Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan väikese ülevaate, millised võimalused on eestikeelsele õppele üleminekuks. Ütlen kõigepealt, et see üleminek on reaalne ja sellega saab Eesti riik hakkama.
Eesmärk on see, et meil elu ikka paremaks läheks. See tähendab, et eesti keele õpe ei ole asi iseeneses, vaid see on tarvis viia n-ö ühiskonnale vajalikule tasemele, tagamaks Eesti ühiskonna jätkusuutlik ja konfliktivaba areng eesti keele ruumis. See ei tähenda, et kõik õpiksid ühepalju, igaüks õpib vastavalt vajadusele, aga miinimum peab olema ühtne sotsiaalne võrgustik, ühtne suhtlusruum.
Fookus, kui me võrdleme Eestit teiste maadega, on üldiselt alati põhikoolil. Põhikool on tüüpiliselt kohustuslik osa haridusest (jätame nüüd Aafrika kõrvale). Eestis on selline eripära, et meil on ka väga hästi väljaarenenud lasteaedade võrgustik. Mõnel maal on lasteaed n-ö liidetud põhikooliga. Aga põhikool on see, mis sotsialiseerib, see on see nn teisene, sekundaarne sotsialisatsioon ühiskonnas ja see meil ei toimi. Just siin on muudatust tarvis. Aga et see muudatus hakkaks tööle ilma suuremate kriuksumiste ja häireteta, on meil tarvis rõhk panna samal ajal ka lasteaiale. Just need kaks asja. Muu, ma ütleksin, on profülaktika. Siiani on meil toiminud see asi vastupidi: me toodame praaki, siis läheb rahvas tööle, ja tuleb välja, et ühel osal ühiskonnast on sein ees. Ja see ei sobi mitte. Me toodame igal aastal n-ö ligi 3000 pead praaki ja seda me, nagu me näeme, ei ole olnud suutelised parandama.
Muidugi tuleb tegelda kõikide tasanditega. Lisaks põhikoolile on lasteaed. Nagu ma ütlesin, see on see sissejuhatav, eelnev töö, et ei tekiks probleeme. Gümnaasiumiga on meil väga imelik asi: meil on kaks eestikeelset gümnaasiumi, ühes saab eesti keeles asjad selgeks, teises ei saa, selles, kus õpivad edasi vene koolide õpilased. Siis on meil huviharidus, mis on ka millegipärast segregeeritud. Ma tean mitut juhtumit, kui eestlasele on öeldud, et rohkem kohti ei ole ja sina mängid jalgpalli vene keeles. Sellised asjad on väga imelikud. Üks soomlane, muide, tahtis oma last panna jäähokitrenni. Siis tuli välja, et enne õppigu laps vene keel ära.
Nii. Meie siin kümbleme – mitte küll eriti efektiivselt –, aga peame meeles pidama, et see kümblus on meil topeltkümblus, nimelt keelekümblus ja ka meelekümblus. Kui üks komponent on puudu, siis see asi ei toimi. Seega, meil on kohustus keelt õpetada, see on konkreetselt riigi kohustus. See kohustus, muide, väljendub inimõigustes. Ma ei hakka inimõiguste definitsiooni tooma, kõige lihtsam on inimõigustest aru saada nii, et see on see, mis on konkreetselt riigi kohustus, inimene ei pea hakkama kohtus selle üle vaidlema.
Nii, see meelekümblus, vaat see on see liikumine segregatsioonist integratsioonini. Siin on kolm komponenti: teadmised, hoiakud, käitumine. Ma olen harilikult selle selgitamiseks toonud näite anekdoodi rääkimise kohta. Keegi räägib anekdoodi, kõik naeravad, üks ei naera. No miks ta ei naera? Üks põhjus võib olla muidugi see, et ta ei saa aru sellest keelest, milles räägiti. Teine võimalus on see, et talle ei ole see asi naljakas, tema hoiakud on teised. Ja kolmas põhjus võib olla see, et tal on kangesti naljakas, aga kuidas ta nüüd vanemate inimeste juuresolekul äkki naerab, või kuidas naine naerab meeste juuresolekul. Need on need käitumishoiakud. Täpselt samamoodi on ka meie integratsiooniga: see kolmikkomplekt peab toimima koos. Me ei saa võtta kuskil koolis õpikut lahti ja hakata meelsust õppima, et loeme selle läbi ja siis keegi tuleb klassi ette vastama meelsuse kohta, ükskõik, kas see on ajalugu või midagi muud. Nii ei kujunda me hoiakuid ega käitumist.
Räägime praegusest õppekavast. Õppekava on a ja o, mis määrab ära, kes ja milliste teadmistega meie koolist välja tuleb. Kõigepealt, kooliastmed. Siin me näeme eesti keele nõudeid. Vaat need eesti keele nõuded on ennekõike ebapiisavad. Kolm aastat me õpime, et jõuda A1-ni. Tegelikult on A1-ni jõudmiseks tarvis kolme kuud, mitte rohkem. A2-ni jõudmiseks ei ole tarvis rohkem aega kui üks aasta. B1-ni jõudmiseks on vaja umbes kolme aastat, meie õpime üheksa aastat. Ja põhjus: me õpime ebaefektiivselt. Kolme aasta peale on n-ö ühe nädala sees ette nähtud kuus tundi eesti keele õpet (ma räägin esimesest kooliastmest). See tähendab, et need kuus tundi jaotatakse kolme klassi peale ära: esimeses klassis on kaks tundi, teises kaks tundi ja kolmandas kaks tundi. Iga keelemetoodik ütleb teile, et algastmes pole võimalik õppida, kui iga päev ei ole ühte tundi. See tagaks selle, et lapsed saavad aru. Aga meie ikka niimoodi pipetiga anname seda eesti keelt, et äkki saabki selgeks.
Teine punkt. Meie muretseme väga, et saaks vene keele selgeks. Kui me loeme õppekava, siis me näeme, milline on see eesti keele oskus, mida me nõuame. See on selline teoreetiline variant, millel praktikaga ehk suurt tegemist ei ole: suhtleb eesti keeles igapäevastes suhtlusolukordades, pärast üheksat talve koolis käimist oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke. Praegu ei oska gümnaasiumilõpetajadki seda teha, aga meil on põhikooli õppekavas ette nähtud, et selline peaks eesti keele oskus olema. Tegelikult seda muidugi ei ole. Võib öelda, et umbes pool jõuab sellele tasemele või selle lähedale ja pool ei jõua. See kehtib nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpetamise kohta. Ma ise kipun oma armsat suve veetma ikka sisseastumiseksamitel ja siis ma näen, milline see keeleoskus on. Üks asi on, jah, see, mis on õppekavas, teine asi on see, mis tuleb teise inimese suust. Need kaks asja ei lähe kokku. Aga meie muretseme just vene keele pärast. Vaatame, mida siis vene keeles nõutakse näiteks vene põhikooli lõpetajatelt: väljendub kõnes ja kirjas asjakohaselt ja selgelt, analüüsib keeletasandite ühikuid, oskab analüüsida teksti sisu, loob tüübilt, stiililt ja žanrilt erinevaid suulisi ja kirjalikke tekste jne. Mina eeldaksin, et seda nõutakse eesti keele oskuse puhul. Kõik muu, see, mis käib vene keele kohta, võib olla niimoodi, et me toetame kodukeelt. Meil on see mõtlemine kuidagi tagurpidi.
Nii. Probleemid keeleõppes. Miks meil see asi tagurpidi on? Kõigepealt, meie keelepoliitika ja keelekorraldus on väheteaduslik. Meil on küll ports lõimumiskavasid ja meil olid rahvastikuministrid. See oli see tüüpiline tegevus, et võeti tublid erakonnakaaslased ja sõbrad tööle ja siis tehti midagi, aga ... Ma ei tahaks halvasti öelda, ma jätan ütlemata. Siis on terve rida arengukavasid tekkinud. Kui teadlased neid loevad, siis nad ei saa aru. Kõige hullem asi juhtus meil eesti keele arengukavaga. Viimane arengukava oli aastate 2011–2017 kohta. Koostati uus projekt, uus eelnõu, ja siis ütlesid keeleteadlased, et ei, igasugust prahti ei ole me ka ikka nõus toetama. Ja olemegi ilma arengukavata, praegu on käes aasta 2018. Nii et polegi nagu midagi arendada.
Teine küsimus on muidugi omavalitsuste – kuidas ma nüüd jälle viisakalt ütlen? – sellised poliitmängud. Eriti Tallinnas ja Narvas, kus täpselt ei ole aru saada, mida seal ikkagi täpselt tahetakse. Eeskätt see viimane projekt Tallinnas, kus nähakse ette, et vähendame eesti keele õpet ja siis jõuame sellega eesti keele oskuse kõrgtasemele välja. Selle jaoks anti kohe rohkesti raha, ei olnud tarvis ei mingeid teadusanalüüse ega muud.
Võimustruktuur, autoritaarsus koolides ja lasteaedades, mis seda asja mõjutab. Sinna n-ö siseringi ei pääsegi hea keeleoskusega inimene. Narvas on küllalt esinenud seda, et tahab eestlane tööle minna, paberid on olemas, ta on tubli õpetaja, aga ei lasta, kohti ei ole. Selge ka, sest et ega keegi ei taha töötuks jääda. Siis ongi niimoodi, et jätkatakse ikka vanas stiilis.
Muidugi läbipaistmatus ja nõrk järelevalve. Paar aastat tagasi saadeti mulle Hollandist üks magistrant meie koole uurima. Siis tuli välja, et ülimalt keeruline on kooli sisse saada. Kui ta sinna sisse sai, siis kannatati teda välja täpselt kaks tundi. Siis öeldi, et aitab nüüd küll, rohkem ei ole tarvis jälgida, mis klassides toimub. Siis ta tegi küsimustiku ja saatis laiali, et kooliõpilased vastaksid. Sealt tõmmati pooled küsimused maha, sest ega õpilasel ei tohi oma arvamust olla. Sellised asjad. See on suur probleem. Ka mina ei ole saanud näiteks lasteaedadesse sisse. Nii et probleeme on palju.
Veel. Me oleme harilikult hakanud asjadega tegelema ikka valest otsast. Ma räägin natuke keelekorralduse teoreetilistest alustest ka. Keelekorraldus jaguneb neljaks. Staatuskorraldus on keele õiguskorraldus, halduskorraldus, mainekujundus. Keeleõppekorraldus on järgmine keelekorraldusmõõde või -dimensioon, nagu on tekstis öeldud. See puudutab õppekava, õppevara ja õpetajaid. Korpuskorraldus räägib keele kvaliteedist või konkreetselt keelenormist, kui me räägime just kirjakeelest, siin hulgas on üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus, nimekorraldus, tõlkekorraldus. Siis on keeletehnoloogia, mis puudutab tarkvara, keelekorpusi ja keeletöötlusmehhanisme laiemalt, kõik need suhtlusrežiimid jne. Nii. See põhiline mootor, mis vändaga lükkab kogu protsessi käima, on muide staatuskorraldus. Kui me staatust ei nõua, siis keeleõpe ei edene. Olgu peale, teadlased on kannatlikud inimesed, kannatavad kõik välja, mida poliitikud teevad. Nii et võibki alustada keeleõppekorraldusest, et teeme siis selle nüüd ära.
Vaatame, mida siis tarvis on. Siin on kaks ülesannet. Järeltuleva põlve keeleline sotsialiseerimine eeldab üldharidussüsteemis riigikeeleoskust ja vajalike võõrkeelte oskust, see puudutab nüüd kooli. Siis on veel täiskasvanud sisserändajate lõimumine keele- ja baaskursuste kaudu. Tegelikult on seal vahepeal veel üks jupp, kui tullakse 6. või 7. klassi, see on see ei-liha-ega-kala-situatsioon. Selle jaoks on eraldi programmid, mis meil pilootkoolides töötavad päris hästi, näiteks Lillekülas. Saame hakkama.
Aga see n-ö põhiprobleem on meil pärit ikka nõukogude ajast. Väike ülevaade. Vene koole on 12 omavalitsusüksuses ja 9 omavalitsust on sellised, kus on eesti ja vene kool kõrvuti ning täpselt ei saa aru, miks ühte neist kinni ei panda. Siis on geograafilise eraldatuse probleem. See on see viisakas ütlemine, teaduslik ütlemine on "segregatiivne keelekeskkond". See on lihtsalt see, mis tapabki eesti keelt Maardus, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Narvas, kus elukoha segregatsioon on seotud otseselt keelega ja see peegeldub puhtalt tööturul. Probleemi suurus on 22 000 õpilast ja see puudutab 13% koolidest, nendes koolides nad õpivad. Tegelikult saab rohkem kui kolmandik küllaltki korraliku eestikeelse põhja, tehes läbi hilise või varase keelekümbluse. Meie probleem on see, et kui õpilane on selle läbi teinud, siis ta läheb täpselt vanasse keskkonda tagasi, gümnaasiumis istub ta kõrvuti sellega, kes ei tea eesti keelest a-d ega o-d, vaatab lakke ja aknast välja. Nii et me raiskame siin suurt ressurssi. Veel on 8% vene kodukeelega lapsi, kes õpivad eesti koolis. Emad tahavad lastele ikka kõige paremat ja panevad nad eesti kooli. Tegelikult oleks see arv suurem, kui kõik koolid iga uksest sissetrügija vastu võtaks. Siis on veel gümnaasiumide probleem, mis on üks imelik probleem, sest meil on kahte tüüpi eesti gümnaasiume.
Vene lasteaiad: 105 lasteaeda, 11 000 last, Tallinnas 6800, Ida-Virus 3200, nii et ülejäänu tähendab lihtsalt natukene lapsi üle kogu Eesti. 25% venekeelsetest lastest on lasteaias eesti keelekümblusrühmas, 20% venekeelseid lapsi käivad eestikeelses lasteaias. Teiste sõnadega, ligi poole lastest me võiksime kohe suunata eestikeelsesse kooli edasi, ilma et oleks probleeme. Aga seda, muide, ei tehta. See ongi see huvitav asi, et suur osa lapsi, kes on eesti keele selgeks saanud, läheb venekeelsesse kooli. Ühe kvalitatiivse uurimuse järgi, mis tehti mõni aasta tagasi, on üks kolmandik lapsi Tallinnas sellised, kes käivad vene koolis, aga räägivad täiesti korralikku eesti keelt, ning üks kolmandik lapsi on sellised, et on vaja tugiõpetajat, et nad saaksid eesti keeles hakkama. See probleem tegelikult puudutab ühte kolmandikku, kes ehk isegi ei tea, et on olemas eestikeelsed lastesaated eestikeelses televisioonis.
Kõigepealt, vajadus eestikeelsele õppele üle minna on meil suur. See puudutab inimõigusstandardeid, mida me ei järgi. Siin on majanduslik huvi, sest kui kaua me ikka raha raiskame. Julgeolek – see on ka täiesti arusaadav. Nii.
Ja nüüd lahendus. Võiks muidugi teha niimoodi, et hakkame lasteaiast peale kerima. See on ka päris hea lahendus, ega ma ei tahaks nüüd juuksekarva lõhki ajada. Probleem on selles, et me toodame sel ajal veel 30 000 eesti keele mitteoskajat, n-ö praaki. Selle tõttu ma pakun natukene kiirema variandi. See üleminek toimuks korraga, kooliastmeti. On neli kooliastet (kolm kooliastet põhikoolis pluss gümnaasiumiaste), eraldi on lasteaiad ja eelkoolid. Ajaline graafik: ettevalmistavat aastat on kindlasti tarvis, esiteks õigusaktide jaoks, ja siis on kolm aastat kooliastme läbikerimiseks. Nii et umbes aastaks 2023 on täiesti reaalne saada kogu selle protsessi valdava osaga valmis.
Lasteaedade üleminekul ei ole tarvis mingisugust astmestamist. See on küllaltki pidev protsess, rühmade reorganiseerimine ennekõike eesti lasteaedade põhjal. Aga on vaja õiguslikku ettevalmistust, seadusmuudatusi (on vähemasti seitse seadust, mille kallale tuleb minna), siis tuleb õppekava üle vaadata, tuleb näiteks eesti keele kui teise keele õpitulemusi kohandada ja eesti keeles õpetatavate ainete osakaalu suurendada. See on juba n-ö tehnika.
Ma rõhutan ühte asja: meil ei ole tarvis praegu arvesse võtta Ida-Virumaa linnade olukorda. Kui me hakkame seda teemat mäletsema, siis me jäämegi seda väga emotsionaalselt arutama. Seega, jätame selle kõrvale, lahendame 90% probleemist ära. See ei tähenda, et me jätaksime Ida-Virumaa linnad päris kõrvale, vaid me vaatleme neid eraldi. Nimelt, seal on tarvis hoopis teisi metoodilisi lähenemisi. Seal on nimelt see nn kunstlik keeleõppekeskkond, mida on tarvis luua, seal on erinevad keeleõppetehnoloogiad. Nii et vaatame seda eraldi, aga selle 90% lahendame kohe ära. Tõenäoliselt tekib Ida-Virumaal mingi ajaline lõtk, aga see ei takista seda, et me saaksime protsessi kännu tagant välja.
Nii. Kuidas me siis üle läheme? Kõigepealt, enamik erakondi on öelnud välja selle targa mõtte: lasteaiast alates. Lasteaed on selline baas – aga see ei toimi mitte iga lapse puhul, sest mõningad lapsed seal lihtsalt ei käi – ja siis sealtkaudu kooli. Kuid me peame seda aktiivselt suunama, nagu ma ütlesin, et keelekümbluslasteaedadest ja eestikeelsetest lasteaedadest tulijad ei satuks jälle ummikrajale.
Lasteaedade ettevalmistus. Siin suurt probleemi ei ole, on vaja lisakasvatajaid ja koolitust. Seda koolitust on antud viimased 15 aastat, seal raskusi ei ole. Muide, ma täna kell 9 kuulasin uudiseid, kus väga emotsionaalselt räägiti sellest, et kui keegi tahab lasteaialapsele eesti keelt õpetada, siis peaks tal nagu midagi doktorikraadilähedast olema. Ma kinnitan: ei ole doktorikraadi tarvis. Nii et siin ma probleemi ei näe. Üks aasta eesti lasteaias on täiesti piisav selleks, et laps võiks astuda eesti kooli esimesse klassi. Keelekümblusprogrammi lõpetajad saab suunata edasiõppimiseks eesti kooli, vastava programmi saab liita just eesti kooliga, et see side oleks olemas.
Ühtne eestikeelne gümnaasium. Eksamid olgu eesti keeles, mitte nii, et õpitakse selleks, et saada venekeelsetel eksamitel läbi. Lisaõpetajad, abiõpetajad esimesse klassi. Järgmistes klassides ei ole nad nii aktuaalsed kui just alguses. Siis tugiõppevõimalused, see juba puudutab kogu kooliastet, täienduskoolituse pakkumine jne. Aga see on, jah, tehnoloogia.
Lõpuks veel: kas siis on või ei ole võimalik üle minna?