10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungijärgu 10. töönädala teisipäevase istungiga. Ja alustuseks on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Madis Milling, palun!

Madis Milling
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuue Reformierakonna fraktsiooni liikme poolt soovime üle anda arupärimise sotsiaalminister Tanel Kiigele. Ja arupärimist on ajendanud kirjutama viimase poole aasta jooksul meedia vahendusel avalikkuseni jõudnud probleemid seoses e-sigarettidega. Lapsevanemad ja õpetajad on juhtinud tähelepanu vastuvõetamatule olukorrale, kus noored kauplevad e-sigarettidega sotsiaalmeedias, koolides ja tänavatel. Meedias on välja toodud ka e-sigarettide piirikaubanduse kasv, samuti on meedias välja toodud probleem e-vedelike ise segamisega, mis valede komponentide kasutamisel või muutuda väga ohtlikuks. Eelnimetatud probleemide tekkimise eest hoiatasid e-sigarettide kasutajad juba siis, kui Riigikogu eelmine koosseis e-sigarettide reguleerimise üle arutas. Toona neid hoiatusi ministeeriumi poolt esitatud regulatsioonide osas arvesse ei võetud. Selle teemaga seoses on meil sotsiaalministrile päris mitu küsimust. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaaldemokraatide nimel ja poolt annan üle psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seaduse. Lühidalt öeldes, see on väga lihtne, ühel lehel olev seaduseelnõu muudatus, aga sisuliselt on sellel väga suur mõju. Ja eelnõuga tahetatakse siis muuta psühhiaatrilise abi seaduse seda sätet, mis reguleerib alaealisele ning piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilise abi andmist.
Selle paremaks iseloomustamiseks loen ma õiguskantsleri pöördumise sotsiaalministrile selle aasta juulis. Ja tsiteerin: "Tänane seadus ei võimalda praegu ühelgi juhul anda alaealisele vanema nõusolekuta psühhiaatrilist abi. Mõistagi tuleb reeglina vanemaid kaasata, ent on erandeid, mil see ei teeni alaealise huvi (laps on nt perevägivalla ohver) või ei ole võimalik (nt vanem on lahkunud välismaale) [kätte saada vanemat]. Neil juhtudel ei saa õigeaegselt aidata näiteks depressiooni, söömishäirete või sõltuvuse käes kannatavad 17-aastast noort, kes on abi saamiseks ise psühhiaatri poole pöördunud, kelle abivajadus on meditsiiniliselt põhjendatud ja kes on psühhiaatri hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt küps." Tsitaadi lõpp. Head sõbrad, siin ei ole tegemist ühegi erakonna poliitilise seisukohaga. Ma väga loodan selle seaduse menetlemisel, selle psühhiaatrilise abi seaduse § 3 menetlemisel teie kõigi toetust. See on väike samm meie jaoks, aga suur samm laste jaoks. Vaadake viimaseid lugusid, mis puudutavad laste ahistamist, just nimelt kasuvanemate või vanemate poolt. Teeme selle koos ära! Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Rohkem eelnõusid ja arupärimisi soovi üle anda ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe eelnõu ja Riigikogu juhatus menetleb neid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Head kolleegid! Nüüd teated. Täna pärast täiskogu lõppu toimub siin istungisaalis Eesti toiduainetööstuse toetusrühma asutamiskoosolek, kokkukutsuja Kai Rimmel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohale registreeris ennast 84 Riigikogu liiget, puudus 17.

1. 10:05 Konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (44 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (44 SE) kolmas lugemine. Head kolleegid, kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Me saame minna lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (44 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada! Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

2. 10:08 Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eestikeelse kõrghariduse tulevikust" arutelu

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Ja läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eestikeelse kõrghariduse tulevikust" arutelu. Ja enne kui me selle juurde läheme, ma lühidalt tutvustan selle päevakorra menetlemise korda. Kõigepealt on Isamaa fraktsiooni liikme Mihhail Lotmani ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Seejärel on Cleveron AS-i kaasasutaja ja juhataja Arno Küti ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Siis on Eesti Üliõpilaskondade Liidu endise juhi Sigrid Västra ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Ja neljandaks, Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaadi, Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professori Martin Ehala ettekanne kuni 20 minutit ja samuti võimalus esitada küsimusi kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, millele järgnevad läbirääkimised. Mul on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja seejärel siis kõik Riigikogu liikmed, kes seda soovivad.
Nii, head kolleegid, läheme siis tänase teise päevakorrapunkti arutelu juurde. Ja ma palun ettekandjaks Isamaa fraktsiooni liikme Mihhail Lotmani.

Mihhail Lotman
Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Eesti keel on surve all, ta on alati olnud surve all, vähemalt viimased tuhat aastat. (Saalist hüütakse, et ettekandjal tuleks valjemini rääkida.)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Ole hea, Mihhail, proovi mikrofonile lähemale seista või tõmba mikrofonid endale lähemale!

Mihhail Lotman
No nad ei tööta, mis ma saan teha. (Juhataja: "Töötavad-töötavad.") Nüüd töötavad. Niisiis, eesti keel on olnud surve all, ta on alati olnud surve all, vähemalt viimased tuhat aastat. Surve allikad ja põhjused on olnud erinevad, kuid survestamine ise on omamoodi konstant. Iseenesest ei pruugi surve keelele olla alati halb –võrdlus ja konkurents teiste keeltega on üks keelearengu stiimuleid – halb on aga siis, kui konkurentsi asemel toimub ülevõtmine, mingid keelefunktsioonid võetakse või antakse ära. Aastasadu oli eesti keel saksa keele surve all. 19. sajandi viimasel kolmandikul kuni iseseisvumiseni ja uuesti okupatsiooni ajal oli selleks vene keel. Sulgudes võiks märkida, et Põhja-Eestis oli okupatsiooniaja lõpu poole tunda ka soome keele surve. Praegu aga on põhiline inglise keele surve. Tänase olukorra spetsiifika on aga see, et me kipume ise loovutama mitmeid keelevaldkondi ja -funktsioone ning paraku toimub see mitte üksnes näiteks popkultuuris või internetis, vaid ka Eesti kõrghariduses. Öeldu ei tähenda, et ma ei mõista või pean vähetähtsaks majanduslikke ja administratiivseid põhjusi, mis sunnivad kõrgkoole sulgema väikseid eestikeelseid erialasid või neid ühendama suuremate üksustega. Olen teadlik ka demograafilisest survest haridusele üldse ja kõrgharidusele eriti. Kõik see on tähtis. Kuid lõppkokkuvõttes taandub see kõik Joosep Tootsi surematule vormlile "posin ennast üles et raha põle."
Austatud Riigikogu! Mure eesti keele saatuse pärast ajendas meid algatama oluliselt tähtsa riikliku küsimusena eestikeelse kõrghariduse tuleviku üle ning mul on au esineda teie ees tavakõnega. Pärast mind tulevad asjalike teemade käsitlejad, mina aga tahaksin peatuda keele kultuurifilosoofilisel või kui soovite poeetilis-filosoofilisel vaatenurgal. Kui me räägime kultuuri säilitamisest läbi aegade, siis võiksime heita pilku ka n-ö igaviku seisukohalt. Me oleme harjunud rääkima eesti keelest kui utilitaarsest aspektist: milleks meile see keel, kuidas me võime ja saame seda kasutada? Mina aga tahan asetada probleemi teisiti: mida tahab keel ja mida ta meilt ootab ja nõuab? Eesti põhiseaduse preambul sätestab meile kõigile – nii siin saalis viibijatele kui ka kõikidele meie riigi kodanikele – nõude tagada kultuuri säilimise läbi aegade. Et eesti keel on mitte üksnes Eesti kultuuri lahutamatu osa, vaid selle aluspõhi, peangi vajalikuks formuleerida meie kohustused eesti keele ees.
"Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" Need kaunid sõnad on paraku tüütuseni ära leierdatud ja haruharva mõtleme selle peale, mida Kristian Jaak Peterson tahtis öelda. Luuletuse algul räägib poeet rahvast ja tema meelest, kuid keel tuleb maast ja igatseb taeva poole. Poeet fikseerib siin keele vertikaalse dimensiooni. Aastasadu oli maakeel suuline, see oli sõna otseses mõttes emakeel, mida õpiti kodus, mis oli piisav olmeküsimuste üle arutlemiseks, kuid ka rahvaluule keel. Läänemeresoomlaste rahvaluule traditsioon on ülimalt rikas. Paljud keeled – ja isegi kordades suurema kõnelejate arvuga, kui seda on eesti keel – ongi jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Ühelt poolt pastorid, teiselt poolt aga luuletajad andsid keelele vertikaalse dimensiooni. See on n-ö südame keel. See keel mitte üksnes ei väljenda tundeid, vaid ka õpetab neid.
Järgmine keelearengu etapp on seotud kooliharidusega. See laiendab keelevaldkonda horisontaalses dimensioonis. Eesti keele abil saab väljendada kõike teadmisi: nii loodus-, ajaloo- kui ka reaalaineid. See ongi kooli tähtsaim ülesanne keele suhtes. Ülikool on aga midagi enamat. Kui kool õpetab väljendama eelformuleeritud teadmisi, siis ülikool avab ukse teadmatusse. Teatud mõttes sarnaneb teadus luulega. Me uurime ja leiame eesti keelest võimalusi varem sõnastamata sõnade, varem sõnastamata asjade sõnastamiseks. Minu veendumuse kohaselt on väga oluline, et kõrghariduse valdkonnas ei tekiks valgeid laike – neid valdkondi, millest me saaksime rääkida vaid näiteks inglise keeles. Eesti kõrgharidus – ja seda kõikidel astmetel – peaks olema eestikeelne. Siinkohal pean tegema paar mööndust. Ma ei ole fanaatik ega unistaja. Olen õpetanud mitmes eesti- ja välismaises ülikoolis ning tean reaalseid probleeme ja raskusi, mis tunduvad ületamatud. Kuid raskused on eriti ületamatud siis, kui me ei julge isegi nende peale mõelda ja neid sõnastada. See, mida ma ütlesin eesti keele kohta kõrghariduses, on ideaalpilt, mida me ei tohi silmist kaotada. Samas, mulle pragmaatikuna meeldib väga Mihhail Saltõkov-Štšedrini tegelase manitsus "Progressi tuleb võimaluse korral juurutada ilma verevalamiseta". Ma ei taha sugugi öelda, et ühtegi õppeainet ei tohiks näiteks õpetada inglise keeles. Neid võiks olla ja see on isegi kasulik, kui üliõpilane saab teadmisi ammutada erikeelsetest allikatest – see arendab ka tema emakeelt. Samuti ei taha ma öelda, et ülikoolides ei tohiks olla ingliskeelseid õppekavasid. Kuid minu meelest ei peaks ükski õppekava olema ainult ingliskeelne eestikeelse õppekava arvel.
Niisiis, religioon ja luule arendavad meie südame ja hinge keelt, teadmised ja teadused aga meie mõtlemise keelt. Kuid see pole veel kõik. Kolmas keele dimensioon pole ei vertikaalne ega horisontaalne, vaid selle süvamõõde ehk reflektsioon. Reflektsiooni aineks ei ole maailm ega tunded, vaid mõtlemine ise. See on filosoofia pärusmaa. 200 aastat tagasi tõi Kristian Jaak Peterson esile keele vertikaalse mõõtme. Keel seob maad taevaga. 20 aastat tagasi tuli üks Eesti originaalsemaid mõtlejaid ja kirjanikke Madis Kõiv uuesti selle teema juurde. Tema essee kannab kakskeelset pealkirja "Was ist des Esten Philosophie: Metafilosoofiline mõtisklus". Kogu see metafilosoofiline mõtisklus on keele- ja maakeskne. Kuid erinevalt, võrreldes Petersoniga, teeb ühe olulise täpsustuse, see on isamaa. Keel on ennekõike maakeel, keelel on oma ülesanded, õigused ja tungid. "Keel selleks, et olla keel, peab midagi rääkima, tal peab see miski olema," ning edasi: "sest filosoofia on see, millest keel räägib, sest filosoofia on see, mida keel räägib. Filosoofiaga on keelel midagi, mida ja millest rääkida ja seega olla. Filosoofia on aga üldmõiste nagu füüsika või meditsiin. Me ei lähe oma mäluprobleemidega nahaarsti juurde – muidugi kui me mäletame, miks me arsti juurde läksime. Nii et need on täiesti eri valdkonnad ka filosoofias ning eesti keel vajab neid kõike. Eesti keel vajab eestikeelset metafüüsikat, et mõtiskleda ja väljendada olemuse kõige üldisemate ja sügavamate tahkude üle. Eesti keel vajab eestikeelset analüütilist filosoofiat, mis lahkaks kõige elementaarsemaid ja samas kõige peenemaid keele ja mõtlemise seoseid. Õpetab, kuidas sõnast võib saada tegu. Eesti keel vajab eestikeelset ühiskonna filosoofiat, ajaloo filosoofiat jne. Eraldi pean mainima eestikeelset epistemoloogiat ehk tunnetusõpetust. Kõiki neid valdkondi saab õppida ja õpetada üksnes ülikoolis. Ja selle õpetamine on ülikooli kohustus eesti keele suhtes – kohustus, mis tuleneb lõppkokkuvõttes põhiseadusest.
Eraldi tuleb rääkida tõlgete rollist. Nii maailmasõdade vahelises Eesti Vabariigis kui ka pärast taasiseseisvumist on tehtud tohutu töö maailma kultuuri ja teaduse eestindamisel. Tõlkija ei ole vaid keelte tundja, ta peab tundma vastavat ainest ning omama spetsiifilisi oskusi, mida samuti peaks ülikoolis omandama. Tõlkijad on eesti keele nähtamatud kangelased. Nagu mesilased töötavad nad väsimatult ja tihti ennastsalgavalt selleks, et avardada eesti keele piire, kogudes üle maailma sõnastatud väärtusi. Tõlkimisega on seotud veel üks asjaolu. Ilukirjanduses on tegemist kahesuunalise protsessiga: me tõlgime väliskirjandust, aga ka eesti kirjandus on võrdlemisi palju tõlgitud teistesse maailma keeltesse. Ülejäänud maailma jaoks on eestikeelne sõnum ennekõike ilukirjanduslik. Teaduses ja filosoofias on paraku liiklus ühesuunaline, haruharva näeme, et mõne teadusteksti all seisab: "Tõlgitud eesti keelest". Ma ei taha siin mingil juhul arvustada Eesti teadlasi või filosoofe ning tean suurepäraselt, et nimetatud pole üksnes eesti keele probleem. Teadlane tahab oma tööd avaldada mainekates väljaannetes. Ja sellest, kus ta oma töid avaldab, sõltub nii mõndagi nii tema positsioonis kui ka võimalikus finantseerimises. Kuid siiski on asi natuke kinni ka missioonitundes. Sügaval stagnatsiooni ajal küsis üks eesti ajakirjanik minu isalt – täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtteiva oli järgmine: "Kas eestikeelsel teadusel on üldse mõtet? Kas ei peaks Eesti teadlased avaldama oma töid maailma keeltes?" Mu isa vastas:´, et mõlemad on tähtsad ning soovitas võtta eeskuju ungarlastelt, kes ühelt poolt avaldavad oma töid nii saksa kui ka inglise keeles, teiselt poolt aga ei häbene kunagi avaldada ka ungari keeles ning on suutnud luua olukorra, kus teiste rahvaste keelte esindajad tunnevad huvi ungarikeelsete publikatsioonide vastu ja hoolitsevad nende tõlkimise eest. Omalt poolt ma tahaksin unistada, et see kehtiks ka Eesti teaduse filosoofia kohta ja et ka nendes valdkondades oleks tõlgitud eesti keelest kõva kaubamärk.
Austatud Riigikogu! Keegi meist, ma loodan, ei põe suurushullust. Poliitikute ja ametniku võimalused eesti keele arendamiseks on väga piiratud. Keel areneb poeetide, teadlaste, filosoofide ja muude tarkade ja vaimukate inimeste kõnepruugist. Mida me aga saame teha, on luua keele arenguks mõnevõrra soodsamad tingimused ning kõrvaldada mõned takistused – eriti need, mille ise oleme tekitanud. Pean siin silmas näiteks sellist normatiivi, et ülikooli õppekava võib olla eesti või mõnes muus keeles. Seda normatiivi tõlgendatakse välistava disjunktsiooni tähenduses – emb või kumb. See tähendab, et kui ühe eriala õppekava on mingis muus keeles, siis ei tohi seda "dubleerida" eesti keeles. See tuleb ära muuta. Ülikoolidele peab jääma õigus luua ja täita eestikeelne õppekava ka siis, kui näiteks ingliskeelne õppekava on juba olemas. Ma tänan teid!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Aa, ei ole, ei ole küsimusi. On siiski. Katri Raik, palun!

Katri Raik
Austatud ettekandja, aitäh väga huvitava sissejuhatava sõnavõtu eest! Olukord on selline, et tänastest doktorantidest Tartu Ülikoolis 40% ei räägi eesti keelt, mida oli näha ka 1. detsembri aktusel. Mis sellises olukorras teha? Selge, et nad kirjutavad oma teadustööd inglise keeles. Me loodame, et nad käsitlevad seal Eesti teemasid, aga see ei tarvitse nii olla. Milline on teie isiklik seisukoht, kas sellisel juhul peaks neile n-ö sundkorras eesti keelt ja kultuuri õpetama, kui nad tulevad Eestisse doktorantuuri, või kuidas me saaksime need siin doktoriõppes Eesti riigi raha eest õppivad inimesed teha rohkem meie inimesteks? Aitäh!

Mihhail Lotman
Aitäh! Mul on mitu doktoranti, kes väga halvasti oskavad eesti keelt, aga kui me arutasime fraktsioonis seda küsimust, siis mult spetsiaalselt paluti, et ma doktorantuuri ei puudutaks, sest see on nagu see Pandora laegas. Minu seisukoht on väga lihtne. Tähendab, need, kes tulevad, mul on üks doktorant Indiast, samas ta ei kirjuta hindu keeles, ta kirjutab inglise keeles ja meil on ka doktorantuuris ingliskeelne programm, aga meil on paralleelselt ka eestikeelne programm. Eestlased ei pea kirjutama inglise keeles, kui nad ei taha seda. Ja praegu on paraku nii, et on erialasid, kus nõutakse ingliskeelne doktoriväitekiri. See iseenesest, no ma ei saa öelda, et see on ainult halb, inimene peab ka oskama, teadlane peab oskama ennast väljendada ka inglise keeles. Kuid näiteks filoloogia valdkondades on tihtipeale nii, et nõutakse inglise keelt, sest Eestist me ei leia kvalifitseeritud retsensenti, ja see ei ole hea. Minu meelest, tähendab, minu tagasihoidlik soov või isegi nõue seisneb selles, et ei tohi olla takistusi eestikeelse doktoriväitekirja kirjutamises. See on see miinimumprogramm. Aga need, kes tulevad Eestisse õppima, nad on tihtipeale väga hästi motiveeritud eesti keelt õppima ka, nad ei tule siia endisesse Nõukogude Liidu vabariiki, vaid tulevad nimelt Eestisse ja nad teavad mis, tähendab, minu kogemused on väga positiivsed nendega. Nii mõnigi neist on leidnud siin väga toreda elukaaslase ja saanud Eesti patrioodiks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Toomas Kivimägi, palun!

Toomas Kivimägi
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, suurepärane ettekanne! Minu küsimus ja mure on tegelikult seotud eestikeelse õiguskeele pärast, mis on tegelikult muutunud äärmiselt keeruliseks ja raskesti loetavaks. Seda suudavad lugeda varsti ainult advokaadid, usutavasti ka Riigikogu liikmed ja mõned inimesed veel, aga ma arvan, et see on tegelikult väga halb tee. Ka õiguskeel peaks olema ikkagi valdavale enamikule inimestest selgesti arusaadav. Minu küsimus on see, et mis on selle põhjus teie arvates, kas see on eesti keele omapära või on siin teatud teisi võimalusi, et me lähme kuidagi lihtsama vastupanu teed, tõlgime neid Euroopa Liidu direktiive kuidagi üksüheselt või oleme nende kammitsates kinni, et me ei saa n-ö valida vabalt seda eestikeelset vastet ja sõna, mis võib-olla oleks meile suupärasem, sobivam ja arusaadavam. Mis on selle põhjus, kas sellel on mingi leevendus või lahendus või me peamegi leppima sellega, et see õiguskeel on nii keeruline ja raskesti arusaadav? Aitäh!

