Tere hommikust, austatud kolleegid! Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 5. töönädala teisipäevane istung on alanud. Nüüd on paras aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ei ole. Enne kohaloleku kontrolli üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Rwanda parlamendirühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Marianne Mikko.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 79 rahvasaadikut.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 461 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme.

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Tegemist on eelnõuga, mis on lihtne ja lühike: meie ettepanek on tühistada Eestis kooseluseadus. See on praeguse Riigikogu koosseisu ajal kolmas kord, kui me üritame seda seadust tühistada. Seetõttu ma arvan, et me oleme need argumendid siin korduvalt läbi käinud. Meie seisukoht on, punkt 1, et samasooliste kooselu ei vaja riiklikku reguleerimist. Varalisi suhteid saavad inimesed omavahel reguleerida teiste viisidega. Kooseluseadus ei ole kunagi olnud seadus, mis annaks õigusi või tegeleks kuidagi mingisuguste inimõigustega. See on ideoloogilise jõustamise projekt, et suruda ühiskonnale riikliku sunnimehhanismiga peale teistsuguseid ja Eesti rahva enamusele vastuvõetamatuid seisukohti. Teiseks, nagu me oleme näinud, kooseluseadust praktikas ei kasutata ehk neil inimestel, kes ütlesid juba enne selle seaduse vastuvõtmist, et seadust tegelikult vaja ei ole, oli õigus. Kolmandaks, kooseluseadus on rakendamata ega paista, et see saaks niipea rakendatud. Tõsi, me näeme, kuidas põhiseaduslikku korda nöökides üritavad kohtud kaaperdada parlamendi rolli ja seda seadust omal käel rakendada. Et seda ei saaks juhtuda, on ka vaja kooseluseadus tühistada. Meie ettepanek parlamendile on tühistada halb seadus, mida ei ole kellelegi vaja.

Kas ongi kõik?

Jaa, mis ma siin pikalt ...

Kas on küsimusi ettekandjale? On küll. Märt Sults.

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Küsimus on selline: kui täna juhtub nii, nagu me ei taha, et juhtub, siis millal me uuesti selle seaduseelnõu sisse anname?

Aitäh! Jaa, ma pean äärmiselt halvaks lahenduseks või halvaks poliitiliseks tooniks seda, mida siin korraldati enne kohalikke valimisi, kui sisuliselt ikkagi rikuti meie kodukorda ehk seadust ja lükati selle seaduseelnõu arutamine edasi, kaugemale kui seitse töönädalat menetlusse andmisest. Ma pean Märt Sultsi koduerakonna fraktsiooni üheks kaasosaliseks selles skeemitamises. Oli ju arusaadav, miks seda tehti: enne valimisi ei tahetud valijatele silma vaadata. Kõik Eesti erakonnad teavad, et nende valijad ei toetanud kooseluseaduse vastuvõtmist, nad ei toeta kooseluseaduse rakendamist ega toeta selle seaduse olemasolu. Kõikide Eesti erakondade valijate enamus pigem toetab selle seaduse tühistamist. Ja kuidas sa siis vajutad Riigikogus nuppu, mis on vastuolus sinu valijate sooviga! Igal juhul ei taheta seda teha enne valimisi, on need siis kohalikud või Riigikogu valimised. Aga vastuseks sinu küsimusele ütlen, et kui see eelnõu praegu menetlusest välja kukub, siis kindlasti saame me enne Riigikogu valimisi lasta rahvasaadikutel uuesti näidata, kuidas nad kooseluseaduse tühistamisse suhtuvad.

Liisa Oviir, palun!

Aitäh! Minul on selline küsimus. Teie fraktsioon on teinud ettepaneku see seadus tühistada kolmel korral. Iga kord on Riigikogu näidanud väga selgelt oma suhtumist ja teie ettepanek on tagasi lükatud. Mis on siis praegu muutunud, et me peame seda järjest ja järjest ja järjest uuesti tegema?

Aitäh! Muutunud on see, et kevadel, kui me selle seaduseelnõu sisse andsime, valiti kahele erakonnale, IRL-ile ja Reformierakonnale uus esimees. IRL-i uus esimees ütles väga selgelt, et kooseluseaduse vastu olemine on nende jaoks tähtis teema, see erines IRL-i varasema esimehe arvamusest, kes seda teemat väga kõrge profiiliga ei olnud tahtnud puudutada. Reformierakonna kongressi eel, käigus ja järel võttis Reformierakond selgelt poose, millega nad näitasid, et nad on ka konservatiivsemad kui varem. Ma ei tea, kuhu see nende konservatiivsus täpselt paigutub või kuidas see nendel n-ö tegude ja häältega kaetud on, aga ma meenutan siinsele keskmisele reale, et kui teil oli kongress, siis oli selgelt juttu sellest, et erakond nihkub konservatiivsemasse voolu kui seni, mis mulle väga meeldib. Kolmandaks, eelmistel kordadel, kui seda ettepanekut on hääletatud, on olnud teistsugune valitsuse koosseis ehk Keskerakond ei ole valitsuses olnud. Keskerakonna juhatuse otsus on selle seaduse tühistamist toetada. Keskerakonna fraktsioon on varem selle seaduse tühistamise ettepaneku ise algatanud ja seda ka toetanud. Tõsi küll, neil on hääletamise ajal alati arvestatav hulk liikmeid kuhugi ära kadunud, aga nende ametlik positsioon on selge.
Ma tunnistan ausalt, et kooseluseadus on selles mõttes üks tänuväärne seadus, et ta aitab nii paljusid asju selgemaks saada. Ta on meie silmis niisugune lakmustesti seadus ja ta on katalüsaatoriseadus, ta katalüseerib teatud poliitilisi protsesse Eestis ega luba või võimalda inimestel mängida kahepalgelist mängu. Lõppkokkuvõttes tuleb nupule vajutada ja näidata, kes sa oled. Kõik need poosid, mis on võetud perekonna toetamisel või eestluse toetamisel, ei maksa mitte midagi, kui sa tegelikult oled traditsioonilise perekonna hävitamise seaduse toetaja.

Igor Gräzin.

Üldiselt ma olen muidugi selle poolt, et seda seadust tuleks arutada, see on täiesti arusaadav. Ühiskonnas on olemas probleemid, on poolt- ja vastuargumendid. Kõige hämmastavam on see, et enne mind kõnelnud kolleeg, sotsiaaldemokraat, asus seisukohale, et on olemas teemasid, millest rääkida ei tohi. Rääkimise ainus võimalus on teatavasti teine lugemine, sest esimese lugemise ajal ju sõnavõtte ei toimu, on olemas ainult fraktsioonide etteantud tekstid, mis siin ette loetakse. Mingit vaidlust või sisulisi argumente ju ei ole. Selles mõttes peab see eelnõu muidugi teisele lugemisele minema. Aga kas sul seda hirmu ei ole, mis minul natuke on? Vaata, praegu on halb kooseluseadus. Kas sa ei karda, et võib tekkida hea kooseluseadus? Kas me seda tahame? (Naer.)

Aitäh! Ma tulen tagasi selle juurde, mis ma sissejuhatavalt ütlesin. Meie erakonna seisukoht on, et samasooliste omavahelised suhted ei vaja mingit riiklikku regulatsiooni. Neid inimesi on Eesti ühiskonnas täiesti ebaoluline hulk ja kõigele lisaks elavad nad väga ebastabiilselt koos. Las inimestel olla see rõõm kolida kokku ja lahku nii palju kordi, kui nad tahavad, või olla ka rohkem kui kahe-kolmekesi paaris või, ma ei tea, mida iganes, mis see minu asi on. Aga riiklikult seda reguleerima ei peaks. Mis puudutab küsimust, kas kooseluseadus, paarkonnaseadus või tsiviilpartnerlus, siis kõik on üks prügivedu, mingit vahet ei ole. Ei vaja regulatsiooni ja kõik.
Kooseluseadus, olen nõus, on kohutavalt halb seadus. See, mismoodi ta vastu võeti, oli poliitilise protsessi ja demokraatia vägistamine. See, mismoodi ta mittekehtivalt justkui kehtiv on, on jälk ja ilge. See mõnitab kõiki õigusriigi põhimõtteid. Kooseluseadus mõnitab õigusriiklust. Selles mõttes tuleks ta tühistada. Isegi siis, kui te usute, et kooseluseadus on mingisugune õilis asi, praktikas ta seda ei ole. Kas tuleb asemele midagi paremat? Laske käia, andke eelnõu menetlusse ja võtke vastu mingi seadus, mis vähemalt oma eesmärkide poolest on aus. Kui sellel on olemas parlamendi toetus, siis okei, kui sellel on olemas avalikkuse toetus, siis ka okei, aga meie seda ei toeta, meie fraktsioon seda ei toeta.

Ma pean ausalt ütlema, et kooseluseaduse entusiastid on püüdnud meile läheneda, et saada teada, mis tingimustel me oleksime nõus toetama samasooliste elu reguleerimist. Vastus on väga lihtne. Kui meid veendakse selles, et see n-ö tsiviilpartnerlus ei ole tegelikult salaviis abielu ümber defineerida – kõikides nendes riikides, kus tsiviilpartnerlus on seadustatud, on lõpuks jõutud ikkagi abielu ümberdefineerimise juurde –, kui see saal võtab vastu põhiseaduse § 27 täienduse, mis ütleb, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit, ning kui me saame selge kinnituse, et lapsi sellesse tsiviilpartnerlusse ei kaasata, siis võib arutada. Aga me kõik ju teame, et ei kooseluseadusel, tsiviilpartnerlusel ega paarkonnaseadusel ei ole mingit pistmist mingite õigustega, vaid see on ideoloogilise jõustamise protsess, see on inimeste südametunnistuse represseerimise protseduur, ja seda ei saa toetada.

Palun, Terje Trei!

Ma tänan! Hea ettekandja! Minu küsimus on ajendatud teie vastusest Liisa Oviirile, mis jäi mulle väga segaseks. Ühtepidi ta ütlesite, et kõik peavad vajutama seda nuppu ega tohi olla kahepalgelised. Samas andsite mõista, et olukord on muutunud, kuna erakonnaesimehed on vahetunud. Järelikult, kui minu erakonna esimees on vahetunud, siis teie väite järgi peaks justkui ka minu pale olema muutnud. Mida te siis nüüd ikkagi väidate? Kas eelmised nupuvajutused siin saalis on olnud isikute enda tahe või avaneb neil alles nüüd võimalus enda tahet avaldada? Ma ei saa täpselt aru. Millest te järeldate, et muudatus tuleneb erakonnaesimeeste vahetusest? Kas teie erakonnas teevad inimesed teie soovide järgi ja kui teie erakonna esimees vahetuks, siis teeksid nad tema soovide järgi? Ma ei saa aru.

Ma ei ole erakonna esimees, muide. Ma ausalt öeldes siiralt imestan, et ei saada aru. Kui erakonna kongress valib uue esimehe, siis sellel uuel esimehel on platvorm, ja kui ta saab sellele kongressi toetuse, siis on see platvorm suuniseks kogu erakonnale ja ka fraktsioonile. Ärme siin nüüd teeskleme, nagu fraktsioonides ei oleks hääletusdistsipliini. Poliitika on dünaamiline protsess. Kõikidel inimestel ja erakondadel on alati luba oma meelt parandada ja oma seisukohti revideerida. Ka tõe juurde tagasitulemine on alati võimalik. Nii et me pakume tegelikult juba kolmandat korda inimestele võimalust viga parandada.

Hanno Pevkur.

Aitäh! Hea Martin! See, et sa kirjeldasid, mis Reformierakonnas toimub, on kena. Aga ole hea, kirjelda pigem ikkagi seda, mis su oma fraktsioonis ja erakonnas toimub, küll meie Reformierakonnas oma asjadega hakkama saame. Reformierakonnas on olemas järjepidevus, sh esimeeste seisukohtades. Mis puudutab kooseluseadust, siis Reformierakonna juhatuse otsus jätkuvalt kehtib. Mis puudutab abielu mõistet, siis abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, nii nagu perekonnaseadus ütleb. Samamoodi kehtib Reformierakonnas juhatuse tasandil tehtud otsus, et me toetame sooneutraalset kooselu. Nii et kui sa võtad midagi kirjeldada, siis kirjelda võib-olla oma tundeid, aga mitte seda, mis teistes erakondades toimub. Ega see ei olnudki küsimus, pigem oli see sulle soovitus.

Aitäh! Ma ei taha väga teistele erakondadele ette kirjutada, kuidas nad arvama peavad. Ma tahaksin avalikkusel aidata poliitilisest spinnist paremini aru saada. Kõikidele erakondadele meeldib aeg-ajalt populaarsete seisukohtadega ennast nähtavaks teha. Eestis on traditsioonilise perekonna toetamine üldiselt palju populaarsem kui samasooliste õiguste eest võitlemine. Tõsi, on mingid nišierakonnad, kes on teinud sellest oma leivanumbri, aga absoluutne enamus Eesti valijaid, kõikide erakondade valijaid ei pea seda selliseks suureks väärtuseks, nad peavad traditsioonilist perekonda ikkagi suuremaks väärtuseks. Need sõnumid, mis jäid kõlama kevadel Reformierakonna liidri vahetuse ajal, olid sellised, et Reformierakond toetab traditsioonilist abielu ja traditsioonilisi peresuhteid. Selle üle on ainult hea meel. Aga ma pean ausalt tunnistama, et ma ei pea väga loogiliseks või ideeliselt või ideoloogiliselt koherentseks, kui toetatakse samal ajal traditsioonilist abielu ja kooseluseadust. Minu meelest on siin sisuline vastuolu ja selle vastuolu ajal on väga kasulik, kui on võimalik valida, kumba siis rohkem toetatakse. Seda valikut saab nupuvajutusega kohe näidata.

Palun, Barbi Pilvre!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, järsku te defineerite eestluse? Kui Eestis elavad geid ja lesbid, kes rõõmustavad selle kooseluseaduse üle, siis kas nad jäävad kuidagi väljapoole sellest, mis on teie definitsiooni järgi eestlus? Mis see eestlus teie arusaama järgi on?

Aitäh! Ma küll ei saa aru, kus siin vastuolu on. Teistsugune seksuaalne sättumus ei takista kellelgi olemast eestlane. Ma ei tea, kuidas te selle üldse olete suutnud välja mõelda. Kui te tahate, et ma defineeriksin eestlust, siis ma ütlen, et see on kultuuriline ja päritolupõhine identiteet. Ma olen inimestega sel teemal vaielnud või vestelnud. See on Eestis selline uus hullus, et kõiki inimesi, kes siin on, nimetatakse eestlasteks, aga see ei ole lihtsalt põhimõtteliselt võimalik. Eestlane saab olla see inimene, kelle vanem või vähemalt mõni vanavanem on olnud eestlane, siis on tal pärilikult võimalik ennast eestlaseks pidada, ja ka sellisel juhul peab see inimene ise ennast eestlasena identifitseerima. Ma olen kuulnud mingeid jaburusi, nagu meil oleksid olemas venekeelsed eestlased. Ma tean ühte lugu venekeelsest eestlasest. Minu äi küüditati kolmeaastaselt Siberisse ja ta läks seal kooli. Kui ta sealt lõpuks Eestisse tagasi jõudis, siis ta oli venekeelne. Ta hakkas eesti koolis loomulikult uuesti eesti keelt rääkima, aga vaat tema oli venekeelne eestlane. Need inimesed, kes on siia kolinud kusagilt mujalt, kes ei räägi eesti keelt ja kelle ükski vanem või ka vanavanem ei ole eestlane, ei saa olla eestlased, lihtsalt põhimõtteliselt. See oli selle kohta, kuidas me siin eestlust defineerime.
Aga mis puutub seksuaalvähemustesse, siis eraelulised valikud või isikuomadused ei muuda seda, kas sa oled või ei ole eestlane, ja seksuaalne sättumus on üks neist eraelulistest valikutest või isikuomadustest. Inimene võib olla pikk või lühike, paks või peenike – need on teised kategooriad kui rahvuslik identiteet.

Liisa Oviir, teine küsimus, palun!

Aitäh! Minu küsimus on ka ajendatud teie vastusest minu eelmisele küsimusele. Natuke seda juba puudutati, aga mind huvitab ikkagi see seos: milline on teie arvates eestluse seos kooseluseadusega ja milline on traditsiooniline perekond Eestis aastal 2017?

