10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Enn Eesmaa
Tere hommikust, austatud Riigikogu! Auväärt minister! Lugupeetud külalised! Täiskogu IX istungjärgu neljanda ehk eelviimase töönädala teisipäevane istung algab eelnõude ja arupärimiste üleandmisest. Seda soovi ei ole ja ilmselt seda ta ka saalis kõva häälega ei arutanud. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 72 saadikut.
Head kolleegid! Täpstustan mõnevõrra päevakorda. Tänase neljanda päevakorrapunkti juures, milleks on maaelukomisjoni algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (788 SE) teine lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande maaelukomisjoni liige Aivar Surva. Ja tänase kuuenda päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu (763 SE) esimene lugemine, teeb komisjonipoolse ettekande rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin.

1. 10:02 Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Tänane esimene päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Raivo Aegi, Ants Laaneotsa, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula, Maire Aunaste, Uno Kaskpeiti, Arno Silla, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Andres Metsoja, Ain Lutsepa, Krista Aru, Artur Talviku, Enn Mere, Jaanus Karilaidi, Dmitri Dmitrijevi, Mart Helme, Madis Millingu, Meelis Mälbergi, Peep Aru, Toomas Väinaste, Helmut Hallemaa, Aivar Koka, Hardi Volmeri, Tiit Teriku, Anneli Oti, Märt Sultsi, Toomas Pauri, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Toomas Vitsuti, Külliki Kübarsepa ja Johannes Kerdi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) kolmas lugemine. Avan soovi korral läbirääkimised fraktsioonidele. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 667 SE. Palun võtke seisukoht ja hääletaga!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 72 saadikut, erapooletuks jäi 1, vastu ei oldud. Eelnõu 667 SE on seadusena vastu võetud.

2. 10:05 Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu

Aseesimees Enn Eesmaa
Teine päevakorrapunkt, väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Lubatagu lühidalt peatuda, kuidas me seda arutelu läbi viime. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse välispoliitika arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt välisminister Sven Mikseri ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kokku kaks suulist küsimust. Seejärel läbirääkimised ning arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Väliskomisjon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni kella 14-ni, kuid selle teemaga tegeleme täpsemalt siis, kui selleks on õige aeg. Palun ettekandeks kõnepulti välisminister Sven Mikseri.

Välisminister Sven Mikser
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Lubage mul täna alustada vaatega ajalukku. Tähistades saja aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist, pidasime läinud aastal ka Välisministeeriumi 100. sünnipäeva. Läbi meie riigi ajaloo on just välisteenistus olnud meie katkematu riikliku järjepidevuse kandja. "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" kandis rahvaste enesemääramise ideed. Mõned nädalad enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist pidas aga USA president Woodrow Wilson kõne USA Kongressile, milles esitas plaani rahu saavutamiseks Euroopas. Wilson tõstis rahvusvaheliste suhete keskmesse liberaalsed väärtused – vabakaubanduse, demokraatia, rahvaste õiguse valida ise oma tulevikku, suveräänsete riikide koostöö. Kõigi nende ideede jaoks ei olnud maailm toona veel küps. Aga Eesti iseseisvus ei olnudki wilsonistliku idealismi puhang. See oli kauase unistuse teostamine, milleks muutuv maailmakord andis meile võimaluse ja mis sai rahva pingutusena teoks. Iseseisvus kinnistati võitluste ja ohverdustega vabadussõjas, mille lõpetanud Tartu rahuleping oli meie esimene käegakatsutav diplomaatiline suursaavutus. Eesti ja teised iseseisvuse saavutanud väikeriigid lootsid, et ka suurriigid asuvad imperialistliku mõjusfääride poliitika asemel arendama reeglitepõhist rahvusvaheliste suhete süsteemi. Iseseisvuse esimesel aastakümnel püüdis meie diplomaatiline tegevus lõimida Eestit Euroopaga. Ent Euroopa suurriigid ei võtnud väikeriike rahvusvahelistes suhetes võrdväärsetena. Nii kaotasime teise ilmasõja eel oma iseseisvuse ja järgnenud okupatsioonides ka olulise osa oma rahvast. 
Teise maailmasõja järel oli USA ja tema liitlaste eesmärgiks kaitsta lääne vabadusi ja väärtusruumi Nõukogude Liidu ja rahvusvahelise kommunismi eest. Esiplaanile seati demokraatia, õigusriik, isikuvabadused, turumajandus ja vabakaubandus. Nende väärtuste kaitsmiseks loodi 70 aasta eest NATO. Prantsusmaa välisminister Robert Schuman lisas Euroopa väärtuste arsenali ka solidaarsuse mõiste, millele on rajatud tänane Euroopa Liit. Vabaduse ideaalid elasid meie rahvas läbi okupatsioonide ja tagasid koos lääneriikide Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitikaga Eesti iseseisvuse kestmise ja järjepidevuse. Nagu esimese ilmasõja järel, suutsime me ka külma sõja järgsetes muutustes avanenud võimaluste akent kasutada ja ehitada üles demokraatliku ühiskonna, mis on olnud muljetavaldavalt tugev. Mullu teie ees kõneledes nentisin (tsiteerin): "viimastel aastatel on üheks kõige sügavamaks ja põhimõtteliseks väljakutseks demokraatlikele riikidele ja nende valitsustele tõusnud liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine, seda nii üleilmselt, Euroopa Liidus kui ka meil Eestis." Meenutan, need Eestit taasiseseisvumisest saadik edukalt teeninud põhimõtted on jätkuvalt surve all.
Head Riigikogu liikmed! Tahaksin nüüd jagada teiega meie ees seisvaid väljakutseid ning koos otsida lahendusi, mis aitaksid kaitsta ja edendada reeglitel põhinevat maailmakorda ning teenida nii meie välispoliitika- ja julgeolekuhuve. Kõigepealt ÜRO-st. Juba juunis selgub, kas Eesti valitakse ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO tõhusust on palju kritiseeritud – mõnikord õigusega –, kuid see ei sea kuidagi kahtluse alla vajadust selle ainulaadse kaasava ülemaailmse organisatsiooni järele, kus kõik riigid saavad kokkulepitud reeglitele toetudes tekkivaid pingeid ja konflikte lahendada ning pürgida pikaajaliste arengueesmärkide poole. Eelkõige on ÜRO oluline just väikeriikidele, kelle jõud ei võistle kunagi suurriikide omaga, kuid kellel on rahvusvahelise kogukonna liikmetena kõigiti samaväärsed õigused. Kui Eesti näeb reeglitepõhise maailmakorra murenemises, isolatsionismis ja poliitika jõupositsioonilt pealesurumises ohtu, siis peame koos teiste samameelsete riikidega püüdma neid suundumusi väärata või vähemalt neutraliseerida. See on võimalik ainult aktiivselt panustades ja osaledes. On mitmeid teemasid, millele Eesti peab ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena eriliselt pühenduma: rahvusvahelise õiguse kohaldamine küberruumis, konfliktide ennetamine vastupanuvõime parandamise kaudu, kliima- ja looduskeskkonnaga seotud küsimused, naiste ja laste õigused ja turvalisus ning kindlasti ka ÜRO Julgeolekunõukogu enda töömeetodite ajakohastamine. 
Head kuulajad! Järgnevalt transatlantilistest suhetest. Atlandi-ülene julgeolekuallianss on endiselt tugev, samas oleme viimastel aastatel tajunud mitmes poliitikavaldkonnas ebakõlasid, mis võivad mõjuda negatiivselt ka senisele üksmeelele välis- ja julgeolekupoliitikas. On ilmselge, et USA juhtroll NATO heidutuse ja kaitse tagamisel ning panus Euroopa julgeolekusse on jätkuvalt hädavajalikud. Samas peavad Euroopa liitlased võtma tõsiselt USA üleskutset õiglasemaks koormajagamiseks. Oma julgeolekusse investeerimine on iga riigi kohustus, selle täitmine loob aluse usalduslikeks liitlassuheteks. On hea öelda, et käesoleva aasta lõpuks jõuab n-ö kahe protsendi klubi eeldatavasti juba üheksa liikmeni ja veel mitmed on tegemas konkreetseid plaane, kuidas eesmärgini jõuda. Eesti kaitsekulutused ületavad juba mitu aastat 2% meie SKT-st ja seetõttu keskendume meie oma aruteludes pigem sellele, kas ja millist lisapanust on vaja, et esmased võimelüngad likvideerida ja iseseisvat kaitsevõimet veelgi tõhusamalt arendada.
Varssavi mullusel NATO tippkohtumisel võeti vastu rida otsuseid, mille ellu rakendamine ja liitlaste suurendatud kohalolekus osalevate riikide hulk meie regioonis on selgeks näiteks tugevatest liitlassuhetest praktikas. Tippkohtumisel Brüsselis möödunud suvel keskendusime alliansi heidutushoiaku edasisele tugevdamisele parema sõjalise planeerimise ja siirmisvõime arendamise kaudu. Viimastel aastatel oleme näinud olulisi arenguid Euroopa Liidu kaitsekoostöös, samuti koostöös Euroopa Liidu ja NATO vahel. Heaks näiteks mõlemapoolselt kasulikust koostööst on strateegiline kommunikatsioon, küber- ja hübriidohtudega seonduv ning sõjalise mobiilsuse arendamine. On oluline, et Euroopa kaitsekoostöö arendamine täiendaks transatlantilisel sidemel põhinevat julgeolekulahendit, mitte ei püüaks seda asendada. Ka debatt Euroopa strateegilisest autonoomiast ei tohi muutuda tarbetuks ärritajaks transatlantilistes suhetes. Meie kahepoolsed suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head. Kaitse- ja julgeolekualase koostöö tihendamisel keskendume sõjalistele õppustele, kübervaldkonnale, energiajulgeolekule ja strateegilisele kommunikatsioonile. USA suurema sõjalise kohaloleku nimel nii Eestis kui ka Läänemere piirkonnas tervikuna teeme koostööd Läti, Leedu ja Poolaga.
Globaalne ohupilt muutub üha komplekssemaks. Asümmeetrilised ohud ei tunnista riigipiire ja nende allikaidki on raske tuvastada. Äärmuslased, terroriorganisatsioonid ning ka autokraatlikud režiimid tegutsevad üha jõulisemalt ja jultunumalt. Euroopa julgeolekule avaldab mõju ka ebaseaduslik ränne, mis tuleneb konfliktidest ja ebastabiilsusest Euroopa Liidu naabruses, aga ka majandus- ja kliimaprobleemidest. Rahvusvaheline terrorism lähtub sageli neist konfliktikolletest, kus kriisiennetus ei ole olnud edukas. Sel puhul tuleb konflikti algpõhjustega tegelemise kõrval panustada ka sõjalistesse operatsioonidesse terrorivõrgustike füüsiliseks nõrgestamiseks. Riigikogu mandaat Iraagi vägede koolitamise jätkamiseks kehtib selle aasta lõpuni. Möödunud aastast osaleb Eesti ka Malis Prantsusmaa juhitavas operatsioonis Barkhane, mille eesmärk on terrorismivastane võitlus Saheli piirkonnas. Täna, mil globaalne koalitsioon on saavutamas ISIS-e üle territoriaalset võitu, tuleb enam tegeleda stabiilsuse loomisega, et ennetada uue vägivalla teket ja ekstremistlike ideede levikut. Seetõttu on Eesti lubanud eelmisel ja sel aastal anda Süüria kriisi leevendamiseks humanitaarabi kokku 1,3 miljoni euro eest.
Head kuulajad! Kui 15 aastat NATO liikmesust on tugevdanud meie julgeolekut, siis 15 aastat Euroopa Liidu liikmena on oluliselt suurendanud meie jõukust, heaolu ja turvalisust. Organisatsioonina on Euroopa Liit ainulaadne selle poolest, kui sügavalt on selle reeglistik ja toimemehhanismid saanud osaks liikmesriikide igapäevaelust, kuid sellele lisaks on Euroopa ka ideede ja väärtuste kogum. Täna on liidu ühtsus ja alusväärtused löögi all – valedele tuginev populism ja madalatele instinktidele apelleerivad hirmud on tööriistaks Euroopa idee vastaste käes. Neid tehnoloogiaid on üritatud importida ka Eestisse, mille elanike toetus Euroopa Liidule on tavapäraselt olnud kõrge. Meile seatakse mõnikord eeskujuks nn mitteliberaalset demokraatiat ehk sisuliselt demokraatia puudumist. Euroopa ühtsust vastandatakse rahvuslikule suveräänsusele, unustades, et väikeriikide mõjukus kasvab just nimelt koostöös. Kui me anname oma suveräänsuse ühishuvide teenistusse, siis just selleks, et tagada oma iseseisvuse ja suveräänsuse säilimine. Ühised otsused ja poliitikad Euroopa Liidus annavad võimenduse Eesti poliitikatele ja Eesti arengule.
Head kuulajad! Brexiti lõpplahendus ei ole täna veel selge, kuid Eesti jaoks jääb Suurbritannia oluliseks partneriks ka väljaspool Euroopa Liitu. Me soovime käimasoleva lahutusprotsessi võimalikult väikeste kaotustega selja taha jätta, et keskenduda juba uue toimiva suhte loomisele majanduses ja kaubanduses, sise- ja välisjulgeolekus, noorte- ja üliõpilasvahetuses, digitaal- ja kübervaldkondades, teaduses. Me töötame koordineeritult ka selle nimel, et meie kodanikud ja ettevõtted ei peaks Brexiti tõttu kannatama. Mõistagi on Brexit ka õppetund sellest, kui tihedalt Euroopa Liidu lõimed meid liidavad ja kui keeruline on nende lahtiharutamine – nii tehniliselt kui ka sisuliselt – ja kui suur võiks meie jaoks olla Euroopa Liidu puudumise hind. Sel aastal algavad arutelud Euroopa Liidu järgmise viie aasta prioriteetvaldkondade ja eesmärkide üle. On mitmeid valdkondi, kus kuulume liiderarvajate sekka, näiteks digitaalsed lahendused, andmemajandus, küberturvalisus. Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta finantsraamistik peab neid prioriteete toetama, hoides ka traditsioonilisi prioriteete: ühtekuuluvuspoliitikat ning ühtset põllumajanduspoliitikat. Suurprojektidest on Eestile olulised Rail Baltic ja meie elektrivõrkude sünkroniseerimine Euroopa sagedusalaga. 
Austatud Riigikogu! Euroopa Liidu idapartnerluse 10. aastapäeval väljendame me toetust idapartnerite reformidele ja anname perspektiivi suhete edasiseks arendamiseks. Arengukoostöö on oluline tööriist ühise väärtusruumi edendamisel, mis aitab kaasa nii meie kui ka meie naabrite heaolu ja julgeoleku suurendamisele. Nii tugevdab Ukraina demokraatia ja õigusriigi arengu toetamine, hea valitsemistava juurutamine ning kodanikuühiskonna ja inimõiguste edendamine kogu Euroopa stabiilsust ja arengut. Juba lähitulevikus peab Eesti suutma rohkem kaasa rääkida ka Euroopa Liidu lõunanaabruse teemadel. Ka arengukoostöös peame vaatama kaugemale horisondi taha ja keskenduma vähimarenenud riikidele. Oleme maailma mõttes juba aastaid jõukas ja väga edukas väikeriik ning nii peavad järgmine Riigikogu koosseis ja valitsus ka leidma viisi, kuidas jõuda arengukoostöö ja humanitaarabi osas lubatud 0,33 %-ni rahvakogutulust. Tuletan meelde, et täna on see suhtarv vaid 0,18%. 
Austatud Riigikogu liikmed! Eesti majanduslik edu sõltub väga suures osas välisturgudest. Avatud turumajanduse, Euroopa Liidu ühtse kaubanduspoliitika ning lepinguliselt reguleeritud väliskaubanduse kaudu oleme oma heaolu jõudsalt kasvatanud. 1. veebruaril jõustunud vabakaubandusleping Ejuroopa Liidu ja Jaapani vahel on väga hea näide sellest, et Euroopa koos suudab teha ära palju rohkem kui tema liikmesriigid eraldi. Paraku on ka väliskaubandussuhetes multilateraalne, reeglitel põhinev lähenemine osati asendumas piiratud mahus diilipõhise kaubanduse ja protektsionismiga. Euroopa ettevõtjad on silmitsi turule sisenemise piirangute, vältimatu tehnoloogiate üleandmise, internetivabaduse puudumisega. See kõik annab omakorda õigustuse seada protektsionistlikke tõkkeid Euroopas ja USA-s. Euroopa Liit peab olema järjekindel vaba turu – oma ühe aluspõhimõtte – kaitsmisel. Eesti jätkab reeglitepõhise vabakaubanduse aktiivset edendamist, otsides lahendusi, mis aitaksid hoida Atlandi-üleseid kaubandussuhteid ning maandada Euroopa Liidu ja USA suhetes tekkinud pingeid. Eesti ettevõtjate abistamine eksporditurgude leidmisel on meie välisteenistuse prioriteet. Oleme olnud edukad ning meie ekspordi maht on suurem kui kunagi varem, kuid edasiliikumiseks peame olema fokusseeritumad ja suutma oma eeliseid paremini ära kasutada. Veel üks oluline eesmärk on välisinvesteeringute toomine, keskendudes kapitalimahukatele tarkadele valdkondadele, et suurendada Eesti toodete lisandväärtust. Välismajandushuvid on meie esindustevõrgu laiendamisel oluliseks kriteeriumiks. Headeks näideteks on peatselt avatav suursaatkond Abu Dhabis, mis on väravaks Araabia poolsaarele, samuti peakonsulaat USA läänerannikul San Franciscos. Veelgi efektiivsemalt peame ekspordi edendamiseks kasutama meie aukonsulite võrgustikku ning tugevdama äridiplomaatia suunda esindustes ja ka Tallinnas.
Hea Riigikogu! Eesti välispoliitika digitaalne mõõde kasvab. Olles suutnud kodus ehitada üles ühe maailma arenenuima e-riigi, on meie maine rahvusvaheliselt väga hea. See loob meile uusi võimalusi tutvustada Eestit, meie kaupu-teenuseid. Aitame ka teisi riike, piirkondi ja organisatsioone infoühiskonna lahenduste kasutuselevõtul. Infoühiskonna edendamine eeldab, aga ka toetab avatust, sõnavabadust, inimõiguste kaitset ja reeglitepõhisust, teenides nii Eesti välispoliitika laiemaid eesmärke. Olles loonud tugeva riikliku küberkaitse- ja küberturbesüsteemi, oleme maailma küberjulgeoleku indeksites kõrgel kohal. Mullu käis meie lahendustega tutvumas valitsusdelegatsioone 94 riigist. Välisministeerium tihendab arengukoostööd riikidega, kes soovivad meie kogemustest õppida. Alles arenevates riikides on nii digi- kui ka küberturbe turunišid veel hõivamata ning siin on võimalusi ka meie erasektori jaoks. Olles väike ja paindlik, saame õpetada, kuidas väheste ressurssidega luua toimiv riiklik küberkaitsesüsteem.
Veel üks valdkond, kus Eesti on esirinnas, on kübernormide ja rahvusvahelise õiguse kujundamine. Poliitiliselt motiveeritud küberünnakud on järjest suurem julgeolekuoht. Üha tähtsamaks muutub riikide vastutustundlik käitumine küberruumis. Seetõttu oleme aktiivsed ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu ja teiste organisatsioonide küberjulgeolekualaste algatuste kujundamisel. Välisministeerium kavatseb meie rahvusliku ekspertiisi arendamiseks luua koostöös ülikoolide ja teadusasutustega rahvusvahelise küberõiguse kompetentsikeskuse. Juba täna on Eesti juhtivaid küberekspertiisi pakkujaid rahvusvahelistele organisatsioonidele ning meie ülesanne on juhtiva küberriigi staatust hoida ja tugevdada. Infotehnoloogilise revolutsiooniga kaasnevad kiired muutused tekitavad paljudes ebakindlust tuleviku ees. Küberründed ja küberruumis toimuvad infooperatsioonid kujutavad endast ohtu, samas pakuvad töökohtade automatiseerimine ja tehisintellekti võidukäik uusi võimalusi, millest Eesti paindliku väikeriigina peab kinni haarama. Me vajame uut tiigrihüpet, millesse on kaasatud kogu ühiskonna poliitiline, majanduslik, teaduslik ja hariduslik potentsiaal ning mille saavutamiseks peame oluliselt suurendama oma teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse rahastamist. Viimaks innovatsioon uuele tasemele peame riigina sinna suunama ressursi, mis on võrreldav nende riikidega, kes on täna innovatsiooni osas teed näitavad.
Hea Riigikogu! Lõpetuseks tahan veel kord rõhutada, et Eesti huvid lähtuvad meie väärtustest ning on kõige paremini kaitstud liberaalsetel väärtustel ja reeglitel põhinevas koostöös. Eestil on ajaloos iseseisva riigina läinud hästi siis, kui rahvusvahelisel areenil on domineerinud liberaalne väärtusruum. Euroopal on läinud hästi, kui rahvusvaheliste suhete süsteem on olnud reeglitepõhine ning riikide suveräänsust austav. Meie maailmajao süngemad peatükid on seevastu kirjutatud ajal, mil piiratud rahvuslik enesehuvi on seatud ettepoole rahvusvahelisest koostööst või kui liberaalseid ideaale on maha surutud ja hävitatud. Kui demokraatial, turumajandusel, kodaniku- ja inimõigustel, õigusriigil ning solidaarsusel põhinev väärtusruum on kellegi meelest Euroopale koormavaks muutunud, siis peame ka küsima, mis on alternatiiv. Kuidas tulla toime illiberalismi ja autokraatia pealetungiga, kuidas seista vastu mõjusfääride poliitika naasmisele globaalsel areenil? Kuidas hoida solidaarsust liitlaste ja partneritega, kui natsionalistlikud enesehuvid hakkavad varjutama ühishuvi? Kui meie ei suuda või ei soovi olla solidaarsed teistega, siis miks peaksid teised olema solidaarsed meiega?
Eesti diplomaatia ja välisteenistus on viimase pea 30 aasta jooksul viinud ellu rahva tahet olla lääne väärtusi ühendavas poliitilises, majanduslikus ja julgeolekuruumis. Eesti rahvuslike huvide edendamisel oleme alati pürginud konsensusliku välispoliitika poole. Kõik taasiseseisvumise järgsed valitsused on Eesti suveräänsust ja rahvusvahelist positsiooni läbi liitlas- ja partnerlussuhete tugevdanud. Olen veendunud, et ka järgmine valitsus seab välispoliitika meie huvide teenistusse ning tagab välisteenistuse edukaks toimimiseks vajalikud ressursid. Selles on abiks välispoliitika arengukava, milles sätestatakse tegevus järgmiseks kümnendiks ning mida uus valitsus ja Riigikogu arutama hakkavad.
Lubage mul lõpetuseks pöörduda tagasi pea 100 aasta tagusesse aega ja tsiteerida Eesti esimest välisministrit, Jaan Poskat, kes kõneles Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920 nõnda: "Võib juhtuda, et meie oma neutraliteedi kaitseks välja peame astuma ja sõjariistad kätte võtma, sest pärast seda, kui meie rahu teinud oleme ja see kinnitatud saab, oleme meie neutraalriigi seisukohal ja peame selle kohuseid seni sõdivate riikide vastu kaitsma." See tsitaat on vastus neile, kes küsivad, milline on Eesti plaan B, kui liitlassuhetel, Euroopa solidaarsusel ja lääne väärtusruumil põhinev välispoliitika peaks meid alt vedama. Vastus on lihtne: meie tänased tegevused ongi alternatiiv sellele plaanile, mis 1939. aastal läbi kukkus. Demokraatlik väikeriik jääb ellu ja areneb siis, kui ta kaitseb oma väärtusi nii kodus kui ka võõrsil ja kui tal on olemas neid väärtusi jagavad liitlased, kes on samuti valmis neid ühiselt edendama ja kaitsma. Tänan teid tähelepanu eest ja olen meelsasti valmis vastama teie küsimustele.

Aseesimees Enn Eesmaa
Küsimuste vooru pikkuseks, tuletan meelde, on täna poolteist tundi. Palun, Arto Aas!

