Austatud Riigikogu! Alustame kolmapäevast istungit. Kas on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Annan Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse "Tagatisfondi nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu. Selle algatab rahanduskomisjon. Olukord on selline, et kaks Tagatisfondi nõukogu liiget nimetab Riigikogu, nii näeb ette seadus. Hea tava on alati olnud, et üks neist kuulub koalitsioonifraktsiooni ja teine on mõne opositsioonierakonna esindaja. Meil on aasta jooksul olnud nii, et selles fondis on kaks opositsiooni esindajat. Nii et me teeme ettepaneku kutsuda tagasi Tagatisfondi nõukogu liige Aivar Sõerd ja nimetada liikmeks Dmitri Dmitrijev. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu. Kui see vastab kodu- ja töökorra seadusele, võtame selle menetlusse. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Meid on siin hetkel 87.

Läheme tänase päevakorra juurde. Kõigepealt on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Erki Savisaar Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tuletan lühidalt meelde, mis on meie eesmärgid alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmisel.
Esimene eesmärk on raskendada alkoholi kättesaadavust alaealistele. Seetõttu on seaduseelnõusse sisse toodud kontrolltehingu võimalus. Põhjus, miks me seda teeme, on väga lihtne. Tervise Arengu Instituudi uuring näitas, et 18%-le 9. klassi ja 43%-le 11. klassi alaealistele noortele on alkohol poes kättesaadav. Need protsendid räägivad enda eest ning näitavad, et noortele on alkohol endiselt üsna lihtsasti kättesaadav. Selleks, et mõjutada laiemat hulka inimesi, on alkohol edaspidi kauplustes vaja paigutada teistest kaupadest eraldi ning sellisel viisil, et tarbija ei peaks sellega poeskäigul vältimatult kokku puutuma. Selle olukorra saavutamiseks antakse kauplejatele aega poolteist aastat, see peab olema saavutatud 2019. aasta juuliks.
Sellel teemal olid meil pikad ja tulised läbirääkimised, millest olen ka varem siin puldis rääkinud. Nimelt, väikestes külapoodides pole tihtipeale sellistel tingimustel üldse võimalik alkoholi müüa. Selleks, et maapoode ja seeläbi ka maaelu hoida, said tehtud erandid neile poodidele, kus need takistused on ületamatud. Oleme välja tulnud konkreetsete stsenaariumidega, mida väikepoed alkoholi müües tohivad edasi kasutada, näiteks alkoholi müük leti taga. Selline paigutusviis takistab ostjal lihtsalt pudeleid korvi tõsta ning seeläbi ka emotsionaaloste teha. Samuti leidsime, et väikestes maapoodides võivad seinaäärsed külmkapid alkoholi jaoks alles jääda, selle väikese muudatusega, et läbipaistvate uste asemel võiksid kasutusel olla neutraalsed läbipaistmatud uksed ning nendes kappides ei tohiks olla alkohoolsed ja mittealkohoolsed joogid koos. Samuti ei hakka seadus piirama väikeste poodide tegevust, kus pole võimalik euroalustele paigutatud alkoholi ära peita. Vastasel korral tuleks kaaluda poodide tööpäeva sees sulgemist, selleks et kaupa päeva jooksul müügisaali juurde tuua. Need on konkreetsed näited selle kohta, mis võimalusi nii eraldi kui ka komplektina väikestes poodides mõistlikkuse piires võib edasi kasutada.
Kolmanda, kuid mitte väiksema eesmärgina oleme sisse toonud alkoholireklaami piiramise. See võib kõlada idealistlikult, kuid sellest sõltub meie noorte tervis ja tulevik. Seda julgen ma väita, kuna on tõestatud, et alkoholireklaamid suurendavad tarbimist ning seda kogu elu vältel. Seetõttu võib edaspidi alkoholireklaamides esitada ainult tootekeskset ning neutraalset teavet. Samuti lükatakse alkoholireklaami algusaeg tele- ja raadiokanalites kella üheksalt kella kümnele, selleks et pere nooremad ei peaks sellega vältimatult kokku puutuma. Reklaamipiirangud jõustuvad alates tuleva aasta juulist.
Nüüd kõige suurem küsimus: miks me seda kõike teeme? Alkoholipoliitika on juba pikalt tekitanud ühiskonnas palju arutelusid ning tihtipeale ka arusaamatust, miks võtab riik ette nii tugevaid samme maksustamisel, hinnapoliitikas, alkoholi kättesaadavuse reguleerimisel ja ka reklaamiregulatsiooni kehtestamisel. Vastus peitub statistikas. Eestis joodi 2016. aastal iga elaniku kohta 8,3 liitrit puhast alkoholi ning iga täiskasvanud inimese kohta, need on 15 aastat ja vanemad, joodi 9,9 liitrit alkoholi. Kui statistikaga samalt joonelt jätkata, siis võib öelda, et 2016. aasta jooksul fikseeriti joobes sõidukijuhtimisi 5875 korral ning alkoholi liigtarvitamisest tingitud haiguste tõttu pöördus eri- ja perearsti poole 8663 inimest. Hinnanguliselt põhjustab alkohol kas otseselt või kaudselt üle tuhande surma aastas. Kui siia kõrvale tuua näiteks surmade koguarv Eestis 2016. aastal, mis oli 15 300, siis see näitab, et vähemalt 6% kõigist surmadest põhjustab alkohol. See pole päris kindlasti väike arv. Eesti Konjunktuuriinstituudi eelmisel aastal tehtud uuringutest selgub, et kolmveerand Eesti elanikest leiavad, et kaasmaalased joovad liiga palju, ning 85% pooldab piirangutega alkoholipoliitikat. Kui küsimus, miks on vaja alkoholipoliitikat karmistada, peaks nüüd olema vastuse saanud, siis jääb õhku mõte, miks kasutada maksumeetmeid ja käitumist piiravaid meetmeid koos, aga mitte valida ühte-kahte kindlat sihti ja sellele oma kaardid laduda. Senine praktika maailmas on näidanud, et just paljude piirangute koos kehtestamine toob lõpuks parema tulemuse ning vähendab alkoholi tarvitamist ja sellest põhjustatud õnnetusi. Aitäh!

