10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet
Tere hommikust, head kolleegid ja külaline! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 7. töönädala neljapäevase istungiga. Aga kõigepealt mul on hea meel õnnitleda Hardi Volmerit, kellel on täna sünnipäev. Palju õnne! (Aplaus ja hõikumine.) Ja nüüd läheksime eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Jaak Madison, palun!

Jaak Madison
Tere hommikust, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Annan üle Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete poolt arupärimise tervise- ja tööminister proua Riina Sikkutile. Teemaks haruapteekide olukorrast. Teatavasti 29. oktoobril sulgesid 55 haruapteeki pooleks päevaks uksed juhtimaks tähelepanu, et alates 9. juunist järgmisel aastal tuleb need lähtuvalt kehtivast ravimiseadusest sulgeda. Ja kuna selle probleemiga on tõstatunud väga palju küsimusi, täpsemalt kuus küsimust. Näiteks, kuna kehtiv seadus pole võimaldanud hulgimüüjatel viie aasta jooksul haruapteegid üldapteekideks ümber kujundada, nagu ka eelpool mainitud seaduseelnõu seletuskirjas viidati, kui mitu hulgimüüjatele kuuluvat haruapteeki on pärast seaduse muudatusi suudetud üldapteekideks muuta? Samuti, millistel põhjustel on Sotsiaalministeerium keeldunud toonast seadust parandamast? Kas minister leiab, et ravimite kättesaadavuse vähendamine võib olla mäng inimeste tervisega? Samuti, kas ministeerium on tellinud või koostanud analüüsi, mis toimub linnades apteegiteenuse kättesaadavusega pärast haruapteekide sulgemist? Ja samuti, kuidas suhtuvad haruapteekide sulgemisse kohalikud omavalitsused, kes korraldavad ühistransporti? Ja samuti, kas on seda arutatud, küsimust, eakate ja puuetega inimeste organisatsioonidega? Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

1. 10:03 Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (663 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet
Läheme neljapäevase, 8. novembri päevakorra juurde. Päevakorras on kaks punkti. Esimene neist on siis Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (663 SE) esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Monika Haukanõmme.

Monika Haukanõmm
Tänan, härra juhataja! Head rahvasaadikud! Enne suurt suve, 13. juunil seisis ma siinsamas puldis teie ees Vabaerakonna algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu ettepanekuga, mis kannab tänaseks numbrit 663 SE. See eelnõu on oma kujult ja sisult lakooline ja lihtne, koosneb ta ainult ühest sisuparagrahvist, ja selle eesmärk on suurendada puuetega laste toetusi määrani, mis vastaks puudest tulenevatele tegelikele lisakulutustele, nagu on toodud soovitusena välja ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni variraportis.
Millest ma räägin siis? Kui eelnõu saab teie toetuse siin saalis, siis tõuseb keskmise ja raske puudega lapse sotsiaaltoetus kahekordseks ning sügava puudega lapse toetus suureneks kolmekordseks võrreldes tänase seisuga. Kuna puuetega laste toetust ei ole tõstetud 2006. aastast saadik ehk tervelt 12 aastat, siis pole antud hetkel ka mõtet teha nn näilikku tõstmist minimaalsete summadega mängides, vaid tõsta neid juba märgatavalt ja oluliselt. Olgu siinkohal toodud, et me ju ei soovi lihtsalt tõsta toetusi rahalises mõttes. See pole selle eelnõu otsene eesmärk. Toetuse tõstmine on tegelikult ainult vahend soovitud eesmärgi saavutamiseks, milleks on aidata puudega lapsi kasvatavatel peredel paremini toime tulla tihti väga keerulistes psühholoogilistes, aga ka majanduslikes olukordades.
Puudega lapse sünd perre või puude tekkimine hilisemas eluetapis, on alati ootamatu. Mitte ükski inimene ei ole selleks valmis ega valmistunud ega kogunud selleks ka väikest tagavara igaks juhuks. Ning paratamatult on vajagi igal vanemal sellega toimetulekuks abi ja toetust, isegi sellistel juhtudel, kui tihtipeale seda abi küsida ei oska või ei taha või ei julge. Seega on meie eelnõu laiem ja tegelik eesmärk anda puudega laste vanematele selge sõnum, et riik väärtustab nende panust ja hoolt, märkab neid, ulatab abikäe, et neil oleks natukenegi lihtsam teha kõike seda, mida neilt oodatakse, et tulevikus, lapse kasvades, oleks tagatud nende parem toimetulek, oleks tagatud sotsiaalne hakkamasaamine. Ja millega kindlasti peab arvestama, et selle tõttu oleks neil võimalik toime tulla oma igapäevaelus võrdselt teiste lastega nii palju, kui see on vähegi võimalik. Samuti soodustab puudest tingitud lisakulude hüvitamine puudega lapse õppimist ja töötamist ning aitab täita ka abi vajava lapse rehabilitatsiooniplaanis püstitatud eesmärke.
Aga eelnõust nüüd lähemalt. Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 soovime me muuta puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 6 lõiget 5 punkti 1 ja 2 nii: keskmise puudega lapse toetus hakkab olema 69 euro ja 04 eurosendi asemel 138 eurot ja 8 senti ehk tõuseb 270%-lt sotsiaaltoetuse määralt 540%-le, raske puudega lapse toetus tõuseks praeguselt 80 eurolt ja 55 eurosendilt 161 eurole ja 10 eurosendile ning sügava puudega lapse toetus 80 eurolt ja 55 eurosendilt 241 eurole ja 65 sendile. Need tõusud on seotud sotsiaaltoetuse määradega. See tundub keeruline ja kohati jääbki arusaamatuks, miks toimub mäng mingite protsentide ümber ehk täpsemalt sotsiaaltoetusemäära protsentidega, mitte konkreetselt ja ümardatud summadest rääkides. Olgu siinkohal öeldud, et 1999. aastal, kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus vastu võeti, seoti toetused sotsiaaltoetuse määraga, mille kinnitab Riigikogu igal aastal riigieelarvega. Ja ilmselt oli seaduse loojatel ka hea tahe ja lootus, et sotsiaaltoetuse määra ka tõstetakse riigieelarvete menetlemise käigus. Täna me aga teame, et see päriselt niimoodi ei ole läinud, sest sotsiaaltoetuse määra ei ole riigieelarves kordagi tõstetud alates 2006. aastast. 2006. aastal oli see summa 400 krooni ja pärast eurole üleminekut ümardatigi üheks sotsiaaltoetuse määra suuruseks 25 eurot ja 57 eurosenti. Ja siit tulevadki need komakohad ehk eurosendid. Seega, 2018. aastal on sotsiaaltoetuse määr endiselt 25 eurot ja 57 eurosenti, millest tulenevalt on ka samamoodi jäänud püsima sellest ajast sotsiaaltoetuste suurused, sh siis puudega lapsetoetus, mis on vastavalt 270% sotsiaaltoetuse määrast ja raske ja sügava puudega lapse puhul 315% sotsiaaltoetuse määrast.
Ennetamaks teie loogilisi küsimusi, aga miks te siis ei teinud ettepanekut muuta sotsiaaltoetuse määra riigieelarves, oleks ju väga loogiline, millega me tõstaksime automaatselt ka puudega lapse toetust. Väga loogiline. Ja ma küsiks seda küsimust ka ise väga hea meelega, kui see oleks võimalik. Miks me asusime mängima protsentidega? Me kaalusime seda väga tõsiselt, et sotsiaaltoetuse määra tõsta, aga siin on see mure, et sotsiaaltoetuse määraga ei ole seotud ainult puuetega laste sotsiaaltoetus, sellega on seotud veel terve rida erinevaid sotsiaaltoetusi. Ma nimetan mõned. Puudega tööealise inimese toetus, puudega eaka ehk vanaduspensioniealise inimese toetus, puudega vanema toetus, õppetoetus puudega õppurile, täienduskoolitustoetus puuetega inimestele jne. Ehk tegelikult me ei soovinud tõsta kõiki sotsiaaltoetusi, mis on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega, vaid konkreetselt kõige valusamat kohta ehk siis puuetega laste sotsiaaltoetust, sest vahepeal on näiteks puudega tööealise inimese toetused ja süsteemid juba ka oluliselt muutunud. Muidugi ideaalis me näeme, et toetused võiksid olla tulevikus sotsiaaltoetuse määradest lahti seotud ja tehtud ümmarguseks ja arusaadavaks. Ja oleksid siis ka seotud selle nn indekseerimisega, et ei juhtuks olukorda, kus me unustame ühe toetuse 12 aastaks ühele ja samale tasemele. Eelnõu teise paragrahviga me lihtsalt sätestame eelnõu jõustumise tähtaja, mis oleks 2019. aasta riigieelarve seadusega samal ajal.
Selgitan järgnevalt, miks ja mis on põhjused meie eelnõu esitamisel. Miks me seda tegime? Kui 1999. aastal võeti vastu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, siis oli seatud sellele üllas eesmärk: puudega kaasnevate lisakulude osaline kompenseerimine ning puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine. Ja seda kõike siis, nagu ma ütlesin, lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Lisaks täpsustab seadus, et puudega lapse toetust makstakse igakuiselt keskmise, raske ja sügava puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ette nähtud tegevusteks. Ehk siis need kulud, mida ei ole teistel lastel, mida ei ole õnneks enamusel Eesti lastest. Tänaseks on 12 aastat möödunud ja toetus on samal tasemel, kuid kui mõtleme selle peale, mis on toimunud meie elus ja milline on olnud ka elukalliduse tõus, siis on see muutus olnud hüppeline.
Statistikaameti andmetel on vaadeldaval perioodil elukallidus tõusnud tervelt 47,1% ning see ongi meie eelnõu esitamise põhjus ning ebameeldiv tõdemus, et Vabariigi Valitsus ei ole antud teemat lauale võtnud. Samas oleme me muidugi tegelenud ju väga oluliselt esimesele ja teisele lapsele mõeldud igakuiste lapsetoetuste tõstmisele, me oleme tõstnud need mitmekordseks: 19 eurolt 50 eurole, siis järgmisel aastal tõuseb veel ka 60 eurole kuus ja kolmandale lapsele 20-kordseks – 19-lt 400-le. See on hea ja ma ei vaidlusta seda mitte üldse, aga nüüd oleks ammu aeg astuda juba teadlikult ja nn väga sihitatult abi vajavatele suunatud toetuse tõusu poole, et anda sellises kõige haavatavamas olukorras olevatele peredele turvatunnet.
Millistest numbritest me siis räägime? Eelmise aasta 1. jaanuari seisuga oli puuetega laste arv 12 896. Võrreldes 2009. aastaga on see arv loomulikult pea kahekordistunud, siis oli neid lapsi 7368 ning puuetega laste osakaal 0–17-aastaste Eesti laste hulgast on kasvanud 3%-lt 5,2%-le lastest. Eelmisel aastal maksti keskmise puudega lapse toetust täpselt 5000 lapsele – ei ole ümardatud summa, vaid ongi statistiliselt nii –, raske puudega 7164-le ning sügava puudega lapsetoetust 732-le lapsele. Puudega laste arvu kasv tuleneb raske ja keskmise puudega laste arvelt, sügava puudega laste arv õnneks ei ole väga märkimisväärselt kasvanud. Nii suure puudega laste arvu kasv tingib kahtlematult survet sotsiaalkaitsele ja kogu süsteemile läbi erinevate toetuste ja teenuste, aga see mõjutab veelgi enam ka nende kõigi ligi 13 000 puudega lapse perede toimetulekut. Eelmisel aastal ja sellel aastal on läbi viidud kaks erinevat uuringut, mis käsitlevad puuetega laste perede toimetulekut. Esimene neist, Sotsiaalministeeriumi tellitud Turu-uuringute AS koos Eesti Rakendusuuringute Keskusega Tsenter viisid läbi uuringu puudega laste perede toimetulek ja vajaduste uuring, millest selgus, et puudega laste leibkondade hinnang enda majanduslikult toimetulekule on halvem kui kõikidel teistel lastega perekondadel Eestis keskmiselt. Kõikidest puudega laste leibkondadest tajub vaid 19–26%, et nad ei tule toime hõlpsasti, see tähendab vastavuse variandid olid siis: üpriski hõlpsasti, hõlpsalt ja väga hõlpsalt. Samas, kõikide lastega perekondade hulgas on selliseid peresid, kes tulevad üpriski hõlpsalt toime, 40–51%. Pea kõigi puudega laste vanemate hinnangul on leibkond puudega lapse tarbeks teinud spetsiaalseid kulutusi ning ühtegi kulu polnud vaid 2–3%-l puudega laste leibkondadest. On ju igati loogiline, et mida raskem on lapse puue, seda suuremad on ka otsesed ja kaudsed kulud lapse igapäevase elu toimetuleku ja arengu tagamiseks. Uuringu järgi kulutavad pooled pered keskmiselt keskmise puudega lapse puhul tema erivajadusele kuus 48–159 eurot ja raske puude korral 60–219 eurot kuus. Pooltel leibkondadel jäävad sügava puudega laste kasvatamisel vaja minevad kulutused vahemikku 119–339 eurot kuus, aga võivad ulatuda ka 600 euroni. Sagedamini tehakse siis kulutusi ravimitele, vitamiinidele, toidulisanditele, aga enam kui pooltel juhtudel teeb leibkond kulutusi ka näiteks transpordile ning ravi- ja rehabilitatsiooniteenustele. Samuti makstakse sellest rahast nn omaosalust erinevate sotsiaaltoetuste tarbimiseks, näiteks isikliku abistaja puhul. See on kohalike omavalitsuste määrustes niimoodi sätestatud tihtipeale. Kulusid abivahenditele on pooltel puudega laste leibkondadel, suurimad kulutused on seotud aga loomulikult eritoiduga, ulatudes 80 euroni kuus, aga mõningatel juhtudel ka palju suuremate summadeni. Tegemist on seega üsna varieeruvate kuludega.
Puuetega laste vanemad tegid oma uuringu lähtuvalt ministeeriumi tellitud uuringust ja tegid seda veel täpsemalt ning küsisid ka, millistele vahenditele, millistele teenustele nad kulutavad, ning sealt tulid summad veelgi suuremad, mis kuluvad igal perel. Mul on olemas ka osade perede kuupõhised väljavõtted, kus nad on pannud kirja püsikulud, igapäevased kulud, hajuvad kulud, tulevikukulud jne. Ja need summad on tõesti, kui sellele peale vaadata, sellised, mis ajavad ahastusse ja panevad küsima, kuidas nad toime tulevad.
Sellest tulenevalt ongi puudega laste pered tihtipeale palju suuremas vaesusriskis kui tavalisi, terveid, õnneks terveid lapsi kasvatavad perekonnad. 2015. aastal oli suhtelise vaesuse määr kuni 18-aastaste elanike hulgast 18,5%, siis puuetega laste perede puhul küündis see 26%-ni. Ma arvan, et see on piisavalt selleks, esialgu, et selgitada, miks me seda muutsime. Käesoleva aasta 27. juulil saatis ka valitsus oma arvamuse eelnõu kohta, mis oli mittetoetav esitatud kujul, kuid hea meel on seda vastust lugedes tõdeda, et Vabariigi Valitsus mõistab olukorra trööstitust ja tõsidust ning peab teemaga tegelemist oluliseks, kuid nende tingimustel ja nende ettekujutuse järgi. Ning loen ühe lause. Nad peavad oluliseks käsitleda küsimust puuetega inimestele toetuste maksmise reeglite ja sotsiaalteenuste korralduse tervikliku analüüsi koostamise käigus ja järgmiste riigieelarvete koostamise protsessis.
Kuid lubage mul siinkohal lõpetuseks veel tuua üks oluline dokument, mis mängib antud eelnõu raamis väga olulist rolli. Tegemist on 21. juuli vabariigi valitsuskabineti memorandumiga, mille järgi soovitakse anda kohalikele omavalitsustele, täpsemalt nende toetusfondi kaudu, riigi poolt üle terve rida ülesandeid koos rahastusega. Siin hulgas, nende kaheksa ülesande hulgas ka puuetega inimeste toetuste süsteem, mis tegi mind väga murelikuks, sest sellega soovitakse anda üle toetused järk-järguliselt vahemikus 21–26 vastavalt sellele, kuidas puudeotsused ja nende tähtajad lõpevad. Millise järelduse saab siit teha? Me tegeleme, ütleb valitsus. Me tegeleme, me analüüsime ja me arutame. Me vaatame suurt pilti ja siis otsustame, miks puuetega laste arv on tõusnud, miks puuet määratakse liiga kergekäeliselt jne, jne. Neid põhjusi ja tegevusi, mida on vaja analüüsida, on tegelikult tohutult. Ja ma olen selle kõigega tegelikult nõus. Seda kõike peabki tegema. Iga vastutav ministeerium peabki analüüsima. Minu hirm on aga sellest analüüsist ja töögrupist kuuldes järjekordselt see, et on tegemist kõige klassikalisema viisiga mitte tegeleda konkreetselt ühe väikese ülesandega täna ja nüüd. Puuetega laste sotsiaaltoetust on vaja tõsta täna ja nüüd, mitte kunagi tulevikus aastal 21, 26 või veel hiljem. Sest need pered on olemas täna, nüüd ja praegu. Nad elavad täna, võitlevad igapäevaselt oma ellujäämise nimel samamoodi täna. Ja neil ei ole aega oodata seda, millal kõik analüüsid saavad tehtud ja kõik töögrupid on oma töö ära teinud ning kogu maailmaparanduslikud ideed on juba peaaegu rakendatavad igapäevaellu. Seega oleks vaja täna tõsta neid toetusi ja tegeleda samal ajal ka süsteemide analüüsimise ja parandamisega edasi. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, austatud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, väga põhjaliku ettekande ja väga täpselt ajastatud kõne pikkusega! Aga teile on ka ridamisi küsimusi jätkuvalt. Arto Aas, palun!

