Tere päevast, head kolleegid! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. 

Head kolleegid! 14. juuni on päev, mil me mälestame juuniküüditamise ohvreid. Mõeldes neile inimestele, teadvustades endale ja mõeldes ka sellele, et ennekõike meie kätes on see, et mitte kunagi mitte midagi ligilähedast, sarnast Eestimaa ja eestimaalastega ei juhtuks, mälestagem neid küüditatuid leinaseisakuga. (Leinaseisak.) Aitäh! 

Järgnev on juba tavapärane toiming. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24. Järgnevalt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Aab, üks protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Minu protseduuriline küsimus on ikkagi päris protseduuriline küsimus ja puudutab tänast päevakorda.

Me selleni, head kolleegid, jõuame peale seda, kui me oleme selle punkti läbinud. Siis me tuleme päevakorra täpsustamise juurde.

Ma saan aru, et juhatajal on sõnumeid. Okei.

Jah. Tanel Kiik, kas sama?

Austatud aseesimees! Ma võtan oma protseduurilise küsimuse tagasi. Ma ootan õiget aega.

Aitäh! Me tuleme selle juurde. Aga nüüd siis eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Nagu tänagi uudistest lugeda sai, kurdab Transpordiameti juht selle üle, et raha ei jätku ei teedele ega mujalegi. Kuna infrastruktuuri ja teede teema on liikumas kliimaministri vastutusalasse – kui Riigikogu peaks nii otsustama siin lähipäevil või ka sügisel, kes teab, kunas see otsus lõpuks sünnib –, siis tahakski küsida värskelt kliimaministrilt, anda talle järgmine arupärimine. 

Transpordiameti andmetel langevad riigiteede ehituse mahud tänavu nii madalale, et osa maanteid jääb korda tegemata ning sinna tuleb paigaldada kiiruspiirangu‑ ja hoiatusmärgid. Teetööde kilomeetrite maht on kahe aastaga vähenenud kolmandiku võrra. Valitsuse otsusega lõpetatakse ka Suure väina püsiühenduse ja selle toimimiseks vajaliku taristu riigi eriplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine, millega kavandati püsiühendust mandri ja Muhu saare vahel. Teehoiuraha on uus valitsus kärpinud sedavõrd, et lähiaastail pole võimalik tolmuvabasid katteid üldse ehitada. Miinimumprogrammina tehakse teatud lõikudel küll tolmutõrjet, ent tolmust suurem probleem on kruusateede üldine kehv seis, mis lõhub masinaid. Eestis on peaaegu 1600 kilomeetrit riigile kuuluvaid kruusateid, mis ootavad tolmuvaba katte alla viimist. 

Sellest tulenevalt soovime küsida koos Anti Poolametsaga ministrilt kolm küsimust, mis puudutavad plaane, kuidas sellest alarahastamise murest üle saada ja kuidas infrastruktuuri olukorda edaspidi parandada. Aitäh!

Mart Maastik, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid saalis! Mul on üle anda liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma ei hakka seda siin sõna-sõnalt ette lugema, aga mõte on järgnevas. Praegune mopeedautode tühimassipiirang on 425 kilogrammi. Ise puutusin selle asjaga kokku, kuna mu tütar sai 14. Maal elades on keeruline lapsi kooli ja trennidesse viia, naine on mul kogu aeg nagu taksojuht. Ja need mopeedautod on tegelikult selline … Kuna piirang on 425 kilogrammi, need on nii kerged, siis need ei ole turvalised, seal puudub metall. Sellest lähtuvalt ongi ettepanek muuta seadust ja lubada ka tavaautodega sõita, millel on samamoodi nagu mopeedautodel kiirusepiirang 45 kilomeetrit tunnis küll peal, aga mis looks ikkagi turvalisema tee punktist A punkti B nii lastele kui ka täiskasvanutele. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on täna üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele elektri üldteenuse klientide universaalteenuse hinnalt börsipõhisele hinnastamisele viimiseks".  Kui sellest eelnõust rääkida, siis ma juhin tähelepanu ühele vastusele, mis tuli lugupeetud Riigikogu liikmele Aleksei Jevgrafovile kliimaminister Kristen Michalilt. Nimelt, Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov palus kirjalikult kliimaministrilt vastust järgmisele küsimusele. Küsimus kõlas nii. [Pöördun] kliimaministri poole, et saada vastuseid elektri üldteenuse klientide üleviimise kohta universaalteenuse hinnalt tagasi börsipõhisele hinnastamisele. [Sellele tuli] ka vastus. Minister selgitas, et tõepoolest on universaalteenusel veel märkimisväärne hulk kodutarbijaid. Mai lõpu seisuga oli universaalteenusel 138 674 kodutarbijat ja üldteenusel universaalteenuse hinnaga 95 872 kodutarbijat. Minister nõustus, et tegemist on tõesti väga olulise teemaga, ning viitas sellele, et ka ministeeriumis valmistatakse ette säärast eelnõu, nagu meie tahame täna üle anda. Ta mainis, et seadusemuudatus on plaanis esitada lähiajal, aga edasine sõltub juba seadusandja töörütmist. Selle peale ma ütlen, head sõbrad, hea minister, kliimaminister Kristen Michal: Riigikogu taha see asi ei jää. Kui tullakse keset suve ja soovitakse ikkagi inimestele head teha, siis Keskerakond kindlasti tuleb kokku ja võtab selle seaduse ka vastu.

Aeg!

Ja mis puudutab seda eelnõu, siis siin ongi lühidalt öeldud, et meie soov on kiiremas korras viia inimesed universaalteenuselt üle börsipõhisele paketile. Aitäh!

Aeg! Arvo Aller, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tahan üle anda käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, kus me soovime langetada käibemaksu standardmäära tulenevalt sellest, et uus valitsus planeerib tõsta käibemaksumäära, mis kokkuvõttes suurendab Eesti inimeste toidukorvi maksumust, suurendab sõidu- ja eluasemekulusid ning vähendab inimeste toimetulekut praeguses raskes majanduslikus olukorras. 

Meie tehtav muudatus on üks võimalik appitulek inimestele, et neile jääks rohkem raha kätte, nende toidukorv oleks soodsam, kütuse hind oleks soodsam, sõidukulud oleksid soodsamad. See kokkuvõttes parandaks inimeste endi toimetulekut ja väheneksid kulutused sotsiaalvaldkonnale, väheneks vajadus sotsiaalabiteenustele. Me soovime vähendada standardmäära, samas me jätaksime samaks kaupadele ja teenustele kehtivad vähendatud määrad, soodusmäärad praeguses käibemaksuseaduses, mis on 5% ja 9%. Lisaks on veel olemas nullmääraga käibemaks, mis on neljas võimalik käibemaksuprotsent. Nii et selle ettepanekuga me oleksime ka Euroopa Liidu mõistes täiesti abikõlblikud – Euroopa Liidu harilik käibemaksumäär peab olema vähemalt 15. Loodan, et seda [eelnõu] toetatakse. Aitäh!

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan iseenda ja Rene Koka nimel üle arupärimise terviseminister Riina Sikkutile seoses abielu mõiste muutmisega perekonnaseaduses. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileping näeb ette homoabielu legaliseerimist perekonnaseaduse muutmise teel. Teadaolevalt on kavas muuta seadust nii, et edaspidi saavad abielluda kaks samast soost isikut, ühtlasi on plaanis vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid. 

Mittetulundusühingu Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud ja Norstati läbi viidud hiljutisest küsitlusest selgub, et 52% vastajatest ei toeta perekonnaseaduses abielu mõiste juures sõnade "mehe ja naise" asendamist sõnadega "kahe füüsilise isiku", 40% toetab. Teisisõnu, abielu mõiste muutmise vastastel on valijaskonnas mitte väga suur, aga siiski selge ülekaal. Seejuures on perekonnaseaduse sellise muutmise toetus kõige suurem eesti rahvusest noorte lastetute naiste seas. Nende valijate hulgas, kellel on vähemalt üks laps, on vastuseis sellele muudatusele suurem kui poolehoid, eriti kõrge on vastuseis paljulapseliste vanemate seas. Kui 18–34-aastaste vastajate seas on enamuses vastajad, kes on sõnastuse muutmise poolt, siis alates 35. eluaastast on ülekaalus vastajad, kes sõnastuse muutmist ei toeta. Vastajate haridustaseme põhjal aga suuri erinevusi ei teki ning perekonnaseaduse sõnastuse muutmise puhul on kõikide haridustasemete puhul vastaseid enam kui toetajaid. Nendele andmetele tuginedes soovime terviseminister Riina Sikkutilt saada vastuseid meie esitatud küsimustele, ja neid küsimusi on kolm. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on esitada kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt, see puudutab Riigikogu saadikute niinimetatud kahel toolil istumist: olemist nii Riigikogus kui ka kohalikus omavalitsuses.

See küsimus on aastate jooksul käinud nagu kuum kartul ühes ja teises suunas. Kui 2005. aastani said Riigikogu liikmed kandideerida ja olla valitud kohalikku omavalitsusse, siis 2005. aastal jõuti seisukohale, et see on vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe, tasakaalu ja ametite ühildamatuse põhiseaduslike põhimõtetega. Riigikogu IX koosseis kehtestas reegli, et alates järgmisest valimisest ei saa Riigikogu liige kuuluda samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogusse.

Samal aastal mõtles Riigikogu ümber – järgmine koosseis peale valimisi – ja otsustas selle õiguse tagasi anda. President Arnold Rüütel ei kinnitanud seda, kuna ta leidis, et nende mandaatide samaaegne kandmine ei ole põhiseadusega kooskõlas. Temaga jäi nõusse ka Riigikohus ja see keelati ära. Ka õiguskantsler leidis, et see ei ole absoluutselt põhiseaduskohane ega ole ka kooskõlas personaalse võimude lahususe põhimõttega.

Aeg, hea kolleeg!

2017. aastal mindi aga taas selle vana praktika juurde. Ja nüüd selle …

Aeg on otsas, hea kolleeg!

… eelnõu järgi peaks nad lahutama teineteisest.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Taas tänan võimaluse eest anda üle arupärimine, väga sisuline, oluline asi. Seekord proua Signe Riisalole, kes on teatavasti sotsiaalkaitseminister. Arupärimine seondub abordijärgsete tüsistuste kohta andmete kogumisega. 

Abordil võivad teatavasti olla ulatuslikud tagajärjed nii naiste füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Hoolimata kõrgest abortide suhtarvust, ei ole teadaolevalt Eestis neid mõjusid uuritud. Abordiga seotud andmete kogumise alusdokumendiks Eestis on raseduse katkemise / katkestamise andmekaart, mille peavad täitma kõik, kes raseduse katkestavad või katkenud rasedusega naistele arstiabi annavad. Vastavalt kaardil antud loetelule tuleb märkida võimalikud tüsistused, mis tekkisid 24 tunni jooksul pärast aborti. Hiljem avalduvate komplikatsioonide kohta teadaolevalt andmeid ei koguta. 

Ometi suur hulk abordi füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest ei pruugi avalduda kohe. Aborditaolise traumaatilise kogemuse järel võib esineda unetust, kõrgendatud ärrituvust, keskendumisraskusi, masendust ja enesetapumõtteid, rasket süütunnet, enesehinnangu langust ja teisi probleeme, mis kõik häirivad enese ja perekonnaeluga toimetulekut ning mida on võimatu kaardistada vahetult pärast protseduuri. Mõistagi peaksid naised, kes abordi tagajärgede all kannatavad, saama vajalikku abi, ning naised, kes aborti kaaluvad, saama täpset ning asjakohast informatsiooni nii protseduuri enda kui ka selle võimalike tagajärgede kohta. 

Sellega seoses on meil ministrile kaks küsimust. Esiteks, kas Eesti pädevad ametkonnad plaanivad parandada abordiga seotud tüsistuste kohta informatsiooni kogumist, eesmärgiga saada reaalne ülevaade abordi tagajärgedest, mille all naised kannatavad, ning anda aborti kaaluvatele naistele nende kohta täpset informatsiooni? Ja teiseks, kui andmete kogumist ei ole plaanis täiendada, siis millistel kaalutlustel peetakse õigustatuks seda informatsiooni mitte koguda, arvestades, et need andmed puudutavad aastas hinnanguliselt rohkem kui 3000 naist? Esitan arupärimise iseenda nimel. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mina annan üle arupärimise terviseminister Riina Sikkutile ja küsin temalt kolm küsimust, mis puudutavad abielu mõiste muutmist perekonnaseaduses. Ja muidugi me tahame ennekõike teada, mis tema vastutusvaldkonnas muutub. 

Teatavasti perekonnaseaduse muutmisega muudetakse üle 80 seaduse, moonutatakse kogu Eesti õigusruumi. Tehakse väga radikaalne samm, rünnatakse väga paljusid vähemusi. Nii jõhkrat vähemustevastast rünnakut ei ole mina isiklikult Eesti Vabariigis enne näinud. Rünnatakse Eesti kristlikku vähemust, kes on kindlasti Eesti üks kõige suuremaid vähemusi, rünnatakse kiriku institutsiooni tervikuna umbes sama toorelt nagu jakobiinid Prantsusmaal – sama psühhopaatlik kallaletung, nagu me oleme näinud nende revolutsionääride tegemistes. Mulle tuleb meelde Pariisi Kommuun, kus laamendati ja muudeti kõiki seadusi, mis kellelegi pähe tuli. 

Ehk siis, ma olen väga mures selle revolutsioonilise pisiku pärast, mis siin leegitseb nagu aastal 1917. Huvitav, rahuajal nälga ei ole, aga revolutsiooniline pisik möllab. Kuna te olete terviseminister, siis äkki uurite ka revolutsioonilise pisiku kohta, et kuidas see teile külge on hakanud? Aitäh! 

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kuulajad! Minul on arupärimine regionaalminister Madis Kallasele. Teatavasti on valitsus kollektiivne organ ja kõik ministrid vastutavad valitsuse tegevuse eest. See arupärimine puutub abielu mõiste muutmisesse. Arupärimisele on alla kirjutanud Jaak Valge ja Henn Põlluaas, aga see ei tähenda seda, et selle arupärimise taga oleksid ainult need kaks inimest. Teatavasti Norstati küsitluse järgi 52% Eesti Vabariigi kodanikest ei toeta perekonnaseaduses abielu mõiste muutmist. 52% Eesti Vabariigi kodanikest tähendab ligikaudu 600 000 inimest. Ja see tähendab, et ka selle arupärimise taga on meil nii palju inimesi. 

Meie arusaamise järgi sedavõrd olulise muudatuse tegemine, pealegi juhul, kui sellist muudatust ei olnud näha valimiskampaania ajal – tuletan meelde, et valimisprogrammides oli ainult kahel väiksel erakonnal homoabielu seadustamine –, nõuab kindlasti rahvahääletust ja pikemat diskussiooni. Ja seetõttu on meil rida küsimusi ka regionaalministrile. Nimelt …

Aeg on nüüd täis, Jaak! Hea kolleeg, siin on see 12. mai jäänud veel parandamata, te olete jätkuvalt … See trükimasin teil vist trükib tuimalt kõigile seda 12. maid sinna peale. Võib ära parandada selle. Ma võin paluda mõnda IT-spetsialisti, et ta aitaks selle kuupäeva ära muuta, kui te neid välja trükite. Siis on lihtsam võib-olla. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Nüüd on muidugi juhtunud see lugu, et kui eile me arutasime siin saalis selle üle, et ei ole ükski arupärimine jäänud üle andmata ja võimalusi on olnud, siis kahjuks on nüüd juhtunud nii, et tegelikult eile ma ei saanud enda arupärimist üle anda. Ma olin esimene, kes joone alla jäi. Ja siis juhtuski see, et juhatus otsustas minult selle võimaluse eile ära võtta. Nii olen ma pidanud siin kuupäeva ka mitu korda muutma.

Aga miks ma siin puldis olen? Olen puldis arupärimisega majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole ja soovin selle arupärimise kaudu saada infot riigi infrastruktuuri alarahastamise probleemide kohta. Meie ühiskonnas tihti räägitakse, et peab olema suur plaan ja pikk plaan ja rohkem ambitsiooni. Me teame, et lätlased on välja käinud plaani, kuidas 20–30 aasta jooksul teha teetaristu Lätis selliseks, et igast geograafilisest punktist oleks võimalik jõuda kahe tunniga Riiga. Aga mida me Eestis teeme? Eestis oleme võtnud ära sajad miljonid teetaristu ehituse pealt, mis on pannud selle sektori põhimõtteliselt hinge vaakuma. Juba praegu on olukord, kus ettevõtjad müüvad oma tehnikat ja koondavad inimesi, rääkimata sellest, et meil on tee-ehitus ja teeinfra parandamine ja uuendamine olnud aastaid-aastaid alarahastatud ja tegelikult on see olukord väga halb.

Tulenevalt sellest on meil ministrile üle anda mõned küsimused, millele ootame vastust. Omaette kurioosum on veel see, mis puudutab üldse teid, et nüüd uue korralduse järgi on see üle läinud kliimaministeeriumile ehk kliimaministrile, mis on omaette päris huvitav pretsedent – pool riigi juhtimist on antud kliimaministrile. Aga noh, kuulame siis, mida arvab sellest majandus- ja infotehnoloogiaminister. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Tänud, hea juhataja! Head kolleegid! Meil oli täna siin siseminister küll olemas, aga siseministrile tuleb minult ja Rain Eplerilt üks arupärimine. Umbkaudu üheksa aastat tagasi läks Eesti piirilt kaduma Eesti ametnik – viidi Venemaale ja ta veetis seal kaks aastat. Kui kaua veedavad Venemaal meie kaks piirivalveameti logistikut – alltöövõtjat, nagu meile on selgitatud –, on täiesti prognoosimatu. Asjatundjad on täna Postimehes ja muudes väljaannetes kinnitanud seda, et tõenäoliselt soovib Vene pool vahetuskaupa, vaevalt nad sealt niisama tulema saavad. Tõenäoliselt võib prognoosida analoogselt Eston Kohveri juhtumiga pika vinnaga pusimist. Kui me mõtleme selle peale, millised olid aastal 2014 ja millised on aastal 2023 Eesti ja Venemaa suhted, siis on selge, et prognoosi teha ei ole üldse võimalik. 

Aga konkreetne arupärimine on seotud valitsuse plaaniga sulgeda Koidula piiripunkt. Probleem on selles, et kohalike piiriäärsete elanike humanitaarsetel kaalutlustel piiriületused pannakse löögi alla, sest sõita Koidulast ringiga Luhamaale ja ületada seal piir selleks, et minna Petserisse või Petseri kanti oma sugulaste kalmudele või sugulastega kohtuma, on ääretult aja- ja ressursikulukas, vastuvõetamatu eriti vanematele inimestele. Siin on meie poolt kolm küsimust, palume neile vastust.

Aeg! Siin on juba progressi olnud, 15. mai on algne kuupäev. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Me oleme siin kõik need päevad arutanud suurperede toetuse äravõtmist, seda seadusemuudatust, mis meile on siia laua peale toodud ja mida üritatakse nüüd teerulliga Riigikogust läbi rammida. Samas me loeme meediast, kuidas hinnad tõusevad ja majandus langeb. Ja nüüd tuli ka uudis, et kuue kuu euribor, laenumaksete euribor, tõusis 3,7%-ni. Mulle on suurperede esindajad peale seda hakanud kirjutama ja on öelnud, et teate, see on nüüd tõeline kingitus suurperedele. Meile on siin üritatud selgeks teha, et suurpered kuuluvad nagu sellisesse vaesemasse segmenti ja neid peabki vaatama kui mingeid teise sordi inimesi, aga on suurperesid, kes on oma lastele tänapäevaste elutingimuste pakkumiseks võtnud laenu, ja see laenuintresside tõus lööb neid väga valusalt. Nad ütlevad, et neilt mitte ei võeta liigset lastetoetust ära, vaid nende pere saab praegu koos hinnatõusu, laenude tõusu ja toetuste vähendamisega kohustuse leida igakuiselt juurde ligi 700 eurot, et tasuda arveid. 

Kuna kõik see, mis Eestis toimub, on ületanud juba igasuguse piiri ning inimeste hakkamasaamine ja toimetulek väga kannatab, siis ma annan sisse tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis nende inimeste olukorda natukenegi parandab. Aitäh!

Head kolleegid! Olen 30 minutit võtnud juhatuse nimel vastu eelnõusid ja arupärimisi. Lähtudes sellest ja vaadates seda, mis on ekraanil, mina juhatajana tõden taas paraku seda, et ei ole soovi päevakorra menetlemise juurde jõuda, või on see pigem etendus Riigikohtule. Sellest tulenevalt on Riigikogu esimees kutsunud kokku Riigikogu juhatuse erakorralise [kogunemise] kell 14.35. Juhataja vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Vaheaeg on lõppenud, head kolleegid. Jätkame täiskogu istungit. Ma esmalt tutvustan äsja lõppenud Riigikogu juhatuse [koosoleku] seisukohti. Nimelt, tagamaks põhiseaduse §‑s 65 pandud Riigikogule ülesannete täitmine ja esmaspäeval, 12. juunil 2023 kinnitatud Riigikogu selle nädala päevakorra menetlemine, tegid juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi ettepaneku lõpetada tänasel istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine, et Riigikogul oleks võimalik täita teisi oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Juhatuse liige Jüri Ratas ei nõustunud ettepanekuga ja jäi oma 15., 16. ja 22. mail ning 12. ja 13. juunil esitatud seisukohtade juurde. Ka Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi jäid oma seisukohtade juurde, mis kanti ette eile ja on eilse istungi stenogrammis. Kuna juhatus konsensust ei saavutanud, soovivad juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi panna selle küsimuse Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 alusel Riigikogu täiskogus päevakorraväliselt hääletusele. Hääletusele pannakse ettepanek lõpetada tänasel, 14. juuni täiskogu istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Selline on juhatuse ettepanek. 

Nüüd, võtan mõned nõndanimetatud protseduurilised küsimused selle ettepaneku kohta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõtt-öelda mind väga häiris teie ütlus, et teile tundub, et me ei tahagi siin päevakorra juurde jõuda, justkui me oleksime mingisugused muidusööjad siin, kes tööd ei taha teha. Vastupidi, mina isiklikult esitasin täna väga asjaliku ja olulise mandaatide lahususe teemalise seaduseelnõu. Mul on plaanis esitada järgmine seaduseelnõu. See kõik on töö. Kui te peate seda millekski muuks, näiteks ajaraiskamiseks, siis on see minu meelest äärmiselt taunitav. See on täpselt samasugune töö, nagu kõik muud päevakorrapunktid meil terves nädalas. Nii et ma ootaksin teilt küll vabandust.

Hea kolleeg! Ma ei näe põhjust vabandada, sellepärast et ma ei ole kordagi öelnud, et see, mida te eelneva poole tunni jooksul tegite, ei ole töö. Ma ei ole mitte kordagi seda öelnud. Jah, ma tõepoolest mainisin, et ma näen ja loen siit soovi mitte jõuda päevakorra menetlemise juurde, ja see ongi see koht, kus minul istungi juhatajana ongi kohus sekkuda selleks, et tagada erinevate põhiseadusest tulenevate ülesannete tasakaal ja täitmine. Väga lihtne. 

Helle-Moonika Helme. Palun, ei ole mõtet kommenteerida minu seisukohti, aga sellesama konkreetse juhatuse hääletusega seonduvaid repliike kindlasti võtan. Palun, Helle-Moonika Helme!

Jaa, aitäh sõna andmast! Loomulikult ma esitan protesti, aga enne seda ma ikkagi [ütleksin midagi], te ei pääse kommentaarist. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et te olete täpselt sama etteaimatav, nagu teie väidate, et meie oleme teile etteaimatavad ehk et teie teate, et me ei tahagi nagu midagi asjalikku üle anda, vaid me tahame siin, ma ei tea, teie sõnul põhiseaduslikku korda rikkuda. Tegelikult see nii ei ole. Mina oleksin tahtnud üle anda arupärimise, väga sisulise arupärimise Kaja Kallasele. Ma ütleksin, et peaministri ülesanne ei ole ainult valitsuse töö juhtimine ja meie lauale seaduseelnõude saatmine, mida meie oleme siis kohustatud menetlema. Temal on ka kohustus tulla siia arupärimistele vastama. Ja et see toimuks, peab sellele eelnema võimalus, et meie Riigikogu liikmetena saaksime need arupärimised siin Riigikogu saalis üle anda. Need on sellised vastastikused kohustused, mida teie tahate meilt ära võtta. Seoses sellega ma tahangi fikseerida protokollis protesti, et teie tegevus on seadusvastane, juhatus ületab oma volitusi ja me ei ole sellega nõus.

Aitäh, hea kolleeg! Jätan protesti rahuldamata. Veel kord, selleks annab aluse Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõige 2 punkt 18. Ma olen veendunud, et selline õigus on juhatusel täiesti olemas. Ja need väited, et kas asjalik või mitte – ma ei ole hinnanud teie eelnõude ja arupärimiste sisu. Ma ei ole kordagi seda hinnanud. Ma ei ole öelnud, et need ei ole asjakohased. Ma ei ole seda öelnud. Ja viide mingile põhiseadusliku korra rikkumisele – ka seda etteheidet ma ei ole kordagi teile teinud, ma ei ole seda kordagi teile teinud.

Võtan veel neli protseduurilist küsimust, mis on üleval, rohkem ei võta. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, Toomas! Kõigepealt ma tahaksin küsida: kas on mingi lahendus see, et kõikidel istungitel 25 minutit peale algust juhatus võtab endale aja, kutsub kokku koosoleku? Sellel nädalal on kolmas kord nii, et umbes 27. minutil sihuke asi tehakse. Sa ütled, et sa protseduurilisi rohkem ei võta, aga kahjuks sa lugesid enne ette juhatuse otsuse. Juhatuse otsuses ei olnud kirjas, et protseduurilisi küsimusi täna vastu enam ei võeta. Kui te tahate seda otsust teha, siis te peate jälle erakorralise juhatuse koosoleku tegema ja sellise otsuse tegema. Ei ole päris niimoodi, et kaks inimest juhivad ülejäänud 99 inimest siin saalis. Demokraatia peaks natukenegi toimima. Ma saaksin aru, kui siin kaks või kolm tundi järjest oleks neid küsitud, ja siis te oleksite teinud [sellise otsuse], aga te ei pea enam poolt tundigi vastu, et inimesed saaksid üle anda oma eelnõuprojekte või arupärimisi. Ja ma veel kord rõhutan: tänase juhatuse otsuses ei ole kirjas, et protseduurilisi küsimusi võetakse vastu üks või kaks. Te rääkisite eelnõudest ja arupärimistest.

Hea kolleeg! Riigikogu juhatuse tähenduses ei juhi kaks inimest – Riigikogu juhatuses on kolm inimest. Kolm inimest on need, kes juhatuse mõistes ja tähenduses juhivad Riigikogu. Ja kui Riigikogu juhatuse liikmed ei saavuta konsensust, siis hääletab lausa suur saal sellesama otsuse üle. Nii et see on täiesti arusaamatu etteheide, just nagu kaks inimest juhatusest juhivad. Meid on juhatuses kolm, palun ära tee kolleeg Jüri Rattale liiga. 

Teiseks see, mis puudutab seda, kui palju me oleme aega kulutanud – see on 30 minutit, mitte 25 minutit, sa püüad seda lühendada. Ma panin täpselt kirja aja, millal algas eelnõude ja arupärimiste üleandmine, nii et ka see on täiesti väärinfo sinu poolt, selliselt väita. Ja tõepoolest, veel kord, põhiseaduse § 65: on 16 ülesannet, mis on Riigikogule pandud. Ja mitte kunagi ajaloos mitte üheski Riigikogu [koosseisus] ei ole saanud opositsioon nii palju sõna nagu viimase kahe kuu jooksul selle koosseisu ajal. Teie etteheited sellest, just nagu opositsiooni vaigistatakse, on täiesti alusetud. Te vaigistate koalitsiooni. Te vaigistate koalitsiooni ega lase koalitsioonil tööd teha. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te jätsite Aivar Koka küsimuse ühele poolele tegelikult vastamata. Mis õiguse alusel te neid protseduurilisi siin piirate oma suva järgi? Kas seda ka juhatus hääletas või hääletab suur saal või kuidas sellega on? See ei saa ju kuidagi suvaõigusega käia. Ja teiseks ma ka protesteerin selle vastu, et te lihtsalt lõpetate eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise, ja protesteerin ka selle vastu, et te lõpetate protseduuriliste küsimuste võtmise.

Aitäh, hea kolleeg! Eelnõude ja arupärimiste kohta on juhatuse otsus, milles konsensust ei ole. See on see, mis läheb hääletusele, nii et seda otsustab suur saal, kas me lõpetame eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise täna või mitte. Ja teine, mis puudutab protseduurilist, täpsustusega Aivar Kokale – seda tõepoolest juhatuses ei arutatud, see on minu hinnangul istungi juhataja pädevuses. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite sellise huvitava lause, et te lõpetate arupärimiste [vastuvõtmise] selleks, et täita teile põhiseadusega antud ülesandeid. Ja nüüd on olukord, kus teie täidate endale põhiseadusega antud ülesandeid selliselt, et takistate saadikutel põhiseaduse §-s 103 sätestatud õigust anda üle arupärimisi ja algatada eelnõusid. Seletage juristina mulle ära: mõlemad õigused tulenevad põhiseadusest, aga mille põhjal teie võtate vastu otsuse, et teie põhiseaduslik õigus on suurem kui meie põhiseaduslik õigus?

Aitäh, hea kolleeg! Ma kahtlen, et ma ütlesin, et mina tahan täita põhiseadust. Ei. Küsimus on selles, et Riigikogu saaks täita talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Riigikogu, mitte mina. Et Riigikogu saaks täita põhiseaduse §-s 65 talle pandud ülesandeid, selleks on see ettepanek. Ja see on pikk jutt selle kohta, et üks põhiseaduslik õigus ei saa prevaleerida teiste põhiseaduslike õiguste-kohustuste üle – need on mõlemad põhiseadusest tulenevad õigused ja kohustused. Nii see sama § 65, kus on 16 ülesannet, põhiseaduslikud ülesanded, kohustused ja ka õigused Riigikogule, kui ka see, millele teie viitate. Tõepoolest, põhiseaduses on kirjas ka õigus anda üle arupärimisi, see on põhiseaduse säte, aga see ei saa domineerida teiste õiguste üle. Siin on valida tasakaal, seda on kõik öelnud. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te olete siin parlamendis arupärimiste ja eelnõude üleandmist korduvalt ja korduvalt piiranud ning kasutanud selleks väga tihti põhjendust ja sõnastust, et arupärimise [üleandmise] õiguse kasutamine ei tohi areneda parlamentaarsele süsteemile ebakohaseks väärvormiks. See põhjendus selle sõnastusega pärineb teie tellitud kommentaaridest. Aga sinna kommentaaridesse on see tulnud Eesti autoritaaraja Rahvuskogu ja Riiginõukogu peasekretäri Artur Mägi tekstist, millele on nendes kommentaarides ka viidatud, ja see tekst pärineb 1938. aastast – see tähendab ajast, mil parlament oli tasalülitatud. Sellise põhjenduse kasutamisega te loote väga halva konnotatsiooni. Minu soovitus on seda põhjendust mitte kasutada. Aga mul on ka küsimus: kas te olete seda sõnastust kasutanud ebateadlikult või te tahategi parlamenti suruda samasse seisu, kui see oli Eesti autoritaarajal?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et kontekst on täiesti erinev võrreldes selle ajaga, millele teie viitate, millal see tsitaat on öeldud. Mul ei lähe kunagi meelest Postimehe kunagise peatoimetaja Mart Kadastiku märkus või sõnum, mis ta ütles mulle: kontekst on peaaegu sama tähtis kui tekst. Üks ja sama tekst erinevas kontekstis võib olla hoopis teise tähenduse ja teise sõnumiga. Ja teiseks täpsustan, et mina ei ole neid kommentaare tellinud. Ma tõepoolest ei tea, kes need on tellinud. Mina isiklikult seda teinud ei ole.

Me asume nüüd hääletuse juurde. Siim Pohlak, kas soovite … Palun mikrofon Siim Pohlakule!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, sooviks võtta enne hääletust EKRE fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

EKRE fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit.  

Head kolleegid! Panen hääletusele juhatuse liikmete Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi ettepaneku lõpetada tänasel, 14. juuni istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 0 Riigikogu liiget. Ettepanek leidis toetust. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine tänasel istungil on lõppenud. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja seitse arupärimist.

Järgnevalt, head kolleegid, läheme päevakorra täpsustamise juurde. Nimelt on arupärimise esitajad võtnud tagasi arupärimise nr 433, mis oli kavandatud kolmapäevase istungi 12. päevakorrapunktiks. See on tänase istungi 20. päevakorrapunkt. Seega seda päevakorrapunkti täna ei avata. Lisaks informeerin teid sellest, et eilsel kohtumisel Riigikohtu esimehega [selgus], et ka Riigikohtu esimees ei saa täna kahjuks esineda ülevaatega kohtukorraldusest, põhjusel, et ta on lähetuses ja konverentsil, nii et ka see punkt langeb päevakorrast välja. 

Aga nüüd, head kolleegid … Jaak Aabil on siiski veel üks protseduuriline küsimus. Palun!

Austatud juhataja! Ma sain aru, et rohkem informatsiooni teil päevakorra kohta ei ole, aga ma täpsustan korra üle. Needsamad arupärimised, millest me rääkisime juba esmaspäeval ja mis teisipäeval arutlusele ei jõudnud, jõudsid kolmapäevasesse päevakorda – ma saan aru, et peaminister Kaja Kallas on tulemas, et vastata neile esmaspäevases päevakorras olnud arupärimistele, mis nüüd on tänases päevakorras.

Aitäh, hea kolleeg! Minul puudub informatsioon selle kohta, et Kaja Kallas ei saa tulla, nii et ma arvan, et see sõltub väga palju sellest, mis kell ja kuidas ja millise tempoga Riigikogu töötab. Ilmselgelt Kaja Kallas ei saa olla 24 tundi valvel, tal on ka teisi tööülesandeid, mida ta peab täitma. 

Head sõbrad! Seni, kuni need ei ole korduvad küsimused ja kuni need käivad päevakorra täpsustamise kohta, ma neid võtan. Kui need hakkavad korduma või need ei ole päevakorraga seotud, siis ma lõpetan. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ei kordu. Ja küsimus puudutab just päevakorda. Kui me vaatame meie täiskogu I istungjärgu 8. töönädala päevakorda, siis me näeme, et teisipäeval peab meil olema Riigikohtu liikme Margit Vuti ametivanne, ja siis on Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorraldusest. Kas need asjad ikka tulevad või jäävad kuidagi üldse unarusse?

Aitäh, hea kolleeg! Ma siiralt palun kuulata. Ma siiralt palun kuulata! Eelmine küsimus Jaak Aabilt oli selle kohta ja ma andsin selgituse, et Riigikohtu esimees ei saa tulla. Ametivande kohta minul puudus informatsioon, aga sekretariaadil on informatsioon selle kohta: ka Margit Vutt ei saa oma tööülesannete tõttu ametivannet andma tulla. Nii et ka see tegelikult [jääb ära]. Kuigi mina väidan, et see, kas on päevakorra[punkti] arutamise võimatus, tekib sellel hetkel, kui me oleme jõudnud selle päevakorrapunkti juurde ja kui päevakorrapunkti arutamise ajal ei viibi ettekandjat [saalis]. Me ei tea praegusel hetkel, mis kell [me päevakorrapunkti arutama hakkame], kas ettekandja saab tulla või ei saa tulla, eks ju, me ei tea, mis päeval [see juhtub], on see kolmapäeval või neljapäeval. Selles mõttes see [päevakorrapunkti arutamise võimatus] formaalselt tekib siis, kui me oleme selle päevakorrapunkti juurde jõudnud. Tõepoolest, ma ei kavatse teid hanitada, head kolleegid. On päris kindel, et Margit Vutt ei saa tulla ametivannet andma ja Riigikohtu esimees ei saa anda ülevaadet kohtukorraldusest. 

Kalle Grünthal, palun!

Ma võtan oma protseduurilise maha.

Aitäh! Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma kujutan ette, et …

Kas Ants loobub?

Ei, sugugi mitte.

Aga siis mikrofon on sulle. On sul midagi öelda või ei ole? 

Loomulikult on, aga ma ei kuule isegi iseennast, rääkimata siis ... (Juhataja helistab kella.) Ma ei kuule sind ka.

Head kolleegid, palun vaikust! Ants Frosch ei kuule iseennast ka, ammugi teised. Aga mikrofon on teil. Head kolleegid, palun vaikust! Austame kolleege! 

Mul on selline tehniline küsimus, see puudutab puhtalt päevakorda. Kas reaalajas oleks võimalik seda päevakorda hoida update'ituna? Ma saan aru, et siin võivad olla mingid protseduurilised nüansid, aga me oleme siiski e‑riik, nagu me armastame rõhutada. Oleks võib-olla mugavam Riigikogu liikmetel ka järge pidada.

Veebis on ka olemas see päevakord. Aga tõepoolest, ka kolleeg istungiosakonnast kinnitas, et see [arutelu] võimatus tekib sellel hetkel, kui me oleme selle päevakorrapunkti juurde jõudnud. Nii et praegusel hetkel – isegi teades seda infot, mida ma ütlesin, mis puudutas Riigikohtu esimeest härra Villu Kõvet ja mis puudutas ka Riigikohtu liiget Margit Vutti – meil ei ole voli neid punkte päevakorrast maha võtta, sellepärast et me ei tea, kas midagi muutub, kas selleks ajaks on need inimesed, ettekandjad äkki kohal. Lihtsalt see eelinfo on ja väga suure tõenäosusega nad ei ole [kohal]. Aga maha võetakse ikkagi alles siis, kui me oleme ühe või teise päevakorrapunkti juurde jõudnud. Siis istungi juhataja ütleb, et menetluse võimatuse tõttu langeb päevakorrapunkt välja. Punkt.

Aga nüüd kaks viimast, Henn Põlluaas ja Rainer Epler!

Aitäh! Minul on küsimus nende vasturepliikide kohta, mis esmaspäeval ära jäid.

Hea kolleeg, me jõuame selleni. Me jõuame selleni.

Millal me jõuame?

Siis, kui me avame selle päevakorrapunkti. Me jõuame. Ärge muretsege, me jõuame selleni. Ja saate küsida ka. Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh!

Palun, Aivar Kokk, mitte kommenteerida. Sa tahaksid nagu kaasjuhataja olla. Sulle väga meeldib koha pealt rääkida, aga see on vähe teine koht. See ei ole Jõgeva praegu siin. Palun, Rain Epler! (Saalist räägitakse.) Vabandust selle repliigi pärast, aga olgu peale. Rain Epler, palun!

Te siin rahustate kolleege, ütlete, et ärge muretsege. Ma ütlen teile ka, et ärge muretsege, kui minu küsimus on tulemas. Ma pingutan, et küsida kordumatuid küsimusi, kuna te enne mainisite, et võib-olla kellegi küsimus kordub. Aga mu küsimus on see. Kui te rääkisite arupärimistest ja sellest, kas Kaja Kallas tuleb siia või ei tule, siis te viitasite sellele, et tema mõned teised tööülesanded võivad segada siia tulemist. Kas selles oli varjatud viide või üleskutse sellele, et pidagem rahulikku, pikka ja sisukat arutelu, et me jõuaks lähemale öötundidele, sest siis on vähem põhjust arvata, et Kaja Kallasel on mingeid muid tööülesandeid, ja ta saab ilusasti tulla siia arupärimistele vastama?

See oli nüüd väga loominguline tõlgendus, aga ma ei juhtinud tähelepanu kindlasti mitte sellele.

Head kolleegid! Nüüd läheme sellesama päevakorra juurde. Me jäime pooleli läbirääkimiste juures – jätkame läbirääkimistega, sõnavõttudega. Ma näen, et järjekorras on Aleksei Jevgrafov. Palun! Aleksei Jevgrafov, info põhjal te olete juba rääkinud. Kahte kõnet pidada ei saa. Ma vabandan, ma loen seda, mis on siin ekraanil. Head kolleegid, ma vabandan! Ma ei võta vaheaega, aga mul on palve tehnilisele personalile võtta praegusel hetkel maha kõik, kes on kõne järjekorras, ja avada võimalus registreeruda neil, kes ei ole veel rääkinud ja kes soovivad seda teha. Mul on palve, tehniline personal ja kontor! Kus see asub, seda ma ei tea. (Naer saalis.) Nii, aga see läks kõik kenasti õnneks. Head kolleegid, nüüd avan uuesti läbirääkimised. Ma saan aru, et Kert Kingo ei ole veel sõna võtnud. Palun, Kert Kingo!

Palun kolm minutit lisaks.

Palun, kolm minutit lisaks!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Praegune valitsus ütleb, et on laste ebavõrdne kohtlemine, ja nemad selle eelnõuga justkui võitlevad selle eest, et lõpetada ebavõrdsus. See on sihuke meelevaldne väänamine, ilus kommunikatsiooni jaoks, ilus väljamõeldud väljend, mis ei vasta üldse tõele, mis on tegelikult rahva lollitamiseks. Lihtsas keeles öelduna: see ongi lastelt lihtsalt raha äravõtmine, laste mitte väärtustamine, mis on selle reformierakondliku valitsuse käekirjaks saanud. Vihkame lapsi, vihkame eestlasi, vihkame meie inimesi. Igast teost, igast seaduseelnõust paistab see välja. Ma näen, et Reformierakonna saadikutel on väga lõbus seda kuulata. Tore, kui teile pakub palju rõõmu lastelt raha äravõtmine. 

Iga riik peaks mõtlema oma rahvastikule ka pikemas perspektiivis. Siin on läbi käinud, et meil on vananev rahvastik, meil ei ole pensionimaksjaid. Sedasama on rääkinud ka muidugi reformierakondlik valitsus. Ja see ei tohiks uudiseks olla, et tulevased pensionimaksjad on need inimesed, kes on praegu lapsed, kes tulevikus lähevad tööle ja hakkavad riigile makse maksma, mille arvelt omakorda makstakse pensione. Vaat siin on loogikavastasus: lapsi me ei toeta, lapsi pole vaja. Me kuidagimoodi ei innusta peresid, et oleks rohkem lapsi, aga meil on vaja tulevikus maksumaksjaid, meil on tulevikus vaja, et oleks pensione võimalik maksta välja. Niimoodi inimeste hirmutamine. 

Teine asi, mille ma kindlasti märgiksin ära, on see, et taas, jälle polariseeritakse ja lõhestatakse ühiskonda. See on see vastandamine – ühe- ja kahelapselised on halvemas olukorras kui lasterikkad perekonnad, see on ebavõrdne. See on teadlik perekondade lõhestamine, sest tegelikult see niinimetatud ebavõrdsus on nagunii. Ühe lapsega peres on kaks palga teenijat – ema ja isa. Nende pere sissetulek kolme peale jagades on suurem kui näiteks nelja lapsega peredel, kus on nende nelja lapse kohta ikka ainult kaks palga teenijat, ja see sissetulek tuleb jagada kuue inimese vahel. See [eba]võrdsus on. Miks te siis sellega ei tegele, kui te tahate võrdsust teha? 

Täpselt samamoodi on ühe lapsega peres. Sellel lapsel on kindlasti oma tuba. Mõlema lapsevanema tähelepanu on ainult sellel ühel lapsel. Kahe lapsega peres on ka neil lastel tõenäoliselt oma tuba ja kumbki laps saab sajaprotsendiliselt vähemalt ühe vanema tähelepanu. Aga kui neid lapsi on viis, seitse, üheksa – mis siis on? Need lapsed on ebavõrdses olukorras ju. Nendel pole igaühel oma tuba, sest pole raha osta suuremat elamist, nendel pole kõiki neid võimalusi, mis on ühelapselistel, mis on kahelapselistel. Aga ometigi just need lasterikkad perekonnad kasvatavad neid inimesi, kes tulevikus hakkavad maksma, ütleme, makse riigikassasse, millest makstakse pensione nendele ühelapseliste  perekondade liikmetele. See unustatakse ära. Hea on näpuga näidata, et ebaõiglane kohtlemine, meil on palju raskem. Aga kes maksab tulevikus pensioni, kelle najal see kõik püsib? Meie riik ei oska sellist asja väärtustada. 

Me jäämegi selle üle vaidlema, kes on raskemas olukorras, kes on paremas olukorras. Neid aspekte on väga palju, mis panna nii-öelda võrdlustabelisse. Loomulikult koalitsioonierakonnad räägivad omakasupüüdlikult ainult sellest, mis nende arvates on justkui ebavõrdne. Aga nagu ma enne juba välja tõin, siis palju ongi ebavõrdset. Paratamatult on ebavõrdset. Ebavõrdne on see, kui ühe- ja kahelapselises peres kaks palka teenivat vanemat saavad võimaldada nendele lastele ekskursioone ja laagreid ja igasuguseid väljasõite. Aga lasterikkad pered, kus on samamoodi ainult kahe lapsevanema sissetulek, ilmselgelt ei saa seda võimaldada. Ja siin ongi koht, kus peab riik appi tulema. See peaks olema riigi huvides, et tagada meie rahvuse jätkusuutlikkus, tagada riigi toimevõime. Selleks on vaja toetada peresid, kus kasvab rohkem kui kaks last, sest iga laps [peres], kus on rohkem kui kaks [last], on see, kes tulevikus hoiab riiki osaliselt üleval. Nemad on need, kes töötavad, kes maksavad riigikassasse makse. Tänu nendele on riigil võimalik oma kohustusi täita. 

Ja seda enam on piinlik vaadata ja kuulata, kuidas võetakse lihtsalt perehüvitistest raha ära, sest nendel on nii palju. Alles oli siin sotsiaaldemokraatide esindaja, kes luges numbriliselt ette, kes ja kui palju toetusi saab. Miks te ei lugenud ette, kus peres, kui palju ja mitme inimese peale sissetuleku teenijaid on? See jäetakse sujuvalt kõrvale. See on selektiivne. Mina loen siit välja ainult seda, et lihtsalt vihatakse neid peresid, kus armastatakse lapsi. Minnakse seda suunda, et üks laps saaks olema, ja loomulikult propageeritakse ainult LGBT-d, seda teemat, kus ei olegi lapsi tulemas, välja arvatud siis, kui hakatakse seadustama surrogaatemadust ja kõiki muid asju, lastekaubandust. See on see suund, kuhu minnakse. Aga see on vale suund. Ja see on perekondade, kes tõesti hoolivad ja armastavad oma lapsi, mõnitamine. 

See muidugi ei ole uudiseks, sest seda me näeme iga päev, kuidas traditsioonilises perekonnas olevaid inimesi mõnitatakse, naeruvääristatakse. Kuidas siin saalis öeldakse? Enamus ei saa alluda vähemusele. Aga tänaval triibulise lipu all äkki peab enamus alluma vähemusele, sest nendel on ju kõige suurem probleem. Nemad, kes ei taga meile lapsi, kes ei taga meie rahvastiku järjepidevust, mitte midagi nad ei taga. Nendel on hetkeemotsioon. Nende eest te südikalt võitlete, aga perede ja laste eest ei võitle. Te võtate selle kohustuse, mida riik peab täitma, ära, jätate täitmata. Te võtate neilt raha ära, te tahate, et Eestis ei oleks palju lapsi. See sõnum tuleb sellest tegevusest välja. See on väga halb eelnõu. Palun, saadikud, kel natukenegi on südametunnistust, kel natukenegi on kainet mõtlemist, ärge olge nõus selle eelnõuga. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Riina Solman on Riigikogu liikmena rääkinud. Kas sul on volitus, et rääkida Isamaa fraktsiooni nimel? (Riina Solman kohapealt: "Jah, on küll!") Aga ma ei näe siin ühtegi … (Saalist räägitakse.) Aga ma ei tea, kas fraktsiooni … (Saalist räägitakse veel.) Kahjuks fraktsiooni juhtkonnast kedagi siin ei ole. Kui te nüüd ei kuritarvita seda. Ma ikkagi loomulikult usun ja usaldan, aga eeldus oleks see, et fraktsiooni juhtkonnalt on aktsept olemas. Riina Solman Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees, suur tänu teile usalduse eest! Ma arvan, et see oleks pretsedent, kui Riigikogu liige ei oleks usaldust väärinud. Eriti kui kolleegid viitavad, et ma olen usaldusväärne isik ja volitatud isik. Aga ka austatud saadikud siin saalis, teleekraanide taga! Ja kõik need inimesed, kes meid jälgivad selles pretsedenditult halvas küsimuses, mida valitsuskoalitsioon on seaduseelnõu näol Riigikogule ette pannud ja küsib siin justkui toetust! 

Tõepoolest, ka minu poolt on esimesena üleskutse: kõik saadikud, kellel on vähegi südametunnistust – ärge minge selle kurja eelnõuga kaasa! Teie poole on korduvalt pöördunud Eesti Lasterikaste Perede Liit. Nüüd on pöördunud ka kõik piirkondlikud lasterikaste perede organisatsioonid. Nad on palunud – mitte ainult, nad on teid ka anunud! –, et ärge minge kärpima suurperede toetusi. Nad on öelnud, nad on arvutanud välja, et see võtab ära vähemalt 500 eurot nende pere eelarvest. Seda on eriti paljulapselistel [peredel] hädasti vaja just nüüd, kui on koolivaheaeg, nüüd, kui on käes aeg lapsi saata laagrisse, panna huviringidesse. Kui on peres ikka mitu-mitu suud, siis on ka kulu mitu-mitu korda suurem. See on ju nii arusaadav. Ma tõesti panen südamele nendele saadikutele. Ja ma veel kord imestan, kuidas lähevad ennekõike meie naisministrid sellist seaduseelnõu üldse menetlema.

Mida Isamaa nimel veel öelda? Nii seda eelnõu kui ka teisi maksutõuse ei ole vaja – selle taha läheb punkt. See, mis praegu toimub tänase valitsuse juhtimisel, vähendab kõigi inimeste sissetulekuid ning viib paljud lastega pered ja ka vanurid vaesusriski. Need maksutõusud, need kärped on kõik tänase valitsuse silmamoondus ja meile teiega ja Eesti rahvale ei räägita selles osas täit tõtt. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsus on täna ära võtmas lasterikaste perede toetusraha, aga mitte ainult seda. Ta on ära võtmas kõigi lastega perede raha. Suurperede kõrval kaotatakse tulumaksuvabastus alates teisest lapsest, tõstetakse tulumaksu, tõstetakse käibemaksu, tõstetakse aktsiise. Kõne all on automaks, kõne all on plastikumaks. Kõik need maksutõusud löövad valusalt mitte ainult meie töötlevat tööstust või teisi majandussektoreid, aga need löövad valusalt meie inimesi, ennekõike lastega peresid, pensionäre, üksikvanemaid ja üksi elavaid vanureid.

Mida veel öelda? See on sõnamurdlik tänase valitsuse poolt, kes enne valimisi teadlikult inimesi eksitas ja rääkis, et riigi rahandusega on kõik korras. Aga pärast valimisi lajatas kohe maksutõusudega ja ka kärbetega just peredele, lastega peredele. Kui me toetame lasterikkaid peresid jätkuvalt alates sellest hetkest, kui nad on lasterikkaks saanud, siis me tagame ka keskmisest suurema pere lastele samasugused, võrdsemad võimalused ning mõjutame sellega ühtlasi poolte Eesti laste elukvaliteeti paremuse suunas. Just see on õiglus, mis peaks olema meie eesmärk, mille poole me peaksime ka siin parlamendis pürgima. See ei ole õiglus, mida räägib meile sotsiaalkaitseminister: me läheme raha ära võtma, siis on õiglus maa peal. Ei ole! Sellega riivab valitsuse eelnõu kahtlemata lasterikka pere põhiseaduslikke õigusi, sest nad kavatsevad minna kärpima 200 eurot kuus nende rahakotist, toetustest.

Riigikohus on tõesti varasemalt leidnud, et põhiseaduslik riive ei ole siiski alati keelatud, kui selleks on kaalukad põhjused ja legitiimne eesmärk. Perehüvitiste kärpimise eelnõus on öeldud järgmist selle kohta: "Seaduse eesmärk on luua tasakaalustatum ja riigieelarve seisukohast jõukohasem peretoetuste süsteem, kus hüved on eri laste arvu ja vanemate arvuga perede vahel jagunenud õiglasemalt." Aga kokkuhoiule laste arvelt ei ole valitsus suutnud leida alternatiivi.

Ma palun veel kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

Kust tulevad Eesti riiki, maksumaksjad, töötegijaid ja tulevased lapsevanemad? Just kolme ja enama lapsega pered panustavad ühiskonna kestlikkusse väiksema laste arvuga peredest märksa rohkem. Kolme ja enama lapse emaks on vähem kui veerand naistest, kuid nende lapsed moodustavad kokku pea poole järelkasvust: tulevastest töötegijatest, maksumaksjatest ja järgmise põlvkonna lapsevanematest.

Lasterikka pere toetus on vähendanud kolme ja enama lapsega perede suhtelist vaesust. Ilma sotsiaalsete siireteta, nende toetusteta elaks ligi 40% lasterikastest peredest täna allpool suhtelise vaesuse piiri. Just tänu peretoetuse tõusule on see olukord lähenenud väiksemate perede omale. 2021. aastal oli lasterikaste paaride vaesusmäär siiski kõrgem kui väiksema laste arvuga paaridel. Ma kordan: tänu [lasterikaste] pere toetusele on olukord olnud õiglasem suurperede jaoks ja lähenenud väiksemate perede omale. Mitte vastupidi, nagu on kirjutanud ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes on tellinud igasuguseid uuringuid, kus sedastatakse, et kõige suuremas vaesusriskis on meil hoopis väiksemad leibkonnad. No see on ju totaalne lausvale ja lausa suurperede mõnitamine!

Eestis on toimunud kiire palga ja elukalliduse kasv. Kuni 2023. aastani peretoetust ei indekseeritud ega suurendatud, mistõttu selle väärtus ning ka sündimust toetav mõju vähenes. Peretoetuse tõus alates selle aasta jaanuarist taastas väärtuse, kuid toetuse vähendamise korral langeks see alla 2017. aasta taseme. See mõjuks väga halvasti, [toetus] kahaneks järjepidevalt ja kahandaks lasterikaste perede võimalusi ühiskonnaelus väärikalt osaleda.

Seega, mida ma tahan öelda? Lasterikkad pered väärivad suuremat toetust, senisest suuremat toetust. Nende võrdlemine ja väiksema laste arvuga perede vastandamine suurperedele on väga inetu võte tänase valitsuse poolt. Suuremate perede panus ühiskonna kestlikkusse on suurem. Eesti kogemus aastast 2017 on ka teadlaste hinnangul näidanud, et lasterikka pere toetusel on oluline positiivne mõju nii sündimusele kui ka lasterikaste perede toimetulekule. Palga ning elukalliduse kasvu tingimustes toetuse tegelik väärtus väheneb ajas ning selle mõju säilimine eeldab toetuse pidevat ajakohastamist. Palun hoidume lasterikaste perede toetussumma vähendamisest, selle kärpimisest ja hääletame selle seaduseelnõu vastu, lugupeetud Riigikogu saadikud, kelle rinnus tuksub süda. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Riina, ma ei ole sinu usaldusväärsust kordagi kahtluse alla seadnud. Lihtsalt ma tahtsin vältida Helir-Valdor Seederi kriitikat, et mina ilma tema loata [lubasin] fraktsiooni nimel [sõna võtta]. See oli põhjus. Ma ei tahtnud, et Helir minuga pahandaks. Ta veab kollases raamatus sõrmega järge. See oli põhjus. Aga nüüd, Helir, pisirepliik. Kuna ma lubasin repliigi, siis palun mikrofon!

Aitäh! Ma tahtsingi protseduuriliselt kinnitada, et tõepoolest Riina ei ületanud volitusi ega petnud kedagi, käitus täiesti ausalt, esines fraktsiooni nimel. Aga meie kodukorraseadus ei reguleeri seda, kas peab olema kirjalik volitus selleks või suusõnaline või mismoodi [seda teha]. Minu teada seda ei ole reguleeritud. Nii et võib-olla me peame tulevikus selle protseduuriliselt kuidagi kokku leppima või piisab sellisest usalduslikust silmsidest.

Aitäh, hea kolleeg! Mulle sobinuks nii suuline kui ka kirjalik, aga kirjalikku ei olnud ja suulist ei saanud küsida tol hetkel. Aga kolleeg Varro Vooglaiuga on lihtsam, sellepärast et tema on fraktsiooni nimel esinenud meie andmetel, ja Riigikogu liikmena, esinedes sõnavõtuga, ei pea ta kellegi käest luba küsima. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, mina juba pidasin kõne, aga tegin seda fraktsiooni nimel. Ja kuna mina ei ole ju lihtsalt fraktsiooni suuvooder, vaid ka eraldiseisev Riigikogu liige, siis mul on õigus ka oma arvamuse väljendamisele, ja seda ma nüüd teen. Tõsi, olulises osas langeb minu arvamus fraktsiooni arvamusega kokku. Aga kuna mul see täiendav võimalus on, siis ma tahaksin lähemalt tähelepanu pöörata ühele aspektile, mis on mind selle eelnõu menetluse juures eriliselt häirinud, pean tunnistama. 

Alustame veidi kaugemalt. Esiteks, mind kohutavalt häirib üleüldse riigivõimu teostamisel see, et põhiseadusesse suhtutakse nagu mingisugusesse tühja sõnakõlksu, mis on mingisugune iganenud dokument, mida me võime vastavalt oma tahtmisele ümber mõtestada, kui see tundub meile kuidagi ebamugav, kui selle algne mõte tundub meile kuidagi ebamugav. Põhiseadusega ammu minu hinnangul lihtsalt ei arvestata, rahvusriikluse ideaaliga ei arvestata, demokraatia ideaaliga ei arvestata, õigusriikluse ideaaliga ei arvestata, põhiseadusega tagatud põhiõigustest kinnipidamisideaaliga ei arvestata ja nii edasi. 

Aga kui me räägime nüüd selle eelnõu kontekstis, siis mind eriliselt häirib esiteks see, et see on otseselt vastuolus põhiseaduse preambulas sätestatuga, sellega, milles seisneb Eesti riigi mõte, miks on üldse Eesti Vabariik asutatud. Teatavasti põhiseaduse preambula kohaselt Eesti Vabariigi eksistentsi mõte on eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise tagamine läbi aegade. Lasterikka pere toetuse näol on primaarselt tegu toetusega, mis on mõeldud julgustama perekondi võtma vastu rohkem kui kaks last ning looma seeläbi eeldusi meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämiseks. On nii? On. Kui ei ole lapsi, siis ei ole ka rahvast. Ning siis ei ole mõtet ka investeeringutel riigikaitsesse või muudesse valdkondadesse, mida riik perekondadele eelistab. Tänases rahvastikukriisis, mida väljendab rekordmadal sündimus 2022. aastal ning mis omakorda tõotab langeda veel madalamale käesoleval aastal, on riigi esmane põhiseaduslik kohus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine. See peab kajastuma valitsuse perepoliitikas. Aga see paraku ei kajastu selles. Vaid mõned kuud enne valimisi antud lasterikaste perede toetused võetakse kohe esimese asjana – see on ka sümboolselt väga oluline! – pärast valimisi tagasi. 

Nüüd, mis veelgi hullem, on see, et põhiseaduse § 28 lõikes 4 on selgesõnaliselt ja spetsiifiliselt öeldud, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Nende toetuste, lasterikastele peredele mõned kuud enne valimisi antud toetuste äravõtmine kohe pärast valimisi päris kindlasti ei ole ühitatav riigivõimukohustusega näidata lasterikaste perede suhtes üles erilist hoolt. Ma arvan, et sellele on praktiliselt võimatu vastu vaielda. Ainult väga valelik, selgelt ebaaus inimene võiks rääkida sellele vastu. Siit ei kajastu eriline hool lasterikaste perede vastu. 

Aga nüüd ma kasutan mulle veel alles jäänud aega selleks, et juhtida tähelepanu ühele aspektile, millest on minu meelest kaugelt liiga vähe räägitud. Minu meelest nii minister Riisalo kui ka peaminister Kallas on pidevalt meile, opositsioonile, ette heitnud seda, et kust me siis selle raha võtame. Kui me ei võta seda lasterikaste perede arvelt nende toetusi kärpides, siis kust me võtame selle raha? Kas teil on mingisugune alternatiivne ettepanek või ei ole? Ja meie fraktsioonis oleme mõelnud täiesti selgelt, tõsiselt ja põhjalikult läbi, mis võiks olla alternatiivne katteallikas. Ja sellest alternatiivsest katteallikast kirjutas kolleeg Martin Helme eelmisel nädalal Postimehes väga selgelt. Ärge nüüd pidage seda kuritarvitamiseks, ma tõesti tahan tsiteerida sellest artiklist kolme lõiku, et see võimalikult lühidalt, konkreetselt ja täpselt esile tuua. Tsiteerin: "EKRE on teinud riigikogus olevas maksupaketis ettepaneku kehtestada Leedu eeskujul Eestis pankadele erakorraline ja ajutine maks netointresstulu pealt. See tooks riigieelarvesse 130–140 miljonit eurot aastas, enam-vähem täpselt see summa, mida Kaja Kallase valitsus üritab praegu lastetoetuste vähendamisega eelarves kokku hoida."

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

"Kui viimastel aastatel oli pankade netointressitulu 600 miljoni euro kanti aastas, siis ainuüksi selle aasta esimese kvartali tulu oli juba 281 miljonit eurot. Võib eeldada, et intressid jäävad kõrgeks ja võivad isegi tõusta, mistõttu on aasta lõpuni pigem oodatav selle tulu suurenemine. Esimese kvartali tulemuste põhjal võib oodata kogu pangandussektori netointressituluks aastas 1,124 miljardit. /---/ Pangad ei ole toonud turule uusi tooteid, laiendanud oma turuosa, hinnanud ümber riski. Pangad teenivad une pealt pöörast lisatulu lihtsalt selle tõttu, et Euroopa Keskpank tõstab rajult intresse oma vastutustundetu "tasuta raha" poliitikast tekkinud inflatsiooniga võitlemiseks. See raha korjatakse kokku Eestis ja läheb siit suurel määral Rootsi, kus sealsed omanikud saavad oodatust suuremat dividendi. Ja meie valitsus seda ei puutu, asudes selle asemel kägistama turismisektorit ehk laskma aadrit eksporditulu teenivalt majandusharult, tõstma aktsiise ehk kütma korraga nii inflatsiooni kui "maksud sõidavad Lätti" eelarvekahju ning loomulikult tõstma käibemaksu, mis taas kord kütab hinnatõusu ja annab hoogu majanduslangusele. Lisaks tõstma tulumaksu, mis vähendab inimeste reaalsissetulekuid."

Ja nüüd pöörake tähelepanu! "Valitsuspoliitikud heidavad opositsioonile ette, et meil pole välja pakutud lahendusi, kuidas liikuda eelarvetasakaalu poole. Nagu kõik muu, mida tänane koalitsioon räägib, on ka see jutt vale. Eesti inimeste ja ettevõtete pigistamise asemel on olemas lahendus – nimetame seda Leedu lahenduseks –, mis toob riigieelarvesse märkimisväärse tulu meie inimesi ja ettevõtteid kahjustamata. Miks eelistatakse panku eesti inimestele? Ilmselt prioriteetide küsimus." 

Ja see on minu meelest väga tõsine mõttekoht. Põhiseaduse § 28 lõikes 4 ei ole öeldud, et pangad on Eesti riigi erilise hoole all. Ei ole sellist asja seal öeldud. On öeldud, et riigi erilise hoole all on lasterikkad pered. Ja kui meil on nüüd valida, kas võtta ära lasterikastelt peredelt need toetused, mis loetud kuud enne valimisi neile anti, selleks et saavutada valimistel suuremat populaarsust, saada rohkem hääli, säilitada oma võimupositsiooni, või meil on reaalse alternatiivina valik mitte võimaldada pankadel üle miljardi tulu võtta ja Eestist välja viia – paljuski muuseas Eesti perede arvelt, sest paljuski see tulu tuleb ju kodulaenude pealt ja nii edasi –, siis minu hinnangul – ja ma tahaks loota, et te nõustute – oleks vastutustundlik lähenemine, eriti seda rahvastikukriisi silmas pidades, võtta see raha pankade üüratutest kasumitest, mitte lasterikastelt peredelt. 

See on asi, mille üle me võiksime minu hinnangul sisuliselt päriselt arutleda siin saalis. Kui me räägime sisulisest diskussioonist, sisulisest arutelust, räägime õiglusest, räägime võrdsusest, räägime sellest, kuidas ehitada üles seda riiki kooskõlas põhiseaduse preambulas sätestatud ideaalidega, siis selles võtmes, selles laadis peaksime seda arutelu pidama. Paraku pole sellist arutelu siin näha olnud. Ilmselt pole tahtmist. Aitäh!

Aitäh! Väga täpne ajakasutus. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Kõigepealt siin eelnevatest kõnedest üks asi, mis minul jäi küll hinge kriipima. Minul on kaks last. Ja kui keegi siin arvab, et mina enda lapsi ei armasta – vabandust, aga see on vale! Ühe‑ ja kahelapselised pered täpselt samamoodi armastavad lapsi, nii et ärge seda valet palun levitage. (Hääl saalist.) Aga ma tulin … (Juhataja helistab kella.) 

Vabandan ettekandja ees. Head kolleegid! Austagem üksteist! Ärme karjume sel ajal, kui keegi siin räägib. (Hääl saalist.)  Ma arvan, et ka teistel kolleegidel on vahel piinlik olnud, kui keegi teine räägib, aga me oleme käitunud siiski väärikalt. (Hääl saalist.) Palun vaikust, head kolleegid! Ma väga vabandan, Õnne Pillak! Palun, jätkake!

Ei ole hullu. Aga ma tulin siia, et üle korrata kolm asja. 

Kõigepealt, väikese riigina me peame tegema valikuid, kuidas ja kellele me riigi poolt maksame toetusi. Samamoodi me peame rohkem sihtima peretoetusi, sest vaid nii me saame toetada rohkem neid peresid, kes seda tõeliselt vajavad. Ja need muudatused on samm selles suunas. Ühelt poolt hakkavad järgmistel aastatel rohkem tuge saama (Juhataja helistab kella.) need lapsed, kellel on seda vaja oma tervise pärast, näiteks puudega lapsed, harvikhaigustega lapsed, aga teiselt poolt need pered, kellel on majanduslikult raskem hakkama saada, näiteks üksi last kasvatavad vanemad või siis vanemliku hooleta lapsed. 

Aga muidugi mõista ka lasterikkad pered on praegu ja jäävad ka edaspidi riigi suurema hoole alla. Järgmisel aastal näiteks kolmelapseline pere saab igakuiselt riigilt kokku 710 eurot. Seitsmelapselise pere puhul on summa, mis nad igakuiselt saavad, 1310 eurot. Ja mitte vähem oluline ei ole ka muudatus, mis puudutab haigushooldushüvitise maksmist, mis tänu sellele, mida me täna siin otsustame, saab tehtud. Kui siiamaani need lapsevanemad, kes läksid vanemahüvitiselt tööle tagasi, on saanud miinimumi järgi haigushooldushüvitist, siis järgmisel aastal tehakse muudatus ja nad hakkavad saama enda tegeliku sissetuleku järgi seda hüvitist.  

Teiseks, perede soovid. Toetused on üks viis, kuidas riik saab peresid rohkem julgustada lapsi saama. Kuid see, kui me kogume inimestelt makse tagasi ja maksame nendele selle maksudena, vabandust, toetustena tagasi, siis see ei tõsta iivet. Kui inimestelt küsida, lapsevanematelt küsida, millest nad tunnevad kõige enam puudust, siis on need teenused, mis aitaksid neil töö- ja pereelu ühildada, lasteaiakoht, mis on taskukohane, oleks lapsele kodu lähedal või vanema töökoha lähedal, jätkusuutlik haridussüsteem, huviringid, koolitransport, kättesaadav arstiabi ehk teisisõnu kvaliteetne ja turvaline elukeskkond, kus kõik vajaminevad teenused on soovijatele kättesaadavad. See on see, mida pered soovivad ja mis innustab neid rohkem lapsi saama. 

Kui me toetuste maksmisel oleme Euroopa riikidest esikolmikus, siis kahjuks teenuste pakkumise poolest me longime sabas järele. Näiteks 2019. aastal, kui veel ei olnud hüppelist perehüvitiste tõusu tehtud, siis Eesti kulutas perede toetamisele 3,2% sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal teenuste pakkumisele seesama number oli vaid 0,9%. See on selgelt vähe. Ja selleks, et me saaksime peredele pakkuda rohkem vajaminevaid teenuseid, tuleb riigi rahandus korda teha, sest vastasel juhul meil lihtsalt ei ole raha, et seda teha.  

Ja kolmandaks debatist, mida siin on häälekalt soovitud. Sotsiaalkomisjoni esinaisena ma võin kinnitada, et me oleme seda eelnõu arutanud põhjalikult ja tõesti ka väga kirglikult. Me oleme korduvalt kuulanud ... 

Ma võtan minuti lisaaega, palun. 

Üks minut lisaks, palun!

Me oleme korduvalt kuulanud sotsiaalkaitseministrit. Ta on tulnud, vastanud korduvalt komisjoni liikmete küsimustele. Me oleme kaasanud huvigruppe. Kõik komisjoni liikmed said teha ettepanekuid, keda nad soovivad selle eelnõu menetluse juurde kaasata. Kõigi nende arvamust küsiti, kutsuti avalikule kaasamiskoosolekule. Kes ei saanud tulla, sai otseülekandes seda vaadata. Lisaks me küsisime õigusanalüüsi nii Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonnalt kui ka õiguskantslerilt, kes mõlemad leidsid, et perehüvitiste vähendamine ja indekseerimisest loobumine ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet. Küll aga nad leidsid ka seda, et sujuva väljumise kahel erineval ajal lõpetamine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, ja see koht on ka eelnõus ära parandatud. 

Ja kõige lõpetuseks mina kutsun küll seda eelnõu toetama, sellepärast et siin peagi hääletusele tulevad muudatused on vastutustundlikud, need vaatavad tulevikku. Tänu sellele me saame toetada rohkem neid lapsi ja peresid, kes on hapramas olukorras. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on kõneootejärjekorras Tanel Kiik. Aga meil on informatsioon, et fraktsiooni nimel on rääkinud Andre Hanimägi ja Tanel Kiik on rääkinud Riigikogu liikmena. Nii et kahjuks, Tanel, ma sulle sõna anda ei saa. 

Head kolleegid, olen otsustanud, tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 70 lõikele 1 mitte anda luba vastusõnavõttudeks. Koos sellega sulgen läbirääkimised. (Hääled saalis.) Head kolleegid, ma selgitasin seda väga täpselt Tanel Kiigele ja ta ei protestinud. [Esiteks,] Keskfraktsiooni nimel on võtnud sõna Andre Hanimägi. Punkt. Teiseks, Riigikogu liikmena on Tanel Kiik sõna võtnud ehk temal ei ole uuesti sõnavõtuks enam võimalust. (Hääled saalis.) Jaa, nõus. Ühesõnaga, ma olen oma otsuse langetanud, läbirääkimised on lõppenud. Võtan teie protseduurilised küsimused sellesama minu otsuse kohta, mis ma äsja eespool teile teatavaks tegin. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Mina olen oodanud enda vasturepliiki esmaspäeva õhtul kella 23-st ehk natuke üle 40,5 tunni, kui Arvo Aller mind mainis. Ja siis mulle väga selgelt öeldi Riigikogu istungi juhataja poolt, et see võimalus avaneb pärast kõnedevooru. Ma olen sellega arvestanud, selle ette valmistanud, see on olnud Riigikogu istungi juhataja selge sõnum, mis on ka protokollitud, stenogrammis on üleval, et igatahes see toimub. Ma olen seda ka hiljem täpsustanud protseduuriliste küsimustega, nagu mitmed teised saadikud. Ja siis on ka kinnitatud, et see võimalus tuleb, kõik need inimesed on seal alles. Ka täna hommikul istungi alguses kinnitati üle, et ärge muretsege, kõik on fikseeritud, me jõuame nende vastusõnavõttudeni. Ja nüüd mingil põhjusel on otsustatud, et selle lasteraha röövimisega on niivõrd kiire, et need viimased kümmekond kaheminutilist repliiki on need, mis murravad kaameli selgroo, [repliigivõimalust] ei ole võimalik anda. Ma küsin: mis pretsedenti te loote siin Riigikogu istungisaalis? Kas te peate seda mõistlikuks praktikaks olukorras, kus mitu istungi juhatajat järjest on kinnitanud, et vastusõnavõtu võimalus tuleb?

Aitäh, hea kolleeg! Ma tuginen kollasele raamatule. Te ei võitle mitte minuga, vaid kollase raamatuga, kui teile see otsus ei meeldi. Loen teile ette § 70, mis räägib vastusõnavõtust. "Kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks." Ehk see ei ole kohustus, mida Riigikogu istungit juhatav inimene peab järgima. 

Tõepoolest, selgituseks nii palju, head kolleegid, kui teil tahtmist kuulata. Kui teie, head kolleegid, kasutate iga võimalust – ärme siin teeskle, et me ei saa aru, mis siin saalis toimub –, iga rida, iga sõna kollasest raamatust selleks, et Riigikogu istungit venitada, siis, head kolleegid, ärge pahandage minuga, mina vastan teile täpselt sellesamaga. Ja mitte mingi enda suvaõigusega, vaid vastan sellega, mis on kollases raamatus kirjas. Ja seal on kirjas, et istungi juhataja võib anda loa vastusõnavõtuks. 

Arvestades seda, et me oleme siin juba 11–12 tundi seda eelnõu menetlenud, siis, head kolleegid, on see rohkem kui piisav selleks, et oma seisukohti avaldada, väljendada. Ja kõige lõpuks, head kolleegid, sellesama § 70 mõte ei ole kindlasti olnud see, et üks fraktsiooni liige läheb pulti ja loeb ette kõikide oma fraktsioonikaaslaste nimed selleks, et anda kõigile aega kaks minutit taas kord istungit venitada. See ei ole kindlasti selle sätte mõte olnud. 

Ja kui vaadata ajas ette, head kolleegid, siis ma arvan, et selle mõte pigem on see, kui näiteks koalitsiooni poole pealt keegi ütleb kellegi kohta opositsioonist midagi halvasti, siis otse loomulikult on õigus vastusõnavõtuks. Ma olen seda meelt ja kavatsen seda igati järgida ja anda sõna. Ja ka vastupidi. See on olnud selle asja mõte, head kolleegid, mitte tekitada võimalust täiendavalt oma kolleegidel, fraktsioonikaaslastel või koalitsiooni- ja opositsioonikaaslastel tulla pulti ja lugeda nende nimed üles. Head kolleegid, see on natukene lapsik, andke mulle andeks. Te saate ju ise ka aru. Te teate väga täpselt, millele te mängite. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan esitada protesti otsuse peale mitte anda vastusõnavõttu ehk repliiki, ja ma põhjendan kohe ära. Esiteks, Tanel Kiik mainis, et see küsimus, kas need inimesed, kes ei saanud kohe vasturepliiki, saavad hiljem, tuli üles juba varem, ja neile on kinnitatud, et saavad. Teiseks, ma tahan öelda, et siin Riigikogu saalis on olnud varem alati niimoodi, et Riigikogu istungi juhataja ei ole lähtunud sõnast "võib" anda vastusõnavõttu, vaid on alati andnud selle vastusõnavõtu. Kolmandaks, ma tahan öelda, et olen siin Riigikogus nüüd kolmandat koosseisu ja võin kinnitada omast kogemusest, et on küll kasutatud kõnede ajal väga teadlikult seda, et loetakse rõõmsalt üles kõik oma fraktsioonikaaslased, kes saavad vasturepliigi. Selles samas §-s 70 on järgmine punkt, mis ütleb, et seda ei saa kuritarvitada, sest et saabki vastusõnavõtu ainult ühe korra. 

Nüüd, tõepoolest, ma ausalt öeldes isegi ei saa aru, miks peab niimoodi käituma, sest need mõned vastusõnavõtud selle mõnekümnetunnise menetluse järel, mis meil on veel jäänud siin, ei aja enam Riigikogu tööplaani kummuli. See lihtsalt on väiklane ja vastuolus selle jutuga, mida meile koalitsioon on kogu aeg rääkinud, et laske eelnõud saali, debateerime, vaidleme, arutleme. Läbirääkimiste ühe osa väljalõikamine – ma saan aru, et § 70 lõige 1, või punkt 1, lubab seda, aga see tegelikult ei ole absoluutselt kooskõlas meie varasema praktikaga, kaasa arvatud selle praktikaga, et meil on kasutatud seda rõõmsalt massiliselt siin varasematel kordadel, ka obstruktsiooni ajal, ja ikka on lubatud vasturepliiki teha. Ei ole kooskõlas selle praktikaga, mis on puldist sel nädalal öeldud, et saab teha. Ma juhin tähelepanu veel sellele, et juba siis, kui otsustati pärast puldist tehtud sõnavõttu repliiki kohe mitte anda, tehti viga, sest nüüd on nii pikk vahe vahele tulnud, et tegelikult on väga raske seda diskussiooni uuesti üles võtta. Ma protesteerin selle vastu.

Aitäh, hea kolleeg! Jätan selle protesti rahuldamata. Ma olen nõus sinu märkusega, tõenäoliselt on sul õigus selle poole pealt, et tõesti seda varem ei ole kasutatud. Samas viitan veel kord §-le 70 ja sa ka ise möönad, et see võimalus on olemas. Olen nõus, et seda ei ole varem tehtud, aga me oleme täna ka natukene teises olukorras, kui me varem oleme olnud. See on ikkagi teadlik mäng selle peale, et võimalikult palju venitada. See ei ole selle sätte ja selle mõtte eesmärk olnud. Nii et selles mõttes ma tahan, et te mõistaksite, kolleegid: ei saa niimoodi, et ainult teie kasutate neid õigusi, loete loovalt kollast raamatut, aga meie nagu ei tohiks seda teha. Ma teen täpselt sedasama, mida teie teete: kui teie loete loovalt, loen ka mina. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma ei vaidlegi selle kollase raamatu ega selle üle, kes ja kuidas seda kasutab. Selge see, et seda tuleb kasutada ausalt ja objektiivselt. Aga minul on küsimus austatud juhataja käitumise kohta. Esmaspäeval te ütlesite selgesõnaliselt, et kõik saavad oma vasturepliigi teha. Tõesti, tavapäratu oli see ja selle kollase raamatuga tegelikult vastuolus, et te lükkasite need vasturepliigid päeva lõppu, aga okei, vähemalt te lubasite meile, et saab need teha. Täna ütlete, et te otsustasite ümber. Kas see ongi Riigikogu aseesimehele kohane käitumine? Nii kuidas tuju on, nii te lihtsalt [teete]: täna otsustate ühtemoodi ja homme teistmoodi ja mehe sõna ei maksagi.

Aitäh, hea kolleeg! Ei ole nii, nagu tuju on. Aga vahepeal on esmaspäevast saanud kolmapäev, kui sa saad aru – ma loodan, et sa saad sellest aru –, ja me oleme ikka sellesama eelnõu juures. Otse loomulikult saavad selle juures muutuda ka minu seisukohad. Me oleme andnud, kasutanud, me ei ole piiranud. Meil on, muide, head kolleegid, kui te loete § 72 – kui me ka tahaksime seda väga loovalt tõlgendada –, võimalus lõpetada ka sõnavõtud. Me ei ole seda teinud ja mul ei ole kavatsust seda teha, kui on piisavalt räägitud. Nii et palun ärge ajage seda pilli lõhki, vastasel korral me oleme sunnitud ka seda paragrahvi ja seda sätet kasutama. Mul ei ole soovi ega tahtmist seda teha, see peab jääma. See peab jääma. Võimalus ka sõnavõtud ära lõpetada on tegelikult olemas. See on istungi juhataja pädevuses ja kui ei ole konsensust, suur saal ... (Hääled saalist.) Saate aru, ma ei ähvarda, head kolleegid! Ma ütlen veel kord, et mul ei ole soovi seda teha. Aga selle jutu väide, põhjendus on see, et me oleme andnud piisavalt võimalusi sellel teemal teie seisukohti avaldada. Kui te kuritarvitate neid õigusi, mis teile on antud, siis andke andeks, see ei ole vastuvõetav. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Hetk tagasi te selgitasite, kunas on teie hinnangul õige anda vasturepliiki. Te ütlesite, et kui on olukord, kus koalitsioonierakonna esindaja mainib opositsioonierakonna esindajaid, siis on õigus repliigile. Minul on nüüd täpselt see olukord ja mina soovin teada, kas te siin jääte oma sõnade juurde või kavatsete seda seisukohta ka muuta.

Hea kolleeg, ma jään siin selgelt selle juurde – ei taha küll seda joont tõmmata, te saate mõttest aru –, et kui koalitsiooni poole pealt keegi nimetab kedagi opositsioonist, siis otse loomulikult on õigus vastusõnavõtuks, ja vastupidi ka. Ma jään kindlalt selle seisukoha juurde, see on ikkagi selle mõte. See on põhjus, miks seda tegelikult on ka kasutatud, ja miks, ma arvan, see siia sisse on saanud. Jään kindlalt selle seisukoha juurde. 

Head kolleegid! Võtan need protseduurilised küsimused, mis on üleval, rohkem ei võta. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, Toomas! Ma olen väga pettunud, et on "meie" ja "teie". Me oleme ju koos siin Riigikogus. Tõepoolest on teatud küsimused, milles me oleme eriarvamusel, näiteks sina tahad lastelt raha ära võtta ja mina ei taha, aga teatud küsimustes me oleme ju täiesti ühel lainel, näiteks mõne välislepingu ratifitseerimise suhtes. Ma arvan, et me kõik oleme ju "meie", see vastandamine ei ole üldse kohane. Miks sa nii räägid? Ma olen nördinud.

Mul on veel selline tehniline küsimus. Sa vahepeal vastasid, et sa tõlgendad neid reegleid. Et on olemas näiteks sõnavõtud või eelnõud või arupärimised, mis on sisulised, ja siis on olemas sellised, mis takistavad näiteks lastelt raha äravõtmist, ja sellepärast peab need kiiresti ära lõpetama. Aga kas sa oled kindel, et see võimalus on istungi juhatajal nii suures ulatuses olemas? Kui on, siis miks sa ei kasuta seda resoluutsemalt? Näiteks et võibki kohe minna hääletuse juurde, jätta kõik need sekundaarsed asjad ära, kiiresti vastu võtta need maksutõusud ja lastelt raha äravõtmised ning siis minna suvepuhkusele. Miks sa sellise vahepealse lahenduse kasuks otsuse tegid?

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, me oleme kindlasti "meie". Ma olen sulle kogu aeg öelnud, et ei ole, aga sa saad mu mõttest aru, miks ma nii rääkisin ja kus on põhistatud see vastusõnavõtt. Ma ei taha kasutada sõnu "opositsioon" ja "koalitsioon", ma tahaks neid kasutada nii vähe kui võimalik. Aga sa saad mu mõttest aru. Tõepoolest, see oleks kohatu, kui keegi opositsioonist ründaks mõnda koalitsioonisaadikut oma sõnavõtus ja me ei annaks võimalust vasturepliigiks. See ei oleks kohane. Selleks peab kindlasti võimaluse andma. Seepärast ma kasutasin neid sätteid. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina ühelt poolt tunnistan, et tõepoolest, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt istungi juhataja võib anda vastusõnavõtuks võimaluse. Aga mida ma ei saa mitte kuidagi aktsepteerida, on see, kui tekib tõsine kahtlus, et ei käituta ausameelselt. Minu meelest te olete selle otsuse anda vastusõnavõtte juba langetanud. Ma tsiteerin seda, mida te ütlesite kell 23.16 esmaspäevasel istungil, loen stenogrammist. "[---] kõigepealt on õigus sõna võtta nendel Riigikogu liikmetel, kes pole veel kordagi saanud sõna võtta, ja alles seejärel me jõuame nende vastusõnavõttude juurde. Ja loomulikult, kuna me tänasel päeval ei jõua selle eelnõuga hääletuseni, siis ma kindlasti olen valmis istungi lõpus ka mõned repliigid võtma." Nii et ma siit loen, et te tegelikult olete ju selle otsuse – teile on seadusega antud võimalus, et te võite anda vastusõnavõtuks võimaluse – juba teinud. Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kas te ka täidate seda otsust või ei täida. Meie oleme kogu aeg heas usus lähtunud sellest, et ootame ära, küll see hetk tuleb, kui me saame vastusõnavõtuks võimaluse. Ootame, ootame, ootame, ootame, aga lõpuks selgub, et teate, tegelikult ei saagi. See on see asi, mida mina nagu ei tahaks kuidagi heaks kiita.

Ma olen nõus, hea kolleeg, aga esmaspäeva õhtust on saanud täna kolmapäev kell 16.00. Ja need asjaolud on tõepoolest muutunud. Ma ei eeldanud seda, et te nii-öelda, noh, andke andeks, kasutate seda aega selleks, et venitada, ka sõnavõtte pidades. Väga palju sisukaid sõnavõtte, aga väga mitmed on lihtsalt aja täisrääkimised, muud ei midagi. Paraku nii on olnud. 

Aga see, mis mul jäi Andreile vastamata, siis mina tõepoolest ei kavatse anda hinnanguid sõnavõttude sisu kohta. Ma püüan sellest tõepoolest hoiduda. Üksnes äärmuslikel juhtudel, kui läheb väga käest ära. Ma ei taha seda teha. Ja tõepoolest, Varro, [asjaolud] on muutunud. Oleksime me [eelnõu lugemise] lõpetanud ära esmaspäeval või teisipäeval, kindlasti ma oleksin need vastusõnavõtud andnud. Ma ei kavatse teid üldse petta sellega. Aga saate ise aru, et kui me oleme siin veel kuus ja seitse tundi, ja te lisate järjest võimalusi, otsite, kuidas seda aega venitada, et me ei jõuaks selle hääletamise juurde, siis see ei ole Riigikogu töö tõhus tagamine. See on ka üks meie ülesanne – Riigikogu peab toimima tõhusalt. See on üks põhiseaduslik väärtus, mida me peame kaitsma, aga me lihtsalt lörtsime seda siin niimoodi aega venitades. Ma veel kord tunnustan, et on väga palju sisulisi, häid sõnavõtte olnud, väga palju on neid olnud, aga veel kord: kuskil, head sõbrad, on piir. Kuskil on, head sõbrad, piir, kus tuleb otsuseid teha. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Mul on palve: ole hea, rahune. Sa ei saa Riigikogu juhatajana ennast asetada Riigikogu lihtliikme tasemele. Isegi kui Riigikogu lihtliige kuritarvitab mõnda protseduurilist reeglit ja sätet, siis sina vastukäiguna Riigikogu juhatajana endale seda lubada ei saa. Juhatajana ei saa sa valida ka poolt ning jagada Riigikogu lihtsustatult opositsiooniks ja koalitsiooniks. Nagu sa oled öelnud: siis sa annad sõna, kui mõni koalitsiooniliige ütleb opositsiooniliikme nime või vastupidi. Ei ole. Ma võin kinnitada, et opositsioon ei ole ühtne. Mul on kriitilisi märkusi, eriarvamusi ühe või teise opositsioonierakonna liikme või erakonna kohta tervikuna, ja seisukohti, võimalik väljendada. Ja siis sina juhatajana suvaliselt valid ja jagad täna väga lihtsustatult opositsiooniks ja koalitsiooniks. See on kodu- ja töökorra seaduse mõttega karjuvas vastuolus, selline lähenemine. Me oleme kõik saanud individuaalselt mandaadi ja see mandaat on võrdne. Niimoodi jagada lihtsalt koalitsiooniks ja opositsiooniks, seda sa teha ei tohiks. See on ka moraali- ja eetikaküsimus lisaks seadusele. Nii et palun ära lasku Riigikogu tavaliikme tasemele istungi läbiviimisel. Sulle on seadus andnud erilise rolli ja hoopis teistsuguse rolli. 

Nüüd, see muudatus, mille sa sisse viid, on väga suur ja põhimõtteline. Ma ei tea, et selliseid oleks siin üldse 30 aasta jooksul sisse viidud. Vasturepliigi õigust on võimaldatud kõikides koosseisudes alates 1992. aastast, üle 30 aasta. Ja sa viid selle pretsedendina praegu nii lihtsakäeliselt sisse ja ütled, et sa valikuliselt langetad seda otsust. Ma tulen ühe oma eelmise sõnavõtu juurde tagasi, kus ma ütlesin, et erinevad juhatajad juhatavad erinevalt, ja järgmine hakkab andma [vasturepliigi võimalust]. See teeb selle istungi läbiviimise korra veel keerulisemaks. 

Lõpetuseks ma tahan öelda, et pärast seda, kui sa seda teed, ei saa sind võtta ei inimesena ega ka Riigikogu juhatajana tõsiselt ega uskuda su sõna. Kui sa ütlesid esmaspäeva õhtul välja, et sa annad, ja nüüd ütled, et muutunud olukord, sa lihtsalt ei anna, siis sa oled petnud tegelikult kogu riiki, ja oma usaldusväärsust nii inimesena kui Riigikogu juhatajana oluliselt kaotanud. Nii et minu palve: palun ära tee seda.

Hea kolleeg! Terve rida süüdistusi on täiesti asjakohatud. Ma võiks öelda, et vastupidi, teie olete petnud mind. Mina eeldasin ka tõhusat ja konstruktiivset arutelu, debatti, mida teie soovisite. Teie soov on ilmselgelt läbinähtav – lihtsalt venitada. Head kolleegid, see ei ole see ju. Helir, see ei ole see, te olete mind petnud. Kui me oleks saanud konstruktiivselt toimetada, siis loomulikult ma oleksin andnud. Teiseks, Helir, ma ei tee vahet. Ma olen seda väga palju kordi öelnud, et minu jaoks ei ole "teie" ja "meie". Ei ole. Me oleme üks. Ma olen sada protsenti sinuga nõus, et me oleme üks. Ei ole mina parem kui ükskõik kes teine sajast Riigikogu liikmest, ei ole mina parem. Me oleme kõik üks. Ma tõin lihtsalt selgituseks, et see ei ole see väide, et ma üldse ei anna neid vastusõnavõtte. Vabandan. Ma mõtlesin, et ma ei taha kasutada sõnu "opositsioon" ja "koalitsioon". See oli selleks, et selgitada, et te saaksite aru, mis juhtudel ja mis tingimustel olen ma valmis seda tegema. Ja kolmas on tõesti see – kui sa räägid sõnamurdmisest –, et anna andeks, aga esmaspäev oli teine päev. Ja tõepoolest oleksin ma seda teinud. Oleksime jõudnud selle menetlusega vähemalt teisipäeval lõpuni, me olime teisipäeval siin kolm tundi, aga te ei olnud nõus ka istungi pikendamisega, et oleks saanud veel tund aega [siin arutleda]. Ja nüüd te räägite, et te ei saa sõna. Miks te ei olnud nõus eile pikendama? Terve koalitsioon oli nõus istungi pikendamisega, opositsioon ühehäälselt vastu. Kui te tahate diskussiooni ja arutelu, siis kas see tund aega oli liiast ja palju teil teha, et te seda ei teinud? (Saalist räägitakse.) Jaa, aga selles mõttes me peame ikkagi arvestama sellega, et istung võib ka kaheni minna, et pikendatakse. Nii et sa ei saa teisi kohustusi endale vahele võtta. 

