Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu 6. töönädala kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33 Riigikogu liiget.

Head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan kultuurikomisjoni nimel üle Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamise otsuse eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt palun Henn Põlluaas!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tahan rääkida sitikatest ja satikatest. Nimelt on mul siin käes Riigikogu otsuse eelnõu, mis puudutab putukate ja putukaid sisaldavate toitude ja toodete erimärgistamist ja müüki Eestis.

Teatavasti selle aasta jaanuaris võttis Euroopa Komisjon vastu määruse, millega lubati turule täiendavalt erinevaid putukaliike. Vastavalt sellele võib Eestis turustada Euroopa liikmesriikides ja kolmandates riikides toodetud terveid putukaid, putukajahu, graanuleid ning putukaid ja putukajahu sisaldavad erinevaid tooteid ja neid võib kasutada saias, leivas, kondiitritoodetes, kus iganes.

Putukasöömisel puudub Eestis traditsioon ja see ei ole meie kultuuriruumile omane. Kuigi mõned inimesed söövad seda ilmselt suurima heameelega, siis palun väga, aga suures osas inimestes tekitab see vastumeelsust ja vastikust ega ole ka eetiliselt vastuvõetav. See võib kaasa tuua ka allergilisi reaktsioone mõnedel inimestel. Ja probleem ongi just selles, et meil ei nõuta putukatoodete või ‑jahu sisaldavate toiduainete erimärgistamist. Meil nõutakse küll seda, et kõigi toiduainete puhul peab olema sisaldus ära toodud, aga me teame kõik, et see on tavaliselt väga väikeses kirjas ja isegi korraliku nägemisega on seda väga raske välja lugeda.

Vastavalt eelnõule Riigikogu teebki valitsusele kohustuse välja töötada reeglid putukate ja putukalisandeid sisaldavate toitude ja toodete erimärgistamiseks …

Aeg! Aeg, kolleeg!

… ning kehtestada nõue nende eraldi paigutamiseks kauplustes ja müügikohtades. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Soovin anda üle arupärimise rahandusminister härra Mart Võrklaevale. See seondub kodualuse maa maksustamisega. Inimeste kodu alune maa on tavaliselt osa nende isiklikust varast ja kodust. Selle maksustamine seab kahtluse alla isikliku [omandi puhul] omandiõiguse ja õiglase varakäsitluse põhimõtted, tekitades küsimuse, kas inimesed ikka on reaalselt oma kodu omanikud, kui omandiõiguse säilitamiseks tuleb neil regulaarselt avalikule võimule raha maksta. Niisugune olukord meenutab tahes-tahtmata pigem rendi- kui omandisuhet. Paljud inimesed peavad oma kodu alust maad perekonna turvalisuse ja heaolu aluseks ning selle maksustamine võib tekitada olukorra, mis ei soosi kodu omamist, vaid pigem suunab inimesi väärtuslikumast koduomandist hoiduma või sellest loobuma. Niisugune tendents oleks aga vastuolus ideaaliga, mille kohaselt Eesti rahvas peakski olema oma maa omanik ja selle kaudu ka oma maa peremees, mitte üksnes maa rentnik või kasutaja. Maksustamine on kahtlemata põhimõtteliselt vajalik, et katta valitsuse kulutusi avalike teenuste pakkumiseks. Ent kodualuse maa maksustamine võib panna raskesse olukorda need inimesed, kellel on piiratud sissetulek, eriti või ennekõike või teiste hulgas pensionärid ja lasterikkad pered. 

Sellega seonduvalt palume vastust järgmistele küsimustele. Esiteks, kas valitsus on kaalunud võimalikke alternatiive selleks, et hoiduda kodualuse maa maksuvabastuse kaotamisest? Teiseks, mida tuleks teha selleks, et vältida olukorra kujunemist, kus kodualuse maa maksustamise korral võivad inimesed asetuda olukorda, kus oma kodu säilitamine muutub raskeks lihtsalt seetõttu, et puudub suutlikkus kodualuse maa maksu tasuda? Arupärimisele oleme alla kirjutanud mina ise ja kolleeg Anti Poolamets. Aitäh teile tähelepanu eest!

Aitäh! Olen vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Head kolleegid, tänan teid!

Saame minna tänaste päevakorra[punktide] menetlemise juurde. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli arupärimise nr 4 arutelu. See puudutas rahvastikukriisi ja arutelu jäi pooleli läbirääkimiste etapis. Kas keegi soovib sõna? Hendrik Johannes Terras, sõnavõtt kohalt.

Jah, aitäh! Ma tahtsin lihtsalt täpsustada seda, et kui eile kolleeg Põlluaas ütles, et viljatu homoabielu on süüdi madalas iibes, siis kolmes riigis, kus on abieluvõrdsus kehtestatud – need on USA, Holland ja Rootsi –, on viidud läbi uuringuid ning nende uuringutega leiti, et abieluvõrdsuse kehtestamisel ei ole mitte mingit mõju iibele. Aitäh!

See ei olnud protseduuriline … Vabandust, sõnavõtt oli, õige! Sulgen läbirääkimised. Nüüd protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus, mis on seotud tänase päevakorra ja arupärimisega. Nimelt, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 140 lõige 2 ütleb: arupärimine võetakse päevakorda Riigikogu juhatuse algatusel arupärija ning arupärimise adressaadiga kokkulepitud ajal. Minu arupärimine, mille ma olen esitanud kaitseminister Hanno Pevkurile, on võetud tänase istungi päevakorda. Aga minuga ei ole küll keegi ühendust võtnud, ei ükski ametnik ega juhatuse liige, ja seda aega kokku leppinud. Minu küsimus on, kuidas see päevakorra koostamine käib ja kuidas need päevakorrapunktid siia meie päevakorda ikkagi tekivad niimoodi, et see kodu‑ ja töökorra seadusega kooskõlas päriselt ei ole.

Aitäh, hea kolleeg! Päevakorra valmistab ette teadupärast juhatus ja päevakorra me oleme kinnitanud suures saalis siin kõik koos. Nii et selles mõttes kellelgi ei ole voli seda päevakorda muuta. Tõepoolest on ka paragrahv, mis ütleb, et on küsimuse arutamise võimatus. Nii et selles mõttes, juhul kui teile või arupärijatele see uus aeg ei sobi, siis ei ole võimalik seda menetleda, aga ega see ei kao kuhugi, ta liigub siis edasi kuskile mujale. Algselt oli heas usus kavandatud kõikide nende arupärimiste menetlemine just sel ajal, mis teile ka sobis, ja mis, ma usun, oli ka teiega kenasti kokku lepitud, et seda oleks võimalik teha esmaspäeval.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma palun, kui mind tsiteerida, siis tsiteerida esiteks täpselt nii, nagu ma olen öelnud, mitte kuidagi teistpidi ega enda interpreteeringutes. Ja kui minu öeldud sõnad ja kõne ei meeldi, siis paluks mulle selgeks teha, kui ma olen millestki valesti aru saanud, mismoodi kaks meest saavad lapsi ja kuidas on võimalik, et üks sellises paaris sünnitab. See on ju absurd.

Hea kolleeg, see ei ole protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud juhataja, teie selgitus oli täiesti täpne ja õige, ainult teie eeldus oli vale: et minuga on kokku lepitud. Ei ole! Keegi ei ole minuga ühendust võtnud, ei ole läbi rääkinud ega kokku leppinud. Nii et ma räägin just päevakorra koostamisest. Ma olen väga teadlik, kuidas see kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt peab toimuma. Ja lihtsalt märkusena, et eile, vabandust, nüüd juba üleeile, esmaspäeval, kui oli päevakorra kinnitamine, siis mina esmaspäevasel istungil kahjuks osaleda ei saanud, nii et ma ei ole osalenud selle heakskiitmisel ja kinnitamisel ka tagantjärgi, rääkimata sellest, et kodu‑ ja töökorra seadus eeldab, et eelnevalt lepitakse kokku nii arupärijaga kui ka vastajaga. Ma väga palun, et sellest seaduse paragrahvist kinni peetaks. Meie Riigikogu suure saali töö sujuvuse mõttes on see väga oluline ja hea, et ei tekiks ootamatuid takistusi. Ma arvan, et see on meie kõigi ühistes huvides ja aja kasutamise huvides.

Aitäh, hea kolleeg! Võtame kindlasti teie märkuse arvesse. Küll aga, lihtsalt sain infot, on senine tava olnud see, et on teavitatud fraktsiooni ja fraktsioonist on saadud vastav kinnitus, kas sobib või ei sobi. Kui kolleegid leiavad, et see ei ole sobilik viis, kuidas seda kokkulepet sõlmida, siis me peame mõtlema [mingi muu võimaluse peale]. See on mul informatsioon kõrvalt, mina ise ei ole selle juures olnud. Aga, hea kolleeg Helir, me võtame selle märkuse arvesse, kaalume seda, arutame selle läbi ja anname teada, kuidas fraktsioonidega see kokkuleppimine toimuma peaks.

Ja viimane protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Minu küsimus puudutab siin saalis olevaid teemasid ja arutelusid. Seoses sellega, et eelnev kolleeg siin rääkis, kuidas samasoolised saavad lapsi ja meil on pidevalt selle küsimuse üle vaidlus, ma teeksin …

Hea kolleeg, see ei ole protseduuriline küsimus.

… juhatusele ettepaneku kaaluda erialaspetsialistide siia tulemist, et selgitada neid asju, kuidas need asjad on.

Aitäh! See ei ole protseduuriline. Läheme nüüd edasi päevakorraga.

Järgmine punkt on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Jaak Valge, Varro Vooglaiu, Alar Lanemani, Kalle Grünthali, Kert Kingo, Arvo Alleri, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa ja Martin Helme 18. aprillil 2023 esitatud arupärimine Eestis ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste meeste kohta. Arupärijate nimel palun kõnepulti Evelin Poolametsa. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud saadikud! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel peaminister Kaja Kallasele arupärimise, mis käsitleb Eestis ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi. Arupärimise eesmärk on aidata Ukrainat, et selgitada välja ja vajaduse korral muuta saabunud mobilisatsiooniealiste meeste staatust.

Käesoleval aastal on järjest suurenenud Venemaalt Eestisse tulevate mobilisatsiooniealiste Ukraina meeskodanike arv ja osakaal. Siseministeeriumi andmetel saabus 2023. aasta esimese kolme kuu jooksul Venemaalt Eestisse 1015 Ukraina mobilisatsiooniealist meest, kes moodustasid 45,3% kõigist Eestisse Venemaa kaudu saabunud Ukraina kodanikest. Eestis on 8625 Ukraina meeskodanikku, kellel on elamisluba ajutise kaitse alusel või kellele on antud rahvusvaheline kaitse.

Erinevalt Lätist ja Leedust ei kontrolli Eesti, kas isikul on õigus Ukrainast lahkuda, ega võta seda arvesse ka kaitse andmisel. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kehtestas juba Venemaa agressiooni alguses 18–60‑aastastele meestele keelu riigist lahkuda ning on ka hiljem seda korranud, märkides, et põhiseaduse artikli 17 kohaselt on Ukraina suveräänsuse kaitsmine tema kodanike kohustus.

Käesoleva aasta 21. veebruaril kohtus Martin Helme Ukraina suursaadikuga Eestis Marjana Betsaga, kes märkis muu hulgas, et riigist lahkunud sõjaväekohuslastest noorte meeste tagasisaamine on probleem ning Eesti valitsus peaks palju aktiivsemalt aitama Ukrainal oma ajateenijaid välismaalt tagasi saada. Igat inimest on vaja, et sõda võita.

Sellega seoses on meil järgmised küsimused. Miks on suurenenud Venemaalt Eestisse tulevate mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste arv ja osakaal? Mida on vaja selleks, et Politsei‑ ja Piirivalveamet asuks piiril kontrollima, kas isik on Ukrainas sõjaväekohustusest vabastatud? Kas valitsus teadvustab, et Ukraina meeste mobilisatsioonikohustuse mittearvestamine nendele Eestis kaitse andmisel võib suurendada mobilisatsioonikohuslaste lahkumist Ukrainast? Kas peaminister saab aru, et kõnealuse poliitika tulemusena nõrgestatakse Ukraina kaitsevõimet? Mida kavatseb valitsus ette võtta, et lõpetada Ukraina kaitsevõime nõrgestamine? Aitäh!

Suur aitäh ettekandjale! Ja nüüd palun kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt peaministri Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Kõigepealt ma tahaksin kindlasti seda öelda, et Ukraina saadik puutub pidevalt kokku peaministriga, pääseb peaministri audientsile, kohtub erinevate ministritega. Minule ei ole ta sellist palvet esitanud ja minule teadaolevalt ei ole ta sellist palvet esitanud ka ministritele, kes nende asjadega tegelevad. Nii et selles mõttes ma ei saa küll tugineda sellele, mida te väidate. Tal on võimalik mulle need palved esitada, kui see on reaalne mure. 

Nii. Küsimuste juurde. "Miks on suurenenud Venemaalt Eestisse tulevate mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste arv ja osakaal?" Venemaalt Eestisse saabuvate Ukraina mobilisatsiooniealiste meeste ehk 18–60‑aastaste meeste arv vähenes järsult 2022. aasta oktoobri teisel nädalal ja on jäänud sellest alates stabiilseks. Ukraina 18–60‑aastaste meessoost sõjapõgenike osakaal Ukraina põgenike arvus on viimase kuue kuu lõikes vähenenud. Konkreetsetes arvudes tähendab see, et 2022. aasta sügise alguses saabus keskmiselt 866 meessoost Ukraina sõjapõgenikku, aga selle aasta kevadel keskmiselt 204. Ehk see on vähenenud. 

Teiseks: "Mida on vaja selleks, et Politsei‑ ja Piirivalveamet asuks piiril kontrollima, kas isik on Ukrainas sõjaväekohustusest vabastatud?" Piiriületusel kontrollitakse kõiki isikuid Eestile kättesaadavate andmebaaside kaudu. Ukraina mobilisatsiooniregister on julgeolekukaalutlustel kättesaadav ainult Ukrainale endale. Kui Ukrainale on teada, et isik hoidub kõrvale mobilisatsioonist, on Ukrainal õigus alustada isiku vastu kriminaalmenetlust ja selle käigus on õigus esitada Ukrainal õigusabipalve isiku kinnipidamiseks ja Ukrainale väljaandmiseks. Seda ei ole Ukraina seni pidanud vajalikuks ja Eestil ei ole alust seda omaalgatuslikult korraldada. 

Kolmandaks: "Milline on valitsuse suunis politsei‑ ja piirivalveametnikele inimeste suhtes, kes on Ukrainas sõjaväekohuslased?" Valitsuse poliitika on igakülgselt aidata Ukrainat, et Ukraina saavutaks võidu. Eesti on Ukrainale abi osutamisel arvestanud Ukraina poolt kommunikeeritud vajadusi. Praeguseni ei ole Ukraina pöördunud Eesti poole, et selgitada Eestis viibivate Ukraina sõjaväekohuslaste asukohta. Sellist palvet ei ole mulle esitanud ei Ukraina peaminister ega Ukraina president.

Neljandaks: "Kas valitsus teadvustab, et Ukraina meeste mobilisatsioonikohustuse mittearvestamine nendele Eestis kaitse andmisel võib suurendada mobilisatsioonikohuslaste lahkumist Ukrainast?" Ukraina on kehtestanud sõjaseisukorra ja sõjaseisukorraga Ukrainast ei ole lubatud lahkuda meestel vanuses 18–60 eluaastat, välja arvatud erandkordadel. Need erandkorrad võivad lähtuda mobilisatsiooniealiste meeste alalisest resideerumisest välismaal, nende perekonnaseisust, kui neil on kolm või rohkem väikest last, kui nad kasvatavad alla 18‑aastast last üksinda või kui nad on lapsendanud orvu või hooldavad puuetega leibkonnaliiget. Samuti kohalduvad erandid teatud erialade spetsialistidele, sportlastele, kultuuritöötajatele ja poliitikutele, kes aitavad Ukrainat välismaal. Teistel puhkudel saavad mobilisatsioonialused isikud lahkuda vaid üle rindejoone ja sealt, kus Ukraina piiri ei kontrolli. Statistilised andmed näitavad, et Ukraina meeste mobilisatsioonikohustuse mittearvestamine Eestis ei ole aja jooksul nende arvu suurendanud ja ka prognoosides ei nähta selle arvu suurenemist. 

Viiendaks: "Kas valitsuse liikmed on kohtumistel Ukraina poliitikute või kõrgemate ametnikega arutanud, mida saaks Eesti rohkem teha, et aidata Ukrainasse naasta sõjaväekohuslasi selleks, et Ukraina saaks sõja võita?" Valitsuse liikmed on arutanud Ukrainaga kõikvõimalikke viise, kuidas aidata Ukrainat, et nad saaksid sõja võita. Me oleme aidanud neid diplomaatiliselt, sõjalise abiga, humanitaarabiga. Ukraina hindab Eesti abi kõrgelt. Meil on väga tihedad suhted nii Ukraina peaministri kui ka presidendiga. Kõik soovid, mis neil on, nad meile ka otse edastavad, sealhulgas mulle sõnumitena. Kordagi ei ole Ukraina väljendanud, et neil oleks probleeme sõjaväeliste kohtade täitmisega. Küll on palutud saata relvastust, laskemoona. Seda on Eesti teinud maksimaalses ulatuses, nii et see ei kahjustaks Eesti enda sõjalist kaitset. 

Kuuendaks: "Kas peaminister mõistab, et tegevusetus on Ukraina sõjalise tegevuse sisuline õõnestamine ja Venemaa aitamine?" Eesti ei ole õõnestanud Ukraina sõjalist tegevust, vaid astunud reaalseid samme selleks, et Ukraina võidaks selle sõja. Kordan veel: Ukraina ei ole pöördunud Eesti poole murega, nagu neil oleks sõjaväeliste kohtade täitmisega probleeme. Kui see peaks muutuma, siis on Eesti valmis Ukraina ametivõimudega koostööd tegema. Aitäh!

Väga tänan, auväärt peaminister! Aga nüüd on aeg küsimusteks. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite peaaegu igas vastuses, et teie poole ei ole Ukrainast pöördutud, Ukraina saadik ei ole taotlust esitanud. Ja üks kord mainisite, et järelikult pole ka alust küsida. Minu meelest meil kui peavarju pakkujatel, meil kui asüüli pakkujatel on lausa kohustus uurida, kes siia tulevad. Asüüliõigust ei tohi kuritarvitada. See on meie maksumaksja raha, see on meie lastetoetuste raha, see on meie raviraha. Mina loen ajalehest kogu aeg, et Ukrainas on kõikide valdkondade inimestest puudu, eriti meditsiini[töötajatest] ja muudest erialaspetsialistidest, keda on muide nii naiste kui ka meeste hulgas. Ukraina vajaks neid tõepoolest. Kas me ei võiks siis ikkagi omaalgatust ilmutada, et üle 9000 mehe professioon, sõjaväeline professioon ja nende staatus kindlaks teha, kui Leedu ja Läti seda teevad?

Aitäh! Me uurime kõikide põgenike tausta pidevalt, kui nad tulevad üle piiri, ja eriti nende puhul, kes tulevad üle Venemaa piiri. Kuna me oleme õigusriik, siis otsuseid me saame teha vastavalt reeglitele, ja keeldumise alused on ikkagi seadustega ette nähtud. Seda me peame järgima.

Kolleeg Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks suur tänu proua peaministrile selle eest, et täna räägite sellises tempos, et on täitsa võimalik jälgida. Tulite meie palvele vastu, väga kena teist.

Nüüd, minu küsimus seisneb selles, et ma küsin natuke üldisemalt, siin olid sellised spetsiifilised küsimused. Kui te mõtlete selle peale, kas Eesti Vabariik on teinud kõik endast oleneva, et hoida ära Ukrainas mobilisatsioonikohuslaste jõudmist Eestisse viisil, nagu nad ei tohiks teha? Kas on tehtud kõik need olulised sammud, mida on võimalik teha, või kõike ei ole? Ja kui ei ole kõike olulist tehtud, siis mida saaks veel rohkem teha selleks, et aidata neil saavutada olukorda, kus mobilisatsioonikohuslased ei lahkuks riigist, vaid oleksid seal, nagu seadusega on nõutud?

Aitäh! Me ei ole võtnud eraldi eesmärgiks mobilisatsioonikohustuse täitmist jälgida. See on ikkagi Ukraina enda ülesanne. Ma ei saa öelda, et me oleme teinud kõik selleks, sest me ei ole tegelikult seda arvesse võtnud, vaid me võtame arvesse neid aluseid, mis annavad ajutise kaitse võimaluse. Ja seal ei ole sellist alust keeldumiseks. Seega, kui Ukraina tõesti sellise palve esitaks, et neil on probleem sellega, siis kindlasti me peame Ukrainaga tegema koostööd selleks, et pääseda nende registritele ligi ja seda kontrollida. Seda meil praegu ei ole.

Kolleeg Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ringlevad jutud ajakirjanduses ja inimeste hulgas, ja ma täiesti usun neid jutte, et üle piiri pääsemiseks on mobilisatsioonialusel Ukrainas vaja suurusjärgus 500 eurot. 500 eurot! Ja silm pigistatakse kinni, leitakse, et inimesel on täielik õigus Ukrainast lahkuda, vaatamata sellele, et ta on mobilisatsiooniealine või mobilisatsioonikohustuse alla kuuluv isik. See jutt ei maksa absoluutselt mitte midagi, et Eestile ei ole palvet esitatud. Nagu me oleme siin Slava Ukraini teemal näinud ja kuulnud, on Ukraina kahetsusväärselt korruptsioonist sügavalt läbi imbunud riik. Ja seetõttu pole ka midagi imestada, kui nad ei pöördu meie poole vastavate palvetega. Kas Eesti on suveräänne iseseisev riik, kes kehtestab oma piiridel vastavad protseduurid, kontaktid ja …

Aeg!

… lihtsalt saadab tagasi, ei võta vastu neid, kes meie hinnangul kvalifitseeruvad kutsealusteks?

Aitäh! Kõigepealt, Ukraina piiridega tegeleb Ukraina. Ukraina korruptsiooniga tegeleb Ukraina. Olgem ausad, see teie küsimusepüstitus lähtub ikkagi sellest võõravihast. Te tegelikult tahaksite kõik võõramaalased Eestist välja saata. See on olnud ju kogu aeg teie poliitika, see viha ka Ukraina sõjapõgenike vastu. Loomulikult, meie kontrollime oma piire ja kuna Eesti on õigusriik, siis me teeme seda vastavalt seadustele. Kui ajutise kaitse andmine Ukraina sõjapõgenikele on Euroopa Liidus kokku lepitud, siis me lähtume sellest ja loomulikult kontrollime neid inimesi lähtuvalt oma julgeolekukaalutlusest.

Kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, härra istungi juhataja! (Hääled saalis.)

Head kolleegid, vasturepliigiks võimalust ei ole praegu. Need ei ole läbirääkimised. (Helle‑Moonika Helme ja Mart Helme kommenteerivad kohalt.) Hea kolleeg, ma olen selgelt võtnud … (Mart Helme segab vahele.) Hea kolleeg Mart Helme, palun, ma olen selgelt öelnud, et ilmselgelt kuritarvitatakse seda protseduuriliste küsimuste … (Mart Helme jätkab kohalt.) Kas te soovite mind kuulata või mitte? Ma tahan selgitada. See on probleem ja põhjus, miks ma tõepoolest menetluse keskel ei võta, seda kasutatakse kui vasturepliigi esitamise võimalust ja see ei ole korrektne.

(Kohalt.) Nii ei saa asjad parlamendis käia, et üks inimene otsustab saja eest. Ei ole võimalik!

Head kolleegid …

(Kohalt.) Kui mulle vastatakse ja mulle pannakse sõnu suhu ja mõtteid pähe, mis ei vasta tõele, siis mul peab olema võimalus sellele vastata.

Mul ei ole ka võimalust vastata.

Hea kolleeg …

Me ei ole mingisuguses "Selgeltnägijate tuleproovis", et tema süüdistab mind siin võõravihas.

Hea kolleeg Mart!

Mis kuradi võõravihas! (Prõmmib vastu lauda.) Lõpetage ära selline sigatsemine siin! Lõpetage ära see sigatsemine! See on sigatsemine!

Hea kolleeg Mart Helme! Veel kord: on võimalus neid seisukohti ümber lükata, kui me jõuame läbirääkimiste juurde. See võimalus on olemas. Aga veel kord: head kolleegid, saage aru, et me ei tohi lasta selleni minna, et protseduuriliste küsimuste esitamise õigust kasutatakse vasturepliigi tegemiseks. Ma arvan, et kolm neljandikku protseduurilistest küsimustest on tegelikult vasturepliigid. Ja seda Riigikogu kodu‑ ja töökord ette ei näe, head kolleegid. Kui, Mart Helme, teil on tõesti [küsimus] istungi läbiviimise reeglite kohta, siis ma teen selle ühe erandi ja annan teile [võimaluse].

Mul on etteheited konkreetselt protseduuri kohta juhatajale.

Okei. Palun, teen ühe erandi, head kolleegid, aga sellest ei saa praktikat. Mart Helme, palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta või nii‑öelda märkus juhatajale.

Juhatajal on kohustus juhtida puldis olija tähelepanu sellele, kui ta ei käitu vastavalt eeskirjadele. Antud juhul ei ole vastajal õigust hakata panema küsijale suhu väljamõeldud seisukohti ja väljamõeldud mõtteid. Ei ole niimoodi, et teie ise ja teie teete ja teie olete ja teie tahate.

Aitäh, hea kolleeg!

Tema ei tea, mida mina tahan. Tema ei tea, mida mina tahan! Eesistuja kohustus on juhtida tema tähelepanu sellele, et ta peab vastama küsimusele, mitte esitama spekulatsioone küsija isiku kohta.

Aitäh, hea kolleeg! Teie märkus ja ootus selles mõttes, et juhataja peaks sekkuma teatud juhtudel, on igati asjakohane ja protseduuriline. Aga antud juhul ma ei saa kindlasti võtta endale õigust otsustada nende sisuliste seisukohtade üle, mida peaminister puldist väljendab. Ja täpselt samamoodi ei saa ma ka teie puhul sisulisi seisukohti võtta, hinnanguid anda, on see õige või vale. Mul ei ole seda rolli ja õigust, head kolleegid, saage palun sellest aru. Kui on tegemist solvangutega, selliste asjadega, siis otse loomulikult ma ei taha seda lubada ei üht‑ ega teistpidi. Ma ei taha seda lubada, et kõnepuldist keegi solvab Riigikogu liikmed või vastupidi. See on see, kus ma sekkun. Aga sisuliste seisukohtade suhtes ma ei saa anda hinnangut, ma ei tea ju, ma ei saa hinnata seda, mul ei ole õigust seda hinnata. Aga printsiibis see, et juhataja peaks märkama, selles mõttes, härra Mart Helme, teie küsimus oli protseduuriline ja ma arvestan sellega, kui selliseid juhtumeid tekib. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Proua peaminister! Ma oleksin kõigepealt väga tänulik, kui te ei hakkaks mind mu küsimuse pärast sildistama. Aga nüüd tulen küsimuse juurde. Sain eile Siseministeeriumist värsked andmed selle aasta algusest kuni 21. maini. Nende kohaselt tuli meile 6616 Ukraina päritolu isikut, kes deklareeris piiril oma Eestisse jäämise. 18–60‑aastaste meeste osakaal oli nende hulgas 42% ja kõigi 18–60‑aastaste puhul oli see osakaal 55% ning see osakaal on selgelt suurenenud erinevalt teie väidetust. Teiseks, Läti ja Leedu kontrollivad ajutise kaitse andmisel nende meeste mobilisatsioonikohustust. Küsimus on see: kas te ei karda siiski, et Eesti on saanud või saamas niimoodi Ukraina desertööridele atraktiivseks riigiks?

Aitäh! Ega ma neid materjale ise välja ei mõtle, mis mulle siia antakse, ja mul on siin selgelt öeldud, et Ukraina põgenike arvus meessoost sõjapõgenike osakaal viimase kuue kuu lõikes on vähenenud 42%‑lt 35%‑le. Tegelikult ma ei oska teiega vaielda selles osas. Ma saan tugineda sellele, mis mulle ette antakse ministeeriumist, ma ei ole käinud ise neid üle lugemas. (Hääl saalist.) Jah, vaat, ma ei tea, millest see vahe on tulnud, ma ei oska seda öelda. Veel kord, meie lähtume nendest reeglitest, mis ajutise kaitse andmisel on, ja tõesti me keeldume julgeolekukaalutlustel. Just meestele tehakse põhjalikud julgeolekukontrollid: kas need, kes tulevad üle Venemaa piiri, on ikkagi Ukrainast, kas neil on õigus siia tulla, mis alustel nad tulevad ja nii edasi. Aga seda mobilisatsiooni[kohustuse] alusel keeldumist mina ei tea, et oleks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Miks ei avaldata PPA kodulehel enam iganädalast statistikat üle idapiiri tulijate kohta?

Aitäh! Ei oska vastata sellele. Peate küsima Siseministeeriumist, mis andmeid nad avaldavad ja miks ja kuidas. Ei oska vastata.

Kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Lugesite siin üles terve hulga erandeid, mille alusel Ukraina riik ise lubab inimesi välja. Nii on – kui Ukraina riik lubab, siis lubab. Aga siis hakkasite midagi rääkima, et meil on vaja ligipääsu Ukraina registritele. No see on küll nüüd rumal jutt! See on kohe piinlikult rumal jutt! Ei, meil ei ole vaja mingit ligipääsu Ukraina registritele, sest Ukraina riik annab tõendi selle kohta, et inimene on sõjaväeteenistusest vabastatud. Ja vaat, seda tõendit peaks Eesti riik piiril kontrollima. Siis on juba selge, et Ukraina on ise kontrollinud, et tal on see vabastus, ja ongi korras.

Aga siis sinna otsa lisasite, et Eesti riik pole võtnud eesmärgiks seda kontrollida ja sellepärast me ei kontrolli. Miks siis ei ole võtnud eesmärgiks? Kui Kaja Kallase valitsus ja tänase valitsuse esindatav Eesti riik on nii innustunult ja väga usinasti alati tahtnud toetada Ukrainat, siis miks te selles küsimuses ei toeta? Miks selles küsimuses on jäetud võtmata eesmärk toetada Ukraina võitlust ja [mitte] aidata Ukrainal hoida sõjaväekohuslastest inimesi Eestis? Miks Eesti riik on võtnud eesmärgiks lubada desertöörid riiki?

Aeg!

Me oleme täitnud neid soove, mida Ukraina on meile esitanud, ja veel kord: Ukraina meile sellist palvet esitanud ei ole. Kui Ukraina peaks meile sellise palve esitama, meil on vastavad tööriistad nendele andmebaasidele ligipääsuks ja kõik see, siis me saame sellega tegeleda. Hetkel ei ole ja ma olen küsinud seda eraldi ka, et kas sellega on probleemi. Neil ei ole sõjaliste ametikohtade täitmisega probleemi. Seda ütlevad nad. Ja mul ei ole mitte kellelegi teisele tugineda kui ukrainlaste enda soovidele selles küsimuses.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mulle jäi kõrvu teie lause: on väga tihedad sidemed Ukraina presidendi Zelenskõiga. Olete lisaks siin korduvalt rõhutanud, kuidas teie olete teinud Eesti nähtavaks, sealhulgas suure panusega Ukraina abistamisse. Aga ometigi teie Ukraina visiidil, mis aprillikuu lõpus toimus ja kus te andsite ühise pressikonverentsi Ukraina presidendi Zelenskõiga, ei teadnud viimane midagi Eestis juba aasta aega tegutsevast abi…, ütleme, ühingust Slava Ukraini. Minu loogika nüüd ei saa aru: kui on väga tihedad sidemed, kuidas selline asi on võimalik. Äkki seletaksite mulle ära?

Aitäh! Võib-olla te ei ole tähele pannud, aga Ukrainas käib täiemahuline sõda. Ukrainlastel on mure sellega seoses, mis toimub lahingutes, mis pommitamised toimuvad. Neil on mure sellega seoses, et nad saaksid laskemoona, relvastust. Neil ei ole tõesti aega tegelda Eesti küsimustega eraldi. Ja selles mõttes tõesti ei ole ka minu asi oma muresid tõstatada [kohtumisel] president Zelenskõiga, kellel on hoopis teises suurusjärgus mured kui meil siin praegu. Me üritame aidata ukrainlasi nendes muredes, mis neil on.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et Eestilt ei ole küsitud või Ukraina ei ole palunud meil kontrollida neid sissetulijaid. Kindlasti olete oma Läti kolleegiga arutanud, kas Läti on omaalgatuslikult seda teinud, on Lätil registritele ligipääs ise tehtud. Meie ikkagi leiame seda, et Eesti peaks seda kasutama, et kontrollida siiatulijate tausta. Nii nagu kolleeg Martin Helme ütles, et neil on dokument kaasas, kui nad on vabastatud sõjaväekohustusest. Sellega me tõepoolest annaksime veel rohkem tuge Ukrainale läbi selle, et neil oleks mehitatud eesliin – no eesliini enam vist ei ole, on sõjavägi, tagalaosa –, et Ukraina oleks kaitstud.

Aitäh! Me ei ole Lätiga seda arutanud, sest ukrainlased ei ole palunud.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Kaja Kallas! Mu küsimus seondub Jaak Valge informatsiooniga selle kohta, kui palju ukrainlasi siseneb. Meie saime andmed, tähendab, Jaak Valge sai need andmed otse Siseministeeriumist. Teie olete siin praegu puldis, et rääkida mobilisatsiooniealiste meeste kohta andmeid, ja te ütlete selle kohta niimoodi, et teil on teistsugused andmed, teile pole selliseid edastatud. Mulle jääb vägisi mulje, et siinsamas Riigikogu puldis te lihtsalt valetate või ei ole võtnud seda arupärimist tõsiselt ja räägite ükskõik mida kokku. Võib-olla siiski on tegemist olukorraga, et teie ametnikud ei suhtu teie soovidesse tõsiselt, ja nüüd peab lahendama selle olukorra ära. Kumb siis peab tagasi astuma: kas teie või mõni ametnik, kes on teile väärinformatsiooni andnud?

Aitäh! Mul ei ole teadmist, milliseid andmeid esitatakse Jaak Valgele või ükskõik millisele teisele Riigikogu liikmele. Mul ei ole võimalik neid andmeid võrrelda. Kui mul oleks see teada, et seal on see erisus – ja ma kindlasti küsin tagasi minnes, miks mul on ühed andmed, kui öeldakse, et Riigikogu liikmele on esitatud teised andmed –, siis ma küsin seda. Aga mul ei ole ligipääsu kõigele sellele, mida teie küsite.

Kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Proua peaminister! Te ütlesite, et Eesti riigil ei ole kohustust, kui Ukraina riik ei palu, kontrollida nende meessoost isikute tausta, kes sealt Ukrainast tulevad. Noh, piiri peal mingil moel kontrollitakse, aga ülevaade sellest tegelikult puudub. Aga kas te ei arva, et see on tegelikult päris tugev julgeolekurisk, sellepärast et väga vabalt võib Venemaa niimoodi saata siia oma nii-öelda luurajaid ette valmistama ka meievastast agressiooni. Ja kui meil puudub sellest ülevaade, siis kuidas me saame [tagada], et seda ei juhtu?

Aitäh! Me kontrollime piiril, just mehi kontrollime piiril mitme kontrolliga, just neid mobilisatsiooniealisi, selles mõttes, et kust nad tulevad ja kas nad on need, kes nad väidavad end olevat, kas neil on õigus ajutisele kaitsele. Seda kõike tehakse. Mida me ei kontrolli, sellepärast et meil ei ole sellist palvet, ei ole sellist ligipääsu andmebaasidele, on see, kas nad on mobilisatsioonikohustusest vabastatud või ei ole. Seda me ei kontrolli, aga see väide, et meil puudub ülevaade, ei vasta tõele. See ülevaade on meil olemas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Teie vastused on kantud mingist vihast meie fraktsiooni liikmete ja tundub, et ka minu vastu. Aga mulle tundub, et see küsimus mobilisatsiooniealiste meeste kohta, kes siia saabuvad, on väärt, et me arutame seda siin Riigikogus, kus me peame otsustama oma riigi tegevuse üle. Ja et te ei viiks seda juttu sellele, mida Ukraina on küsinud või ei ole küsinud, siis ma küsin teie isiklikku arvamust. Kuidas te isiklikult suhtute sellesse küsimusse? Kas teised riigid, sealhulgas Eesti, peaksid avasüli vastu võtma neid mehi, kes on mobilisatsiooniealised ja saaksid panustada Ukraina kaitsesse, või mitte?

Aitäh! Huvitav, kuidas me teineteist nii valesti mõistame. Mina olen siin juba kolmandat päeva ja kuulen seda vihkamist, mida teie minu suunas pritsite. Võib-olla on tõesti nii, et seda tegelikult ei ole. Ja teie tunnete jälle vastupidi. Nii et siin on kindlasti mingi kommunikatsioonihäire. Minul puudub igasugune viha teie vastu, aga kui teile nii tundub, siis ma palun väga vabandust. Aga mingit viha mul teie vastu ei ole. Ent see arupärimine puudutab seda, mida Eesti valitsus teeb või ei tee, mitte seda, mida mina tunnen või arvan.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Te siin räägite mõnes mõttes natuke iseendale vastu, aga see selleks, see käib teie puhul asja juurde. Te kohtusite Zelinskõiga. Miks te siis ei tõstatanud seda küsimust, et saada Ukrainalt need andmed kätte, et te saaksite Ukrainat, kes võitleb ka meie eest, aga eelkõige võitleb ta enda eest, aidata? Ja heakene küll, eks ole, kui me ei suuda tuvastada piiril, siis meil on ju siseriiklikult veel igasuguseid võimalusi järelkontrolli teha nende mobilisatsioonialuste meeste kohta – töötukassas, ajutise kaitse taotluse puhul, ajutise elamisloa väljastamisel, tööloa väljastamisel. Neid võimalusi on ju tegelikult väga palju ja ma näen, et meil ei ole kas administratiivset suutlikkust – siis tunnistage seda, et meil ei ole seda suutlikkust ega ressurssi – või lihtsalt seda ei taheta teha. Ja miks ei taheta teha? Ukraina võitleb ju meie eest.

Aitäh! Veel kord: need kohtumised on ikka nii, et me küsime, mida me saaksime veel teha, et neid aidata. Ja ukrainlased ütlevad, mida me saaksime veel teha, milles neil on abi vaja, ja me lähtume sellest. Me oleme teinud ukrainlaste jaoks väga palju ja see ei ole olnud see taotlus. Kui mitu kuud tagasi vist ka teie fraktsiooni poolt tuli see mobilisatsiooniealiste inimeste teema, siis ma küsisin seda, kas see on probleem. Ja mulle öeldi, et see ei ole probleem. Ukraina ei ole palunud meil sellega tegeleda. 

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Ma enne vaatasin seda mõttevahetust siin, kui Mart Helme väga erutus ja lõugas ja nüüd on ära põgenenud saalist selle peale, et te julgesite öelda, et EKRE ideoloogiasse kuulub võõraviha. Ma ei saanud aru, millest selline erutus või eitus, sest mulle tuleb meelde Mart Helme sõnavõtt siinsamas saalis, kui ta rääkis Ukraina põgenikest kui prostituutidest, suguhaiguste levitajatest ja nii edasi. Tuli meelde see, et Mart Helme on rääkinud ja kirjutanud mustanahalistest kui väga rumalatest inimestest, kelle pead kõmisevad. Tuli meelde see, kuidas Martin Helme ütles, et kõik Ameerika lendurid võiksid koos oma homopropagandaga Eestist ära minna. Ja mina ei oska ka mitte mingit muud mõistet sinna juurde panna kui võõraviha. Kas ma mõtlen õigesti või valesti?

Aitäh! Mulle ka see kõlab täpselt niimoodi ja selles mõttes mulle tundubki, et võib-olla tuleb asju nimetada õigete nimedega.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, auväärt peaminister! Enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, võtan kolm protseduurilist küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun, Varro Vooglaid!

Mul on tegelikult isegi kaks protseduurilist küsimust, ma küsin need kohe ära. Ma alustan tagantpoolt. Esiteks sooviksin teada, et kui küsimusi esitatakse arupärimiste arutamise raames, siis kas need peavad ikkagi arupärimise kohta olema või mitte. Siin kolleeg Randpere esitas praegu küsimuse, millel ei olnud selle arupärimise temaatikaga küll kõige vähematki pistmist. Siis ma tean ise ka edaspidi, kuidas küsimusi formuleerida. See on esimene. 

Ja ma küsin kohe teise küsimuse ka ära. Te enne ütlesite siin seda, et mingitel tingimustel istungi juhataja peaks sekkuma ja tegema märkuse, kui minnakse üle piiri. Siin väga austatud peaminister ütles, et meie pritsime mitu päeva tema suhtes vihkamist. Tähendab, mina tundsin, et see vist käis minu kohta ka. Mina ei tea küll, et ma oleksin pritsinud vihkamist tema pihta. Võib-olla see käis kolleeg Epleri kohta, tema oskab ise enda eest rääkida. Aga minu küsimus teile konkreetselt on see: kui on selline süüdistus, et me pritsime vihkamist – mina olen üritanud konstruktiivselt osaleda arutelus –, siis kas see ei ole see koht, kus peaks võib-olla mingi väikese märkuse tegema, et päris nii ikka ei ole ilus?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt, mis puudutab märkuse tegemist, siis on ka teine [asi], te tahate seda väga rõhutada, et sõna on vaba siin saalis. Selles mõttes me ei saa ega tohi olla ka liiga tundlikud. Ma ei kiida väga heaks seesuguste sõnade kasutamist. Aga see ei ole kindlasti see koht, kus juhataja peaks sekkuma, sest vastasel korral öeldakse, et me piirame teie sõna[vabadust]. Ja teine, siin ma olen sada protsenti teiega ühte meelt ja rõhutan seda, et nii küsimused kui ka vastused peavad käima päevakorras oleva punkti kohta. Palun tuletage seda ka oma kolleegidele fraktsioonist meelde, et see käib ka sõnavõttude kohta: ka need peavad käima päevakorras oleva punkti kohta. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma kõigepealt protseduurilise märkusena ütlen, et minu küsimuse algus, mis puudutas seda, et arvatavasti peaminister vihkab nii mind kui ka teisi, oli tegelikult protseduuriline katse vaadata, kas te hoiate seda joont. Korra tundus, et te nagu tahate sekkuda, aga siis hoidsite [end tagasi]. Tegelikult ma loomulikult ei tea, kas peaminister vihkab mind ja teisi või ei vihka. Aga see oli selline katse asetada tema ette peegel, et ka tema ei peaks oma vastuseid alustama sellega, et ta räägib sellest, keda keegi siin küsijatest vihkab või ei vihka, see on minu arust lihtsalt ebaviisakas ega ole sobilik. Ja mis puudutab küsimuste sisu, siis olen nõus, et tuleks püsida teemas. Ja ajaloolise tõe huvides ütlen, et kui ma antud teema kohta küsin peaministri isiklikku arvamust, siis see on minu arust vägagi teemas. Aidake mind, kui see ei ole teemas.