Arto Aas
Aitäh! Austatud ettekandja! Tõepoolest hästi põhjalik ja tõsiselt võetav ettekanne. Ja aitäh, et te selle teemaga tegelete! On tõsine teema. Puuetega laste kasvatamine on kindlasti vaimselt ja materiaalselt hästi raske ja päris selge, et see toetus on ajale jalgu jäänud. Ja väga tahaks seda eelnõu toetada, aga ma saan aru, et siin on kulude arvestamisel olnud mingi väike segadus. Äkki te täpsustate meile üle, et mis see muudatusettepanek maksaks? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Siin eelnõu seletuskirjas, mis käsitleb maksumusi, on toodud kuumaksumus, mis on siis ... Täpsemalt võin ka selle numbri öelda, kui ma selle nüüd üles leian, milleks on...  See oli natuke alla ühe miljoni euro, 981 000 eurot ümardatult. Siin on ekslikult läinud sisse nagu oleks tegemist aastahindega, see on tegelikult ühe kuu maksumus, see tuleb siis korrutada 12-ga. Aitäh küsimuse eest!

Aseesimees Kalle Laanet
Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mina ka kiidaks ette ja taha sinu ettekannet, väga hea ettekanne oli! Ja ettekanne oli nii hea, et sa peaaegu vastasid ära mu küsimuse, aga mitte päris. See, et valitsus nüüd sellega venitab ja ütleb, et nemad teevad oma analüüsi ja teie istuge seal Riigikogus paigal ja oodake, kui me oma targa otsusega tuleme, kas see on sinu arvates sellele valitsusele tüüpiline pausipoliitika või on neil just selle teema kohta mingi eriline tahtmatus praegu asja juurde asuda ja asi ära lahendada? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Kuna ma ei kuulu valitsusse, siis ma nende valitsuse sise- ja hingeelu väga täpselt ei tea. Kui aga mõelda nüüd sellele, et tegemist on 12 aasta pikkuse perioodiga, siis ilmselt seda vastutust selle eest tuleb jagada päris mitmel valitsusel. Ehk siis ka me oleks võinud seda ju muuta eelmisel aastal, aga tegelikult ka võib-olla 2010. aastal. Ja ma pigem ei otsikski siin niivõrd seda vastutajat või süüdlast. Küsimus on lihtsalt selles, et on olnud võib-olla teisi teemasid, on vaja olnud tõsta kõigi laste toetusi, mis olid samamoodi ju veel pikemal perioodil ajale jalgu jäänud. Ja kas tegemist on pausipoliitikaga? Ma võin sellega nõustuda, sest kui oleks see tahe, siis kindlasti oleks võimalik seda teha ka olnud varem juba, et ka eelmisel aastal või ka siis kas või seda, et järgmise aasta riigieelarves oleks see olnud juba tõstetud. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Olga Ivanova, palun!