Nii et, head kolleegid … (Saalist räägitakse.) No kui sinul oli, siis vaevalt, et kõigil korraga see oli. Nii et veel kord, Helir, need süüdistused on kohatud. Te olete ise paraku selleni viinud. Andke andeks, ma ütlesin veel kord: te kasutate iga võimalust, iga rida, iga sõna kollasest raamatust selleks, et venitada. Ja andke andeks, me peame sellele kuidagi vastama, selleks et tagada Riigikogu päevakorra menetlemine. Me oleme kolmapäevas, me oleme esimese sisulise päevakorrapunkti juures. Me oleme kolmapäevas. Kas see on normaalne Riigikogu töö? Head kolleegid, ei ole. Ma saan aru, et see eelnõu teile ei meeldi, ma saan aru sellest, et see teile ei meeldi, aga kuskil on see otsustamise koht, kolleegid.

Varro Vooglaid, palun! Teil on protest, ma saan aru.

Lugupeetud juhataja! Ma tahan tõesti protesti avaldada ja mul on hea meel, et härra Kivimägi ka seda kuuleb. Nüüd läks minu meelest asi natukene üle piiri. Kui ikkagi Riigikogu istungi juhataja süüdistab niimoodi umbisikuliselt meid tema petmises, siis see ei ole minu meelest vastuvõetav. Mina küll ei tea, et mina oleksin kuidagi härra Kivimägi või kedagi teist siin saalis kuidagi petnud, ja ma nõuan selle kohta selgitust. Kas see on vastuvõetav, et istungi juhataja esitab selliseid väga ränki süüdistusi petmises? Kusjuures, kui me räägime petmisest, siis tegelikult meie tõime täiesti faktidega põhistatult esile: esmaspäeva õhtul pärast kella 23 härra Kivimägi ise ütles, et ta annab vasturepliigiks, vastusõnavõtuks võimaluse, oodake, palun, ja nüüd ütles, et ei anna. See on reaalselt petmine. Konkreetselt. Tema ütles, et tegelikult olete hoopis teie mind petnud. Mina ei ole teda mitte kuidagi petnud. Ja ma sooviksin saada selle kohta selgitust.

Aitäh! Mu vastus on järgnev: see on nii isiklik protest, mis te praegu ütlete, et teil tuleb otse juhatuse liikmele kirjutada. Mina küll seda praegu siin lahendama ei hakka. 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma vaatan praegu seda aega, mis on kulunud protseduuriliste küsimuste lahendamisele. Tegelikult oleks kõik need vasturepliigid või vastusõnavõtud juba ammu olnud lahendatud. Nii et see, mis praegu toimub, ei saa seonduda kuidagimoodi siin, ütleme, ajalise piiranguga. Aga milles näen mina praegu probleeme, austatud istungi juhataja Jüri Ratas? Asi on selles, et Riigikogu istungi juhataja Toomas Kivimägi on suures plaanis iga istungiga nii-öelda testinud Riigikogu opositsiooni valuläve, keerates korraks kinni eelnõude vastuvõtmine – vaatame, mis saab, noh, tuleb norin ja jorin siit saalist, eks ju, midagi ei juhtu, läheme edasi. Järgmine kord võtame protestid maha – täpselt sama tulemus. Praegu võetakse ära juba vasturepliigivõimalus tema otsuse põhjal. Ehk Toomas Kivimägi viib praegu sisuliselt ellu Riigikogu tasalülitamist, ehk võtab üldse ära võimaluse tegeleda sellega, milleks ta on ellu kutsutud. See on ajaloost tuntud vaikiva ajastu üks komponentidest. 

Aga ma tahan öelda ühte asja praegu: Toomas Kivimägi väga eksib. Siin saalis on võimalusi väga paljudeks toiminguteks, mida kollane raamat ei reguleeri, mida on võimalik kasutada selleks, et näidata, et Toomas Kivimägi ei saa selliseid toiminguid teha, nagu ta praegu on teinud. Kas on võimalik, ütleme, seda olukorda selgitada? Tegemist ei ole ähvardusega. Aga uskuge mind, härra Jüri Ratas, opositsioonil on veel palju rohkem võimalusi kui need võimalused ainult siin kohapeal protesti avaldada.

Aitäh! Esiteks, ma ei võtnud siit endale kuidagi välja seda protseduurilist küsimust. Ma tahan öelda teile ainult ühte asja. Juhataja, antud juhul eelmine juhataja, on teinud otsuse, et läbirääkimised on sulgenud. Minul juhatajana ei ole mitte mingit võimalust tulla selle protseduuri juurde tagasi. Läbirääkimised selles päevakorrapunktis on suletud. Nii et ma tahan teile ette ära öelda, et kui kellelgi on selle kohta protseduurilisi küsimusi, siis te teate meie mängureegleid – kui mingi asi on siin saalis lõpetatud, siis tagasi tulla me selle juurde ei saa. Kas see meeldib või ei meeldi, pean õigeks või ei pea õigeks – need on hoopis teised küsimused. 

Tanel Kiik, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Kahju, et härra Kivimägi saalist ära läks. Lihtsalt tahtsin tähelepanu juhtida, et jube hea oleks – ja ma arvan, et lausa elementaarne –, kui Riigikogu istungi juhtimine oleks järjepidev, ja mitte ainult päevade lõikes, vaid veel enam võiks ta olla järjepidev konkreetse päeva lõikes. Ei ole ainult erinevad istungi juhatajad korduvalt kinnitanud vasturepliikide andmise võimalust varasematel päevadel, vaid ma loen tänasest Riigikogu stenogrammist, kus härra Henn Põlluaas küsis nende vasturepliikide kohta ja Kivimägi vastas, järgmist: "Hea kolleeg, me jõuame selleni. Me jõuame selleni." Ja kui Põlluaas küsis täpsustuseks, et millal, siis vastas härra Kivimägi: "Siis, kui me avame selle päevakorrapunkti. Me jõuame. Ärge muretsege, me jõuame selleni. Ja saate küsida ka." Ja sealt läks see arutelu edasi. Ehk mul on teile kui istungi juhatajale, Riigikogu juhatuse liikmele, palve: te võiksite selle teema, kui te olete nõus, tõstatada ka Riigikogu juhatuses. See muutub päris absurdseks, kui Riigikogu liikmed saavad ühe kinnituse tund aega tagasi – selle [kell] 15.11 stenogrammi alusel –, kui öeldi, et me jõuame selle juurde, ärge muretsege. Ja vähem kui tunni jooksul on olukord täielikult muutunud: öeldakse, et see, mis räägiti eile-üleeile, ei loe, unustades ära, et sedasama juttu räägiti ka täna. Niimoodi tõesti ei saa oma tööd planeerida mitte ükski Riigikogu liige.

Aitäh! Minu vastus teie küsimusele: ma arvan, et kui on erinevad stiilid mingis osas, siis see on arusaadav. Kui nad erinevad väga põhimõtteliselt ka selliste protseduuriliste stiilide poolest, siis see on keeruline meile kõigile, sellega ma olen nõus. Kindlasti teiselt poolt võib öelda, et ka see olukord ei ole mitte tavapärane, mis meil praegu on. Kas juhatus peaks seda arutama? Mina arvan, et peaks arutama, kuidas seda juhtimist ühtlasemaks muuta. Eks meil ole kõigil ju oma tunnetus selle juhtimise suhtes. Mina pean ütlema, et minu tunnetus on see, mis on kirjas meie kodu- ja töökorra seaduses ja mis ütleb seda: päevakorraküsimuse arutelu käigus võib istungi juhataja anda Riigikogu liikmele loa ainult üheks vastusõnavõtuks. Kirjutamata reegel on olnud see – või tava teiselt poolt –, et seda antakse kohe, kui sõnavõtja lõpetab. Mina arvan, et see on mõistlik lähenemine. Aga selge on see, et hetkel on need käekirjad erinevad. 

Ants Frosch, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on selline küsimus. Ligikaudu kümme minutit tagasi Riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi tegi vihje kodukorraseaduse § 72 lõike 2 kasutamise kohta ehk selle kohta, et vastusõnavõttude keelamise kõrval on tema valmis ka sõnavõtud lõpetama. Milline on teie seisukoht antud küsimuses? Kas sellel ähvardusel, sest see oli ähvardus, on täna Riigikogus potentsiaali?

Aitäh! Ma püüan teie küsimusest aru saada. Kui teie küsimus on see, kuidas mina tõlgendan seda § 70 lõiget 2, kui ma sain sellest küsimusest õigesti aru … (Hääl saalist.) § 72 lõige 2: "Istungi juhataja teeb ettepaneku lugeda sõnavõtud lõpetatuks, kui kõik, kes sõna soovisid, on saanud rääkida, või kui ta leiab, et päevakorraküsimust on piisavalt käsitletud. Kui mõni Riigikogu liige istungi juhataja ettepaneku vaidlustab, otsustatakse sõnavõttude lõpetamine hääletamise teel." Sellest räägite? (Hääl saalist.) Ma vastan teile, milline on minu positsioon selles olukorras. Ma veel kord ütlen: vastusõnavõtud tuleb minu arvates anda kohe. See tugineb meie seadusele, see tugineb meie praktikale. Hakata siin jooksu pealt tegema mingit õiguslikku hinnangut, kuidas õige on, kas võib ka teistpidi teha ... Mina lähtun sellest, mis ma teile vastasin: mina pean õigeks, et see on nii. 

Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus!

Ma vist olen millegagi eksinud, sest ma sain oma protseduurilise küsimuse juba esitada, nii et see vist oli kuidagi... 

Nojah, toona teil oli käsi püsti, see protseduuriline, ja kuna need reeglid siin natukene ka muutuvad, ma sain veel kirja, et te tahate protesti, ja siis ma andsin teile sõna, nii et te nagu andsite kolmelt poolt tuld, võiks öelda niiviisi. 

Rain Epler, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kui ma käe tõstsin, siis oli üks küsimus õhus, aga sellele ma sain nüüd juba vastuse. Aga ma tulen kolleeg Froschile appi. Tegelikult tema küsimus ei puudutanud vastusõnavõtte, vaid puudutas härra Kivimägi ähvardust sõnavõtud üldse ära lõpetada. Selle kohta oleks hea meel kuulda teie interpretatsiooni. Kas teie arvates on see üldse võimalik? Kas teie arvates selline asi oleks õigustatud? See ei ole vastusõnavõttude kohta.

Ma pean tunnistama, et mina täpselt ei tea, mida ütles eelmine juhataja. Hakata siin neid sõnu tuletama, ma seda õigeks ei pea. Siis tuleb seda teemat arutada, kui Riigikogu liikmed soovivad, vanematekogus. See on see koht ja ma arvan, et see on kõige mõistlikum koht. Ma tõesti ei oska, ma ei hakka teise juhataja mõtteid siin tõlgendama. Ma saan oma mõtteid siin tõlgendada. 

Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Minu küsimus puudutab neid põhjendusi, mida on toonud nii Riigikogu esimees kui ka esimene aseesimees, millega väidetakse, et Riigikogu saadikute mandaati, sõnavõtte, esinemisi, proteste ja kõike võimalikku on võimalik piirata selleks, et taastada ja tagada Riigikogu põhitöö, Riigikogu peamine ülesanne: menetleda eelnõusid ja jõuda lõpptulemuseni. Ma ei vaidle vastu, et see on üks osa Riigikogu tööst ja üks Riigikogu põhifunktsioone, aga minu küsimus on, ja ma arvan, et see on väga protseduuriline küsimus: kas sellele väitele või sellele põhjendusele tuginedes on lõpuks võimalik jõuda ka selleni, et koalitsioon, kasutades oma häälteenamust, otsustab, et opositsioonisaadikutel ei ole üldse õigust Riigikogu saalis viibida, kuna nad segavad Riigikogul oma põhifunktsioonide täitmist?

Aitäh! Minu käsitlus on: seda ei saa, pole võimalik ega tohi teha. 

Andrei Korobeinik, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Teie eelkäija ütles, et tema hinnangul saab piirata ja peab piirama sõnavõtte, eelnõude üleandmisi ja muid sarnaseid toiminguid, juhul kui need on suunatud Riigikogu töö takistamisele. Kas te olete juhatuses arutanud, kes annab vastavasisulise hinnangu – kas seda saab teha istungi juhataja, kas seda saab teha Riigikogu juhatus või vanematekogu? –, mis toiming on konstruktiivne ja milline ei ole ja kuidas nende vahel saaks vahet teha? Näiteks on kaks eelnõu ja Toomase arvates on üks nendest selline õige eelnõu, aga teine on selline, mis ei ole väärt üleandmist.

Aitäh! Ei, ma ei oska küll öelda, kuidas saab selliselt vahet teha või kes see filter on, kes sellist asja otsustab. Kui juhtivkomisjon on otsustanud, et see asi tuleb sellel nädalal täiskogu päevakorda, siis juhatus paneb selle päevakorras paika ja siis neid päevakorrapunkte siin täiskogus arutatakse. Ei ole kellelgi võimalust öelda, et mõni eelnõu on õigem või parem. Täiskogu päevakord koostatakse juhtivkomisjoni ettepanekute alusel ja koostöös Riigikogu juhatusega.

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea eesistuja! Te olete ka Riigikogu juhatuses ja te olete seal neid asju omavahel arutanud. Meie siin saalis ei tea, mis stiilis teil need arutelud toimuvad. Me ainult näeme, kuidas Lauri Hussar või Toomas Kivimägi – kes on ülejäänud juhatuse liikmed, tulevad ja loevad meile ette just enne neid hääletusi, kus otsustatakse, et meilt võetakse sõna ära koalitsioonisaadikute häältega – loeb selle ette, aga ega nemad ei ava nagu sügavamalt neid emotsioone või tagamaid, mis teil seal nagu päriselt olid. Ega ma seda väga ei taha, ei saagi nõuda, et te meile seda avaksite, aga ma lihtsalt küsin: kas teil on hakanud ka tulema selline tunnetus, et kaks ülejäänud juhatuse liiget justkui mõnuga vaatavad, kui kaugele nad minna saavad siin Riigikogus nende uute tavade juurutamisega? Mulle tundub, et nad isegi justkui nagu provotseerivad. Nad võtavad kogu aeg nii, eks ole: me võtame, eks ole, üks läks läbi, eks ole, järgmine, võtame järgmise sammu. Tasapisi närivad neid meie õigusi maha ja vaatavad, kui kaugele meie siin omakorda laseme [neil minna]. Minule isiklikult hakkab tunduma, et nad provotseerivad selliseid emotsionaalseid olukordi, et mingil põhjusel saaks pärast opositsioonile näpuga näidata, et no vaadake, millised te olete, häbi-häbi-häbi!

Siin on olnud ka kuluaarides ju tegelikult omavahel juttu, et meil on olukord veel väga hea, sest meil ei ole siin nagu mõne teise riigi parlamendis, kus visatakse üksteisele vett näkku ja minnakse füüsiliselt kallale. Loomulikult, me keegi ei tahagi seda, see ei ole mitte kellegi eesmärk siin. Aga ma vaatan, kuidas sealt puldist kahe juhatuse liikme poolt pidevalt provotseeritakse just selliseid emotsioone, just selliseid olukordi. Kas teil juhatuse kolmanda liikmena on omavahelistes aruteludes käinud läbi selline mõte, et no mis me siis teeme, kui näiteks keegi tuleb ja viskab veeklaasi näkku või teeb midagi füüsilist? Mis siis saab? Kas tõesti kahel ülejäänud juhatuse liikmel ongi see eesmärk, et meie Riigikogu muutuks ka selliseks?

Aitäh! Ma võtan sellest teie pikast sõnavõtust selle protseduurilise küsimuse osa. Jah, mul on olnud päris mitu korda nii, ka täna, et ma juhatuse liikmena ei ole näiteks olnud nõus lõpetama eelnõude ja arupärimiste üleandmist, olen seisnud sellele vastu. Ja nii nagu meie kord ja kohus ette näeb, tuleb see siia suurde saali hääletusele. Nii ma saan öelda. 

Head ametikaaslased, ma pean ütlema, et kõik, kes siin tahvlil on, ma eeldan, et teist põhimõtteliselt kõik soovivad teha vastusõnavõttu. Nagu ma ütlesin, mul ei ole võimalust pöörduda tagasi eelmise protseduuri juurde, sest Riigikogu juhataja on selle protseduuri lõpetanud. Ja selle protseduuri lõpetamisega ta sulges läbirääkimised. 

Nii, nüüd me oleme jõudnud usaldusküsimusega seotud eelnõu 17 teise lugemise põhimõtteliselt lõpphääletuse juurde. Valitsus on palunud, et siin viia läbi lõpphääletus, mis tähendab seda, et muudatusettepanekuid hääletamisele ei panda. Juhatajana ma lihtsalt informeerin, et ma panen lõpphääletusele järgmise [eelnõu]: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 17. Ma palun enne haamrilööki teil võtta seisukoht ja hääletada, ja siis toimub haamrilöök. Ja tulemused võivad olla järgnevad. Kui tulemus on see, et Riigikogu ei võta Vabariigi Valitsuse poolt usaldusküsimusega seotud eelnõu vastu, siis Riigikogu esimees teavitab sellest viivitamata Vabariigi Presidenti ja valitsus peab põhiseaduse § 98 lõige 2 teise lause kohaselt tagasi astuma. Kui läheb teistpidi, siis sellest hääletusest saab põhimõtteliselt kolmas lugemine, ja siis see on seadusena vastu võetud. 

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus, et selles olukorras edasi minna kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Mina ei loe küll kodu- ja töökorra seadusest välja ühtegi takistust vasturepliigiks sõna mitte andmiseks. Ei ole kusagil öeldud, et kui te asute istungit juhatama, siis te ei võiks käituda nii, nagu siin Riigikogus on käitutud 32 aastat ja mis on kujunenud ka tavaks, vaatamata sellele, et eelmine juhataja oli teistsugusel seisukohal. Te olete seda ka korduvalt varem teinud, kui eelnev juhataja ei ole näiteks protseduurilisteks küsimusteks sõna andnud ja on neid piiranud – teie ei ole piiranud seda, te olete käitunud teistmoodi. Ja teiseks ei lõppenud minu tõlgenduse järgi läbirääkimised ära, sellepärast et üles jäid just nimelt selles küsimuses protseduurilised küsimused. Lõpeb ära ikkagi siis, kui protseduurilised küsimused on lõppenud, ja asi lahendatakse kas üht- või teistviisi. See vaidlus jäi üles. Teie võtsite poole vaidluse pealt juhatamise üle ja teie saate selle vaidluse ka lõpetada. Teie otsusest sõltub nüüd, kas te annate vasturepliigiks sõna või mitte. Nii et te ei pea mitte midagi teistmoodi otsustama ega ümber pöörama, vaid te langetate otsuse, viite selle protsessi lõpuni. Mul on palve ikkagi anda sõna vasturepliikideks, nii nagu see on olnud siin juba 30 aastat tavaks ja mitte ükski koosseis ja mitte ükski juhataja ei ole seda teistmoodi käsitlenud.

Aitäh! Ma olen selle sisuga vasturepliikide kohta nõus ja seda ma olen öelnud nii eile kui ka täna. Millega ma ei ole nõus? Ma ei ole nõus sellega[, mis toimub]: juhatajad peavad ikka mingisugust järjepidevust siin kandma. Ma pean seda oluliseks Riigikogu juhatuse poole pealt. Eelnev juhataja ütles seda, ma kuulsin, et ta sulgeb läbirääkimised. Ma saan aru, et siis jäid protestid üles, lisaks sellele jäid üles ka vasturepliikide soovid. Aga ma tõlgendan seda enda jaoks nii, et seda etappi uuesti avada ma ei pea õigeks. Ma ütlen ausalt, ma ei pea seda ka sisuliselt õigeks, sest eelmine juhataja on selle sulgenud. Ja kui te küsite, kas minu arvates oleks pidanud andma vasturepliikideks sõna, siis ma vastasin sellele eile ja vastan ka täna, et jah. Aga kuna see protsess on suletud, siis ma ei näe, et oleks võimalust tulla tagasi sellesse etappi. 

Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma täpsustan selguse mõttes. Alguses ma sain aru, mainisite, et see otsus sõnavõttudeks võimalust mitte enam anda sündis juhatuse arutelu käigus. Aga lõpus kõlas väide, et seda tegi Toomas Kivimägi. Ja mul on küsimused. Esiteks, kuidas siis oli, kuidas see otsus tuli? Teiseks, kas vasturepliigid on osa läbirääkimistest, mida Toomas justkui lõpetas? Ja kolmandaks, te viitasite sellele, et peab olema järjepidevus istungi juhtimisel, ja Toomas Kivimägi lubas, et ta annab siin austatud kolleegidele võimaluse vasturepliigiks siis, kui aeg on küps. Kas järjepidevuse mõttes ei saa järeldada, et see aeg ongi küps ja praegu ongi võimalus Toomase lubadus täita?

Aitäh! Kõigepealt kiitus teile: te olete osav protseduuriliste küsimuste küsija. Esiteks, ei, me ei ole kuskil juhatuses otsustanud, et nüüd sõnavõtud lõpetatakse. Teiseks, või kolmandaks, mis te küsisite – see on nii isiklik küsimus, et sellega võite pöörduda juhataja poole. Ja nüüd ma tulen teie teise küsimuse juurde … Selle konkreetse juhataja poole, kes nii ütles. Ja ma tulen teise küsimuse juurde, kui te küsisite, kas need vastusõnavõtud on läbirääkimiste osa. Jah, need on läbirääkimiste osa ja vastusõnavõttude mõte on ainult siis, kui läbirääkimistel on mainitud kedagi. 

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan! Kell 15.39 alustas Õnne Pillak siin kõnega ja ütles: "Kõigepealt siin eelnevatest kõnedest üks [asi], mis minul jäi küll hinge kriipima." Õnne Pillak registreeris oma sõnavõtu pärast minu sõnavõttu. Toomas Kivimägi ütles, kui enne arutasime seda vasturepliigi võimalust, et tema arvates on see siis põhjendatud, kui koalitsiooni liige mainib opositsiooni liiget – siis on vasturepliik põhjendatud. Ta ütles, et tema seda seisukohta ei muuda, nii see on. Ja minul nüüd on küsimus: kas nüüd on siis uued reeglid? Kui koalitsioonierakonna liige pidas ilmselgelt silmas mind, siis mina sooviksin nüüd teada, kas mina opositsiooni liikmena saan oma vasturepliigi teha, ja kas see reegel, mis Toomas Kivimägi ütles, jääb ka edasi kehtima.

Aitäh! Ma tunnetan, et me peame kõik võtme ühe lonksu külma vett kõigepealt. Ma korra vaatan ka seda kodu‑ ja töökorra seadust. Selge. Selle põhimõte ütleb, et kui läbirääkimistel mainitakse teise Riigikogu liikme nime, siis tal on õigus vastusõnavõtuks. Ma vaatan korra veel. Siin ei ole räägitud, kas ta on opositsioonist või koalitsioonist, on ta ühest, teisest või viiendast erakonnast, on ta meesterahvas või naisterahvas. Pole ühtegi kirjet selle kohta. 

Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mul on kõigepealt täiendus teie viimasele selgitusele. Isegi mitte ainult nime mainimisel senise praktika kohaselt, vaid kui on äratuntavalt, eks ole, tema seisukohti käsitletud, ka siis on antud vasturepliigiks sõna. Aga on väga kahetsusväärne, kui te jääte oma praeguse tõlgenduse juurde. Ma väga loodan, et me suudame teid veenda, et te senise praktikaga jätkaksite. (Juhataja helistab kella.)

Mul on nüüd selline küsimus teile. Te ühe argumendina oma põhjenduses tõite välja, et juhatajad peaksid käituma ühetaoliselt. Ma olen väga nõus, et juhatajad peaksid käituma ühetaoliselt. Aga kas see tähendab, et te hakkate samamoodi käituma kui teised juhatuse liikmed, kes seni on piiranud nii protseduurilisi küsimusi kui ka lõpetanud arupärimiste ja eelnõude üleandmise? Kas te võtate selle tõlgenduse ja käitumismudeli nüüd juhatajana ka siis üle? Väga oluline teada meil tuleviku jaoks.

Aitäh! Minu vastus teile: kõigepealt ma tänan selle täpsustuse eest vastusõnavõttude kohta. Jah, teil on õigus, see lisandus oli asjakohane. Teiseks, te ütlesite, et teil on kahju, kui ma jään oma põhimõtte juurde. Vastus: ma jään oma põhimõtte juurde, sest selle protsessi on eelmine juhataja lõpetanud. Läbirääkimised on suletud ja minu arvates seda juhataja, kui ta ka väga sooviks, tagasi mitte kunagi [pöörata] ei saa. Vähemalt nii olen mina seda Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ja Riigikogu tööd mõtestanud. Kolmandaks, te küsite, kas ma muudan oma suhtumist eelnõude ja arupärimiste üleandmise piiramisse, või protseduuriliste küsimuste ja nii edasi. Ei muuda, sest see on olnud tava, millega mina olen juhatajana kokku puutunud circa 13 aastat.

Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma siin vahepeal küsisin kolm küsimust korraga ja te vastasite kolmele küsimusele, mis on tegelikult hästi positiivne. Üldjuhul seda ei juhtu, tavaliselt vastatakse ühele ja ülejäänud lähevad juhatajal lihtsalt meelest ära. Aga ühele küsimusele te vastasite, et teie arvates oli tegemist isikliku küsimusega, mida peab esitama Toomas Kivimäele. See küsimus puudutas seda, et ta lubas tulla vastusõnavõttude juurde tagasi. Kuna Toomast ennast praegu siin saalis ei ole, siis kas teile ei tundu, et kaalul ei ole ainult tema maine? Teda süüdistati vahepeal siin saalis selles (Juhataja helistab kella.), et ta petab inimesi. Ja nüüd võib juhtuda, et see süüdistus nagu saab kaalu juurde. Toomase maine on kaalul ja ka Riigikogu juhatuse kui institutsiooni maine on kaalul. Kas te peate seda endiselt isiklikuks küsimuseks või te siiski arvate, et kui Toomas lubas, et sõnavõttudeks on aeg küps, siis võib need siiski võtta? Teie kolleeg ju andis lubaduse, mida teie saate praegu täita.

Aitäh! Selles punktis sõnavõttudeks aeg mitte ei ole küps, vaid on juba üleküpsenud, sellepärast et läbirääkimised on suletud ja siin enam ei saa sõna võtta. 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Asi on selles, et mulle väga meeldis teie käsitlus, et vasturepliigiks on alati õigus. Ja te viitasite minu meelest ka väga olulisele asjale, et selline on olnud Riigi[kogu] praktika läbi aegade. Aga nüüd ma olen natuke segaduses. Kui nüüd, ütleme, Toomas Kivimägi on arvamusel, et ta võib oma suva järgi [läbirääkimised] sulgeda ja vasturepliike mitte lubada, ja teie olete vastupidisel seisukohal, siis kuidas me siit praegu edasi minna saame? Ja siin ma näen hoopis sellist ohtu. Praegu Riigikogu liikmetel sisuliselt puudub toimingute vaidlustamise võimalus Riigikogu istungi juhataja suhtes, ainult otsuseid saab siin vaidlustada. See pretsedent võib viia selleni, et Riigikogu istungi juhataja võib hakata täiesti seadusevastaselt tegutsema, ja mitte ühtegi sanktsiooni ega hooba tema mõjutamiseks ei ole, et ta jätaks järele ja pöörduks tagasi Riigikogu seaduse ja tavade juurde, mis on seni olnud pidevalt meile eeskujuks. Öelge palun, millised mehhanismid Riigikogu liikmetel on, kui Riigikogu liikmed leiavad, et istungi juhataja on jämedalt rikkunud istungi läbiviimise korda ehk Riigikogu kodu- ja töökorda.

Aitäh! Eks võimalus ole siis kas protseduurilise küsimusega märku anda või kui see on laiem [probleem], siis kõige õigem on neid kokkuleppeid sõlmida vanematekogus. Rohkem võimalusi ei ole. 

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Mul on niisugune üldine küsimus protseduuri käsitluse kohta. Minu arvates me oleme jõudnud siin koalitsioonipoolsete Riigikogu esimehe ja aseesimehe isetegevuse ja suvaliste tõlgenduste tulemusena kaootilisse olukorda. Ja ma nägin eile õiguskomisjonis, kuidas see kaootiline olukord on jõudnud juba ka vähemalt sellesse komisjoni, ja ma ei välista, et ka teistesse komisjonidesse. Varem või hiljem jõuab see kaootiline olukord selle maja seinte vahelt välja ka ühiskonda tervikuna. Kas te ei arva, et siin saalis protseduuriliste küsimuste ja repliikide ja sõnavõttudega, mida püütakse suunata, piirata ja nii edasi ja nii edasi, me sellest kaootilisest olukorrast ei väljugi? Võib-olla oleks vaja astuda otsustavamaid samme esialgu vanematekogu kokkukutsumise näol, aga seejärel võib-olla ka juba erakondade juhtpoliitikute mingisuguse koostöökogu näol. Vastasel korral me triivime täielikku kaosesse, ja riik tervikuna samuti.

Aitäh! Ma olen teiega kahes aspektis väga nõus. Üks on see viimane, mis te ütlesite, et kui siit kokkulepet ei sünni, siis see ei väljenda kuidagi mõistlikku Riigikogu töökorraldust. Teine aspekt, millega ma olen nõus, [on see,] et siin peavad leppima kokku mõlemad pooled. Ja selleks on vanematekogu, mis ei ole koos käinud juba väga pikalt, mitmeid nädalaid minu meelest.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Ma olen tõsiselt mures. Kuidas meie siin seadusandjatena saame menetleda ühte eelnõu, kui sellele eelnev protsess on niivõrd anarhiline? Me oleme korduvalt ja korduvalt nende nädalate jooksul näinud, kuidas Toomas Kivimägi on öelnud palju meelevaldseid asju. Ta on andnud oma sõna, ta on võtnud sõna, ta on siin lubanud, öelnud, et ah, ma võtan siin mingisugune viis küsimust ja siis lõpuks võtnud ikkagi mingisugune seitse kuni kaheksa küsimust. Ma räägin, et see pilt on ju tegelikult väga kaootiline, nagu ka eelkõneleja ütles. Ta korraks hõikas välja – nii nagu ta on siin öelnud igasuguseid asju ühes või teises suunas –, et sulgen läbirääkimised, aga samas ta jätkas protseduuriliste küsimuste vastuvõtmist. Ehk päevakorras oleva punkti menetlemine jätkus ja jätkus ka siis, kui teie tulite ja vahetasite ta välja. See tegelikult annab teile vabad käed seda küsimust ise korraldada, teil on selleks ju võimutäius olemas. See annab teile vabad käed ka läbirääkimiste lõpuleviimiseks. Ja lõpuleviimiseks nii, et kõik, kes olid selle vastusõnavõtu soovi sinna pannud, saavad oma vastusõnavõtu ära teha. 

Tegelikult ei ole enam nii, nagu meid süüdistati, et me kuritarvitame. Seal ei ole enam mingit võimalust kuritarvituseks, sellepärast et see on väga kindlalt kodu- ja töökorras ära määratud: päevakorrapunkti raames saab [vastusõnavõtu teha] ainult ühe korra. Ja on inimesi, kes ei ole veel kordagi saanud [sõna]. See on piiratud arv [inimesi] ja sinna ei tule kedagi juurde. Ehk minul on ettepanek, et te laseksite need vastusõnavõtud ära teha ja siis me saaksime nagu päriselt sulgeda läbirääkimised. Ka see ajafaktor, millele Toomas Kivimägi siin nii kangesti rõhus, on ammu ületatud selle segaduse käigus tekkinud tohutute protseduuriliste küsimuste laviiniga. Olge ometi, võtke ennast juhatuse liikmena või kas või iseendana kokku ja teeme selle asja nii, nagu tavad ja kord on siiani olnud ja ette näinud. Teeme ära need vastusõnavõtud, siis te ütlete, et lõpetame läbirääkimised, siis te ütlete, et nüüd ma kutsun kõiki hääletama, ja siis tuleb see, ma ei tea, keegi võtab veel kümme minutit vaheaega – võib-olla võetakse, võib-olla ei võeta –, aga [teeme] nii, nagu need protseduurid ette näevad. Ma väga palun teid. Äkki te teete niimoodi, et me saaksime sellest väga ebamugavast olukorrast väljuda.

Aitäh! Siin ei ole äkkiga midagi teha. Ma alati võtan end kokku, kui ma tulen seda istungit juhtima, mitte kunagi ma ei juhi seda end mittekokkuvõtnult. Punkt üks. Ja teiseks, ma mäletan [aastat] 2007, kui mul oli suur au tänu kõrgeima võimu otsusele tulla siia tööle, Riigikogu usaldas mind Riigikogu juhatusse. Toona oli üks väga pikaajalise kogemusega teenistuja siin, kes ütles – ja sellest põhimõttest ma olen lähtunud –: alati, kui Riigikogu juhataja midagi avab, siis alati tuleb see ka [sulgeda]. Läbirääkimised avati, läbirääkimised [suleti]. Ja see on see põhimõte, mille juurde ma jään: ma ei saa kuidagi tulla tagasi ja uuesti neid avada, sest eelmine juhataja sulges läbirääkimised. Nii see oli. 

Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, ütleme niimoodi, et eelmise juhataja poolt võis tunda või aimata soovi lõpetada läbirääkimised, aga ta lõpetas need üsnagi vägivaldsel ja kahtlasel moel, sest vastusõnavõtud jäid ikkagi saamata. Suur saal sellega ei nõustunud. Jätkusid protesti avaldamine ja vaidlused selle üle, et ta jättis vastusõnavõtud andmata. Tehniliselt mina ikkagi tõlgendaks nii, et läbirääkimised ei lõppenud, sellepärast et see polnud traditsioonilisel moel läbirääkimiste lõpetamine, nagu teie kirjeldasite, kuidas teile kunagi üks vanem teenistuja siin majas kõneles. See oli ikkagi erandolukord praegu, kui lõpetati vastusõnavõtud jõuga ära, juhataja oma suva järgi lihtsalt lõpetas läbirääkimised. Samal ajal märkimisväärne osa saalist avaldas selle vastu protesti ja avaldab ka praegu. Ja ma kujutan ette, et ilmselt avaldab kella kuueni välja, kui vaadata seda tablood. Äkki ikkagi oleks mõistlik võtta vähemalt juhataja vaheaeg, kutsuda juhatus kokku, et pool tunnikest arutada seda, kuidas vastusõnavõttudega ikkagi on.

Aitäh! Ma avaldan suure saladuse: me täna vahetame kell viis, nii et te ei pea isegi kella kuueni ootama. Ma ei tea, mida te ootate, aga ma tahan teile vastata, et jah, ma pean õigeks, et need vastusõnavõtud oleksid pidanud toimuma kohe. Järgmise sammuna ma pean õigeks, et need vastusõnavõtud oleksid vähemalt pidanud toimuma. Aga ma kuidagi ei pea õigeks minna endaga vastuollu ja uuesti avada läbirääkimised. Mina väidan, et minul seda õigust ei ole, ja selle juurde ma jään. 

Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan! Kell 15.45 Toomas Kivimägi ütles muu jutu seas, et lõpetab nagu läbirääkimised. 15.47 räägib Toomas Kivimägi, et … Ma otsin kohe üles.

Otsige rahulikult!

"[---] kui näiteks koalitsiooni poole pealt keegi ütleb kellegi kohta opositsioonist midagi halvasti, siis otse loomulikult on õigus vastusõnavõtuks. Ma olen seda meelt ja kavatsen seda igati järgida ja anda sõna. Ja ka vastupidi." Kell 15.55 ütleb Toomas Kivimägi minu küsimuse peale, kas need sõnad ikka veel kehtivad, [järgmist]: "[---] kui koalitsiooni poole pealt keegi nimetab kedagi opositsioonist, siis otse loomulikult on õigus vastusõnavõtuks, ja vastupidi ka. Ma jään kindlalt selle seisukoha juurde, see on ikkagi selle mõte. See on põhjus, miks seda tegelikult on ka kasutatud, ja miks, ma arvan, see siia sisse on saanud. Jään kindlalt selle seisukoha juurde." Kell 15.57 ütleb Toomas Kivimägi: "Aga sa saad mu mõttest aru. Tõepoolest, see oleks kohatu, kui keegi opositsioonist ründaks mõnda koalitsioonisaadikut oma sõnavõtus ja me ei annaks võimalust vasturepliigiks. See ei oleks kohane. Selleks peab kindlasti võimaluse andma."  Minu küsimus on [järgmine]. Mind nimetati, ma registreerisin oma sõnavõtu, ma täpsustasin istungi juhataja Toomas Kivimägiga, kas mina oma vasturepliigi saan. Tema ütles, et mina saan oma vasturepliigi. Ja nüüd oleme ikka selles olukorras, kus ma justkui ei saa seda. Ma sooviksin küll selgust ja ma tahaks saada seda vasturepliiki.

Aitäh! Ma mõistan teid, aga mu selgitus läbirääkimiste juurde tagasitulemise kohta on juba antud, jään selle juurde. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kui asetada see praegune vastasseis, mis siin saalis toimub, laiemasse konteksti ja püüda leida vastust küsimusele, kas mõistlikule inimesele, ratsionaalsele inimesele, ka neile inimestele, kes siin saalis on, on see vastasseis asjakohane, ülesehitav ja Eesti rahva üldist kasu teeniv, siis minu vastus on eitav. Järelikult see vastasseis ei ole mõistlik. Ja sellest diagnoosist peaks alguse saama selle vastasseisu lahendamine. Mitmetel kordadel olen ma pidanud mõistlikuks rõhutada seda, et see vastasseis ei ole kindlasti mitte juriidiline, vaid on poliitilise iseloomuga, ja nõnda tuleb seda kvalifitseerida. Kahetsusväärselt on poliitilise vastasseisu lahendamise meetodina rakendatud ka õigusväliseid vahendeid, et mitte öelda õigust rikkuvaid vahendeid, nagu on paraku pidanud vähemalt koalitsiooni käitumise suhtes, koalitsiooni istungijuhatajate käitumise suhtes oma õiguse eest seistes nentima opositsioonisaadikud. Ja see on ka põhjus, miks me oleme esitanud kaebuse, tuvastamiskaebuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve korras.  

Nüüd, poliitilise vastasseisu lahendamise tee on minu meelest hädatarvilik just nimelt poliitiliste vahenditega. See on, kui me vaatame vabanemisjärgse Eesti parlamentarismi keskkonda, midagi sellist – nii vitaalne ja laetud vastasseis –, et ma tunnistan ausalt: minu mälu erinevatest vabanemisjärgse Eesti parlamendikoosseisudest ei mäleta. Selles suhtes, mis leidis aset sõjaeelses Eesti parlamendis, mul isiklik kogemus arusaadavalt puudub.  

Millisel moodusel on võimalik seda poliitilist vastasseisu lahendada? Poliitilise vastasseisu lahendamise mooduseks on koalitsioon valinud mille? Enamusjõu kehtestamise, kui vaja, siis ka õigusväliste meetoditega, olukorras, kus just nimelt kodukord loob parlamendi reeglid.

Palun see protseduuriline küsimus! 

Just, aga ma kontekstualiseerin oma küsimust.

Arusaadav. 

Nüüd, küsimus selles olukorras on kontekstis, et kui nii drastilisi ja ulatuslikke muudatusi soovitakse kehtestada õigusloome head tava, head praktikat rikkudes, minnes vastuollu ka valimistel antud lubadustega ning võttes poliitika tegemise aluseks groteskselt vastandliku poliitika sellele, mis oli avalikkuse ootus või mõistetavus laiemas plaanis enne valimisi, siis arusaadavalt on see esile kutsunud ka reaktsiooni, nõutuse ühiskonnas ja protesti parlamendisaalis, mida väljendavad parlamendiliikmed.

Hea ametikaaslane, teil on juba 3,5 minutit praegu läinud protseduurilisele.

Jah. Ma kohe jõuan küsimuseni.

Ma palun – jõudke küsimuseni!

Jah. Seda konteksti asetades, ma arvan, see minu protseduuriline küsimus on olemusliku iseloomuga, kuidas leida lahendus selle poliitilise vastasseisu lõpetamisele. See, mis siin parlamendisaalis toimub, ei ole ju iseenesest normaalsus – seda möönab ju iga tervemõistuslik inimene. Ma tuletan meelde, et siin üks eelkõnelejatest oma protestides viitas sellele, et [võiks] kutsuda esile läbirääkimised. Ja läbirääkimised on aset leidnud Riigikogu vanematekogu formaadis möödunud nädalate jooksul. 

Aitäh!

Kui ma tohin esitada küsimuse …

Ikka, ikka võib.  

… resolutiivosa? Küsimus seisneb selles, et me tegelikkuses opositsioonierakondade poolt loetud nädalad tagasi, ligi neli nädalat tagasi, ma meenutan, esitasime konkreetse ettepaneku koalitsioonile, koalitsiooniparteidele: meie loobume obstruktsioonist ja oleme nõus ka õiguslikult seda nii-öelda raamistama, kui koalitsioon on valmis üheks järeleandmiseks. Ja see üks järeleandmine oli täpselt selles tuumküsimuses, mida me praegu hääletame või asume hääletama: peretoetusi ei vähendata. Ja mu küsimus teile, austatud istungi juhataja, on: kas te olete arutanud parlamendi juhatuses, kuidas on koalitsioon sellele vastanud? Minul ei ole informatsiooni selle vastuse kohta.

Aitäh! 

Härra istungi juhataja, ma tahaksin siiski kontekstualiseerida. Kui me praegu – see on viimane minut enne selle seaduse hääletamist – laseme käest võimaluse selleks ahtaks või hapraks koostööniidiks, mille opositsiooni ettepanek andis, me hääletame ilma, et opositsioon oleks isegi vastust saanud oma heausksele ettepanekule, siis see loob põhimõtteliselt kogu selle parlamendikoosseisuks olemuslikult ja väga tõsiste tagajärgedega konteksti, mis on juba ilmnenud ja aset leidnud siin, kas või praktiliselt tuvastatud, vähemalt opositsiooni hinnangul, õigusrikkumistega. 

Härra istungi juhataja! Siin me räägime aiaaugust ja kulutame väga palju aega aiaauguga tegelemisele …

Teie käes on juba rekord protseduurilise küsimuse esitamises.

… aga mitte põhiküsimuse ehk aiaga tegelemisele. Ja minu küsimus on väga lihtne. Kas koalitsioon on andnud vastuse, mida Riigikogu juhatus saab tõlgendada sisulise kvalitatiivse vastusena opositsiooni ettepanekule, mis tehti kuu aega tagasi härra Hussari kabinetis? See on minu küsimus.

Jah, sain aru. Ja vastus teile on, et ei, mina juhatuse liikmena ei tea, et oleks sellist vastust antud, aga võib eeldada, et elu toob selle ise kätte. Ju need neli nädalat on selle vastuse kätte toonud. 

Nüüd, ma tahtsin nii palju öelda, et siin paljud ütlevad, et ei tea … Ja selle sisu poolest veel, mida Urmas Reinsalu küsis. Ma arvan, et tegelikult ainus võimalus siit üldse edasi minna mingit mõistlikku teed pidi – ja seda on vaja –, on tõesti vanematekogu kokkulepe. Aga nagu ma ütlesin, seda ei ole mitu nädalat toimunud. 

Nii. Ja siin oli küsimus selles, kas läbirääkimised on suletud või mitte, loetakse ette stenogrammi. Mul ei olnud seda võimalust, ma palusin stenogrammi. 15.45 on Riigikogu juhataja öelnud selgelt: "Koos sellega sulgen läbirääkimised." Ja mõni lause hiljem on öelnud järgnevat: "Ühesõnaga, ma olen oma otsuse langetanud, läbirääkimised on lõppenud." Nii et juhataja sulges väga selgelt läbirääkimised.

Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tulenevalt sellest, et te siin tõttasite katkestama härra Reinsalu, kellel oli väga huvitav ja põhjalik protseduuriline küsimus, ma mõtlen, et siin parlamendis võiks selliseid protseduurilisi küsimusi rohkem olla – põhjalikult käsitleti teemat ja lõpuks tuli küsimus. Kas on mingi ajalimiit ka siis protseduurilistele küsimustele?

Aitäh!

Ja mul on teine küsimus veel.

Küsige!

Jah. Kõigepealt: kas on mingi ajalimiit protseduurilistele küsimustele? Ja teiseks, te ütlesite küll, et te peate kell 17.00 juba puldist lahkuma, ja sellest on iseenesest kahju. Näha on, et terve saal … Teil on palju tasakaalukam käsitlus opositsiooni- ja koalitsioonisaadikute suhtes. Äkki te ikkagi saate ka vaheaja võtta? See, et te lahkute, ei takista ju seda, et leida mingisugune kompromiss, või siis vähemalt seda, et juhatus saaks arutada sedasama protseduuriliste küsimuste ja sõnavõttude lõpetamise asja.

Aitäh! Protseduurilistele küsimustele ajalimiiti ei ole, punkt üks, aga oleks mõistlik, et me suudame selle – ja see on ka minu palve – vähemalt minutiga esitada. Kas ma saan võtta vaheaja? Jah, saan, kuni 30 minutit. Ma ei võta seda. Saan öelda teile – ma ei tea, kas õnneks või kahjuks –, et ma tulen tagasi siia juhatama.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen alati kuulanud teie selgitusi äärmise tähelepanuga, kuna nad sisaldavad tõelisi pärleid ja ka selliseid ajaloolisi seisukohti. Mulle jäi kõrva see, et te ütlesite, et kui te olite nii-öelda esimest raksu siin Riigikogus kõrge ameti peal, siis te olite ühe vanema kolleegiga vestelnud ja ta oli andnud nõu, et kui päevakorraküsimuse [käsitlemine] on lõpetatud, siis seda tagasi ei pöörata.

Aga kuidas te kirjeldate nüüd seda, mida istungi juhataja Toomas Kivimägi juba ilmselt hirmutamiseks saalile [ütles], et ta võib igal ajahetkel sõnavõtud lõpetada ja alustada lõpphääletust? Ehk siis, kui meil järgmine menetluspunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud usaldushääletusega seotud mingisuguse küsimuse arutamine, tuleb ettekandja ette, kannab selle asja ette ja siis ütleb istungi juhataja: "Kõik! Ma sulgen läbirääkimised, sõnavõtud ja kõik muud asjad ja läheme kohe lõpphääletuse juurde." Ehk siis Riigikogu liikmetele ei antagi põhimõtteliselt ühtegi võimalust enam esineda nende protseduuriliste esinemistega, mis neile on lubatud, ehk siis läbirääkimised ja sõnavõtud, ja see [lõpphääletus] viiakse läbi. Ja mina väidan, et see on väga räige Riigikogu kodu- ja töökorra rikkumine. Ja kui teie näiteks – oletame, et on selline situatsioon, ma utreerin praegu – olete pärast seda tulemas pulti ja see seaduserikkumine istungi juhataja poolt on läbi viidud, siis kas te ka siis ei tühista seda, kui te näete, et ilmselgelt on rikutud Riigikogu istungi läbiviimise korda?

Aitäh! Ma saan aru, et te räägite § 72 lõikest 2. See sõnastus on järgmine: "Istungi juhataja teeb ettepaneku lugeda sõnavõtud lõpetatuks, kui kõik, kes sõna soovisid, on saanud rääkida, või kui ta leiab, et päevakorraküsimust on piisavalt käsitletud." Nii et järelikult sellise võimaluse juhatajale meie armas kodu- ja töökorra seadus annab. Nüüd [läheb] see mäng edasi: "Kui mõni Riigikogu liige istungi juhataja ettepaneku vaidlustab …" – kui ei vaidlusta, siis on suletud, lõpetatud, kui vaidlustab, siis – "… otsustatakse sõnavõttude lõpetamine hääletamise teel." Nii et jah, see võimalus on siin olemas. Vastates teie järgmisele küsimusele, et kas ma uuesti avaksin, kui saal on nii otsustanud – ei, mul seda volitust ei ole. Nii et see on minu vastus.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Teie eelmise lause lõpuks ma ütleks, et siin saalis olid protestid küll selle otsuse peale, aga mitte midagi nende protestidega ette ei võetud. Aga mina tuleksin ikka oma positsiooni juurde tagasi, sest ma ei saa aru, kas mulle valetati, rikuti teadlikult minu õigust anda vastulause. Jah, Toomas Kivimägi ütles 15.45, et läbirääkimised on lõpetatud, ise seletades, kuidas tema on seda meelt, et vastulauset võib [esitada] ja tema annab võimaluse – mina sain vähemalt sellest niimoodi aru – vastulause esitamiseks, kui koalitsioonisaadik on maininud oma kõnes opositsioonisaadikut, mis konkreetselt minul on olnud. Mul ongi küsimus. Tundub, et mina seda vastulause võimalust ei saa, kuigi Riigikogu esimene aseesimees mulle seda lubas. Põhimõtteliselt ma ei tea, kes nüüd siis petab või kes on minu õigusi rikkunud ja mis ma nüüd tegema pean. Kuidas ma saaksin lahenduse sellele olukorrale?

Aitäh! Ma arvan, et rääkige Toomasega. Ega muud lahendust siin ei ole. Mina ei saa [tema eest rääkida], mina ei ole siin kellegi suuvooder. Kui te küsite minu käest lihtsalt hääd nõu, siis see on see, mis ma ütlesin. 

Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud aseesimees! Te ka enne ütlesite, et kahetsusväärsel kombel ei ole vanematekogu juba nädal aega kokku kutsutud. Äkki te räägite headele Riigikogu liikmetele, kuidas see kord on ja kes seda kokku kutsuda saab? See on esimene küsimus. Teine küsimus on see, et teadupärast meil esimehed roteeruvad üldjoontes kahe tunni kaupa, ja teil hakkab nüüd tund täis saama, te ütlesite, et kohe annate juhtimise üle. Kas te võite avada natuke seda poolt, et miks siis nii? Kas siis enamus otsustas juhatuses kuidagi, et nüüd on uus töökord ja teie tööaega vähendati? Ma tean, et kindlasti te olete soovinud seda kahte tundi siin teha ja kindlasti tahaksite jätkata. Ega ei ole ometi tegemist töökiusuga seal juhatuses?

Aitäh! Kõigepealt töökorrast. See on kolme inimese vaheline küsimus. Mõnikord on vaja inimestel käia teatud ülesannetel, siis lihtsalt lepitakse mõned teised kellaajad kokku. Nii et ärge kartke, siin jõuga [tegemist] ei olnud ja seda ka suurde saali ei toodud, kuidas seda asja lahendada. Nüüd, Riigikogu kodu- ja töökorra § 13 ütleb seda – see on § 13 lõige 2 punkt 20: "… kutsub vajadusel kokku fraktsioonide esindajad, et kuulata ära nende seisukohad Riigikogu töö korraldamisega seonduvates küsimustes." See on siis Riigikogu juhatus. Tema seda saab teha, nii et juhatus peab sellise otsuse konsensuslikult tegema. 

Jaak Valge, palun, protseduuriline küsimus!

Suur aitäh, hea eesistuja! Mul on ka selline laiem küsimus. Ma olen mitme eelkõnelejaga nõus, et siin parlamendis esineb väga põhimõtteline poliitiline vastasseis. Riigikohtunik Ivo Pilving leiab, et selle vastasseisu lahenduse üheks võtmeks oleks tasakaalustatud kodukord. Mina küsin, et mida teie arvate. Kas selle kodukorra tasakaalustamise eelduseks on usalduse taastamine ja valitsuse kompromissivalmidus? Või tulebki valitsuse arvates kodukorda muuta selleks, et vastasseisust üle saada? Kui tuleb kodukorda muuta selleks, et vastasseisust üle saada, siis kas seda saab valitsuse eelnõuna teha ehk kas siis seda saab usaldushääletusega siduda? Ja kui seda tõesti tehakse niimoodi, et seotakse usaldushääletusega, siis kas me võime ausalt resümeerida, et parlamentarism on Eestis lakanud toimimast?

Aitäh! Ma seda lõpuni protseduuriliseks ei loe, aga kui te küsisite, et kas valitsus saab algatada seaduseelnõu muudatuse, siis vastuseks – saab algatada. Saab isegi algatada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatuse ja siis saab valitsuse eelnõu alati usaldusega siduda. Iseküsimus on, kui mõistlik see on, et teine instants kirjutab kodu- ja töökorda Riigikogule ette. Poliitilises mõttes, ma arvan, see ei ole mõistlik. 

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma nüüd ei saa aru … Vabandust, mis kutsung see oli? (Hääl saalist). Ma ei saa aru, kelle käest [küsida], kes mulle sõna andis. Ma väga loodan, et nüüd nii‑öelda vahtkonnavahetus ei võta minult seda sõnaõigust.

Ma väga vabandan! Palun mikrofon tagasi Helle-Moonika Helmele. Ma väga vabandan!

Aitäh, et mulle ikka nüüd anti sõna, et jah, ei võetud ära! Ma ei tea, kas lugupeetud Riigikogu aseesimees, kes praegu tuli pulti, jälgis meie eelnevat diskussiooni. Ei jälginud? Sellest on küll väga kahju, sellepärast et Kert Kingo küsis Jüri Ratase käest, kes on Riigikogu teine aseesimees, mis õigused temal on oma õiguste kaitseks, kuidas ta peab nüüd edasi käituma. Ma ei tea, ma ei saa Kerdi nimel rääkida. Kert rääkis pikalt ja laialt oma probleemist, mis temal tekkis sellel ajal, kui teie olite puldis.

Aga Kert on küsimise järjekorras, siis ta saab täpsustada. Head kolleegid, võtan kaks viimast protseduurilist küsimust: Ants Froschi ja Kert Kingo. Ja vabandan, et ma ei saanud jälgida. Põhjus on see, et ma kohtusin Ukraina parlamendi delegatsiooniga. See on põhjus, andke andeks! Ma kindlasti oleks jälginud, arvestades seda olukorda, mis meil praegu siin saalis on. Aga midagi teha ei olnud, see kohtumine oli varem kokku lepitud. Ja teine [asi], igaks juhuks ütlen teile ära, et istungi juhataja vahetamine kell viis oli varasem kokkulepe Jüri Ratasega tema enda palvel, nii et ka siin ei ole kuidagi keegi trüginud või järjekorda muutnud. See oli meil juba eile kokku lepitud teatud põhjustel. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Küsimus puudutab teie vihjamisi antud indikatsiooni, või ma ütleksin, et lausa ähvardust, et põhimõtteliselt on juhatajal võimalik lõpetada sõnavõtud. Ja tõesti, kodukorra § 72 lõige 2 selle võimaluse annab. Piisab põhjendusest, et juhataja leiab, et päevakorras olevat küsimust on piisavalt käsitletud. Ma küsin: milline oli selle teie tehtud remargi mõte? Kas selles peitub meie tänase arutelu lõpetamise võimalus või ka tänase päevakorra lõpetamise võimalus?

Aitäh, hea kolleeg! Punkt üks, see ei olnud kindlasti ähvardus. See ei ole ähvardus. Ma ei ole inimene, kes saab ja kellel on õigus teid ähvardada, kindlasti mitte. Ma lihtsalt viitasin sellele paragrahvile, mis sellise võimaluse annab, ent ma ütlesin sinna juurde ka seda, et ma ei soovi ega taha seda kasutada. Ma arvan, et see on selline, mis peaks tingimata jääma. Küll, nagu te saate aru, ma olen mõnevõrra teise suhtumisega, kui me räägime lõpmatult protseduuriliste küsimuste esitamisest, millest enamus ei ole protseduurilised. Aga mul ei ole, head kolleegid, seda soovi. Ma arvan, et see on loogine, kuigi see õigus on olemas. Aga see ei olnud ähvardus. Ma lihtsalt viitasin sellele, kui te ütlesite, et ma lõpetasin vastusõnavõttude vastuvõtmise. Kui isegi antakse juhatajale õigus lõpetada sõnavõtud, no siis ammugi on teatud loogika sees, et vastusõnavõtud lõpetada. 

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kui palju te mäletate, aga enne, kui te siin istungit juhatasite, oli meil teema vastulausete kohta. Te otsustasite need lõpetada ja siis me täpsustasime. Ise te selgitasite, et teie peate vastulauseid põhjendatuks, kui näiteks koalitsioonisaadik mainib opositsioonisaadikut. Ja nüüd me siin oleme. Mina oma vastulauset pole siiamaani saanud, muudkui aga vaidlen, ja nüüd tuleb välja, et tegelikult on punkti käsitlemine juba lõpetatud ja mul ei olegi õigust vastulauset saada. Ma soovin teada, kas te lihtsalt lollitasite mind või te valetasite või mis olukord on. Kas ma saan lõpuks oma vastulause või ei saa?

Aitäh, hea kolleeg! Kindlasti ma ei lollitanud. Mul ei ole soovi kedagi lollitada. Andke andeks, mul ei ole soovi teid kedagi lollitada. Hea kolleeg, me lõpetasime läbirääkimised. Me lõpetasime läbirääkimised, mistõttu ei ole tõepoolest võimalik selle päevakorrapunkti raames vastulauseks sõna anda. Aga, hea kolleeg Kert Kingo, vaadates edasi, siis see on alles esimene tõsine eelnõu, mida me siin menetleme. Meil on palju tööd veel nelja aasta jooksul teha. Ehk ma kindlasti kavatsen seda järgida, see ei ole sedasi, et ma üldse ei anna. Otse loomulikult, kui on põhjendatud, kui on sisuline, siis ma kindlasti selle võimaluse annan. Aga ma jätan endale õiguse seda mitte anda. 

Head kolleegid, lõpetan protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise. Kolleegi informatsiooni põhjal soovib Martin Helme sõna enne hääletuse juurde minekut. Palun, Martin Helme!

Aitäh! Kuna need repliigi[soovid] on seal ees, siis minu sõnavõtu[soov] ei paista. Aga soovin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel enne hääletust kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 17. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 56 Riigikogu liiget, vastu 37. Eelnõu 17 on seadusena vastu võetud. Oleme esimese päevakorrapunkti arutelu lõpetanud.

Head kolleegid, läheme teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 215 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Jevgeni Ossinovski.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile eelnõu 215 esimese ja teise lugemise vahelist menetlust. 

Eelnõu oli esimesel lugemisel mõni aeg tagasi ja rahanduskomisjon arutas teise lugemise ettevalmistamist oma 6. ja 8. juuni istungil. 6. juuni istungile olid kutsutud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad, keda oli üksjagu. Linnade ja valdade liidu liikmete ja büroo esindajate seisukohad on laias laastus selle eelnõu puhul teada. Lühike refereering. Toodi välja, et eelnõu kooskõlastamiseks anti liiga vähe aega, mis on teada asjaolu. Küsimusena tõstatati see, mis puudutab nende muudatuste pikemat vaadet. Konkreetne eelnõu, mis parandab vähem tulukate omavalitsuste finantsolukorda, on, nagu minister esimesel lugemisel välja tõi, esimene samm, millele järgmisel aastal ja edaspidi peaks [järgnema] tervikpakett, milles on välja pakutud täiendavad finantsautonoomiavõimalused kohalikele omavalitsustele, mida täna veel teadupärast ei ole. 

Lühike kokkuvõte seisukohtadest. Need, kes selle eelnõu kohaselt järgmisel aastal tulumaksu laekumise kasvust teatud osakese annavad ära vähem tulukatele omavalitsustele, ei olnud sellega mõistetavalt rahul. Vähem tulukate omavalitsuste esindajaid viibis istungil paraku vähe ja nende seisukohti ka linnade ja valdade liit ülemäära representatiivselt ei esitlenud. Aga eks sealgi väljendati seisukohta, et see täiendav lisatulu, mis on küll teretulnud, ei ole tegelikult piisav selleks, et omavalitsuste ees seisvaid muresid lahendada, millega sai mõistagi laias laastus nõustuda. See on esimene väike samm. Valitsus on lubanud teha suvi otsa tööd ja sügisel esitada meile ka pikemaajalisema vaate. 

Komisjoni liikmed küsisid mõned küsimused ja said neile ka mõned vastused. Ega siin väga midagi rohkem ei olnudki. Näiteks Annely Akkermann oma küsimuses viitas sellele, et meil on Eestis väga suur regionaalne ebavõrdsus. Põlva SKP elaniku kohta erineb Tallinna SKP‑st lausa kolm korda, juhtis Annely Akkermann tähelepanu.

Umbes nii ta läks. Mina küsisin linnade ja valdade liidu esindajate käest, kas linnade ja valdade liit toetaks kodualuse maa maksuvabastuse kaotamist ja ka 10%‑lise maamaksutõusu piirangu kaotamist. Seda ühehäälselt toetati. Nii et see on kindlasti ka oluline siin ära märkida. 

Järgmisel istungil esitati muudatusettepanekuid täpselt üks, selle esitas Keskerakonna fraktsioon ja selle sisu on suurendada tulumaksuprotsenti, mis kohalikele omavalitsustele laekub, 12,29%‑ni. Muudatusettepaneku esitaja hinnangu alusel on selle eelarveline mõju 30 miljonit eurot. Seda muudatusettepanekut hääletati. Poolt oli 4: Jaak Aab, Anti Poolamets, Evelin Poolamets ja Riina Solman. Vastu oli 5: Annely Akkermann, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Aivar Sõerd ja Hendrik Johannes Terras. Erapooletuid ei olnud. Seega ettepanek komisjoni heakskiitu ei leidnud. 

Sellega ma oma sissejuhatuse lõpetan ja vastan meeleldi teie küsimustele. Loomuldasa – jah, vabandust – tehti ettepanek võtta see eelnõu päevakorda 12. juunil, millest on sujuvalt saanud 14. juuni, ja komisjon tegi ka ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Tänud ettekandjale! Nüüd on aeg küsimusteks. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Pean tunnistama, et see konkreetne eelnõu, millega valitsus on siia tulnud, on selline järjekordne skisofreeniline moodustis. Justkui tahetakse omavalitsustele appi tulla, aga tegelikkuses seda muidugi ei tehta. Jaotatakse lihtsalt raha ringi. Sõna otseses mõttes poolte Eestimaa omavalitsuste elanikelt võetakse raha, et see raha teise poole Eestimaa omavalitsuste elanikele anda. Samal ajal keegi nagu päriselt sellest suurt abi ei saa. Küll aga need omavalitsused, kes kaotavad, peavad päris ulatuslikult oma eelarveid korrigeerima hakkama. Paratamatult teie ettekandjana mõjute ka niimoodi arusaamatult, arvestades asjaolu, et te olete ühtlasi Eesti suurima omavalitsuse linnavolikogu esimees. Minu küsimus teile ongi: kas te Tallinna Linnavolikogu esimehena peate tõesti mõistlikuks Tallinna linna eelarvet ulatuslikult, mitme miljoni euro ulatuses kärpida?

Aitäh! Komisjonis seda küsimust ei arutatud, oleks lühike vastus teie küsimusele. 

Pikem vastus on kaheosaline. Esimene osa on see, et ehkki seadus võimaldab tõepoolest Riigikogu liikmetel ka kohalike omavalitsuste volikogudes tööd teha, ei tasu neid kahte rolli segamini ajada. 

Teine osa vastusest on see, et – te ilusti žonglöörite statistikaga – reaalne fakt on, et mõnel üksikul omavalitsusel, kelle tulud elaniku kohta on oluliselt kõrgemad kui valdaval enamikul Eesti omavalitsustel, palutakse järgmise aasta tulumaksukasvikut – ainult seda tõusu – natukene jagada nendega, kellel on tõesti raske. Ma arvan, et see on õiglane printsiip. Mina seda toetan.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mul tekkis küsimus. Eelmise aasta septembris võeti vastu RES ja RES‑is lepiti kokku, et järgmine aasta peaks see number, mida me proovime nüüd 12,06‑lt vähendada 11,89‑le, tulumaksu poole peal seda vähendada, oleks pidanud hoopis suuremaks minema ehk tõusma seoses sellega, et selle aasta 1. juulist omavalitsused peavad hakkama tasuma hooldekodukohtade eest. Hooldekodude reform viiakse läbi. Kuidas see süsteem toimima hakkab? Kõik teavad, et järgmine aasta peab omavalitsus kandma kulud oma eelarvest. Seaduse vastuvõtmisel eelmine aasta ja ka RES‑i pandi kirja numbri kasvamine. Nüüd äkki tuleb siia eelnõu – ilma RES‑ita –, kus seda protsenti vähendatakse. Kuidas see võimalik on?

Aitäh küsimuse eest! Austatud kolleeg, te olete vist valesti aru saanud, mis ei oleks esmakordne. Olukord on väga lihtne. Hooldekodureformi rakendamise rahaline skeem on kaheosaline. Selle aasta 1. juulist rakendub hooldekodureform, mille katteks on kohalikele omavalitsustele jagatud vahendeid toetusfondi kaudu. Sellesama seadusega, millega hooldekodureformi rakendatakse, otsustati, et 1. jaanuarist 2024 neid summasid enam toetusfondi kaudu ei jagata, vaid need antakse kohaliku omavalitsuse tulubaasi sellise arvestusega, et 1,88% pensionäride pensionitulust laekub kohalikku omavalitsusse. See eelnõu tuleb siia teise kihina peale. See ei ole seotud hooldekodureformi rakendamisega, kus soovitakse pensionidelt KOV‑idele laekuvat tulu[maksu]protsenti suurendada ja see liidetakse 1,88%‑le juurde, nõnda et sellest saab 2,5%.

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Loen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kodulehelt väga huvitavat punkti. Tegelikult on see valimisloosung: "Toimetulek on julgeolek!" Teile on see kindlasti väga tuttav fraas. Loen edasi: "Sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest, et Euroopa kiireim hinnatõus ei hävitaks Eesti perede toimetulekut ega laastaks kohalikke ettevõtteid. Kui on tõusnud hinnad, peavad tõusma ka sissetulekud – palgad, pensionid, lastetoetused." Eelmise [eelnõuga] on selge: sotsiaaldemokraadid vähendasid lastetoetust, silm ka ei pilkunud. Selle eelnõuga soovitakse vähendada ikkagi ka KOV‑ide tulusid, eelkõige Tallinna omasid. Päris suured kärped.

Aeg, hea kolleeg!

Teie olete Tallinna Linnavolikogu esimees. Kuidas te ikkagi suhtute sellesse?

Selle eelnõuga ei vähendata kohalike omavalitsuste summaarset tulubaasi, aga selle rahaga, mida keskvalitsus eraldab kohalike omavalitsuste eelarvetesse, tehakse teatud korrektuurid, mis tõepoolest mõnele annavad juurde ja mõnelt võtavad ära.

Martin Helme, palun!

Aitäh! See viimane vastus oli geniaalne, et ei vähene suur summa, aga võetakse ühtedelt ja jagatakse teistele. See on ju nii väga sotsiaaldemokraatlik värk, eks ole. 

Täpselt!

Lihtsalt jagame rikkust ümber! Ei ole vastuolus teie ideoloogiaga ka see, et võtame rikastelt ja jagame vaestele. Aga aus asi oleks muidugi tunnistada, et see eelnõu on vajalik, et mätsida [kinni] täna meil päevakorras oleva käibemaksu tõusuga seotud kulude kasv kohalikel omavalitsustel. Nemad maksavad kinni selle, et riik tõstab käibemaksu. Kohalikud omavalitsused ja üldse avalik sektor on ju suur käibemaksu maksja. Lõppkokkuvõttes on kogu selle eelnõu lõpptulemus see, et ühest taskust võtame ja teise tasku paneme. Keegi küll eriti juurde ei saa. Jah, mõnel üksikul omavalitsusel võivad numbrid natuke kasvada. Ma ei näe küll, et seetõttu kellelgi elu paremaks läheks, võib-olla ikka halvemaks. On ju nii?

Valdav hulk omavalitsusi sellest muudatusest võidab. Tõsi ta on, et käibemaksu mõju kohalike omavalitsuste eelarvetele komisjonis arutati. Tõsi ta on, et ka kohalike omavalitsuste käibemaksukoormus kasvab. Sellest tulenevalt on eriti nendel omavalitsustel, kellel on raske, nende kohustuste katmisel selle eelnõu seadusena vastuvõtmisest kindlasti hea meel.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina mõtlesin küsida selle kohta, et ma siin eelnõu esimesel lugemisel kuulasin pikalt ja põhjalikult, kuidas minister Kallas tutvustas eelnõu ning kuidas esitati küsimusi ja kuidas ta nendele vastas ning kogu selle protsessi käigus süvenes ikkagi täiesti selgelt arusaamine, et tegemist on regionaalse ebavõrdsuse probleemi väga kosmeetilise leevendusega. Mõtlesin küsida teie käest, kas komisjonis või kusagil mujal, koalitsiooniläbirääkimistel või mujal, on olnud ka sisulist arutelu selle üle, millised need päris leevendust pakkuvad lahendused võiksid olla. Minister Kallas tegelikult väga tänuväärselt ka tunnistas, et ega see mingisugune märkimisväärne leevendus sellele probleemile tõesti ei ole. Äkki te kirjeldaksite meile, millised oleksid need märkimisväärsed leevendused teie enda parima arusaamise kohaselt?

Kahe lugemise vahel seda komisjonis ei arutatud, aga nagu ka esimesel lugemisel oli näha, siis neid mõtteid ministril on ja ta neid ka esitles, [mõtteid,] mis puudutavad finantsautonoomia suurendamist, kohalike maksude regulatsiooni ümbervaatamist, ka tasandusfondi valemile sissevaatamist. Loodame – no valitsus on alles 50 päeva ja natukese ametis olnud –, et sügiseks on meil ka nii-öelda suurem pakett laual. Tõsi ta on, et ei saa öelda, et selle eelnõuga kuidagi fundamentaalselt regionaalset ebavõrdsust vähendatakse. Selleks on see samm liiga väike. Nii et järgmised sammud on kahtlemata vajalikud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Hea ettekandja! Sa vastasid siin, et pead väga õigeks eelnõus esitatud rahajagamise printsiipi. Ma saan aru, et see printsiip võtab omavalitsuste rahastamisel arvesse eakate arvu ehk pensionäride arvu ja sellest tulenevalt, me teame, regionaalseid erisusi, mis on välja kujunenud. Samal ajal on ilmselt mõistlik tunnistada, et see on kui mitte otseselt, siis kaudselt lõpuks omavalitsustel seotud ikkagi hooldereformi rahastamise mudeliga. Nagu me nüüd oleme teada saanud, siis vastu vaatab hoopis teistsugune pilt: võidavad pigem kuldse ringi omavalitsused ja regionaalselt kaugemal asuvad omavalitsused kaotavad. Kuidas sellist skisofreenilist olukorda ja erinevatest printsiipidest lähtuvaid rahastamise põhimõtteid saaks aktsepteerida, kui vasak käsi ei tea, mida parem teeb? Mina küll hindan, et praegu need kaks mudelit töötavad teineteisele vastu. Kas see on teie arvates ka nii või mitte?

Aitäh! Vaimset tervist tuleb hoida, sellega ma olen nõus. Mis puudutab seda, kas ja kuivõrd on see eelnõu seotud hooldekodureformiga, siis ei ole seotud. Selle eelnõu konkreetne eesmärk on tasandada tulubaasi teatud ebavõrdsust, tulukuse erinevusi. Küll aga eraldiseisvalt on meile kõigile teada, et hooldekodureformi rakendamise rahalistes alustes on asju, millesse [tuleks] sisse vaadata ja võib-olla veel ka järgmise aasta vaatest muudatusi teha. Aga selle eelnõuga see seotud ei ole.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! See on igati õilis, et te peate silmas regionaalset tasakaalu, aga selline meede, mis meile on siin välja pakutud, on pisut naljakas ja otsitud ja küllalt väikese mõjuga. Samas te nimetasite neid teisi instrumente, millesse peab sisse vaatama. No sisse vaadanud on riigi ametkond sinna kogu aeg. Näiteks tasandusfondi reeglid on selged ja 2016. aastast on olemas tagamaalisuse koefitsient, mis just teenibki seda regionaalse ebavõrdsuse leevendamist. Ainuke probleem on see, et ta on jäänud selle aja tasemele, koefitsiendid ei vasta enam praegusele sisemigratsiooni loogikale või nendele järeldustele ja sinna on vähem raha pandud, kui alguses planeeriti, 12 miljonit vähem. Kuidas te vaatate, et võib-olla võtaks selle instrumendi normaalselt kasutusse, siis ei peaks selliseid otsitud väikseid lahendusi otsimagi?

Ma ei ole nõus, et see on otsitud lahendus, veel vähem on ta naljakas. Sellega, et see on väike samm, ma olen nõus. Neid muid seisukohti ja arvamusi, mis puudutavad tasandusfondi ja muid komponente, on kindlasti asjakohane arutada, aga mitte selle eelnõu raames.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, sellise kosmeetilise parandusega ei ole kohalikel omavalitsustel mitte midagi peale hakata peale selle, et sellega võib-olla natuke leevendatakse planeeritavat maksude tõusu ja selleks kogutav raha lähebki sinna. Samas te ju selle eelnõuga vähendate tulumaksuprotsenti, mis kohalikule omavalitsusele tuleb ja mis on tema põhiline sissetulekuallikas. Seda vähendatakse kõigil, mitte ainult Tallinnal, vaid kõigil. Nii et me võtame kõigilt ära ja siis me jagame jälle kõigile laiali. See on nii nagu see, et ühest taskust võtame [ja paneme] teise. Ega selle tõttu keegi rikkamaks ei saa. Enne Martin Helme ütles, et see on rikkuse ümberjagamine. Pigem on see suures pildis vaesuse ümberjagamine. Aga kas selle vähendamisega võetakse vähemaks ka kohalikele omavalitsustele pandud kohustusi, mille [täitmist] nad selle laekuva tulumaksuga peaksid [rahastama]?

Ei võeta.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma pean ütlema, et teie ettekanne oli ikka liiga üldine. Tõesti ei saa aru, mis probleemi see eelnõu lahendab. Ma proovin küsida võimalikult konkreetselt, et ka teie saaksite vastata võimalikult konkreetselt. Eestis on 79 kohalikku omavalitsust. Te kindlasti ju komisjonis ei arutanud stiilis, et keegi võidab ja keegi kaotab, et see mõju on väga marginaalne, aga midagi me siiski teeme, imiteerime avalikkuse ees [millegi tegemist]. Olge hea, kui mitu kohalikku omavalitsust 79‑st saab selle korrektsiooniga aastas üle 100 000 euro? Kui mitu saab üle miljoni? Te tegite kindlasti tabeli. 

Teile meeldib väga rääkida mõjude analüüsist. Lähme siis praktika juurde. On 79 kohalikku omavalitsust. Tehke meile korralik ülevaade, kes kui palju võidab, kes kui palju kaotab. Ma ei küsi praegu veel käibemaksu mõju kohta.

Mul ei ole praegu kohalike omavalitsuste kaupa seda siin käepärast, aga see on olemas. Te võite sellega loomulikult tutvuda. Eelnõu esimese lugemise seletuskirjas on välja toodud need omavalitsuste arvud. Üheksa omavalitsust on need, kes kaotavad rohkem kui 0,5% ja maksimaalselt kuni 1% või 1,1%, nagu ma siit loen. 0,5–0% kaotab viis omavalitsust, kümme omavalitsust võidab kuni 0,5% ja 54 omavalitsust võidab rohkem kui 0,5% oma tulubaasist. Arusaadavalt, kui me vaatame kogu selle muudatuse mõju, nii-öelda tulukamatel kasviku vähendamist, seda kogu rahahulka, siis me võtame 14‑lt ära ja jagame ülejäänud 64‑le. Loomulikult on saajate poole peal need summad keskmisena väiksemad kui nende poole peal, kellelt ära võetakse. See on lihtne matemaatika. Aga see täpne tabel on olemas. Mul seda lihtsalt käepärast ei ole, ma pärast saan seda jagada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et koalitsioon võtab seda kestliku kahanemise strateegiat Eestis väga tõsiselt. Algul peretoetuste või ‑hüvitiste kärpimine, nüüd kohalike omavalitsuste tulubaasi sidumine riikliku pensioni määraga ehk ümberjaotus. Tõepoolest, omavalitsused on selgelt öelnud, et järgmine aasta on nende jaoks ülimalt raske, ülimalt kriitiline. Selles kontekstis on koalitsioon õigel teel: hiljem saab öelda, et me võtsime midagi ette, tõesti, me püüdsime tulla appi, aga noh, eks omavalitsus peab ikkagi oma tulubaasi kasvatamiseks ka ise vaeva nägema. Omavalitsused linnade ja valdade liidu kaudu olid selle muudatusettepaneku vastu. Kas te seda arutasite veel esimese ja teise lugemise vahel ning milles see dissonants siis peaasjalikult seisnes?

Muidugi me seda arutasime, kuna nad olid kutsutud. Väljendati kriitikat selle kohta, et ei olnud piisavalt aega süveneda sellesse eelnõusse, seda arutada. See on kõik õigustatud, arvestades seda, et ajaraam on olnud kriitiline. Põhjus, miks see ajaraam selline on, sai esimesel lugemisel ju teie ette toodud. Põhjus on selles, et vastasel juhul ei oska kohalikud omavalitsused eelarvestrateegiaid sügisel tehes arvestada, missugune nende järgnevate aastate tulubaas on. Nii et kevadistungjärgul tuli see otsus teha, selleks et 2024. aastal mingitki leevendust vaesematele omavalitsustele pakkuda. Nende seis on tõepoolest keeruline, nagu lugupeetud küsija ka välja tõi. Nii et üldise seisukohana või vastusena kõigile neile, [kes ütlevad,] et see on liiga väike samm: jah, sellega võib ju nõustuda, aga küsimus on, kas me tahame seda sammu või me tahame, et mitte midagi ei juhtuks. Hetkel meil teist, alternatiivset ettepanekut laual ei ole. Sellest tulenevalt mina arvan, et see on eelnõu, mis on väärt toetamist.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma saan aru, et te soovite, et teie poole ei pöördutaks kui linnavolikogu esimehe poole, siis ma pöördungi antud juhul teie kui Riigikogu liikme ja komisjoni esindaja poole. Kas te komisjoni arutelude käigus vaatasite ka seda, milline saab olema nii selle muudatuse kui ka teiste Vabariigi Valitsuse poolt usaldushääletuste teel läbisurutavate muudatuste ning juba heakskiidetud hooldereformi mõju just nimelt pikemas vaates, ütleme, viie aasta plaanis või vähemasti riigi eelarvestrateegia plaanis, 79 Eestimaa kohaliku omavalitsuse eelarvele? Ehk kas Vabariigi Valitsuse tehtavad otsused kokkuvõttes suurendavad või vähendavad kohalike omavalitsuste rahalist võimekust, tulude ja kulude tasakaalu? Juhul kui selgub, et nad peaksid seda vähendama ehk [olukorda] raskendama, siis millised on need konkreetsed meetmed nii valitsuse sammude kui ka majanduskriisi mõjude leevendamiseks kohalikes omavalitsustes?

Aitäh! Kuna järgmisel aastal vähem tulukate omavalitsuste olukord on tõepoolest raske, siis see eelnõu on üks samm selleks, et neile järgmiseks aastaks natukene hapnikku anda. 

Mis puudutab pikemaajalist lahendust, siis nagu ma ütlesin, ma loodan, et valitsus veel selle aastanumbri sees saab selle tervikpaketi valmis ja selle mõjud on mitte ainult pikemaajaliselt läbi analüüsitud, vaid on ka läbi räägitud erinevate omavalitsustega. Valdkonna eest vastutav minister on lubanud seda teha.

Aivar Kokk, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mulle meeldivad sinu alati sarkastilised vastused, aga sa ju enne valetasid. Järgmises punktis sa muidugi parandasid seda, kui järgmine küsimus oli, aga ikkagi vähendatakse tulumaksu laekumist 12,06 pealt 11,89 peale. Teiselt poolt küll pensionide pealt [summat] tõstetakse ja ma küsisin ju selle kohta. Sa kahjuks ei olnud eelmine aasta RES‑i arutelude juures. Seal oli väga selge – ma arvan, see oli see number, mis Keskerakond parandusettepanekuna tegi –, et tulumaksuosa kohalikele omavalitsustele pidi järgmine aasta tõusma 12,27 peale. Ma võin komakohaga eksida, suurusjärk oli selline. Ma küsisin seda, et hooldekodureformi jaoks oli RES‑is arvestatud, et tulubaas tõuseb, praegu me hoopis vähendame. Kuidas neid kahte asja omavahel siduda?

Selgitan: ei, ma ei valetanud. Selles mind süüdistada ei maksa, ma ei tegele selliste asjadega. Küll aga selgituseks: tõepoolest, selle eelnõu sisuline ettepanek on selles, et tulumaksuprotsent, üldine tulumaksuprotsent natukene langeb, pensionitulult laekuv protsent tõuseb 2,5‑ni ja sellest jääb üle arvestuslikult 8 miljonit eurot, mis tõstetakse tasandusfondi juurde, selleks et vähem tulukamaid veel toetada. Nii et summaarselt ei ole eesmärk võtta raha kohalikelt omavalitsustelt ära riigi keskvalitsuse kaukasse, vaid teha muudatusi olemasoleva raha piires, kasutades selleks kahte instrumenti: üks on tulumaksuprotsent, millest üks osa on pensionitulu, ja teine on tasandusfond.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te siin enne avaldasite lootust, et see valitsus jätkab ja Madis Kallas saab oma suurepäraseid ideid, kuidas KOV‑ide rahastust tegelikult parandada, esitlema tulla. Kuna see valitsus on Eestile nii suur õnnetus, siis ma loodan, et ta äkki lõpetab tegevuse mõne siin päevakorras oleva usaldushääletuse tulemusena või laguneb hiljemalt suvel ära. Teiseks, teid on nii harva siin saalis näha olnud ja täna on suurepärane võimalus teie säravaid mõtteid kuulata. Ma nendel kahel põhjusel küsiksin teie käest. Kas te jagaksite veidi kas siis oma mõtteid või ka seda, mida komisjonis räägiti ja arutati? Millised on teie arvates need meetmed, mida tegelikult võiks rakendada, et KOV‑ide tulubaasi tõsiselt parandada?

Nice try. Seda komisjonis ei arutatud.

Rene Kokk, palun!

(Hääl saalist: "Välismaa keelt …") Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Nojaa, eks meile ole siin enne märkusi tehtud, kui me kasutame siin mitte riigikeelt, vaid muud keelt. Katsume jääda ikka eesti keele piiresse.

Ma vabandan!

Aga ma küsin seda: kas komisjon arutas, mis on järgmised sammud? Või saad sa avada ka koalitsiooni poolt, sest eks sa oled ka sellele lähedal? Kas teil on plaanis ka uus haldusreform tuua päevakorda ja hakata uuesti valdasid ja omavalitsusi kuidagi liitma? Kas sellest on ka juttu olnud?

Lühike vastus oleks, et komisjonis seda ei arutatud, aga ma vastan sellele küsimusele, et minu teada selliseid plaane ei ole.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin mõnes mõttes oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Möönsid ise ka, et tegemist on sisuliselt ühest taskust teise tõstmisega ja selle võiks ära jätta, kui ei oleks käibemaksu tõusu. Üleüldiselt on need summad ju, ütleksime, piinlikult väikesed, seda ka möönsid. Mõned saavad 0,5% võrra oma eelarve mahust suurema tulu ja mõned natuke üle 1%. Me räägime siin keskmise Eesti omavalitsuse puhul maksimaalselt mõnesajast tuhandest eurost, mida me siin klaarime. Kusjuures mingilgi moel ei ole võetud arvesse võlakoormust. Ma saan aru, et komisjonis seda ei arutatud, aga kõik see võiks olemata olla, kui see käibemaksu tõus jääks tulemata. Minu meelest on tasandusfondi mahu juures see lihtsalt naeruväärne, mis praegu toimub. Minu meelest ei ole sellel eelnõul mingit mõtet.

No see ei olnud väga küsimus, see oli vist rohkem seisukoht. Teie soov on siduda see eelnõu ühe teise eelnõuga, mis on teile poliitiliselt oluline. Ma mõistan seda soovi, aga ma võin kinnitada, et selle eelnõu väljatöötamisel ei olnud … Väljatöötamisest ma ei oska rääkida, see on valitsuse tasand, aga mina küll ei tea, et selle eelnõu arutamisel oleks seda kuidagi seotud käibemaksuga. Küll aga kahtlemata on kohalike omavalitsuste finantsolukord keeruline juba sellel aastal. Näiteks tulenevalt õpetajate palga tõusust, mille tulemusena on pidanud kohalikud omavalitsused väga palju pingutama näiteks lasteaednike ja teiste spetsialistide palkade tõstmiseks. Kõik head asjad, eks ju, aga see on olnud neile keeruline. Mina väikese omavalitsuse juhtimise juures olnud ei ole, aga niipalju, kui ma olen nende [omavalitsustega] suhelnud, [võin öelda, et] olukord on keeruline, tõesti keeruline. Naeruvääristada isegi paarisadat tuhandet selles kontekstis, ma arvan, ei ole õige.

Viimase märkusena, kuna see teema kogu aeg käib läbi, see ühest taskust teise [tõstmine]. Kui mina võtan ühest taskust ja panen oma teise taskusse, siis tõepoolest mitte midagi ei muutu. Aga kui ma võtan Anti taskust ja panen enda taskusse, siis siiski muutus on. Nii et see eelnõu tõepoolest olemasoleva süsteemi sees võtab tulukamatelt kasvu natukene vähemaks ja vaesematele omavalitsustele annab juurde. Sellel on reaalne mõju, seda ei maksa eitada.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetav ettekandja! 20 aastaga on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elanike arv vähenenud ligi 20% ning lapsi ja tööealisi on jäänud vähemaks 26%, aga samal ajal on 10–20% vahel kasvanud üle 65‑aastaste arv. Eelnõu eesmärk tegelikult ei ole seniste ebasoodsate rahvastikutrendide peatamine. 

Minu küsimus on see, kas valitsusliit on leppinud selle suunaga, et maainimeste osakaal väheneb ja maale jäävad elama vanemad inimesed. Teie olete tunnistanud, et see [muudatus] on kosmeetika. Mina iseloomustan seda veel kui vasakpoolset kosmeetikat, mis seisneb tulude ümberjaotamises. Kui pidada teid vastutustundlikuks poliitikuks, siis on mõistlik eeldada, et te lepite selle kosmeetikaga selles teadmises, et sisuline lahendus on tulemas.

Aeg, hea kolleeg!

Mida peaks sisaldama see tervikpakett, mida te olete mitu korda maininud?

Eks seda te peate küsima Vabariigi Valitsuse liikmelt, kes oli teie ees ka esimesel lugemisel ja kes vastas nendele küsimustele. Kui see pakett valitsuses heaks kiidetakse ja Riigikokku saadetakse, siis me loomulikult saame seda kõik koos arutada. Kui parlamendisaadikutel on soov ise algatada eelnõusid, et neid küsimusi arutada, siis kahtlemata me saame nende juurde sellisel juhul ka tagasi tulla. Ma arvan, et ei anna diskussioonile midagi juurde see, kui ma siin komisjoni ettekandjana hakkan väljendama kõiksugu mõtteid, mis minul võiksid olla selle kohta, mis järgmises valitsuse eelnõupaketis võiks sisalduda. Eks me ootame selle ära, loodetavasti tuleb see hea ja me saame seda konsensuslikult toetada.

Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra [juhataja]! Lugupeetud esineja! Ma pean ütlema, et kõik need põhjendused ei veena mind. Kui ma seda eelnõu vaatan, siis ma ikkagi ütlen, et mulle meenuvad need ajad, kui siinsamas saalis räägiti, kui vajalik on regionaalhalduse reform, kuidas meil on väikesed elujõuetud omavalitsused, kes ei tule toime, ja kui me teeme neist suured ja võimekamad omavalitsused, siis nad tulevad toime. Tegelikkuses ei ole see ennast õigustanud. Tookord vannuti, et väikseid koole ei panda kinni ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see on osutunud lihtsalt õhu võngutamiseks ega ole reaalsuses osutunud tõeks. Ka see eelnõu ei lahenda kaugemate ja vaesemate omavalitsuste rahastamise probleemi. Kahetsusväärselt on mul mulje, et siin on lihtsalt riigipoolne raha jagamine omakasupüüdlikel eesmärkidel ehk … 

Aeg!

… võimaluse andmine raha uhamiseks oma juhtimise all olevatele omavalitsustele. 

Aeg!

Te võite sellega nõustuda või mitte nõustuda, aga see on minu kahtlustus.

Ma käsitan seda repliigina, kuna küsimust ei olnud.

Lauri Laats, palun! 

Hea istungi juhataja! Hea vastaja! Selge on see, et selle seaduseelnõuga tehakse kohalike omavalitsuste elu pigem keerulisemaks ja raha niisama sinna juurde ei tule, pigem ikkagi võetakse ära. Jaga sa seda, kuidas soovid, kas võtad rikkamatelt ja annad vähem rikkamatele kohalikele omavalitsustele, aga selge on see, et tulubaasi vähendatakse. See tähendab seda, et samamoodi, nagu on välja toodud see 12,06%‑lt 11,89%‑ni, avaldavad loomulikult mõju ka edaspidised maksutõusud, eelkõige käibemaksu tõus. 

Mis puudutab Tallinna vaadet, siis ma ikkagi küsin konkreetset arvu. Kui palju Tallinn kaotab raha seoses tulu[maksu]protsendi alandamisega? Teine pool, kas on olemas mingisugune analüüs, kui palju Tallinn kaotab raha, kui käibemaks tõuseb?

Neli miljonit peaks olema see suurusjärk, mille Tallinn kaotab võrreldes prognoosiga. Me töötame vastu prognoosi, kuna see on tulumaksuprotsendi alandamine, kui ma ei eksi, aga konkreetsed numbrid on võimalik hiljem välja võtta.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te siin räägite kogu aeg, et teil on täpne tabel ja täpne tabel. Aga kas see täpne tabel sisaldab ka ülevaadet sellest, et kui suured on näiteks nendes suuremates valdades, kui nüüd tulumaksu hakatakse tasakaalustama, kohustused pankade ees ja kuidas need ka tõusevad seoses euribori tõusuga? Nüüd on ju oht, et need vallad enam ei olegi nii väga rikkad, vaid nad võivad hoopis väga vaese mehe rolli jääda. Kas see täpne tabel seda ka sisaldab, neid arvestusi?

