Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XIII Riigikogu, VII Istungjärk, täiskogu korraline istung
Neljapäev, 10.05.2018, 10:00

Toimetatud

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit. Kas kellelgi on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Läheme kohaloleku kontrolli juurde. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Head kolleegid! Kohal on 67 Riigikogu liiget, puudub 34.


1. 10:01 Finantsinspektsiooni 2017. aasta aastaaruanne

Aseesimees Kalle Laanet

Meie esimene ja ainukene päevakorrapunkt on täna Finantsinspektsiooni 2017. aasta aastaaruanne. Enne, kui me läheme edasi, ma tutvustan teile protseduuri. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada ettekandjale üks suuline küsimus ja peale seda avatakse läbirääkimised fraktsioonide esindajatele. Nii, läheme meie päevakorraga edasi. Palume kõnetooli Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri. Olge hea!

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Mul on hea meel näha, et sellel aastal on nii palju kuulajaid, varasematel aastatel on olnud natuke vähem. Aitäh selle eest!
Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head vaatajad-kuulajad, kes jälgivad ettekannet veebi vahendusel! Finantsinspektsiooni seaduse alusel esitasime Riigikogule inspektsiooni aastaaruande. Selles käsitletakse 2017. aastal toimunud olulisemaid sündmusi, suundi ja tegusid Eesti finantsturul ning finantsjärelevalves. Mul on alati hea meel teha siin Riigikogu ees ettekanne. Me oleme Finantsinspektsiooniga valmis vastama ka rohkem kui ühele küsimusele, aga ma saan aru, et siin saalis on oma reeglid ja ka mina lähtun nendest. Kui teil on aga rohkem küsimusi, siis andke meile teada ja me vastame alati hea meelega ka neile. 
Teiega arutada oleks paljusid teemasid, kuid aja piiratuse tõttu tuleb mul ka täna oma ettekandes teha neist valik. Esiteks teen tagasihoidliku katse panna hindeid, koondhindeid Eesti finantssektori turuosalistele. Mu vanaisa oli õpetaja, andis ajalugu, mu vanaema oli õpetaja, tema andis saksa keelt, mu tütar tahab saada õpetajaks, ehkki praegu ta veel täpselt ei tea, mis ainet soovib anda, mu naine töötab koolis ja ma ise annan Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas juba 18. aastat ainet "Finantsturud ja finantsjärelevalve". Nii et andke mulle andeks see kihk panna hindeid. Seejärel käsitlen rahvusvahelise koostöö olulisust, esitan valitud vaateid finantsvahendajate riskikontrolli ja finantsinnovatsiooni valdkonnast ning lõpetan paari konkreetse suure ja minu arvates Eestile positiivse projekti kirjeldamisega.
Meie majandusel läheb hästi ja seetõttu ka finantssektoril. Oleme kriisi läbinud ja saabunud on suhteliselt head ajad. Käibetõe kohaselt laotakse järgmise kriisi vundament headel aegadel, kusjuures siis ei tea keegi, millal ja kuidas kriis avaldub. Minevikunäitajad ei pruugi anda vähimatki indikatsiooni tulevikuks. Teine moment, mida soovin toonitada, seisneb statistika petlikkuses. Üldised head näitajad ei tähenda, et eranditult kõigil läheb hästi. Tegelikkuses on ju terve inimene kehatemperatuuriga 36,6 kraadi ja haige see, kellele kraadiklaas näitab näiteks 39 kraadi. Mõlemad on just sellised, nagu nad on – üks terve, teine haige –, mitte ei ole tegu kahe haige inimesega keskmise kehatemperatuuriga 37,8 kraadi. Seega, palun juba ette vabandust, kui mu ettekandes sisalduvad üldistused ja prognoosid ei vasta igale üksikule tegelikule elulisele juhtumile praegu ega trendile, mis ilmneb tulevikus. Meile Finantsinspektsioonis meeldib rohkem tegelda tõendite kogumisega, faktide analüüsimisega, nende asjaolude kaalumisega seadusnormide suhtes ning konkreetsete, selgete ja siduvate üksikute otsuste langetamisega.
Aga paneme siis koos sektorile ka paar hinnet, nagu eelnevalt lubatud. Eesti pangad ja enamik muid reguleeritud finantsvahendajaid on hästi kapitaliseeritud, nad seisavad tugeval finantsilisel alusel. Finantsinspektsioon on neid suunanud varuma küllaldaselt puhvreid riskide realiseerumisest tulenevate kahjude katteks. Pankade laenuportfellid on kvaliteetsed, kahjukindlustusandjate kombineeritud suhe on väljapaistvalt hea, fondivalitsejate püsikulud netoteenustasutuludesse vähenemas. Sektori omakapitali tootlikkust protsentides saab üldiselt kirjutada kahekohalise numbrina ja see on Euroopa kontekstis hea tulemus. Usaldatavusnormatiive täidetakse paraja varuga. Puhtalt finantsnäitajate poolest saab Eesti reguleeritud finantssektorile kogumis panna hindeks selge viie.
Kui liikuda finantside poolelt juhtimise ja juhtide, organisatsiooni korraldamise, eriti sisekontrolli toimimise valdkonda, siis muutub pilt kirevamaks. Ühisnimetajaks on siin normide keerukusest ja arvust tulenev kulu ning soov selle arvel kokku hoida. Suurema tulubaasiga või tehnoloogiliselt enam arenenud organisatsioonidel on enam võimalusi panustada vastavusse, kuigi illusioone ei maksa siin luua. A ja O on organisatsiooni kultuur ja juhtkond ning nende kantavad väärtused. Arvestades Eesti finantsvahendajate suurust, osutatavate teenuste iseloomu ja järelevalvelise dialoogi kvaliteeti, saab Eesti reguleeritud finantssektorile juhtimise, organisatsiooni korraldamise ja eriti sisekontrolli toimimise valdkonnas kogumis panna hindeks kolm pluss. Arenguruumi on ja Finantsinspektsioon jätkab süvendatud tööd vastava strateegilise prioriteedi, ühingujuhtimise järelevalve valdkonnas. Need suhteliselt head hinded – viis ja kolm pluss – võivad aga muutuda, kui realiseeruvad meie sektorile olulised riskid. Hetkel tuleb suundumustena nimetada suhteliselt kiiret laenukasvu ja tehnoloogia osatähtsuse suurenemist. Eesti finantssektorile loeb meie keskpank, Eesti Pank praegu peamiseks riskiks Põhjamaade majandusest ja pangandusest lähtuvaid riske: sealsete majapidamiste võlakoormus, kinnisvara kõrge hinnatase, pankade finantseerimise allikad ja tähtaeg. Meie Finantsinspektsioonis kaldume samuti selle hinnanguga nõustuma. See tähendab otsest riski meie suurpankadele, kui nende Põhjalast pärit emaettevõtjad soovivad oma tegevust toetada siinsete puhvrite ja kapitali arvel. Lisaks tähendab see kaudset riski, et Põhjala majandusega tihedalt seotud Eesti majandus kannatab ning see moondub madalamaks krediidikvaliteediks meie pankade laenuportfellides, mida omakorda võimendab eelviidatud suhteliselt kiire laenukasv. Väärib märkimist, et meie suurpangad Swedbank, SEB Pank ja Luminor kuuluvad kapitali valdkonnas Euroopa Keskpanga otsejärelevalve alla nagu ka ülejäänud 116 euroala suurpanka. See tähendab, et faktilist kapitalijärelevalvet kolme suurpanga üle teevad Finantsinspektsiooni inimesed, kuid järelevalvelisi otsuseid kapitali valdkonnas – lisakapitali nõuded, ettekirjutused, kapitali ja organisatsiooniga seotud kohustused, finantstaasteplaanide kinnitamine – teeb Euroopa Keskpank. Viimases on sisuline otsustusorgan järelevalvenõukogu, mille üks hääleõiguslik liige 23-st on ka siinkõneleja. Eesti puhul tuleb olulisemad otsused Euroopa Keskpangal langetada koos Swedbanki ja SEB emapanga päritoluriigi asutusega – Rootsi järelevalveasutusega, kellele jääb viimane sõna. Seega on Eestile ja Finantsinspektsioonile äärmiselt oluline, et koostöö Euroopa Keskpanga, aga ka Rootsi kolleegidega oleks hea. Ja ta ongi hea, sest üldjoontes on meie töökultuur sarnane – konservatiivsus, läbipaistvus, ettemääratavus. Viimasel ajal on meie koostöö olnud hea ka Taani finantsjärelevalveasutusega Taani krediidiasutuse Danske Bank järelevalve küsimustes. Meeldetuletuseks, Danske Bankis olid 2014. aastaks mitteresidentide teenindamise tõttu kuhjunud sellised riskid, et finantsjärelevalve sekkumine oli vältimatu.
"Pecunia non olet" ehk "Raha ei haise," ütles Rooma keiser Titus Flavius Vespasianus ja paljud pankurid näisid arvavat sarnaselt. Kuid nii ei arvanud sõltumatu ja tugev Eesti riigi institutsioon. Eesti Finantsinspektsiooni kaks kohapealset kontrolli 2014. aastal ja minetusi kõrvaldama innustav ettekirjutus 2015. aastal selle Taani krediidiasutuse Eesti filiaalile viisid viimase mitteresidentide äri lõpetamiseni 2015. aasta lõpuks. Panga rikkumised seisnesid ebapiisavas riskikontrollisüsteemis. Panga organisatsioon ja juhtimine olid mitteresidentide ärisegmendis oluliste puudustega. Seetõttu sai võimalikuks panga osalemine kahtlastes tehingutes ja vastava maineriski realiseerumine hiljem, aastatel 2016 ja 2017.
Meenutan, et kehtiva õiguse kohaselt tegutses ja tegutseb Taani krediidiasutus Danske Bank Eestis filiaalina. Filiaal ei ole juriidiline isik. See tähendab, et Eestis toimetab Taani krediidiasutus ise, mitte vastav Eesti juriidiline isik – erinevalt näiteks Swedbankist, LHV-st või Coop Pangast, kes on Eesti juriidilised isikud. Euroopa Liidu õigustiku järgi tähendab see, et Taani krediidiasutusorganisatsiooni üle teostab järelevalvet Taani pädev asutus. Juhtimise, riskikontrollide ja muu organisatsiooni toimimise eest seisab hea Taani. Eesti riigi pädevus on siin piiratud, jälle Euroopa Liidu õiguse kohaselt. Eestil on õigus filiaali puhul tegelda üksikute küsimustega, sh rahapesu tõkestamise normide rakendamisega, ehk sellega, mida Eesti Finantsinspektsioon juba kolm-neli aastat tagasi Danske filiaali suhtes tegi. Nüüdseks on ka Taani järelevalve andnud oma negatiivse hinnangu Danske juhtimisele ja organisatsioonile.