Olga Ivanova
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Samamoodi olen täiesti nõus, et see teie poolt tõstatatud teema ja seesama eelnõu on vägagi asjakohane ja tõesti vajabki lahendamist. Aga seoses sellega mul tekkis ka küsimus. Nagu te teate, et selline toetus on olemas nagu ükskikvanema toetus, lapsetoetus. Me teame, et puudega lapse peredesse tihtipeale jääbki ainult üks lapsevanem, kahjuks nii see on. Kas teil oli ka arutelul äkki sellest toetusest juttu? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Jah, statistika mingil määral toetab seda väidet. Et kui perre sünnib puudega laps, siis on tegemist väga raske olukorraga, mis mõjub nii majanduslikult kui ennekõike psühholoogiliselt ja vaimselt peredele väga raskesti. Inimeste toimetulekumehhanismid rasketes olukordades on väga erinevad, kes võtab ja hakkab võitlema, kes ei suuda võidelda. Ja nii mõnigi kord on ja statistikat vaadates on tõesti puudega lapse peredes rohkem üksikvanemaga perekondi, see on tõsi. Aga antud eelnõu raames me seda konkreetselt ei käsitlenud, vaid vaatasime, sest siin ei määra see rolli, kas on peres üks või kaks vanemat, siin on küsimus puudega lapses ja toetust makstakse siis lapse eest, mitte selle eest, kas vanem kasvatab teda üksi või kahekesi. Aga kui see perekond, ema või isa kasvatab last üksinda, siis loomulikult peavad tulema appi teistsugused meetmed, mis aitavad sellega toime tulla. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru
Aitäh, härra aseesimees! Hea ettekandja, väga asjaline ettekanne ja õige asja eest väljas! Ettekannet kuulates tekkis mul mõte ja küsimus sellest, et need on kulutused, mis aasta-aastalt ilmselt suurenevad. (M. Haukanõmm: "Jah.") Aga küsimus selles, et mis siis huvitav lahti on. Kas sellele nagu on mõtteid olnud? Nagu väga imelik, Eesti ühiskond ongi siis väga haige eks ole, sest meil on väga palju inimesi, kelle töövõime järjest väheneb, mõningates Eesti piirkondades lausa pooled inimesed, ja nüüd lapsi sünnib järjest meil juurde, kes on tõsiste puuetega. Oskad sa arvata midagi sellest? Sest selle koha pealt nagu vist uurimusi ei olnud, kuigi su ettekanne sisaldas väga palju uurimisi erinevaid. Mis siis lahti, et see arv selliselt kasvab, oskad arvata midagi? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh väga asjakohase õigustatud küsimuse eest! Jah, piiratud ettekande aja tingimustes ei olnud võimalik seda teemat käsitleda. Puuetega inimeste arv kasvab tõesti aasta-aastalt ja mitte ainult puuetega laste hulgas, aga ka tööealiste ja pensioniealiste inimeste hulgas. Kas Eestis on rohkem puudega inimesi kui näiteks Euroopa Liidus keskmiselt? Siis mitte väga palju. Jah, see number, protsent, umbes 12–13% elanikkonnast, kellele on määratud puue, on suhteliselt sihuke Harju keskmine, natuke ülevalpool. Seega, me ei ole võrreldes teiste riikidega väga haigemad või rohkem erivajadustega. Kuid riikide statistikad ei ole võrreldavad tegelikult, sest igas riigis on see metoodika väga-väga erinev. Ja  see teema, miks puudega lapsi on rohkem, see tuleneb mitmetest asjaoludest. Hindamise süsteemist, kas puuet saada on kerge või lihtne. Samamoodi see tuleneb sellest, et meie meditsiin areneb ja järjest rohkem ka võib-olla väga sügava puudega lapsi jääb ellu, varem sündinud lapsi jääb ellu. Meil on paremad ravimid, meil on paremad oskused ja see tähendab seda, et meil ongi neid lapsi rohkem, mis tegelikult ühelt poolt on mure, aga teiselt poolt on ju see perekonnale suur rõõm, kui laps elab. Teiseks, ravimid, meie rehabilitatsioonisüsteem, ehk see kogu arenev maailm muudab seda. Ja teisalt me oskame tänasel päeval ka võib-olla neid lapsi, nendele lastele määratakse puue, kelle kohta me võib-olla vanasti ütlesime, et need on lihtsalt laisad, halvasti kasvatatud, halvasti käituvad lapsed. Täna me ütleme juba, et nad on võib-olla mingi arenguhäirega või käitumisraskustega lapsed, millega määratakse puue. Ehk siis see kaasaeg ja erinevate süsteemide muutus seda kindlasti ka suurendab. Aga ei saa öelda, et üks põhjus, miks see number suureneb, vaid see on kogu kompleks. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Heidy Purga, palun!

Heidy Purga
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänan samuti väga huvitava ettekande eest! Te olete tõeline asjatundja sellel alal. Ma tahaksin küsida nende varieeruvate kulude kohta, mida te oma kõnes ka mainisite. Seal oli neid kolmes kategoorias tõstetud esile: 48–159 eurot, 60–219 ja 119–339. Ma tahaksin teada ehk siis palun täpsustage, kui suure osa ehk mitu eurot tegelikest kuludest nii keskmise puudega kui sügava puudega laste jaoks see seadusemuudatus kataks?

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! See on keeruline päris vastata, kui palju ta katab tegelikest kuludest. Ja ma ei julge täna öelda või väita, et just see puude raskusaste, mis on määratud, on kõige määravam, kui palju pered kulutavad. See ei pruugi niimoodi üldse olla, sellepärast et see sõltub väga palju näiteks kas või elukohast. Toon ühe näite Pärnumaalt, kus üks perekond, kes elab Pärnu linnast väljas. Selles piirkonnas ei ole kättesaadav koduõendusteenus, mis tähendab seda, et see laps, kes vajab regulaarselt uue kanüüli panemist, erinevaid meditsiinilisi protseduure, siis ei tule koduõde talle koju, sest seal ei ole, selles piirkonnas. Ta tellib regulaarselt Pärnust eraldi koduõe ja iga visiidi pealt maksab ta 25 eurot. Selles mõttes, et tal ei pruugi, ilmselt on sellel lapsel, mitte ilmselt, sellel lapsel ongi raske puue ehk see läheks siis selle tänases mõttes 80-eurose toetuse sisse. Kui lapsel on vaja mingit eritoitu näiteks mingite allergiate või, veel hullem, kui ta on näiteks sonditoidul, siis sellisel juhul on summad väga suured, aga kõige levinumad ikkagi on ravimid, abivahendid, omaosalus erinevate teenuste tarbimisel, kas või näiteks füsioteraapia omaosaluse katmiseks ja muidugi tehakse kulutusi ka spetsiaalsetele riietele ja erinevatele arendavatele, näiteks kas või last arendavatele vahenditele. Nii et ma ei oska seda päris täpselt öelda, puuetega laste vanemate uuringust tulid need summad suuremad kui riiklikust uuringust. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga argumenteeritud on, et miks on vaja seda puuetega laste toetust tõsta, väga head argumendid. Üks on niisugune huvitav, mis jäi mulle silma siit, ja see puudutab abivahendite eraldamise korda 2017. aastal, mis tõstis rendihinda kümme korda. Kuivõrd tegelikult see sotsiaaltoetuste tõus katab seda olukorda, et rendihinna tõus on 10-kordne? Või lihtsalt, ütleme, et need väljarentijad saavad sellest kõige rohkem kasu, lapsed võib-olla nii palju ei saagi. Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Abivahendite süsteemi on püütud aastate jooksul muuta paremaks, säästlikumaks nii inimesele kui riigile, et minna selliselt omamiselt rentimisele. Kui sa enam ei vaja abivahendit, sa viid selle näiteks tagasi, mitte ei osta välja, mis on tõesti viinud ka olukorrani, kus see, et sa pead igal kuul hakkama maksma renti, võib summa summarum tähendada seda, et sa maksad rohkem, kui sa oleks selle ise välja ostnud. Mis tähendab seda, et kui sa soetad abivahendi ja omaosalus on 10% enamusel abivahenditel, väikeste eranditega, siis sa maksad näiteks ühel korral ära selle abivahendi eest, see 10%, näiteks 100 eurot kallimate puhul, on inimesel võimalik taotleda ka seda omaosaluse vähendamist näiteks 5%-le, küsida abi kohalikust omavalitsusest ja see summa ei tule väga suur. Kui aga seesama abivahendi maksumus nüüd jaotatakse kuude peale, näiteks selle kasutusperioodi peale, mis võib olla 3–5 aastat, siis sa maksad selle eest igal kuul renti, mis võib-olla ei väga suur, see on võib-olla 5 eurot, aga kui sa kõik need asjad kõik kokku lööd, siis see lõppkokkuvõttes võib tulla kallim, mitte alati, aga see võib tulla kallim. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulan seda arutelu ja noh ei jõua ära imestada mitte kuidagi, et see raha väärtus, mis oli aastal 2006, on ju tänasel päeval hoopis teistsugune, vaadates tohutuid hinnatõuse, mis meid on tabanud ja järgmisel aastal ees seisavad. Kas valitsuse esindaja oma kirjas ka selgitas, et miks ikkagi järgmise aasta eelarves ei ole võimalik seda probleemi ära lahendada olukorras, kus riigi majandus on ikka viimase kümne aasta nagu parimas seisus, ja kui eelarvet vaadata, siis ka raha loobitakse nii paremale kui vasakule, küll Eesti Energiale 143 miljonit, küll 2,5 miljonit kingitakse Kreekale, Rahandusministeerium tellib piirikaubandusuuringuid kümneid kordi kallima hinnaga kui konjunktuuriinstituut selle ära teeks. Miks, kas valitsus oma kirjas ikkagi selgitas, miks järgmise aasta eelarves pole seda võimalik ära lahendada, miks kunagi tulevikus on riigil rohkem rahalisi võimalusi? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Kui ma tutvusin Vabariigi Valitsuse poolt esitatud seisukohaga, siis nad ütlevad seda, et puuetega laste ja perede toetamist nad peavad väga oluliseks ja seda ongi vaja teha. Aga see argument oli selline, et nad, Sotsiaalministeerium on ette valmistamas puuetega inimeste poliitika põhimõtete ning teenuste ja toetuste kaasajastamise muudatusettepanekuid. Ehk siis nad ei öelnud seda, et noh, miks nad ei tee seda ja miks nad ei tee seda järgmisel aastal juba, vaid nad ütlesid, et nad vaatavad kogu süsteemi üle. Ja nagu ma juba ka ütlesin, on ka vabariigi valitsuskabineti memorandumis kirjas, et tegelikult on selle taga ka see, et soovitakse anda tulevikus, võib-olla üldse puuetega, puuete määramine sellisel moel lõpetada ja anda see toetus üle kohalikele omavalitsustele. Ja ega ma muud ei oska öelda, sest ma ei näe ju kellegi teise sisse, vaid saan lugeda ainult Vabariigi Valitsuse või, tähendab, Sotsiaalministeeriumi vastust. Nad on öelnud selle, et nad on moodustanud töögrupi, kes seda hakkab ette valmistama. Sinna on kaasatud sihtgrupi esindajad, puuetega inimeste esindajad ja kõikvõimalikud eksperdid ja nad plaanivad esialgsete ettepanekutega välja tulla valitsusele juba selle aasta lõpuks, kuidas siis maksmise reegleid muuta ja kuhu üldse soovitakse minna. Nii et minul rohkem ei ole selgitada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Arno Sild, palun!

Arno Sild
Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mis sinu arvamus on sellest üleandmise plaanist omavalitsustele? Kas see peaks parandama olukorda selles lõigus või on siin ette näha juba ka mingeid karisid, et võiks jääda ikka see süsteem endiseks, et riiklikul tasemel juhitakse seda asja?