See tabel seda ei sisalda, aga laenukoormus kohalike omavalitsuste lõikes on Rahandusministeeriumil täiesti avalikult olemas ja sellega on võimalik tutvuda. Ma nüüd peast seda kodulehte ei ütle. Aga ka siin on siiski üldprintsiip see, et arvestades seda – vabandage väljendi eest – vaestemaja, mis väiksemates omavalitsustes Eestis on valitsenud, on nad üldiselt laenukoormuse piiril, juhul kui nende tulude ja kulude vahekord on selline, et neil on võimalik laenu võtta. On ka selliseid kohti, kus laenu võtta ei ole võimalik, isegi kui laenupiir täis ei ole. Ilmselgelt laenuvõimekus, nii tingimused kui ka võime laenata, on Tallinnal ja kuldsel ringil oluliselt parem kui enamikul teistel omavalitsustel.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt ettekandja! Selle eelnõu mõju on marginaalne, mida on siin korduvalt tõdetud. Selle kinnituseks ma küsin teilt, kui suur on Eestis praegu tasandusfond kokku ja kui suur on nüüd ümberjagatava raha summa või osakaal, et me saaksime näha, kuivõrd marginaalne tegelikult see ümberjagatav [summa] on. Ma usun, et need kaks numbrit on teil ettekandjana kindlasti olemas. Siis me saame kõik ühiselt sellest aru.

Teine küsimus. Te ei vastanud mu esimesele küsimusele või te saite õieti minu küsimusest valesti aru. Mina ei öelnud, et hooldereformi rahastamine on kuidagi selle eelnõu osa või juriidiliselt seotud selle eelnõuga – absoluutselt mitte. Küll aga ma pidasin silmas rahalist erinevust. Selle eelnõuga me püüame regionaalselt aidata kaugemal asuvaid [piirkondi], kus on eakaid elanikke rohkem, ja jagada raha ümber nii, et [need piirkonnad] võidaksid. Aga hooldereformi puhul, nagu me oleme teada saanud, on kukkunud asi nagu vastupidi välja. Ma näen seal vastuolu.

Hästi, ma saan küsimusest aru. Hooldekodureformi rahastamise valemis on teatud ebakõlad. Ma möönsin, et need seal on. Ma arvan, et see on kindlasti teema, millele veel teisel poolaastal tasuks otsa vaadata. See on keeruline teema. Ma ei hakka selle eelnõu ettekandmise raames rääkima, millest need ebakõlad on tekkinud, see on ühe teise arutelu küsimus. 

Mis puudutab tasandusfondi suurust, siis see 8 miljonit on natuke vähem kui 10% sellest. Vist 110–120 miljonit see tasandusfondi kogumaht on, ma peast nüüd [täpselt] ei oska öelda. 

Loomulikult, nagu ma ütlesin, et kas ta nüüd fundamentaalselt ääremaaliste omavalitsuste finantsvõimekust parandab – fundamentaalselt ei paranda, aga võimaldab järgmise aasta üle elada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Komisjonis te kindlasti läksite süvitsi. Valitsus pakkus regionaalse tasakaalu saavutamist eakate osakaalu arvestamise abil. Tegelikult selle regionaalse tasakaalu üks, tulevikku vaatav osa võiks olla ikkagi ka lastele koolikohtade kindlustamine, maakoolide tulevik, rahvamajade ja raamatukogude allesjäämine. Selleks on instrumendid olemas. Seesama tasandusfondi tagamaalisuse koefitsient loob seda regionaalset tasakaalu ikkagi ausamalt ja tulevikku vaatavamalt. Teie endise haridusministrina olete kindlasti koolivõrguteemadega kursis. See on palju perspektiivsem ja kannab ka tulevikus vilju, need piirkonnad jäävad elama.  

Riigikogu tellib valitsuselt muusika. Kas te palusite regionaalministril valmistada ette korralik tasandusfondi meetme ümbervaatamine ja järgmisel aastal selle rahastamine?

Aeg!

Selline arutelu komisjonis toimus, küll mitte esimese ja teise lugemise vahel, vaid enne esimest lugemist. Tõepoolest, sellist hoiakut Riigikogu liikmed ministrile väljendasid. Võib-olla ma isegi ei eksi, kui ma ütlen, et see olin mina.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teid kuulates tuleb mulle meelde üks vene jutukene. Vana dekabrist vaatab aknast välja. Hirmus möll käib, seal on palju rahvast. Saadab lapselapse uurima, mis toimub. See tuleb tagasi ja ütleb: "Revolutsioon." Vana dekabrist ütleb: "Oh äge, kihvt! Aga mida nad tahavad?" Lapselaps ütleb: "Et ei oleks enam rikkaid." Selle peale vangutab vanaisa pead: "Ai-ai, meie küll omal ajal tahtsime, et ei oleks enam vaeseid." 

Kas teile ei tundu, et see teie valitsuse eelnõu on veelgi hullem kui see, mida ma just kirjeldasin? Tõepoolest, jõukamatelt võtate te ära ja annate vaesematele juurde, aga samas täiesti kahjulike, Eesti riiki kahjustavate maksutõusudega, tulumaksu ja käibemaksu ja kõige muuga …

Aeg! 

... võtate te ju nendelt vaestelt selle piskugi ja veelgi rohkem ära?

Te küsisite, kas mulle ei tundu. Ma vastan: ei tundu. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minul on tõtt-öelda kaks küsimust. 

Esimene seisneb selles, et kui ma õigesti mäletan, siis teie ise olite selline väga põhimõtteline haldusreformi pooldaja. Niipalju, kui ma nendest aruteludest mäletan, siis haldusreform justkui oleks pidanud ära lahendama paljud just nendest probleemidest, millele lahenduseks, nagu ma aru saan, see tänane eelnõu on välja pakutud. Võib-olla oskate mõne sõnaga öelda, miks me endiselt nende probleemide ees oleme? 

Aga teine, konkreetsem küsimus puudutab teie näidet, et kui härra Allase taskust raha ära võtta ja teie taskusse panna, siis raha kogumaht ei muutu, küll aga muutub teie taskus oleva raha maht. Ma ütleksin selle eelnõu peale [mõeldes], et iseenesest ei ole selles ju midagi halba siis, kui te võtate härra Allase taskust raha ära ja panete enda taskusse ning see toimub härra Allase heakskiidul. Vastasel juhul oleks see päris inetu, eks? Aga kas selle eelnõu raames ei ole seesama probleem, et need omavalitsused, kelle taskust raha ära võetakse, pole ju otseselt sellega nõustunud? Võiks öelda, et siin on isegi teatav eetiline probleem.

Esiteks, ma ei võta härra Allase taskust midagi ega ühegi teise inimese taskust ka mitte. 

Ei ole eetilist probleemi, tulenevalt sellest, et kohalik omavalitsus on riikliku funktsiooni osa ja selle rahastamine sõltub Eestis pea sajaprotsendiliselt riigist. Riigil on loomulikult õigus, nagu siiani on olnud õigus, langetada otsuseid selle kohta, millistest printsiipidest lähtudes, ka millises mahus kohalikke omavalitsusi finantseeritakse. 

Tegelik probleem on hoopis muus. Seda me komisjonis arutasime, erinevalt teie tõstatatud küsimustest. See on see, et Eestis on kohalike omavalitsuste finantsautonoomia üks Euroopa Liidu kõige madalamaid. Ainult 3% kohalike omavalitsuste tulubaasist on selline, mida nad saavad ise reguleerida, kõik muu sõltub keskvalitsusest. Sellest tulenevalt mina – kui küsida minu isiklikku seisukohta – usun, et kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat tuleks suurendada, et neil oleks võimalik oma kohalikus kogukonnas otsustada rohkem ka oma tulude üle, samuti on võimalik kohalikus kogukonnas otsustada ka teatud kulutuste üle. See võiks küll olla see suund.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõik omavalitsused, millelt kavatsetakse märkimisväärselt tulusid ära võtta, seisavad silmitsi elanike arvu kiire kasvuga ning sellest tulenevate kohustustega investeeringuid teha. Miks ei plaanitud kohalike omavalitsuste tulubaasi vähenemist koos vähenemise kompenseerimist võimaldavate maamaksu ja kohalike maksude seaduse muudatustega, mis on plaanitud 2025. aastaks?

Aus vastus on: ei jõutud. Maksude muutmised on 1. juuli tähtajaga, selleks et neid oleks võimalik jõustada 1. jaanuarist. Maamaks on aastapõhine maks, mis tähendab seda, et seda poole aasta pealt jõustada ei ole võimalik. Lihtsalt ei jõutud. Nii lihtne see ongi. 

Andres Metsoja, palun!

Hea Jevgeni Ossinovski! Sul on targa inimesena tõesti võimalus mind mõjutada tegema tarka otsust, eelkõige selles võtmes, et miks peaks kellelegi midagi ümber jagama, kui see midagi kellegi jaoks ei lahenda. See on minu küsimus, millele ma püüaks leida vastust. Hea näide on seesama Häädemeeste valla näide Pärnumaalt, kus käibemaksu tõttu tegelikult kulud kasvavad 51 000 eurot ja nad saavad selle muudatusega raha juurde 36 000 eurot ehk miinus on 15 000 eurot. Olen kuulnud ka seda, et valitsus ehk teatud ministeeriumid sujuvalt soovitavad kasutada maksimaalset maamaksumäära ja kui seda ei tehta, siis äkki vaadatakse tasandusfondivalem nii ümber, et nad ei saa seda raha, mida nad võiks [saada], sest nad jätavad enda omatulude küsimuse lahenduseta. Ole hea, motiveeri!

Väga lihtne: kui seda eelnõu seadusena vastu ei võeta, siis Häädemeeste vald ei saa ka seda 36 000 [eurot].

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Neid muudatusi, nagu te ütlesite, ei ole eelnevalt analüüsitud ja minister analüüsib alles 2027. aastal praegu vastuvõetava seaduse põhjal tehtavaid muudatusi. On tehtud ettepanekuid ja aruteludes on juhtivkomisjonis sisuliselt ainuke asi, mida nad on tagasilükkamise [puhul] kaalutlenud, see, et see ei ole kooskõlas seatud eesmärkidega. Ma saan aru, et seatud eesmärk on koalitsioonileping, mis on püha ja puutumatu. Kas oli ka arutelu all see, et natuke varem hakata selle analüüsimisega peale, mitte alles 2027. aastal, nagu on sinna kirjutatud?

Aitäh! See klausel on seaduses muudatuste järelhindamise selline printsiip, mida on järjest erinevate seaduste puhul rakendatud. Selleks, et järelhindamist teha, peab see meede mingit aega toimima, sellepärast on see tähtaeg kaugemal. 

Tõepoolest, seletuskirjas on öeldud, et juhtivkomisjon ei toetanud sellepärast, et see ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Olgem ausad: pole seda 30 miljonit, mida järgmise aasta eelarvest täiendavalt kohalikele omavalitsustele eraldada. Eks meil siin seisavad ees mõned eelnõud, mida menetledes saab kindlasti pikalt ja põhjalikult rääkida sellest, missugune on riigi rahaline seis, aga te tegelikult teate seda ise ka.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See võib olla mõneti imekspandav ja haruldane, aga ma täiesti nõustun teiega küsimuses, mis puudutab seda õilsat põhimõtet, et need rollid volikogu esimehena ja Riigikogu liikmena tuleks lahus hoida. Aga mulle tundub, et meie teiega oleme selles idealistid ja päriselu on natuke teistsugune. Nagu Tanel Kiige küsimustest võis aru saada, siis nemad näevad seal teatavat seost, et te nende kahe tooli peal istute. Minu küsimus on: milline see Tallinna volikogu suhtumine nii teisse selle eelnõuga seoses kui ka sellesse eelnõusse siis on olnud viimastel aegadel?

Kui võib, siis ma kommenteerin korra eelmist küsimust. Niipalju on tõsi, et Keskerakonna ettepanek on suurendada üldist tulumaksuprotsenti, mis KOV‑idele läheb, ja sellest poole võtavad Tallinn ja ümberkaudsed vallad. See kindlasti ei vähenda regionaalset ebavõrdsust, kuna enamik sellest rahast, mida üldise tulumaksuprotsendi [muutusega] tõstetakse [mujale], tõstetakse juba jõukamatele omavalitsustele. Ma aga ei vaidlusta seda, et ka jõukamatel omavalitsustel oleks hea lisaraha saada, kui seda raha oleks. 

Vastates teisele küsimusele: seda komisjonis ei arutatud, aga veel enam ei ole seda arutatud Tallinna volikogus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Me teame, et lugupeetud esineja, komisjoni või valitsuse esindaja või koalitsiooni esindaja elab Tallinnas siin Toompeal heas korteris. Kuna vasakpoolsed ja liberaalid armastavad meil väga võrdsusest rääkida, siis mina teen ettepaneku seda võrdsust praktikas ilmutada ja anda mõnele Ida-Virumaalt, kusagilt Ahtmest või mõnest sellisest depressiivsest kohast pärit inimesele üks tuba oma korteris. See oleks väga humaanne ja tagaks võrdsuse. Loomulikult ei hakka härra Ossinovski seda tegema, aga ma arvan, et see näide väga selgelt demonstreerib, kui silmakirjalik, teostamatu ja rumal see eelnõu on.

Küsimust kahjuks ei olnud. 

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma küsin sellise küsimuse. Kas selle eelnõu aruteludel te tegite ka mingi analüüsi KOV-ide kohta, kui palju näiteks tõusevad järgmine aasta KOV‑ide kulud käibemaksu tõstmise tõttu, mis on teadupärast plaanis, kohe tulemas? Näiteks ka see, et KOV‑id ju plaanivad oma investeeringuid aastaid ette ja nüüd kas või sellest käibemaksu tõusust tulenevalt lööb see ikkagi paigast ära nii mõnegi omavalitsuse eelarve, kus on plaanitud suured investeeringud: keskväljaku ehitus, koolid, lasteaiad ja nii edasi. Kas te vaatasite selle raha ümberjagamise käigus seda, et ikkagi omavalitsustel oleks ka mingisugune loogiline vahendite suurenemine?

Selle eelnõu eesmärk on suurendada vahendeid nendel omavalitsustel, kellel on väiksem tulukus. See ei ole käibemaksuseaduse muudatustega küll seotud, aga tõepoolest, kui Riigikogu selle [eelnõu] vastu võtab, siis ka see eelnõu mingil määral leevendab seda mõju omavalitsustele. 

Mis puudutab käibemaksu mõju erinevatele kohalikele omavalitsustele, siis seda ma soovitan küsida käibemaksuseaduse arutelude raames. Selle eelnõu raames konkreetset analüüsi me teinud ei ole, tulenevalt sellest, et käibemaksuseaduse muudatused ei ole selle eelnõu osa.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmisele küsimusele ma ei saanud päris adekvaatset vastust. Kõigepealt te rääkisite, et jõukamad vallad võtavad laenu ja kehvemad vallad ei saa võtta. Noh, see on hoopis eraldi teema. Siis te teatasite tähtsalt, kuidas kõikide valdade laenusummad on Rahandusministeeriumi lehel üleval. Iga vald teab ise, kui palju ta on laenu võtnud, aga see ei lahenda seda probleemi, et kui ei ole arvestatud sellega neid suuri maksude ümberjagamisi tehes, siis te võite viia osad vallad sellisesse olukorda, kus nad lõpuks on pankroti piiril, sest nad on omale võtnud piisavalt suured laenud peale, arvestades praktiliselt kogu võimekust, nüüd veel euribor tõuseb ja on muud kohustused ka. Lihtsalt nad on arvestanud varasema tulumaksu laekumisega ja nüüd võetakse osa ära. Kas see on üldse läbi mõeldud või on nii, et vaadake sinna kodulehele ja kõik?

Linnade ja valdade liidu delegatsioonis oli päris mitu sellise omavalitsuse esindajat, kes tulubaasi kasvust natukene ära annavad. Mitte keegi neist ei arvanud, et nad lähevad selle muudatuse tulemusena pankrotti. Väljendati ka seisukohta, et see elatakse üle, et ei ole midagi väga hullu, küll aga paluti, et järgnevate sammudega tuldaks komplektina ja oleksid ka tulupoole küsimused, finantsautonoomia küsimused kohe laual ning oleks piisav aeg, et pidada läbirääkimisi. Nii et teie väljendatud hirmud lükkasid linnade ja valdade liidu esindajad tagasi.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, härra istungi juhataja! Hea esineja! Selle eelnõu kohta avaldas arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liit oma 2. juuni kirjas. Tsiteerin selle viimast lõiku: "Lahendus saab olla üksnes kõigi kohalike omavalitsuste rahastuse parandamine ning tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuva osa suurendamine. Seepärast soovitab Eesti Linnade ja Valdade Liit tungivalt [Kordan: tungivalt. – J. V.] menetluses olevat eelnõu plaanitud kujul seadusena mitte vastu võtta ning töötada koostöös liiduga välja jätkusuutlik plaan lähtuvalt liidu poolt varem tehtud ettepanekutest." Tungivalt soovitatakse menetluses olevat eelnõu mitte vastu võtta. Alla on kirjutanud Mihhail Kõlvart ning aseesimehed Urmas Klaas ja Mihkel Juhkami. Miks komisjon seda ei arvestanud? Kas saaksite korralikult, sisuliselt vastata?

Komisjon arutas seda. Mitte ainult seda kirja, vaid osapooled olid laua taga ja toimus sisuline arutelu selle üle. Põhiline vastuväide puudutas, nagu ma olen täna korduvalt öelnud, kahte asja. Esiteks, et menetlus oli liiga kiire, ei jõutud liikmetega piisavalt nõu pidada. See on tõesti probleem, sest ma arvan, et kui linnade ja valdade liit oleks oma liikmetega nõu pidanud, olukorras, kus valdav osa neist võidab ja vaid mõni üksik kaotab, siis ei tea, kas nii resoluutse seisukohani oleks jõutud. Aga see ei ole minu asi, see on nende enesekorralduse küsimus. Teine küsimus oli see, et soovitakse pikemat vaadet ja komplekssemat lahendust, mille puhul, nagu ma olen korduvalt vastanud, on lootus ja usk, et teisel poolaastal Vabariigi Valitsus meile selle ka esitab.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Riigihalduse ministrina tegelesin mõned kuud tagasi ka mina küsimusega, mis täna siin muudatusettepanekuna on Keskerakonnal esitatud, aga oleme ka süsteemsemalt lähenenud koos riigiametnikega sellele küsimusele, mida valitsuskoalitsioon on soovinud lahendada kosmeetiliselt. Vaatame seda seletuskirja. Tõesti, need ettepanekud teil sellised pisikosmeetilised on, aga samal ajal on teada, et regioonides vajatakse hoopis süsteemsemat lähenemist, enam töökohti, töökohtade pealt laekuvat maksu võib-olla kohalikule omavalitsusele, et ka kohalik omavalitsus oleks rohkem innustunud töökohtade loomisest, kui ta täna on. Kõne all oli ka toetusfondi reeglite muutus ja tagamaalisuse koefitsiendi tõstmine. Miks siis teie valitsuskoalitsioon ei võta riigiametnike väljatöötatud ja läbimõeldud ettepanekuid kuulda, vaid läheb seda küsimust lahendama kosmeetiliste [paranduste abil]?

Aeg!

Ma olen sellele küsimusele juba vastanud, lugupeetud küsija. Teile ma tõesti vastanud ei ole, aga teine lugemine on siiski teatud kestev protsess. Loomulikult on võimalik kõigil liikmetel esitada täpselt sama küsimust 25 korda. Ma väga vabandan, aga kui minu esimesed vastused, ma loodan, on olnud sisukad ja põhjalikud ja seda teemat sisuliselt avavad, siis ma ei hakka seda kordama. 

Põhjus on see, et loomulikult, ka see eelnõu on töötatud välja koostöös ametnikega. See on kiire lahendus, mis tuleb vastu võtta 1. juuliks, selleks et järgmiseks aastaks leevendust pakkuda. Neid pikemaajalisi asju, millest ka teie rääkisite, analüüsitakse, töötatakse välja komplekslahendus, räägitakse omavalitsustega läbi ja siis jõuab see siia.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tallinnalt võetakse üle 6 miljoni, kuus koma millegagi. Ei võeta nii palju? Võetakse miljoneid ära, ütleme nii. Teie olete kindlasti õige inimene vastama. Kas Tallinnal jääb nüüd mõni investeering või mõni kool selle tõttu tegemata?

Jaa, me räägime tulevikukasvust teatud osa vähendamisest. Prognoosi kohaselt Tallinna linnal tulumaksu laekumine järgmisel aastal kasvab 60 miljoni euro võrra, millest 4 miljonit jagatakse ümber vaesematele omavalitsustele. Loomulikult, igas omavalitsuses nagu ka Tallinnas opereeritakse olemasoleva raha piires. Kas midagi jääb selle tõttu täiesti tegemata? Seda hirmu küll ei ole.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jevgeni! Haldusreformi eesmärgiks oli teatavasti regionaalse ebavõrdsuse tasandamine. Aga mis seisus me oleme? Need omavalitsused, mis olid tugevad, on tugevad, aga need nõrgemad, kes pidid tugevamaks saama, vähem jõukamad, on ikka samas seisus, nagu nad ka olid. Aga tegelikult on selline võõrandumine suurenenud. Kuigi ma ise esindan Tallinna kesklinna, Piritat ja Lasnamäed, olen ma pärit väikesest Klõima külast, mille nimi on kirjakeeles väänatud Kliima külaks. Meil on varsti lausa oma ministeerium! Varem, kui oli veel Orava vald, siis ma teadsin, kus vallamaja on ja kes vallavanem on. Mitte ainult mina, vaid ka teised inimesed, kohalikud kurdavad, et Võru vald on kauge, umbes nagu kosmos, nad ei tea, kes seda valda juhib, kus see vallamaja täpselt on. Ma küsiks, mida peaks tegema, kuidas seda probleemi lahendada.

Aeg!

Mida siis oleks vaja teha, et regionaalset ebavõrdsust vähendada?

Aitäh, austatud küsija! Sümpaatne küsimus, aga haldusreformi tulemuste käsitlus läheb ikka väga välja selle eelnõu raamest. Eks näiteid on paremaid ja halvemaid selle kohta, kuidas haldusreform on õnnestunud. Mõnes kohas on eesmärgid täidetud, mõnes kohas mitte. Ma arvan, et seda arutelu on kindlasti asjakohane Riigikogus pidada, aga lihtsalt mitte selle eelnõu raames. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Rääkisite siin natukene arvudest ka. Näiteks Häädemeeste vald saab 36 000 [eurot] lisaraha, Lääneranna vald 34 000. Need ei ole ju väga märkimisväärsed summad, neid võiks tegelikult anda nendele vaesematele omavalitsustele ilma selle seaduseelnõuta ka, kui nad on väga hädas. Aga ma küsin, mis see kõige suurem summa on, mis jagamisele läheb, ja mis see kõige väiksem on, kui on veel väiksemaid summasid üldse, mis valdadele läheb.

Suurim kaotaja on arusaadavalt Tallinna linn, 4 miljonit. Edasi tulevad need kaotused miljoni ringi ja alla selle. Saajate poole pealt ei ole mul hetkel seda tabelit. Suurim võitja, kui ma õigesti mäletan, on Narva linn, see on vist üle miljoni, mis ta juurde saab. Ida-Virumaa omavalitsused saavad üldiselt üsna hästi, tulenevalt sellest, et neil on päris suur eakate inimeste osakaal, mis on kindlasti üks ääremaastumise tugevaid indikaatoreid. Loomulikult, mida väiksem omavalitsus, seda vähem on seal eakaid inimesi ja seda vähem ta nende pealt täiendavat raha saab. Mis need miinimumsummad on, seda ma ei oska öelda.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Olen Saaremaa kohalike omavalitsuste volikogude töös toimetanud umbes 15 aastat. Raha on alati puudu olnud ja ega ei ole ka see aidanud, kui laekumised on paremaks läinud, sest tasandusfond on siis reeglina kohe vähenenud. Nii et see on nagu ühendatud anumate süsteem, et kui sul paremini läheb, siis võetakse vähemaks ja kuidagi see elu meil kergemaks pole teinud. Nüüd oleme jõudnud selleni, et meie Saaremaalt pärit minister on viinud koostöös koalitsiooniga sisse sellise seadusemuudatuse, mis viib kahest omavalitsusest, Muhu vallast ja Hiiumaa vallast, raha veelgi vähemaks. See on tõesti kummaline. Kuidasmoodi siis saab olla nii, et tänu sellele, et Muhu vald jäi väikese saarena omaette omavalitsuseks ja nüüd ise hästi hakkama saab, teda veel karistatakse? Paluksin selle koha pealt vastata.

No seda küsimust oleks pidanud küsima Saaremaalt valitud ministrilt. Aga eks põhiline põhjus sedapuhku olukordades, mis puudutavad nii Hiiumaad kui ka Muhumaad, on nende tegelik tulukus võrreldes mõne Kagu-Eesti või ka Pärnumaa või Viljandimaa omavalitsusega või Ida-Virumaa omavalitsusega. Sinna on oma tulumaksu viinud üsna arvestatav hulk jõukaid inimesi, mis ei ole kindlasti paha asi. Aga sellest tulenevalt on nad oma nii-öelda tulubaasi toimetulekult märkimisväärselt kõrgemal, kui võiks muude näitajate põhjal arvata. Eks see väljendub siis ka nendes arvutustes, mida erinevate mudelite puhul tehakse.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Varsti on jaanipäev ja minu küsimus on natuke selles meeleolus. Kui te jaanitule ääres satute heasse seltskonda ja teie käest [midagi] küsitakse, siis te tõenäoliselt räägite teistmoodi, kui kõik me oleme harjunud ametlikus keskkonnas rääkima ja mida nimetatakse kantseliitlikuks keeleks. Kuidas te räägiksite neile – ka see seaduseelnõu on ju väga lakooniline, lühike –, miks just neid põhimõtteid muudetakse? Millised on need muutused, mis tänu sellele tulevad? Kas rahvas hakkab paremini elama? Kas see kuidagi mõjutab iivet või regionaalset ebavõrdsust? Niimoodi heas, inimlikus ja sõbralikus keeles, kuidas te neid muutusi … Ma ei näe, milliseid muutusi taga aeti. Aga kuidas te sõnastaksite selle, mis siis paremaks läheb?

Ma tänan selle küsimuse eest. Ma ei arva küll, et ma väga kantseliitlikult oleksin siin erinevatele küsimustele vastanud. See eelnõu ongi nii lihtne, nagu ta välja paistab. Olukorras, kus meil on viimastel kümnenditel olnud märkimisväärne ääremaastumise tendents, kus tööealised inimesed kolivad koos oma maksurahaga valdavalt Tallinnasse ja seda ümbritsevatesse valdadesse, siis vaesemates maaomavalitsustes on suur osakaal eakamatel inimestel, kellele tuleb osutada kasvavas mahus sotsiaalteenuseid, aga tulubaasi selleks eraldi ette nähtud ei ole. See on esimene samm selleks, et seda olukorda parandada.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma lihtsalt vastan ka eelmisel korral minu suunas tehtud märkusele: ma arvan ka, et te peaksite ikka kõigile vastama ja ei peaks valima, kellel on korduv küsimus või kellel ei ole. 

Minu praegune küsimus puudutab maksuküüru kaotamist tänase valitsuse poolt ja selle regionaalset mõõdet. Tulumaksu hakkab ilmselt selle niinimetatud maksuküüru kaotamise tagajärjel kuldse ringi valdadest taas rohkem laekuma. Kas te olete teinud arvutuse omavalitsuste lõikes, kes siis hakkavad rohkem tulumaksu saama, sest ilmselt jälle taas kord see ääremaastumise küsimus lööb Võrumaad ja neid äärealasid? Kas selline arvutus on tehtud?

Aitäh! Tulumaksuseaduse muudatused üksikisiku tulumaksu osas ei mõjuta üldse kohalike omavalitsuste eelarveid. Seda tulenevalt asjaolust, et kohalikele omavalitsustele eraldatakse protsent maksustatavast tulust sellisel viisil, et kõik maksusoodustused, sealhulgas maksuvaba tulu, jäävad keskvalitsuse kanda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tunnustan lugupeetud esinejat selle eest, et ta üritab anda sisulisi vastuseid ja meiega debateerida. Tal oleks tegelikult väga lihtne öelda, et komisjon seda teemat ei arutanud ja ongi kõik. Kindlasti komisjon ei arutanud ka seda teemat, aga võib-olla te vastate nii, nagu teile endale parasjagu tundub. Vaadake, praegu ei ole väikestel valdadel laenuvõimekust. Te ütlesite, et see meede annaks ka neile võimaluse laenu võtta ja finantseerida vajalikke ettevõtmisi. Samas on teie valitsusjuht öelnud mitmel erineval moel, et laenamine on väga halb asi ja see toimub meie laste ja lastelaste arvel. Kas te selle eelnõuga teete valdadele head või halba, aidates suurendada valla laenuvõimekust?

See annab võimaluse, mitte kohustuse. Summaarselt, kui ma õigesti mäletan, on kohalike omavalitsuste selle aasta eelarvete puudujääk 100 miljonit eurot, mis tegelikult laenatakse turult juurde. Pigem on see viimastel aastatel kasvanud, mida väljendab see, et nende finantsolukord on tegelikult kehvemaks muutunud. Sellest tulenevalt ongi investeerimistegevus valdavalt toimunud laenude arvel. Jama on selles, et kuna euribor on tõusnud, siis see on tõusnud loomulikult ka kohalike omavalitsuste jaoks ja koos sellega on tõusnud laenu teenindamise kulud. Küll aga on näiteks omavalitsusi, ma tean, kellel on probleeme sellega, et neil ei ole võimalik Euroopa Liidu vahenditest osa saada, sest neil ei ole kaasfinantseeringu jaoks raha. Näiteks sellel otstarbel laenu võtmine tundub väga mõistlik. Kui seda võimalust ei ole, tulenevalt sellest, et tulude ja kulude proportsioon ei ole selline, nagu on seaduses nõutud, siis see on probleem. See eelnõu seda, ma loodan, teatud juhtudel leevendab.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Ma ikkagi jätkaksin sealt, kus pooleli jäi. Te väitsite, et nendelt omavalitsustelt, kus justkui on inimestel parem sissetulek, tuleks ära võtta. Ma toon näite: kui Saaremaa vald, mida juhivad ka Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, hakkama ei saa, siis tuleb Isamaa juhitud Muhu vallalt raha ära võtta. Ma arvan, et see ei ole päris normaalne, kui karistatakse, isegi olenemata sellest, kes see poliitiline jõud seal on. Kui inimesed teevad oma tööd hästi ja suudavad ise hakkama saada, siis selle eest neid küll karistada ei tuleks. Muhu vallavanem on saatnud kirja omavalitsuste liidule ja ka Riigikogu poole pöördunud. Nad on väga kurvad selle üle, et nendelt raha ära võetakse. Kas te tõesti leiate, et see on õige lahendus, selle asemel et tegelikult tulubaasi suurendada?

Ma olen tegelikult ju nendele küsimustele juba vastanud. See, et teatud kohtades kasvust väike protsent jagada vaesemate omavalitsustega, kelle tulukus on objektiivselt madalam – jah, ma saan aru, et nende jaoks, kellelt ära võetakse, ei tundu see ideaalse lahendusena. Ma mõistan seda hoiakut, aga selle asja eesmärk on see, et oleks võimalik nendes omavalitsustes, kellel on päriselt väga raske, natukene paremini toime tulla. Veel kord: seda mööndusega, et see on esimene samm ja päris pikaajaline lahendus on midagi, mida, ma loodan, me saame siin arutada pärast seda, kui valitsus on selle välja töötanud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõenäoliselt ma väljendusin ebatäpselt. Ma ei pidanud silmas teid kantseliidi esindajana, ma pidasin silmas, et meil on see levinud ametlikus keeles. 

Ma kannaksin teid mõttes tagasi sinna jaanitule äärde, sest see vastus seal tõenäoliselt läbi ei läheks. Saate äkki tuua siiski mõned elulised näited, mismoodi see sotsiaalküsimus raskustes KOV‑ides paremaks läheks, või mõned muud [küsimused]? Sest kahjuks seaduses neid eesmärke ei näe, mis efekti me taotleme.

Taotleme seda efekti, et madalama tulukusega omavalitsustel oleks rohkem vahendeid, et täita oma põhiülesandeid. Millise põhiülesande täitmisel millisel omavalitsusel on [vahendeid] puudu ja missugused on selle omavalitsuse konkreetsed prioriteedid, see ongi vastavalt KOV‑i autonoomiale nende otsustada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jevgeni! Ma jätkan ka mõningase mõõduka heatahtliku kangekaelsusega sealt punktist, kuhu ma jäin, sest sa püüad tõesti küsimustele sisuliselt vastata. Haldusreformiga on nagu paljude asjadega, et me tahame parimat, aga läheb nagu ikka. Mõnikord juhtub nii, et need reformid, abinõud, meetmed, mida me tahame rakendada või rakendame, päris seda eesmärki ei täida. Ma küsin nii, et mida sel juhul ikkagi teha, kui me tahtsime midagi, aga päris seda ei saanud.

Siis tuleb teha uusi otsuseid ja proovida saavutada seda, mida me tahtsime.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Mind teeb natuke murelikuks teie selline arrogantne ja ülbe suhtumine Hiiumaa omavalitsusse. Kui te ütlete, et Hiiumaa teile väga korda ei lähe, siis ma küsin teilt, kellele väga meeldib süveneda ja asjadest aru saada ja asju mõtestada, vaadata asju niimoodi filosoofiliselt ja läbinägeliku pilguga, väga lihtsa küsimuse: kas te olete üldse lugenud Hiiumaa arengukava? Hiiumaa arengukavas te leiate väga huvitavaid asju ja te näete ka seda, mis on tegelikult Hiiumaa investeeringuvajadus. Juba ühe kultuurimaja püstipanek võtab 4–5 miljonit. Kohalike teede rahastamine, lasteaedade ehitamine, koolimajade renoveerimine võtab tegelikult kümneid miljoneid. Ja te suhtute nii ükskõikselt ja üleolevalt: "Me võtame Hiiumaalt raha ära, meie erakonna minister tegi sellise eelnõu." Sellise nikerdise, millest pole tolku ei Haapsalule, Lääne-Nigulale ega ka Hiiumaale! Ida-Virumaa võitis. Aga järsku oleks mõistlikum hoopis Ida-Virumaa investeeringuprogrammi suurendada, mitte minna ülejäänud Eesti kallale?

Aitäh! Ma lükkan resoluutselt ümber teie tõlgenduse, et ma suhtun arrogantselt Hiiumaasse või ükskõik millisesse teise omavalitsusse. Seda ma kindlasti ei tee. Ma vastasin küsimusele selle kohta, kuidas on nii, et … See on lihtsalt selgitus, kuidas on nii, et … Kui me kasutame neid instrumente, mis on selle eelnõu raames välja pakutud, ehk eakate pensioni [pealt arvestatava] tulu[maksu]protsendi suurendamine ja üldise tulumaksu vähendamine, siis lisaks üldtuntud kohtadele, milleks on Tallinna valglinnastu ja Tallinn ise, satuvad mõned omavalitsused esmapilgul imelikul kombel ka tulukate hulka. Aga kui vaadata nende omavalitsuste tulubaasi, siis tõepoolest selgub, et nende elanike keskmine tulu on oluliselt kõrgem kui näiteks, noh, mõnes Läänemaa omavalitsuses. Põhjus on selles – vähemasti nii on minule öelnud eksperdid –, et nendes omavalitsustes on palju valdavalt suve, aga mitte ainult suve veetvaid inimesi mandri pealt, tihti Tallinnast ja selle ümber olevatest valdadest, kelle sissetulekud on oluliselt kõrgemad Eesti keskmisest. Kui nad on ennast sinna registreerinud, siis vastavalt meie tulumaksusüsteemile see rahakene sinna laekub. Aga investeeringuvajadusi on kahtlemata nii Hiiumaal kui ka Tallinnal, isegi Viimsi vallal ja veel väga paljudel Eesti omavalitsustel, võib-olla lausa kõikidel, ei ole vist liialdus öelda. Nii et kindlasti ei tohiks minu sõnadest välja lugeda mingitki üleolevust omavalitsuste suhtes.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Te tõite välja, et on suur mure sellega, et vaesematesse omavalitsustesse jäävad vaid eakad, noored kõik põgenevad, väheneb raha, väheneb teenuste andmine. See on kõik väga õige. Aga ma tulen sellesama maksuküüru juurde. 12 maakonnas on meil mediaanpalk circa 1200 eurot ja te annate inimestele 6 senti. Kas te ei leia, et see panebki inimesed põgenema Harjumaale ja mujale rikkamatesse kohtadesse, sealhulgas Tallinnasse, ehk te praegu tegelete asendustegevusega? Inimesed põgenevad, sest nad ei saa maal hakkama. See on ju nõiaring: kui inimesed põgenevad, siis väheneb ka omavalitsuste tulubaas ja nii edasi ja nii edasi. Me võimegi jääda iga aasta seda ümberjaotamist tegema, aga tegelikult ei ole see ju lahendus. Või?

Te küsisite, kas ma ei leia. Ma vastan: ei leia.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Küsin jätkuks oma eelmisele küsimusele. Loodan, et te ei vasta ka mulle kahe sõnaga. Ma sõnastan ümber. Küsin nüüd omavalitsusliitude sõnadega. Eelnõu seletuskirjas ei ole esitatud analüüsi muudatustega kaasnevate mõjude kohta, mistõttu puudub adekvaatne hinnang, kuidas need maksumuudatused mõjutavad kohalike omavalitsuste ülesannete täitmist ja elu korraldamist. Kuna pole teada kaasnevaid mõjusid, siis pole võimalik aru saada, kas eelnõuga kavandatavad muudatused ikka toetavad väiksema tulubaasiga kohalikke omavalitsusi. Omavalitsusliit leiab, et see tegelikult ei aita kaasa väiksemate omavalitsuste toimetulekule, kuna riik samal ajal tõstab maksukoormust kõikidel KOV‑idel, mis sööb ära maksuseaduse muudatusega kaasneva loodetava mõju. 

Nii et tuleb välja, et dekabristid on ka omavalitsusliidus. Aga miks te ei arvesta siis nende väga mõistlike küsimuste ja ettepanekutega, mis nad esitasid ja tegid?

Aitäh! Ma teostasin linnade ja valdade liidu ettepanekutele mõjuanalüüsi ja jõudsin seisukohale, et välja arvatud selles osas, mida ma olen juba välja toonud, need väited ei päde. Ehk selge on see, et selle eelnõu tulemusena vaesemate omavalitsuste tulud suurenevad. See on fakt. Kas nad suurenevad piisavalt, et kvalitatiivset muudatust saavutada? Ei suurene, seda ma olen öelnud. Sellepärast – see oli ka komisjonis arutelul –, loomulikult, see on esimene samm ja me ootame nii-öelda tervikpaketti. 

Mis puudutab seda, missugune on pikaajaline mõju näiteks nendele omavalitsustele, kellelt ära võetakse, siis see mõju on vähene, sellepärast et see samm ise ei ole väga suur. Kui Tallinnal järgmisel aastal prognoosi järgi suureneb tulumaksu laekumine 60 miljoni võrra, siis selle eelnõu tulemusena suureneb see 56 miljoni võrra. Kui suureneb 56 miljoni võrra, siis on selge, et mingisuguseid drastilisi muutusi ei tule. Küll aga ma loodan, et me jõuame niikaugele, et Tallinnal oleks võimalik tulevikus rohkem rakendada oma finantsautonoomiat, mis puudutab näiteks kohalike maksude küsimust. 

Aga üks teema, mis on jäänud siiani käsitlemata, mis toodi esile näiteks Harjumaa omavalitsuste poolt ja mis on olnud arutelul ka Tallinnas, Tartus ja mitmes teises omavalitsuses, on see, et uute elamuarendustega kaasneb kohalikule omavalitsusele vajadus ehitada sotsiaalset infrastruktuuri, aga seaduses ei ole kohalikele omavalitsustele antud selget võimalust kaasata arendajate finantsi, selleks et seda teha. Seda saab täna teha ainult kokkuleppel arendajatega, aga tegelikult see võiks olla leevendus näiteks jõukamatele omavalitsustele, kellel objektiivselt on ka vajadus näiteks uusi koole, lasteaedu ja muud infrastruktuuri rajada. Seda me saame arutada, ma loodan, teisel poolaastal.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma alustan sellest, et teie taga istub Toomas Kivimägi, kes on olnud pikaaegne Pärnu linnapea ja on väga lugupeetud poliitik. Teie fraktsiooni kuulub Anti Allas, kes on olnud pikka aega Võru linnapea ja saanud väga tugeva mandaadi. Seda eelnõu valitsuse poolt esitles meile Madis Kallas, kes on olnud pikaaegne Saaremaa vallavanem ja saanud sealt väga tugeva tunnustuse. Teie kahjuks nende eespool mainitud inimeste hulka ei kuulu, teil nii tugevat tunnustust omavalitsusjuhina veel ei ole. 

Minu küsimus on teile kõigepealt see. See, et te seda eelnõu tulite ise kaitsma, näitab muidugi teie terviksuhtumist Tallinna linna. Aga ma küsin niimoodi. Madis Kallas vähemalt oma ettekandes väitis, et te olete väga päri selle eelnõuga ja teie Tallinna volikogu esimehena oletegi valmis jagama Tallinna linna raha laiali teistele omavalitsustele. Ma küsin, kas Madis Kallas eksis.

Aitäh, lugupeetud küsija! Aga teie olete ka tunnustatult kohaliku omavalitsuse kogemusega, endine Tallinna abilinnapea, nii et ma lisaksin teid kindlasti sellesse nimekirja. Ennast muidugi mitte, sellega ma olen nõus. 

Nüüd vastus. Sisuliselt ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Erinevaid rolle, mida seadus Riigikogu liikmetel võimaldab pidada, ei maksa kindlasti segamini ajada. Siin saalis me teeme Riigikogu liikme tööd, mõnes muus saalis me teeme kohaliku omavalitsuse volikogu liikme tööd ja minu meelest neid kahte tasandit ei maksa segamini ajada. Küll on tõsi, et ma olen ebamugavas olukorras selle tõttu, et ma olen rahanduskomisjoni esindaja ja ma ei pretendeeri perfektsele teadmisele kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise küsimustes. Kindlasti regionaalminister, kelle haldusala see on, on selles parem spetsialist. Aga eks ma püüan teha seda ülevaadet, mis on toimunud rahanduskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel, nii hästi, kui ma oskan.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh! Hea esineja! Te jõudsite natukene ka sinna, kuhu mina tahtsin jõuda: Harjumaa omavalitsused ja nende hakkamasaamine. Selge on see, et see sotsiaaldemokraatide ja kahe teise partneri majanduspoliitika ja maksupoliitika toob inimesi veelgi rohkem ääremaadelt Harjumaale. Juba on uudistes ju väga tihti olnud see, et lapsevanemad peavad minema kohtusse Rae valla vastu ja Harku valla vastu ja nii edasi, et saada lasteaiakohta. Ehk tegelikult ei saa selle rahaga ka praegused omavalitsused oma tööga hakkama. Nüüd võetakse raha veelgi ära. Kas on analüüsitud, mida see tegelikult kuldse ringi valla elanikele tähendab? Kas lasteaiajärjekorrad [pikenevad] veelgi ehk võimekus [seda olukorda] parandada halveneb?

Nagu ma ka vastasin, Harjumaa Omavalitsuste Liidu esindaja komisjonis ütles, et ega see üheaastane muudatus, mis praegu tehakse, nüüd midagi hullu ei tee. Seda ollakse valmis aktsepteerima. Küll aga soovitakse tõesti pikemaajalist lahendust, et oleks võimalik ka nende kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat suurendada, selleks et ka nemad saaksid oma seadusest tulenevaid eesmärke täita.

Tõsi on, et selles kontekstis küll arutati ka seda olukorda, mis on Harjumaa omavalitsustes, kus lasteaiakohti ja koolikohti on puudu, seda, et kes selles süüdi on. Nad ise tunnistasid, et eks nad ise ole. Sellepärast et kohaliku omavalitsuse käes on kõige olulisem instrument selles kontekstis, milleks on planeeringumenetlus. Tõepoolest, nendes omavalitsustes on tegelikult antud aastate, nüüd juba kümnete jooksul ehitusõigust, ilma et samal ajal oleksid olnud reaalsed ja adekvaatsed plaanid sotsiaalse infrastruktuuri arendamiseks. 

Viimsi vald on öelnud, et nemad uusi elamuarendusi enam ei tee, komisjonis oli Kiili vallavanem, kes ütles põhimõtteliselt sedasama, aga aastakümnete jooksul juba antud ehitusõigusi on niivõrd palju, et elanikke lisandub ikka veel. Nii et tegelikult on need omavalitsused teinud ise teatud ajal ebamõistlikke otsuseid, lastes kogu sellel valglinnastumisel vohada sellisel viisil, et ei ole adekvaatset ühistransporti ega adekvaatset sotsiaalset infrastruktuuri. Eks me seda muret muidugi mõistame, see on arusaadav, seadusest tulenevaid kohustusi peavad ka nemad täitma. Aga ma loodan, et edaspidi tehakse siiski targemaid otsuseid. 

Nüüd vastan sellele, kuidas seda muret leevendada: ongi vaja finantsautonoomiat suurendada. Üks konkreetne asi, mille Kiili vallavanem esile tõi, puudutas sedasama sotsiaalse infrastruktuuri tasu või õigust nõuda kaasfinantseeringut sotsiaalse infrastruktuuri puhul.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra Ossinovski! Kõigepealt, ma olen eelkõnelejatega nõus, et see ei ole maapiirkondade omavalitsuste jaoks kindlasti piisav meede, see on pigem selline silmamoondus ja pinnavirvendus. Aga need teemad on kõik juba ära käsitletud. Mind jäi kummitama see mõte, et meil on siin linnavolikogu liige härra Ossinovski ja Riigikogu liige härra Ossinovski ning tundub, et need kaks rolli on üsna erinevatel seisukohtadel. Kas ja kuidas see konflikt siis teie poolt on manageeritud? Kas sotsiaaldemokraatide leeris on täna oodata lõhet või lõhenemist või mis suunas te Tallinna Linnavolikogu esimehena täna siin ikkagi hääletada plaanite?

Mina olen teie ees Riigikogu rahanduskomisjoni liikmena.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kurb on vaadata teid kui lõhestunud isiksust. Ma tulen teile appi: tegelikult on teil homme võimalik seda viga parandada, et te ei peaks enam istuma kahel toolil. Andke Tallinna Linnavolikogus üle lahkumisavaldus ja keskendugegi ainult parlamenditööle, milles te kahtlemata olete väga hea ja pädev. See võimalus teil on. 

Aga ma siiski veel kord küsin teie käest. Nüüd on see vaba mikrofon ja ma võtan selle voli. See, kas teie sellele libedale teele lähete või mitte, on teie valik. Ma ikkagi veel kord küsin seda, mis on see sõnum Tallinna linna elanikele teil siit puldist, kui te võtate neilt ära 4,6–4,8 miljonit eurot. Milline on see sõnum teilt kui Riigikogu liikmelt Jevgeni Ossinovskilt?

Aitäh! Ma arvan, et Tallinn on hästi toimiv ja toimetulev omavalitsus, kus on ka üksjagu probleeme, kahtlemata, nagu igas omavalitsuses. Aga tõepoolest, võrreldes – eks kõik on [vaadeldav] ju võrdlusena – väga paljude teiste omavalitsustega, peavad nemad Eesti Vabariigis täpselt samamoodi oma elanikele pakkuma sisuliselt samasuguseid või samaväärseid teenuseid. Tulenevalt sellest, et pealinn on suur majanduslik tõmbekeskus ja on olnud selles rollis võimeline tooma siia väga palju uusi elanikke, kellel on Eesti keskmisest oluliselt kõrgem tulu, mille pealt maks laekub Tallinna eelarvesse, ma usun, et Tallinn saab ilusti hakkama ka edaspidi, pärast seda väikest muudatust.

Aga veel kord rõhutan, et ma tõesti usun, et ka need tulukamad omavalitsused peaksid saama endale täiendavaid finantsautonoomiaõigusi, mis võimaldaksid neil ka täiendavaid tulusid saada, kui kohalikus kogukonnas, sealsamas volikogus juhtumisi lepitakse kokku, et teatud täiendavate teenuste osutamiseks, uute kulutuste ja investeeringute tegemiseks on soov kehtestada näiteks mingisugust täiendavat kohalikku maksu. See õigus peaks kindlasti olema. See, et täna kohalikud omavalitsused sada protsenti sõltuvad sellest, mida siin saalis otsustatakse, ei ole adekvaatne. Meil puudub tegelikult kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia, olgem ausad, ja see peaks tekkima.

Priit Sibul, palun! 

Suur tänu, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küll hea meel teid näha. Kahestunud isiksust ma ka ei näe, olete täitsa ühe isikuna ühe eelnõu tutvustamisel. Aga mul on küsimus selle eelnõu kontekstis, mis puudutab nii-öelda vaesuse ümberjagamise võluvitsa, nagu see eelnõu siin [ette näeb]. Sotsid on selles vallas ennegi imesid teind ja näind. Mul on küsimus: kui me vaatame seda peagi saabuvat hooldusreformi ja sellega kohalikele omavalitsustele kaasnevaid kulusid, siis mitmendiku nendest kuludest teie hinnangul see eelnõu aitab neil kompenseerida?

Hea Priit! Ma olen sellele küsimusele üsna põhjalikult juba vastanud. Punkt üks.  

Punkt kaks. Hooldusreformi rakendumine on kohalikele omavalitsustele kindlasti täiendav ülesanne, aga selle ülesande katteks on eraldatud ka märkimisväärne finantsiline vahend. Tõsi ta on, et on ilmnenud, et need arvestamise alused teevad mõnele omavalitsusele tõenäoliselt liiga, millest tulenevalt ma usun, et sellesse rahastamismudelisse 2024. aasta kontekstis tasuks veel sisse vaadata, et neid võimalikke ebakõlasid tasandada. Loodame, et suvel – selle aasta kontekstis on ju raha toetusfondi kaudu jagatud ja raha on ka varuga antud reformi rakendamiseks –, kui 1. juuli on käes, siis me näeme ära selle pildi, kuidas kohalikud omavalitsused on seda rakendanud, ja siis on võimalik veel sügisel ka järgmise aasta vaates korrektuure teha. Ma ei välista, et see vajadus on. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Minu küsimus on see, kas koalitsioonis on lisaks sellele eelnõule arvestatud seda, mida me kõik teame, et kohalike omavalitsuste kulud on pööraselt kasvanud: COVID, Ukraina sõjapõgenikega tegelemine, õpetajate ja lasteaiaõpetajate palga tõus, mis on kohalike omavalitsuste eelarvetega seotud, elektri hinna tõus, mis on väga paljusid kohalikke omavalitsusi puudutanud. See eelnõu ei kompenseeri kaugelt kõiki neid kulusid. Ka seesama hooldusreform, nagu me rääkisime, mille kohta meil teiega tõenäoliselt on erinevad arvamused. Loomulikult, osasid inimesi ta aitab, aga paneb kohalikele omavalitsustele täiendavaid kulusid. Vähemalt Kagu-Eestis, kus ongi väga vähe inimesi, kes üldse keskmist pensioni saavad, jäävad need kulud taas kord kohaliku omavalitsuse kanda. Milliseid lahendusi te veel näete kohalike omavalitsuste aitamiseks?

Ma olen nüüd poolteist tundi üle mõne küsimuse sellelesamale küsimusele vastanud. Ma ei pea võimalikuks kõike korrata, lihtsalt austusest teiste kolleegide vastu, ka nende kolleegide vastu, kes tahaksid juba järgnevatel teemadel arutlema hakata. Aga üldiselt on see väike samm selleks, et 2024. aastal oleks võimalik vähem tulukatel omavalitsustel toime tulla. Seis on raske ja kõik seda kinnitavad. 

Mis saab edasi 2025+ kontekstis? Minister on andnud lubaduse, et selle aasta jooksul töötatakse välja kompleksne plaan nii tulude mõttes kui ka finantsautonoomia suurendamiseks. See analüüsitakse põhjalikult läbi, samuti räägitakse läbi kohalike omavalitsustega, mida selle eelnõu puhul on mõistetavatel põhjustel tehtud ebapiisavalt. Siis saame ka meie siin Riigikogus selle teema juurde süsteemselt tulla.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänud ettekandjale! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Kõigepealt ma tänan Jevgeni Ossinovskit pika ja põhjaliku ettekande eest. Väga valgustav.  

Ma läheksin mitu-mitu head aastat ajas tagasi. Mina olin siis suhteliselt värske Riigikogu liige, kui siin esimest korda hakati veeretama haldusreformi. No see on nii habemega lugu, et ma ei ole päris kindel, et ma olin täisealine, kui sellest rääkima hakati, aga haldusreformini jõuti Taavi Rõivase valitsuse lõpu poole ja siis Jüri Ratase valitsuse alguses jõuti sellega lõpuni. Kogu haldusreformi raison d'être, see suur põhjus, olemasolu põhjus oli, et nüüd me likvideerime ära need vaesed, väikesed, omaenda rahaga mitte hakkama saavad vallakesed ja teeme tõeliselt edukad korralikud omavalitsused, kus avalikud teenused on kõigile kättesaadavad ja elu läheb paremaks ja need pankroti äärel virelevad kerjused kaovad ära. Loomulikult, juba siis, ütleksin niimoodi, me lausa karjusime, et see kõik on utoopia, see ei hakka kunagi tööle. Kui ma õigesti mäletan, siis kõige suurem liitmine oli, kui kokku pandi viis väikest omavalitsust, aga võib-olla ka kuus. Kui sa paned kokku kuus väikest omavalitsust, mis kõik on vaesed, siis ei saa ühte suurt omavalitsust, mis on järsku kuidagi rikkam. Ikka saad ühe suure ja vaesema, aga kaasneva nähtusena või justkui ettenägematu tagajärjena saad sa viie ääremaavalla asemel ühe suure, kus sees toimub ääremaastumine. Vastuseks oli see, et ärge kartke, ei lähe kinni koolid, ei lähe kinni kultuurimajad, ei jää hooldamata teed ja ei hakka kasvama omavalitsuste ametnike palgad, jäävad osavallad ja osavallavanemad. Kõik see oli ju täielik leelo-leelo jutt. 

Ma igaks juhuks palun juba praegu lisaaega kolm minutit.

Palun, igaks juhuks kolm minutit lisaks!

Loomulikult, me juba tookord nägime seda ette. Tookord tehti neid liitumislepinguid ju niimoodi, et nii-öelda esimese liitumise järgse volikoguperioodi jooksul ehk 2017. aasta valimiste järel järgmised neli aastat ehk 2021. aasta valimisteni oli kokku lepitud, et ei panda koole kinni, ei panda lasteaedasid kinni, ei panda kultuurimajasid kinni, ei tehta seda, teist ja kolmandat. Maksti neile ju ühekordne suur investeerimistoetus ka, et seda kõike siluda. Kui ma õigesti mäletan, summa oli suurusjärgus 90 miljonit. Noh, eks omavalitsuskakkudel läksid silmad särama ja nad võtsid selle ühekordse raha vastu, mõtlemata, mis siis tulevikus saab. 

Kõrvalepõikena, kui me juba siin iidsest ajaloost räägime, võin öelda, et tol korral, 2016–2017, neid omavalitsusi, mis olid omadega väga-väga suurtes rahalistes raskustes, sai ühe käe sõrmedel [üles lugeda]. Kolm-neli pankroti veerel olevat omavalitsust olid, kellega oli tõeline probleem, teised elasid nii, nagu praegugi elavad, raha kunagi ei olnud, aga ära ka ei surnud. See seis ei ole selle haldusreformiga muutunud. Tookord juba sai ka loomulikult juhitud tähelepanu asjaolule, et selle reformi tagajärjeks on elanikkonna jätkuv vähenemine nendes maapiirkondades. See reform iseenesest ei muutnud midagi struktuurselt, et inimestel oleks parem maal elada, ja mõne aja pärast oleme me tagasi samas punktis, kus me olime 2016–2017. 

Nüüd me siis siin menetleme seaduseelnõu, mis põhimõtteliselt tegeleb täpselt samade muredega, mille likvideerimiseks tehti omal ajal haldusreform. Tuleb öelda – ikkagi üks hirmsamaid asju elus on see, kui sul on kogu aeg õigus! –, et meil oli tol korral õigus, kõik halb, mida me tookord ennustasime, läkski täide ja on jälle meie ees siin meie laual, Riigikogu laual samuti.

Nüüd konkreetse eelnõu juurde. Sõltumata sellest, mida meile rääkis oma esimese lugemise ettekandes minister, ja sõltumata sellest, mida rääkis meile praegu oma põhjalikus ettekandes komisjoni ettekandja, on see eelnõu ju tegelikult tehtud selleks, et tasandada omavalitsustele sellesama valitsuse teiste eelnõudega, teiste maksueelnõudega tekitatud miinust, eelkõige käibemaksumiinust. Toon siin mõne näite väiksemate omavalitsuste kohta. Lääneranna vald arvutas välja, et käibemaksu tõus tekitab neile suurusjärgus 32 000 –35 000 eurot lisakulu. Ja näe, imede ime, see praegune eelnõu toob neile juurde 34 000 eurot tulu, ehk põhimõtteliselt nulliring. Nulliring! Ja kogu see hurraa-jutt siia juurde, et aga me võtame rikkamatelt vähemaks, näe, Tallinn [maksab], ja kujutage ette, isegi rahandusminister Mart Võrklaeva koduvald Rae maksab seal, ma ei tea, mõnesajad tuhanded. Tallinn maksab rohkem, Tallinn maksab umbes poole kogu sellest 8 miljonist, see tuleb Tallinnalt ja ülejäänud pool tuleb veel viielt-kuuelt omavalitsuselt, mis kõik on Tallinna ümbruses. See on ju piinlik. 

Mulle tundub, et Jevgeni Ossinovski eksis ka suurusjärguga, kui ta rääkis tasandusfondist. Tõsi küll, tasandusfond koosneb mitmest komponendist. Aga kogu see raha, mis riigieelarves jagatakse ümber nii-öelda riigikassast omavalitsustesse – ma ei pea silmas nüüd seda otse laekuvat maksuosa, vaid ikkagi kogu seda riigieelarvest ümberjaotatavat raha –, on ikkagi suurusjärgus kindlasti üle poole miljardi. (Hääl saalist.) Jah, toetusfondiga koos just nimelt on see summa ikkagi tükk maad suurem, mida me [kasutame] regionaalse ebavõrdsuse või regionaalse mahajäämuse likvideerimiseks või tasandamiseks. Ja siis me räägime siin 8 miljonist, mida me jagame olemasolevate omavalitsuste vahel ümber, ja väiksemad omavalitsused, mille eelarved jäävad alla 10 miljoni euro, neid on meil Eestis küll ja küll, kellel on sellised eelarvemahud, saavad suurusjärgus 30 000 – 40 000 eurot juurde. 

Ausalt öeldes, ma ei tea, kas me peaksime nüüd nurisema, et see on peaaegu mõttetu tegevus. Mulle jääb arusaamatuks, miks sellega tegeletakse. Rahul ei ole loomulikult keegi, ei need, kellelt ära võetakse, ega need, kellele juurde antakse, ja vahet ei ole lõpuks üldse peaaegu mingit. Nii et meie fraktsioon teeb ettepaneku selle eelnõu [menetlus] teisel lugemisel katkestada.

Aitäh! Nii. Riigikogu juhatusele on ettepanek kirjalikult laekunud. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tahaksin pidada siin läbirääkimistel kõne fraktsiooni nimel. Siin enne oli sellest veidi juttu, et kas saab või ei saa. Ühesõnaga, ma praegu pean kõne fraktsiooni nimel.  

Sellest eelnõust. Osa sotside liikmeid on seda seadust nimetanud Robin Hoodi seaduseks. Aga nagu on teada, sotse ja teisi punaseid on üldiselt läbi ajaloo iseloomustanud see, et mõisteid defineeritakse ringi, ajalugu väänatakse ja kirjutatakse ringi. Nii ka nüüd. Robin Hood teatavasti röövis rikastelt ja andis vaestele. See eelnõu võtab neilt, kes enam-vähem normaalselt toime tulevad, aga võtab ka vaestelt. Võtmise poole pealt vaadates võib öelda, et õnneks ta võtab pisku. Aga see tähendab, et sinna, kuhu antakse, antakse selline pisku, mis ei kompenseeri kõike seda koormust, mis KOV‑idele seoses muude maksumuudatustega, eriti käibemaksu tõusuga, kaasneb. Lisaks me teame, milline on praegu majanduse seis ja millised on prognoosid, inflatsioon, tõusvad pangaintressid. KOV‑idel on väga raske ja mingit abi sellest eelnõust neile ei paista tulevat. Sotse on lisaks iseloomustanud alati ka see, et ilusate sõnade taga, kui räägitakse õiglusest, võrdsusest, vaeste abistamisest ja kõigest muust, vaatavad juhtoinad tegelikult, et nende enda elujärg paremaks läheks, ja ülejäänud kamp, kes ei kipu tihti asjast sisuliselt aru saama, jookseb kaasa. Ma ei imestaks, kui nüüd selle valemi detailidesse minna ja need arvutused omavalitsuste kaupa läbi teha, et siis ilmneks, et juurde saavad need vähesed KOV‑id, kes on niigi õnnetud selle tõttu, et neil sotsid võimul on. Aga vähemasti nad saavad nüüd pisku raha juurde.  

Selle asemel, et tegeleda tõsiselt KOV‑ide tulubaasi murega, mida on väga pikalt arutatud ja tõstatatud – minu arust ei ole see kellelegi üllatuseks ei siin saalis ega Eestis laiemalt, et need ülesanded, mis on kohalikele omavalitsustele pandud, on ilmselgelt suuremad ja kulukamad kui see tulubaas, mis on kohalikele omavalitsustele võimaldatud –, me tegeleme siin vaesuse ümberjagamisega. Me võiksime rääkida näiteks regionaalsetest maksuerisustest ettevõtetele. Me võiksime arutada selle üle, kuidas tõsisemalt panustada infrastruktuuri arendusse. Me võiksime kindlasti ikkagi rääkida ja peaksimegi rääkima sellest, et mitte langetada, aga tõsta seda tulumaksuosa, mis KOV‑idele tööl käivate inimeste tuludest laekub. Aga kus sa sellega! 

Ma nüüd vahepeal vaatan, et kell nii armutult tiksub. Ma küsin lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Üks nüanss on selles eelnõus veel, mis mind kohe algusest peale, kui see idee välja tuli, imestama pani. Minu meelest annab eelnõu täiesti jabura suunise ja soovituse KOV‑idele, kus niigi on elanikkond juba keskmiselt vanem kui Eesti keskmine. Selle seaduseelnõuga minu arust öeldakse KOV‑idele, et tehkegi oma omavalitsusest pensionäride paradiis. Ärge saage minust valesti aru, minu arust peavadki pensionärid hästi elama. Aga pikemas vaates kui see aasta ja võib-olla ka mõni järgmine aasta, kui seda maksuproportsiooni niimoodi nihutatakse ja kui KOV‑id keskenduvadki oma teenuste pakkumisel põhiliselt või suisa ainult sellele, mis puudutab pensionäre, et neid rohkem enda omavalitsusse meelitada ja sellega tulubaasi kasvatada, siis pikas perspektiivis võib see KOV tõsistesse raskustesse sattuda, sest seal elukeskkonna mõttes muutub seltskond võib-olla liiga ühetooniliseks, aga ka tulud võivad ühel hetkel ootamatult jälle langema hakata. 

Siin on puudutatud ka seda, et kunagi, omavalitsuste reformi tegemise ajal, räägiti meile sellest, kuidas omavalitsused hakkavad hästi toimima, nad tulevad rahaliselt toime ja nii edasi, ja on puudutatud ka seda, et see paraku nii ei läinud. Me tegelikult täna Eestis näeme seda ja ma ka ise tol korral kirjutasin ühe artikli, kus ma ütlesin, et loomulikult nendele meestele ja naistele, kes juhtuvad selle omavalitsuse eesotsas olema, läheb asi huvitavamaks, sest isegi kui sa liidad mitme vaese valla eelarved, siis kogu eelarve summaarselt kasvab oluliselt suuremaks, sõltumata sellest, et per capita või inimese kohta see ei pruugi muutuda. Tihti juhtus tol korral ka nii, et oli väike, tõhus ja võiks öelda, et võrdlemisi jõukas omavalitsus – meil Võrumaal näiteks juhtus niimoodi –, kes tuli enda asjadega hästi toime, aga see liideti suure ja vaese omavalitsusega. Siis tekkis olukord, kus selles demokraatlikus süsteemis hääled suuremalt jaolt olid seal vaeses [piirkonnas], ehk see väike ja tubli ja jõukas andis oma rahakoti üle otsustamise, piltlikult öeldes, selle suure ja vaesema kätte. Seetõttu süvenes ääremaastumise probleem, mida siin ka eelnevalt puudutati, et ka nende omavalitsuste sees toimub nüüd ääremaastumine. 

Juba olemegi Võrumaal. Nüüd on näha, et Võrus on juba õhus initsiatiiv tänaste Võru linna koalitsiooni vedajate poolt, et Võrumaal seda omavalitsust veel suuremaks teha, et siis saaks Võru linnapea toolil istuv mees veel rohkem raha kamandada. Aga kas ka Rõuges, Sõmerpalus või mujal elu paremaks läheb, seda ei või teada.

Sellega seoses on mul üleskutse koalitsioonisaadikutele ja opositsioonisaadikutele, kes siin saalis on, seda eelnõu mitte toetada. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole saanud ausalt öeldes aru, mis Eesti riigiga juhtunud on ja kuidas on tekkinud selline olukord, et peale valimisi on nii, et soovitakse Eesti riigi majandust viia kuhugi kuristiku serva peale. Sellist maksude tõusu, mis on plaanitud järgmisest aastast, ei ole ma, hoolimata 12‑aastasest kogemusest siin Riigikogu saalis või tänaseks üle 30 aasta ettevõtjana tegutsemisest, näinud.

Siin püütakse mingisuguse seadusega luua mingisugused variandid, millega toetatakse omavalitsusi. Ma kuulasin komisjoni ettekannet. Kõigepealt, komisjoni ettekandja ei saanud aru, et tulumaksubaasi vähendatakse, ta püüdis vaielda ja öelda, et äkki küsija ei saanud aru. Hiljem ta parandas ennast, et tulumaksu ikkagi tõepoolest vähendatakse. 

Siin saalis on peale minu hetkel veel Helir, kes eelmise aasta sügisel eelarve arutelu ja RES‑i arutelu juures oli. Seal väga selgelt lepiti kokku, et järgmisest aastast peab omavalitsuste tulumaksubaas tõusma, kuna selle aasta 1. juulist viiakse ellu hooldusreform ehk meie peredel aidatakse katta hooldekodude kulusid. Nüüd on sellest tekkinud olukord, et suurusjärgus 14 omavalitsusest võetakse raha ja jagatakse ülejäänud omavalitsustele. Kui me rahanduskomisjonis seda teemat arutasime ja kutsusime arutelu juurde ka omavalitsusliidu esindajad ehk omavalitsusjuhid, siis paljud nendest ütlesid, et jah, suure tõenäosusega on tulubaas siis selline, et iga kuu kasvab tulu tänu sellele seadusele osal omavalitsustel 5000 eurot ehk ühe Riigikogu liikme palga ulatuses. Kui juhuslikult Riigikogu liikmed liiguvad ühest omavalitsusest teise, siis umbes sama tulubaas liiguks nendega kaasa. Kas see peaks nüüd olema eesmärk? Samas unustatakse nagu kõige olulisem: kui ühest taskust tõstad raha teise taskusse, siis lõpuks ju rohkem raha ei teki, vaid raha hulk jääb samaks. 

Aga kui me mõtleme selle peale, et järgmisest aastast – kui vaadata ainult käibemaksu tõusu – on käibemaksu tõusu 10%‑line kulu omavalitsustele tunduvalt suurem. Unustatud on tulumaksu tulupool, sest tulumaksu tõstmine tähendab ju omavalitsuse eelarves väga suurt numbrit. Ühelt poolt on ju kokku lepitud mitte netopalgad, vaid brutopalgad. Kui inimesel veebruarikuus palka saades number on vähe väiksem, kui ta tavaliselt on kätte saanud, siis tal tekib küsimus, kas ta on oma tööd halvemini teinud, ja kuskilt tuleb eelarvesse lisaraha leida, olgu tegemist siis õpetajate, lasteaiatöötajate või lihtsalt ametnike või raamatukogutöötajatega. 

Siis läheb äkki ka nii, et järgmisel neljal aastal tõstetakse kütuseaktsiisi. Kütuseaktsiisi tõstmine 5% kaupa tähendab seda, et igal aastal tõuseb ta lineaarselt rohkem, kui alghinnast võtta, kui 5% ja sinna lisandub käibemaksu tõus 2%. Koolitransport, ametnike transport – kõik see tekitab omavalitsustele kulude suurenemist, aga tulubaasi vähenemist.

Ma palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui me vaatame, mis on juhtunud Eestis ja Euroopas, siis me näeme tänaste uudiste baasil, et Euroopas majandus kasvab, see ei ole enam punases ehk miinuses. Eesti majandus oli eelmise kuu seisuga ikkagi punases ehk on –3. Vaatame inflatsiooni. Euroopa keskmine jääb 5% ja 6% vahele, meie inflatsioon on 11+% juures. Me räägime, et laenu ei saa võtta, sest intress on 4% juures. Aga kui inflatsioon on pea 12%, siis tähendab, et on veel kolm korda odavam laenu võtta, sest raha väärtus iga aastaga väheneb. 

Ma olen siin kõnepuldis juba toonud selle näite. Selle sajandi alguses käis siinsamas debatt, kas ehitada 2 + 2 maantee Tallinna ja Tartu vahele. Siis arvati, et selleks laenu võtmine on päris hullumeelsus. Täna on hea öelda, et kaks aastat tagasi, enne koroonakriisi, oleks saanud sama raha eest ehitada 10 kilomeetrit, nüüd ei saa enam seda 10 kilomeetrit ka ehitada ja kuigi kokkulepe on Euroopa Liiduga, et 2030. aastaks peaks olema nii Tartu, Pärnu kui ka Narva suunas Tallinnasse 2 + 2 teed valmis, siis me näeme, et riigieelarvest teedele praktiliselt enam raha ei jätku. Ka külateede tolmuvabaks tegemine on päris piskuks jäänud. 

Kui meie tõesti arvame, et me omavalitsuste tulubaasi tõstame sellega, et 14 omavalitsusest võtame 8 miljonit ära ja jagame sama 8 miljonit ülejäänud omavalitsustele, siis üks endine omavalitsusjuht, tänane Riigikogu majanduskomisjoni esimees ütles, et ta võiks loobuda oma vallas iga kuu sellest 5000‑st, sest see ei anna mingisugust sellist efekti, mida tegelikult ülejäänud maksude tõus kuludena toob.

Ma ei ole aru saanud, miks seda tehakse, pean tunnistama. On väga selge, et 2019 ja 2020, kui valitsuses olid Isamaa, EKRE ja Keskerakond, siis me vähendasime aktsiise. 2019 alkoholiaktsiisi vähendamisega me likvideerisime piirikaubanduse kahe kuuga. 2020, olles koroonakriisis, me vähendasime kütuseaktsiise ja energia[kandjate] aktsiise ja tänu sellele majandus oli kõige paremas seisus Euroopas koroonakriisist väljatulemisel. Nüüd me oleme tagantpoolt esimesed, viies majandust veelgi rohkem madalseisu ehk kuristiku serva peale. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Kolm minutit palun lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Tervitan kõiki kabinettides tööd rügavaid koalitsiooniliikmeid. Minule see üldine hoiak, mis selles seaduseelnõus kajastub, sobib. See tähendab, et ma pean loomulikuks teatud ümberjagamist regionaalse tasakaalu saavutamiseks, sest on täiesti ilmne, et kas või riigi funktsioonidest lähtudes on osa omavalitsusi eelistatud, lisaks sellele [tuleb arvestada] veel piirkondi, kus nad asuvad, või kujunemislugu. Võtame näiteks Tallinna, mis küllalt palju oma maksutulust saab ju nende inimeste pealt, kes siin täidavad riigiameteid, ja mis on saanud riigi investeeringuid ja selliseid tulusid ja selliseid võimalusi, mida kõik kaugemad kandid kahtlemata nautida ei saa. Eesti on hajaasustusega maa ja teatud ümberjagamine võrdsema olukorra loomiseks, selleks et inimestel oleks igal pool hea elada, on möödapääsmatu. See taotlus eelnõus on olemas ja seda ma tervitan. 

Iseenesest on mahud, millega see eelnõu kostitab omavalitsusi, kes sellest natukene kasu saavad, kui mitte naeruväärsed, siis igal juhul väikesed. Eks ta ole sümboolne märk: valitsus näitab, et ta teeb midagi regionaalse tasakaalu saavutamiseks, et keegi ei saaks öelda, et mitte midagi ei tehta. Noh, võib-olla tõesti, valitsus on vähe aega [ametis] olnud, ei saa nii kiiresti atra seada. Ma loodan, et võetakse ennast kokku ja tegelikult ka hakatakse tegema midagi regionaalse võrdsuse ja elamisväärsuse saavutamiseks siin Eesti riigis. 

Aga nüüd selle seaduseelnõu teise ideoloogilise tasandi juurde. Kui esimene oli regionaalne tasakaal, siis teine on see, kuidas seda saavutada ja millistele elanikkonnagruppidele rõhutakse või mille järgi sisuliselt defineeritakse mingeid piirkondi. Praegu tehakse seda ümberjagamist vastavalt eakate proportsioonile elanikkonnas selles vallas või omavalitsuses, mida parasjagu toetatakse suuremate arvel. Ma ei taha öelda, et see on just vääritu, aga kindlasti mitte ei ole see perspektiivne lähenemine. Me kuulsime komisjoni esindaja suust ka, et sellist lähenemist on vaja, sest kus on vananev elanikkond, seal on vaja sotsiaalseid toetusi, sotsiaalseid teenuseid, mida omavalitsus peab selle raha eest pakkuma. Kuulge, kas me oleme siis muu Eesti juba maha kandnud, kui me defineerime teda ainult eakate ja pensionäride, vananeva elanikkonna kaudu? Meil on tegelikult nendes valdades, hajaasustusega valdades palju rohkem probleeme ja probleem on just nimelt sellega, kuidas nad võita elule tagasi või kuidas kompenseerida nende hajaasustusest tingitud teatud puudujääke selleks, et noored seal oleks ja elu püsiks, et sinna oleks mõtet tagasi tulla. Miks me ei defineeri nende valdade tulevikku näiteks koolivõrgu toetamise või raamatukogude või rahvamajade allesjäämise kaudu, milleks on ka ju oma instrumendid olemas ja kuhu võiks selle raha suunata? 

Ma komisjoni esindajalt küsisin, kui palju on valitsuskoalitsioon mõelnud ja kui palju komisjonis räägiti tasandusfondi efektiivsemaks muutmisest, mis on mõeldud just nimelt selleks otstarbeks, et tasandada vahesid. Ta ütles, et natukene räägiti. Meil on olemas tasandusfondi …

(Helistab kella.) Vabandust! Head kolleegid! Austage palun kõnepidajat. Vahepeal on see vestlus saalis liiga tugev.

Aitäh! Tasandusfondi suurus on umbes 120 miljonit. Sellest kolmandiku moodustab juba aastast 2016 tagamaalisuse koefitsiendiga määratav summa, mis on mõeldud just nimelt hajaasustusega seotud tagamaalisuse kompenseerimiseks. Hajaasustusega ei kaasne mitte ainult pensionäridega seotud probleemid, vaid pigem just koolivõrgu ja muude niisuguste eluliste teenustega seotud probleemid, sest kui lapsed on eri nurkades laiali, siis on neid raske koondada ühte kooli ning peab pidama mitut kooli, mitut lasteaeda. See on selline tulevikku vaatav lähenemine, see instrument on olemas. Probleem on ainult selles, et ta on 2016. aasta seisuga, ta planeeriti 48 miljonile. Seal sees on 36 miljonit. Pange sinna sisse see täiendav 12 miljonit, muutke ära ka koefitsiendid. Tehke nad ajakohasemaks, sellepärast et see on samamoodi 2016. aasta omavalitsusreformi järgne seis, kui iga omavalitsus sai seda oma kõige kaugema kandi koefitsiendiga. See tähendab näiteks ka linnalähedasi omavalitsusi. Kujutage ette: Jõelähtme, kus on linnalised piirkonnad, Loo ja teised, kus on tiheasustus, saab koefitsiendiga 1,91. Süsteemis on nii, et linnad saavad 1,0 ja kaugemad kandid 2,10. Kujutage ette: Jõelähtme saab [koefitsiendiga] 1,91, aga sellesama Lääneranna koefitsient on 1,99 – peaaegu sama, aga Lääneranna probleemid on hoopis teistsugused. Hajaasustus on seal tegelik probleem, Jõelähtmes või Tartu vallas ei ole see probleem. Tehke need koefitsiendid tegelikele, praegustele standarditele vastavaks ja need aitavad valdu.

Nii et tuleb panna see 12 miljonit sinna sisse, teha koefitsiendid ausaks, nii et tõesti need toetavad just nimelt hajaasustusega piirkondi, ja meil on instrument olemas. Vaat see on see, mida tuleb teha, sellepärast et rahvastiku üldist kahanemist meie demograafid prognoosisid, aga Eestis on läinud hullusti viimastel aastatel sisemigratsiooniga, mis on massiivsem, kui ette nähti. Tallinna ümbruse, Tartu ümbruse ja Pärnu ümbruse valdadesse on koondunud nii nendest linnadest kui ka kaugematest kantidest palju rohkem inimesi. See tähendab, et me peame vaatama, mis on muutunud, ja reageerima muutustele. Meil on need instrumendid olemas. Ärme teeme lihtsalt niisuguseid …

Aeg!

… linnukese pärast väikseid otsuseid nagu praegune eelnõu, mis on halvasti välja kukkunud.

(Helistab kella.) Aitäh! Järgnevalt Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kallid omavalitsusjuhid, kes ilmselt vähemal või rohkemal määral seda debatti siin Riigikogus ka jälgivad!

Strateegia "Eesti 2035" sõnastab üheselt, et meie üks väljakutsetest on kestlik kahanemine. Just nimelt see annab selle indikatsiooni, et me justkui annamegi alla ja ei lähtu sellest printsiibist, et kedagi ei jäeta maha. Eesti peaks olema üks tervik, kus ühtegi piirkonda ega ühtegi elanikku ei jäeta maha. Ja see saal peaks just nimelt olema see koht, see mõistmise koht, et need lahendused, mis hetkel valitsuse poolt välja on pakutud, kuidagi seda kahjuks ei taga. Aga ka mõistmine on väike samm edasi. Selle mõistmise väärtus võib-olla selle eelnõu kontekstis seisneb eelkõige selles, et ühetaolise rahastamise printsiip Eestile, Eesti omavalitsustele lihtsalt mitte kuidagi ei sobi. Hea kolleeg Tõnis Lukas just lõpetas tegelikult selle mõttekäigu ja võrdluse Jõelähtme ja sellesama Lääneranna valla kontekstis. Need omavalitsused ongi niivõrd erinevad, et lihtne laiapõhjaline lähenemine lihtsalt mitte midagi nende lahenduste jaoks äärealadel, hajaasustusega piirkondades ei paku.

Aga kus on see tuumprobleem? Tuumprobleem seisneb tegelikult selles, et me sageli lähtume printsiibist "jaga ja valitse". Ka täna on ju kõlanud see vastus, et noh, võtke siis seegi raha, abiks ikka. See ei tohiks mitte kuidagi olla meie põhiline lähtekoht. Omavalitsus on täitmas ühiskonnas läheduse printsiipi ehk subsidiaarsuse printsiipi. See on üldiselt Euroopa tasemel Euroopa hartaga kokku lepitud, et tõepoolest neid ülesandeid, mida saab võimalikult kodanikule, elanikule lähedal täita, tulebki seal täita. 

Aga vaadake, meil on see häda, et kui me oleme oma riiki ehitanud ja jaganud seadusega ülesandeid allapoole, siis üsna sageli on jäänud vastamata küsimus, mille eest täidetakse seda ülesannet, mis seadusega on kohalikule omavalitsusele täitmiseks pandud. Seda on iga kord omavalitsused meelde tuletanud. Iga kord: ärge pange meile ülesandeid juurde, kui te ei anna meile selleks raha. Me oleme püüdnud seda probleemi lahendada, ka lahendada nii, et teeme haldusreformi, tõmbame neid piire nii‑ ja naapidi. Alati 1 + 1 ei ole 2, oleme ka sellest aru saanud. Aga haldusreformi – riigireformini me muidugi ei jõudnudki – kõige suurem häda ju seisnes selles, et tulubaasiküsimusega ei tegelenud suurt keegi. See oli ühekordne rahaline süst, et motiveerida, sundida. Nii ta läks, et haldusreformi jätku tegelikult ju tulubaasiga tegelemiseks ei tulnud, vaid raha juurdeandmine üldjuhul on olnud seotud ikkagi lisategevustega seoses erinevates kriisides hakkamasaamisega. See tulubaasi tõus ikkagi sellel määral, mida oodati ja loodeti, on jäänud tulemata.

Ma paluks ka lisaaega kolm minutit.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Ma usun, et väga paljud Riigikogu liikmed on mõistnud, et see eelnõu ongi ju nüüd see uus tase regionaalse katuseraha jagamises. Kui siiamaani jagati katuseraha parlamendi kaudu, et luua side parlamendifraktsioonide ja erinevate piirkondade vahel, siis nüüd me jagame seda valitsuse otsusega omavalitsuse enda eelarvest. Mõned piirkonnad ei saa seda üldse, sellepärast et lihtsalt selle omavalitsuse elu on finantsplaanis niivõrd tasakaalust väljas. Mina hea meelega oleks tegelikult märganud sellise käitumise asemel positiivset nooti, sest – kuidas see väljend oligi – personaalne riik hakkab ikkagi peale sellest, kus keegi riigis elab, mis teenuseid ta tarbib, kuhu ta oma makse maksab. Personaalse riigi nii-öelda esimene samm oleks võinud tõepoolest seisneda selles, et lähtume tegelikkusest.

Mind kohutavalt häirib see erinevate õigusnormide pealiskaudsus. Alles hiljuti me rääkisime Nursipalu kontekstis, et ärme asendame looduskaitseala, vaid jätame keskkonnamõjud hindamata. Selle konkreetse eelnõuga me ütleme, et no ärme vaatame ümber seda tulubaasiküsimust, lihtsalt jagame natukene nende vahel ümber, väike intriig on, aga kannatame ära. Ütlemegi, et võtke see vähenegi vastu. "Jaga ja valitse" printsiip.

Aga see personaalne riik oleks võinud anda tõepoolest selle vaate, et inimesed sageli elavad praegu kahes elukohas, väga sageli, ja oleks aus jagada oma maksutulu ka kahe elukoha vahel. Rahvastikuregister ütleb meile, et on põhielukoht ja lisaelukoht – no viime siis selle lõpuks ellu ja loome selle mehhanismi, et inimene saab ise otsustada, kuhu ta kannab peamise osa enda tulumaksust ja kuhu selle lisaosa tulumaksust. Uskuge mind, see annab omavalitsustele juurde usku, et neil on võimalik elanike eest võidelda. Ausalt, sest see, mis on toimunud Eestis laiemalt omavalitsuste vahel üleostmise näol, igasuguste, no ma ei tea, toetustega, tasuta ühistranspordi ja soodustustega, et tule kirjuta meile ennast sisse, siis tood sa kaasa ka oma tulubaasi ehk tulumaksu ja vaat siis puhkeb elu õide. Aga nüüd on tõde käes, et näed, et ikkagi ei aita. Ei aita see ka Tallinna lõpuni, ikka tuleb ära võtta, ümber jagada. Vale strateegia, valed otsused ja silmakirjalikkus on selle asja nimi. 

Parandada võiks jõuliselt. Aga tundub, et jällegi ei ole seda tahet või lihtsalt on vaja anda kiirelt sihukene noot, et me ju proovisime. Nii et kui kaotati ära regionaalne katuseraha ehk need toetused, siis ma arvan, et seda eelnõu ei ole mõtet ka toetada. Olgem ausad, see raha on läinud ja selle piskuga ka siin midagi kahjuks ei paranda. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Head kaaslased siin saalis ja head inimesed ekraanide taga! Me oleme nüüd juba mitu kuud siin rääkinud igasugustel teemadel, koputanud südametunnistusele ja justkui pidanud debatti tühjale saalile. 

Nüüd me oleme järjekordselt jõudnud samasse kohta. Me räägime nüüd sellest, kuhu me oleme jõudnud maksumuudatustega. Tehti haldusreform. Just eelkõneleja rääkis samal teemal, et kõik pidi paremaks minema, kui väiksed vallad kokku pandi. Reaalsus oli see, nagu Saaremaal juhtus, et pandi paar rikkamat valda vaeste valdadega kokku ja saadi selline ühtlane, keskmiselt vaene vald. Mida siis täna üritatakse saavutada? Seda, et Saaremaad upitada paremale järjele Muhu ja Hiiumaa arvel, kui võtta näitena see regioon. Kindlasti ei ole õnnelikud selle üle ei hiidlased ega muhulased ja vaevalt et ka saarlased. Sest me saame selle ümberjagamisega selle pisku. Ma täpset [summat] ei tea, kui palju seda on, aga ma tean täpselt, et seesama ja veel rohkem võetakse ära käibemaksu tõusuga. Omavalitsused ei ole käibemaksukohuslased. Samuti tekib ka tulumaksu tõusuga palkade näol lisakulu.

Ma tahakski lugeda siin ette Muhu vallavanema murekirja, mis väga hästi kajastab seda, mis on toimumas. 

"Muhu vald on tutvunud tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõuga ja ei saa nõustuda ning heaks kiita plaanitavat seadusemuudatust KOV‑ide tulubaasi ümberkorraldamiseks. Esitame järgnevalt oma seisukohad. 

Regionaalne aspekt. Eelnõus on toodud, et muudatus aitab vähendada regionaalset mahajäämust ja ebavõrdsust ning eesmärgiks on regionaalse tasakaalustatuse parandamine. Tänane rahastamise süsteem tekitab järjest suuremaid lõhesid hajaasustuse piirkonna KOV‑ide ja kahe suurema linnapiirkonna KOV‑ide vahel ning eelnõu aitab seda muuta. Seega on üks muudatuse eesmärke, et elu oleks igal pool Eestis jätkusuutlik ja ei koonduks vaid suuremate linnade ning Harjumaa suuremate valdade ümber. On arusaamatu, kuidas täidab seda eesmärki fakt, et mitmete Eesti väiksemate saarvaldade tulubaas plaanitavate muudatuste mõjul väheneb. Teisalt suureneb mitmete suuremate linnade, välja arvatud Tallinn ja Tartu, ja maakonnakeskuste omavalitsuste tulubaas. Samuti näiteks Tartu ümbruse omavalitsuste tulubaas ei vähene. Kuidas on see kõik seotud regionaalpoliitikaga? 

KOV‑ide majanduslik toimetulek ja kriisid. Lisaks väidetavale regionaalsele ebavõrdsusele on omavalitsused sattunud raskesse olukorda erinevate kriiside tulemusena ja see mõjutab eelkõige vähem tulukaid KOV‑e. Möödunud ja kestvad kriisid mõjutavad kõiki omavalitsusi. Nii on ka Muhu vald pidanud tegema vajalikke kärpeid ja ära jätma erinevaid investeeringuid. Kindlasti on halvemal järjel olevate omavalitsuste olukorras palju objektiivseid ja omavalitsusest sõltumatuid tegureid, aga teadaolevalt on omavalitsused olnud ka väga erineva finantsdistsipliiniga ja eelnevalt tehtud vead võimendavad mõnedes omavalitsustes praegust olukorda veelgi. 

Muhu vald on olnud oma eelarvet koostades alati väga konservatiivne ja vastutustundlik. Põhitegevus on alati prognoositud piisava tulemiga, laenukoormus on madal. Muhu elu on kiiresti arenenud ning rahvaarv kasvanud ning ka meil oleks vaja teha hädavajalikke investeeringuid: lasteaia uue rühma avamine, koolimaja ventilatsioonimured ja nii edasi, palgata pädevaid spetsialiste ning teha muid elukeskkonna arenguks vajalikke samme. Saarel on puudus elamispindadest, mis on üks eeldus ka näiteks uute pedagoogide leidmisel. Lähema 10 aasta jooksul suundub pensionile enamik praegusest kooli pedagoogide kaadrist. 

Praeguses olukorras tundub raha ümberjagamine väga ebaõiglane ja mõjub pigem karistusena …"

Ma võtaksin veel kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

"… et oleme suutnud ääremaalise väikese omavalitsusena targalt ja vastutustundlikult majandada. 

Muhu praegune hakkamasaamine ei ole tulnud iseenesest ja selle elukeskkonna nimel on väga kõvasti pingutatud, ent valla praegune suhteline tulukus on õhkõrn ja ei ole võrreldav Tallinna ning Tartu piirkondade omavalitsuste võimaluste ning tulubaasiga. Siinkohal on paslik välja tuua ka fakt, et Muhu vald ei saa tasandusfondist sisuliselt eraldisi juba mitmeid aastaid. Tasandusfondis kajastub ainult sihtotstarbeline raha Kesselaiu elu korraldamiseks. Varemalt oli see summa 20 000 eurot toetusfondist. 

Haldusreform ja valdade võimekus. 2017. aastal realiseeritud haldusreformi üks kandvamaid ja läbivaid eesmärke oli uute suurte võimekate omavalitsuste teke. Väikesi omavalitsusi peeti haldussuutmatuteks. Tänaseks on uued omavalitsused saanud toimetada kuus aastat ja üllatusena on tekkinud olukord, kus just mitmed väikesed omavalitsused peavad andma oma panuse teiste heaolu suurendamiseks.

Üldine tulubaas. Kõiki plaanitavaid muudatusi tuleb vaadata koosmõjuna. Kuna vald ei ole käibemaksukohuslane, siis lisaks tulumaksuosa laekumise vähenemisele peame negatiivse mõjuna arvestama ka käibemaksumäära tõstmist 20%‑lt 22%‑ni. 