Mihhail Lotman
Aitäh! See ei ole võib-olla ainult õiguskeele probleem, see on kõikide oskuskeelte küsimus. Ja see asi on kahe otsaga, ühelt poolt keel peab olema hästi arusaadav ja nii läbipaistev kui võimalik. Teiselt poolt, ta ei tohi ka probleemi lihtsustada, paneme kõik väga lihtsasse maakeelde ja sellega võib tekkida arusaamatus mingisuguses sisulises küsimuses. Nii et vot, need on need kaks, Skylla ja Charybdis, mille vahel me peame. Siin õiguskeele puhul on muidugi objektiivsed põhjused. Me teame, mis õigusruumis me oleme. Tähendab, ühelt poolt meil on veel ka eesti õiguskeeles on tunda saksa bürokraatliku keele pärandit. Praegu võib-olla muinsuskaitse tahab isegi neid säilitada, sest me vaatame neid teatud nostalgiaga. Teiselt poolt on tunda ka nõukogude kantseliiti. Ja nüüd kolmanda, sihukese laviinina tulevad dokumendid Brüsselist. Jah, me keele suhtes me elame keerulisel ajal. Keelel kui elusal organismil on omal võimalus ja kiirus, kuidas ta adapteerib igasuguseid protsesse. Praegu tuleb väga suur hulk dokumente ja me ei ole veel päris selleks valmis, aga see tähendab, et me ei tohi alistuda, me peame sellega tegelema, me kõigepealt me peame fikseerima probleemi, siis otsima vahendeid, kuidas sellega teha jne. Ma ei tea, kas ma vastasin küsimusele.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Kristen Michal, palun!

Kristen Michal
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Meil on muidugi loomulikult võimalik siin ka kuluaarides üksteiselt küsida, aga ma küsin ka tuleviku protokolli jaoks selle ära. Lugesin ma mingi aeg tagasi Isamaa volikogu pressiteadet, mis ütles, et kõik ülikoolide välisõppejõud peaksid ära õppima eesti keele, et see on nende haridusse pääsemise eeltingimuseks. Ma küsiks, et mis te sellest arvate. Ja eriti selles valguses, kui ma mäletan, et 2017 me ütlesime, et Eesti segregatsiooni vähendamiseks ja erinevate keelerühmade vaheliste mitmetimõistetavuste ja pingete vähendamiseks võiks alata eestikeelne haridus lasteaiast ja tollal vähemalt Priit Sibula moodi mees ütles, et see kõik võiks olla vabatahtlik. Kommenteerige pisut seda.

Mihhail Lotman
See on ka kaks eraldi probleemi. Esimene on seotud nüüd välisõppejõududega. Need on kahel erineval staatusel. Ühed on need, kes tulevad mingisuguseks lühikeseks ajaks lugema seal semestri jooksul või ühe loengukursuse. Need muidugi ei pea õppima eesti keelt. Aga need, kes tulevad siia päriselt, ja selliseid on ka, siis nad muidugi, neil ei ole eristaatust võrreldes teistega, kes õpetavad. No kujutame ette, et meil on liikluskirjad ühed nendele, kes siin elavad, teised näiteks tulevad Inglismaalt, nad on harjunud nagu vasakul pool liikuma. Vot peab natuke oma harjumusi muuta. Tähendab, see asi ei ole lihtne, aga Tartu Ülikoolist ma tean positiivseid näiteid, kus õppejõud on ära õppinud eesti keelt.
Aa, see teine oli see lasteaedadega. See on hoopis teine asi. Tähendab, lasteaedades, samas kui meile tulevad lapsed Inglismaalt või Indiast, siis on muidugi mõnes mõttes sarnane olukord. Aga teie pidasite silmas vene lapsi vist, jah, jälle vene lasteaedu. Tähendab, ma arvan, et siin tuleb üle minna ühtsele eestikeelsele lasteaiakasvatusele. Ja ka jällegi ma tahan öelda seda sama Saltõkov-Štšedrini tsitaati: ilma verevalamiseta ja niimoodi, maamehe mõistusega. Jah, seda tuleb teha. Ja pealegi me näeme, et on vene elanikkonnas teatud muutused. Üks kolleeg tuli umbes kaheksa aastat tagasi Moskvast Eestisse, abiellus siinse venelannaga, aga lastel on eesti nimed, käivad eesti lasteaias ja vanem juba eesti koolis. Aga need on reaalsed probleemid.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Härra Lotman! Teie aitasite maha hääletada ettepanekut viia siis Eesti haridussüsteem alates lasteaiast eestikeelseks ja teie erakond koos teie koalitsioonipartneriga EKRE-st tõotas valijale, et teete selle siiski ära selle valimisperioodi jooksul. See on väga huvitav sihuke metamorfoos, mida on väga keeruline seletada selles kontekstis, mida te räägite kõrghariduse teemal. Miks kõrghariduses peab nüüd olema siis see fookus, kui seni arvati, et gümnaasium on liiga hiline? Öelge, mis need numbrid umbes on, mis teie ettekande aluseks on, mille põhjal te ütlete, et eesti keel kõrghariduses on kriisis ja kõrgharidus on võõrkeelne või muutumas selleks? Aitäh!

Mihhail Lotman
Aitäh! Ma ei lähtunud mingisugustest numbritest ja ma ei hakka praegu tooma ka ühtegi näidet. Aga selliseid näiteid on ja neid on mitu, kus eestikeelsed programmid on suletud, kusjuures ka vot nendes valdkondades, mida ma spetsiaalselt siin välja tõin. Ma arvan, et need, kes sulgesid neid, said minu vihjest aru.
Mis puudutab seda metamorfoosi, mis te ütlesite, siis mingit metamorfoosi ei ole. Nagu te teate, et see teie fraktsiooni seaduseelnõu oli kiiruga tehtud, selleks et ennetada meie fraktsiooni samasisulist eelnõu. Minul ei oleks midagi selle vastu, kui need kaks eelnõu oleks ühendatud, aga siin ei saa öelda, et meil oli üks seisukoht ja nüüd teine. Seisukoht on üks ja sama kogu aeg. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Marko Mihkelson, palun!

Marko Mihkelson
Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea Mihhail! Loomulikult, sinu ettekanne oli väga huvitav ja väga mitmetasandiline. Ja kindlasti kõik see, mis puudutab eesti keele staatust meie kõrghariduses, on ülioluline. Täna on üks nendest päevadest, kuskohas me peame Eesti õpetajatele tegema jälle sügava kummarduse, kus Eesti haridussüsteem on saanud rahvusvaheliselt taas kord tunnustatud, eriti seda siis põhihariduse tasandilt, samas, kas me oleksime sama rahul täna sellest, millisel tasemel on meie kõrgharidus, kui mõelda siis PISA testidele.
Ma küsin su käest ühe sellise huvitava küsimuse, see on jätkuks Kristen Michali küsimusele signaali osas, mida Isamaa fraktsioon on andnud siit tõesti välja, et Eestisse tulev teadmine peab olema ainult eestikeelne. Kas perekond Lotman oleks saanud Eestis teadust teha, kui talt oleks küsitud sellist tingimust ja nõuet, et esmalt tuleb eesti keel selgeks teha ja siis oma teadmisi jagada? Aitäh!

Mihhail Lotman
Aitäh! Nii, alustan sellest algusest. Ja mina ka tahaks teha kummardust meie koolidele, mis said tõesti rahvusvaheliselt väga kõrge hinnangu ja BBC-s oli pikk lugu, just Eesti koolist.
Edasi, mis puudutab perekond Lotmanid, siis ma pean meelde tuletama, et perekond Lotmanid tulid Eestisse tänu sellele, et Eesti oli okupeeritud. Kas ma pean selle eest olema tänulik okupantidele? Ei ole. Nii, ja praegu Eesti õnneks ei ole okupeeritud. Nii et see küsimus on minu meelest alusetu. Jah, nad ei oleks saanud Eestisse tulla ja kui nad ei oleks saanud Eestisse tulla, siis nad ei oleks saanud ka Eestis õpetada. Seal on minu jaoks mitu sellist huvitavat tagajärge. No mina oleks sündinud küll, aga näiteks ma ei oleks abiellunud selle naisega, kellega ma olen abielus, mul ei oleks olnud neid lapsi ja lapselapsi, mis mul on. Kas ma pean Stalinit selle eest tänama? Ei pea. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Andres Metsoja, palun!

Andres Metsoja
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Mihhail, minu küsimus tuleb riigikaitse valdkonnast ja eesti keelest. Mulle sageli tundub, et riigikaitse valdkonnas on lihtsam väljendada ennast inglise keeles, ingliskeelses ruumis, kus mõistetakse üksteist kohe, kiiresti ja palju paremini. Ja küsimus ongi rõhuasetusega tegelikult sellel, et kuidas me siis ikkagi seda eesti keelt saaksime ka sellises, paljuski tehnilises ja lühendite valdkonnas, nagu see on riigikaitse, sõjapidamine, tervikuna muuta paremaks. Sest tõepoolest, ka hariduse valdkondades me oleme suurte sammudega edasi astunud, aga võib-olla on liialt tähelepanuta jäänud just nimelt see keele mitmekesisus. Aitäh!

Mihhail Lotman
Aitäh! See on jällegi tõsine probleem ja siin ka peab nagu terve mõistusega lähenema. Ma toon sellise näite. Kui Québecis võeti vastu, et ainult prantsuse keel on riigikeel, siis nõuti, et lendurid ja dispetšerid suhtleksid prantsuse keeles, mis tekitas väga suure segaduse, ja nad loobusid sellest. Ütleme, sõjapidamise olukorras me ei hakka tõlkima, see on selge. Ja pealegi, kui meil on seal, ütleme, partnerid Poolast ja Prantsusmaalt jne, siis me ei hakka igaüks oma rahva keeles rääkima, me kõik räägime seda Euroopa ühiskeelt, mis on halb inglise keel. Ühinenud Euroopa räägib seda keelt. Inglased on seda võib-olla ära teeninud, aga see ei tähenda, et Eesti militaarsetes haridusasutustes, et me seal õpetame inglise keeles. Ma arvan, et väga oluline on see, isegi siis, kui me räägime inglise keelt, et me teaksime, mis see on eesti keeles, sest siis me tunnetame seda teistmoodi kui lihtsalt mingisugused häälikud. See on nagu koerad saavad häälikutest aru ja teavad, kuidas reageerida, aga et meil läheks läbi mõistuse ja võib-olla ka läbi südame need käsud. Nii. Kas ma vastasin küsimusele? Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Ivari Padar, palun!

Ivari Padar
Lugupeetud kolleeg! Tegelikult minu küsimus on seotud ka eelmise küsimusega. Te ütlesite, et poliitikud ja ametnikud ei loo eesti keelt ja seda võib-olla pigem loovad siis filosoofid, poeedid jne. Minu enda isiklik kogemus on Euroopa Liidu pealt, Euroopa Liidu institutsioonide pealt ja kogu selle töö pealt, mida seal loovad nii sünkroontõlkijad kui ka juristid-lingvistid. Ma olen alati nagu imestanud ja imetlenud seda tööd, kus tegelikult kiires olukorras luuakse ja uuendatakse pidevalt eesti keelt. See on tegelikult kuidagi häbematult märkamatuks jäänud siin Eestis. Survet selle peale, et võib-olla ei pea kõik olema juristide-lingvistide tõlgitud eesti keelde, ka seda on meie oma enda eesti inimest poolt piisavalt palju olnud. Milline teie suhe ja suhtumine on? Kuidas teile tundub, et see, mis tänasel juhul nii sünkroontõlkijad, kes näiteks "rehepapp" sõna ära tõlkisid kunagi, kui ka juristid-lingvistid, kuidas suhtuda sellesse suurde töösse, mis need inimesed seal kusagil Brüsselis, Luksemburgis või Strasbourgis teevad?

Mihhail Lotman
Aitäh! Just see oli see põhjus, miks ma spetsiaalse lõigu pühendasin tõlkijatele. Vot, kui on see mingi asi kadunud tõlkes, siis see on ennekõike tõlkija, ja ka neile tuleb teha suur kummardus. Ma ei ole päris hästi kursis sellega, kuidas praegu seal Brüsselis tõlgitakse. Kui mina ükskord olin, siis see oli üsna trööstitu. Muidugi seal oli üsna keeruline olukord, seal esineja oli, ma ei mäleta, võib-olla albaaniakeelne, siis tõlgiti eesti keelde, aga ma ei saanud sellest midagi aru, ma panin teise kõrvaklapi ingliskeelse ja siis ma sain aru, et ta tõlgib tegelikult inglise keelest ja sellepärast oli nii. Aga see sünkroontõlkija, see on jube töö. Ma olen ükskord tõlkinud. Terve päeva istusin, ma olin üleni märg ja mõtlesin, et enam mitte kunagi. See on loominguline töö. Ja tõepoolest, tänu tõlkijatele keel areneb. Sest et sfäär kas Brüsselis või ükskõik kus diplomaatilises valdkonnas, tulevad uued mõisted, millel ei ole veel eesti vastet ja siis tõlkija ... No tõlkimine on loominguline protsess, kuid mitte ainult loominguline, seal peavad olema väga head teadmised juriidika valdkonnas, rahvusvahelises õiguses jne. Nii et tõlkijate töö on väga oluline. Aga milles küsimus oli? Kas ma tunnustan neid? Väga.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Ma vabandan väga, aga viimane küsimus ettekandjale, Paul Puustusmaalt. Palun!

Paul Puustusmaa
Aitäh! Hea Mihhail! Ma kõigepealt tänan ka selle ettekande eest, mis on väga oluline ja mis puudutab eestikeelse kõrghariduse tulevikku. Aga nii nagu igal asjal on olemas sisu ja vorm, nii on ka keele sisu ja vorm ja ka kõrgharidusse puutuvalt. Et nagu me teame sisust, on sissejuhatus tehtud, väga hea ja väga tubli. Aga mis vormi puudutab, siis me näeme seda iga päev väljas. Me näeme neid Circle K bensiinijaamu, me näeme Mall of Tallinna kauplusi. Me teame seda, et meil olemas siin ka kõrgkool, mis kõlab nagu Aktsiaselts Talleks. Või noh, üha enam levitatakse vähemalt seda nimetust, talltsehh vist või kuidas teda hääldatakse. Ja kuidas te suhtute sellesse, et eestikeelses meedias, ma rõhutan, eestikeelses meedias üha enam kultiveeritakse sellist kadakasakslust ka kõrghariduse ja kõrgkooli nimel, nagu näiteks näitena TalTech, ülikool?

Mihhail Lotman
Vot seda konkreetset näidet ma ei taha kommenteerida, sest ma olen ise ülikooli õppejõud ja mul on selline põhimõte, et ma ei kritiseeri ega kommenteeri teiste õppeasutuste ... Ütleme niimoodi, et see on problemaatiline ja see oli tehtud nimelt selleks, et kõlaks inglise keeles. Me teame, et see tekitab suuri probleeme selles õppeasutuses endas. Aga nagu te saite minu ettekandest aru, ma ei suhtu sellistesse asjadesse hästi.
Aga peab ütlema, et me ei tohi alahinnata keele võimu. Alati on, tulevad massiliselt mingisugused võõrsõnad, neid nimetatakse lingivistikas barbarismideks, pärast keel neid adopteerib, kas siis võtab mingil määral omaks. Ütleme, eesti sõna "keefir", kui ma olin veel väike, siis seda hääldati "kefiir", tähendab, eesti keel seedis ära ja nüüd on päris eesti sõna. Siis kas võtab omaks või sülitab välja. Filoloogina olen ma ikkagi ennekõike vene filoloog. Peeter I ajal tuli nii palju seal saksa, hollandi sõnu vene keelde, et Peeter ise hakkas protesteerima ja ütles, et seal nii palju neid võõrsõnu, što sensu ... ne možno, et sense'i kätte ei saa, tal ei olnud mõtte jaoks venekeelset sõna, ta ütles sense, aga pärast tekkis. Aga samas muidugi, ma ei suhtu hästi sellesse, et keelt risustatakse.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Vabandan väga kolleegide ees, aga küsimuste-vastuste ette nähtud aeg on kahjuks möödas. Aitäh ettekandjale sisuka ettekande eest ja huvitavate vastuste eest! Läheme edasi. Järgmine ettekandja on Cleveron AS-i kaasasutaja ja juhataja Arno Kütt. Palun!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Tervist, austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Mina olen 28 aastat olnud ettevõtluses, olen püüdnud seda hoida, kogu seda ettevõtlust nii palju kui võimalik Viljandis. Kõrgharidusega on kokkupuude eelkõige läbi selle, et ma olen Viljandi Kultuuriakadeemia nõukoja liige, siis sellel aastal avasime koostöös Mainori erakõrgkooliga Viljandis bakalaureuseõppe rotootika erialal.
Mul on kaks sellist murekohta, millest ma täna tahaks siin rääkida. Üks on kõrghariduse finantseerimisest ja teine puudutab kõrgharidus- ja regionaalpoliitikat. Cleveroni jaoks on olnud alati hästi oluline teha kõrgkoolidega koostööd. Sünergia tekib tehnoloogiaettevõtte ja kõrgkooli ühistöös. Ja meil oli soov, et me saaksime kõrgharidust pakkuda just Viljandis. Meil on olemas praktikabaas, me rääkisime läbi sellest nii TalTechiga kui ka Tartu Ülikooliga. Me olime valmis kompenseerima osaliselt neid kulusid, mis tekivad sellega, et õpe toimub väljaspool Tallinna või Tartut. Aga siin kõrgkoolidel ei olnud valmisolekut Tallinnast ega Tartust välja tulla ja nii me jõudsimegi kokkuleppele Mainoriga. Teatavasti Mainor on erakool ja selleks, et sinna õppijaid saada, maksis Cleveron kinni õppe, siis me maksime kinni nende ööbimised, toitlustamise ja ka pakkusime tudengitele 400 eurot iga kuu stipendiumi. Nüüd, lisaks sellele, et meie ettevõte selle kinni maksis, maksime me kõikide nende asjade pealt ka tulumaksu. Või kui me oleks selle raha otse kandnud tudengile, siis oleks maksnud erisoodustusmaksu. Oleks saanud küll, kui me oleks skeemitanud läbi erinevate sihtasutuste, saanud võib-olla maksudest kuidagi kõrvale minna, aga ma arvan, et see ei oleks mõistlik tegevus.
Praegu kõrghariduses diskrimineeritakse eraalgatusi. Kui me võtame erakoolid, siis eragümnaasiumid saavad riigilt toetust. Erateadusasutused saavad sama moodi riiklikku rahastust. Aga kõrgkoolide puhul on olukord ebaaus. Kvaliteedinõuded avalik-õiguslikel ja erakõrgkoolidel on samad, aga rahastus on hoopis erinev. Selline olukord ei soosi eraalgatuse tulekut kõrgharidusse – kes tahaks tulla valdkonda, kus tegutsevad riikliku püsirahastusega asutused, kes meelitavad õppijaid tasuta õppekohtadega, samal ajal kui kvaliteetne eraalgatus ei saa kindel olla, et ta saab ka samamoodi rahastatud. Õppemaksu küsides on aga tasuta hariduse pakkujatega konkureerimine praktiliselt võimatu. Ja minule kui maksumaksjale tundub see eriti ebaaus. Võttes arvesse, et meie ettevõte maksab lisaks sellele, et me õppe ja kõik need kinni maksame, ka veel tulumaksu või erisoodustusmaksu, siis vaadates, kuidas toimub näiteks arstide koolitus maksumaksja raha eest, õpetatakse veel soome keelt ja kui siis arst läheb Soome tööle. Või kui vaadata, et välistudengid tulevad Eestisse õppima, õpivad inglise keeles ja pärast enamik lahkub siit Eestist, siis ma näen, et on on käitutud erakõrgkoolide suhtes ebaausalt.
Siin pakuks ka lahendust. Tasuta eestikeelne kõrgharidus on poliitiline otsus. Seda on võimalik viia ellu ka teistmoodi – niimoodi, et raha ei liigu mitte koolide kaudu, vaid liiguks tudengite kaudu, et kõik õpped oleks tasulised nii riiklikus kui ka erakõrgkoolis, tudengil on võimalik valida, täpselt millisesse kooli ta tahab minna, on see siis riiklik kool või on see erakool, ja tudeng saab võtta selle jaoks õppelaenu siin kolme aasta peale, viie aasta peale. Ja kui tudeng lõpetab kooli, jääb Eestisse tööle, kolmeks, viieks või mis iganes aastaks, siis ta panustab sellega Eesti majandusse ja siis tema õppelaenu saab tühistada. Ja ongi ta saanud tasuta hariduse. Kui aga õppides arstiks minnakse edasi Soome kõrgema palga peale, siis on igati õigustatud, et tema tasub selle õppelaenu tagasi, mis on ka tõenäoliselt võimalik, olles teises riigis kõrgema palga peal. Võib-olla ei peaks seda lahendust kõikide õppealade, õppekavade peale viima, aga kindlasti ma näen, et just sellised valdkonnad, millel on tööjõuturul hästi suur nõudlus, alustades siis võib-olla just infotehnoloogia valdkonnast. See oleks rahastuse teemal.
Teine punkt, mis teeb muret on, on kõrghariduse mõju piirkonnale. Kui me võtame Viljandi, siis Viljandi teravad pliiatsid, kui nad gümnaasiumi lõpetavad, mida nad teevad? Lähevad Tartu või Tallinnasse kõrgharidust saama. Soetatakse elamine seal, töökoht, tihti leitakse elukaaslane. Ja see, et noored tagasi tulevad, on pigem erand. Aga et see asi oleks tasakaalus, siis, kui kohapeal on pakutakse kõrgharidust, nii nagu Viljandis on praegu kultuuriakadeemia, tulevad teistest maakondades tudengid Viljandisse õppima ja nad seovad ennast Viljandiga ja jäävad tihtilugu jäävadki sinna elama. Ja asi on tasakaalus.
Nüüd vaadates, mis on viimane aasta toimunud selliste kohalike kolledžite ümber, ka Viljandi kultuuriakadeemia ümber, kus aasta aega räägitakse, et 200 000 on puudu ja keegi ei tea, mis tulevik kultuuriakadeemiat ees ootab. Kui me ühelt poolt vaatame, et riik on toonud tuhat töökohta Tallinnast välja, siis Viljandisse on tulnud umbes 60 või 70 töökohta, selle vahel. Aga kui samas ei leita seda 200 000 eurot, et Kultuuriakadeemia saaks jätkata, siis kaovad Viljandist 700 tudengit pluss 100 töökohta, mis on selle kooliga seotud. Ja see on nagu katastroof Viljandi jaoks. Loomulikult, Tartu Ülikooli poolt vaadates ja tehes Exceli tabeleid on kõik tudengid kõige säästlikum panna ühte kampusesse kokku õppima ja nii on maailmas tulemused kõige paremad. Aga kui me vaatame siia sellist regionaalpoliitilist mõju, siis me peame sellega arvestama, et jah, Tallinnast ja Tartust eemal ongi kallim õpetada. Ma tean, et ka Cleveronil oleks lihtsam Tallinna külje all tegutseda kui et Viljandis. Ka siin pakuks ühe siis lahenduse, et regionaalseid kolledžeid võiks rahastada mitte haridusministeeriumi rahast, vaid vaadata pigem sinna regionaalpoliitilise raha peale – seda osa, mis on piirkondlikes kolledžites õpetamine kallim, finantseerida just regionaalsetest vahenditest. Väga hea oli selle tuhande töökoha väljaviimine teistesse maakondadesse. Samas, Viljandist tulnuna, Viljandi maakonnas elab 3,5% Eesti elanikest ja meil on õigustatud ootus, et 3,5% riiklikest kõrgkoolikohtadest asuks ka Viljandis. See ei tähenda loomulikult mingite uute koolide loomist, vaid siinsete ülikoolide ja kolledžite allesjätmist, võib-olla isegi ka laiendamist. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Annely Akkermann, palun!

Annely Akkermann
Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mul oli suur rõõm kuulda teie toetust regionaalsetele kolledžitele. Haridusel peab ikkagi Eesti jaoks olema ka regionaalne mõõde ja Pärnu tunneb samamoodi, nagu Viljandi.
Aga minu küsimus on, et te soovitasite selle kõrghariduse raha anda üliõpilase kätte, et tema saaks valida ja siis sellega liikuda. Et kas üliõpilasel on piisavalt teadmisi, et valida? Teatavasti ju kõrgharidust prognoositakse 10 ja 30 aastaks ja need prognoosid rajanevad siis suurel hulgal teadmistel, neid tehakse ülikoolide kõige teravamate pliiatsite poolt, kui seda väljendit kasutada, aga üliõpilased, nad astuvad mõnikord sisse isegi kolmele, neljale, viiele erialale ja vahetavad neid oma stuudiumi jooksul. Kas kõrgharidusraha üliõpilase kätte usaldamine võiks anda mingisuguse parema tulemuse? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! See likvideeriks selle ebaausa konkurentsi, et kui täna on sama õppekava, võtame IT-valdkonnas, kus on tööjõupuudus, programmeerimine, robootika, et kui seda pakuvad riiklikud koolid ja siis sealsamas kõrval pakub erakool, siis ühte, riiklikku kooli saab tudeng tasuta minna, aga erakõrgkoolis ta peab selle eest maksma, ja see teeb juba selle konkurentsi ebaõiglaseks. See oleks minu vastus.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Priit Sibul, palun!

Priit Sibul
Aitäh, sustatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Te alustasite sellega, et te suhtlesite ka Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooliga. Kui kaugele te jõudsite ja mis need takistused olid siis, miks nii-öelda riiklikud ülikoolid otsustasid ühe eraettevõttega mitte õppekava koos n-ö algatada? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Rääkisin mõlema kooli rektoriga, siis Tartus küll kadunud Volli Kalm oli siis. Meie soov oli, et see õpe toimuks Viljandis, meil on praktikabaas olemas seal, et oleks õpe, teooria ja praktika ühe koha peal, käiks käsikäes. Ja kumbki kool ei olnud valmis õpet tooma Tallinnast ära. Küll oleksime võib-olla jõudnud ühisele õppekavale, aga siis oli soovitus, saatke tudengid meile ja pärast tulevad tagasi, aga see ei ole probleemile lahendus. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Andres Metsoja, palun!

Andres Metsoja
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma sain teie ettekandest aru ühest mõttest nõnda, et põhimõtteliselt te tõstatasite siin saalis küsimuse selles, et kas ülikool peaks otsustama kolledži pidamise üle või peaks seda tegema tegelikult riik, ministeeriumid, poliitikud, mitte ülikool. Kas ma sain teie mõttest õigesti aru? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! See on küll minu arvamus, aga see võib-olla ei saa olla ainult kas ainult ülikooli või ainult riigi, et seda tuleks koos vaadata ja seal tuleks vaadata seda regionaalpoliitilist mõju. Kui kõrgkooli ei ole piirkonnas või maakonnas, siis on selge, et see piirkond mandub, sest noored lähevad õppima väljapoole ja sinna noori sisse ei tule. Et mina näen küll, et siin tuleks vaadata kompleksselt seda. Ja see võikski olla ka riiklike ülikoolide kas just kohustus, aga ... Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Härra Kütt, te ütlesite, et tasuta kõrgharidus on poliitiline otsus, aga lisasite ise väga mitu poliitilist otsust, mida te tahaksite, et tehtaks. Mu küsimus. Kõigepealt kommentaariks öelda, et ega see hariduse kulu ei ole kunagi muutuvkulu, et kogu raha ei saa kunagi käia õpilasega kaasa ega ka üliõpilasega, lisaks on riigil muud kaalutlused erialati, aga teie see väide selle IT eriala sisese konkurentsi suhtes on muidugi väga arusaadav, et see ei ole aus. Aga öelge, miks see teie keeruline skeem, mida te räägite, on siis parem poliitiline otsus kui õppemaks.

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Minu lahendus on pakutud praegu sellest, et meil on selline otsus, et kõrgharidus, eestikeelne, on tasuta. Loomulikult sobiks siia ka tasuline kõrgharidus ja kes ei suuda ise seda maksta, siis saab kas taotleda toetusi, stipendiume. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Katri Raik, palun!

Katri Raik
Hea eesistuja! Hea esineja, aitäh, et te tõstsite regionaalse kõrghariduse teema! See ei puuduta kindlasti ainult Viljandit, vaid puudutab samamoodi Pärnut ja Ida-Virumaad, Haapsalut, Saaremaad. Kõikide nende piirkondade esindajad istuvad ka siin saalis. Kahjuks ei ole kolledžite eraldi toetamine just nendest regionaalrahadest, mida teie nimetasite, seni leidnud toetust, ka eelarve n-ö ettepanekuna samamoodi mitte. Kuidas te ise plaanite edasi minna oma tööga Viljandis? Kas te näete oma õppekaval pikemat perspektiivi? Ja mida te ootate siis tegelikult Riigikogu liikmetelt ja teistelt sihtrühmadelt? Kuidas me saaksime ühiselt tähelepanu juhtida regionaalse kõrghariduse olulisusele? Ma tahan küll väga alla kriipsutada, et tegelikult ei tohi me alla anda kvaliteedis, et see õpe, mis on Viljandis või Narvas või Pärnus peab olema sama hea ja tegelikult veel natuke parem kui Tallinnas või Tartus, sellepärast et regiooni poole vaadatakse alati kahtlustades, et mis te seal tegelikult toimetate. Mida te ise plaanite teha ja mida te teistelt ootate?

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! Ise plaanime edasi minna, me Mainoriga koostöös praegu teeme ühte õppekava. Ootaks tõesti, kas rahastus oleks võrdne või siis oleks tõesti kõik õpe tasuline, et me konkureeriks, et me saaks konkureerida ka riikliku kooliga ja et need alused oleks võrdsed, mitte et üks saab anda tasuta ja teine kool peab küsima raha, selliselt ei ole see asi pikas perspektiivis elujõuline. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti olen selles osas teiega nõus, et Viljandi kultuuriakadeemia on nähtus ja väga positiivne nähtus. Sain tunda seda juba Tartu linnapea aegadest ja olen nende inimeste ja nende loojate suur toetaja olnud. Aga jäi ka kõlama üks mõte, mida te vist korra mainisite, et aasta aega on üleval küsimus, et paarisadat tuhandet ei leita selleks, et õpe saaks jätkuda. Et mulle siin Riigikogu liikmena tundub see nagu eriti naeruväärne, vaadates ka praegu teie selja taha, põlise Viljandi inimese juhtimisse, kui ma vaatan, kui palju ka neid katuserahasid tuli ja kui palju riigieelarves raha oli, et ei suudeta leida 200 000, selleks et see superpositiivne nähtus säiliks. Kas te oskate ka avada seda, et miks see nii võib olla, et poliitikud ei suuda siis õigeid otsuseid teha, vaatamata sellele, et ülikool institutsionaalselt on ikkagi sõltumatu?

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! See see üks põhjus ongi, miks ma siin olen, et ka mina ei ole aru saanud, et miks ei ole sellist raha leitud. Ja tõesti, see 200 000, mille ümber on aasta aega keerutatud, see riigi mastaabis ei ole suur raha võrreldes selle kaotusega, mis Viljandit võib tabada, kui sealt 700 tudengit pluss 100 töötajat kaob. Mul ei ole seda vastust.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Ruuben Kaalep, palun!

Ruuben Kaalep
Aitäh! Hea ettekandja! Teie ettekannet ja eelmist ettekannet ühe tervikuna kuulates jäi selgesti kõlama, et eesti keele kasutamise hääbumine ja suurlinnastumine on ühe ja sama probleemi kaks osa. Kas seesama probleem ei alga juba küla ja valla tasandilt – külakoolide sulgemisest ja maapiirkondade väljasuremisest? Kuidas riik ja eraettevõtjad käsikäes saaks leevendada seda probleemi? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! See on ju tegelikult globaalne probleem. Ega päris vastupidiselt minu hinnagul ei olegi võimalik, aga kui meil on regionaalpoliitika, siis minu hinnangul just kõrghariduse säilitamine maakondades on üks tõhusamaid meetmeid, mis aitab maakondadel olla ka kas või maakonna sees selliseks tõmbekeskuseks või ... Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Marko Šorin, palun!

Marko Šorin
Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan teid väga huvitava ettekande eest! Räägite pretsedenditust juhtumist Eesti Vabariigis. Väga tore. Siin saalis on ka mitu Pärnu esindajat. Pärnus kolledž tegi koostööd ka kohaliku omavalitsusega. Võib-olla peate ka Viljandi linnaga rohkem suhtlema, võib-olla nemad saavad appi tulla. Aga et tänase päeva teemaga natukene teie ettekandeid siduda, võib-olla ma ei pannud tähele, aga kas see õpe, mis teie ettevõttes toimub, on eestikeelne ja kas teil on ka välismaa tudengeid, kes eesti keelt peavad siis selle tõttu õppima? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! Meie õppekava on robootikatarkvara arendus, see on eestikeelne. Meil on 20 tudengit, jah, kõik on Eestist ja kõik õpe toimub Viljandis.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Merry Aart, palun!

Merry Aart
Jah, aitäh! Kõigepealt suur tänu ettekandjale sellise teemapüstituse eest! See on ääretult oluline. Aga minu küsimus võib-olla läheb natukene eesti keelest mööda, aga me rääkisime või teie rääkisite siin tasuta õppest riiklikus ülikoolis, tasulisest õppest erakoolis ja juttu oli ka sellest, et vajadus spetsialistide järgi on. Mina küsiksin sellise küsimuse, teie arvamuse, et miks tudeng peaks valima erakooli ja mitte tasuta riikliku ülikooli?

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! Täna ongi see küsimus, et kui ta saab tasuta, siis ta lähebki ja võtab tasuta, aga ta ei tea, kumb on ju parem. Erakõrgkoolil ongi väga keeruline konkureerida. Kui see konkureerimine oleks võrdne, kas siis mõlemal pool saaks tasuta või mõlema õppe eest tuleks maksta, siis tudeng hakkaks rohkem kaaluma ja uurima, mida ühel pool pakutakse või mida teisel pool pakutakse, ja ma arvan, et see lisab konkurentsi ja sellega tõuseks ka riiklike ülikoolide tase, kui oleks konkurents tihedam. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Andres Metsoja, palun!

Andres Metsoja
Aitäh! Ma jätkaks alustuseks ülikooli autonoomia teemaga, mida ma eelmises küsimuses ka markeerisin. Ja tõepoolest, see on probleem, et täna on ka ülikoolidel vabadus avada õppekavu, aga millegipärast neid regionaalsetes kolledžites ei tehta. Kui konkurents on ühele õppekohale väga tugev, isegi seal kuus inimest, siis tegelikult võiks ju avada suurema õppevormi, aga ülikool otsustab seda ikkagi teha oma emaülikooli juures, mitte kolledžis. Aga minu küsimus teile tuleb nüüd sellest uuest maailmast selles kontekstis, et mida teie ettevõtjana arvate nendest nano- ja mikrokraadidest. Kas see suundumus üldse kõrghariduse võtmes võiks olla ja liikuda selles suunas, mida juba Ameerika Ühendriikides tegelikult pakutakse, et omandatakse küll baasharidus bakalaureuse kraadina, aga siis käiakse õpitakse mööda maailma ja omandatakse väikseid kraadijuppe, et lõpuks oleks võimalik siis spetsiifiline oskus omandada? Aitäh!

Arno Kütt
Aitäh! Siin ma saan küll puhtalt oma isiklikku arvamust avaldada. Cleveronis meil on 230 inimest, umbes 70%-l on kõrgharidus. Ise pooldaks selliselt, et kõigepealt õpitaks bakalaureusekraad, kolm aastat, siis tehakse tööd mõned aastad – saadakse aru, millega tuleb üldse kokku puutuda – ja siis minnakse edasi magistrisse. See oleks minu nägemuses, minu isiklik arvamus. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt
Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, kõigepealt tahan öelda suur aitäh selle ettekande, aga ka kõige selle eest, mida sa Viljandis teed ja mida sa veel tulevikus teed! Et suur aitäh ja väga meeldiv kuulda sinu mõtteid siin. Küsimus on, kuna sa ka oma ettekandes tõid välja, et sa oled seotud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga, kas või koolitamise osas. Aastaid tagasi, kui valiti kultuuriakadeemiale direktor, juht, siis inimene ei kõnelenud praktiliselt üldse eesti keelt. Tegemist on siis, ma rõhutan, rahvuskultuuri ja pärimust õpetava kõrgkooliga. Ega sinu selja taga istuv asespiiker ka sellest süüst puhas ei ole, tema oli üks valiku tegijaid, ja võimalik, et väga tubli inimene valiti. Aga tänaseks on olukord, kus seesama juht ei räägi ikkagi eesti keelt ja käib ilmselt tõlgiga koos ka Tartu Ülikoolis läbirääkimisi pidamas. Kuidas see sinu meelest, kas see on aidanud kaasa, eesti keele mitteoskamine sellise kõrgkooli juhina, või see segab seda tööd? Aitäh!

Cleveron AS-i juhataja Arno Kütt
Aitäh! Kindlasti ta kaasa ei aita, kui veel Viljandis olla ja kindlasti eesti keele oskus oleks siin kasuks. Aga samas ma ütlen, me oleme omavahel ka eesti keeles suutnud teatud määral juba suhelda. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh, austatud ettekandja, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja läheme edasi. Nüüd ma palun ettekandjaks Eesti Üliõpilaskondade Liidu endise juhi Sigrid Västra.

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
(Joob vett.) Austatud Riigikogu! Head kuulajad! Viimastel aastatel on eesti keele marginaliseerimisest kõrghariduses rääkinud nii poliitikud, õppejõud kui ka teadlased. Arutelu on ühiskonnas olnud püsivalt päevakorras, kuid reaalseid samme olukorra parandamiseks pole piisavalt astutud. 2013. aastal rakendunud kõrgharidusreform sätestas, et mitmekeelsetel õppekavadel tuleb määratleda üksainus õppekeel, mis meie demograafilist olukorda ja kõrghariduse rahvusvahelistumise suunda arvestades kannustas ülikoole valima ingliskeelsete õppekavade kasuks. See on omakorda viinud selleni, et eestikeelsete õppekavade osakaal on üha enam vähenemas tendentsid, seda eriti magistriõppes.
Hetkeolukorra kaardistusest. Ekraanil näete üldisi trende kõrghariduse õppekeeles. Haridus- ja Teadusministeeriumi 2018. aastal koostatud statistiline ülevaade üldistest trendidest Eesti kõrghariduses toob selgelt välja ingliskeelsete õppekavade osakaalu tõusu, eriti just teises õppeastmes. Kui esimese ja teise astme üliõpilastest õppis 2006. aastal inglise keeles vaid paar protsenti, siis 2017. aastaks õpib esimese astme tudengitest inglise keeles 8% ning teise astme tudengitest 24%.
Probleemkohad ja lahendused 1. Probleemkohti on mitmeid, toon välja neist mõned koos võimalike lahendusvariantidega. Esiteks küsin, kuidas leida tasakaal rahvusvahelistumise ja kvaliteetse eestikeelse õppe säilitamise vahel. Hetkel puudub nägemus ka riiklikes arengukavades. Kusjuures, näiteks elukestva õppe strateegias aastani 2020 ja kõrghariduse programmis aastateks 2019–2022 ei ole määratletud eesti keele roll kõrghariduse keelena. Kõrghariduse programmis tuuakse välja, et on oluline panustada kõrghariduse rahvusvahelistumisse ja Eesti kõrghariduse kvaliteedi tõstmisse, kuid puudub määratlus eesti keelest kui õppekeelest. Ka eesti keele arengukava toob välja, et kõrghariduse keelsuse määratlemise kriteeriumid puuduvad. Selleks, et meie rahvus, kultuur ja keel säiliks ning riigi poolt oleks tagatud, et üliõpilane saaks kvaliteetset kõrgharidust omandada hoolimata oma eriala valikust vähemalt esimeses ja teises õppeastmes ka eesti keeles, pakun ühe lahendusvariandina välja määratleda riikliku tasandi kõrghariduse strateegiadokumentides maksimaalne ingliskeelse õppe osakaal. Selleks on muidugi oluline eelnevalt analüüsida, mis on vajalik minimaalne eestikeelse õppe osakaal, et saaks tagatud kvaliteetne eestikeelne kõrgharidus.
Probleemid ja lahendused 2. Järgmine punkt seostub 2013. aastal rakendunud kõrgharidusreformi kitsaskohtadega, mis puudutavad õppekeelt. Esiteks, toona sätestati, et varasemalt mitmekeelsetel õppekavadel tuli kõrgkoolidel määratleda üksainus õppekeel. Ja teiseks, sellest johtuvalt otustasid kõrgkoolid paljudel juhtudel ingliskeelsete õppekavade kasuks. Sellest tulenevalt oleme täna seisus, kus on üha enam ingliskeelseid õppekavu ja seda eriti just magistriõppes.
Ma õpin ise hetkel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna magistriõppe viimasel kursusel ja minu kursusel õpib vaid kolm eestlast. Meie õppekava ei saa õppida eesti keeles. Sama õppekava esimese aasta kursuslaste seas pole mitte ühtegi eesti keelt kõnelevat õppurit. Lisaks sotsiaalteadustele on selline olukord, kus õppekava on vaid inglise keeles ka infotehnoloogia valdkonnas. Probleem on antud valdkondade puhul Eesti kõrgkoolides laiem. Me oleme täna olukorras, kus võtame üliõpilaselt valikuvõimaluse jätkata oma haridusteed eesti keeles, mis seab, nagu ma juba ennist ütlesin, pikas perspektiivis ohtu eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise. Eestikeelse kõrghariduse marginaliseerimine liigub hetkel suunas, mis pole kuidagi õigustatud. Pakun välja: muuta seadust nii, et oleks lubatud sama õppekava kahes või enamas keeles ja et lisaks maksimaalse ingliskeelsete õppekavade osakaalu määramisele tuleb tagada kõrghariduse rahastus riigieelarvelistest vahenditest ette nähtud 1,5%-ni, mis kindlustab tasuta eestikeelse õppe kättesaadavuse.
Probleemkohad ja lahendused 3. Järgmise probleemina rõhutan kõrghariduse alarahastatust, mis veel omakorda suunab kõrgkoole avama üha rohkem ingliskeelseid õppekavu. Kõrghariduse rahastuse vähenemise tulemusena näevad kõrgkoolid ingliskeelsete õppekavade mahu kasvatamist ühe olulise variandina, et rahastuse puudujääke katta. Siin tooksin võimalike lahenduste leidmiseks välja, et kuivõrd eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkus on tihedalt seotud püsiva riigipoolse rahastusega, tuleb rahastusküsimuses paratamatult analüüsida õppekavade dubleerimise küsimust ning võimalikke mõjusid. Neid mõjusid ei ole seni paraku hinnatud. Ka tänavune Riigikontrolli audit ei puudutanud seda punkti.
Probleemkohad ja lahendused 4. Probleemina soovin välja tuua ka eesti keelt kõnelevate esmakursuslaste nappi kirjakeeleoskust. 2010. aastal valminud uuring "Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase" tõi välja, et toona esines üliõpilaste seas keeleteadmiste nappus. Eesti kirjakeele valdamine ja funktsionaalne keeleoskus oli 57%-l esmakursuslastest hea või selle lähedane, 21%-l kasin ja 19%-l mitterahuldav. 2015. aastal tehtud kordusuuring järeldas, et funktsionaalse keeleoskuse tase pole võrreldes 2010. aastaga muutunud. Keskmine tulemus oli sama, hoolimata sellest, et 2012. aastal rakendus uus eesti keele eksami süsteem. See ei saa nii jätkuda. Ühe võimaliku lahendusena näen, et kõigil esimese astme õppekavadel tuleks määrata kohustuslik eesti keele õpe minimaalselt mahus 6 EAP-d. Näiteks, lavakunstikooli esmakursuslased õpivad eesti keelt terve esimese õppeaasta vältel, sh nii kirjakeelt, keele ajalugu kui ka terminoloogiat.
Viimaseks. Näen probleemina ka liiga vähest eesti keele õpet välisüliõpilastele. Selle probleemi lahendamise suunas on õnneks juba ka konkreetseid samme astutud – nimelt, ülikoolide ja riigi vahel tänavu sõlmitud halduslepingutesse sai lisatud punkt, mis kohustab kõigis, vähemalt 2-aastastes ingliskeelsetes õppekavades, välja arvatud välisülikoolidega ühisõppekavad, tagama kuue EAP mahus eesti keele ja kultuuri õppe. Kuid minu hinnangul ei ole see piisav. Pakun välja, et riiklikult ette nähtud ainekursus eesti keel ja kultuur oleks statsionaarses õppes õppivatele välisüliõpilastele minimaalselt mahus 12 EAP-d. Miks vähemalt 12 EAP-d? Nii minu kogemus välismaal õppimisega kui ka teiste üliõpilaste kogemused näitavad, et ka intensiivne kuue EAP mahus keeleõpe ei taga tegelikkuses isegi mitte A1 taset. 12 EAP mahu sees võiks lisaks klassiruumis õpitule olla ka keele praktiline õpe mõnes ettevõttes või organisatsioonis. Seda saaks ka näiteks praktikasüsteemi integreerida. Keele eesmärk peaks olema palju enamat kui kesine A1 tase, eriti lähtudes sellest, et üsna arvestatav osa välisüliõpilastest soovib pärast õpinguid Eestis tööd leida. Paraku saab just keelebarjäär takistuseks.
Veel ühe võimaliku lahendusena tooksin Rootsi näite, kus riik pakub terve aasta tasuta intensiivset keeleõpet neile, kes soovivad rootsikeelsel õppekaval õppida. Usun, et sama süsteemi võiks rakendada ka meil. Tõenäoliselt kasvaks eestikeelsetel õppekavadel õppivate välisüliõpilaste hulk. Kui rääkida eestikeelse ja ingliskeelse õppe valikutest üliõpilaste seas, siis uuringud eelistuste kohta küll puuduvad, aga vestluste põhjal üliõpilastega saan öelda, et nõudlus ja soov eesti keeles kõrgharidust omandada on suur. Paraku aga puuduvad selleks tihti valikuvõimalused, eriti magistriõppes. Küsige üliõpilastelt. Ärge ainult kontrollige nende teadmisi testides ja eksamitel. Kaasake neid uuringutesse ja aruteludesse. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja Sigrid Västra! Seesama viimane lause, mis te ütlesite, et nõudlus eesti keeles kõrgkoolis õppida on suur, aga selle kohta täpne statistika puudub. Kas te siiski natukene kirjeldaksite seda väidet pisut täpsemalt, et saaks aru, mille põhjal, millistele erialadele ja millistesse ülikoolidesse? Aitäh!

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Ma tänan selle küsimuse eest! Ausalt öeldes pean ma ometi lähtuma enda kogemusest, arutelud on toimunud minu õppevaldkonnas, sotsiaalteaduste valdkonnas Tartu Ülikoolis. Lihtsalt toon selle näite, et näiteks riigiteaduste tudengid ei saa omandada võrdleva poliitika, siis magistriõppe tasemel ei saa jätkata oma haridust eesti keeles. See on üks näide. Ma olen uurinud siis üliõpilaste käest ka, et kas nad tegelikult oleksid valinud eestikeelse õppe. Ma olen selleks saanud vastuse "jaa" enamikul juhtudel. Ja ma ei hakkaks heietama, mis võiks toimuda Tallinna Ülikoolis või Tallinna Tehnikaülikoolis või näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias või teistes kõrgkoolides Eestis. See on nagu minu näide. See on nagu minu lugu.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Hele Everaus, palun!

Hele Everaus
Austatud eesistuja! Austatud esineja, väga tänan väga asjaliku, väga konkreetse ja lahendusi pakkuva ettekande eest! Ma arvan, et mure on tegelikult olemas, sest haritus tähendab ka seda, et lisaks eriala omandamisele inimene oma emakeeles oskab hästi rääkida ja täislauseid moodustada ja kirjutada ka hästi. Teie ettepanekud olid väga asjalikud. Aga teie arvamust küsides, et olles ise ka olnud aastakümneid õppejõud ja nähes seda kulgu, mulle tundub, et ka õppeprotsessi käigus on paljud, mitte lihtsalt ainult eesti keele spetsiaalõpet tehes, aga õppeprotsessi käigus on meil järjest vähem võimalik üliõpilastega suhelda ja eksamidki on muutnud. Vanasti olid ikkagi suulised ärakuulamised, täna on meil ainult linnuke siia, linnuke sinna. Et tegelikult me ei saagi aru, kes misssugust teadmist omandab. Ma pidin õpetama tudengitele täislauseid moodustama. Kas teil on sama mulje?

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Ma tänan selle küsimuse eest! Oma kogemusel saan väita, et tase magistriõppes on kindlasti oluliselt parem, kui me üldpilti vaatame. Eks see ole ka loogiline. Aga mul endal on tekkinud küsimus, et kas see üliõpilane, kas või näiteks ma ise õppin ingliskeelsel õppekaval, mis on minu tase eesti keeles sellesama lause moodustamisel näiteks magistritöös, kui ma oskan seda inglise keeles, ja eks ole raske hinnata. Ma pean seda oluliseks, et ma oskan selgitada oma töö põhimõtteid ja eesmärke eesti keeles, aga ma pean tunnistama, et ma olen terminoloogiasse ka takerdunud. Mis puudutab taset bakalaureuses, siis meil on numbreid nagu näidata ja teema on oluline. Ma tegin ettepaneku, et see eesti keele õpe võiks olla vähemalt bakalaureuse esimesel õppeaastal kohustuslik. Me näeme ka eksamitulemustest gümnaasiumi lõpus, et tase ei ole see, mis on riiklikeks eesmärkideks seatud, ja probleemiga tuleb tegeleda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Katri Raik, palun!

Katri Raik
Hea eesistuja! Hea esineja, ma kasutan võimalust teid Tartu Ülikooli üliõpilasena õnnitleda eesti ülikooli teise aastasaja esimesel aastal ja kõiki siin saalis viibivaid Tartu Ülikooli vilistlasi. Teie ettepanekud olid igati asjakohased. Kas te kavatsete nende ettepanekutega peale Riigikogu saali esineda ka Tartu Ülikoolis, pöörduda Tartu Ülikooli juhtide, oma valdkonna juhtide poole, Tartu Ülikooli nõukogu senati poole? Seda enam, et Tartu Ülikoolis, nagu me oleme ka meediast lugenud, tegelikult keelenõudeid praegu, eesti keele nõudeid arutatakse ja ma saan aru, et üsna tormiliselt. Aitäh!

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Aitäh küsimuse, aitäh õnnitluste eest! Jah, ma olen juba siis instituudi tasandil, nõukogu liikmena on mul õigus ka sõna sekka öelda. Ma tean, et meie tublid üliõpilasesindajad Tartu Ülikoolis nendel teemadel kaasa räägivad ja kõigil õppeastmetel. Neid arutelude materjale lugedes on näha, et üliõpilased tõeliselt võitlevad oma õige asja eest ja see tegelikult lisaks ka keelenõuetele puudutab ju kõrgkoolide rahastust ja tasuta versus tasuline õpe, et need on väga tulised debatid hetkel. Kindlasti ma ka edaspidi panustan oma nõu ja jõuga vähemalt ülikooli tasandil.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Vilja Toomast, palun!

Vilja Toomast
Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! Ma saan teist nii aru, et teie pooldate suuremat eestikeelse kõrghariduse võimalikkust. Eks see meie tänane teema seda ka pealkirjana niimoodi käsitleb. Aga minu küsimus puudutab seda, et te räägite nii bakalaureuse kui magistri tasemel eestikeelse õppe võimalikkusest ja nagu ma aru saan, et te sooviksite, et igal erialal oleks võimalik ka magistrikraadi kaitsta eesti keeles või õppida eesti keeles. Aga viimastel aegadel olen ma kuulnud ka arutlusi sellel teemal, et ka doktoritööd, mis kaitstakse Eestis, võiksid kõik olla eestikeelsed. Kuidas te sellesse suhtute? Aitäh!

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Ma tänan selle küsimuse eest, väga olulise küsimuse eest! Ma tean, et kas 2006, 2007, sealkandis kadus ära see nõue, et doktoriõpe peab olema eesti keeles või doktorikraadi kaitsta siis eesti keeles. Minu instituudis jah alates 2008. aastast see on olnud ingliskeelne ja ma tean ka olulisi põhjuseid, miks on raske hoida eestikeelset doktoriõppekava. See ei puuduta ainult prestiiži, see puudutab ikkagi ülikooli rahvusvahelist konkurentsivõimet. Meil on näiteks ka eelretsenseerijad ka välismaalt juba ja ülikool on öelnud, et kui seda teha eesti keeles ja tooks eelretsenseerijad või retsenseerijad teistest Eesti kõrgkoolidest, siis see tähendaks sammu tagasi astumist. Ma leian, et doktoriõpe on täiesti eraldi aruteluteema minu hinnangul, seal on raskemaid kitsaskohti, mida lahendada. Kindlasti ei õigusta ma seda, et me peaksimegi jätkama ainult ingliskeelse doktoriõppega. Ma tean, et on olnud juba arutelusid ka ja kas mitte ei ole kohustus, et vähemalt kokkuvõte, seal kuskil Tartu Ülikoolis on see 2000 tähemärki, peab olema kokkuvõte siis tööst eesti keeles. Kindlasti on doktorantidele oluline see, et kui nad valivad akadeemilise karjääri, siis nad saaksid tunnustust rahvusvaheliselt, selles sõltub artiklite avaldamise arv jne. Kui nad seda eesti keeles teevad, siis jällegi ei ole võimalused nii suured. Siiski, meil on näiteid, tean, et meditsiiniteaduskonnas ka kirjutatakse artikleid nii eesti kui inglise keeles. Ja eesti keeles doktoriõppe säilitamine on ikkagi oluline. Sest see samamoodi ju kannab edasi meie rahvuskultuuri ja keelt.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Riho Breivel, palun!

Riho Breivel
Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, väga põhjalik ja hea uurimus teil selle asja kohta. Eelmisega seotud küsimus. Me teame üldtuntud tõde, eks ole, et eestikeelne õpe tagab eestikeelse hariduse, aga ajalugu on näidanud meil tegelikult seda, et ka võõrkeelne õpe on lõppude lõpuks taganud eestikeelse hariduse teatud juhtudel. Milline võimalus on, teoreetiline või on see üldse võimalik, et ingliskeelne õpe võib tagada eestikeelse hariduse?

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Tänan selle küsimuse eest! Mu enda esimene mõte liikus kohe õppematerjalide suunas, meil on ju materjale erinevates valdkondades avaldatud inglise keeles oluliselt rohkem kui eesti keeles. Ma siiski pooldan seda, et need materjalid eesti keelde tõlkida. Ingliskeelne või mis tahes võõrkeelne õpe väärtustab rahvusvahelistumise kontekstis kogu meie kõrgharidusruumi, sest õppevahetused, välisüliõpilased, kogu see idee on tegelikult väga positiivne, see rikastab meie üliõpilaste maailmanägemust ja rikastab nende teadmisi teistest kultuuridest. Ma usun, et eesti- ja ingliskeelne õpe või muu võõrkeelne õpe koos eesti keelega koostöös on võimalik, aga me peame täna, mulle tundub, et seadma juba pikas perspektiivis mingisugused numbrid, mingisugused reeglid, et me ei oleks selles olukorras, kus on näiteks juba täna Rootsi või Holland, kus on ingliskeelset õpet liiga palju. Nii nagu ma välja tõin, siis mingi hetk see juba täna, me oleme mõnes valdkonnas, õppevaldkonnas, selles olukorras, kus ligipääs eestikeelsele kõrgharidusele on piiratud. Ja seda ei tohiks juhtuda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Jaak Juske, palun!

Jaak Juske
Austet eesistuja! Hea ettekandja! Te tõite välja oma ettekandes selle mure, et meie oma eesti noorte emakeeleoskuse tase on langevas trendis. Kas te toetate seda ettepanekut näiteks, et üldhariduskoolis juba, gümnaasiumis näiteks, võiks suurendada eesti keele ja eesti kirjanduse tundide arvu? Aitäh!

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Tänan selle küsimuse eest! Uuringud siiski näitasid, et see tase on jäänud samaks. No nüüd meenutades enda gümnaasiumiaega, mul oli väga hea kirjanduse ja eesti keele õpetaja, tänu kellele, ma usun, et ka minu keeletase täna on just tänu sellele väga hea. See on selles mõttes keeruline otsustuskoht, kuna me peame arvesse võtma, et meil on ju ometi olnud arutelusid ka selle kohta, kas gümnaasiumis juba noortel ei ole liiga suur koormus üldse päevatundide arvu arvestades nädalas, kui palju nad peavad teadmisi omandama, kui palju on reaalselt koolis õppeainete arv. Kohustusi ei saa ainult lihtsalt kogu aeg juurde panna, see peab siis tulema millegi arvelt. Kui riik seab prioriteediks selle, et meie noorte eesti keele, kirjakeele ja funktsionaalset oskust parandada, siis ma usun, et neid tundide arve saab siis ka gümnaasiumis kasvatada, aga see peaks tulema millegi muu arvelt.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Üllar Saaremäe, palun!

Üllar Saaremäe
Tervist, hea ettekandja! Tänan meeldiva ja väga põhjaliku sõnavõtu eest, ettepanekute eest! Ühes oma vastuses te ütlesite, et te takerdute terminoloogiasse ennast siis kas tõlkides eesti keelest mõnda teise keelde või vastupidi. Oskate öelda, kas see põhjus on selles, ma nüüd toon mõned näited, et neid täpseid termineid ei olegi olemas ja need tuleb kohapeal leiutada, vaevalt et see saab olla põhjus, et need teil meeles ei ole, aga just nende põhjuste kohta küsingi, et mis võivad olla takistuseks?

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Tänan, selle küsimuse eest! Minu enda kogemus on see, et ma ka pool bakalaureuseõppest ka läbisin inglise keeles, kirjutasin bakalaureusetöö inglise keeles ja nüüd magistriõppes õpin inglise keeles. Siis paratamatult akadeemilist teksti kirjutades me omandame ingliskeelses õppes lisaks terminoloogiale ka kogu selle kirjaviisi, kuidas lauseid seada. Ja pigem ma takerdungi sellesse, et kuidas eesti keeles sama arusaadavalt see mõte edasi öelda, sest kindlasti on keeled erinevad, üks ühele alati tõlkida ei saa mingisugust sõna või väljendit või metafoori ja sinna see takerdubki. Terminoloogia poole pealt ma pean kiitma, et meie ülikoolid on väga palju panustanud terminoloogiabaasi ja kindlasti on väga palju termineid olemas, lihtsalt, nagu ma enne ka mainisin, siis magistritöö teema, mõtte edasiandmine on olnud mul küll keeruline eesti keeles. Seda jälle korduvalt läbi harjutades see muidugi paraneb. Ma ei tea, kas ma vastasin teie küsimusele, aga ...

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Üllar Saaremäe, palun!

Üllar Saaremäe
Jah, te vastasite. Aga võib-olla veidi veel sel samal teemal. On neid termineid piisavalt tõlgitud ja on see baas küllaldane?

EÜL-i endine juht Sigrid Västra
Ma arvan, et kui ma väidaksin, et neid on piisavalt, siis ma teeksin endale ja teistele üliõpilastele karuteene. Kindlasti seda baasi saab täiendada jooksvalt ja sõltuvalt sellest siis, mis teemal keegi kirjutab kas siis lõputööd või projekti, mis teemadega tegeldakse. Neid teemasid meie kiiresti muutuvas maailmas tekib üha rohkem juurde ja nii ka terminoloogiat.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekande ja vastuste eest! Läheme edasi, tänane viimane ettekandja on Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat, Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala. Palun!