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Iseenesest põhimõte subsidiaarsusest, et otsused tehakse inimesele võimalikult lähedasel oleval tasandil ehk siis kohalikus omavalitsuses, on igati õigustatud ja tegelikult ka loogiline, sest kes teab inimest ikkagi paremini kui see kohalik omavalitsus. Ta saab seda hinnata, inimese vajadusi ja selle järgi otsustada, kas inimene vajab toetust või inimene vajab hoopis teenuseid. Samas, päris nii lihtne see ei ole ja päris nii kerge südamega ma sellesse teemasse ei suhtu, sest siis juhtub see olukord, kus meil on täna umbes 80 erinevat korda, kuidas see toimub, ja võib-olla tulevikus natuke vähem, kui kohalike omavalitsuste arv veel väheneb, aga on teatud asjad, mis võiksid ja peaksid jääma kõigile ühesuguseks. Kas, kui me räägime siin näiteks, see on minu isiklik seisukoht, et kui me oleme valmis kõigile lastele maksma lapsetoetust ühtemoodi universaalselt, siis antud puhul on laste arv päris väike ja selline riigipoolne tugi, ilma selleta, et sa lähed kohalikku omavalitsusse ja pead jälle midagi hakkama tõestama, peaks jääma. Nii et ma olen natuke skeptiline selle muudatuse suhtes, olen selle suhtes natuke ettevaatlik ja pehmelt öeldes natuke murelik. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Peep Aru, palun!

Peep Aru
Lugupeetud ettekandja! Suhtun väga positiivselt sellesse eelnõusse.

Monika Haukanõmm
Aitäh!

Peep Aru
Ja igal juhul kavatsen toetada. Aga minu küsimus on selline. Kuulates nüüd teie juttu ka selles osas, millised siis on arvamused Vabariigi Valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi poole pealt, ma küsin, kas oli komisjonis või eelnõu ettevalmistamise käigus juttu ka sellest, et kui läheks Vabariigi Valitsuse plaani järgi, mis aastal siis need toetused tõuseks.

Monika Haukanõmm
Aitäh küsimuse eest! Ilmselt teaks seda vastust võib-olla nõid Nastja, mina ei tea, millal see tõuseks. Vaadates nüüd seda dokumenti ja vaadates seda vabariigi valitsuskabineti memorandumit, siis ma arvan, et see ei tõuse. Sellepärast, et kui on seatud eesmärk anda see üle osaliselt, järk-järguliselt juba kohalikele omavalitsustele ja suunata see nende toetusreservi, siis on see juba iga järgmise kohaliku omavalitsuse otsustada, kuidas, kellele ja mis ulatuses seda maksma hakatakse. Nii et ma arvan, et riiklik toetus kui selline kaoks ära. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd
Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kui ikkagi valitsusel tõsine plaan on lähiajal see probleem lahendada, siis see peaks ju kajastuma kuidagi riigi eelarvestrateegias, mis on ikkagi aastateks ette tehtud. Muidugi, Riigikogu liikmetel seal, ütleme, see kogu eelarve dokumentatsioon on nii keeruliseks tänapäeval läinud, et seda ilma kõrvalise abita on raske mõista ja aru saada. Aga ega te ei ole uurinud, kas riigi eelarvestrateegias mõne järgmise aasta rea peal on vajalikud summad kirja pandud? Te ei peagi kohe vastama, aga selle võiks äkki välja selgitada. Või äkki te teate? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Ma tean seda, et järgmisel aastal seda ei ole, mis on meil täna eelarvena laua peal, järgmise aasta riigieelarve. Nelja aasta strateegiat ma ei ole vaadanud, aga see on väga huvitav, kindlasti peaks seda vaatama. Kuid taas kord, kui ma tulen selle memorandumi juurde, kus on soov ja ettepanek anda see üle 2021. aastast, siis siit oleks loogiline järeldada, et seal ei ole neid suurendamise summasid. Ainult suurenemine selle võrra, mis on hinnanguline, mis võib eeldatavalt kasvada, puuetega laste arv ehk siis arvust tulenev suurenemine, mitte summast suurenev suurendamine. Nii et eelarvestrateegiat ei ole vaadanud, aga kindlasti vaatan selle üle ja kui leian sealt midagi, siis annan teile ka teada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa
Aitäh, eesistuja! Hea kolleeg ettekandjana! Kahtlemata oled sa selle valdkonna üks kõvemaid eksperte nii siin saalis kui väljaspool saali. Aga ma küsin sinu ühest vastusest, kus sa kahtlesid omavalitsuste rolli osas, selle suurendamise rolli osas. Ja ma küsin hoopis nüüd niimoodi, et kas me ei peaks, omavalitsus on ka tegelikult ju riigi osa ja avaliku sektori osa, et kas me ei peaks ikkagi niimoodi suutma ette näha neid reegleid, et kõigil omavalitsustel on see ühtemoodi, aga omavalitsus ise otsustab. Ja teine asi, et kas ei peaks olema Eestis sellised standardid, et terve hulk teenuseid, mitte ainult see puuetega laste oma, vaid üldse sotsiaalteenused, peaksid olema standardid niimoodi, et me igal pool Eestis saame ühtemoodi vähemalt selle miinimumi kätte? Aitäh!

Monika Haukanõmm
Aitäh, hea küsija! Teadupärast on meil omavalitsused autonoomsed oma otsustes ja riik ei saa väga palju neile ette kirjutada, kuidas ja mida nad teevad. Sotsiaalhoolekande seaduses on terve rida teenuseid, mis on kirjeldatud, mida kohalikud omavalitsused peale inimese hindamist peaksid osutama. Ehk need on just kui miinimumstandardid. Aga vaatamata sellele iga omavalitsus täpsustab seaduses toodut oma määrustega. Ja seal tulebki, et see võib olla nii, mis on inimese jaoks väga hea, see pakub abi ja tuge. Ma ei taha öelda mitte ühelgi moel, et kõik omavalitsused hakkavad nüüd kokku tõmbama puuetega inimeste või laste või teenuste osutamise pealt. Kindlasti mitte. Meil on olemas väga häid näiteid, mis on enamasti. Aga samas on meil ka näiteid, mille üle me võib-olla ei ole väga õnnelikud. Näiteks,  puudega lapse hooldaja toetuse maksmine või mõne muu teenuse osutamine, kus mõnikord pannakse sisse justkui süütuid, aga samal ajal oluliselt kitsendavaid klausleid. Ja mis puudutab standarditesse, siis ma olen teiega nõus, et tegelikult peaksid kõik lapsed, kõik inimesed, kes vajavad abi, saama ühtemoodi kvaliteetset teenust või toetust üle Eesti. Tänasel päeval sõltub see väga palju, mina olen kasutanud siin sellist väljendit nagu postiindeksi loterii, kuhu sa satud elama ja mis on täpselt selles omavalitsuses prioriteet number üks, kaks või kolm. Ja nii lihtsad või keerulised need asjad tihtipeale ongi. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud Riigikogu liige Monika Haukanõmm, teile rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnelema sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

Helmen Kütt
Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mina annan siis ülevaate sellest, mis sotsiaalkomisjon tegi, et esimeseks lugemiseks ette valmistada eelnõu, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 663, just nimelt ettevalmistamisel esimeseks lugemiseks. Meil on see komisjoni päevakorras 22. oktoobril. Sotsiaalministeeriumi poolt osales ja oli kutsutud laste ja perede osakonna laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo. Monika Haukanõmm tutvustas Vabaerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu sama põhjalikult komisjonis, nagu ta tegi seda ka täna siin, selle tõttu ma selle sisul enam ei peatuks, sest kõik said sellest väga põhjaliku ülevaate.
Nüüd, mis olid komisjonis siis arutelud ja mida siis ka ministeeriumi poolt väga põhjalikult ette kandis Signe Riisalo. Kõigepealt uurisime ja küsisime, kas ei olnud mõte eelnõu koostamisel lahti siduda see protsendist. Ehk nii nagu kunagi – lihtsalt meenutamiseks – lastetoetuste korral, mis oli seotud ka protsendiga, muudeti see numbriliseks ja siis selle tõus ausalt öelda toimus, erinevalt ka sellest, kui ta oli seotud protsendiga, siis oli ta enam kui kümme aastat muutmata. Ja Monika Haukanõmm vastas, et seda kaaluti, aga siis oleks pidanud võtma tunduvalt rohkem muudatusi ette ja praegu, hetkel oli see nende poolt pakutav nagu ... mitte lihtsam, aga kergemini rakendatav. Nüüd, Signe Riisalo tõi välja selle, et see kavandatud kulu on siis 1 040 000 eurot. Täna me siin saalis kuulsime, et see on kuukulu, mitte aastakulu, sest tõepoolest, eelnõus oli see aastakuluna kirjas. Ja samas tõi Signe Riisalo välja, et eelmisel aastal jäi kasutamata 2 miljonit eurot toetusfondi rahasid, mille eest oleks saanud raske ja sügava puudega lastele kohalikud omavalitsused teenuste ja ka kaudsete toetuste kaudu anda abi. Just sellist abi, mida need konkreetsed lapsed tegelikult vajavad, sest laste vajadused on väga erinevad, kuigi puue võib olla sügav või raske määratud, aga see vajadus ja puudest tulenev vajadus on väga erinev. Ainult see puue, sügav puue ei pruugi öelda selle vajaduse suurust. Sotsiaalkomisjonis mitte keegi ei kahelnud, et kulud sügava ja raske puudega lastele on suured ja toetus on ajale ka jalgu jäänud. Aga Signe Riisalo tõi välja ka selle põhimõtte, et see, mida tegelikult kohalikes omavalitsustes vähe on või ei ole ja ka riigi poolt, need on teenused, ja sobivad kohad nendele lastele, ja et üksnes raha andmine aitab vähe. Ja suures plaanis oleks mõistlik arendada kohaliku tasandi tuge, mis täna puuetega lastele ja ka täisealiste kohta on vähenev. Ja tutvustas ka seda, et valitsusse on minemas kaks kontseptsioonipaberit koos ajakavaga. Esimene neist puudutabki hoolduskoormust ja väga olulist raske ja sügava puudega lapsi ja osaliselt ka keskmise puudega lapsi määravalt, sest tegelikult kõik lapsed, kes vajavad hooldust, vajaksid selle läbi ka abi. Ja teine dokument puudutab erivajadustega inimeste teenust ja toetuse kaasajastamist, seal räägitakse ka dubleerivatest tegevustest riigis ja kohalikus omavalitsuses. Liina Kersna küsis, et kui kaks miljonit eurot jääb kohalikel omavalitsustel üle, siis mis tegelikult takistab neid seda raha kasutamast. Ja Signe Riisalo selgitas, et omavalitsused on väga erinevad, osades kasutatakse see raha nulli, täiesti ära, ja kasutatakse väga põhjendatult ära, teistes ei kasutata, et ministeerium tegeleb sellega, ja osades omavalitsustes ka need teenused, mida on inimestel – just nimelt, ka tegelikult sõltuvalt elukohast kättesaadavad – vähesed. Nii et see on ka üks nende teemapaberite sisu, et analüüsida, miks nii on.
Monika Haukanõmm tundis huvi, et millal siis need ettepanekud valitsusse jõuavad, millal võiks tulla muutused. Ja Signe Riisalo vastas, et käesoleva aasta novembris on siis esitada plaan ... Need valmivad ja esitada siis see detsembris ka valitsusse. Ja tõenäoliselt oluline on siis järgmiste ehk siis ka juba järgmise aasta, kui me räägime 2019 ja 2020 eelarveläbirääkimiste raamis, riigieelarve läbirääkimiste raamis seda siis kajastada, aga eelkõige vaadata tervikuna, mitte ainult raha laotamisena laiali.
Jüri Jaanson uuris ka puude määramise, puudega laste arvu kohta, et kuidas see on ikkagi tõusev. Ja siin ka Monika eelnevalt selgitas. Tõepoolest, osaliselt on siin tegemist olukorraga, kus paremini diagnoositakse, paremini osatakse anda seletust ja muidugi ka puude määramiste korral ei saa jätta märkimata seda, et väga erinevates omavalitsustes määramiste arv on erinev. See ei sõltu alati laste arvust selles omavalitsuses. Kuigi on olemas standardid ja on olemas hindamismetoodika, aga see on erinev. Ja Tiina Kangro leidis, et toetuse tõstmine on vajalik, kuid seda tuleb teha ikkagi ka nii, et see ei motiveeriks peresid lapsele puuet määrama. Väga tihti on see lihtsalt abi ka majandusliku toimetuleku toetamiseks. Ja ta märkis, et võib-olla tuleks mõelda hoopis uue peretoetuste loomisele sügava liitpuude ja väga keerulise hooldusvajadusega laste peredele. See on seesama, et mitte nagu jagada laiali kõigile, vaid just keskenduda nendele, kellel abivajadus on kõige suurem, ja neid toetada kõige rohkem, ka rahaliselt, aga eelkõige ka teenustega. Sest rahaline toetus üksi ei taga ka seda, et see laps vajalikud teenused saaks.
Sotsiaalkomisjon tegi järgmised ettepanekud ja otsustas: ettepanek võtta täiskogu päevakorda täna, 8. novembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 10 tööpäeva, määrata ettekandjaks komisjoni esimees Helmen Kütt. Kõik otsused olid langetatud konsensusega. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud komisjoni esimees, teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud komisjoni esimees! Kummastav on siin nüüd eeskätt erinevate toetuste tasakaal, et üks tõuseb siin järsult mitu korda ja teine 12 aastat püsib paigal. Mitte et need lapsetoetused valed oleksid, kaugel sellest, aga midagi on siiski ilmselt metoodiliselt sassis. Ja Monika Haukanõmm tegelikult seda probleemi ka päris põhjalikult oma ettekandes avas. Öelge nüüd, palun, et kuidas sotsiaalkomisjon selle probleemiga kavatseb edasi minna. Väga hea, et te seda eelnõu toetate, sellega tuleb edasi liikuda, selleks et see probleem lahendada, aga kuidas nüüd ikkagi saavutada selline erinevate toetuste tasakaal, mida oleks edasipidi võimalik kas indekseerimisega või mingi sellise meetodiga ka pikas vaates tasakaalus hoida? Aitäh!