Aitäh! Toomas Kivimägi Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mida rohkem piiranguid, seda vähem vabadust. Mulle tundub, et tänane valitsuskoalitsioon ei usalda ei inimesi ega ka ettevõtjaid, vaid tahab kõike ise otsustada, käskida-keelata ja reguleerida. Käesolev eelnõu on üks selline näide. Minu eelkõneleja, hea kolleeg Erki tõi kasutusse uue ja omapärase termini "neutraalsed läbipaistmatud uksed". See on uhke ja põnev sõnastus. Mida see tähendab? Ma arvan, et selle termini kallal oleks ka filoloogidel tükk tööd. See näitab seda, millise detailsuse astmeni tahetakse ühe seadusega minna. Samal ajal meenub mulle Toomas Tamsari üks kirjutis enne Riigikogu valimisi, mille pealkiri oli "Teeme poole vähem". Tema kirjutise mõte oli see, et võiks võtta vastu poole vähem seadusi, kui me oleme seda varem teinud. Ükski Riigikogu liige ei söandanud selle mõttega kaasa minna, kuna oli hirm, et siis arvatakse, et sa teed ka tööd poole vähem. Aga selle artikli mõte oli tegelikult see, et võiks olla vähem regulatsiooni. Tänase eelnõu eesmärk on risti vastupidine sellele mõttele.
Teiseks häirib mind selle eelnõu juures pime usk, et kui me paneme alkoholi seina taha, siis on probleem lahendatud, vaatamata sellele, et ei ole mitte ühtegi uurimust ega mõjuanalüüsi, kui palju selle meetme tulemusena alkoholitarbimine väheneks. Jah, majanduskomisjoni tubli töö tulemusena on see säte saanud mõnevõrra leebema sõnastuse ja on selle võrra ka ettevõtjatele vähem kulukas, aga alkoholi peitmine seina taha kui selline on alles jäänud. Mul on siinkohal küsimus või pigem hirm, et mis järgmiseks. Kas kommid ja küpsised ka seina taha? Kommide ja küpsiste liigsöömine on ilmselgelt oluline probleem laste tervise jaoks. Milline on emotsionaalne ja psühholoogiline mõju lapsele, kes kõnnib mööda poodi ja vaatab kommiriiuleid? Emal ja isal on väga raske öelda lapsele ei, kui see soovib seda kommi saada. Mina ei taha sellist ühiskonda, aga ma kardan, et me selle poole liigume.
Kõige selle taustal on üsna hea meenutada meie põhjanaabreid. Nimelt, eile võttis Soome parlament vastu otsuse, mille alusel tulevad tagasi nii toidupoodidesse kui ka – pange tähele! – bensiinijaamadesse õlu ja siider alkoholisisaldusega kuni 5,5%. Päris huvitav oleks teada, miks soomlased sellise otsuse tegid, sest see on täiesti vastupidine otsus sellele, milline oli eelnõu koostajate algne mõte. Ma arvan, et seda tasuks soomlaste käest küsida, enne kui tormata kõikvõimalikke piiranguid rakendama.
Mis selle eelnõu puhul veel häirib? Mainisin, et tõepoolest on tehtud teatud mõttes leevendus, mis puudutab alkoholi väljapanekut poodides – see on igati mõistlik –, ent pean tõdema, et sõnastus on läinud segasemaks. Mõiste "nähtav", mis algul eelnõus oli, on iseenesest arusaadav, see oli muidugi liigne nõue ettevõtjate suhtes, ent mis on "märgatavalt nähtav"? Kordan ennast: ma arvan, et siin saalis on selle kohta 101 arvamust. Või mis on mõistlikult teostatav või mis ei ole mõistlikult teostatav? Ma arvan, et on väga halb õigusloome ja õiguspraktika selliseid ebamääraseid mõisteid ja termineid seadusesse kirjutada. Veel kord: ma ei ole vastu sellele leevendamisele ja arvan, et see on mõistlik, ent see sõnastus ei ole üheselt arusaadav ka siin saalis olijatele, ammugi siis mitte nendele inimestele, kes ei ole nende eelnõude menetlemise juures olnud. Aga seadus peaks olema lihtne, läbipaistev ja arusaadav, et kõik, kes seda loevad, saaksid üheselt aru, mida seadusandja on silmas pidanud.
Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Kõige selle juures meenub mulle, et siin on päris palju asju, mille kohta võiks öelda "asendustegevus". Minu hinnangul on praegu alkoholipoliitika kõige suurem probleem ebaõnnestunud aktsiisipoliitika ja sellega kaasnenud enneolematu piirikaubandus. Aktsiisipoliitika iseenesest on otse loomulikult üks selline meede, millega saab alkoholitarbimist mõjutada, ent see töötab teatud piirini. Kui sellega minnakse üle piiri – nagu nüüd ilmselgelt on mindud, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses –, siis ei ole mõtet hõisata, et alkoholitarbimine on vähenenud. Alkoholi lihtsalt ei osteta sellises koguses enam Eestist, vaid seda ostetakse Lätist. Selle kohta öeldi teisel lugemisel, et lausa alkoholijõed voolavad Lätist Eesti poole. Kui keegi tahab taguda rusikaga rinna peale, et eelnõu on juba pannud inimesi vähem alkoholi tarbima ja inimesi sureb vähem juba selle tõttu, et eelnõu kui selline on olemas, siis ma ütlen veel kord: pühad on tulemas, ma soovitan sõita kas Iklasse või Valka ja vaadata, mis seal toimub ja milline on tegelik elu. Mul on väga kahju, et sellele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud.
Samas, selles eelnõus on ka asju, mida me kindlasti toetame. Meie hinnangul on väga õige, kui põhirõhk pannakse alaealistele. Tõepoolest, võimalus, et alaealised alkoholireklaami näevad või kuulevad, on oluliselt suurem, kui see oli võib-olla 10 või 15 aastat tagasi. Ma arvan, et on igati mõistlik ja õige, et riik sekkub sotsiaalmeediasse, kus alaealised võivad ehk enim alkoholireklaamist mõjutusi saada. Ma olen sellega igati päri. Ma olen päri ka sellega, et elustiilireklaam kui selline peaks kaduma. Olen päri ka sellega, et lahja alkoholi reklaam peab avalikust linnaruumist kaduma. Need on positiivsed ja õiged asjad. Nii et see eelnõu tervikuna on, nagu siin saalis varem korduvalt on öeldud, just nagu Brežnevi pakike. Selles on terve hulk asju, mida me tahaksime lausa kahe käega toetada, aga siia on sisse pandud ka sellised asjad, millel puudub igasugune põhjendus. Seda, miks mõned asjad sinna sisse on pandud, on nimetatud kellegi egotripiks. Kuna siin on asju, mis meile meeldivad, aga selles pakis on ka raamatuid, mida me iial ei loeks, ammugi ei ostaks, siis seetõttu ja ainuüksi seetõttu Reformierakonna fraktsioon seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Artur Talvik Vabaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Ma võtan sõnasabast kinni ja lähen Toomase jutu jätkuks siitsamast edasi. Teeme poole vähem ja võib-olla siis ka joome poole vähem! Meie seisukoht on, et piirangute ja regulatsioonidega alkoholismi ei vähenda. Võib vähendada sellega, hea küll, kui reklaami on vähem, ja kindlasti on positiivne, et alkoholi kättesaadavust laste seas piiratakse – kõik sellised asjad on positiivsed. Aga võib-olla isegi rohkem kui reklaam mõjub vanemate käitumine kodus. Kui nemad tarbivad laste ees alkoholi ning teevad seda mõnuga ja pidevalt, siis järgmise sammuna, kui sellist keelamistaktikat jätkata, me peaksime ära keelama ka kodudes joomise. Vabaerakonna fraktsioon leiab samamoodi, et siin seaduses on positiivseid asju, me peame silmas eriti neid kohti, mis puudutavad lapsi, ent üleüldse oleme ka meie väga ülereguleeritud ühiskonna vastu. Me leiame, et tõsiseid ühiskondlikke probleeme tuleb lahendada kultuurimuutusega, meeldiva keskkonna loomisega, üleüldise positiivse maailma abil. See on palju keerulisem kui kirjutada seadusesse paar regulatsiooni. Seetõttu oleme selle eelnõu vastu. Aitäh!

Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Selle eelnõu üle oleme me siin tükk aega piike murdnud ja siit saalist on kostnud väga palju arukaid vastuväiteid, miks ei saa probleeme lahendada ja ühiskonda suunata sellise vulgaarse keeldude ja käskude meetodiga. Loomulikult, kui on probleeme, tuleb need lahendada. Meie ühiskonnas on probleeme alkoholiga, tubakaga jne, aga nendele tuleb läheneda mõistlikult, kasutades tervet mõistust. Selles eelnõus on küll ka üht-teist positiivset, seda ei saa salata ja seda me kindlasti toetame, aga tervikuna on selle sisse peidetud ikka sellised tõrvatilgad, kui mitte ütelda "paised", nii et seda eelnõu ei ole võimalik sellisel kujul toetada ega ka seadusena vastu võtta.
Ma ei tahagi pikemalt rääkida, sest eelnevad kõnelejad on olulise välja toonud. Olulised punktid toodi välja ka eelnõu teisel lugemisel. Öeldakse, et pikk jutt on ... jutt. Ma selle asemel apelleeriksin, lugupeetud kolleegid, teie tervele mõistusele ja, nagu ma eelmisel nädalal ütlesin, teie hallidele ajurakkudele. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta seda eelnõu sellisel kujul ja ka meie, nii nagu kahe eelneva sõnavõtja erakonnad, hääletame selle vastu. Ma loodan, et koalitsioon loobub oma teerullipoliitikast ja kasutab tervet mõistust. Aitäh!

Hardi Volmer Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Auväärne eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma palun vabandust, et ma oma tänase kõne võtan paberilt maha lugeda. Ma ei pea ennast paraku sedavõrd vilunud retoorikuks ja ma tean, et jutt läheks muidu väga pikaks.
Mul oli üks hea tuttav, andekas ajaloolane, kellele kuulub legendaarne ütlemine, et juua tuleb nii, et see ei hakkaks joomist takistama. Paraku ei suutnud ta ise oma geniaalse tarkuse järgi käia ja lahkus meie hulgast just joomise tõttu. Ja ta ei joonud mitte meeleheitest või vabast tahtest, vaid seepärast, et ta ei saanudki teisiti, olles üks neist paljudest, kes liigituvad nn füsioloogiliseks sõltlaseks. Viinakatk ja Katku Villu – see on see eestlase lahutamatu eetos.
Mõne aasta eest valmis Maailma Terviseorganisatsioonil uuring, millest leiab hinnangu, et Eesti meeste hulgas võib sõltlasi olla lausa 11%, seega on sõltlane iga üheksas Eesti mees. See ei ole osa ainult eestlaste endeemilistest tõbedest, vaid üks soome-ugri genotüübi eripäradest, nagu me teame. Hea on targutada, et üks mees võtab viina, aga teise mehe võtab viin. Eestis on alkoholi kättesaadavus ülihea. Konjunktuuriinstituudi andmetel jõuab üle 85% inimestest lähima alkoholipoeni vähem kui 10 minutiga. See torkab hästi silma paraku ka lapsele või ahvatlustega võitlevale sõltlasele. Mõningad mu sõbrad ja tuttavad, kes on alkoholist täielikult loobunud, et teadlikult vältida alkosuitsiidi, väidavad, et toidupoes pudeliridade vahele sunnituna pannakse nende meelekindlus proovile, ja mul ei ole põhjust nende siiruses kahelda. Teine põhjus meelemürke inimese nägemisväljast eemal hoida seondub meie lastega. Viinalembeses keskkonnas kasvanud lapsel on hiljem elus oluliselt raskem tervislikke valikuid teha.
Alkoholi hinna kujundamisel ongi määravaks komponendiks aktsiis, kõik muu on marginaalne. Sellega on mängitud alati ja igas ühiskonnas, vahel edukalt, vahel mitte. Isegi nõukogude plaanimajandus ei saanud ilma selle hoovata läbi. Keegi väike Hardi kirjutas 40 aastat tagasi: "Viinad on läinud kalliks, oi kui kalliks vein. Juuksed kisub halliks kestev õllelein." Ma epateerin siiani seda laulu esitades oma justkui prohvetlikkusega ja see on puhas demagoogiline vale. Sama ettekuulutuslik võiks olla fraas, et hommikul tõuseb päike. See laul räägib tegelikult hoopis Lätis toodetud odekolonnist nimega Kasevesi ehk Berzu Udens. Kõik toona teadsid, et see toode ei leidnud laiades hulkades sihtotstarbelist kasutamist, seda enamasti lihtsalt joodi. Vanemad olijad mäletavad, et sama nali oli kuulsate jookidega Hardi ja Frigo, ka neid nimetati näoveeks ja reklaamiti jätkuvalt televiisoris. Siis ei küsitud: miks küll, oh, miks?
Ka ei saa nimetada ühtki valitsust praeguses Eestis, kes ei oleks tasahilju tõstnud alkoholiaktsiisi. Viimatine tegi seda teadupärast nii ebaproportsionaalselt, et selle paberi tagant oleksid justkui paistnud õlletootjate kõrvad. 2002. aastal jõustus alkoholiseaduse muudatus, mille kohaselt lõpetati alkoholimüük kioskites. 2008. aastal jõustus alkoholiseaduse muudatus, mis kehtestas alkoholi öösel müümisele piirangu: riik keelustas alkoholi jaemüügi kogu riigis õhtul kella kümnest hommikul kella kümneni. Selleks ajaks, mil riik öise alkoholimüügi keelustas, olid selle otsuse kehtestanud juba paljud omavalitsused.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Öise alkoholimüügi keelamine vähendas otseselt õigusrikkumisi ja parandas liikluskultuuri, nagu me teame. Võib väita, et tegemist oli võitudega. Aga pärast seda ei ole riigi alkoholipoliitikas olulisi võite olnud.
Tegelikult on ju ka kõnealuse eelnõu puhul, nagu ikka, küsimus vajaduses suunata inimkäitumist. See on tõeline probleem, sest on teada, et püüd mõjutada inimeste ostukäitumise kaudu nende tarbimisharjumusi on tõeline mustkunst, mille tulemusi annab oodata. Ent ometi on see võimalik. Oleks hea, kui seda saaks teha hästi delikaatselt ja märkamatult, aga ei saa. Küsimus ei ole ju mitte "Miks?", vaid ikkagi "Kuidas?". Nagu ikka, on tegu üksiti tasakaalupunkti otsimisega ja see on see kiik, mis paraku iial ei seisku. Äärmuslikud sekkumised on olnud katastroofiliste tagajärgedega, nagu me ajaloost teame. Maailma toimimine on ülikeeruline ja alati jääb alles küsimus, kuhumaani me tema lihtsustamisega võime minna.
Püha sõda viinakuradiga on käinud aegade algusest saadik. Juba esimestes maakeelsetes lehtedes sõideldakse lokkavat joomarlust ja sellega kaasnevat moraalset logedust. Esimesed ametlikud karskusseltsid Eestis loodi oma 130 aastat tagasi, aga selleks ajaks oli mõisates tsaari ukaasiga juba üle 100 aasta impeeriumi tarbeks viina põletatud. See oli kõva bisnis ja riigi monopol.
On leidnud tõestamist, et alkoholimüügikohtadele väikeste lisareeglite kehtestamisega saame oluliselt piirata spontaanostude tegemist ning säästa kiusatusest lapsi ja sõltuvusega võitlevaid inimesi. On selge, et minusuguse vana pässi tarbimisharjumusi mingite ilupiltide, väänlevate tütarlaste või kaubapaigutusega ei muuda, küll on see võimalik veel kujuneva isiksuse puhul. Kui me tahame midagi muuta, siis seda saab teha just järgmist põlvkonda silmas pidades. Kõik uuringud näitavad, et pahede kiusatus on põlvkondadeülene. Vahe on kättesaadavuses. Siit banaalne järeldus: et vähendada alkoholikahjusid, tuleb vähendada kogutarbimist. Viimast piirab kompleks kolmest meetmest: hind, reklaam, müügitingimused. Vabandust, et ma seda tüütut tõde teile siin veel kord meelde tuletan. Aga need meetmed töötavad alati koosluses, üksikuna on nad ebatõhusad.
Nii, jätan teie lahkel loal osa vahele. "Jaan jõi enda surnuks. Keegi pidi ju jooma, keegi pidi ju raha ka riigikassasse tooma," kirjutas armastatud poeet 1970. aastate lõpus. Lõppkokkuvõtteks peaks olema selge kaaskodanikule, alkoholitootjale ja ka poodnikule, et Jaani ennastsalgav surm polnud siis ega ole ka praegu kellegi huvides. Juuakse ju ikka, kas siis masendavast murest või rängast rõõmust, aga meie joomakultuur on väga mitme muutuja mõjul teisem kui mujal Euroopas üldiselt.

