Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on täna hea tunne siin puldis olla. Me oleme tegelikult astumas ühte sammu sellel pikal teel, mis 2016. aasta koalitsioonileppe sõlmimisel kokku lepiti. Lisaks transpordi arengukavale on lähiajal oodata ka tõesti riigivaraseaduse muudatust. Ma vaatasin tagasi ajalukku ja mõtlesin, mis oli viimane selline suurem tehing riigil, seda just erinevate ettevõtetega. Ja teate, ma leidsin, et 11 aastat tagasi ehk 2007. aasta jaanuaris sai tehtud viimane suurem tehing ja see oli teisesuunaline: riik ostis tagasi Eesti Raudtee.
Ma arvan, et me oleme astumas suurt sammu hoopis teises suunas. Ma vaatasin ajaloost veel, et 2007. aastal ja ka 2006. aasta sügisel Andrus Ansip ütles, et Eesti Raudtee peab olema riigi omandis. Nüüd me tunnetame seda, et tegelikkuses riik peab vaatama oma osalustele eri ettevõtetes hoopis teise pilguga. Ma arvan, et see, mida minister siin kõnepuldis ütles – läbipaistvus, efektiivsus, kapitaliturud –, on ühed märksõnad, millest me peaksime tulevikus lähtuma.
Kui ma ütlesin oma kõne alguses, et see on üks samm sellel pikal teel, mille me novembris kokku leppisime, siis see tegelikult nii ongi. Kui vaadata viimase aasta muudatustele, mis on seotud riigiettevõtetega, siis me näeme, et me oleme juba ära teinud väga palju, väga suure töö. Võib-olla paljud ei mäletagi enam, et varasematel perioodidel määrasid poliitikud liikmeid riigiettevõtete nõukogudesse ilma ühegi täiendava kriteeriumita. Nüüdseks on loodud nomineerimiskomitee, mis lähtudes väga selgetest kriteeriumidest ja väga põhjalike arutelude tulemusena teeb ministrile ettepaneku ühe või teise ettevõtte nõukogusse liikmete määramiseks. Lähtutakse ettevõtte huvidest: kas on vaja finantsharidust, juriidilist haridust, kas on vaja mingit konkreetset turgu tundvat ettevõtjat või siis eksperti. See on suur muudatus. Tegelikkuses polnud aastaid või võiks öelda, et isegi üle aastakümne midagi sellist tehtud.
Teine oluline muudatus, mis on viimase aasta jooksul tehtud, puudutab riigiettevõtete majandusaasta aruandeid. Need peavad olema kvartaalselt kodulehtedel avaldatud ja need ei tohi olla ainult kuivad aruanded – juures peavad olema ka selgelt põhjendatud otsused.
Ja kolmas muudatus on sponsorpoliitika. Kui te mäletate, siis Tallinna Sadam on üks nendest näidetest, kus see poliitika oli midagi sellist, millest keegi aru ei saanud ja mis päädis lõpuks erinevate kohtuotsustega. Tallinna Sadam oma olemuses on tegelikult üks huvitav ettevõte, mille kohta käivad paljud näited. Ja mis puutub sponsorpoliitikasse, siis ma arvan, et läbipaistmatu juhtimise ilmekas näide ongi Tallinna Sadamas toimunu.
Ma arvan, et sellel sammul ja nendel tegevustel, mis 2016. aastal uue koalitsiooniga kokku lepiti, on mõju, mis kandub tulevikku üle. Minister ütles ühele küsimusele vastates, et lähiajal on Tallinna Sadam börsile tulemas ja kavatsetakse müüa ka osa riigi osalusest Eesti Teedes. Tegelikult on koalitsioonilepingus veel täiendavalt kirjas Eesti Energia taastuvenergia ettevõte, millega seotud plaani rahandusminister praegu püüab ellu viia. Ja ka EVR Cargo – seegi teema on koalitsioonilepingu kohaselt laual. Ma arvan, et riik peab vaatama üle oma positsioonid mitmes ettevõttes. Tõsilugu, ma arvan, et mida rohkem on meil erakapitali, mida rohkem on erateadmisi, seda parem riigile on.
Tallinna Sadama börsile viimisel on minu arvates läbipaistvus tõesti üks põhilisi märksõnasid. Kui sul on täiendav kapital kõrvalt juures, siis sa annad rohkem aru, annad selgemalt aru. Peale riigi on olemas muudki küsijad, kes tahavad teada, kuidas nende kapital on paigutatud, miks tehakse selliseid investeeringuid. Nii et läbipaistvus ja efektiivsus on üliolulised märksõnad. Ja kapitaliturud, loomulikult!
Palun paar minutit juurde!