Helmen Kütt
Suur aitäh teile küsimuse eest! Ma olen selles mõttes hästi raskes rollis, ma tahaks vastata väga põhjalikult ja sisuliselt. Täna ma esindan siin sotsiaalkomisjoni ja saan rääkida ... Ma jõuan oma jutus ka sinnani, kui te lasete mul lõpuni rääkida. Et jah, sotsiaalkomisjon tõepoolest arutas ja need arutelud ma üritasin ka siia tuua. Mis puudutab, et erinevate toetuste erinev tõus, jaa, toetuste tõus toimus ka sügava ja raske puudega lastele läbi lastetoetuse tõusu, aga see ei ole puudest tulenev toetuste tõus. Nii nagu lastetoetused seisid üle kümne aasta muutumatuna, nii on need toetused ka kahjuks olnud liialt kaua muutmata. Ma oleksin ülekohtune, kui ma ütleksin, et puuetega inimeste osas ja just nimelt tagasivaatega erinevatesse valitsustesse, et mitte midagi pole tehtud. Abivahendite hulk, need tingimused ja teenused, mis siiski on loodud, on kindlasti kergendanud nende inimeste elu, kellel on peres eriline laps. Mida sotsiaalkomisjon edasi teeb? Sotsiaalkomisjon teeb edasi seda, et ta jätkab arutelu, nüüd ka selles valguses, kus see kulu ei ole enam mitte 1 miljon, millest me räägime, nii nagu oli algses eelnõu tekstis, vaid nüüd see on 12 miljonit. Me jätkame arutelu. Me kuulame ära ka selle, millised on siis need ministeeriumi poolt tulnud analüüsidokumendid, sest meil, sõltumata sellest, kas see eelnõu oleks tulnud, meil on sotsiaalkomisjonil plaanis erivajadustega laste ja nende perede teemaline arutelu ja uuringu tutvustus nagunii. Siin on juba kasutatud ettekandja poolt väidet, et ei ole nõid Nastja või selgeltnägija. Mina ka mitte. Sellest, mis sotsiaalkomisjon teise lugemise ettevalmistamisel teeb ja teisele lugemisele tulles teeb, saan ma teile ette kanda sellel hetkel, kui ma siia tulen selle eelnõuga komisjoni poolt. Küll ma tahaks rääkida, mida ma ise sellest arvan, aga kahjuks pole täna see formaat, aga me võime peale istungit seda koridoris omavahel teha. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp
Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni esimees! Komisjonis arutasite, et omavalitsuste võimekus olemasolevaid ressursse jagada on väga erinev, küll aga on ju toimunud haldusreform, mis peaks omavalitsusi ju n-ö pädevust ühtlustama. Kas sa oled arutanud või arutamas seda, et kuidas seda taset ikkagi ühtlustada? Tõenäoliselt nüüd osapoolte vähesus, noh, on konkreetsem, 79 osapoolt, kõikidega ei olegi vaja ju n-ö arutelu pidada. Kas on plaanis nendega nagu selles mõttes tööd teha? Lihtne on uut süsteemi hakata looma, teadmata, et võib-olla äkki vana saab ju ka tööle saada. Aitäh!

Helmen Kütt
Aitäh! Selle eelnõu arutuse raames oli meil tõepoolest vaatluse all eelkõige erivajadustega ja puuetega lastele pakutavad teenused ja see, kuidas omavalitsused siis seda suudavad pakkuda. Ma võin etteruttavalt öelda, see meil tuleb veel teise lugemiseks ettevalmistamisel aruteluks, täiendavalt ka ülevaade, sest Sotsiaalministeeriumil on väga hea statistika kõikide omavalitsuste kohta, kui palju teenuseid pakutakse, mis teenused need on, ja uskuge, see ei ole alati mitte selles, et on suur omavalitsus, suudab rohkem ja väike ei suuda. Väga tihti on küsimus prioriteetides ja väga tihti on otsustajates, kas nad saavad aru selle probleemiga. Ja ka sellest, et ma tahan tunnustada erivajadustega, puuetega laste organisatsioone, kes oma hääle teevad kuuldavaks, kas läbi puuetega inimeste koja ja seda ka omavalitsuse tasandil, et kui on see surve ja see selgitus, et neid teenuseid on vaja, sest see, et omavalitsused liitusid, on täna veel see moment, kus paljud, mitte ainult lapsi puudutavad teenused, omastehooldajate toetusi, erinevaid kättesaamise võimalusi, see alles on paika minemas. On täna ka Viljandi maakonna näitel, ma ei nimeta omavalitsust, aga liitunud omavalitsus, kus ongi veel, vaatamata, et nad on juba üks vald, kus ongi nendes endistes veel erinevate toetuste suuruse ja ka näiteks invatranspordi või siis sotsiaaltranspordi saamise võimalused, nad alles neid ühtlustavad. Et võib-olla on natukene vara öelda, et kõik kas on halvasti või kõik on hästi, need on tegemisel. Ja nii nagu igas valdkonnas, ka seal nii otsustajate teadlikkus suureneb, aga ka seda teenust vajavate inimeste julgus ja enese eest selline seismine tugevneb. Ja kindlasti ma tahan öelda, et omavalitsused, neid ei saa ühtlustada niimoodi ja öelda, et nad ei taha teha. Seal tuleb vaadata seda ja tunnustada neid, kes on teinud. Me täna teame, et sotsiaalhoolekande seaduses olevat 13 sotsiaalteenust ei suuda ka kõik omavalitsused veel tagada. Et selle eelnõu raames me keskendume eelkõige erivajadustega lastele, me palume ministeeriumilt ka seda ülevaadet ja kahtlemata me ei suhtu sellesse kergelt. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa
Aitäh, eesistuja! Hea kolleeg mitmel rindel – nüüd siin siis ettekandja ja sotsiaalkomisjoni esimehena! Kui eelmine kord sai kogemusi hinnata, siis sinu puhul on need just nimelt selle sotsiaalpoole korraldamise poole pealt nii reaalse tegija, otsustajana, ametijuhina, omavalitsuse juhina ja ka riigi tasemel ministri kui nüüd komisjoni esimehena. Ma küsin nüüd teemast, millest siin ka eelnevas küsimuses ja sul ka ettekandes oli juttu. Kuidas, millal ja mis moel me saame erivajadusega lastele, aga üldse sotsiaalteenuste puhul tagada selle, et oleks riiklik vastutus ja ühesugune kord üle Eesti, et omavalitsused järgiksid seda korda ja tegelikult et ikkagi kõigis omavalitsustes inimesed, kes seda vajavad, saaksid nii teenust kui toetusi? Ja lõpetan sellega, et tegelikult ega ainult omavalitsustel pole probleem. Me ju eelmine aasta lahendasime siin riiklikku probleemi, kus põhiseadust ei täidetud 16 aastat. Nii palju oli see võimalik peita ja siis alles ta tuli välja. Kuidas ja millal võiks sinu arvates seda ühtlustamist teha ja koostööd teha? Aitäh!