Õigustatult kerkib küsimus, kas Danske Banki ja Versobanki asjade lahendamisega võime lugeda vastavad mitteresidentide teenindamise riskid möödunuks. Mõistan, et Lätis sekkus protsessi suisa seadusandja, planeerides teatud laadi mitteresidentide teenindamise keelamist. Vastamiseks tuleb teha põige välispoliitikasse. Nimelt määratlevad rahvusvahelised suhted ja sealsed pinged väljakutsed finantssektorile. Tsiteerin Eesti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 4 lõiget 1, mille kohaselt "Rahvusvaheline finantssanktsioon käesoleva seaduse tähenduses on rahvusvaheline sanktsioon, millega täielikult või osaliselt tõkestatakse rahvusvahelise finantssanktsiooni subjektil rahaliste vahendite ja majandusressursside kasutamine ja käsutamine või nende tema valdusesse andmine." Mida pingelisemaks muutuvad riikide või majanduspiirkondade vahelised suhted, seda enam näeme finantssanktsioone, seda laiemad on nendega hõlmatud subjektide tegevuste ringid. See aga asetab selge halduskoormuse finantsvahendajatele, kes peavad hea seisma finantssanktsioonide täitmise eest. Mida suurem on vastavuskulu (ingl compliance cost) välisklientidega seoses, tulude samaks jäädes, seda väiksem on panga ja muu finantsvahendaja soov vastava ärisegmendiga tegelemiseks.
Ja olemegi jõudnud riikliku projektini välisklientide hankimiseks, e-residentsuse projektini. Minu arvates on tehnilisest või tehnoloogilisest küljest tegu huvipakkuva uuendusliku idee ja lahendusega. Näen selles mõõtmes tublit tuge meie e-riigi kuvandile, eriti kui paketti lisanduks üha uusi e-teenuseid. Lisaks hea e-residentsuse müügiidee tunnustamisele pean aga järelevalveasutuse juhina analüüsima võimalikke riske finantssektorile. Riski näen selles, et justkui automaatselt eeldati Eesti finantssektorilt e-residendi kliendiks võtmist. Minu arvates saavad sellised ootused äridele või erasektorile olla aksepteeritavad ainult juhul, kui need tulenevad seadusest osapooli kohustades või neid selgelt hüvega või keskkonnaga motiveerides. Eesti finantssektor ei tegutse isolatsioonis, vaid sellele rakendub raamistik, mis circa 95% ulatuses ei ole kodumaine. Meie sektor on osa rahvusvahelisest finantsvahendajate võrgustikust. Meil on sõltumatu finantsjärelevalveasutus, mis on osa Euroopa Liidu finantsjärelevalve süsteemist. Eesti võimekust tegelda rahapesu tõkestamisega hindavad regulaarselt rahvusvahelised organisatsioonid. Need on faktid. Hea, et nüüdseks olen näinud nii pankade kui ka ministeeriumide soovi e-residentsusega seotud riske finantssektorile teadvustada ja koos mõelda nende juhtimisest.
Veel mõni sõna tehnoloogilisest innovatsioonist finantsmaailmas. Finantsinspektsioonile ei meeldi tarbijate hullutamine uudsete terminitega – olgu siin nimetatud vahva nimetus "krüptomündid" – ja nendega inimestelt raha välja petmine. Finantsinspektsioon on ühena esimestest finantsjärelevalvajatest maailmas avalikult selgitanud krüptovara pakkumise olemust ja regulatsiooni kohaldamist. Meile ei meeldi tavapäraste klassikaliste finantsteenuste näiline riietamine innovatsiooni kuube ning pelgalt seetõttu leebema käsitluse taotlemine. Sellisel juhul tuleb küsida laiemalt, kas vastav finantsteenus on ülereguleeritud, kas olemasolev riskiallokatsioon ühiskonnas tuleb ümber hinnata ning jaotada teisiti. Finantsturu regulatsioon on ja peab olema tehnoloogianeutraalne, välja arvatud juhul, kui ühiskond soovibki mitteühetaolist kohtlemist tehnoloogialahendite kasuks, näiteks leebema tarbijakaitse hinnaga.
Mis meile tarbijana Eestis tundub juba tavapärane, võib veel paljudes riikides olla tehnoloogiline unistus. Eesti finantsvahendajad, eriti pangandus ja kindlustuse müügi pool on vähemalt euroala kontekstis väga kõrgelt digitaliseeritud. Finantsinspektsioonile meeldib sisuline uuenduslikkus, digitaalsus ja selle kasutamine finantsmaailmas, et teenused muutuksid tarbijale paremaks. Piltlik näide ja võrdlus muusikamaailmaga: CD-plaat on analoogmuusika riietamine digitaalsesse kuube – n-ö äri formaat on endine, kuid uus kuub annab uue kvaliteedi. Tehnoloogiast tingitud täiesti uus ärimudel on näiteks Spotify-laadne muusikaportaal, kus tehnoloogia on loonud tarbijale uue ja mugavama teenuse/toote. Finantsturul tarbijad veel sellise sügavusega muudatust ei näe, kuigi konverentsidel ja muudel koosviibimistel on ennustatud murrangut õige pea. Tehisintellekt, suurandmed jms digitaalsed lahendid ei ole ka meie turul võõrad. Siiski soovime kas või katseliselt Eesti finantsturul veel rohkem näha juturoboteid, robonõustajaid, suurandmetele tuginevat kliendi profileerimist, aruandluse ja tehingumustrite analüüsi jms. Ühena vähestest Euroopa finantsjärelevalveasutustest oleme koostöös Eesti parimate IT-turvalisuse ekspertidega testinud isoleeritud keskkonnas valitud finantsvahendaja netilahenduste tugevust ja turvalisust.
Finantsinspektsioon on valmis tõelise uuendusliku tehnoloogilise innovatsiooni õidepuhkemise nimel Eestis astuma mitte pelgalt ekstra sammu, vaid jalutama, isegi jooksma koos innovaatoritega, loomulikult arvestades seaduse piire. Oleme näiteks koos Inbanki, Coopi, Luminori ja Eesti väärtpaberite keskregistriga 2017. aastal jalutanud ja jooksnud. Inbank uue ja väga väikse pangana vajas põhjalikku selgitamist meie järelevalvepartneritele suures sihtriigis, et viimase turg meie ärile avaneks. Avanes. Meie oma tarbijate ühistu ETK ehk nüüdse nimega Coop ostis Vene krediidiasutuselt välja patiseisus Eesti Krediidipanga ning on seda Coop Pangana uueks loomas. Ka see tehing ei sündinud iseenesest ja mängeldes, vaid vajas kõigilt osapooltelt tasakaalukust ning finantsjärelevalvelt oskuslikku ja sobivat tegevuste doseerimist. Põhjala Nordea ja Norra DNB panid oma Balti ärid kokku ja moodustasid uue Luminori panga peakorteriga Tallinnas. See tehing on üks põnevamaid, hõlmates kolleege Riiast, Vilniusest ja Frankfurdist. Eesti Finantsinspektsioon on olnud selle projekti juhtkoordinaator ja vedaja. Nagu mõistate, Nordea ja DNB otsus Tallinna kasuks ei langenud suvaliselt, vaid põhjaliku analüüsi tulemusena, kus väikest rolli ei mänginud hinnang finantsjärelevalvele.
Eesti väärtpaberite keskregister EVK ühines piiriüleselt ning tegutseb nüüd Riiast, alludes Läti jurisdiktsioonile. Tegu oli Euroopa Liidus üldse esimese uue vastava keskregistrite tegevust reguleeriva määruse raames depositooriumide piiriülese ühinemisega. Oleme mõistnud, et seda peakorteri otsust mõjutas analüüsi teostamise ajal olnud Eesti arvamus ühineda Euroopa Liidu siis plaanitud väärtpaberitehingute maksuga. Läti selle nüüdseks raugenud plaaniga ühineda ei kavatsenud ning mõni aeg hiljem – kahjuks liiga hilja – loobus sellest õnneks ka Eesti. Aga see on pelgalt kõrvaltähelepanek. Mida siin rõhutan, oli Finantsinspektsiooni selge soov, et EVK ühinemistehinguga tulevaste ja olevate Eesti pensionäride isikuandmed jääksid Eestisse. Inimestel pole võimalust seoses pensioniga jätta nõutud andmeid esitamata, vaba valik on siin võetud. Sellel eeldusel meie inimeste kohta sedavõrd suure, tundliku ja detailse andmebaasi liikumine välisjurisdiktsiooni, olgu ta kas või meile sõbralik Läti, on riikliku julgeoleku küsimus. EVK moodustas pensioniregistri tarbeks tütarettevõtja ja vastavad andmed jäid turvaliselt Eestisse.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni keskne ülesanne on säilitada finantsstabiilsus ning hoolitseda tervikuna finantsturgude ausa ja läbipaistva toimimise eest. Teile kättesaadavaks tehtud Finantsinspektsiooni 2017. aasta aastaraamat nende ülesannete täitmist 2017. aruandeaastal, Finantsinspektsiooni tegutsemise 15. aastal kirjeldabki. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Finantsinspektsiooni juht! Ma soovin ka teile õnne ja edu seoses sellega, et olete juba üle 15 aasta edukalt tegutsenud. Aga ma tahtsin küsida teie käest ühe väikeinvestorite juhtumi kohta, kus nad n-ö pügada said. Jutt on Rumeenia rämpsvõlakirjade juhtumist. Eile tuli ka Riigikohtu lahend, mis kärbib väikeinvestorite lootust oma varast midagi tagasi saada, aga õiguslik vaidluste rägastik veel jätkub ja see on juba kümneaastane lugu. Te hindasite seda olukorda siin hindega kolm pluss. Kas te ise võiksite ka teha sellest juhtumist mingid järeldused? Tegemist on juhtumiga, kuhu oli seotud Eesti turul domineeriv kommertspank. Kas kontrollimehhanismid ja hoolsusnõuded ikka toimivad, kui sellised asjad juhtuvad?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, austatud Riigikogu liige härra Sõerd! Tegemist on 2007. aastast pärit juhtumiga. Selle juured on ajas enne finantskriisi, tolleaegses buumis. Kui nüüd vaadata hilisemat perioodi – 2008 ja sellele järgnevaid aastaid –, siis sai kogu Eesti finantsturg tookord suure õppetunni. Meile teadaolevalt on kõik peamised turuosalised pärast seda oma organisatsioonid üle vaadanud ja võimalikud riskikohad üles leidnud. See kõik sündis juba üsna ammu. Ma julgen väita, et sellest eelmisest buumiajast 2007. aastal on oma õppetunnid saadud ja nüüd on see küsimustik lahendatud. Konkreetse vaidluse kohta ma ei tahaks hinnangut anda, las kohus teeb siin oma töö konkreetsete tõendite pinnalt. Me tegutseme alati – sellisel foorumil, nagu me täna oleme – info asümmeetria tingimustes. Meie arutelud ei oleks täiuslikud ja võib-olla viiksid meid valele rajale. Seda öeldes toonitan ka seda, et Finantsinspektsiooni seaduse § 54 kohaselt mul on konfidentsiaalsuskohustus, st ma ei saa igat üksikut asjaolu kommenteerida.  

