Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu oma istungil 23. novembril 2021.
Pean kohe algatuseks kurvastama kolleeg Urmas Reinsalu, et komisjoni istungil üksiku ülekantava hääle meetodi üle ei arutatud ja seda ei tõstatanud ka Isamaa esindaja, kes küll ka ei osalenud sellel istungil. Aga sellest juttu ei olnud.
Aga lähme nüüd komisjoni istungil toimunud arutelu juurde. Hea kolleeg Marko Šorin tegi ka komisjoni istungil väga tasakaaluka ja väga põhjaliku ettekande. Aga siin saalis ta ületas veel seda, mis oli komisjonis, mistõttu ma loodan, et Marko ei pahanda, kui ma tema komisjoni istungil öeldut siinkohal kordama ei hakka, sest see oleks suures osas kordamine.
Temale sekundeeris Paul Puustusmaa, kes samuti kiitis seda eelnõu ja viitas sellele, et juba Lennart Meri vihjas sellele oma ametiaja lõpul. Küll pean oluliseks, kuna kolleeg Paul Puustusmaa mainis mitmeid meie kolleege ja ka nende seisukohti, tsiteerida: "Huvitaval kombel on praegust ettepanekut praktiliselt sõna-sõnalt ka varasemalt tehtud ja seda on toetanud muu hulgas ka [i]samaalased, näiteks on seda toetanud Urmas Reinsalu, seda on toetanud Siim Kallas, seda on toetanud Jürgen Ligi ja võib loota, et nende toetus on endiselt alles." Ma lihtsalt pean oluliseks kolleegidele siin saalis seda öelda, et need inimesed, keda on nimetatud, saaksid seda kas kinnitada või ümber lükata. Aga seda seisukohta härra Paul Puustusmaa komisjoni istungil väljendas.
Teine teema, mille Paul Puustusmaa tõstatas, on üks väga põhimõtteline küsimus: nimelt põhiseaduse muutmise viisi valiku üle. Nimelt viitas ta algatajate ettekandjale, kes oli selle viisi juba välja pakkunud või vähemalt algatajad olid pidanud oluliseks, et seda teeksid kaks järjestikust Riigikogu koosseisu. Selline viisi valik oli tehtud.
Aga Paul Puustusmaa viitas sellele, et põhiseaduse muutmise viisi saab valida alles peale teist lugemist ehk teise ja kolmanda lugemise vahel. Tõepoolest, selles mõttes on Paul Puustusmaal igati õigus, et põhiseaduse muutmise viis otsustatakse kolmandal lugemisel. Nagu te kõik, head kolleegid, teate, põhiseaduse muutmiseks on esiteks võimalus rahvahääletusel, teiseks, Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt, ja kolmandaks, Riigikogu poolt kiireloomulisena. Kolm erinevat viisi on. Tõepoolest, põhiseadus sätestab, et see, milline viis valitakse – see on natukene isegi omapärane –, otsustatakse tegelikult alles peale teist lugemist. Selle valiku või ettepaneku [tegemise] suurele saalile [otsustab] põhiseaduskomisjon oma istungil.
Omaette lugu on ka selles, et kui see jõuab siia saali, kas selle viis on siis osa sellest eelnõust või mitte. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis aastal 2015 oli eelnõu, mis käsitles kohalike omavalitsuste volikogude valimistel valimisõigusliku ea alandamist 18 aasta pealt 16 aasta peale. Siis tõepoolest see põhiseaduse muutmise viis ja ka eelnõu ise pandi ühekorraga hääletusele. Aga see ei pea teps mitte alati niimoodi olema. Näitena toon selle, et kui põhiseaduskomisjon leiab, et põhiseaduse muutmise viisiks võiks olla rahvahääletus, siis rahvahääletusele panekuks on vaja 3/5‑list Riigikogu koosseisu enamust. Sellisel juhul tuleks see enne saalis läbi hääletada ja alles seejärel hääletada eelnõu.
Kommentaaridest saab lugeda, et kui seesama valik on tehtud ja kui näiteks see ettepanek ei leia, põhiseaduse muutmise viis, minu poolt näitena toodud rahvahääletusele panek, [toetust], siis sellisel juhul loetakse eelnõu nurjunuks ja ta langeb menetlusest välja. Aga kui on tegemist kahe järjestikuse koosseisu poolt muutmise viisi valikuga, siis sellisel juhul saab selle panna üheaegselt hääletusele koos selle eelnõuga, kuna nõutav häälte arv selleks, et nii eelnõu kui ka see valitud viis leiaks toetust, on ühesuguse numbriga.
Ka Marko Šorin möönis, et tõepoolest on nad oma seisukohta väljendanud. Ta möönis ka seda, et see valik on tegelikult Riigikogu suure saali küsimus peale teist lugemist põhiseaduskomisjoni ettepanekul, aga nemad algatajatena lihtsalt leidsid, et see oleks selgelt sobilikum ja parem viis, kuna tõepoolest kaks Riigikogu koosseisu saavad selle valiku teha, mismoodi ja kuidas sellega edasi minna.
Teine suur arutelude plokk oli selle üle, kas tegelikult on vajalik, kas on sisulised argumendid Vabariigi Presidendi valimise korra muutmiseks sel määral, nagu eelnõu algatajad on välja käinud, või mitte. Komisjoni esimehena ma rõhutasin seda, et Eesti on ikkagi põhiseaduse sisu ja sätte ja mõtte kohaselt parlamentaarne vabariik, kus esindusdemokraatia domineerib otsedemokraatia üle. Kui me vaatame ka seda võimujaotust, siis tegelikult see korreleerub võimuga, mis on antud parlamendile või mis on antud presidendile või ka Vabariigi Valitsusele.
Tõepoolest, ma nägin siin seda muret, millele ka siin saalis on korduvalt mõnevõrra viidatud, et ühest küljest, kui on tegemist Vabariigi Presidendi otsevalimistega, siis kas ei peaks olema ka Vabariigi Presidendil oluliselt suurem võim, kuivõrd rahval tekib ootus, et [president] on saanud nii suure rahva mandaadi, ja siis pärast tekib pettumus, et mandaat on suur, aga võimu vähe. See võiks olla probleem. Täna seda kindlasti ei ole. Kuna Vabariigi President valitakse kas Riigikogus või valimiskogus, siis [rahvas] ei tunneta, et Vabariigi Presidendil oleks nii suur mandaat, kui tal oleks sel juhul, kui selline eelnõu leiaks toetuse ja Vabariigi President valitaks otse rahva poolt.
Ent eelnõu algatajad selles nagu probleemi ei näinud. Marko Šorin eelnõu algatajate nimel mainis ka seda, et tervelt 30 iseseisvusaasta jooksul on nii rahvas kui ka poliitikud näinud, millistes võimupiirides Vabariigi President tegutseb. Neil ei ole nagu ootusi või ettekujutust suurema võimu või mandaadi kohta kui see, mis kirjas on. Temale sekundeeris Paul Puustusmaa, kes ütles, et kui president saab suure mandaadi, aga tal on vähe võimu, siis see on nagu klassikaline hirmutamine.
Härra Paul Puustusmaa mainis komisjoni istungil ka seda, mis tegi mind natukene ettevaatlikuks, et ta küll ühest küljest eelnõu algatajana ei pea selle eelnõu menetlemise käigus oluliseks käsitleda ka võimujaotuse vahekordi – Vabariigi President, Riigikogu, Vabariigi Valitsus –, küll aga ta ei välistanud, et seda võiks teha kunagi hiljem. Sellele viitas siin saalis ka eelnõu algatajate ettekandja kolleeg Marko Šorin. Mina olen küll seda meelt, et see on nagu natukene kõhklusi tekitav, kuivõrd tekib selline mulje, et teeme presidendi otsevalimised ära ja siis hakkame võimu juurde panema. Minu isiklik arvamus, mida ma tol hetkel komisjonis küll ei väljendanud, on siiski see, et need peaksid koos käima. Mitte niimoodi, et teeme täna Vabariigi Presidendi otsevalimised ära ja pärast hakkame talle võimu juurde sättima. Need peaksid toimuma paralleelselt.
Teine lugu on see, kui ei peetagi vajalikuks täiendavalt võimu anda. Nagu kolleeg Kunnas vihjas, ka Soome Vabariigi presidendil, kes on nüüd otse rahva poolt valitav, tegelikult seda ei ole ja võib-olla Soomes ei ole seda vastuolu ka tekkinud. Nii et sellest oli päris palju juttu, kas täiendavat võimu peaks andma või mitte.
Oluline on ära märkida ka Oudekki Loone seisukoht. Tema selgitas, et Vabariigi Presidendi esimene roll on teha järelevalvet parlamendi üle, et parlamendi töö vastaks nii sisuliselt kui ka vormiliselt põhiseadusele. Sellest on ka siin saalis palju räägitud, selle üle on arutletud. Ühest küljest, kui Vabariigi President valitakse parlamendi poolt, siis ta peab teostama järelevalvet selle üle, kes teda valis. Selle koha pealt saab loomulikult hinnata, et kui on tegemist Vabariigi Presidendi otsevalimistega, siis sellisel juhul nii-öelda mandaat Vabariigi Presidendil seda järelevalvet parlamendi üle teha on oluliselt kõrgem. Kuigi samas möönan, et aeg on näidanud, et mingeid konflikte ega vastuolu ei ole olnud. Kui Vabariigi President on leidnud, et mõni Riigikogu poolt vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega, siis on ju mitmeid näiteid, kui ta on jätnud selle seaduse välja kuulutamata. Sisuliselt praktikas sellist vastuolu olnud ei ole.
Väga oluline on märkus, mille tegi Lauri Läänemets. Tema oli murelik selle pärast, et kui on tegemist Vabariigi Presidendi otsevalimistega, siis ei saa president enam vahemees olla. Ta tõi just selle näite, mis on ka viimane näide praktikast, et president Alar Karise valimiseks oli vaja parlamendis nelja erakonna toetust viiest, selleks et Vabariigi President saaks valitud. See tõepoolest õnnestus ja see on tegelikult üks positiivne näide selle kohta, kinnitus olemasoleva valimissüsteemi toimimise ja headuse kohta.
Siin tekib tõesti nagu mõningane vastuolu. Ka mina söandan väita, et Vabariigi Presidendil tänase valimissüsteemi juures, eriti viimast näidet arvestades, on oluliselt laiem poliitiline mandaat ja kandepind, kui tal võiks olla otsevalimiste puhul. Ma rõhutan: võiks olla otsevalimiste puhul. Otsevalimiste puhul on ta tõenäoliselt ikkagi algselt ühe või teise erakonna kandidaat, kes ühel hetkel osutub valituks, ja siis see poliitiline kandepind tema selja taga on oluliselt väiksem. Tänase valimissüsteemi ja Alar Karise näite puhul on see poliitiline toetuspind oluliselt suurem. Ma arvan, et seda ei tohiks kindlasti alahinnata.
Ka Lauri Läänemets rõhutas sedasama volituste teemat. Ta nägi samuti seda vastuolu, et tänaste volitustega presidenti otse rahva poolt valida ei tohiks. See oli Lauri Läänemetsa seisukoht. Ta ei välistanud, et Vabariigi Presidendi volitusi võiks suurendada, aga ta oli seda meelt, et see debatt ei saa kesta mõni kuu või isegi üks-kaks aastat. See peaks olema oluliselt-oluliselt pikem periood.
Paul Puustusmaa sõnas sedasama, millele ma juba viitasin. Seesama võimuteema, kas anda täiendavat võimu või mitte. Härra Puustusmaa komisjoni istungil sõnas, et seda küsimust saab otsustada ka tulevikus, kui peaks selguma, et olemasoleva mandaadi juures oleks presidendile vaja rohkem õigusi ja kohustusi. Tema hinnangul ei ole hetkel seda vaja teha. Ehk seesama, mida ma kordasin ja mida ka Marko Šorin väljendas: nemad eelnõu algatajatena ei näe, et ilmtingimata peaks samaaegselt suurendama ka presidendi volitusi, mis on üks oluline diskussiooni teema.
Küll aga Paul Puustusmaa mainis, et ta ei nõustu Oudekki Loone seisukohaga, et alternatiivse võimalusena võiks suurendada valimiskogu pädevust. Ka valimiskogu teemal on siin palju räägitud. Härra Puustusmaa sõnas, et see on kõige halvem idee, mis üldse olla saab. Valimiskogusse valitakse inimesi välismaalaste, ajutiste elanike ja nende laste poolt ning seetõttu pole valimiskogu iseseisvale riigile presidendi valimiseks kohane. Valimiskogu mõju võiks hoopis vähendada või selle [kogu] üldse ära kaotada.
Väga oluline on kommentaar, mida ma komisjoni istungil ütlesin ja pean oluliseks ka siin ära märkida. Nimelt, põhiseaduse kommentaarid. Ma olen küll seda meelt, et 30 aastat ühe põhiseaduse jaoks ei ole liiga pikk aeg ja ei võiks öelda, et ta on midagi vana ja vajaks reformi. Tegelikult ka eelkõneleja algatajate ettekandjana mainis, et põhiseadus on meid hästi teeninud ja tuleb tõesti hinnata neid ettenägelikke inimesi, kes selle põhiseaduse koostasid, nii hästi on see siiamaani töötanud.