Helmen Kütt
Aitäh! See sinu poolt esitatud küsimus, ma peaks nüüd ette ütlema selle, ma kindlasti ka vastan, aga peaks ütlema, et komisjonis täpselt sarnaselt seda ei käsitletud. Aga küll on erinevaid, kuidas siis öelda, lahendeid ja võimalusi selliste probleemide lahendamiseks. No me võime tuua lihtsa näite. Meil on praegu juba sotsiaalhoolekande seaduses 13 teenust, mis peaksid olema kättesaadavad sõltumata elukohast. Kui me nüüd vaatame tegelikult nende omavalitsuste ehk siis nende 79 omavalitsuse osas, kui palju siis neid suudetakse tagada – seal on ka miinimumnormid, need on sisse viidud –, et kui palju siis suudetakse, siis jah, tõesti on osad omavalitsused, kes pakuvad ühte või kahte, on osad, kes pakuvad 13 kohustuslikku pluss terve hulk veel erinevaid muid, mida omavalitsus saab alati juurde pakkuda. Nii nagu ka see, et riigi raha 2 miljonit, osad omavalitsused kasutasid selle korralikult ära – tahan öelda, et Viljandi linn kasutas nulli, väga hästi –, osad jätsid kasutamata.
Miks? Mis oli see põhjus? Need arutelud meil tulevad sotsiaalkomisjonis ka kindlasti lauale. Ma isiklikult ütlen, et jaa, tõepoolest, teatud asjad peaksid olema, on need siis toetused, mis ka täna on, et sõltumata elukohast, aga see täiendav konkreetne abi, mida see inimene vajab. Sest vaadake, meil on ka omavalitsuste poolt lastele määratud hooldajad, kes on lapsega kodus, hooldaja toetus väga erinev. Viljandi linnas on see näiteks laste korral 140 eurot, hooldajatoetus, aga on omavalitsusi, kus see on 50 eurot, kus see on 25 eurot, võib-olla on ka neid, kus on 80. Nii et see on ka väga erinev. Ma ei saa öelda, et omavalitsustelt kõik need peaks riiki nagu kokku kuhjama ja riik peaks tegelema üle Eesti ainult sellega. Riik, see tegelikult olemegi meie. Ja omavalitsuste tugevdamine on ju mõte selles, et kohapeal teatakse rohkem, millist abi see ema, pere, isa vajab, et ta saaks ka tööle minna. Näiteks on lapsehoiuteenuste taotluse voorud ja me jälle näeme, kuidas väga erinevad omavalitsused väga erinevalt seda taotlevad. Nii et selles mõttes selle eelnõu, kuidas ma ütlen, üks tugevus on see, et ta jagab nagu kõikidele, tulenevalt puude raskusastmest selle toetuse laiali, mis saadakse kätte igal pool, üle Eesti ühtemoodi.
Nüüd küsimus, ka selle raha eest see laps ja see pere saab just sellele lapsele vajalikku toetust ja teenust, sõltuvalt elukohast, ja kas ka selle teenuste hind selle läbi ei või tõusta, see on hoopis teine teema. Ja Tiina Kangro mõte, et võib-olla peaks just vaatama neid eriti sügava ja raske abivajadusega lapsi ja peresid eriliselt ja teiselt ja neile peaks olema spetsiifiline toetus, mis siis tagab need paljud. Sest on lapsi, kellel näiteks on viis-kuus abivahendit. Aga on lapsi ja sama raskusastme korral, kellel pole ühtegi abivahendit. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt, teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun!

Maris Lauri
Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu. Ja ma isiklikult ütlen, et väga hea, et Monika selle teema tõstatas. Mina, kes ma ei ole väga palju sotsiaalteemadega tegelenud, ei teadnud seda. Ja mulle meeldib see eelnõu lähenemine, sellepärast et see on üks toetus, mis on oma loomult tegelikult vajadusega seotud, et aidatakse neid, kel tõesti on abi vaja. Ja teiseks kindlasti see, et see toetuse suurus on jäänud nii pikalt seisma, et seda tuleks tõsta. Puuetega laste toetamine on kindlasti vajalik, kuid iga toetus peab olema läbimõeldud ja kaalutud, põhjendatud, ja et abi saaksid just need, kellele on seda vaja, ja viisil, mis nende abivajadust vähendab. Ehk abi ei peaks olema selline, et me aitasime, aga abisaaja ei saagi aru, et teda on aidatud. Vahel seda juhtub meil kahjuks.
Komisjonis oli arutelu ja me oleme ka fraktsioonis seda arutanud ja meil jäid mõned küsimused, mida te siin juba saalis tegelikult kuulsite, kui meie fraktsiooni liikmed, Reformierakonna fraktsiooni liikmed küsisid. Aga ma toon Monika andmetele juurde veel paar numbrit. Kui me vaatame laste arvu, kellel on puue, aastast 2009–2017, siis sügava puudega laste arv on tegelikult vähenenud 10%, kui mu numbrid valed ei ole. Nüüd raske puudega laste arv on kasvanud 2/3 ja keskmise puudega laste arv 2,2 korda. Kindlasti on sellel olemas objektiivsed põhjused, aga nagu siit puldist on eelkõnelejad ka öelnud, et tundub, et siin on olemas ka subjektiivseid tegureid, mis seda laste arvu on suurendanud. Ehk mul on tunne, et me peaksime ikkagi saama aru, miks selline laste arv on kasvanud ja kui palju on selles tõesti paranenud diagnoosimisoskusi ja kui palju on sellist subjektiivset tegurit, mida ei tohiks selles asjas olla.
Teine teema on see, et millist abi puudega laste vanemad reaalselt vajavad. Keegi ei vaidle sellele vastu, et kui on lapsel puue, siis vanemal ja perel tekivad täiendavad kulutused, ka kulub rohkem aega, võib-olla väheneb võimalus tulu teenida. Ja küsimus on selles, kuidas me neid aitame, kas piisab rahalisest abist, on vaja pakkuda mingeid teenuseid, on vaja mingeid vahendeid. Ja selle tõttu, kuna puuded on erinevad, siis ka abivajadused oma loomult on erinevad. CentAR-i analüüs, mida siin Monika ka osutas, näitab täitsa ootuspäraselt, et keskmise puudega laste vanematel on vajadused rahaliselt väiksemad. Ma osutan sellele, et see on siis vanemate hinnang sellele, mida nad sooviksid või läheb vaja, umbes 100 eurot, raske puudega umbes 120 eurot ja sügava puude puhul ligi 200 eurot kuus. Need vajadused ka varieeruvad väga palju.
Milliseid järeldusi võiks meie arvates teha? On see, et me peaksime kindlasti kiiremas korras tõstma toetusi seal, kus seda on kõige rohkem vaja ehk siis sügava puudega laste jaoks. Selle puhul meil ei teki mitte mingisugust küsimust, mitte mingisugust vastuväidet. Nüüd teiste puhul tekkis meil ikkagi küsimus selles, et kuidas seda puuet jagatakse, kas need asjad on põhjendatud ja kas see tõstmine või toetuse ...
Palun lisaaega!

Aseesimees Kalle Laanet
Palun! Kolm minutit lisaaega.

Maris Lauri
... kas seda toetuse suurendamist on ilmtingimata vaja või kui palju on vaja, eks, et järsku see raha tuleks osaliselt suunata mingite teenuste pakkumisele. Jah, on omavalitsusi, kes, ma ütleksin, vastutustundetult ei kasuta ära võimalusi, mis nendele antakse. Mul on sellest sügavalt kahju ja ma kinnitan oma kogemusega oma muudest valdkondadest: kõik oleneb omavalitsuse juhtide prioriteetidest. Ja seetõttu on kahju, et neid, keda tõesti tuleks aidata, nende puhul on mõnede omavalitsuste juhtide süda külm, võiks öelda lausa jäine.
Nüüd kolmas asjaolu, mis selgus tegelikult peale seda, kui seda eelnõu oli komisjonis tutvustatud, puudutas siis seda eelnõu kulu. Ütleme ausalt, üks miljon, eelkõige arvestades seda, et me oleme järgmise aasta eelarvet koostamas, ei oleks, noh, ületamatu raskus mitte kuskilt otsast. Nüüd, kui me teame, et see tegelik kulu võiks võib-olla üle 12 miljoni, siis meile tundub, et me peaksime tõesti sellele asjale sisse vaatama, ja kui me ei suuda võib-olla koheselt saada ühele meelele selles, kas keskmise ja raske puudega laste toetust tõsta, siis me kindlasti peaksime seda tegema sügava puudega laste puhul. Aga kokku võttes, veel kord, Reformierakonna fraktsioon toetab seda eelnõu ja tahaks näha selle kiiret ja edukat menetlust Riigikogus. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 663 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Ja määran eelnõule 663 SE muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 22. november kell 17.15. Oleme tänase päevakorra esimese päevakorrapunkti menetluse lõpetanud.

2. 11:12 Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) esimene lugemine

Aseesimees Kalle Laanet
Teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Raivo Aegi, Ants Laaneotsa, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula, Maire Aunaste, Uno Kaskpeiti, Arno Silla, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Andres Metsoja, Ain Lutsepa, Krista Aru, Artur Talviku, Enn Mere, Jaanus Karilaidi, Dmitri Dmitrijevi, Mart Helme, Madis Millingu, Meelis Mälbergi, Peep Aru, Toomas Väinaste, Helmut Hallemaa, Aivar Koka, Hardi Volmeri, Tiit Teriku, Anneli Oti, Märt Sultsi, Toomas Pauri, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Toomas Vitsuti, Külliki Kübarsepa ja Johannes Kerdi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) esimene lugemine. Palun kõnelema Riigikogu liikme Raivo Aegi.