Aseesimees Kalle Laanet

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Kessler, ma kõigepealt tänan teid selle eest, et te seda Danske Banki juhtumit ja ka e-residentsusega seotud riske, mis on sellised valusad küsimused, oma ettekandes päris korralikult puudutasite. Hiljaaegu on veel muudetud ka rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadust, millest lähtudes esitavad pangad kas või riikliku taustaga inimeste pereliikmetele igasuguseid päris detailseid küsimusi. Minu küsimus selle koha pealt on see, kas pankade praktika nüüd uute regulatsioonide rakendamisel on ühesugune. Kas siin, arvestades väga halbu juhtumeid, mis meil on olnud, ei ole mitte ülereguleerimise ohtu? Äkki minnakse liiga detailseks ja ka inimeste isikuandmete kallale, kuigi tegelikult mingisugust kahtluse põhjust ei olegi olemas.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Herkel! See nn PEP-ide – lühend sõnadest politically exposed person – normistik tuleneb rahvusvahelistest reeglitest, mille on algselt kehtestanud selline organisatsioon nagu Financial Action Task Force. See on suurriikide kokku pandud töörühm, mis annab teatud standardeid ja suundi rahapesu tõkestamise normide kujundamiseks. FATF on kehtestanud teatud normistiku PEP-ide – palun vabandust, et ma nende lühenditega räägin! – reguleerimiseks ja käsitlemiseks. Sellest normistikust on Euroopa Liit omakorda võtnud direktiiviga üle PEP-ide käsitlemise ja Eesti on põhimõtteliselt kopeerinud Euroopa Liidu direktiivi PEP-ide kohta enda seadusesse, nagu peabki tegema. Seega, PEP-ide regulatsioon tuleneb rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditest ja Eesti manööverdamisruum on siin väike.
Küll aga tean ka omast käest, et vaadates meie ühiskonna suurust, saate tõenäoliselt teie kõik ja mõned isikud veel, võib-olla isegi mina, tunda seda PEP-ide raamistiku koormust, kui me peame finantsvahendajatele esitama teatavaid täiendavaid andmeid nii enda kui ka oma lähedaste kohta. See on paratamatus. Kuidas iga konkreetne pank seda regulatsiooni rakendab, ongi panga kutseoskuse küsimus – kui hästi ta oskab kujundada oma kliendile sobivaks need küsimused, mida ta küsib, et saada tema kohta infot. Kui kliendile näiteks ei sobi panga selline lähenemine, siis on tal võimalik Eestis valida veel 16 teise panga vahel. Nii et selles mõttes peaks ka konkurentsi olema. Ma tean omast käest – ja nüüd räägin kui eraisik, mitte kui finantsjärelevalve juht –, et need küsimused ja standardid on pankadel tõesti natuke erinevad.

Aseesimees Kalle Laanet

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Oma ettekandes märkisite ka e-residentsust ja viitasite sellele, et ootus pankadele oli liiga optimistlik, kuivõrd 95% regulatsioonist on rahvusvaheline. Väitsite, et te teete koostööd. Minu küsimus on sellest lähtuvalt selline: kui kogu tänapäeva ühiskonda ja riske kirjeldada, kaasa arvatud rahapesu jms, siis kas ei või juhtuda hoopis vastupidine efekt, et pangad lihtsalt igaks juhuks ei tahagi teatud teenusepaketti laiendada? Seal tekib konflikt teatud teenusepakettide vahel, isegi siis, kui me tegelikult ei saa a priori öelda seda, et see on väga halb.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan! Jah, austatud Riigikogu liige Kruuse, see on keeruline küsimus. Ma arvan, et kui seda e-residentsust kokku pandi ja tehti, siis oli ka välispoliitiline, rahvusvaheline keskkond natuke teistsugune. Natuke leebem oli kogu see kontekst ja seetõttu olid ka need ootused finantsturu suhtes teistsugused. Aga elu on dünaamiline, aeg muutub. Eile oli meil ju näiteks uudis, kuidas Ühendriigid astuvad välja Iraani tuumakokkuleppest, mis omakorda tekitab selgelt uusi pingeid. Ma oma kõnes ka viitasin rahvusvahelistele finantssanktsioonidele ja nende ülekandumisele finantssektorile. Finantssektor ei ela immuunsena dollari käibimisest ja ma arvan, see paneb Eesti finantssektorile teatud lisakoormuse või, nimetame siis ilusamini, hoolsuskohustuse. Selles mõttes lihtsalt e-residentsuse puhul tuleb sellega arvestada, et sellised trendid maailmas eksisteerivad, ja proovida kuidagi leida meil turu ja avaliku sektori vahel mingi selline toimiv lahendus, et säilitada see projekt. Nagu ma ütlesin, isiklikult arvan, et see on finantssektori tulevik, ka globaalselt. Aga võib-olla globaalselt ei olda veel valmis selleks tulevikuks, sest teisalt needsamad rahvusvahelised suhted mõjutavad natukene ka selle projekti toimimist.

Aseesimees Kalle Laanet

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sellest aruandest jäi mulle paljude faktide seast silma üks väike fakt, mis puudutab investeerimisteenuste osutajaid ja just neid, kellel ei pruugi olla tegevusluba. Eelmise aasta kohta te nimetasite, et tegite nendele võrreldes aasta varasemaga 100 hoiatusteadet rohkem, neid oli kokku 450. Selles aruandes te ütlete, et see muster puudutab põhiliselt neid, kes registreerivad ennast Eesti registris, kuid kellel ei ole tegevusluba finantsteenuste pakkumiseks. Minu küsimus puudutab seda, kui efektiivne on Finantsinspektsiooni tegevus selles vallas, nende rikkumiste avastamisel. Kas nende rikkumiste arv on võrreldav hoiatuste arvuga – kas see on kuidagi korrelatsioonis? See arv oli 450, mis kõlab hästi suurelt. 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige proua Tiidus! Need hoiatused on globaalsed. Need ei ole pärit mitte ainult Eestist, nende juured ei ole ainult Eestis, vaid üle Euroopa – me edastamegi oma Euroopa kolleegidelt tulnud hoiatusi. Miks me seda teeme? Vaadake, kelmide tegevus ei piirdu enamasti ühe riigiga, vaid on väga rahvusvaheline. Meie ise oma majas nimetame selliseid skeeme viisnurk-skeemideks – selle viisnurga harud on eri jurisdiktsioonides. Näiteks on väga populaarne viimasel ajal see – ja ma arvan, et sellest räägib ka teie viidatud osa meie aruandes –, et Eesti osaühing on selline juriidiline keha või üks juriidiline keha, mille kaudu ühte teenust pakutakse. Miks on osaühing Eestis? Sellepärast, et neid on suhteliselt kerge siin asutada. Ma räägin nüüd tumedamast poolest. Üks pool on see ärivabadus – kõik on hea, saad kiiresti asutada osaühingu. Mulle ka see väga meeldib, aga tume pool on see, et ka pahalased saavad seda väga kergesti teha. Eesti osaühing on üks haru, siis on n-ö tankist, kes on kuskilt välisjurisdiktsioonist, Euroopa Liidust väljaspool, siis on üks pangakonto, mis on omakorda väljaspool, siis on üks veebileht, mis on väljaspool Eestit, ja kliendid on ka kõik väljaspool Eestit. Ja sellises viisnurgas, kus iga n-ö võtmemoment asub erinevas jurisdiktsioonis, petetakse inimestelt raha – üldse mitte Eesti inimestelt, vaid enamasti välisinimestelt. Mida meie teeme? Me lihtsalt juhime sellele tähelepanu ja ütleme ka oma, Eesti inimestele, et olge valvsad. Eesti Finantsinspektsiooni veebilehel on kõik need tegevusloastatud isikud, kellel on õigus investeerimisteenust osutada, loetletud. Tutvuge sellega, enne kui te hakkate oma raha kuhugi ära andma kellelegi, kes lubab teile puid ja maid kokku. See on taust meie kirjeldusele aastaaruandes.
Kui rääkida Finantsinspektsiooni võimekusest tegelda nende asjadega, siis karistusseadustikus on kaks koosseisu: üks on kelmus ja teine on investeerimiskelmus. Finantsinspektsioon ei tegele kriminaalmenetluse rakendamisega. Mida me teeme? Üks on hoiatusfunktsioon – anname oma veebilehel asjadest teada ja käime inimestele neist rääkimas. Teine asi on see, et me teeme kuriteoteateid politseile – eriti juhul, kui me näeme, et on puutumus Eesti inimestega –, et kuulge, selline asi on, vaadake, kas siin on tegu kuriteoga või ei ole. Õiguskaitseasutused, prokuratuur ja politsei, võtavad siis omakorda seda uurida, kui nad näevad, et on kuriteokahtlus. 

Aseesimees Kalle Laanet

Anne Sulling, palun!

Anne Sulling

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Finantsstabiilsuse kõrval on sama oluline finantseerimisvõimaluste kättesaadavus. Teil on siin kenasti tehtud finantsturu ülevaade. Kuna te enne juba hindeid panite, siis ma küsin, mis hinde te paneksite Eestis kõrgtehnoloogia valdkonnas ettevõtete finantseerimise võimaluste kättesaadavusele nii seemnefaasis kui ka eskaleerimise faasis.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, Riigikogu liige proua Sulling! Seaduse järgi ei ole meie ehk Finantsinspektsiooni funktsioon tegelda finantseerimise kättesaadavuse uurimisega. Küll aga teevad seda keskpangad, Euroopa Keskpank ja Eesti Pank. Nii palju kui me oleme teadlikud nende analüüsidest ja uurimistest, siis üldiselt Eestis keskmiselt ei saa täheldada seda, et väike- või keskmise suurusega ettevõtjatele finantseerimine oleks kuidagi kättesaamatum võrreldes mõne teise Euroopa Liidu või euroala riigiga. Selles mõttes see on kõik, mida ma siin öelda saan. Hinnang väljub FI pädevusest, nii et ma ainult spekuleeriksin, kui midagi selle kohta arvaksin.

Aseesimees Kalle Laanet

Taavi Rõivas, palun!

