Austatud kolleegid! Meie ees olev seaduseelnõu on, nagu öeldakse, kaua tehtud kaunikene. Selle eelnõu esimene lugemine toimus 2018. aasta 29. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2018. aasta 10. oktoobriks esitas Eesti Vabaerakonna fraktsioon kaks muudatusettepanekut, need on loetelus numbrite 1 ja 43 all. Komisjon ise sõnastas pärast pikki ja huvitavaid läbirääkimisi huvirühmadega veel 55 muudatusettepanekut, otsis kompromisse ja püüdis leida optimaalset sõnastust.
Ma ei saa märkimata jätta, et muinsuskaitseseadus – tegelikult oli sellest juttu ka esimesel lugemisel – oli või on selline seadus, mis kunagi ei leia kogu rahva üksmeelset toetust, sest on erinevad huvirühmad ja neil on erinevad huvid, mis kohati on lausa vastandlikud. Üks moment on veel: kõikide huviküsimuste lahendamine on võimalik siis, kui on tegemist väga rikka riigiga, kes kõik kinni maksab, aga selgus täiesti ootamatult, et meie ei ole nii rikkad, et riik jõuaks kõiki asju lihtsalt kinni maksta või vahel ka, vabandust, üle maksta ja kompenseerida.
Minu koolmeistripraktika ütleb, et vahel, kui hoolega kuulatakse, võib rääkida isegi üle aja, ülikoolis vähemalt, aga samal ajal tuleb vaadata auditooriumit ja kui on näha, et auditoorium on väga väsinud, siis tuleb kohe ära lõpetada. Täna ma alustan juttu siis, kui auditoorium on juba väga väsinud, aga ma püüan siiski olulise välja tuua. Väga palju informatsiooni on seletuskirjas ja kes tahab süveneda või on juba süvenenud, saab õnneks ka sealt tuge. Kõigepealt pean siiski tutvustama, mis muinsuskaitseseaduses kehtiva seadusega võrreldes on muutumas ja, nagu huvirühmad väidavad, valdavalt paremaks. Alati mõni huvirühmadest leiab, et oleks vaja veel rohkem, aga see selleks.
Kõigepealt on sõnastatud üldised põhimõtted, millest peavad lähtuma kõik osapooled. Sisuliselt on tegemist väärtuspõhimõtetega ning need annavad raami ka ameti üldisele tegevusele. Kõik seadused ja leevendused peavad olema üldpõhimõtetega kooskõlas, mitte niimoodi, et natuke ühtepidi või natuke teistpidi.
Palju oli juttu muinsuskaitse eritingimuste väljastamisest. Praegu tellib eritingimused omanik arhitektilt ja maksab need ise kinni, edaspidi annab riik need omanikule tasu võtmata. Praegu on olnud umbes 280 väljastamist aastas ja öeldi, et omanikule läheb see maksma keskeltläbi, s.o Harju keskmine, 3000 eurot. Nii et see peaks olema oluline riigi abi.
Kolmandaks on paindlikumad võimalused teha mälestistel kitsendusi ja leevendusi. Kehtiva seaduse järgi saab leevendusi teha ainult ajaloo- ja arheloogiamälestiste liikidel, nüüd sai formuleeritud, et kõikidel mälestiste liikidel. Kitsenduste määramisel tuleb mälestisest lähtuvalt kaaluda, mis töid ja tegevusi on vaja tulevikus sellel objektil reguleerida ja millistest kitsendustest võib üleüldse loobuda. Ei ole mõtet kehtestada kitsendusi igaks juhuks, et äkki keelame midagi juba etteruttavalt ära.
Eelnõu kohaselt hakatakse mälestiste kaitse alla võtmisel hindama riikliku kaitse eeldusi ehk mälestise kohta koostatud metoodiliste hindamismaterjalide ja kriteeriumide alusel hinnatakse tema väärtust ja kaitse alla võtmise põhjendatust. Kehtiva seaduse alusel kirjeldati lihtsalt selle konkreetse mälestise tunnuseid, aga ei kaalutud objektiivseid kriteeriume ega võrreldud teiste samaliigiliste mälestistega. Nii et asja juures peab olema rohkem pühendumust ja asjatundlikkust.
Viiendaks, kaitsevööndi määramine. Kehtiva seaduse järgi määratakse see kõigile mälestistele, eelnõu järgi kaalutakse igal juhul eraldi, kas kaitsevööndit on vaja. Kaitsevööndi võib jagada erinevate piirangutega osadeks. Mäletan, et palju-palju aastaid tagasi käis sama teema üle suur vaidlus, kui mõned leidsid, et lammas ei tohi ohvrikivi ümber rohtu süüa, sest äkki ta kahjustab seda.
Kuuendaks, muinsuskaitselise järelevalve määramine. Kehtiva seaduse järgi on kohustuslik see alati määrata, kui mälestist konserveeritakse, restaureeritakse, seal tehakse ehitustöid. Eelnõu järgi tuleb aga igal juhul kaaluda, kas järelevalve määramine on üldse vajalik, kui töid tehakse juba eelnevalt kinnitatud tegevuskava järgi. Võrreldes majandusasjadega võib öelda, et see on umbes sama, et kui eelarve on olemas, kas siis peab iga asja juures veel hakkama rahastamist analüüsima. Siin on meil kõne all küll järelevalve tegemine, mitte raha.