Raivo Aeg
Hea eesistuja! Head kolleegid! Mäletatavasti kevadel me menetlesime siin seaduseelnõu 447, mis kaotas ära eripensionid nendele, kes 1. jaanuarist 2020 liituvad politseiteenistuse, kaitseväeteenistuse või prokuratuuriga. Ja selle seaduseelnõu menetlemise käigus kerkis ka üles seesama küsimus nende kaitseväelaste ja politseiametnike ja piirivalvurite suhtes, kes on saanud riigi poolt teatud mõttes ebaõiglase käitumise osaliseks just neile pensioni n-ö väljamaksete vähenemisega seoses siis 2009–2010 toimunud majanduskriisiga ja tollasest pensionisüsteemist johtuvalt. 447 menetlemise käigus leppisime kokku, et võtame selle osa sealt välja, mis puudutab seda ajaloolise ebaõigluse likvideerimist, et saaks selle põhiideedega edasi minna, ja leppisime kokku, et alustame uue eraldiseisva seaduseelnõu selle ebaõigluse likvideerimiseks. Täna me siia olemegi jõudnud sellega. Ja tänasele esimesele lugemisele jõudis antud eelnõu kõigi nende Riigikogu liikmete tahte tulemusena, mida äsja siin eesistuja ette luges, neid oli tervelt 34, aga kindlasti leidub siin saalis veel mõni inimene, kes tegelikult seda eelnõu tahab toetada ja saab seda väljendada edasise menetluse käigus.
Tänane eelnõu 667 on oma vormilt suhteliselt lühikene, väike, ja kompaktne, mahtudes ära ainult poolteisele A4 leheküljele, aga oma sisult on kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalveseaduse muutmise seaduse eelnõu väga olulise märgilise tähendusega. Selle eelnõu edukas menetlemine taastab usu Eesti riigi õiglusse paljude nende politseiametnike, kaitseväelaste ja piirivalvurite südameis, kes osalesid meie iseseisvuse taastamisel, trotsides võimalikke ebameeldivusi ja repressioone, kui ajalugu ei oleks arenenud meile meelepärases suunas. Usun, et enamus siin saalis mäletab 1990-ndate algusaastaid, kus riigis üritasid diktaati kehtestada organiseeritud kuritegelikud banded, pea igas ettevõtluse valdkonda maksustas räkit, olukord riigipiiril oli Vene poole sagedasti provokatsioonide tulemusena ülipingeline ja kaitsevägi oli tänasega võrreldes pea võitlusvõimetu. Vaatamata sellele asusid paljud mehed ja naised oma riiki kaitsma ja korda jalule seadma. Täna riigi 100. juubeliaasta pidukõnedes kuuleme üsna sageli nende inimeste panuse tunnustamist, aga samas pensionipõlve materiaalses kindlustamises oleme paljudele neile liiga teinud. Antud seaduse eelnõu algatajad soovivad selle olukorra parandada.
Nüüd lähemalt eelnõu sisust. Sissejuhatuseks peab meelde tuletama, et seoses alanud majanduskriisiga Vabariigi Valitsus otsustas oma otsusega 1. juulil 2009 vähendada kogu avaliku sektori astmepalkasid 8%. Selle sammu juurde käis lubadus peale masu lõppu varasem palgatase taastada. Ja võib vastata tõele iseenesest, et selline lubadus ei ole fikseeritud ühegi dokumendiga ega ametliku aktiga, kuid kommunikatiivselt see lubadus anti. Ja kes tollel ajal avalikus sektoris töötasid või selle vastu selle töö vastu huvi tundsid, peaksid seda lubadust mäletama. Kuid sellest samast sammust, sellestsamast 8%-lisest astmepalga vähendamisest johtusid ka needsamad tagajärjed, millega me antud seaduseelnõus kokku puutume. Nimelt, kaitseväeteenistuse seaduse uus redaktsioon koos rakendusseadusega jõustus 1. aprillil 2013. Samal päeval kehtestati Kaitseväele ka uued, senisest keskmisest 50% võrra suuremad palgad. Nüüd, kus riik oli 13 aastat varem kaitseväelastele andnud lubaduse arvutada pension ümber koos palkade muutmisega, asendati senine süsteem siis pensionide indekseerimisega. Enne seadusemuudatust pensioneerunud kaitseväelaste pensioni indekseerimise baastasemeks jäeti aga 2009. aasta majanduskriisi tõttu vähendatud palgatase. Seesama 8%, mis avalikus sektoris palgaastmeid vähendati, vähendas ka automaatselt kaitseväelaste pensione, kuna need olid seotud palkadega ja palga vähenemisega automaatselt vähenes ka pension. Sama palgataseme alusel määratakse pension ka enne 1. aprilli 2013 lepinguliselt teenistusest vabastatud kaitseväelastele, kes olid küll omandanud pensioni saamiseks vajaliku staaži, kuid kellel polnud veel täitunud seadusega sätestatud vanust. Täpselt samasuguse olukorraga seisid silmitsi ka politseiametnikud, kes olid pensioneerunud enne 1. jaanuari 2010. Teatavasti alates 1. jaanuarist jõustus politsei ja piirivalve seadus ja moodustus uus ühendamet, kus ühe ameti katuse all alustasid tööd varasem Politseiamet, Piirivalveamet ja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Enne 1. jaanuari 2010 pensioneerusid politseiametnikud politseiteenistuse seaduse sätete alusel. Ja sarnaselt kaitseväelastega, oli ka siis politseiametnike pension seotud palgasüsteemiga. Ja nagu ma juba eelnevalt selgitasin, siis 8% palgaastme vähendamist vähendas ka nende pensioni. 2010. aastal seoti aga politsei pensionid lahti varasemast süsteemist ehk palga sõltuvusest ja samuti mindi üle indekseerimisele, pensionide indekseerimisele nagu ta toimub üldise vanaduspensioni osas, pensionide indekseerimine. Samas, 2010 ja 2011 indekseerimist ei toimunud ja alles 2012. aastal esimest korda pension indekseeriti koefitsiendiga 1,044. See aga tekitas olukorra, kus enne indekseerimisele üleminekut pensioneerunud politseiametnike pensioni indekseerimise lävend ehk pensioni see baas jäi selle alandatud, 8% palgamäärade alandamise tulemusel alandatud ka pensioni baasile. Ja ei hakka seda situatsiooni uuesti üle kirjeldama, aga täpselt analoogiline situatsioon tabas ka piirivalvureid, kes olid politsei ja piirivalve seaduse jõustumist 1. jaanuar 2010 pensioneerunud ja kellele arvutati pension siis varasema piirivalveteenistuse seaduse alusel.
Nii et kõiki neid kolme ametkonda – nii politseiametnikke, piirivalveametnikke kui ka kaitseväeametnikke – sisuliselt tabas üks ja sama saatus tänu selle 2009. aastal vastu võetud otsusega, kus riigieelarve n-ö toestamiseks otsustati avalikus sektoris töötavate inimeste palgaastmeid vähendada 8%. Ja kuna sellel hetkel olid kõikide loetletud ametite pensionid seotud palgaga, n-ö palgaastmestikuga – kui palgaastmestikus palk tõusis, ka pension tõusis, kui palk vähenes, pension vähenes –, siis nendel selle sammu tulemusena pensionid vähenesid. Aga teatud mõttes alatu käiguna sellel alandatud pensioni hetkel otsustati pensionid lahti siduda palgaastmestikust, sest peale masu ju palgad hakkasid uuesti tõusma, aga nendel enam see palgatõus pensioni tõusule ei mõjunud, kuna oli vahepeal lahti seotud ja mindud üle indekseerimisele. Ja sellesama baasiks jäigi see madalam pension, nagu ma juba enne siin selgitasin.
Aga mis on oluline siinjuures välja tuua veel, üks asjaolu, et kui kaitseväelastel, politseinikel ja piirivalvuritel seoses masuga nende pension vähenes, siis vanaduspension ehk pension teistes valdkondades ei vähenenud masuga seoses. Masu ajal said inimesed täpselt samasugusel kujul pensioni edasi, nagu nad olid saanud enne masu, ja loomulikult, kui läks edasi indekseerimine, siis vastavalt indekseerimisele tõusis. Nii et ka siin üks selline ebaõigluse aspekt või moment kogu selle protsessi juures selgelt olemas.
Nii et tegelikult kokku võttes see ongi antud eelnõu sisu, see ajalooline – täna võib juba nimetada ajalooline, sest sellest on tõesti palju aastaid möödas – ebaõiglus taastada, õiglus jalule seada. Ja lõppkokkuvõttes palun kolleegidel eelnõu toetada, et me suudaksime lõpetada siis sellise situatsiooni, kus kunagi need mehed ja naised, kes tulihingeliselt asusid meie riiki taastama ja seda kaitsma entusialistlikult esimeste taasloomise aastate järgselt, kes täna on pensioneerunud, kes tegelikult paljud on ka meie hulgast juba lahkunud, et see rusikas käsi sealt taskust välja tuleks ja ta enam ei oleks rusikas taskus ning kibestumus oma riigi suhtes ja otsuste suhtes enam edasi ei eksisteeriks, et me suudaksime selle olukorra lahendada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp
Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Komisjoni arutelu tulemusena ilmnes välja konflikt. Nimelt, valitsus ei toeta antud eelnõu, komisjon jälle arvas, et võiks probleemi lahendada. Mis sa arvad, mis sellest konfliktist edasi saab, on oht, et tänu sellele konfliktile jääb see eelnõu seisma või on ikkagi lootus, et eesmärk täidetakse? Aitäh!

Raivo Aeg
Valitsus oli jah pelglikult vastu. Ega nad väga jõuliselt ei olnud, aga, noh, põhimõtteliselt olid vastu. Ja see argumentatsioon, selle vastuolemise argumentatsioon ei olnud ju ka otsene, pigem nagu räägiti sellest, et võivad välja kujuneda veel mingid grupid, veel mingisugused eluvaldkonnad, kes ka tunnevad, et nendega on teatud mõttes ebaõiglaselt käitutud ja nad asuvad ka oma õigust taga nõudma. Samas, kui ma küsisin, et kes see siis võiks olla, siis toodi näide, et kohtunikud. Ma küsin, aga millal siis kohtunike n-ö see pensionisüsteem seoti lahti palgasüsteemist ja mindi üle indekseerimisele, siis vastus, kui ma õigesti mäletan, oli 2016 või oli 2014. Selleks ajaks kindlasti oli taastatud see olukord, kus kohtunike palgad olid saavutanud vähemalt masueelse taseme, kui mitte kõrgema taseme. Nii et see on ilmselge, et seal nagu see vastuväide minu meelest ei pädenud.
Teine argument, mis välja toodi, oli see, et aga ka peale 1. jaanuari 2010, kes vahetult pensioneerusid, et ka nendel selleks ajaks ei olnud taastunud ju need masueelsed palgad või need vähendatud palgad veel täielikult, et osadel võib-olla oli, osadel ei olnud. Siin on debati koht. Ja peale esimest lugemist, et muudatusettepanekute tähtaja jooksul võib ju neid teemasid arutada. Aga antud juhul on lähtutud sellest aspektist, et need, kes olid pensioneerunud enne uue seaduse vastuvõtmist, nemad ei saanud oma olukorra või situatsiooni muutmiseks enam midagi teha, nemad olid fakti ees: ennem oli üks süsteem, pensionil olles tuli teine süsteem ja see oli neile ülemuslik, nad ei saanud enam otsust vastu võtta. Aga need, kes töötasid veel 1. jaanuaril 2010 antud ametites, neil oli võimalus ka edasi töötada ja oodata, millal siis valitsus oma lubaduse täidab ja uuesti need palgad siis taastab, mis olid enne masu. Ja selge on ju see, et iga majanduskriis ükskord möödub ja tulevad head ajad ja ka inimene, kes majandusest midagi ei tea, seda ometi teab, et see majandus on tsükliline ja paariaastane ootamine oleks kindlasti ennast tasunud ära ja  edasitöötamine, et oma varasem palk taastada või veel isegi seda palgapositsiooni parandada ja minna pensionile juba oluliselt paremalt palgabaasilt ja sealt edasi liikuda selle indekseerimiseni. Nii et need olid need põhilised argumendid, midagi muud ma tegelikult seal argumentatsioonist välja ei lugenudki.
Ja niipalju veel, et me oleme küll eelnõuga seadnud eesmärgiks, et see jõustuks 1. jaanuar 2019. Loomulikult, tänaseks, kuna eelnõu me andsime ju Riigikogule üle meie kevadistungite perioodi lõpus, siis oli lootus, et selle eelnõuga edasiliikumine toimub kiiremini ja oleks seda vajaminevat lisaressurssi siis võimalik olnud menetleda ka juba 2019. aasta riigieelarve menetlemise käigus. Noh, täna nüüd me siin saalis teame ja saame kõik aru, et ilmselgelt seda ei ole võimalik enam selle eelarvemenetluse käigus teha. Nii et ma arvan, et järgmine reaalne selline üleminekuetapp võiks siis olla 1. jaanuar 2020, kui siin vahepeal ei tehta lihtsalt otsust, et kas reservist või leitakse mingid täiendavad võimalused, siis muidugi võib seda teha ka poole aasta pealt. Aga kindlasti oleks see võimalik teha alates 1. jaanuarist 2020, see süsteem rakendada ja need inimeste pensionid ümber vaadata, siis see on ka piisav aeg tegelikult ametkondadel teha need põhjalikumad ja täiendavad arvestused, mis selleks, kes sinna alla kuuluvad, kuidas see süsteem välja töötada, ja siis ka, nagu veel kord ütlesin, ka riigieelarves need vajalikud muudatused ära teha. Sest ma seda ei maininud, aga tänase seisuga see suurusjärk, mis võib olla vajalik selle eelnõu jõustumiseks, rahaline suurusjärk on kuskil 2,5–3 miljonit. Arvestades, et meie riigieelarve maht on üle 10 miljardi, siis tegelikult see täiendav lisavajadus, 3 miljonit keskeltläbi, ta ei ole märkimisväärne või ületamatu, et riik ei suudaks seda otsust teha.

