Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Rõõm teid kõiki näha pärast pikka suve.
Jüri Ratas näib olevat kena inimene. Ma usun, et enamik meist võib sellele väitele alla kirjutada. Aga tänane umbusaldushääletus ei ole mitte selle üle, kas Jüri Ratas meile meeldib või mitte. Esitasime umbusaldusavalduse, kuna Jüri Ratas peaministrina vastutab selle eest, mis meie riigis toimub.
Eesti on ikka tahtnud olla maailmaareenil võrdne võrdsete seas ja see on meil üsna hästi õnnestunud. Taasiseseisvumisest alates oleme pidevalt püüdnud olla suuremad, kui meie piirid võimaldavad, ja maadelnud raskemas kaalukategoorias, kui meie suurus seda lubaks. See on meile rahvusvaheliselt toonud palju liitlasi ja sõpru, keda me oma väiksuse tõttu nii väga vajame. Me oleme püüelnud välja tulla endiste Nõukogude Liidu riikide seast ja leida kohta Põhjamaade hulgas. Me ei ole Prantsusmaa ega Itaalia, kes võivad käituda kuidas tahes ja kellega ikkagi arvestatakse tänu nende suurusele. Eestiga ei pea arvestama, kui me ise tahame ennast üksi jätta.
Võib öelda, et peaminister ei vastuta kõikide tema valitsuse ministrite tehtud märkide ja väljaütlemiste eest, mis on kahjustanud Eesti rahvusvahelist mainet. Peaminister ise ju ei ole neid märke teinud. Peaminister ise on ju lugupidav. Aga me teame, et see ei loe. Väljaspool Eestit on valitsus tervikuna see, kes annab Eestile näo, ja see nägu pole enam puhas. Loetelu tõsistest välismaistest väljaannetest annab meile üsna ühese pildi sellest, milline Eesti selle valitsuse ajal paistab. Foreign Policy: "Eesti võitleb enda valitud rassistidega"; BBC: "Kuidas Balti eduloo võtsid üle paremäärmuslased"; Euronews: "Kas paremäärmuslik populism tõukab Eestit Venemaa suunas?"; Bloomberg: "Euroopa uusim rahandusminister tahab hoida oma riiki valgena"; Financial Times: "Helme: "Olen vastu suuremale euroala integratsioonile""; New York Times: "Eesti vastsed ministrid näitasid valgete ülemvõimu käemärke"; Politico: "Eesti on liitunud paremäärmuslaste klubiga"; CBS News: "Eesti uue valitsuse ministrid toidavad hirme seksismi ja valgete ülemvõimu ees"; Guardian: "Rassism, seksism, natsimajandus – Eestis võimul paremäärmuslased".
Seda nimekirja võiks jätkata pikalt, kuid pilt, mis avaneb, ei ole rõõmustav ega midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Peaminister vastutab Eesti maine kahjustamise eest ja selle eest, et ta ei suuda oma ministreid vaos hoida. Kui praegune Jüri Ratase valitsus nii jätkab, muutub Eesti Euroopa äärealaks ja mõttetuks kolkaks. Peaminister pole suutnud tagada Eesti väärikat valitsemist. Valitsus on ametisse astumisest alates purjetanud ühest skandaalist teise ja peaminister ei ole teinud midagi, et seda ära hoida. Valitsuse ministrid solvavad ja ründavad võimupositsioonilt inimesi ja terveid ühiskonnagruppe – presidenti, naistearste, naisi, ametnikke, teadlasi, Tallinna Ülikooli, õpetajaid, politseid, isegi laulvas revolutsioonis osalenuid. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsuse tegevuse tagajärjel pole me ühiskonnana olnud kunagi nii lõhki kui praegu.
