10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Enn Eesmaa
Tere hommikust, auväärt Riigikogu! Täiskogu VIII istungjärgu 10. töönädala teisipäevane istung algab eelnõude ja arupärimiste üleandmisest. Seda initsiatiivi ei ole näha. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 63 rahvasaadikut. Palun tähelepanu! Täpsustan tänast päevakorda. Tänase üheksanda päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (701 SE) esimene lugemine teeb algatajapoolse ettekande Riigikogu liige Jüri Adams.

1. 10:01 Riigikogu otsuse "Velmar Breti Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu (753 OE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikohtu liikme ametisse nimetamise otsuse eelnõu menetlemine ja eelnõu arutame ühel lugemisel. Annan lühiülevaate, kuidas me seda teeme. Põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa ettekanne kuni 20 minutit, Riigikohtu liikme kandidaadi Velmar Breti ettekanne kuni 5 minutit. Küsimused ettekandjatele, Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võtavad osa fraktsioonide esindajad, siis tuleb lõpphääletus. Ja palun nüüd tähelepanu! Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 79 lõike 2 punktist 3 on Riigikohtu liikme ametisse nimetamisel Riigikogu istungil hääletamine salajane. Nii palju sellest. Nüüd palun mikrofoni ette põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu kandidaat Velmar Brett! Põhiseaduskomisjon arutas Riigikohtu liikme nimetamist 19. novembril 2018. aastal. Lisaks komisjoni liikmetele olid istungile kutsutud ja palutud Riigikohtu esimees Priit Pikamäe ja Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett. 1. novembril emeriteerus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kauaaegne kohtunik Lea Kivi ja tulenevalt kohtute seaduse §-st 55 lõikest 4 kuulutas Riigikohtu esimees välja uue Riigikohtu liikme kandidaadi konkursi, millele laekus 8 ettepanekut või 8 sooviavaldust. Kuulanud ära kohtute haldamise nõukoja, Riigikohtu üldkogu ja fraktsioonide arvamused, tegi Riigikohtu esimees Riigikogule ettepaneku nimetada Riigikohtu liikmeks Harju Maakohtu kohtunik Velmar Brett. Velmar Bretil on päris pikaaegne kohtus töötamise kogemus aastast 2011. Aastast 1998 oli ta advokaat ja enne seda töötas tarbijate keskühistus nii juristina kui ka juriidilise osakonna juhatajana.
Komisjoni koosolekul Riigikohtu esimees Priit Pikamäe rõhutas eriti seda, et tegelikult tuleb praeguse kandidaadi kogemus advokaadina kindlasti kasuks Riigikohtu töös, sest tänase Riigikohtu liikmete seas on selline kogemus vaid kahel kohtunikul. Kindlasti oleks sellist kogemust vaja rohkemal Riigikohtu liikmetel, märkis Priit Pikamäe. Lisaks tegeleb kandidaat ka nii kohtunike, prokuröride kui advokaatide koolitamisega kriminaalõiguse valdkonnas. Priit Pikamäe lisas, et tema hinnangul on Velmar Brett igati väärikas kandidaat Riigikohtu liikme kohale.
Komisjoni istungil oli diskussiooni selle üle, kuidas toimus kohtumine fraktsioonide esindajatega. Priit Pikamäe mainis ja väitis, et tema tunnetus on selline, et enamus fraktsioone toetab Velmar Breti kandidatuuri Riigikohtu liikmeks. Jüri Adams tõstis üles ka küsimuse – tulenevalt sellest, et mõned päevad varem oli olnud oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutusel siin saalis EKRE algatatud teema kohtute ja üldse justiitssüsteemi puudujääkidest –, kas Velmar Breti nimetamine EKRE arvates või hinnangul on samm õiges suunas. Priit Pikamäe mainis, et seda EKRE hinnangut tema ei oska anda, aga tegelikult sellise kogemusega inimese nimetamine Riigikohtu liikmeks tuleb kindlasti Riigikohtu tööle kasuks. Ja Priit Pikamäe avaldas ka veendumust, et Eesti õigussüsteem on igati korras.
Toimus diskussioon ka keeleküsimuste üle, kuidas kajastada nime Riigikogu otsuses. Ja hea kolleeg Hanno Pevkur mainis ka lõpuks seda, et tulevikus võiks sellistes otsustes olla ka kandidaadi sünnidaatumid, seetõttu antud juhul ei ole probleemi, kuna sarnase nimega inimesi ei ole selles süsteemis praegu, aga neid võib olla ja tulevikus võiks seda arvestada.
Tegime menetluslikud otsused (kõik konsensusega): võtta eelnõu menetlusse täna, määrata ettekandjaks teie ees seisja ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikele 3 teha ettepanek Riigikohtu liikme kandidaadile Velmar Bretile esineda meie ees kuni 5-minutilise ettekandega ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, ja nagu juhataja just mainis, on see salajane. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Oma õigust küsimust esitada kasutab Peeter Ernits. Palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Riigikohtu liikme kandidaat on siin seljatanud terve rea lugupeetud juriste, aga ma küsin sellise küsimuse. On öeldud, et ta on saanud sellise terava sule auhinna esimese astme kohtunikuna, kellel on kohtulahendite kõrge kvaliteet. Ja minu küsimus on, et mida see tähendab ja kas te arutasite seda, et milliselt, kas see tähendab, et esimese astme kohtunikuna on kõik tema otsused jäänud muutmata või millised on tema suurimad nii-öelda protsessid, mida võiks meie teada siin.

Helmut Hallemaa
Aitäh küsimuse eest! Jah, ma lugesin ka seletuskirjast, mille on siis esitanud Riigikohtu esimees, seda fakti, aga jään vastuse võlgu. Seda me tõesti komisjonis ei arutanud, aga järgmisena esineb Riigikohtu liikme kandidaat ja seda on võimalik tema käest küsida. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Ja tõepoolest, nüüd saab sõna Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett. Palun! Sõnavõtu pikkuseks kuni 5 minutit ja siis küsimused.

Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett
Tere hommikust, lugupeetud rahvasaadikud, lugupeetud eesistuja! Mul on tõepoolest suur au viibida siin kõige tähtsamas Eesti saalis ja kõneleda siin niivõrd auväärt seltskonna ees. Tänan teid selle võimaluse eest! Nagu eelnevad kandidaadid on juba varem siinsamas teie ees seistes rääkinud, ei saa kohtunikul olla oma programmi, seetõttu sooviksin ma oma kõnes mõtiskleda, missugune peaks olema õige kohtunik või ideaalne kohtunik.
Mida me ootame ühelt ideaalselt kohtunikult? Tarkust, ausust, õiglast meelt, erapooletust, sõltumatust, väärikust. Tarkus, see tähendab omada häid õigusteadmisi, tundma kohtupraktikat, aga omama ka laia silmaringi, saama aru ühiskondlikest protsessidest, omama elukogemust ning oskama oma teadmisi ellu rakendada. Kohtunik peab olema aus, aus eelkõige iseenda ees, sest kui oled aus iseenda vastu, siis pole raske olla aus ka teiste vastu. Õiglane meel on seotud aususe ja erapooletusega. Sa ei eelista ühe isiku huve teisele, vaid arvestad neid tasakaalus, oled lugupidav ka nende vastu, kes ühel või teisel põhjusel on sattunud ümbritsevate põlu alla. Kohtuniku õiglane meel on seotud ka empaatiaga. Õiglane kohtunik tunnetab, missugust valu on tundnud ohver või kannatanu, aga ka seda, mis viis rikkuja etteheidetava teoni, ja õiglane kohtunik arvestab neid asjade lahendamisel. Ka sõltumatus ja erapooletus on omavahel seotud. Kohtunik ei või lasta ennast mõjutada ühe poole survest või näitemängust, kuulab ära mõlemad osapooled, kuid teeb otsuse iseseisvalt. Sõltumatus ja erapooletus tähendab julgust jääda oma seisukohtade juurde ka siis, kui need ei ole just kõige populaarsemad. Kõik need omadused kokku moodustavad väärikuse.
Õiguses ei ole alati ainuõigeid lahendusi, alati ei saa öelda, et just see kohtu poolt valitud lahendus on see ainus ja õige. Samas on lahendi otsustus teatud mõttes ühiskondlik kokkulepe, et autoriteetne isik, st kohtunik, teeb oma parimate oskuste ja teadmiste juures ausalt ja õiglaselt otsustuse, mida aktsepteerivad kõik ja mis tagab õigusrahu ühiskonnas. Seejuures, mida väärikam on kohtunik, seda autoriteetsem on otsus ja seda vähem tekib vaidlust, kas see ikka oli kõige õigem lahend, järelikult seda suurem õigusrahu.
Mis on minu arutelu mõte? Laskem kohtunikel jääda väärikateks, ärgem valagem neid üksikute kibestunute tõttu solgiga üle, neid kõiki õigusemõistjaid, kes ausalt, targalt, õiglaselt, erapooletult ja sõltumatult annavad endast parima, et tagada õigusrahu. Ärgem lükakem kõikide probleemide lahendamist kohtunikele. Kohtunik peaks tegelema siiski eelkõige õigusemõistmisega. Ärgem ületähtsustagem menetlustähtaegu, selle all kannatab muu hulgas isikute õigus olla ära kuulatud. Ärgem reguleerigem üle menetlust, usaldagem rohkem kohtunikke.
Ma olen kohtusüsteemiga kokku puutunud 20 aastat, 12 aastat advokaadina ja 8 aastat kohtunikuna. Ma usun Eesti õigussüsteemi, ma usun ka Eesti kohtusüsteemi ja ma usun, et minu kolleegid on targad, ausad, erapooletud, õiglased ja sõltumatud ning väärikad kohtunikud.
Vastates küsimusele, eelmisele, mida siin juba esitati eelmisele ettekandjale, siis terav sulg ei anta mitte muutmata jäänud kohtuotsuste eest, vaid antakse selle eest, kui kohtuotsus on selge, hästi argumenteeritud. Mis puutub kohtuotsuste tühistamistesse, siis tõepoolest, neid mul tühistatakse üsna vähe. Kui rääkida näiteks väärteokaebustest, kus on lihtne olnud mul arvestust pidada, siis kaheksa aasta jooksul on mul tühistatud ainult kaks väärteokaebust. Aga sellega ma lõpetaksingi.

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur aitäh! Teie sulg pole mitte üksnes terav, vaid ka täpne. Mõni minut läks kiiresti ja kogu see tekst on saadav ka stenogrammis, tasub üle lugeda. Peeter Ernits, palun küsimus!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Te natuke juba vastasite minu küsimusele, aga ehk avate natuke oma seda tausta, nimetate oma suuremaid või tähelepanuväärsemaid protsesse, kus te olete osalenud ja mida te oma CV-sse rõõmuga paneksite. Või on ka mõni selline must lammas, mida tahaks nagu unustada või millega te nagu eksisite? Aitäh!

Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett
Kõigepealt, kõik oma otsused ma olen teinud niisuguselt, et ma ei ole pärast pidanud südametunnistuse piinu tundma. On mõned otsused, kus ma hiljem olen mõelnud, et ma olen eksinud, ma olen natuke valesti teinud –neid on, ma arvan, kokku mingi kaks või kolm otsust –, aga need on õnneks saanud kõrgema kohtu poolt õigesti lahendatud. Kui te arvestate, et ma olen kogu oma tööaja jooksul kusagil suurusjärgus 2200 lahendit teinud, siis need paar-kolm otsust, mida ma mingil määral piinlikkusega vaatan, aga mis kindlasti ei olnud valed otsused lõplikult, siis see ei ole palju.
Kõige rohkem tähelepanu kindlasti tõmbas minu lahenditest Liviko kaasus, selle üle oli suur arutelu. Samuti olen ma teinud näiteks Facio lahendi, mille küll Riigikohus tühistas, kus ma ütlesin, et Facio kaks äriühingut moodustavad majanduslikult terviku ja tunnistasin mõlemad isikud süüdi. Riigikohus tühistas, aga siiski andis märku, et mõte oli õige, et seadusandja peab siin kaasa aitama. Minu lahendid, olulisemad lahendid ongi põhiliselt majandusega seotud. Ma olen üritanud, või mitte üritanud, vaid ma olin peamiselt spetsialiseerunud just majandusasjadele, mis on oma olemuselt keerukamad, kus sa kõigepealt pead välja selgitama selle majandusliku sisu ja siis andma sellele õigusliku hinnangu.

Aseesimees Enn Eesmaa
Auväärt Riigikohtu liikme kandidaat! Teile rohkem küsimusi ei ole. Enne kui me asume otsustama, on võimalik fraktsioonide esindajatel välja öelda veel oma arvamused.

Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett
Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Härra Brett, suur aitäh! Sõnavõtusoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 753 OE lõpphääletus. Ja istungi alguses – mäletate? – oli juttu sellest, et see hääletamine on salajane, kuid täiesti avalikult asume seda salajast hääletust ette valmistama.
Austatud kolleegid, panen salajasele hääletusele Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Velmar Breti Riigikohtu liikmeks nimetamine" eelnõu (753 OE). Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Eelnõu poolt oli 67 saadikut, erapooletuks jäi 1. Austatud Riigikohtu liikme kandidaat Velmar Brett, õnnitleme teid ametisse nimetamise puhul! Aitäh!

2. 10:19 Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Malle Seppiku kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (707 OE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Teine päevakorrapunkt: Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Malle Seppiku kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (707 OE) esimene lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa
Austatud juhataja! Head kolleegid! Nimetatud otsuse eelnõu käsitles põhiseaduskomisjon 19. novembril 2018 ja see tuleneb elust enesest. Malle Seppik on 28. augustil esitanud avalduse Riigikohtu liikmest vabastamiseks vanaduspensionile jäämise tõttu. Tulenevalt põhiseaduse §147 lõikest 1 sätestab kohtuniku ametist vabastamise alused ja korra seadus ja kohtute seaduse § 91 lõige 3 alusel vabastab Riigikohtu liikme ametist Riigikogu Riigikohtu esimese ettepanekul. Sama käib ka järgmise eelnõu kohta. Ja menetluslikud otsused olid järgmised: teha ettepanek eelnõu võtta päevakorda täna täiskogul, viia läbi lõpphääletus ja määrata ettekandjaks teie ees seisja. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Küsimus tuleb Jevgeni Ossinovskilt.

Jevgeni Ossinovski
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me arutame ühe Riigikohtu liikme ametist vabastamist praegu. Aga mis juhtub siis, kui Riigikogu ei toeta seda otsust? Kas see inimene on vaatamata oma tahteavaldusele sunnitud seda tööd edasi tegema?

Helmut Hallemaa
Aitäh selle küsimuse eest! See on kindlasti huvitav filosoofiline küsimus. Ma arvan, et vanaduspensionile on meil kõigil õigus kunagi ja ilmselt ei ole siin võimalik takistust teha. Ja selle vabastamiseni on ka veel aega päris pikalt, nii et ilmselt on võimalik seda menetleda veel ja veel. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Tuletan meelde, et iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, eelmise küsimusega seoses: aga mis siis ikkagi juhtub, kui Riigikogu ei luba Mallet pensionile? Ja teine küsimus, mis on põhiline: kas sellised päevakorrapunktid on üldse kohased, et arutada taolist küsimust, mõne kohtuniku või kellegi teise pensionile lubamist või mitte, et kas see ei ole mitte nagu, peaks selle ära lõpetama, sellise praktika? Aitäh!

Helmut Hallemaa
Aitäh! Kindlasti selle praktika lõpetamiseks on kõik võimalused olemas ja igasuguseid seaduseelnõusid on võimalik esitada. See sätestatakse, nagu ma juba ütlesin, nii see punkt kui ka järgmine, isikliku avalduse alusel, põhiseadusest tulenevalt, mis siis näeb ette selleks seaduse ja kohtute seaduse § 99 lõike 3 alusel toimub vabastamine. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Austatud ettekandja, suur aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonide esindajaile. Seda soovi ei ole, valmistume lõpphääletuseks, mis on avalik.
Kas Riigikogu on valmis hääletama? Panen hääletusele Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Malle Seppiku kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (707 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt oli 62, vastu ega erapooletuid ei olnud. Riigkohtu esimehe Priit Pikamäe esitatud Riigikogu otsuse Velmar ... Vabandust! Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Malle Seppiku kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (707 OE) on otsusena vastu võetud ja kahe Riigikogu liikme mure on murtud.

3. 10:25 Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (708 OE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Kolmas päevakorrapunkt: Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (708 OE) esimene lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa
Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle otsuse eelnõu oli samuti päevakorras põhiseaduskomisjoni istungil 19. novembril 2018. Antud juhul on siis küsimuse all või arutame Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kohtunikuametist vabastamist ja selle aluseks on isiklik sooviavaldus. Vabastamine toimub, kui me selle otsuse teeme, 1. septembrist 2019. Otsused, mis me tegime, olid samuti konsensuslikud: täna menetlusse võtta, määrata ettekandjaks teie ees seisja, põhiseaduskomisjoni liige, ja teha ettepanek viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Peeter Ernitsa küsimus. Palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled nagu kuidagi riigikohtunike n-ö pensionile saatmise komisjoni esimees. Aga seleta mulle, kui palju on neid avaldusi veel tuleb. Praegu on jutt, et 1. septembril hakkavad riigikohtunikud hulgi pensionile minema. Kas tuleb neid veel? Aitäh!

Helmut Hallemaa
Ei, ma tõesti ei tea riigikohtunike vanuselist struktuuri. Aga selle jaoks on olemas seadustatud mehhanism tulenevalt põhiseadusest ja kohtute seadusest. Ja me täna nimetasime uue ühe riigikohtuniku. Me oleme siin saalis mõni aeg tagasi Heiki Loodi saatnud riigikohtunikuks. Kindlasti kõik need vabanevad kohad täidetakse seadusest tulenevalt ja määratud protseduuride alusel. Nii et kuidas ma siia sattusin, see on põhiseaduskomisjoni tehtud otsus. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Andres Herkel.

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Missugune teie vaade on – kas me võiksime tõesti tulevikus selle riigikohtu liikme vabastamise protseduuri asendada näiteks Riigikohtu lahkuva liikme tänamise protseduuriga? Mina ma küll sooviksin härra Kergandbergi tänada. Aitäh!

Helmut Hallemaa
Aitäh! Kindlasti on meil võimalik ka lahkumisprotseduuril siin kinnitades nende inimeste lahkumist tänada neid inimesi. See on võimalik ka Riigikohtu esimehel, igal Eesti kodanikul. Ma arvan, et see on igati hea, et me teame, kes Riigikohtu liikmeks lähevad ja Riigikohtu liikmest vabanevad. Et seda kõrgem seadusandlik kogu Eestis teab, ma ei näe selles midagi halba, aga igasuguste seadusandlike initsiatiivide võimalus on kõigil siin saalis olijatel olemas. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur aitäh ettekandjale! Ennekõike on võimalik tänada tehtu eest fraktsioonide esindajaid läbirääkimiste voorus. Seda soovi siiski täna veel ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 708 OE lõpphääletus, valmistame selle ette. Kas Riigikogu on valmis hääletama? Tänan!
Panen hääletusele Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (708 OE). Palun võtke seisukoht ja hääletagem!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 60 saadikut, vastu ei olnud keegi, erapooletuks ei jäädud. Riigikogu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kohtunikuametist vabastamine" eelnõu (708 OE) on otsusena vastu võetud.

4. 10:30 Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastikukriisi lahendamiseks" muutmine" eelnõu (754 OE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastikukriisi lahendamiseks" muutmine" eelnõu (754 OE) esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! See otsuse eelnõu on ilmselt niisama formaalne kui kaks eelmist. Nimelt, vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele Eesti Vabaerakonna fraktsioon esitab otsuse muutmise eelnõu, millega me lühidalt soovime fraktsiooni poolt rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni liikmeks kinnitada Jüri Adamsi. Ja selle eelnõu esitamise põhjus on väga lihtne, nimelt meie eelmine esindaja Monika Haukanõmm on fraktsioonist lahkunud. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kui ettekandja mainis, et tegemist on formaalse menetlusega, siis sellel on samuti oma kindlad reeglid. Andres Herkel ei kasutanud oma 20 minuti pikkust ettekandeaega ära. Juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on samuti kuni 20 minutit. Küsimused ettekandjale, Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse, läbirääkimistest saavad osa võtta fraktsioonide esindajad ja seejärel lõpphääletus. Helmut Hallemaa põhiseaduskomisjoni liikmena, palun kaasettekandeks!

Helmut Hallemaa
Austatud aseesimees! Head kolleegid! Ka see eelnõu oli põhiseaduskomisjoni istungi päevakorras 19. novembril ja tuleb elust enesest, nagu Andres Herkelgi seletas. Me ühe tubli liikme asendame teise tubli liikmena probleemkomisjoni koosseisus Vabaerakonna fraktsiooni ettepanekul. Ja komisjon tegi otsused, menetluslikud: võtta eelnõu päevakorda täna, määrata ettekandjaks teie ees seisev põhiseaduskomisjoni liige ja teha ettepanek viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Peeter Ernits, küsimus!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Et kas sul ei ole piinlik siin või kogu selle protseduuri pärast? Et enne me hääletasime, kas lubada lugupeetud riigikohtunikud pensionile, et äkki ei luba, ja nüüd arutame 40 minutit seda, et üks fraktsioon asendab ühe liikme teisega. Kas see ei ole n-ö aja mõttetu raiskamine või sinu meelest on see normaalne? Aitäh!

Helmut Hallemaa
Aitäh küsimuse eest! Aeg on kindlasti üks olulisemaid ressursse täna, aga me ei pea seda arutama 40 minutit, see võimalus on ainult arutada 40 minutit. Mis puudutab sinu küsimust, siis tegelikult on see igati ajakohane ja asjakohane küsimus, Üsna varsti jõuab saali ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus ja seal tõesti põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku see protseduur viia samasse korrelatsiooni alatiste komisjonide liikmete vahetusega, kus fraktsioonid oma liikmeid esildise alusel juhatusele muudavad ja juhatus teeb need muudatused, ja kindlasti võiks see toimuda tulevikus ka probleemkomisjonide osas täpselt samamoodi. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur tänu ettekandjale! Avan läbirääkimised fraktsioonide esindajaile, kui selleks on soovi. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 754 lõpphääletus. Eelnõule muudatusettepanekuid esitatud ei ole. Kas saal on valmis hääletama? Suur aitäh!
Panen hääletusele Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastikukriisi lahendamiseks" muutmine" eelnõu (754 OE). Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 52 saadikut, vastu ei olnud keegi, erapooletuks ei jäädud. Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastikukriisi lahendamiseks" muutmine" eelnõu (754 OE) on otsusena vastu võetud.

