Aitäh! Me oleme siiski, ma julgen väita, viimase kahe aasta ja mõne kuu jooksul, kui mina selles ametis olen olnud, püüdnud seda pilti korrastada ja teha seda mõlemat pidi. Esiteks, me tahame tuua tervishoiupoliitilised otsused ministeeriumisse, kust nad pika aja jooksul delegeeriti haigekassasse, näiteks mis puudutab arstiabi geograafilist kättesaadavust. Iseenesest on see ju regionaalpoliitiline otsus, kas me siin või seal peame haiglat üleval, missuguseid teenuseid me seal pakume jne. Nende otsuste tegemine oli sisuliselt delegeeritud haigekassa juhatusele. Nemad ütlesid, mis arstid kus võivad töötada. Me töötame selle nimel, et tuua see otsustamine ministeeriumisse tagasi, sest see on tervishoiupoliitiline otsus, mille pealt on võimalik rakenduslikult öelda, kui suured on lepingud, kui palju on patsiente, missugune peab olema infrastruktuur jne. Teisest küljest püüame, et tervishoiu rakenduslikke otsuseid, millest paljusid tehti siiani ministeeriumis, tehtaks seal, kus neid peaks ka ellu rakendama.
Me oleme selle muudatuste paketiga, mis praegu on menetluses, teatud samme selles kontekstis ka astumas. Me tahame, et ministeeriumi poolt oleks antud poliitiline raamistik ja haigekassa või teatud juhtudel Terviseameti tasemel toimuks selle rakendamine. Näiteks, mida me hetkel kaalume? Ravijärjekordade normpikkuse kehtestab praegu haigekassa nõukogu. See tähendab poliitilist otsust, tervishoiupoliitilist otsust, milline on sotsiaalne kokkulepe järjekordade asjus. Aga selle otsuse langetab see, kes ka rahastab. Selleks, et seda normi alandada, on vaja lisaraha. Kui raha on vähe, siis tuleb kas mõelda, kuidas efektiivsemalt majandada, selleks et seda normi täita, või võib seda normi lihtsalt muuta. Seda majanduskriisi ajal nõukogu edukalt tegigi ehk lihtsalt pikendas järjekordi ja ütles, et pole hullu midagi, norm on täidetud. See on seda tüüpi otsus, mida tegelikult tuleks langetada tervishoiupoliitiliselt. Teine otsus, mis on selgelt rakenduslik, mitte poliitiline, aga mida praegu tehakse ministeeriumis, on otsus soodusravimite kohta. Soodusravimite üle räägivad spetsialistid läbi ravimitootjatega. Ravimikomisjonis hinnatakse selle ravimi rahalist efektiivsust või seda, kui palju see maksab ja kas hind on aktsepteeritav, ning hinnatakse selle meditsiinilist tõenduspõhisust, kas see ravim on efektiivne, ning lepitakse kokku selle väljakirjutamise reeglid, see, millistele patsientidele seda välja kirjutatakse. Siis saadetakse kogu see kupatus tervise- ja tööministrile allkirjastamiseks. Ma kirjutan neid otsuseid kvartalis alla üle saja. Ma ütlen päris siiralt, ma ei saa sellest mitte midagi aru ja ei peagi aru saama. See ei ole poliitiline otsus. Milliseid ravimeid millistele patsientidele välja kirjutada ja kas hind võrreldes ravimi efektiivsusega on adekvaatne või mitte, see on tervishoiu rakenduslik otsus. Sellele otsusele peaksid alla kirjutama need, kes teavad selle sisu ja oskavad selle eest ka vastutada. Sellepärast me tahamegi soodusravimite nimekirja anda haigekassa otsustada, kus on see kompetentsus olemas.
Nüüd kindlustuspõhimõtte või tervishoiu üldise rahastamise küsimus. Esiteks, üks mööndus. Jah, haigekassa on solidaarne riiklik sundkindlustus. Jah, on. Aga me teame, et klassikalises mõttes kindlustusena toimib see ainult nendele inimestele, kes töötavad ja oma palga pealt iga kuu maksu maksavad, millest 13% läheb haigekassasse. Neid inimesi, kes seda teevad, on haigekassas kindlustatud isikutest umbes pool. Ülejäänud on need inimesed, kelle eest maksab sotsiaalmaksu ära riik, näiteks töötute eest maksab töötukassa, või on nad kindlustatutega võrdsustatud isikud, näiteks pensionärid. Sellisel juhul, jah, me oleme seaduses öelnud, et nad on ka kindlustatud, sest see on kindlustus, mis nende suhtes rakendub, aga tegelikult me teame, et umbes 600 000 inimest maksab 1 300 000 elaniku ravi eest, st enda ravi eest ja ka ülejäänud inimeste ravi eest. See on see, mida n-ö filosoofilistest aruteludest rääkides võiks silmas pidada.
Nüüd see teine pool. On selge, et ravikindlustusmaksu kogutakse selleks, et haigekassa saaks täita talle seadusega pandud ülesandeid ehk osutada tervishoiuteenuseid nendele isikutele, kellel on selleks õigus. Me paneme talle ülesandeid juurde: kiirabi on siin kõige olulisem tükk ja mõned asjad on veel. Aga tuleb silmas pidada, et me ei tee seda sellesama ravikindlustusraha arvel, vaid me maksame tegelikult nende teenuste eest täiendavalt, laiendades haigekassa tulubaasi riigieelarvelise eraldisega. Riigieelarveline eraldis liigub haigekassasse, selleks et katta neid täiendavaid kulusid. Lisaks sellele laiendame tulubaasi n-ö varuga, selleks et lahendada seda sotsiaalset probleemi, milleks on pikad ravijärjekorrad. On viidatud, et äkki see eraldis, mis on kokku lepitud ja mis aastast 2022 on arvestuslikult 13% mittetöötavate pensionäride vanaduspensionist, mingil ajal enam ei kata nende täiendavate ülesannete rahastamist, mis on haigekassale lisaks pandud. Me oleme neid riske hinnanud ja me ei näe seda ohtu. Kiirabi, mis on siin kõige suurem tükk, on kõige paremini kontrollitud kulu, sest selle jaoks tehakse hange ja see raha on mitu aastat ette teada. Ainuke muutuvkulu on tervishoiutöötajate palk ja seda tulubaasi muutus tegelikult sisuliselt ka arvestab. Muud kulud, mis seal on, on pigem väiksemad. No jah, mustast stsenaariumist rääkides võib öelda, et kui me hakkame HIV-i ravimeid haigekassast rahastama ja kui praeguse, ütleme, 10 000 HIV-positiivse asemel on kümne aasta pärast 50 000 HIV-positiivset, siis tõesti ei kata see n-ö täna eraldatud eelarve seda ravimikulu ära. Aga esiteks me töötame selle nimel, et seda ei juhtuks, ja teiseks, kui Eestis oleks 50 000 HIV-positiivset, siis oleks meil palju suurem mure kui see, kas haigekassa suudab olemasolevatest vahenditest HIV-i ravimite kulusid katta.
Nii et teatud riskid on arusaadavad, aga me oleme pingutanud selle nimel, et neid maandada. Meie prognoosid ütlevad, et nende riskide realiseerumise tõenäosus on väike. Samas, teenuste killustatuse vähendamine peaks andma ka positiivset efekti, selleks et tekiks suuremat sünergiat. Üks probleeme, mis tervishoius on olnud, on see, et kui raha on eri ümbrikes, siis on ka korraldus eri ümbrikes ja siis on eri tasandite koostööd soodustada palju raskem. Kiirabi, mis oma olemuselt on küll universaalteenus, sest ta rakendub nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata isikute suhtes, on teisest küljest oma olemuselt erakorraline meditsiin. Erakorralist meditsiiniteenust osutatakse nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata isikutele haiglates ja suuremat sünergiat võiks seal kindlasti olla. Nii et sellega kaasneb ka mitmeid positiivseid muutusi.
Lõpetuseks. Kahtlemata tekitavad ümberkorraldused, eriti niivõrd keerulises valdkonnas nagu tervishoid, niivõrd paljude erinevate osapooltega valdkonnas nagu tervishoid, niivõrd tarkade ja palju teadvate inimestega valdkonnas nagu tervishoid, kindlasti väga elavat diskussiooni. Me oleme öelnud, et me ei tee neid muudatusi niimoodi hooga ära, me oleme võtnud väga rahuliku tempo. Näiteks oleme otsustanud, et 2018. aastal rahastatakse kiirabi küll haigekassast, aga korraldus jääb järgmisel aastal veel kõik Terviseameti ülesandeks, et me saaksime aasta jooksul rahulikult läbi rääkida, kuidas need asjad peaksid olema, et saaks kõiki võimalikke hirme maandada, mis on inimestel nende muudatuste tulemusena arusaadavalt tekkinud.