Austatud Riigikogu esimees! Auväärt Riigikogu liikmed! Lugupeetud peaminister! Me oleme täna siin selleks, et arutada peaminister Kaja Kallase juhitava valitsuse poliitikat, tegemisi või tegematajätmisi, avalikku retoorikat ja muid põhjuseid, mis on viinud Riigikogu opositsiooni 40 saadiku poolt algatatava nõudeni avaldada peaministrile umbusaldust. Meie hinnangul on Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsioon asunud ellu viima lühinägelikke ja perevaenulikke otsuseid, millest enne valimisi sõnagi ei räägitud. Valitsus juhib riiki täiesti vales suunas ning süvendab oma tegevusega rahvastiku‑, majandus‑ ja usalduskriisi. Selle kõige paremaks näiteks on seesama viimane Riigikogu erakorraline istungjärk, kui võeti järjestikku vastu Eestimaa inimeste ja perede toimetulekut ning heaolu halvendavaid otsuseid. Seega taotlevad Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni 40 saadikut peaminister Kaja Kallasele umbusalduse avaldamist vale ja valeliku poliitika, ebaväärika sõnakasutuse ning parlamendi tasalülitamise tõttu.
Kindlasti on igal saadikul ja fraktsioonil mõnevõrra erinevaid etteheiteid, aga välja võib tuua neli keskset telge, kus on kogu opositsioon – ja tegelikult, ma arvan, oma südames ka nii mõnigi koalitsioonisaadik – ühte meelt.
Esiteks, valitsus süvendab rahvastikukriisi. Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsioon käitus ja käitub laste ja perede suhtes sõna murdes ning õõnestab seeläbi riikliku perepoliitika usaldusväärsust. Vahetult enne Riigikogu valimisi tõsteti peretoetusi ja nüüd otsustas neid kahe kolmandiku ulatuses kattuv valitsus kärpida. Needsamad erakonnad, kes olid koalitsioonis, sama peaminister, kes oli valitsusjuht, sama sotsiaalkaitseminister, kes selle eelnõu siia tõi, mõtlesid ringi mõned kuud pärast Riigikogu valimisi. Riik ei saa nii toimida, eriti veel perepoliitika valdkonnas. Jah, praegu on löögi all lastega pered, lasterikkad pered. Homme võivad olla kärpimise ohvriks pensionärid, puuetega inimesed, muud haavatavad sihtrühmad – kes iganes, kelle puhul otsustatakse, et senine poliitika on olnud liiga helde ja otsused on olnud liiga väljapressitud või mis need sõnastused on siin kõik olnud. Riik ei saa toimida nii, et täna ühe käega annan, homme teisega võtan. Eriti veel mitte nii, et enne valimisi tõstetakse toetusi ja valimiste ajal lubatakse neid veel suurendada, indekseerida – ma olen siin ette lugenud Eesti 200, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, aga ka Reformierakonna valimisplatvormi väljavõtteid, kus väga selgelt räägitakse lapsetoetuse tõstmisest ja suurendamisest, indekseerimisest, paljudest toredatest asjadest –, siis saab koalitsioon kokku ja otsustab: tühja nendest platvormidest, mis te neist loete, meil on parem plaan, me hakkame hoopis kärpima.
Teine suur etteheiteplokk on samuti korduvalt kõlanud. Valitsusel ei ole tegelikult rahvalt mandaati maksutõusudeks. Jah, 60 saadikuga võib kõikvõimalikke asju parlamendis läbi suruda. Aga tõsi on see, et ükski valitsuse osapool, mitte ükski, ei küsinud Riigikogu valimistel inimestelt mandaati laiaulatuslikeks maksutõusudeks, mis tabavad nüüd nii inimesi kui ka ettevõtjaid. Valitsuse poolt usaldushääletuste abil läbi surutud maksupakett halvendab väga selgelt Eesti majanduskeskkonda keset niigi keerulist kriisi ning lööb kõige valusamalt just neid madalapalgalisi, eakaid ja perekondi, kel on juba niigi väga raske igapäevaselt toime tulla. Võime olla täiesti kindlad – elementaarne majandusteooria ütleb seda –, et need maksutõusud süvendavad veelgi majanduslangust. Ja teisalt on ka koalitsiooni enda ministrid ja saadikud tunnistanud, et need suurendavad ühiskonna ebavõrdsust ja halvendavad tegelikult Eestimaa inimeste toimetulekut.
Miks ei räägitud maksutõusudest enne valimisi? Keskerakond proovis rääkida, sotsid üht-teist rääkisid. Aga väga selgelt on välja öelnud peaminister, et sellest rääkimine poleks olnud populaarne. Meie ettepanekud maksudebatiks löödi [laualt] maha: "Pole vaja! Millest te räägite?" Rahandus pidi olema jube heas korras. Nagu öeldakse, et enne valimisi oli kõike üle ja pärast valimisi on kõike puudu. Huvitav! Sama erakonna rahandusminister on [ametis] olnud aastaid, aga ikka selgus tõde alles pärast valimisi.