Aitäh!

Mul on lõpp käes kohe, kui tohib. (Naer saalis.) Ma palun väga vabandust, harjumuspäraselt ei suutnud ma oma asja mõõdus hoida.

Lõpplause.

Ütleme nii, et lubatagu mul veel klassikat parafraseerida: litsid löövad litsi, vargad varastavad, joodikud joovad ja mõningad neist, äravalitud, püüavad luua õigusnorme meie oodatava ühiskäitumise mudeldamiseks. Lugupeetavad, kutsun teid mõistvale osadusele ja koosmeelele selles küsimuses! See oleks üksiti ka üleskutse jõulurahuks. Aitäh! (Aplaus.)

Aivar Kokk Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel.

Hea juhataja! Head kolleegid! Olles kuulanud kõigi fraktsioonide kõnesid, peab tõdema, et kõikides kõnedes oli tõde, ainult üks asi ununes kõikidel ettekandjatel ära. Kui te vaatate, millisena see eelnõu tuli komisjoni ja mis on sellest tänaseks saanud, siis näete, et tegelikult on väga palju kompromisse tehtud. Kõik osapooled, kes on ühelt või teiselt poolt asja vastu huvi tundnud, on komisjonis käinud ning komisjoni liikmed on suurt vaeva näinud. Aga üks tõdemus on tõesti see, et tihti hääletavad 101 Riigikogu liiget ühe, kahe või kolme poliitiku või ametniku arvamust ja sellega muudetaksegi Eesti ühiskonnas teatud mõttelaade. Ma arvan, et keeldudega on mindud mõnes asjas üle piiri, aga ma pean tõdema ka teistpidi, et selle seaduse see versioon, mida me täna hääletame, on nüüd sellises pakendis, mis kannatab hääletamist. Aga iga eelnõu hääletamisel ja arutelul tuleb vaadata kogu paketti tervikuna, ei saa lihtsalt peita või keelata, samal ajal aktsiisidega mängida ja alkoholiturismi suurendada või vähendada. Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste võimalust ei olegi. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 381 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 381. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 381 seadusena vastuvõtmise poolt on 49 Riigikogu liiget, vastu 40. Alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seadus on vastu võetud.

Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Kirgiisi Vabariigi valitsuse vaheline tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 537 teine lugemine. Rahanduskomisjoni ettekandja Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõnealuse seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 6. novembril k.a. Komisjon arutas seda 13. novembril, 6. detsembril toimus esimene lugemine ja peale seda oli see eelnõu meil arutelul veel kahel istungil: 11. ja 18. detsembril. 11. detsembril võeti vastu menetluslikud otsused (konsensuslikult): saata eelnõu saali ja panna tänasel päeval lõpphääletusele. 18. detsembril istusime igaks juhuks maha ja vaatasime, kas muudatusettepanekuid on või ei ole. Muudatusettepanekuid ei olnud. Nii et täna peaks toimuma lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Deniss Boroditš.

Aitäh! Mul on lihtsalt üldhariduslik küsimus. Tegu on väga hea eelnõuga ja kindlasti tuleb selle poolt olla. Kas te oskate aga öelda või kas tuli arutelu alla, miks on see nii palju aastaid aega võtnud, et see kahele riigile vajalik leping alles nüüd ratifitseerimisele tuleb?

Aitäh küsimuse eest, lugupeetud kolleeg! Seda oleks huvitavam küsida järgmise päevakorrapunkti arutelul, kui kõne all on analoogne leping Jaapaniga. Selle kohta meile vastati, et partneritel ei olnud mitte mingit huvi meie majanduse vastu. Aga praegu võib öelda niiviisi, et kui me enne esimest lugemist komisjonis küsisime, kui palju on Kirgiisi ettevõtted Eestisse investeerinud, siis selgus ikka soliidne arv: 13 on selliseid ettevõtteid, kes on otse või kaudselt Eestisse investeerinud. Aga ei saa öelda, et oleks leitud kedagi, kes oleks Eestist Kirgiisiasse tõsiselt investeerinud. Nii et, jah, see on 58. selline leping. Mõned asjad võtavad lihtsalt aega.

Rohkem küsimusi ei ole, avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Komisjoni ettepanek on panna eelnõu 537 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Kirgiisi Vabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 537. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eesti Vabariigi valitsuse ja Kirgiisi Vabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seadus on vastu võetud.

Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Jaapani vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 549 teine lugemine. Komisjoni ettekandja on rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Härra esimees! Eelmine ja see eelnõu liikusid komisjonis paralleelselt, nii et kõik kuupäevad on samad. Kordan üle ainult selle, et ettevalmistus teiseks lugemiseks toimus komisjonis 11. ja 18. detsembril. 18. detsembril me lihtsalt tõdesime, et muudatusettepanekuid ei olnud laekunud, 11. detsembril sai paika pandud see, et täna tuleks läbi viia teine lugemine ja panna eelnõu lõpphääletusele. Sisulist arutelu komisjonis enne teist lugemist ei olnud. Aitäh!

Küsimused. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu puhul tõid sa väga ilusasti välja, kui palju on Eesti ettevõtteid Kirgiisias ja vastupidi. Oleks huvitav kuulda ka, kui palju on Eesti ettevõtteid Jaapanis ja vastupidi. Kas selline informatsioon käis komisjonist läbi?

Aitäh küsimuse eest! Jaapani puhul me seda ei küsinud, kuna enne seda kõlas, et suurt huvi Jaapani poolt näha ei ole. Mina esitasin küsimuse selle kohta, mis puudutab pensionistaaži ja pensionide vastastikust arvestamist, sest mul on endal kaks tuttavat, kes töötavad Jaapanis, ja üks neist elab seal isegi pidevalt. Nii et juttu oli, mõnikord oli see ka huvitav, aga konkreetset arvu, kui palju on meil ettevõtteid Jaapanist ja Jaapanis meie ettevõtteid, kahjuks ei kõlanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Parandusettepanekuid ei olnud. Kas seda laadi lepingute puhul on üldse parandusettepanekutel mõtet või nad lööksid kogu süsteemi paigast ära?

Aitäh! Nojah, komisjonis kõlas ka selline küsimus, et mille kohta siin muudatusettepanekut teha, sest tegelikult see tekst, mida me praegu hääletame, on see siin, mitte see tekst, mida siin ratifitseeritakse, see suur leping, vaid vaat see. (Näitab eelnõu teksti.) Nii et see on pigem selline tekst, mis tuleb keeleliselt üle vaadata ja vähemalt kahes keeles. Muudatusettepanekuid, jah, ei ole siin praktiliselt millegi kohta võimalik teha. Aga me peame olema valmis selleks, et keegi võib tahta midagi muuta sellel esimesel leheküljel. Mul oli kunagi siin saalis üks tuttav, kes tegi muudatusettepanekuid iga seaduseelnõu kohta.

Martin Repinski, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on küsimus: kas Jaapan on juba selle lepingu ratifitseerinud ja kas nad üldse peavad selle ratifitseerima?

Jah, nad tegid seda juba sellel suvel.

Marianne Mikko, palun!

See oli eksitus, näpp läks lihtsalt pihta.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Mihhail Stalnuhhin! Avan läbirääkimised, kõnesoove ei ole. Komisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Vabariigi valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Jaapani vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 549. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 549 on seadusena vastu võetud.

