10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet
Tere hommikust, head kolleegid! Head külalised! Läheme Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala neljapäevase istungi juurde. Kellel on üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Krista Aru, palun!

Krista Aru
Aitäh, härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Kena kevadist tööpäeva! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme poolt annan üle arupärimise härra rahandusministrile, Toomas Tõnistele. Arupärimine puudutab ettevõtluskonto käivitumist. Oli küll eelmine rahandusminister, kes väga kaasakiskuvalt, meeliülendavalt rääkis meile siin ettevõtluskontost, kui suurepärane see on, kuid tegemist oli ikkagi valitsuse väga selge poliitikaga selleks, et väikeettevõtjaid aidata ja toetada. Meie küsime nüüd neli küsimust. Küsimused on väga selged ja konkreetsed. Mis siis sellest ettevõtluskontost on saanud? Miks see ei ole käivitunud, miks ei ole? Kus on need põhjused, et pankadel ei ole selle vastu aktiivset huvi? Miks ettevalmistustöid on nii halvasti tehtud? Ja kõige olulisem küsimus: ei tohi ja miks valitsus lubas ja sellega pettis väikeettevõtjaid – ka neid, kes väikeettevõtjaid õpetasid – ja andis tühje lubadusi? Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Ja nüüd kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 67 Riigikogu liiget, puudub 34.

1. 10:03 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal" arutelu

Aseesimees Kalle Laanet
Läheme neljapäevase päevakorra juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimusena "Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal". Tutvustan teile ka arutamise korda. Kõigepealt esineb õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid ettekandega, kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Järgmisena on sertifikaadiomanike esindaja, vandeadvokaat Indrek Leppiku ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Järgmisena esineb SA VEB likvideerija Rein Järvelill, ettekanne kuni 15 minutit, samuti küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Viimasena Eesti Panga esindaja, audiitor Henn Oiti ettekanne kuni 15 minutit ja samamoodi küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Tuletan meelde, et Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele arutelu jooksul kuni kaks küsimust. Peale seda tulevad läbirääkimised loomulikult ja sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ja fraktsioonide esindajad, palve on siis Riigikogul, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Nii, õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid
Head kolleegid! Rõõm on näha nii suurt huvi selle teema käsitlemise vastu. Kas tegu on riiklikult tähtsa küsimusega? Ainult üks erakond paneb selle kahtluse alla, aga ülejäänud viie erakonna esindajad ei pane. Õiguskomisjonis kuue erakonna esindajatest viis toetasid olulise riikliku tähtsa küsimuse arutelu VEB Fondi juhtumi teemal, ühe erakonna esindaja oli siis erapooletu. Kokku oli OTRK ettevalmistamiseks meil ette nähtud neli õiguskomisjoni istungit. Alustasime 22. märtsil, kus olid kohal Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Artur Talvik Külliki Kübarsepa asendusliikmena, Liisa Oviir, Olga Ivanova, Raivo Aeg, Toomas Vitsut, Urve Tiidus ja Valdo Randpere. Jätkasime 2. aprillil, 9. aprillil. Lõpliku lähteülesande ja päevakorra kinnitasime 17. aprillil. Reformierakonna esindaja Taavi Rõivas proovis ka päevakorda muuta, kutsuda esinema Mart Laari. Komisjoni enamus seda ei toetanud. Lisaks ta väitis, et võib-olla ei peaks seda teemat üldse arutama, kuna tema ise oli tol ajal väga noor, 14-aastane, aga samuti see argument ei leidnud toetust.
Sel esmaspäeval oli Riigikogu päevakorra kinnitamine, seda pooldas 81 saadikut, ühtegi vastuhäält ei olnud. Seega, see pisike poliitiline protest kuulub pigem ühe erakonna rubriiki, mis peegeldab poliitilisi hirme kui midagi muud. Tegu on riiklikult tähtsa küsimusega kahel põhjusel. Esiteks, Eesti on õigusriik, aga pole võimalik olla õigusriik, olemata õiglusriik. Õiglusriik. Kui me tegime omandireformi, siis hoolimata selle tulemuste küsitavusest, me püüdsime taastada õiglust. Ja ka omandireformi õigluse jaluleaitamisega tegeleb veel ka tänane valitsus. Eelmisele valitsusele õigluse printsiip polnud oluline. VEB Fondi küsimus on samasuguse õigluse jaluleseadmise küsimus.
Kui Eesti Vabariik ei suuda jalule seada õiglust, kas ta siis üldse saab pretendeerida õigusriigi nimele? Vanarahvas ütleb: "Naasklit kotti ei peida". Tõesti, VEB Fondi naaskel välgub läbi peitjate kotiriide. Ja Reformierakond on hirmul, sest see naaskel võib teda torgata kõige valusamasse kohta – võib paljastada, et selle erakonna vundament on laotud võõra raha pakkidest. Ah ei ole? No näidake siis, armsad kolleegid, oma erakondlikku R-hoolduse raha päritolu. Mis teil siis karta on? Iga aus asi võib olla ka avalik. Miks te tahate kõik VEB Fondiga seotut kinni mätsida? Reformierakond on nüüd üles võtnud kodakondsuse teema. Kiitus! Ma tunnustan selle eest. Tublid! Kuid veel rohkem peame kindlustama Eesti kodakondsuse väärtuslikkust. Miks inimene homsest veel rohkem peab hindama Eesti kodakondsust? Meile öeldakse: siis saab ta kaitset välismaal. Aga kas ta ei pea saama kaitset ka kodumaal, oma kodumaalt? Miks me siis seadusandjatena ei väärtusta oma riigi kodakondsust, näidates, et Eesti inimesed, Eesti ettevõtjad on kaitstud siinsamas riigis. Siin, kus Reformierakonna kunagise esimehe ning Eesti Panga presidendi Siim Kallase kohusetäitja Vahur Kraft on tegutsenud võltsdokumendi alusel. Nüüd tegid ärimehed riigireformi aktsiaseltsi. Nad kaitsevad ennast, sest tunnevad, et see riik neid ilma reformimata piisavalt ei kaitse. Näitame, et kaitseme küll – kaitseme ettevõtlust, mis sellesama riigi osa poliitikuid on teadlikult kahjustanud. Eesti on aidanud looduskatastroofide ohvreid siin ja seal maailmas, VEB Fond tootis ohvreid meil siinsamas kodus. Jürgen Ligi võib selle peale vilistada. Tema ja Reformierakonna huvi on lugu igaveseks ära peita, aga naasklit kotti ei peida – ta torkab, ja õige valusalt. See on riikliku tähtsusega küsimus.
Täna seisan ma siin ja saaks ka teisiti, kui sooviks kaasa aidata varjamisele, vassimisele ja kinnimätsimisele. Aga ka mina soovin eelkõige Eestile – ka Reformierakonnale – parimat, uut restart'i, paremat algust. Ja see on võimalik siis, kui räägime VEB Fondist võimalikult avatult. Täna räägime VEB Fondist, sest me ei saa teisiti edasi minna, kui me võitleme õiglasema Eesti nimel ja kui meil on asju, mis on läbi rääkimata. Kõigile on selge, et VEB Fondi osas küsimusi on. See tont käib meile järgi, see käib järgi Eesti riigil, poliitikutel ja sellele tuleks ükskord punkt panna. Tartu Ülikooli finantsõiguse dotsent Lasse Lehis ütles eile Postimehes järgmist: "Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada."
Meil Riigikogul on see vastutus. Aastatepikkune kinnimätsimine ja mainekahju institutsioonidele. Eesti Pank on põhiseaduslik institutsioon. Eesti Panga võltsitud dokumendi abiga kanditi Venemaa avarustes üle 32 miljoni dollari välja. Pea pool nõuetest rahuldati võltsitud dokumendi alusel. Eesti Panga auditiga tuvastati, et Eesti Pank oli 1995. aasta 5. aprillil saatnud VEB Pangale kirja, milles olid Vene residendist äriühingud TSL Internationali nõude kohta esitatud valeandmeid. Eesti Panga auditi kohaselt oli TSL Internationali nõue VEB Fondis null, samal ajal kui Eesti Panga 1995. aasta 5. aprilli kirja järgi oli TSL Internationali nõude suurus 32,3 miljonit USA dollarit. Valeandmetega kirja allkirjastas Eesti Panga presidendi kohusetäitja.
Reformierakond on nurkasurutuna öelnud, et VEB Fondiga toimunu jääb Vahur Krafti aega, kellel puuduvad seosed erakonnaga. Võime üsna kindlalt väita, et me keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usuks, et Vahur Kraft tegi Eesti Pangas midagi sellist, millega tema vahetu eelkäija sel ametikohal ei olnud kursis. Ja selle väite kinnituseks on õhus küsimus, miks ei ole Reformierakond teinud midagi selleks, et seda asja uurida, kui ta väidab, et selle taga on ainult üks isik, Vahur Kraft. Küll on aga tehtud kõik selleks, et teemat 20 aastat summutada. Erinevad Reformierakonnaga valitsuses olnud koalitsioonipartnerid on kahetsusväärsel kombel pidanud VEB Fondi teemal tegema kompromisse ja silmad kinni pigistama. Ka Eesti olulisemate institutsioonide esindajad on sunnitud hämama, et katta suurpettust. Reformierakond on tallanud Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsusel ja kahjustanud nende mainet, muutnud need institutsioonid poliitilisteks mängukannideks. Samas, neid, kes ei ole allunud, näiteks Riigikontroll, neid on naeruvääristatud.
Seesama erakond on kümme aastat rääkinud, et VEB Fond on üks suur poliitiline mull, samal ajal on nad ise oma tegevusetusega selle teema politiseerinud. Ka Reformierakonna huvides on asi ära lahendada, mitte arutada seda jälle nelja aasta pärast. Alles täna, kus me oleme vabanenud eelnimetatud erakonna juhtimisest, saame asju avatult rääkida. See on erakordne hetk, kus mitmed riiklikud institutsioonid, eelkõige Eesti Pank, ei ole enam Reformierakonna kontrolli all. Ainus Eesti Panga president, kes ametlikult on vabandanud, on Ardo Hansson – mees, kes pole selle asjaga seotud. Eesti Panga presidendiks saades leidis Hansson kohe üles dokumendid, mida Reformierakonna poolt mehitatud juhid ei suutnud leida kümne aasta jooksul. Kui juba Ardo Hansson on pidanud vajalikuks Eesti Panga nimel vabandada, siis ei saa kuidagi väita, et midagi pole olnud. Kelle eest ta siis vabandas? Tema soov on olnud Eesti Panga mainet tõsta ja selle sammuga ta seda ka tegi. Erakond, kes on oma retoorika üles ehitanud ettevõtjate kaitseks, on antud teema puhul käitunud ettevõtjatega ülekohtuselt ja vaenulikult. Küsimus ei ole ettevõtjatele kahju kompenseerimisest, vaid neile nende endi raha tagasimaksmises, mis omal ajal jõuga võeti. Loodame, et erinevalt Reformierakonnast teised erakonnad ei represseeri oma inimesi, oma ettevõtjaid.
Vene Föderatsiooni rahandusministeeriumi nõusolekuga realiseeris TSL International 1997.–1998. aastal Venemaal VEB Panga nõuded Eesti Panga 1995. aasta valekirjas toodud summas, see on kokku 32,3 miljonit USA dollarit. Kes ja kui palju Eestis sellest rahast sai, on teadmata. Uue põlvkonna poliitikutel on võimalik anda oma hinnang toimunule ja võtta vastutus ettevõtjate ees. Ettevõtjate rahaga päästeti Eesti kroon ja pangandus. Täna, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval on lõpuks aeg leida ka ettevõtjate jaoks väärikas ja õiglane lahendus. Tänan!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile on ka küsimusi. Toomas Paur, palun!

Toomas Paur
Austatud juhataja! Hea ettekandja! Aitäh ilusa ja sisuka ettekande eest! 22. oktoobril 2010, seega üle seitsme aasta tagasi tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse, kus kohustas Eesti riiki ehk Vabariigi Valitsust hüvitama VEB Fondi omanikele tekitatud kahju ning andis selleks aega üheksa kuud. Otsus jäi valitsuse poolt täitmata. Öelge miks? Ja ma küsiks ka ära teise küsimuse.

Aseesimees Kalle Laanet
Üks küsimus on.

Toomas Paur
Kuidas peaks sinu arvates antud küsimuses edasi liikuma, et ebaõiglus oleks leevendatud?

Jaanus Karilaid
Aitäh! Võib-olla juhataja teeb möönduse, tegemist on ikka ühe küsimusega, aga ta sidus kaks küsimust ühte tervikuks. Jah, 2010 ringkonnakohtu poolt otsus tuli. Tollasel rahandusministril Jürgen Ligil oli aega üheksa kuud seda otsust ette valmistada, ta ei saanud selle tööga õigeaegselt valmis. Trahviti 3200 euro suuruse trahviga, mille ka siis riik tasus. Aga see, et ta kohtuotsusele vilistas, ei takista tal edasi poliitikas tegutsemast. Mida teha olukorras, kus on andmeid valesti esitatud, on moonutatud või kõik pole välja tulnud ja siis mingid otsustusorganid teevad otsuse? See on tõesti ka poliitfilosoofiline küsimus: kui mõni organ on teinud otsuse, et kas see on lõplik tõde, kas seda kunagi ümber vaadata ei tohi või ei saa? Ma arvan, et olukorras, kus need õiguslikud tasandid on läbitud, ja ma arvan, et paljuski on seal olnud ka väärinformatsiooni, on täna pall Riigikogu käes ja Riigikogul on võimalik see küsimus oma otsusega ära lahendada. Kuidas see täpsemalt võiks olla, selleks on olemas meil omad protseduurid. Üks eelnõu on esitatud. Kui see eelnõu kellegi jaoks täna ei ole piisavalt täpne, saab seda täpsustada, seda saab muuta, saab uue, parema eelnõu esitada. Aga ma arvan, et kui kogu nõuete maht oli kuskil üle 60 miljoni dollari, millest täna me teame siis, et valeandmete põhjal on välja kanditud üle 32 miljoni – järelikult osad on siis saanud oma hoiused kätte ja osad mitte. Ja ma arvan, et täna on seal ebaõiglus ja on meie valiku küsimus, kas me tegeleme sellega või ei tegele. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Head kolleegid, tuletan teile meelde, et Riigikogu liikmel on ühe minuti jooksul korraga üks küsimus. Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul
Suur tänu! Austatud ettekandja! Suurimat n-ö pangaröövi tänapäeva Eestis on korduvalt uuritud ja korduvalt uuritud ka siin Riigikogus. Viimati tegi seda, ma mäletan, Rainer Vakra juhitud komisjon ja peab tunnistama, et nad ikkagi jõudsid päris palju selle asjaga edasi ja tõele lähemale. Kuid kahjuks soikus see lõpuks, sellepärast et sotsiaaldemokraadid jõudsid valitsusse. Ja täna on olukord teine, Reformierakond on opositsioonis. Mis sa arvad, kas seekord on võimalik tõele lähemale jõuda, tõde välja selgitada, millised argumendid räägivad nagu selle kasuks, nende uute kanalite, tõekanalite, infokanalite kasuks? Ja kas sinu arvates peaks kahjud hüvitama nüüd ikkagi Eesti riik või need inimesed, kelle tasku see raha voolas? Muidugi, tõde on kõige tähtsam.

Jaanus Karilaid
Jah, ma olen ka täna veendumusel, et mida kauem on Reformierakond opositsioonis, seda suurem on tõenäosus, et on võimalik tõele lähemale jõuda. See, et Reformierakond on võimul olles alati manipuleerinud ja vaigistanud erinevate teemadega, ei ole praegu välja mõeldud poliitiline selline vihakõne, vaid tõestatud fakt. 3. aprilli "Foorumis" viitas ka Taavi Rõivas väga selgelt, et juhul kui teie võtate sellisel viisil üles VEB Fondi, siis meie hakkame tegelema rublatehingutega ja see kordus ka tegelikult õiguskomisjoni istungil. Nii et soov manipuleerida, ka see, kuidas osad reformierakondlased proovivad panna Eesti Panka rääkima nii, nagu Reformierakonna kontor seda ette on kirjutanud, see on selline jäänuk Eestimaa Kommunistlikust Parteist, et kõik peavad laulma sama laulu, mida nemad laulavad, ja see mõtteviis on kahjuks nendes juurdunud. Mina näen täna Reformierakonda, vaadates nende käitumist, kuidas nad ka selle juhtumi puhul käituvad, ma näen neid julgeolekuohuna Eesti Vabariigile, sest nad ei ole nõus tunnistama tehtud vigu ja nad ei ole nõus tegema järeldusi, nad pole nõus andma hinnanguid, nad pelgavad kõiki neid otsustusprotsesside avalikuks võtmist, mis toovad välja nende tegematajätmised, küll aga on varmad muidugi näitama näpuga teiste peale.

Aseesimees Kalle Laanet
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mul on selle temaatikaga – aitäh selle esiletoomise eest! – üks isevärki küsimus. Nimelt viis Riigikogu liiget on juba 26. septembril eelmisel aastal VEB Fondiga seoses algatanud ühe otsuse eelnõu. Meie kodukord näeb ette, et eelnõud tuuakse esimesele lugemisele seitsme töönädala jooksul. See eelnõu ei ole siiani esimesele lugemisele jõudnud ja seetõttu on mul, härra Karilaid, teile küsimus. Te olete ise ka selle algataja. Kuidasmoodi eelnõu algataja Jaanus Karilaidi õigusi tuua eelnõu saali õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid on tagasi hoidnud, et seda ei ole juhtunud?