5. 10:36 Riigikogu otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks" eelnõu (682 OE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Järgmine päevakorrapunkt: Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks" eelnõu (682 OE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi
Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Me arutame minu arvates kõige olulisemat poliitikat üldse, mis on Eestis praegu reaalselt päevakorras, see on Eesti haridussüsteemi muutmist riigikeelseks alates lasteaiast. Ma väidan, et meil on esimest korda tekkinud lootus. Kui kõik Riigikogu liikmed ja fraktsioonid käituvad hääletamisel nii, nagu nad ühel või teisel moel on öelnud oma sõnavõttudes, siis me anname valitsusele ülesande hakata selle teemaga kiiresti tegelema.
Ma väidan, et seda teemat välditi kangelaslikult 25 aastat. Sellest vaadati mööda, seda kardeti, sellega hirmutati, selleks ei oldud valmistatud isegi haridusministeeriumist. Minu isiklik kogemus, kui ma haridusministeeriumisse saabusin, oli see, et mitte kordagi ei tõstetud hariduse eestikeelsust tõsise teemana ministri ette. Sellepärast ma võtan omaks, et ka mina, kuigi mitmel poliitikateemal aktiivne inimene, ei tajunud selle teema tähtsust ministripositsioonil piisavalt, õigemini selle teema läbimineku võimalusi poliitilises agendas. Ja kogu selle aja jooksul ma võin isegi fikseerida siis selliseid väga arglikku algatusi ja poolikuid samme. Vaatamata sellele, et ministriportfelli oli 7 aastat enne mind hoidnud selgelt rahvusliku hoiakuga erakond, ma ikkagi ei tajunud, et see oleks küsimus, millega ka juletaks tegeleda. Ja ühel hetkel ninapidi sinna teemasse veetuna ma endiselt ei tundnud ära seda teemat, tunnen sellepärast süüd koos, ma usun ... või jagaksin seda süüd siis kogu selle saali seltskonnaga, kes oli sama ükskõikne.
2017. aasta alguses minu arust toimus ühiskonnas mingisugune mentaalsuse muutus, mis ka pani meid, selle eelnõu algatajaid, teistmoodi käituma. Midagi meedias, midagi sõnavõttudes, midagi venelaste sõnavõttudes veenis, et venelastel on tahe saada endale ühiskonnas parem haridus, parem positsioon ja laiem sotsiaalvõrgustik, ja on langenud see tahe hoida eraldi ja siis tunda, et peaasi, et nad meid ei sega, nii nagu siis on vist eelmisel nädalal väljendanud üks Narva ajakirjanik, et venelastel see hoiak on. Seni, kuni nad omavahel tülitsevad, nad ei sega meid. See on mingis osas Eestis veel alles, aga üldjoontes hakkasid venelased ikkagi julgemalt rääkima sellest, et haridus on võtmeküsimus, selleks et saavutada paremat positsiooni ühiskonnas ja suuremat üksmeelt. Haridus, hariduse keel eelkõige.
Me oleme vahepeal saanud jutule teiste erakondadega. Me oleme pidanud siis ka ühe olulise riikliku tähtsusega küsimuse, mille, meenutan, tõi siia erakond Isamaa. Oleme tajunud erakondlikke erinevusi selle teema käsitlemises aga üldjoontes siiski hoiakut, et teema on oluline, sellega tuleb pihta hakata ja vältimine enam ei õnnestu. Isiklikult arvan, et see on kõige tähtsam teema ka valimisteks, kui tõsiselt me seda võtame. Kõige tõsisem asi, millega saab ühiskonnas päriselt muutusi. Muidugi on meil spetsiifilised asjad, mis meid erutavad, aga suuri muutusi ühiskonnas mu meelest seda teemat edasi arendades on kõige parem tekitada. Ja sellest tuleb kogu aeg kinnitusi ka uudistest.
Nüüd see formaat. Selle eelnõu formaat on otsuse eelnõu, ettepaneku tegemine valitsusele. See ise on saanud kriitikat, et on visatud hooletult, vaatamata sellele, et siin saalis on mõtet toetatud. Sellist hooletut kriitikat, et nad tegid siin mingisuguse tühja ja propagandistliku eelnõu, mis midagi ei muuda. Tegelikult on ju vastupidi. Tegelikult on nii, et just sellise eelnõuga on võimalik testida poliitilist konsensust, selle ulatust. Ja sõnum, mida erakonnad ise ja poliitikud on välja öelnud samal teemal. Kas tuleb 51 häält taha või ei tule, kas hakkame pihta või ei hakka, see sõltub hääletamisest. Nii nagu eilse Ukraina avaldusega, tuleb hakata vaatama, kes hääletas, kes kuidas hääletas, ja küsida küsimusi. Kas käiakse oma sõnade ja tegude järel või mitte? See on asi, kus, peale selle, kus tegelikult on kogu võim täitevvõimu käes, meie saame dikteerida ainult poliitilise tahte. Praktiliselt kogu tegevus istub siin valitsuse käes, alates õiguslikust ekspertiisist.
Meil on siin selle tähtsa riikliku küsimuse arutelul väidetud, et on seitse seadusemuudatust, mis selleks on vaja teha, aga Riigikogus ei ole mul seda ekspertiisi, et öelda, mis täpselt need muudatused võiksid olla, et alates lasteaiast eestikeelsele haridusele üle minna. Ja selleks on vaja ikkagi täitevvõimu kogu arsenali, et välja selgitada, kus või kas üldse on seaduslikke takistusi. Minule on öelnud üks haridusministeeriumi juhtiv kolleeg, et tegelikult seaduslikke takistusi ei ole ja kindlasti ei ole takistusi põhiseaduse tasemel. Seda on öelnud ka tegelikult kohtud. Põhiseadus pigem toetab seda algatust, kui on selle vastu. Täitevvõim on see, kes tegelikult peab jaotama ressursid, nii vaimsed kui materiaalsed, eraldama raha, hakkama pihta, tegema strateegiad ja arengukavad. Täitevvõim on see, kes peab hakkama pihta väljaõppega – väljaõppega kõigile, kes on siin tegevad. Väidetavalt lasteaiateemal on see kõige lihtsam. Seda, et muuta lasteaed eestikeelseks, ei ole vaja doktorikraadi, on öelnud Mart Rannut. Koolides on kindlasti õpetajate põud suurem. Aga samal ajal, kuna ta on nagunii väga suur, siis võiksime mõelda sedapidi, et asi ei ole mitte selles, kas me saame endale lubada mitut koolisüsteemi, kahte lahutatud koolisüsteemi, vaid selles, et siin on väga suur lahendus, kui optimeerida seda õpetajaskonda, et parimad saaksid parima rakenduse ja õpitulemused paraneksid. Täitevvõim on see, kes saab koostööd kasvatusteadustega ja koguda kogu ekspertiisi kokku selleks, korraldada koostööd teadlastega, omavalitsustega, koolipidajatega üldiselt ja siis ka huvigruppidega, näiteks lapsevanematega. Nemad, täitevvõim, saab korraldada ka koolijuhtide taseme parandamise kontrolli.
On ju selge, et paljus on vastuseisu sellisel koolijuhtimise tasemel, aga mõneti ka koolipidajate tasemel. Vihjed, mida siit on otse antud, siit saalist, on, et on omavalitsused eelkõige Kirde-Eestis ja Tallinnas, kus on selge vastuseis, ja on ka poliitilisi jõude, kes on seda vastuseisu siis eestikeelsusele tegelikult väljendanud ka programmiliselt, ka rahaeraldistes, ka näiteks siis gümnaasiumi eesti keelele ülemineku 60 : 40 suhtele hoopis teistsuguse lähenemisega. See tähendab siis, et sellest suhtest loobumise kaudu, selle asendamisega siis hoopis rahalise stiimuliga neile, kes seda suhet ei järgi. Ja see on kindlasti tagurpidi käik, räägitagu mis tahes.
Eesti keele strateegia on jällegi täitevvõimu korraldada – õppekavad, õppevarad jne. Nii et ettepanek siiski täitevvõimule on see, mis on õige instrument ilma suure sõnavahuta sinna eelnõu sisse panduna. Ja eriti tuleb rõhutada ikkagi seda, et keeleõppest ei piisa. Siin on tõrjutud korduvalt peaministri suu läbi sõnu "eestikeelne õpe" siis vastustega eesti keele õppest. See on sihilik möödarääkimine, see on küüniline küsimuse moonutamine, probleemi eitamine ja oma valijatele kahju tegemine. See ei ole küsimus keeleõppest. See on küsimus -keelsest õppest – eestikeelsest, riigikeelsest õppest.
Värske uudis uuringu kohta PISA testide üle, mis ei ole tuupimise mõõtmine, vaid siiski mõtlemise mõõtmine, näitab veel kord, et venekeelsetes koolides on aasta-poolteist tase maas eestikeelsetest koolidest. See on äärmiselt alarmeeriv fakt, see on ju küsimus sellest, mida võiks siin šovinistid esile tuua, et me toodame teisejärgulisi inimesi. Neid, kes saavad kehvema hariduse, nii nagu inimarengu aruanne seda kinnitab. Kehvemad väljavaated ühiskonnas, kehvem tervis, kehvemad elupaigad, kehvemad töökohad, katkine eraldatud sotsiaalvõrgustik.
Kõik need on asjad, mis koosmõjus teevad kahju just nimelt selle erakonnaga, nimetame seda siis peaministri erakonnaks, Keskerakonnaks, kes on olnud teemas kõige ükskõiksem. Ma lugesin neid stenogramme, mis seda teemat puudutavad. Leidsin Aadu Musta südamest tulnud mure eesti keele ja kultuuri teemal, aga ka siis märkuse, et ta väljendab oma isiklikke seisukohti. See oli kurvastav, kui Keskerakonna esindaja väljendab ainult isiklikku muret, mitte erakondlikku. Aga nüüd on koht seda muret siis väljendada Keskerakonnal ka parteina, väljendada muret oma põhivalijaskonna saatuse pärast. Tunnistame, see ju nii on. Põhivalijaskond Keskerakonnal elab kehvemini mitte laiskuse pärast, vaid sellepärast, et neil on kitsas sotsiaalne võrgustik ja eraldi haridussüsteem, mis taastoodab kehvemini hakkama saamist, kehvemat haridust, kehvemat tervist. Palun mõelge selle peale!
Eilne hääletamine kinnitab ... Ma ei taha seda teemat üle afišeerida, aga see on ka julgeolekuküsimus. Ikkagi tekib sellest sotsiaalsest võrgustikust ja sellest hoiakust ühel või teisel juhul ka julgeolekuküsimus. Ja see, et just venekeelsed saadikud sunniti siin mitte hääletama või põgenesid, selleks et nad vastu ei hääletaks, me ju kõik teame seda. Seitse, neist kuus venekeelset, venekeelse valijaskonnaga loomulikult, tegid vahet Vene ja Ukraina vahel, tegid vahet oma põhivalijaskonna keele, mitte südametunnistuse järgi. Ja sisuliselt ütlesid, et neid ei huvita Venemaa naaberriikide õigus oma territooriumile, oma vabadustele. See oli kurb. Ja see teema algab haridussüsteemist, kui mitte nende isikute puhul, nende saadikute puhul, siis nende valijaskonna puhul, ja see tõsiasi töötab.
Nii nagu ütles Mart Rannut siin, ei piisa keelekümblusest. Kuigi meetodite valik peab olema siis täitevvõimul üks põhilisi tööülesandeid, on vaja ka meelekümblust. Meelekümblust, mis tähendab siis, et tuleb anda teadmisi, tuleb muuta hoiakuid ja muuta käitumist. Ja peab olema poliitiline tahe, mis väljendatakse ka saalis Riigikogu tasemel poliitilise eliidi poolt, mis murraks seda tahtmatust, mida oleme fikseerinud statistikas ja retoorikas siis Tallinna-Narva puhul ja ka selle rahaeraldise näol, mida siis just venekeelsed koolid spetsiaalse programmiga lisaks said, ja koalitsioonileppega. Me arvame ise, algatajad, et kõige sellega tuleb alustada kohe. See ei ole asi, mida igal pool Eestis saaks teha päris ühtemoodi, täpselt nagu Mart Rannutki – minu arust kõige parema kõne pidanu sel olulisel riikliku teema arutelul – ütles, et hea küll, lahendame siis 90% probleemist ära ja liigume samm-sammult, samm-sammumalt võiks siis nii öelda, Kirde-Eestis. Kõik ei õnnestu ühtemoodi igal pool, aga isegi selle asja suuremaid eksperte, üks teine Eestis, on öelnud mulle – ta oli mu kolleeg, nüüd on ta Integratsiooni Sihtasutuse juht –, et võib-olla see ongi alguses natukene pakasuhha, aga see muutub suhtumiseks, kui see on väljendatud poliitiline tahe ja see on toetatud programmidega, koostööga Kirde-Eestis. Ka seal tuleb lõpetada siis koolide sildistamine eestikeelseteks ja venekeelseteks, ja lasteaedade, vaid muuta nad regulatsiooni ja koostööga kõik eestikeelseks ja jõudumööda sisendada seda, et keskkond, sotsiaalne võrgustik on see, mis kokku võttes ühendab ühiskonda.
Mida see tähendab, on muidugi, et lasteaias on kõike asju võimalik teha kõige lihtsamalt, päevapealt, aga gümnaasiumis on lootusetult liiga hilja. Mitte lootusetult – vabandust! –, kaugelt liiga hilja, et saada tõelist fundamentaalset tulemust ühiskonna liitmisel, õppeedukusel, elu väljavaadetes, vaid lasteaias peaks see olema eriti kiire, aga põhikooli ei tohi unustada. Ei piisa gümnaasiumist, põhikool peab olema võib-olla siis kõige suurem pingutus, mida ühiskond ette võtab, et me ei toodaks siis kadunud põlvkondi edasi, jättes justkui nad kuhugi lainete vahele, et hea küll, lasteaias teeme, aga põhikoolis ei tee. See ikkagi toodaks neidsamu kadunud põlvkondi venekeelsete hulgas edasi. Ja ma olen nõus selle hinnanguga, me ei kirjutanud seda eelnõusse sihilikult sisse, et viis aastat on piisav, et saavutada lõplik murrang ühiskonnas. Viie aastaga on võimalik see asi ära teha ja edu on võimalik saada juba esimesel aastal. Loomulikult tähendab see siis ka arengukavade koostamist, see tähendab ka koolide arengukavade koostamist, see tähendab õppemeetodite igasugu ettevalmistusgruppide spetsiifilist määramist, see tähendab metoodikate väljavalmist, koostööd ühiskonnas laiemalt, sh lapsevanematega. See tähendab ka koolidemokraatia arendamist, sest selle koolidemokraatiaga on ka venekeelsetes koolides – eksperdid on seda kinnitanud – kehvemini.
Kokku võttes ma loodan, et see saal hääletab selle kasvanud ühiskondliku surve ja kasvanud ekspertiisi toel ja muidugi hääletab nii, nagu nad ise on siin enamuses saalis öelnud, et haridussüsteem tuleb nüüd viia viivitamatult eestikeelseks alates lasteaiast ja see võtab aega kõige rohkem viis aastat. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Enne küsimuste vooru tuletan teile meelde, et me kuulame täna kahte ettekannet. Iga Riigikogu liige saab esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse, läbirääkimistest võtavad osa fraktsioonide ja komisjonide volitatud esindajad ja siis järgneb lõpphääletus. Esimene küsimus. Palun, Peeter Ernits!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa olid poolteist aastat haridusminister ja natuke enne mainisid, et näe, tajusid, et midagi teha ei saa, aga sinu erakond oli, 16 aastat juhtis Eesti riiki ja Isamaa, IRL-i ministrid olid seal seitse aastat lausa ministrirollis, ja nüüd opositsioonis sa tuled sellise eelnõuga välja, et mida peaks tegema. Et miks te siis ei teinud, kui võim oli täielikult teie käes, ja mida sina siis selle poolteist aasta jooksul, mis sulle siis ministrina öeldi, et miks ei saa teha või? Kirjelda palun lähemalt. Et haridusministrina sul on õiged ideed ja võimul olete ka pikalt, aga näed, midagi ei saanud teha. Kirjelda palun lähemalt. Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Kulla Peeter! Sul oli võimalik 17 minutit kuulata seda ja esimese kolmandiku sellest ma võtsin isiklikult, erakonnana ja selle koguna süüd enda peale, et me vaatasime asjast mööda mitte 16–17 aastat, vaid pigem veerand sajandit, ühiskonnana, seadusandjana, poliitikutena, kodanikena. Me ei tajunud seda kui lahendatavat probleemi. Ja ei taha tõesti seda isikut, isikust nii palju rääkida, aga võin üle korrata: haridusministeeriumis ei toodud seda kui lahendatavat probleemi ministri kabinetti. Mitte kordagi ei kerkinud see tõsise programmilise teemana koosolekutel, nii hädisena kui see koosolekute süsteem ka on olukorras, kus ministeerium ja kogu siis ministri lähivõrgustik asub Tartus ja minister põhiliselt Tallinnas. Et seal võis olla ka kommunikatsioonihäireid, aga igatahes ei tõstetud seda teemat tõepoolest selle pooleteist aastaga meile. Ma tuletasin ka meelde, et siis nagu mõistlikku rahvuslust propageerinud Isamaa, kes 7 aastat hoidis seda portfelli, jagab ka seda süüd, aga mõistan ka neid, et ka nemad ei teinud praktilisi samme, sest et ühiskond, tundus, ei olnud valmis. Ma tunnistan, et neid ... Sinu eelmine erakond oli ka üks, kes seda edasilükkamist peale surus, ja tuli algatusi nendes lühikestes koalitsioonides, kus lubati, et ei tule seda asja, et ei minda eesti keelele üle. Ma usun, et su parteikaaslased mäletavad, nende käes oli tol ajal haridusministri portfell nondes valitsustes, kus me koos olime sinuga, sinu parteiga, et tähtis oli fikseerida mitte probleemi lahendus, vaid selle edasilükkamine. Ja see oli üks poliitilisi kompromisse, millega me leppisime, tajutamata, et asi on lahendatav. Ja ei taha seda üle korrata, eks ole, see ei ole ju personaalne, parteiline, see on ühiskondlik vastutus. Ja 2017 kevadtalv oli tõepoolest see hetk, kus ühiskondlikesse debattidesse, isikliku mälestuse järgi küsitlustesse ja siis usun, et maikuus inimarengu raportisse tulid väga karjuvad tõestused, karjuvad tõestused, et segregatsioon toodab kõike seda pahet, mis meil on, mis väljendub siis venekeelsete kehvemas elus, mis väljendub siis ka sotsiaalvõrgustiku rebenemises ja et see ongi see, kust asi algab, koolisüsteem, lasteaiasüsteem toodab meile kahte eraldi ühiskonda, kahte eraldi vaadet, ja tundus küll, et erakonnad hakkasid teistmoodi rääkima. Ma ei tahtnud seda esile tõsta, aga siiski: otsige üles tsitaadid sotside eestkõnelejalt, keski eestkõnelejalt, isegi Isamaa hariduse eestkõnelejalt, kuidas nad sõimasid sõna otses mõttes, milliseid kujundeid nad kasutasid selle ideega väljatulemise teemal. Noh, kõige leebem oli see, et see on midagi valimiseelset. Kolmveerand sajandit ja probleem olla olnud siis ainult valimistes. Inimarengu aruanne aitas seda mentaalsust ühiskonnas muuta ja ma arvan, et me saame nüüd seda ilma politiseerimata, ilma näpuga näitamata täna hääletada. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Arto Aas.

Arto Aas
Aitäh! Teema on tõsine ja vajab lahendust ka riiklikul tasemel. Me oleme selle küsimuse lahendamisel isegi lätlastest maha jäänud, kes on ühtse kooli arendamisel meist ette jõudnud. No ometi, seis pole nüüd ju päris muutumata olnud viimased veerand sajandit, et minu hinnangul eesti keele oskus on küll vene noorte seas paranenud, gümnaasiumiosas on ka, eks ju, riik teinud otsuseid ja päris mitmes väiksemas omavalitsuses on ju tegelikult ühtsele haridussüsteemile üle mindud ja see toimib väga hästi. Nii et midagi on siiski juhtunud, aga see otsustav samm on tegemata, eriti suuremates omavalitsustes, kus siiamaani, Tallinnas näiteks lubatakse seda, et koolijuhidki ei täida keelenõudeid ja ei kavatsegi neid täita kunagi. Aga kuidas ülikoolid on valmis selleks muutuseks ja milliseid kulutusi peab haridussüsteemis tegema, kõrghariduse valdkonnas, enne, et saaks üle minna? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh, olen rääkinud kitsalt sellest teemast siin. Mõni vanem sõber rektorite hulgas on lahkunud ühel või teisel põhjusel ja ei saa rääkida selles mõttes kõik kõrgkoolidest üldiselt, aga Tallinna Ülikooli rektoriga, minu arust valmisolek sealt on või tahe ja mõistmine on väga suur, nemad on ka põhiliselt õpetajate koolitusele spetsialiseerunud ju, aga tundub, et ka ülikoolid vajavad ikkagi poliitilist signaali, et poliitikud enam omavahel ei jagele, vaid nüüd tuleb võtta siis härjalt sarvist, aga aru nad saavad sellest teemast muidugi, ma usun, meist kõigist paremini ja loevad neid tekste palju akadeemilisema pilguga kui meie siin. Nii et õpetajate koolitus on üks teema jälle ja jällegi täitevvõimu käes on siin need sarved, millest haarata. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkaksin selsamal õpetajate teemal. Kogu selle otsuse eelnõu teema on ju väga oluline. Seda kinnitavad siin saalis, ma arvan, kõik. Ma sain aru, et ka seaduslikke takistusi ei ole, et muuta Eesti alus- ja kooliharidus ühtseks ja eestikeelseks. Aga on siiski need praktilised probleemid. Ja üks on see, et kui me teeme seda viie aasta jooksul, seda üleminekut, siis see siiski eeldab terve hulga eesti keele õpetajate n-ö juurdekasvu. Kas te natuke räägite lahti, et kui palju või kuidas ...? Te ütlete küll, et see on täitevvõimu teema. Kui palju tegelikult selleks ressurssi on vaja? Kas on olemas see inimeste hulk? Ma saan aru, et siin on küpses eas inimestele palju töövõimalusi ja me võime eeldada, et kümne aasta pärast tehisintellekt teeb selle töö ära, aga ikkagi. Kuidas see viieaastane üleminek tagatakse praktiliselt? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Tundub, et tehisintellektile lootmisest me peame üle saama, mis puudutab inimeste omavahelisi suhteid ja kasvatusteadust üldiselt. Kindlalt on liigikaaslase mõju inimese teadvusele tugevam kui masinal. Ma mõtlen mitte niivõrd tugevust, kuivõrd täpsust. Inimlik kontakt on midagi, mida peab taaselustama ja Soome värske uuring kinnitab seda, et me ei tohi loota lihtsalt IT-le või uuele õpikäsitlusele. Nende õpitulemuste langus on selle lootusega väga tihedalt seotud. Soome haridussüsteem ei ole meist enam parem – tulemuste poolest, ma mõtlen. Mida selleks teha on, on jälle üks selline ekspertiisiküsimus, mida siin saalis ju meil pole. Olen lugenud ühte autoriteeti, kes ütleb, et 30% odavam on üks koolisüsteem või säästlikum. Ja see säästlikkus peab väljenduma ka õpetajate säästlikumas kasutuses.
Haridusministrina, kui rääkida sellest agendast, mäletan pigem, et vene keele need uuringud mis siis jõudsid hiljemalt 2016 mu lauale – vabandan selle sõna eest, mulle ei meeldi see bürokraatlik väljendus üldse –, aga nad jõudsid mu teadvusse siis. Tegelikult keeleoskuse paranemine on väga visa. Nüüd öeldakse, et on järsult paremad tulemused vene koolides, eestikeele oskus. Siis, et õpetajate arv on väga suur pigem, aga nende koormatus on madal, mis on ise vihje, et seal on võimalik optimeerida. Kui õpilased õpiksid tõesti pühendunumalt, parema hoiakuga, professionaalsete õpetajate all, et 54% õpetajatest olla ainult täiskoormusega. Loomulikult, et koolivõrk on kaugelt liiga suur, mis puudutab ruutmeetreid ja siis püsikulusid koolis, aga muidugi mitte liiga lähedal. Hõreasustuste puhul või hajaasustuse puhul on see jälle optimeerimise ülesanne, millega tegelda.
Kõike seda kokku pannes usun, et ökonoomiliselt ja ka inimeste ärakasutamise seisukohalt ja ka kvaliteedi seisukohalt kogumis on see üks asi, mida me võiksime võtta kui ressursside, eelkõige vaimsete, mille kohta ju küsimus oli, paremat kasutamist. Mitte puudumist, vaid eelkõige paremat kasutamist. Ja see, mis puudu jääb, ongi siis koostöö küsimus. Selleks on erinevad programmid, selleks on erinevad projektid huvitavad koolis, "Noored kooli". Ma isegi praegu ... keel läheb sõlme, kui ma hakkan neid loetlema, aga need algatused, mida ka riik toetab, tassivad inimesi poolvägisi hariduse juurde tagasi, kas või ajutiselt. Ja seal ongi vaja selliseid eesti keele oskajaid inimesi. On ka ju kõrgkoolid, kuuldavasti kaugelt liiga vähe, aga siiski, seda teed, et õpetaja haridus ei peaks olema nagu täis viieaastane tsükkel, mida magistriõpe eeldab, vaid lisaprogramm neile, kellel on mingisugune muu programm või muu haridus all, lühema ajaga ümberkvalifitseerimist, kas või ajutist. See on hästi mitmekülgne vaatenurk, kuidas seda õpetajate defitsiiti lahendada, aga kõige karmim see defitsiit on ju tegelikult kahjuks reaalainetes. Nii et see ... samas on ka venelaste tulemused need, kus nad maha jäävad kõige vähem. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Toomas Kivimägi.