Taavi Rõivas

Aitäh! Hea ettekandja! Ma soovin kõigepealt teid tänada ja tunnustada sellest eest, mis te olete teinud nii juba nimetatud Luminori Eestisse toomisel kui ka näiteks ICO-de ehk krüptoraha kaudu osaluste pakkumise reguleerimisel või vähemasti, ütleme, ennetavate eeskirjade ja juhendite väljaandmisel. Mulle väga meeldib see, et Finantsinspektsioon mõtleb endast kui partnerist, mitte ainult kui järelevalvajast. Mu küsimus puudutab aga neid asutusi ja nende tegevust, kes teie järelevalve alla ei kuulu, kuid kelle tegevus puudutab negatiivselt Eesti inimeste maksevõimet. Ehk väga lihtsalt küsides, milline on praegu olukord kõikvõimalike kiir- ja SMS-laenude pakkujatega? Mis seis turul on, kui palju see praegu Eesti inimesi kiusab või nende maksevõimet puudutab?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Rõivas! Riigikogu on otsustanud anda kiirlaenu andjad meie järelevalve alla ja meie teeme nende üle n-ö teenuse järelevalvet. See tähendab seda, et me vaatame, kas kiirlaenuandjate ja muude krediidiandjate organisatsioonid on vastavuses seaduse nõuetega. Rõhuasetus ja võtmeküsimus on siin selles, kas järgitakse nn vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Nüüd, ütleme, esimene faas selles projektis pärast seaduse kehtestamist oli nende ettevõtjate tegevusloastamine, litsentsimine. See ring on meil nüüdseks läbitud, turul on üle 70 krediidiandja, kellel on tegevusluba. Tegevusluba peab olema nendel krediidiandjatel, kes annavad laenu tarbijatele ehk füüsilistele isikutele, ärilaenud on sealt väljas. Teine faas, mille me oleme käivitanud ja millele oleme eelmise aastaga kriitilisemates kohtades ringi peale teinud, on kohapealsed kontrollid. Me oleme hinnanud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selles segmendis on pilt üsna kirju. Sinna kuuluvad suurte pangakontsernide liisingettevõtjad, sinna kuuluvad tõesti ka kiirlaenuandjad. Sinna kuuluvad suurte kontsernide n-ö laenuandmise funktsioonid. Toon näiteks Telia, kes müüb telefone järelmaksuga, st Telia kuulub ka meie järelevalve alla selles funktsioonis. Kuna pilt on väga kirju, siis on seal ka need, nagu ma enne ütlesin, n-ö palavikutasemed väga erinevad. Osa on päris terved, 36,6, aga osa on ikkagi palavikus ehk organisatsioonid ei ole veel valmis, sest nad ei ole olnud päris nii üles ehitatud, et oleksid täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Me oleme ka ettevõtjaid suunanud oma dialoogiga või siis teatud juhtudel ka haldusinstrumentidega käituma seaduspäraselt, õiguspäraselt. Nii et võiks öelda, et mõnes mõttes on see turg korrastunud. Oleme rääkinud ka oma kolleegidega tarbijakaitsest ja küsinud, kuidas nende tunnetus on. Nad väidavad ka, et see, kui seadusega anti järelevalvefunktsioon Finantsinspektsioonile, on kiirlaenuandjaid natuke ohjeldanud, näiteks oma reklaamides jne.
Nüüd on olemas mõned segmendid veel, mis on märgiliselt võib-olla olulised Eestile. Toon näiteks sellised laenuportaalid, kus inimesed saavad investeerida või anda laenu mitmesugustesse projektidesse. Need on tegelikult praegu sisuliselt reguleerimata. Me oleme selle kohta juba aasta või paar tagasi oma partneritele Rahandusministeeriumist teinud ettepanekuid, et kuulge, me näeme, et seal on riskid kuhjunud, kuna see info on asümmeetriline investoritele, päris korrektselt neid ei teavitata. Samas, kui me reguleerime selle teema ära, siis see on üks selline argument, millega läheneda Euroopa Komisjonile ja öelda, et avame Euroopa turu. Ma saan aru, et mu vastus põhjustab diskussiooni – see on hea. Need mõlemad asjad on töös ka ministeeriumis. Ehk siis me loodame ühelt poolt minimaalselt reguleerida ühisrahastuse valdkonda ja teiselt poolt – ma arvan, et Euroopa Komisjon on meiega nüüd juba üsna sarnast meelt – avada ühisrahastuse turu ka meie ettevõtjatele, sest meie ettevõtlus on selles valdkonnas päris hästi arenenud.

Aseesimees Kalle Laanet

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh, hea ettekandja! Mul on teid lihtne mõista – ma olen teid ju ka ametisse pannud –, aga mul on olnud raske seletada, millega te täpselt tegelete ja kas te ei ole mitte pidur ja ettevõtluse vaenlane. Ütlejaid on olnud igast nurgast ja mõnel juhul võib-olla ei olegi teie see otsustaja olnud. Kui näiteks kalandusfirmal pannakse arve kinni sellepärast, et ta Eestis ei peatu, vaid müüb merel, või pankurilt võetakse pank ära, kuigi ta on läinud sinna saneerima, või Ameerikast antakse korraldusi või lihtsalt suletakse kellegi arve või seda ei avata, siis teie vastused on alati sellised: see on vastavalt seadusele. Mingil hetkel kaote karpi ära, aga maailm ei ole ainult karbis. Kas te annaksite ka mõne lohutava sõnumi, et teil on sellises partneristaatuses ka edenemist ja positiivseid sõnumeid ning et need vajalikud asjad, millega te tegelete, ei ole lõpuni jäigad ja pessimistlikud?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan, hea Riigikogu liige härra Ligi, hea küsimuse eest! Esimene asi, millega alustada, et ei jääks teie kolleegidele väärarusaama: mind ei ole ametisse nimetanud härra Ligi, vaid Finantsinspektsiooni nõukogu, mille liige ka härra Ligi omal ajal oli. (Naer saalis.) Võib-olla täiendavalt ütlen ka seda, et eelmisel aastal möödus mul esimene ametitähtaeg ja nõukogu nimetas mu uuesti juhatuse esimeheks. Aga see selleks.
Maailm tõesti ei ole karbis, ma olen sellega täiesti nõus. Me peame jälgima ka seda, mis toimub meie lähipiirkonnas. Oma kõnes ma rääkisin ka sellest, kuidas Läti parlament tegeleb sellega, et keelustada pankadel teatud kliendisegmentide teenindamine. Eesti parlament ei ole pidanud sellise asjaga tegelema, kuna Eesti finantsjärelevalve ei tegutse karbis. Ta saab aru, mis toimub välispoliitikas, ta saab aru, kes on meie partnerid, ja ta käitubki mõistlikult – proportsionaalselt ja lähtudes seadustest. Kujutage ette, kui üks täitevvõimu asutus hakkaks käituma väljaspool seadusi, võtaks n-ö võimu ja otsustamise enda kätte. Ma arvan, et see ei oleks enam õigusriik. Ma arvan, et õigusriigis peab iga võimuharu – seadusandlik haru, täitevvõim ja kohtuvõim – täitma oma funktsiooni. Nad ei saa võtta üksteise funktsioone üle. Ja täpselt seda seaduste rakendamise funktsiooni ongi Finantsinspektsioon täitnud, neutraalselt ja proportsionaalselt.

Aseesimees Kalle Laanet

Jürgen Ligi, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jürgen Ligi

Jah, sest minu nimi kõlas. Mul on protseduuriline märkus ja ma kasutan võimalust kasutada ettekandja enda stiili. Vastavalt seadusele küsija väljendus korrektselt. Tema määras ametisse juhatuse esimehe, kuigi ta ei teinud seda üksi. Nii et mul ei ole upsakuse probleemi, vaid lihtsalt mul on olnud inimesega positiivne isiklik koostöösuhe. Minu isik iseenesest tõesti ei puutu asjasse. 

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh kommentaari eest! Peeter Ernits.

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mina ei ole teid ametisse nimetanud, aga ma küsin lihtinimese seisukohalt. Põhilised kaebused puudutavad laenu, krediiti ja arveldusi. Kui vaadata meie kahte suuremat panka, siis tuleb välja, et SEB-i kohta on kaebuste arv üle kahe korra suurem kui Swedbanki kohta. Mis seal SEB-is siis toimub laenude, krediitide ja arveldustega, et nii suur kaebuste arv puudutab just SEB-i. 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Mul on keeruline igat konkreetset finantsjärelevalve subjekti konkreetsetes asjades kommenteerida. Küll aga ma saan öelda seda, et finantsjärelevalve subjektid, sh pangad, on oma organisatsioonilt küllaltki erinevad ja erinevad on ka nende, kuidas öelda, klientide käsitlemise tavad, reeglid jms, st kui professionaalselt ja kui hästi suudetakse kliendiga olla kommunikatsioonis. Ega alati ei pruugi pangal õigus olla, alati ei pruugi ka kliendil õigus olla ja kõik need kaebused ei pruugi olla põhjendatud.
Mida Finantsinspektsioon selliste kaebuste puhul teeb? Me võtame selle kaebuse endale n-ö menetlusse. Seaduse järgi meil küll sellise vahemehe või finantsombudsmani funktsioon puudub. Muide, see on üks teema, mida võiks ka täiesti tõsiselt analüüsida – kas Eestis on vaja finantsombudsmani funktsiooni, et just niisuguseid kaebusi, millele te viitate, ka sisuliselt käsitleda. Meie aga võtame selle kaebuse, võtame kaebajalt nõusoleku, kas me võime pangaga olla dialoogis, oleme pangaga dialoogis ja proovime siis olla n-ö vahemeheks selle kaebuse lahendamisel. Osa neist laheneb, osa mitte, osa jõuab kohtusse. Tulles tagasi teie küsimuse juurde, jah, pankadel võivad olla ja on erinevad stiilid ja viisid, kuidas kaebustega tegeleda. See näitabki tõenäoliselt eri pankade erinevaid stiile, strateegiaid ja erisugust lähenemist oma klientidele. 

Aseesimees Kalle Laanet

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh ettekandjale! Te olete käinud õiguskomisjonis ka rahapesu tõkestamise teemat arutamas ja seal oleme natuke rääkinud ka võimalikest seadusmuudatustest, mida oleks vaja ette võtta teie töö tõhustamiseks. Üks mõiste, mida te kasutasite, on tõendamiskoormise ümberpööramine. Kas te selgitaksite palun selle mõiste sisu kõikidele Riigikogu liikmetele? Milline on olnud senine tagasiside? Ma sain aru, et pangaliit on juba andnud oma toetava seisukoha, Justiitsministeerium polnud aga tolleks hetkeks veel vastust andnud. Kas see on vahepeal laekunud ja milline on nende seisukoht? Kas te olete suhelnud sellel teemal ka meie õigusorganitega, näiteks prokuratuuriga, PPA-ga, ja milline on nende tagasiside? 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan väga hea küsimuse eest, hea Riigikogu liige proua Kübarsepp! Ma ei tahaks siin kuidagi ehtida ennast võõraste sulgedega. See pööratud tõendamiskoormus teatud, ütleme, vara või pangakontol oleva raha konfiskeerimiseks või külmutamiseks ei ole mitte Finantsinspektsiooni ettepanek, vaid tuli minu teada Siseministeeriumist ja Eesti Pangaliidult. Meie oleme sellest küll teadlikud. Me leiame, et see võib olla hea mõte, aga seda peaks veel kaaluma. Ootame ära ja vaatame, mis on plussid ja miinused, kas see võib tuua kaasa mõningat kuritarvitamisohtu pankadelt, aga põhimõtteliselt me sellele ettepanekule vastu ei ole. Ma tean, et ka näiteks meie kolleegid prokuratuurist arvavad, et praegu võib olla liiga vara sellist asja tutvustada. Juhin tähelepanu sellele, et peamine rahapesu tõkestamise eest vastutav asutus Eesti riigis on rahapesu andmebüroo, mitte Finantsinspektsioon. Kui rahapesu andmebüroo saaks veel mõningaid oma võimalusi ja pädevust ammendavalt rakendada, siis ei oleks võib-olla vajagi pööratud tõendamiskoormust rakendada.
Nüüd ma proovin seda lihtsamalt seletada – nii nagu mina sellest aru saan, sest ma ei ole selle asja autor. See on midagi sellist, et kui klient toob panka hirmus palju raha ja pank küsib, et kuule, kust sa selle raha said, aga klient ei ole võimeline seda usutavalt selgitama, siis pank võib öelda, et ta külmutab selle raha ja klient seda enam tagasi ei saa. See oleks n-ö inimkeelne selgitus, kuidas mina sellest konstruktsioonist aru saan. Kas see on proportsionaalne või ebaproportsionaalne, seda ma ei julge öelda. Kindlasti ta toimib heidutusena nendele inimestele, kes tõesti musta rahaga tegutsevad, teisalt aga loob ohu, et pank võib ka täiesti tahtmatult oma voli kuritarvitada. Nii et igal asjal on oma plussid ja miinused.

