10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Siim Kallas
Tere hommikust, auväärsed Riigikogu liikmed! Me alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 4. töönädala neljapäevase istungiga. Juhatuse nimel olen valmis vastu võtma arupärimisi ja seaduseelnõusid. Aivar Kokk, palun!

Aivar Kokk
Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon algatab Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2019.–2021. aasta tegevuse kontrollimiseks".

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Menetleme, nii nagu kirjatäht ette näeb. Rohkem soovi üle anda arupärimisi ega eelnõusid ei ole. Nüüd siis kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohal on meid 80, puudub 21. 

1. 10:02 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?" arutelu

Aseesimees Siim Kallas
Lähme päevakorra juurde. Tänase neljapäevase, 10. oktoobri päevakorras on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?" arutelu. Selleks on neli ettekandjat: mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo, Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik, Tartu Ülikooli doktorant ja majandusekspert Kaspar Oja ja sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Riina Sikkut. Nüüd annan mõned selgitused protseduuride kohta. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?" arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt, mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo, ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Teiseks, Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik, samuti ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Edasi, Kaspar Oja, Tartu Ülikooli doktorant, ettekanne ka 20 minutit, samuti küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ning lõpuks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Riina Sikkut, 15 minutit ettekannet, küsimused-vastused ka kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, igale ettekandjale võib esitada kuni kaks küsimust, aga selle arvestusega, nagu ma siin enne ütlesin, et selle 20 minuti sees, mis meil on küsimusteks pärast iga ettekannet. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni palvel teen ka Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kõne sellisel juhul on kõnetoolist 5 + 3, kui vaja on, või sõnavõtt kohalt kuni 2 minutit. Arutelu lõpetamisel Riigikogu mingit otsust vastu ei võta. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ühtlasi ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 2-ni. Aga ma arvan, et me selle juurde tuleme kuskil seal siis, kui kell läheneb ühele, kui me vaatame, kui palju on küsimusi ja kui palju on küsimust menetletud, et kas meil on selleks tarvidust või mitte, ja siis ma panen selle kuskil mõistlikul ajal, enne meie normatiivse n-ö aja täitumist panen selle hääletusele. Nii et sellised detailid. Ühtlasi on teade selle kohta, et materjalid tänase arutelu jaoks on samuti seal riiulites saadaval, kes selle vastu huvi tunneb.
Nii. Siis alustame olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?" arutelu ja esimene ettekandja on mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo. Palun!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Austatud Riigikogu! Eesti põhiseaduse § 28 sõnastab kodanike üldise õiguse riigi abile vanaduses, täpsustades samas, et selle abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega oleme me ühiskonnana kokku leppinud, et meil on vaja pensionisüsteemi, mis tagaks kodanikele vanaduspõlves riigipoolse abi, selle abi üksikasjades kokkulepete saavutamine on aga igapäevase poliitika küsimus. Oma tänase ettekandega püüan ma anda ülevaate nende kokkulepete üldistest piiridest ja võimalustest.
Et seda teha, lubage mul alustada kaugemalt ja võib-olla esmapilgul iseenesestmõistetavatest asjadest. Ometi tundub mulle, et on oluline need põhimõttelised asjad läbi käia, et meie edasine arutelu täna oleks õigeks kontekstis. Ja nii alustangi triviaalsest tähelepanekust. Me kõik vananeme. Lisaks sellele kehtib kõigi puhul üldise mustrina tõasiasi, et meie võimekus nii ühiskonna kui isikliku heaolu jaoks panustada ei ole üle meie elukaare ühtlane. Tänase diskussiooni seisukohalt on oluline, et see võime hakkab vanaduspõlve saabudes langema ja langema kiiremini kui meie vajadused ning ootused. Pensionisüsteemi põhimõtteline eesmärk ja olemus on seda erinevust tasakaalustada ja kompenseerida. Selleks on meil kaks põhimõttelist valikut. Me võime säilitada osa oma praegusest majandusproduktist olgu siis indiviidi või ühiskonna tasandil tarbimiseks ja kasutamiseks pensionieas, või teiseks, me võime taotleda osa tuleviku majandusproduktist läbi investeeringute,  soetades finantsvara või tuginedes sotsiaalpoliitilistele siiretele läbi maksudepõhise ümberjagamise.
Aga veel enne, kui minna pensionide tagamise tehniliste valikute juurde, peatume korraks, et mõelda, millised on suuremad eesmärgid, mis neid valikuid juhiks. Kõige üldisemal eesmärgi tasandil on meil valik n-ö suure ja väikese pensionisüsteemi vahel. Lahtiseletatult peame otsustama, mis tasemel me soovime põhiseaduses ettenähtud riigi tuge tegelike meetmete ja vahenditega sisustada. Põhiseadus ei ütle meile, kas selle all tuleb mõista toimetulekupiiri, sellest allapoole jäädes oleks tegu juba vaesuse ja ilmajäetusega, mis omakorda annab õiguse riigi toele, või suhtelise sissetulekutaseme säilitamist. See põhimõtteline valik määrab meie järgmised sammud. Eesti tänane positsioon Euroopa riikide võrdluses ei jäta kahtlust, et hetkel on meil tegemist vägagi minimalistliku süsteemiga. Meie pensionisüsteemi teoreetiline netoasendusmäär on Euroopa Liidu madalaim, umbes 40%. Meil on Euroopa Liidu riikide kõrgeim vaesusriskimäär üksi elavate enam kui 65-aasta vanuste inimeste seas, ligi 80%. Kuna suure osa 65-aastaste ja vanemate elanike tulud on vaesusriskipiiri lähedal, toob palkade ja pensioni suhte väikseimgi langus kaasa vaesusriskis elavate inimeste kiire kasvu. Eesti on Euroopas esikohal pensioniealiste tööhõive osas, mille teiseks väljenduseks on Euroopa Liidu riikide madalaim keskmise pensionipõlve ja töökarjääri suhe. Kuidas keegi ka neisse numbritesse praegu ei suhtuks, osutab tänane seis tulevikuperspektiivis ühemõtteliselt sotsiaalsetele ja seda kaudu ka poliitilistele pingetele, nihutamaks Eesti pensionisüsteemi suurema valiku suunas. Arvestatav surve sellele, et Eesti pensionisüsteemis oleks tulevikus rohkem raha kui täna, on enam kui tõenäoline.
See juhatab meid tagasi eelpool mainitud põhimõtteliste valikute juurde. Eesti ja ühtlasi kogu arenenud maailma pensionisüsteemide selgrooks on nn esimene sammas, mis on jooksvalt maksudest finantseeritav, ingliskeelse terminina siis pay as you go, sotsiaalkindlustus, kus tänased töötavad põlvkonnad finantseerivad oma sotsiaalmaksust riigi pensionikohustused varasemate, nüüdseks tööeast väljunud põlvkondade ees. Selle süsteemi kuldaeg oli läinud sajandi keskpaigas ja teises pooles, kus üldiselt oli põhjust eeldada, et iga järgmine põlvkond on suurem ja jõukam kui eelmine. Selliselt on igal järgmisel põlvkonnal jooksva pensioni koorma kandmine kergem kui käesoleval ning süsteem tervikuna on stabiilne ja jätkusuutlik. Juba eelmise sajandi lõpukümnendil oli selge, et tulevik, mis vahepeal on saanud meie tänaseks päevaks, saab olema väga teistsugune. Kõikjal arenenud riikides kiirelt langev iive kombineerituna oodatava eluea pikenemisega toob endaga kaasa rahvastiku vananemise ning kohati ka kahanemise. Mis omakorda tähendab, et puhtalt pay-as-you-go-printsiibil põhinevad süsteemid muutuvad ajapikku ebastabiilseteks ja jätkusuutmatuteks.
Tõsi, madalama tööealise ning nende maksudest ülalpeetava põlvkonna suhte kompenseerimiseks või parandamiseks on mitmeid erinevaid valikuid. Esiteks muidugi kõrgem sündimus, mis on aga paraku lihtsam öelda kui saavutada. Teiseks käepäraseks ventiiliks, millele ka erinevad Euroopa riigid olulisel määral toetunud on, on immigratsioon. Kolmas võimalus on lihtsalt tõsta maksumäära, kompenseerimaks madalamat laekumist ja kõrgemaid kulusid. Neljandaks taas kord mitmel pool kasutust leidnud õlekõrreks on olnud riigivõlg. Viiendaks on võimalik lükata edasi pensioniiga ja/või veelgi langetada asendusmäära, mis mõlemad vähendaksid survet pensionisüsteemile, kuid lükkaks selle inimeste endi kanda. Siin ja täna ei ole meil mahti neisse valikutesse süveneda, aga piisab ka pealiskaudsest pilgust, tõdemaks, et ükski neist ei kujuta endast lihtsat ja tagajärgedeta lahendust.
Need alternatiivid olid silme ees inimestel, kes aastatuhande vahetuse paiku kujundasid välja Eesti tänase kolmesambalise pensionisüsteemi. Tänaste vaidluste ja ümberkorralduste keskpunktis on selle süsteemi nn teine sammas ehk kohustuslik kogumispension. Sisuliselt on teise samba puhul tegemist tuleviku maksukoorma toomisega tänasesse päeva. Kõik teise sambaga liitunud panustavad sotsiaalmaksu kaudu igakuiselt 2% oma teenistusest, millele lisandub 4% tulevikupensioni õiguste arvelt ning see summa läheb isikustatud kontode süsteemile ülesehitatud reservi, mida investeeritakse läbi eraõiguslike pensionifondide. Tänase seisuga on Eesti teise samba fondidel kokku varasid summas 4,5 miljardit eurot. See on raha, mille me oleme viimase 17 aasta jooksul individuaalselt ja üheskoos kõrvale pannud ja mille võrra vähem peab järgmine põlvkond meie pensionideks panustama. Võrdluseks ja konteksti mõttes: Eesti pensionisüsteemi esimese samba ehk riigipensioni tänaste kohustuste hinnanguline kogumaht on umbes kahekordne SKT ehk siis suurusjärgus 50 miljardit eurot.
Praegu arutluse all olevate ümberkorralduste südameks on senise kohustusliku kogumispensioni süsteemi muutmine vabatahtlikuks. Eesti ei ole esimene riik, kes seda teed on läinud ning varasemad samalaadsed muudatused on toonud endaga igati ootuspäraseid tagajärgi. See muidugi ei tähenda, et Eesti ei võiks osutuda erandiks, kuid nii teooria kui ka kogu senine empiirika sellele ootusele alust ei anna. Paraku ei ole meil hetkel planeeritavate muutuste kohta kuskilt võtta mõjuanalüüse ega uuringuid, mida Eesti seadusloome hea tava ja kord ette näevad. Ometi on see vähene, mis meil täna olemas on, üldjoontes kooskõlas sellega, mida võiks oodata näiteks Ungari ja Poola hiljutise kogemuse põhjalt või mida ennustaks meile käitumispsühholoogia, käitumuslik majandusteadus ning Eesti inimeste senine finantskäitumine. Norstati hiljutine küsitlusuuring andis tulemuseks, et circa 28% tänastest teise sambaga liitunutest kavatsevad oma raha kogumispensionisüsteemist välja võtta ning 15%-l on plaan oma pensionivara uue loodava pensionikontosüsteemi kaudu ise hallata. Kõigepealt tuleb muidugi tähele panna, et pensionisüsteemi kui terviku seisukohalt on see muutus selgelt samm väiksema süsteemi suunas. On äärmiselt ebatõenäoline, et vabatahtlik sammas tooks süsteemi raha juurde, samas on väga tõenäoline, et ta viib seda sealt välja.
Siinkohal on paslik peatuda ja küsida, mis on eesmärk, milleni praeguste ümberkorralduste abil loodetakse jõuda. Kui selleks on Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkus, siis ainuüksi kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisega seda kindlasti ei saavuta. Kui eesmärgiks on pensionite tõstmine, siis tõepoolest, nende inimese arvelt, kes kogumispensionist loobuvad, on riigil täna võimalik panustada vähem tulevikupensionide reserviks ning sedavõrd rohkem tänaste eakate heaolusse. Samas tuleks aga see mõte lõpuni mõelda ning tõdeda, et selliselt me lahendame tänast, igati tõsist madalate pensionide probleemi tuleviku veelgi tõsisema arvelt. Teisisõnu on tegemist kummalise olukorraga, kus tänane suuremale süsteemile suunatud poliitika annab tagajärjeks väiksema süsteemi tulevikus. Seejuures on põhjust karta, et tulevaste põlvede valikuteruum sellele probleemi lahenduse leidmisel on veelgi ahtam kui täna. Kui mureks on teise samba fondide madal tootlikkus, siis on tegemist tehnilise probleemiga, millele tuleks leida ka tehniline lahendus. Ravida madalaid tootlusi teise samba kaotamisega, mis oli üks algselt kaalutud variante, on sarnane olukorraga, kus kehva juukselõikust üritataks parandada giljotiini abil. Ka täna väljapakutud vabatahtlikkuse vahevariandi puhul on raske näha, kuidas see saaks pensionivarade tootlikkusele positiivselt mõjuda, kuivõrd individuaalne pensionikontode kaudu investeerimine saab tegelikult endiselt toimuma samas kogumispensioni süsteemis läbi nendesamade ahnete vahendajate. Arvestades Eesti inimeste senist sisuliselt olematut investeerimiskogemust (aktsiatesse ja võlakirjadesse on oma raha paigutanud vähem kui 5% kogu elanikkonnast), on sellele ettevõtmisele keeruline suurt edu ennustada.
Juttu on olnud ka sellest, et vabatahtlik pensionisüsteem annab inimestele võimaluse ise vastutada ning panustada oma vanaduspõlve kindlustamiseks. Paraku on meil taas kord väga vähe tõenduspõhist materjali, mis sellist ootust kinnitaks. Inimeste individuaalne finantskäitumine, sealhulgas tulevikuks säästmine on teaduskirjanduses väga põhjalikult läbiuuritud teema. Juba Adam Smith tõdes oma 1759. aastal ilmunud moraalitunde teoorias, et tuleviku heaolu läheb meile tänase päevaga võrreldes väga vähe korda. Viimased 2,5 sajandit ei ole selles vallas midagi muutnud. Muu hulgas võitis Richard Thaler just nimelt selles valdkonnas tehtud uurimustöö eest 2017. aastal Nobeli majandusauhinna. Thaler toob välja, et isegi kui inimestel on võimekus keeruliste finantsvalikute tegemiseks – ja see, märkigem, on eeldus, mille kehtivus enamus inimeste puhul on küsitav –, siis üldiselt ei suuda me olla piisavalt distsiplineeritud, et nende valikute järgi ka tegelikult toimida. Need kaks väga inimlikku puudust on põhjuseks, miks on põhjust arvata, et hästi disainitud kohustusliku kogumispensioni süsteem annab tulemuseks kõrgema katvuse kui vabatahtlik. Seda hüpoteesi kinnitas ka läinud nädalal avaldatud Eesti Panga leibkondade finantskäitumise uuring, mis näitas taas kord, et teise sambaga liitunutel on kogunenud oluliselt rohkem sääste kui mitteliitunutel.
Aga nagu rahandusminister Martin Helme eelmisel nädalal ühel teisel, samuti Eesti Pangas toimunud pensioniteemalisel seminaril oma avasõnades ütles: "Poliitiline valik on tehtud ja teise samba muudatused saavad teoks." Selle valguses tundub, et vast pole tõepoolest enam mõtet arutada ja vaielda selle üle, kas neid on hea mõte ette võtta või ei. Ometi on endiselt oluline valmistuda selleks, mida nad kaasa toovad. Remargi korras märgin, et see on muidugi töö, mille oleks võinud ja pidanud tegema ära enne otsuste langetamist. Rootsi valmistas oma 2003. aasta pensionireformi ette umbes 10 aastat ning lõpuks sai see parlamendis laiapõhjalise, üle 80%-lise toetuse. Ka meie endi paari aasta tagused esimese samba muudatused olid pikalt ja põhjalikult ette valmistatud, erinevate osapooltega läbi arutatud ning kokku lepitud. Ja seejuures oli tegu oma mastaabilt ja ulatuselt märksa väiksemate muutustega kui praegu käimas olev protsess. Me räägime siin otsustest, millel on väga pikk ja laialiulatuv mõju ning mida on väga keeruline kui mitte võimatu kiirelt tagasi pöörata, kui peaks selguma, et tagajärjed ei ole sellised, nagu loodetud. See on koht, kus oleks pidanud enne lõikamist üheksa korda mõõtma. Valimisdebatt ei saa asendada väljatöötamiskavatsusi, sidusrühmade kaasamist, teiste ministeeriumide kooskõlastusi ja kõike muud, mis meil täna iseenesestmõistetavana seadusloomeprotsessi kuulub ja millest Riigikogu praeguseid pensionimuudatusi kiirkorras menetledes kahetsusväärsel kombel mööda on minemas.
Aga tagasi teema juurde. Tänases pensionisüsteemis on hulk asju, mida saab paremaks teha ning millel on positiivne efekt järgmiste põlvkondade pensionitele. Teine sammas ei kao ära ning vähemalt tänaste hinnangute põhjal jääb sinna pensionivara koguma arvestatav hulk inimesi. Teise samba väljamaksete süsteemi, mida hiljutised muutused juba oluliselt kohendasid, on võimalik veelgi parandada, muutes seda paindlikumaks. Fondide riskiprofiile ning inimeste fondide valikuid üle elukaare on võimalik edasiselt optimeerida, informeeritust on võimalik tõsta, keskmistel teenustasudel on ruumi veelgi allapoole liikuda. Kõik see loob tingimused kõrgemateks tootlusteks, kui seni on suudetud saavutada.
Põhimõtteliselt on kogumispensioni puhul võimalik kaaluda ka suuremaid reforme, näiteks võiks kaaluda Rootsi-sarnaseid keskse riikliku pakkujaga süsteemi, mis suudaks pakkuda olulisi mastaabisääste kuludes, samuti tasuks kaaluda tööandjapensioni võimalusi. Kuid ka esimese samba puhul on asju, mida ette võtta, et me oleksime paremini valmistunud keerulisteks aegadeks tulevikus. Juba täna oleks vaja põhjalikult kaaluda eelpool mainitud valikuid pensionisurve leevendamiseks, sealhulgas immigratsiooni- ja maksupoliitika võimalusi ning erinevate valikute tõenäolisi tagajärgi. Pensionite indekseerimine ja erakorraline tõstmine on ainult pool rehkendust, ära tuleb teha ka teine pool. Nelja-aastase valimistsükli perspektiivist vaadatuna võivad need tunduda kauged mured ning võib olla ahvatlev oodata, et tänased demograafilised trendid pöörduvad või et tuleviku majanduskasv lahendab meie mured, ilma et me peaksime raskete otsustega silmitsi seisma. Jah, ei ole välistatud, et asjad saavad olema helgemad, kui meil täna on põhjust uskuda, kuid oleks vastutustundetu panustada vaid sellele lootusele nii meie endi kui meie laste põlvkonna tulevik. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh lugupeetud ettekandjale! Ettekandjale on küsimusi. Ma tuletan veel kord meelde, et igale ettekandjale küsimuste esitamiseks on meil reserveeritud 20 minutit, nii et katsume selle aja sisse mahtuda. Marika Tuus-Laul, palun esimene küsimus!

Marika Tuus-Laul
Suur tänu sõna eest! Ja tänu ka teile ettekande eest! Eks see ole kõigile ju selge, et pensionid on meil Euroopa väikseimad ja et neid tuleb tõsta ja kindlustada tulevikku. Aga jutt on ju sellest olnud, et see kolme samba süsteem, mis sajandivahetusel tehti Maailmapanga soovitusel, meil jõustus ta siis, kui Maailmapank enam ei soovita seda, ta oli paljudes riikides ju läbi kukkunud. See süsteem ei toimi. Siin on väga palju valesid, et inimene paneb ise 2% ja riik paneb 4 juurde, tegelikult tuleb ka see 4% esimesest sambast, mis oleks olnud tänaste pensionäride raha ja eelmiste, nende pension oleks kõrgem. Ma küsingi teilt praegu seda, et me nagu kirjeldasime pigem olukorda ja lahenduste suhtes ei öelnud midagi välja. Kas teie arust see tänane süsteem teenindab rohkem inimesi ja kindlustab tulevikus neid või on ta lihtsalt pankadele niisugune käibevahend? Sest praegu võitlevad selle eest kõige rohkem pangad? Aitäh!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Aitäh! Esiteks, ma ei saa päris täpselt aru, millel põhineb väide, et see kogumispensionide süsteem rahvusvaheliselt on läbi kukkunud. Selle kohta on terve hulk häid näiteid, kus ta töötab väga heade tulemustega, Rootsi on üks nendest, mida ma siin mainisin. Nüüd, kui on küsimus selle kohta, kas see Eesti tänane süsteem teenib inimeste huve, või oli küsimus selle kohta, et jah, et oleks võinud seda 4%, mis riik inimeste kontributsioonile lisab, mis tõepoolest tuleb esimese samba õiguste arvelt, nii nagu ma ütlesin ka seda oma ettekandes, võiks kasutada tänaste pensionide tõstmiseks. Jah, võiks.
Aga tulles tagasi selle teema juurde, mida ma puudutasin ka ettekandes, teine sammas on sisuliselt tuleviku maksukoormuse toomine tänasesse päeva. Selleks, miks seda teha, on terve hulk häid põhjuseid. Sellest järgmistes ettekannetes ilmselt te kuulete rohkem, siis kui Lauri Leppik ja Kaspar Oja räägivad natukene rohkem numbritest ja statistikast. Üks suur põhjus sellele on tõepoolest siis kõige üldisemas mõttes demograafiline olukord, tööjõulise elanikkonna ja ülalpeetavate, siis sotsiaalsüsteemi kaudu ülalpeetavate inimeste suhte halvenemine tulevikus. Ja see on põhjus, miks Maailmapank ka tõepoolest 90-ndatel, kui see demograafiline muutus ettenähtavaks sai, hakkas soovitama seda, et ühiskonnad paneksid kõrvale varusid.
Kas me paneme neid varusid kõrvale läbi isiklike pensionikontode süsteemi või läbi keskse reservi ehitamise, on valiku küsimus. On plusse ja miinuseid mõlemal poolel. Sellega, kui seda teha läbi riikliku reservide korjamise, on seotud omad poliitilised riskid, mida see meie tänane süsteem mõnevõrra leevendab ja vähendab, aga sellel tänasel süsteemil on omad miinused. Ja tõepoolest, Eesti süsteemi üks suuri puuduseid selle aja jooksul on olnud liiga kõrge kulude tase ja madalad tootlused. Aga nagu jällegi ma ütlesin, see on asi, millele on võimalik otsida lahendusi teistmoodi. Ja isiklikult mul on keeruline näha, et need inimesed, kes hakkavad investeerima läbi oma isiklike pensionikontode süsteemi, mitte lahkudes teisest sambast, suudaksid seal saavutada pikaajaliselt oluliselt paremaid tulemusi.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Jürgen Ligi, küsimus, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Nagu te esimesest küsimusest aru saite, härra Jüristo, teie tekst ei mõjuta küsimusi, küsijad ei lase ennast segada. Samamoodi ei lase valitsus ega koalitsioon segada ennast analüüsidest. Otsus, nagu te ütlesite, on langenud. Kõik, mis te ütlesite, kõik, mida te oma ettekandes rääkisite, on sulatõsi ja väärt alati ülekordamist, aga ta ei mõjuta, nagu näete, otsuseid üldse ega sõnavõtte. Sellepärast ma paluks teil proovida anda üks kontsentraat poliitikute keeles omaenda öeldust, kuidas see praegune otsus mõjutab pensionide suurust ja mis on tagajärjed. Üks kontsentraat lihtsas poliitilises keeles.

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Aitäh küsimuse eest! Analüütikuna on mul hästi ebamugav olukord seda keerulist teemat püüda paari lausesse ära mahutada, seda on paraku hästi raske teha. Kui kuskilt pihta hakata, siis kõigepealt tuleb öelda, et tõepoolest, sellel tänasel otsusel on pikaajalised mõjud, osa neist on tänases päevas, osa neist on tulevikus. Selle tuleviku arvel on meil võimalik teha otsuseid, mis leevendavad probleeme ja muresid tänases päevas, aga kui me seda teed läheme – ja siin ma olen tegelikult täiesti nõus nendega, kes ütlevad, et see on poliitilise valiku küsimus, see on see, kust ma alustasin oma ettekannet – ja kui see valik selliselt tehakse, siis on lihtsalt vastutustunde küsimus, kui mitte midagi muud, mõelda see mõte lõpuni. Mõelda läbi see, mis on nende otsuste tagajärjed kaugemas tulevikus. Ja kui sinna nüüd jõuda, siis kaugemas tulevikus ... Ja see ei ole lihtsalt küsimus teooriast, see on küsimus sellest, et me oleme näinud, mis on olnud teise samba vabatahtlikuks muutmise tagajärjed Ungaris ja Poolas. Ma ei anna siin selles suhtes hinnangut skaalal negatiivne-positiivne, lihtsalt skaala on see, et me oleme näinud nende mõlema riigi puhul, et raha on pensionisüsteemist lahkunud selle tagajärjel.
Seal võivad olla kompensatsioonimehhanismid, võib argumenteerida selle üle, et see raha on liikunud kinnisvarasse, et inimesed on teinud oma säästmise otsuseid ise selle peal. Jah, see on võimalik, aga jällegi, kui võtta ja vaadata kõike, mis meil on teada empiirikast, kõike mis meil on teada teooriast, siis ei ole alust uskuda, et need eraldi tehtavad investeeringud annaksid meile tugeva baasi tulevikupensioni kohustuste katmiseks sellisel määral, nagu see teemaks saab olema. Ja ma rõhutan veel kord: tuleviku seisukoha pealt saab meil olema palju suurem osa elanikkonnast, hääleõiguslikust elanikkonnast, kes seisavad täna vastamisi nendesamade Euroopa kõige madalamate netoasendusmääradega, keskeltläbi 40%-ga, aga paljude inimeste on need madalamad kui 40%. See tähendab, et tulevikus saab meil olema väga suur poliitiline ja tegelikult igati õigustatud sotsiaalne surve sellele, et pensionid peavad tõusma. Ja siis, kui me selle otsuse täna teeme, me peaksime mõtlema selle peale, mis on need moodused ja vahendid, mis lubavad meil katta esimese samba kiiret kasvu tulevikus.

