Lugupeetud kolleegid! Esimene asi, millele ma tahan teie tähelepanu juhtida, on see, et seda eelnõu ei ole algatanud ega menetlenud mitte ükski erakond. Seda ei toeta ametlikult mitte ükski erakond ja ükski erakond pole ka selle vastu. Need inimesed, kes on siia alla kirjutanud, on seda teinud individuaalselt, väljaspool nende muid poliitilisi veendumusi.
Teine asi, mida ma tahan sissejuhatuseks nimetada, on see, et siia on alla kirjutanud seitse inimest, aga au ja ajaloo mõttes tuleb öelda, et selle eelnõu algatamise taga on terve rida inimesi, keda praegu enam Riigikogus ei ole. Meie kohus on nende nimed nimetada: professor Rait Maruste, Lauri Vitsut – alla on kirjutanud Toomas, aga see on tema vend –, Karel Rüütli Rahvaliidust ja Jaanus Rahumägi meilt, s.o Reformierakonnast. Need olid inimesed, kes selle eelnõu kümmekond aastat tagasi algatasid. Sellel eelnõul on olnud, nagu öeldakse, keeruline lapsepõlv. Ta on mitu korda siia jõudnud, aga jäänud mitmel põhjusel lõpuni menetlemata. XII Riigikogu aeg sai ümber aastal 2015 ja siia jõudnud eelnõu langes lihtsalt menetlusest välja.
Paar sõna taustaks ja siis konkreetselt sellest eelnõust. Mitmel korral on põhiseaduskomisjon, õiguskomisjon ja ka juriidiline üldsus arutanud seda küsimust, et Eesti Vabariigi kriminaalmenetlusõigus on täiuslikkusest kaugel. Seal on lünki ja vigu. Kriminaalmenetlus küll n-ö töötab, kuid kriminaalprotsess ja kohtupidamise viis vajaksid küllaltki kapitaalset reformi. Eeskätt advokaatide ringkondadest on tulnud seisukoht, et tegelikult tuleks kriminaalmenetluse seadustik otsast lõpuni ümber kirjutada. Aga asi pole selles. Asi on selles, et seal on reaalsed vead sees.
Sellest tuleneb kolmas järeldus. Praegune ettepanek, mis toob kaasa ühe muudatuse kriminaalmenetluses, ei lahenda kõiki kriminaalmenetlusega seotud probleeme. Ja väga tähtis on see, et see ei ole mingil juhul ettekäändeks ei Justiitsministeeriumile ega ka kellelegi teisele peatada see töö, mida tehakse kriminaalmenetluse revisjoni tarbeks. See ei jäta revisjoni ära. Vastupidi, esimest korda on ühel väga paljudest revisjoni ideedest šanss jõuda seaduse tasemele.
Üks väike nüanss on veel. Kui me räägime kriminaalmenetlusega seotud asjaoludest, siis iseloomustab kas Riigikogu või meie teisi kõrgemaid võimuorganeid üks piinlik asjaolu. Elu on selline, et meil on keegi kogu aeg kohtu all. Minu teada on Riigikogus maksimaalne protsent olnud kaheksa, st 8% Riigikogust on ühel ja samal ajal kohtu all olnud. See tegi meist ühe kõige kriminaalsema organisatsiooni Eesti Vabariigis.
Milles siin üldse probleem on? Probleem on selles, et mida sa ka kriminaalmenetlusega ette ei võta, alati on võimalik öelda, et see tuleb kasuks ühele või teisele konkreetsele protsessile, et sa tahad seda kallutada kas selle või teise kasuks. Selle eelnõuga läks selles mõttes väga õnnelikult. Me andsime selle seitsmekesi sisse ja me arutasime seda õiguskomisjonis niimoodi, et otseselt pingelisi kohtuasju ei olnud. Selline asi tuli alles eile – jälle! Ühesõnaga, meil õnnestus ära tabada suhteliselt lühike õigusrahu periood. Ja ma tahan rõhutada veel ühte momenti. See eelnõu ei soosi mitte kedagi spetsiifiliselt, see soosib õiguse menetlemise viisi meie kriminaalasju arutavates kohtutes. See ei ole kellegi poolt ja see ei ole kellegi vastu – see eelnõu on koostatud õigusemõistmise hüvanguks.
Nüüd sisu juurde. Küllap te olete ajakirjanduses ja ka muidu tähele pannud, et meil on protsesse, mis venivad lubamatult kaua – aastaid! –, kusjuures nende kriminaalasjade menetlus eeluurimise korras on meil sisuliselt omaette karistuseks muutunud. Küll ajakirjandus, küll tööandja, küll ei tea kes karistavad inimest ammu enne kohut. 5. jaanuar 2018, Õhtuleht: Eesti Raudtee tagandas Fedorenko. Jutt on korruptsiooniga seotud kriminaalasjast, kus pole veel mitte midagi juhtunud, aga Eesti Raudtee juba tagandas inimese.
Selliseid asju leidub ikka ja jälle. Mõtleme nüüd selle peale, kui eeluurimisfaas – see on siis, kui kuritegu avastatakse, kui politsei uurib ja kui prokuratuur tegutsema hakkab – kestab kohutavalt kaua aega. Tegelikult tähendab see ju seda, et me karistame kõigi nende aastate jooksul inimesi, ilma et me oleks nende süü kindlaks teinud. Muide, nõukogude seriaali "Kohtumispaika ei tohi muuta" andunud vaatajana olen ma ühte meelt Gleb Žegloviga, kes ütles: "Varga koht on vanglas." See ongi nii, aga õigusriigi eripära seisneb selles, et vanglasse minnakse kohtuotsuse ja tõendite alusel.
Ma nimetan mõnda ettejuhtuvat kohtuasja, mida te teate – mitte et need oleks teistest tähtsamad vms, aga meil on nende koha pealt lihtsalt ühine infobaas Delfi, ajalehtede, mille iganes põhjal. Maadevahetuse protsess: kestis juulist 2006 kuni detsembrini 2008, kohus kuni aastani 2014 ehk põhimõtteliselt kaheksa aastat. See kuulus kilekotilugu, Meikargate: kuus kuud ilma igasuguse kohtusse jõudmiseta. Tallinna Sadam: augustist 2015 kuni aprillini 2017, nendest neli kuud oldi vanglas. Kärdla lennuõnnetus: süüdistatav piloot mõisteti õigeks, aga kohtueelne uurimine kestis kuus kuud, kusjuures ekspertiisi läbi ei viidud. Kajar Lember: alustatud 2016, tänini pole midagi juhtunud. Soop: oktoobrist 2015 kuni oktoobrini 2017, akuraatselt kaks aastat, süüdimõistev otsus tuli alles äsja. Crème de la crème, kõikide meie kriminaalasjade kroon Kaur Kender: detsembrist 2014 kuni maini 2016 ehk üks aasta ja viis kuud. Savisaar: 3. veebruarist 2011 kuni novembrini 2016, alles pärast seda läks kohtu alla. Soorm ehk Rakvere lugu: algas ei tea millal ja seda, mis edasi saab, ei tea keegi. Sarapuu: rohkem kui aasta ja lõppu pole näha. Ja nii edasi.
Tähendab, need on kõik asjad, kus on sisuliselt rakendatud kriminaalse iseloomuga sanktsiooni ehk sildistamist, ilma et midagi selge oleks. Kusjuures ma tahan veel juhtida tähelepanu sellele, mis teeb selle mure väga suureks ja mida ma olen siin ka korduvalt öelnud. Meie kriminaalmenetlus on omandanud uue mõõtme ja uue toimingu. Selleks toiminguks on intervjuu ja pressikonverents. Ilma pressikonverentsi ja intervjuuta Eestis korralikku kriminaalasja ei ole.
Selle peale, et ma nimetasin need kümme lugu, võidakse öelda, et oojaa, need on ju kuulsad. On jah kuulsad, aga sellepärast ma neid kasutasingi – need on teile ka teada. Neid asju ei ole kindlasti tuhandeid, aga ma oletan, et neid on vähemalt sadu, millega venitatakse kui palju iganes ja kus teiseks pooleks on inimesed, kellest me mitte midagi ei tea: mõni väikese bensutankla omanik või vallaametnik. Me ei tea, mis asjad need on, sest nende kohta pole statistikat ja nende vastu ei tunne mingisugust huvi ka ajakirjanikud.
Milles on probleem? Kriminaalmenetluse seadustikus on öeldud, et eeluurimine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Kõik! Tuletan meelde kuulsa Murphy tsitaadi: "Minuti kestus oleneb sellest, kummal pool peldiku ust sa oled." Mõistlik aeg näib eeluurimisalusele ja eeluurijale väga isemoodi ning mingisugust ühtset mõistlikku kriteeriumi selles mõttes olla ei saa. Kui te nüüd seda eelnõu loete, siis te näete, et siin pole sisuliselt öeldud mitte midagi muud peale selle, et taaskehtestatakse eeluurimistähtajad: kui kolme kuuga hakkama ei saa, saab eeluurimist pikendada kuuele kuule ning kui ikka üldse hakkama ei saa, siis üheksale kuule. Selle ajaga peab eeluurimine olema lõpule viidud. Ja selles ettepanekus ei ole midagi originaalset, sellised tähtajad on ka varem olnud.
