Nii. Lugupeetud kolleegid! Hea eesistuja! Külalised! Tänase arutelu pealkiri kõlab nii: "Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik". Need sõnad on pärit meie põhiseaduse preambulist ja asuvad kõigest muust eespool. Tähelepanuväärne on, et eespool isegi lausetest, millega määratakse ära, milleks meie riik üldse loodud on: kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. On väga kaalukas põhjus, miks vabadus, õiglus ja õigus on kõigest eespool. Ilma õiguseta ei saa olla õiglust ja ilma õigluseta ei saa ka olla vabadust. Kui meil ei ole neid alusväärtuseid, siis ei saa olla sisemist või välist rahu, ei saa olla ühiskondlikku edu ega üldist kasu, ammugi ei saa olla meie rahvuse säilimist läbi aegade. Rahu asemel on siis türannia, ühiskasu asemel on üksikute hea äraolemine ülejäänute arvel ning sellise karjuva ülekohtu, omavoli ja klikivõimu tingimustes lööb rahvas lihtsalt käega ja jookseb laiali. Ta hääletab õigusriigi simulaakrumi peale jalgadega ning polegi meil siis ei Eesti rahvast ega Eesti riiki. Selle tõttu on ülioluline, et kui me soovime ehitada jõukat rahvusriiki – ja meie kindlasti soovime ning vähemalt mõned parteid siin saalis teesklevad samuti, et soovivad –, siis tuleb hoolitseda selle eest, et meil kehtiks päriselt õigusriik, et meil oleks päriselt võimude lahusus, et meie põhiseadus oleks päriselt ülemuslik õigusakt, millele toetudes saavad kodanikud kindlad olla, et nende vabadus ja varandus ei ole poliitikute või ametnike, prokuröride või julgeolekutöötajate, kohtunike või euroisandate suva järgi äravõetav või ärarikutav. Muide, isegi kui te ei soovi ehitada jõukat rahvusriiki, sest peate seda ohtlikuks düstoopiaks, vaid räägite lakkamatult väikese inimese kaitsmisest rikaste ja võimukate eest või räägite vajadusest tagada ühiskonnas suurem võrdsus, ka siis peaksite teie ja peaksid need parteid nõustuma meiega, et alustada tuleb õiglastest seadustest ning õiglasest ja ausast kohtupidamisest.
Paraku teame ju hästi, mida meile selle kõige peale öeldakse: Eesti on laitmatult toimiv õigusriik, Eestis pole probleeme kohtuliku aktivismiga, võimude lahusus toimib hästi, Eesti prokuratuur teeb head tööd ega kuritarvita kunagi oma võimu, kapo ei sekku kunagi ei kohtute töösse, poliitikasse ega inimeste eraellu ega tarvita mitte kunagi oma väga-väga suurt võimu.
Tänase arutelu üks eesmärke on kummutada neid loosunglikke valeväiteid, kummutada häbiväärset ja karjuvalt läbinähtavat valeväidet, nagu võimude lahusust ohustaks see, kui parlamendierakond nõuab kohtunikelt seaduste järgimist ega luba neil asuda seadust looma, mitte see, kui kohtud kaaperdavad parlamendilt seaduste loomise ainuõiguse. Soovime kummutada müüti, nagu meie prokuratuur oleks tõhus, seaduskuulekas ning alluks mingisuguselegi kontrollile. Soovime kummutada tabu, mis keelab isegi küsida, kas tsiviilkontroll julgeolekuasutuste üle ikka toimib või toimib reaalsuses hoopis julgeolekuasutuste kontroll poliitilise protsessi üle. Soovime tõstatada küsimuse, kas me lepime sellega, et Eesti liigub kiiresti ja armutult politseiriigi suunas, ning kui me midagi ette ei võta, kaotame oma vabaduse.
Need, kes olemasoleva süsteemi osaks on, tõmbuvad loomulikult ringkaitsesse. Neid ei veena ei argumendid ega näited. Aga meie eesmärk polegi veenda asjaosalisi nende enda korrumpeerituses. Meie eesmärk on näidata laiemale avalikkusele probleemi tõsidust ning öelda selge sõnaga välja, et meie asume seda mädasood kuivendama. Meil on olemas selge nägemus ja plaan, kuidas asjad peaksid olema ja mida on vaja teha selleks, et tulemusteni jõuda.
Ma võtan selle probleemi kokku kolme küsimusega. Mida teha kohtunikega? Mida teha prokuratuuriga? Mida teha süvariigiga?
