Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 7. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole. Siis, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 66 Riigikogu liiget, puudub 35.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras kümme punkti. Esimene: Vabariigi Valitsuse algatatud kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu 645 kolmas lugemine. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Kas Riigikogu fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole, me saame minna lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu 645. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu 666 kolmas lugemine. Kas Riigikogu fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Head kolleegid, kas me võime lõpphääletuse juurde minna ilma ettevalmistuseta?

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu 666. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse teadus- ja tehnoloogiakoostöö kokkuleppe muutmise ja pikendamise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 649 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid!

(Helistab kella.) Head kolleegid, tähelepanu!

Tutvustan teile Riigikogu kultuurikomisjoni istungi protokolli nr 223 esmaspäevast, 24. oktoobrist. Koosolekut juhatas aseesimees Liina Kersna ja päevakorra kolmanda punktina oli  [arutelul] Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse teadus- ja tehnoloogiakoostöö kokkuleppe muutmise ja pikendamise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 649 teise lugemise ettevalmistus.

Liina Kersna sõnas, et esimesel lugemisel, mis toimus meil 29. septembril käesoleval aastal, sai muudatusettepanekute tähtajaks määratud 13. oktoober ja et selleks ajaks ühtegi muudatusettepanekut ei saabunud. Ta teavitas ka komisjoni, et eelnõus on tehtud üks keeleline muudatus, mis on meie materjalides ka alla joonitud. Sõna "juurdelisatud" on tänases versioonis ühe sõnana, esimesel lugemisel oli see kahe sõnana: "juurde lisatud".

Edasi läksime menetluslike otsuste juurde. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja viia läbi lõpphääletus. Selle poolt olid konsensuslikult komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Ruuben Kaalep, Liina Kersna, Siim Kiisler, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Kas on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 649 lõpphääletus. Ja me läheme lõpphääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse teadus‑ ja tehnoloogiakoostöö kokkuleppe muutmise ja pikendamise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 649. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 657 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Head ametikaaslased! Mul on hea võimalus rääkida sellest, mis toimus peale esimest lugemist. Meenutuseks lihtsalt niipalju, et nimetatud seadusega muudetakse kolme seadust. Eelkõige muudetakse, ja see on väga oluline, töötuskindlustuse seadust nii, et kui halvas majanduslikus olukorras on tööpuudus kõrge ja töö leidmine keeruline, siis pikeneb hüvitise maksmise periood maksimaalselt 120 päeva võrra.

Nüüd võib-olla veidi [informatsiooni] ka neile, kes on unustanud, et eelnõu esimene lugemine toimus juba 21. septembril, muudatusettepanekute tähtaeg oli 5. oktoober kell 17.15. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi ettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt ei laekunud.

Komisjon küsis eelnõu kohta arvamust eelnõu ettevalmistamisele Sotsiaalministeeriumis kaasatud huvigruppidelt. Meile saatsid oma arvamuse Eesti Pank, Eesti Töötukassa, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja õiguskantsler. Peale esimest lugemist, mis, nagu öeldud, toimus 21. septembril, võttis komisjon eelnõu uuesti lauale ja arutas seda kolmel istungil.

25. oktoobril osalesid komisjoni arutelul Sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna töötushüvitiste ja tööturutoetuste juht Ingrid Erm-Eks ja õigusosakonna õigusnõunik Ethel Bubõr, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni president Ille Nakurt-Murumaa, õiguskantsleri vanemnõunik Aigi Kivioja, Eesti Töötukassa juhatuse liige Brit Rammul ja juriidilise osakonna juhataja Ira Songisepp. Kõik need ettepanekud, mis olid esitatud huvigruppide poolt, leidsid komisjonis lahendamist ja oli ka küsimuste esitamise võimalus.

Õiguskantsleri Kantselei juhtis tähelepanu tegelikult väga olulisele punktile. Nimelt juhtis ta tähelepanu sellele, et töövõimetoetuse seadusesse uue sätte lisamise korral tuleb välismaal õppimise korral esitada iga kuu andmed selle kohta, et inimene jätkuvalt õpib. Õiguskantsleri [esindaja] leidis, et inimesele on liiga koormav iga kuu neid andmeid esitada. Ta tõi ka näite, et Sotsiaalkindlustusamet kontrollib näiteks perehüvitisi makstes inimese õppimist välismaal reeglina üks kord aastas. 

Teine arvamus puudutas tööturuteenuste ja -toetuste seadust ja just nimelt rehabilitatsiooni. Sotsiaalministeeriumi [esindaja] selgitas, miks on sellised tingimused esitatud. Komisjon [tegutses] väga üksmeelselt ning siinkohal ma tahan tõepoolest tänada kõiki komisjoni liikmeid, aga nagu ka järgmisest protokollist selgub, samuti Sotsiaalministeeriumi tublisid ametnikke ja muidugi eelkõige õiguskantslerit, kes tõi selle probleemi välja. [Lõpuks] me leidsime sellele väga hea lahenduse, nii et 12 korda esitatava tõendi asemel esitab inimene välismaal õppimise korral selle üks kord kvartalis ehk siis neli korda aastas. Ma arvan, et see on väga hea kompromiss.

Täpselt samuti kinnitasid Sotsiaalministeeriumi ametnikud, [kommenteerides] õiguskantsleri viidatud probleemi, mis puudutab sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni, et selle teemaga tegeldakse edasi ja ei tohi kindlasti tekkida olukorda, kus mõni inimene, kes saab sotsiaalset rehabilitatsiooni, ka töötab ja tegelikult võiks ta saada ka tööalast rehabilitatsiooni. Aga sotsiaalne rehabilitatsioon ja tööalane rehabilitatsioon on ju erinevad asjad. Nii et sellega tegeldakse edasi.. 

Me puudutasime ka Eesti väikeettevõtjate assotsiatsiooni [muresid]. Nad tõid välja murekohad, mis neil on: kuidas ikkagi teavitamine toimub, millised on ettevõtte kohustused ja millised on inimeste probleemid. Väga kenasti Sotsiaalministeeriumist selgitati, et suur roll on tõesti selgitustööl, aga eriti oluline on see, et hüvitise määramisel tehakse otsus, milles on märgitud hüvitise maksmise periood, mis sõltub kindlustusstaažist. On välja toodud ka näited töötukassa kodulehel, et nii tööandja kui ka töövõtja saaksid seda ise vaadata ja vajadusel informatsiooni juurde küsida. Nii et see oli arutelu, millele me keskendusime 25. oktoobril.

27. oktoobril me võtsime uuesti selle seaduseelnõu lauale ja tegime ka menetluslikud otsused: võtta see päevakorda 9. novembril ehk täna – see oli konsensuslik –, teha ettepanek [teine] lugemine lõpetada – konsensuslik – ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 16. oktoobril.

Nüüd muudatusettepanekud, mis olid esitatud tulenevalt sellest arutelust. Need said kõik sotsiaalkomisjonis väga ühtse toetuse ehk oldi konsensuslikult nende poolt. Üks muudatusettepanek nägi ette muuta pealkirja, see oli keeleline täpsustus. Teise muudatusettepanekusse on koondanud kolm tehnilise iseloomuga muudatust. Kolmas ettepanek [pidas silmas] õiguskantsleri kirjas toodud märkust ja see on arvestatud. Ja lõpuks ka veel jõustumise paragrahv, sest Sotsiaalministeerium ja sotsiaalkomisjon nõustusid Eesti Töötukassa tehtud ettepanekuga, et töövõimetoetuse [seaduse] muudatus jõustuks 1. mail 2023. Nii et need leidsid kõik konsensusliku toetuse.

7. novembril ehk siis kolmandal sotsiaalkomisjoni istungil toimusid ka hääletused, kuna oli tegemist mõne keelelise ja tehnilise muudatusega. Need muudatused olid tõesti sõnastuse täpsustused. Näiteks muudatusettepanek nr 2 tõi sisse sõnapaari "sissejuhatavas lauseosas". Veel oli üks muudatusettepanek sõnade "ja" ning "või" kohta. Kõik need hääletused olid ka konsensuslikud.

Sellega olen ma andnud teile ülevaate sellest väga suurepärasest ja heast eelnõust. Aitäh!

Aitäh! Ülevaade oli ka suurepärane, aga siiski on teile vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan ka tänada, et väga sisuka ülevaate komisjonis toimunust tegid. Mina nii ei suudaks, nagu Jürgen ütleb. Aga ma küsin sinu käest: kas oli ka arutelu, et kui töötuskindlustuse teema puhul praegu on järjekordselt üles kerkimas koondamised ja kõik muu, siis juhatuse liikmed ei saa töötuskindlustusega liituda. Kas oli see teema laual või ei olnud?

Lühike vastus on: ei, selle eelnõu arutusel see teema üles ei tõusnud. Aga ma jagan seda muret ja tean seda sinu välja toodud probleemi. Me kindlasti saame sotsiaalkomisjonis, mitte küll selle eelnõu menetlemisel, vaid tulevikus selle teemaga tegeleda, vähemalt küsida selgitust, mida on ministeerium plaaninud selles osas teha.

Aitäh, austatud ettekandja! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Eelnõu kohta esitati neli muudatusettepanekut ja me vaatame need üheskoos läbi. Esimene muudatusettepanek on sotsiaalkomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, ka sotsiaalkomisjonilt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult, ja samuti neljas muudatusettepanek on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 657 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja neljas päevakorrapunkt läbitud.

Läheme edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 685 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks oma 25. oktoobri istungil. Nagu teate, vastavalt riigieelarve seadusele võib valitsus algatada riigieelarve muutmise seaduse eelnõu vahendite kogumahtu muutmata hiljemalt kaks kuud enne eelarveaasta lõppu. Muudatusettepanekutega muudetakse kulude jaotust programmide tegevuste lõikes ning vahendite jaotust kulude ja investeeringute vahel.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 24. oktoobriks kella 17.15‑ks Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ettepanekuid ei laekunud. Rahanduskomisjon koostas koostöös ministeeriumiga ühe mitmest muudatusest koosneva, valdavalt kulusid täpsustava muudatusettepaneku. Muudatuse selgitus on toodud ettepanekute juures muudatusettepanekute loetelus. Muudatuses esitatakse kulude vähendused plussmärgiga ja suurendused miinusmärgiga.  Komisjon lisas eelnõusse ka sätte, et käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda tänasel päeval ehk 9. novembril ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, kui teine lugemine lõpetatakse, siis määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. november kell 17.15.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Tere! Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma olen alates homsest rahanduskomisjoni liige, siis ma hakkan usinalt ennast juba praegu asjadega kurssi viima ja mõtlesin, et ma küsin Aivari käest. Siin on palju räägitud sellest, et riigieelarvet on peaaegu võimatu lugeda või sellest aru saada. Kuidas sinul sellega on? Saad sa aru riigieelarvest, kui sa seda loed, või ei saa? Kas ma pean millekski väga hulluks valmis olema või arvad sa, et mina suudan ka sellest läbi närida? 

Jaa, kindlasti suudad ka sina läbi närida, aga selle nimel tuleb tööd teha. Kui sa eelarvega oled enne kokku puutunud, siis tead, mis on plussid ja miinused, deebetid ja kreeditid. Aga kui seda ei tea, siis tuleb natuke küsida. Meil on komisjonis väga head ametnikud, kes alati aitavad. Ja eelnõudega tulevad [komisjoni] alati minister ja ministeeriumi ametnikud, kelle käest saab alati küsida. Ja ei ole vaja karta küsida. Ega keegi ei ole maailmatark, et kõikidest punktidest aru saab. Meil on saalis ainult üks mees, kes alati teab. 

Tundub, et rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) Nimi? Kelle nime ma ütlema pean? Jürgen Ligi! Nii, tundub, et läbirääkimisi avada vaja ei ole. Riigikogu liikmed ei soovi kõnet pidada. 

Eelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut esitatud. Esimene muudatusettepanek on väga pikk, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on väga lühike, selle on esitanud ka rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 14. november kell 17.15.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 647 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja ja head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 10.,17., ja 24. oktoobri istungil. 10. oktoobri arutelul osales Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Kristiina Kubja, 17. oktoobri arutelul osales lisaks Kristiina Kubjale ka Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste. 24. oktoobri arutelul osales lisaks Kristiina Kubjale ja Siiri Tõnistele veel ka Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse liige Andres Piirsalu.

Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. novembril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 16. novembril käesoleval aastal. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Eelnõu kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja ka kolmas muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Sellega ongi eelnõu 647 teine lugemine lõpetatud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 667 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma 25. oktoobri istungil. Eelnõuga nähakse ette kriisiennetus- ja lahendusmeetmed kesksete vastaspoolte jaoks. Keskne vastaspool on isik, kelle vahendusel viiakse läbi väärtpaberitehinguid, eelkõige tuletistehinguid. Keskne vastaspool täidab vahendajana iga väärtpaberi müüja jaoks ostja ja iga väärtpaberi ostja jaoks müüja rolli ning neil on keskne roll finantstehingute töötlemisel. Eelnõu põhineb Euroopa Liidu määrusel.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 24. oktoobriks Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud.

Komisjon arutas rahandusministri ettepanekuid oma 25. oktoobri istungil. Konsensuslikult vormistati neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusega täpsustatakse pandikirjadega seonduva info avaldamist Finantsinspektsiooni veebilehel ehk siis [tegu on] volitusnormi täpsustamisega. Teise muudatusega võimaldatakse vajadusel anda stabiliseerimisreservist laenu Tagatisfondile hoiuste hüvitamiseks, see toimub valitsuse nõusolekul. Kolmanda muudatus[ettepaneku kohaselt] täiendatakse Tagatisfondi seadust selliselt, et hüvitist saaks välja maksta ka otse makseraskustesse sattunud krediidiasutusest. Praegu käib see hüvitamine üksnes Tagatisfondi kaudu. Neljanda muudatus[ettepaneku kohaselt] lubatakse emiteerida väärtpabereid ka hajusraamatu tehnoloogia abil. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Vaat need neli muudatusettepanekut, mis sa siin ette kandsid, otseselt eelnõu algse teemaga vist ei seondu. Aga ju nad on vajalikud. Nad tõesti on vajalikud. Mul on meeles, et kui me neid arutasime, siis komisjon kiitis need konsensuslikult heaks, aga komisjoni esimehena tegid sa ise ettepaneku, et nende asjade puhul, mis seonduvad Tagatisfondi seaduse muutmisega või Tagatisfondi regulatsiooniga, peaks pöörduma veel pangaliidu poole. Ma vist ise ütlesin, kas see vajalik on – pangaliit on ka Tagatisfondi nõukogus esindatud. Aga selline seisukoht jäi, sellise ettepaneku sa ise tegid. Ma küsingi, kas pangaliidult on nüüd tulnud tagasisidet nende punktide kohta. 

Pangaliit oli nende muudatusettepanekutega minu teada nõus. Me küsisime sealt suuliselt seda järele.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas kolleegidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Vaatame läbi eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Esimene on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, ka rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja neljas, samuti rahanduskomisjoni esitatud muudatusettepanek, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 667 teine lugemine lõpetada. See on lõpetatud ja seitsmes punkt on meil läbitud.

Läheme edasi, tänane kaheksas päevakorrapunkt. See on majanduskomisjoni algatatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu 729 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Jüri Jaansoni.

Aitäh! Minu ülesanne on tutvustada teile siis majanduskomisjoni algatatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse muutmist. Esimese asjana ütlen ära, et ma edaspidi oma pikas tekstis nimetan seda seadust lühiduse huvides KAHOS-eks.

Niisiis, milles asi seisneb. Õiguskantsler nimelt on leidnud või jõudnud seisukohale, et sellesama KAHOS-e § 17 on põhiseadusega vastuolus just selles osas, et see ei sisalda õiguslikku alust ega menetluskorda võrdleva hindamise aruande tellimisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Asi on selles, et KAHOS-e § 17 järgi on inimesel või kinnisasja omanikul, kui talle esitatakse kinnisvara avalikes huvides võõrandamise ettepanek, vaja riigiga vaidlemiseks tellida ka omapoolne hindamisakt või ekspertiisiakt. Selle vajalikkuse [sätestab] seesama seaduse § 17.

Nii et ühest küljest peab inimene seaduse järgi tellima ekspertiisiakti, aga teisest küljest talle seda ei hüvitata. Sellest lähtuvalt tegi õiguskantsler siinsamas Riigikogus ettepaneku seda tema arusaamise järgi põhiseadusevastast seadust muuta. Ja tema hinnangul saaks seda muuta niiviisi, et KAHOS-e §‑s 17 toodud menetlemisega [kaasnevate] asjaajamiskulude hulka täiendavalt arvata võrdleva hindamisakti või hindamisaruande – kuidas keegi nimetab – tellimise kulud.

19. oktoobril Riigikogu nõustus siinsamas saalis selle õiguskantsleri ettepanekuga ja Riigikogu majanduskomisjon sai ülesandeks see eelnõu algatada. 

Majanduskomisjon võttis selle eelnõu algatamise otsuse vastu 24. oktoobri istungil. Selle konkreetse eelnõuga soovitakse muuta KAHOS-e § 17 pealkirja ja lõikeid 1 ja 2 läbivalt nii, et asjaajamiskulude hüvitamise regulatsioon laieneb ka võrdleva hindamise aruande tellimisele. Ühtlasi suurendatakse pisut ka selle kuluhüvitise määra. 

Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu, nagu öeldud, oma 24. oktoobri istungil. Enne, kui ma selle istungi sisu juurde lähen, ütlen kohe ära ka menetluslikud otsused, mis tehti. Samal istungil võeti ka menetluslikud otsused vastu. Kõigepealt, algatada kinnisasja avalikes huvides [omandamise] seaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, juhul kui see eelnõu võetakse menetlusse – nagu selgus, see võeti – ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jüri Jaanson. Ja juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril ehk siis täna. Aga see oli komisjoni ettepanek, Riigikogu juhatus muutis selle 9‑ndaks ehk tänaseks. Ja juhul, kui võetakse eelnõu menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis teeb komisjon ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused võttis komisjon vastu konsensuslikult, siin meil probleeme ei olnud.

Aga nüüd eelnõu sisust, mida ma natukene tutvustasin juba. Eelnõu on iseenesest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist tulnud lahendus. Ja selles pakutakse välja, et võrdleva hindamise aruande kulu ja asjaajamiskulude regulatsioon oleks ühes paragrahvis, nii nagu ta praegu on. Tegelikult praeguse KAHOS-e regulatsiooniga võrreldes midagi suurt ei muutu, [seadust] ainult täiendatakse võrdleva hindamise aruande lisamisega § 17 teises lõikes. Kuluhüvitist suurendatakse niiviisi, et võrdleva hindamise aruande ja asjaajamise kulu kaetakse eelneva aasta 16 [keskmise] brutotunnipalga ulatuses ja lisaks sellele võib täiendavalt hüvitist saada kuludokumentide alusel poole [keskmise] brutokuupalga ulatuses.

Kui me räägime rahast, siis arvestades, et see eelnõu jõustub aasta lõpus ehk detsembrikuus, tuleb tõenäoliselt maksimumhüvitis  umbes 900 eurot summa summarum.

Ja nüüd mõningad küsimused, mis komisjoni istungil tekkisid.  Uuriti, kas on mõistlik seadusesse lisada ka ülempiir – et kas mitte ei teki olukord, et kui see ülempiir nimetatakse, siis tuleb seaduse sätet sagedasti muuta. Sellele vastas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Ave Henberg, et tegelikult pool keskmist brutokuupalka ongi nimetatud eelnõusse pandud just selle mõttega, et see pole kirjas konkreetse summana, vaid liiguks kaasa keskmise palga muutusega.

Siis uuriti seda, kas on eelnõule on tulnud tagasisidet õiguskantslerilt ja Rahandusministeeriumilt. Majandusministeeriumi poolt oli. Õiguskantslerilt polnud majanduskomisjoni istungi ajaks veel seisukohta laekunud, aga sealtpoolt praegu vastuseisu eelnõu kavandile ei ole. Samuti sobis eelnõu kavand Maa-ametile ja Transpordiametile. Eelnõus tehti veel tehnilisi täpsustusi, sest algselt oli kirjas eelneva kalendriaasta mõiste, see muudeti eelnevaks aastaks.

See oligi lühidalt kogu ülevaade. Menetluslikud otsused ma juba lugesin ette. Nüüd peaks vist olema kõik. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Fraktsioonidel läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 729 esimene lugemine lõpetada. Me oleme selle lõpetanud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 23. november kell 17.15.

Me saame sujuvalt edasi minna üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 632 esimene lugemine. Head kolleegid, juhataja vaheaeg viis minutit. 

V a h e a e g

Nii, head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja me saame päevakorraga edasi minna. Tänane üheksas päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 632 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Kalle Grünthali.

Austatud kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on esitanud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise [seaduse] eelnõu, sest viimased aastad on näidanud seda, et prokuratuur on muutunud valitsuse käes poliitiliseks tööriistaks. See on üks moment. Ja teine moment on see, et prokuratuuri tegevuse ja ka kriminaalmenetluses toimuva üle, kus prokurörid võtavad vastu otsuseid, puudub absoluutselt teenistuslik järelevalve. Elu on sundinud seda [eelnõu esitama], midagi pole parata.

Miks ma kasutan [sõnu] "poliitiline tööriist"? Noh, me teame ju väga hästi Marti Kuusiku juhtumit. Tema suhtes alustati pelgalt ajakirjanduse töö tagajärjel, ajakirjanduse uudise põhjal kriminaalmenetlus. Praktiliselt kogu politsei, kes oli Rakvere lähiümbruses, sööstis otsima tõendeid selle kohta, et Marti Kuusik on pannud toime talle inkrimineeritud kuriteo, mis seisnes vägivalla kasutamises oma abikaasa vastu. Seda kõike tegelikult mahitas prokuratuur, kes ei sekkunud sellesse küsimusse. Oleks olnud äärmiselt korrektne, et ta oleks öelnud kõigepealt, et esitage tõendid, nii nagu peab, ja siis me läheme asjaga edasi.

Täna siin Riigikogu infotunnis käis ka Kaja Kallas oma õigustustega, et meil on õigusriik ja lapsi tuleb kaitsta. Marti Kuusiku juhtumi puhul tegelikult ei mõelnud keegi lastele. Keegi ei mõelnud sellele, millise trauma nemad saavad. See on äärmiselt kahetsusväärne, et ühe juhtumi puhul, mis teenib poliitilisi eesmärke, on prokuratuuri poolt juhitud tegevus absoluutselt lubatud, ühtegi keelatud momenti ei ole. Aga näiteks Marko Mihkelsoni juhtumi puhul me peame kaitsma laste huvisid. Kas tõesti on ka riigi õigusmõistjate ja õiguskaitseorganite [seisukohalt] kaks Eestit? Üks on Reformierakonna soositud Eesti ja teine Eesti on see, kes ei kuulu sellesse valitud gruppi. Miks ma räägin seda poliitilises võtmes? Kõik algas ju sellest, kui Marti Kuusik osutus Riigikokku valituks. Ja seoses selle kriminaalmenetlusega tema teekond siin ka lõppes.

Edasi, poliitilistel motiividel on algatatud veelgi protsesse. Kui ma õieti mäletan, siis kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Isamaa ja Keskerakonna valitsus sisuliselt kukutati seoses Porto Franco teemaga, siis kaitsepolitsei ja prokuratuur demonstreerisid seda avalikkusele, et vaadake, mis toimub. Tehti pressikonverentse, eirates tegelikult süütuse presumptsiooni, et inimesele midagi ette ei heideta enne, kui ei ole jõustunud kohtuotsust. Ja miks seda tehakse? Põhjus on väga lihtne. Eesti ei ole üle võtnud direktiivi, mis keelaks sellise käitumise. See on see asjaolu, miks on tegemist poliitiliste protsessidega.

Teine moment selles asjas on see, et ka Marti prokuröride tegevuse üle on absoluutselt puudunud mingisugunegi kontroll. Võtame mõned juhtumid, et asi ei jääks paljasõnaliseks. Näiteks ringkonnakohtu 9. mai otsusega sellel aastal tunnistas ringkonnakohus Marti Kuusiku juhtumis prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Ringkonnakohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei ole piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajalikkust, mistõttu on maakohtu otsus tunnistada Viru Ringkonnaprokuratuuri jälitustoimingu luba õigusvastaseks, õige. Mis edasi sai? Mitte midagi. Mitte kedagi ei võetud vastutusele selle eest, et prokuratuur selle jälitustoimingu loa andmiseks rikkus seadust.

Läheme edasi. 22. oktoobril möödunud aastal Harju Maakohtus tuvastati, et juhtiv riigiprokurör Taavi Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Ja see tõi kaasa ainult selle, et riigiprokurör Taavi Pern taandati selle kriminaalasja menetlusest, sellepärast et riigiprokurör survestas kohtunik Vavrenjukki ametist lahkuma ja samas ta rikkus ka kahtlustatava kaitseõigust, käitus ebaeetiliselt. Ja kõige hullem on see, mida kohus oma otsuses märgib, et eriti taunitav on see, et prokurör oma viga ei tunnistanud, seda üritati ilustada ja kinni mätsida. Ehk Taavi Pern on kohtule valetanud. Ja selles asjas oli veel [midagi]: Vavrenjukile jäeti koheselt tagastamata menetlustoimingute käigus ära võetud sularaha. Siin rikkus Taavi Pern jällegi kahtlustatava kaitseõigust ja survestas Vavrenjukki, vassis arestimistaotluses sisaldunud eksimusega seoses ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohtute hinnangul oli tegemist äärmiselt tõsiste etteheidetega ning sel põhjusel on kohtu hinnangul tõusetunud kahtlus, et prokurör Taavi Pern ei teinud oma tööd erapooletult ning kooskõlas prokurörile õigusaktides ja prokuröride eetikakoodeksis esitatud nõuetega. Nii et kohus andis hinnangu. Mis selle rikkumise osas sai? Mitte midagi.

Läheme edasi, ma toon kolmanda juhtumi veel. 14. juunil sellel aastal andis Riigikohtu kriminaalkolleegium hinnangu riigiprokuröride Vahur Verte ja Raigo Aasa [tegevusele]. Nad esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist, mis on eriti taunitav, lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Mis järgnes? Mitte midagi. Mitte midagi ei järgnenud sellele. Need on, ütleme, väga tõsised etteheited, sest teatavasti prokuratuuriseaduse alusel teostab järelevalvet prokuröride töö üle Justiitsministeerium. Justiitsministeerium ei ole mitte midagi ette võtnud.

Edasi, või õigemini tagasi tulles selle juurde, mis on kallutatus. Meil Eestis ei kehti inimeste suhtes ühesugune standard. Tuletan meelde, kõigepealt sai esitatud Liina Kersnale kuriteokahtlus. Esmalt lükati see tagasi ja alles teistkordsel esitamisel hakati asja menetlema. Samas on vastukaaluks Kert Kingo juhtum, kus praktiliselt mingit omastamist ei olnud. Kuigi seda pole olnud, algatati tema suhtes koheselt kriminaalasi. Kus on siin ühesugune standard?

Kui tulla tagasi selle asja menetluse juurde õiguskomisjonis, siis mind hämmastas tegelikult Justiitsministeeriumi ametniku suhtumine kõigesse sellesse, mida ma siin praegu eelnevalt kirjeldasin. Ma küsisin ministeeriumi ametniku käest, öelge palun, miks ei algatatud kriminaalasja Vahur Verte ja Raigo Aasa suhtes. Vastus oli järgmine: Kert Kingo juba esitas avalduse. Küsisin uuesti: ma saan aru, et Kert Kingo esitas, aga järelevalve teostamine, see kohustus käib teie kompetentsi. Ja küsisin uuesti: öelge ikkagi, miks teie seda ei teinud. Ja vastus oli täpselt samasugune, õigemini veel lakoonilisem: ma juba ütlesin, [vastates] esimesele küsimusele, ma ei hakka seda teist korda kordama. Kas see on normaalne suhtumine ja õiguspoliitiliselt võrdne suhtumine prokuratuurilt ja Justiitsministeeriumilt? Mina julgen öelda, et ei ole.

Veel selliseid kallutatud kohtuasju. Meelis Kaldalule [heideti ette] pommiähvarduse saatmist tekstiga „UUDIS TEILE Valimised on epaseaduslik! etv tartustuudio lõhkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. Bomm nõrga b-ga. Seda menetletakse juba 2017. aastast alates kui kõigi aegade ohtlikemat pommirünnakut ja kuritegu. Meelis Kaldalu on saatnud EKRE fraktsioonile kirja, kus ta kirjeldab seda. Ja selle teise poole ta saatis Riigikogu kapokomisjoni poole lootuses, et see kiri jõuab ka nii‑öelda ametlikule tasandile. Ta [kirjutab]: "Ma usun, et pöördumine pakub teile huvi, ja ma palun teil ja teie juhtidel sellega tutvuda. See puudutab sedasama kriminaalasja, mille raames sõbralikud politseinikud mind 5. oktoobril Läänemaal seenemetsast helikopteriga "päästmas" käisid ning mille osas Mart ja Martin Helme ning Kert Kingo siseministrile Riigikogu kõnetunnis teravaid võimuliialdusega seotud küsimusi esitasid. Hetkel olen ma selles kriminaalasjas juba üle poole aasta taas vahi all olnud ning kuulanud juba viimased kaheksa kohtuistungit lohutavat juttu kohe-kohe lõppevast menetlusest. Nüüdseks suhtun ma neisse juttudesse juba kerge irooniaga. Kõigest seadusevastasest, mis selles asjas aset on leidnud, ma lihtsalt ei jõua siinkohal rääkida. Eriti hulluks läks olukord aga viimastel oktoobrikuistel istungitel, kus kapo lõuna‑ (või põhja-) osakond otsustas menetluse kohtunikult lihtsalt jõuga üle võtta. Kirjeldan neid asjaolusid täpsemalt oma pöördumises kapokomisjoni poole." See on tsitaat tema kirjast. 

Toome nüüd teise võrdluse. Noorsots Eliis Lelov postitas sotsiaalmeedias järgmise tekstiga sõnumi: "Ma panin Riigikokku pommi." Ja sellel puhul leiab prokuratuur, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Tahab keegi veel öelda, et meil ei ole kahte Eestit ja me olemegi sellessamas olukorras, mida Kaja Kallas ütles täna siin Riigikogu infotunnis: meil on olemas õiguskaitseorganid? Aga Eesti riigil kahjuks praegu ei ole.

Lõpetame siis, ütleme, juhtumite kirjelduse sellega, et prokuratuur suutis dekriminaliseerida alkoholijoobes juhtimise kuriteod. Indrek Tarandi juhtum lõpetati kriminaalmenetluses oportuniteediga süüdistatava ja prokuröri kokkuleppena avaliku menetlushuvi puudumise korral, sest see süü ei ole suur. Kõigest sellest lähtudes tulebki nentida, et Eestis on kastisüsteem: reformierakondlased ja nende liitlased ning ülejäänud rahvas.

Ma arvan, et sellisele kahepalgelisusele tuleks lõpp teha. Seetõttu ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitanud eelnõu, mille kohaselt muudetakse kohtute seadust ja prokuratuuriseadust nii, et Justiitsministeeriumilt võetakse ära järelevalveõigus ning see läheks Riigikohtu kätte, kus, ütleme, prokuröride süütegude puhul algatatakse distsiplinaarmenetlus lühidalt öeldes ja selle algatamise õigus on Riigikohtu esimehel kõigi prokuröride suhtes, õiguskantsleril kõigi prokuröride suhtes ja ringkonnakohtu esimehel oma tööpiirkonna ringkonnaprokuröride suhtes. See oleks [muudatus], millega me üritaksime natukene normaliseerida meie õiguskaitsesüsteemi. Täna ju selgus, et meil on olemas kaks Eestit: Kaja Kallase õiguskaitseorganid ja tühimik, [mis] valitseb teiste inimeste suhtes, kes ei ole nende liitlased.

Juba ennetavalt [ütlen], et ma tean, et võib-olla hakatakse küsima, kas ma tean midagi ka võimude lahususest. Ma vastan kohe sellele küsimusele ära: jah, ma tean. Aga ma võtan aluseks ikkagi meie kehtiva õiguse. Asi on selles, et Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 alusel kuulub Justiitsministeeriumi valitsemise alla ka prokuröride ametitegevuse korraldamine. Kohtute seaduse alusel teostatakse esimese ja teise astme kohtu esimehe kohustuste täitmise üle järelevalvet samuti Justiitsministeeriumis, ehk seda teeb sama valdkonna eest vastutav minister. Siin aga me olemegi olukorras, kus tegelikult võimude lahusus ei eksisteeri meil juba ammugi. Selle eelnõu eesmärk on teha kontroll prokuröride üle taas reaalseks, sest vaatamata Riigikohtu ja kohtute otsustele neile mitte ükski võim peale ei hakka.

Ma palun teilt, kellel on vähegi õiglustunnet, selles hullumeelses olukorras praegu toetada seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ettekandjale küsimus. Iseenesest ma näen, et ma olen ainuke küsija. Ega see ei üllata, sellist jama on ausalt öelda keeruline jälgida ja keeruline ka midagi küsida selle peale. Aga ma paar märkust teeksin sulle, et sa väga hoogu ei läheks kahe Eesti pildi maalimisega. Seesama Marti Kuusik. Sa ütlesid, et ta sai valituks Riigikogu liikmeks, aga tema karjäär lõppes prokuratuuri tõttu. Marti Kuusik ei saanud kunagi valituks Riigikogu liikmeks. Seda esiteks. Teiseks, kui sa võrdled Marti Kuusikut näiteks Indrek Tarandiga, siis Marti Kuusik jäi jääknähtudega sõitmisega vahele valimistejärgsel hommikul. Ei tehtud ka talle eriti midagi, saadeti uuesti kursustele, et õppida selgeks, et ei tohi joobes peaga sõita. Nii et ei ole kahte Eestit nende kahe näite põhjal, ei olnud karistust, ei olnud mingit väga ränka ...

Küsimus, palun!

... suhtumist temasse sellepärast, et ta EKRE-sse kuulub. Kas sa tahad vabandada oma faktivigade pärast? See on küsimus.

Aitäh! Lugupeetud Valdo Randpere, sa juhtisid õigesti tähelepanu: tõesti Marti Kuusik ei saanud Riigikogu liikmeks, küll aga sai ta valitsuse liikmeks. Ma tänan sind sellele tähelepanu juhtimise eest. Ma suhtun alati kriitikasse positiivselt, kui see on õigustatud. Nii et veel kord aitäh sulle!

Aga mis puudutab seda Indrek Tarandi juhtumit ja, ütleme, Marti Kuusiku juhtumit, siis Marti Kuusiku juhtum ei ole minuni jõudnud. Küll on aga avalikkuses laineid löönud seesama Indrek Tarandi juhtum, kes alkoholijoobes alustas sõitu ja peeti kinni ministeeriumi valvetöötajate poolt ehk siis hoiti ära võib-olla ja tõenäoliselt väga tõsine õnnetus, sellepärast et suures joobes autojuht oli roolis. Ma arvan, et lugupeetud Randpere ei pea seda soositavaks. Nii et tegelikult jäi tal tegemata tõsine kuritegu, mille eest tuleb tänada ministeeriumi valvurit, kes ei lasknud tal sealt lõpuni välja sõita.

