Härra juhataja! Head rahvaesindajad! Minul on au ja rõõm tutvustada ühte lihtsat, selget, lühikest, aga ka väga ilusat seaduseelnõu. Nimelt on selle seaduseelnõu eesmärk muuta meie senine, alates aastast 1999 kehtestatud riiklik tähtpäev, emakeelepäev, 14. märts, riigipühaks ja seega ka puhkepäevaks. Sellele ettepanekule on allkirjad ja oma toetuse andnud kõikide fraktsioonide esindajad. Ma palun siinjuures vabandust kõikidelt nendelt, kes oleksid tahtnud ka oma allkirja anda, aga kelle allkirja ma ei suutnud ära oodata. Järelikult ei ole see ettepanek poliitiline, vaid see ettepanek on eelkõige väärtuselis-hinnanguline.
Pean teile ausalt tunnistama, et minu enda jaoks oli selle ettepaneku tegemine võib-olla üks kõige tõsisemaid iseendaga arupidamise hetki. Nimelt olen ma kasvanud, uskudes – ja kannan siiamaani seda usku – Anton Hansen Tammsaare sõnadesse, et tööd tuleb teha, töö on see, mis toob õnne õuele ning teeb ka inimese rõõmsaks ja õnnelikuks. Mõeldes tõsiselt sellele, kas me vajame ühte uut riigipüha, puhkepäeva, pidin ma vastama väga paljude oma endiste kolleegide küsimusele, kas ma olen Riigikogus töötades laisaks läinud, et hakkan ühte uut puhkepäeva nõudma ja juurde tegema. Ma pidin põhjendama seega ka iseenda jaoks, mis on siis nüüd muutunud, miks see puhkepäev, emakeelepäev riigipühana, oleks õige kehtestada just nüüd ja praegu.
Püüdsin seda selgitada väga mitme kandi pealt. Vaadates küsimusele majanduslikust, kultuurilisest, sotsiaalpsühholoogilisest ja pedagoogilisest aspektist, jõudsin tegelikult peaaegu igas aspektis selleni, et võib-olla ongi aeg hinnata töö olemus, mõiste ja tähendus ning ka töö väärtus ümber, teha seda just selles ajas, kus me elame, nüüd, 21. sajandil. Võib-olla ka seda lõputut kraavikaevamist, mis nõuab füüsilist tööd, kokkuvõtmist, visadust, püsivust, tuleb nüüd veidi teisiti teha.
Esmapilgul on ühe puhkepäeva juurdetoomine kindlasti täiesti ebamajanduslik. Sellel on küljes oma hinnalipik. Kui te seletuskirja loete, siis näete ka seal nimetatud summat, mida otseselt (selleks on kasutatud valemit) võiks tähendada ühe puhkepäeva juurdetoomine. See suurusjärk on väga üldiselt arvestades 90 miljonit eurot: üks puhkepäev lisaks, sinna on juurde arvutatud kompenseeritavad puhkepäevad, lisatasud puhkepäeval töötamise eest jne. Nii et see on väga kallis ja esmapilgul majanduslikult tõesti täiesti ebaotstarbekas ning seda ei tasuks nagu üldse edasi arutada. Kuid vaadates siia kõrvale kõiki neid dokumente, mida me siin saaliski oleme palju arutanud, on see siis perepoliitika, on see siis rahvastikupoliitika või tööhõivepoliitika dokument, on need siis strateegiad meie riigi terviklikuma arengu jaoks, selgub, et üks tendents, mis ilmneb, on kindlasti see – seda kinnitavad väga mitmesugused uuringud, mida on ju mitmetes riikides palju tehtud –, et see inimene, kes on terve, rõõmus ja puhanud, ka töötab paremini, tema tööviljakus, efektiivsus ja tema tööst saadav kasumlikkus on kindlasti mitu korda suurem. Lisan siia juurde veel selle suure, eri riikides elavate inimeste õnnetabeli. Üks tendents, mis veel silma paistab, ongi nimelt see, et Eesti inimesed, alates juba koolilastest, ei ole õnnelikud.
Kas õnn tuleb ühe puhkepäevaga? Seda kindlasti mitte. Õnn on nii subjektiivne asi, et see ei tule kindlasti ei ühe, viie ega kümne puhkepäevaga. Kuid ühe puhkepäeva lisamine on eelkõige riigi struktuuride väärtushinnanguline võimalus näidata, et tõesti liigutakse seda teed, et mõistetakse töö olemuse muutumist ja seda, et tööinimene vajab eelkõige vaba aega. Vaba aeg, see ongi ju ka puhkepäev. Nii et majanduslik hinnalipik on üks asi, aga vaadates ka teist poolt, siis võib-olla see hinnalipik ei peegelda just nimelt neid teisi, lisanduvaid väärtusi.
Kultuurilisest küljest on selge see, et eesti keel on eestlaste identiteedi alus. Kui me ka räägime ja õigusega väidame, et tänases muutuvas maailmas identiteedi mõiste muutub ja keel ainsana ei pruugi olla – ja kindlasti ei olegi – Eesti riigile lojaalse inimese identiteedi, eriti riikliku identiteedi aluseks, siis eestlastele jääb eesti keel kindlasti selleks põhiliseks pidepunktiks ja tugisambaks, millele tugineb rahvuslik identiteet.
Väärtustades oma eesti keelt puhkepäeva abil, tekitame me tegelikult maailma mastaabis kindlasti üllatusefekti. Mulle tundub üha sagedamini, et Eesti võiks oma väiksuse ja oma suhteliselt dünaamilise arengu ja suutlikkuse tõttu selliseid üllatusefekte ja erinevusi palju julgemalt demonstreerida ja ka kasutada. Väärtustades eesti keelt, me näitame kindlasti selle väikese keele erilisust, aga ühes sellega iseenda oskust seda hinnata ja tunnustada.
Sotsiaalpsühholoogiliselt näen ma võib-olla selle puhkepäeva kehtestamises kasu ja tarkust ka riigipoliitilises mõttes. Kui me räägime eesti keele õpetamise vajadusest väga mitmel tasandil, alates lasteaiast, kui me räägime õigusega kogu keeleruumi laiendamisest, selle hoidmisest mitmel tasandil, siis sotsiaalpsühholoogiliselt on sel juhul palju lihtsam selgitada ka kõikidele vähemusrahvustele, miks seda keelt tasub õppida, mis on selles keeles erilist. See uus puhkepäev sunnib ju väga sageli küsima, et kuulge, mis riigipüha see siis nüüd on. Ja siis peab vastama, et see on emakeelepäev.
Pedagoogilises mõttes toon välja juba nimetatud momendid, et meil on tõesti lihtsam teistelt oodata eesti keele oskamist, selle keele mõistmist ja ka soovi eesti keelt õppida, kui me näitame seda, et me ise väärtustame eesti keelt nii kõrgelt, et me anname eesti keele päevale puhkepäeva, riigipüha staatuse. Midagi suuremat, mingit kõrgemat staatust on ühele keelele raske anda. Aga siin on pedagoogiline moment kindlasti ka seetõttu, et me oleme ju kõik tänulikud oma emakeeleõpetajatele. Tänu neile räägime – vähemalt püüame rääkida – kaunist emakeelt ning kirjutada seda õigesti ja ka mõista seda keelt, mida me räägime. See oleks kummardus mitte ainult eesti kultuuri hoidjatele, aga ka kõigile eesti keele õpetajatele, kõigile neile, kes on eesti keelt uurinud ja kaitsnud läbi aastakümnete ja kes seda teevad ka tänasel päeval.
Ma tean, et mitmed õpetajad on öelnud, et mis kasu on sellest, kui 14. märts on puhkepäev, lastega tuleb ikka tegeleda. Aga neile vastuseks saan ma öelda, et 13. märtsil on kõikides koolides väga ilus õhtupoolik, siis ei pea ühtegi aktust teiste asjade vahele mahutama, ei pea seda kuhugi matemaatikatunni arvel pigistama ega kauplema selle pärast, et näiteks kehalise kasvatuse jaoks jääb aega väheks.
Miks ajaliselt just nüüd? Sellele Riigikogule on antud ainulaadne võimalus. Meie töötame sellel aastal, kui Eesti Vabariik tähistab oma 100. aastapäeva. Järgmisel aastal tähistab 100. aastapäeva seesama Riigikogu, sest 100 aastat tagasi kogunes Asutav Kogu ja alustas oma tööd. Järgmisel aastal möödub 100 aastat rahvuskeelse ülikooli sünnist Eestis. Selle aasta suvel möödus 140 aastat Peeter Põllu, meie esimese haridusteadlase sünnist. Sellel aastal möödub 150 aastat Oskar Kallase, meie esimese rahvaluuleteadlase, meie keele- ja raamatukogupõhimõtete looja sünnist, möödub 150 aastat Jaan Tõnissoni sünnist ja 155 aastat Henrik Koppeli sünnist. Meile on antud selline haruldane aasta. Kui me nüüd emakeelepäeva puhkepäevaks ei tee, siis kunagi seda ikka tehakse, sest ma olen kindel, et selline väikene keel, nagu on eesti keel, mis tänu inimestele, kes on seda hoidnud ja sellega tegelenud, kuulub 500 arenenuma keele hulka, väärib kõige kõrgemat tunnustust. Ma tänan kõiki neid rahvaesindajaid, kes on seda mõtet toetanud. Tänan kõiki eesti keelega tegelevaid teadlasi, õpetajaid ja kõiki eesti keele kõnelejaid. Aitäh!