Jaanus Karilaid
Aitäh! See, kes on ohver, peab ka alati märku andma, et tema õigusi on rikutud ja ta on kannatanu. Tõesti, see kodukord näeb nõndaviisi ette, aga viis eelnõu algatajat on ise soovinud teha alguses parlamendis sisukad debatid, et oleks rohkem argumente ja et oleks rohkem ka avalikku mõistmist selle teema käsitlemise juures, ja alles siis minna eelnõu formaalse menetluse juurde. Oleks kas või üks eelnõu algatajatest öelnud, et nüüd on aeg sellega edasi minna, aga praegu oleme pigem lähtunud sellest, et me teeme ära riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kuulame ära argumendid ja vastuargumendid ja siis saavad eelnõu algatajad ka antud eelnõuga edasi minna, juhul kui on vajadus, või siis tagasi võtta. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Õiguskomisjoni esimees! Sa oled väga vastutusrikkal kohal. Sa õigussüsteemis peaksid tajuma, et sinu roll on esitada õiguslikke argumente. Selle asemel sa räägid vanasõnu – sa tead vist ühte või kahte, sest sa räägid neid mitu korda –, sa levitad klatši, sa ründad isiklikult oma oponente ja ühte erakonda, ja kogu su tekst koosneb sellest. Aga jätame selle sinna. Ütle palun, õiguslikult, kuidas sa õigustad seda lauset, et Eesti riik võttis ära ettevõtjate raha. Palun nüüd viitega kohtudokumentidele, mitte parteiprogrammile. Eesti riik võttis ära ettevõtete raha. Mina näen seal kolme või nelja viga õiguslikku viga, selles väites. Palun proovige põhjendada õiguslikult!

Jaanus Karilaid
Aitäh! Ma kindlasti vastan ka sellele küsimusele, aga ma lootsin siiralt, et sa kasutad ka võimalust, et ma nimetasin su nime, et miks jäi ringkonnakohtu otsus õigeaegselt tegemata. Aega anti üheksa kuud selleks ja miks sa sellele vilistasid, miks see ... Ei, aga ma vastan küsimusele, aga miks see sulle korda ei läinud? See on omaette küsimus. Juriidika sulle järelikult tähtis ju ei ole. Miks sa seda küsid siis? Ja sinu tegevusetus põhjustas ka ju trahvi, 3200 eurot. See on ju fakt. Kas see on külaklatš või? Kas ma olen selle välja mõelnud või? Kas see jutt, et me võtame rublatehingud letti, kui te sellega tegelete, kas see on klatš või? See on ju ... Kõik on arhiivist välja võetavad. Kui Riigikogu tegi otsuse asutada FEB Fond, kas see pole juba Riigikogu otsuse kaudu sekkumine eraõiguslikesse suhetesse? Kas see on klatš juba? Selles mõttes, kui on konstateeritud fakti, et nende sammudega stabiliseeriti Eesti finantssüsteemi ja ... Eesti pangandus, siis see ei ole külajutt, need on kõik faktid. Kui üle 32 miljoni dollari raha saadi kätte ja üle poole jäi saamata, need on kõik faktid. Ja ma räägin eelkõige õigluse printsiibist. Ma lähtun õigluse printsiibist, see on kõige tähtsam. 

Aseesimees Kalle Laanet
Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru
Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Ettekannet kuulates tekkis mul küsimus ja mõte Vahur Krafti kohapealt ja kirjast, mis Eesti Panka sattus, või õigemini, tuli Venemaalt. Kas venelased ise ei saanud oma andmete järgi selgeks, pidid nad küsima just selle n-ö raha kohta Eesti Pangas ja mis pani siis Krafti sellist valedokumenti koostama? Krafti elukäik on ju käinud ka pärast seda väga hästi, tavaliselt muidu ei käi nii, kui midagi võltsitakse nii suurel tasemel.

Jaanus Karilaid
Eks poliitikas on ka nõndaviisi, et ka kahtlused tuleb maha võtta, ka korruptant ei tohi näida, ei tohi ka olla näiliselt kas või seotud salatehingutega või salasobingutega. See, et Vahur Kraft selle valedokumendi allkirjastas, olles ise alles kohusetäitja, eelnevalt olles siis Siim Kallase, Eesti Panga presidendi asepresident. Kindlasti seda võib väita, nagu väidab ka Reformierakond, et ta tegutses üksi, tal ei olnud suuniseid, mingeid kokkuleppeid ei tehtud. Aga see TSL International, kes tuli siis oma n-ö kehaga, esitas valeandmeid. Ja seda tuvastas ka Eesti Panga audit. Kas sealt raha liikus Eesti poliitikasse ja kui palju liikus, ma arvan, kahjuks meie järelevalveorganid ei olnud piisavalt sellel hetkel operatiivsed ega professionaalsed, aga ka see on meie jaoks, see võib olla poliitiline hüpotees, aga see on probleem, kui Vene eriteenistustel on olemas toimik mõne Eesti tipp-poliitiku kohta, tehes neid kokkuleppeid, siis on see erakond manipuleeritav meie naaberriigi poolt ja see on julgeolekuoht. See on puhtalt loogika. Ja sellepärast peaks olema Reformierakonna enda huvides selle teemaga põhjalikult ja süvitsi tegeleda, et need kahtlused maha võtta, et nende erakond ei ole Kremlist manipuleeritav.

Aseesimees Kalle Laanet
Märt Sults, palun!

Märt Sults
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänud ettekande eest! Väga okei. Küsimus selline. Siin sa vihjasid, et ähvardati rublatehingu uuringuga. Rublatehingu kohta on tehtud väga ilus dokumentaalfilm "Rodeo", kus kohas osapooled ilusti-kenasti tunnistavad, et nad ämbritega vedasid raha ühest kohast teise ja vagunitega sõitsid sinna ja tänna. Kas sa arvad, et VEB Fondi kohta peaks tegema umbes analoogse dokumentaalfilmi? Ja kas sa arvad, et need tegelased julgeksid kaamera ees oma selgitusi anda?

Jaanus Karilaid
Inimesed, kes on kriitilise mõtlemisega, inimesed, kes suudavad lugeda dokumente, teha järeldusi – on tegelikult ammu teada, mis on seal toimunud. Ütleme, 90% ulatuses on teada, mis on toimunud. Lihtsalt ma kordan, Reformierakond on võimul olles alati teatud teemasid päevakorrast välja lükanud ja soovinud neid mitte arutada, vastasel juhul võttes lauale mõne teise teema. Täna on harukordne võimaluste aken kõikide teemadega, mis on viimase 10–15 aasta jooksul jäänud teatud põhjustel poliitilisest päevakorrast välja. Kuna see ei ole sobinud Reformierakonna kitsale maailmavaatele, siis on see üks teguritest, miks see nii on olnud. Kas VEB Fondist peaks tegema veel midagi? Ma arvan, et dokumente uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel, Virkko Lepassalu on kirjutanud – kes viitsiks läbi lugeda need raamatud ja kirjatükid, saavad endale sellest päris hea tervikpildi ette. Ma arvan, et täna oleks vaja eelkõige seda, et Riigikogu süveneks uuesti kõikidesse nendesse allikatesse ja teeks otsuse uue informatsiooni põhjal, uuendatud informatsiooni põhjal. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Jüri Jaanson, palun!

Jüri Jaanson
Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulin ausalt öeldes siia saali kuulama praegu argumente ja sisulisi põhjendusi tegelikult sellele pealkirjale, mis siin olulise tähtsusega riiklikule küsimusele on pandud. Milline on see riiklik vastutus? Riiklik vastutus ja argumente selle kohta. Mida ma siin tegelikult praegu kuulen, on nimed – Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, on Reformierakond. Kogu teema käib täiesti mööda sellest, mis ma tegelikult ... argumentidest, mida ma ootaksin. Jürgen Ligi esitas siin küsimuse, kas riik varastas ettevõtjailt raha. Ma sooviks ka vastust sellele, teie ei vastanud sellele küsimusele, sest ma tean, et see raha viidi pankade bilanssidest pankade päästmiseks. Nüüd ma kordan sedasama küsimust. (Juhataja helistab kella.) Kas riik tegelikult ka varastas ettevõtjatelt raha, milline on riigi vastutus ja argumendid siin?

Jaanus Karilaid
Ma kordan veel korra. Ju siis ... Ütleme, uuesti seda ettekannet ette lugeda praegu aega ei ole, aga ma selle ettekande kindlasti saadan teile meili peale. Ettekandest tuleb välja, et riigil on vastutus. Riik ise on võtnud oma otsustega, et ta on sekkudes eraõiguslikesse suhetesse, võtnud vastutuse. Osad sertifikaadiomanikud on saanud hüvitist ja osad ei ole saanud. Siin oli mitu aspekti, ühelt poolt sellest, kuidas ka põhiseaduslik institutsioon Eesti Pank on sellesse segatud. Eesti Pank on seda tunnistanud, Eesti Pank on vabandanud ja alles siis, kui ta sai poliitilise kontrolli alt välja. Kümne aasta jooksul, kui ta oli poliitilise kontrolli all, seda valedokumenti üles ei leitud. Ja kui teie tahate väita, et Riigikogu oma otsustega ja Eesti Pank oma auditiga ei ole juba riiklikult vastutav ja ei ole juba ennast määratlenud, et ta võtab ka seal vastutuse, siis ma teiega nõus ei ole. Ma arvan, et see teema täna vääriks jätku, just selle koha pealt, kuidas õigluse põhimõtet taastada ettevõtjate vaatevinklist.

Aseesimees Kalle Laanet
Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere
Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen nõus eelküsijaga, et iseenesest sa seda teemat ja pealkirja oma ettekandes ei puudutanud, aga ettekandes olid väga entusiastlik selles osas, kui halb on Reformierakond. Ma arvan, et su pime viha Reformierakonna vastu takistab sind tegelikult nägemast, et siin puudub põhjuslik seos. VEB Fond, Reformierakond – põhjuslikku seost nende kahe asja vahel ei ole, aga sa ei suuda seda näha ja su viha on nii suur. Mina ootasin kogu aeg põnevusega, et sa võtaks ja räägiks meile Aravete pangaautomaadi lõhkumisest, sest samas piirkonnas kandideeris Jürgen Ligi Riigikokku 2015. aastal. Kuidas sa neid kahte asja kokku ei osanud viia?

Jaanus Karilaid
Aitäh! Hea Valdo, nüüd sa õhutad poliitilist vihakõnet, mida ei ole, sest reformierakondlase Valdo Randperega oleme andnud koos ühe raamatu välja ja alles hiljuti – "Kirjad kinnisest majast". Me tahame, et sinna kinnisesse majja ei läheks ka mõni sinu kolleeg, sellepärast me asjadega tegelemegi. Ja sa tead juba läbi koostöövormide, et seda pimedat viha ei ole. Aga teatud asjadest rääkimine, ausalt rääkimine, seda valehäbi ei maksa sul tunda. Muidugi on raske, kui oma koduerakonnaga seonduvatest probleemidest räägitakse. See on valus, aga sellest rääkimine teeb tervemaks. Nii et ei ole pimedat viha. Ma juba oma kõnes ka mainisin tegelikult, et ma ootan, et Reformierakond teeb restart'i, et ta ei hoia oma vanast mõtteviisist kinni, et kõikidest probleemidest, mida räägitakse, korruptsioonijuhtumitest – Reformierakonna puhul öeldakse, et see on külajutt ja see on välja mõeldud. Saage sellest vanast mõtteviisist, EKP-likust mõtteviisist vabaks ja siis teie erakond muutub ka selliseks ausamaks ja läbipaistvamaks. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Ants Laaneots, palun!

Ants Laaneots
Suur tänu, härra eesistuja! Kodanik Karilaid, te solvasite isiklikult mind ja kogu Reformierakonda. Raske on teid nimetada härraks, ütleme niimoodi. Teie tendentslik kõne, täis püha viha, oli sisuliselt süüdistuskõne kogu Reformierakonnale, mitte konkreetsetele VEB-iga seotud asjaoludega tuttavate või teadvatele isikutele. Ehkki valdav enamus tegelikult erakonnast polnud üldse antud juhtumiga ei seotud ega ei ole siiamaani ka teadlik, mis seal tegelikult toimus. VEB-i asjaoludega on tegelenud ju Eesti õigusorganid, minu arust on nad oma otsused langetanud. Miks te neid ei süüdista, miks te süüdistate erakonda? Või püüate nüüd meie n-ö süüdistamisega saavutada mingi katte räpasele korruptsioonile Tallinnas teie erakonna esindajate poolt pikka aega n-ö kasutatavale.

Jaanus Karilaid
Aitäh! Erinevalt Reformierakonnast Keskerakond ei pane pead liiva alla. Jah, on korruptsioonijuhtumid Tallinnas. Me tegeleme, erakond ei ütle, et vaadake nende isikute nimesid, need meisse ei puutu. Erakond sel teemal eile ka tegi pressiteate, korruptsioonivastase võitluse programm on töös. Erakond ei põgene selle eest ära. Ma soovitan ka Reformierakonnale, ärge teatud probleemide eest ära põgenege. Kui te põgenete ja ei taha teemast rääkida, siis olete ka vastutav.

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teie aeg on lõppenud küsimustele vastamiseks. Palun kõnetooli vandeadvokaat Indrek Leppik!