Aseesimees Kalle Laanet

Priit Sibul, palun!

Priit Sibul

Aitäh! Austatud ettekandja! Me käisime mõni aeg tagasi rahanduskomisjoniga kohtumas pangaliiduga ja seal oli juttu õige mitmetest teemadest, millest teie siin täna rääkisite ja mille kohta on küsitud. Aga mind huvitab mitteresidentide arvete sulgemise kampaania, kui seda võib nii nimetada. Nii nagu Jürgen Ligi siin enne juba ütles, vähemalt linna peal ja turuosaliste seas on seda üsna palju räägitud. Pangaliit ja rahapesu tõkestamisega tegelevad inimesed ütlesid, et nad järgivad ette antud seadusesätteid, mis tulenevad ka üleüldisest rahapesu tõkestamise eesmärgist, aga nad täidavad seda kahesajaprotsendilise hoolsusega. Nemad kardavad väga eksida, sest paari-kolme eksimusega võtab Finantsinspektsioon nendelt ära pangalitsentsi ja selles mõttes on nad väga hoolsad. Mul ongi selline küsimus: kas me selle pesuveega last välja ei viska? See oht tundub olevat üsna suur.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan hea küsimuse eest, Riigikogu liige härra Sibul! Ma arvan, et pankade jutte ei maksa sõna-sõnalt võtta, eks seda tuleb võtta teatud koefitsiendiga – eesti keeles võiks vist nii öelda, kuigi see on võõrsõna –, et nad kohe võtavad loa ära. Seda on neil ju hea ja mugav öelda, aga vaatame siiski tegelikkust. Tegelikkus on selline, et pangad on meil osa rahvusvahelisest finantsturuvõrgustikust. Eesti majandus ei ole võib-olla nii märkimisväärselt seotud dollarimajandusega, aga Rootsi on. Rootsi on väga palju seotud dollarimajandusega. Miks te arvate, et rahvusvaheliselt aktiivsed suurpangad tahaksid kuidagi saada pihta sellega, et neid kas piiratakse või võetakse ära dollariarvelduse õigus? See on juurpõhjus, miks vähemalt osa pankadest on kakssada protsenti hoolsad. Nüüd, ma arvan, et sada protsenti on ka väga okei, või isegi natukene rohkem. Ja need pangad, mis ei ole seotud näiteks Rootsi majandusega või on vähem seotud, on kindlasti ka hoolsad, võib-olla mitte kakssada protsenti.
Räägime nüüd sellest teemast, mis puudutab mitteresidentide pangakontosid. Esimene asi on see – ma pean seaduse juurde tulema, kuigi siin Riigikogu liige noomis mind, et ma lähtun liiga palju seadusest, aga proovin ikkagi sellest lähtuda –, et Finantsinspektsiooni funktsioon seaduse järgi iseenesest ei ole tagada mõne finantsteenuse kättesaadavus või hinnata, kas mõni klient saab seda teenust või mitte. See ei ole meie primaarne funktsioon. Meile on tegelikult hetkeseisuga teadmata, kui suur see probleem tegelikult on – kas räägitakse kümnetest kontodest, sadadest kontodest või tuhandetest kontodest. Teinekord on ka selline nähtus, et üksikud hõiked sotsiaalmeedias võimenduvad ja avalikkuses tekib selline mulje, et ongi tegemist tohutu, globaalse teemaga ja nüüd vajub kõik kokku.
Ma kaldun arvama oma kogemuse pealt – enne Finantsinspektsioonis töötamist olen küllaltki kaua tegutsenud advokaadina ja toonud tollel ajal, kui meil olid kroonid, miljardeid kroone Eestis majandusse investeeringutena, olen nõu andnud –, et kui on ikkagi normaalne, läbipaistev alginvesteering, siis pangad ei kipu eriti takistusi tegema. Need üksikud andmed, mis meil mitteresidentide pangakontode sulgemise kohta on, näitavad seda, et see ei ole päris põhjuseta. Pankadel on enamasti ikkagi mingisugused mõistlikud põhjendused, mingid reaalsed kahtlused, miks on mitteresidentide pangakontod suletud või nende kasutamist piiratud. Loomulikult, seda ma ütlen jälle teatud üldistustasemega, võib olla erandeid – ei taha siin pankadele ka täielikku indulgentsi anda –, aga üldjoontes need sulgemised päris põhjuseta ka ei ole.

Aseesimees Kalle Laanet

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja, Finantsinspektsiooni juhatuse esimees härra Kessler, minagi tänan teid ettekande ja muidugi tehtu eest ning soovin jõudu. Mu küsimused on seotud Taani krediidiasutuse Danske Banki juhtumiga ja selle eri varjunditega. Te ütlesite ilusti, et see on teistsugune finantsasutus ja ta oli Taani jurisdiktsiooni all. Kas võis aga olla nii, et see pangafiliaal tuligi teadlikult sellisena siia. Teiseks, mainisite ka seda, et teie ettekirjutuste alusel võeti asi üles, ja tõite esile rahvusvahelise koostöö. Kas vihjeid, et seal on probleeme, ja ettepanekuid tuli ka näiteks teie Taani kolleegidelt või oli just teie algatus see, mille peale see asi Taanis üles võeti? Te ütlesite, et te hindate nüüd finantsturul toimijaid. Kuidas te hindasite Danske Banki tol hetkel, kümme aastat tagasi? Ja viimane asi, selle järelmid. Kas nüüd on asjad korras ja sellised suuremahulised rahapesujuhtumid on meie ja teie töö tulemusel välistatud? 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan õige mitme küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Hallemaa! See, kas üks krediidiasutus Eestis tegutseb filiaalina või on ta selleks asutanud juriidilise isiku – Euroopa Liidu raamides on see äriline otsus, vaba otsus. Võidakse tegutseda nii filiaalina kui ka juriidilise isikuna. Finantsjärelevalve sellesse, kas tegu on filiaali või iseseisva juriidilise isikuga, ei saa ja enamikul juhtumitel ka ei taha sekkuda.
Kuidas Finantsinspektsioon üldse rahapesu tõkestamisega tegeleb? Rahapesu tõkestamine on siinsel juhul väga lai mõiste, tegemist ei ole meie puhul sellise, kuidas öeldakse, karistusõigusliku või kriminaalõigusliku mõistega. Kriminaalõiguses on koosseis "rahapesu", seal tuleb teatud elemendid ära tõendada. Meie jaoks tähendab rahapesu tõkestamine seda, et me vaatame, kas finantsvahendajate organisatsioonides riskikontrolli funktsioon või süsteem on adekvaatne nende võetavate riskidega. Näiteks, kui tegeldakse mitteresidentidele teenuste pakkumisega, siis peab olema ka riskikontroll küllaltki kallis või kvaliteetne. See on see, millega me tegeleme.
Milline on informatsioon ja kust on pärit see info, mille alusel me tegutsema hakkame? Need allikad on erinevad: on aruandlus, aga ka selline – ma ei tea, see ei kõla hästi, see kõlab kuidagi politseiliselt – operatiivtöö, st meil on inimesed, kellega me pidevalt räägime. Ega me ei istu ainult oma kvartalis, vaid me suhtleme. Loomulikult, isegi aastaga 2014 võrreldes on meie analüüsi- ja infokorje metoodika arenenud. Me ise oleme selles arenenud. Danske kohta tuli meile info majast väljast, aga ka majasisene analüüs näitas seda, et seal on piisavalt palju riske. Ja 2014–2015 me teavitasime ka Taani järelevalvet. See on nüüd juba küsimus taanlastele, millal ja kuidas nad selle üles võtavad ja seda realiseerima hakkavad. Ma ei tahaks sellesse sekkuda, see on Taani vastava asutuse otsustada.
Nüüd, Finantsinspektsioon kümme aastat tagasi – mul on seda poolt ka raske kommenteerida. Selles mõttes, et siis ma rahapesu tõkestamise eest ei vastutanud ja ei tegelenud ka sellega. Ma tean, et 2007, 2009 ja tõenäoliselt ka mõni aasta hiljem käis Finantsinspektsioon Danske Bankis kohapeal ja on teinud ka vastavaid haldusakte. Ka tol ajal avastati seal puudusi, aga need ei olnud sellise ulatuse ja iseloomuga, nagu need, mis me avastasime 2014. aastal ja mille tagajärjel pank lõpuks selle äri sulges. 

Aseesimees Kalle Laanet

Head kolleegid, tuletan meelde, et kodu- ja töökorra järgi on meil üks küsimus ja selle esitamise aeg on kuni üks minut. Meelis Mälberg, palun!

Meelis Mälberg

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud Finantsinspektsiooni juht! Arendan edasi hea kolleegi Andres Herkeli küsimust regulatsioonide kohta. Minu küsimus ei puuduta PEP-e, vaid panga tavateenuseid. Kõige tavalisem pangateenus on ilmselt ülekanne. Tõenäoliselt me kõik mäletame aega, kui tehes pangas ülekande, jõudis see minutitega makse saajani ja see muutus kuidagi normiks. Nüüd on situatsioon selline, et ülekanne jõuab makse saajani võib-olla tundide pärast ja nädalavahetusel ei liigu raha üldse. Kuidas tagada, et meie pangad saaksid pakkuda oma klientidele kiiret ja mugavat teenust ning regulatsioonid ja järelevalve karmus ei oleks takistuseks? 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Härra Mälberg, tänan selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle adressaadid on eelkõige keskpangad. Kogu maksesüsteemi käitamine ja ka järelevalve on keskpankade funktsioon ja euroalal on Euroopa Keskpank, mis meie maksesüsteemi käitab ning ka sellele vastavad normid ja kiirused seab. Tõenäoliselt on see küsimus tingitud sellest, et enne oli parem, kiirem ja kvaliteetsem teenus, aga mingil hetkel on tulnud tagasilöök, kuna kõik on muutunud natuke aeglasemaks. Veel kord, ma räägin siin võib-olla jällegi liiga palju keskpanga eest, aga minu teada on Eesti keskpank ja ka mõned Eesti krediidiasutused ühinenud sellise väga kiire euroala maksete süsteemiga, kus ülekanded saavad tehtud mõne minutiga. Sellega on praeguseks ühinenud üks Eesti krediidiasutus, mille nime ma kahjuks ei saa nimetada, ta võiks ise ennast rohkem reklaamida. Selle krediidiasutuse kaudu peaks saama väga kiiresti maksed tehtud. Eks maksete süsteem areneb. Teisalt te puudutasite oma küsimusega kaude ka seda, et see võib olla koht, kus, ütleme, uued turuosalised võiksid oma tehnoloogiaga tuua konkurentsi ja pakkuda tarbijale mugavamat või kiiremat teenust. Mina näen seda niimoodi. Eelkõige oli teie küsimuse teravik suunatud keskpankadele, aga ma ei tahaks kuidagi võtta nende rolli ega hakata liiga palju nende nimel sõna võtma, sest muidu võivad sellel olla kurvad tagajärjed.