Kokkuvõte. Praegusel kujul plaanitud seadusemuudatus ei ole õiglane ja regionaalse ebavõrdsuse kaotamise asemel võib see tekitada finantsraskusi ka praegustes väiksemates omavalitsustes, mis asuvad geograafiliselt ebasoodsas asukohas ning on hajaasustusega. See ei tohiks aga kuidagi olla riigi suund ja eesmärk." 

Ehk kokkuvõtteks ma ütlen ka, et ei ole mõtet ühest taskust raha teise tõstes aidata justkui neid valdasid, kellel on endilgi probleeme. Me peame mõtlema selle peale, kuidas tulubaasi suurendada. Seda enam, et Saaremaa valla näitel võin öelda, et meil on lasteaiaõpetajad, kes saavad palka ju tegelikult valla eelarvest, aga osaline toetus tuleb riigi käest ja riigi käest tuleb see tunduvalt väiksem. Kui ei maksta samaväärset palka, kui on õpetaja miinimumpalk, siis ei saada riigi käest toetust. See paneb nii või naa ka vallale surve peale ja vald peab selle raha leidma. 

Lisaks oleme väga raskes olukorras olnud elektri hinna tohutu tõusuga ning meile on tulnud palju Ukraina pagulasi, üle 1000. Kõik see nõuab lisarahastust. Riik ei ole siin midagi ette võtnud. Ainuke võimalus parandada praegu tulubaasi oleks läbi mõelda olemasolev tasandusfondi jaotus, mida nüüd, ma saan aru, ongi üritatud teha pensionäride arvu nagu meeles pidades. Aga seda ei saa teha nii, et sul on kindel hulk raha ja nüüd sa tõstad seda ühest taskust teise, arvates, et see kuidagi parandaks olukorda. Me peame suutma omavalitsuste tulubaasi tõsta ja kindlasti me ei ole nõus seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun!

Nii. Head kolleegid! 215 SE. On tõesti olnud fundamentaalne küsimus, miks seda eelnõu vaja on, kellel sellest kasu on. Eelnõu seletuskirjas on mitmeid väga kauneid eesmärke ära sõnastatud: regionaalse ebavõrdsuse vähendamine, teenuste parandamine ning ka horisontaalse ja vertikaalse tulude ühtlustamise vahel valiku tegemine. On toodud uhke näide, et Põhjamaades on horisontaalne mudel ja Eestis on vertikaalne mudel. Aga vahe on lihtsalt selles, et Põhjamaades on regioonides majanduslik ühtlus ja elujõud on palju-palju suurem. Ega me kahjuks ei saanud ei ministri ega ka komisjoni esindaja käest vastust, miks seda eelnõu vaja on, peale selle, et [tekitada] mingisuguseid arvamuslugusid, kolumne ja panna sinna Robin Hoodi nimi sisse, et luua mingit fluidumit, nagu tegeletaks millegagi, mis on kasulik regionaalpoliitikale. Tegelikult tõsiasjad, faktid, näitavad seda, et pigem on see kahjulik, selliste valeootuste andmine. Tegelikke probleeme see üldse ei lahenda. 

Toome selliseid praktilisi näiteid, et kui keskmine kodanik vaatab, siis ta võiks aru saada, millest me siis üldse räägime, mis asi see kohalik omavalitsus on ja millega ta tegeleb. Üks lihtne näide: üks korralik mänguväljak ühes kohalikus omavalitsuses maksab kuskil 50 000 eurot, 50 000 – 60 000 eurot on korralik mänguväljak. Näiteks Haapsalu-suguses linnas Metsa tänava lõpuni tegemine maksab 800 000 eurot, 800 000. Jalgpallihalli püstipanek, mida tegelikult tahavad ju kõik maakonnakeskused, maksab circa 2 miljonit. Täna juba rohkem. Ühe korraliku kultuurimaja väljaehitamine maksab 4 või 5 või 6 miljonit. Me räägime, et Haapsalu linn, kus on circa 13 000 inimest, võidab sellise eelnõunikerdisega – vabandust, et kasutan sellist väljendit, aga seda ta ju on – 70 000 – 80 000 eurot, aga kui me paneme sinna kõrvale käibemaksu tõusu ja paneme kõrvale maamaksu, siis Haapsalu linn tervikuna kaotab circa 150 000 eurot. 150 000 eurot. 

Ma vaatasin, kui ükskõikselt Jevgeni Ossinovski suhtus Hiiumaa valla sotsiaal-majanduslikku olukorda ja investeeringuvajadusse. Mind üllatab see, et neid ei häiri, et maskid või sellised valemaskid selle eelnõu [arutelul] nagu eest kukuvad.  

Kui me tahaksime tõesti aidata kohalikke omavalitsusi, siis on kaks varianti. Kas leitakse sellised meetmed, programmid, mis aitavad erinevaid maakondi majanduslikult järele, mille abil ka elanikkonna maksejõulisus tõuseb ja ka eelarved saavad endale sellist maksutulu, mille abil arendada teenuseid, teha investeeringuid, või tehakse väljaspool kuldset ringi otseinvesteeringute programm, mille abil on võimalik kohalike omavalitsuste arengukavades seatud eesmärke ka tegelikult täita.  

Nii et tegemist on eelnõuga, mis imiteerib mingeid tegevusi ja annab ministri ametkonnale võimaluse täita tööpäevi, aga selle tegelik mõju ja mõju ulatus on praktiliselt olematu. Kui oli soov aidata Ida-Virumaa kohalikke omavalitsusi, siis oleks mõistlik olnud palju toekam otseinvesteeringute programm luua ja sinna vahendeid juurde anda, mitte sellisel viisil lihtsalt imiteerida töötegemist. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Alar Lanemani. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Sissejuhatuseks tuleb öelda, et minus on järjest süvenenud selline veendumus, et meile kõigile, ennekõike arvestades meie rolli ja ülesandeid, ja ka Eestile oleks kasulik, kui me kutsuksime endale külla ühe asjaliku, kogenud ühiskonnaõpetuse õpetaja ja laseksime läbi viia ühe korraliku, sisuka kursuse. Mis on riik? Mis on riigi ülesanne? Miks üldse riik luuakse rahva poolt? Kes on see, kelle huvid peaksid olema esiplaanil? Mis on võimu ülesanded? Ja nii edasi ja nii edasi. Me oleme läinud – me näeme neid näiteid tihti – kuidagi isevooluteed, üks halb praktika järgneb teisele. Käesolev seaduseelnõu on kahjuks ka näide selle kohta.  

Kahjuks ei ole võimalik kõigest rääkida, aga räägiks sellest, mis, mulle tundub, on peamine. Esiteks see, et üsna levinud on meil riigis, riigi toimimise juures kahjuks selline lähenemine, et keskendutakse vahenditele, jättes läbi arutamata eesmärgid, mis on see mõju, mis on see efekt, mida me nende vahendite või tegevustega – ka seaduseelnõu on vahend – üritame saavutada. Kuna me jätame selle tegemata, siis ei lähtu need tegevused muidugi nendest eesmärkidest, ja järelikult edu, seda, mida meil sisuliselt vaja on, ühiskond ei saa.  

Neid erineva raskusega näiteid on erinevates valdkondades kahjuks väga palju. Meil on isegi levinud selline uus sõna nagu "kobarkäkk", rikastamaks eesti keelt. Ma arvan, et siin on sellised näited nagu gaasiterminal Pakril ja muidugi see kõige tuntum – külmlao põrand. Samuti kogu see lugu vaktsineerimise ümber, testide ja vaktsiinidega. Haldusreform samamoodi. Mul ei ole täna kindlust arvata, et selliseid näiteid tulevikus ei lisandu.  

Mis me täna siin arutelul nägime? Kui ei ole võimalik üheselt ja lühidalt öelda, milles see kavandatav efekt või kasu ühiskonnale seisneb, siis avalikkus annab hinnangu nende poliitiliste sõnumite alusel, mida erakonnad ja poliitilised jõud avalikku ruumi paiskavad. Aga kahjuks ei saa ma öelda, et on olemas selline sisukas arusaamine, mille kohta ma ise küsisin. Vahendid ja eesmärgid – nendest ma rääkisin.  

Ma nüüd räägiks kompleksse lähenemise vajadusest. Meil on terve rida probleeme, mõned neist lausa ohtlikud meie rahva ja ka riigi jaoks. Ei ole selge, kuidas kavandatavad muudatused neid mõjutavad. Või nad ei peagi mõjutama? Kui nad ei pea, siis on see arusaamatu. Kas on mingi efekt ääremaastumisele? Väideti, et on, et seal saab keegi jõukamaks. Kas on mingi efekt rahvastikukriisile? Meile on korduvalt üritatud tõestada, et sotsiaalne turvalisus ja majanduslik turvalisus on see, mis paneb lapsi sündima. Kas siin on mingi mõju? Milline see mõju on? Kus piirkondades? Rohepööre – on siin ka mingi seos või ei ole? Sellest rohepöördest ju räägitakse äärmiselt palju. Kummaline, et kui nüüd on selline suur rahade …  

Paluks lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

… siis seda ei ole mitte kuidagi isegi üritatud sõnastada. Arusaamatu. Kõige vähem, mis selle kohta saab öelda, on see, et see on pealiskaudselt kavandatud samm.  

Eriti hakkas mind häirima selle arutelu käigus see, nagu meid oleks paisatud kuidagi sada aastat tagasi, aega, mis oli äärmiselt segane ja mille tagajärgi me tänapäevani tunneme: rikastelt tuleb ära võtta ja anda vaestele. Teate, sõbrad, klimpide ja lihatükkide ümberpaigutamine katlas ei tee rooga kuidagi tummisemaks. Ühiskonna siht peaks olema see, et meil ei oleks vaeseid. Ühiskonna siht peab olema see, et meil ei oleks vaeseid, mitte see, et keegi ei oleks jõukas. Mina ütleksin, et täna, aastal 2023 sellist suhtumist kuulata oli äärmiselt ebameeldiv üllatus. Samas, tänase päevaga on seos selles, et me kõik teame, kui raha on tulnud kergelt, siis seda kiputakse paiskama vasakule ja paremale, seda ei hinnata. Tõenäoliselt on ka sohiga saadud võim sellise efektiga, et sa ei võta enam tõsiselt selle võimu teostamist, sest sa ei ole tõega seda võimu endale saanud.  

Nii et kokkuvõtteks: kavandatud meetmed on halvad, nad ei lähtu eesmärkidest, nende mõju on lahti seletamata. Nad ei ole seotud meie ühiskonna muude oluliste probleemidega. Kõige peamine: ümberjagamine ei ole kasv, ümberjagamine põhjustab lisaks kõigele ka ühiskonnagruppide vahel pingeid ja vaenu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kavandatud kujul on omavalitsuste tulude ümberjagamise eelnõu täiesti põhjendamata, selle mõjud on analüüsimata ning see eelnõu seab riski alla ka endaga toimetulevad omavalitsused, madalama tulubaasiga omavalitsuste olukord aga ei parane. Nõrgema tulubaasiga KOV‑ide tulumaksulaekumise aastane kasv suureneb mõnevõrra, aga see ei mõjuta märkimisväärselt nende osutatud teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, sest ümberjaotatavad summad on marginaalsed. Need ei leevenda isegi käibemaksu tõstmisest ja majanduslangusest tingitud negatiivseid mõjusid. Muudatuse raames suurendatakse omavalitsuste tulumaksulaekumisi riiklikult pensionilt 16,3 miljonit eurot ja vähendatakse muudelt tuludelt [laekuvat] tulumaksu 24,7 miljonit eurot. Sellest jääv vahe suunatakse tasandusfondi.

Omavalitsuse autonoomia üks aluspõhimõtteid on stabiilne, kontrollitav ning prognoositav tulubaas. Euroopa Liidus on Eesti omavalitsuste omatulude osatähtsus kogutuludes madalamate hulgas, omavalitsuse kontrollitavate kohalike maksude tulu aga pea olematu. Seda enam on oluline, et riigilt omavalitsustele seadusega antav tulubaas oleks stabiilne ja pikemaajaliselt prognoositav ning keskvalitsuse tasandil ei tehtaks sellesse põhjendamatuid ja ettearvamatuid muudatusi. 

Seadusega on samuti ette nähtud omavalitsuste tulude ja kohustuste kooskõla. Seda kajastab kõige üldisemal tasandil põhiseaduse § 154, mis ütleb: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest." Lihtsalt väljendudes: kui omavalitsustele antakse juurde ülesandeid, tuleb tagada ka rahastus. Teistpidi järeldub sellest, et raha äravõtmise korral tuleb samavõrra vähendada ülesandeid. Antud juhul plaanitakse rikkuda kõiki neid põhimõtteid ja ignoreerida nii tulude ja kohustuste seotust kui ka omavalitsuste autonoomia põhimõtet. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun! 

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse [eelnõu], mida me praegu arutame, on tõepoolest rohkem vormiline eelnõu, et saaks öelda, et midagi on tehtud. Valitsuskoalitsioonierakonnad ja ‑poliitikud omistavad sellele suurt tähelepanu, justkui sellega tehtaks suur samm nii kohalike omavalitsuste rahastamisel kui ka regionaalpoliitikas. Aga tegelikult on olukord selline, nagu mitmel pool ja mitmel korral on juba varem öeldud, et selle eelnõu mõju on marginaalne, et mitte öelda peaaegu olematu.

Eesti Vabariigi toetus‑ ja tasandusfond kohalikele omavalitsustele ulatub riigieelarves sadadesse miljonitesse. Selle eelnõuga jagatakse ümber alla 10 miljoni euro. Rõhutan: jagatakse ümber, mitte ei anta täiendavalt juurde. Täiendavalt juurde ei anta mitte ühtegi senti, vaid omavalitsustele eraldatav raha jagatakse teistsuguse valemi järgi ümber ja see osakaal on 8 miljonit. No kuulge, see on oma mõjult kohalikele omavalitsustele naljanumber. 

Tegelikult on ju olukord selline, et enne kui riik läheb kohalike omavalitsuste raha ümber jagama, tuleks riigil ära maksta oma võlg, [täita] kohustused kohalike omavalitsuste ees. Ma pean silmas looduskaitsealuste maade soodustusi, mille tõttu kohalikel omavalitsustel on juba aastaid jäänud saamata maamaksutulu, mis peaks kehtivate seaduste järgi kuuluma kohalikele omavalitsustele. Aga seda kohustust ei ole riik aastaid täitnud, vaatamata kohalike omavalitsuste soovidele ja arupärimistele, mida on korduvalt esitatud.  

Selle eelnõuga, tundub, on samamoodi, nagu omal ajal oli haldusreformiga. Ka mõned eelkõnelejad on öelnud, et haldusreformiga liideti neli või viis vaest omavalitsust ja no ei tekkinud ühte rikast. Tegelikult interpreteeriti ka siis haldusreformi tulemusi, et vaadake, kui me kolm vaest omavalitsust kokku liidame, siis jäi ju kolmest järele ainult üks, et jäi ju vähemaks omavalitsusi, kus on finantsprobleemid. Loomulikult, statistiliselt oli nii. Aga tegelikult ei lahendatud sellise käiguga mitte ühtegi probleemi.

Üks väga põhimõtteline probleem on seotud selle eelnõuga, aga see on seotud ka juba käivitumas oleva hooldusreformiga või hooldereformiga, kuidas me seda siis nimetame. Nimelt, arutletava eelnõu loogika või printsiip on, et tuleb rohkem arvestada omavalitsuses elavate eakate elanikega ehk pensionäridega ja regionaalpoliitiliselt jagada raha ümber – marginaalselt, nii nagu ma enne ütlesin – jõukamatelt omavalitsustelt ehk eelkõige Harjumaa kuldse ringi ja Tallinna arvel teistele omavalitsustele, mis asuvad ääremaadel ja kus eakate inimeste osakaal on suurem. 

Samal ajal on aga hooldereformiga olukord kukkunud välja vastupidi. Seda, mida on mõeldud või on tahetud, me tegelikult ei tea ja ei ole võimalik aru saada, mida on valitsus ja Sotsiaalministeerium mõelnud. Aga välja on see kukkunud nii, et raha on võitnud hooldereformi kohaselt selles arvestuses eelkõige kuldse ringi omavalitsused ja raha on kaotanud ääremaal asuvad ehk Tallinnast kaugemal asuvad omavalitsused. See on täiesti vastupidine tulemus selle praegu arutlusel oleva eelnõu rahajagamisega.

Ma küsin Rahandusministeeriumilt ja Eesti Vabariigi valitsuselt, millest tuleneb selline vastuoluline, skisofreeniline olukord. Kas tõepoolest Rahandusministeeriumis ei teata, mida Sotsiaalministeeriumis kavandatakse, või vastupidi? Aga igal juhul riigi parem käsi ei tea, mida vasak käsi teeb, ehk üks ministeerium jagab raha ühe loogika järgi, teine ministeerium täiesti vastupidise loogika järgi ja nii nad tasalülitavad teineteist. Minu piiratud kõneaeg ei võimalda siin rääkida sellest hooldereformi probleemist olemuslikult ja see ei ole ka selle eelnõu sisu, aga noh, seal on probleeme palju rohkem kui see vastuoluline rahajagamine praegu arutluse all oleva eelnõuga. Hooldereformi vigade paranduse juurde me peame tõenäoliselt paratamatult tulema. Siin ei ole praegune valitsus küll mõistuspärast lahendust kahjuks suutnud välja pakkuda ja välja töötada. 

Kohalike omavalitsuste olukord tervikuna saab olema lähiajal väga keeruline, me seda teame, ja kogu selle maksukaosega, mis valitsus kehtestanud on, omavalitsuste rahaline olukord raskeneb veelgi. Käibemaksuga seotud mõjud, mis on omavalitsustele negatiivsed hinnatõusude tõttu, inflatsioon ja majanduskriis, mis väljendub majanduslanguses, ja nii edasi – see kõik mõjutab kohalike omavalitsuste tulubaasi negatiivselt. Sellises olukorras selline naljategemine, kui osalt omavalitsustelt võetakse raha ära ja hooldereformiga pannakse kohustusi juurde, aga seda ei kaeta piisavalt rahaga, raskendab omavalitsuste olukorda veelgi. 

Kuna tegemist on tulumaksuseaduse muudatustega, siis on vaja kindlasti ära märkida, et meil on menetluses veel üks teine tulumaksuseaduse muudatus, mida me ka hakkame arutama ja mille valitsus on otsustanud siduda usaldus[hääletusega]. Selle muudatusega tõstetakse tulumaksumäära, mis on koormus inimestele ja raskendab inimeste toimetulekut, tõstetakse ka ettevõtete koormust ja kaotatakse ära lastega perede tulumaksusoodustused. Vaat see viimane väärib eriti suurt kriitikat ja hukkamõistu, sest mitte üks koalitsioonierakond ei rääkinud ei nendest maksutõusudest, mis on tulnud, ega selle soodustuse ärakaotamisest enne valimisi. Vastupidi, räägiti lapsetoetuste tõstmisest. Nüüd minnakse selle ärakaotamise teed, täiesti vastupidist teed, kui lubati. Seda olukorras, kus meil on tegemist sajandi kõige madalama sündimusega. 

Sellist riigi vastu usaldust vähendavat ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevalt käituvat valitsust ei saa usaldada. Seetõttu toetame ka meie loomulikult ettepanekut selle eelnõu [menetlus] teisel lugemisel katkestada. Seda [eelnõu] on võimalik ümber teha ja see vajab oluliselt ümbertegemist, menetluse käigus on võimalik seda teha. Kui tahetakse vähegi sisuliselt arutada seda eelnõu ja kohalike omavalitsuste probleeme, siis on seda võimalik teha, aga kui soovitakse kiirkorras lihtsalt parlamendist üle sõita, siis loomulikult me mingisugust paremat tulemust ei saavuta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. 

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, need mõned, kes te siin olete! Lugupeetud inimesed, kes te meid jälgite! Nüüd on siin järjekordne eelnõu, mis on läbi mõtlemata ja mille puhul on näha, et selle mõju on täielikult analüüsimata. Lihtsalt üritatakse lappida olematut või vildakat regionaalpoliitikat ja niimoodi luua mulje, justkui sellega tegeldakse ja justkui probleeme lahendatakse.

Me räägime siin ääremaadest. See eelnõu on selleks, et neid äärepiirkondi, neid vaesemaid valdasid toetada ja aidata. Aga mille tõttu on tekkinud need ääremaad ehk vaesemad vallad? Viljeletava poliitika tõttu! Kõigepealt suleti maapoed. Otsustati hakata nõudma mingeid euroliidust tulnud reegleid ja neid kehtestama, mis tegi paljude maapoodide eksisteerimise võimatuks, sest neid nõudeid ei olnud lihtsalt võimalik sisse viia. Poed on väga oluline asi, väga oluline külaelanikele ja hajaasustusega piirkondade elanikele. Kui linn on mitmekümne kilomeetri kaugusel, siis olulisema kauba saab [kohalikust] poest. Need on väga strateegilise tähtsusega!

Järgmisena suleti postkontorid. Postkontor oli koht, kus oli võimalik pidada ühendust ülejäänud ühiskonnaga, saata kirju, saata pakke, tellida ajakirjandust. Need suleti. Maainimestele oli see koht, kus kokku saada, kus kohalikku infot kuulata, kus rääkida muljeid. Need otsustati kinni panna, sest me oleme ju IT‑riik, digiriik, kõike ju saab arvuti teel teha. See muidugi unustatakse ära, et kui me räägime nendest ääremaa piirkondadest, siis sinna ju see esimene miil pole siiamaani jõudnud, ükskõik kui palju raha me sinna suuname, kümneid miljoneid – ei ole jõudnud. Ei ole neil internetti! 

Siis tuli uus laine, kui hakati sulgema lasteaedasid ja koole. Kui maale minnakse, siis esimesena on oluline, et oleks koht, kuhu lapsed lasteaeda panna, ja teiseks, et oleks koht, kus lapsed saaksid koolis käia. Täiskasvanud inimesed hakkavad oma elu selle järgi kohandama. Kui on olemas piirkond, kus on lasteaed ja kool, siis tihti need täiskasvanud inimesed ehk lapsevanemad teevad seal oma ettevõtte, nad saavad kohapeal hakata ettevõtlusega tegelema või siis saavad hakata liikuma lähedal asuvasse keskusesse, kus on mingi töökoht. Kõige olulisemad on lasteaiad ja koolid. Aga need pandi kinni, neid ei ole vaja. Meil on vaja riigikoole, mammutkoole, hästi suuri! Niimoodi osa piirkondade lapsed peavadki kell 6 hommikul hakkama bussiga sõitma, et jõuda 50 kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. Osa lapsi sõidavad koguni pühapäeva õhtul õpilaskodusse, kus nad kooliõhtutel ööbivad ja elavad, et alles reedel koju tagasi minna. Ja seda 21. sajandil, aastal 2023! 

Nüüd on järg jõudnud raamatukogude sulgemiseni. Omavalitsused sulgevad raamatukogusid ikkagi kokkuhoiu nimel. Raamatukogu on koht, kus külaelanikud, maainimesed kogunevad, kus tegutsevad erinevad ringid, olgu need käsitööringid, olgu need lugemisringid või joonistusringid. Need pannakse kinni, sest ei ole raha personali jaoks.

Samamoodi on leitud, et meil ei ole raha teede jaoks. See, kuidas inimesed jõuavad oma talukohta või oma kodukohta, ei ole tähtis. Ma tean, et Tartu külje all Tartu vallaski peab inimene selleks, et oma kodutalusse jõuda, kevadel ja sügisel pori sees kõndima, pahkluuni pori on seal. Aga ei ole raha ja see ei ole oluline, et neid teid korda teha. 

Need on need olulisemad asjad, mida inimene vaatab, kui ta hakkab elukohta vahetama. Kui need olulised tegevused ja teenused on likvideeritud, siis on täiesti loomulik, et inimesed ei asu sinna kohta elama. Inimesi peletatakse maalt eemale ja siis tehakse nägu, et hirmsasti tahetakse maainimesi aidata. Selle üheks tulemuseks on see, et selleks et kõiki neid otsuseid – ja ma pean ütlema, et kõikide nende otsuste ajal on olnud riigi juhiks meil üldjuhul Reformierakond – õigustada ja teha nägu, et me ikka tegelikult hoolime ka maainimestest ja mõtleme nende peale, hakatakse võrdsustama valdasid. Võtame ühe käest raha ära ja anname teisele. Aga see ei tööta! See ei hakka tööle! Esimene koht, kus seda väiksemas ulatuses laekunud maksutulu hakatakse kompenseerima – ma tean seda oma valla pealt – on see, et õpetajatel võetakse töötasu ära. "Ei ole vaja nii palju õpetajaid, meil pole see võimalik." See tähendab seda, et lõpptulemusena jõuame jälle sinna, et koolid pannakse kinni, sest ei ole ju õpetajaid. Ja siis ei ole ka lapsi, kui ei ole kvaliteetset õpet. Nii see nõiaring käib.

Samamoodi on paljud vallad asunud ehitama uusi hooneid, olgu see siis kas kultuuriasutus või tavaline raamatukogugi – see jääb pooleli, sest ei ole raha. Riik võtab selle raha ära, sest riik on otsustanud: see on rikas, talle pole nii palju vaja, me anname teistele. Ja tehakse nägu, et see aitab. See ei aita! Sellega [lükatakse] vallad veel rohkem sinna kuristiku piiri peale. Nendel valdadel, mis said veel hästi hakkama, seoses euribori tõusuga, kui neil on laenukoormus olemas, ja seoses erinevate maksutõusudega, mida jälle seesama valitsus teeb, muutuvad kohustused niivõrd suureks, samal ajal kui maksutulu väheneb, et see võib viia nad üldse pankroti piirile. See paneb omamoodi kokku hoidma.

Igal juhul on need ainult osa probleemidest, mis ma siin välja tõin, aga see eelnõu ei lahenda neid probleeme. See eelnõu viib täpselt samamoodi selleni, et hakatakse uuesti koole ja lasteaedasid sulgema kokkuhoiu nimel. Kui omavalitsustele antakse veel võimalus, et nad saavad hakata majaalust maad maksustama, või hakkab riik automaksu küsima, siis see on teadlik tegevus, et inimesed kõik linna koondada. Tegelikult te valetate, te lihtsalt valetate inimestele. Valitsus valetab ja teeb näo, et ta hoolib ja justkui aitab. Aga tegelikult seda ei ole. See on väga halb eelnõu. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Soovin ka omalt poolt väljendada seisukohta selle eelnõu suhtes ja algatuseks palun kohe kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Paljud nendest murekohtadest, millele mina mõtlesin oma sõnavõtus tähelepanu juhtida, on loomulikult juba leidnud [mainimist], aga ju ei tee paha neid üle korrata. Peamine asi, mis minule selle eelnõu juures muret teeb, on ikka seesama, millest ma rääkisin, pöördudes enne küsimusega härra Ossinovski poole. Nimelt see, et juba eelnõu esimesel lugemisel sai ju täiesti selgeks, et tegemist on eelnõuga, mis mitte kuidagi ei lahenda ära seda põhimõttelist probleemi, mille lahendamiseks see on justkui esitatud, vaid tegemist on sellise kosmeetilise ja näilise lahendusega. 

No kas või ainult see tõsiasi, et ümberjagatavaks summaks on 8,3 miljonit eurot, räägib ju iseenda eest. Mis summa on 8,3 miljonit eurot riigikorralduse kontekstis? See on kahtlemata väga suur summa üksikisikute jaoks. Enamiku inimeste jaoks loomulikult, meie kõigi jaoks, ma ütlen, on 8,3 miljonit suur summa, aga kõikide kohalike omavalitsuste vahel ümberjagamiseks on see tõesti ju peenraha. Ma mõtlen sellele summale 8,3 miljonit ka selles kontekstis, millest ma rääkisin oma kõnes, kui me rääkisime perehüvitiste seaduse muutmisest. Nagu me fraktsioonis oleme pikalt arutanud, läbi mõelnud ja nagu Martin Helme on oma hiljuti Postimehes avaldatud artiklis ka lahti kirjutanud, oleks puhtalt Leedu eeskuju järgides võimalik kehtestada paariks aastaks näiteks solidaarsusmaks, mille kaudu oleks võimalik aastas koguda pankadelt täiendavat maksutulu 130–150 miljonit eurot. Võrrelgem neid numbreid. Praegu me räägime 8,3 miljoni euro ümberjagamisest, kusjuures see ei ole raha, mis tuleb juurde ühelegi omavalitsusele, kui me vaatame kogusummat. Ja seal me räägime ligi 140 miljonist või 150 miljonist eurost, mida saaks reaalselt kasutada selleks, et tasandada regionaalset ebavõrdsust või suunata riigikaitsesse või perepoliitikasse või kuhugi mujale. Miks ma sellest räägin? Siit nähtub, kui väike see summa tegelikult on ja kui kosmeetiline see parandus sellisena on. 

Eelnõu esitajad nii minister Madis Kallase kui ka kolleeg Jevgeni Ossinovski isikus on öelnud, et tõepoolest, tegu on kosmeetiliste muudatustega, tegu ei ole muudatustega, mis lahendaks ära selle probleemi või isegi olulise osa sellest, aga tegu on alles algusega, esimeste sammudega, millele tuleb kindlasti lisa. Aga siin tekib kohe kaks küsimust. Esimene neist küsimustest on see, et kas tuleb lisa, kust me teame, et tuleb lisa. Praegu luuakse selle eelnõuga sellist muljet, justkui valitsus tegeleks regionaalse tasakaalustamatuse probleemi lahendamisega. Olgugi et see, mis lahendusena välja pakutakse, on, nagu asjaosalised isegi tunnistavad, kosmeetiline. Aga võib-olla see mulje ongi kõik, mis luuakse, ja ei tulegi mingisuguseid tegelikke samme. 

Mida nendest tegelikest sammudest rääkides võiks silmas pidada? Jällegi, siin saalis on täna juba korduvalt seda mainitud: näiteks regionaalsed maksuerisused ettevõtetele. Mina olen küll oma sõpradega neid küsimusi arutades palju sel teemal mõelnud, kuidas saab nii olla, et Eesti ilmselgelt perifeersetes piirkondades ei pakuta avalikke teenuseid kaugeltki mitte samaväärses mahus, kui neid pakutakse näiteks Tallinnas või Tartus või Pärnus, aga ometi on maksukoormus kõigil ühesugune. Ei ole postkontoreid, ei ole politseid kohapeal, koolid on kaugel, ei ole haiglat, ei ole perearstikeskust, ei ole erinevaid avalikke teenuseid, aga sellest hoolimata peaksid makse justkui kõik maksma ühe ja sama määra alusel. Mitte justkui peaksid, vaid peavadki maksma. Seetõttu on minu meelest küll sedasi, et kui me räägime päriselt soovist luua eeldusi selleks, et regionaalne ebavõrdsus Eestis kahaneks, siis ei saa mitte kuidagi mööda vaadata regionaalsete maksuerisuste kehtestamise vajadusest.  

Samuti, kui me räägime päris lahendustest, oleks hädasti tarvis KOV‑idele laekuvat maksutulu suurendada. See osa, mis praegu maksutulust kohalikele omavalitsustele läheb, on ju ilmselgelt liiga väike, eriti silmas pidades ühiskondlikku ideaali, mis baseerub subsidiaarsuse printsiibil. Ehk siis mitte riigivõim ei ole selles mõttes totalitaarne või totaalne, et ta reguleerib kõike ja kahmab üha rohkem pädevusi enda, kuidas öelda, käsutusse, vaid ta ei sekku madalamate tasemete regulatsioonitasanditele, sinna, kus need madalamate tasandite regulatsioonimehhanismid on ise suutelised asjadega hakkama saama. See on subsidiaarsuse printsiip lühidalt kokkuvõetuna: seda, mida on võimalik reguleerida perekonnas, ei reguleerita kogukonnas, mida on võimalik reguleerida kogukonnas, seda ei reguleerita küla tasandil, mida on võimalik reguleerida küla tasandil, seda ei reguleerita kohalike omavalitsuste tasandil, mida on võimalik reguleerida kohaliku omavalitsuse tasandil, seda ei reguleerita riigi tasandil, mida on võimalik reguleerida riigi tasandil, seda ei reguleerita Euroopa Liidu tasandil ja nii edasi. Nii et kui me seda subsidiaarsuse printsiipi tõsiselt võtame, siis ilmselgelt päris lahendusena peaks kohalikele omavalitsustele laekuvat maksutulu osakaalu kõikides maksudes oluliselt, mitte kosmeetiliselt, vaid oluliselt suurendama.  

Muidugi on ju veel väga tõsine probleem, millest oleks ka vaja selle eelnõu kontekstis tunduvalt rohkem rääkida – jällegi on täna korduvalt sellele tähelepanu juhitud –, käibemaksu tõstmine valitsuskoalitsiooni poolt kavandataval kujul, mis sisuliselt ju nullib ära selle tulu, mida vaesemad kohalikud omavalitsused konkreetselt selle eelnõuga ettenähtud muudatustest võiksid saada. Ühelt poolt võetakse suurematelt, jõukamatelt kohalikelt omavalitsustelt raha ära, antakse see väiksematele ja vaesematele omavalitsustele, aga samal ajal tõstetakse käibemaksumäära, mis tähendab seda, et needsamad väiksemad ja vaesemad kohalikud omavalitsused kaotavad ikkagi selle raha, mis neile juurde antakse, ehk sisuline võit praktiliselt puudub. Jällegi näeme, kuidas see näilisuse probleem ennast siin ilmutab. 

Lõpetuseks ma mõtlesin tuua veel ühe paralleeli, kuigi mu aeg hakkab otsa saama, mul ei ole eriti aega. Jah, ma ei jõuagi seda tuua, olgem ausad. 

Demokraatiaprobleemiga seonduvalt on ju osutatud sellele, et rahvale oleks tarvis anda rohkem võimalust osaleda riigielu küsimuste otsustamises. Selleks mõeldi välja kollektiivse pöördumise õigus. Minagi siin mõne nädala või mõne kuu jooksul olen korduvalt komisjonis näinud, kuidas tuleb kollektiivne pöördumine ja suunatakse pikema jututa prügikasti. See on üks näide näiliste lahenduste kohta, päris lahendus oleks rahvaalgatuse õiguse taastamine. Nii et ärme tegeleme näiliste lahendustega, vaid tegeleme päris lahendustega! Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma võtaks kohe oma lisaaja ka ära.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Tänud kõigile saadikutele, kes on siin saalis! Lugupeetud eesistuja ja kõik, kes meid ekraani taga jälgivad! Meil on täna siin – ilmselt see päev kujuneb pikaks – väga olulisi eelnõusid veel arutada. Ma arvan, et kõik, kes meid vaatavad, saavad kuulda väga asjatundlikke ja põhjapanevaid ja huvitavaid kõnesid kõigil nendel teemadel, mida me täna siin arutame.  

Aga nüüd see kohalike omavalitsuste rahastamise teema. Ma olen kuulanud siin kõiki eelnevaid kõnesid, väga paljudel on sellega seoses oma lugu rääkida. See on ka täiesti mõistetav, sest kohaliku omavalitsuse rahastamise temaatika ei ole sugugi mingi selline kuiv teema, mida me justkui siin Riigikogus omavahel arutame ja räägime ainult mingitest summadest ja mingitest protsentidest. See puudutab meist igaühte. Olenevalt sellest, kuidas kusagil omavalitsuses on, ütleme, rahaline, eelarveline toimetulek, kas seda on või ei ole, vastavalt sellele jõuavad kohaliku omavalitsuse teenused meieni või siis ei jõua. Me igaüks tunneme seda väga selgelt oma nahal iga päev. Eriti siis, kui meil tekivad mingid probleemid, kui meil on vaja abi saada või kui me ei saa mingit teenust või me ei pääse sellele teenusele ligi, me saame kohe aru, kui olulist teemat me tegelikult siin täna arutame.  

Ma räägin ka ise ühe loo. Ma osalesin ühel Tallinna linna korraldatud kohaliku omavalitsuse seminaril. Sellest on juba aastaid möödas. See oli vist aastal 2017, kui ma osutusin valituks Tallinna Linnavolikokku. Seal seminaril olid ettekanded erinevatel teemadel, mis puudutasid kohalike omavalitsuste toimimist, toimetulekut, erinevaid regulatsioone ning ka riigi ja kohaliku omavalitsuse suhtlust, vahekordi ja eriti eelarvelisi, rahalisi vahekordi. Seal oli üks ettekanne, mis äratas juba tookord tähelepanu. Tookord ma olin üsna-üsna roheline nendes teemades ja selles mõttes see seminar oli igas mõttes väga hariv ja silmi avav. Seal oli üks ettekanne, mis rääkis sellest, kuidas meie põhjanaabrid soomlased on oma omavalitsuste rahastamise korraldanud üle terve riigi. Nende riik on ka väga eriilmeline, seal on lõunaosa, on põhjaosa, on väga eriilmelisi omavalitsusi, ja vastavalt sellele nad ka omavalitsusi rahastavad. 

2016 oli meil toimunud haldusreform, sellest on täna siin väga palju räägitud. Keegi tegelikult ka aastal 2016 veel ei teadnud, kuidas see läheb. Nüüdseks me juba teame, et nagu alati läks nii, et vaesemad jäid vaesemaks ja rikkamad said rikkamaks. No eks juhtus muidugi igasugust. Näiteks ilma laenudeta väikevallad. 

Jällegi, ma võin rääkida oma loo Martna vallast. Martna vald oli päris hästi toimetulev vald, väike vald, ja meil oli väga väike laenukoormus. Meid liigutati haldusreformi käigus Lääne-Nigula valla alla. Paljud vallad pandi kõik kokku, seal oli laenukoormus palju suurem. Nüüdseks peavad Martna valla elanikud – nii vähe, kui neid on järele jäänud – maksma ka tookordsete teiste valdade laene. 

Me rääkisime juba tookord, et oluline on kokku hoida, oluline on kokkuhoid. Aga samal ajal tookord nendele väikestele omavalitsustele selle ühinemise käigus, tingimusel, et nad loobuvad oma eksistentsist, lubati loomulikult – lubati mida? – raha, sest muidu nad ei oleks seda juttu hakanud tõsiselt võtma. Koondatud vallaametnikele maksti kõik kompensatsioonid. Tegelikult ei olnud see üldse väike raha. Ehk põhjendus, et tuleb kokku hoida, ei täitnud selle ühinemise käigus üldse oma eesmärki, rääkimata sellest, et oluline osa neid koondatud ametnikke võeti pärast jälle osavaldadesse tööle. Ehk et jällegi, seesama kokkuhoid, millega armastatakse iga asja viimasel ajal põhjendada, ei töötanud ka tookord ega täitnud oma eesmärki.  

Me võime muidugi rääkida ka teemal, kuidas need loodud suurvallad on oma kohustuste täitmisega tänasel päeval väga hätta jäänud. See tähendab seda, et seesama raha – räägiti, et paneme palju omavalitsusi kokku, siis me saame sellise suure toimiva omavalitsuse, kus on palju rohkem ressurssi –, see ressurss on ikka koondunud vallakeskustesse, tõmbekeskustesse, ja nende suurte valdade ääremaad on ikkagi palju suuremas hädas. Kaovad koolid, lasteaiad, kultuurimajad, raamatukogud, teehooldus, väheneb turvalisus ja langeb teenuste tase. Õige mitmes Eesti piirkonnas ei ole enam rahul ei inimesed ega omavalitsejad.  

Aga ma tulen tagasi selle kohaliku omavalitsuse seminaril räägitu juurde, kus anti ülevaade meie põhjanaabrite kohaliku omavalitsuse rahastamise süsteemist. Seal on tõepoolest nii, et rikkamad omavalitsused nii-öelda keskkassast ehk riigilt lisaraha oma kohustuste täitmiseks ei saa, sest nad on peamiselt oma asukohast tingituna nii heas rahalises seisus, et lisavahendeid oma kohustuste täitmiseks ei vaja. Veelgi enam, nad on netomaksjad ehk nad maksavad osa oma suurtest tuludest ühisesse fondi, millest rahastatakse perifeersemaid ja seetõttu raskemas olukorras olevaid omavalitsusi. Soomes on nendeks pealemaksjateks Lõuna-Soome omavalitsused ehk pealinn ja selle ümber olevad kuldse ringi omavalitsused ja veel üks omavalitsus, mille nimi on alati selline mnemoturniiri küsimus, et mis omavalitsus see on. See on seal üleval põhjas. Selle omavalitsuse nimi, selle koha nimi on Rovaniemi. Ehk see on see koht, kus elab jõuluvana. Lihtsalt, tõepoolest, ei saa ju omavalitsus, kus ei jätku vahendeid, olla seesama, kus elab jõuluvana. No see on nali, aga tegelikult ka, vähemalt see oli üks selline piirkond. Võib-olla nüüd enam ei ole, sest olid need COVID‑i meetmed, millega inimeste liikumist, reisimist piirati ja võib-olla ka nemad on oma põhisissetuleku kaotanud.  

Aga tulen tagasi selle eelnõu juurde. Ikkagi, siin on selle kohta juba päris palju arvamust avaldatud. Tegelikult on sellega läinud nii, et taheti parimat, aga läks nagu alati. Ehk et see kulu …

Aeg! 

Kas mul ongi juba aeg läbi, jah? 

Kaheksa minutit on läbi.

Kaheksa minutit on läbi? No näete! Ma loodan, et kõik järgnevad kõnesoovijad räägivad sel teemal edasi, sest tegelikult, nagu ma ütlesin oma kõne alguses, on see väga oluline küsimus.

Aga aitäh! Nüüd on aeg läbi.

Nii et aitäh tähelepanu eest! Head asjalikku juttu kõigile teistele!

Aitäh! Järgnevalt Henn Põlluaas, palun!

Palun lisaaega! 

Lisaaeg kolm minutit. 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kuna koalitsiooni kuuluv eelnõu ettekandja väitis, et jõukamatele omavalitsustele kõnealune eelnõu praktiliselt mingit mõju ei oma, siis loen [lühendatult] ette Saue Vallavalitsuselt rahanduskomisjonile saadetud kirja. Saue [valisin] sellepärast, et see on jõukas vald. Olen ka ise sealt pärit ja selle kunagine linnapea.  

Niisiis: "Me ei pea võimalikuks ega majanduslikult põhjendatuks sammu, millega kavandatakse omavalitsuste tulubaasi ümberstruktureerimist. Ühtlasi toetame käesolevaga omavalitsusliitude poolt samal teemal esitatud seisukohti. Menetlusprotsessi ootamatuse tõttu ei antud aega teha selle juurde täpsemat matemaatikat, aga allolevast näete, et kohustused, mis lasuvad nn rikkamate omavalitsuste õlul, on võrreldamatult suuremad kui eelarvetulude kõikumine, mis tuleneb piirkondlikest palgaerisustest. Peame oluliseks, et valitsus saaks aru, et omavalitsusi tuleb suunata tegevuse tõhustamisele ja regionaalpoliitika ei ole vaesuse ümberjagamine ebaefektiivsete kasuks, kelle olukord on tihti tingitud juhtimisprobleemidest ja poliitilisest vägikaikaveost. Tasuks vaadata Põhjamaade poole, kus vaatamata nende jõukusele on aktuaalne erinevate teenusvõrkude optimeerimine nii majanduslikust aspektist kui ka ühtlase kvaliteedi hoidmiseks. Ilma mõjuanalüüsita, kiirustades võtta vastu tulubaasi jagamise otsuseid, võimaldamata mingeid alternatiive, on ebaaus. Oleme oma plaane põhjalikult kavandanud 4–8‑aastases horisondis, leides ka katteallikaid kohustustele ning hajutades neid ajas, et üldse hakkama saada.   

Järgnevalt meie argumentide loetelu. Kasvav elanikkond Harjumaal tähendab noori peresid, kus on sündimas esimene, aga ka teine või kolmas laps. See on valglinnastumine. Lasteaia‑ ja koolikohateenus on kalleimad teenuseid, mida omavalitsus pakub. Seda jooksvates kuludes, investeeringuid arvestamata. Ligikaudsed arvutused näitavad, et kahe lapsega pere, kus mõlemad vanemad teenivad keskmist Harjumaa palka, ületab omavalitsuse jaoks tasuvuspiiri ligikaudu laste põhikooli lõpetamiseks ehk 16 aasta horisondis. Seega, kogu nimetatud perioodi maksame teenuse osutamise eest peale, teisi teenuseid arvestamata. Keskmisest palgast tulenevalt on Harjumaal teenuste osutamine märgatavalt kallim kui mujal Eestis. Saue on tööandja ligi 1000 inimesele, kellest enamus on seotud koolide, lasteaedade, kultuuri, huvitegevuse, spordi ja noorsootööga. Oleme olnud efektiivsed ja seega puudub meil rasvakiht, mida saaks eemaldada ilma tõsiseid tüsistusi tekitamata. Kasvavad omavalitsused vajavad teenuse pakkumiseks investeeringuid. Sarnaselt mitmele Harjumaa omavalitsusele on Saue vallas ehituses kooli laiendus ja hankesse minemas uus lasteaed. Eelmise lasteaia avasime möödunud sügisel. Räägime kümnetest miljonitest. Investeeringud on kallinenud hinnanguliselt 60% ja rohkemgi. Varem oli ruutmeetri hind 1500 eurot, nüüd 2500. Kuivõrd meie eelarvestrateegia investeeringute maht on circa 15 miljonit aastas, tähendab see vajadust vähemalt 8 miljoni euro leidmiseks. See ei ole võrreldav mitte ühegi vaesema piirkonna kuludega. Lisaks haridussüsteemile eeldab suurem ja kasvav elanike arv ka suuremaid investeeringuid sotsiaaltaristusse, teedevõrku, ÜVK‑sse ja nii edasi. Peame kaasfinantseerima ka riigi taristuprojekte, mida meile teadaolevalt maapiirkondade omavalitsused ei pea tegema. Kasvanud investeeringute maksumus ja investeeringute vajadus tingib suurema laenuvajaduse. Olemasoleva laenukoormuse juures on Saue valla intressikoormus juba tõusnud circa 1,5 miljonit eurot. Veel [Rõhutan: veel! – H. P.] oleme võimelised seda teenindama. Käibemaksu tõus võtab Saue valla eelarvest 250 000 eurot aastas. Seega tähendab suurem elanike arv ja investeeringute vajadus ka suuremat maksukoormust. Saue linn ja vald, olles liitunud Kernu ja Nissi vallaga, on teostamas ka regionaalpoliitikat, on investeerinud nende piirkondade teedevõrku, teinud vajalikke investeeringuid energiatõhususse, korrastanud allasutuste võrku jne. Katame tänaseni nende piirkondade varasemaid vaeginvesteeringuid. Paljudes omavalitsustes, kuhu meie raha nüüd tahetakse suunata, on kõik need sammud tegemata.   

Kokkuvõttes ei ole võimalik väita, et meil on rikkad omavalitsused, kellelt saab midagi ära võtta ja vaesematele anda. Meie tegevusprofiil on erinev ja rahapuuduses vaevlevad kõik. Tulude äravõtmine ilma kohustusi vähendamata on vastuolus põhiseaduse §‑ga 154. Juhul kui ei leita võimalust algatatud eelnõu tagasi võtta, tuleb leida konkreetne võimalus meie kohustuste vähendamiseks. Ja see ei puuduta mitte ainult Saue valda, vaid kõiki neid, kellelt tahetakse raha ära võtta. Kui Saue tulubaasi vähendatakse, ei suuda me enam kooli‑ ja lasteaiakohti tagada. Aga küsimus on ju kasvavatest omavalitsustest. Oleme kasvutsükli tipus, kus kohustused on kõige suuremad ja elanike arvu kasvu pidurdumine pidurdaks ka meie maksubaasi kasvu. Saue valla eelarve tulem, mis annab võimaluse investeeringuid teostada, on 6 miljonit eurot. Kui sellest eemaldada näiteks 2, siis moodustab see juba 33%. Reaalsuses võib viimaste aastate kulude kasvu põhjal kujuneda see veelgi drastilisemaks, kaotus võib moodustada poole meie tuludest. Kuna me peame paratamatult laenuga oma tegevust võimendama ja me sõltume piirmääradest, siis 2 miljonit tulemist tähendab 12 miljonit investeerimisvõimekusest. See on miinus üks kool või kaks lasteaeda, mida meil on vaja. See on nelja aasta teedeinvesteeringud ja muud ei saaks enam üldse." Kirja lõpp. Ei pea vist ütlemagi, et kiri lendas piltlikult öeldes otseteed prügikasti.  

Nagu näeme, valitsuse väited ei vasta tõele. Eelnõu paiskab jõukamad vallad suurtesse probleemidesse ja ei aita ka vaeseid omavalitsusi, kellelt võetakse maksutõusudega ära veelgi rohkem, kui neile antakse. Tegemist ei ole mitte lihtsalt mõttetu ja raha ümberjagava eelnõuga, millele ei ole järjekordselt suvatsetud isegi mõjuanalüüsi teha, vaid täiesti selgelt omavalitsusi kahjustava neomarksistliku ja kahjurliku eelnõuga. Täiesti selgelt on välja toodud selles Saue valla kirjas, kuidas see kahjustab jõukamaid omavalitsusi, sest seda saab Saue valla pealt üldistada ka teiste paremate omavalitsuste peale. Me ju teame täiesti selgelt, et see, mis võetakse ära rikkamatelt ja antakse vähem toime tulevatele, vaesematele omavalitsustele, ei tee neid [vaesemaid] mitte üks gramm rikkamaks. See niimoodi lennukilt laiali jagatav summa … 

Aeg, Henn Põlluaas!

… on äärmiselt väike, ja mis kõige hullem, valitsus oma erinevate maksutõusudega …

Aeg!

… aktsiisi, tulumaksu, käibemaksu ja kõikide muude maksudega võtab selle raha ära …

Henn Põlluaas, teie aeg!

… ja võtab veel kordades rohkem. Seda eelnõu ei tohi vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Jaak Valge, palun!

Paluksin siis kolm minutit kohe juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma katsun selle eelnõu asetada ajaloolisse konteksti ja räägin Eesti regionaalarengu kujunemisest, sest kontekst on oluline ja mõned postmodernistlikud filosoofid väidavad, et isegi määrav. Niisiis, enne Eesti industrialiseerimist oli Eesti elanikkond jaotunud ühtlaselt üle Eesti ja suured regionaalsed erinevused tegelikult puudusid. Asustustihedus sõltus eelkõige looduslikest tingimustest. 19. sajandi teisel poolel algas industrialiseerimine ja see tähendas linnade kasvu, aga mitte maaelanikkonna kahanemist. Iive oli tollal väga kõrge ja inimesi lisandus nii linnadesse kui ka maale. Lugege näiteks Anton Hansen Tammsaare raamatuid või ka siis Oskar Lutsu teoseid.

Suurematest linnadest kasvasid toona kõige kiiremini Tallinn, Narva ja Pärnu, eelkõige tänu tööstuse arengule, aga ka Tartu ja tema tänu ülikoolile. Kasvasid ka väiksemad linnad, eriti tehaste lähedal asuvad linnad ja raudteede sõlmpunktides asuvad linnad. Kui Eesti Vabariigi alguses suurtööstus sellisel kujul lakkas olemast, kuna suure Venemaa turg sulgus, siis oligi see loogiline, sest see varem asutatud tööstus ikkagi Eesti oludele kuigivõrd sobiv ei olnud. Suurlinnad isegi natukene kahanesid ja arenema hakkasid väiksemad linnad ja kohalikud keskused. See oli selline orgaaniline areng. Sellele aitas kaasa ka 1919. aasta maareform. Maal oli asustustihedus suur ja elu kihas. Ma soovitan väga lugeda August Gailiti raamatuid või kui te ei viitsi neid lugeda, siis vaadake seda "Nipernaadi" filmi.

Pärast 1930. aastate majanduskriisi hakkas Põhja-Eestis tööstus uuesti arenema, nüüd juba tuginedes kohalikele eeldustele ja tänu põlevkivile, puidule ja fosforiidile. Linnad hakkasid taas suurenema, eriti tööstuslinnad. Eesti regionaalareng oli toonaseks ajaks saavutanud teatava tasakaalu. Ma soovitaksin teil lugeda Silver Anniko raamatut "Rusikad" ja just seda nii-öelda tsenseerimata versiooni, mis hiljuti ilmus.

Mis sai edasi? Edasi tuli Nõukogude okupatsioon, algas tsentraalne planeerimine ja algasid toonased haldusreformid. Need mõjutasid jõuliselt Eesti regionaalset arengut – jõuliselt, aga kahjuks negatiivselt, sellises kunstlikus suunas. See tähendas seda, et regionaalsed arenguerinevused suurenesid.

Kui palju mul veel aega on? On küll.

Neli minutit veel.

Jaa! Need sovetiaegsed tööstus‑ ja migratsioonipoliitikad muutsid Eesti tööstusühiskonnaks. Ajaloolased vaidlevad päris tugevasti siiamaani ja ei ole konsensust selles, kas tööstuspoliitika põhjustas selle tohutu massiimmigratsiooni või oligi massiimmigratsioon omaette eesmärk. Igatahes toimus kiire tööstuslinnade kasv ja maaelanikkonna osatähtsuse vähenemine. Industrialiseerimine oli kõige intensiivsem 1960.–1970. aastatel. Põhiliselt tähendas see üleliidulisi investeeringuid Kirde-Eestisse ja Tallinna, mistõttu Lõuna‑ ja Lääne-Eesti stagneerusid ja jäid maha. See poliitika põhjustas ka inimeste maalt ärakolimise ja varasema, kuidagi terviklikuma haldussüsteemi hülgamise. Muidugi, loomulikult [aitas] sellele kaasa ka kollektiviseerimine. Esialgu olid majandid väga nõrgad, väga kehvakesed ja inimesed eelistasid linnadesse kolida.

1960. aastatel siiski ka maaelanikkond mingil moel stabiliseerus. Võime isegi märgata teatavat deurbaniseerumist, eriti eestlaste seas. Toona, 1970.–1980. aastatel siirdus osa eestlasi tagasi maale. Ka mõned majandid said jalad alla ja said jõukaks. Uuesti muutusid atraktiivsemaks ka Lääne‑ ja Kesk-Eesti ning ka Saaremaa ja Hiiumaa. Aga loomulikult, need erinevate aastakümnete jooksul [tekitatud] poliitilised tingimused tähendasid seda, et mingit terviklikku arengut ikkagi ei toimunud. Nõukogude okupatsiooni lõpuks oli meil regionaalselt ikkagi täiesti kunstlikult loodud olukord.

Iseseisvuse taastamise järel meie majandusstruktuur muutus radikaalselt, me orienteerusime ümber lääne majandusruumile. See oli paratamatu ja vajalik, aga ka kaootiline. Põllumajandussektor vähenes isegi kuni 80%, aga inimeste arv vähenes ka tööstuses. Tööhõive tõusis teenindussektoris, aga see oli kasulik eelkõige suurematele linnadele. Tuleb veel meeles pidada, et 1990. aastatel vähenes meie elanikkond üle 10%, viimase majanduskriisi vältel veel 80 000 inimese ümber ja suur osa neist inimestest oli pärit just maalt.

Lõppkokkuvõttes tuleb öelda, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud siiamaani saavutamata, aga nüüd ei saa seda enam puuduva aja või raha süüks ajada. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Kas see on kodanike tahe? Vaevalt küll. Seega, lõppkokkuvõttes on Eesti regionaalpoliitika läbi kukkunud. Me ei ole okupatsiooniaegsetest defektidest toibunud, oleme juurde loonud uusi defekte ja see kosmeetiline eelnõu on selle näiteks. Lugege palun Mait Vaigu eelmisel aastal kirjanduspreemia saanud teost "Simulatsioon". Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Ma tänan ka eelnevat ettekandjat Jaak Valget, sest targemaks saab siin saalis harva. Täna oli just see hetk. Ma tänan ka teisi ettekandjaid, eriti neid, kes on osutanud samale probleemile, millele tahan mina viidata. 

Tegu on ju summadega, mis panevad mõtlema. Selle eelnõu nimeks võiks olla "palju kära, vähe villa". See oleks aus. Ma tulen ikkagi summade juurde tagasi, aga enne ma tsiteerin hea meelega maksuekspert Lasse Lehist: "Kui on vähegi mingi võimalus, kuidas ma saan otseselt või kaudselt takistada nende maksumuudatuste elluviimist või leevendada nende muudatuste mõju Eesti majandusele, siis ma kahtlemata kasutan neid võimalusi." "Kui meil oli siiamaani maksurahu, siis järelikult nüüd on meil maksusõda ja sõjas kehtivad sõjaseadused. Sõjas on sõjakavalused ja sõjas on sõjasaladused," ütles Lasse Lehis. See kehtib enamiku maksuseaduste kohta, millega koalitsioon praegu tegeleb. 

Kuid selle eelnõu kohta siiski ka üks kompliment. See suund ei ole üldse vale. Kui isegi natuke saab siit kuldsest ringist raha välja viia, siis see suund ei ole vale. Aga suur pettumus on summad. 8 miljonit eurot, 8+ miljonit eurot ajal, kui Eesti Energia elektrienergia müügi tulu kasvas aastaga 93%, kui Eesti Energia müügitulude kasv ulatus 69%‑ni, ärikasum tõusis 32%, kontserni puhaskasum tõusis 215,7 miljoni euroni ehk 93,5% tõusu, korrigeeritud puhaskasum [tõusis] 128 miljoni euroni ehk +247%. Jutt on 2022. aastast. No vaat. Ja siis me räägime 8 miljoni ümberjagamisest! Lärmi kui palju. 8 miljonit, kui kontserni Eesti Energia puhaskasum on tõusnud 247%.  

Teil on ju majanduse lõpetanud inimesi koalitsioonis, teil on isegi rahanduse lõpetanud inimesi, see on ju Reformierakonna suur uhkuseasi, et teil on mõned pangandusinimesed, eriti Siim Kallas, kes suutis ju 10 miljonit dollarit ära kaotada, teil on VEB Fondiga seotud tegelased, kes seal kõik ära kaotasid. Ja nüüd te võluritena kaotate riigist raha ära. Võlurid, lihtsalt võlurid! Ja siis tulete meile 8 miljoni euroga külla, tulete külla kohalikele omavalitsustele, kui iga ehitus on kallinenud kolmandiku või poole võrra, kui ei suudeta maksta koolide elektriarveid, rahvamajad pannakse kinni, sest lihtsalt ei suudeta elektriarveid maksta. 

Jaa. Aga kõik see tuleb lihtsalt kanapimedusest, kokkuvõttes kanapimedusest. Kõik algab sellest, et ei saada aru, kuidas maailm on ehitatud. Kõik algab sellest rohepöördest, millega te olete omavalitsused lihtsalt vaeseks väänanud, sellest mütomaaniast, lõputust mütomaaniast, mingist prohvet Maltsveti liikumisest, kus te siin Lasnamäe nõlval maailma lõppu ootate. See on teie suurepärane liikumine, millega te väänate lihtsalt rahva rahast tühjaks. No näete, esimütomaan istub siin ja kõigutab juba pead. Teie tegeletegi Eesti rahva paljaksriisumisega oma rumaluse, oma mütomaania abil. Jah, makske kinni. Mitusada tuhat [inimest] te saatsite õhu müümise eest kompensatsioone korjama, mitusada tuhat inimest te saatsite? Vaat see on …

Anti Poolamets, aeg!

… mütomaania hind, see on mütomaania hind. Palun lisaaega. Ma tahan nende mütomaanidega veel rääkida.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma tahan veel mütomaanidega vestelda. See on hind, et te saatsite pärast 1991., 1992., 1993. aasta kriisi esimest korda inimesed kolonnide kaupa omavalitsuste ukse taha. Ja siis, millega te tegelete? Pudistate 8 miljonit tohutu kära saatel inimestele tagasi. Te viite selle riigi pankrotti. Jah, viite, just see pankrot ongi praegu silmanähtav. Nelja aasta pärast seda kõike klattida saab olema väga raske, väga-väga raske. 

Ma arvan, et tuleb teatud kainenemise hetk, sest mütomaanial on oma hind ja väga kallis hind. Muidugi, rohepöörajatele eriti meeldib maa, kus ei ole inimesi, kus on selline mõnus, metsik jääajajärgne aeg, kus on üksikud kalurid, kütid. Eesti küla te ei hoia, rohepöörajad, Eesti küla tühjeneb! See ei huvita teid. Eesti omavalitsused lihtsalt vaesuvad. 

EKRE on teinud ettepaneku pankade maksustamiseks. Seal me räägime üle 100 miljonist eurost. Aga ei, välispankade röövkasumid ja rahapesu – vaat see on alati kallis, see on alati kallis Reformierakonnale. Alati on see kallis olnud. Kui nad enesekaitseks tõmbavad transvestiitide lipu panga ette, siis ju enam maksustada ei saa, sest nad on pühad. Eesti rahvas peab transvestiitide lippu vaatama, aga 100 miljonist eurost pühkige suu puhtaks. Pangad on meil pühad. Kas need pangad on vabandanud Eesti rahva ees maine kahjustamise eest, mille nad rahapesuga tekitasid? Kas nad on meile sendikese poetanud kahjude hüvitamiseks? Oh ei. Üks teller pidi olema kohtu all sadade miljardite ümberkantimise eest. Üks teller pidi olema kohtu all! Kas need pangad on vabandanud meie ees? Ei ole. Meie maine on kahjustatud. Transvestiitide lipp lehvib ja see peab Eesti rahvale õnne tooma. Häbi! Rootsi pangad, koloniaalpangad, makske see mainekahju kinni, olge solidaarsed Eesti rahvaga, näidake, et te olete meie majanduse osad, mitte koloniaalisandad! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Me räägime selle eelnõu puhul väga palju ääremaastumisest. Me räägime sellest, kuidas me tahame kaitsta neid omavalitsusi ja parandada [nende olukorda], kes ei saa endaga nii hästi hakkama, nii nagu saadakse siin põhja pool ja selles linnas, kus meiegi oma istungit peame. Miks nad ei saa hakkama? Sellepärast, et inimesed on sealt ära kolinud. Inimesed on kolinud Tallinnasse ja sellesse kuldsesse ringi ning peavad siin oma tulevikuplaane, nende pere ja töökoht on siin. Ja miks? Sellepärast, et nad ei saa oma elu [mujal elada], oma peret [mujal hoida], oma töökohta mujal pidada. Nad ei saa seda lihtsalt teha. Me teeme iga otsusega selle järjest keerulisemaks. Vaat see on kõige huvitavam. Nii nagu ma enne küsisin lugupeetud komisjoni esindajalt, kuidas on loogiline see, kui me teeme inimeste elu maapiirkondades järjest keerulisemaks ja siis arvame, et selle 8+ miljoni ümberjagamine teeb midagi meeletult paremaks. No ei tee ju. See on asendustegevus. 

Me räägime sellest, et käibemaks lööb omavalitsusi. Me peame neile andma natukene raha. No selge. Aga miks me seda käibemaksu siis tõstame? Omavalitsustel on juba praegu raske, pannakse raamatukogusid kinni. Me tõstame käibemaksu. Me peame neile nüüd natuke raha andma sealt 8‑miljonilisest potist. Aga see käibemaks lööb täpselt neidsamu inimesi, kes teenivadki omavalitsustes 1200 eurot palka, eks ole. Mediaanpalk 12 maakonnas on circa 1200 eurot. Teenivad sellist palka, aga käibemaksumuudatused täpselt samamoodi mõjutavad neid inimesi nagu siin Tallinnas. Ega toiduhinnad ei küsi, kas sa ostad Valgas või Tallinnas. Ka ehitusmaterjalid – ehitad Valgas või Tallinnas, ikka läheb täpselt seesama summa oma maja ehituse peale. Mitte kedagi ei huvita, et sa oled Valgas. Ainuke vahe on siis, kui sa hakkad oma kinnisvara müüma, siis on see vahe küll meeletu. Siis tekibki küsimus, aga mida ma siis investeerin. Selle eest antakse tulumaksureformiga 6 senti. 1200 eurot – võit on 6 senti. Käibemaksu tõus lööb omavalitsusi, inimesi. Ja siis mõeldakse, miks inimesed ei taha maal elada. 

See ei ole ainukene näide. Tasuta maakondlik ühistransport – kaotame selle ka ära. Muidugi, kaotame tasuta ühistranspordi, sest see on ju ka meeletu kulu. Maainimesed seda kasutavad, käivad tööl. Milleks? Mõistlik oleks ju neil maksta piletiraha. Teenib 1000 eurot, maksab piletiraha mõnuga ära. 

Ehk tegelikult me tegeleme äraspidise loogikaga. Me suretame ühe käega neid väiksemaid omavalitsusi välja ja siis anname teise käega näpuotsaga raha, 8+ miljonit. See ei päästa ka mitte midagi. See ei ole minu hinnang, see on omavalitsuste enda hinnang. See natukene meenutab vanainimese üle tee aitamist, kuigi ta seda üldse teha ei taha. 

Me kuulame jutte omavalitsustest. Henn Põlluaas tõi näite Sauelt, teised inimesed tõid neid veel, järjest tuuakse erinevaid näiteid selle kohta, mida omavalitsused arvavad. "Aga meie oleme siin targemad." Ma arvan, et ei ole. 

Tegelikult on probleem ju väga lihtne. Kui inimesed kaovad maapiirkondadest, kuhu nad siis tulevad? Ikkagi Tallinnasse ja lähivaldadesse, kus on juba praegu kohustuslike teenuste pakkumisega probleeme. Võtame kas või needsamad lasteaiakohad. Perekonnad peavad minema kohtusse, et saada siin lähivaldades lasteaiakohta. Muidugi, see on nende [omavalitsuste] enda vale poliitika. Kindlasti oleks pidanud tegema seda poliitikat paremini, aga nii see seis praegu on. Järjest tuleb ju inimesi juurde, aga me võtame neilt [omavalitsustelt] raha ära. Ja oleks see siis selline raha, mis neid väiksemaid omavalitsusi kuidagi päästab. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ei ole, see ei ole selline raha. Linnade ja valdade liit on öelnud väga selgelt, et 8,3 miljoni euro äravõtmine halvendab teenuste kättesaadavust suuremates omavalitsustes, kuna tegemist on piirkondadega, kus inimeste arv pidevalt kasvab. Ehk see on täpselt seesama jutt, mida ma just rääkisin. Need piirkonnad kasvavad, aga me võtame raha ära, ja eeldame, et näiteks Tallinn Eesti Vabariigi pealinnana suudab pakkuda häid teenuseid, samas võttes sealt ära 4 miljonit eurot. Nad ütlevad ka seda, et selle 8,3 miljoni jagamine ülejäänud omavalitsustesse midagi oluliselt ei paranda, kuna jaguneb väikeste osadena laiali väga paljude vahel. Nad leiavad, et seaduseelnõus ei ole esitatud veenvat analüüsi maksumuudatuste mõju kohta. Omavalitsuste tulubaasi vähendatakse olukorras, kus inflatsioonist ning riigi kavandatavatest maksutõusudest tulenevalt on omavalitsuste kulutused niigi suuremad. Omavalitsusi ei ole kaasatud tulubaasi kujundamise diskussiooni, et kaaluda alternatiive, leida parimaid lahendusi. Riigil puudub endiselt selge ülevaade omavalitsuste ülesannete maksumusest, sellest, millised need on, mida peaks omavalitsus enda kanda võtma ja nii edasi ja nii edasi. Kulubaasi analüüsi … (Laiutab käsi.) Need ei ole tehnilised muudatused, vaid me jõuame sinna, et see on väga põhimõtteline muudatus. Kui me täna laseme sellise, ma ütleks, pooles vinnas eelnõu läbi, lükkame mingisuguseid probleeme edasi, arvame, et need probleemid ei jõua meile järele, siis ma arvan, et see on väga vale suund. 

See eelnõu vajab rohkem analüüsi. Veelgi enam, tegelikult vajavad meie omavalitsused rohkem raha. Kui seda raha ei ole, siis tuleb teha nii, et omavalitsustel, kellel on juba praegu raske, ei oleks veelgi raskem. Kui seda raha ei ole, siis tuleb teha nii, et omavalitsustes elavatel inimestel ei oleks elu veelgi raskem. Ärge võtke ära tasuta ühistransporti, ärge tehke käibemaksuotsuseid, tulumaksuotsuseid, mis inimestele suurt midagi ei anna. Eriti, kui meil on praegu ühed kõrgeimad inflatsiooninäitajad, majanduslangus ja ebastabiilne majanduskeskkond. 

Nii et minu palve on küll see, et ärme tegeleme asendustegevusega. Ärme mõtleme välja lahendusi, mis tegelikult ei tööta, ja teeme mõistlikke otsuseid. Seesama Reformierakonna tulumaksumuudatus (Hääl saalis.), Erkki, ma pean sulle meelde tuletama: 1200 eurot ja 6 senti. See on võimas tõus. 12 maakonnas on mediaanpalk selline. Eks me siis eeldame, et need inimesed kolivad Tallinnasse, aga Tallinnalt võtame raha ära. Nii et väga huvitav loogika. Ma loodan, et Riigikogu saal seda [eelnõu] ei toeta. Aitäh!

Aitäh, Andre Hanimägi! Head kolleegid, ma saan aru, et siin on soov vasturepliigiks, aga millelegi vastu ei ole ju olla. Siin mainiti ja pigem toetati teie seisukohta, härra Põlluaas. Te ei ole ju millelegi vastu. (Henn Põlluaas saalist: "Kas teie teate, kas ma olen vastu või …") Seda küll, aga … (Henn Põlluaas protesteerib edasi.) Vasturepliigi mõte on see, et kui kedagi mainitakse ja on vaja midagi millegi vastu öelda. (Henn Põlluaas jätkab kohalt.) Istungi juhataja võib alati öelda, kas ta annab sõna või mitte. Henn Põlluaas, teil on protseduuriline küsimus, palun!

Jah, te täiesti jõhkralt omavalitsete siin praegu, püüate tõlgendada seda, mida seal on öeldud, anda sellele mingisugust täiesti enneolematut tähendust. Riigikogu hea tava on olnud kõik need aastad, mis me oleme taas iseseisvad olnud ja mil meil on oma parlament olnud, et on antud vasturepliigiks sõna, kui kedagi on mainitud läbirääkimistel kas nimeliselt või sellisel kujul, et on äratuntav, keda mõeldakse. Mitte iialgi ei ole ükski spiiker ega asespiiker sellele takistusi teinud. See, mida te siin praegu teete, kui te ütlete, et te mulle ei anna vasturepliigivõimalust, on täiesti häbematu.

Ma ei ole seda öelnud. Ma küsisin, kas teil on vasturepliik, aga teil ei ole vasturepliik. Teid ju toetati selles kõnes, mis siin eelnevalt oli. Henn Põlluaas, lepime niimoodi kokku, et ma annan teile sõna. Aga, head kolleegid, mul on teile ettepanek, et ärge seda vasturepliigilahendust kuritarvitage. Me oleme näinud seda, kuidas vasturepliigilahendust siin saalis kasutatakse. See ei ole selle konkreetse § 70 "Vastusõnavõtt" mõttega kuidagi kooskõlas. See ütleb muuseas seda, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, v õ i b istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Mitte peab, vaid võib. See on istungi juhataja kaalutluse koht. Henn Põlluaas, ma annan teile selle võimaluse. Aga mul on palve teile, lugupeetud Riigikogu liikmed, ärge kuritarvitage seda lahendust. Vastasel juhul me lõpetame täpselt seal, kus me oleme viimastel päevadel siin nende lahendustega olnud. Ärme teeme seda! 

Lauri Laats, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Tõesti on. Ma vaatan, et eelnõu esitajat ei ole saalis. Ma saan aru, et ta on jooksus, võib-olla natukene häbeneb seda eelnõu. Aga kas hea tava näeb ette, et eelnõu esitaja võiks ikkagi osaleda eelnõu arutelul?

Ma loodan, et eelnõu esitaja jälgib hoolikalt meie praegust arutelu. Ma tean, et ta on kindlasti majas. Nii, aga nüüd, Henn Põlluaas, palun, teie vasturepliik! 

Te kuritarvitate oma positsiooni praegu, püüdes takistada repliike, aga sellest hoolimata ma tänan, et te siiski armulikult lubasite mul oma saadikutööd teha. 

Jaak Valge oma sõnavõtus tõi kenasti välja sellise ajalise joone, mille tagajärjel oli regionaalne areng meil Nõukogude okupatsiooni ajal täiesti kreeni keeratud. Nüüd me oleme olnud üle 30 aasta iseseisvad. Lõviosa sellest [ajast] on olnud võimul Reformierakond ja nende koalitsioonipartnerid – täna Eesti 200 ja sotsid. Me näeme, et siiamaani ei ole kõige vähematki soovi regionaalset arengut kuidagi tasakaalustada või üleüldse regionaalset arengut sisse viia. Sest mida see tähendab? Põhimõtteliselt, lihtsalt öeldes, tähendab see seda, et elu oleks võimalik kõikjal Eestis, et oleksid kättesaadavad hädavajalikud teenused, [oleksid olemas] koolid, lasteaiad, kauplused, posti[asutused] ja nii edasi. Reformierakonna juhtimisel, vastupidi, on kõike seda lammutatud, on kinni pandud kõiki inimestele esmavajalikke teenuseid, mille tagajärjel maapiirkond on tühjenenud. Kõike, majanduskriise, nii nagu tänagi, on juhitud absoluutselt valesti, täiesti diletantlikult, ebakompetentselt, mis on viinud selleni, et üle 100 000 inimese on Eestist lahkunud. See praegune eelnõu on ka üks samm sellel täiesti valel ja hukatuslikul ja mõttetul teel. Seda eelnõu ei tohi vastu võtta.

Aitäh! Teie aeg! Järgnevalt, Lauri Laats, palun Riigikogu kõnetooli!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Paluksin kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Teate, ma arvan, et igal juhul oleks hea tava, kui nii eelnõu esitaja kui ka tänane ettekandja komisjonist viibiks saalis, kui eelnõu [arutatakse]. Ma loodan vähemalt, et nad vaatavad meid interneti vahendusel. 

Ma tuletan natuke meelde kohaliku omavalitsuse rolli. Ma arvan, et kohalikul omavalitsusel on väga suur ja lausa kandev roll Eesti inimeste elus. Kohalik omavalitsus pakub oma elanikele väga erinevaid ja vajalikke teenuseid, kas siis sotsiaal‑, tervishoiu‑, kultuuri‑ või mõnes muus valdkonnaski. Loetelu on pikk ja lai, selleks meil kindlasti aega ei jää, et kõik need tegevused ja teenused loetleda. Riigi kohaloleku tunde annab samuti kohalik omavalitsus ja seda väga lihtsal põhjusel. Kohalik omavalitsus on alati inimesele lähemal, kohalik omavalitsus on alati olemas ja seetõttu ka palju arusaadavam. Kui on mõni probleem, kas kohaliku või riigi tasandi mõõtu, siis ikka pöördutakse valla‑ või linnavalitsuse poole. Kauaaegse munitsipaalpoliitikuna ma võin seda kinnitada oma kogemusest. Riik on ainult siis tugev, kui on olemas tugev kohalik kogukond, ehk kui meil on tugevad kohalikud omavalitsused.  

Vaadates hetkeolukorda, peab tunnistama, et Vabariigi Valitsusel see arusaam puudub. Valitsuse praegune tegevus – valitsusse kuuluvad Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 – viib meid tupikusse. Kuidas saab veel hinnata seda tegevust, mille tunnistajaks me praegu oleme, eriti [seda tegevust] sellel kevadel või suve hakul? Ilma pikema aruteluta tullakse välja suurte maksutõusudega ja proovitakse kõik need tähtsad otsused arglikult usaldushääletusega siduda.  

Antud eelnõuga vähendatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi 12,06%‑lt 11,89%‑le. Lisaks, ebaõiglaselt ja ilma igasuguste mõjuanalüüsideta muudetakse kohaliku omavalitsuse üksustele tulumaksu eraldamise põhimõtteid, millega jaotatakse ümber 8,3 miljonit. [See raha] võetakse tugevamate arvelt. Oma tulubaasist kaotavad Harku vald, Saue vald, Viimsi, Tartu linn, Rae vald ja loomulikult Tallinn. Tallinn kaotab kõige rohkem, 4,6 miljonit. On ka kohalikke omavalitsusi, kes saavad raha teiste arvel juurde. Need on näiteks Valga linn, Põlva linn, Narva ja nii edasi. Loetelu on pikk. 

Minu arust on tegemist karistusmeetmega ja kaotajaks on kõik kohalikud omavalitsused. Miks ma nii arvan? Sest üldist tulubaasi vähendatakse, ma tõin protsendid välja. Riik tõstab käibemaksu 22% peale, tulumaksu 22% peale, samuti tõstetakse aktsiise. Kõige rohkem mõjutab kohalikke omavalitsusi loomulikult kütuseaktsiis. Kõik need maksud viivad kohalikust omavalitsusest raha välja, mitte ei too sisse. Just nimelt viivad välja. Ehk liida või lahuta, kuidas soovid, kõikide kohalike omavalitsuste kulud tõusevad ja tulud vähenevad.  

Komisjonides olen ma oma seisukohad ka välja toonud, mille peale on ministrid tihti öelnud, et teate, kohalikel omavalitsustel on ka võimalusi, tõstku maamaksu. Seda sellises olukorras, kus euribor on tõusnud ja see on mõjutanud nii perekondi kui ka kohalikke omavalitsusi. Kasutades klassikute [sõnu]: tule taevas appi! 

Antud eelnõul puudub mõjuanalüüs. Komisjonides on seda kinnitatud ja ka tänane ettekandja Jevgeni Ossinovski on seda kinnitanud, et parema plaaniga tullakse välja hiljem, aga praegu oleks vaja läbi suruda see plaan ehk siis see eelnõu. 

Austatud kolleegid! Tegemist on eriti alatu käitumisega Vabariigi Valitsuse poolt. Ma tuletan meelde, et kohalik omavalitsus on institutsioon, mille meie põhiseaduse loojad pidasid vajalikuks kirjutada põhiseadusse, samamoodi, nagu seal on kirjas Vabariigi Valitsus või Riigikogu. Seega ei maksa koalitsioonisaadikutel teha pikka nägu, justkui oleks tegemist mingisuguse alama või vähetähtsa küsimusega, mille kohta head isakesed on tulnud nõu andma. Selliseid nõuandeid ei vaja keegi, need on häbiväärsed ja piinlikud. 

Piinlik on see, et enda kujundatud viletsa maksupoliitika tuules püütakse nüüd omavalitsusi [omavahel] vastandada ning neid tülli ajada. Olen täiesti veendunud, et te hindate oma strateegiat üle, teil ei õnnestu kohalikke omavalitsusi nii lihtsalt riidu ajada. Raske on olla tänulik sellise lisaraha eest, mis kelleltki on jõuga ära võetud. Ei tunta sellest rõõmu ega saadeta tänulikke andameid superministeeriumi poole. Kohalikud omavalitsused on kõiksugu olukordadega pidanud toime tulema, küllap õnnestub ka see õnnetu valitsus üle elada.  

Aga räägime nüüd ka Tallinnast. Tallinna tulubaasi vähendatakse 4,6 miljoni [euro] võrra. See on see summa, mille Tallinna inimesed kaotavad. Tahes-tahtmata tekib küsimus sotsiaaldemokraatidele. Miks sotsid, olles Tallinnas koos Keskerakonnaga võimul, ei kaitse Tallinna inimeste huve? Miks sõidetakse koos Reformierakonnaga üle Tallinna elanike huvidest, olles Tallinnas võimul? Need inimesed sotsiaaldemokraatide erakonnast kiitlevad Tallinna inimeste ees, kui hästi nad ikka Tallinna on juhtinud, aga samas võtavad riigi poolt raha ära. Kuidagi kahepalgeline on selline käitumine. Head sotsid! Kui te ei ole nõus nende otsustega, mis pidurdavad Tallinna arengut, siis pange see teema koalitsiooni lauale, võidelge Tallinna elanike huvide eest ja hääletage sellele eelnõule vastu. Või öelge otse välja, et teist ei sõltu Reformierakonna koalitsioonis mitte midagi ja te ei suuda kaitsta Tallinna elanike huve. Olge ausad enda ja enda valijate ees! Aitäh teile! Jõudu! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. 

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu saadikud, kes on saalis, kes on oma tubades! Austatud kuulajad, kes meid jälgivad! Regionaalpoliitika suurim väljakutse on piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine ja seda on siit puldist siin saalis täna korduvalt öeldud. Aga ju tuleb veel rääkida, sest valitsuse üleantud eelnõu, tulumaksuseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 215, midagi olulist selles plaanis ei muuda. Need on kosmeetilised parandused, mis tõesti mõjuvad pigem silmamoonduslikult, justkui tehtaks midagi olulist ära. Aga regionaalpoliitiliselt on väga oluline keskenduda Eesti terviklikule arengule, nii et inimesed saaksid ja tahaksid elada jätkuvalt ka maapiirkondades. 

Selleks on ainuõige vaadata üle omavalitsuste rahastus ja toetamine. Mitte nii, et enne jaani kiirelt muudatused teerulliga parlamendist läbi, pressiteated ja pooltõed paljundatud, endale õlale patsutatud. Samas liigutakse edasi vaid mõned millimeetrid. Regionaalset mahajäämust see seadusemuudatus küll ei paranda, see tekitab suuremaid lõhesid edasi. 

Mida siis üleüldse hooldusreformiga välja pakutakse, jääb ka päriselt segaseks. Isamaa fraktsioon näeb, et raha võidavad kuldse ringi omavalitsused ja kaotavad kaugemad omavalitsused. See ongi täiesti vastupidine tulemus sellele, mida räägitakse ja välja pakutakse. Paistab tõesti nii, et üks ministeerium ei tea, mida teine ministeerium teeb, ühe laua taha ei ole istutud ega asja arutatud.

Omavalitsuste rahastamine tuleb põhimõtteliselt ümber korraldada ja keskselt enam toetada neid piirkondi, mis asuvad väljaspool suuremaid linnu ja kuldse ringi valdu. Raha ümberjagamine tundub paljudele omavalitsustele, eriti ääremaadel, ebaõiglane. Meie omavalitsused on aga tublid. Ka need, kes on raskustes, püüavad oma jõududega raskustest välja tulla. Ent viimaste aegade kriisid ning energiahindadest ja inflatsioonist tingitud kõrgenenud kulud on olukorra nende jaoks teinud väga raskeks. Seetõttu oleks riigi süsteemne tugi ja abi siinkohal elutähtsad.

Lisaks nendele kosmeetilistele muudatustele, mis suurt midagi ära ei määra ja mida valitsus käesoleva eelnõuga tegemas on, tuleb oluliselt suurendada linnade ja valdade finantsautonoomiat. Haldusreformijärgsete omavalitsuste potentsiaali ja võimekuse tõstmist ja individuaalset lähenemist on mainitud juba palju kordi. On oluline tervele Eestile, et nad oleksid võimelised eelseisvatele kriisidele paremini ja võrdsemalt reageerima.

Meil on tarvis jõulisi ja tugevaid omavalitsusi, kes saaksid ise hakkama nii kriisides kui ka tavaelus. On oluline, et riik looks selleks võrdsemaid võimalusi, kui tänased muudatused seda tegelikult pakuvad. Tänane regionaalne ebavõrdsus tähendab seda, et erineva võimekusega on nii omavalitsused ise kui sellest tingitult on ebavõrdsed elutingimused ka eri piirkondades elavatel inimestel.

Ühe omavalitsusi võimestava muudatusena tuleb tulevikus neile anda suurem roll ja vastutus ettevõtluskeskkonna arendamisel. Toimiv kohalik ja piirkondlik majandus on ainus võimalus omavalitsuste iseseisva elujõu tagamiseks. Riik saab kindlasti palju jõulisemalt aidata vajalike instrumentide loomisega, et kohalikud omavalitsused saaksid enam panustada soodsa ettevõtluskeskkonna loomisesse, näiteks eraldades juriidilise isiku tulumaksust omavalitsustele raha ettevõtluskeskkonna arendamiseks. 

Erinevatel linnade ja valdade liidu päevadel on korraldatud mitmeid regionaalpoliitika töötubasid ning ametkondadega on palju koos arutatud, kuhu peaks liikuma regionaalpoliitika ning millised on lahendused. Juba on ju välja töötatud need lahendused, millises suunas peaks valitsus täna hoogsalt liikuma, et vähendada regionaalset ebavõrdsust päriselt, nii et elu säiliks ka väiksemates omavalitsustes. Nägime, et ka linnade ja valdade liit käesolevat eelnõu ei toeta. 

Küllalt on räägitud ka sellest, kuidas peaks kohalikke omavalitsusi riigi poolt …  

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… enam võimestama ja muutma omavalitsusi tugevamaks ning kuidas peaks muutma kohalike omavalitsuste rahastamise mudelit õiglasemaks. Miks me ikka paigal tammume, ka selle arutluse all oleva seadusega? 

Mida aga inimesed ootavad, et riik teeks, et kohalike omavalitsuste ja maapiirkondade elu oleks kergem? Erinevad tagasisideküsitlused annavad meile päris täpselt aimu inimeste ootustest, sellest, mida valitsuselt oodatakse. Toon esile ainult enim märkimist leidnud tagasiside ajast, kui mina töötasin riigihalduse ministrina. 

Riik peaks majanduslikult soodustama ettevõtete tegevust maapiirkondades. See oli üks tähtsamaid esiletoodud mõtteid. Bussi[transpordi] kättesaadavust väiksemates asulates tuleb parandada. Arstide ja meditsiinitöötajate palgad peaksid tõusma, et nad ei läheks välismaale ja perearstiteenus oleks maapiirkondades kättesaadavam. Riik peaks maapiirkondade arengut toetama isegi siis, kui see ei ole majanduslikult kasulik valitsuse eelarve tasakaalule. Eluks vajalikke teenuseid, nagu postkontorid, koolid, poed ja väiksemad haiglad, tuleks maakohtades hoida alles ka siis, kui see on majanduslikult kahjumlik, sest see puudutab inimeste turvatunnet. Päris valus! Me teeme kõike siin riigis vastupidi. Autoteed tuleks asfalteerida ka väiksemates asulates. 

Väga palju antakse tagasisidet meditsiinisüsteemi kohta. Leitakse isegi seda, et väikelinnade sünnitusosakonnad tuleb säilitada ka siis, kui see on kulukas, sest see puudutab suuresti inimeste ja perede elukohavalikut, sest kui abi jääb kaugele, siis otsuseid perele lisa saamiseks nii kergekäeliselt ei tehta.

Inimesed kurdavad ka seda, et kohalike omavalitsuste suurenemisega haldusreformi järel on võim läinud tavakodanikust liiga kaugele. Inimeste tagasisidest tuleb välja, et eestlaste seas on olemas laialdane toetus maapiirkondades elu elavdamisele ning enamus toetab maapiirkondades toetuste maksmist ka siis, kui see on majanduslikult kahjumlik. Inflatsioon ja julgeolekuolukord on mõjutanud eriliselt just väikelinnade, alevike ja maapiirkondade majanduslikku toimetulekut. 

Eesti inimeste arusaam maapiirkondade ebavõrdsest [olukorrast], väikekoolide konsolideerimisest ja kinnipanekust on ühiskonnaelu konkreetse probleemina palju arusaadavam, kui meie siit Toompealt seda näeme, palju arusaadavam, kui valitsus seda täna näeb. Inimeste hulgas leiab väga palju toetust see, et elu jätkuks ka maapiirkondades. Rääkides elektriarvetest, vähestest bussiliinidest, madalatest palkadest, vahepealsetest kõrgetest energiahindadest, kahanevatest transpordivõimalustest või piiratud toimetulekust, on inimestele üldiselt arusaadav, et sellist Eestit keegi ei soovinud ja seda ei ole ka suurlinna elanike poolt vaadatuna soovitud. 

Ainult et oleks meil tublisid poliitikuid, ka valitsuskoalitsioonis, kes lahendaksid ükskord karjuva ebavõrdsuse selliselt, et elu maapiirkondades saaks säilida. Kuna see eelnõu vajalikke lahendusi ei paku, siis ei saa ka seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul oli hetk tagasi endale küsimus, millises päevas me üldse praegu oleme. Vaatasin ma siis töönädala päevakorda ja avastasin, et me oleme esmaspäeva, 12. juuni kolmanda punkti juures. Tegelikult on kolmapäev, kolmapäeva õhtu. Aga mulle tundub, et sotsiaalantropoloogilise vaatenurga järgi olen ma sattunud sellisesse kohta, mille nimi on Mutabor: kõik on kogu aeg muutumises, mitte miski pole kindel ja eesmärk ongi ainult muutumine.

Nüüd seaduseelnõu 215 juurde. Ma pean ütlema, et siin on juba kõik, absoluutselt kõik, mida peaks selle seaduseelnõu parandamisel, kohandamisel ja kordategemisel arvesse võtma, välja öeldud. Aga see tähendab, et tegemata on jäänud korralik eeltöö. Nüüd on seda tööd tehtud siin Riigikogu saalis ja tehtud väga hästi. Väga paljud inimesed on andnud oma panuse, näiteks Helle-Moonika Helme ja Riina Solman ja kindlasti tuleb neid kõnesid veel.

Aga minu jaoks on see seaduseelnõu näivuse loomine. See on täielik butafooria. Mulle tundub, et koalitsioon on praegu läinud seda teed, et sellel seadusel, mis on ju ühes reas siin terve portsu järgnevatega – siin on tulemas veel neli usaldusküsimusega seotud seadust, millel on teatud maksumõju –, on teatud roll: see on näivuse kõrval ka sellise hea tahte näitamine. Mulle tundub, et see on mõneti isegi õnnestunud, sest osa saadikuid on selles seaduses tõesti ka positiivset leidnud. Mina ei leidnud selles seaduses midagi positiivset, sest eesmärk on ikkagi selgelt butafoorne.

Me oleme olukorras, kus meil tänase päeva tulemuseks on see, et peretoetused on läinud. Tõenäoliselt võib prognoosida, et seaduseelnõu 144 vastuvõtmise järel on Kagu-Eestis ka Nursipalu läinud ning tõenäoliselt ka Soodla ja muud lahendused, mida veel otsa planeeritakse. Kagu-Eestile see seadus midagi ei anna. Ta ei anna ühelegi kohalikule omavalitsusele praktiliselt mitte midagi, sest need summad, mida siin ümber jagatakse, on tühised. Tegelikud probleemid avanevad meie ees alles sügisel, kui me hakkame uut riigieelarvet vastu võtma.

Mind häiris kõige rohkem see, et asjatundjate ettepanekuid, linnade ja valdade liidu ettepanekuid, praktiliselt ei arvestatud. Need heideti kõik tuimalt kõrvale. Samas on selge, et ilma radikaalse muutuseta ei ole võimalik lähiaastatel elu maal edendada. Võib-olla tuleb seda hoopis päästma hakata. 