Vabariigi Valitsuse algatatud erakooliseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 520 teine lugemine. Kultuurikomisjoni ettekandja Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Mulle tundub, et tänasel päeval on erakooliseaduse teemasse sujuv sissejuhatus juba tehtud. Nimelt ilmus Postimehes erakoolipidajate esindaja Ahto Kivi artikkel "Eraalgatus koolipidamises on oluline" ja ehkki ma mitme seal esitatud seisukohaga nõus ei ole, on see igal juhul kena sissejuhatus teemasse.
Aga tuletan natuke meelde selle eelnõu menetluse käiku. Vabariigi Valitsus algatas erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu 27. septembril 2017. Eelkõige luuakse eelnõuga alus eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmise toetamiseks riigi poolt lisaks üldhariduskoolide pidajatele riigieelarvest eraldatavale haridustoetusele. Samas ei sekku eelnõu kohaliku omavalitsuse üksuste õigusesse eraüldhariduskoole omalt poolt tegevuskulude katmisel toetada.
Esimene lugemine lõpetati Riigikogus 19. oktoobril, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. november. Muudatusettepanekud tulid Riigikogu liikmelt Priit Sibulalt, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, Reformierakonna fraktsioonilt ja Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt. Kultuurikomisjon palus ka Eesti Omavalitsuste Liidult, Eesti Linnade Liidult, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühenduselt, Eesti Kristlike Erakoolide Liidult, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühenduselt ning kodanikuliikumiselt Avalikult Haridusest ettepanekuid eelnõu kohta ja kõik nimetatud ka saatsid komisjonile oma mõtteid.
Kokku arutati seda eelnõu kultuurikomisjonis esimese ja teise lugemise vahel viiel koosolekul. Ma võin öelda, et enamasti toimusid arutelud paralleelselt erivajadustega lapsi puudutavate seadusmuudatuste aruteluga, see arutelu toimus ka eile siin saalis. Kui erivajadustega lapsi käsitlevate seadusmuudatuste kohta võiks öelda, et need olid komisjonis suure venna või õe rollis, siis erakooliseaduse muudatused olid pigem nagu väiksema õe või venna rollis.
Enne, kui ma muudatusettepanekuid eraldi tutvustama hakkan, ütlen, et üldse on üle 20 muudatusettepaneku. Jagan need teemade järgi: tähtajaline või tähtajatu tegevusluba, lubatud õppemaksu suurus, kohaliku omavalitsuse osa ja kehtima hakkamise aeg. Nii et neli peamist teemat, nii võiks neid muudatusettepanekud jagada.
Nüüd alustan muudatusettepanekute tutvustamist. Eelnõu järgi peab erakoolil selleks, et ta saaks toetust taotleda, olema tähtajatu tegevusluba. Nagu eelnõu menetlemise käigus selgitasid erakoolide esindajad, on seni olnud üks sagedasemaid põhjuseid, miks erakoolile ei ole tähtajatut tegevusluba väljastatud, järelevalve käigus tuvastatud asjaolu, et erakoolis võib olla mõni õpetaja, võib-olla ka paar õpetajat, kes ei vasta kvalifikatsiooninõudele. Ma möönan, et ühtpidi on see valus küsimus, teistpidi on see arusaadav. Kui tegemist on alternatiivpedagoogikaga, siis ei pruugi õpetajaks saamise protsess olla nii sujuv või keskmist rada järgiv. Mulle tundub, et alati ei pea niimoodi olema, et kui õpetajal on paberid kombes, siis on ta hea või väga hea õpetaja. Ma usun, et siin saalis on neid, kellele filosoofiat Tartu Ülikoolis õpetas legendaarne Tõnu Luik. Teda iseloomustasid kaks asja: esiteks ei jõudnud ta loengutel tavaliselt Platonist kaugemale ja teiseks olid tal kraadid jäänud tegemata. Aga ta oli kõigi arvates legendaarne, tunnustatud ja armastatud õppejõud. Igal juhul pannakse muudatusettepanekuga ette luua võimalus järelevalve käigus ja tegevus- või koolitusloa väljastamisel iga kooli puhul igal üksikul juhul eraldi hinnata, kas õppetöösse kaasatud õpetajate kvalifikatsioon on piisav, et tagada õppekava täitmine. Tõendamiskohustus lasub ses asjas järelevalvajal ehk Haridus- ja Teadusministeeriumil. Tähtajatu tegevusloa puhul ei vaadata enam nii rangelt seda, et kõik õpetajad vastaksid kvalifikatsioonile. Niisiis saab väljastada tähtajatu tegevusloa ka olukorras, kus mõni õpetaja kvalifikatsiooninõuetele ei vasta, kuid õppekava täitmine on siiski tagatud.
Teiseks olid arutlusel õppemaksusoodustused, kuna algses eelnõus oli variant, et õppemaksu lagi on 20% alampalgast ja suurem on see sel juhul, kui teatud hulk õpilasi on õppemaksust kas osaliselt või täielikult vabastatud. Kultuurikomisjoni muudatusettepaneku kohaselt eelistati selle erisuse asemel, et õppemaksu lagi võib kõrgem olla, juhul kui osa õpilasi on maksust vabastatud, seda, et erakooliseadust täiendatakse nõudega, et erakoolipidaja avalikustab kooli veebilehel õppemaksu suuruse ning sihtrühmad, millesse kuuluvatel õpilastel on võimalik erakoolis õppida õppemaksusoodustust saades või õppemaksu maksmata.
Järgmiseks muudatusettepanekud, mis puudutasid tähtajatut tegevusluba. Üldiselt on nii, et kui keegi asutab kooli, siis talle antakse alguses tähtajaline tegevusluba kolmeks kuni viieks aastaks ja kolme kuni viie aasta pärast, kui Haridus- ja Teadusministeeriumi kontroll on tuvastanud, et kõik on korras, siis võib näiteks esimesele kooliastmele anda tähtajatu tegevusloa. Kultuurikomisjonis me arutasime seda teemat ja jõudsime seisukohale, et tegevuskulutoetuse taotlemiseks on vaja, et erakoolil oleks tähtajatu tegevusluba vähemalt ühel kooliastmel ja kool peaks olema tegutsenud vähemalt neli aastat. Nii et kui kool on toiminud, ütleme, neli aastat ja on saanud esimesele kooliastmele tähtajatu tegevusloa, siis ta võib taotleda ka tegevuskulutoetust.
Nüüd muudatusettepanekud, mis puudutasid õppemaksu suurust. Ettepanekud varieerusid 20%-st kuni 35%-ni alampalgast. See on küsimus, kus tõenäoliselt lõplikku või selget seisukohta ei saagi olla. Lõpuks jäävad ju 20% ja 35% vahele ka näiteks 21%, 22%, 27% või 33%. Loomulikult on erakoolidel soov, et õppemaksu lagi oleks võimalikult kõrge. Samas on arusaadav riigi soov, et õppemaksu lagi oleks piisavalt madal, nii et ka väiksema sissetulekuga perekondade lastel oleks võimalik erakoolis õppida. Ütlen lihtsalt, et lõpuks jäi selleks protsendiks 25%, aga nagu ma ütlesin, see on küsimus, mille üle võib lõputult kõnelda. Veel oli ettepanek, et see muutuks aastate jooksul, nii et järgmisel aastal oleks lubatav õppemaks kuni 35%, aasta edasi 30% ja siis jõuaks see 25%-ni.
Järgmiseks, kohaliku omavalitsuse nõusolek toetuse eraldamiseks. Seda puudutasid neli muudatusettepanekut, minul on nad kirjas numbrite 13–15 all. Siin komisjonis kahtlust ei olnud. Kõik olid seda meelt, et kohalikul omavalitsusel peab olema õigus öelda kas lõplik või peaaegu lõplik sõna tegevustoetuse eraldamise suhtes. Ühesõnaga, meil on vaba maa ja ei saa takistada, et keegi erakooli loob, aga kui see on näiteks otseselt vastuolus kohaliku omavalitsuse koolivõrgukavadega, siis võib vallavanem patsutada direktorile õlale ja öelda, et, hea küll, tee oma tööd, aga me oleme selle vastu, et teile tegevustoetust eraldada, muidu on konkurents liiga ühe poole kasuks. Sellega olid kõik nõus, et kohalikul omavalitsusel peab see õigus olema. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kohalik omavalitsus annab nõusoleku tegevustoetuse eraldamiseks, siis on see reeglina Haridus- ja Teadusministeeriumile alus tegevustoetuse eraldamise otsusest keeldumiseks. Vaid põhjusel, kui ministeeriumil tekib põhjendatud kahtlus, et erakooli õppekohtade loomisega püütakse asendada kohalikule omavalitsusele pandud hariduse kättesaadavuse tagamise kohustuse täitmist, võib Haridus- ja Teadusministeerium tegevustoetust mitte eraldada. Nüüd ma tõttasin natuke ette. Siin on silmas peetud juhtu, kui kohalik omavalitsus soovib erakooli abil eirata talle pandud põhiseaduslikku kohustust. Aga see, millest ma enne kõnelesin, mis juhul Haridus- ja Teadusministeerium võib ikkagi kohaliku omavalitsuse otsusest kõrvale kalduda, on seotud haridusliku mitmekesisusega. Erandlikul juhul, kui muud toetuse eraldamise tingimuseks olevad nõuded on täidetud, on Haridus- ja Teadusministeeriumil õigus teha hariduse mitmekesisuse või muu avaliku huvi tagamiseks tegevustoetuse eraldamise otsus ka ilma kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekuta. Me saime komisjonis aru, et see saab olla ainult väga erandlik juhtum.
Siis olid veel muudatusettepanekud selle kohta, et see, mida sisaldab erakoolimaks, peaks olema ühtselt mõistetav ega tohiks olla võimalust, et erakoolimaks sisaldab ka tasu aasta jooksul toimuvate ekskursioonide, koolitoitlustamise jms eest. See, mida erakoolitasu sisaldab, peab olema üheselt mõistetav.
Oli ka küsimus tegevuskulu piirmäärast. Eks ole ju pikalt nõnda olnud, et Tallinnas ja Tartus on munitsipaalkoolid tajunud teatavat ülekohut, kuna tegevuskulutoetus Tartus, ma tean, oli paar aastat tagasi 63 eurot õpilase kohta, Tallinnas vist 57–58 eurot, aga samas linnas asuvad erakoolid said toetust Eesti keskmise kohaselt, vist 92–93 eurot. Jah, teatav ebaõigluse tunne munitsipaalkoolidel oli, aga nüüd saab eelnõu kohaselt tegevustoetust vastava kohaliku omavalitsuse keskmise järgi. Sinna on parandusettepaneku kohaselt pandud veel lisaklausel, et see toetus ei tohi ületada Eesti keskmist, sest mõnes kohalikus omavalitsuses võis ta üle selle olla.
Nii, olemegi jõudnud muudatusettepanekute juurde, mis puudutavad seaduse kehtima hakkamist. Lõpuks jäi komisjonis peale muudatusettepanek, mille järgi hakkab seadus kehtima üldises korras, st et ilmub Riigi Teatajas ja kümme päeva pärast seda hakkab kehtima.
Menetluslikud otsused: otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks, 20. detsembriks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis on meil ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele 10. jaanuaril 2018. Aitäh!