Ma olen tegelikult veidi segaduses, sest ma ei saa aru kooseluseaduse või homoseksuaalsuse seosest eestlusega. Ma lihtsalt ei näe mingit seost, mismoodi see asjasse puutub. Aga traditsiooniline perekond aastal 2017 on samasugune, nagu ta oli aastatel 2001 või 1970: üks mees, üks naine, nende püsiv kooselu või püsiv liit, mida on eri aegadel ühiskondlikult erinevalt tunnustatud (vanasti oli kiriklik laulatus, nüüd võib olla riiklik registreerimine, aga igal juhul on see liit kuidagi fikseeritud, kas tunnistajate abil või üleüldiselt aktsepteeritud moel), ja nende lapsed. See on traditsiooniline abielu. See on selline olnud kõikides ühiskondades aegade algusest saadik ja ka Eestis on see samasugune.

Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Härra Helme! Eesti on enam kui inimpõlve olnud Euroopa Nõukogu liikmesriik. See tähendab, et Eestile kui nõukogu liikmesriigile on Euroopa inimõiguste konventsioon seesama mis kristlasele piibel. Üks inimõiguste nurgakive on põhiõigused. Mind väga huvitab, kuidas teie saate aastal 2017 aru põhiõigustest.

Aitäh! Ma alustan oma vastust sellega, et Euroopa Inimõiguste Kohus on üsna värskelt – minu meelest umbes pool aastat tagasi – teinud otsuse, mille järgi ei ole ühelgi riigil kohustust anda samasoolistele paaridele abiellumis- või kooseluõigust. Selline on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Euroopa inimõiguste konventsiooni valguses.
Mis puutub põhiõigustesse ja inimõigustesse, siis ma ei ole kategooriliselt nõus sellega, nagu õigused oleksid grupiviisilised. Õigused on individuaalsed. Põhiõigused on olnud rohkem kui 200 aastat, tegelikult alates Ameerika Ühendriikide iseseisvumise või Prantsuse revolutsiooni ajast väike ja enam-vähem kindel kategooria, eks ole. Õigus vabadusele, õigus elule, õigus eneseteostusele ja sealt tulenev õigus õiglasele kohtupidamisele jne – need on põhiõigused. Südametunnistuse- ja sõnavabadus on kõikide õiguste nurgakivid, ilma nendeta ei saa teisi õigusi realiseerida, sest sa ei saa siis isegi argumenteerida oma õiguste olemasolu või puudumise üle. Selles valguses on eriti jõle, et seksuaalvähemuste grupiõigust on nüüd juba aastaid ja aastaid kasutatud lääneriikides – ja me Eestis liigume samal rajal – individuaalse südametunnistusevabaduse ja sõnavabaduse õiguse represseerimiseks.
Kui me tuleme konkreetsemalt selle juurde, mis puudutab kooseluseadust, siis see ei ole põhiõigus ega inimõigus. Muide, väga huvitav, ma sattusin valimiskampaania käigus vestlema ühe lesbiga, kes tuli minu juurde ja ütles ausalt, et ta tahab minuga tüli norida. Jutt käis loomulikult kooseluseadusest. Tema oli ka seda meelt, et kooseluseadus on inimõigus. Ma siis kannatlikult üritasin selgitada, et temal kui naisterahval, täisealisel ja teovõimelisel naisterahval on võrdne õigus kõikide teiste Eesti naistega leida endale mees ja abielluda. Igal Eesti mehel on võrdne õigus teiste meestega leida endale naine ja abielluda. Seda õigust ei ole keegi neilt ära võtnud, see õigus on neil võrdselt kõigi teistega. See, mida tema tahab, on eriõigus, eriõigus saada riiklikult tunnustatud kooselu, mis on teistsugune kui teistel. See ei ole inimõigus, see ei ole põhiõigus, see on erikohtlemine, mida nõutakse, erikohtlemine tunnuse alusel, mida me veel mõni aastakümme või inimpõlv tagasi pidasime väga taunimisväärseks käitumisviisiks. Ütleme ausalt, et väga suur osa Eesti inimesi peab seda jätkuvalt väga taunimisväärseks käitumisviisiks. Me ei represseeri seda kuidagi, sest me usume inimese eneseteostamise õigusesse, aga me ei peaks seda riiklikult tunnustama, heaks kiitma, ammugi mitte selle alusel eriõigusi jagama.

Igor Gräzin.

Sa juhtisid tähelepanu, et seda tüüpi partnerlusseadused on esimene samm homoabielude suunas. Eesti kooseluseadust ei olegi olemas, Eesti kooseluseadus ongi homoabieluseadus ja asi oleks palju lihtsam, kui me seda tunnistaksime. Vaadake näiteks kooseluseaduse § 2. Nagu sa ütlesid, otsitakse kompromissi. Kompromiss võiks olla vastav põhiseaduse parandus. Ma praegu hakkasin vaatama, aga mis oleks siis, kui defineerida abielu seaduses kui ainult kiriklikku kooselamise viisi, teiste sõnadega, abielu ei oleks midagi sellist, mis on sõlmitud väljaspool kirikut, siis oleks tegemist tavalise tsiviiltehinguga, sellega, mida praegu justkui taotletakse. Viimane asi, kas sind ei häiri see, et meil saalis on väga palju sellist juttu, et ärme räägime, ärme arutame ja ärme läheme teisele lugemisele, vaid oleme ka edaspidi vait? Kas see oleks väljapääs?

Aitäh! See häirib mind väga, et Eestis on osa poliitiliste jõudude arvates kuskil mingisugune nähtamatu nimekiri tabuteemadest, millest rääkimine või valesti arvamine muudab selle inimese – muidugi sõltuvalt sellest, kes ta on – parketikõlbmatuks või äärmuslaseks või kelleks iganes. See ei ole eluterve demokraatia tunnus, see on kas banaanivabariigi või autokraatia tunnus, kui meil on mingisugune nähtamatu nimekiri teemadest, mida ei tohi käsitleda või mida ei tohi käsitleda vales võtmes. Ma pean seda väga ohtlikuks, ma pean seda erakordselt ohtlikuks. Ma pean ka ütlema, et kõik autokraatiad on alati jube tujukad. Vaatame seda, mis toimub läänes, n-ö seksuaalvähemuste või homoõiguslaste maailmas. Sellega on niimoodi, et sa lähed õhtul magama ja arvad, et sa oled laitmatult progressiivne inimene, kõikides küsimustes õigel poolel, aga hommikul ärkad üles ja avastad, et sa oled kohutav tagurlane, kes ei ole üldse aru saanud, et nüüd on meil uus mood, täna me ei räägi enam sugudest, ei ole enam LGBT, vaid seal on terve rida tähti ja lõpus on veel mingid x-id ja kui sa sellest viimasest x-ist ei ole aru saanud, siis tuleb sind tuleriidale ajada, sest sa oled tagurlane ja vihkaja. See tujukus ja pretensioonikus, absoluutse kuulekuse ja heakskiidu nõudmine, mida me selle poliitilise ideoloogia esindajate puhul näeme, on õõvastav ja selgelt demokraatiavaenulik. Nendele on ainult üks vastus: minge metsa, ma ei mängi seda mängu, räägin selliste sõnadega, nagu tahan, räägin nendel teemadel, millel tahan, ja ütlen välja seda, mida ma arvan, minu poolt on Eesti avalikkuse absoluutne enamus ja keegi ei saa mul suud kinni toppida. Seda pikalipildumist, mida me aeg-ajalt näeme, tuleb lihtsalt naeruvääristada, seda pretensioonikust tuleb lihtsalt naeruvääristada. Meie seisame siin normaalsuse eest.
Aga kui ma vastan su küsimusele kiriklikkuse koha, siis vastan, et see on väga ohtlik, väga ohtlik. Mäletatavasti oli paar nädalat tagasi saates "Suud puhtaks" näha, kuidas uusmarksistlikud hereetikud üritavad kirikut seesmiselt lammutada. Nad ei taha mitte teha oma uut usku, mis oleks sarnane saientoloogia või millegi muuga ja kus mingid täiesti moodsad tõed oleksid doktriini aluseks, vaid nad tahavad ära lõhkuda seda institutsiooni ja seda õpetust, mis on kestnud juba 2000 aastat ja mille kohta mina pean ütlema, et selle rüppe lähen mina moodsa aja hullustest pääsemiseks rahu otsima. Aga nad tahavad mult selle ära võtta, kuradid, nad tahavad mult selle ära võtta ja ära solkida. Kui me tekitame olukorra, kus kirik peab olema see institutsioon, mis on viimane ja ainus kaitsevall traditsioonilise abielu kaitsel, siis me paneme ikkagi selle vaese kiriku sisuliselt jõhkra löögi alla. Ma olen ennem ise valmis olema see kaitsevall, ma ei taha, et see oleks kirik. See on minu vastus.
Teine asi on see, et, oleme ausad, laias laastus me hindame, et umbes 20% Eesti inimestest on kirikuinimesed või usklikud inimesed. Ma kardan, et see on natukene liiga väike osa ühiskonnast, et nii oluline institutsioon nagu abielu saaks ainult nende õlgadel püsida. Ma sattusin hiljuti vaidlusesse ühe suursaadikuga. Ma üldiselt väldin igasuguste suursaatkondade vastuvõtte, sest ma ei viitsi nende diplomaatidega vaielda, aga valimiskampaania käigus ma sinna sattusin. Ma vaidlesin ühe progressiivse naissuursaadikuga, kes ka kohe hakkas mul kooseluseaduse teemal nööpi keerama. Ma siis püüdsin talle selgitada, et Eesti on selgelt demograafilises kriisis, rahvastiku taastootmine on allpool vajalikku piiri olnud juba pikka aega, rahvastik on väljarändefaasis, samal ajal tuleb võõraid sisse. Kust tulevad lapsed? Me peame ikka jätkuvalt selgitama, et lapsed tulevad mehe ja naise vahelisest kooselust ning kõige parem kasvukeskkond on stabiilne ja traditsiooniline perekond. Kui me tahame demograafilisest kriisist välja tulla, siis me peame ühiskonnana ühiselt mõistma, et perekonna institutsiooni on vaja tugevdada ja traditsioonilise perekonna institutsioon on vaja eelisseisundisse seada. See on meie edasikestmise alus. Kui me ei tea missuguste moodsate pieteetide tõttu seda institutsiooni lammutame ja võrdsustame teda mingisuguste teiste kooseluvormidega, mis on rahvastiku seisukohalt sisuliselt mitteproduktiivsed, siis me võime siin igasuguseid asju vastu võtta, aga lõpeb see asi sellega, et tulevad moslemid ja panevad kõigile sotsiaaldemokraatidest naissaadikutele koti pähe ja ongi kogu lugu. Meie kaitseme teid, et teil oleksid olemas needsamad õigused, mida me teie arvates justkui lammutame.

Austatud kolleegid! Tungivalt soovitan selles saalis vägisõnu mitte kasutada, isegi siis, kui neid väga tahaks kasutada. Toomas Jürgenstein, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teie fraktsiooni poliitiline nõunik Espenberg on kirjutanud väga pikalt raamatuid intiimsuhetest. Mul on siin lahti Eesti Ekspressi intervjuu, kus ta soovitab väga mitmekesiseid seksuaalsuhteid, mida kutsub seksuaalseks katarsiseks. Kuidas on EKRE üldine seisukoht, kas niisuguse püsiva abieluni jõudmiseks, nagu Espenberg soovitab, tuleks neid erilisi seksuaalsuhteid nautida?

Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut lugenud. Ma ei tea, mis on selle tsitaadi kontekst. Ma tean seda, et Urmas Espenberg on traditsioonilise abielu pooldaja ja selgelt kooseluseaduse vastane ning ka n-ö homosuhete edendamise ja populariseerimise vastane.
See on väga oluline laiend, mille te sisse tõite. Vasakpoolsete arvates keerleb kõik seksi ümber, kõik, kogu see kooseluseadus ja kogu see värk, kõik keerleb seksi ümber, te räägite muudkui seksist. Meie arvates nii ei ole. Meie arvates keerleb see ühiskonna üldise ja pikemaajalise hüve ümber ja selle ümber, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb. Ma vastan teie küsimusele, et loomulikult, iga inimese loomuse juurde kuulub seksuaalsus, sellest tuleb rõõmu tunda, aga on omad raamid, kuidas sellest rõõmu tunda. Meie arvame, et parim raam selleks on abielu.

Hannes Hanso.

Aitäh! Mul on isiklikult väga kahju, et eelmisel nädalal seda hääletust ei tulnud, mina küll ei häbene oma seisukohta selles küsimuses. Minu meelest on muidugi rumal seda kooseluteemat pidevalt päevapoliitikasse tirida, aga mina, vastupidi, soovisin seda ja andsin endast kõik, et minu valijad kindlasti teaksid, et ma olen selle kooseluteema tuline toetaja, kuna see on minu meelest osa suuremast paketist, mille poole vabad, demokraatlikud ja normaalsed riigid püüdlevad. Ma mõned nimetan ära, kõiki ei jõua mainida: Soome näiteks, Rootsi, Norra, Taani, Ühendkuningriik, katoliiklik Iirimaa – vahet ei ole –, Saksamaa, Prantsusmaa jne. Ühesõnaga, heal järjel, avatud, normaalsed riigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada jne. See on üks klubi. Siis on teine klubi: Venemaa, Valgevene, Usbekistan, Tadžikistan, Iraan, Saudi Araabia, Pakistan, Jeemen, paljud Aafrika riigid. Siis on sellised organisatsioonid nagu ISIS ja Taliban. Ja Putin ja Kadõrov kindlasti, kes on isiklikult kogu sellele teemale väga vastu. (Juhataja helistab kella.) Ja siis on ka Helmed ja EKRE. Kumba klubisse teie arvates peaks Eesti kuuluma, sinna esimesse või teise?

Aitäh! See oli suurepärane demagoogia. Minul on ka kahju, et me ei jõudnud eelmisel nädalal hääletuseni. Ma arvan, et kõik sotsiaaldemokraadid oleksid hääletanud eelmisel nädalal samamoodi, kui nad hääletavad sel nädalal. Ma kahjuks arvan, et mitmes teises fraktsioonis on väga oluline vahe, kas hääletus toimub sel nädalal või oleks toimunud eelmisel nädalal, tulemused on erinevad.
Aga kui me räägime näiteks Ameerika Ühendriikidest, siis seal on umbes 25 osariigis rahvas homoabielud või tsiviilpartnerluse maha hääletanud. Mõnes osariigis on hääletatud ka poolt, Massachusettsis näiteks, ja niimoodi see peakski käima. Aga lõppes see asi sellega, et ülemkohus häältega 4 : 5 otsustas, et kogu riigis peab homoabielu olema seaduslik. 300 miljoni elanikuga riigis otsustas viis inimest, et nii on. See ei ole demokraatia. See ei ole demokraatia! See on kohtunike diktatuur.
Kui me räägime Saksamaast, Inglismaast, Soomes, Norrast, mis riigist iganes, ja kui ma vaatan, mis suunas need riigid liiguvad, siis mina nende riikidega sama trendi järgida ei taha. Kohe kindlasti mitte! Need riigid on dekadentsi väga kaugesse faasi arenenud. Nad on demograafiliselt mõnes mõttes veel keerulisemas olukorras kui Eesti inimpõlve perspektiivis. Turvalisus on seal otsa saanud, seda nende avatuse, nende avatud piiride tõttu, nad ei ole enam turvalised. Seal on otsa saanud selles mõttes ka heaolu. Ei-ei, me räägime avatusest, sa ütlesid ise, et see on suurem pakett. See lõpeb kõik sellega, et viis korda päevas kutsub imaam nad palvusele, ja ongi kogu lugu. (Vahelehüüe.)  Ei, siis ei olegi, seal ei olegi, see on läbitud faas. Vaatame seda, mis toimub näiteks Hollandis, mis kunagi oli väga populaarne ja väga progressiivne, tõeliselt vikerkaarevärviline homoriik. Nüüd on see lõppenud, moslemid on selle lõpetanud, immigratsioon on selle lõpetanud. See on mööduv faas, mitmekesisus lõpeb väga üheülbaliselt. Inglismaal on linnu ja piirkondi, kus mitmenaisepidamine on põhimõtteliselt ühiskondlikult ja riiklikult aktsepteeritud norm, samal ajal on homoklubid seal kandis kõik kinni läinud. See kõik on lõpetatud. Avatuse tulemuseks on suletus ja traditsioonilise lääne ühiskonna lõpp. Nii et jah, see kõik on paketis, see on tõepoolest paketis. Me võime siin ju rääkida Putinist või Kadõrovist. Aga ma juhin teie tähelepanu sellele, kallid sotsid, kes teie olete suured loomaõiguste pooldajad, kas te teate, et see teeb teid paadunud natsideks? Sellepärast, et Hitleri Saksamaa oli esimene riik maailmas, kus võeti vastu loomakaitseseadus. Kui te nüüd ütlete, et mõni asi oli järelikult Saksamaal 1930-ndatel ka hästi, siis te olete topeltpaadunud natsid. Nii et ma ei tea, mis seltskonnas teie küll viibite.