Aseesimees Siim Kallas
Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma ettekandes püstitasite küsimuse, mis on selle reformi – ma nimetaksin seda lammutamiseks, mitte reformiks – nagu eesmärk. Ja ma arvan, et eesmärk on väga selge: Jüri Ratase valitsus vajab kiirlaenu, selleks et oma igapäevategevust teha ja see tuleb tegelikult sellest majandamisest välja. Selle tõttu ma olen teiega selgelt nõus selles, et kui samasuguses stiilis valitsused jätkavad, siis puudub riigil igasugune võime täiendavalt juurde maksta tulevikus pensioni, mis selle reformi või selle lammutuse tulemusena jäävad madalamaks võib-olla isegi tänastest asendusmääradest. Kas te jagate seda dünaamikat või seda mõtet, et me oleme riigina selgelt totaalsemas hädas täiendava juurdemakse tõttu? Aitäh!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Aitäh küsimuse eest! Kui te tähele panite, siis ma oma ettekandes ei kasutanud tegelikult kordagi sõna "reform". See ei olnud juhuslik valik. Ma ise ei läheks sinna, et ma kasutaksin ka seda sõna, mida teie praegu sellel puhul pruukisite.
Nüüd, kui jutt on sellest, millised on Eesti riigi väljavaated tulevikus siis pensionisurvega vastamisi seistes, siis ma läheks tagasi sinna, ma tõin välja viis suuremat põhimõttelist lahendust ja ma tegelikult päriselt ka usun ja arvan, et need kõik on asjad, mis peaksid olema laual, mida kõiki peaks hindama ja vaatama. Ja üks võimalus lahendada siis esimesele sambale langevat suuremat pensionikoormust, ongi, lihtne valik on tõsta makse. Kui populaarne see saab olema, on rohkem küsimus teile, see on asi, millega teie peate vastamisi seisma, aga see ei ole isegi ainult küsimus populaarsusest, vaid maksude tõstmisel on samuti omad majanduslikud tagajärjed, tuleb mõelda, et kust ja mille arvelt seda tõsta. Ja kui me räägime pensionikuludest, siis jällegi oleks hea mõte vaadata proportsioone, et kui suure osa Eesti riigieelarvest moodustavad sotsiaalkulud ja kui suure osa nendest omakorda moodustavad pensionid. Mida see tähendab, on see, eks siis, kui me räägime näiteks pensionite, esimese samba pensionite tõstmisest, siis ei ole meil mõtet rääkida varamaksudest. Need on erineva suurusjärgu küsimused. Varamaksude tõstmine ei muuda mingilgi hoomataval moel võimekust tõsta tegelikult pensione sellisel määral, et see kellelegi tuntav oleks. Samuti on jah tõepoolest võimalik, mida Eesti on ju ka teinud ja paljud teised riigid teinud, nihutada edasi pensioniiga. See on üks moodus, aga sellel jällegi on omad tagajärjed. Me peame töötama kauem, me peame töötama keerulisemas tingimustes oma vanaduspõlves, aga see on üks nendest valikutest. Ja lõpuks on tegelikult valik ju ka tõepoolest see, ütleme selle siin saalis välja, võttagi laenu. Ja see on tee, mida on mitmed Euroopa riigid kasutanud, See on tee, mida ennekõike Kreeka hästi palju kasutas oma pensionisüsteemi finantseerimiseks. Ja jällegi, sellel on ka omad tagajärjed. Mida siis no, mida ma tahan öelda? Kõikide nende asjade puhul võiks need mõtted lõpuni mõelda ja hinnata võimalikud tagajärjed.
Nii et selle koha pealt, n-ö lühikese vastusena: ma ei ole päris nõus, et Eesti riigil ei ole vahendeid tulevikus nende pensionite tõstmiseks, need vahendid on alati olemas, aga nendel vahenditel on omad hinnad. Immigratsioon oli muide üks selline, mida ma ka mainisin, ja millest on mitmed teised inimesed selle debati käigus juttu teinud. See on asi, mis lahendaks probleemi, et kui meil saab tulla sisse inimesi, kelle arvelt on võimalik palkasid tõsta, aga sellega on seotud teistsugused probleemid, mida, ma kahtlustan, et inimesed sealpool saali peavad väga tõsisteks. Remargi korras huvitav asi, millele tähelepanu juhtida. Tänavune pensionite indekseerimine, mis oli siis väga arvestatavas mahus. Pensionite indekseerimine, nagu te kindlasti kõik teate, koosneb kahest komponendist: tarbjahinnaindeksi komponent ja sotsiaalmaksu laekumise komponent. Sotsiaalmaksu laekumise komponendist suure osa, arvestatava osa sellel aastal moodustas ajutise tööjõu pealt arvestatud sotsiaalmaksud. Ja see on asi, mis on jällegi selline väga ohtlik koht, kuhu jalaga toetuda, sest kui majanduskonjunktuur muutub, siis see ajutine Ukraina tööjõud kaob siit väga kähku, sotsiaalmaksulaekumised langevad väga kähku, aga samal ajal meie indekseerimise kord ei luba allapoole indekseerimist, mis tähendab, et sellest tekib meil kohe puudujääk. Ajutine tööjõud on selle koha pealt väga problemaatiline asi, aga see töötab juba täna indekseerides ja tõstes meie esimese samba pensione.

Aseesimees Siim Kallas
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! See teie näide võimaluse kohta võtta laenu pensionide maksmiseks ja lisades sinna juurde Kreeka näite, tekitab muidugi natukene kõhedust – ja mitte natukene. Küsimus on selline. Pärast valimiskampaania lõppu, kui oli selge, et kavatsetakse hakata muutma seda teist pensionisammast, siis tulid välja eksperdid ja teadlased seisukohtadega ja ütlesid, mida see kaasa toob, kui me selle kogumispensioni kaotame – kohustusliku just nimelt –, ja pakuti välja kolm stsenaariumi: pensionäride suhteline sissetulek langeb, maksukoormus tõuseb või siis tuleb tõsta pensioniiga. Need olid väga arvestatavad eksperdid, kes seda ütlesid. Miks see ei ole mõjunud? Aitäh!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Aitäh küsimuse eest! Aga sellele küsimusele minul on raske vastata. Ma olen sealpool seda võrrandit olnud, kes on öelnud neid asju. Selle poole pealt, et miks nad ei ole mõjunud, on mul raske midagi tegelikult teadmispõhist öelda. Mul on arvamusi seal mõnedes asjades. Kindlasti on see, et tänasel hetkel Eesti pensionisüsteemi maine ei ole kõige paremate hulgas. Jällegi, hiljutise uuringu kohaselt vähem kui 7% elanikest arvab, et Eesti pensionisüsteem on õiglane. Kas see arvamus on õigustatud või mitte, on omaette küsimus, aga selline ta täna on. Jah, kahtlemata on tänase Eesti kohustusliku kogumispensioni süsteemi juures olulisi hädasid ja puudusi, mis samuti on kallutanud inimeste üldist meelsust ja kriitikat selles suunas, et võib-olla see on asi, mida ei peakski püüdma tööle saada, see on nagu olemuslikult halb moodus. Jällegi, ma olen isiklikult seda seisukohta ka tõsiselt võtma, aga siis peaks läbi kaaluma alternatiivid, peaks läbi mõtlema, mis on need teised valikud, mis meid aitaks nende probleemidega tegeleda, millega tegelemiseks seesama teine sammas, kohustuslik kogumispension välja mõeldi. Aga jah, mul ei ole kahjuks sellele küsimusele võimalik vastust anda, et miks see ei mõju.

Aseesimees Siim Kallas
Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen täiesti nõus teie hinnanguga, et selle teise samba lammutamine, seda ei saa reformiks nimetada, vaid nii, nagu kõlas ka Eesti Panga seminaril, see on idee, mida katsetatakse. Aga me teame, kujutame ette, oletame, et see läheb käiku, nagu rahandusminister lubas seal seminaril, meil on praegu juba pensioni netoasendusmäära näitaja on madalaim, vaesusrisk on suurim. Kujutame ette seda olukorda nüüd 10 või 20 aasta pärast, välistame need stsenaariumid, need viis stsenaariumi, siis et immigratsioon, maksutõus (noh sotsiaalmaks on niigi kõrge juba), riigivõla arvel elamine, pensioniea tõstmine, jätame need kõrvale. Arvestades teie seda analüütilist potentsiaali, mis, kui meie tänane teadmine, palju lahkub, kui palju neid vabatahtlikke investoreid juurde tuleb, et mis see netoasendusmäär võiks olla 10 ja 20 aasta pärast ja vaesusriski näitaja 10, 20 aasta pärast, kui me need viis alternatiivset abinõu välistame?

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Üks nendest viiest oligi madalam netoasendusmäär. Mul on sellele keeruline praegu täpset vastust anda, aga nende arvutuste arvelt, mida ka muu hulgas sealsamas Eesti Panga seminaril, eelmise nädala omal sai mainitud, et siis hinnanguliselt või kardetavalt võiks see olla kuskil 30% kandis. Nüüd me räägime siin keskmisest teoreetilisest netoasendusmäärast. See ei ole asi, mida saaks laiendada kõikidele, et see on üle kõikide pensionäride keskmine ja see võib varieeruda väga palju sõltuvalt inimeste sissetulekust, sellest, kas neil on teine, kolmas sammas või mitte, et kui palju neil on kogunenud pensioniõigusi esimesse sambasse. See variatsioon on päris lai. Selle baasilt on raske öelda midagi ühegi konkreetse tulevikupensionäri kohta. Aga kokkuvõttes jah, ei ole praegu lihtne näha moodust, kuidas saaks püsima jääda selle tänase üldise 40% juurde, et tõenäoliselt sellisel juhul ta tuleks allapoole. Aga jällegi, et olles aus siin selles asjas, ma ei näe seda realistlikku võimalust, et ühtegi neist mainitud viiest variandist ei kasutataks.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm
Aitäh juhataja! Hea ettekandja! Eks see teine sammas ole vaade tulevikku ja mõningatel juhtudel ka väga pikk vaade, 30–40 aastat ettepoole. Kui keegi teaks, mis 40 aasta peale majandus on, inflatsioonid jne, siis oleks küll väga hea. Ma ei tea vist ühtegi ühiskonnagruppi, kes nii palju panustaks tulevikku ja oleks solidaarne kui tänase päeva pensionärid, sest tänasel päeval Eesti pooled pensionärid elavad allapoole suhtelist vaesuspiiri ehk 150 000 – 160 000 inimest. Ja nemad panustavad nüüd sellesse tulevikku, mis meil hakkab kujunema 30–40 aasta pärast mingitel juhtudel. Aga ma küsin, kas kõikides teistes riikides, kus see kolme samba süsteem ja teine sammas on olemas, kas nad kõik panustavad läbi pensioni, tänapäeva pensionäride arvel, või on riik eraldi panustanud nendesse fondidesse. See on päris oluline uudis, et kas kõik käib ainult läbi n-ö väljateenitud pensioni või riik panustab eraldi. See looks hoopis teise pildi, sest mulle tundub, et sellisel moel need meie momendi pensionärid, kellele me oleme palju võlgu ja tänulikud, nad jäävadki sinna suhtelisse vaesusesse. Aitäh!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Aitäh küsimuse eest! Ma kahtlustan, et see on asi, millele mul ei ole võimalik siin mõne lühikese minutiga vastata. Pensionisüsteemid kipuvad riikide lõikes olema väga erinevad ja väga paljude variatsioonidega. Nagu ma ütlesin, nende selliseks selgrooks võiks vundamendiks on alates siis, jah, 20. sajandist peale olnud, kui nad suureks ja n-ö mainstream'i läksid, on esimene sammas. Ja sellele peale Eesti, see võrdlus, mis ma tõin Eesti puhul, et oleks kontekst, see 4,5 miljardit, mis meil on teises sambas, on praegu siis, jah, umbes 10% sellest, mis meil on esimese samba väljateenitud pensionikohustused. See annab nagu ettekujutuse, kui suurest summast me räägime ja kui suurtest mõjudest me räägime. Erinevatel riikidel see on väga erinev. On terve hulk Euroopa riike, näiteks Holland on hea näide, kus on siis praegu hinnangulised ettevaatavad teoreetilised netoasendusmäärad 100% juures. Ehk see tähendab, et pensionärid saavad säilitada oma suhtelise sissetuleku taseme pensionile minnes, see ei lange. Ja siis sinna Eesti ja Hollandi vahele mahub väga suur variatsioon erinevaid riike. Samamoodi mahub sinna väga suur variatsioon sellest, kui palju või millisel moel erinevad süsteemid panustavad. Rootsi süsteem, mida ma mainisin, on põhimõtteliselt sarnane Eesti omaga selle läbi, et inimesed panustavad sinna ikkagi ise säästes koos riigipoolsete kontributsioonidega, aga seda hallatakse keskselt läbi ühe keskse struktuuri, mis hoiab investeerimiskulud hästi all. See on valik, mis oleks võinud olla Eesti valik ka, aga nagu ma ütlesin, selle puhul on oht, poliitiline risk palju suurem. See raha ei ole inimeste eraldi kontodel, see ei ole inimeste omand, see on riigi kätte usaldatud reserv. Ja reservid on asjad, mille järgi võib olla kiusatus – ja täiesti põhjendatud kiusatus – keerulistel aegadel kätt sirutada. Siis on oht, et seda sellel ajal, kui seda tegelikult vaja läheb, ei pruugi olemas olla.
Nii et need valikud. Selles suhtes ma tahaksin vastata sellele küsimusele nii: see ei ole fundamentaalselt kõige olulisem valik, millise tehnilise vahendi abil tulevikuvarusid soetatakse ja hoitakse. Seal on erinevaid variante, nendel erinevatel variantidel on plusse ja miinuseid. Ma olen nõus, et see tänane Eesti süsteem mingist nurgast vaadatuna, jah, on tõepoolest nii, et ta võtab tänasest pensionikäibest raha välja, selleks et katta tuleviku käivet. Aga tähtis asi seal silmas pidada on see: täna on Eesti pensionärid vaesusriski lähedal, täna on need asendusmäärad madalad. Tulevikus, kui ei tehta midagi, nagu enne Aivar Sõerdi küsimusele vastates ütlesin, saavad nad olema veel madalamad. Suhteline vaesus on ebavõrdsuse näitaja, mitte absoluutse ilmajäetuse näitaja. Ja see saab tulevikus väga tõenäoliselt olema veel halvem kui ta on täna.

Aseesimees Siim Kallas
Nii. Aitäh, ettekandja! See 20 minutit on täis. Aga kuna küsida tahtjaid on väga palju, siis ma lähen üle ja annan ühe küsimuse veel. Ruuben Kaalep, palun!

Ruuben Kaalep
Hea ettekandja! Kas teie hinnangul on eetiline, et erapankadele on antud võimalus teenida hiigelkasumeid Eesti rahva pensionite pealt? Aitäh!

Praxise juhatuse esimees Tarmo Jüristo
Ma mõtlen, kuidas ma saan sellele vastata. See lihtsalt minu jaoks ei ole eetikaküsimus selles süsteemis, kuidas see on üles ehitatud, see on küsimus optimeerimisest, ja see on halvasti optimeeritud kogu see süsteem. Täna on tõepoolest olnud tootlused sellised, mis ei õigusta neid teenustasusid, mida pangad sealt on võtnud. Nii et sedakaudu, ma ütlen, eetikaprobleemi võib tõsta lauale, aga lahendada seda küsimust eetika võtmes on minu arvates natukene vale kontekst, et kuidas sellele läheneda. Seal võib olla juures ka eetiline dimensioon, mida keegi võib tahta ja kaaluda ja mõelda, aga see oleks, minu jaoks on see ennekõike tehniline küsimus. Kui me lahendame selle tehnilise küsimuse, laheneb ka eetiline dimensioon iseenesest.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Sellega on ... Protseduuriline küsimus.

Sven Sester
Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on selline küsimus. Kas .... oma tänast regelementi? Te ütlesite, et kaks küsimust ettekandjale. Näha on, et diskussioon on huvitav. Ja te olete ka öelnud seda, et meie suure tõenäosusega läheme pikendama ka tunni võrra, et tõesti see diskussioon oleks lõpuni konstruktiivne. Äkki on meil võimalik vähemalt see üks küsimus ära küsida konkreetsel juhul ja ka hiljem järgnevatelt ettekandjatelt? Ega me ei pea ju kartma töötegemist?

Aseesimees Siim Kallas
Ma siiski jääksin selle reglemendi juurde, mis me kokku leppisime, et see 20 minutit. Ja tõepoolest ma näen, et siin on hulk inimesi, kes tahavad veel küsimusi esitada. Ma pakun välja sellise variandi, et me nüüd kutsume siia järgmise ettekandja ja selleks on Lauri Leppik Tallinna Ülikoolist, kes on üks kaselle pensionisüsteemi loomise juures olnuid. Kaval elektrooniline süsteem kustutab kõik need ära, kes soovisid küsida, aga ma võtsin pliiatsi ja kirjutasin paberi peale need nimed, kes jäävad praegu välja, ma annan neile eelisvõimaluse küsida järgmiselt ettekandjalt, kui see sobib. Vaat nii! Aitäh, härra Jüristo! Palun siia Lauri Leppiku järgmiseks ettekandeks.