Arto Aas
Aitäh! Esiteks aitäh selle sõnavõtu eest, mis oli heas mõttes igav. Tänapäeva pöörases välispoliitikas kuulda juttu liberaalsetest väärtustest on puhas rõõm. Küll aga tahaks paar kriitilist nooti möödunud aasta kohta öelda. Ma arvan, et meil oli kaks juhtumit, kus te siiski läbi kukkusite. Üks oli Danske skandaalis Eesti seisukohtade esitamine välismaal ja välismeedias ja teine oli rändeleppega seotud seisukohtade selgitamine siseriiklikult. Need kaks juhtumit kindlasti jäävad eelmisest aastast negatiivselt meelde. Ja minu mure ongi tulevikuga seotud. Kui me nüüd peaks saama ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, kus me iga nädal ja iga kuu peame keerulisi otsuseid langetama ja neid ka selgitama nii välismaal kui koduriigis, kuidas me siis hakkama saame? See töö on tõenäoliselt veel keerulisem, kui eelmine aasta oli. Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Mis puudutab neid kahte juhtumit või kahte eelmisel aastal ka Eestit puudutanud siis sellist rahvusvahelist teemat, siis Danske panga ja rahapesuskandaali osas Välisministeerium tõepoolest ei püüdnudki sekkuda siseriiklikusse teemakajastusse. See võib-olla, mida Välisministeerium ja meie diplomaatilised esindused tegid selleks, et Eesti positsioone selgitada, aga ka selleks, et võimalikku n-ö ebaõiglast Eesti-suunalist kriitikat ennetada või maandada, see võib-olla jah Eesti ajakirjanduse eest on jäänud mõneti varju. Ja kindlasti ei olnud ka meie eesmärgiks n-ö Eestile täiendavat tähelepanu rahvusvaheliselt tõmmata sellel teemal, n-ö kodustada probleemi, mis väga suurel määral siiski lisaks Eesti oma järelevalveinstantside tegevusele, Eesti oma seadusandluse kujundamisele puudutas ikkagi ka n-ö emapanga koduriiki ja võib-olla ka rahvusvahelisi rahapesureegleid laiemalt. Nii et Välisministeerium oma rolli täitis siin, aga ilmselt mitte viisil, mis oleks olnud Eesti meedias iseäranis nähtav.
Rändeleppest, ränderaamistikust on siin saaliski räägitud päris pikalt. Tegemist oli kindlasti mitmes mõttes õpetliku looga nii, ma arvan, meie valitsusele kui meie parlamendile. Kui me vaatame selle raamistiku läbirääkimiste järgset debatti mitmes Euroopa riigis, siis me näeme, et tegemist oli väga hästi sünkroniseeritud selliste hirmu õhutamise kampaaniatega, mis puhkesid mitte ainult Eestis, see tähendab, ei puuduta kindlasti mitte ainult Eesti valitsust või Välisministeeriumi tegevust, vaid ka pea kõigi meie naabrite juures. Minu roll ja Välisministeeriumi roll oli siin võtta maha asjatuid hirme ja ažiotaaže selle raamistiku võimalikust juriidilisest siduvusest. Ma kindlasti tahan tunnustada kõiki neid Riigikogu liikmeid, kes kaasusid konstruktiivselt ja asjalikult sellesse mõttevahetusse. Ma tahan kindlasti kutsuda ka kõiki poliitilisi jõude üles rahulikkusele, vaoshoitusele, ratsionaalsusele taolistes debattides tulevikus, sest ma arvan, et arvestades seda infomaastikku, millel me täna opereerime nii oma sisepoliitilistes kui välispoliitilistes tegevustes, taolisi kriise võib ka tulevikus ette tulla. Ma usun, et väga palju on sellest sündmusest, sellest juhtumist õppida ka Eesti Vabariigi Riigikogul ja siin esindatud poliitilistel jõududel. Ma meenutan, et kui rändeleppealane mõttevahetus, ränderaamistikualane mõttevahetus Eesti parlamendis käivitus, siis nõuti üsna resoluutses toonis selle teema toomist parlamendi ette, samas kui siis ränderaamistikku toetav avaldus lõpuks Riigikogu menetlusse jõudis, soovisid mõned poliitilised jõud, sealhulgas just need, kes ka parlamentaarset arutelu olid kõigepealt nõudnud, selle teema n-ö parlamendist äraviimist ja otsustamist valitsuses. See tegelikult on kindlasti vaadeldav teatud mõttes sisepoliitilise mänguna, milliseid valimiseelses laetud õhustikus ikka tuleb ette, aga millest välispoliitika- ja julgeolekuküsimustes võiks võimalusel üritada siiski hoiduda.
Nüüd ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena kindlasti Eesti on kaaluka sõnaga, on selleks rolliks hästi ette valmistatud. Eesti on olnud ÜRO-s viimase 27 aasta jooksul väga aktiivne, sõnakas liikmesriik. Me oleme oma diplomaatide kaudu seal hoidnud mitmeid olulisi positsioone, omame liiderarvamust mitmetel olulistel teemadel, loomulikult küber- ja digivaldkonnas, aga mitte ainult, ka keskkonnateemadel, ka naiste ja laste õiguste teemadel ja tegelikult ka ÜRO enda reformi teemadel, kus Eesti on kuulunud mitmetesse algatusgruppidesse, mille eestvõttel on ka päris olulisi muudatusi suudetud juba tänaseks läbi viia või vähemalt sellealane debatt algatada. Mõned näited. Näiteks, viimane ÜRO peasekretäri valimise protsess oli siis tunduvalt avatum ja kaasavam kui kõik senised, ka Eestil on selles oma roll. Eesti on toetanud julgeolekunõukogu reformi puudutavaid algatusi, näiteks põhimõtet, et ÜRO Julgeolekunõukogu alalised vetoõiguslikud liikmed võiksid loobuda veto kasutamisest nende resolutsioonide osas, kus käsitletakse siis n-ö massvägivallakuritegusid, inimsusevastaseid sõjakuritegusid. Nii et Eesti on kindlasti selleks rolliks valmis. Seda, et meil tuleb võtta positsioone küsimustes, kus meie suured liitlased võivad olla eri meelt, sellest me oleme teadlikud. Ja kindlasti nii nagu Euroopa Liidus ja NATO-s seni nii Eesti eesmärgiks on ka ÜRO-s ja ÜRO Julgeolekunõukogus ehitada ka seda konsensust sarnaselt mõtlevate riikide vahel, et erimeelsused ühes valdkonnas ei hakkaks negatiivselt mõjutama koosmeelt teistes poliitikavaldkondades, näiteks meie jaoks kriitiliselt olulises siis Läänemere regiooni ja Euroopa julgeolekuküsimuses.

Aseesimees Enn Eesmaa
Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt välisminister! Ei saa päris lõpuni nõus olla sellega, mida te auväärt Arto Aasa küsimusele vastates mainisite, et toimus mängurlus nn rändeleppe ajal. Ma arvan seda, et see positsioon, mida valitsus tegelikult valis, oli mugavusvalitsuse positsioon, mis ei tähenda seda, et parlament ei võiks ja ei saaks arutada neid küsimusi, aga otsus jäi valitsuse poolt tegelikult ametlikult tegemata. Mu küsimus on aga seotud hoopis rahapesuga, rahapesuga laiemas mõttes. Auväärsed esindajad mõni päev tagasi ajakirjandusele väitsid, et seoses Danske rahapesuga võib olla kahtlusi, et seda raha, mis on erinevates rahapesudes, kaasa arvatud selles rahapesus, liikunud võidakse kasutada erinevaks mõjutustegevuseks kuni Brexiti hääletustulemusteni välja. Kas Euroopa Liit ja teie isiklikult tunnetate seda, et seda tüüpi aktsioone on tulevikus tulemas rohkem? Sest üldiselt on olnud Euroopas selline arusaam, et võib-olla 10-15 aastat tagasi meie teatud Vene-hirmu võeti naljana, kuigi peale Gruusiat ja peale Ukrainat meie tõsiseltvõetavus tõusis. Kas te tunnetate seda, et meie teatud ekspertiis võiks kaasa aidata sellele, et Euroopa ärkaks?

Välisminister Sven Mikser
Jaa, kindlasti. Aga tulles teie küsimuse alguse või sissejuhatuse juurde, kahtlemata see, et valitsus ei suutnud leida üksmeelt, on halb. Ja selle kriitika mina ühe valitsuseliikmena võtan kindlasti omaks, kuigi minu erakond ega ka peaministri erakond ei olnud kindlasti vastutav selle eest, et see üksmeel või konsensus jäi sündimata. Aga kindlasti ka teil tasub n-ö olla kriitiline mitte üksnes valitsuse suhtes, vaid põhjendatud juhtudel ka enesekriitiline, sest ka teie erakonna käitumine ei olnud kindlasti järjepidev ja ei lähtunud mitte üksnes ega isegi mitte eelkõige Eesti välispoliitilistest huvidest, vaid siiski soovis nõrgestada istuvat valitsust, mida praktiliselt üheski poliitikavaldkonnas ega küsimuses ei saa opositsioonile ette heita, küll aga välis- ja julgeolekupoliitilistes valdkondades võib seda ka opositsioonile ette heita.
Nüüd, mis puudutab mõjutustegevust, siis kahtlemata mõjutustegevus on erakordselt tõsine teema. Ma usun, et Eesti on teatud mõttes mõjutustegevuse tõrjumiseks paremini ettevalmistatud kui suur osa meie partneritest ja liitlastest, kuigi on positiivne märkida, et see meie partnerite ja liitlaste mahajäämus selles valdkonnas kahaneb kiiresti, et viimaste aastate püüded sekkuda demokraatlike riikide demokraatlikesse protsessidesse, sh valimiskampaaniatesse, on kindlasti seda teadlikkust ohust oluliselt-oluliselt tõstnud. On selge, et selle ohuga toimetulemiseks tuleb paigutada sellesse võitlusse ju tunduvalt rohkem ressurssi, kui näiteks Euroopa Liit kollektiivselt täna teeb, kui näiteks NATO liikmesriigid kollektiivselt täna teevad. On selge, et selle mõjutustegevuse eesmärk ei ole mitte ainult ühe või teise võib-olla siis kolmanda riigi vaatepunktist n-ö sobiva või sümpaatse poliitilise jõu toetamine või aitamine. Selle mõjutustegevuse peamiseks eesmärgiks on siiski demokraatia, parlamentaarse demokraatia, liberaalse demokraatia diskrediteerimine ja meie oma elanikes –mitte ainult siis Eesti, vaid loomulikult meie liitlaste ja partnerite, valijate ja kodanike seas – usalduse kahjustamine, umbusalduse külvamine omaenda riigivõimu institutsioonide ja demokraatlike protsesside suhtes. Ja see on kahtlemata erakordselt ohtlik. (Köhib.)
Oma mõju mängib siin kindlasti ka tundmatuseni muutunud informatsiooniline maastik, kus tegelikult selliseid kampaaniaid on võimalik varjatult läbi viia, nende rahastamise allikaid on võimalik peita. Ka Eesti näiteks on eelolevate parlamendivalimiste valguses ju tõhustanud oluliselt oma koostööd erinevate sotsiaalmeedia platvormidega, kes paraku on minevikus taolistes informatsiooni- ja mõjutuskampaaniates mängitud päris olulist rolli. Ma arvan, et meie kodanike teadlikkus ja tegelikult ka ühiskonna n-ö vastupanuvõime sellise mõjutustegevuse suhtes, mida viivad siin läbi erinevad kanalid, nagu Sputnik või RT, on päris hea, aga kindlasti on olemas ka märksa subtiilsemat, märksa raskemini äratuntavat mõjutustegevust, mille suhtes ka meie ei pruugi olla päriselt immuunsed. Ja loomulikult on siin võtmetähtsusega ka koostöö partneritega, väga tihe infovahetus. Ja selles osas, ma arvan, me oleme viimaste aastate jooksul – nii kahepoolselt meie teenistused oma partnerteenistustega kui ka tegelikult mitmepoolselt, luues Euroopa Liidus näiteks vastavaid sihtüksusi, kes tegelevad infooperatsioonide identifitseerimisega ja neile vastu seismisega ja ka siis NATO-s, kus on n-ö situatsiooni teadlikkust ja sõjaalast koordinatsiooni parandatud – teinud tubli sammu edasi.

Aseesimees Enn Eesmaa
Lugupeetud välisminister! Kuuldavasti kiusab teid mõnevõrra köha. Kas soovite väikest pausi? Meil on üle tunni minna veel.

Välisminister Sven Mikser
Võime jätkata, ma usun.

Aseesimees Enn Eesmaa
Hüva! Andres Herkel.

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister! Oma põhjalikus ettekandes te ei puudutanud soome-ugri koostöö teemat, küll aga väliskomisjon on seda regulaarselt ette võtnud. Ja minu küsimus on kõigepealt: kuidas te hindate soome-ugri rahvaste, nende kultuuri ja kodanikuühiskonna seisundit Vene Föderatsioonis? Ja meil oli siin üks üsna ebameeldiv juhtum, kus meie hõimuliikumise esindajad kutsusid Karjala aktivisti ja keeleteadlase Aleksei Tsõkarevi külla, aga temale ei antud Eesti sissesõiduviisat. Nüüd on kuulda olnud, et üks ja teine Euroopa riik on teda siiski üle oma piiri lasknud ilma suuremat ohtu tajumata. Kas Välisministeeriumil on siin mingisugune selgitus ka või võib see millalgi tulla? Ja kuidas te suhtute selliste kunstlike tõkendite loomisse inimeste suhtes, kes siiski kannavad kultuurilist ja kodanikuühiskonna missiooni?

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Väga oluline küsimus. Välisministeeriumi jaoks on soome-ugri rahvaste toetamine üks inimõigusalastest prioriteetidest, on seda olnud pikalt ja on seda täna ja on kindlasti ka tulevikus. On tõsi, et 20-minutilises ettekandes on paratamatult rohkem neid teemasid, mida ei jõua käsitleda, kui neid, mida jõuab käsitleda. Seetõttu on eriti tore, et te selle teema tõstatasite. Eesti esindused nii ÜRO-s kui ka Moskvas ja Riias oma võimaluste piires püüavad osaleda erinevate soome-ugri teemaliste ürituste korraldamisel, hõimurahvaste kultuuri ja keelt tutvustavates initsiatiivides ja loomulikult ka meie diplomaadid külastavad üsna regulaarselt hõimurahvaste asualasid. Meil on eelkõige just Venemaal elavate hõimurahvaste näol tegemist ju inimestega, kes nagu väga paljud põlisrahvad püüavad säilitada oma kultuuri ja keelt võrdlemisi keerulistes oludes. Riigid saavad seda loomulikult toetada ja soodustada ja Eesti seda ka kõigiti teeb. Loomulikult ei ole see mitte üksnes Välisministeeriumi proriteet, ka Eesti teised nii riigiasutused kui ka vabakonnaühendused on selles osas väga olulisteks partneriteks. Mis puutub Tsõkarevi viisat, siis saan öelda nii palju, et igal riigil, sealhulgas ka Eestil on õigus ka ilma avalikku põhjendust andmata otsustada, kas soovitakse kellelegi anda siis luba oma riiki siseneda või mitte, ja viisaotsuseid ei tee loomulikult Välisministeerium üksinda, vaid toetub ka meie teiste pädevate institutsioonide ja riigiasutuste nõuannetele, soovitustele ja hoiatustele. Neid otsuseid ei tehta kunagi kergekäeliselt. Loomulikult on meie Venemaal elavad hõimurahvad ja nende esindajad alati teretulnud Eestit külastama ja tegelikult seda tõestab ka suur korduvviisade väljastamise arv. Nii et nagu öeldud, on sellised üksikjuhtumid kindlasti tähelepanu äratavad, aga nad ei peegelda kindlasti mingit ka sellist laiemat trendi kuidagi soovida teha takistusi meie hõimurahvaste esindajatele Eesti külastamisel.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Anne Sulling!

Anne Sulling
Hea istungi juhataja! Hea välisminister! Viimasel ajal on paljud Euroopa Liidu riigid lisaks USA-le, Kanadale, Austraaliale, Uus-Meremaale teatanud, et loobuvad Hiina ettevõtte Huawei seadmete kasutamisest 5G infrastruktuuris. Euroopa Komisjoni digivolinik Andrus Ansip on samuti öelnud, et Hiina tehnoloogiaettevõtted on mure, mis ohustab kogu liidu tööstust ja turvalisust. Ja minu küsimus on, et mis on Eesti positsioon selles küsimuses. Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Hiina on tehnoloogiliselt arenenud ja väga kiiresti arenev riik, on ka tegelikult globaalses mõistes väga konkurentsivõimelise tootmisega riik, väga kiiresti kasvav majandus võrreldes tegelikult tänaste arenenumate majandustega. Me saame kindlasti eeldada, et Hiina ettevõtted – nii nagu nad täna on, nii ka tulevikus –osalevad väga erinevatel enampakkumistel ja hangetel nii avalikus kui erasektoris. Eesti valitsuse ja meie valitsusasutuste ülesanne on kaaluda ja tagada, et erinevad hanked oleks kooskõlas meie oma seadustega, oleks kooskõlas Euroopa regulatsioonidega ja teisest küljest, et nendega ei kaasneks mingisugust otsest ega kaudset riivet Eesti julgeolekuhuvidele. Nii et see on võib-olla selline Hiinat puudutav märkus, aga tegelikult me oleme tegemas tööd Euroopa Liidus, et jõuda kokkuleppele, ja me oleme selle kokkuleppe lävel tegelikult täna, et reguleerida infovahetust omavahel, Euroopa Liidu piires siis riikide vahel.
Mis puudutab kolmandatest riikidest pärit välisinvesteeringute tausta, on oluline tegelikult, noh, me teame ju, et kui me räägime siin erinevatest näiteks võrkude arendustest, siis Eestis võivad konkreetselt nendes, ütleme, uue generatsiooni mobiilsidevõrkude arendamises osaleda firmad, kes on registreeritud näiteks Põhjamaades, aga kes tegelikult n-ö esindavad kolmandatest riikidest pärit tehnoloogiat, mis võib omakorda olla mingisuguste julgeolekukaalutluste puhul kriitilise tähtsusega. Nii et kahtlemata, siin ühest küljest on Hiina meile oluline partner, me kõigiti oleme valmis tegema nendega väga tihedat poliitilist ja majanduslikku koostööd ja ka teeme seda. Ja see ei puuduta kindlasti mitte üksnes üht konkreetset riiki, vaid kõiki Euroopa Liidu ja NATO väliseid riike. Me peame olema väga teadlikud nendest võimalikest sõltuvustest ja väljakutsetest ja riivetest meie julgeolekuga, mis võivad ühe või teise suure investeeringuga näiteks kaasneda.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister, väga huvitav ettekanne. Aga nüüd johtuvalt mõneti ka sellest eelmisest küsimusest ja sellepärast, et see oli mul ette valmistatud. Mulle meenus, et 2012 kiitis Riigikogu heaks "Eesti võimalused ja huvid Aasias aastani 2025". Tookord peeti seda suunda väga oluliseks ja 2025. aastal tõenäoliselt tehakse mingid kokkuvõtted. Teie ettekandes siiski ei olnud ühtegi sõna nende huvide realiseerumisest, kuigi nüüd selle Huaweiga seoses puudutati Hiina teemat ja ka igasuguste investeeringute teemat põgusalt. Kas te võite natukene täpsustada, kas see strateegia eelmisel aastal ka kuidagi esile tõusis või realiseerus mõni punkt sellest? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Kahtlemata Aasia suund on meie eriti just välismajanduses oluline suund. Meie Aasias siis tegutsevad välisesindused, nii nagu ka tegelikult EAS-i Aasias, Kagu-Aasias paiknevad välisesindused loomulikult tegelevad regulaarselt ja viisipäraselt ja järjepidevalt siis nii Eesti ekspordivõimaluste avardamisega nendes regioonides kui ka siis välisinvesteeringute kaasamisega, loomulikult võttes arvesse kõiki neid kaalutlusi, millest ma ka eelmisele küsimusele vastates põgusalt rääkisin. Absoluutselt kõik Riigikogu poolt heaks kiidetud strateegiadokumendid on juhiseks valitsusele tema igapäevases toimimises ja regulaarselt ka nii kõigis pädevates formaatides, sealhulgas valitsuse majandusarengu komisjonis, ka jälgitakse ja monitooritakse nende strateegiate täitmist ja tehakse vajadusel ka siis ettepanekuid suundi korrigeerida, sest on selge, et ka välismajanduses, väliskaubanduses on olukord võrdlemisi dünaamiline. Kui me jälgime näiteks praegusi arenguid globaalses kaubanduses, siis me ju teame, et üks suuremaid pingeallikaid valitseb just nimelt Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahelises kaubavahetuses või kaubandussuhetes.

Aseesimees Enn Eesmaa
Aivar Sõerd.

Aivar Sõerd
Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te rõhutasite oma ettekandes vajadust tagada iseseisvust ja suveräänsust poliitilistes otsustes ja poliitikate kujundamisel. See on väga tähtis ja õige. Mul on küsimus just konkreetsemalt majandus- ja rahandusvaldkonnas poliitilistes otsustes iseseisvuse ja suveräänsuse tagamise kohta. Teatavasti praegune valitsus ei ole pidanud vajalikuks koguda siseriiklikke rahalisi reserve selleks, et valmis olla võimalikeks kriisideks tulevikus. Rahandusministeerium must valgel on siin öelnud Riigikontrollile näiteks, et kriisiolukorras on võimalik pöörduda rahvusvaheliste kriisilahendusfondide ja teiste riikide poole laenu saamiseks. Aga teatavasti, kui teised riigid annavad laenu, siis nad seavad ka tingimusi ja sellega me ju loovutame suveräänsust ja iseseisvust rahanduspoliitilistes ja majanduspoliitilistes otsustes. Kas see on õige tee? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Kui me siis laenu võttes võlausaldajatelt loovutame teatud mõttes oma majanduslikku suveräänsust, siis võib öelda, et Eesti on Euroopa kontekstis tänasel päeval erakordselt suveräänne riik, kuivõrd meie valitsussektori võlakoorem on Euroopa keskmist ja ka Euroopa soovituslikke piire arvestades väga-väga madal. Mis puudutab nüüd Rahandusministeeriumi hinnanguid reservide kogumise määrade ja vajalikkuse osas, siis ma siia ei tahaks väga sügavale välispoliitika arutelu kontekstis minna. Kahtlemata on tõsi see, et keerulistel aegadel kindlasti ka need tingimused, et Eestit tabavad kriisid ei taba pea kunagi, ei majanduslikud, poliitilised ega julgeolekulised kriisid ei taba kunagi meid üksinda. Kui Eesti majandus satub raskustesse, siis enamasti põhjusel, et kriis tabab samaaegselt ka meie olulisi ekspordipartnereid või meie olulisi kaubanduspartnereid, kuna oleme ekspordist väga suurel määral sõltuv majandus. Ja on selge, et keerulistel aegadel kindlasti ka need tingimused, millal siis ollakse valmis laenu andma, võivad olla meie jaoks vähem soodsad kui mingitel muudel aegadel. Samas, nagu öeldud, Eesti täna on väga väikese laenukoormusega riik, mis potentsiaalselt meid siis asetab üsna heasse positsiooni ka potentsiaalsete laenuandjate silmis.

Aseesimees Enn Eesmaa
Märt Sults, kus iganes sa viibidki.

Märt Sults
Jaa, aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te maalisite meile pildi sihukesest igavesest põhimõtteliselt nagu muinasriigist, muinasjuturiigist, et meil on kõik ülihästi, ülihästi, ülihästi. Kuid just meie sõjajumal kindral Kert rääkis meile, et meie küberturvalisus ja sideliinid ja kõik muud tegelikult sõjaolukorras ei tööta, nad on absoluutselt mitte turvalised, ütleme, sõjaolukorras, nende varjestused on teistsugused. Kas meie omaenda imetlemise taustal suudaksime ka minna õppima Ukrainas, kus reaalne sõjategevus käib, kuidas see küberturvalisus on võimalik teha turvaliseks? Kas sellise asja peale on ka mõeldud või lihtsalt me elame oma kenas mullis, mis me ise oleme ära värvinud ilusaks? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Te ilmselt väga tähelepanelikult ei kuulanud minu ettekannet või kuulasite midagi muud kui minu ettekannet. Ma kindlasti ei maalinud Eestit ideaalriigiks. Mida ma ütlesin, on see, et meile kuulub täna liiderarvaja positsioon mitmetes digivaldkonna teemades ja samuti küberturvalisuse osas, meie ekspertiisi usaldatakse, mis ei tähenda kahtlemata seda, et me siseriiklikult oleksime n-ö kõik ideaalseks ehitanud. Kahtlemata on meil olulisi siseriiklikke tegevusi, mis vajavad jätkuvalt olulist ressurssi ja tähelepanu. Ja meie jaoks Ukraina näiteks, kui te sellest räägite, on täna prioriteetne arengukoostöö partner, ta on meie arengukoostöö suurim sihtriik. Ja muu hulgas, loomulikult, me teeme Ukrainaga tihedat koostööd ka küberturvalisuse valdkonnas. Ja mõistagi, ükski selline suhe ei ole ühesuunaline. Õpetades ja pakkudes oma ekspertiisi loomulikult me ka õpime ja kaasame siis ekspertiisi, mis on olemas meie partnerite juures. Nii et sellesse, milline on täpselt meie erinevate sidekaablite varjestus, ma ka ei läheks tänase välispoliitika arutelu kontekstis. Küll kindlasti on juba pädevad asjaomased ministrid valmis teile sellekohaste küsimuste puhul andma täpseid ja ammendavaid vastuseid.