Mul on vähe aega, nii et ma räägin ainult olulisemast, aga printsiibid ongi need, mis loevad. Peame vajalikuks muuta kohtud valitavaks ja panna kohtuniku ametisolekule ajaline piirang. Mitte kõikide astmete kohtunikke ei pea valima rahvas, kuid Riigikohus, mis sisuliselt teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet ning langetab otsuseid kõige tähtsamates riiklikes küsimustes, peab olema valitud otse suverääni ehk rahva poolt. Tuletan meelde, kuidas Riigikohus kukkus Kreekale raha andmise ehk ESM-i küsimuses põhiseaduslikkuse järelevalves läbi. Tuletan meelde, kuidas Riigikohus on korduvalt otsinud väga leidlikke põhjendusi, miks mitte võtta arutada loovutusliku piirilepingu põhiseaduspärasust. Tuletan meelde, kuidas Riigikohus väänas seadust, loogikat ja ka meie kallist emakeelt, et kuulutada kooseluseadus kehtivaks. Need on kõik ülimalt kaalukad valikud, kus kohus peab saama oma legitiimsuse otse rahvalt ja andma ka oma otsustest aru rahvale. Praegu kinnitab riigikohtunikud parlament Riigikohtu esimehe ettepanekul. 25 aasta jooksul on parlament lükanud tagasi vaid ühe tema ette pandud kohtunikukandidaadi. Tegemist on formaalse ja pealiskaudse protseduuriga, järjekordse demokraatia simulaakrumiga. Veelgi enam, pärast kohtuniku ametisse määramist ei saa seadusandja teda enam kuidagi distsiplineerida, kui kohtunik otsustab asuda lammutama põhiseaduslikku korda, nagu Riigikohus tegi, kui põhjendas kooseluseadust muudes riikides kehtivate õigusaktidega. Kohtunikuamet peaks olema tähtajaline. Selleks et rahvas valimistest ka osa võtaks, peaks rahvas saama kohtunikke valida samadel valimistel, kus rahvas valib endale ka presidendi. Kord viie aasta tagant valiks rahvas endale presidendi ja selle kõrval valiks ta ümber ka ühe kolmandiku Riigikohtu koosseisust. Alama astme kohtunike puhul tuleks samuti kasutada ametisoleku aja piirangut. Lisada tuleks mõned spetsiifilised nõuded. Kohtunikuks ei tohiks saada alla 40-aastane inimene, samamoodi nagu presidendiks. Ringkonna- ja riigikohtunikud peaksid olema eelnevalt töötanud maakohtunikena. Sisse tuleks viia regulaarsed atesteerimised, sest muutuvad nii seadused kui ka normid. Kohtupidamise õigluse ja erapooletuse tagamiseks tuleb sisse seada kaks meie kohtusüsteemis seni võõrast elementi: vandemeeste kohus, kes otsustab süülisuse või mittesüülisuse üle, ja tsiviilsüüdistus, millel peatus pikemalt enne Urmas Simon. Võimude lahususe tagamiseks tuleb Riigikogus luua erikomisjon, millel on õigus saata suurde saali ettepanek kohtunik ametist vabastada, kui ta on kohtuotsuses rikkunud seadust – ma juhin tähelepanu, et just kohtuotsuses rikkunud seadust – või asunud tegelema kohtuliku aktivismiga. Jah, ka kohtunikud võivad oma otsustes rikkuda seadust, ei ole nii, et kõik, mis otsuses kirjas, on seaduspärane või lausa ise seadus.
Nüüd prokuratuuri juurde. Tänasel päeval ei allu prokuratuur mitte kellelegi. Ta teeb, mis tahab: kui tahab, hävitab inimeste elusid lõputute menetlustega, kui tahab, jälitab ja kuulab pealt ilma sisulise põhjuse või aruandluseta, kui tahab, laseb tõsised kurjategijad mingite läbipaistmatute kokkulepete alusel vabaks. Aga kõige sagedamini näeme seda, et prokuratuur ei taha: ta ei taha alustada asju, mis ühel või teisel põhjusel prokuratuurile ei meeldi, näiteks rahapesuasju. Prokuratuur tuleb allutada Justiitsministeeriumile ning justiitsminister peab hakkama kandma otsest poliitilist vastutust prokuratuuri võimu kuritarvituste, aga ka saamatuse ja tegevusetuse eest. Kui Kaitseväe juhataja võib olla ametisse määratud valitsuse poolt ministri ettepanekul, kui julgeolekujuhid võivad olla ametisse määratud valitsuse poolt ministri ettepanekul, siis miks ei võiks sama kehtida peaprokuröri kohta? Lisaks tuleb luua eriprokuröri amet. Eriprokuröri võib ametisse panna nii valitsus kui ka parlament. Praegu on parlamendil uurimiskomisjoni loomise võimalus, kuid see komisjon sõltub oma töös täielikult prokuratuuri abist. Me jõuame tagasi probleemi juurde, et kui prokuratuur ei taha millegagi tegeleda, siis ei olegi võimalik midagi ette võtta. Just selle tõttu ei tulnud ju Tallinna Sadama erikomisjonist suurt midagi välja. Parlamendi poolt ametisse nimetatud eriprokurör saaks oma suunised meilt, kuid oma töövahendid saaks ta samamoodi nagu kõik teised prokurörid. Vaja on otsustavalt tegeleda uurimistähtaegadega. Olukord, kus protsess ongi karistus, tuleb lõpetada. Kriminaalmenetluses tuleb kehtestada tähtajad, mille pikendamine oleks võimalik vaid erandkorras, kõrgema astme instantsi loaga. Vaja on lahutada menetlus ja järelevalve. Süüdistusfunktsioon ja menetlusfunktsioon peavad olema eri institutsioonide käes. Uurimine tuleb tagasi anda politseile ja nende materjalide põhjal peab tegutsema prokuratuur, kes ühtlasi tagab, et uurimise käigus ei tegele politsei võimu kuritarvitusega. Muuta tuleb kriminaalmenetluse seadustikku, et inkvisitsiooniline kohtupidamine muutuks tegelikult võistlevaks kohtupidamiseks. Sellega likvideeriksime ära veel ühe simulaakrumi.