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Austatud Riigikogu! Ma alustan oma ettekannet tõdemusega, et pension on ühiskondliku tööjaotuse kaasanne, ja ma usun, et pensionisüsteemid ühel või teisel moel kestavad nii kaua, kuni meil jätkub ühiskondlik tööjaotus. Oma algses rollis, nii nagu Saksa rahvuskonservatiivist riigikantsler Bismarck selle süsteemi lõi, oli pension asendussissetulek neile, kes vanaduse tõttu enam palgatulu teenida ei saanud, ehk teisisõnu, kes enam selles tööjaotuses osaleda ei saanud. Hiljem, 1940. aastatel pakkus Briti liberaalist lord Beveridge alternatiivse vaate pensionitele. Ja tema nägemuses pensionite ülesandeks oleks tagada kõigile ühetaoline, st palgast mittesõltuv miinimumsissetulek, nii et kõik üle selle miinimumi oleks inimese enda vastutus.
Need pensionite kaks keskset ülesannet, ühelt poolt siis universaalse miinimumsissetuleku tagamine ja teiselt poolt varasema palgaga seotud asendussissetuleku võimaluste pakkumine on tänaseni aktuaalsed ka meil Eestis. Ehkki erialane keelekasutus ja mõõdikud on aastatega muutunud, siis sisulised küsimused on samad. Nüüd me nimetame neid eesmärke pensionite piisavuseks, mõnikord adekvaatsuseks ja mõõdame siis nende indikaatoritega, millele Tarmo Jüristo juba juhtis tähelepanu, vanemaealiste vaesusriski ja asendusmäärade indikaatoritega, võrreldes siis pensione ja palku. Erinevates riikides tehtud sotsiaalpoliitiliste valikute läbi on nendel kahel eesmärgil erinev osakaal. Ja vaidlused selle üle, mis on riigi roll ja mis on inimese ja tema perekonna enda ülesanne, kumb eesmärk on tähtsam, kas miinimumsissetuleku tagamine või asendussissetuleku tagamine, kas pension peaks sõltuma siis palgast või peaks riik maksma kõigile võrdse määraga miinimumpensioni, need vaidlused on kestnud vähemalt sajandi ja tõenäoliselt kestavad veel edasi. Ja pigem tuleks seda lugeda ootuspäraseks, et iga põlvkond pöördub nende küsimuste juurde tagasi ja diskuteerib need uuesti üle. Ent varem tehtud valikute muutmine pensionisüsteemis on alati keeruline ja need muutused on võimalikud ikkagi väga pika vinnaga, nii nagu tõenäoliselt te veendusite, kes seda diskussiooni jälgisid, ka siis möödunud aasta lõpus vastuvõetud riikliku pensionikindlustuse muudatuste kontekstis.
Tõsi, Eesti positsioon kummagi nimetatud pensionide keskse ülesande suhtes võrdluses teiste Euroopa riikidega ei ole liiga hea, nii nagu see siin juba täna kõlas. Meil on kõrge üksi elavate eakate vaesusrisk, mis näitab, et meie pensionisüsteem ei ole suutnud tagada piisavat miinimumsissetulekut, ja meil on madal keskmine asendusmäär, mis osutab sellele, et ka selle asendussissetuleku pakkumise eesmärk ei ole väga hästi täidetud. Nende kahe eesmärgi vahel on Eestis üritatud leida teatud kompromissi, kuid piiratud tulude ja vastandlike ootuste ja huvide olukorras see ei ole just liiga hästi õnnestunud. Me oleme olukorras, kus Eesti pensionisüsteem ei taga ei kõrget asendusmäära ega ka piisavat miinimutulu.
Aga kuidas seda siis tagada? Pensionide rahastamisel on parasjagu kaks põhimõttelist võimalust. Üks on see, mida me nimetame jooksvaks finantseerimiseks, põlvkondadevaheliseks ümberjaotuseks, ja teine, mida me nimetame eelfinantseerimiseks, kus iga põlvkond kogub endale pensionivara. Väga paljud Euroopa riigid kasutavad segamudelit, kus on nii jooksva kui ka eelfinantseerimisega pensionisüsteeme, ja mõnikord on selline segafinantseerimine ka ühe pensionisüsteemi sees. Lähimaks näteks on meie naaberriik Soome, kus tööpensioniskeem, millele õigupoolest ka tuhanded Eesti päritolu töötajad oma pensionipõlves loodavad, on osaliselt eelfinantseeritav. Tuleb kindlasti möönda seda, et vaidlused jooksva ja eelfinantseerimisega pensioniskeemide suhteliste eeliste ja puuduste üle on aastaid kestnud, see vaidlus ei ole uus. Juba 1966. aastal sõnastas Ameerika majandusteadlane Henry Aaron need tingimused ja hiljem on seda tema järgi nimetatud Aaroni printsiibiks või Aaroni teoreemiks, mille korral eelfinantseerimisega pensionisüsteemil on eelis jooksva finantseerimisega pensionisüsteemi ees ja millal on olukord vastupidi. Artiklis "Sotsiaalkindlustuse paradoks" sõnastatud printsiip võrdleb siis pensionifondi tootlust sotsiaalkindlustatud isikute arvu muutuse ja palgakasvu korrutisega. Aga siin on kaks nüanssi. Aaroni võrratust me ei saa hinnata lühikeses ajalises aknas, ühe viie aasta perspektiivis, vaid me peaksime seda hindama üle kogu töötamise ja pensionisaamise perioodi ehk pika, 40–60 aasta ajaperioodi üle. Ja siin on küsimus selles, kui hästi me suudame tulevikku ennustada ajaloo põhjal. Ja ka siis kehtib see Aaroni printsiip vaid keskmise palga saaja suhtes, kuid ei pruugi samavõrd kehtida keskmisest madalama või kõrgema palga saaja suhtes, sõltudes siis pensionivalemist ja seal peituvast ümberjaotusest.
Erinevat laadi kriitika kogumispensioni süsteemi suhtes ei ole uus, seda on tulnud nii akadeemilisest maailmast kui poliitikute seast, tõsi, varem peamiselt poliitilise spektri vasakult tiivalt. Võib-olla üks häälekamad kriitikuid on olnud Joseph Stiglitz, kes 2001. aastal sai Nobeli majanduspreemia, ehkki mitte pensionisüsteemi kriitika eest, vaid siiski asümmetrilise informatsiooni teooria eest. Ja ka tema kriitika keskmes ei ole mitte kogumispensionid kui sellised, vaid just individuaalsete pensionikontode süsteem, mille mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kogumispensionide puhul valisid.
Eesti hiljutine kirglik pensionidebatt on keskendunud teise pensionisamba kohustuslikkuse ja vabatahtlikkuse küsimusele. Ka see ei ole uus küsimus. Teise samba vabatahtlikkust diskuteeriti üsna pikalt kogumispensionide käivitamise eel 2001. ja 2002. aastal. Aga õigupoolest algas see diskussioon veel varem, 1990. aastate keskel, kui toonane Isamaa esitas Riigikogule eelnõud, mis panid ette Eesti pensionisüsteemi ulatusliku erastamise, nii et riigi rolliks oleks jäänud vaid rahvapensioni maksmine, millele lisaks oleks sii sundkindlustuse liigina loodud tööpensionikindlustusfondid. 25 aastat tagasi kõlas siit puldist Ilmar Pärtelpoja sõnad: Mida rutem me alustame üleminekut jaotusprintsiibilt kogumisprintsiibile, seda rutem loome tugeva kaasaegse sotsiaalse kaitse süsteemi, mis tagab meie inimestele heaolu ka siis, kui nad ise seda enam ei suuda teha. Need sõnad täna illustreerivad 1990. aastate keskpaiga entusiasmi, et kogumispensionid lahendavad kõik pensionisüsteemi probleemid ning jagamine tuleb võimalikult kiiresti ja suures ulatuses asendada kogumisega. Toonane entusiasm täna on asendunud osadel sügava pessimismi, teistel kainemate hinnangutega.
OECD avaldab regulaarselt ülevaateraporteid liikmesriikide pensionisüsteemidest, sealhulgas ka kogumispensionide kohta. Sealt leiab indikaatoreid fondide mahu, reaaltootluse, liitujate osakaalu kohta. Ja Eestis on sellest raportist pälvinud tähelepanu peamiselt meie madal edetabelikoht viimaste aastate pensionifondide reaaltootluse arvestuses, ehkki see koht see ei ole alati olnud nii madal kui nüüd viimastes raportites. Ent sellesama või nendesamade OECD raportite põhjal me võime küsida ka, kas on siis nii, et vabatahtlikud kogumispensionisüsteemid on reeglina edukamad kui kohustuslikud? Kui me võrdleme kogumispensioniskeeme kasutavate erinevate riikide pensionifondide tootlusi, siis me ei leia sealt sellist seaduspära, et vabatahtliku kogumispensioniga riikides oleks fondide pikaajaline keskmine reaaltootlus kõrgem kui kohustusliku kogumispensioniga riikides. Me näeme, et mitmetes riikides, kus kogumispensioni, mingi osa pensionisüsteemist on kogumisele ja kohustuslikule kogunemisele tuginev, on reaaltootlused üsna kõrged. Küll aga näeme sealt seaduspära, et kohustusliku kogumispensioniga riikides on pensionifondide varade maht märksa kõrgem kui vabatahtliku kogumispensioniga riikides, ulatudes Taanis üle 200 ja Hollandis ligi 200%-ni SKT-st.
Aga ma juhiks tähelepanu ka ühele teisele numbrile samast raportist. Kui vaatame kogumispensioniskeemidega liitunute osakaale. Leedus kuni tänavuse aastani, kuni 2019. aastani teine pensionisammas oli küllalt sarnastel põhimõtetel nagu Eestis, aga vabatahtlik, seal on liitunud ligi 70% tööealisest elanikkonnast. Šveitsis, kus teine sammas on kohustuslik, kuid kehtivad mõned erandid liitumise osas, on liitunuid circa 75% tööealisest elanikkonnast. Need faktid ei paista kinnitama väiteid, nagu oleks kogumispensioni kohustuslikkus või vabatahtlikkus pensionisüsteemi kõige olulisem ja kesksem küsimus. Vabatahtlik, kuid kõrge liitumismääraga, ning kohustuslik, kuid erandeid võimaldav süsteem võivad hõlmatuses anda üsna sarnase tulemuse. Ja teiste riikide praktika tollesama OECD raporti põhjal ei anna ka alust arvata, et kohustusliku kogumise muutmine vabatahtlikuks iseenesest suurendaks pensionifondide tootlust ja pööraks fondid näoga kliendi poole, nii nagu mõned kommentaatorid on seda lootnud. Teise pensionisamba kesksed küsimused on ikkagi tõhusus, pensionikogujate huvide kaitse ja informeeritus. Need küsimused ei kao ära ega lahene mõne võluvitsa abil iseenesest. Suurbritannia näide osutab, et, vastupidi, küsimused pensionikogujate huvide kaitsest ja informeeritusest muutusid märksa aktuaalsemaks pärast seda, kui 2015. aastast muudeti kogutud pensionivarade kasutamine 55-aastaste ja vanemate inimeste jaoks senisest paindlikumaks. Märgatavalt kasvas investeerimispettuste arv. Need ei ole sellised lihtsad vargused, kus sulid rahakotiga ära jooksevad, vaid keerulisemad finantskelmused, kus lubatakse kõrgeid tootlusi riskantsetes investeerimisprojektides, mis siis paraku ebaõnnestuvad. Tänavu augustis hoiatas Suurbritannia finantsjärelevalve nende poolt läbiviidud küsitlusuuringu põhjal, et selline risk langeda pensionipettuse ohvriks võib ähvardada kuni 5 miljonit Briti pensionisäästjat, ning seejärel avaldas üksikasjalikud juhised, kuidas võimalikku pensionipettust ära tunda.
Ent sellise makrovaate kõrval on oluline ka indiviiditasandi vaade. Seesama olukord, kus me oleme, kus jooksva finantseerimisega esimese samba asendusmäär on meil üks Euroopa kõige madalam, siis sellisel inimesel, kes tahab ratsionaalselt oma tulevikku planeerida, tahab valmistuda oma vanaduspõlveks, ei soovi jääda oma järeltulijate ülalpeetavaks või kellel neid isiklikust tahtest sõltumatult ei ole, kes soovib riske hajutada ja kes saab säästa üksnes väikeste summade kaupa, tal ei ole praktiliselt palju muid võimalusi kui pöörduda mõne eelfinantseeritava pensioniskeemi poole, sest riigilt täiendavat pensioni osta võimalik ei ole, riik sellist teenust ei paku ja paraku ka ei saaks pakkuda.
Kui pidada sisulisteks küsimusteks ikkagi toimetuleku taset ja toimetulevate inimeste osakaalu ühiskonnas, siis peavad kogumispensionisüsteemid olema võimalikult tõhusad ja seda sõltumata sellest, kas nad on kohustuslikud või vabatahtlikud. Eesti teise samba pensionifondid on saanud palju kriitikat ja ma olen nõus, et osa sellest kriitikast on igati põhjendatud. Ent me võiksime mõelda teisest pensionisambast kui avaliku ja erasektori koostööst. Erasektor osutab avalikku teenust. See on see PPP, public private partnership, mida me viimasel ajal palju kõnetame. PPP ei ole vaid teede ehitus või koolimajade remont, sisuliselt ka Eesti teine pensionisammas on kui PPP-projekt. Kuid see ei ole ja ei saa olla lihtne funktsiooni äradelegeerimine, vaid nõuab eesmärgiseadet ja jooksvat pingutust mõlemalt osapoolelt, nii avalikult sektorilt kui ka siis erasektorilt. Selline koostöö põhimõtteliselt pensionivallas saab hästi toimida. Võib tuua taas näiteks Soome tööpensioniskeemi. Ja samas, Taanist me võime tuua ka näiteid, kus kohustuslikud pensionifondid on omakorda osalenud suurte PPP-taristuprojektide rahastamises.
Lõpetuseks. Kindlasti me ei peaks diskuteerima vaid pensionidest, vaid pigem laiemalt vanemaealiste inimeste rahalisest heaolust. Kesksed küsimused on just sissetuleku tase vanemas eas, toimetulevate eakate osakaal ja meie süsteemide jätkusuutlikkus. Võib nõustuda tänases Päevalehes Olavi Israeli poolt väljendatud seisukohaga, et pigem olgu neid pensionisambaid rohkem kui vähem, kuid tagatised ja töötavad standardlahendused peavad sellegipoolest olema ja on meie toimetulekus olulised. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Saan aru, et ettekanne on peetud. Kuna ma lubasin eelmise arutelu lõpul, et ma annan nüüd eelkõige küsimiseks võimaluse nendele, kes jäid eelmine kord nimekirjast, kes jäid välja. Kuna aeg sai enne täis, siis ma annaksin, kui keegi ei protesti, kõigepealt Heljo Pikhofile, siis Sven Sesterile, siis Annely Akkermannile ja siis Anti Poolametsale. Palun!

Heljo Pikhof
Aitäh! Suur tänu hea ettekande eest!

Aseesimees Siim Kallas
Üks sekund, tuleb protseduuriline küsimus. (Saalis jutt.) Jaa, aga te ei vajutanud nüüd ennast sisse. Kui te vajutate ennast sisse, siis ma järgin sedasama põhimõtet. Jah. Okei, Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof
Ma alustan siis uuesti. Aitäh väga hea ettekande eest! Ma küsiksin teilt siis selliselt. Kui nüüd kogumispensionisüsteemi muuta tunduvalt atraktiivsemaks, see tähendab siis seda, et inimesel oleks võimalik ise panustada kogumispensioni süsteemi tänase 2% asemel 3%, 4% võib-olla isegi 5%, riik lisaks ikka 4%, siis teine asi on see, et kui inimene osaliselt töövõime kaotab või jääb töövõimetuks, siis oleks võimalik võtta pensionifondist siis raha korraga välja või siis enne vanaduspensioniiga hakataks talle siis juba seda pensionifondist raha igakuiselt maksma. Kas see oleks üks võimalus, et võimalikult paljud inimesed jääksid kogumispensioni süsteemiga liitunuks, kui see nüüd vabatahtlikuks äkki muutub? Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Ma vastaks natuke laiemalt, (S. Kallas: "Aga mitte liiga laialt.") et minu vaates nüüd nende kavade puhul, mida koalitsioon arutab, tuleks tõmmata joon vahele kahele erinevale pensionipoliitika küsimusele. Üks neist puudutab siis teises sambas osalemise vabatahtlikkust või täpsemalt küll võimalust siis kogumine lõpetada, inglise keeles räägitakse opt out võimalusest. Ja teine küsimus, mis puudutab siis seda, kas ja mis tingimustel on võimalikud teise samba väljamaksed enne pensioniiga. Ma arvan, et need on täiesti erinevad pensionipoliitika küsimused ja neid ei tohiks n-ö segamini arutada. Teise samba vabatahtlikkus tingimata ei pea tähendama seda, et on võimalik siis saada väljamakseid enne pensioniiga.
Aga nüüd konkreetse küsimuse juurde, kus ka neid momente puudutati. Jah, kindlasti on oluline ikkagi see, mis sõnumeid ka selle kava juurde räägitakse, mis visiooni n-ö tuleviku suhtes pakutakse – kas see on selline katastroofiretoorika, et kõik kukub kokku ja jookske, kes saab, või on see siis ikkagi selline retoorika, mis suunab inimesi oma eakapõlve peale mõtlema ja selleks valmistuma ja siis ka erinevaid stiimuleid riigi poolt selleks pakkuma. Ma arvan, et need konkreetsed ettepanekud, mis siin kõlasid, on arutamist väärt kõik.

Aseesimees Siim Kallas
Nii. Sven Sester, palun!

Sven Sester
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea on näha, et võrreldes, ütleme, sellise võib-olla aasta või viimase poole aasta kontekstiga, et iseenesest debatt ühiskonnas on muutunud. Ma ütleks nii, et aasta tagasi nenditi, et kõik on hästi, et ei, ma arvan, süsteemi pole vaja muuta, et nüüd nenditakse, et võiks teha mingeid muudatusi, ja küsimus on, millised need mingid muudatused on. Mind pigem huvitaks teie poolt nägemus sellest, et te mainisite ka oma sõnavõtus seda, te tõite Taani näitena, kus üle 200% SKP-st on. Seal minu meelest, kui ma ei eksi, vist inimene maksab oma palgalt, ma ei tea, kas 7 või 9% või isegi võib-olla veel kõrgem oli see, mis igakuiselt ta n-ö säästab. Ja fakt on see, et mida rohkem sa igakuiselt palgast kõrvale paned, seda suurem saab olema sinu pension. Selles mõttes ma arvan, et kõigepealt keegi, ükskõik millline poliitiline partei seda vastusta. Kas te näeksite tegelikult hoopis pigem seda, et mitte täna ei jääks sama süsteem, vaid hoopis pigem peaks see protsent inimese sissetulekust veelgi suurenema, selleks et see palk oleks kõrgem, või te näete, et see olukord võiks olla täna selline, nagu ta on, või võiks olla mingid muudatused? Milline on teie nägemus praegusel hetkel? Te andsite ülevaate, ütleme, sellisest lähiajaloost, aga kuidas te näeksite seda? Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
No analüütikutel on see hea eelis ja teinekord ka puudus, et me saame vaadata asju ühelt ja teiselt poolt ja ei pea, mul ei ole ka kunagi olnud seda võimalust siin saalis nuppe vajutada ühe otsuse või teistsuguse otsuse suhtes. Jah, see on küsimus sellest, tulles tagasi Tarmo Jüristo sõnavõtu juurde, et kas me tahame suuremat süsteemi või me tahame väiksemat süsteemi. Ja selles pildis on vastus väga lihtne. Et juhul, kui me tahame suuremat süsteemi, siis tõenäoliselt selles rahastamise raamides, kus me seni oleme tegutsenud, seda ei ole võimalik saavutada. Kui me tahame väiksemat süsteemi, kui me tahame üksnes miinimumsissetulekut tagavat süsteemi, siis tõepoolest, isegi oleks võimalik sotsiaalmaksu määra langetada.

Aseesimees Siim Kallas
Nii, Annely Akkermann, palun!

Annely Akkermann
Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ja suur tänu asjaliku ettekande eest, härra Lepik! Kuulasin samuti Eesti Panga ja Valuutafondi seminaril Martin Helme ettekannet. Sinna saali olid kogunenud vaieldamatud eksperdid ja oma ala praktikud ja rahandusministri esimene sõnum neile oli, et te võite siin arutada mida tahate, asi on poliitiliselt otsustatud. Ja viimane sõnum oli, et aga kui te tahate midagi arutada, siis arutage, kuidas see otsus võimalikult efektiivselt ellu viia. Ja mulle tõi see meelde kvaliteedijuhtimise põhivormeli, et teha õigeid asju õigel ajal, õigel viisil, õigesti ja esimesel korral. Aga kuna ma finantsistide hulgast tean ainult paari nõrkade argumentidega asjatundjat, kes seda reformi toetavad, siis ma küsiks hoopis selle nurga alt, et mida finantsistid, eksperdid ja fondihaldurid saavad teha, et see praegune ideoloogiliselt vale otsus kahjustaks võimalikult vähe 2050.–2060. aasta pensionäre? Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Jah, see ei ole sugugi lihtne küsimus. Ma arvan, et fondihaldurid tegutsevad ikkagi nendes raamides, mida seaduseandja neile ette annab. See, et nad seejuures siis üritavad oma kasumit maksimeerida, on ka võimalik. Ma pigem viitaks sellele mõttekäigule, mida ma oma ettekandes esitasin, et teine sammas on mingis mõttes kui selline avaliku ja erasektori koostöö. See nõuab eesmärgiseadet mõlemalt osapoolelt. Küsimus on selles, mis raamides need fondihaldurid tegutseda saavad. Ma arvan, et kui ma meenutan, siis ühes 2002. aasta ajaleheartiklis mina pigem olin ettevaatliku liini toetaja, kes ütles seda, et selles olukorras, kus teine sammas loodi, riigi ülesanne oleks pidanud olema ohjeldada pensionifondide aktiivset müügitööd. Seda toona ei toimunud. Ma arvan, et nüüd, kui kontekst muutub, me tõenäoliselt võiksime midagi sarnast näha, et fondihaldurid uuesti hakkavad pingutama, et lihtsalt retooriliselt veenda inimesi. Teiselt poolt tõenäoliselt siis me kuuleme taas nende häält, kes on ka selles reformis sageli sõna võtnud, kes ütlevad, et raha põleb. Ma arvan, et midagi sarnast võib ka selle muutuse käivitamisel toimuma hakata.

Aseesimees Siim Kallas
Anti Poolamets, palun!

Anti Poolamets
Eelkõneleja kasutas üsna kindlas kõneviisis sellist väidet, et immigratsioon võiks üldisemalt lahendada pensionifondide ja pensionide säilimise süsteemi pikas perspektiivis. Ometi on 2016.–2017. aasta Eesti inimarengu aruandes professor Allan Puur öelnud, et arusaam, nagu aitaks sisseränne lihtsamini toime tulla rahvastiku vananemisega, on ekslik. Samuti potentsiaalsed n-ö tööjõu reservuaarid meile nagu Ukraina ja teised slaavi riigid, nendes on sündivus madalam kui Eestis. Kas immigratsioonile tuginemine sellistel puhkudel pole mitte püramiidskeemi moodi ja kuidas teie suhtute sellesse väitesse, et üks lahendus on üleüldisemas filosoofilises plaanis, nagu te siin nimetasite juba aastat 2050, on immigratsioon nende senise pensionikorralduse püsimiseks?

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Kindlasti ma ei vaidle oma heale kolleegile Allan Puurile vastu. Ma tean, mida ta seal raportis kirjutas, ja olen selle lähenemisega suures pildis nõus. Mulle tundub, et ka Tarmo Jüristo ei väitnud päris nii, vaid osutas pigem asjaolule, et see on üks printsipiaalsetest võimalikest alternatiividest, kuidas ka sageli neid probleemilahendusi presenteeritakse. See on teada, et olukorras, kus me ei ole n-ö suletud süsteemiga, vaid me oleme väike avatud majandus, kus inimesed liiguvad ja kapital liigub, siis jooksva finantseerimisega pensionisüsteemi tulude tasakaalustamine võib toimuda tööjõu sisserände kaudu. Ja nagu Tarmo Jüristo sellele ka osutas, on ajutine tööjõud Eestis ka sotsiaalmaksu laekumist suurendanud viimastel aastatel. Ja teiselt poolt siis kogumispensionide süsteemi puhul toimub kapitali eksport ehk pensionivarade investeerimine teistesse riikidesse, eeldatavalt siis parema demograafilise kontekstiga riikidesse, mis vananevad väiksema kiirusega või siis aeglaselt hiljem. Need on analüütiliselt need variandid, kuidas siis see esimese samba süsteem või teise samba süsteem saab rahvastiku vananemise kontekstis toime tulla. Need ei ole tingimata n-ö globaalsed lahendused kogu maailma pensioniprobleemile aegade lõpuni, aga mingi sellises keskpikas ajalises perspektiivis on siis need midagi sellest võimaluste portfellist. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Kalle Grünthal, palun! Ja siis lähme registreerimise järjekorra peale.

Kalle Grünthal
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mul on teile sihukene huvitav näide tuua, mis juhtus ühe minu tuttavaga, kes otsustas omal ajal koguda oma lapsele pulmakindlustust, pani siis neid rublasid seal kõvasti kõrvale, mis oli tollal kõva raha, ja kui aega oli kätte saada, siis oli sellest rahast järel ainult 15 senti. Sellest tulenevalt ma arvan, et ma ei eksi, et raha ostujõud põhimõtteliselt aja möödudes väheneb. Samuti ma arvan et ma ei eksi, et pensionifondidesse rahaväärtus on kõige suurem siis, kui seda kasutavad pensionihaldajad oma haldustasudeks maksmiseks ja toiminguteks, kusjuures nende tootlikkus ei ole kõrge. Kuna te ütlesite, et te olete analüütik, siis ma küsin, et kui suur on siis ostujõu vahe näiteks aastal 2000 kuni 2019, kui me võtame suhtarvuks 100 eurot. Ning analüütikuna te kindlasti oskate ka vastata küsimusele, kui suur võib olla raha ostujõud 30–40 aasta pärast, kui see suhtarv 100 eurot on jälle aluseks. Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Tõenäoliselt see näide pärines siis tollest perioodist, mis jäi 1990. aastate algusesse, kui Eestis oli teatavasti hüperinflatsioon. Mina ei oska ega suuda seda ennustada, kas kunagi selline periood veel Eestis võiks korduda. Ma loodan, et mitte. Mulle tundub oma piiratud teadmiste ja pädevuste baasilt, et inflatsiooni kontrollimine on Euroopa Keskpanga oluline ülesanne.
Nüüd see osa küsimusest, mis puudutas ostujõu muutumist 30 aasta perspektiivis. Ma möönan, et see ei ole samuti minu n-ö põhipädevusvaldkond, nii et ma ei taha siin oma ebakompetentsuse tasandile astuda, et prognoosida inflatsiooni arengut järgmisel 40 aastal. Aga ma panen üksnes tähele seda, et mitmed Euroopa riigid, kus need probleemid, millest meie ja ka mina oma ettekandes rääkisime, ei ole nii aktuaalsed nagu pensionäride kõrge vaesusrisk ja madal asendusmäär. Siin toodi näiteks Hollandit, kes suures osas tugineb oma pensionisüsteemis just kogumispõhimõttele, samuti Taani. Võiksime küsida nii, et kui nemad saavad hakkama, miks meie ei saa.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Siis nüüd Jürgen Ligi, küsimus!

Jürgen Ligi
Aitäh! Hea ettekandja! Nagu siin on kaks korda juba juttu olnud, on meie pensionisüsteem hästi minimalistlik. Kas sellise süsteemi puhul on põhjendatud rääkida sellisest vabatahtlikust vabadusest kui kõige tähtsamast asjaolust? Ja kui teie vastus on jah või siis nii ja naa, siis palun tooge need asjaolud, miks siis seda ei võiks rakendada ka esimese samba suhtes, mis need põhimõttelised erinevused teise ja esimese samba vabatahtlikkuse suhtes on? Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Jah, kahtlematult kogu see vabatahtlikkuse-kohustuslikkuse diskussioon, mida võiks käsitleda nagu sellise ideoloogilise valikuna, et kahtlematult see ideoloogiline valik ikkagi asetub mingisugusesse reaalsesse konteksti ja sellesse konteksti, kus Eesti pensionide tase võrreldes teiste Euroopa riikidega on suhteliselt madal. Muidugi, me võiksime öelda, et miks me võrdleme ennast nende teiste riikidega, et me loome n-ö oma tõe. Paraku, suur osa inimesi selliseid võrdlusi kasutavad, nii siin lähemate riikidega nagu Soome kui ka siis lugedes kirjandusest teiste riikide kohta. Nii et ma vastaks jah nii, et see vabatahtlikkuse-kohustuslikkuse diskussioon on ikkagi selles kontekstis, kus me täna Eestis asume, kus pensionite üldine tase on pigem madal ja meie süsteem on pigem minimalistlik.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Üks küsimus veel. Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Te tegite oma ettekandes tänuväärse ülevaate teiste riikide praktikast. Ja nii nagu ka sellel Eesti Panga korraldatud seminaril ka kõlas, üldiselt teiste riikide praktika näitab, et vabatahtlikkus ei suurenda tootlikkust. Eelnevast ettekandest võis järeldada, et kui see koalitsiooni plaan peaks läbi minema, siis me tulevikus oleme silmitsi netoasendusmäära halvenemisega, vaesusriski suurenemisega. Mina ei suuda tuvastada sellest koalitsiooni plaanis midagi muud kui seda, et see on tänase heaolu loomine tuleviku arvel. Teie tõite välja, et võib-olla on üks probleem, mida see asi lahendab, on see, et fondihaldurid hakkavad rohkem pingutama. No see võib olla nii, võib-olla mitte. Aga kas peale selle, et fondihaldurid hakkavad rohkem pingutama, te suudate veel tuvastada, mis probleeme siis koalitsiooni plaan lahendab? Aitäh!

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik
Kui ma vastaks lühidalt ja ausalt, siis ma ei suuda. Aga, kui te küsite mu isiklikku seisukohta, siis ma ütlen, et mu seisukohad on natukene erinevad kahes küsimuses, millele ma tähelepanu juhtisin ka. Siin diskussioonis lähevad segamini teises sambas osalemise vabatahtlikkuse teema ja teise samba väljamaksed enne pensioniiga. Ja kahtlematult ma ise isiklikult näen palju problemaatilisemana seda osa pakutavatest muudatustest, mis puudutavad teise samba väljamakseid enne pensioniiga, juhul kui ei ole ühtegi n-ö sotsiaalset riski – inimene ei ole täielikult töövõimetu või tal ei ole mingeid muid erakordseid olusid. Seda osa sellest kavast näen ma küll väga kriitilise pilguga. See sisuliselt tähendab ikkagi kohustusliku sotsiaalkaitse taseme langetamist olukorras, kus see tase täna on madal. Teiseks, see reaalselt suurendab pensioniea sissetulekute ebavõrdsust. Sellel põhjusel ma arvan, et kogu selleks järgnevaks diskussiooniks neid kahte teemat – teise samba vabatahtlikkust ja väljamakseid enne pensioniiga – tuleks käsitleda lahus.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh ettekandjale! Aitäh, härra Lauri Leppik! Sellega on nüüd see ettekanne ka kuulatud. Me läheme järgmise ettekande juurde ja ma palun siia kõnetooli Kaspar Oja, Tartu Ülikooli doktorandi ja majanduseksperdi. Jälle kuni 20 minutit ettekannet, siis 20 minutit küsimusi-vastuseid.

