Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Neid ei ole. Ma väga tänan. 

Mõned teated. Esiteks, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis järgmiste toetus‑ ja parlamendirühmade moodustamise koosolekud: Expo toetusrühm, kokkukutsuja Andres Sutt; soome-ugri toetusrühm, kokkukutsuja Juku-Kalle Raid; Tiibeti toetusrühm, kokkukutsuja Juku-Kalle Raid; Eesti – Lõuna-Aafrika Vabariigi parlamendirühm, kokkukutsuja Eerik-Niiles Kross. Täna pärast täiskogu istungi lõppu valitakse siin istungisaalis Parlamentidevahelise Liidu (IPU) Eesti rühma juhatus. Kolleegid, te kõik olete IPU liikmed. Valimistel palutakse osaleda kõikidel Riigikogu liikmetel. IPU koosolek algab 10 minutit peale täiskogu istungi lõppu, kuna siin on vaja tehniliselt üks istung lõpetada ja uus alustada. Nii et kui istung on lõppenud, siis 10 minuti möödudes hakkab IPU koosolek.

Ja nüüd, head kolleegid, lähme päevakorra juurde. Nimelt, eilsel istungil jäi meil pooleli vastamine arupärimisele nr 2. Peaminister vastas Riigikogu liikmete küsimustele. Palun auväärt peaministri tagasi Riigikogu kõnetooli ja jätkame küsimustele vastamisega. Eilsest jäid järjekorda ootele Varro Vooglaid ja Kalle Grünthal, aga nad ei ole hetkel veel registreerinud. Neil see võimalus on kindlasti olemas. Küll on aga küsimus kolleeg Tõnis Lukasel. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! On selge, et kuidagi tuleb reageerida Eesti rahvastikunäitajatele. Kas te olete minuga nõus, et praegu on Eestis – oleneb, kuidas nimetada: rahvastikukriis, juurdekasvukriis, sündimuskriis – igal juhul niisugune väga oluline takistus meie jõuliseks, suureks ja õilsaks arenguks tulevikus? Ilma rahvastikuta on siin raske midagi teha. Kas olete sellega nõus, et meil on rahvastikukriis? Ja teiseks, kui ei sobi need meetmed, mille me eelmises valitsuses koos tegime, ja neid on vaja muutma hakata, siis mis on teie pikk plaan, lühidalt, kuidas Eesti rahvastikukriisist välja tuua?

Aitäh! Kõigepealt, kogu Euroopa maadleb selle probleemiga, sellepärast et kõik käimasolevad kriisid on vähendanud perede kindlustunnet. See ei ole seotud rahaga, vaid sellega, et oli COVID ja siis tuli sõda. Aga kui vaadata neid riike, kus olukord on parem ja kus sündimuskordaja on suurem, siis neid ühendab see, et neil on parem töö‑ ja pereelu ühildamine ehk partnerite võrdsem osalemine kodustes töödes. [Nendes riikides] ei ole lapsed ainult emade mure ja rõõm, vaid ka isade mure ja rõõm. Naised saavad jätkata [tegelemist] sellega, mille jaoks nad on haridust saanud või mida on vaja nende töökohal. 

Selle jaoks me näiteks vaatame üle need meetmed, mis vähendavad soolist palgalõhet. Sündimusele aitavad kaasa turvalised peresuhted ja selleks võtame tähelepanu alla perevägivalla ja soopõhise vägivalla vähendamise. Peame oluliseks ohvrite toetamist, tugikeskuste stabiilset rahastamist, spetsialistide koolitamist, ka vanemate koolitamist vanemlike oskuste osas. Sündimust saab suurendada ka naiste kindlus tuleviku suhtes. Paraku me näeme seda, et just isad lähevad perede juurest ära ja emad jäävad lastega üksi. Sellepärast oleme me pakkunud kindlust ka elatisabitoetuse tõstmise kaudu. Lisaks lastehoiuteenused, kõik teenused, mis võimaldavad tegelikult inimestel seda otsust teha. 

Ja mis on ka väga oluline, on kliimapoliitika. Sellesama rohereformiga me anname kindluse, et siin on puhas keskkond ja tulevastel põlvedel koht, kus elada. Ma väga soovitan lugeda eelmise nädala [Eesti] Ekspressi, kus oli pikk lugu selle kohta, miks noored naised on otsustanud lapsi mitte saada, ja seal on põhjused välja toodud. Nende põhjustega me peame tegelema.

Kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma jätkan sealt, kus te lõpetasite, aga natuke konkretiseerin. Ma eeldan, et te nõustute minuga, et Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli kohaselt seob teid peaministrina kohustus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. See ei ole lihtsalt võimalus, millega võib tegeleda, vaid see on otsene kohustus, millega peab tegelema. Kõik peavad, kes on riigivõimu teostajad. Ma usun, et te nõustute ka sellega, et kõigest sellest, millest te meile rääkisite, ei ole kasu. Sellest ei ole reaalselt kasu, et pöörata sündimus tõusule ja luua eeldusi selleks, et meie rahvas, keel ja kultuur saaks edasi kesta. 

Kas teil on ka mingisugune reaalne plaan selle kohta, kuidas seda saavutada? Te ütlete, et lastetoetuste tõstmisest ei ole kasu, peretoetuste tõstmisest ei ole kasu. Te ütlete, et ei ole vaja säilitada austust abielu ja perekonna ideaalide vastu, need võib ümber kujundada. Kas teil on ka mingisugune reaalne plaan – realistlik, mitte selline loosunglik –, kuidas jõuda selleni?

Aitäh! Lapsed sünnivad, kui emad tunnevad ennast hästi. Seetõttu on ülioluline, et naised tunnevad, et nad on osa ühiskonnast, võrdne osa ühiskonnast, ja lapsed ei ole ainult emade probleem, vaid on perede probleem ühiselt. Ka igasugused sellised seisukohavõtud, justkui naised, kellel lapsi ei ole, on ühiskondlikult kahjulikud elemendid, ei aita kaasa mitte millelegi, ka sündidele. Ma ütlen, meil on väga selge plaan. Ma võin selle uuesti ette lugeda, aga ma arvan, et te võite seda stenogrammist uuesti vaadata. Võite vaadata koalitsioonilepingust, millised on plaanid, mis puudutavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist. 

Eestikeelne haridus – ülioluline. 30 aastat pole seda otsust tehtud. See otsus on nüüd tehtud ja see tuleb täide viia. Perede kindlustunne ei ole ainult rahas. Tegelikult [peab vaatama] neid uuringuid, [mis kirjeldavad,] kuidas naised ennast tunnevad, kui palju meil on emasid, kes reaalselt lapsi sünnitama hakkaksid, ja kas nad tunnevad kindlust, et nad julgevad need lapsed siia ilma tuua. Sellega me peame tegelema ja sellega me süstemaatiliselt tegelemegi. Need plaanid on väga selgelt paigas.

Kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile te vastasite Riina Solmani küsimusele lastetoetuse kohta niimoodi, et mujal riikides on lastetoetused väiksemad, ja lubasite need riigid ka talle öelda. Ma ei tea, kas te seda tegite. Mina ei jäänud teid uskuma, et te midagi sellist teete, ja vaatasin ise järgi. Keskmine palk on näiteks Šveitsis üle 7000 euro. Keskmine palk! Taanis on see 6000 eurot. Soomes on ümmarguselt 4000 eurot, kui meil on see, ise teate, üle 1800. Ja nüüd on miinimumpalk 725 eurot. Peaks vist olema, kui ma nüüd õigesti mäletan. Jah, neil võivad olla lastetoetused väiksemad, aga keskmine palk kompenseerib selle kõik ära. Nii et sisuliselt te ei hooli absoluutselt meie lastest. Kuidas kommenteerite minu väljaütlemist?

Teie väljaütlemine on absurdne. Esiteks, need on rikkamad riigid ja see tähendab seda, et maksukoormus on seal muideks väga palju kõrgem. Seesama Taani näiteks. Miks on seal sündimus kõrgem, kuigi toetused on väiksemad? Just sellepärast, et naised saavad jätkata tööd. Ja kui nad sünnitavad, siis see laps ei ole ainult nende mure ja rõõm, vaid nad saavad ühildada töö- ja pereelu. Kui vaadata seda, et teie enda erakond ütleb, et naised peaksid jääma lastega koju, siis mida see palk siia puutub?

Kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma imestan seda juttu, mis tuleb, et lapsed sünnivad siis, kui naised tunnevad ennast hästi ja emad tunnevad ennast hästi. Aga miks te siis teete nii, et emad tunnevad ennast halvasti? See solvamine ja alandamine on siin toimunud viimase aasta jooksul, kui Reformierakond on mõnitanud suurperesid. Ma väidan, et emad ei tunne ennast hästi, naised ei tunne ennast hästi. Konkreetseid inimesi võin nimetada, kes on ennast väga halvasti tundnud Reformierakonna, Kaja Kallase ja teiste reformierakondlaste sõnavõttude pärast. See, mismoodi te lammutate traditsioonilist perekonda – no pool ühiskonda tunneb ennast väga halvasti, nende hulgas ka naised, nende hulgas emad. Kui te arvate, et see raha kedagi ei liiguta, siis vaadake korra peeglisse. Teile meeldib peeglist rääkida. Viimased kaks aastat on Eesti peaminister olnud Kaja Kallas. Eelmisel aastal oli Eestis kõigi aegade madalaim, rekordmadal sündimus. Nii vähe lapsi pole Eestis kunagi sündinud. Mida te teinud olete, et naised ennast nii halvasti tunnevad?

Aitäh! Rekordmadal sündimus on olnud ka teistes riikides. Nagu ma ütlesin, see on üleeuroopaline probleem, sellepärast et on ebakindlus tuleviku suhtes. See on seotud COVID-kriisiga, see on seotud sõjaga, see on seotud kõikide nende kriisidega, mis maailmas käivad. See on täpselt niimoodi läinud. Lisaks on juurde tulnud see, et kui emasid ehk siis sünnitusealisi naisi on vähem, siis järelikult sünnib ka lapsi vähem. Me oleme jõudnud sellesse kohta oma demograafilises arengus. 

Meie ei ole kuidagi mõnitanud suurperesid, emasid ega naisi. Väga vabandan, see ei ole meie stiil. (Saalist hüütakse.) Ja me oleme, vastupidi, tõstnud ju suurperede toetusi. Isegi pärast perehüvitiste kordategemist saab olema kolme kuni kuue lapsega pere toetus 150 eurot rohkem, kui see oli 2022. aastal, ja seitsme ja enama lapsega pere toetus 250 eurot rohkem, kui see oli 2022. aastal. Lisaks, esimese ja teise lapse toetus tõuseb 80 euroni ja kolmanda [ning enama] lapse [toetus] tõuseb 100 euroni. See kõik annab kokku selle, et kolme lapsega pere saab 710 eurot toetust lisaks muule. 

Kui te räägite traditsioonilisest perest, siis enamus [lapsi] või pooled lapsed Eestis sünnivad väljaspool abielu. Kuidas see omavahel seotud on, et inimesed, kes tahavad abielluda, saavad abielluda ja et lapsi sünnib rohkem? Ma ei näe seda seost siin.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No täna on päevakorra esimene punkt, alles hommik, ja juba olete teie omas elemendis, lihtsalt õelutsete ja vaenate. Võib-olla tuleb teile üllatusena, kasutades teie sõnu, et normaalsed emad tunnevad rõõmu oma lastest, nad naudivad oma laste eest hoolitsemist. Normaalsed naised ongi hoolivad, nad on hoolitsusevajadusega. 

Aga ma tahaksin tulla selle juurde, nagu te ütlesite, et kliimaprobleemid on üks põhjus, miks noored naised on otsustanud lapsi mitte saada. Teie ise ja teie agenda on see, mis on põhjendamatut paanikat külvanud seoses kliimaga. Eesti on pisikene olematu punktikene kogu universumis, mis kliimat üldse ei saa mõjutada ja seda ei mõjutagi. Seda olematut probleemi olete te ise forsseerinud eelkõige noorte seas. 

Aga nüüd ma tuleksin selle küsimuse juurde, kuidas sündimust suurendada. Küsimus on: kuidas aitab homodele abiellumise õiguse andmine sündimust suurendada?

Aitäh! Otseselt ei aita. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Proua peaminister! Ma ikka jätkan samal teemal. Varro Vooglaid esitas siin küsimuse, kuidas meie riik saaks demograafilisest kriisist välja tulla. Mul ei ole midagi selle vastu, et keegi tunneb ennast uhkena millegi pärast. Läti välisminister mingi aeg tagasi teatas üks hommik, et I'm proud to be gay, et ta on uhke, et ta on homo. Mul sel hetkel tekkis kohe mure, et kas ma pean nüüd häbenema, et ma olen hetero. Samas, ütleme niimoodi, igaühel on ju õigus olla uhke. Ma olen näiteks uhke, et ma olen kalamees. Aga see propaganda, mis meil riigis [on], viib tegelikult selleni, et tütarlapsed täna ei mõtlegi selle peale, et nad tahaksid saada emaks. See ei ole enam uhkuseasi. Täna on uhke olla hoopis homoseksuaal. See on tegelikult tõsine probleem Eestis. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, ma olen korduvalt öelnud … 

Aeg, hea kolleeg!

… mida keegi voodis teeb. Aga ma ikkagi küsin, kuidas saame meie lahendada seda iibeprobleemi nii, et meie [rahvas] välja ei sureks.

Aitäh! Iga inimene valib ise, mille üle ta uhke on. Minu meelest ei ole riigi asi ette kirjutada, mille üle sa peaksid uhke olema. Kui siin eelmises küsimuses oli jutt, et normaalsed naised on need …, siis normaalsed naised on ka need, kes suudavad olla emad, käia tööl ja teha kõike seda, mida ka mehed teevad: käia tööl, armastada oma lapsi ja nii edasi. Mida me saame kõik teha selleks? 

Esiteks, ma ütlen, on ülioluline see, mida me teeme oma julgeoleku tagamiseks, selleks, et see sõda lõppeks. See on üks asi, miks noored naised lapsi ei saa. Ma tõesti soovitan lugeda seda artiklit, kus noored naised ütlevad, miks nad on otsustanud [lapsi mitte saada] või kardavad lapsi saada. Ja see, et on sellised kriisid käimas, on üks põhjus. Ma soovitan kuulata neid inimesi, kes on sünnitusealised, ja nende muresid, mis sellega seoses on. 

Üks põhiline põhjus on see, et kõrval pole partnerit, keda saaks uskuda. Paraku on meil ikkagi väga palju seda, et isa lahkub laste juurest ja need lapsed jäävad emade [hooleks]: nii mured kui ka rõõmud on emade mured ja rõõmud. Hirm [on] seoses sellega, kas ma saan tegelikult hakkama, ka nende lastega. Vanemad naised on soovitanud, et iga naine saaks nii palju lapsi, kui ta suudab ise üles kasvatada, sest ei tea, kas mees tema kõrvale jääb või ei jää. Minu meelest on see suhtumise muutus, mida just mehed saavad oma eeskujuga näidata, et see on uhkuseasi olla oma naise kõrval ka siis, kui ta ei ole võib-olla enam esimeses värskuses.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mu küsimus algab sellest tähelepanekust, et veel paar aastat tagasi oli Eesti sündimuskordaja 1,9 ja rahvastikuteadlased mõtlesid tõsimeeli, et võib-olla jõuamegi taastetasemeni ehk 2,1-ni. No, nii ei ole läinud. Viimased aastad on kogu selle protsessi pea peale keeranud. Neid põhjusi võib leida mitmeid. 

Aga nüüd värskest olukorrast. Ma tsiteerin rahvastikuteadlast Allan Puuri läinud nädalavahetusest, kes kirjutab peretoetuste vähendamise kohta Postimehes: "Ebaõigluse tunde tekitamine on kindlasti üks negatiivne õppetund. Seda aitas süvendada teavitus, mis rõhutas, et suuri hüvesid saavad kolme ja enama lapsega pered moodustavad vaid väikese osa (14%) alaealiste lastega peredest."

Aeg, hea kolleeg!  

"Vähem jäi kõlama see, et neist peredest pärineb ligi 50% lastest."

Aeg, Ants!

Minu küsimus on, kas te kuulate [Eesti] Ekspressi artiklis [kajastatud] naiste kõrval ka rahvastikuteadlasi.

Aitäh!

Jah, kuulame rahvastikuteadlasi ja igasuguseid teadlasi. Need uuringud on kõik olemas selle kohta, et tegelikult selline toetuste tõus ei too kaasa laste sündimist. Kui ma vaatan seda sündimuskordajat – mul on küll tabel, mis algab 2010. aastaga –, ei ole kordagi sündimuskordaja läinud üle 1,73. Ma ei tea, võib-olla see 1,9 oli enne 2010. aastat, aga mul graafik kahjuks lõpeb. Alates 2010. aastast see oli 1,73, siis 2013 oli see 1,53. Vahepeal tõusis natuke ja praegu on 1,6 lähedal. See on tegelikult kogu aeg kõikunud. 

Ja kui me vaatame teiste riikide sündimuskordajat, siis paraku see Euroopa näitaja on üsna samas kohas. Sündimuskordaja ei ole kuidagi seotud lastetoetustega. Seda ma juba eelnevalt ütlesin, et on riike, kus toetused on madalamad, aga sündimuskordaja on suurem. Kui võrrelda, siis meie sündimuskordaja on 1,61, Lätil on 1,57, Leedul on 1,36. Igal pool on täpselt samad mured, mis meil. Seoses nende kriisidega kindlus lapsi saada väheneb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister Kaja Kallas! Loen Reformierakonna kodulehelt teie isa Siim Kallase seisukohta, et Eesti naisi peab kaitsma talibanlike põhimõtete eest, [mille kohaselt] naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. Palun kommenteerige, kas ka teie toetate seda seisukohta, nagu oleks palju lapsi talibanlik mõtteviis ja paljulapseline ema justkui loom.

Aitäh! Seda, mida arvab Siim Kallas, võite ise küsida tema käest. Ta on teie hea kolleeg, nii et saate neid diskussioone siin Riigikogus pidada.

Kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Nüüd läksid asjad natuke lappama, et küsime ja diskussioon. Nagu me teame, diskussiooni siin ei teki, on lihtsalt küsimused ja vastused. 

Aga mida ma tahtsin küsida? Kui me vaatame Reformierakonna uue koalitsiooni koalitsioonilepingut, siis tõepoolest on seal kirjas, mida te tegema hakkate. Kaotate tulumaksusoodustused peredele, tõstate tulumaksu, tuleb automaks, peredele tuleb maks, kaovad ära soodustused laste pealt tulumaksu tagastamisel. Kõik need meetmed on teie arvates tõesti nii toredad, et inimesed ja pered hakkavad taastootma Eesti rahvast. 

Ja päris põnev oli kuulata, et see kliimahullus, mida te teete, nagu annab lastele ja naistele kindlust, et Eesti riigis on hea elada. Mina väidan vastupidist, kliimahullusega peletame veel rohkem inimesi ära. 

Aeg! 

Kas see ongi siis see suur plaan?

Aitäh! Meie programmis, koalitsiooni programmis on terve rida asju, mis toetavad peresid. Esimene asi, mida pered ütlevad, millest on puudus, on igasugused teenused ja tugi, mitte raha. Julgeoleku eest võitleme. Ma ütlen, et see on ülioluline selleks, et võtta riski maha, et see sõda siia jõuaks. Rohereformidega anname kindluse, et siin oleks hea keskkond, kus inimesi, uusi inimesi, lapsi kasvatada. Ja muideks, see on asi, mida Eesti inimene hindab Eesti juures väga kõrgelt – puhas loodus. Meil on kodulähedaste lasteaed-algkoolide soodustamise plaan just selleks, et lapsed saaksid käia kodulähedases koolis. Me teeme eestikeelsele haridusele ülemineku reformi. Me vaatame üle hariduslike erivajadustega laste õppe korralduse ja tugiteenuste põhimõtte. Me hüvitame lapsepuhkuselt tööle naasvale vanemale haigus- ja hoolduspäevi vanema varasema sissetuleku, mitte töötasu miinimummäära alusel. Jälle väga oluline punkt töö- ja pereelu ühildamiseks. Üksikvanematele terviklik toetuspakett just selleks, et anda naistele kindlus, juhuks kui mees kõrvalt ära läheb, et siis ta ikkagi saab hakkama. Lisaks tugiteenused, mis on peredele, kes võtavad vanemliku hooleta lapse kasvatada. Suuname ka lisaraha erinevateks teenusteks, mis puudutavad erivajadustega lapsi. Neid teemasid, mis on peredele olulised, on erinevate punktide all väga palju. Samamoodi tulumaksu küüru likvideerimine tegelikult jätab peredele rohkem raha kätte ja on jällegi töö- ja pereelu ühildamise seisukohalt ülioluline.

Kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea valitseja! Te küll lugesite ette terve rea asju, mida te teete, aga ma ei saanud aru, millise konkreetsusastmega. Te ütlesite, et on erinevad toetused, mis toetavad erinevaid lapsi. Mina näen faktina seda, et Eestis on läbi aegade või sajandi madalaim sündimus. See koalitsioon kaotab ära või vähendab lasterikaste perede toetust. See koalitsioon kaotab ära abikaasade ja laste maksusoodustused. Ja see koalitsioon seadustab või soovib seadustada samasooliste abielud. See on see vastus, mis teil on tegelikkuses konkreetselt koalitsioonileppes kokku lepitud. Aga see, mida te räägite, et on erinevad toetused, mis toetavad lapsi, on häma, mille kohta ei ole meil siin ei numbreid ega seaduseelnõusid.