Palun, Barbi Pilvre!

Aitäh! Teie eelmisest vastusest ei tulnud täpselt välja, kas näiteks kaks puhastverd eesti meest, kes on geid ja elavad koos, võivad eestlust kanda. Aga ma tahtsin tegelikult küsida, mitmes abielu on teie definitsiooni järgi traditsiooniline, kas ka näiteks teine, kolmas või neljas abielu on traditsiooniline.

Ma ei saa aru, kuidas teie ei saa aru. Oma meelest tegin ma selle väga hästi selgeks. Püüdke nüüd ennast kokku võtta, sotsid, ja ärge tegelge eugeenikaga. Meie ei ole kunagi tegelnud eugeenikaga, me ei ole taga ajanud tõupuhast eestlast, mitte kunagi. Sotsid räägivad kogu aeg midagi tõupuhtusest, aga meie ei ole seda kunagi rääkinud, kordagi, te ei leia ainsatki sellist tsitaati. Me räägime kultuurilisest identiteedist ja põlvnemisest. Nii et mina ei tea, mille järgi teie tõupuhtaid eestlasi mõõdate, meie tõupuhtust mõõta ei oska. Oma meelest ütlesin ma väga selgelt, et see ei puutu asjasse, inimese seksuaalne sättumus on teine kategooria kui tema rahvuslik kuuluvus.
See on hea küsimus, mitmes abielu on traditsiooniline. Minu hinnangul võiks abielluda ikkagi olla ainult üks kord elus ja see abielu võiks kesta elu lõpuni. Me teame, et päris maailmas, päris elus juhtub vahel nii, et abielud lähevad lõhki, ja juhtub vahel ka seda, et inimesed abielluvad teist korda. Ma tean inimesi, kes on ka kolmandat või neljandat korda abielus olnud, aga ma arvan, et see ei ole enam päris traditsioonilise abielu raamidesse mahtuv tegevus ja käitumine.

Palun, Marianne Mikko!

Aitäh! Härra Helme, ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Ma küsisin põhiõiguste kohta, aga teie rääkisite vastuses valimiskampaaniast ja sellest, kuidas te kohtusite ühe lesbiga. Ma tõukun sellest, mida te siis talle ütlesite. Te ütlesite uhkelt, et te soovitasite tal abielluda mehega. (Martin Helme: "Ei soovitanud.") Sellega te teeksite lesbi õnnetuks, intelligentse mehena te seda ju taipate. Miks te mõnitasite lesbit?

Valesti saite aru, ei soovitanud. Ma ütlesin, et tal on samasugune õigus nagu kõigil teistel Eesti naistel leida endale sobiv või meeldiv mees, kes on nõus temaga abielluma, ehk tal on võrdne õigus abielluda praegu juba olemas. Teda ei diskrimineerita, tema abieluõigust ei piirata kuidagi. Tema tahab peale selle õiguse, mis kõigil on, endale eriõigust. Ma ei soovitanud talle midagi. Minul ei ole talle nõuannet, kuidas tema oma elu peab elama. Olles konservatiiv, ma arvan, et iga inimene peab ise oma eluga hakkama saama. Ma ei hakka kellelgi käest kinni hoidma ja viima teda tema õnne poole, erinevalt sotsidest. Ma ei soovitanud tal abielluda mehega ega sunni teda abielluma mehega, ei keela tal kooselu naisega või mitme naisega, kui nii on toredam. Ma lihtsalt leian, et riik ei peaks seda reguleerima.

Jürgen Ligi.

Aitäh! Tore on kuulata inimest, kes teab väga palju eraelust. Aga ma küsin teilt kui seksuaalvähemuse esindaja. Ma olen traditsioonilises abielus, aga teie puhul olen kuulnud oma fraktsioonikaaslast nimetatavat imelapseks abieluväliste suhete alal. Mis on teie erakonna ametlik seisukoht, kas enne abielu on võimalik seksuaalsuhteid omada?

Aitäh! Meie erakonnal ei ole selles asjas ametlikku seisukohta. Ma jään selle juurde, mis ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin: ma arvan, et inimeste eraellu tuleks võimalikult vähe nina toppida.

Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tore on kuulata inimest, kes nii hästi ajalugu tunneb. Sa siin ütlesid, et Hitleri Saksamaal oli ka midagi progressiivset, eks ju, esimene loomakaitseseadus. Kas sa tead, et see seadus oli vastu võetud selleks, et piirata juutide võimalust oma usku järgida? See oli suunatud ainult Saksamaa juutide vastu, kes pärast kõik tapeti. Religioossed juudid tarvitavad ainult ... Ma ei tea, kuidas see kõlab eesti keeles, koššer ...

Ongi koššer.

Sedasama liha, eks ju. See seadus oli mõeldud just selleks, et ei saaks lasta loomi tappa nii, nagu seda nõuab nende usk, ja teha neist kurjategijad ainult selle eest, kuidas nad loomi tapavad. Kas sa teadsid seda? Kas su sõnades oli teatud iroonia või sa puhtsüdamlikult võid öelda, et kuuled sellest nüüd esimest korda?

Seda, et kõiki seadusi kasutati Saksamaal 1930-ndatel juutide kiusamiseks, me teame, loomulikult. Aga õige on ka see, et ma nöökisin sotse.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Me teame kõik, et riik on kuulutanud perekonna kaitse all olevaks ja perekonnaseadus sätestab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Aga kooseluseadus annab täiesti vabad käed sõlmida täiesti piiramatu arv neid kooselusid, ühesõnaga, on püütud legaliseerida polügaamiat Eestis. Kogu sellise õigusliku praagi taustal on meil juhtumeid, kui kohtunikud on püüdnud omavolitsedes, Eesti seadusi rikkudes ja võõrriikide seadusi kasutades ikkagi kasutada seda kooseluseadust, mis ei ole ju jõustunud, kuna rakendusakte ei ole. Mis hinnangu sa sellisele tegevusele annad?

Aitäh! Kusjuures, nagu Igor Gräzin enne viitas, kooselu on tegelikult äravahetamiseni sarnane abieluga, seaduse § 2 loetleb sisuliselt samad alused, millisel juhul ei tohi või ei saa kooselu sõlmida. Kooselu ei saa sõlmida sugulaste vahel, põhimõtteliselt muid piiranguid ei olegi. See on üks ühele perekonnaseadusest maha kirjutatud. Samuti võimaldab Eesti kooseluseadus lapsendamist. Selles mõttes on see palju kaugemale minev seadus, kui selle seaduse tollased läbisurujad avalikkusele tunnistasid. Seadus on tõesti selgelt jõustumata, selle seaduse viimane paragrahv ütleb, mis tingimustel ta jõustub: ta jõustub siis, kui on olemas rakendusaktid. Rakendusakte ei ole, järelikult ei ole ta jõustunud. Seda inetum on või seda suuremat kahju tekitab ühiskonnale olukord, kus kohtud on mitte kehtima hakanud seaduse alusel hakanud õigust mõistma. See on kohtu omavalitsemine, see on õigusriikluse õõnestamine, see on juriidiline aktivism või justiitsaktivism, kuidas me seda ka nimetame, kui kohtud kaaperdavad võimu, mis on ainult parlamendil. See on üks neid väga halbu kõrvalefekte, mida kooseluseadus on toonud Eesti poliitikasse ja õigusruumi. See on üks põhjusi, miks see seadus tuleks tühistada.

Palun, Heidy Purga!

Aitäh, hea eesistuja! Hea esineja! Mul on väga lihtne küsimus. See teema on ju väga kaua arutlusel olnud. Ma kuulan seda debatti ja mõtlen inimeste peale, kelle õnne te ära keelate, või nende inimeste peale, kellelt te justkui tuleviku ära võtate. Kui ka teie enda hõimlaskonnas oleks mõni inimene, kes oleks selle seaduse üle õnnelik, ja te hooliksite sellest inimesest, siis mida te talle ütleksite?

Ma ei tea, kust te võtate, et ma võtan kelleltki õnne ära. Mina arvan, et inimeste õnn ei sõltu sellest, missugune on riiklik regulatsioon. Vähemalt me peaksime püüdma liikuda sellise riikliku regulatsiooni suunas, mis inimeste õnne ära ei võta. Ma väidan, et palju rohkem oli Eestis neid inimesi, kes olid selle seaduse vastuvõtmise tõttu õnnetud, kui neid, kes olid selle tõttu õnnelikud. Ma väidan, et need inimesed, kes on seda seadust kasutada tahtnud, on seda teinud. Neid on käputäis, tühine-tühine hulk. Mul on olnud vestlusi homodega, kes on öelnud, et neile seda vaja ei ole, neile ei ole vaja seda tüli, mis sellega kaasas on käinud. Ma olen vestelnud inimestega, kes on homod, hääletavad meie poolt ja ütlevad, et ka selles küsimuses on nad meiega sama meelt, aga veelgi enam on nad meiega sama meelt näiteks immigratsiooniküsimustes. Nad saavad aru, et nende elustiil on ohus, kui jätkub samasugune immigratsioonipoliitika, mida meile tuuakse eeskujuks Soomest, Rootsist, Inglismaalt, Saksamaalt. Täiesti ilma igasuguse aluseta on väide, nagu selle seadusega võetaks kelleltki õnne ära. Ei võeta, kellegi ellu selle seadusega ei sekkuta. Küll aga riivati kohutavalt suure hulga Eesti inimeste tundeid selle seaduse vastuvõtmisega ja selle viisiga, kuidas seda seadust vastu võeti. Aga nende pärast ei paista keegi muretsevat peale meie.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Oma teatud vastustes te viitasite sellele, et kui keegi suudaks Eesti riigis kinnitada seda, et ei minda traditsioonilise abielu kallale ega taheta seda ümber defineerida, siis te oleksite oma seisukohta valmis revideerima või vähemalt olema aruteludele avatud. Mis te soovitate nendele rahvasaadikutele, kes täna siin saalis on ja kes on veendunud, et traditsioonilise perekonna kallale ei minda? Kas nad võiksid sellest lähtuvalt ka hääletada?

Aitäh! Minu selge soovitus on, et kõigepealt tuleb see seadus tühistada ja siis tulgu need, kellele see teema tähtis on, lagedale eelnõuga, mis ei ole valelik ega petuga pakutud, vaid mis pakub lahendusi nendele muredele, mis nende arvates ühiskonnas praegu samasoolistega seoses eksisteerivad. Ma veel kord kinnitan, et meie arusaama mööda ei paku kooseluseadus mingeid praktilisi lahendusi mitte kellelegi, vaid on selgelt ideoloogilise jõustamise ja represseerimise vahend. Alustame kõigepealt sellest, et tühistame selle seaduse, ja kui siis keegi näeb, et on hirmus vajadus mingisuguse seaduse järele, siis tulgu lagedale eelnõuga, tulgu lagedale avaliku debatiga, kus ta põhjendab seda eelnõu ja selgitab seda nii avalikkusele kui ka parlamendile. Meie ei hakka seda eelnõu ilmselt küll toetama. Ma ei näe põhjust muuta seisukohta, et seda regulatsiooni ei ole lihtsalt vaja. Kui keegi arvab, et ta veenab avaliku arvamuse ja parlamendi enamuse ümber, siis jõudu tööle! Aga alustame sellest, et tühistame selle halva seaduse, selle pooliku ja halva seaduse!

Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sel hetkel, kui su erakonnakaaslane Henn Põlluaas ütles sulle, et kuule, kooseluseaduse järgi saab ju sõlmida ükskõik kui palju kooselusid, siis ma lootsin paar hetke, et äkki on Henn ainuke, kes teil fraktsioonis lugeda ei oska. Aga kui sina vastama hakkasid, siis mul tekkis kahtlus, kas sa ka ei oska lugeda või sa valetad. Valetamine on kristlikus maailmas keelatud. Nii et üks kahest, mida sa siis tegid? Aga selleks, et sind õigele teele juhtida, loen ma sulle ette kooseluseaduse §  2, millele sa ka ise viitasid ja väitsid, nagu see annaks võimaluse sõlmida ükskõik kui palju kooselusid. Paragrahv 2 "Kooselulepingu sõlmimist välistavad asjaolud" lõige 1: "Kooselulepingut ei või sõlmida isikute vahel, kellest vähemalt üks on kooselulepingu sõlmimise ajal abielus või kellel on kehtiv kooseluleping." Olgu see siis nüüd selgeks tehtud.

Aitäh! Ei, ma ei valetanud. Ma ei kommenteerinud seda, kas on võimalik mitu lepingut korraga, sest minu meelest oli selle küsimuse fookus kohtul. Aga ma viitasin sellele paragrahvile just täpselt selle mõttega, et öelda, et kooselu on põhimõtteliselt äravahetamiseni sarnane abieluga, ja viitasin ka sellele, miks see nii on. Sellepärast, et on samad piirangud. Nii nagu abielus olles ei tohi teist abielu sõlmida, nii ei saa kooselulepingu kehtimise ajal teist kooselulepingut sõlmida või ka abielus olles ei saa kooselulepingut sõlmida. Ehk sisuliselt on kooseluleping ja abielu selle paragrahvi valguses võrdsustatud asjad. See oli selle jutu mõte.

Urmas Kruuse.

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on ajendatud teie enda vastusest. Kas ei oleks võib-olla mõistlik, et enne kui ühiskonnas lammutada ja tühistada, pakkuda midagi asemele? Miks te arvate, et praegu peaksid midagi asemele pakkuma teised, kui teie olete need, kes soovivad seda seadust keelustada? Kas see ei ole natuke silmakirjalik?

Me ei soovi keelustada. Mida me siin keelustada soovime? Me soovime halba seadust tühistada. Me ei taha ühtegi tegevust keelustada, see ei ole küll õige. See ei ole silmakirjalik. Me oleme algusest saadik öelnud, et meie meelest ei ole seda seadust vaja, see on halb seadus, see on halvasti vastu võetud, see tekitab tüli ja lõhestab ühiskonda, see seadus tuleks igal juhul tühistada. Olukorras, kus meie arvates ei ole seda seadust kunagi vaja olnud, ei ole meil vaja ka mingisugust uut samasugust seadust välja pakkuda. Ma tean seda argumenti, mida ka mõned teised rahvasaadikud on kasutanud, et kooseluseaduse tühistamisega võiksid nad nõus olla siis, kui me tuleme välja probleemi lahendusega. Aga meie arvates ongi probleemi lahendus see, kui see seadus on tühistatud. Siis ongi punkt, probleem on lahendatud, probleemi ei ole. Ma ei näe probleemi, nagu Eestis oleks õudselt vaja kooseluseadust või tsiviilpartnerlust. Nõudlust selle järele ei ole. Ainus nõudlus on ideoloogiline, praktilist vajadus selle järele ei ole. Nii et meie eesmärk on seadus tühistada. Kui kellegi arvates on tohutu vajadus mingi tsiviilpartnerlus- või kooseluseaduse järele mingis teises vormis, siis tulgu lagedale selle vajaduse n-ö rahuldamisega, aga meie arvates ei ole seda vajadustki olemas.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Randpere tsiteeris seadust ja väitis, et me eksime. Tegelikult on see tüüpiline näide selle kohta, et see seadus on praak. Ma tsiteerin: "... Eesti notarite koda, kelle esindajana vastas Tallinna notar Tea Türnpuu küsimusele, kas kooselulepinguid on võimalik sõlmida loendamatu arv kordi. "Tõepoolest, selline küsimus pole mitte ainult hüpoteetiline, vaid ka praktikas esinev," rääkis Türnpuu Postimehele. "Notaril pole mingit varianti kontrollida, kas kooselulepingut sõlmida soovivatel inimestel on juba leping varem sõlmitud." "Kooseluseadus võimaldab mitmikkooselusid", ERR, 13. oktoober 2017." See on neli päeva tagasi Notarite Koja antud statement. See peaks andma veel kord kinnitust, et kogu see seadus on õiguslik praak, et see on ainult ideoloogilisel eesmärgil tehtud. Ilmselt ka sina sellega nõustud?

Absoluutselt nõus. Muidugi hakkavad kooseluseaduse pooldajad kohe hüüdma, et sellepärast ongi meil rakendusakte vaja. Aga meie ütleme vastu, et sellepärast ongi vaja see seadus tühistada. See on halvasti tehtud seadus. Tõesti, paragrahvi järgi, seaduse enda teksti järgi ei tohiks sõlmida korraga mitut lepingut, aga praktilises elus on see võimalik, samamoodi, nagu praktilises elus on võimalik ju ka olla abielus, aga n-ö omada suhteid rohkem kui ühe naisega.