Esimese küsimuse ettekandjale esitab Jürgen Ligi.

Hea ettekandja! Te rääkisite nii keeruliselt sellest tegevustoetusest, et ma küll jälgisin, aga aru tõesti ei saanud. Öelge nüüd, kas kellelgi on õigus tegevustoetuse saamisest või maksmisest keelduda? Kuidas see asi tegelikult toimub? Siiani on olnud automaatne seaduslik garantii, et see tegevustoetus tuleb. Kas nüüd jääb nii või on kuidagi teisiti?

Tegevustoetuse taotlusel, kui erakool selle esitab, peab olema juures kohaliku omavalitsuse seisukoht. Kui see seisukoht on eitav, siis reeglina tegevustoetust ei maksta.

Palun, Krista Aru!

Austatud härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatasin täna hommikul huviga 2015. aastal Riigikogu saalis toimunud vaidlusi erakoolide rahastamise üle, lugesin neid stenogramme ja protokolle. Sotsiaaldemokraadid olid siis väga selgelt selle vastu, et eraüldhariduskoole võiks üldse riigieelarvelise toetuse abil rahastada, hariduskulusid küll, aga küsimus on just tegevuskuludes. Millised põhimõttelised seisukohad on nüüd ümber hinnatud või mida uut on ilmnenud, et see seisukoht on kardinaalselt muutunud?

Ma tunnistan oma tegemata tööd, ma tõesti ei ole neid eelnevaid protokolle, mis on pärit sellest ajast, kui mind siin ei olnud, nii hoolega lugenud. Ma mäletan, et ma saatsin siis kirja Mihkel Rauale, kes tol hetkel oli kultuurikomisjonis. Tema vastus oli pigem selline, et see ei ole meie võitlus. Mina tõlgendasin seda kompromissi otsimisena. Mulle tundub, et teatav kompromiss ka sündis. Võib-olla tegin ma Mihklile liiga. Seal meilis oli midagi veel, mida ma hetkel peast tsiteerida ei suuda. Mulle jäi nagu mulje, et sotsiaaldemokraadid otsisid selles küsimuses pigem kompromissi. Aga tunnistan veel kord oma viga, neid protokolle ma kõiki läbi lugenud ei ole. Luban, et pikal jõuluvaheajal ma seda teen.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Erakoolid käsitlevad praegu õppemaksu väga erinevalt. Osas erakoolides on õppemaks ainukene raha, mida lapsevanem kooli toob, aga teistes erakoolides on lisaks õppemaksule veel mitmeid teisi tasulisi teenuseid. Te küll alguses veidi rääkisite õppemaksu definitsioonist, aga ma küsin siiski üle. Mis jäi praeguse seisuga õppemaksu definitsiooniks? Mida käsitletakse eelnõu järgi õppemaksuna, millest hakatakse seda protsenti arvestama?

16. parandusettepanek, komisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Siin seisab: "Õppemaks käesoleva paragrahvi tähenduses on õpilaselt või tema vanemalt nõutav mistahes tasu eraüldhariduskooli vastuvõtmise või õppekava täitmise, sealhulgas õpikeskkonna loomise eest. Õppemaksu hulka ei arvata õppekavaväliste tegevuste kulusid, sealhulgas huvitegevuse ja pikapäevarühma kulusid ning koolitoidu, majutuse, transpordi ja muude õppimist toetatavate teenustega seotud kulusid."

Jürgen Ligi.

Aitäh! Hea ettekandja, te praegu reetsite poliitilise saladuse, viitega kirjavahetusele Mihkel Rauaga. Võin kinnitada, et sotsid olid üheselt samal seisukohal, mis tollane haridusminister Ligi ja haridusministeerium, nad olid väga kriitilised erakoolide rahastamise selle skeemi suhtes ja väga nõus kompromissiga see tühistada, nad olid nõus üleminekukompromissiga. Juhul, kui Mihkel niimoodi vastas, siis selles oli ainult see sõnum, et ärme teeme, oleme sõbrad IRL-iga, mitte ei jää oma seisukoha juurde. Seda tähendas see, et see ei ole meie võitlus. Aga minu küsimus on teie sissejuhatuse kohta. Te viitasite ajaleheartiklile ja oli lootusrikas sissejuhatus, et te ei ole nõus kõigega, mis lobist seal kirjutab. Millega te nõus ei ole? Ma tahakski teada, mis on see sotside sisuline arusaam. Nad on nelja silma all korduvalt kinnitanud, et nad on minuga väga nõus. Aga palun proovige neid mittenõustumisi siis ...

Tunnistan, et mina ei ole nelja silma all seda öelnud, aga jah, võib-olla oli natuke lihtsameelne alguses seda ajaleheartiklit tsiteerida. Üks niisugune põhiasi oli see, et mulle tundus, nagu selles ajaleheartiklis oleks alahinnatud kohaliku omavalitsuse soovi ja võimet – asub see omavalitsus siis linnas või maapiirkonnas – koolivõrku kujundada ja seal ka hariduslikku mitmekesisust kujundada. Mulle tundus, et see oli kohalike omavalitsuste ja riigi vastu – ka riik ju peab üldhariduskoole ja gümnaasiume – natuke ülekohtune, isegi mitte natuke, vaid pigem keskmiselt ülekohtune kohalike omavalitsuste ja riigi vastu.

Lauri Luik.

Aitäh! Hea ettekandja! Palun täpsustage, kui paljusid erakoole see seaduseelnõu puudutab. Õigemini, kui paljud praegustest erakoolidest täidavad neid tingimusi, mis selle seadusmuudatusega on ette nähtud? Kui suur on kokkuvõttes üldmõju eelarvele?

Jah. Mul on siin Exceli tabel, aga siin ei ole numeratsiooni. Lihtsalt, kui lubad, siis ma hinnanguliselt ütlen. 10, 20, 35, 50 – ma pakun, et siin on umbes 60 kooli, kelle puhul võib näiteks rääkida mahtumisest selle 25%-lise õppemaksu sisse. Esimesel pilgul on näha, et kui rahvusvahelises koolis on see protsent 252, siis on selge, et kümnekordset vähendamist seal ei tule. Nüüd, kui kusagil on õppemaks 46% alampalgast, nii nagu on erakoolil Edu Valem – ma tunnistan, et ma ei tea sellest koolist midagi –, siis mulle tundub, et nemad peavad tugevasti pingutama. On ka neid koole, kus õppemaks on null, st nad ka praegu ei võta õpilaselt mitte midagi. Niimoodi esmasel pilgul on näha kümmekond erakooli, kus selle õppemaksu lae arvesse võtmine väga lihtne ei ole. Aga neil on mitu aastat aega üleminekuks, sest esimesel aastal on lubatud 35%, teisel aastal 30% ja kolmandal aastal jõuab see maks 25%-ni.
Mis puudutab tegevuskulude prognoosi, seda, mida see riigieelarvele tähendab, siis mul on üks spikker, aga ... (Hääl saalist.) Mul on üks ... Ei, minule? Aa, ei! Viktoria ütles, et ütle kõvemini, aga ma hakkasin vaatama, et ma nagunii kõnelen mikrofoni. Kui lubad, siis ma palun selle sulle saata, sest ma ei ole arvudes väga kindel.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Euroopas rahastatakse erakoole erinevalt, seal on erinevad süsteemid välja töötatud. Kuidas te hindate, kuhu meie erakoolide rahastamisest lähtuvalt Euroopas kuuluma hakkame, millisesse piirkonda, kui me selle seaduse vastu võtame?

Jah. Ma tunnen natukene paremini Skandinaavia põhimõtteid. Seal on sageli nii, et tegevuskulutoetust saab siis, kui õppemaksu ei võeta. Ma mäletan, Taani ja minu meelest ka Rootsi variandis oli see vist 15%. Aga siis vaadatakse seda, et munitsipaalkoolis või riigikoolis ja erakoolis ühe õpilaste kohta tehtud kulutustel ei tekiks väga suurt vahet. Vaatame Eestis kulutusi õpilase kohta. Täiesti oma kategooria on muidugi rahvusvaheline kool, aga vaatame näiteks Waldorfi koole, kristlikke koole või teatud alternatiivpedagoogika koole. Vähemalt nende andmete järgi, mis minul on, kulud ühe õpilase kohta väga erinevad ei ole.
Te küsite, kuhu me paigutume. Siin loeb hästi palju ka isiklik kogemus. Ma arvan, et ma olen käinud umbes 20 erakoolis, ja mis ma salgan, luksuse sees nad ei suple. Vaatame kas või Sütevaka kooli või Tartu katoliku kooli. Mulle endale tundub, et me Skandinaavia mudelisse päris ei mahu, võib-olla oleme toetuse puhul natuke heldemad. Aga haridusasjad on dünaamilised, mitte staatilised. Tõepoolest, võib-olla viie või kümne aasta pärast me peame need asjad uuesti üle vaatama.

Palun, Yoko Alender!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Teie jutust võis eeldada, et te ise leiate, et kohalik omavalitsus on n-ö pädev koolivõrku kujundama, seda ka mitmekesisuse aspektist. Kuidas siis nüüd selle eelnõuga lõpuks on, kas kohalikul omavalitsusel on piisav sõnaõigus? Kui kohalik omavalitsus ei soovi sellist kooli, siis kas riik on vaatamata sellele ikkagi sunnitud need kulud katma?

Minu selge arusaam on ja vähemalt minu tõlgenduse järgi jäi ka komisjonis kõlama seisukoht, et kui kohalik omavalitsus näitab punast tuld, siis see on – kunagi oli selline väljend nagu varane punane – punane tuli põhimõtteliselt ka HTM-ile. Jah, see läheb tõesti natuke vastuollu sellesama mitmekesisuse aspektiga. Ma lähtusin võib-olla liialt ühest artiklist, kui ma ütlesin, et kohalik omavalitsus suudab mitmekesisuse aspekti alati tagada. Ühesõnaga, küsimusele vastates ütlen, et vähemalt mina olen aru saanud nii, et kohaliku omavalitsuse punane tuli tähendab punast tuld ka HTM-ile, välja arvatud mõnel erandlikul juhul.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Kui sul see tähtis tabel seal laua peal juba ees on, siis palun, kas sa vaataksid sealt, kus erakoolis saab õppida tasuta või n-ö nullõppemaksuga?

Ohh! Nii, minul on siin Kohila Mõisakool, nüüd läheb kurvaks, nüüd tuleb pisar silma, sest siin on kirjas Krabi Kool, kus ma ise olen kuus aastat õpetanud ja mida enam ei ole, Käo Põhikool, Leiutajate Külakool, Mihkli Kool, Püha Miikaeli Kool ja Rakvere Eragümnaasium.

Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Komisjonis sellest küll juttu ei olnud, aga kuidas teie seda hindate? Üks probleem meil korraks mainimisi esile kerkis. Kuivõrd see eraüldhariduskoolide kvaliteet, mitmekesisus ja õpetatava tase võib kujuneda ja on juba kujunenud konkurendiks avalikule koolivõrgule? Ise te olete õpetajana avalikus koolivõrgus töötanud. Kui tõsine see probleem ikkagi konkurentsi poolest on?

Küsimus puudutab ju ka hariduslikku kihistumist. Ma oleksin väga kehv sotsiaaldemokraat, kui ma sellele ei mõtleks. Ma nüüd ütlen kaks arvu, mis tegelikult ei ole statistika, vaid lihtsalt kahe aasta väljavõtted. Küsija teab ja ma arvan, et enamik saalist teab, et ma olen 20 aastat õpetanud väga heas gümnaasiumis, Treffneri koolis. Kui õpilased pärast põhikooli kooli valivad, siis on Treffner ikkagi üks esimesi valikuid. Kui erakoolide tase hakkaks munitsipaalkoolide taset ületama või oleks näha, et seal on paremad tingimused, siis peaks päris suur protsent nendest lastest Treffneri kooli tulema. Tartus on erakoolilapsi 12%. Ma ütlen veel kord, et see ei ole statistika, vaid need on kaks arvu. 2015. aastal oli 180-st HTG-sse sisseastujast erakoolist pärit kolm. See on üle 1%, aga alla 2%. 2016. aastal tuli 13 last. (Vahel mängib see, et klass hakkab ühele juhtoinale järele jooksma ja nad kõik tulevad.) Jah, loomulikult, ma ütlen, see ei ole statistika selles mõttes, et Treffnerisse tuleb ju lapsi üle Lõuna-Eesti. Aga see erakoolidest tulnud õpilaste protsent näitab pigem seda, et ma veel ei näe, nagu õppetingimused oleksid seal paremad või konkurents oleks munitsipaalkoolide suhtes kuidagi ebavõrdne. Ma veel seda ei näe.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te enne mainisite seda, et on kindlasti teatud koolid, kes selle kriteeriumi sisse ei mahu, ma pean silmas seda 25%. Oskate te aga öelda, et kui te vaatate seda nimekirja täna ja kahe aasta pärast, siis mida te näete, kui mitu kooli on ennast selle seadusega kooskõlla viinud? Kui palju tegelikult võiks olla selliseid nn hüvega liitujaid?

Jah, sisetunne ütleb, et rahvusvahelised koolid jäävad ikkagi omaette. Eesti Rahvusvahelises Koolis on tasu 252% alampalgast, Tallinna Euroopa Koolis 143%. No nemad tõenäoliselt mitte. Aga võtame näiteks Rocca al Mare Kooli, kus tasu on 35% alampalgast. Ma ei ole päris kindel, ka Liina küsis selle kohta, mis on selle õppemaksu sees. Tunnistan, et ma ei julge siin ennustamisega tegeleda. Ma arvan, et 90% hakkab tegevustoetust saama, aga 10%-ga on nii ja naa. Ei julge öelda. See on tulevik ja tuleviku ennustamine on alati üks ebakindlamaid asju.

Palun, Yoko Alender!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Oma vastuses minu küsimusele selle kohta, milline ikkagi on edaspidi kohaliku omavalitsuse ja riigi otsustusõigus erakoolide rahastamisel, olite te pisut ebamäärane. Kas te ei arva, et see olukord, mida me selle eelnõuga loome, hakkabki olema ebamäärane ja järgnevad just nimelt sarnased kohtuvaidlused nagu need, mida praegu soovitakse vältida?

Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma üldse seda ei karda. Jah, ma tean, et see on natukene vastusest kõrvalepõikamine. Aga üldiselt ma kooliasjades usun koostöösse, ma usun koostöösse kohaliku omavalitsuse ja erakooli vahel. Ma usun, et see on võimalik. Üsna selgelt, vähemalt komisjonis jäi nii kõlama, on kohaliku omavalitsuse "ei" ka HTM-i jaoks "ei". Jah, väga erandlikud juhud välja arvatud. Võin selle koha veel kord ette lugeda: "Kui kohalik omavalitsus ei anna nõusolekut toetuse eraldamiseks, on see reeglina Haridus- ja Teadusministeeriumile alus tegevuskulutoetuse eraldamise otsusest keeldumisele." Samas tunnistan, et hariduses ma natuke kardan niisuguseid lõplikult lukku löödud asju. Haridus on keeruline ja erandlikke asju tuleb seal vahel ette.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Meile jäi meelde teie uusaastalubadus süveneda kunagistesse protokollidesse. Olen kindel, et kolleegidel see lubadus meelest ei lähe. Avan läbirääkimised. Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See seadus mitte ainult ei näe halb välja, vaid ka on väga halb. Siin on õigused, vabadused ja kohustused täiesti lootusetult pahupidi, ja mis kõige hullem, jälgides Toomas Jürgensteini tähelepanelikult, selgus, et me ei tea, kui segi. Me tegelikult ei saa aru, mida siis Riigikogu otsustama hakkab, sest juhtivkomisjoni ettekandja räägib, et ta loodab, ta tunneb ja ta arvab. Aga see, mis juhtuma hakkab, on tegelikult väga tähtis. See on väga tähtis ka otsustamaks, kas seda seadust üldse on millekski vaja. Miks oli vaja minna kohaliku omavalitsuse autonoomia kallale, kui lõpuks see autonoomia on ja ei ole, on ja ei ole? Just nii, nagu parajasti ühe või teise küsimuse juures parem tundub.
Skandinaavia mudel see kindlasti ei ole, sest Skandinaavias on väga ranged piirangud erakoolide tegemisel. Seal on kas õppemaksukeeld, rahastamise piirang või õpetajate palga piirang. Selliste asjadega tagatakse, et avalikku teenust osutatakse erasektoriga kooskõlas.
Ja mis siin täpsemalt segi on? Kõigepealt, riigil on kohustus tagada lapsele tasuta koolikoht ja ta on seda koos omavalitsusega suutnud maailma tipptasemel ka pakkuda. Tipptasemel! Kõik näitajad on ülihead, ei ole mitte millegi üle nuriseda, midagi puudu ei ole. Teiselt poolt on meil alati olnud väga liberaalne suhtumine igasugusesse eraalgatusse. Ka siin ei olnud mõnda aega, eelmisel kümnendil midagi ette heita. Erakoolid said õpetajate palga, nad said õppevahendid ja veel nipet-näpet samamoodi nagu munitsipaalkoolid, aga siiski, erasektor jäi erasektoriks, ta lõi mingisuguse riski ja eeldati mingisugust oma panust, mis võimaldas õiglasemat konkurentsi.
Nüüd on juhtunud see, et kui me eelmise valitsuse ajal tegime kompromissi, et see, kuidas öelda, ülerahastamine või ülegaranteerimine järk-järgult kaob, omavalitsused saavad ise otsustada, kas nad maksavad karpide eest või mitte, siis uus valitsus otsustas esimese asjana teha asju tagurpidi ja seda raskelt tulnud kompromissi murda. Me ei saa siiani aru, kas ta üldse tegeleb või ei tegele tegevustoetuse taastamisega. Ei ole loogiline, et riik oma rahaga konkureerib munitsipaalkoolidega sellises ulatuses, kui munitsipaalkoolidel on kohustused ja erakoolidel on ainult õigused. Ei ole loogiline selline juhtimismudel, kus üks otsustab ja teisele esitatakse arve. Üks otsustab kooli asutada ja maksumaksjale esitatakse arve ja ta peab automaatselt maksma. Me täpselt ei tea, mis sellega praegu toimumas on.
Kurioosum on ju see, et riigil ei ole tõsist probleemi kvaliteediga, sest me anname väga ühtlast haridust. Meil ei ole ammugi mingit probleemi kinnisvaraga: koole on väga palju, koolipinda on üle, lapsi jääb vähemaks ja koolipinda on liiga palju. Me maksame selle eest, et omavalitsused koolipinda vähendaksid. Samal ajal maksame kurioosselt peale sellele, et erakoole tekiks järjest rohkem. See takistab hariduskulude optimeerimist, raha suunamist hariduse sisu ja õpetaja palga parandamiseks.
Palun kolm minutit lisaaega!

Palun! Kolm minutit juurde.

Me oleme sattunud olukorda, kus erasektor on igatepidi riiklikum kui riiklik sektor ise. Tal on seaduse järgi täielikud riiklikud garantiid, ta ei allu koolivõrgu reformi paratamatustele ja saab ka rohkem õigusi. Riigi käest on õigus võtta õppemaksu ja tegevuskulu ning raha õpetajate palga ja õppevahendite jaoks – haridustoetus on selle nimi.
Vastuoludest veel. Seaduses on jälle tegeldud jaburlusega. Miks on vaja igat asja reguleerida? Jällegi, see on erasektor, aga me reguleerime seda nagu riiklikku. Isegi veebilehte hakkame seaduse tasemel reguleerima. Me reguleerime õppemaksu. Miks me selle koha peal peame nendega õiendama? Kui on eesmärk, et nad oleksid jätkusuutlikud, siis anname neile parem võimaluse majandustegevust arendada. Ei, me hakkame reguleerima sisuliselt õppemaksu taset ja ka seda, mida selle õppemaksu eest saab! Kooli enda eelarvet hakkame reguleerima! Kus me veel erasektorisse niimoodi sisse sõidame? See on täisjaburlus. Mõelge, kultuurikomisjon, millega te tegelete! Need ei ole seaduse paragrahvid, see ei ole loogiline riigi ülesehitus! Eile oli täpselt sarnane asi.
Vastuoludest veel. Kui Mailis Reps tuleb ja räägib, et ta on igati omavalitsuste vastutuse suurendamise poolt HEV-koolides, siis järgmise eelnõuga seoses räägib, et ei, ta võtab selle vastutuse või kaalutlusõiguse omavalitsustelt ära. Ma ei tea, kas see on uuesti tagasi antud või ei ole. Selle paluks siiski seadusandjale selgeks teha.
Loomulikult on siin tõsised hariduse kihistumise riskid. Toimub teatud sotsiaalne võrgustumine nagu vene koolis, mingisugused soodsamad rahastamistingimused kasvatavad kindlasti teistmoodi seltskonda ja meie ühtluskool tegelikult on mõneti löögi all. Ma tahaks siiski sotside südametunnistusele koputada. Täiesti jabur on minna erakoolile ütlema, et tal peavad olema tasuta kohad. Maksa kinni see koht, kui sul on vaja! Maksa kinni see õpilaskoht, aga ära kirjuta talle ette mingisugust tasuta koha pakkumise kohustust! See on ju nõme! See on mingi Brežnevi pakike, mingisugune sotsialistlik riiklik reguleerimine, kuigi tegu on erasektoriga. Miks ta ei võiks ise valida, kas ta teeb seda? Miks me peame selliseid asju ette kirjutama?
Ma tuletan meelde, et selle seaduse suhtes on alati olnud väga kriitilised omavalitsused, president, õiguskantsler ja Riigikontroll. Ma ei aja siin mingisugust parteilist kinnisideed, vaid see on kõige läbivaieldum regulatsioon üldse. Me teeme suure vea ja väga segase süsteemi. Ja aru ei ole saada, mis see eesmärk on. Eesmärk ei saa olla tasulise hariduse kättesaadavaks tegemine. Sellist eesmärki täidab riik sel moel, et ta pakub tasuta haridust, selleks on tal koolivõrk, selleks on tal õpetajad, selleks on tal know-how. Nii et mul on kahju. Aitäh!

Seaduseelnõu sätete arutelu jätkab Liina Kersna. Palun!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! USA majandusteadlane liberaal Milton Friedman, keda peetakse üheks kõige olulisemaks majandusteadlaseks 20. sajandil, on öelnud, et kui riik on lastevanematele andnud vabaduse lapsele kooli valida ning seda ka rahastatakse, võivad riigi hariduskulud hoopis väheneda, ehkki kogukulutused kasvavad, kuna riigi panusele lisandub lastevanemate osa. Riigi roll peaks Friedmani hinnangul piirduma nõudmisega, et koolid vastaksid kehtestatud standarditele. Koolide rahastamise mudelid on Euroopas liikunud aina enam selles suunas, et toetada lastevanemate autonoomsust ja vabadust valida oma lapsele sobiv kool.
Statistikast tuleb välja, et Soomes, Rootsis ja Norras panustavad lastevanemad haridusse kõige vähem, veidi üle 0,1% SKT-st. Sarnases suurusjärgus panustavad haridusse ka Belgia, Eesti, Taani ja Island. Neis riikides panustavad lastevanemad oma vahendeid haridusse 0,3–0,5% SKT-st. Kuna erakoolides õppijate arv näitab stabiilset kasvutrendi ka Eestis, on kasvanud ka lastevanemate panus haridusse. Näiteks, kui 2012. aastal panustasid Eesti lastevanemad haridusse ligi 4 miljonit eurot, siis 2014. aastal juba 8 miljonit. See on väga oluline panus haridusse. Samal ajal tuleb andmetest välja, et riikides, kus lastevanemate panus on väike, panustab riik ise haridusse märkimisväärselt rohkem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kui Euroopa Liidus keskmiselt panustavad lastevanemad haridusse 0,8% SKT-st ja avalikest vahenditest eraldatakse haridusele 5,3%, siis Skandinaavia riikides panustatakse avalikku raha 6%, Taanis aga lausa 9% SKT-st. Näiteks tuleb Soomes, Rootsis, Hollandis ja Slovakkias ligi 100% erakoolide rahastusest avalikest vahenditest. Sloveenias, Saksamaal, Belgias, Ungaris ja Luksemburgis rahastatakse erakoolide eelarveid avalikest vahenditest 80–90% ulatuses, samal ajal näiteks Suurbritannias ja Kreekas saavad erakoolid avalikest vahenditest alla 1% oma eelarvest. OECD statistika järgi jääb Eesti erakoolide rahastus avalikest vahenditest 70–80% vahele. Seega, me panustame riigina erakoolidesse vähem ja lastevanemad panustavad rohkem kui Skandinaavias keskmiselt. Oluline on aga see, et mida suurem on erakoolide riiklik rahastus, seda väiksem on sotsiaalne kihistumine era- ja munitsipaalkoolide vahel. Seda näitavad uuringud ja seda tasub meil erakoolide rahastamise mudelit luues silmas pidada. Aitäh kuulamast!

Toomas Jürgenstein.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ütlesin enamiku asju juba ära, nüüd veel mõni üksik asi. Kõigepealt sellest Exceli tabelist, kus ei olnud numeratsiooni. Seal oli 54 erakooli. Ma vahepeal tegelesin natuke matemaatikaga.
Teiseks, suur tänu eelkõneleja Liinale! Ma olin nagu teist meelt või teisel arvamusel, et Eestis panustatakse ikkagi enam kui Skandinaavias, aga nüüd ma sain teada. Inimene õpib kogu elu, ma sain jälle midagi teada. Aitäh!
Eks ta nii ole, et me läheme selle eelnõuga edasi pisut vastuoluliste tunnetega. Erakoolide teemas saavad kokku riigi ja kohalike omavalitsuste kohustused, erainitsiatiiv ja -huvi, lastevanemate soovid, õppekava, loomulikult õpilased, kes väärivad võrdseid võimalusi. Ütlen üsna alguses ära ka oma juhtmõtte: minu meelest on haridusmaastik dünaamiline, mitte staatiline suurus ja on täiesti loomulik, kui me nende teemade juurde tagasi tuleme, võib-olla viie aasta pärast, võib-olla kunagi hiljem. Jah, ka kool muutub.
Ma kindlasti ei idealiseeri erakoole, neil on kõigil oma tugevused ja nõrkused. Eesti haridusmaastikul on asju, mida munitsipaal- ja riigikoolid on erakoolidelt õppinud, kuid samuti on erakoolid õppinud munitsipaal- ja riigikoolidelt. Mul on natuke erialane lähenemine, aga mulle tundub, et erakoolid on ka omajagu usuküsimus. Näiteks, ma tõesti usun kohaliku omavalitsuse ja erakooli koostöösse. Tartu linna näitel on see võimalus olemas. Erakoolides õpib seal 12% põhikooliõpilastest, ning nagu Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave on mitu korda öelnud, erakoolid on aidanud linnal kokku hoida rohkem kui ühe koolimaja ehitamise raha. Olgu see täpne arv siis 1,3 või 1,5, aga linn oleks pidanud selle raha eest kooli ehitama. Ja see ei ole väike summa.
Ma usun ka hariduse mitmekesisusse. Mulle näib, et niisugust kogukonnakesksust, lastevanemate kaasamist ja natuke võib-olla – palun vabandust – ka üleolekut hinnetest, üleolekut hindekesksusest on paljud munitsipaal- ja riigikoolid õppinud just erakoolidelt. Erakoolides on sageli alles teatud asju, mille kohta meil ei ole väga selgelt seisukohta, kuidas see töötab. Toon näiteks Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, kus siiamaani on olemas ka progümnaasiumi osa, mida Eestis üldiselt enam ei ole. Seal see toimib ja mine tea, mingil hetkel on see kogemus meile võib-olla väga kasulik.
Midagi pole teha, mina usun inimeste tarkusesse. Ma usun, et kiusu pärast keegi kooli ei asuta. See, et ta peab olema neli aastat tegutsenud ja saanud tähtajatu tegevusloa, on ikkagi piisavalt kitsas nõelasilm. Sealt läheb läbi heade ideedega inimene, aga õnneotsija jääb sinna pidama. Veel kord: ma peaksin olema puruloll ja ...
Palun veel kolm minutit!

Kolm minutit juurde, palun!

Ma peaksin olema puruloll ja väga vähe sotsiaaldemokraat, kui hariduse kihistumise teema mind ei erutaks. Nimetan veel kord need arvud. 2015. aastal oli 180-st Treffnerisse vastuvõetust kolm pärit erakoolist, 2016. aastal oli neid 13. Kui me kõneleme kihistumisest, siis mulle tundub, et me peaksime enam kõnelema ikkagi koolikatsetest või vanemate annetustest munitsipaalkoolides, mis on teada tõsiasi.
Kokkuvõtteks. Olen käinud päris paljudes erakoolides. Kokkuvõtliku hinnangu andmisel mõjub ikkagi hästi sageli isiklik kogemus. Mida ma olen nendes koolides näinud? Ma olen näinud seal sageli ideid ja üsna vähe luksust. Ei ole seal luksust, aga ideid on. Pigem kannatatakse seal kitsaid olusid ideede nimel. Mulle tundub, et ideedega võib ikka edasi minna ning viie või kümne aasta pärast, aga võib-olla ka varem vaatame seda teemat jälle. Aitäh!

Priit Sibul.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma tahaksin rääkida mõne sõna haridusteemadel laiemalt, mitte ainult konkreetselt sellest eelnõust, mille kohta ma loomulikult ka oma arvamuse ütlen. Muudatusi PGS-is ja erakooliseaduses tehakse lootuses, et lapsed saaksid oma võimeid ja huvisid arvestades parima hariduse. Hariduse headuse hindajana ei näe ma paraku mitte riiki, vaid lapsevanemat. Eestis on tihti näha, et omavalitsus või riik arvavad, nagu lapsed oleksid nende omand, ressurss, mille abil raha eelarvesse tuleb või mille tõttu see sealt välja läheb. Lisaks saab sellest ressursist fame'i, PISA-fame'i. Selline suhtumine tuletab mulle meelde pärisorjust, 19. sajandi alguse ja varasemat elukorraldust Eestimaal. Nii konservatiiv kui ma ka pole, iga nüansi mõttes ma sellesse aega tagasi minna ei soovi.
Head kolleegid! Ma usun siiralt, et maksuraha on kodaniku oma ning riik ja omavalitsus saavad olla vaid head abilised, kes võimaldavad sellel rahal liikuda sinna kooli, mida lapsevanem ise eelistab. Nõnda on mul hea meel, et erakoolide rahastamise probleemile on lõpuks leitud lahendus, millega võib enam-vähem rahule jääda. See on samm õiges suunas, stabiilsuse suunas. Ma tänan koalitsioonipartnereid ja ministrit, kes mõtlesid aktiivselt kaasa ja otsisid heas tahtes parimat võimalikku lahendust, et lastevanemad saaksid põhiseaduse vaimust tulenevalt olla esmased vastutajad oma laste hariduse eest. Stabiilsus erakoolide tegevuskulude katmisel ja mõistlike õppemaksude rakendamisel loob vanematele võimaluse oma lapsele sobilikku haridusteed leida. Tõsi, veel parem oleks mu meel, kui me ühel päeval jõuaksime rahastusmudelini, mis peaks silmas seda, et pole vahet, kes on koolipidaja, on see siis riik, omavalitsus, lastevanemate loodud mittetulundusühing, haridusentusiastide loodud sihtasutus või keegi muu. Kui me räägime maksuraha mõistlikust kasutusest, siis ei pea me koolide puhul rääkima mitte omandivormist, vaid õpilaste arvust ja põhjendatud eranditest, mida me oleme valmis lubama.
Ma tean, et selle jutu peale läheb karv turri ühtluskooli eestkõnelejatel. Mulle tundub, et nad otsivad ühtluskooli valest kohast – omandivormist. Ühtlus, kus gümnaasiumid on riigi omad ja põhikoolid omavalitsuste omad ning neis õpivad kuulekad pärisorjad, pole vist väga hea. Ma olen n-ö maakas, ma käisin Valgas koolis. Kui ma vaatan ühtluskooli eestkõnelejaid, siis näen, et nad on enamasti lõpetanud mõne eliitkooli või käivad selles nende lapsed. Ühe mu kunagisest erakonnakaaslasest ministri naersid Tallinna õpetajad välja, kui ta kodulähedasest koolist rääkides tõi näiteks oma koolitee Miina Härma Gümnaasiumis. Üks eilne ühtluskooli eestkõneleja on eelistanud oma lastele kooli, kus on eraldi poiste ja tüdrukute klassid, ühte Eesti kõige omanäolisemat kooli, muide, ka kooli, kus väga mitmesuguste erivajadustega lapsed õppisid juba ammu enne seda, kui me seaduse abil neid lapsi tavakooli suunama hakkasime.
Mina eelistan, et minu lapsed õpivad erakoolis, mis on oma olemuselt vägagi kogukondlik. See kogukondlikkus võlus mind juba siis, kui mu lapsed Põlvas erakooli lasteaias käisid. Olen seisnud ka Pühajärve kooli eest, mis on samuti oma kogukondlikkusega silma paistnud. Võimalik, et need koolid meenutavad mulle mu oma kooli Valgas, mis ei olnud samuti kombinaatkool. Ka mulle meeldib ühtluskool. Erakoolid on osa mõistliku ühtluskooli mudelist. Mõistlik ühtlus saavutatakse ühtsete standardite ja õppekavade abil, jättes koolile siiski piisavalt ruumi olla omanäoline. See pakub lahendusi kohalikus hariduskeskkonnas leiduvatele probleemidele ja võimaldab nutikust kogukonna loodud võimaluste kasutamisel. Toetagem vanemate võimalust olla esmane vastutaja oma lastele haridustee valimisel. Elagu kogukonnakoolid! Erakooliseaduse muudatused aitavad kindlasti sellele suunale kaasa. Aitäh!

Palun, Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Eestikeelne koolisüsteem algas aastal 1906 ja selle nimi oli ühtluskool. Ühtluskooli esimene definitsioon mõtestas ära terve haridussüsteemi. See oli haridustee, mida laps võis vajada ja mille tipp tolle aja arusaamise järgi võis olla kõrgharidus, mis pidi uuesti tootma neid oskajaid, teadjaid ja loojaid, kes kannavad edasi eesti kultuuri.
Kui me aastal 2015 siin saalis kirglikult vaidlesime selle üle, kas erakooli rahastada või mitte rahastada ja kui rahastada, siis kui suures ulatuses, siis oli Vabaerakond – ja on ka täna – arvamusel, et eraüldhariduskoolid on osa koolivõrgust. Meie endi mõtlemine, meie endi haridusarusaam on selle koolivõrgu kui terviku mõtestaja. Eraüldhariduskoolid, mis on tavaliselt väiksemad ja kompaktsemad, on ka uuendustele vastuvõtlikumad, nad on paindlikumad, nad võivad võtta ja võtavadki kiiremini omaks kogu koolisüsteemile tegelikult vajalikke uuendusi. Loomulikult, veel on tore, et kogu selles kooliprotsessis on mingit võistlusmomenti, konkurentsimomenti. Kõik õpetajad tunnistavad, et õpetajat ei aita ainult korraldatavad täienduskursused, vaid õpetajat aitab ka see, kui ta näeb mingeid uuendusi kiiresti rakenduvat ja näeb, millised on võimalused. Ei ole vaja alati kusagile piiri taha sõita.
Nii et Vabaerakonna fraktsiooni arvates on asi väga lihtne. See, mis meid segab ja segab ka selle seaduseelnõu juures, on tegelikult tervikliku pildi puudumine. Eile me tegelesime põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, ütlesime, et nüüd anname kohalikele omavalitsustele raha ja nemad ise vastutagu. Nüüd me ütleme erakoolide puhul, et kohalikud omavalitsused ei või neid nagu nii hästi usaldada. Mida me siis oma haridussüsteemilt tahame? Keda me usaldame? Kas meil on mingid ülemate ülemad, kes oskavad öelda, et see on kõige parem ja see on kõige õigem? Puudub terviklikkus, puudub mõtestatud lähenemine. Kus on meie haridusseadus, mis peaks andma just selle selgituse, mis on meie alghariduse mõte, mida me ootame gümnaasiumihariduselt ja kus on kutseharidus? Me räägime, et kutseharidus ei ole populaarne. See kõik on ühe süsteemi osa, seda tuleks tervikuna vaadata ja siis saavad ka eraüldhariduskoolid selle tähenduse, võimekuse ja tähtsuse, mis neil tegelikult peaks olema ja kohati ka on. On need siis kristlikud koolid, on need siis Waldorfi koolid või veel mingid erakoolid – need on kõik väga vajalikud. Aga me käsitleme seda nii, et siis tekib probleem eliithariduse ja mitmekesisusega. Need on haridusprotsessi loomulikud osad. Teine asi, mis meid segab ja millest on väga kahju, on see, et ühest küljest antakse tegevustoetust – väga tore – , aga teisest küljest lahterdatakse see jälle väga täpselt väikesteks osadeks. Kui me usaldame erakoole – ma loodan, et me usaldame – ja usume sellesse, et kohalikud omavalitsused ja erakoolid töötavad koos, siis ärgem kirjutagem teise käega sinna sisse riigisotsialismi. Need asjad ei pea koos käima. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle seaduseelnõu kohta on tehtud 23 muudatusettepanekut, vaatame nad üheskoos läbi. Esimese muudatusettepaneku on teinud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Samuti on teise muudatusettepaneku puhul juhtivkomisjoni otsus arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, ettepaneku tegija on Priit Sibul, juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt. Neljas muudatusettepanek on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek on Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt. Seitsmes muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ja juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Üheksas muudatusettepanek on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada sisuliselt. Kümnes muudatusettepanek on Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 alusel ei kuulu ettepanek hääletamisele. 11. muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, arvestada täielikult. Ka 12. muudatusettepanekut arvestati täielikult. 13. muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, samuti arvestatud täielikult. 14. muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada sisuliselt. 15. muudatusettepanek on Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt, kultuurikomisjon on arvestanud sisuliselt. 16. muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt ja on arvestatud täielikult. 17. muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. 18. muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult, sama kehtib ka 19. muudatusettepaneku kohta, mida on arvestatud täielikult. 20. muudatusettepanek on Priit Sibulalt, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. 21. muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 22. muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Jürgen Ligi, palun!

Palun ka seda muudatusettepanekut täielikult arvestada ja teha seda hääletamise kaudu!

See on võimalik ainult hääletamise kaudu. Panen hääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku võtta vastu 22. muudatusettepanek. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 35 rahvasaadikut ja vastu 42. Eesti Reformierakonna ettepanek ei leidnud toetust.
23. muudatusettepanek on Eesti Vabaerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 alusel ei kuulu ettepanek hääletamisele. Eelnõu 520 kohta esitatud muudatusettepanekud on teiega koos läbi vaadatud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 520 teine lugemine lõpetada, kuid Eesti Reformierakonna fraktsioon on toonud juhataja laua peale paberi, millega teeb ettepaneku erakooliseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Meil seisab ees hääletus. Kas Riigikogu on valmis hääletama?
Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 520 teine lugemine katkestada. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 30 rahvasaadikut, vastu 42, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust ja eelnõu 520 teine lugemine on lõpetatud. Austatud kolleegid, tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme kell 10!

Istungi lõpp kell 16.04.