Aseesimees Enn Eesmaa
Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Mulle tundub, et te elate mingis surnud ajaloolises maailmas. Meeldib see meile või mitte, Donald Trump muutis maailma ära, hoolimatult, jõhkralt, aga neid vanu olusid ei tule enam kunagi tagasi, ei tule ei kahe ega kuue aasta pärast. Ma kuulsin teie käest selles kõnes peamiselt igatsust selle vana liberaalse hegemoonia, ülemvõimu tagasituleku üle, aga ei sõnagi sellest, kuidas selles uues, huvidest ja turvalisusest lähtuvas maailmas hakkama saada. No näiteks, kuidas saavutame selle, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit või WTO oleks taas rahu ja õiglasi kaubandussuhteid edendavad organisatsioonid, nii nagu nad kord loodi, aga mitte kasinuse ja neoliberaalsuse ideoloogilised lipulaevad? Mis on teie plaan? Kuidas Eesti uutes oludes võimalikult targalt, edukalt ja iseseisvalt hakkama saab? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Nagu ma ütlesin ka oma sissejuhatavas sõnavõtus, me kindlasti ei otsi viisi, kuidas võimalikult iseseisvalt hakkama saada ses tähenduses, et sõltuvusi meie liitlaste ja partnerite vahel oleks võimalikult vähe. Me otsime tihedat integratsiooni, me usume, et see on eeskätt julgeolekuvaldkonnas pea alati mõlemapoolselt kasulik, kui partnerid teevad tihedat koostööd. Me ei usu või mina ei usu ja tegelikult ei ole ükski Eesti valitsus seni arvanud, et ka näiteks kaubandussuhetes valitseks nullsummamäng, et see, mis on siis kahepoolses kaubanduslepingus kasulik ühele poolele, peab ilmtingimata olema kahjulik teisele. Me usume, et tegelikult vabakaubandust, loomulikult n-ö õiglasel moel edendades on võimalik siis kiirendada majanduskasvu või soodustada majanduskasvu kõikjal maailmas. On selge, et maailmas on jätkuvalt ebaõiglasi kaubanduspraktikaid. Kui te tähelepanelikult jälgisite minu ettekannet, siis ma rõhutasin, et kohati on just nimelt vabakaubanduse põhimõtted asendumas n-ö diilipõhise kaubanduse ja protektsionistlike tõketega. Sellele ma juhtisin tähelepanu ja need on kindlasti meie vaatevinklist negatiivsed ilmingud. Neid protektsionistlikke meeleolusid ei ole mitte ainult n-ö Atlandi ookeani ühel kaldal, vaid paraku mõlemal kaldal ja isegi mitte üksnes transatlantilises kogukonnas, vaid laiemalt maailmas. Eesti, väikeriik väga väikese siseturuga, kahtlemata oli juba enne Euroopa Liiduga liitumist kriitiliselt huvitatud n-ö vabakaubanduse võimalustest, võimalustest oma tooteid ja teenuseid eksportida. Euroopa Liidu liikmena kahtlemata me oleme saanud märkimisväärset kasu võimalusest n-ö opereerida Euroopa siis ühisturu ja tolliliidu tingimustes, kuivõrd Euroopa Liidu liikmesriigid on ka meie peamiste või suurimate kaubanduspartnerite osas, nii ekspordis kui impordis. Aga me oleme tegelikult olnud, vaatamata sellele, et Euroopa Komisjon on see, kes Euroopa Liidu nimel räägib läbi kaubanduslepinguid, oleme me olnud vabakaubanduse toetajate esirinnas ka Euroopa Liidus ja oleme seda jätkuvalt. Ma ei arva, et see multilateraalne, reeglitel põhinev maailmakord oleks nüüd kokku kukkunud mingite konkreetsete valimiste tulemusena ühes või teises riigis. See süsteem, see kord, nagu ma ütlesin mullu ja kordasin üle tänavu, on tugeva surve all, seda nii väljastpoolt vaba maailma kui paraku ka meie demokraatlike riikide seest. Ja see vajab ja väärib kaitset ja ma olen veendunud, et ta on kaitstav ja et me ei ole n-ö selles huvis ja soovis seda reeglitepõhist maailmakorda kaitsta sugugi mitte üksinda.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Keit Pentus-Rosimannus!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh! Hea ettekandja, austatud minister, aitäh ettekande eest! Kuna see on selle parlamendikoosseisu viimane välispoliitika arutelu, siis ma tahan kõigepealt kasutada seda võimalust, et öelda aitäh meie diplomaatidele ja välisteenistusele selle eest, kuidas nad viimased neli aastat on oma tööd teinud ja olnud ka parlamendile väga heaks toeks.
Nüüd teie ettekande juurde. Selles ei nimetatud ühtegi korda Venemaad, mis on kahtlemata huvitav valik, arvestades, et tegu on meie regioonis kõige suurema ja vahetuma ebasõbraliku režiimiga. Kui me mõtleme kuu aega edasi, siis kuu aja pärast on Eestis valitud uus parlament. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et nii nagu iga kord nii ka sel korral ilmuvad siis täiesti ootamatult välja erinevad ... me nimetame neid spetsialistideks, kes annavad soovitusi, mida kõike peaks Eesti tegema, et Venemaale ja Putini režiimile rohkem meeldida. Ma palun, et sa annaksid omalt poolt mõned soovitused nendeks põhimõteteks, mida me peaks järgmise nelja aasta jooksul järgima, kui me Venemaaga ja Putini režiimiga suhtleme. Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Põhjus, miks ma ei peatunud oma ettekandes pikemalt Venemaal, on see, et minu hinnangul – ja see ei ole subjektiivne hinnang, vaid see on, julgen öelda, üksjagu informeeritud hinnang – ei ole n-ö fundamendaalid muutunud. Venemaa näol on meil tegu naabriga, kes on viimase tosina aasta jooksul kaks korda kasutanud sõjajõudu oma naabrite vastu, selleks et saavutada oma poliitilisi eesmärke. See on väga-väga murettekitav muster. Ja me teame, et tegelikult on Venemaa kasutanud võimalust sõjaliselt sekkuda ka n-ö oma piiridest kaugematesse kriisi- ja konfliktikolletesse, selleks et teatud poliitilisi eesmärke saavutada.
See tähendab, et ühest küljest me peame arvestama Venemaa puhul teatava ettearvamatusega, teisest küljest on täiesti ratsionaalne väita, et ka Putini režiimi puhul on tegemist siiski ratsionaalse tegutsejaga rahvusvahelistes suhetes, kes kalkuleerib oma sammude tagajärgi üsna hoolikalt. Mis tähendab, tegelikult, et Eesti jaoks on jätkuvalt oluline oma julgeolekut ja turvalisust kaitsta läbi tugeva heidutuse, st andes mõista, et mis tahes Eesti-vastased provokatsioonid, argessiivsed aktid leiavad mitte üksnes Eesti, vaid tegelikult kogu meie liitlaskogukonna kohese ja jõulise vastusammu. Me oleme seda teinud. Ja liitlassuhete tugevdamisest-ülesehitusest ma rääkisin päris pikalt, et see on teema, mis isegi meie idanaabrit mainimata otseselt tõukub meie idanaabri agressiivsetest poliitikatest. Ja loomulikult, me ühtlasi ka toetame oma olulisi partnereid, sh Euroopa Liidu idapartnereid, selleks et ka nende vastupanuvõime igasugusele välisele sekkumisele – olgu siis tegemist infooperatsioonidega või majandusliku surve või millegi geneetilisemaga – oleks võimalikult hea.
Kui meie parlament valitakse siin õige pea, siis näiteks Ukrainas toimuvad või algavad juba märtsikuu lõpul presidendivalimised. Kahtlemata, meie idanaabri huvi nende valimiste tulemuse ja selle võimaliku mõjutamise vastu on ehk veelgi suurem kui huvi sekkuda Euroopa Liidu ja NATO liitlaste valimistesse ja demokraatlikesse protsessidesse. Kahtlemata on ka meie jätkuv tähelepanu koos meie partnerite ja liitlastega seal väga-väga oluline.
Me oleme lähtunud oma Venemaaga suhtlemisel Euroopa Liidu nn viiest põhimõttest, need on jätkuvalt relevantsed. Nende hulka kuulub muide ka näiteks nende inimestevaheliste kontaktide soodustamine, mitte üksnes kõik need piiravad meetmed ja survemeetmed, mis on disainitud selleks, et üritada Venemaad tagasi tuua rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgimise juurde. Ma arvan, et kuni ei muutu oluliselt Venemaa käitumine rahvusvahelise kogukonna liikmena, seni kindlasti ei saa väga oluliselt muutuda kursi mõttes ka meie ei kahepoolsed suhted ega Euroopa Liidu suhted Venemaaga.

Aseesimees Enn Eesmaa
Liina Kersna, palun!

Liina Kersna
Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister! Te korduvalt viitasite oma ettekandes strateegilisele kommunikatsioonile. Aastaid tagasi, kui mul oli au töötada valitsuskommunikatsiooni direktorina, sai tehtud ettevalmistusi selleks, et riigi strateegiline kommunikatsioon oleks tugevam. Täna on valitsuse kommunikatsioonibüroos tööl kaheksa strateegilise kommunikatsiooni nõunikku. Minu küsimus on, kuidas teile tundub, kuidas see meeskond on oma tööga hakkama saanud ja millist lisandväärtust ta on andnud. Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Strateegilisel kommunikatsioonil on loomulikult palju suundi. Väga oluline strateegilise kommunikatsiooni haru on kindlasti ka see, mis on suunatud riigi sisse, ja see kindlasti ei asu minu valitsemisala piirides. Ma arvan, iseenesest on nii, nagu väga paljud valdkondadeülesed tegevused on koondatud aastate jooksul Riigikantselei alla ehk peaministri alluvusse, nii ka strateegiline kommunikatsioon. See on iseenesest igati õige. Mis puudutab rahvusvahelist strateegilist kommunikatsiooni ehk n-ö meie huvide kommunikeerimist rahvusvahelisel areenil, siis mõistagi on Välisministeeriumil siin väga oluline roll. Ma arvan, et meil on selles osas professionaalne ja väga sihiteadlik mees- ja naiskond. Loomulikult, meie n-ö strateegilise kommunikatsiooni funktsioon, nii nagu ka enamus teisi välissuhtlemise funktsioone, on olemas kõigil meie välisesindustel. Oma piirid loomulikult seab siia inimressurss, samas mul on hea meel, et me oleme tegelikult ka seda oma strateegilise kommunikatsiooni alast ekspertiisi suutnud päris hästi jagada ka meie idapartneritega näiteks, et ka koolitada, n-ö tõsta meedia teadlikkust, meedia professionaalsust, sealhulgas kohaliku meedia võimekust mitmetes riikides, kus see võib-olla traditsiooniliselt ei ole olnud väga kõrge, samuti n-ö infooperatsioonidele vastuseismise võimet nendes riikides. Nii et ma arvan, et me oleme kindlasti n-ö teel selles küsimuses, arvestades, et ilmselt ka nende aastatega, mis olete teie olnud parlamendis, on see infomaastik märkimisväärselt muutunud, et ka need operatsioonid, millele meil tuleb oma tegevuses vastu seista, on muutunud mõnevõrra keerulisemaks ja komplitseeritumaks, ka sellel teemal selleks, et isegi paigal seista, tuleb väga kiiresti joosta. Ma usun ja väga loodan, et me suudame seda fookust hoida ka tuleva parlamendi ja valitsuse tööaja jooksul.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Maris Lauri!

Maris Lauri
Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin välismajanduspoliitika juurde. Eesti ettevõtjad on ikka ja jälle kurtnud, et nad ei saa piisavat tuge meie diplomaatidelt. Ma sihiksin selle küsimuse nüüd rohkem mitte ekspordi suunale, vaid Eesti investeeringutele välismaale ehk mitte siis Eestisse, vaid välismaale. Kuidas on teie hinnang, kuidas on ministeerium selle suunaga toime tulnud? Mis mõtted on selle asja paremaks tegemiseks? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Nagu ma ütlesin, välismajanduspoliitika ja väliskaubandusalased tegevused on olnud ja on jätkuvalt Välisministeeriumi üks olulisi prioriteete. Piltlikult öeldes võib jagada need prioriteedid kolme suurde lahtrisse: meie julgeolekuhuvide edendamine, teine ongi meie majandushuvide edendamine ja kolmas on siis meie kodanike teenindamine ja kõik konsulaarsed tegevused välismaal. Meil on suurusjärgus 40 kahepoolset välisesindust. Meil on tänasel päeval üksnes neljas välisesinduses täiskohaga majandusdiplomaadid ja siis Ameerika Ühendriikide suursaatkonnas Washingtonis on inimene, kes lisaks välismajandusküsimustega tegeleb ka paralleelselt digitaal- ja küberteemadega. Aga tegelikult on – meie välisesinduste väiksust arvestades, meil on väga paljud välisesindused n-ö minimaalsuurusega, see tähendab kahte Tallinnast lähetatud diplomaati ja kahte kohapealt palgatud töötajat – sellisel juhul vähemalt ühe diplomaadi tööülesannete hulgas ka välismajandusküsimustega tegelemine.
Umbes kümme aastat tagasi sõlmisid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Välisministeerium omavahel kokkuleppe, mille kohaselt siis nendes riikides ja pealinnades, kus on olemas EAS-i välisesindused, tegeleb EAS konkreetselt meie ekspordi toetamise küsimustega ja ka Eestisse investeeringute toomise küsimusega. Ja see kokkulepe on töötanud nüüd päris hästi. EAS-i rahalised võimalused on olnud märkimisväärselt suuremad kui Välisministeeriumi omad. Tõsi, loomulikult EAS-i suurest eelarvest mitte kõik ega isegi mitte ülekaalukas osa ei ole suunatud välistegevustele, aga siiski see ressurss on aidanud meie välismajandushuvisid päris oluliselt toetada. Me oleme seda koostööd perioodiliselt n-ö üle vaadanud, EAS on omalt poolt välja töötanud oma sellise stiimulite paketi, kuidas seda tööd veelgi tõhustada. Ka siin me oleme saavutanud kokkulepe, kus tegelikult ka EAS omalt poolt saab toetada Välisministeeriumi tegevusi. Meie siis välistegevuste, meie välisesinduste, saatkondade välismajandusalased tegevused on aasta-aastalt kasvanud. Ja neid päringuid oli eelmisel aastal enam kui 1700, millega siis nii sihtriigi ettevõtjatelt kui meie oma ettevõtjatelt, millega meie poole pöörduti ja millele ka vastused saadi. Välis- või majandusdiplomaatide päevadel saadud tagasiside on väga-väga valdavalt positiivne. Kindlasti on ettevõtteid, kes erinevatel põhjustel ei ole saanud endale rahuldavat vastust. Ja kui selles on n-ö süü meie diplomaatidel või nende kehval tööl, siis kahtlemata tuleb seda parandada, aga valdav osa nendest ettevõtjatest, kes on teinud koostööd meie välisesindustega või otsinud kontakte, otsinud informatsiooni, pöördunud päringutega, on nende tulemustega ka rahul.
Ja mis veel? (Köhib.) On kindlasti nüüd oluline, et kui EAS, kes on, nagu ma ütlesin, väga olulist osa sellest funktsioonist ka toetanud ja täitnud, läheb vastu järgmisele Euroopa Liidu eelarve perspektiivile, siis on selge, et tema rahastus kahaneb, teatud osa nendest tegevustest, mida täna on tehtud välisvahenditega läbi EAS-i, tuleb tulevikus kanda Eesti maksumaksjal. Selles kontekstis kindlasti on täpselt õige aeg, et arutada ka selle üle, kuidas nüüd jätkata n-ö väliskaubanduse toetamist – kas lahutada siis ettevõtluse toetamine välisturgudele minekul ettevõtluse siseriiklikust toetamisest ja tuua see väliskaubandus tervenisti Välisministeeriumi valitsemisalasse või minna edasi sellesama lahendiga, mis on täna, kus tegelikult väliskaubandus ja välismajandus on jagatud valdkond Välisministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel. Mõlemal on omad plussid ja omad miinused.
Kindlasti Eesti ettevõtjate, Eesti investorite aitamine, kui nad otsivad võimalust investeerida välisturgudele või meie partnerriikide majandusse, see ei ole olnud n-ö primaarfunktsioon Välisministeeriumil, aga kui Välisministeeriumi ja meie välismajandusdiplomaatide ekspertiisist ja informatsioonist on abi nende kontaktide loomisel, siis loomulikult tehakse ka seda. Aga see peab olema eeskätt ikkagi, ma usun, n-ö tellimusel põhinev. Me kindlasti ei otsi oma ettevõtjatele investeerimiseks sihtriike enne, kui me omame kindlat teadmist, et on olemas investorid, kes tegelikult soovivad nendesse riikidesse ja konkreetsetesse valdkondadesse või ettevõtetesse investeerida.

Aseesimees Enn Eesmaa
Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister, aitäh nii ettekande kui ka küsimustele vastamise eest! Te nimetasite oma ettekandes õige mitmel korral, et Eesti on – ja Eesti ongi – eesrindlik oma digitaalmajanduse valdkonna arengus. Kuivõrd selline digitaalsus, tehnoloogiline uuenduslik, ka küberturvalisus on nüüd kajastunud ka meie välisesinduste töös ja millisel kohal, tähendusel on kogu välisesinduste arendamisel ka meie uus ja Eestile ilmselt väga vajalik hargmaisuspoliitika? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Meie välispoliitikas digimõõtme tähendus kasvab ja nagu öeldud, sellel on tegelikult mitu mõõdet. Üks on see, mida me teeme n-ö digitaalse majanduse soodustamisel eeskätt oma Euroopa Liidu poliitikates. Teadaolevalt ka meie juba nüüd tunamulluse Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise üks prioriteete oli tegelikult just nimelt andmemajanduse ja digitaalmajanduse toetamine, info vaba liikumine, info vaba liikumise soodustamine. Teine teema on see, mida me teeme praktilise küberturvalisuse arendamiseks. Eesti on oma siseriiklikus toimimises väga suurel määral digilahendustel põhinev riik. See on meie jaoks n-ö suur kokkuhoiumeede, kuna digitaalsed lahendused on reeglina odavamad kõigist inimtööjõul ja paberil baseeruvatest alternatiividest. Samas kaasnevad sellega teatud haavatavused, ükski digilahendus ei ole 100% turvaline, samas pea kõik nad on tunduvalt turvalisemad kui alternatiivid, aga selle turvalisuse hoidmiseks tuleb pidevalt tööd teha. Nii et see on meile ka n-ö eluliselt vajalik, see ei ole mitte üksnes intellektuaalne huvi, kuidas kaitsta digitaalseid lahendusi võimalike rünnakute eest, vaid see on praktiline vajadus, selleks et tagada riigi toimepidevus. Ja kolmas teema on loomulikult rahvusvahelise õiguse loomine, sest me teame, et kübermaailmas n-ö riigipiirid ei toimi samal viisil, nagu nad toimivad füüsilises maailmas ja seetõttu on ka piiriülene koostöö vajalik ja piire ületavate normide ja rahvusvahelise õiguse loomine väga-väga vajalik. Ja me oleme esmakordselt sel aastal võtnud ka Välisministeeriumis tööle või rakendanud tööle n-ö digitaalvaldkonna eriesindaja, kes just nimelt nende teemadega ka rahvusvaheliselt tegeleb. Nii et see on kasvava tähendusega valdkond. Loomulikult, meie oma informatsiooni liikumise turvalisuse tagamine Välisministeeriumi peamaja ja välisesinduste vahel on üks pidev töösuund. Kahtlemata on ka siin veel arenguruumi, et ka turvaliste infokanalite osas kindlasti saab ja tuleb minna veel tunduvalt paremaks, kui me täna oleme.

Aseesimees Enn Eesmaa
Peeter Ernits.

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Aga ma tahaks rääkida fašismist. President Trump on öelnud, et ta lükkab tagasi globalismiideoloogia ja toetab patriotismidoktriini. Aga hiljuti tuli lettidele välisminister, endise Ameerika, Albrighti raamat "Fašism" ja selle põhikangelane on juhtumisi president Donald Trump. Noh, tema selja taga Viktor Orbán, president Putin ja teised. Ja minu küsimus – muuseas, Trumpi selja taha jääv on ka Adolf Hitler ja Benito Mussolini – ja minu küsimus on, kas te jagate endise välisministri Albrighti seisukohta, et tegemist on sellise tänapäeva fašistidega ja fašistlikud n-ö riigid on just nimelt need USA, Ungari, Poola, Türgi, Venemaa. Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Ei, ma ei jaga kindlasti, kui sellist seisukohta selles raamatus väljendatakse, sellist seisukohta. Teie poolt nimetatud riigid on meie jaoks olulised liitlased, mitmed ka partnerid Euroopa Liidus. Ameerika kirjandusmaastik on erakordselt rikas ja kirju, ka poliitilist belletristikat avaldatakse seal väga-väga palju. Eesti ei võta välispoliitilisi seisukohti nende selliste kirjandusteoste osas ja ei kujunda ka omaenda välispoliitikat nende põhjal. Ja üldiselt ma oleksin väga kriitiliine kõigi suhtes, kes kasutavad mingisuguste võrdluste alusena natsismi või fašismi. Ma leian, et sellised võrdlused on pea eranditult n-ö ebakohaselt stigmatiseerivad ja eksitavad. Need kuriteod, mida pandi Euroopas toime läinud sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel, on oma mastaapidelt unikaalsed ja tänapäevaste poliitiliste vastuolude või ideoloogiliste erimeelsuste illustreerimine taoliste võrdlustega kindlasti ei ole pea kunagi kohane.

Aseesimees Enn Eesmaa
Hanno Pevkur.

Hanno Pevkur
Aitäh! Hea välisminister! Väliskaubandusest natuke rääkisime, ma tahaks rääkida välisinvesteeringutest ja üldse Eesti mainest meie võimalike partnerite ja välisinvestorite ja ka töötajate puhul. Meil on nagu kaks sellist murekohta, mis on viimasel ajal ilmunud tõsiselt päevakorda. Esiteks on tööränne. Meil on 3. jaanuaril täis saanud välistöötajate piirarv ja meile ei saa tulla sportlased, meile ei saa tulla töötajaid, sellepärast et valitsus ei ole võtnud seisukohta. Ja teine probleem on välisinvesteeringutega, kus siis Rahandusministeerium on tulnud välja hullu mõttega, et iga välisinvesteering, mis tehakse ka Euroopa Liidust Eestisse, peaks olema tõendatud siis investori poolt, et kust ta oma raha sai. Milline on välisministri ja Välisministeeriumi positsioon nendes kahes küsimuses, mis on, ma arvan, Eesti maine seisukohalt üliolulised? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Mis puudutab töörännet, siis no me teame, et ka Euroopa viimase aja poliitilises diskursuses on püütud rännet kui sellist üldse stigmatiseerida ja öelda, et igasugune ränne on halb, kahjulik ja seda tuleks igati vältida ja tõkestada. Kahtlemata, tööränne, mis aitab kasvatada Eesti majandust, kus Eestisse tulevad töötajad loovad olulisel määral lisandväärtust, on kõrge kvalifikatsiooniga, töötavad sektorites, mis veavad majanduskasvu, ma ei näe selles midagi negatiivset. Meie immigratsioonipoliitika on aastaid, tegelikult aastakümneid olnud üsnagi konservatiivne, selleks on head põhjused, sh ajaloolised põhjused. Aga kindlasti sellist töörännet, mis on Eesti majanduskasvu huvides, tuleks vaadata ja ka poliitiliselt arutleda lahus näiteks illegaalse massiimmigratsiooni käsitlemisest. Nii et ma usun, et me kindlasti oleme kindlasti teiega võimelised selles küsimuses leidma üksmeelt. Kas sellises tänases poliitilises valimiseelses õhkkonnas on võimalik valitsuses leida konsensust, selles osas ma hetkel ei ole nüüd ülearu optimistlik, aga kindlasti on see jällegi üks koht, kus võib-olla vähem laetud poliitilises olukorras pärast valimisi on võimalik pidada konstruktiivsemat arutelu.
Mis puudutab investeeringuid, siis arusaadavalt ka tänase debati mõned eelnevad küsimused on keskendunud näiteks rahapesuküsimustele ja piiriüleselt liikuva suure raha päritolu on kindlasti oluline teada. Nii et ma usun, et on oluline, et meie enda reeglistik siin oleks hästi paigas, et me järgiksime omaenda seadusi ja järgiksime ka rahvusvahelisi reegleid, mis puudutab võitlust eeskätt just rahapesuga, sest me kindlasti ei taha ka oma majanduses näha investeeringuid, mille taust on hämar. Kas on võimalik minna üle piiri? Kahtlemata on. Aga nagu me teame, on võimalik olla ka teistpidi võib-olla liigselt usaldav ja mitte küsida kriitilisi küsimusi, ka seda tuleks vältida kindlasti.