Nüüd, mida oleks vaja siia juurde märkida? Et on olemas ka asjaolud, mis tähtaja kulgemise peatavad. Üks peatamise alus on see, kui kurjategija varjab ennast: ta on ära jooksnud, me ei ole teda kätte saanud, ta on sõitnud Londonisse vms, nagu need asjad meil ikka käivad. Selle aja jooksul tähtaeg ei jookse. Tähtaeg ei jookse ka siis, kui ei saada kätte mingeid olulisi tõendeid. Näiteks, kui me kirjutame Šveitsile kirja, aga Šveits ei vasta meile pool aastat, aasta või poolteist. Selle poolteise aasta jooksul tähtaeg seisab. Või kui me saadame mingisuguse asja ekspertiisi, siis see võtab aega – DNA-analüüs, külvid vms. Ekspertiisi ei saa ju kiiremini teha ja aeg seisab. Nii et reaalselt me räägime n-ö nominaalsest, otsesest uurimisajast, mille jaoks me praegu tähtaegu kehtestame.
On üks mure, mida on väljendanud ka vabariigi peaprokurör. Ta ütles väga sümpaatselt, et niipea, kui te tähtajad kehtestate, me hakkame neid täitma, selles mõttes ärge üldse muretsege – ja see tõepoolest ongi nii –, aga halduskoormus kasvab, kuna uurijal ja prokuröril tekib kohustus käia oma toimikut pikendamas. Kui kolme kuuga ei saada hakkama, siis nädal enne seda peab minema kohtusse, kus seda eeluurimistähtaega pikendatakse. Nii et halduskoormus kasvab.
Pärast seda avaldust me mõtlesime koos paari kolleegiga advokatuurist, et see halduskoormus tähendab maksimaalselt 15 minutit kirjatööd. Pikendustaotluses ei ole vaja rääkida kriminaalasjast, vaid on vaja öelda, miks tähtaega pikendatakse: no ei ole valmis jõudnud, keegi oli haige, vaat seda tõendit ei saa tõepoolest kätte jne. Ehk teiste sõnadega on see uurimist teostavale isikule, kes teab kogu selle asja seisu niikuinii peast, veerandtunniline kirjatöö. Aga ta peab olema veenev ja võimeline kohtunikule ütlema, mispärast asi sedapidi läks.
Ja viimaks veel ühest humanitaarsest momendist, misjärel ma vastan hea meelega küsimustele. Me oleme väga palju rääkinud inimõigustest ja väga palju viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtule. Me teame paljusid õigusi – meil on õigus tööle, meil on õigus puhkusele, meil on õigus normaalsele keskkonnale, meil on õigus millele iganes –, aga me unustame ära, et on veel üks õigus, mida me harva meelde tuletame. See on õigus kohtupidamisele – isegi mitte õiglasele kohtupidamisele, mis on järgmine punkt, vaid õigus kohtupidamisele.
Aastal 1215 kehtestas Inglise kuningas John Maata briti aadlike jaoks põhimõtte, et neil on õigus nõuda: "Kohus, tule kokku, sest ma tahan sinuga rääkida." Kui me venitame aasta, kaks, kolm või neli – õiguskomisjonis tuli välja case, kus on venitatud kaheksa aastat –, siis me eitame põhiõigust. Jah, ma olen süüdi. Jah, ma olen kurjategija. Jah, ma olen see või teine, aga teie ülesanne on anda mulle kohus. Ma ei taha teiega rääkida, ma tahan kohtuga rääkida. See on 800 aastat vana Euroopa inimõigus, mida on kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Euroopa Inimõiguste Kohus ei kinnita seda mitte üksikutes kohtuasjades, seda kinnitab resolutsioon tervikuna. Seal, muide, on nimetatud erinevaid tähtaegu, kuid need on fikseeritud – eeluurimine ei tohi olla lõpmatu.
Siin ongi nüüd vastav eelnõu ning minu ettepanek ja palve on, et loeme selle ilusti lõpuni ära ja vaatame, mis edasi saab. See on ju arutamise koht. Ja mul on hea meel, et see idee on esimest korda nii kaugele jõudnud. Aitäh!