Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Üldiselt ei ole tavaks kolleege niimoodi sildistada. Mina siin esindan muide rahanduskomisjoni, [vahendan] seal toimunud arutelu ja pisut ka seda kultuuri, mis on seal pikema aja jooksul välja kujunenud, ega käi puldis lärmamas.
Kõigepealt ma ütleks protseduuriliselt, et seda eelnõu arutati 18. oktoobril, otsustati ta saata täna arutelule ja lõpphääletusele ning määrati mõistagi ettekandja.
[Esiteks] pean komisjoni nimel ütlema, et ettekandja ei ole oma eelnõuga ise ilmselt tutvunud ega sugugi jälginud rahanduskomisjoni arutelu. Ta rõhutas, et alkohol või mis iganes [seal oli], ei kuulu selle maksusoodustuse alla, aga eelnõus seda ei nähtu. Sellekohasele küsimusele jättis ta sisuliselt vastamata. Siin eelnõus on kirjas toit ja joogid, täpsustamata, millised joogid.
Teiseks, nii siin ettekandes kui ka komisjonis jättis ta täiesti mainimata loomasöödad, mis on eraldi punkt. Ta ilmselgelt ei ole seda eelnõu läbi lugenud. Probleem on muidugi ka selles, et hulka oma väiteid ei ole ta kirjalikult seletuskirjas esitanud. Muidugi on mõistlik, et ta ruumist välja läheb, see vabastab ta kindlasti vastutusest. Aga need asjad, mida ma siin hakkan kommenteerima, peaksid tegelikult olema igasuguse maksuettepaneku fookuses.
Me ei ole harjunud selliste avaldustega, nagu siin ka eelmise eelnõu puhul ja ka komisjonis kõlas, et üks erakond ei taha inimesi aidata, aga eelnõu esitajad tahavad – võiks sellistest argumentidest loobuda. Me tegelikult debateerime selle üle, milliseid inimesi tuleb aidata ja milliseid inimesi arutatava eelnõuga aidatakse. Tõepoolest, siin on kandev probleem selles, et kuigi tarbimiskorvis on toitainetel ja jookidel vaesematel detsiilidel see protsent suurem, on riigi poolt vaadates tegelikkus selles, et maksusoodustuse omandavad valdavalt jõukamad detsiilid. Ja meie vastutustunne riigi rahanduses on ikkagi selles, et seda, mis me riigieelarvest välja anname, jaguks efektiivselt. Selle efektiivsus on väga madal. Kuigi eelnõu algatajad ei tahtnud nõustuda, et seda on kunagi uuritud, on see lihtsalt esiteks, majanduse aabitsatõde, ja teiseks on selle kohta olemas Praxise uuring, mis laias laastus ütleb, et jõukam detsiil omandab maksusoodustust umbes kolm korda rohkem kui kõige vaesem detsiil summaarselt. See on madalam kasutegur, kui on sisepõlemismootoril, ja see peaks olema ka eelnõu esitajale pärale jõudnud. Sellest me korduvalt rääkisime, et raha tuleb kulutada suunatult.
Edasi, inflatsiooni ja maksuvähenduse segiajamine. Rahanduskomisjonis on sellest palju räägitud, aga ka selles kontekstis räägiti, et kui alandada mingisugust tarbimismaksu ja oletada, et see vähendab hinda, siis selle makroökonoomiline tulemus on see, et nõudlus liigub esiteks rohkem sellele kaubale ja teiseks rohkem ka mujale. Üldine nõudlus sellest ei vähene, juhul kui ei vähendata riigieelarve kulusid. Selles on see probleem. Riigi kuludest ei räägitud midagi. Riik läheb, laenab selle raha maksude asemel, tekitab endale rahastuse probleemid, aga inflatsioonile selline samm positiivset mõju ei avalda.
Kas sellel asjal on mõju hindadele? Kuigi siin püüti üsna laia labidaga süüdistada jälle ühte erakonda, siis tegelikult me arutame seda rahanduskomisjonis sedapidi, et tarbimismaksu vähendamine üldreeglina jaguneb. Ta jaguneb tarneahelas ja ta jaguneb tõenäoliselt ka tarbijale. Kuna tegemist on täiusliku konkurentsiga või mittetäiusliku konkurentsiga, sõltuvalt sellest, milline on kaupade hinnaelastsus tarbimisel, siis need näitajad on erinevad. Aga keskeltläbi on jah võimalik, et see hind natuke väheneb, kuid suures osas ta reeglina ikkagi ei jõua tarbijani. Ja millise tarbijani, kui ta jõuab, seda ma juba ütlesin. Ikka selleni, kes tarbib rohkem: ülemine detsiil tarbib hinna poolest toiduaineid kolm korda rohkem kui alumine detsiil, ja see on probleem. Selles mõttes riik soodustaks ebavõrdsuse kasvu, rääkides samal ajal sotsiaalpoliitikast.
Sotsiaalpoliitika üks põhiline alustõde, mida me rahanduskomisjonis ikka ja jälle meelde tuletama ja mida Tõnis Mölder ilmselt ei ole kuulnud, [on see], et maksueranditega reeglina ei saa teha efektiivset sotsiaalpoliitikat, sest suuremad maksumaksjad on suurema tuluga inimesed. Ja sellepärast oleme siin alternatiivina rääkinud hinnatõusule vastusena pensionitõusust, lastetoetustest, üksi elava pensionäri toetuse tõusust ja sellistest asjadest. Ühesõnaga, nende riskigruppide otsetoetamisest. Aga ettekandja ei võtnud jälle neid argumente kuulda. Komisjonis sai neid esitatud. Lihtsalt öelda, et meie tahame ja teie ei taha inimesi aidata, on küüniline. Ei, abivajadus jaguneb ühiskonnas erinevalt ja meetodid peavad olema vastavad.
Hinnatase, kas see alandab toiduainete hinnataset? Natuke seda põgusalt puudutasin, aga tegelikult on korrelatsioon käibemaksumäära ja toidu turuhindade vahel ülimalt küsitav. Kui ma viimati numbreid võrdlesin, siis olid kõige kallimad toiduained Iirimaal, samas on nende toiduainete käibemaks null.
Käibemaksuvabastus, miks see üldse selline on? See on ajaloolistel põhjustel, sellega sooviti kunagi toidutootjaid stimuleerida. Aga loomulikult on olukord tänapäeval Euroopas hoopis teine ja ka Eestis on probleemiks pigem ülekaal, süvenev ülekaal, mitte see, et inimesed oleksid näljas ja nende toitmiseks võib riik kulutada mis tahes moel. Ei, ta peab suunama raha nendele, kellel on tegelikult probleem. Nii et nälga suudetakse Eestis vältida, kuigi süvavaesust mitte lõpuni. Aga selleks on jällegi teised meetodid, suuremate abivajajate aitamiseks.
Korduvalt kõlas täna siin ja ka komisjonis väide, et inimesed hakkavad siis ebatervislikumaid toite ostma, kui nende reaalsissetulek inflatsiooni tõttu väheneb. See on paljasõnaline väide, selle kohta ei ole uuringut. Tegelikult võib öelda, et jõukuse kasvades pöörduvad inimesed rohkem töödeldud kaupade juurde, rohkem rafineeritud kaupade poole, kuid ei saa kuidagi öelda, et nad valivad ebatervislikumaid tooteid. Pigem tekib suurem tarbimine omatoodetud aiasaadustele, metsaandidele – mis seal salata, ka seda on. Ja see ei puuduta üldse käibemaksu vähendamist. Käibemaksusoodustuse pärale jõudmine vaestele on ka selle taga, et palju kasvatatakse ise ja maandatakse oma riske sedapidi, et varutakse hoidiseid. Nii et tervise argument jäi komisjonis tegelikult tõestamata, kuigi loomulikult siin mingisugune tõenäosus on, et ka ebatervislikumate toitude järele nõudlus kasvab, kuid see ei ole üldreegel.
Restoranid, väga tugevalt mainitud asi. See on üks, mis tekitab väga suure vahe kodanike toiduainete tarbimises. Et jõukamad on regulaarsed restoraniskäijad ja järelikult omandavad seal saadud soodustuse ikkagi jõukamad ka. See oli üks kriitika, mis kõlas.
Faktoloogia. Siin vist Marika Tuus-Laul juba mainis, et ka Rumeenias on standardkäibemaks toidule. Ma ei ole seda üle kontrollinud, aga nii väike see nimekiri küll ei ole, kui Tõnis Mölder ka komisjonis esitas. Juhiti tähelepanu, et Lätis ikkagi peaks olema – komisjoni arvates, seda ei ole ümber lükatud – standardkäibemaks. See, mille puhul erand tehti, on juur- ja köögivili. Aga seda võib jällegi käsitleda kui sellist poliitilist lobi. Püüti teha kummardus omatootjatele. Seda Euroopa reeglite tõttu ei saanud teha ainult omatootjatele. Kuid sotsiaalses mõttes puudutati ikka väga pisikest osa toidukorvist, võiks isegi öelda, et seda odavamat osa ja seda osa, mida tegelikult vaesed inimesed suudavad omatoodanguga kõige paremini katta. Need, kes ise kasvatavad, hoiavad selle kauba arvelt kokku. Ja vaeseid on ju nende hulgas rohkem, kellel see võimalus on, kui statistikat vaadata. Jällegi küsimus meetme efektiivsusest. Sellest sai räägitud.
Komisjonis oli veel juttu sellest, et miks siis saadikud ei teinud lihtsalt käibemaksumäära muutmise eelnõu. Vastus oli see, et siin on väga suurt kaasamist vaja. Soovitus on kaasamisest rohkem tegeleda analüüsidega, aga tõepoolest vaidluskohti siin alles jääb. Seesama, kas lemmikloomasööki või alkohoolseid jooke on eelnõus mõeldud või mitte. Praegu tundub, nagu oleks, aga eelnõu autorid ise kursis ei olnud – neil on loomasööt siia kirja saanud.
Mis puudutab seda palju tsiteeritud Swedbanki ökonomisti, siis ausalt öeldes üldine reegel, mida peaks arvestama, [on see,] et sääste kogutakse ka kulutamise jaoks. Need ei ole lihtsalt pärandamiseks, vaid need on rasketel aegadel kasutusele võtmiseks. Ja ei ole üldse imelik, kui Swedbanki ökonomist seda nimetab. Aga meie peame olema sedapidi ökonomistid, et me arvestame riigi raharessursside efektiivset kasutamist. Ma olen komisjoni nimel isegi kaitsnud seda maksuvaba miinimumi, praeguses olukorras selle tõstmist, kuna see on parem sotsiaalpoliitika kui hinnakontroll või maksuvähendamised. See jõuab vaesteni paremini, kuigi ta on paljudele ebameeldiv, kaasa arvatud komisjoni liikmetest minule. Aga ta on parem meetod kui see, et kulutada raha tarbimismaksu vähenemisele, mis, nagu ma olen siin mitu korda öelnud, jõuab abi mittevajajateni kõige rohkem. Need summad on kordades erinevad. Värskeid uuringuid mul ei ole, aga Praxise uuringule saan viidata, see on reaalne uuring ja see vastab üldistele majandusseadustele väga hästi. Aitäh!