Ei, see ei ole sugugi häma. Väga selged numbrid on ja numbrid tulevad koos riigieelarvega. Loomulikult ei ole teie neid numbreid veel näinud, sest me ei ole riigieelarvet sisse andnud. Aga [nagu] ma rääkisin: elatisabi tõus, harvikhaiguste ravi rahastuse tõus – seda, mis puudutab elatisabi, ma juba ütlesin –, toetused erivajadustega lastele, kui te räägite puhtalt rahast. Aga me ei räägi ainult rahast. Ma ei saa ikkagi aru – see on küll eilne teema, aga ma tõesti ei saa aru –, mida abieluvõrdsuse andmine võtab ära nendelt, kes juba saavad abielluda. Pooled ei ole abiellunud, pooled ei ole oma laste emadega abiellunud … (Hääl saalist.)

Tššš! Priit! (Helistab kella.)

Kõigepealt võiks seda eeskuju näidata.

Kolleeg Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kaja Kallas! Vaadake, tõepoolest, iga inimene valib ja [see on] õige. Valikuid on mitmeid ja valikuid saab suunata. Kui on fakt, et lapsi ei sünni, siis tuleb sellega tegeleda, et need valikud oleks olemas. 

Te ütlesite, et on probleem, et naiste kõrval ei ole partnereid. Vaadake, kui te lammutate perekonda, kui te jutlustate hedonistlikku mõtteviisi, siis mida te imestate, kui – nagu te ütlesite – mehed lahkuvad naiste ja laste juurest. Noortele te jutlustate kliimahirmu ja ka sellel on tulemused. Ja mis puudutab sõda, siis sõjaajal on alati lapsi sündinud. Ja meil, muuseas, ei ole sõda, nii et pole vaja ka sõjahirmu meie noortele naistele jutlustada. See vabandus on teil alati nagu varnast võtta. 

Ja nüüd, naised tööle. Kindlasti on naisi, kes suudavad ja tahavad elu nii korraldada. Samas kuuleme, kuidas nad kurdavad, et on depressioonis, sest tunnevad, et nad ei suuda korraga kahte rolli täita, sest naised on ju kohusetundlikud. Kui nad tahaksid jääda oma armsatega koju, olla 100% olemas oma laste jaoks, siis seda te ei toeta. Miks?

Aitäh! Teie jutust tuleb väga selgelt välja, et lapsed ongi ainult naiste mure ja rõõm. See ei tohi nii olla. Lapsed on mõlema vanema mure ja rõõm ja peakski nii olema. See on just põhjus, miks naised on depressioonis. Nad ei jõua tegeleda oma huvidega ja oma tööalaste väljakutsetega, sest lisaks sellele tööle, mida nad teevad, on ka lapsed ainult nende töö. Seda ütlevad uuringud, et tegelikult ei kanta koduseid kohustusi võrdselt. Ja kui sa tead, et sa pead võtma täiendava töö, siis see muidugi paneb sind ju ka valima. 

Ja me ei jutlusta sõjahirmu. Kui te vaatate, mis toimub, siis see sõda on päris. Helle‑Moonika Helme, see sõda on päris! Ja jällegi, ma soovitan lugeda fertiilses eas olevate naiste seisukohti, miks nad kardavad lapsi saada. See ei ole mitte sellepärast, et mina sõjast räägin või ei räägi, vaid see on sellepärast, et nad vaatavad uudiseid.

Kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ütlen seda, et kui väidelda, siis on mõtet ikkagi kasutada kindlaid termineid. Vaadake, kui Ants Frosch rääkis kohortsündimuskordajast, siis teie lükkasite tema väite ümber teise terminiga, teise numbriga, nimelt sündimuse summaarkordajaga. See ei ole väga ilus. 

Aga nüüd väidate, et Eestis on sündimus olnud suhteliselt stabiilne, et see sündimuskordaja – mõtlete siin summaarkordajat – on 1,6 ümber, mis on kõrgem kui Euroopa Liidus. See on tõsi. Aga 2022. aasta andmete järgi – mida me praegu siin kajastame, neid väheseid sünde –, niipalju kui me teame, jääb see sündimuse summaarkordaja Eestis kusagile 1,4 piiridesse või isegi veel madalamaks. See on kindlasti palju madalam kui Euroopa Liidu keskmine. Aga ma ütlen, et teie need muud võrdlused teiste riikidega on ka natukene primitiivsevõitu.

Hea kolleeg, aeg!

Küsin, kes teid üldse rahvastikuküsimustes nõustab.

Aitäh! Esiteks, võib-olla ma tõesti ei kuulnud, et te ütlesite "kohortne". Ma tean, et te ütlesite "sündimuskordaja". Ma ei loe tegelikult kolleegi mõtteid, millisest sündimuskordajast ta täpselt räägib. Aga kes nõustab? Meil on Sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeeriumis on osakond, kes tegeleb perepoliitikaga, ja nemad valmistavad neid materjale ette.

Aitäh, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid! Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on paar musta kätt püsti pandud. Kordan veel kord, et see ei ole koht vasturepliikideks ja see ei ole ka koht peaministri seisukohtade kommenteerimiseks. Aga kui on [küsimus] istungi läbiviimise reeglite kohta, siis palun. Evelin Poolamets.

Aitäh! Ma ei saanud ikkagi vastust oma küsimusele. Ma küsisin väga konkreetselt, kas Kaja Kallas toetab Siim Kallase seisukohta, ja mulle öeldi, et küsige Siim Kallaselt.

See ei ole protseduuriline küsimus, kolleeg. 

Kas ma pean Kaja Kallase seisukohta Siim Kallaselt küsima hakkama?

Aitäh, hea kolleeg! Siim Kallase seisukohta tasub küsida Siim Kallaselt. Kert Kingo, palun!

Tänan! Kas istungi läbiviimise reegel ongi see, et peaministri ülesandeid täitev isik paneb saadikutele sõnu suhu? Eriti lugupidamatu muidugi on see, et ta annab negatiivseid hinnanguid peresisesele elukorraldusele. Kas see ongi istungi läbiviimise reegel ja uus poliitiline kultuur?

Aitäh! Hea kolleeg, see [küsimus] ei ole istungi läbiviimise reeglite kohta. Me anname kõik oma sõnavõttudes aeg-ajalt ka hinnanguid üksteise kohta, nii et selles mõttes on see üks osa debatist. Aga see ei ole selles mõttes protseduuriline küsimus. Kas see on õige või mitte, see on igaühe enda hinnata. 

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Esmalt saab sõna arupärijate esindaja ja selleks on ennast kenasti kirja pannud Tõnis Lukas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! No tavaliselt pantvangistatu nii sel ajal kui ka pärast ei kiitle, on suhteliselt diskreetne ja katsub seda asja unustada või lihtsalt räägib seda piiratud ringis. Reformierakond on päris valjuhäälselt kõnelenud, kuidas eelmises valitsuses oldi Isamaa pantvang ja oldi lihtsalt sunnitud perehüvitiste süsteemi tugevdama. Oldi sunnitud lastetoetusi tõstma, seda mõõdutundetult. Lisaks oldi sunnitud süsteemile lisama indekseerimine, seda mõõdutundetult. Ja nüüd, kui see ahistamine lõppes, siis hakatakse süsteemi muutma. 

Ma saan aru, et see pantvangikriis saadab Reformierakonda pidevalt. Selles valitsuses ollakse Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide pantvang, sest ootamatult on Reformierakonna eesmärkide hulka lisandunud ka sooneutraalse abielu sisseviimine ja kõik sellega seonduv. Millal Reformierakond oma pärispoliitikat teeb? Seda ma ka küsisin selle pärast, et Eesti tuleviku pikk plaan sõltub ainult või vähemalt sõltub suures osas meie rahvaarvust, sellest, kas eestlasi on siin maal või ei ole siin maal. Sellest sõltub see, kas me saame rääkida majanduskasvust või üleüldse funktsioneerivast majandusest, saame rääkida normaalsest koolivõrgust, sotsiaalhoolekandest, ükskõik millest. 

Seetõttu on vaja astuda reaalseid samme. See, et me teeme oma igapäevast tööd poliitikutena, ei ole praeguses sündimuskriisis reaalne lahendus. Tuleb anda signaale, et meile on tõesti nii sündimus kui ka perede heaolu põhieesmärk. Siin ma toon ühe suure, võib öelda, eksituse või isegi vale välja. Jah, tõepoolest, sündimusest räägitakse seoses perehüvitiste süsteemi parandamisega, tugevdamisega. See annab sündimusele kindlasti tõuke, kuid mitte nii, et tellitakse ja ostetakse lapsi, vaid nii, et need perekonnad, kes on juba otsuse langetanud endale lapsi muretseda, lapsi kasvatada, saavad oma lastele pakkuda arenguväärset tegevust, elu, elutingimusi. Vaat, see on see tugi. 

Ei, lapsi me ei osta, need sünnivad armastusest – väga õige. Aga see on see tugi ja kui see tugi on peredel olemas, siis annab see kindlustunde ka. Siis sünnib ka lapsi juurde. Muide, väga lihtne arvutus näitab, et mida rohkem on lapsi, seda rohkemate suude peale perekonnas jagunevad ka isa või ema või isa ja ema palk, see raha. Igale lapsele jääb ülalpidamiseks vastavalt vähem, kui neid on rohkem. Ja uskuge, kolmandast lapsest alates on kulud kindlasti suuremad, kindlasti on suuremad elukondlikult juba: huvialaringid ja muud niisugused asjad. 

Kui me räägime seda, et mehed peavad olema naistele toeks, siis loomulikult peavad olema toeks. Ma arvan, et siin saalis olevad mehed, ja ma loodan, et ka uue põlvkonna [mehed] on valmis seda tuge pakkuma. 

Palun kolm minutit lisaks. 

Palun, kolm minutit lisaks! 

Ainuke niisugune hall vari või varjund selles meie valmiduses ja võib-olla tõepoolest kasvamises perekonnapeadena on see, mida mõtleb järgmine põlvkond. Ma näen, et haridussüsteemi ümber liiguvad, tiirlevad inimesed, kes pigem jutlustavad hedonismi, mille kohaselt tegelikult tavalist perekonda, isa-emaga perekonda, laste saamist peetakse selliseks, et jah, sellest võib võib-olla rääkida, aga kui sellest liiga palju rääkida, siis [see on] pealesurumine. Sellist kasvatust, et me kasvatame oma lapsi juba perekonnapeaks või perekonnapeadeks – praeguses perekonnas on mõlemad lõpuks võrdse staatusega inimesed –, et nad oskaksid lahendada lastega seotud [probleeme] või üleüldse oleksid valmis looma perekonda ja pühenduma teistele ja ka vastutama teiste inimeste eest, sellist kasvatust ei ole enam väga palju. Seda peetakse pealesurumiseks. "Miks te kogu aeg seda ühte teemat puudutate? Las inimene olla oma valikutes vaba." 

Tegelikult mingid normid ühiskonnas annavad siiski selle suuna, kuidas ühiskonnaliikmed tulevikus käituvad. See suhtumine, mismoodi oma tulevikku nähakse, kujuneb noores põlves paratamatult. Me ju kõik kanname järjepidevust, anname eeskuju oma lastele ka ise, olles tublid pereemad ja pereisad. Aga meil on vastutus ka kasvatuslike sammude tegemisel või lahenduste pakkumisel. Siin ühiskond, ka eile arutlusel olnud seadusega, liigub sellest eemale. Ei või rääkida enam laste saamisest. Peab rääkima sellest, et kõik on vaba ja lapsi võivad sünnitada meie peredele hoopis teised inimesed. See on tööjaotus, see on tavaline kaubandus. See ei ole õige. 

Meil on võimalik tagasi pöörata ja suhteliselt väikese ja monoliitse ühiskonna kohta võtta tasakaalukas positsioon, suhelda peredega normaalselt, saada aru, et jah, naisel on vajadus ennast teostada ka väljaspool perekonda. Just see lasterikka pere toetus, perehüvitis annab võimaluse naisel, kellel on lapsi olnud järjest, karjäär on olnud natukene lünklikum, rutem tööelu juurde tagasi pöörduda, et see lünk ei läheks liiga pikaks. Seda ju riik talle ei paku, seda ta ostab selle raha eest. Ta võib võtta lapsehoidja, see [raha] annab selleks võimaluse. Kui tal seda võimalust ei ole, kui peresid ei toetata, siis tegelikult jääb ta tööturult kindlamalt eemale. 

Nii et ma palun mõelda sellele, et peab pakkuma konkreetseid meetmeid. Kui Isamaa räägib rahvastikupoliitikast, siis kohe süüdistatakse, et te käsitlete kedagi ühiskonnas sünnitusmasinana. Jätke see jutt! Tuleb rääkida normaalsetest asjadest, siis sünnivad ka normaalsed asjad, normaalsed lapsed normaalsesse perekonda. Ja siis jääb Eesti rahvas püsima. Nii et palun tõsisemat suhtumist ja mitte tegeleda pisiasjadega. Võtame suuri eesmärke, palun!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma paraku pean kõigepealt alustama protseduurikast, sest meil siin toimus vahepeal härra Kivimägiga kirjavahetus. Nimelt, siin oli hetk, kui proua valitseja hakkas puldist pilduma väiteid, justkui küsija, kes tollel hetkel oli härra Vooglaid, oleks kuidagi vaenanud naisterahvaid või justkui meie fraktsioon oleks arvamusel, et naised peaksid püsima kodus. Need olid nii ilmselged valed, et ma tahtsin avaldada protesti ja selleks ma vajutasin käemärki, aga sõna ma ei saanud. Ma esitasin härra Kivimägile küsimuse, et mil moel on edaspidi võimalik protesti avaldada, ja sain ka kirja teel vastuse, et seda saab teha läbirääkimistel. Olgu see protest siis nüüd öeldud. Protseduurikast veel niipalju, et siin küsiti ja anti lisaaega ja nii edasi. Mina iseenesest arupärimiste käsitluses ei märganud, et aeg oleks kuidagi limiteeritud, kui me siin läbirääkimisi peame.  

Aga nüüd asja juurde. Need maksumuudatused, mida nüüd planeeritakse koos toetuste vähendamisega lasterikaste perede jaoks, löövad eelkõige lastega peresid. Ja mida rohkem on peredes lapsi, seda kõvemini löövad. Peaminister vuristas eile hilisõhtul ette ka terve rea numbreid, millest on näha, et osa riikides on toetused suuremad, osas väiksemad ja rahvastiku olukord on ka kord nii‑ või naapidi, et justkui nagu otsest seost ei ole. Ma küsisin, kas ta siis justkui vihjab sellele, et proovime meie siis seda, et raskendame lasterikaste perede majanduslikku toimetulekut, äkki siis hakkab rohkem lapsi sündima. Peaminister ütles, et ma sain asjast valesti aru, aga millegipärast ikkagi tahetakse nende rahakotti käsi sirutada. Minu jaoks jääb see arusaamatuks.

Hea kolleeg Terras käis siin puldis mõned päevad tagasi ja rääkis seda mantrat, mis talle on ilmselt kolleegide poolt hästi selgeks tehtud – rääkis eelarve tasakaalust ja väikesest võlakoormusest. Me kõik teame, et Eestil tegelikult võrreldes teiste Euroopa riikidega täna selles osas probleeme ei ole. Selle üle võime siin rahandusspetsialistidega vaidlusi jätkata eraldi, aga argumendina tihti tuuakse, et see kõik on vajalik selleks, et jätta lastele korras riigirahandus. Aga küsimus on, millistele lastele. Täna on mitu korda räägitud sellest, et sündimus on olnud erakordselt madal. Nüüd me lähme suuri peresid, ütleme, mitte isegi paluma, vaid sundima selleks, et seda tasakaalus riigirahandust meile tuua. 

Ja nagu minister Riisalo vihjas, lahenduseks on kontrollitud migratsioon. Aga meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik on eelkõige eesti rahvuse, eesti keele, eesti kultuuri säilitamiseks. Eestlaste paik on see Eesti riik. Hoida seda migratsiooni abil ja siis luua endale mingisugune võltsarusaam, et see saab olla kuidagi kontrollitud ja niimoodi neid eestlasi muudkui juurde tuleb … Noh, meil on ju Euroopas täna küllalt näiteid, kus riigid ise tunnistavad, et nende pikaaegne migratsioonipoliitika on täielikult läbi kukkunud ja umbe jooksnud. Sellega ei saa nõus olla. Mina ütlen, et toetagem ikka neid, kes täna näevad vaeva, et Eestis oleks lapsi. Lisaks vaevale on see muidugi suur õnn ja rõõm. Saan öelda ka omast käest, mina olen kolme lapse isa. 

Ma ei teagi, ma igaks juhuks küsin lisaaega, aga …

Kui te vajate. Kui te ei vaja, siis igaks juhuks ei pea küsima.

Vajan ka! 

Palun, kolm minutit lisaaega! 

Ja kõige selle valguses, mis siin toimub, ma tahaksin meelde tuletada – ja võib-olla on inimesi, kes pole seda kuulnud –, et siin saalis on hakatud üsna oluliselt piirama võimalust sõna võtta. Ja mulle tundub, et mida istungipäev edasi, seda rangemad piirangud. Seepärast näib mulle, et siin saalis ei ole võimalik ei valitsejale ega tema juhitavale koalitsioonile selgeks teha, et nad peaksid nende muudatuste puhul tõsise sammu tagasi astuma ja kaaluma, mis on õige, mis mitte. Seepärast ma kutsun kõiki üles. Laupäeval toimub siinsamas Riigikogu ees meeleavaldus, kus on hea võimalus inimestel näidata oma meelsust selle suhtes, mida valitseja koos oma jõuguga plaanib. Nii et tulge laupäeval Toompeale! Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tõukun oma kõnes sellest küsimusest, mille mõne hetke eest esitasin proua peaministrile. Küsisin seda, et kas praegusel valitsusel on ka mingisugune realistlik plaan selleks, kuidas pöörata Eesti demograafilised protsessid kasvule. Me teame, et juba pikemat aega ei sünni Eestis kaugeltki piisavalt lapsi selleks, et säilitada Eesti rahvastiku taset. Ja me teame ka seda, et ilma, et Eestis sünniks piisavalt lapsi, ei ole võimalik riigil tagada oma põhiseaduslikku kohustust seista selle eest, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima. See on loogiline paratamatus. Kui ei ole eesti rahvast, ei ole eesti inimesi, siis hääbub loogilise paratamatusena ka eesti rahvus, keel ja kultuur.  

Paraku peab ütlema, et mitte ainult ei ole valitsuskoalitsioonil realistlikku plaani, kuidas selle poole liikuda, vaid tegutsetakse ka otseselt perekonnavaenuliku ideoloogilise programmi elluviimise nimel. On ju võimatu eitada, et paljulapseliste perekondade toetuste vähendamine, samamoodi laste ja abikaasa pealt tulumaksuvabastuse vähendamine on sammud, mis vähendavad, mitte ei [suurenda] tõenäosust, et Eestis võiks rohkem lapsi sündida. On ju võimatu eitada? Ma arvan, et kõik peavad sellega nõustuma. Kindlasti need ei suurenda seda tõenäosust. Me võime vaielda selle üle, kui suur on nende mõju, aga me ei saa eitada, et need vähendavad seda. Ja on kahju, et sealjuures rünnatakse ka abielu ja perekonna ideaali ja seda tehakse valelikult. 

Tuletan taas kord meelde, mida proua peaminister ise ütles 2,5 aastat tagasi, kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pingutas selle nimel, et anda Eesti rahvale võimalus otsustada, kas abielu peaks jääma määratletuks mehe ja naise vahelise liiduna. Ma tsiteerin: "Kõige pealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse § 1 lg 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset." Ja nüüd me näeme, et valitsuskoalitsioon ise sellesama tsitaadi autoriga eesotsas viivad ellu täpselt seda, mille plaane toona eitati. Rünnatakse abielu institutsiooni ja see on väga kahetsusväärne. 

Pidades silmas, et Eesti riigil on kohustus seista selle eest, et säiliks eesti rahvus, keel ja kultuur läbi aegade, et need jääksid püsima, ja pidades teiselt poolt silmas, et tegelikult valitsuskoalitsioonil, nagu me kuulsime, ei ole mitte mingisugust realistlikku plaani, kuidas selle eesmärgi saavutamise poole liikuda, panen ma ette paar konkreetset ideed teile, proua peaminister. Oleks huvitav kuulda, mida te nendest arvate, aga ettepaneku igal juhul teen – konkreetse, sisulise. Ärge arvake, et ma leian, et nende ettepanekute elluviimine on võluvõtmeke, mis aitab kõik probleemid ära lahendada, aga need kahtlemata oleks asjad, mis panustaksid liikumisse selle eesmärgi poole. 

Esimene ettepanek teile seisneb selles: kutsuge palun endaga kohtuma näiteks Stenbocki majja lasterikaste perede liikmed, emad-isad, kes on päriselt lasterikkad perekonnad üles ehitanud, kes on võtnud vastu lapsed oma perekonda, kes on hoolitsenud nende laste eest, kasvatanud neid truus abielus. Ma julgen kahelda, kas te olete seda kunagi teinud, et reaalselt selliste inimestega silmast silma kohtuda ja küsida neilt, mida meie valitsuses saaksime teha selleks, et selliseid perekondi tekiks Eestisse rohkem. Esimene konkreetne soovitus. 

Teine konkreetne soovitus seisneb selles, et valitsus ju alatasa korraldab avaliku arvamuse suunamise kampaaniaid. Need kampaaniad rakendatakse …  

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisa!

Need kampaaniad rakendatakse selle teenistusse, et tõsta esile teatavad ideaalid, millest ühiskonnas inimesed juhinduksid. Viimastest aastatest teame neid massilise süstimise kampaaniaid. Valitsus tõstab esile seda ideaali, et kõik tublid kodanikud peavad laskma endale need ained sisse süstida, mida nõutakse. Need kampaaniad lähtuvad eesmärgist, et selle kaudu saavutatakse ka vastav eesmärk: mõjutatakse inimeste käitumist. Miks mitte korraldada valitsuse poolt üks suur ja võimas kampaania igal aastal, kus tõstetakse esile perekonna ideaali, abielu ideaali, abielulise truuduse ideaali, perekonnale pühendumise ideaali, lasterikkuse ideaali, laste vastuvõtmise ideaali üleüldse?! Ma olen küsinud Sotsiaalministeeriumilt konkreetselt, kas Eesti Vabariigis on kunagi korraldatud üksainuski selline kampaania. Ja vastus on olnud selge: ei, ühtegi sellist kampaaniat ei ole mitte kunagi Eesti Vabariigis valitsus korraldanud.