Aseesimees Enn Eesmaa
Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru
Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Oma ettekandes, kirjalikus ettekandes on neli lõiku, kus võib lugeda NATO ... ja meie prioriteedist, mis kahtlemata nii on. Aga kas nii jääbki või teeme vahepeal silma ka väikselt sellele Euroopa Liidu oma armee ideele? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Nagu ma ka oma kõnes ütlesin, et kõik need algatused, nagu näiteks Euroopa strateegilise autonoomia algatus, millest on päris emotsionaalselt räägitud, ei tohi siis seada kahtluse alla transantlantilise liitlassuhte primaarsust meie julgeoleku tagamisel. Kui me räägime Eesti julgeoleku tagamisest, meie regiooni julgeoleku tagamisest väliste sõjaliste ohtude vastu, siis mitte miski, mida me teeme teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, sealhulgas Euroopa Liidus, ei tohi seada küsimuse alla NATO ühiskaitse artikli, NATO aluslepingu ühiskaitse artikli toimimist. See ei tähenda, et Euroopa Liidu ühistel kaitsealastel algatustel ei võiks olla lisandväärtust selle jaoks, mida NATO teeb. Kui te minult isiklikult küsite, mina ei usu Euroopa ühisarmee ideesse, mitmetel erinevatel põhjustel ei ole kunagi uskunud. Aga Euroopa kaitsealasesse koostöösse näiteks teadus-ja arendusvaldkonnas, samamoodi näiteks Euroopa ühiste algatuste lisandväärtusesse, kui need puudutavad näiteks piiriülest üksuste liikumist, militaarset mobiilsust, et nendel on kindlasti arvestatav lisandväärtus. Ja kui Euroopa kaitsealase koostöö edendamine toob kaasa selle, et rohkem Euroopa Liidu liikmesriike suudavad täita ka endale võetud kohustust kaitsekulutuste osas, siis on see ka kahtlemata positiivne.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm
Tänan, härra juhataja! Hea välisminister! Eesti esindamiseks välisriikides ja oma kodanike abistamisel on kindlasti võtmetähtsusega, et meil oleks olemas tugev võrgustik nn esindusi, et abi oleks tõhus ja tegelikult ka operatiivne. Me oleme algatanud e-residentsuse programmi, mis kaheldamatult on väga edukas olnud, aga see e-residentsuse programm kasvatab oluliselt ka meie vajadust konsulaarteenuse järele ja need mahud on suurenenud. Nüüd me teame ka seda, et võib-olla see e-residentsuse programm on juba jõudnud ka selleni, et me enam ei suuda seda vajadust täita ja e-residentsuse potentsiaali realiseerida. Te olete algatanud või esitanud ka Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja uus välispoliitika arengukava aastani 2030, mis viibki minu küsimuse juurde ehk mis on kaugele ja pikemaajaliselt ettevaatav. Kuidas te näete seda e-Eesti esinduste võrgustikku, lisaks neile kahele, mida te juba nimetasite, mida plaanitakse avada? Kas see võrgustik on pigem selline laienev või oleme me ka midagi kokku tõmbamas? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! No kui me vaatame tagasi ajalukku, siis me oleme teinud oma välisesinduste võrgustiku arengus läbi mitu erinevat faasi. Loomulikult, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui me hakkasime siis oma Välisministeeriumi teatud mõttes taas üles ehitama – ehkki välisteenistusi meie välisesindajad loomulikult ka läbi okupatsiooni ju töötasid ja kandsid edasi seda õiguslikku järjepidevust ja ühtlasi tagasid selle, et ka suur osa demokraatlikust maailmast meile osaks saanud ebaõiglust kunagi ei tunnustanud ega tunnistanud –, siis meie esinduste võrgustik laienes väga kiiresti, me avasime hulgaliselt uusi esindusi. Nüüd, enne suurt majanduskriisi tegelikult me juba olime jõudnud sellesse faasi, kus see esinduste võrgustiku laienemine aeglustus ja kus me tegelikult tegime otsuse avada mõned esindused ka n-ö sisemiste reservide arvel, nägemata nendeks ette pikaajaliselt vajalikku ressurssi, ja kus mitmed meie välisesindused olid tegelikult alla selle n-ö kriitilise vajaliku võimekuse ehk et nende inimressurss ja ka rahaline ressurss oli sedavõrd piiratud, et nad suure osa oma ressurssist tegelikult kulutasid iseenda käimashoidmisele ega saanud tegelikult tegelda oma primaarfunktsiooniga – Eesti julgeoleku, majandushuvide ja konsulaarteenuste pakkumisega.
Me oleme nüüd jõudnud sellesse faasi, kus me oleme defineerinud n-ö minimaalse vajaliku võimekuse, mis ühel välisesindusel peab olema. No loomulikult suurematest pealinnades ja olulisemate partnerite juures on meie välisesindused tunduvalt suuremad aga n-ö see minimaalne võimekus, mida ma ka siin ühes eelnevas vastuses kirjeldasin. Ja me oleme tegelikult pärast seda, kui nüüd kriisijärgselt oldi sunnitud ka välisesindusi või seda võrgustikku koomale tõmbama – mäletatavasti suleti juba ühe varasema valitsuse otsusega meie suursaatkond Brasiilias ja samuti meie peakonsulaat Shangais –, nüüd me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me tegelikult oleme suutnud eelarveläbiräägimistel ja riigi eelarvestrateegia aruteludel näha ette kestliku ressursi, selleks et avada uusi välisesindusi. See ressurss on olemas siis eelarvestrateegias, eelmisel aastal heaks kiidetud eelarvestrateegias kolme uue välisesinduse jaoks, neist üks suursaatkond Budapestis on juba avatud, teine siis suursaatkond Abu Dhabis, Araabia Ühendemiraatides saab loodetavasti avatud käesoleva aasta suvel. Ja ka kolmanda osas on tegelikult tegevused käimas, see puudutab siis meie peakonsulaati Ameerika Ühendriikide läänerannikul. Need kaks viimast on tegelikult väga suurel määral keskendunud just nimelt meie välismajandushuvide edendamisele.
Nüüd, kui rääkida e-residentsusest, siis loomulikult siin niiöelda see vastutav valitsusasutus ei ole Välisministeerium,  aga Välisministeeriumil on päris oluline roll e-residentidega suhtlemisel, selle võrgustiku hoidmisel, aga eelkõige tegelikult just nimelt e-residentide dokumentide või kaartide väljastamisel. See on kasvav koormus meie konsulaardiplomaatidele. On olemas programm või kava minna üle suuremal määral välistele teenusepakkujatele. Lahendus, mida päris paljud riigid ka oma dokumentide väljastamiseks kasutavad. Selle lahenduse osas on just vastutavaks valitsusasutuseks Siseministeerium. See protsess on olnud loodetust aeglasem. Selleks, et nüüd meie konsulaardiplomaatide koormus ei kasvaks üle pea ja et selle tagajärjel ei kannataks meie oma kodanike teenindamine, siis oleme ka nüüd viimaste eelarveläbirääkimistel saanud täiendavat rahastust või küsinud ja õnneks ka saanud täiendavat rahastust. Aga ma arvan, et kestlik lahendus siin on siiski välisele teenusepakkujale üleminek. Ma loodan, et kõik need praktilised probleemid ja turvalisuse mured, mis Siseministeeriumil on seni olnud, saavad ka vastused ja saavad lahendatud.

Aseesimees Enn Eesmaa
Ain Lutsepp.

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Vahemerel toimub Euroopa Liidu ainus sõjaline missioon EUNAVFOR illegaalse rände, migratsiooni kontrolli all hoidmiseks. Teatavasti on riikide erimeelsuste tõttu missiooni pikendatud praegu vaid kolmeks kuuks. Millised on siin võimalused, et Euroopa riigid jõuavad ühisele seisukohale, et operatsioon saaks jätkuda? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! On tõepoolest üks Vahemere-äärne Euroopa Liidu riik, kes on väljendanud nendes aruteludes, mis puudutavad EUNAVFOR MED-i, muret, et Euroopa teised partnerid ei näita üles piisavat solidaarsust nendega rändeküsimustes tervikuna. See on mõnevõrra jah n-ö raskendanud üksmeele leidmist selle missiooni pikendamiseks. Samas, ükski missioon ei ole ju lõputu ja enamus neist ei ole ka tähtajatud. Ja tegelikult seda konsensust, et Euroopa Liit suudaks oma välis- ja julgeolekupoliitilistes algatustes toimida, tuleb luua ja hoida pidevalt. Me oleme näiteks harjunud, et Ukraina-vastase agressiooni ja Krimmi illegaalse annekteerimise tõttu Venemaa suhtes kehtestatud piiravad meetmed, et need kestavad juba palju aastaid, samas me teame, et nad ei ole tähtajatud, nende pikendamise ja vajadusel ka laiendamise üle tuleb pidevalt pidada dioplomaatilisi kõnelusi. Nii et see töö tegelikult selle konsensuse hoidmiseks ja loomiseks on pidev. See on viis, kuidas Euroopa Liit toimib, see annab paljudes küsimustes riikidele ka hädapiduri, mida kindlasti ei tohiks kergekäeliselt kasutada. Kindlasti ei tohiks – ja see nüüd ei puuduta otseselt EUNAVFOR-missiooni, vaid on üldisem märkus –, et kindlasti ei ole hea ja ei ole sellele liitlaste ja partnerite tõhusale ja solidaarsele koostööle soodus, kui riigid, olgu Euroopa Liidu liikmesriigid või ka NATO liikmesriigid, hakkavad oma n-ö kahepoolsetes suhetes esilekerkivaid probleeme kasutama selleks, et blokeerida mingisuguseid ühiseid poliitikaid või algatusi. Nii et see kindlasti on miski, mille suhtes oleme meie kriitilised ja ma usun, et suurem jagu sellest Euroopa ja transatlantilisest kogukonnast, aga see viimane märkus ei puuduta küll konkreetselt EUNAVFOR MED-i.

Aseesimees Enn Eesmaa
Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Millal Eesti Vabariigi valitsus leiab üksmeele ja lõpetab impeeriumimeelsete ja Eesti omariikluse vastaste telekanalite retransleerimise Eesti Vabariigi territooriumil? Aitäh!

Välisminister Sven Mikser
Aitäh! Tõtt-öelda ei ole ma olnud osaline selleteemalistes aruteludes ega tea, et sellel teemal valitseks Vabariigi Valitsuses mingisuguseid suuri erimeelsusi, ehk et üks valitsuspartner oleks soovinud lülitada välja mõne telekanali transleerimist ja teine oleks sellele olnud vastu. Võib-olla olen ma millestki vähe informeeritud, aga minuni ei ole selliseid kuuldusi kunagi jõudnud. Mis puudutab vastuseisu nüüd vaenulikule mõjutustegevusele, propagandale, ka küsimust n-ö tele- või raadiokanalitest või muudest infokanalitest, internetiportaalidest, mis levitavad valeuudiseid või vaenulikku propagandat, siis see on kahtlemata väljakutse, aga Eesti Vabariigi valitsused seni ei ole soovinud minna seda teed, et hakata piirama telekanalite kättesaadavust või n-ö tsenseerima meediat. On tõsi, et on teatud kanalid, infokanalid, mis kindlasti ei ole demokraatlike riikide klassifikatsiooni järgi üleüldse mitte või, noh, ei vääri meedia nime, ka Eesti võimuesindajad valdavalt on loobunud selliste infokanalite päringutele või intervjuusoovidele on keeldunud vastamast. Ma arvan, et parim viis tegelikult, kuidas sellise vaenuliku mõjutustegevusega vastakuti seista, on, punkt 1, kindlasti kõik levitatavad valed, väärinformatsioon koheselt ja faktipõhiselt ümber lükata ja punkt 2 on teha kõigile inimestele Eestis sõltumata nende elukohast, emakeelest, vanusest või muust kättesaadavaks objektiivne ja faktidepõhine informatsioon. Ma arvan, et vaatamata sellele kuulsale metafoorile, mille kohaselt on vale enne maailmale tiiru peale teinud, kui tõde püksid jalga saab, vaatamata sellele ma usun, et strateegilises plaanis siiski tõde omab valeinformatsiooni ees märkimisväärseid eeliseid ja on võidukas, aga see eeldab loomulikult ka meie tarkust ja piisavat ressurssi, et sellel informatsioonilisel lahinguväljal n-ö domineerida.
Aga kuna ma ei näe rohkem küsimusi, siis ma siinkohal võtan endale vabaduse, et teie küsimuse vastamise sabas ka tänada Riigikogu selle meeldiva koostöö eest, tänada väliskomisjoni, kolleege, kes on välispoliitilisse debatti panustanud ja kindlasti panustavad ka tulevikus, ja loomulikult ka oma eelkäijaid selles ametis, keda on ju selle Riigikogu tööperioodi jooksul olnud tervenisti kolm või neli. Ma vaatangi praegu Keidule otsa ja arvan, et tegelikult siiski vist neli.

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur aitäh, austatud välisminister! Istungi juhatajana pean oma kohuseks teid tänada tehtud töö eest, tänase ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kompliment ka teie köhale, mis võimaldas teil teie esinemine väärikalt lõpuni viia. Järgmiseks kutsun ettekandeks väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni.

Marko Mihkelson
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud välisminister! Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940–1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu poolt korraldatud 1924. aasta detsembrimässus. Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harvanähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik. Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast olenev, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke all.
Septembris külastasime väliskomisjoni delegatsiooniga Ida-Ukrainat. Pilt, mis meile rindejoone lähistel avanes, oli masendav. Juba viiendat aastat kestev sõda pole tegelikult päevakski vaibunud. Selles on oma elu kaotanud enam kui 10 000 inimest. Hoiatav on ka asjaolu, et paljudel eurooplastel kipub ununema või pole nad üldse teadlikudki sellest, et Euroopas käib sõda. Isegi Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini ei ole kordagi pidanud oluliseks Ida-Ukrainat külastada ja seeläbi kontinendi rahu kõige enam ohustavale probleemile tähelepanu juhtida. Eestis teatakse hästi, kui palju on nii meie kui ka kogu Euroopa tuleviku jaoks kaalul Ukrainas. Detsembri alguses tegi Riigikogu avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks seoses Kertši väinas toimunud agressiooniga. Oma avalduses rõhutasime, et ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on Venemaa poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni lõpetamine.
Head kolleegid! 100-aastane Eesti Vabariik on parim näide sellest, kuidas maailma suured muutused mõjutavad ühe väikese riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Meie ajaloo kõik saatuslikud hetked on olnud seotud rahvusvaheliste vapustustega. Olgu need siis suured sõjad Euroopas või Nõukogude impeeriumi varisemine – kõik need on pannud proovile Eesti välispoliitilise suutlikkuse ja liidrite oskuse teha keerulistes oludes õigeid valikuid. Riigikogu debattides oleme viimastel aastatel üha rohkem rääkinud sellest, milliseid väljakutseid esitab Eesti välispoliitikale meie silme all toimuv maailma suur muutumine. Erandiks pole ka tänane arutelu. Näib, et teise maailmasõja võitjate eestvedamisel kehtestatud reeglid ja põhimõtted kipuvad üha enam ajale jalgu jääma. Praegu ei ole aga kindlat vastust küsimusele, kas ollakse valmis tunnistama ebakõlasid ja suurte konfliktideta tegema korrektuure maailmakorralduses, mis võimaldaks arvestada suurriikide ambitsioone ja leida lahendusi globaalsetele probleemidele. Eestile on oluline, et murdeajastu maailmas püsiksid suurriikide ambitsioonide ohjeldamisel esikohal rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid ja põhimõtted. Meie jaoks on eksistentsiaalselt tähtis, et ühtse Euroopa idee elaks üle nii Brexiti kui ka eeldatavalt kasvava surve euroskeptiliste populistide poolt. Tihedat koostööd tegevale ja tugevat ühisosa omavale rahvusriikide Euroopa Liidule lihtsalt ei ole alternatiivi ajal, kui Venemaa püüab sõjajõudu kasutades laiendada oma piire ja Hiina eesmärgiks on kujuneda globaalseks liidriks.
Kevadel tähistab NATO oma 70 aasta sünnipäeva. Euroopas valitsev rahu üksnes kinnitab, kui olulist rolli mängib ka tänapäeva maailmas Washingtoni leping ja selle artikkel 5. Kollektiivkaitse tähendus ei ole muutunud ja Eesti pühendumus ühtse väärtus- ja liitlasruumi hoidmisele on meie välispoliitika keskne küsimus. Paraku tuleb tõdeda, et esimest korda peale teist maailmasõda on lääne liitlasruumis märgata ohtlikke kõhklusi ja pingeid, mis võivad halvimal juhul viia atlandiülese koostöö hääbumiseni või koguni NATO lagunemiseni. Kuigi NATO liikmesriigid on kasvatamas oma kaitsekulutusi, häirivad ladusamat koostööd pinged diplomaatilistes suhetes. Nende hulka võiks näidetena arvata viimastel nädalatel Prantsusmaa ja Itaalia vahel tekkinud lahkhelid, püsiv pingete foon Türgi ja USA suhetes, eurooplaste unistused strateegilisest autonoomiast või ka USA presidendi Donald Trumpi väidetavad mõttemängud NATO-st väljatõmbumise üle. NATO ajalugu on varemgi näinud oma liikmete vahelisi pingeid, kuid ikka on peale jäänud tahe säilitada väliseid julgeolekuohte edukalt heidutav kollektiivkaitsepõhimõte. Ka nüüd, kui NATO on Põhja-Makedoonia näol taas laienemas, ei ole globaalselt oma suhtelist mõju kaotaval läänemaailmal arukas hästitoimivat kaitseallianssi lõhkuda. Pigem peaksid Euroopa ja Ameerika liidrid heitma kõrvale personaalsed solvumised ja töötama liitlassuhete tugevdamise nimel, kasvatama heidutust NATO idatiival ning taaselustama kaubanduskõnelused atlandiülese vabaturu loomiseks. Euroopa Liidu edu vabakaubanduslepete sõlmimisel ning nende positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele kinnitab, et selle abil on võimalik anda uus hoog rahvusvahelisele kaubandusele. 1. veebruaril jõustunud Euroopa Liidu ja Jaapani vaheline vabakaubanduslepe on järjekordne ajalooline tähis selles uute kaubandusreeglite maailmas. Eesti ettevõtjatel on nendest arengutest üksnes võita.
Head kolleegid! Rahvusvahelistes suhetes toimuv dünaamika nõuab Eesti välisteenistuselt pidevat professionaalsuse tõstmist ja riigilt suurema ressursi suunamist diplomaatiasse kui meie rahvuslike huvide kaitsmise eesliinile. Riigikogu väliskomisjon pidas alates eelmise aasta jaanuarist kokku 30 erinevat kuulamist, mille käigus vaagiti Eesti välisteenistuse hetkeolukorda ja uuriti, mida täiendavat peaks tegema diplomaatilise võimekuse tugevdamiseks. Kuulamiste raames telliti Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt vastavasisuline analüüs, mida tutvustati avalikkusele eelmise kuu lõpul Riigikogus toimunud seminaril. Meie arutelud olid teadlikult ajatatud kahasse välispoliitika arengukava koostamisega välisministeeriumis. Nii on juba praegu jõudnud mitmed väliskomisjonis käsitlemist leidnud teemad täitevvõimu töölauale, näiteks aukonsulite strateegia koostamine või äridiplomaatia valdkonnas tehtud otsused.
Lubage mul siinkohal välja tuua viis kõige olulisemat teemaderingi järeldustest ja soovitustest valitsusele, mis koorusid väliskomisjoni kuulamistelt ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüsist. Esiteks peaks Eesti välispoliitika kujundamine ja elluviimine muutuma senisest eesmärgipärasemaks. Pärast eelseisvaid parlamendivalimisi ametisse asuv uus koalitsioonivalitsus võiks välispoliitika arengukava rakendamiseks kasutusele võtta iga kahe aasta tagant uuendatava tegevuskava. See võiks sisaldada mõõdetavaid välispoliitilisi eesmärke igas riigile elulise tähtsusega valdkonnas. Teiseks tuleks lõpetada välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia killustatus ning koondada vastavad valitsusasutused ja toetusmeetmed ühe poliitilise juhtimise alla. Üheks võimaluseks siin on väliskaubandusministri ametikoha loomine välisministeeriumis. Viimase alluvuses võiks asuda ka arengukoostöö valdkond. Kolmandaks, välisteenistus on tugev, professionaalne ja ambitsioonikas siis, kui diplomaadid ise on motiveeritud ja nende tööks vajalikud tugiteenused hästi hallatud. See eeldab professionaalset personalijuhtimist ja diplomaatide karjääri paremat planeerimist. Karjääridiplomaatia on Eestis ennast kõigiti õigustanud ja nii peab see ka jääma. Samas võiks välisteenistus olla avatum nendele erivaldkondade  professionaalidele, keda saaks roteeruvalt kaasata avaliku sektori sisese konkursiga. Miks mitte võimaldada ajutine sisenemine välisteenistusse ka kvalifikatsiooninõudeid täitvatele erasektori esindajatele. Neljandaks, aktiivse välispoliitika elluviimiseks on vaja tegevuste paremat eelarvestamist ja stabiilse rahastamise tagamiseks poliitilist kokkulepet. Välisministeeriumi eelarve osa riigieelarves võiks olla 1% ringis või umbes 0,35% SKP-st. Viimastel aastatel on siin pigem toimunud suhtarvudes rahastamise vähenemine. Ja lõpuks, viiendaks tuleks pidevalt tugevdada ja kaasajastada Välisministeeriumi strateegilist kommunikatsiooni nii avalikus diplomaatias kui ka välispoliitiliste otsuste riigisiseses selgitamises. Välisteenistuse tugevdamine on möödapääsmatu, kui Eesti soovib olla rahvusvaheliselt ambitsioonikas oma julgeoleku- ja majandushuvide kaitsmisel. Riigikogu väliskomisjon andis igatahes oma panuse kitsaskohtade teadvustamiseks ning suurema poliitilise ühisosa leidmiseks. Nüüd on järg juba valitsuse käes.
Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjoni töö keskmes oli viimasel aastal veel teinegi oluline raport "Valmisolek tõrjuda valimistesse sekkumist lääneriikide näitel", mille eestvedajaks oli komisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus. Mõjutustegevuse ja desinformatsiooni rakendamine välispoliitiliste tööriistadena on pika ajalooga. Eriti vilunud on selles valdkonnas meie naaberriigi Venemaa eriteenistused, kelle katkematud kogemused ulatuvad juba sajandi taha. Desinformatsiooni kui taktikalise mõjutusrelva kasutuselevõtt sai selgemad piirid juba 1923. aastal, kui GPU asejuht Józef Unszlicht kutsus aktiivsete luureoperatsioonide läbiviimiseks ellu spetsiaalse desinformatsiooni üksuse. Unszlicht nägi desinformatsioonis suurepärast võimalust teha lääne avatud ühiskondades edukaid pettemanöövreid ja mõjutustegevust. Desinformatsioon kui edukas mõjutusvahend jõudis uuele tasemele eriti KGB direktori Juri Andropovi ajal 1960. aastate lõpus. Andropov on ise öelnud, et desinformatsioon on kui kokaiin – kui sa nuusutad seda korra või kaks, ei pruugi see muuta su elu. Kui sa näed seda aga iga päev, muudab see sinu sõltuvaks, sinust saab teine inimene. Kõige olulisem on aga mõista, et Nõukogude Liidu lagunemisega kahjuks ei muutunud mitte midagi. KGB küll reorganiseeriti ja tükeldati, kuid laias laastus jäid ülesanded sarnasteks varasemaga. Umbusk lääne väärtus- ja julgeolekuruumi jäi püsima. Näiteks 2007. aastal ilmunud raamatus "Comrade J" avab kirjanik Pete Earley Venemaa kõrge ÜRO juurest 2000. aastal ülehüpanud luuretöötaja Sergei Tretjakovi loo kaudu, kuidas Moskva jätkas aktiivset spionaaži ja mõjutustegevust USA vastu ka kõige sõbralikumatel 1990. aastatel. Raamatus ütleb Tretjakov muuhulgas mõtlemapanevalt (tsiteerin): "Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USA-d hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB Külma sõja ajal."
Ma peatusin veidi pikemalt desinformatsiooni rakendamise ajalool selleks, et hajutada kahtlusi, justkui püüaks väliskomisjon oma raportiga suukorvistada valitsuse või parlamendi kriitikuid. Meie töö eesmärgiks oli eeskätt osundada nendele lünkadele meie igapäevases infotarbimise praktikas, seadusandluses või ka rahvusvahelises koostöös, mis võimaldavad vaenulikul mõjutustegevusel lihtsamini jõuda oma eesmärgini. Tegemist on tõsise ja kasvava ohuga avatud ühiskondadele nagu Eesti. Esimeseks lähtekohaks ühiskonna psühholoogilise turvavõrgu tugevdamisel on teadlikkuse kasvatamine mõjutustegevusest ja selleks kasutatavatest vahenditest, millise eesmärgi ka raport saavutas. Nüüd on oluline teemaga jätkata juba uue Riigikogu koosseisus ja leida olemasolevate lünkade täitmiseks kas seadusandlikke lahendusi või juurutada lihtsalt paremaid praktikaid.
Head kolleegid! Kas meie välispoliitika on ikka piisavalt demokraatlik? Nii küsis Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Piret Kuusik väliskomisjoni hiljutisel seminaril. Ta pidas eeskätt silmas kogemust, mille me kõik omandasime eelmisel aastal seoses rändekompakti aruteludega. Lahkuva valitsuse viimaste nädalate tegevust jälgides tekib aga tõesti väike segadus, kuidas meil täidesaatva võimu poolt ikkagi välispoliitikat ellu viiakse. Avalikkuse ees toimuvad kummalised vaidlused justiitsministri ja välisministri vahel, mis võiksid jääda valitsuse laua taha. Praegu jääb mulje, et Jüri Ratase valitsusel on korraga mitu välispoliitikat. Ma võin kinnitada, et Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses alati seadnud keskmesse avatud ja demokraatliku debati kõigi meile oluliste välispoliitiliste teemade üle. Parlamendi roll välispoliitika kujundamisel on väga oluline, sest just nii on võimalik Eesti inimestele kõige paremal moel lahti seletada, miks me just selliseid valikuid teeme. Tugeva ühisosa leidmine Eesti välispoliitika kujundamisel ei tähenda, et erakondadel ei oleks erinevaid arvamusi üksikküsimustes. Samas on siiani Eesti välispoliitikas domineerinud järjepidevusele, usaldusele ja etteaimatavusele rõhuv hoiak. See on toonud meile edu ja nii peab see jääma ka edaspidi. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa
Küsimuste vooru, mille pikkuseks on pool tundi, avab Andres Herkel.

Andres Herkel
Aitäh, austatud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus on väga lihtne. Kui ühtseks te peate Eesti välispoliitikat? Ma pean silmas seda, et Vabariigi Valitsuse ministrid häirivalt sageli ei aruta asju ilmselt mitte kabinetis, vaid väitlevad omavahel ajakirjanduse veergudel ja kohati jääb mulje, et meil on välisministreid rohkem kui üks. Aitäh!

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Andres! Nagu ma oma kõne lõppfaasis ka ütlesin, minu arvates see, mida me oleme viimastel nädalatel ka meedia vahendusel näinud, on mõnevõrra harukordne. Ei mäletagi, millal viimati ühe valitsuse ministrid avalikult sellisel moel siis välispoliitiliste teemade üle vaidlesid, samas kui tõepoolest Eesti edu võti on alati olnud see, et me oleme need erimeelsused lahendanud laua taga ja tulnud välja ühtse arusaadava positsiooniga. See on tegelikult olnud ka, nagu ma ütlesin, väliskomisjonis ju väga ilmne ja selge praktika. Meil on olnud teemasid aegade jooksul, mis on olnud selgelt võib-olla ka välispoliitilises plaanis tundlikumad, kus on olnud ka erinevaid lähtekohti või ka erinevaid nägemusi, kuidas Eesti võiks ühes või teises küsimuses käituda. Kindlasti, ütleme, ka lähiaegadest vaieldamatult selline välispoliitiline teema on olnud Eesti ja Venemaa suhted ja ennekõike piirilepinguga seonduvad küsimused. Aga ka siin tegelikult me oleme alati leidnud sellise hoiaku, kus kohas siis kas selleks n-ö meelsusväljenduseks on hääletus siin parlamendis, nagu ühes demokraatlikus riigis on kohane, või on siis valitsus leidnud koalitsioonivalitsuse näol kokkuleppe, milliseid prioriteete välispoliitikas ellu viia. Aga eks siin avaldavad tõenäoliselt mõju ka lähenevad valimised paraku, nii et eks see on iga valitsusliikme südametunnistusel, mida ta Eesti välispoliitikas teeb.