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Head Riigikogu liikmed ja saalisviibijad! Ma olen advokaadina tegutsenud alates aastast 1997 ja kogu selle perioodi jooksul on minu laual kas siis suuremas või väiksemas olnud ka VEB Fondiga ja sealtkaudu, selle fondi kaudu oma rahast ilma jäänud isikute problemaatika. Tahan teile anda põgusa ülevaate sellest teemast, mis minu hinnangul kahjuks ei kuulu kaugeltki mitte Eesti riigi edulugude hulka.
Esimene oluline punkt. Tahan selgitada, et Venemaa Vnešekonompangal polnud VEB Fondi võlausaldajatega mingit õigussuhet, veel vähem saab neil olla mingi puutumus NSV Liidu välisvõlaga. Kahjuks kuuleme me VEB Fondi teemat summutada üritavate isikute käest jätkuvalt valeinformatsiooni, justkui, esiteks, oleks Venemaal Nõukogude Liidu välismajanduspangas külmutatud VEB Fondi sertifikaadiomanike raha. Teiseks püütakse VEB Fondi sertifikaadi omanikele raha tagasimaksmist siduda NSV Liidu välisvõlaga ja veeretada vastutus sertifikaadiomanikele tekitatud kahju eest Venemaa peale. Mõlemal juhul on tegemist valeväitega. Esiteks, VEB Fondi sertifikaadiomanikud pole kunagi omanud kontot ega mingit kliendisuhet Venemaal. Nad olid Eesti pankade kliendid. Teiseks, selsamal lihtsal põhjusel puudub neil ka igasugune seos Venemaa ja NSV Liidu välisvõlaga.
Selgitan täpsemalt tavaelust meile kõigile tuttava ja lihtsa näite varal. Eelduslikult kõigil Riigikogu liikmetel on pangakonto, see omakorda tähendab Eestis asuva panga ja panga kliendi lepingulist suhet. Kui teile laekub raha mõnest välisriigist, ülekandena, siis te isegi ei tea, milliseid välispankasid teie pank korrespondentpankadena raha liigutamiseks maailmas kasutavad. Teile tehtud ülekanne kajastub lihtsalt Eestis asuva panga kontol. Ka VEB Fondi moodustamise ajal toimisid välisülekanded täpselt samadel põhimõtetel.
Mul on nüüd koostatud ka slaidid, mis kahjuks tehnilistel põhjustel on teile tehtud paberkujul kuskil karbikeses kättesaadavaks. Soovitan võimalusel tutvuda neid õigussuhteid iseloomustava slaidiga. Slaidi sisu oma olemuselt on see, et Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus, hilisem Põhja-Eesti Aktsiapank, lühendina siis kasutatud PEAP, ja Balti Ühispank, lühendina kasutatud UBB, kasutasid välisarveldusteks korrespondentpankadena Venemaal Vnešekonombanki, mida on lühendatud VEB Pangaks. Need kaks Eesti Panka omasid VEB Pangas korrespondentkontosid ja tänased sertifikaadiomanikud AS Saare Kalur, Akke AS jt omasid lepingulisi suhteid PEAP ja UBB-ga ehk siis Eesti pankadega. Nende arveldusarvetele tehti nende lepingupartneritele kandeid välispankadest ja neil olid nõuded arvelduslepingutest lähtuvalt ainult Eesti pankade vastu. See väljendub tegelikult väga selgelt ka Riigikogu 1993. aasta otsuse punktis 4, mille ma olen ka sellel slaidil välja toonud. Selgelt Riigikogu oma toonase otsusega eraldas pankade klientide kontodest tulenevad nõuded ja viis need riiklikusse VEB Fondi. Ja kui siin enne küsimuste-vastuse voorust käis läbi, kuidas on riik raha ära võtnud, siis täpselt nii see riigipoolne raha ära võtmine välja nägigi.
Sama järelduse on tänaseks teinud ka Riigikontroll, see ei ole ainult minu seisukoht. VEB Fondi Riigikontrolli aruande leheküljel 3 Riigikontroll ise küsib, ise vastab. Tsitaadi algus: "Kas VEB Pank külmutas UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontod?" Vastus: "Ei, VEB Pank ei külmutanud UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontosid. VEB Pank külmutas UBB kaks korrespondentkontot ja VOV-i kaks korrespondentkontot. UBB ja PEAP hoiustajatel olid arveldusarved UBB ja VOV-i pangas, mitte VEB Pangas." Veel toob Riigikontroll välja, et kuna hoiustajatel ei olnud Venemaal kontosid ja VEB Pank külmutas Eesti pankade kontod, mitte nende klientide omad, oli raha võimalik kaotamine pankade äririsk ning vastutus kõikide klientide ees võrdselt. Isikute väljavalimine, kelle nõuded tuli kanda VEB Fondi, oli vastuolus pangandustavade ja korrespondentkontode olemusega.
Lisan siia ka mõtte õigusteadlaselt Lasse Lehiselt selle nädala teisipäeval Postimehes ilmunud intervjuust. Tsitaat: "Kogu see kaitsetaktika riigi poolt on üles ehitatud sellele, et justkui Venemaa võttis raha panga klientidelt ära. Venemaa ei võtnud raha panga klientidelt ära, Venemaa võttis raha ära konkreetselt kahelt pangalt ning seepeale võtsid need kaks panka ära raha oma klientidelt Eesti Panga kaasabil." Ja uus tsitaat: "Kui Eesti riik Riigikogu kaudu otsustas selle 1993. aastal legaliseerida, siis riik peab ka vastutama ja need tagajärjed kompenseerima." Kuidas saab Eesti Vabariigi poolt Eestis asuvate pankade klientidelt nende nõudeõiguse äravõtmine ja selle tagastamine olla seotud endise NSVL-i välisvõlaga? Vastan, et ei saagi. Need isikud, kellele kompensatsiooni määramine on ette nähtud praeguse Riigikogu menetluses oleva eelnõus, neilt võttis pangas olnud raha ära Eesti Vabariik, mitte NSV Liit või Venemaa. Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes vastupidise seisukohaga püüavad seda teemat segasemaks ajada ja toimunut õigustada.
Nii, liigun edasi. Selle teemaga on kahjuks seotud kõrgeimal tasemel korruptsioon. Kas see sai saatuslikuks tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjatele, on küsimus. On muret tekitav, kuidas Eesti Panga ja Eesti riigi tippametnike toel on Venemaalt kätte saadud üle 32 miljoni dollari Eesti pankade raha. Arvestades tehingute hulka ja sellega tõenäoliselt kokku puutunud isikuid, nende ametipositsioone, on tegemist kõrgel tasemel organiseeritud kuritegevusega. Palju on räägitud Eesti Panga võltsitud andmetega kirjast, mille alusel sai Venemaa äriühing nimega TSL International võtta Venemaalt välja 32,3 miljonit dollarit. Ma ei peatuks sellel lähemalt, küll aga tahaksin põgusalt meelde tuletada Riigikontrolli poolt käsitletud Venemaa äriühingu TSL Internationali jaoks sertifikaatide kokkuostmist. Nimelt, tõenäoliselt kartuses, et äkki Venemaa vabastab mingi hetk Eesti pankadele kuulunud varad VEB Pangst ja nii tuleks välja, et ligi pool Eesti pankadele kuulunud rahast on ära varastatud, otsustasid skeemimeistrid need sertifikaadid tagantjärele TSL Internationalile kokku osta. Olen nüüd toonud teile siis jälle mingil moel kättesaadavaks tehtud slaidis välja täpselt selle skeemi, kuidas siis Eesti Panga, Eesti Merelaevanduse, AS-i Tallinna Kesklinna Sadam, AS-i Tallinna Sadam sertifikaadid osteti kokku Eesti Ühispanga kaudu rohkem kui 30 miljoni dollari ulatuses. Ja selle slaidi ilmestamiseks ka täpne tsitaat nüüd Riigikontrolli VEB Fondi aruandest: "Aastatel 1997–1998 jõudsid Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuded Eesti Ühispanga vahendusel järk-järgult TSL Internationali omandusse. Märtsis 1997 loovutas Vabariigi Valitsus enda VEB Fondi sertifikaadid tasuta Eesti Pangale, kohustusega need edasi võõrandada. Aprillis 1997 loovutaski Eesti Pank need nõuded Eesti Ühispangale, kes oli nõus üle võtma kahjumliku riigipanga PEP, kui riik annab Ühispangale üle ka VEB Fondi sertifikaate. Täpselt aasta hiljem, aprillis 1998 müüs Ühispangale oma VEB Fondi sertifikaadid Eesti Pank, lisaks omandas Ühispank VEB Fondi sertifikaate ettevõtetelt Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam ja Tallinna Kesklinna Sadam." See tekst on leitav Riigikontrolli VEB Fondi aruande leheküljelt 62 punktist 336.
Kõik need sertifikaadid läksid TSL Internationali omandusse. Riigikontrolli audit jõudis järeldusele, et suurpettuse näol oli tegemist pikaajaliselt ette planeeritud tegevusega, mis oli mahitatud tipptasemel. Murettekitav on ka asjaolu, et seda kuritegu suudeti katta kuni aegumistähtaegade möödumiseni. Miks õiguskaitseorganid sellises mastaabis ja laia isikuteringi poolt toimetamisele tähelepanu ei pööranud, see vajaks samuti täiendavat selgitamist. Eks igaüks teeb ise järeldused, millisel tasemel toetust selle tänaseks aegunud kuriteo tarvis oli vaja ja kas toimunu võis kuidagi mõjutada VEB Fondi tõttu tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjate edu raha kohtu kaudu tagasisaamisel. Ma siis korraks veel kord rõhutan, et sellesama petuskeemi tagamiseks osteti kokku ka Eesti Panga, Vabariigi Valitsuse ja siis riigile kontrollitavate äriühingute Eesti Merelaevanduse, Tallinna Kesklinna Sadama ja Tallinna Sadama sertifikaadid.
Järgmine moment. Eestis on praegusel hetkel, tõsi, jõus kaks täitmiseks kohustuslikku kohtuotsust. Esimene kohtuotsus, 2010. aastast pärinev Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Esindasin selles vaidluses sertifikaadiomanikke. Vaidlus algas halduskohtus 2004. aastal. Kohus ei võtnud mitmel korral kaebust menetlusse ja me vaidlesime kolmel korral Riigikohtuni välja, kõik menetluslikud nüansid. Täpsemalt, kas kaebuses saab sellise nõude esitada, kas kaebus on esitatud tähtaegselt või mitte, milline peaks olema menetlusosaliste ring. Alles pärast seda toimus asja sisuline arutelu. Lõpuks tuli sertifikaadiomanikele võit. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses leiti, et riik sekkus avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võttes sellega endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Kohus märkis, et riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Kohus järeldas, et riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uus alternatiivne lahendus. Ja eraldi märgiti kohtuotsuses ära, et probleemi ulatuse tõttu antakse aega kohtuotsuse täitmiseks üheksa kuud. Seega, kohtuotsus kohustas riiki kompenseerima ettevõtjatele tekitatud kahju, jättes lahtiseks üksnes hüvitise instrumendi ja määra, ehk kas riigi poolt raha maksmine, riigi võlakirjad ja kui suures summas täpselt, arvestades seda pikka ajaperioodi ja kogu selle kaasuse spetsiifikat. See otsus oleks pidanud tagama sertifikaadiomanikele õigusrahu ja riik pidanuks määrama kompensatsiooni. Kahjuks otsustas toonane Riigikogu – ilmselt piisava teabe puudumisel –müüa varatu VEB Fondi vara ja selle müügist saadava raha kompensatsioonina ettevõtjatele välja maksta. Selle tulemusena said ettevõtjad VEB Fondi likvideerijalt teated, et nende kompensatsiooni suurus on null eurot. Riigikogu otsuse tegemise ajaks ei olnud kahjuks piisavalt veel Eesti Panga poolt kogu selle suurpettuse teema avalikuks tulnud.
Otsus nr 2. Ka selles vaidluses esindasin sertifikaadi omanikke. Asi jõudis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kaudu Riigikohtu üldkogule ja Riigikogu üldkogu leidis, et erinevalt varem jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ei ole sertifikaatidest tulenevalt mitte mingeid nõudeid kellegi teise kui VEB Fondi vastu. Kuus riigikohtunikku jäi eriarvamusele. Mis alusel jõuti selliste järeldusteni, kui need teemad olid juba kord seitse aastat kestnud ja jõustunud otsusega kohtumenetluse käigus selgeks vaieldud ja üldkogul puudus õigus jõustunud kohtuotsust revideerida, sellele on minul õigusteaduse põhiselt väga raske vastata.
Tsiteerin enda tänase kõne kõige populaarsemat allikat, õigusteadlast Lasse Lehist, kes on koostanud ka Riigikontrolli VEB Fondi auditi jaoks õigusekspertiisi ja kes sel nädalal kommenteeris vastuolulisi kohtuotsuseid järgmiselt: "Kas sellega leppida, aga see on protsessuaalselt võimalik, meie kohtusüsteem ei ole selles mõttes nii ühtne. Sõltub sellest, kuidas konkreetset asja lahendatakse, mis on täpselt selle vaidluse kese. Mõnikord tekivad sellised asjad juhuslikult, mõnikord sihipäraselt. Õiguslikult ei ole võimalik sellele viimasele kohtuotsusele ligi pääseda või seda vaidlustada, kahtluse alla seada. Seetõttu ongi pall riigikogu käes, kes saab siis kas seadusi muuta või ühekordse otsusega selle asja lahendada nii, nagu on õiglane."
Siia otsa veel üks tsitaat. Maksumaksjate liidu ajakiri Maksumaksja avaldas eelmisel aastal oktoobrinumbris praegu Riigikogu menetluses oleva eelnõu ja selle seletuskirja, millele oli lisatud järgmine sissejuhatus ... (Juhajata helistab kella.)

Aseesimees Kalle Laanet
Kui palju teil oleks vaja?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Mul on praegu lehekülg teksti veel. Kas ma tohin selle lõpuni lugeda?

Aseesimees Kalle Laanet
Pikendame istungit selle võrra.

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Suur aitäh! Tsitaadi algus: "Üks Eesti pangandusajaloo häbiplekke on kahtlemata VEB Fond. Nii õiguslikus kui eetilises plaanis pehmelt öeldes segane teema. Ainus selge asi kogu selles loos on see, et pankade kliendid, kes 1992. aastal oma rahast ilma jäid, ei ole tänaseni sentigi tagasi saanud. Välja arvatud üks klient, kelle konto õnnestus "lahti sulatada". Vahepeal jäi mulje, et asi sellega lõpebki, sest kohtust abi ei saadud – nagu sellistel puhkudel juba kombeks, selgub pärast paarikümneaastaseid kohtuprotsesse, et kahjukannatajad olid pöördunud kas valesse kohtusse, vale nõudega, vale isiku vastu, liiga vara, liiga hilja või unustanud ära tähtsad nõiasõnad." Ju ma nendes vaidlustes kliente esindades siis need nõiasõnad unustasin.
Siit jõuan lõpetuseks oma viimase punkti juurde. Esitan Riigikogu liikmetele palve, et riigi poolt 1993. aastal Eesti ettevõtjatelt ära võetud raha tagastataks. See on, head Riigikogu liikmed, teie kätes. Jõuga, ilma VEB Fondi loos kannatanud ettevõtjatelt küsimata võeti ettevõtjatelt nende Eesti pankade arvelduskontodel olnud raha ära. Kuidas üldse demokraatlikus riigis saab selline olukord tekkida? Tänaste VEB Fondi sertifikaadiomanike rahaga päästis riik pangad, PEAP ja UBB pankrotti minemast. Nende pankade päästmine oli vajalik värskelt käibele tulnud Eesti krooni ellujäämiseks. 1993. aastal kehtis meil juba rahvahääletusel vastu võetud ja tänagi kehtiv põhiseadus. Riigikogu otsusega moodustati siis VEB Fond, ettevõtjad jäid oma rahast ilma, neile jagati üksnes lootusi, mille kattevarjus punuti suurejoonelist vargust, millest me täna oleme tänu Eesti Panga ausale juhile täpse ülevaate saanud. Ettevõtjate jaoks ajutine lahendus kestab tänaseni, faktiliselt on nad meie enda riigi poolt paljaks varastatud. Kas meie põhiseaduse mõte ja säte toetavad sellises olukorras raha tagastamist või mitte? Mis on inimlikum kui jõuga pangakontolt võetu tagastamine?
Tsiteerin jälle õigusteadlast Lasse Lehist: "Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada."
Head Riigikogu liikmed! Alati on lapsel taskuraha vähe, alati on pere-eelarve pingeline, riigieelarve kulude poolele trügib lõputu hulk kohustusi. Kuigi eestlased ei ole kõige usinam kirikurahvas, siis kümnest käsust üks ütleb: sina ei tohi varastada. Teil on võimalus anda hinnang toimunule, olla aus ning leida ettevõtjate jaoks õiglane ja väärikas lahendus. Neile sertifikaadiomanikele, kes on kandnud seni maksumaksja koormat enda õlgadel ja panustanud Eesti oma valuuta ja rahandussüsteemi stabiliseerimisse, on võimalik raha tagasi anda. Teie kätes on selle olukorra lahendus. Kas 100-aastane Eesti riik on küps, kus tunnistatakse oma vigu ja antakse nendele isikutele, kellelt Eesti krooni ja kahe Eesti kommertspanga päästmiseks raha ära võeti, raha tagasi? Kas 1993. aastast kuni tänaseni avalike huve teeninud ettevõtjate raha eest ka intressi makstakse, see on teie kõigi ühine otsus. Suur aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh! Teile on ka küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! See on pikk kaasus olnud, see asi on kestnud väga pikalt ja siin on olnud õhus sellised väited, et kuna see asi on aegunud, siis ärme selle asja juurde enam tagasi tuleme. Tegelikult viimased sellised põhjapanevad otsused võeti 2012, kui Riigikohus langetas oma otsused, kui Riigikogu võttis selles suhtes seisukoha. Samas te lõpetasite oma ettekande sellega, et Riigikogu peaks selle asjaga edasi minema. Ma olen nõus, et siin on pidevalt välja tulnud uusi asjaolusid ja tõesti peaks edasi minema. Minu küsimus on, et kuidas te näeksite, mis Riigikogu peaks tegema. Kuidas peaks Riigikogu sellega edasi minema?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Riigikogu laual on sertifikaadiomanike ja nende isikute huve kaitsev eelnõu tänasel päeval. Nendelt inimestelt on selle VEB Fondi 1993. aasta Riigikogu otsusega otseselt ära võetud nende n-ö kontolepingust tulenev nõue Eestis asuvate kommertspankade vastu. Nii et esimene moment, mida ma näen, on kindlasti see, et Riigikogu saab selle omaaegse ülekohtu heastada ja ära võetud raha tagastada. Teine moment on minu meelest poliitikutele laiem ja ka selle teemaga väga tõsiselt haakuv, et kuidas oli ikkagi võimalik, et 15 aasta jooksul kolm Eesti Panga presidenti ei andnud kordagi informatsiooni või ei olnud võimelised välja selgitama sellises suures mahus tehtud pettust, esiteks. Teiseks, kuidas on võimalik, et ükski õiguskaitseorgan, arvestades selle probleemi mahtu, arvestades seda – ma olen selle teema sees kogu aeg olnud –, et ajakirjanduses ilmusid väited selle kohta, et seal on tehtud hämaraid tehinguid, et Venemaa kontolt, Venemaalt nende kahe Eesti kommertspanga korrespondentkontolt on raha ära liikunud, et kuidas on võimalik, et selliste suurte numbrite ja selliste tõsiste teemade puhul varem, kui need kuriteod ei olnud veel aegunud, mingit menetlust ei alustatud. Ja kokku võttes laiemalt ma leian, et see on tegelikult Riigikogu jaoks tõsine mõtlemiskoht, et kuidas sellise väikese ja küllaltki korporatiivse riigi puhul, nagu Eesti seda on, tagada tippametite mehitamine selliselt, et need isikud ka päriselt oleksid neutraalsel positsioonil, et need isikud, kes muidu võib-olla väga tublid on, mingites konkreetsetes küsimustes ei kuritarvitaks oma n-ö ametipositsiooni.

Aseesimees Kalle Laanet
Toomas Paur, palun teine küsimus!

Toomas Paur
Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Teil oli väga sisukas ettekanne, mis meid kõiki informeeris täpsemalt selles küsimuses. Riigikohtu otsusele 30. juunil 2017 kirjutab riigikohtunik Jaak Luik oma täiendavas arvamuses, et põhiseaduse 25. aastapäeval ei ole minul kohtuvõimu kandjana õigus VEB Fondi saagas vaikida. Jaak Luik viitab oma täiendavas arvamuses ka endise Riigikohtu esimehe Rait Maruste seisukohale 22. märtsil 1994, et eelkõige peab õigusmõistmine olema õiglane. Ma küsin teilt: kas teie arvates on lähiajal võimalik sellele VEB Fondi lahendusele leida õiglane lahendus?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Ma olen ka aru saanud, et see Riigikohtu üldkogu otsus aastast 2012, mis ignoreeris jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 2010. aasta otsust, tekitas kahe kohtuotsuse vahelise konflikti ja viis maa pealt selle õigusrahu, mis oleks pidanud pärast seitsmeaastast kohtuvaidlust meie riiki saabuma. See on südame peal päris paljudel õigusteadlastel. See on ka riigikohtunikel endal ilmselt südame peal, sellepärast et seesama teie poolt nimetatud kohtunik on mitmetes isegi asjaga mitte seotud kohtuasjades eriarvamustes seda VEB Fondi esile toonud, on kirjutanud oma eriarvamustes isegi luuletusi, väga toredaid. Aga praegu selle õigluse jalule seadmine – siin on kaks vaadet, üks on vaade tagasi ja teine on vaade ajas edasi. Ajas tagasi minnes peaks minu meelest välja selgitama, niipalju kui võimalik, miks see niimoodi läks, ja ajas edasi on Riigikogu käes kõik tööriistad, et see kaasus annaks tõsist ainest mõelda, et tulevikus enam niimoodi ei juhtuks. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Head kolleegid, kui teil on erimeelsusi ja arutada soovite, siis palun tehke seda väljas. Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, ka minu poolt tänud sellise selgitava ettekande eest! Aga täpsustuseks, kuidas on võimalik, et Eesti riigis kehtib hetkel kaks teineteist välistavat kohtuotsust? Üks ütleb, et riigil on vastutus sertifikaadiomanike ees ja neile tekitatud kahju tuleb korvata, ja teine otsus ütleb, et riigil seda vastutust ei ole. Kas Riigikohtu kohtunikud tegid oma viimase otsuse olles kursis selle suurpettusega?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Kahjuks ka Riigikohtu üldkogu otsus tuli suhteliselt lühikese distantsi pealt, pärast seda, kui Eesti Pank oli selle suurpettusega seotud asjaolud avalikuks toonud. Mul on tõesti raske kommenteerida. Nagu ma täna ka oma kõnes ütlesin, siis mina õigusteaduse põhiselt ei suuda neid vastuolusid seletada, et kohtuotsus, milles vaieldakse läbi kõik menetluslikud aspektid, kuidas üldse on võimalik sellist kaebust esitada, kas selles kaebuses on võimalik selline nõu esitada, kas see nõue on esitatud tähtaega rikkudes või mitte. Kõik see temaatika halduskohtusüsteemi mööda käidi põhjalikult, detailselt läbi. Enne, kui me asja sisulise arutamiseni jõudsime kulus aastaid. Ja see kaasus liikus korduvalt Riigikohtuni välja, käis ka mitu korda Riigikohtu laua peal, enne kui sisulise otsuseni jõuti. Ehk siis, tõsi, see oleks nagu küsimus, võib-olla mõni õigusteadlane omab paremaid ja põhjalikumaid teadmisi kui mina. Minu meelest Eesti riigis ei tohiks see niimoodi olla. 

