Lugupeetud Riigikogu! Tuletan kõigepealt väga lühidalt meelde, millega on eelnõu nr 657 puhul tegemist. See eelnõu algatati 11. juunil 2018 ja esimene lugemine siin saalis oli 18. ja 19. septembril.
Eelnõu sisu on laias laastus öelduna see, et lihtsustatakse inimeste võimalust saada erihoolekandeteenust, mis seni on möödanikust tulenevalt toimunud nii, et psühhiaatrid on pidanud välja andma tõendeid, mille sisukus on tänapäeval seatud kahtluse alla, kuna psühhiaatrid ei ole kõige õigemad inimesed otsustama selle üle, missugust sotsiaalteenust psüühikahäirega või vaimupuudega inimene vajab. Teine moment, mis tingis selle eelnõu algatamise, oli see, et erihoolekande ümberkorraldamise käigus on tekkinud kontingent inimesi, kes on olnud juba pikki-pikki aastaid erihooldekodude elanikud, nad on suunatud sinna enne aastat 2001, aga nüüd, kui nad on jõudnud vanaduspensioniikka või selle lähedale, on erihoolekande ümberkorraldamise käigus selgunud, et nad ei peaks elama erihooldekodus või saama erihoolekandeteenust, mis on tavalisest hoolekandest ju teatavasti kallim. Kuna need inimesed enne 2001. aastat, kui nad suunati erihooldekodudesse, said ka sissekirjutuse vastavasse hoolekandeasutusse või tänapäevaselt öelduna vähemalt kohaliku omavalitsuse piirkonda, siis nüüd tekib olukord, kus ümberkorralduste käigus need inimesed nagu hinnatakse ümber ja suunatakse tavalisse hoolekandesse. Siis tekib kohalikul omavalitsusel sotsiaalhoolekande seaduse järgi kohustus korraldada nende hooldamist ja selle eest ka tasuda, kuid siiani on need inimesed saanud erihoolekandeteenust ja olnud riiklikul rahastusel. Selle eelnõuga reguleeritakse olukorda nii, et nende inimeste eest tasub jätkuvalt riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu, isegi kui nad jätkavad oma elu tavalises hooldekodus.
Kahe lugemise vahel olid meil seoses muudatusettepanekutega ja läbirääkimistega asjaosaliste ühingute ja muude esindajatega päris põhjalikud ja pikad arutelud, mida ma väga lühidalt enne tähtsamat teemat ehk riigieelarve arutelu püüan selgitada. Me arutasime neid teemasid sotsiaalkomisjonis kolmel korral: 12., 13. ja 19. novembril. Arutelud olid kohati väga põhjalikud, mille üle mul isiklikult on väga hea meel, see teema sai tegelikult isegi laiema sissevaate, kui on eelnõus. See omakorda tähendas seda, et osa muudatusettepanekute, kaasa arvatud siinkõneleja tehtud ettepanekute tulemus oli see, et me võtsime eelnõust mõned punktid isegi välja ja konstateerisime siis Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusametiga ühiselt, et on mõned olulised teemad, mida me väga kiiresti seaduses praegu rahuldaval kujul formuleerida ei saagi ja nendega tuleb edasi töötada. Need puudutasid valdkonna terminoloogiat ja veel mõnda natuke keerulisemat küsimust, mis on seotud sellega, kuidas erihoolekannet korraldada nii, et ta oleks riikliku rahastuse mõttes optimaalne ning selle teenuse vajajatele ja nende perekondadele kõige paremini ja paindlikumalt korraldatud.
Nüüd ma nimetan mõningaid punkte, mida me arutasime. Ma päris detailidesse ei lähe, sest see läheks liiga pikaks ja te saate vajadusel nende kohta küsida minu käest, kui on huvi, ja kui mitte täna, siis kas või mõnel teisel hetkel. Aga muudatusettepanekud või korrektiivid, mida me eelnõus tänaseks päevaks oleme teinud, on võimalik jagada plokkidesse.
Esimene, väga konkreetne ja tehniline plokk on järgmine. Hindamine, et saada teada, missugust teenust mingi erihoolekandeteenuse saaja täpsemalt vajab – varem tehti seda psühhiaatrite või rehabilitatsioonimeeskondade ettepanekul –, läheb üle Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajate kätte. Meil oli algul plaan eelnõu jõustada 1. jaanuarist, aga Sotsiaalkindlustusamet, nii nagu meil on juba tavaks saanud, ütles, et kuna infosüsteemid ei tule järele, siis nad paluvad lükata jõustumise edasi 1. aprillile. Paraku ei jäänud muud üle kui selle ettepanekuga nõustuda, sest kui infosüsteem ei saa valmis, siis ta ei saa valmis. See on kahetsusväärne olukord, aga ilmselt ja kardetavasti jätkub see veel mõnda aega. Meil oli ka küsimus, missugune on tõenäosus, et 1. aprilliks see kõik siiski valmis saab, et võib-olla lükkame edasi juba 1. juulile, aga praegu on meil nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Sotsiaalkindlustusameti sõna selle peale, et märtsi jooksul hakkab süsteem võimaldama juhtumikorraldajatel seda tööd Sotsiaalkindlustusametis teha. See oli selline tehnilist laadi muudatus, mis on tehtud.
Nüüd teine temaatika, mida me arutasime teenuseosutajatega, kes ettepanekuid tegid. Näiteks olid AS Hoolekandeteenused ja Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda esitanud soovid lihtsustada nende tööd. Paraku, ütlen ette, põhjaliku arutelu järel sotsiaalkomisjon ega ka Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet nende ettepanekutega ei nõustunud. Näiteks oleks AS Hoolekandeteenused soovinud lihtsustada protseduuri, kuidas toimub kohtumääruse alusel kinnisesse hoolekandeasutusse suunatud inimeste puhul nende omaosaluse kinnipidamine. Nende probleem on see, et väga tülikas on nende hoolealustega lepinguid vormistada ja saada kätte seda vabatahtlikku omaosalust, mis tuleb nende töövõimetuspensionist või töövõimetoetusest. Me siiski ei pidanud piisavaks argumendiks seda, et see on tülikas. On selge, et nende ettepanek oleks nagu automaatselt, juba teenuse määramisega seoses võtnud nende inimeste sissetulekust, mida Sotsiaalkindlustusamet või töötukassa neile iga kuu maksab, maha selle omaosaluse osa ja suunanud selle teenuseosutajale. Sellega ei saanud me olla nõus sellel põhjusel, et erihoolekandeteenust saavad ka sellised inimesed, kellel on muid kohustusi, neil on näiteks kusagil lapsed või muud sugulased, kellele nad maksavad elatist, või on neil võib-olla enne teenuse saamist jäänud mingisugused võlad. Me peame ikkagi vaatama, et oleks arvestatud kõiki kohustusi, mis on nende õlgadel, seetõttu ei saanud me sellele soovile vastu tulla.
Teine teema, mida me arutasime, oli sotsiaalasutuste juhtide nõukoja ettepanek. Seaduses on nõue, et kui inimene liigub ühest sotsiaalasutusest teise, peab sotsiaalasutus andma inimesega uude asutusse või uuele teenuseosutajale kaasa informatsiooni tema tegevusvõime, vajaduste ja eripärade kohta. See tähendab sellist isikustatud suhet. Asutuste juhid olid seda meelt, et see on väga koormav. Nad leidsid, et kuivõrd Sotsiaalkindlustusametil on olemas ka mingid aruanded, siis võiks Sotsiaalkindlustusamet ise seda infot levitada. Sellega me ka paraku nõustuda ei saanud, sest väga oluline on just see lähedane isiklik kontakt, et inimese kohta, kes vajab tuge, antaks informatsiooni siiski käest kätte, mitte nii, et info on kuskil riiulil mingisuguste paberite peal ja liigub siis teise asutusse, nii et oluline asi jääb võib-olla üldse kõrvale.
Kolmas grupp muudatusi, mis eelnõus tehti, olid pisikesed muudatused, mida Sotsiaalkindlustusameti, Riigikogu liikmete ja ka sotsiaalkomisjoni arvates oli vaja teha nendes tekstides ja selles valdkonnas, mida muudetakse. Need täpsustavad mõningaid punkte, et teenuseosutamine oleks loogilisem ja turvalisem. Ma võin tuua ühe näite. Erihoolekandeteenused on ka ajas muutunud. Varasemal ajal olid kogukonnas elamise teenuse puhul normid kümne hoolealuse peale, nii et kümne hoolealuse peale pidi olema vähemalt üks tegevusjuhendaja käepärast. Nüüd on reorganiseerimise käigus need perekodud või grupid jäänud sageli väiksemaks ja kui seaduses on öeldud, et kümne hoolealuse peale peab olema üks juhendaja, ning kui viis hoolealust elab ühes korteris ja viis teises ning neil on üks juhendaja, siis see tähendab, et ühtedega võib-olla juhendaja tegeleb, aga teistega ta tegelda ei jõua. Me täpsustasime seda muudatusettepanekuga, pannes "kümne" ette sõna "kuni". Need on sellised pisikesed nüansid. Ma kõiki neid praegu ette ei loe, sest need võivad olla natuke raskesti tabatavad inimestele, kes ei ole peensustega kursis, aga seletuskirjas on need kõik väga täpselt lahti seletatud.
Järgmine teemade grupp, mida me väga tõsiselt arutasime, oli seotud terminoloogiaga, nagu ma ka viitasin. Siinkõneleja tõstatas teema, et algse eelnõu muudatusettepanek nr 1, mis oli sündinud Sotsiaalministeeriumi soovil, nägi ette muuta seaduse terminoloogiat selliselt, et muudetaks praegu erihoolekande ühe sihtgrupi kohta kasutatavat väljendit. Sisulises mõttes on need vaimupuudega inimesed, aga juba pikki aastaid on sotsiaalhoolekande seaduses räägitud vaimse alaarenguga inimestest. Põhimõtteliselt ei ole see muutmine halb mõte, aga ma selgitan, kust pärineb see väljend "vaimse alaarenguga inimesed". See pärineb rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist, kus just sellisel viisil on seda väljendatud. Sotsiaalministeerium tuli välja mõttega, et oleks viisakam, kui neid inimesi, kes kuuluvad ühte kahest erihoolekande sihtgrupist – on psüühikahäirega inimesed, psühhiaatriliste haigustega inimesed ja siis on need, keda rahvasuus nimetatakse vaimupuudega inimesteks –, neid vaimse alaarenguga inimesi hakataks nimetama intellektihäirega inimesteks. Selle põhjendus ministeeriumil oli, et see kõlab ikkagi paremini ja kui inimene on intellektihäirega, siis on tal võib-olla parem tuju. Mina isiklikult oma muudatusettepanekus selle terminoloogilise muudatuse vaidlustasin ja põhjendasin seda ka Eesti Keele Instituudist ja muudelt keelespetsialistidelt saadud selgitustega, ka eesti keele seletava sõnaraamatu kirjetega, kust tuleb selgelt välja, et sellist asja nagu intellektihäire tegelikult olla ei saa, sest intellekt ei saa häiruda. Häire on midagi ajutist, on nägemishäire, kuulmishäire või ka psüühikahäire. Kui on psüühikahäire, siis see tuleb ja läheb, seda ilmselt saab ravida, vaimupuude puhul on paraku tegemist sellega, et intellekt on saanud kahjustada, kas siis sünnist alates või elu jooksul mõne raske trauma või haigestumise tõttu. Aga sellist olukorda, et intellekt täna on ja homme ei ole ja ülehomme jälle on, nagu ei esine. Selle teema üle oli meil mitmel sotsiaalkomisjoni istungil väga pikki ja tuliseid vaidlusi, sest väga suur soov oli siiski muuta seda väljendit ilusamaks. Ma võin tuua ka näite, et eks meil ole varemgi sattunud seadustesse keelelisi apsakaid, aga ma isiklikult arvan, et me peaksime neid vältima nii palju kui võimalik. Viimane hea näide selle kohta on ju näiteks "puuduv töövõime". Nii suur soov oli meil mõni aasta tagasi vältida sõna "töövõimetus" või väljendit "töövõime langemine", et me tõime seadusesse sellise toreda värdnimetuse. Isegi kui inimesel töövõimet ei ole, siis me tahaks ikkagi öelda, et tal töövõime on, aga kuna seda tegelikult ei ole, siis me nimetame seda puuduvaks töövõimeks. "Intellektihäire" oleks umbes samast kategooriast. Aga lõpp hea, kõik hea, selles mõttes, et selle n-ö halvasti kõlava väljendi "vaimne alaareng" asendamine – kuigi sisuliselt on see täpne – lükkus siiski praegu edasi, seda põhjendusega, et ministeerium proovib terminoloogiaga kompleksselt mõne aja vältel tegelda ja siis tulla tagasi seaduse muutmise juurde. Lõpp oli selline, et ministeerium oli nõus võtma selle enda esimese ettepaneku üldse välja ja sotsiaalkomisjon sellega nõustus. Nii et praegu jäi see muudatus ära. Loodame, et asjaga minnakse edasi ja leidub inimesi, kes suudavad mõne aja pärast seda küsimust terviklikult menetleda.
Sellega ma praegu lõpetan. Kui on küsimusi, siis küsige. Meie komisjoni otsus oli saata eelnõu teisele lugemisele tänaseks ehk 21. novembriks (see otsus oli konsensuslik) ja teine lugemine ka lõpetada ning kui see saalis kinnitust leiab, siis minna kolmandale lugemisele 5. detsembril. Aitäh!