Aseesimees Enn Eesmaa
Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse
Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti on ka energiajulgeolek üks välispoliitika osa. Aga viimasel ajal on räägitud päris palju sellest, et Euroopa erinevad riigid on tegemas oma siseriiklikke energiatarbimise ja strateegilisi otsuseid lähtuvalt sellest, et osa võiks jääda naabrite kanda. Osad eksperdid, kes on olnud skeptilised, on öelnud seda, et see võib viia tulemuseni, kus kõik loodavad naabrite peale, ühel hetkel on kõik sellest energiajulgeolekust nagu ilma. Kas teadlik selline kiire üleminek või kiirustades üleminek taastuvatele energiatele ja ka teatud tuumaenergia loobumisest võib panna meid veel rohkem sõltuvusse nn Vene energiast, rääkides siin kasvõi Nord Stream 2-st jne? Kas need teemad on praegu väga selgelt fookuses ja läbi arutatavad, et ei tekiks üksikute riikide lahendumisi, mis tegelikult halvavad kogu süsteemi?

Marko Mihkelson
Ja, aitäh, see on tõesti väga oluline teemade ring. Energiajulgeolek on olnud pikki aastaid üks väga oluline komponent ka välisjulgeolekupoliitikas laiemalt riikide puhul. See on tõstatunud ikka ja jälle siis, kui võib-olla on ka sellised kriitilisemad hetked kas energia tarbimises või ka energiakandjatega seonduvad probleemid, kui on tuumaohutusega seonduvad küsimused või ka praegu näiteks kliimapoliitika valdkonnas küsimus, kuidas balansseerida siis n-ö traditsioonilisi energiaallikaid taastuvate energiaallikatega. See on väga lai teemadering. Ma pean ütlema, et see kogemus, mis minul on kujunenud ka rahvusvahelises koostöös kolleegidega ennekõike Euroopa Liidu tasandil, siis see, kuhu tänaseks on jõutud, võrreldes näiteks veel ajaga, kui Eesti alles liitus Euroopa Liiduga, siis siin on tehtud väga palju väga olulisi investeeringuid. Võtame kas või Eesti enda seisukohalt. Me ei ole enam käsitletav üheselt kui energiasaar, meil on loodud ühendusi, eriti elektrienergia valdkonnas oma naabritega. Meil on töös väga oluline meie julgeolekut puudutav projekt elektrivõrkude lahtiühendamisest Venemaa elektrivõrgust ja selle ühendamisest Kesk-Euroopa sagedustega. See on vaieldamatult üks keskseid teemasid lähiaastatel, mis on teostatav ka jällegi suuresti tänu Euroopa Liidu toetustele.
Aga selles küsimuses peitus ka täiesti õigustatud kriitika selles osas, kui ühtsena ikkagi Euroopa Liidu liikmesriigid nagu näevad neid teemasid, mis praegu võivad osutuda või kas praegu või tulevikus võivad mängida karuteene Euroopa energiajulgeolekule, ja kindlasti Nord Stream 2 teemat, mis on olnud siin ka viimastel päevadel väga selliseks kuumaks arutlusteemaks Euroopa ka isegi olulisemate riikide omavahelistes suhetes nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus küll on leitud esialgu selline teataval määral kompromiss, kuidas käsitlede seda Balti merre, Läänemerre rajatavat Nord Streami teist torujuhet. Ma arvan, et siin on ka ikkagi näha pigem progessi selles suunas, et sellist ühtset energiapoliitikat, mida on muidugi keeruline ette kujutada, et see võiks tekkida lähiajal kogu Euroopa Liidu tasandil, riikidel on nagu erinevad, ütleme siis, allikad, mille pealt nad on ehitanud oma siseriiklikku energiajulgeolekut, et aga samas ikkagi see teadlikkus täna on hoopis kõrgem ka nende ohtude suhtes, mis oli võib-olla veel aastaid tagasi. Ma arvan, ka see ikkagi elektri või mitte ainult elektrienergia, vaid ka tervikuna kogu energiaportfelli mitmekesistumine, alates siis tõesti ka taastuvenergiaelementidest kuni ka näiteks veeldatud gaasi rohkema rakendamisega meie Euroopa energiajulgeoleku tagamisel, et need on teemad, mis, ma usun, ka meie uue valitsuse ja Riigikogu aruteludes võiksid olla esiplaanil, sest ega see põlevkivienergeetika teema meie nii-öelda aruteludest niipea kuhugi ei taandu. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud väliskomisjoni esimees! Te nimetasite vajadust või vähemalt lähteülesande tõstatamist aukonsulite strateegia koostamiseks. Milline oleks selle strateegia eesmärk ja mis on need põhjused, mis üldse tingivad järjekordse strateegia vajadust? Aitäh!

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Krista, see on tõesti väga hea küsimus. See on üks näide, mida ma kõnes tõin, kuidas hea koostöö väliskomisjoni ja Välisministeeriumi vahel on tegelikult viinud selleni, et me oma välispoliitikas olemasolevat ressurssi, ka ennekõike siis inimressurssi, võimalikult hästi kasutaks. Eesti on väike riik ja meil ei ole võimalik maailmas kõikidesse riikidesse, maailma kõikidesse piirkondadesse oma esindusi rajada, seetõttu me väga palju ka ikkagi toetume sellele tööle, mida teevad meie aukonsulid. Aga neid on tegelikult meil kokku ümmarguselt 200, praktiliselt kõigis maailma piirkondades. Me peame lihtsalt esiteks paremini aru saama, kuidas nende enda töö on korraldatud. Arusaadavalt tegemist on ju ka vabatahtliku pühendumisega Eesti huvide kaitsmisele. Aga vaieldamatult on oluline, et võib-olla ka need kriteeriumid, mille alusel me aktsepteerime aukonsulikandidaate, ka see, kuidas me nende tööd võib-olla ühel või teisel määral hindame, kuidas me neid informeerime, millises infoväljas me neid hoiame, kuni ka selleni, et mis on need võib-olla olulisemad valdkonnad, mida me eeldaksime aukonsulitelt, millist tegevust, ja võib-olla kui me juba aastaid oleme rääkinud sellest, et näiteks Eesti võiks oma välismajandushuvisid senisest palju paremini kaitsta ja läbi ka selliste inimeste nagu meie aukonsulid ka neid huvisid edendada, siis ka see on üks teemade ring, mida praegu Välisministeerium, loodevasti juba suve hakuks on neil selline sisemine analüüs tehtud ja on ka parem ettekujutus, kuidas siis olemasolevat ressurssi inimeste näol paremini kasutada. Aga ma peaks ütlema, et olles kokku puutunud väga paljudes maailma riikides aukonsulitega, Eesti aukonsulitega, siis Eestil on ikkagi väga ja väga vedanud. Meil on väga palju väga häid, väga kõrgetasemelisi Eesti lipukandjaid üle maailma, kes seda tööd teevad, nagu ma ütlesin, vabatahtlikult, omast heast tahtest ja seetõttu see on väga oluline panus ka Eesti välispoliitiliste huvide edendamisse. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Oudekki Loone!

Oudekki Loone
Aitäh! Härra komisjoni esimees! Teie olete oma ettekandes vähemalt kõigiti reaalses maailmas, kuigi paljud lahendused selle maailma probleemidega hakkama saamiseks on pehmelt öeldes kaheldavad. Kuid te rääkisite ka väärtus- ja reeglitepõhisest maailmast. Millised väärtused ja reeglid on need, mille kohaselt Eesti reageerib teravalt n-ö iga pastaka kukkumisele Venemaal, aga kui USA toetab saudide jubedusi Jeemenis, oleme vaiksed ja hillitsetud? Aitäh!

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Oudekki! Ka sina väliskomisjoni liikmena oled ju näinud vahetult, et me tõepoolest elame reaalses maailmas, et kõik need arutelud, mis meil komisjonis on toimunud, on kas põhjustatud siis nendest sündmustest-arengutest, mis rahvusvahelises plaanis toimuvad ja meid mõjutavad, ja ka läbi selle, kuidas siis Eesti positsioonid ja seisukohad peaksid kujunema. Vaieldamatult, see on väga oluline küsimus. Ma arvan, et see, mida sa puudutad, just nimelt Saudi-Araabia kontekstis, aga ilmselt neid näiteid võib tuua veelgi, eks ju, me oleme arutanud sisemisi arenguid meie väga olulise liitlase juures, nagu Türgis. Me oleme arutanud sündmusi ka praegu, mis toimuvad Venezuelas. Me oleme arutanud mitmeid teisi tähtsaid teemasid, kaasa arvatud ka meie visiidil, kui komisjon käis eelmisel aastal visiidil Genfis ja me kohtusime seal ÜRO erinevate organisatsioonide esindajatega ja vaagisime neid mõtteid, kuidas tänapäeval üldse rahvusvahelistes suhetes ikkagi kaitsta inimeste õigusi, neidsamu universaalseid õigusi üle maailma. Ja on äärmiselt oluline, et me ei pigistaks silma kinni selliste õigusrikkumiste ees, mis on ilmsed, mis on kõigile rahvusvahelistele standarditele vastunäidustatud, ükskõik kui olulised liitlased nad ka ei oleks omavahel. Sest vastasel juhul, kui välispoliitikasse sigineks liiga palju silmakirjalikkust, siis see kindlasti on oht ka sellistele riikidele nagu Eesti, kes väikeriigina on sõltuvuses just nimelt nende reeglite usutavusest, lepingute kehtimisest ja püsimisest. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu mäletamist mööda olite teie üks võtmeisik, kui koostati strateegiat aastani 2025 Eesti võimalustest ja huvidest Aasias. Kui te nüüd vaatate tagasi sellele möödunud seitsmele aastale ja sellele, mis ees ootab aastani 2025, kuidas teie hinnangul see strateegia on siiamaani realiseerunud? Kas see kiiresti muutuv maailm, nagu me tavatseme siin öelda sageli, kuidas see mõjutab kogu strateegiadokumenti? Kas see vajab mingeid olulisi muudatusi või mis te arvate?

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Urve! Väga oluline küsimus. See on näide eelmisest Riigikogu koosseisust. Tõesti, me väliskomisjonis algatasime juba 2011. aastal arutelu sellest, millised võiksid olla Eesti tegevused, pidades silmas siis vaieldamatult kasvavat ja küllaltki kiirelt kasvavat nii Hiina kui ka teiste Aasia riikide rolli maailmamajanduses, maailmapoliitikas. Ja 2012. aastal komisjon oma raportiga Aasia strateegia kohta tõepoolest tuli välja terve rea soovitustega Vabariigi Valitsusele, mille hulgas muuhulgas oli ka näiteks see, et Eesti võiks olla aktiivsem ka välismajandushuvide kaitsja nendes riikides, nendes piirkondades. Aga just ennekõike ka see tõdemus, et Aasia roll, Hiina roll maailmamajanduses, maailmapoliitikas on kasvav trend, millele meil peab olema pidevalt nii tähelepanu kui ka vastused kerkivatele küsimustele. Ja teiseks, ka looma loomulikult läbi lepingulise baasi, läbi aktiivse diplomaatilise tegevuse võimalusi laiendamaks siis võimalusi ennekõike näiteks meie ettevõtjatele.
Mis on juhtunud selle aja jooksul, seitsme-kaheksa aasta jooksul? Hästi oluline, jällegi, siin on seos Eesti liikmesusega Euroopa Liidus, me oleme sellest ju väga palju võitnud, et me oleme teatud määral loovutanud osa oma suveräänsusest sõlmimaks rahvusvahelisi kaubanduslepinguid Euroopa komisjoniga. Euroopa komisjon on teinud head tööd selle aja jooksul just nimelt ka laiendamaks võimalusi meie kaubavahetuse kasvuks mitmete Aasia riikidega. Ma tuletan meelde, kõnes mainisin, et alles esimesel veebruaril jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Jaapani vahel. Meil on üle 120 ettevõtte Eestis, kes ekspordivad Jaapanisse. See eksport praegu on seal kusagil 70 miljoni euro ringis aastas. Ma olen täiesti veendunud, et see järgmiste aastatega kasvab. Ja näide siit on võtta Eesti ja Lõuna-Korea vahelise kaubanduse kasvust, see on kahekordistunud hetkest, kui 2015. aastal jõustus Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vaheline vabakaubandusleping.
Viimastel aastatel on väga selgelt näha aktiivsuse kasvu Eesti-Hiina suhetes, ennekõike erinevate litsentside ja kaubanduspiirangute või tõkete muutmisel, litsentside kokkuleppimisel või saamisel Hiina valitsuse poolt, aga ka siis tõesti tõkendite mahavõtmisel meie kaubavahetuses. Loomulikult, siin on tööd veel edasigi teha ja ka varasematest küsimustest on ju kerkinud teemasid, mida meil tuleb silmas pidada. Ma tean, et Välisministeerium väga tõsiselt analüüsib Aasia-suunalist poliitikat, sh Hiina suunalist poliitikat, nii et see, ütleme, teadmine sellest, et me peaksime rohkem panustama Aasia suunal, on täiesti selgelt olemas.
Väga positiivse näitena selle Aasia strateegia rakendamise kontekstis on meie ülikoolide vaheline koostöö Aasia teemade käsitlemisel. Juba selle aasta mais toimub Tartus rahvusvaheline suur konverents, Aasia teemaline suur konverents, mida veab praegu eeskätt Tartu Ülikool, aga sinna panustavad suuresti ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja teised meie ülikoolid. Kavas on muuta see konverents regulaarseks, üle kahe aasta toimuvaks, mis tooks kokku nii poliitika- kui majandusvaldkonna eksperdid Aasiast ja Euroopast siia Eestisse.
Ja võib-olla veel üks teema, mis minu arvates on oluline siin ka ära markeerida. Nagu ma mainisin Eesti välisesindusi, meil ei ole võimekust loomulikult neid rajada paljudesse maailma riikidesse, aga üks riik, kuhu minu arvates juba peale Riigikogu valimisi kokku tulev valitsus võiks tõsiselt kaaluda esinduse rajamise – ja selles osas on minu arvates ka laiem konsensus ja arusaamine olemas –, on Lõuna-Korea. Tegemist on maailma kõige innovaatilisema riigiga. Nagu ma mainisin, on kaubavahetus Lõuna-Koreaga viimastel aastatel kahekordistunud. Meie lõunanaabrid on saatkonna sinna rajanud juba mitu aastat tagasi ja nad on läbi selle ka võimestanud siis just nimelt kaubavahetust ennekõike. Aga mitte ka see, kõige olulisem on ikkagi, et inimeste suhted, ka nende ideede rakendamine, mis rahvusvaheliselt ennekõike sellises innovatsioonivõrgustikus olemas on, oleks tähtsad. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Te ütlete, et viimastel nädalatel on teil väike segadus, et Eestis on mitu välispoliitikat. Aga minul oli segadus juba novembri lõpul, et meil on nagu vist kolm erinevat välispoliitikat. Kui välisminister ja tema erakond toetas rändelepet selgelt ja justiitsminister, tema erakond oli selle vastu, siis teie väliskomisjoni esimehena ja teie erakond, Reformierakond, käitus hoopis kolmandat moodi, et ei võtnud igaks juhuks seisukohta ja läks nagu saalist minema, teie ka. Minu küsimus on, et ütelge, milline on siis teie seisukoht, kui praegusel hetkel võiks olla, et kolm välispoliitilist joont on selle rändeleppe kohal. Kas teie pooldate siis seda rändelepet või ei poolda? Ütelge otse välja. Aitäh!

Marko Mihkelson
Aitäh! Esiteks, kui võtta viimased nädalad, mida ma oma kõnes välja tõin, siis need tõesti ulatuvad veidi kaugemale. Me tõepoolest nägime seda otsustamatust valitsuse tasandil ja minister möönis ka oma kõnes, et valitsus ju jättis sellel teemal tegelikult sisulise otsuse tegemata, kuna koalitsioonis olid selged lahkehelid erakondade tasandil. See on väga halb pretsedent, mida loodi, kus kasutati Riigikogu avaldust poliitilise tehnoloogilise võttena toona, selleks et säilitada praegust välispoliitiliselt eri suundades tõmbavat valitsust, nagu me oleme näinud siis viimaste päevade aruteludest justiitsministri ja välisministri vahel. Kui siia lisada veel seda, et ka Keskerakonna jätkuvalt alles olev leping Putini parteiga on kusagil kapis, siis eks neid küsimusi tekib juurde veel rohkemgi.
Mis puudutab rändelepet, siis rändeleppe kontekstis oli väga selge arvamus väliskomisjonil: tuua see teema meie ette komisjoni, ma rõhutan, komisjoni aruteluks, selleks et saada ülevaadet, mida on valitsus pärast kevadist n-ö eelpositsioonide kokkuleppimist, kuigi nagu me mäletame, ka siis oli valitsuse tasandil erinevaid seisukohti nendesamade ministrite osas, et mida on siis tehtud, millised on valitsuse ja Eesti poolsed tegevused selle 23 teema osas, mida oli juulis kokku lepitud ÜRO liikmesriikide tasandil rändekompakti, n-ö dokumendi sisus, et millised Eesti tegevused on olnud või milliseid kavatsetakse ette võtta sellega seoses. Põhitähelepanu loomulikult kogu selles teemas oli ka valitsuse poolt see, et see ei ole juriidiliselt siduv, justkui nagu üldse mitte oluline lepe, aga me nägime, kaheksa tundi kestis arutelu siinsamas saalis selles küsimuses. Reformierakonnal oli, kui te küsite Reformierakonna seisukoha kontekstis, oli väga selge ja ühene arusaam: me ei tohi tekitada pretsedenti ka siin saalis sedavõrd olulises küsimuses, nagu see rändeteema oli, et välispoliitilised otsused on välisministri ettepanekul viidavad valitsussse ja valitsus peab nendes küsimustes langetama otsuse, isegi siis, kui koalitsiooni kontekstis üks osapool sellega nõus ei ole, ka varasemalt on toimunud valitsuse tasandil hääletused, aga valitsus on teinud otsused. Ja see oli meie seisukoht. Mis puudutab rändeteemat ja rändekompakti laiemalt ja teisi rahvusvahelisi suhteid mõjutavaid nii-öelda rahvusvahelisi kokkuleppeid, siis on üheselt on selge, et rändeküsimustega ei ole võimalik tegeleda igal riigil eraldi. Jah loomulikult, igal riigil on suveräänne õigus ja see on ka Eesti riigil olemas, keda me laseme oma riiki, millist reeglite, kriteeriumite alusel. Aga need mured ja probleemid, mis on sundinud miljoneid inimesi kas Aafrikas, Lähis-Idas või kusagil mujal Aasias oma kodudest lahkuma, otsima varjupaika kusagil mujal, on need siis seotud kliimamuutustega või konfliktidega või mingitel muudel põhjustel, nendele on võimalik lahendusi leida ainult läbi rahvusvahelise koostöö. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Barbi Pilvre, palun!

Barbi Pilvre
Aitäh, hea juhataja! Austatud esimees! Väliskomisjoni liikmetel on info, et varsti toimub väliskomisjoni esimeeste kohtumine toidujulgeoleku ja kliimajulgeoleku teemal Norras. Järsku paari sõnaga tutvustaksid, eriti siis see toidu julgeoleku teema ei ole meie julgeolekudebatis just kuigi tavaline.

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Barbi! Tõepoolest see informatsioon vastab tõele, et siis väga hästi toimiv koostöö Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide ja väliskomisjoni juhtide vahel saab oma jätku tõesti juba järgmisel kuul Bergenis, Norras. Meil on töökord tavapäraselt see, juba aastast 2003, et aastas kogunetakse kahel korral roteerumise alusel. Ja korraldajariik, võõrustajariik siis pakub välja kohtumise päevakorra. Tõepoolest, seekord meie head kolleegid Norrast on toonud päevakorrast n-ö esiplaanile kaks minu arvates väga olulist sellist globaalset teemade ringi. Üks puudutab kliima soojenemisega seonduvalt ookeanide olukorda globaalsel tasandil. Norrale läheb see väga korda, aga ma usun, et kindlasti on see väga tähtis ka meil mõista ja informatsiooni jagada selles valdkonnas. Kindlasti ka toidujulgeolek on piire ületav globaalne teema, kuskohas nii toidu kvaliteedi kui ka toidupuuduse või ka toidu raiskamise ja kõige sellega seonduvad teemad otsapidi ja äärepidi puudutavad ka rahvusvahelist julgeolekut, sest me teame, et küsimused, kus on näiteks tõsised puudused või piirangud inimestel toidu kättesaadavuse osas, võivad põhjustada väga tõsiseid konflikte, sundida inimesi rändesse, nagu ma enne mainisin. Siin on rahvusvaheline koostöö, humanitaarabi ja teema tähtsustamine väga olulised. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Eesti ja Brexit. Teatavasti töötab, õpib ja elab Suurbritannias tuhandeid Eesti inimesi. Mis saab neist pärast Brexitit, millised on siin väliskomisjoni või Välisministeeriumi seisukohad? Ja teine küsimus on veel, mida ma jõuan esitada, aga see vist ei ole täpselt asjakohane selles teemas. Kas Euroopa Liit ei ole valmis üheski Suurbritanniaga peetavate läbirääkimiste punktis lepingut avama, et võimaldada Suurbritannia valutum lahkumine? Aitäh!

Marko Mihkelson
Aitäh, hea Ain! Küsimuste vooru lõpuks selline huvitav teema, millest võiks väga pikalt rääkida. Brexit peaks toimuma 29. märtsil. Kuidas ta toimub, kas ta toimub, on jätkuvalt tänase päevani ennekõike Briti enda poliitikute jaoks lahtine küsimus. Selgeid vastuseid selles osas me veel saanud ei ole. Briti parlament koguneb minu teada homme uuesti arutama sedasama lahkumislepet. Nagu me teame, ka seal poliitilisel tasandil on antud väga vastakaid signaale. Nii nagu parlament, nii paraku ka tegelikult Briti ühiskond on selles küsimuses kahjuks aastaid lõhestunud ja tõenäoliselt need mõjud nii Briti sisepoliitikale kui laiemalt jäävad kestma ka, ükskõik milline see lahendus siis sellel aastal selles Brexiti teemas ka olla ei saa. Kõige halvem lahendus meie jaoks kindlasti on leppeta lahkumine. Nagu me brittide, siis Suurbritannia leppeta lahkumine, et alles siin paar päeva tagasi tuli ju ka informatsioon selle kohta, et kui see peaks toimuma tõepoolest, Suurbritannia leppeta lahkumine, siis ennekõike majandussuhetes, kaubandussuhetes tekib päris tõsine kaos. Eriti mõjutab see neid ettevõtteid, ka Eestis muu hulgas, kes ekspordivad peamiselt oma toodangu Suurbritanniasse. Selles analüüsis toodi välja, et see mõjutab umbes 600 000 töökohta üle Euroopa, ennekõike mõjutab see Saksamaad, üles 100 000 töökoha näol, Prantsusmaa 50 000 töökohta, aga ma usun, et ka Eestis. Ma tean, et on ettevõtteid, kes täna vaatavad väga suure murega selles osas, et kellel põhiline eksporditurg on Suurbritannias, ma tean näiteks üks ettevõte Haljalas, aga mitmel pool võib-olla ka mujal, kellel tõsine probleem võib tekkida sellest, kui see olukord jõuab sinnamaani, et Suurbritannia tõesti lahkub siis Euroopa Liidust ilma leppeta. Euroopa Liidu seisukoht, 27 liikmesriigi seisukoht, kaasa arvatud ka Eesti seisukoht on ju selge: Suurbritannia on Euroopa riik, Suurbritannia on meie väga oluline liitlane, me tahame nendega omada võimalikult tihedaid, võimalikult ka n-ö kokkuleppepõhiselt arusaadavaid suhteid kõigis valdkondades, ennekõike mis puudutab meie inimeste n-ö töötamist, õppimist, elamist Suurbritannias, aga ka nende kodanike viibimist näiteks Eestis või mujal Euroopa Liidus. Leppe avamine, taasavamine minu arvates ei lahenda seda probleemi, millesse Suurbritannia sisepoliitika on kahjuks nende aastatega nagu ennast mänginud. Nii et nagu on öeldud, leppe enda avamine on praeguses situatsioonis välistatud ja küsimus on ju ainult selles, millised on poliitilised deklaratsioonid selle ümber, mille kaudu võidakse siis väljendada oma seisukohti, millised võiksid olla tulevikusuhted Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel. Aga ma arvan, et ka täna kõigile nendele küsimustele veel lõplikke vastuseid ei ole. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Väga täpne lõpp. Aitäh, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson! Austatud Riigikogu! Enne kui asume läbirääkimiste juurde, siis hinnates soovi läbirääkimistel osaleda, on meil vaja otsustada protseduurilised küsimused.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada tänase täiskogu istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Riigikogu täiskogu istungiaega on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Alustame läbirääkimistega. Väliskomisjoni ettepanek oli, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Andres Herkel Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra esimees! Austatud kolleegid! Palun ühtlasi igaks juhuks lisaaega.