Aga ma kindlasti väga hindan seda sinu ühte lauset, mis sa ütlesid, [mainides] ühte juhtumit. Aga ma ei tea, kas sa ei pannud tähele, et ma kirjeldasin päris paljusid juhtumeid, [rääkides] kahesugusest Eestist. Miks sa ei anna hinnangut Meelis Kaldalu juhtumile ja noorsotsi, mis ta nimi nüüd oli, Eliis Lelovi juhtumile? Ühe puhul hoitakse ühte inimest juba pikemat aega vahi all ja teise puhul lihtsalt öeldakse, et mitte midagi ei ole juhtunud. Ja tahan veel lisada ka, hea Valdo, et ma ei ole siin sugugi hoogu läinud. Ma räägin konkreetsetest faktidest ja kui mu aeg võimaldaks, siis ma räägiksin veel pikemalt. Ma lõpetasin ka enne õiget aega.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Kalle! Kuivõrd me võime üldse pidada legitiimseks võimu? Pean silmas valitsust, mille esindajad, nagu peaminister, justiitsminister, aga ka võimude lahususest tulenevad institutsioonid, nagu õiguskantsler ja nii edasi, ei reageeri. Ei algata mingeid menetlusi, ei tekita ühiskonnas mingisugust diskussiooni selle üle, et prokuratuur kuritarvitab võimu ja prokurörid võltsivad asitõendeid ja muid tõendeid.

Aitäh küsimuse eest! Hea Mart, sa puudutasid väga tõsist probleemi, mis tegelikult näitabki seda, et on olemas kaks Eestit. Need, kes on Reformierakonna pooldajad, on õigussüsteemi kaitsva tiiva all. Ja need, kes ei ole, need saavad täie rauaga. Ma ei väsi kordamast seda, mida täna Kaja Kallas ütles infotunnis, et meil on olemas inimesed, kes tagavad selle, et isikud võetakse kriminaalvastutusele. Tema ei rääkinud Eesti riigi jõustruktuuridest, vaid rääkis tema inimestest.

Ja kui me vaatame ajalukku, siis selle aja jooksul, millal Reformierakond on olnud pikalt võimul, ei ole seda aega lastud tühja minna ja kõik, ütleme, jõustruktuuride ametikohad on mehitatud nende inimestega, kes on Reformierakonnale truud ja ustavad. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Kuna siin küsimus puudutas ka õiguskantslerit, siis jääb minule täiesti [hämmastavaks] see, [kuidas] vägagi mitmed kõrgelt hinnatud juristid kirjeldasid olukorda, kui Kaja Kallase ja Keskerakonna valitsuse ajal otsustas Kaja Kallas vabastada kõik Keskerakonna ministrid valitsusest. Sisuliselt oli tegemist ju valitsuse lõhkiminemisega, millele oleks pidanud järgnema Kaja Kallase tagasiastumine. Aga ei, mitte ükski, ka õiguskantsler ei andnud selle kohta mingisugust normaalset seletust. See, et sellist asja lubatakse, ju näitab, et see, mis ma siin eelnevalt rääkisin kahest Eestist, on reaalsuses olemas. Ja see on väga kurb, et selline asi on olemas. See on üks näide õiguskantsleri positsiooni poole vaadates.

Ja kui täna Kaja Kallas ütles vist vastuseks kellegi küsimusele, et õiguskantsleri jaoks on tähtis ka üks inimene, siis mis pilguga me vaatame tagasi sellesse perioodi, kui meil oli COVID ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed pöördusid õiguskantsleri poole palvega, et seadusevastased piirangud lõpetataks, et ei kasutataks mingisugust sellist ma ei tea kust kohast ilmunud digitunnistust või ‑passi selle kohta, et sa võid kohvikusse minna? See kõik meenutas 1930. ja 1940. aastaid, kui Saksamaal olid võimul Hitler ja tema käsilased, kes hakkasid juute diskrimineerima. Alguses ei lubatud neil kõnniteedel käia, [nende] poed suleti, neil ei lubatud pargipingil istuda. Ja ühel hetkel toimus see kõige õudsem, kus juutide tee viis koonduslaagritesse, ja lõpu ma jätan rääkimata.

Kõik see, mis ei ole kooskõlas demokraatliku riigi printsiipide ja põhimõtetega ja kaldub sellest kõrvale, on õigusriigivastane. Ja iga samm, mille me lubame sellel liinil teha, annab tegelikult võimuritele julgust juurde, et seda kõike korraldada. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on siin astunud vahele selleks, et tuua maa peale tagasi reaalsustaju kaotanud prokuratuur ja prokurörid. Ilmselgelt on nad ikkagi millegagi võetud Kaja Kallase valitsuse lõa otsa, kui nad käituvad just nii, nagu nad käituvad, rikuvad kriminaalmenetluses seadust.

Valdo Randpere, palun!

Vaata, Kalle, sa ütled, miks ma rohkem ei räägi ja ei võrdle midagi. Vahe sinu ja minu vahel on see, et mul on ainult üks minut aega siin küsimust esitada. Ma pean väga kompaktselt seda tegema. Aga mõni vastuväide. Sa ütled mehitatuse koha pealt, et Reformierakond on mehitanud kõik jõustruktuuride juhikohad meile meelepäraste inimestega. Ma tuletan meelde, et praegune peaprokurör on ametisse pandud teie valitsuse ajal ja peaks teile eriti meelepärane olema, kuigi sa teda siin maapõhja taod praegu läbi selle, et sa kirud prokuratuuri.

Ma olen nõus sinuga selles küsimuses, et tõepoolest on olemas kaks Eestit. Üks Eesti, kes paneb toime kuritegusid, ja teine Eesti, kes ei pane. Tead ise seda ütlemist, et vangile ei meeldi trellid. Mõtle selle peale! Aga see küsimus, miks mina ei võrdle erinevaid näiteid, mis sa tõid – vaat põhjus ongi see, et on võimude lahusus. Mina ei taha olla kohtumõistja. Mul ei ole seda kompetentsi. Ja kui sa tahad, et ma võrdlen Kaldalut ja mingit sotsi – kust kohast mina ... 

Hea kolleeg, palun küsimus! Ikka küsima peaks! Küsimuste voor on praegu, Valdo.

... kust kohast mina peaksin seda oskama? Aga ma läksin hoogu.

Aitäh, hea Valdo, küsimuse eest! Ma mõistan, et sinu ajaline limiit on suhteliselt piiratud ja selles osas me võrdsed ei ole. Aga kuna Riigikogu formaat on selline, et on teatud ajalised piirangud, siis me peame sellega hakkama saama. Ma olen ka nõus selle lausega, kus sa ütlesid, et on olemas kaks Eestit: need, kes panevad kuritegusid toime, ja need, kes ei pane. Ma olen sellega nõus. Aga siin on vahe selles, hea Valdo, et kõik sõltub ikkagi nii politseist kui ka prokuratuurist, kes leiavad või siis ei leia, et isik on pannud toime kuriteo. Ja selle [kurjategija] staatuse saanud inimese saatus sõltub ikkagi prokuratuurist.

Aga meil prokuratuur ei ole sellise usaldusväärsusega, et [võime uskuda], et alati menetletakse [juhtumeid] õigesti. Noh, ma tulen Indrek Tarandi juhtumi juurde tagasi. Ükskõik, millised kaebused esitatakse joobes juhtimise korral, ütleme, kohtusse, kui politsei on neid karistanud. Siis alati see, kes läheb kohtusse oma kaebeõigust teostama väärteomenetluse puhul, ütleb, et jah, mul oli niimoodi ja mul oli naamoodi, ma eksisin ja arvestasin valesti. Nende isikute kohta ma võin kindlalt väita, et kõigi puhul rakendatakse ikkagi karistust joobes juhtimise eest. Ja see toimib, sest karistus on üks vahend, millega mõjutatakse inimese edasist käitumist, et ta edaspidi hoiduks kuritegude ja sarnaste tegude toimepanemisest.

Indrek Tarandi juhtumi puhul on kahjuks olukord teine. Prokuratuur on saatnud välja sõnumi, et avaliku huvi puudumise tõttu lõpetatakse menetlus kokkuleppega, kriminaalmenetlus lõpetatakse oportuniteediga. Millise signaali see sinu arvates annab, ütleme, teistele rikkujatele? See annab ju sellise signaali, et kui sa oled nii-öelda selles õiges Eestis, Eestis Reformierakonna kaitse all või seda pooldavas pooles, siis sinu puhul ei rakendata kõiki karistusõiguslikke meetmeid täie rangusega.

Aga teistpidi võttes, kui me vaatame, mis mulje jätab see Indrek Tarandile? See jätab selle mulje: ah, tegin, no ja mis siis!? Näed, tulin välja! Ja ta ei ole saanud seda karistuslikku efekti, et ta edaspidi ei paneks toime kuritegusid. Sisuliselt ta jäeti karistamata ja tal on lootus ka edaspidi, et head sõbrad prokuratuurist lõpetavad tema puhul asjad oportuniteediga. Aga see on vale.

Ent kõige hullem on see, millise sõnumi annab see rahvale, tavakodanikele. See annab sõnumi, et prokuratuur on selle otsusega dekriminaliseerinud alkoholijoobes sõitmise. Ja see on prokuratuur, kes peaks tagama selle, et rikkumisi ei toimu. See ei ole ju tegelikult karistuspoliitika ennetusmehhanism.

Aitäh! Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja! Ma vaatan, siin üks topeltkodakondsusega kolleeg pidevalt esitab küsimusi. Kas see on normaalne, et meil siin topeltkodakondsusega inimesed istuvad ja osalevad?

Aitäh! Kõigil Eesti kodanikel, kes on valitud parlamenti, on võimalik esitada küsimusi ja võtta sõna vastavalt meie kodu‑ ja töökorrale. Nii et selles mõttes on kõik seaduslik. Valdo Randpere, palun!

Kas protseduuriline, jah?

Jaa, protseduuriline, palun! Teil oli must käsi.

Ma mõtlesin, et ma kuritarvitan ka seda protseduurilise küsimuse võimalust, nii nagu kolleegid siin palju on teinud ja kelle käest ma olen õppinud. Lihtsalt selleks, et ei jääks kõlama Indrek Tarandit väga solvav väide, ma tahan selle ära parandada. Ma eeldan, et Indrek tunneb ennast vägagi solvatuna sellepärast, et teda nimetatakse Reformierakonna pooldajaks. Minu teada Indrek Tarand vihkab Reformierakonda täiega. Nii et see võrdlus ei olnud asjakohane. Aitäh, Kalle!

Aitäh! See nüüd tõesti ei olnud protseduuriline küsimus. Aga läheme edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mina mäletan, kui oli selline Reformierakonna liige nagu Silver Meikar ja oli peasekretär Kristen Michal, ka meie hea kolleeg. Ja tema nagu helistas Silverile ja ütles, et kuule, oleks vaja nagu raha pesta, kanda nii-öelda erakonna arvele. Noh, ta helistas paljudele: Kalle Pallingule ja Lauri Luigele, Valdole ta vist ei helistanud toona. Ja Silver ütles ka: ""Mis seal ikka, teeme ära!" vastasin rehepapi kombel." Ja tehtigi ära. Prokuratuur alustas uurimist maikuus peale Postimehe artiklit. Oktoobris öeldi, et ei ole muhvigi, ja lõpetati ära. Protokoll, muuseas, mille prokurör lasi välja trükkida, on väga ilmekas. Ja ma olen isiklikult aastaid tagasi kohtunud mitme selle loo võtmetegelasega, kes on rääkinud: "Mul on muudki teha olnud, ma ei ole viitsinud neid protokolle või neid lindistusi ..." 

Palun küsimus!

Küsimus on selles, et ... Ma väidan, et neid lugusid on küll ja küll ja ...

Hea kolleeg, palun küsimus!

Küsimus on: oled sa minuga nõus, et see on üks nendest värvikatest lugudest, kuidas Reformierakond on siin ka ...

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh, lugupeetud hea kolleeg Peeter! Jaa! See, mida sa kirjeldasid, sa alustasid kuskilt tagantpoolt otsast. Põhimõtteliselt võiks öelda selle kohta "Kevadest" tuntud tsitaadi. Köster ütleb Tootsile, et enne läheb jumala päike looja, kui tema pattude üleslugemisega lõpuni jõutakse. Ma arvan, et see on üks väga konkreetne viide sellele, mida sa kirjeldasid, alustades sellest kilekotiskandaalist.

Aga halb on see, et sellised juhtumid lähevad üha hullemaks. Need lähevad üha hullemaks! Praegune Marko Mihkelsoni juhtum – ma ei ole andnud siin kordagi hinnangut selle kohta. Ma olen püüdnud natuke hoida sellist neutraliteeti ja ei ole küsinud ka Kaja Kallase käest neid küsimusi. Aga need faktid, mis on nii-öelda avalikust meediast läbi käinud ja mida on öeldud – need iseloomustavad seda juhtumit selliselt, et minu hinnangul ei ole siin asjad päris puhtad.

Kõigepealt ma tahaks tsiteerida raadiosaadet, kus Kalle Muuli kirjeldas ka seda kohtu ... õigemini see minu meelest peaks vist olema määrus, kui sõlmitakse poolte vahel kokkulepe –, et Marko Mihkelson ei tohi puudutada enam oma alaealiste laste intiimpiirkonda. Minu meelest juba see lause on ülitähtis ja ülioluline, mis peaks kõik lastekaitsjad, politseinikud, prokuratuuri ajama tagajalgadele. Kuidas on võimalik, et selline kokkulepe sõlmitakse? See on ju tegelikult selle kokkuleppe raames kaudne vihje sellele, et enne seda kokkulepet on midagi sellist toimunud. Aga see on väga tõsine küsimus. Ja mis ma tahan sellega öelda, on see, et on toimunud mingisugune lähikontakt lapse ja Marko Mihkelsoni vahel. Ma ei tea, mis see on, aga minu jaoks on see piisav ohusignaal.

Kui need pildid, mis on tehtud, on väga ebatsensuursed, nagu on väidetud, siis peaks kas või mingisugune Riigikogu komisjon võtma – ma ei oskagi praegu siin lahendit välja pakkuda – ja vaatama need pildid üle, kas seal on midagi siivutut või ei ole, et lõpetada see pikale veninud vaidlus. Kui aga seal on sellised amoraalsuse tunnused ehk siis, ütleme, need on lapse suhtes ebasündsad pildid, siis minu jaoks on ainult üks variant: me ei pääse ilma kriminaalasja algatamiseta Marko Mihkelsoni suhtes. Praegune tegevus on näidanud seda, et nagu midagi ei ole juhtunud. Ja et midagi on ikkagi juhtunud, selle kindel tunnus on see, et Marko Mihkelson on astunud tagasi väliskomisjoni esimehe kohalt. Kui sa oled puhas, kui sul ei ole midagi karta, siis sa ei pruugiks seda sugugi mitte teha.

Aga kuidas me jõuaksime selleni, et sellest Marko Mihkelsoni kogu Eestit häbistavast ja ka välismaal Eestit häbistavast olukorrast puhtalt välja tulla? Ainuke variant on, et prokuratuur alustaks menetlust ja tõde selgitataks välja. Aga me oleme selles suhtes hambutud, sellepärast et prokuratuur on jaotanud Eesti kaheks. Seetõttu ongi seesama eelnõu ülimalt vajalik, et lüüa prokuratuuri tööpõllul kord majja, sest prokuratuur on sõltuvuses Justiitsministeeriumist ja ministrist, kes kuulub valitsusse. Ehk siis kaudselt on võimalik valitsuse liikmel ministrina suunata neid protsesse selliselt, et on võimalik algatada neid kohtuprotsesse või kriminaalmenetlusi, mis on vajalikud koalitsiooni huvides. Selline olukord tuleb lõpetada.

Margit Sutrop, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud eesistuja! Ma paluksin, et te tuletaksite ettekandjale meelde juba infotunnis korratud palvet, et laste huvisid tuleb kaitsta. Ettekandja ei pea sellest kinni, vaid kütab [teemat] üles ikka samade sõnade ja samade kirjeldustega, mis ei vasta Marko Mihkelsoni laste huvidele. Palun olge nii kena, tuletage talle seda meelde.

Aitäh! Te juba tuletasite oma protseduurilises küsimuses. Mina küll ei osalenud infotunnis, aga ma arvan, et me peame nii laste kui kõigi teiste kaaskodanike huvisid silmas pidama siin saalis ja lähtuma heast poliitilisest kultuurist. Aga läheme edasi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mina sain küll aru, et ainult laste huvidest lähtuski ettekandja, mitte millestki muust. Aga nagu me teame, avalikku huvi ju mitte millegi vastu, mis Reformierakonda puudutab, ei ole. 10 miljoni kadumise vastu ei olnud mingit avalikku huvi, see menetlus lõpetati ära. Me mäletame vahetult enne eelmisi valimisi Mary Stuarti juhtumit. Eerik-Niiles Krossi abikaasa või elukaaslane, kes valetas EKRE kohta, andis valetunnistusi ja kui ta peale valimisi vahele jäi, siis öeldi, et avaliku huvi puudumise tõttu lõpetame ära. Me ei tea, kui suurel määral need valed tegelikult valimistulemusi mõjutasid. Samas oli tohutu avalik huvi ühe täiesti tundmatu Tartu näitsiku, noore neiu vastu, kes kukkus ratta pealt purjuspäi nina veriseks, kodus ei julgenud öelda, ütles, et mulle tuldi kallale. Ja tema sai siis täie rauaga, kui vanemad ...

Palun küsimus, hea kolleeg!