Majandusekspert Kaspar Oja
Tervist, lugupeetud Riigikogu liikmed! Räägin pensioniks säästmisest ja sellest makromajanduse kontekstis. Lähtekohaks võiks olla see, et meil on vananev rahvastik. Majandusteooriast me teame, et inimesed eelistavad tarbimist siluda, see on heaolu suurendav. Eesti on jätkuvalt avatud majandus, see on nii ilmselt ka tulevikus, loodetavasti. Me teame, et Eesti majanduskasv tulevikus aeglustub – mitte ainult seetõttu, et rahvastik vananeb, vaid ka seetõttu, et nad saavad jõukamaks ja tänu sellele see konvergents, mis meid seni on tagant tõuganud, kaob ära. Ja ajaloost on teada, et kapitalitootlus on ületanud arenenud riikides kogutootlikkust ehk siis põhimiselt majanduskasv.
Miks me täna sellest teemast räägime? Ilmselt kõige teravam küsimus on selles, et valijate struktuur on muutumas. Ja nagu siin juba eelkõnelejad on öelnud, ega see trend ei pöördu. Kui me seda joonist vaatame, siis siin viimase viie aasta jooksul on toimunud üsna järsk muutus noorte valijate osakaalus, see on vähenenud, see väheneb veel järgmise kümne aasta jooksul, ja kasvab järjest valijate osakaal, kes on pensionile lähenemas. Nii et pensioni probleemid muutuvad järjest olulisemaks. Võib-olla näiteks haridusest rääkimine või siis tulevasest pensionist rääkimine muutub vähem oluliseks ja hetkepensionist rääkimine muutub oluliseks.
Kui rääkida rahvastiku vananemisest ja tööjõust, siis siia graafikule olen pannud n-ö demograafilised tööturuvood ehk et vasakpoolselt on tööturule sisenejad – näeme, et perioodil 2000–2010 tuli ligikaudu 20 000 inimest aastas tööturule juurde – ja paremal pool on tööturult väljujad, 2000–2010 lahkus kusagil 20 000 aastas ja viimastel aastatel samamoodi. Aga viimastel aastatel on sisenenud tööturule kusagil 6000 inimest vähem, kui siis lahkub või kui vanasti lisanud. Ja enam-vähem see struktuur jääb paika. Siin on erinevaid lahendusi, kuidas sellest jagu saada. Üks variant on juba mainitud immigratsioon, aga see on see pilt, kus me oleme tööjõu pakkumise mõttes.
Tarmo Jüristo mainis enne seda, et immigratsioon juba avaldab mõju. Olen siia joonisele kokku pannud siis erinevad tegurid, mis on tuleva aasta väljareklaamitud pensionitõusu taga. Nagu näha, siis tulumaksu lisandumine osale pensionäridele vähendab keskmise pensioni tõusu, see erakorraline pensionitõus 7 eurot siis suurendab. Ja umbes sama suur panus kui erakorralisel pensionitõusul on ka lühiajalistel töötajatel läbi selle, et nemad maksavad siin ka sotsiaalmaksu ja see läbi suureneb pensioniindeks. Lisaks on veel väikene mõju läbi selle, et immigratsioon üldiselt on olnud positiivne ja see lükkab üles Eestis pensionid. Nii et seda immigratsiooni mõju me tegelikult näeme. Kas see on püsiv asi või on see ajutine, see on järgmiste aastate küsimus.
Aga tulen nüüd rohkem majanduse juurde. Majandusteooriast me teame, et säästmine on kasulik, sest see muudab inimeste heaolu suuremaks. Niisugune klassikaline näide on see, et oletame, et meil on kaks inimest, ühel inimesel on sissetulek 1000 eurot kuus, teisel inimesel 500 eurot kuus. Tõenäoliselt, kui me anname mõlemale 100 eurot juurde, siis sellel isikul, kellel oli sissetulek 500 eurot, ilmselt heaolu kasvab rohkem kui sellel inimesel, kelle sissetulek oli 1000 eurot kuus. Ja nii on ka üle eluea. Üldiselt, kui meil on mingisuguseid sääste nendeks perioodideks, kui meil on väiksem sissetulek, siis me tõenäoliselt saame sellest säästust neil perioodidel rohkem kasu, kui me kaotasime heaolus nendel perioodidel, kui me säästsime. See on nn Friedmani püsiva sissetuleku hüpotees, millel on olemas ka matemaatilised tõestused.
Nüüd on küsimus, kuidas seda praktiliselt teha. Esimene variant on siis ümberjagamine ühiskonnaliikmete vahel. Näiteks, astmeline tulumaks või siis siin täna saalis arutatav pension esimese samba kaudu. Teine variant on säästmine varude abil kuidagi. Näiteks on siin juba nimetatud seda kiire inflatsiooni perioodi 1990-ndate alguses. Sellega seoses tuli mulle meelde minu vanaisa, kes ostis endale sel hetkel mingisuguseid esmatarbekaupu, näiteks ta ostis endale köögikapi peale hästi suure hunniku tuletikke ja siis kasutas neid enamvähem surmani. No see on ka üks võimalus, kuidas pensioniks säästa põhimõtteliselt. Aga iseenesest selliseid tooteid, mida me saame nagu ette osta ja mis säilivad meil siis ülejäänud eluaja, ega neid väga palju ei ole. Siis on variant investeerimine kohalikule kapitaliturule. See on nagu ainus võimalus suletud majanduses. Aga tänu sellele, et Eestis on avatud majandus, et meil on ka siis avatud kapitaliturg, me saame investeerida ka välismaale. Ja see on täiendav võimalus meiesuguses majanduses.
Üks asi, mida tasuks säästmise juures tähele panna on veel see, et säästmine üksi ei ole nagu piisav selleks, et saada endale mingisugust kogumispensioni pensionieas. Tegelikult on tarvis kindlustuslahendusi. Sellest kirjutas mõne aja eest Mart Jesse ühe arvamusartikli, aga kui me kujutame ette niimoodi – no mitte meie, aga oletame –, et see inimene, kes täna siseneb tööturule, otsustab, et ta hakkab säästma selleks, et tal oleks suurem pension, ja ta läheb pensionile kuskil 70-aastaselt, siis nendest, kes 70-aastaselt pensionile lähevad, kusagil pooled veel on n-ö oma oodatava eluea lõpus on elus. Ja need inimesed jäävad siis vaesusesse, sest neil on pensionisäästud ära tarbitud. Selleks, et puhtalt säästmisega, ilma kindlustuslahenduseta oleks võimalik pensionist ära elada, tuleb säästa oluliselt rohkem, kui tegelikult on efektiivne. Selleks, et kogumispension töötaks, on tarvis mingisuguseid kindlustuslahendusi, on tarvis neid väljamakse lahendusi, mis võimaldavad pensioni maksta pikaajaliselt. Siin on teine sammas hästi oluline, sellepärast, et teine sammas on ühiskonnas niisugune üldine suur pensionisäästmise süsteem. Ja juhul, kui selline asi on olemas, siis tõenäoliselt luuakse need lahendused, et siis oleks võimalik pensionieas seda kogumispensioni ka välja võtta, nii et see oleks efektiivne, et ei peaks säästma liiga palju pensioniks ja neid sääste ei saaks siis ära kulutada. Seejuures on olulised just need väljamakse lahendused, millele tuleks panustada. Siin on nagu visatud õhku seda, kas peavad pangad selle pealt teenima. Vabalt võib neid lahendusi tuua ka riik, näiteks sarnane organisatsioon on meil KredEx, mis pakub teatud kindlustuslahendusi.
Kui tulla selle avatud majanduse juurde, siis siin on niisugune klassikaline makroõpiku näide avatud majanduses säästmisest. Kui me vaatame seda oranži joont, mis siis on investeeringute tase mingisuguse intressimäära juures – muide, see vertikaalne joon näitab intressimäära ja siis on sinine joon, sääst S1, mis näitab säästmist mingisuguse intressitaseme juures –, siis näeme seda, et mida kõrgem on intressitase, seda rohkem säästetakse või seda vähem investeeritakse. Suletud majanduses on see intressimäära tase seal, kus nagu säästude ja investeeringute joon ristub, kui turg laheneb. Aga oletame, et hakatakse majanduses rohkem säästma, et tuleb mingisugune otsus, et meil on vaja pensioniajaks säästa, siis avatud majanduses mis juhtub, on see, et see n-ö säästmise joon nihkub paremale. Intressimäär sellest ei muutu sellepärast, et kapitaliturud on avatud. Juhul kui ühes riigis säästetakse rohkem, siis sinna voolab täiendavat välisraha vähem, või siis kui see sääst investeeritakse välismaale, siis tuleb lihtsalt asemele välisraha. Ja tänu sellele jääb see investeeringute tase täpselt paika. Mis aga juhtub, on see, et muutub jooksevkonto ülejääk, jooksevkonto läheb sellisel juhul ülejääki lihtsalt ja see on tavaline tulemus.
Nüüd aga me võime öelda, et see kõik on niisugune majandusteoreetiline ja ilmselt kehtib pikal perioodil. Teeme korraks selle eelduse, et see lühiajaliselt ei kehti. Oletame, et sel perioodil kui meil see teise samba süsteem loodi, sel perioodil see ei toiminud. Nii et sellisel juhul ütleks "Palju õnne, väga hea!", sellepärast, et see oli see periood, kui meil oli hästi suur jooksevkonto defitsiit, meil oli väga suur kapitali sissevool. Ja tõenäoliselt, kui sel hetkel õnnestus natukene tekitata vastupidist voogu, siis see jahutas seda majandusbuumi, mis meil oli, ja pikaajaliselt see andis meile parema majanduskasvu seetõttu, et see buum oli tänu sellele väiksem. Nüüd väga pikaajaliselt me võiksime siis eeldada seda, et niisugune majandusteooria toimib ja praegu see, et teiseks sambaks säästetakse, siin kuidagi kohalikke investeeringuid ei mõjuta.
Väga palju on olnud juttu sellest, missugune on meie pensionifondide tootlus. Üks selline huvitav vastuolu on selles arutelus see, et tegelikult ajalooliselt on kapitalitootlus olnud majanduskasvus kinni ja see on ... Kusagil viie aasta eest oli väga suur diskusioon seetõttu varamaksude üle maailmas, oli siis väide, et majanduskasvust kiirem kapitali tootlus teeb rikkad muudkui rikkamaks, see oli selgelt niisugune ideoloogiline vaidlus. Aga tegelikult seda nüanssi on uuritud ja just selle aasta augustis ilmus niisuguses ajakirjas nagu The Quarterly Journal of Economics artikkel, kus siis võeti väga pikad kapitalitootluse aegread, väga pikad majanduskasvu ajakirjad arenenud riikides. Seal jõuti järeldusele, et tõepoolest, ajalooliselt on kapitali reaalne tulumäär olnud umbes kaks korda kõrgem kui majanduskasv. Siin joonisel on siis toodud kaks perioodi: me vaatame siis seda kogu valimi kohta ja teine periood on siis pärast 1980. aastat. Siit paistabki välja see, et see kapitalitootlus on olnud pikaajaliselt suhteliselt sarnane. Nüüd, küsimus on see, miks meie teise samba fondid seda ei saavuta. Osa sellest kapitalist on see selline, mida no, kuhu lihtsalt investeerimisfondid minna ei saagi. See eeldab seda, et peaks olema neil küllaltki palju vabadust investeerimiseks. Saaksid minna fondid, kellel on käes pikk raha. Juhul kui süsteem on vabatahtlik, siis see raha ei ole nii pikk ja siis ei ole võimalik selliseid investeeringuid teha. Siin mängib ka see rolli, et tõenäoliselt kohustuslikus süsteemis on sees investeeringuid võimalik rohkem teha kui vabatahtlikus süsteemis.
Lihtsalt meeldetuletuseks, et mida kõrgem on riigi elatustase, seda aeglasem harilikult riigi majandus on, see on sellel joonisel. Me näeme, et siin SKP elaniku kohta on 2000. aastal, siis Eestis oli see 2000. aastal natuke alla 50% Euroopa Liidu keskmisest ja siis järgneva perioodi keskmine majanduskasv, mis Eestis on olnud ligi 4% juures elaniku kohta. Kui me vaatame neid riike, kes on kusagil 80% juures Euroopa Liidu keskmisest, kus me praegu oleme, siis seal on keskmine majanduskasv oluliselt aeglasem. Nii et tõenäoliselt sellist kasvu, nagu oleme minevikus näinud, enam tulevikus pikal perioodil ei näe.
Siia võiks juurde võtta ka niisuguse võrdluse, et me ligikaudu hindame, et Eesti on oma majandusarengus Soomest umbes 20 aastat maas. Võtame siis Soome majanduskasvu 20 aastat tagasi, võtame 10 aasta libiseva keskmise, st enam-vähem majandustsükli taandame sealt välja, ja siin Eesti joon, mis on sinine, lõpeb möödunud aastaga ära. Ja vaatame siis, missugune oleks vastav Soome majanduskasv. Me näeme, et kui me lähme sama rada nagu Soome, siis meie majanduskasv peaks jätkuvalt edasi aeglustuma. Ja siin graafikul on nominaalne majanduskasv erinevalt eelmisest graafikust. Nii et niisugune esimese samba süsteem, mis põhineb maksutulul, tõenäoliselt ei saa meile anda nii kiirelt kasvu, kui annaksid kapitalitulud, juhul kui on investeeringud tehtud piisavalt paljudesse instrumentidesse.
Ja ma lõpetaksin moraaliga Anton Hansen Tammsaarelt. Muide, siin peaks olema ka üks kirjaviga sellel slaidil, aga sellest hoolimata. Anton Hansen Tammsaare kirjutas miniatuuri "Kaaren ja pojad", kus läbiv mõte on selles, et elu on ring ja põhimõtteliselt sellest lähtuvalt me võib-olla ei peaks panema lihtsalt koormust oma pensionide pärast järgmisele põlvkonnale, vaid me peaksime võib-olla alles sellel järgmisel põlvkonnal laskma hoolitseda oma lastelaste eest. Tammsaare novellist tuleb välja niisugune mõte, et elle poja, kes lubas vanaduses ema eest hoolitseda, heitis Kaaren jõkke, aga selle poja, kes ütles vastuseks selle eest, et ema tema eest hoolitses, hoolitseb tema oma laste eest, kandis ta üle jõe. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Nüüd siis küsimused registreerimise järjekoras. Heljo Pikhof, esimene küsimus, palun!

Heljo Pikhof
Aitäh hea ülevaate eest! Võib-olla tuletaksin meelde lühiajalugu. Ma mäletan, kui ma olin Eiki Nestori juures nõunik, siis loodi ravikindlustussüsteem, töötukassasüsteem ja siis ka see pensnionisüsteem. Kui ravikindlustus oleks vabatahtlik, ma oleks kindel, et need, kes ei ole veel eakad või need, kes ei ole haiged, enamuses ei liituks sellega, ja samamoodi on ka töötukassaga. Ma mäletan väga hästi, enne masu paljud olid väga pahased, et nad peavad oma palgast mingi osa sinna maksma, et nemad ju töötuks ei jää, aga just need inimesed jäid pärast töötuks. Nüüd minu küsimus puudutab siis pensionieas väljamakseid. Kuidas kasvatada pensioniealise pensionijääki ka siis, kui talle juba väljamakseid tehakse, mitte et see summa, mis kunagi pandi paika, näiteks 50 eurot, on kümne aasta pärast ka 50 eurot? Aitäh!

Majandusekspert Kaspar Oja
Jah, ma arvan ka, et praegu on Eesti teise samba süsteemi kõige suurem puudujääk on hetkel väljamaksed. Seetõttu et meil on olemas ainult niisugune süsteem, mis võimaldab siis nullriskiga väljamakseid, seetõttu tuleb küllaltki varakult oma pensionifondid muuta ka siis n-ö turvalisteks, viia nad võlakirjadesse ja seeläbi kannatab tegelikult see tootlus ka juba enne pensioniiga. Eesti seadused lubavad teha ka väljamaksesüsteemi, mis on siis investeerimisriskiga kindlustus, aga probleemiks on see, et seda ei paku keegi ja seda keegi ei paku töenäoliselt osaliselt seetõttu, et ka see diskussioon on alanud, et kindlustusfondidel ei tasu teha investeeringuid sellisesse väljamakselahendusse, kui nad teavad, et mõne aasta pärast seda enam vaja ei lähe. Siin võiks olla, arvestades seda, et Eesti on väike, siis selliseid kindlustuslahendusi on üldse väga keeruline pakkuda. Selgelt kindlustuslahendusi on parem pakkuda siis, kui see inimeste hulk, kelle vahel riske jagatakse, on suurem. Ja see võib-olla valdkond, kus võib tegelikult kaaluda ka mingisuguseid tõesti riiklikke kindlustuslahendusi, mis aitaksid neid väljamakseid paremini teha. Et see ei tähenda seda, et riik peaks enda peale mingisuguseid riske võtma, aga küsimus on selles, et see infrastruktuur, kuidas neid riske inimeste vahel jagada, tuleks kuidagi välja arendada.

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Kuidas ma nüüd küsin? Analüütik peab ju vastama nii ja naa, aga teie siin ei leidnud ühtegi head sõna selle pensionireformi kohta, mis on tegelikult see elevant siin toas. Aga proovige sotsiaalsüsteemi, majandussüsteemi tootlikkuse, ma ei tea, õigluse mõõtmes tuua välja need positiivsed jooned valitsuse "reformile", aga ma olen pahatahtlik, kus otsus on langend ja kus meil lubatakse rääkida, aga see ei loe. Aitäh!

Majandusekspert Kaspar Oja
Kui püüda midagi positiivset välja tuua, siis ma arvan, et see arutelu iseenesest on positiivne, probleemide tõstatamine, et on probleeme tootlusega, selle kogumisperioodi efektiivsusega – see kõik on tegelikult ju väga õige. Eraldi küsimus on see, et kas see lahendus ka töötab. Pigem see lahendus neid probleeme tegelikult ei lahenda. See on, nagu siin enne Tarmo Jüristo ütles, et see on nagu see, et kui sul on kehv soeng, siis lahendad selle giljotiiniga. See kahjuks ei aita.

Aseesimees Siim Kallas
Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse
Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kui ma õigesti aru saan, siis 2002, kui riik selle süsteemi lõi, siis üks oluline märksõna oli ka see, et riigil oli teatud tüüpi konservatiivsus, ja see minu arvates oli hästi oluline. Arvestades ka seda, mis juhtus majanduskriisi ajal teatud rahaturgudel jne, võiks öelda, et kui riik oleks olnud väga pilla-palla, siis võib-olla seda raha, mida praegu nimetatakse väheseks, oleks olnud tõeliselt vähe. Kuigi minu mäletamist mööda Eesti Panga andmetel see keskmine tootlus on olnud, ükskõik mis aastal seal liitutud on, ikkagi üle 3%, arvestades täna ka miinusintresse, mida võib-olla pangas kliendile pakutakse. Aga mu küsimus on hoopis küsimus sellest, et miks on meil levinud selline müüt, et ma tahaksin väga väikese sissemaksuga, lähtuvalt mõnes mõttes sissetulekust väga väikese sissemaksuga, madala riskiga ja kõrge tootlusega saavutada turu peal edu. Kuidas on võimalik madala riskiga saada kõrget tootlust?

Majandusekspert Kaspar Oja
Jah, et enamasti risk ja tootlus on omavahel seotud ja see ongi see küsimus, kus niisugune kohustuslik süsteem omab teatavaid eeliseid vabatahtliku süsteemi ees. Oluline erinevus on investeerimishorisondis. Kui me kujutame ette, et me investeerime oma säästud 40 või 50 aastaks, siis võib need paigutada niisugustesse projektidesse, kus see raha peamiselt tulebki tagasi väga pika aja jooksul, ja seda ka klassikalised pensionifondid on teinud. Kui me aga nüüd kujutaksime ette, et meil on see küll nüüd pensionikindlustus, aga meil on kogu võimalik see välja võtta ja tõenäoliselt tuleb ka neid hetki, kui seda on reaalselt vaja välja võtta, majanduskriisi ajal ilmselt on paljudel inimestel tarvis seda raha välja võtta, kui see on vabatahtlik ja seda on võimalik välja võtta. See on just see koht, kus siis on kõige keerulisem neid pikaajalisi investeeringuid maha müüa, mis tähendab seda, et kui seal need pikaajalised investeeringud on, siis need kaotavad oma väärtust küllaltki palju. Teine võimalus on see, et lihtsalt vastutustundlikud fondivalitsejad siis ei tee selliseid investeeringuid, mis on pikaajalised. Aga see tähendab ka omakorda seda, et neil on pikki aastaid võimalik vähem tulu teenida. Nii et puht sellisest nagu teoreetilisest arutelust lähtudes kohustuslikul säästmisel on teatavad eelised vabatahtliku säästmise ees.

Aseesimees Siim Kallas
Sven Sester, palun!

Sven Sester
Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätan kõrvale selle mineviku, et mis tast ikka enam sorkida, kuigi tõsilugu, et ega minevikku selles mõttes on võimalik n-ö, kõige parem statistika tuleb just sealt välja. Fakt on see, et Eesti pensionifondid viimase 17 aasta jooksul on OECD riikide ühed kõige madalama tootlikkusega ja ühed kõige kõrgema teenustasude tasemega, see on fakt, aga jätame selle kõrvale, vaatame nagu tulevikku. Teie üks slaid ütles ka selgelt välja selle, et säästmine on kasulik, tõite välja ka need põhjendused. Ja ma tuleks ikkagi sellesama küsimuse juurde, mida ma ka ühelt varasemalt ettekandjalt küsisin. Ma olen ka täiesti seda meelt, et mida rohkem iga kuu kõrvale panna, seda suurem on sul kunagi pensionieas ka pension. Loomulik, see on ju arusaadav, et sa ei kuluta raha ära igapäevasteks kulutusteks, vaid paned ta kõrvale, ükskõik millise investeerimisprotsendiga ta siis on. Aga mis te arvate, mis on see õige koht teie arvates, milline võiks ta siis olla? Ütleme nii, et n-ö selle Isamaa erakonna n-ö vastustajad, et nad ei ole küll välja öelnud, et mis see koht võiks olla. Pigem püütake praegult rääkida vabatahtlikkus versus tootlus. Ma arvan, et see on vale rakurss. Ma arvan, vabatahtlikkus oma olemuses on õige suund. Ja kui me räägime nüüd säästmisest, siis Isamaa on selgelt säästmise poolt. Aga ma tahaks teie kui analüütiku arvamust. Aga võib-olla te ütlete, et 2% ei olegi hea, võib-olla peaks olema 5 või 7% palgast ja ma kinnitan teile, et suure tõenäolisusega on siis pension tulevikus kõrgem. Mis see teie arvamus on, on oluline küsimus?

Majandusekspert Kaspar Oja
Siin vist on mitu teemat. Kas peaks rohkem säästma? Kui me tahaksime, et pensionid oleks suuremad, siis ilmselt oleks vaja. Nüüd see vabatahtlikkus versus kohustuslikkus. Jah, siin on õige eristada mitut küsimust. Üks on see varasem väljavõtmine, teine on vabatahtlik sissemaksmine. Niisuguse vabatahtliku kogumispensioni reformi on teinud ka teised riigid ja need sisaldavad väga tugevalt niisuguseid käitumusliku ökonoomia punkte, mis siis nagu paneksid inimesi rohkem säästma. Siin on niisugune hiljutine näide on Leedust, kus tegelikult seal tehti reform väga kiiresti ära küll, seal on palju probleeme, aga iseenesest niisuguse vabatahtliku pensionisüsteemi mõttes see on päris uhke. Seal mõeldi läbi ka need väljamakselahendused, mis Eestis praegu puudu on. Kui teha vabatahtlikku pensionisüsteemi reformi või vabatahtliku kogumispensionisüsteemi reformi, siis see niisugune reform nagu Leedus võiks olla üks koht, kust lähtuda.

Aseesimees Siim Kallas
Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Aitäh! Paljudes riikides on see neoliberaalide ja teiste äärmusparempoolsete unistus, et lükata pensioni turujõudude kontrolli alla. USA president George W. Bush tuleb kohe meelde, aga paljud ka teised. Ka teie ettekanne lähtus sellistest selgetest parempoolsetest eeldustest, friedmanistlikust mõttest, oli selles süsteemis loogiline, unustades loomulikult ära, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud ja kui me anname pensioni turujõudude kätte, siis mõned surevad väga vaeselt. Aga te olete siin sotsiaaldemokraatide eksperdina. Natuke veider muidugi, aga selgitage, mis on sotsialistlikku töötajate raha kohustuslikus fondihaldurite meelevalda andmises, selles, et riik sunnib töötajaid kohustuslikus korras finantskapitalistideks, ütleb, et kui te ikkagi finantsturgudele ei investeeri, siis te pensioni väärt ei ole, et töötaja töötajana ei pea pensioni saama. Mis selles on sotsialistlikku? Aitäh!