Küsime, miks. Miks saab korraldada kampaaniaid näiteks selleks, et inimesed loobuksid suitsetamisest? Miks saab korraldada kampaaniaid, et inimesed tarbiksid vähem alkoholi? Miks saab korraldada kampaaniaid, et inimesed kasutaksid vähem autosid? Miks saab korraldada kampaaniaid, et inimesed tarbiksid vähem rämpstoitu? Miks saab korraldada kampaaniaid, et inimesed spordiksid rohkem? Aga mida ei saa korraldada mitte mingil põhjusel, mitte mingil juhul, on kampaania, mis oleks suunatud sellele, et inimesed lähtuksid omaenda elu elamisel perekonna, abielu, truuduse, pühendumise ja lasterikkuse ideaalidest. 

Me teame, miks ei saa. Need on ideoloogilised kammitsad, mitte mingit muud põhjust ei ole. On nii? Te naerate, aga tegelikult on nii. Tulge, pidage kõne ja selgitage, milles see põhjus tegelikult seisneb, kui te naerate. Saab küll korraldada! Aga teil on olemas sellised, ma ei tea, mis ideoloogilised allhoovused täpselt, kas sotsialistlikud, mingist rohepöördest tulenevad, et maailm on niigi ülerahvastatud, lapsi ei tohiks rohkem sünnitada kui maksimaalselt kaks last naise kohta. On need mingisuguseid feministlikud kaalutlused? Ma täpselt ei oska seda öelda, aga mingid ideoloogilised kammitsad on, mis ei luba viia ellu poliitikat, mis reaalselt võiks teenida eesmärki, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima läbi aegade. 

Minu meelest see on lubamatu olukord. Need poliitilised jõud, kes ei ole suutelised nendest kammitsatest lahti saama, kes ei ole nõus reaalselt hakkama astuma neid samme, mis päriselt aitavad seda eesmärki teenida ja saavutada, peaksid võimult taanduma ja andma võimaluse riigivõimu teostada nendel poliitilistel jõududel, kes on valmis seda tegema. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh, väga lugupeetud kolleegid! Ma siiralt tunnustan teid ratsionaalse ja sisuka debati eest, mis meil on olnud. Ma arvan, et selline debatt võiks olla ja peakski olema. Aga ma oleks väga rõõmus, kui me piirduks nende sõnavõttudega, mis on ekraanil. See on minu palve ja see on kantud ainult … Ei, loomulikult, head kolleegid. Kuulake palun ära, ei pea tormama! See on minu palve põhjusel, et meil oleks võimalik pidada peaministriga debatti ka kahe järgneva arupärimise juures. Peaministrit tunnustan siiralt, et ta on suutnud oma graafiku tänaseks ümber teha, et ta on kenasti teie ees, nii nagu on teie igati õigustatud ootus. Ma rõhutan, head kolleegid, see on ainult minu palve. See, kas te seda kuulda võtate või mitte, on teie otsustada. Aitäh! 

Mart Maastik, palun!

Lugupeetud härra eesistuja! Proua peaminister! Head kolleegid saalis! Me oleme siin juba tegelikult mitu nädalat justkui pidanud debatti, aga ma ei ole küll aru saanud, et see oleks debatt. Siin on hulk inimesi, kes on ette valmistanud argumenteeritud küsimusi, juhtinud tähelepanu paljudele kitsaskohtadele, aga vastuseid me tegelikult ei saa. See on nagu üks laul, milles öeldakse: homme kella kuue paiku lahku lähevad kõik, maailm läheb lõhki nagu õun, sina oled siin, mina olen seal ja siin ei aita ükski nõu. Mina arvan küll, et me oleme ikkagi täiskasvanud inimesed ja liiga palju arutame nii, et üks räägib aiast, teine aiaaugust. Kas me ei saaks kuidagi keskpõrandale kokku tagasi tulla ja mõelda, millega me täna tegeleme? 

Siin on paljud eelkõnelejad rääkinud sellest, et me sureme välja, meie riik sureb välja, rahvuskeel sureb välja. Selle asemel öeldakse – proua peaministrit tsiteerin –, et lapsed on töö. Mina ei tea, minu jaoks ei ole lapsed töö. Ja minu jaoks ei ole ka laste tegemine mingi töö olnud, ka see oli nauding. Ma olen viie lapse isa ja kahe lapselapse vanaisa. Minu arvates on kõige olulisem see, et meil oleks eeskujud. Eeskujud peavad paigas olema. Varro Vooglaid ütles siin hästi, et me teeme igasuguseid ponnistusi, et nad ei sööks rämpstoitu ja nii edasi, aga millist eeskuju me tegelikult oma lastele tahame näidata, kui me loome selliseid [erandeid] üliväikestele vähemustele. Me tegeleme siin nädalate ja kuude kaupa [nende teemadega], tegelikult oleme juba aastaid vaielnud nendel teemadel. 1,2%, nagu ütles eile Signe Riisalo, on väidetavalt neid samasoolisi, kes teoreetiliseltki tahaksid abielluda või kooselluda. Millega me tegeleme? 

Ja siis öeldakse, et aga mis teilt ära võetakse. Me oleme siin omavahel saalist väljas olles ka rääkinud saadikutega. "Aga mis sult ära võetakse," küsis härra Randpere mu käest, "las nad abielluvad." Saage aru, abielu mõiste on kristlikust maailmast tulnud püha asi, mis märgistabki seda, et on pere, mille loovad ema, isa ja lapsed. Ma olen seda küll korduvalt siin öelnud, aga ma ikkagi kordan üle: jah, minult võetakse see ära. Ma ei pea õigeks just nimelt seda propagandat ja meie ühiskonnas vale eeskuju seadmist, mida lapsed näevad. Kujutate ette, eks ole, meil on Eesti ühiskonnas, Eesti riigis on keelatud surrogaatemadus. Ja nüüd meil on üks esipaar, kaks meesterahvast, kes on kusagil abiellunud – ma ei tea, võib‑olla ka Eestis – ja nad on tellinud endale surrogaatema kaudu lapsed, kusjuures viljastatud nende spermaga, ja siis tulevad Eestisse. Siin nad on väga eeskujulik paar, sellest räägitakse kogu aeg. See tuuakse Eesti televisioonis välja, see on meil klantsajakirjades esinumber. Ja see asi ei ole kriminaalne. Kui on väljastpoolt Eestist tellitud need lapsed, siis ema ei ole justkui ära kasutatud. Siit tuleb edasi väga palju probleeme.

Mul ei ole, ma ütlen veel kord, mitte mingisugust vahet, kes midagi kuskil voodis teeb. Miks me kogu aeg eristame seksuaalse sättumuse järgi või selle järgi, kellel on võib-olla mingisugune veidrus ükskõik mis asjas? Me peame mõtlema selle peale, kuidas olla eeskuju – eeskuju meie noortele, meie lastele, et nad tahaksid saada emadeks, tahaksid saada isadeks. Perekond on selle alus.

Ma võtan veel kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaks!

Praegu ka siin eesistuja ütleb, et kuulge, katsume nüüd lõpetada need kõned. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Meie ju üritame praegu teisele poolele ja võib-olla ka Eesti rahvale, kes meid jälgib, selgeks teha seda, et see on meie mure. Minu tutvusringkonnas on väga palju inimesi, kes on minu poole pöördunud sellesama murega, et neilt võetakse ära usk Eesti perekonda, sellesse, et Eesti riik püsima jääks. See usk võetakse praegu ära. Ja mille nimel? See on nagu mingisugune, ma ei tea, jonn. (Hääl saalist: "Palun kuulake!") Katsuks mõelda selle peale, mis on saja aasta pärast. Siin on mingi Eesti 200. Ma ei saanud alguses aru, mida tähendab see 200. Lõpuks keegi ütles, et see on see, et ka 200 aasta pärast oleks Eesti, või midagi taolist. Kuidas me siis oleme 200 aasta pärast, [kuidas säilib] eesti keel ja kultuur, kui me tantsime siin mingisugust muud tantsu ja räägime mõnes muus keeles?

Ma kutsun üles, et võtame asja mõistusega. Me ei võta mitte kelleltki midagi ära, kui me anname mingi teise nimetuse all võimaluse samasoolistel abielluda. Palun väga! Kindlasti ei tohiks anda õigust lapsendada, sest lastel peab olema õigus nii emale kui ka isale juba sünnijärgselt. Nii et mõelgem, mõelgem veel. Meil on aega seda mõelda võib-olla aasta või kaks. Võtke maha see arutelu praegu. Peame debatti ka rahvaga, teeme rahvaküsitluse, mis oleks ju õiglane. Mitte nii, et üle 50% rahvast on sellele vastu ja siis on mingisugune vähemus, kelle pärast ülejäänud peavad kannatama. Samamoodi, ma ütlen teile, kannatavad tegelikult lõpuks ka needsamad samasoolised [paarid], sellepärast et see tekitab ühiskonnas viha ja lõhestumist. Meil ei ole vaja seda, eriti veel sellises seisus, kus on sõda ja igasugused muud sada häda. Meil ei ole ka sellist head majanduslikku olukorda praegu, kus me saaksime ja tahaksime neid lapsi kasvatada. Inimesed põgenevad siit maalt. Näete, 100 000 eestlast on välja läinud. Meie sünnitusealised naised sünnitavad lapsi teistes riikides, sest siin ei ole elamisväärseid tingimusi. See on probleem. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Ma palun kõigepealt kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun! 

Austatud kolleegid! Tahtsin rääkida tänase eelnõu raames, aga lugupeetud Kaja Kallase vastustest tuleneb see, et peab seda mõttekäiku natuke laiendama. Ma alustan natuke huumori võtmes, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Selline mees nagu Jüri Viikberg on üllitanud anekdoodiraamatu ja esitab seal küsimuse, mis on orava ja pardi ristsugutis. Ja vastus on: partorg, ronib kõrgele, siis prääksub ja laseb teistele pähe. Miks ma selle võrdluse välja toon? Minu selja taga istub istungi juhataja Toomas Kivimägi, väga hea kolleeg, sihuke mõnus jutupartner. Aga ta käitub täpselt nii nagu Jüri Viikbergi anekdoodiraamatu järgi: endine Soontagana partorg, kes oli saanud kõrgema poliitilise ja parteilise, Nõukogude Liidu partei kõrgema väljaõppe. Ma soovitan Toomasel teha väike retsenseering ka oma eluloos. Sa ei ole olnud kolhoosi esimehe juriidiline nõustaja. Kirjuta ausalt: Soontagana kolhoosi partorg. 

Aga mis on küsimus? Seesama pähelaskmine käib praegu täielikult koalitsiooni poolt opositsioonile läbi Toomase suu. Sellist asja ei tohi teha. Täpselt nii, nagu sa hetk tagasi ütlesid: ma sügavalt palun, et rohkem kõnesid ei oleks. Ilmselgelt tahad sa praegu opositsiooni vaigistada selleks, et nad sellisel väga sensitiivsel teemal kõnesid ei peaks. Asjal on ka teine uba veel. Nimelt, olles Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei üks poliittöötajatest, olete tekitanud olukorra, et Venemaa ütles, et tema on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Ehk siis meie hulgas on viienda kolonni inimesed, kes viivad ellu siinsamas Riigikogu saalis Venemaa poliitikat. Loomulikult tuleb viia ellu selliseid asju, et tõsta inimestel makse, tulumaksu, tekitada energiakriis selleks, et inimesed satuksid halba olukorda. Ja ma olen nõus Kaja Kallasega, kes ütles, et me oleme sõjas. Teie olete sõjas, Reformierakond, Eesti rahva vastu, Eesti iseseisvuse vastu. See on see Vene kaart, mida te [kasutate] praegu täiesti julmalt, vastutust kartmata. Te olete Putini tööriist Eesti rahva vastu. 

Siin oli jutuks see, et sündide arv väheneb, ja Kaja Kallas räägib, et see on ülemaailmne trend. Jaa, on küll ülemaailmne trend, aga ärge unustage, head kolleegid, mis eelnes sellele. Pärast COVID-i vaktsiinide süstimist hakkasid toimuma anomaalsed nähtused, sellepärast et turule lasti ravimid ehk vaktsiinid, mille kohta ei olnud ohutusjuurdlust lõpule viidud. Vaatan, et Karmen Joller naeratab mulle siin vastu ja noogutab. Arstina peaksid sa teadma, et tegelikult uute ravimite puhul ei saa teha seda, et me ei vii läbi genoteraapilisi ega kantserogeenseid uuringuid ja arvame, et midagi ei juhtu. Tänapäeva teadus ei saa põhineda arvamusel. Tegelikult tuleb otsida laste sündide arvu vähenemise puhul põhjust ikkagi nendest süstidest. Kõik järgnevad prospektiivsed uuringud on kinnitanud seda, et need põhjustavad väga tõsiseid terviserikkeid ja samuti ka fataalseid tagajärgi, inimeste surma. 

Ma olen siin arutanud oma heade kolleegidega, Leo Kunnase, Anti Poolametsa, Rain Epleri ja Moonika Helmega, ka Kert Kingo on sõna võtnud, samuti ka Mart Maastik on avaldanud siin arvamust, kas meie peaminister on ikkagi täie mõistuse juures. Miks ma seda julgen küsida? Hea Kaja Kallas, ma lähtun teie lihtsast sõnavõtust. Teie olete peaminister, te peate olema kõige targem inimene. Ja teie sõnavõtus on järgmine lõik, tsiteerin Kaja Kallast: "Ja võib-olla see tuleb teile üllatusena, kuid samasoolised paarid saavad samuti lapsi." (Hääl saalist.) Ja te jääte ikka veel selle tsitaadi juurde, et samasoolised paarid saavad samuti lapsi. Chaplin olla välja andnud omanimelise auhinna, juhul kui mees suudab sünnitada. Tundub, et see Chaplini auhind tuleb teile anda. Antud asjaolu me arutasime ka Evelin Poolametsaga. Nii et kõigil nendel lugupeetud, headel kolleegidel – ja ma muidugi ei saa mainimata jätta ka Tanel Kiike – on võimalus esineda vastusõnavõtuga. Aitäh!

Aitäh! Paar repliiki, head kolleegid. Mul on tõesti siiras palve ja natuke rohkemgi kui palve: meil kellelgi ei ole õigust anda hinnanguid ükskõik kelle, meie 101 või valitsuse liikme tervisliku seisundi kohta. Mul on siiras palve seda mitte teha. Teiseks, pisimärkus. Hea kolleeg Kalle, tegemist ei ole eelnõuga, tegemist on arupärimisega, nii et sinnamaale on aega. Ja kolmas, viimane, mida ma tahan öelda. Te räägite suukorvistamisest. Ma söandan väita ja ma arvan, et ma ei eksi, et mitte kunagi varem, mitte ühegi teise Riigikogu koosseisu ajal, ei ole mõne nädalaga opositsioon saanud kaugeltki nii palju ruumi ja aega rääkimiseks, eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks, protseduuriliste küsimuste esitamiseks. Kõige selle juures rääkida suukorvistamisest on täiesti arusaamatu. 

Liisa-Ly Pakosta, palun! (Saalist räägitakse.) Vabandust, ettekandja! Protseduurilised tulevad siis, kui me oleme läbirääkimised lõpetanud.

Aitäh! Arupärimised on täiesti normaalne tööriist parlamendi töös, aga see ei anna meile voli käituda ebaväärikalt. Ma tulen siia pulti praegu naisena, paljulapselise emana ja Eesti 200 programmi toel. Meie programmis on kirjas, et Eesti peaks olema kõige lapsesõbralikum riik maailmas. Me selle eest seisame. Ma kutsun seda saali üles väärikusele, väärikusele naiste suhtes. Ärme halvusta mitte ühtegi naist, vaid parem kiidame kõiki naisi. Kiidame kõiki naisi, sõltumata sellest, kas naine sünnitab või mitte. Võib-olla tuleb üllatusena, et see pole päris oma valik. Kiidame kõiki naisi, sõltumata sellest, kas ta sünnitas ühe või mitu last. Ei tule ilmselt ka üllatusena, et see pole mitte kellegi oma valik. Ja kiidame kõiki naisi, sõltumata sellest, millele või kellele ta pühendub. Kiidame ja toetame Eesti naisi. 

Eesti Vabariigi kõik valitsused – kõik valitsused – on laste- ja iibeteemadega tegelenud. See saab olla edukas ainult siis, kui me põhiseaduslikke väärtusi au sees peame, kui me vaidleme poliitiliste meetodite üle, poliitiliste pakettide üle, aga mitte ei vaidle selle üle, millised naised on loomulikud või ebaloomulikud, millised naised on õiged või valed, millised naised meie ühiskonda sobivad või ei sobi. Siin kutsuti üles lasterikkuse kampaaniale. Me ise olemegi see kampaania, meie ise olemegi need ideaalid. Meie ise olemegi need, kes ei ütle ligimesele halvasti. Meie ise olemegi need, kes ei ütle teiste perekondade kohta halvasti. Meie ise olemegi need, kes ei ütle mitte ühegi perekonna kohta halvasti. Meie olemegi need, kes kiidavad neid inimesi, kes Eestis lapsi kasvatavad. Ja meie ise olemegi need, kes kiidavad neid, kes aitavad teiste lapsi kasvatada. 

Ma kutsun üles opositsiooni, tegelikult kogu saali, loobuma naiste halvustamisest, mida siin on nii palju kordi kuulda olnud. Ja üks üleskutse veel Eesti 200-lt, tervelt erakonnalt, kõikidelt meie ägedatelt naistelt ja meestelt. Meile teadaolevalt on lapse sünniks vaja ühte spermatosoidi ja ühte munarakku. Muuseas, see sobib nii eri- kui ka samasoolistele paaridele. Ent ikkagi meeste roll selles asjas on ka üks asi, mis vajab rääkimist: me peame olema eeskujudeks. Meil on perekonnaseaduses mehed ja naised, isad ja emad. Isad ja emad on meie perekonnaseaduses võrdsete õiguste ja – palun protokolli märkida kassisuuruste tähtedega – võrdsete kohustustega. K o h u s t u s t e g a! See tähendab ka seda, et meestel on täpselt võrdne kohustus last nunnutada, lapse järelt koristada, mähkmeid vahetada, mähkmeid pesta, haiget last ravida, aidata õppetükke teha ja nii edasi ja nii edasi. Mehed, see on Eesti meheks olemise mõõt, enda või kellegi teise last aidata üles kasvatada. Aitäh!

Väga tänan! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head jälgijad! Mina räägin ka siit puldist naisena, räägin emana. Esimese osaga eelkõneleja jutust ma olen täiesti nõus, aga hilisemalt läks see jutt vales suunas, sest see inimene ei jälginud algusest peale, mis siin saalis toimus ja mida meie valitsejanna küsimustele vastuseks ütles. Tegelikult ei ole asjad niipidi, nagu eelkõneleja rääkis, et opositsioon halvustab naisi, vaid pigem on vastupidi. 

Meie valitseja Kaja Kallase vastusest jäi mulje, et lapsed on halvad, nad on saatanast. Lapsed viivad oma emad depressiooni, takistavad neil ennast tööelus teostamast, takistavad karjääri teha. Lisaks oli valitsejannal tema tüüpilist kõnemaneeri ja väljendusviisi arvestades jultumust sekkuda ja kritiseerida perede elukorraldust ja hakata ise oma tahtmist mööda seda korraldama ja suuniseid andma. Tuletan meelde, et iga perekond otsustab ise, kes kui palju ja millega tegeleb. See ei ole ei valitsuse ega valitsejanna asi lugeda siin moraali, tänitada või manitseda perekonda nende elukorralduse pärast. Kaja Kallas sõna otseses mõttes halvustas siin neid naisi, kes on otsustanud oma perele pühenduda, on otsustanud lapsi sünnitada, nende eest hoolitseda ja neid kasvatada. Ta naeruvääristas naisi, kes armastavad peret, armastavad lapsi. 

Samamoodi vaenas ta siin, ka eelkõneleja vaenas siin, pereisasid. Mõlemad andsid mõista – nii eelkõneleja kui ka peaminister, peaminister regulaarselt –, justkui isad ei teeks oma pere heaks ega peres mitte midagi: ei osale pereelus, ei kasvata lapsi ega tee kodutöid ning ei luba tagatipuks ka oma naisi tööle karjääri tegema. Mina tõesti ei saa aru, kust selline arusaam üldse tuleb. Mis maailmas need inimesed elavad, kes selliseid silte loobivad ja laovad ja võtavad endale õiguse anda hinnanguid kellegi isikliku elu kohta, teadmata, kuidas see tegelikult on? Neid solvanguid perede kohta me oleme täna päris palju kuulnud. 

Tuletan meelde, et arupärimise teema oli rekordmadala sündide arvu ja lastega seotud soodustuste vähendamise kava. See oli arupärimise teema. Ja mida me siin kuulsime? Kuulsime ainult sajatusi naiste, emade, isade kohta. Nii see lihtsalt oli. Aga minul on küsimus. Selle asemel, et siin osatada ja tänitada, peaks meie valitsusjuht ja valitsus tegelema probleemiga, miks on meie sündimusnäitaja sellises suures languses. Mida selle muutmiseks valitsus ette võtab? Aga sellega ei tegeleta, tegeldakse homoabielude seadustamisega, perehüvitiste vähendamisega ja üleüldise majanduse hävitamisega, mis kõik mõjutab perede hakkamasaamist, mõjutab perekondasid ja kindlasti mõjutab ka laste sündimist. Selle asemel, et emadust au sisse tõsta, peaminister otseselt alavääristas emadust ja naisi, kes olid otsustanud emaduse kasuks ja kes on pühendunud oma perele ja lastele. Rohkem ei olegi midagi lisada. Aitäh! 

