Me oleme mõelnud üha enam ka sellele, et käivitada parem roteerumine, tuua kohtunikud, alama astme kohtunikud rohkem ka Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi juurde stažeerima, et nad saaksid korraks välja ja teisalt [oleks neil võimalik] näha asju hoopis teistpidi, põhiseaduse prisma kaudu. 

Ei ole sellist ühtset lähenemist. Minu arust hakkab see ülikoolist pihta, et kuidas me [korraldame] kogu seda õpetamist seal. Mulle tundub, et paljudes ülikoolides on läinud õpe praktikapõhiseks. Me õpetame inimestele, kuidas nad saaksid perekonnaasjas nõu anda, kuidas nad saaksid maksuasja [lahendada], aga põhiseadus ja see kõik jääb tagaplaanile. Niimoodi inimene lõpetab ülikooli ära, aga tal ei olegi seda suuremat teadmist põhiõigustest. Meil keegi ei kontrolli ka. Juristieksamil ei kontrolli ka keegi nii väga. Siis ta läheb ametisse, seal on ta üle koormatud ja põhiseadus ja Euroopa Liidu õigus on teinekord nagu mingisugused tülikad [teemad] tema jaoks. Võib-olla ma täitsa eksin. Aga ma pakun, kuidas võib tunduda. 

Samas, mida ma pean ütlema, et näiteks Riigikohtus oli kuni 2021. aasta suveni väga vähe põhiseaduse asju. 2021. aastal enne suve hakkas tulvama meile sisse põhiseaduse järelevalve asju. Tegelikult on see jätkunud. Halduskohtud on ikkagi väga aktiivselt võtnud selle ette. Praegu on meil ka. Meil oli aastaid palju vähem põhiseaduse asju sees, kui praegu on. Kui niimoodi võtta, et see tendentsina ei ole nii, et kohtunikud üldse ei vaata põhiseaduse poole – halduskohtutes, mulle tundub, ikkagi väga paljud vaatavad. Neid kaebusi ja taotlusi on meile väga palju tulnud. Muidugi võib alati küsida, kas need kõik on väärt taotlusena. Kui neid vaadata, siis tundub, et kui võtad Eestis lahti ükskõik millise seaduse haldusmenetlusest, siis midagi on seal ikka põhiseadusvastast. Kedagi on ebavõrdselt koheldud või mingisugune tagasiulatuva jõuga säte on kellelegi pihta andnud – ikka leiab kuskilt. Aga me töötame, me koolitame, õpetame ja ma loodan, et see olukord paraneb. Ja need nooremad kohtunikud, kes peale tulevad, on ehk natuke teadlikumad.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Tänan teid väga põhjaliku ülevaate eest! Näib, et probleemide hulk on meid uputav, muret tekitav, tõepoolest. Minu küsimus on, kas oleks võimalik neid ettepanekuid, mis te tegite – sest alguses tundus, et on ainult probleemid, ja pärast oli hiigelhulk ettepanekuid –, võimalik sortida niimoodi, et missuguseid asju saab teha juristide seltskond ise; mida saab Riigikohus teha näiteks oma tööprotsesside teistsuguseks korraldamiseks, mis tundus selle uuringu järgi just noorte jaoks hästi oluline; mida saab teha õigusteaduskond või [saavad teha] üldse ülikoolis õpetavad juristid; mida saab teha Riigikogu ja mida saab teha Justiitsministeerium. Äkki, kui tõesti tahta teid aidata, oleks vaja sellist sortimist teha. Minu küsimus teile on otseselt selline, et mis te näete – see on nagu Ariadne lõng –, millisest otsast kerides võiks hakata see probleemide pundar kõige paremini [hargnema]? Kelle käes on selle lõnga jupp?

Minu meelest ei ole siin ühte lõnga, mida kerima hakata ja siis tuleb kõik välja. Selles puntras on mitu erinevat lõngajuppi, mida tuleb hakata korraga kerima. Ja ma kasutan siin võimalust jälle ütelda, et õigusharidusele nõuete kehtestamisse, et keda me juristina üldse laseme välja sealt ja mida me ootame sellelt juristilt, peaks riik sekkuma. Nagu ma olen ka varem öelnud, siis integreeritud õppe võimaldamine õigusteaduskonnas on puhtalt seadusandja kätes, sest see on täna seadusega keelatud. 

Sama teema: õigushariduse finantseerimine. Me oleme jõudnud olukorda, kus Tartu Ülikool kasutab nii-öelda seadusauku. Seadus ütleb, et tasulist õpet ei tohi teha – kuidas see oligi – täiskoormusega päevaõppel. Siis nimetati ümber osakoormuseks, pikendati ühe aasta võrra ja kogu Tallinna-poolne magistriõpe on viidud tegelikult tasuliseks seal varjus. Me võiksime selle tasulise õppe teema päris ausalt siis tagasi [päevakorda] võtta ja mõelda, kust see raha tuleb õpetamiseks. 

Seesama eksamiteema – kas me kontrollime riigi poolt ühtselt neid inimesi, kes süsteemi tulevad, ja mis need eeldused on, et advokaadiks, prokuröriks, kohtunikuks [saada]? See on üks lõngaots. 

Teine ots on kindlasti süsteemi enda käes, et pakkuda välja lahendused, ja seda ongi tehtud. Viimasel ajal on Justiitsministeerium olnud siin õnneks ikkagi suhteliselt aktiivne kohtukorraldusliku poole pealt. See osakoormuse teema on töös, needsamad sotsiaalgarantiid. Kohtunike ühing on välja töötanud eelnõud, neist on käidud teile rääkimas, [aga] need ei ole teile rõõmu valmistanud ega kuskile jõudnud. Me kogu aeg tegeleme kõigi nendega. 

Sellestsamast tehisintellekti teemast olen ma ka justiitsministrile rääkinud mitu korda, ka teistele valitsuses, et kuulge, oleks vaja võtta see asi tsentraalselt käsile. Need [teemad], mis on seadusandjale, nendega me varem või hiljem mingil viisil teie ette ka tuleme. 

Needsamad reformid. Sellesama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse osas on ju töögrupp olemas, juba ootab, et see korralikult käivituks. Eelarveline teema on Riigikogus juba olnud, eelnõu puhul on juba arutatud, mitteametlikult küll, kas seda algatada. Kriminaalmenetluse üldmenetlusest on väga palju juttu olnud. Loodan, et ministeeriumis on järjekordne töögrupp, kes kuhugi võiks jõuda lõpuks millegagi. Kohtunike sotsiaaltagatiste pakett koos kõige muuga tuleks tervikuna ette võtta. Ma saan aru, et ka valitsuses oli seoses selle KRAPS‑i indeksiga juttu, et kohtunikkond pakuks välja neid muid tagatisi. Me kõige sellega tegeleme, et neid siia teie ette tuua. Meil ei ole ka otsekanalit, et [neid] teie ette tuua. Meil on ikka valitsus, kes peaks toetama eelnõu, kõigele finantskatte leidma, et meil oleks võimalik seda teha. Aga kohtunikkond mõtleb ka ise siin kogu aeg aktiivselt kaasa. Meil oli just kohtute haldamise nõukoja istung, kus needsamad teemad olid paljuski ka üleval, ja me üritame need tuua seadusandja ette süstematiseeritult.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugupeetud Riigikohtu esimees, suur tänu teile selle väga sisuka ettekande eest! Võib ju vaielda selle üle, kuidas üht või teist või kolmandat küsimust peaks paremini lahendama, aga vaidlust ei saa olla selle üle, et on terve rida reaalselt väga tõsiseid probleeme, mis vajaks teravat tähelepanu. Loodan, et seda kasutavad need, kes neid otsuseid langetavad, ka siin parlamendis ja valitsuses. 

Aga mina tahtsin teie käest küsida seda. Kuidas te kommenteerite minu väidet? Mulle on jäänud mulje, et Riigikohus on hoidunud seisukoha kujundamisest koroonapiirangute õiguspärasuse küsimuses. Näiteks, koroonapasside süsteemi kehtestamisest on möödas juba rohkem kui kaks aastat. Minule teadaolevalt ei ole aga Riigikohus siiamaani langetanud ühtegi otsust, kus oleks antud sisuline hinnang selles suhtes, kas see süsteem oli õiguspärane või mitte. Meie ise oleme esitanud mitmeid kaebusi. Näiteks üks nendest, kus me taotlesime hinnangut sellele, kas välistingimustes toimuvate meeleavalduste piirangute kehtestamine oli õiguspärane või mitte. Kassatsioon esitati 2022. aasta juunis ja kuus kuud hiljem andis Riigikohus ühes lauses sisalduva vastuse, et me ei võta teie kaebust menetlusse. Me pakkusime võimalust anda sisuline hinnang, Riigikohus hoidus sellest. Millal siis tulevad need sisulist hinnangut sisaldavad seisukohad?

Selles küsimuses sisaldub eeldus, et Riigikohtu esimees võib mõjutada kohtu[asjade] lahendamist Riigikohtus. See aga õnneks niimoodi ei ole. Mina ei saa öelda halduskolleegiumile, et teie peate seda menetlema või te ei tohi sellist asja menetleda. Sellist asja meil lihtsalt ei ole. Iga kolleegium lahendab konkreetseid kohtuasju ise, nagu ta õigeks peab, see ongi see sõltumatus. 

Ma tõesti ei oska konkreetselt selle kohtuasja kohta midagi öelda, aga ma tean, et neid kaebusi on veel. Ma tean, et tsiviilkolleegiumis on töölepingute lõpetamise küsimus minu meelest menetlusse võetud, seda seal arutatakse, kellega lõpetati töölepinguid seoses koroonapiirangutega. See vaidlus on seal menetluses. Vähemasti osa asju on jäänud menetlusse võtmata. Kui on tunnistatud, et lepingut ei ole õiguspäraselt lõpetatud, siis sellised asjad on jäänud kohtus jõusse. Aga ma igapäevaselt tõesti ei ole jälginud ja mul ei ole ka infot. Keegi kindlasti ei ole kuskil otsustanud ega arutanud, et neid asju me mingil juhul ei menetle. Nii ei ole. Ma ei oska täpsemalt vastata sellele küsimusele, ma tõesti ei saa halduskolleegiumi tegevusse niimoodi sekkuda.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Villu Kõve! Me saame aru teie probleemidest, neid on loomulikult selles riigis kuhjuvalt, sest valitsus ei tule toime, mitu järjestikust valitsust ei tule riigi juhtimisega toime. Loomulikult kuhjuvad igal pool ka probleemid. Aga konkreetselt nüüd Riigikohtu ja kohtupidamise juurde tulles, tõukuvalt ka eelmisest küsimusest, on minul küsimus. Ma olen näinud, kuidas Riigikohut komplekteeritakse laitmatutest liberaalsetest aktivistidest või vähemalt liberaalsele baaskonsensusele truudest inimestest. Ja kõnekas on ka see, et Riigikohus jätab tihtipeale asjad menetlusse võtmata või vastab täiesti uduste formuleeringutega. Ja minu küsimus on väga selge. Kui me [teame], et ei ole õiget seisukohta ei Eesti-Vene piiri küsimuses, ei ole seisukohta õieti koroonateemadel, ei ole seisukohta meil siin e‑valimiste teemadel ja nii edasi, seda [nimekirja] võib pikendada, siis mu küsimus on: kas Riigikohus ja kohtud meil üha süvenevamalt lähtuvad mingisugusest kirjutamata liberaalsest baaskonsensusest või siiski Eesti Vabariigi põhiseadusest …

Teie aeg! 

… nii nagu see seal sõnaselgelt on kirja pandud?

Aitäh! Lugupeetud kolleegid, küsimuse esitamiseks on aega üks minut. Palun peame sellest reeglist kinni. 

Palun, lugupeetud Riigikohtu esimees!

Kui teil on kujunenud niisugune hinnang, et Riigikohus niimoodi käitub, et Riigikohus ei taha millelegi vastata ja mingeid seisukohti anda, siis mul on väga kahju sellest muidugi. No ma siin lugesin ülevaates [ette], et me oleme aastate jooksul ikka päris paljudes asjades seisukohti kujundanud. Mingisugust tabuteemat, mille kohta me seisukohta ei võta, Riigikohtus ei ole. Loomulikult võib alati paremini asju teha, kindlasti. Aga tavaliselt see, kui kaebus jäetakse menetlusse võtmata, tähendab seda, et Riigikohus nõustub alama astme kohtu seisukohtadega. See on eeldus, mis võiks olla, me ei korda neid siis üle. Seda, et me oleme teadlikult midagi vältinud või midagi udust öelnud, ma küll ei tahaks kinnitada. 

Muidugi on teatud lahendeid, mille puhul on ju teatud selline ebamäärasus tulenevalt sellest, et meil on kollegiaalne kohus ja otsused tehakse hääletades. Paljud lahendid on kompromissid. Näiteks Euroopa Kohtus, kus tuleb saavutada kokkulepe, on ka tihtipeale väga raske leida vähimat ühist nimetajat, millega kõik nõus on. See võib olla teatud lahendite puhul selline objektiivne paratamatus. 

[Selle kohta], et me oleme mehitatud mingite teab mis liberaalidega, ütlen mina niimoodi, et Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu. Ja kõik kandidaadid on läbi tulnud avalikust konkursist. Meil on olemas kohtute haldamise nõukoda, meil on Riigikohtu üldkogu. Mingisugust meelsuse kontrolli küll kellelgi kuskil ees ei ole. Olen siia ette toonud kõik kandidaadid, kellest suurem osa on saanud oma professionaalsete kogude toetuse. Ei ole ju olnud mingit niisugust … Noh, ma ei tea, minule küll ei tundu. Ja me oleme väga paljudes asjades eri meelsusega. Riigikohtus on väga erinevad inimesed, väga harva leitakse Riigikohtus [selline üksmeel], et kõik 19 inimest on ühel meelel. Sellist asja, kui on vähegi vaieldav küsimus, ei ole praktiliselt kunagi. Ma ei oska sellele küsimusele rohkem vastata. Aga ma olen väga kurb, kui teil sihuke mulje on jäänud.

Aitäh! Kristina Šmigun-Vähi, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei tea mitte ühtegi valdkonda, kus ei oleks puudu järelkasvust, ja eriti suur mure on õpetajatega. Mulle väga meeldis, kui Marju Lauristin hiljuti ütles – mitte küll sõna-sõnalt –, aga ütles seda, et ega pensionile jäänud õpetajaid ei tohiks ühiskonnast maha tõmmata. Kui ikkagi pensionäril silm särab ja ta tahab oma tööd teha, siis pigem me peaksime ühiskonnas suhtumist muutma ja [suhtuma] sellesse tänuga, et ta saab veel panustada haridussüsteemi. Kuidas teie [seda] näete? Kas võiks ka kohtunikke, kes on juba pensionärid, aga kes on väga värske mõttega, [nii-öelda] teravad pliiatsid veel, hoopis ühiskonnas tunnustada ja kuidagi seda suhtumist muuta?

Absoluutselt olen nõus! Ma tegin ka ettepanekuid, et kohtunike pensioneerumine ei peaks olema niimoodi, et nad väljuvad süsteemist täielikult, nad lähevad kaotsi meile, kogenud ja head kolleegid tegelikult. Seda olukorras, kus noori ei ole peale tulemas. Olukord oleks teistsugune, kui ukse taga oleks uutest inimestest tohutu järjekord ja sa piltlikult öeldes hoiad kohta kinni ja noored ei saa ennast teostada. Seda olukorda meil ei ole. Vastupidi, me vajaksime seda kogenud kolleegi süsteemis edasi, aga me oleme jõudnud olukorda, kus enamik inimesi, niipea kui neil pensionivõimalus tekib, läheb esimesel päeval täiega minema. 

Me oleme nendega rääkinud ja nad ütlevad, et jah, nad võiksid osakoormusega [töötada] ja käia aeg-ajalt abiks mingeid asju lahendamas. Minu poolest, kui on üks suur kriminaalasi, ta võtaks selle ette, tal on aega, ta võikski sellele pühenduda. Ta teeb selle asja ära ja ülejäänud teevad mingeid muid asju sealt kõrvalt. Osakoormusega töötamine võiks olla. Kohtunikkonnas endas on üldiselt jõutud arusaamisele, et see võiks niimoodi olla. Ära minnes nad ütlevad, et nad ei jaksa, nii suur töökoormus on. Tegelikult tahaks teha, aga mitte nii palju enam. Vana inimene ei jõua nii palju enam teha, aga tahaks ikkagi veel natukene panustada. Neid kolleege on küll. Siin tundub olevat suhteliselt suur konsensus, ja ma loodan, et selline muudatus õnnestub seaduses saavutada. Ma vastuseisu polegi kuulnud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tänan ka omalt poolt selle ettekande eest! Mul on üks suhteliselt konkreetne küsimus mingi detaili kohta, mis puudutab teie ettekandes üsna palju läbi käinud tööjõupuuduse probleemi, mis ei ole ju ainult teie valdkonnas, nii nagu just Kristina ütles. Aga meil käis, kui ma õigesti mäletan, politsei [esindaja], kes rääkis kaasusest – ma ei tea, mitmenda astme kohtupidamisest jutt käis –, aga ta kirjeldas olukorda, kus kinnipeetav pidi konvoiga minema kohtusaali kohtu[istungile] ja sellega oli siis mitu inimest hõivatud, aga kohtunik saabus kohtusaali veebi vahendusel. Mingil põhjusel ei olnud võimalik kinnipeetavat kinnipidamisasutuses sellelesamale kohtuistungile toimetada. Kas te oskate öelda, kas siin on meil midagi tegemata jäänud või on kohtupidamises mingid asjad mõistlikult kasutamata jäänud?

Ma ei oska kindla peale öelda, mis seal taga oli. Minu meelest on videolahendust alates koroona[ajast] väga palju vabastamiste küsimuses [kasutatud] ja ei ole konvoeeritud inimesi sinna. Ma ei julge öelda, kas siin oli mingisugune möödarääkimine või oli see kohustus. Selge see, et see tundub väga ebamõistlik sellisel kujul. 

Aga see on muidugi laiem küsimus, kus me tõmbame piiri videolahenduste ja reaalse [istungi] vaatamise vahel. Mul [tekiks] teatud kõhklus, kui me kõik asjad videosse viiksime. Kui inimest enam üldse [vahetult] ei näe, siis ka teatud tunnetus sellest asjast ja inimestest võib minna kaotsi tunnistaja või kellegi muu puhul. Kui sa vahetult näed teda, võib asi parem olla. Aga samas üldiselt selliseid trafaretseid asju ma muidugi ei toeta. Me teeme tühja tööd, kui me rakendame terve hulga inimesi päevaks tööle, aga tegelikult selgub, et sel ei ole mõtet. Ka minu jaoks kõlab see näide halvasti. Ma loodan, et see oli mingi ühekordne aps.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mina tulen tagasi selle kohtunike puuduse teema juurde. Te oma ettekandes ütlesite, et kohtunikueksami tegi rohkem kui 100 inimest ja selle läbis 30+ inimest. Rääkisite ka konkurssidest, kus siiski kandidaate oli üle ühe kohale. Kui me võrdleme näiteks mingite insener-tehniliste aladega ülikoolides, seal on konkursid juba läinud alla ühe [kandidaadi kohale] ja on suur probleem. Aga teie tõite välja, et ikkagi on suured küsimärgid, et kas nüüd kinnitada see inimene, kes on minu hinnangul läbinud siiski märkimisväärse sõela: sellesama kohtunikueksami, mille veerand [tegijatest] läbis, tegi selle edukalt, ja siis hiljem konkursi, kus on konkureerijaid rohkem kui ametikohti. Milles seal probleem on? Kas seda sõela siis peaks kuskilt otsast veel tihendama, et kui ikkagi lõpuks jõuavad ametisse kandideerima inimesed, keda on rohkem kui üks kohale, et teil oleks kindlus, et nende hulgast saab need ka välja valitud?

Aga see üks kohale on veel napilt ehk meil on ka konkursse – päris mitmeid viimasel ajal –, mis on olnud üks ühele või ka vähem on olnud inimesi. Selles mõttes on konkursist raske rääkida olukorras, kus valikut on väga vähe. Ega meil ei tule ju kandidaadid kõik kohtunikueksamilt, meile tulevad advokaadid, ka prokurörid, kelle puhul me peame seaduse järgi usaldama, et neid, nende teadmisi on seal kontrollitud, [aga] kelle puhul me ju lõpuni ei tea seda. Ja me ei tea ka selle eksami puhul. See eksam ei ole mingi võlu[vits], me peame seda eksamit nagunii hakkama muutma, ümber kujundama. 