Jaa, see on kindlasti teemas, olgu või isiklik arvamus, aga kui see on selle teema kohta, on see igati kohane. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Kuna Mart Helme läks hetkel fraktsiooni ja ei saa ennast kaitsta Valdo Randpere Helme-viha eest, siis ma siiski teeksin protseduurilise, ütleme, korra kohta sellise märkuse, et siit on läbi käinud ettepanek, et koosoleku juhataja peaks hoidma sõnavõtud selle päevakorrapunktiga kooskõlas. Ja see loetelu siin ei olnud küll absoluutselt selle päevakorrapunktiga kooskõlas ja ma ütleksin, kui vana ütlemist tsiteerida ehk klassikuid tsiteerida: "Kes vana asja meelde tuletab …" Siis Randpere peaks puhta pime olema juba. Selles mõttes te oleksite pidanud kohe talle ütlema, et see ei ole päevakorraga kuidagi seotud ja selline viha teise Riigikogu liikme suhtes, oma kolleegi suhtes, selline asi siin saalis ei ole tegelikult ei istungi päevakorraga ega mitte kuidagi kooskõlas.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen seda meelt, et vihale üksteise vastu selles saalis kohta ei ole ja seda ei peaks olema. Aga nüüd avan läbirääkimised ja kõigepealt saab sõna Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Peaministri vastuseid kuulates jääb mulje, et Eesti ei kavatsegi Läti ja Leedu eeskuju järgida ning hakata täie tõsidusega Eestisse saabunud Ukraina meeste sõjaväekohustust uurima. Ei ole kahtlust, et praegusel ajal, kui info levib välkkiirelt sotsiaalmeedia vahendusel üle riigipiiride, saavad väejooksikute erikohtlemisest kiiresti teada nii need Ukrainast lahkunud mehed, kes elavad Venemaal, kui ka need, kes plaanivad Ukrainast ebaseaduslikult lahkuda. On selge, et need inimesed ei ole Ukrainale lojaalsed. Veelgi enam, mõned neist võivad olla meile julgeolekuriskiks.

Ukraina suursaadik Marjana Betsa rõhutas, et ukrainlased tuleb koju tagasi saada, et riiki kaitsta ja üles ehitada. Suursaadik ütles, et Ukraina vajab peale sõja lõppu kindlasti oma inimesi tagasi, et riiki üles ehitada, ning tunnistas, et riigist lahkunud sõjaväekohuslastest noorte meeste tagasisaamine on probleem. Eesti valitsus peaks palju aktiivsemalt aitama Ukrainal oma sõjaväekohuslasi välismaalt tagasi saada. Neile on igat oma inimest vaja, et võita. Eesti valitsus peab täie tõsidusega tegutsema ja võtma kasutusele meetmed, et Ukrainast tulnud sõjaväekohuslased kodumaale aidata. Eestil on kohustus Ukraina valitsuse ees, et nad kodumaale saata agressoreid tagasi lööma. Seda ootab Ukraina president, Ukraina valitsus ja Ukraina rahvas.

Postimees kirjutas aprillis kulturismitreenerist Dmitri Soloveikost, kes kolis Eestisse Ukraina sõja tõttu. Ajakirjanik küsis, miks suur ja tugev mees rindel ei ole. Dmitri ei häbenenud oma otsust. Ta leidis, et elu on meil ainult üks, ja otsustas, et lahkumine on ainuõige valik. Miks just Eestisse, küsis ajakirjanik. Dmitri vastas avameelselt, et Eestis köitis teda enim võimalus rääkida oma emakeeles. "Ma ei teadnud Eestist midagi, sõber kutsus mind selle väikese riigiga tutvuma. Siia saabudes ei oodanud ma, et siin on nii palju inimesi, kes meist aru saavad ja vene keelt räägivad," ütles Dmitri, kes räägib nii ukraina kui ka vene keelt. Millist eeskuju annavad sellised väejooksikud, võiks öelda, meie oma inimestele, meie noormeestele, kes lähevad kas või Kaitseliitu või võtavad osa nendestsamadest väeõppustest, kui nad näevad, et sõdimise asemel saad sa minna naaberriiki või kõrvalriiki peegli ette enda lihast kasvatama? Eesti naised peavad oma mehed ja pojad saatma kodumaad kaitsma. Aga sellised desertöörid ju ei anna selleks moraalset õigustust.

Lugupeetud minister, kas see ei ole julgeolekuoht ning käitumise eeskuju andmine Eesti sõjaväekohuslastele, et tehke samamoodi, pange jooksu, kui oht läheneb? Arvestage, et jutt on meie liitlase Ukraina sõjalisest toetamisest. Koalitsioon ei väsi märkimast, kui palju Eesti on Ukrainat sõjaliselt toetanud. Kas see, et ligi 10 000‑lt Eestis elavalt mobilisatsiooni alla kuuluvalt mehelt ei küsita sõjaväekohustuse kohta, ei olegi Ukraina kaitsevõime õõnestamine? Paraku just sellega ongi tegu. Samal ajal koormatakse ebaõiglaselt Eesti maksumaksjaid. Ebaeetiline on panna Eesti naiste peale kohustus kinni maksta mugavuspagulastest desertööride hea elu. Samal ajal teeb koalitsioon kõik, et lasterikaste perede toetamist jõuliselt vähendada, ning murrab neile antud lubadused.

Lugupeetud peaminister, ma ütlen, kust leida raha lasterikastele peredele: Eesti ei pea maksma kümnete tuhandete desertööride mugavuselu Eestis kinni. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma lähtun praegu oma kõnes just olukorrast – minu meelest piinlikust olukorrast –, mis tekkis siin saalis pärast seda, kui Jaak Valge esitas oma küsimuse, millest ilmnes, et Jaak Valge välja nõutud andmed Ukraina kodanike piiriületuse kohta selle aasta algusest kuni 21. maini ei kattu Kaja Kallase öelduga. Mina näen praegu väga tõsist olukorda hoopis selles, et informatsioon, mis peaks jõudma Riigikogu liikmetele, peaks olema absoluutselt õige, selge, aktuaalne, et Riigikogu liikmed saaksid oma tegevust selle järgi kujundada. Aga kahjuks see nii ei ole. 

Mälu värskendamiseks ma toon välja mõned kuupäevad, et pilt oleks selgem. Arupärimine esitati 18. aprillil ja sellele arupärimisele vastamine pidi toimuma tegelikult eile, aga lükkus Riigikogu istungi venimise tõttu edasi. Kui Jaak Valge küsis Siseministeeriumist ja sai 23. mail vastuse piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonnast, siis need andmed näitasid tegelikult Ukraina kodanike piiriületust tõusvas tendentsis. Tuletan meelde, et nende andmete põhjal 2023. aasta esimese kolme kuu jooksul ületas piiri vähemalt 1015 inimest ja 1. aprillist kuni 21. maini 653 inimest. See tähendab, et piiriületus oli tugevasti suurenenud, sest esimesed andmed, mis ma ütlesin, olid seotud kolme kuuga, ja see 653 poolteise kuuga. 

Ja kui Jaak Valge sellele tähelepanu juhtis, siis mind natuke hämmastas, kuidas on võimalik, et peaministri tiitlit kandev Kaja Kallas ütleb, et temal puuduvad sellised andmed. Siis ma mõtlesin välja, et sellise olukorra tekkimiseks on võimalikud ainult kolm varianti. Esimene variant: Kaja Kallas valetab. Võimalik, et ta ei valeta. Põhjuseks võib olla ka see – teine variant –, et teda informeerinud ametnikud ei ole teinud oma tööd korrektselt ehk on jätnud objektiivsed andmed talle esitamata, sest vähemalt eilse päeva seisuga oleksid pidanud need andmed olema peaministril kindlasti olemas. Või on tegemist lihtsalt olukorraga, kus Kaja Kallas Riigikogu ette tulles ei pea Riigikogu sisuliselt mitte millekski, ja on võtnud tegevussuunaks, et siin võib ükskõik mida rääkida, peaasi, et aeg saab täis, niikuinii midagi ei juhtu. 

Sellist olukorda ei tohiks Riigikogus olla, et Riigikogu liikmetel on õiged andmed ja peaministril on valed andmed või tal pole andmeid. Selliselt ei ole võimalik riiki juhtida, valeinformatsiooni põhjal. Aga võib-olla mu kriitika Kaja Kallase kohta …  

Palun lisaaega kolm minutit. 

Palun, kolm minutit lisa!

… on alusetu ja võib-olla tõesti on süüdi siin ainult ametnikud, kes on jätnud oma töö tegemata. 

Ja seetõttu mul on ülimalt hea meel, et ma sain Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel esitada karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis kriminaliseerib uuesti ametniku ametiseisundi kuritarvitamise vastutuse. Ehk siis meie fraktsioon täiendas karistusseadustikku kahe paragrahviga: ametialane lohakus ja ametiseisundi kuritarvitamine. Nimetatud sätted kaotati aastal 2004 ja võib-olla ka see on põhjus, mispärast meil möllab praegu valitsussektoris ja ministeeriumides ja ametkondades ametnike tohutu omavoli ja nad tunnevad ennast täielikult vastutustundetuna, sest mitte mingisuguseid sanktsioone nende ebaseaduslikule tegevusele – hetkel küll karistamata tegevusele – sisuliselt ei järgne. 

Mis ma tahan öelda lõpetuseks? Äkki peaminister Kaja Kallas annab meile andmed selle ametniku kohta, kes edastas sellised andmed, mille kohta ta ütles, et need ei kattu nende autentsete andmetega, mis Jaak Valge sai piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonnast. Ehk me saame selle ametniku nime teada ja vaatame, mis inimesega tegemist on, et saaks teda selle kohta küsitleda ja asjas selgust saada. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Austatud kolleegid! Esiteks ütlen kohe ära, et ma lisaaega ei soovi antud juhul, et see küsimus hiljem ei tõusetuks. Aga omalt poolt läbirääkimiste käigus mõtlesin tähelepanu juhtida kahele punktile. Esiteks, mina küll kujutan ette, et võib täitsa olla nii, et teil on teistsugused andmed kui need, mis Siseministeerium on Jaak Valgele andnud, olgugi et mõlemad andmed pärinevad ühest ja samast allikast. On ju erinevad ametnikud, kes võivad infot töödelda erineval viisil. See on täiesti mõeldav. Küll aga oleks mul palve, et ehk te saate järele uurida, miks on nii, et Jaak Valgele on esitatud andmed, mis erinevad nendest andmetest, mis on esitatud teile. Sellega seonduvalt oleks väga kena, kui te annaksite ka meile teada, mis on need õiged andmed, millest me peaksime lähtuma, ja tegelikult oleks hea teada, miks on erinevatele isikutele väljastatud erinevaid andmeid.

Aga nüüd selle arupärimise arutelu juures köitis minu tähelepanu peamiselt ikkagi see küsimus, mille kohta ma eelnevalt ka küsisin. Nimelt, me kuulsime, nagu peaminister meile kinnitas – ma loodan, et ma vahendan teie seisukohta täpselt, kui mitte, siis palun tehke selle kohta täpsustus –, et Eestis ei kontrollita piiril seda, kas need mobilisatsiooniealised isikud, mehed, kes tulevad Eestisse ja taotlevad ajutist kaitset, omavad üldse riigist lahkumiseks õigust. Ja ma kuulsin selle arutelu käigus, et Lätis ja Leedus kontrollitakse seda, Eestis ei kontrollita. See pani mind mõtlema, et miks me siis ei kontrolli. Peaminister ütles meile, et Ukraina poole pealt ei ole meile esitatud palvet, et sellist asja kontrollitaks. Aga ma jäin mõtlema, et miks meile peaks üldse sellise palve esitama. On ju selge, et see ei ole Eesti huvides, et siia tuleb Ukraina kodanikke, kes on mobilisatsioonikohuslased, ja see ei ole ka Ukraina huvides. See ei ole kummagi poole huvides. Sellest lähtuvalt minu meelest ei ole üldse põhjendatud oodata, kuni Ukraina esitab meile spetsiifiliselt vastava palve, vaid oleks mõistlik ja kohane hakata omal algatusel seda asja kontrollima, nii nagu Läti ja Leedu seda teevad.

Nüüd edasi. Oletame, et me peaksime seda hakkama kontrollima üksnes juhul, kui Ukraina pool seda soovib, kui see tõesti on Ukraina huvides. Minul oleks konkreetne ettepanek teile, proua peaminister. Te ütlesite, et te kohtute tihti Ukraina suursaadikuga. Ehk esitate talle selle konkreetse küsimuse, kas see aitaks Ukrainat, kui meie sarnaselt Läti ja Leeduga hakkaksime kontrollima piiril, kas need mobilisatsiooniealised isikud, kes soovivad Eestisse tulla ja siin ajutise kaitse saada, üldse omavad õigust Ukrainast lahkuda. Võiks ju konkreetselt küsida. Võib-olla see on üks täiendav asi, millega me saame ukrainlasi reaalselt aidata: takistada nende inimeste väljavoolu, kes on mobilisatsioonikohuslased.

Lõpetuseks oleks mul selline küsimus, et kui Ukraina pool vastava palve esitab, kas siis hakatakse kontrollima piiri peal seda, kas nendel isikutel on õigus Ukrainast lahkuda. Lõppkokkuvõttes on ju võimalik ka see, et meie oma fraktsiooni nimel pöördume Ukraina suursaatkonna poole ja küsime sellesama küsimuse, mida muidugi võiksite teie ise küsida, kui te tihti kohtute saadikuga nii või teisiti. Ma ei tea, ehk saate meile selle kohta ka mingisugust informatsiooni anda, et kui selline palve Ukrainalt tuleb, kas siis selles osas Eesti oma lähenemist piiridel muudab. Suur tänu teile tähelepanu eest!

Tänan! Kolleeg Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kaja Kallas! Tõepoolest, 24. veebruaril 2022 alustas Venemaa suurt sõjalist pealetungi Ukrainas, täies mahus sõjategevust. See sõjaline konflikt on küpsenud juba aastast 2014 ning see tõepoolest pole asi, millega me peaksime harjuma või leppima. Alguses olid emotsioonid iseenesestmõistetavalt kõrgel, hirmud suured, ning see oli ka täiesti mõistetav. Ja lisaks, see kõik puhkes Eestile ja eestlastele emotsionaalselt ja ajalooliselt väga olulisel päeval. Seda ei saa eitada.

Samuti oli tookord täiesti arusaadav ja mõistetav ka pommirahe alt põgenenud naiste ja laste turvalisuse tagamiseks võtta neid vastu meile sõjapõgenikena. See, et sinna riigi toel bussiliinid käima pandi ja kõik, kes vähegi tahtsid, või isegi need, kes ei tahtnud – nad tahtsid minna kusagile teise Euroopa riiki –, tihtipeale tõsteti Eestisse tulevatesse bussidesse, et nad kõik bussi pandi ja Eestisse toodi, on iseküsimus. Selle tulemusena me oleme praegu olukorras, kus meil on Eestis 35 000 inimest saanud ajutise kaitse alusel tähtajalise elamisloa ja seda on tervelt 2,6% meie rahvaarvust. Ja registreeritud ajutise kaitse taotlusi on 45 500 ehk juba 3,3% rahvaarvust. Seda on tegelikult päris palju.

Hetkeseisuga on siia jäämise deklareerinud 72 000 Ukraina kodanikku ja ka see on päris suur arv. Nende hulgas on väga palju noori täisjõus mehi ning päris selgelt Eesti riik ei tee mitte midagi, et neid Ukrainasse oma presidendile appi saata. Seda hoolimata sellest, et Ukraina president tegelikult on eri riikides visiitidel käies seda teemat tõstatanud ja kurtnud, et rindel on raske ja võitlejaid oleks väga vaja.

Kui Kaja Kallas on kogu aeg rõhutanud, et Ukraina võitleb meie eest, siis oleks meie esmane kohus neid aidata, mitte sõna otseses mõttes varjata siin Ukraina meessoost kodanikke, kellel on sõjaaja tingimustes esmane kohustus olla oma riigis ja selle eest võidelda. Ma mäletan aega  – sellest täna siin saalis ka põgusalt räägiti, seda mainiti –, kui üle Venemaa ja Eesti piiri Narvas tuligi massiliselt inimesi. Siis, kui see piir oli veel lahti, tuli enamasti ka mehi, noori mehi. Ja me küsisime selle kohta Kaja Kallaselt siinsamas saalis. Vastuseks saime täiesti absurdse jutu sellest, kuidas nad on Ukraina idaaladelt põgenenud mehed, kes tulevad küll Venemaalt, aga liiguvad Eestist transiidi korras edasi või tagasi Ukrainasse. Ja vaat sellise mõtteavalduse või konstruktsiooni kohta ei olegi muud öelda, kui et kas tegemist on rumaluse, loogikavea või ajaloo mittetundmisega või kõigega korraga.

Vaadake, Eesti-Vene piir ei ole ju ühepoolne. Teisel pool on kontroll Venemaa käes, kellel on ajalooliselt suur kogemus raudse eesriide ehitamisel ja totaalse piirikontrolli kehtestamisel, nagu me ise ka kõik oma nahal oleme tunda saanud. Ja siis tuleb Eesti Vabariigi peaminister – mitte lihtsalt suvaline inimene, kellele võib asju andeks anda – ja tõsimeeli väidab ja usub seda ise ka, et Venemaa piirivalve lihtsalt lubabki üle oma piiri ja kontrollist läbi noored Ukraina passiga mehed, kes lähevad, nagu Kaja Kallas väitis tookord, läbi Eesti tagasi Ukrainasse Venemaa vastu võitlema. Kas saab veel absurdsemat väidet esitada? Ilmselt mitte. Aga oma küündimatuse varjamiseks kõlbab muidugi kõik, ka seesugused selgitused.

Meid siin just natuke aega tagasi süüdistati võõravihas. No vot jällegi täiesti loogikavastane, aga samas väga tugev demagoogiline võte. Ja meid süüdistati selles, et me tunneme muret a) selle üle, et Eesti hakkab kandma soovi korral täiesti kontrollitavat immigratsioonikoormat ja b) selle üle, et me ei suuda ega taha aidata Ukrainat, et nad saaksid võidelda rindel nii enda kui ka meie eest. Meie kohus peaks olema täiesti kindlalt võtta seisukoht, et me toetame Ukrainat mitte ainult sellega, et oleme siia võtnud 72 000 nende kodanikku ametlikult, aga palju rohkem mitteametlikult, sest Eesti riik ei kontrolli Euroopa Liidu sisepiire, ehk meil on siin ringi liikumas, elamas ja töötamas palju rohkem Ukraina kodanikke, kui me teame. Ja üleüldse kõikide riikide ülesanne peaks olema kontrollida, kes need on, kes siia tulevad, ja mida nad siin teevad. Aga see ei ole viha.

Aeg!

Kas lisaaeg on ka läbi?

Ei, lisaaega sa ei ole küsinud.

Aa, vabandust! Ma siis küsiksin, mul on paar lauset veel lõpus.

Palun, kolm minutit lisa!

No nii palju ei ole vaja. Ma tulen tagasi selle juurde, et kõikide riikide ülesanne peaks olema kontrollida, kes siin viibivad, kes siia tulevad ja mida nad siin teevad. Ja see ei ole viha, see ei ole võõraviha, see on elementaarne asi, mida iga iseseisev ja endast lugupidav riik peaks alati tegema. Aitäh!

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ei plaaninud tegelikult siin sõna võtta, aga kuulates neid küsimusi ja vastuseid, ma tegin sellise koondi. Tuli välja siit, et mobilisatsiooniealiste meeste arvu kohta Eestis on ühe ja sama asutuse poolt erinevatele sihtgruppidele saadetud erinevad numbrid. Peaminister ütles, et temal on ühed numbrid, meie esindaja Jaak Valge ütles, et temal on teised numbrid. See on ju absurdne olukord, sellist asja ei tohiks üldse olla. Täpselt sama asi, mulle meenub, oli koroonanäitajatega, kui avalikkusele edastati ühesuguseid numbreid ja kui kohtunik, kes hakkas neid kaasuseid menetlema, küsis Terviseametist andmeid selle kohta, siis need numbrid erinesid neist, mida avalikkusele oli esitatud. Kas see nüüd ongi meie riigi käekiri, et kuskil koridorides liiguvad ühed numbrid ja avalikkusele liiguvad teised numbrid? 

Samamoodi kriipis mul kõrva selline väide, et Ukraina pole Eestile palvet esitanud selle kohta, et meie hakkaksime jälgima, kui palju meil mobilisatsiooniealisi mehi siin riigis on. Vahetult enne seda oli peaminister vastanud minu küsimusele. On täiesti iseenesestmõistetav, et Ukraina on väga hõivatud [paljude asjadega], neil on sõda, nad peavad tegelema laskemoonaga, nad peavad tegelema oma meestega, kes oma riigi eest võitleksid, paljude muude asjadega, aga nüüd kuidagi ootab peaminister, et Ukrainal peab olema selle kõige olulise tegevuse kõrval aega mõelda ühe pisikese riigi peale, kellele hakata koostama palvet, et kuulge, saatke meie mehed oma riigi eest sõdima. See on ju loogikaviga! See on tõsine loogikaviga. Mida me endale ette kujutame? Et hakkamegi ootama seda palvet? See on iseenesestmõistetav asi ja siin ei ole vaja mingit palvet kellelegi edastada.

Järjekordne asi, mis mulle jäi silma: me räägime, et me aitame Ukrainat, sest Ukraina võitleb meie eest. Samas me aitame Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi ennast Eestis varjata. Me aitame neil tööle saada, me aitame neil ennast siin sisse seada, me aitame neil eluga paremini hakkama saada, igatpidi aitame. Ja nüüd tekib küsimus: aga keda me siis aitame? Kas me tahame aidata Ukraina riigil sõdida enda eest või me tahame aidata tema mobilisatsiooniealistel meestel ennast varjata? Hetkel tundub, et on keskendutud nende inimeste varjamisele, mitte riigi aitamisele, et Eesti saaks omapoolse panuse teha. Meie aitame igati kaasa, et teie oleksite rohkem võitlusvõimelised – seda ju ei ole. Sõnad ja teod ei käi käsikäes, tegevus on hoopis risti vastupidine sellele, mida räägitakse. 

Ja seda kõike kokku võttes minul nüüd tekibki küsimus, mis me siis tegelikult teeme. Kas me teeme ainult tühje suuri sõnu või me ka reaalselt tahame Ukrainat aidata? Sest nendest vastustest ja selle informatsiooni põhjal, mida siin peaminister meile regulaarselt edastab ja mida ta meile siin räägib, tuleb välja, et me töötame ju hoopis vastu Ukrainale, võttes ära nende mehed oma riiki rahuliku elu peale ja mitte andes neid välja, et nad saaksid oma riigi eest võitlema minna ja ka meie eest võitlema minna, nagu Kaja Kallas siin kogu aeg räägib. Kõiki meid petetakse ja pidevalt, küsimus on ainult selles, kui suur see pettus on. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas peaminister soovib kasutada õigust võtta sõna? Palun!

Jaa! Kõigepealt see andmete erisus. Ma kindlasti uurin, millest see on tulnud, et Jaak Valgel on üks informatsioon ja mul on teine informatsioon. Tulen selle juurde tagasi. Teiseks peaks ümber lükkama teatud asjad, mis siin on väidetud. Kõiki valesid ma muidugi ei suuda ümber lükata, sest neid tuleb nii palju, et kui igale asjale teha faktikontroll, siis need kõik kindlasti seda ei läbi. Aga mõned asjad küll.

Jah, Ukraina on öelnud, et tahetakse tagasi oma inimesi peale sõda – see oli sealt osast välja jäetud. "Me tahame kõiki oma inimesi tagasi peale sõda," ja see on absoluutselt arusaadav.

Teiseks, riigi toel ei ole pandud tööle mitte mingisuguseid busse, et Ukrainast inimesi tuua. Seda ei ole. Ärge levitage sellist valet. Meie ei ole neid inimesi siia toonud.

Kolmandaks, te väidate, et Ukraina president käib üle maailma ja räägib, et saatke mobilisatsiooniealised mehed tagasi. Kiirelt palusin oma inimestel uurida, kas tõesti on nii, et kõigile teistele igal pool räägitakse, aga siis, kui Ukraina president kohtub minuga, siis ta mulle seda ei ütle. Ja kuskilt, ka saatkonnast praegu kiirelt keegi ei suutnud tuvastada ühtegi kohta, kus Ukraina president oleks öelnud sellist asja, kui ta käib maailmatuuril. Ka see on vale.

Siis siin väideti, et need inimesed on tulnud meile siia kaela peale, toetuste peale elama. Ukraina sõjapõgenikest 51% on läinud tööle ehk siis nad maksavad Eesti riigis makse ja tegelikult pigem panustavad Eesti riiki, selleks et me saaksime neid toetusi [maksta] ja julgeolekusse panustada. Ehk nad ei ole tegelikult Eestis toetuste peal.

Nüüd veel väide, et me ei tea, kui palju neid on. Me teame, palju on. Me kontrollime oma piire. See ei vasta ka tõele, mis te räägite.

Kontrollin või küsin kindlasti Ukraina suursaadikult üle, kas selline palve on [esitatud]. Kuulan kõike seda, kuidas te seda siin looritate, aga vaatame siiski asjadele otsa: see on ju kantud sellest, mis algusest peale on olnud. Te olete püüdnud seda varjata paremini või halvemini, aga tegelikult see on kantud hoopis teistest väärtustest, kui seda on Ukraina aitamine. Aitäh!

Väga suur tänu, peaminister! Sulgen läbirääkimised. Teise päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Head kolleegid, läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Presidendi Alar Karise esitatud Riigikogu otsuse "Urmas Varblase Eesti Panga nõukogu esimehe ametisse nimetamine" eelnõu esimene lugemine. Tutvustan teile selle eelnõu menetlemise korda. Esmalt teeb ettekande juhtivkomisjoni esindaja. Ettekande kestus on kuni 20 minutit. Seejärel saab iga Riigikogu liige esitada talle ühe küsimuse. Pärast küsimustele vastamist toimuvad läbirääkimised, kus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Järgneb lõpphääletus, mis kodukorra seaduse § 79 lõike 2 punktist 6 tulenevalt on salajane. Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktile 7 ja Eesti Panga seaduse § 7 lõikele 1 nimetab Eesti Panga Nõukogu esimehe ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul viieks aastaks. Vabariigi president Alar Karis tegi Riigikogule ettepaneku nimetada Urmas Varblane Eesti Panga Nõukogu esimeheks alates 13. juunist aastal 2023 seoses Eesti Panga Nõukogu esimehe Mart Laari ametivolituste lõppemisega 12. juunil. 

Urmas Varblane on üks Eesti silmapaistvaid kaasaegseid majandusteadlasi, kes on avaldanud sadu teaduspublikatsioone ja osaleb sageli avalikes majanduspoliitilistes aruteludes. Majandusprofessori ja Eesti Teaduste Akadeemia liikmena tugevdab Urmas Varblane Eesti Panga Nõukogu teadmist majandusprotsessidest ja võimet kontrollida Eesti Panga juhatuse tööd. Ta on täitnud ülikoolis erinevaid positsioone, sealhulgas töötanud teadusprodekaanina, seetõttu omab Eesti Panga Nõukogu juhi ametikohal vajalikku juhtimiskogemust. Urmas Varblane on ka praegu Eesti Panga Nõukogu liige ja tunneb seega nõukogu igapäevatööd ning on kursis Eesti Pangas toimuvaga. Ta on poliitiliselt sõltumatu ja tugeva majandusteaduse taustaga. Tema saamine Eesti Panga Nõukogu esimeheks hoiab järjepidevust senise ja tulevase Eesti Panga Nõukogu vahel.

Rahanduskomisjon arutas eelnõuga seonduvat kolmel istungil: 8., 16. ja 22. mail aastal 2023. Vastavalt komisjoni liikmete soovile osales Urmas Varblane rahanduskomisjoni 16. mai istungil, kus ta andis ülevaate oma eluloost ja varasemast tegevusest ning vastas komisjoni liikmete küsimustele. Komisjoni liikmed küsisid täiendavalt Urmas Varblase ülikooliga seonduva tegevuse kohta. Samuti puudutasid küsimused tema arvamust Eesti Panga ja Eesti Panga Nõukogu tegevuse ning edasise arengu kohta. Tunti huvi ka tema arvamuse kohta eelarveprognooside, rahapoliitika ning Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjatest liikmekandidaatide nimetamise kohta. Urmas Varblane peab ülimalt tähtsaks, et Eesti on Euroopa rahasüsteemi liige ning rahapoliitikas on ta pigem konservatiiv, peab oluliseks säästmist. Eesti Pank peaks palju rohkem nõustama, avalikkusega suhtlema ning rääkima Eesti ühiskonnaga. Vajalik on, et kogu aeg on olemas kaks erinevat vaadet majanduse olukorrale, tähendab, Eesti Panga prognoosid ja Rahandusministeeriumi prognoosid. Prognooside tegemisel pidas ta oluliseks inflatsiooni mõõtmist ja selle erinevate komponentide täpsust. Urmas Varblane viitas, et kavandab tasakaalustatud Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjatest liikmete nimetamist ja läbirääkimised on veel käimas.

Lisaks kerkis komisjoni liikmetel küsimus, mis puudutas nõukogu liikme ja esimehe kahe ametiaja piiranguid. See tähendab, kas Eesti Panga Nõukogu liikme võib nimetada nõukogu esimeheks, kui kandidaat on vahetult enne seda nõukogu liige teist järjestikust ametiaega. Konsulteerimise käigus sai komisjon arvamusi õigus‑ ja analüüsiosakonnalt, Eesti Pangalt ja rahanduskomisjoni juristidelt. Komisjon jäi seisukohale, et regulatsioonide võimalik kahetimõistetavus ei ole takistuseks eelnõu lõpphääletuse läbiviimisel. Lähtuda tuleb põhimõttest, et isiku õigusi, sealhulgas õigust olla nimetatud Eesti Panga Nõukogu esimeheks, tohib piirata ainult juhul, kui selleks on olemas selge õiguslik alus. Kuni ei saa kindlalt väita, et kaks ametiaega teeninud nõukogu liige ei saa olla nõukogu esimees, tuleb seadust tõlgendada nii, et nõukogu liikme suhtes kehtiv kahe ametiaja piirang nõukogu esimehe nimetamisel ei kohaldu. 

Komisjon langetas konsensusliku otsuse võtta eelnõu Riigikogu täiskogu teisipäeva, 23. mai päevakorda  ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 23 lõpphääletus. Läheme hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu otsuse "Urmas Varblase Eesti Panga Nõukogu esimehe ametisse nimetamine" eelnõu … Head kolleegid, palun vaikust! (Helistab kella.) Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu otsuse "Urmas Varblase Eesti Panga Nõukogu esimehe ametisse nimetamine" eelnõu 23. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 58 Riigikogu liiget ja vastu 8, erapooletuid 0. Eelnõu 23 on otsusena vastu võetud. Seega, head kolleegid, oleme kolmanda päevakorrapunkti arutamise lõpetanud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 144 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli algataja esindaja, kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Ajad on keerulised ja nende keeruliste aegadega toimetulemiseks peab Eesti riik olema valmis. Selleks, et Eesti riik oleks valmis erinevate kriisiga toimetulekuks, on meil ettepanek muuta relvaseadust ja sellega seonduvalt paari seadust veel, et oleks võimalik rajada Eestis kaitseväe harjutusväljasid senisest kiiremas tempos. Sõda Ukrainas on jätnud kogu meie julgeolekupildile väga olulise jälje ja sellest tulenevalt me oleme analüüsinud erinevaid õigusruumi võimalusi harjutusväljade rajamiseks. Ja selgub, et hetkel kehtivad õigused ei ole piisavad selleks, et julgeolekuohule adekvaatselt reageerida ja harjutusvälju rajada. 

Nüüd, konkreetselt selle eelnõu juurde tulles on selge, et meie harjutusväljade rajamise eeldus on see, et selleks peab olema a) vajadus ja b) vastav ohupilt, mis sunnib neid harjutusvälju tegema kiiremini. Vajadus selleks on ilmselge. Eelkõige puudutab see meie enda 2. jalaväebrigaadi ja 2. jalaväebrigaadi arendused, mis on planeeritud, vajavad ka harjutamisvõimaluste loomist. 

Kui te küsite, mida 2. brigaadi arendused tähendavad, siis sisulises mõttes tähendab see 2. brigaadi soomustamist ja tulejõu suurendamist. Ja harjutusvälja olemasolu teatavasti ei ole vajalik mitte selleks, et seal laskeharjutusi läbi viia, vaid eelkõige selleks, et oleks võimalik teha suuremahulisi manöövreid. Ja seetõttu on harjutusväljade olemasolu hädavajalik. 

Kui me vaatame praegu Eestis olevaid harjutusväljasid, siis Eesti harjutusväljade seis on selline, et suuremamahuliselt on meil olemas keskpolügoon, mis on suurusjärgus 12 000 hektarit, ja lisaks saame harjutada Soodlas, Sirgalas, Pärnumaal Kikepäras, mis on väga pisikene, Männikul ja Nursis. Nursi harjutusala suurus praegu on suurusjärgus 3500 hektarit. Ilmselgelt see ei ole piisav selleks, et 2. brigaad saaks oma harjutusi läbi viia isegi pataljoni tasemel. 

Kui vaadata veel, mis meie lähinaabrite juures toimub, siis kõik riigid on hetkel harjutusväljasid juurde tegemas, eelkõige seetõttu, et igal pool investeeritakse kaitsevaldkonda oluliselt juurde, tulenevalt Venemaa agressiivsest käitumisest. Lihtsalt mõned näited. Kuna Soome liitus kuu aega tagasi NATO‑ga, siis Soomes on harjutusala rajamine omavalitsustele auasi. Omavalitsused läksid heas mõttes vaidlema selle üle, kes saab endale harjutusala, teades, et see toob endaga kaasa investeeringuid ja töökohti.

Meie lõunanaabrid lätlased on meile ära öelnud, et sellises mahus, kui me varasemalt saime näiteks Adažit kasutada, meil enam ei ole võimalik [seda teha]. Ja samamoodi on lätlased Jekabpilsi lähedusse rajamas harjutusvälja, mis on 26 000 hektarit ehk Nursiga võrreldes ligi kolm korda suurem. Samamoodi on leedulased rajamas uut harjutusvälja, ka ligi 20 000 hektari suurust. Nii et ka leedukad teevad ligi kaks korda suuremat harjutusvälja, kui keskpolügoon või Nursi on planeerimisel. 

Nii et see on julgeolekupilt, julgeolekuolukord, mis meid ümbritseb, ja sellest tulenevalt on ka need seaduse muutmise ettepanekud teie ees. 

Natukene täpsemalt ka nendest muudatusettepanekutest, mis siis tegelikult meie ettepanek on või mis see muudab praeguses planeerimises ja miks see on relvaseaduses. Relvaseaduses on ettepanek muudatused teha sellepärast, et harjutusväljad on reguleeritud hetkel relvaseaduses. Ja harjutusvälja olemasolu ei ole mitte planeeringu küsimus, vaid ongi just nimelt relvaseaduse küsimus ja seetõttu relvaseaduse erisused ongi teie ette toodud. 

Mida see erandlik juhtum, mille me soovime luua, tähendab? See tähendab tegelikult seda, et Vabariigi Valitsus saab anda korralduse kaitseministri ettepanekul vaid erandlikel konkreetsete tingimustega juhtudel. Ja need juhud on sätestatud ettepanekuna sellised, et peab olema olemas asjakohane ohuhinnang, millest nähtub oht riigikaitsele, peab olema harjutusvälja asutamise või laiendamise eesmärgiks riigikaitse tagamine, ja kolmandaks, planeerimismenetluse läbiviimisest tulenev viivitus võib suurendada ohtu riigikaitsele. 

See ei tähenda seda, et kuidagi minnakse kõrvale isikute kaasamisest. Ei, isikute kaasamisel lähtutakse avatud menetlusest, mis on haldusmenetluse seaduse kõige läbipaistvam ja kaasavam otsustamise viis. Samamoodi on ettepanek, mis on loogiline, et kui otsustatakse rajada harjutusväli, siis tuleb lahendada ka vastuolud erinevate olemasolevate planeeringutega, ja see ettepanek sisaldub samamoodi siin seaduseelnõus. 

Lisaks, loomulikult on äärmiselt oluline kõik, mis puudutab keskkonda. Senine praktika näitab seda, et harjutusväljade keskkonna seis üldiselt on paranenud. Näiteks Nursis ja Lõuna-Eestis on Kaitsevägi taastanud ühe soo. Ja kõik erinevad keskkonna hindamised või keskkonnahinnangute andmised näiteks keskpolügoonil kinnitavad seda, et tegelikult keskkonna seis on paranenud nii liigirohkuse poole pealt kui ka puhtalt looduskeskkonna vaatest ei ole seal kahju. 

Nüüd see, mis see seadus sätestab, ütleb seda, et Natura 2000 võrgustiku aladele on võimalik tellida mõjude hindamine eraldiseisvalt laiemast keskkonnamõjude hindamise protsessist. Natura mõjude hindamise osa on meil tehtud koostöös Keskkonnaministeeriumiga ja läbinud avaliku kooskõlastusringi eelmise aasta sügisel. 

Kui me veel räägime korraks sellest, mida edasine võiks meile tuua, kui parlament otsustab selle eelnõu heaks kiita, siis juba hetkel on tellitud Natura eelhindamine. Selle tulemusel oleks võimalik, kui parlament jõuab selle seaduse muudatused enne jaanipäeva vastu võtta, pärast jaanipäeva, kui on Natura eelhindamine tehtud või lõpule viidud, ette valmistada Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu. See koos kaasnevate andmetega läheks avalikustamisele ja need, kelle õigusi ja huvisid see otsus puudutab, saavad esitada mõistliku tähtaja jooksul oma ettepanekud. Ja enne Vabariigi Valitsuse lõplikku otsust tuleb läbi viia ka avalik istung, kus huvilised saavad oma küsimustele vastused. Ja seejärel siis kõiki neid eelnevaid etappe arvestades on Vabariigi Valitsusel võimalik anda korraldus harjutusala loomiseks. 

Kui veel käia üle see, mis tavapärasest planeerimismenetlusest on erinev harjutusväljade puhul või sellise erandliku reegli kasutamise puhul, siis peamine erinevus on see, et kui tavapärases planeerimismenetluses peavad erinevad etapid olema viidud läbi üksteise järel, siis selle erandi kasutamise puhul oleks võimalik erinevaid planeeringuetappe teha üheaegselt. Ja nii on loomulikult võimalik ka aega säästa.

Mis puudutab veel mõjude hindamist, siis lisaks Natura võrgustiku aladele avalduva mõju hindamisega on koostamisel ka eraldi müra modelleering ja looduskeskkonnale avalduvate mõjude kohta tellitakse vastavalt vajadusele eraldi hindamised, näiteks kotkaste ja must-toonekure ja kanakulli seire hindamine. Samamoodi uute elupaikade inventeerimine. Praegu on Keskkonnaagentuuriga kokkulepe, et Keskkonnaagentuur inventeerib nii harjutusala huvialas kui ka sellest väljaspool 10 kilomeetri ulatuses uued potentsiaalsed metsisemängude kohad. Ja eelteadmine ütleb, et neid võiks olla vähemalt 22. 

Üldiselt selline on selle eelnõu sisu. Meie soov ja ettepanek on, et parlament menetleb seda võimalikult tempokalt, et oleks võimalik enne jaanipäeva see seaduseelnõu ka seadusena vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu ettekandjale! Nüüd on aeg ja võimalus Riigikogu liikmete küsimusteks. Riigikogu liikmetel on kokku võimalus esitada kaks küsimust mõlemale ettekandjale. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Ajalukku vaadates, jah, mina arvan, et üks hea avalik menetlus ongi planeeringuprotsess, ka eriplaneeringuprotsess, mille oleks ausalt öelda võinud algatada juba eelmisel suvel. Ma tean, et käis tubli vaidlus selle üle ametkondade vahel ka ja Rahandusministeeriumi planeeringuosakond toetas ikkagi seda traditsioonilist protsessi, mida praegune seadusemuudatus võimaldab teha ka kiiremini, kui tavaliselt need eriplaneeringud on, eks ju, 2–2,5 aastat.

Aga nüüd kõigepealt harjutusväljade vajalikkusest. Te ütlesite, et eelkõige on vaja seda suuremahuliste manöövrite jaoks, manööverharjutuste jaoks. Minu teada keskpolügooni laiendatakse umbes kolmandiku võrra ehk sellele 12 000 [hektarile] liitub Soodla ala, mis peaaegu kolmandiku lisab. Kui palju selliseid suuri manööverharjutusi aastas toimub, et see ei kata seda vajadust ja on vaja teist suurt harjutusvälja veel?

Aitäh! Soodla puhul me ei räägi sellest, et toimub automaatne suurendamine, vaid tegelikult Soodla puhul on meil tulenevalt keskkonnapiirangutest võimalik ühendada Soodla ja keskpolügoon ainult kolme koridoriga. Seal ei toimu füüsilist ühendamist sellisel kujul.