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt. Anti Poolamets, palun!

Minu nime nimetati.

Ei, see ei ole praegu vasturepliik. Kas te soovite sõnavõttu kohapealt või mitte?

Ma ei tea, mida te mõtlete.

Teil oli pandud [käsi] sõnavõtuks üles. Sõnavõttu võib pidada nii kohapealt kui ka puldist. Kui te tahate kohapealt pidada, siis te panete [end kirja] sõnavõttude alla ja siis on teil aega kaks minutit. Kui te panete puldist [sõnavõtu], siis … 

Kohapealt, kohapealt. 

Siis palun jätkake sõnavõtuga. 

Aitäh!  

Kaks minutit palun uuesti panna. Anti Poolamets!

Tahtsin rõhutada seda, et rahvastikupoliitika alla käib kõik see, mida me siin eile nägime: nimelt, tuhandeid aastaid vanade institutsioonide süstemaatiline lõhkumine. Ja siis tullakse sellise pioneerliku hõiskamisega, justkui tehakse midagi toredat: küll meie teame. Kust te võtate selle enesekindluse laamendada selliste marksistlike loosungite all, et likvideerime ära rahvuse, nimetame selle ümber ükskõik milleks, igaüks võib olla eestlane, igaüks võib olla perekond? Kust te võtate selle jultumuse?! Ja rääkida, et te tegelete peredega – see on jultumus. 

Sellel on tagajärjed. Meil on kõige madalam sündimus 100 aasta jooksul. Ja te tulete marksistliku programmiga välja, mis teeb olukorra veel hullemaks. Ainuke, millega võib nõus olla, [on see], et olukord peredega on kehvakene. Aga te tulete ja püüate selle veel hullemaks keerata. Nii hulluks, kui üldse võimalik! Eilne tegevus kinnitab seda sada protsenti. Eile kubises saal valedest, kaasa arvatud see, et ei reguleerita homoabielusid. Sellised valed on lihtsalt seda institutsiooni alandavad. Lastekaubandus, milleni täna jõuti, kui kohutav nähtus see on! Me näeme klantsajakirjades iga päev laste ostjate reklaami. Kui see ei ole perekonna alandamine, mis on? Ma tahaksin teada, mida peaminister ette võtab selle vastu, et välismaalt ostetud lapsed on pidevalt pildis. Ta ei võta sõna, kas see ei ole inetu vähemalt moraalsest vaatenurgast?

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea peaminister! Head kolleegid! Kordan seda, mida ma olen siin saalis juba mitu korda pidanud selle Riigikogu koosseisu ajal ütlema: meil on Eesti ajaloo kõige lastevihkajalikum valitsus, kõige perevaenulikum valitsus. Ja see on silmist näha, see on kehakeelest näha, see on nende poliitilisest programmist näha. Loomulikult käib selle juurde ka [see, et] meil on kõige valelikum valitsus. Tuimalt valetatakse, irvitatakse näkku oma valedega. "Oi, meie hoolime lastest, meie hoolime peredest." Ja siis virutatakse, aga kus virutatakse! Lastetoetusi võtame vähemaks. Kuigi meil on eelarves poolteist miljardit katmata kulusid – õpetajate palgad, riigikaitsekulutused ja lihtsalt niisama MTÜ-de toetamised, nendesamade igasuguste homoaktivistide MTÜ-de toetamised –, siis see koht, kust me raha kokku hoiame, 10% sellest puudujäägist ära täidame, on lastega pered, on suured pered. See koht, kust me raha kokku hoiame, on maksusoodustuse äravõtmine lastega peredelt. Vot sealt võtame me raha ära.  

Peaminister rääkis enne sellest, et lapsed sünnivad, kui naistel on kindlustunne, naised tunnevad, et neid hinnatakse ja hoitakse. No ilmselgelt, reformierakondliku valitsuse ajal Eesti naised ei tunne ennast kindlalt, ei tunne ennast hoituna, ei arva, et riik neist hoolib. Ja miks nad peakski? Miks peaks? Aasta otsa on reformierakondlikud harpüiad sõimanud Eesti emasid, solvanud, alandanud, mõnitanud perekondi. Valimiste eel valetati näkku. Valimiste järel tuldi ja valetati uuesti näkku. Ja siis tullakse siia ja lihtsalt lastakse vett peale peredega inimestele. Toimub mingisugune hüsteeriline sõjaõhutamine selle jaoks, et natukenegi bluffida oma läbikukkunud erakonna mainet ülespoole. Ja siis räägitakse, et Martin Helme on süüdi, sest ta olevat kunagi öelnud, et 27-aastased naised peaksid juba emad olema. "Vot, siin! Tuvastasime ära, miks meil on iibekriis! Saime teada!" Nalja teete või? 

Tegelikult ei ole naljakas, tegelikult on Eesti iibekriisis. Iibekriis tähendab seda, et varsti ei ole meil enam eestlasi siin riigis. Kui me seda ära ei lahenda, siis kõik muud mured on täiesti tühised. Ei ole mõtet rääkida meile julgeolekust, ei ole mõtet kulutada raha relvade peale, ei ole mõtet rääkida eelarve tasakaalust. "Ärme jäta oma lastele võlgasid!" Millistele lastele? Muhamedile või? Berliinis kõige populaarsem lapse nimi on praegu Muhamed. Kuidas see meie mure on, et immigrandi lapsele jääb võlakoorem? Täiesti võõras mure. Ainult sellisel juhul, kui need on meie lapsed ja lapselapsed, on üldse mõtet rääkida mingisugusest riigivõlast. Ainult sellisel juhul, kui need on meie lapsed ja lapselapsed, on mõtet rääkida sellest, et seda riiki tuleb kaitsta. 

11 500 inimest sündis 2022. aastal. Kaja Kallas on jõudnud olla valitseja kaks aastat ja me kukume sündimusega läbi kõikide põrandate, mis meil ajaloos olnud on. Läbi kõikide põrandate. Aga süüdi on keegi teine. Mitte kunagi mitte ühegi oma läbikukkumise eest vastutust ei võta ei Reformierakond ega Kaja Kallas isiklikult. Mitte kunagi. Alati on keegi teine süüdi. Küll on Putin süüdi, sõda on süüdi, koroona on süüdi, need inimesed, kes ei taha abielu ja perekonna lammutamisega kaasa tulla hurraa hüüdes, on süüdi. Te võite ju bluffida, hullunud liberaalid, äärmuslased, et üle poole Eesti ühiskonnast toetab samasoolistele lapsendamise ja lapsekaubanduse õiguse seadustamist Eestis. Ei toeta, pole kunagi toetanud! Aga tegelikult üle poole Eesti ühiskonnast tunneb end rängalt riivatud ja solvatud sellest, mida tehakse siin, ja ei tunne, et see on riik, kus ta saab kindlustundega pere luua, lapsi kasvatada. Ausalt öeldes, kuidas ma julgen oma lapsi saata varsti lasteaeda või kooli ...

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisa!

Kuidas ma julgen oma lapsi saata lasteaeda või kooli, kui ma tean, et meie meestevihkajatest naistevalitsus on sinna juba suunanud ajupesutööstuse rääkima transsoolisusest ja ma ei tea, millest kõigest, siil Priidikust ja kellest veel? Töövihikutes juba pannakse kaks meest kõrvuti ja räägitakse, et see ongi perekonna mudel. Ei ole! See on hälve, see ei ole perekonna mudel. Pool ühiskonda ei pea seda normaalseks, aga rammime, rammime selle neile kurgust alla. Ei meeldi, ei oska, siis õpetame. Ei meeldi, paneme meeldima. Noh, niimoodi me ühiskonda ei ehita, niimoodi me iibekriisist välja ei tule. 

Ja lihtne küsimus. Okei, toetuste maksmine ei aita iivet, no ei aita. Reformierakond on aru saanud, et ei aita. Maksusoodustused ei aita iivet parandada. Ei ole niimoodi, et paned raha sisse ja laps tuleb lupsti välja – seda on meile öelnud reformierakondlased. Normaalsete peresuhete promomine, ühiskondlikult kõrgelt hindamine ei aita iivet, ei aita. Aga mis siis aitab? Mis aitab? Mis on need sammud, mis on need lahendused, mida tänane valitsus välja pakub? Ei olegi. Palun väga, lahendus on see, et lammutame viimasedki rudimendid normaalsest elust ära ja kehtestame meile siin samasooliste kooselu riikliku tunnustamise koos õigusega lapsekaubandusele. See siis aitab või? Meil on ajaloo kõige lastevihkajalikum, kõige perevihkajalikum valitsus. Jälk!

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Austatud peaminister! Noh, selle debati intensiivsus läheb päris [suureks]. Ühelt poolt on see arusaadav, sest saab ainult nõustuda sellega, et Eesti on demograafilises kriisis. Siit mööda vaadata oleks iseenese petmine. Rekordmadal sündimus on fakt ja pikaajaline negatiivne loomulik iive täpselt niisamuti. Lahenduste üle arutelus tihti põrkuvad maailmavaatelised eriarvamused. Mina ei arva ka, et selline massiline ränne saab olla lahendus pikaajalisele negatiivsele loomulikule iibele, kuna pikemas vaates see tegelikult ei ole jätkusuutlik poliitika. Mis loomulikult ei tähenda seda, et näiteks teatud eksperte, teatud spetsialiste jätkuvalt on mõistlik ja tark meil Eesti riiki ka välismaalt tuua.

Kindlasti on opositsioonierakonnad ühte meelt, ja võib öelda, et valitsuserakondadega suhteliselt diametraalselt eri meelt praeguse valitsuse perepoliitika teemal. Ma olen ka tudeerinud koalitsioonilepingut ja pean nentima, et ega seal liiga palju demograafilistele muredele tähelepanu ei pöörata, et mitte öelda, et peaaegu üldse mitte. On juttu küll teatud analüüside kavandamisest, on juttu teatud reformidest, aga väga vähe juttu on konkreetsest vastutusest, konkreetsetest tähtaegadest. Väga vähe on ka selliseid otsuseid, mida saab tuua, ütleme, laste- ja perepoliitika vaates peresõbralikuna välja. Küll aga on teistpidiseid otsuseid. 

Lasterikka pere toetuse kärpimine on kindlasti vale otsus. Väga võimalik, et oli viga ka seda erinevust nii suureks teha, et need käärid üldse nii [suureks] läksid eelmise parlamendikoosseisu ajal ühe- ja kahelapseliste perede ja lasterikaste perede vahel. Aga isegi kui me võtame selle eelduse, siis mingis mõttes ei saa pidada mõistlikuks sellist edasi-tagasi tõmblemist, et enne valimisi tõstetakse toetusi, pärast valimisi neid langetatakse. Kui valitsuskoalitsioon on seisukohal – mina isiklikult olen –, et ühe ja kahe lapsega pered vääriksid rohkem tuge, siis tuleks loomulikult lisaressurssi suunata neile. Pakun kohe ka katteallika, milleks saab olla edukalt nii-öelda astmelise maksuvabastuse kaotamise ärajätmine, mis võimaldaks tõsta esimese ja teise lapse toetuse ja ka kolmanda ja järgneva lapse toetuse näiteks 150 euro peale iga lapse kohta. Ma arvan, et see oleks targem poliitika. Seda teed ei minda. 

Samuti olen kindlasti seda meelt, et esimese ja teise lapse eest täiendava maksuvabastuse kaotamine on teine viga. Paratamatult see hakkab juba kujunema natukene mustriks: lasterikastelt peredelt üks kärbe, tegelikult see puudutab väiksemaid ja suuremaid peresid, alates teisest lapsest täiendava maksuvabastuse kaotamine, ehk täiendav kärbe tuleb sealt. Me teame, et käibemaksu tõus tõenäoliselt puudutab perekondi rohkem, maamaksu tõusu plaanid ja automaks suure tõenäosusega pigem lööb maapiirkondades elavaid ja pigem keskmisest suurema laste arvuga peresid valusamalt, kuna tõenäolisemalt on neil autovajadus ja võib-olla mitu sõiduautot just nimelt seetõttu, et peres on palju sõitmist ja vajadus selleks on [suur]. 

Selles vaates ma saan ainult nõustuda. Mul on väga kahju, et selle koalitsiooni demograafiline arusaam ja pikaajalised lahendused on puudulikud. Siin ei ole kahjuks võimalik teist seisukohta võtta, vaadates ka seda tagasisidet, mis on tegelikult tulnud lasterikka pere toetuse kärpele ja teistele koalitsiooni poliitikatele. On väga vähe selliseid professoreid ja perevaldkonna pikaajalisi organisatsioone, kes ütleksid, et koalitsioon liigub õiges suunas. Nii et siin ma olen kriitikaga väga nõus ja arvan, et see kriitika on olnud põhjendatud ja õige. 

Aga ma tahtsin sõna võtta ka seetõttu, et ma arvan, et pole õige panna kogu maailm ühte patta. Kriitika valitsuse suunal, mis puudutab nende perepoliitika planeerimist või õigemini selle planeerimatust ja vigu, on õigustatud ja asjakohane. Aga ma arvan, et see kriitika tuhmub, kui me hakkame läbisegi rääkima ravimite kõrvaltoimetest, vaktsineerimisest ja kõigest muust, milleks – kogu austuse juures – keskmisel parlamendiliikmel, sealhulgas mul, kes ma olen kolm aastat terviseminister olnud, ei ole tegelikult ekspertiisi. See ekspertiis lasub ikkagi ravivaldkonna asjatundjatel. See on fakt, mida on mõistlik iseendale aeg-ajalt võib-olla tunnistada. 

Minu üleskutse on nii koalitsioonile kui ka opositsioonile, et võiksime mõelda selle peale, kuidas ja milliste sammudega Eesti sellest demograafilisest kriisist välja tuua. Esimene eeldus on kindlasti kriisi tunnistamine.

Palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaks! 

Esimene samm on selle kriisi tunnistamine, selleks teatud meetmete kavandamine, on see seotud teenuste kättesaadavusega, on see seotud toetuste küsimusega. Kindlasti tuleb vältida edasi-tagasi tõmblemist.

Aga teisalt, ma arvan, et peame ühiselt kokku leppima, millised on need fookusvaldkonnad, millised on need teemad, kus me tegelikult vajame mingeid poliitilisi muutusi, poliitilisi samme, sealhulgas riigieelarve prioriteetide ülevaatamist, ja võib-olla, mis on need teemad ja need debatid, mida tuleks hoida sellest lahus. See, et Eestis on palju inimesi, kes võib-olla on vaktsiini suhtes skeptilised, või et Eestis on palju inimesi, kes on konservatiivsema maailmavaatega kui näiteks ma isegi, ei ole antud juhul tegelikult selle demograafilise kriisi kontekstis võtmekoht. Võib pigem öelda, et see on kõrvalteema, millel on oht muutuda peateemaks ja seeläbi tegelikult varjutada seda sisulist mure ja päris probleemi. Üleskutse on, et hoiaksime neid asju eraldi, jätkaksime neid debatte sellises formaadis, kus on ka vastava valdkonna eksperdid kaasatud, on need komisjonid, töörühmad, muu taoline. 

Ja tegelikkuses, kui me räägime madalast sündimusest, räägime rekordväikestest numbritest, mida me eelmine aasta nägime, siis püüame mõelda neid lahendusi, mis tegelikult seda konkreetset probleemi adresseerivad ja aitavad nii laste, perede, noorte naiste, noorte meeste ja ka vanemate naiste ning vanemate meeste kindlustunnet tõsta ja parandada, paremini teenustele ligi saada, neid kättesaadavamaks muuta. Ei maksa tekitada sellist täiendavat kultuuri- või väärtuskonflikti teemas, kus tegelikult, ma tahaks väga loota, et valdav osa parlamendist nii opositsioonis kui ka koalitsioonis on sama meelt, et eesti rahva kestlikkus ja järjepidevus ja jätkusuutlikkus peab olema tagatud. Riiklik poliitika peab ka selle eesmärgi heaks ja hüvanguks töötama ja toimima. Aitäh! 

Aitäh! Hendrik Johannes Terras, palun! 

Hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mina kolhoosijuttu ajama ei hakka, sest mina ei olnud sel ajal veel sündinud. Härra Maastikku pole küll siin, aga mainin ära, et abielu ei ole Eesti Vabariigis tänapäeval enam kiriku ainuõigus, vaid meil on ilmalik riik ja abielu on riigiõiguse osa. 

Ma tahtsin öelda seda, et mina suhtlen omaealistega, kes on peamiselt sünnitusealised inimesed praegu, ja osa nendest tõepoolest muretseb ja ei taha saada lapsi sellepärast, et kliimakriis meie maailma niimoodi ohustab. Nad ka ütlesid seda, et praegu nad ei taha seda [süvendada], mis küll Eesti riigi iibe poolest ei ole toetav, aga globaalses plaanis ma saan nende mõttest aru. 

Teisalt on ka see, et me oleme sündinud ja kasvanud erinevatel aegadel. Eesti Vabariik tähistab enda 32. taasiseseisvumispäeva, kui me okupatsiooni alt vabanesime, ja see tunnetus on hoopis teistsugune. Noored inimesed praegusel hetkel tegelevad sellega, et nad ehitavad enda majanduslikku stabiilsust üles, nad keskenduvad oma karjäärile. Ja kui mingil hetkel on nad kindlad, et saavad oma laste eest hoolitseda, siis nad neid lapsi saavad. Nad saavad neid lapsi ka päris mitu. Mul on hea näide ühest sõbrannast, kes sai oma esimese lapse 31-aastaselt, nüüd on ta 34 ja kohe-kohe sünnitab oma kolmanda. See asi on natuke edasi lükkunud. Ei saada enam 22-aastaselt lapsi. Aga praegu on see auk tulnud sellest, et meie ühiskond on läinud vabamaks ja inimestel on rohkem valikuid. 

Ma tahtsin ka toonitada, et raha või peretoetuseid vähendatakse, mitte ei kaotata ära. Siin öeldi, et kõik võetakse käest ära – ei võeta kõike käest ära, seda vähendatakse. Seda vähendatakse sellest [lähtudes], mis on minu arust oluline – personaalse riigi kontseptsioon. Praegu saavad seda toetust ka inimesed, kes seda ei vaja ja kes on ka välja öelnud, et nad seda ei vaja, ehk inimesed, kes on piisavalt jõukad, et nad saavad oma suuri peresid ülal pidada. Ja personaalse riigi kontseptsioon, mida praegu üles ehitatakse, tegeleb sellega, et kui tõesti on suurperedel probleeme, siis neid toetatakse. 

Härra Helme ütles, et Kaja Kallase valitsuse ajal on iive kukkunud. Need protsessid ei tööta nii kiiresti. Ma mainin selle ära. See ei tähenda seda, et üks inimene võttis peaministritooli ja inimesed lõpetasid laste tegemise ära. Need on suuremad ühiskondlikud protsessid ja siin vahel ei ole nii konkreetset põhjuse ja tagajärje seost.  

Ja kui rääkida korraks ka abieluvõrdsusest, siis seda siduda sündimusega minu arvates ei ole õige, sest sündimusega sidumine põhineb teesil, et inimestel on valik, keda nad otsustavad armastada. Mina sellega nõus ei ole. Mina arvan, et see asi on olemuslik. Need inimesed, kelle olemuse osa see on, niikuinii ei sünnitaks naturaalsel teel lapsi. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head arupärijad! Hea arupärimisele vastaja! Meil on siin selle arupärimise raames läinud debatt päris laiaks. See ei ole lihtsalt niisama, vaid selle pärast, et meie demograafilised probleemid, meie sündimus, kõik see, mis mõjutab sündimust, ei ole kitsas temaatika, et me saaksime siin ainult öelda, nagu peaminister on öelnud, et meil lihtsalt ei ole emasid. Kõik. Meil lihtsalt ei ole emasid ja sellepärast meil ei ole lapsi ja sellepärast meie sündimus väheneb ja, ma ei tea, on sõda ja mujal maailmas on ka, nii ja naa. See paraku on tõepoolest palju laiem teema ja kõiki neid teemasid on siin täna eelkõnelejad ka puudutanud.

Aga ma tooksin praegu sellise uudise teile, mida just nägin uudisvoos. Sel ajal, kui me eile õhtul siin arutasime teemat, kas seadustada homoabielud ja anda nendele [inimestele] lapsendamisõigus, siis meie naabrid leedulased, Leedu võimuerakonnad, eemaldasid tänasest päevakorrast samasooliste tsiviilühendust tunnustava seaduseelnõu. Ja muuseas, Leedu põhiseaduse kohaselt on abielu ainult mehe ja naise vahel. Tubli, Leedu! See on asi, mis meilgi peaks olema. Kui meie olime valitsuses, siis tõepoolest meil oli soov panna see küsimus rahvahääletusele. Ja kui rahvas oleks otsustanud nii, siis me oleksime saanud selle ka oma põhiseadusesse kirjutada ja siis me ei oleks tänasel päeval siin ega arutaks, kas perekonnaseadusest võtta välja "mees" ja "naine" ja asendada need mingisuguste imelike muude vormelitega.

Signe Riisalo käis siin eile meile tutvustamas homode abiellumise ja laste endale võtmise eelnõu. Muuseas, samal õhtul lubas ta Postimehes, et järgmisena tuleks ära lahendada ka soolise enesemääratlemise küsimus. Tõepoolest, mis järgmiseks? Niigi on õrnas eas noored aetud massiliselt soosegadusse. Kuna riik ei suuda rahastada piisaval hulgal psühholooge, koolipsühholooge, siis loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja nii on selle tühja koha hõivanud riigi poolt läbi igasugu MTÜ-de rahastatud LGBT huvikaitse spetsialistid, kes käivad koolides ja sõna otseses mõttes lollitavad meie lapsi ja noori. Tulemus on see, et noored on veelgi suuremas segaduses, eriti tüdrukud, kes juba hulgaliselt ongi teatanud, et nemad tahavad hakata oma sugu muutma. Olen näinud internetis südantlõhestavaid fotosid tüdrukutest, kes selle LGBT‑propaganda mõjutusel on lasknud ära nüsida oma rinnad ja võtavad kõikvõimalikke puberteediblokaatoreid, on väärastanud oma välimuse, ja mis kõige hullem ja kõige kurvem, on ära väärastanud ka oma hinge. See on julm. See on nii julm nende laste ja noorte suhtes, kelle elud on ju eluks ajaks rikutud. Selle väärastunud suhtumise levitamise eest lasub süü ja vastutus poliitikutel, kes õhutavad ja toetavad seesugust tegevust.