Seitsmes oluline asi, mis muutub, on tööde tegemine. Näiteks on kehtiva seaduse järgi igal pool raie- ja kaevetööde kohta omad kitsendused, ilma loata tegemise keeld. Eelnõu kohaselt on keeld ainult siis, kui see on asja säilitamiseks vältimatu, näiteks arheoloogiamälestise ja ajaloolise loodusliku pühapaiga puhul.
Kaheksandaks, osa tööde puhul piisab teavitamisest. Selle üle oli väga palju juttu ja vaidlusi. Näiteks olid ka arheoloogid seda meelt ja kaitsesid peaaegu viimse hetkeni seda, et kuna arheoloogiline uurimine sisult ju hävitab muistise – kui nad on selle läbi kaevanud ja targaks saanud, siis midagi järele ei jää –, peab see olema kindlasti loamenetlusega tehtud. Pärast õige mitmendat diskussiooni ja koosistumist nendega jõudsid ka nemad arusaamisele, et kui need tegevuskavad on kõik nende ja nende määratud tippspetsialistide käest läbi käinud, siis hoolimata sellest, et tuleb rangelt kontrollida, ei ole kaks korda kontrollida võib-olla vajalik, ja nad leebusid. Esialgu oli hirm küll, et midagi võib untsu minna, aga see põhimõte leidis ka nende nõusoleku.
Siis oli veel hästi palju vaidlusi rahalise hüvitise üle, et milline peab olema rahaline hüvitis uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulude katmiseks. Kehtivas seaduses sellist hüvitist ei ole, kuna leiti, et see kaitsmine on peaaegu et patriootiline kohustus, me kõik kaitseme. Uues seaduses see hüvitis on. Kuigi igasugused maksuvabastused on väga ohtlik teema, leiti siiski, et see hüvitis võiks olla maksuvaba, seda sel lihtsal põhjusel, et ta ei ole seotud mitte isiku, vaid objektiga, mida kaitstakse ja mille säilimist soovitakse.
Veel on oluline see, et Tartu Ülikool tõi välja just otsinguvahendi kasutamise, kõik need suured detektoristid jne, et see on natukene nagu röövarheoloogia. Neid punkte me täpsustasime, et kontroll oleks olemas.
Veel oli üks selline teema, mis on alati olnud n-ö ortodokssete või maksimalistidest muinsuskaitsjate ja pragmaatikute erinevus. See on see, kui kaua on objekt kaitse all. Ühelt poolt Muinsuskaitseamet algul leidis, kui objekt on muinsuskaitse alla võetud, kui on kas või teoreetiline võimalus seda restaureerida, siis ta jääb muinsuskaitse alla ja ärge seda puutuge. Küll komisjoni liikmed, küll õiguskantsler olid seda meelt, et kuulge, kui on niimoodi, et vanast mõisatallist on natuke järel ja uue talli ehitamine tuleks lihtsalt 18 korda odavam kui vana kordategemine ja tallil ei ole väga suurt kultuuriväärtust, siis peab olema võimalus seda muinsuskaitse alt välja võtta. Seda toetas õiguskantsler ja mitu komisjoni liiget olid selle ettepaneku taga. Ka see on reguleeritud n-ö pragmaatika suunas.
Veel üldistest kontseptuaalsetest lähenemistest. Palju oli juttu muinsuskaitse üldprintsiipidest. Nii-öelda üldkontseptsioonis tundub sümpaatsena see euroopalik muinsuskaitsetava, et kui on tegemist ajaloolise hoonega, siis on esimene prioriteet, et see hoone peab elama ja töös olema, ja teiseks tuleb ta säilitada võimalikult algupärasel kujul. Vahel on räägitud teisipidi, et olgu võimalikult algupärane, paneme ta klaaskasti. Aga siis tuleb välja üks lihtne asi: hoone säilib siis, kui ta elab ja töötab. Nii et selles mõttes on ka uusi lähenemisi.
Veel on mitmeid arenguid, mis on tulnud huvirühmadelt. Kas või juurdepääsuprobleem. Muinsusväärtustele peab juurde pääsema, ei tohi olla niimoodi, et kuskilt kaugelt kuuled või näed, nende juurde peab pääsema ka puuetega inimene. Veel üks küsimus on see, et kas väga vanades ajaloolistes hoonetes, mis peavad elama – mulle isiklikult on läinud südamesse näiteks Tartu raekoda –, peab selleks, et nad elaksid, olema lift. Jah, seal peab olema lift, sest siis ta on raekoda ja siis see hoone töötab ja säilib.