Aseesimees Kalle Laanet

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Kessler, kõigepealt ma tänan teid! Finantsinspektsiooni aastaraamat on sellel aastal varustatud täiesti korralike andmetega, nii et meie kaks aastat kestnud märkustel on nüüd väga ilus tulemus. Kuid mu küsimus puudutab tegelikult kindlustust. Finantsinspektsioon teeb järelevalvet ka kindlustusandjate ja kindlustusvahendajate üle. Ma lugesin need osad läbi, need olid tasakaalukad ja probleeme siin eriti ei nimetatud. Kas teie hinnangul on Eesti turul puudu mingi kindlustusliik, mille järele on vajadus, või on siin mingid teised teravamad probleemid? Probleemide kohta ma siit raamatust kahjuks ei leidnud midagi.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Hea Riigikogu liige proua Aru, tänan küsimuse eest ja ka selle tähelepaneku eest! Nagu ma teile lubasin, eks me õpime. See käib küll aeglaselt, aga täidame siiski endale võetud kohustusi ja antud lubadusi. Seetõttu on ISSN-numbrid, koostajad jms seal nüüd olemas.
Mis puutub kindlustusse, siis üldjoontes, kui rääkida kahjukindlustusest, on Eestis küllaltki hea konkurentsisituatsioon. Tarbijale on see selles mõttes positiivne, et hinnad peaksid olema jõukohased, kuigi need on pidevas muutumises. Kahjukindlustuses – eelkõige mõtlen auto-, kasko- ja üldse liikluskindlustust ning eluasemelaenuga tavaliselt kaasnevat varakindlustust – on konkurents küllaltki tihe. Kuid jällegi, see on lihtsalt tähelepanek, sest konkurents ei ole meie mandaat, see on Konkurentsiameti hallata. Valdkond, kus me näeme probleeme, on elukindlustus. Seaduse järgi on meil antud elukindlustusandjatele auväärne funktsioon teha teise samba väljamakseid. Eestis on praegu tegelikult kaks-kolm elukindlustusandjat, kes on valmis seda teenust osutama. Meile tundub, et konkurents ei ole seal väga suur. Vastates teie küsimusele, kas on mingeid probleemseid valdkondi, siis on see teise samba pensioni väljamaksete faas ja elukindlustus. 
Me oleme siin olnud ka dialoogis osapooltega. Veel kord: see ei ole meie funktsioon, meie funktsioon on finantsjärelevalve, aga me oleme pannud siin teatud, ütleme, finantskontsernidele südamele mõelda selle peale, kas nad äkki näevad siin ärivõimalust ja tahavad tulla Eesti elukindlustusturule. Tagasisidena on lubatud seda olukorda analüüsida.
Aga see on üldse laiem teema, teine sammas ja pensionisüsteem tervikuna. Meile üldiselt inspektsioonis ei meeldi kaks asja. Esiteks, meile ei meeldi, kui hakatakse väga põhjalikult süsteemi ühte osa ümber tegema. Elu näitab seda, et siis teine osa kipub moonduma, aga seda süsteemi tuleb vaadata tervikuna. Teine asi, me oleme oma olemuselt konservatiivid. Pensionisüsteem on selline asi, mis nõuab staatikat ja rahu, siis see saab toimida. Kui kogu aeg teda muuta, siis sealt head nahka ei saa. Kui muuta, siis tervikuna, lasta tal rahus toimida, või siis üldse mitte muuta.

Aseesimees Kalle Laanet

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab e-residentsust ja sellega kaasnevaid riske, mida te täna oma kõnes ka põgusalt puudutasite, aga väga palju ei ole küsimustena üles tulnud. Kui 2015. aastal e-residentsuse algatusega välja tuldi, siis oldi küll väga suure ja optimistliku plaaniga, et kümne aastaga 10 miljonit e-residenti. Praeguseks on minu meelest 35 000, aga juba on olnud sellega päris palju muresid ja probleeme. Olete ka ise selle kohta öelnud, et see ei ole ainult vahva ja tore, vaid vajab ka väga tugevaid riskide maandamise meetmeid ja kontrollimehhanisme. Kuidas need kaks asja nüüd panna omavahel kokku sellisel moel, et mitteresidentidele oleks ligipääs pangateenustele siiski tagatud ning me saaksime riiklikult oma tulevikus võib-olla edukaks kujuneva projektiga edasi minna? Kus see tasakaal on ja kas teid ei kaasatud piisavalt sellesse teemasse eelnevalt? 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan hea küsimuse eest, austatud Riigikogu liige proua Haukanõmm! Aus vastus, lõpust alustades, on selline: ei kaasatud jah. Me olime kuni viimase ajani täiesti pildist väljas. Selles mõttes, kui seda projekti tehti, siis tõenäoliselt vaadati ainult võimalusi – võib-olla ka õigustatult – ja oli hea meel selle üle, et selline hea idee on tekkinud, ja see tuli hooga ära realiseerida. Ma saan sellest ka täiesti aru. Kui me vaatame finantsjärelevalve subjekte, siis nendel on alati kaks poolt, kes natukene võistlevad. Üks on müügi pool – mäletate, naftat purskas diivanist jne – ja teine on see riskikontrolli pool, kes alati ütlevad, et ei-ei, ärge minge üldse sinna diivanipoodi, diivanit ei ole vaja üldse ostagi. Mina esindan, kui riiklikult vaadata, seda poolt, kes ütleb, et ärge minge üldse torkima. Selle projekti tegemisel võib-olla konservatiivide pool, kes näeb igal pool riske, jäi kuidagi varju. Võib-olla oli see isegi hea. Ei ole mina pädev ega õigustatud seda hindama, aga nii ta oli.
Kuidas sealt välja tulla? Ma näen seda – ja see on väga positiivne –, et nüüd on need riskid ehk keskkond, ka väliskeskkond muutunud. Ei saa öelda, et rahvusvahelised suhted oleksid olnud staatilised. Me nägime, kuidas Gruusia, Krimm ja kõik see asi hakkas teravnema. Me oleme piiririik, meil on siin Venemaa, ja me oleme selgelt positsioneerinud, et Eesti on NATO liige ja meie peamine kaitsepartner on Ameerika Ühendriigid. Me ei saa seda eirata. See asi on kogu aeg, mida aasta edasi, seda rohkem teravnenud. See aga annab finantsturul kohe tunda, väga lihtsalt, kuna ta on väga rahvusvaheline. See on võib-olla teinud konservatiivsemaks ka meie finantsturgu, panku. Kuidas sealt nüüd välja tulla? Esiteks tuleb teadvustada, et sellised riskid on olemas. Eituse faas on möödas, nüüd on see teadvustamise faas, et okei, tõesti on olemas. Ka oma kõnes ma viitasin sellele, et on hea, kui pangad ja ministeeriumid omavahel suhtlevad, mitte see ei käi nii, et antakse kuskilt suund, kuidas tuleb teha, vaid saadakse aru, et on probleemid, ja proovitakse ühiselt leida mingisugused toimivad lahendused, et projekt saaks toimida, aga pangad ei saa pihta. 
Euroopa Liit. Võib vaielda, kas see on hea või halb. Üks hea asi Euroopa Liidus on minu arvates ühisturg, see annab võimaluse väikestele riikidele müüa oma kaupu ja teenuseid väga paljudele inimestele. Ütlen niimoodi: alati saab e-residentsuse teemast üle ühisturuga. See tähendab seda, et kui need kliendid on niivõrd atraktiivsed, siis on olemas Euroopa Liidus panganduse ühine turg. Mõni finantsteenuse osutaja ikka tahab neid e-residente teenindada. Miks me peaksime jääma kinni Eesti turule? Kuidas see ütlus ongi – kui sant ei taha kõndida, siis ei saa teda sundida. Miks me sunnime neid Eesti subjekte? Kui nad ei taha võtta, siis las võtavad mõned Prantsuse pangad või Soome maksevahendajad, nagu nad osaliselt on ka juba teinud. Jumal temaga. Laseme ühisturul toimida. E-residendid on õnnelikud, saavad allkirju anda, digitaalselt e-teenuseid Eestis tarbida, aga n-ö raha liigutamise pool on kuskil välismaal. See on üks lihtsam lahendus. Aga las pangad ja ministeeriumid natuke töötavad, me katsume ka seekord jõudumööda osaleda oma konstruktiivse kriitikaga, eks siis vaatame, kuhu me välja jõuame. Seal on võimalik disainida selline mudelteenus ja mudel-e-resident, mis võiks olla kõigile aktsepteeritav. 

Aseesimees Kalle Laanet

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, kõigepealt tänan ettekande eest! Aga küsimused puudutavad Danske Banki Eesti filiaali. Kui kaua kestis Danske Banki Eesti filiaali tegevus mitteresidentide kahtlaste rahaliste tehingute vahendamisel? Te mainisite, et esimest korda juhiti sellele tähelepanu 2009. aastal, aga tegelikult sai protsess nähtavamaks 2015–2016. Ja teine küsimus on: kas Eestis oleva Danske Banki filiaali tegevus oli või on teadlikult loodud skeem rahapesuks mitteresidentidele?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuste eest! Alustan vastamist viimasele küsimusele, kas oli teadlikult loodud skeem rahapesu võimaldamiseks. Ma püüdsin enne ka selgitada, et meie finantsjärelevalveasutusena kriminaalmenetluslike kategooriatega ei tegele. Selles mõttes me ei oska öelda – meil puudub ka vastav pädevus –, kas selle näol, mis Danske Banki filiaali vahendusel toimus, oli tegu rahapesuga kriminaalõiguse tähenduses. Me ei tea seda. Küll aga teame, et Danske Bank teenindas mitteresidente, kes olid eri piirkondadest, näiteks Aserbaidžaani juurtega, Vene juurtega jne. Need mitteresidendid olid osalised kahtlastes tehingutes, Danske Bank osutas neile makseteenuseid. Danske Banki riskikontroll ei olnud selline, nagu ta oleks pidanud sellise äri puhul olema, ja ta teenis selle äriga päris palju. Selles mõttes on raske vastata, kas see oli tahtlik või mitte.
Ma arvan, et kindlasti on tahtlik soov teenida. See soov on kindlasti igas äris loomulik. Seda, kas muus mõttes oli tahtlus, on raske hinnata. Meie oma töös isegi nii keeruliseks ja filosoofiliseks ei lähe. Me vaatame seda, kas norme täidetakse või ei täideta. Kui ei täideta, siis me reageerime. Kas norme ei täideta tahtlikult või rumalusest, see iseenesest meid isegi ei huvita, sest see on kriminaalõiguslik kategooria ja seal mängivad rolli tahtluse eri astmed jne. Meie oma finantsjärelevalves vaatame, kas norme täidetakse või ei täideta. Kui ei täideta, siis on kaks võimalust: kas a) tee ennast korda ja täida norme või b) pane oma äri kinni. Danske valis ise selle viimase variandi.
Nüüd, kaua kestis? Eks mitteresidente ju Eesti panganduses on. Ja mitte ainult Eesti panganduses, sest ega Eesti ei ole selles mõttes kuidagi eriline. Kuskilt ju raha tuleb ja kuhugi ta läheb. Eesti on transiitriik, kui nii võib öelda. Ei maksa tekitada sellist muljet, et meie oleme nüüd kõige jubedam mudaauk. Ei ole sugugi niimoodi. Eks siin on suured rahvusvaheliselt aktiivsed pangad – Deutsche Bank, Commerzbank, Prantsuse pangad, Inglise juurtega pangad – ja nad kõik on saanud päris palju sugeda ka Ameerika, Ühendkuningriigi ja mõne teise riigi järelevalvajatelt just nimelt samadel põhjustel. Eks ka seal on alles hiljem tekkinud see äratundmine, et see on probleem.
Nagu ma olen siin juba öelnud, rahapesu tõkestamise olulisus või õieti selle teadvustamine on ajas muutunud. See on ikkagi teatavas seoses rahvusvaheliste suhetega – mida pingelisemaks majandusblokkide või riikide suhted lähevad, seda rohkem tõuseb pinnale rahapesu tõkestamise teema. See on üks selline võimu teostamise instrument, kui niimoodi jämedalt võib öelda. Lihtsalt teile veel kord öeldes, kui näiteks pangad tahavad arveldada mõnes teatud konkreetses valuutas, siis seda valuutat annab välja ju konkreetne riik, tema konkreetne institutsioon, tal on selleks ainuõigus. Seesama riik dikteerib ka need reeglid, mille kohaselt võidakse seda valuutat käidelda või selles ülekandeid teha. Kui neid norme rikutakse, siis võib see riik otse või kaude piirata sellise valuuta käitlemist. Ma räägin faktidest. Nii see elu finantsmaailmas käib ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Aseesimees Kalle Laanet