Poliitikutel, muuseas, lasub ka süü selle eest, et noorte mure keskkonna ja puhta looduse pärast …

Ma paluks …

Palun, kolm minutit lisaks!

Ma paluks lisaaega, jah.

… et noorte mure keskkonna ja puhta looduse pärast on pööratud kliimapaanikaks ja kliimaärevuseks. Palju on täna räägitud eeskujude ja kampaaniate tähtsusest. Aga kui eeskujuks saavad olema sooneutraalsus ja lastevaenulikkus, kampaaniate sisu on maailmavalu, ärevuse tekitamine ja paanika õhutamine, siis mida me imestame, kui tulemuseks on ühiskond, mis on lõhestunud, kus ärevuse ja hirmu tase tõuseb iga päevaga ja kus valitsus teeb kõik, et perede, laste ja naiste majanduslik toimetulek halveneks. Tõepoolest, normaalsed naised, nii palju kui neid on veel jäänud, ei taha samuti enam lapsi saada.

Kaja Kallas kiitis siin riike, kus on tagatud peredele taustsüsteem, kus on lapsesõbralikkus ja laste kasvatamine ühiskondlik norm. Siit me jõuame paraku perepoliitikast rahanduspoliitikani. Me teame, et Reformierakonna mantra on olnud kogu aeg tasakaalus riigieelarve ja vastutustundlik eelarvepoliitika. Laenu ei tohi võtta, see kõik käib meie tuleviku ja meie laste arvel. Aga vaadake, nendes riikides, keda tema on siin eeskujuks seadnud – me ise ka oleme siin rääkinud, et Eesti eeskujud peaksid olema Põhjamaad –, ongi kogu aeg võetud laenu ja mitte vähe. Seal on suunatud see raha inimeste heaolusse, sealhulgas perede, naiste ja laste heaolusse, aga ka taustsüsteemi, infrastruktuuri ja rahvuslikku majandusse. Ja muuseas, statistiliselt võttes elavadki nendes riikides, kellel on selline finantspoliitika olnud, kõige õnnelikumad inimesed.

Ja vaat, siin mul ongi küsimus. Me päevast päeva räägime, et meie inimesed on stressis, meie inimesed on depressioonis, meil on, ma ei tea, vaimse tervise häirega [inimesi rohkem] iga päevaga. Kellele me seda riiki siis ehitame? Kas me tahame ehitada õnnelike inimeste riiki või õnnetute inimeste riiki? Mina väidan, et reformierakondlik finants- ja majanduspoliitika – nad on olnud üle 20 aasta võimul – on suuresti see põhjus, miks Eestis elavad õnnetud, ärevuses, stressis inimesed, kus noored on segaduses, kus noored on paanikas, tunnevad hirmu, kus naised ei taha saada lapsi, ja nii nagu Kaja Kallas ütles, emasid ei jätku. Seda ka juba öeldi, et üle 100 000 eestlase on läinud mujale. Emad on läinud sinna riiki, kus on teistsugune majanduspoliitika, eelarvepoliitika ja kus elavad tänu sellele õnnelikud inimesed. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea valitseja! Kolleegid! "Kes, täpsemalt, saavad kavandatud lastetoetusi? Kas toetusi saavad võrdselt Riigikogu liikmed, kelle palk on [4746 eurot + 30% kuluhüvitisi] ja üksikema, kes kasvatab kahte väikest last? Kas see on õiglane?" Nõnda kirjutab 31. mail 2022 Siim Kallas oma artiklis "Perehüvitiste eelnõu on suitsukate arusaamatute poliitiliste punktide võtmiseks". Täna on sellest artiklist siin räägitud. Kuna tegemist on uskumatu kirjutisega, siis ma tsiteerin seda veel. "Selle eelnõuga tahetakse varjata meie perekultuuri tegelikke puudusi. Meie ühiskond peab tagama pikaajali[s]e turvalisuse emadele, et nad julgeksid lapsi muretseda ja tunneksid nende muretsemisest ja kasvatamisest rõõmu. Et mehed neid aitaksid ja toetaksid, mitte ei jätaks üksi, et neid ei ohustaks koduvägivald, et nad ei langeks välja tööelust. Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. Reformierakond on ajanud ikka kokkuhoidlikku poliitikat. Meile on tundunud, et see on eestlaslik, mitte kreekalik ega itaallaslik. Kõnealune eelnõu nõuab tulevikus vältimatult nii käibemaksu kui tulumaksu tõstmist. Kes ja kuidas maksab tulevikus meie oleviku eest? Me toetame jätkusuutlikku ja tarka perepoliitikat, mille osaks on rahanduslik ratsionaalsus. Me peame õigeks toetada neid inimesi, kes toetusi tõesti vajavad. Meie lapsed vajavad armastust ja turvalisust täna ja kindlat tulevikku homme."

Nüüd me siis näeme, milles seisneb see kindel tulevik, armastus ja turvalisus, see jätkusuutlik ja tark perepoliitika, mis seisneb ametisoleva koalitsiooni arvates lasterikaste perede toetuse vähendamises, maksusoodustuste kaotamises abikaasa ja laste puhul ja samasooliste abielu seadustamises, millest eile siin juttu oli. 

Peaminister vastas minu küsimusele, et kellelt ja mida ära võetakse. Minu [arvamus] on see, et me mõtestame sellega üsna palju ringi. Kui me mõtleme kas või kahele lihtsale sõnale, näiteks "lapse saamine", mida see uue seaduse valguses ja kontekstis tähendab? Sellest oli eile siin päris palju juttu, et anonüümne või mittepartnerist doonor ei saa nõuda enda põlvnemise kindlakstegemist. Ja küsimus ei ole mitte ainult selles, kellest laps sünnib, vaid tegelikkuses tekivad ühiskonda inimesed, kellel pole õigust teada, kellest nad põlvnevad, neil ei tekigi põlvnemist, on last kasvatavad isikud lisaks vanematele. Surrogaatemadusest oli juttu. Minister eile siin puldis rääkis õige mitmel korral, et see on Eestis keelatud, ja samas ma ei saanud aru, kas kõnevääratusena või muul viisil rääkis sellest, et lapsi on vaja hakata legaliseerima. Lapsi on vaja hakata legaliseerima. Mis kuradi kaup see on? Ja te [ütlete], et mitte midagi ei muutu. Minister tuleb ja räägib laste legaliseerimisest ja koalitsioon väidab, et mitte midagi ei muutu. 

Seda kõike tehakse sel ajal, kui meil on sajandi kõige madalam sündimus. Me ei aruta, kuidas lapsi sünniks rohkem, me ei aruta, mida me peaksime selleks tegema, et peredesse, emadele ja isadele sünniks rohkem lapsi. Ma olen kaugel sellest, et ainult raha aitab. Muidugi mitte. Lapsed sünnivad peredesse armastusest, aga küsimus on ka ühiskondlikes hoiakutes. Kas jaekaubanduses kassade juures peavad olema kommi‑ ja nätsupakid, et igaüks saaks nii-öelda lastega võidelda? Või see, et meil ei ole harjumust peredega lapsi järjekorras ette lasta. Või see, kui vankriga ema ühistransporti läheb, siis enamus inimestest on naelutatud kas oma nutiseadme külge või vaatavad lihtsalt vasakule. Loomulikult on vaja kõiki neid asju muuta, aga nõndaviisi lammutades ja lõhkudes Eestisse lapsi juurde ei sünni. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Siiralt, head kolleegid, tunnustasin teid, aga ma oleksin kindlasti ülekohtune, kui ma ei tunnustaks ka peaminister Kaja Kallast väga põhjaliku ja sisuka ettekande ja küsimustele sisuliste vastuste eest. Siiralt mõlemale poolele tänu. Aitäh, head kolleegid! Tänase esimese päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Varro Vooglaiu, Alar Lanemani, Kalle Grünthali, Kert Kingo, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Anti Poolametsa ja Ants Froschi 18. aprillil 2023 esitatud arupärimine rahvastikukriisi kohta numbriga 4. Palun arupärimise tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme, hea kolleegi Jaak Valge. Palun, viis minutit!

Hea juhataja! Head kolleegid! Lugupeetav peaminister! Nagu lihtne taibata, haakub arupärimine tihedalt eelmise arupärimisega, ainult meie arvandmed ja küsimused on konkreetsemad. Tähelepanu sellistele rahvastikuprobleemidele on muidugi põhjendatud, sest et peaksime oma järeltulijatele jätma väiksemate probleemidega Eesti või vähemalt mitte suuremate probleemidega Eesti kui see, kus me ise elame. Vastasel korral oleme lihtsalt poliitikutena läbi kukkunud. Paraku on ka mulle jäänud mulje, et valitsusel on üsna ükstapuha sellest, kas Eesti elanikud kannavad eesti kultuuri edasi, kas eestlased Eestis rahvusena säilivad ja edenevad. 

Niisiis, 2022. aastal vähenes sündide arv võrreldes 2021. aastaga 12,7%. Ja nüüd ma katsun mõned esitatud väited ümber lükata. Esiteks, ainult laste saamise edasilükkamisega või ka lastesaamisealiste põlvkondade [liikmete arvu] vähenemisega ei ole võimalik sündide arvu nii suurt vähenemist kuidagi põhjendada, sest vähenes ka kohortsündimuskordaja. Teiseks, ka laiemad ja ajutised sündmused, nagu sõda Ukrainas, mida on järjest ja järjest siin välja toodud, või COVID, ei põhjenda kaugeltki sedavõrd järsku langust, sest meie sündide arvu langus 2022. aastal võrreldes eelmise aastaga on teadaolevate riikide hulgas maailma suurim. Maailma suurim! Kui teie teate veel mõnda riiki, kus see on suurem, see langus, siis palun öelge. Mina ei tea. Eestis oli 12,7% see langus, Lätis 10%, Soomes 9,7%, Leedus 5,7%, aga näiteks Prantsusmaal ainult 1,6% ja Portugalis +4,5%. Eestist veel suurem langus oli teadaolevalt vaid Hongkongis ja Macaus, aga need ei ole riigid. Me räägime riikidest.  

Miks on siis suuremad pered ja üldse pered olulised? Ja jälle, ma ei hakka pikalt rääkima meie põhiseaduse aluspõhimõtetest, eesti rahva ja kultuuri säilitamise vajadusest. See lihtsalt ei mõju teile. Seda on kindlalt teie varasematest esinemistest juba näha. Räägin siis olevikust. Esiteks, Eesti pered tahavadki saada rohkem lapsi, kui neil tegelikult on. Seega ei ole toetuste näol tegemist laste ostmisega, nagu on jälle mitmel korral räägitud, vaid eelkõige nende tingimuste loomisega, mis lubavad meie peredel ja eelkõige naistel oma soove täita. Teiseks, suuremates peredes on uuringute järgi – võtke kas või 2015. aasta Eesti-Rootsi instituudi uuring koolilaste vaimsetest probleemidest – ka suurem õnnetunne. Ja kolmandaks, just traditsioonilistes peredes ja suuremates peredes kasvanud lastel on vähem vaimse tervise probleeme, suitsiide ja nii edasi ja nii edasi.  

Nii. Nüüd jõuan natukene ka muudest rahvastikuprobleemidest veel rääkida. Suremus on meil jätkuvalt kõrge. Seejuures on narkosurmade arv viimastel aastatel järsult kasvanud ja 2022. aastal üle kahe korra kõrgem või kaks korda kõrgem kui üle-eelmisel aastal. Registreeritud HIV-nakkusjuhtude arv ka kahekordistus 2022. aastal võrreldes üle-eelmise aastaga. Oodatava keskmise eluea andmeid me veel eelmise aasta kohta ei tea, aga selle näitaja kasvutrend algas 1995. aastal, katkes 2021. aastal ja siis oli langus eriti järsk. Tervena elatud aastate puhul toimus samuti 2021. aastal järsk langus. Eesti meeste puhul oli see näitaja 2021. aastal 54,9 ja naistel 58,0 ja see on meeste puhul kaheksa ja naiste puhul viis aastat vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Taas ei ole mõtet seda väliste sündmuste süüks ajada. 

Massiimmigratsiooniga ehk siis teie sõnapruugis "kontrollitud migratsiooniga" meie rahvastikuprobleeme lahendada ei ole võimalik, nagu valitsus arvab, sest idaslaavi maadest pärit sisserändajate sündimus järgib koduriigi mustrit ja on järsult madalam kui Eestis. Immigratsioon järelikult teravdab meie rahvastikuprobleeme.

Aeg!

Kahjuks ma küsimusi ei jõua ette lugeda. Igatahes on rahvastiku arengusuund muret tekitavam praegu kui ühelgi teisel aastal iseseisvas Eestis. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli arupärimisele vastamiseks auväärt peaministri Kaja Kallase!

Hea Riigikogu! Head arupärijad! Vastan küsimustele. 

"Kas valitsus tunnistab, et tegemist on rahvastikukriisiga?" 2022. aasta sündimus oli Eestis madalal tasemel ja elanikkond vananeb. Samasugused protsessid toimuvad ka teistes Euroopa arenenud riikides. Selleks on mitu põhjust. Kaks üksteisele järgnenud kriisi: COVID ja Ukrainas toimuv sõda. Teiseks trend, et esimene laps sünnitatakse järjest hilisemas vanuses. Ja kolmandaks, sünnitusealiste põlvkonda on jõudnud 1990-ndate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. Valitsus tunnistab, et tegemist on valdkonnaga, millega tuleb tegeleda. 

Teine küsimus: "Miks ei ole uue võimuliidu lepingus pööratud rahvastiku ülikriitilisele olukorrale vähimatki tähelepanu?" Valitsusel on kavas jätkata juba varasemalt käima lükatud tegevustega. Nendest suur osa toetavad lastega peresid, võimaldavad suurema hulga inimeste kaasamist tööturul ja parandavad vaimse ja füüsilise tervisega seotud teenuste kättesaadavust. Jätkuvad ka need tegevused, mis on kajastatud juba vastuvõetud strateegiates ja arengukavades. Heaolu arengukavas on seatud eesmärk leida jätkusuutlikke, säästlikke, uuenduslikke lahendusi selleks, et tagada kõigi inimeste potentsiaali maksimaalne kasutamine ja väärtustamine ning vähendada survet sotsiaalkindlustussüsteemile. Laste ja perede programmi eesmärk on, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks ning et Eesti lapsed oleksid õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Rahvastikutervise arengukava 2020–2030 üks eesmärk on pikendada tervena elatud eluiga ja vähendada ebavõrdsust. Hea tervis on oluline eeldus sotsiaalse heaolu kasvuks, Eesti rahva säilitamiseks, sündimuse kasvuks, majanduse arenguks, tootlikkuse suurenemiseks, konkurentsivõime parandamiseks ning riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks. Rahvastikuteemade terviklikuks käsitlemiseks on 2021. aastal loodud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida veab sotsiaalkaitseminister. Komisjoni eesmärk on koordineerida koos valdkonna ekspertidega, eri ministeeriumide esindajatega riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel. Need tegevused on rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamiseks vajaliku õigusloome loomine, rahvastikuprotsesside jälgimine, uuringute tellimine, soovitud arengu saavutamiseks meetmete väljatöötamine ja mõju hindamine ning rahvastikuprotsesside jälgimiseks asja- ja ajakohase andmevajaduse väljaselgitamine ning rahvastikustatistika vajaduse edastamine andmete kogujatele ja töötlejatele. 

Kolmas: "Kas uuel võimuliidul on plaanis rahvastikukriis ületada? Kui jah, siis missuguste meetmetega?" Valitsus tegutseb selle nimel, et vähendada kriiside mõju ja taastada inimeste turvatunnet ja stabiilsust ühiskonnas. Varasema statistika järgi saab eeldada, et kui kriis taandub, kasvab ka sündimus, sest mõned sünnid on ebastabiilsel ajal lihtsalt edasi lükatud. Rahvastiku vaates on oluline luua lisaks sündimuse [toetamisele] ja lastega perede toetamisele ka paindlikkust tööturupoliitikas, et võimalikult suur osa rahvastikust oleks tööga hõivatud. Vanemaealise elanikkonna hulgas on hõivatute osatähtsus aasta-aastalt kasvanud. Oleme leppinud kokku järgnevad tegevused. Viiakse läbi peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs, et parandada toetuste ja teenuste eesmärgipärasust. Plaanis on lapsehoolduspuhkuselt tööle naasvale vanemale haigus- ja hoolduspäevi hüvitada vanema varasema sissetuleku, mitte töötasu miinimummäära alusel. Väikelapse vanematele tagame seeläbi haige lapsega kodus olles suurema kindlustunde. Perepoliitikas jätkatakse meetmetega, mis võimaldavad lapsevanematel paremini ühildada töö- ja pereelu, sealhulgas soosides kodutööde ja perega seotud kohustuste võrdsemat jagamist. Panustame regionaalpoliitikasse, soodustades maapiirkondade arengut nii, et need muutuks peredele ligitõmbavaks elukohaks. Eesmärk on vähendada piirkondlikku mahajäämust ja suunata senisest rohkem investeeringuid väikepiirkondade konkurentsivõimesse. 

Neljas küsimus: "Missugused on sündimuse konkreetsed näitajad, milleni kavatsetakse jõuda? Millal?" Tegelikku sündimuse taset näitab kohortsündimuskordaja, mis näitab laste arvu naisel teatud vanuseks. Strateegias "Eesti 2035" on loetud oodatavaks tasemeks naise 40. eluaastaks keskmiselt 1,86 last. Nii strateegias "Eesti 2035" kui ka heaolu arengukavas on see esimese järgu mõõdik, mida valitsus jälgib ja millele oma tegevustes panustab. 

Viies küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus vähendada suremust? Missugused on konkreetsed näitajad, milleni kavatsetakse jõuda? Millal?" Vastus. Kahel viimasel aastal on suremus olnud kõrgem, mida on mõjutanud muu hulgas tervisekriis. Aga hea uudis on see, et märtsis oli näiteks Eesti suremus tunduvalt väiksem, kui see on Euroopa Liidus keskmiselt. Enneaegse suremuse vähendamiseks on vaja tarka poliitikat tervisesektori kõrval ka kõikides teistes sektorites, muu hulgas [tuleb] hinnata oluliste otsuste ja tegevuste kavandamisel ka nende mõju tervisele ja elukeskkonnale. Koalitsioonileppe tegevused on suunatud terviklikule riigipoliitikale, mille targal rakendamisel väheneb ka enneaegsete surmade arv ja [pikeneb] tervena elatud eluiga. Nii on seatud eesmärk ka rahvastiku tervise arengukavas. Suremuse vähendamine on oluline, aga olulisem on, et pikeneks tervena elada jäänud aastate sihteesmärk. Strateegias "Eesti 2035" on see siht 63 aastat meestele ja 64,5 aastat naistele. Kusjuures üks selline punkt on ka kohustusliku koolihariduse pikendamine 18. eluaastani, et oleks vähem neid inimesi, kellel oleks vähem tervena elatud eluaastaid. 

Kuues küsimus: "Mida kavatseb valitsus teha narkootikumide tarvitamise ning narkosurmade vähendamiseks? Missugused on konkreetsed näitajad, milleni kavatsetakse jõuda?" Ja vastus. Koalitsioonilepingus oleme ette näinud, et kaasajastame uimastipoliitika põhimõtteid, vaatame üle karistuspoliitika, ennetusmeetmed ja sõltuvusravi võimalused. Narkovaldkonnas on avatud 24/7 tugiliin. Tugiliini vaimse tervise spetsialistid pakuvad tuge nii narkootikume tarvitavatele inimestele kui ka nende lähedastele. Jagatakse infot olemasolevate abivõimaluste kohta ja suunatakse abiteenustele. Eestis on erinevates piirkondades üle 40 kahjude vähendamise teenuse osutamise üksuse, sealhulgas kolm apteeki, 27 välitööl põhinevat üksust ja kaks eriotstarbelist bussi. Aastas on ligi 3700 kahjude vähendamise teenuse kasutajat. Eelmisel aastal teenuse kasutamise kordade arv tõusis. Strateegias "Eesti 2035" on narkosurmade vähendamise eesmärk seotud tervena elatud eluaastatega ja sihttase meestele 63 ja naistele 64,5 aastat. 

Seitsmes küsimus: "Mida kavatseb võimuliit teha HIV viiruse leviku tõkestamiseks? Missugune on konkreetne tase, milleni kavatsetakse jõuda?" Vastus. HI-viiruse leviku tõkestamiseks on Eestis koostatud riiklik HIV-tegevuskava aastateks 2017–2025, mille üldeesmärk on saavutada Eestis HIV-i nakatumise püsiv vähenemine vajaduspõhiste, integreeritud ja valdkonnaüleste tegevuste rakendamise abil. Tegevuskava elluviimiseks on perioodil 2022–2025 planeeritud meetmed üksikasjalikult tegevussuundade kaupa. Peamine strateegiline eesmärk on HIV-nakkuse laiaulatusliku leviku lõpetamine. Laiaulatuslik levik loetakse lõppenuks, kui uute HIV-juhtude arv 100 000 elaniku kohta vastab 2025. aastaks Euroopa Liidu ja [Euroopa] Majanduspiirkonna keskmisele uute juhtude arvule 100 000 elaniku kohta. Eestis registreeritakse aastas umbes 25 HIV-juhtu 100 000 elaniku kohta, Euroopas keskmiselt kuus uut juhtu. Aitäh!