Toomas Kivimägi
Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Sa mainisid väga täpselt, et tegelikult selles otsuse eelnõus väljendatud mure ja eesmärk on täitevvõimu pädevus. Sina endise rahandusministrina oled kindlasti jälginud ka tänase ministri toimetamisi selles valdkonnas. Kas me oleme liikunud sellele eesmärgile lähemale, mis on selle otsuse eelnõu sisu, või me oleme sellest kaugenenud? Ja teine. Sa mainisid, et sa oled pidanud läbirääkimisi ka erinevate fraktsioonide esindajatega parlamendis. Kas on sul ettekujutus, milline võiks olla täna Isamaa käitumine? Pean silmas seda, et Isamaa tõi siia saali vastavasisulise olulise tähtsusega riikliku küsimuse, aga samal ajal, kui oli võimalik seda eesmärki ka reaalselt toetada, pean silmas järgmise aasta eelarve muudatusettepanekut, siis seal Isamaa hääled kadusid ära. Milline võiks olla Isamaa seisukoht täna, nii muutlik kui see ka ei ole? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Mul on olnud inimlikke kontakte eri fraktsioonidest saadikutega, olen eelistanud fraktsioonijuhte, et ehk nad väljendavad paremini seda seisukohta. Ma ikka olen lootusrikas. Mis on olnud, see on olnud. Aga ma näen siit Isamaa fraktsioonist praegu ainult Viktoriat kohal, kes oli ju selle teema vedaja siin, ja tema küll ei öelnud, ta ütles, ma mäletan, et temal on seda väga raske ette kanda, aga ta kandis vapralt seda teemat ja loodan, et ta tagab need hääled ..., et kuulge, mehed, kuulge, eestlased, tulge võsast välja, hoiame kokku ja liidame seda ühiskonda! Ja mul ei ole küll põhjust arvata, et EKRE ära kaob, ja mul ei ole põhjust arvata, et Vabaerakond ära kaob, ja mul ei ole põhjust arvata, et sotsid ära kaovad. Mulle on öelnud minu hea sõber Jevgeni – ilma irooniata, me oleme mitmes mõttes olnud väga mõistvad kolleegid, ka valitsuse tasemel –, et nüüd tõepoolest on seda ka võimalik ära teha. Aga see, mis ta ütles 2017, oli ikka päris õudne. Sellist kujundite laviini, mida ta siis meile kaela kallas ... No mul on see kuskil fikseeritud, aga Google leiab selle üles. Ta küll on öelnud, et siis oligi vaja nii öelda, aga ta on, ma usun, selle asja taga mentaalselt. Liiga palju ebameeldivusi ei ole siia ju kellegi jaoks sisse kirjutatud, sellesse tektsi. Jäme ots on endiselt selle valitsuse käes, mis on Jevgeni käes, nii et ma usun, et hääled tulevad. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Anne Sulling!

Anne Sulling
Hea istungi juhataja! Hea fraktsiooni esimees! Tänane Postimees kirjutab, et vene õppekeelega koolide lõpetanutest vaid väike osa jätkab õpinguid eestikeelsetes kõrgkoolides ja see mõjutab läbi tööjõuturu meie majanduse konkurentsivõimet tervikuna. Kuidas te hindate 2012. aastal gümnaasiumiastmes eestikeelsele haridusele ülemineku senist mõju? Ja teiseks, kas planeeritav muudatus aitaks kaasa, et senisest rohkem vene emakeelega lapsi astuks Eesti kõrgkoolidesse? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Viimane vastus on, et absoluutselt, loomulikult, kõrghariduseni pääsemise võti on selles, et mida varem alustatakse eestikeelse ja koosõppega, et mida varem ehitatakse ühised sotsiaalvõrgustikud, mitte ei rebita neid siis katki. Ja inimarengu aruande põhipaatos ja seal on üks doktoritöö ka taga, ütleb ju, et segregatsioon tugevneb kõiges, et aastatega on asi hullemaks läinud. Ja mõelge kõigile nendele järeldustele, mida me siin oleme teinud, ma ei tea, minu poolest pronskiöö puhul, ja midagi ei ole muutunud, et sealt oleks pidanud tegelikult kõigil pea kaineks lööma, aga meil kellelgi ei löönud piidavalt, kuigi me proovisime. Arvasime, et see on lihtsalt ühe telekanali küsimus. Noh, mina ei arvanud, aga ega ma ei teadnud ka paremat retsepti. Nii et jah, see on üks põhilisi küsimusi, kas kõrgkooli üldse jõutakse ja kui gümnaasiumi seda väikest sammu, seda kompromissi, kus vist alles 2012. aastast on see 60 : 40 süsteem, see sai kokku lepitud, siis minu valitsuses olemise ajal, kui ma ei eksi, vähemalt koalitsioonis olemise ajal, on need, kes gümnaasiumi jõuavad, olnud palju parema saatusega, ma mõtlen siin venelasi, kui need, kes sinna ühel või teisel põhjusel ei jõua selle sotsiaalse võrgustiku, selle eeskuju tõttu, mida pakuvad siis vanemad oma haridussüsteemi ja sotsiaalse võrgustikuga. Gümnaasiumis saadakse ikkagi hakkama, et juba vist kuskil oktoobrikuus nägin esinemas ühte gümnaasiumiõpilast, see üks vene tüdruk Jõhvis, suhteliselt venekeelses keskkonnas, kes tulnud gümnaasiumi, noh, üsna umbkeelsena, võttis sõna, rääkis eesti keeles, ta oli kohanenud. Motivatsioon, tahe, võimed olid olemas, aga kui palju neist gümnaasiumi jõuab, see on natuke nukker pilt, kui hakata vene keeles vaatama. Tahaksime küll, et rohkem jõuaks, aga siin on omaette segregatsioon, et kutsekool on palju sagedamini see sunnitud või eeskujuvalik venelaste puhul kui eestlaste puhul. Kuigi me tahaks kõrgemat protsenti, me ei tahaks seda kõrgemat protsenti ainult ühele rahvusele ja me tahaksime kõrgemat protsenti kõrgkoolides kindlasti venelastele. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Vilja Toomast, palun!

Vilja Toomast
Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Me rääkisime siin juba õpetajate puudusest, aga teine teema on õppematerjalide, õpikute ja õppematerjalide laiemalt puudumine selles osas. Ma mäletan neid arutelusid, ma vist olin veel teises erakonnas, siis kui me rääkisime 40 : 60 haridusele üleminekust, ja juba siis mulle tundus, et see gümnaasiumis eesti keelele üleminek on liiga hilja ja see ei too häid tulemusi, et pigem peaks alustama lasteaiast eesti keele õpetamist. Siis me rääkisime küll eesti keele õpetamisest, mitte eestikeelsele haridusele üleminekust. Aga kas nüüd selle eelnõu raames või ettepaneku raames, kas on mingeid edusamme, et kui kaugele me oleme siis jõudnud nende õpikute, noh, vastavate siis õpikute ja materjalide ettevalmistusega ja kuidas neid üldse võiks siis edaspidi lahendada, kiirendada selle probleemi lahendamist? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Üks väga põhimõtteline poliitiline hoiak on olnud, no peale selle, et koolid on väga autonoomsed ja õpetajad väga autonoomsed õpikute valikul, aga see hoiak on olnud ju see, et Eesti panustab ühesugusele õppematerjalile ja ei valmista isegi enam ette eraldi õpetajaid venekeelsetesse koolidesse. Kui me räägime ikkagi sotsiaalse võrgustiku ühendamisest ja kõigest sellest, siis ka kogu see inforuum, tüvitekstid, raamatud, pildid isegi võiksid olla sarnasemad või enam-vähem ühesugused, sõltumata emakeelest, selleks et me saaksime ühtsema ühiskonna. Ja eraldi küsimus, kuigi minu jaoks ikkagi kõrvalküsimus, on see, et venelastele peab olema tagatud emakeeleõpe, süvendatud emakeeleõpe ja vene kirjanduse õpe. Aga see ei tähenda, et see oleks siis alternatiiv ühtsele õppele. Ja üldiselt jah, õppevara puhul tuleb rõhutada, et kui üldiselt peaks olema skeptiline igasuguse digivara või digiõppe suhtes, see annab palju kehvemaid tulemusi, kui siin vahel on loodetud, siis alternatiivina või nagu toena venekeelses keskkonnas on nad minu arust väga head. Me peaksime rõhutama, et digi, IT on midagi, kus me barjääre saame väga tugevasti murda, keelekeskkondade omad, muuta asju kujundlikuks, muuta asja lastele põnevaks, muuta asja ka õpetajale jõukohaseks, kõik see õppematerjal, kõik see õpe on minu arust väga võimas murdma keele- ja siis sotsiaalseid barjääre, kaasa arvatud Kide-Eestis. Kirde-Eestisse võiks suruda digiõppe peale jõuliselt ja tõhusalt. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Laine Randjärv!

Laine Randjärv
Aitäh! Hea ettekandja! Ma tegelikult tahtsingi viidata teemale, mida sa oma eelmises vastuses välja tõid, et vene õppekeelega lastel oleks kindlusetunne ja tagatud see, et nad saavad keelegrammikat ja kirjandust õppida omaenda keeles. Ja kultuurikomisjonis, kui sa käisid seda teemat tutvustamas, siis sa ka viitasid sellele, et Ida-Virumaa olukorda tuleks käsitleda erinevalt ja seal koostada erinevad programmid. Ma arvan, et iga selline paradigma muutus, kui see on tehtud ilma hirmudeta või hirmud on maandatud, siis tulevad need asjad paremini välja ja kõigil on parem. Hea on tunnetada, et ühiskond tervikuna on eestikeelsele õppele üleminekut väga hästi vastu võtmas. Kuidas sa aga võiksid veel võib-olla rahustada või turgutada või julgustada neid Ida-Virumaa hoolekogusid ja koolipidajaid, et nad oleksid parema meelega tulemas kaasa selle muudatusega? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! No ikka selles, et ... No kes tahab, see tegelikult kuuleb, et kogu see asi on ju üles ehitatud – kui mitte erakondi nimetada, siis inimarengu aruannet – ikkagi venelaste endi huvile, nende endi läbilöögivõimele, sotsiaalse võrgustiku ühendamisele, paremale elule, tervisele, töökohale, elukohale. Me ei räägi siin eestlaste huvist ju praktiliselt üldse. Teine asi, et ilmselt on nii või teisiti venelased natuke riiklikumad või siis võimu kui sellise truumad. Ma ei väida, et see võim on see alati see, mida meie siin võimuks peame. See võib olla ka hoopis mõne teise riigi võim, kui veri väga paks on. Aga üldjoontes nad ootavad ikkagi sellist riiklikku pühendumust ja signaali ja jälgivad ka seda, mis sinna kaasa antakse. Kui me anname venelaste huvid kaasa, kui me anname poliitilise valiku kui ka siit akna poolt erakonnad lähevad ja ütlevad oma valijale, keda neil on seal rohkem kui meil seal ukse pool, et teate, see on teile hea ja me siin kõik tahtsime teile head, siis see töötab. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Yoko Alender, palun!

Yoko Alender
Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mis te ütleksite nendele Eesti inimestele nendes paikades, kelle kodukohas ei ole enam ammu vene lasteaedu, vene koole? Kuidas see küsimus puudutab neid Eesti inimesi, näiteks teie valimispiirkonnas Järva- ja Viljandimaal? Aitäh!

Jürgen Ligi
Oh, kui ma teaks, kuidas aidata neid, kellel probleemi pole. Tekitada neile mõni muu probleem ja asuda seda lahendama on tavaline poliitiline reaktsioon. Aga ma usun, et eestlased saavad sõbralikuma riigi üldiselt ja ühtehoidvama riigi igal pool. Ja võib öelda, et Viljandi ja Paide ja kõik väiksemad asulad – seal ei ole seda probleemi, vene koolide küsimust, vene lasteaedade küsimust sisuliselt ei eksisteeri. Pigem seal tuleb kõik muu individuaalne lähenemine, saame tegelda tõesti reaalse pedagoogikaga. Inimesed ongi erinevad, inimestele tuleb erinevalt läheneda, aga mitte sellega, et eri rahvustele saaks erinevalt läheneda ühes väikeses riigis. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse
Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Me oleme märganud nii erakondade kui ka teatud MTÜ tegevust selles osas, et see seaduseelnõu, mis meil praegu siin arutlusel on, et seda kunagi nagu ei juhtuks, et teatud vene kodust, vene keelt koduse keelena kasutanud inimesed ei saakski eesti keelt selgeks. Aga mulle isiklikult tundub, et seadusandja on võib-olla natuke isegi juba hiljaks jäänud, võrreldes sellega, milline on nende inimeste enda reaktsioon ja soov panna lapsi eestikeelsesse kooli, eestikeelsesse lasteaeda. Öelge palun, miks ikkagi mõni erakond ja need organisatsioonid on olnud teatud küsimustes edukad, selleks et nivelleerida ja torpedeerida seda väga mõistlikku ettepanekut, just lähtuvalt sellest, et see keeleoskus annab neile selgelt parema sissetuleku, tervise jne, jne? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Ma ütlen ühe MTÜ, kes on sellele vastu ja sel moel, et ta "keeles õppes" asemel räägib ka siit peaministripuldis "keeleõppes", see on MTÜ Keskerakond. Aga ma arvan, et see praegune teadmine, akadeemiline tugi, ühiskondlik meelsus kindlasti paneb neid mõtlema. Ja vastu hääletada või ärakadumine selle eelnõu puhul minu arust on juba ka nendel kaalumise koht. Tõsiasi on see, et venelased on elamas tänu siis partei pingutusele üheparteisüsteemis, et kui ikkagi kogutakse no halvematel juhtudel 70% venelaste häältest, siis see on ka sõltuvushaigus, aga ma mõistan neid, ka venelastel peab olema oma esindus, aga tegelikult võiks üheparteisüsteemist lahti saada. Teine MTÜ on – ja siin ma ei räägi parteilisest huvist, ei kavatse siis võistelda nende hingede peale, kes usuvad üheparteisüsteemi praegu –, aga teine on jah Vene Kool Eestis. Et olen igasugu pabereid lugenud ja briife saanud, mida enamik meist saanud ei ole siin, ja võin öelda, et see on tõsine organisatsioon, aga õnneks mitte väga tugeva mõjujõuga. Tõstaksin esile kahte saadet, mis 2017. aastal selle eestikeelse hariduse tegelikult päevakorda aitasid tõsta. Üks oli "Kirillitsas Eesti", kus sai kuulatud venelaste soovi asi ära teha, me veel ei teadnud, kes see venelane on, kes seal rääkis, ja teine oli "Suud puhtaks" saade, kus seda otseselt käsitleti ja kus üks saali osa erines ikka täielikult ja need kippusid olema siis nimelt Vene Kool Eestis. Ma ei tea, kus nad on kasvand, aga kogu nende olemusest oli sellist tõrjumist ja suletust näha. Et see veenis, et kui nii erinevad inimesed arvavad muud, aga enamus arvab, et tegelikult peaks ära tegema, siis järelikult on ühiskond valmis, järelikult need, kes valmis ei ole, need enam ei loe. Nad lihtsalt tulebki võtta kui vastaseid. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Enda kõnes te viitasite mitu korda tegudele ja sõnadele ja nende järgi käimisele. Minu küsimus: kas 25. oktoobril, kui me arutasime siin keeleseaduse muutmist, ei olnud see Reformierakonna jaoks oluline eesti keele kaitseks? Sest millest muust öelda, et teie erakonnast oli ainult Madis Milling, kes oli ka eelnõu kaasautor, hääletas selle menetlusse jätmise eest. Aitäh!

Jürgen Ligi
Ohoo, aitäh! Vaat, kui hea küsimus! Sisu nagu põlegi, aga näpuganäitamist kui palju. Ühe korra ma mainisin seda, sõnu ja tegusid, sest oli põhjust. Siin oli üks riikliku tähtsusega küsimus, kus kõik sõnavõtjad probleemi möönsid. Üks neist küll pigem kui isiklikku positsiooni, aga see oli sümpaatne ja see tuli südamest – Aadu Musta mõtlen siin. Ja võiks nagu selle juurde jääda. Spetsiifilised seadusemuudatused, mille nüansse ma küll kuupäeva järgi välja ei peili, aga tundus, et see oli üks üle saali suhteliselt oportunistlik häältekogumiskampaania, mis keskendus mingile trahvide tõstmisele. Ei mäleta kõiki argumente, aga kangesti tol hetkel jäi peale see tunne, et ehk ei ole need trahvid peamised, eriti siis erakonna puhul, kes on kirjutanud alla koalitsioonilepingule, mis näeb ette hoopis siis lisaraha venekeelse kooli säilitamisele. See vast ei ole nagu päris selle mentaalsusega kooskõlas, millega me peaksime arutama eestikeelset haridust. Jah, seda trahviküsimust võib ka arutada ja seda eelnõu võib ka vaadata, mis need muud argumendid on, aga niimoodi mälu järgi, ma usun, väga uhkustada ei ole selle küsimuse üle, Tarmo. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Viktoria Ladõnskaja-Kubits!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits
Austatud Jürgen Ligi! Selleks, et uus süsteem oleks edukas, ma küsin valupunktide kohta. Ilmselgelt, esimene valupunkt on õpetajate puudus ja teisest küljest on vene koolide õpetajaid. Mis oleks siis teiepoolne sõnum neile, kuidas see süsteem edaspidi hakkab siis kehtima ja puudutab ka neid? Teiseks, sellest rääkisite, aga ma tahtsin igaks juhuks veel kord rõhutada, et oluline on teha süsteem selliselt, et venekeelse pere laps ei kaotaks eesti koolis õppides oma vene keele oskust. Ja seoses sellega ma ise näen, et võimalik oleks seda mitte kaotada sellisel juhul, kui eesti koolidesse jääks valikainena näiteks vene keele tund. Ja kolmas valupunkt minu jaoks on see, et on olemas vene perede ja vene vanemate hirmud. Ja selle hirmu taga on olemas ka konkreetne asi, et näiteks juhul, kui perekond või siis vanemad ei oska piisavalt hästi eesti keelt ... (Juhataja helistab kella.) Vabandust, kohe lõpetan! Kas siis koolide juures võiksid olla ka mingil määral kursused või grupid, kus võiks pakkuda ka vanematele eesti keelt? Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Kõigepealt, lihtsam oli seda viimast küsimust meelde jätta. Aga päris vanemate koolitus, see on ka läbi käinud nendes aruteludest. Võib küll selle asja juurde käia, kas just koolide juures, vabalt. Keeleõpe on natukene ka teine mõõde, me ei tohiks matta keeleõppega keeles õppe teemat, mida on siin ka tahetud teha selles mõttes. Vanemad ka, jah, peavad saama oma muredest ja ka puudusest, et nad ei kaotaks oma lapsi üle, soovitavalt siis eesti keele kursuste kaudu ja ringide kaudu – ma ei tea, igasuguseid toredaid algatusi on, eesti keele majad – ja sedapidi.
Aga täiskasvanute kohta, üks oli siis õpetajad. Tuleks ikkagi sisendada kõigile, et kuulge, te ju ootate lastelt õppimist, te ju ei ütle, et õppida ei ole võimalik. Asi ei ole motivatsioonis, asi ei ole suhtumises, asi ei ole kättevõtmises. Kõik täiskasvanud on suutelised tegelikult tegema palju rohkem, kui sellises otsuse, signaali puudumise juures tehakse. Omal nahal võin kinnitada, kuidas on võimalik võõrkeelega ennast vormi ajada väga ruttu, kui küsimus on elus hakkamasaamises ja suures murrangus. See eelnõu võiks olla väga suure murrangu algus ja õpetajad peaksid olema ju potentsiaalselt kõige paremad õppijad, isegi kui nad pole väga noored. Õpetajate puhul muidugi tuleb arvestada, et väga ... võib-olla kõige tõsisemad kooli probleemi peale selle kahe süsteemi just nimelt õpetajate kõrge iga. Üks asi on see loomulik rotatsioon ja selle loomuliku rotatsiooni vajadus on tegelikult ka ühe hiljutise doktoritöö kinnitusel suurem just nimelt vene koolides. Vene koolide õpetajad kipuvad olema vanemad, nende järelkasv on kehvem, mõlemal juhul võib kasutada veel kehvem kui, veel vanemad kui eesti koolides, kus see juba on probleem, kui eestikeelsetes koolides. Nii et parem ressursikasutus on üks leevendus, suhtumise muutmine on teine. Ja kõik, kes õpetavad lapsi, olgu lapsevanemad või õpetajad, peaksid võtma asja kätte ka õppimise seisukohalt ise. See on võimalik. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Tiina Kangro!

Tiina Kangro
Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eesti Vabariigi algusaegadel rõhutasid kooliseadused, et kooliharidus peab olema emakeelne. Näiteks 1920. aasta avalikkude algkoolide seadus ütles, et algkoolid jagunevad õpilaste emakeele järgi eesti-, saksa-, vene-, rootsi- ja muukeelseteks ja et õpilase emakeel arvatakse nende rahvuse järele, ja ka avalikkude keskkoolide seadus ütles, et avalik keskkool on emakeelne ja seda arvestatakse rahvuse järgi. Teie kui inimene, kes kõike teab ja sealhulgas endise haridusministrina haridusest, et miks nad omal ajal niimoodi seda asja tahtsid korraldada?