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Andres Herkel
Austatud välisministrit ma ei näe. Ma pean ütlema, et tema kõne oli igav. Aga see ei ole öeldud halvasti – võib-olla isegi heas mõttes igav, sest enamik olulisi rõhuasetusi siin kindlasti sisaldus ja muud olulised rõhuasetused said küsimuste-vastuste korras ka enamasti selgelt markeeritud. Kui eelmisel aastal andis välisminister oma kõnele sellise tugeva järjepidevusnoodi, tsiteerides Jaan Tõnissoni, siis täna tsiteeris ta Jaan Poskat. Tublid mehed mõlemad ja kindlasti sellised tsitaadid ainult kaunistavad selliseid ettekandeid.
Nüüd, eelmise aasta kõnega haakub kindlasti ka liberaalsel demokraatial põhineva väärtussüsteemi rõhutamine ja ka selles oleme me välisministriga päris ühel nõul, ainult et iga kord, kui sellest niisugusel tasandil räägitakse – mitte Sven Mikser üksi, vaid ka väga paljude teiste puhul –, mulle tundub see kuidagi deklaratiivne ja mitte päriselt probleemi sisusse minev. Igal juhul eeldaksin siin vastuseid vähemalt kahele küsimusele, mis on jäänud püstitama. Üks on see, miks lääne väärtussüsteem mureneb, ja teine on see, mis on need lääneväärtusruumi pimepunktid, mida me kipume kas krooniliselt unustama või kus seiskub inimõiguste ja rahvaste enesemääramise kaitse.
Ma püüan eeskätt vastata nüüd sellele teisele küsimusele. Ma tulin poliitikasse, Riigikokku 20 aastat tagasi. Ja 16 aastat tagasi veel üsna kogenematu Riigikogu liikmena läksin esindama Eestit Strasbourgis Euroopa Nõukogus. Ja siis oli üleval üks väga keskne küsimus, oli Tšetšeenia küsimus, massilised inimõiguste rikkumised Euroopa Nõukogu liikmesriigis. Me olime tunnistajad sellele, kuidas lääne väärtusruum ei suutnud tegelikult otsustavalt reageerida ja see oli see koht, kus inimõiguste kaitse minu meelest väga selgelt seiskus. Siis edaspidi räägiti sellest järjest vähem ja vähem. See teema oli keskne ka Riigikogu saalis, rääkimata Strasbourgi assambleed tollel ajal, kuid praeguseks on ta jäänud kuhugi täiesti varjule. Selle asemel on hakatud liberaalsete väärtuste kaitse nime all tegelema võib-olla siiski marginaalsemate teemadega viisil, mis oluliselt suurt hulka inimesi erinevates ühiskondades kuidagi negatiivselt ärritab. See meenutab mulle seda, et keegi on kaotanud võtme kuhugi pimedasse võpsikusse, aga tuleb seda tuppa lambi alt otsima. Ja minu meelest siin on üks suur probleem peidus, mis mingisugusel moel on aidanud kaasa ka selliste nähtuste tekkimisele nagu Viktor Orbán Ungaris, nagu AfD Saksamaal, nagu ka üks erakond Eestis. Selline illiberaalse demokraatia tõukejõud mu arvates on kusagilt sealt saanud alguse. Ja see on ka see koht, kus lääs ei ole suutnud tegelikult oma väärtusruumi kaitsta, on taganenud ja selle taganemise tagajärjed on olnud peaaegu katastroofilised.
Nüüd on maailm väga oluliselt muutunud ja kõik see langeb nüüd ajastusse, kui me räägime väga palju infojulgeolekust, me räägime väga palju võitlusest sellise desinformatsiooniga. Kübarkaitse teema, muide, on hoopis laiem kui valeuudised, see puudutab ka suurte andmekandjate kaitset, see puudutab infrastruktuuriobjektide kaitset, kindlasti uue rahvusvahelise õiguse loomist, mida minister siin täiesti selgelt rõhutas. Ma loodan, et selles mõttes on asjakohane ka meie poolt ülehomme läbiviidav oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu infojulgeoleku asjus.
Nüüd mõned järeldused, mis peaksid olema väga selgelt tehtud. Ehkki minister siin Venemaad oma kõnes ei maininud ja mõneti on see isegi elegantne, kui igas salongis kohe esimese asjana hundist ei räägita, aga Venemaa on meie esimene julgeolekuoht, see mõjussfrääride poliitika, see rahusvahelise õiguse rikkumine, mis sealt õhkub, millega seoses me hiljuti ka Kertši avalduse tegime. Ja see on oluline koht. Kui keegi arvab, et meie oht on liberaalsed väärtused, siis no kui, ütleme, lähemal asuvad riigid ei ole veenvad, siis ma soovitan tutvuda tõepoolest ilmselt Põhja-Korea ja Kuuba kogemustega.
Ja järgmine järeldus on see, et meie jaoks ei pea väärtuspõhine välispoliitika kindlasti mitte huvidele vastanduma, vaid meie esimene huvi ongi see, et meie välispoliitika oleks väärtuspõhisem. Aga siin ma tahaksin minna oluliselt kaugemale kui välisminister Mikser, ja tegelikult on see parlamendi ülesanne minna oluliselt kaugemale, olla oluliselt otsustavam ka inimõiguste kaitse ja väärtuste kaitse küsimustes. Paar nädalat tagasi Strasbourgis võeti vastu Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel üks raport, mis oli teine raport Magnitski küsimuses, kus otsesõnu kutsutakse Euroopa Nõukogu liikmesriike ja teisi partnerriike üles sellele, et kehtestada sanktsioonid nende suhtes, kes on kas vahetult rikkunud selgelt inimõigusi või aidanud inimõiguste rikkumisele kaasa ja ma loodan, et Riigikogu jõuab siiski siin selle koosseisu sees veel järgmisel nädalal menetleda ka seda algatust, mis on seotud inimõiguste rikkumisega seoses Kertši sündmustega.
Ja lõpuks valimistega palistatud paar ääremärkust. Kahju on sellest, et välisteenistuse seadus meil selles koosseisus jääb vastu võtmata. See on põhjustatud minu meelest otseselt ühest muudatusettepanekust, mis, ilmselt edevuse eesmärgil, püüab sisse tuua kooseluseaduse teema. Kahju, et nii läks. Ja teine ääremärkus valimistega seoses on seotud selle küsimusega, millele väliskomisjoni esimees juba vastas. Meie välispoliitika valitsuse tasemel peaks olema oluliselt ühtsem. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Mart Nutt Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Mart Nutt
Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Välispoliitikal on riigi jaoks mitu olulist ülesannet ja ma kaardistaksin ainult võib-olla mõned nendest, sest selleks kõigeks ei ole lihtsalt aega. Esimene, mida ma arvan, et võiks pidada kõige olulisemaks välispoliitiliseks ülesandeks, on julgeoleku tagamine ja see on nii Eesti kui ilmselt teiste riikide välispoliitika absoluutne prioriteet. Kuid on ka teisi väga olulisi ülesandeid, mida välispoliitika täitma peab. Näiteks välismajanduspoliitika. Kindlasti peab Eesti vaatama välismajanduse küsimustele laiemalt kui ainult Euroopa Liidu raamides, ma julgeksin öelda, et seda kasvuruumi on väga palju ja võib-olla me oleme siiamaani jätnudki väljastpoolt Euroopa Liitu olevad välismajanduspoliitilised küsimused liiga palju tagaplaanile ja neid tuleks kindlasti parandada. Kolmandaks, konsulaarküsimused. Üks konsulaarküsimus kahtlemata, mis meid puudutab pidevalt, on viisavabaduse küsimus. Kui me vaatame Eesti kodanike võimalusi viisavabalt reisida, siis need on ju päris head. Kuskil 120 riiki me saame täiesti viisavabalt, mitmetesse riikidesse me saame viisad piirilt, aga samas, kui me võrdleme ennast mõnede teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, nagu Põhjamaad, Saksamaa, siis me näeme, et neid riike, kuhu mõnede teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud saavad viisavabalt, meie ei saa. Nii et, ma arvan, ka selles valdkonnas tuleks kindlasti edasi töötada. Kolmandaks on ka arengukoostöö küsimus. Eesmärk jõuda aastaks 2030 0,33%-ni on üllas, aga see ei juhtu ju iseenesest ja ma arvan, et siinjuures peaks kindlasti kaasama ka Eesti enda ettevõtlust, see aitaks kindlasti kaasa sellele, et see arengukoostöö meil ka edeneks.
Kuid tuleks tagasi julgeolekuteemade juurde. NATO ja Euroopa Liidu liikmena on Eesti hästi kaitstud, seda me võime tõdeda, kuid selleks, et Eesti jääks hästi kaitstuks, eeldab see ka pidevat investeerimist. Ja see investeering ei ole üksnes sõjaline investeering, see on ka investeering poliitikasse ja välispoliitikasse. See on ka suhete arendamine teiste riikidega ja see on ka Eesti tuntumaks tegemine maailmas. Siin on igati sobilik välja tuua Eesti kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, mittealaliseks liikmeks aastatel 2020–2021 ja Eesti on teatavasti juba päris pikka aega seda protsessi edendanud. Aastal 2005 käidi esmakordselt välja taotlus julgeolekunõukogu liikmeks saada. Aga arvestame ka sellega, et selleks on 2/3 ÜRO liikmesriikide toetust ja selleks on vaja teha tööd. Ma usun, et Eesti on teinud väga head tööd, aga see töö ei lõpe enne, kui see otsus on kahtlemata tehtud. Kuid julgeolekuküsimustes tuleb rõhutada veel teisi aspekte.
Ma paluks natukene aega juurde.

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Mart Nutt
Aitäh! Mis need siis on? Üks oluline küsimus on kahtlemata julgeolekuohtude neutraliseermine. Missugused ja kust need julgeolekuohud siis tulevad? Kõigepealt on julgeolekuohuks kahtlemata agressiivsed valitsused, on autoritaarsed riigid, on äärmuslikud ideoloogiad. Ja siinjuures konkreetsemaks minnes tuleb tõdeda ja mitmete eelkõnelejatega nõustuda, et kahetsusväärselt kõige suurema julgeolekuprobleemi tekitab meile jätkuvalt Venemaa ja Venemaa agressiivne tegevus mitmel rindel on kahtlemata muret tekitav. Kuid mitte ainult. Kahtlemata on julgeolekuprobleemiks, julgeolekuohuks terrorism, millest Eesti on õnneks pääsenud, aga selleks, et terrorismi tagasi hoida, tuleb pidevalt valmistuda. Ning äärmuslikud ideoloogiad. Mis need äärmuslikud ideoloogiad siis on? Noh, võib-olla on natukene ajast ja arust rääkida siin kommunismist, natsismist ja fašismist, kuid see võib olla petlik. Sellepärast et kui me vaatame mõningaid režiime, nagu juba mainitud Põhja-Korea, Kuuba, aga üha rohkem ka Venezuela ja mõned teised riigid veel, siis me näeme, et need küsimused on tegelikult jätkuvalt aktuaalsed. Samuti äärmusreligioossed liikumised, mis on väga suureks toitepinnaseks üldse äärmuslikule ideoloogiale ja mis on selle tõttu ka ohuks rahule.
Kaks ministrit on oma erinevates seisukohavõttudes rääkinud natsionalismist. Paraku me peaksime nagu natsionalismi natukene analüüsima, et mis asi see ikkagi on ja kas me saame sellest kõigist ühtemoodi aru. Ma üldiselt arvan, et need kaks ministrit, nii välis- kui justiitsminister suhtuvad natsionalismi ühtemoodi. Ma ei arvagi, et nad suhtuks sellesse erinevat moodi, aga paraku natsionalism ei tähenda alati erinevates keeltes ühte- ja sedasama ja ühest keelest natsionalism tõlkida teise keelde, võib anda ka eksitava signaali. Võtame siin praegu näiteks inglise keele ja eesti keele. Inglise keeles natsionalismil on, võib öelda üldjoontes negatiivne konnotatsioon, nii et see on nagu negatiivne väljend ja iseloomustab negatiivseid asjaolusid, mis eesti keeles tingimata niimoodi ei ole. Kui me nüüd nagu püüame neid mõisteid omavahel koos vaadata, siis eesti keeles on pigem kujunenud selleks natsionalismi mõisteks, mida inglise keeles nimetatakse natsionalismiks, pigem šovinism ja šovinismi kohta kahtlemata see, kogu see n-ö ohumärk kehtib. Šovinism on selline ideoloogia, mis alavääristab teisi rahvaid, on teiste riikide ja rahvaste suhtes agressiivne, kuid natsionalismil võivad olla ka mitmed muud avaldumise vormid, mida tingimata võib-olla eesti keelest inglise keelde ei ole õige natsionalismiks tõlkida, et me anname sellega vale signaali. Ja eesti keeles ei ole sellel nagu nii negatiivset tausta, kui sellel on inglise keeles. Ja kui me võtame nagu ühe teise termini, mida sageli ka tõlgitakse natsionalismiks, mis on eesti keeles rahvuslus ja sealhulgas ka avatud rahvuslus, mida tegelikult minu arvates ei ole õige natsionalismiks tõlkida, sest see annab ilmselgelt vale signaali. Rahvuslus, nii nagu seda Eesti kontekstis on alati mõistetud, on tegelikult ikkagi identiteedil põhinev, identiteedi alus, ta on pigem positiivse rõhuasetusega ja rahvuslusele toetub ju ka selline rahvusvaheline praktika ja rahvusvahelise õiguse praktika, nagu seda on enesemääramisõigus. Eesti riigi tekkimine on ju samuti enesemääramisõiguse tulemus ja sellesse, ma arvan, me ei saa kuidagi suhtuda negatiivselt. Nii et see oleks minupoolne kokkuvõte. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor
Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonna fraktsiooni nimel. Palun! Kolm minutit lisaaega.