Kas tõesti on tore elada niimoodi, et kõik on kõigiga tülis? Valitsemiskultuur on nii ülbe, et ei hoolita uuringutest ega eksperdiarvamustest. Oma soovide läbisurumise põhjenduseks öeldakse vaid seda, et see on meie poliitiline tahe. Ja kui keegi julgeb midagi arvata või küsida valitsuse tegevuse kohta sisulisi küsimusi, saab ta vastuseks: "Kelleks sa ennast pead?" Selline valitsemisstiil on omane riikidele, kelle sarnased me olla ei taha. Eesti ei ole selline olnud. Valitsemiskultuuri muutumise eest selliseks, mis ei hinda demokraatlikku arutelu, vaid toodab voorimehelikku sõimu ja väsinud vabandamist, vastutab peaminister. Seejuures on kaugelt näha, et ka peaminister ise tunneb häbi, et tema valitsus ei ole mitte naeratav, nagu sai lubatud, vaid näkku lajatav.
Jüri Ratas on nüüdseks olnud peaminister peaaegu kolm aastat. Tema peaministriks olek on sattunud heale ajale, kui majandus on kasvanud. Praegu vaatab meile vastu mõõdetav eelarvekriis. Elatud pole mitte ainult väga heal ajal eelmiste valitsuste kogutud tugevusreservide arvel, vaid elatud on ka tuleviku arvel, mis on tekitanud hädavajaduse kärpida. Nüüd, kus maailmamajandus on kiiresti ja oodatult jahtumas, ei sobi peaministriks mees, kes ei saanud riigi rahanduse korrashoiuga hakkama isegi headel aegadel. Kui vastab tõele väide, et peaminister hoidis tahtlikult enne valimisi kinni informatsiooni riigieelarve tegeliku seisu kohta, siis see on temast tõeliselt vastutustundetu. Kui valitsus hakkab muutma riigieelarve baasseadust, et riigieelarve veel suuremasse miinusesse lasta, siis tehakse kulutusi tuleviku arvel.
Head Isamaa saadikud! Teie endine juht ja vaimne liider Mart Laar tahtis riigieelarve tasakaalu nõude kirjutada sisse isegi põhiseadusesse. Kuidas te seda kõike pealt vaatate? Kui aga riigieelarves peab tegema ulatuslikke kärpeid, mis puudutavad kõiki, siis ei maksa unustada, kes selle segaduse põhjustas. Selle eest vastutab peaminister. Riigieelarve puudutab kulusid, aga see, millega praegune valitsus absoluutselt ei tegele, on majanduse kasvatamine ehk paremate võimaluste loomine Eesti inimeste sissetulekute suurendamiseks.
Kui varem on Eesti olnud tuntud innovatsiooni ja uute lahenduse poolest ka avalikus sektoris, siis nüüd on selles valdkonnas tehtud paus, võiks isegi öelda, et toimumas on taandareng. Väikese avatud majandusega riigina on meie majanduse toimimiseks ülioluline see, kuidas läheb meie ettevõtjatel välisturgudel, ning ka see, et välisinvestoritel oleks meie majanduse ja riigi vastu huvi. Ometi pandi väliskaubandusministriks inimene, kes ei soovi, ei suuda ega oska seda tööd teha. Ka selle eest vastutab peaminister. Kui me tahame rabeleda välja keskmise sissetuleku lõksust, siis peame investeerima rohkem teadus- ja arendustegevusse. Samas peaminister teaduse suurema rahastamise eest ei seisa ja rikub kokkulepet, millele ise allkirja andis. Peaministri sõna ja allkiri võiksid meie riigis ikka midagi maksta.
Jüri Ratas on peaminister valitsuses, mis läheb lõhkuma aastaid ehitatud pensionisüsteemi. Nii läheb see valitsus pensionäride kindlustunde kallale, mida ükski varasem valitsus ei ole teinud. Kui valitsus võtab tagasi lubadused, mis aastate eest inimestele on antud, siis õgvendatakse inimeste üldist usaldust riigi vastu, rääkimata sellest, et tuleviku sissetulekute laialijagamine on lihtsalt vastutustundetu. Meil puuduvad uuringud ja andmed, eksperte ei kuulata, on vaid nüri poliitiline tahe. Ja peaminister vastutab.