Jürgen Ligi
Aitäh! Te küsite küll vale inimese käest, et sellist mina, kes kõike teaks, ei ole olemas. Aga sellist inimest, kes enamusi asju ei tea, see on praegu Riigikogu puldis. Kui peaks sellele küsimusele vastust nuputama, siis ajaloost kahtlemata, tol korral murti saksa ja vene keele ülemvõimu ja oli juba tekkinud väga selge eestlaste ülekaal ühiskonnas, oli vaja kehtestada eesti keelt, aga samas usuti, et võiks võimalusi pakkuda ka teistele. Et kogu see seadustik võiks muidugi pulkadeks võtta, et kui kaua need hoiakud kehtisid. Põhimõtteliselt jäi ju tol ajal tugev saksa kogukond jäi alles, juudi kogukond, mis väljendas ilmselt ka õppekeeles. Aga Euroopat laiemalt võttes ja seda sajandit, siis kõikjal kipub olema ikkagi see hoiak, et avalikest vahenditest rahastatud, mitte hoiak, vaid ka lausa seadus, mille üle väga ei debateerita, avalikest vahenditest rahastatavad koolid peavad olema riigikeelsed. Ja kõik nüansid, mis sinna juurde tulevad, põhinevad üldreeglina põhinevad teinekord kohalikule erandile, aga keegi ei kahtle selles, et ühiskonda saab liita kõige paremini haridussüsteemi ja koos õppimisega. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Heidy Purga!

Heidy Purga
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Palun kinnitage üle, et see seadusemuudatus ei võta meie muukeelsetelt kaaskodanikelt ära nende kultuuri- ja keeleruumi, et neile jääb võimalus oma emakeelt näiteks valikainena edasi õppida ning ka senisel õpetajaskonnal on piisav ja rahulik võimalus ajaliselt ümberõppeks. Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Ega väga suurt kahtlust ei olegi, et piisav aeg tekib ümberõppeks. Tõsiselt, ma arvan, et õpetajad on väga pühendunud õppijad, kui nad saavad selle kohustuse nii võimult kui võtavad selle sisemiselt. On võimalik meedia ajastul, nüüd ka digiõppe alternatiivi toel kohaneda päris kiiresti, rääkimata siis viiest aastast. Ja igal juhul mingisugune optimeerimine siin tuleb. Kui koole ei ole mõtet panna eraldi, siis kokku pannes juba tekib mingisugune uus pilt. Kui ikkagi see numbr oli 54% õpetajaid on täiskoormusega, siis on ju selge, et siin on optimeerimise ruumi. Nii et "Kedagi ei jäeta maha" võiks olla üks ümmargune loosung, aga kõik peavad ise tahtma kaasa tulla ja siis läheb ühiskond paremaks. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Aivar Surva.

Aivar Surva
Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Loomulikult väga oluline teema ja põlise virumaalasena ma igal juhul seda toetan. Ja suur roll on tegelikult ju koolipidajatel. Mäetaguse vallavanemana õnnestus mul Mäetaguse eesti-vene põhikoolist luua eestikeelne põhikool. Seda just tänu sellele, et volikogus saavutati konsensus, et leiti, et see on mõistlik. Mäetagusel elab umbes kolmandik vene keelt kõnelevaid inimesi, Ida-Virumaal tervikuna üle 80% Nüüd korra oli juttu sellest meelekümblusest. Ma just mõtlen, kuidas selle meelekümblusega jõuda Ida-Viru suurte linnade volikoguliikmeteni, kes tegelikult tihtilugu ju ise ka eesti keelt ei valda. Aitäh!

Jürgen Ligi
Aitäh! Vaat kui tore on kuulda meest põllult ja mäelt ja mäe tagant. Mina seda ei teadnudki täpselt, kuidas see kohalik algatus on õnnestunud, aga hea on seda päriselt kuulda, kuigi me siin võiksime üksteist paremini juba tunda, üksteise minevikku, aga oleme kolleegid olnud ju ainult mõni kuu. Ilmselt Ida-Virus on seda teadmist rohkem kui siin saalis üldiselt, kuidas seda teha. Küll aga siit saalist saab anda selleks signaali ja ma mingi sellisele mentaalsele võimutruudusele või signaalivajadusele venekeelsete puhul viitasin. Erakondadel on siin tohutu vastutus, mis asja nad ajavad, kas nad ikkagi panustavad nendele häältele, kes ütlevad, et kuulge, et meie õigusi siin riivatakse, või panustavad nendele, kes ütlevad, et meie huve siin kaitstakse, kui meile võimaldatakse paremat tulevikku. See on väga suur suhtumise vahe, mida juba kandidaatide väljapanemisel ja Riigikogu hääletamisel saab välja öelda. Aga jah, see, kuidas jõuda konkreetsete juhtideni Ida-Virus, et mõneni peab jõudma kapo ja ongi jõudnud, mõneni võib jõuda partei ja nad välja visata või lasta välja astuda, ka sellised meetodid on paraku olemas, aga üldjoontes ikkagi heaga. Üldjoontes ikkagi heaga. Aga võim peab ütlema neile ka oma tahte, erakonnad peavad ütlema oma tahte, eksperdid. Tõstaks siin esile ka Vabariigi Presidenti, et tema panus on siin äärmiselt väärtuslik olnud, et ta on sellise positiivse tegelasena, kes osa inimesi oma positiivsusega närvi ajab, ma arvan, viib Ida-Virumaale Eestit lähemale. Ja ma ei ole nõus nendega, siin üks värske erakonnajuht on öelnud, et sinna Kirde-Eestisse ärge tulge oma – või hoopis värske minister vist oli –, et ärge torkige Ida-Viru oma NATO-ga. Vastupidi, ka NATO-ga, ka militaarkultuuriga saab torkida seda mentaalsust ja pesta meeli positiivses mõttes. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd kutsun mikrofoni ette kultuurikomisjoni liikme Toomas Jürgensteini. Ettekande pikkuseks kuni 20 minutit.

Toomas Jürgenstein
Hea eesistuja! Head kolleegid! Annan siis ülevaate komisjonis toimunust. Komisjon arutas antud teemat 15. novembril, siis umbes kaks nädalat ja natuke enam tagasi, juhatas Aadu Must, ja loen ette ka, kes kohal olid, kuna oli ka asendusliikmeid, siis võtsid osa Jürgen Ligi Laine Randjärve asendusliikmena, Heidy Purga, Krista Aru, Toomas Jürgenstein, Priit Sibul Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa asendusliikmena (siin ma pean tegema selle märkuse täpsuse huvides, et Viktoria oli alguses kohal, küsimus on Viktoria oma, hääletus on Priit Sibula oma) ja siis ka Yoko Alender. Puudusid Heljo Pikhof ja Toomas Väinaste. Ja siis arutluse all oli Riigikogu otsus "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse muutmiseks ühtseks ja eestikeelseks".
Kõigepealt Jürgen Ligi andis ülevaate eelnõust ja eelnõuga seonduvast. Ma vast ei hakka seda ümber kõnelema, kuna see kõlas tunduvalt põhjalikumalt nüüd mõned minutid tagasi. Ja ka küsimused, mitmed on siin saalis kõlanud, aga ma nimetan ka komisjonis kõlanud küsimusi. Kõigepealt siis küsis Viktoria, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, mis on ka suhteliselt sama küsimus, mis ta küsis 5 minutit tagasi vene koolide õpetajate hirmude kohta, ja siis mure, et vene lastele peaks vene keel valikainena, vene keele ja kultuuri õpe valikainena võimalus kindlasti jääma. Jürgen Ligi nõustus, et loomulikult, vene keele ja kultuuri eraldi õppimise võimaluse loomine on vajalik ja sellega peaks tegelema tsentraalselt, ja samuti toonitas õpetajate eeskuju, et nad võiks näidata eeskuju ümberõppe puhul, ning samamoodi siin kõlas siis hetkel ka tõepoolest, et paljud õpetajad on võib-olla eakad ja eakana see ümberõpe sageli nii lihtne ei ole. Siis teiseks Toomas Jürgenstein, mina küsisin, et kas otsus puudutab ka rahvusvahelist IB-õpet ja prantsuse, inglise keele kallakuga koole. Eks mul selle küsimuse taga ühelt poolt jah, IB-õpe, mis on puhas ingliskeelne õpe, ja teiselt poolt võtame inglise kolledži või prantsuse lütseumi, kus on loomulikult keeletunnid, aga ka mõnda õppeainet õpetatakse vastavas keeles. Jürgen Ligi vastuse kohaselt rahvusvahelised koolid ja eraldi erakoolid on eri nähtused ja need siia eelnõu alla ei lähe. Krista Aru edastas Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seisukoha ning toetas, et nimetatud küsimus tuleb kõigepealt põhimõtteliselt lahendada ja detailid, noh needsamad detailid, mis ka komisjonis läbi käisid, et need siis hiljem nendega tegeleda. Yoko Alender juhtis tähelepanu võimalikele seaduslikele takistusele seoses alushariduse ühtseks muutmisega. Alender nõustus Krista Aruga, et detailid ei ole hetkel olulised. Jürgen Ligi hinnangul on tõepoolest alusharidust reguleeriv koolieelse lasteasutuse seadus keelenõuet puudutav säte ilmselt üks nendest, mida ühtsele eestikeelsel õppele üleminekul muutma peab. Ma vaatasin järgi, tõepoolest, koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 on see, et koolieelse lasteasutuse keel on eesti keel, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole otsustanud teisiti. Krista Aru avaldas arvamust, et regioonid on erinevad ning otsuste puhul tulebki vaadata iga regiooni olukorda eraldi. Ja see käis ka komisjonis mitmel puhul läbi, et Ida-Viru eelkõige, aga tõenäoliselt ka Maardu ja Lasnamäe on see, kus võib-olla ei toimi need mudelid, mis toimivad Pärnus, Tartus või Paides.
Nii, edasi vaatasime muudatusettepanekuid, neid oli kaks. Esimene oli Eesti Reformierakonna muudatusettepanek, mõlemad on normitehnilised, mida me arvestasime sisuliselt, ja teine kultuurikomisjoni ettepanek, mida me arvestasime täielikult. Siis muudatusettepanek puudutas eelnõu pealkirja ja tekstiosa, kuna eelnõu pealkirja kohaselt tehakse ettepanek muuta Eesti alus- ja kooliharidus ühtseks ja eestikeelseks, eelnõu tekstis aga tehakse ettepanek korraldada üleminek eestikeelsele õppele. Muudatusega siis ühtlustatakse pealkirja sisu keeleliselt. Ja meil oli siis komisjonis konsensus, et esimest muudatusettepanekut arvestame sisuliselt ja teist täielikult. Ja edasi tegi komisjon menetluslikud otsused võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. detsembril, s.o täna (konsensus), määrata ettekandjaks Toomas Jürgenstein (konsensus) ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus (jällegi konsensus). Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Küsimuste vooru alustab Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe
Tänan, hea aseesimees! Hea kaasettekandja! Põhjalikult me kuulsime küll ettekandjat, aga küsimuste esitamisega oli vähe kitsas ja mul jäi arusaamatuks võib-olla ka, ütleme, päris plaan. Ma küsin teie käest: kas komisjonis ettekandja tutvustas ka nende tegelikku plaani ehk mis siis saab päriselt, kui Riigikogu saal otsustab, et saadame teisele lugemisele? Aitäh!

Toomas Jürgenstein
Ei-ei, see ei lähegi teisele lugemisele, siin on lõpphääletus.

Aseesimees Enn Eesmaa
Austatud ettekandja, suur aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonide või komisjonide esindajatele. Peeter Ernits, kas komisjoni või fraktsiooni avaldusega. EKRE fraktsioon? Jaa, protseduuriline küsimus, palun!

Jürgen Ligi
Vabandan, minu arust ei öelnud komisjoni esindaja, mis oli komisjoni täpne seisukoht. Kas seda saaks üle korrata?

Aseesimees Enn Eesmaa
Põhiline seisukoht oli, nii nagu mina mäletan, et see läheb lõpphääletusele. Ja selles mõttes sellest piisab, igaüks vastavalt oma teadmiste tasemele ... Jaa, palun, Keit Pentus-Rosimannus!

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh! Sellest võiks piisata, kui oleks selge, mis oli komisjoni seisukoht selle eelnõu suhtes, kas komisjon toetas seda eelnõu.

Aseesimees Enn Eesmaa
Seda seisukohta, jah, ei olnud ka kuulda. Toomas Jürgenstein, kas soovite kohapealt seletada?

Toomas Jürgenstein
Nüüd ma olen natuke kimbatuses.

Aseesimees Enn Eesmaa
Kas võib teha järelduse, et komisjon ei kujundanud seisukohta?

Toomas Jürgenstein
Ma hetkel usaldan paberit. Kõik, mis on paberil, ma lugesin ette, oma mälu on selektiivne, selle puhul ma ei ole nii kindel. 

Aseesimees Enn Eesmaa
Komisjoni nõunik kinnitab kirjalikult, et komisjonis ei kujundatud seisukohta. See ei kahanda võimalust minna lõpphääletusele. Jaa, Keit Pentus Rosimannus.

Keit Pentus-Rosimannus
Aitäh, juhataja! Ma olen sunnitud üle küsima, et mis on sellisel juhul komisjoni ettepanek suurele saalile.

Aseesimees Enn Eesmaa
Komisjoni ettepaneku tõi ka Toomas Jürgenstein teieni, et viia otsuse eelnõu lõpphääletusele. Kuid sinnamaani on veel pisut aega. Palun, Peeter Ernits EKRE fraktsiooni esindajana! Laine Randjärv, kas ...?

Laine Randjärv
... Ma võin kultuurikomisjoni protokollist lihtsalt ette lugeda, ma ei tea, kas see on ... Muuta eelnõu sisutekst, kuna meil olid muudatusettepanekud, sõnastada järgmiselt: "Teha Vabariigi Valitsusele ettepanek korraldada Eesti alus- ja koolihariduse muutmine ühtseks ja eestikeelseks." Selle kultuurikomisjoni ettepaneku poolt olid kõik. See oli selline otsus.

Aseesimees Enn Eesmaa
Meil on kaks muudatusettepanekut ja me need vaatame pisut hiljem ka läbi. Kolmandat korda: Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma räägin väga lühidalt. Kõigepealt, EKRE fraktsioon toetab seda ettepanekut. Samas, juhin tähelepanu, et tegemist on sügavalt populistliku ettevõtmisega, kui 17 aastast, mida Reformierakond on võimul olnud, ja 12 aasta jooksul peaministriparteina ei ole midagi tehtud. Tuletan meelde. Haridusministritest on olnud Isamaa käes haridusministri portfell 12 aastat, Reformierakonna käes kokku natuke alla kahe aasta, seejuures Jürgen Ligi poolteist, ja sotsiaaldemokraatide pool üks aasta ja Keskerakonna poolt kolm aastat. Ja kui seda pole midagi tehtud, siis praegusel hetkel, kui ise võimul ei olda, tulla sellega välja, on, noh, sügavalt populistlik. Kuigi idee on jumala õige, aga tuletan meelde, et kogu selle aja jooksul õpetajate ettevalmistamine võtab väga palju aega. Kõik see aeg on maha magatud. Kui uskuda Jürgen Ligi sõnu, me ei taibanud võimul olles, kui asi tõsine on. Ja ministeeriumis, ministrina olles, ei toodud talle kordagi ametnike poolt, et peaks seda olukorda lahendama. Ma küsin: mis on poliitilise ministri tegelik võim siis? Või on see, et võimu tegelikult ei ole? Nii et kogu jutt ja väga lühike: EKRE toetab seda, aga kogu see taust lõhnab väga halvasti. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel Andres Herkel. Jürgen Ligi, kas repliik? Selleks on Jürgen Ligil õigus.

Jürgen Ligi
Aitäh! Kuna minu nimi kõlas, siis ma ütlen ka, et ma ei kahtlusta absoluutselt EKRE-t populismis, pole kunagi kahtlustanud ja avaldan tugevat toetust tema toetusele sellele eelnõule. Küll aga ma ei toeta EKRE-t eriti peale seda, kui sai liigagi isiklikult ära seletatud, kuidas on ühiskonnas tegelikult mentaalsus suhtumises sellesse reformi muutunud ja kuidas võetud vastutus isiklikult erakonnana, Riigikoguna selle probleemi eitamise ja ignoreerimise eest. Juhul kui EKRE jätkab seda liini, et kõiki debatte välditakse, kõigile vastandutakse, siis ma järgmine kord ütlen nende kohta kurjemini. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma püüan rahumeelsemalt ja mitte provotseerida vastusõnavõtte, aga härra Ligi algatajate poolt rõhutas siin, et see on kõige olulisem poliitika võib-olla üldse, mis praegu on päevakorras, ja 25 aastat seda teemat välditi. Minu meelest härra Ligi isegi mitte jürgenligilikult natukene puistas ka tuhka pähe, et miks see ei ole läinud nii, nagu oleks võinud Eesti haridussüsteemil minna, et see hariduslik segregatsioon selgemalt ületada. 25 aasta jooksul siiski on palju ka toimunud. Piikide murdmine eestikeelse gümnaasiumihariduse osas kestis tõesti väga kaua aega, see oli tegelikult esimene rajajoon. Ja eks me kõik teame, et milline poliitiline jõud, olles valitsuses, aga ka olles opositsioonis, nendelegi eesmärkidele siin raevukalt vastu seisis.
Sellise üldise hoiakuna ja eesmärgina on koolihariduse eestikeelseks muutmine kindlasti õige ja vajalik samm, aga kindlasti tuleb siin rääkida ka üleminekuga seotud detailidest. Ma ei ole üldse nõus sellega, et detailid ei ole tähtsad, aga see järjekord võiks tõepoolest olla selline, et kõigepealt teeme selle otsuse ja kui poliitiline otsus on tehtud, siis on Vabariigi Valitsus see, kes tegeleb nende detailidega: kust tulevad õpetajad, kuidas toimub üleminek Narvas, Tallinnas Nõmmel, Tallinnas Lasnamäel, milline on kohalike omavalitsuste roll, millised ülesanded on omavalitsusel ja riigil, kuidas see kõik toimub? Neid detaile kindlasti on selle asja juures hästi palju ja neid tuleb mõistlikult silmas pidada.
Kindlasti tahaks ma siin ära öelda ka kõigile neile, kes seda istungit jälgivad, ja ka Riigikogu liikmetele, kes võib-olla ei ole nii kogenud selles protseduuris, mis puudutab ühe otsuse eelnõu vastuvõtmist. Me oleme siin olukorras, kus meie ette on toodud otsuse eelnõu, tõenäoliselt valitseb üsna suur üksmeel selle osas, et mitte hääletada selle vastu, aga selleks, et see otsuse eelnõu muutuks tõepoolest Vabariigi Valitsusele kohustavaks ja ei langeks lihtsalt menetlusest välja, austatud kolleegid, on vaja hääletusel, et oleks 51 häält saalis. Ehk siis ma tean, et paljudel Riigikogu liikmetel on võib-olla siin muud ülesanded ja kes puudub põhjusega, aga kõik need, kes on majas, paluks tulla sellele lõpphääletusele, et ei juhtuks selline silmakirjalik olukord, et kõik toetavad, kõik toetasid komisjonis, aga tegelikult eelnõu läbi ei lähe. Nii et see üleskutse mul on.
Ja veel viimase märkusena mainin seda, et me, jah, hästi palju räägime sellest eestikeelsest kooliharidusest ja see kõik on õige, aga ma rõhutaksin siin selle sõnastuse ka teist poolt, see on siis Eesti alus- ja koolihariduse muutmine ühtseks ja eestikeelseks. Minu meelest see sõna "ühtseks" on siin vähemalt niisama oluline, et lõpeks see hariduslik segregatsioon, mis mitte ei kanna endas üksnes keelelisi aspekte, vaid kannab endas ka ideoloogilise segregatsiooni elemente. See lõppkokkuvõttes on Eesti ühiskonnale pikas vaates kõige halvem. See puudutab nii ühiskonna sidusust, see puudutab lojaalsust riigi suhtes ja lõppkokkuvõttes täiesti nõus ka sellega, et see tähendab seda, et kes ei omanda eestikeelset, eestimeelset ja seda ühtset haridust, vaid mingisuguse teistsuguse, sellel on ka kehvemad eeldused selles ühiskonnas läbi lüüa. Aitäh! Vabaerakonna fraktsioon kahtlemata toetab.

Aseesimees Enn Eesmaa
Yoko Alender, palun Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Yoko Alender
Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, kes te olete saalis seda olulist debatti jälgimas! Vajame Eestis väga häid uudiseid. Vajame algatusi, vajame visiooni ja sihti, mis näitaks Eesti inimestele, kõigile Eesti inimestele, et neid ootab parem tulevik. Vajame seda paremat tulevikku. Tahame ja vajame, et tunneksime, et loome seda iga päev kõik koos, sest lõhestumisest võidavad ainult need, kes meile halba soovivad. Soovitan muuseas kuulata president Toomas Hendrik Ilvese ööülikooli loengut teemal "Mis meid ühiskonnana ohustab moel nagu ei kunagi varem?".
Miks jäi tegemata Eesti hariduse reform, selle üle võivad arutleda ajaloolased, ehkki ka poliitikud siin on juba proovinud selle üle arutleda. Mina tunnen, et meie põlvkonnal on aeg panustada võrdväärselt neile, kes tegid ära paljud reformid 90-ndatel ja peale seda. On aeg teha oluline samm sidusama Eesti suunas. Ühtne haridussüsteem on võrdsete võimaluste ja lõimumise teema. Seni, kuni hoiame osa ühiskonnast teises keele- ja inforuumis, on lõimumine läbikukkunud. Inimarengu aruanne nendib: riik selekteerib lapsed kolmeaastaselt paralleelmaailmadesse ja imestab, et lõimumine ei toimi. Nii taasloome lasteaiast alates ebavõrdsust, mis jätkub edasistes hariduse-, elukoha-, ja töökohavalikutes, isegi oodatavas elueas. Nüüd soovime asuma tegutsema. Eksperdid on inimarengu aruandes oma selged soovitused andnud. Ka rahvas on väljendanud tuge. Praxise lõimumismonitooring kinnitab, et circa 70%, sh eesti keelest muu emakeelega inimesed, toetavad eesti keele õppealgust alates lasteaiast. Täna puudub aga üldine lihtne ja loogiline võimalus kõigil selleni jõuda. Pidevalt on tõusnud eesti keelest erineva emakeelega laste osakaal eestikeelses koolis, praegu umbes 20% ja keelekümbluskoolides umbes 25%. See tähendab siis seda, et alla 60%, umbes 57% täna käib nendes nn vene koolides. Aga kes siis hoolitseb ülejäänud laste võrdsete võimaluste eest? Sest teame ka, et just parema sotsiaalmajandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, nemad otsustavad panna täna lapse eestikeelsesse kooli.
Nüüd, paljud valijad on ka minu käest küsinud, kas on olnud piisavalt palju arutelu, kas ühiskond on selleks muutuseks valmis. Spetsialistid on uurinud probleeme keele põhjal segregeeritud haridusega juba aastaid. 2015 viidi läbi too Praxise suur lõimumismonitooring, mida tsiteerisin, ja võib-olla seal esimest korda sai kinnitatud ja suurt tähelepanu ka vene perede endi toetus koos õppimisele. Inimarengu aruanne 2017. aastal sõnastas selgelt vajaduse üle minna ühtsele haridussüsteemile. Arutlesime siinsamas saalis, arutlesime meedias, avalikkuses. 2017 kohalike valimiste eel tegime Reformierakonna poolt ettepaneku Tallinnas alustada eestikeelse alusharidusega, koos õppimisega juba lasteaiast. Esialgu olid teised erakonnad segaduses, aga mida enam oli kuulda spetsialistide ja avalikkuse tuge ideele, seda enam tuldi ideega kaasa. Kahjuks ei ole pealinnas reaalseid tegusid järgnenud. Pigem on koondatud venekeelset haridust veel enam ühe-kahe piirkonna eraldatusse. Küll aga on jätkunud elav arutelu.
Ka sellesuvisel arvamusfestivalil toimus sel teemal mitmeid arutelusid. Mõned mõtted. Haridusministeeriumi analüüsi osakonna asejuhataja ütleb, et statistika näitab, et varajane keeleõpe on tulemuslik ja sellepärast üha rohkem vene vanemaid otsustavad oma lapse panna lasteaias eestikeelsesse lasteaeda või keelekümblusrühma. Ka tema valik oli selline ja ta oli rahul. Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar tõi välja selle, et pere kanda jääb peamine roll, mis puudutab emakeeleoskust, identideeditunnet, kool saab anda n-ö toetava rolli. Sellest oli ka palju siin juttu, et kindlasti ühtses haridussüsteemis peame tagama ka emakeeleõppe lisaks. 75% venekeelsetest lapsevanematest soovib, et nende laps õpiks ära eesti keele. 80% kõigist lapsevanematest leiab, et on täiesti normaalne, kui alla pooled õpilastest klassis moodustaksid muu emakeelega õpilased. Siinkohal puudub igasugune sund ...
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, kolm minutit juurde!