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Esiteks, idapiiri tagant tuleva ohu suhtes valvsuse kaotamine ja liitlaste tähelepanu hajuda laskmine. Teiseks, Eesti väljatirimine Euroopast. Ja kolmandaks, selle sajandi suurtest protsessidest – kliimamuutusest ja kliimarändest – tulenevate tagajärgede valesti hindamine. Need on kolm võimalikku tulevikuarengut, kus minnalaskmine võib Eesti teed väga oluliselt mõjutada.
Ma võin mõista selle taktikalist kaalutlust, miks täna siin meie ees kõnelenud välisminister ei nimetanud kordagi oma kõnes Venemaad, aga ma ei jaga seda valikut ajal, kus Putini režiim eskaleerib jõuliselt olukorda Ukrainas, harjutab õppustel valmistumist suuremastaabilisteks sõdadeks ja kasutab järjest jultunumaid vahendeid, et lüüa lõhet nii lääneriikide sisse kui ka lääneriikide. See sõda, mis võideldakse ja mis kas võidetakse või kaotatakse meie peades, käib juba mõnda aega. Selle sõja algatas Venemaa ja seda tuleb võtta tõsiselt. Sellise infosõja põhieesmärk on mis tahes vahenditega oma huvidele sobivatele poliitikutele ja poliitikatele avaliku arvamuse pärituule loomine ja tema huvidele vastanduvatele poliitikutele ja poliitikatele vastutuule genereerimine, diskrediteerimine, suurema segaduse ja pingete tekitamine otsest sõjalist sekkumist, sõjalist konfrontatsiooni vältides.
Me valitsus ei tohi olla kartlik ega häbelik, kui on vaja olla konkreetne ja selgesõnaline Putini režiimi tegudele reageerija või ka reaktsiooni nõudja. Isegi kui kõik ülejäänud väsivad ikka veel pooleli olevatest kriisidest, siis peab olema Eesti jätkuvalt see, kes Ukraina, Gruusia ja Moldovast ära hammustatud tükkide eest seisab ja neid riike reformides toetab. Kui on üks keel, mida Putini režiim mõistab, siis see on tugevuse keel. Me ei tohi karta seda keelt kõnelda, sest see režiim tunneb sellised pehmed, ettevaatlikud ja ümarad kaugelt ära.
Eesti tugevus, meie tugevus seisneb meie liitlassuhete tugevuses ja lääneliitluse ühtuses. Kui me räägime liitlastest, siis räägime me Kanadast, Suurbritanniast, Hollandist, teistest Põhjamaadest, räägime Prantsusmaast, Saksamaast ja veel väga paljudest meie jaoks olulistest riikidest. Aga väga sageli räägime me liitlastest rääkides Ameerika Ühendriikidest. See suhe on Eesti jaoks oluline ja see suhe on eesti jaoks väga eriselt tähtis. Me kõik teame seda vastust küsimusele, et kas me suhted on praegu tugevad. Jah, on küll head. Aga kindlad? Ma arvan, et me ei saa pahaks panna, et pärast president Trumpi otsuseid lahkuda Pariisi kliimaleppest, võtta tagasi allkiri Iraani tuumalepingult, tõmmata ootamatult välja väed Süüriast, lahkuda tuumarelvaleppest Venemaaga kostub sellist küsimust varasemast tihemini. Isegi kui kogu NATO tervist puudutav debatt on Ameerika Ühendriikides tõukunud riigi sisepoliitilisest võitlusest, siis teeb iga tõsiseltvõetaval moel esitatud selleteemaline kõhklus halba. Meie valitsuse ülesanne on Eesti käitumisvõimalused ses olukorras läbi kaaluda ja teha konkreetne plaan selle jaoks, kuidas me murettekitavas olukorras Eesti liitlassuhteid kindlustame. Ei, ma ei räägi plaan B-st, vaid ma räägin plaanist, kuidas olemasolevat, praegust olukorda kindlustataks. Selles plaanis oleks mõistlik ette näha ka koht meie suurele kogukonnale, mis asub väljaspool Eestit, sest kui me oskame neid inimesi hoida, siis on nad oma sidemetega oluliseks abiks ka riikidevaheliste suhete hoidmisele. 
Lisaks, NATO tipptasemel kohtumise toomine Tallinnasse oleks kõige selle valguses Eesti ja laiemalt kogu meie regiooni jaoks oluline. Sellise kaaluga üritust ei ole Eestis varem toimunud. Tähelepanu hoidmine siinsel NATO tiival on midagi, mida ainult segasemaks muutuvas julgeolekuolukorras ei tohi alahinnata. Ma teen kummarduse kõikidele diplomaatidele, kes on teinud väga pikalt tööd, et Eesti võimekust ja olulisust märgataks. Ma loodan väga, et poliitilisel tasemel suudetakse see eeltöö tulemuseni viia.
Teine suund, mis vajab me teravdatud tähelepanu, puudutab Euroopat. Euroopa Liidu ühtsust rünnatakse järgmisel neljal aastal raevukalt nii seest kui ka väljast. Eesti huvides on, et Euroopa peaks vastu. Kui Euroopa ühtsus peaks lagunema, on kohe väga-väga hapras seisus ka meie regiooni riigid. Putini Venemaa lähituleviku infosõda ja mõjutustegevus on suuresti suunatud sellele, et upitada maikuus valitavasse europarlamenti võimalikult palju oma kaastöölistest kabajantsikuid igast Euroopa nurgast ja igast poliitilise spektri servast. Siht on piisavalt suur Euroopa ühtsuse ja ühisväärtuste vastane pomm istutada otse parlamentaarse Euroopa südamesse. Meilgi on olemas jõud, kes pakuvad tõrvikute ja trummipõrina saatel näiliselt lihtsaid lahendusi Euroopa probleemidele, juba kuuldud Euroopa Liidust väljaastumiseni välja. Me mäletame omast kogemusest valusalt täpselt, kuhu selline strateegia lõpuks välja juhatab. Meil ei ole valikut endasse sulguda, sest meie geopoliitiline asend ei võimalda meile seda. Kui piiririik Eesti Euroopast ja lääneliitlusest välja kiskuda, jääme me eikellegimaale, me jääme üksi. Ma jääme samasse seisu, kuhu Eesti Vabariigi tollased juhid ja rahvas avastasid end olevat manööverdanud enne eelmist ilmasõda. Kui see Eesti Euroopast väljatirimine peaks õnnestuma, kas meil on siis päriselt alust loota, et tagajärg saab olema kuidagigi erinev sellest, mis ta oli eelmisel korral?
On veel üks teema, mida ma Reformierakonna poolt pean oluliseks alla joonida. Kas me tajume oma hetkemuresid lahendades, kuidas saavad lähemate kümnendite jaoks ennustatavad globaalsed protsessid mõjutama siinset elu ja riikidevahelisi suhteid? Kas me panustame piisavalt, et neid negatiivseid tagajärgi, võimalikke negatiivseid tagajärgi ära hoida? Kliimamuutused ja kliimaränne on lahendatavad üksnes globaalselt ja need on otseselt seotud meie rahva julgeoleku ja heaoluga. Prognoosid ütlevad, et kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvatest piirkondadest läheb selle sajandi keskpaigaks liikvele mitte miljon või mitte kaks miljonit inimest, vaid üle 100 miljoni inimese. Nii peaks igaüks, kes päriselt muretseb rände mõjude pärast, tegelikult keskenduma võitlusele kliimamuutustega. Arvan ka, et Eesti välispoliitika ja selle aruanne peaks tulevikus eraldi tähelepanu pöörama arengutele ja meie initsiatsiividele nendes valdkondades.
Head kolleegid! Olgu meil järgmise nelja aasta jooksul selgroogu ja tarkust märgata ohte ja tunda ära need arengud, mis võiksid saada saatuslikuks. Ja olgu meil tarkust reageerida õigesti. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Kersti Sarapuu
Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mõned kuud vähem kui kolm aastat on möödumas olukorrast, mis on toonud Euroopa Liidus parajalt suurel määral ebakindlust ning segadust. 2016. aastal hääletas briti rahvas Euroopa Liidust lahkumise poolt. Täna teame, et esialgne eufooria on asendunud paljudel muremõtetega. Kokkulepped Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel on keerulised sündima ning see puudutab otseselt muidugi ka Eestit, meie ettevõtteid ja inimesi. Kindel on aga, et Eesti ja Suurbritannia suhted jäävad ka edaspidi heaks ning konstruktiivseks, nii nagu need on meie lähiajaloo jooksul olnud. Samas näitab tänane olukord veel, et populistlikel vaadetel ja lihtsatel lahendustel ei ole tegeliku eluga palju ühist. Ka Eestis on olnud kuulda järjest enam Euroopa Liidu poliitikate siunamist, riikide ühtsust ja koostööd peetakse justkui riikide iseseisva poliitika nullimiseks. Tegelikkus on sellest kaugel. Me kipume rände ja nn banaanikõveruste direktiivide kõrval unustama, milline on olnud Euroopa Liidu panus meie majandusele, julgeolekule ja vabadusele. Need on märksõnad, mille taga on tohutult palju valdkondi ja teemasid, mis on valusalt meenutamas ennast ja ka hetkel Brexiti kaudu.
Mis on siis see meie õppetund? Aga see, et me ei tohi lasta hirmudel meie üle võitu saada. Teadmatus pole voorus. Õnneks on Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule jätkuvalt kõrge, aga ka meil siin Riigikogus on oluline roll teha vastutustundlikku poliitikat, olla faktipõhine ja mitte laskuda lihtsate lahenduste lummusesse, et see toetus kõrgena ka püsiks. Ränderaamistikul ei soovi ma pikemalt peatuda, kuid nägime niigi, et koostööd võib tõlgendada väga erinevat moodi, lausa kahjulikuna. Tõde ja vale hakkavad tänapäeval mõlemad üsna kiiresti elama oma elu ning lõpuks ei saa keegi aru, mis, kes, kus ja miks. See on kiire ja tiheda infoliikumise ajastu miinuskülg ja see on väga tugevalt mõjutamas ka riikide välispoliitikat. Usk, et just seda tahetakse kuulda, viib libedale soovile meeldida valijatele, unustades seejärjest pikema vaate ning järgmise käigu. Välispoliitika ei tohi olla vaid niinimetatud väljapoole suunatud poliitika, me peame enam panustama sellesse, et ka Eesti inimesed mõistaksid, miks on meil just sellised liitlassuhtes, miks toetame ühte või teist ettepanekut ÜRO-s või Euroopa Liidus ning millised on meie eesmärgid riigi ja rahvana. Välispoliitika on muidugi justkui midagi kauget, millest viitsitakse aru saada ja rääkida vaid siis, kui seal sees on emotsioonidest pulbitsevad sõnad "ränne" või "pagulased".
See on väga tõsine mõttekoht, head saadikud, kuidas välispoliitilist silmavaadet avardada. Välispoliitika peab jõudma inimesteni, mitte jääma kõrgetesse ja kaugetesse bürootornidesse. Mööda ei saa minna ka Eesti ja USA suhetest. Eesti on ja jääb tugevaks liitlaseks USA-le, olen selles kindel. Donald Trumpi presidendiks saamisega on aga toimunud mõningane narratiivide muutus, seda eelkõige NATO koha pealt, mida peame õigustatult üheks oma julgeoleku garandiks. Peame seisma selle eest, et keerulised hetked ei lammutaks pikkade aastate jooksul ehitatud edukat koostööd, vaid arendaks seda. Siinkohal on Eestil väga suur roll, mitte ainult NATOs, kus oleme oma liitlaskohustusi kaitse-eelarvega täitmas ja saame aktiivselt kutsuda ka teisi seda tegema, vaid ka üleüldisemalt. Eesti ei pea ega tohi väikeriigina olla kuulaja rollis, vaid andma endast kõik, et maailm oleks stabiilsem ja parem paik, see ei ole lihtsalt enda tegevuses hoidmine, vaid vajalik ja võimalik samm, et väikeriigina püsima jääda ka siis, kui maailm meie ümber on muutumas. Seejuures on Eesti esmakordselt kandideerinud ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Leiame, et see on vajalik ning annab meie püüdlustele olla konstruktiivne lahenduste otsija rohkem kaalu. Väikeriikide vaataja antud nõukogus on vajalik ja mitte ainult, peame vajalikuks Eesti panuse suurendamist nii arengutöösse, säästvasse elukeskkonda kui ka võrdsema ja demokraatlikuma maailma saavutamisse. Ühtlasi toetame ÜRO kui organisatsiooni tähtsuse kasvu, mis oleks ühtsem, tegusam ning tõhusam. ÜRO ei tohi kunagi jõuda endiste Rahvasteliidu saatuse ja staatuseni, me suudame ja tahame anda sellele oma panuse, et see ei juhtuks. Toetame diplomaatia dialoogi eelistamist sõjalistele konfliktidele ning näeme Eestit tugeva läbirääkija rollis rahvusvahelistes kriisikolletes. Eesti diplomaatia esmane eesmärk on olla ratsionaalne ja neutraalne konflikti lahendaja regioonis ja maailmas.
Ja viimaks soovin rõhutada, et nii nagu siin ka varasemalt on välja toodud, sõltub Eesti majanduslik edu väga suuresti tõepoolest just välisturgudest. Me peame enam pingutama ja otsima võimalusi, kuidas panna meie välispoliitika majanduse heaks tööle. On rõõmustav, et Eesti on suutnud viimastel aastatel teha märkimisväärseid samme näiteks meie põllumajandustoodete jõudmiseks Aasiasse. Seejuures jõustus ka vabakaubandusleping EL-i ja Jaapani vahel, mis panustab samuti meie kahe riigi majanduslikku koostöösse. Kliimamuutuste, rahvusvaheliste kokkulepete ja rahu hoidmise kõrval tuleb tõdeda, et ka Eesti ettevõtjate esindamine välismaal on üks põletavamaid küsimusi, mis vajab lahendusi. Seetõttu on ka Keskerakonna hinnang olnud sama, mida on alles äsja üle korranud ka Kaubandus- ja Tööstuskoda – Eesti vajab välismajandusministri ametikohta, et meie ettevõtjad saaksid jala ukse vahele edukamalt. See samm annaks Eesti suursaatkondadele ja diplomaatilistele esindustele suurema rolli, andmine majandusküsimustega tegelemisel. Meie väikse riigi majandust saab arendada suures osas just tegutsedes väljaspool meie riigipiire ning panustades igakülgselt sellesse koostöösse.
Lõpetuseks ütlen, et kuigi ees on ootamas pöördelised ajad, on aeg panna sisse järgmine käik Eesti välispoliitikas: tõhustada meie riigi rolli vahendajana ja koostöö otsijana, leida võimalusi tugevdada meie majandust ja suurendada Eesti inimeste arusaama meie eesmärkidest siseriiklikult, et oleksime välispoliitiliselt väljas ühise eesmärgi nimel, vaid siis oleme tõeliselt tugevad ja valmis minema raskustele vastu neid kindlalt ületades. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Henn Põlluaas
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Henn Põlluaas
Head kolleegid! Kunagi paistis Eesti silma julgete otsustega. Täna on meie välispoliitika kaotanud väärtused ja teravuse. Ei püütagi seada suuri eesmärke, defineerida rahvuslikke huve ega neid kaitsta. Puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus, kuid seda ei tasugi oodata vasakvalitsuse sotsist välisministrilt, kelle erakonna meelest on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia. Riigid seisavad enda huvide eest. Ka Euroopa Liidus. Väliskomisjonis näen aga, kuidas pea kõik Välisministeeriumi memorandumid, mis tutvustavad Eesti seisukohti erinevatel foorumitel, lõppevad lausega "Eesti toetab Euroopa Liidu seisukohti". Ja seda isegi siis, kui väga ei toetatagi. Nii piirdubki meie välispoliitika suuresti vaid sooviga istuda võimalikult paljude laudade taga, kuid selmet seista Eesti huvide eest, tegeletakse vaid kaasakoogutamisega. Ma ei süüdista meie esindajaid ja saadikuid. Kala mädaneb peast.
Mikser rääkis juubeliaastast, kuid ei vaevunud protesteerima, kui Venemaa keelas meie Pihkva konsulaadil Eesti 100. aastapäeva tähistamise Petseris. Samuti siis, kui Vene duumasaadik teatas, et Tallinn on Revel, vana vene linn, ja Tartu Jurjev, samuti vene linn, kus asutati esimene vene ülikool, ning käratas, et mis te eestlased teete võõrastes linnades. Vähemalt pole Kremlil karta, et tõe ja meie territoriaalse terviklikkuse eest seistaks või nõutaks okupatsioonikahjude kompenseerimist. Välisminister peaks tegema meile ülevaate eelmise aasta sündmuste ja välispoliitika kohta. Seda ei olnud eriti. Nagu eelmiselgi aastal, raiskas ta aga aega hoopis haige vasakideoloogia, liberaaldemokraatia ja Euroopa idee ülistamisele ning rahvusluse ja parempopulismiga hirmutamisele.
Liberaaldemokraatia on fiktsioon. Demokraatia kas on või seda pole. Euroopa kultuur ja moraal toetub kristlikele väärtustele ja traditsioonidele, mis on Euroopa tegelikuks ühtsuse ja demokraatia allikaks. Nn liberaalne demokraatia eirab seda, kehtestab libasallivust, mis on ründav ja mittesalliv tõeliste väärtuste suhtes, ja tõstab esile äärmuslikke isiklikke vabadusi, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ja vastutust. Kui vähemused otsustavad enamuse väärtushinnangute üle, siis see ei ole demokraatia, vaid diktatuur. Sellises ühiskonnas oleme me juba olnud. Meile aitab! Mikseri ülistatud "Euroopa idee" põhineb Euroopa manifestil. Seda ei püüta varjatagi. Räägitakse vajadusest luua ühtne konstitutsioon, eelarve, välis-, fiskaal- ja muud poliitikad ehk teisisõnu Euroopa Föderatsioon, mille suurimaks vaenlaseks on rahvusriiklus. Kõik, mille eest me võitlesime – suveräänsus, meie kultuuri ja identiteedi kindlustamine ja rahvusriiklus – on parempopulismi, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Võitlus parempopulismi vastu kirjutati sisse isegi Mikseri all koostatud Eesti välispoliitika arengukavasse, mis peaks olema hoopiski erakondadeülene ja erapooletu.
Euroopa Liit rajati suveräänsete riikide liiduna. Sel pole midagi ühist multikultuurse ja globalistliku Euroopa ideega, mida meile ühtsuse sildi all peale surutakse. Just liikmesriikide otsustusõiguse vähenemine loob pinnase Euroopa Liidu lagunemisele. Brexit ei tekkinud tühjalt kohalt. On hea, et Mikser rõhutas transatlantiliste suhete tähtsust, need on üliolulised. Ometi hääletas Eesti tema tahtel USA vastu UNESCO-s, kus ei tohiks üldse poliitikaga tegeleda, USA saatkonna viimisel Jeruusalemma, samuti Iraani tuumaleppe küsimuses. Andis USA vastuseisu eirates terroriste mahitavate palestiinlaste abiks raha ja vaikis, kui Trump toetas meid Nord-Stream 2 küsimuses, isegi siis kui Macron seletas, et euroarmeed on vaja USA vastu. Ka rändepakti küsimuses vastanduti USA-le. Väita, et see ei mõjuta suhteid USA-ga on rumal ja lühinägelik. Eesti huve see igatahes ei teeni.
Samasugune fopaa on olnud Euroopa Komisjoni diktaadiga mittenõustuvate Poola ja Ungari karistamise toetamine. Küsin Mikseri enda sõnadega "Kui me ei soovi olla solidaarsed oma liitlaste ja partneritega, siis miks peaksid olema teised solidaarsed meiega?". Eriti oluline on see Vene ohu taustal, millest ta aga ei iitsatanudki. Et kui pistame pea liiva alla, siis koll kaob ära? See ei ole reaalne maailm.
Arengu- ja humanitaarkoostöö omab rolli massiimmigratsiooni peatamisel. Eesti on uute Euroopa Liidu riikide seas per capita suurim abiandja. Anname circa 40 miljonit aastas, peamiselt läbi ÜRO ja Euroopa Liidu abiorganisatsioonide. Summat tahetakse kahekordistada. Euroopa Kontrollikoja aruande põhjal varastatakse aga ligi 70% abist lihtsalt ära. Miks aetakse meie raha auku, selmet nõuda suuremat kontrolli, mille läbi tõuseks reaalne abi ise kahekordseks?
Kuid massiimmigratsiooni ei tahetagi peatada. Mikseri katse kiita rahva selja taga heaks hukatuslik ÜRO rändepakt kukkus tänu EKRE-le läbi. Sellega liitumiseks puudub valitsuse otsus, Riigikogus Reformierakonna tõttu läbi surutud avaldusel puudub juriidiline jõud ja 80% inimestest on selle vastu. Ometigi andis välisminister Eesti saadikule ÜRO-s ilma mingisuguse mandaadita ebaseadusliku korralduse paktiga liitumiseks. See, et globalistlik multikultuurne ideoloogia defineeritakse euroopalikkuseks või progressiivseks, näitab selgrootust ja orjameelsust. Peaasi, et ei peaks ise otsustama ega vastutama. Nii tulebki tõdeda, et meie välispoliitika on visioonitu, arg ja pugejalik. Ma loodan, et järgmine valitsus seab välispoliitika Eesti huvide teenistusse. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Barbi Pilvre Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Barbi Pilvre
Hea juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan kolleege fraktsioonide sõnavõttude eest ja ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest!
Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ja selgelt on välja koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märgusõnad, mis iseloomustavad muutunud välispoliitikaprotsessi kõige paremini. President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia võimaliku lahkumise ümber Euroopa Liidust, mille klaarimine käib jätkuvalt intensiivselt, ent mille lõplikuks settimiseks kulub aastaid. Huvid, juhused ja värvikate üksikisikute tegevus mõjutavad rahvusvahelist elu praegu tugevalt, pole näha, et lähiajal taastuks vaikus ja ennustatavus.
Samal ajal reljeefsete juhtidega on oma elujõudu näidanud parlamentaarne demokraatia. USA Kongressi spiiker Nancy Pelosi juhtimisel on otsustavalt ohjeldanud pressident Trumpi eepilist projekti rajada Mehhiko piirile miljardeid maksev müür ning USA riigiasutused on tänu kongressi sekkumisele taas töövõimelised. Briti parlament räägib jõuliselt kaasa peaminister Theresa May juhitud Brexiti projekti saatuses, kaitstes parlamendi kaudu pikas plaanis Suurbritannia rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Me ei tea veel, kas ja kuidas Brexit toimub, nagu me ei tea, missuguseid üllatusi võib kaasa tuua president Trumpi jätkuv ajastu Igal juhul on maailm muutuste keerises nagu ka seda koos hoidvad rahvusvahelised organisatsioonid.
Selles tormilises maailmas on üha tähtsam reeglitepõhine maailmakord. Väikeriigina teame oma ajaloolisele kogemusele tuginedes ülimalt hästi, et meie julgeolek ja riigina kestmine on sõltuv rahvusvahelistest kokkulepetest. Eesti saab endiselt hästi läbi oma partneritega NATO-s kui ka Euroopa Liidus, teeb koostööd ÜRO-s ja teistes organisatsioonides. Rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine on ka eelduseks, et on võimalik tagada rahulik areng ja koostöö ajal, kui paljudes maades on pead tõstnud nähtused, mis ohustavad rahulikku kooseksisteerimist, nagu isolatsionism ja antidemokraatlikud protsessid. Sellepärast on ka oluline Eesti osalemine rahvusvahelistes tegevustes, olgu see siis idapartnerlus ehk arengukoostöö teiste kunagiste Nõukogude Liidu osadega nagu Ukraina, Moldova, Gruusia või Valgevene või ka humanitaarabi ja arengukoostöö Aafrika riikidega.
Koostöö ja ka panustamine on meie oma julgeoleku alus ning tasub meenutada, et ka tänu arengukoostööle üheksakümnendatel tõusis Eesti riik ja ühiskond taas jalgele ja edenes kiiresti läänestumise teel. Seda ei maksa unustada, kui kõlavad n-ö rahva seast hääled, mis seavad kahtluse alla rahvusvahelise arengukoostöö rahastamise Eesti riigieelarvest.
Poliitikas on keskne kommunikatsioon. Mõnede arusaamade järgi poliitika ongi kommunikatsioon. Mida ei suudeta kommunikeerida, seda pole olemas. Eesti välispoliitika on ülimalt professionaalne ja sellele aitab kaasa professionaalne välisteenistus, mis areneb ja laieneb jätkuvalt, nagu ka eelpool kuulsime. Selles professionaalsuses on vahel ehk tagaplaanile jäänud meie välispoliitilise tegevuse siseriiklik kommunikeerimine. ÜRO rändepakti ümber toimunud siseriiklikud mullistused tõid hästi esile, kui oluline on oma tegevuse seletamine ja veelkordne üleseletamine. Mis välispoliitika professionaalidele tundub enesestmõistetav, ei pea nii paistma tavakodanikele, isegi ajakirjanikele, kes ei pruugi alati aru saada Eesti jõupingutustest rahvusvahelises koostöös.
Välispoliitika kommunikatsioonis on oluline, et iga inimeseni jõuaks teadmine, et Eesti ei ole suurriik, mis saaks hakkama üksi. Eesti on olnud Euroopa Liidus abisaaja ja nüüd ka maksja, ent on paljudes valdkondades endiselt abisaaja. Nii nagu aidati meid ja aidatakse nüüdki, aitab Eesti teisi ja suurendab sellega ka oma nähtavust, mõjukust ja julgeolekut.
Praegu pürib Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Selles protsessis suhtleme riikidega üle kogu maailma ja mõnikord tuleb seletada Eesti lugu algusest peale: kus me paikneme, mis keelt räägime, mida mõtleme. ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks pürgimise protsessi kaudu näeme, et välispoliitika on pidev protsess, kus tuleb endast jätkuvalt väikeste sammudega märku anda.
Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja me ei saa käsitleda Euroopa Liitu, Brüsselit, nagu kedagi väljaspoolset. Eestis on toetus Euroopa Liidule üks organisatsiooni kõrgemaid. Meie huvides on ühtne ja koostöövõimeline Euroopa Liit. Kahetsusega tuleb tõdeda, et just uute liikmete, endiste Ida-Euroopa riikide hulgas on neid, kes seavad kahtluse alla Euroopa Liidu alusväärtused, nagu solidaarsus ja üksmeel.
ÜRO rändelepingu teema arutelu tõi esile vastuolu eri riikide seas arusaamades, mis puudutavad ühist vastutust kriiside korral. Ka Eestis on solidaarsus ja ühtsus vahel kahtluse alla seatud, et teenida odavat sisepoliitilist populaarsust. Rahvusvahelises plaanis on sellised tendentsid kahjulikud, sest saetakse sedasama oksa, millel ise istutakse. Eesti on tänu rahvusvahelisele solidaarsusele palju võitnud, nii majanduslikus kui julgeoleku tagamises ja seda ei maksa unustada. NATO liikmena oleme eeskujulik maa, 2% klubi liige ja 2% riigieelarvest kaitsekulutustesse on Eestis poliitiline konsensus. Peame oluliseks transatlantilist sidet ja seda, et NATO juhtivaks partneriks on Ameerika Ühendriigid, kuigi toetame ka seda, et Euroopa partnerid panustaksid NATO-sse võimetekohaselt, ideaalis 2% raames. Arvestades meie geopoliitilist asendit, mis ei muutu, on Eestile oluline liitlaste kohalolek ja nähtavus.
Me oleme olnud NATO ja Euroopa Liidu liige juba 15 aastat, nii et oleme hakanud seda ehk pidama antuseks või enesestmõistetavaks. Vahel tasuks meenutada, mida see meile tähendab, et me oleme nende elitaarsete klubide liige. Maailm on tegelikult väike ja meil on ühiseid huvisid rohkem kui seda, mis meid eristab, kui mõelda globaalselt kliimale või keskkonnateemadele laiemalt, mis tulevikus üha enam saavad mõjutama rahvusvahelisi suhteid, rahu ja julgeolekut. Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud vabaduse, solidaarsuse ja liberaalse demokraatia väärtuste eest ja me peame neid oluliseks ka välispoliitikas kui baasväärtusi. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor
Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone
Head kaaslased! Alustan sealt, kus rahvasaadik Pilvre lõpetas. 2004. aastast on Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liige. See tähendab, et meie riik peab oma välis- ja kaitsepoliitika joondama sellega, mida antud organisatsioonis otsustatakse. See annab eelise, vabastades meid raskustest ja vajadusest panustada vaimset energiat ohtude ning võimaluste keerukale kaalumisele, mis on riikidel, kes jälgivad omaenda autonoomset liini. No alati on olemas risk, et NATO-s lepitakse kokku midagi, mis ei ole meie huvidega kooskõlas, seega meie välispoliitika ülesanne ei ole niivõrd omada välispoliitikat, midagi, mis puudutaks maailma keerukat muutumist. Meie välispoliitika ülesanne on omada efektiivset doktriini Eesti rahvuslikest huvidest, täpsemalt kõigi Eesti inimeste huvidest, mitte kedagi maha jättes, mitte kedagi kõrvale jättes, kõigi eestimaalaste huvidest. See on midagi, mida mina olen teinud selles koosseisus ja mida mina loodan teha ka järgmises. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Mart Helme, palun!

Mart Helme
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Jälgisin tänast välispoliitika arutelu ja ma pean tunnistama, et väga sügava pettumusega. Viisakalt öeldes kõik see, mis siin saalis on toimunud, üksikute eranditega välja arvatud, on olnud nagu tublide kooliõpilaste referaatide esitamine, selleks et saada klassijuhataja heakskiitu. Ma ei näe küll, kes see klassijuhataja siin võiks olla, aga esitatud on need asjad täpselt niimoodi: me oleme tublid, me oleme püüdlikud, me oleme sõnakuulelikud, me teeme seda, mida te meilt ootate, ja palun kiitke meid selle eest ja pange meile 5! See on lapsik, see ei ole kohane iseseisvale, suveräänsele, oma rahvuslikest huvidest lugupidavale ja rahvuslike huvide eest seisvale riigile. Väga piinlik on kuulata, kui räägitakse siin sellest, kuidas meil on poliitilisi jõude, kes tahavad nii ja tahavad naa, meil on poliitikuid ja poliitilisi jõude, kes saavad aru, et see, mida referaatides kirjutati, on eilne, kohati isegi üleeilne päev välispoliitikas, aga meil tuleb tulla tänasesse päeva. Soovitan kõigile lugeda Kissingeri "Diplomaatiat". See on küll hetke välispoliitika seisukohast võib-olla, noh, akadeemiline teos, sest ta ei kirjelda seda konkreetset situatsiooni, millesse me oleme jõudnud rahvusvahelistes suhetes, kuid ta toob meile suurepäraselt puust ja punaseks ette selle, kuidas rahvusvahelised suhted muutuvad, kuidas tänased sõbrad võivad olla homsed vaenlased, kuidas ühed majandushuvid võivad teiseneda teistsugusteks majandushuvideks. Ja see on just see, mida me näeme tänases maailmas.
Me näeme tänases maailmas, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa suurriigid ei ole niisugused liitlased, nagu nad olid külma sõja ajal. See on reaalsus, millest meil tuleb teha oma järeldused. Me näeme seda, et Ameerika Ühendriigid on huvitatud suhetes Venemaaga säilitama Venemaa neutraliteet juhul või isegi liitlassuhted Venemaaga juhul, kui Ameerika Ühendriikidel peaksid suusad minema väga tõsiselt risti nende Vaikse ookeani põhikonkurendi Hiinaga. Me ei anna absoluutselt endale oma välispoliitikas sellest realiteedist aru. Me ei anna endale aru sellest, et Euroopa Liidu kõige suurem vaenlane ei ole mitte see nn üledemoniseeritud populism ega rahvuslus, vaid Euroopa Liidu oma Euroopa Komisjoni bürokraatide ja bürokraatpoliitikute poolt aetav Euroopa impeeriumi ehitamise poliitika, mis järjest ja järjest vihastab välja rahvuslikke eliite. Austria, Itaalia, Ungari, Poola, Tšehhi, ka teistes riikides vastavad liikumised, mis on sõna otseses mõttes protestiliikumised Euroopa ühendriikide ehitamise vastu. See on reaalsus, mida püütakse eitada ja demoniseerida ja mis viibki lõppkokkuvõttes Euroopa Liidu lagunemiseni.
Jällegi pöördume korraks ajalukku. Rooma impeerium mädanes seestpoolt ammu enne, kui ta väliselt kokku kutsus. See on protsess, mida me näeme ka tänases Euroopa Liidus, meeldib see meile või mitte. Meie, Eesti rahvas ei loonud Euroopa Liitu, meie, Eesti rahvas ka ei lammuta Euroopa Liitu. Kui Euroopa laguneb, siis oma sisemiste vastuolude, eelkõige oma suurriikide sees toimuvate sisemiste vastuolude tõttu. Meie peame neid protsesse jälgima ja mitte referaatlikult raporteerides, kui tublid me oleme, vaid kogu aeg ohutulekest kõrvade vahel põletades, et aru saada, mis olukorras me oleme ja missugune on reaalne käitumisviis.
Ja lõpetuseks. Donald Trump on reageering, reaktsioon nendele protsessidele, mis on leidnud aset külma sõja lõppemise järel.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Mart Helme
Donald Trump on teinud NATO koostöö, NATO kaitsevõime, NATO võitlusvõime tõstmiseks kahe aastaga rohkem kui 20 eelmise aastaga. See on reaalsus. Aga Donald Trump on öelnud ka midagi, mis peaks olema eelkõige juhiseks väikeste riikide rahvuslikele eliitidele. Ma eeldan, et te kujutate siiski ennast ette siin saalis meie rahvuse eliidina. Ameerika ei nõustu kunagi, et Ameerikat valitsevad rahvusvahelised bürokraadid, keda Ameerika rahvas pole valinud ja kes Ameerika rahva ees ei ole aruandekohuslased. Ja mina ütlen sedasama: meie erakond ei ole kunagi nõus sellega, et Eesti riigi üle valitsemine anda üle Euroopa Komisjoni bürokraatidele ja bürokraatpoliitikutele, keda Eesti rahvas pole valinud ja kes pole Eesti rahva ees aruandekohuslased. Kui Ameerikat valitsevad ameeriklased, siis Eestit peavad valitsema eestlased.
Ja lõpetuseks, ja see on nüüd viimane. Mul on lihtsalt piinlik kuulata, kui Reformierakonna esindaja hakkab siin rääkima mingisugustest vene kabajantsikutest. Palun võtke oma VEB fondi pärispatt, võtke ja tuletage meelde, kes olid võimu juures ja lasid toimuda sadade miljardite ulatuses Danske rahapesu, millest on ju öeldud, et 1–2% jäi vahendajatele, ja rääkige siis edasi vene kabajantsikutest. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Lõpetan läbirääkimised ja arutelu selles päevakorrapunktis. Ei, vabandust! Jürgen Ligi soovib veel osaleda läbirääkimistel. Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Eks sellisele jamale, nagu on kombeks seal nurgas istujatel, tuleb ju kuidagi reageerida. Mingit kõnet, ma arvan, rohkem ei ole tegelikult välispoliitika arutelule ju vaja lisada. Kindlasti ei ole VEB Fond või Danske teemad, mis oleksid ainult siseriiklikud, aga ma olen nõus siin ühe küsijaga, et välispoliitika oleks võinud olla siin nähtavam ja tõhusam, et selgitada siis, kes tegelikult Danske afääris süüdi on, ja näidata tegelikult, et Eesti oli päris edukas selles järelevalves. Rahvusvahelist vaadet on siin nii palju, et rahapesu on rahvusvaheline. Ja see, mida Eesti kaudu on pestud, nii palju kui seda teada on või kohtusse jõudnud, on valdavalt Vene raha. EKRE sügavaid kummardusi Kremli suunas me oleme enne kuulnud, vene kultuuri ülistamisi, kõike seda, eks see kuulub ju sellesse populismi perekonda alati üle Euroopa. See allianss, mida te loote selleks, et kas või kaotada Vene-vastased sanktsioonid, kui saab ühiselt õõnestada Eesti välispoliitikat, kaotada Euroopa Liitu, see kõik on teada, seda oleks võinud tõepoolest täna siin rohkem valgustada. Aga ma reageerisin jah sellele, et Danske teemal olen ma uhke selle üle, mis finantsjärelevalve suutis. Ma ei ole uhke selle üle, mida siis on teinud jõuministeeriumid, aga põhjused, miks nad olid nii abitud, ei ole kindlasti tahtlikud. Siin on tahtlikkus olnud Venemaa-poolne ja on olnud õigusteoreetilisi vaidlusi, miks regulatsioonid ei saa olla lõputult karmid. Aga finantsjärelevalve sai väga hästi hakkama ja ühegi erakonna teene see ei ole, see on ikkagi finantsjärelevalve, Eesti riigi teene.
Samamoodi on rahvusvaheline teema loomulikult VEB Fond. Õnneks jätkus koalitsioonis südametunnistust mitte lasta seda jama suurde saali, mitte visata miljoneid neile, kellel oli nende teenimise ajal soodsamad tingimused, st valuutaõigused, ekspordi- ja impordilitsentsid, sotsialistlikud tootmisvahendid, mis kõik võimaldasid neid arveid rahaga täita Vnešekonompangas. Jällegi, jäädes välispoliitika arutelu raamidesse, siis selle raha külmutas Venemaa osana sanktsioonidest Eesti vastu. Ja äärmiselt mage on, kui Rahvaliit ja EKRE tekitavad siin mingit meeletut skandaali ja vandenõud ja püüavad Eesti riiki siin halvustada, püüavad seda sildistada siin, enda oponenti. Meil on rõõm olla EKRE-ga eri pooltel väga paljudes kohtades, aga see lihtsalt määrib Eesti riiki, kuidas te, EKRE, käitute.
Ühe detaili võib-olla ütleks veel, mis oleks olnud põnev kuulata välisministrilt. Kusagilt on võetud nagu muuseas kasutusele sõna "natsionalism" ja tehtud nägu, nagu oleksid konkreetsed sõnade tähendusruumid eri keeltes üks ja sama. See on sihuke võlts, ja kahjuks ka Mart Nutt natukene ekspluateeris seda. Natsionalismil on Eestil siiski negatiivsem ajalooline tähendus ja ta on rahvusvaheliselt ka teise tähendusega kui lihtsalt rahvuslus. Nii et ärme eputame sõnamängudega, ärme räägi seda, et me peame kuidagi siis rehabiliteerima seda mõistet. Rahvuslust jah me peame rehabiliteerima, aga ärme filoloogiliselt rumalusi seejuures teeme, mis on poliitilise tähendusega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Nii, nüüd lõpetan arutelu selles päevakorrapunktis.