Eesti on siiani olnud õigusriik. Õigusriik tähendab seda, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Õigusriik tähendab ka seda, et ühiskond toimib vastavalt kokku lepitud reeglitele ja reeglitest peavad kinni kõik – eriti need, kes on võimupositsioonil. Reeglid on ette nähtud nõrgemate kaitseks. Õigusriigis on kodanikel kindlus, et kehtib võimude lahusus, ja kui reegleid rikutakse, saab loota poliitilisest võimust sõltumatu politsei, prokuratuuri ja kohtu peale. Elmar Vaheri skandaali puhul ei ole vale mitte ainult see, et reeglite vastaselt üritati minna kangutama oma kohalt politseijuhti, vaid ka see, et üks valitsuspartei üritab oma kontrolli alla saada politseid, prokuratuuri ja kohut. Peaminister vaatab aga pealt ja laseb sellel juhtuda. Ta läheb ajakirjanduse väitel reede õhtul nõudma ministri tagasiastumist, peab aga leppima grupipildiga, millega öeldakse, et kõik on hästi. Peaminister vastutab selle eest, et valitsuse ministrite tehtavad õigusriigi lõhkumise katsed üldse võimalikud on.
Me ju teame, et paljude selle valitsuse probleemide allikas on EKRE, aga murelikuks teeb see, et peaministri sõna ei maksa ja peale jääb alati EKRE seisukoht. Pärast ametisse astumist on peaminister juba 14 korda öelnud, et valitsuse ministrite käitumine on lubamatu ja kohatu ning see ei tohi korduda. Ometi näeme, et selline taunitav käitumine kordub. Sageli oleme näinud ka olukordi, kui peaminister vastab, et ta ei tea, mida tema valitsuse ministrid teevad. Nii ei teadnud peaminister seda, et välisminister on sõlminud Poola ja Ungari kolleegidega eelkokkulepped migratsiooniküsimustes. Samuti ei teadnud peaminister midagi Lätiga tehtud aktsiisikokkulepetest. Peaminister ei teadnud sedagi, et rahandusminister läheb Euroopasse esindama enda, mitte valitsuse seisukohti, ega ka seda, et siseminister hakkab rahandusministri vahendusel survestama Politsei- ja Piirivalveameti juhti ametist lahkuma. Kui peaminister ei tea, mille kallal tema ministrid toimetavad, ega suuda oma sõna valitsuses maksma panna, siis ei ole ta selle valitsuse juht.
Seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid selge on see, et valitsussegaduse eest vastutab peaminister. Kui rikkumised või üleastumised oleksid üksikud, saaks nõuda konkreetse ministri tagasiastumist. Kuna need rikkumised korduvad aga peaaegu et nädalast nädalasse, siis saab see juhtuda vaid peaministri heakskiidul. Peaminister, kes laseb Eestit lõhkuda, vastutab selle eest isegi siis, kui see ei toimu mitte tema aktiivsete tegude, vaid passiivse pealtvaatamise tõttu.
Head koalitsioonisaadikud, eriti need, kelle suurim soov on jääda iseendaks! Te ju tegelikult tunnete piinlikkust ja saate sisimas aru, et niimoodi ei saa riiki juhtida. Eestit ei pea valitsema kurjalt ja lõhestavalt, saab ka teistmoodi. Kas tõesti ei ole teie karikas nendest jamadest täis? Millal te leiate üles südametunnistuse, mis ütleb teile, et vaevaga ehitatud Eesti lõhkumine on vale ja selle peatamine on minu kätes? Ma väga loodan, et see päev on saabunud ja te ühinete opositsiooniga umbusalduse avaldamisel. Aitäh!