Teiseks, mis puudutab praegu keskpolügooni kasutatavust, siis keskpolügooni kasutatavus on 320–330 päeva aastas. Arvestades, et seal on vahel vaja teha ka maaparandustöid või näiteks metsatöid, siis tegelikult on väga keeruline üldse keskpolügoonil leida vaba auku selleks, et ka polügooni ala tervikuna hooldada. Ja kindlasti ei ole keskpolügoonil ruumi teha neid harjutusi, mida 2. brigaad vajaks, kui ta saab need võimekused, mida praegu 2. brigaad on saamas, nii soomustamise näol kui ka uue tulejõu näol.

Jah, ma ütlen, et ala suurus on eelkõige vajalik manöövriteks, aga loomulikult toimuvad ka laskeharjutused. Laskeharjutuste kohta meil on ju omad reeglid ja ma võin selle juba ette ära öelda, võib-olla siin tuleb ka küsimus, et tegelikult me näeme seal suurusjärgus 25 päeval aastas suurekaliibrilisest relvast laskeharjutusi. Tegelikult valdavalt toimuvad seal ikkagi käsitulirelvast laskmised. Selliseid suurekaliibrilisi laskmisi ei ole väga palju. Kui me paneme miinipildujad veel sinna juurde ja tankitõrjerelvad, siis võib-olla mitte üle 50 päeva. Aga suure kaliibri, eelkõige K9, mis on 155‑ne kaliiber, laskekordasid on umbes 25 päeva aastas.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust, mis mind tõeliselt huvitavad seoses teie esitatud seaduseelnõuga. Esiteks on mul küsimus, miks ei pidanud koalitsioon võimalikuks arutada seda teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena, selleks et võimaldada esmalt sisulist kaasamist ja teiseks siiski ka alternatiivide kaasamist – ma pean silmas just Nursipalu küsimust. Ning teiseks on mul küsimus: miks te eksitasite avalikkust? Te lausa valetasite ju valijatele Võrumaal, kinnitades, et mingit kiirustamist ja tempokat läbisurumist ei tule.

Aeg, hea kolleeg!

Nüüd te räägite sellest, et te tahate jaanipäevaks teema siin majas lõpetada.

Aitäh! Alustades lõpust, mina olen kogu aeg öelnud kohalikele, et eesmärk on võimalikult kiiresti see harjutusala saada. Ma ei ole oma seisukohta kuidagi siinkohal muutnud. Teiseks, mis puudutab avalikku arutelu, siis kui vaadata seda, et kohapeal on käinud Vabariigi President, peaminister ning olen ka mina mitmeid kordi, meie inimesed on korduvalt ja korduvalt inimestega käinud kohtumas, siis kindlasti seda arutelu on võimalik alati rohkem teha, aga ma ei ütleks, et seda on vähe olnud. Kohalikke olusid, ma usun, me teame päris hästi, teame kohalike emotsioone päris hästi ja loomulikult nendega tuleb arvestada ning seetõttu tegelikult Vabariigi Valitsus homme arutab võimalike häiringutasude küsimust oma kabinetiistungil.

Tanel Kiik, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Ma arvan, et siin saalis ei ole kedagi, kes ei toetaks tugevat riigikaitset ja Eesti julgeolekuvõime arendamist. Küll aga peab ütlema, et see protsess loomulikult on olnud konarlik, nagu te ka ise nentisite. Kohati jääb selline mulje, et valitsuskoalitsiooni poliitikutel, aga võib-olla veel mõnel osapoolel on selline komme, et kõik ebameeldivad seisukohad sildistatakse Kremli-meelseteks. Nii on tehtud siin Nursipalu kogukonna demonstratsioonide suunal, nii on tehtud kogu opositsiooni suunal. On Putin, on Hitler ja muu taoline. See ei ole päris hea viis, kuidas seda debatti pidada. Minu küsimus teile ongi: kas te plaanite ka omalt poolt pingutada selle nimel, et taastada usaldust Nursipalu kogukonna ja valitsuse ja riigi vahel? Ja sealhulgas, millal täidab riik väidetavalt 2003. aastal eelmise arenduse eel antud lubadused Nursipalu elanikele?

Aitäh! Alustades lõpust, nagu ma ütlesin, homme Vabariigi Valitsus arutab seda, mis puudutab kompensatsioonimeetmeid. Vähemalt praegune eeldus on see, et me saame seda homme arutada, ja ma loodan, et meil see õnnestub. Ja siis kindlasti tulevad kompensatsioonid kohalikele kogukondadele. Aga ma olen siiralt veendunud, et kohalikud kogukonnad – ja ma olen seda ka vallavanematele väljendanud – peavad need kompensatsioonimeetmed … Või need kompensatsioonimeetmed peavad liikuma läbi omavalitsuste. Omavalitsused on ise kõige õigemad otsustama, kuidas seda võimalikku häiringutasu kasutada. 

Ja mis puudutab protsessi konarlikkust, siis jah, nagu ma ütlesin, alati võib rohkem rääkida. Aga ma usun, et me oleme võimalikult avatud olnud ja oleme jätkuvalt avatud. Aga teisest küljest, me oleme praegu saanud osa inimeste esindajatelt kirja, et palutakse hindamisi mitte läbi viia, sellepärast et nad tahavad oodata, milline Vabariigi Valitsuse otsus on. Eks me sellest inimeste soovist oleme lähtunud. Aga kindlasti me jätkame seda diskussiooni ja avalikku suhtlust inimestega ka pärast selle seaduse vastuvõtmist.

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea kaitseminister! Käisin nädalavahetusel Nursipalu piirkonnas kohtumas seitsme perega, kes jäävad suure tõenäosusega senisest kodust ilma, kui see eelnõu peaks realiseeruma. Nendel inimestel on väga suur mure hingel ja palju küsimusi. Samas, kõige enam tõstatus sõnum, et nad vääriksid ausat infot ja võimalust kaasa rääkida, et ehk on mingigi võimalus, et nad oma kodust ei peaks loobuma. Samuti me teame, et jätkuvalt on riigikaitsekomisjonis menetlemata 11 000 inimese petitsioon selle tegevuse vastu. Kas te ei leia, et palju ausam ja õigem oleks võtta pisut rohkem aega selle eelnõuga edasiliikumiseks ja inimestele selgitada, rääkida, nendega arutada, et neile ei jääks kibedat tunnet südamesse? Ma arvan, et see on ka üks osa riigikaitsest.

Aitäh! Sõltumata selle eelnõu menetluse kiirusest, ei muutu ju vajadus harjutusvälja olemasolu järele. Harjutusvälja vajalikkus ei ole kuidagi kahtluse all. Ja seetõttu, sõltumata selle eelnõu sisust ja vastuvõtmisest, inimestega räägitakse edasi, ka selle eelnõu vastuvõtmise järel jätkub ju see protsess. Aga need inimesed, ma ei tea, kus te täpselt käisite ja kes need seitse olid, kui on pärast võimalik need andmed anda, hea meelega vaatame, kes need täpselt on. Kas nad on piiri peal, kas nad ei ole piiri peal, kas seal on võimalik mingisuguseid nii-öelda piiritäpsustusi teha? Kui keegi on täpselt ääre peal, aga ta soovib sinna jääda, siis kas meil on võimalik see sealt välja lõigata? Need ongi need kohad, kus me peame inimestega [arutama]. Kui ta on ikkagi keset harjutusala, no siis on äraütlemata keeruline seal inimesel edasi elada. Seetõttu oleme me valinud algusest peale põhimõtte, et me suhtleme kõikide inimestega personaalselt ja leiame igaühele personaalse lahenduse, ka sellel juhul, kui näiteks inimeselt ostetakse maa välja. Ja seetõttu oleme meie jätkuvalt väga avatud, nii et ma arvan, et me leiame seal kõikide inimestega mõistliku kompromissi.

Varro Vooglaid, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vaat üks asi, mis on meid siin saalis viimase kuu aja jooksul kõige rohkem häirinud ja kõige rohkem selliseid teravaid vastandusi tekitanud, on see, et teie erakond nii hirmsasti valetas enne valimisi. Kaja Kallas kinnitas mitte kuigi ammu, et keegi ei taha muuta abielu määratlust Eestis, pärast valimisi tuleb välja, et hakkate kohe muutma. Enne valimisi kinnitas, et maksud ei tõuse, pärast valimisi kohe tõusevad ja tulevad uued maksud ja nii edasi. Selle asjaga on sama lugu. Enne valimisi … ERR‑ist võtan lahti kaks uudist. Üks on veebruari algusest: "Kaja Kallase hinnangul kiirkorras Nursipalu harjutusvälja laiendust teha ei saa". Siis on järgmine uudis 10. märtsist: uus koalitsioon lubab kiirustada Nursipalu polügooni laiendamisega, muutes selleks seadust. Te ütlesite kolleeg Froschile, et teie olete kogu aeg seda meelt olnud, et tuleks kiirkorras teha. Aga mina küsin uuesti selle kohta, kuidas ikkagi niimoodi saab valetada, et enne valimisi räägin üht, pärast teist. Kas see tekitab usaldust teie arvates?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti teie ülesanne ongi tuua opositsiooni vaadet sellesse debatti. Kui mina vaatan seda, veel kord, ma võtan oma ütlemised kõik välja, siis ma olen alati olnud seda meelt, et seda tuleb teha kiirendatud korras. Tõsi, see kokkulepe, mis oli veebruaris, oli see, et seda ei tooda lahkuva parlamendi ette. See tõesti oli, et lahkuva parlamendi ette seda seadusemuudatust ei tooda. Aga julgeolekupilt ei ole kuidagi läinud paremaks. Mina ei ole kuidagi näinud, et julgeolekupilt oleks läinud paremaks, ja seetõttu on nii Kaitseministeerium kui olen ka mina kaitseministrina jätkuvalt olnud seda meelt, et meil ei ole seda luksust ega aega sellega venitada. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ainult repliigiks, et tegelikult valitsusel on ka planeeringuprotsessis kaalutlusõigus, isegi kui on ka keskkonnamõjud, Natura erandi mõjud ja nii edasi. Nii et ma ikkagi ei saa aru, miks on vaja eraldi menetlust. Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi selle vastu, nagu mu esimene küsimus oli, kui see vajalikkus on sellises julgeolekuolukorras, siis see ongi strateegiline valik ja ongi poliitiline otsus. Tuleb seda ausalt öelda, isegi kui see toob kaasa kohalikele elanikele, kogu piirkonnale, omavalitsustele mingit negatiivset mõju. Aga konkreetne küsimus on selle kohta, et eelnõus on ka kohalikul omavalitsusel niinimetatud häiringutasu ja see laieneks ka praegustele harjutusväljade territooriumidele. Aga ei ole mingit raami toodud. Näiteks tuulikute taluvustasu puhul on seaduses kirjas need parameetrid, kuidas seda taluvustasu saab. Nüüd see jääb valitsuse määruse tasandile. Kas lihtsalt eelnõuga oli nii kiire, et te ei suutnud kokku leppida seda seal eelnõus või seaduses kajastada, või oli mingi teine kaalutlus?

Aitäh! Lühike kommentaar kõigepealt ikkagi selle planeeringumenetluse kohta. Soodla eriplaneeringu [menetlus] alustati 2015 Vabariigi Valitsuses. Hetkel on meil Soodla eriplaneering kehtestamata. Isegi kui võtta need viimased muudatused, te mainisite siin 2–2,5 aastat, siis see on nii-öelda ideaalmaastikul, ideaaljuhul, kus mitte keegi ei vaidlusta, mitte ühtegi vaidlustust ei tule. Siis võiks see olla teoreetiliselt selline, ütleme, 2–2,5 on ülehinnatud, pigem kolm [aastat]–, aga see on juhul, kui mitte ühtegi vaidlustust ei tule. Selle protsessi puhul eeldada, et vaidlusi ei tule, võib-olla ei ole päris õige. Soodla puhul ka me näeme, et riigi eriplaneering on kestnud kaheksa aastat, ja me ei ole lõpus, eks. Seetõttu tegelikult julgeolekupildist lähtuvalt on vältimatu seda teha. 

Teiseks, miks see on Vabariigi Valitsuse määruses. Ma siinkohal juristina ütlen, et tegelikult see ongi õige koht. Parlament peab andma raami, kuidas on seadus, ja need seaduse rakendamise üksikud detailid, sealhulgas näiteks seesama, kui tulevasel valitsusel on soov seda häiringutasu suurendada milliseks iganes, siis pärast selle seaduse vastuvõtmist on seda võimalik teha valitsuse tasandil. Ma arvan, et see ongi paindlikum ja õige, et parlament annab ette raami ja valitsus rakendab seda raami. Aga ma ütlen, et see on alati valiku koht, kui detailidesse seadusega minna. Meie tunnetus on see. Muuseas, praegune häiringutasu on kehtestatud kaitseministri ja omavalitsuste omavahelise hea tahte kokkuleppega. Ja tegelikult meie ettepanek oli see, et see hea tahte kokkulepe ei ole piisavalt läbipaistev ja seetõttu on mõistlik see kehtestada Vabariigi Valitsuse määruse tasandil, selleks et kõik omavalitsused, kellel on harjutusala, saaksid ühtemoodi aru.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te küll korra mainisite neid laskeharjutuste päevi aastas, aga võib-olla üldsusele on jäänud natuke segaseks, kui tihti see müra võiks olla nii häiriv, et see tõeliselt elu segab, ja kas nädalavahetustel toimub ka selliseid harjutusi. Te olete küll maininud seda, et üks oluline laiendamise põhjus on seotud erinevate manöövritega, mis puudutab väeliigi kokkuharjutamist, millega kaasnevad kindlasti laskeharjutused, aga kas te võiksite veel kord avada seda ja öelda, mis nädalavahetustel toimub, mis õhtuti toimub, mis toimub riiklikel pühadel ja nii edasi ja nii edasi?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, meil on ju praegu ka harjutusalad olemas. Meil on harjutusalade kasutuseeskirjad olemas, need on veebist leitavad. Nursipalu kasutuseeskiri on täiesti eraldi olemas, 64 lehekülge, ja võib seda kenasti lugeda. 

Aga ma võtan võib-olla mõned punktid sealt. Harjutusväljal on lubatud korraldada laskeharjutusi tööpäevadel vahemikus [hommikul] kella kaheksast kuni kella üheksani [õhtul] ja laupäevadel vahemikul kaheksast kuueni. Ja pühapäeviti ei tohi. Samamoodi on terve suvi harjutustest väljas ehk 1. maist kuni 31. augustini on keelatud kõrge müra[tasemega] tegevused ehk suurema kui 20‑millimeetrise kaliibriga käsitulirelvad, käsigranaadid, tankitõrje harjutus‑ ja lahinggranaadid, miinipilduja, lõhkematerjalid ja nii edasi. Nendest kõrvalekaldeid tohib teha ainult omavalitsustega kokkuleppel. Ehk tegelikult suvine periood on [harjutusest] väljas, samamoodi nädalavahetused sisuliselt väljas. Ja kui me võtame veel näiteks täpsemalt Lõuna-Eesti, siis Vilbusuu ja Tsirgupalu laskeväljadel ei ole lubatud kasutada miinipildujaid 1. märtsist kuni 30. juunini. Ehk ka seal on, ütleme, mindud väga-väga detailseks sellega, kus ja kuidas tohib kasutada. Samamoodi on keelatud müra, valgusefekte ja suitsu tekitavate vahendite kasutamine üldkasutatavatele teedele lähemal kui 100 meetrit ning eluhoonetele lähemal kui 800 meetrit. Ehk sisuliselt ikkagi lähemal kui kilomeeter ühelegi eluhoonele ei saa seal müra tekitada. Ja nii edasi. 

Aga ma ütlen, ma ei jõua kogu seda kasutuseeskirja siin ette lugeda, nii et soovitan Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse kodulehelt see kenasti välja võtta. Nursipalu harjutusvälja kasutuseeskiri, 64 lehekülge.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Tõesti, see Nursipalu teema kohalikus kogukonnas on hästi pinev. Ja mürateema on just see, mis laiemat kogukonda rohkem puudutab. [Selgituseks] inimestele, kes ei ole käinud seal piirkonnas või ei ole ka kuulnud harjutusvälja tekitatavat müra, ma küsin. Mida näitavad mürauuringud harjutusväljade ümber, kui tugev see müra siis on? Millega me võiksime seda võrrelda? Näiteks, kui ma elan lennujaama lähedal, kas see võiks olla midagi sarnast, kui ma kuulen lennukite maandumist ja õhkutõusmist? Kui tugevast mürast või mürareostusest me räägime harjutusvälja puhul?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti on hästi oluline see, kui kaugel sa oled. Müra puhul sõltub hästi palju sellest, milline on distants sinu ja müra vahel, kas seal on midagi ees, kas seal on mets ees, kas seal on mägi ees, kas seal on vesi, mis peegeldab paremini müra edasi, samamoodi, milline on tuule suund. Aga üldreegel on ju see, ütleme, et relvast lastud müra on ühekordne ja nii-öelda kiire müra, lennuki maandumine on pidev ja tugev. Aga kui me võtame siin 100‑detsibellise müra, siis tavaline muruniiduk on 100 detsibelli, eks, aga sa ei saa ka seda muruniidukiga [võrrelda], selles mõttes, et kui naabrimees niidab muru, siis tegelikult see mürareostus, mis sulle hoovi tuleb, on pidev ja pikem ja vaata et suurem. Aga näiteks miinipildujast lastud miin tekitab ühekordse müraefekti ja seetõttu tegelikult need müramõõtmised, mis on [tehtud], on hästi palju seotud tõesti sellega, kas me mõõdame müra keskmist või seda ühekordset piiki. Kui võtta keskmine, siis keskmine on tegelikult ka Nursipalu ümbruses väga madal, aga tuleb arvestada, et need 25 päeva aastas, kui tehakse suurekaliibrilist laskmist, siis seal läheb osa neid piike kindlasti kõrgemale nii-öelda tavapärasest kõrvakuulmisharjumusest või sellisest 100-detsibellisest muruniidukist.

Mart Helme, palun! Oh, mis ma nüüd hoogu sattusin! Ma väga vabandan!

Härra minister, te ei ole unustanud oma endist ametit.

Ma väga vabandan, härra juhataja! Ma sattusin hoogu. Ma väga vabandan!

Aga ma võin ka ära minna, võib-olla hoiame kokku sellega. Kolleeg Mart Helme, palun!

Ma ei saanud hästi aru, mis ma nüüd siin tegin. Aga mul muidugi on küsimus, mul on palju küsimusi, ma kahjuks ei saa neid kõiki sellesse ühte küsimuse aega mahutada. Aga mu põhiküsimus on ikkagi see, et me näeme, et meil on tegemist vägistajate valitsusega. Nimetatakse küll valetajate valitsuseks, aga tegelikult olete te vägistajate valitsus. Te vägistate Eestit maksudega, te vägistate Eestit homoseadusega, te vägistate Eestit tulevikus vihakõneseadusega ja te vägistate praegu Nursipalu rahvast ja Eesti rahvast laiemaltki – kõiki, kes Nursipalu inimestele kaasa tunnevad – sellega, et te sõidate neist jõuga üle. Me näeme, et te hakkate jõuga üle sõitma ka tuuleparkidega ja meretuuleparkidega ja jumal teab veel millega. Kas te ei arva, et ühel hetkel ka väga rahumeelse ja alandliku Eesti rahva kannatus katkeb ja ta hakkab vägistajale vastu?

Aitäh! Kui keegi kusagil kedagi vägistab, siis on see Vene sõdur Ukraina pinnal. Ja need on faktid. Mul on tõesti väga raske mõista, kuidas … (Mart Helme kommenteerib kohalt. Juhataja helistab kella.) Mul on väga raske mõista seda ja ma ei saagi mõista seda, kui Vene sõdur läheb ja vägistab nelja-aastast last, nagu on tuvastatud sõjakuriteod Ukrainas. Kui me soovime ära hoida seda, et Eesti pinnal oleks Vene sõdur, siis selleks on seda harjutusvälja vaja. Nii lihtne see vastus ongi.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Austatud kolleegid! Hea kaitseminister, aitäh väga hea põhjaliku ülevaate eest! Mulle meeldis teie kõnes kindlasti see, et te mainisite elurikkust ja ma puudutaksin natukene sama teemat, mis seotud Nursipaluga. Nursipalu alal on Timmase Natura ala, Keretü looduskaitseala, mis loodi seal kunagi varasema polügooni ala kaitseks, ja lisaks üheksa püsielupaika. Võib ju tunduda, et elurikkus ei ole väga oluline, kuid arvestades järjest süvenevat keskkonnakriisi, muutub ta järjest olulisemaks. See tähendab, et sisuliselt meil on kokkupõrge kahe erineva julgeolekuhuvi vahel: üks on keskkonnajulgeoleku huvi ja teine on kaitsejulgeoleku huvi. See ei tähenda, et need on omavahel vastandlikud, neid saab lahendada, ainult et siis peab seda hästi tegema ja ma tean, et NATO aladel on tehtud.

Mul siit tuleb nüüd kolm küsimust sisuliselt kokku. Kas on ette nähtud, kuidas hallata elurikkust nende alade peal? Juhul kui see ei ole võimalik, kas on ette nähtud kompensatsioonimehhanismid kõrvalalade jaoks?

Aeg, hea kolleeg!

Viimane on, kas metsaalade raadamine või kasutamine saab tehtud läbi püsimetsanduse samamoodi nagu Kõrvemaal?

Aitäh! Kõigepealt elurikkusest. Nagu ma ütlesin, me loomulikult hindame edasi püsivalt elurikkuse olukorda harjutusalal, täitsa kindlalt. Me teeme seda praegu keskpolügoonil pidevalt ja sellest ka meie veendumus ja kindlus, et tegelikult elurikkus on pigem kasvanud seal nii linnuelupaikadega kui ka loomaelupaikadega ja kõige muuga.

Keretüt mainisite, Keretü soo on vist, ma arvan, Eestis ainukene taastatud soo, seda on teinud muuseas Kaitsevägi. Nii et selles mõttes see on üks osa sotsiaalsest vastutustundest. Või ütleme, selle protsessi käigus tehtud soo, mis on taastatud. See ongi see sotsiaalne vastutustunne ka, et elurikkust või loodusrikkust tuleb samamoodi seal säilitada ja hoida.

Kompensatsioonid. Kompensatsioonidega, nagu ma ütlesin, meil on plaanis, jah, eraldi häiringutasu. Kas ja kui palju näiteks omavalitsused sellest loodushoidu paigutavad … Aga võib-olla saad pärast täpsustada teise küsimusega, mida sa selle all mõtled. Aga igal juhul kompensatsioonid tulevad, samamoodi investeeringutoetus.

Ja mis puudutab näiteks erinevat taastamist, looduse taastamist, kui on vajadus selleks, siis seda kaitseinvesteeringute keskus loomulikult teeb. Seesama Keretü soo näide on võib-olla üks hea näide sellest. Aga me näeme ka keskpolügoonil seda, et tegelikult läheb see raadamisega natukene ka kokku. Ühtegi raadamist ei tehta seal, ilma et selleks ei ole oma ala ekspertide sissevaade. Reeglina teeb seda ju Riigimetsa Majandamise Keskus. RMK eksperte tasub siinkohal kindlasti usaldada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Keegi ei vaidle, et Eesti kaitsevõimet tuleb tõsta, ja ma arvan ja loodan, et kindlasti on seda meelt ka kõik 101 Riigikogu liiget. Mis puudutab Nursipalu harjutusväljakut, siis nii nagu te ise möönsite, kommunikatsiooniga nüüd kõige paremini ei läinud ja kaasatusega ka just mitte. Ja ma mäletan neid hetki, kui ka endine Võru linnapea Anti Allas, praegune minu kolleeg, väljendas oma muret nii avalikult kui ka kitsamates ringides, et see, mis praegu valitsus teeb, on lubamatu. Ja ega väga palju infot ei ole ka riigilt alla tulnud kohalikele omavalitsustele. Sellest ka küsimus. Mis hinnangu te ise annate sellele protsessile, kuidas see algas? Kui palju te olete ise kohtunud nende inimestega, ma räägin kohalikust kogukonnast, kaasa arvatud need 21 peret, kes jäävad tõenäoliselt koduta (Juhataja helistab kella.), kui see seaduseelnõu läbi läheb? Ja kui kaugel on need meetmed …

Hea küsija, teie aeg!

Ühesõnaga, meetmed inimestele, millal te tulete nendega välja, samuti kohalikule omavalitsusele?

Jaa. Minut on jätkuvalt vist küsimuseks siin.

Austatud minister! Aitäh, et aitate ka seadusandlikku võimu!

Ikka.

Aga hoiame siin võimude lahusust, teie tegelege täidesaatva võimuga, meie siin seadusandliku võimuga.

Teeme nii, härra asespiiker.

Aitüma! Palun! 

Kõigepealt väike täpsustus. Seal on 21 hoonestatud kinnistut, aga püsiva elamisega 15–16. Pikem küsimus on, mida me loeme püsivaks elamiseks, kas suvila on püsiv elamine või mitte. Aga olgu.

Kompensatsioonimeetmed. Vähemalt ma väga loodan, et me saame seda homme arutada. Meil on siin veel mõned detailid vaja paika loksutada, aga kui vähegi võimalik, siis homme arutame ja nii kui on arutatud, loomulikult pikem tutvustus. Kõigepealt ma sooviksin helistada seejärel kohe, kui valitsus on ära arutanud, omavalitsustele ja siis tutvustada seda ka avalikkusele. 

Inimestega [kohtumisest]. Mina isiklikult olen käinud seal kohal neljal korral. Kindlasti olen valmis veel minema. Meie inimesed Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusest on seal kohal oluliselt tihemini, kindlasti ka 2. brigaadi ülem kolonel Tikerpuu on kohalike inimestega väga palju rääkinud ja erinevates juturingides on seda arutatud küll ja veel. 

Väga keeruline on [öelda], milline see hinnang sellele protsessile on. Ma tean seda, et kui meil on olnud midagi uut öelda, siis me oleme seda kohe avalikult inimestele kommunikeerinud, me ei ole hoidnud selle protsessi juures midagi salajas. Ei ole ka mingit põhjust, sest lõpuks on meil seda harjutusvälja kõigil vaja, mitte kaitseminister Hanno Pevkuril või Vabariigi Valitsusel.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma siin hiljuti vestlesin ühe Eesti elukutselise päris kõrges auastmes sõjaväelasega, kes ütles mulle, et ta on läbi lugenud kõik need teie juhitud ministeeriumi esitatud argumendid, miks just Nursipalu ja miks ei saa seda kuskil mujal korraldada või tekitada. Ja tema ütles, et tema arvates ei ole need argumendid väga veenvad ja tegelikult Tapa võiks vabalt vastu võtta kõike seda, mida praegu üritatakse Nursipalu kanti tekitada. Minu küsimus on see: kas te saaksite konkreetselt põhjendada, miks teistmoodi, teises kohas seda harjutusvälja korraldada ei saa?

Aitäh! Ma hea meelega ootaksin teie käest selle praeguse või endise tegevteenija numbrit, hea meelega räägiksin temaga, mis tema argumendid on. Mina usaldan siinkohal nii Kaitseväe juhatajat, Kaitseväe Peastaapi kui ka näiteks 2. brigaadi ülemat kolonel Tikerpuud, kes kinnitavad, et seda on vaja. Esiteks. 

Teiseks, puhtformaalselt nii ongi. Keskpolügoon on praegu kasutuses, noh, ma ütlen, erinevatel hinnangutel ja erinevatel aastatel seal 320 päeva ringis aastas. Kui on selline kasutusintensiivsus, siis vabandust väga, kui 1. brigaadi intensiivsus on selline ja kui 2. brigaadi intensiivsus juurde tuua sinna, siis mitte mingi valemiga ei ole keskpolügooni olemasolu piisav selleks, et seal harjutusi teha. 

Ja kolmandaks, loomulikult oma rolli mängib ka logistika. Kui sul on brigaad Kagu-Eestis … Kui me vaatame Eesti julgeolekuarhitektuuri, siis me saame aru, et meie oht saab tulla ainult idast, mis tähendab seda, et meie kirdesuuna peal on 1. brigaad ja kagusuuna peal on 2. brigaad. Ja kui brigaadide paigutus on seal selline, siis järelikult ka harjutama peab võimalikult lähedal. Nii lihtsad need argumendid ongi, mingit keerulist raketiteadust ei ole. Peamine on see, et meil lihtsalt ei ole piisavalt ruumi.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kõigepealt ma täpsustaksin oma eelmist küsimust, ma viitasin ka 2003. aasta arendusele ja toona antud lubadustele, mis väidetavalt on siiani täitmata. Äkki käsitleksite seda oma vastuses minu järgmisele küsimusele. Mu teine küsimus on seotud selle piirkonna maine ja kuvandiga. Võrumaa on väga oluline sellise ilusa, looduskauni, rahuliku, turvalise paigana nii kohalike elanike silmis, ettevõtjate silmis kui ka turistide jaoks. Ja kahtlemata, ma arvan, me kõik oleme seda meelt, et nii see peaks ka tulevikus olema. Millised on need valitsuse plaanid või teie meetmed, kuidas tagada just nimelt seda piirkonna rahulikkust, turvalisust, ka looduskeskkonda nii turistidele kui ka kohalikele elanikele? Ja kuidas sealjuures, arvesse võttes asjaolu, et Lõuna-Eesti Haigla on täna ainuke piirkonnas tegutsev haigla, mis pakub ka sünnitamise võimalust, kus on sünnitusosakond, ka seal lastele ja nende vanematele rahu tagada?

Aitäh! Kõigepealt 2003 lubadustest. Ei olnud nende lubaduste juures ja olen kuulnud erinevaid legende. Saan kinnitada, et need lubadused, mida mina annan, ma ka täidan. Täitsa kindlalt!

Mis puudutab Võrumaad tervikuna, siis nagu ma ütlesin, kui me oleme kompensatsioonimeetmed kokku leppinud valitsuses, siis me neid täpsemalt tutvustame. Aga ma olen enam kui veendunud, et Võrumaa kindlasti saab selle 2. brigaadi arenguga turvalisemaks. Selles ei ole mingit kahtlust, turvalisust tuleb kindlasti juurde. Ja ma ei näe ka seda, et meil oleks oluline mõju looduskeskkonnale või turismile. Ka praegu toimuvad Nursipalus laskmised ja see ei ole kuidagi vähendanud Võrumaa atraktiivsust Eesti turistide seas. Siin istub kohapeal meil üks võroke ja siin saalis on veel võrokesi. Ma ei ole küll näinud, et praegu oleks kuidagigi Võrumaa kannatanud, sellepärast et Nursipalus on harjutusala.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Siin on küsimus veel veidi mõjude kohta. Siin võrreldi seda muruniitjaga. Kui süda sees väriseb ja aknad rappuvad, siis ma ei tea ühtegi muruniitjat, mis paneks sama [tundma], ja lapsed ja koerad kardavad. See selleks. Aga lihtsalt tahtsin küsida täpsemalt selle mõjude hindamise kohta. Me oleme korduvalt ette pannud Võrumaa poolt, et need mõjud, võimalikud negatiivsed mõjud ära hinnata. Kas seda on edasi mõeldud ja kas on olemas mingi tööriist, et pärast ka seirata. Me ju teise käega [teeme] ja mõtleme, kuidas regionaalprobleeme lahendada. Kui Võrumaa veel kord peab kannatama, siis on ikka väga kehva, kui veel üks löök tuleb ja kuidagi rahvaarv väheneb või sissetulekud vähenevad.

Aitäh! Sotsiaal-majanduslike mõjude hindamine on äraütlemata keeruline protsess ja põhimõtteliselt on alati nii, et mida sa küsid, selle kohta vastuse saad. Kui ma vaatan puhtfaktiliselt praegu näiteks Lääne-Virumaa seisu, siis Tapa näite puhul sealse 1. brigaadi arendustega on pigem näha seda, et ettevõtteid on juurde tulnud, söögikohti on juurde tulnud, majutuskohti on juurde tulnud ja sellest on kogu piirkond tervikuna võitnud. Ka Võrumaa puhul, Nursipalu puhul, nii palju ma võin täna öelda, me näeme ette, et Võrumaale läheb lähema kolme-nelja aasta jooksul ainuüksi investeeringuna Nursipalu väljaarendamiseks suurusjärgus 200 miljonit eurot. 200 miljonit eurot! See jaguneb nii inimestele väljamakstavaks summaks, mis on väljaostusummad, pluss Nursipalu arendus. Ja kui me võtame Nursipalu arenduse, siis igal juhul suur osa sellest jääb kohapeale. On selge, et kui ehitushange tuleb, siis väga palju alltöövõttu teevad kohalikud ettevõtted, on ta siis Kagu Elekter või keegi teine. Aga keegi teeb selle töö kohapeal ära. Kruus võetakse kohapealt ja selles mõttes see raha, see 200 miljonit jääb Võrumaale. Täitsa kindlalt! Nii et ma julgen siiski väita, et see sotsiaal-majanduslik mõju lõppkokkuvõttes on Võrumaale positiivne. Ja ma ei näe seda, et tegelikult Nursipalu arendus oleks põhjuseks, et inimesed kolivad Võrumaalt ära.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma hiljuti küsisin teie erakonna esimehe, proua Kaja Kallase käest seda, kas ta kinnitab, et ei ole plaanitud Nursipalusse ega kusagile mujale Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasi rajamist kogu selle retoorika kattevarjus, mida räägitakse. Ja ta kinnitas, et ei, sellist plaani ei ole. Aga valetajatega on see asi, et kui nad on juba mitu korda valetamisega vahele jäänud, siis ei tea enam kunagi, kui palju seda uskuda saab. Ma olen mõelnud, et ehk on küsimus ka semantikas, ja seepärast ma mõtlesin küsida teie käest, kas te kinnitate sedasama. Ma täpsustan selles mõttes küsimust, et teatavasti on 2017. aastal Eesti ja Ameerika Ühendriigid sõlminud sellise, kuidas seda nimetataksegi, kokkuleppe valitsuse kaitsekoostöö kohta ja seal on artiklis 12 ette nähtud, et Eesti võib loovutada oma õiguse teostada kriminaalõiguslikku jurisdiktsiooni Ameerika Ühendriikide relvajõudude liikmete üle. Kas mingisuguseid plaane, nimetagem seda baasi rajamiseks või mitte, jõustada seda kokkulepet, et Eesti Vabariigi valitsus võiks tõesti loobuda sellest jurisdiktsioonist, on olnud arutelu alla või on otsustatud midagi muud sellist?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Nursipalu harjutusala luuakse Eesti Kaitseväe harjutusalana. Aga nii nagu on Tapal olemas majutusvõimalused meie liitlastele ja nii nagu on ka praegu näiteks Taara linnakus Võru külje all majutusvõimalused meie liitlastele, nii ka Nursipalu arenduse puhul me näeme ette majutuskohtade ehitamise ja RSOM‑ala. See on nii‑öelda vastuvõtuala. Tapal, näitena võib tuua, see vastuvõtuala hõlmab endas telkides majutamist, kui on lühiajaline paigutamine, või siis, kuidas ma seda kirjeldan, sellise suure saali olemasolu, kuhu on võimalik paigutada lühiajaliselt siia kas siis õppustele või rotatsiooni korras tulevaid liitlasi. Nii et jah, sellised arendused on loomulikult seal plaanis, selles ei ole mingit kahtlust. Aga kindlasti ei ole see mõne teise riigi sõjaväebaas. Ei, see on Eesti riigi harjutusala, kuhu peale tulevad ka erinevad taristuelemendid, nagu ma ütlesin, nii RSOM‑ala kui ka majutusvõimalused.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mina olengi see, kelle kallal sa oled siin vägivalda juba tükk aega kasutanud, millest siin saalis on juttu olnud, ja tahad teha minu külje alla suuremat baasi. Iseenesest see baas, ma tean, on vajalik ja mind ta ei häiri täna ega ka tulevikus, aga mul on üks mure. Sinna baasi keskele jääb üks tee Sõmerpalust Nurssi, mida täna kasutavad väga paljud, eelkõige just palgiveomasinad ja muu tehnika ja ka kohalikud elanikud. Kas on võimalik ka tulevikus seda teed läbida? Või hakatakse ringi sõitma? See ring on üsna pikk.

Aitäh! Teedega on selline lugu, kui ma õigesti mäletan – ma loodan, et ma ei eksi, aga ma usun, et ma mäletan õigesti –, et esiteks on plaanis teha uus tee, mis on juba praegu peaaegu valmis, selles mõttes, et nii-öelda tee aluspind on tehtud, kruus on peale veetud, tee kehand on valmis. Mis puudutab seda olemasolevat otseteed, mis sealt alalt läbi läheb, siis see otsetee jääb avatuks sellel ajal, kui ei toimu laskmist. Kui on laskmised, siis see tee pannakse kinni, sellepärast et siis läheb harjutusala kõik sulgemisele. Ja nendel aegadel, kui tee on kinni, saab kasutada [varuteed] ja sellepärast on seesama varutee tegemisel. Aga see varutee on avatud ka muidu kogu aeg. Nii et jah, uus tee tuleb, aga kui ma õigesti mäletan, siis see vana tee jääb avatuks sel ajal, kui Nursipalu harjutusalal midagi ei toimu.

Nonii, Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Nendes aruteludes on väga palju räägitud sellest ja kui ma õigesti aru sain, siis homme valitsuses neid võimalikke kompensatsioone arutatakse. Kui ühe või teise leibkonnaga kokku lepitakse, siis kas see kompensatsioon lähtub turuhinnast või taastamisväärtusest? Me kõik teame, et eriti sellistes piirkondades, mis on väljaspool Tartut või Tallinna, on tegelikult turuhind üsna komplitseeritud, võrreldes sellega, mis võib olla selle taastamisväärtus. Kas te saaksite öelda veel kord, et neid jutte võib-olla nii palju ei oleks, millisest väärtusest me räägime, kui lepitakse kokku ühe leibkonnaga teatud kinnistu võõrandamises?

Aitäh! Peab natukene mõisteid selgitama. Selle võin kohe ära öelda, et turuväärtusest ei räägi seal keegi, see on sada protsenti kindel. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus ehk lühendatult KAHOS räägib hüvitisväärtusest. Hüvitisväärtuse puhul on võimalik teha kaalutlusotsus, mis on peamine vahe, kas arvutatakse ka kulum maha või mitte. Minu ettepanek on Nursipalu puhul seda mitte teha. Aga me peame arvestama siin ühe olulise faktoriga, mis on see, et riigil on ka muid omandamisi. Ja selleks, et me väga kitsalt piiritleksime ära, kuna tegemist on julgeolekuohuga ja julgeolekuohust tuleneva erisusega harjutusvälja tegemisel, siis kulumi mittearvestamine kehtiks ainult Nursipalu soetatavate kinnistute puhul. See tähendab seda, hästi lihtsalt öeldes, et me saaksime inimestele maksta selle summa, mis neil oleks vaja, et nad sama suure, isegi mitte sarnase, vaid sama suure elamise saaksid endale rajada. Ja kulumi mitte mahaarvestamine tähendab seda, et me ei vaata seda, kui kulunud on parkett või kui kulunud on tapeet seinas või kui kulunud on eterniit katusel. [Tuleb] ikkagi hüvitada inimesele see summa sellisena, et ta saaks endale rajada sama suure elamise. 

Aga veel kord, me peame arvestama seda, et valitsus peab olema vastutustundlik ja vaatama seda, et meil ei oleks tulevikus probleeme kõikide maade omandamisel.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te libisesite kolleeg Tanel Kiige küsimuse kõige teravamast osast lihtsalt üle. Ma võtaks natuke teise nurga alt. Nimelt, Võru-Kubijal asub Lõuna-Eesti Haigla, mis on juba praegu täiesti talumatu Tsiatsungõlmaa käsirelvade tiiru laskemüra sees. Võrokesed räägivad, et nüüd on plaanis Lõuna-Eesti Haiglas olev sünnitusosakond tagasi või üle viia Põlvasse. Põlvas teadupoolest paari aasta eest sünnitusosakond suleti. Kas te saate kinnitada, et sünnitusosakond viiakse Lõuna-Eesti Haiglast üle Põlva Haiglasse? Kas on selline plaan või seda ei tehta?

Aitäh! Ei oska kommenteerida, need teemad ei ole omavahel seotud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ennist Mart Helme küsis, miks te vägistate, ja siis hakkasite rääkima meile siin midagi Vene sõdurite vägistamisest Ukrainas. Ma ei saanudki tegelikult aru, kas see, et Vene sõdurid vägistavad Ukrainas lapsi, annab teile eeskuju Eesti inimesi vägistada või vabanduse. Mulle õpetati juba lasteaias selgeks, et kes valetab, see varastab. No Reformierakond teeb mõlemat ja kogu aeg, mistõttu mind ei üllata muidugi see, et ka seda eelnõu siin, mis saalis on, müüakse valetamisega. Enne valimisi ütles peaminister või Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja te käisite ise seal korduvalt kohal, ütlesite, et kiirustamist ei tule, ülerullimist ei tule. Asjaolu, et meil on siin Riigikogu saalis valitsusest tulnud põhimõtteliselt esimeste eelnõude hulgas eelnõu, mis on tegelikult ju ka jube kobar – kus relvaseadust muudetakse, aga tegelikult planeeringuseadus on see, mis on kõige olulisem muutus, mis sinna on sisse peidetud, ja looduskaitse –, see ongi ju kiirustamine ja see ongi ju rullimine. Miks te ikka jälle kogu aeg valetate? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Jätkuvalt sama vastus: ei valeta. Olen kogu aeg öelnud, et Nursipalut on vaja, on vaja kiiresti, ja jään selle seisukoha juurde.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Seoses harjutusväljakuga tuleb teil ka menetleda niinimetatud Natura hindamist, mis tavaolukorras võtab aastaid aega. Milliseid seadusi plaanite sellega seoses muuta ja kas see tähendab seda, et relvaseadusesse tuleb looduskaitse peatükk, või on see ainult mulje?