Aseesimees Kalle Laanet
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Raivo Aeg! Mitte sageli ei kõla siin saalis sellised kenad kirjanduslikud kujundid, nagu teie ka siin täna kasutasite: "rusikas taskus". Ma küsin, kas selle eelnõu tulemusel kasvab riigis õiglus, mida te tegelikult tõenäoliselt rohkem pidasite silmas, kui reaalset rusikat taskus? Aitäh!

Raivo Aeg
Jah, see oli piltlik kujund, aga me saame kõik aru, mida see tähendab. Mina, ja ma arvan, et ka mitmed siin saalis istujad inimesed, võib-olla ees ja selja taga, on kindlasti kohtunud ja vestelnud nende inimestega, kes kuuluvad n-ö selle seaduseelnõu mõjualasse ja nad on väga varmad oma pettumust, kriitilisust ja sihukest kibestumist väljendama. Tõepoolest tahaks, et meie endised kolleegid, keda me väga hindame, ei peaks käima piltlikult öeldes, rusikas taskus, ringi ja et tõesti nad ütleksid, et jah, nüüd on riik käitunud meiega õiglaselt ja me oleme väga rahul selle otsusega, nii et see õiglus on tõesti jalule seatud siis.

Aseesimees Kalle Laanet
Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Olles ise üks eelnõu algatajatest ja tulihingeline toetaja, küsin ma, et mis siis ikkagi juhtus. Kust need takistused tekkisid, et tõesti enne suvepuhkust üleantud eelnõu siis nüüd jõuab alles esimesele lugemisele, kus tõesti on kartus, et see ei ole võimalik seda rakendada 1. jaanuarist? Aitäh!

Raivo Aeg
Jah, eks siin on komisjonidel oma tööplaanid. Loomulikult, kuna ma ka ise olen õiguskomisjoni liige ja selle eelnõu algataja, siis ma olen õiguskomisjoni esimehega seda korduvalt rääkinud, aga ju siis on tööplaan või graafik olnud nii tihe, et ta ennem ei jõudnud. Aga nüüd on seadusest tulenev tärmin on ette jõudnud, seitsme töönädala jooksul peale meie eelnõu üleandmist peab ta esimesele lugemisele jõudma. Nüüd ta on siia jõudnud ja nüüd jääb ainult loota, et tõepoolest see edasiliikumine toimub ladusamalt, sellepärast et tegelikkuses me ju näeme, et siin on selline erakondadeülene konsensus tegelikult ju on olemas sellel eelnõul. Siin on kõigi kuue Riigikogu fraktsiooni liikmed on seda eelnõu toetanud, sellele alla kirjutanud, selle algatamisele alla kirjutanud. Nii et ma arvan, et kui me siin seda, vähemalt koalitsioonierakonnad oma valitsusliikmetele seda seisukohta piisavalt hästi ja intensiivselt suudame selgitada, et täna ei ole see veel nii ajakriitiline, see hetk, kus me ei jõuaks seda seaduseelnõu selle Riigikogu koosseisuga ära menetleda.

Aseesimees Kalle Laanet
Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt
Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on selline praktiline küsimus. Järsku oleks isegi alla kirjutanud, kui oleks näinud ja kuulnud, et selline eelnõu ringleb, ma pean ka seda väga õigeks põhimõtteks. Aga teie kui üks algatajate esindaja ja täna siin ka kõneleja, kas te olete teinud sellise toreda asja nagu riigieelarve teise lugemise menetlemise eel muudatusettepaneku selle raha leidmiseks? Aitäh!

Raivo Aeg
Ma ei ole seda teinud, sellepärast et seaduseelnõu on alles esimesel lugemisel ja minu meelest on teises suhtes ka ennatlik teha riigieelarve menetlemisel eelnõu muudatusi, kui meil ei ole veel olemas seadust, millele tugineda. See oleks ikkagi ... Nagu ma ütlen, et kuna me kevadel selle andsime menetlusse üle Riigikogule, et kui see protsess oleks toimunud maksimaalse kiirusega, siis kindlasti oleks võimalik olnud see eelnõu vastu võtta ja teha ka riigieelarve muudatusettepanekud selle menetlemise käigus. Jah, riigi eelarvestrateegi käigus seda kindlasti ei oleks jõudnud teha. Aga nagu ma ütlesin, tegemist ei ole nii kolossaalse summaga, me räägime siin suurusjärgust kolm miljonit aastas, lisavajadusest. Selles suurusjärgus riigieelarve muudatusi on ka selle menetlemise käigus võimalik teha, need ei pea ilmtingimata kajastuma kindlasti riigi eelarvestrateegias.

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud ettekandja, Riigikogu liige Raivo Aeg, teile rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnelema õiguskomisjoni aseesimehe Uno Kaskpeiti!

Uno Kaskpeit
Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Annan ülevaate õiguskomisjoni tööst, sellest istungist. Istung toimus esmaspäeval, 22. oktoobril ja istungist võtsid osa siis Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Külliki Kübarsepp, Mati Raidma, Olga Ivanova, Raivo Aeg, Toomas Paur, Toomas Vitsut, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Kutsutud oli siis Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna spetsialist Mare Jõeorg ja õigusosakonna õigusnõunik Susanna Jurs, Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja asetäitja major Toomas Unt ja Siseministeeriumi personalipoliitika osakonna õigusnõunik Svetlana Meister, Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik Kaidi Meristo. Raivo Aja seda ettekannet ma ei hakka kordama, siin ta rääkis palju põhjalikumalt veel sellel teemal.
Ja muidugi viimase selle, mis ma võiks öelda, et jah, see on kuskil 2,5 miljoni euro ümber, kuni 3 miljonit aastas ja see on vähenev suurus, sest muudatuse sihtrühma puhul on tegemist eakate inimestega. Mati Raidma viitas õiguspärase ootuse põhimõttele, et kas kõnealuste muudatuste jõustudes makstakse puudutatud isikutele vahepeal vähem makstud pensioniga tekkinud vahe kinni. Raivo Aeg vastas sellele küsimusele eitavalt. Mati Raidma küsis, kas selle eelnõu jõustumisel saavad puudutatud isikud õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt vähem makstud pensioniga tekkinud vahet kohtus hageda, Raivo Aja vastus oli eitav. Siseministeeriumi personalipoliitika osakonna nõunik Svetlana Meister sõnas, et eelnõu algatajad on teinud ettepaneku viia kaitseväelaste ja politseiametnike pensionimäärad vastavusse palgamääradega, mis kehtisid enne 2009. aasta palgamäärade vähendamist, kuid Siseministeeriumi hinnangul on puudutatud isikuteks ka need politseinikud, kes pensionieerusid pärast 2010. aastat. Raivo Aeg möönis, et eelnõu n-ö raamistik tuleks kindlalt ära määrata ja tema hinnangul tuleks see piiritleda nende politseiametnikega, kes olid pensioneerunud enne indekseerimisele üleminekut ehk enne 2010. aastat, ja nende kaitseväelastega, kes olid pensioneerunud enne 1. aprilli 2013. Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Susanna Jurs selgitas, et peamine põhjus seisneb asjaolus, et pensionide ümberarvutamise küsimus on läbi arutatud kõikides kohtuastmetes, kohtumenetluse käigus on Riigikohus jätnud mõlema sihtgrupi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata, sest pidas kehtivat korda põhiseadusele vastavaks. Samuti ei ole eelnõuga taotletatavate muudatuste tarvis riigieelarves rahalisi vahendeid ette nähtud. Külliki Kübarsepp viitas, et Vabariigi Valitsuse arvamuses kõnealuse eelnõu kohta on teatud kalkulatsioonid, mida seaduse mõju võiks kaitse-eelarvele tuua, siiski tehtud. Ta küsis, et millel need põhinevad. Sotsiaalministeeriumist Mare Jõeorg vastas, et see on ühe muudatuse osas, aga muudatus, mis puudutab neid kaitseväelasi, kellel oli teenistusaega pikendatud üle sätestatud piirvanuse, nende osas ei ole kusagil arvestusi tehtud. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja asetäitja major Toomas Unt selgitas, et muudatuste jaoks puudub eraldi rahaline kate ja ei saa lubada olukorda, et eelnõus sätestatud pensionide suurendamine toimuks tänaste ja tulevaste tegevväelaste palgafondi arvelt. Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik Kaidi Meristo märkis, et on lahtine, kust tuleb rahastus planeeritava muudatuse tarbeks. Ja sellega diskussioon lõppes.
Komisjonis otsustati: ettepanek võtta täiskogu päevakorda täna (konsensus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 9, vastu ei olnud kedagi, erapooletuid 2), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 22. november kell 16 (konsensus) ja määrata ettekandjaks mind, Uno Kaskpeiti (konsensus). Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud komisjonipoolne ettekandja! Teie ülevaatest jäi mulle kõrva, et peaaegu kõikide ministeeriumide esindajad, ametnikud olid sellele seaduseelnõule vastu. Kas te komisjonis omavahel siis ka arutasite, et kuidas sellist vastuseisu põhjendada, kuidas seda ületada ja kuidas lõpetada asi nii, et tulemus oleks ikkagi positiivne? Sest selle eesmärk on ju tegelikult tõesti sellise õigluse jalule seadmine, vähemalt selles küsimuses. Aitäh!

Uno Kaskpeit
Jah, seda ütles Raivo Aeg juba või kinnitas ka Raivo Aeg, et kõik ministeeriumide esindajad olid nagu vastu. Me ei arutanudki seda rohkem, sest ei ole mõtet arutada inimestega, kes on vastu sellele põhimõtteliselt. Ja ma olen kindel, et on võimalik teha ... kas leida vahendid või siis alates 2020. aasta 1. jaanuarist see kehtestada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Austatud õiguskomisjoni aseesimees! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovijaid ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek: eelnõu 667 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud, määran eelnõule 667 SE muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 22. novembri kell 16.00. Head kolleegid! head külalised! Sellega on neljapäevane päevakord lõppenud. Ilusat päeva teile!

Istungi lõpp kell 11.44.