Eiki Nestor.

Aitäh! Kooseluseadus on nüüd kehtinud kolm aastat. Ma ütlen ausalt, et minu isiklikku elu ei ole see seganud ja ma ei tea ka ühtegi inimest, kelle isiklikku elu oleks selle seaduse vastuvõtmine kuidagi seganud. Kas teil või teie mõttekaaslastel on teada kedagi, kelle isiklik elu on selle tõttu kuidagi muutunud?

Aitäh! Lugupeetud ja auväärt rahvasaadik! Meil on teie omast erinev arvamus selle kohta, kas see seadus on kehtiv või ei ole. Meie arvates ei ole see kehtiv seadus, sest rakendusakte ei ole vastu võetud. Kooseluseaduse § 27, kui ma õigesti mäletan, ütleb, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega. Nii, see oli vastuse esimene pool. Teine pool on see, et mina tean konkreetset inimest, kes Eestist ära kolis, sest teda nii vihastas kooseluseaduse vastuvõtmine. Ma tean konkreetset inimest, kelle elu selle tõttu põhimõtteliselt muutus. Ma tean kümneid ja kümneid inimesi – kuulake-kuulake! –, kes on öelnud, et nad on selle seaduse vastuvõtmise tõttu Eesti riigis sügavalt pettunud. See on seadus, mis on pööranud väga paljusid inimesi Eesti riigi vastu. See on halb seadus ja see on mõjutanud inimeste elusid.

Eiki Nestor.

Minu teine küsimus on põhiõiguste kohta. Kui me seadusega kaitseme armastavate inimeste õigust koos elada, miks me ei peaks laskma seda teha kõigil armastavatel paaridel?

Ma arvan, et seadus peaks selles mõttes olema pime, et ta peaks kaitsema nii vihkavaid kui ka armastavaid inimesi. See ei ole mingisugune mõõdupuu, mille järgi seaduseid tegema peaks. Seadused ei peaks tegelema tunnetega, vaid ikkagi käitumisega. Ma tegelikult mitmel puhul vastasin juba sellele küsimusele ka enne. Eestis ei ole piiratud ühegi inimese võimalust abielluda, välja arvatud siis, kui inimeselt on teovõime ära võetud. See võimalus on kõigil olemas, ühesugune ja võrdne. Inimesed, kes soovivad olemasolevast abieluõigusest erinevat abielu- või kooseluõigust, tahavad endale erikohtlemist, nii et mitte võrdset kohtlemist, vaid erikohtlemist.

Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud ettekandja! Kui me nüüd selle seaduse kehtetuks tunnistame, siis ei tähenda see ju seda, et me likvideerime need inimesed siit maamunalt, me ei likvideeri neid inimesi ka siit Eesti riigist. Mida te asemele pakute?

Ei, me ei likvideeri inimesi. Me ei likvideeri isegi neid lepinguid, need jäävad kehtima samamoodi, nagu nägi ette seadus nende lepingute sõlmimise ajal. Võib-olla tuleb Eestisse tagasi see üks inimene, kes läks siit kooseluseaduse pärast ära. Mida me peame asemele pakkuma? Me ei pea mitte midagi asemele pakkuma. Ma ütlen ei tea mitmendat korda, et meie hinnangul ei ole mingit ühiskondlikku nõudlust, tellimust ega vajadust samasooliste inimeste kooselu riikliku regulatsiooni järgi. Me oleme kolme aasta jooksul näinud, et sõlmitud on 50 või natuke rohkem kui 50 lepingut. Ärge rääkige mulle, et lepingute sõlmimine on jäänud selle taha, et ei ole rakendusakte. Me näeme, et tegelikult ei ole kellelegi seda vaja olnud. Järelikult ei ole vaja midagi asemele pakkuda.

Hannes Hanso.

Aitäh! Ma küsisin enne, mis klubisse hea kõneleja arvates Eesti võiks kuuluda, kas vabade, demokraatlike, põhjamaiste, euroopalike ja läänelike riikide klubisse, kus kõigis on kooselu ühes või teises vormis, ma arvan, legaliseeritud, õiguslikult korraldatud, või teise klubisse, kuhu kuuluvad igasugused idariigid, araabiamaad ja paljud Aafrika riigid. Tõin ka näiteid Talibani kohta, siia võiks lisada vahhabiidid ja ISIS-ed või Iraani ajatollad. Kuhu siis EKRE arvates Eesti võiks kuuluda? See on ju väärtuspõhine asi. Kuidas te ikkagi näete seda, kuhu siis Eesti võiks riigina kuuluda, kas ühte või teise klubisse?

Aitäh! Ma arvan, et te ajate need klubid kõik segamini, kui ta panete ajatollad ja ISIS-e samasse patta näiteks Ladina-Ameerika või SRÜ riikidega. Aga kui te küsite, mis klubisse me tahaksime kuuluda, siis see klubi, kuhu meie tahaksime kuuluda, on Poola- või Ungari-taoline klubi või Läti- või Leedu-taoline klubi. Ida-Euroopa, kus on alles euroopalikud väärtused, traditsioonilised väärtused ja rahvuslikud väärtused, erinevalt Lääne-Euroopast – see on see klubi, kus me niikuinii oleme.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Juhtivkomisjoni ettekande teeb õiguskomisjoni liige Liisa Oviir. Palun!

Aitäh! Juhtivkomisjoniks on eelnõu 461 menetlemisel õiguskomisjon, kes arutas seda eelnõu kahel korral: esimene kord esmaspäeval, 25. septembril ja teine kord neljapäeval, 28. septembril. Esimesel arutelupäeval ehk 25. septembril võtsid õiguskomisjoni istungist osa Uno Kaskpeit, Hanno Pevkur, Hardi Volmer, Külliki Kübarsepp, Heljo Pikhof, Raivo Aeg, Toomas Paur, Märt Sults, Meelis Mälberg ja Valdo Randpere. Lisaks oli kohale kutsutud Riigikogu liige Martin Helme kui eelnõu algataja esindaja.
Kõigepealt antigi sõna Martin Helmele, kes ütles, et ta täpsemalt sellest eelnõust ei räägi, kuna algataja eelnevalt toodud argumendid kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise asjus pole vahepeal muutunud, kooseluseadus on näide halva õigusloome kohta. Praktikas seda seadust ei kasutata ja see ongi põhjus, miks see seadus tuleks tühistada.
Jaanus Karilaid märkis, et seisukoht, et seadus on tekitanud rohkem segadust, kui on olukorda korrastanud, on leidnud ka justiitsministri toetust. Martin Helme ütles, et pole olnud näha, et seda seadust oleks praktikas tarvis. Jõusolemise perioodi jooksul on seda kasutanud umbes 50 paari, aga on näha, et seadus lõhestab ühiskonda.
Valdo Randpere juhtis tähelepanu, et Eesti Juristide Liit on tulnud välja seisukohaga, et Justiitsministeerium peaks tegelema pigem kooseluseaduse rakendussätete väljatöötamisega. Peale selle küsis ta eelnõu esitajalt, miks EKRE on esitanud sellise eelnõu uuesti ning kas olukord on vahepeal muutunud. Martin Helme sõnas seepeale, et ei ole tähtis, mida ütleb juristide liit või mida ütleb Eesti president, oluline on see, et parlament pole soovinud seda seadust rakendada.
Heljo Pikhof esitas seisukoha, et õiguskomisjon peaks küsima õiguskantslerilt arvamust selle kohta, milline olukord tekib siis, kui kooseluseadus kehtetuks tunnistatakse. Martin Helme ütles, et õiguskantsler on sellel teemal korduvalt sõna võtnud, ning kui komisjon soovib õiguskantsleri ametlikku seisukohta, siis seda on võimalik küsida ka hilisemas menetlusetapis. Tema hinnangul aga ei saa asjaolu, et komisjon soovib õiguskantsleri arvamust enne esimest lugemist, olla põhjendus, miks rikkuda seadust ja lükata esimene lugemine edasi. Ta andis teada, et eelnõu algataja on kategooriliselt vastu esimese lugemise edasilükkamisele.
Valdo Randpere toetas ettepanekut kutsuda õiguskantsler enne esimest lugemist õiguskomisjoni istungile, mille peale juhtis nõunik Linnar Liivamägi tähelepanu, et õiguskantsler tegeleb normi järelkontrolliga ehk õiguskantsler küll võib anda oma arvamuse eelnõude kohta, kuid üldjuhul ta seda ei tee. Heljo Pikhof nõustus, et õiguskantsler teeb normi järelkontrolli, aga lisas, et praegu on olukord, kus seadus on vastu võetud, mistõttu on täiesti kohane küsida selle seaduse tühistamise kohta ka õiguskantsleri arvamust. Seepeale toimuski vaidlus selle üle, kas tuleks õiguskantsleri arvamust küsida ja kas oleks võinud seda teha nende kolme kuu jooksul, mis on möödunud eelnõu menetlusse andmisest.
Pärast vaidluse lõppemist tegi Jaanus Karilaid ettepaneku saata eelnõu 461 esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Ettepanekut toetas 5 õiguskomisjoni liiget: Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Raivo Aeg, Toomas Paur ja Märt Sults. Esimene lugemise lõpetamise vastu oli samuti 5 liiget: Hanno Pevkur, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Meelis Mälberg ja Hardi Volmer. Külliki Kübarsepp ei hääletanud. Jaanus Karilaid tegi ettepaneku saata eelnõu 461 esimesele lugemisele 10. oktoobril 2017. Ettepanekut toetasid needsamad 5 liiget, kes toetasid Jaanus Karilaidi eelmist ettepanekut, vastu oli samuti 5 liiget ja Külliki Kübarsepp ei hääletanud. Seepeale tegi Raivo Aeg ettepaneku saata eelnõu esimesele lugemisele 11. oktoobril. Ka siis hääletas ettepaneku toetuseks 5 komisjoni liiget, vastu oli 5 ja Külliki Kübarsepp ei hääletanud. Kuna ka see ettepanek ei leidnud toetust, tegi Heljo Pikhof ettepaneku saata eelnõu esimesele lugemisele veel päev hiljem ehk 12. oktoobril. Ka siis oli hääletustulemus täpselt seesama.
Jaanus Karilaid märkis, et kuna Vabaerakond ei hääleta ja põgeneb vastutuse eest, siis on komisjon patiseisus. Karilaid sõnas, et iga parlamendiliige on eelkõige riigimees ega peaks vaatama seda, kas ta on koalitsioonis või opositsioonis, sellest tulenemata tuleks täita ja järgida seadust, mis kohustab komisjoni seitsme töönädala jooksul saatma eelnõu täiskogusse. Heljo Pikhof leidis seepeale, et komisjoni esimees ei peaks andma komisjoni liikmetele hinnanguid, kui keegi on otsustanud mitte hääletada, siis on tal seadusest tulenevalt selleks ka õigus. Külliki Kübarsepp omakorda selgitas, et Vabaerakonna fraktsioon on otsustanud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise hääletamisel mitte osaleda seetõttu, et menetluses on endiselt esimese lugemise läbi teinud paarkonnaseadus, mis näeb samuti ette kooseluseaduse tühistamise ning mis lahendab ka sisulisi probleeme, kõne all olev eelnõu aga probleeme ei lahenda. Ta oli arvamusel, et kuni komisjoni juhtkond oma tööd korrektselt ei tee, patiseis jätkub. Hanno Pevkur tegi ettepaneku, et kui ükski ettepanek ei ole komisjonis toetust leidnud, siis on esimehe kohustus võtta aeg maha ning leida koostöös fraktsioonidega lahendus. Martin Helme sõnas, et komisjonil pole õigust seadust rikkuda, aga jättes eelnõu tähtajaks täiskogusse saatmata, seda tehakse. Heljo Pikhof sõnas, et keegi ei soovi seadust rikkuda, kuid ta oli üllatunud, et nii oluline seadusmuudatus pandi komisjoni päevakorda nii hilja. Tema hinnangul oleks seda tulnud teha palju varem, hiljemalt kevadel, sellisel juhul oleks ka õiguskantsleri saanud komisjoni ette kutsuda ja ta oleks saanud oma seisukohta komisjonile tutvustada. Ka Hanno Pevkur kinnitas, et keegi ei soovi seadust rikkuda, kuid praegu on kogu komisjon pandud fakti ette, et valida saab vaid ühe nädala päevade vahel, ning kuna esimees pole eelnõu varem komisjoni päevakorda pannud, siis pole olnud võimalust ka sisulist debatti pidada.
Komisjoni liikmed otsustasid konsensuslikult, et peale seda intensiivset omavahelist arutelu tuleb võtta vaheaeg. Peale vaheaega otsustas komisjon täiendada töönädala päevakorda ja jätkata eelnõu 461 arutelu neljapäeval, 28. septembril. Selle otsuse poolt olid Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Raivo Aeg, Külliki Kübarsepp, Toomas Paur, Hanno Pevkur, Heljo Pikhof, Meelis Mälberg, Märt Sults ja Hardi Volmer, vastu oli vaid Valdo Randpere, mistõttu otsustati jätkata arutelu komisjonis nimetatud kuupäeval.
Teine arutelu toimuski kokkulepitud kuupäeval ehk 28. septembril 2017. Sellel komisjoni istungil enam arutelu ei toimunud, vaid päevakorra järgi mindi kohe otsuste tegemise juurde. Otsustati saata see seaduseelnõu täiskogu päevakorda 12. oktoobriks 2017. Selle otsuse poolt oli 7 Riigikogu liiget: Jaanus Karilaid, Marko Pomerants, Martin Helme, Toomas Paur, Toomas Vitsut, Hardi Volmer ja Barbi Pilvre. Külliki Kübarsepp, Valdo Randpere, Hanno Pevkur ja Urve Tiidus ei hääletanud. Samuti otsustati konsensuslikult ettekandjaks määrata Liisa Oviir.

Suur aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan fraktsioonide esindajate läbirääkimised. Palun, Valdo Randpere Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Tahan alustada sellega, et ma kõigepealt küsin mõne minuti lisaaega ...

Kolm minutit juurde.

