Kallid kolleegid! Rahapesu ei ole kunagi puhtalt majanduslik tegevus, kus me vaatame ainult finantsinstitutsioonide külmi numbreid. Rahapesu taga on alati lõpuks kuritegevus, selle taga on teod, mis on ohtlikud inimestele, nende vabadusele, nende elule, ükskõik kas seal on juures narkootikumid, tapmised, terrorism, väljapressimised. Rahapesu taga on lõpuks kuritegelikud organisatsioonid, mis kehtestavad oma võimu inimeste üle jõhkra jõuga. Sellepärast on kõigi riikide huvi kogu maailmas panna rahapesule piir, sest rahapesu toidab üht teist struktuuri: organiseeritud kuritegevuse jõhkrat maailma, kus inimestel ei ole õigusi. Meil on kõigi riikidega maailmas ühine huvi panna piir terrorismile, organiseeritud kuritegevusele. Meil võivad olla Venemaa Föderatsiooniga eriarvamused peaaegu kõiges, aga siin on meil ühine huvi ja siin me peame leidma viisi, kuidas koostööd teha. See on meile vajalik, nagu me tänasel päeval väga selgelt näeme.
Selles raamistikus, selles maffiaraamistikus, mis rahapesu taga alati on, teeb mind väga murelikuks kolleeg Jaanus Karilaidi lause, mida ta ütles täna vastuseks ühele küsimusele. Nimelt, et jah, ka teda, Jaanus Karilaidi, on survestatud rahapesuteemaga mitte tegelema. Selle surve olemasolu tähendab, et meie riigis on kuskil inimesed, on struktuurid, kes töötavad teadlikult või rumalusest nende heaks, kes elavad julmusest ja kuritegevusest. Ma loodan, et hea kolleeg Karilaid lisaks sellele, et ta tõmbab eesriide nende probleemide eest, mida me näeme täna Eesti õiguskorras, tõmbab eesriide ka nende hallide kujude eest, kes lobismi või ähvardusega survestavad parlamenti oma tööd mitte tegema. Siis me saame ka teada, kas inimesed kõigis nendes institutsioonides, mis oleksid pidanud nii suuremahulisele rahapesule viitavaid asju nägema, magasid kümme aastat laiskusest või kuritahtlikkusest. Muidugi, võib-olla nad magasid hoopis ühel muul põhjusel.
Ma kuulasin neid, kes olid sel ajal, kui Danske pesumasin täistuuridel töötas, võimul ja kes püüavad täna silmi kinni pigistada, toppida näppe kõrvadesse ja karjuda lal-lal-lal-laa, kõik oli tegelikult jube hästi. Ei olnud jube hästi, väga halvasti oli. Aga nende arvates äkki oligi hästi, sest nemad on inimesed, kes arvavad, et Eesti riik on loodud kapitali huvides, ja kuni pank teenib kasumit, ei ole ju vahet, kui verine see raha on, seda enam, et need mingid kuriteod olid ju kuskil Venemaal ja mis see meid huvitab, me ei saagi neid uurida, isegi parem, kui me ei uuri, aga meie teenime kasumit. Selliseid riike on maailmas olemas, kes arvavad, et ei ole vahet, kust raha tuleb, peaasi, et meie kasu saame. Mina küll ei taha, et Eesti niisugune riik oleks. Ja sellepärast, et Eesti ei peaks olema niisugune riik, tuleb meil endale väga tõsiselt otsa vaadata ja küsida, mis siis ikkagi juhtus, et ühestki organisatsioonist, mis meil olemas on ja mis kõik oleksid pidanud mingi lipukese üles tõstma, seda lipukest avalikkuse ette ei tulnud, ja kuidas me saame tulevikus niisuguseid asju vältida, selleks et Eesti ei muutuks kohaks, kus on peaasi, et me kasumi kätte saame, kusjuures isegi mitte meie ei pea seda saama, vaid peaasi, et mingisugune koloniaalriik kasumi kätte saab. Vaatame, kuidas suhtuti meie institutsioonidesse, kes ühel hetkel hakkasid mingisuguses ulatuses siiski kontrolli tegema. Meie Finantsinspektsioon saatis kirju ja Taani vastas koloniaalse ülbusega, et nad teavad ise paremini. Ka niimoodi ei saa edasi minna. Võib-olla on mõistlik leida mingisugune efektiivsem koostöömeetod ka Euroopa Liidus, aga rohkem me peame õppima seda, et rahapesu avastataks selles riigis, kus see toimub. Seega, meil on tarvis vaadata meie enda institutsioonide toimimist.
Siin on täna räägitud mitmest asjast, nagu pööratud tõendamiskohustus või see, et karistus peaks olema päriselt mõjukas. Ma ei hakka kõike seda kordama. Aga on üks väga oluline küsimus veel. Kui on suuremahulisele rahapesule viitav olukord ja see kestab pikka aega, aga keegi ei reageeri, siis ilmselt on info liikumises kuskil mingisugune probleem. See, mille me peaksime ümber tegema, on võrgustik, kuidas kontrollitakse seda, mis juhtub infoga ebastandardsete tehingute kohta. Praegu läheb see info finantsinstitutsioonidest rahapesu andmebüroosse, kes hakkab sellega tegelema. Kui ta tahab, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, kui ta ei taha, siis ta ei teavita. Vabatahtlikult saab teha igasuguseid koostööleppeid, ka prokuratuur, Finantsinspektsioon ja rahapesu andmebüroo saavad teha vabatahtlikke koostööleppeid. Aga kujutame nüüd korraks ette, et kui kuritegelik organisatsioon tahab raha pesta, siis ta läheb ja otsib endale nendest organisatsioonidest mõne koostööpartneri. See tähendab seda, et meie kui riigi huvi on, et info oleks kõigi järelevalveorganisatsioonide vahel võimalikult hästi jagatud. Infot, mis tuleb pankadelt rahapesu andmebüroosse, peab jagama Finantsinspektsiooniga, peab jagama prokuratuuriga. Samamoodi peab toimuma ka analüüs ja kontroll ning mitte ainult selle osa puhul, kus ongi tuvastatud kuritegelikkus, vaid olulised on ka need juhtumid, mis arhiveeritakse. Mõnikord ei saa ainult finantsinfo põhjal otsustada, kas tegemist oli rahapesuga või mitte, aga prokuratuuril võib olla mingisugune eraldi uurimine ja ta saab ütelda, et aa, teie arhiveerisite, aga tegelikult on siin veel mingisugust informatsiooni. Eestis liigub praegu info järelevalveasutuste vahel suvaliselt. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kui palju me avalikkusele infot jagame, vaid selles, kui palju tegelikult meie organisatsioonid saavad koos töötada. See on üks põhjusi, miks meie uurimised venivad.
Nii et finantsjärelevalveorganisatsioonide arhitektuur ja info jagamine nende vahel tuleb meil põhjalikult ümber teha. Ma arvan, et me jätkame sellega mitte ainult selles Riigikogu koosseisus, vaid ka järgmises. Aga kui me ei taha olla rahapesuriik, kui me ei taha, et meie kätel on maffia verised summad, siis me peame sellega tegelema. Aitäh!