Aseesimees Kalle Laanet
Priit Sibul, palun!

Priit Sibul
Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et 2012 tegi parlament otsuse, kus sertifikaat otsustati siis varatu VEB Fondi arvelt kompenseerida. Kuigi pikalt on räägitud, et VEB Fond on otsast põiki läbi uuritud ja midagi ei ole, siis selgus, et viimane uurimiskomisjon suutis tuvastada päris mitmete VEB Fondiga seotud inimeste mälukaotuse ja võltsitud dokumente, nii et iga kord kui uuritakse, siiski midagi välja tuleb. Mul on küsimus, et 2012. aastal tehtud parlamendi otsus, milles ka mina osalesin tollaste teadmistega, ja nüüd, nagu ütlesin, et hiljem on selgunud, et tegelikkuses on kellelgi õnnestunud vahendid kätte saada jne. Kas see otsus oli õiguspärane ja kas parlament peab nüüd selles kontekstis oma eelmise otsuse ka kuidagi üle vaatama?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Minu hinnangul see otsus ei olnud kooskõlas jõustunud kohtuotsusega. Samas ma pean möönma, et Riigikohtu üldkogu jättis selle halduskohtu liini mööda jõustunud kohtuotsuse põhjendused kõrvale, mida tegelikult õigusteooria kohaselt oleks pidanud arvestama, ja Riigikohtu üldkogu seda parlamendi otsust ei tühistanud. Nii et materiaalselt on see otsus praegusel hetkel kehtiv, aga kuna tegemist on Riigikogu enda otsustusega, siis kui Riigikogu täna, nüüd ja praegu mõistab seda segadust, mis kogu selle asjaga kaasneb, saab aru sellest, et tegelikkuses toimus riigi poolt väga lihtne ettevõtjate kontodel oleva raha äravõtmine, saab aru sellest, et selle rahaga tegelikult stabiliseeriti toona finantssüsteem, selle rahaga hoiti elus toonased kommertspangad, kaks kommertspanka, Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank, ja sisuliselt mõistab seda, et see on finantstugi, mille need õnnetud rahast ilma jäänud ettevõtjad on andnud praegusel hetkel siis rohkem kui 20 aastaks riigile, siis Riigikogul on igati võimalus oma otsuseid muuta, korrigeerida ja lähtuda nendest asjaoludest.

Aseesimees Kalle Laanet
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Ütlesite, et tegemist on kõrgeimal tasemel korruptsiooniga, mida veel pealegi mahitati tipptasemel. Kui see nii on, siis kes moodustasid kuritegeliku ühenduse ja kes seda juhtisid, kas Eesti Vabariigi peaministrid, Eesti Panga presidendid, Riigikohtu esimehed? Kas te julgete nimetada selle kuritegeliku ühenduse mõne juhi nime? Sest praegusel hetkel on mõned Eesti Vabariigi ministrid kriminaalkorras süüdi mõistetud, aga kuna kuritegu on aegunud, siis saate olla natuke avameelsem. Julgete nimetada mõne kuritegeliku ühenduse juhi nime?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh küsimuse eest! Minul on advokaadina tegutsedes suhteliselt piiratud võimalused. Ma saan, tõsi, esitada igasuguseid päringuid, teabenõudeid, aga ma miskipärast olen seisukohal, et kui ma oleks usinalt noore aktiivse advokaadina hakanud välja selgitama ja erinevatesse institutsioonidesse saatnud päringuid selle kohta, kes selle kuriteo toime on pannud, kes seda on juhtinud, kes on siis kõik n-ö osalised seal, siis vaevalt et mina oleks oma võimaluste piires neile vastuseid saanud. Meil on ju teada, tõsi, kes allkirjastas Venemaale saadetud valeandmetega kirja. See oli Vahur Kraft. Tegelikult, miks ma pidasin vajalikuks ka oma ettekandes pöörata tähelepanu sellele, et n-ö tausta tekitamiseks sellele samale finantskuriteole osteti kokku Eesti Panga, Vabariigi Valitsuse ja siis kolme riigi poolt kontrollitud riigi äriühingu sertifikaadid, siis ilmselgelt kuskilt pidid need juhised tulema. Kes toona need juhised andis? Ütlen ausalt, mina ei ole neid uurinud, aga see on kindlasti teema, mida Riigikogu saab teha. Täpselt samamoodi, minu jaoks seesama küsimärk, mille ma ka oma kõnes välja tõin, miks neid isikuid ei ole tehtud kindlaks enne, kui kuritegude aegumistähtajad möödusid, ja miks neid isikuid ei ole vastutusele võetud. Aga jah, mingeid konkreetseid nimesid ma tõesti ei tea, kes andis käsu, kes lihtsalt täitis käsku, kellel oli selles juhtiv roll. Minul need andmed puuduvad. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits
Hea vandeadvokaat Leppik! Arvestades seda eelmist küsimust, küsin mina, et nimetame asju oma nimedega ilusas eesti keeles. Te tahate täna siin öelda, et tegemist oli rööviga ja mitte Venemaa ei ole raha võtnud, vaid Eesti võtmefiguurid, kes aastaid on tegelenud ka poliitikaga, on ära võtnud raha Eesti ettevõtjatelt. On see nii jah või ei?

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Jah, see on nii. Väga lihtsalt ja labaselt on võetud ära ettevõtjate raha ja seda raha ei ole tänase päevani tagastatud.

Aseesimees Kalle Laanet
Rainer Vakra, palun!

Rainer Vakra
Aitäh, austatud juhataja! Austatud vandeadvokaat Leppik! Selle tuvastas Riigikontroll koos Riigikogu erikomisjoniga, tõepoolest, et kõik see sai juhtuda vaid Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga toonaste juhtide kaasabil. Aga mul on nüüd konkreetne küsimus selle kohta, mis puudutab hüvitamist. Ma arvan, et siin saalis pole kedagi, kes ei arvaks, et mis tahes ülekohus peab saama alati hüvitatud. Küll aga tegelikult VEB sertifikaatide puhul on ju väga erinevaid ettevõtteid. On neid, kes on n-ö varjusurmas, ei ole seda edasi kaevanud, on need, kes põhimõtteliselt siiamaani kohtus käivad ja teisalt, ka teie mainitud ettevõtted – Eesti Merelaevandus, AS Tallinna Kesklinna Sadam, AS Tallinna Sadam – said ju tegelikult vaid 10% oma VEB Fondi sertifikaatide väärtusest. Kuidas te seda hüvitist näete? Kas kõik saaksid tulevikus n-ö 100% või need, kes on kord 10% saanud, saavad 90% juurde või saavad hüvitist ainult need, kes tänase päevani on kohtus käinud? See on väga oluline erinevus selles, et kuidas me siit edasi saame minna. 

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Täna Riigikogu menetluses olev eelnõu on võtnud selleks n-ö võrdsete isikute grupiks need isikud, kes käisid kohtus, need viis ettevõtjat, kes käisid kohtus seitse aastat, kes seitsme aasta jooksul said positiivse kohtulahendi, millega sisuliselt riiki kohustati neile kompensatsioon määrama. Lahtiseks jäi ainult kompensatsiooni instrument ja kompensatsiooni suurus. Arvestades neid asjaolusid, et teie nimetatud sertifikaadid, mis said müügi puhul selle 10% raha tagasi, siis mina saan aru, et siin tõmmati riigijuhtide poolt niite neid sertifikaate kokku ostes ja neid summasid määratledes. Mina jätaksin need sertifikaadiomanikud kompensatsiooni määramisel üldse kõrvale praegusel hetkel, need on ju Eesti Pank, Vabariigi Valitsus ja riigi poolt kontrollitavad riigiäriühingud. Aga need isikud, kellelt ... kes olid ettevõtjad, need isikud, kes kohtus käisid, nendelt ju võeti ära nende poolt toona äritegevuse käigus teenitud raha, mis oli pangakontole laekumas. See tekitas neile väga tõsiseid probleeme. Ja selles situatsioonis, kus raha on ära võetud ja selle raha hind tänaseks on märkimisväärselt tõusnud, siis minu nägemuse kohaselt peaks vähemalt neile isikutele, kes on siis selles kohtuotsuses soodustatud isikud – 2010 ringkonnakohtu otsus –, kindlasti sajaprotsendiliselt tagastama pluss intressid, selle raha. Ja kui Riigikogu tahab olla eriti õiglane, siis tegelikult ka need teised isikud on oma raha väga selgelt riigi hüvanguks jätnud ja see võimalus on alati laual, et ka neile kompenseerida. 

Aseesimees Kalle Laanet
Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Härra ettekandja, ma ei tea, kuidas te ise tunnete ennast peale Jaanus Karilaiu väga avatud teksti, kus õiguslikud argumendid täielikult puudusid, kus ta avas osa oma motiividest, miks see arutelu toimub. Minule isiklikult on see, et te olete siin, natuke uskumatu. Te olete ühe poole advokaat, te olete kohtutes saanud regulaarselt peksa ja te tsiteerite valikuliselt teistsuguseid arvamusi ja proovite nüüd poliitilises protsessis nagu ühe poole advokaadina – teist poolt ei ole, kohust ei ole – siiski raha kätte saada. See on hinnang. Küsimus on, öelge, enamik nõudest on AS-il Imbi, pankrotis. Enamik, minu andmetel. Öelge, kui palju jäi AS-il Imbi raha nendesse pankadesse ja täpsustage siis, kuidas need tekkisid, need nõuded tema puhul, enamus nõudeid.

Vandeadvokaat Indrek Leppik
Aitäh! Ma alustan siis sealt otsast, kust teie alustasite. Jah, ma kuulsin härra Karilaiu kõnet. Ma olen ennegi poliitikute kõnesid kuulanud, ma ei näinud seal mitte midagi imelikku. See, et ma olen ühe poole advokaat, ma ei tee sellest mitte mingit saladust. Minu meelest ongi väga tore see, kui kõik asjaosalised ära kuulatakse, kõigi asjaosaliste käest võetakse seisukohad ja otsuste tegemisel on sellisel juhul kindlasti palju rohkem n-ö otsustamisruumi ja andmeid. Riigikogu töökord võimaldab ju küsida mis iganes arvamusi ükskõik kellelt. Nii et ma ei näe selles mitte midagi ebaloomulikku, et isikute esindaja annab nagu oma ülevaate asjast. Mis puudutab nüüd küsimuse teist poolt, AS A. O. Imbi nõuet, siis esiteks ma ütlen seda, et Eesti Pank ju kehtestas need sertifikaadi tingimused toona, need on Eesti Panga käskkirjaga kinnitatud ja Eesti Panga käskkirja kohaselt olid sertifikaadid vabalt võõrandatavad. Täpselt samamoodi ju tegi Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank. Kui siin on ettevõtjaid nimetatud spekulantideks tänu sellele, et nad on mingi sertifikaadiga tehingu teinud, siis minu meelest ei ole see väga viisakas väljend. Teiseks, A. O. Imbi jaoks oli see nõue puhtalt tegelikult tema enda raha. Tegemist oli kütuseäris tegutseva äriühinguga, kes tegi oma Läti koostööpartneriga ühiseid tehinguid, ja tegelikult sellesse tehingusse oli suunatud selgelt A. O. Imbi raha. Isegi kui emotsionaalselt siin vaadata seda, kes siis tol hetkel, kelle raha päriselt külmutati, siis tegelikkuses see raha pärineski sealt sellestsamast A. O. Imbist, ja siin ei ole ei õiguslikult ega emotsionaalselt sellele ettevõtjale mitte midagi ette heita. Vajadusel ma võin seda rahulikult täiendavalt selgitada ja anda selle kohta veel lisaandmeid. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Aitäh, hea ettekandja! Head kolleegid! Küsimuste-vastuste aeg on lõppenud. Tänud ettekande eest! Palun kõnetooli SA VEB likvideerija Rein Järvelille! Tuletan meelde, et teil on ettekandeks aega kuni 15 minutit.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänane arutelu ilmselt on siin paarkümmend aastat hiljaks jäänud. Kas aga nüüd veel, täna tasub seda küsimust arutada? Ma arvan, et parem hilja kui mitte kunagi. Ja ilmselt on täna ka natukene lihtsam ja pingevabam seda teha, sest veerandsada aastat on sündmustest möödas ja tänasel hetkel on võib-olla lihtsam rääkida, lihtsam hinnanguid anda ja võib-olla ka lihtsam vastutust võtta. Mis aga peamine, Riigikogu võimuses on valitsuse, laiemas mõttes kogu riigi valitsuse ebaseaduslike tegevuste heastamine, õigluse jaluleseadmine ning usu taastamine riigivõimu ausasse toimimisse. Sest on ju VEB Fondi kaasus see, mis on näidanud meie riigi ülesehitamise keerukust ning on kahtluse alla seadnud sellise lääneliku liberaalse demokraatia toimimise Eesti Vabariigis. Avalikkuse usu taastamiseks pole selline arutelu kindlasti täna hiljaks jäänud.
Kõigepealt lühike ülevaade sellest, mis toimus 1992–1993 ning mis oli toonase tegevuse majanduslik sisu ja majanduslik tähendus. 1992. aastal oli pangandussektori suurimaks probleemiks Vnešekonombankis Venemaal valuutavahendite külmumine. Vnešekonompangas oli külmunud ligikaudu 890 miljoni krooni eest erinevaid valuutavahendeid. See moodustas tollal umbes 6,2% sisemajanduse koguproduktist Eestis. Kui tänastesse n-ö suhtarvudesse tuua, siis see tähendaks umbes 1,4 miljardit eurot. See on, et mõista seda probleemi suurust ja sügavust. Nii nagu täna juba korduvalt on öeldud ja ümber lükatud eksitavat väidet, et seal ei külmunud Eesti ettevõtete raha, Vnešekonompangas külmus Balti Ühispanga ja Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse valuutavahendid. Üks asjaolu veel, mida me ei taha tunnistada ja millest me räägime väga vähe või peaaegu ei räägi, oli Vnešekonompanga poolt antud laenud Eesti residentidele, valdavalt siis tol ajal riiklikele institutsioonidele või siis riigiasutustele. Laenude täpset kogusummat tänasel hetkel nagu ilmselt me ei teagi, siin on räägitud väga erinevatest numbritest, kuid see summa võis koos kõrvalnõuetega ulatuda 770 miljoni Eesti kroonini tol ajal. Seega oli Eesti-Vene omavaheliste võlgnevuste suhe peaaegu tasakaalus, eriti kui arvestada Vene poole soovi jätta Eesti kanda ka vastav osa Nõukogude Liidu toonasest välisvõlast.
Läbirääkimised Eesti Panga ja Vnešekonompanga vahel pankade vahelise võlgnevuste tasaarvelduse osas polnud edukad, kuna Vnešekonompank Vene Föderatsiooni valitsuse survel tahtis ju lisaks VEB laenude tasaarveldamisele tasaarveldada ka Nõukogude Liidu välisvõlga. Eesti pool loomulikult sellega nõus ei olnud ja mingit kokkulepet ei sõlmitud. Eesti Panga positsiooni nendel läbirääkimistel muidugi Vnešekonompangaga nõrgendas ka oluliselt leping Vnešekonompangaga – see oli Eesti Panga ja Vnešekonompanga vaheline leping, mis sõlmiti siis, kui toimus Vnešekonompanga Tallinna osakonna eraldumine emapangast ja selle baasil siis Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse moodustamine. Toona toimus see rahumeelselt, koostöövaimus ja lepingu kohaselt lubas Eesti Pank kaasa aidata Vnešekonompanga poolt Eesti residentidele antud laenude tagasi maksmisel.
Lähtudes eeltoodust polnud ilmselt mingit lootust Venemaalt saada mingeid dollareid ega marku. Pigem oli oht, et kui minnakse kokkulepetesse, siis peab Eesti riik veel täiendavaid vahendeid hoopis Venemaale maksma. Seega, meie pankade klientide nõuete rahuldamine ning meie pangandussüsteemi toimimise ja usaldusväärsuse tagamine oli selgelt siseriiklik probleem, see tuli Eesti Pangal lahendada õiglaselt, seaduslikult ja toonast riigi võimekust arvestavalt.
Alates 17. novembrist 1992 on Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank moratooriumi all. Eesti Pangal tuleb astuda otsustavaid samme panganduskriisi lahendamiseks. Kuigi Eesti Panga otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, on näiteks Põhja-Eesti Aktsiapanga näol tegemist 100% Eesti Pangale kuuluva rämpspangaga. Oma kriisilahenduse plaanide legitimiseerimiseks, ilmselt ka mingis mõttes vastutuse hajutamiseks ja oma järgnevate sammude õigustamiseks tõi Eesti Panga president Siim Kallas 1993. aasta alguses Riigikokku otsuste eelnõud, kaks otsuste eelnõu, Vabariigi Valitsuse tähtajaliste võlakohustuste väljalaskmiseks ja NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod. Otsuste eelnõud räägivad veel selgelt Eesti pankade külmutatud kontodest. Paraku hakatakse juba kohe rääkima Eesti ettevõtete või riikliku VEB Fondi sertifikaadiomanike külmunud rahast Vnešekonompangas. Riigi võlakirjade emiteerimise arutelul Riigikogus rõhutab Siim Kallas, tsiteerin: "Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahti päästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises." Ja edasi, teine variant: "Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60–70% raha kättesaamist." Teise variandi all pidas Kallas silmas, et riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab Põhja-Eesti Aktsiapanga ja laseb Balti Ühispanga pankrotti. Veel rääkis Kallas Riigikogule, tsiteerin: "Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid. Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi, kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta." Sellega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaadid paberiks, millega on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta. Riigikogu võttiski 19. jaanuaril 1993 vastu otsuse Eesti valitsuse võlakohustuste väljalaskmiseks ja 20. jaanuaril 1993 vastu otsuse NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod, millega moodustati riiklik VEB Fond. Paraku jättis Eesti Panga president Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas riiklikku VEB Fondi kutsuma kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride ehk sertifikaadiomanike üldkoosoleku fondi juhatuse valimiseks. See Riigikogu otsuse punkt jäi kuni riikliku VEB Fondi õiglusjärglasena registreeritud sihtasutuse VEB likvideerimiseni täitmata, sest ka likvideeritud sihtasutuse põhikirja kohaselt juhtis fondi kolmeliikmeline nõukogu, millest kaks liiget nimetas Eesti Pank ja ühe rahandusminister. Seega jäi fond kuni oma likvideerimiseni sisuliselt Eesti Panga kinniseks organisatsiooniks, kus fondi kreeditoridel polnud mingit sõnaõigust.
Riigikogu otsuse alusel emiteeritud riigi võlakirju kasutas Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus eranditult pankade, mitte panga klientide päästmiseks. Nimekirja kantud panga kliendid jäid täielikult oma rahast ilma. Nende hoiused kompenseeriti ilmunud paberitega, millega ei olnud midagi ette võtta, viidates Eesti Panga toonasele presidendile Siim Kallasele. Riigikogu otsuse mittetäitmise panga klientide huvide eiramise tõttu oleks korrektne olnud Eesti Panga president oma ametist vabastada usalduse kaotuse tõttu, seda aga ei juhtunud. Aga Eesti Pank oli vabanenud oma kohustustest ja vastutusest, tõstes oma klientide nõuded ilma õigusteta ja varata ning Vnešekonompanga poolt tunnustamata fondi. Riigikogu otsus 20. jaanuarist 1993 oli oma sisu poolest vastuoluline ja ebamäärane ning õiguslikult ebaselge. Riigikogu langetas otsuse kiirkorras, ilma et oleks ise aru saanud, mis otsusega on tegu ning millist probleemi see otsus lahendab. Toonase Riigikogu otsuse langetamise protsessi iseloomustab ilmekalt Riigikogu liikme ja tulevase Eesti Panga Nõukogu liikme Liina Tõnissoni sõnavõtt otsuse langetamisel, tsiteerin: "Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu. Pankadega on ju tõepoolest keeruline. Keegi meist ei välista seda, kuna enamus meist ei valda seda teemat, siis teen ma Keskfraktsiooni nimel ettepaneku, et me peataksime selle lugemise ja korraldaksime nn ärakuulamise, mis on enamuse maailma parlamentides kõige tavalisem nähtus. Ühe laua taha koguneksid nii Eesti Panga kui ka valitsuse esindajad ning rahvasaadikud ja me saaksime suu puhtaks rääkida ning jõuaksime üksteisemõistmiseni. Need üks või kaks küsimust, mida me saalis ettekandjatele esitada saame, ei tee meile probleemi selgeks."
Eesti Panga poolt pakutud ja riigi poolt jõustatud lahendus panganduskriisile oli vastuolus rahvusvaheliste ekspertide poolt pakutule. Oli vastuolus toona ja ka täna kehtivale tsiviilõiguse ja põhiseaduse põhimõtetele. Kogu pankade päästmise operatsioon oli ebaselge, üheselt mittemõistetav ning toimus ilma demokraatliku kontrollita. Lisaks jättis Eesti Panga juhtkond Riigikogu otsuse ka sisuliselt täitmata ehk täitis seda valikuliselt ja mittetäielikult ning püüdis igati unustada, et reaalselt jäeti suur hulk panga kliente, toonaseid just ekspordile suunatud ettevõtjaid, lihtsalt rahast ilma. Kahjuks langetati ja realiseeriti otsused, mis rahuldasid valitud isikute nõuded sajaprotsendiliselt ja osade kreeditoride nõudeid jäeti rahuldamata täielikult.
Tänase päevani pole sellisesse musta nimekirja ehk siis riikliku VEB Fondi sertifikaadiomanikuks kuulutatud juriidilised isikud või nende õigusjärglased saanud mitte sentigi oma valuutahoiuste eest Balti Ühispangas ja Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuses. Seda vaatamata kümnetele kohtuvaidlustele ja isegi jõustunud kohtuotsusele, mis kohustas Eesti valitsust leidma lahendusi kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamiseks. Oma saamata raha asemel peavad need sertifikaadiomanikud kuulma, kuidas neid nimetatakse mingiteks isikuteks, kes üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku.
Tsiteerin jälle, taas kord Siim Kallast. Ka Riigikogu poolt vastuvõetud otsus oleks ehk võinud lahendada sellist pangakriisi õiglaselt ja seaduslikult, kui Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus oleks seda otsust kehtiva seaduse kohaselt ja õiglaselt täitnud. Kreeditoride mittelubamine fondi juhtimise juurde, mitte nõuetekohaselt peetud VEB Fondi sertifikaatide register, fondi vahendeid puudutava olulise informatsiooni hoidmine ainult valitud isikute käes viis lõpuks ilmselge kuriteoni. Kasutades ära siseinformatsiooni, Eesti Panga poolt võltsitud dokumente, olematu panga rekvisiite ning Eesti Panga poolset tehingukinnitust, sai TSL International VEB-ist kätte ligi poole VEB Fondile kuuluvatest vahenditest ehk 32 miljonit USA dollarit. Kogu see tohutu korralagedus ja ebaõiglus, ilmselt, ja seadusrikkumised ei ole ainult ühe konkreetse isiku süü. Selleks peaks ilmselt tegema omad järeldused mitmed riigiorganid. Riigikogu eelkõige peaks mõtlema, miks ja kuidas võeti vastu otsus, mis võis olla vastuolus põhiseadusega ... (Juhataja helistab kella.)
Kas tohiks paluda kaks minutit!