Oli terve rida ettepanekuid, mis olid tulnud huvirühmadelt ja mida siiski ei arvestatud. Suur osa neist olid sellised, et need probleemid lahenesid huvirühmadega peetud läbirääkimiste käigus. Ma tunnen nüüd praegu kohmetust, et ma kõiki neid ette lugema ei hakka, kui ei ole küsimusi. Kui on küsimused, siis ma pean ette lugema, aga ma tahan natuke üldistada ja üle libiseda. Seletuskirjas on kõik need hästi läbi kirjutatud. Ma väidan veel kord, et meil oli komisjonis palju kohtumisi huvirühmadega. See nimekiri, mille ma jätsin ka ette lugemata, on väga esinduslik ja mitmekülgne. Teiselt poolt, kõigi nende teravate asjade teemal, mis jäid üles, me vestlesime – küll mina, küll teised komisjoni liikmed – nende inimestega.
Kuigi öeldakse, et kohalolijaid on raske kiita, aga et ei jääks sellist tunnet, nagu ma hilisõhtusel tunnil tahaksin rääkida oma töövõitudest või midagi sellist, tahan ma eriti kiita Angelika Bergi, kes on oluliselt parem kooliõpetaja kui mina. Kui me huvirühmade esindajatega kohtusime, siis mina tahtsin selgeks teha, et vaat õige on nii või midagi sellist, siis Angelika aitas, ta seletas arheoloogidele ära, mis asi on arheoloogia, nii et nad pärast olid meiega nõus ja jõudsid järeldusele, et nemad teeksid küll mõne asja teistmoodi, aga see seaduseelnõu on siiski väga palju parem kui seni kehtiv seadus.
Teine asi veel. Ükski asi ei ole lõplik tõde, teiste sõnadega, tuleb uus Riigikogu, tuleb uus kultuurikomisjon ja küllap nad hakkavad jälle korvikesse parandusettepanekuid korjama. Ja muinsuskaitseseadusesse, mis alati muutub ja ikka paremaks, kui me rikkamaks saame, võivad nähtavasti aasta-poolteise pärast tulla mõned asjalikud parandused, mida on elu ise dikteerinud.
Tõenäoliselt jätsin ma midagi olulist ütlemata. Siiski, võib-olla on oluline öelda, enne kui me hakkame parandusettepanekuid hääletama, et tõepoolest oli selliseid vaidlusi, et algul oli maailm nagu päris lõhki. Üks selliseid küsimusi oli näiteks nimetuse küsimus, see, kuidas ikkagi nimetada struktuuriüksust, mis Kultuuriministeeriumis riiklikult muinsuskaitse probleemidega tegeleb. Kuna on kavas ühendada muinsuskaitse ja muuseumidega tegelevad ametid, siis leiti, et võiks olla ühine nimetus "kultuuripärandiamet". Tugev vastulause tuli muinsuskaitseringkondadelt, väideti, et sõnast "muinsuskaitse" loobumine oleks nagu meie rahvuskultuurist mingi osa mahasalgamine. Te mäletate, et muinsuskaitseliikumine tuli esimesena avalikult välja kolme eraldi lipuga, sinise, musta ja valgega, jne. Need vaidlused lõppesid sellega, et kultuuripärandiameti mõistet peeti euroopalikumaks, nüüdisaegsemaks, võib-olla ta seda ka on, aga siis juhtus veel üks asi. Me hakkasime inglise keelde ja tagasi tõlkima ning siis tuli välja, et cultural heritage on ta nii või teisiti, heritage protection. Kui sa tõlgid kas "muinsuskaitse" või "kultuuripärandi" inglise keelde, kuulge, täpselt sama tuleb ju välja. Lõpuks oli meil ka kompromissettepanek, mille esitas Vabaerakonna fraktsioon, et kui te kuidagi kokkuleppele ei jõua, võtame siis midagi mõlemast. Praegu küll näib nii, et komisjon on otsustanud ja ma arvan, et vist isegi kõik osapooled on öelnud, et ei ole tähtis, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüab, ja seetõttu kutsun ma teid üles toetama komisjoni ettepanekut jääda siiski Muinsuskaitseameti nimetuse juurde.
Veel üks tõsiseid küsimusi oli see, et ehitajatel ja muinsuskaitsjatel on alati erinevad huvid. Ehitajad leidsid, et see seadus kõiki nende hirme maha ei võta. Ma olen ise nende esindajatega korduvalt kohtunud ja pikalt rääkinud, viimati veel pühapäeva öösi või õhtul hilja. Me jõudsime selleni, et nad olid nõus, et nemad teeks teistmoodi, aga nad aktsepteerivad väljakujunenud teksti. Ainuke koht, kus erimeelsused alles jäid, oli see nende arvamus, et neid muinsuskaitseametnikke ei saa ikka usaldada. See, kas kedagi usaldada või mitte, ei ole seaduse ülesanne. Siim Raie, Muinsuskaitseameti juht, ütles, et jah, see on probleem, tuleb rohkem seletada, avada jne.
Päris viimane punkt, mis aruteludes välja koorus, oli see, et muinsuskaitseseadus võibki olla keeruline. See tähendab, et Muinsuskaitseametil on vähemalt moraalne kohustus – seda seaduses ette kirjutatud ei ole –, et muinsuskaitseseadus tuleb lahti kirjutada koos kommentaaridega. See võtab maha hirmud, mis õnneks on valdavalt põhjendamatud. Minu poolt kõik. Aitäh!