Yoko Alender
"Tegemist on lihtsa asjaga, mille otstarbekusest saavad kõik aru." See oli tsitaat Vabariigi presidendilt Kersti Kaljulaidilt. Jürgen Ligi puudutas ka tema panust sellesse arutellu. Siin Riigikogus on meil käinud koos selline töögrupp nagu rahvastikupoliitika aluste koostamise töögrupp ja ka seal toimus tõesti laiapõhjaline arutelu. Peeti oluliseks ka rahvastikupoliitikat silmas pidades rõhutada vajadust alustada üleminekut ühtsele haridussüsteemile, sest tegemist on nii sotsiaalse kui majandusliku rahvastikku puudutava küsimusega.
Eesti vajab igaüht. Peame riigina võimaldama igale meie inimesele rakendada oma potentsiaal parimal võimalikul moel. Eesti keelevaldkonna arengukava tõdeb, et ligi 40% eesti keelest erineva emakeelega põhikooli lõpetajate eesti keele oskuse tase ei võimalda sujuvalt haridusteed jätkata ega tööle minna. Madalamast keeleoskusest tulenevat ebavõrdsust aitaks leevendada ühtne eestikeelne lasteaed ja kool, mis valmistaks õpilasi võrdselt ette edasisteks õpinguteks või töötamiseks, nendib inimarengu aruanne.
Kui me nüüd räägime tänasest hääletusest, siis Isamaal on võimalik näidata, et nad pooldavad eestikeelset haridust, ehkki nad riigieelarve teisel lugemisel selle vastu olid, ja Keskerakonnal on võimalik tõestada, et kehtib nende esimehe, peaminister Jüri Ratase lubadus, et kui vale mees teeb õige ettepaneku, ei jää see toetamata. See on oluline eelnõu, mis tõesti võimaldab alustada suurt muutust, reformi, mis muudab võrdsemaid võimalusi pakkuvaks, kogu Eesti sidusamaks, paremaks. Palun teil kasutada oma mandaati ja usaldada valitsust alustama selle olulise reformiga. Aitäh! Reformierakond loomulikult toetab.

Aseesimees Enn Eesmaa
Austatud kolleegid! Läbirääkimisteni on veel pisut aega. Priit Sibul, palun Isamaa fraktsiooni nimel!

Priit Sibul
Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Enne mind siin puldis on räägitud erinevaid asju, on süüdistatud erinevaid erakondi, poliitikuid, ministreid, kes kas on midagi teinud või tegemata jätnud, aga mina tahaksin jagada rõõmu, seda rõõmu, et väga mitmed erakonnad sellel teemal täna räägivad. Tunnistan tõesti, et kui 2017 Reformierakond selle ettepanekuga enne valimisi välja tuli, olin ka mina isiklikult esiti suhteliselt skeptiline. Ja ma arvan, kõige olulisem on see, et me selle küsimusega ei tekitaks kelleski hirmu ja saavutaks eesmärgi, see, et vene keelt kõnelevad inimesed saaksid Eesti ühiskonnas hakkama ja neil oleks samasugune koht nagu kõikidel teistel. Et see, mida inimarengu aruanne välja toob, et meil on segregeeritud haridussüsteem ja riigikeelt mittevaldavad noored ei saa kahjuks ühiskonnas samasuguseid võimalusi, nagu see on emakeelt, eesti keelt valdavatel inimestel, see on oluline küsimus, millega me peame tegelema. Ja kui ma mõni aeg tagasi isiklikult arvasin, et tegemist on kas Tallinna mõne linnaosa või Ida-Virumaa probleemiga, siis minu sünnilinnas Valgas, kus ma käisin, on endiselt vene lasteaed ja vene põhikool. Muret tekitav on see, et ma käisin seal mõned aastad tagasi oktoobri- või novembrikuus ja kahjuks oli üsna vähe inimesi, kes said eesti keelest aru. Ja ma mõtlen, et kui me ei ole suutnud seda probleemi lahendada Valgas, siis on seda teha väga keeruline Ida-Virumaal. Ja ma tõsiselt ei usu, et on olemas mingi ühene lahendus, mis lahendaks selle süsteemi ja probleemid ühetaoliselt nii Sillamäel, Narvas, Lasnamäel kui Valgas. Kuigi me oleme väike riik, siis mulle tundub, et sellest tulenevalt, kuna need omavalitsused, koolid, kogukonnad on väga erinevad, peavad olema ka meie lahendused nendele ja n-ö tähtajad erinevad, kuidas, millistel meetoditel sellele eestikeelsele haridussüsteemile üle minna.
Aga kindlasti on oluline see, nagu ma ütlesin alguses, et on erakonnad hakanud sellest rääkima. Ja minu arvates on see kõige olulisem, et saavutada poliitiline konsensus, ja see eeldab seda, et sellele ideele ja arusaamisele leitakse vahendid. Sest tõesti, see ei ole olnud poliitiline prioriteet kahjuks ja me peame tegelema 25, 27 aastat hiljem endiselt selle küsimusega. Ma väga loodan, et isegi kui n-ö lähiajal midagi ei juhtu, siis on selge, et vaadates seda poliitilist diskussiooni, me jõuame nende lahendusteni kindlasti jõulisemalt järgmise valitsuse tasandil. Ma ütlen, et ei ole mõtet selles küsimuses, ei ole võimalik leida kiireid lahendusi. Nagu ma ütlesin, Paides võeti mõni aeg tagasi otsus, kus koalitsioonis on Keskerakond ja Isamaa, et minnakse üle eestikeelsele haridusele, ja on selge, et mingites kohtades selliseid otsuseid võimalik teha ei ole. Aga ma loodan, et järjest rohkem seda tehakse, et me riigi poolt leiame tuge, et eestikeelseid õpetajaid satuks rohkem ka tänastesse venekeelsetesse koolidesse, et nendele lastele tekiks erinevad süsteemid ja toed ja nii on võimalik seda probleemi lahendada ja ma loodan, et kümne aasta pärast ei pea siin puldis keegi sellel teemal rääkima. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa
Kas rohkem soove ei ole? On küll. Aadu Must, palun Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt.

Aadu Must
Lugupeetud juhataja! Head ametivennad! Ma kuulasin hoolega, mida täna sellest tähtsast probleemist räägitakse, ja jäi mulje, et räägitakse küll asja vormist, sisust rohkem nagu kass ümber palava pudru. Natuke sellest, et kes on poolt või vastu, mille poolt, täpselt ei tea. Positiivne pool on sellel tänasel arutelul kindlasti olemas ja see on jõuline ja tugev: teema, valdkond on tähtis. Toodi välja ka seda, mis üks või teine või kolmas juba ütles. Probleemiks on näiteks venekeelse hariduse mahajäämus, kus on tunda kriisi lõhna, ja PISA testi halbu tulemusi. Tegelikult on see kriis sügavam ja juurtega. Kriis on õppevahendites, ettevalmistuse puuduses. Ja väga suur probleem on see tõepoolest, et miks ikkagi seni on olnud nagu nõiduseuni ja nüüd äkki alles täna jõuame imelise ärkamiseni.
Tegelikult komisjonis samuti ja ka meil fraktsioonis arutati seda, et miks ei ole seni tegelikke samme, ja mis seal salata, arutati ka seda, kes on midagi tegemata jätnud. Eelnõu algataja rääkis komisjonis väga huvitavalt sellest, et varem ei olnud võimalik teha, ei olnud võimalik teha, sellepärast et oli koalitsioon ja teate, koalitsioon on oluline sellepärast, et koalitsioonis peab valitsema üksmeel. Ja kuigi algataja praegu raputab raevukalt pead, seletas ta veel meile ilusasti ja inimlikult, et vaadake, Jevgeni enne ei lubanud, sest ta oli kuri, ja ma näen, et ei meeldi, aga nüüd on ta hea ja nüüd on ta praktiliselt poolt ja nüüd on võimalik see asi ära teha. Fraktsioonis me arutasime ka, et kas tegelikult ikkagi midagi ka tehti. Ja ma mäletan, et mõned aastad tagasi me leidsime äkki, et Haridus- ja Teadusministeerium on välja kuulutanud lausa suure projekti, pannud rahad magama selle peale, et töötatakse välja venekeelsetele koolidele eesti keele õpetamise programmmid ja õppekavad ja mis seal veel kõik oli, ma detaile ei mäleta. Ma juba olin vaimustatud sellest asjast. Kui hakkasin uurima, kuidas see tegelikkuses toimub, tuli välja, et tegelikkuses toimub niimoodi, et konkurss on välja kuulutatud, rahad on määratud, võitja on leitud. Võitja, kes lahendab venekeelsete koolide eesti keele õpetamise probleemi, on üks Püssi lillepood, kes sai lepingu alusel ... Nende põhikirjaline tegevus oli küll taimede ja väetiste müük, aga tuleb välja, nad lahendasid ka haridusprobleemi. Kui kedagi see asi huvitab lähemalt, ma võtan need materjalid uuesti välja, ma olen nad kuhugile kasti põhja lasknud langeda.
Masendav on kogu selle tähtsa probleemi juures see, et ka eesti keele kaitse ja arendamine käib üllatavas huvitavas kalendrilises tsüklis, valimiste tsüklis. Tavaliselt selgub enne valimisi, et kõik tegelevad eesti keele arendamise ja õpetamisega. Vahepeal öeldi, et sellega tegelevad viis ministeeriumit, vahel mõni arvas, et seitse, mõni ütles, et vähem. Kõik kannavad ette seda siis, kuidas nemad omas ametkonnas on võtnud ressursid ja tegelevad laiabaasilise eestikeelse õppega, õpetamisega, ja üsna tihti selgub, et õpetavad ikka need ühed ja samad lapsed, või vabandust, õpetajad. Masendav on tegelikult see, et eesti keele kaitses ja ühtsele eestikeelsele õppele üleminekus on ülitugevasti näha mitte ainult ametkondlike, kõik ministrid tahaksid sellega tegeleda, vaid ka poliitilisi huvisid, mis ma rääkisin just selles näites.
Mis mind isiklikult selles asjas häirib? Mind häirib selle eelnõu Riigikogu-poolne pool. Me võime rääkida, teha hea jututoa, ma kiidan ülikooliõppejõu kogemusega seda tänast Reformierakonna valimiskollokviumit, mis oli hästi tehtud. Suurepäraselt olid esitatud teemad, haakumised küsimuste näol ja nii edasi. See oli tõesti hästi tehtud. Mis on aga natuke nõrgem, on see, et me vana talupojatarkus ütles niimoodi, et kõigepealt tuleb atra seada ja siis tööle hakata, praegu juhtub niimoodi, et aastaid tõesti ei ole midagi tehtud ...
Palun lisaminuteid!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun! Kolm minutit juurde.

Aadu Must
Ja see olukord, milles praegune valitsus selle valdkonna üle võttis, oli ikka päris masendav küll.
Ja teine selline lihtne talupojatarkus, mida Eesti talupoeg ütleb, on, et siis, kui kõik räägivad sellest, kuidas on aeg hakata laadalt koju sõitma, tuleb ühel mehel veel mõte, nüüd peaks arutama, mida laadale veel tuua, või nagu ütleb vana, kui te soovite, siis antiiktarkus selle sama asja kohta: Vacua vasa plurimum sonant. Või kui tekkis silmside Johannesega, kui sõjanduse keeles öelda, siis me praegu oleme selles olukorras, et, poisid, lähme lahingusse, padruneid meil ei ole, aga peame väikese võiduka sõja ja äkki läheb siis midagi hästi.
Aga see oli tehniline pool. Deklaratsioonide mõttes: ilusad deklaratsioonid. Ja mul on ettepanek, ma ei ole oma erakonnas see, kes ütleb, et hääletage nii, teist või kolmandat moodi, ma toonitan veel kord, sisu on see, mille jaoks tuleb tööd teha, vorm on jubedasti valimiste nägu, aga igaüks otsustab, kuidas hääletab. Jõudu, edu!

Aseesimees Enn Eesmaa
Üks fraktsioon jätab kõnelemata, kuigi vahepeal oli kõvasti kuulda, et hoovõttu oli. Sellele otsuse eelnõule on esitatud ka kaks muudatusettepanekut, vaatame nad üheskoos läbi. Esimene, Eesti Reformierakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni otsus: arvestada sisuliselt. Teine muudatusettepanek, kultuurikomisjoni poolt, arvestada täielikult. Head kolleegid, kuna eelnõu 682 OE vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme palun kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 54 saadikut. Palun, Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi
Aitäh! Mul on nii protseduuriline küsimus kui ka ettepanek viieks minutiks vaheajaks. Kuidagi väga kummaline oli see, et me oleksime tahtnud viit minutit selleks, et kõik kohal oleksid. Te panite kella käima ja kohe ka kontrolli. Kas kodukord sellist käitumist näeb ette või tuleb kodukorda parandada, sest selle viie minutilise vaheaja mõte oleks olnud just nimelt inimesed kohale kutsuda. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Hea kolleeg Ligi! Kohalolek on äärmiselt oluline, kuid põhiline on see, kui palju hääletab pärast selle otsuse ettepaneku poolt. Aga viis minutit vaheaega, nii nagu fraktsiooni esimees palus, on kehtestatud. Me jätkame 12.22.
V a h e a eg 

Aseesimees Kalle Laanet
Head kolleegid! Teeme uuesti kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 67 Riigikogu liiget, puudub 34.
Head kolleegid! Panen hääletusele Riigikogu otsuse eelnõu nr 682 OE, mis on"Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks". Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Head kolleegid! Ettepaneku poolt oli 50 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 2, ei osalenud 15. Ettepanek ei leidnud toetust.
Enne kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, siis on tulnud meile üks ettepanek ja see on Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Alustame selle ettepaneku läbihääletamise ettevalmistust.
Head kolleegid! Palun tähelepanu! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 39, vastu 5, ettepanek leidis toetust.

6. 12:26 Ettekanne "Õiguspoliitika arengusuundade aastani 2018" elluviimise kohta