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea sõnavõtja! Te kontrollite ka investeerimisfonde ja pensionifonde. Nagu ma olen aru saanud, siis normitehniliselt on kõik enam-vähem korras, aga kui laiemalt vaadata, siis näiteks siin tegutsevate Rootsi pankade teenustasud on tunduvalt kõrgemad kui nende kodumaal. Meie fondide teenustasud on oluliselt suuremad, aga samas on nende tootlikkus palju väiksem. See ei puuduta küll otseselt Finantsinspektsiooni, aga siiski. Milline teie hinnang on sellele olukorrale? Millest see on tingitud?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Põlluaas! Ma arvan, et selle küsimuse teravik on tõenäoliselt suunatud ikkagi pensioni teisele sambale. Kui vaadata Eesti investeerimisfondide turgu, siis valdav osa sellest on teise samba pensionifondid ja tõenäoliselt puudutab ka teie küsimus teist pensionisammast. See on jälle mudeli küsimus. Eesti on ju väike riik, meil on vähe inimesi, meid on siin ainult üle miljoni. Kuidas konkreetselt pensionisüsteemi kujundada, eks siin on kõik võimalik – ühes otsas võib olla selline riiklik süsteem, kus on ainult üks fond ja riik ise seda juhib, teises otsas võib olla selline süsteem – ma ei tea, kas seda isegi saab süsteemiks nimetada –, kus inimesed on täiesti vabad oma pensioniotsuste tegemisel ehk nad ise otsustavad, kas üldse midagi koguda. Üks süsteem on hästi liberaalne, teine on täpselt vastupidine ja kõik muud mehhanismid jäävad sinna vahele.
Eesti puhul tuleb kindlasti väiksusest tulenevalt arvestada, et see determineerib ära nii need teatud tasumäärad kui ka mõnes mõttes selle tootluse. Tootluse puhul mängivad rolli, nii nagu fondivalitsejad ise ütlevad, ka valed otsused, mida on tehtud. Seesama 2007, millest me siin enne rääkisime, kui helikopteri pealt puistati, kui nii võib öelda, kohalikesse äridesse raha, mis hiljem hapuks läks, ja kohalikud pensionifondid said sellega kõvasti pihta. See faktor on ka selles tootluses sees ja see viib natuke tootlust väiksemaks. See on üks pool. Teine pool on fondide tasud. Seal on riik olnud aktiivne – ja ma loodan, et on ka edaspidi aktiivne – nende tasude regulatiivsel n-ö adresseerimisel või ka allasurumisel. Üks pool on riik, kes seda saab teha, teine pool on konkurents. Me oleme siin näinud, kuidas selle aasta kevadel tuli meil turule uus fondivalitseja Tuleva. Tegelikult aga tekkis juba enne Tuleva tulekut selline trend, kus turul tegutsevad fondivalitsejad nägid, et neil tuleb nüüd hakata oma tasusid alandama ja sarnaseid fonde turule tooma. Seda nad ka tegid ja see viis tegelikult teise samba pensionifondide tasude alanemisele. Ehk konkurentsi mõju oli täiesti tuntav, Tuleva mõju pensionifondide teenustasudele oli tuntav.
Aga nüüd me jõuame selle inimliku faktorini. Seda on uuritud ja seda nimetatakse – ma ei tea, kuidas eesti keeles oleks – käitumuslikuks majanduseks või ökonoomikaks, behavioral economics. Inimesed, eriti finantssektoris, kipuvad olema küllaltki laisad, st nad ei jaksa kogu aeg parimaid pakkumisi uurida. Ma võtan kas või enda. Ma istun oma finantsasjadega ühes ja samas pangas juba 18 aastat. Ma ei otsi kogu aeg, kust ma saan odavamat ja paremat teenust. Ma olen nii mugav, et olen seal edasi. Mulle tunduvad teenustasud nii väiksed, kuigi tegelikult ei ole, sest kogumis on need päris suured. See ei ole aga ainult Eesti teema, vaid lihtsalt inimloomus on selline, et üldiselt ei taheta kogu aeg väga palju muudatusi teha. See on ka üks põhjus, miks inimesed ei otsi teise samba puhul kõige odavamaid ja neile sobivamaid. Sealt me jõuame tarbijahariduseni. Finantsinspektsioonil on oma tarbijahariduse veebileht minuraha.ee, kus me proovime inimestele võrdlustabelite abil näidata, kus on paremad pakkumised, laenu-, teise samba fondide või makseteenusete pakkumised, et natuke infosümmeetriat inimesteni tuua. 

Aseesimees Kalle Laanet

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Aastaraamatu leheküljel, kus on juttu pensionifondidest, märgitakse ära, et pensionifondid omavad eelkõige poliitilisi riske, ja seondatakse seda seadusandjaga. Võib-olla pakute välja, mida siis meie saal siin võiks kihva keerata, et me hoiaksime sellest eemale.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Põldaru! Selle poliitilise riski all mõeldaksegi seda, et pensionisüsteemi teine sammas ja need fondivalitsejad, kes seal osalevad, sõltuvad väga palju sellestsamast seadusest, mis selle süsteemi loob. See süsteem hõlmab väga palju inimesi, kes kõik on ju valijad, ja teie rahvaesindajatena tegelikult peegeldate valijate n-ö tundeid, mõtteid, soove. (Kommentaar saalist.) Ei peegelda? Ikka peegeldate ju. See tähendab seda, et seadus võib kogu aeg muutuda. See on see, mida ma enne ütlesin. Aga ühele ärile on see, kui tema n-ö seadusandlik keskkond kogu aeg muutub, probleem. Ta ei tea, kuidas seda täpselt hinnata, mida ta tegema peab – kas ta saab turul edasi olla või ei saa, kui pikalt peaks oma äriplaane tegema jne. See on risk. Kui te küsite nüüd, kas see on suur risk või väike risk, siis ma arvan, et see väga suur risk ei ole, aga ta on ikkagi risk. Ma arvan, et korrektne on see ära märkida teiste riskide seas. Muid riske teise samba pensionifondidel väga ei ole, aga seaduste muutumise risk on küll. Ärge saage üldse sellest aru nii, et see on kuidagi negatiivne. See on lihtsalt paratamatu. Seadusandjal ongi põhiseadusest tulenev selline roll ja see on väga okei, nii peabki olema, aga lihtsalt äri poolt vaadates on see risk. 

Aseesimees Kalle Laanet

Igor Kravtšenko, palun!

Igor Kravtšenko

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti läksid praegu Lätis likvideerimisel oleva panga omanikud Euroopa järelevalveorganite vastu kohtusse. Ka Eestis on hiljuti olnud sarnane juhtum. Kas teie arvates on selle Eesti nišipanga omanike sarnane samm välistatud? Kas nüüd tagasi vaadates teie otsus selle panga tegevusloast ilmajätmise kohta oli õige?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Kravtšenko! Alustades lõpust, ma tahaksin täpsustada – ja see on väga oluline –, et 4. novembrist 2014 alates euroalal kõikide krediidiasutuste tegevuslube annab ja tunnistab ka kehtetuks Euroopa Keskpank. Euroala liikmesriigid on selle õiguse n-ö ära andnud, meil enam selleks õigust ei ole. Küll aga saavad Euroopa või euroala liikmesriikide pädevad asutused teha ettepanekuid Euroopa Keskpangale kaaluda seda, kas ühte panga tegevusluba tasub kehtetuks tunnistada või mitte.
Tõenäoliselt teie küsimus viitas Versobank AS-ile ja tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. Seal täpselt niimoodi juhtuski – me tegime selleks ettepaneku, Euroopa Keskpank kaalus seda põhjalikult, analüüsis kõiki tõendeid ja tegi vastava otsuse. Nii et see ei sündinud kuidagi üleöö, et vaatasime aknast välja, täna on niisugune ilus ilm, võtame ühelt pangalt tegevusloa ära. Sugugi mitte, sellele eelnes väga pikk ja põhjalik protsess, oli ka pangaga mitmeid dialooge, kusjuures mingeid positiivseid arengusuundi selles pangas ei olnud. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on selline lõppmäng, mis on avalikkusele arusaadav ja nähtav. Päris üleöö see tõepoolest ei sündinud.
Mis puudutab isikute õigust pöörduda kohtu poole ja seal käsitleda teemasid, siis see õigus on loomulikult olemas. Mul ei ole võimalik seda prognoosida, kas isikud realiseerivad seda õigust või mitte, küll aga ma soovin toonitada, et kui soovitakse pöörduda kohtusse, siis Euroopa Keskpanga otsused on kontrollitavad Euroopa Liidu Kohtus. See kohtumenetlus, kui see algab, toimub Euroopa Liidu Kohtus ning seal on osapooled Euroopa Keskpank ja kaebajad.

Aseesimees Kalle Laanet

Kalle Palling, palun!