Aseesimees Kalle Laanet
Kaks minutit lisaaega.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Riigikogu, jah, peaks mõtlema, kuidas ei suudetud tagada kontrolli Eesti Panga tegevuse üle ja ei suudetud Eesti Panka panna täitma oma otsust. Eesti Panga nõukogu peaks mõtlema, miks ei suudetud kontrollida Eesti Panga presidendi tegevust, miks ei nõutud Riigikogu ja Riigikohtu otsuste täitmist panga presidendi poolt. Peaks mõtlema, miks lubas Rahandusministeerium ja selle kaudu ka laiemalt Vabariigi Valitsus, olles nii VEB Fondi juhtimise juures kui ka fondis toimunud tehingute osapooleks, toimuda sellistel ebaseaduslikel tehingutel riiklikus VEB Fondis.
Vähim, mida Riigikogu täna saaks teha, on see, et rakendaks meetmed Eesti Panga tegevuse üle järelevalve tugevdamiseks. Eelkõige määrata Eesti Panga nõukogusse inimesed, kes on pädevad juhtimises ja võimelised sisuliselt aru saama eksperdi tasemel keskpangas toimuvast. Eesti Panga nõukogu ei tohiks olla mugav poliitikute pensionile jäämise koht. Ja teiseks, mida saaks Riigikogu teha? Heastada kahju neile juriidilistele isikutele, kelle raha asendati kunagi VEB Fondis sertifikaadiga ehk paberiga, millega pole midagi teha.
Lõpetuseks. Me arutame siin Riigikogus tähtsa küsimusena riikliku vastutuse probleemi VEB Fondi juhtumi põhjal ilma selle juhtumi peaarhitekti ja tegelikult vastutava inimeseta. Aga me teeme seda, sest Siim Kallas on öelnud: "Kõik seletused on antud ja ajad on muutunud." Siim Kallas on selgelt andnud meile teada, et antud teemat on arutanud mitmed komisjonid, kohtuinstantsid ja auditid. Me usume Siim Kallase juttu ...

Aseesimees Kalle Laanet
Hea ettekandja! Teie aeg on lõppenud. Aitäh!

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet
Teile on küsimusi ka. Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid
Aitäh ettekandjale! Tänud teile väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Te olete olnud ka VEB Fondi sihtasutuse juhatuse liige ja ma küsiksin: millal te avastasite, et mingi osa raha on ära kadunud, mingid muutused on toimunud sertifikaadiomanike registris? Te käisite uurimisorganites. Kas prokuratuuril oli võimalus alustada kriminaalmenetlust? Mida te seal rääkisite? Millal avastasite? Tutvustage ka parlamendile neid asjaolusid!

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Küsimus on väga pikk ja vastus ilmselt oleks ka väga pikk, aga katsun lühidalt. 2007 määrati mind rahandusministri poolt üheks kolmest Riikliku VEB Fondi või toona juba siis SA VEB nõukogu liikmeks. Siis, kui ma esimest korda saabusin ka nõukogu koosolekule, tahtsin näha sertifikaadiregistrit, kahjuks seda näidata ei olnud, sest kogu dokumentatsiooni haldas siis tol ajal juba Ühispank. Ja siis lõpuks selgus see, et kui me dokumendid saime pangast kätte ja tõime Eesti Panka, et tegelikult registrit sisuliselt pole olemas, et oleks võimalik tuvastada, millised tehingud on toimunud. Ja läks siis aega, enne kui toonane juhataja Aili Lindpere hakkas registrit korrastama, aga ilmselt ta mingil põhjusel kas ei saanud hakkama või loobus sellest, nii et ta lahkus sihtasutuse juhataja ametikohalt. Ja kuna ma olin juba teemaga natuke tegelenud, siis 2009 asusin ise või nimetati mind sihtasutuse juhatajaks ja siis ma asusin korrastama olemasolevate, Ühispangast toodud algdokumentide põhjal VEB Fondi registrit, sertifikaadiregistrit. Ja selle n-ö nendes dokumentides lappamise käigus avastasingi need kirjad, mis ei vastanud tegelikult tõele ja mis viisid siis 32 miljoni Ameerika dollari väljaviimiseni – kuidas nüüd öelda, kust kohast siis? – kas SA VEB aktivatest või siis Vnešekonombanki teatud kontodelt.

Aseesimees Kalle Laanet
Märt Sults, palun!

Märt Sults
Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Aga küsimus on natukene ebatavaline. Tähendab, sõjakuriteod ei ole aeguvad, need kestavad täpselt senikaua, kuni nad ükskord välja tulevad. Kuidasmoodi aegub riigi vastu toime pandud kuritegu ja kuidasmoodi teda saab võtta kui tavalist kriminaalasja ja tavalist üritust? Tegelikult on see riigivastane tegevus.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh küsijale! No ma ei ole ilmselt üldse õige inimene sellele küsimusele vastama, nendele küsimustele peaks vastama keegi teised. Ilmselt ei ole tegu ikkagi riigi vastu suunatud kuriteoga, noh seda saab laiemalt võtta, pigem ikkagi isikute vastu suunatud tegevusega. Selles mõttes muidugi ei ole õigustus tänasel hetkel see, et toona justkui ei olnud seadused kehtivad, ja selline käitumine, et panga kreeditore või panga kliente käsitletakse erinevalt pangakriiside puhul, see ei olnud ka kunagi toona aktsepteeritav, panga kliente oleks pidanud käsitlema võrdselt. Ja kui leida siit sellist riigivastast kuritegu, siis on kõik need tegevused, mis on toimunud selle Riikliku VEB Fondi ümber ehk see Riiklik VEB Fond oli kui must auk, mida siis Põhja-Eesti Pank ja Eesti Pank kasutasid, kui oli vaja mingeid operatsioone teostada, sest kontroll selle fondi üle oli olematu ja seal toimusid uskumatud tehingud. Selles mõttes uskumatud, et ... noh see on nüüd nii pikk jutt, et soovitan kõigil ikkagi lugeda korralikult läbi Riikliku VEB Fondi kohta tehtud Riigikontrolli audit. Siin ei ole väga palju lehekülgi, siin on 70 lehekülge seda auditit ja siin on kõik need asjaolud välja toodud, millest igaühest 70 lehekülje pealt igalt leheküljelt saaks võib-olla ühe väärteomenetluse või kriminaalasja, kui oleks õige aeg olnud ja kui oleks kellelgi olnud soovi sellega tegeleda. Nii et jah, lugege Riigikontrolli auditit.

Aseesimees Kalle Laanet
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Viimasest lausest lähtudes, et 70-leheküljelisest raportist leiaks hulgaliselt kuriteo või kriminaalasja või väärteo algatamise asju. Ja ma küsin teilt, et miks on kogu aeg nagu peaga vastu seina mindud, pole nagu midagi algatatud või ei ole kusagile jõutud. Kas selle taust on see, et tegelikult selle taga oli kuritegelik ühendus, kes juhtis riiki ja mõningaid olulisi instantse, ja tänu sellele lihtsalt blokeeriti kõik? On sellel tõepõhi taga?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh küsijale! Noh, küsimus jällegi ei ole absoluutselt minule suunatud, ma ei ole kompetentne ega pädev siin andma selliseid hinnanguid, et kes oli milline kuritegelik grupeering või kes keda siin midagi mõjutanud on. Selle hindamisega mina ei tegele. Ja miks ei ole prokuratuur avalikkusele teadaolevaid või siis ajakirjanduses avaldatud faktide või arvatavate faktide põhjal algatanud mingit uurimist, miks ei ole Riigikogu ise kontrollinud oma otsuste täitmist ja nõudnud Eesti Pangalt otsuste täitmist, miks ei ole Eesti Panga Nõukogu kontrollinud Eesti Panga presidendi tegevusi, sellele mul vastust ei ole, see on küsimus nendele organitele.

Aseesimees Kalle Laanet
Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits
Hea ettekandja! Tean, kui VEB Fondi tegevust uuriva Riigikogu komisjoniga tegeles hea kolleeg Rainer Vakra, prooviti suhelda ka antud teema võtmeisikuga, kes viibib tihti Venemaal, ärimehe Aleksandr Mattiga. Matt oli TSL Internationali president, kes ilmselt teab, kuidas tema firma kaudu raha käis, mis raha see oli ja kellega ta suhtles. Nüüd siis minu küsimus teile kui VEB-i likvideerijale. Kas teie usute ja kas see persoon oli tõesti võtmeisik? Mis on tema roll ja kas tema või tema kaudu võib nüüd mõjutada meie poliitikuid?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Minu hinnangul kogu selles protsessis olid võtmeisikuks ikkagi need, kes valdasid siseinformatsiooni, need, kellel oli ligipääs sellele mustale augule, kes omasid informatsiooni selle kohta või isegi, ma ei tea, võib-olla pidasid läbirääkimisi Venemaaga mingil tasemel, et Vnešekonombank Vene valitsuse loal siis külmutas lahti Vene residentide nõuded. Nii-öelda nende siseringi tegelikult ju kuulusid ka Põhja-Eesti Panga juhid, kes seda musta auku haldasid, kes pidasid registrit, kes teostasid registritoiminguid, pidasid fondi raamatupidamist ja kellel oli kõik vajalik informatsioon olemas, et teha selliseid kombinatsioone, kirjutada Eesti Panga kirjadesse selliseid numbreid, mis on reaalselt ja võimalikult teostatavad ja kontrollitavad. Nii et see inimeste ring on jah nagu teada, aga ma arvan, et Matt ei olnud nüüd see kõige tähtsam persoon selles mängus, ta oli vahend pigem, kuidas neid dollareid Venemaalt kätte saada. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Anneli Ott, palun!

Anneli Ott
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsin nii, et meile on siin mitmeid kordi tehtud selgeks, et see oli Vahur Krafti sooloprojekt ja Kallas ja Lipstok ei teadnud kogu sellest petuskeemist mitte midagi. Kuivõrd tõenäoliseks teie seda peate ja kui suur hulk poliitikuid võis tegelikult veel olla sellesse skeemi hõlmatud ja paljud neist veelt täna tegelikult poliitikas tegevad on?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Noh ilmselt küsimus jällegi ei ole päriselt minule. Mina ei ole tegelenud kõigi muude tehingute toimumise uurimisega ja nende isikute puhul mingisuguse uurimistegevuse või jälitustegevusega, nii et ma ei saa anda mingeid ammendavaid vastuseid. Selge on see, et kogu selle VEB Fondi saagaga, selle idee autor on toonane Eesti Panga president Siim Kallas, kuna tal oli see vastutus ja õigus tegeleda Eesti panganduses toimuvaga, lahendada neid probleeme, mis riigi ees seisid. Ja see lahenduskäik, et moodustada VEB Fond ja sisuliselt jätta ilma rahata teatud valitud Eesti pankade kliendid, see oli Eesti Panga presidendi otsene vastutusala. Kindlasti ka seda tuleks jälgida, et kuivõrd täideti nii Riigikogu kui ka enda poolt vastuvõetud kordasid. Ma pean silmas just selle SA VEB, Riikliku VEB Fondi juhtimise avamist, sinna kreeditoride ligilaskmist, pean silmas kogu sertifikaatide registri pidamist – need vastutused olid ju jällegi Eesti Pangas ja selle eest vastutasid kindlasti ka järgnevad Eesti Panga presidendid. Nii et ma jah, päris isikuteringi ei tahaks siin spekuleerima hakata, et kes need olid. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Enn Meri, palun!

Enn Meri
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea härra Järvelill! TSL-ile maksti välja 32 miljonit dollarit, kas te olete üritanud jälgida, mis nende rahadega juhtus, kuhu need pärast kadusid ja kas on võimalik, et mingi osa tuli Eestisse tagasi?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Antud küsimus kindlasti ei kuulunud minu kompetentsi ega vastutusalasse, olles SA VEB juhataja või likvideerija või nõukogu liige. See, mis n-ö toimub pärast kellegi kolmandate isikute rahaliste vahenditega juba, see on teiste organite või isikute probleem või vastutusala. Ma ei tea sellest midagi, ei ole uurinud, ei ole tegelenud.

Aseesimees Kalle Laanet
Igor Kravtšenko, palun!