Majandusekspert Kaspar Oja
Ma pean ütlema, et ma tulin täna kaabuga. (Naerab.) Aga ma olen nõus, ma olen nõus selle nagu väitega, et selline kogumispension lähtub jah, ütleme, sellistest mõtlejatest, keda pigem nagu nimetatakse neoliberaalseteks. Friedrich Hayeki "Constitution of Liberty" on see, kus defineeritakse selline pensionisüsteem põhimõtteliselt, nagu Eestis see teine sammas on. Ja ühtlasi on ka tõsi, et selle tugevamaid propageerijaid maailmas on Cato instituut, mis on ka parempoolne mõttekoda. Ja niisugune, ütleme, et pigem need, kes vastanduvad kogumisele, on niisugused selgemalt vasakpoolsed jõud siis. Võib-olla on niisugused, mõned rahvusvahelised organisatsioonid või siis mõned mõtlejad. Seetõttu on jah natukene naljakas, et selle teise samba kaotamise on tõstatanud ka tegelikult parempoolsed. (Hääl saalist.) Jah, ta liigutab selle siis raskuse rohkem sihukse nagu riikliku süsteemi kaela, nii et selle mõttes on. Aga ühtlasi tahaks selle kohta öelda, et see on ka niisugune majanduslikult mõistlik lähenemine. Ja ma kindlasti ei taha öelda, et peab olema täielikult ainult meil teine sammas. Teisel sambal on oma koht lihtsalt selles süsteemis, et ta aitab adresseerida teatavaid riske, mis meil on, ja neid siis natukene tasakaalustada.
Kui me räägime siin prognoosidest järgmiseks viiekümneks või isegi sajaks aastaks, siis no olgem realistid, et ega me seda väga täpselt ei prognoosi, aga me teame, et ees on mingisugused riskid. Üks on siis see demograafiline küsimus, on ju, seetõttu me vajame teist sammast. Võib-olla meil on ka mingisugused sisemised küsimused, me ei tea, kas meie majanduskasv jääb nii edukaks, kui see seni on olnud. Viimaste aastate jooksul me ei räägi enam eriti palju klaaslaest, kuigi no viie aasta eest oli see veel täiesti oluline teema. Miks mitte see ei või uuesti tulla teemaks. Meiesarnase sissetulekutasemega riike on ka selliseid, kes on jäänud sellele tasemele ja sealt enam edasi ei lähe, sellisel juhul no välismaale investeerimine oleks kasulik. Aga no jah, teisest küljest kindlasti on ka esimesel sambal plusse ja neid riske, mida siis esimene sammas adresseerib. Nii et teatud mõttes on nagu mõistlik panna munad erinevatesse korvidesse, et on teatud nagu probleemid, mida me adresseerime esimese sambaga, ja teatud probleemid, mida me adresseerime teise sambaga. Nii et pigem on oluline selline nagu tasakaalukus nende vahel.

Aseesimees Siim Kallas
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teadlasena te muidugi oletusi ei praktiseeri, aga ma siiski küsin ühe sellise asja. Palun teid kommenteerida neid hoiatusi, mis ütlevad, et kogumispensioni teise samba vabatahtlikuks muutmine võib suurendada inflatsiooni ja tõsta kinnisvara hindu. Võib tekkida teoreetiliselt ikkagi samasugune olukord, nagu XXI sajandi esimesel kümnendil finantskriisi ajal. Õigupoolest huvitab mind, et kas on selles debatis, mis praegu toimub ja tundub siiski olevat kõvasti teoreetiline, arvestamata jäänud mõni X-faktor veel, mis võib mõjutada praeguste pensionisambasse kohustuslikult kogujate tulevikku, kes on veel puhta noored inimesed.

Majandusekspert Kaspar Oja
Siin on jälle kaks eraldi küsimust. Üks küsimus on see, et mis juhtub, kui raha võetakse väga kiiresti välja. See tähendaks niisugust tugevat nõudlussurvet majandusse ja sellega kaasneb enamasti kiire inflatsioon või inflatsiooni kiirenemine. Kinnisvara hindadesse see võib jõuda kas või seetõttu, et kui me oleme lugenud neid uuringuid selle kohta, mida inimesed selle rahaga teha kavatsevad, siis osa kavatseb selle investeerida kinnisvarasse. See summa võib olla küll väike, mis on sinna inimestele kogunenud, aga paljud ilmselt kasutavad seda siis ka selleks, et maksta ära oma n-ö laenu sissemakse. Ja see tähendab juba, et seda väikest summat võimendatakse oluliselt suurema laenuga. Nii et need riskid on kindlasti olemas. Kui see raha paisatakse majandusse, siis jah, see võib tekitada teatavaid tasakaalustamatusi. Esialgu see tekitab niisuguse nõudlussurve, hiljem, kui see ära kukub, siis me näeme niisugust ebameeldivust selle nõudluse kadumises. 
See teine küsimus, et kas see tekitab mingeid probleeme inimestele, kes jäävad teise sambasse, ilmselt see on see küsimus, mida sai mainitud nende pikaajaliste investeeringute kohta. Juhul kui toimub niisugune kiire lahkumine ja on sunnitud osa fonde oma pikaajalisi investeeringuid vähendama, siis need tuleb müüa allapoole seda hinda ilmselt, mis nad on nende eest lootnud saada. Sest kiirmüük on ikkagi nagu enamasti madalama hinnaga kui tavapärane müük. Ja see tähendab siis, et nende inimeste, kes lahkuvad, otsus mõjutab ka neid inimesi, kes fondidesse jäävad.

Aseesimees Siim Kallas
Helle-Moonika Helme, palun!

Helle-Moonika Helme
Austatud ettekandja! Ma lähtuksin oma küsimuses sellest tänase koosolemise sellisest pealkirjast "Kes maksab memme vaeva?". Me oleme siin ka teie suust kuulnud palju sõna "demograafia" ja te olete rääkinud halvast demograafilisest olukorrast ja et seetõttu, selle meie halva demograafilise olukorra tõttu me vajame teist sammast. Räägime ka immigratsioonist, tööjõu sissetoomisest selles võtmes. Aga teise samba sisu ja üldse nende kogumispensionide sisu on ju tegelikult oma sisult selline individualistlik. Ja see individualism on tegelikult meie demograafia kõige suurem vaenlane. Kas me ei võiks tegelikult kaaluda ühe alternatiivina hoopis seda, et riik maksaks memmedele, n-ö memmedele korraliku pensioni laste pealt, mis tähendab siis seda, et see oleks nagu ka ühiskondlikus mõttes selline omamoodi perpetuum mobile ehk siis see tagaks meie memmedele väärika äraelamise ja pensionilisa tulevikus? Samal ajal see annaks ju meile ka juurde neidsamu maksumaksjaid, aga parandaks seda demograafilist situatsiooni. Kas see võiks olla hoopis üks parem alternatiiv kui kõik need sambad kokku? Sest me tegelikult ju teame, et nii globaalsed kui ka lokaalsed pensionisüsteemid kipuvad hädas olema ...

Aseesimees Siim Kallas
Küsimus! Küsimus, paluks!

Helle-Moonika Helme
Jaa. Ma küsimuse juba küsisin. Ma lihtsalt veel lisan, et me näeme, et need globaalsed ja lokaalsed pensionisüsteemid kipuvad ajas olema ebastabiilsed, raha reaalsest väärtusest ...

Aseesimees Siim Kallas
See on nagu sõnavõtu moodi juba.

Helle-Moonika Helme
... ja selle kõikumisest rääkimata.

Majandusekspert Kaspar Oja
Vist võin vastata? Siin on ikkagi pikaajaliselt on see küsimus, mismoodi siis neile memmedele seda raha maksta. Kui me teame seda, et tulevikus see esimene sammas töötab kehvemini, siis ma kujutan ette, et see n-ö memme pensioni maksmine toimuks sellesama esimese samba arvel. Seda niimoodi lihtsalt paremaks ilmselt ei tee, see lihtsalt nimetab selle esimese samba ümber.
Nüüd on see küsimus, et kas sellises perspektiivis oleks rohkem lapsi. Kui suur osa inimesi arvab, et nad ei ole eriti kindlad nendes riigi lubadustes pensioni osas, siis ma ei ole väga kindel selles, et nad oleksid nõus saama rohkem lapsi seetõttu, et neile lubatakse tulevikus rohkem pensioni. Ja eraldi küsimus on selles, et kas need lapsed, kes siis sünnivad, jäävad siia maksumaksjateks. Piirid on lahti. Me võime kujutada ette niisuguseid stsenaariume, kus Eestisse tuleb palju inimesi juurde, siit keegi ära minna ei taha, aga me oleme näinud ka teistsuguseid perioode. See ongi see küsimus, et tuleb leida mingisugune tasakaal nende riskide vahel. Ja seetõttu see teine sammas on hea, et ta adresseerib neid teatavaid riske, mida esimene sammas ei adresseeri. Ja nagu siin ka eespool kõnelejad on öelnud, tegelikult see teine sammas võrreldes esimese sambaga ikkagi on veel jätkuvalt küllatki väike. Ta on teatud riskide katteks, aga ta ei ole kindlasti nagu kogu pension.

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh ettekandjale! Küsimustele vastamise aeg sai kahjuks otsa. Järgmisena ma palun siia siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Riina Sikkuti. Ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused samuti 15 minutit.

Riina Sikkut
Aitäh, hea esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Tõesti, tänan nii Tarmot, Laurit kui Kasparit väga huvitavate ettekannete eest! No kui me juba kuulsime Tarmo käest sellest, et mis need suured eesmärgid on, mis on see meie kokkulepe, mida ja kuidas me vanemaealistele pensionieaks tagame, Lauri pani need poliitika valikud rahvusvahelisse konteksti ja Kaspar avas ka sellist makromajanduslikku poolt, et kuidas need säästmine ja investeerimine nüüd majanduses tervikuna välja paistavad.
Aga mina räägin inimesest. Sellest, et me ei loo seadusi ideaalinimeste jaoks, me loome neid päriselu elavate pärisinimeste jaoks. Majandusteoorias tegutseb homo economicus, ta on omaenda kasulikkust maksimeeriv, ratsionaalseid otsuseid tegev inimene, ta oskab arvutada liitintressi, tajub väärtuse muutumist ajas, tajub seda lineaarselt, ta on üdini mõistlik. Ja tõepoolest selliste inimestega maailmas on võimalik majandusmudeleid ja pensioniskeeme, selliseid päriselu lihtsustusi väga hea on konstrueerida. Kõik on loogiline, käitumised on etteaimatavad ja mõju on selgelt hinnatav. Muudad niimoodi, homo economicus käitub naamoodi. Aga meie seas on neid homo economicus'i väga vähe. Ma ei tea, kas Kaspar siin majandusteadlasena tunnistab ennast ka üdini ratsionaalseks. Mina olen majandust õppinud, ei, ma ei ole ratsionaalne. Ja kuna majandusmudelid ei suuda hästi kirjeldada nende pärisinimeste käitumist päriselus, siis ongi meil arenenud näiteks käitumisökonoomika. Ja nagu Tarmo oma ettekandes mainis, siis näiteks 2017. aastal Nobeli preemia sai majandusteadlane Richard Thaler, kes kirjeldas seda, kuidas inimesed tegelikult otsused teevad, need pärisinimesed, kes ei ole üdini ratsionaalsed, kes eksivad ja kelle otsuseid mõjutavad teiste eelistused, inimesed, kes väärtustavad tänast rohkem kui homset. Nad ei kalkuleeri riski ratsionaalselt, nad kalduvad riskivõtmist üldse vältima, nad ei suhtu enda ja teiste heaks tehtud pingutusse võrdselt, nad hindavad väikese tõenäosusega juhtuvate asjade riski üle ja suure tõenäosusega juhtuvate asjade riski alla, nad ei hinda absoluutsummasid, vaid väärtust millegi suhtes. Ehk siis, mida see tähendab, mida see päriselus tähendab? Siin on need seda tüüpi küsimused juba saalis ka kõlanud. Me näiteks pelgame 100 euro kaotust rohkem, kui rõõmustame võidetud 100 euro üle. Oma tervisekahju eest soovime suuremat hüvitist, kui oleme valmis teistele maksma. 100-eurone kaup võib jääda meil ostmata, aga kui hinnasilt ütleb, et hind 200 eurot, aga allahindlus 50%, tundub kohe atraktiivne. Ja me eelistame saada 100 eurot täna, selle asemel et saada 1000 eurot kümne aasta pärast. Homo economicus ei otsustaks kunagi nii, sest tema jaoks on see 1000 eurot tulevikus väärtuslikum, ta teeb selle arvutuse ära, aga meie tahame oma 100 eurot täna ja homme. Ja niimoodi me otsustame, niimoodi me päriselt otsustame, tehes oma tarbimisotsuseid ja säästmisotsuseid.
Ja nüüd pensionisüsteemi kujundades on tähtis silmas pidada, et me teeme seda pärisinimeste jaoks. Need on need inimesed, nagu Kaspar rääkis, kes hindavad oma eluiga lühemaks, kui see tegelikult kujuneb. Me eelistame tänaseid kulusid 30–40 aasta pärast saadavale kasule. Me plaanime homsest hakata paremini ja õigemini käituma, aga see homme jääbki homseks, ja me usaldame tihtipeale kõhutunnet või tuttava soovitust. Inimene võib niimoodi käituda ja me käitume nii.
Aga riik peaks ikkagi arvestama pikema perioodiga kui homme, riik ei saa väärtustada homset 100 eurot kõrgemalt kui tulevikukindlust. Riiki ei saa juhtida nii, et äkki 40 aasta pärast ei ole meil kapitaliturgu või pensionisaajaid või seda, teist ja kolmandat. Meil ei ole mõtet ju ka teha kaitsekulusid, panustada haridusse, teadusesse, innovatsiooni, kui me arvame, et see kasu peab saabuma järgmisel või ülejärgmisel eelarveaastal. Ja see kõik, et me otsustame nii, nagu see käitumisökonoomika kirjeldab, see ei tähenda, et inimesed on rumalad, et inimesed on vastutustundetud, et inimesed on kuidagi halvad. Inimesed on inimesed. Ja meie, kujundades pensionisüsteemi, tehes seadusi, me peame seda arvesse võtma, ükskõik, kas meil on kaks või kaheksa pensionisammast või meil on sambavaba elu. See ei puuduta sambaid, vaid seda, kuidas me otsuseid teeme, kelle jaoks me neid süsteeme loome.
Ja nüüd, kui me mõtleme nende pärisinimeste peale, siis tuleb pensionisüsteemis muutusi kavandades ja nüüd, kui me ka sügisel hakkame teise pensionisamba muudatusi arutama, me peame arvestama nelja aspektiga. Ja esimene on see, mis on juba ettekannetes läbi kõlanud: inimesed soovivad tulevikus rohkem. Siin ei ole midagi vaielda, et kas asendusmäär 40%, kas 30% oleks aktsepteeritav. Ei ole. Meil ei ole vaja seda arutada. Inimesed soovivad rohkem. Juba praegu oleme palju nõudlikumad, kui olime viis aastat tagasi või 15 aastat tagasi. Õpetajad näiteks ju tajuvad, kuidas lapsevanemad on nõudlikumad oma lapse kohtlemise suhtes, omandatavate teadmiste suhtes. Arstid, õed näevad igapäevaselt seda, et ei piisa valge kitli nägemisest. Inimesed soovivad abi kiiresti, nad soovivad uuringuid ja analüüse, nad tahavad head elukvaliteeti ka kroonilise haigusega. Ja noh tööandjad näevad, et meie ajalooliselt kõrge hõivemäära tingimustes, kuidas töötajale muutuvad järjest tähtsamaks töökeskkond, töö- ja pereelu ühitamise võimalused, paindlik tööaeg. Ja me soovimegi kõik olla targemad, tervemad, töötama mõnusamas keskkonnas. Ja ei ole võimalik, et pensionile jäädes meie tõstame käed üles ja ütleme, et ohoo, nüüd me lepime aastakümnetepikkuse eluga toimetulekupiiril. Seda ei juhtu! Meil ei ole vaja selle üle isegi teoretiseerida. Ja pensionisüsteem peab arvestama sellega, et väärikas ja aktiivne vananemine ei ole lihtsalt strateegiadokumentides kirjapandud uudisväljend, vaid see on päris inimeste ootus. Nii et pensionieas peaks olema inimesel võimalik tegeleda hobidega, käia teatris, tagada iseseisev toimetulek võimalikult kaua. Ja neile inimeste ootustele vastamiseks tuleb meie pensionisüsteem tegelikult heldemaks muuta. Juba praegu on surve erakorraliseks pensionitõusuks ja me näeme, kui raske on ka 7-eurost pensionitõusu saada.
Aga plaanitavad muudatused viivad ju meid hoopis vastassuunas, vähenevad pensionisäästud ja tulevase pensioni heaks kogumine. Ja see, et vabatahtlikkuse üle võib arutada, aga et see, et näiteks minul lubatakse välja võtta viimase 16–17 aasta jooksul kogutu, sealhulgas nii, et väheneb minu esimese samba pension tulevikus, no see on selline narrus, mille peale seni ükski riik pole tulnud, sest nad saavad aru, et me oleme pärisinimesed, meil on pärisootused.
Teiseks, inimeste teoreetilised teadmised ei realiseeru käitumises, ei oma tervise eest hoolitsemisel, ei oma raha eest hoolitsemisel. No me kõik teame, millised on tervislikud eluviisid, kuidas me peaksime toituma, kui palju liikuma, aga sellest teadmisest ei piisa tegeliku muutuse saavutamiseks käitumises. Finantskirjaoskuse uuringud näitavad Eesti kohta tegelikult päris ilusat pilti, inimesed teavad, et inflatsioon kahandab raha väärtust, aga nad hoiavad oma sääste tavalisel hoiusel, sest kardavad riske. Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring näitas, et Eesti inimeste peamise osa finantsvaradest moodustavad hoiused, see on märgatavalt suurem kui euroalal tervikuna, ja 73% inimestest ei soovi investeerides võtta üldse finantsriske, nad soovivad saada kindlust. Nii nagu Sven Sester küsis, et me soovime üldse mitte riski võtta ja saavutada väga head tootlust ja mitte maksta selle eest tasu, kui keegi teine meie eest otsused ära teeb. Nii et mina olen teinud nalja, et 1. jaanuarist 2021 võiks teise samba väljamakseid hakata tegema inimestele, kes 1. jaanuarist 2020 on liikunud päevas 10 000 sammu ja söönud igapäevaselt viis peotäit puu- ja juurvilju. Kui me suudame nii distsiplineeritud olla ja elus teha õigeid valikuid oma tervise nimel, et võib-olla me oleme vastutustundlikud ka oma raha suhtes otsuseid tehes. Tarmo tõi välja, et aktsiatesse ja võlakirjadesse inveteerib vaid umbes 5% inimestest ja riskikartlike inimeste puhul, kes säästude osas ei taha selliseid aktiivseid investeerimisotsuseid teha, riik saab olla selle usaldusväärse pensionikogumise lahenduse pakkuja.
Nii et selline lühinägelik, varasemaid pikaajalisi suundi ümberpöörav poliitika tegelikult õõnestab usaldust riigi vastu tervikuna. Ja riik peaks olema just see, kes teades inimeste riskikartlikkust, loob selle usalduse, et nad on valmis hoiusel hoidmise asemel ikkagi raha panema kohta, kus see inflatsiooni suhtes oma väärtust ei kaota. Ja taas, planeeritavad muutused teises sambas, mis võimaldavad ise investeerida ja inimesel ise oma sääste hallata, tegelikult ei lähe kokku inimeste tegelike käitumiseelistustega ning suure tõenäosusega jääb inimese enda säästude tootlus alla senisele pensionifondide omale, kui seda säästu üldse järgi jääb või tulevikus tekib.
Sest, kolmandaks, meil on suur sissetulekute ja veel suurem vara ebavõrdsus. Nii maksudes, pensionides kui muudes hüvitistes muudatusi tehes me tegelikult kõik peaksime silme ees hoidma sissetulekute jaotumise kõverat. Neist ligi miljonist inimesest, kes eelmisel aastal, aastal 2018 sissetulekut said, olgu see siis töötasu, töölepingutasu, dividendid, pension, neist 45%-l oli aasta keskmine kuine sissetulek alla 500-eurose alampalga. Pea 80% inimestest teenisid alla 1300-eurose keskmise palga. Meie sissetulekud on väga ebavõrdselt jaotunud ja see ebavõrdsus võimendub varades. 10%-l leibkondadest on likviidset vara alla 10 euro, jah, alla 10 euro, kogu netovara koos eluaseme, sõidukite, finantsvaraga väärtus on alla 400 euro, samal ajal kui teise sambasse on ka kõige madalamal 10%-l panustajatest kogunenud keskmiselt 3000 eurot. Kui 50%-l leibkondadest on likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga, siis teises pensionisambas 3000–4700 eurot. Nii et teine pensionisammas on 74%-le inimestest kõige olulisem finantsvara, sest vabatahtlikku säästmist ja üldse vara akumuleerimist iseenesest meil väga paljude leibkondade puhul ei toimu. Seda ei toimu iseenesest ja seevastu ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine, näiteks miinimumpalgaga inimene sellel aastal, see 2%, mis ta maksab, on 10 eurot ja 80 senti kuus, panustades seda pika perioodi vältel, see võimaldab tal koguda säästu, mida iseenesest tal kunagi ei teki.
Neljandaks, lapsed ei ole pensionisammas. Lapsed on õnn ja rõõm, on sotsiaalne suhtlus pensionieas ja võimalik, et nad on vabatahtliku hoole ja ka rahalise toe pakkujad. Aga eaka majanduslik toimetulek, tema igakuine sissetulek ei saa sõltuda tema laste olemasolust ega nende laste rahalisest olukorrast. Meil ei ole ju kaugelt vaja otsida näidet, mis sellisel juhul saab. Omastehooldajate üle jõu käivast hooldamise ja hooldusteenuste eest tasumise koormusest me oleme aastaid lugenud, aastaid rääkinud. Meil väga paljudel on isiklik kogemus selles osas. Kui eakas inimene ei tule enam iseseisvalt toime, vajab teatud toimingutes abi või igapäevast hoolt, siis kohe hüütakse, et aga lastel ja lastelastel on ju ülalpidamiskohustus. Kuigi ka praeguse seaduse kohaselt tegelikult lapsed ja lapselapsed saavad seda koormust kanda ainult siis, kui see nende enda igapäevast toimetulekut ei kahjusta. Aga kui me nüüd kujutaks ette, et lisaks pikaajalisele hooldusele tuleb lastel vanematele igakuist pensioni maksta, nii et eakas saaks osta leiba ja kohvi ja ristsõnu regulaarselt? Kuidas see muudaks meie ühiskonda?
Teisipäeval toimus konverents "Väärika vananemise võimalikkusest. Kuhu küll lõpeb rändaja tee?", kus Hollandi ja Soome eksperdid jagasid oma kogemusi, kus sellist perekondade, laste ja lastelaste kohustus vanemaealiste pikaajalise hoolduse eest tasuda või seda hoolt ise pakkuda ei ole. Kui huvitav oli kuulata, kui meeldiv oli kuulata, milline muutus ühiskonnas on toimunud inimeste sotsiaalses turvatundes, perekondlikus suhtluses ja avalikus diskussioonis just seetõttu, et pikaajaline hooldus ei ole suuresti laste ja lastelaste pakkuda ja rahastada.
Ja lõpetuseks, tööealise elanikkonna osakaalu vähenemise tingimustes ei saa me tagada toimetulekut pensionieas jooksvatest maksudest. Ja muidugi on mõistlik, et me leiame teisi lahendusi, on see siis inimeste enda kogumine pensioniks või midagi muud.  Teist sammast on võimalik parandada, aga me ei saa vastutustundlikult homse lühiajalise kasu nimel tulevaste pensionäride sissetulekut sellises mahus löögi alla seada. Ja igatahes ei tohi pensionisüsteemis muudatusi tehes mööda vaadata sellest, et inimesed soovivad tulevikus rohkem, nende teoreetilised teadmised ei kajastu nende käitumises, sissetulekute ja vara ebavõrdsus on meil väga suur ning laste õlgadele suuremat isiklikku vastutust oma eaka vanema majandusliku toimetuleku eest on väga ebaõiglane sättida. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Ettekandjale on ka küsimusi. Ja esimesena palun, Heljo Pikhof!

Heljo Pikhof
Aitäh väga huvitava ja emotsionaalse ettekande eest! Võib-olla ka siis küsimus. Valitsuskoalitsioon selgitab teise samba muutmise vajadust inimestele valikuvabaduse andmise ja senise oodatust madalama tootlusega. Tarmo Jüristo võrdles oma ettekandes teise samba vabatahtlikkust ja raha välja maksmist soovijatele, mida valitsus plaanib tootluse kasvuks teha, giljotiiniga, mida kasutatakse kehva juukselõikuse tagajärgede muutmiseks. Kas sinu meelest valitsuse plaan aitab meie pensionivara paremini kasvatada ja kas valikuvabadus pensioniks kogumisel on oluline? Aitäh!