... pöördusid politseisse. Kas ei ole see ehtne näide topeltstandarditest?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma arvan, et see teie nii-öelda eelkirjeldus küsimusest, kas meil on topeltstandardid, iseloomustab jätkuvalt minu poolt toodud näiteid. Ja siin ei saagi olla kahtlust, et meil on kahene Eesti riik.

Ja kuna Margit Sutrop tuli välja selle lausega, et ma pean lõpetama siin teatud teemade puudutamise Marko Mihkelsoni osas, ja palus, et minu suu selle koha pealt [kinni pandaks], et me rohkem enam sellel teemal ei räägiks, siis ma olen sunnitud vastama, et just lapse huvides neid küsimusi ja teemasid praegu siin saalis arutataksegi, sellepärast et selliseid asju ei tohi enam juhtuda. Ja on vajalik, et selle asjaga mindaks edasi või õigemini tagasi algusesse. On vaja ju tuvastada tegelikult tõde, mis on üks kriminaalmenetluse olulisemaid asjaolusid. Ja see, et Margit Sutrop soovib siin, et ma rohkem ei räägiks, et [tuleb arvestada] lapse huvisid – see on pelgalt egiid. Mitte lapse huvid ei ole siin mängus – asi on juba ammu avalikuks tulnud, siin ei ole enam midagi kaitsta –, vaid Marko Mihkelsoni huvid on mängus. Nii et selles osas me oleme erinevatel arusaamadel. Ja Margit Sutropi "protseduuriline" küsimus ilmestab jällegi Reformierakonda selles osas, et me peame kinni mätsima ja me ei tohi rääkida Marko Mihkelsoni tegudest. Meil on olemas kaks Eestit, nii nagu sa, Henn, viitasid, ja on need topeltstandardid. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Mina väidan, et ei.

Aitäh! Valdo Randpere, kas protseduuriline küsimus või repliik, kuna teie nime mainiti?

Kuna ei ole tegemist läbirääkimistega, siis mul ei ole võimalust praegu repliigiõigust saada, nii et ma korrigeerin koosoleku juhatajat. 

Jah, vabandust! Õige, protseduuriline küsimus.

Mul on tõepoolest protseduuriline küsimus ja küsimus just, Helir-Valdor, sinule. Juhul, kui esitatakse siit saalist küsimus, mis sisaldab selgeid valefakte, kas peaks olema sinu ülesanne neid kohe parandada? Või ootad sa, et saali tuleks selline tubli kaastöötaja nagu mina ja ütleks, et Henn Põlluaas süüdistas põhimõtteliselt Reformierakonda selles, et Mary Stuart, kes oli 16. sajandil Šotimaa kuninganna, on kuidagi Reformierakonnaga seotud? See ei vasta tõele. Ta sai kuningannaks 16. sajandil – 1542 minu meelest oli see aasta, kui ta kuningannaks sai, või midagi sellist – ja siis ei olnud Reformierakonda veel olemas. Saad sa seda kinnitada, Helir-Valdor, või kuidas meie protseduurika ette näeb?

Aitäh! Sul oli nüüd kaks protseduurilist küsimust. Saan küll kinnitada seda, mis sa lõpus ütlesid. Aga kui sa küsid, kas koosoleku juhataja ülesannete hulka kuulub ka valefaktide ümberlükkamine või [faktide] täpsustamine, siis ma vastan sulle, et nii ja naa. Selles mõttes, et koosoleku juhataja ei ole võimeline kõiki fakte [kohe] hindama ja reageerima ja olema kohtumõistja, kas ühe või teise Riigikogu liikme väljaöeldud sõnum vastab päriselt kõikidele faktidele ja tegelikkusele või mitte. Ja teiseks, mõnikord [kõlab] siin päevakorrapunkti arutelul nii palju valefakte, et kui juhataja hakkaks neid ümber lükkama, siis me liiguks väga aeglaselt päevakorraga edasi. Nii et ma arvan, et enamasti juhataja ülesannete hulka see ei kuulu.

Aga läheme edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Loen siin jälle suure huviga selle Reformierakonna kilekotiskandaali. Selline värskendav! Paljud head kolleegid, mõned on lahkunud siit, mõned istuvad siin jätkuvalt. Soovitan teilgi lugeda, selline mahlane kirjeldus, kuidas raha pestakse peaministri parteis. Aga küsimus sulle. See ettepanek on ju mõistlik, võtta kontrolli alla prokuratuur. Sellest on palju räägitud, kes peaks teda kontrollima ja nii edasi. Praegusel hetkel see Riigikohtu kontroll – miks selle vastu nii punnitakse? On ju elementaarne, et eks siis vaatavad, kuidas tegelikult on.

Aitäh! Mulle muidugi meeldis – kõigepealt ma väga vabandan, Peeter, ma püüan kolleeg Valdo Randpere küsimusele või õigemini protseduurilisele märkusele tähelepanu juhtida –, aga mulle väga meeldis see asjaolu, et Valdo Randpere rõhutas seda, et meie hea kolleegi Eerik-Niiles Krossi abikaasa pani sisuliselt toime kuriteo. Ma ei hakka nüüd Eerikut süüdistama, sest inimesed on erinevad, aga tema abikaasa tegutses ikkagi Reformierakonna huvides ehk siis püüdis mustata Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Aitäh sulle, Valdo, et sa Eerik-Niiles Krossi abikaasa teema uuesti, teistkordselt siia lauale tõid! 

Nüüd, mis puudutab, Peeter, sinu küsimust, siis küsisid sa seda, et miks on vaja seda muuta. Väga lihtne põhjus. Kui moodustatakse Vabariigi Valitsus, siis ministriks saab üks koalitsioonis olev inimene ja tema hakkab teostama järelevalvet prokuratuuri üle. Ehk siis ta omab täielikku võimu selle üle, mida prokuratuur teeb ja mida ei tee. Teiseks, samamoodi teostab justiitsminister võimu ka esimese ja teise astme kohtu esimeeste kohustuse täitmise üle ehk  teostab järelevalvet. [Kuidas] me räägime siin võimude lahususest? Täitevvõim sekkub ju otseselt kohtuvõimu tegevusse, kui ta teostab tema üle järelevalvet.

Aga need normid on meil kehtinud juba vaata et vabariigi algusest peale. Ja seetõttu on absoluutselt võimalik ja vajalik, et prokuratuuri tegevuse üle hakkaks teostama järelevalvet Riigikohtu kriminaalkolleegium, ka menetluslike küsimuste üle. Või vähemalt otsustaks seda, kas mõne prokuröri [tegevuse peale] on vaja algatada distsiplinaarmenetlus, nii nagu me oleme seletuskirjas välja toonud. Edasi toimuks menetlus juba vastavalt avaliku teenistuse seadusele. Nii et meie riigi praeguses olukorras on selle sammu astumine ülioluline, et oleks olemas Eesti õigusriik, aga mitte Kaja Kallase meie inimesed. 

Urmas Reitelmann, palun!

Suur tänu, härra asespiiker! Austatud ettekandja! Inglismaal lõppes eelmisel kuul viis aastat kestnud võib-olla Briti ajaloo üks kõige suuremaid uuringuid, mida üldse on Inglismaal tehtud. See kannab pealkirja "The Independent Inquiry into Child Sexual Abuse" ehk siis "Lapse seksuaalse ärakasutamise sõltumatu uuring". Ja hõlmab see aastaid kuuekümnendatest kuni tänase päevani välja. Ning selle raporti kvintessents on selline, et Suurbritannias, mille demokraatias me ju mitte keegi ei kahtle, on puutumatu seltskond pedofiile. Neid on olnud nii Briti parlamendi mõlemas kojas, Briti valitsuses kuni Margaret Thatcheri erasekretärini välja, kelle puhul uuringus tõdeti, et ei politsei, prokuratuur, kohtud ega mitte keegi ...

Hea kolleeg, küsimus, palun!

... ei olnud huvitatud nende asjade väljajuurimisest ja sellest rääkimisest. Nii et minu küsimus on see. Meie analoog brittidega nüüd praegu ...

Hea kolleeg, palun sõnastage küsimus!

... on täpselt sama. Kui nüüd pääseb see prokurör, kes keeldus algatamast ...

Hea kolleeg, poolteist minutit on juba läinud, üks minut on küsimuse esitamiseks.

Kas meil on mingigi lootus selle seadusemuudatuse kaudu natukenegi parandada õigusemõistmist?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kindlasti on. Ma nüüd ei oska peast öelda, mitmenda astme kuritegu see on, kas esimese või teise astme oma, aga siin on omad aegumistähtajad ja sõltub ka sellest, millal on sellest teada saadud. Aga see nüüd sõltub sellest, kas see seadus, mille eelnõu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on siin praegu lauale pannud, vastu võetakse. [Kui võetakse], siis see peaks neid protsesse selliselt kujundama, et kindlasti on võimalik selle asjaga edasi minna.

Ja mis ma tahan veel selle juurde öelda. Sa kirjeldasid alguses seda olukorda, mis valitseb Inglismaal. Tegelikult on ka Eesti psühholoogid välja öelnud, et kui pedofiiliaga tegelev inimene jääb vahele, siis esimene asi on ehmatus, et ma ei ole seda teinud. Teine variant on, et seda püütakse varjata. Ja kolmas on see, et oma õigustuseks asutakse rünnakule. Ehk siis see kõik on jama, see kõik on väljamõeldis, midagi sellist pole olnud. Nii on tal kõige lihtsam saavutada oma eesmärki, et vabaneda vastutusest. Sest üldjuhul ju ühiskond, kes teab teda lugupeetud inimesena, ei taha seda kõike hästi uskuda – see ei ole võimalik, see on halb. See inimene oma töös on nii tubli. Nad ei taha seda uskuda. Ja siin on ka üks põhjustest võib-olla, miks arvatakse, et Marko Mihkelsoni puhul ei peaks midagi enam rohkem tegema. Mina arvan, et peab. Juba Marko Mihkelsoni enda pärast oleks vaja see menetlus läbi teha. Siis on selge, millise inimesega meil tegemist on.

Ja sugugi vähetähtis pole ka see asjaolu, kumb siis on nagu suurema ohulävendiga: kas see, kui ma anonüümsena kuskil jututoas kirjutan mingi lapsega, väidetavalt lapsega, või see, kui mul on konkreetsed teod ehk fotod ja nii edasi ja kohtumääruses on lause, et keelatakse edaspidi lapse intiimpiirkondade puudutamine. Minu meelest on need kaks erinevat tasandit ja siin võrdusmärki ei saa mitte kuidagimoodi vahele panna.

Ma loodan, et ma vastasin teile. Selles olukorras ongi päästetee ainult seesama prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmine.

Head kolleegid! Mul on palve mahutada küsimus ühe minuti sisse, nii nagu kodu- ja töökord ette näeb. Ma olen heatahtlikult paindlik olnud, kui mõni sekund üle läheb, aga ärge kuritarvitage seda. Nii, aga auväärt ettekandja, mulle tundub, et teile rohkem küsimusi ei ole.

Me saame minna edasi. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Sulev Kannimäe.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Teen lühikese ülevaate õiguskomisjoni istungist. Seda eelnõu arutati teisipäeval, 25. oktoobril käesoleval aastal. Koosolekust võtsid osa õiguskomisjoni liikmed, puudus Jaanus Karilaid. Kutsutud olid ka eelnõu algataja esindaja, Riigikogu liige Kalle Grünthal ja Justiitsministeeriumi nõunik Einar Hillep, kes esindas Vabariigi Valitsuse arvamust.

Kalle Grünthal tutvustas eelnõu päris põgusalt, tõi seal näited mõne protsessi kohta, õigusmõistmise kohta. Einar Hillep tõi vastuväiteid [esitatud] ettepanekutele või, ütleme, kogu sellele eelnõule. Samuti oli küsitud arvamust eelnõu kohta ka Riigiprokuratuurilt ja Riigikohtult. Nii Riigikohus kui ka Riigiprokuratuur olid mõlemad seisukohal, et see eelnõu ei ole sellisel kujul vastuvõetav. Einar Hillep rõhutas veel lõpuks, et Justiitsministeerium ei sekku kriminaalmenetlusse.

Tehti menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril käesoleval aastal – otsus oli konsensuslik – ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Seitse poolthäält: Toomas Järveoja, Sulev Kannimäe, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Urve Tiidus, Vilja Toomast. Vastu oli Uno Kaskpeit, erapooletu Marek Jürgenson. Juhtivkomisjoni esindajaks otsustati määrata Sulev Kannimäe – konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te praegu ei rääkinud siit puldist tõtt selle menetluse kohta. Asi on selles, et kuna te olite seal kohal, siis te mäletate väga selgelt, et Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et mul ei ole teile materjalide hulka anda Riigikohtu seisukohta, ma tsiteerin ise. Nii et siin ei ole Riigikohus praegu hinnangut andnud. Ma käisin ja kontrollisin need dokumendid kõik üle, millised materjalid on saabunud, ja Riigikohtu hinnangut sellel hetkel ei olnud seal. Paluks jääda korrektseks selle ...

Kui ma loen ...

Üks hetk, las küsija lõpetab küsimuse, tal on veel aega.

Paluksin jääda selles mõttes korrektseks, et Justiitsministeeriumi esindaja ütles selgelt ära, et mul ei ole materjale anda, aga ma tean. Aga see ei ole asjaolu, mida saab Justiitsministeeriumi esindaja ette kanda.

Nii, loen protokollist: nii Riigiprokuratuur kui Riigikohus ei toetanud eelnõu ning Riigikohus tõi välja, et eelnõu esitatud ettepanekutega kaasneks õiguslikke, sealhulgas põhiseaduslikke probleeme. See on protokollis kirjas.

Kalle Grünthal, palun!

Ma saan aru, et teie olete ainult ettekandja, aga minu jaoks tekib küsimus, kuidas saab olla Riigikohtu arvamus protokollis, kui Riigikohus sellel hetkel ei olnud seda arvamust andnud.

Nii, see protokoll, mida ma loen, on saadetud ka teile tutvumiseks. Tähtaeg paranduste tegemiseks oli 31. oktoober kell 12.00. Miks te ei ole teinud siia parandusi?

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Me saame minna läbirääkimiste juurde. Aga enne, Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tahan öelda seda, et tegelikult ei ole tähtis, mis on protokolli märgitud, vaid tähtsad on faktilised asjaolud. Ettekandja oli tegelikult täiesti teadlik sellest asjaolust. Ja pugeda selle taha, et ma ei ole teinud parandusi – see ei ole ju korrektne ka selles mõttes, et see näitab, et tegelikult need asjaolud, mis tegelikult toimivad, ei ole ju objektiivselt toimunud.

Aitäh! Protokoll on ikka väga oluline, aga mina sellel komisjoni istungil ei osalenud ja mul on väga raske siin kohut mõista, mis toimus ja kas on protokollitud täpselt või mitte. Aga loodetavasti on ikka õigesti protokollitud ja kui ei ole, siis te saate kindlasti järgmisel komisjoni istungil täpsustada ja ka läbi rääkida, üheskoos protokolli läbi vaadata. Seda on võimalik ka pärast 31. kuupäeva teha.

Aga läheme nüüd edasi läbirääkimistega. Mart Helme, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See teema, mida me siin arutame, ei ole tegelikult teema, kas siin on tegemist Marko Mihkelsoniga või on siin tegemist Indrek Tarandiga või on siin tegemist Mary Krossiga või kellegi kolmanda, neljanda, viiendaga. See teema on Eesti õigusriigi tervis. Ja see teema ületab kordades ja kordades kõiki neid üksikjuhtumeid, ehkki need üksikjuhtumid kahtlemata illustratsioonidena on äärmiselt olulised ja kõnelevad sellest, et meie õigusriigi olukord, meie õigusriigi tervis ei ole kõige parem.

Ja milles on probleem? Probleem on selles, et me näeme pidevalt järkjärgulist konna keetmist, nagu see väljend on, meie õigusriigi normide, võimude lahususe ja võimude tsiviilkontrolli 
lahustumist. See võib tunduda kõrvaltvaatajale kuidagi ebaolulisena – no mis seal siis nii väga, õigusemõistmine peabki olema natukene paindlik. Paragrahvid on ju toredad asjad, aga paragrahvide taga on inimesed ja iga kaasus on erinev ja seetõttu paragrahvi tuleb võtta teatud loomingulisusega.

Aga kui loomingulisus muutub juba süstemaatiliseks, kui loomingulisus on väga selgelt kaldu võimu kuritarvitamise poole, siis on asi juba väga-väga tõsine. Ja me näeme, eriti viimase kahe aasta jooksul oleme näinud, kuidas need tendentsid on ilmselged. Me oleme näinud võimu kuritarvitamist nii tänaval kui kohtusaalis. Me oleme näinud võimu kuritarvitamist nii ajakirjanduses kui sellest tulenevalt ka õigussüsteemis. Ja need ei ole naljaasjad.

Kui alles äsja prokuratuur keeldus algatamast minu kuriteoteate peale menetlust Keit Pentus-Rosimannuse kontrollikotta määramisega seoses, siis ütlesin ma kommentaariks, et see on diagnoos. See on diagnoos Eesti õigusriigile ehk sellele, et meil õigussüsteem on muutumas väga kahtlustäratavalt poliitiliseks instrumendiks – poliitiliseks instrumendiks, mis peab kinnistama ja kinnitama võimul olijate õigust ja suva oma tahet ühiskondlikes protsessides läbi suruda. Ja see on diagnoos.

See on ka diagnoos, kui peaminister tuleb valitsuse looži ja vastab rahvasaadikute küsimustele, miks ässitati koroonaprotestide ajal inimestele koerad kallale, et tema ei teadnud sellest midagi. Politsei otsustab ise. See on diagnoos! 

Ei, politsei ei saa ise otsustada. Selleks on meil poliitiline juhtimine. Selleks me räägimegi poliitilisest vastutusest. Kui politsei teeb midagi, mille peale valitsus laiutab käsi, et me ei oleks tegelikult niimoodi tahtnud, aga meie ei kontrolli seda olukorda, see on politsei oma ohuhinnangu küsimus, siis on asi väga halvasti, sest see tähendab seda, et meil ei ole tsiviilkontrolli teatud institutsioonide tegevuse üle. Ja see on diagnoos.

Ja siin me tegelemegi praegu seda eelnõu esitades probleemiga, et see diagnoos maha võtta, et haigus eemaldada, et mädapaise välja opereerida. Ja selle peale ütlevad need, kes on võimul: "Ei ole tarvis! Lükkame tagasi! Kõik on kõige paremas korras!" Ei ole kõik kõige paremas korras. Noh, vox populi vox Dei ...

Paluks lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ja vox populi ütleb meile ... Ma kiirelt sirvisin, olen sirvinud tavaliselt niisuguste polariseerivate teemade puhul, mis puudutavad ka meie õigusriiklust, kommentaariume. Kommentaariumides muidugi on hästi palju trollimist, seal on ühed ja samad inimesed, kes kirjutavad oma poliitilistest eelistustest lähtuvalt. Aga tasub vaadata ka seda, kui palju on mingeid plusse-miinuseid või naeratusi ja kõversuid nende kommentaaride juures. Ja uskuge mind, diagnoos leiab kinnitust nendesamade plusside ja miinuste näol. Plussid on ülekaalukad miinuste suhtes, kui rahvas annab oma diagnoosi sellele, kas midagi on tehtud õiglaselt või mitteõiglaselt.

Ja see on ka väga tõsine märk sellest, et inimeste õiglustunne on väga sügavalt riivatud. Inimesed ei usu sellesse, et meil on õigusriik. Inimesed ei usu sellesse, et meil on võimude lahusus tõepoolest raudpoltkindel asi. Ei usu! Liiga paljud inimesed ei usu, mina kaasa arvatud ei usu. Ja mina kaasa arvatud ei usu!

Ja nüüd ma ütlen midagi, mille peale enamik inimesi ei tule üldse, kaasa arvatud siinsed rahvasaadikud. Võib tunduda, et võimu kuritarvitamine, erinevate institutsioonide mehitamine ideoloogiliselt truude kaadritega kinnistab võimu jätkumist ja võimu üleolekut ja võimu omavoli. Aga tegelikult juhtub vastupidi. Pikemas perspektiivis hävitab see võimu legitiimsuse ja illegitiimne võim langeb vältimatult.

Ja kui te hääletate selle eelnõu tagasilükkamise poolt, lugupeetud reformierakondlased ja Reformierakonna abirattad, siis arvestage sellega: illegitiimne võim langeb vältimatult. Mart Helme ei pruugi siis olla enam Riigikogus ega poliitikas ja võib-olla isegi mitte siinilmas. Aga illegitiimne võim langeb vältimatult. Hääletage, jätkake omavoli! Jätkake laimamist, nagu me siin täna kuulsime ka infotunnis! Ükski puu ei kasva taevani. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 632 esimesel lugemisel tagasi lükata ja ma panen selle ettepaneku hääletusele.

Head kolleegid, oleme EKRE fraktsiooni algatatud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 632 juures. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ning seda me peame nüüd hääletama. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamist toetab 41 saadikut ja vastu on 18. Eelnõu langeb menetlusest välja.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 662. Tegemist on esimese lugemisega. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Sellel eelnõul on nii pikema sihikuga ehk strateegiline eesmärk kui ka lühema sihikuga eesmärk. Strateegiline eesmärk on sündimuse kasvatamine ja lastega perede olukorra parandamine. Lühema sihikuga eesmärk on see, et üliõpilastel ja kutseasutuste õpilastel oleks võimalik õppimisele keskenduda. Need eesmärgid omavahel vastuolus ei ole.

Räägin kõigepealt strateegilisest eesmärgist. Tegelikult alati kõikide eelnõude puhul peaksime algatuseks mõtlema sellele, kuidas see on kooskõlas meie põhiseaduse sissejuhatusega. Nimelt sellega, et riigi kindlustamise ja arendamise mõte on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Meie riik on selleks loodud ja põhiseadus on ülimuslik. Need seadused, mis sellele konstitutsiooni aluspõhimõttele ei vasta, tuleks tegelikult tühistada, ning mitte ühtegi eelnõu, mis põhiseaduse vaimule ei vasta, ei tohiks menetlussegi võtta.

Paraku oma riigi arendamisel ollakse sellest põhieesmärgist kõrvale libisenud. Võib-olla mingite globalistlike trendide järgimise tõttu või ka mingil muul põhjusel, konjunktuursel põhjusel on osa poliitikuid omaenda riigi olemasolu mõtte unustanud ja põhiseadust tõlgendatakse mingite väljastpoolt tulnud mõjutuste mõjul.

Teatavasti eesti rahvust, keelt ja kultuuri ei saa kaitsta ja edendada ilma seda kandva rahvata. Meie sündimuse summaarkordaja ületab pisut Euroopa Liidu keskmist. 2020. aasta andmete järgi oli see meil 1,58, Euroopa Liidus keskmiselt 1,50. Aga ega ka see asjaolu, et Euroopa Liit ei pööra sündimuse kasvatamisele kuigivõrd tähelepanu, ei pea meid lohutama ega meid meie põhiseaduse täitmisest kõrvale hälvitama. See 1,58 on tugevasti alla taastetaset. Tõsi, kohortsündimus on kõrgem, aga ka kindlasti alla taastetaset.

Meisse ei puutu tegelikult kuigivõrd ka see, kui mõned riikide valitsused või mõned riigid näivad olevat oma taastetaseme eesmärgile käega löönud. Pealegi on meil siin Eestis rida spetsiifilisi tingimusi, ainult Eestile omased. Kõigepealt tuleks märkida meie väiksust – eestlased, erinevalt suurematest rahvastest, ei saa endale lubada oma rahvaarvu suurt langust. Teiseks mõjutab meid immigratsioon – see, mida mõned Euroopa riigid kasutavad oma majanduse lühiajalistes huvides, aga mis tegelikult ka neile tulevikus probleeme juurde toob. Meid mõjutab see hukatuslikult või laastavalt. Ja seda mitte ainult meie rahvuskultuuri lahjendamise tõttu. Neis riikides, kust immigrandid põhiliselt pärinevad – see tähendab Venemaal ja Ukrainas –, on sündimus veel järsult madalam kui Eestis, Ukrainas koguni 1,14. See on Euroopa kõige madalam sündimus. Sündimuskäitumise muster võetakse uude elukohta kaasa ja see tähendab, et probleemid immigratsiooniga ei leevene, vaid süvenevad.

Eriti arusaamatu on see, et valitsus astub praegu teist korda samale rehale. Statistikaameti andmetel on 60–74‑aastastest Eestis elavatest inimestest üle 40% välispäritolu. Seega need, kes noorte ja tööjõulistena kunagi meile sovetivõimu mahitusel sisse rändasid, on jõudnud pensioniikka ja riigi sotsiaalkulud on selle võrra oluliselt suuremad, ebaproportsionaalselt suuremad. Ja mitte keegi ei ole neid andmeid ega ka seda, et isegi kui Ukraina põgenikke mitte arvestada, toimub meil samas suurusjärgus massiimmigratsioon kui 1980. aastatel, ümber lükanud. Aga millegipärast on valitsus võtnud suuna Ukraina põgenike igal juhul Eestis põlistamiseks, ehkki see vastandub nii Eesti kui Ukraina huvidele. Ja Eesti on seejuures oma poliitikaga teiste Ukraina põgenike vastuvõtvate riikide seas erand.

Niisiis, millegipärast tahab valitsus nüüd immigratsiooni näol vabatahtlikult korrata seda, mida Nõukogude režiim vastu meie tahtmist meie rahvuse hävitamiseks tegi. Ma ei hakka siin pikalt rääkima immigrantide lõimumisraskustest ega sellest asjaolust, et meie enda Eesti inimeste tagasipöördumine kodumaale on immigratsiooni tõttu kaudselt takistatud. Immigratsioon ei vii meid edasi. Küll aga viib meid edasi sündimuse kasv. Eesti pered soovivad rohkem lapsi, kui neil tegelikult on, ja meil seadusandjana on põhiseaduse järgimise kõrval ka kohustus selleks vajalik seadusraamistik luua.

Üks samm õiges suunas on meil menetluses olev perehüvitiste seadus, millele peaministri erakond veel kevadel obstruktsiooni tegi. Minul pole isiklikult küll ajaloolasena teada ühtegi juhtumit, kus valitsuses olev erakond obstruktsiooni teeks, ja veel eelnõule, mis järgib põhiseaduse peaeesmärki. Ma ei ole küll teab mis hea ilmete lugeja, aga mulle tundub küll, et ma nägin komisjonis kõne all oleva eelnõu sellesse osasse iroonilist suhtumist. Just sellesse osasse, mis võib sündimuse kasvu soodustada ja laste kasvatamist hõlbustada.

Nimelt, selles eelnõus sätestatakse, et riik kustutab õppelaenu pooles ulatuses laenusaajatel, kelle loodud perekonnas on üks laps, ja täies ulatuses laenusaajatel, kelle loodud perekonnas on vähemalt kaks last. Õppelaenu tagasimaksmise ja kustutamise veel täpsemad tingimused ja korra peaks eelnõu kohaselt sätestama valitsus oma määrusega. Laenu tagasimaksmine võib alata hiljemalt 48 kuud pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus või siis ka muul põhjusel, kui selle aja jooksul ei ole asutud õpinguid jätkama. Aga seda võib ka pikendada 60 kuuni. Ma juhin tähelepanu, et ülikooli ajal on noored inimesed pereloome eas ja ka lapsesaamise eas, vanuse kasvades võib olla lapsi üha raskem saada.

Valitsuse arvamuses on eelnõu seletuskirja kritiseeritud seepärast, et tehtud polnud nende arvates piisavalt põhjalikku mõjuanalüüsi. Noh, see on selline hea universaalne põhjendus kõigi parlamendis esitatud eelnõude korral. Aga selles eelnõus on siiski märgitud, et lähiperspektiivis, see tähendab kuni 5 aastat, ei too muudatuse rakendamine kaasa kulusid. Keskmises perspektiivis, see tähendab 5–20 aastat, mil riik hakkab noorte perede laenu kustutama, tekivad riigile kulud, aga ka kaudsed tulud kvaliteetsemalt koolitatud spetsialistide näol. Kaugemas perspektiivis aga, siis alates 20 aastast, on need muudatused ka majanduslikult selgelt kasulikud, kuna see toob kaasa tööealiste ja maksumaksjate proportsiooni suurenemise Eesti ühiskonnas. Ja ma jään ka sama üldistuse juurde.

Loomulikult, ma oskan arvutada küll ja neid arvestusi on võimalik teha. Komisjonis ma küsisin, miks HTM-i analüütikud seda ise pole teinud. Aga hoopis teine küsimus on selles, kui suur tunnetuslik väärtus neil arvestustel praegu on. Väga lihtne on arvutada. Ma võin arvutada, ütleme, et umbes 6000 eurot on keskmine laen, mis tagasi makstakse umbes 1000 perele viie aasta pärast igal aastal, ja siis need omavahel korrutada. Nii saab ühe summa küll. Aga küsimus on, kui suur tunnetuslik väärtus neil arvestustel praegu on selles prognoosis, mis puudutab 5–20 aastat. Meenutagem näiteks Eesti Panga aasta alguses tehtud prognoose meie inflatsiooni kohta. Nendes muutuvates tingimustes nõuda majandusarvutusi 5–20 aasta peale on selgelt naeruväärne ettekääne.

Teine teema, mis komisjonis elevust põhjustas, kui mitte öelda, et umbusku tekitas, oli termin "laenusaaja loodud perekond". Nagu ma ka komisjonis selgitasin, niisugust sõnastust on kasutatud selleks, et eristada neid perekondi, kus õpilased või üliõpilased on lastena kasvanud, neist perekondadest, mille nad on ise loonud. Perekonda sel puhul käsitletakse siis tuumperekonnana vastavalt Euroopa Liidu statistikabüroo definitsioonile, see tähendab sellisena, millesse kuuluvad üksnes ühe või kahe põlvkonna esindajad. Need on antud juhul üheskoos elavad partnerid koos lapse või lastega ja ka üksikvanem koos lapse või lastega.

Nüüd lähen eelnõu teise ehk lühema sihikuga eesmärgi juurde. Meie tudengitest töötab õpingute ajal kusagil 4/5. Siin, tõsi küll, on arvestatud ka kõiki neid, kes vaid natukene töötavad. Aga igatahes, kui töötamise määr on nii suur, siis see kitsendab õpilaste ja üliõpilaste võimalusi õppele keskenduda. Tulemus on õppe pikenemine, aga mis veel olulisem, ka õppekvaliteedi langus. Nimelt, erinevalt teistest tasuta kõrgharidusega riikidest puuduvad Eestis piisavad vajaduspõhised õppetoetused ja tegelikult puudub ka mõistlik õppelaen.

Kui me arvestame, et meil on inflatsioon olnud 20% või rohkem, siis see teeb probleemi ainult teravamaks. Vajaduspõhised elamiskulude katmiseks mõeldud õppetoetused on Eestis väikesed, 75–220 eurot kuus. Ja kui need ei ole indekseeritud, siis need kahanevad kogu aeg. Põhjamaadega võrreldes, kus on samuti tasuta kõrgharidus või kõrgharidusõpe, saab meil neid toetusi vaid väike hulk õpilasi. Eestis saab kusagil 24% üliõpilastest vajaduspõhiseid õppetoetusi, Soomes saavad pooled, Rootsis ja Taanis 4/5. Ja nii ongi loogiline käik see, et lisaraha teenimiseks tuleb minna tööle, ja õppekavas võib tekkida mahajäämus. Igal juhul pole piisaval määral keskendumine õppetööle võimalik.

Nagu öeldud, et lahendus pole ka õppelaen senises vormis. Selle tingimused on Eestis väga ebasoodsad. Esialgu, kui see õppelaen 1990. aastatel asutati, oli selle intress 5%. Ja see on sama kõrgeks jäänud ka siis, kui meil teiste laenude, eluasemelaenude intressid olid palju madalamad. Peale selle on veel õppelaenu käendus. Selle tagatised on olnud keerulisevõitu ja rasked täita just nendel mitte kõige paremini kindlustatud peredest pärit tudengitel. Ja tulemus ongi see, et õppelaenu on võtnud vaid kuni 5% üliõpilastest. Eks kõik saavad aru, et see on naeruväärne.

Aga väikesed muudatused on tõesti juba toimunud, tuleb tõe huvides märkida. Haridus- ja Teadusministeerium on pankadega sõlminud kokkuleppeid, et intressimäär langetatakse 3%-le. Ja maksimumsummat, mis on praegu 2500 eurot aastas, on kavas suurendada 20% võrra. Aga noh, see 20% ei kata ju inflatsioonimääragi. 

Selle eelnõu kohaselt tõstetaks õppelaenu maksimummäär 10 miinimumpalga suuruse summani õppeaastas ja sätestataks, et laenu tagasimaksmine võib alata hiljemalt 48 kuud peale õppe lõpetamist. Ja seda võib veel pikendada. See on siis selleks, et kui tudeng või kutsekooli lõpetanu värskelt tööle asub, siis ei pruugi tema töökoht olla selline, kus makstakse piisavalt kõrget palka. Ta on ikkagi veel selles positsioonis, kus ta on majanduslikult vähekindlustatud. Ja veel, eelnõu kohaselt kitsendataks õppelaenu [saajate ringi], nii et sinna kuuluvad Eesti Vabariigi kodanikud ja mõne teise Euroopa riigi kodanikud, kes viibivad Eestis alalise elamisõiguse alusel, ja leevendataks neile laenu saamise tingimusi.

Vot nii. Nüüd olen valmis küsimustele vastama. Aitäh!

Ja küsimusi on. Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Mina ajaloohuvilisena oskan tulla teiega ühte paati. Ega mina ei ole ka leidnud ühtegi sellist ajaloolist juhtumit, kus võimul olev erakond kasutab obstruktsiooni väga jõuliselt võitlemisvahendina ja siis läheb paar kuud mööda, ja hopsti! nad järsku võitlevad hoopis selle eest, mille vastu nad enne võitlesid. Aga see selleks.

Tahan puudutada seda, et meil on tasuta kõrgharidus. Mina olen üks nendest, kes ütleb, et tasuta kõrgharidus ei ole kõigile võrdselt kättesaadav. Pean silmas neid peresid või nende perede noori ja lapsi, kes ei ole Tartust ja Tallinnast. Nendel on elamiskulud, sealhulgas toidukulud hoopis suuremad kui nendel, kes kodus elavad. Kas teie esitatud eelnõu seda vahet teeb, kas laps on pärit perest, kes elab Tartus või Tallinnas, või mujalt?

Aitäh, hea kolleeg! Jah, ma täitsa mõistan seda probleemi ja tegelikult võib-olla tõesti on vaja ka vahet teha. Aga ütleme nii, et selles eelnõus seda vahetegemist ei ole ette nähtud, mis ei tähenda seda, et ma kuidagi alahindan seda teie püstitatud probleemi.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mul on kahest osast koosnev küsimus. Esmalt, kas Eestis on üldse tehtud statistikat, usaldusväärset statistikat perekondade kohta, kus mõlemad vanemad õpivad ülikoolis? Ja kas komisjonis vaadeldi ka suuremaid, kaugemaid eesmärke, arutati sellel teemal või lähtuti üksnes reformierakondlikult tuimalt mingist jäigast Exceli tabelist?

Komisjonis selle strateegilise eesmärgi üle minu mäletamist mööda ei arutletud, vähemalt pikemalt mitte. Ja kui seda nüüd määratleda reformierakondliku Exceli tabeli kasutamisena, siis võib öelda, et seda tabelit ei kasutatud.

Aga kas on tehtud uuringuid nende perede majanduslikust toimetulekust, kus mõlemad osapooled või mõlemad vanemad õpivad? Minu teada ei ole sellist spetsiaalset uuringut tehtud. Küll on uuringuid tehtud tudengite töötamisest ja majanduslikust toimetulekust, mille põhjal kaudselt võib infot saada ka teie poolt püstitatud küsimustes. Aga ega siis kõik asjad ei peagi alati olema uuringutega põhistatud. Eks meile ju elementaarloogika ütleb ka, et kui peres nii mees kui naine õpivad ja töötasu ei saa või peavad õppimise kõrvalt tööl käima, ega nende majanduslik heaolu ei saa väga suur olla.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt, mul on hea meel, et te lõpuks jõudsite õppetoetuste ja õppelaenu küsimuseni. Mul oli juba mure, et olete kaks seaduseelnõu segamini ajanud. Seaduseelnõu seletuskirjas on kirjas, et eesmärk on võimaldada ikkagi avaram ligipääs kutse- ja kõrgharidusele, tagada õppimine edukalt ja täiskoormusega, samuti garanteerida, et õpingute tõttu ei peaks majanduslikel põhjustel perekonna loomist edasi lükkama.

Aga jutt oli siin iibest. Minu konkreetne küsimus puudutab seda. Kas te olete vaadanud statistikat, mis ütleb, et tegelikult tänane õppija ei ole enam väga noor inimene? Praegu 40% on neid, kes 25+ [vanuses] alustavad. Nad on juba tegelikult pere loonud, nende hulgas on päris palju neid, kes töötavad ja ei taha üldse töötamisest loobuda. Kas te olete arvesse võtnud, et need ei ole enam sellised otse koolipingist tulnud noored?

Igal juhul ma tänan selle tähelepaneku eest. Tõepoolest, tudengite hulgas on vanemaealiste osakaal kasvanud ja tegelikult gümnaasiumist otse ülikooli minejate osakaal mõnevõrra kahanenud, mis näitab, et võib-olla kõrgharidusõppes on teatavad probleemid. Aga ma konkreetselt selles eelnõus seda arvesse ei ole võtnud, et tudengite keskmine eluiga on kasvanud. Ja see ei muuda kuigivõrd selle eelnõu põhieesmärke, kui ka see keskmine eluiga, või vabandust, keskmine iga on kasvanud. Loodan, et ka keskmine eluiga.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Positiivne, et me vähemalt püüame luua eeldusi, et parandada tudengite majanduslikku olukorda. Aga vaat see, et nüüd pool õppelaenust kustutatakse, kui on üks laps, ja kui teine ka, siis saab kõik kustutatud, see on umbes 6000 [eurot] – kas see 3000 [eurot] lapse eest liiga odav hind ei ole? Võiks olla palju kõrgem.

Ma usun, et lugupeetud küsija praegu, kuidas öelda, ironiseeris selle Exceli tabeli põhise lähenemise üle. Tegelikult lapsel hinda ju ei ole, ei ole ilus last nagu numbritesse panna üleüldse. Põhiline on aga see, et laenu kustutamine võimaldab julgemini laenu võtta, õppimisele keskenduda ja ka pere luua ja peale lõpetamist paremini oma perega toime tulla.

Muidugi võib ka ju arvutada. Võib arvutada ja leida, et see kümme miinimumpalka ühes aastas on vähe. Aga praegu on see sellise, kuidas öelda, loogilise summana määratletud selle tõttu, et kui me inimeste toimetulekuks [peame vajalikuks vähemalt] ühte miinimumpalka ja tudengid õpivad üheksa või kümme kuud aastas, siis neile selle laenuga peaks olema tagatud miinimumpalk õppimise ajal. Sealt tuleb see loogika.

Aitäh! Erki Savisaar, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen teiega täiesti ühte meelt, et õppelaenusüsteem vajab reformimist. Omal ajal, kui see süsteem juurutati, oli tegemist täiesti korraliku toetusega noorele inimesele. See võimaldas alustada iseseisvat elu, selle raha eest sai katta ühikakulud või korteri üüri kulud ja jäi raha üle ka õppevahendite ja toidu jaoks. Tänane summa seda kuidagi ei võimalda ja selles mõttes ma ei mõista hästi teie loogikat, kust see kümme miinimumpalka tuleb. Kuidagi mõistlikum oleks võib-olla minna näiteks kümne keskmise palga peale, mis annaks võimaluse ka tänastes oludes üürida korterit või olla ühikas ja katta muid kulusid, mis noortel inimestel on. Seda enam, kui nad loovad pere ja saavad lapsi.

Aitäh! Mulle väga meeldib selline positiivne ja konstruktiivne kaasamõtlemine. See on väga positiivne, väga meeldiv. Ma enne proovisin selgitada, kust koha pealt tuleb eelnõu koostajate loogika. See tuleb sealt, et miinimumpalgaga peaks olema Eesti Vabariigis võimalik hakkama saada. Ja loomulikult, kui on riigil võimalust, ma ütleksin isegi, investeerida – see on investeering haridusse ja lastesse –, kui riigil on võimalus investeerida suuremaid summasid, siis see kindlasti tuleb kasuks.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun siia kultuurikomisjoni kaasettekandega Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kolleegid! Esitlen teile Riigikogu kultuurikomisjonis [24.] oktoobril toimunud arutelu, millest võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Ruuben Kaalep, Siim Kiisler, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Margit Sutrop, Marko Šorin ja Riigikogu liige Jaak Valge, kes esitles meile eelnõu. Kutsutud olid Haridus‑ ja Teadusministeeriumi EL ja rahvusvaheliste suhete osakonna nõunik Anna Linda Varik ja õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Sander Pelisaar ühe teise punktiga seoses, [ministeeriumi] keelepoliitika osakonna juhataja, Keeleameti peadirektor, ja selle punktiga seoses [ministeeriumi] kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe ja õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Maarja-Liisa Vahi.

Kõigepealt sellel koosolekul tutvustas Jaak Valge eelnõu päris pikalt. Ta tõi ka mitmesuguseid arve, nagu te tänagi kuulsite. Peamiselt rääkis ta küll mitte iibeprobleemidest ja massiimmigratsioonist, vaid sellest, et paljud tudengid töötavad õppimise ajal. See protsent oli 80% tudengitest. Mina vaatasin, et Eurostudenti andmetel on see 68%. Aga see selleks. Lisaks ütles ta, et on väga oluline, et õppelaenu saaksid ainult Eesti Vabariigi ja Eestis õppivate teiste Euroopa [Liidu] riikide kodanikud ja et õppelaenu mahtu tõstetaks. Ja nagu me kuulsime, see võiks olla kümne miinimumpalga suuruseni. Eelnõus on sätestatud, et õppelaenust kustutatakse pool, kui laenu saamise ajal loodud perekonnas on üks laps, ning terve laen kustutatakse juhul, kui õppelaenu saamise ajal loodud perekonnas on vähemalt kaks alaealist last.

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja Kristi Raudmäe tutvustas Vabariigi Valitsuse otsust mitte toetada esitatud eelnõu. Peamised argumendid olid, et süsteemi tuleks analüüsida koos ning vajadusel välja töötada uus terviklik lahendus. See tähendab, et koos õppelaenudega tuleks rääkida ka õppetoetustest ja stipendiumidest. Ta viitas sellele, et kuna pole otsustatud, kas jääb tasuta kõrgharidus või tuleb tasuline, siis peaks nii-öelda kogu pakett korraga sündima. Vaja oleks nii põhjalikku rahalist kalkulatsiooni kui ka võimalike kulude analüüsi.

Teine argument oli see, et alles 1. augustil 2022 jõustusid [seaduse]muudatused, mis [lubavad] laenu tagatist ühe käendajaga ja [nihutasid] laenu tagasimaksmise algust. Ja Haridus‑ ja Teadusministeerium või õigemini Vabariigi Valitsus, vabandust, tõstis laenusumma 2500 eurolt 3000-le. Nii et maksimaalmäära on just muudetud ja mõjuanalüüsi selle uue ettepaneku kohta ei ole praegu esitatud.

Selle peale Jaak Valge kommenteeris valitsuse seisukohta, et eelnõu eeldab põhjalikumat läbimõtlemist ja analüüsi, aga seda ei ole võimalik teha. Ta ka täna kordas veel, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumil on endal 11 nõunikku, aga saadikutel sellist võimalust ei ole ja ei ole õiglane seda neilt nõuda. Ta esitas ka vastulause valitsuse seisukohale, mille kohaselt õppelaenu kustutamine laste sündimise korral vääriks diskussiooni, kuid valitsuse soov on hoida peretoetused ja kõrghariduse finantseerimise küsimused lahus. Valge arvas, et Eesti riiki on pidevalt süüdistatud asjaolus, et ministeeriumid on silotornistunud, ja et neid asju võiks siiski koos käsitleda. Ja lisaks leidis Jaak Valge seda, et ei saa ette heita, et puudub analüüs kolmandate riikide kodanikele tehtavate piirangute kohta. Piirangud on selleks, et väärtustada Eesti Vabariigi kodakondsust, teha raskemaks laenu kuritarvitamine. Pikaajalise elamisloaga kolmanda riigi kodanik tähendab seda, et tegemist on üldjuhul Eesti riigis sündinud isikuga, kes on kolmanda riigi kodanik, ja eelnõu esitajate soov on pigem [Eesti] kodakondsuse võtmist soodustada. Valge tõi välja ka valitsuse arvamuses sisalduva seisukoha, et praegune korraldus on paindlik. Tegelikult vajaksid tudengid pigem stabiilsust, mitte paindlikkust. Ja kui majanduskeskkond sedavõrd muutlik on, ei ole mingit mõtet viie või kümne aasta prognoosi üldse teha.

Selle peale komisjoni liige Liina Kersna selgitas, et Riigikogus algatatud eelnõul on täpselt samamoodi mõjud nagu ka valitsuse algatatud eelnõul ja seetõttu on oluline, et eelnõu rakendamise mõjud oleksid analüüsitud. Riigikogu liikmed saavad selleks alati pöörduda Rahandusministeeriumi ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole, et nad aitaksid seda analüüsi teha. Ja Riigikogus endas on olemas õigus‑ ja analüüsiosakond, kus töötab kümme inimest, keda võiks käsitleda nii, et nad on Riigikogu liikmete teenistuses, kui on võimalik aidata teha häid eelnõusid. See oli selline sõbralik soovitus seda järgnevatel kordadel arvestada.

Siis algas suur diskussioon selle üle, mida eelnõu esitajad mõistavad perekonna all. Suurem osa kogu sellest diskussioonist käis perekonna mõiste ümber. Selle algatas Siim Kiisler, kes ütles, et eelnõu kohaselt kustutab riik õppelaenu poole ulatuses laenusaajal, kelle loodud perekonnas on üks laps, täies ulatuses sellel, kelle perekonnas on kaks last. Kiisler soovis siis teada, mida eelnõu esitaja perekonna loomise all silmas peab. Jaak Valge vastas, et "loodud perekond" lähtub asjaolust, et laenusaaja võis ka enne pereliige olla, aga [silmas peetakse] seda, et tudeng on laenu saamise ja õpingute ajal loonud iseenda perekonna.

Siis küsiti mitmeid küsimusi. Kui laenuvõtja on abielus, tal on laenu võttes juba kaks last, kas see peaks kuidagi mõjutama? Siin anti selline keeruline vastus. Jaak Valge ütles, et mõte on selles, et tegemist peab olema laenusaaja õpingute ajal loodud perekonnaga, kui laenu saamise ajal on perekonnas kaks või rohkem last. Sellest ma ei oska päris välja lugeda, mida see täpselt tähendab.

Marko Šorin viitas valitsuse mittetoetavale seisukohale, et tegemist on osalise süsteemi muutmisega. Ta küsis, millised asjaolud on eelnõust puudu. Jaak Valge vastas, et tal puudub teave, et taolist tervikeelnõu üldse praegu ministeeriumis ette valmistatakse. Riigikogu liikmeks oleku aja jooksul on ta korduvalt kuulnud etteheiteid, et eelnõude tagasilükkamise põhjus on, et midagi tehakse, aga kindel ei ole, mida.

Siinkõneleja Margit Sutrop kiitis eelnõu esitajaid, sest teema tõstatamine on oluline. Aga eelnõuga soovitakse täita samal ajal kahte eesmärki: ühelt poolt võimaldada üliõpilastel pühenduda õppimisele ning teiselt poolt soodustada õpingute ajal perekonna loomist, mis on esimese eesmärgiga vastuolus. Kui eesmärk on tõsta iivet ja võimaldada võimalikult varakult pere luua, siis see on mõistetav. Aga Sutrop küsis, kas õppelaenu andmisel võiks silmas pidada ikkagi ka teisi eesmärke, mis võiksid näiteks lahendada Eesti tööturumuresid. Kui me õppelaenu rakendame, siis äkki oleks mõistlikum [seda andes] mõelda hoopis selle peale, kuidas saada inimesi tööle nendele erialadele, kus neid on [väga vaja], ja soodustada seda, et inimesed jääksid pärast õpingute lõpetamist Eestisse. Lisaks küsis Sutrop, kui palju jäädakse õppelaenu tagasimaksmisel võlgu. Ja oli küsimus ministeeriumile, et kui õppelaenu tagasimaksmine oli kunagi seotud laste arvuga, kas see siis aitas iibe tõusule kaasa. 

Kõigepealt vastas nendele küsimustele Jaak Valge, kes ütles, et tööjõumured saavad juba õppekvaliteedi [tõusu] kaudu leevendust ja et eelnõu algatajad [on avatud] sellisele suuremale diskussioonile, aga kõiki neid asju ei ole mõtet korraga teha.

Kristi Raudmäe vastas, et kahjuks ei ole käepärast iivet puudutavat statistikat. Varasemalt on tõesti olnud selline seadus, mis õppelaenu [tagasimaksmise] sidus laste arvuga ja kustutas selle [osaliselt] esimese või teise lapse sündimisel. Aga Raudmäe tuletas meelde, et varasemalt kehtinud õppelaenu osaline kustutamine laste saamisel ei olnud seotud õpingute ajal loodud perega. Erinevus oli siis see, et üleüldse, kui lapsed saadi, siis iibe tõstmiseks kustutati seda laenu. Aga tulemust ei ole keegi kahjuks mõõtnud.

Raudmäe kommenteeris ka riigi kohustusi, mis on tekkinud õppelaenuvõlglaste tõttu. Ta ütles, et õppelaenu võtmine on aasta-aastalt vähenenud. Kui 2014/2015. õppeaastal võttis kõigist õppelaenuõiguslikest üliõpilastest õppelaenu 9%, siis eelmisel õppeaastal võttis õppelaenu ainult 3% nendest, kes oleksid saanud võtta. Õppelaenuvõlglastega tegeleb Maksu‑ ja Tolliamet ja 2021. aasta statistika kohaselt oli riigis 349 õppelaenuvõlglast, kelle võlgnevus riigi ees oli kokku 620 000 eurot, mis sisaldab nii laenu põhiosa, intressimakseid kui ka menetluskulusid.

Raudmäe selgitas, mida peetakse siis silmas tervikliku lahenduse all. Viimastel aastatel on kõrghariduse rahastamise teema teravalt laual olnud ja soovitakse kõigepealt teada, millise mudeliga edasi minnakse: kas on tegemist täiesti tasulise või tasuta kõrgharidusega või mingisuguse õppemaksu või muude erandite tegemisega.

Ka Signe Kivi pööras oma küsimusega tähelepanu sellele, et kui seaduse mõte on, et õpingute jooksul sündinud lapsed annavad vabastuse õppelaenude [tagasimaksmisest], siis kuidas see mõte haakub õppimisele keskendumisega. Need kaks ei pruugi nagu hästi kokku [klappida]. Jaak Valge vastas, et mõiste "loodud pere" on toodud eelnõusse seetõttu, et ei tekiks segiajamist perekonnaga, kust tudeng pärineb. Ta lisas, et kuna 80% tudengitest nagunii töötab – mis minu meelest ei ole õige, aga see on lihtsalt kommentaar –, siis peab ühiskonna seisukohalt arvestama, et Eesti naised tahavad rohkem lapsi saada, kui neil tegelikult on. Ja seetõttu ühiskonna seisukohalt on märksa otstarbekam, kui nad saavad töötamise asemel hoolitseda oma perekonna eest ka õpingute ajal ehk siis jätkates õpinguid. Valge kinnitas, et tema selles vastuolu ei näe.

Siim Kiisler ütles, et lapse sünd, lapsevanemaks saamine, vanemlike õiguste tekkimine on konkreetsed juriidilised ja arusaadavad [mõisted], aga selle eelnõu puhul ei ole aru saada, mida perekonna loomine tähendab. Jaak Valge täpsustas, et perekonna puhul võib olla tegemist nii registreeritud abieluga, kooseluga kui ka vabaabieluga. Perekond on perekond, tema selles probleemi ei näe.

Jaak Juske jätkas, et tema meelest tekib küsimus, kas õppelaenu eesmärk on soodustada õpingute kiiret läbimist või on õppelaenust kujunemas uus peretoetuste liik. Tema sõnul tuleks oodata, kuni ministeerium omapoolse algatusega välja tuleb, pidades silmas terviklahendust, ja siis saab sellega edasi minna. Jaak Valge ütles, et temagi vaatab asju kompleksselt ega oska erinevaid eesmärke vastandada. Nominaalajaga õppe läbimine ei saa olla eesmärk omaette, eesmärk on õppekvaliteet, õppe käigus vajalike oskuste saavutamine. Ja just õppelaenu taotlejate väike protsent näitab, et kiiresti on lahendus vaja leida, ja tõenäoliselt mujalt seda lahendust ei tule, tuleb ise teha.

Helle-Moonika Helme sõnas, et kogu õppetoetuste ja ‑laenudega seonduv on ajale jalgu jäänud. Sellega tuleb kiiremas korras tegeleda. Margit Sutrop märkis, et kui võtta nii-öelda kogu teema uuesti lauale, siis võiks tegelda ka sellega, et intressi tagasimaksmine ajatada hilisemasse aega, kuna tudengil puutub õpingute ajal raha selle tagasimaksmiseks. Ja probleem ei ole mitte perekonna mõiste, vaid see on seotud õpingute ajal perekonna loomisega, mis võib tuua teistsuguseid tagajärgi. Ja peaks olema selge, kas me soovime pigem efektiivselt õppimisele pühendumist ja siduda selle õppelaenude ja ‑toetustega või me räägime iibe tõstmisest.

Liina Kersna tegi lõpuks ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. novembril, see on täna, ja eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Lisaks tegi komisjoni koosolekut juhtinud Liina Kersna ettepaneku määrata komisjonipoolseks esindajaks Margit Sutrop. Ettepaneku poolt võtta see täiskogu päevakorda täna hääletati konsensuslikult. Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 7, vastu oli 3 – Helle-Moonika Helme, Ruuben Kaalep, Marko Šorin – ja erapooletuid oli 0. Nagu ütlesin, sooviti määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ja selles osas oli konsensus. Aitäh teile!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Marko Šorin, palun!

Tänan, eesistuja! Hea esineja! Küll on tore päevakorrapunkt niivõrd akadeemiliselt esindajalt – siiras lugupidamine. Kultuurikomisjoni liikmed on korduvalt kohtunud üliõpilasorganisatsioonidega, nende esindajatega ja ka õppelaenu temaatika on olnud korduvalt teemaks. Nende sõnum on see, et huvi õppelaenu võtmise vastu on selle tõttu väike, et see summa on pisike, tingimused ei ole head. Ehk siis selle laenu võtmisega ei tule elukvaliteedi muutust. Selle tõttu ka väike nõudlus. Tuleb tunnustada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle initsiatiivi võtmise eest, mis nad on teinud. Ma sain aru, et riik praegu seda tegemas ei ole. Aga kes olid need seitse kultuurikomisjoni liiget, kes selle vastu olid, et selline muutus ellu kutsuda?

Ma nimetan kõigepealt uuesti need, kes olid selle eelnõu tagasilükkamise poolt. Need on Jaak Juske, Liina Kersna, Siim Kiisler, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga ja Margit Sutrop.

Ja nüüd ma kommenteeriksin ka küsimuse teist osa. Ma olen teiega täiesti nõus, et õppelaenude küsimus on koos õppetoetuste ja stipendiumidega üks selliseid teemasid, mis kindlasti vajab kõrghariduse kvaliteedi ja kõrgharidusele ligipääsu küsimuste lahendamiseks [otsustamist]. Seetõttu tunnustasin minagi komisjoni koosolekul, nagu ma ka protokollist praegu ette lugesin, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle teema tõstatamise eest. Mul on hea meel, et meil on olnud võimalus ka kõrghariduse toetusrühmaga korraldada üks kohtumine üliõpilastega, kus me seda teemat käsitlesime. Ja tõepoolest, nagu te ütlesite, üliõpilaste enda kõhklused on olnud suured. See ei olnud küll otseselt meie komisjoni laua peal olnud teema, et mis need põhjused on, aga on [selge], et see vajaks komplekssemat analüüsi. Ilmselgelt tudengid ise ei näe seda kõige parema lahendusena kõrgharidusele ligipääsu ja õppekvaliteedi küsimuste lahendamisel.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite mitmel korral, justkui see 80% ei pea paika. See siiski pärineb eelmise aasta Eurostudenti uuringust, mille kohaselt Eestis on kas täis- või osaajaga töötajaid [tudengite hulgas] üle 80% ja neid tudengeid, kes õpingute ajal ei tööta, on 17%. Aga see selleks.

Küsimus on selline. Komisjonis märkis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ühe eelnõu tagasilükkamise põhjendusena, et on tulemas kõrgharidusõppe terviklahendus. Minu küsimus on: kas teie kui valitsusliidu liige teate, millal niisugune terviklahendus meile võiks laekuda? Ning kui ei tea, siis kas te olete nõus, et see eelnõu tagasilükkamise põhjendus ei ole pädev?

Suur tänu! Kõigepealt, minu andmed toetuvad Eurostudenti 2021. aasta uuringule, mille järgi regulaarselt töötab loengute ajal 53% ja 15% töötab aeg-ajalt. See teeb kokku 68%. Ja kui ma õigesti arvutada oskan, siis 32% sellisel juhul ei tööta. Aga me võime neid andmeid ikkagi päris allikapõhiselt uuesti uurida.

Ent küsimus oli pigem selle kohta, kas see argument, et eelnõu tagasi võiks lükata selle pärast, et oodatakse terviklahendust, on piisav. Ma saan aru, et see on nagu küsimus. On tõepoolest õige, et Haridus- ja Teadusministeerium viitab oma arvamuses-hinnangus, mis ta selle eelnõu kohta esitas, võib öelda niimoodi, et see hinnang räägib sellest, et see lahendus on viibinud, kuna oodatakse lahendust. Selles mõttes kindlasti ei ole ministeerium öelnud seda kuupäeva, millal see lahendus tuleb. Pidevalt on räägitud Riigikogu valimistel erinevate poliitiliste erakondade debatist ja et selle valitsuse ajal seda lahendust ei tule. Ilmselt on see seotud sellega, et kõrghariduse rahastamise tõus 15% igal järgneval aastal on praegu pigem olnud mõeldud kõrgkoolide õppekvaliteedi parandamiseks, mitte tudengite toimetuleku parandamiseks. See on pigem olnud selgitus.

Mina komisjoni protokolli lugedes ja seda diskussiooni teile tutvustades ei pea seda peamiseks põhjuseks, mille pärast komisjoni liikmed soovisid eelnõu tagasi lükata. Põhjus on pigem selles, et [soovida] jättis selle eelnõu kvaliteet: mõjude analüüsi puudumine, perekonna mõiste ebamäärasus ja kahe erineva vastuolulise eesmärgi seadmine. Korraga nii-öelda efektiivne õppimine kui ka iibe tõstmine – need lähevad omavahel vastuollu. Mina saan niimoodi aru komisjoni seisukohast, miks hääletati praegu vastu.

 Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vastus sellele viimasele küsimusele oli selline, noh ... Te peaks olema intelligentne inimene ja professor ja teate küll, kuidas värgid käivad. Aga kusagil nagu midagi on, aga initsiatiivile ikkagi tõmbame vee peale, äkki kusagilt midagi tuleb, aga niipea niikuinii ei tule. Ja [eelnõu] on selline rääbakas, ei ole mõjuanalüüsi ja kõike muud. Aga olukord on ju tegelikult ikka väga vilets.

Ma olin hiljuti töövarjuks ülikoolis ja rääkisin ka siis neil teemadel. Te olete küll siin võidelnud, et kõrghariduse rahastamist saab suurendada natuke, aga see on ju naeruväärne, mis on valitsus teinud. Elektri ja kütte peale läheb [palju raha] ja rektoritega on piinlik rääkida sel teemal. Natuke almust tuli. Miks te ikkagi tõmbasite vee peale sellele initsiatiivile?

Kui te lubate, siis kõigepealt selle kõrghariduse rahastamise kohta ma ütleksin niimoodi, et nimetada seda naeruväärseks, et sellel aastal lisati 10 miljonit, järgmisel lisatakse 41 miljonit ja igal järgneval aastal tõuseb summa 15% – see on ikkagi rekordiline, see on täiesti fenomenaalne. Sellist tõusu pole meie maal keegi näinud, meie silmad näinud. Kui ma käin ja rahvusvaheliselt nõustan mitmeid teiste maade ülikoole, siis nad kõik ajavad silmad pärani ja küsivad, kuidas te seda suutsite. Kuidas te suutsite oma valitsust veenda, et niisugune rekordiline kõrghariduse rahastamise tõus oleks koalitsioonileppes kirjas? Loodetavasti peavad ka järgmised koalitsioonid sellest kinni. Nii et selles mõttes ma olen erineval arvamusel. 

Aga ka mina olin töövarjuks ja ma jagan nii teie kui kõigi tudengite muret selle pärast, et tudengite hakkamasaamine ja toimetulek on väga suur probleem. Ent ma veel kord ütlen, et minu meelest ei ole siin tegemist mitte vee peale tõmbamisega ega kellegi algatuse pärssimisega, vaid sellega, et me peame leidma hea lahenduse. Sellise lahenduse, mis tõepoolest aitab tudengitel pühenduda õppimisele, mitte täiesti keelates töötamist, vaid võimaldades siduda töötamist ja õppimist niimoodi, nagu nad seda soovivad, jäädes vaimselt terveks, füüsiliselt terveks ja mitte viies õppekvaliteeti alla, kui nad kogu aeg tegelevad töötamisega. See on õige. 

Aga samamoodi ka teie enda erakond on tõstatanud selle probleemi, et meil on ka mitmeid muid [probleeme, mis vaja lahendada]. Näiteks see, et meie lõpetajad Eestisse tööle jääksid. Õppelaenul saab olla palju erinevaid eesmärke. Teie tõstsite selle eelnõu puhul esile eelkõige just iibe küsimust ja see on see, mis tegelikult kahte eesmärki korraga võttes tekitas komisjonis suure arutelu, kas neid eesmärke korraga saab sellisel viisil lahendada ja kus need mõjuanalüüsid on. See oli küsimus, mis komisjonis tekkis.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Niipalju kui mina mäletan, on sellest komplekssest lahendusest räägitud viimased 30 aastat. Ometi ei ole haridusministeeriumist tulnud ühtegi analüüsi ega ettepanekut, kuidas süsteemi paremaks muuta. Mis te arvate, mis selle põhjuseks on olnud, et see kõik nii kaua on viibinud? Küsimus ei ole ju praegu ainult õppes, siin on ka sotsiaalsed küsimused, majandusküsimused, samuti algatajate tõstatatud iibeküsimus ja nii edasi. Äkki on olukord selline, et haridusministeeriumil ei ole lihtsalt pädevust ega kompetentsi sellise analüüsi tegemiseks ja selle küsimusega peaks tegelema hoopis näiteks Riigikantselei?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma esindan siin, tuletan meelde, komisjoni seisukohta. Komisjon selle küsimusega ei tegelenud. Aga ma ei pelga vastata isiklikult, kui te seda minu käest küsite. Mina ütleksin nii, et väga pikka aega on olnud Haridus‑ ja Teadusministeeriumi [juhtimine] Keskerakonna käes ja koolitoidu küsimus oli kindlasti teie ministri jaoks tähtsam kui tudengite toimetuleku küsimus. See võib olla üks põhjusi. 

Ja noh, ei ole imestada, sest ressursid on piiratud, kõiki asju korraga ei saa. Varem olid lihtsalt teistsugused prioriteedid. Ma väga loodan, et järgnevatel aastatel, kui kõrghariduse rahastamisel nii‑öelda õppe kvaliteedi raha on leitud, siis me leiame ka võimaluse just nimelt tudengite toimetulekuga rohkem tegelda. Loodan väga, et kõik erakonnad leiavad siin samasuguse üksmeele, nagu nad leidsid kõrghariduse rahastamise ja toetamise puhul. Ilma selle ühisosata ei oleks tegelikult sellist hüpet üldse toimuda saanud. Nii et mitte ainult kiitus, vaid ka tänu teile kõigile, et te olete selle oma südameasjaks võtnud.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Küllap te olete kursis sellega, et mina ise arvan, et ülikoolide probleemide taandamine ainult rahastamisele on tegelikult primitiivne ja võib viia hoopis kõrghariduse õppedefektide võimendamisele. Aga see selleks.

Nüüd, minu küsimus tõukub teie väitest, et meil on rahastamise tõus maailmarekordiline. Kui kõrgharidusõppe rahastamise tõus on 15% ja inflatsioon 25%, kas te siis olete nõus, et reaalhindades kõrgharidusõppe rahastamine langeb ja mingitest maailmarekorditest rääkimine tegelikult on üsna problemaatiline?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Jaa, kindlasti. Kahjuks on tõepoolest nii, et meie käes on ka inflatsiooni rekord. Selles ma olen teiega täiesti ühel nõul, et praegu, kui me võiksime probleeme lahendada, on neid probleeme juurde tekkimas. Need probleemid on meie rekordiline inflatsioon, mis on seotud kindlasti ka meie pensionireformiga, teise samba kaotamisega, samuti paljude muude asjadega, mida kindlasti pädevamad majandusanalüütikud saavad selgitada.

Aga minu väide ei olegi mitte see, et meie absoluutne rahastus on rekordiline, vaid see, et nii palju tõstetakse, on rekordiline. Võrreldes teiste valdkondadega ja valitsevas olukorras on see tegelikult ikkagi väga hästi ja sellega on nõustunud ka rektorid. Ei ole sugugi nii, et Rektorite Nõukogu ütleks, et valitsus ei ole teinud midagi hästi. Nad saavad aru, et praeguses oludes on see tõesti maksimum, mida oli võimalik teha. 

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud ettekandja! On selline ütlus või rahvatarkus mitmetel rahvastel, et hea suurim vaenlane on veel parem. (Margit Sutrop palub korrata.) Hea suurim vaenlane on veel parem. Selle perfektse lahenduse otsimisel läheb kaotsi ka võimalus väikesteks parandamisteks ja arenguteks.

Te mainisite oma ettekandes, et üks probleem oli see, et samaaegselt ei tohi lahendada iibeprobleemi, iibeküsimust, see on halb. Siin ma ei tahaks teiega nõustuda, sest väga harva on lahendustel ainult üksikud efektid. Me teame ka sellist terminit nagu kaasnev efekt või kaasnev või ootamatu tagajärg. See päris nii vist ikkagi ei ole. Aga komisjon oli vastu, kuna puudusid analüüsid. Kas komisjonil olid olemas vastuolemist põhjendavad analüüsid?

Suur aitäh! Tõepoolest on õige, nagu te viitasite, et mõnikord on nii, et mõne hea asja mittetegemine toob kaasa halbu tagajärgi. Aga on ka nii, et mõne hea asja tegemine võib kaasa tuua halvad tagajärjed ja me neid ettenägematuid tagajärgi ei oleks tahtnud.

Ja see ilmselt ei ole mitte lihtsalt selline formaalne põhjus, miks öeldakse, et pole mõjuanalüüsi. Just sellepärast, et taotletakse korraga kahte eesmärki: korraga nii iibeküsimuse lahendamist, Eesti rahvastiku [kasvu], kui ka samal ajal, ütleme, võimalust õpingutele pühenduda. Ilmselgelt on need kaks omavahel vastuolus.

Ka ma ise sain oma esimese lapse ülikooliõpingute ajal ja minu lapsed on saanud lapsi ülikooli ajal. Me kõik teame, kui raske on korraga õppida ja mitte ainult töötada, vaid ka lapsi kasvatada. Selles mõttes see mõju, mida me nüüd tahame – kas me tahame, et nad just ülikooli ajal laste kasvatamisega tegelevad? Kas see pool on tähtis? Kas me võtame selle arvesse ja näeme, et nad siis saavad vähem pühenduda õpingutele? Kas see on arvesse võetud – see oli pigem komisjoni mure.

On ilmselge, et me kõik teame, et need on erinevad mõjud. Ja nende mõjude kaalumine, pigem selle tasakaalu leidmine, mis on sündiv vähim halb [tagajärg] või mis on suurim kasu – see oli see, mida me oleks soovinud näha.

Protseduuriline on tekkinud. Marko Šorin, palun!

Jah! Ma vabandan juba ette. Ma korra ehmatasin sellepärast, et kas ma sain õigesti aru. Teie olete seal lähemal, vahepeal on siin akustikaprobleemid. Kas võis olla praegu niimoodi, et kuna ei ole teada selle eelnõu kaasmõjusid, siis võib järsku kogemata Eesti iive tõusta? Siin taga jäi küll selline mulje, et see võib olla oht selle eelnõu vastuvõtmisel. 

Selline ...

Kindlasti on see selline mõnusalt trikiga küsimus, aga ma just praegu selgitasin ja võib-olla see tõesti tagaridadesse ei jõudnud, et me soovime kahte head asja ja küsimus on, mida me rohkem soovime. Parlament on selgelt see koht, kus me tegelikult peamegi selle tasakaalu leidma, mis on meie jaoks oluline. Need meetmed ja eelnõud, mis me vastu võtame – nende puhul peavad olema teadlikult riskid võetud ja me peame olema teadlikud, et see toob kaasa just selle kasu, mida me soovime.

Tõepoolest, elus on nii, et me ei saa ainult ühte head asja. Me ühte head asja rohkem saades võib-olla mõnda teist [head] asja saame natukene vähem. Ja iga inimene või iga perekond teeb need oma kaalutlused, mis on tema jaoks tähtsam: kas rohkem lapsi või kiirem tööturule suundumine, karjäär. Need on väga eksistentsiaalsed valikud. Ma usun, et te kõik teate, et isiklikus elus on see võib-olla üks peamisi valikuid, mida ikkagi teha: kas lapsed või töö või õppimine. Ja meie selle meetmega ehk õppelaenu kustutamise tingimustega tegelikult teatud asju saame soodustada.