... ja siis tsiteerin Eesti Vabariigi põhiseadust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 ütleb: "Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel." Kui ma põhiseaduse sellele sättele mõtlen, siis ma saan aru, et tegelikult on Eesti Vabariigil väga hea põhiseadus ja meil on väga hea riik. Ma vaatan seda saali ja ma ei näe siin ei mehi, naisi, eri rahvuseid ega usutunnistusi. Ma näen inimesi, ma näen eestimaalasi. Ma vaatan Eestis ringi ja ma näen täpselt samamoodi inimesi. Ma ei suuda seda vahet teha, et üks on ühest rahvusest ja teine teisest, üks on ühe kalduvusega ja teine teisega. Miks ma peaksingi?
Kolm aastat tagasi võttis Riigikogu eelmine koosseis vastu kooseluseaduse. See on seadus, mis võimaldab inimestel, kes Eestis ei saa või ei taha abielluda, sõlmida tsiviilõiguslik leping, mis reguleerib nende suhteid nii kooselu ajal kui ka selle lõppedes, regulatsioon on ette nähtud ka juhuks, kui üks partneritest sureb. Seadus sai täiesti teadlikult tehtud sooneutraalne ja andis seeläbi ka samasoolistele paaridele õiguse oma kooselu legaliseerida.
Vaatame, milline on olukord praegu Eesti riigis. Ma tean, et hulk inimesi väidavad, et kooseluseadus sai algusest peale tehtud sellise salasobinguna, selleks et anda homoseksuaalsetele inimestele mingid eriõigused. Ei ole tõsi. Mina olin üks nendest, kes otsustas Reformierakonna juhatuses, et erakond toetab sooneutraalset kooseluseadust. Ma tegin selle otsuse ja olin selle eestkõneleja väga paljuski oma isiklikust kogemusest lähtudes. Ma olin Rootsis juba kümme aastat elanud koos ühe naisega, olles mitte abielus, vaid kooselus. Rootsis toimis see suurepäraselt. Kui me tulime Eestisse, siis ma aga järsku avastasin, et mu naine ei ole mulle mitte keegi ja mu lapsed on nagu mingid võõrad lapsed, kelle suhtes ma peaksin hakkama oma isadust tuvastama. Miks ma peaksin seda tegema? Eestis vabaabielus olles ei teki koos elavatel paaridel teineteise suhtes automaatselt neid õigusi, mis võiksid tekkida. Need õigused tekiksid neil, kui nad elaksid näiteks kas Soomes või Rootsis, paljudes teistes riikides samamoodi. Loomulikult ma abiellusin. Ma olen sama naisega koos edasi, aga ma olen abielus. Kõik on tore, aga ma oleksin täpselt niisama vabalt võinud temaga lihtsalt koos elada. Ma leian, et mul peaks olema vabadus valida, mu elu ei pea väga sõltuma sellest, millise kooseluvormi ma valin.
Vaatame, mis Eesti ühiskonnas toimub. Kas ma olen kuidagi erand? Me näeme, et tänapäeval on abiellumine järjest vähem populaarne. 60% Eesti lastest sünnib väljaspool abielu. Kas riik peaks võtma väga range seisukoha, et kuna abiellumise võimalus on olemas, siis me sunnime inimesi kuidagi abielluma? Mina seda ei leia. Ma leian, et kooseluseadus iseenesest on täitsa hea seadus. Ma olen nõus sellega, et selle puuduseks on see, et rakendussätteid ei ole. Aga kooseluseadusest tehakse nüüd mingi paaria ja tuuakse ta näitena tohutu õigusliku praagi kohta, näitena seaduse kohta, mida keegi ei kasuta. Selle tegelik põhjus on eelkõige see, et kooseluseadusega on inimesi hirmutatud ja sildistatud. Me kuulsime täna siin saalis selliseid väljendeid nagu homoabieluseadus. Milline heteroseksuaalne inimene ikka julgeb nii väga minna oma kooselu sõlmima, kui ta teab, et ta saab külge templi, et on nüüd äkki homoabielus. Inimene ehmatab selle peale. Kes ikka tahab nii väga minna kooselu sõlmima, kui notar esimese asjana küsib, et miks sa seda kooselu tahad sõlmida, tee parem testament. 20–30-aastased inimesed ei käi maailmas ringi, mõeldes kogu aeg sellele, kuidas saaks testamenti teha, see ei ole nende esimene mõte. Aga kui nendega midagi juhtub, siis ei ole nende kooselupartner nende pärija, kui nad ei ole mingit lepingut sõlminud või ei ole abielus. Nii on Eestis praegu.
Nüüd on igaühe ees meist küsimus, kas õigussüsteem peaks peegeldama ühiskonna tegelikku olukorda või peaks proovima sundida täiskasvanud inimesi elama mingite normide järgi, mida inimesed ise väga ajakohaseks ilmselgelt ei pea. Minu arvates ei ole riigi asi anda moraalseid ja eetilisi hinnanguid täiskasvanud inimeste vabatahtlikkusel ja armastusel põhinevale eraelule. Veelgi huvitavam on küsimus, kas me peaksime toetama loogikat, et üks Riigikogu koosseis annab inimestele õigused, aga järgmine võib tulla ja tühistada need õigused, võtta need tagasi. Inimestele juba antud õigusi ei tohi kergel käel ära võtta. See on küsimus nii õiguskindlusest kui ka küsimus riigi suhtumisest oma inimestesse.
Me kuulsime siin pikalt, kuidas EKRE jälle rääkis normaalsusest, rääkis sellest, kuidas maailm tegelikult välja peaks nägema. EKRE on endale võtnud selle rolli, et nad defineerivad normaalsust. Sellel normaalsusel pole paraku mingit seost meie põhiseadusega ja selle paragrahviga, mida ma teile alguses siin tsiteerisin. EKRE normaalsus kõlaks järgmiselt: kõik valge nahavärviga ja kristliku usutunnistusega heteroseksuaalsed eestlased on seaduse ees võrdsed ja on kohustatud vastassugupoolega abielluma ning uusi valgeid heteroseksuaalseid kristlikke eestlasi tootma. EKRE normaalsuse järgi ei tohi lahutada abielu, abieluvälised suhted on keelatud, rasestumisvastased vahendid on keelatud – see on EKRE normaalsus. Kooselu tühistamine on ainult üks pisike osa selle normaalsuse poole liikumisest. Kõik, kes pooldavad EKRE-t muudes küsimustes, peaksid endalt küsima, kas nad on ikka aru saanud, mida nad toetavad ja millise normaalsuse poole nad pürgivad. Rohkem ei ole mul midagi öelda. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Liisa Oviir, palun! Kaheksa minutit.

2011. aastal saatis toonane õiguskantsler Indrek Teder justiitsministrile märgukirja, milles ütles järgmist: "Olen seisukohal, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Seetõttu on kooskõlas põhiõiguste tagamise põhimõttega vajalik luua selliste õigussuhete reguleerimiseks kohane õiguslik raamistik." Tegelikult ei olnud see loomulikult esimene ega ka viimane kord, kui meie riigiõiguse tippspetsialistid on väga selgelt edastanud nii täitev- kui ka seadusandlikule võimule seisukoha, et olukord, kus samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu on õiguslikult reguleerimata, on väga üheselt põhiseadusvastane. Näiteks selgitas Riigikohus viimati käesoleva aasta juunis, et põhiseaduse kohaselt on samasoolistel inimestel samuti õigus perekonnaelu kaitsele. Riigikohus rõhutas, et perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Samast soost elukaaslastel on õigus riigi kaitsele ning mis tahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga.
Kooseluseadus võeti Riigikogus vastu 2014. aasta 9. oktoobril ning samal päeval kiitis president selle heaks. Seadus jõustus 1. jaanuaril 2016, kuid kired selle seaduse ümber ei vaibunud. Juba enne seaduse jõustumist, 2015. aasta 23. novembril esitati kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. See eelnõu langes menetlusest välja 2016. aasta veebruaris. 22. veebruaril 2016. aastal algatati uuesti kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu ning sellesama aasta maikuus hääletati eelnõu menetlusest välja. 2015. aasta 24. novembril algatatud paarkonnaseaduse eelnõus on samuti sees säte, mis näeb ette kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise.
Täna me arutame juba neljandat eelnõu, millega Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatusel soovitakse järjekordselt kooseluseadus kehtetuks tunnistada. Seda tehakse sõltumata sellest, et rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit ütles ajalehes Eesti Päevaleht juba aastal 2014: "See seadus ei muuda perekonna määratlust, selle seostamine samasooliste seksuaalsuhete lubatavuse, abiellumise või lapsendamise õiguste võimaliku laiendamisega on meelevaldne. See ei vähenda ühegi inimesterühma õigusi ega saa kuidagi mõjutada abielluda kavatsevaid inimesi." Seda tehakse sõltumata sellest, et kooseluseaduse pooldajaid on tänaseks päevaks niisama palju kui vastaseid. Seda tehakse sõltumata sellest, et Riigikohus ja õiguskantsler on Riigikogule põhiõiguste tagamise tähtsust meelde tuletanud. Seda tehakse sõltumata sellest, et iga kord, kui me selle protsessi jälle läbi teeme, haavab see tervet kogukonda, kes on ju meie, Eesti inimesed.
Valdav osa debatist käib ikka ümber moraalsete kategooriate, hirmude, oletuste ning ka muinasjuttude. Kooseluseaduse vastuvõtmine oli tähtis etapp igaühe võrdsete inimõiguste tunnustamise teel. Eesti riik näitas end demokraatliku õigusriigina, astudes olulised sammud vähemuste õiguste kaitsmise ja sallivuse suunas. Riik lubas oma kodanikel olla õnnelikud ja vabad nii, nagu nad ise õigeks peavad, ilma et see segaks mingilgi moel teiste inimeste õnne ja vabadust. Sellega andis riik kaitse samast soost paaridele ja nende lastele, kelle olemasolu ja võrdseid õigusi ta varem oli ignoreerinud.
Samasooliste kooselu ei ohusta mitte kuidagi traditsioonilist perekonda ega traditsioonilist abielu. Kooseluseadus kaitseb partnerite õigusi, kui üks neist peaks hukkuma või muutuma teovõimetuks või kui kooselu peaks purunema. Ta peab aitama vajaduse korral lahendada poolte varalisi ja õiguslikke probleeme, samuti muid elulisi küsimusi, mis on seotud näiteks pärimise, hoolekande või muude teemadega.
Mitmete inimeste vastuseis kooseluseadusele on tegelikult ju mõistetav. See tuleneb ühiskonnas pikalt valitsenud hoiakutest ja tavadest ning inimeste kasvatusest, aga paraku ka möödunud riigikorra ajal kehtinud õiguskorrast. Samas on avalikud arutelud seksuaalvähemuste õiguste üle toonud kaasa selle, et üha enam inimesi leiab, et geid ja lesbid ei ole kuidagi ohuks traditsioonidele, nad ei ole kuidagi ohuks perekonnale. Tugev nihe rahva arvamuses on toimunud suhteliselt kiiresti, vaid mõne aastaga. Turu-uuringute AS-i tehtud viimasest avaliku arvamuse küsitlusest selgus, et samast soost inimeste kooselu registreerimist kooseluseaduse alusel toetab juba niisama palju inimesi, kui sellele vastu on. Eesti keeles kõnelevate inimeste seas on pooldajaid rohkem kui vastaseid ja mida nooremad inimesed, seda suurem on toetajate ülekaal.
Et kooseluseadus saaks praktikas paremini toimida, tuleks muidugi vastu võtta ka rakendusseadus, mis ennekõike reguleeriks varaõiguste, pärimise ja hoolekandega seotud küsimusi. Kuid praegu on selge, et piisav toetus selleks meie parlamendis puudub, aga õnneks puudub ka konsensus kooseluseaduse tühistamiseks. Kooseluseadus on jõus alates 1. jaanuarist 2016 ning rakendusaktide puudumine pole takistanud kooselulepinguid sõlmida ega ka registreeritud elukaaslase last lapsendada. Notarid, kohtud ja ametnikud on tõlgendanud ja rakendanud seadusi, lähtudes põhiseadusest ja kooseluseadusest, sest meie, Riigikogu, pole suutnud oma tööd teha. Meie pole suutnud viia õiguskorda vastavusse põhiseadusega.
Loomulikult oleks kooseluseaduse kehtetuks tunnistamine Riigikogu kui seadusandja pädevuses, kuid kooseluseaduse kehtetuks kuulutamine oleks hoop Eestile kui demokraatlikule õigusriigile. See tekitaks väga mitmeid õiguslikke küsimusi. Näiteks, kui põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõtte üks osasid on õiguskindlus, siis juhul, kui me selle seaduse tühistaksime, oleks õiguspärase ootuse põhimõtet selgelt rikutud. Kooseluseaduse kontekstis on õiguspärane ootus tekkinud kõigil isikutel, kes on juba seaduse alusel kooselulepingu sõlminud või teinud selleks märkimisväärseid ettevalmistusi. Eelkõige puudutab see samasoolisi paare, kellel väljaspool kooseluseaduse regulatsiooni puudub õiguslik alternatiiv oma partnerlussuhete samaväärseks reguleerimiseks. Õigusriigis ei saa ega tohi antud õigusi ära võtta pelgalt maailmavaate või valimiskampaania tõttu. Inim- ja põhiõigused ei saa ega tohi olla maailmavaate küsimus. Inimõigused kehtivad meie põhiseaduse järgi kõigi kohta, sõltumata nende soost, east, emakeelest, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Riigivõim peab austama inimeste põhiõigusi.
Oma kõne soovin ma lõpetada kirjanik Andrus Kiviräha tsitaadiga Eesti Päevalehest (ilmunud samuti aastal 2014): "Abielu on täiesti enesestmõistetavalt kahe inimese omavaheline asi. Selleks et tagada endile ja oma järeltulijatele teatud juriidilised õigused, on tarvis anda ametlikele paberitele ka paar allkirja, aga see on kõik. Kolmandatel isikutel pole siin midagi õpetada ega näägutada." Üks väike teadaanne ka Martin Helmele, kes soovib liituda klubiga, kuhu kuulub Ungari: kooseluseadusega sarnase regulatsiooni kehtestava seaduse võttis Ungari väga progressiivsel kombel vastu juba aastal 2009. Aitäh!

Arutelu seaduseelnõu üldpõhimõtete üle jätkab Marko Pomerants, esindades Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Kuna minul ei ole plaanis ei vihakõnet pidada ega teile uut normaalsust oma arusaama järgi defineerida, siis saan hakkama lühidalt. IRL-i seisukoht selle seaduseelnõu kohta on järgmine ... Aga võib-olla natuke ka menetlusest, sellest ma alustan. Esiteks, kindlasti ei aidanud sellele debatile kaasa plaan seda eelnõu menetleda kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel, see lihtsalt ei olnud mõistlik. Aga nii on juhtunud ja selle vastu me ei saa. Küll kutsun ma IRL-i fraktsiooni nimel teid üles selle seaduseelnõu esimest lugemist lõpetama. Põhjuseks on see, et see aitab kaasa õiguskindluse suurendamisele, kas või nende paaride puhul, kes tänaseks on selle lepingu juba sõlminud. Lihtne on see eelnõu menetlusest välja hääletada, siis kestab see olukord, mis on kaks aastat kestnud, veel edasi, mingisugust muutust tulemas ei olegi. Nii et on võimalus seitsme nädala pärast uuesti rääkida neid jutte, mida me kolm aastat oleme rääkinud, või siis ka mitte. IRL-i fraktsiooni liikmed on otsustanud hääletada selle eelnõu menetlusse jätmise poolt. Aitäh!

Palun, Jüri Adams Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel!

Härra istungi juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Ma kasutan seda võimalust, et meie kodukord annab fraktsioonile ühe kõne pidamise võimaluse. Iga kord, kui mul on võimalus siin rääkida, ma ütlen, et see on Riigikogu liikmete õiguste täiesti kuritegelik piiramine, iga Riigikogu liige peaks saama kõnet pidada. Mina pean praegu rääkima meie fraktsiooni liikmete motiividest eeloleval hääletamisel. Ma küsitlesin neid kõiki, aga parem oleks muidugi, kui igaüks saaks enda motiive ise esitada. Ega hääletamiskäitumine ja -motiivid ei ole kõigil ühed ja samad. Riigikogus on fraktsioone, kus otsustamine allub sõjaväelise distsipliini tüüpi korrale, meil seda küll ei ole.
Uuem teema selles valdkonnas on seotud selle praktikaga, mis oli siin saalis enne äsja toimunud valimisi, kui mitmed erakonnad püüdsid Riigikogu saali muuta valimiskampaania instrumendiks. Vähemal määral paistsid sellega silma sotsiaaldemokraadid, kes korraldasid ei tea kui paljusid olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelusid, mis olid üsna kehvakesed, aga järgmise päeva ajalehed olid just nagu nendele broneeritud. Ma arvan, et see ei olnud hea meetod. Teine oli Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes kasutas ära meie kodukorras olevat opositsiooni kaitseks mõeldud reeglit, et ühtegi eelnõu ei peaks saama panna kalevi alla nii, et see kunagi saali ei jõua. Kunagi oli ka niisugune võimalus Riigikogus olemas, aga praegune kodukord ütleb, et vähemalt üks kord peab iga eelnõu saalis saama ära käia, saagu siis edasi, mis saab. EKRE inimesed leidsid, et see on suurepärane valimiskampaania edendamise meetod, ja andsid sisse kõikvõimalikke eelnõusid, arvestusega, et need jõuaksid suurde saali vahetult enne valimisi. Selle eelnõuga, millest me täna räägime, läks neil natuke viltu. Need kaks kogemust peame lisama nende probleemide pikale nimestikule, mis meil kodukorraga on, ja vaatama, kuidas saaks tulevikus sellist negatiivset kogemust vältida.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Ja kuidas käitub Vabaerakonna fraktsioon? Vabaerakonna fraktsiooni liikmete käitumine on erinev. Ma küsitlesin kõiki. Põhiline motiiv, mispärast igaüks langetab just parasjagu sellise otsuse, nagu ta langetab, on sügav solvumine selle pärast, et meie fraktsiooni liikmete algatatud paarkonnaseaduse eelnõu pandi kalevi alla ja kumbki valitsuskoalitsioon ei ole ilmutanud mingit tahtmist sellega edasi minna. Rahvaesindaja Martin Helme ütles siit puldist mõni aeg tagasi, et tuldagu lagedale eelnõuga. Meie tulime eelnõuga lagedale, see on täiesti olemas, selle eelnõu sisu, nagu teavad need, kes on vaevunud seda lugema, on sarnane kõikide teiste Euroopa riikide regulatsioonidega, kus toimib mingisugune analoogiline samasooliste paaride tunnustamise ja registreerimise meetod, ega ta sugugi kehvem ei ole. Ütelda, et keegi ei ole eelnõuga lagedale tulnud, ei ole õige. Probleem on pigem selles, et siin on, EKRE ilmselt kaasa arvatud, kujundatud selline enamusarvamus, et see asi ei ole Eestis sobiv. Miks see ei ole sobiv, on mul raske oletada, aga tõenäoliselt võtaks see, kui see asi peaks läbi minema, ära lärmamise ja tülitsemise võimalused.
Võib-olla mõned meie fraktsiooni liikmed hääletavad eelnõu menetlusest väljaarvamise vastu. Sellisel juhul on nende motiiv selline, et kuna ei ole paremat asemele pakkuda, tuleks lasta olemasoleval korral rahulikult jätkuda, senikaua, kuni kas aeg parandab olukorra või tuleb mingisugune muudatus.
Mis puudutab mind isiklikult, siis mina kavatsen, nagu ma varem olen lubanud, hääletada selle poolt, et meil avaneks tee kooseluseaduse tühistamisele. Miks ma seda teen? Avaldasin möödunud neljapäeval Postimehes artikli, kus ma väljendasin oma arvamusi. Neid on kaks. Notarid, kes meil neid lepinguid sõlmivad, on väitnud, et ka ilma selle kooseluseaduseta teeksid nad täpselt samasuguseid lepinguid, tähendab, õiguslikult saaksid nad neid teha ja arvatavasti ka teeksid. Nii et see seadus ei ole vajalik. Ma olen veendunud, et riigis ei peaks olema mõttetuid ja ebavajalikke seadustekste, need on nagu lõhkemata miinid, mis on mingist sõjast maha jäänud, kunagi ei tea, milliseid negatiivseid tagajärgi võivad need endaga kaasas kanda.
Nüüd nn rakendusaktide küsimus. Siin on möödarääkimine erakordselt suur. See mammuttekst, mille on kirjutanud sotsiaaldemokraat Kristen Kanarik, ei kannata üldse mingisugust kriitikat, selle puhul rakendusaktidest rääkida ei saa. Mõningaid rakendusi võiks ju olla, aga ei pea tingimata olema. Kunagi oli abieludega niimoodi, et ei olnud nende riiklikku registrit. Ega inimesed siis abiellumata ei jäänud ja ei olnud nii, et kõik petised oleksid saanud teist või kolmandat abielu sõlmida. Praktiline juriidiline probleem, mis Eestis on tekkinud, on see, et kui välismaal mõnes riigis, kus on lubatud homoabielu, on keegi selle sõlminud ja tahab tuua oma paarilise Eestisse, kuidas siis Eesti riik sellele vaatab. See on juriidiliselt praegu lahendamata küsimus. Aitäh tähelepanu eest!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 461 tagasi lükata. See toob kaasa hääletuse ja enne seda saalikutsungi.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 461 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 47 rahvasaadikut, vastu oli 19. Juhtivkomisjoni ettepanek leidis toetust. Eelnõu 461 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb Riigikogu menetlusest välja.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eurocontroli lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitlevate protokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu 448 teine lugemine. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Raivo Põldaru.