Riina Sikkut
Aitäh! No ma alustan sellest valikuvabaduse poolest. Minu meelest on täiesti ekslik, väga ebaoluline rääkida pensioniks kogumise puhul valikuvabadusest. See ei ole absoluutselt keskne. See ei ole tegelikult ka oluline kriteerium, mille vastu meie praegu toimivat sammast hinnata. See valiku omamine, see on inimesele tähtis, see on emotsionaalselt tähtis. Minu arust on võimalik seda mõista kõige paremini teistest valdkondadest paralleeli tuues. Võtame näiteks hariduse. Ma tean, kuidas igal hommikul tuleb lapsi motiveerida hommikul lasteaeda minema. Ja täpselt samamoodi, kui me individuaalset valikuvabadust tähtsustame. Lapsed ütlevad, et nad ei soovi vara kooli minna, mõni ei soovi eksameid teha, mõni ei soovi õppida füüsikat või kehalist kasvatust, aga meil on kohustuslik kooliharidus – mitte selleks, et laste valikuvabadust piirata, vaid selleks, et neil oleks üldse täiskasvanueas võimalik neid valikuid teha. Ja täpselt samamoodi on kohustusliku kogumispensioniga. Panustades praegu 2% oma sissetulekust teise sambasse – jah, ta mõnevõrra, kellel 10, kellel 80 euro ulatuses piirab jooksvat tarbimist, aga selle piirangu, selle valikuvabaduse piirangu põhjus on see, et meil üldse oleks võimalik eakana pensionieas valikuid teha. Kui meil ei ole iseseisvat sissetulekut, ei ole võimalik meil valida mitte millegi vahel.
Ja teiseks see tootlus. Ma ei näe ühtegi viisi, kuidas plaanitavad muudatused saaksid üldse teise samba tootlust positiivses suunas mõjutada. Üks väga oluline kriteerium selleks, kuhu üldse investeerida on võimalik ja milline tootlus saadakse, on ka fondide maht. Kui me nüüd fondide mahtu vähendame kolmandiku või poole võrra, eeldada, et millegipärast nüüd midagi võluväel muutub ja selle väiksema hulga vahenditega on võimalik teha paremaid investeerimisotsuseid ja kasutada neid laiema hulga investeerimisotsuste tegemiseks kui suuremaid vahendeid, mul on raske ette kujutada. Ja ühtegi tootluse tõstmisele suunatud muudatust ei ole seni avalikkuses arutatud. Ei raha väljavõtmine, ei teise samba vabatahtlikuks muutmine, väljamaksete paindlikkus ei mõjuta teise samba tootlust. Kui see on päriselt mure, siis tuleb selle tootlusega tegeleda. Ja seda on tehtud, tasud on vähenenud, investeerimispiiranguid on maha võetud, ma olen sellega täiesti nõus. Ja tegelikult juba see, kui me räägime sellest siin saalis, kui on kõlanud, et raha põleb. Mis mõttes raha põleb? Keskmine tootlus kogu kogumisperioodi jooksul on ligi 4%, protsendi võrra kõrgem kui inflatsioon. Vara on kasvanud kõigis sammastes keskmiselt. Minul ei oleks seda säästu ja minu sääst ei oleks kasvanud sellises mahus, kui ma oleks pidanud neid säästmise otsuseid ise tegema. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Proua Sikkut! Ma olen tohutult mures teie homo economicus'e pärast. Tema on sihuke imelik, tema mõttemaailma ei mahu mingit kollektiivsust ega mingit tööjaotust. Kas te tegelikult annaksite talle natukene rohkem jooni, et ta mõtleks ka sedapidi, et mõnda asja on targem teha kollektiivselt, kõike ei pea üksi tegema? Ja teiseks, kõike asja ei pea ise tegema. See tähendab, et näiteks istuda väärtpaberibörsil tapab ühiskonna tootlikkuse kokkuvõttes ära, sest kõik ei saa olla väärtpaberi spetsialistid. Avage natukene seda asja ka. See on diskussioonis ju tegelikult ka üks selline asi, mida on väidetud, et suur vabadus ise investeerida, kõik saavad rohkem rikkamaks, ja need kuradi haldurid, need mingu sinnasamusesse. Aitäh!

Riina Sikkut
Aitäh! Tõepoolest, need põhimõttelised valikud, et kas inimene vastutab ise oma pensioniea toimetuleku eest –ise säästab või akumuleerib vara – või me kuidagi paneme selle paika ühiselt. Sest me teame, et meie võimekus pensionieaks säästa ja vara koguda on väga erinevad. Kollektiivselt on paljusid asju mõistlikum teha kui individuaalselt. Ja tõesti, kuigi see kollektiivne lahendus on tõhusam, efektiivsem, ta annab õiglasema tulemuse minu jaoks – ma ei ole kindel, kas Jürgen minuga sama meelt on –, aga nüüd küsimus on, et kas võimaldada mingisugust vabatahtlikkust ka investeerimisotsuste tegemisel. Põhimõtteliselt ei ole mina selle vastu, ükskõik kas meil on siin homoökonoomiklased või pärisinimesed. Aga me ju teame, millised meie inimesed on, me teame nende finantskäitumist. See, et praegu ainult 5% vabatahtlikult on otsustanud investeerimisotsuseid teha – selle kohta, kui rahul nad on oma saavutatud tootlusega on, meil andmeid ei ole –, see on väga väike osa ühiskonnast.
Ja mul on raske ette kujutada, et inimesed, kellest 75% ütleb, et nad investeerides ei taha üldse riski võtta, oleks nüüd millegipärast 1. jaanuarist 2021 valmis hakkama iganädalaselt aktsiaturgudega ennast kurssi viima. Milline see õppimiskõver on? Milline see inimese valmisolek on? Ja ma olen nõus, et kui palju siis jääb sellest töö, hobide ja pere kõrvalt aega, et finantsturgude peensustesse süüvida. Minul on raske ette kujutada, et 1. jaanuarist võib inimeste riskieelistustes ja finantsalastes teadmistes-oskustes ja soovis finantsturgudel osaleda mingi muutus üldse tekkida. Praegu on olemas kolmas sammas, on olemas meil investeerimiskontod, meil on võimalik aktsiaid osta-müüa, väärtpabereid, võlakirju. Inimene saab vabatahtlikult oma finantsvaraga suhteliselt vabalt ringi käia, aga millegipärast väike osa meist on otsustanud seda teha. Ma arvan, et sellel on omad põhjused. Ja neid me ei saa seaduseelnõuga ükskõik millisest kuupäevast muuta või neid eeldusi kuidagi tühiseks teha. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Andres Sutt, palun!

Andres Sutt
Aitäh! 30. septembril oli väga hea ja esinduslik seminar Eesti Pangas, kus olid nii meie oma eksperdid kui ka rahvusvahelised eksperdid ja rääkisid pensionisüsteemist, valikutest, kõigest olulisest. Ja täna on siin olnud ka kolm põhjalikku, head ettekannet. Kaspar Oja viimati mainis, et pensionisüsteemi väljamaksed on tänase süsteemi suurim probleem. Ja no nii, nagu me teame, täpselt seda probleemi lahendab eelnõu, mille me koos sotsiaaldemokraatidega siinsamas teisipäeval esitasime. Aga minu küsimus on sulle selline. Kui sa nüüd oled kõiki neid ettekandeid kuulanud, neid küsimusi kuulanud, et siis millist ja, ma rõhutan, tulevikuprobleemi teise samba, kohustusliku teise samba kaotajad püüavad lahendada ja kuidas selle tulemusena peaksid pensionid tulevikus olema kõrgemad kui praeguse süsteemi juures? Aitäh!

Riina Sikkut
Ma tõesti ei näe ühtegi viisi, kuidas kogumist vähendades ja seniste säästude väljavõtmist võimaldades on võimalik tulevikus saada suuremad pensionid. Ma ei näe, millist pärisprobleemi lahendatakse, peale selle, et koalitsioonileppes on terve rida lubadusi, mille katteks on raha vaja. Inimeste, minu kui tulevase pensionisaaja jaoks ei lähe mitte midagi paremaks. Aga sellega ma olen tõesti nõus, et kui pensionisüsteemid, 2003 sai hakata koguma, ega siis ju kohe, ega ei olnud neid, kes väljamakseid said. Nüüd on meil tekkinud juba inimeste hulk, kellele kogutud vahenditest hakatakse pensionieas väljamakseid tegema, on tekkinud mingi kogemus, mingi arusaam sellest, mis need plussid-miinused on ja me näeme, et väljamaksete tegemise faasis oleks seda paindlikkust juurde vaja ja tegelikult võiks võimaldada seda, et need kogutud varad teeniksid tulu ka väljamaksete tegemise perioodil. Nii et on see siis fondipension, võimaldada elu lõpuni tehtavaid annuiteetmakseid kombineerida lühema perioodi jooksul väljavõetava pensionisäästuga. Tõesti tuleb arvestada ka seda, et inimesed hindavad oma eluiga valesti. Nii et see kindlustuselement, millest Kaspar rääkis, et tuua sisse see, et jah, inimesel on vabadus otsustada teatud ulatuses, millises mahus ta tahab saada esimese 10, 15, 20 pensioniaasta jooksul väljamakseid, aga see kindlustuselement, mis loob selle, et osa varadest ikkagi makstakse välja kuni inimese eluea lõpuni. Et isegi kui inimene arvab, et 10 aastat ta pensionil küll vastu ei pea, kui juhtub, et ta elab 35 aastat, et tegelikult tema kogutud säästu oleks võimalik niimoodi juhtida, et see katab ära kogu tema eluea, isegi kui tema enda kalkulatsioon on ekslik. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Aitäh, proua ettekandja! Tõepoolest, inimesed võib-olla ei ole ratsionaalsed, aga meie siin saalis oleme ka inimesed ja valitsuses on ka inimesed. Ega need inimesed ei ole rohkem ratsionaalsemad kui teised. Ja ka riik ei saa teha rohkem ratsionaalsemaid otsuseid. Seega, millise õigusega ühed mitteratsionaalsed inimesed kohustavad teisi mitteratsionaalseid inimesi kuidagi käituma? Rääkimata sellest, et õigeid valikuid tegelikult ei ole olemas universaalses mõttes. Seega, siin ainus õigustus on valijate tahe. Nüüd, ei ole ühtegi poliitikat, mis Eesti Vabariigis oleks saanud suuremat konsensust ja suuremat soovi ja suuremat püsivust kui soov kõrgemale riigipensionile.  Kas teil ei ole tunnet, et teine sammas on selline salajane sellest tugevast valijate konsensusest, valijate tahtest möödahiilimine ja pensioniriski nihutamine tugevalt entideedilt, kes suudab riske garanteerida, ehk siis riigilt nihutamine sellele kõige nõrgemale – sellele, kes tegelikult ei säästa sellepärast, et tal ei ole midagi säästa, mitte sellepärast, et ta oleks ebaratsionaalne. Kas see ei ole mitte salajane riigipensioni ärakaotamine? Aitäh!

Riina Sikkut
Aitäh! Tõesti, küsimuse alguse juurde tulles, ei ole praegu ühtegi indikatsiooni sellest, et valitsuses oleks kuidagi ratsionaalsemad ja mõistlikumad inimesed kui populatsioonis tervikuna. Aga üldiselt eelnõusid, seadusemuudatusi välja töötades kahtlemata nii ametnikel, Riigikogu liikmetel kui ka valitsuse liikmetel on võimalik küsida ekspertide nõu, on võimalik vaadata teiste riikide kogemust, on võimalik seda infot koondada ja siin jõuda konsensusele, mis on mõistlik. Mina pean ratsionaalseks ühte lahendust, sina teistsugust, aga siin on võib-olla 101 erinevat ratsionaalsust. Meil on võimalik teha kompromiss – midagi sellist, mis keskmiselt on mõistlik.
Aga minu arust siin läheb nii nagu vabatahtlikkuse ja teise sambast väljavõtmise puhul läheb kaks asja segi, täpselt samamoodi siin küsimuses. Üks küsimus on see, kas pensioni väljamaksmine on puhtalt riigi roll, mis roll peaks olema erasektoril, pensionifondidel, ja teine puudutab seda, et kui me vaatame pikka perspektiivi, kas on võimalik rahvastiku arenguid ära nullida kuidagi maksuskeemidega, et meie tulevane pension ei oleks madalam lihtsalt seetõttu, et meil poole vähem tööealisi on. See tähendab tõesti suurt maksukoormust. Mina ei ole maksutõusu vastu, aga seda proportsiooni vaadates ja vaadates mõju, mis see majandusele tervikuna omaks, et mis see tööjõumaksu koormuse või majanduse maksukoormuse tõstmine tervikuna tähendab, ma ei ole kindel, kas sel niivõrd suure demograafilise muutuse mõju on võimalik lihtsalt maksumääraga mängides tasakaalustada. Nii et see kogumine on meie enda tulevase parema toimetuleku huvides.
Ja teiselt poolt, kas seda raha peaks koguma, investeerima, välja maksma pangad, kindlustusseltsid, riigi loodud lahendused, see on teine diskussioon. Mina pooldan ka rohkem avalikke lahendusi. Ma arvan, et ka üleelamisriski enda kanda võtmine väljamaksete tegemise faasis, me peaks tõsiselt arutama, et võib-olla see oleks mõistlik riigi kanda anda. Riik, kellel ei ole kasumitaotlust, kes suudab selles mõttes inimestele rohkem välja maksta kui kasumitaotlusega kindlustusselts. Aga nagu siin on korduvalt kõlanud, poliitiline risk on lihtsalt nii kohutavalt suur. Kui me inimeste kogutud säästud ja esimese samba pensionifondid ja kõik paneme ühele kaardile, kõik sõltub ainult konkreetse valitsuse eelarveaasta otsustest, siis see pikaajalises plaanis ei pruugi meile anda sellist stabiilset ja jätkusuutlikku pensionisüsteemi. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Tegelikult saab kohe küsimuste-vastuste aeg otsa, aga anname ühe küsimusevõimaluse veel. Kalle Grünthal, palun!

Kalle Grünthal
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuna ma tean, et teile meeldib oma kõnedes tihtipeale kasutada kujunduslikke väljendeid, siis lubage, ma teen täpselt samamoodi. Teatavasti ajaloost Barbarossa plaan oli nimetuse all "Kultuuriruumi laiendamine", kuid mis tegelikult kandis eesmärki hoopis loodusvarade enda kätte haaramiseks.  Ja millegipärast tänase ilusa nimetusega riiklik küsimus "Kes tasub memme vaeva?" on analoogia, sellepärast et tänase arutelu käigus on selgeks saanud, et kõige rohkem saavad tulu sellest teisest pensionisambast ikkagi pensionifondid ja haldajad oma tasudega jne. Analüütikud ei öelnud mulle selle peale, et palju siis see, n-ö see ostujõud rahal väheneb teatud ajaperioodi vältel, aga ma arvan, et nad ei tahtnud teie plaani põhja lasta lihtsalt. Küsimus on mul järgmine. Ma annan teile päästerõnga õigemini. Öelge, palju siis aastal 2000–2019 võrdlusperioodil suhtearvuga 100 eurot on selle summa ostujõud vähenenud? Aitäh!

Riina Sikkut
Aitäh! Ma ausalt öeldes, ma ei ole küsimuses esitatud väidetega absoluutselt nõus. Selles mõttes, et kui me küsime, kes tasub memme vaeva, siis me räägime ju vanemaealiste toimetulekust. Ja kõik ettekandjad oma ettekannetes rääkisid põhimõttelistest valikutest, et kas jooksvatest maksudest, kas säästudest. Siin ei ole ühte õiget lahendust. Ja seda, et kuidagi fondidele, pensionifondide jaoks oleks süsteem üles ehitatud –see on otsuse koht. Minu meelest võib riiklik pensionikogumine olla, minu meelest võib olla ka riiklik pensionite väljamaksmine, see on hoopis teine diskussioon. Küsimus on selles, kas me peame oma pensioniks säästma või on võimalik tulevasi pensione välja maksta jooksvast maksutulust. Ja analüütikute konsensus on päris suur, et senises mahus ka selle 40% asendusmäära hoidmiseks sellise maksukoormuse juures, selliste rahvastikuarengute juures ei ole võimalik, jooksvatest maksutuludest ei ole võimalik senises mahus pensioneid välja maksta tulevikus, 30–40 aasta pärast, kui me soovime, et meil oleks ka ikkagi haridus rahastatud, kaitsejõud rahastatud. Küsimus on, et kas me peame ise säästma. Ilmselt me peame ise säästma. Mis on see konkreetne lahendus? Kas teenitakse kasumit, kus teenitakse kasumit, see on teine arutelu. Seda arutelu võib vabalt pidada, aga ka seda ei muuda mitte kuidagi valitsuskoalitsiooni plaanitav eelnõu. See ei muuda tasumäärasid, see ei muuda seda, et eraturul tegutsevad fondid investeerivad meie pensionivara. Nii et see ei ole ju ei kriitika olemasoleva süsteemi ega kiitus plaanitava eelnõu vastu, sest neid küsimusi seal ei adresseerita. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Suur tänu ettekandjale Riina Sikkutile! Nüüd läheme edasi läbirääkimiste juurde. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja siis hiljem Riigikogu liikmed. Ja kõne puldist on 5 + 3 minutit, sõnavõtt kohalt 2. Aitäh! Esimesena palun siia Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare. Palun!

Indrek Saar
Lugupeetud kolleegid! Head külalised! Ma kõigepealt tahan väga tänada ettekandjaid Tarmo Jüristot, Lauri Leppikut ja Kaspar Oja selle väga sisulise arutelu ja analüüsi eest ja väga sisuliste vastuste eest ning loomulikult erakonnakaaslast Riinat, kes selle arutelu ilusti kokku võttis. Sestap ei hakka ma kordama seda, millest tänase päeva jooksul on põhjalikult räägitud, aga tuletaksin lihtsalt meelde olulisi valikuid, mis pensionisamba ümbertegemise, teise pensionisamba n-ö vabatahtlikuks tegemisega meie ees seisavad. 
Esiteks, see toob suure tõenäosusega kaasa selle, et me lähme põhiseaduse mõttega vastuollu. Me paneme selle kaudu tulevastele põlvedele üle jõu käivaid kohustusi. Ehk nad peavad hakkama vastutama millegi eest, mida meie siin täna otsustame ja see tähendab nende jaoks tunduvalt suuremat koormust, kui oleks mõistlik. See tähendab nende jaoks tunduvalt suuremaid makse ja pikemat tööiga ja hilisemat pensionilemineku iga ja suure tõenäosusega Eesti konkurentsivõime vähenemist. See sellisel kujul pensionisüsteemi ümbertegemine loob olulisel määral täiendavat ebaõiglust, sest, nagu Riina väga ilusti tõestas, kõik need inimesed, kes ei ole ülemistes tuludetsiilides, kelle sissetulekud ei ole piisavad, et selle kõrvalt loomuldasa säästa, ja eriti need inimesed, kes on vaesemad, kes on madalapalgalised, nendel ei ole muid sääste reeglina kui see teine pensionisammas. Ja nemad satuvad kõige suuremasse vaesusriski selle teise samba hävitamise korral. Ja kolmandaks, pikalt läbi räägitud, kavandatud, põhjalikult läbi mõeldud, aastaid tagasi tehtud pensionisüsteem, selle üleöö tagasipööramine – lihtsalt sellepärast, et see oli ühe koalitsioonierakonna valimislubadus – ilma mingite mõjuanalüüsideta laastab ühiskonna usaldust riigi vastu. Riigi kui millegi vastu, mis peaks olema stabiilne ja mille kokkulepped peaksid olema pikas perspektiivis usaldusväärsed.
Ja ma väga palun, et me mõtleksime enne seda, kui see eelnõu, mida lubatakse Riigikokku tuua koalitsiooni poole pealt, siin menetlusse tuleb, selle menetluse ajal ja hääletusnuppe vajutades selle peale, mida Tarmo Jüristo ütles, muuhulgas, et on vastutustunde küsimus mõelda, millised on selle otsuse tagajärjed. Ja siin ma arvan, et on küll väga paslik mõelda selle peale, mida ka poliitikud aeg-ajalt kuritarvitavad, aga antud kontekstis on see küll väga kohane: mõelge laste ja lastelaste peale. Mõelge selle peale, kuidas te seda selgitate neile seda 20-30 aasta pärast, et meie pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik ja nemad peavad hakkama selle probleemiga hommikust õhtuni tegelema. Nad peavad muretsema sellepärast, kuidas meie tegelikkuses pensionipõlves hakkama saame, ja see tuleb nende tulevikuvõimaluste arvel. Ehk siis: kas teil päriselt on olemas vastus küsimusele, mida meie lapsed ja lapselapsed võivad tulevikus pensioni teise samba ümbertegemist silmas pidades küsida, miks te selle sajandi sigaduse korda saatsite? Tänan tähelepanu eest!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Järgmisena palun Reformierakonna nimel kõnepulti Jürgen Ligi. Palun!

Jürgen Ligi
Austatud juhataja! Austatud kollegid! Sajandi sigadus kahtlemata on see elevant, mis siin toas on, rahvastiku vananemine ja siis ühe erakonna kinnismõtte pärast selle leevendamise meetme hävitamine. Ja me oleme nüüd ära kuulanud eksperdid, kelle jutt küll alati on vägisigi nii ja naa, aga nad on ikkagi andnud kõik väga ühese hinnangu sellele, mida see plaan, mida siia Riigikokku tuuakse, kaasa toob.
Kõigepealt, ta ei tegele minevikuga. Minevikku me tõepoolest muuta ei saa, aga me peame siiski kõik teadma. Ma praegugi kuulen kõrvalt, et siin tootlus on madal olnud või et kellelgi jäi 10 kopikat alles, 15 kopikat, vabandust, mingist kindlustusest. Et senine süsteem on tootnud, tema tootlus on olnud umbes 3,5% aastas, see on kõrgem kui inflatsioon, mitte mingit raha ei põle, see on tootnud. Miks ta on vähe tootnud, see on ju kõik analüütikutel ammu selgeks tehtud. Peamine põhjus on olnud kriisi kukkumine ja väga ranged riskipiirangud. Teadlikult on need tehtud hästi ranged. Nüüd me oleme teadlikumad kui seni ja oleme neid juba lõdvendanud. Loomulikult on siin haldustasud ka küsimus olnud, aga need on ju kukkunud, need on kukkunud alla 1% pikalt, olid 3% alguses. Ei ole mõtet jaurata sel teemal, et tootlus on madal, kui tegelikult see on ainus asi, mis inimestel on ja mis on tootnud, mitte põlenud. Inimestel ei ole sääste arvestatavalt ja need jaotuvad väga-väga ebaühtlaselt. See on ainus asi, mis inimestel enam-vähem enamusel olemas on, kes on selles vanuses.
Edasi. Fondide väiksus loomulikult oli see probleem, aga me oleme need piirangud maha võtnud. Me oleme haldustasud saanud alla ja neid ka reguleerinud alla.
Mis on sotsiaalsed tulemused? Eksperdid kinnitasid üle küll teada asju tulevikus: vaesed pensionärid. Vaesed, mitte ainult suhteliselt, vaid ka süvavaesed pensionärid, sest et mitte miski ei kompenseeri rahvastiku vananemist. Inimesed ei hakka paremini säästma, paremini investeerima, kui neilt see pensioni teine sammas ära võtta. Vastupidi, neile tegelikult oleks vaja kolmandat.
Majandustulemus. Ainult negatiivne. Lühiajaline tarbimisbuum, teatud hindade tõus ja edasi halvem kui enne. Täpselt nagu püksi pissimisega. Kui see on teie eesmärk, pissida püksi, siis pissige oma püksi. Aga ärge tehke sellist üle põlvkondade kuritegu. Investeeringutele, nagu öeldud, Eesti on, Kaspar Oja rääkis seda kõige paremini, säästmine on majandusele hea ja see tagab seda, et raha on olemas siis, kui teda on rohkem vaja. Aga teda on rohkem vaja vanaduses. Investeerimisele tuleb säästmine kasuks ja Eestisse investeerimine on üks selle osa olnud, et tasapisi on leitud investeerimisvõimalusi ka Eestis, aga suur idee ei ole Eestisse investeerida, vaid saada osa kapitaliturgudelt, sest kapitaliturgude tootlus on, nagu näidatud, kõrgem kui majanduse kasv tervikuna pikas perspektiivis. Me saame seda, mida meil endal ei ole võimalik, see tähendab osa maailmamajanduse kapitaliturgudelt.
Tootlus. Kas see meetod, mis te kasutate, suurendab tootlust, kogu selle virisemise peale? Ei, see vähendab. Niipea, kui tekib fondide uks lahti teha, siis pikad, vähem likviidsed ja tootlikumad investeeringud need vähenevad.
Palun lisaaega!

Esimees Henn Põlluaas
Lisaaega kolm minutit, palun!