Mulle tundub sellise koalitsiooni sisemise mentaliteedi või hoiaku vaatluse tulemusena, et kõige rohkem on siin tegemist sellega, mis on väljendatud Ilfi ja Petrovi surematu kangelase Ostap Benderi sõnadega. See on väga lihtne põhimõte ja seda koalitsioon praegu ellu viib: "On kuritegu lollidele nende raha alles jätta." Ma kardan, et selliselt käitutaksegi praegu Eesti rahvaga. Aitäh!

Aitäh, Ants Frosch! Head kolleegid! Ma eelnevalt esitasin ka väikese palve, et katsuks vastusõnavõttu kasutada vaid sellisel juhul, kui teil tõesti midagi on vaja argumenteerida. Aga Helle-Moonika Helme, palun, vasturepliigi jaoks sõnaõigus teile. Aga palun, ärme kuritarvitame seda! Palun!

Aitäh, hea eesistuja, mulle sõna andmast! Kõigepealt ma tänan ettekandjat, et ta minu kõnele tähelepanu pööras ja mind mainis. Tõepoolest, ma tahan teha mitte nii-öelda vasturepliiki, vaid nagu kaasrepliiki, natukene täiendada seda osa, kus ta ütles, et me kuulsime kaasettekandja suust – eelnõu kaasettekandja suust – ka, et seaduseelnõu ettevalmistamiseks anti vähe aega. Sellega ma olen nagu väga nõus. Nagu me teame, on siin palju räägitud sellest, kuidas kaasamine toimus, aga kohalike omavalitsuste ettepanekuid ja muresid eriti arvesse ei võetud. Tõepoolest, ma ise oma kõnes oleks tahtnud öelda veel seda, et see eelnõu sellisel kujul, nagu ta meil praegu siin saalis on, ilma päriselt kaasamata, ilma päris aruteluta, on tegelikult lihtsalt üks vaesuse ümberjagamine, mis midagi paremaks ei tee. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Mul on päriselt palve, et ärme kasutame kõiki neid kaheminutilisi vastusõnavõtte, kui teil ei ole midagi vastu öelda. Kui meil on nii-öelda arutelu koht, siis me saame seda alati väga loomulikult kasutada, aga praegu me ühel hetkel oleme lihtsalt tagasi selles olukorras, kus me eile olime ja täna oleme olnud. Mul on siiras palve, et ärme teeme seda. (Hääl saalist.) Riina Solman, lepime kokku, et te ei tee seda, ei kasuta seda vastusõnavõtuvõimalust kurjast. Riina Solman, palun! Te saate selle vastusõnavõtu, aga siis me liigume Aivar Koka juurde edasi. Palun!

Ma mõistan väga hästi, austatud Riigikogu esimees, teie muret, et see arutelu oleks sisuline ja sisulised oleks ka vasturepliigid. Mõistan hästi, et me peaksime oma päevakorraga edasi liikuma. Aga lihtsalt ei olnud võimalik enne rääkida olulisest asjast, mille on linnade ja valdade liidu töötoad ning ametkonnad juba [läbi töötanud], aga mida see eelnõu ei sisalda. Näiteks, mida peaksid tegema äärealad rahvastiku siserände tõttu, kui inimesed liiguvad maapiirkondadest paremate võimaluste suunas linnalisse keskkonda? Kuidas peaksid maapiirkonnad hakkama saama väheneva ja vananeva rahvastiku valguses? See kõik on läbi töötatud. Kuidas peaksid omavalitsused hakkama saama maksutõusude olukorras, kus terendab majanduskriis ja omavalitsuste eelarvetes tulubaas oluliselt ei suurene, aga surve avalike teenuste [osutamiseks] ja investeeringute tegemiseks ikka säilib? Kas omavalitsused vajaksid hoopis uut ja sisulist haldusreformi? Seda see eelnõu tõesti ei lahenda, aga need lahendused on ametkondade ning linnade ja valdade liidu koostöös tegelikult juba välja pakutud. Tänase eelnõu näol on meil tegemist kosmeetiliste muudatustega.

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk. Ma saan aru, et see on teil teine kõne. Te olete enda kõne ära pidanud, aga fraktsiooni nimel tulete nüüd kõnetooli. Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, austatud juhataja! Ma annan kohe üle ettepaneku eelnõu 215 teine lugemine katkestada, et oleks selgelt arusaadav. See on fraktsiooni nimel.

Aitäh!

Head kolleegid! Austatud juhataja! Omavalitsuse roll Eestis läbi sajandi on olnud väga oluline. See saal on vastu võtnud otsuse, et omavalitsuspäeva tähistatakse riikliku pühana. 2018 oli esimene kord, kui 1. oktoobril toimus ametlikult omavalitsuspäeva tähistamine. 2011. aastast on Riigikogus olnud [kohalike] omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm, mida ma olen läbi nende aastate ka juhtinud. Selle eestvedamisel ka need otsused tehti. Kõik ministrid, kellel on olnud vastutus regionaalvaldkonna eest, on alati tulnud meiega kaasa, nad on sama sammu käinud ja alati meid ka toetanud. Kõikidel aastatel on toimunud ka omavalitsuspäev. 

Omavalitsuspäeval on olnud väga oluline roll. See roll on olnud just see, et hetkel olemasolevaid Eesti omavalitsuste valupunkte lahendada, nendele lahendusi otsida. On olnud erinevad töötoad. Kindlasti kõige põnevam ja huvitavam on olnud erakondade esimeeste debatt, kus need valupunktid on tõstetud erakondade esimeeste ette ja siis erakonnaesimehed on püüdnud leida nendele valupunktidele ka lahendusi. Ma siin kõva häälega kutsun kõiki septembris toimuvatele järjekordsetele omavalitsuspäevadele, mis siinsamas Tallinna külje all toimuvad, kus, ma loodan, näeme seekord kuue Riigikogus esindatud erakonna esimehi debateerimas. 

Kui me selle eelnõu juurde tuleme, siis on selge, et see on viisakalt öeldes piinlik. Tullakse Riigikogu ette eelnõuga, mis mitte midagi ei muuda, võtab ühest taskust raha ja paneb teise taskusse. Enamus omavalitsusi, väiksed omavalitsused, võidavad siis, nagu me rahanduskomisjonis kuulsime, 5000 eurot kuus lisatulu. Ma ei tea, 24‑miljonilise eelarve juures saab omavalitsus iga kuu 5000 eurot juurde. Eelarve tegemisel on veaprotsendi suurus kindlasti tunduvalt suurem kui 5000 eurot. Rääkida, et see on meeletult suur heategu 65 omavalitsusele! Tallinnast võtame 4 miljonit ja ülejäänud 4 miljonit 13 omavalitsuselt ja nagu sipsti on Eesti riik paremaks muudetud ja omavalitsustel mured lahendatud. 

Samas, valelik ja makse tõstev koalitsioon, ainult selleks, et Reformierakonna ühte edevat, aga väga kallist valimislubadust täita, toob meile siin lähemate päevade jooksul Riigikokku arutelule ja usaldushääletusele maksupaketid, mis viivad meie inimesed vaesusesse, ettevõtted pankroti servale või likvideerimisele. Ja siis räägitakse, et me tõstame ühest taskust 8,3 miljonit teise taskusse ja kõik on hästi. 

Seesama Riigikogu koalitsioon, mis on valetamise teel võimule tulnud, võttis ära raha juba teise lapsega seotud tulumaksutoetusest, rääkimata sellest, et suurperedelt ... 

Palun kolm minutit! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… järgmisel aastal iga kuu 200 eurot. Mul on piinlik lugeda tänastest uudistest, kuidas räägitakse, et aga 2022 oli see 300 eurot, te saate nüüd ju 450 eurot, lausa 150 eurot on toetuse tõus. Rääkimata sellest, et tegelikult on täna see kuni kuue lapsega peredel, kolme kuni kuue lapsega peredel, 650 eurot ja sealt võetakse 200 ära. 

Kui minister seda eelnõu meie ees püüdis kaitsta, siis ega ta väga hästi aru ei saanud, mida ta kaitsma peab. Kogu aeg räägitakse, et kohe tuleb midagi ilusat ja uut. Sügisel koos järgmise aasta riigieelarvega tuleb see, et omavalitsused võivad hakata jälle kodualust maad maksustama. Või see, kui pärast rasket [menetlust] läbi mitme koosseisu eelmine koosseis võttis vastu maamaksu tõusu, siis üks tingimus oli, et üle 10% aastas ei saa see tõusta. See oli see konsensuslik kokkulepe, mille tõttu see saal üldse nii hääletas. Aga esimene asi, kui valimised olid läbi ja koalitsiooniläbirääkimised algasid, mida öeldi, oli see, et seda me saame murda. Kohe järgmine asi: võtame lastelt raha ära, võtame peredelt raha ära. Samas me teame, et Eestis on inflatsioon Euroopa suurim. Kui me neid makse ei tõstaks ja toetusi ei vähendaks, Eesti majandus kasvaks ja siis ei oleks ka omavalitsustel neid muresid, mis on juba tekkinud, aga mis uuest aastast veel suuremalt tekivad. 

Mitte keegi ei ole välja arvutanud, ei Rahandusministeeriumis ega kusagil mujal, mis tegelikkuses 1. jaanuarist Eesti riigis juhtuma hakkab, kui kõik need maksud realiseeruvad. See, et 2025 on äkki tulumaksuvabastus kõigil 700 euro peal, on tühine number võrreldes sellega, mis tehakse meie madalapalgalistele, pensionäridele, lastega peredele. See maksutõus on üks must kolmapäevane maksupäev, nii nagu Reformierakonnal ühel aastal Riigikogu valimiste lubaduses oli, et maksud, maksud, maksud. Pange see Google'isse sisse, te näete sihukest toredat, naljakat asja, läbi huumoriprisma. Aga nüüd on see aeg käes, et 33 aasta jooksul me siin saalis esimest korda saame öelda, et on selline "tore" mustade maksude nädal. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vaadates, mida teeb praegu Vabariigi Valitsus, siis tahes-tahtmata tuleb mulle pähe assotsiatsioon Robin Hoodiga. Ainult see meie oma on kuidagi pahupidine. Kõik ju mäletavad, et Robin Hood võttis raha rikastelt ära ja andis vaestele. Praegu on aga tekkinud selline kummaline olukord, kus meie Robin Hood ehk riik valitsuse näol on hakanud juba jagatud raha tagasi võtma ja teistmoodi jagama. Probleem on selles, et kui esialgu oli see raha jagatud enam-vähem õiglaselt ning õigetel ja arusaadavatel alustel, siis nüüd on hakatud kiusama ja karistama neid, kes on oma asjadega paremini hakkama saanud, neilt raha ära võttes.  

Vabariigi Valitsus on otsustanud raha kohalike omavalitsuste vahel ümber jagada. 14 omavalitsust jäid valitsuse silmis süüdi sellega, et suutsid riigi poolt saadud raha kõige paremini oma elanike heaks ära kasutada. Neilt otsustati ära võtta 8,3 miljonit eurot, et jagada teiste omavalitsuste vahel, kellel nii hästi läinud ei ole. Alustati loomulikult Tallinnast, sest Tallinn on ju rikas. Teate, ma olen seda lauset nende kahe kuu jooksul siin saalis juba mitu korda kuulnud erinevate ministrite suust, alustades peaministrist, ja lugematuid kordi kuulsin seda nende aastate jooksul, kui ma Tallinnas töötasin. Kui Tallinn on suutnud tänu oma mõistlikult konservatiivsele rahanduspoliitikale hoida piisavalt kõrget elutaset oma elanike jaoks, siis mida me teeme? Õige! Läheme ja võtame Tallinnalt 4,6 miljonit ära. Loogiline ju. Miks teil seal pealinnas peab inimestel hästi minema?  

Võib aru saada sellest, et olukord on erinevates omavalitsustes erinev, ja ma mitte mingil juhul ei taha ühtegi omavalitsust süüdistada saamatuses või mugavuses. Ajad on praegu tõesti rasked ja tänu uue valitsuse suurtele plaanidele lähevad arvatavasti veelgi raskemaks. Maapiirkonnad ongi tihtipeale keerulisemas seisus ning see asjaolu, et riik lõpuks seda tähele pani, on ju igati positiivne. Samuti on positiivne otsus neid omavalitsusi rohkem aidata. Kus aga see positiivsus lõpeb, see on meetod, millega valitsus otsustas seda probleemi lahendama asuda. Seda meetodit võib julgelt nimetada vaesuse ümberjagamiseks. 

Käesolev eelnõu võtab 8,3 miljonit 14 kohalikult omavalitsuselt ja jagab selle raha 65 kohaliku omavalitsuse vahel. See kahjuks ei lahenda sisulist probleemi, milleks on jätkuv ääremaastumine ja puudulik regionaalpoliitika. Võttes ära need miljonid 14 kohalikult omavalitsuselt, me jõuame sinna, et nendes halveneb teenuste pakkumine, kvaliteet ja kättesaadavus. Seda veel rohkem tänu sellele, et inimeste arv nendes omavalitsustes pidevalt kasvab. Samal ajal, jagades selle raha 65 kohaliku omavalitsuse vahel, midagi märkimisväärset ja erilist ei saavutata, kuna see raha jaguneb laiali päris väikeste osadena.  

On äärmiselt kurb, aga kahjuks sümptomaatiline, et valitsus ei võtnud kuulda Eesti kohalikke omavalitsusi ühendava organisatsiooni ehk linnade ja valdade liidu arvamust. Tegelikult on just see ühendus kõige paremini kursis sellega, kuidas kohalikel omavalitsustel üle Eesti läheb, kuidas neil päriselt läheb, ning sellega, kuidas aidata neid, kes seda abi kõige rohkem vajavad.  

Eesti Linnade ja Valdade Liit saatis valitsusele väga konkreetse kirja, kus olid lisaks seletusele, miks valitsuse sammud ei ole õiged, välja toodud ka päris konkreetsed lahendused, kuidas siis seda olukorda õiget moodi lahendada. Aga see kõik jäi koalitsioonil kahjuks tähelepanuta.  

Lõpuks üks huvitav tähelepanek, mis tekkis siis, kui ma esimese lugemise ajal ministrit kuulasin. Kui praegu üritab uus koalitsioon kaotada viimastki olemasolevat astmelist ehk progressiivset tulumaksu, nimetades seda maksuküüruks, siis omavalitsuste rahastamises tahab valitsus seda põhimõtet oma seaduseelnõuga hoopis kehtestada. Sest kuidas saab veel nimetada süsteemi, kus jõukamatelt omavalitsustelt võetakse raha ära ja jagatakse vähem jõukate omavalitsuste vahel? Aga kahjuks eksis valitsus minu meelest sellega, kus seda printsiipi rakendama hakata, sest omavalitsustele mõeldud fond selleks lihtsalt ei sobi.  

Nii et kahjuks ei saa Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetada ja me teeme ettepaneku selle [menetlus] teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel, et ka regionaalminister Madis Kallas kuulab seda arutelu. Ma arvan, et ta võtab siit mõned mõtted kaasa. 

Nüüd siis sellest eelnõust. Nojah, linnade ja valdade liit on nii oma avalikus pöördumises kui ka kirjas rahanduskomisjonile toonud välja kõik need nõrkused, millest siin täna palju juttu on olnud. Eks võib ju natukene aru saada sellest meeleheitlikust tahtest [teha] vähemalt midagigi KOV‑ide või regionaalpoliitika suunas, kui koalitsioonikokkuleppe kohaselt lisaraha ei ole saadud. 

Mida siis ajaloost meenutada? Miski nagu kordub jälle uuesti. Mulle tuleb meelde see, kui 2005–2007 Keskerakond oli valitsuses koos Reformierakonnaga. Jälle juhtus nii, et kui Keskerakond on valitsuses, siis omavalitsustel läheb millegipärast hästi. Läheb hästi sellepärast, et me saame aru, et kohalike omavalitsuste tulubaas ei ole mingisugune ümmargune mõiste. Selle taga on lasteaiad, koolid, hariduse omandamine, hooldekodud, teed-tänavad ja nii edasi ja nii edasi – parem elukeskkond kõigis omavalitsustes üle Eesti. 2005–2007 me suutsime üksikisiku tulumaksu protsendi, mida eraldatakse omavalitsusele, tõsta 11,6‑lt 11,9‑le. Teede rahastamist suurendati protsentuaalselt kolm korda, nominaalis veel rohkem. 

Mis sai edasi? Alates 2007 Keskerakond valitsuses ei olnud. Mis siis Reformierakonna võidukal juhtimisel tehti? Krokodillikomisjon tuli kokku. Keda masu tingimustes kõige rohkem lõigati? Kohalikke omavalitsusi! Üksikisiku tulumaksu protsenti, mis laekus omavalitsustele, vähendati 11,9‑lt 11,4‑le. Need protsendid ei ütle mitte midagi. Nelja aasta mõju sellele oli ligi 3 miljardit krooni! Arvestame 3 miljardit krooni [eurodesse] ümber, see on mingi 200 miljonit. Praegu ei tundugi suur summa, aga sel ajal oli see väga suur.

Nüüd jõuame natukene edasi. Mõned aastad tagasi, kui toimus haldusreform, siis Keskerakonna valitsuses olles suurendati omavalitsuste tulubaasi nelja aastaga kokku 200 miljonit. Koroonakriisi ajal – Madis Kallas kui [tollane] Saare[maa] vallavanem mäletab – me eraldasime nii kriisitoetusteks, kulude katteks kui ka investeeringuteks kahe aasta jooksul 200 miljonit eurot. 

Eelmise aasta kevadest saadik on käes tegelik kriis. Hinnatõusud, palgatõusud ja intresside tõusud on omavalitsuste eelarvest hinnanguliselt ära söönud 150 miljonit eurot. See on eelmine aasta pluss selle aasta algus. Tulla seda parandama 8,3 miljoni ümberjagamisega – see kuidagi ei aita. Kevadprognoos omavalitsustele ka midagi head ei paku. Kui sügisprognoos nägi ette, et üksikisiku tulumaksu laekub 160 miljonit rohkem kui eelmisel aastal, siis kevadprognoos ütleb, et 110 miljonit ehk 50 miljonit vähem. Pange nüüd need numbrid vastavusse: see tähendab, et omavalitsuste eelarved on võrreldes varasemaga juba kõvasti miinuses.

Ma mõistan seda tahet, et kuidagipidi aidata. Aga see 8,3 miljoni ümberjagamine kahjuks ei aita. Ma jõuan pärast ka ühe teise rahajagamise juurde, kui raha jagatakse hoopis teistpidi.  

Mis selle eelnõu eesmärk on olnud? Numbritest. Muudatuse raames suurendatakse tulumaksulaekumisi riiklikult pensionilt kohalikele omavalitsustele 16,3 miljoni euro võrra. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Samal ajal vähendatakse muudelt tuludelt tulumaksu 24,7 miljonit eurot. Ehk see on see 8,3 miljonit, mis jagatakse tulukamatelt vähem tulukatele. Linnade ja valdade liit on küll öelnud, et see on vaesuse ümberjagamine, sest jõukaid omavalitsusi Eestis praktiliselt ei ole. Üksikisiku tulumaksust laekuvat osa vähendatakse 12,06%‑lt, mis pidi hakkama kehtima 1. jaanuaril, 11,89%‑le. Vaatame seda proportsiooni. Pensionidest laekuv tulumaks võrreldes sellega, mida vähendataks üldise tulumaksuprotsendiga – vahe on 1,5 korda. Järgmine aasta, me teame, see jagatakse tasandusfondiga nii-öelda vähem tulukatele. Aga mis saab edasi? Kui edasi midagi ei juhtu, siis on see omavalitsuste kogutulubaasi vähendamine. Pensionide osa protsendi tõstmine ei kata ju seda, mis võetakse ära üldprotsendiga.  

Ma tean, et minister on lubanud, et ta pakub mingit tervikpaketti vist veebruariks järgmisel aastal, kus siis peaks olema tasandusfondi valemid ja kõik muud asjad lahendatud. Aga vaadates, mis siin saalis praegu toimub, neid eelnõusid, mida me arutame, kuuldes kärpekavadest, tuleb déjà-vu 2009. Ma ei ole veendunud, et seda lisaraha Reformierakonna käest tuleb. Reformierakond ei ole tõesti hoolinud ei omavalitsuspoliitikast ega regionaalpoliitikast. Seda tõendavad eelmised sammud, mida ma siin loetlesin. Üks asi veel, mis mõjutab juba praegu, sellel aastal, omavalitsuste rahakotti. Kui siin üritatakse 8,3 miljonit jagada nii-öelda vaesematele omavalitsustele, siis hoolekandereformi poole aasta raha 39 miljonit on jagatud sellise Tambovi valemiga, et näiteks Harku valla elanik on paigutatud hooldekodusse ja tema peale tuleb 1100 eurot kuus, aga Lääne-Nigula vallas tuleb hooldekoduelaniku peale 356 eurot kuus. Ehk siis seesama kuldne ring selle valemiga võidab kolm korda [rohkem] tagasi sellelt summalt, 39 miljonit.  

See samm, mis sotside väljapressimise tõttu, nagu Kaja ütles, eelmine aasta tehti, on muidugi samm positiivses suunas, et aidata inimeste omaosalust hoolekandes vähendada. Aga see, kuidas seda raha jagatakse, ei mahu mulle pähe. Ei saa Tambovi valemiga mustvalgelt niimoodi raha jagada. Siis lähebki see metsa. Selles tulumaksu ümberjagamiseski on mõned sellised konksud sees. Eesti suuruselt teine saar Hiiumaa selle jaotamisega näiteks kaotab. Haljala vald, mis ei ole tiheasustusega, samuti.  

Nii et kutsun teid üles tegelema sellega, et suurendada kõigi omavalitsuste tulusid, ka finantsautonoomiat, mida ma ei eita, aga kindlasti on riigi käes jäme ots. Nende puuduste pärast, vigade pärast ja teadmata tuleviku pärast …

Teie aeg, palun!

… me ei saa seda eelnõu toetada. Me teeme ettepaneku [menetlus] katkestada, et minister tuleks siia millalgi juba tervikpaketiga. Aitäh!

Aeg! Aitäh! Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes on saali jäänud, kolleegid, kes on tubades ja [jälgivad] meie sõnavõtte läbirääkimistel päris põhjalikult! 

Aga tulen selle seaduseelnõu 215 juurde, millega me mängime, tähendab, koalitsioon mängib head onu, et nüüd me tuleme omavalitsustele appi. See on puhtalt selline [näivus]. Samas me ütleme, et me anname 8,3 miljonit [eurot] tasandusfondi. See 8,3 miljonit tundub nagu mingi müstiline summa, et nüüd sellega me siis tõepoolest lahendame kohalike omavalitsuste finantsprobleeme. Kuid selle eelnõu väljatöötamine on jälle toimunud kiirustades, seda peab märkima, ja selle eelnõu väljatöötamisel ei ole ka arvestatud huvigruppe. Kuna eelnõu kohta ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, siis seda põhjendatakse, nii nagu ka kõigi teiste maksueelnõude ja täna siin vastuvõetud, ülerullitud eelnõude puhul, ikkagi koalitsioonilepinguga Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel aastateks 2023–2027. See on ainuke piisav põhjendus, miks antakse nii lühike tähtaeg huvigruppidele [arvamuse esitamiseks] ja miks antakse lühike tähtaeg siin menetlemiseks.

Eelnõu seletuskirjas on väga selgelt öeldud, et see on seotud käibemaksu tõstmisega. Käibemaksu tõstmise tõttu on 2024. aastal kohalikel omavalitsustel vaja lisarahastust 16 miljonit eurot. Järgmine aasta antakse tasandusfondist juurde 8 miljonit eurot. Minu matemaatika ütleb, et puudu jääb ikkagi 8 miljonit. See 8 miljonit jääb puudu mitte ainult maapiirkonna omavalitsustel, vaid jääb puudu kõikidel omavalitsustel, sest käibemaks tõstetakse 20%‑lt 22%‑le. 

Mis siin veel on? Selle 8 miljoniga me ei paranda kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat. Kui me väidame seda, et anname omavalitsustele maamaksu tõstmise võimaluse, siis suures plaanis see ei ole lahendus, sest maamaks on üldjuhul, suuruse järgi, sõltuvalt omavalitsusest, maksimaalselt kuni 5% kogueelarvest.

Ma tulen Ida-Virumaalt ja sõidan väga palju maapiirkondades ringi. Kui me väidame seda, et maapiirkonnas on odavam elada, siis see on väga ekslik arvamus. Tunnen seda ise ja kuulen seda ka inimestega rääkides. Näen, käies maapoes ja seal toitu ostes, kui rikas on maainimene, sest ta peab enda toidukorvi normaalsel tasemel hoidmiseks palju suurema raha välja käima. Samamoodi on ehitamine maapiirkonnas kallim. Nii nagu on öelnud ka eelkõnelejad, ainult müügi korral on hind odavam. Nii et see ei ole kindlasti nii, et maapiirkonnas on odavam ja soodsam elada. 

Eesti Linnade ja Valdade Liit ütles selle vähese aja jooksul, mis neile anti oma ettepanekute tegemiseks, väga selgelt ja üheselt, et sellisel kujul nad seda eelnõu ei toeta. 

Kui 2009 muudeti ajutiselt tulubaasi, siis järgnevatel aastatel lisati omavalitsustele erinevaid teenuseid. Samas praegu tulu[maksu]protsenti samamoodi langetatakse ja sellest tulenevalt see põhitulumaksu saamise võimalus jääb omavalitsustel aina väiksemaks. Väga paljud omavalitsused on teinud tublit tööd selleks, et inimesed registreeriks ennast elama sinna omavalitsusse, kus nad ka töötavad, ja tooksid palgatulu omavalitsusse. Tallinn on seda teinud ühistranspordi abil, Jõhvi on korraldanud kampaaniaid ja tutvustusi, miks tulla Jõhvi elama, on maal elamise päev, kus tutvustatakse erinevaid omavalitsusi. Kõik püüavad saada tööealist elanikkonda, peredega inimesi, tähendab, peresid, kus on lapsed. Rahvast püütakse meelitada maapiirkonda elama. 

Omal ajal, kui EKRE oli valitsuses, siis me mõlgutasime mõtteid, et võiks teha tulumaksu kaheosaliseks, kahe elukoha järgi. Kui inimesel on põhielukoht ja on ka teine elukoht, kui ta suveperioodil kasutab näiteks suvilapiirkonna teenuseid, on see siis ranna [heakord], on see teede hooldus ja heakord, siis oleks inimesel võimalik oma tulumaksu jagada, [valida,] millisesse omavalitsusse see läheb. Paraku ei leidnud me tookord ühist keelt, sinna ta jäi ja nüüd seda [maksu] tõstetakse. 

Aga toon näite. Praegu on siin see 8 miljonit. Teame ka, et Jõhvi saab suurusjärgus 80 000 [eurot] selle ümbertõstmisega raha juurde. Meil on Jõhvis tulemas kolmas lisaeelarve või selle aasta lisaeelarve juunikuus. Selline elementaarne intressikulu tõus eelarve tegemisel planeeriti 2022. aasta baasilt. Näide on selline, et 2022 kolmandas kvartalis oli intressikulu Jõhvis 18 200 eurot, neljandas kvartalis oli see 45 600 eurot ja 2023. aasta esimeses kvartalis oli intressikulu 74 000 [eurot]. Ehk võrreldes eelmise aasta neljanda kvartaliga on intressikulu tõus 62%. See on väga konservatiivne laenu ja kulude planeerimine. 

Nii et ütleme, sellisel kujul me seda seaduseelnõu 215 kindlasti ei toeta. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Aitäh kutsumast, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid!

Palun! Hea, et tulla saite!

Ma pean muidugi tunnistama, et Riigikogu toolid ja lauad ei ole mõeldud pika obstruktsiooni läbiviimiseks. Väga ebamugav on. 

Aga tulen nüüd eelnõu ja kõne juurde. Ma olen kuulanud neid kõnesid ja ma kuulasin loomulikult Jevgeni Ossinovski esinemist. Ma pean nõustuma absoluutse enamikuga, kes ütlevad, et see on toores, halb, läbimõtlemata ja püstitatud probleemile mitte mingisuguseid sisulisi lahendusi pakkuv eelnõu. 

Sellega seoses ma tahaks muidugi natukene fookust nihutada. Noh, meile on ju diagnoos pandud: me oleme klounid siin, eks ole. Seda on öelnud Stenbocki maja perenaine. Ma olen mingil määral sunnitud temaga nõustuma. Selles mõttes, et vaadake, kõik see mustkunst ja inimeste tähelepanu hajutamine on ju ka alati niisugune, et sulle näidatakse siin mingisugust asja, aga samal ajal teise käega tullakse sulle taskusse ja tõmmatakse sealt sinu rahakott välja. See eelnõu on just selline, nii nagu ka selle valitsuse tegevus on just nimelt niisugune. 

Miks ma ütlen, et ma tahan fookust nihutada? Ärme räägime sellest, mis on praegu kohalike omavalitsuste rahakott sedapidi, teistpidi, kolmandat pidi vaadates, pahupidi tõmmates või lukku kinni tõmmates. Räägime sellest, miks see rahakott on nii õhuke. Me peame endalt küsima ühe väga põhimõttelise küsimuse: mis on läinud valesti 30 aasta jooksul, et see rahakott on nii õhukeseks jäänud? Vastus on väga lihtne. Vastus on see, et meil ei ole enam enamikus maapiirkondades, enamiku kohalike omavalitsuste territooriumil arvestataval määral majandustegevust. Majandustegevus on see, mis annab inimestele töökohad. Inimeste töökohad tähendavad seda, et sealt laekuvad maksud, nii kohalikud kui ka üleriigilised maksud. See tähendab ka seda, et raharinglus toidab kohapealset teenindussektorit ja muud, võime nii öelda, sekundaarset majandustegevust. Kui seda ei ole, siis ongi ainult üks võimalus: asi käib alla, elu sureb välja, inimesed lahkuvad, rahavood jäävad vähemaks, tööjõudu pole võtta, turgu pole võtta. Ja me oleme nõiaringis. Samal ajal näidatakse meile siin mingisugust käpiknukku, kes meie üle naerab, ja meie naerame temaga kaasa, ja teise käega tõmmatakse meil meie viimased veeringud taskust ära. 

Ma tahaksin tuua näite selle kohta, kuidas majandustegevus tagab selle, et kohtadel elu tuksub. Ma ei idealiseeri aega, mis eelnes laulvale revolutsioonile ja Eesti taasiseseisvumisele, aga see aeg oli aeg, kui maal oli ulatuslikult ettevõtlust. Kui me räägime maast, siis me räägime ka kohalikest omavalitsustest. See kohalik ettevõtlus, kuigi ta oli sotsialistlik, logises igast otsast, kõik varastasid, kes vähegi varastada said – me kõik ju mäletame, mismoodi see kõik käis –, aga siiski see kohalik ettevõtlus tõi kaasa selle, nagu ütles üks minu külakaaslane Läänemaalt, et 30 aastat tagasi oli siin … 

Paluks lisaaega kolm minutit.

Ma palun, kolm minutit on teie!

Ma ütlen "kolm minutit" sellepärast, et Jüri Ratas alati tahab teada täpset aega. Ütleme siis täpse aja: kolm minutit. Mitte kaks ja pool, mitte üks. 

See majandustegevus vaatamata kõikidele oma puudustele ja ebaefektiivsusele tähendas tööhõivet. Lause jäi enne pooleli. Nagu ütles üks minu küla mees: iga viimane kui onn ja osmik siinkandis oli sel ajal asustatud, korstnast tõusis suitsu, ja isegi kui seal elas mõni viinalembene inimene, ta käis ikka kusagil tööl kas mingi karjakuna, või ükstakama, kraavihallina, aga ta lõi kas või pisukeselgi määral mingit lisaväärtust. 

Kogu selle ettevõtluse kokkuvarisemisega, mis oli ilmselgelt paljudel puhkudel ja suurel määral ka paratamatu, majandustegevus hääbus. Probleem on selles, et asemele ei tulnud praktiliselt midagi. Asemele tuli tohutu langus. 

Me peame imetlema Eesti inimeste, eriti maainimeste tohutut visadust ja pealehakkamist, sest praeguseks oleme me saanud vähemalt oma põllumajanduse uuesti käima. Meie põllumajandustootjad on õppinud väga hästi taotlema neid kõikvõimalikke eurorahasid ning neid väärtustama oma tootmises ja oma ettevõtte laiendamises. Sellest vaatepunktist ei olekski asi tegelikult lootusetu, kui ka keskvalitsus ei käsitleks maapiirkondi mitte mingi perifeeria ja koormana, vaid kui potentsiaalina, kui rikkusena, rahvusliku rikkusena, loodusrikkusena, toorainena ja nii edasi ja nii edasi, mis annab võimaluse riiki arendada, riigi majandust arendada, riigi kogu potentsiaali ära kasutada ja seeläbi ka inimeste heaolu ja kohalike omavalitsuste toimetulekut [parandada]. Keskvalitsusel puudub tegelikult vähimgi idee ja soov seda teha. Selle asemele pakutakse meile 8,3 miljoni ümberjagamist. Noh, homeeriline naer saalis, ausalt öeldes. 

Kokkuvõtvalt võime öelda, et see eelnõu ei lahenda mitte midagi. See eelnõu ei oska vaadata ka selle peale, et meie vaevaga ülesehitatud uut põllumajanduspotentsiaali ähvardab seoses rohepöörde ja kavandatavate maksutõusude ja uute maksudega järjekordne kollaps. Mina ei julge küll kätt südamele panna ja öelda, et eesti mats oma visaduses, kangekaelsuses ja jonnakuses suudab sellest hoobist toibuda. Kui eesti mats sellest ei toibu, siis ei toibu sellest ka eesti rahvas tervikuna. (Juhataja helistab kella.) See on see joon, mille ma alla tõmban selle eelnõu kommenteerimisele. Aitäh!

Aitäh! Ma mõtlesin sellele protseduurilisele märkusele, mis te ütlesite, Mart Helme, et need toolid on ebamugavad. On küll, ega ma ei vaidle vastu. Ma mõtlesin välja väikese soovituse. Eelmises koosseisus, ma mäletan, meie hea ametikaaslane Marika pani padja istumise alla. See võib anda mingisugust leevendust. See oli veel niisugune ilus südamekujuline roosa padi, mis tal oli.

Lugupeetud eesistuja! Mul on oluliselt võimsam idee: katta meie sisehoov katusega, viia istungitesaal sinna ja teha see hoburauakujuliseks, nii nagu see on enamikus parlamentides.

Aitäh! Mul on hea meel tervitada juba siin Riigikogu kõnetoolis Priit Sibulat. Palun! (Ettekandja valab vett klaasi ja astub eemale.) Ärge ära minge, tulge tagasi.

Aitäh! Hea meel on siin olla. Möödunud nädalal ütles hea valitseja siin saalis, et ta tegi nalja, kui ta ütles, et Riigikogu liikmed on klounid. Täna ütles ta, et ükski heategu ei jää karistamata. Ma nüüd ei teagi, kas valitsuses tõesti arvati, et kohalikele omavalitsustele või kohalikus omavalitsuses elavatele inimestele tehti head, kui selline eelnõu välja töötati, või oli see siiski nali, et valitsus selle välja töötas ja meile siin üle andis.

Kõik teavad, mis on kohalike omavalitsuste kuludega juhtunud pärast COVID‑it, kui kohalikele omavalitsustele tekkisid täiendavad kulud: sõjapõgenikega seotud kulud, elektri hinna tõus, õpetajate ja lasteaiaõpetajate palga tõus, mis on kohalike omavalitsuste eelarveid kõvasti kasvatanud. Ja me teame, et järgmisel aastal rakenduvad maksuseadused, mida me õige pea siin menetlema hakkame, tekitavad järgmise augu kohalike omavalitsuste eelarvetesse.

See eelarve, mida me siin täna menetleme ja arutame, jagab ringi – mitte ei too juurde kohalikele omavalitsustele, vaid jagab ringi kohalike omavalitsuste vahel – veidi üle 8 miljoni euro. Üks kõige lihtsam näide on see, mille kohta ma küsisin ka komisjoni esindajalt ja mis puudutab hooldusreformi. Selle kohta, mulle tundub, oleks vist paslik öelda riigikontrolör Mihkel Oviiri kunagiste sõnadega, et inimeste seisukohad kujunevad vastavalt istekohale. Muidu on mul väga keeruline kommenteerida tänases Postimehes olevaid lugusid.

Üks neist on Tartu Postimehes, mis on suure Postimehe vahel ja räägib pööripäevast. Mitte suvisest pööripäevast, mis ka saabub, vaid meie hea kolleeg Heljo Pikhof on kirjutanud loo "Tulekul on hoolekande pööripäev". Ta kirjutab seal nõnda: "Mõni napp nädal on jäänud juulikuuni, kui jõustub hooldereform. Aastakümneid on reformi oodatud, selle hädavajalikkusestki aru saadud, nüüd siis viimaks saab riik omavalitsustele õla alla pandud. See on riigi suurim panus alates 1995. aastast, mil tollase sotsiaalhoolekandeseadusega pandi omavalitsustele kohustus kanda omainimeste eest hoolt.

Tänavu investeerib riik kohaliku omavalitsuse tulubaasi 40 miljonit eurot, tuleval (täis)aastal ligi 57 miljonit ja 2026. aastaks tõuseb rahastus 62 miljoni euroni. Ümmarguselt kolm miljonit aastas tuleb lisa omavalitsuste tulubaasi suurendamisest.

Reformiga seoses räägime enamjaolt hooldekodukohtade kättesaadavusest, tänavu maksab ööpäevaringne üldhooldusteenus hinnanguliselt 1300 eurot kuus. Ja see hind tõuseb, tõuseb kiiresti.

Et hoolduskoormus on olnud lõviosas abivajaja ja ta omaste kanda – omavalitsuste rahaline panus on seni olnud vähem kui viiendik –, on nii suure summa leidmine käinud väga paljudele peredele üle jõu. Edaspidi katab omavalitsus suure osa iga inimese hooldekoduteenuse rahastamisest. Niisiis muutub üldhooldusteenus taskukohaseks, üldjuhul peaks omaosaluseks piisama inimese enda (vanadus)pensionist." No me teame, et see kaugeltki nii ei ole.

Aga samas lehes on ka teine artikkel "Valitsuse ja väikevaldade vahel küpseb tüli hooldereformi pärast". Ehk siis ikkagi sõltub vägagi palju sellest, kelle sule ja silmade läbi asjale otsa vaadatakse. Selles loos räägitakse järgmiselt: "Uue kohustuse katteks jagas riik omavalitsustele teiseks poolaastaks kokku 39,2 miljonit eurot. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (RE) sõnul peaksid omavalitsused sellel aastal saadud toetusega hakkama saama. Kui toetused välja maksti, selgus, et kõigile mõõdeti raha ühe puuga olenemata sellest, kui palju eakatest tegelikult kohapeal abi vajab. Selle tulemusel said Tallinna kuldse ringi vallad ühe hooldekoduelaniku kohta ligi kolm korda rohkem raha kui ääremaade omavalitsused."

Selles loos jätkab Kanepi vallavanem Mikk Järv, kes on Reformierakonnast: "Mikk Järv (RE) leidis, et taoline lähenemine on täiesti vale. Riik ei vaadanud, kui palju elab konkreetses omavalitsuses hooldekodu vajavaid inimesi, vaid kasutas Eesti keskmisi arvnäitajaid. "Sellise jaotusega on osa valdu talveks pankrotis," ennustas ta."

Ma palun lisaaega.

Ja kui palju te soovite?

No ikka kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

"Kanepi vallal jääb seetõttu tänavu hooldekodude eest maksmiseks puudu üle 100 000 euro. "Kust me võtame selle raha, kui oodatust rohkem kulus lume lükkamisele ja õpetajate palgatõusule? Lisaks veel hinna- ja intressitõusud."" Ja nii edasi ja nii edasi.

Teine vallavanem: ""Kui omavalitsusi tahetakse surnuks näljutada, siis tuleks see ka välja öelda," arvas Räpina vallavanem Enel Liin. Ta lisas, et praegu valitseb raha jagamisel karjuv ebaõiglus, sest kuidas teisiti nimetada seda, et Räpina vallale maksti teiseks poolaastaks toetust 387 eurot iga hooldekoduelaniku kohta kuus, kuigi minimaalne summa, mille vald ise peab samal ajal välja käima, on 660 eurot. Lisandub see, et kui inimese pension on alla keskmise, tuleb vallal edaspidi kinni maksta ka vahe, mis jääb reaalse ja keskmise pensioni vahele."

Me näeme, millist sikku tegelikkuses valitsuses kas või ainult sellesama hooldusreformi näitel tehakse. Ja siis jagatakse ringi 8,3 miljonit, mis tõstetakse ühest suuremast taskust paljudesse pisikestesse taskutesse. Tõenäoliselt on üsna kindel, et ükski nendest summadest, mida eelnõuga ka pisematele omavalitsustele eraldatakse, ei kompenseeri isegi sellestsamast hooldusreformist tulenevat vahet, mis kohalike omavalitsuste õlule langeb. Rääkimata kõikidest nendest teistest kuludest, mis kohalikele omavalitsustele on kaasnenud.

Taas kord räägime sellest, et kunagi sügisel on eelarve kontekstis plaan, mille järgi kõik paraneb. Aga tegelikkuses ei ole võimalik vähemalt opositsioonisaadikutel niiviisi arvestada ja sisuliselt arutelu pidada, kui räägitakse, et me selle eelnõuga teeme väikese osa ära, teeme võib-olla natukene, aga vot kui saabub sügis, siis tulevad tegelikud lahendused. Aga me ei tea, kas need tulevad. Siiamaani ei ole käidud välja ühtegi ideed. Me ei ole näinud neid ettepanekuid ja ma millegipärast kardan, et me ei näe neid ka sügisel. 

Kuna see eelnõu sisuliselt mitte mingit lahendust ei paku, on tegelikkuses parem, kui ei moondata. Ehk sihuke vaesuse ümberjagamine, vitsaga lööma minnes, ei ole lahendus mitte ühelegi omavalitsusele, ei neile, kellelt raha võetakse, ega ka neile, kellele pisku antakse, kui sellest mingit tolku pole. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Raimond Kaljulaiu.

Austatud aseesimees! Siin me nüüd oleme, loetakse ette ajalehti ja ülistatakse elu ENSV‑s. Aga mina olen siin selleks … See oli üks eelnev kõne, sõnavõtt, mis rääkis elust ENSV‑s. Mina olen siin, et kaitsta oma head kolleegi Jevgeni Ossinovskit mõningate kolleegide rünnakute eest. Mitte ainult sellepärast, et ta on minu ülemus, minu fraktsiooni juht, vaid sellepärast, et antud juhul on tal õigus. 

Kõigepealt tahan öelda seda, et oli kunagi Keskerakonnal selline hea põhimõte, et seda Toompea poliitikat ei tooda all-linna. Nüüd võiks olla selline põhimõte, et seda all-linna poliitikat ei tooda Toompeale. Ega mina Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna juhina ka ei olnud alguses sellest eelnõust vaimustuses. Aga mul olid pikad kõnelused minister Madis Kallasega ja teiste valitsuse liikmetega. Ja ma saan aru, mis on taust. 

Piirkondlik majanduslik ebavõrdsus – see on suur probleem. Me peame tunnistama, et on ikka erinev küll, kas me räägime sellest, et vähendatakse näiteks Tallinna tulusid, või me räägime sellest, et mõningal määral väheneb tulevikus tulude kasv. See pole päris üks ja seesama asi. Tallinna eelarve, mille me koos heade kolleegidega Keskerakonnast oleme ühiselt Tallinnas läbi rääkinud, vastu võtnud ja volikogus kinnitanud, on üle miljardi euro. Tallinna puhul me räägime 4,6 miljoni euro võrra väiksemast eelarve tulude kasvust järgmisel aastal. See on protsentides ausalt öeldes nii väike suhtarv, et ma usun, et nii tugev omavalitsus nagu Tallinn saab sellega hakkama. 

Ma siiralt loodan, et see Eestile tegelikult vajalik otsus, mis aitab piirkondlikku ebavõrdsust vähendada, väga tõsiselt meie koostööd Tallinnas siiski ei kahjusta. Aga mulle tundub, et te praegu teete Jevgenile asjatult etteheiteid. Jah, võib-olla tõesti Tallinna vaates on ta käitunud väga riigimehelikult ja pidanud silmas Eesti huve, aga samal ajal ma arvan, et sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna koostöö Võrus ja Viljandis võiks ju sellest sammust võita. Need omavalitsused saavad raha juurde. 

Lõpetuseks. Siin on kolleegid heitnud ette, et mille eest me seisame. Me seisame tegelikult kõigis omavalitsustes ja riigi tasemel valitsuses samade asjade eest. Alampalga tõusu abil näiteks seisame selle eest, et tööinimeste elujärg paraneks, et inimeste ostujõud paraneks. Piirkondliku ebavõrdsuse vähendamise abil seisame sidusama ühiskonna eest. Ühiskonnas võrdsust suurendades seisame selle eest, et iga inimene tunneks, et teda austatakse ja teda väärtustatakse. Ausalt öeldes võiksite te meid minu meelest selles pigem toetada. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, mis on teie mure? Palun!

Aitäh! Mul ei ole muret, mul on soov vasturepliigiks, sellepärast et Raimond Kaljulaid rääkis opositsioonist ja …

Aitäh! Aga ma arvan, et ma sain aru küll, kellest Raimond Kaljulaid rääkis. Ta rääkis kahest eelkõnelejast, üks oli Priit Sibul ja teine oli Mart Helme, ma arvan. Kui nemad soovivad vasturepliiki, nad saavad selle. Aga ma ei tea, et ta teist oleks rääkinud. (Hääl saalist.) See laiendus, et opositsioon midagi ründab või mitte, see ei ole selle põhimõte. Aga nende kahe inimese kõnedele, kui nad soovivad vasturepliiki, tõesti otseselt viidati. 

Nii et läheme edasi. Ma saan aru, et nüüd tuleb kõnetooli Rain Epler ja teeb oma ettekande, mitte fraktsiooni ettekande. Rain Epler, palun teid Riigikogu kõnetooli.

Aitäh, hea istungi juhataja! Pean teid kiitma. Kuigi olite vahepeal siin tükk aega ära muud tööd tegemas, siis ikkagi panite tähele, mida ma siin enne tegin ja mida ma nüüd teen. Aitäh!

Ma kõigepealt alustuseks tsiteerin lõiku ühest Eesti rahva ennemuistsest jutust pealkirjaga "Kus Narva endine varandus magab". See lõik on selline: "Ülemal räägitud Narva linna rikkuse päevil tulnud ükskord kuri vaenlane kas Vene‑ või Pohlamaalt suure sõjaväega kodanikke riisuma. Õnneks saanud linnarahvas paar päeva enne vaenlaste tulekut salakuulajate läbi sõnumid, nõnda et neil veel aega olnud suurem osa kulda ja hõbedat kokku korjata ja jõesuhu mere ligidale maha matta. Siis pandud linnaväravad kinni ja vahid igale poole kantside peale; toidumoona leitud linnas nii rohkesti, et neil näljakartust ei võinud tulla. Kindlad müürid ja kantsid linna ümber, sügav lai jõgi ühelt poolt ja veega täidetud vallikraavid teiselt poolt ei lasknud vaenlast sisse tulla, kes ligi sügiseni linna piiras ja viimaks asjata kodu poole pidi minema."

Kui me nüüd mõtleme selle loo peale ja mõtleme selle peale, kuidas vanasti elu käis, siis ta käis niimoodi, et vaenlast oli võimalik märgata piisavalt varakult, et saaks varanduse peitu panna, linnaväravad kinni, saaks toitu varuda ja siis vastu pidada sügiseni, kui vaenlane läinud on. Aga näete, tänapäeval ei ole näiteks Tallinna linna rael ega ka Hiiumaa ja Muhumaa juhtidel võimalik suurt midagi ära teha, sest riigi valitsus on justkui need röövlid, aga selle vahega, et eelnõud rullitakse nii kiiresti läbi, et mingeid ettevalmistusi, kuidas asjaga toime tulla või sellele vastu seista, ei saa teha. 

Sellest eelnõust veel. Sõltumata sellest, mida meile rääkis oma esimese lugemise ettekandes lugupeetud härra minister, ja sõltumata sellest, mida rääkis ka tänases ettekandes komisjoni ettekandja, siis kuigi seda ei öeldud välja, tegelikult see eelnõu on ju tehtud selleks, et tasandada omavalitsustele sellesama valitsuse teiste eelnõudega, teiste maksueelnõudega tekitatud miinust, peamiselt käibemaksumiinust. 

Toon siin mõned näited väiksematest omavalitsustest. Lääneranna vald näiteks arvutas välja, et käibemaksu tõus tekitab neile suurusjärgus 32 000 – 35 000 eurot lisakulu ja näe, imede ime, see praegune eelnõu toob neile juurde 34 000 eurot tulu. Põhimõtteliselt nulliring. Ja kogu see hurraa-jutt siia juurde, et me võtame rikkamatelt vähemaks. Näe, Tallinn ja kujutage ette, isegi rahandusminister Mart Võrklaeva koduvald Rae maksab, seal, ma ei tea, mõnesajad tuhanded. Tallinn maksab rohkem, üle poole sellest 8 miljonist. See kõik on piinlik. 

Kui me tahaksime tõesti aidata kohalikke omavalitsusi, siis tänases olustikus on kaks varianti. Kas leitakse sellised meetmed või programmid, mis aitavad erinevaid maakondi majanduslikult järele, mille abil ka elanikkonna maksejõulisus tõuseb, mille abil eelarved saavad endale sellist maksutulu, mille abil arendada oma teenuseid ja teha investeeringuid. Või siis tehakse näiteks väljaspool kuldset ringi otseinvesteeringute programm, mille abil on võimalik kohalike omavalitsuste arengukavades seatud eesmärke ka tegelikult täita.

Vaatame, mis on juhtunud Eestis ja Euroopas. Me näeme tänaste uudiste baasil, et Euroopas majandus kasvab, ei ole enam punases. Eesti majandus on eelmise kuu seisuga ikkagi punases ehk –3. Vaatame inflatsiooni: Euroopa keskmine jääb sinna 5% ja 6% vahele, Eesti oma on 11% juures, ületab seda. Me räägime, et laenu ei saa võtta, sest intress on 4% juures. Aga kui inflatsioon on pea 12%, siis see tähendab, et on veel kolm korda odavam võtta laenu, sest raha väärtus iga aastaga väheneb. 

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Palun, teil on kolm minutit!

Kui kõikide nende asjade peale mõelda ja lisaks mõelda veel ka selle peale, et valitsus tahab siin erinevaid maksueelnõusid kiirkorras läbi rullida, siis me ju näeme, et omavalitsuste olukord on halvenemas ja sellest eelnõust, kui see peaks tõesti seadusena jõustuma, neile suuremat abi ei ole.

Mõned teemad tahaksin ära markeerida ka eelkõnelejate jutust. Vadim Belobrovtsevil oli tuline õigus, kui ta eelnõu kritiseeris. Ma omalt poolt väikese kriitikanoodina ütleksin, et ehk oli asi liialt nende rikkamate omavalitsuste keskne. 

Kolleeg Jaak Aab oli jällegi võib-olla pisut liiga optimistlik, kui ta rääkis kevadprognoosist ja ütles, et KOV‑ide tulubaas väheneb 50 miljoni võrra. Optimism seisnes selles, et kui meil nüüd sügisprognoos tuleb, siis me saame teada, et see pilt on palju mustem ja omavalitsuste tulubaas väheneb palju rohkem. 

Priit Sibul ütles, et me teame, et peatselt rakenduvad erinevad maksumuudatused. Siin ma ei saa Priiduga küll lõpuni nõus olla. Mina olen siiski loomult optimist. Võib-olla siin vanemad kolleegid arvavad, et ma olen naiivne, aga mina siiski loodan, et meie väga põhjaliku selgitustöö tulemusena saab mõistlik osa koalitsioonist aru, et päevakorras olevaid eelnõusid ei tohiks toetada, ja kui siin hääletus tuleb, siis on lootust, et need eelnõud või et mõni neist ei leia toetust. Sellega kaasneb ju teatavasti selline lisaboonus, et kui ei leia toetust usaldus[küsimusega] seotud eelnõu, siis ka see tänane Eesti riigi vaenulik valitsus on kohe läinud, võib nii öelda, lühidalt.

Pisike eksimus oli Aivar Kokal, kui ta ütles, et lastega seotud tulumaksuvabastus on ka juba ära võetud. Tegelikult seda veel ära ei ole võetud. Aga tõepoolest, kui seda päevakorda vaadata, mis meil siin ees on, siis on näha, et see eelnõugi on usaldus[küsimusega] seotult siia saali toodud. Tõepoolest, selles mõttes Aivari eksimus oli kosmeetiline, võrreldes selle suure veaga, mida valitsus teha plaanib, et ta plaanibki lastega seotud tulumaksuvabastuse ära kaotada, kui arutelu peaks selle päevakorrapunktini jõudma. 

Viimaseks tahaksin öelda, et mõned numbrid Lauri Laatsi ettekandes olid sellised, et ma oleksin väga tänulik, kui Lauri neid pisut täpsustab. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma kutsun kõiki üles seda eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, vastusõnavõtt, palun koha pealt!

Ma ei tea, kas Rain on väsinud, vajab arsti või miskit muud, aga tõesti võib juhtuda, et kellelgi veel on jäänud märkamata opositsiooni töö selle nimel, et valitsus ei võtaks erinevaid maksuseadusi vastu. Me oleme pidanud pikki arutelusid selleks, et koalitsioonis tekiks arusaam, et need maksumuudatused [on kahjulikud] majanduslanguse ajal, mida Rain ise kirjeldas ja mis on [suurem] kui kusagil mujal ja inflatsioon on kõrgem kui kusagil mujal. See on põhjus, miks me loomulikult tegeleme sellega, et maksumuudatusi vastu ei võetaks. Aga kui ma vaatan, kuidas koalitsioon siiamaani käitunud on, siis ma kahjuks arvan, et nad teevad seda ikka. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun, vastusõnavõtt! 

Aitäh toanaabrile! Härra Epleri tuba asub samas tiivas, kus ka minu oma. Ma tänan selle võimaluse eest, et ma saan täpsustada osa oma sõnavõtust. 

Kindlasti ma rääkisin rikkamatest, eelkõige Tallinnast just sellepärast, et ma tean väga hästi, kuidas Tallinna rahanduspoliitika on korraldatud. Nagu ma mainisin oma ettekandes, see ongi mõistlikult konservatiivne olnud aastaid ja siit [tulenebki] iseenesest hea elutase. Kui rääkida vaesematest või vähem jõukatest – ma eelistaks sellist väljendit –, siis kindlasti, nagu ma jällegi oma ettekandes ütlesin, ma ei heida ette ühelegi omavalitsusele, et nad millegipärast ei ole hakkama saanud, et nad on saamatud või mugavad. Tõesti, ajad on keerulised ja loomulikult pealinnal ja kuldse ringi omavalitsustel on palju lihtsam praeguses olukorras hakkama saada. Aga see ongi riigi möödapanek ja tegelikult riigi puudulik regionaalpoliitika. Selle asemel, et näiteks suurendada tasandusfondi ja rohkem mõelda läbi, kuidas see süsteem töötab, lihtsalt võetakse jõukamatelt raha ära ja jagatakse vaesematele. See ei ole jätkusuutlik regionaalpoliitika. Aitäh! 

Aitäh! Lauri Laats, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh! Väga hea kõne Rain Eplerilt. Ma arvan, et number, mille kohta Rain ütles, et ma täpsustaks, on see number, mis puudutab Tallinna kärbet. Jah, tõesti, Tallinnalt võetakse ära 4,66 miljonit ehk 4 660 000 [eurot]. Väga suur summa, see on väga suur summa. Selle raha eest saab ehitada iga aasta ühe uue lasteaia. Tegelikult on mul väga hea meel, et kui ma juhtisin tähelepanu oma sõnavõtus, et eelnõu esitajat ei olnud saalis, siis nüüd on ka eelnõu esitaja siia tulnud. Järelikult ta vaatas meid kaugelt läbi interneti ja nüüd on ta kohal, ta jälgib diskussiooni ja see on kindlasti väga vajalik. See on väga vajalik diskussioon. 

Mis puudutab üleüldiselt Tallinna Linnavalitsuse tegevust, kus on ka sotsiaaldemokraadid, kes on praegu riigi valitsuskoalitsioonis, siis ma pean ütlema, et ma tunnen puudust vanadest sotsidest, kes seisid lasteaiakohtade eest, selle eest, et neid oleks rohkem, kes seisid selle eest, et lastel oleks tasuta lõuna ja lasteaiakohad. Aga nüüd riigi poolt nad võtavad lihtsalt Tallinnalt raha ära, et neid võimalusi tegelikult ei tekiks. Vaadates jällegi sotsiaaldemokraatide lubadusi, nii kohalikul tasandil kui ka riigi tasandil, siis kõik need head punktid on nendes sees. Aga sotsiaaldemokraadid on muutunud, on muutunud, ja mitte paremuse poole, vaid nad lihtsalt tulevad ja võtavad vägisi Tallinnalt raha ära.

Aitäh! Vastusõnavõtt, Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jah, sõnavõtja mainis mind ja rääkis nendest üldmõjudest ja ütles, et ma võin eksida selles, et see miinus tulubaasis on 50 miljonit. Täna ma olen siin ka ühes teises sõnavõtus ja ka selles sõnavõtus öelnud, et tegelikult need kulud on kumuleeruvad ehk ei olegi selget prognoosi. 

Ma toon siin mõne näite nende kiiruga siia toodud eelnõude kohta. Näiteks käibemaksuseaduse eelnõu seletuskirjas oli öeldud – esialgses seletuskirjas, mille valitsus siia tõi –, et käibemaksu tõus ei mõjuta kohalikke omavalitsusi. Siis ma õiendasin komisjonis natuke aega. Rahandusministeerium lubas teha arvestuse ja tõi sellise arvestuse, et see on 16–24 miljonit lisakulu järgmisel aastal. Siin me räägime 8,3 miljoni ümberjagamisest. Need üldnumbrid: jah, kevadprognoos näitas, et 50 miljonit on vähem. Kui sügisprognoos näitas, et üksikisiku tulumaksu tuleb sel aastal omavalitsustele 160 miljonit rohkem kui eelmisel aastal, siis kevadprognoos näitas 110 miljonit, nii nagu ka Rain Epler mainis siin ja nagu minu sõnavõtus oli. Aga kui me kumuleerime selle mõju, mis on intressid, käibemaks, siis see miinus võib aasta lõpuks olla suurem. Kui majanduse jahtumine läheb maksutõusude tõttu veel kiiremaks, siis järgmised aastad on täiesti prognoosimatud. Ka selle kohta, mida siin ümber jagatakse, 8,3 miljonit, on ainult järgmise aasta kohta öeldud, et see läheb tasandusfondi. Aga tulevastel aastatel ei ole üldse kindlust, kuhu see vahe läheb, mille võrra tegelikult rohkem ära võetakse ja mida pensioniprotsendi abil antakse. Seal on vahe sees ja see vahe läheb järjest suuremaks. Ehk see on tulubaasi miinus, mis tuleb järgnevatel aastatel. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, mis teil juhtus nüüd, palun?

Aitäh! Ei juhtunud ju midagi, aga …

Selge, siis on hästi. Aga palun!  

Jüri, sa nüüd eksitad mu mõtet natuke, aga aitäh! Ma lihtsalt, arusaadavatel põhjustel muidugi kolleegid mainisid mind mitu korda. Aga ma mõtlesin …

Jaa, aga selle mõte … Ahaa, nüüd ma sain aru, et te tahate vastusõnavõttu.

Kas see plokk ongi mõistlik siis äkki võib-olla kokku sõlmida?

Kui siit Riigikogu kõnetoolist mainitakse, siis tuleb see vastusõnavõtt. See päris nii ei ole, et kui … 

Selge. 

See loogika on nagu see. Tuleb oodata oma järjekorda. Võib-olla keegi mainib teid ja siis saate [sõna võtta], aga siit Riigikogu kõnetoolist. Äkki see juhtub juba järgmise kõnega, aga äkki mitte. (Hääl saalist.) Ette ei oska seda küll näha. 

Palun Riigikogu kõnetooli, Kalle Grünthal! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma palun ka lisaaega. 

Palun, kolm minutit! 

Ma palun 150 sekundit. 

Selge. Palun, kaks minutit ja 30 sekundit!

Kaks ja pool minutit!

Kaks minutit ja 30 sekundit ongi kaks ja pool minutit. 

Aitäh! Saime matemaatikaga ühele poole.

Austatud kolleegid! Me oleme opositsioonis korduvalt rääkinud sellest, et meid jälgitakse inimeste poolt, meile elatakse kaasa. Ma tahan öelda, et tegelikult jälgib siin Riigikogu saalis toimuvat ka Eesti Vabariigi president Alar Karis. 

Ma võtan julguse tsiteerida praegu Alar Karise üle viie tunni tagust postitust. Ma loodan, et ma saan selleks loa. Alar Karis kirjutab järgmist: "Ma näen paljude Eesti inimeste nõutust ja pettumust, et mis meie sisepoliitikas toimub, sest valitsus ja vastasrind on Toompeal nii karmis vastuseisus, kus mingiks leppimiseks ja kompromissiks enam ruumi ei näi. Demokraatliku riigi opositsioon on valitsuse nõudlik partner, alternatiivide pakkuja, kuid teisalt – parlamendienamusega koalitsioonile peab jääma võimalus oma poliitikat ellu viia. Samas ei tähenda häälteenamus parlamendisaalis, nagu koalitsioonil poleks kohustust oma otsuseid avalikult põhjendada ja selgitada tehtud valikuid, ka toetudes mõjuanalüüsidele ja kaasates huvirühmi. Siis on valitsuse otsused arusaadavad, avalikkuse ees läbi arutatud. Seda rõhutasin ka riigikogu uue koosseisu avaistungil tänavu aprillis ja seda tuleb üle korrata. Minu jaoks on koalitsiooni ja opositsiooni suhetes oluline see, et vastastikku ei solvata ega hirmutata, teineteise kohta ei kasutata väljendeid, mille pärast tuleb hiljem piinlikkust tunda. Viimasel ajal oleme riigikogu aruteludes kahjuks kuulnud ka sõnu, mis rikuvad meie poliitilist kultuuri. Meenutan, et parlamendivalimisteni ei ole jäänud kolm kuud, vaid need valimised toimusid alles kolm kuud tagasi. Risti erinevaid arvamusi on tekitanud valitsuse otsus siduda mitmete seaduseelnõude vastuvõtmine riigikogus usaldushääletusega. See on koalitsiooni võimalus ja oht samal ajal. Võimalus, et riigikogu töö ei kiiluks kinni, obstruktsioon ei annaks vetot vähemusele ja valitsus saaks otsustada. Oht on selles, et riigikogu osa ei kärpuks vaid otsustamiseks, kas ta usaldab valitsust, ja parlamentaarne asjalik arutelu soikub. Viimaste valimiste eel nägin ka lubadust, et riigikogu keskenduks rohkem poliitilisele debatile ja täitevvõimu üle järelevalvamisele. Ilus soov tugevdada parlamentarismi, aga kuidas seda päriselt teha? See saab olla koalitsiooni ja opositsiooni ühine tee. Ma palun, et erakonnad hoiaksid meeles – küsimus on demokraatlikult valitud parlamendi usaldusväärsuses." Niimoodi kirjutas Alar Karis presidendina täna Facebookis, üle viie tunni tagasi. 

See, mis siin toimub, ei ole normaalne. Ma mäletan seda, kui me seisime laulukaare all ja lubasime selliseid asju, mis on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks. Lubadus oli vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Sellepärast et pika okupatsiooni järel oli eestlaste vabadusjanu kustutamatu, nii et see selge autorluseta üleskutse muutus kohe jagatud veendumuseks. Vaesus, nälg, eluraskused – kõik kannatame iseseisvuse nimel ära. Selline oli kollektiivne sentiment üheksakümnendate aastate alguses.

Nüüd ma jõuan selle eelnõu juurde. Tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 215 ei tee meie elu paremaks, vaid vaesus, nälg ja eluraskused jäävad alles. Opositsiooni te, lugupeetud koalitsioonisaadikud, nagunii ei kuula, sest teile on teie juhid andnud käsu teha seda, mis on vaja. Olge head, kuulake siis vähemalt Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise sõnumit selle kohta, et eelnõu, kus ei ole tehtud erinevaid valikuid ja toetutud mõjuanalüüsidele ja mille puhul ei ole kaasatud huvirühmi, selliselt, et see tagaks eelnõu õiglase menetlemise, ei peaks leidma poolthäält. Nii et ma palun teid kõiki vastu hääletada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jah, palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, väga austatud aseesimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te meid jälgite! Kõigepealt minu siiras tunnustus kõikide opositsioonisaadikute aadressil, kes on praegu siin saalis ja kes on oma tubades, kes teevad tööd. Me oleme vähemalt natukenegi suutnud kogu seda õudust, mida me siin menetleme, tagasi hoida ja me oleme selle nädala päevakorras olevate aruteludega alles esmaspäevases päevas, kuigi kohe varsti on kätte jõudmas neljapäev. Nii et igal juhul oleme kõik koos tublid olnud ja pingutanud, et hoida vähegi tagasi neid asju, mida võimalik tagasi hoida on.

Aga tulles selle eelnõu juurde, on ka minul siiras palve Eesti Vabariigi presidendile, et neid usaldusküsimusega seotud eelnõusid mitte välja kuulutada, sellepärast et need on Eesti Vabariigile, Eesti inimestele ja ettevõtjatele ning peredele kahjulikud eelnõud, kogu see punt, mida me siin menetleme. Üks sai juba ka läbi surutud siin täna. Loodetavasti president ikkagi võtab asja tõsiselt ja vaatab sinna sisse.

Nüüd eelnõust endast. Siin võib ju tekkida tunne või on proovitud luua sellist tunnet, et tegemist oleks nagu Robin Hoodi eelnõuga, et jagame rikkamatelt omavalitsustelt äravõetud raha ringi. Meil on teadupärast pärast haldusreformi 79 omavalitsust ja selle eelnõu põhjal, millest me täna räägime ja mida arutame, 14 neist kaotavad oma tulubaasist, kuigi nad ka väga-väga vajavad seda raha enda tegevuseks. Tegelikult on Robin Hoodi asemel meil tegemist hoopis mingisuguse Grinchi‑taolise tegelasega, kes ühes filmis varastas ära jõulud. Ülekantud tähenduses on praegu midagi sarnast tegemas ka valitsus ja koalitsioon. Vaadates seda, mida see kaasa toob, [on selge, et] siin ongi tegemist juba palju räägitud vaesuse ümberjagamisega.

Tuleme nende rahasummade juurde. Võtame ühe Eestimaa omavalitsuse X, kelle võimalik võit sellest eelnõust, mida me arutame, on aastas 80 000 – 100 000 eurot. Aga kogu see maksunduse virvarr, mida meil planeeritakse, toob ainuüksi sellele omavalitsusele X 2024. aastal kaasa erinevate tegevuste eest lisakulusid 150 000+ eurot – selle tõttu, et meil hakatakse kohe-kohe käibemaksu tõstma või [seda käsitlevat] eelnõu menetlema. Või võtame kas või selle, et omavalitsused on planeerinud oma investeeringud ju pikalt ette, teinud selle järgi eelarved, eelarvestrateegiad ja nii edasi, aga nüüd pannakse lihtsalt käibemaksu tõusuga omavalitsustele peale sadade tuhandete [eurode eest] lisakulutusi investeeringute pealt. Siin on palju inimesi, kes on omavalitsustega seotud. Nad teavad, kui palju maksab ühe lasteaia või ühe kooli ehitus. Me võime teha nende miljonite põhjal väga kergelt arvutused, kui suur ühe 5‑miljonilise objekti kallinemine tuleb või [kui palju] tuleb omavalitsusele lihtsalt nipsust [kulutusi] juurde, sellepärast et valitsus ei tööta pikaajaliselt ette vaadates, vaid lihtsalt otsustas, et nüüd on nii ja käibemaks saab olema näiteks selline.

Või siis kas või omavalitsuse seisukohast olukord, kuhu me sattusime selle tulemusena, et tõsteti õpetajate palka, mis, ütlen kohe ära, oli väga õige otsus ja igati vajalik, absoluutselt tervitatav, neid palku oleks vaja veel tõsta. Küll aga ei ole mõistlik see, et valitsus paneb ilma lisavahendeid omavalitsustele juurde andmata omavalitsused hopsti! olukorda, kus tegelikult lisavahendeid ei anta kaasa selleks, et tõsta ka lasteaiatöötajate ja huvikoolide personali palka, mida on samuti väga vaja tõsta ja mis on omavalitsustes seotud õpetajate palgaga. Printsiip kui selline on ju väga õige. On vaja tõsta ja oli vaja tõsta. Absoluutselt nõus. Aga siis oleks pidanud mõtlema ka selle peale, kuidas anda omavalitsustele lisaraha selleks, et saaks tõsta ilusti ka muu personali palka, ilma et me paneksime omavalitsuse lihtsalt nipsust olukorda, kus eelarves haigutab suur auk. Ja siis me imestame, et vallad ei tule rahaga välja, proovitakse otsida võimalusi koolide sulgemiseks, pannakse kinni raamatukogusid ja nii edasi ja nii edasi. Peaminister teatab, et aga kooli pidamine on omavalitsuse asi. Täiesti süüdimatult. See ei ole nagu üldse valitsuse rida. Aga mis sellele eelnes? Eelnes ju absoluutselt läbimõtlemata käik selles mõttes, et tuleks anda ka lisarahastus ja lisavahendid sinna juurde, selleks et oleks võimalik ära teha ka ülejäänud personali palgatõusud, mis on hädavajalikud, sest me oleme sisuliselt suurima inflatsiooniga riik Euroopas juba mõnda aega olnud, oleme esimeste seas.

Sellest tulenevalt on täitsa hämmastav, kuidas me võtame riigijuhtimises vastu otsuseid elementaarseid tõdesid, aabitsatõdesid absoluutselt arvestamata. Koalitsioon ütleb: "Meil on koalitsioonileping, me tahame seda teha." Olenemata sellest, kas see on ka läbi analüüsitud või kas aru saadakse, mida see kaasa toob, lihtsalt minnakse mööda neid rööpaid edasi ja sõidetakse omavalitsustest üle. Rääkimata sellest, mida täna ka öeldud on: see menetluskiirus kui selline. Me teame, et hea tava näeb ette väljatöötamiskavatsuse tegemise, huvigruppide kaasamise ja nii edasi. Midagi sellist absoluutselt ei ole. Lihtsalt kellelgi tuli idée fixe, teeme nii, ja nii läheb.

Siinkohal ei ole ka minul midagi muud öelda, kui et seda eelnõu ei saa toetada. See eelnõu on toores, see on huvigruppidega täiesti läbi arutamata ja see jagab sisuliselt ainult vaesust ringi, kuid ei anna mitte mingit tulu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib ilmselt lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Alustame sellest, et viimase aasta suur ja kiire hinnatõus, laenuintresside kasv ja palgatõusud on viinud omavalitsuste eelarvest kümneid miljoneid eurosid. Eesti Linnade ja Valdade Liit on oma arvutuste põhjal öelnud, et seda on suurusjärgus 150 miljonit eurot. Ärme unustame ka valitsuse kavandatavat käibemaksu tõusu. See ju suurendab kohalike omavalitsuste kulusid veelgi. Juba praegu on omavalitsused pidanud oma kulusid optimeerima, mitmeid asutusi sulgema, et kriisidega toime tulla. Selle asemel, et omavalitsuste kogu tulubaasi suurendada, aidata kõiki meie omavalitsusi, mida hakkab valitsus tegema? Valitsus hakkab tegelema hoopis ümberjagamismajandusega ehk võetakse suurematelt linnadelt raha ära ja jagatakse teistele, väiksematele omavalitsustele. Ainuüksi Tallinna linnast liigub ära üle 4 miljoni euro. 

Vaatame teiste riikide praktikat. Tavaks on see, et on eraldi välja töötatud pealinna toetamise paketid, sest just sealt tuleb riigile tagasi ka suur osa maksutuludest. Ehk just see täidab riigieelarvet. Kas see ei olnud põhiline Reformierakonna probleem, mida nad kogu aeg esile tõstavad? Ütleme ausalt, et tegelikult suured linnad on tänavu kriiside käes kannatanud sama palju kui mitte rohkem, võrreldes väiksemate omavalitsustega. Me ju ei oska öelda, ei ole mitte mingit garantiid, et need muudatused, mida valitsus praegu teeb, aitavad kaasa väiksemate kohalike omavalitsuste toimetulekule. 

Linnade ja valdade liit on veel öelnud, et puudub igasugune mõjuanalüüs. Aga me oleme sellega harjunud. Ma ei mäleta, et ühegi eelnõu kohta, mis on praegu sisse tulnud, oleks tehtud üldsegi mingi mõjuanalüüs. Sellega me oleme harjunud. See, et riik tõstab samal ajal maksukoormust kõigil kohalikel omavalitsustel, just see kokkuvõttes sööb ära selle lisaraha, mida praegu üritatakse väiksematele omavalitsustele anda. 

Ehk siis, mis praegu toimub? Ühelt poolt riik ütleb, et näete, me anname teile raha juurde, me soovime teid toetada, kuid teiselt poolt riik samal ajal tõstab maksu ja tegelikult võtab selle toetuse ära. Suured omavalitsused peavad veel topelt maksma, sest nemad maksavad selle väikeste omavalitsuste toetuse kinni, nemad peavad hakkama saama ka kõikide maksutõusudega. 

Mind paneb hämmastama Reformierakond, kes on alati end positsioneerinud jätkusuutliku ja targa majanduse patroonina. Nad on hakanud tegelema hoopis sellise sotsialistliku ümberjagamispoliitikaga. Samas, teisest küljest peaks see justkui sobima sotsiaaldemokraatidele, see justkui läheb kokku nende poliitikaga. Aga ka siinkohal tekib päris terav vastuolu. Nimelt, me ju teame, et sotsiaaldemokraadid viimase info kohaselt hoiavad Tallinna koalitsioonis linnavolikogu esimehe kohta. Neil on abilinnapeakohad. Igal pool nad räägivad, kuidas nad kaitsevad Tallinna huve. Samal ajal on nad valitsusse tulles hetkega nõus Tallinna linnalt raha ära võtma. Mitu miljonit. (Hääled saalis.) Kuid just nemad peaksid teadma, kui rasked need viimased aastad on Tallinna linnale olnud erinevate kriiside tõttu. 

Kui sellist laiemat pilti vaadata, siis ma näen ühte huvitavat mustrit. Ma alles eile seisin samamoodi siin puldis, kui siin oli [kõne all] perehüvitiste teema. Ma tuletasin meelde, kuidas sotsiaaldemokraadid on käitunud ühe aasta jooksul. Eelmises koosseisus panid nad oma allkirjad alla perehüvitiste eelnõule Riigikogus, et suurendada lasterikaste perede toetusi. Siis nad võtsid need allkirjad ära. Siis nad läksid valitsusse, algatasid uuesti selle eelnõu ja võtsid selle vastu. Ja nüüd, eelmise päevakorrapunkti menetlemise ajal nad hääletasid selle poolt, et võtta see lastetoetuse [tõus] ära. Tegelikult on seesama muster näha ka sellesama eelnõu puhul. Nad on Tallinna linnas, kaitsevad Tallinna linna huve, hoiavad linnavolikogu esimehe kohta, ja siis linnavolikogu esimees tuleb siia kaitsma ja kiitma eelnõu, millega tehakse Tallinna linna eelarvet väiksemaks. 

Mind huvitab homne linnavolikogu istung, kus meil on käsitlusel Tallinna lisaeelarve. Minu jaoks tundub selline käitumine päris vastuolulisena. Tekib küsimus, mida sotsiaaldemokraadid selles koalitsioonis teevad või mille eest nad täpsemalt seisavad. Me oleme aru saanud, millega tegeleb Eesti 200, nemad ütlesid juba enne valimisi, et nemad tulevad siia, et teenida Reformierakonna huve, nad tulevad valitsusse selle jaoks. Aga mida teevad sotsid? Tegelikult on väga huvitav, et ma leidsin sellele vastuse ühest [Eesti] Päevalehe artiklist, kus peaminister Kaja Kallas võttis päris hästi kokku selle, mida sotsiaaldemokraadid valitsuses teevad. Peaminister Kaja Kallas ütles järgmist: "Ja nad ongi valitsuses just selle pärast, et on kompromiss: meie saame maksuküüru, sotsid saavad maksutõusu." Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. 

Kolm minutit.

Jah, palun, lisaaega ka kolm minutit.

Lugupeetud rahvaesindus! Kas me teeme siin nalja või? Mu küsimus on istungi juhatajale: kas me tulime siia nalja tegema? Ma loen praegu selle seaduse[eelnõu], mida me menetleme, § 1. Mis õigussuunis antakse ettekavatsetult, valitsuse taotlusel rahvaesindaja poolt olukorras, kus meil on väga akuutne [probleem] kohalike omavalitsuste toimetulekuga üle Eesti riigi? 

Ma juhin tähelepanu, et Eesti riik ei ole mitte Tallinna linnastu, kus luuakse üle 60% SKP‑st, vaid kogu Eestimaa tema erinevate piirkondadega. Meil on kogu Eesti elukvaliteedi säilitamise ja teenuste standardi säilitamise probleem, aga siis antakse seaduseelnõu järgi ülesanne valitsusele, mille meie parlament on kinnitanud ametisse ja mis astus ametisse 11. aprillil ja millelt me ootame efektiivset, sisupõhist riigi juhtimise küsimuste lahendamist. Ja mis on ülesanne kohalike omavalitsuste rahandusküsimuste lahendamiseks? Ülesanne on, et valdkonna eest vastutav minister peab seda analüüsima hiljemalt 2027. aastal. Kas panete tähele? Seesama valitsus astus ametisse kaks kuud tagasi, me ootame temalt nelja-aastases perspektiivis – ja andku issand, et see kukub varem, see valitsus – tegelikult riigi juhtimist ja elu korraldamist. Suunis, mis välja pakutakse, et oleks elukvaliteet tagatud erinevates Eesti piirkondades, on väga lihtne: minister, valdkonna eest vastutav minister 2027. aastal peab seda ülesannet analüüsima. See on naljanumber. See pannakse tõsimeelselt meie ette siin parlamendisaalis kui kohalike omavalitsuste rahastamise probleemide lahendamise seaduse eelnõu. Mu küsimus on jätkuvalt istungi juhatajale: kas me teeme nalja? Ja mu küsimus on: kuidas üldse parlamendi juhatus võttis selle seaduseelnõu menetlusse, sest siin antakse ülesanne ju järgmise parlamendikoosseisu ajaks – hiljemalt 2027. aastal. Kes on 2027. aasta juunikuus valdkonna eest vastutav minister või detsembrikuus, kui selle analüüsi peab koostatama?

Mitte nagu Tagurpidi‑, vaid Edespidi-Antslat on meie riiki hakatud ehitama. Kaja Kallase valitsus valitseb, aga ülesanded, kuidas poliitilisi küsimusi lahendada, tuleb välja, delegeeritakse järgmisele valitsusele, mis astub ametisse järgmiste korraliste valimiste järel. See on põhimõtteline oma vastutusest taganemine äärmiselt koomilisel moel, kui mitte öelda enamat.

See ei ole sümptomaatiline mitte sugugi ainult kohalike omavalitsuste rahastamise probleemide puhul, sest me näeme ju sama käitumisjoonist siin loetud tunnid tagasi vastu võetud peretoetuste kärpimise seaduse puhul. Mida ütles meile ametis olev proua sotsiaalminister esmaspäeval, vastates rahvaesindajate küsimustele, et kuidas lahendada rahvastikukriisi Eestis? Mis on see käsitlus, mis on see analüütiline vaade, visioon sellel valitsusel? Ta ütles lihtsalt: "Me hakkame seda analüüsima 2025. aastal." Intellektuaalset potentsiaali, et solkida parlamendi meeleheitlikku sammu, et kuidagigi demokraatlikus riigis tasakaalustada sündimuse kahanemist, seda solkimise intellektuaalset vaimset võimekust jagub. Aga mida teha selleks, et rahvastikuprotsesse positiivselt mõjutada? Seda hakkab analüüsima proua minister, on ta ametis või mitte, kahe aasta pärast, 2025. aastal. Me ei tea, kas jaanuaris või 2025. aasta lõpul. Analüüs saab valmis 2025. aasta lõpul, 15 kuu pärast on valimised. Niisugune, selg ees, riigijuhtimise mentaliteet. Riik hakkab pudenema, lödisema meie sõrmede vahelt.

See on tegelikult repliik selle konkreetse eelnõu paradoksaalsuse käsitlemiseks, mis ei kannata seetõttu kriitikat. Rahvaesindus printsiibis, kui asjana iseeneses peab sellise initsiatiivi, mis minu hinnangul ei vasta ka formaalsetele seaduse nõuetele, tagasi lükkama, sest parlament ei saa seada ikkagi valitsuse ettepanekul järgmisele valitsusele niisuguseid ülesandeid.

Nüüd laiem kontekst. See laiem kontekst puudutab tegelikult seda poliitilist vastasseisu, kuhu me oleme jõudnud. Koalitsioon ei ole andnud siiamaani vastust opositsiooniparteide 12. mai õhtul – Riigikogu istungi juhataja mäletab seda, 12. mail, reede õhtul – tehtud ettepanekule. Meil on nüüd kuu ja mitu päeva möödunud ja inimesed tegelikult liiguvad samas aegruumis – ruum on piltlikult see parlamendihoone –, me seda näeme, aga suud, mis koalitsiooni esindajate poolt annaks opositsiooni pakutud kompromissile vastust, ei ole. Valitud on tegelikult poliitilise kriisi eskalatsiooni tee. Minu väide on see, et see koalitsiooni valitud tee ei vasta mõistlike inimeste, ei vasta Eesti riigi ega rahva huvidele. See on vastutustundetu poliitiline käekiri. Loodetakse, et enamusvõimu ja seaduseväänamise kultuuri – või õigemini kultuuritust – kasutades on võimalik jätkusuutlikult niisugust kaasaegset demokraatlikku parlamentaarset riiki ja elu korraldada. Ma arvan, et see on moraalne pankrot poliitilise juhtimise käsitluses, mille see valitsus on võtnud Reformierakonna vedamisel enda paleuseks.

Pankroti teine element on riigi juhtimine, selg ees. Ettevõtlusorganisatsioonidele anname kooskõlastamiseks 48 tundi, 72 tundi maksuseaduste jaoks. Kirikud kobisevad midagi samasooliste abielu kehtestamise kohta? Saadame kirikute ja valitsuse koostöönõukogu laiali, sõimame vaimulikel näo täis, nagu siseminister seda nädalavahetusel tegi, omistades neile täiesti moraalitult väiteid, mida nad kunagi ei ole väitnud, mingisugusest vägivallast, puudutavalt nädalavahetusel aset leidnud konflikti või vägivallategu inimese vastu. Ajakirjandus julgeb hakata haukuma? Peaminister ütleb: "Kuidas te peate seda võimalikuks, et meie riigis minu ajakirjandus on läinud opositsiooni poolele!" Piits kapist välja, käibemaksupiits!

Kujutatakse ette, et sellisel moel juhitakse ühte ühiskonda. Ühiskonda, mis on läbinud nagu kriiside kaskaadi, ja kujutatakse ette, et see on jätkusuutlik ühiskonna juhtimine. Vähim, mida me siin parlamendisaalis saame teha, on seista vastu sellele maksutõusude poliitikale. Vähim, mida me saame teha, on avaldada umbusaldust praegusele Kaja Kallase valitsusele, millel ei ole moraalset pädevust ega ka ratsionaalset visiooni praeguses olukorras Eesti riigielu korraldamiseks. Reformierakond, kollast värvi kandev partei, Reformierakond on muutunud uuteks punasteks. Uued punased juhivad meie riiki maksutõusude, piirangute, vabaduste ahistamise poliitikaga. Isamaa on sellele positiivne alternatiiv, Annely. (Juhataja helistab kella.) Ja nii ma ütlen! Ja kuulaku mind Leo Kunnas, Riina Solman, (Juhataja helistab kella.) Helir-Valdor Seeder! Värisegu maa selle seltskonna jalgade all! (Hääl saalis.) Aitäh!

Aitäh! (Hääl saalis.) Mis oli küsimus? Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Vabandust, Tanel Kiik! Leo Kunnas, vastusõnavõtt.

Tänan, hea kolleeg Urmas, et sa selle võimaluse mulle andsid! Ma olen sinuga täiesti sama meelt, et kahjuks praegusel valitsusel puudub kompromissi otsimise soov. On ju selge, et nii edasi minna ei saa. Eestis ei ole kellelgi – kuna me oleme valdavalt ateistlik riik – jumalikku võimu. Seda jumalikku võimu ei anna 60 kohta, 70 kohta, 80 kohta, isegi 101 kohta parlamendis, kui kellelgi kunagi, poliitilisel jõul oleks (Juhataja helistab kella.) selline mandaat. Ma isiklikult loodan, et mitte kunagi kellelgi seda ei teki, ja ka sel juhul ma loodan, et keegi kunagi võimu niiviisi ei rakendaks, sest see lihtsalt ei ole konstruktiivne ja lõppkokkuvõttes ei ole see ka võimalik. Sul on õigus. Kahjuks me ei ole näinud mingit edasiliikumist sellesama kompromissi suunas, mida me otsime. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, mis on teie mure?

Suur tänu, Riigikogu aseesimees! Minu mure oli nagu täiendada Urmas Reinsalu sõnu selle koha pealt … 

Aga miks te täiendate?

Urmas Reinsalu sõnavõttu …

Kas te tahate vasturepliiki saada? Aga te olete teinud selle päevakorrapunkti jooksul vasturepliigi.

Siis teist ei saa, jah? 

Teist ei saa. Nii seadus ütleb. 

Jaa, ma tahtsin lihtsalt öelda, et maa võib-olla ei värise, aga muidu on Reinsalul õigus.

Aga te ei saa seda öelda. Meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et ühe päevakorrapunkti läbirääkimiste voorus on üks vastusõnavõtt. Kui ma ei eksi, siis te kasutasite seda meie ametikaaslasele Ants Froschile [vastates]. Vist nii oli. 

Nii. Liigume edasi. Tanel Kiik, palun Riigikogu kõnetooli! (Hääl saalist.) Niikaua, kui ei tule siin protseduurilisi küsimusi, siis kindlasti. Aga meil on paindlik ja dünaamiline. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees ja Riigikogu liikmed! Mina olen ausalt öeldes natukene kurb ja mul on tegelikult kahju regionaalministrist. Ma arvan, et Madis Kallas on tubli mees. Tema eesmärk on kindlasti päriselt regionaalpoliitikat teha, päriselt neid ääremaastunud omavalitsusi ja tegelikult laiemalt Eesti kohalikke omavalitsusi toetada. Aga paraku on ta pandud sellisesse nagu omamoodi puuri kinni, kus talle öeldakse, et loomulikult, austatud regionaalminister, kõikvõimalikud regionaalpoliitilised toetusmeetmed ja sellised sammud on võimalikud, aga need peavad olema null-eelarvemõjuga. Niisiis ongi regionaalminister välja töötanud ja toonud meie ette seaduseelnõu, mis sisuliselt tõstab raha ühest taskust teise, tehes mõned omavalitsused selgelt vaesemaks ja väga vähesega aidates neid teisi, kellele raha juurde tõstetakse. 

Ma arvan, et regionaalminister Madis Kallas teab ise väga hästi, et see ei ole kindlasti mitte see lahendus. Ta on seda ka täna tunnistanud. Seda tunnistas ka ettekandja Jevgeni Ossinovski, et tegemist on väikese sammuga. Küsimus on, kas see on üldse samm edasi või samm tagasi või siis, nagu mulle tundub, selline samm kõrvale ehk sisuliselt ta tegelikult midagi ei muuda. Aga näiline mulje võib jääda, et midagi tehakse.

Võrdlesin korra neid summasid varasemate selliste regionaalpoliitiliste sammudega. Siin saalis on palju inimesi, kes mäletavad veel näiteks Jüri Ratase valitsust. Toona olid seal Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Isamaa Erakond, aastad olid 2016–2019. Toona, konkreetselt 2018.–2020. aastaks eraldati riigi eelarvestrateegiaga kohalikele omavalitsustele juurde – rõhutan: juurde, mitte ei tõstetud ringi – 185 miljonit eurot. Konkreetselt näiteks 2020. aastal oli see 55 miljonit, kuus-seitse korda suurem summa kui see, millest me täna räägime. Toona see oli lisaraha, mitte niimoodi, et pooltelt Eesti elanikelt võtame ja teisele poolele pudistame natukene juurde. Ma arvan küll, et kui härra Kallas saaks valida, siis ta eelistaks olla regionaalminister sellises valitsuses. Aga toona olid veel teised tublid riigihalduse ministrid: Mihhail Korb, Jaak Aab ja Janek Mäggi. Tegelikult sai päris palju ära tehtud kohalike omavalitsuste jaoks. 

Sama tööd jätkas tegelikult Jüri Ratase teine valitsus EKRE ja Isamaaga, nii COVID‑i kriisi ajal kui ka laiemalt. See oli selge põhimõte, et omavalitsusi ja kohalikku elu toetatakse lisarahaga, mitte ei öelda neile, et meil on hetkel kriis, me hakkame kärpima, nagu tegi Reformierakonna valitsus 2009. Või nii, et tõstame pooltelt teisele poolele ringi ja teeme näo, et tegemist on regionaalpoliitikaga. Tegemist on asendustegevusega. 

Võrdleme neid summasid edasi. Ma tõin konkreetse näite, mis olid Jüri Ratase toonase, esimese valitsuse sammud. Vaatame laiemalt, kuidas see sobitub Reformierakonna viimaste valitsuste muude otsuste konteksti ja muu üldise rahalise seisu konteksti. Riigieelarve 2023. aastal: tulud 15,6 miljardit, kulud 16,8 miljardit. Nüüd see konkreetne muudatus, see suur regionaalpoliitiline meede, millest me oleme täna tunde rääkinud, see on 0,05% eelarvest. 0,05%, üks kahetuhandik kogu riigieelarvest on see, mida me siin praegu arutame. Rõhutan: me ei too raha juurde, vaid me tõstame seda ringi. Võrrelgem näiteks muude Kaja Kallase valitsuse otsustega: avaliku sektori palga kasv käesoleval aastal. Kas teate, kui palju? 237 miljonit! Ma ei ütle, et see on vale. Väga paljud päästjad, politseinikud, õpetajad, tervishoiutöötajad väärivad palgatõusu. Aga see summa on 28,5 korda suurem kui see, mida me täna arutame. Ja see on puhtalt palga kasv, tõus, mitte palgafond tervikuna. Või mõned sellised suuremad riigiettevõtted või riigitulundusühingud. RMK kasum oli eelmine aasta 152,6 miljonit – 18,4 korda suurem. Eesti Energia puhaskasum oli 128,3 miljonit –15,5 korda suurem. Et te saaksite kontekstist aru: antud juhul me räägime isegi riigiettevõtete kasumite mingist murdosast. 

Ma palun kolm minutit lisaaega ka. 

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Aitäh! Nüüd tulla sellega siia ette keset majanduskriisi, rahvastikukriisi, jätkuvat ääremaastumist! Me teame seda väljarändeprobleemi nii Eesti riigist välja kui ka riigisisest rännet. Teha nägu, et see on mingisugune samm parema riigi või võrdsema riigi või tugevama regionaalpoliitika suunal! Ma arvan, et ega minister seda ise ka ei usu. Aga ministril ei lasta tegutseda. Talle öeldakse ette, et loomulikult paku ideid, loomulikult paku lahendusi, aga tulu ja kulu peavad olema tasakaalus. 

See on natuke nagu mis tahes muus valdkonnas. Ettevõtjale või tervishoiu valdkonnale öeldakse: jaa, võid loomulikult siin tervishoiu valdkonda tugevdada, aga aasta lõpuks olgu tulud-kulud nullis. Aga see ei ole võimalik. Ilma lisarahata ühtegi sektorit ei arenda, on see kõrgharidus, on see riigikaitse või tervishoid. Kui riigikaitse valdkonnas öeldaks, et jaa, me mõistame teie prioriteetsust, aga tulge nüüd oma eelarveettepanekutega, mis peavad olema nullsummamäng, siis selline kaitseminister lastaks kohe auklikuks. Aga millegipärast regionaalminister pannakse niimoodi tanki. Tule paku meetmed välja, aga vaata, et sa jääks nulli! Loomulikult sealt midagi head välja tulla ei saa. 

Ma olen ka ise fraktsiooniga külastanud erinevaid omavalitsusi, suhelnud Eesti omavalitsuste juhtidega. Mitmed miljonid oli see lisakulu, mida on juba praegused kriisid toonud: energiahinnad, euribori kasv, valitsuse otsused, mis puudutavad näiteks palgafondi, lasteaiatöötajate palga tõusu tagamist, mis on kahtlemata vajalik. Lisaks on miljonid veel tulemas, needsamad maksutõusud. Kas panite tähele, et härra Ossinovski ei olnud valmis vastama küsimusele, mis on tegelikult valitsuse otsuste tervikmõju kohalike omavalitsuste eelarvele? Jutt oli jah selline, et kunagi mingi analüüs tuleb, ministril on mõtted olemas. Ta teab väga hästi, et see on negatiivne, see on miinusmärgiga. Loomulikult ei taha ta seda öelda. Isegi kui tal see number oleks – tal ei pruugi seda olla –, siis vaevalt oleks tal tahtmist tulla siia parlamendi ette seda ausalt kuulutama. 

Ja kõik need muud maksutõusu mõjud, ma ütleks ka hooldusreformi mõju tegelikult, mis on kahtlemata samm õiges suunas inimeste vaates – aga see tähendab lisakulu, lisategevusi, lisarahavajadust omavalitsustele. Vaat seda raha millegipärast ei taheta neile pakkuda. 

Tegelikult on mul hirm selle ees, et täna me teeme sellise asendusmeetme. Loodetavasti selle konkreetse eelnõu [menetlus] küll katkestatakse ja me tuleme tagasi mingi vähe adekvaatsema mõttega. Näiteks Keskerakonna ettepanek oli, et seda tulubaasi või tulumaksuosa tegelikult mitte vähendada 11,89% tasemele, vaid tõsta 12,29% peale, nagu ka linnade ja valdade liit on pakkunud, et saavutada majanduskriisieelne tase. Siis oleks lisaraha hooldusreformi läbiviimiseks, koolidele, alushariduse toetamiseks, teede ehitamiseks ja korrastamiseks ja omavalitsuse muude ülesannete täitmiseks. 

Ma loodan, et nii läheb, et me täna selle [menetluse] katkestame ja tuleme tagasi adekvaatsema ettepanekuga. Aga kui nii ei lähe ja koalitsiooni teerull peaks taas peale jääma, siis ma kardan, et see on alles algus. Me kuuleme, kuidas arutatakse riigieelarve kärpimise vajadust ja ministeeriumid peavad siin ja seal kokku tõmbama. Täna tullakse nende summadega, homme läheb majanduse olukord halvemaks, kordub 2009. aasta, öeldakse, et kõige jõukam koht, kust võtta, on omavalitsused. (Juhataja helistab kella.) Ja siis tuleb seesama valitsus meie ette ettepanekuga hakata nende tulubaasi ka reaalselt kärpima. Ma kardan, et me selle päeva näeme ära. Aga ma loodan, et nii ei lähe. Aitäh teile! Mu aeg on läbi.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Võtan kohe kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit on teil!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tublid ametnikud, kes te peate meie pärast ületunde tegema, ja ka rahvas, kes meid oma uneaja arvel netis jälgib! Ütlen kohe, et olen selle eelnõu vastu, seda ei ole võimalik toetada, sest, tsiteerides kolleeg Ants Froschi, tegu on lihtsalt butafooriaga. 

Kuna sellest eelnõust on piisavalt räägitud, siis ma täna räägiks natuke juhtimisest ja Riigikogu rollist selles. Mida koosseis edasi, seda rohkem on Riigikogule tehtud etteheiteid ja on esitatud lausa süüdistusi, et me oleme kummitempel. Küsimus on siis selles, et kes on käsi, kes seda templit hoiab. Loomulikult on vastus, et see on Vabariigi Valitsus. Kuigi tegelikkuses peaks olema ju vastupidi, sest meie oleme siin Vabariigi Valitsuse tööandjad. Aga siis ongi ju põhiline küsimus selles, miks me oleme välja teeninud selle kummitempli reputatsiooni, miks meid peetakse kummitempliks. Olen püüdnud leida sellele vastust ja jõudnud järeldusele, et tihti ei ole Riigikogul otsustavatel hetkedel või otsustavates küsimustes olnud piisavalt seda otsustavust, et asju mõjutada ja mõnikord ka nendele asjadele vastu astuda. 

Ma toon kolm näidet ajaloost. 2008–2010, kui meil oli suur majanduslangus ja tehti teatud otsuseid, millel oli oma kõrge hind, siis nende otsuste hind oli kahekohalistes arvudes majanduslangus, ja mis veel hullem, mitukümmend tuhat riigist lahkunud inimest. Kolleeg Jaak Valge, kes on ajaloolane ja statistik, suudaks kindlasti öelda need täpsed numbrid, kui mitukümmend tuhat inimest riigist lahkus. Nende otsuste hind oli väga ränk. 

Teine selline näide on haldusreform. Kui seda tehti, siis oli ju algusest peale selge, et omavalitsused, kes on tugevamad, need jäävadki tugevamaks, aga nõrgemad ja vähem jõukad omavalitsused ei saa selle tõttu jõukamaks, vaid vastupidi, need inimesed, kes seal omavalitsuses elavad, võõranduvad ka kohalikust juhtimisest veelgi enam. 

Kolmas näide, mille ma toon, on 2014–2015, kui Krimmi annekteerimine oli juba toimunud ja Donbassi sõda käis. See, millega me tegelesime, oli peenhäälestus. Tegelikult oleks pidanud need otsused, mis me paljuski riigikaitse alal oleme viimase paari aasta jooksul teinud, siis tegema.

Aga ühelgi juhul ei olnud Riigikogul otsustavust, et neid asju mõjutada. Ehk selles kontekstis on obstruktsioon täiesti legitiimne mõjutamise vahend. Probleem on olnud selles, et otsustavatel momentidel ei ole opositsioon suutnud saavutada neid eesmärke, et vältida ilmselgeid vigu ja lausa meie rahvuslikke huvisid kahjustavaid otsuseid. Ei ole olnud seda otsustavust. Loomulikult ei saa me ka ju jagada obstruktsiooni nii, et juhul kui näiteks obstruktsiooni, nagu antud juhul, teevad EKRE, Keskerakond ja Isamaa, siis see on vähem legitiimne või tal ei ole sama seaduslikkust või kaalu, kui siis, kui seda teevad näiteks Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. 

Lähme nüüd obstruktsioonide ajalukku tagasi ja vaatame korraks seda. Eelmises koosseisus meil oli obstruktsioon, mis sisaldas 30 000 muudatusettepanekut. 30 000. Siis oli meil teine obstruktsioon olulise rahvahääletuse tõttu abieluküsimuses, kui oli umbes 9500 muudatusettepanekut. Eelmises koosseisus oli obstruktsioon, kui valitsuserakond ise ehk Reformierakond, olles valitsuses, tegi iseenda valitsusele obstruktsiooni, mille tagajärjel see valitsus lõpuks ka lagunes. See oli eelmise koosseisu teine valitsus. Tegelikult, eks obstruktsiooni eesmärk ju olegi see, et saavutada mingi mõistlik kompromiss, ja kui seda ei õnnestu saavutada, siis on ilmselge, et sel juhul peab midagi muutuma. On ka võimalik, et valitsuse koosseis peab muutuma. Ei saa olla niiviisi, et kui ühed poliitilised jõud teevad obstruktsiooni, siis see on igati legitiimne, õige ja õiglane, ja kui teised seda teevad, siis see niiviisi ei ole. 

Mul on praegu kahju sellest, et me ei ole suutnud Riigikogu XV ehk praeguses koosseisus selle kahe kuu jooksul jõuda mingisuguse mõistliku kompromissini nendes küsimustes, mis meid tegelikult kõiki väga oluliselt puudutavad. Ma näen ka seda, et opositsiooni taha see ei ole ju jäänud, sest see kompromiss, mis pakuti välja näiteks nendesamade peretoetuste kohta, oli igati mõistlik. 

Nagu ma ütlesin enne ka oma repliigis, meie ateistlikus riigis ei ole mitte kellelegi antud õigust nii-öelda jumalikult juhtida. Seda ei anna 60 kohta siin saalis, ei annaks 70, 80 või ei annaks ka 101 kohta. Äkki jumal annab, et meil kunagi ei tule sellist valitsust, kellel on 101 kohta, et sellist asja ei oleks. Järelikult me peame liikuma kompromissi suunas. 

Aga küsimus on siis ka selles opositsiooni jaoks, et mis siis, kui see kompromiss ei ole absoluutselt võimalik või kui koalitsioon ei ole valmis tegema sammugi kompromissi suunas, et kuhu me siis lõpuks välja jõuame. Ma näen küll seda, et see näitaks, et me ei ole oma päevapalka välja teeninud, et me ei suuda oma kohust täita, et me ei suuda oma rolli täita. Nendel juhtudel, nendel ilmselgetel juhtudel nagu praegu, ei ole obstruktsioon mitte meie mingisugune õigus, vaid lausa kohustus. Nii nagu ma tõin välja needsamad kolm eelmist juhust, need asjad said läbi minna lihtsalt seetõttu, et opositsioon ei olnud piisavalt otsustav. Meil on vaja leida kompromiss või kui seda kompromissi ei tule, siis järelejätmatult jätkata kuni selle momendini, kui olukord muutub ehk valitsus muutub. Ma ei oska midagi paremat siin välja pakkuda, kui et liikuda edasi sellest punktist, kus me oleme. Tänan!

Aitäh! Vastusõnavõtt, Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg Leo Kunnas mainis mind, seepärast ma pean vajalikuks natuke täiendada ja võib-olla visata õhku ühe ilukirjanduslikust maailmast või ka muinasjutumaailmast pärit mõtte. Tänane koalitsioon ja see seaduseelnõude teerull, mis meile peale on lastud, meenutab natukene lugu vendade Grimmide kuulsast 1816. aasta muistendite kogumikust, milles räägitakse ka Hamelini linna vilepillimängijast. See on lugu sellest, kuidas see linn oma lapsed ära kaotas, sest vilepillimängija järel lahkusid kõik lapsed linnast ja neid ei nähtud enam mitte kunagi. Mulle tundub, et meie põhiline küsimus ei ole mitte isegi selles, kas me Riigikogus oleme praegu valitsuse lõa otsas, vaid selles, kes konkreetselt on see vilepillimängija, kes meie lapsed ära viib. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt, Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Leo Kunnas mainis mind oma väga sisukas kõnes, millest minule jäi kõlama eelkõige see, et praeguse vastasseisu lahendaks kompromiss valitsusliidu ja opositsiooni vahel. Küll aga on riigikohtunik Ivo Pilving pakkunud Postimehes sellist lahendust, et tuleks muuta Riigikogu kodukorda. Põhimõtteliselt ma oleksin nõus ikkagi Leo Kunnasega, mitte Ivo Pilvinguga. Selle asjaolu tõttu, et Ivo Pilvingu mõte sellest tasakaalustatud kodukorrast on küll õige, aga paraku hiljaks jäänud. Kodukorra muutmine nõuab erakondadeülest koostööd ja sellist usaldust Riigikogus, mis praegu täielikult puudub. Selle saab taastada ikkagi sellega, et taastada selline poliitiline kultuur Riigikogus ja ka kompromissivalmidus. Ilmselgelt peaks selle algataja olema valitsuskoalitsioon kui tugevam pool. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Kolleeg Reinsalu enne imestas siin, et Kaja Kallase tänane valitsus lükkab analüüsid ja keerulisemad küsimused mitme aasta kaugusele, järgmise valitsuse kaela. Mina siin midagi imestamisväärset ei näe. Vaadates, kuidas Reformierakond alles hiljuti eelmist riigieelarvet tegi ja miljard eurot miinust valimistejärgsesse aega lükkas ning seda nüüd rahvale ja ettevõtetele koormiste panemise abil üritab lahendada, siis [võib öelda, et] vastupidi, tegu on Reformierakonna tüüpilise käitumisega, mida neilt tulebki oodata. Probleemid lükatakse kas ebamäärasesse tulevikku või oma koalitsioonipartnerite kraesse.  

Aga kui nüüd omavalitsuste rahastamisest ja sellest eelnõust rääkida, siis iga probleemi lahendamiseks tuleb kõigepealt asja tuumani tungida. Tuum on selles, et meie regionaalpoliitika on olnud aastakümneid olematu ja riigilaev on lastud raskelt kreeni Tallinna suunas. On üksikuid pärleid, kui omavalitsusjuhid on suutnud ka Eesti kaugemates nurkades kõigest hoolimata keskmisest parema elu‑ ja ettevõtluskeskkonna kujundada. Need on üksikud erandid, mis kinnitavad reeglit. Reegliks on kahjuks see, et Eesti maapiirkonnad on endiselt väljasuremise kursil ja riik ei tegele selle probleemi lahendamisega süsteemselt ja järjepidevalt.   

Eelmise omavalitsuste liitmise laine ajal ütles Kaido Kama tabavalt, et palun ärge rääkige inimestele muinasjutte sellest, et suurte regionaalsete erinevuste põhjuseks on liiga väikesed omavalitsused ja et nende liitmise tulemusena tekivad piirkonda töökohad ja paraneb elujärg. Ükski omavalitsus, ükskõik kas liitunud või liitumata, ei saa muuta oma geograafilist asupaika, ja piirkondade konkurentsivõime saab kasvada ainult siis, kui ükskord ometi hakatakse Eestis tegema mõtestatud regionaalpoliitikat. Ma kohandaksin selle mõtte käesolevale eelnõule: seni, kuni meil ei tehta mõtestatud regionaalpoliitikat, kuni ei tegelda süstemaatiliselt ja järjepidevalt sellega, et aidata maapiirkondadel muutuda elupaigana niisama atraktiivseks kui pealinn, ei muuda see eelnõu ja ka need 8 miljonit siia või sinna mitte midagi. Lihtsalt tehakse midagi tegemise pärast, ilma et sellel mingit tulemust oleks. Aeg kulub, ministeeriumis ja Riigikogus inimesed teevad justkui tööd, aga tulemus on suur ja ümmargune null, nagu Tanel Kiik ja mitmed teised eelkõnelejad, kes ennast siin äkki ära tunnevad, on maininud. 

Kui asju õigesti nimetada, siis selle eelnõu ja sellega seotud tegevuste kohta ütleksin mina "ajaviide". See on ajaviide, mitte töötegemine, millega meie valitsus selle eelnõu puhul tegeleb. Nagu juba mainitud, siis omavalitsustel ei lähe midagi paremaks, ei lähe otseselt ka halvemaks, see on lihtsalt paigaltammumine.   

Lõpetuseks ei jää muud üle kui tunda kaasa regionaalministrile, kes oravate küüniste vahele on sattunud. Tuleb jääda lootma, et ühel päeval saame EKRE eestvedamisel siin saalis võtta vastu ka eelnõusid, mis päriselt toovad lahendusi maapiirkondade ja omavalitsuste olukorra parandamiseks. Seda kindlasti toetavad ka Rain Epler, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Rene Kokk ja Henn Põlluaas. Aitäh!

Vastusõnavõtt, Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, ma viitasin oma sõnavõtus, nii nagu härra Pohlak ka ütles, sellele, et see on nullsummamäng. Aga see on selle võrra tegelikult veel tragikoomilisem, et mitmes muus valdkonnas – ma seda enne ei jõudnud piisavalt selgelt välja tuua – koalitsiooni poliitika ei ole nullsummamäng. Näiteks maksuvaldkonnas. Maksunduses otsustatakse täita valitsuse kõige kallimat lubadust, täpsemalt Reformierakonna lubadust, mis maksab 500 miljonit: kaotatakse astmeline maksuvabastus. Selle võrra tegelikult võetakse väga paljudelt inimestelt käibemaksu tõusuga ja muude maksutõusudega väga palju raha ära. [Seda selleks,] et justkui saada eelarve paremasse tasakaalu, aga alustatakse sellest, et võetakse ette Reformierakonna programm, selle kõige kallim lubadus, ja siis hakatakse mujalt seda raha kokku korjama.

Tegelikult ei ole valitsuse poliitika nullsummamäng ka siis, kui me räägime rahvastiku valdkonnast, perepoliitika valdkonnast. See on puhtalt katteallika koht. Seal ei mõelda, kuidas me saaksime olemasolevate summade raames tõsta peretoetusi ringi, millest võiks veel aru saada. Nii nagu antud juhul räägitakse, et saame siis kohaliku omavalitsuse tulubaasi raames ringi tõsta, et tasandada või muuta seda jaotusvalemit. Perepoliitika puhul ei ole nullsummamäng. Perepoliitika puhul võetakse 100 miljonit ära, pikemas plaanis veel rohkem, lisaks võetakse ära ka maksumuudatustega. See on see koht, kus tuleb raha teenida, see on see koht, kus tuleb tulu teenida. 

See on tegelikult päris absurdne olukord. Regionaalpoliitikat, öeldakse ministrile, tuleb teha nii, et eelarve on tasakaalus, aga perepoliitikat, öeldakse sotsiaalkaitseministrile, tuleb teha nii, et siit tuleb reaalne tulu riigile ehk reaalselt laste arvel raha kärbitakse. Kõike seda tehakse selleks, nagu kolleegid on korduvalt viidanud – ja mul on tunne, et suur osa koalitsioonist ei ole sellest siiani aru saanud –, et ellu viia lihtsalt ühte väga-väga kallist – Rahandusministeeriumi hinnangul kõige kallimat – poliitilist valimislubadust. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun vastusõnavõtt!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mulle tundus, et te sattusite pisut segadusse, kui ma ennast vastusõnavõtuks kirja panin. Hiljem küll Siim Pohlak mainis mind ka nimeliselt, aga enne seda ta ütles, et Tanel Kiik ja kõik teised, kes ennast ära tundsid, ja mina tundsin ennast ära. Mulle tundus igati õigustatult, et kui ma tundsin ennast ära, siis peaks saama vastata. 

Aga nüüd võib-olla sisu juurde. Siim tõi väga hästi välja selle, et üks selle eelnõu aspekte, mis jääb võib-olla nagu pisut varju selles diskussioonis, kuigi mõned saadikud on püüdnud seda siin esile tuua, ongi see, mida võib nimetada Tallinna röövimiseks. [Tallinnast] räägitakse palju, aga on ka mõned väikesed omavalitsused lisaks Tallinnale, kes on suutnud oma tulubaasi korralikuks saada, nad ongi suutnud asjalikult ja edukalt toimetada. See oli ka küsimus ettekandjale härra Ossinovskile, kui ta siin puldis oli, miks siis neile turja karatakse. Tema vastus oli umbes selline, et kahju küll, et nad varem nii edukad on olnud, nüüd tulebki maksta. See on ikka nii tagurpidine loogika, et raske on sellega nõus olla. 

Kui siin veel vastuoludele tähelepanu juhtida, siis Reformierakond oma maksuküüru kaotamise ideed ellu viies põhjendab seda sellega, et justkui inimesi ei karistata selle eest, kui nad – ma ei tea – õpivad ja siis saavad parema palgaga tööle ja nii edasi. Omavalitsuste puhul rakendatakse täiesti vastupidist loogikat. Tublidele inimestele Muhus või Hiiumaal öeldakse rahulikult, et aga makske nüüd, sest ise te olite liiga edukad. Täiesti vastandlikult põhjendatakse või tegelikult ega siin suurt ei põhjendatagi, vastandlikke asju tehakse ilma ise seda mõistmata. Ma loodan, et see minu vastusõnavõtt aitab koalitsioonisaadikutel seda mõista ja võib-olla eelnõule vastu hääletada. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, mis teie mure on?

Aitäh! Me kuulsime siin …

Ei, vabandust! Kas te kasutate vastusõnavõttu või?

Jaa, vastusõnavõttu jah.

Aga minul on selline info, härra Põlluaas, et eelnõu 215 puhul olete te juba kasutanud vastusõnavõttu. Kui minu info on õige, siis te kasutasite vastusõnavõttu ametikaaslase Andre Hanimägi sõnavõtu peale. Kas see võis nii olla?

Jaa, tõepoolest. Te vist viitate sellele, et ühe eelnõu sõnavõttude käigus saab ainult ühe vastusõnavõtu teha.

Täpselt. Nii et kui te olete juba ühe teinud, siis see üks kord ongi täis.

Sellisel juhul ma tõepoolest vabandan, et …

Pole hullu!

Tõepoolest, ma korra juba sain selle võimaluse. Ma siis võtan selle tagasi.

Eks me siin olemegi selle eesmärgiga, et ikka ka toetada üksteist ja anda jõudu juurde. 

Mart Helme, teie protseduuriline. Mikrofoniga on midagi lahti. Mis juhtus?

Jaa. Äkki on eesistujal informatsiooni. Ma näen, et üks koalitsioonisaadik käib minu arvates pidžaamas ringi. Kas kusagil on planeeritud mingisugune pidžaama‑ või padjapidu?

Aitäh! Ei, minul sellist infot ei ole. Mul on info, et hetkel me oleme jätkuvalt Riigikogu täiskogu I istungjärgu 8. töönädala kolmapäevase istungi juures. Mingit muud informatsiooni mul ei ole. 

Ma palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks tahan ma teid kõiki tänada, tänada selle eest, et te olete väga vapralt võidelnud need viimased nädalad ja kuud selle valitsuse teerullipoliitika vastu. Sellist teerullipoliitikat, mis hakkab ülevalt mäest tulema ja pidurit ei vajutata, vaid rullitakse meist kõigist üle, ei ole enne siin saalis nähtud. "Kõik, mida opositsioon ütleb, on vale, meil on 60 häält ja meie rullime teist lihtsalt üle!"

Aga tulles selle eelnõu juurde, ma tuletaks natuke ajalugu meelde. Kui 2016 Jüri Ratase esimene valitsus alustas Isamaa, sotside ja Keskerakonna [osalusel], siis just nimelt omavalitsused oli see fookus, millele see valitsuskoalitsioon rõhku pani. Omavalitsuste tulubaas tõusis. Järgmine Jüri Ratase valitsus, kus olid Isamaa, EKRE ja Keskerakond – mäletame väga hästi – tuli koroonakriisi ajal omavalitsustele appi ja peaaegu kõik omavalitsusjuhid ütlesid, et nii head aega taasiseseisvunud Eesti ajal ei ole omavalitsustel olnud. Noh, nüüd oleme jõudnud aega, kus omavalitsuste olukord läheb halvemaks. Tulubaasi kärbitakse. Ja kui arvata, et vaesust ümber jagades saab keegi rikkamaks, siis ei: olukord läheb veel hullemaks. 

Kõigepealt tahan ära klaarida mõne hea kolleegi sõnavõtu siin. Ma ei arva, et Raimond Kaljulaid oleks pidanud pulti tulema ja Jevgeni Ossinovskit kaitsma hakkama. Kui Jevgeni Ossinovski tahtis olla selline kahestunud isik ja võtta selle raske kivi oma õlgadele, las ta siis tassib. Kui välja ei vea, eks pangu maha. Olen ka mina talle öelnud seda eelnõu menetledes küsimuse kaudu, et kui tal on soov, siis alati saab ju loobuda Tallinna Linnavolikogu juhtimisest, tulla siia Riigikogu pulti ja öeldagi Tallinna inimestele: jah, võtame teilt ära 4,6 miljonit, jah, jätame järgmine aasta 100 mänguväljakut Tallinna linna ehitamata või näiteks ühe lasteaia või kvartalisisesed teed või veel midagi. See ju tegelikult näitabki seda, et valitsuskoalitsioon, kes seda teerullipoliitikat teeb, ei jäta mitte ainult opositsioonipoliitikuid selle teerulli alla, vaid ka osa koalitsioonist. 

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega ka, sest mul on üks oluline lõik veel.

Mul on küsimus: kas te võtate siis või ei võta?

Võtan.

Palun, kolm minutit!

Kindlasti ei saa niimoodi teha väikseid omavalitsusi rikkamaks, kui me kärbime suure omavalitsuse tiibu. Kõik 79 omavalitsust on Eestis ühtemoodi armsad. Muidugi on mul selle üle hea meel, et Narva saab 1,3 miljonit eurot juurde, aga seda ei tohi teha teiste omavalitsuste arvel. 

Veel kord: selle eelnõu puhul me ju näeme seda, et tegemist ei ole mitte raha juurdeandmise eelnõuga, vaid sellise pettetrikiga, kui ühest taskust natukene pudistatakse, aga tegelikult võetakse järgnevate maksutõusudega, mida me siin menetlema hakkame, kõik see raha tagasi, ja topelt. 

Aga veel kord: et ma ei jääks lihtsalt sellisesse üldisesse raami oma tänusõnadega, siis ma tahan teid kõiki eraldi tänada. Priit Sibulat tahan tänada, härra Seedrit tahan tänada, härra Reinsalu, härra Lukast, härra Metsoja tahan tänada! Ka teid, proua Solman, tahan ma tänada! Härra Mart Maastik, härra Aivar Kokk – te olete Isamaa fraktsiooniga võidelnud selle eelnõu vastu. Head EKRE saadikud härra Põlluaas, perekond Helmed – Martin, Mart, Helle-Moonika –, Kalle Grünthal, Rene Kokk, härra Aller, Pohlak, Frosch, Kingo, Vooglaid, Epler, Laneman ja perekond Poolametsad! Ka teie olete oma fraktsiooniga võidelnud konkreetselt selle vastu, et see eelnõu ei läheks siin saalis nii libedalt läbi. Ka teie, head kodufraktsiooni saadikud proua Sarapuu, härra Ratas minu selja taga, härra Kiik, Belobrovtsev, Laats! Kiike [mainisin] kaks korda, aga ka tänusõnu võib [öelda] kaks korda, selle vastu ei ole mul midagi. Härra Aab, härra Jevgrafov, Maria Jufereva-Skuratovski, härra Karilaid, härra Tšaplõgin, Kovalenko-Kõlvart, Karuse, Laats, Eesmaa! Ma tänan teid kõiki, et te olete sellele ristiretkele vastu pidanud ja vastu pidanud mitte vähe. Nii nagu ma ütlesin, need kaks kuud seda keerulist poliitikat on selle koalitsiooni algus. Aga veel kord: see ei ole opositsiooni jaoks lõpp, vaid see on see, kust meie oleme valmis võitlema edasi, võitlema edasi sellel nädalal, järgnevatel nädalatel, aga ka järgnevatel kuudel, kui see vajadus tekib. Me ei luba endast üle sõita niisama lihtsalt, ilma debatti pidamata. 

Veel kord: ma arvan, et nii Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE esitasid sisulisi muudatusettepanekuid kõikide eelnõude kohta, aga isegi arutelu ei taha see valitsuskoalitsioon pidada. Arutelu peaks olema see koht, kus sünnivad kompromissid, kus sünnivad kokkulepped, ja veel kord, taastatakse ka siin parlamendisaalis mõnus töine õhkkond. Aga töist õhkkonda ei saa luua opositsioon, kes ainult koogutab teerulli ees. Seda saab ikka luua nii, et koalitsioon ka kuulab, mida on meil öelda, ja võtab ka mõned meie ettepanekud arvesse. Jah, valimistulemused olid sellised, et teil on koalitsioonina 60 häält, aga see ei tähenda, et opositsiooni häält ei tohiks siia saali järgmised neli aastat lasta. Vastupidi, opositsiooni tuleb kaasata, ja kui tahetakse olla hea valitsuserakonna juht ja hea peaminister, siis tuleb olla kogu Eesti peaminister, mitte ainult enda valijate või endale meelepäraste inimeste oma. Nii et veel kord aitäh teile, head rahvasaadikud, tehtud töö eest, (Juhataja helistab kella.) ja palun ärme usaldame valitsust! Aitäh!

Protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees!

Tervitame esimeest kindlasti.

Vabandust, aseesimees! Aga küllap tulevad kunagi ka paremad päevad. Olen täiesti teadlik, et ma kahjuks ei saa vasturepliiki teha, sellepärast et ma olen korra juba selle teemakäsitluse juures seda võimalust kasutanud. Kindlasti on siin ka teisi saadikuid, kes on seda teinud. Ma ise kahjuks ei saa härra Möldri poole pöörduda, aga ma äkki teie vahendusel saan tänada teda selle tunnustuse eest tööle, mida meie siin oleme ja ka mina olen teinud. Oleme seisnud tõesti Eesti rahva ja meie omavalitsuste heaolu ja jätkusuutlikkuse eest. Ma soovin kõike seda paremat ka härra Möldrile. Seisame üheskoos Eesti eest. Aitäh!

Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Vastusõnavõtt, Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Jääb ainult nõustuda Henn Põlluaasa sõnadega, et ehk tulevad ka paremad päevad, võib-olla on teil õnne ja te ei pea siis parandama neid saadikuid, kes tahavad teile ikkagi "esimees" öelda. 

Aga ma pean tunnistama, et oli väga liigutav kuulda neid tänusõnu, mida me kuulsime healt kolleegilt Tõnis Möldrilt. Siin saalis on häid sõnu viimasel ajal kuidagi väheks jäänud. Täna oli päris jahmatav kuulda ühe aseesimehe suust, kuidas saal teda pidevalt petab või ta on pettunud, et teda petetakse siin saadikute poolt. Selline huvitav vestlus oli meil täna siin. Nii et igal juhul ka minu siiras tänu kõikide opositsioonisaadikute suunas, kes on seda rasket tööd teinud ja tegemas praegu (Juhataja helistab kella.) ning annavad endast kõik selleks, et hoida ära Eesti rahva ja Eesti ettevõtjate suhtes vaenulike seaduste vastuvõtmist. Viimase hetkeni nad püüavad ikkagi koalitsioonile ja koalitsioonisaadikutele mõistust pähe panna. See, millega siin praegu tegeldakse, see teerull, teeb väga suurt kahju Eesti rahvale ja ühiskonnale tervikuna. Aga nagu öeldakse, lootus kustub viimasena. Nii et loodame, et selle töö käigus, mida me jätkame pikki tunde, tekib mõnel koalitsioonisaadikul äratundmine, et see tegevus ei ole õige ja see kuidagi ei toeta Eesti rahva ja riigi huvisid. Veel kord tänusõnad heade sõnade eest Tõnis Möldrile. Aitäh! 

Aitäh! Palun vastusõnavõtt, Martin Helme!

Suur tänu! Ma kõigepealt ütlen muidugi kahe eelkõneleja jutu peale, kes ütlesid, et ehk tulevad paremad ajad ja et on õnn seal puldis olla ka esimehel Jüri Ratasel: mulle tundub, et viimastel nädalatel seal puldis olemine ei ole päris õnn. Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. 

Tõnis Mölder mainis ära, et Kaja Kallase esimesele valitsusele eelnesid paremad ajad ja oli koroonaaegne olukord, kui me tegime riigieelarvest arvestatava rahalise toetuse kohalikele omavalitsustele Eestis. Mul on meeles, kui ma kohtusin Eestis erinevate omavalitsusjuhtidega, kellest osa olid sotsid, osa olid reformierakondlased, kes poolihääli, kõigepealt üle ühe õla ja siis üle teise õla vaadates, et ega parteibosse lähedal ei ole, ütlesid, et nii head valitsust ei ole Eestis kunagi olnud, kes nii hästi oleks suhtunud kohalikesse omavalitsustesse ja nende rahaseisu. Just tuli meile rahanduskomisjoni Rahandusministeeriumi ülevaade Eesti avaliku sektori eelarvepositsioonist. Seal on väga ilusti näha, kuidas keskvalitsus on mürinal miinuses. Need on kohalikud omavalitsused, kes veel pisut tõstavad seda avaliku sektori positsiooni plusspoolele. Aga see on pärit ajast, kui oli Jüri Ratase teine valitsus ja me aitasime omavalitsused kriisist läbi niimoodi, et nad ei pidanud suuresti laenama ja nad ei läinud omadega suuresti miinusesse. Nüüd hakkab see rasv kahjuks läbi saama. (Juhataja helistab kella.) Mida kiiremini tuleb tagasi mõni parem valitsus, seda kiiremini me päästame ka need omavalitsused ära sellest, et nad aina sügavamale võlga kukuvad. Aitäh!

Head ametikaaslased, mul on palve. Saalis on tõesti väga suur lärm. Mul on palve, et me austame ettekandjat ja neid, kes soovivad teda kuulata. Ma tänan teid! Kersti Sarapuu, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma pean tänama Tõnis Möldrit, kes mind oma ettekandes ära märkis, ja toon oma arvamuse siia juurde. Oli aasta 2009, kui ma olin linnapea ja me pidime tegema väga suure kärpeplaani, sest tookordne valitsus eesotsas Reformierakonnaga oli võtnud sellise nõudmise vastu. Seda ei olnud mitte kunagi varem tehtud. Mul on väga eredalt meeles ka need ajad alates aastast 2016, kui oli Jüri Ratase valitsus ja olid meie ministrid. Peab ütlema, et koroonaajal oli eriline toetus kohalikele omavalitsustele nii investeeringuteks kui ka tegevustoetusteks. Kui tulid kõrgemad energiahinnad, siis täpselt samuti toetati nii ettevõtjaid kui ka omavalitsusi, et nad saaksid oma kohustustega toime tulla. Täna võin öelda Järva valla nimel, et kui sellesama ümberjagamise tulemusena nad saavad 80 000 eurot, siis ainuüksi käibemaks kasvab 140 000 eurot, lisaks on kõik muud kulutused, mis on seotud euribori ja muude kuludega. Ka energiakulud on ju ikkagi veel kõrgel tasemel. Ja siis öeldakse Reformierakonna poolt, õigemini peaministri poolt, et kohalikel omavalitsustel on autonoomia ise otsustada, kas nad asutavad koole, kas nad panevad neid kinni, kas nad sulgevad lasteaedasid, kas nad sulgevad raamatukogusid. Aga kui neil pole tulubaasigi, millega seda kõike üleval pidada ja kohalike inimeste eest hoolitseda – see lihtsalt ei ole võimalik! See, kuidas praegu kohalikesse omavalitsustesse suhtutakse, on allapoole igasugust arvestust. Aitäh!

Aitäh! Arvo Aller, palun, vastusõnavõtt! 

Aitäh! Ma tänan selle võimaluse eest. Eelmine kord ma jäin oma arust esimesena joone alla ja ootasin päris pikalt, kaks päeva siin, et saada sõna võtta. Tõepoolest, praegune eelnõu on ikkagi omavalitsusi madalseisu viiv. Valitsused on tõstnud õpetajate palka, mis on väga teretulnud asi, samas on õpetajate palk seotud lasteaiaõpetajate palgaga ja see koormus on kõik omavalitsuse peal, samamoodi huvikoolide õpetajate palk. Nii et need vahendid peavad leidma kohalikud omavalitsused ise. 

Mis puutub Tõnis Möldri ettekandesse ja kõikide tänamisse, et nad võitlevad selle eest, siis seda me olemegi teinud ja ma arvan, et nii me peame jätkama. Et Eestile ebaratsionaalsed ja ebamõistlikud seadused ei hakkaks kehtima, tuleb püüda selle vastu olla nii kaua kui võimalik. Samas me teame, et teerull on käima pandud, hoolimata rohehullusest. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun, vastusõnavõtt!

Ma tänan võimaluse eest. Suur tänu kolleeg Tõnis Möldrile, et ta andis ka mulle võimaluse oma seisukohta selle eelnõu raames esitada. See valitsus ongi näidanud ennast väga Eesti-vaenulikuna ja see, kuidas ta käitub Suure Peetrina – tõenäoliselt iga eestlane seda muinasjuttu teab –, selle kohta lihtsalt ei ole sõnu. Kohalikud omavalitsused, kes veel kuidagimoodi on hakkama saanud, koormatakse erinevate kohustustega üle ja samal ajal võetakse nendelt kulbiga kõikvõimalikud maksulaekumised ära. Me oleme juba näinud, kuidas sellesama peaministripartei valitsused on varasemalt külapoode sulgenud ja postkontoreid ja lasteaedu ja koole ja raamatukogusid ja järjest ja järjest suretanud elu kohalikes omavalitsustes välja. Ma ei pea siin silmas neid kuldse ringi linnasid, vaid väiksemaid, maakohti. See eelnõu on tõesti järjekordne samm selle poole, et näidata, et nende hinnangul tohib elada ainult Tallinnas ja Tartus, aga mitte maapiirkondades. Muidugi, omaette teema on see, kuidas ka teede peale ühtegi senti ei raatsita kulutada, aga raha võetakse nii palju kui võimalik ja mingite oma tuvastamata kulutuste tarbeks, mida on ka väga suures mahus olnud. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastiku vastusõnavõtt, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Ma ka tahan tänada Tõnis Möldrit, kes andis mullegi võimaluse. Ma hea meelega nimetaksin tegelikult kogu Eesti rahvast nimepidi, siis saaks võib-olla miljon inimest avaldada siin järjest oma arvamust ja võib-olla aitaks see avardada koalitsiooni nii-öelda mõttemaailma, nii et nad saaksid aru, et sellised kosmeetilised eelnõud, mida meile siin ette antakse, tegelikult Eesti rahva ja ka omavalitsuste tulubaasi kuidagi ei suurenda ja Eesti rahva heaolu ei paranda. 

Ma tean, et kui Riina Solman oli riigihalduse minister, siis ta soovis aidata pankroti äärel vaakuvaid valdasid ja leida lisarahastust. Paraku meiega samas valitsuses olnud rahandusminister Annely Akkermann juba siis ei soovinud aidata ja keeldus sellest. Nii et eks see ole natuke sümptomaatiline ilmselt teatud erakondadele, kus pigem mõeldakse sellele, kuidas seksuaalse sättumuse järgi [määratletud] vähemusi aidata ja neile tähtsust luua, kui aidata kogu Eesti rahvast. 

Siin on täna kõlanud hästi palju sõnavõtte, aga me oleme rääkinud siin, ma ei väsi kordamast, tegelikult [kurtidele] kõrvadele. Juba on saabunud ka järgmine päev ja ma tervitan siin neljapäeva. Oleme siis kolmanda punkti juures, esmaspäevase kolmanda punkti juures. Kui me niimoodi seda tööd jätkame ja meid ei kuulata, siis me jõuame võib-olla septembriks kõik eelnõud läbi arutada. Aga siinkohal jõudu kõigile opositsiooni liikmetele selles raskes võitluses.

Aitäh! Paar märkust teie sõnavõtu peale. Põhimõtteliselt, kui ka mainida siin kõiki Eesti elanikke, siis nad ei saa tulla vastusõnavõttu pidama. Ikkagi see teoreetiline vastusõnavõttudega [esinejate] number on 101 inimest Eestimaal. Ma ühinen selle hea sooviga, et on saabunud uus päev, ja päev algab alati tööga, nii et oleme juba 15. juunis. Liigume edasi. Andres Metsoja, palun!

Suur tänu ja suur tänu kogu Riigikogule! Ma arvan, et selline arutelu omavalitsusteemadel siin parlamendisaalis on vist üsna ainukordne, kui läbirääkimiste faasis peetakse nii palju kõnesid ja osutatakse erinevate Eesti nurkade probleemidele. See on päris tore, et Eesti tervikuna saab, nagu ikka tavaliselt, oma muredega kokku, et leida neile lahendus. 

Koalitsioon on öelnud kannatamatult, et tuleb asuda tööle, Riigikogu peab asuma tööle. Just nimelt see debatt on üks olulistest töövormidest. 

Aga oma kaheksaminutilises kõnes – kahjuks jääb aega ikka väheks, rääkida oleks rohkem – unustasin mainimata ühe olulise teema. (Hääl saalist: "Tohoh!") Jaa. See teema on seotud keskkonnapoliitikaga ja sellega, et ikka, siiamaani jääb omavalitsustel aastas saamata circa 3 miljonit eurot maamaksu nii sihtkaitsevööndist kui ka piiranguvööndist. Sihtkaitsevööndis on see maamaksuvabastus maaomanikule täielik, piiranguvööndis tuleb tasuda pool maamaksust. Ei ole me saanud siin võimukoridorides kuidagi seda küsimust lahendatud. Minu meelest, enne kui hakata omavalitsuste raha omavalitsuste vahel ümber jagama, tuleks tasuda omavalitsustele see võlg, mis on jäänud omavalitsuste tulubaasi maksmata. See oleks vähemalt aumehelik, enne kui astuda järgmisi samme. 

Üks oluline repliik veel. Vaatasin seda absoluutse ja suhtelise vaesuse indikatsiooni. Üllatav, aga see omavalitsuste tulubaasi ümberkujundamine just seda tegelikult peegeldab: kus on suhteline vaesus kõige suurem, sinna läheb raha rohkem. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Mulle ka jäi kõrva, et siin läbirääkimiste käigus mainiti Eesti inimesi. Te väga õigesti ütlesite, kõik Eesti inimesed tõepoolest ei saa siia tulla ja vastusõnavõtuga [esineda]. Aga kuna meil on esindusdemokraatia ja me esindame kõik siin teoreetiliselt ju neidsamu Eesti elanikke üle välja, siis kas võiks sellest järeldada, et me tegelikult võiksime kõik Eesti elanike nimel oma kaks minutit kõnet saada?

Aitäh! Sellist järeldust teha ei saa. Palun vastusõnavõtt, Kalle Grünthal! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean veel ikkagi meelde tuletama seda laulukaare all suures eufoorias üheskoos öeldud lauset, et me oleme vabaduse nimel valmis kas või kartulikoori sööma. Aga sõnal on jõud ja praegu me olemegi olukorras, kus osa inimesi peab kartulikoori sööma. Praegune koalitsioonivalitsus, keda juhib Kaja Kallas – ma rõhutan, seda juhib Kaja Kallas –, on otsustanud seda, et vaesus, nälg, eluraskused, mida me nii‑öelda oma vabaduse nimel olime valmis ära kannatama, jäävad selle valitsuse juhtimisel ka edaspidi kestma. 

Ma arvan, et siin on paslik meelde tuletada, et meie Riigikogu istungeid vaatab ka lugupeetud Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes on öelnud, et häälteenamus parlamendisaalis ei tähenda, nagu koalitsioonil poleks kohustust oma otsuseid avalikult põhjendada ja selgitada tehtud valikuid, tuginedes mõjuanalüüsidele ja kaasates huvirühmi. Ma arvan, et need sõnad on absoluutselt õiged. Siin peaks olema Kaja Kallase valitsusel – vaevalt temal, küll aga kõigil parlamendisaadikutel, kes kuuluvad koalitsiooni – see mõttekoht, et viimane aeg on see pidžaamapidu siin saalis ära lõpetada, sest sellega me halvendame demokraatlikult valitud parlamendi usaldusväärsust. Aitäh!

Aitäh! Enn Eesmaa, vastusõnavõtt, palun!

Suur aitäh! Pean tunnistama, et hea kolleegi Tõnis Mölderi sõnad tekitasid minus vastukäivaid tundeid. Ühest küljest on ju alati kena, kui sind tänatakse. Teiselt poolt olid need kiidusõnad kindlasti enneaegsed. (Juhataja helistab kella.) Tänada tasub siis, kui me saavutame tulemuse ehk võidu. Võib arvata, et täna see hetk võib saabuda, kuid võib ka mitte saabuda.   

Ma olin viimased kolm päeva Saksamaal … 

Ohoo!

… Põhja-Saksamaal, Mecklenburg-Vorpommerni maakonnas, kus ma viimati käisin üle poole sajandi tagasi. Nüüd oli töösõit Stralsundi, (Juhataja helistab kella.) mis sotsialismi ajal kuulus Saksa niinimetatud demokraatliku vabariigi koosseisu. Ma ei tea, kas teist keegi on viimasel ajal selles kandis käinud. Mina sõitsin rongiga Berliinist Stralsundi ja ka tagasi. Hämmastav oli see, et kõik see, mida ma vaguniaknast nägin, jättis mulje, nagu oleks suur sõda lõppenud mitte aastakümned tagasi, vaid mõned kuud tagasi. Sedavõrd mahajäetud, äraunustatud kanti Saksamaal oli üllatav näha. Vanadel, ilmselt veel vanematel kui Hitleri-aegsetel jaamahoonetel, millest rong mööda sõitis, sageli väga kiiresti, oli aknaid puudu, (Juhataja helistab kella.) olemasolevad aknad olid kaetud vineeriga. Ma mõtlesin, et kui maailma üks kõige rikkamaid riike ei suuda oma regionaalpoliitikat nii ajada, et kõik sakslased elaksid kõikjal oma riigis edukalt ja hästi, siis ega ometi see ei ole täna veel üsna vaese Eesti tulevik. 

Hea ettekandja, teie aeg! 

Selleks on tarvis teha vastulauseid, selleks on tarvis mitte vastu võtta selliseid seadusi. Ma tänan.

Palun nüüd vastusõnavõtt, Siim Pohlak!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh kõigepealt Tõnis Möldrile! Peale härra Eesmaa kirjeldavat või värvikat sõnavõttu on raske millegi paremaga välja tulla, aga ma ikkagi tahaksin ka öelda, et Eesti maapiirkonnad vajavad täiendavat rahastust, vajavad täiendavat abi. Kui sõita ääremaale, siis meie endistes kolhoosikeskustes ja külakeskustes on näha hooneid, millel on aknad samamoodi vineeriga kinni löödud ja kus kunagi 1990‑ndatel peeti kauplusi, kus on olnud kultuurimajad, külakeskused, kus on peetud plaane, mida tulevikus teha. Aga kõik need plaanid on kahjuks valitsuste olematu regionaalpoliitika tõttu pihuks ja põrmuks varisenud. Meil tuleb tegeleda ja on vaja hakata mõtestatult tegelema maapiirkondade edendamisega ja suunata ääremaadele kas maksuerisusi või teha mingeid muid programme, millega oleks võimalik seal elu edendada. Vastasel juhul ongi 50 aasta pärast meil Tallinn ja Tartu ja nende kuldne ring ning ei olegi Eestis tegelikult enam rohkem piirkondi, kus elaks inimesi.

Aga valitsusele ja koalitsioonile ma lihtsalt soovitan, et võtke korraks hoog maha, mõelge ja vaadake. Regionaalminister võiks tulla siia saali mõne parema plaaniga. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun vastusõnavõtt!

Aitäh ettekandjale! Ma jäin ka korraks mõtlema, kuidas Tallinna volikogu mandaadiga liikmel Tõnis Möldril on nii palju solidaarsust, et näha tervikpilti meie Eesti 79 kohalikust omavalitsusest. Aga siis tuli mulle meelde, et tegelikult on ta ju ajaloolise Läänemaa juurtega, tegelikult on ta Lihula poiss. See on omaette teema, kas me saaksime Läänemaal tagasi selle, mis meile kuulub. Aga meil on siin saalis ka professoreid ja neile alati meeldib rõhutada, et ka poliitika peaks olema teadmistepõhine ja peaks vaatama fakte, mitte ainult selliseid loosungeid ja emotsioone, mida meil erinevad erakonnad välja paiskavad. 

Ma olen nõus ka Tanel Kiigega. Ma olin ka Haapsalu volikogu esimees alates aastast 2009 ja olen näinud erinevaid peaministreid, erinevaid valitsuskoalitsioone. Tõsiasi ja faktidel põhinev andmestik on see, et kõige rohkem oli regionaalpoliitikat ja kõige rohkem tegelikult tehti ära kohalike omavalitsuste jaoks siis, kui oli Isamaa, EKRE ja Keskerakonna koalitsioon ning kui oli Isamaa, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Alati, kui on Reformierakond koalitsioonis, on tegelikult vähikäik kohalike omavalitsuste jaoks. Mind hämmastab, et täna on [siin] ka üks Reformierakonna [liige], tegelikult kaks, üks on Põltsamaalt ja üks on Valgamaalt, ja et nad nii rahulikult vaatavad pealt sellist kohalike omavalitsuste hävitamise poliitikat, seda, et ei ole ka regionaalpoliitikat. Järelikult on nemad selles erakonnas ainult sellepärast, et ennast siin ära tiksutada, võtta see palk vastu, aga ei ole missiooni ega oma poliitilist agendat, mida ära teha väljaspool Harjumaad. Sellest on tegelikult kahju. Aga loomulikult, vaatame tõsiasju, vaatame, kuidas on erinevad valitsused poliitikat ajanud, ja selle põhjal saame teha ka järeldusi.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun vastusõnavõtt!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Tahtsin ka kõigepealt omalt poolt öelda suur tänu kolleeg Tõnis Möldrile selle ilusa tänuavalduse eest, mis ka minu suunal tema huuli ületas. 

Aga omalt poolt lisan, et kui inimesed kuulavad seda tänuavaldust, siis võib see muidugi tekitada teatud küsimusi, et mis mõttes tänu. Ise takistavad Riigikogus töö tegemist! Kiusavad siin valitsust, ei lase asuda valitsema, oma plaane ellu viima! Et tänu mille eest, eks? Sellega seonduvalt ma tahtsingi öelda selgituseks, et ei jääks sellist muljet, et võib-olla see tänu on kuidagi kohatu või põhjendamata. Ega meie ka ju ei tahaks olla selles olukorras, kus me oleme. Ma arvan, et ma võin praktiliselt kõigi koalitsioonisaadikute ees seda ütelda, et meile ei ole see olukord sugugi meeldiv. Me tahaksime ka tegutseda ja tegeleda hoopis teistsuguste asjadega. Tahaksime näha normaalset parlamentaarset olukorda, aga tõsiasi on see, et meie peame astuma vastu pettusele, valemängule. See, kuidas peretoetused võetakse tagasi kohe esimese asjana pärast valimisi, olgugi et neid alles mõned kuud enne valimisi [tõsteti], see, kuidas abielu tähendust asutakse moonutama, olgugi et alles hiljuti koalitsiooni juhterakonna juht ütles, et keegi ei tahagi hakata abielu ümber määratlema, see, kuidas enne valimisi öeldakse, et maksud ei tõuse, lugege mu huultelt, eks, aga kohe pärast valimisi hakatakse makse tõstma ja uusi makse kehtestama – sellise asjaga lihtsalt ei saa leppida. Kui on inimesi, kellel võib tekkida küsimus, et mille eest see tänu on, siis mina mõtestan seda nii, et see on ikkagi selle eest, et me püüame peatada neid sigadusi, millega lihtsalt mitte kuidagi ei saa nõus olla. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun vastusõnavõtt!

Jah, paluks vastusõnavõttu. Ma arvan, et me peame kogu selle arutelu või selle poliitilise vastasseisu asetama siiski kõlbelisse perspektiivi: küsimus on see, kas õilsat, vooruslikku eesmärki on võimalik saavutada ebapuhaste ja autute võtetega või mitte. Minu arvamus on, et seda ei saa saavutada. Vastupidi, autud võtted muudavad ka omistatud õilsa eesmärgi eetiliselt küsitavaks ja kaheldavaks, nii nagu seda on määratlenud oma filosoofias ka Mahatma Gandhi. See tähendab seda, et valeliku poliitika abil võimu haaramise tõttu on ka selle poliitika viljad Eesti ühiskonnale osutunud valelikuks. See on see kõlbeline kontekst, milles me asetseme. Seetõttu on igati asjakohane seda vastustada nende parlamentaarsete tööriistadega, mis rahvaesinduse käsutuses on.

Tulles nüüd selle seaduseelnõu juurde, seaduseelnõu esimeses paragrahvis sisalduva juurde, ma tahaksin siiski juhtida rahvaesinduse tähelepanu kuulmatule groteskile. Kaja Kallase valitsuse üks esimesi seaduseelnõusid näeb ette ülesande andmise vastava valdkonna ministrile kohalike omavalitsuste tulubaasi küsimuste analüüsi läbiviimiseks seaduseelnõuna, mille rahvaesindus peaks heaks kiitma 2027. aastal, see tähendab, et pärast järgmisi korralisi valimisi. Nii absurdset ja groteskset poliitilist lahendusteed olulise riikliku küsimuse lahendamiseks, mida sunnitakse rahvaesindust praegu vastu võtma, ma arvan, siin saalis vabanemisjärgselt praktilise poliitika probleemi lahendamisel olnud ei ole.

Aitäh! Mart Helme, palun vastusõnavõtt!

Aitäh, härra eesistuja! Teate, öötund hakkab kätte jõudma. Ma loomulikult tänan Tõnis Möldrit. Ta andis mulle selle meeldetuletuse, et ma siin saalis eksisteerin. Aga ma olen luulelisse meeleollu sattunud siin öötunnil ja ma tsiteerin rahvaluulet, natuke parafraseeritult, konkreetselt selle eelnõu kontekstis: laualt kadus leib ja või, Kaja Kallas maksutõusueelnõud välja tõi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem vastusõnavõtte ei ole. Seega sulgen läbirääkimised, läbirääkimised on suletud. 

Me peame siin neid asju natukene edasi vaatama. Meile on tulnud kõigepealt üks teatis, ma ei tea, kas see on ette loetud. Minu teada ei ole, ma loen selle ruttu ette. See on tulnud Riigikogu esimehele: "Seoses valitsuse edasilükkamatute tööülesannetega ei saa ma osaleda Riigikogu 14. juuni ja 15. juuni 2023. aasta istungil ega tulla vastama 12. juuni päevakorras olnud ja tööaja lõppemise tõttu vastamata jäänud arupärimistele." Alla on kirjutanud peaminister Kaja Kallas. 

Nii, nüüd see eelnõu 215. Eelnõu 215 kohta on tulnud ka muudatusettepanek, mille me peaksime läbi vaatama. Helir-Valdor Seederil on protseduuriline küsimus.

Jaa, aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus ja väga oluline protseduuriline küsimus. Eesti, nagu me teame, põhiseaduse kohaselt on parlamentaarne riik ja täitevvõim tegutseb, lähtudes parlamendis vastuvõetud seadustest ja loomulikult lähtub ta parlamendi töökorrast ja ajakavast. Meil esmaspäeval parlament kinnitas päevakorra, nädala päevakorra. Loomulikult, kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et arupärimiste puhul arupärija ja vastav minister lepivad omavahel kokku. Nii ongi kokku lepitud. Nüüd te teatasite, et minister seoses tööülesannetega ei saa osaleda parlamendi istungil. Parlament töötab lähtuvalt töökorrast, me ei ole siin muudatusi teinud. Kas on teada, milliseid tööülesandeid peaminister praegu täidab, et ta ei saa parlamendi ette tulla? Kui te ei tea, siis mul on palve, et kui on võimalik, siis täpsustada. See oleks väga oluline. Kas ta on välislähetuses, on tal mõni töökohtumine, et ta ei saa parlamendi istungil osaleda?

Aitäh! Minu teada ei ole. Selle palve kohta ma ütlen nii, et ma hetkel kuidagi ei saa seda ka selgeks teha, mis see täpne tööülesanne on. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Kes valetab suurtes asjades, kipub valetama ka väikestes asjades. Mu küsimus on praegu selle kohta, et peaminister saatis parlamendile, rahvaesindusele kirja ja ütles, et ta järgnevatel tundidel ei saa siin osaleda seoses tööülesannetega. Ma pean ausalt tunnistama, et meil on praegu nagu Briti parlamendi skandaal. Seal astus ise tagasi endine peaminister Johnson, süüdistuse tõttu, et ta eksitas parlamenti, väites, et ta tegelikult ei olnud teadlik, et tema kantseleis toimus pidu, et ta ei saanud aru, et oli inimeste kogunemine. Parlamendi liikmed õigusega või poliitilise kiusuna väitsid, et inimesel on väga raske väita, et ta ei suutnud tuvastada, ei saanud aru, kas ta viibis peol või ta seal peol ei olnud, kui ta enam-vähem konditsioonis oli.

Küsimus on selles, et peaminister, ametisolev peaminister, on parlamenti saatnud kirja, et praegu on tal muud tööülesanded. Mul on küsimus. Praegu on kell pool üks öösel. On võimalik, et [peaminister] on välisriigis lähetuses, millest ma teadlik ei ole, on võimalik, et tal on tõesti mingeid esindusülesandeid, pikk õhtusöök või mingisuguse ettekande ettevalmistamine, midagi taolist. Aga siiski ma tahaksin teada, mis need tööülesanded praegu, täna öösel, järgnevate tundide jooksul konkreetselt on, härra istungi juhataja.

Aitäh! Ma ütlen ka teile, et minul ei ole seda teadmist, mis need tööülesanded on. Ma refereerisin kirja, mis oli siia juhataja laua peale pandud, ja andsin meile kõigile teada, mis on selle kirja, mis on tulnud Stenbocki majast, sisu.

Martin Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mulle ka tundub, et peaminister või peaministri kantselei hanitab praegu parlamenti. Ma kahtlustan, et see kiri on tulnud juba päris ammu. Nii et tal ei olnudki kavatsust meie juurde siia tulla. Selle tõttu ongi tekkinud selline piinlik moment, et ta kell pool üks öösel justkui teeb mingeid muid tööasju. Tõsi, ei ole välistatud, et nii nagu Riigikogu liikmed siin töötavad öösel, töötavad ka valitsuse liikmed öösel. Ma väga loodan, et Mart Võrklaev, kes meil siin varsti tuleb paari eelnõuga pulti, töötab ka öösel. Mul on meeles, et Jüri Ratase valitsuse koalitsiooninõupidamised kestsid tihtilugu üle südaöö ja oli täitsa töö, oli päriselt töö. Seda võib juhtuda küll. Aga mul on põhimure see, et kui nüüd Mart Võrklaev ka ütleb meile, et tema ei saa tulla siia eelnõu menetlema, siis mis nendest usaldushääletustest saab. Kas siis on valitsus kukkunud või on menetluse võimatus ja tuleb millalgi midagi muud? Kuidas see asi meil siis rullub?

Aitäh! Jaa, see kiri on tulnud tõesti eilse kuupäevaga. Kui mina tulin siia juhatama ja võtsin juhatamise üle, siis see kiri oli siin laua peal. Kui teoreetiliselt juhtub nii, et ka järgmine esineja või järgmised esinejad ei saa tulla siia oma päevakorrapunkti raames, siis keegi veel kuhugi kukkuma ei hakka. See vastab tõele, et siis on arutelu võimatus, nii ütleb meie kodu‑ ja töökorra seadus. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Ma jätkan sealt, kus kolleeg Helme lõpetas. Te ütlesite, et see kiri on eilse kuupäevaga. Aga kas on võimalik tuvastada ka natuke täpsemalt, millal eilsel kuupäeval? Eilne kuupäev lõppes 25 minutit tagasi. Kas see tuli pool tundi tagasi, tuli see tund aega tagasi, viis tundi tagasi, 12 tundi tagasi? Kui see ikkagi tuli, ütleme niimoodi, juba 12 tundi tagasi, siis on täitsa selge, et siin ei ole tegemist ausameelse käitumisega, kuna peaminister ei saanud ju teada nii palju varem, millal see hetk reaalselt kätte jõuab, et tema peaks hakkama arupärimistele vastama. Seda esiteks. 

Teine küsimus, mis mul on, on see, minu kogenematusest tulenevalt võib-olla, et kas on ka mingisugune hierarhia, millest peab lähtuma peaminister oma töökohustuste täitmisel. Kas kohustused parlamendi ees ei asetse kuidagi hierarhiliselt kõrgemal kui muud valitsuse liikme staatusega kaasas käivad töökohustused?

Aitäh! Ma võtan sellest protseduurilisest küsimusest välja selle, mida ma tõesti selleks [protseduuriliseks küsimuseks] loen. Me teeme selgeks, mis kell me oleme selle [kirja] Riigikogu Kantseleis registreerinud, ja anname nii ruttu kui võimalik jooksvalt teada. 

Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! See olukord meenutab mulle – kes siin olid eelmise parlamendikoosseisu liikmed, [teavad seda] –, et vist üle-eelmise Kaja Kallase valitsuse ajal, kui koroonakriis oli tipus, siis parlamendiliikmed nõudsid peaministri kohalolekut, aga peaminister oli kadunud. Me võtsime parlamendisaalis vaheaegu …

Ma palun, rääkige mikrofoni!

… et oleks võimalik leida üles põhiseaduslikku peaministrit. Ta oli kuskil peidus. 

Nüüd tekib veidikene mingisugune retrotunne, mingisugune retrobiit selles olukorras. Peaminister väidab, et ta täidab tööülesandeid, eile on selle kohta kiri saadetud. Eile oli tõepoolest 27 minutit tagasi. 

Ma paluksin esiteks tuvastada kahte asja. Esimene osundus on see, mida eelkõneleja küsis, et mis kell täpselt see teadaandmine parlamendi kantseleisse jõudis. Küsimus on selles, et aga mis kell see teadmine istungi juhatajani jõudis. Ma küsiksin seda. Seda, millal tema kirja kätte sai, oskab istungi juhataja ju meile täpselt öelda.

Aitäh! Teeme selle esimese kellaaja selgeks. Kui mina siia istungit juhatama tulin, siis oli see kiri juba siia istungi juhataja laua peale saabunud. Aga kui on vaja täpselt see selgeks teha, siis püüame seda uurima hakata. Siis on kohe mitu uurimist üheaegselt töös. 

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline!

Aitäh, austatud aseesimees! Ma sain just sõnumi telefoni. Üks inimene, kes on jälginud saalis toimuvat, saatis mulle sõnumi ja ütles, et Stenbocki maja aknad on pimedad. (Juhataja helistab kella.) Ma järeldan sellest, et meie peaminister ei ole enda tööpostil. Kui see kiri ka eile saadeti ja kui tal õhtul sellel kellaajal, kui meil oli juhatuse poolt planeeritud selle eelnõu menetlemine, ka oli mingeid tegemisi, siis praegu on ta rõõmsasti koju läinud. Mul on selline ettepanek, austatud aseesimees, et võib-olla te võtaksite vaheaja ja katsuksite peaministriga ühendust saada, et kutsuda teda siia. Riigikogu on valmis teda kuulama, arutama erinevaid teemasid, esitama küsimusi. Ma leian, et tulek Riigikogu ette, kes on tema otsene tööandja, on ikkagi prioriteetne. Nii et äkki palun võtate vaheaja ja katsute peaministriga ühendust saada. Me ootame hea meelega, sest me tõesti tahame peaministrit kuulda.

Aitäh! Ma lihtsalt korraks mõtlesin siin hilisel tunnil, et läheme, nii nagu te ettepaneku tegite, kõik 101 siit taskulambiga [peaministrit] otsima. Ma olen sellel seisukohal jätkuvalt, et see oli peaministri kiri Riigikogule, selle ma teile ette lugesin. Kas teda otsida või mitte – ma arvan, et seda ma hetkel kuidagi teha ei saa. Nii et ega mul rohkem midagi targemat sellele ettepanekule vastata ei ole. 

Protseduuriline küsimus, Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Me ju teame, et on asendamise järjekord, kui peaminister ei saa siia tulla. Kuna me teame, et peaminister on Eesti kõige empaatilisem inimene, siis ma arvan, et me võiksime ka näidata üles empaatiat ja rahulduda peaministri asendajaga. Kas te ütlete, kes see on? Siin on erinevatel aegadel olnud see küll rahandusminister, küll välisminister. Võib-olla on võimalik tulla siia sellel ministril, kes on peaministri asendaja, juhul kui peaminister ei saa parasjagu tööd teha? Ma arvan, et see suur saal on valmis ka selle võimaluse andma, tulenevalt empaatilisest käitumisest. 

Aitäh! Ma arvan, et see kiri on seotud punktidega, mis eeskätt puudutavad arupärimistele vastamist. Ma loodan, et ma ei eksi. Tulenevalt sellest seda asendusvõimalust ei ole. 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus tuleneb teie vastusest hea kolleegi Martin Helme küsimusele. Ta küsis selle kohta, kui päevakorraküsimuse arutamisel näiteks ei viibi ettekandja. Te ütlesite vastuseks, et ei kuku ta kuhugi, et kõik läheb edasi, eks. Johtuvalt sellest ma siis vaatasin seda paragrahvi, mis kannab numbrit 73, selle esimest lõiget, millele te viitasite. Ma huvi pärast lugesin läbi ka teise lõike, kus on kirjas, et juhul kui esimeses esinevad need asjaolud, et ettekandjat ei ole, lükkub arutelu järgmisesse töönädalasse. Teatavasti on meil praegu selle istungjärgu viimane töönädal. Kas ma saan õieti aru, et siis see eelnõu lükkub sügisesse?

Aitäh! Jah, saate õigesti aru.

Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma siiski ütlen, ma arvan, et te olete korduvalt viidanud sellele, et juhatamisel, protseduuri tõlgendamisel ja nii-öelda praksises peab olema järjekindel. See on üks tasand, mis tekitab teatud läbipaistvuse ja usaldusväärsuse. Eelmine kord, kui me otsisime peaministrit taga, siis teie, härra juhataja, helistasite peaministrile, ma mäletan, kõlistasite. Meil oli olukord, kus koroonapiirangute ajal toonane valitsus oli jätnud olukorra täiesti laokile. Me jõudsime mäletatavasti maailma number üheks selle tulemusena. Tegelikkuses oli väga õige parlamendil signaali anda, et asjad on pilla-palla. Ei ole tähtsamat küsimust praeguses poliitilises kriisis kui selguse loomine nendes arupärimistes, mis puudutavad valetavat poliitikat. Ma juhin tähelepanu nende arupärimiste sisule. On kõlanud, et peaminister töötab praegu, hilisõhtul, kuskil lambike põleb ja töö käib, mis on väga sümpaatne ja niisugune tõsiselt hoolitsev, holistlik juhtimine. Järelikult, tööülesannete puhul on võimalus saavutada kontakti ja küsida seda, et mis tööülesannet ta täidab, ning viia temani sõnum, et rahvaesindus siiski selles poliitilises kriisis ootab temalt ka vastuseid teemal, mis puudutab valelikku poliitikat. Nii et minu ettepanek on, nagu siin eelnevalt on kõlanud, võtta vaheaeg ja püüda saavutada kontakti praegusel kellaajal töötava peaministriga. Seda selleks, et ta töötaks kus? Et ta prioriteet oleks töötada rahvaesindusega, kes on ta enamushäältega ametisse kinnitanud.

Aitäh! No ma oskan ainult niipalju vastata teie protseduurilisele küsimusele, et eks ka siin Riigikogus ja Riigikogu juhatuses tuleb lähtuda subordinatsioonist. Tookord, ma arvan, ma lähtusin sellest. 

Nüüd on selgunud kellaaeg, enam-vähem, see on allkirjastatud kiri, et see oli circa 18.30, millal see siia majja jõudis ja suure tõenäosusega enam-vähem sel ajal jõudis see ka siia laua peale. 

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma mäletan, see oli vist 2020. aastal, kui teie olite peaminister ja Kaja Kallas oli see, kes väga valjuhäälselt nõudis, et te peate kümne minuti jooksul Riigikogu saali tulema – ta teadis väga täpselt, et teil on see kohustus –, et te jätaksite kõik oma tööülesanded sinnapaika ja tuiskaksite siia. Sellest võib aru saada, et ta teab väga hästi, mis on tema ülesanne. Tema ülesanne on kõik tööülesanded sinnapaika jätta ja tulla Riigikogu ette rääkima, nagu ta teilt omal ajal nõudis. 

Teiseks, ma väga siiralt julgen kahelda, et ta pool üks öösel tööd teeb. Sel juhul oleks väga huvitav, mis töö see selline ootamatu on. Ühesõnaga, meil on hea võimalus: kuna Reformierakonna fraktsiooni juht Erkki Keldo on ka saalis, siis ta helistagu peaministrile, oma erakonnakaaslasele, ja tuletagu meelde, et peaministri ülesanne on kohe tulla Riigikogu saali, nii nagu omal ajal Kaja Kallas teie käest nõudis. (Mart Helme saalist: "Kümme minutit.")

Aitäh teile! Martin Helme, protseduuriline küsimus.

Jaa, Kert Kingol on ju täiesti õigus, et me siin mingit topeltstandardit ei harrasta praegu. Kui oli Kaja Kallas opositsioonierakonna, Reformierakonna fraktsiooni juht, siis ta tõepoolest trampis jalgu ja tagus vastu lauda ja nõudis, et kümne minutiga peab peaminister siin olema, kümne minutiga. 

Mind praeguse situatsiooni juures häirib paar asja. Mina esimese asjana tahaksin siiski rõhutada, et mulle tundub, et me oleme olukorras, kus peaminister süüdimatult ja varjamatult ja häbitult parlamendile valetab. See on valetajate koalitsioon, valetajate valitsus algusest saadik olnud. Aga see kiri on vale, ta ei tee tööd praegu, tal ei ole töökohustusi. Ma oleksin täiesti nõus, kui ta kirjutaks, et andke andeks, kell on pool üks öösel, minge puu taha, inimene peab millalgi magama ka, ei tule ja kõik. Ma suhtuksin sellesse teatava empaatilise mõistvusega. Aga valetada meile, et ta teeb tööd, on minu meelest järjekordne Eesti poliitilise kultuuri viimine sügavustesse. See on väga halb asi. Muidugi, me siin juba rääkisime sellest, et kaks-kolm aastat tagasi nõudis tollane opositsioonijuht Kaja Kallas, et kohe-kohe peab tulema peaminister Riigikogu ette. Tol korral ei olnud peaministril ühtegi päevakorrapunkti, aga antud hetkel on peaministril tegelikult ka Riigikogu päevakorras kinnitatud punkt, mille [menetlemise] juures ta peaks viibima. Minu arust on see ka väga mage.

Aitäh! Mina lähtun sellest, et arupärimistele saab vastata siis, kui on täidetud kaks eeldust. Eeldus nr 1, et arupärijad on olemas, ja eeldus nr 2, et arupärimisele vastaja on olemas. Minu info teile oli see, et ma edastasin kirja, mis oli tulnud peaministrilt, ja ta on seal öelnud, et eile ja täna ei ole tal võimalik siin olla seoses edasilükkamatute tööülesannetega. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma siiski tahaks nüüd muutunud informatsiooni valguses, selle valguses, mida te mõned minutid tagasi mainisite, veidikene ka Kaja Kallasele õigust anda. Vaadake, tehiolud on ju muutunud. Kui me arutasime seda, et peaminister teatas, et ta on tööl, siis mulle jäi mulje, et see on hiljuti saadetud informatsioon. Nüüd selgub, et peaminister andis eile kell pool seitse õhtul teada – see on täiesti normaalne, ma arvan, kabineti tööaeg või esindusülesannete täitmise aeg –, et ta teeb tööd. Praegu on kell ju pool üks. Ka tulenevalt sellest kontekstist ja vaatest tema eeldusele, millal meil need punktid jõuavad menetlusse – me oleme töötanud vilkalt küll, aga siiski võib‑olla aeglasema tempoga, kui eeldas peaminister –, kas ei oleks sellest tulenevalt asjakohane võtta maha see süüdistus, mis on kõlanud mitmest suust nii-öelda väikeses asjas valetamise kohta, et kes valetab väikeses asjas, see valetab ka suures asjas? Tuleks anda peaministrile võimalus õigust luua ja tuvastada, et tegelikult ta kas eeldas, et küsimused jõuavad varem arutusele ja tal on võimalik parlamenditöös osaleda, või … Sest keegi hoidis seda, Riigikogu juhataja – ma ei tea, kes seda istungit siis juhatas – hoidis seda ju panni all. See oli teada kella poole seitsmest, kui see [kiri] parlamenti laekus, aga teie, härra istungi juhataja, lugesite selle ette juba järgmisel tööpäeval. Kuidagi naljakas on see info liikumine praeguses vägagi pingelises poliitilises keskkonnas. 

Teine asi on see, et kui tal siiski on tööülesanded, siis tuleks tuvastada nende iseloom ja tulla tagasi selle juurde, et parlamendiliikmed kutsuvad teda selle poliitilise kriisi ajal tulema saali ja andma vastuseid teemal, mis puudutavad valetavat poliitikat. Aitäh!

Aitäh! Ma ei loe seda hetkel protseduuriliseks küsimuseks. 

Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Härra Ratas! Teil on praegu võimalus olla džentelmen ja öelda oma poliitilistele liitlastele, et teid ei ole kunagi aetud siia Riigikokku teadmata ajal, ainult parlamendi opositsioonile [sobival] ajal, vaid teid on kutsutud teile sobival ajal. Siin on suur vahe. See analoog, mida praegu tuuakse … (Juhataja helistab kella.)

Aga mu protseduuriline küsimus on see. Kas teie arvates on tavapärane, et me hakkame vaidlema järgmise punkti üle, kui eelmine päevakorrapunkt on alles lõpetamata? Me tegelikult ootame siin ühte hääletamist, võib-olla mitutki, aga nüüd järsku on tekkinud protseduurika hoopis teiste päevakorrapunktide ümber. Kas see on teie arvates tavapärane?

Aitäh! Ma arvan, et tavapärane on see, et kui Riigikogu liikmel on protseduuriline küsimus, siis ta küsib kohe. See ei ole tavapärane, et me ühe punkti arutelul räägime järgnevatest punktidest. Aga see põhjus tekkis siis, kui ma selle informatsiooni saalile edastasin. 

Protseduuriline küsimus, Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tore, et siia ilmus Jürgen Ligi, kes on kõige staažikam liige selles ruumis. Tema nõuandeid tasub alati kõrva taha panna. Ta on ka osav olukordade hindaja. Ma sain hiljuti teada, et tema lemmiksõna opositsiooni tegevuse kohta on "saast". Seda sõna tarvitab ta ohtrasti ja väga vilunult. Arvestades, et tegu on nii pika staažiga mehega, ju ta on siis eelmise koosseisu või enne teda [siin olnud] inimestelt neid sõnu omandanud. Äkki ta õpetab veel, kuidas opositsiooni tegevust ristida, nimetada? Kindlasti on veel rängemaid väljendeid. Äkki esimees küsib, kuidas ta siis osutaks au opositsiooni liikmetele? Sõna "saast" on küllaltki, ütleme, mõjus termin tema suust. Äkki tal on veel midagi põnevat lauale lüüa?

Aitäh! See, kas esimees küsib või mitte, on esimehe otsustada. Mina ei oska seda öelda. 

Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Jürgen Ligi tõi lauale väga keerulise teemade kompleksi. Ta osutas nimelt sellele, et protseduurilisi küsimusi saaks esitada nagu toimunud sündmuste kohta, mitte ettevaatavalt istungi kulgemise tõlgenduse kohta. Tõepoolest, kui härra Kivimägi juhtis esmaspäeval koosolekut, siis oli meil post factum: istung sai läbi ja istungi lõpus me saime arutada juhtunu protseduuri üle niisuguses akadeemilises perspektiivis, millel ilmselgelt tervemõistusliku käsitluse või tõlgenduse puhul mingisugust tähtsust enam reaalse istungi kulgemisele ei olnud, kuna ei ole võimalik ajaliselt ju sellesse naasta, minevikku taasesitada. Seetõttu ma arvan, et teie lähenemisnurk, et me vaatame olevikku ja anname hinnangu tegelikult meie töölaual olevate küsimuste realiseerimisele ja nendele takistustele, mis on ilmnenud ootamatu kirjana, mis parlamendihoones oli juba kell pool seitse, aga meie teadmisse jõudis tegelikult loetud minutid tagasi, on, ma arvan, relevantne. Me ei kaldu selle poole, et me piltlikult öeldes hakkame protseduurilisi küsimusi lahendama paari kuu pärast.

Aitäh! Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan. Peaminister eirab seda, et ta on kutsutud parlamenti arupärimisele vastama, ja saadab valel põhineva meili, mis ei tundu usutav. Vaadates koalitsioonilepingut, seda, milles nad kõik kokku leppisid, siis kas te oskate kommenteerida, kas see on uus samm poliitilise töökultuuri parandamise poole?

Aitäh! Ma ütlen protseduuriliselt vaid niipalju, et see ei ole e‑kiri, vaid see on allkirjastatud kiri, mis on siia tulnud paberkandjal. 

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Jaa, minu meelest on mul küll protseduuriline küsimus. Nimelt, kui kell pool seitse saabus siia teade, et Kaja Kallas ei saa väidetavalt tööülesannete täitmise tõttu tulla arupärimistele vastama, siis kas ei oleks istungi juhataja pidanud panema parandatud päevakorra uuesti hääletusele või mingil muul moel informeerima Riigikogu saali muutunud oludest?

Aitäh! Ei, sellisel juhul me ei ole teinud mingisugust uut päevakorra hääletamist. Tõsi, ma ütlen ka enda töö kohta, et selle informatsiooni oleks vist võinud kohe edasi öelda, kui ma kell 22.00 juhatama tulin, see info oleks võinud Riigikogule küll kiiremini tulla. Ma võtan selle kriitika ka enda puhul sisse, et miks seda informatsiooni ei öelnud mina kohe kell 22.00. Aga see kiri jõudis siia lauale kell 18.30 või orienteerivalt sel ajal. 

Mart Maastik, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, härra eesistuja! Urmas Reinsalu siin mainis, et võib-olla peaminister ei olegi valetanud, seda väikest valet esitanud. Ma ise ka mõtlen, et praegu on raske majanduslik aeg ja võib-olla tõesti on peaminister teise tööna võtnud ette näiteks taksosõitmise, nagu meil on siin kombeks olnud. Ma lihtsalt mõtlen, et see võib täiesti nii olla ja me võib-olla teeme talle liiga. Aga samas ma tahaksin küsida, et kui härra Ligi ütles siin, et proua peaminister tuleb talle sobival ajal, kas te siis oskate öelda, milline on see sobiv aeg, kui meie teeme siin tööd, ja kas on mingeid erisusi.

Aitäh! See aeg, kui me räägime arupärimisele vastamisest, lepitakse alati kokku arupärijate ja vastaja vahel ühelt poolt ja teiselt poolt loomulikult jälgitakse ka seda, mida ütleb seadus, kui kiiresti tuleb tulla arupärimisele vastama.

Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Täna, kui me istungit alustasime, siis kui ma õigesti mäletan, Riigikogu esimees sellelsamal teemal korra peatus ja ütles, et ta teavitab, kui olukord muutub. Aga istungi alguses oli selge, et peaminister tuleb Riigikogu liikmete küsimustele vastama. Ka mina olen kahe küsimuse esitaja ja mulle küll pool seitse või pool kaheksa ei teatatud, et peaministrit ei tule. Ma olen oodanud ja pingutanud ning mu valijad ootavad seda küsimust ja neid vastuseid. Aga nüüd ma ei saagi vastust. Kas ikkagi, kui juhatusele tuli kiri, ei oleks pidanud neid inimesi, kes on päevakorras nende küsimuste esitajad, ka teavitama?

Jah, see kiri on tulnud otseselt Riigikogu esimehele, aga ma ütlesin, et enda süü ma võtan küll omaks. See kiri oli siin ju ka kell 22.00, kui ma alustasin juhatamist eilse kuupäeva seisuga. Oleks võinud ka kohe teavitada, aga tegin seda hiljem. See kiri siin laua peal oli kell 18.30. 

Kas tuleks teavitada ka arupärijaid või teist poolt? Kindlasti tuleks, jah, tuleks küll teavitada. 

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma olen seda diskussiooni siin jälginud. Üsna mitmed Riigikogu liikmed on küsinud, kas on teada, millega siis peaminister praegu oma aega täidab. Aga vastust ei ole saanud, täiesti arusaadavatel põhjustel, eks ole, seal kirjas seda vastust ei ole detailsemalt lahti kirjutatud. Ma küsingi, kas on kusagil kirjas, et Riigikogu liikmetel puudub vajadus teada peaministri mittetulemise detailseid põhjusi ja me peame ikkagi leppima sellise lakoonilise kirjaga? Või on meil siiski võimalus teada saada, millega peaminister hetkel tegeleb, et ta ei ole võimeline või suuteline tulema, või äkki tal ei ole tahet tulla siia meie ette, Riigikogu ette, ja arupärimistele vastata? 

Aitäh! Vastus teie küsimusele on, et kindlasti on teil võimalik teada, millega valitsuse juht tegeleb või valitsusliikmed tegelevad. Need võimalused ju on. Riigikogu liikmel on võimalik küsida infotunnis, on võimalik küsida arupärimiste kaudu, kirjalike küsimuste kaudu, lihtsalt e‑kirjade kaudu. Ma ei tea, Eesti pole nii suur riik, saab helistada ja küsida. Nii et need võimalused on. 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Minu küsimus seondub praegu ikkagi lugupeetud peaministri mitteilmumisega. Teatavasti on Vabariigi Valitsuse seaduse alusel võetud vastu selline määrus nagu Vabariigi Valitsuse reglement. Selle reguleerimisala sätestab ära ka Vabariigi Valitsuse töö kavandamise, kusjuures ütleb § 2 väga selgelt, et Vabariigi Valitsus kavandab oma tööd tegevusprogrammi alusel ehk teisisõnu on tema tööülesanded kindlasti olemas ka tegevusprogrammis. Ma mõistan, et võib-olla on [peaminister] kuskil sellises kohas, kust teda telefoni teel kätte ei saa. Küll aga ma arvan, et sellisel juhul võiks kasutada riigisekretäri abi, sest § 28 sätestab Vabariigi Valitsuse reglemendis, mismoodi reglementi rakendatakse. Küsimus on praegu hoopis tõsisem, sest asi ei ole mitte 101‑s Riigikogu liikmes, vaid ka nendes inimestes, kes praegu ootavad peaministri esinemist siin ja soovivad küsimustele vastuseid saada. Kui siin, ütleme, mingit tõsist põhjust pole, siis on see lihtsalt ju, ütlen otse välja, inimestele näkku sülitamine. Selleks, et seda definitsiooni ei oleks võimalik kasutada, olekski vaja vähemalt helistada riigisekretärile, kes annaks teada, mis on need põhjused ja milliseid tööülesandeid [peaminister] täidab.

Aitäh! Ma jätkuvalt ütlen, et mina hetkel juhatan seda istungit. Edastasin teile peaministri kirja. Minul ei ole informatsiooni, mis on täpselt nende ülesannete sisu, kui te küsite 0051 kohta. 

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan. Me kõik oleme kuulnud, kuidas Kaja Kallas on rääkinud, et me oleme sõjas. Peaminister on julgeolekunõukogu ja kriisikomisjoni juht ehk ta peaks olema 24/7 kättesaadav, eriti kui me oleme sõjas. Ma ei saa aru, kuidas ta nüüd äkki kättesaadav ei ole, kuidas ta oma ülesandeid saab siis täita, kui ta lihtsalt kaob ära ja saadab lihtsalt mingi kirja. Kas niimoodi käibki see nõukogu ja kriisikomisjoni juhtimine ja sõjas olemine?

Aitäh! Ei, mina ei ole öelnud, et on kuskile ära kadunud. Mina lugesin ette tema kirja, mille ta on siia saatnud.

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Vaadake, ma saan aru küll, et teil konkreetselt ei ole sellisel hilisel tunnil peaministrile võib-olla sellist ligipääsu, teil pole viisakas helistada, aga võib-olla juhatuse tasemel [kellelgi] on. Äkki te võtaksite väikese vaheaja ja pöörduksite oma kolleegi poole juhatuses, kes on Reformierakonna liige ja kellel võib-olla on [peaministrile] parem ligipääs, võib-olla neil on selline, kuidas ma ütlen, institutsiooniliselt tihedam telefoniühendus, et äkki temal sobib talle helistada ja küsida seda põhjust. Võib-olla mina siin ka nokin natukene liiga palju. Aga tõesti, mina ei ole nende kolme arupärimise arupärijate hulgas, aga siin on täitsa konkreetsed arupärijad, kes istuvad, ma näen, täiesti nõutult ja ei oska kuidagi edasi käituda. Mis võimalused meil siis on peaministrit kätte saada? Kuidas me selle olukorra ära lahendame? Ma saan aru, et teie olete seal ja ütlete, et teie ei saa helistada, teie ei saa seda informatsiooni kätte. Aga äkki on teie võimuses leida need viisid, et meie Riigikogu liikmetena saaksime ja ka lugupeetud arupärijad saaksid selle informatsiooni kätte, sest vastasel korral me ei saa oma päevakorraga edasi minna?

Aitäh! Hetkel mingeid muid viise mul ei ole. 

Signe Kivi, palun, protseduuriline küsimus!

Suur aitäh, hea Jüri Ratas! Meie ekraanil on selgelt näha, et Riigikogu peaks tegelema seaduseelnõu 215 menetlemisega, aga te juba väga pikalt ilmse mõnuga lasete küsida ja arutleda hoopis teisel teemal. Mõned nädalad tagasi ma alustasin ühte küsimust, mis puudutas samamoodi Riigikogu töö juhtimist, aga siis te tõusite püsti ja läksite ära, sest aeg oli ümber ja mul jäi küsimata. Aga praegu ma küsin täiesti tänase protseduuri, hetkel käiva protseduuri kohta. Kas selline juhtimine on korrektne ja kas te olete endaga rahul?

Aitäh! Vaadake, selle mõnu kohta ma ei oska midagi öelda. Aga ma juhin seda Riigikogu istungit täpselt samamoodi, nagu Riigikogu istungeid on juhitud aastaid, koosseisust koosseisu. Täpselt nii on seda juhitud. 

Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Me täna oleme jõudnud sinna, et arutame järgmisi punkte, mis jäävad ära, aga mõned punktid edasi tulevad usaldushääletused. Usaldust [avaldatakse] valitsusele ja valitsusjuht on peaminister. Kui peaministrit siin saalis ei ole, siis kellele me usalduse või mitteusalduse [avaldamist] hääletama hakkame ülejärgmiste eelnõude arutelude käigus?

Usalduse või mitteusalduse [avaldamist] me hääletame alati istuva valitsuse suhtes, kui see on seotud valitsuse usaldushääletusega. 

Ma tahtsin niipalju öelda, et juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Meil on olemas ka kolm kirja, mis on tulnud kolme erakonna fraktsiooni poolt, ja seal on ettepanek teine lugemine katkestada. Me peaksime alustama selle hääletuse ettevalmistamist. (Hääl saalis.) Jaa, me peame vaatama ka muudatusettepaneku läbi, täpselt nii. Me peaksime siit edasi liikuma, kui te selle võimaluse mulle annaksite. Ma palun seda. 

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, mul on selles mõttes protseduuriline küsimus, et kolleeg Signe Kivi käis ja viskas õhku sellise süüdistuse, et meie ei taha siin menetleda, meie ei taha tööd teha. Tõepoolest, meil on menetlus pooleli. Aga te ise olete ju ka mitmeid kordi selgitanud, et selle edastatud informatsiooniga seoses tekkisid need protseduurilised küsimused. Need kõik on väga asjakohased küsimused. Mina näiteks ei tea, mismoodi me saame selles küsimuses selgust väljaspool seda ajahetke, kus me praegu oleme. Seetõttu ma ikkagi tahaks need süüdistused maha võtta. Me tahame ka menetleda, me tahame ka menetleda. Aga samal ajal me tahame ka teada, kuidas me läheme pärast päevakorraga edasi, kui meile on öeldud, et kolm punkti langevad päevakorrast välja – kolm väga olulist punkti –, sest peaminister lihtsalt, vabandust, aga meile jääb selline mulje, ei suvatse kohale tulla. Selle pika diskussiooni käigus lihtsalt teistsugust, muud muljet ei ole olnud võimalik saada. Lihtsalt selgitan, et ka meie tahame menetleda, aga olukord on praegu selline, et me tahame ka selgust saada.

Aitäh! Edasi läheme nii, et siis on arutelu võimatus. 

Nii. Nüüd asume vaatama läbi muudatusettepanekuid. Eelnõu 215 kohta on laekunud üks muudatusettepanek, see on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust ka kümme minutit vaheaega. 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Jaa, tundub, et siin oleme ühel lainel. Ma arvan, et koalitsioon peaks kindlasti tutvuma selle muudatusettepanekuga. Meie eesmärk on suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi, [tõsta] üksikisiku laekuva tulumaksu määra 12,29% tasemele, mis on ka linnade ja valdade liidu seisukoht, mitte hakata seda langetama 11,89% peale, nagu menetluses olevas eelnõus on välja pakutud. Nii et palun kõigil mõelda, kümne minuti pärast tagasi tulla ja toetada kohalikke omavalitsusi ja regionaalpoliitikat.

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! Vaheaeg on lõppenud.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 39, vastu 57. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust. 

Head kolleegid! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 215 teine lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kolmelt fraktsioonilt – Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt –, kõigilt samasisuline ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Palun, Martin Helme! 

Aitäh, austatud aseesimees! EKRE fraktsioon palub enne hääletust kümme minutit vaheaega. 

See on teie õigus. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, vaheaeg on lõppenud. 

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 215 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 40 Riigikogu liiget, vastu 57, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 215 teine lugemine on lõppenud ja ka teise päevakorrapunkti arutelu on lõppenud. 

Head kolleegid! Kolmas päevakorrapunkt. Istungi juhatajana ei ava ma kolmanda päevakorraküsimuse arutelu, kuivõrd päevakorraküsimuse arutamisel ei ole kohal ettekandjat. Täpselt sama kehtib päevakorrapunkti nr 4 kohta: samal põhjusel, tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 73, ei ava ma selle päevakorraküsimuse arutelu, sest istungisaalis ei viibi ettekandjat. Täpselt sama on viienda päevakorrapunktiga: ma ei ava selle päevakorraküsimuse arutamist põhjusel, et istungisaalis ei viibi ettekandjat. Kuues päevakorrapunkt, tuletan meelde, peaks olema Riigikohtu liikme Margit Vuti ametivanne – täpselt samal põhjusel, kuivõrd ettekandjat ei ole istungisaalis, ma selle päevakorrapunkti arutelu ei ava. Päevakorrapunkt nr 7, Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorraldusest. Sellest ma teid eelnevalt informeerisin, et ka selle päevakorrapunkti ettekandjat saalis ei viibi, mistõttu ka selle päevakorraküsimuse arutamist ma ei ava.

Head kolleegid! Oleme teinud pika sammu edasi ja jõudnud kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 24 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks Riigikogu õiguskomisjoni aseesimehe Anastassia Kovalenko‑Kõlvarti. Palun!

Aitäh! Mul on hea meel siin seista ja esindada õiguskomisjoni sellise eelnõuga, millega nimetatakse Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmed. Tegelikult natukene lihtsamas keeles on tegemist Europoli tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamisega. Õiguskomisjoni ettepanek oli nimetada Europoli tegevust kontrolliva töörühma liikmeteks meie austatud Riigikogu liikmed Kert Kingo ja Urve Tiidus. 

Õiguskomisjon algatas selle eelnõu 8. mail ja täna on eelnõu teie ees täiesti muutmata kujul, kuna ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud ehk kõik olid nõus kandidaatidega, kelle pakkus välja õiguskomisjon. 

Võib-olla natukene taustaks, millega töörühm üldse tegeleb. Töörühma peamine ülesanne on teostada poliitilist järelevalvet Europoli tegevuse üle tema ülesannete täitmisel, sealhulgas Europoli tegevuse tõttu füüsiliste isikute põhiõigustele ja vabadustele tulenevate tagajärgede üle. Samuti käsitleb töörühm kohtumistel Europoli tegevuse eelarveaspekte, Europoli ülesehitust ning võimalike uute üksuste ja erikeskuste loomist. Töörühm arutleb vähemalt kord aastas Euroopa Andmekaitseinspektoriga Europoli tegevuse üle ja tutvub Europoli konsolideeritud aastaaruandega. Ja muidugi võib töörühm koostada ka kokkuvõtlikke järeldusi Europoli tegevusest ning esitada neid Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide parlamentidele. Üldiselt näeb töökord ette, et töörühm käib koos vähemalt kaks korda aastas. Näiteks viimane töörühma kohtumine oli märtsis, 26. märtsil ning järgmine kohtumine on 21. septembril, mis on muuseas minu sünnipäev. Siis saadakse kokku Euroopa Parlamendis. 

Natukene ajaloost ka, et kes on varem meid esindanud. Näiteks [Riigikogu] XIII koosseisus esindasid meid Riigikogu liikmed Raivo Aeg ja Kalle Laanet, XIV koosseisus esindasid meid Uno Kaskpeit ja Kalle Laanet. Eelmises koosseisus Kalle Laaneti volitused peatusid, kuna temast sai Vabariigi Valitsuse üks liikmetest, ja teda hakkas asendama Urve Tiidus. Õiguskomisjon otsustas, et Urve Tiidus võiks jätkata oma volitustega ja lisaks hakkaks meid esindama Kert Kingo. Tegelikult komisjoni istungil väga pikka arutelu sel teemal ei olnud. Küll aga oli arutlusel see, et me võiksime võtta sellise praktika üle, et need liikmed, kes meid selles töörühmas esindavad, võiksid vahepeal anda väikese ülevaate kas õiguskomisjonile või laiemalt Riigikogule. Tegelikult see on hästi oluline informatsioon, mida sealt saadakse. Kõik õiguskomisjoni liikmed olid sellega nõus, et selline praktika võiks jätkuda. Tegelikult oli selline praktika juba Kalle Laaneti ajal või isegi varem olemas, vahepeal millegipärast see peatus. 

Lisaks, näiteks Kert Kingo uuris veel selle kohta, kas tema saab selle eelnõuga seotud hääletusel osaleda, kuna eelnõus on tema esitatud töörühma liikmena, nii et seetõttu on ta sellega otseselt seotud. Õiguskomisjoni esimees vastas, et siinkohal ei ole tegemist toimingupiiranguga. Kuna tegemist on parlamendi delegatsiooni liikme määramisega, siis see tähendab, et Kert Kingo saab vastava eelnõu puhul ka hääletamisel ilusti osaleda.

Rohkem sellist suuremat arutelu ei olegi olnud, sest, nagu ma ütlesin, ühtegi muudatusettepanekut Riigikogus ei esitatud. Kõik olid nende kandidaatidega nõus ja ma ise omalt poolt ka usun, et austatud kolleegid saavad meid väga hästi selles töörühmas esindada. 

Tehti ka mõned olulised menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 13. juunil 2023. Me teame, et nüüd on see kuupäev natukene nihkunud, aga ikkagi omab see menetluslik otsus õiguslikku mõju ja otsus on tehtud konsensuslikult. Selle poolt hääletasid Anti Haugas, Jaanus Karilaid, Kert Kingo, Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast, Varro Vooglaid. Ja samuti tehti veel üks päris oluline otsus. Nimelt määrati juhtivkomisjoni esindajaks Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja mul on hea meel seda eelnõu teie ees ette kanda. Ka see otsus on tehtud konsensuslikult. Selle poolt hääletasid Anti Haugas, Jaanus Karilaid, Kert Kingo, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Rohkem ühtegi menetluslikku otsust ei tehtud. Sellega on minul selline väike sissejuhatus eelnõusse tehtud ja olen nõus vastama täiendavatele küsimustele.

Ma tänan, Anastassia! Ettekanne oli väga pikk, väga põhjalik, aga vaatamata sellele on siiski mitmeid küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Ma palun hoiduda, istungi juhataja, kommentaaridest ettekannete kohta. Kõigepealt, mina ei jaga teie seisukohta. Minu meelest proua [Kovalenko-]Kõlvart, nagu ikka, käsitles teemat asjatundlikult, aga vägagi linnulennult. Minu palve on tegelikult ikkagi selles küsimuses, kus me osaleme – Euroopa õigusjärelevalve teostamises –, selle olulise institutsiooni puhul anda ikkagi niisugune süvavaade, põhjalik, intelligentne haare sellest, mis komisjonis toimus ja mis on see laiem kontekst Euroopa Liidu õiguskorra ja Eesti õiguskorra vahel. Tegelikult ma paluksin anda teil ka komisjoni liikmena hinnang, millega te õiguskomisjonis tegelikult sellel istungjärgul või selles parlamendikoosseisus üldse õigupoolest tegelete.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ma siinkohal esindan seda päevakorrapunkti ja eelnõu. Just selle eelnõu puhul, nagu ma ütlesin, tegelikult väga suurt arutelu ei olnud, kuna ühtegi muudatusettepanekut ei olnud esitatud. Muidugi, ma olen nõus sellega, et kuivõrd samal istungil olid meil ka muud olulised päevakorrapunktid käsitlusel, siis mingil määral võib-olla jäi vajaka seda lisaarutelu, kuna meil oli pidevalt kiire, aga see muidugi läheb natukene kontekstist välja. Aga mis puudutab just seda päevakorrapunkti, nagu te tahtsite lähemalt teada saada, et mis on see põhiline töörühma roll – nagu ma ütlesin, kuigi selle eelnõu pealkiri on väga pikk ja kohmakas, on ikkagi tegemist just Europoli küsimusega. Ja nagu me teame, et mis on üleüldse põhiline Europoli eesmärk – Europol ju toetab ja tugevdab liikmesriikide pädevate asutuste tegevust ning vastastikust koostööd, mis puudutab rasket kuritegevust ja terrorismi ning [Euroopa] Liidu poliitika valdkonnas hõlmatud ühist  huvi. Ja just nende küsimustega hakkab töörühm tegelema kõikidel kohtumistel, mis, nagu ma ütlesin, toimuvad kaks korda aastas.

Martin Helme, palun!

Jaa, mina olin hiljuti ka õiguskomisjonis ühe eelnõu arutelul ja ma täitsa tunnetan seda valu, kui kogu aeg on kiire. Seal komisjoni esimees muud ei teinud, kui rääkis: "Kiire-kiire-kiire-kiire!" Ma mõistan, et tähtsate eelnõude puhul kapatakse [arutelust] üle. Mina olen kaugel sellest, et pidada seda ebaoluliseks delegatsiooni moodustamiseks. Ma küll tean, et erilisi tahtjaid sinna ei olnud, tegelikult tuli lausa utsitada inimesi sinna. Aga see ei ole vähetähtis asi, sest me ju kõik teame, kuidas Euroopa Liit kogu aeg armutult kaaperdab liikmesriikide võimu läbi erinevate institutsioonide. Mul on küsimus: kas komisjonis oli sellest juttu? Ja kuna see on ühe lugemisega eelnõu, siis see on korraga nii esimene kui ka teine lugemine – siin võib seda suuremat, laiemat asja tutvustada. Kas komisjonis oli juttu sellest, et Europol võib ühel hetkel kujuneda selleks organiks, kes viib kapo asemel läbi Parvel Pruunsilla kasvuhoone läbiotsimist?

Aitäh! Seda küsimust ei olnud arutlusel. Jah, tänan teid, et te eile olite ilusti õiguskomisjoni istungil ja tutvustasite oma muudatusettepanekuid, need muidugi käisid teise eelnõu kohta. Aga ma muidugi vabandan enda poolt, õiguskomisjoni aseesimehe positsioonilt, kui te tundsite, et võib-olla esimees kiirustas teid takka või piiras nii-öelda muudatusettepanekute esitamist. Aga mis puudutab just seda Europoli eelnõu: mul on hea meel, et ka teie erakonnast on seal esindatud väärt kandidaat, ja ma usun, et tema hoiab silma peal kõikidel nendel kohtumistel, et sellist asja ei juhtuks, mille pärast teie kardate.

Vaid lihtsalt väike meeldetuletus, et nendele küsimustele, mis ei olnud komisjonis arutelul, vastama ei pea. Aga loomulikult on see vastaja valik ja õigus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui me räägime Europolist, siis selle üks põhiülesanne on aidata liikmesriikide õiguskaitseasutustel võidelda raske rahvusvahelise kuritegevuse ja terrorismi vastu. Selleks, et oma partneritele anda põhjalikumaid teadmisi kuritegudest, millega nad silmitsi seisavad, koostab Europol korrapäraselt kuritegevust ja terrorismi käsitlevaid pika [vaatega] analüüse. Kuna meie parlamendi liikmed on selle töörühma liikmed, siis küsin, kui palju me oleme sealt siis saanud selliseid, ütleme, Eesti seisukohalt olulisi analüüse, mis aitaks meil Eestis võidelda kuritegevuse ja terrorismiga.

Aeg! Aeg!

Võib-olla sellest veidikene täpsemalt?

Aeg, palun! Aeg!

Aitäh, austatud küsija, selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, tegelikult varem oli see praktika, kus töörühma liikmed käisid kas õiguskomisjoni ees või laiemalt [Riigikogus] ja tutvustasid seda, mida nad said täpsemalt nende kohtumiste raames teada. See oli töörühma liikmete ülesanne. Vahepeal oli millegipärast see praktika tõesti peatunud ja nüüd õiguskomisjon juhtis sellele tähelepanu. Ma mäletan, et ka Kert Kingo oli samal kohtumisel õiguskomisjonis, kuna ta on õiguskomisjoni liige. Tegelikult meie liikmed võiksid kõikidele nendele olulistele küsimustele pöörata tähelepanu kõikidel töörühma kohtumistel ja nad võiksid [neid küsimusi] ka ette kanda kas meile õiguskomisjonis või laiemalt Riigikogu liikmetele. Tõesti, te võite kõik need küsimused, mis teid huvitavad, edastada oma kolleegile. Hiljem kindlasti kolleeg vastab ja toob kõik need aruanded, mida käsitleti Europoli järelevalve töörühma kohtumistel, ka meie ette.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, ma jagan ka seda muret, et sellest Europolist võib ühel päeval tegelikult saada ka Eesti elu oluliselt mõjutav osa, ja võib-olla mitte kõige positiivsemas mõttes. Aga ma küsin hoopis teise asja kohta. Siin käis kõva sumin ümber laudade, kui teie ettekannet tegite. Kas te saaksite üle korrata, kes on olnud varem seal esindajad õiguskomisjoni poolt – eelmises koosseisus, üle-eelmises koosseisus? Kas oli sellest komisjonis juttu ka või on teil see ülevaade olemas?

Aitäh! Ma kordan kindlasti üle, kui te ei kuulnud seda. Esiteks, näiteks XIII koosseisus esindasid meid selles töörühmas Raivo Aeg ja Kalle Laanet. XIV koosseisus, see oli eelmine koosseis, esindasid meid Uno Kaskpeit ja Kalle Laanet, aga mingi hetk, nagu te teate, valitsus vahetus ja Kalle Laanet sai ministriks. Selle tõttu oli vaja määrata asendusliige. Kalle Laaneti volituste peatamise tõttu Riigikogus määrati tema asendusliikmeks, tema asemele Urve Tiidus. Nüüd tahaks õiguskomisjon, et Urve Tiidus jätkaks ja veel liituks selle töörühmaga Kert Kingo. Ja nagu ma mainisin, näiteks Raivo Aeg ja Kalle Laanet andsid XIII koosseisus, kui nad Riigikogu selles töörühmas koos esindasid, pidevalt aru ka õiguskomisjonile töökorralduse ja kõige selle kohta, mida nad töörühma kohtumistel kuulsid.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina töötan kõik dokumendid korralikult läbi ja loen eelnõu seletuskirjast, et Euroopa Liidu liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Parlament leppisid 2017. aastal Bratislavas kokku selle töörühma liikmete nimetamise põhimõtetes ja see [dokument] võeti vastu 2018. aastal. Nimelt, ühiskontrolli töörühma liikmed valib iga parlament eraldi. Igal parlamendil on õigus [oma liikmete seast] nimetada kuni neli liiget ja millegipärast Euroopa Parlamendist kuni 16 liiget ehk nelja rahvusparlamendi jagu. Loen veel edasi, et eesmärk on tagada liikmete nimetamisel paindlikkus, pidades silmas liikmesriikide parlamentide erinevaid suurusi. Küsin, kas teie olete aru saanud, milles see paindlikkus ikkagi seisneb … 

Aeg!

… ja miks nimetatakse Euroopa Parlamendist just 16 liiget.

Aitäh! Nagu me teame, siin on ka täiendavalt öeldud, milles see paindlikkus seisneb. Paindlikkus seisneb eelkõige selles, et parlamentide suurus ongi erinev. Meie parlamendis on 101 liiget. Mõnes teises parlamendis on 500 liiget, kaasa arvatud Euroopa Parlament, kus on suurusjärk hoopis teine kui meil Eestis. Seetõttu on arusaadav, et näiteks meilt tuleb kaks kandidaati, samal ajal kui võib-olla natuke suuremast riigist, kus on suurem parlament, tuleb kuni neli. Seal on ikkagi limiit. Kuna Euroopa Parlamendi saadikute arv on tõesti väga palju suurem – ma nüüd täpselt seda arvu ei oska teile nimetada –, on arusaadav, et proportsionaalselt tuleb sealt 16 liiget. See ongi see, mida on peetud silmas paindlikkuse all.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mind huvitab, lugupeetud ettekandja, kuidas informeeritakse jooksvalt neid töögrupi liikmeid, kes erinevates riikides laiali on, ja kuidas nad selle informatsiooni kätte saavad. Missugune on see koordineeriv üksus, kes seda informatsiooni kogub, jagab? Ja kuidas vajaduse või huvi korral teised meie Riigikogu liikmed selle informatsiooni kätte saavad?

Ma täpselt ei mõista, mida te peate silmas selle informatsiooni all. Üldiselt informatsioon on olnud see, millal toimuvad kindlad kohtumised, ja siis väljastatakse neile ka päevakord, mida töörühm arutleb. Näiteks, nagu ma ütlesin, järgmine kohtumine – see informatsioon on juba avalik ja selle ma märgin ka protokolli huvides ära – toimub 20. ja 21. septembril 2023. Mainisin veel, et 21. september on ka minu sünnipäev – saab päris hästi meelde jätta. Siis toimub näiteks selle töörühma järgmine kohtumine. Kindlasti saadetakse neile eelnevalt ka päevakord ja seal on kirjas, milliseid küsimusi täpselt arutatakse. Nagu ma ütlesin, mis nende küsimuste alla läheb – üldiselt need ongi põhiline poliitiline järelevalve, samuti eelarveaspektid, ka näiteks konsolideeritud aastaaruanne, samuti kõik küsimused, mis on seotud Euroopa andmekaitse inspektsiooniga. Päevakord tuleb töörühma liikmete postkastidesse ja vastavalt sellele teevad nad need kaks päeva tööd. Kui õiguskomisjon soovib, saab alati paluda, et töörühma liikmed tuleksid ja räägiksid ka meile kogu informatsioonist, mida nad nende kohtumiste käigus teada said – kui te pidasite silmas seda informatsiooni. Selline see töö käik on.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt, hea Toomas, sa oled vist ära unustanud, et sa ei ole enam Pärnu maavanem, vaid oled Riigikogu juhatuse liige. Kui mul on protseduuriline, siis ma peaks selle protseduurilise kätte saama ja seda küsimust esitada saama. Sa enne lugesid, vuristasid ette, miks keegi ei tule, aga jätsid märkimata, miks Margit Vutti ei ole siin. Kas ta on ka teatanud või ei ole teatanud? Ma ootaks ka seda vastust sinult. Päris nii ei ole, et sa oled nagu oma kodus. Oma abikaasaga võib-olla käitud niimoodi, aga Riigikogu liikmetega ei tohiks nii käituda, ka mitte ei tohiks oma abikaasaga nii käituda. 

Aga ma küsin ettekandja käest. Sa mainisid, et ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. Kas üldse oli võimalik millalgi muudatusettepanekuid teha? Ja ma tahan muidugi rõhutada, et minu arust on väga head kaks kandidaati nii Urve Tiidus kui ka Kert Kingo, mõlemaid ma toetan kahe käega.

Aitäh, austatud küsija! Tõesti, 8. mail anti see eelnõu sisse ja muudatusettepanekute tähtaeg oli 23. mai ehk päris pikk aeg oli, et esitada muudatusettepanekuid. Tõesti, ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Selle järgi me saime arvestada, et kõigile need kandidaadid sobisid. Ja seetõttu oli 5. juunil õiguskomisjoni istung, kui me valmistasime ette selle esimese lugemise. Nüüd tõime teie ette selle eelnõu täiesti muutmata kujul ja loodame, et Riigikogu seda toetab.

Priit Sibul, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! No küll on kahju, et Reformierakond on Kalle Laaneti valitsusse talutanud, sest nagu te ette kandsite, tegi ta seda tööd hästi, nii mõnusasti tandemina küll Aegi, küll Kaskpeitiga. Aga eelmises koosseisus, nagu te viitasite oma sissejuhatavas sõnavõtus, vahetasite te ta tõesti Urve Tiiduse vastu välja. Te ütlesite ka seda, et Kalle Laanet ja Raivo Aeg andsid komisjonile ülevaateid sellest tööst, mida nad tegid, aga te ei viidanud, et eelmises koosseisus see tava oleks olnud. Kas Urve Tiidus sai osaleda ka eelmises koosseisus, kui ta nimetati, ja kas ta andis ka komisjonile ülevaateid sellest tööst? Või ta ei saanudki käia, sest Kalle Laanet sai ministriks ja Urve nimetati siis sinna asemele? Kas ta jõudis käia koosolekutel ja kas eelmises koosseisus oli ka komisjonis arutelu sellest Europoli kontrolli tööst?

Jaa, nagu te õigesti mainisite, sai Urve Tiidus tõesti väga vähe aega olla selles töörühmas, aga ma absoluutselt ei kahtle, et ta oli väga väärikas Riigikogu esindaja. Ma võin muidugi eksida, aga ma usun, et arvestades, et saadakse kokku kaks korda aasta jooksul, oleks tegelikult mingisugune kohtumine pidanud sellesse ajaraamistikku mahtuma. Aga on võimalik, et tõesti, kuna meil tulid valimised peale ning siin Toompeal ja komisjonides oli väga kiire rütm, siis lihtsalt aja puududes ei jõutud meie komisjoni liikmetega sinnamaani, et kutsuda see töörühm meie ette ja kuulata üle. Ma absoluutselt ei paneks seda kas süüks, või kuidas öelda, ei heidaks ette töörühma liikmetele. Pigem võib seda ette heita õiguskomisjoni liikmetele. Aga kindlasti, nagu ma ütlesin, me tulevikus tahame ise olla kursis ja seda praktikat jätkata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Kahtlemata on mõlemad töörühma liikmeks nimetatavad inimesed igati sümpaatsed ja ma usun, et nad saavad seal oma tööga väga hästi hakkama, ja ma toetan neid. Aga küsin üleüldiselt selle menetluse kohta, selle kiiruse kohta. Mul oli eile ühe teise eelnõu raames võimalus paar tundi õiguskomisjonis viibida, kui arutasime perekonnaseaduse muutmise seaduse muudatusettepanekuid. Seal oli tempo tõesti hullumeelne. Kui arvestada EKRE tehtud ettepanekuid, siis meil jäi kuskil 45–50 sekundit ühe muudatusettepaneku ettekandmiseks ja arutamiseks. Kas samasugune tormiline kiirus on teil pidevalt seal komisjonis? Kuidas te üldse saate teha sisulisi asju? Komisjoni esimees hoidis kogu aeg meeletut tempot ja kogu aeg me pidime mitmeid kordi hääletama, jälle suruti seal komisjonis opositsioonist jõuga üle.

Aeg! Aeg, palun! 

Kuidas teil see olukord seal on?

Aitäh! Ma tänan teid, et olite eile õiguskomisjonis ja kaitsesite oma muudatusettepanekut, aga nagu ma ütlesin, ma olen täna natukene teise eelnõuga siin teie ees. Tõesti, see eelnõu sattus sellele päevale, kui meil olid käsitlusel väga paljud muud hästi olulised [teemad], ka seesama perekonnaseaduse muutmise seadus, kui olid ka huvirühmad kohtumisele kutsutud. Tõesti, see muidugi ei ole päris siin protokollis, aga väljaspool seda võin õiguskomisjoni aseesimehena mainida, et mitmetel liikmetel olid küsimused selle töökorralduse kohta – kas me ei peaks seda võib-olla raskemat teemat lahti arutama ja võib-olla tehnilisemaid [teemasid] arutama üldse muudel päevadel. Pole tõesti vahet, kas on vaja rohkem või vähem sõna võtta, kas on mingid muudatusettepanekud või ei ole. Mina olen alati selle poolt, et ükskõik mis otsusega tegu on, see on ikkagi õigusloome. Me oleme seadusandjad ja [menetlemise] jaoks peab olema alati piisav aeg. Me ei saa järeldada seda, et kui on tehniline küsimus, siis me kiiresti paneme selle kuskile vahele ja võtame kiiresti vastu. Aga nagu ma ütlesin, et seoses selle eelnõuga suuremat arutelu ei olnud. Kõiki põhilisi asju, mida Riigikogu ja õiguskomisjoni liikmed tahtsid mainida, said nad komisjoni istungil mainida. Need kõik olen ma teile ka siin ette kandnud.

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et nii küsimused kui ka vastus peaksid käima ikkagi menetluses oleva eelnõu kohta. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mul on kuidagi mälusopis, et Europol on tegelenud Euroopa Liidu välispiiride temaatikaga, eelkõige sellega, mis toimus Vahemerel inimkaubanduse kontekstis, kui otsiti ühisosa ja ühist võimestamist, et piire sulgeda. Aga minu küsimuse täpsustus tuleb ikkagi selle kohta, et me oleme otsustanud siinsamas saalis ja üle Euroopa – seda käsitlust on aga laiendatud, Venemaa on kuulutatud terroristlikuks riigiks – seada seoses Ukraina sõjaga [Venemaale] terve hulk sanktsioone. Kas Europol on ka see organisatsioon, kes tegelikult peaks Euroopas tervikuna vaatama otsa sellele, et neid sanktsioone ka päriselt järgitaks? Kas see roll on olemas ja kas sellekohaseid raporteid on võimalik sealt ka saada?

Aitäh! Kindlasti ma ei saa ise rääkida Europoli tegevuse eest, küll aga saan öelda, et Europoli nii-öelda kuriteoliigid, mille [tõkestamisega] nad tegelevad, on terrorism, organiseeritud kuritegevus ja paljud teised. Mis on aga võimalik, ma usun, on see, et meie töörühma liikmed – Kert Kingo ja austatud Urve Tiidus, nad istuvad praegu siin saalis ja kuulavad väga tähelepanelikult kõiki teie küsimusi – kindlasti saavad kõik teie palved ja küsimused töörühma järgmisel kohtumisel, mis toimub septembris, ka edastada.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma võib-olla mainiksin ära, et tegelikult oli Aivar Kokal protseduuriliseks käsi püsti juba enne päevakorrapunkti arutelu, nii et ma arvan, et temal oli ka õigus päevakorrapunkti kohta küsida. Sellest lähtuvalt oleks võinud talle sõna anda ka selle päevakorrapunkti protseduuriliste küsimuste osas. Aga nüüd selle eelnõu kohta. Väga väärikad kandidaadid on ja samuti kahe käega toetan neid. Aga selle [töörühma] ülesanne on, ma vaatan, järelevalve tegemine Europoli tegevuse üle. Kas oli juttu ka või äkki on mõni dokument varasemast olemas, et kas järelevalve käigus on töörühm leidnud eksimusi või on tehtud mingeid muudatusi? On mingeid ettekirjutusi tehtud või trahvi tehtud? Kas oli sellest juttu?

Aitäh! Antud eelnõu raames komisjonil selle kohta mingeid dokumente ei ole. Nagu ma olen maininud, küll on olnud alati praktika, et töörühma liikmed kannavad ette, mida nad on kuulnud. Kahjuks mina olen suhteliselt noor, värske [Riigikogu liige]. Mina ei ole olnud nendel kohtumistel ja seetõttu ei ole mul nii palju teadmisi selle töörühma tööst, mis oli enne XIV koosseisu, ja millist olulist informatsiooni on töörühma liikmed saanud. Aga mida ma võin näiteks lubada, on see, et ma võin läbi õiguskomisjoni teada saada, kas meil on arhiivis protokolle või on meile antud töörühma poolt mingeid dokumente, ja ma saaksin need teile edastada.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Silmas pidades seda kiiret menetlust, millest te ka ise rääkisite, seoses sellega, et samaaegselt menetleti ka perekonnaseaduse muudatusi ehk homoabieluseadust, olen kuulnud, et mõned huvirühmad said solvatud sellisest õiguskomisjonis valitsevast õhkkonnast, menetlemise korrast ja kiirusest – ma loodan, et selle konkreetse eelnõu menetlemisel kedagi ei solvatud ja keegi ei solvunud. Minu küsimus on, et kus on Europoli peakorter. Minu teada on see vennasrahva juures Budapestis, aga võib-olla ma eksin. Võib-olla te täpsustaksite?

Aitäh! Ma võin teile kinnitada, et selle eelnõu raames kindlasti kedagi ei solvatud. Nagu ma ütlesin, kõik tegelikult said sõna öelda. Protokolli sai see kantud. Kõik need asjad sain ma ka teile ette kantud. Seoses Europoli peakontoriga, tegelikult ma võib‑olla kardan siin eksida. Kui te lubate, siis ma täpsustan seda ja saadan teile vastuse kirjalikult.

Vaata, et sa ei unusta siis. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust – number on välja toodud seletuskirjas –, millega on parlamentaarse ühiskontrolli töörühma peamiseks ülesandeks teostada poliitilist järelevalvet Europoli tegevuse üle, … sealhulgas Europoli tegevuse tõttu füüsiliste isikute põhiõigustele ja vabadustele tulenevate tagajärgede üle. Probleem on selles, et see määrus on aastast 2016, aga vahepeal on tehtud muutmismäärus aastast 2022 ehk eelmisel aastal, 2022/991. Minu küsimus on praegu see, et kui nüüd antakse Europolile uued volitused, mis võimaldavad algatada kriminaaluurimist ka liikmesriigis, siis mismoodi saaks see komisjon siis põhimõtteliselt oma tööd teha. Ja oleks väga hea teada, millised on nende liikmete õigused ja kohustused.

Aitäh! Ma korra vastan ka eelmisele küsimusele: see peakontor asub Haagis, Europoli peakontor. Teie küsimusele – tõesti, vahepeal on määrust muudetud, seletuskirjas sellele ka viidatakse. Aga kahjuks ma sellele küsimusele ei saa vastata, sest [eelnõu] puudutab ainult töörühma tegevust, mitte seda, kuidas liikmesriik saab oma õigusi Europoli puhul rakendada.  

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Anastassia! Kõigepealt tänan sind ülevaate ja põhjalike vastuste eest! Minu küsimus käsitleb seda, kas Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametil on ka mingi roll Venemaa agressiooni ja sõjakuritegude uurimisel Ukrainas. Juhul kui seda rolli ei ole, kas see [amet] võiks selle tulevikus võtta? Ja kas teil oli komisjonis juttu, milline võiks selles küsimuses üldse olla Eesti rahvuslik positsioon? Kas komisjon võiks selle välja töötada ja kas meie saadikud võiksid selle positsiooni sinna kaasa võtta, mõjutada sedasama õiguskaitsekoostöö ametit, et [amet] võtaks nende oluliste kuritegude uurimisel endale mingi rolli?

Aitäh, austatud küsija! Kindlasti on see väga oluline küsimus ja ma olen kindel, et koostöö selles osas praegu käib. See on ka üks põhjus, miks see eelnõu siin saalis täna käsitlusel on, miks me täna hääletame ja miks see on oluline eelnõu, mida hääletada ja vastu võtta, sest just sellega me määramegi oma esindajad Riigikogust – meie austatud kolleegid, kelleks on Urve Tiidus ja Kert Kingo, kes saavad meid väärikalt selles töörühmas esindada. Kõik need olulised küsimused – kas või koostöö õiguskaitseorganitega, see Ukraina-Venemaa küsimus –, absoluutselt kõik need küsimused saavad nad edastada. Ja ma arvan, et me saame õiguskomisjoni poolt ju kõik need küsimused ja palved ka edastada ning vastavalt sellele hiljem saada ka tagasisidet meie lugupeetud töörühma liikmetelt, kes meid hakkavad esindama.

Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh kõigepealt, et te olete sellise tavapäraselt küllaltki formaalse teemaga põhjalikult tööd teinud. Tegelikkus ongi selline, et Euroopa institutsioonid kipuvad meil üle pea kasvama. Loomulikult oleks neile ka järelevalvet vaja. Kas kuskil tuli ka juttu, et see järelevalve võib olla liiga formaalne ja Europol, nii nagu Eesti kodumaised organid, kipub üle pea kasvama? Kas selliseid kriitilisi lauseid ka kuskilt kõlas? Ma olen täiesti veendunud, et see oli siiski üsna formaalne arutelu. Aga kas teile endale on kõrva jäänud mõningaid kriitilisi tähelepanekuid?

Aitäh! Nagu ma eelnevalt mainisin, et tegelikult ma edastasin teile absoluutselt kõik võimalikud seisukohad, mis meil arutlusel olid. Tõesti, mingeid lisaküsimusi, lisaarutelusid, lisakommentaare ei olnud. Ma tõesti vaatasin selle protokolli läbi ja püüdsin olla nii põhjalik kui võimalik. Ma arvan, et just sellepärast töörühm moodustatakse, et võib-olla on mõningatel Riigikogu liikmetel see kartus, et võib-olla mõned Euroopa organisatsioonid võivad kuidagi omavoliliselt käituda. See oligi just see mõte, miks erinevate liikmesriikide koostöö tulemusena otsustati, et võiks olla selline töörühm, kus kõikide liikmesriikide esindajad oleksid kohal. Nad saaksid ülevaate, saaksid anda oma kriitilisi kommentaare, anda oma panuse, edastada oma mõtteid, et see organisatsioon, Europol, ikkagi teeks seda tööd nii, nagu liikmesriigid seda soovivad. Ja mul on hea meel, et ka meie riiki hakkavad esindama kaks väga väärikat Riigikogu liiget.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kõigepealt tahan tõesti tänada. Kui see päevakorra projekt ja päevakord meile siia tuli, siis see punkt võis tunduda tõesti natuke selline mitte kõige olulisem, aga tänu teie väga põhjalikule ettekandele ja lisaks nende küsimuste väga sisukatele vastustele on teema olulisus minu jaoks vähemasti küll hästi selgeks saanud. Ma küsin komisjoni töö kohta selles valguses – aga see siiski puudutab ka seda eelnõu –, et kas te olete komisjonis märganud või on teil saanud tekkida tunne, et komisjoni esimees tajub, et sellesama pere[konna]seaduse muutmise näol on tegelikult tegemist eelnõuga, mis ühiskonda lõhestab. Ja lisaks sellele komisjoni töö mõttes – ta täidab komisjoni aja suuremahuliselt ära ja siis tekibki see olukord, et muude asjade arutamiseks aega ei jää. Kas mingitki sellist õrna sähvatust on olnud, et komisjoni esimees tajub, et tegelikult ei peaks selle perekonnaseadusega tegelema, et saaks muude asjadega tõsisemalt tegeleda?

Aitäh, austatud küsija! Kuigi ma olen siin õiguskomisjoni aseesimehe rollis, saan ma siiski siinkohal rääkida ainult selle eelnõu kohta, mida ma siin nii-öelda kaitsen, see on just see Europoli eelnõu. Aga ma juba eelmistes kommentaarides ütlesin, et tõesti, arvestades praegust töörütmi, oleksid võib-olla mõned nii-öelda [komisjoni] korralduslikud asjad võinud olla teistmoodi üles ehitatud, teistmoodi vormistatud. Aga ma arvan, et praegune päevakorrapunkt ei ole see, kus anda sellele hinnangut. Täna siin ja praegu me anname hinnangut sellele eelnõule, mis puudutab Europoli järelevalve töörühma.

Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Mul ei olnud algul plaanis küsimust esitada, aga te olete oma vastustega selle teema nii huvitavaks rääkinud, et ma ei saa kuidagi kiusatusele küsimust esitada vastu panna. Isamaal ei ole õiguskomisjonis üldse esindajat ja me ei tea, kui kiiresti teil asjad kulgevad ja kui põhjalikult te seal teemasid arutate. Minu küsimus on jätkuks Jaak Valge küsimusele. Kuidas ikkagi kujuneb liikmesriikide esindatus selles töörühmas? Eestil on kaks kohta. Ma loen ja vaatan siit seletuskirjast ja küsin, et kui [kohtade arv] ei ole sõltuvuses elanike arvust, aga see ei ole ka proportsionaalses sõltuvuses parlamendi suurusest, siis kui näiteks Eesti riigis oleks sama parlamendiliikmete arvu puhul kaks koda, kas siis oleks näiteks neli liiget? Kas mõlemast kojast oleks proportsionaalselt esindajaid, või kuidas see kujuneb? Kas te saate selle põhjalikumalt lahti rääkida? Ja kas kandidaatidele on ka mingisugused kvalifikatsiooninõuded? Kui on, siis kas te saaksite lahti rääkida, millised need on, ja kui ei ole, siis lahti rääkida, miks ei ole?

Aitäh, austatud küsija! Mul on tõesti kurb meel õiguskomisjoni liikmena, õiguskomisjoni aseesimehena, et õiguskomisjonis pole Isamaa esindajat. Tõesti, laiema debati huvides ja kas või selle eelnõu puhul oleks see kindlasti teretulnud. Aga mul oli ikkagi hea meel teid näha muudatusettepanekute esitamisel, see küll puudutas teist eelnõu. Aga ikkagi, nagu mina saan aru sellest seletuskirjast, on tegemist proportsionaalse lahendusega ehk sellega, nagu te mainisite. Kui on tegemist kahe kojaga parlamendiga – seal on kirjas –, siis on igast kojast vähemalt kaks liiget ehk kui on kahe kojaga parlament, siis ta saaks määrata neli liiget. Meil ei ole seda süsteemi, meilt tuleb kaks liiget. Ja üleüldse, kui mõnel liikmesriigil on suurem parlament, siis vastavalt sellele on arv ikkagi kas kolm või neli. Neli on muidugi piirmäär. Muidugi võib debateerida selle üle, kas see, et Euroopa Parlament saab määrata 16 liiget, ei lähe üle piiri. Kahjuks see ei ole meie sätestada, aga võib‑olla on see koht, kus võiks debatti pidada: kui liikmesriigid juba omalt poolt määravad, miks siis peab Euroopa Parlament ka nii suure hulga nii‑öelda lisajärelevalveinimesi määrama? See on kindlasti see, mida võiksid meie töörühma liikmed, kelle üle me hakkame hääletama ja kelle me loodetavasti ka kinnitame, küsida järgmisel istungil.

Tänud ettekandjale. Rohkem küsimusi ei ole. Ma üldjuhul ei pea õigeks anda protseduurilisi selgitusi eelnevate ja järgnevate päevakorrapunktide kohta – aitäh, Anastassia! –, aga kolleeg Aivar Kokale ütlen selgituseks, et arutelu võimatuse korral ei ole isegi põhjendus ega kiri eeldus selleks, sest kui ettekandjat saalis ei viibi, on punkt ja kõik. Siin ei pea isegi põhjendust olema ega midagi sarnast. Aga ma ei ava rohkem. See on [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 73. Nii, avan läbirääkimised. Martin Helme, palun!

Lisaaega palun ka kolm minutit.

Palun kolm minutit Martinile lisa.

Aitäh! Teate, ütlen täitsa ausalt, minul on ka väga kurb meel, et Isamaal ei ole õiguskomisjonis liiget. Ma arvan, et me kõik kurvastame selle üle, eriti arvestades neid viimaste päevade menetlusi, mis seal on olnud. Ühte sellist liiget, kes seisab terve mõistuse ja normaalsuse eest, oleks seal kindlasti juurde vaja. 

Ja ma peaksin reageerima oma sõnavõtus ka sellele kiirustamise teemale, mis siit korduvalt läbi käis. Nägin ise, kõik meie fraktsiooni liikmed nägid eile, missugune on tööstiil õiguskomisjonis, kus komisjoni esimees on mingis pidevas erutusseisundis. Manitseb ja survestab ja hurjutab nii komisjoni liikmeid kui ka Riigikogu liikmeid, kes on oma muudatusettepanekuid mõnele eelnõule esitanud – meil ei ole aega, meil ei ole aega. Aga miks ei ole aega? Sellele ei olegi tegelikult mõistlikku vastust. Kuskil on keegi otsustanud, et mingid eelnõud tuleb mingiks kuupäevaks ära teha. Iseenda tehtud lõks, iseenda tehtud põrgu ja siis selles põrgus kogu aeg ulutakse. 

Teine aspekt, mis käis ka korra sellest küsimuste-vastuste voorust läbi: minu meelest vajaks palju rohkem tähelepanu see järelevalve, millest me Europoli puhul räägime. Kui sisuline ta üldse on, kui tõhus ta üldse on? Kas tegelikult on see lihtsalt üks selline poliitiline kihikene, mis pannakse peale suurele üleeuroopalisele, aina kasvavale, hüdra moodi kasvavale julgeolekuasutusele? Kui see on sama tõhus nagu näiteks meie enda Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon järelevalveorganina kapo ja välisluure üle ja ka prokuratuuri üle, siis on küll asi hapu. See ei ole ju mingi järelevalve. Ausalt öeldes on vahel piinlik, kui keegi kusagil räägib, et meil on ikka tsiviiljärelevalve kapo ja välisluure üle, näete, meil on selleks spetsiaalselt erikomisjon, lausa erikomisjonil on volitused. Ei ole veel õnnestunud näha, et see komisjon tegelikult nõuaks välja mingeid vajalikke või nii-öelda järelevalvedokumente, tegelikult kuulaks üle nende asutuste juhte, tegelikult vaataks nende asutuste protseduuride sisse.

Ja siit me jõuame [edasi]. Ju käis ka siin küsimuste-vastuste voorus läbi see, et mida need lähetatavad või sinna saadetavad inimesed teevad. Esimene asi, mis me teada saime, on see, et ega sinna keegi väga ei tahagi minna. See ei ole selline koht, kuhu toimuks hirmus tormijooks. Aga kui fraktsioonide vahel tehakse paber-kivi-käärid või kuidas iganes, siis keegi ikka lõpuks saab selle pärdiku endale kukile, hakkab käima kuskil Strasbourgi või Haagi juures ja mingit nii-öelda järelevalvet teostab.

Ülimalt tähtis, mis siit ka läbi käis, on see, millele juhtis tähelepanu kolleeg Kalle Grünthal: määrust on vahepeal muudetud. Määrus annab Europolile juurde õigusi ja need õigused ei ole lihtsalt niisama naljaõigused. Europol võib ka hakata läbi viima kriminaalmenetlust, läbiotsimisi ja muid asju Eestis, kui ta tahab, mitte ei pea enam küsima selleks luba Eesti võimudelt, nagu vanasti oli, et koostöö eeldab luba. Ei, nüüd võib juba ise, nii et see ei ole nali. 

Ma tuletaks meelde, kuidas meile omal ajal "müüdi" Frontexit. Sina, Rain Epler, võib-olla ei tea, kuidas meile "müüdi" omal ajal Frontexit, aga mina mäletan väga hästi. Juba 2015. aastal, kui immigratsioonikriis tuli: "Oi, Frontex on see, mis aitab piiridel illegaalset immigratsiooni takistada, saadame sinna neile meie oma mehi." Oma meeste roteerimisega erinevate asutuste vahel on meil omad jamad. "Aga saadame sinna mõned mehed ja saadame sinna äkki mõne laeva ja vahetame informatsiooni. See aitab Euroopa välispiiri pidada." Millega Frontex tänaseks päevaks tegeleb? Põhimõtteliselt maksumaksja raha eest suurejoonelise inimkaubanduse toetamise operatsiooniga logistiliselt ja PR-i mõttes. Ükskõik mis paat kuskil üle tuleb, see võetakse aga sappa ja tassitakse Euroopa poolele – see, mille kohta öeldakse inglise keeles mission creep, et kõigepealt antakse mingile organisatsioonile ülesanne ja kuidagi iseenesestmõistetavalt hakkab see ülesanne kuhugi vohama ja võtab täiesti omaette suuna. Ja juba mõne aja pärast ei ole sellel ülesandel enam mitte mingit pistmist algse plaaniga. Seda me näeme peaaegu kõikides erinevates Euroopa asutustes.

Ma ei usalda kopika eest ühtegi asja, mille ette on kirjutatud "euro", on ta Europol või on ta lihtsalt euro või on ta mingi muu. Kõik need on selline lakkamatu liikmesriikide suveräänsuse õõnestamine, võimu liikmesriikidelt  ülevõtmine ja selle tagajärg on muidugi üha kiirenevas tempos süvenev demokraatia defitsiit Euroopa Liidus. Mäletate, meile kunagi reklaamiti, kuidas Eestil on peaaegu kõikides küsimustes Euroopa Liidus ju veto: me oleme laua taga, saame otsustada, maksud on iga riigi enda asi. Tuleb välja, et enam ei ole maksud iga riigi enda asi. Nüüd meile kehtestatakse – tõsi küll, nii nagu kõiki sigadusi, rohepöörde nime all – küll plastikumaksu ja küll ma ei tea, mis asja, piiri peal olevat CO₂-maksu, aga tegelikult on see maksustamine lihtsalt liikunud Euroopa Komisjoni kätte. Veel mõni aasta tagasi räägiti sirge näoga, et oi ei, tervishoiu valdkonnas otsustab iga riik ise. Hahh, kuni tuli meile see kuratlik pass, vaktsiinipass. Midagi ei otsustatud ise. Immigratsiooni teemal räägitakse tänapäeval iseenesestmõistetavalt, kuidas Euroopa Liidul on juba õigus meile öelda, kes tuleb, kust tuleb, kui kauaks tuleb ja kui palju me peame kellelegi trahvi maksma, kui me [kedagi] ei võta. Veel mõni aasta tagasi, 2015. aastal oli täiesti selge positsioon, et immigratsioon on iga liikmesriigi enda asi. Aga nüüd on asi siis politseini jõudnud, nüüd hakkab politsei sellega tegelema.

Ja see ei olnud naljaküsimus, mis ma küsisin, Anastassia. See ei olnud naljaküsimus, et kas mõne aja pärast hakkab Europol viima läbi neid kasvuhoonete ja laste magamistubade läbiotsimisi, kui on vaja Parvel Pruunsillale kamm turja lüüa. Sinna me liigume sellega. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Küsin igaks juhuks kolm minutit juurde ka.

Palun, kolm minutit lisaks. 

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tahan tänada ettekandjat, kes tegi tõesti väga sisuka ettekande. Tänan ka kõiki küsijaid, sest läbi nende küsimuste saime me sellel teemal palju rohkem teada. Riigikogu viimaste nädalate juhtimise koha pealt mulle tundub, et kuigi me tihti räägime, et me ei tahaks, et kuskil Euroopas oleks ühendatud mingi asi, kes kontrollib meie tegevust, siis viimaste päevade tegevuses on mul küll [halb] tunne, kuidas Riigikogu juhitakse juhatuse poolt. Inimesed ise arvavad, et nemad loevad seda kollast raamatut nii, nagu nemad loevad, ja see ongi ainuõige. Sõna annavad siis, kui nad soovivad, mitte siis, kui seda küsitakse. Eriti ma ütleksin protseduuriliste kohta: jah, ma olen nõus, et kui siit tuleb sada protseduurilist, siis see ei ole loogiline, aga meil siin saalis on – ma ei oska protsentuaalselt öelda –, aga praegu saali vaadates …  

Hea kolleeg, palun jääda päevakorra juurde! Palun jääda päevakorra juurde! 

See on praegu täpselt seesama, mida Toomas järjekordselt teeb, eks.

Jah, sõnavõtt peab olema päevakorrapunkti kohta.

Mitte keegi ei saa öelda mulle, kui ma tulen kõnet pidama, millest ma räägin ja kuidas ma räägin. Seesama pidev sekkumine ja otsustamine ühe isiku poolt, praktiliselt kahe isiku poolt 99 Riigikogu liikme suhtes ongi see teema, mis on tekitanud olukorra, et on usaldamatus. Me oleme täna siin öösel ainult ühel põhjusel: esmaspäeval lasti 27 minutit küsida või üle anda eelnõusid ja siis öeldi, et kõik. Kuidagi on üle 30 aasta siin Riigikogus olnud mingi süsteem, kokkulepped, ja äkki on kõik need kokkulepped kadunud. Lihtsalt on teerull ja arvamus. Ma tahtsin enne, kui Toomas segama hakkas, rääkida seda, et kui siin saalis praegu ringi vaadata, siis peaaegu enamus siin saalis on esimest korda Riigikogus. Kui paljud teist teavad, mida mina tegelikult tahtsin protseduuriliselt küsida? Kas ka enne arutelu öeldakse, kuidas seda arutelu läbi viiakse: mitu küsimust on, kes võivad tulla siia kõnet pidama? Ei, järgmine punkt tuleb täpselt samamoodi. On kaks ettekandjat. Kas mõlemale on üks küsimus? Kas ühele võib kaks esitada? Kas kõnesid võivad kõik pidada või ainult fraktsiooni esimees? See unustatakse ära. See, mis ongi juhataja ülesanne. Mina teeks küll ettepaneku – nii nagu praegu on Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevuse kontroll –, et Euroopa Liidus oleks ka parlamentide juhatamise järele kontroll, kuhu me oma esindajad saadame, sest muidu ei ole võimalik absoluutselt siin tegutseda. Tuleb juhtima Jüri – kellel on kogemus, ma võib-olla eksin, aga vähemalt juba 2017. aastal oli ta juhatuses –, mitte ühtegi korda ei ole meil tekkinud vaidlusi. Kui ikka Jüri on öelnud, et aitab nendest protseduurilistest, siis enamus juhtudel kaovad protseduurilised ära, sest ta on lasknud need küsimused ära küsida. Aga millegipärast praeguselgi hetkel pidevalt püütakse mul selja taga segada minu rääkimist … 

Hea kolleeg! Hea kolleeg, ma katkestan! 

Seda ei ole absoluutselt võimalik katkestada.

Hea kolleeg! Ma loen …

Toomas, see ei ole sinu võimuses seda korda pidevalt rikkuda …

Head kolleegid, ma selgitan. (Aivar Kokk räägib saalist.) Head kolleegid! (Aivar Kokk räägib saalist.) Head kolleegid, ma selgitan. (Aivar Kokk räägib saalist.) Aivar, kas sa lubad mul …? Hea kolleeg, ma palun … (Aivar Kokk jätkab kohapealt rääkimist.) Hea kolleeg, ma ütlen vaherepliigi ja siis lülitan sinu mikrofoni tagasi. Ma loen ette. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 72 lõige 1 ütleb nii: "Kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde." 

Hea kolleeg Aivar Kokk, tee palun see kollane raamat endale ükskord selgeks. Tee palun see endale selgeks. (Aivar Kokk vastab kohalt.) Ma vastan sellele sulle hiljem. (Aivar Kokk jätkab.) Jah. Head kolleegid, sellega on läbirääkimised lõppenud. (Hääl saalist.) Kohe-kohe, üks hetk, palun! (Hääl saalist.) Ei, ei ole, võib. Üks hetk. (Saalis räägitakse.) Üks hetk, kolleegid! See on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse [kommentaaride] lehekülg 234. Võtke palun lahti. Kohe loen teile ette.

Nii, [lehekülg] 234, mis räägib vastusõnavõttudest. Siin kommentaar 2 ütleb, et seda võimalust saavad kasutada vaid need, kellel on päevakorraküsimuses vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele sõnavõtuõigus. Antud juhul on sõnavõtuõigus ainult fraktsioonide esindajatel. Nii et head kolleegid Rain Epler, Kalle Grünthal, ma oletan, et te tahtsite vastusõnavõttu – teil selleks õigust ei ole. Ja see ei ole mingi suvaõigus, see kollane raamat ütleb täpselt nii. Nüüd võtan kaks protseduurilist küsimust, mis on üleval. Kõigepealt Martin Helme, palun. (Hüüded saalist.) See on lehekülg 234. (Saalis räägitakse.) Palun, Martin Helme!

Esiteks, jah, Kalle Grünthal soovis täpselt seda paragrahvi täpsustust, mis just ette loeti. Teiseks tahan ma öelda, et lõpetame selle asja ära, et läbirääkimistel kõnede ajal hakatakse sealt puldist kellelegi ütlema, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Seda ei ole kunagi tehtud. Kui on kaheksa minutit, siis ta jõuab võib-olla oma viimase sõnaga, oma viimase lausega selle päevakorrapunkti ja konkreetse eelnõu ivani ning kõik seal ees on luuleline sissejuhatus. Seda, et sealt tagant hakata rääkima, et räägi teist või kolmandat moodi, seda ei ole kunagi tehtud ja ärme tee praegu ka, muidu läheb siin temperatuur varsti jälle keema.

Hea kolleeg Martin! Ma loen, must valgel on see kirjas ja ma ei kuritarvita seda õigust, ma ei ole seda kuritarvitanud. (Mart Helme hõikab vahele.) Ma tegin seda esimest korda, paludes tal jääda päevakorra juurde. (Mart Helme saalist: "Ära tee niimoodi!") Aga kui ta hakkab hoopis millestki muust rääkima? (Mart Helme saalist: "Sa segad vahele, sa ei anna sõna.") Aga mida me selle kollase raamatuga teeme? Viskame siis minema? (Mart Helme ja Martin Helme räägivad saalist.) Helir-Valdor Seeder, palun! (Mart Helme räägib saalist.) Ma olen olnud väga lugupidav, väga lugupidav. Helir-Valdor Seeder, palun! (Mart Helme hüüab valjult: "Ära käitu nagu … Meil on täpselt samasugune mandaat nagu sinul! Täpselt samasugune! Ära kuritarvita võimu! Ära arva, et sul on siin 60 häält. Need 60 häält pudenevad võib-olla juba kuu aja pärast laiali. Ära arva, et sa oled võitmatu, et see on võitmatu koalitsioon. Ei ole! Napoleon ka arvas, et koalitsioon on võitmatu, lõpuks lõpetas vähihaigena." Mart Helme jätkab.) 

Mul on väga piinlik ja kahju, Mart Helme, sinu käitumise pärast. (Mart Helme räägib edasi. Martin Helme sekkub: "Peabki piinlik olema! Kõnesid ei saa niimoodi katkestada, segada ja ütelda, et ära nüüd räägi. See peabki piinlik olema!") Hea kolleeg Martin Helme, ma loen veel korra ette, kui ei olnud aru saada. (Martin Helme: "30 aastat järjest on seda punkti teistmoodi sisustatud! 30 aastat järjest ei ole olnud ühtegi Riigikogu puldis olnud juhatajat, kes hakkab kõnelejale sealt tagant midagi otsima, et ära räägi seda. Sellist asja pole kunagi olnud! Ja see paragrahv on kogu aeg sama olnud.")

Hea kolleeg Martin! Kui seda paragrahvi [rakendada] nii, nagu see kirjas on, võiks üle ühe kõne katkestada. Ma ei ole seda teinud. (Saalis räägitakse.) Ma ei ole seda teinud, see oli väga erandlik. (Saalis räägitakse.) See oli erandlik juhtum, kui ma seda tegin. (Martin Helme: "Praegu!") Jaa, ma ütlesin, et see oli erandlik juhtum, kui ma seda tegin. Ma ei pretendeeri sellele, Martin, ma ei pretendeeri seda palju kasutama. Ma tõesti ei pretendeeri sellele. Aga kui [paragrahvist] täiesti mööda minnakse, siis ma jätan endale õiguse seda kasutada. (Martin Helme: "Sul ei ole seda õigust!") On õigus. (Saalist segatakse vahele.) Head kolleegid, palun korda! (Saalist hüütakse: "Riigikogu liikme sõna on vaba! Ja kui ta on vaba, siis saab Riigikogu liige rääkida!") Jah, siis sa võid minna sinna platsi peale rääkima, kui sa tahad. (Hüüded saalist.) Helir-Valdor Seeder! (Saalist karjutakse vahele.) Siin on oma järjekord, kuidas me räägime. Kui 101 inimest korraga räägivad, siis ei saa mitte keegi mitte millestki aru. Head kolleegid, arvestame seda! (Mart Helme: "Sa ei lase ju rääkida!") Palun, Helir‑Valdor Seeder, protseduuriline küsimus!

Ei, ma ei suuda üle karjuda.

Kui te ei lase rääkida, siis ma lõpetan protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise ära. Miks me … (Saalist segatakse vahele. Mitu inimest räägib läbisegi. Martin Helme: "Lasid jälle asja hapuks. Nii ei saa edasi minna! Sa ei saa seda istungit niimoodi pidada, kui sa teed niimoodi. Kas sa arvad, et me laseme seda teha või?") Teil ei ole õigust niimoodi karjuda, Martin! Teil ei ole niimoodi õigust karjuda. (Martin Helme jätkab valjult: "Kuidas te saate istungit niimoodi piirata? Me ei lase sul piirata saadikute kõneõigust!") Ma kasutan seda, mida ütleb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus. Teie viitate sellele. (Martin Helme: "Ei saa! Sa ei saa seda istungit niimoodi pidada!") 

Head kolleegid! Ma ei võta rohkem protseduurilisi küsimusi, kuna mul ei ole võimalik nendele vastata. (Mart Helme: "… Ma ei võta, ma ei tee, ma ei luba. Sa katsetad, kui kaugele saab minna. Me ei lase sellel absoluutselt niimoodi rahumeelselt sündida lihtsalt ja ongi kõik!") Head kolleegid, eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 24 lõpphääletus. (Saalist hüütakse.) Martin Helme, palun!

Palun enne hääletust kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit. (Mart Helme hüüab: "… sina ole üldse vait! Sa ei ole siin varem olnud ja ei teagi, kuidas siin asju aetakse.") Mart, palun olla viisakas kolleegidega! (Saalis karjutakse läbisegi. Martin Helme karjub: "… aknast välja, kui sa korra veel nii teed. Päriselt ka! See on ennekuulmatu, et sa tuled ütled Riigikogu puldis kõnet pidavale saadikule, et see ei puutu asjasse, ära kõnele enam. Sellist asja ei ole mitte kunagi varem tehtud!") Martin, aga see on minu õigus selle kollase raamatu järgi. (Martin Helme: "Võib‑olla, aga sa ei saa seda istungit siis pidada!")

V a h e a e g

Head kolleegid! Sellega on vaheaeg lõppenud. Panen lõpphääletusele õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu nr 24. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 84 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu nr 24 on otsusena vastu võetud. Sellega oleme kaheksanda päevakorrapunkti arutelu lõpetanud. 

Head kolleegid! Ma ei oleks uskunud, et see arutelu nii tuliseks läheb. Kutsun üles – ja see käib ka minu kohta – olema ennekõike jätkuvalt viisakas ja väärikas üksteise vastu. Aitäh!

Head kolleegid! Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Marko Mihkelsoni, Enn Eesmaa, Kristo Enn Vaga, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Mario Kadastiku, Siim Kallase, Vilja Toomasti, Timo Suslovi, Mait Klaasseni, Eero Merilinnu, Luisa Rõivase, Kristina Šmigun-Vähi, Annely Akkermanni, Maris Lauri, Valdo Randpere, Signe Kivi, Erkki Keldo, Margit Sutropi, Toomas Uibo, Urve Tiiduse, Ants Laaneotsa, Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Krossi, Lauri Laatsi, Jaanus Karilaidi, Karmen Jolleri, Aivar Sõerdi, Züleyxa Izmailova, Irja Lutsari, Juku-Kalle Raidi, Liisa-Ly Pakosta, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Anti Poolametsa, Hendrik Johannes Terrase, Lauri Hussari, Katrin Kuusemäe, Mati Raidma, Meelis Kiili, Pipi-Liis Siemanni, Priit Lombi, Reili Ranna, Peeter Tali, Helmen Küti, Eduard Odinetsi, Andres Suti, Urmas Reinsalu, Igor Taro, Anti Allase, Andrus Seeme, Marek Reinaasa, Andres Metsoja, Õnne Pillaku, Aivar Koka, Kert Kingo, Yoko Alenderi, Toomas Kivimägi, Urmas Kruuse, Kalev Stoicescu, Tarmo Tamme, Tanel Teini, Tõnis Möldri, Rene Koka, Maido Ruusmanni, Andrei Korobeiniku, Liina Kersna, Kadri Tali, Jürgen Ligi, Aleksandr Tšaplõgini, Ants Froschi, Jevgeni Ossinovski, Raimond Kaljulaidi, Helle-Moonika Helme, Tiit Marani, Heljo Pikhofi, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seederi, Pärtel-Peeter Pere, Tõnis Lukase, Priit Sibula, Hanah Lahe, Riina Solmani, Tanel Kiige, Vadim Belobrovtsevi, Kersti Sarapuu, Jaak Aabi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Jüri Ratase, Anti Haugase ja Evelin Poolametsa esitatud Riigikogu avalduse "Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisest" eelnõu 228. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Kui Riigikogu liikmed soovivad, siis vabandan ettekandja ees hetkeks ja ütlen, et see arutelu toimub järgmise korra alusel. Esmalt teeb ettekande eelnõu esitajate esindaja Eerik-Niiles Kross ja seejärel juhtivkomisjoni esindaja. Kummalegi ettekandjale võib igaüks esitada ühe küsimuse ja pärast seda toimuvad läbirääkimised, kus võivad sõna võtta fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Palun, ettekandja!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on vaatamata kellaajale väga hea meel seda avalduse eelnõu siin täna veel kord tutvustada. Vaatamata kõigele selle eelnõu esitajate hulk näitab, nagu ma olen varemgi seesuguste avalduste puhul öelnud, et see palju räägitud ja vähe nähtud erakondadeülene üksmeel julgeolekupoliitika ja riigikaitse küsimustes on siiski olemas.  

Kui me 23. veebruaril 2022 arutasime oma esimest sõjaaja avaldust – või oli see veel mõned tunnid enne sõda –, siis meeleolu oli siin saalis väga must, tegelikult palju mustem kui täna. Me ootasime siis väga raskeid aegu ja olime halvimaks valmis. Täna saab õnneks öelda, et sõjalises mõttes kõige halvem on vähemasti seni suudetud ära hoida. Ukraina ei ole alistunud, on võidetud olulisi lahinguid, nagu Kiievi lahing, ja Harkovi oblast on peaaegu vabastatud. Samas, mõlema poole kaotused on palju suuremad, kui me tol ajal oskasime karta. Me kõik teame neid õudusi, mis Ukrainas on toimunud, ja kogu selle sõja mastaapsus on tegelikult tänagi veel meile hoomamatu. Kuigi me hakkame selle asjaga lubamatul määral harjuma, ripub see sõda meie alateadvuse kohal ilmselt kõigil ja kogu aeg.  

Me oleme mitmes avalduses käsitlenud selle sõja eri aspekte. Eelmine avaldus oli esimene, mis puudutas Ukraina NATO-liikmesust, ja see mõnes mõttes puudutab rohkem sõjajärgset olukorda, see puudutab rahu [rohkem] kui sõda. Ja nii-ütelda samasse gruppi kuulub ka tänane avaldus. Täna me räägime rohkem sellest, milline peaks olema rahu, õiglane rahu.  

Ma natuke puudutan seda dünaamikat, lihtsalt konteksti loomiseks. Enamik teist muidugi teab kõike seda, aga siiski. Kuidas on nii Eesti kui ka maailma hoiakud muutunud sõja vältel? Tuleb tunnistada, et esimestel kuudel, veebruaris-märtsis 2022 arvas vähemasti enamik läänest, et parim, mis võib tulla sellest asjast, on see, kui Ukraina säilib riigina mingisugusteski piirides. Oldi veendunud, et sõda kaotatakse. Keegi ei uskunud, et de facto võiks Ukraina jääda sõjaeelsetesse piiridesse, rääkimata rahvusvaheliselt tunnustatud piiridest. Aga sõja kulg ja Ukraina vaprus on hakanud seda arvamust ja hoiakut muutma. Ukraina edusse uskujate hulk on kasvanud. 

Alates märtsist 2022 on tõsisemalt hakatud arutlema selle üle, kuidas reageerida ja mida teha sõjasüüdlastega. Esimene suur vaidlus – täna kõlab see isegi naljakalt – oli see, kui mäletatavasti märtsis 2022 Euroopa Liit arutles, vähemasti kinnistes ruumides, selle üle, kas on mõistlik panna või kas me üldse saame panna Putini ja tema lähikondsed, Venemaa tippjuhid sanktsioonide alla. Mäletatavasti aastal 2014 Krimmi annekteerimise järel seda ei tehtud. Valiti hoiak, et see on liiga provokatsiooniline ja me peame hoidma läbirääkimisteks kanalid lahti. Tegelikult sellega loodi Venemaa juhtkonnale teatav puutumatuse illusioon, et neid kardetakse. 

Tallinnas me võib-olla ei teadvustanud seda täiel määral, aga esimene oluline psühholoogiline läbimurre, hoiaku muutus oli märtsis 2022, kui nii Washington kui ka Euroopa Liit kehtestasid sanktsioonid Venemaa tippjuhtkonnale. Meile tundus see elementaarne. Sellele järgnes selline faas, kus, nagu me kõik mäletame meediast, hakati otsima võimalusi Moskvaga läbi rääkida. Hakati rääkima, et tuleb pakkuda väljapääs, tuleb Putini nägu päästa – off‑ramp on see ingliskeelne termin –, nagu Venemaa otsiks sellist väljapääsu. See osutus siiski küllaltki lühikeseks faasiks. Aprillis, 1. aprillil 2022 jõudis maailma teadvusesse Butša veretööde toimumine. 

Tõsi, õiguslikult ja tribunali teema kohta käiva tänase avalduse puhul on tähtis meenutada ka kantsler Scholzi kõnet 27. veebruaril 2022, mis oli Saksamaa ajaloos oluline mitmes mõttes, aga tänases kontekstis on väga oluline, et Scholz selles kõnes kvalifitseeris toimuva agressioonisõjaks. Saksa õiguses, eriti Saksa õiguses sõna Angriffskrieg ehk "agressioonisõda" on väga mitmetähenduslik, väga laetud termin. Pisut liialdades: ütled "agressioonisõda", mõtled "Nürnberg". Nii et see ei ole sõnakõlks. 

Aga Butša muutis lääne avalikku arvamust väga olulisel määral ja sellest ajast, ütleme, aprillist 2022 hakkasid lääne valitsused, põhiliselt oma valijate survel, rääkima vastutuse küsimusest, sõjakuritegude uurimisest, süüdlaste kohtu alla toomisest ja õiglasest karistusest. See teema muutus ilmselt jäädavalt sõja lõpplahenduse osaks. Prantsusmaa saatis oma uurijad Ukrainasse sõjakuritegusid uurima ja ka president Macron hakkas rääkima vastutusest. 

Aga kõik need jutud olid endiselt seotud selliste semantiliste mängudega. Räägiti üksnes sõjakuritegudest, ei räägitud agressioonikuriteost, kuigi Scholz oli seda nimetanud ja kuigi ÜRO Peaassamblee võttis juba 2022. aasta märtsis 143 riigi häälega, kui ma õigesti mäletan, vastu resolutsiooni, mis kvalifitseeris Ukrainas toimuva agressioonikuriteoks, agressioonisõjaks. 

Paralleelselt sellega või umbes samal ajal hakati rääkima genotsiidikuriteost. Hüppan korraks ette, rahvusvahelise õiguse järgi on nii, et ukraina rahva vastu toimub – vähemalt meie arvates – üheaegselt kolm kuriteoliiki: sõjakuriteod, genotsiidikuritegu ja agressioonikuritegu. Sõjakuritegudega on asi justkui kõige selgem. Sellega on ka lihtsam, sest neid toimetavad sõjaväelased kuskil lahinguväljal.  

Nüüd, meie Riigikogus võtsime vastu 21. aprillil 2022 avalduse, millega Eesti kvalifitseeris Ukrainas toimuva ka genotsiidiks Ukraina rahva vastu. Ja jälle, meile tundub praegu, et see on peaaegu elementaarne. Muide, ka tol ajal oli siin saalis ja komisjonis kõhklusi, kas me mitte liiale ei lähe. Tegelikult on maailmas praegu – see võib tunduda üllatav – ainult kaheksa riiki, ja üks neist on Ukraina, kes on Ukrainas toimuva kvalifitseerinud genotsiidiks. See on kõik. Kriitikud on muidugi öelnud – ja teataval määral õigustatult –, et ainult kohus saab öelda, kas on genotsiidikuritegu või ei ole. Nii et mõneti see hinnang on poliitiline. Aga Eesti võib olla siin endaga rahul, et ta selle sammu on astunud koos lähemate Ukraina liitlastega. 

Samal ajal asi ei ole nii hull. Juba märtsis 2022 esitas 39 riiki Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule avalduse, mille alusel kriminaalkohus alustas täiemahulise sõja kuritegude, inimsusvastaste kuritegude või genotsiidikuriteo uurimise faasi Ukrainas – rõhutan – ükskõik milliste isikute poolt alates novembrist 2013. Nii et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on vähemasti võtnud seisukoha: on piisavalt andmeid, et genotsiidikuritegu ja sõjakuritegusid tuleb uurida. 

Samal ajal,  kevadel 2022 ütles näiteks president Macron sellessamas seoses nii: Venemaa vallandas ühepoolselt brutaalse sõja ja nüüd on tõendatud, et Venemaa armee on sooritanud sõjakuritegusid. Panete tähele siis, eks, et genotsiidi ei nimetata, agressioonikuritegu ei nimetata ja Venemaa juhtkonda ei nimetata? On sõjavägi ja sõjakuritegu.

Ja siit järgmise olulise psühholoogilise barjääri ja õigusliku ja mitu [teist] barjääri murdis seesama Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis mäletatavasti märtsis 2023 väljastas vahistamiskäsud Venemaa presidendi – nemad nimetavad Vene presidenti – Putini ja veel ühe kõrge ametniku suhtes Ukraina laste vägivaldse Venemaale küüditamise süüdistuses. Siin on aga oluline, et see süüdistus esitati või vahistamiskäsk väljastati Rooma statuudi artikli 8 alusel, mitte artikli 6 alusel. Artiklis 8 on sõjakuriteod, artiklis 6 on genotsiidikuriteod ja laste küüditamine on ka genotsiidikuriteona käsitletav. Ikkagi tehti selline valik. 

Sellele vaatamata see loomulikult on jälle muutnud rahvusvahelist hoiakut üsna tugevalt, sest on selge, et ükskõik kui palju edaspidi proovitakse leida viise Venemaa juhtkonnale ja Putinile neid off-ramp'e pakkuda, see süüdistus, vahistamiskäsk sõjakuriteo eest niisama kuhugi ei kao. Nii et maailmal on tekkinud, ütleme, õigustatud ootus, et ühel päeval saabub õiglane kohtupidamine.  

Nii et nüüd, kui me kõik räägime, maailm räägib, et me tahame taastada normipõhise maailmakorra ja seda kaitsta, siis edaspidi on seda väga keeruline teha ilma lahendamata sõjakuriteo probleemi.  

Muutunud on muidugi ka sõja eesmärkide defineerimine. Kui alguses räägiti, et Ukraina ei tohi kaotada, siis nüüd on hakatud ikkagi juba valitsuste tasemel rääkima sellest, et Ukraina peab võitma. Veel ei räägita sellest, et see võit ilmselgelt peab tähendama Venemaa vähemasti sõjalist lüüasaamist. Üha rohkem on hakatud rääkima õiglasest rahust, meie eesmärk on õiglane rahu. Ja tegelikult ongi nii tänase avalduse kui ka võib-olla maailma üks olulisemaid küsimusi selle termini sisustamine. Mis see õiglane rahu siis tegelikult on? Milline on õiglane rahu Euroopas pärast Ukraina-vastase agressioonisõja lõppu?  

Kui sõjalistes asjades on meil läänes konsensus tugev, siis õiguslikes küsimustes on asi palju keerulisem. Sõja eesmärki sõnastati tükk aega niimoodi, et Ukrainat aidatakse nii kaua kui vaja – nii kaua, kui seda on vaja. See täpne ingliskeelne tsitaat kõlab nii: We stand with Ukraine as long as it takes ehk "Me seisame Ukraina kõrval või Ukrainaga nii kaua, kui [on vaja]". No selle üle võib irvitada – mis see seismine ikka nii väga aitab. Aga suurem probleem on see, et see on osalt teadlikult, aga siiski ka ilmselt kerges kartuses meelega väga ebamäärane. Mis asi see "see" on siis? Mis see "see" on? Eesti tänane avaldus aitab osaliselt seda defineerida, sest me ütleme ka, et meie eesmärk on saavutada õiglane ja kestev rahu Ukrainas ja Euroopas.  

Kui võtta meie avaldused kõik kokku ja kui see tänane ka vastu võetakse, siis tundub, et Eesti seisukoht kujuneb selliseks, et õiglaseks rahuks on vaja nelja põhielementi. Esiteks, sellest rääkisime juba, ühemõtteline sõjaline Ukraina võit, kogu territooriumi vabastamine. Sellega on tänaseks peaaegu et kõik nõus, ka lääne suurriigid. Teiseks, Ukrainale kindlad julgeolekugarantiid, mis meie arvates on NATO-liikmesus. Siin on pikk tee minna. Tundub, et Vilniuses me kokkuleppele ei jõua. Eesti toetab võimalikult kiiresti Ukraina NATO-sse võtmist. Me saame meie oma ajalugu vaadates aru, et see on tegelikult ainuke realistlik viis tagada pikaajaline rahu Euroopas ja ka Ukraina julgeolek, kõik muu on asendustegevus. Kolmas element on Ukraina abistamine, ülesehitamise abi pärast sõda. See on kõige kallim, aga seda on kindlasti kõige lihtsam kokku leppida, nende Euroopasse integreerimine sealhulgas. See valmidus on läänes olemas täiesti. Neljas ja kõige keerulisem, aga vähemalt sama oluline ongi tänase avalduse teema, see on vastutus toimepandu eest. Rahvusvahelise õiguse rikkumise süüdlased ei saa pääseda vastutusest ja karistusest. 

Jah, me oleme pika tee siin, nagu ma kirjeldasin, juba tulnud. Oleme jõudnud vahistamiskäsuni, mis on tulnud Rahvusvaheliselt Kriminaalkohtult, ja nõnda edasi. Aga me jõuame selleni, et praegu enamik riike väldib Venemaa juhtkonna vastutuse küsimust. Venemaa Föderatsiooni juhtkond, relvajõud, julgeolekuteenistused, sõjapropagandistid on toime pannud ja panemas kolme kuriteoliiki ja nendest agressioonikuritegu on tegelikult kõige raskem kuritegu. Genotsiidikuriteo ja sõjakuritegude suhtes uurimised käivad. Kriminaalkohtul on see jurisdiktsioon, aga agressioonikuriteo uurimiseks ei ole meil isegi mehhanismi. Agressioonikuritegu, nagu Nürnbergi harta ütleb, on kõige raskem rahvusvaheline kuritegu, tegelikult kõigi sõjakuritegude ema. 

No meil ei ole vaja eestlastele seletada, miks on oluline, et just agressioonikuriteo süüdlased saaksid kohtu alla viidud ja karistatud, sest olemuslikult see, mis toimub praegu Ukraina vastu, on seesama vägivald, mida Nõukogude Liit kasutas meie, meie naabrite ja paljude riikide suhtes ning mida Venemaa on kasutanud karistamatult. Mitte kordagi ei ole ühegi sellise agressiooni süüdlasi vastutusele võetud. 

Tihkan öelda, et siin on lääneriikidel tegelikult moraalne võlg mitte ainult Ukraina ees, vaid ka kõigi nende ees, kes jäid Venemaa ja Saksamaa vahele pärast teist maailmasõda. Nii et ka need küüditatud, kes tagasi ei tulnud, saaksid lõpuks rahus puhata, kui vähemasti ükskord see asi jõuab õiglase lahenduseni. Ütleme, et selline tribunal tuleks moodustada ÜRO Peaassambleel, sest ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole praegu võimeline seda moodustama, kuna agressorriik istub julgeolekunõukogus.

Aeg, hea kolleeg!

Jah, kohe lõpetan. ÜRO Peaassamblee saaks seda teha. Ja ütleme, teatav garantii selleks, et selline agressioonikuritegu ei korduks, vähemalt Venemaa toimepanduna, tekib alles siis ja mitte muidu. Selline tribunal on tegelikult ka Venemaa võimaliku tulevase vabaduse võti. Ilma selleta ei tule sealt head nahka. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Nüüd on aeg küsimusteks. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan kõigepealt väga sisuka tutvustuse eest. Ja mul on hea meel, et juhataja teid seetõttu ei seganud, et te ei rääkinud päris sellest avaldusest, vaid rääkisite kõigest muust. Aga oli väga hea kuulda, see oli väga sisukas. Ja mul on hea meel, et sellele avaldusele on alla kirjutanud enamik Riigikogu liikmeid. Kas sa äkki oskad öelda, kas Euroopas on veel teisi parlamente, kes on sellise avalduse vastu võtnud, et meil oleks tugevam rusikas ning [avalduses öeldu] ka Euroopas selgemalt ja julgemalt kõlama jääks?

Jah, kõik sellekohased avaldused, mille on vastu võtnud mõni riik või ka institutsioon, on kirjas seletuskirjas, need on seal eraldi. Me oleme kindlasti praegu vastu võtmas kõige põhjalikumat ja selgesõnalisemat avaldust, mida mõni parlament on seni vastu võtnud. 

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Tänan samuti põhjaliku ülevaate eest. Tegelikult see, mis te alguses mainisite, on päris tõsine murekoht. Pean silmas seda, et üsna palju sõjaõudusi on muutumas selliseks, ütleme, meediarutiiniks. Inimesed võtavad neid sündmusi võib-olla mõnes mõttes mõistetavamalt ja rahulikumalt kui poolteist aastat tagasi. Aga teisalt on see muret tekitav, sest me ei peaks ära harjuma selliste jubedustega, selliste kuritegudega. Näiteks täna oli meil külas Ukraina Ülemraada delegatsioon ja nad tõid Kahhovka tammi lõhkamise näite, millest ka president Zelenskõi on rääkinud, ja ütlesid, et neile ei ole väga palju abipakkumisi tulnud. Ja üldse on avalikkuse reaktsioon olnud märkimisväärselt väiksem, kui nad lootsid, just rahvusvahelisel tasemel. Mida teie hinnangul saaksid teha Eesti, Euroopa Liit ja NATO, et see reaktsioon ja valmidus ja võib-olla ka just nimelt jõulisus nendes reaktsioonides oleks …

Aeg, hea kolleeg!

… oluliselt parem, nii nagu see sõja alguses tegelikult oli?

No teatava piirini on see ilmselt paratamatu, et sõjaväsimus tekib. On natukene isegi kurblooline, et lääneriikidel tugitoolides tundub see sõjaväsimus tekkivat kiiremini kui ukrainlastel endil. Ma usun, et Venemaa Föderatsioon siin kahjuks tuleb kõige rohkem ise appi – iga järgmine ilmsiks tulev kuritegu virgutab maailma. Aga see olukord on kõigile kurnav ja mingit head retsepti ei ole seni maailm välja mõelnud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetav juhataja! Austatud ettekandja! Vot avalduse seletuskirjas märgitakse järgmist, ma tsiteerin: "Riigikogu avalduses kutsutakse üles tõstatama rahvusvahelise eritribunali loomise küsimus kõigil kahepoolsetel kohtumistel teiste riikide valitsustega, kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, kus Eesti Vabariik on liige, ja kõigil rahvusvahelistel foorumitel, kus Eesti Vabariik osaleb, ning tugevdama koostööd Ukraina valitsusega agressioonikuriteo uurimisel ja kurjategijate kohtu alla toomisel."

Küsimus on mul järgmine: kas ja missugustel kohtumistel, organisatsioonides ja foorumitel on Eesti esindajad seni tõstatanud rahvusvahelise eritribunali loomise küsimust? Ja kus seda lähiajal kavatsetakse teha? 

Ma ei ole täitevvõimu selles asjas jälginud eriti pingsalt. Eesti esindajad, Eesti saadikud Euroopa Parlamendis on seda küsimust tõstatanud ja seal on vastu võetud ka vastav resolutsioon, mis sisaldab seda ettepanekut, samamoodi Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. OSCE‑s on asi keerulisem. Ja loomulikult, koostöö Ukraina õiguskaitseorganitega nii-öelda töö tasandil käib. Eestis on kriminaalasi algatatud. Me oleme olnud suhteliselt tublid. Aga selle punkti mõte selles avalduses on just nimelt saata ka maailmale sõnum, et kõik Riigikogu fraktsioonid … Põhimõtteliselt see on nagu Eesti rahva nõue valitsusele, et see on meile prioriteet. Ma eeldan, et kõik, kes puutuvad kokku välismaalastega, oskavad ise sisustada seda punkti detailsemalt.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Eerik-Niiles! Tänan samuti kogu selle töö eest, mis väliskomisjon on teinud nii selle kui ka eelmiste analoogsete avalduste ja eelnõude kallal. Aga ma söandaksin siiski norida ühe lause kallal sinu kõnest. Sa ütlesid, et keegi ei uskunud, et Ukraina peab vastu. Tegelikult oleks võib-olla korrektne öelda, et vähesed uskusid või vähemus uskus sellesse. Ikkagi need, kes jälgisid Donbassi sõda 2014. aastast saadik ja ukraina rahvuse, ütleksin, sündi, siiski ei olnud nii pessimistlikud selles küsimuses. Mida sa arvad sellest?

See on hea, et sa seda tähele panid. Ma olen selle lause üle ka varem arutlenud. Olen kasutanud umbes sellist lauset, et ainult ukrainlased ise ja mõned üksikud hullud baltlased uskusid seda, või mõnda modifikatsiooni sellest. Loomulikult oli neid, kes uskusid, aga kahjuks tuleb vist tõdeda, et statistiliselt on see siiski märkamatu vähemus.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, Eerik, sellise põhjaliku, aga ikkagi huvitava ettekande eest! Ja võin kinnitada – minu kogemus jääb küll paari kuu taha –, et ministrid said neid jutupunkte üldiselt igasse teemasse põimida. Igasugustel kohtumistel kõigis formaatides on Ukraina teema Eesti valitsuse liikmete prioriteet.

Mul on küsimus nende igasuguste kuriteoliikide kohta. Keskkonnakuriteod ja sellised tulevad sinna juurde. Aga kuivõrd on šantaaž ja ähvardus [kuritegu]? No kui sa lähed panka püstoliga või võtad kellegi kirbule, siis on see juba kuritegu. Kui ähvardatakse tuumarelvaga – noh, pomme on ja pomme saab kindlalt arvestada ja nii edasi, nüüd viimasel ajal on seda jälle rohkem –, siis kas see on ka kuritegu? Kas üldsuse ja maailma avalikkuse ähvardamine läheb ka kuritööna arvesse kriminaalkorras rahvusvahelises plaanis?

Huvitav küsimus. Sellise retoorilise ähvardusena vaevalt küll. Mõni võib ju pöörduda, aga praegu natukene häda ongi selles, et kuigi jõuga ähvardamine on iseenesest ka agressioon – see on keelatud ÜRO põhikirjaga ja nõnda edasi –, siis sellist rahvusvahelist instantsi, kuhu pöörduda, praegu ei ole, sest Rahvusvaheline Kriminaalkohus ei oma agressioonikuriteo puhul jurisdiktsiooni. Nii et kui rahvusvaheline eritribunal tehakse, siis võib pöörduda nende poole selle küsimusega. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tänan väga põhjaliku ja huvitava ettekande eest! Minu küsimus natuke haakub selle vastusega, mis te just andsite. Enamik siin saalis ja üleüldse inimestest ei oma juriidilist haridust ja seetõttu on võib-olla natukene keeruline eristada neid juriidilisi nüansse, millised pädevused on erinevatel tribunalidel. On kostnud ju hääli, et miks ei võiks Rahvusvaheline Kriminaalkohus ikkagi tegeleda agressiooni küsimusega, kas talle ei saaks mingisuguseid pädevusi lisada ja kuivõrd nüüd see eritribunal sellest [kohtust] erineb.

Aeg, hea kolleeg! 

Kui suur on vajadus luua uus kehand?

Veel kord: seda on Rahvusvaheline Kriminaalkohus ise kaalunud mitut pidi ja nad on leidnud, et neil ei ole agressioonikuriteo suhtes jurisdiktsiooni. Seal on mitu häda. Venemaa ei ole Rooma statuutidele alla kirjutanud. Ukraina ka ei ole, aga ta on lubanud kohaldada neid ja see annab sõjakuritegudele jurisdiktsiooni ICC-s. Ja nõnda edasi. Tavaliselt on agressioonikuriteo eest sedasorti tribunale teinud ÜRO Julgeolekunõukogu. Julgeolekunõukogu resolutsiooniga midagi sellist moodustatakse, näiteks Jugoslaavia tribunal, ja siis see peetakse tavaliselt Haagis, aga see ei ole mingisugune nõue. Ja praegu me oleme olukorras, kus julgeolekunõukogu on vähemasti selles asjas teovõimetu. 

Nii et veel ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud kohtuinstantsi. Loomulikult võiks Ukraina öelda, et me peame siin kohut, aga on selge, et maailmale, Venemaale ja Ukrainale on vaja, et see kohus oleks ikkagi rahvusvaheliselt tunnustatud, et see kohtuotsus oleks ka jõustatav. Loomulikult võib öelda, et see on ebarealistlik ja keegi ei too kunagi Putinit kohtu ette. Aga ma ei oleks nii pessimistlik. 

Nii et praegu on parim lahendus, mis erinevates juristkondades on leitud, see, et kuna ÜRO Julgeolekunõukogu otsust langetada ei suuda, siis peaassamblee kui maailma riikide esindus saab seda teha. Aga selleks on loomulikult vaja maailma riikide enamuse nõusolekut, mida praegu veel ei ole. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Eerik! Ühinen tänusõnadega sisulise, selgitava ja sissevaatava eelnõu koostamise eest ennekõike, aga ka nende selgituste eest. 

Mulle väga meeldis, et sa ütlesid, et sa ei oleks nii pessimistlik, et Putinit [ei ole] võimalik kohtu ette tarida. Väga julge – täpselt nii, nagu baltlased ja Poola uskusid koos Ukrainaga, et tuleb vastu hakata ja saab vastu hakata. Mu küsimus puudutab Ukraina territoriaalset terviklikkust. Sa ütlesid, et alguses ju keegi ei uskunud, et neid vägesid saab välja viia. Nüüd ma küsin Krimmi kohta. Kas sa siin oled ka sama optimistlik, et kõik lääneriigid saavad aru, et Krimm tuleb samuti vabastada ja Venemaa väed peavad sealt välja minema? Kas sellest saadakse üheselt aru?

Nojah, ütleme, need on kõik nagu natukene lohakad üldistused minu suust, et keegi ei uskunud. Loomulikult, mõned uskusid. Ja Krimm, eks sinna on raske nii-öelda näppu peale panna, sest formaalselt ei ole ju tunnustatud Krimmi annekteerimist, seal kehtib mittetunnustamispoliitika. Me teame omast käest, et see on tore asi, aga ei pruugi päriselus palju aidata, ja nii aastakümneid. 

Täna ma pigem ütleksin, et kuna Venemaa tegi selle vea, järjekordse vea, et ta annekteeris veel oblasteid ning asetas sellega Hersoni ja muud oblastid justkui Krimmiga ühte patta, siis selle tõttu on Krimmi tagasivõtmine, ka de facto tagasivõtmine muutunud kuidagi lihtsamaks, psühholoogiliselt lihtsamaks ka lääne[riikidele]. Nii et ma usun, et kindlasti täna ei hakka keegi kätt ette panema, kui Ukraina suudab Krimmi tagasi võtta. Ma ei oleks selles kindel olnud veel aasta tagasi. Nii et täna on olukord parem. Aga see sõltub lõpuks ikkagi Ukraina enda sõjalisest võimekusest ja edust rindel. 

Seda ohtu, et keegi hakkaks Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piire kuidagi teisiti tunnustama, ma arvan, ei ole üldse. Vähemasti de jure on Ukraina piirid kindlasti paigas, de facto on asi esialgu ebaselgem, aga olukord on parem, kui see oli aasta tagasi. 

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Ma oma küsimusega tüüriksin alliansi laienemise poole. Oma ettekandes viitasite ka Vilniuses toimuvale NATO tippkohtumisele ja väitsite või vähemalt tüürisite mõttekäiguga sinna, et ilmselt me ei saa sealt seda, mida me päriselt loodame. Me teame, et sellel tippkohtumisel on üks eesmärk teha vajalikke otsuseid Ukraina liitumiseks NATO-ga või vähemalt valmistada seda ette. Kas te natuke avaksite oma mõttekäiku? Sest tegelikult see on lahutamatu osa kogu sellest paketist, millega me peaksime diplomaatilisel tasemel iga päev tegelema. Meie siin vastu Venemaa piiri teame seda mõju ju väga hästi ja oleme oma julgeolekupoliitika just sellele rajanud.

Jah. Nii palju kui ma tean, Eesti diplomaatkond tõepoolest tegeleb sellega väga intensiivselt. Praegu käivad NATO-s ettevalmistavad arutelud Vilniuse tippkohtumiseks. On tava, et sisuliselt lepitakse asjad enne kokku, kui tippkohtumisel maha istutakse. Eks see, mida sealt täpselt saab, on esialgu teadmata. NATO on ju juba 2008 lubanud, et Ukraina saab NATO liikmeks, ja sellest peaks siis vähemasti sammukese edasi minema. Praegu olevat üks pakkumine, et moodustatakse NATO‑Ukraina nõukogu. Praegu kutsutakse seda koostöökoda või ‑kogu kuidagi teistmoodi. 

Ukraina on öelnud, et nad ei ole väga huvitatud sellest liikmesuse tegevuskavast, kuulsat MAP-ist, mida nad 2008 tahtsid, aga ei saanud. See ei ole enam piisav. Nii et eks praegu kõhklejad ja intensiivsemad nõudjad üritavad leida mingit kokkulepet. Ma usun, et see kommünikee tuleb lõpuks lahjem, kui me sooviksime. Aga midagi ikka, sammukese Ukraina NATO-le lähemale saab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea kolleeg Andres Metsoja küsis osa minu küsimusest juba ära. Ma oleksin küsinud täpselt samamoodi Ukraina NATO-sse astumise ja tema NATO-sse võtmise teemal. Sa ütlesid ka, kui ma õigesti mäletan, et Vilniuses seda otsust ei sünni. Kuna ma ei ole seda protsessi süvitsi jälginud, siis äkki sa avad natukene veel neid tagamaid, miks Vilniuses seda otsust ei sünni? Ja tegelikult on kõlanud veel üks selline väljaütlemine – Kaja Kallas ütles Singapuris mingil kohtumisel, see jooksis meil kusagilt läbi –, et Ukrainat ei saa NATO-sse võtta. Ma arvan, et mina tean, mida ta selle ütlemisega mõtles ja mis seal taga on, aga ma olen näinud, et Eesti avalikkus on sellest mõnevõrra hämmingus. Äkki sa selgitaksid seda ja räägiksid temaatikat natukene lahti?

Konsensus tegelikult vähemasti formaalselt on ju NATO-s olemas, et Ukraina võetakse NATO‑sse, seda ilma ajalise määratluseta. Milles ei ole konsensust, on see, millal võetakse ja mis tingimustel. Ukraina on teisest küljest esitanud NATO-sse astumise avalduse ja seda peaks NATO hakkama arutama. Sellele ilmselt ei olda veel valmis vastama. Üks põhjus on see – ja see on muide ka Eesti seisukoht, see on isegi meie NATO-avalduses, Riigikogu avalduses –, et Ukraina tuleks NATO‑sse võtta pärast sõda. Sõdivat riiki ei saa võtta, sest kui me praegu ta NATO-sse võtaksime, tähendaks see seda, et NATO astuks sõtta. See on kõigile selge. Esimene eesmärk on ikkagi võimalikult kiiresti aidata Ukrainal võita, see saavutada, sõlmida õiglane rahu, mida me soovime, ja siis leppida kokku. Eesti soovib, et Vilniuses öeldakse võimalikult konkreetselt, millised sammud peaks Ukraina astuma, mida ta veel peaks tegema selleks, et kvalifitseeruda – seal on võib-olla veel mingisuguseid nõudeid –, et see asi oleks võimalikult selge ja tekiks ka mingisugune ajaline perspektiiv. Türgi on meil Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi pidanud 50 aastat, aga seda me ilmselt ei taha Ukrainale, ehkki mõni riik NATO-s võib-olla isegi tahab. Seal me umbes oleme. Eks Ida-Euroopa surub praegu minu arvates päris tublilt seda Ukraina asja. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Nii hea, et me tavapärasel tööajal lõpuks selle olulise välispoliitilise arutelu juurde jõudsime. Ma arvan, et öösel kell kolm ongi kõige õigem aeg seda arutada. Kõigil on hea keskenduda, ei ole muid segavaid tegureid. 

Aga mu küsimus on see. Kuidas sina, Eerik, tõlgendad Riigikogu selliste avalduste õiguslikku tähendust? Poliitiliselt on selge, et Riigikogu väljendab teatud seisukohta, aga õiguslikult? Kui see avaldus ütleb, et tuleb luua rahvusvaheline eritribunal ÜRO Peaassamblee egiidi all, siis kas see on Eesti Vabariigi valitsusele nii-öelda töökäsk, nii et Eesti muude lahendustega või mingite pehmemate või teistsuguste lahendustega nõustuda ei tohi, sest Riigikogu on suure konsensusega otsustanud, et peab olema just selline lahendus, mis on siin avalduses kirjas?

No muidugi on ta esmajoones poliitiline, see avaldus ja tema mõju. Aga ta on kindlasti ka juhis valitsusele, et kui ÜRO Peaassamblees läheb hääletuseks, siis nad teavad, kuidas Eesti peab hääletama. Nii palju on ta kindlasti ka siduv, seega õiguslik tähendus on olemas.

Ants Frosch, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seletuskirjaga tutvudes on mulle jäänud silma see, et põhiline osa sellest materjalist, millel meie Riigikogu avalduse eelnõu põhineb, on 2022. aastast ja osalt ka 2023. aasta jaanuarist. Viidatud on ka eritribunali tuumikgrupile. Ehk oleks pidanud põhjalikumalt süvenema mõned tunnid tagasi, aga siis ta jäi kahe silma vahele, sest olid teised, teravamad küsimused päevakorras. Kas meie naabritest Soome, Läti, Leedu …

Aeg, Ants, on kahjuks juba täis saanud.

Küsimus: on selles tuumikgrupis ka teisi liikmeid?

Tavalised kahtlusalused on alati, eks ole, Balti riigid ja Poola. Ma ei ole kindel, kas Soome on sellega praegu liitunud. On erinevaid nii‑öelda formeeringuid veel mingites parlamentaarsetes struktuurides ja nõnda edasi. On üks komitee ENPA-s, mis tegeleb selle tribunali küsimusega, ja mitmed riigid on pakkunud välja erinevaid lahendusvariante. Nii et valitseb üks sigrimigri. Aga lõppkokkuvõttes, kuivõrd üha rohkem saab selgeks, et tribunali küsimus saab üheks rahupaketi küsimuseks, peavad selles kokku leppima Ukraina põhiliitlased.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid Henn ja Riina, selle päevakorrapunkti juures on kummalegi ettekandjale üks küsimus – kummalegi ettekandjale üks küsimus – ja te olete mõlemad ära küsinud. Aitäh! Varro Vooglaid, ma ütlesin, et … Hea kolleeg, võtame viimase küsimuse. Ma väga vabandan, ma küll lõpetasin, aga teen ühe erandi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma võin pärast selgitada, miks ma enne ei vajutanud. Ma ei jõua kahjuks oma küsimust piisava põhjalikkusega esitada, aga ütleme siis nii, et inimesele, kes on õppinud rahvusvahelisele õigusele keskendudes õigusteadust nii bakalaureuse‑, magistri‑ kui ka doktoriastmes, paistab see avaldus loosunglikult, deklaratiivselt muljet avaldavana, aga sisuliselt ebakompetentsena. Sel lihtsal põhjusel, et sellist tribunali sellisel moel, nagu te ette kirjutate, ei ole võimalik rahvusvahelise õiguse kohaselt teha. ÜRO Peaassamblee ei oma ÜRO põhikirjast tulenevalt mitte mingisugust volitust sellist asja teha. Sellepärast ei ole ka mitte kunagi ÜRO Peaassamblee mitte midagi sellist moodustanud. Ja nagu me teame, Rahvusvaheline Kriminaalkohus ei oma Venemaa ega ka näiteks USA üle mitte mingit jurisdiktsiooni, sest kumbki neist pole sellega nõustunud, samuti ei omaks seda see eritribunal.  Minu küsimus ongi see, et …

Aeg! 

… äkki te suudate mind ümber veenda selles küsimuses.

Jah, ma arvan, et võib-olla oleks see asjatu vaev. Eks ümber tuleb veenda USA ja mõned muud riigid kõigepealt. Aga ma vastan niimoodi, et enne Nürnbergi tribunali oli ka väga palju neid, kes ütlesid, et sellist asja ei saa teha, sest seda pole kunagi varem tehtud. Saab ikka.

Suur tänu veel kord ettekandjale! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni aseesimehe härra Henn Põlluaasa. Palun!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Räägin lühidalt selle avalduse eelnõu menetlusest. Riigikogu juhatus võttis Riigikogu avalduse eelnõu, mille 94 liiget esitasid 7. juunil, menetlusse, nimetas juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ning määras eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks reede, 9. juuni 2023 kell 15. Nimetatud tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Ilmselt olid kõik, kes olid avaldusele alla kirjutanud, selle tekstiga rahul. 

Väliskomisjoni istung, kus arutati edasisi menetluslikke küsimusi, toimus esmaspäeval, 5. juunil. Seal osalesid väliskomisjoni liikmed: esimees Marko Mihkelson, ülejäänud liikmed Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Reili Rand ja Luisa Rõivas. Ja arutati seda: Riigikogu avalduse eelnõu allkirjastamise lõpptähtajaks määrati kolmapäev, 7. juuni kell 13.50, sama päeva täiskogu istungil esitati see suures saalis Riigikogule ja sellel koosolekul määrati ka muudatusettepanekute tähtaeg, mille ma siin juba ette lugesin. 

Komisjon tegi kaks otsust. Juhul kui Riigikogu juhatus määrab juhtivkomisjoniks väliskomisjoni, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Henn Põlluaas. See otsus võeti vastu konsensusega, selle poolt hääletasid Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn Põlluaas, Reili Rand ja Luisa Rõivas. Ja teine otsus, mis võeti vastu samamoodi konsensuslikult, kõlas järgmiselt: juhul kui Riigikogu juhatus määrab juhtivkomisjoniks väliskomisjoni, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungile esimeseks lugemiseks kolmapäeval, 14. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Selle poolt hääletasid Maria Jufereva‑Skuratovski, Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Henn Põlluaas, Reili Rand ja Luisa Rõivas. 

Nii et see on selle avalduse eelnõu menetluslik pool. Kui austatud kolleegidel on küsimusi, siis olen valmis vastama.

Aitäh! Endine Riigikogu esimees oli juba uuesti oma rollis. 

Oi, ma väga vabandan! (Naerab.)

Ei-ei, kõik on õige, emotsiooni peab olema. (Naerab.) Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetav istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on järgmine, õigemini taust on järgmine. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on Anti Poolametsa initsiatiivil ja ka tema isikus loonud MTÜ Ukraina Eest, et korraldada Ukrainale humanitaarabi andmist ja annetuste kogumist. Ukrainasse ongi annetuste eest siis mitmel korral viidud mitmesugust varustust, eelkõige meditsiinitarvikuid. See on ka arusaadav, sellepärast et Ukraina toetamine on praegu rahvuslaste südameasi. Nagu MTÜ algatajad on öelnud, on parim abi Ukrainale just kohapeal olevate isikute toetamine. Ja ma küsin seda: kas sulle teadaolevalt on ka mõnel teisel erakonnal taolisi abiorganisatsioone?

Minu teada mitte. Ka meie erakonna abiorganisatsioon tekkis suuresti, kuidas öelda, õnneliku või õnnetu juhuse läbi, kui peale Ukraina sõja algust käis meil siin Riigikogu saalis Maria Lehtme. On vist Maria ta eesnimi? (Hääl saalist.) Johanna. Vabandust! Johanna-Maria. Tema rääkis siin tõesti väga-väga südantlõhestavalt nendest muredest ja probleemidest ja õudustest, mis Ukrainas toimuvad. Ma usun, et siin saalis ei olnud kedagi, keda see ei oleks liigutanud ja kes ei oleks kohe tahtnud raha anda, nii nagu ta eeskätt just nõudis. Aga siis juhtus niimoodi, et mina küsisin temalt, kuidas meie saaksime aidata, kuidas EKRE saaks kaasa aidata. Ausalt öeldes suureks šokiks ja hämmastuseks vastas ta äärmiselt arrogantselt, et meie abi, EKRE abi pole tal vaja. Jumal tänatud, et ta niimoodi vastas! Me lõime oma abiorganisatsiooni. Ja nagu siin juttu oli, me oleme korduvalt viinud sinna kõikvõimalikku varustust, meditsiinitarbeid, mundreid, saapaid, jalanõusid, mida iganes, oleme kinkinud ka ühe mikrobussi, mis sai spetsiaalselt kaitsevärvidesse värvitud. Tänu Antile, kes seda veab, on see tegevus olnud täiesti selgelt kontrolli all. Me teame, et iga meie kogutud sent ja need asjad on jõudnud õigesse kohta, otse Aasovi pataljoni, ilma igasuguste vahendajateta.

Ma ei tea, kui palju, aga usun, et enamik Riigikogu liikmeid, kõikidest erakondadest, on annetanud Ukrainale. Mina isiklikult olen annetanud sellele meie fondile, mis millegipärast kahjuks ei ole käibemaksust vabastatud, nii nagu nii mõnigi abiorganisatsioon on, ja olen ka otse Ukraina armee fondi annetanud. Ja ma arvan, et siin kõik on viisil või teisel kaasa aidanud. 

On muidugi äärmiselt kahetsusväärne, et Johanna Lehtmel, kes siin käis ja raha nõudis, on nüüd kahtlustus, et suur osa sellest rahast on lihtsalt ära varastatud. Eks me näeme, kuhu see protsess läheb. See on äärmiselt häbiväärne. Aga sama häbiväärne on see, kuidas seda on püütud varjata ja õigustada. Eesti 200 ei võtnud ju väga pikalt mingisugust seisukohta ega [väljendanud] ka hukkamõistu sellise tegevuse suhtes. Aga ma loodan, et küll seegi laheneb.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle avalduse kontekstis. Kas väliskomisjonil oli kontakte Euroopa teiste parlamentide või väliskomisjonidega? Kas kusagil käivad paralleelsed arutelud sarnaste avalduste vastuvõtmiseks, mis puudutavad nii tribunali võimalikku loomist kui ka agressioonisõja kurjategijate paljastamist ja süüdistamist? Millised riigid [veel seda arutavad]? Või kui aktiivne saab meie väliskomisjon olla ja kui palju me saame survestada teisi parlamente Euroopas?

Nii palju, kui me vähegi oleme suutnud … Juba enne selle agressiooni algust, ma mäletan, me käisime Madridis ja mitmel pool mujal ja püüdsime teiste riikide silmi avada selles küsimuses. Tõtt-öelda oli see praktiliselt võimatu ülesanne. Olukord muutus drastiliselt peale seda kallaletungi, aga enne. Kuigi Venemaa oli ju esitanud oma ähvardused ja nõudmised Euroopale ja USA-le, nõudes küll kogu julgeolekuarhitektuuri ümbermuutmist, küll NATO taganemist Venemaa piiridelt – sisuliselt oleks kõik Balti riigid ja Poola ja kõik muud riigid nende nõudel justkui pidanud NATO-st välja viskama –, ei olnud see veel äratus. Äratus tuli hiljem. Mõnel pool ei ole ta veel päris lõpuni jõudnud. 

Ukraina teema ja need küsimused on olnud üleval kogu aeg. Aga see konkreetne teema just selle eritribunali loomiseks – selles me oleme, ma ütleksin, parlamendina täiesti eelkäijad. On küll selline riikide grupp, kes seda mõtet toetab, nemad püüavad [seda seisukohta] esindada rahvusvahelistes organisatsioonides ja ka riikides, aga minu teada mitte ükski rahvusparlament ei ole vastavat avaldust teinud. 

Konkreetselt seoses selle avaldusega ei olnud meil ka kontakte teiste riikide parlamentidega. Ma tean küll, et meie väliskomisjoni esimees on olnud üsna aktiivselt eri riikide väliskomisjonide esimeestega kontaktis ja ka nemad on teinud avaldusi, aga see on selles suhtes, jah, esimene ja unikaalne. Võib-olla see oleks sündinud varem, koos eelmise, Ukraina NATO-sse saamise toetusavaldusega, sest need teemad olid algselt koos, aga väliskomisjonis arutades me leidsime, et õigem oleks hoida need kaks teemat lahus, nii et oleks täiesti selgelt üks, mis toetab Ukraina NATO-sse saamist, mille me võtsime vastu, sest me tahtsime selle tingimata enne Vilniuse tippkohtumist vastu võtta, ning seejärel see avaldus, kus me nõuame Venemaa vastutusele võtmist agressioonikuritegude eest. Siin ma pean ütlema tänu Eerik-Niiles Krossile, kes suuremas osas selle teksti kokku pani. Mis puudutab Ukraina NATO-sse astumise toetuse [avaldust], siis selle põhiautor oli Urmas Reinsalu. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus seoses eilse leinapäevaga. Algselt me planeerisime mõned sõnumid sinna sisse, peaaegu õnnestus ajastada see sümboolsele päevale. Kui palju see komisjonis aruteluks oli? Kas sa võiksid ka teistele väikese ülevaate anda?

Jah, kui me arutasime seda teksti, siis tõepoolest kerkis üles küsimus, kas me peaksime piirduma ainult selle agressioonikuriteoga või me saaksime seda ka natukene laiendada, eriti kui arvestada seda, et 14. juuni on eesti rahvale äärmiselt dramaatiline, see on küüditamise kuupäev. Me arutasime, kas me saaksime need asjad ühildada ja just nimelt sellel kuupäeval võtta see avaldus vastu. Ütleme, kogu selle avalduse peamine rõhk ongi agressioonikuritegude eest vastutusele võtmine. Aga sellesse esimesse sissejuhatavasse lausesse me lisasime genotsiidi ja küüditamiste ohvrite mälestamise. Ehk see lause kõlab nii: "Mälestades kõiki Nõukogude Liidu ja tema õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni agressioonikuritegude, genotsiidi ja küüditamiste ohvreid." See annaks võimaluse siduda selle temaatikaga meie ajalugu ja meie traagika. 

Soov oli tõesti võtta see avaldus vastu 14. kuupäeval, ent paraku on meil see istung veninud pikemaks. Aga teisest küljest me täna jätkame ikkagi seda 14. kuupäeva istungit. Nii et põhimõtteliselt see saab vastu võetud, ma arvan, õigeaegselt siiski. Pealekauba, kas on olnud ühtegi kuupäeva, millal venelased kuritegusid ei sooritanud? 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, hea Henn! Tõesti, selles küsimuses, mis puudutab Ukraina aitamist, on selline positiivne konkurents, et kes rohkem Ukrainat aitab, hästi teretulnud. Ja elan sellele kaasa. Mitte igasugune poliitiline konkurents ei ole nii positiivne ja on siin saalis isegi pigem negatiivse varjundiga. Aga see on küll [positiivne]. Jah, tõesti, Isamaa liige on loonud Ukraina Kultuurikeskuse, meie liige Viljam Borissenko koondab kristlike koguduste annetusi ja ta on juba neli korda käinud Ukrainas kohapeale viimas annetusi. Nüüd augustis paneme koos Oleviste kogudusega taas kokku [abisaadetist], ise löön selles kaasa, viime uuesti näiteks naistele hügieenitarvikuid. 

Aga minu küsimus puudutab pigem sinu hinnangut eestlaste ja meie riigi tegevusele Ukraina toetamisel just välispoliitilisel rindel. Me oleme olnud aktiivsed ja tublid, alates välisminister Reinsalust, siin juba nimetatud Eerik‑Niiles Krossist …

Aeg!

… kuni peaministrini. Ma tahaksingi küsida, kas me võiksime olla veel aktiivsemad. Me just käisime koos kolleegiga Bundestagis …

Aeg, Riina!

… kus me nägime, et näiteks Leedu väliskomisjoni …

Riina, aeg!

… esimees lausa agressiivselt õiendas Bundestagi liikmete kallal, ja me imestasime selle üle.

Aeg!

Jah. Ma alustan algusest peale. Nagu ma ütlesin, kindlasti kõik meie Riigikogu liikmed, ükskõik millisest erakonnast, on viisil või teisel kaasa aidanud ja abistanud Ukrainat, kahtlemata meie kõikide erakondade liikmed samamoodi, suuremal või vähemal määral. Aga mis puutub Ukraina abistamisse rahvusvahelisel tasandil ja selle teema üleval hoidmisse, siis jah, ma olen täiesti kindel, et ilmselt ei ole olnud ühtegi sellist rahvusvahelist kohtumist või visiiti, sisse‑ või väljaminevat, või kuskil organisatsioonides toimunud üritust, kus Eesti, olgu siit parlamendist või valitsusest või ka presidendi näol, ei oleks seda teemat üles võtnud.

Siin on meil ikkagi täiesti selge konsensus, et me toetame Ukrainat sellepärast, et kaudselt on ju täiesti selge, et ka meie enda saatus on kaalukausil. Kas Ukraina võidab või võidab Venemaa, ja millistel tingimustel ja kuidas? Kui vaadata seda, kuidas on erinevaid suhtumisi Ukraina aitamisse, siis üks on see, et aitame nii palju, kui vaja. No kes ütleb, kui palju on vaja? Siis öeldakse, et aitame võiduni. See on juba märksa konkreetsem. Ja on igasuguseid vahepealseid toone. Näiteks Prantsusmaa presidendilt on nüüd kostnud, et las Ukraina natukene võtab tagasi, siis tekib jälle läbirääkimiste ja nõupidamiste moment Venemaaga. Seegi on meile ja Ukrainale – ja tegelikult peaks olema tervele maailmale – absoluutselt vastuvõetamatu. Agressor peab ikkagi saama tagasi löödud. Ja nii nagu kunagi öeldi, et Kartaago tuleb hävitada, mina vist ütlesin ka eelmise avalduse juures oma ettekande lõpus, et ka Venemaa tuleb hävitada ja vastutusele võtta. Muidu on lihtsalt aja küsimus, millal ta meile kallale tuleb.

Aga mis puutub agressiivsesse teiste riikide survestamisse, siis ma arvan, et sellega võib kohati teha hoopistükkis kahju. Kõik see peab jääma ikkagi taktitunde, viisakuse ja diskreetsuse piiridesse, sest vastasel juhul võid sa tekitada hoopistükkis vastuseisu. Teisest küljest, liigne tagasihoidlikkus võib tekitada samamoodi kahju. Ma mäletan näiteks seda, kui meie president oli Kersti Kaljulaid ja ta käis Ameerika visiidil koos teiste Balti riikide presidentidega. Kui ta tuli tagasi, siis me arutasime ja vestlesime peale seda visiiti, ja ta rääkis, mis seal toimus. Ta ütles: "Kujutad sa ette, kohutav, leedukad ja lätlased nõudsid ameeriklastelt, et antaks küll õhutõrjet ja mis iganes sõjalist abi ja üksusi. Lausa kohutav!" Ma küsisin, et miks see kohutav on, meil on ju seda samamoodi vaja. Nii et siin on just see piir, [kõik sõltub sellest,] kuidas sa esined – mida soliidsemalt, mida kindlamini ja mida julgemini, seda parem on, aga üle piiri ei tohi minna.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on lugupeetud kolleegile, ettekandjale küsimus, mis tuleneb jätkuküsimusena Eerik-Niiles Krossilt saadud vastusest. Me oleme selles tuumikgrupis, kus on tavalised kahtlusalused ehk Balti riigid ja Poola. Minu küsimus on seotud sellega, kas me oleme pidanud ka mingeid tõsisemaid konsultatsioone oma nii-öelda Bukaresti 9 ehk NATO idatiiva riikidega, ma pean silmas lisaks Balti riikidele ja Poolale veel Bulgaariat, Rumeeniat, Ungarit, Tšehhi Vabariiki ja Slovakkiat. Kas on olnud nende …

Aeg! 

… riikidega, kes on Venemaast kõige rohkem ohustatud, konsultatsioone konkreetselt selle avalduse koha pealt? 

Aeg, Ants! 

Ja kas me oleme ainukesed, kes on selle avalduse teinud?

Ütleme, et parlamendi, väliskomisjoni nimel ei ole meil olnud nendega kontakti ega läbirääkimisi. Küll on kindlasti meie täitevvõimu esindajad arutanud neid asju, eriti kui see tuumikrühm on juba olemas. Aga meie oma avalduses, Riigikogu avalduses me just nimelt rõhutamegi seda, et me pöördume Vabariigi Valitsuse ja presidendi poole, et tõstatada üles rahvusvahelise eritribunali loomise küsimus kõigil kahepoolsetel kohtumistel teiste riikide valitsustega kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, kus Eesti Vabariik on liige, ja kõigil rahvusvahelistel foorumitel, kus Eesti Vabariik osaleb. Me kutsume üles ka teisi riike tugevdama koostööd agressioonikuritegude uurimisel ja kurjategijate kohtu alla toomisel. Nii et see on selge suunis Eesti valitsusele, meie ministritele, diplomaatidele ja kõikidele esindajatele, et kõikjal see teema üles võetaks ja leitaks liitlasi selles küsimuses, et see eritribunal loodaks. 

Kuigi siin on, nagu ka Eerik-Niiles Kross mainis, teatud võbelusi ja juriidilisi nüansse. Kõik riigid ei ole sugugi väga hea meelega meiega nõus ega vaata hästi sellise eritribunali loomisele, sellepärast et mingis küsimuses võib see mingil hetkel ju tabada ka neid. Nii et see on selles suhtes delikaatne teema. Aga tõepoolest, endise idabloki riigid on selles küsimuses kõige tundlikumad ja kõige valjuhäälsemad, sest just meil ongi ju see vahetu kogemus, mida vene sõduri kirsasaabas tähendab. Selles mõttes on loomulik, et me oleme nagu eeskõndijad ja eestvedajad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu on teinud Ukraina toetuseks kuus-seitse avaldust, või on see juba kaheksas avaldus. Avalduste vastuvõtmine on oluline, et rahvusvaheline kogukond jätkaks Venemaale surve avaldamist ja liitlased tegutseksid ka edaspidi ühtsena. Kas väliskomisjonil on mõne uue samalaadse, Ukraina toetuseks mõeldud avalduse projekt laual? Kas on oodata varsti juba ka uut avaldust?

Aitäh! Hea küsimus. Ei ole. Aga tõepoolest, me oleme nii palju neid avaldusi teinud juba, et meil tõstatus väliskomisjonis küsimus, kas see avalduste suur hulk ei hakka juba devalveerima seda teemat, kas neid ei ole juba liialt palju. Nagu ma ütlesin, meil olekski üks avaldus vähem, kui me oleksime selle tänase teema ja Ukraina NATO-sse astumise teema ühildanud. Aga me arvasime, et need on õigem esitada eraldi. Ja rohkem hetkel plaanis ei ole. Me ei tea, milliseks olukord võib muutuda ja milline vajadus võib tekkida, et parlament ikkagi täiesti selgelt selles küsimuses oma arvamuse jälle esitaks. See võib tulla suvel, see võib tulla sügisel. Tegutseme vastavalt olukorrale ja vastavalt vajadusele. Lihtsalt niisama avalduse tegemine avalduse pärast – sellel ei ole mõtet ja selle järele ei ole vähimatki vajadust.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult Eerik-Niiles Krossi käest ma juba küsisin seda, me puudutasime Ukraina NATO-sse astumise või tema NATO-sse võtmise temaatikat. Ta vastas väga-väga kenasti sellel teemal, miks põhimõtteliselt seda otsust Vilniuses veel ei sünni. Loomulikult, sõjalises konfliktis olevat riiki ei saa võtta NATO-sse. Aga ta ütles, et seal on veel mõned tingimused, mida Ukraina peab täitma. Kas sa saaksid äkki natukene avada meile seda temaatikat, mis tingimused need on? Ja kas väliskomisjon on arutanud, kuidas aidata Ukrainal neid tingimusi täita, kui seal mingid tingimused on?

Jah, sellele küsimusele võib-olla oleks keegi teine kompetentne täpsemalt ja üksikasjalikult vastama. Aga iga riik on saanud – no mitte päris iga riik, Soome näiteks ei saanud – sellise roadmap'i ehk tingimused, mis nad peavad läbi tegema, et saada seda liikmesust. Seal on väga-väga mitmeid üldisi, ka poliitilisi tingimusi. Üks on seesama, mis siin tänagi on jutuks olnud, et ei tohi parajasti olla sõjalises konfliktis ühegi teise riigiga. Aga seal on ka nõuded sõjavägede, armeede nii tehnilises mõttes kui ka väljaõppe mõttes ühildumisele. Ukraina armee ei vasta kindlasti NATO standarditele, sest seal on, kuidas öelda, sihuke surimuri kogu maailma relvastusest – erinevad käsirelvad, suurtükid, soomukid, laskemoon erinevas kaliibris, küll NATO ja Vene omas. Selleks, et olla NATO liige, peab sõjavägi olema viidud nendele NATO standarditele. Sul peab olema standardiseeritud laskemoon ja nii edasi. Nii et need on ühed asjad. Ja kindlasti nende täitmine eriti kiirelt ei lähe. Isegi kui sõda saab läbi, on Ukrainal kindlasti endiselt väga palju Vene päritolu ja jumal teab mis muud päritolu relvastust, mis NATO standarditega kokku ei lähe. See tuleb kõik ümber vahetada. Soomel oli selles suhtes märksa lihtsam, et nende kaitsejõud olid juba ammu viidud NATO standarditele üle, Rootsis samamoodi, nii et see ei tõstatunudki üldse küsimusena.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et sellised poliitilised deklaratsioonid ja toetusavaldused on kindlasti olulised, need jätavad märgi maha ja annavad selge sõnumi. Aga sellele lisaks me teame – ka täna siin saalis on räägitud sellest teemast –, et inimesed riikides, kus otseselt sõda ei käi, hakkavad sellest teemast justkui väsima, tekib sõjaväsimus. Ma arvan, et selle deklaratsiooni juures on oluline, et me selle vastu võtaksime. Aga ka see praegune debatt ja teie sisukad vastused küsimustele on hea võimalus rõhutada ka neid teemasid, mis on lisaks deklaratsioonile tegelikus tegevuses olulised, kuidas Ukrainat toetada, kuidas seda saavad teha nii riigiinstitutsioonid kui ka era[algatused]. Kas te olete seda komisjonis arutanud? Ja kui ka ei ole … 

Aeg, Rain Epler!

… siis milline on teie isiklik vaade? Millised need tegevused on, mis on efektiivsed ja aitavad Ukrainat kõige rohkem ja kus me ei tohiks väsida? 

Kindlasti me ei tohiks väsida Ukraina aitamisel selles sõjas ja kõikides sellega seotud aspektides, nagu relvastuse hankimine, väljaõppe andmine, haavatutele arstiabi pakkumine. Sellega kaasnevad ka humanitaarabi küsimused, sest tavaline tsiviilelanik on ju see, kes sõjas kõige rohkem kannatab. Lisaks toidule ja muule abile on ülioluline psühholoogiline tugi ja nende inimeste aitamine – aidata tuleb nii sõdureid, kes on otseselt selles põrgus, selle tule all, kui ka tsiviilelanikkonda, kes ju ka kõike läbi elab, kelle pojad ja isad ja vennad seal lahingutandritel võitlevad ja ka hukkuvad. See on nii kolossaalne tegevusvaldkond, et seda tulebki tahes-tahtmata tervikuna vaadata, ei saagi öelda, mis on olulisem kui teine. 

Ja loomulikult [on tähtis] seesama, millest ka see avaldus räägib, eks, et meie valitsus ja loomulikult ka parlament hoiaks seda teemat üleval ega laseks väsimusel tekkida, sellepärast et me tegelikult näeme, et see täiesti selgelt eksisteerib. Kõige aktiivsemad aitajad on loomulikult meie ja Balti riigid ja Poola, see ringkond siinpool, aga kohati me näeme seda väsimust ja arusaamatust probleemist ja soovi naasta nii-ütelda tavapärase läbirääkimiste laua taha Venemaaga ju nii Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias kui kohati ka Ameerika Ühendriikides, kes küll aitab ka vägagi suurelt Ukrainat, aga kelle presidendi juures me näeme ju siiski ka sellist, kuidas ütelda, päris põhjaliku otsustuskindluse puudumist. [Ei teata,] millised on need eesmärgid, kui kaugele peaks Ukraina aitamisega minema ja nii edasi. Need on kõik olulised teemad ja eks me siin teeme kõik, mis me suudame.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, esimees! Hea ettekandja! Sellised avaldused kahtlemata on diplomaatilises mõttes väga olulised ja annavad jõudu ka Ukrainale. Aga ma küsin, kas teil on olnud arutelu all, kui palju need meie avaldused, mis me Riigikogus teinud oleme, on innustanud ka teisi Euroopa Liidu riike analoogseid avaldusi tegema. Nagu siin enne juttu oli, see piir on selles mõttes niisugune tunnetamise küsimus – kui tõesti vinti üle keerata, siis võib tekkida selle toetusavalduse devalveerimise oht. Kas teil on olnud arutelusid selle üle, kuidas teistes Euroopa Liidu riikides käitutakse? Kas meie avaldused on innustanud teisi riike järele tulema ja võtma vastu analoogseid avaldusi?

Jah, konkreetselt selle avalduse üle ei ole minu teada küll olnud – väliskomisjonis kindlasti ei ole olnud – veel mingeid arutelusid. Aga kõik need avaldused, mis me oleme teinud – ma peaks ütlema, et Eesti on olnud eestvedaja ja eeskuju andja kohe esimestest Ukraina toetamise avaldustest alates. Need on tegelikult saanud väga hea vastuvõtu teistes riikides. Teised riigid on peale seda märksa julgemini ka enda vastavad avaldused vastu võtnud. Ja mis on veel oluline? See, et meie Riigikogu avaldused ju tegelikult annavad ka meie valitsusele mandaadi ja jõudu neid teemasid tõstatada ja seista nende taga erinevatel foorumitel küll ÜRO-s, Euroopa Liidus, NATO-s ja nii edasi. Nii et viimane kui üks avaldus on tegelikult ennast õigustanud. Nendes avaldustes on ju ära toodud erinevad aspektid, mis on olnud olulised just nimelt sellel ajahetkel, kui me oleme neid teinud. Kas või esimese avaldusega, mis oli vahetult enne sõja algust, enne Venemaa suurrünnakut, me ju tegelikult andsimegi häirekella maailmale, et nüüd läheb lahti. Läkski lahti.  

Me oleme nõudnud erinevaid asju. Me oleme nõudnud ka lennukeelutsooni kehtestamist, mida Ukraina ju kangesti soovis, sõja alguses. Ütleme, sellisel kujul, mida me toona mõtlesime ja mida Ukraina soovis, seda ei ole kehtestatud. See tekitas hetketi väikest võbelust ja hirmu ka meie liitlaste seas. Käisime näiteks väliskomisjoniga Poolas nende parlamendis. Nad olid natuke ehmatanud, et kuda niimoodi, et kas see ei tekita mingit NATO ja Venemaa konflikti, kui näiteks NATO ja … Me ütlesime, et ei-ei, me ei räägi NATO-st, me räägime, et see võib olla ÜRO egiidi all. Aga kes seda siis jõustab, see on omaette küsimus. 

Täiesti selgelt on näha, et meie avaldused on avaldanud positiivset mõju. Ja ma usun ka seda, et kui me vaatame, millised erinevad organisatsioonid on eritribunali loomise ja Venemaa hukkamõistmise või karistamise teemal arutanud, siis me näeme ju, et ENPA, ÜRO ja muud organisatsioonid on seda teinud. Nii et teema on lahti võetud ja teema on üleval ka selle tuumikrühma kaudu. Kindlasti nii mõnigi rahvusparlament saab meie avaldusest julgust ja innustust, et sellega ühineda ja teha ka enda toetusavaldus. 

Aitäh! Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! Kuna tegemist on meie deklaratsiooni ja üleskutsega vastutusele võtmiseks agressioonikuriteo eest, siis ma küsin, mis need kriteeriumid on. Kas meil on mingid nimekirjad nendest inimestest, kes on sõjakuritegusid korda saatnud? Ma toon sellise näite. Loen uudistest, et venelased on strateegilised pommitajad õhku tõstnud ja kogu Ukraina territooriumil on praegu õhuhäire, oodatakse raketirünnakuid. Kas ka need lendurid, kes konkreetselt rakette välja tulistavad, satuvad selle kategooria alla? Või on need kõrgemad sõjaväelased, kõrgemad poliitikud? Kas komisjonis on arutatud, mis need kriteeriumid on? 

Need kriteeriumid, kes sooritavad agressioonikuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiidikuritegusid, on rahvusvaheliselt juba paika pandud. Seda täiesti selgelt eri riigid ja erinevad organisatsioonid, kaasa arvatud Rahvusvaheline Kriminaalkohus, monitoorivad, mis Ukrainas toimub. Nendes kuritegudes ei ole süüdi mitte ainult need, kes selle käsu annavad, vaid täiesti konkreetselt ka need isikud, kes neid kuritegusid sooritavad. Nii et jah, tõepoolest, Vene sõdurid, kes Ukraina pinnal inimesi tapavad, kes pommitavad, kes nende strateegiliste pommitajatega Ukrainat ründavad, on kõik osalised ja need isikud võetakse vastutusele. Aga vastutusele ei võeta mitte ainult käsuandjaid ja täideviijaid, vaid võetakse ka rahvusvaheliste kuritegude planeerijad ja ettevalmistajad ja nii edasi, see ring on üsnagi lai. Ka need, kes toetavad kõiki eelmainitud kuritegusid rahaliste vahenditega või mingisugusel muul moel. Nii et see ring on tõesti üsna lai. 

Ma arvan, et see ongi õige selleks, et panna mõtlema kõik need, kes tulevikus võiksid planeerida mingisuguseid selliseid agressioonikuritegusid, vallandada sõdu, teha sõjakuritegusid, tappa, vägistada, piinata, mida iganes. Sellised mõtted tuleb juba eos summutada, et neid kellelegi enam pähe ei tuleks. Just nimelt selle pärast ongi see rahvusvahelise tribunali loomine oluline, et vastasel juhul me võime ju näppu vibutada ja hukka mõista, korduvalt ja valjult ja resoluutselt, aga Putini-suguseid ja tema sõjapistrikke see ei kõiguta mitte üks gramm. Ega pikemas perspektiivis ei olegi ju küsimus mitte ainult Putinis, vaid igasugustes sellistes hullumeelsetes diktaatorites, keda üle maailma leidub ikka piisavalt, üleliia palju, ma ütleksin. 

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult tuleb Ukrainat toetada. Iga selline Riigikogust välja minev avaldus on toetusavaldus ja annab neile kindlasti jõudu. Ma küsiksin selles kontekstis. Siin avalduses on kirjas, et Riigikogu seab Ukraina-vastase agressioonikuriteo üle kohtupidamiseks rahvusvahelise eritribunali loomise ja käivitamise Eesti välispoliitilise tegevuse prioriteediks kuni õiglaste kohtuotsuste tegemiseni. Kas oli juttu näiteks sellest – valitsuse liikmed ja president käivad aeg-ajalt meil komisjonis –, et me annaksime ülevaate, kui palju me oleme kajastanud seda eritribunali vajadust, sellest oma partneritele [rääkinud] ja siis saanud sealt tagasisidet selle kohta, kas meie sõnumit on ka teistes riikides kuulda võetud? Ma saan aru, et Eesti on tuumikgrupis ja selle idee üks eestvedajaid. Kas on ka tulnud tagasisidet, kui …

Aeg! 

… kaugele me sellega jõudnud oleme? 

Jah, loomulikult, see tagasiside on äärmiselt oluline. Tõtt-öelda meie siin parlamendis teame peamiselt enda välissuhtlust, mis on täiesti selgelt sellesuunaline. Aga väliskomisjonis käivad ju kogu aeg välisminister, meie suursaadikud ja muud täitevvõimu esindajad rääkimas kohtumistest, Eesti seisukohtadest ja kohtumistel arutatud teemadest. Nii et mulle tundub küll, et see küsimus on laialt üleval, aga samas me ei tea ikkagi kõiki täitevvõimu ja valitsuse samme, kus ja kellega nad kohtuvad ning mida nad räägivad. Nii täpset tagasisidet meil ei ole. Aga kindlasti seda on võimalik neilt küsida ja saada täpsustusi. Ma arvan, et väliskomisjon võiks väga hästi sellesama avalduse valguses, nüüd peale seda, kui me võtame selle vastu – ma ei kahtlegi, et me selle võtame vastu ja kiidame heaks –, paluda ka valitsuse esindajat, välisministrit või kedagi teist, mõnda kantslerit või kedagi, kes saaks teha meile ülevaate, kui kaugele selle teemaga on jõutud, milliste riikide ja organisatsioonidega on seda arutatud ning milliseid kokkuleppeid on tehtud. 

Meil on väliskomisjonis plaanis selle suve jooksul veel õige mitmeid istungeid. Meie töö ei lõpe koos selle istungjärguga, meil on veel enne jaanipäeva paar istungit ja siis on meil veel juulis ja ka augustis istungid, nii et me võime selle asja täiesti teemaks võtta ja vajaduse korral ka parlamendiliikmeid teavitada. Ja meil on plaanis minna augustis väliskomisjoniga visiidile Ukrainasse, kust me saaksime siis ju täiesti vahetu kontakti ja vahetut infot selle kohta ja kõikide muude oluliste küsimuste kohta. Nii et väliskomisjon kindlasti jätkab selle nimel tööd ja me kindlasti ei unusta seda ära. Me ei unusta ka valitsust vajaduse korral survestamast, et nad ikkagi tegeleks selle küsimusega. 

Aitäh! Peeter Tali, palun! 

Tänan, härra esimees! Tänan, härra aseesimees! Eerik-Niiles Kross ütles, et agressioonikuritegu on kõigi sõjakuritegude ema, aga tundub, et kõik päris nii ei arva. Näiteks Keskerakonna aseesimees Yana Toom on öelnud, et vägistamine on sõjas relv. Mul küll reservsõjaväelasena on täitsa erinev arusaamine, minu arvates vägistamine on kuritegu ja vägistamine sõjas on sõjakuritegu. Aga ma ei küsi teie käest, mida teha Yana Toomiga, et ta meeleparanduse tee valiks, eks ta paistab silma ka sellega, et ta kaitseb Venemaa kodanike huve Euroopas raevukalt. Aga ma küsin seda. Kui nüüd see tribunal luuakse, siis kas see aitab kuidagi kaasa ka sõjakuritegude …

Aeg! 

… kiiremale menetlemisele? 

Aitäh! Väga hea küsimus. Tõepoolest, esiteks, kindlasti selle tribunali loomine ei ole kuigi lihtne ega kiire protsess. See nõuab ikkagi väga suurt ühisosa riikide vahel ja nende printsiipidega nõustumist. Aga ma usun, et kui see on juba olemas, kui eksisteerib selline püsiv institutsioon, siis kindlasti see aitab kaasa agressioonikuritegude sooritajate vastutusele võtmisele, seda enam, et hetkel meil ju tegelikult teist sellist institutsiooni ei ole, kelle pädevuses just nimelt see küsimus oleks. On küll jah sõjakuritegude, kaasa arvatud vägistamiste ja muude selliste teemadega, tegelemine, aga agressioonikuriteoga tegelemiseks [mingit institutsiooni] ei ole. Ma arvan, et see aitaks kindlasti kaasa, kui meil oleks üks selline rahvusvaheline institutsioon. 

Mis puudutab neid inimesi, kes leiavad, et vägistamine ongi justkui loomulik, eriti kui see kostub naisterahva suust, siis no ma ütleksin, et on täiesti õõvastav tänapäeval veel midagi sellist kuulda. Aga tegelikult see näitabki, kuivõrd lõhestunud see tänapäeva maailm on ja kuivõrd paigast ära on erinevad moraali-, eetika- ja väärtusküsimused. Kahjuks me näeme igal sammul – ja mitte ainult sõja puhul, vaid ka paljudes muudes küsimustes –, et sellel kompassil, mis inimkonnal on olemas olnud, on põhjapoolus hakanud nihkuma või on tekkinud segajaid ja magneteid nii palju, et see nool käibki ringiratast. 

Nii hull kui see ka ei tundu, kui me vaatame ajalugu, siis on olnud tohutud sellised segaduste perioodid, mis pahatihti ongi lõppenud väga veriste sõdadega. Aga peale sellise kataklüsmi läbielamist, kui inimesed on ikkagi vastakuti niisuguste õudustega, surma ja koledustega, on tavaliselt tekkinud selline selginemise moment, kus maailm on jälle jalgadele laskunud ja normaalsusesse tagasi pööranud. Nii et võib-olla midagi sellist toimub ka peale Ukraina sõja lõppu ja loomulikult Ukraina võitu. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus teile seisneb selles. Eks need Riigikogu temaatilised avaldused, on ju mõeldud peamiselt poliitiliste hoiakute kujundamiseks nii Eestis kui ka laiemas plaanis. Ma mõtlesin küsida teilt kui väliskomisjoni liikmelt, milliseid raskusi on nüüd ette tulnud seonduvalt sellega, et just nimelt saavutada üksmeelt nendes küsimustes. Ja ma olen tänulik, kui te avaksite meile seda küsimust esiteks niimoodi Euroopa, või ütleme, pigem Ida-Euroopa, lähinaabruse kohapealt ja teiseks laiemalt lääneriikide kohapealt ja kolmandaks globaalses mõttes. Saate võib-olla natuke lähemalt seda meile selgitada?

No ma ütleksin, et Läti, Leedu ja Poolaga ei ole meil absoluutselt mitte mingisuguseid erimeelsusi selles küsimuses, arusaamad on täiesti ühtsed, alates sellest, kes on Ukraina sõjas süüdi ja kes on see riik, kes meid ohustab ja kustpoolt see oht tuleb. Siin on meil täiesti adekvaatne ühine arusaam. Ütleme, Soomega on meil ka olnud ühtemoodi arusaam, aga tulenevalt nende ajaloost ja ka NATO-staatusest on nad siiamaani olnud ikkagi märksa ettevaatlikumad, et mitte öelda kartlikud oma väljaütlemistes. Samal ajal on nende ettevalmistus kaitseks, kogu kaitsejõudude ülesehitus ja varustamine tõesti eeskujuks tervele Euroopale. Suurtükiväe poolest on näiteks Soome ju Euroopa tugevaim, aga just selline teatud finlandiseerumise hõng oli veel viimase hetkeni üleval, kuni Ukraina sõjani. Siis julgeti ka sealt poliitilistes ringkondades oluliselt avameelsemalt rääkida. Sõjaväeringkondades, kellega mul on ka olnud palju kokkupuudet, seda probleemi ei olnud. Nendel oli täiesti ühene arusaam: vaenlane on ainult Venemaa, tuleb idapiiri tagant, kui ta just ei tule ringiga, mis võib ka juhtuda. Aga nende arusaam oli ühene. 

Nii et ütleme, jah, Balti riigid, Poola ja ka Kesk-Euroopa. Arusaam Venemaast, Venemaa ambitsioonidest on … Minu meelest see piir jookseb sealt, kuhu jõudis sõja ajal vene sõduri saabas. Kõigil meil, kellest see üle trampis, on täiesti selge arusaam, mida see tähendab. Aga riigid, kes jäid teisele poole, kes jäid nii-ütelda vabasse maailma – nende arusaam oli äärmiselt naiivne, äärmiselt sinisilmne. Ja ma vist olen varemgi seda öelnud, et kui me väliskomisjoniga käisime kuskil ja rääkisime Vene-ohust ja võimalikust agressioonist Ukraina vastu ja nii edasi, siis ausalt öeldes vaadati meie peale nii, nagu me oleksime järjekordsed ullikesed kuskilt Ida-Euroopast, mingid russofiilid, kes ajavad täielikku jampsi, ja seljataga naerdi meie üle.  

Aga see olukord muutus täiesti selgelt seoses viimase agressiooniga Ukrainas. Gruusia ründamine ja Krimmi anneksioon panid natukene võbelema ja hetkeks silmi lahti tegema, aga mingit sisulist muutust Lääne-Euroopas ikkagi ei olnud. Näeme kogu seda Minski protsessi, kus ka naiivselt loodeti, et saame kokkuleppele ja teeme kompromisse, adumata seda, et venelase jaoks tähendab kompromiss ju sinu taganemist ja allaandmist, see annab märku, et ta peab veel ühe sammu edasi astuma. Nii on see läinud.  

Aga tõepoolest, nüüd on seal, kus me oleme käinud peale selle sõja algust, arusaamad ja kõik oluliselt muutunud. Saksa Bundestagis öeldi meile tõesti: "Me väga vabandame teie ees. Me väga vabandame. Teil on alati olnud õigus." Ja öeldi ausalt välja ka: "Kui te olete siit lahkunud, siis me oleme natukene naernud ja itsitanud teie ja teie juttude üle, aga nüüd me näeme, et teil on absoluutselt kõikides nendes asjades olnud õigus." Loomulikult on see väga hea tunne. Seda hõõruks rõõmuga nina alla, aga no seda ei saa teha loomulikult. Saate isegi aru. See "Mul oli õigus. Ma ju ütlesin, et mul oli õigus!" mõjub pahatihti just risti vastupidiselt.  

Aga jah, sellised teemad on olnud igal pool. Ma ei ole kõikidel visiitidel kaasas olnud, aga Soomes, Rootsis, Lätis ja kus iganes me oleme käinud, selles suhtes on küll hea meel, et nüüd on see arusaam, et Venemaaga tuleb suhelda teistmoodi, jõudnud kohale. Küll mitte kõikidele. Aga ütleme, põhimõtteliselt [kehtib] see Reagani kunagine ütlus, et kui sa räägid läbi Venemaaga, rahutuvi ühes käes, siis teises käes peab sul olema mõõk. Nii ta paraku on, et arusaamad on erinevad – arusaamad sellest, mis on läbirääkimine, mis on kompromiss, mis on win‑win‑olukord, kas mõni riik on impeerium või ei ole, kas tal on õigus mingisugustele mõjusfääridele ja kas kellegi tsivilisatsioon on ülimuslikum kõikidest teistest. 

Need arusaamad on väga erinevad. Selles suhtes vähemalt lääs on nüüd suuresti jõudnud ühisele arusaamale, kuidas kõigele sellele vastata, kuidas käituda. Aga loomulikult, see, et selgus oleks lõplik, nõuab mõnevõrra aega. Aga ma loodan, et vastaspool teeb kõik, et selgus ja lõplik arusaamine ikkagi jõuaks kohale ja et see ka kinnistuks, et järgmisel hetkel jälle ei leitaks, et äkki oleks hoopistükkis kasulikum hakata uuesti läbi rääkima. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Esiteks, ma tahan muidugi tänada, Henn, et hoolimata väga pikast tööpäevast sa annad meile põhjalikke vastuseid väga selgelt ja ilusti artikuleeritud eestikeelsete lausetega. Meil siin vahepeal räägiti ka inglise keeles. Muidugi seda ohtu, et läänes korra sellest ehmatusest isegi võetakse ja kainestutakse, aga siis minnakse tagasi oma vanade viiside juurde, me näeme ju kogu aeg. Ka Saksamaal kõlavad need hääled, et lõpetame nüüd selle asja ära, hakkame uuesti gaasi ostma. Sellest nii-öelda häirekellalööja rollist me ilmselt ei pääse niipea. 

Aga ma tahtsin tulla väliskomisjoni töö juurde. Riigikogu ja eelkõige väliskomisjon on olnud siin juba üle aasta väga suur initsiatiivi näitaja, mitmeid avaldusi teinud, rahvusvaheliselt olnud aktiivne. Kui tihti ja kui palju te suhtlete Eesti täitevvõimuga, Välisministeeriumiga ja valitsusega üldiselt? Sest meie teeme siin avaldusi, aga nemad peavad neid ellu viima. 

Jah. Ma ütleksin, et iganädalaselt. Ega meil ei ole suurt mõtet seal väliskomisjonis isekeskis koos istuda ja arutada. Seda me saame teha ükskõik kus. Väliskomisjon ongi see töövorm, mis peaks olema nagu ühenduslüli parlamendi ja valitsuse vahel. Ma ütleksin, et selles suhtes on [koostöö] väga tihe. Alati, kui meie ministrid lähevad kuskile rahvusvahelisele foorumile, on see mingisugune Euroopa Liidu institutsioon, NATO, ENPA või mis iganes, siis valitsus paneb paika enda seisukohad, mis tavaliselt tuginevad väga suuresti ka varasematele seisukohtadele ja ka parlamendi suunistele, ning siis nad tulevad tutvustama valitsuse seisukohti, eri ministrite jutupunkte ja asju, Eesti seisukohti, mida nad seal esindavad. Nad teevad sellest põhjaliku ülevaate väliskomisjonis ja siis väliskomisjon kas kiidab selle heaks või lükkab ümber. Enamasti on need seisukohad küll heaks kiidetud, aga on ka olnud selliseid juhtumeid, kus on midagi nõutud, mingi teema sissetoomist või millegi täiendamist. Loomulikult, peale neid kohtumisi ja välisvisiite me saame tagasisidet selle kohta kas memode näol või tulevad ministrid taas ülevaadet tegema kõikidest nendest küsimustest ja sellest, millised olid teiste riikide seisukohad – need on kohati diametraalselt risti vastupidised. Siis joonistuvad välja grupid riikidest, kes on omavahel sama meelt ja kes saavad mingit küsimust ühise rindena edasi viia. 

Selles suhtes ülevaade väliskomisjonis on suhteliselt hea, ma ütleks. Loomulikult on meil ka pidevalt kohtumised Eesti välissaadikutega eri riikides. Kui võimalik, siis käivad nad väliskomisjonis kohal, kui mitte, siis toimuvad need kohtumised videosilla vahendusel, tavaliselt just siis, kui on mingisugune põletavam probleem või küsimus üleval. Näiteks siis, kui on ka kuskil presidendivalimised riikides, mis meile huvi pakuvad, mis on meile olulised, teevad saadikud meile sellest vahetu ülevaate. 

Nii et väliskomisjoni töö on väga-väga tihe ja väga sisukas, ma ütleks. Mina olen nüüd kolmandat koosseisu väliskomisjoni liige, välja arvatud see aeg, kui ma olin Riigikogu esimees, kes paraku ei saa olla ühegi komisjoni liige. Minule on see küll väga suurt huvi pakkunud. Ja muidugi lisaks need visiidid, kui meie käime teistes riikides, pluss sisse tulevad – neid on ka väga palju, eri parlamentide delegatsioonid, riigipead ja nii edasi. Nii et väliskomisjon teeb head tööd.

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ma ei ole suur sõjaspetsialist, aga mul on mõned küsimused. On olemas Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis mõistab õigust genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude üle, ja nüüd see plaanitav rahvusvaheline eritribunal hakkab ka agressioonikuritegusid uurima. Mille poolest need siis erinevad? Kui suures osas nende asutuste tegevused kattuvad ja mis oleks nende erinevus?

Erinevus ongi just nimelt mõlema institutsiooni pädevustes ja jurisdiktsioonis. Rahvusvaheline Kriminaalkohus tegelebki, just nii, nagu sa mainisid, sõjakuritegude ja genotsiidikuritegudega, aga temal puudub selline, ütleme, pädevus tegeleda agressioonikuritegudega ehk teisisõnu kuritegudega rahu vastu, mida peetakse kõikidest teistest sõjakuritegudest ja muudest kõige raskemaks rahvusvaheliseks kuriteoks. Sest Nürnbergi tribunali 1946. aasta otsuse järgi erineb agressioonikuritegu teistest sõjakuritegudest selle poolest, et see sisaldab kõigi nende koondkurjust. Ühesõnaga, kõige kurja ema, nii võiks öelda selle kohta. 

Küsimus ongi selles, kas rahvusvaheline üldsus suudab luua sellise eritribunali, kes siis hakkab agressioonikuriteoga ehk kuriteoga rahu vastu tegelema, sest esiteks on see juriidiliselt keeruline. Põhimõtteliselt sellist pretsedenti rahvusvahelises õiguses ei ole, see tuleb luua, nii see pretsedent kui ka see kohus ise tuleb täpselt paika panna, nende pädevus, õigused ja kohustused ja nii edasi. 

Ja loomulikult on see küsimus ka, kus ja kelle all ta siis tegutsema hakkab. ÜRO oleks kõige loogilisem, julgeolekunõukogu, aga paraku me teame, et seal on Venemaa, kes on nagunii isegi kõik sellesuunalised otsused vetostanud, seega see ei tule kõne allagi. On arutatud, et see peaks minema ÜRO Peaassamblee alla, kuhu kuuluvad kõik riigid ja kõikide riikide esindajad on seal. Mulle isiklikult tundub ka, et see on ilmselt kõige loogilisem, aga probleem on selles, et mitmed suurriigid, kaasa arvatud USA, ei ole väga suure innuga sellest ideest kinni haaranud. Eks meie ülesanne ongi tasapisi tilgutada seda mõtet, küllap siis iga tilk lõpuks uuristab ka kivisse augu. 

Kui me vaatame seda ka iseenda seisukohalt, siis tegelikult kõiki neid kommunismikuritegusid, okupatsiooni- ja sõjakuritegusid ja genotsiidi, kaasa arvatud agressioonikuritegu, mis on ka meie rahva vastu sooritatud, siis kindlasti see annaks ka meile väikese kindlustunde ja julguse, et need asjad ei jää karistamata. Loodetavasti aitab sellise tribunali olemasolu kaasa ka tulevikus selliste asjade vältimisele.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna minu erakonna kolleegi kohta kõlasid siin eksitavad väited, siis ma tahaksin teile kinnitada, et Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom ei ole mitte kunagi toetanud Venemaa agressiooni Ukrainas. Ta ei ole kindlasti õigustanud vägistamisi. See lihtsalt ei vasta tõele.

Aitäh! Ma loodan, et see nii ka on, sellepärast et vastasel juhul oleks see ikkagi äärmiselt koletu. Eriti arvestades seda, et ma olengi selline inimene, kes eelistab inimestest ikka alati pigem head arvata, tõepoolest, eks Keskerakond on ju ka siin saalis nende avaldustega kaasa tulnud ja osalenud nii nende koostamise juures kui ka lõpphääletusel. Mina ei taha küll kedagi sikkudeks ja sokkudeks ja lammasteks jaotada, vaid ma usun, et me peamegi olema ikkagi kõik ühel pool, siin ei olegi teist võimalust.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh väliskomisjoni aseesimehele Henn Põlluaasale! Nüüd ma avan läbirääkimised ja sõna saavad fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Maria Jufereva‑Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Venemaa Föderatsiooni sõda Ukraina vastu on kõige jõhkram agressiooniakt Euroopas alates teisest maailmasõjast ning see nõuab adekvaatset õiguslikku reaktsiooni. Ma usun, et iga inimene, kes oma mõtete ja tegudega toetab Ukrainat, soovib, et agressioonikuriteod oleksid põhjalikult uuritud ja agressor kannaks õiglast karistust. 

Eesti on Ukrainale kindel partner ja sõber, kes osutab igakülgset abi ja tuge selleks, et Ukraina võidaks selle sõja ning Euroopasse tuleks tagasi rahu. Eesti riik, linnad ja inimesed pakkusid majutust, südamesoojust ja kaitset Ukraina sõjapõgenikele. Ma arvan, et see on hindamatu. Aga miski ei ole piisav, nii kaua kui meie sõbra territooriumil kestab sõda, hukkuvad ja saavad vigastada inimesed, ka lapsed, ning purunevad pered ja inimeste elusaatused. 

Agressioonisõda Ukrainas mõjutab ka Eesti riiki ja meie inimesi. Mõistagi on see väsitav ja pingeline, tekitab hirmu ja ärevust, kui me ei tea, millal see lõpeb. Aga me ei tohi lubada endale väsimust, sest ukrainlased võitlevad praegu ka meie vabaduse eest – selle eest, et maailmas valitseksid demokraatlikud väärtused, seaduse ülimuslikkus, ning tagatud oleksid inimõigused. Täna, täpsemalt öeldes juba eile, käis Riigikogus visiidil Ukraina Ülemraada delegatsioon. Meie Ukraina kolleegid on korduvalt avaldanud meile siiraid tänusõnu selle eest, et rahvusvahelistel platvormidel Eesti seisab nende eest. Ka tänu meie pingutustele on nüüd nii Ukrainast kui ka Moldovast saanud Euroopa Liidu kandidaatriik. Ja tahaksin öelda, et ka Georgia ootab sellist staatust. 

Meie Ukraina kolleegid on rõhutanud, et nende jaoks on ülioluline, et avaldusele on kirjutanud alla kõik Riigikogus esindatud fraktsioonid. Selles küsimuses oleme leidnud konsensuse, mis annab lootust paremale homsele. Ma palun teil kõigil avaldust toetada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Raimond Kaljulaidi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud kolleegid, tere varahommikust kõigile! Väga hea meel on, et tõelised välispoliitikahuvilised ei ole alla andnud ja on veel siin saalis. 

Loomulikult, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab selle avalduse vastuvõtmist. Ma tahaksin puudutada mõnda nendest küsimustest, mis on selles debatis kõlanud. Kõigepealt see, kas selliseid avaldusi on vaja. Me oleme neid ka varasemalt teinud, ja on neid, kes ütlevad, et võib‑olla peaks Riigikogu avaldustega kuidagi kokkuhoidlikumalt ümber käima. Ma vaidleksin sellele vastu. Ma arvan, et see, et me Ukraina küsimuse toome taas siia saali, aitab meil hoida fookust sellel riigil. Ma arvan, et see on ikkagi oluline toetus ka Ukrainale. See sõnum, mis on selles avalduses, on ka nende sõnum ja neile on tähtis, et see kajab maailmas vastu. Nagu te isegi näete, kui vaatate kas või neid aruandeid, mida situatsioonikeskus teile saadab, maailmas ikkagi selliseid asju jälgitakse ja märgatakse, kui parlamentide tasemel tehakse avaldusi.

Muidugi, huvitav küsimus on selliste avalduste õiguslik tähendus. Poliitiliselt on kõik selge, aga mida see õiguslikult tähendab? Siin varasemas debatis mainiti ka avaldust, mille Riigikogu on teinud Ukraina NATO‑liikmesuse kohta, kus on sõnaselgelt kirjas, et meie positsioon on see: Vilniuses peab Ukraina saama liitumiskutse NATO-sse. Mis see siis tähendab? Kas see tähendab seda, et Eesti valitsus ei saa leppida vähimaga, kui nad juba Vilniuses kohapeal on? Või see tähendab seda, et kui lauale tuleb see variant, siis on õigus seda toetada? Või on Riigikogu ja täitevvõimu tegevus siin täiesti teineteisest lahutatud? Selle üle võib debateerida. Aga igal juhul, ma arvan, on tähtis see, et isegi kui sellel avaldusel on vaid poliitiline tähendus ja poliitiline kaal, on selles avalduses väga selgepiirilisena välja toodud, millises vormis me näeme Ukrainas toime pandud sõjakuritegude uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist.

Veel on küsitud, kas see on üldse realistlik, kas on tõenäoline võtta Venemaa poliitilist ja sõjaväelist juhtkonda vastutusele. No ei ole väga tõenäoline see, et lähiajal Venemaa annab Putini välja, et tema üle saaks kohut pidada. Aga siis ma tuletaksin meelde, kuidas tegelikult kõigil teisele maailmasõjale järgnevatel kümnenditel on tegeldud Natsi-Saksamaa kurjategijate maa alt ja maa pealt otsimisega. Neid on toodud kohtu alla ka sellisel juhul, kui tegu on 90‑aastase isikuga, kes tõenäoliselt isegi kohtumenetluse lõppu ei näe. Aga see ei oma tähtsust. Samamoodi ei ole tõmmatud piiri ainult kõrgema juhtkonna vastutusele võtmisele, vaid tegelikult on antud kohtu alla ka koonduslaagris kokana või valvurina tegutsenud inimesi, et oleks üheselt selge ja mitte keegi ei saaks pugeda selle taha: "Mina olin väike mutter", "Mina ainult täitsin käsku" või "Minust ei sõltunud midagi". Igast režiimiga seotud inimesest sõltub midagi ja igaühel on vastutus. Muidugi, see ei too tagasi ohvreid, see ei korva lähedastele nende kaotust, aga ma arvan, et inimväärikuse seisukohast on ülioluline, et sellega tegeletakse.

Nüüd, mõned analüütikud on hinnanud, et iseenesest näiteks Putini rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamine või tema kinnipidamise määruse väljaandmine võib olla Vene eliiti mõjutanud isegi rohkem kui majandussanktsioonid. Okei, võib-olla Putinit ümbritsev lähikond isegi teatud määral lepib sellega, et nende vara, vähemalt osa sellest on kadunud, aga ma arvan, et sellel perspektiivil, et sul ei ole enam kunagi kusagil maailmas asu, kuivõrd alati võib jõuda kätte see päev, kus õigus ja õiglus koputavad su uksele, on suur mõju.

Austatud esimees, kas ma tohin paluda kaks minutit lisaaega?

Kaks minutit lisaaega, palun!

Olen väga tänulik selle kahe minuti eest.

Ei ole iseenesestmõistetav, et sõjakurjategijaid võetakse vastutusele. Vaadake, mis toimub Süüria diktaatori Assadiga, kes hiljuti osales araabia maade tippkohtumisel, ta peaks olema oma sooritatud ja enda režiimi toimepandud kuritegude eest vastutavana Haagis kohtu all, aga selle asemel sai hoopis kutse Dubaisse COP28 kohtumisele. Tema puhul räägitakse, et mis teha, paistab, et ta kuidagi suutis jääda võimule ja nüüd me peame temaga jälle arvestama. Eesti Vabariigi ja ma arvan, et ka teiste samameelsete riikide roll on meelde tuletada: need kuriteod ei aegu mitte kunagi.

Siis oli väga austatud kolleegil Moonika Helmel küsimus Ukraina NATO‑liikmesuse kohta. Võib‑olla põgusalt räägin sellest. Loomulikult ka Eesti ütleb, et me räägime sellest reaalselt siis, kui sõda on lõppenud. Miks osa riike ei soovi sellega kaasa tulla? Ma arvan, et põhjuseid on erinevaid. Ma arvan, et kardetakse seda, et see konflikt, see sõda ikkagi lõpeb mingi sellise lahendusega, kus osa Ukraina territooriumist on Venemaa kontrolli all. Mis siis sellest NATO-ga liitumise protsessist edasi saab? See ei ole mõeldav. Võib-olla kardetakse ka seda, et juhul kui see küsimus panna lukku, siis muutub väga keeruliseks üldse saada kuidagiviisi Venemaad laua taha, sest Venemaa on mõista andnud, et tema jaoks on see küsimus erakordselt oluline. Aga ma arvan, et meie positsioon siin on õige. Ma arvan, et ühelgi kolmandal riigil ei peaks olema õigust mitte vähimalgi määral sellesse sekkuda või mõjutada seda, millised on ühe riigi ja NATO omavahelised suhted. See peaks olema meie põhimõte.

Aga ma soovin teile head istungi jätku. Erakordselt huvitav on siin teie mõtteid kuulata kõige erinevamatel küsimustel, mis meil täna veel päevakorras on. Suur aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh, Raimond Kaljulaid! Järgnevalt Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Venemaad valitseb kleptokraatlik ja kriminaalne režiim, mille sisu on korruptsioon ja terror. Demokraatlikus õigusriigis karistatakse kuritegusid sooritanud süüdlasi, kriminaalses autokraatias ja diktatuuris karistatakse eelkõige süütuid inimesi. Massiliselt. Neid, kes režiimipoliitikaga ei nõustu, selleks et kõik elaksid hirmus. Süütud inimesed peavad tundma ennast süüdlasena, järelikult "seaduslikult karistatavana", kui nad mõtlevad või ütlevad midagi "valesti". 

Venemaa siseriiklik poliitika on meele- ja vägivaldne, seetõttu ei saa ka tema välispoliitika olla teistsugune. Nii nagu oma kodus vägivaldsed inimesed kipuvad olema ka väljaspool kodu samasugused, kui nende jõud käib teistest üle. Prigožinile lubati viia Venemaa vanglatest mõrvareid, vägistajaid ja vargaid Ukrainasse, et seal anastada võõrast maad ja tappa süütuid inimesi. Need kriminaalid saavad Venemaal ordeneid, neid nimetatakse kangelasteks ja lastakse pärast vabadusse, sest nad on Venemaa kombe kohaselt oma patud veel hirmsamate tegudega puhtaks pesnud. Suurkriminaalid aga valitsevad Venemaad ja arvavad, et nad on karistamatud. 

Ukraina tragöödia, see kohutav sõda toimub mitte üksnes Venemaa impeeriumi ambitsiooni või impeeriumi taastamise ambitsiooni, vaid eelkõige venelaste karistamatuse tunde pärast. Nad arvavad, et nad on suured ja vägevad, et neil on tuumarelvad ja neid pole võimalik vastutusele võtta. Nad eksivad. Venemaa jõud ei käi Ukrainast üle, sest ukrainlased armastavad oma riiki ja vabadust. Ukrainlased tahavad teistmoodi elada, nagu eurooplased. Moskoviidid ehk orkid ei saa Ukraina vapratest kaitsjatest jagu, mistõttu nad peavad meeleheitlikult täiesti barbaarset sõda, rünnates linnades elamukvartaleid, külasid, inimestele ja Ukraina majandusele elulist taristut, haiglaid, koole ja lasteaedu, teatreid ja kaubanduskeskusi. Venemaa on toime pannud kirjeldamatuid sõjakuritegusid. Butša, Irpin, Mariupol ja paljud teised – need nimed lähevad Euroopa kõige süngemate sündmuste ajalukku. Alles hiljuti hävitasid venelased Kahhovka tammi Dnepri jõel. Sõjakuritegude nimekiri ei ole kahjuks lõplik, sest Venemaa jätkab samas vaimus. 

Kogu tsiviliseeritud maailmal oleks aeg tunnistada, et kuriteod, mis Venemaa on Ukrainas toime pannud, ei erine sisulisest küljest ega ka mitte mastaabi poolest Natsi-Saksamaa toime pandud kuritegudest teises maailmasõjas. Nõukogude Liidu timukad samas ei istunud Nürnbergi sõjatribunali kohtupingis, kuid see ei tohi enam korduda. Venemaa sõjakurjategijate karistamata jätmine oleks hirmus kuritegu rahvusvahelise õiguse ja agressioonisõja tõttu kannatanute õigluse vastu. 

Kes need kurjategijad on, kellest me räägime? Ukraina ja teiste riikide prokurörid ja uurijad tuvastavad järjest sõjakuritegusid toime pannud isikuid. Nende juhid, kes alustasid sõda ja vastutavad selle käigus toime pandud kuritegude eest, on ju kõigile väga hästi teada – Putin, Šoigu, Patrušev, Lavrov ja nii edasi. Me teame ju nende nimesid. Sõjakuritegude eest vastutab samas kogu käsuahel, alates lihtsõduritest, kadõrovlastest …

Kolm minutit juurde palun!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… ja wagnerlastest kuni Venemaa poliitilise juhtkonnani välja. Tegelikult pole lõpuks tähtis, kas üldse kedagi neist saab kunagi kätte, et nad kannaksid reaalselt oma karistust. Oluline on luua rahvusvaheline eritribunal, mis mõistab Venemaa sõjakurjategijate üle kohut kogutud tõendite alusel, olgugi in absentia ehk süüdistatavate puudumisel. Putin ja mõrvarlikud putinistid peavad minema ajalukku kurjategijatena. Kuni nad on elus, ei tohi nad oma jalga tõsta tsiviliseeritud maailma. Nende ainus sihtkoht selles maailmas on eritribunal Haagis ja vangla. 

Venemaa vastutusele võtmine on palju suurema tähendusega tulevikus, kui see võib esialgu paista. Saksamaa on kandnud teise maailmasõja süükoormat peaaegu 80 aastat. Nüüd on Venemaa käes kord võtta Saksamaalt üle teatepulk pikkadeks aastakümneteks, sest seda, mida Venemaa on juba korda saatnud, ei ole võimalik unustada ega andestada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud väga rõõmustavalt rahvarohke saal sellel varajasel kellaajal! Rahvuskomitee pani 1. augustil 1944 seinte peale siinsamas Tallinnas järgmise deklaratsiooni: "Sangarlikus Vabadussõjas kättevõidetud Eesti Vabariik kestab edasi, vaatamata selle territooriumi okupeerimisele ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud eeskirjade vastaselt siin teostatud vägivallaaktidele. Eesti rahvas pole kunagi loobunud oma riiklikust iseseisvusest. Eesti rahva enda käes on vaba ja iseseisva Eesti õnnelik tulevik. Eesti rahvas tahab endiselt kuuluda iseseisva ja üheõigusliku riigina vabade demokraatlike rahvaste perre, milleks tal on täieline õigus."

Küllap oli selles deklaratsioonis ka Jüri Uluotsa käsi mängus. Tema on sellesama maja kõnetoolis seisnud palju kordi. Aga mis on selle deklaratsiooni juures väga põhimõtteline? See, et me ei ole kunagi kaotanud janu õigluse taastamise järele. On oluline, et oli ka välisriike, kes uskusid sellesse. Näiteks Ameerika Ühendriikide valitsus uskus täpselt samamoodi nagu meie, et on võimalik õigluse jalule seadmine, ka Euroopa ühel kõige väiksemal riigil. Kuigi paljud ei uskunud seda veel 1980-ndatelgi. See on eeskuju kõigile. Ka kõige väiksem rahvusvahelise kogukonna liige, kes on põrmu tallatud, kus riigis on 100 000 vägivallaaparaadi teostajat ning julgeolekuorganites on ühe elaniku kohta kordades rohkem inimesi kui natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, jälitamas iga kodanikku – me taastasime oma õigluse. Ja me tegime vabanemisega heaks selle, mida oli tahetud meilt ära võtta. 

Jah, neid isikuid, kes olid tegude toimepanijad, ei võetud vastutusele. Isegi Idel Jakobsoni, kes oli personaalpensionär ja elas rahumeelset pensionärielu siinsamas Eestis, kuigi ta oli kirjutanud alla lugematu hulga surmaotsuseid sellessamas saalis viibinud isikutele, Eesti riigitegelastele, kes olid maha lastud Sosva laagris. Nii mõnigi teist ehk istub nende hukatute kunagisel toolil. Aga kõige suurem teene oli see, et me taastasime riigi. Ja nii peame ka uskuma, et Ukraina taastab oma õiguse kogu oma territooriumile ja nõuab välja kontributsioonid ja võetakse vastutusele ka kõik kuritegude toimepanijad.

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Lisaaeg kolm minutit, palun! 

See on võimalik. Me oleme ise tõestanud seda oma tegudega hiigelarmee vastu, kes oli siin ju veel 1994. aastani. Isegi siis, kui Tondi tankipolk oli ikka veel siin, me tegime selle ära. Me saime õigluse tagasi. Ja nii peab selle saama ka Ukraina. 

Kas see deklaratsioon on otsetee sinna? Kindlasti mitte, aga see on tahteavaldus. Me esindame siin Eesti rahva tahet, nii nagu kunagi rahvuskomitee, kelle tahe saigi teoks. Ma loodan, et nii saab ka meie tahteavaldus selle deklaratsiooni puhul teoks. 

Ukrainas ma olen näinud selle rahva kõige tugevamat soovi, vabadusiha, iseseisvuse soovi ja tahet agressorist vabaneda. Ja see tahe ongi garantii, et kõik läheb nii, nagu õiglus ette näeb. Agressioonikuriteod on karistatavad. Me ei tea ette, kas tegelikult karistab saatus kurja toimepanijaid nii nagu Rumeenia diktaatorit Ceaușescut või kedagi teist. Või nii nagu Putin ise, kelle käed on verised juba pikemat aega. Kes on jälginud Venemaa poliitikat, sellel ei ole eriti kahtlust, et majad ei lennanud õhku Moskvas iseenesest ja mitte tšetšeenide käe läbi, vaid see oli vahend Putini võimuletuleku kindlustamiseks. Mida oodata inimestelt, kes tulevad võimule omaenda inimeste, süütute inimeste öösel kell 5 õhkulaskmisega? Seda oligi oodata, mida me praegu näeme. Selle tõttu ma arvan, et kõige tugevam karistus on neile see, mida saatus neile ette näeb. Ma arvan, et see on samasugune karistus nagu kõige raskemate kuritegude toimepanijatele. Meie ülesanne on toetada maiseid tegevusi ja ma arvan, et maiste tegevuste kaudu jõuab ka temani …

Teie aeg! 

… karistus kiiresti. Aitäh!

Aitäh! Ja Isamaa fraktsiooni nimel ma palun parlamendi kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! 

Austatud rahvaesindus! Esimene küsimus: kas niisugune tribunal on rahvusvahelise õiguse järgi võimalik? Jah, on küll võimalik, rahvusvahelise õiguse järgi on selliseid tribunale loodud ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga. 

Teiseks, kas niisugune tribunal on võimalik ka peaassamblee mandaadiga? Selle aasta veebruaris oli mul eraldi kohtumine ÜRO õigusnõuniku Soaresega, kelle hinnang oli ühemõtteline: jah, liikmesriikidel on peaassamblee kaudu pädevus anda see mandaat peasekretärile läbirääkimiste pidamiseks ohverriik Ukrainaga ja selle mandaadi alusel spetsiaalne õigusemõistmise asutus moodustada. 

Kolmandaks, kas on pädevus anda ka immuniteeti ületav mandaat sellele tribunalile, see tähendab tribunalile, mis mõistaks kohut Venemaa Föderatsiooni kõrgeima poliitilise ja sõjalise juhtkonna üle, kes on süüdi agressioonikuriteos? Vastus on jaatav, see on puhtalt liikmesriikide poliitilise mandaadi küsimus. 

Millist mandaati häälteenamusega ÜRO Peaassamblee hääletusel see nõuab, on tõlgendamise küsimus. Kas tavapärast lihthäälteenamust või kvalifitseeritud häälteenamust, sõltuvalt sellest, et tegemist on erilise staatuse kaaluga instituudiga? Ka selle kohta ÜRO õigusnõunik ütles, et ÜRO õigusteenistusel on erinevad seisukohad. 

Küsimus, mis puudutab in absentia ehk tagaselja süüdimõistmist, on samuti rahvusvahelise õiguse seisukohalt poleemiline. Rahvusvahelises õiguses eraldi rahvusvahelise tribunali in absentia ehk tagaselja süüdimõistmise pretsedent on olemas, see puudutab Liibanoni tribunali kaasust. Nii et see on õiguslikult võimalik, küsimus on poliitilises tahtes. Piisavalt poliitilist tahet hetkel rahvusvahelises kogukonnas ei ole. Samameelsete liikmesriikide, täiemahulise mandaadiga tribunali toetavate liikmesriikide grupp koosneb mõnekümnest riigist. Veidi suurem on riikide ring, kes tegeleb töögrupina sellessamas formaadis sellega, et on nii-öelda eufemiseeritumalt seadnud eesmärgiks vastutuse loomise. 

Ja läänemaailma riikidel on selgelt kaks eraldi koolkonda. Üks toetab hübriidtribunali, mis sisuliselt on eufemism sellele, et Ukraina moodustaks ise teatud rahvusvahelise õiguse paneeli või elemendiga õigusemõistmise asutuse, mis selgelt seda rahvusvahelise tribunali põhimõtete kontsepti lahjendab. Teine on tegelikult ka Eesti toetatav või selle otsuse eelnõuga toetatav täiemahuline ÜRO mandaadiga tribunal. 

Miks seda vaja on? Väga lihtne, mitmest aspektist. Siin on kõlanud inimsuse, rahvusvahelise õiguse, õigluse nimel, ohvritele ülekohtu heastamise nimel otsused. Teiseks on kahtlemata tegemist meie jaoks julgeolekulise küsimusega, et agressor maksab sooritatud kuritegude eest. Ja kolmandaks on tegemist ka põhimõttelise lakmusküsimusega läänemaailmale, rahvusvahelisele kogukonnale, kas pärast selle sõja lõppu peetakse võimalikuks praeguse Venemaa režiimi juhtkonnaga naasta asjaajamise juurde või nii, nagu see oli mõeldamatu Nürnbergi kontsepti alusel, on see mõeldamatu ka Venemaa Föderatsiooni juhtkonna puhul. 

Kindlasti on selge, et sellise tribunali olemasolu ja ennekõike vaba maailma pühendumus sellele tribunalile ja Venemaa Föderatsiooni juhtide vastutusele on tegelikult põhimõtteline kontsept ja aktiva selleks, et Venemaale avaldada rahvusvaheliselt survet režiimi vahetamiseks. 

Möödunud aasta aprillis ma palusin koostada rahvusvahelise tribunali …

Kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… statuudi professor [Jevheni] Tsõbulenkol ja rahvusvahelise õiguse eksperdil Mariia Hrabarchukil. Me arutasime, millises kontseptis see tribunali projekt teha, ja see põhines rahvusvahelisel Sierra Leone tribunali kontseptil. Ma andsin selle möödunud aasta aprillis üle Ukraina justiitsministrile ja Ukraina peaprokurörile. Ja põhimõtteliselt, kui me kõneleme sellest, millise modus operandi'ni rahvusvahelise õigusemõistmise asutuste tüüpidest Ukraina valitsus ja Ukraina riik ametlikult on jõudnud, siis aluseks ongi võetud Sierra Leone tribunali kontsept. Meie avaldus ei puuduta nüansseeritumalt, millist tüüpi see tribunal on, kuid ma arvan, et tõepoolest, Ukraina valitsuse nägemus on optimaalseim ka selle tulevikus loodetavasti kunagi realiseeritava tribunali puhul. 

Kas on realistlik selle tribunali [moodustamine] saavutada? Tõsiasi on see, et G7 riigid on omavahel saavutanud separaatkokkuleppe seda täiemahulist tribunali mitte toetada. Ja meie ülesanne on selle avaldusega – sarnaseid avaldusi on juba tehtud, Eesti on maailmas 16. riik, kes on seesuguseid avaldusi teinud – kutsuda üles ka maailma, ennekõike suurriike, kellel on eriline vastutus julgeoleku eest maailmas, seda siiski toetama. Taganemine ja argpükslus on kindlasti häbiväärne. Olgu see meie sõnum tänasel hääletusel, samuti üleskutse nende valitsuste julgustamiseks ja survestamiseks. Isamaa toetab tingimusteta seda avaldust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 228 lõpphääletus. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse ettevalmistamise juurde? Martin Helme, palun!

Ei, päris ei või. Me siin menetleme XV koosseisus eelnõusid tõesti kaelamurdva kiirusega. Võtame natuke tempot maha ja teeme 10 minutit vaheaega.

Kümme minutit vaheaega. 

V a h e a e g 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele 94 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisest" eelnõu 228. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 228 on otsusena vastu võetud. (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid, meie kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 144 kolmas lugemine. Ma avan läbirääkimised. Sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Ja palun siia parlamendi kõnetooli EKRE fraktsiooni nimel Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea spiiker! Head kolleegid, tere hommikust! Hoiatan ette, et võib juhtuda, et ma kordan mõnda mõtet, mis ma olen selle eelnõu varasemate menetlusetappide käigus öelnud, aga püüan siiski ka mõne uue mõtte sisse tuua. Aga see korduse osa, igaks juhuks ütlen, puudutab eelkõige ikkagi seda, et tõepoolest ei ole mitte mingit küsimust selles, et riigikaitse on meie jaoks väga oluline, vaat et kõige olulisem küsimus, arvestades, kes on meie … (Juhataja helistab kella.)

Lugupeetud kolleegid, palun vaikust! Palun, Rainer Epler! 

… idanaaber. Nagu ma ise olen korduvalt rõhutanud, minu meelest meil siin saalis selle üle mingeid vaidlusi ei ole.   

Mis aga puudutab seda eelnõu, mis suure tõenäosusega saab seaduseks, siis see ongi üks nendest eelnõudest, mille kohta enne valimisi räägiti üht, aga kohe peale valimisi hakati tegema teist. Räägiti kaasamisest, räägiti inimestega arvestamisest, räägiti tavapärases tempos menetluse pooldamisest ja nii edasi. Aga nagu hiljem välja tuli, kas valetati otsesõnu või lihtsalt jäeti olulisi aspekte rääkimata.  

Lisaks sellistele üldistele harjutusvälja laiendamist puudutavatele valedele ja selle laiendusega seotud hämamisele oli neidki, kes valetasid selle kohta, mis puudutab inimese enda, rahvasaadiku enda käitumist ja konkreetset tegevusplaani selle teema menetluse käigus, lubadusi nende plaanide kohta, sest tol ajal veel eelnõu ei olnud. Siinsamas saalis istub meie kolleeg Anti Allas, kellega meie oleme kolleegid ka Võru volikogus ja kellega koos ma olen olnud paaril kohtumisel. Tema on minu kuuldes öelnud, et ta kiirendatud menetlust kindlasti ei poolda, hääletab vastu, visatagu või erakonnast välja. Ma vaatasin – juba on raske öelda, kas see oli eile hommikul või üleeile hommikul – need hääletused igaks juhuks üle, Riigikogu hääletuste statistikast oli näha, et ta jättis hääletamata. (Hääled saalist.) Jah, selles mõttes, et kust tema teadis, kas siis visatakse välja või ei visata, aga jah, selle mittehääletamise peale ei visatud.   

Mulle tundub, et siin tõepoolest loodetakse … Võib-olla need on ka nõuanded välistelt konsultantidelt, aga mulle tundub, et kõik need, kes selle asjaga tegelesid, loodavad valijate lühikesele mälule. Läheb neli aastat mööda, ununeb ära. Aga mina arvan, et ei unune. Võrus ja selle ümbruses inimestega rääkides ma saan aru, et inimesed on ikkagi üsna nördinud selle pärast, et harjutusväli tuleb linnale nii lähedale, ja nad on väga nördinud ka selle pärast, et tegevused hakkasid pihta, hakkas raadamine, hakkasid mingid hanked ja nii edasi, aga alles nüüd tagantjärele antakse riigile ka seadusega õigus ja võimalus neid asju niimoodi kiirendatud korras teha. See on kindlasti see aspekt, kus riik tugevama positsioonilt käitudes ja niimoodi tehes ei tekita või ei kasvata kodanikes riigi vastu usaldust.   

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja minu hinnangul kodanike usaldus riigi vastu on ka üks väga oluline toimiva riigikaitse komponent. Selles mõttes ei tohiks sellistesse asjadesse niimoodi suhtuda. 

Asukoha valiku teemal ma ei hakka täna pikalt rääkima, markeerin lihtsalt ära, et seal tegelikult oleks minu hinnangul olnud sisuliselt võimalik valida ka muid asukohti, mis oleks Kagu-Eesti kõige tihedamini asustatud ja kõige suuremast linnast kaugemal.  

Võrumaal ilmub selline leht nagu Uma Leht, võrukeelne leht. Seal oli korra kirjas, minu meelest juhtkirjas, selline hoiatus, üleskutse või palve, et poliitikud ja otsustajad kohalikul tasemel ennast klaashelmeste eest maha ei müüks. Kui ma nüüd mõtlen tagasi sellele, mis me täna oleme siin juba arutanud, KOV-ide rahastusele ja sellele – see on uudistest palju läbi käinud –, millises olukorras mõned Kagu-Eesti omavalitsused on, seis ei ole kiita, siis natuke tundub nii, et kasutatakse ära KOV‑ide rasket olukorda, mis on tekkinud selle tõttu, et rahastus ei ole olnud piisav. Kui nüüd selles raskes olukorras omavalitsusele pakutakse mõnigi miljon, siis on kerge tekkima ahvatlus järele anda ja nõus olla. 

Nii et jah, ühtpidi räägitakse palju sellest, et kui tuleb palju sõjaväelasi, siis vaat et elu läheb hoopis käima, kohvikus ja pitsabaaris saab rohkem kaupu müüa. Olen kuulnud ka kellegi arvamust, et eks ohvitserid ikka vaatavad, et prouadel oleks ilus elada – Rõuge sobib ka selle nurga alt võib-olla hästi. Kes teab, mis on otsuste sellise jõulise [läbi]surumise taga. Aga olen kuulnud veel sellist arvamust, et see võib kaasa tuua vaikse ja aeglase hääbumise, sest praeguste täiskasvanud tööealiste inimeste kinnisvara väärtus on, nagu vähemalt hetkel tundub, juba kukkunud. See tähendab, et sealt kusagile mujale [elukohta] vahetada on keeruline. Lapsed lähevad linna kooli. Kuna jõuluajal on lubatud vähem pauku teha, siis käivad vahel külas, ja suvel ka, aga võib-olla nad oma elu pikemalt [selle kandiga] ei seo. Loodame, et selline stsenaarium ei realiseeru. Minu hinnangul ei saa ka öelda, et võimalus selle stsenaariumi realiseerumiseks puudub. Nii et mina kutsun üles seda eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Aitäh, Rain Epler! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, ma saan aru, et küsimus on istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh selle võimaluse eest, austatud esimees! Kuna eelnevalt mul ei tekkinud võimalust protseduurilise küsimuse esitamiseks, siis ma esitan selle praegu. Nimelt, üle-eelmise punkti juures, mille eelnõu ettekandja olin mina ise, juhtus selline intsident, kus läbirääkimiste käigus ühel meie kolleegil keset kõnet lülitati mikrofon välja. Siinkohal mainin, et kolleeg ei ületanud ajalimiiti, rääkis vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. See tekitas ikka paraja poleemika saalis. Ja tegelikult ka mina isiklikult arvan, et selline mikrofoni väljalülitamine ei lähe hea tavaga kooskõlla. Mul on küsimus: kas kõik need inimesed, kes on praegu ennast kõnejärjekorda pannud, saavad olla selles kindlad, et nemad saavad ikkagi oma kõne lõpuni pidada, või hakkate te siis ka mikrofoni välja lülitama?

Aitäh, Anastassia Kovalenko‑Kõlvart! Need on fraktsioonide esindajad. Mul on väga hea meel kutsuda siia parlamendi kõnetooli Isamaaliidu fraktsiooni nimel Priit Sibul. Palun! Vabandust! Isamaa fraktsiooni nimel. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma loodan ka, et te tagant ei sega, ja ma kindlasti luban teile, et räägin selle eelnõu sisust, isegi kui see teile võib-olla esialgu nii ei pruugi tunduda. 

Aga mulle tundub, et siin saalis on selle eelnõu suhtes üksmeel suurem kui ühiskonnas laiemalt. Kuigi meie seaski on eriarvamusi, on ühiskonnas laiemalt ja eriti Kagu-Eestis neid, kellel on teistsugune arvamus, siiski rohkem. Miks? Pole vist mõtet küsida, sest me oleme näinud seda kommunikatsiooni ja selle teema politiseerimist. 

Ma olen kuulnud, kuidas osa meie kolleegidest räägib, et nendest, kes seda eelnõu ei toeta, saab nimekiri, keda süüdistada selles, kui meil peaks tuliseks minema. Nemad on siis selles süüdi. Seda oli jahmatav ja piinlik kuulda. Ma loodan, et see suitsunurgas räägitu oli jälle kellegi nali. Rumal küll, aga ma väga loodan, et see siiski oli nali. 

Meile väidetakse, et tuli on takus ja meil on erakordselt kiire. Ma olen sellega nõus. Aga küsin siiski, kelle huvides töötas SALK, kui ta jagas soovitusi, et enne valimisi ei ole mõistlik selle teemaga tegeleda. Nagu tagantjärele välja tuleb, on kolm kuud enne valimisi lühem aeg kui kaks kuud pärast valimisi, sest peaminister Kallas ütles, et Eesti on õigusriik ja toimida tuleb vastavalt seadustele. 

Tsitaat: ""Järgmine riigikogu saab juba arutada seadusemuudatusi, mida on riigikaitseliste alade laiendamiseks vaja. Tuleb läbi mõelda kõik pooled, sealhulgas kompensatsioon, et oleks kõigile arusaadav, mida ka vallad sellest saavad, mida inimesed sellest saavad. Et oleks tervikpilt, aga see nõuab paraku natuke rohkem ettevalmistamist kui ainult kolm kuud, mis riigikogul koos käia on jäänud," ütles Kallas." 

Tuletan meelde, et homme saab sellel valitsusel kaks kuud ametis oldud. Kolm kuud enne valimisi oli liiga lühike, aga kaks kuud pärast valimisi on päris hea tempo, hea aeg. 

Kuigi Tartu rahu aastapäeval avaldas kaitseminister lootust, et seadusemuudatused saab läbi arutada ja vastu võtta eelmises Riigikogu koosseisus, mõeldi nädalavahetusel ringi. Nüüd me teame, et ettepaneku teemaga mitte tegelemiseks andiski grupeering SALK. Ja valimistulemust arvestades oli see ju arukas ettepanek. Hea valitseja süüdistas enne valimisi teisi erakondi selle teema ärakasutamises, aga nii nagu selgub, parim kaitse on rünnak, ehk kes seda valimiste kontekstis ära kasutas, oli teisi süüdistavalt ennekõike just tema ise ja Reformierakond. 

Nii teamegi tagantjärele, et kaitseminister Hanno Pevkur arutas Reformierakonna fraktsiooniga esmaspäeva, 6. veebruari hommikul 2023. aastal Nursipalu harjutusväljakuga seonduvat ning ühiselt leiti, et mõistlik on jätta vajalikud seadusemuudatused uue Riigikogu otsustada. Märkimisväärne on see, et seda teatas Kaitseministeeriumi pressiteenistus, mitte Reformierakonna oma. 

Tsitaat: ""Arvestades, et riigikogu valimised on ukse ees ja võimalikud seadusemuudatused vajavad põhjalikumat analüüsi, on mõistlik jätta lõplikud otsused uuele riigikogule ning moodustatavale valitsusele. Samuti ei soovi ma, et enne valimisi saaks Nursipalust poliitilise vastandamise objekt, sest riigikaitse areng peab olema erakondadeülene kokkulepe," kommenteeris kaitseminister Pevkur pressiteate vahendusel. Kaitseministri sõnul jätkab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus vajalike uuringute ning hinnangute ettevalmistamisega. "Harjutusala vajadus on selgelt olemas ja olemas ka valdav arusaamine erakondadeüleselt, mis tähendab, et erinevaid uuringuid ning muid toiminguid, mis nii ehk naa on vaja teha, saab jätkuvalt teha, ent praegu tundub olevat mõistlikum aeg korraks maha võtta," ütles Pevkur."

No Nursipalu harjutusvälja ... 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit?

Jah.