Nendes kommentaarides on kirjas ka selline säte: "Riigipea valimise viisi valikul arvestatakse üldiselt riigipea pädevust. Parlamentaarses riigis presidendi otsevalimise ettenägemisel tuleb arvestada, et selliselt saab president tugeva mandaadi, mille kasutamiseks rahva ootustele vastavas ulatuses on õigusi vähe. See võib kaasa tuua rahva pettumise ja riigiõiguslikke probleeme, kui riigipea asub rahvalt saadud mandaadile tuginedes oma volitusi praktikas laiendama." See säte on põhiseaduse kommentaarides, kirjeldus presidendi valimise viisi ja otsevalitud presidendi kohta.
Toomas Kivimägi, nii ka nagu ka Marko Šorin, me mõlemad mainisime, et me oleme seda meelt, et tänane Vabariigi Presidendi valimise kord tõenäoliselt vajab parandamist. Mil määral, see on aga omaette teema. Ettepanek, mille mina välja käisin ja mille autorsusele ma kindlasti ei pretendeeri, on see, et igal juhul võiks Vabariigi President saada ära valitud ja peaks saama ära valitud valimiskogus. Selleks on tegelikult üks väga lihtne lahendus: needsamad tühjad ja rikutud sedelid tuleks jätta kõrvale kehtivate sedelite arvust ja siis seda probleemi ei [teki]. See on see, millele tegelikult ka Marko Šorin korduvalt vihjas, et see ei ole nagu hea meetod. See võimalus on täiesti olemas.
Mina veel täna oma kolleegidega põhiseaduskomisjoni sekretariaadis arutasin, kas see muudatus eeldab põhiseaduse muutmist või mitte. Loeme põhiseaduse § 79, kus on kirjas: "Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega." Osavõtnud liikmete häälteenamusega. Küsimuse kohta, keda selleks loetakse, kes on need osavõtnud, on kommentaarides samamoodi seisukoht antud: "Hääletamisest osavõtnuks ei pea lugema igaüht, kes on lasknud sedeli valimiskasti. Mõeldav on osavõtuks lugeda üksnes valimiseelistuse avaldamine e lähtuda kehtivate sedelite arvust ja jätta tühjad ning rikutud sedelid arvestamata. Sarnasest loogikast lähtutakse Riigikogu valimistel lihtkvoodi arvutamisel." Selline näide tegelikult on olemas ja minu jaoks oli see hästi oluline, ikkagi põhimõtteline küsimus, kas see eeldab põhiseaduse muudatust või mitte. Ma arvan, kõik kolleegid on seda meelt, et see võiks olla see punkt, kus lõpuks saab [president] valitud, kui Riigikogu Vabariigi Presidenti valida ei suuda. Ma arvan, et see muudatus oleks iseenesest tehtav.
Samuti küsisin kolleeg Marko Šorini käest, kas eelnõu algatajad on oma ettepanekut arutanud ka Vabariigi Presidendiga. Me kõik teame, et Vabariigi Presidendi üks esimesi avaldusi, mis ta peale ametisse astumist tegi, oli see, et ta tõstis lauale Vabariigi Presidendi valimise korra muutmise vajalikkuse või võimalikkuse või põhjendatuse. Komisjoni istungil kolleeg Marko Šorin vastas, et nad on võtnud ühendust Vabariigi Presidendi Kantseleiga ja arutanud seda kantselei juhiga ning president on edastanud talle sellise sõnumi, et ta oma seisukohta hetkel nagu välja öelda ei kavatse, küll aga ta väga pooldab poliitikute vastavat arutelu. Nii et Vabariigi President on sellele väga avatud ja see ei ole ka üllatus, kuna ta ise samasuguse ettepanekuga tegelikult ju välja tuli. Minule teadaolevalt ja ma usun, et kõik kolleegid on sellest teadlikud, 13. detsembril ongi Vabariigi President palunud Riigikogus esindatud fraktsioonide juhid ümarlauale, et arutada neid kõiki teemasid, kaasa arvatud seda eelnõu, mis meil on täna laual, seda, mismoodi ja kuidas minna sellega edasi.
Niipalju veel, et komisjoni istungile oli palutud ka Mariko Jõeorg-Jurtšenko Justiitsministeeriumi esindajana, aga tema sõnavõtt oli seekord suhteliselt lühike, kuivõrd Vabariigi Valitsus selle eelnõu kohta seisukohta ei kujundanud. Vastav seisukoht ja see kiri on olemas.
Siis tehtigi menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. detsembril. See oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt olid Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Tõnis Mölder, Paul Puustusmaa, Marko Torm, vastu 0, erapooletuid oli 1, Lauri Läänemets. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Tänan tähelepanu eest!