Aseesimees Kalle Laanet
Järgmine päevakorra punkt on ettekanne "Õiguspoliitika arengusuundade aastani 2018" elluviimise kohta. Tutvustan kiirelt protseduuri. Justiitsministri ettekanne kuni 20 minutit. Küsimused, Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised ja sõnavõttudega esinevad fraktsioonide esindajad. Palun, justiitsminister Urmas Reinsalu!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Austatud rahvaesindus, kõrge koja liikmed! 2018. aasta on praeguste õiguspoliitika arengusuundade rakendamise viimane aasta. Lubage mul rõhutada, et alates 2011. aastast kehtivad arengusuunad on toonud kaasa mitu positiivset suundumust. Arengusuundade põhjal kehtestas valitsus hea õigusloome normitehnika eeskirja ning võrreldes ajaga enne arengusuundade rakendamist on mõjuanalüüsid muutunud märksa sisukamaks, huvirühmi kaasatakse süsteemsemalt ja selle vajalikkust mõistetakse ning väljatöötamiskavatsused on läbi teinud märkimisväärse arengu. Kui enne 2012. aastat oli väljatöötamiskavatsus tavapärane ühelõiguline tekst, milles anti plaanitavast seadusest lihtsalt teada, siis ajaga on pilt tublisti muutunud. Just Riigikogu otsus õiguspoliitika arengusuundade kohta oli tõuge, mis andis positiivsetele muutustele hoo ja nüüd tuleb minna uude etappi.
Tahan rõhutada probleemina, et väljatöötamiskavatsuste koguhulk on kahel viimasel aastal vähenenud, niisamuti on kahanenud nende osakaal võrrelduna samal ajal esitatud eelnõudega. Selle aasta detsembri alguse seisuga on Justiitsministeeriumile esitatud kooskõlastamiseks natuke üle 100 seaduseelnõu, väljatöötamiskavatsusi on aga napilt üle 20. Väljatöötamiskavatsuste eesmärk, lubage mul rõhutada, on korraldada avalik arutelu ja analüüsida probleemi kõiki lahendusviise ning, mis oluline, küsida, kas probleemi saaks lahendada ka seadust muutmata. Tänu varasele kaasamisele saavad asjaosalised probleemi lahendamisel kaasa rääkida. Selgitatakse välja, milline mõju võib ühe või teise lahendusega kaasneda ja kokku võttes leitakse eeldatavalt parim lahendus.
Väljatöötamiskavatsuste koostamata jätmise põhjuste seas torkab silma üha suurenev kiireloomuliste eelnõude arv. Mõtlemapanev on, et 2017. aastal oli ligi neljandik kõikidest Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud seaduseelnõudest kiireloomulised ehk neile ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Kõik need kiireloomulised eelnõud ei jõudnudki vastuvõtmiseni. Tagantjärele on põhjust küsida, kas kõigi nende eelnõude menetlemine kiireloomulisena oli põhjendatud, kuivõrd enamikul neist olid märkimisväärsed mõjud. Seejuures pidas Justiitsministeerium ainult kuue eelnõu mõjuanalüüsi piisavaks. Ülejäänute puhul tuli seda täiendada või tulnuks see lausa uuesti esitada. Ja veel, kõigist kiireloomulistest eelnõudest ainult kolmele kavandati eelnõu koostamise käigus jõustumisjärgne järelhindamine. Selline kiireloomuliste eelnõude hulk eelmisel aastal oli kahtlemata põhjustatud valitsuse vahetumisest. Kuid julgen ennustada, et seni, kuni õigusloome menetluse süsteem riigis ei muutu, jääb see tendents kestma, sõltumata sellest, millised parteid on valitsuses, moodustavad koalitsiooni. Ning on jätkunud ka tänavu see suundumus, et kiireloomulisi eelnõusid kooskõlastamisele esitatutena on ligi viiendik.
Nagu alul mainitud, paraneb mõjuanalüüside kvaliteet ja mõjude hindamise võime iga aastaga, see on positiivne suundumus. Esiteks leidub kiireloomuliste eelnõude kõrval, lubage mul esile tuua, ka positiivseid näiteid oluliste mõjude hindamise kohta. Teiseks kajastatakse mõjusid kõigi nende seaduseelnõude seletuskirjas, mille mõju ei ole oluline õigusloome normitehnika eeskirja tähenduses. On positiivne, et meil on tekkinud selge mõju hindamise struktuur, mis toetab eelnõu koostajat. Ja vajalik ongi pöörata tähelepanu mõjuanalüüsi metoodiliste oskuste arendamisele. Kevadel algas koostöös Praxisega mahukas, mitmest moodulist koosnev koolitusprogramm 700-le riigiasutuste, omavalitsuste ning vabaühenduste poliitikakujundajale ja analüütikule. See sisaldab üldisemate mõju hindamise kaasamise põhimõtete kõrval ka väga spetsiifiliste andmeanalüüsi meetodite ja töövahendite koolitust. Mitme olulise muudatuse mõjusid on analüüsitud eraldi, näiteks pensionifondide valitsemistasusid ja riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkust. Põhjalikud analüüsid olid samuti vanemahüvitise skeemi reformivate eelnõude taga, kuid ma tahan rõhutada, et selliseid alusuuringute näiteid võiks rohkem olla.
Oluline lahendust nõudev küsimus on andmebaaside ristkasutus keerukate mõjuanalüüside tegemiseks. Samuti tuleb mõelda, kuidas süstematiseerida ja kättesaadavaks teha olemasolevad uuringud. Kuni ülevaadet pole, ei ole ressursisäästlik analüüse teha. Mõjude järelhindamise puhul saab rääkida enamasti plaanidest, sest õigusloome normitehnika eeskirja alusel tehavaid järelhindamisi kavandatakse valdavalt alates aastast 2020. Kõik senised järelhindamised on koostatud Rahandusministeeriumis. Tubaka- ja kütuseaktsiisitõusu mõjuanalüüs, mis esitati Riigikogule, investeerimisfondide seaduses sätestatud järelhindamise kohustuse täitmine ja ka halduskoormuse hindamisel seisab kaalukas arendustegevus alles ees.
Viimase kolme aasta jooksul on ettevõtjate halduskoormust vähendavate väljatöötamiskavatsuste ja eelnõude arv – ma kõnelen seaduseelnõudest – kasvanud. Kui 2016. aastal oli ettevõtjate halduskoormust kasvatavaid ja kahandavaid eelnõusid peaaegu võrdselt, mõlemat 18%, siis tänavu on halduskoormust kahandanud iga viies eelnõu, kasvatanud aga iga seitsmes. Seega on halduskoormus kokku vähenenud. Aastatega on vähenenud ka ebamäärasus ehk olukord, kus halduskoormuse muutuse kohta pole infot. Kahaneva halduskoormuse positiivne näide on tänavu oktoobris avalikule arutelule esitatud alkoholiseaduse väljatöötamiskavatsus, mille eesmärk on kaotada alkoholiregister ja topeltteavitamise kohustus. Juba enne väljatöötamiskavatsust tehti standardkulu mudelil, meetodil põhjalik halduskoormuse analüüs ja jõuti selgelt järeldusele halduskoormuse kulu vähenemise kohta.
Seaduseelnõude kodanikele pandav halduskoormus on viimase kolme aasta jooksul kõikunud. Järeldusi on keeruline teha, ent trend näib olevat kergelt negatiivne. Kui 2016. aastal 14% eelnõude puhul koormus kahanes ja 3% puhul kasvas, siis tänavu on need näitajad võrreldavad 13% ja 5%. Siiski võib väita, et eelnõud pigem kahandavad kui kasvatavad kodanike halduskoormust. Eelnõude mõju avaliku sektori töökoormusele on püsinud stabiilne. Kuid see sõna minu hinnangul ei ole siin sugugi mitte poliitilises tähenduses, sest suhe tekitab muret. Töökoormust kahandab iga viies eelnõu ja kasvatab hoopis iga kolmas-neljas. Teisisõnu, kui me erasektorile küll madalas tempos, aga halduskoormust vaadates kvantitatiivseid näitajaid vähendame, kodanike halduskoormus väheneb samuti, kuid veel aeglasemas tempos kui ettevõtjate puhul, siis avaliku sektori halduskoormus kasvab. Kuivõrd Eestis otsitakse pidevalt võimalusi avaliku sektori kulusid kokku hoida, peaks seadusloome avaliku sektori töökoormust vähendama. Muidu võib kergesti tekkida olukord, kus avalik sektor sellel survel hakkab paisuma. Kaasamine ja mõjude hindamine on ühe mündi eri pooled. Kaasamise kaudu saavad huvirühmad teavet neid puudutavate muudatuste kohta ja annavad tagasisidena omakorda praktilise sisendi mõjuhinnangutesse, mis sel moel täiendatuna pakub otsustajatele olulist alusinfot.
Väljatöötamiskavatsuse etapis kaasatakse huvirühmi üsna laialdaselt, keskelt läbi 75%–80% juhtudest, ja tänavu näitab see suhtarv kergelt tõusutrendi. Kuigi eelnõu etapis kasutatakse endiselt laialdaselt üksnes formaalsemat ehk valitsuse infosüsteemi kaudu kaasamist, võib tõdeda, et selle osakaal on viimastel aastatel hakanud vähenema, olles tänavu napilt üle 50%. Ligi 25%-l juhtudest võis aru saada, et kaasamine oli aktiivne, huvirühmadega konsulteeriti ja enne lahenduste pakkumist arutati probleeme põhjalikumalt. Muudel juhtudel üritati kaasata eri infokanalite kaudu. Põhiseaduse ja tüviaktidega kooskõla probleeme on Justiitsministeeriumi eelnõude kooskõlastamisel tuvastanud aastati üsna püsival määral. Põhiseadusega kooskõla on arutatud ligi 10% eelnõude puhul, valdkonnad tüviseadustega kooskõla pole tagatud olnud kuni 30% algatuste puhul. Tänavu seitsme kuu jooksul olid need näitajad vastavalt 7,5% ja 24,5%.
Austatud rahvaesindajad! Ma olen rõhutanud seda, et minu vaade riigi õigusloomepoliitikale on selline, et riigis õigusloome maht peab vähenema. Keskseks nurgakiviks on tegelikkuses see, et seadusandja peab rahvaesindusena sõnastama need selged ootused valitsusele, tulevikus valitsustele, ja peab olema suunanäitaja, vajadusel selged ja jäigad raamid kehtestades. Nüüd, selle aasta lõpuga lõpevad ka õigusloome või õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. Ma rõhutan, et valitsus eelmisel nädalal kiitis heaks Riigikogu otsuse eelnõu "Õigusloome poliitika põhialused aastani 2030".
Sooviksin siinkohal rahvaesindusele rõhutada kümmet olulisemat punkti, mida Justiitsministeerium pani ette, mida valitsus toetas ja pakub siis rahvaesindusele arutamiseks, et eeldatavalt siis järgmine valitud parlamendi koosseis koos järgmise moodustatava valitsusega saaks riigi õigusloome mahtu vähendada ja õigusloome kvaliteeti kasvatada. Tulebki rõhutada, et lähtekohaks riigi õigusloome poliitika arengusuundadele aastani 2030 on need senised probleemid, mida tänases õigusloomekultuuris on ilmnenud ja mis on süsteemse iseloomuga. Ma rõhutan ette siis uued õigusloome poliitika põhialuste tuumiku. Esiteks, kui sekkumise nõue ei tulene põhiseadusest, sekkub riik nii vähesel määral kui võimalik. Teiseks, Riigikogu võtab vastu üksnes selliseid seadusi, mis vastavad hea õigusloome põhimõtetele. Kolmandaks, siin on oluline tegelikkuses probleem, mis on sõltumata valitsustest vältava iseloomuga, nimelt koalitsioonilepingust tulenevad konkreetsed otsustused, mida meie tänase poliitilise kultuuri mõttes soovitakse rakendada 100 päeva jooksul, võimalikult kiiresti. Ja see eeldus on juba olemuslikult vastuolus ja programmeerib sisse keskse vastuolu hea õigusloome tavaga. Ja minu ettepanek ongi parlamendile, et öelda selgelt, et hea õigusloome põhimõtteid tuleb rakendada ka valitsuse esimese 100 päeva jooksul. Koalitsioonilepingus sisalduv viide mis tahes eelnõule ei saaks olla aluseks selle eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena. Punkt. Teisisõnu, selle mõte võiks olla selline, et kui me täna mõõdame Franklin Delano Roosevelti loogika järgi, mis ta seal sai "New Deal'i" all sai esimese 100 päevaga hakkama. Meil tegelikult see olukord võiks olla tagurpidine: uued valitsused, kes ametisse astuvad, 100 päeva ärgu tehku midagi, vaid valmistagu nad oma sisulised kavad ette, analüüsigu neid ja jõuavad seda siis ka rakendada. Neljandaks, õigusloomes tuleb arvestada, et riigi pidamine peab olema kokkuhoidlik ja paindlik.
Viiendaks, sihiks tuleb seada, et aastaks 2030 väheneb õigusloome maht tuntavalt ja selle saavutamiseks ei algatata uusi seadusi kergekäeliselt. Õigusliku reguleerimise puhul tuleb näha seda probleemide lahendamise viimase abinõuna, enne mida tuleb kaaluda kõik teised võimalused. Kuuendaks, õiguskord peab aitama tagama Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet. Seitsmendaks, Riigikogu ei võta menetlusse eelnõusid, mille kohta ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ja mille seletuskirjas ei ole seda avalikku huvi ka põhjendatud, kui seda väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud. Kaheksandaks, seaduse rakendamisega kaasneda võivat mõju hinnatakse enne eelnõu koostamist lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Olulise mõjuga muudatuse mõjuanalüüs peab olema põhjalikum ja sisaldama muu hulgas teiste võimalike lahendusviiside analüüsi. Üheksandaks, kavandatavad muudatused ei tohi halduskoormust tõsta. Kümnendaks, järelhindamiste osakaal õigusloomes peab suurenema ja valitsus peab sisse seadma järelhindamiskohustuse võtmise täitmise seiresüsteemi ja need tulemused tuleb esitada Riigikogule.
Võttes kokku, meie tänast õigusloome poliitikat selle aasta jooksul hinnates võib öelda seda, me mõjude hindamise kvaliteet on kasvanud, samas kiireloomuliste eelnõude arv on endiselt ebamõistlikult suur, mille puhul neid mõjude hindamisi, väljatöötamiskavatsusi ei ole tehtud. Seda ma ei loe mõistlikuks ja siit tuleneb ka kindlasti surve siis ülereguleerimisele ja ülemäärasele õigusloomele. Ja see strateegiline lahendus on siis selles, et parlament peab ise määratlema selgete raamidena kohustavad ülesanded Vabariigi Valitsusele, millisel moel peab valitsus siis parlamendile oma eelnõusid ette valmistama ja tegema seda nõnda, et see muutub kohustavaks tulevastele Eesti valitsustele ja pikemas perspektiivis kui ühe või teise parlamendi koosseis või valitsuse kestmise aeg. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, härra minister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh huvitava ettekande eest! Aga üsna masendav, et kui vaadata viimaste aastate väljatöötamiskavatsuste suhtarvu, ja arv on absoluutselt kõige madalam eelmisel aastal ja kiireloomuliste eelnõude, millel ei ole seda loomulikult vajagi, on see nimekiri on muljet avaldavalt pikk. Aga ütelge ... Ja nende mõjusid tagantjärgi hindamisel on tegelikult üksikuid. Et nimetage mõni kõige-kõige sellisem markantsem eelnõu, millel väljatöötamiskavatsust ei ole ja järelhindamist ka ei ole, mis on kõige rohkem kahju teinud, sellise seaduse vastuvõtmine. Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Ma arvan, et kui rääkida kahjust või tegelikult mõjust meie, noh, inimeste tarbimiskäitumisele ja maksupoliitikale, siis ma arvan, kindlasti need on alkoholiaktsiisimuudatused. Ma ütlen, ütleme, siin ei ole põhjust seda eitada, Seadusi, kus me näeme, et kui ei ole tehtud väljatöötamiskavatsust, ja tegelikkuses nad on jäänud ka toppama, kuna mõjusid ei ole piisavalt hinnatud ja kahtlemata on olnud ka poliitiline vastasseis või erimeelsused, ma toon näite, et siin on parlamenti jäänud toppama, ma tõtt-öelda ei mäletagi, on ta veel nüüd parlamendi menetluses või mitte, on see magusamaksuseadus, eks ole. Noh, need on, ma arvan, et nad ennekõike seonduvadki niisuguste, laiemalt maksusid ja selletaolist koormust puudutavates küsimustes. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru
Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Rääkisite siin päris mitmel-mitmel juhul, et parlament peaks ennast kehtestama ja et halbu seadusi ei võetaks vastu ja et ei oleks ilma väljatöötamiskavatsuseta seadusi ei võetaks menetlusse. Aga kuidas see oleks tegelikult võimalik, sest valitsus on ju tegelikult parlamendi enamus ja enamus seisab valitsuse taga ja vastupidi ka. Kuidas selle olukorraga nüüd välja tulla selliselt, et parlament saaks teha seda, mida valitsus ei tahaks? Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Väga lihtsalt. Ma ütlesin, et eelmisel nädalal parlamendi menetlusse anti "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030", mis on kolmel leheküljel. Kui vana parlament ehk praegune parlament, teadmata ju, kes on koalitsioonis, kes on opositsioonis pärast 2019. aasta kevadet, võtab vastu need kohustavad reeglid, siis need on kohustuslikud järgmisele parlamendile ja tegelikkuses ka järgmistele valitsustele, ja ma arvan, et nii neutraalselt ongi võimalik seda teha. Sõltumata poliitilistest erakondadest on loomulikult väga keeruline iseendale, olles koalitsioonis, panna päitseid pähe. Seda tulebki teha enne ära. Et siis on see asi tehtud, siis on see huvide konflikt, mis on paratamatu ja ürginimlik, on maha võetud. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te olete olnud ametis justiitsministrina nüüd 2015. aastast alates, eks ole. Et selle õiguspoliitika arengusuundade eesmärk oli ju tegelikult õigusloome parem kvaliteet ja seaduste mõju adekvaatne hindamine. Mida te isiklikult ministrina peate enda teeneks või rolliks, et see õigusloome tõesti paremaks muutub? Kas te tahate ennast kiita natukene või ka kritiseerida loomulikult, ega kõik pole ju hästi? Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Aitäh! Noh, ma iseenesest, mul on meeles, kritiseerimise poole pealt siis 2015. aasta kevadel ma viisin Vabariigi Valitsusse õigusloome mahu vähendamise niisuguse plaani. Ma arvan, et seda plaani iseenesest, on tööd alustanud ka Jüri Raidla juhtimisel see õigusloome nõukoda ja ma arvan, et seal pakk asju on, erinevaid asju on positiivses suunas tehtud ja jamasid ära hoitud. Aga milles on oluline, et mul oli tegelikult ka nõudmine seal, et selleks, et oleks võimalik kehtestada valitsuse ees seda head õigusloome tava ja õigusloome mahu vähendamist, et justiitsministril peaks olema vetoõigus. Aga millegipärast minu valitsuspartnerid või tähendab, ülejäänud ministrid ei vaimustunud sellest mõttest. Teisisõnu, sealt pandigi paika põhimõte, et väljatöötamiskavatsust ei pea olema, kui valitsus otsustab seda, iseenesest. Ja ma noh, vaadates seda kujunenud praktikat, Justiitsministeerium on olnud siin selline, kindlasti ei ole teinud kergeks ei teiste poliitikute, kes ministeeriume juhivad, ega teiste ministeeriumide ametnike elu, et pigem me oleme olnud tõkestavas rollis, et mingeid jamasid ei tehtaks, aga järeldus ongi see, et kui me räägime kogu süsteemi viimisest, ütleme siis, õigusloome mahtu rahustada, seda mahtu vähe võtta, läbimõeldavaks muuta ühiskonna reguleerimist, siis tegelikkuses see lahendustee peab olema ennekõike parlamendi poolt, et valitsuse seest on seda äärmiselt keerukas valitsuse poliitikate toimimise loogika kaudu saavutada, et jõuda uude paradigmasse. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Austatud juhataja! Austatud minister! Te oma vastustes siin mainisite seda suhkrumaksumenetlust ja siis alkoholiaktsiiside menetlust. Ma ei saandki aru, kas olid need hea õigusloome näited või olid halva õigusloome näited. Aga ma küsin, et kas hea õigusloome tavaga on kooskõlas nüüd kujunenud, tänaseks kujunenud praktika näiteks selle suhkrumaksu puhul. Seal kogu see värk takerdus mingil ajal väidetavalt Euroopa Komisjoni selle riigiabi loa taha ja kui ma tahtsin seda riigiabi loa teksti näha, seda taotlust, siis mulle seda ei antud, see salastati. Lõpuks see õnnestus saada, siis tuli välja, et see on eeltaotlus ja seda lõplikku taotlust ei saanudki näha. Kas see tants, mis selle suhkrumaksu ümber siin käis, kas see on kooskõlas hea õigusloome tavaga? Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Aitäh! Ei, ma tõin neid näiteid ikkagi negatiivsena, kus mõjude hindamist ei ole tehtud. Ja ega puudutavalt riigi rahalistesse, või ütleme, inimestele, maksumaksjatele pandavatesse rahalistesse koormistesse need, kus siis erakonnad tulevad võimule ükskõik millises valitsuses, siis on välja käidud luksuslikke lubadusi. Ma vaatan, et olge ettevaatlik, Reformierakond, ka praegu need topeltpensionid ja toetuste kümnekordistamised, mis praegu lendavad, et kuskil tuleb need ka välja lunastada. Need vaesed armetud maksumaksjad peavad ellu jääma teie lubaduste õnnekoorma all, vankri all. Et tegelikkuses ja siis 2015. aasta kevadel, eks ole, me mäletame, kus võeti vastu otsus, et mootorkütuseaktsiisi tõusmise kohta, inimesed siin tulid lippudega, kedagi ei pekstud, aga olid siin tänaval, protestisid 15. aasta kevadel, täpselt samamoodi, et seda mõjuanalüüsi ei olnud tehtud. Et see oligi minu üleskutse, vaadates sellele, erinevate valitsuste, viimase aja, vaevalt siis on ka nüüd varasematel olnud erinev see praktika, et võtta seda stressi nende kiirete valimislubaduste täitmisel selle esimese saja päevaga võtta maha. Et säilitada seda, noh, intelligentsust ja paindlikkust, selles mõttes, et püüda teha, noh, läbikaalutud mõjudega ratsionaalseid otsustusi. Ja see, mis puudutab nüüd neid suhkrumaksu osa, ma tõtt-öelda ei tea, mis see salastamine või asi sai üldse olla, et ma ei tea, kas see on mingi Euroopa Komisjoni reeglid, et neid riigiabi taotlusi ei tohi avalikustada või mitte. Minu reegel on, et midagi Eesti riigis ei tohi salastada, kui ei ole selget õiguslikku alust, millel peab olema sisuline põhjendus, mis seadusest tuleneb. Kui see salastamine motiiv oli või oleks olnud, et poliitiliselt mitte anda konkurendile relva argumenteerida asja rumaluse või läbimõtlematuse üle, siis see on kindlasti hukkamõistetav üldinimlikult, halva poliitilise kultuuri näitena, ma olen pea kindel, et see on ka vastuolus, on see ka tegelikult seaduserikkumine. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Teie ülevaates on sõnaselgelt kirjas, et välja on töötatud selge mõjuhindamise struktuur, viiakse läbi koolitusi, on parandatud ja täiustatud metoodikat, ja ometi me näeme siin järjest ja järjest seaduseelnõusid, millel puudub tegelikult korrektne mõjude analüüs. Kus see põhjus siis on? See ei saa olla ju selles, et pole aega või et on liiga kiire ühe või teise seaduseelnõuga? Kus on see tegelik põhjus, et ikkagi neid korrektseid, tänapäevaseid, korraliku metoodikaga mõjude analüüse nii vähe on? Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Noh, eks siin on mitu põhjust. Mida ma tahan öelda, et Justiitsministeeriumi algatusel me oleme liikunud nüüd selles asjas nõnda, et meil on tegelikult suures plaanis see võimekus on riigiametil tekkinud. Seda ei saa öelda, et lihtsalt ei oska, üldinimlikult, et jõud ei käi üle, et see riigi masinavärk, professionaalsed, andekad, motiveeritud ametnikud, kindlasti nad sellega saavad hakkama. Eks siin põhjused saavad olla ju mitut laadi. Ühtedes asjades ei peeta seda, ühtedes asjades võib olla, ma ei välista seda, mõjude põhjalik hindamine võib olla ebamugav vastuse mõttes või tulemuste mõttes, mis on tekkinud. Seda ei ole mõtet meil, seda mitte kunagi mitte keegi ei tunnista, see on ka päris selge, aga see eksisteerib kindlasti sõltumata sellest, ükskõik kes kus võimul on. Teine ja kindlasti see, no kultuur peab selles mõttes muutuma, aga me ei saa loota üksnes nendele, et tulevad uued inimesed inglitiibadega ja seda muudavad. Teine kindlasti on asi ka, kus mitmetes asjades mõju hindamist ei ole peetud tarvilikuks, mis puudutab just nimelt viitega sellele, et tegemist on Euroopa Liidu kohustuse või mingi rahvusvahelise kohustuse vastuvõtmisega või on siis tegelikult, noh mingi kiireloomuline ta lihtsalt tekkinud akuutse probleemi lahenduse tõttu. Aga nagu ma siin ütlen, et alati on võimalik ka järelhindamist teha. No võib-olla kurioosne oli see, et siin oleks parlamendiplatsil möllati, kirgi oli Eesti täis, et mis selle mõju siis tegelikult on. Ma ise uurisin, vaatasin, Justiitsministeerium tegi hinnanguid, mis selle rändepakti mõju on, mis see õiguslik tähendus on Välisministeeriumi poolt ettevalmistatud lepingul, mille pikkus on 31 lehekülge, oli sisuline seletuskiri, ma ei tea, kaks või kolm lehekülge. No näed, eks ole, siin me nüüd oleme. Kindlasti ei olnud selle põhjus küsimus, et Välisministeeriumis ei töötaks andekad ja võimekad, olgu nad juristid või professionaalid, kes suudaksid hinnata, olgu ta sotsiaalseid mõjusid või kirjeldada ära seda dünaamikat, kuidas see kokkulepe üldse sündis, eks ole. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma loen seda kirjalikku teksti õiguspoliitika kohta, mis meil siin on, ja kohati jääb selline kahtlane tunne, et kas tegemist on mingi huumorikooliga. Et keegi on siin leheküljel 12 välja arvestanud, et avaliku sektori töökoormust kahandab iga viies eelnõu, aga iga kolmas-neljas kasvatab seda ja siis järgneb lause, et Eestis ikkagi otsitakse pidevalt võimalusi avaliku sektori kulusid kokku hoida, aga see kuidagi ei taha õnnestuda, et valitseb oht, et avalik sektor saab nii palju ülesandeid, et ei suuda neid enam täita. Öelge, mis on ikkagi valitsuse poliitika, et kuidas see avaliku sektori kokkutõmbamine saavutada. Et siin on tööandjate keskliit oma manifestis käis välja –3000 töötajat aastas, Riigireformi SA veel radikaalsemalt, või oleks see joonlaud kuidagi rahaliselt mingisugune kokkuhoid. Hoovad peaksid Justiitsministeeriumi käes olema tegelikult. Aitäh!

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Noh, kõigepealt ma tahtsin teha, et ma olen püüdnud nende ettekannetega anda niisuguse ausa objektiivse hinnangu, et ma ei ole niisugust poliitilist pidukõnet, et kõik toimib ja lipud ja trummid põrisevad ja rahvas seal plaksutab, et ma seda tegelikult püüan vältida, sest vastasel juhul, kui ma kõnelen sellest, et asjadel peab olema objektiivne mõju ja nõnda, ja kui ma siis ise olen ka siin niisugune lakeeritud, siis ma arvan, et ka üleskutsed seda kvaliteeti tõsta muutuvad sisutühjaks. Aga nüüd küsimus sellest, et kuidas seda avaliku sektori osakaalu laiemalt vähendada või neid ülesandeid või haldusülesandeid, mis on peale pandud, siis jah, selle valitsuse ajal, oli eelmise valitsuse ajal vist käivitatud, tegeleb n-ö nullbürokraatiaga töörühm, millel vist on niisugune õilis eesmärk, et iga uus koormus, mis peale pannakse, kuskil peab siis mingi koormus kukkuma vähemaks. Ja kindlasti seal on pakkide kaupa vahvaid mõtteid, aga suures plaanis, ma arvan, et see on ikkagi niisugune süsteemi vuntsimine niisuguste üksikute asjadega, mida peab ka tegelema, üksikute asjadega, aga see ei muuda põhimõttelist hoiakut. Selle aasta kevadel, ja siin on kahtlemata, selles koalitsioonis sees ka ideoloogilised ja maailmavaatelised nägemused, et kelle jaoks suur avaliku sektori osakaal on ideoloogiliselt probleem iseeneses ja kelle jaoks on see võib-olla kas nüüd just eesmärk iseeneses, aga eeldus mingisuguse parema siis sotsiaalse turvalisuse saavutamiseks. Need maailmavaatelised konfliktid selles valitsuses on väga tugevalt sees. Ma esitasin selle aasta kevadel ühe läbianalüüsitud memorandumi, mis puudutas konkurentsineutraalsuse täielikku kehtestamist Eesti riigis. Ja selle mõte põhimõtteliselt on see, et me ei tegele mitte seda, kas on 10 ametnikku vähem või 1000 ametnikku vähem, vaid tegelikkuses riik peab kehtestama just nimelt seadusandja jõuga või seadusega selle, et teenused, mida avalik sektor peab vajalikuks hankida, ta ei tee seda mitte n-ö läbi sisetehingute, in-house-tehingute, tegelikult see toimub, n-ö hangitakse õiglaselt, et olgu ta puudutavalt siis sotsiaalhoolekannet, ka tervishoidu. Ja veendumus on, et tegelikult sellega on meil võimalik kõneleda ikkagi avaliku sektori osakaalu, noh, suures plaanis vähemalt 10%-lisest kuni 20%-lisest vähenemisest Eestis. Ma arvan, et pigem on mõistlik vaadata nendele paradigmaatilistele lahendustele. Aga õige on see, et ühe koalitsioonipartneri vastuseisu tõttu me pole või see kindlasti ei ole leidnud valitsuses nagu sisulist käsitlemist. Aga eks ta jääb siis tulevikku ootama. Et n-ö idee on olemas, kuidas edasi minna sellega. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Jüri Adams, palun!

Jüri Adams
Aitäh! Härra minister! Te olete rääkinud siin heast seadusloomest, millele siis ilmselt vastandub ka teine osa, mittehea seadusloome.  Mina ei oska nii väga abstraktselt seda asja, aga ma arvan, et praegu Riigikogu menetluses on õigusloome üks ilmselt kõigi aegade rekord. See on isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadus, millega muudetakse 133 seadust ja nende hulgas umbes 30 selliselt, et väga olulisel määral ja ilma, et nad käiksid läbi teemakomisjonide. Kuidas teie hinnangul on, kas see liigitub peaaegu sellesse heasse seadusloomesse või mitteheasse seadusloomesse?

Justiitsminister Urmas Reinsalu
Ma arvan nõnda, et seda on tehtud ... Ma arvan, et ta liigitub selles mõttes tervemõistlikku seadusloomesse, nii palju kui selle Euroopa piraka asja puhul terve mõistusega on võimalik olnud teha. Minu suunis on olnud see selle seaduse puhul, et püüda leida lahendused, mis tekitavad võimalikult vähe stressi tänastele õigussuhetele, mis Eesti riigis valitsevad, mis puudutab andmekaitset, ennekõike erasektori sisemises asjakorralduses. Ja teine põhimõte, see oli valikukoht, kas me need 133 – suurusjärgus ma ei olegi kindel, aga küllap ta see suurusjärk oli, mida hea küsija viitas – seadust, kui me oleksime monteerinud nad 133-ks värviliseks kuulikeseks ja siis kõigi valdkonnakomisjonide vahel laiali pildunud, ma arvan, tegelikkuses selle müriaadi puhul, ma kahtlustan, et kui kurdetakse, et probleem on kobarseadused ja kindlasti see ei olnud kobarseadus, sest tal ikkagi läbiv mõte on üks, aga kindlasti samamoodi õigusloomet eksitav oleks niisugused nagu lehtseadused, et tõmmata oksalt kõik lehed ära ja pilduda laiali täis piltlikult öeldes. No on raske ette kujutada, et mingit läbivat eluvaldkonda, tõsi küll erinevates ühiskonna horisontaalsektorites, reguleerida siis, ma ei tea, kümnes või kuues parlamendi alalises komisjonis. Ma usun, et põhiseaduskomisjonis leiti optimaalne lahendus. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Hea minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tänud ettekande eest! Avan läbirääkimised. Urve Tiidus, palun Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Riigikogu liikmed! Minister! Seitse aastat tagasi esitles tollane justiitsminister Rein Lang siin saalis otsuse eelnõu "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018". See oli siis fraktsioonide konsensuslik otsus algatada eelnõu, mille eesmärk oli üsna lihtne: saavutada õigusloome parem kvaliteet ja seaduste mõju adekvaatne hindamine. Plaani esitlemisel kõlas ka üks selline tsitaat, mis oli stenogrammist võetuna siis selline: "... õiguskorra hoogtööna ehitamise aeg on möödas." See oli 2011. aasta. "seaduste hulga asemel tuleb tegelda nende sisuga, nende otsese ja kaudse mõjuga." Seda oli öelnud president Ilves õigusteadlaste päevadel. Sellest otsusest alates 2011. aasta veebruaris on igal aastal tehtud Riigikogus ka ettekanne õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta ja võib-olla ootas keegi täna – mina küll ootasin –ministrilt selliseid sõnu, et kõik on läinud täpselt plaani järgi ja veel paremini. Noh, reaalsus on see, et nii lihtsalt asjad siiski ei käi ja isegi minusugune mittejurist adub seda.
Kuna üks tsükkel jõuab selle aastaga lõpule, on loogiline, et justiitsministri ettekanne keskenduski arengusuundade rakendamisele pikemalt tagasivaatavalt ajalukku kui üksnes eelneva aasta jooksul ja lõppes, nagu oodatult, ka tulevikukavadega. Tõsi, statistika puudutab ajavahemikku 2014–2018, arengusuundade põhjal sündinud hea õigusloome ja normitehnika reeglitele ülemineku aeg oli siis läbi ja neid hakati tõsisemalt rakendama.
Mis see tänane ettekanne siis ikkagi kokkuvõttes meile ütles? Või õigupoolest, ma küsin alustuseks, et mida see ei öelnud. Kahjuks ei saa veel öelda, et hoog tööõiguskorra ehitamisel on lõppenud, nagu 2011. aastal sooviti, see kestab vähema ja suurema tempoga edasi. Ei öelnud ka seda, et eelnõude väljatöötamiskavatsus on kujunenud printsiibiks, millest ei saa üle ega ümber. Küll aga kuulsime, nagu minister eile ka õiguskomisjoni liikmetele nentis, et regulatsioonide mõju halduskoormusele on analüüsitud seaduseelnõude puhul, aga täiesti tähelepanu alt välja jäänud on määrused, mis tulenevad seadustest. Tõsi, siin saalis ta seda ei maininud. Ja neid on veel rohkem. Üks võtmekoht õigusloome protsessi parandamiseks ning ületootmise vähendamiseks on muidugi väljatöötamiskavatsuse koostamine. Seitsme aasta jooksul ongi asi pisut paremuse poole liikunud, aga kui enne piirdus väljatöötamiskavatsus enamasti ühe lühema tekstilõiguga, siis nüüd on pendel jõudnud vahel ka teise serva: väidetavalt on need VTK-d muutunud isegi mahukamaks ja mõnikord isegi nii mahukaks, et keegi ei jaksa neid lugedagi. Kuldse kesktee leidmine juriidilises loomepalangus polegi vist nii lihtne.
Kui võrrelda viimase viie aasta statistikat väljatöötamiskavatsuste ja eelnõude kohta siis on fakt, et mitte kõik eelnõud ei sünni pärast väljatöötamiskavatsust, nagu hea õigusloome tava eeldab – minister ka möönis seda –, vaid ikka on asjaolusid, mis sunnivad või siis võimaldavad VTK-st mööda hiilida. Aga statistika järgi kõigub VTK-de protsent võrreldes eelnõude arvuga aastate võrdluses 16% ja 40% vahel.
Lugupeetud juhataja, ma palun lisaaega.

Aseesimees Kalle Laanet
Palun, kolm minutit lisaaega!

Urve Tiidus
Kahjuks ei peegeldu statistikas positiivset järjekindlust paremuse poole. Torkab silma ka ministeeriumide erinev praktika. Varasematest ülevaadetest meenub, et pole ka üksmeelt väljatöötamiskavatsuste vajalikkuses. Siiski pean mainima, et nende väljatöötamiskavatsuste n-ö kõrgaeg seitsme aasta jooksul oli aastatel 2015–2016. Ja nüüd on põhjendus, et väljatöötamiskavatsuste koostamata jätmiseks kõige sagedamini on kiireloomulisus, Euroopa Liidu õigus, välislepingud. Või siis öeldakse, et puudub oluline mõju sellel seadusel. Näiteks, 2017. aastal oli Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud eelnõudest kiireloomulised, see tähendab, ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, ja nende 28 siin aruandes nimetatud seaduse seas torkavad silma mitmed maksuseadused: tulumaksuseaduse muutmise seadus, riigieelarve tasakaalureeglit muutev seadus, käibemaksu ja tulumaksuseaduse muutmise seadus, magustatud joogi maksu seadus, riigivara seaduse muutmise seadus. Kõiki neid õnneks vastu ei ole võetud, aga samas pole saladus, et näiteks just maksuseaduste suhtes ... maksuseadusi peavad ebaõiglaseks 52% Eesti inimestest. Uusi seadusi on liiga palju, seda kuuleb Eestis üsna tihti. Ometi on juristide keelepruugis tihti nn ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõte, seda ma olen kuulnud ka õiguskomisjonis mitmel korral. Pole ju midagi lihtsamat, kui seadust kirjutama asudes mõelda, kas seda konkreetset seadust üldse vaja on või saab ka ilma hakkama. Aga nagu ikka, lihtsam on öelda, kui teha.
Halduskoormusest oli siin selles aruandes juttu ja ka ministri tänases ettekandes. Seda halduskoormust on püütud vähendada, justkui nagu mingid positiivsed trendid on, aga ei saa öelda, et halduskoormus on niimoodi vähenenud, nagu lubatakse järgmiseks aastani 2030 perioodiks, et riik sekkub nii vähe, kui võimalik. Ta ikka sekkub päris kõvasti. Me teame, et nullbürokraatia on Eesti õigusloomes unistuslik eesmärk, mille poole tasub tõsiselt püüelda. Ja muidugi selle halduskoormuse mõõtmist planeeriva rakkerühma töötulemusi ootavad pikisilmi ikka väga paljud, nende hulgas ettevõtjad.
Niimoodi. Kodanikele pandava halduskoormuse kohta ei saa väita, et see on silmatorkavamalt vähenenud, kuigi märke on, et trend on kergelt allapoole, et à la koormus kahanes 3% asemel 5% eelnõude puhul. Kas see on kahanemine või see on lihtsalt juhus, seda peavad ütlema isegi matemaatika tõenäosusteoreetikud. Niimoodi. Üsna paljutõotavalt on kõlanud siin seisukoht, et kui sünnib ... Mitte siin. Vabandust! Õiguskomisjonis on justiitsminister öelnud, et kui sünnib uus seadus, peaks kolm vähemalt välja langema. Ma ei jõudnud küsida, kuna kahte küsimust ei saanud esitada, et kui tihti selline olukord on olnud, aga mulle tundub vaatluse põhjal, et väga tihti ei ole olnud või peaaegu et üldse. Nii et seitse aastat tagasi alguse saanud protsess, et õigusloome protsessis on pearõhk kvaliteedil, mitte kvantiteedil, peab muidugi jätkuma. Nagu kuulsime, on uued õiguspoliitika alused aastani 2030. Ja kõige paremini kõlas nendest eesmärkidest, et riik sekkub nii vähe kui võimalik. Siinkohal üks väikene kunstiline kõrvalepõige. Miskipärast on jäänud mulje, et seal riigis, kus on rohkem juriste, on ka rohkem õigusloomet, ja seal riigis, kus on rohkem insenere, on rohkem tehnoloogilisi arenguid. Võib-olla ma eksin. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, proua Tiidus! Marko Pomerants, palun Isamaa fraktsiooni nimel!

Marko Pomerants
Aitüma, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kui siin hea kolleeg Urve Tiidus rääkis Rein Langist või tsiteeris teda, siis mulle jääb ilmselt ka Rein Lang igavesti meelde sellega, kui ta ministrina tuli meie ette ja ütles, et, lugupeetud Riigikogu, tegemist on ühe väga hea eelnõuga, palun seda eelnõu toetada. Ja see käis eranditult kõigi tema eelnõude kohta.
Täitsa omaette küsimus on see, et kas juuras on üldse midagi peale hakata statistikaga. Et kui me siin püüame või õigemini siis heale justiitsministrile selle ettekande ettevalmistanud inimesed on püüdnud saada protsente selles osas, kas õigusloome on siis nüüd vähenenud või halduskoormus on vähenenud, et eks ta natukene selline enesepettus võib-olla ole. Ja ainuke, mis võib-olla meid numbriliselt kuidagi kaasa aitab või seda arusaama, kui suure mahuga me tegeleme, toetab, ongi see eelnõude numbrite arv, mis meieni on jõudnud. Ma vaatasin, siin kolleeg Krista Aru just sirvis mingit eelnõu, mis läheb teisele lugemisele, ilmselt järgmine eelnõu päevakorras, on mingi 600 kopikatega peale. Ja loomulikult on ju niimoodi, et kui me siin loosungeid hõikame, et peaks olema vähem – kriitika, mis käib meie kõigi kohta, on ju –, et siis eks me saame siin Riigikogus ka ju selle mõtte järgi ise käituda. Et üks asi on valitsuspoolne seadusloome, aga teine on see, mida siis me ise siin fraktsioonidena oleme tootnud ja eks neid jätkub siin ka tänasesse päeva.
Mõjude analüüsist. Ma arvan, et sellist päeva ei tule mitte kunagi, et me saame selliste mõjude analüüsiga seaduseelnõusid, mille puhul a) me ütleme, et nüüd on küll tegemist väga hea ja piisava analüüsiga, ja b) pärast seaduse rakendamist juhtub olukord, kus prognoositavad mõjud langevad kokku tegelikkusega selle seaduse rakendamisel. Lihtsalt ühe kõrvalpõikena, näitena sellest, kuidas see nn kahe tooli seadus aitab päris elus kaasa, on see, et palju on selle üle diskuteeritud, kas see on mõistlik jne, mina ütlen küll kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena, et täitsa tervendav on ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele ja teistele omavalitsusi puudutavatele seadustele otsa vaadata rakendaja poole pealt ja kindlasti on see pilti avardav. Palju on diskuteeritud ka selle üle, kas peaks olema, kuidas selle revisjoniasjaga käituda. Ja riigireformiinimesedki on teinud siin ettepanekuid, et kaheksa aasta jooksul peaks õigusloomejuristide arvu vähendama poole võrra. Aga ma arvan, et meil on kahjuks või õnneks, ma ei tea, kudapidi võtta, neid kohti, kus see revisjon ikka on ka vajalik. Et kui me võtame hiljuti menetletud relvaseaduse, siis meil on sel paragrahve ülamärkega mingisugune 58 või 59 ja kui me võtame politsei ja piirivalve seaduse, siis ma arvan, et need numbrid võivad olla mõne koha peal veelgi suuremad. Et seda paremat struktureerimist on ilmselgelt vaja saavutada. Ja see, et kardinaalselt muuta midagi siin riigis õigusloome koha pealt, et see ilutsemine ära lõpeks ja selline peenhäälestamine, et see peab hakkama täitsa kusagilt meie ülikoolidest peale, kus ühel hommikul tullakse kokku ja hakatakse siis järelkasvu õpetama kuidagi teistmoodi.
Ja loomulikult, mida ei saa tähelepanuta jätta, on see, et kuidas me oskame seadusesse valada meie võimalikku tulevikku. Jagamismajandus on siin olnud üks näide, aga kindlasti kõik see, mis puudutab tehisintellekti ja selle valdkonna reguleerimist, et väljakutse kindlasti meile, kes me siin uuesti peale pääseme, või siis nendele inimestele, kes saavad seda seadusloomerõõmu esmakordselt kasutada. Nii et elu läheb edasi, meil on jäänud siis viimased poolteist kuud olla paremad kui seni. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, härra Pomerants! Hea kolleeg Ernits, selle päevakorrapunkti juures saavad esineda vaid fraktsioonide esindajad. Kas teil on volitus selleks EKRE poolt? Väga hea! Aitäh! Palun, härra Ernits!

Peeter Ernits
Lugupeetud juhataja! Head vähesed kolleegid! Ma igal aastal ootan seda justiitsministri ettekannet siin huviga, aga kahjuks huvi on väikene, aga tegelikult need murekohad, mida minister on korduvalt välja toonud ja ka täna, on tegelikult päris suured. Me räägime teadmistepõhisest ühiskonnast, meie suurest n-ö arukusest, aga vaadates seda ettekannet ja kuulates tuleb välja, et ega siin seda arukust ei ole palju. Kui vaadata viimase, 2015.–2018. aasta tulemusi, siis ainult 36%-l eelnõudest on väljatöötamiskavatsus, kokku on siis kokku 331 seaduseelnõu siin vastu võetud. Jah, kiireloomulistest oli eelmisel aastal neljandikul väljatöötamiskavatsus ja samas oli neil enamikul märkimisväärne mõju. Minister mainis ka minu küsimusele vastates siin alkoholiaktsiisi tõstmist. Mäletate, mis toimus siin, kui rahanduskomisjoni esimees ütles, et tema õlut ei joo ja analüüs tuleb, et öö on pikk veel ees ja ... 200 miljonit või rohkem vastu pükse ja nüüd proovime miljonit või kahte riigieelarvesse kuidagi sisse saada. Piinlik. Või teine, kui justiitsminister ütleb, et ainult kuuel oli väljatöötamiskavatsus, piisav, ainult kuuel. Ja kiireloomuliste puhul see nimekiri on muljet avaldavalt pikk, mis selles ministri ettekandes on, on ainult kolmel, rõhutan, et ainult kolmel oli kavandatav järelhindamisi. Vaadake neid tulpi, need on masendavad tulbad, vaadake, see sinine on all, kellel on järelkontroll, punane on see, mis on kokku, kogu massiiv. Ja kui vaadata veel viimaste aastate praktikat, siis eelmine aasta oli absoluutne n-ö kõige madalseis väljatöötamiskavatsustega. Nii et asi on läinud kõige hullemaks kogu viimaste aastate reas. Ja veel, kõige arrogantsemad on selle analüüsi järgi Välisministeerium ja Keskkonnaministeerium. Nendel on väljatöötamiskavatsusi, noh, laias laastus 10% ulatuses. Ja kõige edumeelsem on Kultuuriministeerium oma 60%, nii et üle poolte puhul ja Maaeluministeerium poolte puhul. Kui nüüd tuletada meelde, jälle ministrit tsiteerides, alles see oli, kui rahvas avaldas oma arvamust siinsamas Riigikogu ees rändeleppe koha pealt, ja kui ministrit tsiteerida, seesama arrogantne see Välisministeerium, kellel väljatöötamiskavatsusi ainult 10% ulatuses, aga nagu te nägite, mõju ka sisepoliitikale väga suur. Oli 31 lehekülge kogu seda teksti ja ainult kaks lehekülge nagu seletust. See tähendab arrogantne Välisministeerium ei ole pidanud vajalikuks ja jätkuvalt selgitada, millega ta välja tuleb ja millega ta, mis on selle mõte. Aga nagu te mäletate, mõju väga suur.
Ja veel. Kui nüüd oktoobri seisuga on ...
Paluks veel paar minutit!

Aseesimees Kalle Laanet
Palun! Kolm minutit lisaaega.

Peeter Ernits
Kui nüüd oktoobri seisu lõpuga on Justiitsministeeriumile esitatud umbes sada seaduseelnõu ja ainult 20-l on väljatöötamiskavatsus, tuletan meelde, et kogu selle perioodi, 2015–2018, on see protsent 36, praegusel juhul, nüüd enne aasta lõppu ainult 20, iga viies, ja veel üks, kui valdkonna tüvitekstidega, tüviseadustega läheb kokku kõigest viiendik neid eelnõusid, millega välja tullakse, millega tullakse siia meie ette ja nagu siin Rein Langi nimetades ja mitte ainult teisi, et see eelnõu, millega ma välja tulen, on väga hea. See näitab tegelikult, et tegelikult väga head ei pruugi siin sugugi olla. Enamiku puhul me ei teagi, kui head nad on, aga me tegutseme, vajutame rohelist või punast ja ei häbene isegi seda mitte.
Nii et tegelikult peaks seadusloomega tegelema palju tõsisemalt ja analüüsima, kasutama oma potentsiaali, ka ministeeriumites, mis on, ja mitte rakendama samasugust olukorda, nagu on viimaste aastate jooksul, viimase viie aasta jooksul, rohkemagi puhul kujunenud. Ja selle koha peal EKRE fraktsiooni poolt peaks väga mõtlema sisule ja analüüsidele, mitte lahmimisele ja hoogtööle, nagu seni on olnud. Ja see ongi see kogu lühikene n-ö resümee kõigest sellest. Kasutame oma tarkust ja analüüse, aga mitte ei tekita siin sadade miljonitega kahju oma riigile. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Jüri Adams, palun!

Jüri Adams
Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Härra justiitsminister! Kui me kasutame põhimõistena siin sõna "õiguspoliitika", siis on see piisavalt määramatu. Seda võib kindlasti käsitleda nii kitsalt, nagu seda on senikaua käsitletud, või härra ministrigi kõnes, aga õiguspoliitika all võib mõista muidugi palju laiemalt asju. Näiteks, kas või küsimus sellest, kui palju on Eesti riigis peale riigiasutuste riigi valitsemise ja korrashoidmise töösse rakendatud kodanike vabatahtlikku energiat kõikides oma vormides. On ka küsimused kohtumõistmisest ja paljudest muudest asjadest, aga see praegu selleks. Kui võtta ainult õigusloome seisukohalt, st eelnõude ettevalmistamine, olgu need siis kas Riigikogule või ministeeriumides sees või midagi, siis põhiküsimused, mida tuleb ju arutada, on üsna lihtsad ja need taanduvad kahele tervemõistlikule küsimusele: esimene küsimus, mida on vaja ja võimalik teha, ja teine küsimus, kuidas on neid asju õige teha. Ja nendes küsimustes ei ole see meetod, mida praegu siin härra minister tutvustas, kuidas on mõistete õiguspoliitika sisustatud, ei anna meile mingisuguseid vastuseid.
Muidugi riigielus tekib pidevalt mitmesuguseid vajadusi ümber korraldada asju, mida varem on kuidagi teistmoodi korraldatud, sellepärast, et elu on muutunud, või tuleb mingisugune täiesti uus nähtus sisse, mida varem ei ole olnud. Meil on see eriti seoses kahe asjaga: nimelt, meil on rahvastik ümber paiknenud Eestis põhiliselt siia Tallinnasse ja Tallinna ümbrusesse ja mujale on jäänud elanikkond hõredaks, teiseks, infotehnoloogia tulek on andnud igasuguseid uusi võimalusi. Seal on kindlasti vaja paljusid asju teha. Aga ma juhiksin tähelepanu, et on kaks probleemirühma, mida selline lähenemisviis ei suuda kuidagi katta. See on küsimus, et mida teha n-ö hapuks läinud probleemidega. Me just siin tund aega tagasi tegelesime ühe niisuguse küsimusega, et kui Eesti Vabariigi iseseisvus taastati, me saime nõukogude võimult kaasa pärandiks kaks erinevat koolisüsteemi, mis töötasid erinevates keeltes. Nüüd on peaaegu 30 aastat mööda läinud, see asi on ikka veel peaaegu samas olukorras, teda ei tehtud õigel ajal, küsimus on hapuks läinud ja ka täna ei suutnud me siin midagi ära teha.
Teine küsimuste rühm on valesti tehtud asjade parandamine. Ma ei tea, kas ma täna jõuan siin ettekandeni, mida ma peaksin tegema Vabaerakonna eelnõu teemal, mis käsitleb valimise seaduse mitmesuguseid aspekte, aga see on kindel, et läheneb ... et asjadesse, mis on valesti tehtud ja mis vajaksid korrastamist. Ja nende suhtes ei ole meil suurt selgust. Praegusel hetkel vähemalt õiguspoliitiliselt lähenemised, nagu justiitsminister siin rääkis, ei anna meile siin mingit vastust.
Ma paluks lisaaega.

Aseesimees Kalle Laanet
Palun, kolm minutit lisaaega!

Jüri Adams
Siin on räägitud kahte sõna: üks on "väljatöötamiskavatsus" ja teine on "mõjude hindamine". Ma ei ole bürokraatia suur sõber ja ma arvan, et väljatöötamiskavatsus võiks ka olla täiesti ilma kirjaliku vormita, peaasi, et ta oleks poliitiliselt ja tehniliselt arusaadav. Ja me oleme näinud pikki lehekülgi kirjalikke tekste, mida lugeda üritada on tõeline piin. Ükski mõistlik inimene ei peaks niisugustega tegelema, ammugi ei peaks Eesti riigiametnikke panema niisuguseid tekste koostama. Aga mõjude hindamise küsimus, ma arvan, et see ... Muidugi võiks ju üritada, et eelnõude koostajad ja ministeeriumid seda teevad, aga ma arvan, et mõjude hindamise küsimus on ikkagi põhiliselt Riigikogu roll. See on võib-olla küll raskesti defineeritav, aga kui Riigikogu seda rolli ei täida, siis mis roll tal üldse on.
Minu kogemused omal ajal seaduste tegemisega on see, et ükskõik kui head ei oleks eelnõu koostajate kavatsused, ja need kindlasti on head, nad tahavad oma erialale, oma riigile ja rahvale head. Kaks küsimust, mis vajavad hindamist, on see, kas nende väljapakutud plaanid üldse võiksid anda positiivset tulemust. Väga tihti on see, et see pakutud meetmed ei anna soovitavaid tulemusi. Ja teine küsimus on negatiivsetest või ebasoovitavatest mõjudest. Ma julgeks postuleerida oma kogemuste põhjal, et ei ole üldse võimalik mingisugust uut normi Eestis kehtestada või üldse kuskil maailmas kehtestada, millel ei oleks negatiivseid mõjusid juba kas või sellepärast, et ühiskonnas on olemas üks rühm inimesi, kellest osa on ka juristid, kelle elu sisu on n-ö vastu võetud normide kasutamine ära mitte sihipäraselt mingisuguste muude eesmärkide tagaajamiseks ja et need negatiivsed mõjud tulevad alati kaasa. Hindamise põhiprobleem on see, et kui suured on need negatiivsed mõjud. Võib-olla on nad nii suured, et nende pärast ei tasu positiivset üldse taotledagi.
Nii et need on Riigikogu põhiküsimused ja neid ei saa igatahes ministeerium ... Ma kordaksin üle ühe asja, mida ma olen härra ministrile siit kõnepuldist viimase paari aasta jooksul korduvalt öelnud. Kui me tahame otsustavalt vähendada seadusloome hulka ja kehtivate seaduste mahtu, siis on oluline loobuda sellest kursist, mis viimase ülemnõukogu ajal võeti, et Eestis tehakse liiga detailseid seadusi. Otsustada, mingi osa normistikust lõigata seadustest välja ja kanda nad muudesse normidesse. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, härra Adams! Rohkem kõnesoovijaid ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja sellega on kuues päevakorrapunkt läbitud.

7. 13:27 Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, kalandusturu korraldamise seaduse, perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (687 SE) teine lugemine

Aseesimees Kalle Laanet
Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, kalandusturu korraldamise seaduse, perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (687 SE) teine lugemine. Palun ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Aivar Koka!

Aivar Kokk
Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu maaelukomisjon arutas oma 21. novembri istungil maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, kalandusturu korraldamise seaduse, perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (687 SE). Kuna komisjon oli teinud nii hea eelnõu, siis ühtegi parandusettepanekut ei tulnud ja komisjoni tegi konsensuslikult neli otsust. Ettepanek võtta eelnõu 687 SE täiskogu päevakorda 4. detsembril, teha ettepanek eelnõu 687 SE teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele 12. detsember ja teha ettepanek viia läbi eelnõu 687 SE lõpphääletus. Nagu ma ütlesin, kõik ettepanekud olid konsensuslikud. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile on vähemalt ka üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Et tuleta mulle meelde. Siin on § 114 lõikes 1 öeldud, et kui enne tuleb asendada sõnad "kohaldatakse ka" asemel "ei kohaldata". Millest jutt on ja...

Aivar Kokk
Seal on väga lihtne, et ei kohaldata viivist, kui on menetlus hetkel peatatud või ajastatud n-ö, see on ajastus on õige, et 60 päeva on võimalik ajastada tagasimakset, et ajastamise ajal ei kohaldata viivist. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid antud eelnõule ei esitatud, nagu komisjoni esimees ka ette kandis, ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

8. 13:29 Rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (724 SE) teine lugemine

Aseesimees Kalle Laanet
Läheme 8. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvastikuregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (724 SE) teine lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Helmut Hallemaa kõnelema!

Helmut Hallemaa
Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahvastikuregistri seadus hakkab kehtima 1. jaanuarist 2019. Selle muutmise seadus on meie menetluses seetõttu, et seal muudetakse olulisemalt kahte põhilist asja. Üks on see, et nende inimeste elukoha aadress, kellel on siis valla või linna täpsusega, see seni kehtetuks tunnistamine lükatakse ühe päeva edasi ehk 2. jaanuariks. Ja teine, et samade inimeste elukoht valimiste kontekstis loetakse senise 30 päeva asemel neli kuud.
Teise lugemise arutelu toimus põhiseaduskomisjonis 20. novembril ja hoolimata, et muudatused olid ka enne juba tehtud, tehti veel kolm muudatust põhiseaduskomisjoni poolt, mille algatajaks oli Siseministeerium. Sellel istungil 20. novembril osalesid lisaks komisjoni liikmetele, meid puudus tegelikult päris palju – Jüri Adams, Hanno Pevkur, Jaak Madison, Jevgeni Ossinovski, Lauri Luik ja Peep Aru –, teised olid siis kohal, osalesid Siseministeeriumist rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungas ja sama osakonna nõunik Mari Käbi.
Üks suurem muudatus on, jäetakse muutmise seadusest välja §-st 1 punkt 3, mille kohaselt siis oli plaanis muuta rahvastikuregistri § 45 ja selle täiendava lõikega 3, vanemal ei ole õigust pääseda juurde oma alaealise lapse teatud sätestatud andmetele, kui kohus on vanema õigust andmetele juurdepääsuks piiranud või vanema hooldusõiguse peatanud või täielikult ära võtnud. Selle muudatuse mõte on see, et tegelikult on ka menetluses samal ajal isikuandmete kaitse seadus ja et neid seadusi omavahel harmoniseerida, siis on ettepanek see muudatusettepaneku kaudu välja võtta sellest muutmise seadusest ja see lahendatakse ära isikuandmete kaitse seadusega, mille kehtivus, ja selle rakendusseadusega, mis siis kehtima hakkab 15. jaanuarist.
Teine muudatusettepanek – ja kõik need komisjon kinnitas konsensusega, mida kandsid Marko Pomerants, Helmut Hallemaa, Tiit Terik ja Mihhail Korb – täiendatakse rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse § 1 uue punktiga 6, milles muudetakse elukohateate esitamise kuupäeva ja see muudetakse siis konkreetsemaks. See on elukohateate kohaliku omavalitsuse üksusesse saabumise kuupäev, mis on ka defineeritud seaduses. Elukohateatele endale laienevad konkreetsed määratlused ja definitsioon rahvastikuregistri seadusest.
Kolmas muudatusettepanek puudutab § 1, millele siis lisatakse punkt 10, ja see sõnastatakse niimoodi, et rahvastikuregistri seaduse § 82 lõikes 4 on käsitletud asutusi ja isikuid, mille loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus, ja kuna Mari Käbi selgitas, et kuna ettepanekuga täpsustatakse eelnõus olevat volitusnormi, et asutus on natuke piiratud ja isikud on täna ka seaduse kohaselt notarid ja nende isikute ring võib olla tunduvalt laiem.
Komisjon tegi lõpuks ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täna päevakorda, viia läbi teine lugemine, teine lugemine lõpetada ja kui see lõpetatakse, saata kolmandale lugemisele 6. detsembril. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits.

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Taas tuleb mängu siin hea inglina õiguskantsler. Ja ma küsin, et kas te arutasite seda, et kui õiguskantsler ei oleks tulnud selle ettepanekuga selle viivise koha pealt, seda mitterakendamist, et kas siis oleks kõik see Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ja kõik see pikk asi jätkuvalt kehtinud ja talumehi maakeeles nagu kottinud? On see nii või?

Helmut Hallemaa
Aitäh! Nüüd see küsimus jäi natuke ajaliselt hiljaks, sest tegelikult eelmine ettekandja, kes sel teemal rääkis, on jõudnud juba puldist ära minna. Nii et see ei puudutanud rahvastikuregistri seadust see küsimus. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule on tulnud ka kolm muudatusettepanekut. Hakkame neid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, mis on arvestatud täielikult juhtivkomisjoni poolt. Teine samamoodi põhiseaduskomisjoni poolt, arvestatud juhtivkomisjoni poolt täielikult, ja kolmas muudatusettepanek samamoodi põhiseaduskomisjoni poolt, on arvestatud täielikult. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 724 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

9. 13:36 Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (701 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet
Läheme päevakorrapunkti nr 9 juurde, milleks on Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (701 SE) esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Jüri Adamsi.

Jüri Adams
Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Võib-olla kõige alguses mõned metoodilised märkused. Ma siin just kümme minutit tagasi sellest puldist pidasin teise päevakorrapunkti all eelnõu ja juhtisin tähelepanu, et on olemas kaks selgelt eristuvat rühma probleeme Eesti poliitikas. Üks on sellised, mis ei ole õigel ajal õigesti lahendatud mitmesugustel põhjustel – kas ei julgetud või ei osatud ja on lahendus olnud vale. Ja siis on küsimus, et tagantjärgi muutub, teatud aja järgi muutub äärmiselt raskeks korrektuuride tegemine, sellepärast et terve ühiskond harjub kehtiva halva või ebaõiglase või ebamõistliku korraga ja selline harjumus hakkab omamoodi edasi minema. Teisest küljest võiks neid asju vaadata, mis on n-ö hapuks läinud, et nendega ei ole õigel ajal mitmesugustel põhjustel tegeletud, näiteks kas või sellepärast, et on olnud valitsus koalitsioonis, kus antud küsimuses puudub üksmeel ja nii on aastaid edasi lükatud lahendust, kuigi üldiselt on tajutud, et ühisosa probleemina on olemas. Ja samamoodi siin tekib olukord, mis on analoogiline niisuguse õigel ajal ravimata jäänud haigusega, mida oleks võib-olla kerge olnud ravida, aga ühest hetkest peale ravimata haigus muutub krooniliseks ja siis hakkavad ilmnema mitmesugused kõrvalised tagajärjed. Ja lõpuks isegi kõige paremad erialaspetsialistid ei oska öelda, et kuidas edasi minna.
Nüüd ma tahan selle mõistukõnega ütelda seda, et Eesti valimisõiguse küsimused on just sedasorti olukorras praegu, kus järjest kuhjuvad ja saavad ilmsemaks nende puudused ja samal ajal järjest muutub iga aastaga raskemaks asjade viimine tagasi mingisugusele mõistlikule ja normaalsele küsimusele. Valimisküsimustes me teame, et selle parlamendi koosseisu mõlemad valitsuskoalitsioonid on olnud seisukohal, et neile koalitsioonipartneritele, kes on olnud erinevad, praegune kehtiv seadus on pigem meele järgi, või kui ei ole ka meele järgi, siis nad vähemalt peavad hetkeolukorra jätkamist paremaks võimalikuks lahenduseks. Ja nii on võetud vastu põhimõtteline otsus: lükata Riigikogus tagasi kõik need katsed valimissüsteemi kuuluvaid elemente kuidagi muuta. Kaasa arvatud selle eelnõu, millest ma praegu räägin, selle suhtes on ka valitsuskoalitsiooni ja nendega ka solidariseerunud Reformierakonna ühine otsus, et meie ei taha selles koosseisus nende küsimustega tegeleda, järelikult eelnõu tuleb tagasi lükata. Nii et ma lähtungi sellest, et päevakorrapunkti lõpus toimuv hääletus lükkab selle tagasi, aga see ei tähenda, et see probleem kuskile ära kaoks, see tähendab ainult seda, et ta läheb järgmisesse Riigikokku edasi ja jälle uued inimesed – mind siis enam olema ei saa – peavad hakkama selle küsimuse lahendamiseks otsima mõistlikke lahendusi.
Nüüd sisu juurde tulles tagasi, siis meie kultuuri üks keskseid sõnu on kreeka keelest pärinev liitsõna "demokraatia", mis tähendab kreeka sõnadest rahva võim. Seda sõna on kasutatud ja kasutatakse lõpmatus hulgas erinevates konkreetsetes tähendustes. Nii et otseselt selle sõnaga midagi üheski vaidluses ei ole võimalik kellelegi tõestada. Aga minu kogemuste järgi minimaalne definitsioon demokraatiale, millega enam-vähem kõik on nõus maailmas, on see, et demokraatlikuks saab nimetada niisukest riigikorraldust, kus teatud perioodilisusega, teatud ajavahemiku järgi toimuvad riigis üleüldised valimised ja nende valimiste tulemusel vahetuvad siis teatud ametikohtadel ametikohti täitvad isikud. Kui palju neid isikuid on ja kes nad täpselt on, see on riigiti üsna erinev. Osa nendest isikutest on kindlasti oma riigi tippjuhid, tippametnikud, parlamendiliikmed, osa on muude, neid põhiliselt teenindavad ja abistavad ametnikud. Ma olen kuskilt juhtunud lugema, et kui Ameerika Ühendriikides toimuvad presidendivalimised, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt ametisse valitakse kaks uut inimest, president ja asepresident, siis tegelikult selle valimise tulemusena muutuvad isikud umbes 3500 mitmesuguse ametikoha täitmises. See on see otsene tulemus siis presidendivalimistel selles kaadri küsimuses. Kui nüüd Eestis toimuvad valimised – meil on 3. märtsil –, siis kui suur saab olema nende inimeste hulk, kes vahetuvad selle demokraatia mõistes ametikohtadel? Ma ei tea, et keegi oleks püüdnud seda täpselt arvutada. Ma arvan, et see inimeste hulk on kuskil umbes 200 ja 250 vahel. Aga see oleks päris huvitav kellelgi riigiõiguse inimesel välja püüda arvutada.
Nüüd, kui valimised toimuvad, siis valimiste kvaliteedi hindamisel on oluline see, milline hinnang antakse valimisõigusele ja valimisõiguse tehnilisele teostamisele. Juristid jagavad valimisõiguse üldiselt kaheks osaks. Ühte nad nimetavad aktiivseks valimisõiguseks, selle all mõeldakse õigust hääletada, ja teist nimetatakse passiivseks valimisõiguseks, mille all mõistetakse õigust kandideerida. Kuna meil on proportsionaalsed valimised, nimekirja valimised, siis meil see ... kuigi meil on ka üksikkandidaatide institutsioon meie seadustes, aga see on üsna väheoluline, olulisem on küsimus kellel on õigus ja kuidas kandidaatide nimekirju esitada. Mõlema poole vaatamisel on niimoodi, et aktiivsel valimisõigusel, tähendab, õigusele hääletada on tundunud, et meil suurt probleemi ei ole. Iga valimise puhul on mingisugune väike arv süüdistusi, et keegi on kuskil katsunud mingisuguse väikese tasu eest osta hääli, tähendab, selle mõttega, et panna inimesi hääletama vastavalt enda soovile. Nende arv ei ole kunagi nii suur olnud, et Eestis oleks tõstnud küsimus, et oleks vaja valimise tulemust kuidagi kehtetuks tunnistada. Aga probleeme, valimisvõltsimisi meil ei ole olnud pikemat aega. Kuigi neid kahtlusi on alati igasuguse valimise puhul on tõstatatud, aga fakt ei ole kinnitatud.
Aga aktiivse valimisõigusega on tegelikult terve rida probleeme. Ja üks osa nendest on tulenevalt sellest, kuidas meil inimesed on kantud rahvastikuregistrisse, millest oli just eelmine päevakorrapunkt. Meil nimelt ei ole seda võimalust, et me ise valiksime valimisringkonna, kus me tahame valida, meie valimise koha. Tähendab, valimisringkonna määrab ära see, kus me oleme rahvastikuregistrisse kantud. See on võimalik iseendast muuta. Muutmine on üsna keeruline. Kõige massilisem probleem, mis meil praegu on tekkinud, on see, et kuna kümneid tuhandeid eestlasi on rännanud Eestist välja, põhiliselt töökohtade otsingul, on välisriikides mitmel pool laiali, ja sellistest inimestest näitavad andmed, vähemalt viimase kolme Riigikogu valimise ajal umbes 70 000 sellist meie kaasmaalast – nad on ka ilmselt valdavalt eesti rahvusest, kes elavad põhiliselt Euroopas laiali –, kes ei kasuta oma õigust valida. Formaaljuriidiliselt võiks ju ütelda, et see on nende endi mure, kui nad ei kasuta seda, aga minu arvates poliitiliselt niimoodi ei saa hinnata. Eesti riigis on toimunud mingisugune poliitiline äraunustamine, ütleme kõige pehmemalt. Lätis võeti hiljaaegu vastu diasporaa seadus, mille üks mõte on just organiseerida ka välismaal elavaid lätlasi Läti valimistel ja referendumitel hääletama. Ma arvan, et Eestis tuleb samamoodi. Siin see otsekoheselt haakub uudisega, mis tuli eile, et kuidas meil jagatakse mandaadid valimisringkondade vahel. Nimelt, neid ei jagata mitte selle järgi, kui palju meil tegelikult valimisõiguslikke inimesi elab või õigemini on kantud rahvastikuregistrisse Eestis elavaid inimesi üksikute valimisringkondade piiride järgi, vaid siia lülitatakse juurde ka needsamad – noh, see on rohkem, ütleme, 85 000 mitmesugust inimest, keda rahvastikuregister loeb alaliselt välismaal elavaks. Ja see on üsna niisugune meelevaldne tegevus. Nii et kui nüüd juhtus niimoodi, et Lääne-Virumaa ei langenudki neljale mandaadile, mis oli prognoositav, aga samal ajal Harjumaa tõusis 15 mandaadile ja Tallinnas tuli veel kaks tükki juurde, siis need osalt on rahvastiku tegeliku rände tulemused, aga osalt on teatud niisugune kokkuleppeline arvuline mäng sellega, kui palju on Eestis mitte elavaid inimesi registreeritud rahvastikuregistrisse nende valimisringkondade alla. Nii et see on nagu selle aktiivse valimise ...
Aktiivsel valimise õigusel on veel terve rida muid küsimusi. Näiteks minu arvates on poliitiliselt üsna ebamõistlikult lahendatud küsimus sellest, kus on üliõpilastel õigus Riigikogu valimistel hääletada. Aga passiivsega on minu arvates probleemid hulga-hulga tõsisemad ja nimelt, et see kandidaatide nimekirjade esitamine on meil praegu antud ainult nende õiguseks, kes on nende organisatsioonidega, kes on kantud erakondade riiklikusse registrisse, teistel selline õigus praegusel hetkel puudub. Ja lisaks tuleb öelda ka seda, et Eestis on igal erakonnal või erakonnaks peetaval organisatsioonil, see tundub nagu kummaline etteheide ehk on lubatud esitada ainult üks kandidaatide nimekiri. See ei ole sugugi ülemaailmselt niimoodi praktiseeritud. On üsna tavaline ka see, et võib esitada neid nimekirju rohkem.
Meil on praegu sellel aastal täielikult uus praktika. Nimelt, kui vahepeal ei olnud aastaid ühtegi tõsiselt võetavat katset moodustada uusi erakondi selles mõttes, et saada õigust kandidaatide nimekirju esitada, siis tänavu suvel on selliseid n-ö 500+ allkirjaga ettevõtmisi olnud kolm, mis on olnud edukad minu teada, ja mis tähendab seda, et Eesti ühiskonnas on omandatud tehnika neid üsna kiiresti moodustada. Ma mäletan, kui Andres Herkeli ja teiste initsiatiivil moodustati Vabaerakonda, siis see oli väga pikaaegne ja vaevaline tegevus. Aga nüüd tehti need 500+ nimekirjad ja saavutati registrisse kandmine ära, noh, mitte rohkem kui kolme kuuga igasugune. Nii et see on tähelepanuväärne muudatus, mis meie ühiskonnas on nüüd viimaste aastate jooksul juhtunud.
Valimisnimekirjade esitamine. Eestis on olnud mitu erinevat perioodi. Kõigepealt, Eesti demokraatia esimesel perioodil 20-ndatel aastatel ja kuni siis 33. aastani oli valimisnimekirjade esitamine praktiliselt täiesti vaba. Selle kohta mingisugust seaduslikku piirangut üldse ei olnud olemas. Ükskõik kes võis panna kokku valimiskandidaatide nimekirja. Need registreeriti, ainukene tingimus oli see, et kautsjon oleks makstud. Ja ilmselt enne teist maailmasõda Eestis keegi ei tulnud selle peale, et on võimalus umbes niisuguseid asju, nagu me oma naabermaal Lätis nägime, et keegi väga rikas inimene või mitu rikast inimest panevad rahad kokku ja ostavad endale või loovad oma raha eest niisuguse erakonna. Siis sellist probleemi ei olnud tekkinud. Ma ei tea, kas see Eestis praegusel ajal on tekkinud. Võib-olla et sellise arengu seemned on külvatud.
Aga kui Eesti iseseisvus taastati, siis on meil olnud kolm selgelt eristuvat perioodi, kaks neist lühikesed ja viimane, kolmas üsna pikk. Nimelt 92. aasta valimistel oli praktiliselt sama seis, nagu oli enne sõda Eestis, välja arvatud üheks tingimuseks, nimelt pidi olema siiski ülemnõukogu presiidiumi poolt registreeritud organisatsioon, millel oli 200 liiget. Nii et sealt algab see meie probleem erakonnaliikmete arvuga. Ja järgmisel valimisel, 95. aastal oli juba oluliselt pilt teistmoodi, olid lubatud kandidaatidele esitada sellistele organisatsioonidel, kes olid kas juba tolleks ajaks tunnustatud erakondadena või teine asi, et nad moodustasid erakondade valimisliidu. Ja see on nüüd selle eelnõu sisu, et mitu olemasolevat erakonda võiksid esitada ühise nimekirja. Nendega oli niimoodi 1995. aastal, et tookord esitati valimisliitude nimekirju, kandidaate oli selliseid oli kaheksa, st oli rohkem kui üksikerakondi, ja neist neli valimisliitu, Mõõdukad, Koonderakond, Maarahva Ühendus ja Isamaa ja RSP liit ... Vabandust, ma siin ütlesin valesti! Mõõdukad, üks, teine Koonderakond ja Maarahva Ühendus, kolmandaks, Isamaa ja RSP Liit ja siis vene erakondade valimisliit nimega Meie Kodu On Eestimaa said tookord Riigikogusse sisse. Alates 99. aasta valimistest valimisliidud n-ö keelustati, võeti ära neil seadusemuudatusega selline võimalus. Ma vaatan, et ma olen ära kasutanud selle ametliku aja, mis ... Võib-olla mul on võimalik küsimustele vastates mõni fakt veel juurde lisada.

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, austatud ettekandja! Selleks, et te saaksite põhjalikult küsimustele vastata, sellest tulenevalt me jätkame homme seda päevakorrapunkti, sest meie istungi aeg kohe-kohe lõpeb. Tänan teid täna osalemast, kõnelemast ja rääkimast! Jätkame selle päevakorrapunktiga homsel istungil.

Jüri Adams
Aga mina tänan teid kannatliku kuulamise eest.

Istungi lõpp kell 13.57.