Jürgen Ligi
Nii et te vähendate pensione ka siis nendele, kes on jäänud teise sambasse, ja ka see on tegelikult põhiseaduse mõttega vastuolus. Kindlasti on põhiseaduse mõttega vastuolus see, et me vähendame siis tulude asendusmäära mingisuguse täiesti voluntaristliku sammuga.
Õiglus. Me räägime siin mingitest tegelastest, kes pidid hirmus palju teenima ja see kõik olla pankurite huvides. No ausalt öeldes pankurid on suhteliselt ükskõiksed selle asja peale, nad teenivad selle raha muud pidi igal juhul ja paremini selle vahega, et pensionifondis nad ei saa nii palju neid tasusid võtta. Aga kokkuvõttes raha pöörleb ikkagi edasi, nad leiavad need paigutamise võimalused, neil ei ole tegelikult nii suurt huvi nende fondide vastu ja juba tulevad signaalid, et nad löövad sellele ärile ka käega. Kahjuks, õnneks nad ei räägi sellest ametlikult, aga ma võin teile öelda, et pangad ei ole suured huvilised, neil on võimalik teenida raha ka teistmoodi.
Kas see suurendab vabadust? Ei, see vähendab vabadust, aga natukene hiljem. Vaene inimene ei ole vaba. Kui tal on see süsteem, nagu on siin korduvalt öeldud, on minimalistlik ja siin rääkida sellest, et selle ellujäämise raha suhtes on vaja tal vabadust, proovida kätt kuskil börsil, see on täiesti jabur jutt. Seda vabadust on inimestel oma sissetuleku ulatuses juba praegu palju rohkem kui need paar või siis ka 6%, aga nad ei kasuta seda vabadust. Küll aga nad kaotavad vabaduse vanaduses toime tulla. Selle projekti idee on teil ebaväärikas pensionipõlv, see on see vabadus, väärikuse kadu, vaesus väga paljudel. Kas see number on sadades tuhandetes või kümnetes tuhandetes, see on küsimus ainult selles, kuidas me väärikuse ja vaesuse defineerime. Aga kuritegu on see igal juhul, sajandi kuritegu, põlvkondade suhtes kuritegu.
Kuritegu on tegelikult ka selline valitsemiskultuur, kus öeldakse, et te võite siin arutada, meil on otsus langenud. Ja kui hakkad küsima, et mida nad siis ka teavad sellest, mida nad teevad, nad on lollid kui lauajalad, nende kõned on ka valmis kirjutatud, nende küsimused on valmis kirjutatud, nad ei arvesta absoluutselt sellega, mida arutatakse, seminaridel neid kohal ei ole,  ettekandeid nad ei kuula ja kõned tulevad täpselt need, mis on juba enne seda tänast valmis kirjutatud. Ma juba näen seda. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Järgmisena palun Keskerakonna fraktsiooni nimel Tõnis Mölder! Ma vabandan! Enne seda ilmselt meil saab aeg otsa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt on tulnud ettepanek pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 2-ni. Paneme selle ettepaneku hääletusele.

Aseesimees Siim Kallas
Nii, kõrgeaulised! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palve, et seda istungit pikendataks kuni kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Hääletus on lõppenud. Selle pikendamise poolt oli 24 Riigikogu liiget, vastu 7. Järelikult, istung pikendub kuni kella kaheni.
Ja järgmisena on siis, järgmine on Tõnis Mölder, keskfraktsiooni nimel.

Tõnis Mölder
Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan selle eest, et see arutelu ja debatt siia suurde saali jõudis, ja tuleb tunnistada, et ettekanded olid huvitavad kuulata.
Eesti riigis on kestnud pensionisammaste süsteem 17 aastat ilma suuremate muudatusteta. Kogu see aeg on meie inimesed, kes on sündinud pärast 1983. aastat, sealhulgas mina ise, olnud jalust seotud. Inimestel on puudunud otsustusvabadus. Tänane valitsus on kokku leppinud, et Eesti pensionisüsteemis toimub reform ning süsteem muudetakse paindlikumaks ning valikupõhiseks. Inimestel endil tekib valikuvõimalusi juurde, et kindlustada oma väärikat vanaduspõlve.
Ma ei mõista neid inimesi, kes on süüdistanud selle reformi idee autoreid kommunismis, küünilisuses, Eesti eakate piinamises, rumaluses, lolluses, lõhkumises jne. Mul on neist inimestest lihtsalt kahju, nad ei ole endale selgeks teinud riigi toimimise aluspõhimõtteid. Riigi roll on usaldada oma inimesi ja anda neile valikuvabadust. Veel kord, me ei lõhu, me ei lammuta, meie ehitame sildu ja pakume inimestele võimalusi olla oma valikutes vabad, meie usaldame Eesti inimesi.
Tänu teise pensionisamba kogujate sunnismaisusele on pangad saanud aastaid nautida konkurentsivaba ettevõtluse võlusid. Kuna tururegulatsioon praktiliselt puudus, püsisid pensionifondide valitsemiskulud laes ning tootlus piinlikult madal. Pankade suhtumist näitab ka see, kuidas rünnatakse reformi algatajaid sellega, et riik võtab väljuvalt rahalt makse. Jah, riik võtab inimeste tuludelt makse, aga eesmärgiga investeerida see omakorda meie inimestesse tagasi läbi sotsiaal- või tervishoiusüsteemi. Riik ei võta seda raha endale, nii nagu teevad seda tänased fondid haldustasudega. Pankade esindajad jätavad mainimata olukorra, kus 17 aasta jooksul on ainult haldustasudeks makstud kümneid kui mitte sadu miljoneid eurosid.
Seni kehtinud teise samba põhimõtted on pärit ajast, kui inimesi juhiti kõrgelt ja kaugelt. Tänapäeval on riigi ülesandeks toetada kodanike omaalgatust ning usaldada nende valikuid, mitte üritada elanikke sunni abil kuulekusele. Valikuvabadusteta pensionisammas ei kõlba enam riiki, kus hinnatakse inimõigusi ja vaba otsustust.
Ma rõhutan, et teine sammas on ja jääb alles. Kõrvale tekivad lihtsalt alternatiivid, valikuvõimalused. Teise samba reform jätab inimestele valikuvabaduse, kas jätkata kogumist. Ühtlasi tasub rõhutada, et esimesele tööle minnes liitub inimene automaatselt teise samba süsteemiga. Tal lihtsalt tekib võimalus sealt lahkuda.
Teise pensionisamba vabastamise vastased hoiatavad, et inimesed ruttavad kohe oma eurosid fondidest välja võtma ning mõttetutele emotsiooniostudele kulutama. See aga omakorda pidavat vallandama seninägematu, mõnede katastroofiennustajate sõnul lausa hüperinflatsiooni. Mäletamist mööda viidi läbi uuring, et kui paljud inimesed võtaksid teise samba reformi järgselt kogu oma vara kohe kasutusele, ning vastanutest teeks seda vaid 17%. Vaid 17% inimesi soovib oma kogutud raha võtta kasutusele ning pole sugugi kindel, et nad seda raha halvemini kasutaksid kui tänased fondide haldurid.
Veel kolm minutit.

Aseesimees Siim Kallas
No palun, kolm minutit!

Tõnis Mölder
Teist pensionisammast püütakse näidata kui kodumaise majanduse elavdajat. See on ekslik pettekujutlus. Pensionifondide varadest on Eestisse investeeritud circa 10%, välismaale viiakse aga iga-aastaselt 2% riigi SKPst, samas kui teise samba tootlus jääb riigi majanduskasvule enam kui kaks korda alla. Nii et pole siin kodumaise majanduse turgutamisest midagi kelkida. Hea kolleeg, kes siin sellega kelkis, pole enam saaliski. Meie säästudega elavdatakse teiste riikide majandust. See on fakt.
Teine sammas oli seni ebaefektiivne ja selgelt teenusepakkujatekeskne. Selle vabatahtlikuks muutmise ja raha paigutamise võimaluse avardamisega astutakse tubli samm olukorra parandamiseks. Kui alguses püüti rahandusringkondades teise samba uuendamise taotlusi ignoreerida, siis ajapikku mõisteti, et vanal viisil kliente eirates pole võimalik enam edasi majandada, ning otsustati teha mõned kosmeetilised muudatused. Teise samba reformi arutelu on juba toonud kaasa muudatusi tänases süsteemis, pangad on alustanud jõulisemalt haldustasude kärpimist ning lubanud oluliselt paremaid investeerimistootlusi kui seni. Teise samba reformiga paneme surve pankadele ja fondihalduritele paremate tingimuste pakkumiseks ning seeläbi võidavad inimesed ja eelkõige ka riik.
Keskerakond on alati seisnud eakate ja nende heaolu eest, mistõttu on kõik viimaste aastate erakorralised pensionitõusud toimunud vaid keskerakondlastest sotsiaalministrite eestvedamisel. Ilma nendeta oleks hetkel pensionid tunduvalt väiksemad. Julgen väita, et ka tulevane pensionireform on samm meie inimeste heaolu parandamiseks ning oluliselt parema ja väärikama vanaduspõlve veetmiseks. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Järgmisena on võimalik esineda EKRE esindajal fraktsiooni nimel. Urmas Espenberg, palun!

Urmas Espenberg
Austatud spiiker ja nii vähe inimesi, kes siia on järgi jäänud veel! Oli tõesti väga põnev päev ja teematõstatus oli õige. Aga ma lühidalt püüaks oma sõnavõtus siis kokku võtta EKRE pensionistrateegia või sellised tähtsamad mõtted. Esimesena, esimene vaal on meie jaoks perekonna tugi või perekonna tähtsus selles asjas. Ma räägin sellest pikemalt, ma lihtsalt mainin need punktid ära. Siis majanduskasvul põhinev riiklik pension ehk esimene sammas on meile oluline. Ja vaat, seda kolmandat, me ei ole küll selle kaotamise poolt. Vastupidi, see võib olla edasi, aga see tuleks reorganiseerida.
Ja nüüd asja juurde. Miks ma räägin perekonnast? Filosoofiateaduskonnas oli meil selline anekdoot, et millal tekkis sotsialakindlustus. Ja sotsiaalkindlustus tekkis siis, kui tekkis eetika. Millal tekkis eetika? Eetika tekkis siis, kui vanureid ja vaeseid enam kuristikku ei visatud. Sellest ajast on pearaskust sajandeid kandnud vanurite ja väetite eest sugukond, perekond, kogukond. Ja teeb seda jätkuvalt ka praegu kolmandates riikides, eriti, kus pensionid peaaegu puuduvad. Seal on näiteks häbiasi, kui sinu vanem või sugulane ei saa arstiabi õigel ajal või jääb üksinda. Muidugi on meile oluline ka pensioni esimene sammas ehk riiklik pension, nagu siin täna mainiti. Esimesena viis selle süsteemi sisse Otto von Bismarck. Kui toona oli see püramiid niisugune, et tipus olid üksikud 70-aastased, kes suutsid raskele töökoormusele vastu pidada, siis tänapäeval on natuke teistpidi, et lapsed ja töötegijad on üleval ja siis pensionärid ... Tähendab, vastupidi – pensionärid on seal ... Mul läks nüüd sassi. Pensionäre on rohkem kui siis neid maksumaksjaid.
Esimene sammas peab igal juhul jääma ja tugevnema, aga ta ei teki ka taevast ega seinapraost, vaid ta põhineb tugeval majanduskasvul. Ja just EKRE poolt pakutud meetmed majanduse elavdamiseks pidid aitama tõsta ka pensione. Kuid me ei ole suutnud neid eriti realiseerida koalitsioonis – loodame, et edaspidi läheb paremini –, seetõttu tuli pensionitõus suhteliselt väike ehk, nagu ütlevad prantslased, vaut mieux quelque chose que rien, "parem midagi kui mitte midagi".
Pensioneid võiks suurendada ka eelarvetulude abil, vaadates eelarve põhjalikult läbi, tehes selle auditi ja vaadates üle ka eurotoetused. Kuid siin on küsimus, et mis on need kulud, mis võiks välja jääda, millised muud kulud siis võiks ära jätta – kas on see suurtükipatarei riigikaitseks, laialijooksvate päästjate-politseinike palgad, rahvuskultuuri suurobjektid, taristu ehitamine või hoopis homopropaganda ja kolmandate riikide kodanike ülalpidamine. Mida võtta, mida jätta? Kõik erakonnad on siin eri meelel, aga EKRE tahab, kordan siin üle, tugevalt toetada pensionide esimest sammast. Veel enam, meie oleme ka ...
Palun veel kolm minutit!

Aseesimees Siim Kallas
Kolm minutit lisaaega, palun!

Urmas Espenberg
Meie oleme ka pensioni kui sellise maksustamise vastu üldse ja esineb ka sellist topeltmaksustamist. Kes on töötanud Soomes, näiteks, seal maksnud oma maksnud, siis tema tulu liidetakse siin ... Tema pension, mida kujutatakse nagu tuluna, mis on tegelikult tema panus ühiskonna arendamisse, liidetakse kokku ja siis võetakse sealt julmalt 20%.
Ja viimane teema, mis siin kirgi küttis, on siis vabatahtlik või, ütleme, kogumispension. Nagu Riina Sikkut juba rääkis, jaa, tõepoolest, ka pensionär tahab hästi elada, hästi süüa, reisil käia – elada täisväärtuslikku elu. Ja selleks ei piisa riiklikust pensionist. Nii et selleks on mitmeid võimalusi tal elu jooksul – kas investeerida kinnisvarasse, kunsti, tööd teha kõvasti, head tööd, tasuvat tööd, või liituda siis mingisuguse kogumisfondiga või kogumissambaga. Aga nagu näha, praegu teine sammas ei ole käivitunud piisavalt hästi ja sellest tulenevad need asjad, et see tuleb ümber vaadata, kuna inimestel puudub usk sellesse. Ja usk puudub, kuna need fondid ei ole kasvanud märkimisväärselt, nagu puudub selline efektiivsus. Samuti on maailm meie ümber väga turbulentne. Iga päev võib midagi juhtuda. Näiteks, me ei tea, mida põhjustab Türgi praegune pealetung Süürias. Aga samuti majanduses, inflatsioon sööb ära raha, samuti me ei tea, kaubandussõjad. Nii et väga ebakindel. See on ülikõrge riskiga. Hea on muidugi investeerida teiste inimeste raha, aga enda raha nagu ei tahaks hästi. Seetõttu EKRE pooldab teise samba ülevaatamist, reorganiseerimist.
Võib-olla võiks siis ka siin paari uue ideena välja käia selle, et no milleks meile siis teine ja kolmas, et võib-olla oleks siis üks kogumispension näiteks. Ja kes siis sinna sisse maksaks? Võib-olla vaataks kõigepealt, kas töötajad, tööandjad ja riik või kõik kolm korraga või siis ikkagi ainult nagu Soomes Kela, et töötajad ja tööandjad. Ja viimane asi, miks mitte kaaluda ka seda, et ühendada tervise- ja pensionikindlustusfondid, sellepärast, et on ju tervis iga pensionäri elu alus. Kuigi, parafaseerides jälle prantslasi, mitte keegi ei sure haigustesse, vaid kõik surevad ravimitesse. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Priit Sibul, palun nüüd viimasena fraktsioonide esindajana!

Priit Sibul
Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tänan arutelu algatajaid, oli väga põnev, ja ettekandjaid nende heade ettekannete eest! Pensioniga, sealhulgas kogumispensionitega seonduv on kahtlemata üks käesoleva sügise kõige olulisemaid poliitilisi debatte. Kohustusliku kogumispensioni osakuid omab täna üle 700 000 eestimaalase. Nende inimeste õiguste kaitseks on Isamaa just selle kogumispensionireformi algatanud.
Reformi sisu on kokkuvõtvalt ja lühidalt järgmine. Inimestel peab olema õigus ise otsustada, millisel viisil oma vara investeerida ja mida oma varaga teha. See õigus peaks turumajanduslikus ühiskonnas olema ilmloomulik. Meie erakonna jaoks on vaba turumajanduse toetamine üks ilmavaatelisi põhialuseid.
Pensionisüsteemi eesmärk on loomulikult tagada inimese sissetulekud vanaduspõlves, kui väheneb töövõime ja langevad sissetulekud. Teisisõnu, eesmärk on maksta võimalikult kõrget pensioni. Kohustusliku kogumispensioni juurutamine 17 aastat tagasi on viinud meie ühiskonna aga olukorda, kus vähenenud on nii esimene kui teise samba pensionid.
Süsteemil on kaks suurt olemuslikku puudust. Esiteks puudub inimestel võimalus ise oma pensioniinvesteeringuid juhtida. See on toonud kaasa kurvastavaid näiteid, kuidas kogumispensioni tootlus minevikus on märksa madalam ükskõik millise alternatiivi – väärismetallid, kinnisvara, aktsiainvesteeringud – tootlusest samal ajaperioodil. Sisuliselt on kogumispensioni tootlus võrreldav hoiuseintressiga, kaotajaks on inimene. Loomulikult on siin fondidel ka olnud õiguslikke piiranguid, seadusest tulenevalt ei ole nad saanud väga palju erinevatesse vahenditesse investeerida, aga aja jooksul on see muutnud. Teine olemuslik puudus tuleneb esimesest ja seisneb asjaolus, et fondivalitsejad ei pea turul konkureerima teiste investeerimisvõimalustega. Tegutsemine garanteeritud turul on toonud kaasa olukorra, kus kogumispension on muutunud üleüldiseks naerualuseks. Kui puudub konkurents, puudub teenusepakkujatel sund pakkuda parimat hinna ja kvaliteedi suhet ehk pakkuda võrdväärset või paremat tootlust kui näiteks kuld või üürikinnisvara. Selle negatiivset mõju investeerimiskliimale on raske üle hinnata. Kaotajaks on taas inimene. Lisaks eeltoodud olemuslikele puudustele on teisigi suuri probleeme, nagu väljamaksete paindumatus, pensioniinvesteeringute kasvu peatumine peale osakute üleandmist kindlustusseltsile.
Head kolleegid! Mul on rõõm tõdeda, et opositsioon möönab probleemide olemasolu kogumispensionisüsteemis. Teisipäeval üleantud või menetlusse antud Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide algatatud eelnõu kohustusliku ja vabatahtliku kogumispensioni reformimiseks kätkeb endas mitmeid vajalikke muudatusi. Eelnõu kohaselt muudetakse jäik väljamaksete süsteem teises sambas paindlikumaks, taastatakse teise ja kolmanda samba väljamaksete maksustamine algsel kujul ning parandatakse inimeste informeeritust nende pensioniõigustest ja väljamaksete võimalustest. Need on kõik kogumispensioni valukohad ja olukorra muutmise vajaduses valitseb siinkohal üksmeel. Siiski ei lahenda need muudatused kõige valusamaid probleeme. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide eelnõu ei anna inimesele vabadust võtta oma investeeringute juhtimine enda kontrolli alla. Opositsioon ei aita oma ettepanekutega kaasa konkurentsi suurenemisele investeerimisturul. Seega ütlen kirjeldatud eelnõu kohta, et liiga hilja ja liiga lahja. Kordan turumajanduse põhitõde: konkurentsi puudumisel puudub teenusepakkujal sund pakkuda parimat hinna ja kvaliteedi suhet ehk parimat tootlust. Reformierakonna valijate seast pooldab teise samba vabatahtlikuks muutmist 56% ja sotsiaaldemokraatide toetajate juures 53%. Ehk on meil mõistlik üheskoos mõelda, kuidas oma valijate ootustele vastu tulla.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Siim Kallas
Lisaaega saab. Kolm minutit.

Priit Sibul
Ehk on mõistlik lõpetada päevapoliitiline kemplus küsimuses, milles valijate eelistus on teada, ja astuda järgmised sammud.
Täna kõnelenud Lauri Leppik kasutas sõna "katastroofiretoorika". Seda kunsti valdasid siin puldis käinud mitmed inimesed. Kinnitan veel kord, et minu teada ei ole kellelgi plaani teist sammast kaotada, eesmärk on vabatahtlik süsteem. Isamaa Erakond soovib soodustada investeerimist, selleks on vaja inimestel isiklikku otsustusõigust ja kogumispensioni vaba konkureerimist investeerimisturul. Need muudatused tagab koalitsiooni pensionireform. Tänane arutelu on algus ning saame sellel istungjärgul diskuteerida ja menetleda pensionisüsteemiga seonduvaid eelnõusid veel üsna mitmel korral. Loodan väga, et keskmes saab olema arusaam, et inimene on oma elu valitseja ja peamine juhtija nii täna kui tulevikus, sealhulgas vanaduspõlves, ning lootma peab peamiselt iseendale. Sisukaid ja tuliseid arutelusid meile. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Fraktsioonide esindajad on esinenud, nüüd on Riigikogu liikmed. Kas Heljo Pikhof on fraktsiooni esindaja või? (H. Pikhof: Fraktsiooni esindaja on käinud.) Käinud. Siis on Riigikogu liikme Heljo Pikhofi kord.

Heljo Pikhof
Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud esimees, aseesimees! Kõigepealt ma tahaksin ära lahendada ühe ebatäpsuse. Keskerakond on ennast väga tihti valede sulgedega ehtinud. Ma tuletan meelde, et erakorraline pensionitõus, mis toimus aastal 2007, 2008, kuskil seal, et siis oli ministriks Maret Maripuu Reformierakonnast. Mina olin siis sotsiaalkomisjoni esimees ja ma mäletan, et Jaak Aab, kellele seda kõike omistatakse, oli tookord komisjoni liige.
Aga nüüd siis kõnest. Täna me ei oska keegi öelda, millist tohuvabohu toob teise pensionisamba lammutamine kaasa nii praeguses ajas kui tulevastele põlvkondadele, sest majandus-, rahvastiku- ja muid muutujaid on musttuhat ja määramatust suurendab omakorda vajadus vaadata pikalt, aastakümneid ette ning meie väikene ja avatud, muust maailmast sõltuv ühiskond. Valitsus aga pole vaevunudki vähegi põhjalikumat analüüsi tegema. On ju koalitsiooni kokkutraageldamise pandiks Isamaa populistlik valimislubadus, mis tuleb ripa-rapa lunastada.
Need heausksed, kes tahaksid esimesel võimalusel raha teisest pensionisambast välja võtta ehk kasutada vabadust tulevikuks omapäi säästa, saavad alustuseks mitmekordselt karistatud. Tulumaksu tõttu jäävad kohe ilma 20% kogumispensionirahast, kaotavad oma aastase 6000 euro suuruse tulumaksusoodustuse ja annavad riigile ära ka vähemalt järgmise 10 aasta sotsiaalmaksu sissemaksed oma tulevasse kogumispensionifondi. Töötava inimese – võib-olla siin meeldetuletuseks –, et töötava inimese brutopalga teisele protsendile on riik lisanud 4% tema sotsiaalmaksu arvelt. Rääkimata siis sellest, et esimese samba raha, kuhu edaspidi läheks töötaja riigipoolne sotsiaalmaksu osa, mõtteliselt küll, sest kogunev summa makstakse tänastele pensionäridele välja, ei ole kaasale, lastele pärandatav, nagu on teise samba raha.
Kui riik koorib häbematult oma kodanikelt vanaduspõlveks kogutavat raha, sest vajab vahendeid kõlavate valimislubaduste täitmiseks, võib seda nimetada inimese vabaduseks lasta ennast lüpsta. Aga võib nimetada ka vandalismiks, sest asi puudutab mitut põlve ja tervet ühiskonda.
Aastatuhande vahetusel kogumispensioni juurutades lähtusime tõsiasjast, et riiklikult ehk jooksvalt finantseeritav pension kuivab maksumaksjate vähesuse tõttu peagi umbes kolmandiku võrra kokku. Nõnda, et inimene ei ela pelgalt sellest kuidagi ära, seda hoolimata näiteks palgarallist või pensioniea tõsmisest. Rahvastik vananeb ja tänaste teadmiste põhjal langeb paarikümne aasta pärast töötajate-pensionäride suhe praeguse 2 pealt 1,3-le. Aga see suhtarv võib olla ka kehvem. Et demograafilised protsessid on aeglased, ei vääraks seda suundumust ka mitte ulmeline hüpotees, et kõik Eesti naised hakkavad homne päev 4–5 last rõõmuga ilmale kandma. Lapsed tuleb ka kaela kandma kasvatada. Karta on, et tulevikus on just noored pered need kõige suuremad patuoinad, kelle kaela laotatakse tänased lollused. Just nemad peavad kasvatama nii lapsi kui kandma järjest suuremat koormat riigi ülalpidamiseks. Aga kusagil tuleb neilegi taluvuspiir ette.
Juba praegu makstakse umbes 4%-le vanaduspensionäridest toimetulekutoetust. Kui aga valitsus oma pensioniplaanide juurde jääb, on karta, et vaesuses elavate eakate osa tõuseb mitme-setmekordseks. Ootus, et tulevane väiksem põlvkond maksab kinni eelmise suurema põlvkonna pensioni, on ette luhtunud. Sellest on aru saanud pea kõik Euroopa riigid, kes on välja töötanud oma skeemid, kus jooksvalt finantseeritav ja kohustuslik, vabatahtlik, tööandja, personaalne kogumispension üksteist täiendavad. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikidega ilmselgelt väike ...
Palun veel kolm minutit!

Aseesimees Siim Kallas
Lisaaeg kolm minutit.

Heljo Pikhof
... ilmselgelt väike ja teise samba lõhkumise asemel tuleks leida lisateid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna. Näiteks võib tuua sotsiaaldemokraatide Riigikogule esitatud tööandjapensioni eelnõu. Valikuid on muidugi teisi, kas või võõrtööjõu massiline sissetoomine. Aga kas sellist Eestit praegune valitsusliit tahabki?
Meie pensionisüsteemi lõhkujad on vast kõige rohkem rääkinud pensionifondide senisest madalast tootlikkusest. Ega see ülearu kõrge ole olnud küll, ometi keskmiselt positiivne ja fondidesse paigutatud raha ostujõud on kasvanud. Ütlemata on aga jäänud, et lühikese kogumisajaga riikides, kus süsteem loodi paarkümmend aastat tagasi, on rahapolster veel liiga õhuke, et seda jõudsalt kasvatada. Ütlemata on jäänud seegi, et riik seadis pensionifondidele esiotsa karmid investeeringupiirangud, mida sügisest on nüüd küll leevendatud. Muidugi on ütlemata jäetud, et lähiminevikku jäi viimase 80 aasta suurim majanduskriis, mis mõjutas kõigi OECD riikide kogumispensionide jätkusuutlikkust ja kahandas usaldust nende vastu. Lisaks peatas meie riik aastateks 2009–2011 teise samba sissemaksed. See aga oli aeg, millal oleks odavalt võinud osta kõrge kasvupotentsiaaliga osakuid. Ungaris ja Poolas näiteks, mida meilgi on eeskujuks toodud, hakati süsteemi kärinal lammutama ja kindlustatud lasid populistlikel valitsustel endal naha üle kõrvade tõmmata. Soomes ja Rootsis, kus pensionikogumise harjumus on pikem, on targu talitatud ning kõiksugu tööjõu. ja demograafianäitajaid, -indekseid arvestatud. Seal on muutused ka palju mahedamad ja konstruktiivsemad.
Meie pensionisüsteem on hakanud just saavutama teatud suurust ja küpsust, mis laseks hoogu koguda. Samavõrd tähtis kui tootlus on järjepidev kogumine ja palgakasv, st sissemaksete suuruse kasv. Aga inimene on kord selline loom, et mõtleb pigem tänasele kui tulevale. Nii nagu ütles Riina Sikkut, et kes siis võtab teisest sambast raha välja ja maksab selle eest oma kiirlaenud kinni, on isegi arukalt talitanud. Paraku pole me kõik aga investeerimisgeeniused, muidu oleks ju terve Eesti miljonäre täis.
Mida siis teha? Lühike vastus: kogumispensionisüsteem tuleb nõnda paindlikuks ja atraktiivseks muuta, et võimalikult vähestel tekiks meil kiusatus kogutud raha pensionisüsteemist välja võtta. Ja siin on teinud ka sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond eelnõu, kus nad siis on toonud konkreetsed ettepanekud, kuidas süsteemi paremaks muuta. Ja võib-olla lõpetuseks. Selle asemel, et sülitada tühja kaevu vaid tühje sõnu vastu pakkudes, tuleks leida veelgi rohkem võimalusi, kuidas pensionipõlveks säästa. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Head kolleegid! Tänane pensionisüsteem lonkab kolmel jalal ja riskid paneb kõige nõrgema kaela. See oli viimane aeg, et see ära muuta.

Aseesimees Siim Kallas
Vabandust! Ma segan korraks. Ma sain aru, et lisaaeg kohe. (O. Loone: "Just.") Selge, siis kolm minutit lisaaega ka.

Oudekki Loone
Aitäh! Mis asi on see teine sammas? Teine sammas on pensioni kohustuslik sidumine finantsturgudega. Riik pühib oma käed vastutuse eakate ees puhtaks, vähendab oma osa pensioni tagamises ja teeb meie kõigi vanaduspõlve ebakindlamaks, muuhulgas eriti tänaste pensionäride oma, kelle kaukasse raha finantsturgudele läheb. See tähendab, et tegelikult riik ütleb: kui te finantskapitalistiks ei hakka, siis te inimväärset pensioni ei saa. Teise samba loomine oli sajandi kuritegu. Meie selle täna heastame.
Selline turupension, neoliberaalide märg unenägu annab parempoolsetele võimaluse inimestele öelda, et aga te oletegi ise süüdi, et te vähe teenite. Siin eile kõlas ka, ega kõik kodanikud ei peagi võrdsed olema. Elagegi vaesuses. Ma tuletaksin muidugi headele kolleegidele Reformierakonnast meelde, et Reformierakonnast sai massipartei siis, kui saadi aru, et pensione tuleb toetada. Miks sotsiaaldemokraadid on sellega kaasa läinud, kes tegelikult ju mõistavad riigi olulisust, kes tegelikult kaitsevad vähemkindlustatuid? Ma ei tea, miks te seda teete. Aga valijate hinnang muidugi on näha. Vähe teenivad inimesed ei säästa vabatahtlikult mitte sellepärast, jätavad nad säästmata, et nad oleksid vastutustundetud või ebaratsionaalsed. Teate, neil ei jää midagi üle. Vaatame praegust olukorda. Miinimumpalgas ei saada kokkuleppele. Ja siis riik tuleb moraali lugema neile miinimumpalgaga elavatele töötajatele: aga nüüd pange kõrvale ka, säästke, sellepärast, et meie ei kavatse teile pensioni maksma hakata, makske ise endale pensioni. Teate, nendel inimestel on täna ka seda raha vaja. Neil on täna ka süüa vaja, lapsed on vaja kooli saata, riideid on vaja osta. Minu arvates on ebamoraalne nõuda, et nemad annaksid tüki rahast ära lihtsalt selleks, et fondihalduril oleks korporatiivne pension.
Teate, milleks sellist riiki üldse vaja on, kes pensione ka ei taga? Mis õigustab seda riiki, kes leiab, et ka vanadele inimestele me heaolu ei teeni? Milleks seda üldse vaja on, milleks meil on sellist riiki vaja? Õiglane riik ei pane riske kõige nõrgemate kaela, et anda hea pension finantsistidele. Sest vaadake, erafirmad, eraõiguslikud pensionifondid hoolivad kasumist, peavadki hoolima kasumist, aga mitte inimeste elamisväärsest elust. Inimeste elamisväärsest elust saab hoolida ainult riik, kes saab mandaadi valijate käest. Ja kui keegi siin räägib poliitilisest riskist, siis mida tähendab poliitiline risk? Poliitiline risk tähendab mõtet, et äkki kunagi tuleb võimule keegi, kes tahab pensionid ära kaotada. Teate, see pensionide see soov, et riik tagaks pensioni, riik vähemalt vanadele inimestele tagaks inimväärse elu, see on olnud üks kõige tugevamaid eesti rahva veendumusi ja seda veendumust jagavad praktiliselt kõikide erakondade valijad. Ma ei näe, et see kuhugi tulevikus ära kaoks. Seega, võib-olla räägivad poliitilisest riskist need, kes tahavad salaja pensionid ära kaotada niimoodi, et valijad sellest aru ei saa. Olge ettevaatlikud! Ühesõnaga, riik on ainus, kes saab lubada, et inimväärne vanaduspõlv jääb alles. Kui tahate pensioni saada, siis tuleb valida erakondi, kes ütlevad, et pensionid jäävad alles. Ja loomulikult riik on ainus, kes reaalselt ka suudab garanteerida, kes ka suudab neid riske kanda.
Siin küsiti väga tihti, et mida siis tegema peab, et äkki peab hästi palju inimesi juurde tegema või peab sotsiaalmaksu kuhugi lakke tõstma, aga seda mingil juhul ei saa teha. Tõepoolest, riigi rahandus tuleb korda teha. Ja esimene asi, mis tuleb teha, on Eesti maksusüsteem muuta ära niisuguselt, et me ei sõltu enam kaudsetest maksudest, vaid otsestest maksudest. Kuni meil ei ole ettevõtete tulumaksu, seni igasugune arutelu sellest, et äkki meie riigil ei ole piisavalt raha, seda ei ole mõtet üldse alustadagi. Kuni ettevõtted teenivad kasumit selle pealt, et riik on midagi üles ehitanud, meil on teed, meil on haridus, meil on inimesed, seni nad peavad selle eest ka maksma. Ja see võimaldab meil pensioni lahti siduda demograafiast. Tulevikus meil võib olla vähem inimesi, aga nad võivad toota rohkem väärtust. Ka siis, kui me vaatame praegu enamik ettevõtteid, kui sa küsid neilt, et kuidas, ütleme, Lääne-Euroopa näitel on nende produktiivsusega 60-ndatel ja täna, siis kõik ütlevad, et muidugi täna on produktiivsus kõrgem. Küsimus ei ole selles, kui palju meil inimesi on, meil võiks olla ka üks inimene, kes vajutab nuppu ja siis toodetakse maagiliselt kõik teoreetiliselt tulevikus, hästi kauges tulevikus. Kas see tähendab siis seda, et mitte keegi ei saa pensioni? Ei tähenda. Me anname inimestele ikkagi kaupu, teenuseid, uut väärtust. See ei ole seotud inimeste arvuga. Minu poolest me võime ka sotsiaalmaksu üldse ära kaotada, kui me sellisele kokkuleppele saame ja kui me leiame mõistliku teistsuguse maksusüsteemi.
Ja loomulikult eelarve tasakaal, mis täna seob meie käsi. On kaks asja, mis tegelikult ei lase meil oma riigi olemasolevaid vahendeid kasutada. Need on: eelarvetasakaal, mis ei lase meil laenu võtta ka siis, kui Euroopas on kogu ajaloo madalaimal tasemel laenuintressid ja neid kasutada investeeringuteks ja omada seeläbi vaba raha teisteks asjadeks, ja väga sihtotstarbelised maksud ja väga seadusesse ette kirjutatud sammud valitsusele, mida nad tegema peavad. Teate, valimistel on tagajärjed. Valimistel on tagajärjed. Ja see, et me saaksime tegelikult valitseda nii, nagu Eesti rahvas meilt ootab – ja riigipensioni ta ootab –, tähendab see seda, et me peame andma valitsustele, tänasele ja tulevastele – me keegi ei tea, kes järgmine kord valitsuses on, ma loodan, et meie – võimaluse oma programmi reaalselt ellu viia. Seega ettevõtete tulumaks, seega võimalus laenu võtta, seega sihtotstarbeliste maksude ära kaotamine – kõik see annab meile võimaluse tegelikult oma riiki pidada ja vanade inimeste eest väärikalt hoolitseda. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Aitäh, austatud juhataja! Hea kolleegid! Ma olen nõus siin eelkõneleja Heljo Pikhofiga, kes rääkis sellest, et Keskerakond armastab ennast ehtida võõraste sulgedega, pidades siis silmas erakorralist pensionitõusu. Jah, tõepoolest, viimane erakorraline pensionitõus oli aastaid tagasi, aga see oli siiski aastatel 2005–2007 ja see oli mitte Keskerakonna juhitud valitsus, aga see oli Andrus Ansipi esimene valitsus, kus jah, tõepoolest sotsiaalministriportfell oli Keskerakonna käes, aga rahandusministriportfell oli hoopis EKRE eelkäija, Rahvaliidu käes. Ja ütleme, tollane erakorraline pensionitõus, mis oli siis 40% kahe aasta jooksul, tänane 7-eurone on ikka selle kõrval lausa naeruväärne tõepoolest. Aga see selleks.
Selle koalitsiooni pensioniplaani vastustajate kohta ma olen kuulnud erinevatel seminaridel ja ka täna siin, et need vastustajad on just nagu pankade ja fondide huvide esindajad. Vaadake, mina ei ole siin täna rääkides pankade ega fondide esindaja, mina olen investori esindaja. Mina liitusin ise teise sambaga aastal 2002, kohe, kui see tekkis ja olen tänaseni teises sambas. Tõepoolest, siin üks eelkõneleja ütles, et süsteem lonkab kolmel jalal. Kui ma vaatan enda pensionifondi tootlust, see on keskmisel tasemel teiste fondidega võrreldes, ma ei ütleks, et see nüüd lonkab siin kolmel jalal. Jah, võib-olla ma ise oleks teinud paremat tootlust. Ma olengi paralleelselt pensionifondiinvesteeringutega investeerinud ka omal käel aktsiatesse, võlakirjadesse jne. See on niivõrd keeruline. Võib-olla ma olen teinud paremat tootlust, aga mis siis. Ongi mõistlik varasid hajutada erinevate investeerimissuundade vahel. Räägitakse, et madal tootlikkus, aga tootlikkus on ju hakanud paranema ja hakanud paranema tänu sellele, et eelmine Riigikogu koosseis, kus mul oli rõõm töötada, võttis ju vastu mitmeid seadusemuudatusi, mis seda tootlikkust aitavad parandada, ja need mõjud ju alles nüüd hakkavad ilmnema. 
Pensioni teise samba lammutajad ütlevad, et lahkujaid on vähe. Siin üks kõneleja rääkis, et 17%. Rahandusminister siin Eesti Panga seminarilt läbi joostes rääkis, et neljandik või isegi kolmandik lahkub. See on ikkagi väga suur hulk lahkujaid ja see on selge, et see avaldab kogu süsteemile mõju.
Räägitakse, et raha on põlenud. No ei ole põlenud. Igal juhul pensionifondi tootlikkus kogu selle perioodi jooksul on ju ületanud inflatsiooni. Ja nüüd tullakse välja jutuga, et tootlus jääb alla majanduskasvule. Aga no siin tuleb vaadata, millist perioodi siis võrreldakse või milline periood on vaatluse all.
Nii haldustasude kärpimine ja tootluse parandamine, see on siis ainukene lootus, mis siis selle suure pensioniplaanile pannakse. Aga mis selle kaalukausi teisel pool? Teisel, me kuulsime, mis on teisel pool. Meil on juba praegu asendusmäär kehvemate hulgas teiste riikide seas, meil on pensionäride vaesusrisk suurimate hulgas teiste riikide võrdluses ja nüüd, kui see asi peaks läbi minema, siis ju 10–20 aasta pärast netoasendusmäär, mis on 40% praegu, langeb 30%-le. Nii et see on siis kaalukausi teine pool. Ma ütlengi, küsingi, et rääkige ära siis ka loo teine pool.
Palun lisaaega kolm minutit!

Aseesimees Siim Kallas
Lisaaeg kolm minutit.

Aivar Sõerd
Rääkige ära ka loo teine pool. Kui me näeme praegu, analüüsid näitavad seda, et netoasendusmäär langeb, siis milega seda kompenseeritakse, maksutõusudega või? Sotsiaalmaks on meil niigi kõrge, ma ei tea, millist maksu soovitakse tõsta. Pensioniea tõstmine. Kas riigivõlaga hakatakse tulevikus pensione või seda kompenseerima, mis siis puudu jääb? Immigratsioon. Rääkige ära loo teine pool ka siis. Isamaa tuli välja jutuga, et kuld ja üürikinnisvara on see, kuhu võiks investeerida. Kuulge, vaadake kui palju on, vaadake üüriturgu, palju on neid füüsilisi isikuid, kes üürivad kinnisvara! See on murdosa nendest pensionikogujatest. Ja kellele nad hakkavad üürima? Üksteisele hakkavad kortereid üürima või? See jutt ei ole tõsiselt võetav.
Ja räägitakse vabadusest, aga inimestel on ju võimalus ka vabatahtlikult investeerida kinnisvarasse, aktsiatesse, võlakirjadesse. Aga kui palju meil on praegu eraisikutest investeerimiskontode omanikke? See on tühine arv pensionikogujate selle 700 000-ga võrreldes. Isegi kui see omal käel aktsia-, võlakirja- või kinnisvarainvestorite arv kahekordistub või kolmekordistub, mis on ebatõenäoline, ka siis jääb see arv olematuks võrreldes pensionikogujate arvuga.
Nii et tõepoolest, kui me räägime sellest, et seda tänast olukorda muuta, no siis räägimegi kõigepealt nendest ettepanekutest, mis me koos sotsidega seaduseelnõu näol tegime. Need arutelud, ma loodan, et seisavad ees ja need aitavad kindlasti seda olukorda parandada, kui me räägime tootluse tõstmisest või haldustasude langetamisest. Aga see, mis siin praegu päevakorral on, mida me arutame, aga tegelikult rahandusminister juba ütles, et otsus on langetatud, mis me ikka arutame. Kui see plaan peaks läbi minema, siis see ei ole mitte midagi muud kui tänase heaolu loomine tuleviku arvel. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas
Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Heiki Hepner
Suur tänu, hea eesistuja! Head kolleegid! Tegelikult ma tahtsin ka küsida. Ja paraku tõesti, aeg sai enne otsa, kui oleks saanud ka ettekandjatelt üht-teist küsida. Ja sellepärast ma võib-olla siiski alustaksin oma ettekannet nendest mõtetest, mis mul sellest ajast jäi ülesse.
Järgneval kümnel-kahekümnel aastal pensionile minev, täna teise sambaga ühinenud inimene hakkab vähem pensioni saama kui see inimene, kes ei ole liitunud teise pensionisambaga, kui tal palk ei ole just üleliia kõrge, jääb sinna keskmise palga ja miinimumpalga vahele. Ma küsiks tegelikult seda, et kes võtab nende inimeste – neid inimesi tegelikult ei ole üldse vähe –, et kes võtab nende memmede ja taatide vaeva kanda järgmisel kümnel-kahekümnel aastal? Miks me sellest ei räägi?
Tegelikult Priit Sibul tõi välja siit tõesti mõned variandid, kuhu võiks investeerida. Mina olen metsamees. Ma armastan maaelu, ma armastan metsandust, mul on väga lai ringkond metsandusega tegelevaid inimesi, metsaomanikke, väikemetsaomanikke, kes hea meelega tegelikult investeeriksid veel juurde oma omandisse ja kasvataks ja looks tõelist iseseisvust, kui see võimalus nendel oleks ja kui see oleks nendele ka tulus. Need on need kohad, kus tasuks tegelikult sügavalt mõtleda, kus anda ka võimalus noortele põllumajandussektorisse minevatele inimestele ja ka seal toetada seda majandustegevust, mis loob sisulist rikkust.
Hea kolleeg Reformierakonnast rääkis midagi püksi pissimisest. Minu meelest me oleme 17 aastat püksi pissinud ja kas ei oleks aeg ükskord see püksi pissimine lõpetada? Sest kui inimene, kes nüüd on värskelt läinud pensionile ja saab 10–30 eurot, ma räägin tegelikest numbritest, 10–30 eurot kuus saab pensionile juurde teisest sambast, mis on selle pensioni, selle 10 või 30 euro väärtus 30 aasta pärast või 20 aasta pärast? See on fikseeritud summa. Võib-olla tõesti Tallinna äärelinnas saab tassi kohvi selle 10 euroga 20 aasta pärast, aga see ei päästa teda kindlasti vaesusest. Ja ei ole ka lahendus see, kui me tõmbame jalga nahkpüksid või kummipüksid.
Tegelikult mina usun Eesti inimesi ja nende arukaid otsuseid. Ja tegelikult, kui võrrelda meie inimeste käitumist, mõtteid, soove giljotiini kasutamisega, siis see on pehmelt öeldes kohatu. Ka uuringud on seda näidanud, et Eesti inimesed on ratsionaalsed, arukad ja ei torma kohe oma raha laiaks lööma. No tõepoolest, üks fakt, mida ma siiski tahaks veel ütelda, tõesti, mida on siin mitmed eeskõnelejad juba ka rõhutanud, aga mis väärib rõhutamist. Eneseregulatsiooni suunas teise pensionisamba muutmine on kindlasti samm väga õiges suunas, see sunnib ka pankasid mõtlema selle peale, kuidas teha inimesele paremat pakkumist, sunnib efektiivsusele ka neid, otsima kõrgemat tootlust ja madalamaid tasusid.
Nii et ma arvan, et me liigume, head kolleegid, õiges suunas. Loomulikult, ka need ettepanekud, mis on tulnud Reformierakonnalt ja sotsiaaldemokraatide poolt, need väärivad arutamist ja selles tervikus lahendamist ja kui me lisame siia juurde ka veel vabatahtlikkuse, siis me saame, ma arvan, ühe väga hea asja. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun!

Kalle Grünthal
Aitäh, et sõna sain! Head kolleegid! Täna on olnud väga tõsine ja pikk arutelu üliolulise küsimuse üle. Käisin kaks nädalat tagasi kohtumas pensionäridega ja loomulikult ka minu käest küsiti siis, mis sa arvad, ütleme, sellest pensionisambast. Tol korral ma asusin seisukohale, et selle pensionisamba muutmise protsess on põhjendatud seetõttu, et raha väärtus lihtsalt kogu aeg väheneb. Kui ma täna olen kiusanud siin kahte esinejat küsimustega, et mis summa on siis, palju võrdub 100 eurot 2000. aasta versus siis 2019, siis Eesti Statistikaamet annab siin vastuse selle kohta, et kui 100 euro kaupade ostujõud on hoopis teistsugune juba 2019. aastal, siis on see summa 185 eurot. See on nüüd Eesti Statistikaameti seisukoht, küll aga on teistsugusel arvamus Euroopa keskmine, mis annab selleks summaks siis 139, kui ma nüüd õigesti mäletan. Küsimus ongi praegu selles, et praegusel hetkel toimub minu hinnangul ainult pensionifondi haldavate haldurite n-ö toimiva kõige kõrgema väärtusliku raha kasutamise protsess. Ja see tuleks kindlasti ära muuta – kas luua sinna alternatiivsed fondid, et tekib konkurents, või siis võtta raha välja, paigutades nad hoopis tootlustega aktsiatesse kuskile. Küll aga ma ei soovitaks seda raha kasutada lihtsalt oma ostude tegemiseks. See on minu arvamus antud küsimuses. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Andres Sutt, palun!

Andres Sutt
Aitäh, hea juhataja! Head saali jäänud kolleegid! Ma tundsin, et ma sellel teemal pean siiski veel kord sõna võtma. Minu meelest on olnud täna siin hea debatt, on olnud sisukad ettekanded, on olnud emotsiooni. Ja mulle nagu iseenest väga meeldis, kui ka kolleegid Isamaast ütlesid, et meie eelnõus on palju häid punkte, et räägime selle üle. Väga hästi. Samamoodi oleme meie valmis rääkima teiste punktide üle, mis tulevad ja mis on mõistlikud.
Võib-olla lihtsalt üle korrata, et kui me nüüd läheme tagasi sellesse punkti, kus tänane pensionisüsteem alguse sai, siis selle üks peamisi põhjusi oli demograafiline olukord Eestis, ja see põhjus ei ole kuhugi ära kadunud. Ma arvan, et kõik, kes on siia saali jäänud, ja kõik, kes siin saalis ennem olid, neile kõigile läheb päriselt ka korda, et pensionid tulevikus oleksid võimalikult suured ja et pension ja see riiklik pension ei oleks ainult see osa, mis katab inimese ellujäämisevajaduse.
Ma toon teile lihtsalt ühe näite, mis pärineb uuringust, 2019. aastast, mille üks autoritest on Magnus Piirits. Magnus Piirits ütles jämedalt järgmist, et minuealised, ehk siis peaaegu 52, meil moodustab teise samba pensioni osatähtsus kogupensionis umbes 20%. Aga 30-aastastel, täna 30-aastastel moodustab see 45%, peaaegu pool. Kui seda teist sammast ei ole, siis nende inimeste pension on peaaegu poole väiksem. Ja ma arvan, et see on nagu päris küsimus. Sellele küsimusele me peame siin koos leidma nagu mõistliku vastuse.
Priit Sibul ütles, et meil oli muidu väga hea eelnõu, aga liiga hilja ja liiga lahja. Mina nüüd ootan pikisilmi seda teist eelnõu, millest on väga pikalt räägitud ja mida siis koalitsioonierakonnad ühel hetkel siia saali toovad. Selle eelnõuga seoses on mul teile hästi suur palve. Täna käis rahanduskomisjonis tutvustamas õigusloome head tava puudutavat otsust Justiitsministeeriumi meekond. Seal oli väga palju väga mõistlikke põhimõtteid. Ja ma lihtsalt nimetaks neist kolme, mida siis ma ootaks, et ka koalitsiooni eelnõu kajastab. Väljatöötamiskavatsus ehk et oleks nagu väga selgelt kõigile aru saada, mis probleemi me lahendame, kuidas me konsultatsioone peame erinevate ühiskonnagruppidega. Teiseks, mõjuanalüüs, ülioluline, et me saaksime siis nagu kinnitust, mis on ühe või teise valiku, mis on ühe või teise seadusemuudatusega ette pandud, mis on selle mõju pensionitele tulevikus. Sest päriselt me saame ju lahendada ainult tulevikuprobleeme. Me võime siin küll vaadata auto tahavaatepeeglisse ja arutleda selle üle, miks üks või teine asi oli nii või teisiti minevikus, aga me ei keera kella tagasi. Ja kolmandaks, kui meil on olemas hea analüüs, head mõjuanalüüsid, siis me saame siin teha teadmuspõhised valikud ja saame vaadata oma valijale silma, et ei oleks põhjust pärast häbeneda ja et sellest sünniks taas seadus, mis pretendeerib selle aasta või tegelikult võib-olla parem siiski järgmise aasta parima seaduse tiitlile. Aitäh! Ja ennekõike mõistust meile kõigile selle arutelu pidamisel!

Esimees Henn Põlluaas
Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma tänan kõiki ettekandjaid, tänan kõiki küsimusi! Nagu ikka, arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta ja istung on sellega lõppenud. Aga ma soovitan kõikidel Riigikogu liikmetel astuda läbi siit alt fuajeest, sest täna möödus sada aastat Eesti maaseaduse vastuvõtmisest ja seal just natukese aja eest avati selleteemaline näitus. Aitäh!

Istungi lõpp kell 13.49.