Igor Kravtšenko
Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Näitasite just ühte paksu raamatut, kuhu on koondatud ilmselt Riigikontrolli arvamus, aga kas keegi teine on VEB Fondi varasid auditeerinud ja kui on, siis mitu korda ja mis on selle tulemus või arvamus?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! VEB Fondi puhul oli ka põhikirjaline kohustus, et teda auditeeritakse, ja aastaid oli ka VEB Fondi audiitoriks Deloitte Audit Eesti ja ma arvan selles mõttes valdavalt need audiitori arvamused ehk siis auditeerimised lõppesid sõltumatu audiitori aruandega, kus siis valdavalt oli kirjas, et põhjus arvamuse avaldamisest loobumiseks: "Vastavalt juhatuse hinnangule puuduvad sihtasutusel varad ja kohustused. Bilansiväliselt on kajastatud NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontod ning juriidiliste ja füüsiliste isikute nõudeõigus NSV Liidu Välismajanduspanga vastu registri mõttes. Endise NSV Liidu Välismajanduspangas külmututatud kontodega seotud nõuete ja Riikliku VEB Fondi sertifikaatide väljastamisega tekkinud kohustuste kajastamisel või mittekajastamisel sihtasutuse bilansis ei ole me leidnud piisavat ja üheselt tõlgendatavat tõendusmaterjali. Samuti ei ole meile esitatud kolmandate osapoolte kinnitust aastaaruande lisades esitatud bilansiväliste nõuete ja kohustuste osas. Tulenevalt eelpool kirjeldatud asjaolude olulisusest, ei avalda me arvamust sihtasutus VEB majandusaasta aruande kohta". Põhjus oli selles, et lihtsalt Riikliku VEB Fondi registrit ei peetud algusest peale korralikult, praktiliselt teda pole kunagi peetud ja kindlasti mitte nõuetekohaselt. Nii et kuna seda pole peetud, see on põhibilansis, fondi bilansis olev passiva pool ja teistpidi ka aktiva pool, kui neid ei ole peetud, see ei ole korras, siis ei saagi audiitor mingit arvamust avaldada.

Aseesimees Kalle Laanet
Artur Talvik, palun!

Artur Talvik
Hea eesistuja! Hea ettekandja, tänan väga selge ja täpse ja otsekohese ettekande eest! Aga mul on selline palve teile või küsimus: kas te ühe korra veel ütleks, miks me täna, 17. mail 2018, kui nii palju aastaid on möödas nendest sündmustest, sellest probleemist uuesti rääkima peame?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Ma arvan, et see 1993. aastal Riigikogus langetatud otsus ei olnud õiglane. Ja ma arvan, et Riigikogu kohus on siis see ebaõiglane otsus tegelikult heastada. Ka minul oli ju küsimus, miks Riigikogu ei arutanud seda näiteks 20 aastat tagasi. Nii et see küsimus ei ole pigem mulle, vaid Riigikogule, et miks seda veel tehtud ei ole ning miks on lubatud toimuda sellist suurt jama ja segadust Eesti Pangas ja kahjustada sellega meie riigi usaldusväärsust. Nii et see on Riigikogu teema. 

Aseesimees Kalle Laanet
Igor Kravtšenko, teine küsimus.

Igor Kravtšenko
Aitäh! Kas teie arvates registri puudumine oli siis tahtlik tegevus või lihtsalt lohakus?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill
Aitäh! Kindlasti ma ei ole selle üle arutlenud või püüdnud välja selgitada, kumb variant ta nüüd oli, kas lohakus või tahtlik tegevus. Pigem on see väga paljude asjade kokkulangemine. Ühtepidi ju, kui seda skeemi loodi, siis siiralt Eesti Pangas loodeti, et see on ajutine nähtus ja saab sellest probleemist lahti, et Venemaalt saab rahad kätte ja asi laheneb. Ma usun, et see oli siiras uskumine. Ja kuna kõik otsad valdavalt nagu viisid kas valitsuseni või Eesti Pangani või oli tegemist riigiettevõtetega, kelle vahendid seal külmusid Eesti pankades, siis ta oli natukene siseasi. Esialgu ta lükati, ma arvan, lihtsalt kõrvale, oodati, et äkki tuleb aeg ja asi laheneb iseesenest, aga see aeg ei saabunud ja pärast võib-olla oli rohkem sellist tahtmatust sellega üldse tegeleda. Nii et ma ei tea, ma arvan, et see korralagedus ei olnud tingitud registri pidamisel, korralagedus ei olnud tingitud esialgsest plaanist mingist, et nüüd tekitame mingisuguse olukorra. Ma arvan, et ka see olukord, mis toimus 1995–1998, kui saadi pool Vnešekonombankis külmunud rahast lahti külmutada, ka see oli mingis mõttes ootamatus ja see kindlasti polnud planeeritud aastal 1993, kui asja arutati Riigikogus. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet
Austatud Rein Järvelill, tänud ettekande eest ja küsimustele vastamast! Palun järgmisena kõnetooli, Eesti Panga esindaja, audiitor Henn Oit!

Audiitor Henn Oit
Lugupeetud Riigikogu! VEB Fondiga seotud Eesti Panga auditi tegemisest on tänaseks möödas viis aastat, sündmustest, mida see audit uuris, aga juba 25 aastat. See on pikk aeg, kuid tänu säilinud dokumentidele teame me päris detailselt, mis 1990-ndate alguses seoses VEB Fondiga toimus. Kahe ja poole kuu jooksul vaatasime Eesti Pangas toimunud auditi raames läbi üle 15 000 lehekülje Eesti Panga, VEB Fondi ja SEB Panga arhiivides säilinud materjale ning tegime nende põhjal omad järeldused. Auditi näol oli tegemist Eesti Panga presidendi algatatud erakorralise auditiga, mille ajendasid VEB Fondi likvideerija Rein Järvelille leitud kahtlase väärtusega kiri, milles kinnitati 32,3 miljoni USA dollari suuruse Vnešekonompanga nõude olemasolu Venemaa ettevõttel, kel tegelikult seda sel hetkel polnud, ja teiseks, likvideerija tähelepanek VEB Fondi nõuete ja kohustuste erinevuse kohta 108 miljoni Eesti krooni suuruses summas.
Eesti Panga VEB Fondi teemalisele auditile seatigi kolm eesmärki. Esiteks, selgitada välja Eesti Pangast ebaõigete andmetega väljasaadetud kirja asjaolud. Teiseks, selgitada välja VEB Fondi nõuete ja kohustuste vaheasjaolud. Ja kolmandaks, hinnata säilinud arhiivimaterjalide terviklikkust. Viimane oli vajalik selleks, et hinnata auditi tulemuste usaldusväärsust, aga ka selleks, et otsida muid võimalikke n-ö ebameeldivaid üllatusi säilinud materjalide hulgast. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti Pank oma auditiga suutis üsna hästi taastada selle, mis VEB Fondi nõuete ja kohustustega toimus, kuid ei suutnud tuvastada, miks nii toimus.
Mis siis ikkagi 25 aastat tagasi juhtus? 1992. aasta kevadel andis endise Nõukogude Liidu väliskaubanduspank ehk Vnešekonompank teada, et külmutab kõikide Eesti kommertspankade korrespondentkontodel olnud varad. Eesti kommertspangad omasid seal kontosid selleks, et suhelda välismaailmaga. 1992. aasta sügisel kuulutati Tartu Kommertspangale moratoorium, mis lõppes pankrotiga. Kuna hoiuste tagamise fondi veel ei eksisteerinud, siis kaotasid hoiustajad oma raha. Novembris kuulutati moratoorium veel kahele pangale ja nüüd juba sellepärast, et Vnešekonompangas külmutati nende varad. Et vältida Eestis veel kahe panga pankrotti, otsustati kaks panka liita. Nii sündis Põhja-Eesti Pank ja Riigikogu otsusega ka VEB Fond, kuhu koondati kõik nõuded, mille tõenduseks väljastati nõuete omanikele sertifikaat. Eesti Panka oli VEB Fondi haldajaks. Vnešekonompank aga ei tunnustanud VEB Fondi kui nõuete omanikku, vaid ainult Põhja-Eesti Panka. Seetõttu andis Eesti Pank õige pea registripidamise Põhja-Eesti Pangale üle. Infovahetus Vnešekonombankiga toimus seega Põhja-Eesti Panga kaudu ning ka kõik muutused said toimuda Põhja-Eesti Panga initsiatiivil.
Me teame, et VEB Fondi varasid lahti külmetada ei õnnestunud. VEB Fondile jäi registripidaja roll, ja sedagi vaid üürikeseks ajaks. Selle aja jooksul peeti arvestust selle üle, kes ja millises ulatuses omab nõudeid Vnešekonompanga vastu. Nõuete kinnituseks väljastas VEB Fond sertifikaate, mille omanikel oli põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks, hoida sertifikaate, lootuses, et VEB Fond suudab varad lahti külmutada. Teiseks, müüa sertifikaadid maha. Või kolmandaks, võtta sertifikaat fondist välja ja püüda seda nõuet ise realiseerida. Auditi üheks eesmärgiks oli hinnata arhiivimaterjalide säilivust. Säilinud arhiivides on hävitatud vaid kirjavahetuse registrid, mille säilitusaeg oli möödunud. Kirjad ise on säilinud, aga me ei suutnud tuvastada, kas kõik esialgu kirjavahetuse kaustades olnud dokumendid olid alles. Säilinud dokumentatsioon võimaldab taastada kõik olulisemad muutused nii VEB Fondi registris kui ka Vnešekonombanki kontodel kuni aastani 2000. Arhiivides on säilinud enamasti ka Eesti Panga juhatuse ja nõukogu otsused, samas on jäänud arhiveerimata taustmaterjalid, mille põhjal need otsused tehti. Samuti ei suutnud asjaosalised enam meenutada toimunu kõiki detaile, kuna sündmustest oli möödunud Eesti Panga auditi ajal juba 15-20 aastat. Eesti Panga arhiiv ei olnud täielik ka seetõttu, et Eesti Panga töötajad olid algusaastatel ühtlasi ka VEB Fondi juhid, st nad ei pidanud iseendaga kirjavahetust.
Enne Eesti Panka uuris VEB Fondi tegevust ka Riigikontroll, seda 1995. ja 1997. aastal. Eesti Pangas tehtud audit ei seadnud ühtegi Riigikontrolli auditi raames tehtud järeldust kahtluse alla. Samuti nõustuti Eesti Panga auditis sihtasutuse likvideerija Rein Järvelille seisukohtadega, välja arvatud tema hinnanguga 108 miljoni krooni ulatuses toimunud teadmata tehingute kohta. Järvelill väitis, et VEB Fondist on kadunud 108 miljoni krooni väärtuses sertifikaate. VEB Fondi registris oli küll nõuete ja kohustuste saldo paigast ära, kuid tegu polnud teadmata tehingute või vargusega, vaid viletsa registripidamisega. Esiteks pole osade registrikannete kohta olemas kõiki algdokumente, kuid dokumente enamasti on säilinud piisavalt selleks, et tehingu sisu oleks arusaadav ja taastatav. Eesti Panga auditile piisas ka hilisematest saldokinnituskirjadest, tuvastamaks, kellelt kellele ja millises mahus on sertifikaate liikunud. Teiseks olid saldod paigast ära seetõttu, et VEB Fondi registris peeti kohustuste üle arvet kroonides, kuigi nõuded Vnešekonombanki vastu olid erinevates valuutades ning krooni kurss kõikus nende, eriti USA dollari suhtes märkimisväärselt. Täiendava lahknevuse põhjustas asjaolu, et VEB Fond võimaldas eri valuutades olevaid nõudeid konverteerida USA dollari nõueteks. Lisaks tuleb rõhutada, et VEB Fondi tehingute puhul, ka halvasti dokumenteeritud tehingute puhul, oli tegu vaid muutusega VEB Fondi registris, mitte reaalsete muutustega Vnešekonompanga kontodel.
Eesti Panga audit tuvastas, et valeandmetega kiri loodi Eesti Pangas. Mis oli selle sisu? See oli vastus Vnešekonompanga järelpärimisele. Vnešekonompanka huvitas see, kui palju oli Venemaa residentidel kinni jäänud raha, sest nendele lubas Vene pank külmutatud summad välja maksta. Vastus Eesti Pangast läks välja valeandmetega. Väljasaadetud kirjas mainiti nelja Vene firmat, kes omasid vahendeid Eesti kommertspankades, mis jäid kinni Vnešekonompanka. Nendest neljast ühe firma kohta oli esitatud valeandmeid. TSL Internationali nime taha oli kirjutatud 32,3 miljonit dollarit. Audit tuvastas, et sellel firmal nõuet Vnešekonompanga vastu tol hetkel ei olnud. Miks ja kelle algatusel kirja ebaõiged andmed sattusid, seda audit tuvastada ei suutnud. Teame, et see oli planeeritud tegevus. See summa koosnes nelja nõudeomaniku nõuete summast. Need nõudeomanikud olid Vabariigi Valitsus, Eesti Pank, Põhja-Eesti Pank ja TSL Internationaliga seotud ettevõte URF. Need nõuded 32,3 miljoni dollari ulatuses ka hiljem realiseeriti. Samas tuleb märkida, et nõuete realiseerimiseks oli vaja Venemaa rahandusministeeriumi luba ja Eesti Ühispanga, kes liitis selleks ajaks juba Põhja-Eesti Panga, ühispangapoolset maksekorraldust. Eesti Panga valeandmetega kiri lõi aga vaieldamatult eeldused kogu edasiseks protsessiks. Samas, mingit riigivara riisumist, mis on korduvalt meedias kõlanud, Eesti Pank ei tuvastanud. Keskpank müüs oma sertifikaadid turuhinnaga ja valitsus loovutas oma sertifikaadid raskustes riigi omanduses olevale pangale.
Kokku võttes ütleks veel kord, et üsna hästi suudeti taastada see, mis VEB Fondi nõuete ja kohustustega toimus, kuid ei suudetud tuvastada, miks nii toimus. Eesti Pank on oma võimaluste piires teinud kõik temast oleneva eespool mainitud probleemi selgitamiseks. Nii Eesti Panga VEB Fondi teemaline auditiaruanne kui ka olulised arhiivimaterjalid on avalikkusele kättesaadavad Eesti Panga veebilehel. Peale Eesti Panga auditi teostas samasisulise auditi ka Riigikontroll. Sama teemat uuris ka Riigikogu erikomisjon. Kummagi töö tulemused ei seadnud kahtluse alla ühtegi Eesti Panga auditi järeldust. Tänan tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie VEB Fondi auditi teemalistele küsimustele.

Esimees Eiki Nestor
Küsimused ettekandjale. Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid
Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Tänud teie sisuka ettekande eest! Aga palun tuletage ka suurele saalile meelde, mis võis olla see Ardo Hanssoni, Eesti Panga presidendi, selle eriauditi ajendiks! Kas eelmistel Eesti Panga presidentidel puudus selline õiguslik võimalus teha samasugust auditit?

Audiitor Henn Oit
Need auditi ajendid ma lugesin alguses üles, need olid Rein Järvelille leiud seoses SA VEB Fond likvideerimisega. Varasematel presidentidel, Vahur Kraft välja arvates, tõenäoliselt puudus see teadmine. Ja Vahur Krafti puhul ma arvan, et ... Või noh, ega ma ei arva midagi. Vahur Kraft on olemas, tema võib vastata täpsemalt oma küsimustele. Aga ma kujutan ette, et kuna see number sai tekkida ainult väga mitmete poolte omavahelisel kokkuleppel, kelleks üheks oli Vabariigi Valitsus, siis ma arvan, et Vahur Kraft oli üsna veendunud, et see ei olegi probleemne paber. Aga see on minu arvamus.

Esimees Eiki Nestor
Aitäh, Henn Oit! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole.

Audiitor Henn Oit
Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor
Avan läbirääkimised. Õiguskomisjoni ettepanek on, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonid. Kui mul raske vahet teha, kes ise, kes fraktsiooni nimel. Jürgen Ligi, Reformierakonna fraktsiooni nimel, ma arvan. Kui eksin, siis Jürgen Ligi parandab. Palun!

Jürgen Ligi
Härra esimees! Austatud kolleegid! Parafraseerides Liina Tõnissoni, siin saalis ei ole kolme inimest, kes saavad ja tahavad sellest teemast aru saada, aga mina nende hulka kuulun ja kuulub ka seni ettekande teinutest ainult härra Oit. Mitte midagi ei ole parata, nii ta on. Aga arutelu tervikuna on paras õudus. See, et me oleme seni selle riiklikult tähtsa teema formaadis arutanud eesti keelt, kultuuri, teadust, majandust, mis nad kõik on olnud, Eesti metsa, õilsaid suuri teemasid ja nüüd järsku kolks, arutame VEB Fondi, mingisugust minevikuvarju ja korraldame selle üle nõiajahti, see on ikka päris masendav. Päris masendav ja alandav kogu sellele parlamendile. Aga eelkõige muidugi õiguskomisjonile ja tema esimehele. Nii õiguslike argumentide vaba ettekannet ei ole endale lubanud ükski õiguskomisjoni esimees läbi aegade, nagu Jaanus Karilaid. Üks lemmikjuriste, keda siin tsiteeriti, et arutada suurest vaatest, Lasse Lehis ei ole kunagi riigi huvides tegutsenud, ta on alati tegutsenud selle huvides, et riigilt midagi saada. Aga ühes ma temaga nõustun selles teemas, tema oleks justkui see suur ekspert kogu protsessis. Ta ütles, et mõni arvab, et küüditamisest ei tohi ka rääkida, et nii on, selliseid inimesi on. Aga võrdlus küüditamisega on praegu see, et riik nagu peaks võtma süü küüditamise eest enda peale ja selle kinni maksma. Samasse ritta ju langeb see joru sellele, kuidas Eesti peab kinni maksma okupatsioonikahjusid, kuidas ta peab inimestele heastama vara, mida neil ei ole olnud, keda on hakatud nimetama sundüürnikeks. Samas staatuses olen mina oma kodu kaotanud, aga ma keeldun seda staatust tunnistamast õiguslikuks. Ja sinna kuuluvaid näiteid on veel.
Nüüd siis veel üks okupatsioonikahju ja okupant Eesti Vabariik oleks nagu süüdi. See on lihtsalt Eesti õigusliku järjepidevuse kajastamine NSV Liidu ja ENSV järjepidevusena ja häbiväärne. Mis on veel Jaanus Karilaiu puhul huvitav ära märkida on see, et ta on siia saanud ühe poole advokaadi, kes tõsimeeli räägib, et nüüd tuleb kõik pooled ära kuulata. On ainult ühe poole advokaat kohal ja see inimene on saanud kõigis kohtuinstantsides kaotuse, kaasa arvatud inimõiguste kohtus, tema argumendid on valdavalt mitteõiguslikud. See on peaaegu et samasugune segapuder õrnades seostes reaalse eluga, nagu oleks Igor Mangil, et enamiku ettekandeid oleks võinud asendada Igor Mangi loenguga siin.
Veel üks nimi, Vambola Kolbkov. Kui ma nägin esimest korda koos Vambola Kolbakovi ja õiguskomisjoni esimeest, siis mul jäi meelde Kolbakovi vaade, see oli nagu varguselt tabatud inimese vaade. Ma olin teda näinud kümme aastat tagasi, me olime ühes firmas seotud, ta ei vaadanud mind kunagi selle pilguga, aga see oli nagu vahele jäänud inimene. Ja olgu ära öeldud, et see on seesama mees, kes Siim Kallase tunnistusel pakkus sellel samal eesmärgil, et saada riigilt kätte raha, VEB Fondi eest altkäemaksu ja mina ei usu, et ta seekord seda ei teinud – see on minu arvamus – ja mina ei usu, et Jaanus Karilaid ütleks sellest ära. Ja see tänane arutelu siis, see on täiendav motiiv, miks me seda arutame. Esiteks, õiguslik või poliitiline nõiajaht, teiseks, ma väidan, korruptsioon ja soov viia Saaremaal oma valimispiirkonda kolmandana sõnumit, et mina tõin teile raha. Ma loodan, et keegi siit ei lähe selle kampaaniaga kaasa.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Jürgen Ligi
Härra Oit andis õiguslikest asjadest Eesti Pangas või segaduse määras üsna adekvaatse ülevaate, aga see vaade oli muidugi kitsas. Ma räägin nüüd kohtumaterjalide pinnalt, mida oleks tegelikult pidanud lugema õiguskomisjoni esimees. Väide, et riik võttis ettevõtjatelt raha. Jah, riik võttis, aga see oli Venemaa, see oli kohtus kinnitust leidnud. Kas need, kui palju need inimesed olid ettevõtjad, on omaette küsimus, sest raha külmutati ju 1992. aasta alguses jaanuari otsusega, enne rahareformi, enne seda, kui tegelikult tekkis täielik õigusvõime, kui ma kasutan juriidilist terminit huupi, siis nii Eesti kommertspankadel kui ka nendel, kui üldse turumajanduslikud suhted, need valuutad, need arved teeniti tookord siiski mitte turumajanduslike vahenditega, sotsialistliku omandiga, valuutaõigustega ja paraku kohustusega hoida siis need viljad Venemaal, kohustusega. Eesti riik ei kontrollinud seda raha ja ei saanud sinna midagi parata, kui ühel hetkel pandi neile käpp peale. Huvitav on veel, et need nõudjad on kõik nii või teisiti riigiettevõtted, parariigiettevõtted ja nende järglased. Kõik need, niipalju kui on teada, on omandanud need sertifikaadid pärast. Mul ei ole vastupidiseid fakte, kusagilt ma ei ole leidnud, pärast selle raha külmutamist. Nad teadsid selle vara väärtust ja nad nüüd pööravad siis nõude riigi poole, aga ei riigil, ei nendel kommertspankadel ega kellelgi teisel ei tekkinud tegelikult kohtustusi kolmandate isikutena selle eest, et nemad vahetasid oma vara, oma raha siis odavalt omandatud odava hinnaga sertifikaatide vastu. Ja see oleks olnud õiguslik argument, mida tulnuks nimetada. 32 miljonit on väga põnev, me võime ka siin muinasjutte rääkida, aga härra Oit vastas selle ära. Tegelikult ei läinud riigivara kasutusele, pettus oli ilmselt dokumendiga, aga ei võetud ära, mina ei ole ju juures olnud, et kohtuotsust ei ole seal, aga ilmselt on see võltsitud andmed, aga need vastasid siiski teatud nõuetele ja raha saadi kätte selle tõttu eelkõige, see oli üks vahenditest, et Vene residentidel oli õigus saada, aga seda 32 ei võetud teistelt ära, ei Saare Kalurilt, ei Imbilt ega teistelt. Siin tuleb vahet teha. Kui pangarööv toimus, siis pangarööv oli Venemaa poolt ja ta ei olnud Eesti riigi poolt sooritatud, isegi too võltsing ei olnud muud kui üks ebaausat teed pidi leitud võimalus nõudeid rahuldada, mis olid tegelikud nõuded. Keegi neist polnud veel kord algne omanik ja neil ei tekkinud riigi suhtes nõudeid. Eesti Vabariik ei sundvõõrandanud veel kord seda raha ja kui ei oleks VEB Fondi loodud, oleks kõik, kogu see raha läinud pankrotiprotsess viimasele reale. Eesti Vabariik tegi katse VEB Fondiga siiski raha päästa – ei õnnestunud.

Esimees Eiki Nestor
Aitäh, Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi
Kui siin on Karilaidide ja Kolbakovide põhipingutus siin näidata, et Reformierakond ...

Esimees Eiki Nestor
Ma saan aru, et rääkida on rohkem, kui aega on.

Jürgen Ligi
... on närvis, siis ausalt öeldes ma loodan, viimase lausena, et kõik lähevad närvi, kui Eesti riiki röövitakse. Mina väga närvis ei ole, mul lihtsalt on kiire, mul on vähe aega tõestada õiguslikke argumente. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Artur Talvik, Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Artur Talvik
Hea esimees! Head kolleegid! Minu eelkõneleja näitas, et VEB Fond on teema, mis teatud inimesed ajab närvi. Ka 25 aastat hiljem sündmustest minnakse siin pukis üsna madalale tasemele ja see on teatud iseloomustus, teatud käitumise norm juhtudel, kui midagi on siiski väga valesti. Võib-olla alustuseks ma tahaks teha väikse täpsustuse Jaanus Karilaidi poolt enne väljaöeldule. Ta nimelt mainis, et ma olen üks viiest selle eelnõu, mis siis nõuab VEB Fondi kannatanutele kompenseerimist, algatajatest, ja Karilaid ütles, miks see eelnõu on venima jäänud, et see on põhjus, et ka kõik need viis algatajat on tahtnud, et see debatt kauem läheks. Mina pean küll ütlema, et vähemalt eravestluses olen ma korduvalt toonitanud, et tuleme nüüd selle eelnõuga juba suurde saali, sest mida lähemale tulevad valimised, seda rohkem saab süüdistada VEB Fondi teema arutelu just nimelt valimisteemana ja selline sisuline debatt väheneb.
Aga siia pulti tulin ma selleks, et võib-olla vastata küsimusele, et miks me 25 aastat hiljem selle küsimusega tegeleme. Olin väga pikka aega korruptsiooni erikomisjoni juht ja Tallinna Sadama korruptsiooni uurimiskomisjoni juht. Ja üks selline piltlik näide, mis Tallinna Sadama uurimiskomisjonist välja tuli. Üks nendest kinnipeetutest või üks selle ettevõtte juhtidest oli käinud, väidetavalt, mööda linna ja väitnud, et ta justkui sõidab soomukis, mis tähendas seda, et ta võib teha, mida ise tahab, tal on poliitiline seljatugi. Ja see ei olnud 90-ndatel, vaid see oli mõni aasta tagasi. Mis ma sellega öelda tahan? VEB Fondi köis on vaja raiuda läbi just nimelt sellepärast, et lõppeks ära selline poliitiline kultuur, mis on oma jälje jätnud ka kogu Eesti ärikultuuri, ehk see on susserdamine, riigi varastamine ja rehepaplus, mis on täiesti tavalised nähtused kahetsusväärselt ka 25 aastat hiljem. Olgu, võib-olla need on rafineeritumad, võib-olla need on veel paremini ära peidetud kui VEB Fondiga seotud väga-väga segased asjaolud, aga need ikkagi toimivad.
Kuidas siis seda nüüd 25 aastat hiljem, seda köit läbi raiuda? See ei ole läbi raiutud, sellepärast et kõikide nende kahtlaste skeemide arhitektid, autorid ei ole vastutust kandnud nende asjade eest. Olgu, Vahur Kraft jäi vahele ja kandis vähemalt niipalju vastutust, et kaotas sellega olulise panga juhi koha. Aga Vahur Kraft selles mängus ei olnud kõige olulisem tegelane. Päris hirmuäratav on see, kui mõelda ... Palun ajapikendust!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega!

Artur Talvik
... kui mõelda selliste käitumisskeemide peale, millest ka täna siin puldist on räägitud, et need, kes selliseid skeeme on välja töötanud, jätkavad tänaseni Eesti poliitikas. Olgu, ei ole tõestatud veel täna seda, et osa sellest Vnešekonombankis külmutatud rahast liikus Eestisse, kas ta liikus Eestisse ja kuhu ta siin Eestis liikus, aga kui kunagi tõesti selgub asjaolu, et selle raha eest on pandud alus ühele olulisele Eesti erakonnale, siis see on juba suhteliselt hirmuäratav, ütleme ausalt. Olgu, täna me seda tõestada ei suuda, aga vastuseta jääb siiski küsimus, kuhu kadus see raha, mis selle 32 miljoni dollariga tehti. Jah, see kuulus NO teatri etenduse pealkiri "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha". Täna me võib-olla selle tolmu küsimusele tõesti oskame vastuse anda, aga kuhu see raha kadus, mis selle eest tehti, seda me ei tea. Köie raiumiseks on suurepärane võimalus meile antud. Nagu siin täna ka puldist räägiti, lasub väga suur osa vastutusest just nimelt Riigikogul, toonastel otsustel, mis tehti ja mis viisid selleni, et väga paljud inimesed jäid oma rahast ilma ja selle nimel, et päästa Eesti kroon või, ütleme, päästa Eestit suuremast finantskrahhist. Seega pool köit saaksime läbi närida või läbi taguda juhul, kui toetataks seda eelnõu, mis ütleb, et me peame kompenseerima nendele ettevõtetele, kes olid toonased kahju kaotajad. Sellega me anname märgu, et me tunnistame seda, et üks ülimalt suur poliitiline sigadus on meie riigis toimunud. See kompensatsioon, olgu ta missugune tahes – mina ei hakka täna siin üldse rääkima summadest, see peaks olema üldise debati koht, aga see peab toimuma. Kahetsusväärselt jääb siiski raiumata köie teine pool, mis ei ole andnud meile vastutajate nimekirja, nende tegelike VEB Fondi susserdamiste arhitektide nimekirja ja ei ole andnud meile ka vastust sellele, kuhu kadus raha. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Jaanus Karilaid Keskerakonna fraktisooni nimel, palun!

Jaanus Karilaid
Head kolleegid! Mul on siiralt kahju, et Jürgen Ligi on lahinguväljalt ära jooksnud, aga see on tüüpiline tema stiil, et ütleb midagi ära ja siis paneb punuma. Ja eks tema, Jürgen Ligi kui Reformierakonna fraktsiooni esimees on üks viimaseid poliitilisi väravavahte sel teemal. Ma mõnel momendil peatuksin, mille üle siis Jürgen Ligi võttis ette kritiseerida.
Ausalt öeldes tema tekst oli nagu pudru ja kapsad, nagu rosolje. Rääkis Igor Mangist, rääkis Kolbakovi ehmunud silmadest, ütles, et sundüürnike probleem, ma sain aru, on pseudoprobleem. Minust mööda minnes karjus ta mulle näkku, et ma olen korruptant. Artur Talviku kohta ütles, et see on kosmosemees, seda meest ei pea üldse kuulama, ta on kosmosemees. Ja niimoodi, portfell käes, ta ära jooksiski. Väga raske on poliitilist dialoogi, debatti pidada sellise inimesega. Aga ma toon ka ... kuna meil on nüüd ka isehakanud psühholoog, kes näeb, kellel on ehmunud silmad ja kellel parasjagu pole ehmunud silmad. Ma saan tast ka aru. 2010, kui oli Ringkonnakohtu otsus, oli tema ülesanne rahandusministrina ette valmistada lahenduskäik ja tuua see parlamendi ette. Ta jäi sellega hiljaks. Ja see on õiguslik argument, et ka selle eest saadi trahvi 3200 eurot. Kas see on poliitiline klatš? Kas see on poliitiline väljamõeldis? Ei ole. Aga seda argumenti ta ei taha kuulda. Miks Reformierakonna fraktsiooni esimees seda teemat meeleheitlikult kardab? Ta saab väga hästi aru, et kui sellest lõpuni ausalt rääkida, siis Reformierakonda suure tõenäosusega Eesti poliitikas enam ei oleks, sest meil tekib täna seos ja kahtlused, et selle erakonna osad liikmed võivad olla naaberriigi poolt manipuleeritavad.
Aga korruptsioonist rääkima peab, ükskõik mis erakonna puhul, kõigi erakondade puhul. Reformierakonna fraktsiooni esimees eitab ka poliitilisi sidemeid Tallinna Sadama puhul, kilekotijuhtumite puhul, Arsenali puhul jne, jne. Mitte kunagi ei ole seal poliitilisi liine, kõik on välja mõeldud, midagi ei ole toimunud. Ma rõhutan: täna on Eesti Vabariigi jaoks 100. juubeli peal olles võimaluste aken puhastada Eesti Vabariiki, taastada õiglust, on see VEB Fondi juhtum, on see sundüürnike küsimus. See on võimaluste aken, sest ühte erakonda, kes on tegelenud teatud küsimuste ja probleemide kinnimätsimise ja varjamisega, täna võimul ei ole. Ma ei tea, kauaks seda võimaluste akent jääb, on seda viis kuud, on seda 12 kuud, on seda rohkem või vähem, igal juhul ma soovin Riigikogule jõudu-jaksu seda suurepärast võimaluste akent ära kasutada ning teha rahva jaoks õiglaseid ja hoolivaid otsuseid. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Mart Helme
Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See pilt, mis siin saalis avaneb, on väga kõnekas. See on väga kõnekas sellepärast, et need, kes on tegelikult otseselt 25 ja rohkem aastat või kuskil niimoodi, veerand sajandit selle asjaga seotud olnud, selles saalis ei viibi. Ei viibi. Neid ei huvita. Pole probleemi, kõik on väljamõeldis, kõik on pahatahtlik poliitiline propaganda, kõik on vale. Aga tegelikult see, mida me täna siin saalis kuulsime, on ju masendav. See osundab väga selgesti, ühemõtteliselt ja sisuliselt ka faktilise materjaliga tõestatult, et tegemist on olnud aastakümneid kestnud mastaapse riiklikult vaiba alla pühitud pettusega – väljapressimise, vale ja pettusega. Selles ei ole ühelgi tervet mõistust omaval inimesel mitte mingit kahtlust, kaasa arvatud nendel, ilmselt, kes saalis ei viibi praegu.
Ma ütlen teile ausalt, et raha minu arvates tänasel päeval selle kaasuse juures on teisejärguline. Raha tuleb, raha läheb – alati rohkem läheb, kui tuleb –, aga alati tuleb ka asemele. Raha, mis oli 1993. ja 1994. aastal väga suur raha, ei ole tänasel päeval enam nii suur raha. Õiglus nõuaks loomulikult selle raha, selle kahjumi hüvitamist nendele, keda on petetud, aga, veel kord, raha ei ole minu arvates selle kaasuse puhul tänasel päeval kõige olulisem. Mis on olulisem – ja sellele on eelkõneleja juba vihjanud –, on see, kas nende mahhinatsioonide tulemusena on teatud hulk Eesti poliitikuid, aga ka erakondi, mis on olnud viimase 25 aasta jooksul valitsuse moodustajad, mõne teise riigi poolt, luureteenistuste poolt manipuleeritavad. See on tegelikult see keskne küsimus. See on tegelikult kategooriline imperatiiv ja varem või hiljem see juhtub. Kui need asjaolud kõik lõpuks päevavalgele tuuakse, võib selguda, et just nii ongi, et teatud poliitikud, kes on olnud ministrid, on olnud peaministrid, on olnud tähtsate riiklike institutsioonide juhid, on kogu selle aja jooksul olnud manipuleeritavad ja suunatavad. See selgitab tihtipeale ka nii mõnegi väga kummalise otsuse, mis Eesti Vabariigis on langetatud. Kui see päevavalgele tuleb, siis selgub ju, et meil on tegemist mitte ainult mastaapse rahalise mahhinatsiooni ja pettusega, vaid meil on tegemist ka riigireetmisega. Ja riigireetmine on süüdistus, mis kunagi ei aegu. Võib-olla see seletabki tegelikult selle, miks kogu aeg kõik Eesti Vabariigi institutsioonid on kaasa aidanud sellele, et kõik VEB Fondiga seotu kusagile sumbuks, salastatakse, edasi lükatakse, maha hääletatakse, üks kohtuotsus teisega asendatakse. Stalin, kes oli üks maailma kõige jõhkramaid kõrilõikajaid, on hea killumeister ja ta on öelnud: "Kas pole mitte liiga palju juhuseid?" Antud hetkel on see täpselt asjakohane tõdemus. Kas pole mitte liiga palju juhuseid selles konkreetses kaasuses?
Ma ei osunda mitte ühelegi inimesele ega mitte ühelegi institutsioonile näpuga, et öelda: vaat, tema ongi nüüd see kurjajuur, see varas ja riigireetur. Aga selleks, et kõik kahtlused hajutada, on tarvis kõik saladused päevavalgele tuua. Minu arvates on meie ülesanne siin, kes me ei kuulu sellesse saalist lahkunud erakonda, teha kõik meist olenev, et need asjad päevavalgele tuleks.