Kalle Palling

Aitäh, austatud juhataja! Hea Kilvar! Mul on küsimus kindlustuse valdkonnast. Tänaseks umbes aasta aega tagasi võttis Riigikogu vastu seadusmuudatuse, mis võimaldab eri transpordiplatvormidel pakkuda teenust, me lahendasime selle sellise moodsa taksoregulatsiooni kujul ära. Nüüdseks on aga endiselt päevakorrale jäänud üks probleem, see puudutab kindlustusi, kes on ülijäigad ja kellel puuduvad tegelikult tooted nõudetranspordile või on-demand-teenustele. Ma isegi ei tea, kas te olete õige inimene, kelle käest seda küsida, aga siiski. Mis peaks juhtuma, et kindlustusseltsid muutuksid paindlikumaks? Kas peaks olema lihtsalt tihedam konkurents või on seal võimalik ka seadustega midagi ära teha?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Palling! Selleks, et täpselt vastata, peaks teadma konkreetseid asjaolusid – kust see väidetav tõrksus tuleb jne. Kui mõelda turumajanduse peale, siis tavaliselt peaks nõudlus ja pakkumine olema hinna küsimus. Kui see nüüd hinna küsimus ei ole, siis peaks aru saama, kus see probleem on. Iseenesest kunagi, kui ma ei olnud finantsjärelevalvaja, vaid olin advokaat – nüüd ei julge keegi minuga enam sellist juttu rääkida –, siis ma rääkisin ühe kindlustusandjaga. Ta ütles, et kuule, ma kindlustaks sul põleva maja ka ära, lihtsalt kindlustuse hind tuleb sul maja taastamise väärtuses, nii et vahet ei ole. Iseenesest kõike saab teha, see on hinna küsimus, aga kui seal on veel mingisugune eriline nüanss, siis võib-olla me saame seda kuidagi edasi arutada selle saali väliselt, et saada paremini aru, milles see probleem on. 
Üldiselt ma väga ei kipu olema seda usku, et üksikjuhtumite näitel peaks hakkama kõike kohe seadusega lahendama. Sellepärast, et tavaliselt, kui sa seadusega midagi reguleerid, kõik tundub ilus ja hea, ja tundub, et nüüd on asi tehtud, aga siis see moondumine võib üle kanduda ühiskonnas mingisse teise suhtesse ja siis sa hakkad seda jälle seadusega reguleerima. Seda liikuvat märklauda võib aga jäädagi reguleerima. Lõpuks on seda reguleerimist, nagu me siin näeme, olles ka Euroopa Liidu osa, liiga palju. Minu valdkonnas on, kui te lugesite seda aastaraamatut, üle 400 õigusakti ja me mõõdame neid juba kilodes, mitte enam lehekülgedes. Nii et me jõuamegi sellisesse maailma, aga ma ei tea, kas see on hea. Kui põhiseadust lugeda, siis meie riik rajaneb vabadusel, õiglusel ja õigusel. Esiteks vabadusel, seda tuleb silmas pidada. Selleks, et vastata korrektselt ja ammendavalt, peaks paremini aru saama, milles see problemaatika täpselt on.

Aseesimees Kalle Laanet

Tiit Terik, palun!

Tiit Terik

Aitäh, härra aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus hoiu-laenuühistute kohta. Te olete rääkinud pankadest ja nendega seonduvatest rõõmudest ja muredest, aga kui ma õigesti tean, siis hoiu-laenuühistud Finantsinspektsiooni järelevalve alla ei käi. Milline on teie kui professionaali pilk nende asutuste suhtes? Kas nad vajaksid tõhusamat järelevalvet? 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Tänan küsimuse eest, hea Riigikogu liige härra Terik! Hoiu-laenuühistute järelevalve on üks selline teema, mida me tegelikult koos keskpangaga oleme tõstatanud ka oma heade partnerite ja Rahandusministeeriumiga suheldes. Meil on – ma ei tea, kas ma nüüd avaldan väga suure saladuse, aga teie ees ei saa saladusi olla – järgmisel nädalal üks nõupidamine just nende osapoolte vahel: keskpank, Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium. Arutame, kuidas hoiu-laenuühistute teemaga edasi minna – kas neid kuidagi reguleerida, suurendada järelevalvet või mida seal teha. Neil on praegu olemas üks seadus, mis on küllaltki abstraktne ja lühike.
Ühelt poolt on lugu selline, et hoiu-laenuühistute laenuportfell on kaduvväike, see ei ole väga märkimisväärne. Teiselt poolt on lugu selline, et nad on viimasel ajal, viimastel aastatel ennast aeg-ajalt kuidagi niimoodi reklaaminud, et tavainimesele jääb mulje, nagu oleks tegu pangaga. Hoiusele pakutakse hirmus head intressi, nii et tundub hea mõte. Seal on aga üks väike nüanss. Me korraldame ka tarbijahariduse päevi, kus ma olen ka ise loenguid andnud, ja seal on olnud ka saalitäis pensionäre. Nad küsivad nõu, kas võiks oma raha panna mingisse hoiu-laenuühistusse. Ma ütlen, et kuulge, kui teie pangaga midagi juhtub, siis te saate oma hoiuse ikka tagasi – seaduse järgi on kuni 100 000 garanteeritud Tagatisfondist –, aga hoiu-laenuühistute puhul näiteks seda võimalust ei ole. Ma küsin, kas te seda teate. Vana mees ütleb, et ei tea, oh sa jutt, nüüd kirsturaha ... Tõestisündinud lugu. Nad ei tea. Selles mõttes meid natukene häirib see, et hoiu-laenuühistud kasutavad panganduse turvalist imagot ära ja sõidavad nagu selle lainel. Kui reguleerida – praegu spekuleerin, sest arutelu on alles järgmisel nädalal –, siis võib-olla tasuks vaadata seda nn teenuste järelevalve poolt. Aga jällegi, olgem realistid, ega finantsjärelevalve ei ole selles mõttes tasuta teenus. Kõik järelevalvesubjektid maksavad järelevalve eest ja võib öelda, et see teenus ei ole odav. Eks hoiu-laenuühistute poole pealt on kuulda igasugu hääli – osa ütleb, et võiks järelevalvet teha, osa ütleb, et ei taha seda. Kui Finantsinspektsioon oleks see, kes hakkaks järelevalvet tegema, siis see ei oleks turuosalistele tasuta, sellega tuleb ka arvestada.
Aga analüüsimise küsimus on hea teemapüstitus. Me teadvustasime seda oma partneritele tegelikult juba eelmise aasta alguses – mitte selle aasta, vaid eelmise aasta alguses. Meil oli Eesti Panga Nõukogu ja Finantsinspektsiooni nõukogu ühisseminar, kus sai seda käsitletud. Eks vaatame, kuhu me sellega jõuame. Meie FI-s arvame seda, nähes, kuidas see sektor areneb, et oleks mõistlik järk-järgult selle teemaga pihta hakata, eelkõige alustada võib-olla n-ö tarbijakaitselisest või teenuste järelevalve aspektist. 

Aseesimees Kalle Laanet

Austatud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Tänan Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ja teid põhjalike vastuste eest!

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler

Ma koristan oma paberid siit ära. (Naer saalis.) Natuke läheb aega, need kukkusid mul vahepeal maha. Vabandust!

Aseesimees Kalle Laanet

Avan läbirääkimised fraktsioonide esindajatele. Kui härra Kessler on siit puldi tagant välja ilmunud – ja ilmus juba –, siis kutsun kõnetooli Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Andres Herkeli. Palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Vabaerakonna fraktsiooni nimel soovin tänada härra Kesslerit selle ülevaate eest ja ka minu meelest väga heade vastuste eest. Finantsinspektsiooni aastaraamat jätab kõigiti mulje, et tegemist on korraliku institutsiooniga, nii oma sisult kui ka vormilt, raamatule on tekkinud ka impressum. Neid asju saab kiita. Me puudutasime siin aga tõepoolest ka valusaid küsimusi, millele ma oma küsimuses viitasin, nii e-residentsusega seotud probleeme, mis pangandusjärelevalvet kindlasti otseselt puudutavad, kui ka neid kahetsusväärseid juhtumeid, mis on seotud rahapesuga Eestis tegutsevate pankade kaudu. Nendel asjadel ma tahaksingi pisut peatuda.
Kõigepealt, see väide, et me oleme riskide teadvustamise faasis, ka e-residentsuse küsimustes, on meie arvates oluline, riske tuleb teadvustada. Siin kõlas väide, et me saame enam-vähem kindlad olla Euroopa Liidu riikidele, aga neid on ainult 28. Võtsin just lahti e-residentsuse infolehe ja sealt selgub, et tegelikult on e-residentsuse taotlusi tulnud enam kui 150 riigist. Kahtlemata, kõige selle puhul, mis puudutab rahapesu tõkestamist, pangandusjärelevalvet ja niisuguseid konservatiivsemaid elemente, mida meil riigina tuleb rakendada, on riskid päris suured. Ilmselt on aga teadvustamise faasist võimalik edasi jõuda ka probleemide lahendamise faasi.
Nüüd Danske Bankiga toimuvast. Tegelikult need halvad asjad juhtusid juba umbes aastal 2014, võib-olla varemgi, ja 2015 hakati meetmeid tarvitusele võtma. Ma tegelikult küsisin eelmisel aastal analoogilise ülevaate puhul ühe päris konkreetse juhtumi kohta, mis puudutas ühte Euroopa Nõukogu itaallasest poliitikut, keda kahtlustati enam kui kahe miljoni euro suuruse meelehea saamises, mis tuli ka läbi Danske Banki. See oli seotud ühe hääletuse väidetava mõjutamisega Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, et näidata ühte riiki ehk konkreetselt Aserbaidžaani paremas valguses. Toona vastas härra Kessler nii, nagu ta korrektselt vastata saab – sellised asutused nagu rahapesu andmebüroo ja Finantsinspektsioon peavad ilmselt pool suupoolt kinni hoidma, kui konkreetsetest asjadest räägitakse – ja andis ülevaate, kuidas rahapesu tõkestamine üldiselt käib. Siinkohal saan mina teadliku inimesena sedastada, et sellest on saanud üks Euroopa ulatuslikumaid poliitilise korruptsiooni juhtumeid, mida endised Euroopa Nõukogu inimõiguste kohtunikud on menetlenud. Neil on kolmeliikmeline komisjon, kellele minagi olen ütlusi andnud selle assamblee praeguse, aga ka endise päris aktiivse liikmena. See puudutas nii Aserbaidžaani raporteid kui ka monitooringu komiteed. Nad on jõudnud nüüd ühe korraliku raportini väidetava korruptsiooni kohta Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel. See puudutab kümneid Euroopa poliitikuid, kellele on antud ka soovitus oma rahvusvahelistest kohustustest tagasi tõmbuda, kui neil neid veel on. Enamjaolt puudutavad need asjad isegi varem toimunut, mitte ainult seda raha, mis käis 2014. aasta paiku läbi Danske Banki Eesti filiaali, aga paraku Eesti kordub seal pidevalt seoses nn laundromat'i või pesumasina juhtumiga ja seoses Danske Bankiga Eesti filiaaliga.
Siinkohal on võib-olla paslik veel esile tõsta seda, et Äripäev ja rahvusvaheline ajakirjanike konsortsium on teinud sellel alal head tööd. Loodame, et need meetmed, mida Finantsinspektsioon on võtnud, hoiavad edaspidi Eesti mainet, et kõik enam ei korduks. Ma tahtsin veel eraldi mainida ka rahapesu andmebürood, sest see juhtum hakkas suurel määral hargnema just nende tegevusest. Nii et kui sellised kahtlused on, tuleb pöörduda ja siis neid asju uuritakse. Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, härra Herkel! Rohkem fraktsioonide esindajatel sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase päevakorra läbinud. Aitäh teile kõigile! Ilusat neljapäeva!

Istungi lõpp kell 11.32.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee