Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et mõlemad küsimuseasetused on igati asjakohased. Kuna see register, nagu ma enne viitasin, on tõesti ebatäpne ka statistiliselt ehk me tegelikult ei tea, kui palju on neid inimesi, kes ühes või teises asutuses abi on saanud, kui paljud neist kattuvad ja kui palju on nende hulgas erinevaid inimesi, siis on väga raske hinnata, milline hakkab uues registris olema inimeste arv, kes sinna kantakse. See on ka üks põhjusi, miks me soovime sellega võimalikult kiiresti edasi liikuda, et 2020. aasta jaanuarist alustada just nimelt isikustatud kujul andmete kogumist, et saaks ka aastate kaupa korrektse andmebaasi. Juhul, kui me näiteks võtaksime eelnõu seadusena vastu ja alustaksime seda tööd poole aasta pealt, siis tekiks taas kord küsimus, et kui pool aastat on meil ühed andmed, mis pole täpsed, teisel poolaastal tulevad korrektsed andmed, kuidas me neid siis omavahel kõrvutame, eriti kui me tahame teha mingisuguseid võrdlusi varasemate aastatega või tulevaste aastatega, alates aastast 2020 ja edaspidi. Nii et täpset isikute arvu hinnata ei ole nii konkreetselt täna võimalik. Tõenäoliselt jääb see tuhandete juurde.
Mis puudutab küsimuse teist poolt, kas oleks võimalik seda arvu vähendada, siis see peab olema loomulikult riigi eesmärk, ühest küljest. Eesmärk peaks olema eeskätt vähendada erinevate narkootikumide tarvitajate arvu, haigusjuhtude arvu, riskikäitumise osakaalu. Registri kui sellise olemasolu võimaldab konkreetselt ravi saavate inimeste arvu teada ja selle arvu vähendamine peaks käima koos üleüldise tarvitajate arvu langusega. Seega, asjaolu, et registris on vähe ravi saajaid, ei pruugi ilmtingimata tähendada seda, et meil on vähe inimesi, kes seda ravi tegelikult vajavad. Peab olema selles mõttes ettevaatlik, sest statistika on kohati selline, et ilusad numbrid ei pruugi peegeldada tegelikkust. Eesmärk on see, et tegelik olukord paraneks, just nimelt nii laste, õpilaste kui ka laiemalt Eesti elanike seas narkootikumide tarvitamine väheneks, väheneks üledoosisurmade arv, nakkusoht, haigestumine. Loomulikult, register aitab selle eesmärgi saavutamisele selgelt kaasa ehk ta aitab ravi kvaliteeti parandada, aitab jälgida, kas inimene on teenust saanud, kui põhjalikult on ta seda saanud, kui palju on sellest kasu olnud. Samuti, kui inimene pöördub korduvalt ravile, on kohe võimalik tuvastada, mis on olnud varasemad raviteenused, mis ta riigieelarve kaudu saanud on, ning millised on vajadused ja võimalused edaspidi. See annab kindlasti oma panuse, aga kindlasti pole register siin ainuke asi. Me töötame valitsuses ja ministeeriumis selle küsimusega laiemalt. Kui me räägime narkootikumide tarvitamisest, kui me räägime HIV levikust, siis need mõlemad on kahtlemata küsimused, millega on vaja põhjalikult tegelda. Üks asi on strateegia, teine asi on reaalne tegevus. Lisarahataotlusi me oleme ka esitanud, valitsuse eelarvest oleme jõudumööda raha saanud, oleme sinna valdkonda saanud lisaraha ennetustegevuste jaoks ja ka ravitegevuste jaoks. Muutusi üleöö saavutada on võimatu, aga tuleb iga aasta panustada, sest kui jääb mingi auk sisse või tähelepanu vahepeal hajub, siis kindlasti on need sellised murekohad, mis ilmutavad ennast väga kiiresti ja uuesti ning väga võimalik, et juba varasemast halvemal kujul, kui riik n-ö kätt pidevalt pulsil ei hoia.