3. 13:22 Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamine) eelnõu (789 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor
Ja juba olemegi jõudnud eelnõu 789 SE teise lugemiseni. Eelnõu on algatatud Andres Metsoja, Raivo Aegi, Tarmo Kruusimäe, Helir-Valdor Seederi, Priit Sibula, Aivar Koka, Sven Sesteri, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Maire Aunaste, Marko Pomerantsi, Mart Nuti, Valeri Korbi, Jaanus Karilaidi, Märt Sultsi, Inara Luigase ja Tanel Talve poolt. Teine lugemine. Keskkonnakomisjonipoolne ettekandja Andres Metsoja. Palun!

Andres Metsoja
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head saadikud! See Riigikogu koosseis on rääkinud riigireformist palju ja lausa otsustanud viia ellu haldusreformi. Õige pea on ilmselt siin saalis laual ka siis riigireformi aluste dokument, kus me saame ühiselt arutada, et kuidas Eesti riigis neid reforme edasi viia. Aga nüüd siin parlamendisaalis on korduvalt olnud ka laual seesama eelnõu, küll nüüd teise numbriga esimest korda. See eelnõu ei saanud vajalikku toetust ja langes siis menetlusest välja. Nüüd oleme parlamendisaadikutega esitanud ta uuesti. Eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil on eelnõu käsitletud komisjoni istungil kolmel korral: 28. jaanuaril, 29. jaanuaril ja 11. veebruaril.
Ja kusjuures siis komisjoni 11. veebruari istungil viibisid kohal ka Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi esindajad ning sellel toimus eelnõule esitatud muudatusettepanekuid käsitlev arutelu. Ja tähtajaks tõepoolest on laekunud muudatusettepanek Riigikogu liikmete Keit Pentus-Rosimannuse ja Kalle Pallingu poolt. Ühe muudatusettepanekuna on seda võimalik käsitleda, nii ka komisjonis kokku lepiti ja sisuliselt puudutab see ettepanek siis Keskkonnaameti ühendamist mitte Keskkonnainspektsiooniga, vaid Politsei- ja Piirivalveametiga. Põhimõtteliselt eelnõu sisuline pool muus osas on sama, mis eelnõu esitajate pooltki. Aga toimus siis komisjonis arutelu selle üle, kas see ettepanek on hea ettepanek, kuidas sellele ettepanekule võiks reageerida erinevad asjaosalised. Ja sellel kohtumisel oli kohal Krista Aas, kes on Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, ja tema seda ettepanekut ei toetanud, kuna jäi arusaamatuks, mida sellega lahendada tahetakse. Ta ka ütles, et loogiline on, et süüteomenetluse kompetens on Politsei- ja Piirivalveametis suurem, kuid seal, kus kujundatakse valdkonnapoliitikat ja on keskkonnalane kompetents, tuleb hoida ka järelevalvet. Ja ta veel lisas, et Politsei- ja Piirivalveametil on juba praegu 16 põhitegevust ja hulk teenuseid ning keskkonnajärelevalve lisamine ei pruugi nii hästi toimima hakata. Oluline on muidugi teha koostööd ja arendada edasi siis seda koostöömudelit, et mõlemad ametid oleksid tõhusamad. Veiko Kommusaar Siseministeeriumi poole pealt siis lisas, et toetab eelnõu, kuid mitte tehtud muudatusettepanekut. Valdav põhimõte on, et see asutus, kes on ülesande täitmisele kõige lähemal, omab ka iseseisvat menetluspädevust ning järelevalvet. Samuti nõuab tehtud ettepanek pikemat analüüsi ja aega, kuid eelnõu on praegu juba menetluse lõppfaasis. Olgu ära öeldud, et nii lisasid ka muudatusettepaneku esitajad, et ilmselt sellise kiirkorras läbisurumisega, et kui ei ole analüüsitud Politsei- ja Piirivalveametiga ühendamist, on raske edasi liikuda, aga ometi siis selle diskussiooni me läbi käisime. Riho Kuppart, tänane siis Keskkonnaameti juht, selgitas, et Keskkonnaamet peab kindlasti tegema väga head koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga ja juba teebki, samuti tuleb ametil muutuda tervikuna efektiivsemaks. Seega on koostöövajadus niikuinii olemas, samuti ei ole mingit soovi keskkonnajärelevalvet kuidagi nõrgendada, pigem vastupidi, ja lisades sinna juurde, et keskkonnajulgeolek kui selline hakkab mängima tulevikus üha suuremat rolli. Täna Keskkonnainspektsiooni juhi asendajana toimetav Olav Avarsalu tõi välja, et riigiti on antud valdkonna süsteem väga erinev ja keskkonna kontroll ja järelevalve on liidetud ka politseiga. Eelmisel sügisel käidi Keskkonnainspektsioonis hindamas keskkonnakuritegudega toimetulekut ning üldine soovitus oli hoida unikaalseid teadmisi, mis on ühes majas, ning iga muudatust selles osas tuleks tõesti kaaluda. Ja Veiko Kommusaar lisas, et selline analüüs viiakse läbi kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides, kuidas ja kes keskkonnakuritegusid menetleb. Selleks et keskkonnainspektor saaks mitmekülgsemat tööd teha, tuleb talle anda pädevust juurde ehk suurendada ligipääsu enamatele andmebaasidele. See, et praegu ei saa keegi ligi andmebaasidele, ei ole põhjus asutuste liitmiseks. Tõepoolest toodi seal erinevates diskussioonides komisjoni istungitel välja protseduure, kus peavad olema kohal nii Politsei- ja Piirivalveameti esindajad kui ka inspektsiooni esindaja, et üksinda ei ole võimalik teatud tegevusi läbi viia, sest puudub juurdepääs vajalikele andmebaasidele.
Toimus komisjoniliikmetepoolne arutelu ja arvamusi oli seinast seina. Ühelt poolt leiti, et ikkagi jääb arusaamatuks see kiirustamine, et miks uuesti selle eelnõuga on tuldud lauda või ei ole antud parlamendisaalist heakskiitu. Teiselt poolt arvati, et ikkagi olukorras, kus nii endised juhid kui ka tänased juhid ütlevad, et see töö tuleks viia lõpuni, sest Riigikogu saali kätes on tõepoolest langetada otsus, aga seda tööd on tehtud pikka aega, otsitud seda kooskõla, valmistatud organisatsioone ette, et kuidas koos paremini edeneda ja ühtepidi vastata ka siis riigivalitsemise ootustele, selle efektiivistamise ootusele ja sellele on andnud heakskiidu teatavasti ka valitsus ja Keskkonnaministeerium, et siis sellega tuleks ikkagi edasi toimetada.
Lisaks esitati ka keskkonnakomisjoni poolt üks muudatusettepanek. See konkreetne muudatusettepanek puudutab nüüd veeseadust, mis on vastu võetud selle koosseisu poolt 30. jaanuaril 2019. aastal. Nimelt siis on siin tekkinud väike ebakõla selles, et kui me menetlesime komisjoni poolt sedasama eelnõu, sisuliselt sedasama eelnõu teise numbriga ja paralleelselt veeseadust, siis kui ei õnnestunud Keskkonnaametit ühendasutusena luua, siis tuli see muudatus ka sinna uuesti tagasi kirjutada, et nüüd siis veeseaduse kontekstis tuleb sisse viia uuesti muudatus, kui võetakse vastu Keskkonnaameti ja inspektsiooni ühendamine. Tehti ka keelelisi parandusi.
Teised kaks koosolekut olid pigem tehnilist laadi ja seal otsustati siis neid küsimusi, millal eelnõu täiskogu päevakorda lisada ja kes peaks olema siis komisjonipoolne ettekandja. Esimene lugemine lõpetati 29. jaanuaril, muudatusettepanekute tähtajaks oli 7. veebruar. Ja komisjon tegi ettepaneku – vaatame, mis ettepaneku ta tegi, kui ma selle ka ülesse leian –, komisjon tegi siis ettepaneku saata see teisele lugemisele ja komisjonis hääletati siis muudatusettepanekut, mis sai 2 toetushäält ja ülejäänud olid selle muudatusettepaneku vastu. Olen valmis vastama küsimustele.

Esimees Eiki Nestor
Küsimused ettekandjale. Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Vaatamata teie küllaltki pikale rahulikule sõnavõtule tahan mina üle küsida. Eelmine kord, kui seaduseelnõu oli siin parlamendisaalis arutlusel, siis oli üks põhilisi etteheiteid, et ei ole analüüsitud ega ka veenvalt esitatud seletuskirjas, mis siis ikkagi läheb toimimises paremaks. Sest teatavasti Keskkonnainspektsioon on käsitletav ka sisejulgeoleku valdkonna osana. Kas nüüd suudate te selle vastuse, mis läheb paremaks, kas need need analüüsid on tehtud, meile ka anda? Aitäh!

Andres Metsoja
Aitäh! Meie võimuses oli seda kindlasti uuesti üle küsida asjaosalistelt. Ja tegelikult see vastus kõlas asjaosaliste poole pealt vaadatuna nõnda, et ega midagi hullu nagu siin maailmas ei juhtu, kui need kaks organisatsiooni jääva eraldiseisvana edasi. Elu läheb edasi, lihtsalt võib-olla on keeruline tulevikus uuesti selle küsimuse juurde tagasi tulla, selline solgutamine lihtsalt ei ole nagu viisakas ja ilus. Aga mida küll lisati, et ilmselgelt neid funktsioone tulebki ajas ja ruumis üle vaadata. Ja juba eeltöö on tegelikult näha, et tegevuste-funktsioonide liitmisel vabaneb mõningast ressurssi, mida on võimalik kasutada efektiivsemalt. Seda väidavad organisatsiooni juhid, kes on olnud pikka aega seotud ja toimetanud selles valdkonnas. Ja see on olnud see vastus. Ega me antud küsimuses ... Tõepoolest, meil jääb üle kas usaldada ametnikke, kes selles süsteemis igapäevaselt toimetavad ja püüavad konsolideerida või siis kahelda lõputult selles. Mina olen valinud selle tee, et ametnikke usaldada.

Esimees Eiki Nestor
Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt üks korrigeering. Sa tsiteerisid või viitasid sellele, et justkui oleks me muudatusettepanekute esitajatena olnud ise kriitilised siis muudatusettepaneku kiirkorras läbisurumisele, aga jutt ometigi oli sellest, et eelnõu proovitakse kiirkorras läbi suruda, mitte me ei räägi muudatusettepanekust. Selle korrigeeringu ma pidin tegema. Aga küsimus on mul nüüd selline, et see ülevaade arutelust oli, noh, kaunis ühepoolne, selles mõttes, et sa kirjeldasid küll põhjalikult ametnikke arvamusi, aga jätsid pea täielikult välja selle selgituse ja põhjendused, mida me muudatusettepanekute esitajatena esitasime. Palun, kas sa esitaksid ka need? Aitäh!

Andres Metsoja
Aitäh, ikka olen valmis selle esitama. Nii. Võtame siis selle lõigu, mis puudutab Keit Pentus-Rosimannuse esitlust komisjonis. Ja Keit on siis kenasti välja toonud, et muudatusettepaneku esitamise põhjuseks on ebamõistlikult kiirustades eelnõu läbisurumine, mis samasisulisena paar kuud tagasi Riigikogus läbi kukkus. Ja ettepaneku esitajad on väga kriitilised eelnõu suhtes, kuna keskkonnajärelvalve võimekus asutuste ühendamisel lahjeneb. Eesmärk ei ole ettepanekuga PPA-le täiendavaid ülesandeid lisada, vaid leida, kuhu Keskkonnainspektsioon praegusel kujul maandub, ja loogiline oleks selleks pigem Politsei- ja Piirivalveamet, mis juba tegeleb järelevalve ning kontrolliga. Samuti on juba praegu näiteid, kus Keskkonnainspektsioon vajab menetluse läbiviimiseks Politsei- ja Piirivalveameti abi. Esimeseks eelistuseks oleks Keskkonnainspektsiooni üldse kellegagi liitmata jätmine. Kalle Palling teise muudatusettepaneku esindajana siis täiendas, et tänases menetlusfaasis on muudatusettepaneku toetamine komplitseeritud, kuid vastava analüüsi Keskkonnaameti ja Politsei- ja Piirivalveameti ühendamise osas oleks võinud teha juba eelmise eelnõu käigus. Praegu ei ole alternatiivi kaalutud. Samuti ei peaks riigireform jääma ühe ministeeriumi haldusalas raamidesse ja nägema peaks laiemat pilti. Saan aru, et see osas huvitas teid just selles mõttes, et see oleks ette kantud. Nüüd sai see tehtud.

Esimees Eiki Nestor
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Praegu tekkinud arusaamise järgi ja ka ettekandest ja komisjoni arutelust ülevaadet saades ei selgunud ametite ühendamise vajadus või mittevajadus, mõlemal juhul saaks kõik normaalselt edasi toimida. Millised ressursid, te nimetasite ressursse, millised ressursid, mis ressursid need on, mis vabaneksid, kui ametid ühendataks? Kas see toob kaasa koondamisi, inimeste vallandamisi? Või mis on need ressursid? Aitäh!

Andres Metsoja
Aitäh! Eks sellega on ilmselt natuke sarnane olukord nagu haldusreformiga. Haldusreformis ju tihti räägitakse sellest, et saavutatakse meeletu kulude kokkuhoid, aga alati hiljem, kui viiakse läbi analüüse, siis nähakse, et ega rahanumbrid ei ole nagu kahanenud, olulist võitu ei ole justkui maksumaksja rahakotile tekkinud, vaid see võit on pigem siis läbi teenuste ja täiendava pädevuse, oskuse, võimekuse tekkinud ühiskonda. Ja ega siin on täpselt samasugune lugu, et üheskoos tegelikult öeldakse, et see valdkond on alarahastatud ja sinna oleks raha juurde vaja, mis on üsna tavapärane jutt tegelikult. Kui me kutsume erinevate organisatsioonide juhid laua taha, siis on ikka ja alati raha juurde vaja. Aga teisest küljest me peame siin saalis aru saama, et igal organisatsioonil on mingisugune elutsükkel, teatud kohustused muutuvad, me digitaliseerime, arendame riiki teisiti ja töö iseloom sellega seoses muutub. Siin täpselt samamoodi, et ilmselt väga suur kasutegur saab seisneda selles, et ei tegelda vale seadusloomega, et juba eos tegelikult saaks aru, mida tehakse, sest kahjuks ma pean möönma, et keskkonnakomisjonis vägagi mitmel korral on saadud asjaosalistega kokku ja tundub, kohati tundub, et tegelikult seda muudatust, mida tahetakse ellu viia, arutatakse tõsiselt nagu esimest korda ja see on probleem. Ja tõepoolest, hästi lihtsakoeliselt ei peaks olema probleem selles, et on kaks eraldi asutust, aga ometi, kui need viia ühe valdkonna alla kokku, ühe juhtimisstruktuuri alla kokku, on võimalik leida seal koosmõjus sünergiat ja ma usun, et selle vastu on tegelikult väga keeruline olla. Sest maailmapraktika, erinevad kogemused ka Eestist ühendamiste puhul seda tegelikult näitavad positiivses valguses. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Terje Trei, palun!

Terje Trei
Ma tänan! Hea ettekandja! Me oleme sellega siin teisel ringil, ja ma olen ise ka keskkonnakomisjoni liige, mina olen aru saanud, et ametid on selle ühinemise poolt ise. Võib-olla veel kord üle korrata see kasutegur mis tegelikult tuleb nagu kodaniku jaoks või siis, ütleme, kliendi jaoks.

Andres Metsoja
Jah, aitäh! Eks see kasutegur ju suuresti peakski seisnema selles, et kodanik – klient, kui nii võib nimetada –saab õigel ajal õigest kohast adekvaatse informatsiooni. Sest, Terje, nii nagu sina ja mina oleme ju keskkonnakomisjonis tihti tegelikult lahendanud olukorda, kus on sunnitud osapooled tulema ja istuma parlamendis komisjonis maha, et saada selgust. Ongi teatud juhtudel täiesti hallid alad seadusloomes. Võtame kas või sellesama kalapüügi. Teatud kalapüügivahendid, mida ei ole kalapüügiseaduses reglementeeritud, määrustes lahti kirjutatud, siis räägitakse keskkonna säästmisest, keskkonna mitte kahjustamisest. Kalurid ütlevad, et see on nagu õige asi, inspektsioon ütleb, et neile tundub ka, et see on õige asi, aga seadusloome seda tegelikult kasutada ei võimalda. Ja lõpuks selliste olukordade lahendamine minu meelest peaks olema ametkondade pärusmaa. Meie siin peaksime sekkuma väga üksikutel kordadel. Aga pigem mulle tundub, et see kipub olema reegel, kus otsitakse lahendust parlamendist. Ja ma arvan, et see ei ole hea tava.
Siin on minu meelest ka väga selge kriitilise punase joone koht, et järelikult ikkagi ei töötata piisavalt hästi kokku, kuskil on see veelahe, mida on vaja ületada. Ja ma arvan, et see veelahe ongi inimestevahelistes suhetes, organisatsiooni juhtimises ja tegelikult kommunikatsiooniruumis. Nii et minu lühike vastus olekski nii, et meil on see väga suur asutus, üle 500 töötaja on meil kokku, eks ole, selles valdkonnas, see on ka regionaalselt üle Eesti laiali paigutatud, aga selleks, et saada vastuseid, tuleb ikka tulla Tallinnasse, Toompeale. See ei ole säästlik ja see ei ole tegelikult maksumaksja suhtes aus.

Esimees Eiki Nestor
Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp
Aitäh, härra eesistuja! Austatud kõneleja! Saan aru väidetest, mis puudatavad majanduslikku, rahanduslikku kokkutõmbamist. Aga vastuolu on siin pigem Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon, üks on järelevalve, teine on keskkonnahaldus. Võib tekkida olukord, teoreetiliselt kas või, kui seda praktiliselt ei teki, kus järelevalvel on vaja kontrollida keskkonnahaldust ehk siis Keskkonnaameti poolt teostatud tegevusi. Kuidas nad saaksid ühe organisatsioonina siis neid küsimusi käsitleda? Aitäh!

Andres Metsoja
Jah, aitäh! Eks esmapilgul see tundubki selline kuidagi arusaamatu, et ühtepidi, ühe käega, eks ole, annad korraldusi ja teise käega kontrollid. Me oleme aru saanud tavapäraselt ühiskonnas, et selleks, et luua struktuuri, et vastutust jagada, tuleb teha erinevaid organisatsioone ja organisatsioonid siis oma põhikirjade, põhimäärustega, nendele antavate ülesannetega fikseerivad selle vastutusala ja selle järgi toimetatakse. Tõepoolest, üks võimalus on ka niimoodi kitsalt edasi minna, öelda, et organisatsioonide vahelt jookseb piir, ja selgus on majas. Üks on must ja teine on valge. Teine alternatiiv on tegelikult näha organisatsiooni ühe tervikuna, kompetentsikeskusena, kus ongi see kompetents koos, ja väga oluline osa ju tegelikult seisneb just nimelt selles eeltöös, et üldse karistust ei järgneks. Ega karistuseni minnakse ikkagi ju sellisel juhul, kui tegemist on väga teadliku rikkumisega, ettekavatsetud rikkumisega. Kui n-ö selleni on jõutud, kahtlemata tuleb ka karistada ja selleks tuleb luua struktuuris oma n-ö selgus ja vastutusalad. Kindlasti ei saa olla nii, et see inimene, kes annab välja regulatsioon, samal ajal viib läbi siis ka menetlust. Siin on ju tegelikult eraldi küsimus veel üldse kriminaalkaristuses, kuidas võetakse vastutusele, kuidas see käib, kas on haldusmenetluse, kohtu kaudu jne. Erinevad institutsioonid sellesse õigusemõistmisesse tegelikult sekkuvad nii ehk naa. Siin selles vestluseski, mis viimati komisjonis oli, et Politsei- ja Piirivalveamet sekkub täpselt samamoodi nendesse protseduuridesse. Nüüd on küsimus, kas me nagu kardame kõike seda, hoiame eraldi organisatsioonides või püüame leida ühisosa ja just nimelt püüame tegeleda selle poolega, et tegelikult inimesed ei saaks ka karistada võib-olla nende tegevuste eest, mis on kuidagi, ma ütlen, et ka meie poolt seadusloomesse halvasti kirja pandud ja seda ei ole siis piisavalt selgitatud. Ka selliseid olukordi elus tihtilugu juhtub. Koosmõju peaks pakkuma lisatuge ja selgemat õigusloomet.

Esimees Eiki Nestor
Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh, hea esimees! Austatud kolleegid! See ei ole mingisugune uus plaan, mida me siin praegu arutame. Lobi selle nimel, et iseseisev Keskkonnainspektsioon ära kaoks, ära kaotataks, on käinud juba väga pikki aastaid. Minagi olen sellega oma keskkonnaministriks oleku ajal aastatel 2011–2014 kokku puutunud, aga uus on see, et nüüd on sellele lobile järgi antud. Esimest korda me täiesti tõsimeeli või õigupoolest teist korda täiesti tõsimeelselt arutame Riigikogus plaani iseseisev keskkonnajärelevalve kaotada. Ma nüüd vabandan ette emotsionaalsuse pärast, aga ma arvan, et mitte ilmaasjata ei kukkunud see täpselt samasisuline eelnõu kaks kuud tagasi parlamendis läbi. See eelnõu on oma sisult sigadus. Kui esitatud ettepanek peaks nüüd uuesti esitatuna siis läbi minema, kahel viimasel parlamendi töönädalal, siis veel kord, sellega on iseseisev keskkonnajärelevalve kaotatud Eesti Vabariigis. Head kolleegid! Ma väga soovitan, et te mõtleksite väga põhjalikult enne, mida te teete, kui te peaksite selle eelnõu heaks kiitma.
Nüüd paar sõna muudatusettepanekust ka. Eelnõu esitajate soov, nagu me kuulsime, on siis liita kontrolli- ja järelevalveasutus Keskkonnainspektsioon Keskkonnaametiga, mille roll on oma loomulikult täiesti teistsugune. Keskkonnaamet tegeleb praktiliste looduskaitseliste töödega ja annab välja keskkonnalube. Kui nüüd liidetakse sellele täiesti teistsuguse rolliga ametile või asutusele keskkonnajärelevalve, siis tegelikult tähendab see loomulikult järelevalve lahustumist, aga kuna on aru saada, et praegune keskkonnaminister Siim Kiisler, tema jonn ja soov on igal juhul Keskkonnainspektsioon millegagi liita, igal juhul see Keskkonnainspektsioon nagu iseseisvalt ära lõpetada, siis sellest ka meie ettepanek, mille me kolleeg Kalle Pallinguga tegime ja mille sisu siis ei lahjendaks mitte keskkonnarikkumiste kontrolli, vaid muudaks seda loogilisemaks ja ka rangemaks. Nii et seetõttu ma palun teil seda ettepanekut toetada ja kui te seda ettepanekut ei toeta, siis on mul ettepanek küll Keskkonnainspektsiooni likvideerimine, et te põhjalikult mõtleksite selle üle enne, kui te seda teete. Kui me peaksime nüüd tõesti alluma sellele survele kiiresti-kiiresti viimase kahe nädala jooksul see ettepanek läbi lasta, ma arvan, et me kahetseme seda väga pikka aega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõule 789 SE on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimene on esitatud Keit Pentus-Rosimannuse ja Kalle Pallingu poolt ja komisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Seda minagi. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada!

Esimees Eiki Nestor
Teeme seda.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Keit Pentus-Rosimannus ja Kalle Palling ja mille juhtivkomisjon jättis arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle muudatusettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 18. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2, esitatud keskkonnakomisjoni poolt, arvestatud täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanekul on eelnõu 789 SE teine lugemine lõpetatud. 

4. 13:54 Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (788 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor
Järgnevalt meie päevakorras maaelukomisjoni algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (788 SE) teine lugemine. Ettekandja maaelukomisjoni liige Aivar Surva, palun!

Aivar Surva
Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas maaelukomisjon k.a 14. jaanuaril. Eelnõuga sätestatakse volitusnorm Vabariigi Valitusele ebasoodsate ilmastikutingimuste kindlakstegemiseks. Eelnõu kohaselt võib Vabariigi Valitsus selliste ebasoodsate ilmastikutingimuste korral, mis erinevad olulisel määral tavapärastest ilmastikutingimustest ning tekitavad põllumajandustootjatele olulist ja majanduslikku kahju, teha korraldusega kindlaks ebasoodsate ilmastikutingimuste esinemise. Ilmastikutingimuste hindamisel võetakse aluseks tavapäraste aastate kohta kogutud pikaajalised vaatlusandmed. Eelnõu 788 SE esimene lugemine lõpetati 22. jaanuaril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. jaanuariks kell 10 Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud.
Maaelukomisjon otsustas esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. veebruariks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Samuti otsustati, et juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, esitada eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. veebruariks ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh, Aivar Surva! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 788 SE teine lugemine on lõpetatud. Vaadates kella, siis juhataja vaheaeg kolm minutit. Kohtume homme.
V a h e a e g 

Istungi lõpp 13.57.