Aitäh! Selleks tasub eelnõu lugeda ja siis on kenasti näha, et see puudutab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muudatusi ja looduskaitseseaduse muudatusi. Nii et need on kenasti ära toodud. Erialaseadused jäävad erialaseadusteks.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Kohapealsetest aruteludest oleme aru saanud, et see mõjutatud isikute hulk on oluliselt suurem kui need 21 peret või majapidamist, mis jäävad sinna piiridesse. Kas ma sain õigesti aru, et nende ülejäänud inimeste puhul, keda on oluliselt rohkem, peaksid nüüd kohalikud omavalitsused võtma aktiivsema rolli, et kaardistada need vajadused, võib-olla läbi rääkida enda sees, mis on need vajalikud summad, meetmed, ja siis asuda nende inimeste huvide kaitsele, kes jäävad nendest väljaostupiiridest välja?

Aitäh! Meie ettepanek puudutab nelja osa. Esiteks tõesti need, ja mitte ainult 21, kellel on seal eluhooned, vaid 217, kellel on ka metsad, põllumaad, looduslikud heinamaad. Ehk 217 kinnistut on eraomandis selle ala peal. Meie eesmärk on kõigepealt leida lahendused nende 217‑ga, kelle maad ära hinnatakse ja kellele pakutakse õiglast kompensatsiooni.

Teine osa puudutab omavalitsusi ühekordse investeeringutoetusena ehk eelkõige nelja omavalitsust – Võru valda, Antsla valda, Rõuge valda ja Võru linna –, kes sellest kõige rohkem mõjutatud on, et nendele neljale pakkuda nii-öelda ühekordne investeeringutoetus selleks, et Nursipalu rajamisega seonduvat kompenseerida.

Kolmas osa kompensatsioonipaketist puudutab omavalitsustele edaspidi maksma hakatavat püsitoetust ja see puudutab kõiki harjutusalasid. Ehk see puudutab nii keskpolügooni kui ka Sirgalat, samamoodi Nursit. Seal [rakendub] seesama Vabariigi Valitsuse määrus, mis arvestab erinevaid komponente. See [raha] läheb omavalitsusele ja siin on omavalitsusel vabad käed. Siin Vabariigi Valitsus ei ütle ühtegi asja ette, mida omavalitsus selle rahaga teeb.

Ja neljas komponent on see, mida me oleme omavalitsusjuhtidega arutanud, et teha mürahäiringust tulenev eraldi meede näiteks müra leevendamiseks, kas see on akende vahetuse meede või midagi muud. See on see koht, kus omavalitsused viimasel kohtumisel pakkusid välja, et äkki teha seda läbi Võrumaa Arenduskeskuse. Me oleme siin paindlikud, me oleme valmis tegema nii läbi Võrumaa Arenduskeskuse kui näiteks läbi KredExi. Aga üks tingimus on see, et need meetmed peaksid olema nii-öelda keskselt ikkagi hallatavad, et kõik neli omavalitsust, kes sellega seotud on, käituksid samade kriteeriumide alusel, kas on siis, ütleme, kaugus harjutusalast, et seal tekib inimestel akende vahetuse kompensatsiooni protsent, on seal see diferentseering või mitte. See on nüüd see koht, kus me peame omavalitsustega veel natukene arutama, aga põhimõtteliselt meede müra leevenduseks tuleks ka. Need neli komponenti on, mis tulevad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Pealkiri on seaduseelnõul relvaseaduse muutmine, kuid relvaseaduses muudetakse suhteliselt vähe. Seal tõepoolest on see, et asjakohase ohuhinnangu korral saab harjutusväljakut laiendada või asutada. Aga tegelik mõte, ma saan aru, on vist see, et kui looduskaitse ja Natura ala on tavainimesele ja tavaettevõtjale piiranguks majandustegevuse, metsade majandamise, hooldamise, püsielupaikade puhul, siis selle seadusega me tegelikult ju läheme muutma keskkonnamõju hindamist, looduskaitset. Me muudame tervet Natura peatükki, mis on tegelikult ju meist kõrgemal olev. Looduskaitsjad ei saa seda mitte kunagi … Noh, tavaolukorras on nad toonud ettekäändeks, et seda ei saa muuta. Miks sellega siis kiirustatakse? Võtaks ikkagi aega ja läheks samm-sammult, et kõigile oleks ühtemoodi arusaadav.

Aitäh! No küllap on võimalik sellest ikka ühtemoodi aru saada, kui seda seaduse teksti lugeda. Eks esimese ja teise lugemise vahel kindlasti riigikaitsekomisjon ju kuulab ka huvigruppe ja ma tean, et riigikaitsekomisjon on võtnud arvamuse ka keskkonnakomisjonilt. Need keskkonnaküsimused loomulikult on väga olulised ja vajavad läbiarutamist, aga saagem ikkagi aru, et selle eelnõu põhifookus on harjutusväljad. Ja selleks, et harjutusväljasid teha, harjutusväljade regulatsioon on meil relvaseaduses. Tõepoolest, suurem osa, ütleme, tekstiliselt puudutab Natura küsimusi, aga saagem aru, et fookus on harjutusväljad.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Austatud kaitseminister! See, et 2. brigaadil on harjutusala vaja, on muidugi fakt, eriti [soomus]manöövri treenimiseks. Ja see on ka fakt, et Putini režiim saab aru ainult toorest sõjalisest jõust. Aga küsimus on võimalike tegevusvariantide ehk alternatiivide kohta. Te mainisite, et kaalusite erinevaid variante, mida oli rohkem kui üks, kus see harjutusala võib asuda. Mis kriteeriumeid te vaatasite ja miks ikkagi on see otsus, et just Nursipalu laiendamine? Ega ei olnud ju ometigi põhjus, et üks kindral ütles, et Nursipalu on hea lähedal ja Tsiatsungõlmaa [lähiharjutusala] on ka seal sees? 

Aitäh! Kriteeriumid olid loomulikult välja töötatud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel koostöös kaitseväega. Seda ei olegi võimalik teistmoodi ette kujutada. Kaitseväe üks oluline tingimus oli see, et harjutusala peaks jääma 2. brigaadist või vähemalt Taara linnakust circa 50 kilomeetri raadiusesse. See oli mõistetav, sest kui sa pead rasketehnikat liigutama, siis kui me [arvestame] koormust teedele, kui me [arvestame] ainuüksi kütusekulu ja kõike muud, siis tegelikult sel logistikal on oluline roll kaitseväel. Kui me võtame seda, kui palju kaitsevägi segaks tavaliiklust, kui ta peaks hakkama liikuma üles põhja, siis need on kõik need mõjud, mida me peame samamoodi arvestama. Ja seetõttu tegelikult see 50 kilomeetri raadius oli üks oluline tingimus.

Teine oluline tingimus oli see, et võimaliku ala peal oleks maksimaalselt palju riigi omanduses olevaid maid. Rääkides Eesti hajaasustusest, isegi kui me vaatame Nursit ja Nursi puhul me räägime suurusjärgust 15–16 kinnistut, kus elatakse, 21 hoonestatud kinnistut ja 217 erakinnistut, siis käisin just eelmisel nädalal 3B‑kohtumisel ehk kolme Balti riigi kohtumisel ja saime ülevaate kõikide kolme Balti riigi harjutusväljade arengutest. Ja sellesama Jekabpilsi lähedusse tuleva Selija harjutusvälja puhul, mis on 26 000 hektarit, on üheksa eraomanikku. Kui hõre on Lätis elamiste kontsentratsioon ja kui tihe on Eestis! Isegi Kagu-Eestis, kui me võtame Orava kandi ja veel viis ala, mis seal arutlusel olid – tegelikult igal pool on meil eraomanikud ja eraomandit on Eestis väga tihedalt. Ei ole võimalik leida 10 000 hektarit, kus meil ei oleks eraomandit. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Siin kõlas ühes eelmises vastuses, et käib juba uue tee ehitamine. Minu küsimus on seotud sellega, et avalikkusest on läbi jooksnud ka see, et laienduse alla jäävatel, potentsiaalselt laienduse alla jäävatel maadel käib ka metsaraie. Ja mu küsimus ongi nüüd niisugune, et kui tee ehitamine käib ja metsaraie käib ja maade omandamine … Muidu võtab meil tohutult palju aega, kui mingit teed hakatakse rajama. Või võtame kas või kontrolljoone Eesti-Vene vahel – issand jumal, kui kaua on aega läinud kõikvõimalike keskkonnahinnangutega ja igasuguste muude bürokraatlike toimingutega! Aga nüüd käib lips-lops, lips-lops, lips-lops, juba tehakse, juba käib. Kas see ei ole silmakirjalik, et me siin just nagu ka peame mingit diskussiooni? See on ju formaalsus kõik. Kõik on ju otsustatud juba. Tuleb! Teeme! Tee-ehitus käib, metsa raiumine käib! Inimesed võivad ju kohtusse pöörduda, kohtus nad nagunii õigust ei saa …

Hea küsija, teie aeg!

… ja sellepärast, et tak položeno, nagu Vene sõjaväes öeldi, ja sellele vastu vaielda ei saanud.

Aitäh! Kõik tegevused toimuvad rangelt seaduse järgi. 

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Ma ikka tuleks selle valetamise teema juurde. Jällegi siin vastuseid andes minu hinnangul te valetasite, kui te rääkisite just selle tee-ehitusega seoses RMK spetsialistide arvamustest ja nii edasi. Minu info ja kohtvaatlus kinnitab seda, et RMK on tegelikult sinna teid rajanud, ja minu info on, et RMK spetsialistid soovitasid selle asemel, et noor mets maha võtta ja hakata sohu sinna raudtee kõrvale vette kruusa ja killustikku uputama, kasutada nende olemasolevat teetammi. Kuidas selle RMK spetsialistide kaasamisega siis ikka on? Miks ei võinud selles mõttes vähem kulukat ja mõistlikku lahendust kasutada, et juba olemasolevat teed vajadusel laiendada ja nii edasi?

Aitäh! See RMK küsimus oli küll sealtpoolt ja seoses metsa raadamisega. Mis puudutab tee-ehitust, siis ma olen üsna veendunud, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus teeb RMK‑ga väga tihedat koostööd. Ma tean, et nad teevad. Ja küllap nad leiavad mõistliku lahenduse. Ju siis olid mingid põhjused, ma tõesti ei tea. Ma pean võtma selle konkreetse nii-öelda vana teetammi kasutamise eraldi ette. Mul info praegu puudub, aga ma olen üsna veendunud, et ju siis olid mingid ratsionaalsed põhjused. Ma ei ole küll näinud, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus oleks ebaratsionaalselt hakanud ühes kohas teed rajama.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ajalehes Sirp märtsikuus ilmus artikkel, kus autor – ma loodan, et ta ei pane pahaks, et ma teda tsiteerin – kirjutab nii: 

"Minu kodu jääb Nursipalust linnulennult vahest 30 km kaugusele. Polügoon pole minu õuel, aga kuulen juba praegu aeg-ajalt sealset müra."

"Nursipalu polügooni laiendamine ei puuduta vaid 21 majapidamist, vaid pigem 21 000 inimest. 15 km kaugusele, mis mürareostuse tõttu elamiskõlbmatuks muutmise ohus, jääb 2/3 Võrumaa elanikkonnast. Praegusest müratasemest aimduse saamiseks võib tulla seda kohapeale kuulama. Aknaklaasid klirisevad kohati juba praegu Võru linnas, kus elab peaaegu 12 000 inimest, kelle igapäevane elukvaliteet muutub mugavuse mõttes, aga ka füüsilise ja vaimse tervise poolest."

"3000 ha raadatud metsa tähendab, et Tartu linna suurune metsaala juuritakse puudest tühjaks."

Oskate te seda kommenteerida? Kas need hirmud on põhjendatud või mitte?

Aitäh! Veel kord ma ütlen, et suurekaliibrilisi laskmisi on planeeritud circa 25 päeval aastas. Ka praegu 25 päeval aastas lastakse seal miinipildujatest. Selles mõttes, tõsi, kui vaadata K9‑t, siis K9 teeb 155‑millimeetrisest suurema paugu, aga neid laskmisi on kindlasti oluliselt vähem. Arvestagem ka seda, et see moon, mida seal kasutatakse, on üsna kallis ja meil kindlasti ei ole luksust seal kogu aeg midagi paugutada. Selles mõttes ma ei näe neid hirmusid nii suurena, kui võib-olla kohati tundub. Aga selle jaoks ongi needsamad kompensatsioonimeetmed, et oleks võimalik inimestel oma elutingimusi seal parandada, kas või näiteks akende vahetusega. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Lihtsalt väike tähelepanu juhtimine teie demagoogiale, kui kommenteerisite siin kahe eelneva küsija muret müra pärast. Suunasite selle jutu sujuvalt muruniitmisele, aga vaadake, üldjuhul beebid ikkagi magavad kärus rahulikult, kui isa või naaber muru niidab, aga beebid ärkavad üles ja karjuvad paaniliselt nutta, kui lähikonnas lõhkevad mürsud ja miinid. Te väitsite ka, et elurikkus polügoonil pigem kasvab. Tõepoolest, kui plahvatus jänesepojad ära põletab, siis jäneseema läheb ja teeb kohe uued, ehk teie mõistes siis elurikkus tõepoolest kasvab. Ega teil muidugi kerge ei ole lahendada olukorda viisil, et eesmärk pühitseb abinõu, aga erinevalt eelmise aasta lõpust, kui Kaitseministeerium tahtis ülbelt kõigist üle sõita, nüüd te peate vähemalt teesklema inimestest hoolimist. Aga ma küsin, et kui planeeritud on 15 miljonit KOV‑idele ja 50 miljonit inimestele ehk tsiviilsektorile, siis ma küsin, kust see raha tuleb, milliselt eelarvelt. Ja kui see tuleb Kaitseministeeriumi eelarve realt, siis mis tegemata jääb?

Aitäh! No nüüd te räägite mulle demagoogiast! Aga olgu. Jah, see tuleb 3% seest ja see tuleb selle teadmisega, et Eesti kaitseväel on seda vaja. Ja nii lihtne ongi. Need on kaitseväe arendusteks ette nähtud vahendite hulgast. Ja ega meil teist valikut ei ole. Me saame ehk osa vahendeid kasutada ka NATO ühisrahastust, mis puudutab just taristu väljaehitamist. Aga kõik, mis Nursipalu enda arendamist [puudutab] või on vaja, näiteks väljaostusummad ja kompensatsioonid, need tulevad 3% seest.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Auväärt kaitseminister! Mu küsimus puudutab neid inimesi, kes on sunnitud lahkuma Nursipalu alalt, ja ma arvan, et nad kõik kindlasti väärivad meie sügavaimat austust, sest see on meie kõigi julgeoleku huvides. Seda enam on mul hea meel näha, et kinnistute puhul me ei räägi turuväärtusest, vaid emotsionaalsest väärtusest, mis on ääretult oluline. Aga selle ala peal on palju inimesi, kes on suhteliselt vanad ja kellele jäävad kaugeks arvutid, jäävad kaugeks seaduseparagrahvid ja keda hirmutab kõik see tundmatu, millega nad peavad kokku puutuma. Siit minu küsimus: kas on kaalutud ka seda, kuidas neid inimesi inimnäoliselt aidata üle saada kõikidest juriidilistest ja logistilistest probleemidest, mis on seotud selle nende jaoks ääretult suure muutusega?

Aitäh! Selle jaoks on meie inimesed tegelikult väga-väga palju vaeva näinud, et nende inimestega otse suhelda. Loomulikult, pärast seda, kui me osa inimeste puhul saime teadmise, et me ei tohi neid tülitada, enne kui ei ole Vabariigi Valitsuse otsust olemas, siis osaga on vähem suheldud, teistega on rohkem suheldud. Aga ma võin kinnitada, et need inimesed, kes käivad praegu majaomanikega rääkimas, teevad seda äärmiselt professionaalselt ja empaatiliselt. Igaühele leitakse personaalne lahendus. See ongi see.

Seal on ka küsitud, kas me oleme valmis vajaduse korral uue maja ehitama, kui inimene ise ei leia näiteks olemasolevat talu. Me oleme pakkunud välja kompenseerimise rahas, et no võib-olla inimene ei taha samas elukohas olla või ta soovib näiteks liikuda Võru linna või kuskile mujale. Me oleme pakkunud kompensatsiooni rahas, me oleme pakkunud maade vahetamise võimalust ja kaitseinvesteeringute keskus vaatab ka Võrumaal ringi, milliseid talusid on müüa, kui keegi tahaks lihtsalt talu talu vastu vahetada. Samamoodi oleme äärmuslikel juhtudel valmis minema selleni, et me ehitame inimesele uue maja ise valmis. Sellepärast ongi igaühele personaalne lähenemine. Igaühega leitakse see personaalne lahendus, mis talle kõige rohkem sobib. Ja ma olen täiesti veendunud, et see on ainuõige tee.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Enne jäi siin mulle kõrva ütlemine, et Eestile tuleb oht ainult idast. Poliitiliselt on see kahtlemata tõsi, jah. Aga sõjaliselt mul on küll lausa piinlik kuulata, kui kaitseminister seda räägib, et me peame ehitama oma harjutusala kagupiiri äärde – mitte idapiiri äärde –, sellepärast, et oht tuleb ainult [idast], sest minu arusaamist mööda ei ole meil kuidagi mingit tagatist selleks, et meile ei võiks tulla dessanti, Vene dessanti saartele või Põhja-Eestisse. Ma soovitaksin mitte niisuguseid rumalusi rääkida.

Aga enne jäi vastamata mu meelest Varro Vooglaiu küsimusele. Tuli juttu tõepoolest Tapast, et liitlasväed on Tapal. On küll, aga Varro ju ei küsinud seda. Varro küsis seda, kas on plaanis kas Nursipalus või kusagil mujal, kas või sealsamas Tapal, rakendada seda välislepingut, mis võimaldab Eestis anda Eesti valitsuse otsusega territooriumit mõne välisriigi kätte niimoodi, et seal sisuliselt Eesti kriminaalõigus ei kehti ja nad elavad seal täiesti teise regulatsiooni all. Seda ta küsis ja ma küsin siis üle: kas on plaanis?

Aitäh! Mulle küll tundub, et see leping, millele te viitasite, on tänaseks kehtetuks tunnistatud. Me võime selle koos üle vaadata, aga see, mida ma olen siin internetis ka ringlemas näinud, sedasama kuupäeva, minu teada see leping on kehtetu. Ja seetõttu, veel kord, me ei raja sinna mingit võõrriigi baasi, vaid me rajame Eesti kaitseväe harjutusala, kuhu tulevad ka majutusvõimalused, muu hulgas majutusvõimalused siin viibivatele liitlastele.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On selline mõiste, et kodumaa ja riik on tegelikult ühesuguse tähendusega ja kodumaal elab ikkagi inimene seal, kus ta elab, oma kodus, kus on talle väga tähtsad asjad, on tema õuevärav, aiavärav, õunapuu, kus ta ennast välja elab kas või emotsionaalselt, ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma küsin teie käest: kust kohast algab teie arvates kodumaa?

Aitäh! Kodu algab kodust. 

Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt minister! Selle eelnõu eesmärk on võimaldada Kaitseliidu ja Kaitseväe kasutuses olevate harjutusväljade, nagu seaduse seletuskirjas on öeldud, kiirendatud korras arendamist erandlikel juhtudel. Ja siin te olete vastanud, et see puudutab eelkõige või puudutab ainult meie riigikaitselist huvi ja julgeolekuaspekti. Mul on küsimus, kas seda ei või väga laialt tõlgendada ja kuritarvitada. Tegemist on ju harjutusväljade puhul infrastruktuuriga, mis jääb teinekord väljapoole harjutusväljasid, olgu nad juurdepääsuteed, sillad, muud taolised, kus on ka vaja võõrandada eraomandit. Kas seda ohtu te ei näe antud eelnõu kontekstis?

Aitäh! Ei näe. Ma tõesti arvan, et seda saab ikka ainult harjutusväljade puhul kasutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu te ise sõnavõtus väitsite, oht tuleb idast, ja ma küsin selles kontekstis. Ise olen Ida-Virumaalt. Kuidas on arvestatud teiste harjutusväljadega? Kas ka näiteks Sirgala oli kaalukausil? Sinna rajas Kaitsevägi uue tee, see käis väga kiiresti ja tehti väga kvaliteetne, nii et seal on nagu kõik eeltööd tehtud ja enamik maid on ka riigimaad seal ümberringi. Infrastruktuur on olemas, taristu on olemas. Lähedal on sõjaväeosa, saab liigutada tehnikat vajaduse korral, niikuinii käiakse seal laskeharjutusi tegemas. Ma teede koormuse pärast eriti ei muretse, seda enam, et Venemaa poolt on transiit jäänud vähemaks, saavad kaitseväe masinad sõita, saavad suured veokid sõita. Mis olid veel kaalukausil?

Aitäh! Sirgalas ei ole piisavalt ruumi – mitte kuidagi. Sirgala harjutusala on oluliselt väiksem. Selleks, et teha vähemalt pataljonisuuruse üksusega manöövrit, isegi see suurusjärk 10 000 on minimaalne, mida saab teha. Sirgalas selliseid manöövreid teha ei ole võimalik. Pluss muud argumendid, mida ma juba enne vastasin, mis puudutavad Kaitseväe vajadust, et see oleks 50 kilomeetri raadiuses, ja muud argumendid. Sellepärast ei ole võimalik seda tegelikult sisuliselt arutada, et Sirgalasse seda teha. Sirgalas ei ole ruumi.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Libisesite härra Froschi küsimusest, oletusest, et sünnitusosakond võib kolida Põlvasse, kergelt mööda. Aga vaadates nüüd kaarti, Nursipalu kaarti, siis üks imelikumaid asju on tõepoolest see, et ta on Võru linnale väga ligidal. Lisaks on haigla, kaasa arvatud sünnitusosakond, väga lähedal Nursipalu müratsoonile, Nursipalu polügoonile endale. Kas see siiski ei ole teema ja kas sellesse ei peaks süvenema, et sünnitushaigla, kui sinna kostab kahurimüra, ei ole just ideaalses kohas? Kas see on teema või ei ole?

Aitäh! Ma usun, et sisulises mõttes kõik, kes vajavad sünnitusabi, saavad selle abi ka edaspidi kenasti Võru haiglast. Ma ütlen, ma ei taha minna tervishoiukorraldusse, ma tõesti ei taha minna tervishoiukorraldusse selle eelnõu puhul. Need on pikemad vaidlused, mis puudutavad seda, milline on näiteks sünnitusabivõrgustik Eestis, kus saab sünnitada, kus mitte. Vanad pikad vaidlused, kui palju peab olema sünnitusi, aga veel kord: see ei ole selle eelnõu teema. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite mulle eelmisele küsimusele vastuseks, et tsiviilsektorile minev kompensatsioon tuleb Kaitseväe arenduse vahendite hulgast. Ma küsisin, mis siis tegemata jääb, aga seda te ei öelnud. Me teame, me oleme siin juba terve eelmise nädala arutanud maksunduse teemal ja Kaja on öelnud, et raha on puudu, krooniliselt puudu, muu hulgas riigikaitses. Ta põhjendab kõiki neid maksutõuse riigikaitsega, et riigikaitse jaoks on vaja eelarvet kokku tõmmata, selleks tuleb suurperede toetused ära võtta, laste ja abikaasa arvel tehtav tulumaksutagastus ära võtta, kodulaenuintresside tagastused ära kaotada. Võrklaev ütles, et selle kõige arvel, asjasse puutuvate arvel saab suurusjärk kokku 40 miljonit. No see ei kata isegi ära neid tsiviilsektori kompensatsioone. Te ei vastanud, mis siis tegemata jääb. Aga nendest äravõtmistest ei piisa. Kas siis automaks, kodualuse maa maks läheb ka kõik teile? Ja mis sellest Reformierakonna maksuküüru tasandamise …

Hea küsija!

… sadadest miljonitest kulust saab? Teil on neid kulusid …

Hea küsija! Teie aeg!

… nii palju. Kust riigikaitsesse see raha tuleb? 

Ma palun ministril vastata.

Aitäh! Me oleme kokku leppinud siinsamas saalis, et riigikaitseks on meil võimalik investeerida 3% sisemajanduse kogutoodangust, millele lisanduvad vastuvõtva riigi kulud. Ja selle 3% sees me peame toime tulema. Kui vaadata seda, millised on võimalikud vajadused, siis Kaitseväe juhataja soovi kohaselt või kui vaadata neid vajadusi, mida tema näeks hea meelega veel Eesti riigil olevat, siis me peaksime rääkima circa 4,8–5% SKT‑st. Aga see ongi seesama tasakaalu koht, kui palju meil on maksumaksjal võimekust panustada riigikaitsesse, kui palju meil on võimekust panustada tervishoidu ja nii edasi. Nii et on see kokkulepe, et meil on 3%, ja selle sees me peame arvestama. Ja Kaitseväe vältimatu vajadus on ka harjutusalad, järelikult harjutusala tuleb vaadata täpselt samasuguse investeeringuna, nagu uued liikursuurtükid või laevatõrjeraketid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsisin teie käest seda, kust algab kodumaa. Kodumaa ja riik on ju võrdsed. Ja teie ütlesite väga lakoonilise vastuse: kodunt algab kodumaa ehk riik algab kodunt. Aga nüüd oleme olukorras, kus Nursipalu harjutusvälja laiendamisega te võtate nende inimeste kodud ära ehk hävitate osaliselt nende inimeste kodumaa. Alati on võimalik erinevaid meetodeid kasutades tegutseda selliselt, et inimeste kodud ehk siis ka kodumaa algus jääks alles. Aga seda te millegipärast ei taha teha. Ja nüüd olete tulnud saali selle eelnõuga, et saada volitust tegutsemiseks. Miks te tegutsete nii, nagu 1940. aastatel tegutsesid küüditajad?

Oh jah, härra Grünthal! Sellise paralleeli tõmbamine on ikkagi nagu täiesti mage, ikka täitsa siiralt. Te tõmbate paralleeli Eesti riigikaitse arendamise ja küüditajate vahel. Mis ma vastan teile selle peale? Mitte midagi.

Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus! Palun mikrofon Siim Pohlakule.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma lihtsalt meenutan austatud ministrile ja küsin teilt, kas on mingi protseduur, et ikkagi juhtida tähelepanu, et üldiselt, mida külvatakse, seda lõigatakse. [Ettekandja] peaministrist erakonnakaaslane on võrrelnud opositsiooni KGB ja NKVD ja mis kõiksuguste muude organisatsioonidega ja nimetanud Venemaa käsilasteks. Ma selles mõttes küsin, kas on ka mingi protseduur, kuidas meelde tuletada seda, et tegelikult on sellised kommentaarid tulnud eelkõige valitsuserakondade poolt?

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Küll ma arvan, et austust on vaja igast suunast ja on vaja poliitilist kultuuri tõsta. Ütlen ka oma isikliku tunnetuse, et igas mõttes, igas suunas see Vene kaardiga vehkimine minu meelest ei kanna mingit õiget eesmärk.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina olen kaitseministri sügava ohkega küll solidaarne. Aga ma pean kahetsusega nentima tõepoolest, et meie praegune ametisolev peaminister on Riigikogu liikmeid võrrelnud Hitleri ja Putiniga. Ma pean seda oma küsimuse sissejuhatuseks oluliseks märkida.

Aga mu küsimus seoses eelnõuga on, et kas neid kohalike omavalitsuste leevendusmeetmeid on mõeldud ainult harjutusväljade laiendamise puhul rakendada või ka juba olemasolevate, tegutsevate harjutusväljade puhul KOV‑idele vastav raha eraldada. (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) Siin oli juttu keskpolügoonist ja Sirgalast, aga nii Kaitseliidu kui ka Kaitseväe puhul juba tegutsevad harjutusväljad, olgu ta siis näiteks Väluste või mis tahes muu. Kas ka olemasolevate puhul, kus toimub tegevus, need KOV‑i leevendusmeetmed rakenduvad ja vastav raha eraldatakse või ainult tulevikku vaatavalt laienduste puhul?

Aitäh! Vabariigi Valitsuse määrus häiringutasu jaoks on ettevalmistamisel. Selle, mis on praegu kaitseministri ja omavalitsuste vaheline hea tahte lepe, me toome nüüd Vabariigi Valitsuse määrusena ja see puudutab kõiki harjutusväljasid. See ei puuduta lasketiirusid, näiteks Kaitseliidu lasketiiru. Küll aga puudutab see harjutusväljasid, mis on loodud. See on jämedalt öeldes keskpolügoon, Soodla, Sirgala, Kikepera, Männiku, Nursi. Ja siis nende juures kõik omavalitsused. Jah, need summad muutuvad. Meil on ettepanek neid suurendada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Lihtsalt kontrollimaks, kas proportsioonide taju on teil paigas. See 3%, ma arvan, et sellega kõik nõustuvad. Aga minu küsimus on see. Kui me võtame Eesti SKT, umbes 35 miljardit, siis see 200 miljonit, mis te mainisite enne, kogukulu Nursipaluga seoses, kui mitu protsenti see on sellest üheaastasest 3%‑st?

Hakkame matemaatikatundi siin tegema või? Esiteks, see 200 miljonit ei ole üheaastane investeering. Ma ütlesin, et see on kolme-nelja aasta peale. See on Nursipalu koguvajadus. Igaüks oskab ise arvutada. Ma usun, et sa oskad ise ka seda arvutada, et kui riigikaitse eelarve on meil umbes suurusjärgus 1,1–1,2 miljardit, siis sealt oskab igaüks arvutada, kui palju see 200 miljonit siis on. Selles mõttes, ma arvan, meil ei ole vaja siin hakata praegu matemaatikatundi tegema. Nii et ole hea.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun! 

Jaa, ma küsin istungi juhataja arvamust. Jällegi, siin on analüüsitud seda küsimuste ja vastuste sisu ja asjasse puutuvust. Kes teab, kas igaüks oskab või ei oska, aga küsimus oli ministrile. Kuidas te hindate, kas minister peaks vastama või kuidas see on?

Meie kodu‑ ja töökord ütleb niiviisi, et kui Riigikogu liige küsib, siis valitsuse liige peab vastama. Ja küsitakse nii hästi, kui osatakse, ja vastatakse nii hästi, kui osatakse. Ja mõlemal puhul tuleb juurde lisada: ja soovitakse ja suudetakse. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Niipalju kui ma Võrust olen tuttavate käest kuulnud, see müra pidi praegu Võru linna kostma väga tugevalt ja häirima. Aga siin lihtsalt üks fakti konstateering. Küsimus on selles, et näiteks Soodlasse on plaanis [rajada] või loodud vähemalt teatud võimalused väga suure hoonetekompleksi rajamiseks. Kas Nursipalus on ka midagi sellist plaanis ja kui on, siis millises mahus? Kas sinna on plaanis veel kedagi püsivalt majutada või kas on üldse plaanis ka mingit linnakut sinna rajada?

Aitäh! Kui Siim Pohlak oleks saalis olnud, siis ta oleks sellele küsimusele juba vastuse saanud. Ma ütlesin, et tõepoolest me ehitame sinna ka taristut. Selle taristu hulka kuulub nii vastuvõtuala, mida nimetatakse RSOM‑alaks ja kuhu kuuluvad vastavalt vajadusele teatud eluruumid, kui ka loomulikult hooned, kuhu on võimalik paigutada tehnikat. Nii et selles mõttes linnak sinna tuleb.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Mul on protseduuriline protest selle rollikonflikti kohta. Minister peaks keskenduma küsimustele-vastustele, mitte hinnangu andmisele, kes on saalis või kes ei ole ja millal ta on. Eriti selles valguses, kui vaadata enda fraktsiooni saalis olekut. Lihtalt protestina, vastust ei oota.

Aitäh! Lähtume võimude lahususest. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Nursipalu laiendusalasse jääb 21 majapidamist. Kuidas tänaseks on nendega läbirääkimine laabunud? Kas mõnega neist on ka juba kokkuleppele jõutud?

Aitäh! Me oleme nelja kinnistu puhul viinud läbi hindamise. Need hindamise tulemused on meil olemas, me ei ole lõplikult nendele inimestele veel hinnapakkumist esitanud. Me ootame ära Vabariigi Valitsuse otsuse, mida me saame sinna sisse arvutada ja mida mitte. Kuna kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus annab teatud võimaluse paindlikkuseks, siis me peame enne need kriteeriumid kokku leppima ja seejärel me saame teha inimestele konkreetse pakkumise ehk saame vaadata, kas inimesed on selle hinnaga, mis me neile pakume, nõus või mitte. Aga ma võin kinnitada, et need esimesed hindamised, mis meile on saabunud, on väga väärikad. Need on väga-väga kaugel sellest võimalikust turuhinnast, mis seal on. Need on ikka kordi suuremad.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Esiteks ma arvan, et selline üleolev suhtumine on kohatu. Ma kuulasin teile esitatud küsimusi ja neile antud vastuseid üleval telekast väga põhjalikult. Ma ei kuulnud, et te oleks vastanud konkreetselt, kas ka püsivalt kedagi sinna Nursipalusse majutatakse. Selle kohta ikkagi paluks ka korrektset vastust. See, kui te ei kuulnud küsimust tervenisti, ei tohiks vabastada sellele küsimusele vastamisest.

Aitäh! Veel kord vastan samamoodi, et Nursipallu rajatakse tõepoolest linnak, mis [sisaldab] endas majutuskohti ja RSOM‑i ehk vastuvõtuala. See puudutab seda, et oleksid olemas seal varjualused näiteks tehnikale ja muu vajalik, mida Kaitsevägi peab seal vajalikuks. Nii et see on see vastus, mis ma teile saan anda. Ma ei näe seda, et meil oleks … Sest kui me vaatame oma liitlasi, kes meil käivad siin Eestis, need liitlased käivad rotatsiooni baasil, rotatsiooni alusel.

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma lihtsalt küsin, kui minister nüüd läbi lillede üritab viidata, et ei saa julgeolekukaalutlustel sellele küsimusele vastata, siis võiks nii öelda. Ma praegu ei saanudki aru, kas ta ei tea, kas sinna majutatakse kedagi püsivalt, või ta ei saa või ei soovi seda öelda.

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te räägite, et professionaal ja väga empaatiliselt viib neid läbirääkimisi läbi, et hinnakujundus on hea ja helde. Aga kas saate aru? Inimesed on aastakümneid nendes kohtades elanud, nad on viljapuuaiad sinna rajanud, võib-olla kartulipõllud, nad on kujundanud oma aeda, see on kodu. Ja teie näide, et võib näiteks Võrru osta korteri – siin ei saa neid asju võrrelda. Kas te saate aru, milles erinevus seisneb? Aastakümneid on oma elu sinna üles ehitatud, rajatud seal peenraid, viljapuud on suureks kasvanud, et lastel oleks võtta, ja siis pakutakse näiteks Võru korterit. Kas te saate sellest erinevusest aru?

Aitäh! Ma saan väga hästi aru. Ma ei öelnud, et me pakume Võru korterit. Ma vastasin, et igale inimesele leitakse personaalne lahendus. Ja kui selle personaalse lahenduse sisuks on näiteks see, et inimene soovib Võrus korterit, siis see on tema otsus ja tema valik. 

Kui härra Pohlak lubab, ma kasutan proua Kingole vastamisel võimalust ka härra Pohlakule veel kord selgitada. Küsimus ei ole julgeolekuinfos, vaid küsimus on selles, et "püsivalt" tähendaks seda, et keegi tuleks sinna püsivalt elama. Ei, kui me räägime näiteks seal RSOM‑alast või vastuvõtualast kui majutuskohtadest, siis veel kord, need, kes meil siin on – kuidas me ütleme, kas neli kuud rotatsiooni on püsiv? Mina väidan, et neli kuud rotatsiooni ei ole püsiv. Selles mõttes püsivaid elukohti seal ei ole, seal on vastuvõtuala ja ööbimisvõimalused.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selge on ju see, et kõike raha eest ei saa osta. Ja kui me sellest hinnast ja hindamisaktidest, või kuidas te seda nimetasite, räägime, siis kas te saate öelda, et summa on selline, et selle eest saab samaväärse uue kodu endale teise maakohta või maakonda soetada? Kas see hind on selline, et sellest jätkub uue maakodu soetamiseks?

Jah! Täiesti kindlalt võin öelda, et sellest jätkub. Ja ma võin kinnitada seda, et need pakkumised, mis inimestele lähevad, [on sellised, et] kui näiteks inimene otsustab soetada sama suure maatükiga sama suure elamise, siis sellest pakkumisest, mis läheb nendele inimestele, jääb raha päris märkimisväärselt üle. (Hääl saalist.) Ma ütlengi, et kui ta näiteks ostab viljapuudega talukoha, mis on müügis, siis ma julgen väita, et Võrumaal müügis oleva talukoha turuhind on oluliselt madalam kui see, mida me pakume inimestele väljaostuks. See tähendab seda, et inimesel, kui ta ostab turutingimustel endale uue talu asemele, jääb kindlasti raha üle ka selleks, et teha sinna uusi investeeringuid.

Austatud minister! Ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Tutvustan teile relvaseaduse eelnõu 144. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 18. mai istungil, kus eelnõu algataja esindajana osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õiguse ja halduse asekantsler Margit Gross ning kaitseministri nõunik Mikk Tarros.

Eelnõu eesmärgist. Kuna ministri ettekanne oli väga põhjalik – ma tänan ka häid kolleege väga huvitava debati eest –, siis märgin lühidalt, et eelnõuga luuakse õiguslikud alused Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade arendamiseks erandjuhtudel, tuginedes ohuhinnangule ning riigikaitsehuvidele, kiirendatud korras. Kiirendatud korras harjutusvälja rajamise erandit on vaja seoses Venemaa täiemahulise sõjaga Ukraina vastu, mis on suurendanud sõjalise konflikti riski nii Eesti kui ka Eesti liitlaste suhtes. Harjutusväljade mahutavuse suurendamine annab võimaluse harjutada uut relvastust, üksuste koostööd ja loob täiendavad eeldused liitlaste suurendatud kohaloluks.

Järgnevalt riigikaitsekomisjoni menetluslikest otsustest. 18. mai istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 24. mai istungi päevakorda, mis on tänane päev, ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjoni ettekandjaks määrati mind. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2. juuni kell 10. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Ma küsin teie kui komisjoni ettekandja, rahvaesindaja käest. Nagu te teate, on selle harjutusvälja laiendamise vastu tekkinud ülisuur vastuseis kodanike poolt. Ja küsin, kuidas teie kui rahvaesindaja hindate seda. Kas see probleem on ainult selles harjutusvälja laiendamises või siis on tegemist ikkagi vastuseisuga sellise võimu omavoli ja kodanike võimust võõrandumise vastu? Küsimus on selles võõrandumises.

Aitäh, hea küsija! Esiteks, selle eelnõu eesmärk on ilmselgelt Eesti riigikaitse tugevdamine. Kui konkreetselt Nursipalu harjutusvälja laiendamisest rääkida, siis selle laiendamise eesmärk on samamoodi üheselt mõistetav: Eesti riigikaitse tugevdamine. See laiendamise eesmärk tugineb samamoodi ohuhinnangule. Esiteks, et meie 2. brigaad saaks paremini valmistada ette uut relvastust. Ja selle jaoks ka, et meil oleks võimalik täiendavalt liitlasi Eestisse tuua, et neil oleksid head tingimused igas mõistes. Kui mingist vastuolust rääkida, siis seda see eelnõu ei puuduta, aga selle jaoks on täiendavad kompensatsioonimeetmed, mida ka minister eelnevalt mainis. Loodetavalt homsel valitsuskabineti [istungil] neist räägitakse. Need on kindlasti, usun, väga õiglased ja kompenseerivad igasugused häiringud ära.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tulenevalt meie asukohast, meie agressiivsest naabrist ei ole mitte mingit küsimust selles, et me peame oma kaitsevõimet tugevdama. Me peame seda hoidma kogu aeg heal tasemel. Ja ei ole mitte mingit kahtlust ka selles, et kui meie kaitseväel on vaja suuremat harjutusvälja, siis tuleb loomulikult see harjutusväli luua. Selles osas ei ole meil mingit vaidlust ei opositsiooni ja koalitsiooni vahel ega meil valitsusega. Otse vastupidi, EKRE on alati rääkinud vajadusest kaitsevõimet tugevdada. Meil on siiralt hea meel, et ka Reformierakond on lõpuks sellest vajadusest aru saanud. 

Küsimust ei ole ka selles, kas meil on vaja piisavaks kaitsevõimeks, et meil oleks hea koostöö liitlastega ja et liitlased oleksid siin. Liitlaste kohta käis siin mitu küsimust läbi ja ainuke, mis ma selle koha pealt tahan öelda, on see, et kui tegelikult on plaan teha mingi rahvusvaheliste erikokkulepetega liitlaste baas analoogiliselt näiteks Ramsteini baasiga, kus Eesti jurisdiktsioon ei kehti, siis sellest võiksid Eesti inimesed teada ette, mitte tagantjärele. Need on need asjad, milles, ma arvan, me oleme siin saalis vägagi ühel meelel. 

Aga seoses nii selle eelnõuga, mida me siin täna arutame, kui ka selle Nursipalu harjutusvälja laiendamisega, on mõned aspektid, mis vajavad äramärkimist. Kõigepealt see, et riigi kaitsevõime vaata et olulisim komponent on kodanike usaldus oma riigi vastu, patriotism selle sõna heas tähenduses. Ja selles osas on valitsuse esindajad, vähemasti Nursipalus, käitunud küll selliselt, mis nii usaldust kui ilmselt ka patriotismi võib tugevalt õõnestada. Esmalt valetati enne valimisi. Siin minister vastustes küll puikles sellest kõrvale, aga ma ise kohtusin ministriga Võrus veebruarikuus, ja sain kinnitust selle kohta nii enda küsimustele vastustes kui ka teiste saalis olnute küsimustele vastustes, et midagi ei tehta kiirustades. Vastati, et mingeid otsuseid ei ole tehtud, ja nii edasi. Peaminister ütles veel veebruari alguses: kiirendatud korras Nursipalu harjutusala ei laiendata. 