Nüüd süvariik – asi, mida loomulikult pole olemas. Räägime siis sellest teemast sellisel viisil, et kõik aru saaksid. Mitte ainult Eestis, vaid terves lääne ühiskonnas on tõsiseks probleemiks ebatõhus tsiviilkontroll julgeolekuasutuste üle. Kui keegi tahab parimat näidet järelevalveteeskluse kohta, siis tuleks vaadata julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ehk kapo komisjoni poole. Seda juhib kapo endine peadirektor. Selle liikmed annavad allkirja, et ei või isegi fraktsioonikaaslastele rääkida, mida nad komisjonis nägid-kuulsid. Kuigi komisjoni mõte on muuta asutused läbipaistvamaks ja aruandekohuslaseks, on välja kukkunud vastupidi: komisjoni liikmed peavad aru andma kapole, et saada üldse komisjonis töötamise luba. Ühtlasi annavad nad loa ennast jälgida, et kapo saaks kindel olla, et keegi komisjonis räägitust midagi kuhugi ei lekitaks. Kui lekitatakse, saab inimesi kriminaalkorras karistada, mis tähendab muidugi Riigikogu mandaadi kaotamist. Kas keegi usub, et sellises olukorras hakkavad komisjoni liikmed asjade vastu liiga suurt huvi tundma või seadusrikkumistest avalikkust teavitama? Nad ei saagi seda teha, nad ei tohigi. Tulemuseks on julgeolekuasutuste karistamatu tegevus. Me peame uskuma, et kõik ultima ratio ehk viimase võimalusena kasutatavad pealtkuulamised, jälgimised ja mõjutamised on tehtud riigi julgeoleku huvides. Me peame seda uskuma, aga ei saa kontrollida. Nii juhtubki, et julgeolekuasutused peavad iseenesestmõistetavaks, et neil on oma prokurörid, kes muudavad vajadusel mõne inimese elu kafkalikuks põrguks, neil on oma kohtunikud, kes langetavad selliseid otsuseid, nagu on vaja, neil on ka oma poliitikud, kes annavad neile poliitilist katet ning võimalusel juhivad nende üle järelevalvet tegevat komisjoni. Taoline olukord ei ole vastuvõetav. Seaduseid, mis lubavad inimesi massiliselt ja suva järgi pealt kuulata, tuleb oluliselt karmistada, uurimisorganite pea piiramatut võimalust inimesi jälgida tuleb rangelt piirata, ja mis veelgi olulisem, ebaseaduslikku nuhkimist tuleb rangelt karistada. Kui me seda ei tee, siis jääme ilma oma vabadustest.
Ka Nõukogude Liidus olid kodanikel erinevad teoreetilised vabadused. Ka sõnavabadus oli kirjas, aga kui sa kasutasid seda sõnavabadust nõukogude korra vastu, siis selgus, et oli olemas paragrahv nõukogudevastase tegevuse kohta, või sind pandi lihtsalt hullumajja. Ma ei ole nõus, et me elame riigis, kus on taas tekkinud hirmuõhkkond, hirm julgeolekujõmmide ees. Meie erakond ei ole sellega nõus. Tsiviilkontrolli julgeolekuasutuste üle tuleb otsustavalt tugevdada ning omavoli ja võimu kuritarvitusi tuleb kompromissitult karistada, sest teisiti ei ole vabadust, õiglust ja õigust võimalik realiseerida. Aitäh!