Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma väga tänan võimaluse eest siin esineda. Tänan seega sotsiaaldemokraatide fraktsiooni selle eest, et mind kutsuti, ja selle eest, et te üldse sellise diskussiooni tekitasite. Aega on vähe ja teemasid on palju, nii et asume kohe tööle.
Ma räägiksin neljal teemal. Esiteks, mis siis ikkagi juhtus ja kuidas see erineb eelmistest suurtest kriisidest. Teiseks eelarvepoliitika rollist selles natuke teistsuguses olukorras. Mõned asjad on sarnased, mõned asjad erinevad. Kolmandaks, mis siis edasi saab. Me võime rääkida erinevatest stsenaariumidest, ma räägiksin kolmest võimalikust stsenaariumist. Kahest, mida ma ei pea väga tõenäoliseks, aga mille peale võiks natuke mõelda. Ja neljandana räägiksin baasstsenaariumist ja sellest, mida selle kohaselt võib edaspidi teha.
Esiteks, mis siis ikkagi juhtunud on. Ma arvan, et kõige lihtsam seda mõista on, kui kasutada kujundit, et majandus pandi kunstlikusse koomasse, päästmaks organismi veelgi hullemast. Tegelikult väga ebatavaline võte, aga ma saan aru, et meditsiinis selliseid asju tehakse. See oli, ma arvan, õigustatud. See oli taotluslik, aga sellel on teatud tagajärjed. Ebatavaline olukord! Majanduskahjusid pole põhjustanud niipalju see viiruse levik otseselt, vaid kaudselt kõik need meetmed. Karantiininõue tähendas sisuliselt seda, et suur osa majandustegevusest ajutiselt külmutati. Kui me vaatame IMF-i prognoose Euroopa majanduste arengu kohta, siis näeme, et Eesti majanduse aeglustumine võib olla suurem kui näiteks Itaalia või Prantsusmaa või Hispaania majanduse aeglustumine. Praegu me oleme umbes 6. kohal Euroopas. Ainsad riigid, kus aeglustumine on veel suurem, on Kreeka, Sloveenia, Horvaatia, Läti ja Leedu. Tegelikult see šokk tuleb sellest, et me ise sulgeme majanduse ja see sulgemine on väga sarnane väga mitmes riigis. Aga laias laastus kõik kannatavad majanduslikult enam-vähem võrdselt.
Kuidas see siis erineb eelmisest suurest kriisist? Ma arvan, et mängus on neli dimensiooni. Esiteks, kriis ei ole välja kasvanud majandusest, vaid on tervishoiuga seotud. Ei olnud nii, et majandus oli fundamentaalselt kuidagi tasakaalust väljas või valel teel. Tegelikult ta ei olnud üldse moonutatud, aga siis tuli mingi väline tegur ja mõjutas majandust. See on väga teistsugune olukord.
Teiseks tuleb märkida nn pakkumisega seotud tegurite suurt rolli. Need, kes on ülikoolis majandust õppinud, teavad, et on kaks tähtsat tegurit: nõudlus ja pakkumine. Üks asi on majanduse võime midagi toota, kui palju töökäsi meil on, kui palju masinaid, kui tootlikud need masinad ja töötajad on. See mõjutab majanduse käekäiku. Ja teine asi on võime osta, nõudlus. Tavalises kriisis, nagu meil oli 12 aastat tagasi, on domineeriv nõudluse pool. Enne olid kõik optimistlikud, teenisid palju raha, raha voolas sisse, palgad ja hinnad tõusid ja nõudlus oli suur. Ja siis järsku kadus see ära, inimesed muutusid pessimistlikuks, enam ei tahtnud tarbida. Aga pakkumise pool oli majanduses küllaltki korras, seal midagi ei muutunud. Ega need töökäed või masinad kuhugi ei kadunud, tootmispotentsiaal püsis enam-vähem sama. Sellises olukorras on põhimõtteliselt võimalik klassikaliselt stimuleerida: kõik tahaksid tööd teha, tahaksid tarbida, lihtsalt on vaja natuke rohkem ajutist tuge pakkuda.
Nüüd on olukord teistsugune, kuna lisandunud on need pakkumisega seotud tegurid. Suur osa majandustegevust lihtsalt külmutati – seesama kunstliku kooma näide. Ja ma arvan, et kui vanemad on oma lastega kodus, siis see oluliselt vähendab tootmisvõimekust nendes ettevõtetes, kus need vanemad töötasid või töötavad. Probleemid on tootmissisenditega mõnedes harudes: võib-olla mingi jupp tuli Hiinast ja seda enam ei tulnud või niipea ei tule. Nii et pakkumistegur on mängu tulnud ja see on natukene teistsugune olukord.
Kolmas dimensioon: väga järsk langus. 12 aastat tagasi halvad uudised tilkusid kuude ja võib-olla isegi kvartalite jooksul. See oli mingil määral lauge allapoole trend. Aga nüüd käis pauk peaaegu momentaanselt. Kui vaatame näiteks Ameerika Ühendriikide tööpuuduse näitajaid, siis näeme, et need tegid hüppe üles: kõik töö kaotanud kaotasid oma töö peaaegu ühel ja samal nädalal.
Neljas tegur on, et Eesti on nüüd esimest korda võimeline raha laenama. Ma arvan, et 1992. aastal ei olnud seda võimalust, ka 2008. aastal ei olnud reaalselt sellist võimalust, kui keegi oleks Eestile sel hetkel laenu pakkunud võib-olla 10% intressimääraga. Siis oli olukord, kus lihtsalt raha oli otsas ja oli vaja kuidagi seda siit ja sealt, kust andis, kokku korjata. Sellist võimalust, et oleks saanud stimuleerimist kaaluda, tegelikult ei olnud. Ainus võimalus oleks olnud minna IMF-i juurde ja öelda, et andke meile mingi programm, nagu lätlased tegid. See oleks võib-olla natukene leevendust pakkunud, aga laias laastus raha polnud, kulusid tuli kärpida. Mind häirib, kui vahel öeldakse, et 12 aastat tagasi tehti suuri vigu, kui hakati kärpima. Ma arvan, et iga inimene, kes oleks olnud sel ajal rahandusminister kas Padari või Ligi asemel, oleks ilmselt pidanud tegema samasuguseid otsuseid. Mingeid suuri vigu ei tehtud.
Aga kokkuvõttes ma arvan, et praegu on üsna unikaalne olukord, kuna me taotluslikult sulgeme suure osa majandusest. Ja see toob meid eelarvepoliitika rolli juurde. Tuletan meelde meie praeguse eelarvepoliitika loogikat: kulutame halbadel aegadel ja võib-olla paneme kõrvale headel aegadel. See on niisugune vastutsükliline lähenemine, me räägime struktuursest tasakaalust, nominaalsest tasakaalust. Ma arvan, et te olete kõik sellega tuttavad. Mõnikord mulle tundub, et mõned usuvad vaid poolesse sellesse valemisse. Praegu, kui reegel ütleb, et võib rohkem kulutada, siis tsiteeritakse, et meil on selline tore eelarveseadus, mis võimaldab rohkem kulutada. Kas headel aegadel seda reeglit järgiti või mitte, on teine teema. Aga üldiselt on see selline, ma arvan, väga mõistlik raamistik, mis ütleb, et praegusel ajal võib pigem natuke rohkem kulutada, minna puudujääki jne. Nii et selles mõttes on loogika olemas.
Ma arvan, et kui neid pakkumist puudutavaid tegureid ei oleks, siis me võiksime peaaegu autopiloodil sellist asja rakendada. SKT lõhe oleks väikses miinuses, me lisaksime natuke raha, vajutaksime gaasile ja stimuleeriksime majandust. Ma arvan, et praegu me peame seda raamistikku veidi kohendama, kuidagi nüansse lisama, ja seda vähemalt kolmes dimensioonis.
Esiteks, pole mingit lootust jõuda ligilähedale kriisieelsele tasemele. Kui kriisieelne tase oli 100 ja me järsku kukkusime 75-le, siis võib-olla saame stimuleerimisega kuhugi sinna 80 ligi tagasi. Aga 100 juurde me iial ei saa. Nii et siin ei ole mõtet taotleda sellist nagu laussilumist, millega me paneme meeletult raha mängu. Me lihtsalt ei saa seda. Me ei saa nii palju rohkem toitu süüa, asendamaks kõiki neid asju, mis reisimisvõimaluste kadudes ära jäävad. Ma arvan, et fiskaalpoliitikal on mingi roll, aga mitte lõputu roll.
Teiseks, paljud inimesed ei vaja täiendavat sissetulekut ja neil poleks sellest mingit suurt kasu. Rohkem kui pooltel on, ma arvan, palgad kas enam-vähem samad või on viimastel kuudel isegi tõusnud. Ja mõjub ka see, et ei tohi väljas süüa, ei tohi teatris käia, ei tohi reisida. Kuigi me anname näiteks Riigikogu liikmetele 100 eurot rohkem kätte, ma usun, et siin saalis istuvad inimesed ei ole kunagi varem nii palju säästnud kui viimase kahe kuu jooksul. Lihtsalt ei ole füüsiliselt võimalik asendada kõike seda, mida ei tohi praegu teha. Samal ajal on ühiskonnas teised inimesed, kes on kogu aeg vaesed olnud ja kes nüüd kaotasid oma töökoha. Nendele selline raha kuluks hädasti ära, oleks hästi oluline. Nii et praegu valitseb ebavõrdsus: mõnedel on suhteliselt vähe raha vaja, teistel rohkem. Võib-olla see õigustab sellist fokuseeritud lähenemist, nagu enam-vähem seni on valitsenud.
Kolmandaks, ei tasu puusalt tulistada, raha külvata, lähtudes loogikast, et mida rohkem raha majandusse, seda parem. Me ei tea, kui kaua see kriis võib kesta. Praegu me võime arvata, et meil on laskemoona piisavalt, aga kui kõik osutub tegelikult keerulisemaks, siis iga sent on vajalik. Kindlasti võiks ikka mõelda efektiivsusele jne.
Mis siis edasi? Ma arvan, et mis puutub võimalikesse stsenaariumidesse, siis võib mõelda kahes dimensioonis. Üks dimensioon on, kas see uus normaalsus, kuhu me liigume mõne aasta pärast, saab olema sarnane sellega, millega me harjusime, või hoopis väga erinev. Kas maailm muutub kardinaalselt või ei muutu – see on üks dimensioon. Teine dimensioon on, kas me liigume sinna kiiresti või aeglaselt. Nii et kokku võib mõelda, et on kaks korda kaks ehk neli erinevat stsenaariumi. Ma räägin nüüd aga kolmest kvalitatiivsest stsenaariumist. Kaks neist on üsna vähe tõenäolised, aga siiski arutaks neid.
Esimene on vana normaalsuse kiire taastumine. Majandusteadlased nimetavad seda V-kujuliseks majanduskriisiks. Kiire langus, millele järgneb kiire ja peaaegu täielik taastumine. See peaks eeldama seda, et see viirus kuidagi imekombel ise kaob ära, tuleb kiiresti mingi vaktsiin, et tervishoiukriis kuidagi ootamatult laheneb ja siis me oleme jälle olukorras, kus majandus normaliseerub. Siis on see risk, et kui majandus ise toibub, aga me oleme vahepeal mõelnud välja hästi põhjalikke ja suuri toetuspakette, siis võib-olla tagantjärele tuleb välja, et rakendatud stiimulit on liiga palju. Ja siis valitsused või keskpangad peavad hakkama üsna kiires korras seda stiimulit kuidagi tagasi kerima. Aga see on üsna optimistlik stsenaarium, võib-olla siiski selle peale mitte nii väga loota.
Teine võimalus on, et uus normaalsus saab olema vanast väga erinev. Ja sõltub sellest, kas me liigume sinna kiiresti või aeglaselt. Kui me teame, et uus maailm on teistsugune, inimesed enam ei reisi, meie majandusstruktuur peab kardinaalselt muutuma, siis me nimetame seda L-kujuliseks majanduslanguseks, selliseks permanentseks šokiks. Ja siis peaksime hakkama juba kohanema. Siis ei ole mõtet laevafirmasid ja lennufirmasid toetada, kuna me peame hakkama liikuma hoopis teiste valdkondade suunas. See natukene meenutab 1990. aastate algust, kui majandus vajas totaalset ümberstruktureerimist. Kui me oleks sel ajal hakanud toetama neid vanu nõukogude majanduse harusid ja neid elus hoidma, siis oleks olnud ikka väga halb. Me aga läksime pigem sellele, et toetame inimesi, kui nad kaotavad töökohti, aga soodustame majanduse ümberstruktureerimist. Aga see eeldab seda, et me liigume permanentselt ikka väga erineva majanduse suunas. Ma ei pea seda väga tõenäoliseks, aga selle üle võiks mõelda.
Siis kolmas ja minu meelest kõige tõenäolisem areng, ma nimetaks seda baasstsenaariumiks. See on siis pigem aeglane liikumine tagasi vana normaalsuse juurde. Ma arvan, et just seda me vaikimisi eeldame, kui me toetame olemasolevaid ettevõtteid, kui proovime neid, ütleme, konserveerida, elus hoida, töökohti säilitada jne. Me näeme väärtust praeguses struktuuris, me usume, et olukord on ajutine ja me peaksime kuidagi hoidma elus, mida õnnestub elus hoida. Sellisel juhul ei maksa vahest nii palju üleüldiselt stimuleerida. Ma arvan, et rakendatavad meetmed peavad ajaga kaasas käima. See ei ole selline faas, kus kõik on stabiilne.
Praegu, kuni me oleme sellises kunstliku kooma faasis, kus meile öeldakse, et me ei taha, et te lähete restorani, me ei taha, et te ilmute töökohale, me ei taha, et te lähete reisima, me ilmselt peame jääma nende fokuseeritud meetmete juurde. Siin ei ole mõtet hakata igale inimesele või nagu üldisemalt raha jagama. See võib isegi tunduda sama imelik, kui sa ütled, et ma ei taha, et sa sõidad autoga, aga ma tahan soodustada autodega sõitmist. See tekitab teatud segadust signaalides.
Teises otsas on vastupidine olukord. Kui tervishoiukriis laheneb, siis me loomulikult tahame stimuleerida turismi, me tahame stimuleerida kõiksuguseid sääraseid tegevusi laiapõhjaliselt. Ja siis võib eelarvepoliitikas minu arvates liikuda palju üldisema lähenemise juurde, mille korral me kasutame traditsioonilist maksupoliitikat jne. Ma arvan, et praegu ei oleks kõige otstarbekam vähendada, ma ei tea, näiteks tööjõumakse. See on tegelikult laiapõhjaline toetus, aga me praegu vajame toetust neile, kes on konkreetselt hädas. Ma arvan, et edaspidi tuleb mingi vahepealne periood, kus antav sõnum muutub paratamatult natukene häguseks: me päriselt ei ütle enam inimestele, et jääge koju, aga ega me tegelikult ikka ei taha ka nüüd, et nad hakkavad igale poole reisima.
Mis siis sellises olukorras oleks õige majanduspoliitiline lahendus selle tee keskmises osas? Ma arvan, et seda öelda on natukene keeruline. Praegu oleks vaja lihtsalt öelda, kas meie sõnum inimestele on: jääge koju, pigem ärge minge tööle, või minge tööle. Ja vastavalt tuleb seda poliitikat kohendada.
Kuidas edasi? Ma arvan, et mõned teemad on veel. Usun, et me liigume riskide minimeerimisest riskide juhtimiseni ja teatud riskitaseme aktsepteerimiseni. See on alati nii, et kui leiab aset mingi suur šokk, siis esialgne reaktsioon on, et keerame kõik kraanid kinni, oleme väga ettevaatlikud. See on täiesti mõistlik ja põhjendatud lähenemine. Pigem oleme ettevaatlikud, pigem pingutame üle, kui teeme liiga vähe. Kui oleme jalad põhja saanud ja natuke enesekindlust kogunud, kui me juba tunneme natuke seda viirust, siis on võimalik hakata teadlikult riske võtma. Ja mõnikord need riskid siis ka realiseeruvad.
Ma väga hindan seda, et eile kuulutati välja, et Balti riikide vahel hakkab liikumine jälle toimuma. Minu meelest on see hästi oluline. Hästi oluline! Ja kui me nüüd näeme, et vahetevahel keegi tuleb Lätist ja toob selle viiruse kohale, siis kui see ei muutu süstemaatiliseks, siis me peame seda aktsepteerima, et vahetevahel tekivad intsidendid. Ei maksa hakata kohe esimese tagasilöögi puhul kraane kinni keerama. Ma arvan, et me teeme seda igapäevases elus. Haigekassa ei toeta ju iga viimast protseduuri, mis võiks mõne inimese elu päästa. Me ütleme, et need on need ravijuhud, mis me oleme valmis kinni maksma, teiste eest ei saa kahjuks maksta. Meil tuleb alati selliseid valikuid teha. Või kui me seame kiirusepiiranguid maanteedel – me teame, et teadus ütleb, et mida kiiremini sõidetakse, seda rohkem on liiklusõnnetusi. Kui me prioritiseeriksime selle ja ütleksime, et ainuke eesmärk on liiklusõnnetusi või -surmasid vähendada, siis me loomulikult paneksime kiiruspiirangu 30 km/h kogu teel Tallinnast Tartusse. See ei oleks loomulikult mõistlik. Nii et me alateadvuses alati otsime tasakaalupunkti ja ma arvan, et me hakkame selles suunas liikuma.
Mis puudutab kärpeid, siis ma arvan, et on vaja eristada üldist kärbet ja spetsiifilisi kärpeid. Loomulikult, kui me oleme sellises faasis, kus eelarvepoliitika raamistik ütleb, et majandus on madalseisus ja valitsus võiks stimuleerida, siis loomulikult see tugi tähendab kulutusi. Tugi tuleb näiteks selle hinnaga, et maksulaekumised vähenevad jne. Aga see ei tähenda, et me peame aktsepteerima eelarvet nii, nagu see pandi paika eelmise aasta lõpus. Olukord on muutunud. Mõned investeeringud jäävad ära. Ma kujutan ette, et näiteks linnahalli renoveerimise investeering jääb niikuinii praegu ära. Aga võib-olla, kui me arvame, et konverentsiturism on selline asi, mis hakkab pikema aja jooksul kannatama, siis ehk oli väga hea, et me sellele teele üldse ei asunud.
Igatahes prioriteedid muutuvad. Ma arvan, et kui on vaja, siis ametnikud ei lähe tihti lähetustele, ka teie ei reisi nii palju, kui te muidu oleksite reisinud. Riigikogu eelarvet võiks selle võrra vähemalt kärpida, et liikuda realistlikkuse suunas. Ja ma arvan, et siin on mängus ka teatud solidaarsuse tekitamise element. Isegi kui see raha võiks majandust stimuleerida, oleks riigi empaatiavõime nende kodanike puhul, kes tegelikult kannatavad, näitamine, et me kõik oleme ühiselt selles kriisis ja igaüks natukene kannab seda koormat, tegelikult hea. Nii et ma arvan, et spetsiifiliste kärbete peale võiks vabalt minna.
Üks teema on pankrotisüsteem. Ilmselt seisab nüüd ees see, et järjest rohkem ettevõtteid, kodumajapidamisi ja rahvusvaheliselt ka riike satub makseraskustesse, ei saa oma võlgadega hakkama. Seni toimis see süsteem meil nagu ikka rahulikul ajal, aga nüüd see ehk vajab täiendavat ressurssi, et need menetlused toimuksid mõistlikult, et oleks võimalik hakata mõistlikul kujul neid laenusid maha kirjutama, kui konkreetsed ettevõtted satuvad pankrotti.
Ma arvan, et majanduse seisukohast on koolide avamise küsimus väga akuutne. Võib-olla see on nüüd kevadeks maha võetud, aga kindlasti on vaja, et koolid saaksid sügiseks avatud sellisel moel, et inimesed saaksid ikka ka tööle minna. Kui räägitakse Rootsi näitest, siis ma saan aru, et üks rootslaste põhjendus oma lähenemisele oli see, et see suurendab tervishoiusüsteemi suutlikkust, kui õed ja arstid ei pea oma lastega tegelema, vaid saavad tööpostil olla.
Ma arvan, et teine teema on Soome piiri avamine turistidele. See on, ma arvan, elulise tähtsusega küsimus. Loomulikult see otsus peab tulema õigel ajal, hästi läbimõelduna, aga see on samm, mis võiks väga palju aidata meid ja aidata soomlasi. Sisemaine turism ei hakka siis kuigi hästi asendama välismaist turismi, eriti mis puudutab rahasummasid.
Ja viimaseks: minu arvates me peame meeles pidama, et tööturumeetmed hakkavad statistikat moonutama, kui me jälgime neid kõveraid. Üks tööturumeede on selline, mille põhimõte on, et ärge laske inimesi lahti, hoidke neid hingekirjas, me maksame teile mingisugust raha. Aga me ju teame, et paljud inimesed, kes on niimoodi hingekirjas, tegelikult väga palju hommikust õhtuni ei tee. Tööpuudus muutub peidetuks ja me peame hakkama nende numbrite taha vaatama.
Kokku võttes ma arvan, et praegune kriis on tõsine just majanduslikus mõttes. See on väga teistsugune. Vastutsüklilisel eelarvepoliitikal on oma kindel roll, aga mingite nüanssidega. Võimalikke stsenaariume on mitu, mõned on ebatõenäolised, aga võiks nende üle mõelda. Tõenäolisema stsenaariumi puhul ma arvan, et me liigume vaikselt fokuseeritud meetmete juurest üldiste meetmete juurde. Minu arvates üldiselt võiks liikuda riskide minimeerimisest riskide juhtimiseni. Aitäh!