Kolmas murekoht on tegelikult peaminister Kaja Kallase avalik retoorika. Kaja Kallas on võrrelnud opositsiooni Putini Venemaa, Hitleri Saksamaa ja KGB‑ga ning kuulutanud Riigikogu liikmed klounideks, sealhulgas auväärt koalitsioonisaadikud – seal oli kogu Riigikogu, see polnud enam opositsioonile suunatud, see puudutas ka teid. Vabandamise asemel on peaminister oma sõnakasutust pidevalt õigustanud ning pigem etteheiteid juurde lisanud, küll lisanud sinna loetellu võimalikke sõjakurjategijaid ja rünnanud muul viisil opositsioonisaadikuid isiklikult.
Öeldakse, et staatus kohustab. Eesti Vabariigi peaminister ei ole ainult ühe erakonna esimees, ei ole ainult valitsuskoalitsiooni juht. Ta peab suhtuma kogu ühiskonda austavalt. Kahjuks on peaminister tõestanud, et ta seda ei soovi ega suuda. Argument, et keegi kuskil ütles ka või vaadake, mis te enne ütlesite – no hoolimata kogu austusest: kas see on tegelikult peaministrivääriline vastulause? Mitte see, kas mu tegevus on õige või mõistlik, vaid see, et kuskil keegi tegi ka nii. Ma arvan, et me õpetame juba lastele, et see ei ole mingi argument. Veel vähem saab see olla argument valitsusjuhi jaoks.
Kahetsusväärsel kombel proovib valitsuskoalitsioon selle kõige juures ka parlamenti tasalülitada. Seda oleme näinud maikuus ja oleme näinud nendelsamadel erakorralistel istungjärkudel. Olukorras, kus Riigikogu opositsioon kasutas seadusest tulenevaid võimalusi valitsuse poolt kiirustades parlamenti saadetud perevaenuliku poliitika ja maksutõusude takistamiseks, otsustati selle asemel, et otsida päriselt ja sisuliselt kompromissi, võtta tarvitusele meie hinnangul seadusvastased meetodid opositsiooni vaigistamiseks, piirates Riigikogu liikmete õigust küsimusi esitada ning eelnõusid ja arupärimisi üle anda, mõnel korral ka vasturepliiki anda. On olnud ka juba esimesed mikrofoni väljalülitamise juhtumid. Ma küll kardan, et see kõik on alles algus. Opositsioonierakondade saadikud on seetõttu pöördunud oma õiguste kaitseks ka Riigikohtusse.
Minu hinnangul on märgiline aga see, millele viitas hea kolleeg Urmas Reinsalu korduvalt. Me istusime vanematekoguga maha 12. mail ja pakkusime väga konkreetse kompromissettepaneku obstruktsiooni lõpetamiseks ning adekvaatseks edasiminekuks, olgu see ka veel üle korratud: peretoetuste summad jäävad sinna, kus nad on, neid ei kärbita, aga loobume indekseerimisest ja muudest kuludest, et vähendada tuleviku kulu, kui see tõesti käib keset rahvastikukriisi riigile üle jõu. See oleks lasknud meile anda isegi vastuse, mida lubati meile peaministri juhitavast koalitsiooninõukogust. Selle asemel pandi esmaspäeval lihtsalt nii‑öelda teerull uue hooga käima. Ilmus kurikuulus õiguslik memo, mis ütles, et koalitsioon võib teha, mida ta tahab seni, kuni tal on parlamendisaalis arvuline ülekaal.
On päris kindel, et sellised teguviisid toovad alati kaasa halvad tagajärjed. On lihtsalt aja küsimus, millal rollid vahetuvad, ja siis hakkavad teised näpuga järge ajama, et mida te tegite ja kuidas käitusite. Väga loodan, et Riigikohus toob selguse, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, aga minu jaoks on õiguslikust küsimusest olulisem sisuline ja poliitiline küsimus. Poliitika on kompromisside kunst ja kompromisse tuleb teha ka opositsiooniga. Ei ole nii, et koalitsioon võtab kõik. Eestis ei ole majoritaarset valimissüsteemi. Ka need 41 saadikut, kes kuuluvad opositsiooni, on saanud rahvalt mandaadi. Neid ei saa lihtsalt tasalülitada ja hääletustega vaigistada ning öelda, et meil on 60 häält, me teeme, mida me tahame. See ei ole demokraatia, isegi kui see võib enamusele sel hetkel nii tunduda.
Kokkuvõtlikult on opositsioonisaadikud seda meelt, et Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsus surub kiirkorras läbi poliitikat, milleks pole rahvalt mandaati küsitud ega saadud ning mille pikaajalisi negatiivseid mõjusid ei ole isegi hinnatud. Mõjuanalüüse ei ole, mitme asja puhul lubatakse need teha mitme aasta pärast. Praegu teeme kärped ja maksutõusud ära, pärast analüüsime. Seda kõike tehakse olukorras, kus meil on sajandi väikseim sündimus ja laiaulatuslik majanduslangus, pidevalt tulevad teated koondamiste ja raskustes ettevõtete kohta. On ka kõrge inflatsioon, mis on olulisel määral vähendanud Eestimaa perede toimetulekut. Ja need otsused, mis siin vastu võeti, vähendavad toimetulekut ja kindlustunnet veelgi. Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon taotlevad neil põhjustel peaministrile umbusalduse avaldamist ja loomulikult kutsun üles seda toetama ka kõiki koalitsioonisaadikuid. Aitäh!