Professor Martin Ehala
Lugupeetud Riigikogu! Ma alustan lühikese ülevaatega ja põhiosa minu ettekandest on, et mida teha. Olukorra kirjeldus lühidalt siis oleks säärane, et juba aastast 2004 "Eesti keele arendamise strateegias" ja seejärel vastu võetud "Eesti keele arengukavas" on seatud selline teatav punane joon eestikeelse kõrghariduse ja võõrkeelse kõrghariduse vahekorra ja piiride paika sättimiseks. See on nimelt see, et ükski õppevaldkond ei tohi muutuda täiesti ingliskeelseks. See punane joon on praeguseks juba ületatud, sest on olemas selliseid õppekavarühmi, milles pole ühtegi eestikeelset õppekava, neid on praegu kümme, säärast õppekavarühma. Ja kui vaadata siis, mis keeles üliõpilased õpivad, eelkõneleja näitas väga head graafikut Rena Selliovi tehtud statistilisest ülevaatest, et keskmiselt 26% magistriõppe üliõpilasi õpib inglise keeles, ülejäänud inglise keeles. Aga see on ka väga erinev erialati – näiteks, sotsiaalteaduste üliõpilastest 70% õpib inglise keeles, 30% eesti keeles ja sellest 70%-st on siis üsna suur osa ka Eestist pärit üliõpilasi. Nii et tegelikult isegi suurema osa Eestist pärit üliõpilasi õpib sotsiaalteadusi inglise keeles. Mõnes teises valdkonnas, näiteks õpetaja koolituses, loomulikult, on ingliskeelse õppekava osakaal väike, ainult 9%, ja kõik ülejäänud erialad jäävad sinna selle 70 ja 9 vahele. Need protsessid, kuidas õppekavad, õppevaldkonnad muutuvad tasapisi ingliskeelseks, kuidas inglise keeles õppivate üliõpilaste arv kasvab eri valdkondades ja eri kiiruses, on toimunud märkamatult. Alles eelmine aasta, mil need kaks uuringut tuli, haridusministeeriumi tellimusel, siis tekkis esimene pilt, mis viie aasta jooksul on toimunud. Ja see kasv on olnud üsna kiire. See kasv on olnud nii kiire, et on pannud muretsema eestikeelse kõrghariduse tuleviku pärast.
Ja tõesti, kui siin veel jätkata natuke, mismoodi see inglisekeelestumine toimub, siis siin põhimõtteliselt on majanduslikud põhjused seal kõige all. Seal võivad olla ka sellised maailmavaatelised põhjendused, miks ingliskeelsed kavad on paremad, aga üldiselt on ikkagi niimoodi, et kui mingisugusel õppekaval eesti üliõpilaste eestikeelsel õppekaval üliõpilaste arv langeb alla kritiilist piiri ja seda õppekava ei ole võimalik enam n-ö üleval pidada, siis on põhimõtteliselt kaks alternatiivi: kas me lõpetame ära selle eriala õpetamise üldse Eestis või me muudame selle õppekava ingliskeelseks. Loodame saada välisüliõpilasi sinna juurde ja Eesti üliõpilased ka, siis nagu jällegi üliõpilaste arv kasvab ja selle eriala õpetamist on võimalik jätkata. Nüüd, kui säärane asi juhtub ja need põhjendused on enamasti kõigile mõistetavad ja enamasti vastus on ka selge: muidugi parem ikka jätkame õpetamist, kui et me selle eriala hoopis nagu sulgeme, et siis see ingliskeelne uus õppekava tekib. Nüüd, mida rohkem tekib ingliskeelseid õppekavasid, siis on täiesti selge ju ka see eestikeelsete õppekavade ümbertegemise või nagu kadumise arvel, seda suurem on ingliskeelse kõrghariduse valikuvõimalused Eestis. Mida suuremad need valikuvõimalused on, seda rohkem ka Eestist pärit üliõpilasi hakkab õppima ingliskeelsetel kavadel. Ja see tähendab seda, et eestikeelsetele kavadele jääb üliõpilasi vähem, mis viib siis nagu tulemusena selleni, et mõni järgmine õppekava satub jälle raskusetesse, nendessesamadesse majanduslikesse raskustesse, ja siis otsustatakse, et selleks, et jätkata õpet, muudame selle ingliskeelseks. Ja kogu see protsess niimoodi samm-sammult süveneb. Ja kui ta nii moodi samm-sammult süveneb, siis paratamatult üldhinnang on see, et kui see praegune põhimõte säilib, et me üritame neid õppevaldkondi hoida eestikeelsena, nii et nad ei muutuks täiesti ingliskeelseks, siis on esiteks selge see, et õppevaldkonnas võib olla kümme õppekava ja nii kaua, kuni üks neist veel on eestikeelne, ei ole seda piiri ületatud, aga samas 90% õppest on juba ingliskeelseks muutunud. See teine tendents, et tegelikult õppekavarühmad on ka juba järk-järgult hakanud muutuma ingliskeelseks, näitab seda, et põhimõtteliselt, kui me jätkame sama süsteemiga, et see ülesehitus meil, kuidas need ingliskeelne ja eestikeelne kõrgharidus on omavahel suhestatud ülikoolis, siis on ainult aja küsimus, millal eestikeelne kõrgharidus hääbub. Kas see juhtub 5, 10 või 15 aasta jooksul, seda ma ei oska teile prognoosida, eks see sõltub paljudest asjadest. Aga need tendentsid, et see tendents majanduslikel põhjustel Eesti üliõpilaskonna väiksuse tõttu siis nagu suurendada ingliskeelset õpet, see on täiesti olemas. Ja teised teadlased on minuga selles osas nõus, ka need, kes näevad ingliskeelse õppe kasvamist paratamatusena, kuigi mitte võib-olla meeldiva paratamatusena, aga siiski tendentsina, millest ei ole pääsu.
Kuidas nüüd selle olukorraga toime tulla? Siin on põhimõtteliselt kaks teed. Suure osa ülikooli n-ö keelepoliitikast saab ja peab tegema ülikool või ülikoolid ise omaenda sees, oma töökorralduse ja õppe ülesehituse teel. Seda ei ole mõtet võib-olla ka riiklikul tasandil seadustada. Aga siiski on olemas ka mingisugune osa, võib-olla mingid põhimõtted, millest võib sõltuda üsna palju. Ja iseäranis kui me räägime mingitest punastest joontest või mingisuguse säärase tasakaalu leidmisest, siis selle tasakaalu kehtestamine võib-olla on mõistlik seadusega teha ja jätta n-ö seal sees see ülikooli keelepoliitika ülikoolide enda välja töötada.
Nüüd siis natukene enne, kui ma lähen konkreetsete lahenduste juurde ka, ma tahaks öelda, et see probleem – kiire rahvusvahelistumisega kaasnev ingliskeelse õppe laienemine – on täiesti selgelt teadvustatud Euroopas mujal ka. See ei ole siin mingi meie väikese Eesti selline eksistentsiaalne hirm, mis ei vasta tegelikkusele, selle arengu potentsiaalsed kahjulikud küljed on ära tuntud ka mujal. Ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu töörühm on töötanud juba neli-viis aastat selle kallal, et vaadanud, millised on parimad praktikad ülikoolides, et kuidas nüüd tagada säärast olukorda, et kohalikud keeled, rahvuskeeled, ja inglise keel oleks kõrghariduses mingisuguses püsivas tasakaalu seisus, mitte nii, et inglise keel järk-järgult vaikselt nagu murendab seda rahvuskeelset kõrgharidust. Nemad on võtnud vastu 11 soovitust, milline peaks ülikooli keelepoliitika olema. Eilses Postimehes on lühike ülevaade ka nendest. Siis just eelmisel kuul Euroopa teadusülikoolide liiga LERU grupp, kus on 26 tippülikooli – Cambridge, Oxford, Sorbonne'i, Lausanne'i, Helsingi ülikool, sh Uppsala jt –, ka nemad on vastu võtnud dokumendi ülikooli keelepoliitika kohta. Kuna see LERU grupp on hästi lai ja erinev n-ö Põhjamaade ülikoolidest, siis nende soovitused on sellised metatasandi ehk nagu kõrgema tasandi soovitused, nagu soovitused ülikoolidel sellega tegeleda ja paika panna oma prioriteedid. Aga nad ei ütle seal väga konkreetseid põhimõtteid, see on siiski üsna kontekstitundlik ehk erinevates maades ja erinevates piirkondades võivad olla keelepoliitikad üsna erinevad. Aga mõlemad dokumendid, nii Põhjamaade Ministrite Nõukogu kui ka Euroopa Teadusülikoolide Liiga oma, märgivad seda, et kiire rahvusvahelistumine on tekitanud teatud ülikooli ja ühiskonna vahelise võõrandumise. Ülikoolid just nagu töötavad globaalsel areenil, nad vaatavad väljapoole ja nad on kuidagi ära unustanud, et nad peaksid ikkagi töötama – ja töötavad ka tegelikult, vaatamata sellele, kuhu nad orienteeritud on – kohaliku ühiskonna hüvanguks. Sellest lähtuvalt, et ikkagi seda võõrandumist vältida, oleks vaja leida mingisugune töötav ülikooli keelepoliitika, mis tasakaalustaks siis ingliskeelse ja rahvuskeelse õppe.
Ja nüüd ka viimase seadusandliku sellise algatusena Hollandis on, ma ei tea, kui kaugel nad selle vastuvõtmisega on, aga seaduseelnõu on esitatud, millega kohustatakse ülikoole arendama välisüliõpilaste hollandi keele oskust ja millega piiratakse ingliskeelsete õppekavade avamise võimalusi. Selline areng on siis Hollandis ja see näitab, et probleem on tegelikult teadvustatud ja see ei ole mitte ainult meie oma, ei ole ka sugugi mitte lihtsalt ettekujutus või fantaasia. See on tegelik probleem.
Nüüd, millised on need lahendused? Ja see lahendus, mida ma siin praegu pakun, põhineb üsna suures osas Põhjamaade lahendusele. Eks meie kontekst on ju ka suures osas sarnane, just nimelt seetõttu, et tegemist on suhteliselt väikeste ühiskondadega n-ö globaalses mastaabis, kellel on väga tugev omakeelne, rahvuskeelne teadus ja haridus ja rahvusvahelistumine muudab siin neid jõujooni. Ja nüüd näha on – see meie Eesti areng näitab ja seda näitab ka Põhjamaade areng –, et kui me hoiame ingliskeelse ja eestikeelse kõrghariduse nagu kahes eri potis, et meil on ainult ingliskeelsed õppekavad ja ainult eestikeelsed õppekavad, siis on see lihtsalt nagu selline, et tasapisi ühest potist liiguvad õppekavad teise. Ja seal ingliskeelses potis ei ole eesti keelt üldse, samal ajal kui eestikeelsete õppekavade rühmas n-ö toimub ka pidevalt, kogu aeg selline areng, lähtudes keeleseadusest, mis ütleb, et eestikeelne õppekava on see, kus 60% on õppest eestikeelne. Järelikult eestikeelsetesse õppekavadesse saab sisse tuua üsna palju võõrkeelset osa, aga samas ingliskeelsetesse keegi ei kipu tooma sisse eestikeelset osa, sest kuidas seda saaks teha. Ometigi seal õpivad ju ka inimesed, kes eesti keelt ei oska.
Nüüd, tegelikult põhimõtteliselt on see tee, mis tagaks eesti keele säilimise siis n-ö kõigil erialadel ja kogu kõrghariduses – kuigi mitte absoluutsena ja mitte ka domineerivana, aga vähemalt sellisel määral, mis tagaks eestikeelse n-ö teadus- ja haridusruumi jätkusuutlikkuse, et me suudame igas valdkonnas toimida eesti keeles edasi. Nüüd see takistus – ja sellest eelkõneleja juba rääkis –, miks need n-ö ingliskeelne õpe kasvab. Meil on see, et õppekava tohib olla kas eesti keeles või inglise keeles. Kakskeelsed õppekavad kaotati ära ja muudeti ingliskeelseks nii pea, kui see seadusmuudatus tuli. Nüüd lahendus sellele saaks olla ikkagi, et me peaksime võtma selle piirangu maha ja kehtestama teistsuguse piirangu. Ja see teistsugune piirang peaks olema näiteks, et bakalaureusetaseme õppekavast vähemalt 60% peaks olema eesti keeles ja magistritasemel 20%. Doktoriõpe on täiesti omaette teema, kus nagu eesmärgid on teised, ja selle keelekasutust ei ole minu hinnangul põhjust ega vajadust reguleerida. Siis eesti- ja ingliskeelse õppe keeleproportsioonid õppekavas saaks määrata kursuste mahu põhjal ainepunktides.
Ja nüüd kindlasti teil tekib küsimus, kuidas siis säärane süsteem toimib, kui meil on välisüliõpilased ja eesti üliõpilased ja siis äkki nagu minisugune 20% on vaja neil eesti keeles õppida. Ja siin ma seletan selle lahti, mismoodi see toimiks. Nüüd esiteks kõigepealt see 60 : 40 ja 20 : 80. See on siis n-ö punase joone seadus, mitte kohustus viia kõik õppekavad sellisele struktuurile, aga kui meil on tegemist võõrkeelsete õppekavadega, siis seal ei tohiks võõrkeelne osa ületada 40% bakalaureuseõppes. Ja seda võiks siis nagu ette kujutada nendel õppekavadel, mis praegu on ingliskeelsed või suures osas ingliskeelsed, et õpe algab niimoodi, et see on ingliskeelne ja selle kõrval saavad välisüliõpilased intensiivselt eesti keele õpet ja neljandast semestrist läheb õppetöö või siis järkjärguliselt üle eesti keelele ja lõpp ehk siis bakalaureusetöö ja lõpetamine toimuks kõik eesti keeles. See on nüüd selles osas põhimõtteliselt sarnane, nagu meie praegune üldine konsensus on ka, et bakalaureuseõppe tuleb hoida eestikeelne, bakalaureuseõpe on meil eestikeelne. Nüüd sisuliselt see siis tähendab seda, et kui me lubame seal ingliskeelset õpet siis teatud mahus ja see võimaldab välisüliõpilasi võtta ka bakalaureuseõppesse. Ja meeldetuletuseks, täpselt selline süsteem toimis veel enne kõrgharidusereformi neli-viis aastat tagasi. Arstiõppes üliõpilased alustasid siis näiteks vene keeles ja tasapisi, kui nende eesti keele oskus jõudis järele, siis läks kogu õpe üle eesti keelele. Tehnikaülikoolis oli sama süsteem. Magistriõppes võiks olla see proportsioon 20% : 80% ehk siis eestikeelse õppe osa 20% ja siin tuleks teha siis välisõpilastele, välisüliõpilastele, Eestist pärit üliõpilastele erinev n-ö programm. Eestist pärit üliõpilaste puhul oleks tudengitel kohustus kirjutada magistritöö eesti keeles ja sellele lisanduks siis eestikeelne magistriseminar, see kõik oleks kokku 20% õppekavast. Ja nagu just eelkõneleja rääkis, kuna ta on kirjutanud oma bakalaureusetöö ja magistritöö inglise keeles, tal on raske eesti keeles oma erialal väljenduda. Aga ülikool vähemalt kuni magistri taseme lõpuni teenindab ju põhiliselt Eesti ühiskonda – need inimesed, kes seal lõpetavad, peavad tulema ja töötama eestikeelses keskkonnas ja peavad olema suutelised nii kõnes kui ka kirjas oma erialal suhelda. Kui nad siis õpivad inglise keeles ja ka töö kirjutavad inglise keeles, siis me olemegi selles olukorras, et nad ei ole selleks võimelised. See muudatus, selline seadusemuudatus võimaldaks siis tagada seda, et meil tõesti ingliskeelse õppe puhul oleks tagatud ka eestikeelne haridus. Ehk siis, kuigi inimene õpib suurema osa oma õppest inglise keeles, tal on olemas õpikud, tal on olemas keeleressursid ja ta kirjutab oma magistritöö eesti keeles ja ta saabki eestikeelse hariduse inglise keeles õppides.
Välistudengitele oleks süsteem teistmoodi, neile on oluline omandada praktilist eesti keelt, et seal olekski 24 ainepunkti eesti keele õpet, see on 20% õppekavast. 12 punkti oleks kõigile kohustuslik, nagu eelkõneleja ka rääkis, see oleks praktilise eesti keele õpe esimesel õppeaastal. Ja nüüd teisel õppeaastal peaks olema üks valikuline kohustuslik moodul 12 ainepunkti mahus, mis on siis eesti keel. See kohustuslik valikmoodul, erialane valikmoodul tähendab, et kui keegi õpib seal mingit eriala, siis tal on valida erinevaid eriala valikmooduleid ja üks nendest oleks puhtalt eesti keel. See oleks mõeldud nendele, kellel on mingisugune soov siduda oma tulevikku Eestiga, leida siin tööd. Ja nende jaoks võib-olla on kõige olulisem eriala moodul sellel konkreetsel hetkel, magistriõppe teisel aastal valida eesti keel, et peale lõpetamist neil oleks kergem leida tööd. Ja samuti kuuluks sinna juurde siis praktika eestikeelses ettevõttes, mis veelgi peaks aitama nende eesti keele oskust arendada. Nüüd, see avaks välisüliõpilastele natuke suuremad võimalused selles osas, mida peale lõpetamist teha. Kui nende eesti keel jääb olematuks, nad ei saa käia praktikal ja see on suur probleem – nendele praktikakohtade leidmine –, sest ikkagi valdav osa Eesti ettevõtteid töötab eesti keeles ja siis neil ei ole ka võimalust jääda siia tööle. Nüüd, muidugi need, kes ei soovigi seda teha, ei pea siis valima seda teist moodulit.
Nii et siis põhimõtteliselt oleks säärase, lihtsalt kas või säärase n-ö seadusemuudatuse tegemisega, mis sätestab eestikeelse õppe osa õppekavas, igas õppekavas, mitte ei tee nagu piiri selle vahel, mitu õppekava meil peab olema eesti keeles ja mitu meil peab olema võõrkeeles, see tagab eestikeelse hariduse ja eesti teaduskeele arenemise ja eestikeelse kõrghariduse siis palju kindlamalt, kui see oleks praeguse süsteemi puhul, kus me üritame n-ö õppekavasid liigitada. Selline kakskeelne kasutus näibki olevat Põhjamaade valik samamoodi ja see on ka minu ettepanek, mismoodi suhteliselt väikese muudatusega on võimalik saavutada suhteliselt suuri ja positiivseid tagajärgi. Aitäh teile!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Heidy Purga, palun!

Heidy Purga
Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on suunatud natukene laiemale eesti keele fookusele kui teie väga spetsiifiline ja hästi ettekantud ettekanne. See on ajendatud Vilja Kiisleri hiljuti ilmunud arvamusloost väljaandes "Postimees", kus autor räägib kultuuri kapseldumisest ja toob välja praeguse valitsuse paradoksid sel teemal. Artikkel kannab pealkirja "Ivanovi küsimus. Rahvusriigi nimel kultuuri vastu". Näiteks ütleb ta, et rahvuskultuuri ja eesti keele kaitsjatel ei ole käsil mitte see, mida nad jutustavad, vaid hoopis midagi muud, ja see on eesti keele ja kultuuri kapseldamine, isoleerimine, mis omas põhiolemuses päriselt määndab ja hävitab, mitte ei hoia keelt ja kultuuri. Ja minu küsimus on: kas teie hinnangul on praeguse valitsuse sellise retoorikakursi suund keelele mingit viisi pärssiv või mitte? Aitäh!

Professor Martin Ehala
Ma ei arva, et praeguse valitsuse kurss oleks kuidagi kapselduv. Ma olen kindlasti nõus sellega, et igasugust kultuuri ja keele kaitsmist on võimalik viia nii jäigaks, et see tekitab kapseldumise, samas on seda võimalik viia ka nii lahtiseks ja avatuks, et see hakkab ohustama kultuurilist jätkusuutlikkust. See on ühiskondliku arutelu küsimus, kus on see n-ö optimaalne tasakaal sellise n-ö kapseldumise ja avatuse vahel. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Ehala! Teie selles väga loogilises ja realistlikus slaidiesituses oli üks pealkiri "Algatused Euroopas", kus te ütlesite, et Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Euroopa Teadusülikoolide Liiga märgivad, et kiire rahvusvahelistumine põhjustab ülikoolide võõrandumist ühiskonnast. Te natuke seletasite seal lahti ka. Selle kohta ma võib-olla nii väga pikka kommentaari ei soovigi, aga minu küsimus on see, et keeleasjatundjana tänapäeval, kui kommunikatsioonitehnoloogiad on ülimalt välja arenenud, keele õpetamise meetodid on läinud nii kiireks ja nii mugavaks, et kas Eestis osatakse kõiki neid võimalusi ära kasutada, et see eesti keel väga kiiresti ja väga, ütleme, soravalt selgeks teha?

Professor Martin Ehala
Aitäh küsimuse eest! Jah, seda arendatakse, aga ega ühegi keele õppimine ei ole väga kiire protsess, see on ka täiesti iseenesestmõistetav. Nii et ma ei oskagi siin nagu paremini midagi vastata, et see on asi, millega tuleb tegeleda, sellega tegeldakse ja on ka riiklikud programmid keeletehnoloogia arendamiseks, kus just nimelt see automaattõlge on üks osa, terminipangad on teine osa. Nii et sellega tegeldakse, aga muidugi, sellega saaks ka alati rohkem tegeleda ja kiiremini arendada. Nii et jällegi see on üks selline protsessiküsimus. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Annely Akkermann, palun küsimus!

Annely Akkermann
Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja, professor! Te ütlesite oma kõnes, et on omamoodi spiraal, et kui üks eriala muudetakse ingliskeelseks, siis väheneb kohe üliõpilaste arv teistel, eestikeelsetel erialadel ja siis jälle järgmine eriala muudetakse eestikeelseks. Mis te arvate, mis üliõpilaste poolt on see motivatsioon siiski õppida ingliskeelsel erialal, et kas juba alates bakalaureusest omandada terminoloogia inglise keeles või on see lihtsalt mood, et teised, eestikeelsed õppekavad tühjemaks jäävad? Aitäh!

Professor Martin Ehala
Aitäh! Ma arvan, et siin on nii ühte kui teist. Rakendusuuringute CentAR-i poolt läbiviidud selline intervjuudel põhinev uuring eesti- ja ingliskeelse kõrghariduse vahekorrast näitas, et üsna palju on üliõpilaste ja ka õppejõudude seas hoiakut, ja minu meelest see ei ole ka mingisugune eriti taunitav hoiak, et mitmekesises n-ö keskkonnas välisüliõpilastega koos õppides on lihtsalt huvitavam. Seal on erinevaid vaatenurki ja noore inimesena, ma olen päris kindel, et kes ei tahaks kohtuda inimestega, teiste noortega teistelt maadelt, et see on põnev. Nii et kindlasti on seal puhtalt selline nagu uudsuse ja kultuurilise huvi tõmme ingliskeelse kava poole, kus sa õpid huvitavamas seltskonnas nagu selles mõttes. See on täiesti arusaadav ja ma arvan, et see on üks selline põhjus, mis tõmbab ingliskeelsete kavade poole. Aga teine muidugi, et mida rohkem neid ingliskeelseid kavasid on, seda suurem on ingliskeelse õppe valik. Ja kui üliõpilane valib, kuhu ja mida ta õppima läheb, siis paratamatult need ingliskeelsed õppekavad nagu tõmbavad, hakkavad tõmbama, ühesõnaga, konkureerivad eestikeelsetega. Mida rohkem neid on, seda rohkem on seal kohti, et ka see. Need kaks asja juba koos, et üliõpilase, noore inimese teatav kalduvus lihtsalt olla huvitavamas seltskonnas, ja nende võimaluste rohkus, on see protsess, mis seda spiraali n-ö käimas hoiab. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Nii. Peeter Ernits, palun järgmine küsimus.

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Te kirjutasite mõni aeg tagasi minu meelest geniaalse loo "Hääletu alistumine ideoloogilisel rindel" ja keel on siin, eriti kõrgkoolide keel on siin ülioluline. See n-ö ideoloogiline sõda käib loomulikult mitte ainult Eestis, vaid ka te viitasite, ka paljudes teistes riikides. Aga Eesti on paraku suhteliselt pisike ja see eestikeelne kogukond seda enam. Aga kuidas selline ideloogiline võitlus sellel rindel, kas see mudel, mis kõlbab näiteks skandinaavidele või poolakatele või kellelegi teisele suuremale, sobib ka meile?

Professor Martin Ehala
Ma arvan, et sellised ühiskonnad nagu Põhjamaad – Soome, Rootsi, Norra, Taani –, et need on Eestiga üsna sarnases olukorras. Et kuigi nad on, eks ole, rahvaarvult seal mitmeid kordi suuremad, aga globaalses mastaabis on nad ikkagi sama n-ö kaalukategooria ühiskonnad. Ma arvan, et see nende poolt välja töötatud põhimõte, et me peaksid pürgima sinnapoole, et ülikoolid toimuvad läbivalt kahes keeles, et see tagab palju paremini rahvuskeele püsimise kui see, kus me nagu tekitame kaks eraldi kasti: ingliskeelse kasti ja rahvuskeelse kasti. Nii et ma selles mõttes olen täiesti nende poolt. Ja see muidugi eeldab ka seda, et tõesti sellised õppejõud, kes on jäänud ülikoolis paikseks ehk kellel on tähtajatu leping, kes on tulnud näiteks Tartusse selleks, et jääda, et nad õpiksid ära eesti keele sellisel määral, mis võimaldab töötada ja ülikoolielus osaleda. Ja muuseas, see on juba täiesti seadustatud. Keelenõuded ütlevad, keeleseaduse juurde kuuluvad keelenõuded, et ülikooli õppejõud peab oskama eesti keelt B1-tasemel. Muidugi, küsimus on selles, et järeldoktorid ja õppejõud, külalisõppejõud, kes tulevad aastaks, kaheks või kolmeks, et nendelt ei ole mõistlik nagu nõuda, et nad selle nüüd kohe selgeks õpivad, kui nad kolme aasta pärast lähevad. Aga ülikoolid alati otsivad kõige parimaid, selleks et jätta neid oma ülikooli, et see ülikool oleks nende nagu põhibaas. Ja vat sellistele inimestele, kellele pakutakse püsivat töökohta või no, ühesõnaga, kellele pakutakse karjäärivõimalust, neile tuleb kindlasti nagu selgitada, et eesti keele oskus on vajalik ja see eesti keele oskus peaks neil olema siis sellel ajal ka töölepingus tööülesandena kirjas, et nad siis selle arvelt, kui nad eesti keelt õpivad, peavad tegema muid kohustusi vähem. Nii et see on selline paindlik asi, kuidas seda saavutada, aga ma arvan, et kakskeelsus ülikoolis on see tee, kuhu peab minema, et eesti keel kõrghariduses püsiks. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Katri Raik, palun järgmine küsimus!

Katri Raik
Hea eesistuja! Lugupeetud professor Ehala! Kuulasin huviga teie ettekannet ja ka mina ei pooldaks seda kastide süsteemi niimoodi, nagu ka eesti üldhariduses ei ole see mõistlik. Aga mõtlesin, et kui teie suurepärased ettepanekud võtaks kultuuriministeerium professor Aadu Musta juhtimisel arutada, siis me võime ette kujutada, milline, ma ei nimetaks seda paanikaks, tekiks ülikoolide poolelt. Me kindlasti ei taha keegi sellist Eestit, kus ülikoolidel ei ole autonoomiat, nagu see kunagi on olnud. Aga kuidas, andke nõu, kuidas murda ülikoolide teatav skeptilisus sarnase teie ettepaneku suhtes? Te ju teate, et selline skeptilisus on olemas. Aitäh!

Professor Martin Ehala
Aitäh! Ma tean, selline skeptilisus on olemas, ja ma ei ole kuulnud ka samas ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks see süsteem ei võiks töötada või miks ta ei ole hea. Et ainukene hirm selles, et kui me nüüd nagu ütleme, näitame õppekavades, et tuleb õppida eesti keelt, et siis välisüliõpilased enam ei tule meile õppima, see on nagu põhiline hirm, mida räägitakse. Samas, teate, see on nagu investeerimise lugu, et kas ma ikka julgen investeerida sellesse ettevõttesse, et näiteks kui me nüüd muudame ja ütleme, et meil on eesti keele õpe n-ö 12 ainepunkti kohustuslik ja veel 12 on valitav, et siis me nagu lükkame oma kõrghariduse hukatusse. Noh, see on see julguse ja otsustavuse küsimus. Ma arvan, et seda ei juhtu, ja kui on näha, et sellel on mingisugused väga tõsised tagajärjed, siis tuleb seda poliitikat mõne aasta pärast muuta tagasi. Aga nüüd öelda, et me seda ei tee, sest meie hirm selle ees, et meie kõrgharidus siis kukub kokku või ei ole enam konkurentsivõimeline, ma arvan, et see ei ole tõsiselt võetav. See on ka põhjus, miks ma just nimelt selle ühe punktiga tulin täna siia teie juurde. See on just nimelt seetõttu, et seda on võimalik Riigikogul seadustada, seadusesse panna. See on üsna väike selline asi ja see jätab ülikoolidele selle mänguruumi, kuidas nad seda 40 ja 60 ja 80 : 20 teevad. Ükski ülikool ei ole täielikult akadeemiliselt vaba ja akadeemiline vabadus käib eelkõige mõttevabaduse kohta, aga mitte kõigi ülikooli tööaspektide kohta. Nimelt, ma arvan ka seda, et näiteks ülikooli töökeele valik avalik-õiguslikus ülikoolis ei ole akadeemilise vabaduse küsimus, vaid Eesti riigis avalik-õiguslikud ülikoolid töötavad eesti keeles. Ja kui on vaja kellelegi tõlkida, külalisõppejõududele, siis seda tehakse. Nii et seetõttu ma arvan, et säärase n-ö väikese muudatuse tegemine, mingisuguse punase joone sättimine on nagu küllaltki hea algatus sellele, et ülikoolid seal sees suudaksid leida selle lahenduse, kuidas see toimima hakkaks. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Heidy Purga, palun teine küsimus!

Heidy Purga
Tänan, hea asespiiker! Austatud professor Ehala! Minu teine küsimus on ajendatud hiljuti ilmunud Valdur Mikita raamatust "Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm". See küsimus on sihitud ühest küljest keele loovusele ja keele arengule ja teisest küljest selle piirangutele. Käesolev aasta on rahvusvaheline põliskeelte aasta ja lisaks ka eesti keele aasta. See raamat jutustab eesti keele omailmast ja kirjeldab eesti keelt kui eesti rahva kõige suuremat ja kõige vanemat ühisloomingut. Seal on öeldud, et inimene võib lõpetada kooli ja mitte osata õigesti kirjutada, kuid südamevaluks pole põhjust, keeleline andekus ja õigekirjaoskus ongi erinevad asjad, loovus ja isikupärane keeletunnetus on olulisem kui õigekiri ja see, kes tunnetab eesti keele sõnade maitset, ei peagi teadma, millise sõna ette tuleb koma panna. Minu küsimus on teile, et millised on teie jaoks keele kõige olulisemad vabadused selles eelpoolnimetatud kontekstis.

Professor Martin Ehala
Selles kontekstis loomulikult ma arvan, et loominguvabadus, vabadus kasutada oma keelt niimoodi, nagu keele kõneleja otsustab seda kasutada, on kõige suurem õigus ja vabadus, samas iga vabaduse ja õigusega kaasnevad tagajärjed. Nii et kui ma siin suvatseksin nüüd rääkida mingisuguses säärases keelevariandis, mida üldiselt ei peeta kohaseks, siis ma arvan, et sellel on teatavad tagajärjed minu mainele ja sellele olukorrale siin. Seetõttu ma ütlengi, et meil kõigil on need vabadus ja õigus ka komasid panna või mitte panna ja ma ise ei pane neid vahest, aga see sõltub väga palju ka olukorrast, kus ma jälgin, et mu komad oleks paigas, ja vähemalt neid slaide ma lugesin üsna mitu korda üle, et vaadata, et ega seal ei ole midagi puudu, mingi täht vahelt ära. See ongi vat nii, et elu on mitmekesine ja vabadusi siin peab olema, aga vastutus on ka. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Helle-Moonika Helme, palun!

Helle-Moonika Helme
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Aitäh, väga lugupeetud ettekandja! Ma tänan kõikide heade ettepanekute eest, mis te olete teinud, kuidas muuta nüüd meie seadusandlust nii, et meie ülikoolid liiguksid taas meie põhiseaduslikul kursil. Kultuurikomisjoni liikmena ma kõiki teie ettepanekuid kahel käel kindlasti toetan, kui need meil tulevad töösse. Ma tahaksin teie käest küsida, ma toetuksin ka Aili Küntsleri artiklile, mis ta kirjutas Sirbis, et mida siis teha. Ma mõistan, et kõik Eesti ülikoolid on nagu dilemma ees, et ühelt poolt on neil ambitsioon saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga teisalt nad peavad siis meie avalik-õiguslike institutsioonidena tegutsema Eesti põhiseaduse vaimus. Aga kahjuks me näeme, et ülikoolide karjääriteel on just Eesti riik oma põhiseaduse preambuliga nagu tugevalt jalus. Aga mida siis teha? Näiteks, Jaak Jõerüüt on öelnud, ta ütles seda rahvusraamatukogu emakeelepäeval, et kui teisiti ei saa, tuleb ülikoolide autonoomiat piirata. Ja loomulikult, seda pannakse pahaks, nagu me ka juba kuulsime, sest et kes neid keelde-käske ikka väga armastab. Aga iseenesest riigis ei loksu ju siiski midagi paika.

Aseesimees Siim Kallas
Küsimus, palun! Aeg jookseb.

Helle-Moonika Helme
Ja mu küsimus oleks, et millega siis turgutada meie ülikoole nägema oma positsiooni Eesti ühiskonnas ühiskonna alussambana ja instrumendina Eesti põhiseaduse preambuli kaitsel. Aitäh!

Professor Martin Ehala
Aitäh! See on väga fundamentaalne küsimus, see on lai küsimus ja siin ei ole ühte ja lühikest vastust. Selge, et ühiskondlik arvamus selle kohta, milline on ülikooli roll ühiskonnas ja millist kõrgharidust me tahame, on see, mis varem või hiljem hakkab ülikooli kuklas tiksuma ja paneb neid nagu järgi mõtlema. Et see ühiskonna ja ülikooli vahelise võõrandumise küsimus, ma arvan, et ülikoolidel ei ole sellest ükstaskõik. Ei ole just nimelt seetõttu ükstaskõik, et varem või hiljem hakkab see mõjutama ka ülikoolide rahastamist. Et kui ikkagi on näha, et nende ülikoolid ajavad täiesti oma asja ja on seljaga ühiskonna poole, siis sellel on ka omad tagajärjed. Nii et see on kindlasti üks viis, nagu ühiskondlik hoiak laiemalt, milline peaks meie kõrgharidus olema, mis siis n-ö suunaks pehmelt ülikoole siseregulatsioonile ise, iseregulatsioonile seda nagu keelepoliitikat sätestama. Aga kindlasti on mõningad sellised väiksed asjad, mida tasub seadustada. Üks sellistest mu ettepanek siin on. Ma arvan, et see tasuks kaaluda. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Te pakkusite siin välja meile kaks kokteili, et bakalaureusekokteil 40 : 60 ja magistrikokteil 20 : 80. Et noh, kokteilide puhul on alati oluline just see komponentide osakaal ja kuidas ta mõjub. Et kas see, millel see põhineb, selle kokteilide selline koosseis, et mitte hoopis näiteks mingisugune, mingi muu protsent, ja kas nende kokteilide mõju eesti keele reaalsele säilimisele on ka reaalne või pärast selgub, et kuidas tuleb välja?

Professor Martin Ehala
Jah, aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et need kokteilid on reaalne viis selleks, et säilitada eesti keel kõrghariduses seinast seina. Praegune meetod viib eestikeelse kõrghariduse tasapisi väljasuremiseni. Nii et seetõttu, selles osas ma arvan, et see on nagu ikkagi hea lahendus ja mitte halb lahendus. Teiseks, see, et 20 : 80 ja 40 : 60 ei ole kohustus, et me peame kõik õppekavad selliseks tegema. Praegu on 25% või umbes niimoodi magistrikavadest ingliskeelsed. Juba nende kavadesse eestikeelse osa saamine oleks samm edasi. Kas ja kui palju hakkab nagu uusi ingliskeelseid kavasid tulema, see on nagu teine küsimus ja on isegi sellest nagu lahus. Aga isegi, kui see protsess jätkub, siis see 20 : 80 ja 40 : 60 tagab selle, et eestikeelne haridus on võimalik ka siis, kui enamik õppest toimub inglise keeles. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Viimane küsimus Urmas Kruuselt, sest küsimusteks ette nähtud aeg ammendub.

Urmas Kruuse
Austatud istungi juhataja! Auväärt professor! Ma võin teid rahustada. Siin saalis viimasel ajal kasutatakse sellist keelt ja keegi ei tunne sellepärast ka piinlikkust ja mingeid tagajärgi ei ole. Viimane, mida me kuulsime, et me oleme siin kõik ajusurnud. Aga mu küsimus on sellestsamast eestikeelsest ülikoolist või selle eesti keele mastaabist. Kui ma hommikul kuulasin auväärt rektori intervjuud, siis oli seal selline informatsioon, et täna umbes 10% on meil tegelikult rahvusvahelist inglise keelt erinevates situatsioonides ülikoolides. Ja osad on öelnud seda, et väga paljud õppejõud, kes siia näiteks tulevad, on nii globaalsed, et nad tulevad siia ajuti ja neil puudub absoluutselt motivatsioon seda keelt tegelikult õppida. Mis te arvate, mis oleks see rohi, mis aitaks tekitada seda huvi eesti keele õppimise vastu? Kuigi üliõpilasena ma võiksin öelda, et kui mul üks distsipliin on lihtsalt eesti keel, siis see mind justkui ei häiriks. Aga mis oleksid need maasikad sõna otseses mõttes, mis meelitaks neid inimesi siia?

Martin Ehala
Aitäh! Palju mul aega on sellele vastata?

Aseesimees Siim Kallas
Nii palju, kui te vajalikuks peate selle vastuse jaoks.

Martin Ehala
Täiesti õige tähelepanek. Paljud välisõppejõud on väga mobiilsed. Üks osa nendest on noored postdokid, kes saavad kolmeks aastaks raha ja järgmine kolm aastat on hoopis kuskil mujal. Noored õppejõud saavad tähtajalise töölepingu ja külalisprofessorid tulevad aastaks-kaheks, võib-olla kolmeks, võib-olla neljaks ja lähevad. Nende puhul tõesti eeldada, et nad nüüd hakkaks tohutu innuga eesti keelt õppima ja omandaks selle kolmanda aasta lõpuks, kui nad lahkuvad, see on nagu unistuste valdkonda kuuluv, see nii tõenäoliselt ei lähe. Aga meil on küllaltki palju selliseid, kes tulevad selleks, et jääda. Ja just nimelt selle tulemise, et nad võib-olla ei tule selleks, et kohe jääda, aga neile pakutakse seda võimalust, ja seda võimalust ei pakuta võib-olla mitte kohe järgmisel päeval, kui nad on siia tulnud, vaid võib-olla aasta pärast, ja öeldakse, et kas sa tahaksid jääda, et näiteks arendada oma õppetool siin välja, oma uurimisrühm siin välja. Aga vaat, meie ülikool töötab eesti keeles, eks ole, siis me eeldame, et kahe-kolme-nelja aasta jooksul ikkagi eesti keel tuleb omandada. Nii et see on see motivatsioon, et need inimesed, kes jäävad siia tööle õppejõududena, leiavad selle oma koduülikooliks, et nad ikkagi õpiks eesti keele ära.
Üliõpilaste puhul ma arvan, et need teatud osa välisüliõpilasi kindlasti on huvitatud Eestis töö leidmisest ja nii palju ma olen küll uurinud, näiteks Mainori Kõrgkooli ühe välisüliõpilaste hulgas on huvi eesti keele õppimise vastu suur. See oli 200 üliõpilast, kes seal vastas, nii et see oli üllatavalt suur. Tõesti ei ole tehtud uuringuid n-ö kogu Eesti avalik-õiguslike ülikoolide välisüliõpilaste kohta. Ma arvan, et säärast uuringut oleks hädasti vaja ja ma olen positiivselt meelestatud, et see huvi on suurem kui see, mida üldiselt arvatakse, et oh, nad ei taha, nad ei tule ja siis kõik see asi kukub kokku, kui neile eesti keelt hakatakse õpetama. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh, lugupeetud ettekandja, professor Ehala, väga huvitava ettekande eest! Sellega on ettekanded kuulatud, küsimused esitatud, nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Lihtne pilguheit läbirääkimistes osalemise soovidele näitab, et me kella üheks, ettenähtud ajaks, valmis ei saa. Seetõttu, kui teil midagi selle vastu ei ole, siis ma paneksin hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Et me hääletaksime seda enne, kui läbirääkimised hakkavad, siis on nagu loogika, plokk. Nii, siis ühesõnaga, valmistume hääletamiseks. Nii. Ma arvan, et me oleme nii moraalselt kui füüsiliselt valmis tähtsas küsimuses otsuse langetama.
Niisiis, auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku pikendada meie tänase istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Hääletuse tulemus on selline, et istungi pikendamise poolt oli 29 kohal viibinud Riigikogu liiget, vastu ei olnud kedagi, erapooletuid ei olnud kedagi. Järelikult, istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte rohkem kui kella kaheni.
Läheme siis nüüd läbirääkimiste juurde. Isamaa fraktsioon on palunud, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Kui ma loogiliselt vaatan, siis nii justkui ongi järjekorda pandud, aga ma annan sõna vastavalt registreerimise järjekorrale. Nii et esimene on Helir-Valdor Seeder, palun!

Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Ma palun 5 + 3 minutit.

Aseesimees Siim Kallas
Siis kolm minutit juurde veel.

Helir-Valdor Seeder
Aitäh! Austatud kolleegid! Kõigepealt suur tänu kõigile ettekandjatele, olid väga huvitavad ja sisukad ettekanded! Aga selleks, et eestikeelse kõrghariduseni jõuda, peab olema võimalus omandada ja osata eelnevalt piisavalt heal tasemel eesti keelt. Täna see enam või veel nii kahjuks ei ole. Seega, eestikeelne alus-, alg-, põhi- ja gümnaasiumiharidus on vältimatu eeldus eestikeelsele kõrgharidusele. Kahetsusväärselt paljudele ka Eestimaa elanikele jääb eestikeelne kõrgharidus kättesaamatuks just puuduliku keeleoskuse tõttu. Seega, ühtne eestikeelne haridussüsteem on hädavajalik ja tänaste noorte huvides. Aga ka puudulik keeleoskus on loomulikult palju laiem probleem kui ainult haridusega seonduv, see on Eestis otselt ka ühiskonna sidususe, lõimumise ja kaudselt ka julgeoleku küsimus. Tuletan siinkohal meelde, et igasuguse lõimumise ja integratsiooni fundamentaalseks aluseks on keeleoskus. Eesti keele rindel edu saavutamine on võimalik ainult laiapõhjalise käsitluse ja sihipärase arendamise ning poliitika elluviimise kaudu, nii nagu laiapõhjaline riigikaitse, kus kogu ühiskond on kaasatud ja laiapõhjaline tahe olemas. See tähendab, mitte ainult poliitikud ja ametnikud ei vastuta eesti keele elujõulisuse eest, vaid ka ettevõtjad, kohalikud omavalitsused, tavakodanikud, spordirahvas, kultuuriinimesed ja teised. See on meie ühine tööpõld. Seega, eesti keel hariduses, kultuuris, ettevõtluses, kohanimedes, igapäevateeninduses ja kõikjal ja läbivalt.
Nüüd regionaalsetest kõrgkoolidest, millest siin täna on päris palju juttu olnud ja millega ka minul on päris tihe kokkupuude. Regionaalsed kõrgkoolid väljaspool Tallinnat ja Tartut. Loomulikult on maakonnakeskustes, kus asuvad regionaalsed kõrgkoolid, asukohajärgsetele maakondadele olulised ning kõik need kohalikud omavalitsused teevad ka aktiivselt koostööd ja rahastavad neid kõrgkoole erinevate ühisprojektide kaudu. Nii ka täna kõneks olnud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia puhul, mis, rõhutan, on riikliku tähtsusega rahvuskultuuri akadeemia, mitte kohaliku tähtsusega munitsipaalasutus. Aga nende asutuste tavapärase ja igapäevase tegevuse rahastamise osalemise kohustust ei saa näiteks Viljandi linn või ka Narva või teised linnad enda kanda võtta. Esiteks pole Viljandil ja nendel teistel linnadel selleks piisavalt raha. Viljandis näiteks Ugala, pärimusmuusika keskuse, muuseumi, haigla, Rahvakultuuri Keskuse, Maaelu Edendamise Sihtasutuse ja teiste riigiasutuste kõrval, kelle kõigi olemasolust on Viljandi linn eluliselt huvitatud. Teiseks, see on selline sügavalt lombakas ja Tallinna-Tartu poole kaldu mõttelaad. Kui me räägime, et Pärnu kolledžit ja Narvat ja Viljandi kultuuriakadeemiat peaks Pärnu, Narva ja Viljandi linnad kohustuslikult kaasrahastama oma eelarvest, kui nad soovivad, et need õppeasutused jätkaksid seal oma tegevust, siis kas me nõuame ja kas see täna ka tegelikult nii on, et Tallinn ja Tartu kaasrahastavad seal asuvaid kõrgkoole? Ei, seda me ei nõua, see tundub iseenesestmõistetavana, et neid riiklikke kõrgkoole rahastatakse riigieelarvest, et Tallinn ja Tartu kohustuslikult ei peakski kaasrahastama. Näiteks, Tartu kõrgem meditsiinikool või Tallinna Tehnikakõrgkool või näiteks Sisekaitseakadeemia või Tartu lennukolledž või Balti kõrgem sõjakool, mis asuvad Tallinnas ja Tartus. Kas Tallinn ja Tartu on võtnud sellise kohustuse, et kaasrahastada, kui nad soovivad, et need rakenduslikud kõrgkoolid seal asuksid? Ma tõin ainult väikese loetelu välja. Aga Pärnu, Narva ja Viljandi puhul peame me seda juba iseenesestmõistetavaks ja loogiliseks. Sellega tahan ma öelda, et kogu see regionaalsete kõrgkoolide rahastamine on laiem teema. Siin on vaja otsustada, kuidas Eestis rahastada ülikoolide regionaalseid kõrgkoole Viljandi, Pärnu, Narva, teiseks, iseseisvaid rakenduslikke kõrgkoole, näiteks Tartu kõrgem meditsiinikool, Tallinna Tehnikakõrgkool jt, ja kolmandaks nn riiklike tööandjate koole, Sisekaitseakadeemia ja Tartu lennukolledž. See peab olema riikliku hariduspoliitika osa, mitte üksikute omavalitsuste erinevatest võimalustest ja erinevast tahtest tulenev otsus.
Ja lõpetuseks. Olen väga hästi teadlik, et tasuta asju ei ole. Kui Eestis hoida ja arendada eestikeelset haridust ja eestikeelset tasuta kõrgharidust, siis peab Eesti riik ka eelarvest rohkem sinna panustama, selleks et eestikeelne kõrgharidus oleks piisavalt rahastatud. See on vältimatu eeldus. Ja eestikeelse kõrghariduse arendamine on samuti vältimatu eeldus, et eestlased oleksid maailmakaardil kultuurrahvana.
Lõpetuseks paar tähelepanekut elust enesest ja siit saalist. Kõigepealt, hiljuti Isamaa Erakond pidas Tartus oma volikogu ja selles konverentsisaalis, mis asus Tartus, Tartu kesklinnas, olid seina peal sildid "Password" ja "Username". Seal ei olnud eestikeelset isegi tõlget või vastet, ainult ingliskeelne terminoloogia. Ma arvan, et selliseid asju ei ole kõiki võimalik seadustega ette kirjutada ja reguleerida. See tahe ja arusaam peab olema ühiskonnas sügavalt sees, et me ise kasutaksime eesti keelt seal, kus see vähegi võimalik on, ja minu arvates, kus see elementaarselt olema peaks. Ja teiseks, et me ka kasutaksime siin saalis head eesti keelt või vähemalt neid eestikeelseid sõnu, kui on olemas eestikeelsed sõnad ja ei ole võõrsõnu vaja kasutada. Ka täna pöörduti minu poole: lugupeetud spiiker. Eesti Riigikogus ei ole spiikrit, Eesti Riigikogus on Riigikogu esimees või aseesimehed või asespiiker, kui soovite, ehk aseesimees, asejuhataja. Aga eestikeelsed terminid on olemas ja me ei peaks kasutama võõrkeelseid sõnu, seda enam, et see sisu pole täpselt see. Ma mäletan, et Gruusia parlamendi esimees vist on tamada, nii et võib ju kasutada ka spiikri asemel tamada'd. Aitäh tähelepanu eest!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Signe Kivi, palun järgmisena, Reformierakonna fraktsioon. Saab, kui vaja, saab aega juurde.

Signe Kivi
Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Soovime tunnustada Riigikogu Isamaa fraktsiooni, kes algatas arutelu eestikeelse kõrghariduse tuleviku üle täna siin saalis ja seda ajal, mil just äsja tähistasime rahvusülikooli 100 aasta juubelit. Tänan ka kõiki ettekandjaid ja eriti Martin Ehalat, kes oma ettekandes tõi tõesti välja konkreetsed ettepanekud olukorra parendamiseks. Aga eelmisel nädalal oli Riigikogu delegatsioon Balti Assamblee konverentsil ning hariduse-, teaduse- ja kultuurikomisjoni istungil tõstatasid ka meie Leedu ja Läti kolleegid teravalt üles omakeelse kõrghariduse probleemid, seda eriti just doktoritööde kaitsmise kontekstis – sooviti saada meilt informatsiooni ja nõu. Kuid jah, keeleküsimus ei ole ainult keele küsimus, see on ka kõrghariduse kvaliteedi küsimus, teaduse ja kõrghariduse rahastamise küsimus, Eesti kui riigi usaldusväärsuse küsimus ja iga mehe – iga naise küsimus siin saalis. Samas, keeleküsimuses peaks must-valgeid lihtlahendusi vältima, sest probleemid võivad olla erinevates valdkondades vägagi spetsiifilised. 10. septembril s.a kohtus Riigikogu kultuurikomisjon Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega. Rektorid tõdesid, et ootused, mida riik on esitanud kõrghariduse rahvusvahelistumisele, on vastuolulised ja riigipoolsed signaalid siin mõneti kahetised. Haridus- ja Teadusministeerium on tulemuslepingutesse sisse kirjutanud rahvusvahelistumise mõõdikud, aga üha rohkem kostub kriitikat võõrkeelsete õppekavade avamisel. Halduslepingutes on sätestatud ka kohustuslik eesti keele õpe välisüliõpilastele ja välisõppejõududele, aga sellega ei kaasne eraldi eelarvet ning ülikoolid peavad tõsiselt pingutama, et nii olulise valdkonnaga tegeleda. Nii näiteks on Eesti Kunstiakadeemia tõlgendanud selle ümber laiemalt eesti keele ja kultuuri õpetamiseks. 
Kõik me teame kartust, et ingliskeelne haridus on oht eestikeelsele haridusele. Jah, siin tasub tõesti olla ettevaatlik, aga mitte keelevaene. Kasutan seda sõna, tsiteerides statistik Ene-Margit Tiitu. Sest oleme ausad, ülikoolides toetatakse tasuliste ingliskeelsete õppekavadega paraku ka eestikeelse tasuta hariduse läbiviimist. Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asser on korduvalt tõstatanud üles retoorilise küsimuse, kas tänapäeva ülikool saab olla läbivalt eestikeelne, ja vastanud, et pigem peaks vaatama, kuidas ülikoolid mitmekeelsusest võidavad ning kuidas saab ülikoolide muukeelseid lõpetajaid Eesti ühiskonnaga siduda. Soovin siinkohal tsiteerida Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektorit professor Ivari Liljat. "Kui mure eesti keele pärast siiras, siis kindlasti tuleks rohkem tähelepanu osutada meie rahvusteadustele, eesti kunsti- ja muusikateadusele, teatri-, kirjandus- ja ajalooteadusele, sest praegune teaduse rahastamise süsteem jätab osa rahvusteaduseid vaeslapse rolli ja seda nii baasrahastuse, 5% jaotusmehhanismi kui ETAK-i uurimistoetuse raamistikus, tagamata vajalikku järjepidevust. Ja kui küsime, et kust lisaks ilukirjandusele elab ja areneb kõrgel tasemel eesti keel, siis kindlasti meie rahvusteadustes. Pealegi ei ole maailmas kedagi, kes veel peale meie endi võiks ja saaks seda teadust teha. Kindlasti poleks aga mõistlik sundida eesti keele kasutamist õpiajal peale nanostruktuuride füüsikule, pigem tuleks talle anda lisaks aineid, mis tekitaksid temas soovi oma eriala eestikeelset terminoloogiat arendada ja vajaduse eesti keeles oma erialast rääkida."
Lõpetuseks. Head koalitsioonisaadikud! Meie tänane arutelu oleks sisukam ja mõtestatum, kui te Reformierakonna eelnõu, mille me esitasime Riigikogule 18. aprillil s.a, korraldada Eesti alus- ja koolihariduse muutmine ühtseks ja eestikeelseks, oleksite siin saalis toetanud. Seda ju teie, EKRE, Isamaa saadikud, enne valimisi lubasite. Kuna ma alustasin meenutusega rahvusülikooli juubelist, siis oleks paslik tsiteerida ka Peeter Põllu kõnet Eesti Vabariigi rahvusülikooli avamisel 1. detsembril 1919. See tsitaat on välja võetud pikemast tekstist ja kõlab nii: "Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mida ta õpetab." Huvitav oleks teada, mida härra Põllu arvaks tänasest olukorrast ülikoolides ja tänasest debatist. Aga head jätkuvat eesti keele aastat ja tänan tähelepanu eest! Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Katri Raik, palun! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon.

Katri Raik
Hea aseesimees! Head kolleegid! "Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne, kas vabameelne, vana-, kodanlane, kas töömees, jah, ka aadel mõnikord. Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel, kui ununeks üks erakond: mu eesti keel. Nii järelikult: minu erakond on eesti keel." Nii kirjutas Juhan Liiv, kes elas aastatel 1864–1913 – enne, kui asutati eestikeelne Tartu Ülikool. Õigupoolest võiks selle luuletuse ette lugeda ja siit puldist ära minna, aga paari asja peaksin ma siiski veel lisama.
Nii nagu hea kolleeg Signe Kivi nimetas Tartu Ülikooli äsja olnud aastapäeva, kuulasin ma väga tähelepanelikult, mida keelte küsimuses – just nimelt keelte (mitmuses) küsimuses – ütlevad üliõpilased oma kõnedes. Kõik ütlesid midagi. Keeleküsimus oli väga kesksel kohal Eesti ülikooli 100. aastapäeval. See on iseenesest ka loomulik. Aga üliõpilased kõnelesid keeltest mitmuses, ei rääkinud ainult eesti keelest ja inglise keelest, vaid rääkisid ka veel teistest võõrkeeltest. Ja minule on see väga sümpaatne – kui me vaatame oma geograafilist asukohta ja mõtleme oma ajaloole, ka seda peaksime me silmas pidama.
Täna jäi mul veidi süda valutama, et me rääkisime hästi palju keelest, aga me ei rääkinud eesti kirjandusest, eesti ajaloost. Võib-olla ei pidanudki rääkima, aga eesti keelega käib koos eesti meel. Ja nii nagu on tähtis tegeleda eesti keele arendamisega, tuleb kindlasti tegeleda kirjanduse uurimisega, kirjanduse toetamisega, sest keel elab ju kirjanduses või mulle eriti südamelähedase Eesti ajaloo uurimise toetamisega. Kõik need teemad on väga olulised.
Ja kolmandaks, ühiskonna teenimine on ülikooli kolmas funktsioon teaduse ja õppetöö kõrval. Eesti ülikool teenib Eesti ühiskonda, see on täiesti selge. Võib-olla mitte kõige õnnestunum, aga ajaloost näide: 1935. aastal kirjutas Eesti riik alla salajase leppe Saksamaaga. Selleks, et müüa Saksamaale mida? Põlevkiviõli. Ja sellepärast tekkis tegelikult Tallinna Tehnikaülikool, sest kõike seda tuli uurida, et toota paremat põlevkiviõli. Veel kord: mitte kõige õnnestunum ajalookonteksti näide, aga siiski ärme unustame, et eesti keel ja Eesti ühiskond ja Eesti ülikool on omavahel tihedalt seotud.
Üliõpilane Sigrid Västra, kes vaieldamatult väga asjaliku ettekande, nimetas täna ainsana arvu: et olgu kõrgharidusõpe edaspidi rahastatud 1,5% SKP-st ja teadus 1%-ga SKP-st. Ma olin väga rõõmsalt üllatunud, kui hea kolleeg Helir-Valdor Seeder äsja ütles, et ülikoolid vajavad lisaraha. Käime välja siis ka need arvud, ülikoolid vajavadki lisaraha nii õppeks kui ka teaduseks. Ja mul on nii hea meel, et ma saan jätta küsimata selles mürgise küsimuse, et kuidas ka minu enda endine erakond kutsus kokku siis nüüd arutelu, aga üldse ei saa aru, et ülikoole tuleb rahastada nii õppe kui ka teaduse mõttes. Panen veel üks kord südamele: Eesti on osa Euroopast, sellised tasakaalud – 1,5% SKP-st õppele, 1% teadusele – on ennast teistes põhjamaades õigustanud. Ma arvan oleks õiglane ka meil. Ma loodan, et äkki see on see üks küsimus, milles me leiame suure üksmeele. Suur aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Aadu Must, palun, Keskerakonna fraktsioon!

Aadu Must
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma vaatasin oma algselt valmis kirjutatud teksti ja avastasin suure rõõmuga, et sellest 70% on ilusasti, loogiliselt ja kenasti ära räägitud. Seetõttu, ma arvan, et ma saan piirduda ainult teatud ääremärkustega, mida üks või teine teema tekitas. Protokolli jääb minust küll ainult fragmentaarium, aga ma arvan, et see on mõistlik.
Kõigepealt tahan rõhutada seda või öelda aitäh tõepoolest teema tõstatajatele, nii nagu mitu sümpaatset eelkõnelejat on öelnud, see on omamoodi naeratus meie rahvusülikooli sajandale sünnipäevale, mis on teemaga ülitihedalt seotud. Aga seesama teema on seotud ka näiteks meie kultuurikomisjoni väga paljude teemadega, mida me oleme arutanud. Ja aitäh Signele, kes rõhutas, et seda on arutanud ka Balti Assamblee kultuurikomisjon ja arutab jätkuvalt. Ja minu kohustus on nähtavasti öelda seda, et täpselt sama teema on Balti Assamblee, mille delegatsiooni juht ma Eesti poolelt olen, täpselt sama teema on ülimalt terav Põhjamaade Nõukogus, kus räägitakse mitte ainult saamide keele kaitsest, vaid täpselt samuti räägitakse oma emakeelse ja võõrkeelse õppe proportsioonist ja raiutakse põhimõtet, et ülikool ei ole ülikool, kui seal ei ole vähemalt 10% võõrtudengeid nii bakalaureuse-, magistri- kui doktoriõppes.
Professor Ehala rääkis ära suurema osa sellest, mis ma oleks tahtnud rääkida, ja mul on selle üle hea meel, pääsen lihtsamalt. Aga haakun selle vihjega, mis oli ka tõepoolest Hollandi ülikoolidele. Meie üks partner on Benelux, Belgia, Hollandi, Luksemburgi parlamentaarne assamblee, kelle istungil me käime kohal, oleme vaatlejad, räägime sekka ka. Ja nemad just väga kuumalt rääkisid inglis- ja omakeelse emakeelse õppe vahekordadest ja olid sügavalt solvunud, mis nendega tehti. Oli teatud hulk antud juhul lausa minule lähedase arhiivinduse aineid, milles nad olid maailma pioneerid, pidasid oma ingliskeelsed loengud ära ja need, kes nende juures õppisid, enam ei lase oma tudengeid nende juurde, vaid loevad neid, nagu nad ise ütlevad, meie konspekte ise ette, aga see on kõrvalteema.
Nüüd hästi huvitav oli mõni aasta tagasi või tegelikult kümmekond aastat tagasi juba, kui Euroopa Teadusfond pidas suurt tähtsat konverentsi ja üks ettekanne äkki, Eesti kohta oli seal palju huvitavat, aga üks ettekanne tõestas ära, tuginedes arvutianalüüsile, et Eesti riigi iseseisvus ei ole tõenäoline majanduslikel ja poliitilistel põhjustel. Oli teinud uhke arvutiprogrammi ja näitas, et ei ole. Pärast mina muidugi tormasin pulti ja hakkasin õiendama ja vaidlema ja lõpuks leidsin argumendi, mida kõik jäid ka uskuma. Programmeerijad ei olnud arvestanud ühte üliolulist punkti, see on eesti rahva hariduseusk, mis on olnud meie iseseisvuse garandiks. Ja meenub, kuidas omal ajal, 1917 Eestimaa rüütelkonna peamees parun Dellingshausen teatas Poskale: "Teie ei saa oma riiki teha, teil ei ole isegi haritud inimesi." Ja kui Poska kirjutas Venemaa ajalehtedes, et, Eesti pojad, tulge koju oma riiki (vabandust, ta ei tohtinud nii kirjutada), oma kodu ehitama, siis tulid tuhanded ja tuhanded arstid, insenerid, maamõõtjad, telegrafistid ja kümnete õpetatud erialade esindajad oma kodu ehitama või oma riiki ehitama, sest see oli üks meie mentaliteedi osa.
Muidugi, enne omariiklust, kurioosiumi mõttes võiks ju nimetada seda, et ka siis oli eesti keelel terve rida populaarsuse võite. Üks suuremaid või, ütleme, kas või 17. sajandist, kus mõisnikud kirjutavad üksteisele suuri sünnipäevapühendusi. Karskuspropaganda, eesti keele osa karskuspropagandas mõisnikele: "Härra ei joo end nõnda täis, oled mees ja mitte vöis."
Või sõjaajaloost vähetuntud fakt. Vene vägede võidukuses oli ...
Palun kolm minutit juurde!

Aseesimees Siim Kallas
No kolm minutit lisa.

Aadu Must
... oli suur roll Barclay de Tolly salakirjal, ta kirjutas oma kindralitele: "Kirjutage oma ammedekeles." Üksainuke sõna.
Nüüd väärtushinnangud kipuvad meil käima pendlina. Ma mäletan seda, kui me peale taasiseseisvumist olime tegelikult, põdesime veidi alaväärsuskompleksi ja rääkisime rahvusvahelistumisest. Ülikoolis oli käsk, tuleb avaldada välismaal, ja kui ma tollaselt rektorilt küsisin, kas Valka sobib, siis ta esialgu arvas, et sobib vist küll, ja ka võõrastes keeltes. Anti punkte selle eest, kuidas kus midagi avaldatakse. Ja ma imetlen neid mehi, kes ilma punkte saamata, võtame näiteks, Toivo Maimets kirjutas rakubioloogia õpiku, viis eestikeelse terminoloogia sisuliselt uuele tasemele, või Tallinna Tehnikaülikoolis näiteks professor Jaan Järvik, kes seda tegi oma valdkonnas. Meile tol ajal räägiti, et nomenklatuursed ajakirjad on ainult need, kus saab avaldada, ja siis selgus esimene minu isiklik võit. Selgus, et nomenklatuuri, mida rahvusvaheliselt tsiteeritakse, annab viia ka eestikeelsed ajakirjad või teha rahvusvaheline toimetuskolleegium ja kõik nõuded täita. Praegu on ülikoolidel siiski kogu seda liikumist toetades, eestikeelne ülikool peab olema. Ma ikkagi ütlen, et ühegi asjaga ei tohi minna liiale. Ja üks oht, mis juba, kui me väga edukad oleme, kollitab, on keskkooliseerumine ehk teiste sõnadega, noh, õnneks juba seda öeldi, et doktoriõppes, ärge nüüd rääkige, et me kõik hakkame õppima ainult eesti keeles. Ja üks väga oluline moment on veel: ärgem surugem kõiki erialasid, kõiki valdkondi ühte, et nüüd teaduses peab olema nii. Sest selgub, et humanitaarteadused, rahvusteadused, erinevad teadused on tõesti väga erinevad, nõuded on erinevad. Aatom jääb aatomiks Berliinis, Brüsselis ja Prahas, samuti Pukas, Puurmanis ja Purtses ja see on tunduvalt rahvusvahelisem valdkond kui näiteks rahvusteadused, mis on võtmeküsimuseks tegelikult ka keele edendamisel, kaitsmisel ja arendamisel.
Ülikool on hädas. Hele Everaus mainis, hea kolleeg mainis nii toredasti seda, kuidas peab õpetama eesti keelt. Meile tulevad gümnaasiumist inimesed, kes ei oska eesti keelt. Kui ülikool peab hakkama tegema gümnaasiumi tööd, siis on see halvasti. Ja loomulikult seesama oht, millest kõik rääkisid, see oli kõik need anglismid, mis meil on keelde tunginud.
Aga selleks et iseendale ka pipart natuke pipart peale riputada. Ma olin väga üllatunud, kui Tartu Ülikooli üliõpilased tegid toimetamisülesannet. Mille põhjal? Riigikogu eelnõude peal. Üks konkreetne eelnõu, nad leidsid ainult 29 keeleviga, alates sellest, nad parandasin nulltolerantsi seal leppimatuseks jne, jne.
Mulle oleks sobinud formaat 45 minutit, siis 15 minutit vaheaega ja veel 45, aga lõpetan just täpselt sellel kohal. Meie oluliseks arengusuunaks peab olema ülikoolide rahvusvahelisustumise ja emakeelse õppe tasakaal. Nii lihtne see asi on. Ja ilma eriti jäikade ja diktaatorlike seadusteta, et ainult igas erialas just nii ja mitte teisiti! Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Üllar Saaremäe, Riigikogu liige, palun! Ai! Vabandust! Jaak Valge EKRE nimel. Jah. Kolm minutit saab juurde.

Jaak Valge
Austatud juhataja! Head kolleegid ja hoolas tehniline personal! Ma pean jälle ütlema, et ma paraku pean paljude eelkõnelejate mõtteid kordama, aga tegelikult on see ka teatavaks kvaliteedimärgiks, kui mitmed mõtted tulevad paljudele inimestele ühel ajal.
Niisiis, esmalt tahaksin ma seda märkida, et tõeliselt nauditav oli siin kuulata ilusas eesti keeles ettekandeid ajal, mil selle saali püsiasukate keel võib-olla – ja kaasa arvatud ka minu oma – loomulikult omandab niisuguseid kantseliidi sugemeid. Ja teiseks siis tuleks ka tunnustada meie Isamaa erakonda eestikeelse kõrghariduse tulevikuteema püstitamise eest. See on ilma kahtluseta asjakohane ja õigeaegne, aga samas ka veider. Ja see ei ole etteheide meie koalitsioonikaaslasele, vaid sellele olukorrale, tegelikult, kuhu me oleme jõudnud.
Niisiis, miks see siis veider on? Proovin sellele vastata. Ja kuna meie teemaks on eestikeelse kõrghariduse tulevik, siis vaatangi seda olukorda tulevikust. Oletame, et mõnesaja aasta pärast hakkab siis üks algaja ajaloolane uurima 21. sajandi alguse Eesti riigi põhiprobleeme ja siis ütleb tema juhendaja talle sellise esmase uurimispõhimõttena, et ta peaks selle riigi olemuse tabamiseks alustama selle riigi põhidokumentidest, loomulikult, ehk siis Eesti Vabariigi põhiseadusest. Ja selles stsenaariumis loeks see algaja uurija seda põhiseadust siis inglise keeles. No igatahes loeks ta sealt välja, et meie põhiseaduse sissejuhatus sätestab, et me peame oma riiki arendama selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilime läbi aegade ja § 37 ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpet. Nii. Ja seda tänast tõsist arutelu kuulates võiks see tuleviku algaja ajaloolane siis olla üsna hämmingus, eriti siis, kui võib-olla on tema juhendaja või kolleegid talle siis öelnud, et nad oleks nagu kusagilt kuulnud, et eestlased on üks erakordselt seaduskuulekas rahvas. Ja tema hämming siis suureneks, kui ta edasi uurides leiaks, et teisalt täideti 20. sajandi teisel poolel Moskva rumalusi saksa täpsusega ja 21. sajandi algul püüti ka kõige rumalamaid väljastpoolt tulevaid ettekirjutusi täita kõige korrektsemalt, aga samal ajal omaenda põhiseadust ei täidetud. Nii, aga see, et eesti ajalugu siis mõnesaja aasta pärast siis üldse ei tunta, on ikkagi ebarealistlik stsenaarium, mis eeldab seda, et eestlasi ei ole, eesti keelt loomulikult siis ka ei räägita.
Teine ja realistlik on aga see, et eestlased on rahvusena säilinud ja loomulikult ka edenenud. Siis tunnevad vot selle eestikeelse algaja ajaloolase juhendajad ja ka tema ise seda teemat palju paremini ja ilmselt ka omal nahal. Sellepärast, et sel ajal peaks Tartu alma mater tegelema eesti keele hoidmisega mandariini või araabia keele pealetungi vastu. Ja siis see eestikeelne tulevikuajaloolane teab, et selles hoidmises võib ta siis tugineda 21. sajandi alguse kogemustele, mis siis globalistliku ideoloogia – vabandust selle võõrsõna eest! – pealetung oli laineharjal ja eesti keel oli siis suurimas ohus. Ja edasi ta teab seda, et toimis kolm asja. Globalistlik ideoloogia terves maailmas taandus, poliitikud muutsid õigusakte ja ka eesti inimeste rahvuslik alaväärsuskompleks asendus enesekindlusega.
Aga tulen siis nüüd tänapäeva tagasi. EKRE kui seaduskuulekas erakond on loomulikult alati lähtunud Eesti põhiseadusest. Ja edasi, veel konkreetsemaks minnes väidan, et eestikeelse kõrghariduse tulevikku on otstarbekas käsitleda kogu Eesti haridussüsteemi taustal ja kõigi kõrghariduse probleemide kontekstis. Lisaks Eesti keele küsimusele on EKRE silmis kõrgharidusel veel kaks suurt probleemi. Esiteks, kõrgharidus ei ole suunatud näoga Eesti ühiskonna vajaduste poole, ja teiseks, kõrghariduse kvaliteet langeb. Need probleemid on siis omavahel seotud ja seotud on ka siis nad eesti teaduse ja teaduspoliitikaga. Niisiis, üldistades on siis lahenduseks nende regulatsioonide ja rahastamismudeli muutmine, mis teevad kaudselt ingliskeelse õppe ülikoolidele kasulikuks, aga ka nende regulatsioonide muutmine, mis teevad kasulikuks orienteerumise kvantiteedile ehk siis üliõpilaste hulgale, sh välisüliõpilaste hulga suurendamisele, selle asemel et keskenduda õppekvaliteedile. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Nüüd siis Üllar Saaremäe, Isamaa, Riigikogu liige.

Üllar Saaremäe
Austatud aseesimees! Head rahvasaadikud! Ma tunnistan ausalt, et ka minu tänane sõnavõtt põhineb paljuski tsitaatidel, aga mis parata, kui keegi need mõtted juba kirja on pannud, mis mullegi tähtsad on.
"Iga keel on maailm omaette, see võimaldab tegelikkuse nähtusi liigitada nii- või teistviisi, ergutada mõtlema mitut moodi. Olen veendunud, et ühe keele kõnelejaskond mõtleb teisiti kui teise keele kõnelejaskond." Nii arvas Uku Masing – mees, kes valdas kümneid keeli, kui mitte sadu. Et pääseda võimalikult erinevate mõtlemiste juurde, püüdis Masing tegelda võimalikult paljude keeltega. Mina jään vaid ühe, oma emakeele, eesti keele juurde.
Ühtlasi palun kolm lisaminutit.

Aseesimees Siim Kallas
Kolm lisaminutit saab.

Üllar Saaremäe
Järgnevalt arutleksin eesti keele üle mõttelises dialoogis eesti keele ajaloo ja murrete professori Karl Pajusaluga, ka eelnimetatud Uku Masingust ei saa mööda ja kui lipsab sisse veel mõni luuletaja, antagu mulle mu nõrkus andeks. Oma mitmete luulelavastuste kõrval kutsusin ju Eesti esimese üldluulepeo ellu just armastusest oma emakeele ja luule vastu.
Pajusalu mõtestab eesti keelt sedasi: "Keelel on oluline koht eestlaste identiteedis. Mõnikord on lausa väidetud, et eestluse tuumaks ongi eesti keel. Kahtlemata kuulub eestlaseks olemise juurde peale eesti keele mitmeid kultuurilisi ja sotsiaalseid tunnuseid, kuid nendegi tõlgendamisel toetume oma keelele. Eestlane tunneb tavaliselt oma keele üle uhkust, oskab kiiresti nimetada selle eripärasemaid nähtusi, nagu kolm väldet või ilmakaarte nimetuste rohkus. Teiselt poolt meeldib meile aga kurta, et eesti keeles ei saa väljendada seda ja teist. Luuletajad muretsevad riimuvate sõnade piiratud hulga ja füüsikud sobilike terminite leidmise raskuse üle, paraku hädaldamist võimaldavate väljendite nappust pole veel keegi tähele pannud." Selle lühikese lõiguga on justkui kokku võetud eestluse olemus, keele roll ning põhilised valukohad, vürtsiks ka paras annus rahvuslikku eneseirooniat.
Isamaa erakond mõtestab eestlust sarnaselt Pajusaluga läbi eesti keeleruumi. Eesti riigi põhiolemus seisneb keele ja kultuuri hoidmises läbi aegade. Probleemkoht, millest on kõneldud täna ja millele juhime ikka ja jälle tähelepanu, on meie emakeele areng, kaasaegsus, aktuaalsus. Täna aset leidev olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu keskendub eestikeelse kõrghariduse tulevikule. Selles kontekstis omandab eesti keele tähendus – ja just eriline vihje professor Pajusalu poolt – füüsikutele, kes on raskustes erialaterminite eestindamisega. Siinkohal võib füüsikuid võtta kui üldnimetajat ka teiste valdkondade esindajatele. Võib ju küsida, kas eestikeelse erialatermini välja töötamine peabki olema üldse füüsiku enda ülesanne. Mõelgem hoopis selles suunas, et iga uus leiutis, tehnoloogia, avastatud liik, minu poolest või senitundmatu loodusnähtus, mis see siis ka ei oleks, lihtsalt peab saama nimetuse meie emakeeles. Ja et see siis kasutusele võetaks. Ja et see siis keele osaks saaks. Ehk see ongi üks võimalus oma rahvuslikku indentiteeti nn päriselus rakendada. Hädaldamine Eesti teaduskeelt ei arenda. Võib jääda mulje, et eestikeelse termini loomine ja kasutusele võtmine on keerulisem kui teadusavastus ise. "Ei saa" ja "liiga raske" ei ole vastused, mida me saame endale lubada. Selle asemel tuleb endalt küsida "Kuidas?" ja mitte peatuda enne eesmärgi saavutamist. Kui füüsik ise ei leia sobivat sõna, teevad seda keeleteadlased, kirjanikud, tõlkijad või kas või avalikkus läbi sõnause või ideekorje.
Kadrina pastor ja juhuluuletaja Reiner Brocmann on juba 1637. aastal kirjutanud: "Teised tehku teisiti, mina
tahan eesti keeles kirjutada. Eesti keelt kõneldakse maal, eesti keelt kõneldakse rannas, eesti keelt kõneldakse lossides, eesti keelt kõnelevad talupojad, eesti keelt kõnelevad aadlikud; samuti ka õpetlased tänapäeval. Eesti keelt kõnelevad ka daamid, eesti keelt need, kes Saksamaalt tulnud, eesti keelt kõneleb noor ja vana. Eesti keelt kuuleb kirikutes, sest Jumal ise õpetab eesti keeli." Aasta oli 1637. Seda tahet – ma juhin tähelepanu – väljendas mitte-eesti päritolu kirikuõpetaja ajal, mil talurahvale kirjakeele õpetamist alles alustati. Rahvusliku ärkamiseni jäi üle 200 aasta ja Eesti Vabariigi loomiseni pea kolm sajandit. Kui 17. sajandi haritlaskond oleks piirdunud "ei saaga" ja "liiga raskega", kas me siis täna üldse räägiksime eesti keelt? Kas oleks olemas meid endidki?
Kui Isamaa erakonna volikogu võttis vastu poliitilise avalduse, eesti keele elujõu arendamiseks igal tasandil, loetlesime kolm põhipunkti: eestikeelne üldharidus, eestikeelne kõrgharidus ja eesti keel avaliku ruumis. Nende kolme ülene on aga isiklik hoiak alati kasutada ja alati taasluua eesti keelt. Eesti keel on eestluse lähtekoht. Ja kuna ma Uku Masinguga alustasin, siis lubatagu mul ka tema sõnadega lõpetada. "Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps. Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee. Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed, kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed." Kas pole aus ja selge? Hoiame ja õpetame, õpime ja armastame oma keelt.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Järgmine on Peeter Ernits. Palun kõneks!

Peeter Ernits
Head kolleegid, hea juhataja! Palun juba ette mõne minuti juurde.

Aseesimees Siim Kallas
Kolm minutit juurde?

Peeter Ernits
Jah.

Aseesimees Siim Kallas
Saab.

Peeter Ernits
Mati Hint kirjutas kunagi, et Eestit ei võeta enam võõraste tankide ja helikopteritega ja kultuuri- ja poliitikaeliiti, ma arvan, ka meid, ei küüditata ega lasta maha. Ja Martin Ehala on arendanud seda, et see on lumekuninganna tüüpi kultuurikatkestus, see on hääletu alistumine ideoloogilisel rindel. Ja kõrghariduse keel on eesliinil. Ma tsiteerin Ehalat. Ideoloogiline vastane kutsub üles mitte hoolima vananenud normidest, mitte keelama endale midagi, sest fantaasial, naudingul, edevusel, laiskusel, tarbimisel ei ole piire. Vaenlane seostab printsipiaalsust vihkamisega, nii et pole võimalik midagi enam pühaks pidada, tundmata end süüdi sisemises tõrvikurongkäigus. Ta annab mõista, et mu armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kokku maailma voolava mitmekesisusega.
Aga vaatame, kuidas hääletu alistumine ideoloogilisel rindel tegelikult käib. Üks tähelepanek. 10. mail 2012. aastal võttis Riigikogu 53 häälega vastu kõrgharidusseaduse. Haridusministriks oli Jaak Aaviksoo, kultuurikomisjoni esimeheks Urmas Klaas. 14. mail, neli päeva hiljem, kirjutas Tartu Ülikooli üliõpilaskonna juht Kaspar Kruup: "Kujutan vaimusilmas ette, kuidas järgmistel riigikogu valimistel plakatitel sõnu "Tõime tudengitele tasuta kõrghariduse!" loen ja suus oksemaitset tunnen." "Võimu teostamine ja populism on ainsad huvid ning nende raudse diktaadi all tantsisklesid 53 mehe ja naise nimetissõrmed poolt-nuppu vajutama."
17. oktoobril tänavu arutasime riigieelarve kontrollil erikomisjonis kõrgharidusreformi ja tööjõuvajaduse raportit. See on siin. Mis sealt välja tuleb? Reform nurjus, Kaspar Kruubil oli õigus. Eesmärk oli üllas, tasuta kõrgharidus, ka vaesemad pääsevad ülikooli ja tööandjad saavad neid spetse, keda tegelikult vajavad, ja riik võtab vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest. Tegelik tulemus: risti vastupidi. Eestlasi pole lisandunud, toodetakse haritlasi, keda tööandja ei vaja. 12-st kasvava tööjõuvajadusega valdkonnast vastab riigi vajadustele praegu vaid kolm ja ülikoolide rahastamine on ebapiisav.
Aga mis kõige olulisem tänase päeva kontekstis? Ülikoolid on muutunud kiiresti hoopis ingliskeelseks. Kõrgkoolid on reformi järel muutunud rahvusvahelisemaks. Aastatel 2012–2018 on välistudengite arv hüppeliselt kasvanud, kolm korda. Kui 2012 oli 3% ehk 450, siis eelmisel aastal 13% ehk 1500. 2018. aastal oli kokku 76 ingliskeelset õppekava, seejuures 58 olid lisandunud. Ja loomulikult nähti võimalust, et on võimalik ülikoolidel nende läbi raha teenida.
Täna istub Jaak Aaviksoo, lugupeetud akadeemik, Tallinna Tehnikaülikooli rektori kabinetis ja ta on pühkinud prügikasti Tallinna Tehnikaülikooli nime ja asendanud selle ingliskeelse värra TalTechiga. Toonasest kultuuurikomisjoni esimehest Urmas Klaasist on saanud meie ülikoolilinna, Tartu linnapea. Meie aga arutame seitse aastat tagasi võetud ja suuresti nurjunud kõrgharidusrefromi varemetel taas, kuidas hääletule alistumisele vastu astuda. Hääletu alistumise pooldajaid on aga palju ja nad istuvad jätkuvalt ühiskonna võtmekohtadel. Nad kordavad ja kordavad, et armastus selle maa, keele ja kultuuri vastu on pärit hangude ja vikatite sajandist ega sobi kuidagi kokku tänapäeva maailma uute normaalsustega. Nad arvavad, et printsipaalsus tähendab vihkamist ja me peame oma sisemise tõrvikurongkäigu pärast ennast süüdi tundma.
Anu Kell, tuntud emakeeleõpetaja, kes on lugenud lõpukirjandeid aastakümneid, ütleb hiljuti: 12 aastat koolis käinud eestlaste puhul kirjandid muutuvad järjest sisutühjemaks, vähene lugemus, piisab, et ei loe ühtegi raamatut 12 aasta jooksul läbi. Primitiivsus, lihtsakoelisus, enne kui eestikeelne sõna, meenub ingliskeelne sõna. Ja ta ütleb, see 7000–8000 kirjutajat, nende seas on hästi palju neid, keda ei huvita miski, ja need on eestlased, need on meie tulevik.
Neid raporteid, mida me riigieelarve kontrolli erikomisjonis iga nädal kahel päeval loeme, on palju. Siin on näiteks "Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus ja riiklik rahastamine". Mäletate, probleemid väga suured, jätkuvalt. Ja ma ei hakanud tooma neid teisi neid raporteid siia, te teate isegi.
Olukord on väga tõsine ja ma tänan vähemalt neid 15 või 16 kolleegi, kes siin magusal lõunatunnil on austanud selle küsimuse, riiklikult üliolulise arutamist ja professor Ehalat, kes on jätkuvalt siin. Me peame tõsiselt mõtlema, mida teha ja kuidas sellele ideoloogilisele hääletule alistumisele reaalselt vastu panna. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh, härra Ernits! Sellega on läbirääkimiste soovid ammendunud. Kui mingeid muid ettepanekuid ei ole, siis ma pean kurvastusega teatama, et istung on sellega lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.17.