Austatud Riigikogu, head kolleegid! Lugupeetud Eesti Vabariigi valitsuse liikmed! Head inimesed siin saalis ning ka kõik need inimesed, kes vaatavad meid kas veebi või televisiooni vahendusel! Tere päevast! Alustame XV koosseisu esimest infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.

Valitsusliikmed, kes vastavad täna teie küsimustele, on peaminister Kaja Kallas, siseminister Lauri Läänemets ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Tänases infotunnis on küsimuse esitamise soovi avaldanud 16 Riigikogu liiget. Seetõttu annan iga teema arutelul võimaluse ühe täpsustava ja ühe lisaküsimuse esitamiseks. Üks täpsustav ja üks lisaküsimus. Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea peaminister! No teie olete kuulsaks saanud oma oktoobrikuise ütlusega, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse, punkt. Ja te olete seda välja vabandanud nüüd siin hiljem, et oi ei, te ei rääkinud tuleviku kohta, te ei rääkinud valimiste kohta, te rääkisite istuva valitsuse eelarve kohta. Aga ometi, oma erakonna kongressil või suurkogul 14. jaanuaril ütlesite te niimoodi, rääkides valimiskampaaniast, rääkides programmist: "… peame vältima olukorda, kus riik oma maksukoormust tõstes hakkab omakorda inimeste toimetulekut ohustama." Ja veel: "Praegu on riigieelarve puudujäägis – see pole jätkusuutlik. Seepärast viime tavapärasest tugevama majanduskasvu korral riigieelarve tasakaalu nelja aastaga. Eelarvetulusid tuleb kasvatada maksukoormust tõstmata ..." Nüüd, siin ei ole küll kuhugi pugeda, see on valimiste kohta ja see on valimislubadus. Miks te valetasite rahvale näkku?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, erakordselt suur heameel on siin olla. Ma ei ole eales näinud infotunnis nii palju inimesi. Tõepoolest, on uus Riigikogu, kes on tahtmist täis, ja hea on seda entusiasmi näha. 

Nüüd tulles selle küsimuse juurde, siis väga õigesti osundate, et maksukoormus. Ja maksukoormus tõepoolest ei tõuse. Mida me lubasime valimistel, oli see, et me tagame Eesti julgeoleku, me tõstame Eesti julgeolekukulutusi 3%‑le sisemajanduse kogutoodangust. Julgeoleku alal oli terve rida erinevaid asju, mida me kõike teeme. Teiseks meie suureks lubaduseks oli ära kaotada keskklassi karistav maksuküür. Ka seda me teeme ja see muudatus tegelikult tuleneb just sellest, et kehtiv maksusüsteem on praak, mis karistab seda, et palgad tõusevad, ja ei jäta inimestele seda raha kätte. Me reformime maksusüsteemi, kaotame selle astmelise tulumaksu ära. Kolmas lubadus oli meil korrastada riigi rahandus, saada riigi tulud ja kulud uuesti tasakaalu. Ja selle poole me ka liigume. Kui me vaatame ka neid samme, mida me teeme maksupoliitikas, just selles võtmes, et [kehtiks] näiteks saastaja-maksab-printsiip, et ka inimeste käitumist juhtida, mitte tööjõumakse tõsta, sest see töötamise maksustamine peaks olema nii madal kui vähegi võimalik. Ja neljas suur lubadus oli rohereformi elluviimine ja kõik sellega seonduv: täiendavate energiavõimsuste turule toomine, selleks et majandust elavdada ja majanduse konkurentsivõimet tõsta. Ka rohereformid on tegelikult selleks, et majanduse konkurentsivõimet pikas perspektiivis tõsta, sest see on see, kuhu kogu maailm liigub, kus tegelikult Eesti ettevõtted ei tohi maha jääda.

Kui me vaatame puhtalt valimisprogramme, siis valimisprogrammides Reformierakonna lubadused olid rahaliselt kõige väiksemad. Teie lubadused olid 2,7 miljardit. Ma arvan, et oleks adekvaatne ka küsida, et kust te selle jaoks raha võtaksite. Lihtsalt erinevus teie ja minu vahel on see, et mina sain mandaadi valitsuse moodustamiseks ja mina pean nendele küsimustele ka vastama. Eestis on koalitsioonivalitsused ja seetõttu ei saa kunagi ette teada, millised lubadused lähevad täitmisele koalitsioonikokkuleppes, mis on igal juhul kompromiss. Ja seetõttu saabki kõigepealt panna paika need asjad, mida me teeme – mida me lubasime, neid asju me teeme, – ja kust me selle jaoks raha võtame.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ei saanud te mingit mandaati, te saite e‑hääli. See on esimene asi.

Teiseks, meie valimislubadustest ei ole mõtet rääkida. Küll meie oleksime siis teinud sellise koalitsioonilepingu, mis oleks selle ära lahendanud ilma valijatele valetamata. Aga kõik need asjad, mida te lubasite valijatele … Ma ei tea, suunaks teid tagasi vaatama omaenda suurkogu kõnet ja [ütleks], et lugege Kaja Kallase huultelt: "Maksukoormust ei tõsta!" ja "Riigieelarve tasakaalu nelja aastaga ilma maksusid tõstmata!" Kusjuures, kui te siin üritate juuksekarva lõhki ajada maksukoormuse ja maksude osas, siis maksukoormus ka tõuseb. Meil tõusevad maksud, tulevad uued maksud ja maksukoormus ka tõuseb. Nii et selle taha te ka ei saa kuidagi pugeda.

Mina ei saa aru. Ma tegelikult ei küsinud teilt meie programmi kohta. Meil oli väga hea ja suurepärane programm ning paberhäältega võitis see ka valijate toetuse. Aga ma küsisin teilt, miks te valetasite inimestele. Miks te valetasite, et maksud ei tõuse? Oma erakonna suurkogul, siin Riigikogus ja valimisdebattidel lubasite, et maksud ei tõuse ja maksukoormus ei tõuse. Nüüd te tegite koalitsioonileppe, millega maksukoormus tõuseb, maksud tõusevad ja uued maksud tulevad. See on ju näkku valetamine inimestele. Miks te tegite seda?

Kaja Kallas, palun!

Kõigepealt, 22. oktoobril oli siin debatt riigieelarve üle. Selge on see, et mina sain öelda just selle valitsuse kohta, mis parasjagu tegutsev oli, ja selle valitsuse kohta, millega me olime eelarve sisse andnud. Eelarves oli tõepoolest, nii nagu eelmises koalitsioonis me olime kokku leppinud, maksurahu. Me olime kokku leppinud seda, et maksud ei tõuse, ja seetõttu ma sain ka niimoodi vastata.

Kui teie loogikat edasi arendada, siis võiks ju olla nii, et mina oleksin siin 22. oktoobril öelnud: "Abieluvõrdsus tuleb!" Ja siis, kui järgmine valitsus oleks olnud juhitud Martin Helme poolt, oleksime saanud selle kohta öelda, et näete, Martin Helme ei täida lubadusi, mis on antud. See on ju absurd, teie ei saa anda lubadusi järgmise valitsuse kohta. Ei saa ka mina anda, sest a) me ei tea, kes on järgmine valitsus; b) me ei tea, millises koalitsioonis ollakse selles valitsuses; c) me ei tea, millised on iga koalitsioonierakonna lubadused; ja d) me tegelikult ei tea, millised on need kompromissid, mida me tegema peame ja teeme.

Jah, me läksime valimistele välja oma valimislubadustega. [Esiteks] oli see, et me hoiame Eesti julgeolekut, mida me oleme teinud, ja suurendame riigikaitsekulutusi, mida me oleme teinud. Teiseks, et me kaotame ära maksuküüru. Seda me oleme ka kokku leppinud. Koalitsioonis me leppisime kokku selle ja mida ma kogu aeg rääkisin, oli see, et me viime riigieelarve kulud ja tulud jälle tasakaalu. See ei ole mitte mingi lihtne sõit ega mingi selline [asi], mida teie tegite, kui te olite rahandusminister ja lihtsalt valetasite, et te teete eelarve revisjoni ja sealt võetakse 980 miljonit kokkuhoiuks. See oli tühi, täiesti tühi [lubadus], mida meie pidime hakkama siis sisustama.

Nüüd maksukoormuse kohta. Vaadake neid tabeleid. Maksukoormus kahaneb 32% lähedale ja järjest [rohkem], kui te vaatate ka seda kevadist rahandusprognoosi. Ehk siis, kuna SKT suureneb – maksukoormus on suhtena SKT‑sse – ja kuna meil on niivõrd madalad maksud, siis maksukoormus tegelikult sisuliselt ei tõuse.

Me olime sinuga, Martin, väga paljudes debattides üks ühele enne valimisi. Mitte kordagi ei öelnud sa seda, kust sina lubaduste katteks raha võtad. Nendes debattides ei maininud sa mitte kordagi seda 2,7 miljardit [eurot], mida teie lubadusteks [vaja] on. Mina rääkisin seal korras riigirahandusest. Ma rääkisin nendest asjadest, mida me kõike teeme. Aga erinevus sinu ja minu vahel on see, et sina saad edasi rääkida sellist juttu. Sa ei pea ütlema, kust see raha tuleb. Mina pean ja ütlen seda ausalt.

Aeg! Nii, ja üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Kaja Kallas! Ma olen absoluutselt kindel, et te olete ajaloos väga tugev inimene ja kindlasti teate ka sellist meest nagu Jossif Vissarionovitš Stalin. Kui Eesti liideti Venemaaga – Nõukogude Liiduga, vabandust! –, siis oli üks suund Stalinil sundkollektiviseerimine, kus jõukad talud pidid minema kolhoosi, inimesed pidid andma ära oma vara, loomad ja nii edasi. See oli tegelikult Eesti talude hävitamine. Ja vaadates praegu teie tegevust maksude tõstmisel: kinnisvaramaks, mille suurus on mõõtmatu, automaks, luksusemaks, aktsiisimaks, käibemaks – kõik need tõusevad. Sisuliselt te kordate Stalini tegevust. Minu küsimus teile on: miks te seda teete?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! [Esiteks,] võib‑olla teile tuleb üllatusena, aga aktsiisid kehtivad ka praegu. Ja aktsiisid on selleks, et suunata inimeste käitumist mitte suitsetama või mitte alkoholi tarbima. Need on täiesti olemas. Teiseks, kodualuse maa maksustamine. Selle puhul kaob ära see, et ei tohi võtta selle eest raha. See on kohalik maks, iga kohalik omavalitsus otsustab, kas ta seda maksu rakendab või ei rakenda või teeb selle maksuvabastuse.

Nüüd, te räägite väga huvitavalt, tõepoolest, mulle tundub, et te võtate võib-olla ajaloost ka just endale sobivaid asju, mida te tahate kasutada. Aga kui te tahate ajaloost rääkida, siis 1933.–1934. aastal Eesti riigikaitsekulutused olid rekordiliselt madalal, sellepärast et oli nii palju muid asju, mida oleks võinud ja vaja olnud teha. Ka mina tahaksin teha väga palju muid asju, aga me oleme selles julgeolekuolukorras, kus me oleme, ja me peame investeerima Eesti julgeolekusse. Kui veel ajalukku tagasi minna, siis 1939. aastal selgus, et suur sõda on tulemas, ja tõsteti riigikaitsekulutusi 100% võrra, aga seda ainult paberil, sest neid tellimusi ei olnud võimalik enam täita, kuna suur sõda oli käimas. Ehk kui me ei tee neid otsuseid täna – ja see raha ei tule kuskilt seina seest või välismaa onu käest, vaid see peab tulema meie endi käest –, kui me ei tee neid julgeolekusse investeerimise otsuseid täna, siis võib-olla ongi nii, et me kaotame oma iseseisvuse. Ja seda me ei taha. Selle jaoks me seda kõike teeme.

Võrrelda käibemaksu 2%‑list tõusu Stalini kollektiviseerimisega – mulle jäi see seos ausalt öeldes natuke kaugeks. Kui me võtame puhtalt 120‑eurose ostukorvi, siis tuleb käibemaksu juurde maksta [2] eurot ehk [1,66%]. 50‑eurose ostukorvi puhul tuleb juurde maksta [83] senti ja 100‑eurose ostukorvi korral tuleb juurde maksta [1,66] eurot. Ehk siis tegelikult need mahud ei ole mitte kuidagi võrreldavad mingite paralleelidega, mida te tahate tuua. Aga tõesti, see jäi ka natuke selgusetuks, mida te täpselt mõtlesite.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt tänane teine küsimus. See on samuti peaminister Kaja Kallasele ja küsib Riigikogu liige Tanel Kiik. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Auväärt peaminister! Mulle teeb muret üks juba mõnda aega kestev olukord. Eesti riik on ühest küljest olnud väga aktiivne Ukraina aitaja ja see on positiivne. Me oleme olnud ka üks esimesi ja üks kiiremaid riike Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmisel, neile eluruumide pakkumisel, tervishoiuteenuste tagamisel, väga mitmes muus küsimuses aitamisel. Aga viimastel kuudel – ja eriti on see süvenenud märtsikuus – on riik hakanud üha jõulisemalt tegelema sõjapõgenikele pakutud majutusvõimaluste kaotamisega või nende halvendamisega. Konkreetsed näited on nii Kopli kui ka Mäepealse hoonetest, kus algselt infokirjades, mida ma olen ise ka lugenud, anti põgenikele selge sõnum, et tegemist on alatiste elukohtadega. Must valgel oli nii kirjas. Nüüd on teatatud, et neil tuleb märtsi lõpuks välja kolida. Inimesed on läinud tagasi kas Ukrainasse või pidanud minema laeva või üüriturule. Ehk riik on käitunud sõnamurdlikult ja hakanud taganema oma algsest poliitikast, mis oli, ma ütleksin, õige: Ukraina inimeste ja sõjapõgenike igakülgne toetamine. See on tekitanud väga palju pahameelt, väga palju protesti, väga palju küsimusi, mis on jõudnud ka avaliku meediani. 

Minu küsimus teile on see, et kas nüüd ametisse astuv uus valitsus asub senisest jõulisemalt ja selgemalt taas Ukraina sõjapõgenike poolele, toetab neile vajalike eluruumide pakkumist ja tagamist, sealhulgas võimalusel väljaspool laeva, mis ilmselgelt saab olla ainult ajutine elamispind. Või kavatseb uus valitsus hoopiski veel enam survestada inimesi nii-öelda iseseisvale elule olukorras, kus alati ei pruugi see olla keerulistest oludest tulnud majanduslikult vähekindlustatud inimestele võimalik niivõrd lühikese etteteatamisajaga?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt oluline on märkida, et põgenikevoog on kahanemas. Ja kui me enne talve valmistusime selleks, et põgenikke tuleb rohkem, sellepärast et me teadsime, et Venemaa teeb kõik selleks, et Ukrainas elamine oleks võimatu, pommitades tsiviiltaristut, energiataristut ja jättes inimesed külma kätte, siis tegelikult sellist põgenikevoogu ei tulnud, nagu me arvasime. Mulle endale tundub, et ukrainlastel on see, et meid ei murra. Te tahate, et me lahkuksime siit, te tahate, et me murduksime kõikide nende rünnakute all, aga me ei tee seda. See on esiteks.

Teiseks, riigi eesmärk on alati olnud see, et inimesed saaksid ise hakkama, ka põgenikud saaksid ise hakkama. Ja lühiajalise majutuse mõte on olnud see, et inimesed, kes siia tulevad, ajutiselt saaksid olla riigi pakutava pinna peal, aga mõte on alati olnud see, et nad liiguvad edasi, leiavad endale püsiva elukoha ja püsiva majutuse. Ehk me tahame luua need võimalused inimestele inimväärseks eluks, ise hakkama saamiseks. Hetkel on riigi kasutuses kolm lühiajalist majutuskohta: Tallinnas asuval laeval Isabelle, Võisikul ja Sõmeral. Pikaajalise majutuse kohtadeks on riigile kuuluvates hoonetes Sõmera hooldekodu ja RKAS‑ile kuuluvad korterid ja mitmed ühiselamud, mida saab kasutada. Nendes majutuskohtades on inimesed [sõlminud] aktsiaseltsiga Hoolekandeteenused lepingu ja saanud majutuskoha. Seal majutatakse põgenikke edaspidi ja seal on ka täna olemas vabu kohti. Aga eesmärk on ikkagi see, et need põgenikud leiaksid siin töö ja leiaksid endale ka korraliku majutuse.

Ja nüüd, kui vaadata neid Kopli ja Mäepealse maju, mis te ütlete. Esiteks, inimesed on sealt lahkunud. SKA pakkus aprilli eel järk-järgult Kopli ja Mäepealse elanikele erinevaid majutusvariante. Keskmiselt on need põgenikud liikunud lühiajaliselt majutuselt edasi kahe kuuga. Seal nad said elada tasuta, ilma üüri ja kommunaal[kulusid] maksmata. Ja see ei ole õiglane kõikide teiste suhtes, kes üüri peavad maksma, nii Eesti elanike kui ka Ukraina sõjapõgenike suhtes. Nii et tähtis on see, et need inimesed leiavad endale elamisväärsed elamispinnad …

Aitäh! Aeg!

… leiavad töö ja saavad ennast ise üleval pidada.

Aitäh! Tanel Kiik, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Keegi, ma arvan, siin ruumis ei vaidlusta seda põhimõtet, et eesmärk on, et Eestimaa inimesed, sealhulgas ka sõjapõgenikud, saaksid maksimaalselt hästi ise hakkama, lisaks vajalikele teenustele leiaksid töökoha, saaksid ka sissetuleku. Küsimus on puhtalt selles, et alati – on ta tulenevalt lasterikkusest, on ta tulenevalt sotsiaalsetest probleemidest, sealhulgas näiteks puude olemasolust või muude selliste tugiteenuste vajalikkusest – ei sobi inimestele iga elukoht. Ei ole mõeldav, et näiteks inimene, kellel on lapsed koolis ja töökoht Tallinnas, lähevad, nagu te viitasite siin, Saaremaale või kuskile mujale sellisesse ühiselamu tüüpi koju, hoolekandeteenuste ruumidesse elama. Ehk minu hinnangul on riik käitunud siin suhteliselt ühe lauaga lüües, mitte arvestades inimeste individuaalseid eripärasid ja vajadusi. Ja sellest on kahju. Teades ka seda, kuidas toimus nendesamade sõjapõgenike, ma ikkagi ütleksin, väljatõstmine nendestsamadest kodudest sõna otseses mõttes nutu ja pooleldi paanika saatel neil viimastel päevadel, siis seda ei saa kindlasti mitte heaks kiita ega sellega kuidagimoodi rahule jääda. 

Ja nüüd te rääkisite ka sellest laevast Isabelle. Siin on minuni jõudnud täiendav info, palun kinnitage või lükake ümber – te olete ise tihti tänulik olnud vabatahtlikele, et nad aitavad väga palju ja on aidanud kogu selle kriisi ajal sõjapõgenikel hakkama saada, samuti toetanud Ukrainat selles sõjas Venemaa vastu –, et nendelesamadele vabatahtlikele, kes on aidanud sõjapõgenikke kodude leidmisel, täna ei võimaldata ligipääsu laevas olevatele elanikele Ukrainast, sealhulgas ka inimestele, kellega neil on varasemalt kontakte olnud. Palun kinnitage või lükake ümber see info! Kas vabatahtlikud saavad täna minna laeva kohtuma sõjapõgenikega, arutama nendega edasise elu võimalusi, oma abi pakkuma või on mingil põhjusel see takistatud ja kui on, siis miks? 

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, te esitate kõike seda väga dramaatiliselt. Aga tõesti, ajutisel majutusel olevatele inimestele, Kopli ja Mäepealse elanikele, pakuti järk-järgult erinevaid majutusvariante ning SKA, vabatahtlike, Tallinna linna ja põgenike endi töö tulemusel leiti 100 perest 87‑le püsiv oma kodu. Kuus neist liikus laeva ja seitse otsustas liikuda Eestist edasi. Selles mõttes mitte keegi ei ole jäänud abita. Ja SKA spetsialistid vaatasid igat juhtumit eraldi. 

Te lihtsalt esitate seda kõike nii, nagu Ukraina põgenikud oleksid selles mõttes kuidagi teistmoodi kui meie enda inimesed. Loomulikult kõiki neid eri juhtumeid tuleb vaadata eraldi. Arvestatakse inimeste soovide ja elukorraldusega, töö‑ ja lasteaia‑ ja koolikohtadega – selle kõigega arvestatakse. Lihtsalt paraku ei ole niimoodi, et saab elada tasuta riigile kuuluvatel pindadel. Seetõttu on inimesed liikunud edasi. Ja sellest SKA lühiajalisest majutusest on iseseisvale elule suundunud üle 24 000 põgeniku.

Mis puudutab konkreetselt seda laeva ja elukorraldust laevas, siis siin on ka sotsiaalkaitseminister, kes oskab teile täpsemalt nendele küsimustele vastata. Mina tean ja valmistasin ette vastust küsimusele, mis puudutab sõjapõgenike väljatõstmist, mida ei ole olnud. Kõik on leidnud majutuse ilma igasuguse väljatõstmiseta, kuigi te üritate seda nii dramaatiliselt esitada.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma olen ise sõjapõgenik ja ma püüan nii-öelda mittedramaatiliselt käsitleda seda küsimust. Vaadake, mis puudutab Mäepealset, siis arvestades eelnevat töökogemust Mustamäe linnaosa vanemana, ma teadsin väga hästi, kuidas seal inimesed toimetavad ja mis probleemid on. Ja väga paljud nendest ju käisid ka linnaosa[valitsuses] oma probleeme kurtmas. Ehk siis kohalikus omavalitsuses me püüdsime neid aidata täpselt nii, kuidas meil võime oli. 

Mis puudutab seda olukorda, kus inimesed tõsteti Mäepealse majast välja, siis loomulikult seda ei oleks tohtinud teha. Ja neid nõupidamisi oli tõesti Tallinna Linnavalitsuses mitmeid, kus olid kaasatud vabatahtlikud, ja tegelikult need vabatahtlikud ka seda juhtisid. Põhiküsimus ja nende palve oli see, et pikendada seda aega ja et nad saaksid rahulikult välja minna sealt Mäepealse majast sügiseks. Seal olid erinevad põhjused, kaasa arvatud see, et lapsed käivad koolis, lasteaias ja ka töökohad on Mustamäe linnaosa piires. Meie teada olid ja ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse esindajad ütlesid, et need võimalused on täitsa olemas ja need inimesed, põgenikud Ukrainast, võivad täiesti sinna majja jääda. Küsimus on puhtalt SKA otsuses. SKA ei olnud sellega nõus ja tõi välja erinevaid põhjusi, ühe põhjusena ka rahapuuduse. Minu küsimus seisneb selles, et peale seda, kui inimesed lihtsalt julmalt tõsteti välja, korraldas minister Signe Riisalo tänuürituse nendele inimestele. Kas see oli eetiline?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, ma näen, et teie ridades on väga palju Tallinna Linnavalitsuse töötajaid või sealt tulnud inimesi, kes teavad kohaliku omavalitsuse probleemidest väga palju, mis puudutab Tallinna linna. Ja tõepoolest, kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada vältimatu sotsiaalabi, see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, mitte riigi ülesanne. Mida meie oleme teinud? Me oleme tegelikult eraldanud raha ka täiendavalt just selleks, et aidata sõjapõgenikke. 

Nüüd, mis puudutab neid Kopli ja Mäepealse maju, siis seal said elanikud elada tasuta, mõni isegi aasta aega. Ja see ei ole tegelikult võrdne olukord teiste põgenikega, kes pidid majutuse eest maksma, kes pidid otsima endale sobiva majutuse, ja see ei ole võrdne olukord ka meie inimestega, kes on sotsiaalmaja järjekorras ja sotsiaalelupinna järjekorras. See on see oluline punkt. 

Te toote välja neid koosolekuid, mida Tallinna linn pidas. Nendele koosolekutele riik näiteks ei olnud kaasatud, kuigi riik ju tegelikult kogu seda tegevust nagu rahastab. Mina küll sooviksin, et oleks parem koostöö riigi ja linna vahel – ja mitte ainult [riigi ja] Tallinna linna vahel, [mille esindajaid] on siin tõesti palju, vaid kõikide kohalike omavalitsuste vahel. Kohalikud omavalitsused igal pool Eestis tegelevad Ukraina sõjapõgenikega ja saavad sellega kenasti hakkama. Me näeme, et enamus … Mitte enamus, aga väga suur osa sõjapõgenikke on leidnud endale töö, on leidnud endale sobiva elukoha ja panustavad juba Eesti riigi toimimisse kui maksumaksjad.

Aitäh! Tanel Kiik, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Mis hetkel mul tekib võimalus täpsustada peaministrit? Meil oli linna poolt korraldatud koosolek, mille ma ise kokku kutsusin. Nii SKA juht kui ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juht ja [teised] osalejad olid kutsutud. Nii et paluks, et protokolli jõuaks ikkagi täpne info. Nad olid olemas. SKA küll juhi tasandil ei osalenud, aga esindaja oli siiski laua taga. Nii et kindlasti pole linn teinud mingeid salakoosolekuid ilma riigi esindajateta.

Aitäh! Aga see ei ole protseduuriline küsimus. Täpsustuse võimalus on teil kas pärast infotunni lõppu või siis järgmises infotunnis. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mis on suunatud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Teemaks on perepoliitika ning küsimuse esitab Riina Solman. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Riik ei tohi käituda sõnamurdlikult, aga uus valitsus teeb seda, murdes sõna ja öeldes selgelt välja, et neil peredel, kus on lapsi kolm ja rohkem, me vähendame toetust. Ometi ka põhiseaduses oleme lubanud nende eest erilist hoolt kanda. Neid peresid, suurperesid on rahvastikust 14%. See koguarv ei ole suur. Nad kasvatavad üles ligikaudu pooled tulevased Eesti kodanikud ja maksumaksjad. Nüüd on küsimus. Palun tooge ära täpne perede arv, laste arv, kellel te toetust vähendate. Milline on see kogusumma, mida te nendelt peredelt ära võtate? Nimetage palun täpselt see summa ning kuhu ja millisteks tegevusteks see raha läheb. Kuhu see paigutatakse?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Ei, Signe Riisalo.

Vabandust, Signe Riisalo! Signe Riisalo, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Aitäh, küsija! Sellise statistika ja numbrite saamiseks on mõistlik saata nii ministrile kui ka siia Riigikogu infotundi [täpne] küsimus. Need täpsed arvud te saate kindlasti kirjalikult ja mitte siin praegu suuliselt.

See rahaline ressurss, mis kuni 2027. aastani riigil kulutamata jääb nende seadusemuudatuste tulemusena, mis on praegu kooskõlastusringile saadetud, ulatub peaaegu 152 miljoni [euroni]. See on arusaadavalt üsna suur kulu olukorras, kus me oleme prioriteediks võtnud nii kaitsevõime tagamise, Ukraina abistamise kui ka riigieelarve tasakaalu saamise. Kõik ministrid ja ministeeriumid peavad mõtlema, missugused on kokkuhoiuvõimalused veel täiendavalt, samamoodi kaaluma erinevaid reforme, mis aitaksid riigi kulutusi kokku hoida, selleks et meie juba seadustega vastuvõetud kohustusi täita.

Kui me tuleme nüüd põhiseadusliku kohustuse juurde, et riik tõepoolest peab erilist tähelepanu pöörama peredele ja sealhulgas lastega peredele, siis jätkuvalt seda ka muudetav seadus tegema hakkab. Võrreldes eelmise aasta lõpus kehtinud olukorraga, saavad nii ühe‑ ja kahelapselised pered suuremat toetust kui ka üksikvanemaga lapsed saavad suuremat toetust ning samamoodi kolme‑ kuni kuuelapseline pere hakkab eelmise aastaga võrreldes täiendavalt saama 150 eurot, seitsme ja enama lapsega pered 250 eurot.

Kui küsimuse püstitus lugupeetud Riigikogu liikmelt oli perepoliitika [kohta], siis ma mõned sõnad ütleksin perepoliitika kohta. Tõsi on, et eelmisel aastal laste sündide arv jäi väga-väga väikeseks. Kui me mõtleme demograafide prognooside peale, siis selline sündide arv oleks pidanud madala sündimuse korral jõudma meieni 2027. aastal ja kõrge sündimuse korral 2031. aastal. Aga me peame mõtlema ka üldisele kontekstile, kus me elame, olles tulnud välja mitmest kriisist ja kuna Euroopas käib täiemahuline sõda. Ainuüksi peretoetused ei ole mõjutamas laste sündide arvu. Kui 2017. aastal rakendus esmakordselt lasterikka pere toetus, siis aasta jagu oli hüppeline sündide kasv, kuid tegelikult juba 2020. aastaks oli sündide arv langenud …

Aeg! Aitäh!

… samale tasemele, mis oli enne 2017. aastat.

Aitäh, Signe Riisalo! Täpsustav küsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh! Ma täpsustaksin: kahel järgmisel aastal, 2018 ja 2019 oli 25% lisasünde ning koroona-aastal ilmselgelt sündimus siis langes, seotud oli see turvatundega. Aga järgmine küsimus. Lasterikka pere toetuse vähendamine hävitab ju usu riigi toetusmeetmete püsivuse ja riigi järjepidevuse vastu. Te andsite suurperedele signaali, et riik ei pea enam sõna. Miks peaksid need noored pered julgema veel suurt peret luua ja [seeläbi tagada,] et Eesti rahvastik oleks jätkusuutlik ja iive tõuseks? Kust nad võtavad selle julguse, kui te sõna murrate?

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Kui me räägime riigi ja kodaniku suhtest, siis loomulikult me peame rääkima ka õiguskindlusest ja ootuspärasest suhtumisest sellesse, mida on lubatud. Aga kui me räägime õiguspärasest ootusest, siis tegelikult ei tähenda see ka põhiseaduse mõttes, et mitte ühtegi hüvet, mida riik on inimestele kunagi pakkunud või pakkumas, ei oleks võimalik kas vähendada, teistsuguseks kujundada või ka tagasi tõmmata. Oluline õiguspärase ootuse juures on järgida reegleid, anda inimestele võimalikult mõistlik üleminekuaeg, et kohaneda uue tekkiva olukorraga. Kindlasti on oluline ka see, et mida kiiremini muudatusi tehakse, mida lühemat aega on üks või teine hüve kestnud, seda põhjendatum on ka selle muutmine.

Aga ma soovin öelda siin seda, mida ma olen Riigikogu ees öelnud ka eelmise valitsuse ajal, kui esimesel lugemisel tutvustasin perehüvitiste seadust ja kõiki neid muudatusi eeskätt lasterikaste perede suunal. See, mida ma toona välja tõin, oli võrdlus üksikvanemaga perede ja lasterikaste perede vahel. Jätkuvalt me oleme selles olukorras, kus tegelikult 2021. aastal oli üksikvanemate vaesusrisk 32,7% ning kolme ja enama lapsega peredes 14%. Vahepeal tõusnud toetused, nii nagu ma siin enne ka tutvustasin, ei tee otseselt eelmise aastaga võrreldes halvemaks ka lasterikaste perede olukorda.

See, mida riik peab tegema, on vaadata, kus on abivajadus kõige suurem, ja sihitatult, vajaduspõhiselt pakkuma sinna nii toetusi kui ka teenuseid. Tulles esimese küsimusepoole juurde tagasi, siis elatisabi kahekordistamine, puuetega laste rehabilitatsiooniteenus, harvikhaigustega laste toetamise fond, samamoodi vanemapuhkuselt naasvatele vanematele haigus‑ ja hooldushüvitise maksmine tegeliku sissetuleku, mitte minimaalse sotsiaalmaksu järgi. Nii et tegelikult neid meetmeid, mida me lastega peredele oleme selles valitsuses kavandamas, on mitmeid, aga tõsi on ka see, et nende meetmete kogumaksumus ei ole samas vääringus kokku hoitud ressursiga, mille muudatused meile riigieelarvesse tagasi toovad.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus, Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Selle perepoliitika teema juures on paslik küsida ka elukaare teise osa ehk seenioride kohta. Ja mul on teile küsimus, mis puudutab juba vastuvõetud ja 1. juulil kehtima hakkavat seadust ehk siis pensioni eest hooldekodukoht, seaduse nimi küll ei ole see, aga kõik seda niimoodi kasutavad. Ma tahaksin küsida. Inimesed on hirmul ja mures, kas ka seal rahalised vahendid on vähenenud või kõik sujub plaanipäraselt. Kas te annaksite väikese ülevaate ja kinnituse, et seal ei ole vähendatud vahendeid, ettevalmistused on graafikus? Kuidas sellega on?

Aitäh! Vahepeal on tulnud protseduuriline küsimus. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kõigepealt, see minu küsimus ja kriitika ei ole suunatud kuidagi eelneva küsija suunas, Helmen Küti küsimus kahtlemata oli sisuline ja õige. Infotund on pigem olnud traditsiooniliselt see koht, kus opositsioon saab koalitsioonisaadikute, eelkõige valitsusliikmete käest küsida. Mulle tundub, et see on võib-olla temaatika, mida ka teie Riigikogu [esimehena] ja Riigikogu istungi juhatajana täna võiksite siin veel kord maha öelda. Minu meelest ei ole väga hea toon see, kui koalitsioonisaadikud küsivad koalitsioonivalitsuse liikmete käest küsimusi, eelkõige küsimusi, mis ei ole isegi teemaga seotud. Kindlasti perepoliitika on oluline teema, aga küsida selle all hooldusreformi kohta, mis on veel olulisem teema, võib-olla ei ole nagu õige. Veel kord, kuidas me saaksime opositsioonipoliitikutena seda aega, mis on niigi piiratud kahe tunniga, kasutada maksimaalselt selleks, et saada valitsuse liikmetelt seda võimalikku informatsiooni, mida me tahame?

Aitäh! Lugupeetud härra Mölder, tegu on infotunniga, mitte opositsioonitunniga ehk küsida võivad kõik. Ja ma vaatan siin, et valdavalt on loomulikult registreerunud ainult opositsioonisaadikud. Tegu ei olnud protseduurilise küsimusega. Seetõttu ma annan … Ma ei saa anda vastamise võimalust Signe Riisalole, sellepärast et Helmen Kütil on ka protseduuriline küsimus. Palun!

Suur aitäh! Ma protseduurilise küsimusega loodan, et eesistuja jätkab seda formaati, et küsida saalist võivad ikka kõik, mitte ainult koalitsiooni‑ või opositsioonisaadikud, sest muidu kaotab igasuguse mõtte ka siin saalis osalemine ja kuulamine. Ma loodan, et ei toimu selle koosseisu ajal suukorvistamist.

Aitäh! Ka see ei olnud protseduuriline küsimus. Lugupeetud Riigikogu, tegu on Riigikogu infotunniga, jätame selle meelde. Tanel Kiik, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Mul tekib ausalt öeldes küsimus seoses protseduurilise küsimuse defineerimisega. Ehk antud juhul Tõnis Möldri küsimus oli ju väga selgelt seotud protseduuriga. See ei olnud sisuline küsimus selle kohta, et üks või teine minister peaks millelegi vastama, vaid puhtalt selle kohta, milline on Riigikogu infotunni protseduuri läbiviimine, ehk kas seal saavad küsida kõik, kas see on [mõeldud] opositsioonile, milline on uue juhatuse praktika. See oli väga selgelt protseduuriline küsimus. Minu jaoks on kummaline, et te ütlesite selle peale, et see ei ole protseduuriline küsimus, kui te tegelikult ka sellele protseduurilisele küsimusele sisuliselt vastasite.

Tanel Kiik, kui te tooksite mulle välja meie [kodu‑ ja töö]korra seadusest selle punkti, mis ütleb, et infotunnis ei tohi koalitsioonisaadik küsida, siis teie küsimus kvalifitseerub protseduuriliseks. Vastasel juhul ta ei ole protseduuriline küsimus.

Tõnis Mölder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Kas te siis, hea istungi juhataja, tooksite välja selle kodu‑ ja töökorra seaduse paragrahvi, mis sätestab, kuidas infotundi saab korraldada? Kellel on õigus küsimusi esitada, kui kaua ja milline on vastamise formaat?

Tõnis Mölder, meie infotunni reeglid on välja öeldud istungi alguses. Meil on registreeritud 16 küsimust ja iga küsija saab esitada ühe küsimuse ja ühe täpsustava küsimuse ning lisaks saavad Riigikogu liikmed esitada veel ühe lisaküsimuse. See on väga selgelt protseduurika, milles me oleme kokku leppinud, ja selle järgi me toimime. Ma loodan, et see on vastus teie küsimusele.

Tõnis Mölder, kolmas protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Nüüd tõesti minu järgmine küsimus võib-olla ei ole seotud otseselt kodu‑ ja töökorraga, vaid teatud tööpraktikaga siin Riigikogus. Minu küsimus on see: kas ma sain õigesti aru, et teie kui Riigikogu juhataja nägemus on see, et Riigikogu infotunnis võivad küsida kõik 101 saadikut, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad koalitsiooni või opositsiooni, ja me hakkamegi nägema iganädalaselt seda praktikat, kus koalitsioonisaadikud võtavad ära selle opositsiooni rolli ja võimaluse küsida valitsuse liikmetelt teravaid küsimusi?

See ei ole protseduuriline küsimus. Aga aitäh ja ma vastan teile, et loomulikult saavad esitada infotunnis küsimusi kõik Riigikogu liikmed, nagu ka Riigikogu [kodu‑ ja töö]korra seadus ette näeb. Aga mida rohkem te esitate neid protseduurilisi küsimusi, seda rohkem me kulutame aega siin selle peale, et me ei räägi asjast, vaid räägime protseduurikast.

Tõnis Mölder, neljas protseduuriline küsimus.

Veel üks täpsustav küsimus. See on küll protseduuriline küsimus. Meil on täna kolmas küsimus perepoliitika, aga hea kolleeg Helmen Kütt küsis hooldusreformi kohta. Kas ja mida ütleb kodu‑ ja töökord selle kohta, et kui teema on perepoliitika, kas selle all võib küsida ka absoluutselt teistsuguseid küsimusi?

(Hääl saalist: "Vanaema või vanaisa on ka pere.") Aitäh! Seadus ei ütle väga täpselt, et kui teema on üldiselt piiritletud, siis kuidas seda piiritletakse. Aga hea tava on see, et püsitakse teema raames.

Kui rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole, siis, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Tõnis Mölder! Perekond on palju laiem üksus, kui seda on vanemad ja lapsed. Perekonna hulka kuuluvad ka vanavanemad. Ja kui me räägime praegu perepoliitika küsimustest, siis on see väga asjakohane küsimus. Seda enam, et hooldereform vähendab lapsevanemate igakuiseid kulutusi, selleks et nad saaksid rohkem tegeleda oma laste harimisega, lastesse investeerimisega. Riik on eraldanud kohalikele omavalitsustele ressursi ja pannud seadusega ka kohustuse, et hoolduskulud üldhooldusel tasub kohalik omavalitsus, ja kui kliendi enda pensionist jääb puudu majutuse ja toitlustuse maksmisel, siis ka selle kulu võtab enda kanda kohalik omavalitsus. [See raha] jääb lapsi kasvatava perekonna taskusse nende laste hüvanguks. Seos on äärmiselt otsene.

Aga nüüd proua Helmen Küti küsimuse juurde. Jah, kõik planeeritud ressursid, mille eelmine Riigikogu vastu võttis riigieelarve seadusega, on jätkuvalt kavandatud hooldereformi rahastamiseks. Plaan on see jätkuvalt 1. juulil jõustada ning Sotsiaalkindlustusamet ja Sotsiaalministeerium teevad aktiivseid ettevalmistusi. Väga oluline roll on kõigil 97 kohalikul omavalitsusel, kes valmistavad samamoodi ette enda määruseid, et oleks võimalik 1. juulist juba reformi rakendada. Ja olen jätkuvalt tänulik Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, kellega kahasse on seda reformi olnud väga meeldiv teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt meie tänane neljas küsimus, millele vastab peaminister Kaja Kallas ning mille teema on olukord riigis. Küsija on Helle‑Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kaja Kallas! Mul on hea meel, et teie kolleeg Signe Riisalo rääkis juba selle teema soojaks, mida kolleeg Riina Solman siin küsis. Ma jätkan ka perepoliitikaga. Eestis on teatavasti toimunud aastate suurim sündimuse langus ja eelmise aasta sündimus oli taasiseseisvuse aastate madalaim. Oktoobrikuus sündis alla 1000 lapse, neid kuid on olnud ka varem, aga alates oktoobrist on olnud pool aastat, kus valdavalt on olnud sündimus alla 1000 lapse ühes kalendrikuus. See on demograafiline katastroof ja see on rahvuslik katastroof. Ja selles olukorras on äärmiselt vastutustundetu võtta ära suurte perede toetused, samal ajal tõsta üle välja kõiki olulisi makse.

Kolm kuud tagasi said lastega pered riigilt, valitsuselt, mille juht olite teie, ka minister Riisalo oli sama, kes praegu, sõnumi, et pereplaneerimisel võib arvestada riigi toega, ja kinnitasite ka, et seda toetust enam tagasi pöörata ei saa. Nüüd aga on antud Eesti peredele signaal, et riiki ei saa kunagi usaldada, ükski otsus pole täitmiseks. Uues koalitsioonileppes saab kõige valusamalt pihta just keskmist palka teeniv lastega pere ja seda ajal, mil meil on pikka aega olnud ja on jätkuvalt läbi aegade kõige kõrgem inflatsioon ja madalaim sündimus. Põhiseaduse säte ütleb, nii nagu kolleeg Solman juba mainis, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all, ja samuti ütleb põhiseadus, et Eesti riigi mõte on eesti rahvuse kestmine läbi aegade. Ehk siis need kaks asja on omavahel otseses seoses.

Miks otsustasite eelarveaugu lappimiseks raha ära võtta kõige haavatavamalt, aga riigi ja rahvuse mõttes kõige jätkusuutlikumalt elanikkonnagrupilt? Ja nüüd ma tulen ka nende arvandmetega, mida kolleeg Solman küsis, aga mida minister Riisalo ei osanud öelda. Eestis on umbes 25 000 kolme või enama lapsega peret ja seadusemuudatustega nende arvelt hoiate kokku 60 miljonit eurot, millele lisandub ka lastetoetuste indekseerimise ärakaotamine. Kaob ka tulumaksusoodustus abikaasa ja laste eest. Kas peredelt ja lastelt ei saa natuke liiga palju ära võetud?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti lastele ja peredele suunatud toetused on Euroopa kõige suuremad, kõige heldekäelisemad. Ja 2022. aastaga võrreldes, isegi pärast seda, kui me teeme selle perehüvitiste seaduse korda, on kolme‑ kuni kuuelapselise pere toetus 150 euro võrra suurem. Seitsme ja enama lapsega peredel on toetus 250 euro võrra suurem, kui ta oli 2022. aastal. Ehk siis tegelikult, täna on meil aprill, 2022. aasta detsembris ei olnud neil seda raha. Nad saavad endiselt rohkem kui 2022. aastal. See tähendab seda, et uued toetusmäärad alates 1. jaanuarist 2024 saavad olema kolme‑ kuni kuuelapselisel perel 450 eurot, seitsme ja enama lapsega peredel 650 eurot kuus. Sellele lisandub lapsetoetus, mida me teatavasti tõstsime ka alates jaanuarist: esimese ja teise lapse puhul 80 euroni ja kolmandast lapsest alates on see 100 eurot kuus. See tähendab seda, et nende muudatuste tulemusel kolmelapseliste perede toetus ehk lapsetoetused pluss lasterikka pere toetus saavad olema 710 eurot kuus ehk võrreldes 2022. aastaga kasvab toetussumma umbes 37%. Juhin tähelepanu, et see on tegelikult olukorras, kus inimesed, kes tööl käivad, teenivad vähem. On selliseid inimesi.

Nüüd, kui me võtame selle, et teie panete võrdusmärgi lastetoetuste suuruse ja sündimuse vahele, ometi seda võrdusmärki aastates ei näe. Kui need peretoetused, lastetoetused on tõusnud, siis me tegelikult ei näe, et see oleks sündimust oluliselt tõstnud. Kui me vaatame sündimust üldiselt, seda summaarset sündimuskordajat, siis see on meil olnud suhteliselt stabiilne kogu aeg, see on 1,6 ümber. Lätis, Leedus, Soomes ja Euroopa Liidus on see sellest keskmiselt madalam, seal sünnib veel vähem lapsi. Sündimust mõjutab väga palju see, kuidas emad ennast tunnevad. Tõepoolest, nii nagu te ise ka mainisite, kui oli COVID, siis inimestel oli ebakindlus, see vähendas sündimust. Praegu on käimas sõda, see täpselt samamoodi tekitab ebakindlust. Aga oluline on see, kui palju meil on emasid ja kuidas need emad ennast tunnevad, kas lapsed on puhtalt nende koormus … 

Aeg!

… või seda koormust ka jagatakse. See annab neile võimaluse.

Aitäh, proua peaminister! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh sõna andmast! Jaa, Eesti toetused on võib-olla tõesti Euroopa kõige heldemad – võib-olla –, aga meil on ka Euroopa kõige kõrgem hinnatõus, inflatsioon. Ja nüüd teie uus valitsus lisab kõigile toetusesaajatele uued maksud, mis nende sissetulekuid oluliselt hakkavad ju vähendama. Teie uue valitsuse pikk plaan majanduse ja rahanduse osas on täiesti mõistusevastane. Kõigepealt olete te kõrgete energiahindadega ära tapnud meie ettevõtluse ja majanduse, mis on või peaks olema riigi maksutulude peamine reservuaar, ja nüüd hakkate kehtestama elukondlikke makse ehk siis röövima paljaks meie inimesi, võttes neilt viimase või no siis eelviimase. Ma ei hakka siinkohal rääkima sellest, et te olete ka ise tunnistanud, et kui oleksite rääkinud neist maksutõusudest ja kõigist uutest maksudest juba enne valimisi, siis poleks teid ju valitudki. Ehk siis te olete nagu tööline, kes ütleb tööandjale: "Kui ma oleks enne öelnud, et ma seda tööd ei oska, te poleks mind ju tööle võtnud."

Ja nüüd te olete püüdnud taas valetades väita, nagu oleks riigi rahakotis haigutav auk tekkinud kunagi varem või siis koguni selgunud alles praeguste koalitsiooniläbirääkimiste käigus ja olnud teile üllatuseks. Ometi olid kaks aastat mõlema teie valitsuse rahandusministrid Pentus-Rosimannus ja Akkermann kogu aeg riigi rahaasjades näppupidi sees ja just nende ajal on tekkinud riigi rahakotis 1,7‑miljardiline auk. Me ei ole siiamaani kuulnud, kuhu see raha on läinud, aga samas kuuleme, kuidas mingi müstilise eelarve tasakaalu nimel nüüd tuleb korraga kehtestada hulgaliselt uusi makse ja tõsta olemasolevaid, et muidu me elame laste ja lastelaste arvel. Aga saate aru, neid lapsi ja lapselapsi ei sünnigi, kui me praegu nende potentsiaalsed vanemad maksudega ära tapame ja vaesusesse lükkame.

Saate te ikka aru, mida te olete tegemas? Maksutõusud tapavad erinevaid ettevõtlussektoreid, igasugu kliimapööramise maksud hakkavad rulluma üle Euroopa ja tabavad meid lisaks kohalikele maksutõusudele üsna varsti samuti. On teil mingi muu plaan ka peale selle, et saite valega võimule? Nüüd mängite kangelast, kes peab tegema ebameeldivaid otsuseid, pärast mängite märtrit, kes raskete olude tõttu pidigi ebaõnnestuma, aga Eesti rahvas peab need teie isiklikud võimuambitsioonid, amatöörluse ja eksperimendid ju kõik kinni maksma.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma kordan üle, miks me teeme neid asju. [Esiteks] me teeme neid asju sellepärast, et tagada Eestis julgeolek. Me oleme olukorras, kus 32 iseseisvusaasta jooksul, mis me pärast okupatsiooniaastatest vabanemist oleme saanud, on meil kõige keerulisem julgeolekuolukord. See tähendab seda, et me peame riigikaitsekulutusi tõstma 3%‑le SKT‑st, sellepärast et kui meil ei ole iseseisvust, kui meil ei ole vabadust, siis ei ole meil lõpuks enam üldse võimalust otsustada, kes seda eelarvet kokku paneb.

Teiseks, selles eelarves, mis teie panite kokku, on ilusti öeldud, eks ole, et 980 miljonit on eelarves tühimikku ja see täidetakse mingi müstilise eelarverevisjoniga, millel ei ole mitte mingisugust sisu. Kui lisada siia juurde ka kõik need riigikaitsekulutused, mis me peame tegema, siis see on see puudujääk, mida me peame katma. Kui te vaatate, alates 2016. aastast, kui olid head ajad, väga head ajad, ei olnud ühtegi kriisi, siis eelarve on järjest läinud puudujääki. Enne seda Reformierakonna valitsused kogusid reserve ja need reservid olid selleks, nagu vanarahvas ütleb, et oleks midagi kõrvale pandud mustadeks päevadeks. Mustad päevad ei olnud sugugi 2016, 2017, 2018, 2019, kui majandus kasvas ja mühises, vaid need mustad päevad tulid siis, kui meil hakkas COVID, meil algas energiakriis, meil algas sõda, ja sellega seoses meil tuleb teha kulutusi.  

Nüüd, teie enda valimisprogramm maksis 2,7 miljardit, võrdluses Reformierakonna valimisprogrammiga, mis oli kõigest 1,3 miljardit. [Tuleb] arvestada seda, et me teeme sealt rahaliselt kaks lubadust: üks on see, mis puudutab 3% sisemajanduse kogutoodangust julgeolekusse investeerimist ja teine on maksuküüru ärakaotamine, mis siis ei karista enam seda, et palgad tõusevad, ja see jätab inimestele rohkem raha kätte. 

Kui te võtate perede olukorra, siis perede olukord … Nagu ma ütlesin, Eestis on erakordselt helded toetused, aga milles meil on erinev arusaam, on see, kas lapsed sünnivad sellepärast, et keegi maksab selle eest raha. Mulle tundub, et see on vale motivatsioon, miks lapsed sünnivad. Ja kõik need investeeringud, mis me tagame või teeme julgeolekusse investeerides, on just selleks, et tagada peredele see kindlus, võtta ära ebakindlus, mis inimestel on, hirm, kas tõepoolest see sõda laieneb ka siia. Ei, me teeme kõik selleks, et see sõda siia ei laieneks, ja pered saaksid julgelt saada lapsi …

Aeg! 

… armastada, elada koos ja neid lapsi ka üles kasvatada. Ja me lisaks sellele teeme …  

Aitäh, proua peaminister! Aeg!

Okei, saan edasi vastata.

Varro Vooglaid, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus seondub temaatiliselt täpselt sellesamaga, millest juba eelnevalt on juttu olnud, ehk suurte perede toetuste kärpimisega. Esiteks on muidugi kummaline kuulata, et te räägite, et suurte perede toetusi, mille tõstmise poolt teie enda erakond hääletas alles mõne kuu eest, on nüüd järsku tarvis kärpida, selleks et teha korda riigi rahandus. Kuidagi imelik. Te hakkate korda tegema sellist seadust, mille poolt ise hääletasite mõned hetked tagasi. Tekib küsimus, miks te selle rahandusseisu ise nässu keerasite, kui te nimetate vajadust seda korda teha.

Teine asi, mida on imelik kuulata, on see, et suurte perede toetusi tuleb vähendada, selleks et riigi kaitset tagada. Ehk minu küsimus on see, kas see on tõesti see peamine koht, kust tuleks hakata raha ära võtma, selleks et tõsta riigikaitsekulutusi. Ja mis on muidugi kurb, on see, et väga paljud inimesed tunnevad ennast petetuna nendest sammudest, mida te praegu astute. See on järjekordne asi, mida te enne valimisi absoluutselt ei rääkinud mitte kellelegi, et kavatsete hakata suurtelt peredelt toetusi ära võtma. Mina küll ei mäleta, et oleks sellist asja olnud. Eesti Lasterikaste Perede Liidu president kirjutas teile nördimusest nõretava avaliku kirja, kus ütles samamoodi, et väga paljud inimesed suurtes peredes tunnevad ennast petetuna ja et niisugune reeturlik käitumine hävitab usaldust mitte ainult teie juhitud valitsuse, vaid ka Eesti Vabariigi vastu, kui riik kohtleb sellisel viisil omaenda inimesi.

Aga nüüd ma jõuan oma küsimuse tuuma juurde. Nimelt, minu hinnangul – ja ma loodan, et te nõustute minuga – peab Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut võtma täie tõsidusega. Põhiseaduse § 28 lõikes 4 on öeldud, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Kuidas teie ühildate suurtelt peredelt juba antud toetuste äravõtmist selle kohustusega, mis põhiseadusest tuleneb …

Aeg!

… ja mis ei ole tühi sõnakõlks, vaid mis reaalselt teid kohustab?

Kaja Kallas, palun!

Kõigepealt, valimiskampaanias oli perehüvitistest väga palju juttu. Ja kui meie kohtusime tänaval inimestega, siis see oli asi, mis nad pidevalt üles tõstsid. See ebaõiglustunne, mis ühe‑ ja kahelapselistel peredel oli seoses selle ülekuldamisega, mis nende suurte perede toetustega oli. Meil on programmis sees, et me teeme perehüvitiste süsteemi korda, seda me lubasime ja seda me lähme tegema.

Teiseks on see, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all ja seda tõendab kas või see, et võrreldes 2022. aastaga saavad kolme‑ kuni kuuelapselised pered endiselt 150 eurot rohkem. Ja samamoodi seitsme ja enama lapsega pered saavad 250 eurot rohkem raha, kui nad said 2022. aastal. Need toetused on tunduvalt suuremad kui nendel peredel, kellel on üks või kaks last. See endiselt nii on. Isegi olukorras, kus me näeme kõikidest graafikutest, et vaesusriskis on pigem üksikvanemad, vaesusriskis on hoopis teised pered kui need, kellel on palju lapsi. 

Aga jah, lasterikkad pered on erilise hoole all ja sellepärast saavad ka rohkem raha. Kas see peab olema nii suur vahe, isegi see, kui me tõstame või jätame selle toetuse 450 euro peale kolme kuni kuue lapsega peredel ja seitsme ja enama lapsega peredel 650 euro peale? Need on suured toetused. Sinna lisandub esimese ja teise lapse puhul 80 eurot lapsetoetust, kolmandast lapsest alates lapsetoetus veel 100 eurot kuus ehk siis kolmelapseliste perede toetus, kolme‑ kuni kuuelapseliste perede toetus on 710 eurot kuus ehk võrreldes 2022. aastaga saavad nad 37% rohkem ja seitsme ja enama lapsega pered veelgi rohkem. Nii et endiselt need on väga helded toetused ja need ei ole kuidagi sihitud toetused neile, kes seda abi konkreetselt vajavad. Seda õiglust me lähme korda tegema.

Aitäh, Kaja Kallas! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Järgnevalt meie tänane viies küsimus, mis on adresseeritud siseminister Lauri Läänemetsale. Teema on korrakaitsepoliitika ja küsija Lauri Laats. Palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea siseminister! Sooja ilma tulekuga [suureneb] oluliselt avalike parkide, haljasalade ja muude sarnaste paikade kasutamise sagedus. Kui muidu võiks selle üle ainult rõõmu tunda, siis tegelikult leidub selles meepotis ka tõrvatilk. Nimelt, võttes arvesse eelnevat töökogemust linnaosavanemana, võin kindlalt väita, et ühed usinamad seesuguste avalike hüvede nautijad on kodanikud, kellele meeldib avalikus kohas tarbida alkoholi. Avalikult purjutavate seltskondade arv on kasvanud ning ootamatult on nende isikkoosseis noorenenud. Nende seltskondade käitumises on näha uusi tuuli: üha sagedamini püütakse möödakäijaid provotseerida ja tüli norida – ja siinkohal ma jään viisakaks. Tuginedes eelnevale töökogemusele, võin väita, et [meetmed], mille politsei on võtnud tarvitusele, ei ole piisavad. Üks põhjus on kindlasti politsei rahastus, või alarahastus, ja teine seaduste leebus. Sellest tulenevalt küsimus: kas on plaanis tõhustada ennetavat tööd ja kontrolli ning kas on plaanis karistusmeetmeid karmistada?

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, austatud küsija! Lugupeetud Riigikogu! Väga asjakohane küsimus! Tõesti, kevadel viibivad inimesed rohkem väljas ja juhtub ka seda, et alkoholi tarvitanud inimesi on näha rohkem. Kõigepealt on lisaks politseile nii kohalikul omavalitsusel kui ka ettevõtjatel, kes alkoholi müüvad, kohustus jälgida ja korda hoida. Ei tohiks müüa neile, kes on juba nähtavalt alkoholi tarvitanud, on ju. Võib-olla on seal [ka] mingisugused muud küsimused, mida peab arvestama. Seda saavad ettevõtjad reguleerida. 

Mis puudutab politseid ja politsei tegevust, siis tavaliselt reguleerib politsei oma tegevust vastavalt hooajale või mingitele sündmustele või tähtpäevadele. Näiteks kui sügisel lähevad lapsed kooli, siis pööratakse oluliselt tähelepanu ja ka avalikkuse tähelepanu tõmmatakse sellele, kuidas lastel on liikluses turvaline liikuda. Nii on tegelikult ka kevadel, kui inimesed hakkavad rohkem väljas viibima. Siis pöörab politsei tähelepanu sinna rohkem – seda tehakse. 

Mis puudutab karistusi, siis ei, sellist plaani praegu pole, et hakata neile inimestele tegema rangemaid karistusi. Pigem tuleb selle küsimusega tegeleda. Me oleme koalitsiooni tehes ja koalitsioonilepingus kokku leppinud ka selle, et kohalik omavalitsus peaks saama rohkem õigusi juurde, et nende isikutega, kes on alkoholi tarvitanud ja kes avalikku korda rikkuvad, ametnike tasandil tegeleda. Täna on tõesti olemas kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus menetleda neid küsimusi, aga kui juhtumisi kuskil pargiserval või laste mänguväljakul keegi tabatakse, siis näiteks tema isiku tuvastamisega tegeleda ei saa. Sellised tegevused tõesti plaanis on. 

Aga lõppkokkuvõttes lähevad need küsimused osaliselt ka sotsiaaltöövaldkonda ja ma arvan, et politsei ja kohalikud omavalitsused, kaasa arvatud kindlasti ka Nõmme linnaosa valitsus, on varasemalt teinud head koostööd ja teevad kindlasti ka edasi.

Aitäh! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea siseminister, ikka Mustamäe! Aga ma ainult Mustamäest ei soovinud rääkida, vaid ka teistest linnaosadest ja teistest kohalikest omavalitsustest. Neil on samad probleemid tegelikult. Vastab tõele, et kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksustel puuduvad praegu sellised volitused, mis laseks tõhusamalt selle probleemiga [tegeleda]. Sama näide, mis toodi: isegi kui turvateenistus, kelle teenust on Tallinna linn viimaste aastate jooksul kõvasti sisse ostnud, või kohalik korrakaitseüksus munitsipaalpolitsei näol on joobes seisundis inimese [kohta] saanud signaali ja jõudnud kohale, siis peale seda on [nad] pidanud ka kohe politseisse teatama. Paraku on politsei tulek alati ajaliselt takerdunud. See on kindlasti väga suur ressursi raiskamine, kui munitsipaalpolitsei peab ootama tund või kaks, et Eesti politsei tuleks kohale, tuvastaks isiku ja viiks ta kainenema. 

Ma lugesin ka teie uue koalitsiooni lepet, kus on see küsimus ka välja toodud. Ma siiralt loodan, et see ei piirdu ainult sellega, et te annate volitused või õigused nende inimestega tegeleda, vaid tuleb ka mingi rahaline võimekus juurde. Muidu juhtub samamoodi, et me jälle laiendame kohaliku omavalitsuse õigusi, anname sellega ka kohustusi, sellepärast et sellega kaasnevad rahalised kohustused, ent samas me rahalisi vahendeid sinna ette ei näe. Sellist asja kindlasti ei sooviks kohalikud omavalitsused näha.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh! Tõesti, vabandust! Ma mõtlesin Mustamäed. Läheb pidevalt sassi. Aga me oleme kohtunud Nõmmel päris palju, sellepärast võib-olla [läheb sassi].

Enne oli küsimus, kuidas politsei endaga on lood. Küsimusele vastates, ma arvan, et jätkuvalt paremini. Sellel aastal tõusid politseinike palgad keskmiselt 17% – üks läbi aegade suuremaid palgatõuse, mis peaks andma leevendust ning tuge ja jõudu juurde. 

Mis puudutab neid seadusemuudatusi, siis seal on vahe. Kui antakse kohalikule omavalitsusele kohustus, siis hea tava näeb ette seda, et antakse ka ressurss kaasa. Aga kui antakse õigusi juurde, siis õigustega on selline võimalus, et neid võib rakendada, aga kui kohustust ei ole, siis ei pruugi [rakendada]. Seal on see arutelu, diskussiooni koht. Aga ma arvan, et kuidas ja mismoodi selgub sellel hetkel, kui see eelnõu on valmis ja tuleb siia saali. Siis on võimalik selles küsimuses kaasa rääkida.

Aitäh! Lisaküsimus, Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud siseminister! Kõigepealt palju jõudu ja jaksu teile taas kord selles ametis! Mul on hea meel näha, et te olete siin Tallinnas tööpostil, mitte Paides jälle mõnel piimatööstuse sarikapeol. Nüüd on vähemalt 2,5 aastat aega järgmiste valimisteni, nii et rohkem aega sisulise tööga tegeleda. 

Seetõttu ma küsingi teie käest [järgmist]. Nimelt on teie juhitud erakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Tallinnas koalitsioonis Keskerakonnaga ja koalitsioonileppes on konkreetne punkt, mis puudutab ka teie vastutusvaldkonda ja teie vastutusala. Nimelt taotleme [me] linnaruumis turvalisuse tõstmiseks Tallinna munitsipaalpolitseile täiendavate õiguste andmist, tuginedes Politsei- ja Piirivalveameti seisukohtadele. Me teame seda, et Politsei- ja Piirivalveamet on olnud väga selgelt seda meelt, et mupole tuleb anda lisaõigusi, lisavõimalusi just nimelt korra tagamiseks avalikus ruumis. Ma tean ka seda, et teie üks koalitsioonipartner, Reformierakond, on sellele väga selgelt risti vastu seisnud, et mupole ei tohi neid lisaõigusi anda. 

Minu küsimus ongi teile selles mõttes väga konkreetne. Millal ja mismoodi te kavatsete just nimelt teie juhitud ministeeriumi kaudu tulla siia parlamendi ette seaduseelnõuga, et viia [täide] see punkt koalitsioonileppes, mis on Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel sõlmitud? Ilmselgelt tahate teie partei esimehena seda, et see koalitsioon püsiks tugevana ja kõigi nende punktide [puhul], mis koalitsioonileppes on kokku lepitud, teie sõna peaks.

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Tallinna koalitsioonilepingu küsimustega me valitsuse tasandil ei tegele. Ma arvan, et seda on võimalik Tallinnas lahendada. Me ei ole [seda] kokku leppinud koalitsioonis ja kindlasti ei proovi [me] valitsuses lahendada mupo-küsimusi, sest tegemist on ainult ühe korrakaitseüksusega, mis on ühes linnas ja omavalitsuses. Küll aga me vaatame Eesti elu laiemalt ja vaatame kõiki omavalitsusi. Neid probleeme ei ole ju ainult Tallinnas, vaid üle Eesti. Pigem läheneme me sellele [nii], et kohaliku omavalitsuse ametnikel ja kohalikel omavalitsustel nende ametnike kaudu oleks rohkem võimalusi ja õigusi, et tõesti tegeleda nende isikutega, kes siis kas joobeseisundis või mingit muud moodi avalikku korda rikuvad, et tuvastada neid isikuid – isiku tuvastamine eeldab tavaliselt kinnipidamist – ja lõpuks, kui on vaja, ka kainestusmajja viia. Seda eelnõu me hakkame välja töötama. [Kui see] siia saali tuleb, siis me näeme, kuidas sellega läheb. Ma usun, et teile võib see [eelnõu] rõõmu valmistada, sest kui hoolikalt vaadata, siis kindlasti leiab sealt ka midagi sellist, mis Tallinna elule kaasa aitab.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane kuues küsimus, mis on suunatud peaminister Kaja Kallasele. Teema on maksupoliitika ja küsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud peaminister! Uue valitsuse koalitsioonipartnerite esindajad on väitnud erinevates usutlustes, et riigi rahanduse seis on väga halb ja selles on süüdi eelnevad valitsused, kes arutult on kulutanud. Värske välisminister Margus Tsahkna nimetas sellist kulutamist lausa konjaki joomiseks ja mitme magustoidu söömiseks. Rahandusministeeriumilt saadud andmete järgi on ilma katteallikata viimasel kolmel aastal eelarvesse võetud püsikulud 2024. aastal järgmised: pensionide täiendav erakorraline tõus – 246 miljonit; kaitsekulude tõus – 510 miljonit; palgafondi kasv – 237 miljonit; tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 654 euroni – 80 miljonit; kõrghariduse täiendav rahastamine ja kasv 15% aastas – kokku 71 miljonit; eestikeelsele haridusele ülemineku täiendav rahastus – 41 miljonit; üksikvanema lapse toetuse tõus – 7 miljonit; esimese ja teise lapse toetuse tõus – 57 miljonit; lasterikaste perede toetuse tõus – 84 miljonit, selle indekseerimine – 8 miljonit; üldhoolduse rahastamise reform – 40 miljonit. Kõik see kokku on 1,44 miljardit, mis on 3,6% SKP-st. Täna soovite kokku hoida olukorras, kus sündimus on juba mitmendat aastat tugevas langustrendis, vaid lasterikaste perede arvel hinnanguliselt 90–100 miljonit. Minu küsimus teile: mida te enda juhitud valitsustes vastuvõetud eelarvetes eelpool toodud katteallikateta püsikuludest peate raiskamiseks ja mittevajalikeks?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa. See pakett, mille te ette lugesite … See oli tõesti meie ühine valitsus teiega, mis neid otsuseid tegi suvel, olles eelmisel, 2021. aastal, teinud juba valusaid kärpeid Keskerakonna valitsusega, et saada eelarve tasakaalule, 1%-le ligilähedale. Aga kahjuks [juhtus] tõepoolest sõda, energiakriis, kõik. Uues valitsuses koos teiega soovisite te neidsamu perehüvitisi nii massiivselt tõsta. Me teadsime, et teil on selleks hääled siin koos, ja üritasime seda [kokkulepet] rääkida mõistlikumaks. Te teate seda väga hästi, sest te olite ise ka nende koalitsioonikõneluste juures. 

Nii et tõepoolest, need on need kulutused. Ma ei ütle, et need kulutused on olnud valed. Inimesi on tulnud aidata. Ja ilmselt me olemegi liikunud alates 2004. aastast Euroopa heaolumudeli poole, mille kohaselt pakutakse riigi poolt rohkem teenuseid ja rohkem on seda seisukohta, et mitte kedagi ei jäeta maha. Pensionide tõstmisega on samamoodi. Pensionäride [puhul], kes on kõige suuremas vaesusriskis olnud, oleme me nüüd saavutanud selle justkui eesmärgi, et pensionide asendusmäär oleks 50% keskmisest palgast. Ja tõepoolest, 2026. aastal me jõuame 49,7% peale. See on kõik selle jaoks, et inimesed saaksid Eestis paremini hakkama. 

Aga tõsi ta on, et tulud ja kulud peavad käima käsikäes. See raha ei tule mitte kuskilt seina seest. Ja ma tean, et teie erakonnal oli näiteks ettepanek võtta vist 4 miljardit laenu. Need laenud, mis meil juba praegu on, on läinud väga-väga kalliks. Puhtalt intressikulu ehk puhtalt see kulu, mis me maksame tagasi pankadele nende laenude teenindamise [eest], on 2027. aastaks 395 miljonit eurot. Lihtsalt võrdluseks, et kõik saaksid aru: Kultuuriministeeriumi kogu eelarve – see on spordi toetamine, teatrid, kõik-kõik, mis sinna alla läheb – on 351 miljonit. Ehk [me maksame] pankadele puhtalt intressikulu 395 miljonit. 

Ehk siis ma tahan sellega öelda, et laenuvõtmine ei ole tegelikult lahendus ja seetõttu me peame leidma püsivaid tulusid ja me peame tulubaasi laiendama, et kõiki neid soove täita. Ja teiselt poolt ka needsamad perehüvitised, mis on tekitanud väga palju ebaõiglustunnet ühe‑ ja kahelapselistes peredes, [peaksid] olema võrdsemad, mitte nii ebaõiglased, ja et nad ei suureneks nii palju indekseerimise toel ehk 151 miljoni [euro võrra].

Aeg, proua peaminister! Aitäh! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma lisan, et need on ikkagi kolme viimase aasta jooksul tehtud kulutused, mitte Isamaaga ainult. Aga minu teine pool küsimusest, seotud sama teemaga, on selline. Arvestuslikult läheb valitsuskoalitsiooni soovitud tulumaksumuudatus, mis soosib kõrgemapalgalisi, riigile maksma circa 500 miljonit. Tulu- ja käibemaksu 2%-lisest tõusust loodetakse saada kokku circa 400 miljonit ja automaksust circa 120 miljonit, mis teeb kokku 520 miljonit lisatulu. Ehk kokkuvõetult: te võtate maksumaksja taskust uute ja kõrgendatud maksude näol 520 miljonit ja jagate selle hüpoteetilise maksuküüru kaotamisega kohe laiali.

Toon matemaatilise näite. Te olete pangale 100 eurot võlgu. Laenate kümnelt sõbralt, igaühelt 10 eurot ja kohe maksate neile ka tagasi: esimesele 7 eurot, teisele 8 ja niimoodi saab viimane võib-olla 15 eurot. Mida te siis saavutasite? Võlgu olete ikkagi 100 eurot. Need sõbrad, kes vähem raha tagasi said, on kurjad, vihased ja nõutud ning vaevalt et teid enam usaldavad. Te olete meile siin saalis ja ka meedias väitnud, et maksutõusud on hädavajalikud eelarveaukude täitmiseks. Tänagi väitsite, et makse on vaja tõsta selleks, et tagada julgeolek. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete maksutõusude ja uute maksudega eelarvet tasakaalu poole nihutada, kui sama summa kulub vaid teie erakonna kalli valimislubaduse täitmiseks?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, tõepoolest ei tõstnud [me] pensione teiega koos valitsuses, vaid Keskerakonnaga koos valitsuses. Mis puudutab tulumaksusüsteemi, siis minu isiklik seisukoht ja kriitika Isamaa suunas on see, et see süsteem üldse ära rikuti 2016. aastal, kui te tegite astmelise tulumaksu. Tegelikult oli väga huvitav selleks infotunniks valmistuda ja vaadata seda, mida te siis lubasite. Tegelikkuses lubasite tol korral, 2015. aastal, et madalapalgaliste maksuvabastuse rakendamisega ei kaotata ega piirata ühtegi muud seadusega lubatud tulust mahaarvamist ja et IRL on endiselt vastu astmelisele tulumaksule. Ometi, mida te tegite? Kaotasite madalapalgaliste tagasimakse, kaotasite pensionide täiendava maksuvaba tulu, kaotasite abikaasade ühisdeklaratsiooni. Üle 2100 euro teenivate inimeste sissetulek vähenes ja vahemikus 1200–2100 eurot teenivatele inimestele kehtestati kõrgem ehk 31%-line maksumäär. See oli vale. Selle süsteemi ärarikkumine oli vale.

Tõepoolest, me lubasime valimistel ja küsisime selle jaoks mandaati, et see maksuküür ja 6000 astmega maksusüsteem, mille te tegite 2016, ära kaotada, sest see on ebaõiglane ja karistab neid, kes teenivad rohkem, või neid, kes hakkavad järjest palgatõusu [saama]. See karistab ja võtab inimestelt selle raha ära. Tõsi on, et mida kaugemale me seda lükkame, seda kallimaks see läheb. See hüpe tuleb meil teha. Sellest reformist võidavad kõik inimesed, kes teenivad vähem kui 8000 eurot. See on asi, mis tuleb lihtsalt korda teha just sellepärast, et me palgatõususid ei karistaks.

Mis puudutab neid maksutõuse, siis nagu ma eelnevalt ütlesin, meie üks ja peamine lubadus oli julgeolekukulutuste tõstmine 3%-le sisemajanduse kogutoodangust. See oli ka teie lubadus. Ja küsimus on, kust teie selle raha siis oleksite võtnud? Jah, te lubasite veel miljard lisaeurot aastas – miljard lisaeurot aastas! – haridusse, sündimuse [toetuseks] ja riigikaitsesse. Kust te selle raha oleksite võtnud? Neid maksutõuse, mida me teeme – me lubasime ka hoida maksukoormust võimalikult madalal –, [tuleb] nii vähe kui võimalik ja vajalik, mitte rohkem.

Aitäh! Lisaküsimus, Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Mul on arvutis lahti riigieelarve nominaalne positsioon ja ma võin teile meelde tuletada, et 2017 ja 2018 oli tõesti veidi miinust, alla 1%, ja 2019 oli eelarve nominaalne positsioon plussis. Nii et lükkan ümber need väited, et pidevalt oli laristamine ja kuskil oli tohutu miinus ja auk. Ja need kulud, mis tekitasid väikese miinuse, tuletan meelde, tehti [sellepärast], et haigekassa oli tugevas miinuses, arstiabi kättesaadavus oleks [muidu] olnud löögi all, kohalike omavalitsuste tulubaasi tuli suurendada peale haldusreformi, et nad saaksid võimekamaks, teedesse oli vaja rohkem investeerida, tee-ehitusse, ja nii edasi ja nii edasi. 2020 tuli koroona ja valitsuse teadlik valik oli investeerida Eesti inimestesse, omavalitsustesse, ettevõtjatesse, et sellest kriisist kiiremini välja tulla. Ja 1,5 miljardit koos tervishoiukuludega sai tõesti pandud [eelarvesse] niimoodi, et see tekitas üle 5%-lise miinuse. 2021 oli see miinus juba alla 3%, 2022 alla 1%. Need õiged otsused kriisi ajal – lõpus ka koos teiega valitsuses olles, hea peaminister – aitasid kaasa sellele, et me jõudsime 2022. aastal tegelikult suhteliselt väikesesse miinusesse.

Aga minu küsimus on maksutulude kohta. Kuidas need maksumuudatused aitavad kaasa lõpuks sellele, et näiteks pensionid [oleks] üle 1000 euro, nii nagu teie lubasite? Mõned teie koalitsioonipartnerid [lubasid] 1200 eurot 2027. [aastaks]. Te olete vastanud, et majandus ja prognoos näitavad, et see täitub iseenesest indeksiga. Ei täitu. Nii tuleb vaid 850 [eurot] ja prognoosid lähevad järjest kehvemaks. Ainult erakorraline pensionitõus aitaks 1000 euroni 2027. [aastaks]. Kas te kavatsete seda teha?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, mul on need numbrid siin ees ja huvitav on see, et te plaanisite eelarves nominaalset puudujääki 10,1%. 10,1% miinust! Majandusel läks aga paremini ja see puudujääk tuli kõigest 5,5% – siiski kõige sügavam [miinus]. Ja see ei olnud veel siis, kui meil oli koroona, kui meil oli sõda, kui meil oli energiakriis, mis tulid kõik pärast seda. COVID oli, tõsi, esimene laine oli. Aga kui me läheme sinna tagasi, siis esimene laine, andke andeks, oli naljanumber võrreldes sellega, millega meie pidime tegelema. 39 nakatunuga eriolukorra kehtestamine – ma ei kritiseeri seda, sest me tol hetkel ei teadnud, mida see haigus endaga kaasa toob. Aga te panite kriisi alguses juba kõik selle raha hakkama ja sinna otsa tuli energiakriis ja ka sõda.

Mis puudutab pensione, siis on hästi huvitav vaadata, et te annate sisse eelnõusid erakorraliseks pensionitõusuks. Ja seal, kus on küsimus, kust te selle raha võtate, on teil selline tore lausekene, et las Rahandusministeerium teeb analüüsid. Teie valimisprogramm oli 4,2 miljardit, eks ole? Võrdluseks, meil oli tunduvalt väiksem, neli korda väiksem. Ja ometi teie ei pea vastama küsimusele, kust see raha tuleb. Pensionite [puhul] me tegime väga suure hüppe teiega koos valitsuses olles, tehes erakorralise pensionitõusu. Siis majandus kasvas ja indekseerimise toel pensionid tõusid veel. Lisaks tegime me keskmise pensioni tulumaksuvabaks. See kõik on jätnud pensionäridele tunduvalt rohkem raha kätte, mille tulemusena me oleme jõudnud sinna, et pensionide asendusmäär 2026. aastaks jõuab 49,7%‑ni, kui me mõtleme, et ideaal on 50% keskmisest palgast. 

Kõik need sammud, mida me tegime suvel, mida me tegime teiega koos, olid suunatud sellele, et aidata pensionäre, aidata just madalamates detsiilides olevaid inimesi. Ja nüüd me teeme korda selle tulumaksusüsteemi, mis hetkel karistab inimesi, kelle palk tõuseb. Karistab õpetajaid, politseinikke, päästjaid, kelle palk on tõusnud, ja kõrgem maks võtab selle [palgatõusu] lihtsalt ära. Me teeme selle korda. Jah, see maksab esialgu raha, kuid pikas perspektiivis võidab sellest kogu riik, kui inimesed teenivad rohkem.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt tänane seitsmes küsimus, [mis on] peaminister Kaja Kallasele. Teema on julgeolekuasutuste seadus, küsimuse esitaja Ants Frosch. Palun!

Tänan, härra juhataja! Mul on küsimus valitsuse looži proua Kallasele. Umbes kümmekond aastat tagasi peatas Reformierakond ja konkreetselt Jürgen Ligi Eesti eriteenistuste tasakaalustatud arengu. Nimelt, Kaitseväe luurekeskusest ei saanud julgeolekuasutust, nagu on seda Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet. Tänases julgeolekuolukorras vajab Eesti tõhusat ja autonoomset sõjaväeluuret. Ja küsimus on: millal kavatseb valitsus lisada Kaitseväe luurekeskuse julgeolekuasutuste seaduse §-s 5 antud loetellu lisaks kaitsepolitseile ja välisluurele?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, Jürgen Ligi on teie hea kolleeg siin Riigikogus, saate temaga mineviku üle vaielda. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Aga loomulikult on käesolevas rahvusvahelises olukorras vaja teha kõik selleks, et me saaksime Eesti riiki kaitsta ja ka Eesti riigi huve igal pool kaitsta. 

Mis puudutab seda küsimust, siis me oleme koalitsioonilepingus kokku leppinud, et Siseministeerium ja Kaitseministeerium analüüsivad võimalusi luure- ja vastuluurevõimekuse tugevdamiseks, sealhulgas asjakohase seadusandluse puhul. Ma ei saa teile praegu konkreetselt vastata, millal seadusemuudatustega [välja] tullakse ja millise sisuga need seadusemuudatused on, sest Siseministeerium ja Kaitseministeerium koostöös analüüsivad neid võimalusi ja vaatavad, mis seal on. Aga kui see kõik saab valmis ning valitsus saab seda arutada ja saadab selle eelnõu Riigikogu poole teele, siis saab kõikidele detailsetele küsimustele vastata ja saate [menetluses] kaasa rääkida Riigikogu liikmena, kes kokkuvõttes ju otsustab, milline see seadus olema saab.

Aitäh! Ants Frosch, täpsustav küsimus, palun!

On täiesti selge, et luure- ja vastuluurevõimekuse tõstmisega kaasneb vajadus vältida eraelu puutumatuse [piiramisega] seotud riske, sest sekkumise võimalused avarduvad. Kuidas kavatsete vältida neid riske?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Veel kord, kuna meil on koalitsioonis kokku lepitud, et Siseministeerium ja Kaitseministeerium analüüsivad, mida seal on vaja täpselt teha, siis ma ei tõttaks sündmustest ette. See valitsus sai alles esmaspäeval ametivande anda ja täna on kolmapäev. Siseminister istub siin, saab teile kohe vastata, mis on juba töös. Kõik ministrid on täis tahtmist probleemidega tegeleda. Ka on ministrid täis tahtmist teha koostööd eri ministeeriumidega. Ja konkreetselt, kuidas mingeid asju lahendada, oskan mina vastata siis, kui Siseministeerium ja Kaitseministeerium on vastavad analüüsid ära teinud, toonud need valitsuskabinetti, me oleme saanud neid küsimusi valitsuskabinetis arutada ja selle põhjal siis ette valmistada seadusandluse, mille me saame saata eelnõuna Riigikogule. [Riigikogu] siis saab arutada ja küsimusi küsida nii riigikaitsekomisjonis kui ka siin suures saalis. Hetkel on tõesti valitsusel olnud aega tegutseda kaks päeva.

Aitäh! Lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Julgeolekuseadus puudutab julgeolekut ka laiemalt. Te rääkisite hetk tagasi Ants Froschile, et kaitstus on väga oluline teema, ja rääkisite riigikaitsest. Võtame nüüd nädalas tagasi mõned päevad. 11. aprillil rääkisite meile siin Riigikogu ees seistes, et peame järeltulevatele põlvedele pärandama kaitstud ja korras rahandusega riigi. Kas te olete kursis, et 2022. aastal oli Eesti viimase 100 aasta kõige madalam sündimus ja sündide vähenemine on prognooside kohaselt jätkuv trend? Kui te olete sellega kursis, siis kellele täpsemalt te kavatsete kaitstud Eesti riigi pärandada ja kust me võtame järgmise 20 aasta pärast sündimata jäänud kaitsjad, seadusetundjad, õpetajad, arstid-õed, teiste erialade spetsialistid? Noorte töötajate järele on juba täna tööturul karjuv puudus. Kaitstud ja korras rahandusega riik on oluline, kuid sama oluline on ka rahva järelkasv. Kui te plaanite kõvasti kärpida lastega peredele suunatud soodustusi – tulumaksusoodustused, peretoetused –, siis see haavab perede kindlustunnet ja kaotab usalduse riigi lubaduste püsivuse vastu. Kuidas te kavatsete sellistes oludes tagada, et meie riik oleks jätkusuutlik, kaitstud ja et meil oleks tulevikus piisavalt lapsi, kellele see riik pärandada?

Aitäh! Kaja Kallas, palun! 

Aitäh! Kuna küsimus on julgeolekuasutuste seadusest, siis ma kohe mõtlesin, kuidas te siia sisse selle perepoliitika põimite. Kas julgeolekuasutuste seaduses peaks olema [kirjas], et kõik naised on kohustatud sünnitama Eesti riigile – või mis see teie ettepanek konkreetselt on? Julgeolekuasutuste seaduses – jällegi, ma ei ole seda eelnõu veel näinud, me ei ole seda kabinetis saanud arutada –, ma millegipärast kahtlustan, ei ole midagi laste kohta kirjas. Aga seda saab muidugi küsida ka siseministri käest. 

Julgeolek on sellepärast oluline, et peredel on vaja kindlust. Ja kindlust on vaja selles mõttes, et meile ei tule suuri katastroofe, nagu sõda näiteks. Selle jaoks on julgeolekusse vaja investeerida. Väga selgelt on see seotud perede toimetulekuga, perede kindlustundega. Nii nagu te vist ka ise oma küsimuses varasemalt ütlesite, me näeme ju graafikutest, et perede kindlustunne näiteks COVID-iga seoses vähenes. Siis sündis vähem lapsi. Samamoodi on perede kindlustunne seotud julgeolekuolukorraga. Kui on hirm selle ees, mis tuleb, siis on selge, et inimesed ei julge peresid laiendada ja lapsi saada, sellepärast et olukord lihtsalt on keeruline. Aga kui te küsite seda julgeolekuasutuste seaduse kontekstis, siis ma kahtlustan, et seal midagi [sellist] mainitud ei ole.

Aitäh! Riina Solman, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Minu küsimus puudutab peaministri vastust. Ma küsisin väga selgelt ja korduvalt, kellele ta kavatseb selle riigi pärandada, kui ta räägib julgeoleku[asutuste] seadusest. Mina küsisin tema käest, kellele see riik, kaitstud riik pärandatakse. Ta ei vastanud mu küsimusele. Kas te saaksite palun kuidagi tema tähelepanu juhtida sellele, et ta vastaks küsimusele?

Aitäh! Peaminister vastas küsimusele. Ja see ei ole protseduuriline küsimus. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt meie tänane kaheksas küsimus. See küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, teema on paljulapseliste perede toetus ning küsija on Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Jätkan selle teemaga. Eelmine valitsus, kus teie olite samuti minister, võttis vahetult enne valimisi vastu otsuse tõsta 1. jaanuarist märgatavalt paljulapseliste perede toetust. Ja selle eest, ma arvan, on pered kindlasti tänulikud olnud. Kolm kuud on möödas ja uus valitsus tahab seda otsust juba tagasi keerata ja toetust oluliselt vähendada ning lisaks loobuda ka selle indekseerimisest, mille oli samuti eelmise valitsus kinnitanud. Ma arvan, et te saate ise aru, et inimesed on selle toetusega arvestanud, teinud nii lühiajalisi kui ka kaugeleulatuvaid plaane. Minu küsimus on, kuidas siis teie arvates saavad need inimesed edaspidi Eesti riiki usaldada, kui valitsus niimoodi käitub nendega.

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Ei.

Vabandust! Signe Riisalo. Teist korda. Signe Riisalo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Riigikogu liikmed! Hea küsija! Tuletan meelde, et kui eelmine valitsus oli siin Riigikogus arutamas ja minu isikus ette kandmas seda eelnõu, siis ütlesin ma selgelt välja, et perede toetamine, laste toetamine peab olema pigem vajaduspõhine ja olulisem on pakkuda lastele vajalikke teenuseid. Eesti oli ka enne kõnealuse seaduse vastuvõtmist Euroopa Liidu riikide puhul esimese kolme hulgas toetuste mõttes, mida lastele ja peredele makstakse. Samal ajal oleme me viimaste seas teenuste mõttes, mida me lastele ja lastega peredele oleme suutnud pakkuda. 

Rahulolu selle seaduse vastuvõtmise suhtes. Kindlasti oli osa ühiskonda selle seadusega rahul, aga mitte kõik kolme‑ ja enamalapselised pered ei oleks heaks kiitnud selle eelnõu sellisel kujul vastuvõtmist. Petitsioon oli see, mis näitas meile, et oli ka teistsugune arvamus, ja teistsugune arvamus oli päris jõuline. Küsimus on nüüd üleminekuajas selleks, et tagada inimeste õiglustunde mitteriivamine ja õigustatud ootuse täitmine. Nii nagu Riigikohus on mitme kaasuse puhul varasemalt öelnud, tuleb anda inimestele piisavalt pikk üleminekuaeg selleks, et muutuva olukorraga harjuda ja teha oma plaanid ringi. Ja see üleminekuperiood on meil kavas anda.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma tahan lihtsalt aru saada, kuidas see tehniliselt niimoodi juhtus. Kuna eelmise ja uue valitsuse koosseisu vahe seisneb ainult selles, et Isamaa Erakonna asemel on erakond Eesti 200, siis öelge palun, kas just Eesti 200 esindajad olid need, kes nõudsid paljulapseliste perede toetuse olulist vähendamist. Minu mäletamist mööda kiitsid nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid oma häältega heaks selle toetuse suurendamise eelmise aasta lõpus siin Riigikogus. Ehk mõlemad erakonnad, ma teen sellise järelduse, on seda sammu ikkagi toetanud.

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma tuleksin selle juurde, et küsimus ei ole ju selles vaidluses, mida läbirääkimiste laua taga peetakse, vaid selles kompromissis, ja kas see kompromiss lähtub tegelikult meie inimeste parimatest huvidest ja võtab laiapõhjaliselt arvesse kõiki inimesi. Me räägime lasterikka pere toetuse tõstmisest eelmise valitsuse ajal, lasterikka pere toetuse indekseerimisest ja astmelisest väljumisest lasterikka pere toetuse [saamisest]. Nii nagu varasemalt öeldud, ligi 152 miljonit oleks olnud 2027. aasta kulu – mis on pöörane kulu –, samal ajal kui see puudutab tegelikult 29% meie lastest või 14% peresid, kus on lapsed. See tähendab seda, et me peame otsima alati tasakaalu erinevate peretüüpide huvide ja vajaduste vahel. 

Ja veel kord, ma olen täna ka öelnud: kõige suuremas vaesusriskis olid enne seaduse vastuvõtmist, on peale seaduse vastuvõtmist ja on nüüd muutmise olukorras ikkagi last üksi kasvatavad vanemad, mitte lasterikkad pered. Loomulikult, lasterikaste perede kulud on suured. Selle vastu ei vaidle mitte keegi. Seetõttu on meil 2017. aastast ka lasterikka pere toetus eraldiseisvalt olemas. Me saame vaadata põhiseadust ja öelda, et tõesti, lasterikkad pered ongi olnud riigi erilise tähelepanu all, neid koheldakse teisiti. Lisaks sellele, et meil on lasterikka pere toetus, me ju teame, et kolmandast lapsest alates on lapsetoetus ise suurem. Nii et peresid tõepoolest toetatakse. Ja [toetuse saamisest] väljumiseks on hästi oluline, et pered saaksid pikalt planeerida oma kulutusi, võib-olla ka täiendavalt võetud kohustusi, et nendega siis toime tulla. 

Siin on jäänud üles ka selline kahtlus, kas me ikkagi aitame piisavalt lastega peresid olukorras, kus me hakkame muutma neid summasid, mida me lasterikastele peredele maksame. Käesoleval aastal on see kokkuhoid, mis seadusemuudatusega on võimalik, circa 5 miljonit. Ja järgmise aasta eelarvesse me planeerime 24 miljonit lastega peredele: puudega lapsed; harvikhaigusega lapsed; asendushooldusel viibivad lapsed; kõik lapsevanemad, kes vanemapuhkuselt välja tulevad, haige lapse eest hooldushüvitise saajad ja samamoodi elatisabi.

Aeg, proua sotsiaalkaitseminister! Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Tanel Kiik, palun!

Austatud sotsiaalkaitseminister! Mul on ka päris kurb vaadata seda, kuidas loodav koalitsioon on minemas, võib öelda, Reformierakonna üle-eelmise – või kuidas me loeme –, selle üksikvalitsuse teed, et hakatakse pärast uue valitsuse moodustamist – tol hetkel siis pärast eelmise valitsuse lõpetamist – tühistama varasema valitsuse otsuseid. Toona puudutas see Tallinna Haiglat, nüüd puudutab see lasterikaste perede toetuse vähendamist olukorras, kus tegelikult – härra Belobrovtsev ütles õigesti – kaks kolmandikku [eelmisest] koalitsioonist ju jätkab. Ehk valdav osa nendest, kes sellesama eelnõu seadustasid, hakkavad nüüd parlamendis seda tühistama. Ühest küljest on see väga halb poliitiline kultuur ja märk riigi sõnamurdlikkusest, aga teisalt on see loomulikult väga negatiivne olukorras, kus Eestis oli eelmisel aastal rekordmadal sündimus. Praegused prognoosid kahjuks näitavad, et ka sel aastal tuleb tõenäoliselt uus negatiivne rekord ehk see põhi pole veel käes. Samal ajal jäävad kõlama tõesti need sõnumid, et valitsus lisaks väga karmidele maksutõusudele hakkab ka just nimelt lasterikaste perede arvel kulusid kokku hoidma.

Minu küsimus teile on selline: kas valitsuskoalitsiooni luues sellesama viidatud ebavõrdsuse tasandamise seisukohast lähtuvalt kaaluti ka varianti, et tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni? Nii nagu oli ka eelmises parlamendi koosseisus nelja erakonna sisse antud ettepanekus ehk algses seaduseelnõus, et [toetus] oleks 100 eurot sarnaselt kolmandale lapsele. Ning [kas kaaluti, et] indekseerida ka esimese ja teise lapse toetus edaspidi sarnaselt kolmanda lapse toetusele, nii nagu hetkel kehtivas seaduses lasterikka pere toetuse puhul on? Ehk tegelikult [võiks] vähendada seda ebavõrdsust just nimelt selles suunas, et suurendada väiksemate perede toetusi, indekseerida need, mitte minna ära võtma seda raha, mis on tegelikult juba seadusega lasterikastele perede antud.

Aeg! Aitäh, Tanel Kiik! Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Tänan lisaküsimuse eest. Te räägite kahest asjast. Te räägite ühe külje pealt laste sündide väiksest numbrist ja siis perede võrdsest kohtlemisest. Tegelikult on tõenäoliselt ühe ja teise eesmärgi saavutamiseks täiesti erinevad meetmed. Mida me oleme püüdnud siin täna üsna mitmel korral koos peaministriga öelda, on see, et vältimatu seos toetuste suuruse ja laste sündide vahel tegelikult puudub. 

Kombinatsioon erinevaid tegureid kogumis pakuvad perele kindlustunde ja julguse lapsi sünnitada, perekonda planeerida. See algab kõige üldisemast turvatundest ja liigub edasi avalike teenuste kättesaadavuse juurde. Kas mul on lasteaiakoht? Kas ma saan sellega arvestada? Kas ma saan tervishoiuteenust? Kas kooliharidus on piisavalt kvaliteetne? Eestis on väga palju selliseid meetmeid, mis on universaalsed ja kättesaadavad kõikidele lastele ja toetavad seeläbi ka peresid. Räägime kas või tasuta koolitoidust, aga ka väga paljust muust.

Kahjuks on nii, et peretoetuste ja lastetoetuste suuruse muutmine ei ole olnud üks ühele seoses sellega, kui palju lapsi sünnib. Ja ma kordan veel, et kui 2017. aastast alates lasterikka pere toetust rakendati, siis tõesti sündis hüppeliselt juurde lapsi, kuid see tegelikult pidurdus ja 2020. aastaks isegi vähenes. Nii et me saame rääkida ikkagi kõikidest meetmetest koos ja samaaegselt.

Aitäh, proua sotsiaalkaitseminister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tanel Kiik, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ministrid! Ma igaks juhuks küsin protseduuri kohta. Kui ma küsin konkreetse küsimuse, mis puudutab seda, kas kaaluti esimese ja teise lapse toetuse tõusu ja [toetuse] indekseerimist, ja sellele ei vastatud mitte ühegi sõnaga, vaid räägiti küll olulist infot, aga mitte minu küsimuse kohta, siis kas ei oleks õige, et minister vastab siiski sellele küsimusele?

Mina kuulsin küll ka vastust. Aga kindlasti küsimused ootavad vastust ja sellepärast me seda infotundi teemegi. Aitäh teile! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi üheksanda küsimuse juurde. Küsimus on peaminister Kaja Kallasele, teema maksutõus ja küsija Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Austatud maksude tõusu valitsuse peaminister! Ma saan aru, et maksude tõusud ja langetamised on ikkagi olnud valitsuste ja Riigikogu [koosseisude] teema, ja maksude tõusud peakski põhiseaduse § 113 alusel olema Riigikogu teema. Eks me täna räägime paljudest maksuaukudest. Tuletame siis meelde, et eelmise, üle-eelmise valitsuse ajal tehti siin aasta tagasi igasuguseid otsuseid, küll kaitsekulutuste ja kõigi muude [kulutuste] tõstmiseks, ilma et Riigikogu oleks neid otsuseid teinud. Aga koos RES-i ja eelarvega need otsused tehti. Peale Riigikogu valimisi oli üllatus. 8. märtsil teatasid Postimees ja ERR, et majandus‑ ja taristuminister Riina Sikkut saatis kooskõlastusringile gaasi varumakse määramise eelnõu, mille järgi oleks gaasi varumakse määr 40 senti megavatt-tunni eest. See jõustub käesoleva aasta 1. maist. Selline otsus võeti vastu märtsikuus, kuhu on alla kirjutanud Riina Sikkut. 

Siit minu küsimus. Kui te ülejäänud maksudega, ma saan aru, tulete siia saali ja me vaidleme, arutleme, kas need on head või halvad maksud, siis see otsus, mis tegelikult Keskerakonna ja teie valitsuse ajal … Rumalusest osteti kordades kallimat gaasi, mida ei olnud olemas. Inčukalnsis oli seesama gaas, mida siis Eesti Gaas müüs teile teist korda. Gaasi maht ei suurenenud. Nüüd te tahate selle ära võtta inimeste ja ettevõtjate käest [ilma], et seda otsust oleks siin Riigikogus arutatud. Lihtsalt minister teeb ühe otsuse. Kas te arvate, et eelmise valitsuse ministril oli [see] õige otsus?

Aitäh, Aivar Kokk! Aeg! Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Oh jah! Selles mõttes on see väga vahva. Ma mäletan, et teie olite üks põhilisi eestkõnelejaid, [kes ütles], et tuleb osta laev ja tuleb varuda mis iganes see maksab, eks ole, paneme maksumaksja raha 400 miljonit laeva ostuks, tuleb panna, seepärast et on vaja seda laeva ja kõike. Tol hetkel [te] ei kritiseerinud gaasi varumist, vaid vastupidi, [ütlesite], et tuleks soetada rohkem, [vaja] kindlust ja nii edasi. Nüüd te ütlete [muud], kui see olukord on kõik möödas. Talv on läinud rahulikult, tõepoolest ei tekkinud sellist gaasi puudujääki, nagu varasemalt arvati. Mina siin ka kaitsesin, öeldes, et vaadake, jääd mütsi alla, et me nüüd ei teeks otsuseid, millel on väga pikad tagajärjed. Siis oli otsus, mille me tegime, see, et me soetame riigile gaasivaru. Ja tol hetkel, kui me selle otsuse tegime, me ka juhtisime tähelepanu sellele, et see tähendab, et me ostame praegu selle gaasi väga kõrge hinnaga ja võib olla, kui meil ei lähe seda vaja, ei saa [me] hiljem selle hinnaga seda gaasi uuesti maha müüa. Ja see on täpselt juhtunud. Aga tol hetkel oli täpselt see, et kuna hirm selle ees, et meil tekib puudujääk, oli niivõrd suur, siis öeldi, et mis iganes see maksab, soetage see varu. Ja tõesti, varasemalt ei ole riik gaasi varunud. 

Natuke mulle meenutab see seda, et vaat COVID-iga oli samamoodi. Kui need asjad lähevad mööda, siis tagasivaates tundub ikkagi jube veider, et mingeid samme tehti. Aga tol hetkel oli täpselt see teadmine, mis meil oli, tulevikku suunatult. Muidugi, tagasivaates on kõik targad. Me teame ju, mis juhtus, ja siis ütleme, et see oli ebavajalik. Me ei saa selle info põhjal, mis meil täna on, kritiseerida neid otsuseid, mida me tegime siis hoopis teises olukorras. Ma ei teadnud, et te gaasi kohta küsite. Võib-olla oleks olnud võimalik otsida üles stenogrammist teie enda seisukohavõtud ja kriitika meie valitsuse suunas: miks te ei osta seda, miks te ei tee seda terminali, miks te ei osta seda laeva, miks te ei soeta neid varusid, miks te ei pane sinna 400 miljonit maksumaksja raha hakkama, et meil endal oleks see laev ja see ei läheks Soome. Nüüd teades, mis tegelikult [juhtus], olete te väga mugavas positsioonis seda kõike kritiseerima, sest teie selle eest ei vastuta ja ei vastutanud siis ka. See on muidugi opositsiooni roll ja seda te teete suurepäraselt. Aga ma lihtsalt soovitaksin [otsida stenogrammist] välja kõik see, mida te olete varasemalt öelnud ja millised positsioonid olid teil siis.

Aitäh! Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Peale selle, et te olete maksude tõusu valitsuse peaminister, olete ka valetajate valitsuse peaminister. Te võiksite praegu tõesti need stenogrammid välja [otsida]. Stenogrammis [on kirjas, et] ma küsisin aasta tagasi neljal või viiel korral samasugusel istungil teie käest küsimuse: miks te ei luba eraettevõtjatel ehitada terminali ja tuua laeva. Siis oli gaasi hind, eraettevõtjate pakutav gaasi hind 50 eurot megavatt-tunni kohta. Teie valitsus koos tolleaegse majandusministriga, kes oli küll teisest erakonnast, tegi kõik selleks, et seda ei toimuks. Te mängisite Soomega kokku ja kõike muud. Võite stenogrammist lugeda, ma väga selgelt vaidlesin selle vastu, et te tegite otsuse, et [laev] Soome läheb. Nüüd pidite kallilt selle terminali ära ostma. Ettevõtjad ei küsinud märtsikuus teie käest mitte midagi. Miks te tahate siin saalis valetada?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Kindlasti otsime need stenogrammid üles. Ja see, et teie ise ei ole väga suure aususega hiilanud, on kõigile teada. Aga kui te mõtlete selle peale … (Saalist öeldakse midagi.) Tähendab, teie võite mind solvata ja mina ei või siis teile seda palli tagasi lüüa? Väga imelik. Väga imelik. 

Teie ei ole olnud nende läbirääkimiste juures, mis puudutasid seda terminali. Siin … Vabandust, enam ei ole Taavi Aas, kes oli minister tol hetkel, Riigikogu liige. Kuidas need läbirääkimised käisid? Valitsuses toodi pidevalt [välja], kuidas erasektor muutis oma seisukohti. Algusest peale nad küsisid garantiisid. Nad küsisid garantiisid nende asjade ehitamiseks ja küsisid seda, et me paneksime selle Venemaalt gaasi ostu üldse kinni. Kõike seda nad küsisid. Ja siis ütlesid nad äkki, et ei, me teeme kõike ilma igasuguse maksumaksja rahata. Ja meie ütlesime ära soomlastele need ühised memorandumid, mis meil olid tol hetkel. Sellepärast et kui erasektor tahab teha, ütleb, et nad ei küsi meilt midagi, siis muidugi me laseme neil teha. Aga ma ütlesin ka siitsamast Riigikogu kõnetoolist, et nad lubasid seda niimoodi teha, [kuid] mina kahtlustan, et see on liiga hea, et olla tõsi. Ja mul oli õigus. See oligi liiga hea, et olla tõsi. Muidugi nad küsisid hiljem kõike seda, et ostke see terminal ära ja andke garantiisid. Kõike seda nad küsisid. Täpselt nii läks, nagu ma ennustasin. Täpselt nii läks!

Head kolleegid, säilitame vastastikuse viisakuse. Riina Solman, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Minu küsimus tegelikult puudutaski seda, kas lugupeetud peaminister on saalis vastamaks Riigikogu liikmete küsimustele või Riigikogu liikmete sõimamiseks.

Ma vastasin sellele küsimusele. Aitäh! Tanel Kiik, lisaküsimus, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Kuulates teid, [meenub] paraku selline, võiks öelda, arusaam, et tark ei torma. Kohati võib öelda, et kriisi ajal tuleb langetada otsuseid, mis tõesti on ajakriitilised. On ta siis tervisekriis, on ta siis Venemaa sõda Ukrainas, võib-olla mõnes mõttes ka energeetikavaldkonna küsimused. Aga kindlasti on ka kohti, kus oleks mõistlik läbi mõelda pikaajaliselt: mida me näiteks soovime maksustada, kuidas me soovime maksustada, millised on maksumuudatuste nii lühiajalised kui ka pikaajalised mõjud ja millised on ka negatiivsed tagajärjed, mis igasuguse maksupoliitikaga paratamatult kaasnevad. 

Sellest tulenevalt on minu aus küsimus teile [järgmine], arvestades, kui mitu erinevat maksumuudatusettepanekut on hetkel koalitsioonilepingus ja ka meedias täiendavalt veel läbi kõlanud. Ma saan aru, et vist "Laseri" saade luges neid kokku 19. Aga see matemaatika matemaatikaks, ma ise päris nii palju ei saanud. Igal juhul neid on mitmeid. Ja tõsi on see, et need vääriksid põhjalikku, laiapõhjalist arutelu nii majandus‑ ja maksundusvaldkonna ekspertidega kui ka kindlasti valitsuse, ministeeriumide ja ka parlamendi tasandil. Parlament on ju lõpuks see, kes need heaks peab kiitma. 

Nii et sooviks teada, kas me saame kindlad olla, et nende maksumuudatuste jõustamisega ei hakata nii‑öelda tormama, vaid lähtutakse põhimõttest, et tuleb rahulikult läbi mõelda, teha mõjuanalüüsid, veenduda selles, mis on nende maksumuudatuste tagajärg ja mõju – on see siis turismisektoris 140%‑line käibemaksu tõus või üldine käibemaksu-tulumaksu tõstmine ja muud aktsiisimuudatused –, ning tullakse rahulikult nende mõjuanalüüside pinnalt sügisel-talvel, võib-olla veel ka järgmisel aastal neid ettepanekuid parlamenti arutama. Kas me saame kindlad olla, et sellel poolaastal, Riigikogu I istungjärgu jooksul ei tulda ülepeakaela mingeid maksumuudatusi parlamendisaalis läbi suruma, mille kohta ei ole vajalikke mõjuanalüüse tehtud?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, ma olen alati toetanud otsuseid, mis tuginevad analüüsidele, ja Rahandusministeerium valmistab ette neid eelnõusid koos analüüsidega, mida saab siin Riigikogu saalis arutada. Aga lihtsalt mulle tuleb jällegi meelde see, kui me olime teiega koos valitsuses, [siis] teie ettepanek oli maksta inimestele raha selle eest, et nad saaksid vaktsineeritud, et nad ennast laseksid vaktsineerida. Ma leidsin vist kuus uuringut maailmast ja erinevaid argumente, miks see on halb asi, mida teha, miks see toob endaga kaasa tegelikult hoopis põhjalikumad ja hullemad tagajärjed. Ja teie ütlesite vastu: "Aga meie tahame." See oli teie argument. Aga mul on hea meel, et te olete nüüd läinud ka seda meelt, et tegelikult peavad otsused olema põhistatud paremini kui lihtsalt see, et meie tahame, vaid peavad olema analüüsid.

Aga mis puudutab maksumuudatusi, siis selge on see, et iga muudatus, mis on suunatud tulevikku, siis see, kuidas see mõjub … Need analüüsid on ju prognoosid: see võib minna nii, aga ei pruugi minna nii. See ei ole tõsikindel. Seesama, mis ma vastasin eelmises küsimuses: tagasivaates oleme me kõik targad ja teame, kuidas läks või kuidas üks või teine asi mõjus, aga edasivaates me peame tuginema nendele asjaoludele, mida me sel hetkel teame ja mida saame arvesse võtta. Maksumuudatused on plaanitud jõustuma 1. jaanuarist 2024. aastast. Hea tava on see, et maksumuudatused on vastu võetud vähemalt kuus kuud enne [jõustumist]. Nii et eesmärk on ikkagi kiiresti neid arutelusid pidada ja pidada veel kevadistung[järgu] jooksul.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Me oleme olnud tublid, head kolleegid, ja oleme käsitlenud üheksat küsimust. Tänane infotund on lõppenud.