Austatud president Arnold Rüütel ja hea Riigikogu esimees! Kallid Riigikogu liikmed, ekstsellentsid, valitsusliikmed, põhiseaduslike institutsioonide esindajad! Sel riigi 100. sünnipäeval ei ole paremini me riigi kohta öeldud, kui teile siin Riigikogus kõneles Rein Taagepera: "See riik on liiga paks, kuna elanike arvuga võrreldes nõuab ta suhteliselt rohkem riigiametnikke kui suurem maa. Samas on see riik liiga õhuke, kuna ta ikkagi ei suuda katta kõiki erivajadusi. Kui meil poleks vaja ülal hoida omaette keelele rajatud kultuuri, siis ei hakkaks ükski hull nii väikest eraldi riiki looma. Meil aga on selline kultuur. Ja see kultuur on nii hämmastavalt tugev, et see on teinud võimalikuks selle, mis pole võimalik: nimelt riigi, mis on samal ajal liiga paks ja liiga õhuke, aga toimib ikkagi."
Mõtleme täna korraks koos, kuidas me oleme selle ime teoks teinud. Mida rohkem mina selle üle juurelnud olen, seda selgemini tuleb välja üks, milles me tõepoolest teistest riikidest tavaliselt osavamad oleme. Vaatame tagasi Põhiseaduse Assamblee aega ja liigume sealt tänapäevale järjest lähemale. Kõigepealt leiame põhiseadusesse sisse kirjutatud pinged eri institutsioonide vahel, mis teeb riigi juhtimise keeruliseks, aga turvaliseks – mitte keegi ei saa kunagi päriselt oma tahtmist, ilma et oleks seda teiste omaga vürtsitanud. Leiame valimissüsteemi, mis toob parlamenti piisavalt palju erinevaid vaateid ja mõtteid, et kõik ühiskonnagrupid saaksid tunda ennast Riigikogus esindatuna. Leiame rahareformi seaduse, mis oli kiire, riskantne ja originaalne, kuid tasakaalustatuna rangete eelarvenõuetega andis meile turvalise raha kuni euroalaga liitumiseni. Leiame maksusüsteemi, mis oma lihtsuses oli arusaadav ühiskonnale, kes varem polnud teeninud tõelist tulu ega maksnud päris makse. Leiame e-riigi ning avaliku ja erasektori ühisplatvormi X-tee, Eesti geeniseaduse ja geenivaramu, kõik vajalikud normatiivid liitumaks Euroopa Liiduga, konsensuse kaitsekulude 2% juurde viimiseks ajal, kui paljud seda NATO põhimõtet mõttetuks formaalsuseks pidasid.
Millest see loetelu meile kõneleb? Aga sellest, et Eesti eduloo taga ei ole mitte ainult meie inimeste ja ettevõtete nutikus, vaid väga suurel määral meie Riigikogu koosseisude tarkus, julgus ja valmisolek teha asju teisiti, kui on rahvusvahelisest praktikast tuntud, parasjagu moes või meile mujalt tulnud targad on soovitanud.
Eesti eristub teistest riikidest just nimelt nutika ja leidliku seadusloome poolest. Me oleme pidevalt kujundanud uute ideede ja tehnoloogiate kaasamist soosivat seadusruumi, andes võimaluse majandusele areneda, inimestele kasvavat palka teenida ja osa saada maailmas toimuvast tehnoloogilisest murrangust nii, nagu mitte ükski teine riik ei ole seda suutnud.
Nüüd on vaja edasi minna ja ehitada. Ehitada on mõistlik pinnale, mis on meid hästi kandnud. Ei ole tarvis häbeneda, et meil on professionaalne parlament, mille optimaalne suurus – kuupjuur rahvaarvust – on võimaldanud ühtaegu esindada kogu rahvast, erinevaid arvamusi, ja samal ajal edasi liikuda vaid meie Riigikogule teadaolevat saladust hästi hoides: kui on võimalik teha paremini kui need, kes oma jõukuse tõttu end meist tihti targemaks on pidanud, siis on siin saalis alati julgust leitud ja alati tehtud.
Selliseid otsuseid, mille pikaajaline mõju võib ilmneda aastate pärast, on alati keeruline selgitada. Alles tagantjärele vaadates jätab Riigikogu oma tegevusest vägagi selge jäljemustri – nutika seadusloome kaudu kujunenud kiiret arengut ja uute tehnoloogiate levikut soosiva, vaba toimetamist lubava õigusruumi. Seda jäljerida ei olegi võimalik järk-järgult ajaloos edasi rühkides kohe märgata, enne kui tulemus end tunda annab. Nüüd juba annab, sest ainult 33 riigis maailmas on täna Eesti keskmist ületav keskmine palk.
Muidugi, eks te olete oma jäljemustrisse visanud ka vähem õnnestunud jänesehaake. Ja kindlasti teeb riik täna asju, mida pole kunagi vaja olnud või enam vaja pole, aga lõpetada on ka keeruline. Ilmselt leiame selliseid tegevusi iga ministeeriumi valdustest. Aga mulle tundub nii, et neid jänesehaakegi on visatud me riigi turvalise vundamendi peal ja kandvate seinte vahel.
