Alustame sellest, et praegu oli jutt 40 inimesest aastas. Tõepoolest, kui nii mõtlema hakata, siis see pluss-miinus 40 – kah mul asi. Tõepoolest! Aga ma räägiksin sellest, et tegelikult see on suur asi, ja mille pärast. Kõigepealt, peaministril oli õigus: tema kolleegid ei ole ähvardanud riike, kes kvoodipagulasi vastu ei võta. Seda on teinud Jean-Claude Juncker ja see on ausalt öeldes kümme korda hullem.
Aga kõikide probleemide puhul, kuidas neid ka ei varjataks, kuidas ka ei keerutataks, kuidas ka ei valetataks, kehtib see kuulus freudistlik tähelepanek, et keelevääratusest saad sa aru, mida mõeldi tegelikult. Kogemata, kiiresti rääkides ja mitte väga mõeldes sa lobised välja, mida sa tegelikult mõtled ja mida sa püüad varjata. Kogu selles diskussioonis on meie riigis see sõna, mis kogemata välja lipsas, "integratsioon". Kuidas? Aga niimoodi, et on räägitud sellest, et nende tuhandete puhul, kes algul pidid tulema ja kes tulemata jäid, või nüüd nende 40 puhul me peame tegema pingutusi selleks, et neid – mida? – integreerida. Halloo! Milleks? Milleks on süürlasele vaja hapukapsast, sealiha ja eesti keelt Süürias, kuhu ta peab tagasi minema, kui meil on tegemist sõjapõgenikuga? Seda pole kunagi mõeldud. Mõeldud pole mitte sõjapõgenike siia toomist, vaid migrantide siia toomist. Ja me ei tea, kellena. Võib-olla tööjõuna, aga see on väga lühiajaline perspektiiv.
Siin on juba enne öeldud, et Euroopa mõtleb, aga tema mõtlemisest on väga raske aru saada. Ega me tegelikult väga hästi ei teagi, mis otseselt põhjustas mitte selle migrantide laine, vaid nende kutsumise. Tegelikult ju Itaalia ja Kreeka smugeldasid inimesi sisse. Need, kes on kohal käinud, on eriti Kreekas ka ise näinud, kuidas see käib. Seda ju eriti ei varjata. Minge randadele, vaadake, mis toimub! Mis aga oli nüüd see eriline, mis tõmbas nagu selle asja käima? Ma ei tea. Aga fakt on see, et üks tegur, mis selle tingis, oli Saksa kantsleri Angela Merkeli üleskutse "Tulge kõik, kes te tulla tahate!", kusjuures ta ei mõelnud selle peale, mida see tegelikult tähendab. Kui Ameerika kutsus endale kunagi immigrante, siis ta teadis, et neil oli maad, oli ressurssi, oli tööjõu vajadus. Mis oli Merkeli idee, ma ei tea. Aga fakt on see, et pull hakkas sellest peale, kui Merkel niimoodi ütles. Seega, tegemist ei ole Euroopa poliitikaga, tegemist ei ole võib-olla ka Saksa poliitikaga – see pole meie asi –, tegemist on Merkeli poliitikaga. Motiivid on tema omad. Aga üleskutse on selge: kõik, kes Lähis-Idas tahavad, kõik moslemid, kõik põhja-aafriklased – kõik, kellel vähegi jalg tatsub ja suu matsub –, tulge Saksamaale!
Ja nüüd me oleme jällegi imelikus olukorras. Näiteks ühte kõige olulisemat küsimust peaminister täna ei puudutanud. Millised on Eesti valitsuse plaanitavad meetmed selleks, et aidata neil 40 inimesel, kes siia tulevad, kõige kiiremas korras minna Saksamaale? Saksamaa tahab neid, nemad tahavad Saksamaale minna, nad on aga kogemata sattunud siia. Meid nagu üldse ei huvita see, et need inimesed oleksid õnnelikud, et sakslased oleksid õnnelikud: sakslased saavad nad kätte ja nemad saavad oma unistuste maale. Kas ei olegi ühe väikeriigi ajalooline missioon tegutseda bona fide heatahtliku vahendajana? Mulle tundub, et see idee vajab läbitöötamist.
Mis puudutab suveräänsust, siis ühena kahest suveräänsusdeklaratsiooni autorist ma kordan: suveräänsuse kõige olulisem tunnus on kõrgeim võim oma territooriumi üle. Nii on defineeritud ja nii ta on. Et aus olla, siis ütlen, et esimesena ütles seda Jean Bodin. Ta elas umbes d'Artagnani ja kolme musketäri aegadel, väga tark mees oli. Pariisi linnanõukogu volikogu liige, muide. Tol ajal oli sihuke asi. Aga sel hetkel, kui Itaalia, Hispaania ja paljud teised riigid avasid oma piiri, ei olnud nad meiega meie mõistes enam suveräänsed. Nende suveräänsuse kontseptsioon oli teistsugune. Ei saa eksisteerida avatud piiridega riiki, mis on nn täisriik. See probleem avaldub väga traagilisel kombel Palestiinas, kus probleem ongi selles, et piiri sulgemine täiel määral ei ole võimalik.
See, kuidas me suhtume oma territooriumi, ei tohi oleneda sellest, kuidas suhtuvad sakslased oma territooriumi. Nendel on oma territoorium ja tehku seal, mis tahavad. Meie territoorium on siin. 16. novembril 1988. aastal otsustatut ei ole mitte keegi ära muutnud. Piirikaitse all ei mõelda traattõket või kraavi või mida seal Petseri kandis nüüd ehitataksegi. Asi pole kraavis ja traadis, piir on eelkõige juriidiline mõiste. See tähendab ka piirikontrolli Tallinna lennujaamas, see tähendab ka legaalseid või illegaalseid katseid üle piiri tulla. See tähendab ka võõra passiga Eestis olemist. Piir on igal pool. Piir tähendab riiki. Ja selles mõttes ei ole jutt tegelikult mitte lihtsalt 40 inimesest, jutt on 40 piiririkkujast, kes tulevad siia vastu tahtmist. Nad ei taha meie piiri rikkuda, nad tahavad minna Saksamaale.
Islamistid on Eesti ära võitnud. Nüüd on küsimus, kas me võidame Eesti tagasi. Islamistid on saavutanud selle, et me oleme omavahel natuke tülis oma riigis ja oleme mõnedega kõvasti tülis Euroopa Liidus. Islamistid on saavutanud selle, et Eesti on vaat et vaenujalal riikidega, kes on läbi ajaloo olnud liha meie lihast, veri meie verest, kes on olnud kõige vapramad Euroopa kultuuri kaitsjad. Me ei ole täna nendega. Ma arvan, et see on islamistide võit. Nüüd me peame otsustama, kas me lepime sellega või võidame siiski meie – nii omal maal kui ka mujal oma riigi huvides. Aitäh!