Esimees Eiki Nestor
Rainer Vakra, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun!

Rainer Vakra
Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! VEB Fondi saagat on ka siin suures saalis tegelikult korduvalt arutatud ja tuletan meelde, et ka Riigikogu erikomisjon koos Riigikontrolliga üheskoos pidasime 40 istungit ja selles osales küsitlejatena meil 49 inimest. Ma arvan, et kõige olulisem moment, mis tegelikult kogu selle asja juures Eesti inimeste õiglustunnet riivab, on ikkagi see, et me väga selgelt tuvastasime, et Venemaa Vnešekonombanki külmutatud kontodelt sai Venemaa residendist TSL International raha kätte ainult tänu Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga toonaste juhtide kaasabile. Kuni sinnamaani tegelikult, sellest, millest rääkis siin ka Eesti Panga esindaja, rääkis ka härra Järvelill, oli tegemist linnalegendiga. Väideti, et sellist 1995. aasta kirja, mis väidab, et ühel ettevõttel, Venemaa ettevõttel on 32 miljoni dollari eest VEB Fondi sertifikaate, mida tal tegelikult sellel hetkel ei olnud ehk oli selge Eesti Panga poolt väärinfo andmine, väideti, et see on linnalegend ja sellist kirja pole olemas. Ma arvan, et see on kindlasti punkt, millest tegelikult Eesti inimesed aru ei saa, et kuidas Eesti Pank saab ametlikult esitada valeandmeid, teha seda teadlikult ja lõppkokkuvõttes veel ka selles kogu rahastamise skeemis osaleda. Teiselt poolt, kõige sellisem valulisem küsimus, mida alati küsitakse nii saalis kui väljaspool saali on see, et kuhu see raha siis jõudis. Selge on see, et VEB Fondi võlausaldajaid koheldi ebavõrdselt. Aga kuidas ja kellele liikus siis TSL Internationali väljastatud 32 miljonit USA dollarit? Ja see on koht, kus tegelikult vastused puuduvad, ja ma saan teile kinnitada, et mitte üheski Eestimaa õiguskaitseorganis sellekohast teavet ei ole. Jah, on võimalik, et seda vastust teavad ka toonased mõningad võtmeisikud. Nad käisid ka meil komisjonis, aga peab ütlema, et nende mälu oli suhteliselt lühike ehk nii nagu ütles toonane komisjoni liige Riisalu, oli kohati nagu hirmuäratav, et nii lühikese mäluga inimesed Eesti rahandust juhtisid. Aga tegelikult see ei ole koht, kus nalja teha. Praktikas seda kindlasti teab ka Venemaa, olgu see siis luure- või õigusteenistus või mõni muu asutus, aga Eesti riigi ja meie idanaabri suhted on täna sellised, et a) me võime neilt neid andmeid küsida, b) nad võivad meile need andmed ka siia saata, aga c) me kahjuks ei saa neid usaldada, kas need on ka õiged, isegi kui nad meile need andmed saadavad. Seetõttu on jätkuvalt see kõige olulisem küsimus, mis sai sellest rahast edasi, vastuseta. Ja kahjuks ma pean muidugi tunnistama, et ka see tänane arutelu ega ka see tulevane eelnõu sellele küsimusele vastust ei anna. Seda on võimalik saada ainult kahtepidi, ühel hetkel, kui meie suhted kas idanaabriga paranevad ja me tõepoolest saame ausalt õigusalast koostööd teha, või siis teine, et need paar-kolm-neli inimest, kes on tuttavad kogu selle skeemi üksikdetailidega, ühel hetkel, ennem kui nad lähevad inglite juurde, kirjutavad raamatu või räägivad ausalt südamelt ära. Need on ainult kaks võimalust.
Mis puudutab nüüd seda eelnõu – mul on kahju, et härra Leppik on saalist ära läinud, aga ju ta annab intervjuusid –, siis see, et riik otsustas pangad pankrotist päästa ja valis selleks ebatavalise tee tõsta need Eesti ettevõtetes olnud kontod VEB Fondi, ma arvan, et riigi mõte ja idee päästa meie pangad ja Eesti rahandussüsteem on mõistlik. Loomulikult ettevõtjad, kes tegelikult ja sugugi mitte vabatahtlikult oma rahaga panustasid, on siiani rahast ilma. Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest ega ka väljaspool seda saali, kes ei arvaks, et printsiip, et mis tahes ülekohus peab saama alati hüvitatud, peab kehtima ka siinkohal. Ma paluks lisaminutit!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Rainer Vakra
Teisalt, mind paneb küsima küll üks selline murekoht kõva häälega, et kui me vaatame seda hüvitamist, siis ma olen veendunud, et kõiki kahju saajaid tuleks alati kohelda võrselt. Antud juhul on meil siin eelnõu, mis lõppkokkuvõttes tõstab esile ainult viis ettevõtet, kes on selle kohtutee läbi käinud. Tegelikult ju see ettevõtete rida oli selgelt pikem. Me võime liigitada need ettevõtted põhimõtteliselt kolme kategooriasse. Esiteks ettevõtted, kes sellel hetkel said aru, ja toona see nii oli, et see on ajalehepaber, mille väärtus on null, nad loobusid sellest, müüdi ettevõtted ja arvestati see n-ö kahjumisse, need sertifikaadid. Teine osa, millest on siin ka erinevalt räägitud, mis toona tekitas suurt pahandust ja tundus kõigile teistele ettevõtjatele, et nemad on tohutud võitjad, olid näiteks Eesti Merelaevandus, Tallinna Kesklinna Sadam, Tallinna Sadam, kes müüsid oma sertifikaadid sellele skeemile ehk TSL Internationalile ligikaudu 10%-lise vääringu eest. Kõik ettevõtted oleks toona olnud rahul, kui nad oleksid saanud 10% selle ajalehepaberi eest. Ja nüüd on meil siin ettevõtted laual, kes eelnõu järgi peaksid saama 100% pluss dividendid. See on kindlasti koht, kus me siin saalis peame mõtlema väga pingsalt ennem, mille alusel ja mida me hüvitame ja kellele me hüvitame, et me lõppkokkuvõttes kellelegi liiga ei teeks ja et me ühtesid kasu saajaid võrreldes teistega ei kohtleks ebavõrdselt. Ma arvan, et see saab siin saalis olema väga tõsine arutelu, kuidas siit edasi minna. Igatahes olen ma lõppkokkuvõttes veendunud, nii nagu siin on paljud inimesed öelnud, et nii kurb kui see ka ei ole, selline arutelu oleks pidanud olema siin saalis juba paarkümmend aastat tagasi, nõudma suuremat süvenemist ja põhjalikumat arutelu, sest paljude vastuste jaoks võib täna juba hilja olla. Aga sellegipoolest, ega liigne kordamine kahju ei tee, sest iseenesest see teema ongi väga keeruline ja ma arvan, nagu ma ka oma kõnes alustasin, siin on väga olulisi momente, kus Eesti inimeste õiglustundele on väga selgelt liiga tehtud. Aga veel kord, mis puudutab hüvitamist, siis siin tuleks küll lähtuda põhimõttest, et me ei teeks kellelegi teisele liiga ja kui me midagi hüvitame, siis peame alati meeles pidama, et kahju saajaid tuleb kõiki võrdselt kohelda. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor
Jüri Adams, palun!

Jüri Adams
Härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et ma ei räägi üldse sellel teemal, mis täna on peateema. Kõik on öelnud ja ega mul midagi oluliselt sellele lisada ei oleks. Ma oleks tahtnud ütleda paar sõna Jaanus Karilaiule, aga ta on just äsja saalist lahkunud, aga loodetavasti ta loeb siis stenogrammist. Nimelt härra Karilaid, kes on meil silmapaistva komisjoni liige ja praeguse valitsuse juhtiva erakonna kahtlemata kõige mõjukam liige Riigikogus, kui tema alustas oma sissejuhatavat ettekannet täna, siis ta rääkis üsna eestlasele mõistlikult, arusaadaval viisil, mängides sõnadega "õigus" ja "õiglus", need sõnad on tõesti omavahel ju seoses ja muu hulgas ta väitis siis seda, et mis on toimunud selles valdkonnas, et see ei olevat õiglane – seda ma ei käsitle, võib-olla see ongi niimoodi –, aga ta väitis, et Eestis ei olevat õigusriik. Ja nüüd siin on see probleem, et nii mõjukas inimene ei tohiks nii valesti sõnu kasutada, sest et see ühiskonnas võimendub. Kõigepealt, tõsi on see, et Eestis on kunagi olnud aeg, kus eesti rahvas ei ole ilmselt sõna ..., sõna "õiglus" on hilisem kunsttekkeline sõna, algselt on sõna "õigus" tähendanud ilmset mõlemat mõistet ja hiljem on vahe sellele tekkinud.
Nüüd sõnal "õigus" on eesti keeles üsna palju erinevaid tähendusi, aga väljendil "õigusriik" on siiski mitte ainult konkreetne tähendus eesti keeles, vaid see on konkreetne tähendus ka rahvusvahelises riigiõiguses. Meile on see sõna tulnud tõlkena saksa keelest, kus see kõlab Rechtsstaat, ja rohkem tuli kasutusele ingliskeelsest väljendist rule of law see on seesama, et mis asjad need siis on. Need on teatud poliitilised või õieti, see on üks ja sama poliitiline ideaal, mida nimetatakse nendes keeltes nende sõnadega. Ja mis on selle ideaali siis sisu? See sisu on sisuliselt kaks alampõhimõtet. Esimene on see, et kui mingi riigiasutus või riigiametnik teeb oma tööd ja teeb mingisuguseid otsuseid selle töö käigus, siis selles ta peab lähtuma olemasolevatest seadustest ja riik peab püüdlema selle poole, et ei jääks n-ö vaba otsustamise valdkonda, vaid peaks olema seadusega ette kirjutatud, kuidas peab otsuseid tegema, kuidas peab nendeni jõudma. See on esimene põhimõte. Ja teine põhimõte on see, et põhimõtteliselt riik peab andma nii teoreetiliselt kui praktiliselt võimaluse igale inimesele, kellele mingisugune otsus, mis on tehtud riigiasutuse või riigiametniku poolt, võimaluse selle vastu protestida, esitada vastulauseid ja vajadusel ka kaevata kohtusse. Need on need kaks asja, mis määravad õigusriigi.
Nüüd tegelikult sellega lisandub veel kolmas asi, mis otseselt juristid ei ütle, aga praktikas on oluline, nimelt, õigusriik saab olla ainult bürokraatlik riik ja bürokraatlik riik mitte selles tähenduses nagu nõukogude ajal, kus bürokraatia on tähendanud seda, et kui keegi riigiametnik teeb halvasti oma tööd, siis öeldakse, et tegemist on bürokraatiaga. Bürokraatlik riik ranges mõttes, sõna "bürokraatia" tähendab sellist riigi toimimise põhimõtet, kus kõik riigi teod alates sellest, kuidas otsust ette valmistatakse, kuni otsuse lõppversioonini kõik on kirjalikult fikseeritud. See tähendab otsuseni jõudmise protsess on fikseeritud, nii et igaüks saaks seda kontrollida.
Ma paluks lisaaega.

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Jüri Adams
Ja samamoodi, kuna edasikaebamise õigus või protestimise õigus ei ole kuidagi praktiliselt teistmoodi täidetav, siis peab olema võimalik kontrollida, kuidas eelnev tööprotsess või otsustamise protsess toimus. Nii et tegelikult on kaks üldpõhimõtet ja siis kolmas see bürokraatia põhimõte.
Nüüd, kas Eesti on õigusriik, on see põhiline küsimus. Ma olen seda varem siit küsinud ja ma küsin jälle ja vastuseks ma ütlen, et härra Karilaid kindlasti eksis, Eestis on õigusriik olemas. Aeg-ajalt tuleb ette mõningaid probleeme, näiteks viimane tõsine probleem on olnud meil volikogudes tehtud ebaseaduslike otsuste edasikaebamise võimalusega kohtusse, see on üks konkreetne õigusriigi probleem, mis meil on olnud, aga see on suhteliselt väikesemahuline probleem, nii et meil on olemas. Probleem tegelikult, mida ilmselt härra Karilaid mõtles, on see, et kas sellest, kui on olemas õigusriik, kas sellest tuleneb otsekohe järeldus, et siis kõik selle õigusriigi otsused on õiglased, või vastupidi, kui üks mingisugune otsus kellelegi tundub ebaõiglane või üldiselt tunnistatakse ebaõiglaseks, kas see annab tunnistust, et õigusriiki ei ole. Paraku see võib olla traagiline kellelegi, aga need asjad ei ole omavahel seotud. Ühel maal võib täiesti olla enam-vähem läbi viidud õigusriik, aga samal ajal võivad olla kõik üsna rahulolematud sellega, et selle riigi töö tulemused ei ole õiglased, võivad olla rahulolematud sellega, et selle riigi töö tulemused ei ole arukad või ei ole otstarbekad. Need asjad paraku omavahel ei ole seotud, kuigi eesti keeles need sõnad kutsuvad ennast kokku panema.
Viimase märkusena on see, et Eestis on praegu kindlasti olemas nii bürokraatilik riik kui õigusriik, aga meil on ajaloos ka kogemus, et selline riigikorraldus tuli meile siia kunagi Rootsi Kuningriigi ajal ja Rootsi Kuningriik oli oma tehnilistest võimalustest täielikult bürokraatlik ja täielik õigusriik. Nüüd kui peale 1700-ndat läks Eesti territoorium vallutuse tõttu Venemaa alla, siis igasugune õigusriik lakkas vähemalt 150 aastaks, hiljem tuli järk-järgult tagasi. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja! Head vähesed kolleegid! Ma ei plaaninud, aga praegu mul tuli meelde Heldur Tõnisson. Kui ma sain Luubi peatoimetajaks ja me Stockholmis vestlesime, siis ta andis mulle ülesande vaadata neid korruptiivseid skeeme ja süsteemselt, mis Eestis eriti algusaastatel vohasid.
Mida ma täna teada sain? Et kõrgemal tasemel on tegemist korruptsiooniga, mida mehitati tipptasemel. Sain teada, et on olemas mingisugune must auk ja mingisugused tegelased, kes on aastaid neid kontrollinud. Ja mis toimusid? Uskumatud tehingud ja Rein Järvelille puhul, sellel 70 leheküljel, kus annaks hulgi nii väär- kui ka kriminaalasju algatada. Ja Eesti Panga audiitori käest, mis oli ka huvitav nagu kõik ettekanded, ta ütles, miks nii juhtus. Vaata, sellele ei saanud vastust.
Ma ei saanud vastust ka küsimusele, kui nii on, et tegemist on kõrgemal tasemel korruptsiooniga, mida mehitati veel tipptasemel, kes kuulusid sellesse kuritegelikku ühendusse ja kes seda juhtisid. Kas Eesti Vabariigi peaministrid, Eesti Panga presidendid, Riigikohtu esimehed? Võib-olla veel keegi? Jah, ma mäletan nagu Arturgi Tallinna Sadama komisjonis ühte tegelast, kes rääkis, kuidas ta soomukis sõidab. Jah, need tegelased sõidavadki soomukis ja ongi sõitnud pikalt. Me oleme rääkinud palju, kuidas Tallinnas on korruptsioon ja pidevalt, üks ja teine juhtum, aga see juhtub siis, kui keegi on kaua võimul. Keskerakond on tõesti Tallinnas kaua võimul olnud. Aga on teine pool ka – üks seltskond on riigis kaua võimul olnud. Ja nendest asjadest räägitakse suht vähe.
Mäletate, kui Eesti Raudtee tagasiostmise puhul oli keegi härra Burkhardt, aga prokuratuur, Riigiprokuratuur otsustas imekiiresti, et ei ole seal mitte midagi paha, täiesti tühi asi. Mäletate, mis Silver-gate'iga juhtus? Poisid vedasid raha ja pärast selgus, et puuks, ei midagi. Ja tegelikult niimoodi ilmselt need asjad käivadki, aga sellega ei saa nõus olla.
Tegelikult, kedagi ... On süüdi mõistetud kriminaalkorras mõned Eesti Vabariigi ministrid, aga see on ka tipp. Üks neist on endine keskkonnaminister ja Rahvaliidu juht Villu Reiljan. Villu Reiljanile kuulub üks selline värvikas ütlus, mida on palju tsiteeritud, kus ta ütles, et organites on kallutatud jõud. Seda on naeruvääristatud. Aga kuulates tänast riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu, mul tuli see meelde. Aga äkki ongi, kuigi hea kolleeg Jüri Adams ütles, et Eesti on õigusriik ja midagi sellist ei ole. Äkki ongi. Mul tuleb jätkuvalt meelde Heldur Tõnisson ja need vestlused korruptsioonist tipptasemel Eesti Vabariigis, millega me peaks tegelema, millega me Luubis tegelesime, aga tagantjärele ei olnud nii palju kogemusi ja isegi välismaal õppimas käimine ei aidanud palju kaasa.
Paar minutit veel, kui lubate.

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Peeter Ernits
Ja selle koha pealt, praegu tõesti on võimalus hakata vaatama natukene kaugemale. Ma arvan, et see nii tegelikult ongi – mõned tüübid ongi sõitnud soomukis kuni viimase ajani välja. Ja organites ongi, kuna mahitamine on toimunud kõige kõrgemal tasemel, siis n-ö kallutatud jõud, mida tegelikult ei tohiks ju olla. Ja tänu sellele õige paljude asjade puhul pigistatakse silm kinni. Jutt õigusriigist on muidugi ilus ja tahaks seda uskuda, aga selle tänase sündmuse, millest me arutame, selle puhul järjest süveneb mul arvamine, et ilmselt kahjuks nii on. Kas me suudame siin midagi edasi minna? Ja muidugi, Riigikogu on ju tegelikult kummitempliks muudetud. Kahjuks see nii on, aga ma ei ole kaotanud lootust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.54.