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Päevakorras on Eurocontroli lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitlevate protokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Võib-olla meenutan pisut eelnenut, kuna pikk aeg on vahepeal mööda läinud. Vabariigi Valitsus algatas Eurocontroli lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitlevate protokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu s.a 2. mail. Eurocontrol on Euroopa Lennunavigatsiooni Ohutuse Organisatsioon, mis on Euroopas keskne lennuliikluse korraldamisega tegelev valitsustevaheline organisatsioon, loodud 1960. aastal. Selle eesmärk on tõhustada riikidevahelist koostööd lennuliikluse korraldamisel Euroopas, sh muuta lennuliiklus Euroopa õhuruumis sujuvamaks, ohutumaks ja efektiivsemaks. Organisatsioonis on 41 riiki ja Eesti on selle liige alates 1. jaanuarist 2015.
Selle eelnõuga ratifitseeritakse Eurocontroli konventsiooni 1997. ja 2002. aasta protokollid, mille alusel Euroopa Liit ühineb Eurocontroliga. Eesti Vabariik kirjutas mõlemale protokollile alla 26. novembril 2014. Euroopa Liit saab Eurocontroli liikmeks, kui protokolli Euroopa Ühenduse ühinemise kohta on ratifitseerinud, vastu võtnud või heaks kiitnud ühelt poolt kõik allakirjutanud riigid ja teiselt poolt ka Euroopa Liidu liikmesriigid.
Esimene lugemine toimus 13. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 27. septembril, selleks ajaks Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist 9. oktoobri istungil, kus ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei tehtud. Eelnõu tekst tegi kahe lugemise vahel läbi keeletoimetamise ning eelnõus on tehtud tehnilisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu. Majanduskomisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogusse 17. oktoobriks ja teha ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele.

Kas ettekandjale on küsimusi? Neid ei ole. Aitäh ettekande eest! Avan läbirääkimised. Teise lugemise puhul, nagu te teate, on võimalus läbi rääkida kõigil Riigikogu liikmetel. Seda soovi ma ei näe. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu lõpphääletusele.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eurocontroli lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitlevate protokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu 448. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 rahvasaadikut, vastu ei hääletanud keegi, erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud Eurocontroli lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitlevate protokollide ratifitseerimise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele peatamaks Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piirilepingu ratifitseerimise protsess" eelnõu 476 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Madisoni.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva aasta 1. juunil algatas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon otsuse eelnõu ettepanekuga Vabariigi Valitsusele, peatamaks Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piirilepingu ratifitseerimise protsess.
Räägin nüüd eelnõust seletuskirja abil täpsemalt. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust, "loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta." See oli tsitaat Tartu rahulepingust. Paraku, 1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti. 15. augustil 1944 eraldati 75% ENSV Petseri maakonnast Vene NFSV koosseisu, millest moodustati Leningradi oblasti Petseri rajoon. 23. augustil samal aastal eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal ei ole Venemaa pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu on nimetatud alad ehk umbes 5,2% Eesti territooriumist jätkuvalt okupeeritud.
18. mail 2005. aastal kirjutasid Eesti ja Venemaa välisminister Moskvas alla uuele Eesti ja Venemaa piirilepingule. Riigikogu ratifitseeris uue piirilepingu 20. juunil 2005, lisades ratifitseerimise seadusele preambuli, milles viidati Tartu rahulepingule ja sedastati, et võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 on piiri osaliselt muudetud. Venemaad ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule ning ta võttis lepingut ratifitseerimata lepingult allkirja tagasi.
Teine katse toimus 18. veebruaril 2014. aastal, kui Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov allkirjastasid Moskvas järjekordse Eesti ja Venemaa piirilepingu. Uus piirileping ei ole jõustunud ja ootab mõlema riigi parlamendis ratifitseerimist. Riigikogus tegi ratifitseerimine esimese lugemise läbi 25. novembril 2015. aastal. Venemaa Föderatsioon pole siiani astunud mingeid samme selle lepingu ratifitseerimiseks ja on Eestit korduvalt süüdistanud ebasõbraliku õhustiku loomises. Lähtudes asjaolust, et Venemaa Föderatsioon võttis 2005. aastal sõlmitud piirilepingult allkirja tagasi, kuna ei nõustunud viitega Tartu rahulepingule ja Nõukogude okupatsioonile, seab praeguse piirilepingu ratifitseerimine kahtluse alla Tartu rahulepingu järjepidevuse, peale selle legaliseerib see Venemaa Föderatsiooni jätkuva okupatsiooni Eesti Vabariigi aladel ja loovutab need kõnealused maa-alad, ilma et Eesti saaks loovutatud alade eest vähimatki kompensatsiooni. Lepingu ratifitseerimise peatamine looks võimaluse pidada läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga, lähtudes Tartu rahulepingu jätkuvast kehtivusest.
Taustaks räägin veel eelnõu eesmärgist. Kuna eelmise aasta novembris muutus valitsuse koosseis, meil on uus peaministripartei ning on vahetunud ka ühe valitsuserakonna esimees, kes on läbi aastate korduvalt rõhutanud, et piirileping ei ole Eesti huvides, mõistlikum oleks see tagasi pöörata ja alustada uuelt lehelt, võtku see aega nii palju kui võtab, siis Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon nägi, et sellel eelnõul võiks siin saalis olla laiem toetus, toetus võiks tulla ka vähemalt ühelt valitsuserakonnalt. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Tuletan meelde, et selle päevakorrapunkti arutelul on igal Riigikogu liikmel võimalik mõlemale ettekandjale esitada üks küsimus. Küsimise soovi ei ole. Kutsun kõnepulti väliskomisjoni liikme Mihhail Korbi, kes teeb juhtivkomisjoni ettekande.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu juhatus määras eelnõu 476 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. juuni kell 17.15. Nimetatud tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Riigikogu väliskomisjon arutas seda eelnõu oma 21. septembri istungil. Eelnõu arutelul tutvustas eelnõu sisu ja eesmärki väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Arutelu tulemusena otsustas väliskomisjon seda eelnõu mitte toetada.
Väliskomisjon tegi konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: saata eelnõu 476 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäevaks, 17. oktoobriks 2017 ning panna eelnõu lõpphääletusele. Väliskomisjoni otsusega on eelnõu ettekandjaks väliskomisjoni liige Mihhail Korb. Aitäh teile!

Aitäh teile! Küsimusi ei ole. Avan fraktsioonide esindajate läbirääkimised. Palun, Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Lugupeetud kolleegid! Meil ei ole vist kellelgi kahtlust, et Eesti on loodud 1918. aastal rajatud Eesti Vabariigi õigusjärglasena kõikide tema õiguslike tunnustega, kaasa arvatud Eesti piir, st Tartu rahulepingu järgne piir. Paraku oleme olukorras, kus on taganetud kõikidest nendest 1991. aastal vastuvõetud otsustest ja printsiipidest. Ma meenutan, et Ülemnõukogu, Eesti Komitee ja ka Riigikogu lähtusid sellest, et okupeeritud alad tuleb tagasi saada. Venemaaga asuti läbirääkimistesse nii territoriaalküsimustes kui ka okupatsioonikahjude kompenseerimise asjus. Ma meenutan teile, et kui me tahame annekteeritud ja okupeeritud alasid tagasi, siis ei ole küsimus selles, justkui meil oleks Venemaale territoriaalseid nõudeid, vastupidi, me tahame lihtsalt enda oma tagasi.
Venemaa on rikkunud kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ka Eesti riigiga sõlmitud lepinguid. Mitte kellelgi ei tohiks olla kahtlust ka selles, kas Venemaa on Eesti suhtes sõbralik või vaenulik riik. Me oleme läbi aastakümnete olnud väga agressiivsete ja vaenulike propagandarünnakute sihtmärgiks, küll oleme me üks väike vastik natsiriik, diskrimineerime keda iganes jne. Kõikidel nendel rünnakutel ei ole loomulikult mitte mingisugust alust.
Aga mis kõige põhilisem: Venemaa on keeldunud tunnistamast Tartu rahulepingu kehtivust ehk meie õiguslikku järjepidevust. Nad käsitlevad meid justkui impeeriumist ajutiselt irdunud osana, millele neil on jätkuvalt õigus ja mida nad Venemaa Föderatsiooni strateegiliste plaanide kohaselt kavandavad kunagi uuesti suure impeeriumi koosseisu liita.
Peale propagandarünnakute on olnud ka täiesti otseseid rünnakuid, räägime kas või pronksiöö initsieerimisest Venemaa poolt, räägime soovist teha n-ö küsitlusi või referendumeid selle kohta, kas eraldada Kirde-Eesti Eestimaast jne, meenutame Eston Kohvri röövimist Eesti territooriumilt jne. Nii et soovis loovutada enda alad tasuta meile vaenulikule riigile võib näha ainult soovi teenida Venemaa ja mitte kellegi teise huve.
Me seisame sõnades järjepidevalt kõikide teiste riikide, Gruusia, Ukraina jt territoriaalse terviklikkuse eest, mida Venemaa on jõhkralt ja räigelt rikkunud, aga millegipärast Eesti territoriaalne terviklikkus ei ole võimulolijatele ja valdavale osale Riigikogust siiani vähimatki muret tekitanud. Aga peaks tekitama, sest koos nende maadega me anname tasuta ära tohutu rikkuse. Meil on 400 miljonit tonni põlevkivi teisel pool Narva jõge, millest diislikütuse tootmiseks jätkuks meile kolmveerand sajandiks. Meil on Petserimaal kriidi-, keraamikasavi- ja asbestimaardlad, metsad, põllumaad, mis iganes.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Selle hind on miljardites eurodes. Peale selle, kui me loovutame need alad Venemaale, siis kinnisvaraomanike nõuded pööratakse Venemaa asemel Eesti vastu. Ka meie õiguskantsler on kinnitanud, et me peaksime omaenda kodanikele, kes on maast ja varast ilma jäänud, kompenseerima seda enam kui 100 miljoni euro eest.
Nii et see kingitus meie vastu vaenulikule riigile on täiesti absurdne, kogu see maade äraandmine on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadus sätestab, et Eesti riigi maa-ala ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. See pärineb 1937. aasta põhiseadusest, mida Jüri Uluots on kommenteerinud nii, et see tähendabki sõna-sõnalt seda, et Eesti territoorium on jagamatu ja seda ei tohi kellelegi ära anda ning kui seda tehakse, siis see on vastuolus Eesti riigi ja rahva huvidega ja on vaenulik akt.
Väliskomisjonis oli see eelnõu arutlusel ja mitte ühtegi mõistlikku vastuargumenti sellele ei toodud. Kunagi räägiti, et kui me ei sõlmi piirilepingut ega loobu enda aladest, et siis me ei saa NATO-sse ega Euroopa Liitu jne. Täna me teame, et see kõik oli vale. Aga ka nüüd ei olnud ühtegi paremat argumenti kui see, et riik on juba ühe suuna võtnud ja me ei saa sellest loobuda. Kui laev põrutab karide suunas, kuidas ei saa siis kapten rooli keerata ja suunda muuta? Normaalne inimene seda teeks ja nii peaks ka Eesti riik tegema. Okei, võib-olla kunagi olid mingisugused olukorrad ja tingimused ning usuti, et nii on hea. Aga tänaseks on täiesti selge, et piirilepingu sõlmimine kahjustab Eesti huve ja meil ei ole seda vaja. Me ootasime 50 aastat oma riigi taasiseseisvumist, me võime oodata veel 50 aastat. Äkki saame kunagi need alad tagasi. Sõja ja vägivallaga ei lähe me neid loomulikult võtma, see ei tule meile pähegi, aga kui tugevam pani de iure piiri sinna kohta, siis meie kui väikeriik peame kasutama rahvusvahelist õigust oma aatomipommina, nagu ütles Lennart Meri, ja kuigi de iure pani tugevam piiri sinna, kus see nüüd on, kontrolljoonel, de iure peaks see jääma sinna, kus see oli, kas või aegade lõpuni, kui me neid alasid muidu tagasi ei saa. Aga sellel, miks me peaksime vabatahtlikult ja tasuta nendest loobuma, puudub vähimgi põhjendus.
Läti kunagi loobus ja me teame väga hästi, et tema suhted Venemaaga ei ole mitte üks gramm muutunud. Venemaa suhtub Lätisse täpselt samamoodi kui meisse. Kui te võtate lahti meie karistusseadustiku, siis näete, et seal on otseselt öeldud, et Eesti territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud teod on karistatavad, need on võrdsed riigireetmisega.
Nii et ma kutsun teid kõiki üles hääletama selle poolt, et Eesti eemalduks sellest kahjulikust lepingust. Aitäh!