Aga olukord on nüüd selline, et mets on raadatud. Tee-ehituseks luuakse uut karjääri, mille loamenetluse, ütleme, plaanide avalikustamist riiklikes ja maakondlikes lehtedes ei peeta vajalikuks, kuna puuduvat avalik huvi. Hanked toimusid ilmselgelt juba talvel, paljud neist on lõppenud, lõppesid ilmselt ka enne valimisi. Ja nüüd me arutame siin eelnõu, kui protsess on juba ammu käinud, ja me arutame eelnõu, mis annaks siis poole protsessi pealt seadusliku aluse sellele kiirustamisele. See ilmselgelt ei ole riigi viisakas käitumine oma kodanikega. Ma arvan, siin rääkida sellest, et kuidagi usaldus valitsuse vastu või patriotism selle toimel kasvavad, on kohatu. 

Ma palun lisaaega.

Jaa. Kui palju te soovite? Kui palju?

Nii palju, kui anda on. Kolm minutit.

Jaa, see on võimalik. Palun, kolm minutit!

Ma tahan võrokeste kaitseks öelda, et siin kohati on avalikus diskussioonis püütud jätta muljet, justkui võrokesed oleksid kuidagi Eesti riigi vastu. Tegelikult see ei ole nii. Võrokesed nii eravestlustes, erinevates suuremates-väiksemates ringides kogunedes, aga ka võrokeste kongressi käigus on väga selgelt välja öelnud, et loomulikult Eesti riigikaitse ja meie kaitsevõime on oluline, ja loomulikult on Võrumaa väga oluline osa Eestimaast. Nad kuidagipidi ei vastanda ennast Eesti riigile. Ja kurb on see, kui siin mõned koalitsioonipoliitikud peaministriga eesotsas süüdistavad võrokesi separatismis. 

Mis puudutab harjutusvälja asukohta, siis seal kumab läbi tegelikult see, et kvaliteetset analüüsi alternatiivide kaalumiseks ei ole tehtud. Jääb mulje, et see oli selline mugavusvalik, et seal juba on, teeme seal edasi. Ja kui siis hakati nõudma seda analüüsi, siis visati inimestele ette selline, ma ütleksin, neljanda klassi õpilase tasemel tabel, kus oli mingi lühike nimekiri võimalikest kohtadest, ja siis oli kõigile peale Nursipalu kirjutatud taha: ei sobi. 

Aga see harjutusväli hakkab asuma Võru linna kõrval, mis ongi Kagu-Eesti pärl, mis on Kagu-Eesti suurim linn, circa 12 000 elanikku. See on suur küsimärk, et miks just sinna. Minister siin rääkis enne, kuidas loodus õitseb harjutusväljadel, ja ma tean, et rahvusvaheliselt ongi selle kohta näiteid. Aga ma jätan siin õhku küsimuse, kas seda asukohta otsides kaaluti ka mõnda kohta, kus inimese tegevus on juba väga piiratud, mille lähedal ei ela suurel hulgal inimesi. Võib-olla teha asju niimoodi, et luua see harjutusväli sellisesse kohta ja näiteks looduskaitseala või mingite piirangutega ala sinna Nursipalu kanti – ja meil poleks poole sajandi või sajandi pärast Võru linna kõrval kõva paugutamine, mis tõesti neid vibratsioonilaineid läbi terve linna saadab. Aga seda analüüsi millegipärast ei tehtud. 

Ja just nendel siin loetletud põhjustel ja neist tulenevalt esitan ma meie fraktsiooni nimel ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Eerik-Niiles Krossi. Palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Palun, kaheksa minutit!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me oleme siin täna rääkinud segamini käesolevast eelnõust, Nursipalu harjutusala laiendamise vajadusest, ääremaastumisest, valitsuse jõhkrusest või väidetavast jõhkrusest ja nõnda edasi. Tegelikult me peaksime põhiliselt rääkima eelnõust endast, aga ma algatuseks siiski teen sama vea ja räägin ka paar sõna Nursipalust laiemalt.

Kaitseminister selgitas põhjalikult, miks harjutusala laiendust on tarvis, miks seda on tarvis just seal, kus seda laiendada soovitakse, miks see on Eesti kaitsevõime arendamisel praegu vältimatult vajalik. Ja ütlen kohe, arusaadavalt Reformierakonna fraktsioon usub ja usaldab kaitseministrit, Kaitseministeeriumi ja Kaitseväge selles küsimuses. Ma ei hakka neid argumente kordama, aga lisan, et olen ka ise rääkinud paljude inimestega, kes harjutusala ümbruses elavad, nii pooldajate kui ka vastastega, kaitseliitlaste ja kooliõpetajatega. Olen käinud kuulamas seda praegu seal olevat mürareostust, rääkinud Võru inimeste ja Võru ettevõtjatega, kes on avaldanud tõsist muret suureneva mürareostuse pärast. Ja nõnda edasi. Kokkuvõttes vastab see tõele ja seda ei maksa eitada, et paljud inimesed on mures. Kuid minu mitteempiiriline kogemus on, et valdav osa Võrumaa inimesi toetab ja mõistab selle harjutusala laiendamise vajadust.

Kes mäletavad veel eelmist vaidlust Nursipalu harjutusala laiendamise ümber, mis oli umbes 15 aastat tagasi, mäletavad ka seda, et tollased vastuargumendid laiendusele olid praktiliselt identsed nendega, mis on praegu käibes. Väideti, et mürareostus peatab turismi, loodus saab kahjustada, kinnisvarahinnad langevad ja nõnda edasi. Täna võib öelda, et midagi sellist ei ole juhtunud. Kinnisvarahinnad pigem on tõusnud, pigem on kohati mitmekordistunud. Looduskeskkond on võib-olla kahjustunud, aga mitte Nursipalu harjutusala tõttu, vaid metsaraie tõttu kuskil mujal. Ja turism kindlasti ei ole vähenenud. Aga see kõik ei tähenda, et inimeste mure täna, 2023, ei oleks tõsine ja ehtne. Ja see ei tähenda, et me ei peaks tegelema küsimustega, mis on tekkinud, eriti kompensatsioonidega maade ja majade eest, kogukondade muredega. Eriti sellega, et inimesed saaksid tegelikult kaasa rääkida laskeharjutuste ajastamisel, ja nõnda edasi.

On tõsi, et mürareostus on Nursipalus juba suurem, kui ta oli enne viimast laiendust, aga miskipärast vähe on teada, et Kaitsevägi on ka seni olnud äärmiselt delikaatne laskeharjutuste korraldamisel. Suvekuudel ei korraldata neid, õhtusel ajal ei lasta. Tulistamisi püütakse kontsentreerida lühematele perioodidele. See kõik toimub, dialoog kogukonna ja Kaitseväe vahel toimub praegu ja toimib hästi. Ma küsisin Kaitseväe peastaabist ja küsisin ka suurtükiväest, et kui nüüd laiendus tehakse, kui palju siis reaalselt seda kardetud 155‑millimeetrist suurtükki laskma hakatakse. Vastus mõlemalt poolt oli, et väljaõppetsükli järgi kuni kuus korda aastas ja iga kord mõnikümmend lasku. See ei ole kindlasti selline mürareostus, mis lõpetab normaalse elu seal keskkonnas.

Nii et kokku võttes mina olen veendunud, et Kaitsevägi mõistab, kui tähtis on inimeste toetus Kaitseväele ja riigikaitsele. On ju selge, et kogukondadega tülis Kaitsevägi ei saa edukalt täita oma põhiülesannet. Eesti kaitsevägi on või peaks olema oma olemuselt rahvavägi ja kindlasti ei Vabariigi Valitsus ega Kaitsevägi ei taha seda suhet rikkuda. Juba selle tõttu on minu arvates meie kõigi ülesanne mitte otsida ja õhutada võimalikke tüliküsimusi Kaitseväe ja kogukondade vahel, vaid vastupidi, koos proovida leida lahendusi ja leida võimalusi, et oleks tagatud Kaitseväe vajadused harjutusteks, mis on selged, ja oleks tagatud inimeste normaalne elu. Ainult sellisel moel saame me usutava riigikaitse üles ehitada.

Aga eelnõust endast ka paar sõna. See peaks olema täna kõige olulisem küsimus. Ma üldiselt suhtun küllaltki ettevaatlikult eelnõudesse, mis proovivad lahendada üksikküsimusi üldnormiga. Seadus on ikkagi mõeldud üldiste juhtumite reguleerimiseks elus, mitte mõne täitevvõimu probleemi lahendamiseks. Riigikaitselised erandid planeerimisse, mida see eelnõu ette paneb, on siiski sellised, olen mõelnud selle üle, millega ma võib-olla mitte kerge südamega, aga nõustun. Sest julgeolekumurede lahendamise edu eeldus on nendega mitte mökutada. Kui me usume Kaitseväe ohuhinnangut, siis me oleme sunnitud möönma, et meil on kiire.

Nii et eelnõu eesmärk on erandjuhtudel võimaldada kitsalt riigikaitsega seotud juhtudel viia planeerimine läbi kiirendatud korras. See ei tähenda mitte niivõrd planeerimises vajalike mõjuhinnangute hülgamist üldse, nagu on räägitud, vaid see tähendab eeskätt seda, et neid hinnanguid ja protsesse on võimalik teha ajas paralleelselt. Ma ei ole mingi planeerimisspetsialist ega ka mitte looduskaitsja, aga mulle tundub, et selle eelnõu hindamisel, jättes Nursipalu konkreetika kõrvale, on Riigikogu liikme ees kaks põhiküsimust, vähemasti mina püstitasin need endale nii. Esimene on see, kas ma olen põhimõtteliselt nõus, et riigikaitse huvides võiks selline kiirendatud protsess olla lubatud. Kui jah, siis tuleks mõelda selgeks, kas see eelnõu tagab vaatamata nendele kiirendustele piisaval määral keskkonnakaitse ja elanikkonna huvide kaitse, kohalike omavalitsuste huvide kaitse sellistes planeeringutes. Nagu üteldud, esimeses punktis mina vastan jah, arusaadavalt ka Reformierakonna fraktsioon on jõudnud samale järeldusele. Teisele küsimusele ma täna veel vastata ei oska ja selleks see menetlus siin komisjonis ja saalis saabki olema.

Ainuke soovitus on, et Nursipalu kaitsjad ja pooldajad haagiksid ennast lahti Nursipalu konkreetikast ja vaataksid seda eelnõu kui seaduseelnõu, mis on üldnorm. Kas selline seaduseelnõu on mõistlik – mitte ainult Nursipaluga seoses, vaid üleüldse? Ka edaspidi võib selliseid juhtumeid ette tulla. See ei ole lõppude lõpuks Nursipalu eelnõu, vaid Eesti Vabariigi seaduseelnõu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Mitmetahulise seaduseelnõuga nr 144 püütakse anda tegelikult väga vajalikud võimalused militaarsete harjutusalade rajamiseks. Nagu teame, on neid tahke mitu, kuid peamiselt on räägitud siiski Nursipaluga seonduvast. Keskfraktsioon ilmutas selles küsimuses juba eelmise Riigikogu koosseisu ajal avalduse, milles rõhutasime, et pooldame riigikaitseliste eesmärkide saavutamiseks koostööd kõigi erakondadega. Kinnitasime, et pooldame kaitsekulutuste mahu tõstmist. Samas tuletasime meelde Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33, mis sätestab ühemõtteliselt: inimeste kodu on püha. 

Meie fraktsiooni seisukoht oli siis ja on ka täna, et enne sedavõrd suurte pikaajalise ja pöördumatu mõjuga otsuste ettevalmistamist tuleb läbi töötada kõik võimalikud lahendused. Valitsuse ja ministeeriumi arvates on seda tehtud. Üldsus, eriti Valgamaa inimesed, on suuresti teist meelt. Kurdetakse, et avalikult pole võimalik tutvuda uurimistega, millest selguks, et Nursipalu harjutusväljak on hädavajalik. Ja tõepoolest, kui lähtuda sellest, et 2. brigaadi, nagu öeldakse, soomustamiseks ehk manöövrite harjutamiseks on uut harjutusväljakut tarvis, siis brigaadi tasandil tehakse selliseid suurõppusi vaid kord aastas – siis, kui kutsealused on oma ettevalmistuse lõpetanud. Äsja just selline suurõppus Eestis lõppes. Pealegi on isegi Nursipalus raske ette kujutada, kuidas terve sõjaväebrigaad seal toimetama hakkab. Praktiliselt tegutsevad õppustel ikka paar-kolm pataljoni. Samasugune sisuline eesmärk oli ka Kevadtormi õppusel.

Teada on, et keskpolügooni kavatsetakse tublisti laiendada. Samad tööd seisavad ees ka Sirgalas. Loomulikult on mugavam ja mobiilsem, kui 2. brigaad saaks õppusi korraldada nii-öelda kodu lähedal. Kuid tänapäeval pole ju üle jõu käiv ülesanne sama teha ka sadakond kilomeetrit kodubaasidest kaugemal. Eesti on väike ja kompaktne. Inimesed suhtuvad meie kaitsejõududesse mõistvalt, sest riiklikku julgeolekut peame kõik tähtsaks. 

Britid, kes elavad mõnevõrra suuremas riigis, saavad hakkama ühe suure harjutusväljakuga, mis asub kohas nimega Salisbury Plain. Nemad ja teisedki liitlased on meiega koos harjutanud juba mitu aastat, mil Nursipalu pole ju olemas veel olnud. Kohe läheb remonti Ämari ning Eesti õhuturve koondub ja kandub mõneks ajaks Lätimaale. Ometi me ei ütle, et Eesti õhuruum on sellel ajal kaitseta. Need on sõjalis-logistilised aspektid. 

Võrumaa, eriti Nursipalu kandi inimesed, ootavad tänaseni valitsuse otsuseid õige mitmetes neile olulistes küsimustes. Need puudutavad igapäevaelu mitmeid külgi. Kui suures osas saavad mitmesugust abi kohalikud omavalitsused? Kuidas planeeritav mõjutab keskkonda, alates metsaraiest kuni mürataseme kohati kõrvulukustava suurenemiseni? Kas tulevad müra summutavad rajatised ja kuhu? Kui Nursipalus hakkavad harjutamas käima ka kaitseliitlased, siis jutud sellest, et nädalavahetustel on harjutusväljakutel vaikne, ei pea lõpuni paika. Kaitseliitlased saavadki ju koguneda pärast töönädala lõppu. Mis saab kohalikust koolivõrgust? Kas alustatakse munitsipaalmajade rajamist? 

Kagu-Eestis tehtud uuringu kohaselt peavad kohalikud elanikud ja ettevõtjad piirkonna tugevuseks elukeskkonda, loodust ja turvalisust. Sisuliselt sama arvavad turistid, kes Kagu-Eestit meeleldi on külastanud. Vastu tuleks võtta otsused, mida piirkond vajab oma kultuuri ja traditsioonide hoidmiseks ning arendamiseks. Kagu-Eestis oleks rohkemgi kui mujal vaja korrastada teedevõrku. Suur osa sellest on praegu tolmune, sügisel aga porine. Ning paljude jaoks oluline isiklik küsimus: kui suur on oma kodust loobuma pidevate perekondade jaoks kompensatsioon ennekõike rahas? Mitme põlvkonna rajatud ja hoitud kodutalu ning selle ümbrust eurodesse ümber arvestada on võimatu. 

Lühidalt: täna, just praegu me seaduseelnõu üksmeelselt ja kerge südamega toetada ei saa, küll aga oleme nõus ja valmis ära ootama valitsuse edaspidised otsused ja tegevused, ennekõike kompensatsioonide, aga ka äsja mainitud teistes küsimustes. Arutelu peaks jätkuma. Loodetavasti selle tulemused lisavad meile kindlust mitme rauaga relvaseadust toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Eesti riik peab olema kaitstud ja riigikaitselised vajadused peavad olema tagatud. Muidu ei ole võimalik meil kaitsta individuaalselt oma kodusid, ei ole võimalik kaitsta loodust, ei ole võimalik arendada majandust, hariduselu ega ka koolivõrku ei Võrumaal ega kusagil mujal.

Aga valitsuse algatatud protsess seoses Nursipaluga väärib küll kõige tõsisemat kriitikat ja see start on täiesti ebaõnnestunud. See start ei ole tekitanud dialoogi, see start ei ole tekitanud usaldust kohaliku kogukonna, nende inimeste vahel, keda see puudutab, ja võimukandjate, Vabariigi Valitsuse vahel. Esialgu sooviti inimeste muredest mööda vaadata – protsess algas ju vaikselt ja vargsi –, aga täna me oleme olukorras, kus me tagantjärele püüame seadustada protsessi ehk neid tegevusi ja esile kerkinud probleeme. Aus ja õiglane oleks olnud enne seadust muuta, avatult dialoogi pidada ja siis tulenevalt seadusest ka neid probleeme lahendada. Aga kahjuks me oleme seal, kus me praegu oleme, ja tuleb tegelda vigade parandusega.

Enne valimisi sama peaminister, kes on ka pärast valimisi valitsuses, ja juhtiv erakond, Reformierakond, võttis aja maha. Võttis aja maha, ütles, et me ei tegele nende küsimustega. Me tuleme nende küsimuste juurde pärast valimisi tagasi ja räägime avatult kõigiga läbi. Ja selle tõttu me kaotasime mitu kuud avaliku arutelu aega. Tõepoolest, vahepeal ei ole toimunud mingisuguseid suuremaid avalikke arutelusid. Ja nüüd, ennäe – vupsti! –, paari nädalaga peab Riigikogu seadustama kogu selle protsessi tagantjärele. Nii ei tehta. See usaldust ei suurenda. Niisugusel kujul loota kodanikelt lojaalsust riigile ja riigikaitselist tahet arendada võimalik ei ole.

Aga Isamaa mõistab kujunenud olukorda ja sarnaselt eelkõnelejaga me oleme küll kriitilised valitsuse tegevuse suhtes, aga me näeme, et seda seadust on vaja, sest ilma seaduseta seda protsessi lahendada niisugusel kujul, et tekiks usaldus ja me saaksime lahendatud need probleemid, mis on kerkinud, ka võimalik ei ole. Seetõttu me väga loodame, et Vabariigi Valitsus on avatud kahekõneks opositsiooniga ja dialoogiks nende kohalike inimestega – need 21 peret ja enam kui 200 kinnistut, kes sinna jäävad, ja laiem üldsus, avalikkus ja need omavalitsused, kes saavad mõjutatud sellest laiendusest. Ja seadus avab võimaluse ju ka tulevikus teiste võimalike harjutusväljade arendamiseks, mille vajadus Eesti riigis võib tekkida.

Nii et Isamaa sõnum on see, et seda seadust on vaja. Selle seaduse lihtsalt tagasilükkamine ei ole olukorra lahendus ei nendele inimestele, kes praegu seal harjutusväljaga seoses ja selle laiendamisega seoses on nendest mõjudest kantud, olgu see mürareostus või muu. Aga valitsus peaks tegema järeldused senistest vigadest ja olema valmis dialoogiks nii opositsiooniga kui ka kohalike inimestega. Seetõttu Isamaa toetab selle eelnõu menetlusse jätmist, aga me väga soovime, et meie muudatusettepanekutega arvestataks ja nende inimeste muresid, kes seal kohapeal sellega seoses saavad mõjutatud, ka tegelikult arvestataks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon mõistab selle eelnõu eesmärki. See, et muutunud julgeolekuolukorras on Kaitseväele harjutusväljaku laiendust vaja, on meile selge ja sellest tulenevalt me toetame selle eelnõuga edasiminemist. 

Küll aga tahaksin esile tuua mõned aspektid. Üks puudutab natukene laiemalt sellist riigijuhtimislikku, ma ei ütle, et pretsedenti, aga mustrit, millesse ka see eelnõu kahetsusväärselt satub. Kui on teatud protsessidel nii-öelda tavapärane menetlusloogika, et kui piisavalt õigeaegselt mitte planeerida, siis võivad protsessid jõuda niikaugele, et nad muutuvad ajakriitiliseks ja ilma erandliku menetluseta ei ole võimalik neid enam ära lahendada. Sellest tulenevalt iseenesest see, et meil on vaja kehtestada käesoleval hetkel selle mõistliku, vajaliku asja jaoks erimenetlus seaduse tasandil, mis piirab planeerimismenetluse üldist normi, ega selle üle väga rõõmustada ei saa. On hea meel, et see puudutab hetkel seda ühte ja ainsat laiendusplaani, mis on, aga iseenesest üldjuhul peaks olema võimalik haldusalal vastaval ametkonnal ette näha neid protsesse piisavalt, et tegelikult erandlikke menetlusi ei oleks vaja käsitleda. 

Teine aspekt, millest on siin ka palju räägitud, puudutab kommunikatsiooni. Minu hinnangul täna see diskussioon on olnud väga sisukas ja valdavalt lugupidav. Aga siin viimase poole aasta jooksul on kahtlemata olnud neid episoode suhtluses kohalike inimeste, kohalike kogukondadega, kus tõenäoliselt saaks ka paremini. Muu hulgas on teatud hetkedel jõutud lausa nii kaugele, et inimesi, kes muretsevad oma kodudest ilmajäämise pärast või laiema mõju pärast oma igapäevasele elule, on süüdistatud selles, et nad on ühel või teisel viisil kuidagi Venemaa huvisid esindamas, ja nii edasi. Ma arvan, et see valdavalt on ebakohane ja lisaks sellele ka ebaproduktiivne, sest vaevalt et selliste hinnangute andmisega inimeste konsensuslikku või kokkuleppesoovi suurendatakse. 

Kahtlemata need küsimused on oma loomult väga emotsionaalset laadi, peavadki olema, ja seda tuleb nende otsuste menetlemisel ka kõigil asjaosalistel silmas pidada. Emotsionaalsete teemade puhul lahenduse leidmisel tuleb võtta rohkem aega, tuleb neid teemasid rahulikult käsitleda, püüda vastata inimeste päris muredele, leida leevendusviise nendes küsimustes, selleks et inimesed, kes saavad aru sellest objektiivsest vajadusest, lõpuks ka tunneksid, et riik on tõepoolest käitunud selles küsimuses väärikalt. Ja ma usun, et ka siin edasise menetluse käigus, kuna see protsess käib nüüd paralleelselt mitmel tasandil, on veel võimalik täiendavalt kohaliku kogukonnaga neid küsimusi arutada ja jõuda suurema koosmeeleni. See, et jõutakse täieliku konsensuseni selles küsimuses, vaevalt et õnnestub, aga kindlasti alati on võimalik suurema koosmeeleni jõuda. 

Ma võtaksin kolm minutit lisaaega, kui võib.

Võtate või ei võta siis?

Võtan.

Selge, palun!

Kui võib, ma küsisin. 

Ei, te ütlesite, et võtaks. Ma ei teadnud, kas te võtate või ei võta. Aga palun, kolm minutit!

Kolmas aspekt on kompensatsioonid, millest on ka siin juttu olnud. Tõepoolest on meie fraktsiooni usk, et lähiajal ka Vabariigi Valitsus selles osas kokkuleppele jõuab, mis ühtpidi puudutab väärikat kompensatsiooni nendele vahetult puudutatud maaomanikele ja koduomanikele, ja teiselt poolt kompenseerib ka omavalitsustele selle täiendava nii-öelda talumiskohustuse, mis harjutusväljakuga paratamatult kaasneb. Kõik, kes on selle läheduses kunagi elanud või pikemalt viibinud, saavad aru, et see talumine on reaalne asi. Ja see, et selle eest kohalik kogukond ka hüvesid saab, rahalises mõttes pakutakse kogukonnale midagi selle eest vastu, ma arvan, on igati asjakohane. Ja mul on usku, et ka selles osas me teame järgneva menetluse, järgnevate menetlusetappide raames kindlasti palju rohkem sellest, millisel viisil see küsimus laheneb, ja ma loodan, et laheneb laias laastus kenasti. 

Viimane aspekt, kus ma selle eelnõu kohta pean väljendama teatud kriitilist hinnangut, puudutab looduskaitselist aspekti, mis ei ole nüüd Kaitseministeeriumi kui põhiettevalmistaja suhtes, vaid tegelikult teise ministeeriumi suhtes, kus siia on kaunisti istutatud kobar. Ehk siis selleks, et Nursipalu laiendamise kontekstis vältida väga pikka aega kestvat keskkonnamõjude strateegilist hindamist, on siia loodud üks Natura alade eriregulatsioon. Aga see eriregulatsioon ei tulene mitte Nursipalu vajadusest, vaid sellest, et Eesti riigi suhtes tervikuna on algatatud rikkumismenetlus, sellepärast et me ei ole tegelikult Natura aladel adekvaatselt hinnanud keskkonnamõjusid. Ja selleks siis on Keskkonnaministeerium selle eelnõu kaudu püüdnud ära lahendada kogu riigi Natura hindamist süsteemis.

Ettepandud lahendus on kahtlemata vaieldav. Ma ei hakka siin sellele põhjalikumalt keskenduma, sest selleks aega ei ole, aga igal juhul vajab ta eraldiseisvat põhjalikku arutelu ja ka kaasamist vastavate mitte riigikaitse või kohalike kogukondade kontekstis, vaid keskkonnaorganisatsioonide ja selle valdkonna ekspertidega. Nii et minu ettepanek oleks küll võtta kogu see pakett sellest eelnõust välja menetluse raames, luua eraldi kitsalt Nursipalu jaoks looduskaitseliste piirangute eriregulatsioon ja kogu selle muu Natura asjaga tegelda siis juba eraldiseisva eelnõuga sisukalt ja mõistlikult ning leida seal eraldi lahendus. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Soovin esitada erakonna Eesti 200 fraktsiooni nimel järgmise avalduse.

Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu 144 on äraütlemata oluline samm riigikaitse tugevdamiseks, mille tähtsust ei saa kuidagi alahinnata. Pidagem kõigepealt silmas, milline on julgeolekuolukord Euroopas. See on täiesti selgelt halvim julgeolekuolukord pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, koguni peale teise maailmasõja lõppu. Putini Venemaa barbaarne vallutussõda Ukraina vastu võib kesta veel kuid, võib-olla aastaid. Seda ei tea praegu mitte keegi. Ka siis, kui relvad lõpuks vaikivad, ei ole mingit alust arvata, et rahu ehk relvarahu kestab kaua, kui Venemaa poliitika jääb samaks ning tema sõjaline ja majanduslik potentsiaal ei ole piisavalt tugevalt kannatada saanud. Sõjaoht püsib, nagu ka teadmine, et moskoviitide eesmärk on impeeriumi taastamine võimalikult laiades piirides. Nad lähevad täpselt nii kaugele, kui me lubame neil minna. 

See tähendab seda, et me oleme sunnitud riigikaitsesse panustama nii palju, kui me suudame. Oleme kokku leppinud, et kulutame riigikaitsele, riigi sõjalisele kaitsele 3% SKP‑st, lisaks vastuvõtva riigi toetuse kulud. Liiga palju kaitset ei saa olla. Küll aga saab olla ebapiisav ehk puudulik kaitse. Seda me peame vältima. Riigikaitse on iseseisev ja ka kollektiivne, sest Eesti on NATO liige ning Eesti pinnal paiknevad märkimisväärsed liitlasväed. Riigikaitse ei seisne ju ainult kaitsekuludes, millest hangitakse sõjavarustust ning ehitatakse sõjaväelinnakuid ja muid sõjalisi objekte. 

Kaitsevägi, nagu ka liitlasväed ja Kaitseliit peavad saama harjutada, sest ilma adekvaatsete harjutamise võimalusteta ei ole meil lahinguvõimelist kaitseväge. Samuti peavad olema Eestisse siiratud liitlasväed alalises valmiduses. Täpselt nii nagu ujumist ei saa harjutada basseinita või muu sobiva veekoguta. Samas, Eesti kaitsevägi areneb jõudsalt. Võrus paiknev 2. jalaväebrigaad võtab ilmet. Nõnda tekkis vajadus rajada võimalikult kiiresti sobiva asukoha ja suurusega harjutusväli 2. jalaväebrigaadile, mis kaitseb Eestit kagusuunal. See on ilmselgelt kiireloomuline ülesanne. Ohuhinnang on tõsine, meil pole kahjuks aastaid, tahame või ei taha, selleks et menetleda Nursipalu harjutusvälja rajamist tavakorras. Erakordsed ajad nõuavad erakordseid tegusid ja lahendusi. 

Harjutusvälja koha valikus lähtuti kindlatest ja adekvaatsetest kriteeriumidest. Vaagiti väga põhjalikult kokku viit erinevat asukohta, millest Kaitseministeerium valis välja kõige sobivama. Riigi peamiseks ülesandeks sai võit-võit-lahenduse leidmine, mille alusel võidab kogu riik. 2. jalaväebrigaad saab harjutusvälja ning Eesti kaitse saab märgatavalt tugevamaks. Kuid kokkuvõttes võidavad ka kohalikud elanikud ja omavalitsused. See on väga suur projekt, millest saavad kasu kõik asjaosalised. Kaitseminister enne rääkis 200 miljonist eurost. 200, tundub, ongi maagiline arv! 

Tõsi, Nursipalu harjutusvälja laiendamine tähendab kahjuks ka seda, et mitmed pered peavad kolima uutesse kodudesse. Harjutusvälja vahetus läheduses elavad inimesed hakkavad tajuma teatud häiringuid, õppuste ajal mingil määral müra ja vibratsiooni. See on paratamatus, kui toimuvad laskmisharjutused ja lõhkamised, kuid need hakkavad toimuma, nagu enne selgitati, kindla eeskirja kohaselt, mis on kõigile teadvustatud. 

Olen kindel, et Eesti riik annab endast parima, et harjutusvälja laiendamise ja selle kasutamisega seotud ebamugavused oleksid minimaalsed. Riik annab samuti endast parima, et ümberasujatele ja kohale jäävatele elanikele oleks tagatud õiglased, ütleksin, küllalt helded kompensatsioonid ...

Palun lisaaega!

Kui palju te soovite? Palun, kolm minutit!

… ja häiringutasud. Mida ei saa kuidagi rahaliselt, materiaalselt kompenseerida, on muidugi mälestused ja emotsioonid, mis seonduvad kodukohaga, millest üksikud inimesed [peavad] lahkuma. Selles mõttes võtan isiklikult ja võtame kõik kollektiivse mütsi maha nende inimeste ees, kes mõistavad kogu riigi ja rahva vajadusi praegusel keerulisel ajal. Nad mõistavad, nagu me kõik, et Eesti on kaitstud, kui ka Võrumaa on kaitstud. Ja vastupidi: Võrumaa on kaitstud, kui kogu Eesti on kaitstud. 

Möönan, et kommunikatsioon ja vastastikune suhtlemine ei olnud algfaasis kõige õnnestunum. Siit ka probleemid. Kuid nüüdseks on merre voolanud üksjagu vett. Ja mina isiklikult arvan, et üksteise mõistmine on küllalt lähedal. Riigikaitse on samuti pragmaatiline ja teisalt emotsionaalne küsimus ja see on meie kõigi huvides. 

Ma lisaksin nüüd ühe improviseeritud märkuse, mille ma tegin peale seda, kui ma kuulasin ühe erakonna avaldust, kes esines esimesena. Sellest on siiralt kahju, kui riigikaitse küsimustes ei valitse üksmeel siin Riigikogus. See on Eestile ohtlik, ma ütleksin. Kui üks fraktsioon väidab, et ta toetab riigikaitset, kuid samas püüab torpedeerida seda eelnõu, siis see on minu meelest pehmelt öeldes küüniline ja silmakirjalik. Kutsun üles erakonna Eesti 200 fraktsiooni nimel hääletama eelnõu menetlemise ehk Eesti riigikaitse tugevdamise poolt! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas Vabariigi Valitsuse esindaja soovib miskit öelda? Ei soovi. Selge, siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine [tuleb] lõpetada, aga on tulnud ka üks teine ettepanek. Selle ettepaneku on teinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja see ütleb: eelnõu 144 esimesel lugemisel tagasi lükata. Martin Helme, palun!

Ei ole veel välja kuulutatud hääletamist, aga ma soovin enne hääletamist fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 144 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 13, vastu 53, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuni kell 10. Esimene lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Aleksei Jevgrafovi ja Lauri Laatsi 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine investeeringute kohta seoses liitlaste kohalolekuga (nr 35). Arupärimisele vastab kaitseminister Hanno Pevkur. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Enn Eesmaa, et Eestimaa avalikkusele seda arupärimist tutvustada. Palun!

Suur aitäh! Tõepoolest, koos fraktsioonikaaslaste Aleksei Jevgrafovi ja Lauri Laatsiga esitasime arupärimise kaitseminister Hanno Pevkurile investeeringute kohta seoses liitlaste kohalolekuga. (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) NATO hiljutisel kaitseministrite kohtumisel allkirjastasid Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ning Balti riikide ministrid ühisdeklaratsiooni, milles Eesti, Läti ja Leedu üksmeelselt kinnitasid valmidust investeerida liitlaste kohalolekuks vajalikku infrastruktuuri ja harjutusaladesse. Paratamatult on seega peamised väljaminekud seotud nii-öelda betooniga.

Eeltoodust tulenevalt palume teil, austatud minister, vastata järgmistele küsimustele. Kas oleks võimalik ja mõttekam eelpaigutatud varustuse jaoks mõeldud ladude ehitamiseks kasutada NATO‑s eksisteeriva ühisrahastu programmi vahendeid? Loomulikult on tähtis laskemoona varu plaanipärane täiendamine, sest need varud paraku aja jooksul vananevad. Kas Kaitseväel on olemas täpsem plaan laskemoona süsteemse ringluse tagamiseks? Ja teadmata, et see tuleb vastamisele just täna, esitasime ka kolmanda küsimuse: mis seisus oleme täna ühiskonnas palju pahameelt ja poleemikat tekitanud harjutusväljade rajamise ning oma kodu kaotavatele inimestele leevenduspaketi realiseerimisega? Aitäh!

Aitäh teile! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri, et arupärimisele, mis kannab numbrit 35, vastata. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Kuna küsimused said ette loetud, siis asun kohe vastuste juurde. Mis puudutab NATO ühisrahastust, siis ma eeldan, et arupärijad on kursis, et selleks on olemas NATO‑s selline eraldi programm nagu julgeolekuinvesteeringute programm, lühendina NCIP. Ja loomulikult, nii palju kui võimalik me NCIP‑i vahendeid kasutame. Aga tuleb arvestada seda, et NCIP‑i kasutamiseks on omad reeglid, kuhu seda saab kasutada ja kuhu ei saa. Nii et selles mõttes meie taotlus NCIP‑i raha eraldamiseks loomulikult on püsiv ja me teeme seda jätkuvalt edasi ja panustame ka maksimaalselt siin viibivate NATO-liitlaste heaolu parandamiseks. 

Teine küsimus, mis puudutab laskemoona süsteemset ringlust – siin on lühike vastus jah. Meil ei olegi teistmoodi seda võimalik teha, elik kui me soetame laskemoona, siis me peame vaatama, millise säilivustähtajaga ta on ja milline on tema elukaar. Tegelikult see, millest me lähtume laskemoona soetamisel ja selle kasutamisel, on laskemoona elukaar. Ja sellest tulenevalt on osa laskemoona võimalik näiteks edasi müüa, osa laskemoona ise ära kasutada ja osa laskemoona ka tootjale tagasi anda. See on loomulikult kaitseväel väga täpse kontrolli all, muidu me ei suudaks oma kaitse planeerimist üldse teha.

Ja kolmas küsimus leevenduspaketi koha pealt – sellele ma siin eelmise punkti juures pikalt vastasin. Esialgse plaani kohaselt proovime homme valitsuses seda arutada, kui õnnestub, kinnitame ära, kui mitte, teeme nii-öelda esimese lugemise homme ja proovime [lahenduse] leida lähinädalatel. Aga praeguse kava kohaselt vähemalt neli põhimõtet, mis ma siin eelmise eelnõu esimesel lugemisel ütlesin, kus on püsitasu, investeeringukomponent, väljaostu kompensatsiooni summad ja müraleevendusmeetmed – need neli komponenti jätkuvalt on pädevad. Aga täpsete summade juurde saab tulla siis, kui valitsus on selle heaks kiitnud. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, nüüd on võimalus küsimusteks. Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Laskemoona varumise, ostmise ja ka säilitamisega seonduvad õige mitmed probleemid. Üks nendest võiks olla lahendatav ka kodumaise sõjatööstuse arenguga, just ennekõike laskemoona tootmise puhul. Mis seisus sellega tänapäeval Eestis oleme?

Aitäh! Väga keeruline küsimus selles mõttes, et Eestis lõhkelaenguga toimetavaid ettevõtteid on põhimõtteliselt ainult üks, kes on erasektoris, mitte kaitsetööstuses. Neil oleks kõige lihtsam seda laiendada, kui me räägime suurekaliibrilisest moonast, näiteks 155‑sest. Aga seal on maailmaturul tekkinud hulk muid komplikatsioone, eelkõige püssirohu saadavus, teatud komponentide saadavus sõltuvalt moona iseloomust. Kui me räägime tõesti suurekaliibrilisest moonast, siis chip'ide olemasolu – mida kallim ja suurem on moon, seda targemaks ta aetakse ja seal hakkavad tulema erinevad komponendid, mis seda mõjutavad.

Huvi on. Me tegime 17. mail ühe infopäeva kõikidele huvilistele. Seal oli osa Eesti ettevõtjaid kohal. Andsime ülevaate, kuhu üldse teoreetiliselt saaks laskemoonatehast rajada. Seda ei saa teha kusagil asustuse lähedal, sellepärast et seal on oma turvanõuded, ohutusalad. Selle koos Keskkonnaministeeriumiga me ära tegime. Vaatame, kas sellest kusagil edasi ka arengut on või mitte. Eelkõige sõltub see sellest, kas investeeringuhuvi on. Aga ma ütlen, sisuliselt minu teada on Eestis praegu ainult üks ettevõte, kellel on võimalik lõhkeainega ringi käia.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Andres Metsoja, Riina Solmani, Aivar Koka ja Helir-Valdor Seedri 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine liitlaste liikumise kohta. Arupärimine on numbriga 59. Palun kõnepulti arupärijate esindajana Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, mina ja veel kolm Isamaa fraktsiooni saadikut esitasime arupärimise kaitseminister Hanno Pevkurile ja selle sisu on lühidalt kokku võttes järgmine. 

Seoses Venemaa täiemahulise kallaletungiga Ukrainale on muutunud meie regiooni julgeolekupilt kardinaalselt ja tõenäoliselt jäädavalt. Ja tegelikult mitte ainult meie regiooni, mida iganes me silmas ei pea, kas Euroopat või ka laiemalt, aga tegelikult kogu maailma julgeolekuolukord ja tasakaal suurriikide vahel on sellega seoses muutunud. Ja eks ole ka Eesti Vabariik teinud sellest Vene-Ukraina sõjast ja Vene agressioonist Ukrainas omad järeldused, mis tähendab, et ka meie peame viima sisse muudatusi oma vastavatesse arengukavadesse ja plaanidesse, mis varasemalt on koostatud, ja samuti meie liitlased loomulikult. Meile on selgeks saanud, mida me ju teadsime ka enne, aga on leidnud kinnitust ja täpsemalt selgemaks saanud, et ainult konkreetne sõjaline tegevus ja ettevalmistus ning relvastuse olemasolu ja laskemoon ei taga veel edukat riigikaitset, vaid väga oluline on tagala olemasolu, milline on meie taristu, millised on meie logistilised võimalused ja plaanid ja nii edasi. 

Sellega seoses on meil kaitseministrile kolm küsimust, mis puudutavad eelkõige meie taristu olukorda ja väljaarendamist, mis on seotud muredega. Ja see ei ole sugugi ainult tsiviilobjektide ehitamise küsimus ja rahastamise küsimus, vaid väga oluline on, millised need teed on, millal nad valmis saavad, milline on nende läbilaskevõime, kandevõime, olgu siis maanteedel, raudteedel või sildadel, ja kes, kuidas ja millise plaani järgi on valmis seda kõike rahastama. Ja kas ka meie liitlased on valmis meie kaitsevõimet tugevdama vastavate objektide rahastamise kaudu. Nii et me palume kaitseministril vastata meie kolmele küsimusele. Aitäh!

Suur aitäh! Ja mul ongi au paluda kõnepulti kaitseminister Hanno Pevkur, vastamaks arupärijate küsimustele. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Lähen kohe küsimuste juurde. 

Esimene küsimus: "Milliseid transpordialaseid investeeringuid Eesti kiiremas korras vajab, et tagada liitlaste kiire ja sujuv ligipääs?" Üldine reegel on loomulikult see, et me teeme seda koos Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Transporditaristu on nende vastutada. Meie anname oma teadmise sinna edasi ja siis, kui on võimalik näiteks sõjalise mobiilsuse programmidest kusagilt lisaraha saada, me seda teeme. Siin mõne näitena võib tuua, et Paldiski Lõunasadama uue kai ja kaubakäitlusala ehitamine koos Kanama viadukti ja raudtee rekonstrueerimisega maksis 64 miljonit eurot, millest Euroopa Liidu rahastuse osakaal oli 32 miljonit. See panustas otseselt ka meie liitlaste siia siirmise võimele ehk Paldiski Lõunasadam on otseselt meie huvides koos Kanama viaduktiga. Ja täpselt samamoodi Tallinna Lennujaama projekt, mis puudutas lennukikütuse varundamise võimekuse kasvu ja liitlaste lennuvahendite vastuvõtuks vajalike seisuplatside ehitamist. Selle maksumus oli 14 miljonit ja Euroopa Liidust saime 7 miljonit. Samamoodi on Eesti juhtimisel saanud rahastuse Euroopa Liidu sõjalise liikuvuse digitaalse infovahetuse arendamise projekt, mille kogumaht on 10 miljonit, aga Euroopa Liidu rahastuse osakaal selle projekti puhul on väga palju suurem erinevalt taristuprojektidest. Siin oli Euroopa Liidu rahastuse osakaal 8,3 miljonit 10 miljonist. Ja praegu on töös või oleme taotlemas veel kolme. Need kolm projekti, kui me need liidame kokku, on 88 miljonit eurot. Ja praegu me oleme kaalumas ühe Eesti Raudtee taristu rekonstrueerimist Valga-Koidula lõigul, mis võiks tulla sõjalise mobiilsuse vahenditest, ja samamoodi, kui on võimalik, kasutada vastavaid vahendeid ka mõne põhimaantee, näiteks Via Baltica või ka Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa rekonstrueerimiseks. Ja loomulikult, Rail Baltic tervikuna on kindlasti kaitseradaril. Kui me näeme ka praegu Ukraina sõja õppetundi, siis jätkuvalt raudtee on väga oluline. Jah, kui vaadata seda, milliseid on kiiremas korras vaja, siis ma arvan, et need ongi. Rail Baltic loomulikult võiks tulla kiiremini, see on meie huvides, et ta kiiremini tuleks. Aga mis puudutab maismaad, siis maismaa puhul oleme nende olemasolevate võimalustega praegu rahul, et me saame tagada Kaitseväe vajalikud liikumised, ja me suuri muresid siin ei näe. 

Teine küsimus: kuidas tagada praeguste põhimaanteede läbilaskevõime, kui on vaja nii sõjaväetehnikat vedada kui ka elanikkonna evakuatsiooniga tegeleda? Me ei näe praegu siin oma mudeldamisi tehes, et meil võiks olla probleeme sellega, ei evakuatsiooni ega ka kaitseväetehnika liigutamisega. 

Kolmas: kas sõjalise mobiilsuse programmist on võimalik saada täiendavaid vahendeid? Jah, nagu ma ütlesin, me praegu kaalume selle raudteelõigu tegemist ja selle taotlemist sõjalise mobiilsuse programmist. 

Ja need olidki kõik küsimused vist. Jah. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Nüüd on võimalus küsimusteks. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh vastuse eest! Raudteest oli siin põgusalt juttu ja nendest plaanidest, et me loodame ka abile väljastpoolt Eesti riiki, mis puudutab rahastamist. Rail Balticu valmimise kohta me teame täna, et see venib teadmata tulevikku, aga loodame, et siiski ühel hetkel saab see valmis. Aga oma vastuses te ütlesite, et maismaaga väga suuri probleeme nagu ei näe. Kas see tähendab seda, et meie maanteede, põhimaanteede kandevõime on piisav ja ka sildade kandevõime on piisav, et liigutada rasket sõjaväetehnikat väljaspool raudteid, milleks vajadus ilmselt tekib? Sain ma õigesti aru, et maanteedega selles osas meil tõesti probleeme ei ole?

Põhimaanteedega ei ole probleeme. Põhimaanteede kandvuse kohta oleme alati Transpordiametile öelnud, mis on meie nõudmised. Ja kui me vaatame ka tsiviiltaristu puhul, mida seal veetakse, siis need [veosed] on samamoodi päris rasked. Põhimaanteedega muresid ei ole. Kui me vaatame seda, kuidas ja kuhu me peaksime oma tehnikat liigutama, siis meil ei ole praegu ette jäänud seda muret. Pigem on õppuste käigus olnud näha, et kui on mõned väiksemad sillad, siis me nendest sildadest, tsiviilkasutuses olevatest sildadest üle ei ole saanud minna, vaid oleme pidanud kasutama pioneeritehnikat ja Kaitseväe enda paigutatud sildasid. Aga põhimaanteede osas, jah, muresid ei ole.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme kuuenda päevakorrapunkti arutelu lõpetanud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Mart Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kalle Grünthali, Varro Vooglaiu, Jaak Valge, Ants Froschi, Helle-Moonika Helme ja Siim Pohlaku 26. aprillil 2023 esitatud arupärimine MTÜ Slava Ukraini tegevuse kohta. Arupärimine nr 9. Palun arupärijate nimel pulti Riigikogu liikme Kert Kingo.

Lugupeetud istungi juhataja! Head üksikud kolleegid, kes siin saalis on! Head inimesed, kes jälgivad meid! Esitasime Justiitsministeeriumile 11 EKRE saadiku arupärimise 26. aprillil ja soovisime saada teada mittetulundusühingu Slava Ukraini tegevuse kohta. 

Kõik algas nii. Selle aasta märtsikuus sai avalikuks teave seoses kahtlusega MTÜ Slava Ukraini annetustena kogutud raha väärkasutuses. Avaldatud informatsiooni kohaselt kandis MTÜ Slava Ukraini 1,5 miljonit eurot Eestist kogutud annetusi oma Ukraina koostööpartneri juhtidega seotud, muu hulgas iluteenuseid pakkuvale erafirmale IC Construction, millel on arvatavalt fiktiivne omanik ja mille ainus tegevus oligi seotud Eesti MTÜ‑ga. Ukraina ettevõtte eelmise aasta kasum oli selle abi arvel 250 000 eurot. Nüüdseks on avalikuks tulnud juba palju uusi asjaolusid, aga räägime sellest hetkest, kui arupärimine sai esitatud.

Mittetulundusühingute seaduse § 1 lõike 2 kohaselt võib mittetulundusühingu tulu kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Vastavalt karistusseadustiku § 6 lõikele 1 kehtib karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Sama seaduse § 209 kohaselt kvalifitseeritakse kelmusena tegu, millega on varalise kasu saamise eesmärgil tekitatud teisele isikule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju. 17. aprillil 2023 teatas prokuratuuri esindaja kõnealust juhtumit kommenteerides, et Eestis kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, kuna kahtluse alla sattunud teod on toime pandud Ukrainas ja seetõttu peaks uurimine läbi viidama eelkõige Ukrainas. 

Kuna rahaliste annetuste väärkasutuse kahtlus MTÜ Slava Ukraini poolt riivab tugevalt paljude annetajate õiglustunnet ja kõnealuse ühingu tegevus on suure avalikkuse huvi all, siis sellest tulenevalt palusime Justiitsministeeriumil vastata meie poolt esitatud seitsmele küsimusele. Küsimusi ma siin ette hetkel ei hakka lugema, annan võimaluse ministrile lugeda küsimus ja siis sellele vastata. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Ja nüüd ongi mul võimalus kutsuda Riigikogu kõnetooli justiitsminister härra Kalle Laanet vastama arupärijate küsimustele. Palun!

Head arupärijad ja head saalis viibijad! Aitäh selle võimaluse eest nendele küsimustele vastata ja need küsimused ette lugeda. Eks me kõik tea, et aeg on nii palju edasi läinud ja ajakirjandusest oleme saanud palju infot, aga vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele loomulikult tuleb vastata sellele arupärimisele ja nendele küsimustele, mida arupärijad on küsinud. Nii et me saame seda teemat lahata võib-olla ka veidi laiemalt. 

Aga esimene küsimus, mida on küsitud Justiitsministeeriumilt: "Milliseid tegevusi on prokuratuur teinud, et kindlaks teha kõik antud juhtumi asjaolud?" Tänaseks on kõnealuse sündmustikuga seoses alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 201 alusel. KarS‑i § 201 sätestab vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Asjaolu, et 26. aprillil 2023. aastal – see on arupärimise esitamise kuupäeva seisuga – polnud kriminaalmenetlust alustatud, ei tähenda, et õiguskaitseasutused, sealhulgas prokuratuur, teemale tähelepanu ei pööranud. Nii analüüsiti aktiivselt erinevatest allikatest saadud teavet eesmärgiga anda hinnang sellele, kas teave viitab mõne tahtliku kuriteo toimepanemisele ning millise teo toimepanemisele konkreetsemalt. 

Küsimus nr 2: "Kui kriminaalmenetlust pole alustatud ja selle käigus kõiki asjaolusid tuvastatud, siis mille põhjal saab (prokuratuur) väita, et tegu pole Eestis toime pandud?" Nagu ka esimese küsimuse vastuses öeldud, tänaseks on kõnealuse sündmustikuga seoses alustatud kriminaalmenetlust ja KarS‑i § 201 sätestab vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise eest.

Küsimus nr 3: "Arvestades, et avaliku info kohaselt on Eestis annetustena kogutud 1,5 milj eurot kandnud IC Construktion arvele Johanna-Maria Lehtme, kes on MTÜ Slava Ukraini juhatuse ainuliige (kuni 10.04.2023) ja kes regulaarselt suhtles isiklikult ka Ukraina koostööpartneritega, siis mille põhjal prokuratuur välistab Johanna-Maria Lehtme seotuse kuriteoga?" Saan täna kinnitada, et Riigiprokuratuur on Ukraina prokuratuuriga vahetus kontaktis ning rahvusvaheline koostöö kõnealuse sündmustikuga seoses toimib. Prokuratuur on alustanud MTÜ‑ga Slava Ukraini seotud sündmustikuga [seoses] kriminaalmenetluse. Kriminaalmenetluses kogutakse kõik vajalikud tõendid ning olukorras, kus ilmneb, et kuritegu on toime pandud, esitatakse ka kahtlustused. Täna veel kellelegi kahtlustust esitatud ei ole. 

Neljas küsimus: "Miks väidab prokuratuur, et Ukraina õiguskaitseasutused pole antud asjas nende poole mingil viisil pöördunud ja neil pole teadmist Ukraina õiguskaitseasutuste tegevusest, kui väidetavalt on Ukraina poolt juba 2023. aasta märtsikuu alguses vastav pöördumine Eestisse saadetud?" Seoses Ukraina prokuratuuri ja nende võimaliku pöördumisega Eesti Vabariigi prokuratuuri poole märtsikuus märgib prokuratuur: see fakt ei vasta tõele. Sellist pöördumist prokuratuuris registreeritud ei ole. Ajakirjanduses avaldatust nähtub – ERR, 8. mai 2023. aasta artikkel –, et Ukraina prokuratuur alustas kriminaalmenetlust 24. märtsil 2023. Lisaks lõi Riigiprokuratuur ise Eurojusti vahendusel vahetu kontakti Ukraina kolleegidega, kellega infovahetuse järel omapoolse menetlusotsuse kriminaalmenetluse algatamise kohta tegi. 

4. märtsil 2023 jõudis peaprokurörini vihje MTÜ Slava Ukraini annetuste väidetavalt kahtlaste tehingute kohta, kuid tegemist oli väga üldise vihjega, mis ei andnud alust kohe menetluse alustamiseks. Rohkem midagi peale selle vihje prokuratuurile 4. märtsil 2023 ei laekunud. 7. märtsil 2023 edastas Kaitsepolitseiamet Keskkriminaalpolitseile info, koopiana ka prokuratuurile, mis neile oli laekunud seoses MTÜ‑ga Slava Ukraini. Alates sellest hetkest on Keskkriminaalpolitsei asjaga tegelenud. 

Esimene artikkel ilmus 13. märtsil 2023. aastal. Edasi on toimunud politsei poolt teabe kogumine ja kontrollimine, info kogumine avalikest allikatest, vestlemine isikutega, analüüs ja nii edasi. Keskkriminaalpolitseiga infovahetuses saime infot, et Keskkriminaalpolitsei üritab kõnealusel teemal luua kontakti Ukraina kolleegidega ning on saanud infot, et Ukrainas uuritakse sündmustikuga seotud asjaolusid. Märtsi lõpus ja aprillis sai prokuratuur teada, et Ukrainas on seoses konkreetse sündmustikuga alustatud menetlust, kuid prokuratuuril ei olnud Ukraina ametivõimude nõusolekut, et sellest võiks Eesti avalikkust teavitada. 

Aprillis võttis Riigiprokuratuur Eurojusti vahendusel ühendust Ukraina prokuratuuriga ja uuris nende kriminaalmenetluse kohta. 3. mail 2023. aastal saadi Eurojusti vahendusel vastus, et ei või avalikkusega jagada informatsiooni Ukrainas käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Ukraina prokuratuur selgitas, et teabe avalikustamine võib nende menetlust kahjustada. Lepiti kokku ühine nõupidamine, mis toimus 8. mail 2023. aastal. Sellel nõupidamisel andis Ukraina pool teada, et Riigiprokuratuur võib informatsiooni Ukraina kriminaalmenetluse kohta jagada Eesti avalikkusega. Seda me ka tegime. 9. mail 2023. aastal alustas Riigiprokuratuur Eestis kriminaalmenetlust. 

Viies küsimus: "Kas prokuratuuril on kavatsus pöörduda Ukraina õiguskaitseasutuste poole Eestis suures ulatuses raha väljapetmise ja mittesihtotstarbelise kasutamise asjaolude väljaselgitamiseks?" Saan täna kinnitada, et Riigiprokuratuur on Ukraina prokuratuuriga vahetus kontaktis ning rahvusvaheline koostöö kõnealuse sündmustikuga seoses toimib. 

Kuues küsimus: "Kuna varasemalt on prokuratuur avalikkusele öelnud, et menetlust alustatakse selleks, et asjaolusid välja selgitada, ja menetluse alustamine ei tähenda kindlat rikkumist, siis miks antud juhtumi puhul seda põhimõtet ei järgita ja menetlust ei alustata?" Seoses arupärimises viidatud prokuratuuri varasemate seisukohtadega, et menetlust alustatakse selleks, et asjaolusid välja selgitada, ja menetluse alustamine ei tähenda kindlat rikkumist, märgin järgmist. Kriminaalmenetluse alustamine ei saa põhineda oletustel ja kriminaalmenetlus jääb alustamata olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, kus riigi karistusõiguslik sekkumine isikutevahelistesse suhetesse on äärmuslik vahend. Kriminaalmenetluse alustamine iseenesest ei tähenda aga seda, et rikkumine on juba tuvastatud ning on alus kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks. Menetluse käigus kogutakse tõendeid, et selgitada välja võimaliku rikkumisega seonduvad asjaolud, et seejärel hinnata, kas kahtlustuse esitamiseks on alus või mitte. Käesolevas kriminaalasjas kellelegi kahtlustust esitatud ei ole ning kinnitame, et aktiivne menetlus hetkel käib. Toimuvad tunnistajate ülekuulamised ning kogutakse vajalikke dokumentaalseid tõendeid. 

Seitsmes küsimus: "Kas kõnealusele kuriteole, s.o rahvalt suures ulatuses raha väljapetmine ja Ukrainas asuva kahtlase firma kontole kandmine, mittereageerimine ja püüd seda olematuks teha on õigusriigile kohane käitumine?" Asjaolu, et 26. aprillil 2023. aastal, see on arupärimise esitamise kuupäeva seisuga, polnud kriminaalmenetlust alustatud, ei tähenda, et õiguskaitseasutused, sealhulgas prokuratuur, teemale tähelepanu ei pööranud. Nii analüüsiti aktiivselt erinevatest allikatest saadud teavet eesmärgiga anda hinnang sellele, kas teave viitab mõne tahtliku kuriteo toimepanemisele ning millise teo toimepanemisele. 

Nii. Olen valmis teie küsimustele vastama. Aitäh!

Suured tänud ministrile faktirohke ja faktitäpse ettekande eest, aga küsimusi on piisavalt. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Pean tunnistama, et kuigi meie arupärimine ei ole väga vana, siis tõepoolest, vahepeal on jalgu järele lohistanud õiguskaitseorganid mõned sammud astunud ja nii mõnelegi küsimusele sai vastata, et oi, kõik juba toimib. Tegelikult ka praegustest vastustest ei saa kuidagi mingit muud muljet jääda kui see, et meie enda uurimisorganid meil endal siin Eestis toimunud suure ulatusega kelmuse ja pettuse suhtes lihtsalt huvi üles ei näidanud, sest tegemist oli nii‑öelda õiges parteis ja õiget asja ajanud inimese probleemiga. Õiguskaitseorganid, kapo ja prokuratuur, teadsid sellest asjast juba veebruaris‑märtsis ja lisaks teame, et ka poliitikud teadsid. Mina küsin teilt, ega teie juhuslikult ei olnud üks neist reformierakondlastest, kellele öeldi, mis toimub, juba aasta eest. Või poole aasta eest, vabandust!

Ma võib‑olla vastan ka natukene laiemalt. Ma absoluutselt mõistan ühiskonna ootust selle kaasuse või juhtumi puhul – ükstapuha, kuidas me seda nimetame, täna me veel ei saa öelda üheselt, et kuritegu on toime pandud, kuna kohtulahendit ei ole –, sest see kaasus on Eesti usaldusele annetamise vaates tõsise paugu pannud. Kas kriminaalmenetlus on läbi viidud piisava kiirusega, efektiivsuse ja otstarbekusega? Ma väga tahaks, et ministril oleks õigus sinna sekkuda ja sinna sisse vaadata, aga kahjuks seaduses ei ole seda võimalust. Prokuratuuriseadus seda ei luba. Mis puudutab teadmist ehk seda, mis see küsimus oli, siis mina ei teadnud, et Eesti õiguskaitseasutustel on mingit teavet. Mind ei ole sellest keegi informeerinud, ma olen või olin samasuguses inforuumis nagu, ma kujutan ette, vähemalt enamus või kõik siin saalis olijad ehk lugesin lehest infot.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Ukraina isikud, kes on olnud Slava Ukraini ja selle IC Constructioniga seotud, on kirjeldanud, kuidas sealt raha välja kanditi võltsitud arvetega ja nii edasi ja nii edasi. Kas on teil või meie prokuratuuril ka mingisugust aimu, kui suured need summad tegelikult võisid olla, mis varastati sedamoodi? Ja kas te peate tõenäoliseks seda, mida väideti, et Lehtme kottide kaupa vedas sealt sularaha Eestisse, et seda raha kasutati Lehtme ja Eesti 200 valimiskampaania rahastamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma eelmises vastuses viitasin, siis ma olen täpselt samasuguses inforuumis nagu teie. Minul ei ole õigust käimasolevat kriminaalmenetlust juhtida ega kommenteerida. Ma tean sama palju kui teie puhtalt avalikkuse ette tulnud informatsiooni põhjal.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 25. aprillil 2022, kui Slava Ukraini juhatuse ainuliige Johanna-Maria Lehtme võttis siin Riigikogu puldis sõna, saadeti selle peale kahele olulisel ametikohal olevale inimesele sõnum ehk vihje tekstiga: "Keegi peaks silma peal hoidma, et ta häid inimesi paljaks ei varastaks. Tema puhul tuleb kainet pilku omada. Veerand MTÜ tulust läheb tema "tohutu hingevalu" katteks." Ja teie siin ütlesite, et vihje peaprokurörile saabus 4. märtsil 2023. Siin on kümme ja pool kuud ajavahet. Aga see oli ka ju vihje. Ehk oskate kommenteerida, mis see kümme ja pool kuud tehti siis?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks ma ei tea, kellele see vihje saadeti. Ja minule peaprokurör väitis täpselt seda, mida ma teile ette kandsin, millal tema teada sai. Mul ei ole võimalust midagi muud väita, sest mina pean uskuma tema sõnu. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie vastustest on juba praegu näha, et te olete selleks arupärimiseks korralikult valmistunud. Kas te kõike rääkida tahate, see on nagu teine asi. Ilmselt komplekteeriti ikkagi selleks arupärimiseks teile hea taustamaterjal.

Poliitikuna näete te tervet seda protsessi laiemalt ja teate, et Slava Ukraini on Ukraina abistamise käilakuju olnud. Ja mitte ainult seda. Slava Ukraini maine kujundas ja kujundab ka praegu Eesti annetamiskultuuri. Ja minu hüpotees on see, et annetused kõigile Ukraina abistamisega seotud organisatsioonidele on järsult langenud. Küsimus on see, kas see hüpotees peab paika. Loodetavasti on teil olemas arvandmed, kust selgub, mil määral praegu tehakse veel üldse annetusi Slava Ukrainile ja teistele Ukraina abistamisega seotud organisatsioonidele.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan isiklikul olla täpselt samal seisukohal nagu teiegi, on hüpotees, et annetamine on langenud. Ütleme nii, et see tegelikult oli ikkagi, ma usun, tervele Eesti rahvale väga tõsine negatiivne üllatus, et niimoodi annetustega arvatavasti on ringi käidud. Mul ei ole neid arvandmeid. Ma ei tea, kui palju on täpselt kellelegi kusagil annetused langenud või kas Slava Ukrainile üldse on annetatud, ka seda ma ei tea, sest ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Aga seda võiks tõesti vaadata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jaak Valge ütles, et teil on taustamaterjal väga hea, aga praegu vastused tunduvad sellised üldised, et te ei olnud sel ajal võib-olla tööl ja teile öeldi teatud asju. Võib-olla peaks nagu aste allapoole minema, küsima mitte peaprokuröri käest, vaid kelleltki altpoolt. Kui ma nüüd mõtlen seda Slava Ukraini kontekstis, et meie endine kolleeg Johanna-Maria Lehtme on Riigikogust ära läinud. On teil infot, kas teda on juba üle kuulatud või ta on käinud ütlusi andmas? Asub ta Eestis, on ta ära sõitnud, on talle kohaldatud tõkendit? Millised on edasised tegevused, et me saaksime selle meie annetuse, ütleme, uuesti taastada ja inimeste usaldus Ukraina suhtes oleks tagatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks ma arvan, et mitte niivõrd Ukraina suhtes ei ole usaldus langenud, vaid nende isikute suhtes, kes on annetusi Eestimaal kogunud ja neid Ukrainasse edasi andnud. Mina arvan, et selles on tegelikult see usalduse languse küsimus. Mis puudutab konkreetseid menetlustoiminguid, mis on tehtud proua Lehtme puhul, siis ma ei tea seda. Ma olen öelnud peaprokurörile, et ühiskonna ootused vastustele on väga kõrged. Minu palve on, et seda menetlust viidaks läbi kiirelt ja efektiivselt. Ma ei saa neile ette öelda, mida nad tegema peavad. Mul ei ole seda õiguslikku alust. Kuigi kõik arvavad, et kui on tegemist ministriga, siis minister võibki igasuguseid korraldusi anda, aga me teame ju seda, et tegelikult täitevvõimul ei ole võimalik käimasolevatesse menetlustesse sekkuda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Jaa, Eesti 200 poliitik Johanna-Maria Lehtme on teinud kahtlemata väga suure karuteene kogu Eesti ühiskonnale ja Eesti inimestele, kes on heas usus erinevaid MTÜ‑sid toetanud ja aidanud. See on eriti groteskne selles olukorras, kus seesama erakond Eesti 200 on lubanud pikka plaani Eestile ja nii edasi. Aga kuna nüüd tagantjärgi tuleb välja, et peaaegu kõik pädevad organisatsioonid teadsid, et mingi jama on enne valimisi või aasta alguses juba selle MTÜ‑ga, siis kas see on kuidagi tulnud ka valitsuskabinetis aruteluks või oli see ka enne valimisi kuidagi teema? Sest tavaliselt ju selliste vihjete peale nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias hakkab maksuamet väga kiiresti liigutama. Aga sel juhul nagu ei juhtunud midagi. Kas oli mingi arutelu ka varasemalt enne valimisi üldse valitsusliikmetega või oli täiesti null teie jaoks?

Enne selle valitsuse tegevusse astumist olin ma samasugune Riigikogu liige nagu teie siin saalis. Ma ei tea, kas eelneva valitsusega on seda arutatud – minule teadaolevalt ei. Võib-olla kuskil arutati, aga mina ei tea, et seda oleks toimunud. See on vastus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tahaksin pöörduda ühe küsimuse juurde, mis on juba riivamisi küsitud, aga ma tahaksin hästi konkreetselt seda küsida. Eesti Ekspressis avaldatud artiklis on tõesti toodud esile, et juba mullu 12. aprillil saatis Annika Arras kahele Toompeal positsiooni omavale inimesele sõnumid. Kaks sõnumit on esile toodud: "Keegi peaks silma peal hoidma, et ta häid inimesi paljaks ei varastaks. Tema puhul tuleb kainet pilku omada. Veerand MTÜ tulust läheb tema "tohutu hingevalu" katteks." Ja teine: "Ühel hetkel see plahvatab ja ta on nii osav, et ujub välja. Lõpuks on ikka keegi teine süüdi ja tema kannataja."

Nüüd mu küsimus hästi konkreetselt. Pidades silmas, et Annika Arras on Reformierakonna endine kampaaniajuht, kampaaniameister, kas teile on teada need isikud, kellele ta selle informatsiooni edastas? Ja kui te ei saa seda ütelda mingisugustel menetluslikel põhjustel, siis ütelge, et ei saa öelda. Mind lihtsalt huvitab see, kas te teate või ei tea, kes need isikud on.

Lühike ja konkreetne vastus: mina ei tea, kes need kaks isikut olid.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! Praegu jääb küll selline mulje, et tegemist on mingisuguse Eesti kõige väiksema ja kõrvalisema omavalitsuse pisikese sulitembuga, millest opositsiooni üks erakond püüab mingisugust suurt kära teha. No tegelikult ei ole ju niimoodi. Kui me võtame siit paralleeli: Jüri Ratas astus mingi Porto Franco pärast tagasi ja seal ei ole mitte midagi. Kersti Kracht pandi trellide taha koos Tederiga. Istusid seal tükk aega, ilma et mingit süüd oleks tuvastatud, et oleks mingid menetlustoimingud andnud põhjust nende trellide taha panemiseks. Ometi seda tehti. Nüüd on pihta pandud väidetavalt 6,5 miljonit, on riikidevaheline kuritegu, on riikidevaheliste prokuratuuride koostöö – ja Lehtme jalutab ringi, ei ole isegi kahtlustust esitatud. Ja minister seisab meie ees siin ja ütleb: "Mina ei tea midagi, ma ei tee midagi …

Aeg! Aeg, hea kolleeg!

… ja mina ei saagi teha midagi." Kas te peate sellist olukorda normaalseks?

Ma võib-olla esitan siis vastu retoorilise küsimuse, et kas te kujutate ette, et poliitikud, ministrid hakkavad juhtima kriminaalmenetlusi. Kuidas te siis kujutate seda ette? (Mart Helme räägib kohapealt.) Seaduse alusel ja seadus ei luba käimasolevatesse kriminaalmenetlustesse sekkuda. Seda te peate küsima kusagilt mujalt.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Eks need küsimused on äärest seotud ühe ja sama asjaga. Mina küsiks siis niipidi, et ega me ei pea … Kas te saate täna kinnitada, et me ei pea siin ühel hetkel elama üle üheskoos sellist piinlikku momenti, et ilmub Eesti Ekspress ja keegi seal räägib, et jaa-jah, need sõnumid läksid sinna või tänna ja siis me ühel koosolekul arutasime ja muidugi Laanet oli ka seal ja küll ta sellest … Ühesõnaga, selline võimalus on, ma saan aru, täiesti välistatud. Sellist asja ei saa juhtuda?

Selline võimalus on täiesti välistatud. Ma olen piisavalt kaua siin ilmas elanud, et teada, kui lühikesed jalad on valel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jah, aitäh! Siin on paljud küsimused juba küsitud ja vastuseid me ei ole saanud. Täpselt nagu selles laulus, et sein on ees. "Mina ei tea, mina olen minister, aga mina ei tea midagi, mina ei saa midagi teha." No mina küsiksin, et miks sa seal üldse oled siis, kui sa midagi ei tea ja midagi teha ei saa. Reformierakonna liige oled ka veel, eks, ja võiksid vähemalt omade käest küsida. Aga ma küsin. Kui on ikkagi kirjutatud, et kilekotiga – vaat kilekotirahaga on teil ka endal omad head suhted kunagi vanasti olnud –, toodi raha Eestisse, siis see on väga selge selline rahapesuskeem ja seda IC Constructionit oli ka selleks vaja, et ta väljastaks arveid, nii-öelda fiktiivarveid. Seal on ju ka raha, rahapesu uurimine peaks olema selline asi, mis oleks täiesti eraldi liin, mida peaks hakkama uurima. Kas te nagu selle peale ei ole mõelnud? Noh, seal oma alluvatega … Okei, te ei saa käske jagada – muidugi ei saa, ma saan aru –, aga võiksite nagu arutada asja. Nagu juriidiliselt võiksite mõelda. Te olete ju minister, selle ala minister.

Aeg!

Ma mõistan teie erutust. Ma saan aru, et see on teema, mis tegelikult kiputab, ma ei saa öelda, et igat Eesti inimest, aga väga paljusid. Ja ma samamoodi ootan, et see menetlus oleks kiire ja efektiivne. Ma saan ainult loota, et meie õiguskaitseorganid eesotsas prokuratuuriga saavad samamoodi aru Eesti inimeste ootustest ja teevad selle nimel igapäevaselt rasket tööd, et tõde välja selgitada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et asjas puudub vaidlus selle üle, et Slava Ukraini tegevus on igasugusele aitamisele ja heategevusele pannud peale tohutu häbimärgi. Seetõttu ärge pahandage, kui ma küsin sellise küsimuse. [Pärast] sõja puhkemist me saime täiesti juhuslikult siin saalis teada, Ukraina raada asespiiker ütles, et Eesti on lubanud aidata üles ehitada Žõtomõri oblastit. Mulle teadaolevalt on sinna ka juba mingid teatud summad liikunud. Ma sooviksin teada teie kui valitsuse liikme käest, sest ka eelmine koosseis oli teie, Reformierakonna valitsus: kui suured summad on Vabariigi Valitsus suunanud Ukraina aitamiseks ja konkreetselt millisele objektile? Kui te hetkel vastata ei oska, siis palun saatke mulle see teave kirjalikult.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, ma ei oska hetkel vastata. Saadame kirjalikult.

Anti Poolamets, palun!  

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! No seda ma võin öelda, et meie organid, nii prokuratuur kui ka kohtud, on teinud haledat praaki oma ajaloos. Haledat praaki! Mäletame Indrek Tarandit, mäletame Mary Krossi, kõik need poliitilised teemad – hale praak, arvatavasti tahtlik praak ja poliitiline tellimus. Muidugi ei saa neile poliitilist tellimust esitada, küll aga on teil lausa kohustus riikidevahelist koostööd edendada, sest praegu on olukord hoopis teistsugune. Meile öeldakse, et sõjas olevas riigis on peatunnistaja elu ohus. Ta ütleb ise seda. Ja tõesti ongi, sõjas olevas riigis ei ole tavaliselt sellist õiguskorda nagu mujal. Me ei tea, millal talle raketiheitjaga aknasse lastakse. Teie ülesanne on aidata kaasa riikidevahelistele suhetele ja tunnistaja elu kaitsele, seda te saate kindlasti teha ka väljaspool prokuratuuri.

Aitäh! Ma olen oma väga selget seisukohta selles küsimuses väljendanud prokuratuurile.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh, austatud minister! Ma kuulan teie vastuseid ja pean tõdema, et need on väga üldsõnalised ja põiklevad olnud. Ometigi me oleme tänaseks teada saanud, et enne valimisi teadsid mitmed asutused ja neil oli vastavaid vihjeid ja informatsiooni selle kohta, et asjad on halvasti Slava Ukraini ja konkreetse isiku Lehtmega. Konkreetseid sõnumeid on saatnud teie erakonda kuuluv inimene ja hoiatanud. Ja teie ei tea ega saa midagi teha praegu. Nii te vähemalt väidate. Ometigi on tegemist väga tundliku ja suurt avalikku huvi ja ma ütlen ka, tähendust ja tähtsust omava küsimuse ja probleemiga. Ma arvan, et minister peaks siin ääretult vastutustundlikult käituma. Küsida ja huvi tunda saab kindlasti ja mina küsin ja palun teilt konkreetset vastust. Kas te oma erakonnakaaslase, oma erakonna liikmega olete rääkinud ja küsinud, kellele ta vihje andis, kes need inimesed on? Kas te olete huvi tundnud ja kas ta keeldus? Ja kas te olete oma koalitsioonipartneri Eesti 200 poole pöördunud, kas nemad olid teadlikud sellest?

Ma annan enda arvates siin saalis väga konkreetsed vastused. Ma ei ole pöördunud Annika Arrase poole, sest kriminaalmenetlust viiakse läbi, ja selleks on olemas Keskkriminaalpolitsei, kes seda menetlust läbi viib prokuratuuri juhtimisel. Eesti 200‑ga kui erakonnaga ma ei ole selles küsimuses rääkinud, sest need on kaks täiesti erinevat asja. Ma küsin ka sedapidi: kas tagantjärgi tarkus meid täna edasi viib? Hetkel meil käib kriminaalmenetlus, mille käigus tuleb välja selgitada kõik asjaolud. Ma olen nõus sellega, et me peame hindama, mis ajal saadi informatsiooni vastavate asutuste poolt, mis selle informatsiooniga tehti ja kas seda hinnati õigeaegselt. Aga ma pean tunnistama, et kõik need asutused ei asu mitte Justiitsministeeriumi valitsemisalas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te enne siin mõned küsimused tagasi vastates ütlesite, et teie loodate ka, et see menetlus on efektiivne ja kiire. Sellest tulenevalt ma küsingi: kas teil on plaanis seaduse pakutavaid võimalusi kasutades nõuda ametlikku järelevalve käivitamist organites, kus see asi ikkagi veebruari algusest peale kinni seisis, et selgitada välja, miks tegelikult selle menetluse ja protseduuride käivitamine nii pikalt aega võttis, kui info juba veebruari alguses vastavates organites olemas oli? See ei ole ju normaalne.

Ma olen selles küsimuses suhelnud tõesti ka siseministriga.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! See, et ma nii aeglaselt tulen, ei ole mitte obstruktsiooniline tegevus, vaid tingitud sellest, et meil on märtsikuust kehtestatud uus kord Tervisekassas, mis tõmbab jõhkralt pidurit liigesevahetamist vajavate protseduuride läbiviimisele, mistõttu ma oma põlveoperatsiooni kohta ei tea, millal nii kaugele jõuan, et see põlv ära vahetatakse. Seetõttu ma pean aeglaselt kõndima.

Aga asume teema juurde. Teema on ju tegelikult mastaapselt kumuleeruv ja kumuleerunud ja kumuleerub veelgi, sest sisuliselt on meil tegemist pikaajalise kuritegeliku grupiviisilise Eesti rahva ja Ukraina rahva petmisega.

On äärmiselt kahetsusväärne, et meie vastavad kompetentsed organid selle uurimisel ja selle järelmite, kuidas ma ütlen, heastamisel lohistavad jalgu järele. Veebruari algul sai kaitsepolitsei – seda on öelnud kaitsepolitsei esindajad – informatsiooni, et Slava Ukraini kaudu toimuvad finantsmahhinatsioonid ja võimalik, et ka rahapesu. Kaitsepolitsei ei teinud praktiliselt mitte midagi. Ja ma ütlen teile, miks ei teinud. Poliitilistel põhjustel ei teinud, sest kohe-kohe olid valimised [tulemas] ja ei olnud tarvis kõigutada jalgealust Eesti 200‑l, kes oli määratud saama koalitsioonipartneriks Reformierakonnale, kes oli määratud võitma need valimised. Nii lihtne see kõik ongi!

Ei ole siin mitte midagi muud. See, et me pidime kontrollima ja me ei saa kuulujuttude põhjal ... Saate küll, kallikesed! Kuulujuttude põhjal võis Prigožini teemat vändata siin nädal aega ja kahetsusväärselt mõned meie kolleegidki võtsid selle teema üles. Kahetsusväärselt! Kuulujuttude põhjal, sisuliselt kuulujuttude põhjal astus Jüri Ratas tagasi, kukutades omaenda valitsuse. Sisuliselt kuulujuttude põhjal, mis ei ole kohtuprotsessidel leidnud mingit kinnitamist, küll on aga näidatud, et prokurör on esitanud valeandmeid ja püüdnud manipuleerida protsessiga, võeti kinni ja pandi trellide taha Kersti Kracht, Hillar Teder ja loksutatakse siiamaani mõningaid tuntud poliitikuid, kes – te saate seda veel näha – saavad selle protsessi tulemusena veel valuraha, sest need süüdistused tõenäoliselt ei leia kunagi kinnitust. Kõik need süüdistused ja protsessid on algusest peale olnud poliitiliselt motiveeritud.

See on see kõige-kõige valusam moment, mis meil tänapäeval Eestis on: meil ei ole enam ausat võimude lahusust. Meil on poliitiline tellimus, mis tihtipeale ei tule isegi mitte poliitikutelt, vaid poliitikuid suunavatelt ja manipuleerivatelt ja paika panevatelt jõududelt, mida me nimetame ühe sõnaga süvariigiks, kes käivitab protsesse siis, kui vaja, esitab süüdistusi siis, kui vaja. Kui on tarvis, korraldab prokuratuur pressikonverentsi, kus ta laob laua peale igasuguseid süüdistusi, millest enamik ei leia hiljem mingit kinnitamist. Aga kui vaja ei ole, siis prokuratuur teatab, et käimasolevat menetlust ei ole võimalik kommenteerida, käimasoleva menetluse asjaosalisi ei saa nimetada, käimasolev menetlus on selles järgus, kus me ei saa rääkida oma koostööst Ukraina vastavate institutsioonidega. Vaat siis on suud vett täis, midagi ei saa teha.

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisa!

See on häbiväärne. Kui minister tuleb siia ja ütleb, et mina ei tea midagi ja mina ei saa midagi teha, siis me ei saa rääkida ka sellest, et meil on vaja valitsust, sest valitsuse ülesanne on riiki poliitiliselt juhtida. Ministri ülesanne on oma alluvaid ametkondi poliitiliselt juhtida. Ja kui keegi püüab mulle selgeks teha, et kui minister ütleb, et selles küsimuses andke valu, see on valitsuse seisukoht, viib selle valitsusse, saab vastava mandaadi, saab vastava otsuse ja ütleb: nii, nüüd tuld kõikidest kahuritest, kiirkorras menetlete, see on nii valus ühiskondlik küsimus, meid on paljaks varastatud, meie koostööd Ukrainaga on kahjustatud, meie rahva usk Ukraina abistamisse on saanud korvamatut kahju, see tuleb viimseni päevavalgele kiskuda ja kõik, kes on asjaosalised, peavad karistada saama, sest vastasel korral ei taasta me oma usku sellesse abistamisse, olgu ta täna Ukraina, homme võib‑olla Gruusia, ülehomme Armeenia, üleülehomme Moldova. No kes hakkab, kui ilmuvad välja uued Lehtmed, kes tulevad siia saali ja pühivad pisaraid, aga ütlevad meile – mida? –, et ärge andke oma patju ja tekke, andke raha? Täpselt nagu ta siin meile ütles. Andke meile raha! Muidugi, patjade ja tekkide jaoks läheb ju vaja terveid ešelone, et neid kuskile tassida, aga sularaha saab kilekotis vedada.

Lugupeetud minister, me oleme piisavalt head tuttavad. Ma hindan Kalle Laanetit kui meeldivat, sümpaatset ja viisakat inimest väga kõrgelt, aga antud olukorras ei piisa sümpaatsusest, viisakusest, vaoshoitusest. Antud olukorras on vaja poliitilist juhtimist. Poliitilist juhtimist! Palun võtke see poliitiline juhtimine ja tirige kõik need mustad tehingud päevavalgele. Aitäh!

Kert Kingo, palun!

Ma võtan igaks juhuks kolm minutit.

Kolm minutit lisaks, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mittetulundusühing Slava Ukraini, Eesti uhkus, sajandi edukaim heategevusprojekt, riiklikul tasemel toetatud suurejooneliste ja üleriiklike annetuskampaaniatega edulugu. Polnud raadio‑ ega televisioonisaadet, ajalehte ega ajakirja, mis seda ühingut ei oleks ülistanud, mitte ühtegi päeva ei möödunud siin pisikeses Eestis ilma selleta. Ja muidugi peamine: annetage, annetage raha või muidu … Kogu selles eufoorias unustati üks tuntud vanasõna: usalda, aga kontrolli. 

12. aprillil 2022. aastal, kui Slava Ukraini juhatuse [ainu]liige Johanna-Maria Lehtme võttis siinsamas Riigikogu puldis sõna, saadeti selle peale kahele olulisel ametikohal olevale inimesele sõnum: "Keegi peaks silma peal hoidma, et ta häid inimesi paljaks ei varastaks. Tema puhul tuleb kainet pilku omada. Veerand MTÜ tulust läheb tema "tohutu hingevalu" katteks." Midagi, ei mingit reaktsiooni nende olulisel ametikohal olevate inimeste poolt! Laekunud info kohaselt teavitati kapot juba 8. veebruaril, et MTÜ Slava Ukraini rahaasjad pole korras. Teades uurimisasutuste töökorraldust, julgen kindlalt väita, et kapo teavitas laekunud infost ka prokuratuuri. Selliselt toimub uurimisasutustevaheline töö. Vaikus, sest valimised olid tulemas ja vaja oli sobivat valimistulemust. Ja siis mõni aeg peale valimisi hakkas meediasse imbuma teavet ühingu kahtlastest rahaasjadest, raha mittesihtotstarbelisest kasutamisest, selle suunamisest variisikuga firmasse, kuni kottidega sularahaveoni Eestisse tagasi. Tänaseks oleme teada saanud, et Eesti uhkus osutus Eesti häbiks, suureks petuaktsiooniks, võimalikuks rahapesuks. 

Mida arvata selle kõige kohta? Kapo ja prokuratuur tõestasid, et nad on poliitilised organid ja nende sõltumatus eksisteerib ainult paberil. Mõlemad asutused tegelevad nüüdseks juba avalikult poliitiliste tellimustega, sõltuvalt inimesest kas fabritseeritakse kuritegu ja algatatakse olematu rikkumise pinnalt menetlus või pigistatakse silm kinni ja püütakse toimepandud rikkumised kinni mätsida, olematuks teha. Veel 17. aprillil teatas prokuratuur, et MTÜ Slava Ukraini suhtes Eestis kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, kuna kahtluse alla sattunud teod on toime pandud Ukrainas ja seetõttu peaks uurimine läbi viidama eelkõige Ukrainas. See on puhas vale. Raha peteti välja Eestis, Eesti inimestelt ja see laekus Eestis registreeritud pangakontole. Kuritegu pandi toime Eestis. Lisaks oli Ukraina juba märtsikuus Eesti õiguskaitseorganite poole pöördunud.