Austatud peaminister, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Vabandust-vabandust! Mina ajasin sassi. Küsimuste aeg. Jah, palun, Jaak Valge! (Hääl saalist.) 

Protseduurilised. 

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud aseesimees! Ma paluks öelda teil peaministrile, et ta ei kannaks ette oma juttu niimoodi monotoonselt ja kiirelt …

Issand, häda kogu aeg!

… nagu mingi robot. Me ei ole siin robotid ja me tahaks näha puldis inimest, kes ikkagi normaalselt oskab rääkida. Me teame, et lugupeetud peaminister on selleks võimeline, sellepärast et ta on küll ja küll siin puldis käinud ja rääkinud täiesti normaalse häälega, intonatsiooniga …

Hea Henn Põlluaas, ma saan aru teie murest, aga see ei ole protseduuriline. Kui teil on läbiviimise kohta … Evelin Poolamets, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on sama probleem. Sellest vurinast …

Aga kui on …

… ei olnud võimalik aru saada. Kas võiks paluda, et Kaja Kallas loeks …

Aitäh!

… sellesama teksti ette rahuliku kõnetooniga …

See ei ole protseduuriline küsimus.

… et sõnad eristuksid?

Hea Evelin Poolamets, see ei ole protseduuriline. Varro Vooglaid, kas teil on protseduuriline küsimus läbiviimise kohta? Palun! 

Suur tänu kõigepealt võimaluse eest küsida! Ma ei saa tegelikult üldse aru, kuidas see siis protseduuriline ei ole, kui ei ole võimalik lihtsalt jälgida, mida vastatakse. Tegelikult tahaks … Oot-oot-oot …

Ma saan aru, mida te küsisite. See ei ole protseduuriline.

Aga kuidas ei ole, kui minul istungil viibijana ei ole võimalik aru saada …

Ei ole. Ja nüüd läheme küsimuste juurde. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, ma enne küsimust ütleks ka, et juba eile õhtul oli tegelikult probleem. See näitab peaministri lugupidamatust Riigikogu vastu. Ta tuli siia, üle nurga, tõesti ilma artikuleerimata vuristas väga infotiheda teksti meile ette. Me hea meelega lähtuks lisaküsimuste esitamisel vastustest tema kõnes, aga kui tema kiiresti vuristatud tekstist on väga raske aru saada, siis midagi teha ei ole. 

Aga küsimus on ka. Mis on konkreetne plaan peale ilusate sõnade? Te tunnistasite kriisi [ja ütlesite], et valitsus tegeleb rahvastikukriisiga. Kui näiteks noored tahaksid minna maale elama, ja seda väga paljud ka tahaksid, siis põhiprobleem on see, et seal ei ole tagatud vajalik turvaline keskkond, infrastruktuur ning kooli- ja lasteaiavõrk. See on noorte hulgas, muuseas, põhiline probleem. Ja ma küsingi, millal ja kuidas te hakkate seda probleemi sama jõuliselt lahendama ... (Juhataja helistab kella.) 

Hea küsija, teie aeg! Palun vastata, peaminister! 

… nii nagu te homoabielude seadustamist siin kiirkorras kavandate.

Aitäh! Me peame regionaalarengut väga oluliseks selles koalitsioonilepingus ja seetõttu on meil mitmed punktid. Esiteks, me teeme täiesti eraldi regionaalministeeriumi, kes tegeleb nende probleemidega. Teiseks on meil erinevad maale elama asumise programmid. Kolmandaks, väga oluline, liikuvusreform ehk siis ühistranspordi korraldus selliselt, et inimesed saaksid sealt, kus nad elavad, sinna, kuhu neil on vaja, sel ajal, kui neil on vaja. See on väga ulatuslik reform, mis on samamoodi regionaalministri vastutada. Kuueklassiliste koolide toetusmeetmed on selleks, et lapsed saaksid käia kodulähedastes koolides. Jah, need koolid on kohaliku omavalitsuse pärusmaa, aga me oleme kokku leppinud selles, et me toetame väikeste koolide püsimajäämist. See kõik aitab tegelikult regionaalseid lõhesid vähendada ja aitab maale elama asuda just noorematel perekondadel.

Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Mul on väga kahju, et ma ei saanud kohe seda protseduurilist, kui ma selle sisse panin. Lihtsalt tahtsin lugupeetud istungi juhatajalt [küsida]. Siin mõni õhtu tagasi juhtus täpselt samasugune olukord, kus üks meie fraktsiooni liige ei jõudnud nuppu õigel ajal sisse vajutada. Jah, te ütlesite formaalselt, et te sulgesite läbirääkimised. Nüüd ütlesite ilusti suuliselt, et küsimusi peaministrile rohkem ei ole. Peaminister liikus puldist ära ja siis ikkagi võtsite küsimused. Minu suur palve on, et palun jätkake selliseid tavasid ikkagi [samamoodi] kogu aeg. Hetkel oli tõesti väga imelik seda näha. Te lõpetasite ja ütlesite, et küsimusi rohkem ei ole, ja siis siiski võtsite. Esmaspäeva õhtul oli [teistmoodi].

Jaa, härra Keldo. Ma tegin juhataja vahetuse ja see oli inimlik eksimus. Ma ei teadnud, et pole veel ühtegi küsimust esitatud. Te saite ilusti mult praegu vaiba alt ära tõmmata. 1 : 0 teile. Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks, ma ikkagi kordan, et mina ei saa aru, kuidas see ei ole protseduuriline küsimus, kui meil ei ole võimalik jälgida, mida peaminister räägib, kuna [kõne] kantakse vuristades ette. Minu meelest täiesti par excellence protseduuriline küsimus. 

Aga minu küsimus proua peaministrile on järgmine. Kohe vastuse alguses ma veel suutsin jälgida teie vastust. Esimene küsimus oli, kas peaminister tunnistab, et see, millega me silmitsi seisame, on rahvastikukriis. Ma loodan, et ma tsiteerin teid enam-vähem täpselt: "Valitsus tunnistab, et tegu on olukorraga, millega tuleb tegeleda." Ehk teisisõnu, te siis, nagu ma aru saan, ei tunnista, et Eesti on rahvastikukriisis. See on esimene küsimus: kas ma saan õigesti aru, et te ei tunnista, et Eesti on rahvastikukriisis? Ja pidades silmas, et meil on sündimuskordaja 1,4, aga peaks olema 2,1 selleks, et rahvastikutaset hoida, ma küsin teie käest teiseks, et kui madalaks peab sündimuskordaja langema, et te tunnistaksite, et Eesti on rahvastikukriisis.

Aitäh! Kõigepealt sellest vastamisest. Vaadake, mul on ajaline piirang. Mul siin kell jookseb. Mul on valik, kas ma loen aeglaselt need vastused ette – siis ma ei jõua kõikidele küsimustele vastata, mis arupärimises on esitatud – või ma üritan vastata ja lugeda ette kõik vastused kõikidele küsimustele. See on valiku koht. Ma arvan, et te olete tegelikult pahased mõlemat pidi: kui ma vastan hästi lühidalt või ei vasta, siis te olete pahased, ja kui ma üritan vastata kõigele, te olete ikka pahased. Teid rahuldada ei ole võimalik.

Nüüd selle küsimuse juurde. Kui me vaatame, siis see probleem on samamoodi igal pool Euroopas, arenenud riikides. Mitte kuskil ei ole sündimuskordaja üle 2 nendes riikides, kus naised saavad haridust, kus naised saavad ennast teostada. Ja seetõttu see sündimuskordaja on seal vahel kõikunud. Mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides on see seal 1,4 ja 1,6 vahel. Paraku siin mingit võluvõtit tegelikult ei ole. Tähtis on see, mida me rääkisime eelmise arupärimise käigus, et naised sellest väiksemast põlvkonnast, kes on jõudnud praegu sünnitusikka, tunneksid kindlalt, et nende kõrval on partner ja nad julgevad lapsi saada. Aga sellist võluvõtit, nagu te ka ise oma kõnes ütlesite, ei ole ju tegelikult olemas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Nagu näha, rahvastikukriisi peaministri meelest ei ole. Aga kui te loete ette oma vastuseid, siis te teate vana Riigikogu kalana küll, et kui ei jõua [kõikidele küsimustele vastata], siis saate nendele ju küsimuste voorus veel lõplikult vastata. 

Minu küsimus on see. Te mainisite, et Sotsiaalministeeriumi juures on mingisugune osakond, kes nende rahvastiku‑ ja demograafiaküsimustega tegeleb, korjab andmeid, analüüsib, teeb tööd ning teeb ettepanekuid valitsusele. Öelge mulle palun täpsemalt, mida nad siis teevad ja milliseid ettepanekuid nendelt on tulnud. Ja kui on tulnud, kuidas need ettepanekud, kuidas rahvastikukriisist üle saada, mille olemasolu te jah kahjuks ei tunnista … Aga kui need ettepanekud on tehtud, siis miks valitsus ei järgi neid ja miks koalitsioonileppes ei ole poolt sõnagi sellest?

Aitäh! Veel kord, nagu ma ütlesin, meil on erinevad programmid, sealhulgas "Eesti 2035" strateegia, mis sai tegelikult erakondadeüleselt toetuse. See sai ette valmistatud ajal, kui teie ise olite valitsuses. Seal on need sammud ette nähtud, seal on need mõõdikud. Need programmid, nagu ma ütlesin, on erinevad, mida ka see valitsus jätkab. Sotsiaalministeeriumis on vastavad inimesed, vastavad eksperdid, kes nende ettevalmistamisega töötavad. Kui teil on soov detailselt küsida, siis tasub küsida sotsiaalkaitseministri käest, kes selle valdkonna eest täpselt vastutab.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma tahan öelda, et need õigustused, võrdlused teiste riikidega ei päde hästi, sest just Eestis oli sündide arvu langus suurim 2022. aastal. 

Mul on kaks küsimust natukene teisest valdkonnast. Kas te tunnistate seda, et tegelikult immigratsiooniga meie rahvastikuprobleeme lahendada ei saa, ja ka seda, et püüd ukrainlaste Eestis põlistamiseks on ühtlasi ka osalemine Ukraina sõjajärgse demograafilise katastroofi ettevalmistamisel? [Kas te tunnistate] ühtlasi, et eriliselt küüniline on seejuures mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele, kellel on keelatud Ukrainast lahkuda, ajutise kaitse pakkumine? Ja teiseks, kas tunnistate ka seda, et viimaste kümnendite Eesti rahvastikupoliitika edusammud on teie valitsuste ajal minetatud? 

Suur tänu, et te olete nüüd normaalse kiirusega oma vastuseid andnud!

Aitäh! Teil oli selle-eest selles minutis väga palju erinevaid küsimusi, mis olid üsna kiiresti esitatud – kui võiks samamoodi tagasisidet anda. Nüüd ma saan kohe [teilt etteheiteid], kui ma kõigele jälle ei vasta. Aga mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, siis see on järgmine arupärimine. Kui me selle kõik saame tehtud, siis ma saan nendele küsimustele vastata. Ajutise kaitse reeglid on Euroopas paika pandud. 

Need ei ole õigustused, mida ma toon välja nende sündimuskordajatega. Need on lihtsalt näited, et igal pool Euroopas on see probleem. Kui te [ütlete], et meie kukkumine on suurem, siis meie sündimus on olnud kõrgem kui näiteks Lätis ja Leedus. Ja kui lätlased kukuvad vähem, siis nad kukuvad madalamalt positsioonilt, kui kukume meie, kellel on sündimuskordaja olnud kõrgem kui Lätis ja Leedus.

Martin Helme, palun! 

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea Kaja Kallas! Mind ausalt öeldes kummastab see jutt: mul siin kell jookseb. Me kõik teame, et arupärimisele vastamiseks on kindel ajaraam ja vastuse ettevalmistamisel tuleb seda arvestada. Toppige vähem propagandat ja mingisugust tühja vahtu sinna ja jõuate vastuste lugemisega ilusti ühele poole. 

Mul jäi enne kõrva riivama see jutt, mis te ütlesite, et teie valitsus peab regionaalpoliitikat väga tähtsaks. Näha on. Tee-ehitusest võetakse raha ära, sellel on negatiivne mõju regionaalpoliitikale. Plaanitakse maamaksu raju tõusu, sellel on negatiivne mõju. Plaanitakse kütuseaktsiisi tõusu, plaanitakse automaksu. Need on kõik regionaalpoliitikale väga negatiivse mõjuga ja muide, otseselt puudutab ka demograafiat. Kui te oleksite teinud mõnelegi oma laiaulatuslikult kahjulikule eelnõule mõjuanalüüsi, siis see tuleks sealt kohe välja. Nii et mina näen küll, et teile on regionaalpoliitika väga tähtis. Teil on selge plaan Eesti maaelu välja suretada ja koos sellega ka muidugi Eesti iivet vähendada.

Aitäh! Teie etteheide on, et sisu on mul vale. Nüüd on stiil ka vale, mis on täitsa midagi uut. Nüüd võetakse selle järgi, kuidas ma esinen. Kui ei ole sisulisi argumente, siis ründa stiili – see ei ole väga kõrge argumenteerimise tase. 

Mis puudutab regionaalpoliitikat, siis vastupidi, me oleme võtnud seda väga tõsiselt. Regionaalse ebavõrdsuse suurenemine on Eestis probleem ja selle jaoks on terve eraldi programm, mida me väga põhjalikult arutasime. Ka kohalike omavalitsuste rahastusmudeli muutus näiteks selleks, et aidata kaugemaid omavalitsusi ja vaesemaid omavalitsusi rikkamate omavalitsuste arvel. Kõik see, mis me teeme selleks, et kodulähedased koolid just väiksematele lastele toimiksid. Liikuvusreform selle jaoks, et tegelikult ühistranspordi korraldus oleks nii, et inimesed saaksid sealt, kust neil on vaja, sinna, kuhu neil on vaja. Ja erinevad punktid veel, mida me kõik teeme selle jaoks, et seda lõhet vähendada.

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kas ma võin ka stiilinäpunäiteid jagama hakata teistele ettekandjatele ja küsijatele, nagu just praegu tehti mulle? 

Just jagasid ju.

Aitäh! Ma kuulsin siin stiilinäpunäiteid enne ühtpidi ja nüüd teistpidi. Ma arvan, et jätame igaühele oma stiili ja liigume edasi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Kuna te tõesti vuristasite vastused ette, ei saanud ma vastust viimasele küsimusele, mis on: mida kavatseb võimuliit teha HI-viiruse leviku tõkestamiseks? Missugune on konkreetne tase, milleni kavatsetakse jõuda?

Aitäh! Ma nüüd proovin hästi aeglaselt vastata. HI-viiruse leviku tõkestamiseks on Eestis koostatud riiklik HIV-tegevuskava aastateks 2017–2025, mille üldeesmärk on saavutada Eestis HIV-i nakatumise püsiv vähenemine vajaduspõhiste, integreeritud ja valdkondadeüleste tegevuste rakendamise abil. Tegevuskavaga saate tutvuda. Tegevuskava elluviimiseks on perioodil 2022–2025 planeeritud meetmed üksikasjalikult tegevussuundade kaupa. Peamine strateegiline eesmärk on HIV-nakkuse laiaulatusliku leviku lõpetamine. Laiaulatuslik levik loetakse lõppenuks, kui uute HIV-juhtude arv 100 000 elaniku kohta vastab 2025. aastaks Euroopa Liidu ja [Euroopa] Majanduspiirkonna keskmisele uute juhtude arvule 100 000 elaniku kohta. Eestis registreeritakse hetkel 100 000 elaniku kohta 25 uut HIV‑juhtu, samas kui Euroopas keskmiselt kuus juhtu.

Rain Epler.

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Ma annan enne küsimust ka mõned kommentaarid, aga ma palun, et te neile ei vastaks. Ma lõpus küsin hästi lihtsa küsimuse. Kui saate, vastake sellele. Loomulikult on oluline teada, mis laias maailmas toimub, ja on riike, kus toimub niipidi, ja teisi, kus jälle naapidi, aga ma arvan, et probleemi lahendamine, nagu väga paljude erinevate probleemide puhul öeldakse, algab selle tunnistamisest. Ja siin on kolleegid minu arust korduvalt küsinud: kas teie hinnangul on Eestis rahvastikukriis või mitte?

Tegemist on valdkonnaga, millega tuleb tegeleda. Defineerige rahvastikukriis. Seda ei ole ju kuskil defineeritud. Seda, et on tegemist probleemiga, millega tuleb tegeleda, ma tunnistan, jaa.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus! 

Mul on protseduuriline küsimus, kuna peaminister palus definitsiooni, aga ma vist ei saa seda siin anda.

Sellist võimalust tõesti ei ole, et siit kõnetoolist palutakse teil ... Sellist võimalust teil ei ole. Aga aitäh, et te ka ise mõistsite seda. Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Esimesele küsimusele vastasite, et laste- ja perepoliitika ülesanne on, et Eesti oleks hea paik perede loomiseks. Teie valitsust iseloomustavad sellised märksõnad nagu perehüvitiste vähendamine, erinevad maksutõusud, koolide sulgemine, homoabielude seadustamine ja lisaks emaduse pidev alavääristamine ning samal ajal karjerismi ja LGBT propageerimine. Kuidas see kõik aitab selle püstitatud ülesande täitmisele ja perede loomisele kaasa?

Aitäh! Teie soov on tõlgendada neid asju niimoodi. See kõik ei vasta tõele. Me teeme väga palju selle jaoks, et siin oleks hea sünnitada, et siin oleks hea lapsi kasvatada ja elada. Aga ükskõik, mida ma ütlen, ma teid ei veena nagunii. Te kuulete alati hoopis midagi muud. Ma kohe huviga vaatan, kuidas te kokkuvõttes neid asju tõlgendate.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus seoses rahvastikukriisi tunnistamise või mittetunnistamisega. Mis on teie jaoks – just teie jaoks – see punane joon, mille ületamisel te möönate, et Eesti on rahvastikukriisis?

Ma möönan, et see on probleem, millega tuleb tegeleda. Ma ei tea, kuidas teie defineerite rahvastikukriisi või mida see annab, et ma ütlen üht- või teistpidi. Ma möönan, et see on probleem, millega tuleb tegeleda, ja sellepärast me valitsuses selle probleemiga ka tegeleme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle rahvastikukriisi [arupärimises] on ju tegelikult öeldud, et koalitsioonilepingus on sõna ["rahvastik"] vaid ühel korral ja seda kasutatakse seoses piirkondliku arengu tasakaalustamise [vajadusega]. Sõna "sündimus" puudub üldse. Noh, eks ta on kogum sellest, et kui sündimus on suurem, positiivne iive, siis ka rahvastikku tuleb juurde. Rahvastikukriis tähendabki kontekstis seda, et meie rahvaarv väheneb, eestlaste arv väheneb. 

Nüüd, tulles küsimuse juurde, ma küsiks seda, et kas tõesti siis ei ole mõistlik koalitsioonilepingusse tuua punkte, mida meie siin opositsioonis oleme kõikide nende küsimuste ja arupärimistega välja toonud, ja sellega tulla rahvastikukriisist välja. 

Aitäh! Esiteks, koalitsioonileping sõlmitakse enne, kui Riigikogu alustab tööd. Teiseks, loomulikult on kõikide teemade juures opositsioonil võimalik esitada oma muudatusettepanekuid, oma seisukohti. Mina olen vähemalt varasemalt näidanud, et ma opositsiooni ettepanekuid kuulan. Muidugi mitte kõiki, selles mõttes, et teil on erinevad poliitilised vaated, erinev poliitiline ideoloogia ja meil on teistsugune. Aga mõistlikke ettepanekuid oleme ikka kuulanud ja arvesse võtnud.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te vastasite Ants Froschi küsimusele rahvastikukriisi kohta nii, et me tegeleme sellega, sellega tuleb tegelda ja valitsus tegeleb sellega. Öelge mulle palun, milliste tulemusteni te olete jõudnud ja mis on punkt üks, mida te tahate ära lahendada, ja punkt kaks, mida te tahate lahendada sellest suurest reast?

Aitäh! See valitsus on tegutsenud praegu üks kuu ja natuke peale. Eeldada, et me oleme jõudnud selle ajaga kõik probleemid ära lahendada, oleks vast isegi meile väga suurte ootuste panemine. Aga nagu ma ütlen, siis me tegeleme juba varasemalt käima lükatud tegevustega. Need on pikaajalised ja [kestavad] üle valitsuste. Tegelikult ka seesama "Eesti 2035" strateegia, nagu ma ütlesin, mis sai vastu võetud siis, kui teie valitsuses olite, laste ja perede programm, heaolu arengukava, rahvastiku tervise arengukava – kõik need seavad ette need sammud, mida me teeme ja mida oluliseks peame.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Olen püüdnud aru saada, kuhu on suunatud või suunatakse see raha, mis nüüd tuleb juurde maksutõusudest. Selge, et osa sellest läheb julgeoleku jaoks. Teine osa läheb niinimetatud maksuküüru kompenseerimiseks või tasandamiseks. Ja mingi osa läheb ka kompenseerimaks seda vajakajäämist, mis lihtsalt majanduskasvu puudumise või majanduslanguse tõttu meil on. Aga kas nendest maksutõusudest mingi osa on planeeritud ka sellesama – defineerigem seda siis rahvastikukriisina, kuigi ma ise määratleksin seda rohkem katastroofina – ületamiseks?

Aitäh! Maksude kogumise eesmärk on finantseerida neid tegevusi, mida me valitsuses teeme, sealhulgas hariduspoliitika, tervishoiupoliitika, rahvastikupoliitika. Kõik on seal. Nii et jah, see, et meil tulud ja kulud ei tule kokku, ja see, et me oleme sunnitud tõstma kaitsekulutusi 3%-le SKT-st, on need täiendavad tuluvajadused tekitanud. Aga jah, igal maksul ei ole küljes silti, kuhu see täpselt läheb. Kõik maksutõusud lähevad nende asjade tegemiseks, mida riigis on vaja teha.