Aga see, mida komisjonis arutati ja mille kohta ka eelkõneleja küsis, oli see, et meil ei olnud ei vastuanalüüse ega pooltanalüüse ja seetõttu oleks otsustada tulnud järelikult pimesi. See ei oleks hea praktika, mida me parlamendis peaksime viljelema. Selle tõttu oli komisjoni ettepanek lükata see eelnõu praegu tagasi, teha tööd ja tulla välja hea, analüüsil põhineva, parema seaduseelnõuga. Teema ise on oluline ja peab kindlasti jääma meie lauale.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Raha on muidugi kõige olulisem asi elus, kõik keerleb raha ümber. Aga mitte päris kõik siiski. Minule on jäänud selline mulje, et meie ülikoolid on muutunud hallilt bürokraatlikeks asutusteks, kus ei ole loomingulist elu. Või see loominguline elu ei ole vähemalt piisav. Kui ma meenutan oma õpiaegu, siis meil olid sellised põlevate silmadega õppejõud nagu Linnart Mäll, Jaak Kangilaski ja mitmed teised veel – Kaido Jaanson näiteks tuleb meelde –, kes sõna otseses mõttes lihtsalt naudingu ja missioonitundega tõmbasid üliõpilasi enda järel käima. Mul on tunne, et tänapäeva ülikoolides on see asi praktiliselt ära kadunud ja kõik küsivad: aga kes seda rahastab? Kui keegi ei rahasta, siis ei toimugi mitte midagi. Lükake ümber, kui ma olen valesti aru saanud, või kinnitage, et niisugune probleem siiski eksisteerib.

Aitäh! Ma väga loodan, et minu, paljudes ülikoolides väga head tööd õhinapõhiselt ja tugevast vastutustundest [tegevad] ja ka loomingulisusest lähtuvad kolleegid seda praegu ei kuulnud. Ma arvan, et nad oleksid väga kurvad ja väga õnnetud. Niisugune võrdlemine – ma saan aru, et teatud eas tekib inimesel tunne, et nooruses oli rohi rohelisem ja minu ajal oli kõik parem, seda juhtub minuga ka juba järjest rohkem. Selles mõttes ma mõistan teid. Aga see on ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes täna ülikoolides töötavad.

Ma ütleksin, et meil on väga palju erinevaid algatusi, ja ma kutsun teid üles. Tudengid kutsusid poliitikuid ülikooli ja ma küsiksin vastu, kas teie kasutasite seda võimalust, et näha kas või tükikest ülikoolielu ja seda kaasa teha. Mina käisin ja väga tore kogemus oli. Ma olen ülikoolielu, ma arvan, igapäevaselt näinud, aga nüüd istusin loengus korra ka tudengisussides. Oli väga tore vaadata, mis tänapäeva ülikoolis toimub. Seda tasuks ikkagi rohkem vaadata. See on väga üldistatult ja väga kaugelt negatiivse hinnangu andmine, mida ei tohiks parlamendisaadik minu meelest endale lubada.

Protseduuriline on tekkinud Mart Helmel.

Ma tänan ettekandjat sellise patroneeriva ja manitseva hoiaku eest. Aga ma õpetasin 14 aastat ülikoolis ja sellest ei ole väga pikka aega möödas, kui ma õpetasin seal rahvusvahelisi suhteid, väga erinevaid loenguid pidasin, väga erinevaid kursuseid. Tean väga hästi – tean väga hästi! –, mismoodi käidi minu ukse taga punkte tahtmas, aga mitte niivõrd teadmisi tahtmas, mitte küsimas, kas me väljaspool õppetööd ka äkki võiksime midagi teha, kas te äkki saaksite meile midagi rääkida. Väga üksikud üliõpilased tulid niimoodi ja tahtsid veel midagi lisaks teada saada. Nii et ma ei ole sugugi selline kuu pealt kukkunud, kes ei tea, mis ülikoolides toimub.

(Margit Sutrop soovib vastata.) Stopp, stopp, stopp!

Teie ei vasta!

See ei olnud protseduuriline ja ärme seda vaidlust siin pea. Niipea, kui istung läbi saab, saab jätkata väljaspool saali. Kalle Grünthal, protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Öelge palun mulle sellist asja. Ma vaatan praegu kõnetoolis olevat Margit Sutropit. Minu esinemise ajal, kui ma rääkisin sellest, et Marko Mihkelsoni teema tuleb võtta üles prokuratuuris igal juhul ja on täiesti arusaamatu, miks seda ei tehta, Margit Sutrop esitas protseduurilise küsimuse ja ütles, et me ei tohi siin sellistel teemadel rääkida, me kaitseme lapsi. Sisuliselt hakkas ta nagu keelama Riigikogu liikme esinemist. Nüüd on siis järgmine moment: kolleeg Margit Sutrop sõidab siin Mart Helmele sisse, ütleb, et see lause pole Riigikogu liikmele kohane ja seda ei tohi siin rääkida. Mis kohas me praegu üldse oleme? Tähendab, võib-olla äkki selgitaksite lugupeetud Margit Sutropile, et tema ei ole siin mingisugune õppejõud. Tema on siin samasugune lihtlabane tööline nagu meie kõik siin. Ja need õpetussõnad jätku oma kodustele, kui neid on.

Jaa, mulle tundus, et seal lõpus sa tahtsid ka teha väikese ettepaneku, et [ei maksa] midagi mitte rääkida. Aga põhimõtteliselt on meil siin Riigikogus põhiseadusega antud indemniteet ehk me võime siin rääkida, mida me tahame oma valijate huvides, ja keegi ei saa keelata.

Nüüd läheme ...

Kas see oli küsimus?

Ei, see oli protseduuriline küsimus juhatajale. Ikka juhatajale, protseduurilised kõik on juhatajale, sa ei pea vastama neile. Protseduuriline küsimus, Mart Helme.

Jaa, ma juhin tähelepanu sellele, et reformierakondlased on juba teatanud, et nad kavatsevad advokaatidega kaaluda, kas siin saalis Marko Mihkelsoni käsitlemisel kasutatud sõnade "pedofiilia" ja "pedofiil" [alusel] on võimalik kohtusse kaevata. Teiste sõnadega, nad ei tunnusta seda, et meil on siin saadikupuutumatus. See on väga sümptomaatiline, ja on sümptomaatiline ka praegusele esinejale.

Jah, ma kordan üle: meil on indemniteet. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja, tänan selle vastuse eest. Aga ma arvan siiski, et komisjon oma otsuses käitus natukene järelemõtlematult, sest selles ei ole ju iseenesest midagi ebaloogilist ega halba, kui mingi tugi täidab kahte eesmärki. Ma tuletan meelde, et need noored inimesed tegelevadki kahe, võib-olla isegi rohkema eesmärgiga. See ongi nooruse loomulik ülesanne. Selles mõttes ei ole midagi halba, kui kaks sellist positiivset efekti on. Ja nad [püüavad nende poole] samaaegselt. Sundides neid valima, need valikud ei pruugi olla ei meie ega nende huvides. Võib-olla komisjon siiski tulevikus kaalub natuke laiapindsemalt ja sügavamalt oma otsuseid. 

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult võib-olla minu eelmine vastus teile ei olnud piisavalt selge. Ma ütlesin seda, et ma olen teiega täiesti nõus, et ühel eelnõul võib olla mitu eesmärki. Samal ajal ei pruugi nende eesmärkide täitmine korraga olla võimalik. Nad võivad minna teatud juhtudel lihtsalt risti.

See, mida komisjoni liikmed pidasid [küsitavaks] ja ka Haridus- ja Teadusministeerium, kelle hinnangule komisjoni liikmed ju suuresti toetusid, oli tegelikult see, et me ei tea, kummale poole risti see tegelikult läheb, mida see rohkem soodustab ja mida see kaasa toob. Ja seetõttu ei saa me teadlikku otsust teha.

See ei ole mitte negatiivselt ühe eesmärgi eitamine ega tagasilükkamine. Me teeksime pimesi otsuse ühe päris suure mõjuga eelnõu kohta. Aga me ei saa endale seda vastutust võtta, kui me ei tea, milline see mõjuanalüüs on. Ootaksime selle ära.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole komisjoni ettekandjale. Siis me saame minna läbirääkimiste juurde.

Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Mida edasi, seda tihedamalt on tulnud kahjuks imestada ja hämmastuda selle üle, mis meil siin saalis toimub, mida valitsuskoalitsiooni erakondade esindajad, nende esindajad [komisjonides] räägivad. Ja täna oli kahtlemata üks nendest paljudest-paljudest kordadest.

Tegemist on äärmiselt vajaliku, äärmiselt hea eelnõuga, mis parandaks oluliselt meie tudengite kõrghariduse omandamise võimalusi ja paljut muudki. Aga nagu me kuulsime ülevaates komisjonis toimunust, komisjon leiab, et see tuleb tagasi lükata, kuna valitsus tegeleb niikuinii juba mingisuguse sarnase eelnõuga. Kui siis küsitakse, kui kaugel see eelnõu on, kas see jõuab meile siia saali, siis kuuleme, et ei jõua. Niikuinii ei jõua, varsti on valimised ja mis jama te siin ajate. Aga esitatud eelnõu tuleb tagasi lükata sellele vaatamata, et valitsus tegeleb ilmselt ainult [tühipalja] õhuvõngutamisega.

Ja teine asi: kujutate ette, kui kohutav lugu! See eelnõu võib kaasa tuua kaks head asja. Tule taevas appi, kaks head asja! No sellega ei saa iialgi nõus olla, sellepärast et äkki üks hea asi saab suurem olema kui teine. Ei, me peame analüüsima! See ei ole võimalik, nii ei tohi! No kuulge! Need olidki sisuliselt kõik põhjendused, mis komisjonist tulid. Väga-väga kummaline, väga-väga madal minu meelest.

Aga tulles selle teema juurde konkreetsemalt, siis kuigi tõepoolest kõrgharidus on Eestis tasuta ja see on hea, siis Eesti tudengite jaoks on nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kättesaadavus muutunud üha keerulisemaks ja keerulisemaks, sest Euroopa või võiks öelda, isegi maailma suurim hinnatõus on muutnud elamiskulud oluliselt suuremaks. Nende kulude katmiseks tahes-tahtmata, kui sa ei ole mõne jõukuri võsukene, sa pead tööle minema. Aga erinevaid toetusi saad ainult siis, kui sa õpid täisajaga. Tööl käimine seda pärsib. Nii et pühkigu aga kõik, kes ei suuda ise neid kulusid katta, suu puhtaks!

Seetõttu me näemegi, kuidas üha vähem ja vähem gümnaasiumiõpilasi läheb ülikooli õppima. Kui see [näitaja] oli 2009. aastal 67%, siis nüüd on see vaid 40%. Muidugi, põhjusi on erinevaid. Mõni läheb välismaale ja mõni läheb tööle. Aga paraku nendest, kes kohe tööle lähevad, läheb väiksem protsent hiljem kõrgkooli õppima, kui oleks läinud kohe peale gümnaasiumi.

Ja põhiline seletus ongi just nimelt elamiskulude tõus. Eelmine aasta arvestati, et minimaalne äraelamiskulu peaks tudengil olema 576 eurot. Aga see oli ilma inflatsioonita, pange sinna 25% juurde. No kuidagi ei tule välja. Samal ajal õppetoetused on ainult 75–200 eurot. Ei, seda me ei lahenda.

Kui võrrelda meie naaberriikidega, kus on õppimine tasuta, siis seal on kordades suuremad toetused. Meie õppelaen on võrreldes nendega äärmiselt väike ja ka äärmiselt ebasoodsate tingimustega.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seetõttu võtab seda laenu vaid 3% üliõpilastest. Aga mida see tähendab? Mida see kaasa toob? See tähendab seda, et tegelikult ülikoolis õppida suudavadki ainult jõukate perede lapsed. Vaesematest peredest pärit lapsed ei saa õppida. Ja nende jõukamate perede laste õppekulud maksavad kinni ju ka need vaesemate laste vanemad, sellepärast et makse maksavad kõik.

Ja üllatav on see, et õppelaenu nimetatakse meil tarbimislaenuks. See on ju absurd! Tegemist on investeeringuga haridusse, tulevikku – nii meie Eesti riigi kui ka nende üliõpilaste enda ja nende tulevaste perede ja laste tulevikku. See ei ole tarbimislaen. Kuidas saab olla nii väärastunud arusaam nendest asjadest?!

Ja seetõttu, et suurendada noorte ligipääsu kõrgharidusele ja ka kutseharidusele, [soovitaksegi] selle eelnõuga muuta õppetoetuste ja õppelaenu saamise korda, aluseid ja tingimusi ning loomulikult seda summat, et ikkagi oleks võimalik ka sellest laenust ära elada.

Oluline moment siinjuures on selle eelnõu mõju meie demograafiale. Me oleme sügavas demograafilises kriisis, aga selle ees pannakse silmad kinni. Me kuulsime, mis toimus komisjonis – no andke andeks! Nagu kaarnakari olid liberaalsed naisterahvad selle kallal. Issand jumal, äkki see eelnõu mõjub selliselt, et meie iive tõuseb, et täituvad meile põhiseaduses pandud ülesanded ja kohustused hoida ja säilitada eesti [rahvust], kultuuri ja keelt?! Kes need olid, kes sellele vastu sõdisid? Just nimelt! 

Küll olid perekonnad neil seal hambus, küll olid lapsed neil seal hambus, küll oli mis iganes neil hambus. Jumal hoidku! Äkki tehaksegi valik selles suunas, et keegi otsustab lapsi saada. Karjäär ja kõik muu on palju olulisem. Kes need olid, kes hääletasid karjääri poolt ja laste vastu ja meie iibe vastu? Need olid ju naisterahvad, liberaalsed naisterahvad pluss üks sotsist mees. Aga noh, see läheb ju sinnasamma punti, ega siin vahet ei ole.

Minul on küll äärmiselt piinlik, kui meie rahvusliku hääbumise vastu ja meie kõrghariduse kättesaadavuse, meie tuleviku, meie noorte nimel ei tehta mitte midagi, vaid lastakse see eelnõu veega alla. Küll meie kunagi teeme! Ja samas öeldakse, et [tegelikult] ärge lootkegi, mitte midagi me ei tee. Nii et laske edasi!

Me teame, et te tahate selle tagasi lükata. Teil on hääli rohkem, aga eks ajalugu annab arutust. Eks te lähete kõik kuskile protokollidesse ja stenogrammidesse kirja (Juhataja helistab kella.) ja küll siis kunagi on hea ja huvitav vaadata, kas tõesti saavad inimesed olla ...

Aeg, Henn!

... nii madalad. Aitäh!

Marko Šorin, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! See küsimus ei pruugi olla just hariduse keskne probleem või suurim sõlmpunkt, aga kusagil suure pildi serva peal on see probleem kohe kindlasti. See võib olla tumeda pildi üsna erepunane laik, mille tõttu see paistab igal juhul silma.

Üliõpilased, üliõpilasorganisatsioonide esindajad on kultuurikomisjoni liikmetega kohtudes korduvalt välja toonud, et õppelaen on sellisel kujul, nagu see tänasel päeval kättesaadav on, oma aja ära elanud. Seda kinnitab ka statistika, et õppelaenu vastu huvi on ääretult väike, seda peaaegu ei kasutatagi. Ja põhjus on lihtne: tingimused ja see summa, mis praegu on võimalik õppelaenuga võtta, ei ole elukvaliteeti muutev. Ehk siis kui lihtsustatult öelda, seda ei ole mõtet võtta. Sellega kaasnevad pigem [liigne] bürokraatia ja hilisemad kohustused panga ees.

Iibeküsimus – noh, see on probleemiks olnud, kui lubate öelda, juba Pätsu ajast saadik. Ja ei ole suutnud seda keegi päris ära lahendada. Kui miskigi seda parandab, siis on see kindlasti teretulnud.

Aga mis puudutab [kõrghariduse] kättesaadavust, siis see küsimus on minu hingel olnud aastaid ja ma olen seda korduvalt välja toonud. Mina olen see, kes on öelnud korduvalt, et kõrgharidus on meil küll tasuta, kuid tasuta on ta nendele üliõpilastele, kes elavad Tallinnas või Tartus. Või õigemini on õnn, et meil on olemas ka kohalikud kolledžid. Õpilastele, kes peavad mujalt minema ülikooli, kaasnevad kulutused, mis on ääretult suured: elamisele, toitlustamisele. Ja samal ajal on nii, et kui ülikooli ühiselamus tahad kohta saada, siis konkurents on nii suur, et esimese 15 minutiga on kohad läinud. Nii et küsimus, mis on seotud üliõpilaste hakkamasaamisega, on ääretult tõsine.

Selle tõttu Keskerakond kindlasti toetab seda eelnõu. EKRE initsiatiiv on teretulnud, nad on üliõpilasi kuulda võtnud. Jah, me saame, siin saalis istujad, praegu aru, et eelnõu lükatakse esimesel lugemisel enamushäältega tagasi. Aga sel juhul sooviks päriselt ka, et koalitsioon näitab siis oma algatust ja peagi tullakse välja nii-öelda elukvaliteeti muutvate algatustega. Siis on opositsioonil samuti võimalik neid toetada. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 662 esimesel lugemisel tagasi lükata. Enne kui me hääletuse juurde läheme, peame tegema saalikutsungi. 

Head kolleegid, käime üle, mis meil siin kaalumisel on, enne kui nupule vajutame. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 662.  Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamist toetab 39 saadikut, vastu on 20, erapooletuid ei ole. Eelnõu langeb menetlusest välja. See oli meie tänane viimane päevakorrapunkt ja nüüd on istung lõppenud.