Kui teavet Slava Ukraini kahtlastest rahaasjadest, võltsitud dokumentidest ja kogu tegevuse küsitavusest imbus avalikkusesse järjest rohkem, ei jäänud prokuratuuril enam midagi muud üle kui menetlus alustada. Aga pange tähele, kuigi MTÜ‑s oli üksainuke juhatuse liige ehk kõiki rahaasju ja tegevusi korraldas ainuisikuliselt Johanna-Maria Lehtme, pole tema suhtes midagi alustatud, tema on senini puutumatu, tegeliku kahju kannatanud ja pettuse ohvriks langenud inimesed ei huvita prokuratuuri. Tänaseks ei tea meist keegi, kui palju annetustena kogutud rahast üldse abistamisele kulutati. Pole kindel, kas seda üritataksegi kindlaks teha. Mind paneb mõtlema see, et kõik need positsioonikatel ametikohtadel olevad inimesed, kes segastest rahaasjadest teadsid, millegipärast enne valimisi vaikisid sellest. See on kõnekas, see on väga kõnekas. 

Lõpetuseks märgiksin veel ühe detaili kogu selles mõtlemapanevas loos. Nimelt rääkis Lehtme kunagine ülemus ühes intervjuus muu hulgas järgmist. Ühe pikema reisi ajaks jättis ta Lehtme kätte isegi oma ID‑kaardi ja PIN‑koodid, et levist väljas oleku ajal ei peaks kiired paberid allkirjata jääma. Ja siis me räägime, et e‑hääletamine on usaldusväärne! Nagu näha, ei ole, e‑hääletamisel ei ole võimalik kontrollida, et hääletajaks on seesama isik, kelle nimeline ID‑kaart on sisse logitud. See on nüüd ju fakt. 

Kokkuvõtteks. Kõik see on kõige kõrgemal tasemel korruptsioon, Slava Ukraini sahkerdamise kinnimätsimine, enne valimisi sellest mitterääkimine ja sellega valimistulemuste mõjutamine. Ja selle taga on nii kapo kui ka prokuratuur. Millisest õigusriigist me räägime? Seda pole ju! Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Austatud minister! Mina tahan kõigepealt tunnustada Annika Arrast selle eest, et kui ta natuke rohkem kui aasta tagasi siin puldis toimunud sõnavõttu nägi, siis ta saatis teated inimestele, et siin võib olla tegemist mingi suuremat sorti pahateo algusega. Nagu me Eesti Ekspressist oleme lugenud, palub ta oma teadetes olulistel ametikohtadel olevatel adressaatidel Lehtme riigijuhtidest eemal hoida, ja lisab, et on valmis vastama täiendavatele küsimustele. Ent tema teadetele ei reageerita, keegi temaga ühendust ei võta. 

Täna siin küsimustele vastates ütles minister Laanet tähelepanuväärsed sõnad, püstitas retoorilise küsimuse: kas tagantjärele tarkus aitab meid? Ja nüüd, kui see "meie" selles retoorilises küsimuses oli mõeldud suurelt – meie kui riik, Eesti inimesed, kõik annetajad –, siis ma ütleksin, et aitab küll. Piisavalt suur tõenäosus on arvata, et Reformierakonna endine kampaaniameister saatis need sõnumid, need teated nii tolleaegse kui ka tänase koalitsiooni juhtiva erakonna liikmetele. Aga me seda ei tea täna siin saalis, kellele ta saatis. Mitte sama suur tõenäosus, aga on ka tõenäosus, et ta saatis need kõrgetele riigiametnikele. Emmal-kummal juhul on jahmatav, et selle teate saajad ei reageerinud. Minu hinnangul sellel peaksid olema tagajärjed. Ja me peaksime need nimed teada saama. 

Aga nüüd see retooriline küsimus, kas tagantjärele tarkus aitab meid. Kui minister mõtles "meie" all kitsamalt reformierakondlasi, siis on täitsa mõistetav, et ministri arvates see neid ei aita. Otse vastupidi. Ja kuna Eesti Ekspress neid nimesid teab, hindan mina artikli põhjal, kuna need andmed olid seal olemas enne kriminaalmenetluse algust, siis tegelikult ühinen sellega, mis Mart Helme ütles, et siin oleks vaja lisaks poliitilisele juhtimisele seda, et see info kas Eesti Ekspressi või Arrase käest hankida ja see võimalikult ruttu siia saali tuua, et me saaksime siin saalis arutada, kuidas selle teadmisega edasi minna. Aitäh!

Martin Helme, palun! 

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Head kolleegid! Ma ei hakka väga pikalt aega kulutama selle peale, et nahutada Eesti täiesti ilmselgelt politiseerunud õiguskaitseorganeid, prokuratuuri, kaporatuuri, kuidas iganes me seda nimetame, kes tõesti siis, kui soovib, alustab Kert Kingo kuluhüvitisest, mõne tuhande eurosest kuluhüvitisest kriminaalasja ja muudkui menetleb ja menetleb ja menetleb, ja kus menetlus ongi karistus osaliselt, nii nagu oli Marti Kuusiku puhul. Ja kui ei soovi, siis ei juhtu midagi, siis ei näe ja ei kuule, nii nagu oli Liina Kersnaga või nii nagu oli Keit Pentus-Rosimannuse lähetamisega kontrollikotta. Ei näe! Ei näe! Kuidagi ei näe neid paragrahve, mis annaks võimaluse kas või midagigi alustada.

Minul on veel meeles – ma arvan, et meil kõigil on veel meeles – see totalitaarne ja hüsteeriline õhkkond, mis meil aasta tagasi või natuke rohkem kui aasta tagasi Eestis oli ja mida üritatakse meeleheitlikult üleval pidada ka tänasel päeval. Kõik, kes ei anna oma raha vabatahtlikult, on Putini agendid. Kõik, kes ei ole nõus kohe laskma Eestit üle ujutada 44 miljoni vene keelt kõneleva inimesega, kes ennast nimetavad ukrainlasteks, on Putini agendid. Kõik, kes ei pane oma koduleheküljele sinna üles bännerit Slava Ukrainiga või ei pane omale käisele "Slava Ukraini" või ei alusta Riigikogu istungit, hüüdes "Slava Ukraini!", on kindlasti kohe putinistid ja Vene agendid. Mul on see meeles.

Ja vaat sellise hüsteerilise ja totalitaarse ühiskondliku õhkkonna loomise tagajärjeks on: loomulikult, ettevõtlikud inimesed hakkavad ära kasutama seda. Kui igaüks tunneb, et tal on kohustus, vabatahtlik kohustus oma pensioni kõrvalt mõni eurokene veeretada maailma päästmise üritusse, sest muidu sa oled ju ilmselgelt Kremli käsilane – no veel kord, ettevõtlikud inimesed loovad arved ja reklaamivad neid arveid. Ja nagu öeldakse, inglise keeles on ilus ütlus money talks, bullshit walks ehk "raha räägib ja sõnnik kõnnib."

Ja me näeme nüüd seda tagajärge. Kõik teadsid! Kõik teadsid, et Lehtme on pätt. Oli juba varasemas töökohas pätsanud. Tegelikult ka siis oleks võinud juba kriminaalasja alustada, aga noh, kena noor inimene ja ettevõtlik ka veel kõigele lisaks, kolmas sektor ikkagi. Kodanikualgatus! Kodanikualgatus, kodanikud! Ja jäeti sinnapaika. See on muidugi alati vale sõnum. Kurjategija mõtlemisviisiga inimesele on see alati vale sõnum, et kui sai ühe korra karistamatult, siis tingimata ei jää järgmine kord tulemata. Ja on inimesed, kes teavad seda. On inimesed, kes räägivad seda ametnikele ja poliitikutele. Ausalt öeldes sama lugu nagu Marko Mihkelsoniga. Kõik olevat teadnud, mida ta teeb – ajakirjanikud ja uurimisorganid ja teised poliitikud –, ainult mina ei teadnud, tuleb välja. Lehtmega sama lugu: kõik teavad, aga ei saa ju enne valimisi, see ei lähe kokku narratiiviga. Meil on narratiiviloome! See ei lähe kokku narratiiviga. Tuleb välja, et tegelikult tehti lihtsalt tavalist petuskeemi.

Petuskeemi võtmeosa tavaliselt on nutulugu, südantlõhestav nutulugu, kuidas tuleb aidata. Ma ise istusin sealsamas puldis, kui Lehtme siin sõna otseses mõttes pisarat pigistas ja rääkis, et andke raha. Andke raha! Ja inimesed läksid liimile. Kümned tuhanded inimesed andsid eurokese oma toidulaua kõrvalt ja näe, raha läks küünetehnikute pangaarvele ja tuli kilekotiga Eestisse tagasi. Küsimus number üks. Kas Lehtme tegi oma isikliku kampaania selle rahaga? Seda peaks uurima nii uurimisorganid, sest sellisel juhul on tegemist veel eraldi uue kuriteoga, kui ka tegelikult ERJK. Aga mida me ERJK‑st ootame? See on sotside juhitud samasugune poliitiline organ, mis tegeleb ainult nende juhtumitega, mis neile sobivad, ja need, mis neile ei sobi, neid ei huvita. Tõestagu vastupidist!

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Teine küsimus: kui tuli kilekottidega Eestisse see raha, siis kas need inimesed, kes annetasid Eesti 200‑le suuri summasid enne valimisi, annetasid ikka enda raha? Või oli tegemist rahapesuga ja rahapesu abil erakonnale pestud kriminaalse rahaga? Eelkuritegu on olemas. Vähemalt seda uuritakse. Need on asjad, mis ei saa jääda lahti võtmata. Ja loomulikult me kõik saame aru, narratiiviloome huvides tuli kuni valimispäevani vähemalt kramplikult kivinäoga teeselda, et kõik on koššer. Sest muidu tuleb ju EKREIKE. Mis me räägime, võib varastada, peaasi et ei tule EKREIKE. Võib valetada, peaasi et ei tule EKREIKE. Võib nutta ja hüsteeritseda, peaasi et ei tule EKREIKE. Noh, ma loodan, et need inimesed, kes said, mis nad tahtsid, on nüüd õnnelikud. 

Järgnevalt palun siia parlamendi kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma jätkan sama teemaga, mida ma puudutasin oma küsimuses ministrile. On väga hull lugu, kui ausad inimesed, tunnistajad, vilepuhujad, õiglased inimesed peavad ütlema nii, nagu ütleb Oleksandr Tšernov "Pealtnägijale" antud intervjuus. Tsiteerin: "Küsimus: "Oleksandr Tšernov, esmaspäeval teatasite, et ei tunne end turvaliselt. Miks?" "Sellepärast, et minu autost leiti laskemoona, RPG‑sid ja granaate. Mina selliste asjadega ei tegelenud. [---] Ma saan aru, et see võis olla hoiatus. [---] Ma saan aru ainult ühest: kui see leiti minu autost, siis ei pandud seda sinna lihtsalt niisama. Aga olles kursis Eestis toimuvaga ja sellega, et on algatatud kriminaalasi, saan selgelt aru, et ma ei peaks rääkima."

Ehk olukord on rahvusvaheline. Eelnevad kõnelejad juba puudutasid seda, et Ukraina kaitsevõime on kannatanud esiteks selle väidetava riisumise tõttu ja Ukraina kaitsevõime on kannatanud nüüd rängalt usalduse kadumise tõttu. Selle kohta ütles üks arvamusartikli kirjutaja, et reedeti riiki, et see on võrdeline riigireetmisega, reedeti Ukrainat ja reedeti Eestit, reedeti usaldust ja varastati. Kui see nii on, siis on see üks rängemaid asju, mida saab teha.

Tšernovi intervjuu on pikk ja põhjalik. Küsimus on selles, kui selline tunnistaja saabki kannatada, ta näiteks röövitakse või teda ähvardatakse, tema pere võetakse pantvangi või ta ise kaotab elu – millest me siis enam räägime? Siis on Eesti ja Ukraina kaotanud teist korda täielikult usalduse. Tsiteerin edasi intervjuust: "Kas usute tõsiselt, et olete ohus?" "Jah. Siin, kus ma praegu olen, väldin isegi rõdule minemist. Ma ei mõtle endale, vaid sellele, et siin korteris on väike laps. Nii et arvan küll, et olen [ohus]. Ja see, mis juhtus … Kui seda tehti, siis see pole niisama ettevõtmine, saate aru. Ma arvan, et nüüd, pärast intervjuud, tuleb midagi veel." Ja siin tõepoolest, härra minister, ka teil on vastutus. 

Meie peaprokurör on öelnud: aga meil ei ole ju ressursse, me teeme asju aeglaselt. Võib-olla tõesti on ka ressursipuudus. Siis te peate leidma need ressursid, sest ressursiga aitab neid ikkagi riigieelarve, prokuratuur on seotud riigieelarve võimalustega ka.  

Ja teine asi: rahvusvaheline koostöö sõjas oleva riigiga. Prokurör ei saa sinna sõita, kuulivest seljas. Teie peate paluma õigusabi riiklikul tasemel, ministeeriumide ja valitsuse tasemel, sest asi on sedavõrd kaalukas. Sest kiire on. Me ei saa loota, et asi venib sama kaua kui Tallinna Sadama protsess. Mäletate, mis hiljuti juhtus? Seal on ju ka miljonitest juttu. "Aa, me ei tea." Me loodame, et midagi ei juhtu Tšernoviga, aga kui juhtub, siis, härra minister, ka teil on kaasvastutus, sest te ütlesite, et no küll need asjad sujuvad ja mina ei saa siin midagi teha. Meil on kiire päästa võtmetunnistaja. Mõelge, kuidas Itaalias maffiaprotsesse peetakse. Kogu riik elab kaasa, mitte ainult mingi prokurör kusagil. Meil kõigil on vastutus ka siin Riigikogus teilt arupärimistega …

Kas vajate lisaaega?

Palun lisaaega! 

Mitu minutit? 

Kolm, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii et palun südamest, võtke seda tõsiselt. Hoiatused on meile antud. Meie oleme siin ainult vahendajad sellest, mida ajakirjanikud kirjutavad. Ja kõik nägid ka ekraanil seda tunnistajat. Ehk enam ei ole vaja leiutada, enam ei ole vaja kahelda, nüüd meil on kiire. Ja ma arvan, et te võiksite võtta ühendust Mart Helmega, kes tegi ettepaneku tunnistaja tuua Eestisse ja anda talle tõepoolest rahvusvaheline kaitse. Vaat nüüd on olukord, kus meil on vaja rahvusvahelist kaitset anda. Nagu me nägime eelnevate arupärimiste juures, jätkub meil ruumi desertööridele. Me ei küsi ka, kas te olete Ukraina riigi ees kohuslane, kas te olete väeteenistuskohuslane. 9000 inimest võib tulla, teki peale visata ja nõuda Eesti naistelt ülevalpidamist. Siis on meil alati raha. Oma laste arvel desertööride ülevalpidamiseks. Aga nüüd, kui meil on mees andnud hoiatuse, et tema elu on ohus, me ei saa midagi teha. Vaadake hoolega prokuratuuriseadust, teil on võimalus, vaadake hoolega üle oma justiitsministri pädevus, teil on õigus ja kohustus riikidevahelise koostöö edendamiseks ja nende isikute elu ja turvalisuse tagamiseks valitsuse tasemel, ka peaministri tasemel, sest asi on just selline. Ja te ei sekku, te ei sekku sisemisse protsessi, te lihtsalt garanteerite kahe riigi vahelist koostööd. Ja sellega on kiire. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Me mäletame kõik, vähemalt need, kes olid siin saalis – ja enamik Riigikogu liikmeid oli saalis –, kui peale sõja algust Lehtme tuli siia ja nõristas pisaraid ja rääkis südantlõhestavalt Ukraina rahva kannatustest, tsiviilelanike hukkumisest, laste hukkumisest, naiste vägistamisest. Tõepoolest, see liigutas meid kõiki. Küsis raha, raha ja raha. Ma arvan, et siin saalis ei olnud kedagi, kes ei oleks sellega nõus olnud. Ja mina küsisin temalt, et kuidas meie erakond, kuidas EKRE saaks kaasa aidata Ukraina rahvale selles sõjas nende kannatuste leevendamisel ja nende aitamisel. Ja siis unustati igasugune halastus, igasugune kurbus ja soov aidata ukrainlasi. Lehtme vastas ülima arrogantsusega: teie raha, EKRE, teie abi meil pole vaja. See on täiesti enneolematu! Las inimesed surevad, peaasi, et EKRE ei aitaks.

Aga jumal tänatud, et meie abi ära ei kulunud, sellepärast et ka meie abi oleks ära varastatud. Tänu sellele moodustasime meie ja lõime enda abiorganisatsiooni Ukraina Eest, mida veab meie hea kolleeg Anti Poolamets. Me oleme selle aasta jooksul viinud sinna väga palju kõikvõimalikke vajalikke asju, küll meditsiinitarbeid, mundreid, jalanõusid, mis iganes, mikrobussi, ja nii edasi ja nii edasi. Ja me võime olla kindlad, et see on kõik kohale jõudnud ja seda ei ole ära varastatud.

Aga vargaplikasid on alati olnud. Lehtme ei ole esimene ja ei ole kindlasti ka viimane. Aga seoses sellega on see probleem märksa laiem. Küsimus on tegelikult selles, et juba siis, kui ta siin pisaraid nõretas, ilmselt juba mõttes lugedes eurosid, mida taskusse saab pista, hoiatati ju Reformierakonna vähemalt kahte kõrget tegelast. Mina ei arva, et meie kapo on sedavõrd mannetu, et see informatsioon, et midagi on viltu, ei jõudnud nendeni. Ma usun, et jõudis. Aga aasta aega ei tehtud midagi. Ja me teame täna, et veebruari alguses jõudis juba märksa täpsem informatsioon kaponi. Ikkagi ei tehtud midagi, seda informatsiooni varjati, see lükati vaiba alla.

Informatsiooni varjamist võib ju täpselt samamoodi nimetada infooperatsiooniks, sest täna me teame, me võime eeldada, et seda tehti just nimelt selleks, et Eesti 200 saaks ikkagi Riigikokku, et nad saaksid väga hea tulemuse, et mitte miski ei määriks nende valget rinnaesist. Ja samal ajal toimus enne valimisi ka üks teine infooperatsioon, kus piltlikult öeldes niinimetatud Prigožini dokumendid unustati kuskile lifti meelega maha või kuhu nad unustati või kust nad kätte saadi. Ja sellest tekitati tohutu ažiotaaž, infooperatsioon, millega kahjustada EKRE mainet, vähendada nende saadavate häälte arvu. Ja eks me nägime ka, et kahtlemata see mõjus.

Ja kui me soovisime saada neid materjale Eesti Päevalehelt, kes neid avaldas, näidati meile trääsa. Küsisime Politicost. Meile ei vastatud isegi. Ja siis pöördusime kapo poole, et teil on täpselt informatsioon olemas, teie ülesanne on jälgida valimiste käigus erinevaid mõjutusoperatsioone, eriti kui need toimuvad kusagilt väljastpoolt või kui nad toimuvad ka seestpoolt. Andke selge signaal: kas EKRE on Prigožiniga olnud mingisuguseski kontaktis? Selle peale vastati ainult midagi ümmargust. Ei öeldud konkreetselt: ei, see ei vasta tõele. Öeldi ainult, et meie andmetel, meie teada ei ole midagi sellist olnud, selle asemel, et öelda selgelt ei.  Kui me küsisime, kes on selle taga – kapo on ka väitnud, et need dokumendid on olemas neil endal –, et andke ka meile need dokumendid, siis öeldi, et ei anna, lihtsalt ei anna. Ja täna me teame ju ka seda, et ajakirjandus, kes kogu selle vahu üles kloppis, on samuti tunnistanud, et tegelikult see oligi vale, see oligi infooperatsioon. Kui ma küsisin alles eelmine nädal kapolt, et kes selle infooperatsiooni korraldas, öeldi mulle: ei tea, lihtsalt ei tea. Nii et tegelikult me näeme täiesti selgelt, kuidas meie kapo on sekkunud valimistesse, soosides ühte erakonda, ja teist, vastupidi, lastes mustata.

Täpselt sama on prokuratuuriga. Meenutagem eelmisi valimisi, kui enne valimisi tõstatati valesüüdistus, justkui EKRE liikmed, kellel olid veel rinnas suured EKRE märgid, olla kividega loopinud reformierakondlase Krossi naist ja tema koera. Prokuratuuril oli ammu enne valimisi teada, et tegemist on valega, valesüüdistusega, aga seda infot hoiti kinni. Hoiti kinni kuni valimisteni, et Eesti üldsus jääks arvamusele, justkui olekski EKRE‑s mingisugused sellised kaabakad, kes naisterahvaid ja koeri kividega pilluvad. Loomulikult me ei tea seda, aga me saame eeldada, et see võttis meilt suure hulga hääli ära. Ja kui valimised olid läbi, siis tuli prokuratuur selle tõega välja, et jah, tõepoolest see ei vasta tõele.

Siin on räägitud ka sellestsamast Porto Francost, kuidas kasutasid prokuratuur ja kapo oma võimu selleks, et valitsus kukutada. Mina seda ei oska öelda, kui palju nendes asjades seal tõtt oli või kui palju valet, täna ei ole ju midagi välja tulnud. Võiks öelda, et nende süüdistus oli [vale], aga valitsus kukkus. See, kuidas meie eri institutsioonid sekkuvad poliitikasse, on täiesti häbematu ja lubamatu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Helle‑Moonika Helme. Palun!

Aitäh Riigikogu esimehele! Aitäh headele kolleegidele! Lugupeetud minister, kes avaldab meile omalt poolt lugupidamist sellega, et istub saalis ja kuulab meie kõnesid! Ma loodan, et ma ei hakka ennast ega teisi väga kordama. Me oleme nendel teemadel siin enne seda arupärimist väga palju rääkinud ja ka siin saalis küsisime ju küsimusi ministrilt.

Tõepoolest, see on teema, mis ilmselgelt erutab mitte ainult meid, vaid ka tervet Eesti avalikkust ja üldsust. Kas mäletate, milline emotsioon oli Eesti rahval, kui 24. veebruaril plahvatasid Venemaa pommid Kiievis ja mujal Ukrainas? Ma käisin ka ise tookord mööda Tallinna kesklinna ja püüdsin ette kujutada selle või teise hoone asemel varemeid. Ja see tegi tõesti haiget. Kas mäletate, kui korraldati suurüritus Vabaduse väljakul Ukraina toetuseks? Seal olid koos kümned tuhanded Eesti inimesed, ka EKRE liikmed olid seal, kes tahtsid oma osalusega näidata, mida nad asjast arvavad. Koostati toetusavaldusi, saadeti abiks ära kas või oma vanaisa vanad püksid, kui enam muud polnud anda.

Ja loomulikult tekkis kõiksugu abiorganisatsioone nagu seeni. Raha, riided ja esmatarbekaubad liikusid paljukannatanud Ukraina rahva poole piltlikult öeldes ülehelikiirusel. Ja siinsamas saalis korraldati Johanna-Maria Lehtmele, kes oli just asutanud MTÜ Slava Ukraini, erivastuvõtt, mäletamist mööda lausa OTRK, kus ta valas pisaraid ja nakatas sellega paljusid parlamendiliikmeid, kes pühkisid samuti silmi suurest kaastundest. Me tegelikult kõik soovisime aidata. Me kõik tahtsime teada, mis Ukrainas toimub. Me tahtsime teada, kuidas me saaksime ulatada oma abikäe. Ja ega me vastuseks muud ju ei saanudki, kui "Andke raha. Andke raha! Andke raha!" Seda videot on tagantjärele väga õpetlik vaadata. Ja nagu näha, see mõjus. Head ja lahked Eesti inimesed uskusid pisaraid rohkem kui Moskva. Ning raha, raha, raha hakkaski laekuma Slava Ukraini arvele.

Loomulikult kostis juba tookord ka tasaseid hääli, mis rääkisid Ukrainast, kus juba enne täiemahulise sõja algust oli suuri probleeme korruptsiooniga ja sõjaolukorras see korruptsioonitase mõistetavalt tõuseb, sest segadust on palju. Räägiti Ukrainast kui korrumpeerunud riigist, korrumpeerunud ametnike riigist. Ja siis kõik need, kes tookord niimoodi julgesid midagigi öelda, kuulutati kohe putinistideks. Ja kõik küsimused ja eluterve arutelu summutati Kremli-kaardiga.

Johanna-Maria Lehtme aga samal ajal sai muudkui annetusi. Sai arvamusliidriks, sai tiitleid: aasta inimene, aasta eurooplane. Ja nagu me nüüd teame, sai ka raha. Palju raha. Ja selle kõige peale, peale kuulsuse ja raha, roomas kohale Eesti 200 ja Margus Tsahkna, kes enda arust võitis jackpot'i, kui Johanna-Maria Lehtme nõustus kandideerima Eesti 200 ridades. Terve Tallinn oli täis Johanna-Maria plakateid, majasuuruseid plakateid: "Vali Johanna! Vali Ukraina abistaja!" Inimesed muudkui annetasid ja valisid. Üle 5000 hääle laekus Eesti 200 valimiskaukasse, tuues parlamenti uue jõu, kellega kõik on võimalik, nagu näete nüüd.

Johanna-Marial oli tookord veel tõepoolest kõik võimalik ning ta liigutas rahasummasid jätkuvalt. Ja sel ajal lõhkes uudispomm ja kaarik muutus kõrvitsaks. Iga päev hakkasid tulema uudised, et MTÜ Slava Ukraini tegevusega pole kõik korras ja annetajate rahaga on midagi mastaapselt valesti.

Paluks lisaaega.

Kui palju?

No ikka see kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Esialgu tunduski see uskumatu. Isegi Kaja Kallas tegi üllatunud nägusid Ukraina visiidil, kus ajakirjanikud pressikonverentsil selle teema Volodõmõr Zelenskõile jõuliselt tõstatasid. Praeguseks me muidugi näeme, et tegelikult ta teadis kõigest juba palju varem. Annika Arras Reformierakonna kampaania pikaaegse propagandajuhina kindlasti jagas temaga seda teavet. Imelik oleks olnud, kui ta poleks seda teinud. Kallasel oli vaja ju mõelda, kuidas peale valimisi valitsus kokku saada, ja Eesti 200, kes peaaegu igas avalikus esinemises enne valimisi deklareeris, et nemad teevad kõik, mida Reformierakond tahab, nemad on kõigega nõus, mida Reformierakond teeb, siis loomulikult ei saanud seda teavet kellegi teisega jagada, ammugi mitte enne valimisi. Selle asemel oli eeter vaja täis räusata mingist EKREIKE‑st. Eks pärast vaata, mida teeb, oli ilmselt tema mõte. Peaasi, et EKRE võimule ei saaks.

Reformierakond on ju harjunud, et õigusriik osutab neile teeneid. Ei algatatud midagi Keit Pentus-Rosimannuse ega Marko Mihkelsoni suhtes ega Liina Kersna suhtes. Küllap Kaja Kallas arvas, et nad manageerivad ka selle asja ära. Peaasi on 101 piires võimutäius kätte saada. Ja selleks sobis valetada maksude teemal, sobis valetada Nursipalu teemal, sobis vaikida Slava Ukraini teemal, sest tulemust te ju näete. Eesti 200‑le [kuuluvad] 14 kohta parlamendis on talle üliolulised teerullimutrid.

Siin on kõnedes mitu korda juhitud tähelepanu asjaolule, et prokuratuur ja õigusriik lohistavad jalgu. Jääb ainult üle küsida: miks? Okei, Johanna-Maria Lehtme astus kõrvale, Eesti 200‑ga ei juhtunud midagi, nad said asendusliikme. Reformierakonna ja Kaja Kallase kindlad käed ulatuvad ilmselgelt kaugelt üle Slava Ukraini pikkade näppude. Kui vaja, ohverdatakse Johanna-Maria Lehtme, nagu me nägime. Ja ohverdatakse Eesti 200, aga alles siis, kui nende abil on ära tehtud kõik, mis vaja, mida nõuab IMF ja liberaalne globaalne üldsus.

Ukraina sõja traagikast ja sellega seonduvast sogasest veest on Reformierakond jälle oma kalad välja püüdnud. See on küüniline ja see on eriti alatu! Eriti alatu on see nende inimeste suhtes, kes tõepoolest heast südamest annetasid selleks, et Ukraina saaks võidelda nii iseenda vabaduse eest kui ka meie eest. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Kalle Grünthali. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud hea Eesti rahvas, kes te meid vaatate! Austatud minister Kalle Laanet! Kuulasin täna seda arutelu siin ja tahes-tahtmata jäi mulje, et toime on pandud kuritegu, kuid jõustruktuurid üritavad seda vaikselt, kuid tasapisi kinni mätsida. Ja see asjaolu kinnistus mul veel kahte fakti silmas pidades. Kõigepealt, ma olin eelnevalt tähele pannud, kui enesekindlalt käitusid Eesti 200 liidrid, minu selja taga olev lugupeetud hea kolleeg Lauri Hussar ja hea kolleeg Marek Reinaas, kes ütles, et mis me ikka siin praegu arutame, me ei taha mingeid probleeme enne inimesele tekitada, kui uurimisorganid teevad mingi otsuse, me ei pea vajalikuks seda teemat üldse käsitleda. Hea kolleeg Lauri Hussar Eesti 200‑st muidugi selgitas rohkem, et uurimise tulemuse saavutamiseks peaks ikkagi Lehtme tagasi astuma ja vabastama oma koha. See on esimene märk sellest, et need asjad ei kipu niimoodi olema, nagu nad tavalises kriminaalmenetluses käivad. 

Aga siis tuli hea kolleeg Kalle Laanet siia pulti ja rääkis ära, millise karistusseadustiku paragrahvi alusel on seda menetlust alustatud. See on § 201, omastamine. Ma praegu panen väga külmalt siin, võib-olla mõnes asjas eksin, aga ma lähtun ainult nii-öelda semiootilisest, grammatilisest tõlgendamisest. Kõigepealt omastamise tunnuseks on see, et valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Ja mis me siit välja loeme? Vallasasjad! Vallasasju anti ka Lehtmele, igasugused tekid, potid, pannid, eks ju. Ja ka muid asju. Kas me suudame tõendada seda, et need asjad on antud kolmandatele isikutele? Need kolmandad isikud olid ju sisuliselt Ukraina inimesed, kellele see saadetis oli määratud. Oluline moment on ka see, mis on meil tõenditena olemas. Vilepuhuja arvuti on konfiskeeritud, kogu teave on tema peas, mis tähendab tegelikult seda, et kui turvaline on tema elu üldse praegusel hetkel. 

Kui ma käisin lugupeetud ministri käest küsimas, et mispärast § 201 ehk omastamise alusel, mispärast mitte kelmus, mis sätestab [karistuse] teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, siis kui ma nüüd õigesti mäletan, subjektiivses mõttes ei pruugi see  … (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? Subjektiivne külg, jah, mis tegelikult ongi sama, võib see asi kokku kukkuda. Kui me meenutame siin Liis Haaveli juhtumeid ja nii edasi, siis seal need asjad kokku ei kukkunud millegipärast. Siin on vahe ka selles, et kui me läheme selle omastamise paragrahvi peale, siis ühel hetkel lihtsalt konstateerime fakti, et puudub kuriteokoosseis ja lõpetatakse ära, kuna, ütleme, Johanna Lehtmel puudus tahtlus seda kuritegu toime panna ja ta arvas, et ta tegutseb heauskselt kõikide õigete asjaolude põhjal. Aga kelmuse puhul on asjaolud natuke teised. Me ei saa, hea minister, ära unustada ka seda, et siin esines veel teisi kuriteokoosseisule viitavaid asjaolusid. Näiteks dokumendi võltsimine. Kas on välistatud ka, ütleme, rahapesu võimalus või mõni muu korruptsioonikuritegu? 

Nii et see mängumaa tegelikult on päris lai. Aga pelgalt selle omastamise paragrahvi osas hea advokaadi abil on võimalik see case kõik ilusti-kenasti kokku lükata ja mitte midagi ei juhtu. Ja Eesti 200 nimekirjas kandideerinud Lehtme tuleb välja võidukalt, rind kummis ees: "Aga ma ju ütlesin teile, et ma ei ole süüdi!" 

Kas me sellist õigusriiki tahtsimegi, kus õiguskaitseorganid menetlevad asju selliselt, et kui sa oled õigel poolel, siis midagi ei tehta, härra minister? Ja kui sa oled valel poolel, siis sulle antakse täie rauaga. Justiitsministeeriumi pädevuses on teostada järelevalvet ka prokuratuuri tegevuse üle. Minu meelest on see üks asekantsleritest, kui ma õigesti mäletan. Äkki te tõmbate natukese seal kruvisid koomale ega lase sellistel asjaoludel enam tekkida, et prokurörid, kes on ka Riigikohtu menetluses esitanud teadvalt valesid tõendeid ja valesid seisukohti, saaksid karistada oma tegude eest või siis vähemalt nad vabastataks töölt? See oleks teie praegune ülesanne korrastada prokuratuuri tegevus ja selleks ma soovin teile ainult jõudu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sõnadest jääks puudu kirjeldamaks, kui ulatusliku inimkannatuse ja kaose on kaasa toonud Ukraina täiemahuline sõda. Tuhanded inimesed on kaotanud elu ning veelgi rohkem on jäänud ilma koduta. Sellistes oludes on vastastikune usaldus ja abi olulised tegurid. 

Meie usaldust on kuritarvitatud ja sellel on karmid tagajärjed. Tänaseks on Eesti inimeste annetused Ukraina abistamiseks drastiliselt vähenenud. Johanna-Maria Lehtme on korduvalt käinud Ukrainas ning viibinud rinde lähedal, saades seeläbi otsest teavet Ukraina võitlejate vajaduste kohta. Ta pidi nägema sõdurite, naiste ja laste kannatusi. Ta pidi nägema nende vajadusi elutähtsate tarvikute järele. On võimatu, et ta ei näinud oma tegevuse tagajärgi. Kuidas mitte näha sisuliselt oma maad barbarite vastu kaitsvatelt Ukraina võitlejatelt varastamise päev-päevalt kasvavat verist hinda – ja osavõtmatuks jääda? Vääritute lavastuste korraldamine täislaaditud autode ees, meie abi üleandmise etendamine ja ukrainlaste tänulikkuse silmakirjalik nautimine, kasutades neid lihtsalt dekoreeringuna ära. See kõik kõneleb sügavast künismist. 

Me ei tea, kui suurt kahju on Slava Ukraini tegelikult põhjustanud. Me kõik soovisime vähendada kannatusi, päästa ukrainlaste elusid, aidata kaasa, et Ukraina emade pojad ja laste isad lõpuks koju naaseksid. Seda eesmärki teenisid geriljakiirabiautod, meditsiinitarvikud, soojad talvemundrid ja nii edasi. Mis meie südamesoojusega kogutud vahenditega täpselt juhtus, sellest saame selgema pildi ehk tulevikus. Kuid tegude moraalne mõõde on hirmuäratav. Kui meie usaldust ja solidaarsust lihtsalt kuritarvitati, siis sellega reedeti ka ukrainlased. Usalduse kuritarvitamine ei mõjuta mitte ainult Johanna-Maria Lehtme mainet, vaid ka üldist usaldust humanitaarabi korraldamise suhtes. On väga oluline, et sellised juhtumid saaksid uurimise ja õiglase karistuse. Aitäh!

Aitäh! Nii. Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Palun! Parlamendi kõnetoolist.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma ei taha pikalt rääkida, aga Anti Poolamets tõstatas siin vastutuse teema. Ma võin täie kindlusega teile tunnistada, et olen adekvaatselt valmis kõikide asjade eest vastutama, et asjaolud võimalikult kiiresti välja selgitataks, selleks et kaoksid ära kahtlused Eesti ühiskonnas. Ma olen ka sellega päri, et kui õiguskaitseorganitel on vaja juurde ressursse, siis ressursi taha sellised küsimused ei saa seisma jääda. Need ei ole miljonid eurod. Ma olen oma kogemust, mida ma olen 20 aastaga korrakaitseorganites ja samamoodi järgmise peaaegu 20 aastaga poliitikas omandanud, jaganud nende organitega, kes võiksid seda kasutada. Ma kannan igal juhul moraalset vastutust nagu kõik teised, et need asjaolud saaksid võimalikult kiiresti selgeks. See on Eesti inimeste jaoks ääretult oluline küsimus. Aitäh!

Aitäh! Ma sulgen läbirääkimised ja seitsmenda päevakorrapunkti arutelu on lõpetatud. Juku-Kalle Raid.

Jaa, mul on protseduuriline küsimus.

Protseduuriline küsimus tänase istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Jaa. Mida reeglid ütlevad, et kui siit saalist kõik on lahkunud, kus see asi edasi läheb?

Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. (Hääled saalis.) Sellepärast, et see ei ole protseduuriline küsimus.

Head Riigikogu liikmed! Me läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Martin Helme ja Kert Kingo 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kaebevõimaluste kohta. Palun arupärimise tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Inimesearmastusest loobusin oma kõnest eelmise arupärimise raames, nii et loodan, et oskate hinnata.  

Tutvustan meie arupärimist, mis sai esitatud, nagu juba öeldud, 8. mail. Arupärimine puudutab kaebevõimalusi. Taustaks niipalju, et SAPTK õiguskeskus on tasu võtmata püüdnud aidata tervet rida Kaitseväe ohvitsere ja Politsei‑ ja Piirivalveameti töötajaid, politseinikke siis, kes sattusid hammasrataste vahele seonduvalt sellega, et nad ei olnud nõus alluma vaktsiinikohustusele, mis vastavates asutustes kehtestati. Oleme aidanud neil kohtu kaudu oma õigusi kaitsta ja terve rida protsesse, ma ei tea, rohkem kui kümme, käib. Ükski pole tulemuseni õieti jõudnud. 

Aga ma tahtsin selles arupärimises saada justiitsministrilt hinnangut ühe konkreetse kaasuse näitel selle kohta, kui tõhusaks saab pidada Eesti Vabariigis kohtumenetlust. Jutt käib haldusasjast nr 3-21-2440, mille asjaolud on järgnevad. Ma kardan, et ma ei jõua neid kõiki ette kanda, kuigi see oleks iseenesest huvitav. Ühesõnaga, 23. septembril 2021 teavitati ühte Kaitseväe teenistujat, kes on muuseas välismissioonikogemusega ja saanud välismissioonil raskelt vigastada, sellest, et kui ta ei esita seda niinimetatud vaktsineerimistõendit, siis ta vabastatakse teenistusest. Teenistuja esitas kirjalikud vastuväited. Esitasime ka tema nimel halduskohtule esialgse õiguskaitseavalduse. Kohus rahuldas esialgse õiguskaitseavalduse. Selle peale Kaitsevägi esitas määruskaebuse esialgse õiguskaitse andmise määruse peale. Kohus vahepeal pikendas esialgset õiguskaitset, Kaitsevägi esitas selle peale määruskaebuse. Siis ringkonnakohus rahuldas Kaitseväe määruskaebuse ja otsustas tühistada esialgse õiguskaitse määruse, mille esimese astme kohus [oli teinud], öeldes, et eduväljavaated on kasinad. Kaitsevägi lõpetas selle peale teenistus[suhte]. Pöördusime ringkonnakohtusse ja nii edasi ja edasi ja edasi. Ma ei jõua seda lihtsalt teile kõike ette kanda. Iga võimaliku sammu, mis me tegime, Kaitsevägi kohe vaidlustas. Mitte ühtegi võimalust tõhusat kiiret menetlust torpedeerida ei jäetud kasutamata.

Ja lõpuks jõudis asi niikaugele, et esitasime ringkonnakohtule kaebuse. Ringkonnakohus otsustas, et tuleb rahuldada meie kaebus, et esimese astme kohus on lõpetanud menetluse õigusvastaselt. Esimese astme kohus ei oleks tohtinud menetlust lõpetada. Ringkonnakohus ütles: ei, esimese astme kohus peab seda menetlust jätkama. Selle vaidlustas Kaitsevägi uuesti, pöördudes Riigikohtusse. Riigikohus jättis asja menetlusse võtmata. Ja nüüd siis oleme niikaugel, et hiljemalt 19. mail, see on mõned päevad tagasi, oleks pidanud algama sisuline arutelu esimeses kohtuastmes – kujutate ette, 20 kuud pärast seda, kui sai kaebus esitatud. Ja mul on veel kord kahju, et ma ei saa kõiki detaile ette lugeda. 20 kuud hiljem oleme siis sealmaal, et alustame vaidlust esimeses kohtuastmes.

Eeltoodu näitab, et enne asja sisulise arutamise juurde jõudmist on kaebaja pidanud valmistama ette vähemalt kaheksa menetlusdokumenti. Hinnanguliselt on kulunud lepingulisel esindajal antud asjaga tegelemiseks minimaalselt 40 töötundi, reaalselt pigem 50 tundi või rohkemgi, pidades silmas ka vajadust vastustaja seisukohti analüüsida. Tavapärane esindaja nõuetele vastava isiku töötunni hind on praegu vahemikus 100–250 eurot, vandeadvokaadi puhul siis, millele lisandub käibemaks. Kusjuures advokaaditeenuseid kasutades on tasu alampiir pigem nimetatust oluliselt kõrgem ehk 100 euroga tund ei saa vandeadvokaadi teenuseid. Seega, kui advokaadist esindaja oleks õigusabi osutanud 40 tunni ulatuses tunnihinnaga näiteks 200 eurot pluss käibemaks, oleks praeguseks kujunenud õigusabikuludeks juba 9600 eurot. Olgugi et asja sisulise arutamiseni ei ole veel isegi mitte esimeses kohtuastmes jõutud.

Ma ei hakka neid kolme küsimust ette lugema, võib-olla on kohasem kui minister, kui ta tuleb küsimustele vastama, ütleb ise ka, milles küsimus seisnes. See on arusaadavuse huvides, ma usun. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad, Riigikogu liikmed! Vastan teie arupärimisele kaebevõimaluste kohta (nr 44).

Esimene küsimus: "Kas Te leiate, et teenistusest vabastatud isiku kaebeõigus on Eesti Vabariigis reaalselt tagatud, arvestades (a) ühelt poolt eelkirjeldatud juhtumi ajaraamistikku ehk tõsiasja, et rohkem kui poolteist aastat pärast kaebuse esitamist ei ole veel jõutud asja sisulise arutamiseni, ja (b) teiselt poolt tõsiasja, et isik on kaotanud oma perekonna sissetuleku, ent peab samal ajal leidma võimalused esindajale tasu maksmiseks?" Asjaolu, et kaebuse sisulise lahendamiseni jõudmine on võtnud aega, ei tähenda, et arupärimises nimetatud teenistujale ei ole tagatud kaebeõigus. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lõige 2 sätestab, et kaebusega on võimalik nõuda haldusakti või toimingu tühistamist, tegemist, tegemise keelamist, avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist ning haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Menetlusosalistel on võrdne võimalus kasutada enda menetlusõigusi. Halduskohtumenetluse seadustiku § 111 lõike 1 alusel antakse menetlusosalisele menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eesti Vabariigis on võimalik igaühel osaleda kohtumenetluses, isegi kui sissetulek seda ei võimalda.

Küsimus nr 2: "Milline on Teie tegevuskava ja ettepanekud, et tagada isikutele võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda mõistlike kuludega kohtusse ja saada kohtust mõistliku aja jooksul ka jõustunud kohtuotsus?" Mõistlikud kulud. Halduskohtusse kaebuse esitamisel on riigilõiv kordades madalam kui tsiviilasjades hagiavalduse esitamisel, et tagada igaühe võimalus end kaitsta täidesaatva võimu õigusvastase tegevuse eest. Riigilõiv on ainus kulu, mille tasumise kohustus on halduskohtusse pöördujal. Mõningatel juhtudel on võimalik kohtusse pöörduda ka riigilõivu tasumata. Muud kulutused, mis kaebajal kohtumenetluses tekivad, ei ole reguleeritud ning kohtusse pöördujale on jäetud võimalus ise otsustada, kas ning milliseid kulutusi on tal võimalik või vajalik teha. Halduskohtumenetluses on kohtul suur selgitamiskohustus, et menetlusosalised saaksid menetluses osaleda ka ilma esindajata. Vajaduse korral on kohtusse pöördujal võimalik esitada taotlus ka menetlusabi saamiseks.

Mõistlik menetlusaeg. Halduskohtud lahendasid 2022. aastal teenistussuhteid puudutavad kohtuasjad keskmiselt 218 päevaga. Seega on arupärimises toodud näide pigem erandliku menetlusajaga ja selle pinnalt ei ole põhjendatud teha üldisi järeldusi kohtumenetluse kiirendamise vajaduse või tõhusate õiguskaitsevõimaluste puudumise kohta. Kohtuasja menetluse käigu kirjeldusest nähtub, et kohtud on lahendanud kaebaja taotlused ilma liigse viivituseta. Rõhutada tuleb ka asjaolu, et asjas on esinenud varajases staadiumis kolm määruskaebemenetlust, mis on lahendatud kiiresti, kuid need on toonud paratamatult endaga kaasa kohtumenetluse tavapärasest pikemaks venimise. Oluliste õiguslike küsimuste lahendamine, nagu on praeguse näite puhul esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebuse nõude muutmise võimalikkus ja tähtaegsus ja määruskaebevõimaluste kasutamine enne asja sisulise lahendamise juurde asumist, on samuti oluline tõhusa õiguskaitse ja kaebeõiguse tagamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 100 lõike 1 kohaselt on võimalik kohtule esitada menetluse kiirendamise taotlus, kui haldusasjas on toimunud seisak vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Taolist olukorda ei ole arupärimises viidatud kohtuasjas esinenud.

Eesti kohtumenetlus on juba aastaid kuulunud Euroopa kõige tõhusamate hulka ning kohtute sisese töökorraldusega on võimalik seda taset säilitada. Õigusemõistmise võrdlustabelis Justice Scoreboard 2022 paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususes ja menetluste kiiruses jätkuvalt Euroopa Liidu riikide etteotsa. Eesti asub esimeses kohtuastmes haldusasjade lahendamiseks kuluva aja võrdluses teisel kohal. Meid edestab vaid Taani. Keskmine haldusasjade menetlusaeg 2022. aastal oli 149 päeva, vaatamata sellele, et halduskohtutes oli töökoormus seoses pandeemiaga oluliselt kõrgem varasemast.

Küsimus nr 3: "Milline on Teie tegevuskava ja ettepanekud, et kiirendada kohtumenetlusele kuluvat aega, eriti sellistes küsimustes, kus jutt käib riigivõimu teostamisel isikute põhiõiguste rikkumisest ning kus tõhusate õiguskaitsevõimaluste olemasolu on õigusriigi põhimõtte seisukohast eriliselt kriitilise tähtsusega?" Justiitsministeerium ei sekku kohtumenetlusse ega teosta kohtunike tegevuse üle järelevalvet. Kohtunik on oma tegevuses sõltumatu ja juhib kohtumenetlust vastavalt kohtumenetluse seadustikus sätestatud reeglitele. Iga konkreetse asja prioriteetsuse kohta saab teha otsuse asja menetlev kohtunik ning sellist vaidlust vajadusel eelisjärjekorras kiiremini menetleda. Kohtul on selles osas avar otsustusruum ja pole välistatud, et mitmete kiireloomuliste menetluste üheaegsel menetlemisel jääb mõni asi siiski soovitava kiirusega menetlemata. Nii nagu teenistusvaidluste puhul, peab kohus tagama ka teiste oluliste ja kiireloomuliste vaidluste tõhusa ja asjatundliku lahendamise. Täiendavate menetluslike juhiste andmine kohtumenetluse seadustikus võib tuua kaasa vastupidise olukorra, kus kohtu koormus mitmete erinevate prioriteetsetesse kategooriatesse liigitatud asjade esmajärjekorras lahendamise tõttu on ebaproportsionaalne ning seetõttu võib venida üleüldine menetlusaeg.

Eelnevast tulenevalt ei näe Justiitsministeerium käesoleval hetkel vajadust pakkuda välja tegevuskava või konkreetseid ettepanekuid kohtumenetluse kiirendamiseks konkreetse kohtuasja pinnalt. Kohtutele, nagu ka avalikule sektorile, on ootus tõhusamaks menetlemiseks. Kohtute puhul tuleb tõhususe kasv lähiaastatel eelkõige digiarengust, millega Justiitsministeeriumi ja kohtute koostöös aktiivselt tegeleme. Halduskohtumenetluse regulatsiooni märkimist väärivat muutmist kavas hetkel ei ole.

Aitäh! Olen valmis vastama teie küsimustele. 

Aitäh! Ja järgnevalt küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma muidugi sissejuhatuseks pean ütlema, et tasub meeles pidada, et sel ajal, kui seda häbiväärset kaitseväelaste vallandamist ja solgutamist läbi viidi, oli Kalle Laanet kaitseminister. Ma kuulasin neid vastuseid ja mõtlen, et see ei ole ju isegi mitte formaalsus. Rääkida siin sellest, et eks igaühel rahakoti paksusele vastavalt on võimalik kohtus käia ja kuidas on võimalik ennast riigivõimu omavoli eest kaitsta. No ei ole ju, tegelikult ei ole ju! 20 kuud ei ole inimene tegelikult saanud õiguskaitset, ei ole saanud ka palka loomulikult, sest riik kogu oma ressursiga, kogu oma administratiivse ressursiga solgutab ja paneb tuima, väldib üldse mingisuguse otsuseni jõudmist. Kus siis on see õiguskaitse? Pole ju.

Aitäh! Teie esialgne viide, et mina olin kaitseminister sel ajal, on absoluutselt õige. Olin tõesti. Ma saan aru, et täna on siin saalis eriti kõrgele tõstetud teatud ootused – ootused kõigi inimeste suhtes, ametnike suhtes, ametkondade suhtes ja nii edasi. Ma mõistan neid ootusi. Me teame, et kõikide ootuste rahuldamine nõuab, et selleks oleks piisav ressurss, materiaalne ja inimressurss, ja loomulikult reeglid. (Saalist räägitakse midagi.) Ei, inimesed on eraldi, inimesed on täiesti eraldiseisvad. Ressurss on see, et sul on olemas raha, et sul on olemas töökohad, et sul on olemas need instrumendid, et neid ootusi täita. Ja muidugi, ma mõistan ka seda, et kui sa ootad otsust või tuge oma ootustele ja see ei saabu piisava kiirusega, nagu sa loodad, siis see frustreerib. Ma mõistan seda.

Aitäh! Järgnevalt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Praegu tundub niimoodi, et ikkagi saba liputab koera ja jällegi me jõuame sellesama poliitilise juhtimise teemani, mis oli meil ka eelmise arupärimise juures. Seda omavoli viljeles ju Kaitseväe juhataja. Seda omavoli ei tõkestanud ega pannud sellele kätt ette poliitiline juhtimine, mida antud juhul teostasite kaitseministrina teie. Järelikult saba liputab koera. Me nägime ka enne valimisi, kuidas kuritarvitati tegelikult Kaitseväe juhataja positsiooni ja saadeti ta sõna otseses mõttes kallale meie erakonnale ja meie erakonna juhile Martin Helmele, selleks et meid jällegi Ukraina küsimuses kahjustada. Kes juhib seda riiki? Kas seda riiki juhivad ametnikud või juhivad seda riiki valitud ja valijatelt mandaadi saanud poliitikud? See on minu küsimus.

Aitäh selle küsimuse eest, hea Mart! Kui on arvamus, et Martin Heremit on võimalik manipuleerida ja juhtida, nagu te väidate, siis minu arvamus on, et te eksite. Aga kui me räägime sellest, mis toimus, kui oli meil COVID-pandeemia, siis ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et kui meie Kaitseväes olevad ohvitserid otsustavad, et nemad lihtsalt tollel hetkel, kriisihetkel ei täida neid reegleid, et olla valmis kaitsma igal hetkel Eestit, siis mina ei ole sellega nõus. Aga kui kohus leiab, et see otsus oli ebaseaduslik, siis kohtu otsust ma austan.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile pisut laiem, aga siiski sellesse teemasse ja ka eelmise küsija kommentaari puutuv küsimus. Nimelt on Riigikohus ületanud menetlustähtaegu, konkreetselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 13. Näiteks eelmisel aastal otsuse tegemisega seoses sellega, kas koroonapasside süsteem on põhiseaduslik. Loomulikult te mõistate, et kui juba Riigikohus ei käitu seaduste kohaselt, siis see pole mitte ainult seadusrikkumine, vaid ka ülihalb eeskuju alama astme kohtutele, kus peaks õigust mõistetama. Võib-olla on kaudseks tulemuseks see juhtum, mida selles arupärimises käsitletakse. Küsimus on see: kas teil on plaan, kuidas tagada, et Riigikohus teeks otsuseid vastavalt menetlustähtaegadele ehk siis täidaks seadust?

Ma tänan selle küsimuse eest muidugi ja ma arvan, et eelkõige on see märguanne Riigikohtu esimehele. Riigikohtu esimees on see, kes peab tagama Riigikohtu töö vastavalt seadustele.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on kurb kuulda, et te lihtsalt eitate probleemi. Minu meelest selle kaasuse puhul on nii ilmselge, et tegemist on raskete puudustega kohtusüsteemi toimimises. Kui seda ikkagi eitada, siis tekib küsimus, kas te ikkagi vastate nendele küsimustele ausameelselt. Tõepoolest, võib-olla on taustaks see, et te ise olite kaitseminister samal ajal, kui need asjad toime pandi, millest me siin räägime. Aga ikkagi, mulle tundub, mina küll vähemalt näitan üles head tahet ja pöördun sisulise probleemiga teie kui justiitsministri poole. Ent kui te tulete siia saali ja lihtsalt, ma ei tea, loete ette mingi ametniku koostatud vastust, mis paneb põhimõtteliselt tuima, siis pole nagu eriti mõtet ka midagi küsida. Te ütlesite, et teie küll ei ole nõus sellega, et kaitseväelased ei täida reegleid, mis kehtestatakse. Aga vaadake, õigusriigi põhimõte seda tähendabki, et peab olema võimalik kohtulikult kontrollida operatiivselt, kas need reeglid, millele nõutakse allumist, on kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega või mitte. Ja sellest mu küsimus võrsubki. Kui pöördutakse kohtusse … Öeldakse, et reegleid tuleb täita, kui teile ei meeldi, pöörduge kohtusse. Pöördusime kohtusse! 20 kuud menetlust – ja oleme nullpunktis, mitte kuskile pole jõudnud …

Aeg!

… kümne tuhande euro eest. Ikkagi võiksime nendest asjadest ausalt rääkida.

Mina olen rääkinud kõikidest asjadest ausalt. Kas siin on kaebeõiguse puudumine? Ei ole. Kuidas siis on? Kuidas te saate seda väita? (Saalist öeldakse midagi.) Siis on ju kaebeõigus! Kaebeõigus on olemas. Kui te küsite minu käest, mida on võimalik teha, siis [ütlen, et] on võimalik teha seda, et digitaliseerimisega me saame kiirendada neid protsesse. Ja selle nimel igapäevaselt tehakse tööd ja pingutatakse, et me saaksime seda protsessi kiirendada. Ma ütlen ausalt, olles kuu aega olnud Justiitsministeeriumis, et mul oli ka teatud eelarvamus enne seda, kui ma sinna läksin. Seal tehakse päris head tööd. Ja päris palju tööd tehakse. Ainukene häda on see, et nad ei ole siiamaani suutnud seda teistele teada anda, mida nad tegelikult teevad ja kui hästi nad teevad. See on olnud minu arvates see probleemi koht. 

Jah, kõik protsessid võtavad aega. Kõik sõltub ju sellest, kust sa vaatad, ma ju mõistan seda. Kui ma oleksin samas situatsioonis, siis ma ütleksin loomulikult ka, et liiga palju. Nagu ma ka eelmistes vastustes olen öelnud, see sõltub ju absoluutselt tõesti sellest, kus pool ust sa oled. Meil on teatud ressursid, nagu ma olen ka eelnevalt öelnud, meil on teatud võimekused, eks ju. Me ei saa võtta mõne kaasuse lahendamiseks ära mujalt seda ressurssi sada protsenti, et seda ühte kaasust kuidagi lahendada. Meil on olemas teatud reeglid, meil on olemas õigusriik ja nii edasi. Mardi jaoks ei ole, aga ma loodan, et on. 

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te enne seletasite, et menetlusabi on võimalik siis saada, kui on piisav põhjus arvata, et kohtukaasus saab positiivse tulemuse. Samal ajal meil prokuratuur tekitab riigile pidevalt miljoneid eurosid kulusid oma poliitiliste tellimuste elluviimiseks. Näiteks nad menetlevad Kajar Lemberi üheksaeurolist nii-öelda altkäemaksu, ma ei tea, juba mitmendat aastat, üheksas aasta äkki, ja Eveli Vavrenjuki altkäemaksu[juhtumit], mis on [selle kohta, et] 11 aasta jooksul on ta iga aasta 1,52 tundi [andnud] justkui õigusabi, 180 eurot, ja Porto Franco, mille suhtes on üldse juba mingi nõue saabunud. Kas te leiate, et see on tasakaalus, et inimestel, kellel tõesti on kohtus abi vaja, ei olegi justkui võimalusi või nad peavad olema selgeltnägijad, et see kaasus peab olema positiivse lahendusega, et saada menetlusabi, samal ajal kui prokuratuur täiesti aluselt ja süüdimatult miljoneid-miljoneid kulutab?

Aitäh! Ma saan öelda seda, et käesolevas koalitsioonileppes on väga selgelt ära toodud üks ülesanne: võtta kasutusele meetmed kriminaalmenetluse kiirendamiseks. See algab tõesti politseist ja lõpeb kohtumenetlusega. Lähinädalatel ma olen kokku panemas töörühma, kes peab selle välja töötama, uue kriminaalmenetluse seadustiku, sest viimane, mis vastu võeti, oli 2004. Aeg on eest ära liikunud ja ma olen nõus, ma saan öelda, et ka koalitsioonipartnerid on nõus, et kriminaalmenetlust on vaja muuta selliselt, et ta oleks kiire, efektiivne ja kõikide osapoolte põhiseaduslikud õigused oleksid tagatud.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ma soovin teile ka kõigepealt julgust selles uues ametis. Eks sellest, et on pikad tähtajad, on räägitud pikki aastaid ja lõpuks on meedia pööranud tähelepanu sellele, et üks kurikuulus õigusnorm on need toimingupiirangud. Sellest on ka erinevad parlamendi esindajad rääkinud, et see on probleem, aga ei ole olnud julgust sellega tegelema hakata.

Aga minu küsimus puudutab seda, et Justiitsministeerium on aastaid vedanud programmi "Tasuta õigusabi". Erinevad maakonnakeskused, aga ka advokatuur, avalikkus ja ka õiguskomisjon on samuti siin aastaid pööranud tähelepanu, et see õigusabi, mida antakse ministeeriumi korraldamisel, ei ole piisavalt rahastatud ja ei ole ka piisavalt hea teenusekvaliteediga, on ebaühtlane. Sellele on tõesti aastaid tähelepanu pööratud. Kas see on ka teie töölaual, et sellega tegeleda, ja me näeme, et 2024. aastal selle teenuse kvaliteet ja rahastus läheb hüppeliselt paremaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen päri, et õigusteenuse kvaliteet on eri piirkondades erinev. Me oleme seda põgusalt markeerinud küsimusena, et see küsimus vajab paremat lahendamist. Ma ei oska hetkel kohe välja tuua, mis see lahendus on, aga me oleme, ütleme siis niimoodi, töölaual selle ära markeerinud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tulen Varro Vooglaiu küsimuse juurde tagasi, et kas need 20 kuud on selline normaalne menetlus. Ütleme, kui nüüd edasi vaadata, kui palju edasi võib minna veel selle kohtuasja lahendamisega, siis ma ütlen, et neli-viis aastat, enne võib inimene ära surra. Aga kuna … Noh, need teie selgitused, ma saan aru, aga need ei [päde] selles mõttes, et kuna te tsiteerisite siin seadust, siis ma tsiteerin ka halduskohtumenetluse seadustikku: "Halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel." Halduskohus lahendab asja õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul. Ja nüüd ma tahan teada: mis on teie arvates mõistlik aeg, mis on seaduses fikseeritud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mõistlikku aega ju seaduses ei ole fikseeritud. Kui me toome võrdluse, siis nagu ma ka enne ütlesin, keskmine haldusasjade menetlusaeg oli eelmisel aastal 149 päeva. Kui me vaatame jälle võrdlusi, siis me näeme, et Eesti asub esimeses kohtuastmes haldusasjade lahendamiseks kuluva aja võrdluses teisel kohal ja ees on vaid Taani. Ühtpidi, kui me seda suurt pilti vaatame, siis me peaksime välja nägema head, eks ju. Ja kui me vaatame nüüd seda isiku seisukohalt, siis ma mõistan, see isik tahaks saada ju otsust ja endale sobilikku otsust võimalikult kiiresti. Nii et see on tasakaalu otsimise koht, ma ei oska küll öelda üheselt, missugune päevade arv täpselt võiks olla sobilik. Igal juhul on see alati probleemiks ühele või teisele poolele.

Aitäh! Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mul on küsimus selles mõttes, et ma ei tea, kas ma formuleerisin oma küsimuse väga ebaselgelt, aga mina küsisin lugupeetud ministri käest seda: kuna seaduses on fikseeritud asja menetlemise mõistlik aeg, siis ma tahtsin teada saada, milline on seaduses fikseeritud mõistlik aeg ministri arusaama järgi. Ma vabandan sellepärast, kui ma ütlesin segaselt, aga ehk minister on nõus vastama järgmises küsimusteplokis minu küsimusele mõistliku aja kohta.

Aitäh! Sõltub härra ministrist, kas ta tahab veel oma vastust täpsustada. Järgmine küsimus, Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Kaitseväelaste ülesanne on riiki kaitsta, mitte ravimifirmadele nõela otsa hüpata ja neile raha teenida ravimitega, mis on juba tõendatult pettusega, vähemalt osaliselt pettusega meile kaela määritud. Nii et ma õnnitlen kõiki kaitseväelasi – nad võiks luuresse tööle võtta –, kes suutsid ravimifirmade pettuse läbi näha. Teie ei suutnud ja te ei taha vastutust võtta. Minu soovitus on pigem keskenduda vigade parandusele, nende vigade parandamisele, mida te tegite. Praegu te ütlete, et kõik on hästi, õigusriik toimib. Ei, teie ajal kehtestatakse tsensuur, teie ajal moonutatakse abielu mõistet põhiseadusvastaselt. Nii et mina soovitan mõelda kõik oma teod hoolega läbi, sest praegu on väga hull olukord teie valitsemisajal tulemas, ja mõelda ka sellele, et nendele, kes kandsid vaktsiinikahjusid tervise ja karjääri kaotuse näol, kahjud hüvitada.

Aitäh! Mina mõtlen oma teod igal hommikul ja õhtul läbi.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma lihtsalt võtan teil sõnasabast kinni. Te ütlesite ühes vastuses, et Justiitsministeerium teeb head tööd. Aga me teame, et Justiitsministeeriumist on tulemas üks väga halb seadus – üks väga halb seadus, mis kogu kohtupraktika ja menetlused pea peale pöörab. Nimelt, vaenukõneseadus. See on ka üks seadus, mille kohta on ju kõik, kes vähegi midagi teavad justiitspraktikast, öelnud, et vaenukõneseaduse olemus hakkab selguma läbi kohtupraktika. Ma küsingi: milles see hea töö siis seisneb? Kas tõesti Eesti ühiskonda veel enam lõhestava vihakõneseaduse väljatöötamises? Või milles? Ma tean, et see on natuke teemast kõrvale, aga kasutasin võimalust ja küsisin, kuna te kiitsite oma ministeeriumi.

Mina arvan, et vaenukõneseadust on vaja. See on kindlasti ettevaatav seadus ühtepidi. Seda on vaja selleks, et need inimesed, kes tahavad teha Eesti rahvale kurja, ei saaks võimalust lõhestada meie riiki, meie inimesi. (Saalis räägitakse läbisegi.) See on ka teie kaitseks. (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.) Absoluutselt! See on kõikide Eesti inimeste kaitseks.

Lugupeetud kolleegid, palun …

Aga vastus, kas ma tohin vastuse …

Härra minister, palun lõpetage vastus!

See vastus on lõppenud.

Aitäh! Järgnevalt Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See kaasus, millest me räägime, iseenesest tähendab ju seda, et umbes 400 kaitseväelast vallandati täiesti otsitud põhjusega, mida ka õiguskantsler ei ole pidanud pädevaks. Ja kui me võtame laiemalt, siis meil on umbes 4000 tegevväelast. Sisuliselt 10% meie tegevväelastest lasti lahti praktiliselt sõja ajal. Ja tegemist oli oma eriala spetsialistidega, kelle väljaõpe kestab aastaid, aga nende asendamine ja uute inimeste väljaõpetamine kestab täpselt samamoodi aastaid. Kas te ei leia, kui me siin mingisugustest kohtukeissidest välja läheme, et tegemist oli meie kaitsevõime väga ränga kahjustamisega? 

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks on kõige tõsisem murekoht see, kui inimesed, kes on vormikandjaid ja andnud vande Eestit kaitsta, ei pea reeglitest kinni, vaid arvavad, et nad käituvad nii, kuidas nemad tahavad. See ei ole riigimehelik. 

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esmalt saab sõna arupärijate esindaja. Varro Vooglaid, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Palun kohe natuke lisaaega.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Te lõpetasite oma küsimustele vastamise sellega, et ütlesite, et teie jaoks on suur probleem see, kui kaitseväelased ei ole nõus alluma kehtestatud reeglitele. Vaadake, minu jaoks on suur probleem jällegi see ja nende kaitseväelaste jaoks on ka suur probleem see, kui Kaitseväe juhataja annab käskkirja ja kehtestab selliseid kohustusi ja nõuab nendele allumist, mis on põhiseadusega vastuolus. Ja selles, kas need on põhiseadusega vastuolus või mitte, tulebki saada selgust läbi kohtumenetluse ja selleks peab olema tagatud tõhus kohtumenetlus. See on selline küsimus, millele tuleb saada operatiivne vastus, kas peab süstima või ei pea süstima. Mina ei näe mitte mingisugust põhjust, miks selliseid küsimusi, mis nõuavad operatiivset lahendust, ei saa kohtusüsteem ära menetleda näiteks, ma ei tea, kolme nädala või kuu ajaga. Jaa, on täiesti võimalik, kui on tahtmine, on võimalik, aga probleem ongi selles, et ei ole tahtmist neid asju tõhusalt teha. 

Ja Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb preambulis väga selgelt, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See kehtib ka Kaitseväe juhataja kohta, kehtib kõigi kohta, kes teostavad riigivõimu. Ja selleks, et jõuda selgusele, kas riigivõimu teostatakse kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, näeb põhiseadus ise §‑s 15 ette, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. 

Teie ütlesite, et teie hinnangul ei näita see kaasus, et Eesti Vabariigis ei ole tagatud reaalselt kaebeõigus, kaebeõiguse teostamine. Ja mina ütlen teile selle peale: formaalselt on teil õigus, formaalselt ei ole takistatud kaebuse esitamist kohtule, aga me näeme, et materiaalselt ehk sisuliselt ei saa kaebeõigust teostada. Sellest ei ole kasu. Sellest ei ole mitte mingisugust kasu, et ma saan kohtusse pöörduda seonduvalt oma õiguste rikkumisega, kui ma tegelikult ei oma ligipääsu mõistliku aja jooksul peetavale ja mõistlike kuludega peetavale kohtumenetlusele. Ja see ongi selle arupärimise tuum. Nii et kui te ütlete, et formaalselt ju oli, siis te sisuliselt vaatate kogu selle arupärimise tuumast üldse mööda. Formaalne õigus sisuliselt ei teostu.

Ja see tekitab frustratsiooni, see tekitab usaldamatust riigivõimu vastu ja see tekitab sellist arusaamist, et meie riik ei ole lihtsalt rajatud õigluse ideaalile. Õigluse ideaal päriselt ei teostu. 

Muuseas, üks aspekt, mida tasub veel esile tuua, õigemini mitu aspekti. Kõigepealt see, et selle menetluse kestel kohtunik langetas ilmselgelt seadusvastase otsuse – esimese astme kohtunik lõpetades menetluse. See otsus oli ilmselgelt seadusvastane. Ringkonnakohus tuvastas selle, tühistas selle otsuse lõpetada menetlus. Kaitsevägi vaidlustas selle, olgugi et tegemist oli ilmselgelt seadusvastase otsusega, pöördus Riigikohtu poole. Riigikohus ütles ka, et me ei võta menetlusse. Ringkonnakohtu seisukoht jõustus ehk leidis kinnitust, et kohus rikkus selgelt kehtivat õigust. Kohtunik, kes rikkus kehtivat õigust, loomulikult ei vastuta mitte millegi eest. Ja kõige farsim selle asja juures on see, et nüüd läheb asi tagasi esimesse astmesse ja seal peaks siis nüüd algama sisuline menetlus sellesama kohtunikuga, kelle puhul on juba kõrgema astme kohus tuvastanud, et ta rikkus kehtivat õigust, valis selgelt Kaitseväe poole, eelistas Kaitseväge ebaseaduslikult ja lõpetas menetluse. Mis mõtet on sellise kohtunikuga üldse seda menetlust jätkata? 

Ja muuseas, siin on täiesti tõsine küsimus, ministeeriumis võiksite öelda. Minu meelest tuleks tõstatada see küsimus menetlusseadustike kontekstis, et niisuguses olukorras peaks olema võimalik nõuda, et menetlus jätkuks teise kohtunikuga, muidu pole sel lihtsalt mitte mingisugust mõtet. 

Kogu see juhtum, muuseas, on väga näotu ka selle tõttu, et seesama kaitseväelane, kellele me oleme appi tõtanud, ma juba ütlesin, et ta oli missioonikogemusega mees, sai raskelt vigastada missioonil, oli soomustransportööris, mis sõitis üle miini, see sai sihukese plahvatuse sealt alt, et tal tungis sääreluu läbi põlve, kuna ta hoidis jalgu sirgena. Ta on kogu eluks raskelt vigastatud. Ja Kaitseväe käitumise moraalset taset näitab muidugi see, et mees sai pärast seda aastaid jätkuvalt teenida Kaitseväes, hoolimata sellest vigastusest töötas ennast üles, saavutas suutlikkuse teha erinevaid asju, kõlbas Kaitseväele. Nüüd, kui ta hiljem on uurinud teenistusse naasmise võimaluste kohta, siis talle on Kaitseväest saadetud teade: "Paraku teie tervislik seisund ei vasta Kaitseväe nõuetele." Saate aru, enne vastas, siis kui lasti lahti, löödi minema, aga pärast öeldakse, et ei vasta, kuigi tervislik seisund ei ole vahepeal muutunud, on täpselt sama.

Ja mida ma kokku võttes öelda tahan, ongi see, et ma ei ole tõstatanud seda küsimust lihtsalt kuidagi, ma ei tea, vormi täiteks siin ööistungite raames või midagi muud sellist, mitte lihtsalt obstruktsioonivahendina, vaid ma tõesti juhin tähelepanu väga tõsisele küsimusele. Mäletate seda, mida meile öeldi, kui kehtestati koroonapasside süsteem? Õigusriigis on niimoodi, et kui kehtestatakse mingisugused reeglid – need kehtestas seesama valitsus, mille liige teie ka olite, eks –, siis nendele peavad kõik kodanikud alluma. Ei ole niimoodi, et ei allu, peab alluma. Aga kui teile tundub, et see on õigusvastane, ebaseaduslik, siis te loomulikult võite pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Järgmine kord, kui öeldakse sellist asja, siis me oleme teinud loomulikult juba järelduse. Ei ole nii. Kui ei ole tõhusat õiguskaitsevahendit kohtusüsteemi näol, siis lihtsalt ei allugi. Ei allugi. Mina olen ka seda meelt.

Ma pean õigusriigi põhimõtet väga oluliseks, tõepoolest, see põhimõtteliselt on õige, tuleb alluda reeglitele ja pöörduda kohtu poole, kui leiad, et need on ebaõiglased. Aga kui on saanud täiesti selgelt kinnitust, et kohtust ei ole võimalik oma õigustele tõhusat õiguskaitset saada, siis on vägagi põhjendatud küsida, kas ka seda esimest põhimõtet ei pea peatama. Kas peab siis alluma riigi poolt kehtestatud reeglitele? Mina väidan, et see on parimal juhul väga küsitav, aga pigem kaldun sinnapoole, et sellisel juhul ei pea. Ei pea! Kui on ebaõiglased reeglid, siis lihtsalt ei allu ja kõik.

Ja niimoodi me liigumegi anarhia poole. Ja see on see põhjus ühtlasi, miks ma ütlen, et sellele probleemile tuleb tõsist tähelepanu pöörata, kui me tahame, et säiliks inimeste usk mingisuguselgi määral sellesse, et kehtestatud reegleid tuleb täita. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Leo Kunnase. (Leo Kunnas palub lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaaega!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Head kolleegid! Kui ma tegevteenistuses olin ja mul oli tegevteenistusleping, siis seal ei sisaldunud klauslit, et ma olen kohustatud ennast vaktsineerima COVID‑19 vastu, sest sellist haigust polnud lihtsalt olemas. Ja kõigil nendel inimestel, kes tegevteenistuses olid, kui see viirus puhkes, ei olnud seda nende tegevteenistuslepingutes, sest nagu ma ütlesin, sellist haigust polnud olemas sellal. Seepärast väita, et võiks mingeid reegleid kehtestada, puhtalt tuginedes mingile ohuhinnangule, ei ole lihtsalt seaduslik. Ja teisest küljest, nüüd, kui ma olen jälginud Venemaa-Ukraina sõda iga päev, siis kumbki pool pole selle 450 päeva jooksul ühelgi päeval esitanud ühtegi fakti, et COVID‑19 oleks mingil moel nende sõjategevust või operatsiooniplaane seganud. Seda lihtsalt ei ole aset leidnud. Ja seepärast seda juhtumit ei oleks kunagi tohtinud aset leida. Ja kui see ka leidis aset, siis asjaosalised ehk Kaitsevägi ja Kaitseväe juhataja, kui nad oleksid sellest veast aru saanud, oleksid pidanud selle parandama. See juhtum oleks pidanud raugema praegu seetõttu, et see mees oleks teenistusse juba ammu tagasi toodud, tagasi kutsutud, ja oleks vabandatud tema ees, nii nagu ka teiste ees. 

Aga ma loen veel kord ette kogu selle saaga, et me tajuksime seda aja määra ja Kaitseväe tegevust täpsemalt. Varro, sa oled kenasti siia punktide kaupa kirjutanud, nagu juristid kirjutavad.

Siin on punkt 1: 23. septembril 2021 küberväejuhatuse ülema asetäitja küberväejuhatuse ülema ülesannetes kolonelleitnant René Innos annab teatise, millega informeeritakse Kaitseväe välismissioonikogemusega ja välismissioonil raskelt vigastada saanud teenistujat kavandatavast teenistusest vabastamisest vaktsineerimistõendi esitamata jätmise tõttu, märkides ära teenistusest vabastamise kuupäeva: 28.10. 2021. Siis järgmine punkt Kaitseväe tegevusest 9. novembril 2021: Kaitsevägi esitas määruskaebuse esialgse õiguskaitse andmise määruse peale. 14. detsember 2021: Kaitsevägi esitas määruskaebuse 26. novembril 2021 esialgse õiguskaitse määruse peale. 9. punkt: 3. jaanuaril 2022 Kaitseväe poolt teenistussuhte lõpetamine. Ehk see on see päev, millal see võitleja vallandati. Siis punkt 17: Kaitsevägi esitas 3. jaanuaril 2023 ringkonnakohtu määruse peale omakorda määruskaebuse Riigikohtule. Ja siis lõpuks, 2. mail 2023 Kaitsevägi esitas taotluse kohtule hinnata veel kord kaebuse lubatavust. Ukraina sõda ammu käis sellal, kõik need asjaolud oleksid pidanud olema selged, et mitte kuidagi see viirus ei mõjuta sõjalisi operatsioone, kumbki pool ei jäta midagi ära, võitlejad põevad selle kaevikutes läbi ja sõdivad edasi. Hästi, tegime vea, parandame selle! Aga seda viga ei ole ju siiani parandatud. 

Niiviisi ei saa lihtsalt võitlejaid kohelda. Sest kes lõpuks siis hakkab teenima? Kaitsevägi on kasutanud siin maksumaksja raha, mida mina ka ise maksan, mida me kõik maksame, lihtsalt selleks, et juristid on teinud tunde tööd, kulutanud aega, et Kaitseväe nimel nii seda võitlejat kui ka teisi võitlejaid kohtusse kaevata, selle asemel, et tunnistada oma viga: jah, tegime vea. Seda ei oleks olnud vaja, sest sõda ei näita, et see viirus kuidagi mõjutaks. Me teame sellest viirusest täna ju palju rohkem, kui me teadsime siis, kui need asjad … Hästi, vigu satub. Aga parandame siis need! Vigu ei ole parandanud ja see on olnud viimase aasta jooksul minu läbiv etteheide Kaitseväe juhatajale, Kaitseväe peastaabile, et seda ei ole parandatud. 

Mehi ei saa niiviisi kohelda! Ja kui see viga tehti, siis peaksid need mehed ja naised, kes vabastati, olema kutsutud kõik teenistusse tagasi ja nende ees tuleb vabandada. Aga seda ju ei ole aset leidnud ja Kaitsevägi on kangekaelselt jätkanud sedasama kurssi oma antud juhul tegelikult olematu õiguse tagaajamisel. 

Ma jätan kogu selle õigusliku asja kõrvale, aga siin on ka moraalne aspekt. Oli algusest peale selge, et me ei saa ju COVID‑i tõttu ajateenijaid jätta kutsumata, me ei saa ju jätta reservväelasi kutsumata, me ei saa ju mobilisatsiooni korral esitada midagi sellist, et me mobiliseerime ainult need, kellel on COVID‑i tõend, teisi me ei mobiliseeri. See oli algusest saadik arusaadav, et niiviisi me tegelikult ei saa toimida, aga me kõik tegime selle. 

Ja minu ootused Kaitseväe juhataja ja peastaabi suhtes, et seda viga tunnistatakse, see parandatakse, ei ole siiamaani täitunud. See on väga kahetsusväärne, et see nii on. Siin ei olegi mingit juriidilist pilli lõhkiajamist või juuksekarva lõhkiajamist vaja teha, vaid on lihtsalt vaja see viga parandada. Sest praegu on ju ilmselge – kas keegi tahab mulle siin vastu vaielda? –, et nüüd meie teadmised sellest viirusest ei ole enam sellel tasemel. Me peaksime kõik selle ümber hindama, mis me omal ajal tegime. Ja ma usun, et sellele vastuvaidlejaid siin ei leidu. Aga milleks siis jätkata? Me loeme siit kuupäevi, millal need vaidlused on veel toimunud. Neid ju ei peaks olema üldse enam toimunud ja kõik see asi peaks olema lihtsalt lõpetatud, kõik need menetlused raugemise tõttu seetõttu, et Kaitsevägi on vea parandanud ja võitlejad tagasi kutsunud. Ma siiamaani ootan seda. Moraalne tugevus ei seisne mitte selles, et jonnakalt ajad oma jonni ka siis, kui on selge, et tegelikult ei ole õigus endal, vaid on viga. Moraalne tugevus seisneb just selles, et hästi, viga tuli, parandame ära – ja kellelgi ei ole rohkem etteheiteid. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Tänane justiitsminister Kalle Laanet käivitas siinsamas saalis tuumapommi taimeri õigusriigi suhtes. Selle taimeri nii-öelda ajendiks oli Henn Põlluaasa küsimus selle kohta, miks te kahjustasite riigi kaitsevõimet sellega, et sundisite inimesi vaktsineerima, ja need, kes ei olnud nõus, lahkusid. Te käitusite kogu selle arupärimise aja suhteliselt normaalselt siin. Aga viimane hetk ütlesite, et kes ei allu käsule, need kahjustavad riigi kaitsevõimet. Tuginen faktidele ainult. Teie kaitseministrina tookord ja Martin Herem tulite siia saali, kus te kategoorilises vormis ütlesite, et kõik peavad [laskma ennast] vaktsineerida ja kes seda ei tee, need peavad lahkuma. See on fakt, mida ümber lükata ei saa.

Edasi. Täna olete te justiitsminister ja teile alluvad kohtud. Ehk siis sellest vastusest saab järeldada ainult üht: te pooldate seda seisukohta, mis te eelnevalt välja ütlesite, et need, kes ei ole vaktsineeritud – välja sõjaväest! Seega te olete üks nii-öelda menetluse osaline selles, et Varro Vooglaiu kaebus ei jõuaks kohtusse ja kui jõuabki, siis lahendatakse negatiivselt. Sellepärast, et teie olete justiitsminister ja teil on võimalus oma isikuga, ükskõik millise muu asjaoluga mõjutada kas või kaudselt kohtu tegevust. Olete ühes protsessis nõudnud inimeste vaktsineerimist ja teises protsessis sisuliselt teostate järelevalvet kohtu üle. See on olukord, kus te peaksite homme kirjutama avalduse huvide konflikti tõttu. Ja me ootame seda, kui te tahate säilitada õigusriigi head mainet. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt sõnavõtt kohapealt. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma panin küll kõne algul, aga mõtlesin, et ma pikka kõnet ei hakka siiski pidama. Siin on enamik olulisi asju ära öeldud. Ma tahtsin juhtida ainult ministri tähelepanu ühele väga olulisele asjale. Nimelt, Eesti seadusandlus ütleb selgelt: ebaseaduslikke käske ei pea täitma, neid ei tohi täita ja neile tuleb vastu hakata. Nii et, lugupeetud minister, need käsud vaktsineerimise kohta olid ebaseaduslikud ja inimesed hakkasid neile oma seaduslikke õigusi kasutades vastu. Palun tehke sellest järeldused ja kutsuge tulevikus, kui te veel minister peaksite olema, korrale ka need, kes teie alluvatena seesuguseid ebaseaduslikke käske annavad. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Palun, parlamendi kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kui te mäletate, siis ma ütlesin ühes oma vastuses, et kui kohus otsustab, et käskkiri ja otsused, mis puudutasid vaktsineerimist, ei olnud tollel hetkel seaduspärased, siis ma absoluutselt aktsepteerin kohtu otsust.

Nüüd, mis puudutab Varro Vooglaiu mõtteid siit kõnetoolist. Kaebeõigus on tagatud. Ainukene asi, kui see nii on, mis tekitas minul küsimuse, et kui Riigikohtust ei antud loamenetlust ja see tuli tagasi esimesse astmesse, siis see tuli täpselt sama kohtuniku laua peale. Minu arvates see ei ole õige. Aga ma ütlen, et ma ei tea selle kohtuasja sisu. Kui see vastab tõele, siis kindlasti tuleks vaadata seda, et ta kindlasti [ei] satuks sama kohtuniku lauale. Nii et ma olen jätkuvalt seda meelt, et meil on õigusriik, meil on kaebeõigus. Küsimus on selles, kas see tõesti käib piisava kiirusega, nagu inimeste ootused on. See on nüüd nagu teine küsimus. Aitäh teile!

Aitäh! Ma sulgen läbirääkimised ja kaheksanda päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Head kolleegid, läheme edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, aga selle juures on mul teile teatada, et tuginedes meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 73, ei ava ma selle päevakorraküsimuse arutelu, kuna päevakorraküsimuse arutamise juures ei viibi ettekandja. Ehk siis me ei aruta täna seda päevakorrapunkti.

Läheme edasi päevakorrapunkti nr 10 juurde. Ka selle puhul on mul täpselt samasugune sõnum: tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 73, ei ava ma päevakorraküsimuse arutelu, kuna päevakorraküsimuse arutamise juures ei viibi ettekandja.

Ja nüüd me jõuame päevakorrapunkti nr 11 juurde, mille kohta on kirjutanud Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder: "Lugupeetud Riigikogu esimees, võtan tagasi 10. mail esitatud arupärimise valeliku poliitika kohta." Seetõttu me ei aruta ka seda päevakorrapunkti. Seega me oleme tänase istungi päevakorra ammendanud ning istung on lõppenud.