Aeg sai läbi juba ammu. Hannes Hanso Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Head kolleegid! Kui hästi lühidalt vastata eelkõnelejale, siis loomulikult ei saa temaga absoluutselt nõustuda, aga ma räägin siiski natukene pikemalt. Töö selle nimel, et Eesti ja Venemaa vahel oleks rahvusvahelise lepinguga kokkulepitud riigipiir, on kestnud juba üle 20 aasta. 1990-ndatel ja ka 2000-ndate alguses tegid Eesti poliitikud siinsamas saalis ja valitsuses ning ka ametnikud suuri pingutusi, et piirilepingu teemaga saaks positiivselt edasi liikuda ja selle lepingu sõlmida. Alates 2005. aastast ehk tänase seisuga juba 12 aastat on Eesti-Vene piirilepinguga tegelnud peaaegu kõik taasiseseisvumisjärgsed Eesti valitsused ja ka Riigikogu koosseisud. Kaks korda on leping välisministrite tasandil allkirja saanud: esimest korda 18. mail 2005. aastal ja viimati 18. veebruaril 2014. aastal. Seega võime väita ja ma väidangi, et tegu on ülimalt põhjalikult läbi analüüsitud ja vaieldud välislepinguga.
Ma kummutan siinkohal veel kord ka selle valeväite, mida üks erakond päevapoliitilise kasu nimel ikka ja jälle kipub esitama, see on väide, nagu see leping oleks põhiseadusega vastuolus. Piirileping ei kahjusta mingilgi moel meie õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus ja Tartu rahuleping kehtivad, nii nagu nad kehtivad praegu, ka pärast selle lepingu ratifitseerimist. Igaks juhuks meenutan, et kõik õiguskantslerid on selle kirjalikult üle kinnitanud. Küll annab selle lepingu kinnitamine mõlema maa parlamendis rahvusvahelise õigusselguse. Ma usun, et see õigusselgus peaks olema kõigi ühine eesmärk nii riigis kui ka siin saalis.
Kui vaadata rahvusvahelist pilti, siis on selge, et riikidevaheliste piirilepingute eksisteerimine on ikkagi normaalsus ja piirilepingu puudumine on selge erand, kui soovite, siis ebanormaalsus. Keegi ei tule selle peale, et küsida, miks on piirilepingud näiteks Skandinaavia ehk Põhjala riikide vahel või teiste Euroopa riikide vahel või Põhja-Ameerika riikide vahel. See on nii normaalne. Mul on tõesti isiklikult väga raske mõista, miks keegi peaks soovima sellele vastu seista.
Eesti ja Venemaa suhted on mõistetavalt keerulised. Selleks on olemas põhjus: meie naaberriik on käitunud oma naabrite suhtes väga ettearvamatult, ka agressiivselt. Gruusia ja Ukraina on hiljutised näited selle kohta. 2014. aastal halvenes järsult Euroopa üldine julgeolekuolukord ennekõike Krimmi kriisi ja Ida-Ukraina teemade tõttu. Venemaa oli see, kes väga selgelt selle kriisi põhjustas. Aga lisandunud on see, mis ka väga selgelt puudutab riigipiire – migratsioonikriis. Ma arvan, et uues julgeolekukeskkonnas on vajadus kindlalt paikapandud ja ka õiguslikult kindlaksmääratud piiri järele seda suurem.
Kordan siin igaks juhuks üle ühe vana tõe. Loomulikult, rahvusvahelisele õigusele tuginevad lepped iseenesest ei garanteeri meie julgeolekut, kuid nende olemasolu lisab kahtlemata turvalisust ja, nagu juba nimetatud, selgust. Ma arvan, et ainuüksi see katse, mida siin proovitakse praegu teha, et tahetakse juba allkirjastatud lepingust ühepoolselt taganeda, on erakordselt vastutustundetu. Kui aga EKRE ettepanek see leping tühistada peaks teoks saama, siis see samm kõigutaks olulisel määral Eesti rahvusvahelist autoriteeti ja tõsiseltvõetavust. Kindlasti ei muutuks Eesti pärast seda kuidagi kaitstumaks, vaid päris selgelt vastupidi.
Ma soovin, härra spiiker, lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Seega, kõik need poliitilised jõud, kes on toetanud piirilepingu sõlmimist ning toetavad selle ratifitseerimist ja ka jõustamist, tegutsevad Eesti julgeoleku huvides, nad tegutsevad rahvuslikes huvides. Minu erakonnale, sotsiaaldemokraatidele on Eesti julgeolek ja selle kindlustamine nii rahvusvaheliselt kui ka riigisiseselt võtmetähtsusega küsimus. Me teame ju, et pall on Venemaa käes. Venemaa külmutas rohkem kui aasta tagasi ratifitseerimisprotsessi. Piirilepinguga saab edasi liikuda vaid siis, kui selleks on valmis ka teine pool, see on ilmselge. Millal see poliitiline tahe võib tekkida? Mul on seda raske öelda, aga Eesti saab siin kindlasti ilmutada mõistlikku strateegilist kannatust. Sellisel teemal ei ole vaja mängida poliitmänge. Elu läheb edasi ka ilma selle lepinguta, piiri me ehitame välja, aga ütlen veel kord, et lepingu jõustamine ja rahvusvahelise lepinguga kokkulepitud riigipiir on kindlasti meie huvides, ma ütleksin, et mõlema poole huvides ja kindlasti Eesti julgeoleku huvides. Rääkides huvidest, võib öelda, et meie huvi riigina kahtlemata ei ole piirilepingu ratifitseerimise protsessi peatada. See on meie julgeolekut kindlasti kahjustav ettepanek. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel Igor Gräzin. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kuulajad! Kõigepealt olen ma sunnitud ära õiendama selle, et kaks probleemi, mida siin on korduvalt nimetatud, ei puutu üldse asjasse. Üks neist on Ukraina ja teine on Gruusia. Eesti positsioon langeb siin kokku Euroopa Liidu positsiooniga ja midagi erilist, spetsiifiliselt Eesti oma siin ei ole. No mis on Donbass? Seal käib tavaline sõda: ühed lasevad ühtesid, teised teisi, inimesed hukkuvad. Nii oli ka 3000 aastat tagasi. Tegemist on normaalse, juriidiliselt sanktsioneeritud sõjaga ja juriidilisi probleeme siin ei ole. Juriidilised probleemid on ainult ühes kohas – Krimmis. Krimmi ebaseaduslik anneksioon kujutab endast Eestis 1940. aastal toimunu stsenaariumi kordamist: sõjavägi sisse ja rahvas hääletab Venemaa külge liitmise poolt. Nii et Eesti eripära on Krimm ja ärme segame siia juurde neid teisi konflikte, mis igal pool mujal olemas on. Probleem seisneb nimelt selles, kas me saame sõlmida piirilepingu riigiga, kes on seaduse rikkumise stabiilses seisundis, kes ei rikkunud seadust mitte kunagi vanasti, vaid rikub seda täna ja praegu. Kordan: täna ja praegu rikub Venemaa seadust ainult ja ainult ühes kohas, see on Krimmis ja see tegevus on meie seisukohalt väga ohtlik.
Eile möödus täpselt kaks aastat sellest, kui Riigikogu delegatsioon tuli 16. oktoobril 2015 tagasi Moskvast Riigiduumast, kus me vahetasime oma kolleegidega arvamusi ja kus ma olin koos Olga Ivanova, Viktoria Ladõnskaja ja Andres Ammasega. Vastuvõtt oli – muah! –, aga asjast arusaamisel oli probleeme. Me rõhutasime, et me tahame ja soovime parlamentaarset suhtlust jätkata. Valitsustel on õigus pirtsutada nii palju, kui nad tahavad, mitte kõiki ministreid ei tasu võrdselt kuulata. Eesti välisministri Kaljuranna idee, et me tahame seda piirilepingut iga hinna eest, on sügav eksitus. Kaljurand ei jäänud välisministriks väga kauaks, nii et meil oli õigus. Me saime väga hästi räägitud. Aga milles on täna probleem? Just nimelt siis, 16. oktoobril, edastasime me Vene kolleegidele küllakutse ja see küllakutse kehtib tänini. Meile on kaks korda vastatud, et kutse on vastu võetud. Kaks aastat on möödas, küllakutsele sisuliselt vastatud ei ole. Enne seda käis Riigikogu delegatsioon duumas 2013. aastal. Ma väidan, kui Eesti delegatsioon läheks nüüd uuesti duumasse, siis oleks see meie riigile alandav. Me ei pea käima uste taga koputamas.
Mis puudutab aga seda protsessi, siis ratifitseerimisprotsess tuleb peatada põhimõtteliselt silmapilk. Asi on muide ...
Kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... väga ohtlik veel sellepärast, et esimene kord läks see ju siin Riigikogus läbi häältega 63 : 13. Ja kogu aeg on oht, aga mis siis, kui tuleb järgmine Marina Kaljurand, kes esitabki selle eelnõu teisele lugemisele ja on jälle nii, et keegi on peldikus, keegi on maal valijate juures jne, ja mis siis, kui see lähebki läbi, mis oleks Eestile eksistentsiaalne oht. Ma väidan, et meie kolleegid siin on piisavalt vastutustundlikud. Kui see oht peaks tekkima, siis erinevalt kooseluseadusega toimunust meil siiski tekib veel võimalus nii ehk teisiti selle üle tõsiselt rääkida ja arutleda, kuigi ma praegu ei oska öelda, millises protseduurilises vormis täpselt.
Olles seda öelnud ja olles Eesti-Venemaa sõprusrühma esimees siin parlamendis ja selles mõttes kandes ka vastutust meie suhete eest Riigiduumaga, väidan ma, et venelastega on võimalik rääkida. On võimalik rääkida ka Riigiduumaga, aga seda ainult sellistel tingimustel, kui meie positsioonid on selged, ja Krimmi asjus nad issanda abiga ka selged on. Meil on olnud õnnestunud koostööprojekte, nende hulgas näiteks langenud Nõukogude sõdurite jäänuste üleandmine Vene poolele, mis oli väga soliidne ja väga korrektselt tehtud üritus. Selliseid asju on olnud veelgi. Suhtlus Venemaa saatkonna ja sõprusrühma vahel on enam-vähem regulaarne. Tõsi, see ei anna tulemusi. Aga üks asi, milles me leppisime oma kolleegidega duumas kokku ja mida ma olen püüdnud meie sõprusrühma nimel ka Venemaa suursaadikule suhteliselt regulaarselt edastada, on see: las valitsused pirtsutavad, las ajakirjanikud kirjutavad, lõppkokkuvõttes nad saavad selle eest palka, ärge kuulake valitsusi, ärge lugege ajalehti, jäägem inimesteks! Igasugune inimlik kontakt ja igasugune kanal, juba lihtsalt see fakt, et me räägime, on tegelikult tagatis selleks, et kunagi me hakkame rääkima ka ühte keelt ja võime hakata mingitest asjadest ühtemoodi aru saama.
Minu sügav veendumus on see, et igasugune side, igasugune seos, igasugune rääkimine on alati-alati positiivne. Vaadake inimesi, kes vaatavad teineteisele silma ja räägivad. Vaadake, kui raske on teisele inimesele näkku midagi halvasti öelda. Pange tähele, mina räägin ka puldist palju viisakamalt kui sealt tagant. See on tegelikult ka rahvusvahelistes suhetes nii. Selles mõttes, saades Hennust ja EKRE poistest suurepäraselt aru, sisuliselt on neil õigus, ei ole ma ometigi selle poolt, et me astuksime kas või ühegi sammu, et muutuda sellisteks nagu nemad duumas. Meie oleme sõpruse ja kui mitte sõpruse, siis vähemalt tutvuse, suhtlemise ja selle arendamise poolt. Me ei lähe põõsasse, me seisame siin. Siin on meie tõde, siin on meie riik ja siin on meie usk sellesse, et isegi koos selle naabriga – ja võib-olla selle naabriga veel eriti – saab kunagi olema võimalik hästi elada. Aitäh!

Andres Herkel Vabaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma peatun õige lühidalt sellel, miks ma Vabaerakonna esindajana hääletasin ka väliskomisjonis selle eelnõu vastu ja miks ma ei pea selle teema käsitlemist mõistlikuks. See põhjendus on natuke samasugune nagu eelmise eelnõu puhul. Kõigepealt toodi meie ette valimiseelsel ajal üks väga kuum kartul, ainult et erinevalt eelmisest läks EKRE-l sellega natukene teistpidi, nimelt olid päevad pisut valesti loetud ja selle eelnõu käsitlemine liikus valimisjärgsele ajale. Teine probleem on muidugi see, et me teeme ennast ikkagi suhteliselt rumalaks, kord andes allkirja ja siis seda tagasi võttes. Aga see seisukoht on nüansseeritud selles mõttes, et ma pean osutama sellele, et tegelikult oli Venemaa Föderatsioon selle protsessi külmutanud ja sisuliselt oli nende allkiri juba tagasi võetud ning selle protsessi uuesti ettevõtmine siin ei ole olnud väga mõistlik tegevus ja nagu näha, see ei too ka edu. Venemaa ei ole praegu partner, kellega me suudaksime tegelikult asju lahendada niisugusel moel, et Tartu rahu tunnustamisega oleks kõik hästi ja piiriäärsete alade probleemid saaksid lahendatud, nii nagu me seda loodame ja tahame. Selles protsessis puudub vastastikune hea tahe. Seetõttu oli pisut ettevaatamatu see leping sealt nurgast, kuhu kogu rahvusvahelise avaliku arvamuse jaoks Vene pool ise oli selle asetanud, üldse välja tuua.
Mis puudutab aga seda, et me Riigikogus hakkame valitsust sundima oma kord juba antud otsust muutma ja allkirja tagasi võtma, siis sellisel juhul me teeksime iseendale välispoliitiliselt kindlasti kahju. Las see leping olla seal, kus ta on. Herilasepesa torkimine ei ole eriti viljakas tegevus. Ma võrdlen seda millegi sellisega, et kui te olete endale söömisega liiga teinud, siis ega ebatervislik dieet ei aita, see võib kahjustada veelgi rohkem.
See on põhjendus, miks Vabaerakonna fraktsioon ei pea mõistlikuks niisugust ettepanekut praegu Vabariigi Valitsusele teha, jäädes sealjuures siiski selle kriitika juurde, et piirilepingu käsitlemisel on tehtud vigu, mis oleksid võinud vabalt jääda tegemata. Meie ei suuda seda mängu kontrollida. See olukord, mille Venemaa oma tegevusega pärast seda, kui Riigikogu aastaid tagasi piirilepingusse preambuli lisas, oli tekitanud, oleks olnud mõistlik status quo, aga niisuguste asjadega siin tegelemine – osalt jällegi valimiste tuules ja osalt populistlikel kaalutlustel – ei ole väga viljakas. Aitäh!

Ma saan aru, et Mihhail Stalnuhhinil on protseduuriline küsimus. Palun!

Jah! Aitäh, härra esimees! Tahan üle küsida, kas kolleeg Gräzin esindas siin Reformierakonna fraktsiooni arvamust sellest asjast. Kui jah, siis kas on mingigi tehniline võimalus paluda teda kuidagi seda sõnumit selgemaks teha? Kaheksa minutiga ei saanud ma aru, milles see fraktsiooni arvamus tegelikult seisneb.

Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt saavadki selliste otsuste eelnõude esimesel lugemisel sõna ainult fraktsioonide esindajad. Kuidas nad on saanud fraktsiooni esindajaks, selle kohta puudub Riigikogu juhatusel teadmine. Mina eeldan, et kõik, kes on ennast registreerinud, esindavad fraktsiooni seisukohta. Rohkem pole mul ka võimalust küsida. Hanno Pevkur, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Ma siis täpsustan, et tegemist oli Igor Gräzini sõnavõtuga. Reformierakonna fraktsiooni nimel kõneles ta sellepärast, et kodu- ja töökord näeb nii ette, aga Reformierakonna fraktsiooni seisukoht see päris lõpuni ei olnud. (Naer saalis.)