Austatud peaminister, ma tänan teid. Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu! Nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun! (Jaak Valge küsib lisaaega.) Jah, palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetav peaminister! Rahvastikupoliitika peab olema ühe rahvuskonservatiivse erakonna erilise luubi all ja seda eriti praegu, kui vasakliberaalse ja globalistliku poliitika tulemusel toimub kõikjal lääneriikides protsesse, mida on nimetatud suureks asendamiseks. Mulle endale selline üledramatiseerimine ei meeldi, aga ma arvan, et see nimetus on praegu asjakohane. Te võite jälgida seda täiesti arvandmete põhjal. Meie puhul ei tähenda see suur asendamine mitte niivõrd eurooplaste ehk meie asendamist aasialaste ja aafriklastega nagu Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis või Norras, vaid esimeses etapis eestlaste asendamist idaslaavlastega. Kui sama protsess jätkub, siis muutume idaslaavi provintsiks, seejärel järgmises etapis koos idaslaavi immigrantidega, kes meie rahvastikuprobleeme veel keerulisemaks on teinud, asendume mitte-eurooplastega. 

Selle poliitika üks osa on ka vastuseis sündimust tõstvatele meetmetele, täpselt nagu teie valitsusel, ja kaudselt ka selliste ideoloogiate levitamine nagu postfeminism, sooideoloogia, homoideoloogia, püüded abielu mõiste lahjendamiseks ja nii edasi. Need ideoloogiad seavad fookuse loomulikelt peredelt mujale ja nende kõikide levitamise ühine kaudne tulemus on just sündimuse kahanemine. Sama suure asendamise ühise nimetaja alla võib liigitada ka globalistliku majanduspoliitika, mille tulemusena kasvavad ülirikkus ja erinevused eri maade elatustasemete vahel, mis tõukab rahvaid rändama. Sündimus on tõepoolest taastetasemest madalam kõikjal Euroopa päritolu rahvastikuga riikides. Mõnes on ta suhteliselt taastetaseme lähedal. Aga tõstkem esile, et üheski Euroopa riigis ei ole pere‑ ja lastetoetused nii kõrged, et kompenseeriksid laste kasvatamise kulud. Ühesõnaga, ükski lääneriik ei ole korralikult sündimuse kasvatamisega tegelenud. Aga see selleks.

Kuidas siis defineerida rahvastikukriisi? Väga lihtsalt. Seda võib defineerida hetkest, kui sündimuse summaarkordaja jääb alla taastetaseme. Sõltumata sellest, kuidas see on teistes riikides, on meil rahvastikukriis. Võib-olla on tõesti nüüd asjakohane viimaste andmete alusel nimetada seda nii, nagu pakkus Leo Kunnas, ehk rahvastikukatastroof. Meid, eestlasi, on vähe, me oleme haavatavad. Suured rahvad elavad võib-olla sellise olukorra üle, meil on seda raskem teha.

Nii. Edasi olete väitnud seda, et ei ole näha võrdusmärki lastetoetuste suuruse ja sündimuse vahel. Tsiteerin: "Kui need peretoetused, lastetoetused on tõusnud, siis me tegelikult ei näe, et see oleks sündimust oluliselt tõstnud." Antud juhul tõmbate väga lihtsa natuke nagu primitiivse põhjusliku seose. See kindlasti ei pea paika, et lastetoetuse suurusel ja sündimusel ei oleks omavahelist seost. Demograafia juhtivteaduri Allan Puuri [sõnul] on OECD riikides seos perepoliitikasse panustatud vahendite hulga ja sündimuse taseme vahel positiivne. Lastetoetuse mõju näeb Eestis siis, kui võrrelda sündide arve enne ja pärast lasterikka pere toetuse suurendamist. Aastatel 2018–2021 oli kolmandaid ja järgnevaid sünde keskmiselt 25% võrra rohkem kui aastatel 2014–2016. 

Nii. Edasi olete väitnud asjakohaselt, et laste sünnile mõjub positiivselt stabiilsus. Aga mis ei ole asjakohane, on see, et te olete vastandanud toetustele teenuseid. Tegelikult toetused ju loovad ka stabiilsust. Allan Puuri [sõnul] toetuste ja teenuste vastandamine on ummiktee, sest neil on erinev roll. 2021. aastal valminud uurimus toob välja, et peretoetuste positiivset mõju sündimusele on leitud neljast, koguni neljast, erineva heaolurežiimiga riigist. Igal pool on see seos leitud. Niimoodi ei lükka mina teie väiteid ümber – te võite arvata, et ma olen poliitik ja võib-olla pahatahtlik –, aga seda teeb Eesti juhtiv demograaf Allan Puur. Sedasama tõestavad ka teised uuringud, et need seosed on olemas. Eesti pered soovivad rohkem lapsi, kui neil on. Selle kõige värskema uuringu pealt võib öelda niimoodi, et 36% 20–24-aastastest naistest ja 28% 25–29-aastastest naistest vastasid, et nende pere majandusliku olukorra stabiliseerimine võib toetada otsust järgmise kolme aasta jooksul lapsi saada. See tegur, majandusliku olukorra stabiliseerimine, on sobiva partneri leidmise järel kindlalt teisel kohal. Riik seda sobivat partnerit leida ei saa, küll aga saab tagada selle, et majanduslik olukord oleks stabiilne ehk ka need lastetoetused oleksid stabiilsed.

Küll aga ei ole jälle kuidagi adekvaatsed teie võrdlused eri riikidega, nimelt väide, et Eestis on Euroopa kõige heldemad peredele suunatud toetused. Muide, te olete ka iseendale vastu rääkinud siin mõnes kohas ja toonud selliseid arvandmeid, et need ei ole Eestis Euroopa kõige kõrgemad. Aga mida ma tegelikult tahan öelda, on see, et neid toetusi on väga raske omavahel võrrelda, näiteks võrdlus Rootsiga, mida te olete korduvalt toonud. Tsiteerin: "Rootsi, kes on teatavasti palju rikkam riik, kui meie oleme, kus sündimuskordaja on 1,67, on lapsetoetus kolme lapse peale kokku [---] umbes 385 eurot, ehk toetused on 1,35 korda väiksemad kui Eestis." Vat, öelge palun oma nõunikele, et nad teeksid endale asjad paremini selgeks. See ei ole adekvaatne loogika. Tehke tõesti nendele märkus. Erineva toetussüsteemiga riike, eriti Eestit Rootsiga, ei saa niimoodi mehaaniliselt võrrelda. Selleks on vaja väga mahukat analüüsi. Tõepoolest on Rootsis see kolmanda lapse toetus madalam kui Eestis, kuid esiteks tõuseb seal toetus järsult alates neljandast lapsest ja teiseks on tulumaksuvabastuse määr laste arvuga seotud. 

Nii. Nüüd ma pean tõesti ütlema, et kahjuks ma peaministrilt vastuseid ei saanud. Kahjuks oli vastus see, et kavatsetakse seniseid tegevusi jätkata. Aga need senised tegevused ongi meid ju kriisi toonud. Mul oleks ka lisaks Varro ettepanekutele – loodan, et need on teil ikka meeles – veel üks pisike ettepanek: kasutage rahvastikupoliitika kujundamisel ikka professionaalide abi. (Juhataja helistab kella.) Ja üks suur ettepanek [on see], et võtke tagasi see eelnõu, millega tahate vähendada lastega pere toetusi, või siis tehke niimoodi ümber, et need toetused suurenevad. Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. (Martin Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea Kaja Kallas! Head kolleegid! Käisin hiljuti Ungaris konservatiivide sabatil. Normaalne riik, normaalsed inimesed. Mõnus oli käia tänaval, kus inimesed ei tundnud, et nende riik kogu aeg vaenab neid selle eest, et nad on normaalsed. Liberaalide poolt vihatud, laimatud ja maha tehtud Ungaris on perepoliitika juba kümme aastat, rohkem kui kümme aastat, olnud riigi üks prioriteete. Seal on lausa perekonnaminister. Nad kulutavad ligi 6% SKP-st erinevatele perekonna- ja lastetoetusprogrammidele. Ligi 6% SKP-st! Viimase kümne aasta jooksul on sellel olnud selgelt efekt. Näiteks kui Orbán valimised võitis 2010. aastal, käivitati oma uued programmid ja tulemused on selgelt näha. 

Kümne aasta võrdluses on asi niimoodi. Fertiilses eas naiste kohta oli 2011 sündimuskordaja 1,23 last ja kümme aastat hiljem juba 1,59 last. Tõsi, ei ole veel taastetase, seda tunnistavad nad isegi, aga selgelt on olnud liikumine paremuse poole. Me võrdleme seda nüüd Eestiga. Järsk tagasiminek Kaja Kallase valitsuse ajal: täpselt vastupidises suunas liigume. Sündide arv oli 2011 Ungaris 88 000 last, 2021. aastal 93 000 last. Abielud on kahekordistunud kümneaastase perioodi jooksul: 35 000 abielu 2011. aastal, 72 000 abielu 2021. aastal. Lahutused on samal ajal vähenenud: 23 000 pealt on kümne aastaga langenud 18 000 peale. Abortide arv on samuti vähenenud kahekordselt: ligemale 40 000 aborti, 38 500 täpsemalt, 2011. aastal ja 2021. aastaks oli see langenud 21 900 peale. Ei saa öelda, et see kõik on toimunud naiste aheldamisega pliidi ja rusika vahele, nagu meil siin mingisugused sõgedad vaenavad loosungid [ütlevad]. Vastupidi, naiste osalus tööturul on kasvanud: 2011. aastal 74% ja 2021. aastal 83%. Samal ajal on vaesusriskis olevate laste hulk vähenenud jälle kaks korda: 41,9%-lt 20,2%-le kümne aastaga. 

Kuidas nad seda saavutavad? Neid meetmeid on loomulikult terve pakett. Nii nagu ungarlased ütlevad ja nii nagu me siin Eestiski väga hästi teame, ei ole olemas ühte võluvitsa. Ei ole olemas seda konkreetset asja, mis kõik mured lahendaks. On olemas terve suur võrgustik, terve hulk meetmeid. Ja loomulikult need meetmed ju kujundavad hoiakuid. Näiteks Ungaris on neljalapselisel emal elu lõpuni täielik tulumaksuvabastus. Kui sul on neli last, siis sa tulumaksu ei maksa, isegi kui lapsed on kasvanud täiskasvanuks, juba kodust lahkunud. Suurperedel on autoostusoodustus. Kõik me saame aru, täiesti praktiline asi: kui sul on juba rohkem kui kolm last, siis sa enam tavalise autoga ei sõida, pead ostma oluliselt kallima ja suurema auto. Makstakse kodu renoveerimise toetust lastega peredele, kellel on oma kodu. 

Makstakse vanavanematele lastehoiutasu, sest pole paremaid lapsehoidjaid kui [lapse] vanavanemad. Me juba teame, millise huilgamisega tulevad lagedale progressivistid, liberaalid: kuidas siis hakkavad eestlased skeemitama. Kujutage ette, võtavad oma lapselapsed endale hoiule ja hakkavad selle pealt skeemitama raha riigilt! Sõge jutt! Selle raha maksab Eesti riik palju meelsamini võõrastele inimestele lasteaias või lastehoius, aga jumala eest mitte laste vanavanematele. Ungarlased maksavad vanavanematele, mis loob perekondlikke, põlvkondlikke sidemeid, mis on ülioluline tegelikult ka sellesama turvatunde ja emotsionaalse heaolu tekitamiseks, et naised sooviksid lapsi saada ja peredes oleks palju lapsi. 

Mis on veel tähtis Ungari puhul: kõik tähtsamad suuremad toetused on alates kolmelapselistest peredest. Ei ole seda kräunumist, et kohelge lapsi võrdselt: esimene ja teine ja kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja seitsmes ja kaheksas peavad kõik olema ühtemoodi koheldud. Ei ole seda! Suurperedel on suurem koorem. Suurperedel on suuremad väljaminekud. Suurperedel on raskem ja neid toetatakse rohkem, sest suurpered kannavad edasi rahvast. Eesti iibest poole moodustavad suurpered, kolme, nelja ja [rohkema] lapsega perekonnad. Poole! 

Nii et kui me tahame, et meil lapsi sünniks, kui me tahame, et meie rahvas kestaks, kui me tahame, et eestlased oleks edaspidi ka siin riigis peremeesrahvas, et see olekski eestikeelne rahvas, et siin kestaks edasi meie kultuur, kombed, siis on vaja teha asju, mis töötavad – ja me teame, teistes riikides on neid asju tehtud, need töötavad –, mitte loopida ajusurnud, ilmselgelt valelikke, jobusid loosungeid, mis rahuldavad väikeseid vähemusi ja lihtsalt õelaid meestevihkajaid, mis on meie valitsuse põhiline pealiin tänasel päeval. Nii et ei ole vaja jalgratast leiutada. Me teame, mida on vaja teha. Aga selleks on muidugi vaja Eestile päris valitsust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. 

Ma vabandan, härra Põlluaas, meile on tulnud üks ettepanek. Ma peaksin selle [hääletuse] enne läbi viima. Riigikogu juhatusele on tehtud ettepanek 23. mai istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 13.30-ni. Me peame seda hääletama. Martin Helme, palun!

Aitäh! Palun enne seda kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku, mis on järgmine: ettepanek 23. mai 2023. aasta istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 13.30-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastuolijaid 14 ja 1 erapooletu, leidis ettepanek toetust. 

Palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa.

Austatud Riigikogu esimees!

Tervitame teda! Ta on saalis, istub seal ilusti.

Head kolleegid! Ma loodan, et ma selle aja, mis mul nüüd kaotsi läks, saan tagantjärgi juurde oma kõnele. 

Me arutame väga olulist teemat. Mul on hea meel, et siin praegu hääletuse hetkeks ja peale seda tuli suur hulk koalitsiooniliikmeid saali, siis saate ka teie osa. Teema on ju rahvastikukriis, meie sügav-sügav demograafiline kriis, mis, paistab, kahjuks eriti koalitsiooni ei huvita. Ja ei huvita absoluutselt meie peaministrit. Me oleme korduvalt kuulnud siin saalis lauset, et Eestis on saja aasta väikseim sündimus. See peaks olema skandaal, see peaks meil kõigil [ihu] kananahale ajama ja panema toimetama, mõtlema, kuidas me saaksime sellest kriisist välja tulla. Paraku ei näe me koalitsioonilepingus mitte ühtegi sõna sellest, et me oleme kriisis. Seda kriisi ei tunnistata. Ammugi ei räägita seal poolt sõnagi sellest, kuidas sellest välja tulla, kuidas sündimust tõsta. Ja mis eriti skandaalne, ka täna siin saalis on peaministrilt mitu korda küsitud, kas te tunnistate, et Eestis on demograafiline kriis. Ei, mitte midagi. Küsis seda Jaak Valge, küsis seda Varro Vooglaid, küsisin mina veel üle. Ei saanud vastust. Järelikult ei ole, järelikult see ei huvita. Järelikult ei ole see üleüldse kellegi jaoks oluline. Eks me näemegi selle koalitsiooni tegutsemist, neid otsuseid, mis on vastu võetud, neid eelnõusid. Kõik kõnelevad sellest, et see, et meil lapsi ei sünni, et meie rahvaarv väheneb, lihtsalt ei huvita. 

Meile toodi vastuseks, et aga mis siis, teistes riikides on ju ka madal sündimus, ka seal on see ju langenud. No kuulge, andke andeks! See on äärmiselt lapsik lähenemine. Väike laps ütleb, et tema ka tegi, tema ka tegi. Aga samas me teame, et tegelikult ei teinud. Eestis on kõige suurem kriis, sündimus on kõige väiksem. Ja selles suhtes jah on võib-olla tõepoolest peaministril õigus, et teised ka ei tee midagi. Me kuulsime näiteid, et tegelikult teevad küll. See ei ole õigustus mitte midagi tegemisele siin Eestis või vastupidi, selle kriisi süvendamisele, sest peretoetuste ja [palju]lapseliste perede laste- ja peretoetuste äravõtmine, vähendamine, see on ju kuritegelik. Me teame väga hästi, et rahva juurdekasv ja säilimine on tegelikult just nimelt tänu suurtele peredele. Me teame seda, et just nemad on kõige suuremas majanduslikus kitsikuses ja seetõttu on neil vaja suuremaid toetusi kui [vähe]lapselistel peredel. Aga see ilmselt ei loe, sellepärast et enda tulumaksulubaduste ja niinimetatud küüru kaotamine on olulisem kui laste sünd. 

Ja siis öeldakse, et neil on aega harjuda sellega, nende õigustatud ootused ei loe midagi. Aga siis, kui meil elekter maksis 4000 eurot, siis olid taastuvenergiafirmadel küll õigustatud lootused ja õigused. Seda raha, taastuvenergiamaksu, mida me kõik maksime, samal ajal kui nemad suplesid ülikasumites, ei tohtinud mitte vähendada …

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

… sest neil olid õigustatud ootused, aga meie peredel, meie lastel järelikult ei ole. See on ju absurd. Aga mis siin imestada, kui peaminister on olnud vähemalt kümne, kui ma ei eksi, erineva päikese- ja tuuleenergeetikafirma nõukogus ja juhatuses. Küllap need vanad sidemed on kõik alles. 

Ja kui me kõige selle taustal vaatame veel seda, kuidas on kaotatud absoluutselt kõik piirangud immigratsioonile, kuidas meie kvoodid on ligi 20 erandiga tühistatud, nii et meil ei ole absoluutselt mingeid piiranguid, meie riigi uksed on kõikidele lahti ja ka sotsiaalkaitseminister täiesti avalikult ütleb, et jah, asendamegi meie lastevähesuse immigratsiooniga, siis selline poliitika on kuritegelik. See tähendab seda, et te tõmbate kriipsu peale Eesti rahva kestmisele, Eesti riigile, sest kellel on vaja Eesti riiki, kui enam eestlasi ei ole. Aga mõelge, üksikisikutena te tõmbate ju ka kriipsu peale enda perekonnale, enda esivanematele. Mina olen uhke oma esivanemate üle. Mina ei taha, et minu perekonnaliin kaoks. Ma olen teinud selle nimel tööd, olen lapsi üles kasvatanud, olen vanaisa. Ma olen uhke selle üle. Aga teie propageerite hoopis teistsugust, hedonistlikku suhtumist, surute Riigikogust läbi homoabielu, viljatut homoabielu, mis tegelikult tähendab ju meie edasikestmise lõppu. See ei ole lahendus, see on hävingu teele minek. 

Lisaks kõigele on valetajate koalitsioonil kava minna üle ühtsele eesti koolile, mis ju nimena kõlab ilusti – ühtne eesti kool –, aga see tähendab sisuliselt nõukogudeaegsete segakoolide loomist, kus pannakse eesti ja vene lapsed ja jumal teab mis lapsed kõik veel kokku. Kuskil sellises piirkonnas, kus tõepoolest eestlased on ülekaalus, võib-olla ei tekita üks kuni kaks võõrkeelset last klassis probleemi. Aga meil on suured piirkonnad – Tallinn, Maardu, Paldiski, Ida-Virumaa –, kus sisuliselt tähendab see eesti laste venestamist. Kui me kõik need asjad ühte kokku paneme, siis näitab see seda, et Eesti 200-l, sotsiaaldemokraatidel ja Reformierakonnal on pehmelt öeldes suva Eesti riigist, eesti rahvast, meie kultuuri, meie rahvuse (Juhataja helistab kella.) kestmajäämisest. Otse öeldes: valetajate koalitsioon vihkab Eestit ja vihkab eesti lapsi. Aitäh!

Teie aeg! Varro Vooglaid, palun Riigikogu kõnetooli.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea peaminister! Minu jaoks oli selle arupärimise arutamise juures kahtlemata kõige informatiivsem see tõsiasi, et hoolimata vähemalt kolmest, neljast või viiest korrast, kui peaministril paluti vastata küsimusele, kas ta tunnistab, et Eestis valitseb rahvastikukriis, ei teinud ta seda mitte. Korduvalt vastas ta ühtemoodi: valitsus tunnistab, et tegu on olukorraga, millega tuleb tegeleda. Aga see loomulikult on midagi hoopis muud kui tunnistada, et tegemist on kriisiga. Nimelt, kriis teatavasti ei ole lihtsalt üks olukord paljude seast. Ma kujutan ette – kolleeg Joller võib mind parandada –, et näiteks meditsiinis vist kriitiliseks, nii nagu mina asjast aru saan, peetakse sellist olukorda, kus ei ole eriti muid valikuid kui pööre paremusele või katastroof, eks. Erakorralise meditsiini osakonda viiakse inimesed, kelle puhul hakkab saabuma see punkt, kus kas õnnestub midagi ette võtta või inimene sureb. Selles mõttes nõuab kriisiolukord täiesti teistsugust lähenemist kui lihtsalt problemaatiline olukord. Nii et see küsimus ei ole sugugi sisutühi, see ei ole sugugi retooriline. Küsitakse väga konkreetselt, kas tunnistab valitsus, kas tunnistab peaminister, et Eestis valitseb rahvastikukriis. Ja täna oleme saanud väga selge arusaamise, et ei, ei tunnistata, et Eestis valitseb rahvastikukriis.