[Praegu] on kohtunikueksam selline õhinapõhine. Keegi ei maksa selle eest, inimesed teevad [seda] oma vabast ajast, kohtunikud loovad mingi kohtukaasuse, hindavad seda. See on väga suur ajaline maht. Küsimus on, kas me saame oodata, et see niimoodi mitteprofessionaalsel teel lõpuni kestab. Advokatuuris näiteks on eksami tegemisel mindud sellele üle, et see ostetakse sisse ülikoolist. 

Ma pidasin silmas [praegust] olukorda, kui inimesed kandideerivad. Me nimetame neid inimesi, kes väga palju kandideerivad, sarikandideerijateks. Need inimesed ei ole leidnud [kohta], neid ei ole kordagi [ametisse] nimetatud. Aga siis lõpuks tuleb konkurss, mis on alamehitatud, ja kui on kogu aeg leitud, et inimene on piiri peal ja me tegelikult ei tahaks teda süsteemi, siis nüüd tuleb tema päev, sest ei ole rohkem kandidaate. Siis meil ongi see valik, kas ta lõpuks võtta või teda üldse mitte võtta ja öeldagi, et kuule, sa ei sobi. Meil on olnud [nii], eelmine aasta oli selline olukord, kus me ei nimetanud üldse [kedagi ametisse], jätsime kohad täitmata, leides – vähemalt hääletustulemusega –, et ei ole sobivat kandidaati.

Nii et meil ei ole kandidaate. See üks ühele ei ole konkurss minu meelest. Meil peaks olema ikkagi valik ja huvi. Küsimus ongi selles ka, et kui sa kohtunikueksami läbid, napilt saad tulemuse kätte … See on seesama asi, ma usun, et ka arsti juurde minnes me ju ei tea, kas see inimene, perearst, on lõpetanud cum laude või ta on nibin-nabin läbi saanud kuskilt. Samas, kui me seda teaks, siis me kindlasti ei tahaks minna selle inimese juurde, kes on eksamil napilt läbi saanud. Nii et see ongi see küsimus, kuhu me selle lati seame nüüd. Kohtunikult me ootame hästi [põhjalikke] teadmisi, samas te ju küsisite, miks kohtunikud ei tea midagi põhiseadusest. Aga need inimesed ei teagi võib-olla midagi põhiseadusest. Seal ongi see valik. Kui me tahame väga häid inimesi, peaks konkurss ikka tiba suurem olema.

Suur tänu! Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, ka mina tänan selle ülevaate eest! Te tegite ettepaneku siin saalis ja see kõlas nii, et rahvakohtunikud kui sellised tuleks kaotada. Ja minu küsimus teile tulebki võib-olla rohkem sellelt taustalt. Äkki te veel natukene selgitate seda ettepanekut? Tõepoolest, rahvakohtunikud on omavalitsuste esitatud, nende otsimisega nähakse sageli kurja vaeva. Harjumaal on see vähe lihtsam, Ida-Virumaal märksa keerulisem, juba keelenõuetest lähtuvalt. Tõsi on ka see, et rahvakohtunike elu muutub pidevalt, vahetatakse elukohta ja nii edasi. Ma tean, et Soomes on sama süsteem, [kuigi] Eestis küll kaasatakse raskemate kuritegude menetlemisse. Äkki te natuke veel selgitate, miks see on hea ettepanek?

Ei, see ei ole hea ettepanek. Ma oma südames tegelikult toetan rahvakohtunike olemasolu, aga lihtsalt need praktilised probleemid nende leidmisega ja menetlusega lihtsalt viivad sinna, et me ei suuda. Tundub – ja see on kohtute endi arusaam –, et me ei suuda leida toimivat süsteemi, mille abil neid [inimesi leida], et nad menetluses [osaleksid]. See on see häda. 

[Esiteks,] need suured kriminaalmenetlused. Kui see menetlus kestab kolm aastat, siis tõepoolest ikkagi muu töö kõrvalt seda [rahvakohtuniku tööd] teha on praktiliselt võimatu, sa ei saa millegi muuga tegeleda. Ja sa saad siis … Ma ei tea, kui palju see hüvitis on, mida me riigina maksame rahvakohtunikele, see ju ilmselgelt väga suur ei ole, pigem on see täiesti minimaalne. Aga kui me nüüd ütleme niimoodi, et me rahvakohtunikena näeme pensionäre ja töötuid – seda me tegelikult ju ka ei taha. Probleem on eriti tugev Virumaal, kust me lihtsalt füüsiliselt ei leia rahvakohtunikke, ei ole valida, keda üldse seal menetluses [osalema] panna. 

Ja teiseks, mis on rahvakohtuniku ülesanne? Meil oli siin teema rahvakohtuniku väljalangemine menetlusest, distsiplinaarvastutus. Mulle näiteks tuli vist üle-eelmine aasta inimeselt selline kaebus, et rahvakohtunik magab istungi ajal. Vabandust, tuli sihuke kaebus. Ja mina hakkasin siis seadust uurima, aga mul ei ole mingit võimu, rahvakohtuniku üle ei ole kellelgi mingisugust distsiplinaarvõimu. Ta võib käituda ükskõik kuidas. Ainuke, kes teda kontrollib, on sellesama menetluse kohtunik. Tegelikult mingit vastutust tal ei ole. Järelevalvet ei ole. Kui ta ütleb, et ta ei tule, siis ega midagi teha ei ole. 

Minu meelest on idee mõttes rahvakohtuniku [osalemine] suurte kriminaalasjade [menetluses] hea ja õige. Ei saa öelda, et mingit kasu ei ole, võib-olla nad toovad ka mingit arusaama. Aga mingis mõttes üks kriminaalmenetluste põhjaminemise põhjendus on ka rahvakohtunikud, nende graafikud, millal nad välja tulevad, on [nad] haiged. Menetluste venimise ühe põhjendusena on see välja toodud. Mina ise ei ole kriminaalvaldkonna inimene, [vaid] vahendasin selle valdkonna inimeste seisukohta praegu. Sellepärast ma ütlesingi, et ma teen selle ettepaneku murega, mitte rõõmuga.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Tegelikult te olete rääkinud ja ka teie eelkäijad on rääkinud palju kohtute töökoormusest ja loomulikult eri alternatiividest nende koormuse vähendamiseks. Ma küsingi selles võtmes. Millisel määral on näiteks perelepitusteenus ja muud sellised kohtuvälised menetlusvormid aidanud kaasa kohtute koormuse vähenemisele? Kui palju te siin näete perspektiivi, et nad võiksid seda teha? Või on tegelikult praktika või statistika näitamas hoopis teistsugust trendi, et ka need kohtuvälised menetlusvormid jõuavad lõpuks ikka kohtusse välja, kui üks või teine osapool ei ole, näiteks konkreetselt perelepituse puhul selle otsusega, mis seal pakutakse, rahul?

Perelepitus on veel nii vähe töötanud, et mingeid väga suuri positiivseid vilju on vara sealt oodata puhtobjektiivselt. Mina olen väga suur kohtuväliste menetluste sõber ja toetaja. Aga see puudutab just nimelt lepitusmenetlust, mitte töövaidluskomisjoni tüüpi menetlusi. [Seda tüüpi menetlus] on tegelikult nagu kohus. Me viime vaidluse institutsiooni, mis on sisuliselt kohus, kulutame riigi raha, aga ütleme, et see ei ole kohus. Tegelikult on see nagu niisugune väga näiline [tegevus]. Keegi ikkagi peab inimeste probleemidega tegelema ja me võime kohtust välja minna, see raha või vaidlus liigub kuskile mujale, keegi teine peab sellega tegelema. Ütleme, et ta tegeleb odavamalt sellega, aga on ka küsimus, kas ta tegeleb ka sama kvaliteetselt. See on juba hoopis teine küsimus. 

Meil oleks potentsiaali küll. Ma olen aastaid rääkinud, et näiteks tsiviilvaidlusi võiks viia kohtust välja, riik võiks toetada naabrivaidluste laiemas mõttes, korteriühistute, juurdepääsuteede, Andrese ja Pearu tüüpi vaidluste [lahendamist], kus [osalised] on naabrid. Neid tülisid on Eesti inimestel omavahel tohutu palju, kus oleks vaja lepitada inimesi, kus ei aita sellest, kui kohus teeb ühe otsuse täna ära, sest juba homme on neil jälle järgmine tüli.

Tegelikult oleks vaja võtta nad koos laua taha, kogu nende murepakett ära tuua. Selles mõttes on perelepitus samm õiges suunas. Aga samas on sellel minu meelest see miinus, et perelepitus täna pakub [lahendust] ainult ühele probleemile, see on lastega suhtlemine, mis on lahkumineku üks aspekt. Minu meelest oleks efektiivsem ja tõhusam, kui need inimesed, kes omavahel tülli pööravad, saaksid oma kompleksteemaga tulla lepitaja juurde. Mitte ainult lastega [seotud küsimused], vaid ka varalised küsimused: ühisvara jagamine, laste elatis. Tegelikult inimeste ees on kogu see pakett tervikuna. Et perelepitus laieneks ka sellele, et inimesed võimalikult vara saaksid tulla sinna kogu oma paketiga, kus ainult üks osa oleks lastega suhtlemine. See oleks efektiivsem, kui nad saaksid kõikidele küsimustele vastused. Täna seda ei ole. Aga, ütleme, see samm on õiges suunas. 

Lepitusse ma iseenesest usun. Meil on Eestis üks, mulle tundub, väga edukas lepituse näide: kindlustusvaidlused. Seda paljud ei tea. Aga kindlustus oli kunagi selline töövaidluskomisjoni tüüpi libakohus, mis muudeti ühel hetkel lepituskomisjoniks. Ja see on edulugu. Sest väidetavalt 70% asjadest, mis sinna jõuavad, jäävadki sinna. See on väga suur protsent asju, mis me võtame maha kohtuvaidlustest. Me suudaksime väga suuresti, ma arvan, lahendada ka naabri- ja pere[vaidlusi] ja säästa kohut. See oleks tõsine alternatiiv. Sellega võiks tegelda. 

Ja ka korteriühistud. Riigikohtu praktikat vaadates [võib öelda, et] need on tohutu keerulised asjad, mis kortermajades [tekivad]. Ma ütlen tudengitele, et ei ole keerulisemat õigussuhet kui ühes majas koos teiste inimestega elada. Seal on nii palju pingeid ja nii palju nurki tekib. Aga põhiliselt taandub [see] paljuski lepitamisele. Inimesed, kuulge, te elate seal majas, te peate ka edaspidi koos hakkama saama. Ei ole nii, et mul on õigus, sul on õigus. Mina usun lepitusse ja kohtueelsesse menetlusse. 

Kolleeg Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma vastuses viitasite, et seaduste maht on hüppeliselt kasvanud ja seaduse sätteid, sealhulgas karistusõiguses, tehakse nii üldiselt, et enam ei saa aru, mille eest karistatakse. Näiteks vihakõneseaduse puhul on justiitsminister viidanud, et küll kohtus loksutatakse detailid paika. Kuidas te sellistesse umbmäärastesse seaduse sätetesse suhtute?

See on muidugi laiem küsimus. Kogu selles diskussioonis on mitu tahku. Ühelt poolt ei saa ju öelda, et jah, väga hea, ükskõik mis seaduse puhul, et näete, olgu see hästi segane ja tekitagu palju vaidlust. See ei saa olla ju kellegi eesmärk. Ma ei usu, et see on ka seadusandja eesmärk või üldse kellegi eesmärk laiemalt. 

Samas, teine äärmus on ka olemas. Me näeme seda Euroopa Liidu tasandil, aga vaadake ka neid seadusi, mida te vastu võtate. Mina ka jälgin ja vaatan, millise tohutu detailsusastmega teinekord reguleeritakse jumal teab mis asju. Väga tore, kui teie sellest kõigest aru saate, mina loen ja ei saa sugugi kõigest aru, mis seal on ja miks peab kõiki asju sada korda üle ütlema, võib-olla võiks ühe lausega. 

Teiselt poolt, mingil kujul ka selles küsimuses ja kogu selles diskussioonis, mida ma ju ka meedia vahendusel jälgin, sisaldub ka teatud umbusk kohtu suhtes. Kui me kohtule täpselt ette ei ütle, siis küllap ta rakendab seda kõige halvemal võimalikul viisil. Selline hirm tundub olevat. Seda on muidugi minul kui Riigikohtu esimehel väga kurb [kuulda], [kui] tundub, et meie kohus tingimata teeb midagi rumalat iga sättega. 

Kui me nüüd vaatame KarS‑i sätteid, siis abstraktseid sätteid on seal ka väga palju. See pole ainukene. Me võime ka alustada sellest, et meil on lihtsalt öeldud [karistus] tahtliku tapmise eest ja tuleb sisustada, et mis see siis ikkagi täpselt on, kus on see tahtlus, tapmine – meil on siin mitmekümneaastane kohtupraktika välja kujunenud. Loomulikult, ütleme, minu seisukoht on üldiselt karistusõiguse suhtes see, et kui asju on võimalik lahendada ilma karistusõiguse sekkumata, tuleb seda lahendada ilma karistusõiguse sekkumata. Mina olen nii vana inimene, et ma mäletan veel seda, kui kaotati laimamise ja solvamise paragrahvid, need, mis olid meil ju kriminaalkoodeksis olemas omal ajal, ja siis leiti, et piisab tsiviilõigusest. Selles oli ka tol ajal kahtlejaid. Enamikus Euroopa riikides on laim ja [solvamine] ikkagi jätkuvalt kriminaliseeritud, inimõiguste kohus teeb kogu aeg seal lahendeid. On tundunud, et meie oleme kuidagi hakkama saanud. Muidugi võib siin vaielda nii ja teisiti. Aga jah, mina ei oska seda öelda, eks need on teile poliitilise diskussiooni teemad. Kohus peab rakendama seadust, mis talle antakse, on ju niimoodi, ja põhiseaduse raames. Kui see seadus vastu võetakse, eks siis kohtud peavad oma praktika kujundama. 

Ja loomulikult, muidugi, mis ma jälle ütlen ja mida ma olen ka varem öelnud, mis inimesi väga nördima paneb. Näiteks, kui seadusandja kehtestab mingi karistusõigusliku koosseisu, siis alati on ju keegi inimene esimene, kelle peal seda katsetatakse. Mitte midagi teha ei ole, puhtfüüsiliselt on keegi esimene, kellele see süüdistus esitatakse. Ja temale tundub see alati ebaõiglane ja nördima panev, sest kedagi teist ei ole varem selle paragrahvi järgi karistatud. Siis ütleb prokurör: oi, aga ma tahan teada, kust see paragrahv läheb. Ja meil tekib küsimus: oi, aga inimene ei ole eksperiment, et tema kallal katsetada seda, me võiks paremini seda teada. Ma ütlen niimoodi, et seadus peaks olema piisavalt selge ja arusaadav – loomulikult. Aga nii selgeks, et kunagi ühtegi vaidlust ei teki, ei ole ka ükski seadus millegipärast saanud. Ma ei oska midagi targemat öelda. Ma saan aru, et see vastus teid ei rahulda.

Peeter Tali, palun!

Tänan, härra esimees! Suur tänu väga põhjaliku ettekande eest! Ma tulen nende rahvakohtunike juurde tagasi. Iseenesest tundub olevat eesrindlik idee, et vähem bürokraatiat, asjad lihtsamaks ja hoiame natukene raha ka kokku. Aga kui te ütlete, et teil on kohtunikke nagunii puudu ja keerulisemate kriminaalasjade puhul on vaja kohtunike kolleegiumi, siis kas see vastuolus ei ole? Muidugi midagi lihtsustada iseenesest on ju täiesti, rõhutan, eesrindlik idee.

Jah, ma saan aru sellest võimalikust vastu[olust]. Ei, see ei ole eesrindlik idee, see on lihtsalt praeguse olukorra konstateerimine, et leida mingi lahendus, et need kriminaalasjad saaksid paremini liikvele. Ma ütlen veel kord, et see ei ole minu mingisugune südamesoov ega minu ettepanek, ma pigem vahendan siin teiste üldist arusaama maakohtust. 

Kollegiaalse kohtu mõte on tegelikult kahene: see, et suuri kriminaalasju oleks võimalik paremini ohjata, teadmist oleks rohkem, kohtunikul oleks tuge kolleegidest rohkem. Kohtunik on mingil kujul selle suure kriminaalüldmenetluse advokaatide armee ees teinekord üsna üksi. Kõik on seal ta kallal ja iga väikese liigutuse tõttu võidakse kaevata ja tekitada sellest mingi uus vaidlus. [Mõte on], et kohtunikule oleks seal tugi. 

Ma mõistan seda, et see võtab ka ressursse ära, ja sellele vastuväiteid on juba arutatud, [leitud], et ka see ei ole võib-olla ikkagi hea. Halduskohtus on see võimalus – lahendada teatud asju kolmekesi – olemas ja seda kasutatakse mõned korrad aastas hästi suurte asjade puhul. Ma arvan, et kriminaalmenetluse puhul võib-olla see rahvakohtunike ja võib-olla ka kolmeliikmelise kohtukoosseisu teema oleks vähem üleval, kui õnnestuks suurte kriminaalmenetluste aegasid lühendada. Loomulikult, kui asi suudetakse mõne kuuga ära lahendada, siis ju ei tekiks neid küsimusi nii palju. Paraku millegipärast me ei suuda seda teha kriminaalmenetluses. Jah, kriminaalmenetluses on meil selline valukoht. 

See on ka, muuseas, üks teema, mis meil tuleb ülehomme menetlusõiguse konverentsil [arutlusele]. Kõik kolm menetlust [on seal kõne all]. Oleme sinna Eestist kutsunud kõik oma valdkonna esmased asjatundjad rääkima ja arutlema selle üle, kuhu meie menetlused võiksid liikuda, nii kriminaal‑, tsiviilkohtu- kui ka halduskohtumenetlus. Aga eriti põnevusega ootan, kuidas kriminaalmenetluse asjatundjad, need, kes ise on loonud seda menetlust, näevad seda olukorda. Ma loodan, et sealt tuleb häid mõtteid ka seadusandjale.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja, väga põhjalik ülevaade ja väga ilusti välja toodud murekohad! Mu küsimus lähtub kolleeg Evelin Poolametsa küsimusest, kus arutame tulevikku. Te tõite välja oma ettekandes, et menetlustel on pikad tähtajad, kohtunikel on suur koormus, järelkasvuga ei ole kõige paremad lood. Nüüd on Vabariigi Valitsus andnud Riigikogule üle tsensuuriseaduse, mis annab tõlgendamise õiguse kohtutele. Lähtuvalt eeltoodust ja teie välja toodud murekohtadest: milliseks võiks tulevikus kujuneda kohtute töökoormus sellise laialivalguvalt sõnastatud seaduse puhul?

Minul on väga raske prognoosida seda. Ütleme niimoodi, et mind on häirinud see, et tihtipeale me väga suure kampaania korras läheme seadust täiendama uute karistusõiguslike paragrahvidega. Ja siis me ei mõtle üldse sellele, et kuidas see kohtus töökoormust mõjutab. Siin, ma saan aru, asi ei ole nii lihtne, kuna on see Euroopa Nõukogu raamotsus ja riik on võtnud ise kohustused, et siis tuleb see seadus, ei kehtestata ju uut koosseisu, vaid muudetakse seda olemasolevat koosseisu. Konkreetselt mina ei ole karistusõiguse valdkonna spetsialist, ei oska hinnata, kui abstraktne [see on] või kas seda saaks kuidagi paremini sõnastada. 

Küll aga, mida ma võin öelda, et üldiselt on nii, et ega kohus ei hakka ühtegi asja ise menetlema. Kohus saab menetleda siis, kui see süüdistus jõuab kohtu ette, ehk alguse saab kõik prokuratuurist ja politseist, [sellest], kas see üldse tuleb kohtu ette või ei tule, kas nemad otsustavad selle asjaga tegelema hakata. Ma näen küll mõnes mõttes probleemi selles, mis on siis ikkagi näiteks meie politsei ja prokuratuuri prioriteedid, milliste kuritegudega üldse tegeldakse prioriteetselt. Ma usun, et peaprokurör on teile tõenäoliselt korduvalt rääkinud, et kõikide asjadega [võrdselt] tegelemiseks ei ole prokuratuuril võimekust ega ressursse, ta peab valima. Siin ongi see küsimus, mis on minu [vaade] kodanikuna, muidugi mulle tundub, et võib-olla ikkagi sellised isiku- ja varavastased [asjad], korruptsiooniasjad tunduvad tõsisemad ühiskonnale. Aga võib-olla on see minu vaade, või ma olen vana inimene, saan valesti aru, tuleb hoopis tegelda privaatsuse kaitsega ja avaliku ruumiga. On võimalik, et see on niimoodi. Kuidas see säte elama hakkab, see sõltub paljuski sellest, kuidas prokuratuur hakkab sellele lähenema, kas ta üldse hakkab asju kohtusse tooma, missuguseid asju [ta toob] ja kuidas, mismoodi see esimene asi, kui see lõpuks tuleb, seal siis läheb. 

Küll aga on niimoodi, et tuleb arvestada, et küsimus ei ole ainult rahas, vaid küsimus on ka selles, et kui seaduses kehtestada mingi uus koosseis või kui seda oluliselt täiendada, siis hakkame mõtlema, et kas [seadusandja] tahab, et sellega tegelikult ka tegeldakse, või ta ei taha seda, [vaid] tahab, et tegeldakse teiste asjadega, sest ressurssi kõige jaoks ei jätku. Nii et lõpuks taandub sellistele valikutele. 

Mina ei saa kuidagi takistada teid vastu võtmast ühtegi seadust. Kui see on põhiseadusvastane, toob president selle meie ette või toovad kohtud või keegi [teine], arutatakse. Kui seadus rakendub ehk kohtud peavad kujundama oma praktikat, peab Riigikohus lõpuks oma sõna sekka ütlema. Ma tean väga paljusid seadusi, mille puhul mitte kunagi ei tekigi ühtegi vaidlust, keegi, ma ei tea, kas üldse ei rakenda neid või need ei jõua kunagi mitte kuhugi. Ka KarS‑is on, ma arvan, väga palju paragrahve, mille puhul ei ole üldse mitte ühtegi lahendit, vähemalt mitte Riigikohtu tasandil. See on, jah, küsimus, kuidas see asi läheb, mina ei oska seda hinnata.

Kolleeg Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Villu Kõve! Me saime vihakõnega seoses teada ja saime aru, et kohus hakkab tegema inimkatseid tulevikus. Ja saime teada, et ta teeb seda juba praegu, luues pretsedente. Me teame tõepoolest, et praktika on tõe kriteerium. Kui me siin enne tõime teie ette probleemi, et võib-olla Riigikohus on liberaalide poole kaldu, siis te avaldasite kahetsust, et selline mulje on jäänud. Aga vaadake, mitte ainult meil, vaid suuremal osal Eesti rahval on jäänud mulje, et liberaalse baaskonsensuse mõju on Riigikohtus ju vägagi olemas, just, kui me vaatame, kuidas neid asju seal arutatakse, millised otsused tulevad. 

Aga ma tulen küsimuse juurde. Te ütlesite, et valimistulemuste väljakuulutamine ei peaks olema seotud kohtus vaidlustamisega. Kujutame ette, järgides teie mõttekäiku, et valimistulemused kuulutatakse kohe välja, aga vaidlused jätkuvad. Ja siis näiteks kohtus selgub, et Kaja Kallase Reformierakond sai võimule valimiste võltsimise teel. Mismoodi siis riik peaks toimima, edasi minema? Kaja Kallas teatab jälle, et ta tagasi ei astu, tema endal süüd ei näe, aga ometi kohus näiteks ütleb, et valimistulemused ei ole legitiimsed. Äkki te ikkagi möönate, et vaidlused siiski tuleks kohtus ära pidada enne, kui valimistulemused välja kuulutatakse, või kuidas? Äkki selgitate selle asja üle.

Ma kõigepealt ütleksin, et vähemalt need avaliku arvamuse uuringud, mis [näitavad, et] ligi 70% kohut toetavad, üldiselt ei kinnita seda, et kõik arvavad, et kohus ei ole sõltumatu või on, ma ei tea, kelle poolt mehitatud. Sellega ma nõus ei taha olla kindlasti. 

Mis puudutab seda valimiskaebuste teemat. Loomulikult see vajaks korralikku analüüsi, rahulikku analüüsi. Ma ütlen teile, et ka täna on tegelikult meil mehhanism võimalik, et tuleb valimiskaebusi ka pärast valimistulemuste kinnitamist. Ja toon teile väga lihtsad näited. Aga mis [saab] siis, kui selgub takkajärgi, et hääli on ostetud? See tehaksegi [kindlaks], politsei uurib, valimiste ajal hakkab uurima seda, aga ta teeb kindlaks, et tõepoolest on toimunud häälte ostmise fakt siin või seal, kuskil. Ja see selgub pärast valimistulemuste väljakuulutamist. Ja selgub, et inimene, kes istub siin kuskil volikogus või isegi Riigikogus, halvemal juhul, on saanud sinna ostetud häältega. Siis tekib see küsimus, võib ka tänase süsteemiga kerkida. 

Minu mõte, mis ma siin tagasihoidlikult olen avaldanud, mis on analüüsimata põhjalikumalt, on see, et me peaksime vaatama, mida see valimiskaebuse rahuldamine maksimaalselt võiks tähendada. Kui, ütleme, vaidluse all on paar häält, siis kas see selles piirkonnas võiks mõjutada valimistulemusi või mitte. Me ei oleks sellise surve all, me saaks neid kaebusi rahulikult vaadata, ka seda häälte ostmist, aga see ei takistaks [parlamendi tööd]. 

Me võime ette kujutada olukorda, kus kaebustega torpedeeritakse, ütleme, valimiskomisjoni ja Riigikohtu tööd. Tuleb 2000 kaebust meile korraga. Ma ei kutsu teid praegu üles ega õpeta. Aga põhimõtteliselt on see võimalik. Ja siis me istume seal otsas, valimistulemusi ei saa välja kuulutada, parlamenti ei ole või volikogu ei ole, eks ole. Ja samas peab riik kuidagi edasi elama. Ma ütlen, et kõiki neid aspekte tuleb siin vaadata, aga ma usun, et on võimalik leida selline mõistlikum kesktee. Mina olen aru saanud, et see võimalus on ka kohtul, kui ta näeb, et see asi võib viia tõsisemate tulemusteni, ta saab peatada selle. See võimalus kindlasti peab olema, aga see ongi diskussiooni ese. Ja ma tean, mul on ka palju kolleege, kes ütlevad, et see on halb mõte, mis ma ütlesin teile.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid selle ülevaate ja ettekande eest, mis te tegite. Minu küsimus puudutab Tallinna Sadama kriminaalasja. See teema on aastaid ja aastaid käinud, see on ühiskonnas päris oluline ja inimesed ootavad lahendust sellele protsessile. Küll aga on viimasel ajal järjest rohkem kuulda seda, et asja peaks lõpetama ära aegumisega. Protsessi käigus on olnud erinevaid taandamisi ja nii edasi. Kas te olete arutanud või mis on teie seisukoht: [mida teha], et sellised asjad ei jääks pooleli ja need saaksid siiski menetletud mõistliku aja jooksul, need ei lõpeks ära aegumise tõttu ja et ühiskond ei saaks sellist signaali, et kui sa suudad piisavalt pikalt venitada, sul on head advokaadid, siis ongi võimalik kuidagi karistusest pääseda?

Ma absoluutselt jagan teie muret sellesama Tallinna Sadama ja veel mõne protsessi pärast, mis niimoodi on veninud. Ka mind häirib see kohutavalt. Ja kui see tulemus ongi selline, et politsei on teinud kõvasti tööd, et see asi välja tuua, prokuratuur on teinud kõvasti tööd ja me nii-öelda menetleme selle kohtus surnuks, siis on see äärmiselt halb signaal avalikkuse jaoks. Õigusemõistmisele ja kohtule, kohtu mainele on äärmiselt halb, kui see niimoodi läheb. 

Samas konkreetsesse kriminaalasja keegi sekkuda ei saa. On teatud objektiivsed asjad, mis olid. Jah, tema algus sattus koroonaaega, siis oli seal häda. Ma ka tegin ju siin ettepaneku, ma ütlesin, et võiks uurida, kui palju see kõik maksma on läinud. Kas need asjad, mis on tehtud, [on olnud vajalikud]. Et sellest ei kujuneks selline menetlus, mille puhul kõik teavad, et see toimub, aga keegi enam ei mäleta, mida seal menetletakse. Mina ütleks ka, et mul võib-olla on pilt juba kadunud. Üks süüdistatav on juba kahjuks surnud. Lõpuks, ma ei tea, menetleme inimesed surnuks või lõpuks tõesti lõpeb see aegumise tõttu. See oleks ikka äärmiselt mannetu seis. 

Ma usun, et see Tallinna Sadama õnnetus on võib-olla selles, et üldmenetluse kõik hädad on sinna kanaliseerunud, võib-olla ka menetluse juhtimine võiks tugevam olla. Ma tahaks sügavalt loota, et see ei lõpe niimoodi, nagu te ütlete. Ka mina olen äärmiselt kurb sellepärast. Ma olen kolm aastat Tallinna Sadamast siin saalis rääkinud, et kuulge, seda menetlust tuleks kuidagi tõhustada ka seaduse poolt. Aga kindlasti ei ole see ainult seaduse teema, ma ei oska detaile [nimetada], ma ei tea, miks ta niimoodi venib. Aga ma olen ka huvi tundnud selle teema vastu mitu korda. Kas see ometi [lõpeb], mis sellest saab? Mitte sisulise poole pealt, seda ma teha ei saa, aga lihtsalt, et kaua see siis ikkagi kestab ja mis sealt lõpuks tuleb. Ja see ei ole ainuke [seesugune] menetlus. 

Kurb on see, et tegelikult meil väidetavalt enamus kriminaalmenetlusi liigub siiski mõistliku aja jooksul hästi, aga avalikkus kujundab pildi, ja ka poliitikud, teie kujundate pildi just nende paari ebaõnnestunud suure menetluse [järgi], mis venivad ja venivad. Siis tekib tunne, et kõik asjad venivad. Tegelikult on need muidugi väga väike osa, aga kahjuks kujundavad pilti.

Tanel Tein, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tuleksin selle rahvakohtunike teema juurde tagasi. Te mainisite, et neid on hästi keeruline leida ja nad ei püsi [selles ametis]. Aga ometi lõpetab meil igal aastal [ülikooli] päris palju juristitaustaga inimesi ja aastakümnete kaupa on lõpetajaid veel rohkem. Mis takistab meil mobiliseerida neid inimesi, kes on tegelikult ju oma eriala eksperdid, et nad rahvakohtunike ülesandeid täidaks? Kindlasti on teatud seadusi vaja selleks muuta, mõnel on ametikohustused, mis ei luba, aga kas see võiks olla üks tee?

Ma mõtlen, et põhiline ongi see, et sa võid sattuda aastateks kriminaalmenetlusse ja sa ei saa muu töö kõrvalt seda [teha]. Sa ei saa oma põhitööd teha. Ma arvan, et see ongi kõige põhilisem takistus. Kui inimene ikkagi tahab leiba teenida, siis ta rahvakohtunikuks [ei hakka, sest sellega] ära ei ela. Ja kui ta sealt kõrvalt ei saa midagi muud teha või see on määramatu, talle pannakse kolmeks aastaks istungid paika ja kinni, siis ta ei ole lihtsalt huvitatud. 

Ma olen siin sõnumitooja. Õiged inimesed teile sellest rääkima oleks kohtu esimehed ja omavalitsuste juhid, kes on pidanud tegelema rahvakohtunike otsimisega. Nemad oskavad teile kindlasti paremini öelda, miks nad neid inimesi ei leia. Miks meil ei ole kvalifitseeritud inimesi, miks nad ei taha sinna tulla? 

Mina näen tagajärge rohkem kui põhjust. Kui me leiame sellise motivatsioonipaketi, et kõik Eesti inimesed tahavad rahvakohtunikuks hakata, siis me suudame seda asja vedada, aga kui me seda ei suuda pakkuda ... Tundub, et sundkorras inimeste panemine rahvakohtunikuks on meie süsteemis sama, nagu paljudes riikides on sundkorras valimas käimine. Kui me käiks Eestis välja, et kuule, kehtestaks Eestis ka karistuse [selle eest], et sa valima ei lähe, [siis] kui suurt toetust ja mõistmist see ühiskonnas leiaks? Ilmselt mitte väga suurt. Samamoodi ma arvan, et sundkorras rahvakohtunikuks käimine ei leiaks väga suurt toetust, aga mine tea.

Kolleeg Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Suur tänu minu poolt ka, kuigi sa oled tänuga juba täna nii üle külvatud, et võib-olla ehk piisab. 

Aga mul on küsimus päris elust. President Alar Karis siin suve hakul ütles ühe lause, mis mind pani natukene ebalema juristina. Ta ütles, et ta ei kavatse sallida liiga sagedast seaduseelnõude sidumist valitsuse usaldusküsimusega. Samas põhiseadus ei sea mingeid piiranguid valitsusele, kui paljusid eelnõusid ta usaldusküsimusega tahab siduda. Poliitilisest seisukohast ma leian ka, et see on ebaõnnestunud, et me peame seda tegema ja kui me teeme seda liiga tihti – ma olen nõus sellega. Aga põhiseaduse seisukohast. Ja sama signaal, et see on kuidagi halb, on tulnud natukene ka Riigikohtult. Ma tahan küsida, kas tegelikult on põhiseaduslikult midagi valesti või ei ole. Mitte poliitiliselt, vaid põhiseaduslikult.

Raske on öelda, et põhiseaduse teema on ainult see, mis on sõnaselgelt lausega põhiseaduses kirjas ja mingisuguseid põhimõtteid me ei arvesta. Minu hinnangul vähemasti, ja Riigikohus vist on ka öelnud seda, et vähemalt põhiseadus eeldab, et seadus läbib parlamendis ikkagi reaalse diskussiooni enamasti. Ja kui seda enam ei ole, siis on see ohumärk, ka põhiseaduse mõttes, ja võib seada küsimuse alla selle seaduse legitiimsuse. Nüüd on siin see piiride panemise koht, mis meetodeid me siin kasutame. Ma saan aru, et ma liigun väga õrnal jääl praegu oma jutuga, kuna teil on nii tugevalt [see] teema üleval. Iseenesest ju eesmärk siduda usaldusküsimusega valitsuse eelnõusid ikkagi ju vähemalt lähtekohana peakski tähendama valitsusele usalduse avaldamise küsimust, mitte muutuma tehniliseks töövahendiks Riigikogus. Nii arvan mina. 

See piiri tõmbamine on väga keeruline. Ma tean, et meie lõunanaabrite, lätlaste juures või leedulaste juures, minule teadaolevalt, on mingid sätted ka tunnistatud põhiseadusvastaseks, kuna nende tegemiseks on kasutatud seda kiirmenetlust sealses parlamendis, just nimelt selle formaalse menetluskorra läbimata jätmise tõttu. 

Ma mõistan, et tasakaalupunkti otsimine on väga keeruline. Riigikohus on oma seisukohta praegu väljendanud väga ettevaatlikult, [arvates], et see võib olla probleem. Ei pruugi olla, aga võib olla. Kui president tuleb sellel põhjusel mingi seadusega Riigikohtu ette, siis Riigikohus loomulikult ei saa enam ebaleda, vaid peab võtma selgeid seisukohti. Tõesti, Riigikohus on seda otsapidi väljendanud, et kuskil siin on siiski piirid. See on praegu Riigikohtu seisukoht.

Aitäh! Heljo … Vabandust! Võite jätkata.

Ma tahtsin öelda, et ma saan aru, et see vastus ei rahuldanud, aga midagi targemat öelda ei ole, sest Riigikohus on niimoodi tõesti öelnud. Ma ei saa öelda, et me pole seda öelnud.

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma tean, et sellest omavalitsusest, kus mina elan, on tõepoolest rahvakohtunikke väga-väga raske leida. Pooled leitakse suure punnimise peale ja needki on üsna kõrges eas sageli. Aga minu küsimus on selles, et kui see tasu rahvakohtunikel oleks hoopis teine – praegu on see naeruväärne –, kas siis oleks võimalik saada selliseid häid inimesi rahvakohtunikeks. Mis teie arvate sellest? Kas te olete rahul selle tasuga, mis neile makstakse?

Ei, muidugi ei ole. Aga ma ei usu ka seda, et riik oleks võimeline maksma kvalifitseeritud spetsialisti tasu või peaks maksma inimesele kogu tema kaotatud töö[aja eest], et tal [tekiks] tõeliselt huvi [rahvakohtunikuna töötama hakata]. Kui me mõtleme ikkagi tegusale tööinimesele, siis üks asi on see palk, aga teisest küljest on see, et ta töötab. Tal on oma karjäär, tal on omad tegevused. Kui ta kõik selle jätaks kõrvale, ütleks, et ma tulen isegi sama tasu eest, siis rahvakohtunike töö on ikkagi perioodiline, natukene midagi on, natuke midagi ei ole. Ma arvan, et isegi kui see tasu oleks kahekordne, oleks ikkagi väga raske. Rohkem inimesi tuleks tõenäoliselt sinna, aga ikkagi tegusatele tööeas inimestele, kellel on laenud-liisingud ja lapsed turjal, öelda, et näete, tulge nüüd ikkagi rahvakohtunikuks, me maksame teile kõik selle kinni. Ma ei usu, et riik on valmis nii palju maksma. See pole ka ratsionaalne, arvan. Ega Ameerikas ei maksta ka vandekohtunikele teab kui suurt tasu mulle teadaolevalt.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Meie põhiseaduse koostajad on põhiseadusesse märkinud väga olulise paragrahvi: § 54, mis sätestab, et Eesti rahvas peab olema ustav põhiseadusele ja kaitsma ise seadust. Ja seal on ka märgitud ära asjaolu, et kui muid vahendeid ei leidu, siis igal Eesti kodanikul on õigus osutada põhiseadusliku korra muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Ilmselge on, et see omaalgatuslik vastupanu ei seostu mingisuguse korraldusega kuskilt. Ja ilmselge on ka see, et kui rahvas hakkab midagi ette võtma, siis julgeolekuaparaat hakkab kindlasti kasutama kõiki oma võimalusi selle mahasurumiseks. Äkki te selgitate, millised on need omaalgatusliku vastupanu meetodid, mida on võimalik rahval kasutada, ilma et väga suuri probleeme tekiks.

Nagu te ise mõistate, mul väga lihtne sellele küsimusele vastata ei ole. Õnneks meil ei ole siin riigis sellist olukorda minu hinnangul tekkinud, et selle paragrahvi rakenduskoht oleks kerkinud [päevakorda]. Meie põhiseaduslik kord peaks siis olema sellises hädas, et seda tuleks omaalgatuslikult kaitsma hakata, sest võim on üle võetud ja demokraatlikud riigiorganid laiali saadetud. Minu meelest see latt, mis selles sättes on, on oluliselt kõrgem. Me peame nägema, et riik kui selline on kaotanud toimimis[võime], ta enam ei toimi sellisel kujul, demokraatlikult, nagu meie põhiseadusandja on ette kujutanud. Ma saan aru, et inimeste valulävi siin võib olla erinev ja teie võib-olla näete seda kuskil madalamal, mina näen seda valuläve latti kõrgemal. Niikaua kui meil on demokraatlikul viisil valitud võimuorganid, nad tegutsevad, meeldib meile või ei meeldi, igasuguseid probleeme võib olla, aga minu meelest täna seda olukorda ei ole. Niikaua kui meil siin ikkagi päris ei puhke anarhiat või keegi ei haara võimu diktaatorlikul kujul. Ma arvan, et see põhiseaduse mõte on ikka olnud seal. Ma ei ole põhiseaduse kommentaare lugenud, et mida omal ajal assamblees arutati selle § 54 üle. Küllap sealt saab paremaid mõtteid, kui mina oskan öelda.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on selline teemaga natuke kaudselt haakuv küsimus. Teie oma ettekandes mainisite, ja muidugi on ka mujalt väga selgelt tulnud kriitikat selle kohta, et meie kõrgkoolides õigusteaduse erialal ettevalmistatavad ja [selle eriala] lõpetanud isikud ei oma piisavalt kõrget kvalifikatsiooni, et [erialasel] ametikohal tööle hakata. Mu küsimus on selline: kas teie oma praktikas olete täheldanud ka erinevate ülikoolide vahet? Kas on nii, et mõnest ülikoolist tulevad üldiselt parema kvalifikatsiooniga lõpetanud ja teisest mitte? Ma mõtlen seda, et võib-olla juhul, kui see vahe on olemas, oleks mõtet see õpetus koondada pigem ühte kohta.

Kui ma nüüd sellele küsimusele vastan, siis ükskõik [kuidas ma vastan], keegi ikka solvub selle peale. (Hääl saalist.) Ei noh, solvub [keegi] väljastpoolt. Minule tundub, vaadates eksamitulemusi, ka ainult inimesi, üldiselt kogu selle aja jooksul, siis Tartu Ülikooliga võrdset taset ei ole teised õigusteaduskonnad Eesti-siseselt omandanud. 

Siin on muidugi ka omad põhjused. Näiteks tehnikaülikool on võtnud suuna, et ta õpetab pigem välismaalasi inglise keeles, tehnilisi ained. Seda on raske võrrelda Tartu Ülikooliga. Ta ei õpeta universaaljuristi. Tallinna Ülikool on üritanud konkureerida Tartu Ülikooliga, selles mõttes on muidugi raske olnud õppejõude süstemaatiliselt leida. Riigi toetust on olnud Tartu Ülikoolil rohkem, nüüd vist Tallinna Ülikoolilt võeti see õigusteaduse toetus üldse ära, kui ma [õigesti] olen aru saanud. See vastutusvaldkond on halduslepinguga antud Tartu Ülikoolile, mulle teadaolevalt, haridusministeeriumi poolt, kes peaks hea seisma selle eest.

Ma usun, et täna on raskem teiste koolide lõpetajatel ametitesse murda, nad peavad ennast rohkem tõestama. Meil on kohtunike seas, kohtujuhtide seas ka väga toredaid ja häid teiste koolide lõpetanuid, kes on mujalt koolidest tulnud ja väga hästi hakkama saanud. Aga ütleme niimoodi, et nad peavad pärast ilmselt rohkem vaeva nägema ja tõestama ennast. Nii ma julgeksin öelda. Aga see ei tähenda seda, et Tartu Ülikoolis on kõik korras. Minu arvates kaugeltki ei ole. Sellest ma olen väga palju kirjutanud. Kirjutasin viimati artikli Akadeemias, väga pikalt kirjutasin, üritasin oma mõtted kõik kokku võtta seal. Kõige kurvem on minu arust see, et on soovimatus tunnistada, et midagi on halvasti. See on kõige-kõige halvem.

Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja tuletan meelde, et sõna saavad fraktsioonide esindajad. Jaanus Karilaid, teil on kõnesoov, aga teil peaks olema kaasas ka volitus. Teil on volitus olemas. Aitäh! Jaanus Karilaid, palun Riigikogu kõnetooli!

Head kolleegid! Võib kindel olla, et kõik 101 Riigikogu liiget on selle lähteülesande poolt, et kohtupidamine oleks võimalikult kiire ja õiglane. Ja kui me oleme selle lähteülesande ära sõnastanud, siis algavadki probleemid ja probleemide pundar. Kuidas seda tagada, kuidas sinna välja jõuda? Riigikohtu esimees tõi siin välja vähemalt kümmekond aspekti, mis on seal tegelikult puudu, millega peaks tegelema. Siin on ka mitu tasandit. Üks on see, kuidas Riigikohus ise oma töökoormust korraldab, kuidas ta koolitusi teeb, kuidas ta oma kohtunikke hoiab, motiveerib, stimuleerib. Teine tasand on poliittasand, sest sellises õiguslikus raamistikus, mis tuleb siit Riigikogust, õigusloomega, ja teiselt poolt ka ressurssidega peab Riigikohus ja kogu kohtusüsteem tegutsema.

Kindlasti on ju ka Riigikohtu esimees kursis kirjadega, mida on Eesti Kohtunike Ühing teinud nii rahandusministrile kui ka justiitsministrile, ja näidanud ära, et selline kärpekirves, mis täna on kohtunike kohal – me juba teame, et on ära võetud eripensionid ja tööalaselt on tegutsemispiirangud, ning samas me taotleme, et kohtusüsteem oleks jätkusuutlik ja seal töötaksid parimatest parimad –, ei lähe üldsegi tervikpildiga kokku. Ja teiselt poolt me näeme ka seda, et kohtusüsteemi sees on väga palju raha raiskamist, [nagu on selgunud] Harju Maakohtu tehtud analüüsist. See analüüs on edastatud peaministrile ja justiitsministrile. Ühelt poolt me näeme, et kuigi me tahame, et kohtunikud, kohtujuristid ja sekretärid saaksid head palka, on seal sees ka ressursse, mida võiks kasutada palju targemalt. Aga see kõik on see, kuidas kohtusüsteem sisemiselt oma dialoogi veab, argumentidega arvestab ja seda tööprotsessi veab.

Aga inimese vaatepunktist on probleemid veel tõsisemad. Kahjuks on sellest räägitud siin suures saalis juba pikki aastaid. Kohtupidamine on inimese jaoks liiga kallis. Kuigi kohtul ei ole fikseeritud tähtaegu, on inimeste jaoks tähtajad liiga pikad. On tsiviilasju, mis on neli, viis, kuus aastat nii-öelda kohtuveskis sees, kriminaalasju, [mis] on seitse, kaheksa aastat sees, ja üksikjuhtumeid – need polegi nii väga üksikjuhtumid – on päris-päris mitmeid. 

Ma toon ühe näite. Ühe tsiviilasja vaidlemine kohtus näiteks neli-viis aastat maksab inimesele circa 200 000 [eurot]. Inimesele, kellel pole võimalusi oma õiguste eest kohtus seista, on ka see riigi [antav] abi mahu mõttes liiga väike ja sellega kannatab ka enda õiguste eest seismine. Aga see on kriitika pigem Riigikogule endale. Kui me tahame kiiret ja õiglast kohtupidamist, siis on väga suur viga ressurssidele pealiskaudselt peale vaadata. Neile inimestele, kellel majanduslikult pole võimalust enda eest seista, on riigi pakutud abi liiga väetike. Sinna kahtlemata oleks vaja ressurssi ja mahtu juurde.

Lisaaega paluks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Teine pool on õigusselgus, kohtumenetluse normid, karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. 2004. aastast on Riigikogu seda debatti koos oma valdkonna ekspertidega järjepidevalt vedanud, aga mis siin salata, muudatuste tegemine ei saa olla nii, et kui poliitik endale kirjutab mingid muudatused sahtlisse, siis hoogtöö korras ta nendega siit läbi ratsutab. Vaja on tippekspertide heakskiitu ja võimalikult suurt poliitilist kokkulepet. On näha, et karistusõiguse ja menetlusõiguse muutmisel on see protsess paratamatult väga kohmakas.

Palju on räägitud ka toimingupiirangutest. Need inimesed, kes ei planeerinud kuritegu ega saanud ka majanduslikku kasu. Peaprokurör seda debatti vahepeal vedas ja kui mina rääkisin erinevate erakondade liidritega, siis kõik noogutasid, aga me ei ole suutnud seda paremini ära sisustada. See tekitab asjatuid ja inimesi piinavaid protsesse ning siis pärast ohhetame ja ahhetame, et näete, küll inimene on kannatanud ja küll nad on maksnud selle eest, üle 100 000 [euro], aga midagi ette ka ei ole suutnud võtta. Ja see on jällegi kivi Riigikogu kõikide erakondade kapsaaeda, et me ei ole suutnud kokku leppida ja seda muuta, seda enam, et ka õigusekspertidelt on tulnud signaale, et sellega peaks tegelema.

Ja kindlasti peaks koostöös õigusekspertidega saama ka vastuse, miks ikkagi on nii, et [kuigi] Tallinna Sadama protsess hakkas pihta 2015 ja praegu on 2023. aasta, planeeritakse veel üle saja kohtuistungi. Küsimus on, et kes selle ahela eest kõige rohkem vastutab. Kas see on Riigikogu, kas see on prokurör, kas need on menetluse vedajad? Aga see on selge, [selle asemel], et vaadata ja jälle ahhetada ja ohhetada, et see on ebanormaalne, ja mitte midagi ette ei võeta – tegelikult on see jällegi Riigikogu tegemata töö.

Kajar Lemberi juhtum, 19 kuriteoepisoodi. Jällegi kõik imestavad, kuidas see võimalik on, et üheksaeurose juuksuriarve pärast käiakse inimest niimoodi mööda kohtuistungeid solgutamas, [kuigi] on näha, et seal ei ole sellist kuriteokoosseisu, mille pärast peaks niimoodi tegema. Mida peaks tegema, et need, kes süüdistavad, võtaksid oma süüdistuse tagasi ja ei kasutaks kõiki õigusnorme, et maksimaalselt see protsess läbi käia, teades, et sellised protsessid võivad maksta inimesele ka tervise? 

Nii et neid kohti, kuidas appi tulla kohtumenetluse õiglasemaks ja kiiremaks muutmiseks, on piisavalt palju, ja mis siin salata, need lahendused peituvad eelkõige siin suures saalis. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Hendrik Johannes Terrase. 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Tänan Riigikohtu esimeest selle tööülevaate eest, mis andis meile taas kord [kinnitust], et vaatamata sellele, et ühiskonnaelus tundub olevat palju ebakindlust ja määramatust, töötab kohtusüsteem meil siiski suuremate tõrgeteta. 

Riigikohus ja Riigikogu on kaks sõna, mis on sel aastal ühes lauses kõlanud palju kordi. Põhjuseks on olnud siin saalis ja selles hoones [tekkinud] vastasseis, mis on vajutanud tugeva pitseri kogu tänavusele Riigikogu tööaastale, mis ei ole kaugeltki veel läbi. Nagu me oleme kuulnud, on suve hakul Riigikohtu langetatud otsus Riigikogu juhatuse õiguste kohta tööd korraldada pälvinud opositsiooni kriitika. Samas markeeris see otsus väga selgelt ka opositsiooni õiguse kaitsta enda õigusi ja seista enda valijate eest. 

Tulen tagasi alguse juurde, kus tänasin Riigikohtu esimeest ülevaate eest. Me saime teada, et kohtusüsteem on usaldusväärne ja toimiv. Sellest lähtudes kutsungi parlamendisaadikuid üles siin saalis suhtuma suurema lugupidamisega kohtuvõimu otsustesse. Eelmisel nädalal kogunes Riigikogu esimehe Lauri Hussari eestvõttel ekspertnõukogu. Opositsioon, kui Enn Eesmaa kõrvale jätta, ei pidanud vajalikuks selles osaleda, kuna kardeti kriitikat ja peapesu inimestelt, kes on olnud meie põhiseaduse sünni ja kogu meie õigusruumi kujunemise juures. Samas oli arutelu väga sisuline ja selle üks peamiseid tõdemusi oli, et Eesti õigusruumiga ning täpsemalt Riigikogu töö korralduse reeglitega ei ole midagi valesti. Valesti on see, et inimeste ja poliitiliste jõudude vahel jooksevad suured lõhed ning valitseb leppimatuse õhkkond. 

Lahendus on see, et tuleb taas leida lugupidamine nii Riigikogu poliitiliste jõudude kui ka riigi institutsioonide vahel. See tähendab ka seda, et Riigikogu liikmed ja erakonnad peavad suurema lugupidamisega suhtuma Riigikohtu otsustesse. See annab suurema võimaluse olla avatud ja mõistvad selles suhtes, mida kohtusüsteem muredena meie ette toob. Ehk saame aidata kaasa kohtusüsteemi koormuse vähendamisele, kohtunike järelkasvu mure lahendamisele ja palgaküsimusele, millele ehk saame paremate aegade saabudes anda kindlamaid vastuseid.

Rääkides suurtest muutustest või nagu varem nõutud, suurtest kohtusüsteemi reformidest, leian, et revolutsioon pole siin mingi lahendus. Seda enam, et meil ei ole ka mingit põhimõttelist ja suurt viga, millele kõik peaksid lahendust otsima. Kohtusüsteem tugineb arukatele inimestele, kelle igapäevatöö on seda hoida parimas võimalikus toimimises. Poliitikud ei tohi hakata kohtunike ja kohtute tööd suunama või selle üle otsustama. Me peame sellesse suhtuma lugupidavalt, nagu demokraatlikus õigusriigis kohane. Me kõik teame, et siin saalis on inimesi, kes seda arvamust ei jaga. Kuid see annab meile võimaluse paremini näha, kus on peidus ka paljud parlamendi enda tööd raskendavate vastasseisude algpõhjused. Suur tänu, Riigikohtu esimees härra Villu Kõve! Head kolleegid, tänan tähelepanu eest! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli keskfraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ühiskonnas on tihti kuulda väidet, et kohut käia on väga raske, sest kohtumenetlused on pikad, rahaliselt kulukad ning kõigele lisaks ka pinget tekitavad. Olen nõus, et see on pingeline aeg igale inimesele, kuid väga harva räägitakse sellest, et tegelikult on see pingeline aeg ka kohtunikele, sest kohtunikud on meil langemas aina suurema töökoormuse alla. Üks põhjus on muidugi põlvkonnavahetus. Paljud lähevad pensionile, noored ei tule peale, kohtunikueksam ei ole atraktiivne, kohtunikuamet ei tundu enam nii prestiižne, kui see oli varem. Ja muidugi on väga keeruline konkureerida erasektori pakutavate võimaluste, hüvede ja personaalse lähenemisega, sest [kohtunikuameti valinutele] ega kohtuametil ei ole midagi sarnast pakkuda. 

Riigikohtu esimees on esitanud juba varem väga olulise huvitava küsimuse: kuidas tegelikult edasi liikuda? Kas äkki peaksime hakkama võtma [kohtunikuametisse] inimesi, kellel nii kõrget kvalifikatsiooni pole, või siis jätame kohad lihtsalt tühjaks? Tegelikult see olukord meenutab mulle ühte teist valdkonda, nimelt haridusvaldkonda, kus on täpselt sarnane puudus õpetajatest. Õpetajate puhul tehti selline seadusmuudatus, et nüüdsest on võimalik võtta tööle keskharidusega inimene, kui õpetaja kvalifikatsiooniga inimest ei leita. Kujutame nüüd korraks ette, kui midagi sarnast meil hakkaks juhtuma ka kohtutes. Aga kui sellele probleemile ei hakata juba täna lahendust otsima, siis me reaalselt oleme varsti olukorras, kus meil kas pole kohtunikke või on meil kohtunikud, kellel nii kõrget kvalifikatsiooni ei ole. Me saame aru, et sellega me paneme löögi alla kogu kohtusüsteemi. 

Ma nõustun siinkohal Riigikohtu esimehe arvamusega, et niivõrd keerulise valiku puhul tuleks pigem kohad täitmata jätta. Kuid mida see omakorda tähendab? See tähendab, et olemasolevad kohtunikud saavad veel suurema koormuse osaliseks, menetlustähtajad venivad. Seega on vajalik läbi mõelda hoopiski lisatoetussüsteem, motivatsioonipakett, mis motiveeriks nii olemasolevaid kohtunikke, eriti staažikaid, aga ka peale tulevaid noori. 

Kuid mida valitsus hoopiski praegu teeb? Valitsus otsustas hoopiski kärpida kohtunike palgataset. Kahjuks see näitab valitsuse suhtumist väga olulistesse valdkondadesse, mis tegelikult meie õigusriiki üleval hoiavad. Kui vaadata kogu süsteemi laiemalt, siis see tegelikult näitab, et riigil puudub süsteemne lähenemine ning pole isegi läbi mõeldud valem, kuidas ülikoolipingist jõuaksid inimesed kohtunikeks. Üks osa sellest ja aluseks on muidugi kõrghariduse kvaliteedi parandamine. Jah, ka siin valdkonnas, sest siis võib-olla tudengid suudaksid kohtunikueksami teha mitte neljanda, vaid võib-olla esimese või teise katsega. Ning muidugi tuleb leida need noored ülikoolist, nagu teeb seda erasektor. 

Ja siin on muidugi küsimus ka kohtunikele, kui väga on nad valmis muutma oma töökorraldust, teha seda kaasaegsemaks, teha kohtunikuamet uuesti atraktiivseks. Kas äkki on võimalik kuidagi kohtu koormust vähendada? Näiteks tsiviilkohtunikud võiksid olla abiks halduskohtunikele või vastupidi. Kas töö võiks olla osakoormusega? Sest kui me selle probleemiga kohe ei tegele, siis meie kohtusüsteem, selle kvaliteet ja kompetents on ohus. Kui on aga kohtusüsteem ohus, siis on ohus ka õigusriik. 

Aga ma sooviksin rääkida ka teisest probleemist, miks tegelikult kohtunike koormus aastast aastasse kasvab. Ma olen juuravaldkonnaga palju kokku puutunud ja ma olen aru saanud, et paljud kohtuvaidlused tulenevad õigusselguse puudumisest. Ja see on see koht, kus me peame endale kui seadusandjale siin Riigikogus otsa vaatama ja küsima enda käest, mida me saaksime teha, et probleemid laheneksid enne, kui nad jõuavad kohtusse. Meil siin on seda võimalik teha just läbi õigusselguse. Kuid mida me viimasel ajal näeme? Me näeme, et seadusi võetakse vastu kiirkorras, tullakse välja eelnõudega, kus huvirühmad saavad vähem kui kolm tööpäeva aega anda sisulisi arvamusi, mõned eelnõud hoopiski lähevad vastuollu põhiseadusega või me võtame üle Euroopa Liidu õigusakte, süvenemata, kuidas need sobituvad meie siseriikliku õigusega. Parimaks näiteks, mida ma viimasel ajal olen juba mitu korda välja toonud, on just see vaenukõne eelnõu, mis meil praegu menetluses on. Just hämmastav on selle eelnõu algatajate suhtumine, kus näiteks Justiitsministeeriumi esindaja ütlebki otse välja, et selle eelnõu sõnastus on tõesti laialivalguv, mitmeti mõistetav, aga see pole oluline, sest meil on ju olemas kohtunikud, kes hakkavad seda sisu ja tõlgendust meie eest otsima. Kuid see on juba eos vasturääkiv lähenemine, kus me võtame sellise hoiaku, et seaduse sisu pole oluline, oluline on vaid poliitiline loosung, kus meie enda seadusandjalt me võtame selle õigusselguse tagamise kohustuse ära ja paneme selle hoopis kohtunike õlule. Teisisõnu, me paneme kohtunikke tegema meie eest seda tööd, mis me siin tegemata jätame. Ja lõppude lõpuks, mis on selle tulemuseks? Tekitame ühiskonnas segadust, pingeid, võimendame probleeme ja lõppkokkuvõttes me saadame need inimesed seda õigusselgust otsima kohtust ja läbi selle koormame kohtunikke ja kohtuid veelgi. Lihtsustatult, me ise siin tekitame neid probleeme. Kuid meie, just vastupidi, peaksime võtma seaduseid vastu selleks, et just näha ette neid probleeme, neid lahendada ja ennetada. 

Ja üks oluline aspekt, mis tihti unustatakse. Kohus, kohtunikud ei saa üle kirjutada seaduseid, nad ei saa midagi juurde kirjutada. Jah, nad saavad täpsustada, nad saavad anda oma arvamuse, tõlgenduse. Kohus ei saa kirjutada midagi juurde, mida meie siin seadusandjana kirja ei pane. Ja seetõttu pole vaja imestada, et mõne aja pärast istume me jälle siin nendesamade eelnõude ja seaduste pärast, sest lihtsalt need paljud seadused ongi algselt olnud praakeelnõud. Ja ma siiralt loodan, et kohtud ka edaspidi julgevad anda tagasisidet, kriitilist vaadet seestpoolt selliste eelnõude kohta, mis tõesti tekitavad õigussegadust, mis võivad mõjutada kohtu koormust, sest läbi selle me siin saame oma õigusloomet, meie tööd seadusandjana parandada. Ma väga loodan, et ka valitsus ei käitu sõnamurdlikult ega hakka kärpima kohtunike palkasid, sest me ei saa endale lubada kõigele lisaks ka kohtusüsteemi ohtu seadmist, kui me tahame tugeva õigusriigina püsida. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Anti Allase. Palun!

Austatud kolleegid! Hea Riigikohtu esimees! Üks arukas inimene ajaloos on öelnud, et kes on kiiruga süüdi mõistetud, on sageli asjatult süüdi mõistetud. Paraku see tsitaat pärineb küllaltki kaugest ajaloost, aga nagu me teame tänasest Eesti kohtupraktikast, siis leidub ka väga pikki menetlusi. Osa nendest on kindlasti asja eest, kuna on väga keerukad, kuid mind, nagu siin ka üht varasemat eeskõnelejat, hämmastab, et mõningad nendest [jäävad] juba aastakümneteks venima, olgu see siis Kajar Lemberi kaasus, kus tavalise inimesena mingil hetkel tõesti tekib tunne, et kuidas see ikka nii on ning mis selle inimese tervise ja kõige muuga seal kõrval juhtub. Aga sellest kõigest hoolimata on mul väga hea meel selle sisuka ettekande üle, mille härra Riigikohtu esimees tegi. [Olles kuulnud] teda ka põhiseaduskomisjonis sellel teemal [rääkimas], siis mina olen kindlal seisukohal, et õigusemõistmise olemasolu, aga samas ka selle kättesaadavus, kvaliteet ja kiirus määravad ühe riigi usaldusväärsuse ja otseselt või kaudselt ka arengu. 

Kui võrrelda Eesti kohtumõistmise olukorda teiste Euroopa riikide [olukorraga], siis selles suhtes oleme erinevate näitajatega selgelt tabeli esimesel poolel paremate seas. Senine teistega võrreldes küllaltki hea tulemus selles valdkonnas kindlasti tuleneb eestlastele omasest ennastunustavast ja kohati läbipõlemiseni viivast [töötegemise viisist]. On selge, et kohtu tööle on pandud kõrgeid [ja seda tööd] raamistavaid ootusi ja [kohtus töötamine] ei pruugi enam noorte ja võimekate inimeste silmis tähendada [töötamist] nüüdisaegsel, silma särama paneval, ahvatleval töökohal. Ja see on kahjuks paratamatus. Riigikohtu esimehe välja toodud viimaste aastate trendid selgelt kinnitavad seda. Ohumärgid on kohtukorralduse [ja kohtu] töö sujuvuse puhul selgelt õhus. Meie seadusandjatena peame tagama nii olulise põhiseadusliku institutsiooni jätkusuutlikkuse, seadistades selle aja ootustele vastavaks. 

Kui veel kord tsiteerida Riigikohtu esimeest, siis kohtusüsteem vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks tervikuna seaduse alusel põhimõttelist ümberkorraldamist. Tegemist on minu arvates väga tõsise väljaütlemisega, mille sisu on sotsiaaldemokraatidele üldjoontes mõistetav ja seetõttu oleme valmis nendes diskussioonides aktiivselt kaasa lööma, et tagada meie riigi kohtukorralduse sujuvus ja jätkusuutlikkus. Kui nüüd hüpata ajas pisut ette, siis kindlasti lähen ka mina isiklikult muremõtetega vastu tänasele põhiseaduskomisjoni istungile, kus tuleb arutlusele kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse täiendamise seadus, mille sõnum ei ole vähemalt esmapilgul selline, et julgustaks [töökoha valimisel] kohtunikutööd eelistama. Eks keerulistel aegadel tuleb leida tasakaal õigusemõistmise jätkusuutlikkuse ja kõigi Eesti maksumaksjate õiglustunde vahel. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Väga huvitav ettekanne oli. Väga huvitav ettekanne oli ja mõned momendid on ka küsimuste voorus juba läbi hekseldatud. Ma ei hakka nendel peatuma, ehkki minus tekitas ülimat hämmastust see, kui lugupeetud Riigikohtu esimees ütles, et valimistulemuste väljakuulutamine ei peaks sõltuma nende vaidlustamisest kohtus. See on küll naljakas lugu. Kõigepealt kuulutame välja, võib-olla paneme valitsuse kokku ja siis teatame, kui kohtud on sõltumatud, iseseisev võimuharu, et valimiste käigus selgusid siiski kuritarvitused, mistõttu valimistulemused tuleb tühistada. Ja mis me siis teeme? Saadame laiali selle juba kokku pandud valitsuse, ja kõik need muud komplikatsioonid. See torkas mulle küll väga-väga kõrva ja kõlas ikka täiesti absurdsena.

Aga absurdi on rohkemgi. Ma näen, et meil Eestis toimub väga selge tagasilangus nõukogude aega. Ja see tagasilangus nõukogude aega on seotud ühe kindla konkreetse ideoloogilise arenguga ehk teatud ideoloogiliste seisukohtade ainuõigeks kuulutamisega ja sellest lähtuvalt kõikide riigi erinevate võimuharude, mis peaksid ju lahus olema, üksteist kontrollima ja üksteist korrigeerima, toimimisega sellesama ideoloogia raamistuses. See on totalitaarne ühiskond.

Ja kahetsusväärselt on meil ka näiteid selle kohta, et meie kohtusüsteem läheb sellega kaasa. Meil ei ole väga selget eksperthinnangut. Aga kes üldse on tänasel päeval selles ideoloogilises õhustikus sõltumatud eksperdid? See on väga suur küsimus. Meil armastatakse rääkida, et sõltumatud eksperdid on andnud hinnangu. Aga kes need sõltumatud eksperdid on? Millest nad sõltumatud on? Kellest nad sõltumatud on? Kelle eest nad vastutavad? Need küsimused ripuvad kõik kusagil universumi avaruses ja vastuseid, selgelt defineeritavaid vastuseid ei ole. Järelikult me võime öelda, et sõltumatuid eksperte meil tänasel päeval Eestis üldse ei ole, kui nende sõltumatust ei ole võimalik selgelt defineerida.

Ja siit me jõuamegi selleni, mul on väga tõsine küsimus. Missugune on praegu Riigikohtu hinnang Riigikogus menetletava tsensuuriseaduse kohta? Me ju kõik teame, et seda nimetatakse eufemistlikult vaenukõneseaduseks, mõnikord ka vihakõneseaduseks. Vähemalt minu isikliku hinnangu kohaselt on see täielikus vastuolus meie Eesti Vabariigi põhiseadusega. Missugune on Riigikohtu hinnang sellele? Aga Riigikohus on võtnud, jällegi on meil terve rida näiteid, mugava positsiooni, kus ta teatud asjadest libiseb üle, lihtsalt ei menetle neid, ei võta menetlusse – pole nende asi –, põrgatab need Riigikokku ja ütleb, et see on parlamendi asi otsustada. 

Aga parlamendis on meil juba ideoloogiline, kuidas ma ütlen, repressioon, sest koalitsioon rullib oma häältega üle ja pärast öeldakse, et aga Riigikogu nii otsustas ja nüüd on see seaduseks tehtud ja nüüd ei ole enam midagi teha. Ja kui mõni fraktsioon, näiteks EKRE fraktsioon, püüab selle vaidlustada Riigikohtus näiteks, siis Riigikohus ütleb, et see on Riigikogu diskretsioon ja tema sellesse ei sekku ja hinnangut ei anna. Ja nii ongi! Ja nii ongi, et koalitsiooni häältega võetakse vastu tsensuuriseadus, mille kohta põhiseadus selgelt ütleb, et tsensuuri ei ole. Kõik laiutavad käsi, õiguskantsler libiseb kõrvale … 

Paluksin lisaaega.

Palun, kolm minutit. 

… ja räägib meile vangide õigustest näiteks. No selle kohta juba pensionärid ütlevad, et ongi õige aeg vanglasse minna, sest seal on tasuta söök ja seal on tasuta arstiabi ja seal on tasuta hambaravi ja seal on veel paljud tasuta asjad. Miks me vireleme siin? Miks me vireleme siin olukorras, kus praegune valitsus on otsustanud hävitada keskklassi, hävitada meie majanduse, hävitada inimeste heaolu, sundida inimesed Eestist lahkuma, et kusagil mujal paremini hakkama saada? See on praegune valitsus. See on praegune valitsus, kes seda teeb. Ja võimude lahususe tingimustes peaks teised võimuharud seda omavoli, Eesti inimeste kallal toimuvat omavoli taltsutama. Aga nad ei tee seda. Ei tee seda õiguskantsler, ei tee seda Riigikohus. 

Kohtud on veel meil suhteliselt sõltumatud, tunnistame. See on veel suhteliselt sõltumatu võimuharu või avaliku teenistuse haru, ükskõik mis. Aga me näeme ka seda, kuidas ideoloogilisele survele püütakse ka seda võimuharu allutada. Ja noh, mis on kõige lihtsam viis seda teha – ikka rahaga, ikka rahaga. See, mida praegu kavandatakse kõrgemate ametnike palkadega teha, on ju üks viis kogu avaliku teenistuse allutamiseks teatud ideoloogilistele nõudmistele. See on totalitarism ja totalitarismi vastu peaks tõusma kõik, kellel on südametunnistust. Aga kahjuks me näeme, nagu me nõukogude ajal nägime, et inimesed surusid oma südametunnistuse maha ja lasid tal valguda tihtipeale koos pudelist klaasi valguva viinaga köögilaua taha, kus mingil hetkel põrutati rusikaga vastu lauda ja oldi kõvaks meheks või naiseks. 

Me oleme samal teel. Ja see ei ole okupatsiooni all olev riik, vaid see on meie oma Eesti Vabariik, kus me oleme teel sinna, kust me oleme kord juba tulnud. Keskmine põlvkond ei mäleta seda või mäletab seda piisavalt ähmaselt. Minu põlvkond mäletab seda. Ma kutsun küll kõiki üles mitte leppima sellega, otsima üles oma südametunnistus, mitte tunnistama ainuõigeks ühte ideoloogiat ja mitte tunnistama legitiimseks seda, kui sellest ideoloogiast lähtuvalt surutakse kogu ühiskonnale, sealhulgas erinevatele võimuharudele, peale otsused, mis ei ole kooskõlas meie Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis sündis väga põhjalike diskussioonide, vaidluste ja tõe otsimise tulemusena. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Soovin omalt poolt öelda väga suur tänu Riigikohtu esimehele Villu Kõvele, samuti kogu Riigikohtule ja kõigile ametikaaslastele, kes lõid kaasa selles arutelupunktis. Selle arutelupunkti arutamine on lõppenud ja esimese päevakorrapunkti menetlemine on ka lõppenud. 

Head ametikaaslased, on tulnud üks tore kiri Reformierakonna fraktsioonilt. Nimelt on soov pikendada tänast istungit. Alustame selle toreda kirjaga [tehtud] ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku, mille sisu on järgmine. Teeme ettepaneku 10. oktoobri 2023. aasta istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 48, vastu 10, erapooletuid ei ole, ettepanek leidis toetust. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" eelnõu 258 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esitatud otsuse eelnõuga võtab Eesti kohustuse tasuda aastatel 2024–2027 Euroopa Liidu poolt Ukrainale 2023. aastal antava makromajandusliku finantsabi intressimaksed summas kuni 5 890 628 eurot.

Riigikogu nõusolek on vajalik Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 lõike 10 alusel, mille kohaselt otsustab Riigikogu Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise. Makromajandusliku finantsabi paketi, mille raames me Ukrainat toetame, kinnitasid Euroopa Liidu liikmesriigid 2022. aasta detsembris. Selle laenupaketi maht on 18 miljardit eurot ning väljamaksed Ukrainale toimuvad 2023. aasta jooksul. Paketi eesmärk on aidata katta Ukraina tänavust puudujääki ja toetada Ukrainat teel Euroopa integratsiooni suunas. 

Liikmesriigid lubasid tasuda laenuintressimaksed Ukraina eest nelja järgmise aasta jooksul. Selleks sõlmib Euroopa Komisjon iga liikmesriigiga rahalist toetust käsitleva lepingu, mille Eesti poolt allkirjastan rahandusministrina mina. Lepingus sätestatakse iga riigi rahalise osaluse suurus, laenuintresside maksmise kord, infovahetus, lepingu kehtivusaeg ja muud detailid. Eesti maksimaalne osalus on ümardatult 5,9 miljonit [eurot]. Liikmesriigid vastutavad intressisummade tasumise eest vaid neile määratud osaluse ulatuses. See tähendab, et kui mõni riik tähtajaks komisjonile intressimakset ei tee, siis teistele riikidele see kohustus üle ei kandu. Kuigi komisjoni hinnangul on Euroopa Liidu eelarvest intressimakseteks keeruline vahendeid leida, on lepingus siiski säte, et komisjon kohustub enne intressimakse sissenõudmist liikmesriikidelt otsima selleks vahendeid ka Euroopa Liidu eelarvest. Leping kehtib kuni 2027. aastani ja sealt edasi soovivad liikmesriigid planeerida Ukraina toetuse, sealhulgas intressitoetuste vahendeid tulevaste Euroopa Liidu mitmeaastaste eelarveraamistike osana.

Mõju Eestile. Ukraina intressitoetus suurendab riigieelarve puudujääki. Võrdselt nelja aasta peale jagatuna oleks igal aastal makstav summa 1,47 miljonit eurot. Summa lisandub Eesti sissemaksele Euroopa Liidu eelarvesse ning on planeeritud riigi eelarvestrateegias. Eeldame, et igal aastal makstav summa on väiksem, kuna komisjon on teinud makseprognoosid piisava varuga, et kaetud saaks kõik konservatiivse prognoosi alusel tehtud kulud. Tegelikud intressikulud sõltuvad rahastamistingimustest ajal, kui komisjon Ukrainale edasiandmiseks finantsturgudelt ise raha laenab. 

Austatud Riigikogu liikmed! Ukraina tugev toetamine on Eesti ja Euroopa Liidu prioriteet. See ühine panus Ukraina laenuintressikulude kandmisel aitab Ukraina jaoks muuta laene soodsamaks, võimaldades Ukrainal intressimaksete tasumise asemel suunata vahendid riigi toimimise tagamisele, puudust kannatavate inimeste abistamisele ja elutähtsa taristu käigushoidmisele. Euroopa Liidu riikide ühine laenuvõtmine finantsturgudelt on soodsam, kuna Euroopa Liidul on kõrgem reiting kui enamikul liikmesriikidel, sealhulgas Eestil. Samuti jääb ära koormus liikmesriikidele seoses laenude koordinatsiooni ja administreerimisega, kuna seda teeb komisjon. Aitame üheskoos Ukrainat! Loodan teie toetusele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No see on kõik väga pateetiline, aitame Ukrainat. Loomulikult, me olemegi aidanud Ukrainat, kõik oleme ära andnud ukrainlastele juba. Ma tahaks teie käest küsida, kes te siin maksutõusude eest meil võitlete ja väidate, et Eestis makse ei tõsteta. No see on absurd, täiesti orwelllik absurd, mida te meile siin pidevalt presenteerite. Kui mitu Eesti firmat läheb pankrotti kõikide nende abistamiste tulemusena ja kui paljud Eesti perekonnad langevad vaesusesse kõikide nende järjest ja järjest meile võetavate koormuste tulemusena?

Aitäh! Kõigepealt pean mainima, et teid ei olnud eile saalis. Te tsiteerite mind valesti, eile ma rääkisin konkreetselt tulumaksust, kui oli jutt sellest, et maksud ei tõuse, ehk et tulumaks ei tõuse 2025. aastast, vaid maksukoormus langeb. Te kas teadlikult või teadmatusest praegu panite mulle sõnu valesti suhu. 

Nüüd, mis puudutab Ukraina toetamist, siis ma arvan, et meil ei ole lihtsalt muud võimalust kui Ukrainat toetada. Ukraina selgelt seisab ka Eesti vabaduse eest ja meie huvi on see, et nad selle sõja võidaksid. Jah, EKRE liikmed võivad käega vehkida ja öelda, et ükskõik. Meil ei ole Ukrainast ükskõik, meil ei ole oma riigi turvalisusest ükskõik, sest sellest sõltub ka selgelt Eesti julgeolek. Meie huvides on see, et Ukraina sõja võidaks, ja sõja ajal on vaja inimesi aidata ja toetada. Ma arvan, et siin on kõigi meie solidaarne panus vajalik. Need kulud on meil seetõttu, et Venemaa alustas seda agressiooni Ukrainas, ja mida kiiremini nad seal löödud saavad, mida kiiremini sõda lõpeb, seda väiksemad need kulud meile kõigile on. Kui igaüks istub nii-öelda oma nurgas ja Venemaale vastu ei pane, siis võib juhtuda, et ühel hetkel on see õudus meie hoovil, aga seda me kindlasti ei soovi.

Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahaks tuletada meelde lugupeetud Mart Võrklaevale, et saalis toimuva jälgimiseks ei pea saalis istuma. Meil on kaasaeg, meil on transleeritud see nii raadio teel kui ka telepildi teel. Nii et ma väga hästi tean, mida siin räägitakse ja mida siin ei räägita, ka sel juhul, kui ma ei viibi siin saalis. See on esiteks. Teiseks, kogu see moraali lugemine olukorras, kus erakonna ja valitsuse juht on segatud Venemaaga äri ajamisse, on toitnud Vene sõjamasinat, on kohatu. Ja teha etteheiteid meile, kes me seisame muu hulgas ka Eesti inimeste heaolu eest, on lihtsalt moraalitu.

Aitäh! Ma loen selles [küsimuses] protseduurilise küsimuse osaks ainult seda, et vastab tõele, et Riigikogu liikmetel tõesti on oma tubades võimalik Riigikogu istungit vaadata. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult on lihtsalt täiesti uskumatu, et te igapäevaselt Eesti inimesi ei aita ega toeta, vaid te kehtestate aina uusi ja uusi makse, et nende elu veel keerulisemaks teha. Ja nüüd te siis ikka aitate kogu aeg kõiki teisi. Mina teen ettepaneku, et seda summat, mis on natuke üle 5 miljoni [euro], võiks ju katta Slava Ukraini, kelle 6,5 miljonit [eurot], mis koguti, ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud – vähemalt meile ei ole teada seda. Sellele saate lisada Kaja Kallase abikaasa Venemaa äri vähemalt teadaolevad 1,5 miljonit [eurot], ja see kulu on ilusti kaetud. Olete te selle variandi peale mõelnud?

Aitäh! Kõigepealt [vastus] Mart Helmele: kui te mind eile kuulasite, siis te oleks pidanud sisu teadma, või teadlikult levitasite siin valet. 

Nüüd, miks ma räägin Ukraina toetamise vajadusest eeskätt EKRE liikmetele? Sest teie olete need, kes on soovinud Pika Hermanni torni punalippu ja pannud ka maja seinte peale Nõukogude Liidu lipu. On tõestatud, et seda on teie liikmed teinud, ehk ilmselt on vaja teile rääkida, miks on Venemaa ohtlik ja miks on vaja Ukrainat toetada, et Ukraina selle sõja võidaks. 

Nüüd antud eelnõu raames. Laenuintresside katmine on ikkagi kohustus, mida saab riik võtta ja seda solidaarselt [teiste] Euroopa Liidu riikidega koos. See, mis puudutab MTÜ‑sid ja nende toetusi Ukrainale, siis loomulikult peaks see raha minema kõik Ukrainale. Kui keegi on kuritarvitanud või seadust rikkunud, siis sellele peavad jõuliselt reageerima õiguskaitseorganid. Mis puudutab Slava Ukrainit ja peaministri abikaasa äritegevust, siis seal minu teada ei ole ühtegi seaduserikkumist toimunud ega tuvastatud, ja sellest ei olnud ka peaminister teadlik.

Austatud rahandusminister! Head ametikaaslased! Kuigi ma suhtun väga suure respekti ja austusega "Esimesse stuudiosse", siis see siin ei ole "Esimene stuudio". See on Riigikogu saal. Ma olen nõus poliitdebatiga, aga seda, et kedagi poliitiliselt rünnata, ma arvan, siin ei ole vaja. Siin on vaja sisuliselt rääkida asjadest, ja see käib mõlema poole kohta.

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Ma tahaks juhtida tähelepanu, et lugupeetud esineja lihtsalt valetab ja muidugi ka näitab oma ignorantsust. Keegi ei ole tahtnud punalippu Pika Hermanni torni tõmmata. Juhiti tähelepanu, et sinimustvalge lipu all ei saa teha sigadusi, ja see käib teie valitsuse kohta. Sigadusi ei saa selle lipu all teha. Teiseks, kui te ei tee vahet Eesti NSV ja Nõukogude Liidu lipul, siis võtke internetist vastavad leheküljed ja vaadake, mis lipud seal on. Ja see oli protest küüditamise ja küüditajate ja Nõukogude okupatsiooni vastu. Kui te ka sellest aru ei saa, siis võtke kätte mõni kõige lihtsam ajalooõpik, algkooli ajalooõpik, ja tehke endale asjad selgeks.

Aitäh! Ma ei loe ka seda protseduuriliseks küsimuseks ja vastan täpselt samamoodi, nagu vastasin rahandusministrile, et sellises toonis poliitilist debatti ma siin saalis kindlasti õigeks ei pea. Me oleme praegu sisu juures ja sisuks on eelnõu 258, mis on "Ukraina laenu intressikulude katmine".

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea rahandusminister! Loen selle otsuse mõjude kohta, kuidas Eestil hakkab kõik hästi minema ja oleme nähtavad Euroopa Liidus ning Eesti nähtavus ja rahvusvaheline maine paranevad, aga sõnagi ei ole siin Eesti-sisesest [mõjust], [sellest], mis see Eesti inimestele kaasa toob. Ja teiseks, siin on ilusti välja toodud kõikide teiste riikide panused sellesse intressimaksesse. Kui kaugele on jõudnud teised riigid nende otsuste tegemisega? Kes on juba kinnitanud selle ja kes on jätnud kinnitamata? Või me olemegi need esimesed pioneerid, kes jooksevad ees, ja kinnitame oma otsuse ära?

Aitäh! [See], milline mõju on [sellel] Eesti eelarvele, on siin kirjas. Seda ma ka ütlesin, et kogumõju on ligikaudu 5,9 miljonit eurot, seda nelja aasta peale, ja aastas teeb see 1,47 miljonit [eurot]. Ehk Eestile on see rahalises mõttes, eelarve mõttes kulu. Ja loomulikult, me ei tahaks ühtegi kulu teha, aga selle põhjus on Vene agressioon Ukrainas. Ehk me oleme sunnitud seda tegema. Sellele ma juba vastasin, miks on Ukraina toetamine vajalik. 

Selle kohta, kuidas on teised riigid need otsused teinud ja kui paljud [neist] on tänaseks [otsuse teinud], mul hetkel täpne ülevaade puudub, aga kindlasti kõik tegelevad selle protsessiga paralleelselt, et need otsused vastu võetud saaks. Ja nii nagu ma ka ütlesin, on need riikide põhjal fikseeritud summad ehk kui keegi jätab selle tegemata, siis see teistele riikidele üle ei kandu. Küll aga on see varasem otsus, et me Ukrainat toetama läheme, teadlikult tehtud, ja usun, et kõik riigid selle intressikulude katmise otsuse ära teevad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister Võrklaev! Loomulikult me kõik tahame aidata, see on selge, ja ei ole mõtet siin EKRE‑t vaenata, et EKRE ei taha Ukrainat aidata. Meie erakonnal on tehtud täiesti oma eraldiseisev MTÜ, mis on Ukrainat otse väga palju aidanud. 

Aga nüüd selle teema juurde tagasi tulles. Peaaegu 6 miljonit [eurot] läheb Eesti riigieelarvest nende aastate jooksul ära selle laenu katteks, laenuintresside tagamiseks. Kaja Kallas praegu kinnitab, et Eesti on valmis kaotama juurdepääsu eurorahale. Mingi miljard [eurot] on juba laias laastus läinud Ukraina toetamiseks kõikvõimalikult, nii relvastuseks, humanitaar[abiks] kui ka põgenike vastuvõtmiseks. Mis makse te Eestis inimestele ja ettevõtjatele veel kavatsete sisse seada? Lihtne küsimus: kust see raha tuleb, millega kõike seda tehakse?

Aitäh! Kui me räägime nüüd antud eelnõust, siis 5,9 miljonit [eurot] jagub nelja aasta peale ja eks riigieelarvesse tulevad rahad maksudest ja laenudest. Sealt see raha tuleb ja sellega me peame arvestama. Nii nagu ma ütlesin, loomulikult me ei tahaks Venemaa agressiooni kinni maksta, aga kahjuks me peame seda tegema ja eks me teise käega peame leidma ka võimalusi, et Venemaa oma arved lõpuks ise kinni maksab. Aga agressorit tuleb karistada ja seda, keda rünnatakse ja kelle kodus sõda korraldatakse, [tuleb] aidata. 

Nüüd, mis puudutab seda, mis ka Kaja Kallas ütles, pikas vaates me Euroopa Liidu netomaksjaks saame. Jah, eks see on paratamatus, et kuni me oleme arenev riik, maksab Euroopa Liit, just selle rikkamad riigid, meile toetusi, ja ühel hetkel, kui me saame nende rikkamate riikide hulka, siis peame meie aitama neid, kes seal ei ole. Jällegi, minu teada teie kõrval istub isik, kes on teinud Euroopa Liidust lahkumise toetuseks toetusrühma Riigikogus. Aga siis meil ei oleks ühtegi Euroopa toetust saada, kui see unistus oleks EKRE‑l täide läinud ja me Euroopa Liidust oleksime lahkunud. Selles mõttes on natukene skisofreeniline küsida, et mis nüüd Euroopa toetustest saab, kui EKRE on tahtnud kogu aeg Euroopa Liidust lahkuda.

Jah, ma saan ju aru, mis siin nüüd lahti läheb, aga ma arvan, et ei tõuse ei EKRE ega Reformierakonna reiting selle kukepoksi peale. 

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan. Ma palun teil veel kord ministrile üle korrata, kus ta hetkel asub ja mis selle formaat on. Me ei ole siin "Esimeses stuudios".

Aitäh! Minister asub Riigikogu hoones Toompea lossi müüride vahel, aadressil Lossi plats 1a. 

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma küsin nüüd konkreetselt teie kui Riigikogu juhatuse liikme käest. Teil peaks olema juurdepääs absoluutselt kõigele, mis on siin suures saalis toimunud või räägitud või mis ettepanekuid on tehtud või mis seaduseelnõusid on siin esitatud või mida iganes. Millise seaduseelnõu või millise ettepaneku Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on Riigikogus teinud, mida võib seostada sellega, mida Mart Võrklaev just praegu ütles, et EKRE tahab, et Eesti astuks Euroopa Liidust välja?

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Kindlasti ma ei hakka rullima mitme koosseisu erinevaid eelnõusid, et anda teile vastust või mitte anda vastust. See ei ole protseduuriline küsimus. Ma saan ju aru, mida te tegelikult tahate küsida, ja need on poliitilised küsimused, mitte protseduurilised. 

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud Mart Võrklaev! Ei ole vaja lahtisest uksest sisse murda, ei ole vaja ennast teha rumalaks, niikuinii juba oled. Ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas on tehtud mingi toetusrühm, mida ei ole tehtud. Ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas meie erakonna liige on rääkinud, et ta tahab Vene lippu kuhugi heisata, Pika Hermanni [torni]. Selle sõnumi eest on Kaja Kallas laimu pärast kohtusse kaevatud. Ei ole mõtet valetada ja ennast rumalaks teha jutuga, kuidas meie erakonna liige ENSV lippu lehvitas, nagu oleks see lipu lehvitamine olnud ENSV mingisugune ideoloogiline toetamine. Vastupidi, see oli küüditaja häbistamine. 

Aga ma tuleksin ikkagi selle teie väite juurde, et karistame agressorriiki sellega, et paneme Eesti inimesed maksma Ukraina võlgu. No see ei ole ju agressorriigi karistamine mitte ühegi nurga alt. See on Eesti inimeste, Eesti maksumaksjate karistamine. Jah, võib-olla aitame Ukrainal seda võlga maksta, aga mitte kuidagi ei karista see Venemaad. Sellist juttu on piinlik kuulata. Aga nagu öeldud, lahtisest uksest ei ole mõtet sisse murda, rumal olete niikuinii.

Aitäh! Ma soovitaksin ikkagi siin saalis viisakuse piiridesse jääda. See, kui me Ukrainat aitame, aitab neil Venemaale vastu seista ja seda sõda võita ja sellega me karistame [Venemaad]. Mis puudutab nüüd Euroopa Liidust väljaastumise toetusgrupi asutamist, siis 2021. aasta aprillis on Mart Helme täpselt need sõnad ERR‑ile öelnud, et ta sellise toetusgrupi – Euroopa Liidust väljaastumise toetusgrupi – Riigikogus asutab. See, kas ta seda tegi või mitte … Kui mees lubab ja ei tee, siis eks see näitab tema sõnade väärtust.

Aitäh! Ka mina palun, et me säilitaksime viisakuse. Evelin Poolamets, palun, teie küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Olen nõus, et Ukrainat tuleb toetada, kuid kas teile ei tundu vastuoluline, et ühest küljest me toetame Ukrainat, samas teisest küljest on Eestis rida ettevõtteid, sealhulgas peaministri abikaasa oma, mis oma äritegevusega Venemaal õlitavad Vene sõjamasinat?

Aitäh! Mina olen seda meelt, et Venemaa sõjamasinat ei tohi kuskilt otsast toetada ega õlitada, ja seda meelt on olnud ka peaminister. Seda on peaminister ka selgelt öelnud, et siin ei ole ei Reformierakonna ega meie väärtused kuidagi muutunud. Olen ka seda meelt, et selle kõige kindlamaks väljenduseks on ettepanek, mille ma ka valitsuses tegin, et me peaksime Venemaa-kaubandusele meie piiripunktid sulgema, alustades Koidula piiripunktist. Kahjuks me ei ole selles [küsimuses] valitsuses konsensust veel leidnud. Aga on selge, et üle Eesti piiride liigub kaupa Euroopast Venemaale, ja kui me tahame olla selles mõttes väga selged ja sirgjoonelised – mis oleks õige, et välistada, et kaup, mis kirjade järgi liigub Venemaalt läbi, võib-olla jääb siiski Venemaale –, on kõige kindlam need piiripunktid sulgeda. Välisminister on teinud ka Euroopa tasemel sellise ettepaneku. Ma loodan, et see ettepanek leiab Euroopa tasemel heakskiitu. Eesti võiks siin kindlasti olla teenäitaja.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie kindel käekiri on meie inimesi ainult maksustada, maksustada ja veel kord maksustada. Üks suurem maks kui teine! Selle kohta ma ütleksin ka, et teie sõnad olid, et me oleme arenev riik. Kui ma olen väljaspool Tallinna – kus teie arvatavasti, tundub, ei ole käinud –, siis mulle küll tundub, et me oleme taandarenev riik. Viimane samm on see, et inimesed peavad tööl ja koolis tõenäoliselt hobusega käima hakkama, sest autosid ei jõua üldse pidada. Aga minu küsimus on, et kas selle intressikulu katmine Eesti riigieelarvest toob arvatavasti kaasa – teie käekirja jälgides – järjekordselt uue maksu? Äkki valgustate, mis maksud teil veel plaanis on selleks, et teiste riikide aitamiseks oma inimesi maksudega veel täiendavalt koormata?

Aitäh! Jah, ei ole rahandusminister saladust teinud, et meie riigieelarve on keerulises seisus. Me oleme võtnud endale oluliselt rohkem kulusid peale, kui meil tulusid tuleb. Ja eks me sellega peamegi tegelema. Tänane valitsus on sellega tegelema asunud, [on hakanud] kulusid kokku hoidma ja täiendavaid maksutõuse tegema, et me suudaksime oma riiki ülal pidada, et me suudaksime maksta õpetajatele, päästjatele, politseinikele palka, et me suudaksime katta kaitsekulusid. Nende otsustega, mis me siin Riigikogus enne suve tegime – maksumuudatused, perehüvitiste riigile jõukohasemaks muutmine –, oleme katnud ära meie tulevased kaitsekulud, mille me tõstsime 3%‑le, mis on tänastes oludes vajalik. Ehk jah, me peamegi kogu aeg vaatama, et meie tulud ja kulud oleksid tasakaalus. Pikaajaliselt sügavas eelarvemiinuses olles seda kõike, sealhulgas oma püsikulusid, laenuga kattes, tõusevad meie jaoks veel intressikulud. Seda raha saaks kasutada riigi jaoks targemalt, nii õpetajate palkadeks kui ka meie kaitsekuludeks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Tore, et teie toetate küüditajaid Smuuli bareljeefiga kirjanike maja seinal. On äärmiselt ebamoraalne, et sinimustvalge lipu all tehti poolteist aastat peaministri peres Putini Venemaaga äri. 

Aga ikkagi, te ise ka tunnistasite, et raha tuleb maksudest ja laenudest, ja praegu ütlesite, et tegelikult oletegi teinud suuri kulusid. Ja me teame, te ütlesite, et tuleb kokku hoida. Aga kuidas see kokkuhoid välja näeb? Meie loeme, et Vihula mõisas toimus valitsuse väljasõit, eks ole, sinna läks mingi 20 000 [eurot]. 180 000 [eurot läks] riigi mainekampaania peale. Nüüd me kuulsime, et 800 inimest võeti Kliimaministeeriumisse tööle, Kliimaministeerium korraldas mingi koolituse 50 000 [euro] eest, mingi rohekoolituse. Kus see kokkuhoiukoht on? Meie küll ei näe. Ma ikkagi küsin: milliseid makse te kavatsete tõsta ja kui suuri laene võtta?

Aitäh! Me väljume küll selle eelnõu piiridest. See, mis on plaanis meil riigieelarvega, selleni me jõuame järgmine nädal riigieelarve debati käigus. See valitsus on juba näidanud, et me reaalselt suudame kokku hoida, mitte ei kirjuta tühjasid ridu riigi eelarvestrateegiasse, nii nagu mõni varasem valitsus. Seda me oleme teinud ja see on nii majandusprognoosist kui ka meie eelarvest näha.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No laristamine käib igal sammul. Kui me siin komisjonides istume ja tööd teeme, siis me kuuleme ka ainult ühte nutulaulu selle üle, kuidas raha ei ole, palkasid tõsta ei ole võimalik, investeeringuid teha pole võimalik ja nii edasi. Mu küsimus on – kuna te meile toote selle suurepärase ja eriti vaesemaid ja maainimesi laostava automaksu –, et millal te ise auto kasutamisest loobute ja millal te hakkate Tallinna ja oma Tallinna lähedal [asuva] kodu vahet liikuma rongi või jalgrattaga? Näete, siin on teil üks kastiratta entusiast, istub ka praegu saalis. Võtate ka kastiratta ja hakkate sõitma oma kodu ja Tallinna vahet ja lapsi viima kooli niimoodi. Kuidas selle kokkuhoiuga ja eeskuju näitamisega on?

Aitäh! Jällegi ei puutu see antud eelnõusse. Sealhulgas ei puutu minu isiklik elu teie asjadesse, see on minu isiklik elu ja privaatsus.

Ma palun vaikust saalis. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jätkuks minu esimesele küsimusele ja teie vastusele: kas ei peaks enne Euroopa Liiduga leidma konsensuse ja piirid idavedude suunal täielikult sulgema ja alles siis hakkama Ukraina laene katma, sest praegune tegevus on nagu sõelaga vee kandmine?

Aitäh! Ma siiski arvan, et me peame mõlemat tegema. Nii nagu Ukraina sõja esimesed päevad näitasid, oli, ma julgeksin öelda, eluliselt tähtis nende jaoks tolleaegne Eesti ja Euroopa Liidu sõjaline abi, milles Eesti ilmselgelt oli esirinnas, [aga] paralleelselt on vaja tegeleda ka Ukraina ülesehitusega ja humanitaarabiga ja kõige sellega, et riiki oleks võimalik ülal pidada. Me peame tegutsema mitmel rindel ja seda on ka tehtud nii Eesti eestvedamisel kui ka [meie] koos[töös] Euroopa Liidu ja ülejäänud maailmaga. Ehk et toetada sõjaliselt, toetada tsiviilvaates ülesehitust, humanitaarabiga, seades samal ajal väga rangeid sanktsioone, seda samuti selle suure agressiooni esimesest päevast peale, et Vene majandust survestada, et neil võimalikult keeruline oleks ja et nende majandus saaks pihta. Ja need sanktsioonid on ju ka toiminud. Tõsi, need võiks veel tõhusamad olla, aga järjest uusi sanktsioonide pakette Euroopa Liidu tasemel välja töötatakse.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Sissejuhatuseks nii palju, et kurb on kuulata teie teravusi, mida te loobite siin EKRE suunal, justkui me ei tahaks toetada Ukrainat. Selle võiks ära lõpetada. 

Aga ma tulen selle intressimaksete [teema] juurde. Kas Euroopas oli arutlusel ka see, et tõepoolest ukrainlaste rahalise seisu kergendamiseks, noh, ma ei tea, peatada nende intresside maksmine ja tulla selle juurde tagasi siis, kui sõda on läbi ja algab suur ülesehitustöö? Selline suur ülesehitustöö kahtlemata toob kaasa ka majanduslikult suure tõusu, ja kindlasti selle üle, kuidas üles ehitada, mida seal teha, väga palju arutatakse – sellest on ka ajakirjanduse vahendusel juba palju lugeda. Kas selline variant oli arutlusel, et ärme praegu neid intresse võta, lükkame selle edasi sinna aega, kui sõda on läbi? Ja kui oli, siis miks see variant käiku ei läinud? 

Aitäh! Aga meil on vaja teha mõlemat. Ja jällegi on Eesti olnud ka seal esirinnas, [näiteks] ukrainlastele puruks pommitatud lasteaia asemel uue ehitanud. Inimesed peavad saama seal elada samal ajal, kui käib sõda. Ja ma usun, et nii meie kui ka teiste Euroopa Liidu riikide huvides on see, et inimesed saaksid olla oma kodus, sõltumata sõjatingimustest, [mitte] see, et nad peavad oma kodunt põgenikena lahkuma, mis on nende jaoks probleem ja vastuvõtjate riikide jaoks kindlasti täiendav kulu. Ma oma ettekandes ka ütlesin, et see laen on Euroopas ühiselt võetud Ukraina ülesehituse toetuseks ja neid intresse on vaja hakata maksma. Neid intresse ei ole võimalik peatada. See laen on võetud, see on antud Ukraina toetuseks ja samal ajal tuleb ka neid intresse juba tagasi hakata maksma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! See küsimus, et kas siis pangad ei ole valmis vastu tulema ja intressimakseid peatama, oli Rain Epleri küsimus. Kui ma vaatan neid laenu väljamaksmise tingimusi, kus on väga täpselt kirjeldatud, ja siin on väga ilusasti öeldud, et Ukrainalt nõutakse õigusriigi põhimõtete edasist tugevdamist, hea juhtimistava, pettuse- ja korruptsioonivastaste meetmete rakendamist. Kas intressimaksete puhul on seda jälgitud? On Ukraina liikunud oma sammudega selle hea juhtimistava, korruptsioonivastasuse, õigusriigi põhimõtete tugevdamise [suunas]? Kas sellega on nad edasi liikunud või kuidas sellega on seal läinud?

Jah, antud eelnõu piires mul sihukest andmestikku selle kohta kaasas ei ole, aga kui vaadata, millega Ukraina tegeleb, millised on need sõnumid nende poolt, siis nad on öelnud, et nad sellega tegelevad, ja seda on nende käitumises ka näha. [Neil] on ju suhteliselt jõuline sekkumine ja reaktsioon olnud sellele, kui mingeid korruptsioonikuritegusid on avastatud, ja on ka seal juhtivatel kohtadel inimesi vahetatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Selle kohta, et Ukrainas peab saama elada ka sel ajal, kui sõda peetakse, ma ütleks: aga Eestis peab ka sel ajal saama elada, kui reformiikke valitsus oma rahva vastu sõda peab, majandussõda peab. Meil peab ka saama sel ajal elada. Eks te olete muidugi läbikukkunud valitsuse läbikukkunud rahandusminister. Küsimus sellest, kas te sõidate jalgrattaga või ei sõida, puutub asjasse, sellepärast et teil puudub moraalne autoriteet üldse midagi sealt puldist rääkida. Teie erakonna juht ajab äri Venemaal. Teil ei ole vaja tulla meile kõnet pidama Ukraina toetamisest, sest te olete läbi kukkunud selles. Mida te teha tahate? Te tahate Eesti maksumaksjale keerata veel ühe viiemiljonilise käru ja siis tahate sealjuures veel ise õitseda. See ei kuku hästi välja. Teeks ikkagi niimoodi, et ei luba Brüsselis meie raha vasakule ja paremale ära, ja siis tulete siia pulti ja hakkate meile rääkima, kuidas valikut ei ole. Valikut on alati. Laenu anti, intress lepiti kokku, siis tuleb seda maksta. On ju nii?

Aitäh! Muidugi on valikut. Siin kuulates teie retoorikat, siis jah, valik ongi see, mida ka teie olete soovinud, et istume siin punalipu all ja paneme punalippe seintele. Loomulikult on see EKRE valik. Meie valik on teine, meie soov on teine. Meie näeme, et Venemaa peab agressiooni kaotama, (Mart Helme räägib saalist. Juhataja helistab kella.) Ukraina peab selle võitma ja inimesi on vaja sõja ajal toetada.

(Mart Helme räägib saalist.) Hea Riigikogu liige Mart Helme, palun võtta nüüd vaiksemaks siin saalis. (Mart Helme: "Kutsu, kutsu ta korrale!" Martin Helme: "Võrklaev, sa ajad lolli juttu, seda ei kannata välja." Mart Helme: "Mis punalipp? Mis punalipp?") Ma palun. Kas me saame vaikust saalis või ei saa? (Mart Helme: "Lõpeta ära see punaliputamine seal." Martin Helme räägib saalist.) 

Rain Epler, palun! (Mart Helme: "Ei ole võimalik. See ei ole minister, see on mingisugune punapropagandist.")

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg viis minutit, siis saate maha rahuneda.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Ma palun meil kõigil ja ka ministril, et me säilitaksime vähemalt selles debatis lugupidava suhtumise, ja kellegi märgistamine või sildistamine siin ei vii seda poliitilist kultuuri kuhugi paremasse suunda. 

Teil, Mart Helme, on protseduuriline küsimus. Palun!

Jaa, ma tahaksin juhtida lugupeetud esineja tähelepanu sellele, et Mart Helme ei ole kunagi kuulunud komparteisse erinevalt Reformierakonna asutajatest ja ka siin saalis praegu viibivatest mitmetest liikmetest. Mitte kunagi ei ole Mart Helme kuulunud komparteisse ja mitte kunagi ei ole Mart Helme Vene föderatsiooni lipu all teinud Venemaaga äri erinevalt Reformierakonna liikmetest.

Kõigepealt, ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ma veel kord ütlen, et mul on juhatajana palve, et need poliitilised debatid pidage sotsiaalmeedias, koridoris. Selles mõttes ma olen nõus, et mõlemal poolel tasuks need süüdistused maha võtta. See Vene kaardiga vehkimine võib olla valimiste eel edukas, aga siin saalis see hetkel eelnõule 258 kuidagi kaasa ei aita kummaltki poolt. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Tahtsin küsida midagi muud, aga eelmise küsimuse vastus ikkagi pani küsimust muutma. Eile siin lugupeetud härra ministri veteranist erakonnakaaslanegi ütles, et minister ei tohiks ise vastata, sest ta ei saa asjast aru. Minu küsimusest, tundub, ka te aru ei saanud, ja võib-olla on asi selles, et kas äkki ka Euroopas on kolleegid aru saanud, et te olete selline, nagu Lõuna-Eestis öeldakse, ull veli, et teiega ei olegi mõtet arutada. Minu küsimus oli: kas on arutatud, et need intressimaksed ajatada ja tulla nende juurde tagasi siis, kui sõda on läbi? Sellisel juhul ei oleks praegu vaja võtta näiteks meil lisakohustusi eelarvesse ja me saaks tulla intressimaksete juurde tagasi siis, kui sõda on läbi, algab Ukraina ülesehitus, millega kaasneb ka majanduskasv, ja saaksime rääkida nendest intressidest siis.

Aitäh! Ka minu palve oleks jääda viisakaks ka isiklikul tasemel. Aga ma vastasin sellele küsimusele, et laen ongi võetud teadmisega, et neid intresse me peame hakkama tagasi maksma. Sest kui sa võtad laenu, siis kes neid intresse kannab? Laenuga igal juhul intressid kaasnevad. Seda, kas neid ajatada või jätta seisma selle ajani, kui sõda läbi saab, ei ole arutatud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie väljaütlemine, et maksud ei tõuse, on kahjuks eksitav, sest samal ajal rida makse siiski tõuseb. Sellest tõuseb siin tükk tühja tüli. Aga minu küsimus on teie enda poolt sisse toodud teema kohta: Eesti kaitsmise vajalikkus ja nii edasi. Väga tõsised ja õiged sõnad. Ma küsiksin: millised on teie enda konkreetsed panused sellesse? Nagu ma aru saan, Rahandusministeerium ei toetanud suurtükiväe asendust. Milline on teie isiklik panus? Olete kuskil reservväelane, olete Kaitseliidu liige või midagi taolist?

Aitäh! Ma ikkagi täpsustan seda eilset maksujuttu. Minu vastus maksu mittetõusmise kohta puudutas tulumaksu, kus tööjõumaksud langevad. Seal ei olnud mitmuses, et maksud ei tõuse, vaid see puudutas ainult tulumaksu. Siin on jäänud kuidagi valesti kõlama või levitatakse seda mingil muul põhjusel niipidi. 

Mis on Eesti riigi panus või ka Rahandusministeeriumi panus? Ma arvan, et siin ei saa ministeeriumi kaupa võtta, vaid see on Eesti riigi panus, et me oleme oma kaitsekulud tõstnud 3%‑le. Järgmisel aastal on need 3,2% sisemajanduse kogutoodangust. Need on need otsused, mis tegelikult eelmisel aastal juba enne suure agressiooni algust ja suvel said tehtud täiendavate kaitsekulude katmiseks. Need said tehtud tulenevalt Kaitseväe juhataja soovitusest, mida täpselt Eesti kaitsmiseks täiendavate vahenditena vaja on, mida soetada vaja on. Rahandusminister ei tea täpset tehnika- või laskemoonanimistut, aga seal sai lähtutud Kaitseväe juhataja soovitusest. Nüüd, riigieelarves on järgmise aasta kaitsekulud sees: 3,2% pluss liitlaste vastuvõtukulud. Ja riigi eelarvestrateegias, mille valitsus kinnitas, on nelja aasta riigikaitsekulud tõstetud 3%‑le sisemajanduse kogutoodangust pluss liitlaste vastuvõtukulud. Ainuüksi 2027. aastal toob see täiendavaid kulusid riigile 500 miljonit [eurot], mis on päris märkimisväärne summa. See on ka see [põhjus], miks me suve alguses neid maksuotsuseid pidime tegema. 

Mis puudutab minu isiklikku panust, siis ei, Kaitseliidus ma ei ole, küll olen läbinud kohustusliku ajateenistuse.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tegin kabinetis tööd ja väga riivas see teie ründamine EKRE aadressil, küll lippudest ja muudest asjadest. EKRE on toetanud kõiki neid asju, mis siin Ukraina suhtes on, ja me oleme aidanud. Te olete selles mõttes väga pahatahtlik. Samahästi võime hakata arutama teie sobivust rahandusministriks, arvestades teie eelnevat tegevust ja majasaagat Rae vallas ja nii edasi. 

Aga küsin teie käest: mõnda aega tagasi sai riigiettevõtetele antud võimalus kuni miljoni euro eest anda abi Ukrainale erinevate asjade näol, kas teil on olnud ka tagasisidet, kui palju abi on antud ja mida on antud Ukrainale? Sest ma juhtisin tookord tähelepanu, et minu hinnangul tekib korruptsiooniohtlik olukord, kui riigiettevõtted võivad anda ise oma vahenditest abi, ilma et oleks mingisugune [alus otsustada], kas ja mida anda. 

Ma alustaksin sealt algusest, kus oli väide, et muidu te hakkate ka mind ründama või solvama. Seda kõike on siin saalis täna korduvalt tehtud ja varem ka, selles ei ole midagi uut. Mina vastasin küsimustele. 

Mis puudutab seda ülevaadet, siis seda mul täna siin kaasas ei ole, kuna see ei puutu otseselt sellesse eelnõusse. Kui on soov, siis katsume selle ülevaate koostada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina tahaksin hea meelega küsida sisulise küsimuse, aga ma pean enne seda küsima [ministrilt] teise küsimuse. Kuidas peaks teie arvates teostuma meie poolt see teie palve jääda isiklikul tasemel viisakaks, kui te ise käitute elementaarse autundeta, elementaarse tõe austuseta ja osutate meile kui inimestele, kes ihalevad, või minule konkreetselt kui inimesele, kes ihaleb näha Pika Hermanni tornis lehvimas punalippu? Kuidas see peaks teostuma, kuidas see peaks võimalik olema? Mida te meilt palute? Samahästi võiksin mina hakata teile osutama kui pedofiilile näiteks. Kas see oleks kuidagi lugupidav toon, kuidas me teineteisega peaksime rääkima siin, mingit diskussiooni pidama? Minu konkreetne küsimus ongi teile: kas te peate mind silmas selle isikuna, kui te viitate sellele, et meie seas on inimesi, kes tahaksid näha Pika Hermanni tornis, ihalevad näha Pika Hermanni tornis lehvimas punast lippu?

Aitäh! Te olete ise seda oma sõnavõtus öelnud. Küll minu suunal sellise sildistuse panek, nagu teie praegu tegite, on küll äärmiselt kohatu. Ma kutsuks üles ikkagi jääma viisakaks.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Minu küsimus on selline: arvestades tänast situatsiooni, kus pangad on teeninud hüperkasumeid seoses euribori tõusuga, kas olete pidanud läbirääkimisi näiteks just seoses Rain Epleri küsituga – mitte ainult ajatada neid intresse, aga võib olla ka, et pangad tuleksid vastu ja vähendaksid intresse? See oleks nende solidaarne panus agressioonivastasesse võitlusesse.

Aitäh! Ei, antud teemal ei ole mina läbirääkimisi pidanud. See on ikkagi Euroopa Liidu ühiselt võetud laen, mille juures on ka tingimus intresside maksmiseks, need laenud on täie teadlikkusega võetud. Ma usun, et küll need pangad ka vastavalt oma võimalustele ja eri teid pidi Ukrainat toetavad. Ma usun, elu on näidanud, et seda teevad nii riigid kui ka erinevad ettevõtted nii palju kui võimalik ja oma tõekspidamiste järgi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, ma küsin siis ühe küsimuse, mida ma mõtlesin sisulises plaanis küsida, olgugi et teiesuguste isikutega ei peaks üldse midagi rääkima. Küsimus seisneb selles, et kuidas saab teie hinnangul Eesti Vabariik võtta endale kohustuse hakata maksma teiste riikide võetud laenude intresse, kui omaenda rahva ees seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks väidetavalt ei ole raha ja selle tõttu te vastupidi valimiste eel väidetule olete asunud tõstma peaaegu kõiki olemasolevaid makse ja kehtestama veel uusi. Kas te tõesti ei näe siin kontseptuaalset vastuolu? Kas ei ole nii, et ennekõike peaks suutma täita omaenda rahva ees seadusest tulenevad kohustused ja siis, kui jääb vahendeid üle, saab aidata teisi, või on teil mingisugune teistsugune riigi käsitlus?

Aitäh! Ma ka enne tegelikult vastasin sellele, et ega me keegi ei tahaks ju teha täiendavaid kulutusi selle pärast, et Venemaa on otsustanud minna ühte riiki, iseseisvat riiki ründama. Me oleme selles olukorras ehk paratamatus olukorras, kus selleks, et näidata Venemaale koht kätte, et tagada see, et Ukraina võidaks selle sõja, et ka sõja ajal oleks seal inimestel elamisväärsed tingimused nii palju, kui on võimalik, peame me Ukrainat toetama, selleks et kaotaja oleks Venemaa. Kui me siin jääme ükskõikseks, siis kahjuks saab Venemaa ainult hoogu juurde. See on see põhjus ja loomulikult on see meie riigile täiendav kulu ja kogu seda raha võiks kasutada otseselt Eesti riigi ja Eesti inimeste hüvanguks, aga Ukraina toetamine on kaudselt samamoodi ikkagi meie riigi julgeoleku eest seismine, pigem tegelikult päris otseselt, sest meie ühine huvi on see, et Venemaa selle sõja seal kaotaks. Loomulikult me oleme keerulises olukorras. Meil on vaja nii-öelda ehitada oma riiki, meil on majanduslangus, kus me peame ise toime tulema, aga samal ajal me ei saa jääda kuidagi ükskõikseks ega öelda, et me ei saa toetada riiki, kes on sõjas ja kes selgelt seisab meie väärtuste eest nii nagu meie nende eest.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles lepingus on sees järgmine punkt. Iga toetaja vastutab täielikult ja individuaalselt kohustuste eest, mille ta on rahalist toetust käsitleva lepingu alusel võtnud. Ja nüüd tuleb eriliselt huvitav koht. Eelkõige ei nõuta toetajalt, et ta peab kompenseerima teise liikmesriigi suutmatust täita oma rahalist osalust. See tähendab seda, et tegelikult on lepingusse sisse toodud võimalusena ka liikmesriigi suutmatus täita oma kohustust. Mind huvitab praegu see, et kas Eesti, arvestades praegust rahalist seisu, on suuteline täitma oma rahalist kohustust. Ja kui sellest ei piisa, kas selleks on vaja veel täiendavaid makse teha? Ja kui on vaja makse teha, siis millised teil praegu plaanis on, et seda lepingulist kohustust täita?

Aitäh! Ma oma ettekandes ka ütlesin, et see punkt, mida te lugesite, tähendabki seda, et iga riik – nüüd, kui Riigikogu on selle otsuse heaks kiitnud – saab sõlmida intresside tasumise lepingu ja vastutab oma osa eest. Kui keegi riik ei ole suuteline oma osa maksma, siis selle eest ei vastuta teine liikmesriik. [Vastus küsimusele], kas Eesti riigil on võimekus oma intressimakse maksta, on jah – see võimekus on meil olemas.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina küsisin konkreetse küsimuse: kas selleks on vaja ka uusi makse kehtestada? Sellele küsimusele jättis lugupeetud ettekandja tegelikult vastamata ja hoopis laveeris, lugedes veel teist korda selle lepingu ette. Ma ikkagi ootan praegu vastust ja paluksin Riigikogu istungi juhatajal sellest protseduurireeglist kinni pidada.

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ma palun saalis vaikust, saalis on liiga suur lärm. Aitäh, minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, kolleegid! Rahanduskomisjon arutas antud eelnõu selle aasta 25. septembril oma istungil. Istungil osalesid peale rahandusministri ka Rahandusministeeriumi ametnikud: Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Martin Põder ja nõunik Riina Laigo. Minister tegi eelnõust ülevaate ja mõned küsimused puudutasid ka siin ettekandes ja diskussioonis [käsitletud] teemasid: intressisumma kujunemine ja muud sellised detailid, reitingud ja nii edasi. Samuti tuli küsimus Siim Pohlakult, et miks antakse Ukrainale laenu, [kui] meil on endil puudujäägid. Minister selgitas, et Ukrainat toetatakse, sest ta vajab tuge, ja komisjoni liikmed osutasid sellele, et Ukraina toetamine on osa kollektiivsest kaitsest ning siseriiklikku erinevust ei peaks selles küsimuses olema. Komisjon langetas konsensuslikult otsused: võtta eelnõu päevakorda täna, 10. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks minu, Maris Lauri, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Nagu öeldud, otsused olid konsensuslikud, hääletusel ei osalenud Siim [Pohlak]. Aitäh!

Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Nägime siin suurepärast näidet poliitilise kultuuri edendamisest valitsuse liikme poolt. Jaburad, laimavad, loosunglikud süüdistused ja piiripealne sõim Riigikogu liikmete suhtes, kelle küsimused või seisukohad ei meeldi valitsusele. Suurepärane riik, suurepärane valitsus! Tahaks muidugi kõigepealt üles lugeda [need], kellel siin punalipuihalus kuskil hinges on. Ikkagi Reformierakonna kandvad jõud on vanad kommunistid: Rait Maruste, Siim Kallas, Andrus Ansip, Jaak Jõerüüt ja Väino Linde, meil siinsamas kolleegid, Klaassen – kõik vanad EKP, kompartei liikmed. Mina ei tea, kuidas neil selle lipu ihalusega on, aga ajalugu on selge.

Käesolev hetk on samuti selge. Praegune hetk on ju selline, kus on Vene föderatsiooni lipu ihalus. Peaminister Kaja Kallas ja tema abikaasa teenivad Venemaal raha Ukraina sõja ajal. Rahandusminister Võrklaev ütleb, et tema moraalne kompass on ikka sama. Kaja Kallas ütleb ka, et tema moraalne kompass on ikka sama. Me peame siit saama teha ainult ühe järelduse, et see moraalne kompass ütleb, et venelastega võib äri teha isegi sel ajal, kui venelased tapavad Ukrainas lapsi, naisi ja kõiki, keda kätte saavad. See moraalne kompass ongi kogu aeg selline olnud. Raha tuleb ju teenida, mis siis, et laipade arvelt. Lihtsalt sellises olukorras ei sobi hästi tulla siia kõnet pidama sellest, kuidas toetate Ukrainat. Te ei toeta Ukrainat, te toetate Vene sõjamasinat. Kõik muide, kogu koalitsioon käendab seda poliitiliselt, käendab oma vait istumisega, käendab vereraha teenimist Venemaal. Nii et seda juttu ei ole mõtet meile tulla siin rääkima. Teil muidugi kunagi ei ole piinlik. Vasakpoolsetel ja liberaalidel ei ole ju südametunnistust, aga võiks olla.

Nüüd selle konkreetse eelarve juurde. Ei tea, kas nutta või naerda või saata teise klassi või kuidas sellega peaks edasi minema, kui Mart Võrklaev ütleb, et tänane valitsus vähendab makse. Õigemini täpsemalt, kui minna lauset eksegeetikaga uurima, siis vähendab maksukoormust – oli see ütlemine. See väide on tuletatav teooriast, et tänase valitsuse käe all hakkab Eestis majandus kasvama, ja tänu sellele, et SKP kasvab, proportsioonis maksulaekumised ja maksulaekumised suhtena SKP‑sse on tulevikus väiksemad. No eks me oleme näinud seda majanduskasvu siin viimased kuus kvartalit: Euroopa kõige pikem majanduslangus, kõige sügavam majanduslangus, kõige kõrgem inflatsioon. See on selle valitsuse majandus‑ ja rahanduspoliitika otsene tagajärg. Ja kui näen, siis usun, et Eestis hakkab Reformierakonna juhtimisel majandus kasvama.

Aga praegu on fakt see, et maksukoormus tõuseb ja tõuseb muide ka seesama tulumaks, mille kohta Mart Võrklaev üritas meile selgeks teha, et see langeb. Ei, ei, tulumaks ka tõuseb. Tõuseb juriidilise isiku tulumaks, tõuseb füüsilise isiku tulumaks, tõuseb käibemaks, tõuseb aktsiisimaks kütusele, tõuseb aktsiisimaks alkoholile, tõuseb aktsiisimaks tubakale ja hasartmängule. Lisaks sellele tõusevad trahvid. Lisaks sellele tõusevad keskkonnatasud ja muud riigilõivud. On plaanis suhkrumaks ja on plaanis pööraselt jõhkra arvega automaks. On ära kaotatud kodualuse maa maksuvabastus, laste eest maksusoodustus vanematele, abikaasade ühisdeklaratsioonist saadav tulumaksusoodustus. Kõik need on maksutõusud, kõik see on maksutõus. Ja siis, täiesti süüdimatu näoga siit puldist pannakse meile kelbast, et valitsus langetab makse. Kes saab tõsiselt võtta sellist seltskonda? Kes saab tõsiselt võtta, ükskõik, mida räägib meile Mart Võrklaev? Ma ei tea ühtegi inimest, kes saab seda tõsiselt võtta. Või Kaja Kallast samamoodi.

Konkreetselt selle eelnõuga seoses. Euroopa Liit otsustas Ukrainat toetada: toetab otse rahaga, toetab laenudega. Ka Eesti riik on otsustanud Ukrainat toetada, toetab otse rahaga, toetab relvaabiga, toetab humanitaarabiga, toetab sellega, et maksab kinni siia tulnud nii-öelda ukrainlaste pensionid, arstiabikulud, koolituskulud, laste kooliskäimise kulud, pluss veel nende majutuskulud, kõikvõimalikud muud asjad. Väga suured summad, sajad miljonid on Eesti maksumaksja võtnud enda kanda, sellepärast et sel ajal, kui Kaja Kallas ajab äri Venemaaga, on vaja saada ka vastu rinda taguda ja öelda, et meie toetame Ukrainat. Aga Euroopa Liit annab oma katlast Ukrainale raha, sellel on oma intress. Selle intressi võiks Euroopa Liit üldse peatada, nii nagu ta tegi, muide, ükskord Kreekaga, intressimaksed ajutiselt peatati. Pärast, kui läks paremaks, hakati uuesti intressi maksma. Ei! Selle asemel lepitakse kuskil Brüsseli koridoris kokku, et meie maksame kinni selle intressi. Me ei aita sellega kuidagi Ukrainat selles mõttes, et me ei aita karistada Venemaad. Me karistame Eesti inimesi, sest me anname raha Brüsselile, mille peaks teenima Brüssel Ukraina laenu teenindamisega.

Me karistame Eesti inimesi. See, milline karistus Eesti inimestele on Reformierakonna ikke valitsus, on lihtsalt mõõtmatu. See jutt, kuidas peab ka sõja ajal kuidagi Ukrainas elada saama … Varsti ei ole võimalik enam Eestis elada. See ei ole muide meie sõda ka. Nii nagu Iisraeli sõda ei ole meie sõda ka. Meie oleme selgelt väljendanud, kelle poolt me oleme, keda me toetame, mis on õige, mis on vale, aga see ei ole meie sõda ka. Jumal tänatud, Eestis ei ole praegu sõda! Ja me ei pea võtma kõiki kohustusi. Väike Eesti ei pea üleval pidama kõiki maailma raskustes olevaid kohti, kõiki maailma muresid ära lahendama Eesti maksumaksja kulul. Nii et meie ei ole nõus sellega, et veel üks 5 miljonit võetakse Eesti inimeste taskust, sest just nimelt selliste kulutuste tõttu on olnud meil vaja tõsta käibemaksu, tulumaksu, aktsiisimakse, trahve, lõive, suhkrumaksu, automaksu, maamaksu, kõike seda. Me ei ole nõus sellega! Mistõttu meie erakond teeb ettepaneku otsuse eelnõu 258 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Igor Taro. Palun!

Austatud [istungi] juhataja! Head kolleegid! Ukraina abivajaduse põhjuseks on Venemaa agressioon. Venemaa on algusest peale lootnud, et liitlased ei tule Ukrainale appi, [Venemaa] võtab selle riigi üle ja seejärel võtab ette järgmise tüki, on see siis Moldova, Läti või Eesti. Ukraina majandus on sõjalise agressiooni tõttu kukkunud umbes poole võrra. Meie kohus on aidata Ukrainal liitlasena vastu pidada, et Venemaa ei saaks oma tahtmist, saaks karistatud ega tuleks järgmistele naabritele, sealhulgas meile, kallale. Majandusabi on vähim, mida suudame Ukrainale praegu anda. Hoides Ukraina majandust kokku kukkumast, vähendame ka põgenikevoolu, mida osa siinolijatest on pidanud suureks probleemiks. Valdav osa ukrainlastest ei soovi oma kodudest lahkuda ja naaseb sinna esimesel võimalusel. Selleks peame praegusel raskel perioodil neid toetama, et Ukraina saaks riigi toimimiseks baasfunktsioone täita. Reservväelased kõigist fraktsioonidest saavad väga hästi aru, et igasugune sõda enda territooriumil on alati kulukam kui mujal peetav sõda. Ukraina maksab enda ja Venemaaga piirnevate riikide vabaduse eest praegu oma inimeste elude hinnaga. Majanduslik abi on vähim, mida saame omalt poolt nii nende kui ka enda heaks teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 258 esimene lugemine lõpetada. Samas on EKRE fraktsioonilt tulnud juhatusele ettepanek eelnõu 258 esimesel lugemisel tagasi lükata. Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Ma võtaksin enne seda hääletust kümme minutit vaheaega. 

Võtate või ei võta? Võtate?

Jah.

Te ütlesite, et võtaksite ja jäi kahevahele, oli tingiv kõneviis, kas te soovite või ei soovi. Aga sain aru, et te soovite. Vaheaeg kümme minutit. 

V a h e a e g 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku, mis on järgmine. Nad teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" eelnõu 258 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 14, vastu 63 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 258 esimene lugemine lõpetada. Esimesel lugemisel määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. oktoobri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu 259 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Antud eelnõuga teeme ettepaneku suurendada Eesti Vabariigi osalust Euroopa Nõukogu Arengupangas 9 872 000 euro ulatuses. Nimetatud summast moodustab sissemakstav kapital 2,78 miljonit [eurot] ning sissenõutav kapital 7 miljonit [eurot]. Otsuse vastuvõtmisel võtab Eesti Vabariik kohustuse maksta Euroopa Nõukogu Arengupangale 2 727 853 eurot neljas võrdses osas 2023.–2026. aastal. Euroopa Nõukogu Arengupanga kapitali tõus on kajastatud riigieelarves finantstehinguna real "Osalused avaliku sektori ja sidusüksustes ning rahvusvahelised osalused". Aitäh! 

Aitäh! Me läheme nüüd küsimuste juurde. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Mind konkreetselt huvitab, mida see omaosaluse suurendamine meile pikemas perspektiivis toob, missugused on need kalkulatsioonid. Kas me hakkame saama sealt mingeid dividende või tuleb meil tulevikus veel rohkem osalust suurendada või missugused on meie väljavaated selle eelnõuga seoses?

Aitäh! Euroopa Nõukogu Arengupank on sotsiaalse suunitlusega pank, mille eesmärk on anda laene näiteks töökohtade loomiseks, vähem arenenud regioonides madala sissetulekuga kodanike eluasemete ja sotsiaalse infrastruktuuri ehitamiseks. See pank on panustanud järjestikustes kriisides, näiteks COVID‑i‑pandeemia puhul, rändekriisi puhul, Ukraina põgenikega seotud kulude katmisel, ja on ka mitmeid … Jah, ka Eesti riik on saanud sealt mitmel korral laenu, kui nüüd konkreetselt rääkidagi kõige suuremast, siis COVID‑i‑pandeemia [ajal] 200 miljoni ulatuses. Aga tegemist on ikkagi jällegi sellise ühistegevusega rahvusvahelises vaates, kus abi saavad need, kellel parasjagu kõige rohkem seda vaja on.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et need projektid on näiteks töökohtade loomine vähem arenenud regioonides ja madala sissetulekuga kodanike eluasemete ja sotsiaalse infrastruktuuri ehitamine ja muu seesugune, aga siin on ka lause, et panga kapitali suurendusega kasvavast laenuvõimest võib kasu saada ka Eesti, kui leitakse mõlemapoolseid huvipakkuvaid projekte. Minu küsimus on nüüd selles, kas Eestil on lootust saada laenu sealt ja kuidas see konkreetselt Eesti oma inimesi aitab.

Aitäh! See võimalus on olemas ja Eesti on ka korduvalt seda kasutanud ja juba on mainitud, et COVID‑i‑kriisis me ka sealt täiendavat laenu saime. Ehk kui meil on soov ja vastav projekt, siis me saame seda teha. Võrdselt on see võimalus avatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et Euroopa Nõukogu Arengupank on sotsiaalse suunitlusega pank, aga teatavasti on panga esmane ülesanne ikkagi äriline. Ja te ütlesite, et ka Eesti on sealt laenu saanud ja see võimalus on ka tulevikus. Kui selle [panga] suunitlus ei ole äriline, vaid sotsiaalne, siis mis tingimustel see pank laenu annab? Kas intressid on erakordselt madalad? Kuidas on selle panga kasumlikkus tagatud sellise sotsiaalse suunitluse korral? 

Aitäh! Tegemist on 43 liikmesriigiga Euroopa Nõukogu institutsiooniga. Eesti sai Euroopa Nõukogu täisliikmeks 1993. aastal ning ühines Euroopa Nõukogu Arengupanga eelkäija Euroopa Nõukogu Sotsiaalarengufondiga 1998. aastal. See sotsiaalarengufond loodi 1956. aastal Teise maailmasõja järgsete rändeprobleemide leevendamiseks. See ei olegi klassikaline pank, vaid see täidabki neid nii-öelda sotsiaalse suunitlusega eesmärke. 

Iga konkreetse projekti intressikulu sõltub projektist. Siin mul sellist ühtset vastust on keeruline anda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Tõepoolest on siin loetletud: Eestile antud laenu projekt, kuus projekti – 290 miljonit [eurot]. Kõik see nõuab ka intresside maksmist. Ja eelmine punkt oli meil päevakorras intresside maksmine. Aga see selleks. Kas meil on tulevikus lootust veel kord saada sealt näiteks tagasi makstavat intressi? Kui suureks me praeguse osaluse sinna enda jaoks kinnitame? Maksed on nelja aasta jooksul, aga kui pikaks ajaks see osalus sinna jääb?

Aitäh! See osalus jääb meile nii kauaks, kuni see pank tegutseb. Keegi ei ole plaaninud selle panga lõpetamist, ehk ilmselt on see aegade lõpuni või [lõppeb] siis, kui midagi väga erakordselt muutub. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! See pank, nagu ka siin materjalidest näha, annab nii laenu kui ka toetusi. Siin on ära toodud need projektid, kus me oleme laenu võtnud ja mille jaoks toetust saanud. Aga minu küsimus on selline tulevikku vaatav: millised projektid kas siis toetuse või laenuna on Eesti elu edendamiseks täna laual, mille puhul me näeme, et me tahaksime selle pangaga koostööd teha, sealt kas raha laenata mingite eesmärkide elluviimiseks või toetust küsida? Võib-olla lühidalt kirjeldate, et mis meie RES‑i raamistikus järgmise nelja aasta plaan suhtes selle Euroopa Nõukogu Arengupangaga on.

Aitäh! Minu teada meil täna otseseid projekte nendega seotud ei ole, aga võin selle üle kontrollida ja kirjalikult vastata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu järgi on Eestil võimalus suurendada oma osalust panga kapitalis 9 872 000 euro ulatuses. Kas te võiksite selgitada, kuidas on kujunenud just selline summa?

Aitäh! See summa peaks olema kujunenud [järgmiselt]: kapitalisuurendus jagatud liikmesriikide vahel.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Enne päris täpset vastust ei saanud. Kui me nüüd räägime, oletame, et juhuslikult see laen ka saadakse ja kui näiteks juhuslikult ikka veel on reformierakondlik, rahvast vaenav valitsus võimul, siis kas on lootust, et see valitsus suunab selle raha Eesti oma inimeste heaolusse ja nende elutingimuste parandamisse?

Aitäh! Tänane valitsus teeb kõik oma otsused selleks, et Eesti elu edasi viia ja et see oleks meie Eesti inimeste jaoks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea minister, ma tänan selle ajaloolise ülevaate eest! Aga siiski ma ikkagi küsiks: milline on selle panga üldine intressipoliitika ja kuidas on tagatud selle panga likviidsus ja finantsvõimekus? Kas see ongi tagatud järjekordsete sissemaksetega või suudab see pank ka ise olla jätkusuutlik? Ja mida Eesti sellest saab, kui ta selles arengupangas kapitali suurendab?

Aitäh! Jah, see pank suudab ise olla jätkusuutlik. Ja mida Eesti kapitali suurendamisest saab? See ongi ühisprojekt, kus me osaleme, see on sotsiaalse suunitlusega ja sellega aidatakse neid, kellel on seda abi teatud tegevusteks vaja. Ja nagu ma ütlesin, ka Eesti on olnud nende abivajajate seas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin seletuskirjas on öeldud, et kui mõni liikmesriik kapitalitõusus ei osale, siis osalusprotsent – Eesti oma –, kas väheneb või suureneb sõltuvalt. Kas teil on juba teada, kas kõik liikmesriigid osalevad, või kui kaugel on teistes liikmesriikides need otsuseprotsessid?

Aitäh! Minu teada summa ei suurene, vaid suureneb see osalusprotsent, kus me oleme omanikerollis. Minu teada on see eeltöö ikkagi konsensuslik olnud, et kõik liikmed plaanivad ses kapitali suurendamises osaleda.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! See, et Eesti Pank oma kohustustega toime tuleb, seda me nägime, kui Siim Kallase raamatu väljaandmisel reformierakondlasest kirjastuse omanik sai 5000 euro võrra rikkamaks. See on loomulikult Eesti Panga otsene ülesanne ja ta tuleb selliste asjadega toime. 

Aga mu küsimus on: kuna see on sotsiaalse suunitlusega pank – meil oli juttu eelmise eelnõu puhul Ukraina nende laenuprotsentide kustutamisest –, kas oleks mõeldav meie demograafilist olukorda arvestades, et me saame sellest pangast ka selliseid vahendeid, et meie noorte perede kodulaenude intresside kustutamine läheks riigi ülesandeks?

Aitäh! Ma arvan, et see on eeskätt poliitiline otsus, ja siis saab tegeleda sellega edasi, kust see raha leida.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister, teie vastused on üsna-üsna-üsna kummalised. Te räägite, et Eesti on saanud sealt abi. Tegelikult me ei saa mitte abi, vaid meil on olnud võimalus sealt laenu võtta. Nii et siin on väga-väga kardinaalne erinevus. Sellega seoses ma tahaksingi küsida teilt, sest te ei ole vastanud varasematele küsimustele: kui suur on see laenuprotsent, mida me oleme pidanud maksma? Ja teine [küsimus]: kui me oleme läbi osaluse panga omanik, kui suur on see osa või summa, mida me nende intresside pealt kasumina saame? Miks valitsus arvab, et meie osalus peab olema suurem, kui see on näiteks Lätil?

Aitäh! See täpsustus, et see abi saamine ongi laenude näol olnud, oli kohane. Ma enda arvates ütlesin, et need on laenud, aga nüüd on see selge. Mis puudutab konkreetseid protsente intresside puhul, siis need on kindlasti projektiti erinevad. Saadan hea meelega kirjalikult konkreetse projekti tingimused. Mul hetkel ei ole neid numbreid ees, kuna 20 aasta jooksul on olnud erinevad projektid.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma ikkagi küsiksin natuke selle panga tegevuse ja põhimõtete kohta selles valguses, et me oleme osanikud ja oleme osalust suurendamas ja lisaks on eelarveprotsess meil just käivitunud ja RES on kokku pandud. Küsimus, mida te võiksite avada: kuidas see pank seni ajaloos intressituluga on käitunud? Kas seda kuidagi jagatakse tagasi omanikele vastavalt proportsioonidele või kasutatakse seda panga järgmiste projektide finantseerimiseks? Kas sellel pangal on ka erakordsed tulud olnud seoses sellega, et intressimäärad on väga palju tõusnud? Ja kui osanikud on sealt mingeid tulusid [saanud], siis mis need numbrid umbes meie RES‑is järgmise nelja aasta jooksul on, mille puhul me näeme ette, et need tuluna meie riigieelarvesse laekuvad? 

Aitäh! Minu teada selliseid nii-öelda dividendimakseid ei ole. Siin ei ole meile täiendavaid tulusid, see läheb ikkagi järgnevate projektide jaoks.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Siin selle otsuse rakendamise kuludes on ilusti välja toodud, et võib kaasneda rahaline kohustus Eestile, kui juhatajate nõukogu seda otsustab. Kui suur see juhatajate nõukogu on? Kas meil on seal liitlasi, on mõni meie inimene seal sees? Ja siis võib-olla selgitate, mida see viimane lause tähendab, et eeldatavad tulud on peamiselt mittevaralist laadi? Kas see on lihtsalt mingi moraalne tugi või mis asi see võib olla?

Aitäh! Ma täpsustan ikkagi selle ära, et ainult juhul, kui juhatajate nõukogu otsustab CEB tegevuse lõpetada ja panga likvideerida ning CEB-l jääb üles täitmata kohustusi, võib tekkida meile sealt täiendavaid kohustusi. Mitte muul juhul. See on siin tekstis ka selgelt kirjas. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Mul on üks väike täpsustav küsimus selle seletuskirja kohta. Siin räägitakse sellest, et CEB laenu võib saada nii liikmesriik kui ka liikmesriigi juriidiline isik. Kas siinjuures mõeldakse Euroopa Liidu liikmesriike või siis neid, kes on aktsiaid ostnud ja sissemaksu teinud, kes on pangaomanikud, nagu meie praegu siin mingisuguse teatud protsendiga [oleme]?

Aitäh! Minu teada ei ole seda ei liikmesriigiga ega omanikeringiga piiratud, see õigus peaks olema ka teistel riikidel, kui pangaga kokkulepe saavutatakse.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eesti riik saab laenu võtta teatavasti ju paljudest pankadest, see ei tähenda, et peaks olema selle panga omanik. Minu küsimus on selline: miks me peame olema selle panga omanik? Kas see toob meile mingit tulu? Kas raskel ajal on vaja suurendada osalust pangas?

Jah, ma julgeksin öelda, et see on nii, nagu ma ütlesin, et see on selline ühisprojekt, et me oleme Euroopa Nõukogu täisliige ja siis ka Euroopa Nõukogu Arengupanga liige. See on ikkagi ühistöö. Siis võiks küsida, et milleks me ühte, teise või kolmandasse rahvusvahelisse organisatsiooni kuulume. See on selline ühistegevus, ja nagu ma ütlesin, siis sotsiaalse suunitlusega on see panga tegevus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on küsimus [selle kohta], et suurendame jälle ühes rahvusvahelises pangas oma osalust ja siis teooria sinna juurde on, et me saame kas soodsalt laenu või pärast äkki hakkame isegi tulu teenima. No tulu teenimisest ei ole mõtet rääkida, pole kunagi kusagilt neist tulu teeninud, need on kõik heategevuslikud asjad põhimõtteliselt. Kui me nüüd seda raha sinna sisse ei paneks, vaid otse ise ära kulutaks omaenda vajadusteks, siis kui palju võtaks aega, et me sellesama summa teeniksime kuidagi dividendi, omanikutuluna tagasi? Kas meil ei oleks ratsionaalsem see summa kulutada praegu ikkagi ise niisama ära, selle asemel, et oodata, et 30 aasta jooksul teenime dividendidega sama summa tagasi, et jube kasulik tehing äkki?

Aitäh! Raha teenimine ega tingimata millegi tagasisaamine ei ole siin eesmärk, vaid, nagu ma ütlesin, see on ikkagi ühistöö ja nii-öelda ühine kuuluvus organisatsioonidesse ja ühine tegutsemine.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Juba selle panga ajalugu on see, et see loodi migratsiooniprobleemide lahendamiseks. Kunagi, pärast Teist maailmasõda oli kõik arusaadav. Aga praegu, kui me vaatame, et Rootsis on varsti sõjavägi tänaval, sõjaväega sõlmitakse kokkuleppeid, et kuidagi kontrollida massiimmigratsiooni tagajärjel tekkinud lausa ühiskondlikku rahutust, gängisõdasid. Positiivsena näen ma küll, et näiteks Eestit on toetatud põllumajandusülikooli ühiselamute puhul, aga kui toetatakse massiimmigratsiooni, näiteks [toetatakse] elamute ehitamist, et veel [inimesi] sisse tuua ... Kas see pank ei ole oma algsest eesmärgist hoopis vastupidise sihi võtnud, et ta tekitab probleeme selle migratsiooni mahitamisega võib-olla? Ma tahaksin teada, kas selliseid kahjulikke migratsiooniprojekte, nagu on Rootsis, teostatakse ka mujal maailmas.

Aitäh! Eks nende negatiivsete mõjudega, mis migratsiooniga võivad kaasneda, peabki pank aitama toime tulla, et selliseid probleeme vältida või leevendada.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kas kaaluti sellist asja ka, et me ei suurenda oma osalust? Nahaalselt öeldes, kellele see nüüd väga korda läheb, kas me oleme seal 0,00 ühtpidi või 0,00 teistpidi osanik? Tulu niikuinii ei teeni, teeme, jah, rahvatantsu, koos oleme, mingit suurt euroasja ajame, immigratsiooniasja ajame. Aga kui me jätaks selle sissemaksu maksmata, siis meil oleks olemas raha, et maksta Ukraina võlaintressid ära ja pool jääks veel endale kulutada. Palju mõistlikum. Või on ikkagi niimoodi, et Brüsselis löödi nipsu seal Ecofinis ja öeldi, et kõik peavad maksma ja teie võti on siin ja hakake maksma?

Aitäh! Eks see kaalumine meil siin käibki. Valitsus on toonud oma ettepaneku ja Riigikogu teeb lõpuks otsuse, kas sellega liituda või mitte.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mina vaatan siin, et suurima osalusega on pangas Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia – 16,72% – ja siis tulevad Hispaania, Türgi. Ja ma kuidagi nagu mõistan, et nendel suurema SKP‑ga riikidel on ka suurem osalus. Balti riikide võrdluses on Eestist väiksem osalus Leedul ja suurem Lätil. Mina küsin seda: kust see osaluse määratlemine üleüldse tuli ja miks nimelt taoline osalus? Siin on 42 liikmesriiki, kas Eesti on nendest liikmesriikidest kõige väiksema SKP‑ga, ja tundub, et võib-olla kõige suurema proportsiooniga oma SKP‑st, kas see on nii?

Aitäh! Pean tunnistama, et seda täpset arengulugu, mis proportsiooniga on keegi liikmeks saanud, mul kaasas ei ole, aga vastan sellele [küsimusele] heameelega kirjalikult tagantjärgi.

Anti Poolamets, palun!

Te mainisite õigesti, et ta lahendab migratsiooniga seotud probleeme, aga elu on näidanud, et teie liberaalidest kaasvõitlejad igal pool süvendavad neid probleeme. Ja Rootsi-sugune riik on juba täielikus kriisis, julgeolekukriisis. Üks asi on see üleskutse. Te võiksite igal pool selliste asjade eest seista, näiteks, et kõik need arengupangad ja muud organisatsioonid aitaksid hoopis illegaale välja saata. Konkreetsem küsimus ongi: kas sellistele projektidele ka raha antakse? Mitte sissetoomiseks, vaid väljasaatmiseks, näiteks. Euroopa on illegaale paksult täis, tagasi ei saadeta kedagi. Paneks sinna 20–30 miljonit liikmesriigi peale ja elu läheks paremaks.

Aitäh! Nagu ma vastasin, et selle ülesanne on nende probleemidega tegeleda. See, millised meetmed täpselt on, sõltubki konkreetse riigi murest ja projektist.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Teatavasti siin nii kevadistungjärgul kui ka nüüd sügisel on aeg-ajalt ikka, eriti koalitsioonisaadikud tõstatanud küsimusi sellest, kas Riigikogu teeb tööd või ei tee, ja ka diskussiooni kvaliteedi kohta on arvamust avaldatud. Teie olete väga pikaajalise kogemusega siin Riigikogus ja kui te nüüd olete kuulanud seda, minu arust väga sisukat küsimuste ja vastuste seeriat siin, kuidas teile tundub, kas see panga asi on saanud tunduvalt selgemaks nüüd Riigikogu liikmetele ja avalikkusele? Ja kas teie hinnangul see on olnud kvaliteetne? Et me saaksime oma tegevust kalibreerida ja millegagi võrrelda.

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Aga sisulise poole pealt vastan nii, et ma usun, et kõik küsimused, mida Riigikogu liikmed küsivad, on sisulised. Te tahate neid esitada, seda infovajadust on ühiskonnal vaja ja valitsuse liikmed vastavad neile parimal võimalikul moel, nii nagu küsijad küsivad. 

Head ametikaaslased, nüüd on seis selline, et Riigikogu kõnetoolis on rahandusminister. Me läheme homme samast kohast edasi. Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile! Jõudu meile meie töös!