Probleemid väljenduvad rohkem tapeedimustris kui kandekonstruktsioonides. Ja kuigi on ilmselge, et kandekonstruktsioonide kallale kippudes saame kahtlemata lahti ka meile muret valmistavast tapeedimustrist, ei saa sellist lähenemist minu arvates siiski otstarbekaks pidada. Vahetatagu siis tapeeti, kui mustris on viga sees. Las see, mis kannab, jääda puutumata. Ka riigikorraldus on traditsioon, meid pealegi hästi teeninud traditsioon, mis austab kõiki demokraatlikke põhimõtteid, ja selle kallale ei tohiks väga hea põhjuseta kippuda.
Kallis Riigikogu! Soovin teile jätkuvat oskust ära tunda, mis on meie seadusruumi vundament, mis kandev sein, mis hästi õnnestunud pealisehitis ja mis pleekinud tapeedimuster.
Kallis Riigikogu! Soovin teile ka jõudu ja mõistmist, et arutada, kas meie turvaline vundament ja kandvad seinad võiksid juba välja kannatada ka sellise pealisehitise, mida meiesarnased, majanduslikult edukad riigid, endale lubada võivad – seda, mida tunneme kõige laiemas mõttes heaoluriigina, hooliva riigina. Meie SKT on jõudnud järele Soome 1994. aasta SKT-le. Ja oi, kuidas me siis imetlesime sealseid võimalusi luua oma inimestest hoolivat keskkonda!
Aeg on käes teie ja kogu Eesti rahva töö vilju noppida – kõikide Eesti inimeste hüvanguks. Oleks inetu nüüd, kui me võimalused tegelikult väga ei erine Euroopa keskmisest – 75% on küll veel veerandi võrra puudulik, aga siiski juba Euroopa keskmisega sarnane suurusjärk –, hakata meie ühiselt ja kannatlikult, tihti ka puudust kannatades üles kasvatatud puult tulevat vilja senisest vähem solidaarselt jagama. Konkurents kuulub majanduse valda ja majandus võiks Eestis olla jätkuvalt võimalikult vaba, mittevajalikest piirangutest ahistamata. Aga ühiskonda koos hoidvate ja edasi viivate hüvede jaotumine peab olema ühtlane, solidaarne.
Haridus, tervishoid, sotsiaalne tugi, kaitse vägivalla eest, abi õnnetuste korral – see kõik peab olema kättesaadav aadressist ja palganumbrist sõltumata. Vaid siis suudavad meie ühiskond ja tema liikmed toime tulla paratamatu kadedusevirvendusega, kui naabril läheb paremini. See annab lohutust, et vähemalt lapsed käivad meil naabrimehega ühtmoodi heas koolis ja lähevad suurepärasesse ülikooli, vähemalt südameoperatsiooni teeb meile seesama hea kirurg, vähemalt politsei ja tuletõrje sõidavad minu juurde kohale sama kiiresti kui mu rikka naabri juurde.
Ebavõrdsus ja majanduslik kihistumine on vabas ühiskonnas sama loomulik nähtus kui kadeduseuss naabri suurt uut autot või ägedat muruniidukit nähes. Aga heaoluriigis, mis annab inimesele vältimatult vajaliku selleks, et säiliks vähemalt lootus paremale tulevikule – vähemalt laste kui mitte alati iseenda jaoks –, on kadedus pigem edasiviiv kui lõhkuv jõud. Kui kaob lootus, siis tuleb solvumine ja tuleb kibedus oma riigi suhtes. Siis hakkab iga riigi otsus tunduma isikliku solvanguna ja poliitikud ei saagi täpselt aru, miks just nüüd maksud Lätti sõidavad või lihtsalt maksmata jäävad, sest maksuamet ei oska ümbriku sisse vaadata. Asi ei ole tingimata praktilises isiklikus kahjus, vaid lihtsalt oma riigi peale solvumises, mis omakorda toodab võõrandumist. Ja võõrandumine tekitab jälle uuesti viha ja kurjust, mitte hoolimist ega märkamist.
Soovin teile jõudu, kallis Riigikogu, nii tapeedimustrite uuendamiseks kui ka selle kõrgema pealisehitise kallal toimetamiseks! Ka valimiste aasta on aeg, üks ja seesama aeg, mida ei ole meile kunagi antud liiga palju. Aeg on pakkuda koolilastele seda, mis teeb neist tarkpead jätkamaks kas või siin saalis teie tehtud tööd nutika seadusruumi kujundamisel; ettevõtjatele seda, mis annab julgustust otsimaks oma ideedele füüsilist kokkupanekut soodsama kulutasemega riikides, samal ajal hoides kodus tõeliselt tootva, intellektuaalse vara; teadlastele seda, mida püüdlevad ambitsioonikad rahvad meie kõrval ja meiega koos – võimalust töötada nii tulemusrikkalt, et majandusliku edu saavutamiseks ei tule enam kunagi liiga teha ei Eesti keskkonnale ega maakera kliimale laiemalt.
Ja lõpetuseks. Eesti esimese üldluulepeo toimumisaastal ei saa teisiti kui lõpetada riimiga Ain Kaalepilt, kirjeldamaks seda, millist Eestit me tahame ja alati tahtnud oleme: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, et päikese selged kiired sisse neist paistmast ei lakkaks!" Tehkem luuletaja sõnade järgi. Tänan tähelepanu eest ja jõudu tööle! (Aplaus.)