Ometi Eestis valitseb rahvastikukriis. Eestis valitseb rahvastikukriis. On küsitud, kuidas seda siis defineerida. Noh, ma üldise määratluse juba andsin analoogia korras, mida tähendab kriitiline olukord. Aga konkreetselt selle teema raames võiks öelda nii, et kui meil ei õnnestu saavutada rahvastikuprotsessides pööret paremusele, siis eesti rahvust, keelt ja kultuuri ja sellega seonduvalt ka Eesti riiki, vähemalt sellisena, nagu põhiseadus ette näeb, ähvardab häving. Häving! Seda silmas pidades, kui tõsise probleemiga me silmitsi seisame ja kui kriitiline see olukord on, on ikkagi väga-väga mõtlemapanev, et meil on reaalselt valitsus, mis isegi keeldub tunnistamast, et kriis eksisteerib. Samahästi võiks öelda, et haiglas on inimene, kellel hakkavad siseorganid üles ütlema, ja arsti käest küsitakse, et kuulge, kas see olukord ei ole nüüd kriitiline, siin oleks vaja kriitilist, erakorralist meditsiiniabi rakendada, ja siis öeldakse, et me tunnistame, et tegemist on probleemiga, mis vajab tähelepanu. No see on ju vastutustundetu, ebaeetiline.

Meil, kes me oleme siin Riigikogus, ja samuti teil, kes te olete valitsuses, on põhiseadusest tulenev kohustus reageerida adekvaatselt nendele kriitilistele olukordadele, millega me siin riigis silmitsi seisame. Selle eest meile ju palka makstaksegi. Me kõik oleme andnud vande, tõotanud jääda ustavaks põhiseaduslikule korrale. Mida põhiseadus ütleb? Eesti riigi üks peamisi ülesandeid on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Me oleme andnud vande seista selle eest ja selle vande kohaselt me peame ka adekvaatselt reageerima. Kui Eestit näiteks rünnatakse sõjaliselt ja me küsime, et kuulge, kas tunnistate, et meil on militaarselt kriitiline olukord, siis on kohatu vastata, et me tunnistame, et tegemist on probleemiga, mis vajab tähelepanu. See oleks ju põhiseadusliku kohustuse reetmine. Ja pidades silmas, kui palju on viimastel aastatel ja aastakümnetel juhitud sellele tähelepanu, et meil on tegemist sügava, tõsise, meie rahvust, keelt ja kultuuri eksistentsiaalselt ohustava kriisiga, on tegelikult kuritegelik mitte sellele adekvaatselt reageerida.

Ma eelmise arupärimise raames peetud sõnavõtus ütlesin, et tegelikult on olemas terve rida asju, mida saab teha selleks, et pöörata olukorda paremusele. Kolleeg Martin Helme pidas väga sisuka kõne – kes ei kuulnud, soovitan järgi kuulata –, koalitsioonile justkui kandiku peal ette tuues terve rea reaalseid konkreetseid ettepanekuid selle kohta, mida rakendada.

Palun lisaaega.

Kui palju te soovite?

Palun kaht minutit.

Palun, kaks minutit!

Reaalsed konkreetsed ettepanekud, mida saab ellu viia selleks, et hakata olukorda reaalselt paremuse poole pöörama. Küsimus on lihtsalt selles, kas valitsuskoalitsioon on suuteline ennast lahti siduma nendest ideoloogilistest kammitsatest, mis ei luba ühtegi nendest asjadest ellu rakendama hakata.

Ideoloogilistest kammitsatest rääkides võib nimetada individualismi, eks. Niikaua kui me mõtleme individualistlikes raamides, loomulikult, kõik need asjad, mis on suunatud eelduste loomisele sündimuse kasvuks, ei ole inimestele vastuvõetavad. Võime rääkida relativismist, sellest hoiakust, et tõde ei ole, moraalset tõde ei ole, igaühel on oma tõde. Samamoodi, lootusetu. Kui me oleme seotud relativistlike hoiakutega, siis me muidugi ei hakka ühtegi nendest asjadest ellu rakendama. Järgmiseks, hedonistlikud kammitsad. Kui me käsitleme inimeksistentsi kõrgeima eesmärgina lihtsalt naudingute maksimeerimist, siis loomulikult selline poliitika, mis on suunatud hoopis perekonnaelu eelduste loomiseks, ei ole see, mida me hakkame ellu viima. Järgmiseks, sotsialistlikud kammitsad: kui me mõtleme sedasi, et riik peab kõige eest hoolitsema, siis milleks meile perekonna institutsiooni üldse vaja on? Perekond on see, mis on üldiselt hoolitsenud inimeste heaolu eest, ise seda teinud ilma riigi abita. Kui riik võtab kõik need funktsioonid üle, siis loomulikult perekond osutub ülearuseks. Ökologism järgmiseks: kui planeet on ikka nii ülerahvastatud, et iga järgmine inimene, kes sünnib, on koormaks, lubamatuks koormaks planeedile, siis loomulikult me ei hakka mitte midagi tegema selleks, et luua eeldusi rohkemate laste sünniks. Samamoodi homoideoloogia, sooideoloogia ja lõpuks ateism kui ideoloogia, mis on kõikide nende asjade ühisnimetaja.

Nii et mis ma lõpuks oskan öelda? Minul on kaheksa last koos abikaasaga: elav näide sellest, et saab küll teistmoodi, kui tahtmist on. Kui soovite teada, mida tuleks teha, et Eestis võiks olla rohkem selliseid perekondi, oleme hea meelega nõus teile sellest rääkima. Siiamaani pole mitte keegi kunagi huvi tundnud. Aitäh!

Aitäh! Mul on korra küsimus. Hendrik Johannes Terras, teil on soov läbirääkimiste voorus [teha] sõnavõtt kohapealt. Saan ma õigesti aru? (Hääl saalist.) Aitäh! Ma arvan, et kui ma platsi vaatasin õigesti, siis te olete peale Rain Eplerit. Aitäh teile! Palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. (Helle-Moonika Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head siinviibijad! Head ekraani taga viibijad! Hea arupärimisele vastaja! Ma pühendan oma kõne osaliselt sellele, et näidata, kuidas peaministri sõnad ja teod ei lähe kokku. Ta ütles ka, et meile nagunii ei meeldi, mida iganes ta ütleb. Ja tõepoolest, mõned asjad meile ei meeldi. 

Aga mõned asjad lükkaks ka ümber. Ta väitis, et riikides, kus naised saavad haridust ja käivad koolis ning tööl, ongi sündimus madal. Ta ütles seda enda ja oma küündimatu poliitika õigustuseks, sellest me saame kõik aru. Aga paraku näitavad Eestis uurimused, et just haritud naised tahaksid rohkem lapsi saada. Kui me räägime rahvastikukriisist ja rahvuskehandi hoidmisest, siis Eesti riik ja kõik Eesti valitsused peaksid tegema selleks kõik, et just needsamad haritud ja targad naised saaksid oma tahet teostada ja oma südamesoovi ellu viia. 

Räägiti ka regionaalpoliitikast ja regionaalsest ebavõrdsusest. See on tõesti probleem. Aga vaadake, need lahendused, mida siin välja pakuti, on täiesti valed. Teie jutt kodulähedastest koolidest ja nende olulisusest ei vasta tõele. Ega asjata ei öelda, et käige minu tegude, mitte sõnade järgi. Teie sõnad ja teod lähevad ju täiesti lahku. Maakoole pannakse kinni, olekski pandud, kui lapsevanemad ei oleks saanud kohtutelt esmast õiguskaitset. Transpordiküsimuste lahendamisega te samuti ei tegele tegudes. Ühistranspordi, mis praegu ikkagi kannab oma eesmärki viia inimesed sinna, kuhu nad soovivad või kuhu neil on vaja minna – ja enamuses on neil vaja liikuda maapiirkonnas tööle ja koju –, selle te tahate ära kaotada, selle viimasegi, mis annab Eesti inimestele võimaluse soodsalt maapiirkonnas liikuda, tõmbekeskustesse tööle ja pärast koju tagasi. 

Samuti oma maksupoliitikaga. Sõnad olid oi kui suurelised ja nunnud, aga tegudes te kehtestate automaksu, mis lööb eriti valusalt just maapiirkondades elavaid ja väiksema sissetulekuga inimesi, kellele just see transpordivõimalus on eluliselt vajalik. Selle maksustamine on igati väär nii maksupoliitiliselt kui ka regionaalpoliitiliselt. Need kaks asja on muuseas täiesti otseselt seotud demograafia ja rahvastikukriisiga. 

Eestlased on alati olnud maarahvas ja maal elades on eesti inimene õnnelikum ja tasakaalukam. Maal elavad lapsed on tervemad ja nende vaimne tasakaal on ka täiskasvanuna parem. Maal elavad pered on olnud reeglina suuremad ja lasterikkamad. Kuid teie poliitika – Reformierakond on teatavasti olnud 20 aastat võimul, ma ei saa seda mitte mainimata jätta – on kõigel sellel aastaid ja aastaid juuri alt ära lõiganud ja jätkab seda väga selgelt ka praegu, hoolimata ilusatest sõnadest ja arengukavadest. Vaadake, need arengukavad ei ole muuseas mingid arengukavad, vaid taandarengukavad, sest, nagu me teame, riiki on juhitud aastaid [sellise] poliitika abil ja selles valguses, mille aluseks on väljend "kestlik kahanemine", mida iganes see tähendab. See on allaandmispoliitika, see on lati alt läbi jooksmise poliitika, see on valitsejate mugavuspoliitika. See on ka muuseas põhiseadusevastane poliitika ja seda igas mõttes. Selline poliitika teeb Eestit jätkuvalt väiksemaks ja nõrgemaks. Ja see muuseas on ka riigivastane tegevus, eriti kui seda viljelevad riigivalitsejad. 

Ja neil jääb õigust ülegi, nagu me peaministri ülesandeid täitva Kaja Kallase esinemisest just nägime. Need kriisid, millele peaminister viitab, pole ju tegelikult põhjus. Kui vaadata ajas tagasi, siis on iive püsinud negatiivsena juba aastast 1991. Selle eest on vastutavad kõik poliitikud, kõik erakonnad, kes on olnud pikka aega võimul ja pole mitte midagi teinud. Eesti taasiseseisvumisaja jooksul on inimesi surnud peaaegu 103 000 võrra rohkem, kui on sündinud lapsi. Sama palju või isegi rohkem inimesi on peamiselt Reformierakonna valitsuste inimvaenuliku tegevuse ja vale maksu‑ ja finantspoliitika tõttu riigist lahkunud. See on tohutu kadu. See on tegelikult katastroof, mis ohustab meie püsimajäämist rahvana ja riigina. Tegelikult siiski rahvana, sest geograafiline mõiste "Eesti" võib jääda veel pikaks ajaks püsima, kuigi siin elavad siis juba tont teab kes: slaavlased, asiaadid, aafriklased, angloameeriklased, aga need ei ole enam eestlased. Jällegi, selline tegevus, mis viib meid lõpuks sinnani, mida ma kirjeldasin, on igas mõttes põhiseadusevastane tegevus, sest põhiseaduses on kirjas, et meie riik, Eesti riik, on loodud selleks, et Eesti rahvas, eesti rahvus oma keele ja kultuuriga säiliks siin pisikesel maalapil üle aegade. See peaks olema meie kõigi vastutus ja meid kõiki kannustav mõtteviis. 

Aga mida me näeme? Meile on viimase aastaga lisandunud 71 722 teisest rahvusest, keele‑ ja kultuuriruumist inimest ja see on vaid ametlik juurdevool. Mitteametlik ehk kontrollimatu sisseränne elab oma elu. Selle tulemusena me võime jääda vähemuseks omaenda koduriigis, omaenda kodumaal. Teist Eestit meil ei ole. Rahvastikukriis, muide, ei ole ainult madal sündimus. See on ka suur sisseränne ja sellest on täna siin juba palju räägitud. Me peame sellega tegelema isegi võib-olla juba rohkem kui sündide või surmadega, sest sureme meie ja sisserände tulemusel ei sünni enam meid. Nii lihtne see ongi. Selline väljaanne nagu Scientific American ütleb, et inimkonna õnneliku tuleviku, parema elatustaseme ja toimetuleku tagab väiksem rahvaarv. Nagu me näeme, sellest oma tegevuses juhindubki meie praegune valitsus, kes õhinal ja entusiastlikult täidab kõiki globaalseid korraldusi, ja on alustanud selle kõigega oma rahvast. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänapäeval on abielu- ja perekonnavastane liikumine tugevam kui kunagi varem. Küsimuse all pole üksnes perekond, vaid ka sündimuse langus. LGBT+ sooideoloogia on hakanud seadusandlikult tühistama bioloogilist sugu. Näiteks Kanadas on juba keelatud kasvatada last vastavalt lapse bioloogilisele soole. Samas on LGBT+-aktivistidele avatud nõustamise sildi all kõik võimalused nendesamade laste sooideoloogiliseks manipuleerimiseks, mis lõpeb paljude jaoks steriliseerimise ja kehalise sandistamisega. Kõike seda nõutakse ja tagatakse võrdsetele õigustele toetudes. 

Sooideoloogia on muutunud juba nii tugevaks, et bioloogilised mehed nimetavad end naiseks, et saada õigus võistelda spordivõistlustel naiste klassis. Kui päris naissportlased selle vastu protestivad, siis langevad nad LGBT-aktivistide vihaste ja vägivaldsete rünnakute alla. Seda õigustatakse vajadusega kaitsta LGBT+-inimeste võrdseid õigusi. See on nii uskumatu tegelikkuse moonutamine! Samamoodi ründab valitsuserakond lasterikkaid peresid, vähendades perehüvitisi ja lastetoetusi. Reformierakonna kodulehelt võime lugeda: "Me peame neid (naisi – E. P.) kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika." Tõepoolest, valitsuserakonna kodulehel on need sõnad olemas! Ja arvatavasti sellele toetub ka nende ülejäänud ideoloogia. 

Peaminister Kaja Kallas kiidab kaasa, et homoabielud on osa rahvastikukriisi lahendamisest. No öelge, kuidas! Kas steriliseeritud mees saab olla naine? Kas passis olev number muudab inimese sugu? Ei muuda ju! Kaja Kallas ütleb Riigikogu puldis, et ka samasoolised võivad saada lapsi. Mehed ei suuda sünnitada isegi siis, kui nad kleiti kannavad. Homopaar saab lapsi vaid surrogaadi abil. Surrogaatemadus aga nõuab keerulisi meditsiinilisi manipuleerimisi, millega kaasnevad füüsilised ja vaimsed riskid, hormonaalsed muutused ja psühholoogilised raskused. Surrogaatemadus võib kahjustada naiste ja laste inimväärikust ning võib kaasa tuua naiste ekspluateerimist, muudest probleemidest rääkimata. Meie valitsus on sinisilmne, märkamata või soovimata märgata LGBT-liikumise destruktiivset, ühiskonda lammutavat iseloomu. Lääne heaoluühiskonnad on sellega praegu tõsiselt kimpus. Vaenukõne süüdistuse hirmus ei julge inimesed selle hulluse vastu isegi enam välja astuda. Ärgem laskem end suruda samasse vaikimisse! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epleri.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma tean, kui tore on näiteks õhtul enne magamaminekut lugeda lastele mõni lugu. Aga ma tean ka, kui tore on mõnikord, kui oled tõesti päevast väsinud, kui saab ise mitte lugeda ja midagi muud teha. Aga ometi ei jää lastele see lugu lugemata. Sellepärast võiks tänase istungi lõpetuseks teha midagi praktiliselt kasulikku perede ja eriti suurte perede jaoks. Kui ise ei jõua lugu lugeda, siis see on kuskilt võtta. Sellepärast ma loen teile esimese peatüki "Kevadest". 

"Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, kõneles nendega natuke aega, käskis Arnol olla hoolas ja korralik ja seadis ta siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma. Siis andis kooliõpetaja talle raamatust midagi kirjutada, ja Arnol ei olnud nüüd enam aega muule mõtelda. Ta võttis tahvli ja hakkas kirjutama. Kui ta oli kirjutanud umbes paar rida, kummardus pikkade juustega poiss tema kõrva juurde ja küsis sosinal: 
"Mis koolmeister ütles, kui te tema toas olite?" 
Arno teadis, et tunni ajal ei tohi kõnelda, vaatas esiti aralt kooliõpetaja poole ja vastas siis: 
"Ah, ei kedagi …" 
Aga teine ei jäänud sellega rahule. Küsija pani krihvli käest, nuuskas nina ja sosistas uuesti: 
"Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis indiaanlaste juttusid ei tohi lugeda?" 
"Ei ütelnud." 
"Oi, minule ütles küll. Mul oli ka suur pakk neid ühes, praegugi teised kapis. Kas sa oled lugenud "Ameerika metsadest"? Vaata, kus oli ikke mees: kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini. Jaah …" 
"Kes see oli?" 
"Kentuki Lõvi." 
Arno pani krihvli kõrvale ja vaatas oma seltsilisele esimest korda otsa. Sellel oli rõugearmiline nägu ja nina paremale poole natuke viltu. Valkjaskollased juuksed olid hästi sassis. 
"Küll ta on nendega hädas, kui ta neid sugema hakkab," arvas Arno. 
Seltsimees ei andnud aga palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pöördus igasse külge nagu oherdi ja näitas, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi, nagu ei oleks temal selleks praegu sugugi aega. 
"Toots, mis sa seal jälle rähkled?" 
See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes arutas oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle, tõusis pikse kiirusega püsti. 
"Ei midagi … Peterson küsis, kudas vene keeli jätt kirjutatakse." 
"Soo, ja sina näitasid?" 
"Mina näitasin jah. Tema narr oli hoopis valesti teinud." 
"Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes ei mõista jätti kirjutada. Toots, sa tule õige ja kirjuta suurele tahvlile, siis näevad kõik.""

Hea ettekandja! Väike info teile siit kodu- ja töökorra seadusest, mis ma mõtlesin teile korra ette lugeda. See on § 72, mis ütleb seda, et kui juhtub nii, et ettekanne kaldub teemast kõrvale, päevakorraküsimusest kõrvale, siis juhataja palub, et te pöörduksite päevakorraküsimuse juurde tagasi. Meil on hetkel rahvastikukriisitemaatiline [punkt]. Ma usun, et see kõrvalekalle toob teid õige raja peale jälle tagasi. See oli lihtsalt minu üleskutse teile. Palun, jätkake! 

Palun siis katkestuse pärast lisaaega. 

Jaa, te kindlasti saate selle pool minutit tagasi. Palun! 

""Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes ei mõista jätti kirjutada. Toots, sa tule õige ja kirjuta suurele tahvlile, siis näevad kõik." 
Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat. 
"No tule, tule!" kordas kooliõpetaja. 
Seal nägi õnnetu hing, et teda ei päästa enam ükski maapealne vägi. Viimases hingeahastuses pöördus ta Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu: 
"Näita, kudas on, näita, kudas on!" 
Arno tegi oma tahvlile määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mida nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle klassi, justkui oleks ta ütelda tahtnud: 
"Mis te's õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?" 
Ja kõikide pilgud vastasid: 
"Jaa, jaa, tead küll, Toots. "
Aga keegi oli siiski olemas, kes arvas natuke teisiti kui kõik muud, – kooliõpetaja. See tuli, nagu kurjast juhitud, otse Arno tahvli juurde, silmas seal üht samasugust elukat kui suurel tahvlil, ja kuri kahtlus ärkas temas. Ta pöördus Tootsi poole. 
"Ütle, Toots, kas sul veel mõni vale tagavaraks on? Kui on, siis lase aga tulla kõik ühekorraga." 
"Mis vale?" küsis Toots. 
Tema nägu oli nii süütu, et ta igale inimesele pisarad silmi oleks pidanud ajama, kellel vähegi ristiinimese verd südames. Aga et kooliõpetaja oli hoopis südametu inimene, siis ei tulnud temale ei pisaraid silmi ega teinud ta ka piinamisele lõppu."

(Rain Epler küsib lisaaega.) Kui palju soovite? Palun, üks minut lisaaega!

""Peterson, kas sa küsisid Tootsilt, kuidas jätt kirjutatakse?" 
Toots andis Petersonile silmadega märku, et ta jaatavalt vastaks, aga kahjuks ei mõjunud see. 
"Ei." 
"Nojaa, seda ma arvasin kah. Mis ta's rääkis sulle?" 
"Toots ütles, et tema ei saa aru, kudas indiaanlased nii ruttu võivad skalpeerida; et kord, kui tema üht lõpnud kassi tahtnud …" 
Peterson edasi ei saa, sest kogu klass naerab laginal. Toots näitab äraandjale salaja rusikat ja vannub mõttes hirmsat kättemaksmist. Ta pannakse valetamise eest teise tunni alguseni nurka seisma. 
Arnot pani kõige rohkem imestama see asjalugu, et Toots, kes ometi nii palju oli lugenud ja kes teadis kõnelda Kentuki Lõvist, ei mõistnud kirjutada lihtsat vene keele jätti. Ja edasi arvas ta: 
"Ega ikka nii ei või valetada. See Toots vist ikka on üks suur võrukael.""

Aitäh!

Aitäh! Ma tulen tagasi, head ametikaaslased, meie kodu‑ ja töökorra seaduse juurde. Paragrahvi 72 lõige 1 ütleb selgelt, et kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et ta pöörduks tagasi päevakorraküsimuse juurde. Seda ma ka tegin. Seda, mis hetkel oli, oli päris keeruline seostada antud arupärimisega. Ma ütleks, et see kuulub rohkem žanri, mis on esmaspäeviti vaba mikrofon. 

Erkki Keldo, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Täpselt samast valdkonnast. Tõesti suur tänu lugupeetud juhatajale, väga õigesti markeerisite lugupeetud ettekandjale. Tõesti, eelmises koosseisus, kui ma nüüd ei eksi, oli äkki George Orwelli raamat, mida üritati samamoodi lugema hakata. Siis minu teada koguneti ja lepiti kokku, et ikkagi täiesti seosetult raamatu lugemist arupärimiste ega muude eelnõude sisusse minemata hea tava kohaselt ei tehta. Suur aitäh, et te ise seda märkisite! Ja lihtsalt tahtsingi siinkohal meelde tuletada või ka küsida, et kas te mäletate, et jäi selline hea tava kokkulepe.

Aitäh! Üks on hea tava ja teine on ka seadus, mis seda ütleb. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh!