Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32.

Asume päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juurde. Riigikogu põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 216, millel pidi olema teine lugemine. See on kuues päevakorrapunkt. Andrei Korobeinik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Mul on küsimus päevakorra kohta. Kas ma …

Vabandust! (Helistab kella.) Lugupeetud kolleegid, palun vaiksemalt! Ma ei kuule Andrei Korobeiniku küsimust. Palun, Andrei Korobeinik!

Mul on küsimus päevakorra kohta. Siin on hästi palju sellist ootamatut, näiteks usaldushääletused. Kas te oskate öelda, kuidas niimoodi juhtus, et parlament ei aruta teemat sisuliselt, vaid niimoodi kiiresti tahab näiteks lastelt raha ära võtta? See teeb murelikuks.

Aitäh! Need usaldusküsimusega seotud hääletused on vastavalt põhiseaduse §‑le 98, mille kohaselt valitsus võib siduda enda algatatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega. Vabariigi Valitsus on andnud vastavalt ettenähtud korrale ka juba õigeaegselt teada, et need otsused usaldusküsimusega seotakse. Ehk Vabariigi Valitsus andis oma 8. juuni kirjaga Riigikogu esimehele teada, et seob eelnõud usaldusküsimusega, ning palub need panna 12‑nda ehk tänase ja kolmapäevase ehk 14. juuni päevakorda. 

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Austatud Riigikogu esimees! Mul on samuti tekkinud küsimus teise päevakorrapunkti menetlusloogika kohta. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas perehüvitiste seadusega seonduvat, meil oli päris palju erinevaid arvamusi ja seisukohti, ja oli ka avalik istung, kus huvirühmad väljendasid oma kriitikat selle eelnõu suhtes. Ja eelmisel nädalal me tutvustasime erinevaid muudatusettepanekuid. Konkreetselt Keskerakonna fraktsioonil oli 19 väga sisulist, väga konkreetset ja väga head muudatusettepanekut. Me leppisime kokku, et nende hääletamiseni jõuame sellel nädalal ehk käesoleval nädalal. Jutt oli täpsemalt teisipäevast. Nüüd ma vaatan, et vahepeal on mingid muud sündmused arenenud ja selle asemel, et arutada neid muudatusettepanekud, on see punkt juba lõpphääletusel.

Mu küsimus teile kui Riigikogu esimehele on selline: kuidas käib Riigikogu fraktsioonide ja Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekute arutelu? Vabariigi Valitsus näiteks mind pole küll palunud meie ettepanekuid tutvustama ega neid arutama ja mul on väga raske aru saada, kas neid on arvesse võetud.

Aitäh! Meie kodu- ja töökorra seaduse § 137 ütleb, et kui Vabariigi Valitsus seob enda algatatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega enne eelnõu teist lugemist, siis lõppevad sidumise hetkest juhtivkomisjoni kohustused ning Riigikogu esimees edastab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Valitsus koostab vajalikud dokumendid selle eelnõu jaoks. Ehk kui sisuliselt sõnastada, siis juhtivkomisjoni roll on selles protsessis juba Vabariigi Valitsusel.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on teile tähtis ja oluline küsimus. Vaadates, kui palju on sel nädalal päevakorras usaldushääletusega seotud küsimusi ehk sisuliselt päevakorrapunkte, mille juures parlament on tasalülitatud ja vaikima sunnitud, ehk needsamad usaldushääletused valitsuse eelnõudele, ma tahaksin väga teada, milliseid protseduure teie kui Eesti parlamendi esimees olete ette võtnud, et vältida või hoida ära praegu toimuvat. Tulemas on enneolematus koguses usaldushääletusega seotud eelnõusid siia saali. See viitab selgelt valitsuse diktaadile parlamendi üle ja me liigume väga ohtlikus suunas, nagu eelnevalt öeldud juba teiste poolt, siis tegelikult vaikiva ajastu suunas. Parlamendi hääl vaigistatakse. Mida olete teinud teie, lugupeetud esimees, selleks, et seda olukorda ära hoida või vältida?

Aitäh, Siim Pohlak! Vabariigi Valitsus on kasutanud põhiseadusega talle antud õigust ja antud juhul Riigikogu esimees on lähtunud sellest, millise ettepaneku Vabariigi Valitsus on siia saali toonud. 

Aivar Kokk, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Kuna päevakorras on mitmed valitsuse usaldusega seotud punktid, siis minu küsimus on see, et miks neid punkte ei kanna ette valitsuse juht, peaminister, vaid on saadetud erinevate valdkondade ministrid. Kui valitsuse usaldust hääletatakse, siis peaks ikka valitsuse juht neid punkte ette kandma.

Aitäh! Valitsus on ise määranud oma esindajad vastavate punktide puhul. See on valitsuse määrata. 

Tanel Kiik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, suur aitäh teile! Austatud Riigikogu esimees, osaliselt on küsimus tingitud teie enda vastusest, aga osaliselt ka laiema konteksti mõistmisest, mis täna siin saalis toimuma hakkab. Te ütlesite, et vastavalt seadusele, juhul kui Vabariigi Valitsus seob mõne küsimuse usaldusküsimusega – milleks kahtlemata valitsusel on iseenesest seaduslik õigus, küll aga võib küsida, kas on ka põhjust, aga ütleme, et ta seob ja antud juhul sidus –, siis ta võtab üle juhtivkomisjoni rolli, oli teie selgitus. Ja kui juhtivkomisjon on mustvalgelt kokku leppinud, et käesoleval nädalal me hakkame hääletama neid muudatusettepanekuid, siis mu küsimus ongi, et kuidas väljendub Vabariigi Valitsuse poolt juhtivkomisjoni rolli täitmine, kui erinevalt sotsiaalkomisjonist ei ole Vabariigi Valitsus tundnud huvi nende muudatusettepanekute sisu, tutvustuse ega arutelu vastu ja minu teada pole toimunud ka nende hääletamist. Või toimus hääletamine Vabariigi Valitsuse istungil või mis formaadis asi aset leidis? 

Aitäh! Kui te vaatate kodu- ja töökorra seadust lähemalt, siis te näete, kuidas juhtivkomisjoni volitused lõpevad ja kuidas Vabariigi Valitsus esitab selle konkreetse eelnõu. Antud juhul ka see ettepanek on [tehtud] vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. 

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh! Tõepoolest, mul on kaks küsimust, aga aja kokkuhoiu mõttes ma esitan nad korraga ära, mitte ei pöördu kaks korda teie poole.

Esimene on jätk Tanel Kiige küsimusele. Te väga õigesti ütlesite, nii nagu kodu‑ ja töökord ette näeb, et usaldushääletusega sidumise puhul lähevad juhtivkomisjoni ülesanded sisuliselt Vabariigi Valitsusele. Ja reeglina – see on reegel, mida väga harva rikutakse, praegune valitsus on seda küll hakanud rikkuma, aga seni on seda siiski järgitud – juhtivkomisjon kuulab ära muudatusettepanekute tegijate kommentaarid, suhtleb nendega. See võimalus on meil Riigikogu liikmetena olnud. Minagi selles koosseisus olen tutvustanud muudatusettepanekuid eelnõude kohta. Sama analoogia põhjal peaks ka Vabariigi Valitsus tundma vähemalt elementaarset huvi nende muudatusettepanekute vastu. Väga lihtne on siin ka eristada nii‑öelda sisulisi ja obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid. Ma ei arvagi, et neid sadu peaks tegema. Aga sisulisi muudatusettepanekuid mõnede eelnõude kohta nii Keskerakond kui ka Isamaa ongi esitanud, ainult üksikute eelnõude kohta ja mis ongi ainult sisulised. Vabariigi Valitsus kahjuks ei ole tundnud huvi ega kutsunud meid neid tutvustama. See on esimene märkus. Miks see nii on, kui juhtivkomisjoni funktsioonid valitsusele on läinud?

Ja teine küsimus. Välja jagatud päevakorras, mida me kohe kinnitama hakkame selle nädala kohta, on eelnõu 17, mis on perehüvitiste seaduse eelnõu, see on teine päevakorrapunkt. Hilisemaks on pandud arupärimistele vastamised, mis puudutavad ka perehüvitist. Need varem esitatud arupärimised selle eelnõu kohta, mis nüüd ootamatult seoti usaldusega, tulevad pärast, kui eelnõu on juba vastu võetud. See tundub väga ebaratsionaalne. Minu ettepanek, kuna me päevakorra kinnitamise juures oleme, on need loogilisse järjekorda panna: need arupärimised tõsta perehüvitiste eelnõust ettepoole. Siis me teeme ka sisulist tööd, mitte ainult vormilist tööd.

Aitäh! Nii, siin oli rohkem kui kaks küsimust, aga hakkan otsast vastama. Ma võin teile kinnitada, et Riigikogu esimehena ma edastasin kõik laekunud muudatusettepanekud Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Valitsus vastavalt sellele kas siis otsustas arvestada või mitte arvestada neid ettepanekuid. Mis puudutab tänast päevakorda ja seda, miks arupärimised ei ole eespool ja miks eelnõud ei ole tagapool, siis reeglina on meie tava see, et kõigepealt on eelnõud ja siis on arupärimised ja lõpphääletuse eelnõud on kõige esimesed. Reeglina on see meil sellisena tavaks olnud. 

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, härra eesistuja! Ma esitan teile küsimuse, mis tegelikult peaks huvi pakkuma kogu Riigikogu liikmeskonnale. Ja küsimus on niisugune. Kas te teate, kui palju on üldse läbi käinud Riigikogu saalist usaldusega seotud hääletamisi? Ma ei pea silmas umbusaldusavaldusi ministritele, vaid seaduseelnõusid. Ma vastan teile: neid on olnud 11. Kümme neist on toonud siia saali Reformierakond, viis neist on toonud siia saali Kaja Kallase valitsused. Nüüd, lähema nädala jooksul lisandub neile minu arvestuse järgi veel kuus. Kas te ei arva, et teie kui Riigikogu esimehe ülesanne on vältida seda, et meil hakkabki toimuma seaduseelnõude, mis ühiskonnas tekitavad tõsist poleemikat ja isegi lõhestumist, [usaldushääletusega sidumine]? Vältida niisuguse olukorra tekkimist, kus valitsus lihtsalt viskab vastu vahtimist Riigikogule eelnõu, seob selle usaldusega ja ütleb, et parlament võtku heaks või mingu laiali. Kas te ei arva, et teie roll siin peaks olema tunduvalt tasakaalustavam ja juhtivam, mitte järele lohisev?

Aitäh! Antud juhul, tänase päevakorra puhul ma lähtun Vabariigi Valitsuse tehtud ettepanekutest. 

Andre Hanimägi, teie küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, mul on – aitäh kõigepealt! – sarnane mure, mis on teisel sotsiaalkomisjoni liikmel. On tehtud väga palju tööd, on tehtud muudatusettepanekuid, aga paraku jääb selline mulje, et see töö on kõik maha visatud aeg olnud, sellepärast et ühel hetkel on otsustatud, et neid muudatusettepanekuid ei hakata mitte siin majas hääletama, vaid kuskil mujal. Ja lisaks tuleb öelda, et me ei olekski siis sel juhul jõudnud. Kui me oleks sotsiaalkomisjonis praegu hakanud muudatusettepanekuid hääletama, siis selle nädalaga ei oleks ju saalis seda eelnõu olnud. Nii et mul on tunne, et see on algusest peale olnud selline saadikute aja raiskamine. Mistõttu tekib mul küsimus, et kuidas teie kui parlamendi esimees meid sellises olukorras kaitsete, et ei tekiks olukorda, kus me teeme tööd, aga tegelikult seda tööd mitte kellelegi vaja ei ole.

Aitäh! Nagu ma juba eelnevalt kirjeldasin, siis Vabariigi Valitsus on eelnõu sellisel kujul Riigikogu ette toonud. Teil on võimalik ka selle eelnõu arutelu ajal Vabariigi Valitsuse liikmelt selle kohta küsida. 

Andrei Korobeinik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Te olete maininud, et valitsus on võtnud üle juhtivkomisjoni rolli ja hakkab nüüd neid eelnõusid ise ette kandma. Samas me teame ju hästi, et hea seadusloome tava eeldab seda, et kaasatakse osapooled, kes võiksid olla sellest konkreetsest eelnõust huvitatud. Antud juhul me teame, et hästi paljud on avaldanud arvamust, et nad ei toeta lastelt raha äravõtmist. Mul ongi küsimus: kas ka valitsus kavatseb seda kaasamisvooru läbi viia? Ja millal? Kas me äkki võtame juhataja vaheaja, et anda seda võimalust? Ma näen, et see menetlus on hästi kiire. Kas austatud Signe Riisalo ikka saab tagasisidet huvitatud osapooltelt selle seaduseelnõu kohta?

Aitäh! Istungi protseduuri puudutab see, et valitsus on toonud selle täna siia saali ja meil on lõpphääletus. See on see koht, kus me täna konkreetselt selle eelnõuga oleme. 

Rain Epler, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud spiiker! Teatavasti parlamendijuhti loetakse Eestis presidendi järel tähtsuselt teiseks meheks. Minu küsimus teile on: kas te ise tajute ennast tähtsuselt teise mehena Eestis? Kui vastus on jah, siis kuidas te enda tegevust selles kontekstis siin saalis hindate, et te tegelikult jõuliselt viite ellu korraldusi, mis tulevad valitsuse käest? Kui [vastus on] ei, siis on seegi vastus.

Aitäh, Rain Epler! See ei olnud protseduuriline küsimus, nii et ei ole midagi teha. 

Rene Kokk, teie küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud esimees! Vastates hea kolleegi Helir-Valdor Seederi küsimusele, miks on punktid nii, nagu nad on, miks ei ole nimetatud küsimused või arupärimised eespool mõnda eelnõu, te ütlesite päevakorra kohta, et nii on olnud reeglid ja tava. No te ei ole tavadest siin viimasel ajal küll kinni pidanud. Te peaksite seisukoha võtma, kas te jätkate tavadest kinnipidamisega või lähete edasi, nii nagu te olete läinud, vabagraafiku alusel. Väga valikuliselt seda kasutate.

Aga küsimus on selles. Siin juba mainiti, et viimase 30 aasta jooksul on olnud 11 usaldusega sidumist Riigikogus. Ja nüüd sellel nädalal pannakse neid siin juba rohkem kui viis korraga lauale. Kas teil on mingisugune piir ka, kust maalt teie arust ei ole enam mõistlik tööd teha sellises vormis? Või teie arust ongi mõistlik nii edasi minna: kui valitsus teeb ettepaneku, siis teie, kes te tegelikult peaksite olema kõigi saadikute ja erakondade esindaja siin, peaksite esindama kõiki, ainult vastate, et valitsus tegi ettepaneku, mina nõustusin? Või on mingi piir, mingi number, äkki nimetate, kust maalt teie arust võiks uuesti tööd tegema hakata? Või lähmegi neli aastat niimoodi edasi?

Aitäh, hea Riigikogu liige! Siin kaalumisruumi ei ole ja Riigikogu esimees lähtub antud juhul seadusest.

Tanel Kiik, kolmas küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Ma täitsa mõistan seda, et Vabariigi Valitsusele teatud juhtudel on see õigus antud. Tõesti, seaduses on see kirjas, seda on ka varasemad valitsused teinud. Tõsi on see, et proportsionaalselt Kaja Kallase nii eelmine kui ka nüüd nähtavasti … Mitte eelmine, vaid mõni aeg tagasi olev valitsus ja vahepealsed tema valitsused ning tundub, et ka praegune valitsus igas mõttes püstitavad selle usaldusküsimusega sidumise rekordi. Aga see on eraldi temaatika. Minu küsimus teile, ma kahjuks ei saanud tõesti vastust, on see. Ma saan väga hästi aru, et valitsus võttis üle juhtivkomisjoni rolli. Aga millest ma tõesti aru ei saa, on see, et milles selle rolli ülevõtmine seisneb. Kuidas käis nendesamade muudatusettepanekute arutelu, tutvustamine, hääletus, millised lähevad sisse, millised ei lähe sisse, mis tuuakse siia parlamendiliikmete ette, mis on arvestatud, mis on arvestamata? Kogu see osa, mis on Riigikogu komisjonis suhteliselt läbipaistev, selge, protokollitud, kohati ka avaliku istungi formaadis, on hetkel nagu mingis mustas kastis. Äkki te Riigikogu esimehena avaksite natukene seda tausta ja selgitaksite, kuidas täpselt käis nendesamade, eeskätt tõesti sisuliste muudatusettepanekute arutelu, nende üle otsustamine ja mis formaadis seda tehti.

Aitäh, Tanel Kiik! Ma olen sellele juba vastanud. Kui juhtivkomisjoni volitused lõpevad, siis valitsus koostab vastavalt seadusele tekstid. Aga ma võin teile kinnitada, et mina Riigikogu esimehena olen kõik muudatusettepanekud valitsusele edasi saatnud, valitsusel on olnud võimalik neid kaaluda. 

Mart Maastik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, härra eesistuja! Ma jätkan siit oma naabri küsituga. Tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse, perehüvitiste ja nii edasi, eks ole, muutmine. Samas on neljas ja viies punkt, samal teemal on enne küsimused, miks seda muudatust vaja oleks või miks seda ei oleks vaja. Ja te viitasite siin headele tavadele. Me oleme siin mitu nädalat näinud, kuidas neid tavasid teie enda juhtimisel on rikutud. Seda esiteks. Aga kas teile ei tundu imelik, et see on justkui nii, et kõigepealt teeme kohtuotsuse ja alles siis tulevad süüdistus ja kaitsekõned?

Aitäh, Mart Maastik! Päevakorrapunktide asetust võib muuta, kui ükski fraktsioon selle vastu ei ole.

Andrei Korobeinik, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Mul on mure seoses sellega, et te ei vastanud minu eelmisele protseduurilisele küsimusele. See oli küsimus istungi läbiviimise kohta. Me kõik teame, kuidas komisjonis käib eelnõu menetlus. See on tõepoolest, nagu siin mainiti, selline läbipaistev protsess: me teame, kes on kaasatud, mis on üldjoontes arutelu sisu ja nii edasi. Nüüd, austatud istungi juhataja, kui mina pean hääletama päevakorda, siis ma ju ei tea, kas valitsus on järginud hea seadusloome tava, kas ta kaasas kõik osapooled, mis olid kaasamise tulemused. Võib-olla need osapooled on täiesti nõus sellega, et lastelt võetakse raha ära, ja siis ma hea meelega toetan seda päevakorda. Aga järsku nad ei ole? Kuidas ma saan selle info kätte enne, kui ma pean selle olulise otsuse langetama?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on esitanud oma teksti ja arutelu käib täna selle üle. Kui me nüüd lähtume väga konkreetselt meie kodu- ja töökorra seadusest, siis kui valitsus tuleb oma ettepanekuga, mis on seotud usaldushääletusega, siis nii me konkreetselt seda eelnõu menetleme.

Priit Sibul, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, ikka, aitäh teile, härra esimees! Ma tahtsin teid kiita ja tänada: täna on meil päevakorras perehüvitiste seaduseelnõu 17 usaldusega sidumisega arutelu ja see on täiesti saadaval. Kolmapäeval sel ajal me arutame juba teisi ettepanekuid ja neid materjale ma ei suuda kusagilt leida. Ma lugesin hommikul uudistest, et valitsus on teinud mõned muudatused võrreldes sellega, mis meil on. On välja töötatud hulk uusi maksumäärasid, mõnda tõstetakse, mõnda langetatakse. Millal, kus kohas ja kuidas ma saaksin tutvuda nende eelnõudega? Millal nad siia parlamenti kas elektroonilisel kujul või füüsilisel kujul jõuavad, et mingilgi kujul saaks debatti pidada? Maksumäärad on uued. Ma vaatan tõesti, näiteks 148 SE puhul 351 muudatusettepanekut valitsus justkui on läbi vaadanud, me oleme ka sinna mõned ettepanekud teinud. Kuskilt elektroonilisest süsteemist leidsin, et neid on vaadatud, aga ma pole tagasisidet saanud, mis põhjusel arvestamata jäeti need ettepanekud, mida ma tegin.

Aitäh, Priit Sibul! Vastus konkreetne: täna kella viieks peavad olema kõik eelnõud esitatud. 

Erkki Keldo, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Kuna ma ei saa tavajärjekorras sõna, siis saaks äkki ära [registreerida], et Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus selle nädala päevakorrakava muutmisega, mida Helir-Valdor Seeder ette pani.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh! Ma jätkan oma eelmise küsimusega, mis tegelikult vihjamisi oli ikkagi seotud protseduurikaga. Te olete öelnud, et te olete muudatusettepanekud valitsusele edasi saatnud, aga siin on nüüd selgunud, et tõepoolest need lähevad nagu musta kasti. Kui nüüd teie juhitava Riigikogu liige annab teile teada, et tema sisukaid muudatusettepanekuid pole [arvestatud], keegi pole isegi ühendust võtnud, rääkimata nende arutamisest, siis kas teil käis vähemalt vilksti peast läbi mõte, et ikkagi teile omistatud riigi tähtsuselt teise mehe rollis nüüd valitsusele selle kohta märkus teha? Ja nüüd ka, mis puudutab eelnõu edasist menetlust siin saalis, et ka selles suhtes võtta juhatus kokku, arutada, kuidas me edasi läheme, kui neid asju pole sisuliselt arutatud?

Aitäh! Nagu ma eelnevalt juba ütlesin, siis Riigikogu juhatus ja Riigikogu esimees on lähtunud seadusest.

Riina Solman, teie küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Minu küsimus puudutab tänase päevakorra teist punkti: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 17, usaldusküsimusega seotud eelnõu. Teie olete Riigikogu juhatusega selle määranud tänasesse päevakorda. Olete ehk tähele pannud, et vähemalt kahel korral, täna aga kolmandal korral tuli [Tallinna ja] Harjumaa Lasterikaste Perede Liidult, enne [Eesti] Lasterikaste Perede Liidult Riigikogu liikmetele palvekiri anuvas toonis, milles paluti mitte vähendada ja mitte minna kärpima lasterikaste perede toetusi. Te olete selle [eelnõu] päevakorda lülitanud. Kas te olete selle lasterikaste liidu pöördumise enne läbi töötanud ja sihtgrupiga kohtunud?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, siis Riigikogu esimees on lähtunud seadusest. Ja me oleme lähtunud ka Vabariigi Valitsuse kirjast, et eelnõude vastuvõtmine on seotud usaldusküsimusega. 

Arvo Aller, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma tõepoolest tahaksin küsida selle läbiviimise kohta. Kui me vaatame seda tänast meile antud päevakava, siis kõigepealt on teise punktina pandud usaldusküsimus, kus sisuliselt otsustatakse ära lasterikaste perede hüvitiste vähendamine. Samas, vaatame siin, neljanda ja viienda punkti puhul on küsimus see, miks seda ei peaks tegema. [Arupärimiste vastuseid] tuleb meile ette kandma Kaja Kallas ja vähendamise [seaduseelnõu] tuleb meile ette kandma Signe Riisalo. Kas teie kui päevakava kokkupanijad nagu loogikast ei soovinud lähtuda, et me kuulaksime ära kõik need muud argumendid ja siis paneks päevakorda usaldusküsimuse? Võib-olla koalitsiooniliikmetel tekib vajadus ja mõttemuudatus, et ikkagi ei tasuks [raha] ära võtta.

Aitäh! Arupärimine oli esitatud Kaja Kallasele ja see on põhjus, miks tema tuleb sellele arupärimisele vastama. Ma saan aru, et ettepanek neid päevakorrapunkte ümber tõsta ei leidnud Reformierakonna fraktsiooni toetust, mis tähendab, et neid ei ole võimalik ümber tõsta.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Auväärt Riigikogu esimees! Kuna Vabariigi Valitsus ei pidanud vajalikuks juhtivkomisjoni moodi käituda ja inimestele teada anda, Riigikogu liikmetele, kas nende muudatusettepanekuid on arvestatud või mitte, siis ma kiiresti võtsin Riigikogu kodulehelt vastavad materjalid, töötasin need kiiresti läbi. 390 muudatusettepanekut, millest arvestati kahte, mis on Vabariigi Valitsuse enda esitatud, või eelnõus sellised muudatused tehtud, ja 387, mida ei arvestatud. Ja siis on muudatusettepanek nr 308, mille puhul ei ole võimalik välja lugeda, mis on Vabariigi Valitsuse seisukoht. Palun teil kui Riigikogu esimehel anda tagasisidet mulle, kuidas ma peaksin suhtuma sellesse, et 390 muudatusettepanekust on 389 puhul olemas seisukoht, mida hinnatakse, ja ühe puhul seisukohta ei ole. Kas ma peaksin eeldama, et see järelikult tähendab toetust, tähendab mittetoetust, tähendab erapooletuks jäämist, või mis see menetlusloogika siin võiks olla? 308, lehekülg 64.

Aitäh! Toetatud muudatusettepanek peab olema viidud teksti. Kui seda tekstis ei ole, siis ei ole seda arvestatud. 

Henn Põlluaas, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud esimees! Riigikogu juhatus koostab nädala päevakorra, jaotab kõik need eelnõud ja muud punktid päevade peale ära. Ja siit tulenebki minu küsimus. Loogiline oleks ju käituda selliselt ja nii ongi läbi aastate alati püütud teha, et see koormus jaguneks enam-vähem ühtlaselt kõikide meie istungite vahel. Kui me vaatame seda täna meile esitatud päevakorda, siis tegelikult see on ju absoluutselt proportsioonist väljas. Täna on näiteks kaheksa päevakorrapunkti, kolmapäeval on 30. Millistest kaalutlustest lähtudes te olete sellise päevakorra teinud, kus ühel päeval me saame lihtsalt poole pealt ära, aga teisel juhul me peame vaata et järgmise päeva hommikuni siin istuma, ja öösel ka? Teie juhatate Riigikogu juhatuse istungeid. Ma arvan, et on täiesti kohane, et te selgitaksite meile, miks te käitute selliselt. 

Aitäh! Tänane tööaeg lõpeb meil südaööl ja seetõttu siin ei ole rohkem punkte. Mis puudutab kolmapäeva, siis sinna on lisatud ka märkimisväärne osa arupärimistele vastamisi, ja seda põhjusel, et kuna Riigikogu menetlusse on jõudnud väga palju arupärimisi, siis tuleb hakata nendele vastama. Nende arupärimiste puhul on ka fraktsioonidega kokku lepitud, et arupärimistele vastamised toimuvad. Ehk siis need on kokku lepitud, Riigikogu arutelu nendel teemadel kolmapäeval toimub. 

Rene Kokk, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud esimees! Siin mõni hetk tagasi kolleeg Erkki Keldo tegi protseduurilise küsimuse egiidi all teatavaks, et Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus Isamaa tehtud ettepanekuga päevakorda muuta. Tavapäraselt on seda arutatud siis, kui on jõutud selle aruteluni, et me hakkame üldse päevakorda arutama. Minu küsimus on: kas meie tööpraktika on muutunud? Kas põhimõtteliselt fraktsioonide esindajad ka oma soovist võtta vaheaega enne üht või teist hääletust peaksid andma märku protseduurilise küsimusena? Kuidas see käib? Me enne just rääkisime reeglitest ja tavadest, mida me oleme järginud, aga praegu kuidagi jälle lappab see asi. Kuidas teie hinnang on?

Aitäh, Rene Kokk! Me praegu arutamegi käesoleva nädala päevakorda, kui te olete tähele pannud. 

Martin Helme, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Tegelikult ma samamoodi nagu Rene ei saa aru, kas Isamaa ettepanek protseduurilise ajal läks arvesse, oli ettepanek, või oleks pidanud selle jaoks võtma sõnavõtu ehk ilma käeta seal sõnavõttude juures, millele omakorda oleks pidanud vastama sõnavõtuga ehk mitteprotseduurilisega Keldo Reformierakonnast või mitte. Kumba pidi on? Me muidu järgmine kord äkki magame maha midagi. 

Aga mul on küsimus, mida on korduvalt küsitud siin ja millele ei ole vastust saadud. Vastab tõele, nii põhiseadus kui meie kodukord ütleb, et on võimalik valitsusel võtta eelnõu menetlemine üle ja siduda usaldusega. Ja sellisel juhul, nii nagu enne ütlesite, Riigikogu esimehel kaalutlusruumi ei ole. Aga Riigikogu esimees on ka koalitsioonierakonna esimees, lausa teise suurima koalitsioonierakonna esimees ja selliseid otsuseid ei langetata ilma koalitsiooninõukoguta või koalitsioonierakondade nõusolekuta. Mul on küsimus. Selles topeltrollis, Riigikogu esimehe rollis, kes peab kaitsma parlamentarismi ja parlamendisaadikute õiguseid, ka opositsioonisaadikute õiguseid, ja erakonna esimehe rollis, milliseid katseid te tegite, et selgitada oma koalitsioonikaaslastele, et niisuguse massi usaldushääletustega peale tulemine on parlamentarismi jõhker maha tampimine ja tegelikult vaikivasse olekusse lükkamine?

Aitäh, Martin Helme! Vastuseks teie küsimusele: me oleme püsivalt arutlenud selle üle, kuidas viia läbi sisulist debatti siin Riigikogus. Varasemate nädalate põhjal ma võin teile kinnitada, et väga paljudes küsimustes on reaalne sisuline debatt toimunud, kui parlamendi tööd ei ole takistatud. Kindlasti mul on väga hea meel, kui sisuline debatt Riigikogus jätkub. 

Rain Epler, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Siin istungjärgul on funktsionaalse kuulamise oskust mitu korda käsitletud ja ma nüüd seoses tänase istungi protseduurikaga tulen selle funktsionaalse kuulamise oskuse juurde. Juhin tähelepanu, et kolleegid Isamaast ei küsinud, kellele on arupärimised esitatud. Seda me teame siin saalis kõik, see on ka päevakorra projektis kirjas. Küsimus puudutas seda, miks te otsustasite arupärimised, mis puudutavad otseselt seda seadust, mida tahetakse usaldusega siin läbi rullida, panna alles peale seda, kui usaldushääletus on toimunud. Ja ma küsin: kas teil käis peast läbi mõte teha asju loogilises järjekorras?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. 

Andrei Korobeinik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Rene Kokk esitas täiesti mõistliku küsimuse, millele ka mina tahaks vastust saada, aga ei saanud. Me nägime, et reformi fraktsiooni esindaja oli juba ennetavalt vastu päevakorra muutmisele, aga ta võib-olla lihtsalt ei kuulnud neid häid argumente. Selles peabki see debatt seisnema, et ta langetab fraktsiooni eest otsuse siis, kui ta teab, millest jutt käib. Ja nüüd, kui me vaatame päevakorda, siis me näeme ju seda, et teine päevakorrapunkt on seotud valitsuse usaldushääletusega. Ma selguse mõttes küsin. Nüüd, kui Kaja Kallas tuleb vastama arupärimistele ja valitsus ei saa Riigikogu poolt usaldust, siis kas see tähendab seda, et tema vastab peaministriametis? Ja kas see vastus on üldse mõistlik, sellepärast et kui tuleb uus peaminister näiteks, siis see vastus võib olla juba hoopis teine. Aga nüüd on need ootejärjekorrad nende arupärimiste puhul niivõrd pikad, et kas ei ole mõistlik seda võimalust kohe uuele peaministrile anda?

Aitäh! Ma vastan sellele küsimusele, kuigi see on hüpoteetilist laadi, et sellisel juhul neid punkte ei avata ja valitsus on kukkunud. Nii on.

Varro Vooglaid, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minule teeb ikkagi muret see, et ma ikka ja jälle näen, kuidas vähemalt minu parima arusaamise kohaselt rikutakse Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140 lõikes 2 on väga selgelt kirjutatud: "Arupärimine võetakse päevakorda Riigikogu juhatuse algatusel arupärija ning arupärimise adressaadiga kokkulepitud ajal." Nüüd, mina vaatasin seda nädalakava, mis meile ette on pandud ja mida me peaksime siin varsti kinnitama hakkama, küsisin kolleegidelt üle ja sain kinnituse, et ei ole reaalselt Riigikogu juhatus kokku leppinud arupärijatega seda aega, millal võiks tulla minister vastama nendele arupärimistele. Minu küsimus nüüd ongi see: mida me sellises olukorras peaksime peale hakkama, kui on täiesti selge – ühemõtteliselt selge, siin vaidlust ei saa olla –, et on rikutud kodu- ja töökorra seadust?

Aitäh, Varro Vooglaid! Nii nagu varasem praktika on ette näinud, on kokkulepped tehtud fraktsioonide kaudu, nii nagu see tavakorras on olnud.

Rene Kokk, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud esimees! Ma rahustan teid, ma tõesti panin väga hästi tähele, et me räägime istungi läbiviimisest praegu. Te olite üsna nipsakas mu suhtes enne. Aga siiski ma tulen selle juurde tagasi. Varasemalt, kui on tahetud anda edasi oma sõnumit fraktsiooni nimel, et ei soovita näiteks päevakorra muutmist, siis see on tulnud hoopis teises vormis. Kas nüüd ikkagi on uus tava, et põhimõtteliselt fraktsiooni esindaja võib panna musta käe üles ja paluda ka enne hääletust kümmet minutit? Kuidas te seda tõlgendate?

Aitäh! Ma olen teiega nõus. Kui te tahate sõnavõtu korras teha ettepaneku, siis palun. Aga sellisel juhul, head kolleegid, tuleb käed alla lasta, sest vastasel juhul meil ei ole võimalik seda teha. Erkki Keldo reageeris protseduuriliselt. Ma saan aru, et Erkki Keldo on ennast registreerinud nüüd ka sõnavõtu korras. Palun, head kolleegid! 

Martin Helme, palun, käsi püsti ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Püüame korra aru saada. Erkki Keldo reageeris millele? Protseduurilise käigus tehtud ettepanekule päevakorda muuta, mida oleks pidanud tegema sõnavõtuga, mitte protseduurilisega. Ma küsin lihtsalt. Kas teie kui istungi juhataja võtsite Helir-Valdor Seederi ettepaneku päevakorda muuta nii-öelda formaalse ettepanekuna või ei võtnud? On tal vaja see uuesti teha, või Isamaa fraktsioonil? See on üks küsimus. Teine küsimus on see, mida Varro Vooglaid küsis – kokkuleppel arupärijatega. Te vastasite, et see on lepitud kokku fraktsiooni kaudu. See ei ole lepitud kokku fraktsiooni kaudu. See on praegu niimoodi toimunud, et fraktsioonile antakse teada, et minister tuleb arupärimistele vastama sel ja sel päeval. Ja meilt enam mingit tagasisidet ju tegelikult ei küsitud, vaid lihtsalt öeldi, et tuleb vastama. See ei ole ju kokkulepe. Lihtsalt juhatus andis teada, et minister saab tulla sellel päeval, võtke või jätke. Ja juhin tähelepanu, et mitmel korral on juhtunud, et arupärijad ei olegi olnud saalis, sest seda kokkulepet ei ole olnud.

Aitäh! Ma palun siis ka Helir-Valdor Seederil väljendada oma seisukohta sõnavõtu näol. Te olete praegu omavahel Erkki Keldoga vestelnud protseduuriliselt, aga teil on võimalik siis nii-öelda mitteprotseduuriliselt nüüd ka see asi lahendada. Aga nagu te ise näete, siis pidevalt protseduuriliste küsimustega siin žongleerides ühel hetkel ongi keeruline järge pidada. Palun väga, vormistame selle korralikult ära ka. Aga selleks peavad protseduurilised küsimused lõppema, et me saaks minna teiste küsimuste juurde. Ja vastuseks, Martin Helme, teie teisele küsimusele: teie sekretariaadi juhataja ise istungiosakonna juhatajale kinnitas, et ta kooskõlastab selle arupärimise toimumise. See kokkulepe oli olemas. Vabandust! Teeme nii, et räägime siin ükshaaval, vastasel juhul me ei kuule üksteist. 

Arvo Aller, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Nüüd ma olen jälle segaduses ja noorliikmena ma võib-olla [peangi] olema. Nüüd on nimesid sinna ekraanile tulnud päris mitmeid. Kas ma pean aimama, et Erkki Keldo hakkab päevakorra mittemuutmisega nõustuma? Samas, Helir-Valdor Seeder on temast järgmine, kas ta siis annab uuesti teada sellest? Seal tulevad sõnavõtud ja meie peame aimama, mida hakatakse sellest välja lugema. Kas tuleb päevakorramuudatus või ei tule?

Aitäh! Ma pakun, et ootame selle hetke ära, kui Erkki Keldo ja Helir-Valdor Seeder sõna saavad, ja siis nad saavad ka väljendada oma seisukohta.

Helir-Valdor Seeder, teil on nüüd protseduuriline küsimus, ma saan aru, istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on järjekordselt ambivalentne või eesti keeles väljendades kahetine küsimus: ma ei oskagi mahutada, kas ta on protseduuriline või on ta päevakorda puudutav, sisuline. Nimelt, Andrei Korobeinikule vastates, kui Andrei Korobeinik tundis huvi, et juhul kui kavandatud eelnõu 17 ei leia Riigikogu suure saali toetust, mis tähendaks, et valitsust on umbusaldatud, siis te ütlesite, et kõik arupärimised jäävad päevakorrast ka ära. Aga meie selle nädala päevakord näeb ette hulgaliselt arupärimisi. Kas on tõesti nii? Saate te kinnitada, juhul kui nii läheb? Siis me teame, et sel juhul päevakord muutub päris oluliselt ja kõik arupärimised tõesti võetakse päevakorrast välja. On see ikka nii, on minu küsimus.

Aitäh! Väga konkreetne vastus: kui Riigikogu ei võta usaldusküsimusega seotud eelnõu vastu, teatab Riigikogu esimees sellest viivitamata Vabariigi Presidendile ja sellisel juhul loomulikult muutub ka päevakord. See on väga konkreetne vastus teile.

Rain Epler, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ennist, kui siin läks aruteluks, kas Erkki Keldo sai protseduurilise käigus tõstatada teema päevakorra muutmisest või mitte, siis te ütlesite niimoodi, et kui oli näha, et Erkki Keldo on seal nimekirjas, siis oleks pidanud need käed eest ära võtma, siis ta oleks sõna saanud. Kas teie nägemuses ongi Erkki Keldol selline privileeg või on koalitsioonisaadikutel selline privileeg või kuidas te seda asja täpselt mõtlesite?

Lugupeetud Rain Epler! Nagu te isegi näete, siis jätkuvalt me käsitleme neid protseduurilisi, istungi läbiviimise protseduuri kohta käivaid küsimusi. Kohe, kui need on läbi, saame me asuda päevakorra täpsustamise, kinnitamise ja vastavate ettepanekute juurde. Praegu me seda veel ikka ei tee. 

Riina Solman, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Lühidalt, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Tõesti, mul on protseduuriline küsimus punkti 2 kohta, mis puudutab valitsuse algatatud perehüvitiste seadust. Tegelikult olete lülitanud selle päevakorda, aga minu esitatud muudatusettepaneku number 308 kohta ei ole valitsuse tagasisides üldse kirjas, kas seda arvestati või mitte. Ma saan aru, et valitsus tahab Riigikogust üle rullida. Teie Riigikogu esimehena ilmselt ei tahaks. Kuidas te seda kommenteerite, et olete selle ikkagi päevakorda lülitanud?

Aitäh! Ma vastasin sellele küsimusele: kui seda lõpptekstis ei ole, siis ei ole seda arvestatud. 

Evelin Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Minu küsimus on punkti 2 kohta. Kas Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse usaldusküsimusega seotud eelnõu hakatakse menetlema kodu‑ ja töökorra seaduse § 137 või § 138 alusel?

Aitäh! Väga oluline protseduuriline küsimus ja vastus on konkreetne: me hakkame menetlema seda § 137 alusel.

Tanel Kiik, palun, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Austatud Riigikogu esimees! Ma arvan, et kuna me oleme päris palju rääkinud sellest konkreetsest eelnõust 17, mis on kahtlemata oluline, aga on kõlanud ka see laiem raam ehk tegemist on selle valitsuse esimese eelnõuga, mis usaldusküsimusega seotakse, siis kas tegelikult on võimalik kontrollida siin kõlanud väidet ja arvulist numbrit, kui palju neid usaldusküsimusega seotud eelnõusid on parlamendi ajaloo jooksul olnud? Eeskätt pean silmas alates 1991. aastast, 1992. aastast, kui võtame Riigikogu valimistest lähtuvalt. Kui palju on neid siin parlamendisaalis toimunud? Mulle endale tundub, minu tagasihoidlik kodukootud matemaatika ütleb, et tegemist on Kaja Kallase valitsuste jaoks suure tõenäosusega juba kümnenda usaldushääletusega täna, ja sellele lisandub veel neli tükki käesoleval nädalal. Kas te saate palun kinnitada või ümber lükata minu matemaatikat, mitmes see üldse matemaatilises arvestuses on ja mitmes see võiks olla peaminister Kaja Kallase juhitavate valitsuste arvestuses?

Aitäh! Edaspidi kindlasti on võimalik seda täpsustada, aga praegu päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juures ei ole see võimalik. 

Nii, nüüd sõnavõtud. Tõnis Lukas, palun!

No nii, lugupeetud Riigikogu esimees! Mis nalja te siin korraldate? Ma panin esimesena ennast kirja, et päevakorra kohta küsimust esitada ja sõna võtta. Nüüd te olete lasknud [küsida] mitukümmend protseduurilist küsimust juba vahepeal, kusjuures suur osa neist on olnud tavaküsimused, mitte istungi läbiviimise protseduuri kohta, vaid päevakorra kohta. Te olete lasknud Riigikogul protseduuriliste küsimustega endale jälle pähe istuda. Ja loomulikult küsiti ka minu küsimus juba protseduuriliste käigus ära.

Teie küsimus, palun! Teie ettepanek päevakorra kohta, mis see on?

Mul praegu küsimust ei ole selle kohta, aga ma kannan oma sõnavõtu üle ka protseduuriliseks ja küsin: kas teil on üldse mingit tahtmist siin saalis kontrolli haarata? Ja kas teil esineb üldse niisugust enesealalhoiuinstinkti? Miks te korra käest ära lasete?

Aitäh! Järgnevalt Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus ja siis ka konkreetne ettepanek. Küsimus puudutab ikka selle nädala päevakorda. Juhul kui teise päevakorrapunkti arutelul valitsuse esitatud eelnõu toetust ei saa, siis ju ei lange välja mitte ainult arupärimised, vaid kõik valitsuse algatatud eelnõud, aga jäävad päevakorda siiski muud küsimused, näiteks Riigikohtu liikme ametisse nimetamine jääb ju päevakorda, ma eeldan ja oletan. Võib-olla te selgitate seda.

Ja siis ma kordan oma ettepanekut nüüd sõnavõtu korras ka. Mul on ettepanek päevakorra muutmise kohta: tõsta perehüvitiste eelnõuga seonduvad arupärimised selle eelnõu arutelu ette, mitte jätta sinna taha. Siis on päevakorra menetlemisel olemas loogika.

Aitäh! Jah, tõepoolest, Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõud langevad päevakorrast välja ja kõikide teiste eelnõude suhtes tuleb lihtsalt täpsustada, milline see päevakord välja näeb, need jäävad menetlusse. Aga mis puudutab teie ettepanekut, siis see on arvesse võetud. 

Erkki Keldo, palun, sõnavõtt!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Punkt 1, Reformierakonna fraktsiooni nimel ütlen, et me ei ole nõus selle nädala päevakorra muutmisega. Ja igaks juhuks tahtsin ka ära klaarida, et kui EKRE fraktsioonist Rene Kokk ütles, et varasemalt pole olnud protseduuriliste küsimuste all kas siis kümneminutiliste vaheaegade või ka päevakorra muudatuste soove, siis minu parimat mäletamist mööda on mõlemat olnud. Kindlasti EKRE fraktsioon ise on alles hiljuti protseduuriliste küsimuste all võtnud 10 minutit vaheaega. Lihtsalt tõe selguse huvides võiksime kokku leppida ka Riigikogus, et kas seda vaheaega saab protseduurilise küsimuse all [küsida] ja ka päevakorraküsimust arutada, sest tõesti on olnud mõlemat pidi.

Aitäh! Koos selle muudatusega ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Aga enne Siim Pohlak, palun! (Mart Helme kohalt: "… mul on käsi püsti!")

Jah, ma kõigepealt juhin tähelepanu, härra esimees, et Mart Helmel on juba tükk aega protseduurilise jaoks käsi püsti.

Kuidas?

Mart Helmel on protseduurilise jaoks käsi juba tükk aega püsti.

Ei, palun, teil oli sisuline ettepanek.

Mul on sisuline ettepanek, jah. Kuna Erkki Keldo ei nõustunud härra Seedri ettepanekuga päevakorda muuta, siis minul on veel konkreetsem ettepanek: tõstame selle perehüvitiste seaduse üldse päevakorrast välja. Eesti pered on raskustes ja ma arvan, et seda asja ei peaks üldse siin menetlema. Nii et minul on konkreetne ettepanek EKRE fraktsiooni nimel: tõstame perehüvitiste seaduse päevakorrast välja.

Aitäh! Välja saab tõsta kas algataja või juhtivkomisjoni ettepanekul. 

Head kolleegid! Kuna protseduurilised küsimused on juba korduvalt kordunud, siis mul on palve lõpetada nende … (Hääl saalis.) Nii, hästi. Mart Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Kuna punkt number 2 on tänases päevakorras ja nädala päevakorras seotud perehüvitiste seadusega ja perehüvitiste seaduse vastuvõtmine on seotud valitsuse poolt usaldushääletusega, siis minu ettepanek on mitte kinnitada ülejäänud päevakorda, vaid kinnitada ainult tänased punktid 1 ja 2, ja lükata ülejäänud päevakorra kinnitamine usaldushääletuse toimumise järgsesse aega. See on konkreetne ettepanek.

Aitäh! Te saate hääletada selle konkreetse päevakorra vastu. Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Mul on tõepoolest küsimus ja väga tõsine küsimus. Te olete Riigikogu esimees, te peate juhtima meie tööd siin, te peate austama kõikide Riigikogu liikmete õigusi, nii põhiseaduslikke kui ka meie kodu- ja töökorra seadusest tulenevaid õigusi. Samas ka kohustusi loomulikult. Ja sellele tuginedes ma küsin: kust te võtate ja mille alusel õiguse katkestada Riigikogu liikmete küsimuste ja sõnavõttude esitamine, et suukorvistada taas ja taas, järjekordselt opositsiooni? Teil ei ole mitte mingisugust õigust seda lihtsalt lambist teha, kui teil tuleb tuju peale ja te arvate, et nüüd piisab. Seoses sellega lisaks protseduurilisele küsimusele ma esitan protesti sellise käitumise vastu.

Aitäh, Henn Põlluaas! Nagu te näete, siis kõik protseduurilised küsimused on vastu võetud. Protest on tagasi lükatud. 

Järgnevalt sõnavõtt kohapealt. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on ettepanek päevakorra kohta. Mul on ettepanek kolmapäevase päevakorra teine punkt tõsta neljapäevasesse päevakorda viimaseks punktiks.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun, sõnavõtt kohapealt! 

Aitäh! Ma teen ka ettepaneku päevakorra muutmise kohta. Ma soovin meie fraktsiooni nimel või avaldan soovi meie fraktsiooni nimel, et kolmapäevase päevakorra punkt neli ehk Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 147, usaldusküsimusega seotud eelnõu, tõstetaks neljapäeva viimaseks päevakorrapunktiks, sest et ühel päeval nii paljudele asjadele usalduse küsimine näitab praeguse valitsuse suurt ebakindlust ja selle võiks hajutada nende päevade peale ära.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun, sõnavõtt kohapealt! 

Aitäh! Mul on ka päevakorra kohta ettepanek. Kuna Erkki Keldo teatas, et Reformierakond ei ole minu eelmise ettepanekuga nõus, siis mul on hoopis teistsugune, vastupidine ettepanek: tõsta 17 SE, perehüvitiste seaduse eelnõu vastavasisuliste arupärimiste, mis puudutavad pereseaduse eelnõu, taha. Selline ettepanek hoopis.

Aitäh! Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel ütlen, et me pole nõus mitte ühegi päevakorra muudatusega. Jääb ainult algne päevakord, ei pea ükshaaval inimesed enam proovima.

Martin Helme, sõnavõtt kohapealt.

Aitäh! See on muidugi masendav, kui kompromissivalmiduseta on Reformierakonna fraktsioon. Ühegi asjaga ei ole nõus. My way or highway, neil kogu aeg. Aga minul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt ettepanek teha enne päevakorra hääletamist kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

 

Head kolleegid, vaheaeg on lõppenud. Enne kui me asume hääletuse juurde, tuletan teile, head kolleegid, meelde, et kõrvalistel isikutel on saalis viibimine keelatud ka vaheajal, sellepärast et see on täpselt samamoodi istungi toimumise aeg. Palun sellest reeglist kinni pidada. Aga põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala istungi päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 216 teine lugemine. See on kolmapäevane kuues päevakorrapunkt. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tanel Kiik! Katkestan hääletuse. Tanel Kiik, käsi oli püsti. Katkestan hääletuse. Tanel Kiik, käsi oli püsti, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Kas mina eksin või ma kuulsin saalist, et Reformierakonna fraktsiooni esimees ütles mustvalgelt, et ta ei ole nõus mitte ühegi päevakorra muudatusega, ja hetk hiljem te panite hääletusele päevakorra muutmise? Ma olen kimbatuses natukene. Teeks selle selgeks, enne kui me hääletuse juurde lähme.

Aitäh! Väga õige tähelepanek! Eelnõu väljaarvamist saab teha kas juhtivkomisjon või eelnõu algataja. See on konkreetselt tulnud eelnõu algataja poolt. Antud juhul teiste ettepanekute osas Reformierakonna esindaja väljendas oma väga konkreetset seisukohta.

Martin Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ma olen tegelikult täielikus kimbatuses. Meie fraktsioon võttis enne hääletust kümneminutilise vaheaja, et arutada, kuidas hääletada nädala päevakorda. Vaheaja võtsime ära ja teist korda meie fraktsioon seda vaheaega võtta ei saa. Aga pärast vaheaega tuli teade päevakorda tehtavast muudatusest, mida mul oleks vaja fraktsiooniga arutada, kas me seda toetame või ei toeta päevakorra puhul. Mis ma nüüd siis teen? Kuidas ma seda …? Selle muudatuse oleks pidanud enne hääletust ja enne vaheaega välja ütlema, siis ma oleksin saanud fraktsiooniga nõu pidada, kuidas hääletada. Aga nüüd meil on vaheaeg võetud ja ma ei saagi aru pidada. Mis me nüüd teeme? Ma palun juhatajal võtta kümme minutit vaheaega, et me saaksime fraktsiooni seisukohta kujundada.

Aitäh! Ma lugesin selle enne protseduurilisi küsimusi ette, see oli kõigile eelnevalt eelnõu algataja ettepanekuna välja toodud. Nii et, head kolleegid, see oli vastus teie küsimusele.

Ma panen uuesti koos selle muudatusega, mille ma siin eelnevalt ette lugesin, hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 55, vastu 37 ja erapooletuid Riigikogu liikmeid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid! Asume eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Ma palun kõigepealt parlamendi kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja. Proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Ja teiseks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Aitäh! Eelnõud on edastatud elektrooniliselt. 

Aitäh! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Tahaks jälle aru saada, kuidas läks niimoodi, et Riigikogu liikmed olid ennast juba kirja pannud eelnõude ja arupärimiste [üleandmiseks], aga valitsuse esindaja tõsteti ettepoole.

Aitäh! Oleme seda ka varem korduvalt selgitanud, aga selgitan veel. Kuna Heili Tõnisson ei saa ise ennast [järjekorda] lisada, siis minu kui istungi juhataja pädevuses on otsustada, millal paluda valitsuse esindajal eelnõud üle anda. Mina palusin ta kohe esimesena siia kõnetooli, aga pärast seda võtan kõik teised ja kutsun siia vastavalt registreerimise järjekorrale. 

Helle-Moonika Helme, teil on kaks soovi. Te soovite tulla siia kõnetooli ja te soovite esitada protseduurilise küsimuse. Kumba varianti te siis eelistate?

Aitäh! Ma ei palu siin tegelikult mingisugust teiepoolset eelistust, vaid ma olin esimesena kirjas, et ma tahan üle anda arupärimist, ja ma spetsiaalselt panin ennast esimesena kirja. Nagu ma näen, seal on ainult kolm soovi praegu. Ja proua Heili Tõnisson … Noh, kindlasti ei lähe poole ööni, et teda ettepoole [peab] tõstma, et tõesti siis inimene ei peaks seal ootama. Teie pädevuses võib kahelda või mitte kahelda, aga täna on siin lipsanud sisse nii mõningadki sellised ebapädevad otsused teie poolt. Aga ma ikkagi küsin. Miks te täna niimoodi otsustasite, et kolm inimest, kolm arupärimist või eelnõu, ja valitsuse esindaja vupsti jälle esimesena? Ma tõesti tunnen ennast nagu natukene puudutatuna sellest, et mina olin esimene, aga nüüd järsku ei olegi enam esimene.

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Istungi juhataja annab valitsuse esindajale sõna eelnõude üleandmiseks ja valitsuse esindaja registreeritakse tehnilise personali poolt vastavalt istungi juhataja ütlustele. Antud juhul niimoodi istungi juhataja ka toimis. Aga teil on kohe võimalik tulla parlamendi kõnetooli üle andma eelnõusid ja arupärimisi. 

Varro Vooglaid, palun, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina ikkagi ei saa nüüd aru, kuidas me seda kodu‑ ja töökorra seadust siin tõlgendame. Mul ei olnud nii kiiresti võimalik seda praegu stenogrammist üles otsida, aga ma olen kindel, et paljud kolleegid mäletavad täiesti selgelt, kuidas teie kolleeg juhatusest, härra Toomas Kivimägi, kinnitas meile väga selgesõnaliselt ja tõlgendamisruumi mitte jätval moel, et eelnõude ja arupärimiste üleandmine käib vastavalt kehtivale tõlgendusele nende registreerimise järjekorras. Tõesti mäletame. Ma olen kindel, et paljud kolleegid mäletavad, kuidas selgesõnaliselt öeldi niimoodi. Minu küsimus on see, et võib-olla tuleks ikkagi selgeks rääkida omavahel juhatuses, millistest reeglitest me siin töös lähtume. Praegusel juhul on selgelt näha, kuidas üks juhatuse liige lähtub ühest tõlgendusest, teine lähtub teisest tõlgendusest, aga vajalik on, et meil oleks ühtne arusaam sellest kodu‑ ja töökorrast, millest me siin lähtume.

Aitäh! Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, siis Vabariigi Valitsuse esindaja ei saa ennast üldse ise lisada, ta lisatakse ainult istungi juhataja ettepanekul. Istungi juhataja saab kutsuda Vabariigi Valitsuse esindaja siia kõnetooli ja see ongi istungi juhataja õigus. Niimoodi ma ka toimisin. 

Arvo Aller, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Tõepoolest, me oleme korduvalt kuulnud, et Vabariigi Valitsuse esindaja ei saa ennast ise järjekorda panna. Samas saate teie seda teha. Ma seda tehnilist lahendust ei tea, et kas te saate panna ta kohe järjekorda, nii nagu te puldi taha istute, või peale seda, kui päevakord on kinnitatud. Nii et teinekord võib-olla tasuks ka kiirem olla, rohkem näpuosavust, et kohe ta panna, või peale kutsungit, et siis saab tulla. Kuidas see tehniliselt välja näeb?

Aitäh! Tehniliselt: mina ei lisa, vaid minu ütluse peale istungi tehniline personal lisab. See on vastus teie küsimusele.

Rain Epler, palun, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea juhataja! Tulen teile appi. Võib-olla, kui te selle sõnavõttude järjekorra kohta annaksite meile selge signaali ja ühtlasi võtaksite väikese vaheaja, peaksite ka Kivimägiga nõu ja lepiksite kokku, siis me edaspidi teaksime, et alati, kui valitsuse esindajal tekib soov, siis tema pannakse esimeseks, ja terve rida protseduurilisi küsimusi jääb küsimata. Kuigi ma kommentaariks ütlen juurde, et ma ei peaks seda heaks tavaks, et sellest järjekorrast niimoodi mööda minnakse, aga siiski oleks asi palju selgem. Öelge siis välja, kuidas on, ja kõigil on siin saalis teada.

Aitäh, Rain Epler! Hea ettepanek, arutame seda ka Riigikogu juhatuses.

Aga nüüd ma palun siia Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise siseminister Lauri Läänemetsale. Arupärimine on siseturvalisuse tagamise võimekuse kohta uues olukorras, kus kontrollimatu immigratsioon on muutnud Eesti inimesed murelikuks oma vara ja oma elu pärast. 

Viimasel ajal on massiliseks muutunud juhtumid, kus Eesti erinevates piirkondades on kohalikud elanikud märganud tundmatuid ja võõraid inimesi kahtlastel asjaoludel ringi luusimas, pildistamas hooneid, elumaju, tungimas eravaldustesse, pakkumas kõikvõimalikke teenuseid, tülitamas kohalikke elanikke. Tegemist on eesti keelt mitterääkivate eri riikide kodanikega, kes sõidavad ringi mööda Eestit, esmapilgul justkui süütult ümbrust uudistades, aga olles kohalike elanike poolt märgatud, nad kas ruttu põgenevad või hakkavad rääkima eri versioone töö otsimisest või soovist pakkuda teenuseid, näiteks katuse ehituse teenust, põhjendades sellega oma tegevust, mis seisneb inimeste kodude hoovides seal leiduvate esemete pildistamises. Sotsiaalmeedia on täis postitusi, kus on pildile jäänud lisaks inimestele ka sõidukid, mis kuuluvad eelpool nimetatud kodanikele. Tegemist on Ukraina, Rumeenia või mõne muu registrimärgiga autodega. 

Eesti elanikud on väga mures. Kui veel paar aastat tagasi võis olla suhteliselt julge oma kodude ja maakodude turvalisuse pärast, siis praeguseks on olukord kiiresti muutumas. Eestis olid vargused kodudest ja maakodudest langustrendis, sest meie siseturvalisuse eest vastutavad struktuurid olid ära teinud suure töö ning suutnud kontrolli alla võtta nii kohalikud pikanäpumehed kui ka varastatud asjade järelturu. Samuti on ühiskondlikud hoiakud muutunud selles suunas, et eestlane ei osta enam kahtlase päritoluga esemeid. Samal ajal on praegu võimalik tulla näiteks Ukrainast Eestisse autoga, laadida see kohapeal varastatud kraami täis ja sõita sellega läbi Balti riikide, et müüa see Ukrainas kohalikel turgudel maha, sest seal on puudus kõikvõimalikest tarbeesemetest. Lääneriikide abi ei suuda tagada inimeste toimetulekut ja see on ammendamatu reservuaar kuritegelike struktuuride tekkimiseks ja tegutsemiseks. Sellega seoses esitame ministrile kuus küsimust. Aitäh! 

Aeg! Aitäh! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mina tulen majandusest tõstatuva küsimuse juurde. Meil täna ka majanduskomisjonis ühes diskussioonis oli teemaks see, et inflatsioonitont käib ikka mööda maailma ringi ja käib ringi ka mööda Eestit. Teame, et siin keskpangad on teinud juba intressimuudatusi, neid peetakse jõuliseks. Ajaloost me teame, et tegelikult on tegemist grammi kaupa intresside nihutamisega. Kui me meenutame USA-d kaheksakümnendatel ja kuulsat keskpanga juhti Volckerit, siis tema üllatas ühel hommikul inimesi sellega, et inflatsioon kohe paugust, või mitte inflatsioon, vaid intressimäär kohe ühe pauguga tõsteti kahekohaliseks ja siis tõsteti natuke veel. 

Seda, kuidas nüüd keskpangad reageerivad, saame me näha. Kontrolli alla ilmselgelt ei ole inflatsiooni ei Eestis ega Euroopas ega maailmas laiemalt saadud. Nüüd on tulnud mingi retoorika, kus süüdistatakse ettevõtteid ahnuses ja sellega inflatsiooni põhjustamises. Aga see on nii suure mõjuga, et kindlasti avaldab ta mõju ka sellisele valdkonnale nagu haridus. Kui me täna siin tahame hariduses teha erinevaid sisulisi muudatusi, siis samal ajal me teame, et omavalitsustel napilt jätkub vahendeid või siis ei jätku, et õpetajatele palka maksta. Aga teisipidi inflatsiooni tõttu koolide majanduskulud kindlasti kasvavad. Seetõttu esitan ma arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristiina Kallasele, et saada teada tema hinnangut ja ka poliitika kujundamise mõtteid seoses ülisuure inflatsiooni ja selle mõjudega. Aitäh!

Aitäh! Täpsustus: arupärimine on Kristina Kallasele.

Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! No vot, hakkab tulema! Just andis valitsus üle tsensuuri eelnõu. Ei ole see mingi vihakõne eelnõu. See on tsensuuri eelnõu, see on vaba ühiskonda lõpetav ja diktatuuri teele suunav eelnõu. Teame‑teame! Need riigid, kus on vastu võetud niinimetatud vihakõne seadus, ei ole enam vabad riigid. Kui võim hakkab otsustama, kui valitsev võim hakkab otsustama, mida on ja mida ei ole lubatud rääkida, siis vist ei ole mitte kunagi juhtunud niimoodi, et kriitika võimu kohta oleks lubatud. Sellega suunatakse Eesti tagasi sinna, kust me tulime 30 aasta eest.

Kui meenutame, millega algas Nõukogude Liidu lagunemine, kurjuse impeeriumi lagunemine, siis see algas glasnostiga, algas avalikustamisega. Võis rääkida, võis kirjutada. Võis rääkida Brežnevist anekdoote, võis rääkida sellest, et Tšornobõlis on mingi jama, võis rääkida sellest, et Virumaa kaevud saastatakse, kui kaevandatakse nii, nagu plaanitakse. Ja kuhu me tagasi oleme jõudmas? Hakkame samasse ühiskonda tagasi jõudma. Euroopalike väärtuste loosungite all, muide, euroopalike väärtuste loosungite all kehtestatakse meil liberaalset fašismi ja tsensuuri. Seda muidugi ei saa lubada juhtuda. Aga see oli praegu lihtsalt kõrvalepõige.

Ma tulin siia maksumuudatuse eelnõuga. Täna just suruti järjekordselt meil läbi päevakord, kuhu on sisse pandud neli maksumuudatuse eelnõu, mis on seotud valitsuse usaldusega. Loomulikult ei vastanud tõele see suurte läikivate kiisusilmadega räägitud jutt, mida meile koalitsioonisaadikud rääkisid, et laske eelnõud saali, hakkame arutama, hakkame menetlema. No nüüd me näeme seda arutelu. Me tahame makse alandada. Mul on siin üks eelnõu.

Aitäh! Järgnevalt Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ka mina tahan algatuseks avaldada oma äärmuslikku nördimust selle püüdluse pärast suruda maha sõnavabadust Eesti Vabariigis, eriti veel teadmises, et selle järele puudub igasugune ühiskondlik vajadus ning seda tehakse üksnes sellepärast, et Brüssel seda nõuab. Üha raskem on sellistes tingimustes eitada, et Euroopa Liit sarnaneb aina rohkem Nõukogude Liiduga. Aga praegusel hetkel tahan üle anda arupärimise rahandusministrile härra Mart Võrklaevale seonduvalt rööpraha kui riigikaitselise rahandussüsteemiga.

Elame julgeolekupoliitiliselt keerulisel ajal, mil on selge, et valmistuda tuleb keerulisteks tulevikustsenaariumideks. Valmis tuleb olla määramatusteks ja sündmusteks, milles osalemine või mitteosalemine ei ole meie valikute ulatuses. Ka meil on vaenlased ning ilmselgelt on need vaenlased palju suuremad ja tugevamad kui meie. Vaenlase eesmärgiks on enamasti hävitada või enda kontrolli alla saada oma oponendi infrastruktuur. Kes kontrollib infrastruktuuri, kontrollib inimesi. Kes kontrollib inimesi, kontrollib riiki ja selle territooriumi.

Raha on teatavasti kriitiline infrastruktuur. See on infrastruktuur, mille kaudu ja mille najal toimivad sotsiaal-majanduslikud suhted. Raha on infrastruktuur just samuti nagu seda on maanteed, elektrivõrk, vesi ja kanalisatsioon. Seejuures on raha tähtsus infrastruktuurina neist kõigist kõige olulisem. Maailma rahandus elab läbi turbulentseid aegu. Meie suurima liitlase, Ameerika Ühendriikide rahandus on prognoosimatul kursil. USA riigivõlg läheneb 32 triljonile dollarile, samal ajal kui riigi SKT on veidi üle 26 triljoni. USA riigivõla suhe SKT-sse on rohkem kui 120%. Need on väga ohtlikud ja halvaendelised näitajad.

Sellega seonduvalt esitame härra rahandusministrile viis küsimust, mis puudutavad kõik ühest või teisest aspektist küsimust sellest, kuidas on valmistutud …

Aeg!

… olemasoleva rahasüsteemi kui kriitilise tähtsusega infrastruktuuri kokkukukkumiseks ja millised võiksid olla toimivad lahendused. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord, hea eesistuja! Ja veel kord, head kolleegid, kes on siia saali jäänud! Annan üle arupärimise Madis Kallasele, regionaalministrile, ja annan üle arupärimise teemal, mis puudutab Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala, rahva seas tuntud ka kui Sütiste mets. Sütiste mets Tallinnas kuulub Natura 2000 kaitsealade hulka. 2022. aasta kevadel lahvatas skandaal, kui Tallinna linn soovis kõnealusele maastikukaitsealale ehitada seda läbiva [kolm] meetrit laia valgustusega asfalttee. Kohalikke kogukondi selle protsessi käigus ei kaasatud ning kui kogukonnad soovisid projektis kaasa rääkida, tehti kõik selleks, et kodanikuaktivistide töö oleks võimalikult ebamugav. Enne kogukondade sekkumist jõuti Sütiste metsas maha võtta seal, kus on Natura 2000 ala, juba 7[87] elujõus puud, nendest 137 puud olid Natura 2000 erikaitsealal. Samas, töövõtja oli akrediteerinud kõigest 573 puu raide, mis teeb 873 kaitsealust puud. Sütiste Metsa Selts tegi ettepaneku, et RMK kui maastikukaitseala metsa majandaja telliks sõltumatu ekspertiisi. RMK-le ei olnud ettepanek vastuvõetav. RMK väitis hoopis, et ei ole RMK asi, kui palju tegelikult raiuti, kuna järelevalvet teostab Keskkonnaamet. 

Seoses sellega me küsime mõned küsimused. Näiteks, miks riik kehtestab looduskaitsealasid, kui neil toimuv tegevus ei ole riigi asi? Kas riigil on üldse ülevaade, mis riiklikel looduskaitsealadel toimub? Kas Keskkonnaministeerium on andnud loa Nõmme–Mustamäe maastikukaitsealal suuremahulisi ehitustöid koos puude mahavõtmisega läbi viia? Palume ka nimeliselt, kes on sellele loale alla kirjutanud. Küsime, kas Keskkonnaministeerium teostas Nõmme–Mustamäe maastikukaitsealal ehitustööde kontrolli. Kas info liigselt maha raiutud puude kohta on jõudnud Keskkonnaministeeriumisse ja mida ministeerium sel puhul ette võttis?

Aeg, Helle-Moonika Helme!

Anname selle arupärimise üle viie Riigikogu liikme nimel, kes kõik kuuluvad EKRE fraktsiooni. Aitäh!

Järgnevalt Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud esimees! Head kolleegid siin saalis ja inimesed, kes vaatavad meid interneti kaudu! Olen selle arupärimisega siia pulti soovinud tulla juba päris mitu korda, olen kuupäeva maha tõmmanud alates 12. maist juba, täna on siis viies kord, kui ma saan selle lõpuks üle ka anda. Arupärimine on terviseminister Riina Sikkutile. Ja arupärimine tuleneb sellest, et praegune koalitsioon soovib kehtestada automaksu, kuigi võimuerakondade programmis on selgelt öeldud ja fikseeritud, et seatakse eesmärgiks Eesti ettevõtluse ja majanduskeskkonna ning välislepingute poolest parima maa loomine või sinna viimine Euroopas.

Siit tulenevalt tahakski küsida ministri käest, kes on üks valitsuse liige, miks soovitakse kehtestada automaksu, mis tegelikult oluliselt halvendab Eesti ettevõtlus‑, majandus‑ ja maksukeskkonda. Teise küsimusena küsime, kas on ka analüüsitud, millised negatiivsed mõjud kaasnevad automaksu kehtestamisega Eesti elanikele ja ettevõtetele, seda enam, kui elukallidus ja kõik muud maksutõusud ja maksuralli, mis siin käimas on, on pannud eriti suure löögi alla just maal elavad inimesed. Me teame ju seda ka, et tegelikult meditsiiniteenuste kättesaadavus ei ole meil täna kuigi hea. Nii et sooviks kindlasti ka mingit analüüsi näha, kui minister siia tuleb. Ja kolmandaks sooviks teada, mismoodi see ministri valitsemisala tervikuna mõjutab. Aitäh!

Aeg! Aitäh! Järgnevalt Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Mul jäi enne jutt pooleli maksuseaduste teemal. Meenutame korraks, mis seisus me olime, kui me siin umbes veidi rohkem kui kuu aega tagasi väga kategooriliselt, väga põhjendatult kategooriliselt võitlesime valitsuse soovi vastu anda Riigikogule üle hirmsate valede saatel valimistel saadud kohtade najal tehtud maksumuudatused. Nendeks maksumuudatusteks ei ole valimistel küsitud luba. Meie üritasime seda takistada. Ja mis oli õnnetute, ahastavalt õnnetute koalitsioonisaadikute jutt? Laske tööd teha. Me hakkame arutama, hakkame vaidlema, las komisjonid menetlevad. Kõik saavad oma ettepanekuid teha. 

No pagan, me tegime päris palju päris häid ettepanekuid, sisulisi ettepanekuid. Tuletan meelde kahte kõige paremat ettepanekut, mis kogu selles pundis olid. Punkt 1: pankasid maksustada nende erakordse netointressitulu pealt. See tooks riigieelarvesse üle 100 miljoni euro kindlasti, 130–140 miljonit. Panime selle sisse muudatusettepanekutena maksupaketi kohta, panime selle sisse eraldi eelnõusse. On keegi arutanud või? Komisjonis ei toimunud mingit arutelu sel teemal, mitte mingit arutelu. Täpselt sama võib öelda peretoetuste äravõtmise kohta – mingit arutelu ei toimunud. Mitte mingit arutelu ei ole toimunud õiguskomisjonis homoseaduse teemal, mitte mingit arutelu!

Kaasamine, see on ju mingisugune, see on mingi nali. Kaasamine toimub niimoodi, et antakse organisatsioonidele teada suhteliselt lühikese etteteatamisajaga, et tulge kohale, siis lastakse neil ukse taga oodata kuskil, ma ei tea, tunde, vahel natuke kauemgi. Ja siis öeldakse, et meil on vähe aega, rääkige viie minutiga ära, mis teil rääkida on, ja ega tegelikult me niikuinii ei kavatse arvestada. Ühesõnaga, ma ikkagi selle arutelu üleval hoidmiseks toon veel ühe maksumuudatuse eelnõu siia. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna oli tõesti sümboolne hetk. Oleme oma põhiseaduse purukslöömisel jõudnud teelahkmele. Põhiseadus on neid hoope saanud ennegi, aga täna [toimub] tsensuuriseaduse sissetoomine jultunud, nahaalsel moel. Kõik koalitsioonierakonnad on seda toetanud. Ma ennustan, et see lööb teie enda pihta. Liberaalide maine kui tsensuuri maaletoojate maine – mis maine see on? Kunagi, 19. sajandil tegelesid liberaalid vabaduste kaitsmisega, nüüd erinevate ogaruste ja äärmusluse maaletoomisega, põhiseaduse purukslöömisega. Jah, ma oleksin pidanud praegu kiiremas korras sellel teemal arupärimise tegema, aga mis siin enam aru pärida? Te olete otsustanud põhiseaduse purustada kõige olulisemates kohtades. Ja seda ma ei ütle kergelt. See nii ongi. Aga see bumerang tuleb teile tagasi.

Samal ajal laguneb ka meie majandus, sellepärast ma ikkagi jätkan majanduse teemal ja annan üle arupärimise, mis puudutab teede rahastamist, ja tahan selle kohta teada minister Mart Võrklaevalt. See kaheksa koma [midagi] miljonit, mis praegu tulumaksuseadusega ümber jagatakse omavalitsustele, on lihtsalt üks sõrmkübaratäis, võrreldes sellega, mida tegelikult on vaja teedeehitusele ja taristule. Aitäh!

Aeg! Aitäh! Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kolleegid! Head Eesti inimesed teisel pool [arvutiekraane]! Tõepoolest, me oleme praegu olukorras, kus täna andis valitsus üle vihakõne seaduseelnõu. Kas ta on märgiline või mitte? Kui arvestada, et ülehomme on küüditamise aastapäev, juuniküüditamise, ja hakatakse vaenukõnet tegema, siis selles suhtes on väga-väga märgiline. 

Aga edasi, maksuseadused. Tõepoolest, eelnev ettekandja samamoodi [soovis] maksuseaduse muudatust. Mina tahan tuua tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kui praegu proovitakse ümber tõsta 8 miljonit kohalikele omavalitsustele – on see siis vaesuse ümberjagamine või [tahetakse] kuidagi nulliringina ära seda teha –, siis mina soovin tuua siia tulumaksuseaduse eelnõu, millega me soovime füüsilise isiku tulumaksumäära vähendada, mis annaks inimestele võimaluse iseenda toimetulekut paremini optimeerida, iseenda toimetulekuga paremini hakkama saada ja sellega tagada see, et piirkondadest inimesed ära ei jookse. Sealt tulenevalt me ei muuda teisi selle eelnõuga pakutavaid maksumäärasid. Ettepanek on see rakendada alates 1. jaanuarist 2024 ning selleks on vaja Riigikogu lihthäälteenamust. Sellega ei kaasne mingeid uusi rahalisi mõjusid Eesti riigieelarvele. See on lühidalt kokku võetud. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eestis on teist kvartalit järjest majanduslangus ja tööstustoodang kukub 15%. Jaekaubandust on tabanud hirmutavalt suur mõõn. Eurostati andmetel oli Eesti jaekaubanduse maht aprillis 2023 tervelt 10% väiksem kui aprillis 2022. Eurotsoonis oli sama näitaja meie omast ligi neli korda väiksem ehk 2,6%. Euroopa Liidus tervikuna vähenes jaekaubanduse maht aastaga 2,9%.

Tänapäeva majandus põhineb suuresti tarbijakäitumisel. Kui tarbija enam poes ei käi, lööb see majandust valusalt, olgu laenuportfelliga asjad statistiliselt kui tahes kenad. Mistahes majandusteooria järgi on jaetarbimise langus majanduse dünaamika väga tõsine indikaator. Eesti sisemajanduse koguprodukt kukkus 2023. aastal esimeses kvartalis 3,2% võrra. Eurotsooni riigi kohta on seda liiga palju. Sellega seoses esitan alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega vähendatakse aktsiise. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mina olen iga kord mõelnud selle peale, kui räägitakse, et Eesti on madalate maksudega riik, et ma ei saa absoluutselt aru, millisest taustsüsteemist lähtuvad need inimesed, kes sellist juttu räägivad. Kui ma ise olen mõelnud ja üritanud kalkuleerida, milline on reaalne maksukoormus inimestele, kes on palgatöötajad, siis ma olen alati jõudnud tulemuseni, et kaugelt rohkem kui pool oma palgafondist võetakse inimestelt ära kas otseste või kaudsete maksudena. 

Palgafondist rääkides pean silmas seda. Alustame summast, mis on tööandjal vaja, et inimest palgata, eks. Need on sotsiaalmaks, tulumaks ja muud koormised. Nii et kui me arvutame need tööjõumaksud sealt kohe maha, mõtleme selle peale, et inimene poodi minnes ükskõik mis kaupu-teenuseid tarbides maksab veel käibemaksu, mõtleme selle peale, et sinna lisanduvad aktsiisid, mõtleme selle peale, et sinna lisanduvad riigiettevõtete väga suured kasumid Eesti Energia kasumi näol ja nii edasi, mis on sisuliselt ka maksustamine, siis minu meelest ei ole küll mitte kuidagi võimalik jõuda järeldusele, et Eesti on madalate maksudega riik. 

Seda tõsiasja silmas pidades soovime anda Riigikogu menetlusse tulumaksuseaduse muutmise seaduse [eelnõu], mis lähtub eesmärgist vähendada füüsilise isiku maksukoormust, mille tulemusena suureneks inimeste netosissetulek. Viimastel aastatel aset leidnud kõrge hinnatõusu tingimustes on see meede väga vajalik, et parandada inimeste toimetulekut. Muudetakse tulumaksuseaduse § 4 lõikeid 1 ja 1¹, langetatakse üldist tulumaksumäära, erijuhtudel kohaldatavad madalamad maksumäärad jäävad muutmata. Eelnõu ei sisalda uusi, vähetuntud ega võõrkeelseid termineid, samuti ei ole eelnõu seotud Euroopa Liidu õigusega. Aitäh teile!

Aitäh! Järgnevalt Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Nüüd juba mõnda aega Tallinna ja Otepää vahel Eesti teedel kulgenuna saan ma teha ühe tähelepaneku ja selle põhjal tuleb ka arupärimine riigi infrastruktuuri alarahastamise kohta. Nimelt on praktiliselt peatunud Eesti kohalike teede viimine mustkatte alla. Selleks ei ole enam raha. Samuti on piiratud vahendid teede tolmuvabaks muutmiseks nende soolamisega. Ka selleks ei ole raha. Tallinna ja Tartu vahele on küll kavas ehitada mõned kolmerealised lõigud, kuid sellist läbimurret, nagu saavutati Võõbu lõiguga, ei ole enam tulemas. Samal ajal käivad kolmerealiste ehitustööd ja Tallinna–Tartu vaheline kulgemine on taas äärmiselt vaevaliseks muutunud.

Kui ma olen kasutanud väiksemaid kohalikke teid, siis minu tähelepanek on see, et need kohalikud teed lagunevad. Need kohalikud teed on muutunud juba praegu ohtlikuks, kuigi need remonditi mõne aasta eest. Me oleme sattumas olukorda, kus Eesti ääremaastub, inimesed ei pääse enam liikuma või on see liikumine väga vaevaline ja aeglane. Sellest ka arupärimine majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole. Siin on kolm küsimust ja palun nendele vastata.

Aitäh, Ants Frosch! Järgnevalt Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Selle nädala päevakord lõpuks toob must valgel, must kollasel, kui siin saalis vaadata, esile selle, mis oli tegelikult teada teleintervjuudest ja koalitsiooniliikmete väljaütlemistest juba selle Riigikogu koosseisu töö alguses: on plaan teha mingeid asju, teha neid teerulli meetodil ja teemasid sisuliselt mitte arutada. Aga lisaks sellele, et kõike seda tehakse teerulli meetodil ja kiiresti, on ka nende asjade sisu pehmelt öeldes küsitav. Tegelikult ma ütleksin, et Eesti riigi vaenulik. 

Siin on palju juttu olnud kohalike omavalitsuste toimetulekust, on juttu olnud perede toimetulekust, aga vaatamata sellele on koalitsiooni juhterakond – ja suureks üllatuseks ka nende koalitsioonipartnerid laulavad sellele rõõmsalt kaasa – otsustanud oma kulukate lubaduste katteks leida raha peamiselt lastega perede eelarvetest otse sinna kallale minnes, aga ka maksumuudatuste kaudu, ja keskustest kaugemal olevate inimeste arvelt, kelle sissetulekud on madalamad ja kulud suuremad. Meie arvame, et elu säilimiseks maal ja perede toimetulekuks tuleks mõnda maksu pigem vähendada. Sellega seoses annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Head kolleegid, arvestades kujunenud olukorda, võtan juhataja vaheaja 20 minutit.

V a h e a e g

 

Tere päevast, head kolleegid! Informeerin teid asjaolust, et ajendatuna sellest, et tunni ja 40 minuti jooksul ei ole Riigikogu jõudnud päevakorra menetlemise juurde, kutsus Riigikogu esimees Lauri Hussar kokku juhatuse koosoleku, kus arutati, mil moel ja kuidas oleks võimalik täita teisi põhiseadusest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi, mis Riigikogule on pandud, millest üks põhilisemaid on ikkagi eelnõude menetlemine. 

Lauri Hussar Riigikogu esimehena tegi juhatuse koosolekul ettepaneku lõpetada tänaseks täiskogu istungil eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Jüri Ratas tegi sellele kompromissettepaneku. Ta küsis, kui palju on veel neid kolleege, kes soovivad eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Ta tegi ettepaneku, et võiks need veel vastu võtta. Seejärel tegi Toomas Kivimägi oma kompromissettepaneku, et on nõus sellega, et ära võtta need kolleegid, kes on veel ekraanil ja kes soovivad anda üle eelnõusid ja arupärimisi. (Naer saalis.) Neid on siin lisandunud. Aga selle tingimusega, et siis me lõpetame ikkagi ära, ja kui juhatus saavutab konsensusliku otsuse, siis selline otsus oleks ka sündinud. Kolleeg Jüri Ratas nõustus küll sellega, et võtta [vastu] registreerunute eelnõud ja arupärimised, anda neile võimalus need siit puldist üle anda, ent ta ei nõustunud edasise vastuvõtmise lõpetamisega. Seetõttu jäi lauda ainuke ettepanek, mille tegi Riigikogu esimees härra Lauri Hussar, lõpetada tänasel täiskogu istungil eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Seda seisukohta toetas ka Toomas Kivimägi. Aga juhatus konsensust ei saavutanud selles küsimuses, kolleeg Jüri Ratas selle ettepanekuga ei nõustunud. 

Ma väga vabandan, et ma pean juba mitmendat-setmendat korda ikkagi ette lugema ka need põhjendused, [ühelt poolt] Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi omad, miks me sellise ettepaneku tegime, ja teiselt poolt Jüri Ratase vastuargumendid. Toomas Kivimägi ja Lauri Hussari põhjendused on järgnevad. Eelnõude algatamine ja arupärimiste esitamine on Riigikogu liikme põhiseadusega tagatud õigus. Samas ei tohi arupärimisõigus takistada Riigikogu muu töö tegemist. Seda on rõhutatud ka värskelt ilmunud põhiseaduse kommentaarides, kus on öeldud: "Samas aga peab arvestama, et arupärimisõiguse kasutamine ei areneks parlamentaarsele süsteemile ebakohaseks väärvormiks. See tähendab, et arupärimisõigus ei tohiks kaasa tuua võimalust koormata parlament arupärimistega üle nii, et parlament ei suudaks täita teisi talle PSiga pandud funktsioone." 

Riigikogu täiskogu istung on põhiseaduse kohaselt Riigikogu kui kollegiaalorgani põhiline töö vorm. Istungitel arutab ja otsustab Riigikogu avalikult tema pädevuses olevaid asju. Riigikogu istungi sisuline toimumine Riigikogu poolt kinnitatud päevakorra järgi on kaalukas väärtus, mis tagab Riigikogu töö efektiivse korraldamise ja annab Riigikogu liikmetele võimaluse osaleda selles Riigikogu töö vormis. Olukorras, kus eelnõude ja arupärimiste üleandmise õiguse kasutamise tulemusena ei ole Riigikogu saanud tunni ja 40 minuti jooksul asuda istungi päevakorras olevaid päevakorrapunkte arutama, on Riigikogu kui terviku huvides põhjendatud astuda samme, et leida tasakaalu erinevate õiguste vahel, mis võimaldaks Riigikogul täita kõiki oma ülesandeid. Riigikogu istungi sisuline toimumine Riigikogu poolt kinnitatud päevakorra järgi on kaalukas põhiseaduslik väärtus, mis tagab Riigikogu töö efektiivse korraldamise ja annab Riigikogu liikmetele võimaluse osaleda selles Riigikogu töö vormis. Ka Riigikohus on kinnitanud, et parlamendis tekkiva ummikseisu lahendamine teenib põhiseadusest tulenevaid eesmärke. 

Riigikogu tööd korraldab Riigikogu juhatus. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõige 2 punkt 18 annab Riigikogu juhatusele õiguse otsustada seaduses reguleerimata protseduuriküsimused. Kuna Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduses ei ole regulatsiooni, mis tasakaalustaks eelnõude algatamise ja arupärimiste esitamise õigust selliselt, et istungil oleks võimalik päevakorras olevaid teemasid arutada, siis saab seda käsitleda seadusega reguleerimata protseduuriküsimusena. Seetõttu on juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi, tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 1 punktile 18, teinud ettepaneku lõpetada tänaseks täiskogu istungil eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Sellega Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi argumentatsioon lõppes.

Jüri Ratas, tema seisukoht. Jüri Ratas nõustus küll sellega, et registreerunute eelnõud ja arupärimised vastu võtta, kuid ei nõustunud edasise vastuvõtmise lõpetamisega. Ta leidis, et juhatusel puudub selleks õigus. Tal puudub informatsioon, et tehtaks obstruktsiooni, ning ta leidis, et esimees peab kokku kutsuma vanematekogu, et leida kompromiss. Lisaks kordas Jüri Ratas oma 15., 16. ja 22. mail esitatud seisukohta, et ei toeta eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise lõpetamise ettepanekut ning ei ole selles küsimuses hääletamisega nõus. Selline hääletus ei ole antud normi mõte ja tegemist on liiga laia tõlgendusega. Nii võib hakata hääletama igasuguseid asju, absurdsusteni välja. Jüri Ratas lisas, et tema arvates ei anna Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus üldse võimalust sellist hääletust läbi viia. Sellist hääletust ei ole mitte kunagi varem tehtud ning seda ei toeta ka tööpraktika ja tava. Vastupidi, tava toetab seda, et eelnõude ja arupärimiste üleandmine ei ole piiratud. Kuna konsensust juhatus ei saavutanud, soovivad juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi panna selle küsimuse Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 alusel Riigikogu täiskogus päevakorraväliselt hääletusele. 

Nüüd ma võtan ainult selle juhatuse konkreetse ettepaneku kohta selgitust soovivaid küsimusi. Palun, Martin Helme!

Aitäh! Esimese asjana ma tahan protesteerida selle juhatuse otsuse vastu. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et tegemist on räige seaduserikkumisega ja Riigikogu liikmete mandaadi õiguse piiramisega seadusevastaselt. Teiseks, mulle jääb täiesti arusaamatuks, millele viitas enne Lauri Hussar, ja nüüd selle Riigikogu juhatuse otsuse ettelugemisel käis samuti läbi "kujunenud olukord". Kui ma õigesti mäletan, siis oli vaheaja võtmise hetkel meil kujunenud olukord, kus neli inimest tahtsid veel anda üle kas eelnõu või arupärimist. Võimalik, et siin oli neid soovijaid veel, kes ei olnud ennast kirja pannud. Aga see kujunenud olukord ei anna minu meelest kuidagi põhjust öelda, et nüüd lõpetame ära. See kujunenud olukord meil siin Riigikogu saalis on, vastupidi, selline, et suvaõigusega takistatakse Riigikogu liikmetel oma mandaati kasutada.

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole protseduuriline küsimus. See on sinu selgitus ja põhjendus. Rain Epler, palun!

Aitäh! Minul enda arvates on väga protseduuriline küsimus. Te viitasite sellele, justkui põhiseaduses on öeldud … Mitte justkui, aga põhiseaduses ongi öeldud, et Riigikogu peaks tegelema eelnõude menetlemisega. Ma usun, et te nõustute minuga, et ega eelnõu menetlemine muudmoodi ei saa ju alata, kui eelnõu tuleb üle anda ja siis saab hakata seda menetlema. Te selles mõttes ajate häma, ma ütleks. Te tegelikult ju tahate öelda, et peaks tegelema eelistatult nende eelnõude menetlemisega, mille on üle andnud Vabariigi Valitsus. Kui Riigikogu liige annab üle eelnõu, siis sellega ju, ma ütleks, ongi eelnõu menetlemine alanud. Okei, komisjon peab otsustama menetlusse andmise ja protseduurika, aga ega ilma üle andmata menetlus ei saa ju alata.

Hea kolleeg, see ei olnud protseduuriline küsimus selle päevakorrapunkti valguses või juhatuse otsuse valguses, mille hääletuse ma palun varsti läbi viia. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ka minu arvates on praegu tegemist Riigikogu liikmete seadusevastase mandaadiõiguse piiramisega. Isamaa fraktsioon sellises hääletuses küll osaleda ei saa.

Aga minu protseduuriline küsimus on selle kohta. Te arutasite juhatuses erinevaid ettepanekuid – nagu te ette lugesite, olid juhatuse liikmetel erinevad arusaamad ja ettepanekud. Aga täna on, ma vaatan, saanud esitada oma arupärimisi ja eelnõusid ainult EKRE fraktsioon. Ma ei tea, kui palju oli plaanis näiteks Keskerakonna fraktsiooni liikmetel esitada, Isamaa fraktsiooni liikmetel, võib-olla ka koalitsiooniliikmetel. Kas mingit limiidiarutelu teil ei olnud, et jagada ära eri fraktsioonide vahel? Kehtestada limiit, et tagada tasakaal sellisel kujul eri fraktsioonide ja liikmete õiguste vahel teie käsitluse kohaselt.

Aitäh, hea kolleeg! See kivi läheb paraku teie kapsaaeda, sellepärast et eelnõude ja arupärimiste üleandmine toimub [selleks soovi avaldamise] järjekorra alusel. Kui te ei ole jõudnud tunni ja 40 minuti jooksul nuppu vajutada, siis on see teie probleeme, mitte kellegi teise.

Head kolleegid! Ma võtan maksimaalselt need käed, mis on praegu üleval, rohkem kindlasti mitte. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Päris skisofreeniline arutelu toimus Riigikogu juhatuses, vähemalt teie välja toodud kirjelduse põhjal. Ehk kui ma õigesti aru sain, siis kaks kolmandikku Riigikogu juhatusest oli seda meelt, et võiks vastu võtta vähemalt need arupärimised või eelnõud, mis on hetkel järjekorras. Aga sellest hoolimata prevaleeris selle ühe kolmandiku seisukoht, et tuleb minna kiiresti edasi, võtta ära see võimalus nendelt inimestelt, kes olid ennast kirja pannud. See on päris kummaline. Parlamendis meil tavaliselt niipidi ei käi, et üks kolmandik hääletab [vastu] ja siis kaks kolmandikku teeb[, mida nõutakse], sest muidu me ju näiteks peretoetusi ei kärbiks. Aga mu küsimus on teile: kas te Riigikogu juhatuses arutasite ka asjaolu, et just nimelt sellise käitumismustri ja tegevuse vastu on opositsiooni 38 saadikut sisse andnud kaebuse Riigikohtusse, mis minu teada on hetkel alles menetlemisel, ja võiks oodata ära Riigikohtu selge ja konkreetse otsuse, enne kui te potentsiaalselt taastoodate seaduserikkumisi selliste juhatuse otsustega ja suure saali otsustega, mida 30 aasta jooksul pole Riigikogu kunagi praktiseerinud? Kas te sellist võimalust ka kaalusite?

Aitäh! Hea kolleeg, mulle pigem tundub, et üks fraktsioon siin saalis ei jõudnud Riigikohtu otsust ära oodata ja tahab Riigikohtule näidata midagi muud. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mind paneb väga sügavalt imestama see, et juhatuse- ja koalitsioonipoolset põhiseaduse ning kodu- ja töökorra seaduse rikkumist põhjendate te mingisuguse uue kommenteeritud põhiseaduse väljaandega, mida ei ole olemaski. See on täiesti fiktsioon. Ma tean, millele te viitate. Te viitate ühele koduleheküljele, kus on mõned põhiseaduse paragrahvid kommenteeritud, teie enda erakonnakaaslase, eelmise – või mis ajal ta oli seal, kas ta oli eelmine, ma ei mäleta – justiitsministri Maris Lauri tellitud. Tegemist ei ole absoluutselt mitte mingisuguse dokumendiga. Seal on ainult mingisugused mõttekatked, täiesti selgelt kallutatud.

Hea kolleeg, igaühel on oma arvamus. Palun protseduuriline küsimus!  

Mind paneb nördima see. Ja mind huvitab, kuidas te võtate sellise julguse esitada seda kui mingisugust juriidilist dokumenti, mille alusel Riigikogu tööd saab reguleerida. 

Sain teie märkusest aru, hea kolleeg. Aitäh! Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen täna püüdnud hoida tagasihoidlikku profiili, ei ole teid siin tüüdanud protseduuriliste küsimustega ja ootasin ilusasti oma järjekorda eelnõu üleandmiseks, aga te keerasite asja lukku. See tähendab seda, et kui te jutustate põhiseaduslikest õigustest siin parlamendi töös, siis mina pole täna saanud mitte midagi teha. Aga nagu ma aru saan, siis teie eesmärk on tasalülitada parlamenti. 

Nüüd on küsimus järgmine. Te viitate siin põhiseaduse kommentaaridele, mis on värskelt ilmunud. Minul on kodus olemas ka kaks [väljaannet] põhiseaduse kommentaare ja need on koostanud väga suured autoriteedid. Need on üle 500–600 lehekülje, kus on analüüsitud kõiki punkte. Seal on Truuväli, Ülle Madise ja nii edasi ja nii edasi, mul ei tule kõik nimed praegu meelde, eks ju. Aga kui te tahate öelda, kust kohast mul on võimalik neid põhiseaduse kommentaare kätte saada … Mitte kommentaare, vaid uut, värskelt ilmunud põhiseaduse kommentaaride [väljaannet] trükivärskena saada, siis andke mulle palun teada. Kui te seda mulle teada ei anna, siis järelikult teie jutt siin saalis selle kohta, et ta on värskelt ilmunud, on ilmselge vale. Ja ma arvan, et Riigikogu aseesimehena teil ei ole sobilik valetada saalile, et on värskelt ilmunud. Öelge, millise kirjastuse alt või kust kohast, millisest poest on võimalik värskelt ilmunud põhiseaduse kommentaare kätte saada.

Hea kolleeg, see ei ole küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, mis on selle käetõstmise koht ja vajadus. See ei ole see koht, me ei vaidle sisulise argumentatsiooni üle. Mõlemal poolel on oma argumendid. Kas need on õiged või mitte, Riigikohus otsustab seda. Nii et me ei pea sisulist debatti, head kolleegid. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Täna on mitmed protseduurilised [küsimused] olnud tõesti sisuliselt selle istungi läbiviimise kohta, aga te olete öelnud, et ei ole. Üks nendest on see, mille kohta te enne väitsite, et Riigikogu peab saama tegeleda oma põhitegevuse ja põhiseadusest tulenevate tegevustega ehk eelnõude menetlemisega. Siin enne just kolleeg viitas sellele, et kuidas need eelnõud [menetlusse] jõuavad, kui neid üle anda ei saa. Sellest tulenevalt on mul küsimus. Kas meil on karta olukorda, et ühel heal päeval, ütleme, halval päeval te oma uue kehtestatud reegli kohaselt lasete Vabariigi Valitsuse esindajal üle anda eelnõusid, aga pärast seda, kui te näete, et on veel sooviavaldusi siit saalist, võtate vaheaja ja juhatus otsustab jälle tuua hääletusele selle, kas te üldse [eelnõusid ja arupärimisi] veel vastu võtate? Sisuliselt saame tööd teha, sest Vabariigi Valitsuse eelnõud te võtate vastu, aga opositsiooni omasid ei võta. Kui ma praegu kuulan teid siin, neid vastuseid, siis mul on küll päris tõsine hirm, et me oleme varsti sinna jõudmas. Palun lükake ümber, kui see nii ei ole.

Aitäh, hea kolleeg! Kohe kindlasti nii ei ole. Vähimatki põhjust seda karta ei ole. Kuni tänase päevani, ma saan öelda, ei ole mitte ükski eelnõu ega arupärimine jäänud üle andmata. Kuulake! Kuulake täpselt: kuni tänase päevani ei ole mitte ükski eelnõu ega arupärimine jäänud üle andmata. Mitte ükski! Meil on terved päevad, kui ei ole antud üle mitte ühtegi eelnõu ja arupärimist. Kui teil on järg, te oleks seda teinud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väide, et ükski arupärimine pole jäänud üle andmata – noh, too päev ei antudki, aga nüüd tekkis neid arupärimisi ja eelnõusid juurde. Teie kõnest käis läbi see, nagu tund ja 40 [minutit] ei ole saanud parlament teha tööd. Mina leian, et see tund ja 40 [minutit] on tehtud väga sisulist tööd. Ja mul on väga kahju, et [Riigikogu] esimees, viidates tekkinud olukorrale, kus osa parlamendist teeb tööd, võttis vaheaja ja selle tulemusena otsustas sisuliselt ühe kolmandiku häältega, et me rohkem [eelnõusid ja arupärimisi] vastu ei võta. Kas eelmisele juhatajale tuli ka mingi kollane paber, kus oli kirjas, et aitab jamast?

Ei, midagi sarnast ei olnud. Te viitasite ja mul jäi vastamata Tanel Kiige märkusele, just nagu kaks Riigikogu liiget toetasid seda, et võtta vastu need arupärimised, mis veel ekraanil olid. Minu toetus oli kaheosaline. Esiteks, jah, ma olin nõus sellega. Aga teiseks: kui me oleks saavutanud juhatuses konsensuse, siis peale seda [oleks] lõpetanud ära eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmise. Aga kuna selle teise poolega kolleeg Jüri Ratas nõus ei olnud, siis jäin mina selle ettepaneku juurde, mille esitas Lauri Hussar, ja toetan seda. 

Head kolleegid, siinkohal ma lõpetan nende protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise. Kas Martin Helme soovib võtta vaheaja enne hääletust või mitte? Martin, palun! Mikrofon Martin Helmele.

Mina sooviks, et ka need kaks protseduurilist kätt, mis on üleval, saaksid siiski oma protseduurilise küsimuse esitada, aga tõepoolest, kui läheb hääletuseks, siis enne seda soovin kümme minutit vaheaega.

Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

 

Vaheaeg on lõppenud ja oleme jõudmas juhatuse kahe liikme ettepaneku hääletuse juurde. Aga minu lauale on saabunud kiri Kalle Grünthalilt, kes soovib esitada protesti istungi läbiviimise kohta. Palun mikrofon Kalle Grünthalile.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu me hakkame hääletama seda, kas lõpetada [eelnõude ja arupärimiste üleandmine] või mitte, eks ju. Ja teie otsus just niimoodi käituda tugines sellele, te viitasite, et värskelt ilmunud põhiseaduse kommentaarid ütlevad, et selline võimalus on olemas. Kui ma soovisin teada saada, kus see [väljaanne] on väljastatud, millal seda tehti, kes on seda teinud ja kes on autorid, siis te jätsite sellele küsimusele vastamata, viidates sellele, et meil on oma arvamused. 

Austatud istungi juhataja! Ma tuletan teile meelde ühte asja. Teie otsuse legitiimsus saab sõltuda ainult sellest, et see tugineb mingisugusele konkreetsele faktile. Näiteks faktile, et need põhiseaduse kommentaarid, millele te viitasite, on avalikkusele kättesaadavad ja ka trükitud. Juhul kui ei ole, on tegemist teie suvaõigusega. Nii et ma kordan veel kord oma küsimust: kust mul on võimalik leida seda põhiseaduse uut kommenteeritud väljaannet, mille alusel te praegu lõpetate [eelnõude ja arupärimiste üleandmise]? Arvestage sellega, härra istungi juhataja, et te olete põhimõtteliselt riigis tähtsuselt teine mees. Peaaegu teine mees, vabandust! Aga te ei saa üle sõita sellest. Teie otsuse aluseks olevad seisukohad peavad tuginema ikkagi kodifitseeritud õigusele, mitte sellele, et te võtate mingeid suvaotsuseid vastu.

Aitäh, hea kolleeg! Jätan selle protesti rahuldamata. Viitan veel kord Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktile 18. See on see kodifitseeritud õigus, millele kaks Riigikogu [juhatuse] liiget, Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi, tuginevad.

Head kolleegid! Panen hääletusele juhatuse liikmete Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi ettepaneku lõpetada tänasel, 12. juuni istungil eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 56 Riigikogu liiget, vastu 3. Ettepanek leidis toetust. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine tänasel istungil on lõppenud.

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse arupärimist ja kaheksa eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Head kolleegid! Jah, Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Aga meie reeglid näevad ette seda, et kuni haamrilöögini ei tohi saalis mõtteid vahetada. Parempoolne tiib minust, neil käis väga elav arutelu, nii et ma palun kordushääletust.

Aitäh, hea kolleeg! Ma usun, et sa ei lase end kolleegidest liiga palju segada, nende mõtetest ammugi. (Naer saalis.)

Läheme tänase päevakorra juurde, head kolleegid. Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 229 esimene lugemine. Tutvustan põgusalt selle menetlemise korda. See algab juhtivkomisjoni esindaja ettekandega. Seejärel saab iga Riigikogu liige esitada talle ühe küsimuse. Pärast küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Ja seejärel toimub lõpphääletus. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. 

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu kultuurikomisjonis toimus Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu arutelu kahel komisjoni istungil. Esimene toimus 9. mail ja teine 6. juunil. Et arutelu läbi viia, olid kõik fraktsioonid esitanud komisjonile oma ettepaneku liikmekandidaadi kohta. Kandidaatideks on esitatud Varro Vooglaid, Marek Reinaas, Tõnis Mölder, Valdo Randpere, Raimond Kaljulaid ja Priit Sibul. Meie õigusnõunik Urvo Klopets selgitas, et vastavalt Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 15 lõikele 1 ei või selle nõukogu liige olla rahvusringhäälingu juhatuse liige, prokurist ega audiitor, meediateenuse osutaja juhtorgani liige, füüsilisest isikust ettevõtja meediateenuse osutaja tähenduses, lepingulistes suhetes mis tahes meediateenuse osutajaga, meediateenuse osutaja osanik, aktsionär ega liige ega ka Vabariigi Valitsuse liige. See arutelu toimus 9. mail. 

Klopets lisas, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud nõukogu liikme kandidaat Varro Vooglaid on sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juht. Ja sihtasutusel on uudiste‑ ja arvamusportaal Objektiiv, millel on muu hulgas eraldi rubriik "Objektiiv TV". Ta tõi ka välja, et kultuurikomisjoni eelmise koosseisu menetluses oli meediateenuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille käigus tõstatas muu hulgas portaali Objektiiv esindaja küsimuse, kes on meediateenuse osutaja. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindaja tõi komisjoni istungil välja, et Objektiiv ei ole küll tervikuna meediateenuste osutaja, aga tõenäoliselt on selle audiovisuaalne sisu eristatav ja seega ka meediateenus. Selles kontekstis soovitas ta, et on mõistlik pöörduda ametlikult Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole, et selgitada, kas tegu on meediateenuse osutamisega või mitte. Ja komisjon otsustas kandidaatide valimise edasi lükata ning pöörduda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole, saamaks hinnangut koos põhjendustega, kas sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on portaali Objektiiv kaudu meediateenuse osutaja meediateenuste seaduse § 5 tähenduses. See otsus võeti vastu konsensuslikult. 

Järgmisel koosolekul, 6. juunil selgus, et tegu oli meediateenuse osutajaga ja sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu on otsustanud loovutada portaali Objektiiv ühes kõige sinna juurde kuuluvaga mittetulundusühingule Objektiiv, mille registreerimise taotlus on sisse antud. 

Varro Vooglaid on kinnitanud, et tal ei saa uues ühingus, see tähendab mittetulundusühingus Objektiiv, olema mingit rolli ei juhtorganites ega ka lepinguliste suhete mõttes ning ta vastab Eesti Rahvusringhäälingu seaduses toodud nõuetele. Ma olen saanud ka info Objektiivi eraldamise kohta sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, nii et see jätkaks tegevust eraldiseisva mittetulundusühingu egiidi all. Ja see on ka avalikustatud SAPTK‑i ja Objektiivi veebilehel. Selle muudatuse tulemusel ei ole SAPTK enam Objektiivi tegevusega formaalselt seotud. Muudatuse kohta on nõukogu langetanud vastavasisulise otsuse ja kogu see protseduur saab lõpule viidud 2023. aasta juunikuu esimeses pooles. Lisaks on Vooglaid ka kinnitanud, et jätkab Objektiivi saadetes osalemist vaid külalisena ning ei ole ainuke saatekülaline. 

Seejärel võeti kultuurikomisjonis vastu otsused. Otsustati teha Riigikogule ettepanek nimetada Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeteks Raimond Kaljulaid, Tõnis Mölder, Valdo Randpere, Marek Reinaas, Priit Sibul, Varro Vooglaid. Otsus oli konsensuslik. Teiseks, esitada eelnõu täiskogule. Kolmandaks, juhul kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 12. juunil. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused olid konsensusega. Aitäh! 

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Panen lõpphääletusele … Vabandust! Varro Vooglaid, palun!

Ma mõtlesin turvalisuse huvides küsida selle kohta, ega meil siin mingi toimingupiirangu olukorraga tegemist ei ole, et pärast ei tuleks kapo ega hakkaks kodu läbi puistama. Kas ikka ise võib ka hääletada selle asja poolt, kui enda nimetamisest jutt käib?

Ikka võib hääletada.

Panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 229. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 73 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 229 on otsusena vastu võetud. Oleme esimese päevakorrapunkti arutelu lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde. Ma tutvustan, millega on tegemist. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 17 teine lugemine. Tegemist on usaldusküsimusega seotud eelnõuga ja selle arutelu toimub järgnevalt. Kõigepealt teeb ettekande Vabariigi Valitsuse esindaja ... Palun vaikust, head kolleegid! (Helistab kella.) … ja seejärel saab iga Riigikogu liige esitada talle kuni kaks küsimust. Pärast seda avatakse läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed ja Vabariigi Valitsuse esindaja, kui ta seda soovib. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6 muudatusettepanekuid hääletamisele ei panda. Seetõttu toimub kohe pärast küsimustele vastamist lõpphääletus.

Kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma tahaksin resoluutselt protesti avaldada. Täiesti resoluutselt! Ja ma nõuan eelmise hääletuse tühistamist. Meil on tõesti siin tavad ja me oleme lubanud ja tõlgendanud kodukorra seadust nii, et kui meil on järjestikused hääletused saalis, on nad muudatusettepanekud või ka järjestikused eelnõude hääletused, siis me aktsepteerime seda, et signaali ei anta – kahte minutit orienteerivalt, et inimesed saaksid tulla. Praegu [juba esimesel hääletusel] seda [kutsungit] kahjuks ei [antud] ja ma tõesti ei jõudnud hääletusele. See on täiesti lubamatu praktika ja õiguste rikkumine. Nii et ma palun tühistada eelmine hääletus ja tulla uuesti selle hääletuse juurde tagasi. Mitte mingisugust põhjust ei olnud praegu teha kiirmenetlusega kiirhääletust, ilma et oleks sisuliselt kahte minutit [kutsungit] antud.

Aitäh hea kolleeg! Võtan sinu kriitika omaks. Tõepoolest, vabandan selle eest, et see niimoodi toimus. Samas, ma küsisin saali käest nõusolekut ja saalis olid kõik sellega nõus. Aga ma olen sinuga päri, et edaspidi tõepoolest, kui on esimene hääletus, kui soovite osaleda hääletusel, siis see [kutsung] võimaldab ikkagi osaleda. Nii et vabandan, aga põhjust hääletuse tühistamiseks ma siiski ei näe. Aga veel kord vabandan.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Mul on natuke teine küsimus. Te seletasite seda menetluskorda, aga see jäi natuke arusaamatuks. Te kasutasite väljendit, et pärast küsimusi meil liigutakse kohe lõpphääletuse juurde. Palun täpsustage üle, kas ikkagi teise lugemise korrale vastavalt on võimalik fraktsioonide esindajatel ja Riigikogu liikmetel läbirääkimistel sõna saada. Ma eeldan, et ikka sõnavõtud on ka, mitte ainult küsimused ettekandjale, ja alles siis, kõige lõpus saab tulla hääletus.

Jah, teil on igati õigus! Ma ka eespool tegelikult ütlesin, et sõna saavad võtta kõik Riigikogu liikmed läbirääkimiste käigus. On küsimused, kaks küsimust igal Riigikogu liikmel, ja ka sõnavõtud kõikidel. Ja peale sõnavõtte toimub lõpphääletus.

Ja viimane protseduuriline on Rene Kokal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma lihtsalt tahan ära nimetada selle, mille jaoks need protseduurilised küsimused on. Kui kolleeg Helir-Valdor Seeder vajutas oma nupu sisse enne, kui te olite haamrilöögi teinud, siis olekski olnud vaja kohe võtta see protseduuriline küsimus ette ja oleks saanud selle ilusti ära lahendada. Selles mõttes me oleme omaenda võttest praegu pikali, et me ei taha võtta, aga oleks pidanud kohe ära võtma ja oleks seda lahendada saanud. 

Aitäh! Nii. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Olen teie ees perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõuga 17. Esitan eelnõu valitsuse nimel, eelnõu on seotud usaldusküsimusega. Eelnõu kohta laekus 390 muudatusettepanekut, mis omakorda jagunesid nii, et 291 muudatusettepanekut olid erinevate toetuste ja summaliste tõusudega või muudatustega, mis oleksid suurendanud veel täiendavalt kulutusi riigieelarvest. Lisatud olid mõned sisulised ettepanekud, muu hulgas elatisabiga seonduvalt, aga näiteks ka [ettepanek], et perehüvitisi võiks saada ainult Eesti kodanikud, samamoodi [ettepanek] kaotada õigus abikaasade kõrval ka registreeritud elukaaslastel võrdsele kohtlemisele vanematena. 

Neid muudatusettepanekuid me valitsuse poolt arvesse ei võtnud uue eelnõu esitamisel, küll aga [arvestasime] komisjoni muudatusettepanekut, mille sisu on rakendusaja muutmine. Ja see rakendusaja muutmine tähendab lasterikka pere toetusest väljumisel astmelise süsteemi kaudu, et me maksame kõikidele ja ka määrame kõikidele sellel kalendriaastal sisenevatele peredele kõnealust toetust ja jõustame siis ühetaoliselt kõikidele lasterikastele peredele ka astmelise väljumise 1. jaanuarist 2024. 

Ja nüüd kiiresti meeldetuletuseks ühele A4‑le mahtuva eelnõu sisu. Kõigepealt, eelnõuga loobutakse lasterikka pere toetuse indekseerimisest, samamoodi astmelisest väljumisest, vähendatakse lasterikka pere toetust kolme kuni kuue lapse puhul 650‑lt 450 eurole ja seitsme ja enama lapsega peredes 850‑lt 650 eurole ning tõstetakse elatisabi määra 100 eurolt 200 eurole, mis parandab nende perede olukorda ja laste olukorda, kus teine vanem laste kasvatamises ei osale ja ei maksa ka elatist, mis on kohtu poolt välja mõistetud. 

Nii nagu juba öeldud, kogu käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril ilma erisusteta. Kordan üle: see tähendab, et kõik seaduses toodud muudatused jõustuvad aasta algusest ja käesoleval aastal saavad lasterikkad pered lasterikka pere toetust vastavalt laste arvule 650 ja 850 eurot, ja samamoodi ka libiseva väljumise osas sisenevad süsteemi kõik pered, kellel vanim laps on saanud 19‑aastaseks. Neid peresid, kes saavad täiendavalt tuge, võrreldes eelmise valitsuse poolt esitatud eelnõuga, on kokku 1857 ja lisaks veel 21 peret, kellel on ühe kolmandiku ulatuses lasterikka pere toetuse saamise õigus. Aga vastan küsimustele.

Aitäh! Kolleeg Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Loen ette ühe huvitava lõigu. "Elukalliduse tõus puudutab kõiki Eesti inimesi, mistõttu on oluline toetada lastega perede toimetulekut ja anda neile keerulisteks aegadeks kindlustunnet. Eraldi tähelepanu pöörab riik ühe vanemaga ja lasterikastele peredele, kus on keskmisest suurem vaesusrisk või kus laste kasvatamisega kaasnevad perele suuremad kulud." See on eelmise aasta tsitaat teilt endalt, kus te seisite just nimelt lasterikaste perede eest. Nüüd te lähete konkreetselt selle eelnõuga lastelt ja nende peredelt raha ära võtma ja seote seda usaldusküsimusega. Mul on lühike küsimus. Kas teil häbi ei ole, et te võtate Eesti peredelt raha ära?

Aitäh! Kui ma peaksin kirjeldama emotsioone, siis ma tunnen vastutustunnet. Vastutustunnet Eesti riigi eelarve tasakaalu poole viimisel ja ka vastutustunnet, [arvestades] inimeste õiglustunnet, sest lisaks lasterikastele peredele on meil ka ühe ja kahe lapsega pered, on üksikvanematega pered. Tuletan meelde, et eelmine valitsus tõstis 60‑lt 80 eurole esimese ja teise lapse toetuse, 19 eurolt ja 18 sendilt 80 eurole üksikvanema lapse toetuse ja ka nende muudatuste tulemusena saab olema lasterikka pere toetus kolme kuni kuue lapse korral 150 eurot suurem ja seitsme ja enama lapse puhul 250 eurot suurem, kui see oli eelmisel kalendriaastal.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Küsin teilt sama, mida ma küsisin Riigikogu esimehelt ilma konkreetset vastust saamata. Me oleme kõik aru saanud, et valitsus on otsustanud selle perehüvitiste kärpimise eelnõu siduda usaldusega ehk see on valitsuse kõige olulisem eelnõu, millega hetkel meie ette tullakse ja mis väärib kogu valitsuse eksistentsi hääletust. Aga ma ei saanud aru sellest, kas sotsiaalkomisjonis tutvustatud muudatusettepanekuid ka sisuliselt kuskil laua taga arutati, analüüsiti, millisel viisil käis nende menetlemine. Näiteks konkreetselt Keskerakonna fraktsioon esitas 19 muudatusettepanekut võimalusega suurendada esimese ja teise lapse toetusi, ettepanekuga ka neid indekseerida, erinevaid selliseid alternatiive, esitades ka nende selgituse ja põhjenduse. Aga mingit tagasisidet me saanud pole peale selle kuiva fakti, et kõikvõimalikud muudatusettepanekud on jäetud arvestamata. Kas kuskil toimus ka mingi sisuline arutelu nende üle või käis see automaatselt Ctrl + F ja replace all ja ühtviisi jätta arvestamata?

Suur aitäh küsimuse eest! Muudatusettepanekute kuulamine oli sotsiaalkomisjonis 5. ja 6. juunil. Mina seal ei osalenud, küll olid ministeeriumist esimesel päeval kaasatud ametnikud. Aga nii nagu kõikide nende teiste eelnõude puhul, mida te olete Riigikogus algatanud ja mille kohta on juba tulnud valitsuse seisukohad, pean ma ka siin ütlema, et riigieelarve võimalused on täna just sellised, nagu nad on, ja selleks, et meie lapsed ja lapselapsed ei kannaks seda koormat, ei või me täna võtta selliseid otsuseid vastu, mis suurendavad riigi kulutusi.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas te rääkisite enne seaduseelnõu esitamist läbi ka huvigruppide ja näiteks suurte perede liiduga, enne kui läksite vähendama peretoetusi ja indekseerimist, selleks et kompenseerida maksuküüru tõttu tekkivat puudujääki riigieelarves?

Aitäh! Jah, kooskõlastusringil oli võimalik kõikidel oma arvamust avaldada ja jah, ma kohtusin erinevate osapooltega, muu hulgas lasterikaste perede liidu esindajatega.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma mäletan väga hästi, kui Riigikogu eelmises koosseisus Reformierakond koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega võttis vastu seaduse, mille kohaselt siis peretoetused tõusid. Tol ajal see oli täiesti võimalik, kuna antud seadus oli vastu võetud. Ja ma tahan küsida. Kas kolm, neli, viis kuud tagasi te teadsite ette, et Riigikogu uues koosseisus, uues valitsuses teil tuleb see ära muuta, kuna meie eelarve tegelikult ei ole suuteline kandma sellist koormust?

Suur aitäh! Ma teadsin juba aasta tagasi Reformierakonna programmi kirjutades, et perede ja laste ebavõrdne kohtlemine sõltuvalt laste arvust peredes ei ole mõistlik lähenemisviis. Nii et jah, mul on olnud seesmine isiklik veendumus, et selline lähenemine ei ole korrektne ega kanna endas võrdset kohtlemist.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Jah, tõepoolest, lasterikaste perede organisatsioonid on šokeeritud sellest teie lähenemisest. Peab ütlema, et siin ei ole ka selles mõttes midagi uut, et te praegu ka vastandate lasterikkaid peresid väiksemate peredega, sest teie silmis on selline fanaatiline tuluke kogu aeg säranud, kui on juttu lasterikaste perede suuremast toetamisest. Teile on olnud see vastumeelt ja te olete asunud seda ristikäiku valitsuse nimel siin tegema.

Aga ma küsin: kui valitsus on kärpeteele läinud ja nüüd, kui esimene kärbe, mis seaduste kaudu meieni jõuab, on tegelikult lasterikaste perede toetuste, just laste toetuste äravõtmine, siis kas see tähendab seda, et teised ministeeriumid ei tule välja üldse mingite [kärbetega] ja teie olete olnud lihtsalt kõige tublim minister, kes on oma asja esimesena valmis saanud?

Aitäh! Selle nädala päevakorras on veel seadusi, mis samamoodi aitavad suurendada riigieelarvet ja vähendada defitsiiti. Lisaks sellele on 1. juuliks antud ülesanne kõikidele ministritele ja ministeeriumidele otsida võimalikke kokkuhoiukohti ja sellega aktiivselt tegeldakse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin on meelde tuletatud, kuidas see seadus vastu võeti ja kuidas need toetused suurenesid. Peaminister on vabandanud sellega, et see pressiti nende käest välja koalitsioonipartnerite poolt. Reformierakond pidi seda tegema, et lihtsalt valitsuskoalitsiooni ja peaministriportfelli säilitada. No eks seegi on põhjendus. Aga valimiste eel ma lugesin Reformierakonna programmi ja vaatan ka praegu, et seal on öeldud, et peaks nagu õiglasemalt tegema seda toetust, ja eeldati – isegi sotsid pakkusid vist 150 eurot esimesele ja teisele lapsele – kõigile lastele 150‑eurost toetust. Ma ei tea, kuidas Reformierakond planeeris, kuna te ise koostasite seda programmi, aga selline mõte jäi vist, et toetustega tehakse seda, et esimene ja teine laps tõstetakse sinna teiste laste tasemele. Praegu on nii, et võetakse ühtedelt ära ja isegi esimesele ja teisele lapsele juurde ei anta. Kas see oli ka Reformierakonna valimisprogrammi koostamisel mõttes?

Suur aitäh! Reformierakond programmi koostades pani kirja selle, mida ta mõtles. Sinna kõrvale ja juurde on võimalik kõike mõelda. Mina tollel hetkel ei teadnud, millised on need lahendused. Need lahendused said koalitsioonilepingusse kirja ja on Vabariigi Valitsuse tegevusplaanis, mida ma järgin, ja seetõttu ma siin teie ees ka olen.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et väga silmakirjalik on rääkida hetkel eelarve defitsiidist, kui Reformierakond läheb maksuküüru kaotama ja selle hind riigieelarvele on ligemale pool miljardit eurot. Teine asi, mis on väga silmakirjalik, on see, et te räägite laste võrdsest kohtlemisest. Kui soov oli lapsi võrdselt kohelda ja seda ebavõrdsust vähendada, siis oleks võinud toetada Keskerakonna muudatusettepanekut: tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 eurole, ja olekski kõiki lapsi võrdselt koheldud. Minu küsimus on veel kord see: miks te lähete täna konkreetselt lastelt raha ära võtma? See summa ju väheneb 650 eurolt 450 eurole, miinus 200 eurot; 850 eurolt 650 eurole, miinus 200 eurot. Need on konkreetsed summad, mida täna Eesti pered saavad juba oma pangakontole, ja teie lähete seda raha ära võtma. Ma veel kord küsin, kas teil häbi ei ole.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma ei hakka kordama, millised on suurenenud toetused võrreldes 2022. aastaga, aga ma annan teile veel teada, kuidas me just vajaduspõhiselt ja teenustele suunatult püüame lastega peresid abistada. Elatisabi tõus 100 eurolt 200‑le – 6 miljonit; toitjakaotuspensioni asendamine toitjakaotustoetusega – 2 miljonit; harvikhaigustega laste toetamine – 5 miljonit; lisaks lastekodus elavate laste toetamine, puuetega laste teenused ja ka hooldus‑ ja haigushüvitis, kokku 24 miljonit eurot, mis läheb lastega perede toetamiseks koalitsioonileppe kohaselt. Lisaks 6 miljoni euro ulatuses tuleb teha ka kulutusi vajaduspõhise õppetoetuse muutmiseks, mida on koalitsioonileppega soovitud kahekordistada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Proua minister! Te rääkisite siin vastutustundest, ühe ja kahe lapsega peredest, eelarve tasakaalust ja võrdsusest. Mul on selline küsimus, et kas kolme ja enama lapsega perede toetuse äravõtmine või [õigemini] vähendamine parandab kuidagi ühe ja kahe lapsega perede olukorda, sest te neile ju raha juurde ei anna. Kuidas te üldse tulevikus planeerite, et me riigieelarvet saame täita ja riiki ülal pidada, kui meil ei ole lapsi, meil ei tulevikus neid kodanikke, kes maksaksid makse ja kelle arvel me saaksime ka pensioni maksta? Kas siis tulevikuplaan on see, et me toome sisse pagulasi, kes hakkavad meie eest tööle ja meie eest makse maksma?

Suur aitäh küsimuse eest! Kolme ja enama lapsega pere toetus on kolme kuni kuue lapsega peres 150 eurot rohkem kui eelmisel aastal, seitsme ja enama lapsega peres 250 eurot, millele lisandub tegelikult ka esimese ja teise lapse toetuse tõusust 40 eurot. Mis puudutab seda, kes käib tööl ja kust tulevad maksud, siis ma võin kinnitada, et sotsiaalsüsteemi vaatest on probleem ka see, kui inimesed saavad liiga kõrgeid toetusi ja seetõttu loobuvad tööl käimisest. Mõnedes Eestimaa piirkondades on soodsam, kui saadakse piisavalt suuri hüvitisi, mitte minna madala palgaga tööle. See tähendab seda, et töökäsi on vähe, maksud jäävad tulemata, aga ühtlasi tähendab see ka seda, et need naised, kes on otsustanud lastega kodus olla, on vanaduses väiksema pensioniga ja vaesuses.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Üldiselt on niimoodi, et sõjas jäetakse naised ja lapsed rahule. Neil lastakse olla. Ma saan aru, et te tahate Eesti rahvast viletsusse viia, te juba teete seda oma maksutõusudega – käibemaksu tõus, tulumaksu tõus ja kõik muud tõusud sinna juurde. Ettevõtted lähevad igapäevaselt pankrotti. Nüüd olete otsustanud sihikule võtta ka lapsed ja pered, kellel on palju lapsi. Kas te ei arva, et see sõda, mis te praegu olete kuulutanud paljulapselistele peredele ja lastele, võib ühel hetkel pöörduda teie vastu kas või tänaval?

Aitäh! Isikliku turvalisuse pärast ma ei muretse.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te tuletasite meile äsja õigustusena meelde, kuidas eelmine valitsus, milles oli ka Isamaa, tõstis ühe-kahe lapsega pere toetuse 60 eurolt 80 eurole. Aga ma tuletan teile meelde, et Isamaa algne eelnõu nägi ka ette ühe-kahe lapsega pere toetuse võrdsustamise kõigi ülejäänutega – ehk siis iga laps 100 eurot. Ehk meie nägime ette kõikide perede laste võrdset kohtlemist, mitte nagu soovis Reformierakond, kelle soovil lõpuks jäid ühe-kahe lapsega pered suuremate perede lastetoetusest väiksema summaga ehk neid eristati teie enda soovil. Te kõnelete õigluse loomisest – ja fanaatiliselt, nagu ütles ka minu hea pinginaaber Tõnis Lukas. Miks te siis ei toeta ühe‑ ja kahelapselisi peresid nii, et toetused oleksid võrdsed, aga lähete kärbite sellelt suurperelt raha ära?

Aitäh küsimuse eest! 20 eurot ühe‑ ja kahelapseliste perede puhul lastetoetusele lisaks seda võrdsust loomulikult ei loo, sest me teame, et toetuste tõus lasterikastele peredele koos ka teiste kavandatud meetmetega, milleks olid indekseerimine ja astmeline väljumine, oli suurusjärkude võrra suurem. Riigieelarve võimalused on need, millest me juhindusime juba toona. Riik ei saa võtta endale rohkem kulutusi, kui ta tegelikult suudab endale sissetulekuid tagada. Ja see on see mure, mille pärast me juba toona olime konservatiivsed toetuste tõstmise suhtes.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga raske on küsida järgmist küsimust, kui eelmistele pole vastatud. Ma küsin siis üle. 29. septembril eelmisel aastal hommikul 9.15 te olete saatnud Sotsiaalministeeriumist pressiteate, mis puudutas lasterikka pere toetuse tõstmist 300‑lt 600‑le. Ja te olete ehtinud seda pressiteadet oma tsitaadiga: "Elukalliduse tõus puudutab kõiki inimesi, mistõttu on oluline toetada lastega perede toimetulekut ja anda ka keerulisteks aegadeks kindlustunnet perelisa planeerimisel." Te ei olnud järelikult siiras selle pressiteate tegemisel, olite ainult valimistulemusele keskendunud. Kui siiras te täna olete? Kas siis aasta aja pärast tulete uue poliitilise positsiooniga ja olete tänased argumendid jälle unustanud? Mind huvitab selle pressiteate tähendus ajalises kontekstis. Teie nimega on see teade läinud.

Aitäh! Riigieelarve defitsiit ei paranda mitte ühegi Eestimaa inimese majanduslikku olukorda täna ega tulevikus. Vastutustundlik on käituda nii, et meie riigikassa oleks täis ja et me saaksime oma inimesi võimetekohaselt aidata ja toetada. Aga loomulikult, sellel hetkel, kui see seadus oli jõustumas, mis oli tollel hetkel paratamatus, nii oli kokku lepitud, nii läks, oli mul sellest hea meel.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Proua minister! Tegelikult on ju selge, et selle eelnõuga te halvendate perede olukorda ja perede stabiilsust, mis kahandab ka sündimust. Ma olen siin saalis juba varem rääkinud, et sündide arvu langus Eestis, see on 12,7% eelmisel aastal, on teadaolevalt maailma riikidest kõige suurem. Aga sündimust kajastab veel paremini sündimuse summaarkordaja ja peaminister on siin väitnud, et meie sündimuse summaarkordaja on aastate vältel olnud 1,6 ringis. Oletan, et teie teate, et see langus eelmisel aastal oli nii järsk, kui ta pole kunagi iseseisvuse taastamise järgsetel aastatel olnud. Ja ma küsin teilt esiteks seda, kas te teate, kui suur oli sündimuse summaarkordaja 2022. aastal. Palun öelge konkreetselt! Ja teiseks, kui te teate, miks te siis veel olukorda halvendada soovite?

Esiteks, eelmise aasta sündimuskordaja jään ma teile võlgu, saan teile eraldi selle kohta vastata. Mis puudutab lastega perede toimetulekut ja seda, nagu te hindasite, et see halveneb, siis me oleme teinud analüüsi ka selle eelnõu menetlemise käigus ja jõudnud järeldusele, et 2022. aastaga võrreldes võidavad 2025. aastal peale seda, kui kõik maksumuudatused ja ka need peretoetuste muudatused on jõustunud, kõik lastega pered, ja suurim võit on just kolmelapselistes peredes. Brutopalgaga 2100 eurot on rahaline võit suurim, ühe tuluteenijaga peres 225 ja kahega 335 eurot. Vähem, tõsi, võidavad pered, kus vanema brutopalk jääb alla 1200 euro ehk 700 ja 1200 vahele, aga nende võit on siiski 110 ja 190 euro vahel. Ma vastan kirjalikult teile.

Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Franklin Roosevelt on kunagi öelnud, et korrutamine ei muuda valet tõeks, ja selle konkreetse eelnõu kohta kehtib sama. See konkreetne eelnõu, millega te tulete – sellega ei võida ükski laps. Olgem täpsed, sellega kärbitakse peretoetusi 200 euro võrra. Tõsi, elatisabi paraneb, mis on positiivne, aga selleks ei ole vaja peretoetusi sellises mahus kärpima minna. Laiemalt kolmapäeval arutelule tulevad valitsuse maksumuudatused samuti halvendavad perede toimetulekut. Ehk see, et kunagi minevikus on tehtud otsuseid, mis perede toimetulekut tõstavad või tõstsid, et neid nüüd kasutada kattevarjuna selleks, et minna uute valitsuse poolt algatatud eelnõudega sedasama perede sissetulekut ja toimetulekut halvendama – no see on päris kummaline olukord. Minu küsimus teile ongi: miks te ei taha rääkida ausalt, nii nagu on, et valitsuse kavandatavad muudatused – nii konkreetne eelnõu, mida teie kaitsete, kui ka valitsuse maksupakett – halvendavad perede toimetulekut, perede sissetulekut, Eesti inimeste heaolu?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan rääkida sellest, mida näitab matemaatika. Seda olen ma öelnud täna näiteks selle kohta, mis puudutab kõikide maksumuudatuste ja peretoetuste koondmõju aastaks 2025. Ja seda olen ma varasemalt ka siin Riigikogus rääkinud, muu hulgas tarbijahinnaindeksiga läbi mängides, missugune on perekonna toimetulek. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! No see oli halb üllatus, et te ei tea kõige elementaarsemaid numbreid oma haldusalast ja tulete lastelt toetusi ära võtma. Tõesti, väga kurvaks teeb, et te ei tea lähteandmeid. Aga demagoogiat, vasakäärmuslikku demagoogiat oskate viljeleda edukalt! Minu küsimus on, miks te rääkisite rahapuudusest. Ma vaatasin hiljuti, et KÜSK jagab laiali 20 miljonit eurot, millest suur osa on LGBT toetamine, teine osa on küll ksenofoobiavastase võitluse toetamine. Ilmselt siis on teie tsensuuriseaduse toetuseks 20 miljonit jagatud. Siis on raha küll, kui on vaja põhiseadust puruks lüüa, aga kui on vaja ajalooliselt madalaima sündimuse juures tegutseda, tegusid teha, siis on kõik vakka, siis on ainult võltspõhjendused. Miks te sealt raha ei võta?

Aitäh! Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kohta võib siseministri käest küsimusi küsida.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma ei ole kindel, et siseminister kompetentsem on kui teie. Ausalt öelda ma olen jahmunud, et te tulete perehüvitiste eelnõu kaitsma ja te ei tea sündimuskordajat möödunud aastal. See on umbes nii, et rahandusminister tuleb siia ja ta ei tea, milline valuuta riigis kehtib. Uskumatu! Aga minu küsimus teile on väga konkreetne. Te räägite raskest rahalisest olukorrast, mida on vaja parandada, ja sellega põhjendate perehüvitiste vähendamist lasterikastele peredele. Ometigi valitsus ei arvestanud Isamaa ettepanekut, mis oleks teinud seda seadust õiglasemaks – rõhutan, õiglasemaks! – ja säästnud riigi raha. Nimelt, praegune seadus võimaldab kärgperedel teha ennast toetuskõlbulikuks niisuguse olukorrana, et on neli vanemat ja kolm last. Rõhutan: neli vanemat ja kolm last! Ja see ei ole seaduse mõte olnud. Miks te ei arvestanud selle muudatusettepanekuga, mis selle ebaõiglase olukorra oleks likvideerinud?

Aitäh küsimuse eest! Sündimuskordaja langus oli 2021. ja 2022. aasta võrdluses 12,4% ja see oli mullu 1,41. Mis puudutab kärgperesid, siis selle arutelu me käisime läbi teiega ka eelmise aasta lõpus, kui praegu kehtivat perehüvitiste seadust vastu võeti. Eks meil ongi siin filosoofiliselt natukene erinev lähenemine. Aga nii nagu korduvalt on öeldud, 2025. aasta märtsiks saab valmis tervikanalüüs, kus on nii erinevad toetused kui ka lastega peredele mõeldud teenused. Seal me saame täpsemalt vaadata neid detailseid küsimusi, sest meil on siin üleval veel elatiseasjad ja veel mõned asjad, mida saab detailiseerida.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tahtsin küsida, kas te olete arutlenud oma koalitsioonipartneritega selle üle, mis tingimustel oleks ikkagi võimalik säilitada just hiljuti tõstetud peretoetuste taset. Või sellist arutelu isegi ei olnud?

Suur aitäh! Loomulikult, ega mitte ühegi inimese, sealhulgas poliitiku süda ei ole kerge, kui nii raskeid otsuseid ja valikuid tuleb teha. Ja kui riigieelarve võimalused lähevad avaramaks ja paremaks, siis ma usun, et eeskätt on mõistlik appi tulla ühe‑ ja kahelapselistele peredele ja siis ka vaadata sellel hetkel, missugune on elustandard kolme‑ ja enamalapselistes peredes, et aidata ka neid. Aga täna, siin ja praegu me oleme selle eelnõu juures kahjuks.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Viljandi‑ ja Järvamaalt valitud Riigikogu liikmete poole on pöördunud Viljandimaa ja Järvamaa lasterikaste perede liidud ja need on adresseeritud koalitsiooni sealt valitud liikmetele, olgu see Pipi-Liis Siemann või Helmen Kütt või Jürgen Ligi. Mõni tsitaat siit. "Praeguseks oleme neli kuud tundnud, et tänu riigi abile on meie sotsiaal-majanduslik olukord olnud lihtsam ning oleme julgenud teha plaane kaugemale. Mitmed pereemad on meile teada andnud, et on julgenud vastu võtta lõputult edasi lükatud otsuseid: asunud õppima, leidnud hobi, soetanud perele transpordivahendi, kuhu mahuks kogu pere, leidnud sobivama elukoha ja nii edasi. Mitmed olid veel hoogu võtmas ja nüüd siis, viis kuud hiljem, kui neid toetusi suurendati, tehakse niimoodi. Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saab kellegi peale loota." Väga kurb lause. Ma ei teagi konkreetset küsimust. Lihtsalt, kuidas see kõlab?

Aitäh siis mitte küsimuse eest! Täiesti nõus, et kui inimesed saavad riigilt hüve, siis see teeb perekonna olukorra lihtsamaks, nagu nad ka kirjutasid. Aga ma tuletan meelde, et põhiseadusest tulenevalt ja lisaks ka perekonnaseaduse kohaselt on laste ülalpidamine eeskätt vanemate ülesanne. Perehüvitiste seaduse eesmärk on toetada laste kasvatamist ja seda tõepoolest Eestis tehakse, ja tehakse nii, et me oleme esikolmikus Euroopa Liidus koos Poola ja Ungariga. Me tegelikult ei saa Eestis rääkida sellest, et meil oleks erinevad laste ja lastega perede toetused väikesed. Küll aga oleme me tagapool Euroopa Liidus teenuste osutamise mahu poolest. Nii et meil on vaja pingutada, aga natukene teisel rindel. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Teatavasti väga suure miinuse eelarvesse tekitab teie erakonna kinnisidee, mis puudutab niinimetatud maksuküüru kaotamist. Ja nüüd tullakse siis ridamisi eelnõudega, mis ütlevad, et seda miinust peavad katma just lasterikkad pered. Legendi järgi teatavasti Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse, aga ta julges seda peaministrina teha. Minu küsimus on: kas Kaja Kallas kartis, et ta läheb ajalukku peaministrina, kes hävitas Eesti suured pered, ja ei julgenud ise valitsuse usaldusega seotud eelnõu siia kaitsma tulla ning seetõttu palus teil tulla? Või teile endale see idee meeldib, et just lasterikkad pered peavad katma seda miinust, mille te tekitate oma maksuküüru lubaduse elluviimisega, ja seetõttu te palusite ise peaministrilt, et te tahate seda teie arvates vaimustavat ideed siia kaitsma tulla?

Aitäh! Lasterikaste perede vaesuse määr on 14%, üksi last kasvatavate vanemate peredel 32,7%. Kui me vaatame uuringuid, mida lastega pered soovivad, millist tuge riigilt, siis need on toetused lasteaia või lapsehoiu kohatasu osas, lastelaagrid ja huviringid ning kolmandal positsioonil on erinevatele ilmastikuoludele vastavad riided ja jalanõud. Kõik ülejäänud soovid, mis peredel on olnud, jäävad alla 30%. Neid asju on nimetanud 30% ja rohkem vastanutest.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Proua peamin… Vabandust, mitte peaminister, aga proua minister! Ma ei tea, kas sa saad ikka päris hästi aru sellest. Ma siis kordan üle, et meie sündimuskordaja eelmisel aastal oli 1,41. Selleks, et me sisuliselt taastoodaksime iseennast või et me välja ei sureks, oleks vaja, et see oleks 2,1. Olukord on ju tegelikult katastroofiline. Sellepärast, et me ei mõtle sellele, kuidas me saaksime stimuleerida [sünde] või vähemalt mõeldagi selle peale, kuidas me saaksime iibeprobleemi lahendada, tuligi Isamaa üldse välja ettepanekuga, et teeme selle [toetuse] drastiliselt suuremaks just nimelt kolmandast lapsest alates. Sest teatavasti ühe lapsega me iibeprobleemi ei lahenda, kui sündimus on ainult 1, ei lahenda ka 1,41‑ga. Nii et see ongi kogu selle teema mõte, mitte see, et võrdsustada midagi või et iga laps saab 100 eurot.

Aeg! 

Nii et palun ikkagi mõelda selle peale, et igal asjal on mingi tagajärg.

Aitäh! Kui ei sünni perre esimene ja teine laps, ei saa kolmandad, neljandad, viiendad ja kuuendad ka sellesse perre sündida. Nii et alustada tuleb ikkagi sellest, et me püüame toetada naiste soovi saada lapsi varem, sest esmasünnituse vanus on läinud väga kõrgeks. Ja ma ei saa kindlasti nõustuda sellega, et toetused on need, mis päästavad Eesti demograafilisest kriisist. Ma kordan: vajaduspõhisus ja vajalikud teenused peredele on tegelikult see, mida pered ise on deklareerinud erinevates uuringutes.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Te olete ise ja ka teie kolleegid koalitsioonist on mitu korda maininud, et needsamad peretoetused, mis puudutavad eelkõige paljulapselisi peresid, olid ebaõiglased ehk liiga suured võrreldes teistega. Aga ma arvan, et praegu on palju ebaõiglasem see, et see raha võetakse paljulapselistelt peredelt ära. Ja minu küsimus on see: kas te arvate, et nende inimeste usk Eesti riiki ja usaldus [riigi vastu] pärast seda jääb püsima või pigem muutuvad nad päris skeptiliseks valitsuse ja riigi suhtes, kes täna inimestele annab midagi ja põhimõtteliselt homme võtab ära, nii et sa ei jõuagi seda kasutada ja nautida?

Suur aitäh! Eks igal erakonnal on oma elektoraat ja seal on inimesed ka erinevate hoiakute ja väärtustega. Ma ei ole küll inimestega suheldes tajunud seda, et minu valijad või Reformierakonna valijad ootaksid seda, et me maksaksime lasterikastele peredele jätkuvalt neid toetusi ja pakuks neid soodustusi, mis kehtivas [seaduses] kirjas on. Tõenäoliselt on erinevatel erakondadel erinevad valijad ja ka erinevad ootused. Ma isiklikult selle pärast väga ei muretse, küll aga ma muretsen selle pärast, et lastega pered tuleksid toime, et lapsi juurde sünniks. Ja veel kord: ma päriselt arvan, et vajaduspõhine lähenemine ja teenused, mis loovad turvalise keskkonna laste kasvatamiseks, ning see, kui ükskord lõpeb sõda Ukrainas, tervikuna loob selle keskkonna, kus soovitakse lapsi kasvatada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Lasterikkad pered on pöördunud teie poole korduvalt, viimati täna, paludes, et suurperede toetust ei mindaks vähendama, sest elukalliduse tõus, kappav inflatsioon, energiale kuluvad vahendid on ära söömas riiklikku toetust. Õigluse taastamine toimus eelmises valitsuses, kus Isamaa oli, kui lasterikkaid peresid aidati järele ja toetati neid, et nendel peredel ja nendel lastel oleks üldse võrdsemad võimalused võrreldes väiksema laste arvuga peredega. See on õiglus, aga ka algklassi matemaatika. 

Ja mina küsin. Te räägite väga palju vajaduspõhisest lähenemisest. Kas seitsme kuni üheksa lapsega perelt 200 euro äravõtmine, milline summa on riigieelarves täpselt 300 000 eurot, teenib teie arvates vajaduspõhist lähenemist? See on ju täiesti selge, et suuremas peres kulub iga euro pere väljaminekuteks ära.

Aitäh! Seitsme‑ ja enamalapselise pere toetus on tõesti üsna väikesele sihtgrupile, mis statistiliselt näitab isegi nulli, ehk see seltskond on hästi-hästi väike. Sellele vaatamata ma arvan, et seesama tajutav õiglustunne ka kolme‑ kuni kuuelapseliste perede ja seitsme‑ ja enamalapseliste perede vahel, rääkimata siis ühe‑ ja kahelapselistest peredest või lapsi üksi kasvatava [vanemaga] peredest, on midagi, mis vajab tasakaalustamist, ja see on see, mismoodi oleme meie ja praegune koalitsioon seda tasakaalustamist ette näinud nende riigieelarve võimaluste juures, mis täna on.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mitmed on sellele tähelepanu juhtinud, aga ma juhin ka. Asjaolu, et te valdkonna eest vastutava ministrina ei tea, milline on Eestis summaarne sündimuskordaja, ei ole tegelikult tähelepanuväärne mitte selle tõttu, et te ei tea seda numbrit, vaid see on tähelepanuväärne selle tõttu, et see näitab, et teil ilmselt puudub üleüldse elementaarne huvi rahvastikuprobleemi vastu. Sest rahvastikuprobleemist rääkides on see ilmselt kõige olulisem number üldse, milline on meie sündimuse tase. Samahästi võiks rahandusministrilt küsida, et vabandust, milline on meie riigieelarve maht, ja siis vastatakse, et vabandust, ma jään praegu vastuse võlgu, uurin järgi. See ei ole ju tõsiselt võetav! Aga miinus on suur, puudujääk on suur, 2,1 peaks olema selleks, et rahvastiku taset hoida. Ja kõige selle pinnalt ma küsin teie käest ühe lihtsa küsimuse. Kas teie hinnangul lasterikaste perede toetuste tagasivõtmine on kooskõlas põhiseaduse § 28 lõikes 4 sätestatuga, mille kohaselt lasterikkad pered peavad olema riigi erilise hoole all?

Aitäh! Ma usun, et see on kooskõlas põhiseadusega, sest meil on eraldi toetusliik lasterikastele peredele ja see on diferentseeritud sõltuvalt laste arvust perekonnas. Samamoodi saavad nad jätkuvalt, iga laps peres, lapsetoetusi, mis ka pere sissetulekut loomulikult suurendab. Ma arvan, et juba ainuüksi see tõsiasi, et meil on eraldi lasterikka pere toetus, teenib põhiseaduse eesmärki. Kui te viitate sellele, et riigi poolt otsustatud soodustusi ei ole kunagi võimalik tagasi võtta, siis nii see ei ole, neid on võimalik tagasi võtta, selleks peavad olema täidetud eeltingimused. Üks nendest on see, et säiliks võrdne kohtlemine, ja selle paranduse me ka eelnõusse tegime, see oli seotud rakendusajaga. Teine eeltingimus on see, et inimesed saaksid muudatusega harjuda, ja selleks me oleme soovinud jätta inimestele pool aastat.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ühele eelnevale küsimusele te vastasite, et liiga suured toetused ei motiveeri lasterikaste perede vanemaid pöörduma tööjõuturule. Ma ei tea, võib-olla teie arvates Eestis kehtivad vanemahüvitise määrad on väga kõrged, sest need on ka ühed Euroopa suurimad. Ja võib-olla pensionidki on liiga suured, nii et pensionieas inimesed, kes on töövõimelised, ei pruugi kõik sugugi mitte tööle minna. Ma ei tea, võib-olla teil on nende kärbetega ka plaanis siia tulla. Aga ma tahan öelda seda, et tulumaksuvabastus alates pere teisest lapsest – ja kahe lapsega pere ei ole lasterikas pere – laieneb ainult töötavatele lapsevanematele. Te olete ka selle kallale läinud. See on täiesti vastuolus teie loogikaga, mida te enne ütlesite. Miks te läksite lisaks veel tulumaksusoodustust alates teisest lapsest ära kaotama?

Aitäh! Mis puudutab erinevaid teisi rahalisi soodustusi lastega peredele, siis nagu öeldud, tervikanalüüs [valmib] 2025. aasta märtsis. Ma ei saanudki täpselt aru, kas te tegite ettepaneku vanemahüvitise süsteemi muudatusi teha või mitte. Mis puudutab tulumaksumuudatusi, siis need on teemad, mille üle te sellel nädalal kindlasti saate siin veel debateerida. Need ei ole selle eelnõu fookuses. Aga nagu ma ütlesin ja juba ühes eelmistest vastustest ette lugesin, kogumõju eelmise aastaga võrreldes aastaks 2025, kui kõik muudatused on jõustunud, nii tulumaksuga kui ka peretoetustega, ei ole peredele negatiivne.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus teemal, mis puudutab õiguspärast ootust. Ja siin on kaks aspekti. Üks on muidugi need lasterikkad pered, kelle ootused nüüd viis kuud peale seadusemuudatust, mis andis neile võimaluse oma elu korraldama hakata, muudetakse tagasi selliseks, et nad peavad tõsiselt kaaluma, mida nad üldse ellujäämiseks tegema peavad. Aga teine aspekt on veel see, et õiguspärase ootuse lõhkumine lõhub ka antud juhul – Varro Vooglaid, hea kolleeg, viitas – Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtet. Kuidas te kommenteeriksite seda …

Aeg!

… mõlemat aspekti? Kuidas te kavatsete konkreetselt lahendada …

Aeg, hea kolleeg! Aitäh! 

… õiguspärase ootuse küsimuse lastega peredele ja teiseks põhiseadusega vastuolu?

Aitäh küsimuse eest! Põhiseaduse kohaselt ja nagu kordab perekonnaseadus, on laste ülalpidamine vanemate kohustus. Riik aitab neid. Meil on väga helded perehüvitised ja lastetoetused, oleme Euroopa esimese kolme riigi hulgas. 

Mis puudutab õiguskindlust või õigustatud ootust, siis selles osas on meil õiguskantslerilt märgukiri ja ka Riigikogu õigusteenistuselt kiri, mis leiab, et ühes osas võis algne eelnõu olla vastuolus. See viga on parandatud ning rakendusaeg on 1. jaanuar 2024 kõikidele muudatustele, mitte nii nagu algselt, et astmelist lasterikka pere toetust me oleksime libisevalt hakanud rakendama juba 1. juulist.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teie väide, et Eestis olevat kõige suuremad lastetoetused, ei vasta absoluutselt tõele, sellepärast et erinevates riikides on erinevad muud meetmed veel sinna juurde, tulumaksuvabastused ja autoostu soodustused suurperedele ja mis iganes. Nii et tegelikult te lihtsalt valetate. Te räägite meile siin kogu aeg vajaduspõhisusest ja võrdsest kohtlemisest. Täiesti selge statistika näitab, et suurpered on oluliselt suuremas kitsikuses ja vaesuses, kui me jätame ühe vanemaga pered kõrvale, ja nendel ongi kõige suurem vajadus saada toetusi, võrreldes ühe‑ ja kahelapselistega. See teebki nad võrdseks, sest on ju jumala selge, isegi viimane inimene saab aru, et kui on rohkem lapsi, siis on ka kulud märksa suuremad. Kas te tõesti …

Aeg!

… ei taha, et Eestis sünniks lapsi?

Aitäh! Rahvusvahelistes metoodikates riikide võrdlemisel ma ei kahtle, aga teist sellist riiki ma ei tea, kus oleks soe koolitoit kuni gümnaasiumi lõpuni. Kui me võrdleme vaesusriski: nagu varasemalt öeldud, 32,7% on last üksi kasvatava vanema puhul, 14% kolme ja enama lapse puhul, 9% kahe lapsega paaril ja 11% ühe lapsega paaril. Ehk kui me võrdleme [neid protsente], 11, 9 ja 14, siis tegelikult see diferents tuleb sisse ikkagi last üksi kasvatavate vanemate puhul, mitte teiste peretüüpide puhul. Aga ma möönan, et rohkem lapsi perekonnas tähendab suuremaid väljaminekuid ja tähendab suuremat pingutust ka igapäevatoimingute juures. Seetõttu meil ongi lasterikka pere toetus, mis võrreldes eelmise aastaga saab olema kolme kuni kuue lapsega pere puhul 150 eurot suurem ja seitsme ja enama lapsega pere puhul 250 eurot suurem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Vaadates seda, et on välja tuldud usaldushääletusele mineva eelnõuga, ja teie selgitusi, on minu tajutav õiglustunne küll nagu pihta saanud. Me kõik peaksime tajuma oma õiglustunnet ja sellest lähtuvalt ma loen siin seda seletuskirja ja näen, et Vabariigi Valitsus on võtnud kõige ülemaks oma koalitsioonikõnelustel kokkulepitu ja koalitsioonilepingu. Öelda nüüd, et siin võime debateerida uute maksude üle järgnevate eelnõude puhul, on samamoodi absurdne. Te saate ise ka aru, et see, mis toimub, ei ole debatt, vaid on küsimuste-vastuste voor, kus te püüate õigustada neid muudatusi ja usaldushääletusele minevat eelnõu. Aga ma küsin: kas siis koalitsioonikõnelused on Eesti Vabariigi põhiseadusest kõrgemal, et sellest mitte kinni pidada?

Suur aitäh! Vastasin just ühele eelmisele küsimusele, et me oleme kooskõlas põhiseadusega selle eelnõu puhul ja sellekohast arvamust on väljendanud nii õiguskantsler kui ka Riigikogu [Kantselei] õigus[- ja analüüsi]osakond. Mul on väga kahju ja eeskätt on mul piinlik Keskerakonna ees, kellel olid tegelikult sisulised ettepanekud, aga see debatt suri 390 muudatusettepanekuga, mida ei ole võimalik mõistlikult menetleda. Kui me soovime arukat debatti, siis tuleks seda juba olemasolevaid tööriistu kasutades teha.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Oma eelmises vastuses te ütlesite, et teile teeb muret demograafiline olukord, madal sündimus ja nii edasi. Minu küsimus ongi see: kuidas selline seaduseelnõu tegelikult aitab demograafiale kaasa? Sest kui me vaatame, et kolmelapselised pered, kes hakkasid saama suuremat toetust ja hakkasid mõtlema võib-olla neljanda lapse peale, siis nüüd, ma arvan, lükkavad nad need plaanid edasi või üldse matavad maha. Kahe lapsega pered, kes hakkasid mõtlema vahepeal kolmanda lapse peale, teevad sama: lükkavad lihtsalt edasi. Te mainisite, et kasvavad elatisrahad, mis on väga positiivne, üksikvanema toetus kasvab, mis on positiivne. Aga kust need inimesed saavad kindlust, et näiteks järgmisel aastal te ei avasta veel ühte auku eelarves ja te ei hakka ka seda kõike tühistama? Kuidas see seaduseelnõu aitab kaasa demograafiale Eestis?

Suur aitäh! Kõigepealt – ja seda ma olen ka korduvalt varem öelnud – ma ei usu, et toetused oleks püsiv meede laste sündide suurendamiseks. Toetused – seda näitab Eesti varasem kogemus ja seda näitab teiste riikide kogemus – annavad ajutist efekti. Tõepoolest, mõne aasta jooksul me näeme rohkem sünde, kuid kui inimesed harjuvad selle hüvega, siis tegelikult see positiivne efekt kipub ka taanduma.

Jätkuvalt ma olen seda meelt, et inimesed vajavad lastega toimetulemiseks keskkonda, mis on turvaline. Ma ei taha osundada Ukrainas käivale sõjale, aga vaieldamatult see mõjutab meie inimeste turvatunnet. Ja kindlasti mõjutab vähest sündide arvu ka sünnituseas olevate naiste arv, mis on samamoodi meil ajaloo madalaim.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Seda, et me oleme Euroopa Liidus perede toetamise poolest kolme esimese hulgas, on väitnud ka peaminister, aga tõsi, väga imelike näitajate alusel. Nende võrdluste tegemisel tuleb arvestada kõiki toetusi, mitte ainult peretoetusi ja elatustaset, nagu ka Henn Põlluaas juba märkis. See on keerukas arvestus. Ma olen kindel, et kui me selle kõik ilusti ära teeme, siis me sellist tulemust ei saa. Mina soovitan, et ärge seda argumenti seni enam kasutage. Aga nüüd tsitaat: "Kui teie arvates sai ühiskonna õiglustunne perehüvitiste seaduse muudatustega haavata, siis kinnitame, et selle eelnõu poolt hääletades loote veelgi suuremat ebaõiglustunnet." See on MTÜ Tartu Pereliit kirjast, mis on saadetud Tartumaa sadade suurperede nimel. Ma küsin, kuidas te seda kommenteerite ja kuidas te sellele vastaksite.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kirja saatjad on hästi erinevad. Samamoodi saan ma kirju, mis eeldavad ja ootavad, et see eelnõu vastu võetaks. Ja seda teevad nii üksikinimesed kui ka organisatsioonid. Nii nagu on erinevaid arvamusi inimestel, nii nad neid ka saavad väljendada. Tõepoolest, see ei ole välja mõeldud kabinetivaikuses, vaid see on siiski ka reaktsioon ühele osale ühiskonnast ja nende ootustele.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Proua minister! Ma pean ütlema, et te olete ikka eriline demagoog. Kui muidu meile siin on paar kuud rõhutatud, et maksud ja toetused ja kõik see on üks pakett ja neid tuleb tervikuna vaadata, siis kui küsimus selle kohta tuleb – ja te teate väga hästi, et te ründate suurte perede rahakotti ka maksuvabastuse kaotamisega –, siis te hiilite kõrvale, ütlete, et käsitlete siis, kui see seadus tuleb. Ei ole ilus. 

Aga nüüd selle uuringu juurde, millele te viitasite. Ma usun, et ka teile on nii nagu Riigikogu liikmetele lasterikkad pered väga erinevaid kanaleid pidi väljendanud seda, kui oluline iga euro tegelikult nende jaoks on, et pere toime tuleks ja lapsi oleks hea kasvatada. Aga vaat teie ütlete, et teil on uuring, kus see kõik on sootuks vastupidi, ja raha polegi vaja. Mu küsimus on, et kas nii nagu te varjate ühiskonna alustalade lammutamist rahulikult vikerkaarevärvide ja armastusest rääkimise taha, kas te teete küsitluse kusagil LGBT-seltskonna, üksiklapsega perede ja lastetute perede hulgas ja küsite neilt, mis nad arvavad, mida suurtel peredel vaja oleks, ja siis tulete seda meile siia esitlema.

Aitäh! On ebakorrektne öelda, et ma pole vastanud küsimusele. Ma lihtsalt korduvalt ei vastanud küsimusele, missugune on maksumuudatuste mõju. Võin selle uuesti ette lugeda. 2022. aastaga võrreldes aastaks 2025, pärast seda, kui maksumuudatused on jõustunud, sealhulgas tulumaksu tõus, lastega perede tulumaksusoodustuse kaotamine ja maksuküüru koondmõju samamoodi, on suurim võit kolmelapselistes peredes. Kolme lapsega pered võidavad eelkõige tänu lasterikka pere toetuse kasvule 150 eurot 2022. aasta võrdluses. Brutopalgaga 2100 eurot on rahaline võit suurim, ühe tuluteenijaga peres 225, kahega 335 eurot. Vahemikus 700–1200 eurot teenivatel peredel on võit sõltuvalt palga suurusest 110–190 eurot. See on välja arvutatud mõju. Nii olen ma vastanud varem ja ma ei pea mõistlikuks lihtsalt ühte vastust mitu korda ette lugeda ja viitan varem vastatule.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Esiteks, te ikkagi ei vastanud minu esimesele küsimusele sisuliselt. Ma küsisin teie käest väga selgelt, kas teie parima arusaamise kohaselt on kooskõlas see praktika, et vahetult enne valimisi tõstate lasterikaste perede toetusi ja vahetult pärast valimisi võtate need tagasi, põhiseaduse § 28 lõike 4 mõttega, mille kohaselt lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Selline käitumine, et te ise, teie erakond kaasa arvatud, hääletate nende toetuste tõstmise poolt ja kohe esimese asjana, sõna otseses mõttes esimese asjana pärast valimisi, kui hääled on sisuliselt välja petetud, ütlete, et teate, nüüd võtame tagasi need toetused, lollid olite, kui meie poolt hääletasite ja uskusite, et need toetused jäävad püsima ... Mind ei huvita see, mida te enne ütlesite, et ei, meil on ja jäävad endiselt alles lasterikaste perede toetused ja nii edasi. Mind huvitab see, kas selline käitumine, et anname enne valimisi ja kohe pärast valimisi võtame tagasi, on kooskõlas tsiteeritud põhiseaduse sätte mõttega.

Suur aitäh! Toonane seadus sai vastu võetud selles poliitilises reaalsuses, mis meil siis oli. Meie valija ootus on olnud, et inimesi ja lapsi koheldakse võrdselt, sõltumata sellest, mis on laste arv perekonnas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister, vaadake, see oli küll täiesti uskumatu väide või teie ütlemine meie suunas, et teie valijad võib-olla tahavad seda ja vajavad seda raha, toetust, aga minu valijad seda ei vaja. Vaadake, minu arusaamist mööda peaks valitsus, peaminister ja valdkonna eest vastutav minister hoolima kõikidest Eesti inimestest, mitte ainult Reformierakonna valijatest. Ma loen siin praegu ühte maksuseaduse eelnõu, see on tulumaksuseaduse eelnõu, kus seletuskirjas öeldakse, et koalitsioonileppes muud leibkondade sissetulekut muutvad suuremad muudatused, sealhulgas lastetoetuse muudatused ja kõik, mis siin on kirjas, see kõik, mida te plaanite, suurendab 2025. aastal Eesti elanike suhtelise vaesuse näitajat, sealhulgas laste suhtelist vaesust, 1,7 punkti võrra. Ja Rahandusministeerium ütleb ka, et ta hindab, et väga sihitatud meetmete osas, näiteks elatisabi tõus, lastekodu‑ ja puuetega lastele jagatud raha – kõik see, mida te meile siin enne rääkisite –, et selle …

Aeg, Helle-Moonika Helme!

… kohta neil puuduvad täpsed andmed ja seetõttu ei ole alust seda positiivset mõju arvesse võtta. Kas teil on see positiivne mõjuanalüüs olemas, kuigi Rahandusministeeriumil ei ole, mille alusel te suurperedelt raha ära võtate ja ümber jaotate?

Suur aitäh! Olen mitu korda varasemalt kogumõju teile ette lugenud ja ei hakka seda siinkohal kordama. Samamoodi me oleme teinud arvutused, mis puudutavad elukalliduse ja ostujõu temaatikat. Ja arvestades kõiki planeeritavaid muudatusi, on tegelikult 2024. aastal planeeritav lastetoetuste suurus lasterikastele peredele piisav selleks, et 59 euro võrra on suurem kolme‑ kuni kuuelapseliste perede sissetulek, et tulla elukalliduse ja tarbijahinnaindeksiga toime, ja seitsme‑ ja enamalapseliste puhul 128 euro võrra suurem. Nii et ka need arvutused me oleme teinud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! On muidugi äärmiselt kahetsusväärne, et me üldse sellist teemat siin täna arutame. See oli esimene Vabariigi Valitsuse, uue valitsuse eelnõu, mis üle anti. See on väga märgiline. Aga minul on mure üldse suuremas pildis, kui ma vaatama hakkan. Ja nimelt, kui me läheme Sotsiaalministeeriumi juhtimise juurde, siis teie kantsler oli mõned aastad tagasi Hoolekandeteenuste juht, ja tagantjärgi tuleb välja, et seal olid laste väärkohtlemise juhud. Nüüd, kui me vaatame seda, millise innuga ta kutsub üles LGBT ja kõik muud tähed ja plussid ja miinused, mis seal taga on, seltskonna [toetuseks] ministeeriumi ametnikke välja minema, siis kas ei ole üldse ministeeriumis praegu olukord, kus see juhtkond, kes peaks seisma Eesti rahva heaolu ja meie laste ja perede eest, tegelikult on täiesti fookuse ära kaotanud? Kas te võite julgelt väita, et see nii ei ole? Ma ei ole kuulnud, et teie ministeeriumis oleks üleskutsed tulla suurperede üritustele ja oleks seda rõhutatud. 

Suur aitäh! Sotsiaalministeeriumi kantsleri pädevuses on teha erinevaid üleskutseid ja neid on ta ka teinud. Olgu see siis seotud rohepoliitika, toidu raiskamise, metsa istutamise või ka Tallinna linna tänavate koristamisega. Väga erinevaid üleskutseid on tehtud ja inimesed on nendega kaasa tulnud. Ma arvan, et selline tööpere motiveerimine ühistegemiste ja üritustega on täiesti mõistlik ja vajalik. Mis puudutab [väärkohtlemist] mis tahes asutuses, mitte ainult loetud aastad tagasi Maarjo Mändmaa juhitud asutuses, siis mis tahes vägivallaakt on lubamatu ja iga üksiku juhtumiga tulebki põhjalikult tegeleda. Nii et siin ma küll ei pea mõistlikuks välja tuua seda, et aktsiaseltsi Hoolekandeteenused juhitud asutuses juhtus sündmusi. Juhtub ka mujal, kahetsusväärselt juhtub ka mujal. Ma olen 26 aastat teinud sotsiaaltööd ja võin teile kinnitada, et inimlik kurjus ei kao maamuna pealt, ja sellega tuleb tegeleda igapäevaselt. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te rõhutasite asjaolu, et üksikvanemad elavad kõige suuremas vaesusriskis. Samas jätsite üksikvanema lapse toetuse indekseerimata. Miks?

Aitäh! Üksikvanema lapse toetus tõsteti 19 eurolt ja 18 sendilt 80 eurole käesoleva aasta alguses.  

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Ma ei saa hästi aru tegelikult, kuidas see õiglasemaks muutub, sest esimese ja teise lapse toetust me ju ei tõsta. Aga see selleks. 

Me räägime hästi palju sellest, et raha ei ole. Aga millest minu mõistus keeldub aru saamast, on see, et kui raha ei ole, siis mismoodi me hakkame siin menetlema näiteks sedasama tulumaksuseadust. Minu küsimus on väga lihtne. Kas me võiksime retoorikas jõuda sinna, et me ei räägi mitte sellest, et meil raha ei ole, vaid [ütleme, et] tegemist on poliitilise valikuga – see on lihtsalt tänase koalitsiooni poliitiline valik võtta ära lasterikastelt peredelt ja anda see raha mujale? Nii lihtne see ongi. Kas me võime sellise retoorilise lähenemise aluseks võtta?

Aitäh! Iga valitsuse koalitsioonilepe on poliitiline valik.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Seda avaldust on väga kurb kuulda, eriti lastega perede toetuse äravõtmise taustal. Teie valik ongi see, et Eestis lapsi ei oleks. See on äärmiselt jõhker ja küüniline ja vaenulik ja kuri. Te kirjeldasite enne, kuidas teie saate ka igasuguseid kirju isikutelt, kes nõuavad lausa, et lastetoetused ära võetaks. No kuulge, me teame väga hästi, on ka selliseid inimesi, kes räägivad, et laste saamine on üleüldse looduse reostamine ja tuleks ära lõpetada ja see on naiste ekspluateerimine, naiste sünnitusmasinaks tegemine. Mulle tundub, et te olete sellise vooluga mitte ainult nõus, vaid tegelikult oma tegudes kannategi seda edasi ja viite ellu. Öelge palun, kui palju kõik need teised teie kavatsetud maksutõusud inimeste saadavatest toetustest maha võtavad.

Aitäh! Kõigepealt, petitsioone, nagu Riigikogu liikmed teavad, oli kaks ja need olid erinevatelt ühiskonnagruppidelt. Ühed seisid selle eest, et lasterikka pere toetused maksimaalsel kujul säiliksid, ja teine petitsioon ootas seda võrdsust. Nii et inimesi on erinevaid, arvamusi on erinevaid ja kõigil on õigus oma arvamusele ja kompromiss nende arvamuste vahel tuleb [saavutada]. Ma kordan üle, et lasterikka pere toetus kui selline on Eestis olemas, jääb jätkuvalt alles ja on eelmise aastaga võrreldes sõltuvalt laste arvust perekonnas 150–250 eurot igakuiselt suurem.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Olin teie ettekande ajal vahepeal oma kabinetis ja jälgisin teie esitlust sealt. Ühel hetkel helises mul lauatelefon. Keegi vanem härrasmees, kes samuti jälgis teie esitlust, oli väga nördinud teie peale ja ütles, et suuremat valetajat kui teie pole olemas. Ma küsisin, milles asi. Ta ütles niimoodi, et te ütlesite seda, et Eestis on ühed kõrgeimad lastetoetused. Tema oli võtnud pärast seda lauset telefoni ja helistanud Saksamaale oma tütrele, kellel on seal mitu last, ja küsinud, kuidas olukord on. Vastus oli selline, et iga lapse pealt – see seadus jõustus 1. jaanuarist – makstakse 250 eurot. Kui sul on kaks last, on see juba 500 eurot, ja kui sul on kolm last, on see 750 eurot. Pluss veel arvestame seda, milline on keskmine palk Saksamaal, millele Eesti palk ei pääse ligigi. Kas te ükskord lõpetate selle valetamise ja räägite ausalt?

Aitäh! Teid on nende numbritega eksitatud.

Mart Helme, palun!

Jah, no ma ei tea, kes keda siin milles eksitab. Aga fakt on see, et Eesti Vabariigi praegune valitsus, mis on võimul illegitiimselt, võltsitud valimistulemuste tagajärjel, ei ole mures Eesti rahva püsimise, kasvamise, laste heaolu, emade heaolu ja perekondade heaolu, perekondade koospüsimise, normaalse mehest, naisest ja lastest koosneva perekonna pärast, vaid on mures rohepöörde pärast, on mures homode pärast, on mures selle pärast, et inimestelt raha ära võtta maksude näol. Minu küsimus teile on: kas teil piinlik ei ole sellise valitsuse nimel siin sõna otseses mõttes desinformatsiooni jagada ja õigustada seda Eesti rahva suhtes vaenulikku poliitikat?

Suur aitäh! Taas kord, kui te räägite minu emotsioonidest või tunnetest, siis ma saan kinnitada, et eeskätt ma tunnen vastutustunnet, et muuta lastega perede, aga ka tervikuna Eesti inimeste elu paremaks. Eesti inimeste elu paremaks muutmine tähendab vahel ka raskete otsuste vastuvõtmist selleks, et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks kandma seda koormat, mida meie täna nende õlgadele potentsiaalselt võiksime panna.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Kui vaadata väljastpoolt ja meediapilti, siis ausalt öeldes ikkagi paistab küll, et Sotsiaalministeeriumi see osa, mis peaks tegelikult seisma Eesti perede ja laste heaolu eest, kuidagi nagu ei paista silma. Igasuguste muude asjade eest võitlemised ja üleskutsed paistavad küll silma. Ega te enne väga ei vastanud ka, kas siis on ministeeriumis olnud ka selliseid üleskutseid, kus sama innukalt nagu sellele ühele alles olnud üritusele kutsutakse ministeeriumiametnikke üles seisma isamaaliste väärtuste eest ning Eesti perede ja laste eest. Kas te võite käe südamele panna ja ütelda, et teie juhtkond ja teie seisate täpselt sama innukalt nende eest?

Suur aitäh! Ega tööpere kollektiivselt ei tee ju sisupoliitikat. Need on erinevad aktsioonid, milles tööpere ühiselt on käe külge pannud. Aga ma olen väga uhke Sotsiaalministeeriumi üle, sest Sotsiaalministeerium on saanud ka mitmekesisuse tiitli tööandjana, kus austatakse erinevaid inimesi, erinevaid töötajaid, nende erinevaid vajadusi ja luuakse töötajatele sobilikud töötingimused, arvestades just nende isiklikke ja perekondlikke vajadusi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Väide, et need 300 muudatusettepanekut suretasid debati, on küll selline omaalgatuslik. Ma ei tea, ma ei ole kuskilt välja lugenud, mitu muudatusettepanekut on debati alustuseks või debati jätkamiseks. Ma saan aru, et praegu on valitsus ikkagi läinud lihtsamat teed pidi ja võtnudki … Kuidas te sõnastasitegi? Et inimlik kurjus ei kao kuskilt kuhugi. Siin tundub, et ongi inimlik kurjus tekkinud, et võtta suurtelt peredelt raha ära ja minna seda Reformierakonna maksuküüru siluma.

Aga ma küsin: miks te võrdlete praegu kehtivaid toetusi? Tähendab, te võrdlete 2022. aasta toetust uuega, mis hakkab tulema. Miks te ei võrdle praegust toetust uuega, kus on näha selgelt, et toetused vähenevad?

Aitäh! Sest kõnealused toetuse määrad, mis meil on jõus, on olnud jõus väga lühikest aega ja osa kehtiva seaduse sätteid ei ole jõudnud veel üldse jõustuda. Seetõttu on arvutused tehtud just nimelt nendele muudatustele tuginevalt, mis on kahe aasta võrdluses: eelmine aasta ja järgmine aasta. Nii nagu ma ka varasemalt olen siin arupärimistele vastates öelnud: kui me inimeste sündimuskäitumist hindame või analüüsime, siis paarikuised perioodid on selleks liiga lühikesed, et aru saada, kas see kuidagigi on mõjutanud inimeste valikuid ja otsuseid pere planeerimisel. Ka aasta on selleks lühike aeg, kuid me oleme lubanud, et kui seadus on aasta olnud jõus – 2024. aasta –, siis 2025. aasta märtsiks me püüame need analüüsid võimalikult hästi ära teha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimusele, miks te jätsite indekseerimata üksikvanema lapse toetuse, kuigi me teame, et üksikvanemad elavad kõige suuremas vaesusriskis, te vastasite, et üksikvanema lapse toetus tõsteti 80 eurole, et see on see põhjus. Aga kuidas te nüüd hindate, mitu protsenti pärast 80 euro saamist üksikvanemate vaesusrisk väheneb?

Suur aitäh! Üksikvanemate vaesusriski arvutusi ei ole praegu tehtud, kui palju ta on 2022. ja 2023. aasta võrdluses vähenenud, aga kindlasti tehakse Sotsiaalministeeriumi analüüsiosakonnas pidevalt arvutusi ja saame ka nendega Riigikogu ette tulla. Jätkuvalt ma rõhutan: muudatused, mis on seotud toetuste suurusega, ei anna meile kohe seda tulemust, millised on inimeste käitumise muudatused. Seetõttu, 2025. aasta märtsikuus [tehakse] analüüs ja sealt saab ka informatsiooni selle kohta, missugused need olukorrad ja muutunud olukorrad on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma püüan aru saada, kuidas te põlistasite või mis diskussioon ja arusaam oli teil valitsuses, kui te arutasite seda õiguspärase ootuse teemat. Kui varasemalt teie ja koalitsiooni esindajad rääkisite sellest, et mida vähem on üks hüve kehtinud, seda väiksem on justkui õiguspärane ootus, et see jätkuks, selle võib ära võtta, siis nüüd te olete otsustanud ühte osa sellest ehk järkjärgulist vähendamist pikendada pool aastat. Kuidas see selle õiguspärase ootuse ja teie varasemate seisukohtadega kooskõlas on?

Suur aitäh küsimuse eest! Nii nagu te ise väga hästi teate, Riigikogu [Kantselei] õigus[‑ ja analüüsi]osakond andis omapoolse arvamuse põhiseadusega kooskõla kohta. Ja lisaks sellele, et on õigustatud ootus selles küsimuses, mida teie mainisite, on õigustatud ootus ka võrdse kohtlemise kontekstis. Just nimelt sarnaste perede ebavõrdne kohtlemine oli murekoht, mille me selle pooleaastase rakendusaja edasi nihutamisega oleme likvideerinud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riisalo! Proua Riisalo, vabandust! Te räägite siin sellest, et see on liiga lühike aeg, et anda mingit hinnangut selle suurperede toetuste tõstmise efektiivsusele. Mina ütlen, et 30 aastat Eesti Vabariiki, millest 20 aastat ümmarguselt on olnud võimu juures Reformierakond, on andnud piisava hinnangu. Eesti rahvas ei ole kunagi olnud niisuguses demograafilises kriisis nagu praegu. Ja see on teie pikaajalise tegevuse üks kõige kahetsusväärsemaid tulemusi. Ja nüüd te räägite sellest, kuidas inimeste heaolu tõstmine on see, mis on kriteerium ja sihik. No kuidas te ikka tõstate inimeste heaolu, kui meil hinnad kerkivad? Me oleme inflatsiooni liider pikalt olnud, te kavatsete tõsta veel makse, maksukoormust. No ma ei oska öelda, missuguse loogika kohaselt (Juhataja helistab kella.) te töötate praegu inimeste heaolu parandamise nimel.

Ausalt, ma ei saanud küsimusest aru. Vabandan. (Hääl saalist.) Ma päriselt ei saa küsimusest aru.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Me räägime täna siin peretoetuste vähendamisest, aga tegelikult on meil tulemas veel lastega perede maksusoodustuse kaotamine ja erinevate maksude suurenemine ja lisandumine. Fakt on see, et suurperede rahakott kannatab. Kui me räägime siin täna juttu, et nad saavad rohkem kui eelmisel aastal, siis mõelgem inflatsioonile. Praegu saadav toetus käibki ju kaasas just selle elukalliduse tõusuga. Aga küsimus on mul hoopis õiglustunde ja võrdse kohtlemise kohta. Võrdset kohtlemist oleks saanud ju lihtsasti teostada, kui tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni. Ja minu küsimus ongi: kas te olete seda valitsuses arutanud, et see lähiajal ellu viia, või sellist plaani üldse ei olegi hetkel?

Aitäh! Valitsusele said tehtud materjalid, kus olid kõik erinevad perehüvitiste seaduse hüved 10 euro kaupa välja toodud, et kui muuta 10 eurot ühte või teise suunda, mida see riigieelarvele tähendaks. Mina ei olnud nende arutelude juures, kui koalitsioonilepet tehti, aga ma usun, et püüti leida võimalikult häid lahendusi. Kokku lepiti selles, mida te saate lugeda koalitsioonileppest. Kui peaks olema võimalus tõsta esimese ja teise lapse toetust – muuseas, varasemalt on ju ka eksperdid teinud ettepaneku just lastetoetuse indekseerimiseks, mitte lasterikka pere toetuse indekseerimiseks –, kui sellised võimalused tulevikus avanevad, siis kindlasti mina neid toetan.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Huvitav olukord, et te teete siin kuu ajaga tasa 30 aasta rekordi eelnõude usaldushääletustega sidumisel. Fantastiline töö! Aga samas te märkisite justkui möödaminnes, et need muudatusettepanekud tapsid debati ära. Ja samas, nii head ettepanekud, ma lappan neid muudatusettepanekute ridasid, näiteks üksikema või üksikvanema toetuse indekseerimine. Tõesti, teile meeldib see teema –, aga ei midagi, isegi see koht ei ole aruteluks kõlbulik. Väga häid ettepanekuid teie hiljutiselt koalitsioonipartnerilt. Paljastate äkki saladuse, kas oli mõnigi punkt, kus te olite valmis diskuteerima, et võib-olla oleks saanud kompromissi?

Nii nagu ma ütlesin, kui koalitsioonilepet kokku pandi, diskuteeriti pikalt ja põhjalikult, mälu järgi kuu aega selleks, et leida lahendused, mis oleksid Eesti riigile jõukohased. Nüüd, selle debatiga, mida te parlamendis pidasite ja sotsiaalkomisjonis, ma arvan, on sotsiaalkomisjoni liikmed paremini kursis kui mina, sest muudatusettepanekute arutelude juures 5. ja 6. juunil mina ei viibinud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie kaks põhilist teesi, kaitsmaks seda eelnõu, on rõhumine õiglusele ja võrdsusele või võrdsele kohtlemisele. Aga kas see on õiglane, et poole meie rahvastiku juurdekasvust annavad paljulapselised pered, kes on suures arvulises vähemuses, ja kas see on võrdne panus, mille nemad annavad rahvastiku taastootmisse, ja kas neid koheldakse võrdselt teistega, kes seda panust ei anna?

Aitäh! Kõigepealt, mul on siiski teine tees ka ja see on riigieelarve defitsiidi vähendamine, selleks et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks seda koormat kandma. Nii nagu te teate, circa 100 miljonilt on tõusmas 400 miljonile meie riigi kohustused, mis puudutavad ainuüksi intresse. Ja ma pean siinkohal küll ütlema, et 14% peredest on lasterikkad pered ja 29% on lapsi, kes nendes kasvavad. Rääkides enamusest, siis enamus kasvab kahetsusväärselt siiski ühe‑ ja kahelapselistes peredes. Ja kui räägime vaesusest, millest me oleme täna korduvalt rääkinud, siis vaesuse määr lastega leibkondades on kahjuks kaldu tõepoolest last üksi kasvatavate vanemate suunas: 32,7%. Ühe lapsega paaride puhul on vaesuse määr 11%, kahe lapsega paaridel 9% ja lasterikastel peredel 14%. Nii et me tegelikult ei saa rääkida sellest, et lasterikkad pered oleksid karjuvas vaesuses. Küll aga on lasterikastel peredel väljaminekuid rohkem ja ka igapäevaelu korraldamine keerukam ja just sellepärast on meil jätkuvalt toetuse liik nimega "lasterikka pere toetus", mis on diferentseeritud sõltuvalt laste arvust peres ja mis jätkuvalt on ka muudatuste järel suurem, kui ta oli eelmise aasta lõpus.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Kui seda eelnõu vastu võeti, rääkisime väga palju rahvastikupoliitika meetmetest. Kas te valitsuses, kas või nüüd neid muudatusettepanekuid arutades, arutasite ka seda, milline on praeguse valitsuse arusaam rahvastikupoliitikast ja millised on meetmed [praegusel] perioodil, kui meil on sajandi madalaim sündimus? Ja see eripära, mille te selle eelnõu puhul tegite, et mõjude analüüsiga saame tuttavaks kunagi pärast [vastuvõtmist] – et te otsustasite mitte ette arutama-hindama hakata, vaid mõne aja pärast saabub selgus, kui kehvasti peredel minema hakkab. Ma ei tea, milliste järeldustega me seda teeme. Aga millal seda mõjude analüüsi täpselt planeeritakse teha?

Suur aitäh! Mõjude analüüsi me teemegi selle kohta, kuidas on muutunud inimeste käitumine, kas päriselt ka need muudatused meile sünde juurde toovad või ei too. 2025. aasta märtsikuu on nii teenuste kui ka toetuste analüüsi valmimise tähtajaks pandud.

Mis puudutab rahvastikupoliitikat, siis mida iganes tänane valitsus teeb või ka eilne ja üleeilne valitsus tegi, siis sünnituseas naiste arvu me muuta ei saa. Küll aga saame muuta lastevanemate jaoks keskkonda soodsaks ja turvaliseks, et siin lapsi kasvatada. See tähendab muu hulgas vanemapuhkuste skeemi. See tähendab ema ja isa osalemist laste kasvatamisel. See kindlasti tähendab ka teenuseid, mida me oleme lastega peredele planeerimas ja osalt juba ka varasemate valitsustega koos teinud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Selle võrdse kohtlemise mõiste te olete küll siin täna ja juba varasemalt päris ära perverteerinud. Seda on ikka päris hirmus kuulata, kuidas te räägite sellest, et kõiki koheldakse võrdselt, ja samal ajal võtate suurtelt peredelt silmagi pilgutamata kalgi südamega lihtsalt raha ära. Kirjeldage mulle natukene seda, kuidas üks pere, kus vanemad teenivad 1500 eurot kahe peale kuus ja kus kasvab kuus või seitse last, kust kohast nemad selle nende eelarvest nüüd kaduva raha, mitukümmend protsenti, tagasi võtavad. Kust kohast? Kuidas nemad hakkama peavad saama? Inimesed, kes niigi olid toimetuleku piiri peal – te võtate neilt toetust veel vähemaks. Kuidas nemad peaksid hakkama saama? Mida teie nende asemel teeksite? Ma saan aru, et ministri palga ja kuluhüvitiste pealt on küll raske ennast sinna olukorda panna, aga äkki korraks mõtlete selle peale, mida te teete.

Suur aitäh küsimuse eest! Minister olen ma olnud natuke rohkem kui kaks aastat. Ma olen täiesti tavaline Eesti inimene, töötanud 26 aastat sotsiaalvaldkonnas ja tean päris hästi, kuidas inimesed toime tulevad või toime ei tule. Aga ma tean ka seda, et põhiseadus ütleb, et laste ülalpidamine on vanemate ülesanne, ja ma tean ka seda, et kui pered langevad allapoole vaesuspiiri, siis selle jaoks on sotsiaalsüsteemis olemas erinevad toetused: nii riigi poolt toimetulekutoetus kui ka kohaliku omavalitsuse erinevad meetmed. Kui vanemad on töötud, on selleks töötusega seotud toetused, kindlustus ja muud meetmed. Aga jätkuvalt, nii nagu ma olen varasemalt korduvalt öelnud: laste ülalpidamine on eeskätt vanemate ülesanne; riik toetab perekondi laste kasvatamisel, aga ei astu vanema kingadesse.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Eesti pered tuuakse ohvriks, et Reformierakond saaks ellu viia oma luksuslikku valimislubadust. Ja sellest tulekski rääkida, mitte valetada, et seda eelnõu kuidagi tehakse eelarve parandamiseks. Kui me näeme Rahandusministeeriumi [arvutusi] maksude tõusu kohta, siis seal on kirjas, et kui kõik maksud ja kõik need vähendused ellu viiakse, siis on võimalik maksimaalselt saada 83 miljonit [eurot] tulu. Tegelikult on ju nii, et te võtate peredelt ära raha – nendelt peredelt, kellel on niigi raske – selleks, et suurepalgalistele teha tulumaksusoodustust. Kui te räägite üksi last kasvatavate perede toetusest, siis ma ütlen, et te ei ole siiamaani vist sellest aru saanud, et tegelikult nemad saavad 160 eurot iga lapse pealt toetust. Siiamaani ma ei ole kuulnud kordagi, et te seda väljendaksite ei Riigikogu ministripuldis olles ega täna eelnõu [kaitstes]. (Juhataja helistab kella.) Miks te lastega perede arvel tahate täita kõrgepalgaliste tulumaksusoodustust? 

Hea küsija, teie aeg! 

Aitäh! Miks te alahindate lasterikkaid peresid? Lasterikkad pered ei ela selle piiri peal, kas täna tulla toime või mitte. Jah, me teame seda, et osal peredel on keeruline, ja selleks on teised meetmed, kui laste‑ ja peretoetustest puudu jääb. Aga just nimelt lasterikkad pered on olnud ka need, kes on alla kirjutanud sellele teisele petitsioonile, kus seda võrdsemat kohtlemist taga aetakse.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Võib-olla ma ei täpsustanud või selgitanud piisavalt hästi seda, mida mõtlesin võrdsuse all. Näiteks, ma toon hästi lihtsa näite: kas need, kes läbivad ajateenistuse ja reservteenistuses käivad õppekogunemistel, on võrdses positsioonis riigikaitse alal nendega, kes seda ei tee? Loomulikult mitte. Selle võrdluse najal ma tahan lihtsalt näidata seda, et paljulapseliste perede panus rahvastiku taastootmisse ja sellega riigi säilimisse on palju suurem kui neil, kes seda ei tee, mistõttu neid peaks rohkem väärtustama. Aga see eelnõu otseselt kahjustaks seda. Pidasin seda võrdsuse käsitlust sellisena silmas ja minu kriitika oli see, et see [eelnõu] ju ei lähtu sellest.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean ikkagi kordama seda, et lasterikkad pered, nii nagu põhiseadus ütleb, on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise kaitse all sellega, et meil on vastav toetuseliik. See toetuseliik on üsna hiljuti ka märkimisväärse suurenemise läbi teinud ja jääb jätkuvalt suuremaks kui eelmisel aastal ka peale selle eelnõu muudatusi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on üsna lihtne küsimus. Ma teen väikese sissejuhatuse. Vaadake, valitsuse kohus on vastutada asjade eest riigis ja need on mõõdetavad üsna lihtsate näitajatega: elatustase, sealhulgas sissetulekud, sündimus, terviseseisund ja nii edasi. Ja mulle on jäänud mulje, et te vaatate siin seda teie poolt esitletud kava väga kitsalt, te tõrjute meie väiteid, öeldes, et on vaja mingit turvalisust. Aga milline turvalisus? On see majanduslik? Võib-olla sündimuse madala taseme põhjus on hoopis piiramatu sisseränne ja nii edasi ja nii edasi. Nii et minul on väga lihtne küsimus kokkuvõttes selle meetme kohta: kui nüüd see pakett vastu võetakse, kuidas muutub meie sündimuse dünaamika?

Suur aitäh küsimuse eest! Sündide arvu dünaamika ei saa järsult muutuda, sest jätkuvalt on sünnitusealiste naiste hulk Eestis väga väike. Nii et kui meil kasvavad peale – ja me teame, et kasvavad peale – suuremad vanusegrupid, kus on naisi rohkem, siis on lootust, et on ka rohkem sünde. Igal juhul ma kinnitan, et peretoetused on olulised ka esimesele ja teisele lapsele, sest kolmas ja neljas laps ei sünni siis, kui esimest ja teist ei ole perre sündinud. Meie mure on see, et naiste sünnitusiga on tõusnud järjest kõrgemaks. See, millega me peame tegelema, eriti kui nüüd järgmised põlvkonnad sünnitusealisi naisi peale tulevad, on eeskätt esimeste ja teiste laste sünnitamise toetamine ja seejärel loomulikult peame tegelema sellega, et oleks võimalik lapsi lasterikastes peredes kasvatada ja mitte igapäevaselt muretseda pere sissetulekute pärast. Kordan: laste ülalpidamine on jätkuvalt vanemate ülesanne ja riik toetab, see on tõsi, ja peabki toetama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister, te ütlesite siin enne, et ministrid on saanud – noh, teie tees on suurendada riigieelarvet ja vähendada defitsiiti – ülesande leida kokkuhoiukohti oma ministeeriumidest. Samas me teame, sellest on ERR‑is ka uudis, et riigiametnike palga tõusuks on selle aasta eelarves planeeritud 243 miljonit, mis on 110 miljoni võrra suurem võrreldes eelmise aastaga. Ja ka Sotsiaalministeerium, ma loen, saab siit kasvanud palgafondi vahendeid selleks, et tõsta oma töötajate palkasid. Kuidas te kavatsete oma ministeeriumis neid kokkuhoiukohti leida? Äkki jätaks ikka suurperedele raha alles ja vaataks oma ministeeriumist need kokkuhoiukohad? Kas siis osa töötajaid näiteks koondada – ma tean, et Sotsiaalministeerium on paisunud nagu pärmitainas kõigi nende aastate jooksul – või nende palkasid mitte tõsta, sest me teame, et riigiametnike palgad (Juhataja helistab kella.) tõusevad nagu pärmitainas. Kuidas te oma ministeeriumis kavatsete seda läbi viia või kavatsete seda …

Hea küsija, teie aeg!

… kokkuhoiukohta ainult saavutada …

Hea küsija, teie aeg! Ma palun ministril vastata.

Aitäh küsimuse eest! Ükskõik kui palju ma Sotsiaalministeeriumi palga arvelt kokku hoian, siis seda summat, mis kasvab 151 miljonile 2027. aastaks, ma sealt ei leia. Ehk me räägime väga suurtest summadest. Nüüd, ma tuletan meelde, et käesoleva aasta eelarve on vastu võtnud Riigikogu. Ja sellel valitsusel on eelarve, millega me toimetame, pärandatud eelmisest valitsusest. Kõikidel ministeeriumidel on kokkulepe, et nad otsivad 1. juuliks kokkuhoiukohti, on need siis reformid, on need ministeeriumi majandamis‑ ja halduskulud, palgakulud. Seda mina täna ei tea, millised ettepanekud tulevad teistelt ministeeriumidelt, küll aga ma tean seda, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas ka kõik allasutused neid ettepanekuid tegemas on. Ja 1. juuliks me nad valitsusele esitame.

Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te kõnelesite siin, kuidas Reformierakonna programmi tehes te rõhutasite võrdsust ja võrdseid toetusi kõigile lastele. Selle lubaduse võimendamiseks, et see silma paistaks, te hakkasite valimiskampaanias vastandama suuremaid peresid väiksematele peredele, tekitasite olukorra, kus ka need, kes planeeriksid natuke suuremat peret, saavad aru, et see on kuidagi põlu all, midagi on viltu, midagi võetakse ära. See vastandamine on negatiivne ja see kindlasti mõjub. Ega siis keegi raha eest ei sünnita, aga see, kuidas on võimalik oma praegusi lapsi üleval pidada, peret ülal pidada, stimuleerib või ei stimuleeri järgmiste saamist. Mul on selline küsimus. Kui te räägite teise mantrana, et me ei tohi laene ja võlgu jätta lastele, siis äkki meie laste koormat natuke vähendaks see, kui neil oleks nende aastakäikudes (Juhataja helistab kella.) rohkem ka teisi lapsi. Võib-olla laste hulk on oluline …

Hea küsija, teie aeg! Palun ministril vastata.

Ma ei kuulnud küsimuse lõppu ja mul läks see iva kaduma. (Hääl saalist.)

Pange palun tagasi. Vaat kui lapsi … (Juhataja, minister ja Tõnis Lukas räägivad korraga.)

Vabandust!

(Räägib kohalt, mikrofon ei ole sisse lülitatud.) … on aastakäigus 10 000 või 20 000, on seal mingi vahe ka, kui palju ühiskonna koormat …

No ma ei tea, kui me oleme jõudnud sinna olukorda, kus riigi tulud on kasvanud 35% ja kulud 50% … Need on püsikulud, need on kulud, mida ka minu valitsemisalas tehakse. Me räägime pensionidest, me räägime kõikidest nendestsamadest perehüvitistest, mis jätkuvalt, ma rõhutan, on suuremad kui eelmisel aastal. Need on pikaajalised kulud ja väga suured kulud. Nii et selles olukorras rääkida sellest, et siit oleks nagu mingisugune tee välja, jättes muutmata need määrad – see ei ole nii! Kui ma vaatan vajaduspõhiselt, missugused on vajadused Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas puuetega inimestele, siis mul on sinna tarvis päriselt ressurssi, et inimesi aidata. Aga see, mida me oleme teinud, või need valikud, mida me oleme teinud, ei aita kuidagi vajaduspõhiselt väiksemaid sihtrühmi, kelle abivajadus on oluliselt suurem. Me laotame seda raha laiali ja tõepoolest, mitte kõik lasterikkad pered ei ole rahahädas. Peaksime sihitama ikkagi seda raha sinna, kus on päriselt puudujääk, selleks et igapäevaselt toime tulla.

Head ametikaaslased, ma ütlen kohe ära, et ma rohkem nii ei saa kuidagi teha. Kui on küsimus, 60 sekundit on aega, selle aja jooksul tuleb küsimus ära esitada. Ei ole nii, et me pärast täpsustame küsimust. Seda võimalust ei ole. Mitte see, et ma seda ei sooviks, aga seda võimalust kodu‑ ja töökorra seadus ei anna.

Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud aseesimees! Te juba põhimõtteliselt peaaegu vastasite minu küsimusele, mida ma tahtsin küsida, aga mitte päris. Oligi palve, et tulevikus, kui minister aru ei saa või ei kuule, siis ikkagi peaksime katsuma selle lahendada. Praegu oli hea kolleegi Tõnis Lukase küsimus, mida meie ei kuulnud, millele minister vastas. Siin tagapool tahaks ka väga teada, mis see küsimus ikkagi lõpuks oli, aga me tegelikult ei kuulnud, kuna mikrofoni ei antud. Väga kahetsusväärne. 

Aitäh! Jah, see oli minu viga ja selle vea ma korrigeerisin peale ministri vastust. Ei saa olla nii, et me hakkame põrgatama ja täpsustama, mis see küsimus on. 60 sekundit – 57 sekundit saate rääkida maast ja ilmast ja siis kolme sekundiga tuleb see küsimus igal juhul esitada. Nii see on. Aga oleks väga hea, kui te küsite ikkagi antud teema kohta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Proua minister, lihtsalt küsin korra selle kohta, kui valitsuse istungil arutati näiteks uue nime panemist Keskkonnaministeeriumile, Kliimaministeeriumiks [nimetamist], ja teisi ümberkorraldusi ministeeriumidega seoses, kas teile ei tulnud [mõtet], ei käinud peast läbi, et seda raha saaks kuidagi paremini kasutada. Kas te olete mõelnud või vähemalt läbi arvutanud, mida nende miljonite eest, mis nende ministeeriumide liigutamise peale kulub, oleks saanud [teha]? Näiteks kasutada ükskõik, kas siis lastega perede heaks või ka mujal sotsiaalvaldkonnas, kus seda raha oleks saanud kasutada? Mida teie oleksite teinud, kui see oleks teie kasutada ja käsutada olnud? Kas teil ei tulnud seda mõtet või äkki te ütlesite selle seisukoha lausa välja, et ei peaks niimoodi ministeeriume ümber nimetama ja ümber kolima, vaid kasutama seda raha näiteks sotsiaalvaldkonnas? Kas oli sellist arutelu või ei olnud?

Jaa, see arutelu oli, aga selle arutelu fookuses oli, milline on kokkuhoiuvõimalus. Ja ministeeriumide kolimine on samamoodi teenimas ainult seda eesmärki, et riigi kulutusi vähendada. Näiteks loobub Sotsiaalministeerium kahest korrusest ühishoones, mis on samamoodi rahas arvutatav kokkuhoid. Ja sama loogikaga püüti siis ka kõiki teisi ministeeriume muutuste protsessis vaadelda. Ma tean ka seda, et vähemasti üks ministeerium ütles, et oma nime ta jätab muutmata just nimelt raha kokkuhoiu tõttu, et mitte ümber teha kõigi blankette, nimekaarte ja muud taolist.

Aga ma vabandan, mul on kuulmislangus ja kui kaks inimest korraga räägivad, siis ma päriselt ei kuule. Vabandust!

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus!

Jah, ma just tahtsingi võimalust täpsustada, kuna minister ilmselt teist poolt ei kuulnud, kui ma küsisin, mida oleks saanud selle raha eest teha näiteks lastega perede heaks. Ma siis selle osa täpsustan üle.

Te võite seda täpsustada, aga see ei ole protseduuriline küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Minister! Te räägite siin, et majandus on oluline ja keskkond on oluline, esimene ja teine laps on oluline. Selle eelnõuga te ju ei tee mitte midagi. Te võtate isegi teise lapsega seotud tulumaksuvabastuse ära. Aga ma veel kord küsin seda, millele ma ei saanud esimese küsimusega vastust. Miks ainult peredelt ehk suurperedelt ehk siis lastelt võtate raha ära selleks, et Reformierakonna luksuslikku valimislubadust täita? Te endale saate iga kuu tulumaksuvabastust ehk raha rohkem, nii ka Riigikogu liikmetele. Meie, Isamaa Erakonna liikmed Riigikogus, ei vaja seda toetust juurde, mida te teete praegu suurperede ehk laste arvel. Miks te teete seda laste arvel? Mitte üheski teises valdkonnas te kokkuhoidu ei tee, kokkuhoiu teete ainult lastelt. [Võtate] teise lapsega seotud tulumaksuvabastuse, ei tõsta (Juhataja helistab kella.) ei esimesele ega teisele lapsele toetusi.

Aitäh! Selle nädala päevakorras on veel mitu eelnõu, mis tegelevad sama probleemiga – riigieelarve defitsiit –, ja sellega tegeleb iga ministeerium, et 1. juuliks leida need reformi‑, aga ka kokkuhoiukohad, mis aitaksid riigi rahandust paremini tasakaalu saada. Mis puudutab tulumaksuseadust, siis seda te saate sellel nädalal ühe teise eelnõu raames arutada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tänan teid vastuse eest minu eelmisele küsimusele, aga see vastus ei olnud piisav. Te vastasite, et iivet ei saa järsult tõsta, aga see ei olnud minu küsimus. Mu küsimus oli, milline on see mõju. Kuidas muutub iive? Kui see ei ole järsk, on ta siis aeglasem? Milline on selle meetme mõju? See on oluline. Miks ma nii küsin? Iive ja sündimus langes järsult. Ei saa olla võimalik, et kõik sünnitamisealised naised järsku lahkusid. Järelikult on seal mingid muud põhjused. Ideaalis nende põhjuste teadasaamine võimaldaks nende kõrvaldamist ja siis olekski sellel mõju. Ma küsin uuesti: milline on see mõju?

Aitäh! Mõju saab siit edasi olla libisevalt ülesmäge, sellepärast et hakkavad tulema põlvkonnad, kus on sünnitamiseas naisi rohkem. Lahkunud ei ole Eestist väga palju inimesi, küll aga on meid räsinud erinevad kriisid. Kui te mäletate, siis COVID-i kriisi ajal tegelikult pärssis inimeste soovi perekonda planeerida teadmatus selles tervisekriisis, muu hulgas ka mõju, mida vaktsiinid lootele võivad teha. Ühesõnaga, meil on sõda, COVID-i kriis, hinnaralli energeetikamaastikul. See kõik ei ole pakkunud seda turvalist keskkonda, mis aitaks jõuda positiivsele otsusele. Ma usun, et kui me väljume nendest kriisidest, lõpetame sõja või lõpeb sõda Euroopas ja tuleb rohkem sünnitusealisi naisi peale, siis see libisevalt läheb ka paremaks. Ja siis me saame hinnata, millised on tollel hetkel perede kõige suuremad mured: kas need on igapäevase toimetulekuga seotud mured või on need mured, mida on deklareerinud tänaste uuringute kohaselt lastega pered, sealhulgas huviringid, laagrid, lasteaia ja lapsehoiu kohatasud, ilmastikukindlad riided, kultuuriüritused ja nii edasi.

Protseduuriline küsimus, Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tahtsin lihtsalt üle kontrollida lugupeetud eesistujalt, kas tema kuulis ka, et minister ütles, et meil on tulemas sel nädalal mitmed maksumuudatuse eelnõud, seadused, mida me saame siin Riigikogus arutada. Kas lugupeetud minister äkki ei ole kuulnud, et meile tulevad need maksumuudatuse seadused usaldushääletusega ehk et meilt on tegelikult ära võetud see arutelu‑ ja debativõimalus? Või on ministril andmeid, et need ikkagi ei tule usaldushääletusele? Millises inforuumis viibib minister, millises viibime meie? Kust kohast selline error või häire nüüd sisse tuli selles informatsioonis, mida me siis see nädal siin tegema hakkame nende maksueelnõudega?

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma tuleksin veel kord tagasi õiguspärase ootuse põhimõtte rakendamise juurde. Minister kasutas siin, ütleme, juriidilist ekvilibristikat ja ka Riigikogu õigusteenistuse argumentatsioone. Kuid reaalne elu, päriselu on siiski selline, et lasterikkaid peresid ühendavad organisatsioonid on selgelt väljendanud vahetult praegu – eile, täna, üleeile – oma pettumust selles seaduseelnõus ja selles sõnamurdjate ja valetajate valitsuse käitumises. Kas on mingisugust lohutust pakkuda nendele lasterikastele peredele? See on minu küsimus.

Aitäh! Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on kuidagi tabamatu see arusaam. 29% kõikidest lastest elab lasterikastes peredes. Kas tõepoolest peavad nemad maksumaksja rahast saama sisuliselt kolmandiku kogumahust rohkem? See ei ole päris see lahendus, mis oleks õiglane ja mõistlik ülejäänud perede suhtes. Kui me räägime õiglasest ja õigest lähenemisest, siis ma olen täna siin seda ka varasemalt öelnud, et neid meetmeid tõenäoliselt on erinevaid, mida on võimalik rakendada, kui riigi rahalised võimalused suurenevad. Aga ma ei usu, et nii suures mahus rahalisest väljaminekust sihitada 29%‑le lastest või 14%‑le peredest, et see oleks mõistlik otsus.

Ants Frosch, palun, protseduuriline küsimus!

Mul on küsimus selle protsendi kohta, et võib-olla saaks selle klaariks. See protsent oli viis kuud tagasi täpselt sama, see oli kõik teada. Kuidas saab valitsus argumentatsiooni muuta selliselt, et see on vähem kui pool aastat tagasi ühesugune ja nüüd on see täiesti teistsugune? Millest see tuleneb?

Aitäh! Ei ole sellist võimalust, et protseduuriliste küsimustega te täpsustate sisulisi küsimusi. Mul ei ole juhatajana võimalust kuidagi sellele vastata ega ka anda sõna siit edasi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kummalisel kombel on sellest eelnõust saamas tõepoolest usalduse küsimus – küll protseduuriliselt ja poliitiliselt, aga päriselt ühiskonnas on see teema seotud ka usalduse ja lugupidamise küsimusega. Seda väga tugevalt ja see varjutab tegelikult oluliselt eelarve tasakaalu aspekte. Ma olen enam kui kindel, et tegelikult pered ei oota toetusi, vaid nad ootavad hakkamasaamist ja nad loodavad, et meie riik usaldab neid ja et see usaldus on vastastikune. Ja mulle tundub, et tegelikult me oleme sisenemas üle selle lävepaku ühte majanduskriisi, mille ees ootavad pered väga suuri valikuid. Ja kui me läheneme sellestsamast vaatenurgast: kas teile tundub ka, et tegelikult perede usaldus riigi vastu saab väga tugevalt pihta?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et peresid on erinevaid ja pered suhtuvad erinevalt, mõtlevad erinevalt ja ka see usalduse mõõt on selles mõttes erinev. Me teame seda, et on terve hulk neid peresid, kes on taolisi muudatusi toetanud, seda ka petitsiooni kaudu, mis on esitatud, ja teame ka seda, et on terve hulk neid peresid, kes soovivad nende toetuste muutmata jätmist. Nii et ühiskonnas on erinevad huvigrupid, pered on erinevad ja ka nende soovid on erinevad.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Enne ütlesite, et saate isegi aru, et meil on rekordmadal sündimus, meil on liiga vähe sünnituseas naisi. Meil on sõda, meil on koroona, meil on inflatsioon ja selle tõttu on meil madal sündimus. Aga kuidas te siis seda madalat sündimust mõjutate riikliku poliitikaga? Te lähete ja hakkate võtma vähemaks lastetoetusi. Te lähete ja hakkate riiklikult tunnustama ja reguleerima homosuhteid. Te lähete ja võtate ära maksusoodustused lastega peredelt. Need on ju kõik konkreetsed poliitilised ja majanduslikud või siis, ütleme, eelarvelised sammud iibe veelgi väiksemaks tegemiseks. Kõik need asjad, mida te teete, teevad peredega inimeste eluolu halvemaks ja vähendavad Eesti iivet. Ja sinna juurde te ütlete meile täiesti süüdimatult, irvitate näkku, et ei noh, siit edasi läheb mõju ülesmäge. Öelge mulle, kas on mõni asi, mis päriselt tuleb teie poolt, teie valitsuse poolt, mis teeb asja paremaks ka või.

Suur aitäh küsimuse eest! Enamus selles oli küll arvamus. Aga kui me räägime sellest, mis on demograafia ja rahvastikupoliitika, siis me räägime tegelikult vanemaealiste hoolekandest, pikaajalisest hooldusest, puuetega inimeste toetamisest ja samamoodi ka jätkuvalt lastega perede toetamisest, mis on eelmise aastaga võrreldes heldem, kuid tõsi, mitte nii helde, kui seda eelmine valitsus ja Riigikogu oleksid soovinud.

Aleksandr Tšaplõgin, protseduuriline küsimus.

Ei. Ma eksisin. 

Selge. Martin Helme, palun! 

Ma sain aru teie vastusest niimoodi, et teie lahendus iibekriisile on see, et vanemaealised ja puuetega inimesed hakkavad sünnitama. See on meie väljapääs iibekriisist! Kas te olete seeni söönud, inimene? Ja ma küsiksin teiseks, miks teie üldse siin olete. Kui see on usaldus valitsusele, siis miks ei ole siin valitsusjuht?

Suur aitäh! Valitsus saab otsustada, milline minister eelnõu esitama tuleb, ja see konkreetne eelnõu on minu valitsemisalas. Rääkides demograafiast, siis demograafia ei ole ainult sünnid, see on midagi oluliselt laiemat. Ja mis puudutab sündide [arvu] kasvu, siis seda ei mõjuta ainult toetused, vaid seda mõjutab kogu laiem kontekst, muu hulgas sihitatud toetused ehk vajaduspõhised toetused, millega me püüame tegeleda ja mis selles konkreetses eelnõus puudutab elatisabi määra kahekordistamist ja puudutab teenuseid, et laste kasvatamine oleks turvaline ja et erivajadusega lapsed saaksid spetsiifilist abi, mida nad vajavad.

Kadri Tali, palun, protseduuriline küsimus!

Austatud istungi juhataja! Ma olen siin Riigikogu saalis olnud aprillikuust alates kõikidel istungitel algusest lõpuni, enamuses. Kuulen siin jätkuvalt, aga iseäranis just ministrite suunal suuremalt jaolt täiesti asjasse mittepuutuvaid solvanguid. Täna kõlas siin otsekõnes (Juhataja helistab kella.) selline lause, et kahetsusväärne, et teie intellektuaalsed võimed ei küündi, siis oli seente söömine teemaks. Erinevalt minust, kellel ei ole olukorra mõjutamiseks võimalust, teil see on. Kuidas te üritate olukorda lahendada, et mina Riigikogu liikmena saaksin siin ruumis jätkuvalt tööd teha?

(Hääl saalis.) Läbi selle, et me suudame kõik oma poliitilist kultuuri tõsta. Seda saab juhataja paluda Riigikogu liikmete käest, aga ka valitsusliikmete käest, mõlemalt poolelt. See on mõlemapoolne suhtumise, sõnavara, poliitilise kultuuri küsimus. Muud võimalust juhatajal väga ei ole. 

Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Ma tahtsin [toetudes] sellele eelmisele vastusele Martin Helme küsimusele, et meie rahvuse tulevik sõltub eelkõige vanemaealistest, teatada, et ma olen jõudnud lõpuks sellesse ikka ja tänu Kaja Kallase valitsuse ennastsalgavale tegevusele sugude lahustamise ja muutmise võimaluste [loomisel] hakkan kohe sünnitama.

Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. (Naer.) Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus tuleb sellest valdkonnast, et me teame, et me oleme sisenemas majanduskriisi, kõik näitajad ja uuringud seda kinnitavad. Kas vahepeal on valminud nüüd selle eelnõu menetluse kestel ka mõni täiendav uuring perede toimetuleku kohta, kahe ja enama lapsega perede toimetuleku kohta? Kas me oleme saanud vahepeal targemaks, milliseks olukord on kujunenud? Või kuidas teile tundub ministeeriumi juhtides, kas kõik see, mida me eelmises Riigikogu koosseisus rääkisime ja ka täna räägime, on tõesti niisugune asendustegevus, et tegelikult ei ole seda toetust vaja ja see viib hoopis Eesti riigi pankrotti? Kas eelarve saab selle tegevuse käigus päästetud?

Aitäh küsimuse eest! Just ettearvamatu majanduskeskkond – ja mitte ainult Eestis, vaid laiemalt maailmas – on see, mistõttu tasub väljaminekutega olla ettevaatlik ja mitte viia riigi kulutusi suuremaks, kui on sissetulekud, kuigi nad juba on seda. Aga jah, circa kuu aega tagasi Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR esitles ministeeriumi tellitud uuringut, mis lastega perede leibkonnapilti ja elukorraldust uuris. Kui teil on soovi, siis võin saata teile lingi sellele uuringule, mis on pikem.

Urmas Reinsalu, palun!

Teie räägite rahast ja küsijad räägivad lastest ja lasterikkusest. Teie, ma saan aru, hea meelega oleksite tühistanud tagasiulatuvalt ka lasterikaste perede toetuse esialgsel, 2017. aastal kehtestatud moel selle loogikaga, et siis oleks saanud rohkem raha hoida kokku Reformierakonna valimislubadusele, ja selle ohvriks oleks olnud sündimata lapsed. Nii nagu praegu selle otsusega on Eestis hulk sündimata lapsi, nagu me võime rakendusdemograafia 2017. aasta uuringu järelduste pinnalt [arvata]. Samas, teie valitsus ütlebki selgelt välja, koalitsioonilepingus ei ole lasterikkusest kui väärtusest sõnagi. Nii et rohkem lapsi Eesti rahvale ei ole poliitiline visioon demograafilise kriisi ületamiseks. Küll on aga seal juttu migratsioonist ja selle soodustamisest. Ja minu küsimus on teile lihtsalt: kas teie jaoks on eesmärk iseeneses see, et eestlased oleksid Eestis tulevikus enamuses?

Suur aitäh küsimuse eest! Jah, see on minu eesmärk.

Austatud minister, teile on veel vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu.

Aga miks te siis töötate sellele eesmärgile süsteemselt vastu? Teie tegevus, ma pean ausalt ütlema, valitsuse tegevus loomulikult tervikuna, kes kannab kollegiaalselt vastutust selle eelnõu initsiatiivi eest, on ju vastuolus teie ametivandega teenida Eesti riiki ja rahvast. Praeguses olukorras te annate … Küsimus ei ole rahas, te habrastate tegelikult perede kindlustunnet ja eitate põhimõtteliselt seda visiooni, et lasterikkus võiks olla väärtus selle nimel, et rahvas jääb üle aegade kestma. Miks te töötate sellele oma kinnitusele, oma visioonile, et eestlased peaksid olema Eestis enamuses, vastu?

Suur aitäh küsimuse eest! Me lihtsalt usume, et need on teised meetmed, mis aitavad Eesti inimestel oma peret luua, lapsi planeerida ja neid ilmale tuua. Lasterikkus on väärtus ja ma olen tõesti rõõmus nende perede üle, kellel on olnud võimalust, võimekust, tervist rohkem lapsi saada, kui Eestis keskmiselt perekonnad saavad. Aga viisid, kuidas me tahame peresid aidata, on meil erinevad. Ja meie räägime, nii nagu ka koalitsioonileppes kirjas on, vajaduspõhisest lähenemisest, sihitatud gruppidele suuremate toetuste ja meetmete rakendamisest ja me räägime kindlasti ka teenustest, mis aitavad juba olemasolevaid lapsi kasvatada.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest, teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head ametikaaslased, avan läbirääkimised. Hetkel päevakorrapunkti raames on see kord järgnev – lihtsalt infoks. Sõna võivad võtta kõik Riigikogu liikmed ja ei ole siin nii, et näiteks fraktsioonide esindajad on kõigepealt ja siis on Riigikogu liikmed. Kõik käib põhimõttel "kes ees, see mees", kes enne selle nupu on sisse lülitanud. Palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! See on kahtlemata selle koosseisu kõige piinlikum eelnõu, mida me siin menetlema peame. Eelnõu, mis võtab konkreetselt Eesti peredelt ja Eesti lastelt raha ära. Kui eelmises parlamendi koosseisus üheskoos me üritasime siin saalis leida kompromissi, kuidas tulla selles keerulises majanduslikus olukorras Eestimaa peredele appi, kuidas leida Eesti iibeküsimustele lahendus, siis tegelikult me suutsime seda koostööd teha. EKRE, Isamaa, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eestvedamisel sai algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Reformierakond tõrkus juba toona selle eelnõuga liitumast. Kaja Kallas ütles, et ta astub enne peaministri kohalt tagasi, kui asub Eestimaa lapsi toetama, ehk peaminister asetas ennast Eestimaa lastest kõrgemale.

Selle eelnõu menetlus siin saalis võttis päris jõulised pöörded. Mäletan ka seda, et erakond, kes kogu aeg räägib sellest, kui olulised on nende jaoks lapsed ja laste võrdne kohtlemine – Sotsiaaldemokraatlik Erakond  – , oli esimene, kes võttis sellelt eelnõult allkirjad alt ära. Siis toimus valitsuse vahetus ja moodustati uus valitsus Isamaa, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt. See eelnõu, mis siia suurde saali jõudis, oli tegelikult väga hea ja sisuline. Selles oli sees just nimelt lasterikaste perede toetuse tõus, nii et makstakse kolme kuni kuue lapsega perele 650 eurot ja sealt edasi suurema arvuga lastega peredele 850 eurot. Lisaks indekseeriti see ja moodustati ka süsteem, et iga lapse täiskasvanuks saamisel hakkab see toetus vähenema ühe kolmandiku võrra.

Nüüd oleme olukorras, kus enne valimisi lubati inimestele ühte, aga peale valimisi Reformierakond reedab Eestimaa pered: konkreetselt kärbitakse tänaseid peretoetusi. Me ei räägi indekseerimisest, me ei räägi väljumisest, me ei räägi nendest teemadest, mis ei ole jõudnud Eestimaa peredeni. Aga on väga palju peresid, kes juba saavad oma pangakontole summasid kas 650 eurot kuus või 850 eurot kuus. Ja öelda, et meie riik ei ole piisavalt rikas, et maksta meie lastele sellist toetust – see on vale. See on suur vale, sest tegelikult me teame, et kui vaadata seda riigieelarvet algusest lõpuni, siis see raha on olemas.

Küsimus on poliitilistes valikutes ja tänane koalitsioon eesotsas Reformierakonnaga läheb ilmselgelt valiku teed, mis on Eestimaa laste ja perede vaenulik. Selle peretoetuste kärpe taga ei ole midagi muud kui Reformierakonna rumal lubadus kaotada ära maksuküür – maksuküür, mille hind on pool miljardit eurot. Samal ajal ei suudeta lastele maksta piisavalt neid peretoetusi ja neid lastetoetusi, mis on lubatud.

Minister ütles siit puldist, et tema jaoks on väga tähtis võrdne kohtlemine ja võrdsuse printsiip. Ma arvan, et väga tähtsad on poliitikas ka ausus ja sõnadest kinnipidamine. Kui valitsus veel eelmise aasta lõpus võttis vastu otsuse tõsta just nimelt lasterikaste perede ja laste toetusi ja ühe ettepanekuna oli arutelul see, et tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 eurole ehk kohelda kõiki lapsi võrdselt, siis selleks ei olnud toona riigil jõudu. Täna on see ettepanek taas laual, aga valitsusel puudub soov seda ettepanekut reaalselt arutada ja kohelda kõiki lapsi võrdselt.

Palun lisaaega!

Kas kolm minutit?

Jaa, kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Aga tänane koalitsioon tuleb siia ja hakkab neid toetusi kärpima. Veel kord: see on justkui Reformierakonna kättemaks selle eest, et Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond eelmises valitsuskoalitsioonis soovisid tulla tõepoolest Eestimaa peredele appi.

Ja veel kord: see, et valitsus läheb kuus kuud hiljem oma mõtteid ja otsuseid tagasi pöörama, ei ole mitte ühekordne juhus, vaid käekiri. Me näeme seda, kuidas sellel nädalal on parlamendis ka teistsuguseid eelnõusid, üks neist puudutab näiteks käibemaksu muudatusi. Teame ju seda, et valitsus eelmise aasta maikuus sidus usaldushääletusega ajakirjandusele mõeldud käibemaksu langetuse 9%‑lt 5%‑le. Täna sama valitsus seob taas kord usaldusega selle küsimuse ja tõstab käibemaksu tagasi viielt üheksale. Ja selliseid tõmbetuultepöördumisi teeb Reformierakond aastast aastasse.

Ma loodan, et kõik need pered, kes kannatavad selle otsuse tagajärjel, vähemalt korra mõtlevad järgmine kord valimiskasti juurde minnes, millist erakonda tasub toetada ja millist mitte, mis on nende erakondade väärtused, kes kaitsevad Eestimaa peresid ja millised erakonnad ainult hoiavad kümne küünega kinni oma peaministritoolist.

Head ametikaaslased! Ma arvan, et see, et Eestimaa lapsed ja pered seotakse valitsuse usaldusküsimusega, on ääretult halb ja ebademokraatlik praktika. Sellist valitsust ei saa usaldada, kes läheb Eestimaa laste, Eestimaa perede rahakoti kallale. Keskerakond kindlasti sellist valitsust ei usalda. Aitäh!

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Kadri Tali, palun!

Vabandust, see läks vastu. Vabandust!

Pole hullu, saame hakkama! Ka sellest raskest hetkest saame üle. Palun Riigikogu kõnetooli Kersti Sarapuu.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ja olemegi olukorras, kus sõlmitud koalitsioonileppe ühed enim kõneainet pakkunud punktid on olnud maksumuudatused ning peretoetuste vähendamine. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide kolmikliit teatas ühelt poolt maksuküüru kaotamisest, kuid samal ajal lepiti kokku ka tulu‑ ja käibemaksu tõusus ning automaksu kehtestamises. Tänane valitsuskoalitsioon asus võimule saades kohe muutma ka hiljuti kehtestatud peretoetuste süsteemi, vähendades suurperede toetusi ning kaotades indekseerimise ja sujuva väljumise. Arvamusliidrid ja opositsioonierakonnad on seisukohal, et nimetatud maksutõusud ja toetuste kärped on vajalikud selleks, et kompenseerida maksuküüru kaotamisest tekkiv puudujääk riigieelarves. 

Mittetulundusühingu Ühiskonnauuringute Instituut tellitud küsitlusest selgub, et 66% vastajate arvates ei õigusta maksuküüru kaotamine maksutõuse ning 64% arvates ei õigusta maksuküüru kaotamine peretoetuste vähendamist. Peretoetuste ootamatu vähendamisega rikutaks õiguspärase ootuse printsiipi, kuna pered on oma elukorraldust ja eelarvet planeerinud lähtuvalt mõistlikest ootustest, et alates 1. jaanuarist 2023 tõstetud peretoetused jäävad kehtima ka edaspidi. Lisaks mõjutab perede toimetulekut negatiivselt uue valitsuse maksupakett, mis näeb ette nii käibemaksu tõusu kui ka täiendava maksuvaba tulu kaotamist laste eest. Selline plaan kahtlemata murendab perede usaldust riigi vastu ning võib kahjuks veelgi süvendada demograafilist kriisi. 

Eesti riigi tulevik tugineb lastega peredele. Lastevanemate igapäevane töö laste eest hoolitsemisel väärib seetõttu ka riigi igakülgset tunnustust ja toetust. Paraku ähvardab ametisse asunud valitsus peresid hoopis kärpekääridega. Kõik need muutused tekitavad lapsevanemates sügavat nördimust, sest löövad lastega peresid väga valusalt, põhjustavad ebakindlust ning seavad küsimärgi alla perelisa saamise plaanid. Eestis elab 259 338 last ja ma usun, et see on tänaseks muutunud. Ulatuslik kärpimine laste arvelt oleks Eestis esmakordne. Seni ei ole riik selliselt toiminud isegi rasketes majandusoludes. Paraku, kui riik hoiab kokku, tuleb samal määral vahendeid asemele leida peredel endal, sest laste vajadused ei kao kuhugi ja jäävad endiseks. Kõrge inflatsiooni tõttu järsult kasvanud kuludega on peredel keeruline olnud toime tulla juba praegu, kuid riigi toe oluline vähenemine muudab selle veelgi raskemaks. 

Kärbetega annab valitsus lastevanematele ühtlasi sõnumi, et lapsed ei ole olulised, et lastega pered ei ole enam riigi prioriteet. Ainuüksi lasterikaste perede rahakotti tekitaksid kavandatavad muudatused igal kuul keskmiselt 500 euro suuruse augu. Paljud täna enesega hakkama saavad pered sattuksid seisu, kus ots otsaga kokku tulemine muutub keeruliseks ning liigutakse vaesuse suunas. Kannatavad ju ka lapsed, sest paratamatult tuleb nende vajaduste arvelt kokku hoida. Paljulapseliste perede liit mõistab valitsuse soovi riigi rahandust ümber korraldada, kuid eelarvesse raha kogumine ei saa olla seadusloome ainsaks eesmärgiks. Muutuste taga peavad olema ka mõjuanalüüsid, osapoolte kaasamine, väärtused ja tulevikuvaade. Ammugi ei tohi suure mõjuga otsuseid kiirustades teha mõne nädalaga. Lausaline kärpimine ja ulatuslikud maksutõusud teeksid karuteene nii tänastele väikestele, keskmistele kui ka suurtele peredele, aga ka Eesti riigi ja rahva kestmisele laiemalt. Seetõttu kutsubki liit ühiskonda ja poliitikuid üles rutakalt tehtud plaanid kõrvale lükkama ning arutama asju sisuliselt. Riik ei tohi kokku hoida lastega perede, Eesti tuleviku arvelt. Ka meie, opositsioonierakonnad, ühineme paljulapseliste perede liidu sooviga. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Maria Jufereva-Skuratovski. Palun! Kas väike lisaaeg ka võib-olla? Vaatame, aeg annab arutust. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Reformierakonna valitsus on sidunud maksutõusud ja peretoetuste vähendamise usaldushääletusega. Seda oli oodata, kuna teistmoodi oleks neid valelikke ja inimeste elukvaliteeti kahjustavaid otsuseid väga keeruline vastu võtta. Mul on häbi teie pärast, koalitsioonisaadikud! Ja mul on häbi, et teid hetkel sisuliselt siin ei ole. Hetkel ei ole mõtet esitada retoorilisi küsimusi stiilis: "Miks te tõstsite peretoetusi, kui oli ette teada, et see käib riigieelarvele üle jõu?" Või: "Miks te ei pidanud avalikku debatti maksutõusudest enne valimisi?" Vastus on kõigile teada: muidu te ei oleks neid valimisi võitnud, kui oleksite inimestele teada andnud, et kõik toodete ja teenuste hinnad, sealhulgas ka toiduainetel, tõusevad käibemaksu tõusu pärast.

Tulumaksureform teenib valdavalt jõukamate inimeste huve. Peretoetused vähenevad, mis oluliselt mõjutab suurperede toimetulekut ja riivab nende usaldust valitsuse otsuste vastu. Tulumaksu[soodustus] alates teisest lapsest kaob. Mida see sisuliselt tähendab? Kahe lapsega pere kaotab aastas 400 eurot, kolme lapsega 1000 eurot, nelja lapsega aga 1600 eurot. Kas mulle tundub või meie Reformierakonna valitsus on tõepoolest vaenulik Eesti perede suhtes? Ja seda tingimustes, kus meil on rekordmadal sündimus viimasel sajandil. Vaevalt need otsused tõstavad perede kindlustunnet. 

Räägite, et maksutõusud ja peretoetuste vähendamine on vajalikud selleks, et katta riigieelarve auku. Aga samas ma küsin: kes selle tekitas? Astmelise tulumaksu kaotamine maksab meie eelarvele circa 500 miljonit eurot. Sellest mediaanpalga saajad võidavad kuus senti kuus. Kas see ei tundu teile endale naeruväärne? 

Olen arvamusel, et praeguse maksureformi asemel tuleks edasi minna astmelise tulumaksuga. Keskerakond on välja pakkunud õiglasema lahenduse. Astmeline tulumaks on euroopalik, soodustab solidaarse ja sidusa ühiskonna teket ning aitab vaesusega võidelda. Kui me läheks sellist teed, siis ei peaks vähendama peretoetusi. 

Ma loodan, et inimeste mälu ei ole nii lühike, et järgmisteks valimisteks nad unustavad kõik, mida te olete tekitanud. Oma poolt ma teen kõik, et pidevalt värskendada inimeste mälu ja seletada, mida võiks teistmoodi teha. Alati on valikuid. Te olete valinud halvima: tegutseda teerullina. See ei saa olla Eesti demokraatia nägu. Loodan, et minu riik väärib paremat juhtimist ja valikuid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid …

Tervitame esimeest!

Lugupeetud aseesimees! Täna saab küll usaldus vatti sõna ja tähendusena. Jõulukuul vastu võetud perehüvitised lähevad kärpekirve alla. Esmalt rikuti usaldust valimiseelsel ajal sellistest plaanidest vaikides, siis äsja vastu võetud peretoetuste vähendamise eelnõu esitades ning nüüd seda usaldushääletusega sidudes. Esimene kokkuhoiukoht on sajandi suurimas demograafilises kriisis just lapsed. Jõuluvanast on saanud Grinch.

Oskuslikud poliitikud suudavad muidugi igast asjast saia teha ja muidugi on kõlanud erinevaid põhjusi, miks me täna siin neid muudatusi peame tegema. Läbi on käinud sõna "õiglus". Saigi eelmisel aastal liiga palju antud, tulebki vähendada, siis on õiglasem. Aga õiglane oleks olnud siis ju lapsetoetusi tõsta, nii nagu on algusest peale olnud ühiskonna ootus, nagu on lubanud poliitikud, koalitsioonipoliitikud sealhulgas, ja soovinud kaasatud sidusrühmad. Seda aga ei tehta. Isegi mitte nii, et okei, kärbime peretoetusi, aga tõstame lapsetoetusi. Raha ei ole. Aga kui raha ei ole, siis olevat lubatud õigustatud ootuse ehk oma lubaduse murdmine.

Riigieelarve seis pidavat olema piisav põhjus, et sellist riivet läbi lasta. Kui nii, siis kui hull see riigieelarve seis on? Ja kui on hull, siis kuidas saab ühe käega võtta ja teise käega anda? Pean silmas loomulikult ühetaolise maksusüsteemi kehtestamist, mis maksab tunduvalt enam kui peretoetuste kärpimine. Puuetega inimeste toetuse kahekordistamine, millest täna oli sotsiaalkomisjonis juttu, mis on Keskerakonna eelnõu, maksaks circa 60 miljonit. Valitsus ja sotsiaalkomisjoni koalitsioonisaadikud leidsid, et raha selleks ei ole – 2006. aastast paigal seisnud toetuste tõstmiseks. Aga 500 miljonit küüru sirgeks ajamiseks on. Järelikult pole küsimus raha puudumises, vaid täpselt selles, mille kohta ma küsisin ka lugupeetud ministrilt – poliitilistes valikutes. Ehk Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitiline valik on vähendada peretoetusi ja anda kuus 100 ja enam eurot juurde nendele, kes teenivad 2000 eurot ja rohkem. Selle üle käib ja ongi käinud kogu see vaidlus siin meie saalis.

Ei ole mõtet ega aus rääkida sellest, kuidas perehüvitiste kärpimine annab lisaraha vajalike teenuste parandamiseks ja haigete laste raviks. See on esiteks retooriline nõks panna kaalukausile sellised väga rasked ja keerulised valikud, mille puhul võikski tekkida kahtluseuss, et kas need 25 000 suurperet ikkagi on need, kes kõige rohkem seda raha vajavad, kui meil on nii keeruline rahaline seis. Aga kui sõnastada see küsimus suurperede ja maksuküüru kaotamise vahel või harvikhaigustega laste toetamise ja maksuküüru vahel, siis on hoopis teised vastused. Avalikul kaasamiskoosolekul, mille sotsiaalkomisjon korraldas, andsid sidusrühmad väga selge vastuse sellele küsimusele: enne lapsed, siis maksuküür või mis iganes muu kinnisidee.

Millised need teenused siis on, mis paranevad tänu kärpimisele? Mina ei tea. Sellist tabelit seletuskirjas ei ole, teadmist ka ei ole. Eelnõu eesmärk on selgelt parandada riigi rahanduse seisu ja veidi, näpuotsaga on ka midagi muud sinna eelnõusse sisse kirjutatud, et vähe ilusam oleks. Aga kui kellelgi on paremad teadmised, siis palun! Kuhu järgmisel aastal circa 90 miljonit eurot suunatakse, millistesse teenustesse? Mis läheb paremaks lisaks elatisabi suurendamisele, mis eelnõus on konkreetselt numbriga kirjas?

Halvemaks läheb aga küll. Eelnõuga tehtavad muudatused vähendavad lasterikaste perede majanduslikku heaolu ja kindlustunnet, on kirjas eelnõu seletuskirjas. Seda, kui palju läheb halvemaks nende uute maksumuudatuste valguses, me ei tea, sest vastavaid analüüse tehtud ei ole. Ometigi tuleks ka tänast perehüvitiste kärpimist vaadata kogupaketis koos maksumuudatustega, mis inimeste toimetulekut selgelt halvendavad ning ebavõrdsust suurendavad. Aga nagu täna teada saime, ega muudatusettepanekud, mida Riigikogu [liikmed] tegid, kuhugi ju ei jõudnud.

Võtke siis arvesse, head koalitsioonisaadikud ja Eesti inimesed, kes meid täna jälgivad: Keskerakonna fraktsioon perehüvitiste kärpimist ei toeta ja valitsust ei usalda. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rene Koka!

Aitäh, austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid vaatavad ja kuulavad! On äärmiselt kahetsusväärne, et esimene eelnõu, mille praegune valitsus Riigikogus üle andis, on seesama eelnõu, mida me praegu arutame ja millega tuldi vähendama suurperede toetust. See on väga-väga märgiline. Me kuuleme sõnades kogu aeg seda, kui oluline on pere ja kuidas peret peaks aitama, ka siin koalitsioonisaadikutelt. Aga kui me vaatame tegelikku elu ja seda, millega valitsus tegelikult tegeleb, siis minnakse Eesti laste ja perede kallale. Täiesti käsitamatu!

Ja see käitumine, mida praegu viljeletakse, annab absoluutselt üheselt selge sõnumi meie peredele, et lapsed ja pered ei ole enam olulised. Olulised on hoopis mingid muud asjad. Me ei aruta seda, kuidas otsida võimalusi näiteks Rail Balticu riigipoolse rahastuse odavamaks tegemiseks, sealt raha kokkuhoidmiseks või mõne muu sellise asja pealt. Ei, me läheme kohe kallale meie lastele ja peredele.

Ma olen täna oma küsimustes seda markeerinud ja ütlen, et ma olen väga sügavalt mures üleüldse selle pärast, mis Sotsiaalministeeriumis tervikuna toimub. Praeguse juhtkonna tegevus üleüldiselt ei tundu küll kuidagi olema Eesti rahva, Eesti laste ja perede huvides. Kindlasti ei saa öelda minu kohta, et ma olen mingisugune homofoob või midagi sellist. Ma kindlasti seda omaks ei võta. Inimesed ei saa arvatavasti valida, keda nad armastavad, ja las ta siis olla nii. Aga kindlasti olen ma selle vastu, et seda surutakse igal pool kogu aeg peale inimestele.

Ja see, mis on toimunud meil juba aastaid ja aastaid ja mis oli ka sel nädalavahetusel – aga ma ei näe mitte kuskil sellist initsiatiivi Eesti perede ja laste toetamiseks. Et seesama ministeeriumi kantsler oleks sama aktiivne, motiveerimaks ministeeriumi ametnikke tulema välja ja olema kas või siinsamas, kui oli suurperede toetusüritus Toompeal või kui oli mehe ja naise vahelise abielu toetuseks meeleavaldus. Ma ei kuulnud kuskilt ega lugenud meediast, et on selline üleskutse tehtud ja kantsler võitleks meeletult selle eest.

Jah, minister vastas, et seistakse kõigi ja kõige eest. Aga selleks, et Eesti riik ja rahvas jätkuks, on vaja, et meie pere oleks kaitstud, hoitud ja tunneks ennast turvaliselt.

Aga räägime rahast. Me räägime, et raha ei ole, peame kärpima laste pealt. Ja siis hakkame muutma ministeeriumide nimesid, miljonite eurode eest trükkima uusi silte, uusi blankette, tegema uusi kodulehti. Võib-olla ma räägin oma rikutuse tasemel, aga vägisi viib mõte mind selle arutelu puhul sinna, kas ei ole äkki tegemist valimiste toetajatega, kes pidid saama läbi PR‑firmade nüüd võimaluse miljonite eest hakata muutma erinevaid blankette, kodulehti ja nii edasi. See raha oleks tulnud panna tegelikult inimeste aitamisse. Mitte lihtsalt sellesse, et muudame ära ministeeriumi nime ja arvame, et pärast seda on kohe hoopis teine sisu ja tulemus on hoopis teine. Ei ole! Oleks saanud rahulikult nende endiste nimedega ministeeriumides teha neid asju, mida sooviti, teistmoodi, vastavalt uutele poliitilistele nägemustele, kas see meile meeldib või ei meeldi. Aga selleks ei oleks olnud vaja muuta ministeeriumide nimesid.

Palun aega juurde kolm minutit!

Kolm minutit, palun!

Aitäh! Ja siis jõuad jälle sinna mõttega välja, et mis see tegelik eesmärk on. Igalt poolt antakse mõista seda, et perekond ei ole oluline. Raha tuleb ära võtta. Tuleb muuta nimesid selleks, et saada kuidagi uus kvaliteet. Ehk siis me näeme seda, et me tegeleme hästi palju asendustegevustega. Ma väidan täiesti selgelt seda, et kaks kuni kolm aastat sisuliselt need muudetavad ministeeriumid nüüd tegelevad uue sisu otsimisega, hakkavad pihta erinevad võimumängud, missugune liidetud asutus saab olema juhtrolli vedav, millised välja vahetatakse ja nii edasi. See on kordi ja kordi läbi käidud Eestis. Aga ikka ja jälle on vaja selle reha peale astuda!

Nüüd, täiesti omaette mõõtme on võtnud siin peaministri kunagine ütlus: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse." Kui see ei ole valetamine, sulaselge valetamine Eesti rahvale, siis mis asi see on? See on ju valetamine. Jah, peab ütlema, et peaminister oma väljaütlemistes on olnud isegi suhteliselt aus. Ta ütleski, et aga me ju ei saanud öelda inimestele, et me hakkame makse tõstma, sest siis poleks meid valitud. Aga siinkohal tekib jälle mul küsimus, üleüldse meie inimestel tervikuna: kuidas te seda tolereerite?

Inimesed peavad näitama oma meelsust ja siinkohal ma tunnustan väga neid suurperede esindusorganisatsioone, kes tõenäoliselt on saatnud kõigile siin saalis viibivatele inimestele, erinevatest maakondadest valitud saadikutele oma pöördumise palvega mitte toetada seda hullust, mida me siin täna arutame.

Ma võin kinnitada, et mina kindlasti ei toeta ja EKRE fraktsioon ei toeta seda, sest see ei ole normaalne. Just nii peabki kodanikuühiskond endast märku andma ja te peate jõulisemalt märku andma, sest meie ei saa seista üksi selle eest, kui teie ei ole meie taga. Aga õnneks on näha, et neid inimesi, kes tervemõistuslikult asju võtavad ja näevad ja saavad aru sellest, et pere ja lapsed on meie tulevik, on Eestis ikkagi olemas, ja palju rohkem, kui meile siin püütakse peavoolumeedias näidata. Tihti hakatakse looma kuvandit, kust jääb mulje, et meil ei olegi enam neid klassikalisi peresid, vaid ongi ainult erinevad sättumused, kes siin elavad.

Aga lõpetuseks kutsun ma üles kõiki saadikuid nii opositsioonist kui ka koalitsioonist mõtlema selle peale ja saama aru sellest, et see ei ole normaalne. Täna tuleb umbusaldada! Seda eelnõu ei saa toetada! Mõelge, võtke aega, mõelge, kas sellist Eesti tulevikku me tahamegi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põud ja kiratsemine, millest neil päevadel on räägitud peamiselt küll põllumajanduse kontekstis, puudutab pärast selle eelnõu hääletamist juba ka paljusid Eestimaa lastega peresid. 

Ainus arusaadav kärpekoht selle valitsuse jaoks on lapsed ja lastega pered. Eelnõu seletuskirjas nad vähendamisest ei räägi. Nii nagu ei ole seal juttu ka komisjonis Sotsiaalministeeriumi ametnike poolt selgitatud vanemahüvitise ja lasterikaste perede toetuse positiivsest mõjust sündimusele. Ametnikud käisid rääkimas, milline on vanemahüvitise roll ning kuidas need muudatused ja 2017. aastal kehtestatud lasterikka pere toetus on 2018. aastal ja hiljem sündimust kasvatanud, aga seletuskirjast selle kohta mitte midagi lugeda ei ole võimalik. Koosolekul räägitut kirjas pole. 

Täna soovib valitsus vähendada lasterikka pere toetust ning kaotada indekseerimist ja järkjärgulist vähendamist, mis mõne kuu eest vastu võetud [seaduse] tegelik tuum ja sisu oli. Aga ma pean tunnistama, et juba algusest peale ei saanud kõik austatud kolleegid selle sisust samamoodi aru. Näiteks hea kolleeg, endine pea‑ ja rahandusminister Siim Kallas rääkis aasta eest maikuu lõpus siinsamas kõnetoolis järgmiselt. "Selle eelnõuga tahetakse varjata meie perekultuuri tegelikke puudusi. Meie ühiskond peab tagama pikaajalise turvalisuse emadele, et nad julgeksid lapsi muretseda ja tunneksid nende muretsemisest ja kasvatamisest rõõmu. Et mehed neid aitaksid ja toetaksid, mitte ei jätaks üksi, et neid ei ohustaks koduvägivald, et nad ei langeks välja tööelust. Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. Reformierakond on ajanud ikka kokkuhoidlikku poliitikat. Meile on tundunud, et see on eestlaslik, mitte kreekalik ega itaallaslik. Kõnealune eelnõu nõuab tulevikus vältimatult nii käibemaksu kui ka tulumaksu tõstmist." 

Nüüd selgub, et kärbitakse peretoetusi, aga ikkagi tõstetakse käibe‑ ja tulumaksu ning mitte ainult – tõstetakse ka maamaksu, aktsiise, hasartmängumaksu. Aga veel seegi pole kõik – plaanitakse kehtestada automaks ja täna on juttu juba ka plastpakendimaksust. Ja mitte selleks, et lasterikaste perede toetust säilitada. Ei. Eesti pered tuuakse ohvriks, et Reformierakond saaks ellu viia oma luksusliku valimislubaduse. 

Neid, kes eeldavad, et raha paneb sünnitama, on siin saalis sama vähe kui ühiskonnas üldiselt. Küsimus on, mida me saame ja peame ühiskonnana tegema, et meil sünniks rohkem lapsi. Selle üle peame siin arutama. Loomulikult on selleks tarvis turvatunnet ja kindlust, aga see eelnõu kihutab risti vastupidises suunas. Käed eemale meie lastest ja lastega peredest!

Täna pöördusid nii minu kui ka paljude kolleegide poole Võru‑, Valga‑ ja Põlvamaa lasterikkaid peresid ühendavad organisatsioonid ja kirjutasid oma kirjas nõnda: "Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootuskiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi. Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame."

Loomulikult ei ole võimalik seda eelnõu toetada ja hea meelega hääletan valitsuse umbusaldamise poolt.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Pean kõne Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel. Algatuseks palun kohe kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaega kolm minutit!

Lasterikaste perede toetuste kärpimine, nii nagu valitsuskoalitsioon seda praegu teeb, on erakordselt inetu, lausa piinlikult inetu ehk häbiväärne. Teatavasti võetakse sõnamurdlikult tagasi toetused, mis alles mõned kuud enne Riigikogu valimisi lasterikastele peredele anti, kusjuures nende toetuste andmise poolt hääletasid Riigikogus nii Reformierakonna kui ka sotside saadikud ehk kaks kolmest praegusest koalitsioonipartnerist. Viisakad inimesed nii ei käituks. 

Mitte vähem häbiväärne on tõsiasi, et valimiste-eelsel ajal ei rääkinud mitte ükski koalitsioonierakond ei oma programmis ega ka avalikes sõnavõttudes lasterikaste perede toetuste tagasivõtmise kavatsusest sõnagi. Peaminister Kaja Kallase vastuväited, et Reformierakond ju rääkis üldisest soovist teha perehüvitiste süsteem õiglasemaks, ei kannata kriitikat. Fakt on see, et kõnealuste toetuste tagasivõtmise kavatsusest ei kirjutatud ega räägitud konkreetselt midagi. Seega võib liialdamata öelda, et lasterikastelt peredelt ja nende senisel määral toetamist oluliseks pidavatelt inimestelt peteti sedasi toetust välja. Seetõttu pole põhjust imestada, et Eesti Lasterikaste Perede Liidu juhataja Aage Õunap on valitsuskoalitsiooni tegevust kritiseerinud erakordselt teravas toonis. Ma tsiteerin: "Olete andnud peredele selge signaali, et riiki ei saa kunagi usaldada. Ükski otsus pole garanteeritult täitmiseks, sest kolm kuud tagasi antud lubadust on murtud. Murdis selle meie oma riik, keda oleme valmis toetama ja kelle liidrid oleme ise valitsusse hääletanud, kuid kindlasti mitte sellise ülesandega." 

Kõigele eelnevale lisandub tõsiasi, et lasterikastelt peredelt toetuste äravõtmine viiakse ellu, esiteks, kiirkorras, ilma hea õigusloome eeskirjaga ette nähtud ja eelnõu mõjusid kaardistava väljatöötamiskavatsuseta, teiseks, näitamata üles vähimatki kompromissivalmidust, ning kolmandaks, parlamenti tasalülitades, sidudes eelnõu vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega. Seejuures on fakt, et opositsiooni poolt pakuti koalitsioonile vägagi reaalset kompromissi, mis seisnes valmisolekus nõustuda lasterikaste perede toetuste indekseerimisest loobumisega tingimusel, et juba seadusega ettenähtud toetusi peredelt tagasi ei võeta. Paraku ei näidanud koalitsioon üles valmidust nõustuda ükskõik millise lahendusega, mis eeldanuks märkimisväärset omapoolset järeleandmist. 

Terve rea eelnõude parlamendist läbirammimine nende vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega sidumise teel annab tunnistust parlamentaarse demokraatia põhimõttest taganemisest. Teatavasti ei ole eelnõude vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega sidumine mõeldud tavapärases olukorras kasutatavaks õigusloome meetodiks, vaid on selgelt erandlik lahendus, mis on mõeldud kasutamiseks ennekõike vähemusvalitsuse korral, millele see võib olla ainus tee oma poliitilist tahet ellu viia. Urmas! (Juhataja helistab kella.) Meil aga teatavasti ei ole vähemusvalitsust, vaid on valitsus, mis koosneb Riigikogus suurt enamust omavatest erakondadest. Seega on selge, et reaalset küsimust sellest, kas parlamendi enamus usaldab valitsust või mitte, ei eksisteeri. Mis omakorda tähendab, et lasterikaste perede toetuste tagasivõtmine kirjeldatud moel on tõesti erakordselt näotu. 

Kuid veelgi tõsisem probleem seondub eelnõu sisuga. Nimelt on parimagi tahtmise juures võimatu ühitada kõnealust eelnõu põhiseaduse § 28 lõikes 4 sätestatud riigivõimu kohustusega kanda lasterikaste perede eest erilist hoolt. Ka kõige ebaausamad inimesed peavad tunnistama, et seda, kui loetud kuud enne Riigikogu valimisi tõstetakse lasterikaste perede toetusi ning kohe esimese asjana pärast valimisi asutakse neidsamu toetusi tagasi võtma, olles vastava plaani valimiste-eelsel ajal täielikult maha vaikinud, ei ole parimagi tahtmise korral võimalik käsitleda erilise hoole ülesnäitamisena lasterikaste perede suhtes. Samuti ei ole seda käiku võimalik ühitada põhiseaduse preambulas Eesti riigi mõtte kohta kirjutatuga, mille kohaselt peab Eesti Vabariik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. 

Lasterikastele peredele suuremate toetuste andmine ei ole kindlasti võluvits, mis üksi aitaks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise läbi aegade. Aga samuti on selge, et nende toetuste kärpimine, eriti veel sõnamurdlikul teel, töötab nimetatud eesmärgile vastu. Olukord on seda näotum, et Eesti on reaalselt tõsises rahvastikukriisis, millest annab tunnistust tõsiasi, et mitte kunagi varem meie riigi ajaloos ei ole sündinud nii vähe lapsi kui praegu ning summaarne sündimuskordaja 1,4 last naise kohta jääb rahvastikutaseme säilitamiseks vajalikust tasemest 2,1 väga kaugele. Nii et kui te hääletate kõnealuse eelnõu vastuvõtmise poolt, head kolleegid, siis peate ühtlasi andma endale aru, et tegutsete põhiseaduse suhtes lugupidamatult, viisil, nagu ei peakski riigivõimu teostama üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, nagu põhiseaduse §‑s 3 on sätestatud. 

Kokkuvõttes on toimuv osaks laiemast ja sügavamast probleemist, milleks on Eesti poliitilise kultuuri valelikkusest läbiimbumine ning taganemine põhiseadusega sätestatud ideaalidest. Nii rahvusriigi ideaalist, riikliku iseseisvuse ideaalist, õigusriikluse ideaalist, demokraatia ideaalist, parlamentarismi ideaalist kui ka perekonna ja lasterikkuse ideaalist. Kõiki neid ideaale veel sõnades tunnistatakse, aga reaalsuses nendega enam ei arvestata. 

Lõpetuseks kordan uuesti põhiseaduse § 28 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt on riigivõimu teostamisel kohustuslik näidata lasterikaste perede suhtes üles erilist hoolt. Arusaadavalt, sest just lasterikkad pered on need, kes loovad uute inimeste ellukutsumise ning nende üleskasvatamise näol peamist eeldust eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks läbi aegade, mis ongi Eesti Vabariigi esmane ülesanne. 

Kõike eelnevat silmas pidades kutsun teid, head kolleegid, üles jääma truuks põhiseadusele ja vandele, mille me kõik Riigikogu liikmetena oma teenistust alustades andsime, ning mitte toetama lasterikastelt peredelt neile alles hiljuti antud täiendavate toetuste äravõtmist. Lõppude lõpuks on meile kõigile tagatud vabadus hääletada vastavalt oma südametunnistusele ning ma julgustan teid seda vabadust kasutama – kasutama nii, et seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest läbi aegade. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid saalis! Kuigi siin saalis on väga vähe kolleege, suuremat osa koalitsioonisaadikutest ilmselt ei huvita, mis debatti siin peetakse. 

Kõigepealt ma loeksin ette Saaremaa Lasterikaste Perede Ühenduse pöördumise kõigi saadikute poole, muidugi ainult ühe lõigu sellest. "Oleme kuulnud peaministri, sotsiaalkaitseministri ja rahandusministri suude läbi kinnitust, et midagi ei võeta kelleltki ära, et võrreldes 2022. aasta detsembrikuuga saavad pered toetusena rohkem raha kätte. Olge vähemalt ausad nii enda kui ka meie perede ees. Kinnitame, et pärast valitsuse algatatud eelnõu SE 17 vastuvõtmist võetakse igalt lasterikkalt perelt ära 200 eurot kuus, kuid võetakse ära ka see kergendustunne, et lõpuks ometi läheb veidi lihtsamaks, kuna toetus käib kaasas elukalliduse tõusuga ning aitab peresid ka vanima lapse iseseisvumise toetamisel. Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootuskiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi. Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame." 

Sama on juhtunud ka minuga, see on murdnud ka minu südame. Mõtlesin, kui tulin siia Riigikokku, et siin saab midagi asjalikku ära teha. Nüüd ma siis olen siin kaks kuud olnud. Me oleme sõna otseses mõttes, see ei ole küll ilus sõna, aga jahunud teemadel, mis ei ole meie väärilised. Me oleme rääkinud siin mitu kuud sellest, kuidas ema ei ole enam ema ja isa ei ole enam isa. Me tegeleme nii-öelda abieluvõrdsusega, kus kaks isa kasvatavad lapsi. Me ju teame väga hästi, et nad ei saa normaalsel teel lapsi. Samas on meil demograafiline seis selline, et me riigina sureme välja – ja see ei ole mingi kauge-kauge tulevik, vaid see on suhteliselt lähedal, kui me midagi ette ei võta.

Just selle [probleemi lahendamise] jaoks oli ka mõeldud seesama laste ja suurperede toetuste järsk suurendamine. See annaks võimaluse nendel peredel, kes vähegi saavad ja tahavad, kasvatada peres rohkem lapsi. 

Mind teeb väga murelikuks ka see, et me räägime seda nagu tühjadele seintele. Kogu aeg on öeldud, et meil on vaja debatti. Meil tuleb siin debatt, on kogu aeg Riigikogu kõnetoolist öeldud. Milline debatt siin on? Meil istuvad siin ainult opositsioonisaadikud, me räägime ju nagu omavahel, meie tegelikult mõtleme kõik ühtemoodi. Ma saan aru küll, et me räägime nagu tühjadele kõrvadele ja kõik on ammu ära otsustatud. Kohe-kohe, kui me oleme kõned ära pidanud, tulevad siia rõõmsasti need saadikud ja teevad oma usaldushääletuse ära. Sellega on võetud suurperedelt ära lootus, mingisugunegi lootus, et midagi paraneb.

Aga ikkagi ma leian, et see on meie kohus. Väga loodan seda, et järgmise kolme ja poole või ligi nelja aasta jooksul, mis mul tuleb siin olla, me saame ka midagi asjalikku ära teha, et me ei pea kogu aeg tegelema minu arvates täiesti tavaliste asjadega nagu see, et meil on lapsel ema ja isa. See on, see on … Ma ei oleks seda kunagi mõelnud, et me peame seda rääkima Eestis 2023. aastal. 

Kui kaob usk riiki, siis on meil väga raske seda pärast selgitada, et meil on olemas selline kogu, kus on 101 liiget, ja et nad ajavad riigile … 

Ma palun kolm minutit lisaraha. Lisaaega, tähendab, mitte lisaraha. Lisaraha võiks ka peredele muidugi paluda.

Palun, kolm minutit lisaaega! Hetkel lisaaeg.

Jaa, isegi 30 minutit, kui oleks võimalik. 

180 sekundit. 

Aitäh! Usk riiki kaob ja meil ei ole pärast võimalik seda selgeks teha, kui juba praegu [arvatakse], justkui me tegeleme siin mitte millegagi. Me istume siin ööd ja päevad ja räägime tühjadele kõrvadele. Tõesti, see ongi nii, meie räägime ühte juttu, teised räägivad teist juttu. Mingit normaalset kokkulepet ei sünni. Ja sellise vägikaikaveoga riik ei jõua mitte kuhugi. 

Mina igatahes kutsun kõiki üles mitte mingil juhul hääletama selle täiesti rumala [eelnõu] poolt, mis tegelikult ei täida mitte mingit muud eesmärki kui tõesti, nagu juba eelnevalt räägitud, Reformierakonna üliluksusliku, kalli maksulubaduse, nii-öelda maksuküüru kaotamise lubadust. Kui me 300 miljonit kogume kokku selle jaoks, et see kõrgemapalgalistele inimestele uuesti laiali jagada, siis tegelikult riigi rahakott sellest kuidagi ei parane ja nii ei parane ka meie demograafiline olukord. 

Loodan väga, et siin tuleb ka edaspidi riigimehelikke otsuseid ja ka täna ehk mõni saadik saab aru, millega ta tegeleb siin. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud Irja, ainukene rahvasaadik koalitsiooni 60-st! Me võiksime tervitada aplausiga. (Aplaus.) Tänu sulle tõesti – kui sind ka ei oleks, oleksin ikkagi väga kurb Eesti tuleviku pärast.

Reformierakond on edukas oma vabadusvõitluses, asi hakkab ilmet võtma. Vabadusvõitlus, vabanemine vangistusest – me oleme kuulnud, kuidas Reformierakond on olnud vangis, isegi veel hullem, pantvangis, Isamaa pantvangis eelmises valitsuses, kus ta on pidanud tegema otsuseid, mida süda keelas teha. Aga võimuiha oli nii suur, et tahtsime seda koalitsiooni kokku panna, kuigi teadsime juba enne, et meil on hoopis teised põhimõtted, ja sundisime oma saadikud siin kaks korda perehüvitiste seaduse poolt hääletades hääletama oma südametunnistuse vastu. See on Reformierakonna kreedo. 

Kui Isamaa ja teised opositsiooni liikmed ja mingil ajal ka sotsiaaldemokraadid rääkisid Eesti tulevikust, rääkisid sellest, et meie rahvastikupoliitika on meie poliitikate üks põhialuseid, siis mis on alternatiiv? Alternatiiv on kontrollimatu immigratsioon. Ainukene! Ja seda me näeme dokumentidest ja kõnedest, et sellele viidatakse. Jah, me ei pääse immigratsioonist. Pääseksime küll, kui me oma rahvastikupoliitika ette võtaksime ja paneksime õla alla nendele peredele, kes soovivad lapsi saada. Mis majandusest me räägime, mis koolivõrgust me räägime, mis keele ja kultuuri allesjäämisest me räägime, kui meil ei ole oma inimesi siin!

Jah, laste saamine on muidugi armastuse vili, aga kuidas toetada neid peresid? Isamaa ei ole kunagi mõelnud osta lapsi. Nende peretoetuste ja perehüvitiste mõte on ju olnud anda tugi perekondadele, et neil oleks kindlus, et kui nad järgmisi lapsi endale saada tahavad, muretseda soovivad, selle otsuse langetavad, siis nad teavad, et neid ei jäeta hätta. Ja nüüd öelda ja tekitada niisugune mulje, et need on pered ja need on emad, kes täiesti lubamatult muretsevad endale arutul hulgal lapsi. Kas kolm või neli või viis last on arutul hulgal?! Mõeldagu, milline kuvand luuakse praegu noores perekonnas, noortes inimestes, noores põlvkonnas, kui vastandatakse see osa ühiskonnast lasterikastele peredele. Kogu aeg me kuuleme, et kas nad ise hakkama ei saa, muretseda üle jõu käivalt lapsi on ju mõttetu. Vaat siin keskkonnakaitsjate juuresolekul on võib-olla hea nimetada, et laste saamine üleüldse on mingi hulga noorte inimeste jaoks tabu, sellepärast et see suurendab inimkonna jalajälge.

Kui me sellele kuvandile ei pane vastu normaalset suhtumist normaalsesse perekonda, siis me tõepoolest rahvana hääbume. Nii et lastele tingimuste loomine … Seesama lasterikaste perede kiri ju ainult ei nõua, see lihtsalt nimetab, et kulud on läinud suureks.

Toetagem siis muid asju! Räägime teenustest, millest siin palju räägitakse. Ma loodan, et järgmise aasta riigieelarves on huviharidusele tugi taha pandud, et tõepoolest huviharidust saavad lasterikkad pered rahulikult võimaldada kõigile lastele, et see on riigi poolt toetatud. See on ka väga hea! Pingutage, lugupeetud koalitsioon, siis selle nimel!

Nii et lastest me rääkisime, emadest me rääkisime, aga see põlgus … 

Palun kolm minutit veel!

Jah, palun!

See põlgus, mis tegelikult sellel ühiskondlikul vastandumisel on saanud lasterikaste perede emadele või üldse emadusele osaks, on väga ülekohtune. Ja kui te ütlete, et see ei ole probleem, siis see on probleem. Sest me näeme igal sammul – hea küll, ma paraadidel palju ei käi, aga selline suhtumine, et ennast sallijateks, liberaalideks nimetavad inimesed, sarisallijad, võiks öelda, kes sallivad kõiki ja kõike oma jutu järgi – nende tekst on kohati sallimatum kui ükskõik kellel teisel. Ma saan aru, et fanaatikutest sarisallijad vaenavad ka üksikemasid, vähe sellest, et traditsioonilist peret. Kui sel aastal anti aasta ema tiitel üksikemale, kellel on palju lapsi, siis kõlas ähvardus, et ta laseb meie planeedil hukkuda või ta on ebaeetiline, sellepärast et ta lüpsab teisi emasid ehk lehmi, ta on lüpsja. Selline väljamõeldud ja kangutatud vastandumine traditsioonilisele elulaadile ei saa ju ometi edasi viia seda ühiskonda! Individualismile rajatud ühiskond hääbub.

Meil on siiski lootust. Ma olen märganud, et päris suur osa rahvast arvab juba, et praegune valitsus oli eksitus. Teeme kõik selleks, et see olukord muutuks ja tõepoolest ei oleks võimalik kolm ja pool aastat niisugust pere‑ ja rahvastikupoliitikat, vaenulikku või sisuliselt eesmärgitut poliitikat viljeleda. Sest mis saab olla Eesti ühiskonna eesmärk? Võib-olla on see kulunud fraas, aga nagu iga organism, tahab ka see alles jääda. Rahval on allesjäämise instinkt. Ta hakkab ükskord jälle töötama selle instinkti järgi ja kindlasti kukutab need, kes üksikutest võib-olla sektantlikest põhimõtetest [lähtuvalt] ja üksikute väikeste rühmade huvides ähmastavad rahva elujõudu. See elujõud on kaalul sellessamas seaduseelnõus, mida võib nimetada migratsiooni soodustamise seaduse eelnõuks. Sest kõik see, mis vähendab lootust meie sündimuse kasvule, tegelikult tähendab hüppelist migratsiooni tulevikus. See on ühemõtteliselt kõigile selge meie rahvaarvu juures. Nii et kui me praegu siin seda peatada ei suuda, siis ma arvan, et opositsioon koos ühendatud rahvaga peatab selle hulluse lähemate aastate jooksul.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Aitäh! Palun kolm minutit siis kohe.

Palun, kaheksa minutit!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eks neid kõnesid ole siin päris palju juba peetud. Ma katsun eristuda ja räägin natukene laiemalt. Väidan, et selle valitsuse tegevuses esinevad praegu kõik vasakmarksistliku poliitika tunnused: esiteks, massiimmigratsiooni soodustamine; teiseks, ühiskonna toimimise loomulike arusaamade lõhkumine ehk pikk marss läbi institutsioonide, mille sõnastas omal ajal Mao Zedong ja mida arendas edasi Antonio Gramsci, kes oli üks 20. sajandi mõjukaimaid marksistlikke ideolooge; kolmandaks, vastuolude teravdamine või vastuolude loomine ühiskonnas, antud juhul meeste ja naiste, hetero‑ ja homoseksuaalsete inimeste vastandamine; edasi, üldine rahvusriigi nõrgestamine, sealhulgas sündimust toetavate meetmete vähendamine, viimast just selleks, et saaks uusi argumente, et viia läbi rahvastiku asendamise poliitikat ehk massiimmigratsioonile hoogu anda; ja samamoodi riigi rolli kasvatamine majanduses, antud juhul maksude tõstmise kaudu.

Kuna see poliitika ei ole ühiskonna enamusele vastuvõetav, pole valijaid mõtet oma plaanidesse segada. Küll aga tuleb selle poliitika elluviimiseks piirata poliitilisi õigusi ja kodanikuvabadusi, lammutada parlamentarism ja demokraatia. Ma ise olen nende ajalooliste sarnasuste toomisel ajaloolasena natukene ettevaatlik, aga ma pean tõesti ütlema, et tahtmatult tuleb mulle meelde Johannes Vares-Barbaruse valitsuse tegevus 1940. aasta suvel. Sarnasus on siin kõigepealt seesama valimiste järel hoopis teistsuguse poliitika läbiviimine, kui valimiste eel oli lubatud. Edasi, sotsiaalsete vastuolude teravdamine, rahvusriigi nõrgestamine kõigi vahenditega, parlamendi lõplik tasalülitamine, kodanikuvabaduste ja poliitiliste õiguste piiramine. Vares-Barbaruse valitsus oli marionettvalitsus, tema tegi seda, mida talle kusagilt ette kirjutati. Aga ta tegi samu asju. Praegune valitsus teeb samu asju, aga ma ei tea, kas omast mõistusest.

Tõepoolest, andkem tõele au, mõni selle valitsuse poliitikameede pole marksistlik. Nimelt, riigi osakaalu suurendamine majanduses on küll marksism, aga niinimetatud maksuküüru täitmine maksudest saadud rahaga, et jõukamatele soodustusi luua, ei ole marksism. Küll aga liitub seesama meede eespool mainitud marksistliku komplektiga, moodustades ühe kõige Eesti‑vaenulikuma poliitika, mida ükski valitsus Eesti iseseisvuse taastamise järel on läbi viinud. Selle valitsuse poliitika kipub langema liigasse, kus on okupatsiooniaegsed, Eesti NSV marionettvalitsused, ja selle valitsuse tegevuse nimi on politikaanlus.

2022. aasta olulisimaks seaduseks oli teatavasti 7. detsembril vastu võetud perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seadus. Selle vastuvõtmise poolt hääletas 76 Riigikogu liiget ja vastu oli 1. Tuletan veel meelde, et enne seda, aasta tagasi kevadel tegi Reformierakond samasisulise eelnõu vastu obstruktsiooni. See on põhimõtteliselt pretsedent. Ma ei tea, kas kusagil maailmas on valitsuserakond obstruktsiooni teinud. Aga veelgi vapustavam poliitiline käik, millel Tõnis Lukas juba peatus, on see, kui hiljem kiidetakse heaks sisult sama eelnõu. Nüüd oleme juba neljanda pöörde juures. Niimoodi saab teha ikkagi väga ebausaldusväärne erakond. Jälle, sarnasus on Varese valitsusega. See kõik on väga avantüristlik ja lühinägelik. Lapsed on investeering tulevikku ja pole mõtet siin erinevate erakondade valijaid üksteisega vastandada, sellepärast et ka Reformierakonna valijad saavad sellest suurepäraselt aru.

Nüüd on siis uus pööre, millega rikutakse õiguspärase ootuse printsiipi, ja seda tehakse olukorras, kus meie sündimuse langus on erakordselt järsk. Tegelikult tuleks siin käivitada kriisiprogramm, aga selle asemel tahab valitsus kriisi veelgi süvendada. Meie rahvuskonservatiividena oleme loomulikult Eesti perede toetamise ja sündimuse kasvatamise poolt. See on meie programmiline eesmärk ja kuulub rahvusliku erakonna juurde iseenesest, mis tähendab seda, et meil ei ole mitte mingeid poliittehnoloogilisi kaalutlusi siin. On tõsi, et eestlasi on ajaloos tabanud mitu rahvastikukatastroofi, eriti rasked olid Liivi sõja ja Põhjasõja ajal. Tõsi on ka see, et me suutsime sellest toibuda. Ent praeguses olukorras on see väike lohutus, sest toona olid tingimused teised, sündimus ja fertiilse rahvastiku osa proportsioon olid kordades paremad. Tänapäeval ei suuda me enam oma kaotust nii ruttu tasa teha. Sündimus peab olema selle võrra taastetasemest kõrgem, kui ta oli varem madalam, ja taastetasemest madalam on sündimus olnud juba pikka aega.

Lõpetuseks kinnitan veel – ja me näitame kindlasti seda ka tegudega –, et Eesti pered võivad olla kindlad, et kui tõesti täna see rumalus tehakse ja see eelnõu vastu võetakse, siis niipea, kui rahvuskonservatiivid moodustavad valitsuse, me tõstame perehüvitisi uuesti. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Tõnis Lukas palub vastusõnavõttu.) Selge, palun! Vastusõnavõtt, Tõnis Lukas, palun!

Jah, tõepoolest, ma olen nõus, et migratsioon ei saa olla rahvastikupoliitika põhiinstrument ja seda on liiga häirivalt esile toodud kui lahendust omaenda laste vähesusele. Ma tõstaksin esile ikkagi Isamaa ühte põhimõtet, miks me perehüvitisi ja nende hüppelist tõusu omalt poolt väga oluliseks pidasime. See on just selleks, et anda emadele võimalus tööjõuturule rutem tagasi tulla, et emadel, ka lasterikaste perede emadel ei jääks see paus liiga suureks, et nad kvalifikatsiooni ei kaotaks ja soovi korral tuleksid tööturule kiiremini tagasi ning saaksid võtta endale näiteks lapsehoidja toeks. Nii et lastele mõtlemise kõrval on väga oluline mõelda ka Eesti emadele ja neile soodsate, kindlate, stabiilsete tingimuste loomisele. Need on need kaks asja, mida ma tahtsin üle rõhutada. Aitäh, et mulle selleks võimaluse andsite!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Vabandust, et pidite ootama!

Palun lisaaega!

Palun, kaheksa minutit!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kõik, kes satuvad seda istungit siin vaatama ja kuulama! Me oleme tegelikult ühes enneolematus olukorras. Vaevalt oleks keegi veidi rohkem kui 30 aastat tagasi võinud mõeldagi sellele, et kui me saame vabaks, kui me saame ise otsustada enda asju, kui me saame peremeheks oma maal, saame vabalt kasvatada lapsi, siis läheb natuke aega mööda ja leitakse, et kõik need eesmärgid, ideaalid, aated, soovid, mida me südames kandsime, ei maksa ühel heal päeval enam mitte midagi.

Kas mäletate, kuidas me laulsime: "eestlane olen ja eestlaseks jään" ja "maa tuleb täita lastega, [maa] oma enda lastega"? Kas tõesti need asjad kõlavad täna kellegi kõrvus õõnsatena, sisututena, mõttetutena? Aga kui me vaatame seda, milliseid eelnõusid, milliseid otsuseid, milliseid sihte tänane valetajate valitsus on seadnud, siis nii ongi. Ühe esimese asjana toodi Riigikokku eelnõu laste‑ ja peretoetuste vähendamiseks. Samal ajal tuuakse lauale abielu mõiste hävitamine, homoabielu sisseviimine, sellistele paaridele laste adopteerimine koos piiramatu immigratsiooniga. Meile püütakse igal sammul selgeks teha, et ükskõik kes, kes Eestisse satub, kes ostab endale lennu‑, rongi‑, laevapileti ja siia jääb, see ongi kohe eestlane. Ja laste saamine, emadus, perekond – see ei maksa mitte midagi.

Me kuuleme iga päev, kuidas laste saamine on looduse reostamine, kuidas emad on sünnitusmasinad ja nii edasi ja nii edasi. Ühel päeval sattusin juhuslikult mitmes lehes korraga peale artiklitele, kus püüti selgeks teha, miks ei ole hea lapsi saada. Mõelge vaid – nad maksavad ja sa pead nende pärast muretsema ja mis seal veel oli. Ja siis teine artikkel teises lehes rääkis, kuidas kõige õnnelikumad perekonnad on lastetud perekonnad. Ja nii edasi ja nii edasi. See on ju kohutav. See on kohutav! Samal ajal lehvitatakse iga ministeeriumi ukse kohal – täna sõitsin linna, nägin haridusministeeriumi ukse kohal – vikerkaarevärvilist homolippu, mis ju tegelikult annab selge signaali, et sedasama ideoloogiat … Me teame, et seda tehakse niikuinii, aga see on maksev ja valdav ideoloogia, millega meie laste pead tuleb sassi ajada ja neile selgeks teha, et poisil-tüdrukul, emal-isal mingisugust vahet ei ole.

Ja siis vähendataksegi toetusi, kuigi me teame, et just nimelt paljulapselised perekonnad on need, kes kannavad meie rahvast, kes taastoodavad meie inimesi, kes pakuvad ja annavad meile tulevikku ja lootust. Samal ajal tõstetakse makse niikuinii kõige hullemas olukorras olevas riigis Euroopas: kus inflatsioon on üks suuremaid, kus hinnatõusud on suured, kus me näeme, kuidas majandus langeb, kuidas ettevõtted üha rohkem panevad uksi kinni, inimesi jääb töötuks, inimesed vaesuvad. Aga see ei huvita! See ei huvita absoluutselt tänast koalitsiooni.

Ma arvan, et nendest asjadest tuleb rääkida ausalt ja avameelselt. Ausalt ja avameelselt! Me ilmselt keegi ei kahtle selles, et vene ajal püüti ka siin genotsiidi läbi viia. Kõik need küüditamised, tapmised, arreteerimised, mis iganes, meie rahva venestamine, massiimmigratsioon – see oli genotsiid. Aga mis on genotsiid? Genotsiid ei ole mitte ainult kellegi füüsiline hävitamine, mahalaskmine, vaid genotsiid on ka rahvale ebasobilike, halbade elutingimuste loomine, ja muuseas – sündimuse takistamine. Ja tegelikult seda me näemegi tänase valitsuse tegudes.

Kui meie valitsuse ajal me lõime siin Riigikogus rahvastikukriisi erikomisjoni – ma ei mäleta täpselt, kuidas see nimi oli – ja oli rahvastikuminister, siis loomulikult Reformierakonna võimule saades need asjad ju kaotati ära. Tänase võimukoalitsiooni koalitsioonileppes ei ole poolt sõnagi sündimusest ega demograafilisest kriisist, kuigi me oleme saja aasta kõige väiksema sündimusega ja sündimus on hüppeliselt vähenenud viimase aasta jooksul Reformierakonna õitsvas rüpes ja tema kindlates kätes.

Kogu see poliitika liigubki ainult selles ühes suunas. Need, kes selle eest hoolitsevad ja räägivad siin põhiseadusest, et suurpered on põhiseaduse kaitse all ja lapsed on meie tulevik – need on ilmselt nende silmis naeruväärsed, sellepärast et eestlane [võib olla], nagu ma ütlesin, igaüks, ükskõik kes. Nii me näemegi, see on kõik üks suur tervik: tuleb hävitada rahvus, rahvuslikkus. Selleks loomulikult on väga sobilik tööriist perekonna hävitamine, traditsioonide, väärtuste hävitamine ja, mis kõige küünilisem, nüüd minnakse ka juba laste kallale. See on kõige andeksandmatum, mis üleüldse olla saab. Ja siis räägitakse midagi võrdsusest ja ma ei tea millest, samal ajal võetakse lastelt raha ära ja oma niinimetatud tulumaksuküüru kaotamisega antakse see niigi juba hästi toime tulevatele ja rikastele inimestele.

Aga just suurpered vajavad kõige rohkem abi, nad on – kui jätta üksikvanemad kõrvale – kõige suuremas kitsikuses. Siis öeldakse: harjuge ära! Me anname teile aega harjuda, kohaneda. Ma ei tea ... Sihukese asjaga ei saa harjuda. Sihukese asjaga ei saa kohaneda. Sellise asjaga ei saa leppida, ammugi sellise valitsuse ega nende inimestega, kes sellist ideoloogiat kannavad. See ei tule kõne allagi. Ajalugu ei anna teile andeks ja meie ei anna ammugi ja me teeme kõik selleks, (Juhataja helistab kella.) et Eesti jääks püsima ja et meil sünniks lapsi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, kes ilmselt on läinud tuppa meid kuulama! Austatud kolleegid siin saalis ja oma tubades, kes vaatavad veel seda ülekannet! Ja kindlasti inimesed, kes jälgivad meid oma kodudes!

Mul on kõigepealt edasi öelda Lääne-Harju Lasterikaste juhatuse liikmete poolt, kes kõnelevad Tallinna ja Harjumaa sadade suurperede nimel, sulle, hea Riigikogu liige, järgmist: palun hääleta vastu sellele eelnõule, mille valitsus on sidunud usaldushääletusega ja millega ta soovib ühtlasi lasterikastelt peredelt raha ära võtta. Nimelt, Tallinna ja Harjumaa lasterikkad pered pöörduvad, kallid Riigikogu liikmed, teie poole suure palvega. Teie ees saab kohe olema lasterikaste perede hüvitisi ning ühtlasi nende turvatunnet ja usaldust vähendav eelnõu. Nad paluvad, anuvad: hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootusekiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi. Nad ütlevad: kõige halvem on see, et lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki ära, usu, et raskematel hetkedel saad oma riigi peale loota. Seega, veel kord, palun hääletage selle eelnõu vastu!  

Aga nüüd ma adresseeriksin ka siin juba Riigikogu saadikute [peetud] kõnesid. Annan võimaluse ka repliikideks. Kõigepealt, Tõnis Lukas ja Jaak Valge rääkisid massiimmigratsioonist. Nimelt, mina sotsiaalkomisjoni aseesimehena küsisin sotsiaalkaitseminister Signe Riisalolt, mis on tema sündimusmeede sajandi madalaima sündimuse juures, kui ta tegelikult seda lasterikaste perede toetust niimoodi vaenab ja soovib seda kärpida ja anda vastakaid signaale. Aga sotsiaalkaitseminister oli meil aus ja vastas ausalt: ta näeb selles kontrollitud migratsiooni. Mida iganes tähendab see kontrollitud migratsioon, aga vastus on migratsioon, mitte meie oma laste sündimine. Ja ometi, Henn Põlluaas, kui ma olin rahvastikuminister, me uurisime ja me teame, et üle poole Eesti peredest soovivad kolme ja enamat last, nendel on ideaal saada lapsi. Riik peaks sinna juurde panema, investeerima, aga õige, on öeldud, et minnakse hoopis kärpimise teed.  

Sotsiaalkaitseminister rõhus siin puldis pidevalt õiglusele ja võrdsele kohtlemisele. Aga kas see on siis õiglane, et poole meie rahvastiku juurdekasvust annavad lasterikaste perede vanemad, ja kas see on võrdne nendega, kes sama suurt panust ei anna? Lasterikka pere toetus on vähendanud kolme ja enama lapsega perede suhtelist vaesust. See on fakt. Ilma sotsiaalse toeta riigi poolt elaks täna ligi 40% lasterikastest peredest allpool suhtelise vaesuse piiri ja tänu toetusele on nende olukord lähenenud väiksematele peredele. Ma rõhutan: tänu sellele toetusele on nende olukord lähenenud väiksematele peredele õigluse suunal. 2021. aastal oli lasterikaste paaride vaesusmäär siiski kõrgem kui väiksema laste arvuga paaridel, mitte vastupidi, nagu meile on üritatud siit puldist rääkida, et ühe lapsega ja ühe vanemaga leibkond on kõige suuremas vaesusriskis. Kordan: lasterikaste paaride vaesusmäär on kõrgem kui väiksema laste arvuga paaridel.  

Eestis on toimunud kiire palga ja elukalliduse kasv. Kuni 2023. aastani peretoetust ei indekseeritud ega suurendatud, mistõttu peretoetuse suhteline väärtus ning ka sündimust toetav mõju vähenes. Peretoetuste tõus alates 1. jaanuarist 2023 taastas toetuse väärtuse. Kuid toetuse vähendamise korral langeks see taas alla 2017. aasta taset ning mõju kahaneks ka järjepidevalt. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ühiskonna jätkusuutlikkuse ja inimeste heaolu tagamiseks on vajalik, et järeltulevad põlvkonnad ei oleks eelnevatest väiksemad, aga nad on täna, ja see spiraal jätkub, nagu on asja kirjeldanud Rein Taagepera aastaid tagasi demograafilise vetsupoti kujundit kasutades. 

Kust tulevad Eesti riigile maksumaksjad, töötegijad ja tulevased lapsevanemad? Kolme ja enama lapse emaks on vähem kui veerand naistest, kuid nende lapsed moodustavad kokku pea poole järelkasvust, tulevastest töötegijatest ja maksumaksjatest. 

Lasterikka pere toetus on mõjutanud sündimust, vastupidiselt sellele, mida meile väidetakse sotsiaalkaitseministri poolt. Täna ütlevad ka rahvastikuteadlased, et peretoetused on avaldanud kolme ja enama lapse sünniks mõju ja nii suurt mõju sihtrühmas pole nähtud senini ühegi teise perepoliitika meetme puhul. 

Mind paneb hämmastama sotsiaalkaitseministri ja teiste tänaste naissoost ministrite – kes on ka emad – empaatiavõimetus. Või on see siis viha suurperede emade vastu, mis teeb nende kõrvad kurdiks lasterikaste perede palvetele, teeb kurdiks lasterikaste perede liidu korduvatele palvetele, lausa anumisele, mitte minna kärpima peretoetusi? Kuidas saab üldse olla naine teise naise vastu, ema teise ema vastu, kellel on rohkem lapsi, nii ignorantne ja külm?  

Sotsiaalkaitseminister on siitsamast puldist korduvalt rääkinud, kuidas naistele, kes kasvatavad lapsi, on vaja rohkem teenuseid, mitte toetust. Toetus ei panevat lapsi sünnitama. Jah, tõsi, aga toetus aitab vältida vaesust, mis võtab ära soovi lapsi saada ja kasvatada. Sest ühiskondlikult ei oleks muidu laste kasvatamine piisavalt toetatud. Kõik lapsi kasvatavad pered vajavad ennekõike mõistmist ja riigi poolt positiivseid signaale, et nende lapsed on ühiskonda oodatud ja nad on riigi poolt toetatud, mitte signaale Reformierakonnalt, et kui Isamaa on valitsuses, siis toetatakse suurperesid, sest nendel on vaja siis võimul püsida, aga kui Isamaad valitsuses ei ole, võtame suurperedelt raha ära ja teeme oma valijatele nende jutu järgi justkui teene. 

Siitsamast puldist rääkis sotsiaalkaitseminister, et Reformierakonna valija õiglustunnet rahuldab see, kui suurperede, kes vajavad täna riiklikku tuge, toetusi kärbitakse. Aga mul on väga-väga keeruline uskuda, et Eesti inimesed üldse saavad olla nii väiklased ja saadavad selliseid kirju ministritele, et see rahuldab õiglustunnet, kui kärbitakse suurte perede toetusi, kus seda raha on väga vaja. 

Lasterikkad pered väärivad suuremat toetust. Nad väärivad suuremat toetust nende peredega võrreldes, kus on vähem lapsi. Ka need lapsed väärivad toetust, aga lasterikaste perede panus ühiskonna kestlikkusesse on suurem. Et peretoetustel on positiivne mõju nii sündimusele kui lasterikka pere toimetulekule, on Eesti kogemus aastast 2017, kui see peretoetus kehtestati. Palga ja elukalliduse kasvu tingimustes toetuse tegelik väärtus ajas väheneb ja mõju säilimine eeldab ajakohastamist. Valitsus jättis juba ära indekseerimise ja sujuva väljamineku. Aga vähemalt tuleks hoiduda suurperetoetuste summa vähendamisest. 

Aeg!

Nii et hääletame selle eelnõu vastu ja vajadusel läheme Riigikohtuni välja. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun! (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud Riigikogu saadikud! Lugupeetud Eesti rahvas! Ma tean, et kõik vaatavad, no mitte kõik, aga väga palju inimesi vaatab praegu otseülekannet. Aga algatuseks ma tahan ära klattida ühe vale, mille sotsiaalminister Riisalo siit puldist välja ütles. Küsimuste voorus ma viitasin sellele, et Saksamaal on lapsetoetuse suurus iga lapse kohta 250 eurot: üks laps 250, teise lapse puhul on juba kokku 500, edasi 750 kolme lapse puhul. Mida ütles minister selle peale? "Teile on antud valeinfot." Ja kuna ma selle informatsiooni sain ühelt vanemalt härrasmehelt, kelle tütar elab Saksamaal, siis tema nägi seda ja ärritus selle peale niimoodi, et saatis mulle kirja, tõestuseks Saksa valitsuse lehe pealt lingi, kus on selge sõnaga öeldud, et alates 2023. aastast on lapsetoetuse suurus iga lapse kohta kuus 250 eurot. Selle saidi nimi on, ma ei oska saksa keelt, Bundesregierung. Ja seal on kirjas järgmine, tõlgituna: "Suurem lastetoetus ja lastele edasised parandused. Lapsetoetust tõstetakse, alates 2023. aastast saavad vanemad iga lapse kohta 250 eurot kuus. Madala sissetulekuga peredele annab leevendust ka kohene lisatasu ja lapsetoetuse tõus." Ja meie minister ütleb selle peale: "Teile on antud valeinfot."

Lugupeetud minister Riisalo! Me oleme kaasaegses infoühiskonnas ja meil on ligipääs ka teiste riikide valitsuslehtedele, nii et teie väide selle kohta, et Eestis on kõige suuremad lastetoetused, on puhas, alusetu vale või te ei tea üldse, mis teistes riikides toimub. Aga ma siiski kaldun arvama, et tegemist on valega. Reformierakond valetas enne valimisi, Reformierakond valetab praegu ja valetab ka siinsamas puldis Signe Riisalo suu läbi. Ja ma ütlen, et selle vale tõttu, mida ta ütles Saksa toetuste kohta, ei ole tema koht enam ministeeriumis ministrikoha peal, vaid siinsamas, noh, hea küll, Riigikogu saalis. 

Täna on mitmed inimesed siin tsiteerinud lasterikaste perede organisatsioonide saadetud kirja. Teen ka mina seda. Saadeti see kiri Jaak Aabile, Helmen Kütile, Jürgen Ligile, Kersti Sarapuule, Helir-Valdor Seederile, Pipi-Liis Siemannile ja mulle. Kurdetakse, et viimastel aastatel oleme murega näinud ja tundnud, kuidas abi vajavate perede arv meie maakonnas on kasvanud ligikaudu kolmandiku võrra. Meie peresid on mõjutanud nii hiiglaslik inflatsioon, kõrged energiakulud kui ka kodulaenude, toidu ja energia, esmatarbekaupade kallinemine. Praeguseks oleme neli kuud tundnud, et tänu riigi abile on meie sotsiaal-majanduslik olukord olnud lihtsam, ning oleme julgenud teha plaane kaugemale. Veel märtsikuus otsustasime, et sel aastal ei pea me kooliaasta alguseks enam koolikaupade kogumise kampaaniat tegema, sest enamus peredest saavad hakkama. Ja nad paluvad selles kirjas: "Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootuskiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi. Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame. Kuidas me küll oleme jõudnud siiani, kus meie lastega pered ja lapsed ei ole enam Eesti prioriteet? Hirmuga mõtleme, mis veel tulemas. Valitsuskoalitsioon on ju teada andnud, et lisaks toetuste vähendamisele on tulemas lastega perede maksusoodustuste kaotamine, maksude suurendamine ja lisandumine." 

Sellele kirjale vastas Reformierakonna saadik Jürgen Ligi, kes teatas, et tema hääletab selle seaduseelnõu poolt, ja soovis jõudu kõikidele lapsevanematele, sealhulgas mõistmisel, et eelmine peretoetuse hüpe oli poliitiline intriig, millel polnud rahalist katet. Intriig tähendab salasepitsust.

Ja siin me nüüd oleme. Tegelikult on just see, mis siin saalis praegu toimub, poliitiline intriig ehk salasepitsus. Meile valetatakse selle seaduseelnõu ja kõikide järgnevate maksutõusude puhul järjekordselt. Mis on nende kõigi taga? Sisuliselt Eesti rahva käekäigu ja ellujäämise hävitamine! Vot see on see intriig, salasepitsus, aga mida rahvas on hakanud juba läbi nägema!

Ma pöördun kõigi saadikute poole, esmalt muidugi Viljandimaa ja Järvamaa lasterikkaid peresid ühendavate organisatsioonide poolt saadetud kirjaga. Jaak Aab, Helmen Kütt – ma tean, sa oled sotsiaaltoetuste puhul hingega inimene, ja olgu sul jõudu selle vastu hääletamiseks! Jürgen Ligi, temast ma ei räägi, sest ta juba teatas, et ta hääletab selle eelnõu poolt. Kersti Sarapuu, Helir-Valdor Seeder ja minu jaoks küsimärk, Järvamaal nii armastatud Pipi-Liis Siemann, kes sa oled valitud Reformierakonnas siia saali – näita palun, et sa hoolid Järvamaa lasterikastest peredest, samuti nii Viljandimaa kui ka kogu Eesti [lasterikastest peredest]. Sinust sõltub väga palju!

Ma lõpetan oma sõnavõtu ning palun kõikidel saadikutel toetada Eesti peresid ja hääletada selle seaduseelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Irja Lutsar, palun!

Ma ei palu juurde, saan selle ajaga hakkama. Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja ekraanide taga! Ma esitan teile natuke teist seisukohta täna, aga me tahtsime diskussiooni ja vaheldus viib alati elu edasi.

Me kõik unistame kõrgetest sissetulekutest, madalatest maksudest ja ilusast elust. Samas teame, et päriselus see ilmselt ei realiseeru, kuigi me kõik seda vääriksime. Perehüvitiste seadus, mille muutmisest me täna räägime, on kehtinud vaid mõned kuud. Miks kolme‑ ja enamalapseliste perede toetust sellest aastast hüppeliselt suurendati, on minu jaoks ebaselge. Missugused olid need analüüsid selle otsuse taga või miks ühe‑ ja kahelapselised pered seadusest välja jäid, ei saanud ma ka täna aru, kuigi mõningaid kommentaare on selle kohta tehtud. Igal juhul tundsid viimased, et nende suhtes on nimetatud seadus ebaõiglane. Ma saan täiesti aru kolme‑ ja enamalapselistest peredest, kellelt midagi, mida lubati, ära võetakse. Õige aga pole siiski siin saalis korduvalt kõlanud väide, et lastelt võetakse raha ära. Tegelikult ei võeta toetust ära, vaid toetus väheneb 200 euro võrra. Isegi pärast vähendamist jäävad peretoetused 150 või 250 euro võrra kõrgemaks, kui need olid 2022. aastal, ning on pere enda otsustada, milleks peretoetust kasutatakse.

Ükskõik, missugustest toetustest me räägime, on oluline küsida, kust selleks raha võetakse või leitakse. Kui majandusel läheb hästi, on ka maksutulu suurem ja seega saab suuremaid toetusi maksta. Paraku aga, nagu me kõik oleme kuulnud ja näinud, majandusel hästi ei lähe, seega suuri maksulaekumisi oodata pole. Veelgi enam, riigieelarve on defitsiidis ning vajab pigem kokkuhoidu, mitte aga kulutuste suurendamist. Muidugi saab alati laenu võtta. Kas see aga on praegu mõttekas? Laenu tuleb teenindada ja kunagi ka tagasi maksta. Kas me tõesti tahame, et needsamad lapsed, kelle nimel me laenu võtaksime, oma elu võlgade tagasimaksmisega alustaksid? Kas see ei vii neid endid surnud ringi ning tuleb omakorda hakata tegelema laenude tagasimaksmisega?

Kas ikka kõik pered vajavad võrdses mahus toetusi või peaksime toetama vaid neid, kellel on elus vähem õnne olnud ja kes puudust kannatavad? On palju kolme ja enama lapsega peresid, kes nii suurt toetust, nagu praegune seadus ette näeb, tegelikult ei vajagi. Samas on kindlasti ka neid, kellele toetus hädasti ära kulub ja võimalik, et suuremgi toetus. Eesti 200 pooldab mitte lennukilt raha külvava, vaid personaalse riigi ideed. Teeme kõik selle nimel, et tulevikus see realiseeruks ning edaspidi arutame selles saalis pigem personaalseid peretoetusi. Ära ei saa unustada ka seda, et pered vajavad sageli abi teenustega, mitte niivõrd sularahaga.

Mitmed riigid on näinud, et toetuste suurendamise ohuks on langemine toetuste lõksu. Kui toetused hakkavad ületama palga suurust, siis tekib küsimus töölkäimise mõttekuse kohta. Me ju ei taha, et noored terved inimesed otsustavad tööturult eemale hoida ja süvendavad seega ka tööjõupuudust. Juba praegu ei jätku meil lastekasvatajaid, treenereid, õpetajaid, meditsiiniõdesid ja nii edasi ja nii edasi. Esmaseks ja kindlaks sissetulekuks peab endiselt jääma palk. Toetused on oma olemuselt ja peavadki olema ajutised ja ebakindlad ning pelgalt neile oma elu üles ehitada ei saa ja pole ka õige.

Oponendid väidavad, et peretoetuste vähendamine praeguse langeva iibe olukorras pole õige. Eelmise aasta madal sündimus vaevalt et Eesti väikeste peretoetustega seotud on. Vastupidi, Eestis on lastetoetuste suurus suhteliselt Euroopa esirinnas, mitte tagasörkija. Kuigi madala sündimuse põhjused pole lõpuni selged, mängivad siin olulist osa nii ülimadal sündimus üheksakümnendatel aastatel, koroonaviiruse pandeemiaga kaasnenud stress ja ärevus, ebakindlus Ukraina sõja ja rahvusvahelise olukorra tõttu ning halvenev majanduskliima. Sündimuskordaja languses etendab lisaks sündimuse langusele osa ka 2,6% võrra suurenenud rahvastiku hulk. Lisaks tahavad noored oma elu ise planeerida ning sünnitada lapsi siis, kui nad selleks valmis on. Survestamine siin kaasa ei aita.

Aeg!

Jaa, mul on üks lause veel. Pidev surve lapsi sünnitada tekitab pigem trotsi ja trots, nagu teame, sündimust ei suurenda. Seega, Eesti 200 toetab perehüvitiste seaduses planeeritud muudatusi ja kutsun teid arutluse all olevat seaduseelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt ma palun siia parlamendi kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun! (Helle-Moonika Helme palub lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh heale eesistujale, et ta mulle kohe kolm minutit lisaaega andis! Tore on näha häid kolleege siin saalis, kes siin praegu on. Loodetavasti on palju häid kolleege ka oma kabinettides ekraanide taga ja ma tean, et väga palju Eesti inimesi vaatab praegu seda otseülekannet ja kuulab väga teraselt, mida siin räägitakse, kes mida räägib, kuidas räägib. Loodame siis, et kui nelja aasta pärast – nüüd juba vähem kui nelja aasta pärast – saabub järjekordne demokraatia pidupäev ehk Riigikogu valimised, siis te kõik mäletate neid sõnu, mida siin teie suunal öeldi, ja milliseid sõnu üks või teine saadik, üks või teine valitsuse, koalitsiooni või opositsiooni esindaja siin täna ütles ja kasutas.

Ma kõigepealt debateeriks eelkõnelejaga. Lugupeetud Irja Lutsar ei saanud aru, miks peretoetused tehti nii, [nagu tehti]. Seda on siin muide ka enne enda õigustamiseks või vabandamiseks väidetud, et vaat ei saa aru, miks peretoetused tehti nii, et esimesed ja teised lapsed said vähem ja kolmandad ja nii edasi lapsed said rohkem, ja nüüd tuleb kõik see asi, see eelnõu korda teha, see lastetoetuse asi tuleb korda teha. Teate, me ei räägi lastetoetusest. Saage ükskord ometi aru, et me ei räägi lastetoetusest selle eelnõuga seonduvalt. Me räägime suurperede toetusest – see on täiesti erinev meede, see on täiesti erinev asi. Ja hoolimata sellest, isegi siis, kui me tegime suurperedele need toetused, mida nüüd tahetakse ikkagi osaliselt ära võtta, see tagasi pöörata, isegi siis jääb suurperede lastele, kui neid on juba viis, kuus, seitse või kaheksa last peres, per inimene vähem raha kätte kui esimesele ja teisele lapsele.

Edasi ma peaksin natuke debatti ka ministriga, sest muud debatti meile siin teatavasti ei võimaldata. Minister küll ühele küsimusele vastuseks ütles, et no te saate siin Riigikogu saalis seda debatti veel pidada. Ei saa ju, ei saa! Teerulliga sõidetakse selle seaduseelnõu puhul praegu Riigikogust üle. Debatt surmati ära komisjonides. Me tegime väga häid muudatusettepanekuid. Tegelikult üks ja põhiline sisu kõikidel nendel muudatusettepanekutel oli kantud väga tugevast soovist, et seda seaduseelnõu ei tuleks, et ei pöörataks tagasi neid suurperedele antud lubadusi. Seda kirja on täna väga palju ette loetud, osaliselt. Kui mul natukene oma kõne lõpus aega jääb, siis loen ka sealt väga kõnekaid lõike ette. See on lihtsalt hämmastav, selle kirja sisu – seal taga on reaalsed inimesed, selle taga on reaalne mure, selle taga on meie suurperede emad ja isad, nende toimetulek. Ja just nimelt see, mida on ka siin rõhutatud, et kas nad usuvad peale seda enam oma riiki, kas nad usaldavad peale seda enam oma riiki. See on põhiküsimus.

Aga nagu ma ütlesin, ma natukene debateeriksin ministriga. Minister ütles läbivalt küsimustele vastates – ta tegelikult rääkiski nagu robot. See jällegi väljendab väga selgelt teatud hoiakuid, et minister tuleb siia ja täiesti emotsioonitult kordab, muudkui kordab ja kordab ja kordab ühtesid ja samu vastuseid, ükskõik mida sa tema käest küsid. Tal on ainult mingid mantrad, mingid teesid. Üks nendest oli selline, et me ei või praegu võtta kohustusi, mis mõjutavad meie lapsi ja tulevasi põlvi. Vabandust, siin tekib küll küsimus, et milliseid tulevasi põlvi. Kui me praegu oma lasterikkaid peresid ja emasid ei toeta, lapsi ei toeta, siis kas on raske aru saada sellest, et tulevasi põlvi ei ole ega tulegi? Või siis teine tees: suurendada riigieelarvet ja vähendada defitsiiti. Kelle arvel te seda teete? Kellele te seda riiki siis lõppkokkuvõttes teete?

Siis ta ütles, et ministrid on saanud ka – kujutage ette, ministrid on saanud ka – ülesande kokkuhoiukohti leida oma ministeeriumides. Aga miks me siis näeme – inimesed kogu aeg küsivad –, et ametnike arv suureneb? Miks nende palganumbrid kasvavad? Ma tõin ministrile oma küsimuses selle näite, kuidas palgatõusuks ministeeriumides, riigiametnike palga tõusuks, on selle aasta eelarves planeeritud 243 miljonit. Ja siis me räägime siin, me küsisime ka minister Võrklaeva käest, et kui palju summa summarum see annab, kui te võtate ära need suurperede toetused, kui te võtate ära need tulumaksutagastused esimese ja teise lapse pealt, eks ole, siis abikaasa pealt ja veel midagi, et palju see siis kokku annab. Noh, mingi 45–47 miljonit. Vabandust! 243 miljonit, mida on 110 miljoni võrra rohkem kui varasemalt, annate te riigiametnike palga tõusuks. Kus see kokkuhoid on, ma ei saa aru? Kelle arvel te seda teete? Ja siis te tulete ütlema meile, et teie eesmärk on riigieelarve defitsiiti vähendada. Ja siis te lähete seda vähendama suurperede laste ja suurperede hakkamasaamise arvel, mitte riigiametnike arvu vähendamise ja palkade arvel. Kas tõesti teie arusaamise kohaselt on pigem riigiametnikud, ministeeriumide ametnikud need, kes on meie tulevik, kellesse tuleb meie riigi niigi vähest raha investeerida, mitte meie lapsed? Ma tõesti ausalt öeldes küsiks, kas te olete ikka täie mõistuse juures.

Te ütlesite – ma räägin jälle ministriga –, te ütlesite, et see on nii väike raha, et sealt ei tule ju seda kokkuhoidu. Aga alustakski nendest väikestest sammudest. Alustakski siis nendest väikestest sammudest ja saaks selle suure kokkuhoiu sealt, mitte ei võtaks laste käest ära. Te ütlesite ka, et eesmärk on, et riigikassa oleks täis. Nii, oletame, et riigikassa saabki ükskord täis. Mis te teete siis selle rahaga? Annate veel rohkem, ma ei tea, LGBT‑le, pagulastele, riigiametnikele? Tõstate ministeeriumiametnike palka? Mis need teie prioriteedid siis on? (Juhataja helistab kella.) Aga kui pole enam lapsi, Eesti lapsi, meie riigi ja rahva tulevikku …

Aeg, proua Helme!

… siis kellele te seda eelarve tasakaalu taga ajate ja kellele (Juhataja helistab kella.) kogute seda, mida koi sööb ja rooste rikub? Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Ants Frosch, palun! Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Mõnes mõttes on mind tabanud täna selline déjà-vu-tunne. Aga see on natuke teistmoodi kui déjà-vu paljulapseliste perede seaduseelnõu arutluse raames siin, et seda eelarvet siis tõesti maha võtta ja jõuda tulemuseni, mida Reformierakond ja koalitsioon ihaldab. 

See déjà-vu seisneb selles, et mul tuli siin pool tundi tagasi meelde 1992. aastal loetud raamat. See on ingliskeelne: "By Way of Deception" ehk "Pettuse teel". See oli avameelne ja karm sissevaade Iisraeli salaluure Mossadi tegevusse. Ja praegu ma näen, et samu, kõige karmimaid, kõige jälgimaid võtteid kasutatakse tegelikult oma rahva peal, kasutatakse justkui vaenlaste peal. See on täiesti amoraalne! 

Ja kõige hullem, mis nüüd ära lõhutakse. Kolleegid on kõnelenud siin, Moonika Helme ja Riina, väga põhjalikult nendest mõjudest, mis selle seaduseelnõu menetlemisega nüüd kaasnevad. Aga kõige hullem, sügavuti kõige hullem on õiguskindluse kadumine. Sest õiguse eesmärk on luua stabiilsust ja regulaarsust ühiskonnas ja tagada kõigile inimestele tuleviku prognoositavus. No mis tulevikku saab prognoosida üks paljulapseline pere, kui viis kuud tagasi talle ühe käega antakse ja nüüd teise käega võetakse? 

Inimesed peavad saama avalikult võimult selle kindluse, et õiguslikult loodud suhted ei saaks kahjustada selliselt ja sellisel viisil, mida tavainimene ei saa ette näha. No kes oleks võinud veel märtsis, enne valimisi näha ette sellise seaduseelnõu menetlemist Riigikogus? Mitte keegi!

Kõige hullem on see, et see seaduseelnõu 17 lõhub mitte ainult Eesti lasterikaste perede tuleviku, see lõhub nende õiguspärase ootuse, see lõhub õiguskindluse ja see on oma mõttelt põhiseadusvastane. Tegelikult selle seadusega lõhutakse Eesti rahvast, Eesti rahvast lõhestatakse, aga selle seaduseelnõuga lõhutakse ka Eesti riiki. 

See on küsimus eeskätt koalitsioonile ja see on küsimus koalitsioonis eeskätt Reformierakonnale. Kas see tänane käik oli teil juba ette planeeritud eelmise aasta lõpus? Kas te teadsite seda, et te ühe käega annate ja kui vaja, teise käega võtate? Kui nüüd viimaste nädalate paljastusi organisatsiooni SALK näol ja nende tegevusest juurde võtta, siis ma ei oleks üldsegi üllatunud, et meie riik on jõudnud olukorda, mida kirjeldas endine Mossadi agent Victor Ostrovsky 1990. aastal ilmunud raamatus "Pettuse teel". Seda seaduseelnõu ei saa toetada. Aitäh!

Aitäh, Ants Frosch! Järgnevalt Anti Poolamets, palun! Riina Solman, küsimus.

Ma soovin repliiki.

Sellisel juhul sõnavõtu palve. Palun, Riina Solman!

Aitäh teile! Siin Ants Froschi kõnes oli toodud ära väga palju tahke ja ta meenutas seda perioodi, kui Eestil oli veel rahvastikuminister mõni aeg tagasi. Ka enne teda meenutati seda perioodi. Meie tegelikult Lea Danilson-Järgiga omal ajal uurisime lastega perede ootusi. Tuleb tõesti välja, et üle poole eestlastest soovivad kolme ja enamat last. See on ideaal. Ja vähim, mida riik saaks teha, on oma inimeste ideaale toetada. Mitte nii, nagu sotsiaalkaitseminister on siin öelnud sotsiaalkomisjonile, et kontrollitud migratsioon aitab Eesti riiki ja tema jätkusuutlikkust. 

Tegelikult on neid meetmeid veelgi enam. See toetub kolmele sambale: tuleb hinnata vanemlust ehk toetada lapsevanemaid, tunnustada neid; tuleb toetada peresid, riiklikult anda hea signaal, et pered on oodatud; ja toetada ka teraapiatega, mis täna inimestele ei ole kättesaadavad. Selles mõttes on rahvastikupoliitikas kõik meetmed olemas ja välja töötatud, et Eesti riik oleks jätkusuutlik, kestlik, et me, eestlased, suudaksime ise ennast taastoota. Me ei ole ju kuidagi vaenulikud või suletud. Meie ühiskonnas elab väga palju erinevaid rahvusi, meil on oma vähemused olemas. Aga sellele, et me loodame, et meie keelt, kultuuri ja rahvust hakkab mõni teine rahvus edasi kandma kontrollitud migratsiooni teel näiteks, loota ei maksa. Nendel rahvastel on oma keel, oma kultuur ja oma rahvariided ka. Meie, eestlased, peaksime ikka oma rahvastiku poliitikaga tegelema. Ja veel kord ma kutsun üles: need saadikud, kes meid tubades kuulavad, hääletage nende muudatuste vastu. Aitäh teile repliigi võimaldamise eest!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Ja lugupeetud kolm koalitsiooni liiget ka! Debatt ei ole veel lõplikult surnud, kui kolm tükki on ikkagi kohal. Seda te ju kogu aeg taga nutsite, et liiga palju muudatusettepanekuid ja debatti on vaja. Ja sellepärast ma kutsun teid telekate tagant siia debateerima. Pange vaim valmis, igal Riigikogu liikmel on võimalik kõnet pidada. Vähemalt me saame kuulda teie põhjendusi, miks nii läks, et enne valimisi sai kõvasti lubatud ja valetatud, naturaalselt valetatud, kohe nii valetatud, et Riigi Teatajasse pandi see vale kirja. Lubati lastele toetused. Ja ennekuulmatu, lausa ennekuulmatu konsensusega! Lõpuks ometi oli näha koalitsiooni ja opositsiooni koostööd, vaatamata kõikidele tülidele. Nii nagu riigikaitse vallas, nii ka peretoetuste vallas hakkas juba looma. Aga ei, seda oli vist liiga palju. Oli vaja Eesti ühiskonda tagasi kangutada nii suuri lõhesid kui võimalik. Kaks võimast puutepunkti koalitsiooni ja opositsiooni vahel, vähemalt üks neist tuli ära saagida.

Siin me nüüd oleme. Ja ma arvan, et kui te ei oleks seda pakku saagima hakanud, mida te lubasite – mitte meile, vaid kõikidele, kõigi nähes, kogu rahvale, riigile, ajakirjanikele, kõikidele nägijatele ja kuuljatele andsite lubaduse. Mis siis, et te olite kimbatuses ja teil oli ebamugav, aga te andsite selle lubaduse. Te ei võtnud seda enne valimisi tagasi. Sellepärast ei ole siin sugugi tegemist tavapärase koalitsiooni kriitika või norimisega. Te ise tegite seda kogu rahva ees. Teil oli ju võimalus ka ümber mõelda, leida kompromiss. Väga häid kompromisse pakuti, ma arvan, opositsiooni poolt.

Võtame mõned täiendavad ettepanekud, mida tehti muudatusettepanekute sildi all. Need ei olnud sugugi saast, nagu Jürgen Ligi just rahanduskomisjonis väljendus opositsiooni ettepanekute kohta. Siin on silmapaistvalt häid ettepanekuid, näiteks mõiste "vanemad" asendatakse mõistega "isa ja ema". Tore oleks ajastul, millal vanem 1 ja vanem 2 muutuvad domineerivaks. Siis taaskehtestatakse elluastumistoetus eesmärgiga aidata isikut, kes lapsena viibis asenduskodus või kelle üle seati eestkoste. Elluastumistoetus! Sellised kenad väikesed kompromissid oleks olnud võimalikud. Me oleks nende inimeste elu paremaks teinud. Ja summad oleks olnud näiteks elluastumistoetuse puhul tagasihoidlikud.

Lastetoetuste indekseerimine. Miks mitte? Needsamad toetused, mis te nüüd ise osalt alles jätate, miks mitte? Kompromissi koht. Me oleks võinud ju ka kuu aega vaielda, kuni oleks saanud nurgad maha ja kaks vahvat sidet koalitsiooni ja opositsiooni vahel alles jätta – nii riigikaitse kui ka laste toetamise. Minu meelest need võiksidki olla sillad, mis kestavad üle koalitsioonide.

Läheme edasi. Häid ettepanekuid oli mul pikk nimekiri. Ma soovitaksin teile kas või tagantjärgi sinna sisse vaadata, sest ma arvan, et te ei jää tagasisideta. Te ei jää tagasisideta valijate toetuse osas, te ei jää tagasisideta lasterikaste perede organisatsioonidelt. Teil on võimalus ka aasta pärast ümber mõelda. Ja minu meelest on koalitsiooni asjad veel rohkem rappa läinud sellega, et nagu demonstratiivselt näidatakse, mis on teile tähtis olukorras, kui 2022. aastal registreeriti 11 588 sündi, mis on madalaim näitaja alates 1919. aastast. Vaat sellest olukorrast me peaksime tegema kõik oma järeldused. See on see lähtepunkt. Aga selgus, et proua minister ei olnud isegi ERR‑i uudisele pilku peale visanud, ta oli selle maha maganud. Ta ei tea asjaolusid.

Ja samal ajal see taust on muidugi palju [laiem]. See on üldine sõda perekonna vastu, vana, kuri, "Kommunistliku partei manifesti" idee, mis elab oma elu edasi 21. sajandil. Kui eraomandi hävitamine ei hävitanud lõplikult ühiskonda, siis võeti mõned teised malakad kasutusele. Vaat see perekonna peksmise malakas – see töötab edasi täpselt nagu "Kommunistliku partei manifestis". Ja vaadake Vikipeediast, te teate, kes selle LGBT jandi välja mõtles. Vana teenekas marksist Herbert Marcuse, kes püssiga Saksamaal ringi jooksis ja nõudis kommunistlikku revolutsiooni. Ta on kõigest sellest rääkinud. Tema pani sellele ideelise aluse. Tema ütles, et tuleb kehtestada repressiivne tolerants kõigi suhtes, kes julgevad kahelda tema ideede väärtuslikkuses. Lugege seda pamfletti! See on sõna-sõnalt see, mida te teete. See on üks suur projekt, mille etturid olete teie. Kurb! Eesti on elanud marksismis suure osa 20. sajandist. Aga ennäe, 21. sajandil tuleb see uuel kujul. Ta on tagasi. Ta on jälle uues, masendavalt maskeerunud vormis. Ja siin on inimesed, kes leiavad, et marksism on tore. Teeme seda jälle.

Millised tähtsad teemad on samal ajal? Riigikogu esimees hängib välisministriga koos homoparaadil lippude all, mis pidid esindama transsoolisi, sooliselt mittekuuluvaid, mittebinaarseid, panseksuaalseid, abroseksuaalseid. Muide, teile selgituseks, abroseksuaalide lipp, mille all te seal olite, see pidi tähendama LGBT jutlustajate järgi, et isik voolab erinevate seksuaalsuste vahel, mõned pidid voolama kõikide seksuaalsuste vahel …

Aitäh, aeg!

… teised ainult osade vahel. Nii et lugege seda leksikoni hoolega, siis te järgmine kord teate õige lipu all seista seal. Aitäh teile!

Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Valetamist on täna nii palju kuuldud, et ma tahan mõned tõed välja öelda. 2017 Isamaa eestvedamisel esimest korda võeti vastu seadus, mis hakkas kehtima suurperede toetusteks. Siis sel hetkel oli suurperetoetus 300 eurot, esimese ja teise lapse toetus oli 50 eurot ja kolmandal lapsel 100 eurot. Siin ma kuulasin Eesti 200 esindaja kõnet, kus need numbrid olid kuidagi väga segamini aetud. Sellest aastast hakkas kehtima uus suurperede [toetus], millega tõsteti kuni kuue lapsega peredel, kolmest kuni kuueni, see 300 eurot 650 euro peale, ja esimese ja teise lapse toetus 60 eurolt 80 euro peale. Nüüd lihtsalt püütakse Eesti peret tuua ohvriks ainult sellepärast, et Reformierakond saaks ellu viia oma luksuslikku valimislubadust.

Me räägime majanduse olukorrast ja kriisidest, me tuleme ühest kriisist teise ja nüüd me jõuame kolmandasse kriisi. Alles oli koroonakriis, siis tuli energia‑, energeetikakriis, mis tegelikult ju kutsuti ellu meie enda valitsuse poolt. See tihti unustatakse ära, et energiakriis algas elektri hinna tõusust, tunduvalt varem, kui algas sõda. Ja gaasi hinna tõusust veelgi varem, sest lihtsalt üle-eelmine valitsus tegi kõik selleks, et Eesti ettevõtjad ei saaks oma kuludega ehitada välja LNG-terminali ja tuua siia laevu. Kõik tehti selleks, et mitte 50 eurot megavatt-tunni eest ei oleks gaasi hind, vaid nii nagu me vahepeal maksime, 285 [eurot].

Kui nüüd püütakse meile selgeks teha, et suurperetoetusi ei ole vaja, siis võiks võtta välja statistika. Sealt on väga hästi näha, et kui 2017. aastast hakkas kehtima Isamaa Erakonna eestvedamisel vastu võetud seadus, suurperetoetuste seadus, siis juba aasta hiljem kolmandate laste sündide [arv] kasvas ja [neid ei olnud] mitte üks või kaks, vaid neid oli sadades.

Me püüame siin rääkida majandusest ja sellest, kuidas meie pered hakkama saavad. Eesti on üks suurima inflatsiooniga riike Euroopas. Meil hinnad tõusevad Euroopas kõige kiiremini. Me näeme, mis toimub meie ettevõtetega: järjest panevad ettevõtted oma uksi kinni. Puidutööstus, eriti puitmajade ehitajad, on juba ammu läinud neljapäevasele töönädalale, sest lihtsalt tööd ei ole. Metallitööstuses on raskused. Toitlustusettevõtted panevad oma uksi kinni.

Me tõstame makse. Kolmapäeval me siin saalis kuuleme, kui olulised on käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine, aktsiiside tõstmine. Ja ma rõhutan: aktsiiside tõstmine ei ole mitte ühekordne, vaid eelnõu järgi on see ju järgneval neljal aastal. Kõik see mõjutab meie inimesi ja ettevõtteid.  Ja siis tullakse siia saali ja ainult suurperetoetuste arvel püütakse ellu viia Reformierakonna valimislubadust. See valimislubadus on ainult üks: see, et meil, kelle palk on võrreldes Eesti keskmisega …

Palun kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

… kordades suurem, saada iga kuu tulumaksuvabastus 700 euro ulatuses. Kas me tõesti seda vajame? Ma arvan, et siin saalis mitte keegi ei vaja seda. Seda kõike tehakse meil väiksema sissetulekuga inimeste arvel, keda on praktiliselt 75% palgasaajatest. Seda kõike tehakse pensionäride arvel ja seda kõike tehakse lastega perede arvel.

Kui siin räägitakse, et oleks vaja toetada lapsi võrdselt, siis ka meie erakonna valimislubadus oli see, et kõikidel lastel oleks võrdselt toetust. Tahtsime seda ka eelmine aasta teha, kui seadust vastu võeti, et see oleks vähemalt 100 eurot kõigile. Selle eelnõu puhul me ei näe kuskil seda poolt, kuidas tegelikult lastega peresid toetatakse. Või see, et räägitakse siin üksi kasvatatava lapse toetusest, me tõstsime seda sellest aastast kokku 160 euro peale. Kas see on palju või vähe? Kindlasti vähe, alati võib juurde maksta. Aga ei tasuks rääkida, et nüüd midagi muutub. [Räägitakse,] et esimese ja teise lapse [toetust] on vähe tõstetud. Jah, ongi vähe tõstetud, aga sellesama seadusega vähendatakse ju tulumaksuvabastust, mis on täna kehtiv teisest lapsest alates. Ka see võimalus võetakse ära meie peredelt. On see kodulaenuraha või muu, seda võimalust ei anta. Kas keegi saaks sellest aru, miks see nii on?

Me räägime siin indekseerimisest, energiakriisist, majanduskeskkonnast. Tegelikult Reformierakonna eestvedamisel on ju juhtunud nii, et Eestis on kõik asjad läinud hullemaks. Laenukoormus on suurenenud, hinnad on tõusnud, inflatsioon on suurenenud. Statistikaamet pidevalt muudab oma arvestussüsteemi, nii et isegi Eesti Pank ütleb, et ta ei suuda enam ühtegi prognoosi teha, sest ta ei tea, milline on järgmine kord Statistikaameti arvutusmeetod, sest see muutub vastavalt vajadusele või vastavalt tellijale. Ega sellest päriselt keegi aru ei saa.

Ma usun, et kui Eesti 200‑l oleks Joakim Helenius siia Riigikokku saanud või nii nagu teda välja reklaamiti, [ta oleks] rahandusminister, siis selliseid rumalusi siin laua peal ei oleks. Juba teist korda ma pean kurbusega tõdema, et ma ei tea, kes need artiklid või ettekanded siin valmis kirjutab, aga Eesti 200‑l on numbrid valed. Ja kahjuks see erakond, kes tuli pikema plaaniga ja suurte lubadustega teha nii, et [toimuks] arutelud, kõik oleks võrdsed, teeb täna kõik selleks, et tegelikult Eesti pered raskustesse viia …

Aeg!

… ja täita Reformierakonna luksuslikku lubadust meie Eesti perede arvel. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid opositsioonist, kes hoolivad nii sisulisest debatist kui ka sellest, mis tehakse suurte peredega! Ja tervitan ka kahte viimast koalitsioonisaadikut, kes on otsustanud selle diskussiooni juures olla! Kolleegid on mitu korda tsiteerinud täna meile saabunud kirja lasterikaste perede liitudelt. Nad on tsiteerinud peamiselt just seda osa, kus palutakse eelnõule vastu hääletada või siis valitsust antud küsimuses mitte usaldada. Aga ma arvan, et see kiri tervikuna väärib ettelugemist, sellepärast et tegelikult siin käsitletakse mitmes lõigus ka sisulisi muresid, mis sellega seotud on. Ma loen kõigepealt ette.

Minule konkreetselt adresseeritud kiri algab nii: "Hea Võru‑, Valga‑ ja Põlvamaalt valitud Riigikogu liige, palun hääleta vastu! Võru‑,Valga‑ ja Põlvamaa lasterikkaid peresid ühendavad organisatsioonid pöörduvad teie poole suure palvega. Teie ees laual on lasterikaste perede hüvitisi ning ühtlasi meie turvatunnet ja usaldust vähendav eelnõu, perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seadus, 17 SE. Viimastel aastatel oleme murega näinud ja tundnud, kuidas abi vajavate perede arv meie maakonnas on kasvanud ligikaudu kolmandiku võrra. Meie peresid on mõjutanud nii hiiglaslik inflatsioon, kõrged energiakulud kui ka kodulaenude, toidu ja esmatarbekaupade kallinemine. Ka meid on mõjutanud hirmud ja kriisid. Oleme mures olnud enda ja lähedaste tervise pärast, toetanud oma laste haridusteed koduõppel ning elanud kaasa ja toetanud Ukrainat nende võitluses. 

Praeguseks oleme neli kuud tundnud, et tänu riigi abile on meie sotsiaal-majanduslik olukord olnud lihtsam ning oleme julgenud teha plaane kaugemale. Veel märtsikuus otsustasime, et sel aastal ei pea me kooliaasta alguseks enam koolikaupade kogumiskampaaniat tegema, sest enamus peredest saavad paremini hakkama. Mitmed pereemad on meile teada andnud, et on julgenud vastu võtta lõputult edasi lükatud otsuseid: asunud õppima, leidnud hobi, soetanud perele transpordivahendi, kuhu mahuks kogu pere, leidnud sobivama elukoha ja nii edasi. Mitmed olid veel hoogu võtmas. 

Oleme kuulnud peaministri, sotsiaalkaitseministri ning rahandusministri suude läbi kinnitust, et midagi ei võeta kelleltki ära, et võrreldes 2022. aasta detsembrikuuga saavad pered toetustena rohkem raha kätte. Olgem vähemalt ausad nii enda kui ka meie perede ees! Kinnitame, et pärast valitsuse algatatud eelnõu SE 17 vastuvõtmist võetakse igalt lasterikkalt perelt ära 200 eurot kuus, kuid võetakse ära ka see kergendustunne, et lõpuks ometi läheb veidi lihtsamaks, kuna toetus käib kaasas elukalliduse tõusuga ning aitab peresid ka vanima lapse iseseisvumise toetamisel. 

Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootusekiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi! Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame. 

Kui teie arvates sai ühiskonna õiglustunne perehüvitiste seaduse muudatustega haavata, siis kinnitame, et selle eelnõu poolt hääletades loote veelgi suuremat ebaõiglustunnet. Kuidas me küll oleme jõudnud siiani, kus meie lastega pered ja lapsed ei ole enam Eesti prioriteet? Hirmuga mõtleme, mis veel on tulemas. Valitsuskoalitsioon on ju teada andnud, et lisaks toetuste vähendamisele on tulemas lastega perede maksusoodustuste kaotamine, maksude suurendamine ja lisandumine. See kõik puudutab meid väga lähedalt. Kõhud tühjaks ehk ei jää, aga ühiselt koosveedetud aeg ja laste huviharidus kannatavad kindlasti. Palun mõelge meie perede peale, võtke aega ja leidke parem lahendus! Võru‑, Valga‑ ja Põlvamaa sadade suurperede nimel Põlvamaa, Kagu-Eesti, Võrumaa ja Viljandimaa lasterikaste perede MTÜ-d." 

Ma palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ja see, millest need pered siin räägivad – terve lõik oli rahaliste kohustuste võtmisest, mida julgeti teha, sest riik ütles, et me toetame teid. Siin mainiti nii sobiva suurusega sõidukeid kui ka muud. Kui see tugi täiesti ootamatult – ja siin on palju käsitletud seda teemat, mida räägiti valimiste eel ja mida tehakse peale valimisi – ära kaob, siis me võime üsna kindlad olla, et pered mitte ei kuku tagasi sinnasamasse, kus nad enne seda toetust olid, vaid satuvad pigem rohkem raskustesse.

Kui minister Riisalo siin enne küsimustele vastates rääkis mingist uuringust, mis justkui ütleks, et lasterikkad pered ei vaja rahalist tuge, vaid midagi muud, siis tegelikult seesama uuring, mida ta tsiteeris, rääkis, et oodatakse toetust lasteaia ja lapsehoiu kohatasudele, lastelaagritele ning ka ilmastikuoludele vastavate riiete ja jalanõude [soetamiseks]. See kõik on ju raha, see ei ole mingisugune mitterahaline asi. 

Ja omamoodi tähelepanuväärne on see, et see eelnõu seotakse valitsuse poolt usaldusega. Ühtpidi on see täiesti pretsedenditu teerull, aga teisalt ongi see täitsa sisuline küsimus. Kas saab usaldada peaministrit ja valdkonna eest vastutavat ministrit, kes alles hiljaaegu eelmises valitsuses olles suuri ja ilusaid sõnu tegid, kui neid toetusi kehtestati? Nii et mul on üleskutse koalitsioonisaadikutele. Ärge usaldage seda valitsust! Kui te ei ole valmis moodustama uut koalitsiooni, kuhu kuuluksid teistsugused erakonnad, siis võib-olla algatuseks on seegi samm hea, kui te selle arutu kamba pukist maha võtate. Võib-olla leiate endagi seast mõistlikumaid inimesi asemele. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Mart Helme. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid nii siin‑ kui ka sealpool ekraani! Ja kõik teised ka, kes on kuskil teisel pool ekraani! Siin räägitakse majandusest ja rahast ja sellest ja teisest ja kolmandast. Aga ma räägiks lastest.

Mul on olnud õnn, privileeg üles kasvatada kuus last. Ma mäletan, kui sündis mu esimene laps, tütar Triin. Olid teised ajad. Sõle puiesteel, tol ajal Marxi puiesteel sünnitusmaja, nagu teda siis nimetati, üheksanda korruse nurgapalati aknast näidati mulle seda pisikest pambukest. Ma olin seal all koos paljude teiste isadega, kes imetlesid oma pambukesi, mida sealt kuskilt aknast näidati. Tundsin sügavat härdumust ja õnnetunnet. Ja kui ma last esimest korda nägin ja sülle võtsin, siis ta oli kahtlemata maailma kõige ilusam laps. Ma arvan, et need, kes on midagi taolist kogenud, võivad täpselt sedasama öelda: "See on maailma kõige ilusam laps! See on kõige armsam laps!" Kui mõned aastad hiljem sündisid mu kaksikud – Martin on siin saaliski praegu –, siis ma mäletan väga hästi seda väga ärevat ööpäeva. Sünnitus kestis kogu ööpäeva ja ma olin tõsiselt mures nii ema kui ka laste ellujäämise pärast. Ja kui see kõik mööda sai ja kõik olid elu ja tervise juures – see kergendustunne ja see õnnetunne, kui lapsed koju jõudsid! Nad olid terved, armsad, ilusad. Ma peaks ütlema, et ma kõndisin nagu pilvedel. Ja kui ma nägin esimest korda Moonika poega, kes oli pisikene poisikene, kui me kokku saime, siis me klappisime esimesest hetkest peale ja klapime tänase päevani. Siis sündis meie ühine poeg. Imeilus aprillipäev, sai minna juba palatisse, sai olla koos emaga, vastsündinuga. Need on mälestused, mis elavad kauem, kui inimene mäletada suudab. Kõige lõpuks loomulikult meie väike tütrekene, kes nüüd on juba suur tüdruk.

Miks ma seda räägin nii pikalt? Ma räägin seda nii pikalt sellepärast, et lapsed ei ole statistilised ühikud. Nad on elusolendid. Ma esitan muide ka ühe küsimuse kõigile, kes meid kuulavad praegu ja kes räägivad siin midagi tasakaalus eelarvest ja majandusest ja tööjõust. Kulla sõbrad! Kui meil, 101‑l siin saalis, oleks [igaühel] üks laps rohkem, siis meil oleks Eestis 101 last rohkem. Ja kui te räägite siin tasakaalus eelarvest, siis see ongi meie tuleviku tasakaalus eelarve, see ongi meie tuleviku tööjõud. See on meie eesti keel. See on meie eesti meel. See on eesti kultuur. See on eesti mälu. See, aga mitte ukrainlased või venelased või neegrid või asiaadid. Nemad ei ole see. See 101, mis oleks üks laps meile kõigile peresse lisaks, oleks see, mida meil on vaja teha meie rahvuskehandi, meie riikluse, meie keele ja kultuuri hoidmiseks.

Küsige kõik endalt: kas me oleme tões ja vaimus seda teinud või valmis seda tegema? Ma arvan, et väga paljud peavad ütlema, et ei ole. Olud on olnud niisugused või see ja teine-kolmas. Loomulikult, loomulikult. See on ju see, mille kohta siin liberaalid ütlevadki …

Ma tahan lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… et naised pole sünnitusmasinad ja EKRE tahab, et naise koht oleks pliidi ja rusika vahel. Ei taha! Moonika on siin saalis ja ta võib kinnitada, et ta ei ole kunagi olnud rusika ja pliidi vahel. Ta on alati olnud armastatud. See kõik on vale ja selle valega peidetakse tegelikult seda, mida teenib kogu see liberaalne front: rahvusriikide hävitamist Herbert Marcuse ja kõikide nende teiste tegelaste stsenaariumite järgi ja kõikide nende Soroste ja muude rahastamismudelite ja projektide ja programmidega, kogu selle ajupesuga, kogu selle homopropagandaga, vikerkaarelippudega ja muu jälkusega. Ma ütlen täiesti ühemõtteliselt: jälkusega.

Esitan veel ühe küsimuse. Aga missugustest võlgadest te räägite, mis jäävat meie lastele, kui me ei ole vastutustundliku finantspoliitika viljelejad? Missugused võlad? Kelle võlad? Nende võlad, kes tulevad siia elama pärast eesti rahvast. Aga mis see meie mure on? Aga mis on minu mure, et mingid venelased ja ukrainlased, kes siia elama tulevad, maksavad selle riigi võlgu, kui see riik üldse eksisteerib veel?

Ja siis loomulikult see julgeolek. Oi, julgeoleku nimel on seda kõike vaja! Kallid sõbrad! Iga aastaga jääb vähemaks neid eesti poisse, kes lähevad kaitseväkke, sest iga aastaga jääb vähemaks neid sündinud numbreid – ütleme nii, väga halvasti kõlab –, kes on aasta vältel sündinud ja jõudnud sellesse vanusesse, et nad peaksid minema kaitseväkke.

Ja lõppude lõpuks – miks peaks käputäis eesti poisse kaitsma neid sadu tuhandeid võõrsilt siia tulnuid, kellel ei ole sooja ega külma sellest, mis riik see õieti on, mis keelt siin räägitakse, mis ajalugu siin on, kes ei tea mitte midagi Kalevipojast, Lembitust, Kreutzwaldist, Faehlmannist ja nii edasi ja nii edasi? Neid ei huvita. Kõik see, millega te põhjendate selle eelnõu läbisurumist, on võlts, vale, eesti rahva vaenulik. See on pettus täpselt nii, nagu on pettus see, millega on see valitsus võimule saanud. Pettusega on meile toodud siia Eesti 200. 200 aasta pärast, Eesti 200 – selle poliitikaga ei ole siin mingit Eestit enam. Mitte mingit Eestit ei ole! Ja ei ole ka Reformierakonda. On da zdravstvujet ma ei tea mis asi. Head aega!

Vastusõnavõtt, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Aitäh Mart Helmele, et ta nii kenasti rääkis meie lastest! Ja tõepoolest, ma olen sünnitanud ja üles kasvatanud kolm last ja mina ei saaks enam neid toetusi. Aga ma ei toeta seda eelnõu mitte enda pärast, ma ei räägi siin enda nimel. Nii nagu Signe Riisalo ütles, et tema seadusandlust luues ja koalitsioonilepingut täites arvestab ainult Reformierakonna valijate huve ja Reformierakonna valijad ei ole talle nagu, ma ei tea, andnud sisendit, et toetused oleks neile tähtsad. Ma ei tee seda enda pärast ja ma ei tee seda isegi mitte oma valijate pärast. Ma toetan peretoetuste eelnõu ja olen vastu sellele eelnõule, mida praegune valitsus üritab teerulliga siit Riigikogust läbi suruda, sellepärast et ma teen seda Eesti pärast.

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma palun ka kindlasti kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

See teema vääriks kümneid minuteid arutelu, aga püüame kaheksaga hakkama saada. Siin saalis on täna kõlanud päris palju kummalisi väiteid. Eeskätt ma pean silmas sotsiaalkaitseministri ettekannet, kus ta nagu ikka võrdleb võrreldamatuid asju omavahel, nii nagu valitsusel kombeks, ja räägib sellest, et võime peretoetusi kärpida, sest varem neid suurendati. Ja valitsus räägib ka, et võime praegu pensionäridele mitte täiendavaid sissetulekuid, erakorralist tõusu pakkuda, sest kunagi enne seda tõsteti. Sama loogika järgi peaksime ütlema ka õpetajatele, tervishoiutöötajatele ja kõigile teistele, et kuulge, teil on mitu aastat palgad tõusnud, nüüd järgmistel aastatel ei ole vaja. Seni me seda retoorikat veel kuulnud ei ole, aga ma üldse ei imestaks, kui peagi jõuame ka sinna, et hakatakse võrdlema inimeste palku: kuskil kolm‑neli aastat tagasi saite vähem raha, või viis aastat tagasi, ja peaksite justkui rahul olema, et isegi nii läks.

Praegu perede puhul kuuleme keset sajandi madalaimat sündimust seda, et kuna naisi ongi vähe ja lapsi sünnibki vähe, siis ega midagi teha pole, ja hoolimata sellest, et me toetusi kärbime, on need tegelikult suuremad kui enne. See on ausalt öeldes selline jutt, mille kohta udujutt on ikka väga pehmelt öeldud. Ja samal ajal väita seda, et Reformierakonna valijad või üldse parlamendi valijad justkui tahtsidki sellist poliitikat – see on ju lihtsalt jaburus.

Mina töötasin läbi kõigi kolme koalitsioonierakonna valimisplatvormid. Mulle tundub, et enamik koalitsioonierakondade saadikud kahjuks ei ole seda teinud. Toon välja – printisin need välja just nimelt selleks, et oleks stenogrammi huvides korrektne – näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lubadused 2023. aasta Riigikogu valimiste platvormis. Tsiteerin: "Samuti seisame iga last väärtustava peretoetuse eest, mis kohandub elukallidusele ja leevendab lastega perede vaesust." Veel üks väljavõte Sotsiaaldemokraatliku Erakonna platvormist, alapeatükist 2.1,"Lapsed ja pered on kaitstud". Tsiteerin esimest punkti: "Seisame kõigi perede väärtustamise eest ja muudame perehüvitised õiglasemaks. Tõstame lapsetoetuse 150 euroni ja indekseerime selle. Kahekordistame üksikvanema toetuse." Võiks öelda, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ikka toetanud peresid ja lapsi ning nende platvormis on võib-olla ootuspärane seda leida.

Vaatame Eesti 200 valimisplatvormi perepoliitika peatükki. Tsiteerin: "Perepoliitikas viime valitsemisperioodil ellu järgmised sammud. Väärtustame iga last! Alates 2024. aastast (ehk järgmisest aastast – T. K.) on toetus esimese ja teise lapse kohta 150 eurot kuus, üksikvanema toetus 150 eurot kuus. Indekseerime kõik lastetoetused ning arendame vajaduspõhiseid peretoetuseid kõikidele peredele." Ma ei tea, kus siin oli praegu lasterikka pere toetuse kärbe sees, küll aga ma näen siin mõlemal must valgel lubadust lapsetoetusi tõsta, sealhulgas indekseerida.

Vaatasin ka Reformierakonna valimisplatvormi. Peaminister Kaja Kallase enda allkirjaga ilus sissejuhatus ütleb nii. Üks lause sellest, tsiteerin: "Me vähendame energia hinnatõusu mõju peredele ning suurendame lastetoetusi ja pensioneid." Ma ei tea, kus siin oli sõna "kärbe" sees. Alapeatükk "Lastesõbralik elukeskkond" ütleb nii, seal kolmas punkt vist: "Lasterikka pere toetuse suurenemine on jätnud ühe ja kahe lapsega pered kehvemasse majanduslikku olukorda. Kolme ja enama lapsega peredes kasvavatele lastele suuremas summas toetuse maksmine ei ole põhjendatud, kui need pered on helde lasterikka pere toetuse saajad." No see on nüüd selline mõistukõne, millest on võimatu aru saada, mida öeldakse, aga kindlasti siin ei öelda seda, et läheme peretoetusi kärpima. Pigem adekvaatne inimene saab aru, et rõhk on sellel, et ühe ja kahe lapsega peresid tuleks järele aidata.

Vastavad ettepanekud sotsiaalkomisjoni arutelu käigus me ka tegime, et suurendada esimese ja teise lapse toetust. Jätsime koalitsioonile võimaluse isegi otsustada, kas see on 100 euroni, nagu on täna kolmanda ja järgneva lapse toetus, või siis 110 või 120 või kuni 150 euroni, sõltuvalt eelarvelistest võimalustest. Need numbrid ei olnud laest võetud. 100 eurot oleks minimaalne tase, et peretoetused võrdsustada, lastetoetused iga lapse kohta. Ja 150 eurot on see summa, mis on nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kui ka Eesti 200 valimisplatvormis must valgel kirjas. Sealhulgas Eesti 200 oli veel nii konkreetne, et ütles, et 2024. aastal peaks jõustuma. Kontrollige, kui ei usu. Samuti tegime ettepaneku indekseerida needsamad lastetoetused, et oleks tagatud võrdne kohtlemine ja tõesti koos elukallidusega kasvaks nii lapsetoetused, üksikvanema lapse toetus kui ka teised igakuised peretoetused, nii nagu kehtiva seaduse alusel on planeeritud lasterikka pere toetus kasvama.

Ühtegi nendest muudatusettepanekutest ei arvestatud. Kui püüdsin täna teada saada sotsiaalkaitseministrilt ja enne seda siin Riigikogu esimehelt ja istungi juhatajalt, kuidas täpselt käis nende menetlemine, siis ega ma ausalt öeldes aru ei saanud. Tõsi, ettepanekuid esitati seinast seina, osa neist olid võib-olla rohkem obstruktsioonilise iseloomuga, osa olid konkreetsed muudatusettepanekud, aga ühetaoline vastus tuli kõigile: jätta arvestamata. Ühe puhul oli vist kirjaviga, sinna polnud midagi kirjutatud. Aga seda, et oleks mingi sisuline arutelu, sisuline vastamine, et mis siis oleks parem rahvastiku‑ ja perepoliitika meede, kas see, mida pakub valitsus, ehk läheme kärpimise teed, või hakkame seda õiglust või võrdsust saavutama selle kaudu, et suurendame seda alumist otsa ehk esimese ja teise lapse toetust, sealhulgas ka seda indekseerides – seda arutelu polnud. Seda arutelu ei kuulnud me ka täna siin saalis.

Ainuke asi, mis on, on koalitsioonileping, kus on kõik kirjas. Peaminister on ütelnud mulle otseselt vastates siin, et mis sa neid valimisplatvorme loed, see pole enam oluline, nüüd on kõik koalitsioonilepingus. Aga siin ongi põhimõtteline vahe, millest koalitsioon ei taha aru saada. Valijad, kes valisid sotsiaaldemokraate, Eesti 200, Reformierakonda, lugesid just neidsamu valimisplatvorme. Nad vaatasid neid valimisreklaame, kus lubati lastetoetusi tõsta, tasuta lasteaiakohti, pensioni tõsta ja kõike muud. Nad ei saanud lugeda koalitsioonilepingut, sest koalitsioonleping tuli pärast valimisi koalitsiooni ühise mõttetöö tulemusena. Ma arvan, et kui see koalitsioonileping panna täna hääletusele, siis suure tõenäosusega see ei vääriks rahva enamuse toetust. Aga vaat selle alusel tahetakse valitseda.

Minu hinnangul see, et esiteks valitsus tuleb täna üldse parlamenti esimese suurema otsusena peretoetusi kärpima keset kriisi ja seob esimese eelnõu ka usaldushääletusega – see on ikka selline asi, mille peale annab tulla. Kõigist võimalikest eelnõudest, tegevustest, mis on kõige prioriteetsem? Telefoniistungil vastu võetud, kiirkorras parlamenti saadetud peretoetuste kärpimine. Ja mis on kõige kriitilisem, mis on vaja siduda valitsuse usaldushääletusega. Et kõik saadikud, kes on saanud mandaadi nendesamade punktide pealt, mis ma ette lugesin, ehk lastetoetuse tõstmise ja indekseerimise eest, tulevad siia ja ütlevad, et meie mandaat, mis me oleme rahvalt saanud, näeb ette hoopiski peretoetuste kärbet ja see on teema, millega me oleme valmis siduma kogu valitsuse usalduse. Ma ei tea, kes sellist nõu andis valitsusele. Kindlasti see ei olnud eriline rahvastikuteadlane, demograaf. Kindlasti see ei olnud ka eriti, ma ütleks, nutikas poliittehnoloog. See on lihtsalt perevaenulik meede ja see, ma arvan, annab tunda ka erakondade toetustes, millest on muidugi vähe abi, kuna valimised on seljataga ja nüüd on võimalik valitseda selle mandaadiga, mis on tegelikult saadud hoopis teiste lubadustega kui need, mida asutakse ellu viima.

Aga ma siinkohal küll kasutan võimalust tuletada kõigile Riigikogu liikmetele meelde, et me oleme keset majanduskriisi, keset rahvastikukriisi ja te olete küsinud ja saanud rahvalt mandaadi lastetoetuste tõstmiseks, indekseerimiseks, perede heaolu eest seismiseks ning mitte ükski kolmest erakonnast – rõhutan: mitte ükski – pole küsinud mandaati peretoetuste kärpimiseks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun! (Evelin Poolamets palub lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Eestis on 161 918 perekonda, kus kasvab 271 160 lastetoetust saavat last. Valitsus kavatseb kiirkorras ja mõjuanalüüsideta kärpida lasterikaste perede toetusi ning pöörata tagasi perehüvitiste süsteemi täiendused, kaotada täiendava tulumaksuvabastuse kahe ja enama lapse korral ning tõsta ja kehtestada erinevaid makse. Eesti Lasterikaste Perede Liidu poolt rahvaalgatus.ee lehel läbi viidud ja kõiki Eesti lapsi puudutav avaldus kogus viimaste aastate allkirjakogumise rekordi. Laste arvelt kärpimise vastane ühisavaldus kogus 23 748 allkirja. Ühisavalduses paluti Riigikogul peatada suurperede toetuse kärpe plaan, säilitada hetkel kehtiv perehüvitise kord, võrdsustada lastetoetused, lisada indekseerimine kõigile lastetoetustele ning säilitada tulumaksuvabastus alates teisest lapsest. Lisaks taastada tulumaksuvabastus ka pere esimese lapse eest. 

Vaatamata kõigele ei ole suurperedel lootustki, sest koalitsiooni juhib peaminister, kes ei arva suurperedest ja suurperede toetamisest suurt midagi. 16. mail 2022 tuli Kaja Kallas Riigikogus välja järgmise seisukohaga, ja ma olen kindel, et seda on juba kuulnud ka Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Jaak Valge, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Mart Helme, Riina Solman, Jaak Aab, Andres Metsoja ja paljud teised tolleaegsed Riigikogu [liikmed]. Kaja Kallas ütles: "Kuulates vanemaid mehi rääkimas kogu seda juttu peretoetustest, kuuldes, kuidas kasutati naiste kohta väljendit "fertiilses eas", nagu räägitaks mingitest ... Vabandust, aga mitte inimestest! Teate, see on nii solvav, see on nii solvav. See kõlab täpselt niimoodi, nagu naine oleks teie arvates mingi sünnitusmasin," ütleb Kaja Kallas ja jätkab: "Lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja ongi kõik. Ei ole nii. Lapsed sünnivad armastusest. Teate, kui te tõesti tahate nii õudselt sündimust tõsta, siis kõige sobivam meede selleks on lõpetada igasugune tüdrukute harimine, panna nad tubadesse kinni, nii et nad sealt välja ei saa. Ja lapsi hakkab sündima nii nagu mühiseb," (Selline on peaministri soovitus. –  E. P.) "siis, kui nad on, nii nagu teie ütlete, fertiilses eas. Ärge rääkige naistest nagu loomadest. Naised on inimesed ja teevad oma otsuseid ise. Nagu ma ütlesin, sa otsustad lapse saada siis, kui sa tunned ennast turvaliselt. Lapsed sünnivad armastusest, kui peres on selline kokkuhoidev emotsioon," teab Kaja Kallas rääkida. Ja edasi: "Nendes riikides, kes jagavad meiega sama väärtusruumi, on sündimus ühe naise kohta paraku enam-vähem samasugune nagu meil. Sellel põhjusel, et naistel on ka muud eneseteostusvõimalused kui ainult sünnitada ja täita teie unistust tohutust juurdekasvust."

Tekib küsimus, kas ema või emadust planeerivat naist, olgu seda siis esimese või juba mitmenda lapse puhul, on võimalik kuidagi rohkem solvata ja alandada. Vaevalt küll. Fertiilset iga, mis on lihtsalt teaduslik termin, vastavas arutelus seostab Kaja Kallas loomadega. Ta küll kutsub üles teisi mitte rääkima naistest nagu loomadest, ometi just nii ta ise naistest, emadest räägibki. Kuigi ta ise viitab haridusele, siis tuleb nentida, et peaministri haridustee lõppes ilmselt juba enne selle algamist. Ükski haritud inimene ei luba endale kas või sellist lauset: "Lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja kõik." Just nii peaminister aga oma arusaama sõnastas. Ja olgem ausad, sellise arusaamaga peaministriga pole Eesti riigil lootustki. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme vastusõnavõtt.

Aitäh! Jaa, nii on, et mainiti minu nime. Ja tõepoolest on niimoodi, et neid isa ja tütar Kallase sõnavõtte ma olen kuulnud, need ajavad ausalt öeldes juuksed peas püsti. Ma ei tea, missuguse nurga alt suudab Reformierakond teeselda, et nad on kuidagi naiste eest seisev erakond. See suhtumine, mida meie oleme näinud peretoetuste eelnõu menetlemise käigus siin Riigikogus, on minu meelest kõige naistevaenulikum ja naistevihkajalikum ja sealjuures loomulikult ka lastevaenulikum ja lapsi vihkavam retoorika, mida ma olen Eesti poliitilises diskussioonis kunagi kohanud. Jutt sellest, justkui inimesed, kes soovivad toetada perekondasid, arvavad, et naised on mingid loomad või masinad, näitab inimeste enda rikutuse taset. Omistada seda enda rikutuse taset teistele on veel eriti riukalik.

Aga mina ikkagi tahaksin kõigile liberaalidele südamele panna, kui nüüd neid nende enda sõnade järgi mõõta, et lapsed sünnivad armastusest ja lapsed sünnivad sellepärast, et on turvaline keskkond ja nii edasi ja nii edasi, siis Kaja Kallase valitsuse aeg, mis on viimased kaks aastat ja natuke rohkem, varsti juba kaks ja pool aastat Eestis olnud, peab olema ikkagi läbi Eesti ajaloo kõige ebaturvalisem periood üldse, kus on kõige vähem armastust, sest nii ränka kukkumist sündimuses, kui selle kahe ja poole aasta jooksul Kaja Kallase juhitud Eestis on toimunud, pole mitte kunagi olnud. Viimati oli nii halb sündimus Eestis pärast Põhjasõda, kui siin vene peninukid tsaar Peeter I ajal tapsid, mõrvasid ja vägistasid. See on ikkagi armastusetuse ja turvatundetuse totaalne tipptase, mille meile on toonud Kaja Kallas. Aitäh!

Järgnevalt vastusõnavõtt, Henn Põlluaas! 

Aitäh! Kuulsime enne, kui minister ütles siin, et koalitsioon annab lahkesti [palju]lapselistele peredele aega kohaneda selle olukorraga ja raha ei võetagi kõike kohe ära. No andke andeks, see tuletab meelde või tekitab sihukese assotsiatsiooni, kui panna kellelegi silmus kaela ja lasta tal kohaneda. Lõpptulemus on sisuliselt sama. Meie [palju]lapselised pered, kes niigi täna näevad vaeva sellega, et lauale leiba tuua, paisatakse ju vaesusesse. Ja oleks siis ainult see üks teema, aga võetakse ära ka tulumaksusoodustus laste pealt alates teisest lapsest, tõstetakse aktsiise, käibemaksu, tulumaksu, kehtestatakse maamaks ja nii edasi ja nii edasi. Ja me näeme, kuhu see poliitika on kogu meie majanduse viinud. Kõigele sellele lisaks veel soodustatakse piiramatut immigratsiooni ja propageeritakse hedonistlikke homosuhteid. Nii et tegelikult tõepoolest olukord on selline, et tänane koalitsioon viib Eesti rahva kallal läbi genotsiidi sõna otseses mõttes. Ja genotsiid on, nagu me teame, rahvale ebanormaalsete, ebasoovitavate tingimuste loomine ja sündimuse takistamine. Just nimelt sellega tänane koalitsioon tegutseb ja teid tuleb peatada. (Juhataja helistab kella.) Teid tuleb peatada! Aitäh! 

Aitäh! Mart Helme, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh! Lugu on niisugune. Kui lapsed sünnivad armastusest, siis ma ütleksin, et liberaalidel on suurel osal neist, keda mina siin tean, seda armastust ikkagi väga vähe olnud. Armastuse nappus on silmatorkav. See puudutab ilmselt ka peaministrit ennast, sellepärast et temal on ka bioloogiliselt minu teada ainult üks laps. Kuigi ta räägib sellest, et peres kasvab kolm last, on need teised kaks last tal abikaasa lapsed, ma teen loogilise järelduse, esimesest abielust või teisest suhtest, ükskõik kuidas ta on.  

Nii et armastus on loomulikult see tõukejõud, mis tekitab kahe inimese vahel selle keemia, et lapsed eostuvad. Ja minu elus on seda armastust olnud. Minu elus on seda armastust olnud ja ma olen selle eest tänulik ja õnnelik.   

Ja ma tahan veel öelda ka turvatunde kohta. Ei saa olla turvatundetumat olukorda, kui täna valitsus otsustab nii ja homme valitsus otsustab naa, kui täna valitsus ütleb, et me hakkame teile andma lisasoodustusi, lisaboonuseid, sest elukallidus on tõusnud ja suurpered on Eesti kestmise garantii, ja pärast valimisi, pärast oma tohutuid valereklaame, millega ujutati üle tänavad, televisioon, raadio, ajalehed ja nii edasi, pärast seda tullakse ja öeldakse, et ei, kallikesed, ei ole teil mingit turvatunnet tarvis. Vaadake ise, kuidas hakkama saate. Ja kui te olite nii lollid, et te meid uskusite ja võib-olla suures õnnes ja armastuses eostasite mõne lapse …

Aeg!

… siis tehke parem aborti, sest nii on ju teile parem ja nii on ka sellele lapsele parem, sest soodustusi ta enam ei saa.

Aitäh, Mart Helme! 

See on küüniline, alatu ja sigaduslik.

Jaak Aab, palun, vastusõnavõtt!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Siin on jah tuletatud meelde seda arutelu, mis oli eelmises Riigikogu koosseisus, ja kogu seda [asjade] käiku, mis siin vahepeal on olnud. On räägitud, millest lapsed sünnivad, kas armastuse pärast või raha pärast. Aga mis puudutab kogu seda protsessi, siis peab küll mainima seda, millele on viidanud ka need huvigrupid. Ma ei ole jurist, ma ei ole põhiseaduse asjatundja ja ma ei tea, kui palju on siin seda õigusliku ootuse põhimõtet riivatud, aga vähemalt lasterikkad pered on küll nii öelnud, et on ikka kole küll. Tuletan jälle peaministri tsitaate meelde. Kõigepealt peaministri erakond pidurdas siin pea aasta aega tagasi selle seaduse vastuvõtmist, kus oleks saanud toetusi tõsta. Siis läks kuu aega mööda ja peaministri ameti säilitamiseks oldi nõus tõstma ka neid peretoetusi, mis seadustati alles detsembris. Ja nüüd jälle kannapööre. Kusjuures peaminister on öelnud, et temalt pressiti see välja. Ühesõnaga, peretoetused oli see asi, mis peaministrilt välja pressiti. Ja sellepärast, kui siin on tsiteeritud peaministri erinevaid sõnavõtte, siis mina arvan, et kõige hullem asi on see, et me ei tea, mis järgmisena peaministrilt välja pressitakse. Kuidas me saame oma riigi julgeoleku ja kõige muu suhtes kindlad olla, kui peaminister võimu nimel allub väljapressimisele, šantaažile ja nii edasi? Nii et ma tahaksin rõhutada seda, mis minule tollest arutelust meelde jäi. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge, vastusõnavõtt, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Minu nime mainiti seoses rahvastikukriisiga ja ma kasutan oma õigust ja täpsustan või kordan mõned asjad üle. Siin on jutuks olnud see, et sündide arvu vähenemisel on rida põhjusi, ja neid on justkui toodud argumendina selleks, et korrektset rahvastikupoliitikat mitte läbi viia. Ja tõesti, näiteks on meil sünnitusealiste generatsioon küll vähenenud, aga samamoodi on see juhtunud ka Lätis ja Leedus. Aga seal on ometi sündide arv vähenenud märksa vähem kui Eestis. Teiseks, ka välissündmused ei põhjenda sedavõrd suurt sündide arvu langust Eestis. Ja samamoodi, ka laste saamise edasilükkamisega ei ole seda võimalik põhjendada, sest erakordselt järsult on vähenenud ka kohortsündimuskordaja. Aga ma juhin veel tähelepanu sellele, et tegelikult see rahvastikukriis väljendub ka mitmetes muudes kohtades. Näiteks narkosurmade arv on viimastel aastatel kasvanud ja 2022. aastal oli üle kahe korra kõrgem kui 2021. aastal. Samamoodi kahekordistus HI‑viirusse nakatunute arv eelmisel aastal ja ka oodatav eluiga sünnimomendil oli 2021. aastast viimati madalam veel 2012. aastal ehk siis on vähenenud ka tervena elatud aastad. (Juhataja helistab kella.) Ja ma ei dramatiseeri üle …

Aeg!

… kui ma ütlen, et [meil pole] mitte ainult rahvastikukriis, vaid ka rahvastikukatastroof. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, austatud Riigikogu esimees! Vaatan seda nädala töökava, sealhulgas tänast päevakorda. Siin on päris-päris palju punkte. Kui kokku lugeda siin tänane, homne ja ülehomne, siis me saame 40+ päevakorrapunkti. Näha on, et me oleme hetkel selle nädala teise päevakorrapunkti juures. Siin tehti vahepeal ettepanek päevakorda muuta, millegipärast sellega ei oldud nõus ja nüüd ongi näha, et ega see päevakord väga ei edene. Minu küsimus teile on see, et teades asjaolu, et tulenevalt seadusest meie istung saab kesta veel 1 tund ja 27 minutit, siis mis saab kõigi nende päevakorrapunktidega, millega pooleli jäädakse? Kas me saame arvestada, et need tulevad homsesse päevakorda? Või tuleb leida mingi eraldi aeg? Siin on näiteks konkreetselt kolm arupärimist, punkt 4, punkt 5, punkt 6, kus on austatud peaminister Kaja Kallas lubanud tulla vastama. Kas nende puhul tuleb täiendavalt kokku leppida uus aeg või need on automaatselt homses? Mis see protseduur olema saab? Suure tõenäosusega selle 1 tunni ja 27 minuti jooksul me seda pooleliolevat punkti pluss veel nelja punkti ei suuda nii-öelda turbomenetlusega läbi viia, aga oluline oleks oma aega planeerida nii meil kui ka peaministril.

Aitäh! Nagu te väga hästi teate, need päevakorrapunktid, mida me täna ei jõua ära menetleda, lükkuvad homsesse. Ja kui arupärija või arupärimisele vastaja ei saa osaleda, siis see arupärimine katkeb arupärimise võimatuse tõttu ehk seda ei ole võimalik menetleda ja siis tuleb leida uus aeg.

Helir-Valdor Seeder, samamoodi protseduuriline küsimus.

Aitäh sõna andmast, austatud juhataja! Me arutame praegu eelnõu, mille valitsus on sidunud usaldusega, ja tavapärane ootus on, et sellisel juhul esindab valitsust ikkagi peaminister. Hästi, seadus võimaldab peaministril mitte tulla, kui ta seda ei soovi või kardab ja pelgab, Riigikokku tuleb keegi teine valitsuse liikmetest, antud juhul sotsiaalkaitseminister. Meil on olnud pikaaegne tava läbi kõikide koosseisude, et selle punkti arutelu juures, mis konkreetset ministrit puudutab, valitsusliiget, kes ette kannab, et ta viibib ka selle arutelu juures saalis. Ma vaatan pikemat aega – ministrit ei ole. Minu arvates on tegemist ikkagi ülimalt olulise hetkega ka Eesti parlamentaarses ajaloos. On üksikud korrad, kus üldse on küsimus usaldusega seotud. Ja nüüd me arutame, aga ei ole ühtegi valitsuse esindajat siin. Mul on küsimus, kuna see on olnud ka tava, tõepoolest, läbi erinevate koosseisude, kas juhatajal on teada, kus minister praegu viibib. Või kui ei ole teada, siis mul on tõsine palve võtta vaheaeg, kutsuda minister siia, et minister oleks vahetult selle arutelu juures.

Aitäh! Vaadake üle õla ja minister lehvitab teile. Järelikult on minister majas, vastus teie küsimusele.

Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jah, austatud Riigikogu esimees! Ennist, kui te päeval vaheaja võtsite, kadusite meilt siit ära ja korraldasite juhatuse istungi, kus te järjekordselt viisite läbi selle täiesti selgelt põhiseaduse ja meie kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumise, suukorvistasite opositsiooni. Siis tuli aseesimees Kivimägi siia pulti – sinna, kus te praegu istute –, jätkas istungi juhatamist ja põhjendas seda sammu mingisuguse utoopilise, müstilise põhiseaduse kommenteeritud väljaandega, mida ta meile siin päris pikalt tsiteeris. Me teame, et mitte mingisugust sellist kommenteeritud väljaannet ei ole. Sellel puudub igasugune juriidiline jõud, on mingisugune kodulehekülg kuskil, kallutatud ja Reformierakonna poolt tellitud.

Mis on küsimus?

Ma tahan küsida – see on täiesti protseduuriline küsimus  –, et mille järgi praegune koalitsioon, nii teie kui ka aseesimees Kivimägi, juhatab ja juhib Riigikogu tööd, meie istungeid. Kas tõesti meie töö‑ ja kodukord ei loe midagi, vaid kõike seda protseduurikat ja kõike viiakse läbi mingisuguse …

Henn Põlluaas, aitäh!

… laest võetud kommenteeritud põhiseadusega? Äkki ma võiks ka tellida kelleltki enda jaoks mingisuguse kommenteeritud põhiseaduse?

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus ja see ei ole praegu läbirääkimiste läbiviimise kohta. Aitäh!

See on! See puudutab tänast istungit. See on täiesti protseduuriline. Palun vastust mulle!

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, absoluutselt! Austatud Riigikogu esimees! Ma siiski jätkan sealt, kus mu eelmine küsimus pooleli jäi. Ma päriselt ei saanud teilt vastust. Ehk kõigi eelduste kohaselt nende arupärimiste puhul tuleks ju suhelda üle austatud peaministriga ja arupärimise esitajatega, kas on võimalik või ei ole võimalik tulla vastama. Arvestades seda, et tänane istung saab kesta kuni keskööni, on päris selge, et tegelikult nad täna päevakorda ei jõua. Kas ei oleks mõistlik siis praegu see suhtlus ära teha, teil võtta näiteks Riigikogu istungi juhatajana vaheaeg, et veenduda, millal nad saavad tulla? Sest päris pentsik olukord võib tekkida homme hommikul, kui näiteks tulevad parlamendiliikmed kohale, loodavad näha peaministrit, loodavad oma arupärimistele vastuseid saada ja siis selgub, et peaministrit ei ole. Siis tekib sellest poleemika, palju pahameelt, palju arutelu. Seda kõike oleks võimalik vältida, kui praegu aegsasti kokku leppida ja saada selgus veel selle istungi raames, et me teame koju minnes, milline saab olema homne Riigikogu päevakord lähtuvalt tavapärastest kokkulepetest ja ka nendest eelnõudest, arupärimistest, mis võivad, aga ei pruugi homsesse päevakorda lisanduda tänase päevakorra punktide nimekirjast.

Aitäh! Lugupeetud Tanel Kiik! Me ei tea, mis lükkub homsesse päevakorda, ja seetõttu, mida rohkem me siin protseduuriliste küsimustega aega viidame, seda vähem selgust meil on. Nii et ma palun jätkuvalt, et jätkame läbirääkimistega ja arutame siin vähem neid protseduurilisi küsimusi. 

Rain Epler, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Absoluutselt konkreetse istungi ja selle läbiviimise kohta. Ma saan aru, et teil on kiire. Teil ja koalitsioonil on kiire, et saaks siin neid usaldushääletusi rullida. Kui te panite tähele, sellel hetkel, kui Pika Hermanni tornist langetati lippu ja kuna aknad olid avatud, siis helid jõudsid siia. Tanel Kiik viisaka ja hästi kasvatatud inimesena ilmselgelt soovis pidada pausi, kuni muusika on lõppenud, ja siis oma küsimuse juurde minna. Te survestasite teda, et tuleb kiiresti seda küsimust arutama hakata. Võib-olla teinekord istungi juhatajana tasub tähele panna ka enda ümber toimuvat ja seda arvesse võtta, eriti kui on näha, et Riigikogu liige oma kehakeele ja käitumisega selles suunas viitab.

Aitäh, Rain Epler! Me oleme siin teiega koos tervitanud ka uut päeva, nii et võime neid protseduure alati teha. Martin Helme, teie küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, mul on täitsa konkreetne. Enne, kui siin repliike pandi kirja, istungi juhataja näitas näpuga "üks". Ma ei saanud aru, mida see žestikulatsioon pidi tähendama.

Aitäh! Ma juhtisin Helle-Moonika Helme tähelepanu sellele, et vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 70 võib päevakorraküsimuse arutelu käigus istungi juhataja anda Riigikogu liikmele loa ainult üheks vastusõnavõtuks. Ka teie, Martin Helme, olete oma vastusõnavõtu ära kasutanud. Mart Helme, see on viimane protseduuriline küsimus. Palun!

Jaa, no seal on rõhk sõnal "võib", aga see ei tähenda, et ta peab ütlema, et on ainult üks. Nii et olge suuremeelne ja ärge kasutage jälle järjekordset totalitaarset võtet, et võib. Te olge suuremeelne ja öelge, et olge lahked, palun.

Jaa, väga hea! Muuseas, § 70 lõige 1 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja – aga ei pea – anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Nii on.

 Andres Metsoja, palun, kõnetoolist! (Andres Metsoja palub lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Paradoksaalselt on tõesti nii, et siit kõnetoolist võiks alustada ühe Eesti presidendi sõnadega, et see, mis meid on toonud siia, ei vii meid enam edasi. Ja kui me mõtleme, mis meid siia on toonud kogu selles peretoetuste kontekstis, eks seal on ju kõike: kellegi solvumisi, võib-olla liigset poliitilist survet, natukene kellegi tunnetust kättemaksu kontekstis. Ja lõpuks põlistatakse kõike halva riigieelarvelise seisuga ja usaldusega. Usaldusega muuta Eesti ühiskonda selliselt, et eelmise Riigikogu koosseisu poolt antu tuleb justkui tagasi pöörata, sest see viib Eestit edasi.

Ainult et väga sageli ei kuule siit puldist või kõnetoolist valitsuse esindajatelt, kuhu siis ikkagi see käik Eesti viib. Minule isiklikult tundub, et see viib sinnani, et lasterikaste perede ees tuleb vabandada. Vabandada eelkõige selle segaduse pärast, mis üldse on saanud Eesti riigis tekkida nii olulisel teemal nagu Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkus, lapsed.

Me kõik vanematena tahame ju tegelikult alati, olgu ükskõik milline riigikord või milline majanduslik heaolu, lastele parimat võimalikku lapsepõlve. Seda, et nendel oleks lapsepõlves aeg tunda turvatunnet, mõista peres toimuvat, ühiskonnas toimuvat. Sest tegelikult nii algab ju üks kogukond, perekond, riik. Ja olgem ausad, nendelsamadel lastel ühel hetkel sünnivad omal lapsed. Nendest saavad vanaemad ja vanaisad, võib-olla, kui õnn ja kõigevägevam annab, vana[vana]vanemad. Et luua seda tervikut, seda ühtekuuluvat peret, seda imet, seda väikest Eesti riiki.

Kui me mõtleme natuke tagasi, mõtleme aastale 2003, sellele ajale, kui arutati tõsiselt väljakutse üle, et võiks tekkida Eestis emapalk. See oli uudne, toona innovaatiline. Ma saan aru, et tänaseni on see maailmas suhteliselt erakordne. Siis toimus debatt eelkõige selle üle, et kui emapalk luua, siis milline see emapalk peaks olema. Erinevate arvamuste, diskussioonide käigus jõuti selgusele, et igal juhul see peab [sõltuma sellest], milline on selle isiku panus ühiskonda, see peab sõltuma sellest, kui palju ta on õppinud, kui palju on teinud tööd, kas ta on pürginud edasi paremale elujärjele, palgatasemele – seda kõike peab tunnustama. Ja riik ei tohi lüüa ühe puuga ehk öelda, et nüüd on kõigil mingisugune umbmäärane keskmine ja sellega peavad kõik hakkama saama.

See oli väga oluline vaidlus, pikk vaidlus ja hästi huvitavalt imelik on tegelikult kõike seda kuulata nüüd, kui Eesti riik on saanud 20 aastat hiljem kordades jõukamaks. Me oleme parandanud enda heaolu, teenuste kättesaadavust, tervishoiuteenuste kvaliteeti ja hariduse kvaliteeti – kõike vägagi suurte sammudega. Aga me arutame selle üle, kas kolme ja enama lapsega perel ikkagi peaks olema suurem õigus ühiskonna turvatundele või mitte. Kas nende panus kolmanda, neljanda, viienda lapsega Eesti ühiskonda on võrreldav esimese ja teise lapsega? Ikka ja jälle jõuame nende sõnumite juurde, et kui ei sünni esimene laps, siis ei sünni teist ja kolmandat ka. Minu jaoks on see äärmiselt kummastav. Me oleme jõukamad, aga me ei raatsi toetada enam neid peresid, kes tegelikult loovad Eestile töökäsi ja jätkusuutlikkust.

Küsimus on, et kus siin pildil on tehtud viga ja kuidas on muutunud prioriteedid niimoodi, et me selle asemel, et toetada peresid, räägime abieluvõrdsusest ja näeme seda õnne ja tulevikku hoopis teise nurga alt.

Minule saatis ka lasterikaste perede ühendus Pärnumaalt kirja. Tegelikult ma olen saanud üsna mitu sõnumit nendeltsamadelt peredelt ja peab ütlema kohe, et need kirjad on sellised, kus inimesed on hingepõhjani solvunud. Nad on solvunud kõigi meie peale tervikuna, olgugi et tegelikult istuv valitsus teeb seda poliitilist tööd meie kõigi najal, meie kõigi kukil. See märk jääb meile kõigile külge. Mina usun, et nendele inimestele on õige öelda siit puldist, et tegemist on sihukese inimliku veaga, mis on võtnud kollegiaalse vormi. Ma ei taha siin kedagi ähvardada kohtuga, aga ma olen enam kui kindel, et aeg annab arutust ja selle teema juurde aja möödudes – ja ma arvan, et ei pea väga kaua ootama – tõesti tullakse tagasi, tahetakse perede toetusi tõsta. 

Ja seda tehakse, sest meil ei ole lihtsalt teist valikut, kui me tahame riigina püsida. Kui me tahame jätkuvalt viljeleda seda ühiskonda, et pere on ise tark ja ta teab, kuidas oma kulutusi jagada, kuidas nende eest võtta vastutust. Ma pean kohe ära mainima selle mõttelaadi, mis ikka ja jälle jääb õhku vahetevahel teatud kohtumistel, kus öeldakse, et vaadake, neid peretoetusi ei saa sellepärast tõsta, et siis inimesed hakkavad raha pärast lapsi tegema. Seda on ka täna siin erinevate selliste tsitaatidena välja toodud. 

Ma julgen arvata oma põlvkonna inimeste pealt, et see aeg on vist küll ammu möödas. Elus on palju lihtsamaid viise kuidagi mingisuguseid toetusi saada kui see, et teha lapsi. Kuidagi seda raha ja laste saamist omavahel sellisel viisil seostada on väga meelevaldne ja ausalt öelda ka vastik. Ja ausalt öelda vastik on ka see, ma ühtpidi mõistan, kui öeldakse, et me peame tulevastele põlvedele jätma maha sihukese riigi, kus finantsasjad on korras. Aga te teate oma poegade ja tütarde pealt, et iga põlvkond tuleb ja ehitab uue maja, ükskõik kui hästi see eelmine seda ka ei teinud. Ärge pange endale ootusi, et ühiskond saab valmis. Ei saa! Ja need rahaturud ilmselt saavad kokku kukkuda vahepeal, aga majad jäävad. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Täna on siin väga palju räägitud, räägitud kohati ka väga vastuolulist juttu. Kui ma kuulan siin Mart Maastikku või Irja Lutsarit, siis tekib küsimus, kas me ikka räägime ühest ja samast eelnõust või mitte. Aga ma püüan paar asja üldistavalt välja öelda ja siis, kui jõuab, ka konkreetselt selle eelnõu sätete kohta, millest on vähem juttu olnud täna siin saalis.  

Kõigepealt. Kogu selle eelnõu menetlemise jooksul nii valitsus kui ka valitsuskoalitsioon tervikuna on väga palju vassinud ja valetanud. Seda eelnõu võibki nimetada valelikkuse ja ebaaususe eelnõuks. Sellest, mis puudutab valimiste-eelset juttu ja ‑järgset tegevust, on kolleegid juba rääkinud, aga kui ma vaatan, kuidas minister esines, mida peaminister on siin korduvalt öelnud, kuidas moonutatakse kõike, mis seondub lasterikaste peredega ... Irja Lutsar ütles lausa välja, et kelleltki ei võeta midagi ära – pidades lasterikkaid peresid silmas –, kelleltki ei võeta midagi ära, lihtsalt vähendatakse. Saate aru – ei võeta ära, aga vähendatakse! Lasterikaste perede arvu ja seal kasvavate laste arvu minister tutvustab siin protsentide kaudu, mis on moonutatud ja mis on vale, 14% [lasterikkaid peresid] ja 29% lapsi pidavat olema lasterikastes peredes. No tegelikult ju ei ole! Need on lasterikkad pered, kes saavad lasterikaste toetust. Aga kui me võtame lasterikastes peredes kasvavad lapsed, siis osa lapsi on juba saanud täisealiseks ja nii edasi. Ja kui me nii võtame, kui palju tegelikult kokku on lasterikastes peredes, siis peaaegu pooled lapsed on pärit Eestis lasterikastest peredest.  Aga kõike selle eelnõuga seonduvat esitatakse moonutatult, pisendatult ja nii-öelda kõverpeeglina. Ja on ääretult kahetsusväärne, et niisugusel kujul niivõrd olulist küsimust arutatakse. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et rõhk on ainult Reformierakonnal. Tuletame meelde, kuidas sotsid on käitunud valimiste eel. Selle eelnõu algatajatena nad kõigepealt algatasid selle siis, kui Keskerakond ja Reformierakond olid valitsuses, siis vahepeal võtsid oma allkirja tagasi, siis kaks korda toetasid seda eelnõu – möödunud aasta detsembris ja pärast seda, kui president saatis tagasi – ja nüüd pööravad ümber. Nii et ei ole ainult Reformierakond, on ka sotsiaaldemokraadid. Valed ja vassimine.  

Teine on vastandamine, mida tahetakse teha ja tehti väga edukalt valimiste-eelses kontekstis ja tehakse jätkuvalt. Vastandatakse ühe‑ ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele, vastandatakse rahastamist eelarve tasakaalule, et kust me selle raha võtame, eelarve tasakaal on see alternatiiv. Vastandatakse isegi riigikaitsega praeguses olukorras, kasutatakse ka sõjaolukorda ära, et meil on raha vaja selleks, et tagada Eesti julgeolekut, ja seda me teeme lastega perede arvel. 

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et selle valitsuskoalitsiooni ainus koalitsioonilepingus kokku lepitud kärbe puudutab lastega peresid ja seda kumuleeruvalt, mitte ainult lasterikaste perede toetuste vähendamise kaudu, mis perehüvitiste seaduses praegu on, vaid seda ka tulumaksusoodustuse ärakadumise kaudu alates teisest lapsest. Jah, auväärt minister, alates teisest lapsest! Kahe lapsega pere Eestis ei lähe lasterikaste perede alla. Nii et ei puudutata mitte ainult lasterikkaid peresid, vaid laiemalt lastega peresid. 

Siin on toodud näiteks, et toetused on nii suured – sellest rääkis minister, sellest rääkis ka Irja Lutsar koalitsiooni esindajana, Eesti 200 esindajana –, et see ei motiveeri lasterikaste perede emasid ja isasid osalema tööjõuturul. Toetused on nii suured ja seetõttu on põhjendatud ka praegune toetuste kärpimine. Aga millega on põhjendatud siis tulumaksusoodustuse ärakaotamine? Juhin tähelepanu, et tulumaksusoodustust saavad ainult need lastega perede vanemad, kellel on tulu, kes teevad tööd. Nemad tuuakse siis tööjõuturult ära või? Tegelikult tänane perepoliitika ongi läbi mõeldud. Lasterikaste perede toetus on toetusena nendele, kes on kodused, ja see tulumaksusoodustus oli nendele lastega perede emadele ja isadele, kes olid tööjõuturul. Nii et kuidagi need sõnad ja teod ei lähe kokku.  

Nüüd, õiglusest on väga palju räägitud. Õiglusest on väga palju räägitud! No indekseerimine, räägime siis õiglusest, auväärt koalitsioonipoliitikud. Riigieelarvega on nii kitsas, et lasterikaste perede [sissetuleku] indekseerimine tuleb ära tühistada. Ei saa indekseerida. Aga kõrgemate riigiametnike [palga] indekseerimine, see peab jääma, seda me ei saa ohvriks tuua. Eesti tulevik ja lapsed tuuakse ohvriks, aga riigiametnike palgad, poliitikute palgad, need võivad jääda, sellest indekseerimisest me ei räägi. Olgem siis õiglased ja õilsad! Aga tuleviku ja lastega perede arvelt oleme me valmis toetused ära võtma.  

Nüüd, Isamaa ettepanek oli, et me kaotaksime ära selle seaduseaugu, mis võimaldab täna kärgpere kunstlikult teha lasterikkaks pereks ja saada nii ka lasterikka pere toetust. See oleks üks samm õigluse suunas ja üks samm ka riigi raha mõistliku ja vastutustundliku kasutamise suunas. Aga ei, koalitsioon ei olnud nõus. Ja nii jätkuvalt kehtib meil siis ka tulevikus selline võimalus, et kärgpere saab nelja vanema puhul, kui nelja vanema kohta on kolm last, ennast teha toetuskõlbulikuks lasterikka pere toetuse saamiseks. No seda ei ole küll seadusandja kunagi mõelnud, et niisugusel kujul oleks võimalik Eestis lasterikkust kujundada, kus nelja täiskasvanud lapsevanema kohta on kolm last. Aga tänane kehtiv seadus seda võimaldab ja selliseid kärgperesid on, ja päris prominentseid, suurte sissetulekutega peresid. Võib-olla sinna ongi maetud see koer, et seda ei taheta ära tühistada. Aga seda ettepanekut vastu ei võetud ja samal ajal öeldakse, et meil ei ole riigieelarves raha, et lastega peresid toetada, me peame vähendama. Ja tekitatakse samal ajal veel olukord, kus riigieelarve defitsiiti ehk puudujääki suurendatakse Reformierakonna ja üldse valimiseelse kõige kallima valimislubaduse katteks, mis ei suurenda Eesti majanduse konkurentsivõimet, ei suurenda Eesti ettevõtlust, ei aita kuidagi kaasa sellele, ei ole mitte millegagi põhjendatud. See on niinimetatud olematu maksuküüru – olematu maksuküüru, mis on maha müüdud avalikkusele, mida tegelikult ei ole –, olematu maksuküüru likvideerimine. Kõige kulukama [lubaduse] katteks. 

Nii et mul on üleskutse kõigile koalitsioonipoliitikutele seekord käituda Eesti tulevikku silmas pidavalt ja mitte toetada seda eelnõu. Ja parim, mis on, kompromissina pakun välja, et ei peaks valitsust umbusaldama, algatajale: võtkem see eelnõu tagasi, (Juhataja helistab kella.) seda on võimalik teha igal menetlushetkel. Võtkem see eelnõu tagasi. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun, vastusõnavõtt!

Suur tänu! Ma tahan lisada siia teise aspekti. Me räägime siin peretoetuste vähendamisest, aga meil on lisaks sellele maksutõusud. Maksutõusud viivad lõpuks selleni, et ettevõtlus sureb välja ja meil toimub sama, mis toimus 2008.–2009. aastal, nii-öelda masu ajal, kui meil lahkus riigist, ma ei tea, arvestuslikult kuni 100 000 inimest. Me võime siin ükskõik kui palju paluda oma naistel sünnitada, aga kui me oma majanduspoliitikaga või, ütleme, selle poliitika puudumise ja maksude tõusmisega peletame siit inimesed minema, neil ei ole enam tööd siin, siis isegi suur iibe tõstmine ei aita meid väljasuremisest. Juhin tähelepanu sellele, et lisaks [muudatustele], millega vähendatakse lastetoetusi, et lapsi meil vähem oleks, tuleb meil pöörata tähelepanu vastutustundlikule majanduspoliitikale.

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kohalviibijad! Kõik, kes on ka teisel pool ekraani! Nagu me näeme, täna on debatt käinud siin seinast seina. Minister selgitas, miks see on nii hea, ja kõik meie, kes me saali oleme jäänud – hea meel on näha, et on ka koalitsioonisaadikuid siin –, kõik nemad siis ütlesid, miks on seda asja muuta vaja.

Aga paraku jah, peale 5. märtsi 2023 valimisi, kui sai võimule Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioon, hakkasid asjad juhtuma. Seda millegipärast just, et kui need valimised, ütleme nii, varastati ja võimu nimel valetati valijatele, sest et valimisdebattidel ega aruteludes ei olnud kuskil juttu peretoetuste vähendamisest ja lasterikastelt peredelt toetuste äravõtmisest. Tanel Kiik tõi väga ilusti välja kõigi kolme koalitsioonipartneri valimisprogrammid. Ei suutnud tema sealt välja lugeda ühtegi toetuste vähendamist, ei suutnud keegi meie siit ei Isamaa fraktsioonist ega EKRE fraktsioonist välja lugeda toetuste vähendamist ja sellepärast olemegi hämmelduses.

Nüüd debattidest. Meile on põhjendatud pidevalt, miks me peaksime siin Riigikogus seda arutama, et debatte teha. Samas me näeme, et see debatt ei too ju tegelikult mingit tulemit. Eelnõu esitajad nii valitsuse poolt kui ka komisjonide poolt räägivad ühte ja sama etteantud teksti, miks peaks eelnõus toetusi vähendama. Fraktsioonid ja Riigikogu liikmed tegid erinevaid ettepanekuid seaduse paremaks tegemiseks, kui sellega minna edasi läbi komisjonide arutelude, läbi komisjonide muudatuste. Paraku valitsus jättis kõik need muudatusettepanekud arvestamata. Ja põhjendus: kuna eelnõu lähtub koalitsioonikõneluste raames tehtud kokkulepetest. Seega, käesolev valitsus seab ülimaks koalitsioonilepingu ja koalitsioonikõnelused, et igal juhul olla võimul edasi. Sellega eemaldutakse ka põhiseaduse § 28 lõike 4 põhimõttest, mis ütleb otse, et riik on lasterikkad pered võtnud erilise hoole alla.

Kolleeg Jaak Valge väga põhjalikult numbrites selgitas meie rahvastiku vähenemist ja me peame ikkagi tõdema, et Eesti on rahvastikukriisis. Seda enam, et praegu on meil ka majanduskriis ja iga perelt ära võetav euro vähendab usaldust Eesti riigi vastu.

Meie jaoks on oluline, et kõik Riigikogu liikmed, kes me siin oleme, on saanud selle abipalve lasterikastelt peredelt. Iga maakonna lasterikaste perede esindajad on saatnud piirkonnast valitud liikmetele abipalve, et mitte toetada seda eelnõu. See ei ole ei mure …

(Küsib lisaaega.)

See ei ole lihtsalt mingi tavaline kiri, vaid pöördutakse personaalselt just oma ringkonna saadikute poole. Ida-Virumaa saadikud said, Lääne-Virumaa saadikud said. Seda kirja on pidevalt tsiteeritud siin. Ma ei hakka seda uuesti ette lugema, aga oluline on see, et iga saadik tunnetaks, et nende piirkonnas on lasterikastel peredel mure. Ja tõepoolest, mure on see, et Riigikogu liikmed on oma hääletustes vabad ja nad peaksid seda ka arvestama südametunnistuse järgi. On räägitud, et see praegu kehtiv seadus on tookord pantvangi [võtmise tulemusel] vastu võetud, kuid samas me ikkagi näeme, et see on praegu peredele oluline seadus ja pered väga vajavad seda.

Mis veel oli hämmastav siin ministri sõnavõtus, et 390 muudatusettepanekut ei võimalda debatti. See oligi mõte, et muudatusettepanekute kaudu leida lahendus, kuid paraku valitsus sidus selle usaldushääletusega, mida Eesti Vabariigi ajal on kasutatud kokku 11 korral ja nendest 10 korral sellisel juhul, kui on valitsuses Reformierakond. Perehüvitiste vähendamine on sisuliselt oksa saagimine, millel ei istu ainult valitsuse liikmed, vaid me kõik istume seal. Kui see ükskord läbi saetakse, siis me oleme vastu maad ja meil on uued mured jälle kohal.

Kahju on muidugi sellest, et suurperede ettepanekud, mis tulid sotsiaalkomisjoni, et kas arvestada või mitte, siis lasterikaste perede liit on soovitanud viia läbi erinevate peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs, kaasates huvigruppe ja rahvastikuteadlasi ka sisuliselt. Komisjoni liikmed teavad ise kindlasti rääkida, kui sisuline see debatt oli seal: pigem oligi võib-olla selline ühine hääletamine, millele debatti ei eelnenud.

Kuid samas, vaadates seda kooskõlastustabelit, on jäänud minule [üks asi] arusaamatuks. Üks kindlasti väga pädev organisatsioon on MTÜ Õiglase Riigi Nimel, mis on loodud 13. aprillil 2023, ja kui 24. aprillil algatati seaduseelnõu, siis kümme päeva varem loodud MTÜ andis oma arvamuse, mis ütles, et seadusemuudatus on õige, sellega tuleb edasi minna ja sellega tuleb jätkata.

Ma tahangi Riigikogu liikmetele öelda ja ka Ida-Virumaalt valitud saadikutele, kes said ka kindlasti kirja lasterikastelt peredelt, et me jätaksime toetused neile alles ja käesolevaga ei toetaks seda praegust muudatuste eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh! Mina ei hakka kedagi õpetama. Ma paluks kolm minutit kohe lisaaega.

Palun, kolm minutit lisa!

Arvan ise, et enne oleks mõistlik repliigid võtta, sest muidu läheb meelest ära, millele nad vastavad. Aga hüva on. Kui mulle sõna anti, siis ma selle aja ilusti täidan ära.

Kõige esimene asi, mis ma tahaks muidugi öelda, on see, et minu meelest on see vale, kui valitsus seob ühe eelnõu usaldusküsimusega ja siis saadetakse siia valdkonnaminister, mitte ei tule peaminister. Lõppkokkuvõttes ikkagi on ju meil, Riigikogul praegu ees hääletus, kus otsustatakse, kas kogu valitsus ja selle valitsuse peaminister jääb ametisse või ei jää ametisse. Minu meelest nii meie praeguse eelnõu kui ka kolmapäevasesse päevakorda planeeritud maksueelnõude puhul oleks ikkagi eeldanud, et neid tuleb kaitsma peaminister Kaja Kallas. Aga ta on saatnud käsilased siia meile. Hää küll.

Ma ise ütleksin, et sõltumata sellest, missugune eelnõu meil siin on, kas see on perehüvitiste seaduse eelnõu ehk Eesti perede nöökimine ja vaesemaks tegemine või on need maksude eelnõud, mis on samuti Eesti perede nöökimine ja vaesemaks tegemine, aga ka Eesti majanduse uppi ajamine ja koos sellega Eesti eelarve uppi ajamine, või oleks see mõni teine eelnõu, siis igal juhul tuleb hääletada nende eelnõude vastu, sest nii halba valitsust, kui meil on praegu, pole Eestil mitte kunagi olnud. Jaa, ma tean, et Kaja Kallas on varasemalt ka kaks valitsust moodustanud …

(Helistab kella.) Palun vaikust, head kolleegid! Ettekandjal on sõna.

… ja need olid ka halvad valitsused. Aga nii halba Kaja Kallase valitsust, kui meil praegu on, pole mitte kunagi olnud. See on meile mõne kuuga saanud ikka väga selgeks. Alustame loomulikult sellest, et võimule saadi ju ebaausalt. Ma olen täiesti [kindel]. Mind ei ole mitte keegi suutnud veenda selles, et e‑valimised olid ausad ja õiglased, aga isegi kui me jätame korraks e‑valimiste teema kõrvale ja mõtleme selle peale, et lihtsalt tuimalt valetati valijatele näkku, nädalast nädalasse ja kuust kuusse, tegelikult pikalt juba, nii nagu mitmed eelkõnelejad on rääkinud. Sisuliselt valetati näkku [juba siis], kui toetati sedasama perehüvitiste tõstmist.

Selline näkku valetamine on ka ebaaus ja valimispettus. Näiteks mina ei tea, kuidas head kolleegid, värsked kolleegid Riigikogus, nagu Rain Epler või Ants Frosch või Arvo Aller või ka Evelin Poolamets või Anti Poolamets, kes on värskelt siin, suudavad üldse taluda sellist valede laadungit, mis meid on tabanud nendel kuudel. Ma tean, kui väga ärritab Varro Vooglaidu see, et me iga päev peame lihtsalt taluma seda ilget näkku valetamist, mis tuleb Reformierakonnast iga päev. Mind häirib see ka. Aga mul on lihtsalt juba aastatepikkune kogemus, et ega ma midagi paremat ometi reformierakondlastest ei oota.

Muidugi, tänane debatt, kui me seda niimoodi saame nimetada, kui minister Riisalo käis meile siin rääkimas, oli ju, noh, püüan jääda viisakamaks kui siin enne ühe küsimuse küsimise ajal: see oli ka jõhker valetamine. Igal sammul, iga küsimuse vastusena lihtsalt valetati meile jälle. Ma siiamaani ei saa üle sellest ülbe irvega meile öeldud jutust, et lastetoetuste vähendamise tagajärjel saab iive minna ainult ülesmäge. Saab minna ainult ülesmäge, saate aru! Me oleme rekordmadalas sündimuses. Meil tõepoolest seda rekordmadalat sündimust omakorda soodustab või võimendab see, et meil on demograafiline auk, mis tekkis 1990‑ndatel, kui oli ka väga väike sündimus, aga mitte nii väike kui praegu. Need inimesed, kes tol ajal sündisid, on praegu sünnituseas. Me oleme rekordmadalas sündimuses, lisaks sellele needsamad välismõjud, millest kõik räägivad ja mille taha kõik proovivad pugeda, nagu sõda ja koroona ja inflatsioon ja ma ei tea, mis asjad veel, mis huvitaval kombel teisi sarnase demograafilise pildiga riike, nagu näiteks Läti või Leedu, ei mõjuta niisugusel moel nagu meid.

Meil tuleb ikkagi pilti juurde konkreetselt veel üks väga oluline moment ja see on Kaja Kallase valitsus, mis lükkab meid üle ääre, nagu öeldakse, paneb sellele rekordile veel erilise vindi juurde. Ja sellises olukorras, kus meil on totaalne rahvastikukriis, iibekriis – kuidas valitsus reguleerib seda iibekriisi? Valitsus võtab ära lastetoetusi. Valitsus vähendab lasterikaste perede maksusoodustusi. Valitsus plaanib teha veel kallimaks, kui see praegu juba on, suure auto pidamise, mis on lasterikastele peredele vajalik. Valitsus plaanib teha veel kallimaks ka oma kodu soetamise, mis on perekonna loomiseks hädavajalik, sest maamaksu tõus, aga ka kõik need rohenõuded kodude energiaklassidele saavad ju ainult veel kallimaks teha oma kodu soetamise. Rääkimata sellest, et tänane valitsus ei ole võtnud ette mitte ühtegi sammu selle jaoks, et utsitada pankasid mitte lüpsma viimast intressitõusudega. Ei ole igas riigis niimoodi intressid tõusnud nagu Eestis. Eesti on siin jälle selles mõttes esirinnas, kõige tulusam Euroopa riik pangandussektorile. Kõige tulusam! Mitte midagi ei võeta ette nende asjades, aga võetakse raha vähemaks.

Ja siis tuleb meile Signe Riisalo, vaatab meile otsa ja ütleb, et aga siitmaalt edasi saab minna iive ainult ülesmäge. See on ju näkku irvitamine, mitte lihtsalt lastega peredele ja mitte lihtsalt kõigile inimestele, kes muretsevad Eesti tuleviku pärast. See on näkku irvitamine ju ka Riigikogu liikmetele, kes on punkt punkti haaval praktiliste konkreetsete asjadega ära näidanud, et tänane valitsus on kõige lastevihkajalikum valitsus terve Eesti ajaloo jooksul. Teeb konkreetseid ja mõjusaid samme selle jaoks, et veelgi halvendada meie iibesituatsiooni. Teeb konkreetseid ja mõjusaid samme, et veelgi halvendada meie majandusolukorda. Nad ise räägivad, et selle jaoks, et lapsi rohkem sünniks, on vaja kindlustunnet. Noh, hävitavad kahe käega seda kindlustunnet. Teeb konkreetseid samme selleks, et hävitada seda väärtusruumi, kus perekondi luuakse, sest mis asi see homosuhete riiklik reguleerimine ja homodele lapsendamisõiguse andmine ja homodele lastekaubanduse õiguse nii‑öelda vaikiv loomine muud on kui normaalsuse hävitamine ja normaalsete perede mõnitamine ja tegelikult omakorda sellise vaimse ruumi loomine, kus laste saamine, laste kasvatamine, tavaline perekond on mingi napakate inimeste kummaline hobi, millega moodsad inimesed 21. sajandil ei tegele.

Minu meelest on siin ainult üks asi, mida teha: see valitsus tuleb maha hääletada, lihtsalt tulebki maha hääletada. Alati saab hullemaks minna, öeldakse. Aga mulle tundub, et siit hullemaks enam minna ei saa. Aitäh!

Aitäh! Vaid väike selgitus, head kolleegid. Ma kindlasti ei aktsepteeri vastusõnavõtu õiguse mittesihipärast kasutamist ja seetõttu ma olen seda meelt, et kõigepealt on õigus sõna võtta nendel Riigikogu liikmetel, kes pole veel kordagi saanud sõna võtta, ja alles seejärel me jõuame nende vastusõnavõttude juurde. Ja loomulikult, kuna me tänasel päeval ei jõua selle eelnõuga hääletuseni, siis ma kindlasti olen valmis istungi lõpus ka mõned repliigid võtma. Aga nüüd läheme sõnavõttudega edasi. Jaanus Karilaid, palun! (Mart Helme räägib saalis.) Hea kolleeg Mart Helme, mul on tõepoolest palve mitte ähvardada. Mitte ähvardada! Te naerate selle üle, kuidas te kasutate seda Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 70, nimetades kõiki uusi kolleege. Martin Helme on väga osav seda tegema, aga see ei ole selle seadusesätte mõte. (Saalis räägitakse pikalt edasi.) Palun, Jaanus Karilaid! Mikrofon, palun! Mul on palve, Jaanus Karilaid, te võite alustada. Pange aeg käima! 

Aitäh, hea juhataja! Sellise arrogantsi ja ülbuse juurde on viinud Reformierakonna karistamatuse tunne. Riigi õiguslik tõlgendamine, nii nagu neile kasulikum on, algas juba 3. juunil 2022, kui viis Reformierakonna ministrit otsustasid teha otsuseid circa poole miljardi eest. Parlament oli mitte midagi, nähtamatu, olematu. Ja eks nad nägid ka, et massimeedia neid väga selle eest ei karista. Võtavad ära pool miljardit. On see siis Tallinna Haigla, Haapsalu raudtee, päästekopterid – silm ka ei pilkunud. Pigem nad lootsid selle eest paitust saada – vaata, mis tegime, olime viiekesi valitsuse istungil ja tegime sellised otsused.  

Ja selline vaikne sammumine vaikiva ajastu poole ei ole enam üldse nali. Valus kogemus on olemas meie ajaloost. Ma mäletan, et eelmises parlamendi koosseisus isegi me proovisime seda tühimikku, seda valget laiku, seda halli ala ära täita ja anda omapoolset hinnangut, et selline ükskõikne suhtumine, mis oli ka tol ajal, viib mingite väga karmide tagajärgedeni. Täna Reformierakond koos Eesti 200‑ga naudib: meil on 60 mandaati ja teeme, mis tahame ja me ei pea arvestama opositsiooniga. Kuigi me vahepeal imiteerime – härra Keldo, ma annan võimaluse pärast vasturepliik öelda sellele –, et kutsume kõikide erakondade esimehed Kaja Kallase ümber ja küsime, mis on teie kompromissettepanekud, teeme näo avalikkusele, mureliku kortsu ajame ka veel endale kulmude vahele: mis on teie kompromissettepanekud? Ja tegelikult vaatas sealt vastu vaikne irvitus. Me ei tahagi kompromissi, sest meil on 60 mandaati. Unustage ära! Teeme, mis tahame.  

Nii et parlamendi tasalülitamine on alanud ja tegelikult ka see, kuidas meediat ähvardatakse, on alanud. Öeldi, et kui te ei taltu ja te ei ole meile meelepärased, siis käibemaks tõuseb mitte viielt üheksale, aga viielt 22‑le, kui te ei tee meile meelepäraseid lugusid. Kaja Kallase enda tsitaat oli, et te olete liiga positiivseid lugusid teinud opositsioonist. Nii ütleb istuv peaminister demokraatlikus riigis! Ja riigiõiguse spetsialistil Toomas Kivimägil – ka võimalus vasturepliiki öelda sellele – kulm ei kerkigi selle peale. See protsess, et tegelikult võim on meie oma ja nii see on ja demokraatia on vaid näilisus, kus me oma kildkondlikke huve juhime, on kahjuks meie ees ammu lahti rullunud.

Täna oleme järjekordse sellise valede kaskaadi ees. Signe Riisalo, kes istub seal tagareas, tegi 22. septembril 2022 pressiteate Sotsiaalministeeriumi pressiosakonna abil, kuhu ta väga uhkelt pani oma sellised suurustavad tsitaadid, miks valitsus selle eelnõu heaks kiitis ja mida kõike head selle eelnõuga soovitakse ära teha. Ja detsembri lõpus 2022 see siis võetigi vastu, võeti vastu kaks ja pool kuud enne parlamendivalimisi. Ja kui 5. märtsi tulemus oli käes, siis Reformierakond koos Eesti 200‑ga irvitas rahvale näkku, et me enne valimisi küll tõstsime toetusi, aga nüüd pärast valimisi me langetame neid toetusi ja te ei saa mitte midagi meile teha, sest järgmised parlamendivalimised on alles 2027. Ja meie, see SALK või kes meid siin nõustas, väitis, et tehke kõik otsused ära, valija unustab ära kahe ja poole kuu pärast, suvi tuleb peale, tuleb jaanipäev peale ja sügiseks on kõik meelest läinud, inimestele tulevad oma …  

Paluks lisaaega.

Kui palju sa soovid?

Nii palju kui võimalik.

Kolm minutit, palun!

Läheb meelest ära ja tehke, mis tahate. Küll me mõtleme uue ühiskondliku konflikti välja 2027. aasta veebruariks, hirmutame valijaid, näitame, kus on tegelikud tondid, ja need otsused, millega me ühiskonda lõhkusime, millega me siis kõik need sammud, mille abil pikki aastaid on proovitud ühiskonda siduda, ära lammutasime, on selleks ajaks ununenud. 

Ma tuletan meelde, et see protsess algas pihta 12. mail 2022, kui me andsime üle Isamaa, EKRE ja Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega selle perehüvitiste tõstmise eelnõu, milles me ütlesime: "Eelnõu täidab korraga mitut eesmärki: pakub šokeeriva hinnatõusu tingimustes lastega peredele turvatunnet, toetab positiivset iivet ning aitab säilitada Eesti rahvast ja eesti kultuuri." [Eelnõu tutvustades lisasin], et kutsun kõiki fraktsioone üles eelnõu menetluses aktiivselt kaasa lööma ja eelnõu suurde saali jõudes seda kõikides etappides toetama, ja siiralt loodan, et sellest eelnõust saab seadus. Sulgudesse on pandud "Aplaus". Ja läkski mööda seal neli-viis kuud, kui nelja erakonna asemel viis erakonda parlamendi konsensusega – harva nähtav [üksmeel] – tegelikult toetasid perehüvitiste tõstmist. Jah, seda küll Keskerakonna ohverdamise hinnaga ja tekkis uus koalitsioon, mis tegi samuti mitmeid mõistlikke asju. Aga tuli välja, et Reformierakond tegi seda kõike selleks, et hoida ainult peaministriportfelli ja lähetada oma usin parteilane ära Euroopasse. Kõike tehti ainult võimu nimel. Aga ei läinud korda tegelikult selle eesmärk ja sisuline pool. 

Nii et selline valelik valitsus on täna. Eks nad on sellega arvestanud, et SALK aitab ja nelja aasta pärast on kõik need valed unustatud. Aga ma loodan küll valija tarkusele ja loodan, et ülbus saab alati karistatud. Aitäh!

Aitäh! Lihtsalt informatsiooniks, et istungi lõpus ma võtan need protseduurilised küsimused, mis on kõik siin üleval, aga järgnevalt saab sõna Jaak Aab. Palun! (Saalist räägitakse midagi.) Tänase istungipäeva lõpuks. Me ei ole mingeid otsuseid teinud selles mõttes, et me peaksime avama uuesti diskussiooni. Te kuritarvitate ilmselgelt ka seda protseduuriliste küsimuste esitamise võimalust. (Hääled saalis.) Ärge süüdistage palun mind arrogantsis, ma ei ole üldse arrogantne siin teiega. (Saalist hõigatakse midagi.) Palun, Jaak Aab! 

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Enne kella 12 [on meid siin] veel päris arvukalt, vahepeal oli vähem, aga paistab, et see lõpuspurt hakkab kõiki nagu emotsionaalselt huvitama. Ma parem ei kommenteeri seda, mis toimub praegu istungi juhtimisega. Ma saan aru, et nii mõndagi asja, mis toimub nüüd siin kevadistungjärgul, varem Riigikogus pole toimunud, ja ma arvan, et sellel on omad põhjused. Tegelikult on ju selgelt arusaadav, et see teatud teerullitaktika, mis on praegu valitsusel valitud – võib-olla on see liiga headest valimistulemustest, mida on meelde tuletatud, võib-olla sellest, et valimiste eel räägiti ühte juttu ja seadused, mis siia jõuavad … (Urmas Reinsalu segab saalist vahele.) Ma püüan … 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun mitte segada ettekandjat! Urmas Reinsalu, palun mitte segada!

Ma üritan aru saada, miks inimesed nii käituvad. Minul on ees seesama kiri, mida siin on palju tsiteeritud. See on tulnud kõikide maakondade lasterikaste perede liitudelt. Nende mure on üheselt arusaadav. Ja ma lihtsalt kasutan mõnda tsitaati, et iseloomustada või lahata seda protsessi, mis on siin aasta jooksul toimunud. Jaanus Karilaid tuletas meelde, millal tuli see eelnõu siia Riigikokku arutusele, ja tegelikult esimene tsitaat annab selle õige ja kõige mõjuvama põhjuse. Tsitaadi algus: "Viimastel aastatel oleme murega näinud ja tundnud, kuidas abi vajavate perede arv meie maakonnas on kasvanud ligikaudu kolmandiku võrra. Meie peresid on mõjutanud nii hiiglaslik inflatsioon, kõrgemad energiakulud kui ka kodulaenude, toidu ja esmatarbekaupade kallinemine. Ka meid on mõjutanud hirmud ja kriisid. Oleme mures olnud enda ja lähedaste tervise pärast, toetanud oma laste haridusteed koduõppel ning elanud kaasa ja toetanud Ukrainat nende võitluses." 

Tuletame meelde seda situatsiooni, mis oli aasta aega tagasi. Ma arvan, et siin saalis lõpuks realiseerus see [eelnõuna], mille algatajaks oli Riigikogu viiest erakonnast neli. Ja siis süüdistati Keskerakonda, et ta sellega tahab hirmsasti lõhkuda valitsust. Tegelikult oli situatsioon, kus on näha … 

Ma vabandan, auväärt ettekandja! Kas see sumin saalis häirib teid või ei häiri? 

Ei, ma jõuan üle rääkida küll. Mul on korrapidajaõpetaja hääl.

Oli näha selgelt, et väga paljud ühiskonnagrupid, olgu need eakad inimesed, olgu need lastega pered, olgu suurpered – see inflatsiooni suur mägi oli ju näha. Ainukene, kes sellest aru ei saanud ja ei tahtnudki saada, oli Reformierakond. Ja see oli ka üks põhiline põhjus, miks tolleaegne koalitsioon lagunes. 

Mais võeti vastu lisaeelarve. Me pakkusime sinna erinevaid meetmeid inimeste aitamiseks, ettevõtete abistamiseks, et ennetada inflatsiooni, mis on kõiki löönud – inimesi, ettevõtteid, omavalitsusi. Aga Reformierakond ei olnud nõus tegema ühtegi sammu. Ühe asja me siiski tegime: toimetulekutoetuse piiri tõsteti. Aga selge on see, et see väga paljusid ei aidanud. 

Ja siis me jõudsimegi selle olukorrani, kus tookord, mäletan, kui see arutelu käis, Reformierakond ja Kaja Kallas hoiatasid, et kui nüüd see toetusi suurendav eelnõu vastu võetakse, siis on Eesti Vabariik pankrotis. Võib-olla keegi on unustanud, aga nüüd läheb see tõeks, kuigi maksud tõusevad hoopis teistel põhjustel. Siis Kaja Kallas ütles, et käibemaks tõuseb 3–4%, kui selline peretoetuste ja lastetoetuste tõus ära teha. Sellega ta tookord ähvardas võimalikke koalitsioonipartnereid Isamaast ja sotse. Lõpuks oli peaministriportfell väga armas ja ... 

Paluks lisaaega kolm minutit. 

Palun, kolm minutit lisa! 

… Reformierakond nõustus, natukene erineval kujul küll – esimene ja teine laps unustati ära –, aga siiski enam-vähem sellega, mis maikuus siin sisse oli antud. Ehk siis peretoetusi tõsteti. Ja ei läinudki palju aega mööda, enne valimisi muidugi keegi ei öelnud, et kavatseb nende toetuste kallale minna, aga peale valimisi hakkas õigustamine. Kõigepealt Kaja Kallas ütles, et üleüldse oli see liiga helde. Ja eriti huvitav oli kuulda peaministri vabandust, et see pressiti Reformierakonnalt välja. Et kui välja pressiti, siis võib selle väljapressimise tagasi keerata. See on õudselt kummastav väide. Peaminister tunnistab, et ta allub väljapressimisele! Ja nimetada väljapressimiseks peretoetuste tõusu on veelgi kummalisem. Ja see on põhjus, et kuna pressiti välja, siis võib ju ära võtta.

Noh, see on niisugune poliittehnoloogiline vabandus, mis tegelikult ei arvesta ei perede tarvidusega, ei abivajajate tarvidusega ega probleemidega. Ja ma arvan, et üks tsitaat sellestsamast lasterikaste perede kirjast tegelikult kirjeldab (Juhataja helistab kella.) kõige rohkem seda probleemi.

Head kolleegid! Minu arust see ei ole viisakas ettekandja suhtes. Teie kolleeg räägib ja teil kõigil on rääkida millestki muust. 

Nagu ma juba ütlesin, mina ei ole jurist, ma ei ole põhiseaduse asjatundja. Aga eetiline probleem on minu arust suurem. Kui mõni kuu tagasi seesama erakond – kaks erakonda, kes olid tol ajal valitsuses –, õigemini, kogu Riigikogu konsensuslikult otsustas, et tõstame, siis nüüd need kaks erakonda, kes olid valitsuskoalitsioonis, otsustasid, et võib selle enne valimisi tehtud toetuse äkki tagasi pöörata. Ja siin on tsitaat sellest kirjast. "Mitmed pereemad on meile teada andnud, et on julgenud vastu võtta lõputult edasi lükatud otsuseid: asunud õppima, leidnud hobi, soetanud perele transpordivahendi, kuhu mahuks kogu pere, leidnud sobivama elukoha ja nii edasi. Mitmed olid veel hoogu võtmas." Ehk seesama ootus, kus inimesed, pered, pereemad teadsid, et see toetus on seadustatud, me võime arvestada sellise sissetulekuga. Ja nüüd öeldakse: ups!, meil on küüru kaotamiseks raha vaja, me võtame selle teilt lihtsalt ära. 

Tuletan meelde: kõik need meetmed, peretoetuste vähendamine, need maksutõusud, mis siia on toodud, mille üle me sel nädalal saame ka mitu korda rääkida ja usaldust hääletada, on tegelikult pakk sellest, mis on vaja, et halvendada inimeste olukorda, tõsta makse selleks, et Reformierakond saaks oma kõige kallima valimislubaduse läbi viia. Tegelikult sellest küüru kaotamisest ei võida mitte keegi. Ka need veidi jõukamad inimesed, kellele antakse see kingitus, maksavad selle maksutõusude tõttu uuesti tagasi. See on [raha] ühest taskust teise mängimine. Kutsun Reformierakonda ja valitsuskoalitsiooni üles loobuma sellisest ühest taskust teise tõstmisest, mis kedagi ei aita – ei Eesti inimesi, ei ettevõtjaid ega omavalitsusi. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pean ausalt tunnistama, et ma ei saa päris paljudest asjadest aru. Eelkõige ma ei saa aru sellest loogikast, mis on ministri sõnade ja selle eelnõu vahel. Minister täna esines siin päris veenvalt ja muuseas ütles, et tema on tõsiselt mures Eesti demograafilise olukorra pärast, sündimuse pärast. See on igati õige, sellepärast et statistiliste andmete järgi on [sündimus] sajandi kõige madalam. Ja samal ajal toob minister siia Riigikokku eelnõu, mis tegelikult minu meelest mitte kuidagi seda demograafilist olukorda ei paranda. Ma arvan, et pigem vastupidi.

Lugupeetud minister ütles mitu korda täna, et sündimus on nii madal just sellepärast, et inimesed on kuidagi hirmul, neil puudub kindlustunne eelkõige Ukraina sõja pärast. Hästi, me võime sellega nõustuda. Aga kuidas siis selles olukorras parandab sündimust Vabariigi Valitsuse otsus võtta ära paljulapselistelt peredelt 200 eurot kuus ehk 2400 eurot aastas? Ma arvan, et tegelikult need pered, kus praegu kasvab kolm last ja kes on vahepeal hakanud mõtlema neljanda peale, tõepoolest kaotavad kindlustunnet sellega ja kas lükkavad seda plaani edasi või lihtsalt loobuvad sellest, see on omaette küsimus. Need pered, kus on praegu näiteks kaks last ja kes on otsustanud, et võiks ka kolmas laps tulla, ma arvan, täpselt samamoodi praeguses olukorras, kui nad näevad, et riiki väga usaldada nende toetuste küsimuses ei saa, jällegi lükkavad seda plaani edasi või siis loobuvad sellest jäädavalt.  

Ma arvan, et me praegu siin tekitame pretsedenti, mis läheb meile päris kalliks maksma, sellepärast et see konkreetselt kõigutab usku riiki ja selle õiglasse tegutsemisse. See näitab, et riik võib täna sulle anda midagi, mis on mõeldud aastateks, aastakümneteks, ja siis põhimõtteliselt kolme kuu pärast tulla välja avaldusega, et teate, me mõtlesime ümber ja võtame teilt raha ära. See näitab seda, et selliseid pikemaajalisi plaane pidada väga ei saa. Ja ei saa sellepärast, et lihtsalt riik käitub niimoodi, et seda usku inimestel ei ole.  

Ma olen siin saalis mitu korda küsinud nii proua ministrilt kui ka peaministrilt, et kuidas siis saavad inimesed, kes ennast praegu sellest olukorrast leiavad, edaspidi uskuda Eesti riiki, kui neile parlamendi otsusega antakse midagi ja siis põhimõtteliselt poole aasta pärast võetakse ära. Aga sellist vastust, konkreetset vastust ma ei ole saanud. Pigem räägiti sellest, et mis seal ikka, me ju ei võta kõike ära, mis me oleme andnud, midagi ikka ju jääb ja see on parem kui mitte midagi, et see korrektsioon, nimetame seda niimoodi, ei olegi nii problemaatiline. Ma arvan, et paljulapselistele peredele on see problemaatiline.  

Ja ma ei saa aru sellest, kuidas juhtus nii, et põhimõtteliselt samad erakonnad – Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Reformierakond, ainuke asi, mis muutus, on see, et nendega on ühinenud Eesti 200 selles koalitsioonis – eelmise aasta lõpus otsustasid ühte ja nüüd, poole aasta pärast otsustavad teist. Ma hästi ei usu nagu, et see kurja juur peitub just Eesti 200‑s. Vaevalt et nemad tulid ja ütlesid, et nüüd teeme kõik ümber. Tuletan meelde, kuidas käitusid kaks teist erakonda, eelkõige sotsiaaldemokraadid … 

Palun lisaaega ka kolm minutit. 

Palun, kolm minutit lisa!

Aitäh! … siis tegelikult tekib selline tunne, et nad ka tookord väga ei tahtnud seda sammu teha. Ja nüüd, kui uus valitsus oli moodustatud, kiiremas korras hakkasid seda kõike muutma. 

Nojah, tegelikult teeb muret see, et kui täna minister siit puldist vastas ka minu küsimusele, ütles ta muu seas, no ma ei tea: Reformierakonna valijad tegelikult ei arva, et see on ebaõiglane samm, et me praegu need 200 eurot kuus paljulapselistelt peredelt ära võtame. Nii et see on täiesti normaalne. Ma arvan, et äkki ongi üks selle uue valitsuse peamistest probleemidest see, et ministrid lähtuvalt pelgalt sellest, mida arvavad just nende valijad, samal ajal kui, ma arvan, ministrid ikkagi peaksid olema ministrid kogu Eesti rahva jaoks ja kõikide Eesti inimeste jaoks, mitte ainult oma valijate jaoks. 

Ma ei saa aru ka sellest, et võetakse see raha ära ja selle asemel – nagu näiteks Keskerakond on seda pakkunud oma muudatusettepanekutega –, et suurendada selle raha arvel ka esimese ja teise lapse toetust, seda ei toimu, see toetus jääb samaks. Ma arvan, et nii mõnigi paljulapseline pere oleks nõus sellega, et okei, kui te otsustasite juba, tahate ära võtta, siis võtke see raha ära, aga siis vähemalt andke nendele, kellel on üks või kaks last perekonnas. Kahjuks seda ei toimu ja see raha läheb täiesti mujale. 

Ja miks see pretsedent, nagu ma seda juba nimetasin, on ohtlik? Sellepärast, et me ei saa kunagi kindlad olla selles, et järgmine valitsuse samm tegelikult peab ka edaspidi. Näiteks me räägime sellest, et 3% SKT‑st peab minema riigikaitsele. Ma arvan, et kõik erakonnad siin saalis on sellega nõus ja see lähebki seda teed pidi. Aga jällegi, kui näiteks poole aasta pärast valitsus avastab uue augu eelarves ja siis ütleb: teate, paistab, et see oht ei olegi nagu nii suur praegu ja me võime piirduda 2,5%‑ga – kes siis saab lubada, et seda ei juhtu? 

Nii et ma arvan, et see tegelikult tähendab seda, et esiteks, inimesed kaotavad usalduse riigi vastu, sellepärast et riik täna ütles ühte ja homme ütleb juba teist. Ja teiseks, see mitte kuidagi ei paranda sündimust, see mitte kuidagi ei paranda meie demograafilist olukorda ja see on väga kurb, sellepärast et nagu ma ütlesin, praegu on see püstitamas rekordeid ja kahjuks ei ole need rekordid positiivsed. Nii et loodame, et ikkagi kuidagi jääb valitsusele mõistust ja nad hakkavad midagi päriselt tegema selles suunas, et lapsi sünniks rohkem, mitte ei võtaks paljulapselistelt peredelt raha ära. Aitäh!

Aitäh! Ja kuna tänase istungi aeg on piiratud, siis tänase istungi viimane sõnavõtt on Alar Lanemanil ja seejärel protseduurilised küsimused ja vasturepliigid, mis on jäänud. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Kõigepealt tervitus hilisel öötunnil ja samuti õnnitlused, et me oleme mitu tundi suutnud ühe halva asja sündimist edasi lükata. Loodame, et selline edu jätkub, ja kasvavas joones. Teiseks ma tahan tagasi lükata need etteheited, et saalis kuritarvitatakse vasturepliigi õigust. Esiteks ei ole ette teada, mida repliigi esitaja soovib öelda, ja teiseks on selline etteheide väga silmakirjalik, sellepärast et seda etteheidet ei saa kuidagi aktsepteerida koalitsioonilt, kes kasutab teerullipoliitikat ja kes ilmselgelt kuritarvitab usaldushääletuse mehhanismi.

Kui siin saalis toimuvast natuke laiemalt rääkida ja sellest vasturepliigi asjast, siis vaadake, see on üks osa parlamentarismist. Ja parlamentarism on üks väga sügav nähtus või protsess või mehhanism, kuidas me iganes teda nimetame, ja temal on ühiskonnas ääretult tähtis funktsioon. Selle funktsiooni olemasolust tihti saadakse aru siis, kui midagi selle parlamentarismiga juhtub. Ja see tähendus on kordades sügavam kui vajadus suruda läbi üks eelnõu. On kurb, et me näeme sellist parlamentarismi tähenduse mõistmist.

Ma tooksin ühe näite. Vaadake, õigesti ei käituta ja õigeid tegusid ei tehta mitte hirmust karistuse ees, vaid sellepärast, et ollakse sisemiselt korrektne ja õige asja eest väljas. Ma arvan, et paljudele on tuttav selline näide, selline psühholoogiline katse, kus vaadatakse, kuidas inimesed käituvad, kui nad leiavad tänavalt rahakoti. Korralik inimene viib rahakoti politseisse ka siis, kui keegi ei näinud, et ta selle üles korjas. Aga mul on tunne, et koalitsioonis on täna väga palju neid, kes teevad seda ainult siis, kui on pealtnägijaid, aga kui keegi pealt ei näe, siis pannakse see rahakott põue. Ma arvan, et sellist käitumist peaks meil vähemaks jääma.

Skandaalne lugu on selle eelnõuga veel see, et valimiste üheks juhtivaks teemaks oli julgeolekukriis, ja julgeolekuvaldkonnas on Eesti riik teinud viimastel aastatel tegelikult tõsiseid edusamme. Me hangime uusi võimeid, selle raames relvastust, varustust, [loome] uusi taktikalisi viise oma riiki kaitsta, tugevdame sõjalist kaitset. Ja samas, täiesti külma kõhuga, arrogantselt jätame reageerimata meil hetkel lahti rulluvale rahvastikukriisile. Meie riigis põrkuvad kaks tugevat protsessi, tegelikult on neid muidugi rohkem: madal sündimus, liigsuremus, mis on lisandunud, ja kontrollimatu migratsioon. Ja siin on olnud erinevaid analüüse, kui palju aega võib minna kõige mustema stsenaariumi korral, on räägitud 10–15 aastast. Aga küsimus on, et kes siis tolle aja möödudes nende uute võimetega ja nende uute relvadega, nende vahvate rakettidega meie riiki kaitsma hakkab. See näitab puudulikku analüüsivõimet ja näitab tegelikku vastutustunnet oma riigi kaitsmise suhtes.

Ja et olukord on tõsine, siis ma nimetaksin mõned märksõnad, mis on täna siin läbi käinud. Teen seda selleks, et näidata, et teemaks ei ole meil täna mitte see seaduseelnõu, vaid teemaks on … See on vahend, üks vahend riigi edendamiseks. Tegelik probleem, mida me lahendame, on ju rahva edukas kestmine. Meil on nüüd toimumas, ühist mõju kuidagi tekitamas ülimadal sündimus, mille põhjuseid valitsus ei tea. On oletus, et sünnitusealisi naisi on vähe. See oletus on minu arust rumal, sest see [juhtus] järsku. Need naised ei sõitnud ju kõik korraga järsku ära. Aga korralik analüüs puudub, nii nagu puudub ka analüüs, muide, selle seaduseelnõu mõjude kohta. Lugupeetud minister ütles, et ta loodab, et see mõju on positiivne. Lootmine ei ole professionaalne lähenemine selliste suurte otsuste tegemisele.

Ülimadal sündimus, liigsuremus, põhjused teadmata. Korduvalt siin saalis on küsitud, kas seda uuritakse – ei, ei uurita. Järelikult ka ei teata, kas seal on äkki midagi väga muret tekitavat taga. Üks põhjusi on sõda, aga mismoodi täpselt – ei ole olnud ühtegi veenvat analüüsi. Majandusprobleemid, inflatsioon ja kõik muud, hinnatõusud, kütusekriisid, kõik, mis seal sees on – mismoodi see mõjutab seda, kuidas meie ühiskond käitub? Maksutõusud ilmselgelt ei tugevda perekondade majanduslikku turvatunnet.

Nii et see seaduseelnõu on üks vahend, mis minu arust on jätnud natuke varju selle probleemi tõsiduse, aga ma pean tunnustama, et siin saalis on olnud palju väga häid kõnesid, väga analüütilisi, ja ma arvan, et hea tahtmise korral valitsus saaks siit üht-teist väga kasulikku üles korjata. Aga kõik need viited sõjale, mida me oleme viimastel kuudel kuulnud, ja majandusprobleemidele Euroopas ja muudele, need ei ole tõsiselt võetavad, sellepärast et kui me võrdleme oma rahvastikku ja majandust ja muid olulisi näitajaid oma naaberriikidega, kes on meiega samas olukorras, siis seal ei ole ju nii halb olukord.

Ja üldse, viitamine välistele teguritele on halb valitsemise stiil. See tekitab küsimuse, et millega valitsus siis tegeleb, kui temast mitte midagi ei sõltu. Või ta tegeleb millegi muuga, mis ei ole Eesti rahva ja riigi huvides. Ja muide, märk on ka see, et väga olulise valitsuse usaldusega seotud seaduseelnõu ettekandmisele tuleb minister. See on natuke, ma ütleksin, lugupidamatu nii teema suhtes kui ka lugupidamatu selle suure saali suhtes. Nii et ma loodan, et sellest kurvast protsessist siin majas me teeme õiged järeldused ja ka valija õpib selgeks selle, et kui te kardate retoorikat ja karmi ütlemist, siis te saate väga selgelt teada, mis on kena ja naeratava retoorika hind. Need on maksutõusud …

Aeg! Aeg, hea kolleeg!

… lastelt raha ära võtmine ja muud halvad asjad. Aitäh!

Head kolleegid, ma olen nüüd natukene kimbatuses. Ma eespool ütlesin, et ma rohkem sõnavõtte ei võta, aga minu poole pöördus Aleksandr Tšaplõgin sooviga ikkagi oma üks-kaks lauset sõnavõtuvormis ära öelda. Kui see ei ole väga suur patt, siis ma annaksin härra Tšaplõginile sõna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üks lause, ma pöördun Eesti rahva poole: vabanda, kallis Eesti rahvas, mul on selle valitsuse pärast häbi. Aitäh!

Aitäh! Ja tõepoolest, rohkem sõnavõtte täna me ei jõua võtta, küll aga nüüd protseduurilised küsimused ja vasturepliigid, nii palju kui me enne kella12 jõuame. Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Mu protseduuriline küsimus puudutas seda hetke, kui mulle oleks pidanud andma vasturepliigi, mida tol hetkel ei tehtud. Päris kummaline on arutelu niimoodi pidada, et vahepeal on pool tundi pausi ja siis sa hakkad vastama. Kujutage ise ette sellist dialoogi, kus keegi midagi ütleb, siis te pool tundi vaikite ja siis hakkate talle vastu rääkima. Ta võib‑olla vaataks, noh, pehmelt öeldes kummaliselt teie peale. Aga ma küsin oma protseduurilise küsimuse ära ja loodan, et siis ma ikkagi saan ka oma repliigi, mida toona millegipärast mulle ei antud.

Sooviks teada seda, milline saab olema homne päevakord, et Riigikogu liikmed ja ka ministrid saaksid sellega arvestada. Suure tõenäosusega me jätkame käesoleva perevaenuliku eelnõu menetlust. Aga mis pärast seda tuleb? Kas meil tulevad ka need kolm arupärimist, mida auväärt peaminister on lubanud vastama tulla, või tuleb nüüd öö jooksul kokku leppida arupärijate ja peaministri vahel? Milline see sõiduplaan saab olema? Päris massiivne 44 punktiga töönädal on seekord Riigikogu juhatuse poolt välja pakutud ja tahaks, et see saaks edukalt menetletud, loodetavasti osa eelnõusid ka tagasi lükatud.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu tavapärane, need päevakorrapunktid, mis jäävad täna menetlemata, nihkuvad edasi homsesse ja praegu sellisel kujul, nagu need siin on. Mul ei ole küll volitusi, aga minu informatsiooni kohaselt peaministril ei ole võimalik homme arupärimistele vastata. Ma rõhutan, et see on minu isiklik informatsioon, see vajab kinnitamist peaministri poolt, aga selline informatsioon minul on olemas. Kaja Kallas oli täna valmis nendele vastama, aga homme seoses teiste tööülesannetega tal ei ole võimalik seda teha. Nii et suure tõenäosusega – ma rõhutan: suure tõenäosusega – need arupärimised jäävad homme välja arutelu võimatuse tõttu, kuna arupärimisele vastaja ei saa pulti tulla.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Minu arvates teie käitumine täna istungi juhatamisel ei ole kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega. Minu protseduuriline küsimus oli selles ajahetkes, kui ma soovisin seda esitada, ja seotud Riigikogu konkreetsete protsessidega. Ma saan aru, et see seadus ja kollane raamat on ka ikka pidanud silmas seda, et kui tekib protseduuri kohta mingi küsimus, siis selle saabki kohe esitada ja ära lahendada, mitte nii, et istung viiakse läbi sõltumata sellest, kas keegi saab aru, mis saalis toimub ja millistest protseduuridest tegutsemisel lähtutakse. Ja pärast, istungi lõpus, annate sõna protseduurilisteks küsimusteks, nii nagu te praegu annate. 

See, mida te siin olete selgitanud, et kuritarvitatakse nii vasturepliiki kui ka protseduurilisi [küsimusi] ja seetõttu te annate [sõna] siin lõpus, ei anna minu arvates teile vähimatki õigust juhatajana teha järeldust, et kui teie arvates üks või teine Riigikogu liige kuritarvitab oma küsimise võimalust, siis teie karistate kollektiivselt parlamenti ja ei anna sõna teistele Riigikogu liikmetele, kes soovivad esitada protseduurilist küsimust või vasturepliiki. Ma leian, et see on ikkagi väga selges vastuolus kodu‑ ja töökorra seadusega. Seda keerulist olukorda süvendab veelgi see, et täna kõik kolm Riigikogu istungi juhatajat, juhatuse liiget, on juhatanud erineva käekirjaga ja lähtunud erinevalt. Riigikogu liikmena on väga raske orienteeruda. Üks kodu- ja töökorra seadus, kolm erinevat tõlgendust ja käitumist. 

Ja mul on tõsine palve, et juhatus arutaks kujunenud olukorda, kujundaks välja ühtse praktika ja sellise, mida me ette teame, kuidas käitutakse. Täiesti võimatu on siin toimetada [olukorras, et] kui vahetub juhataja, siis vahetub ka kogu kodu‑ ja töökorra seaduse tõlgendamine, mis puudutab repliike, mis puudutab protseduurilisi küsimusi ja ka muid. Mul on palve. Homme on korraline juhatuse koosolek, ma loodan. Palun arutage ja andke teada fraktsioonidele või, veel parem, võtke vanematekogu kokku, räägime läbi. Sellise kultuuriga on väga raske edukalt edasi töötada.

Aitäh, hea kolleeg! Selle viimase märkusega ma olen sunnitud olema päri. Tõepoolest, kolmel juhatajal on erinev tõlgendus päris mitmes küsimuses ja see kindlasti ei ole hea toon, aga paraku seadus väga üheselt ei ütle ja inimesed on ka oma loomult erinevad. 

Teiseks. Sa oled väga pahur selle peale, et me ei võta protseduurilisi. Palun loe stenogrammist, mida ütles sinu hea kolleeg Tõnis Lukas, kes oli väga pahur selle peale, et me oleme nende protseduuriliste küsimustega Riigikogu lasknud käest ära minna. Ma ei tea, rääkige palun Tõnis Lukasega, mis see probleem siis on. Ma ei saa aru, üks ütleb, et ärme võtame, teine ütleb, et võtame. Niimoodi, head kolleegid, on väga raske toimetada. Ja minu teine selge põhimõte on see, et ma olen nõus alati võtma protseduurilisi küsimusi, kui me läheme järgmise menetlusfaasi või toimingu juurde. Loomulikult on vaja selgitada, inimesed tahavad küsida ja see on täiesti Riigikogu liikmete õigus. Aga selle kestel, kui meil on läbirääkimised ja me ei tee ühtegi otsust, mingit menetluslikku otsust või protseduurilist otsust, mis võiks nagu Riigikogu reeglistikku muuta, ei ole mingit põhjust kätt tõsta. Tõepoolest ei ole, head kolleegid! Ei ole põhjust sellisel juhul tõsta. Ma olen valmis võtma, nii enne kui ka lõpus olen valmis võtma. Ei ole küsimus selles, et ma ei tahaks neid võtta. Aga veel kord, mulle jäi väga kõrva see, mida härra Tõnis Lukas [ütles], ta oli väga kriitiline. Ta oli väga kriitiline nende protseduuriliste küsimuste pärast, mistõttu ei ole Riigikogul võimalik sisulise tööga tegeleda. Selline on paraku olukord. Ma ei oska öelda. (Hääl saalist.) No ma lähtungi seadusest, jaa.

Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! Ma alustan sellest Tõnis Lukase teemast. Tont teab, mille peale Tõnis, muidu tore ja rahumeelne inimene, pahur oli. Tal oli seal endal sõnavõtt kirjas ja võib-olla ta tahtis kiiresti kuskile ära minna. Ja teie nüüd siin räägite, justkui Tõnis Lukas oleks mingisugune ilmasammas. Näete, ei saanud Reinsalust sellel esimehe valimiselgi jagu. (Hääled saalis. Naerab.) Lähtugem ikkagi seadusest.

Aga ma tulen oma küsimuse juurde. Ma ei tea, kas te märkasite, aga ma panin kõigepealt vasturepliigiks oma sõnavõtu kirja, aga siis te otsustasite neid mitte võtta ja seejärel ma panin protseduurilise selle kohta. Mul tegelikult vasturepliik oli seotud sellega, millele ma vastata tahtsin, mitte mingi kuritarvitussooviga, ja protseduuriline küsimus on väga lihtne. Kui te nüüd ei lase neid vasturepliike teha, kas homme need on seal kenasti ootel? Ma siis märgin paberinurga peale üles, et ma ei unustaks, millele ma vastama pidin. Kas see on seal kirjas ja ma ei pea muretsema, et see on sealt kadunud?

Jah, need on homme seal üleval. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Mina tahaksin küll nüüd ikkagi tõsiselt noomida selle situatsiooni pärast, mis meil tekkinud on. Vot seesama praktika, millest sa rääkisid, et ma ei võta vahepeal protseduurilisi, sellepärast et menetluse keskel ei saa neid tekkida. Aga tekkis ju! Inimesed ei saanud oma repliiki ja selle peale pandigi üles protseduurilised käed. Ja siis meil läks mööda, ma ei tea, pool tundi või 40 minutit, ja alles siis me hakkame neid protseduurilisi menetlema. Tegelikult just nimelt protseduuriliste puhul see ju nii ongi, et niipea kui probleem tekib, pannakse käsi üles, et seda probleemi lahendada. Nüüd me siin pool tundi, 40 minutit hiljem saame alles selle protesti teha, et inimesed ei saanud repliiki, vastu[sõnavõttu]. See on muidugi eraldi arusaamatus, et kuskil puldis võetakse vastu otsus, et see repliik on põhjendamatu või asjakohatu. Ma mäletan, kui meil siin oli see probleem, et ei saanud eelnõude menetlemise juurde minna, siis oli kogu aeg häda, et laske ometi arutelu saali ja menetleme eelnõusid ja arutame, vaidleme. No repliik on läbirääkimiste lahutamatu osa. Kui üldse siin Riigikogus mingi arutelu toimub, siis see on teisel lugemisel läbirääkimiste ajal. Ja repliigid käivad sinna juurde, aga seda ka ei lasta. See on ikkagi täiesti skandaalne. Aitäh!

Hea kolleeg! Taas peate Heliriga kokku leppima. Üks ütleb, et jälgi kollast raamatut. Kollane raamat ütleb väga selgelt: kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, v õ i b  istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Esiteks on "võib", ei ole kohustus, ja teiseks ei ole määratud ka aeg, millal ta seda võib teha. Ja veel kord ma ütlen: põhjus selleks, miks ma sarnaselt käitun, on ikkagi see, et seda lihtsalt kui mitte öelda, et kuritarvitatakse, siis kasutatakse mittesihipäraselt. Martin, hea kolleeg! See ei olnud juhus, et sa lugesid üles oma neli Riigikogu staaži mõttes noort kolleegi. See ei olnud juhus. Sa tegid seda täiesti teadlikult, mängurlikult. Ja see on põhjus, miks ma pean sellele kuidagi reageerima, et me saaksime ikkagi menetlusega edasi minna. 

Aga nüüd, head kolleegid, on südaöö kellad löönud. Nii et tänane Riigikogu istung on lõppenud ja jätkame homme sama koha pealt, kus täna pooleli jäi. Aitäh!