Nüüd on hoopis tore! Kui Gräzin järgmine kord esimesel lugemisel sõna palub, siis ma palun fraktsiooni juhtidelt kinnitust. Kõigi teiste puhul põhineb see asi usaldusel. Päris nii ei saa!
Austatud Riigikogu, rohkem kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu 476 kohta ei esitatud. Me läheme lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, kuna otsuse eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 75 Riigikogu liiget.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele peatamaks Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piirilepingu ratifitseerimise protsess" eelnõu 476. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 63. Otsust vastu ei võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 491 teine lugemine. Keskkonnakomisjoni ettekandja Andres Metsoja, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tõepoolest, oleme teist korda selle eelnõuga siin saalis, täna on teine lugemine. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 11. septembril k.a ja esimene lugemine toimus 20. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 22. september kell 10. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud, aga keskkonnakomisjon esitas kuus muudatusettepanekut. Sellel istungil osalesid kõik komisjoni liikmed peale Kalle Pallingu ning veel Elle Kaur, nõunik-sekretariaadijuhataja, ja Vivi Older, nõunik. Ühtlasi olid kutsutud Maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti, kalamajandusosakonna juhataja Ain Soome ja õigusosakonna nõunik Geir Veski ning Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna nõunik Liivika Näks.
Olgu öeldud, et muudatusettepanekud on kõik normitehnilist laadi, st nendega täpsustatakse muudatusi ja viiakse need tervikuga paremasse kooskõlla. Kohtumisel komisjonis käsitleti sisuliselt ikkagi püügivõimsusi ja püügivõimalusi. Need on kaks olulist terminit, mis võeti üle Euroopa Liiduga liitumisel või tegelikult juba enne seda. Euroopas reguleeritakse püügivõimalusi igal aastal kvoodimäärusega, nende üle peeti siin, ma saan nii aru, hiljuti taas arutelusid, teistpidi on need fikseeritud peamasina võimsuse (kilovatid) ja täismahutavuse (GT) kogusummana. See oli ka üks oluline temaatika, kuna kalalaevastiku jaoks on ülempiir riigisiseselt paigas ja see on jaotatud rannapüügi, Läänemere traalpüügi ja kaugpüügi vahel. See oli ka esimene kohtumine keskkonnakomisjonis, kus me seda teemat väga sisuliselt käsitlesime. Juba Euroopa Liidu eelsel perioodil, st enne kui me liitusime Euroopa Liiduga, kehtestati seaduses 36-kuuline periood, mille jooksul on isikul õigus pärast laeva registrist väljaviimist sama püügivõimsusega kalalaev sinna lisada. Vaat see ongi olnud üks väga sisuline arutelu koht, kas see 36 kuud on piisav või peaks seda pikendama. Üheskoos jõuti ka ministeeriumi ettepanekust lähtuvalt arusaamale, et see 36 kuud on siiski piisav, aga sinna tuleks juurde panna lisaklausleid, et ikkagi tagada ka uutele kaugpüüdjatele turule tulemise võimalus, et nad saaksid välja arendada võimekuse, et minna teatud püügikohta püüdma. Need sisulised ettepanekud on nüüd seaduseelnõusse sisse kantud.
Samuti tunti huvi, miks on nii, et need võimsused on olulised ka rannapüügil. Rannapüügil, nagu te kõik teate, on tegelikult tegemist eelkõige kala transportimisega, sest kuidagi tuleb see kala merelt maale tuua, aga traalimist kui sellist ju tegelikult ei toimu, sellel kalakogusel ja püügivõimekusel, masina võimsusel ei ole tegelikult väga suurt tähendust. Väga selge vastuse saime Ain Soome käest, et ka see regulatsioon tuleneb Euroopa Liidu nõuetest ja selle vastu meil kahjuks väga palju teha ei ole.
Valeri Korb uuris kalalaevastiku vähenemise kohta, ega kalalaevastik üldse Eestist ei kao, sest vähenemine on siin toimunud. Ain Soome vastas, et püügivõimalusi piiratakse kvootidega, mis on aastatega muutunud mõnekümne tuhande võrra väiksemaks, seega on ka laevastik viis korda vähenenud, kuid selle võimsusega suudetakse välja püüda kogu kvoodimaht, tänu sellele hoitakse kokku kulutusi ning kogu sektor on majanduslikult elujõulisem.
Hea komisjoni liige Meelis Mälberg tundis huvi, kui paljud eestlased võivad sõita mõne teise riigi lipu all. Ain Soome märkis, et hinnanguliselt püüavad näiteks poole Soome riigi kvoodist eestlased ja samuti on selliseid ettevõtteid tekkinud Leetu.
Muudatusettepanekuid saate te näha. Nii nagu ütlesin, need on normitehnilist laadi. Esimene muudatusettepanek puudutab normitehnilist nõuet. Sellega täiendatakse § 35 uue lõikega 4 ning sellega seoses tunnistatakse kalapüügiseaduse § 42 lõige 4 kehtetuks. Muudatus on seotud püügivõimsuse mõistega, mis tuleb eelnõusse juba eespool sisse ja vajab defineerimist. Keskkonnakomisjon on seda täielikult arvestanud. Teine muudatusettepanek on samuti täielikult arvestatud. Sellega muudetakse § 36 punkti 10 sõnastust, kuna eelnõu kohaselt asendatakse üks viide teisega ning see lõige tuleb ümber sõnastada. Muudatusettepanek nr 3 on samuti täielikult arvestatud. Selle ettepanekuga jäetakse eelnõu § 1 punkt 24 välja ja täiendatakse nimetatud paragrahvi punktiga 25, mille järgi ei kohaldu piirang ainult ajaloolise püügivõimaluse jaotamisele, vaid ka teistele püügivõimalustele. Muudatusettepanek nr 4 on ka täielikult arvestatud. Sellega muudetakse normi asukohta seaduses. Muudatusettepanek nr 5 on samuti täielikult arvestatud. Sellega jäetakse korduse vältimiseks kalapüügiseadust täiendava § 90¹ lõigetest 4 ja 5 välja kolmas lause, kuna sama lause on ka lõikes 6. Muudatusettepanek nr 6 puudutab § 2 "Kalapüügiseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse muutmine". See ettepanek on samuti normitehniline ja täielikult arvestatud.
Komisjon otsustas teha ettepaneku saata eelnõu 491 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. oktoobriks. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek saata eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 24. oktoobriks ja panna eelnõu lõpphääletusele. Need olid konsensuslikud otsused. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kas te selgitaksite natuke lähemalt seda teadus- ja harrastuskalapüügi andmekogu olemust? Kas selle kohta kehtivad mingid täpsustatud ja kvalifitseeritud nõuded? Mida see sõna "teadus" seal eraldi rõhutatult tähendab?

Aitäh! Komisjonis me sellele ei keskendunud. Aga nagu ma eelnõust lugesin ja konsulteerides aru sain, tegelikult on plaan üle riigi andmekogusid täiustada ja neid omavahel sünkroniseerida. See on üks konkreetne tegevus, selleks et oleks teaduslikuks tegevuseks seaduslik alus. Et saaks neid andmeid koguda, hoida ja teatud tegevuseks kasutada, tuleb see kõik sätestada ja nii on ka tehtud.

Aitäh, Andres Metsoja! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 491 kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut ja need on kõik keskkonnakomisjonilt. Vaatame muudatusettepanekud läbi: esimene, teine, kolmas, neljas, viies ja kuues. Eelnõu 491 teine lugemine on lõpetatud.
Austatud Riigikogu! Enne kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, on meil protseduuriline kohustus. Nimelt on Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorrapunktide arutelu ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda on meil vaja hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänase istungi tööaega kuni päevakorrapunktide arutelu ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuks ei jäänud keegi. Tööaega on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Järgnevalt on meie päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud turismiseaduse, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 492 esimene lugemine. Eelnõu algataja ettekandja on ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo. Palun!

Tere päevast, lugupeetud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on parandada tarbijakaitset, viies pakettreiside regulatsiooni vastavusse reisiteenuste turul viimastel aastakümnetel toimunud muudatustega. Eelkõige peetakse siin silmas seda, et inimesed kavandavad oma reise ja teevad reisivalikuid järjest enam internetis. See eelnõu suurendab reisija õigusi reisiteenuste lepingute sõlmimisel, tagab reisija parema kaitse olukorras, kus pakettreisis või seotud reisikorraldusteenustes sisalduv reisiteenus jääb osutamata ettevõtja maksejõuetuse tõttu, vähendab nõudeid reisivahendaja tegevusele ning muudab paindlikumaks ettevõtjale esitatud nõudeid, kohustab ettevõtjat andma reisijale lepingu kohta rohkem infot, muudab reisijale soodsamaks lepingu ülesütlemise vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral ning paneb paika reisitasu suurendamise piiri.
Eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiiv, mille ülevõtmise tähtaeg on käesoleva aasta lõpp. Seadus jõustub selle vastuvõtmise korral 1. juulil 2018. aastal.
Eestis on kokku pisut alla 300 reisikorraldaja. Eelnõu tõttu võib neid lisanduda. Eelnõu võib mõjutada kõige rohkem 500 ettevõtjat, kelle hulgas on peale reisikorraldajate ka teised ettevõtjad, näiteks seotud reisikorraldusteenuste pakkujad. Eelnõu koostamisel oleme põhjalikult konsulteerinud ettevõtjatega, enim turismifirmade liiduga, ning oleme püüdnud arvestada kõiki nende ettepanekuid, mis ei ole direktiiviga vastuolus.
Mis muutub? Võrreldes praegusega on uues direktiivis laiendatud pakettreisi mõistet, mis arvestab ka reisiteenuste lepingute sõlmimist internetis, nagu ma ütlesin. Kui senini tähendas pakettreis peamiselt reisiettevõtja enda koostatud ja ühtse hinnaga pakutud reisi terviklahendust, näiteks valmislahendusena pakutavat reisi Egiptusesse, ja see mõiste ei hõlmanud reisija soovil kokkupandud reisi, siis edaspidi see muutub. Tulevikus on pakettreisiga tegemist ka juhul, kui inimene on kujundanud oma puhkusereisi ise, vastavalt oma soovile, sh on ta internetis ühest müügikohast sama broneerimise käigus erinevaid reisiteenuseid valinud või näiteks on talle reisibüroos pakutud peale lennupileti samal ajal ka hotellimajutust või autorenti ja ta on maksnud nende teenuste eest koos. Pakettreisi eristab üksikutest reisiteenustest, näiteks üksnes lennupileti ostmisest see, et paketi puhul on reisijale tagatud täielik kaitse, sest reisikorraldaja võtab endale vastutuse kogu lepingu ja kõigi selles sisalduvate teenuste eest. Samuti peab pakettreisi korraldajal oma kohustuste katteks olema tagatis, mis võimaldab tema maksejõuetuse korral inimesi kodumaale tagasi toimetada ning makstud reisitasu tagastada. Siinjuures on oluline märkida, et kaitse on tagatud ka osale ärireisidele, kui nende korraldamiseks ei ole reisiettevõtjaga sõlmitud eraldi lepingut.
Täiesti uuena lisanduvad seadusesse seotud reisikorraldusteenustega seonduvad reisija õigused. Sel juhul vastutab küll iga üksiku reisiteenuse osutaja ise oma lepingu eest, aga seotud reisikorraldusteenuseid pakkuval ettevõtjal, näiteks lennufirmal, kes müüb lisaks veel majutust või autorenti, peab olema tagatis juhuks, kui reisiteenus jääb osutamata tema maksejõuetuse tõttu.
Kuigi eelnõu suurendab paratamatult osa reisikorraldajate kohustusi, vähendatakse oluliselt reisivahendajale esitatavaid nõudeid. Reisivahendajal ei pea tulevikus enam tagatist olema ja ta ei pea ennast majandustegevuse registris registreerima. Samuti muutuvad paindlikumaks reisiettevõtja tegutsemisega seonduvad nõuded: vähem tegevusalasid, aruandlust ja paindlikum tagatise regulatsioon. Enim on eelnõust mõjutatud reisikorraldajad ja reisibürood, aga see võib mõjutada ka teisi turismiettevõtjaid, näiteks majutuse, autorendi või reisiveo valdkonnas, kui need ettevõtjad pakuvad reisiteenuste kogumeid.
Eelnõu kohaselt tuleb reisijale enne lepingu sõlmimist anda rohkem infot. Uueks nõudeks on, et reisijale tuleb anda standardinfo teabeleht, milles on välja toodud info reisija peamiste õiguste kohta ja ka see, milline ettevõtja on reisiteenuste eest vastutav ning milline asutus pakub maksejõuetusvastast kaitset.
Reisijale muutub soodsamaks lepingu ülesütlemine vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral, näiteks siis, kui reisi sihtkohas on toimunud mõni loodusõnnetus. Kui reisikorraldaja soovib endale lepinguga jätta reisitasu suurendamise õiguse, näiteks võib reisijaveohind tuleneda kütusehinna muutumisest, siis peab ta jätma lepingusse ka reisitasu samaväärse alandamise tingimuse. Paika pannakse ka reisitasu suurenemise piir (vähemalt 8%), kust alates on reisijal õigus reisilepingust taganeda. Kehtivas õiguses sellist piirangut pole ning on sätestatud, et õigus taganeda tekib, kui reisitasu tõuseb olulisel määral. Nüüd seda täpsustatakse. Aitäh! See oli lühike kokkuvõte eelnõust.

Küsimused eelnõu algatajale. Aitäh, minister Urve Palo! Küsimusi ei ole.

Kena päeva!

Komisjoni ettekandja on majanduskomisjoni aseesimees Toomas Kivimägi. Palun!

Väga lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud minister! Majanduskomisjon arutas menetluses olevat eelnõu komisjoni istungil 9. oktoobril 2017. Peale komisjoni liikmete ja sekretariaadi töötajate osalesid komisjoni istungil ka ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturu osakonna kaubanduse ja teenuste talituse peaspetsialist Kati Kikas.
Urve Palo selgitas praegu kõike väga põhjalikult, ma tema komisjoni istungil räägitud juttu, mis langeb kokku sellega, mida ta siin rääkis, kordama ei hakka. Küll ütlen, et Kati Kikas täiendas, et regulatsioone on vaja ajakohastada internetimüügi kasvu ja uute ärimudelite tekke tõttu, et tagada tarbijate piisav kaitse. Pakettreiside eripära on tarbija pikaajalised ettemaksed teenuste eest. Seetõttu tuleb tarbijale tagada kindlustunne, et ettevõtte maksevõimetuks muutumise korral ettemakse talle tagastatakse. Lisan lihtsalt täpsustuseks, et see eelnõu puudutab tõepoolest üksnes ettevõtte maksejõuetust ja seda, millised sellisel juhul on tagatised ja garantiid. Samuti on oluline, et ettevõttel oleksid olemas vahendid reisija naasmiseks reisi lähtekohta või teise kokkulepitud kohta.
Sven Sester küsis, mida reisiteenuse pakkuja peab eelnõu tõttu täiendavalt tegema. Kati Kikas vastas, et tagatise kohustus tekib sellel teenusepakkujal, kes eelnevalt kindlaksmääratud paketi asemel võimaldab kliendil büroos või internetis reisiteenuseid kombineerida. Reisiteenus muutub paketiks sellisel juhul, kui seal on sees vähemalt kaks teenust. Küsimusele, kui suur koormus on see ettevõtjale garantii mõttes, vastas Kati Kikas, et ettevõte saab reguleerida tagatisvajaduse suurust, kuna see sõltub reiside eest tehtud ettemaksete kogusest. Kui näiteks ettevõte nõuab ainult broneerimistasu ette ja reisi eest tuleb täies mahus maksta mõni nädal enne reisi, siis kohustuste maht väga palju ei suurene.
Toomas Kivimägi küsis, kui suur on pangagarantii määr. Kati Kikas ütles, et riik seda ei reguleeri, see määratakse kindlaks reisikorraldaja ja panga vahel sõlmitava lepinguga ning see sõltub garantiid sooviva ettevõtte krediidireitingust. Praegused minimaalsed tagatismäärad võivad osutuda liiga kõrgeks kuni 6%-le ettevõtetest. Toomas Kivimägi küsis, mis saab ettevõttest, kellel ei ole piisavalt vahendeid, et tagatist saada. Kati Kikas selgitas, et kui ei ole tagatist, siis ei tohi reisikorraldajana tegutseda, kuid üksikuid reisiteenuseid võib müüa.
Sven Sester küsis, mis täpselt muutub pakettreisi legaaldefinitsioonis. Kati Kikas vastas, et  praegune Euroopa Liidu regulatsioon ei määratle üheselt sellist teenuseliiki, kui reisijal on võimalik internetis panna ostukorvi eri reisiteenuseid ja nende eest ühes kohas maksta. Osas riikides peetakse seda pakettreisiks, osas mitte. Eestis seda pigem ei ole pakettreisiks peetud, kuid kui sama tegevus oleks toimunud kontoris, siis seda oleks selleks peetud. Uue regulatsiooni järgi on kindlalt tegemist pakettreisiga.
Erki Savisaar küsis, kui paljud kehtestatavatest nõuetest tulenevad Euroopa Liidu õigusest ja mis nõudeid Eestis täiendavalt eelnõuga soovitakse kehtestada. Kati Kikas selgitas, et direktiiv annab võimaluse kehtestada lisameetmeid, kuid käesoleva eelnõuga võetakse üle ainult direktiivi miinimumnõuded.
Toomas Kivimägi küsis, kas pakettreiside puhul tagatakse tugevam kindlustuskaitse kui üksikute teenuste kasutamise puhul. Kati Kikas selgitas, et pakettreisi puhul on kindlustuskaitse tugevam, sest seaduses on loetletud kindlustusjuhtumid, mille olemasolu hindab ka Tarbijakaitseamet. Inimesele on see protsess tasuta ja kiire ning tõendamiskoormus piirdub kuludokumentide esitamisega.
Sven Sester küsis, kas eelnõu koostamise ajal saadi kokku huvigruppidega. Sellele vastas ka minister, et selle eelnõu kohta oli päris palju erinevaid arvamusi. Samal päeval, kui me arutasime seda eelnõu majanduskomisjoni istungil, ehk 9. oktoobril, saabus ikkagi Eesti Turismifirmade Liidult neli-viis täiendavat ettepanekut, võrreldes sellega, mis on arutluse all olevas eelnõus. Komisjoni istungil me võtsime seisukoha, et me saadame need Eesti Turismifirmade Liidu ettepanekud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile seisukoha kujundamiseks ning esimese ja teise lugemise vahel saab komisjon otsustada, kas ja millistel juhtudel muudatusettepanekuid esitada.
Komisjoni istungil otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 17. oktoobriks (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslik) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 31. oktoober 2017 kell 12 (otsus oli samuti konsensuslik). Tänan!

Küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, Toomas Kivimägi! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 492 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 31. oktoobri kell 12.

Aga nüüd on päevakorras Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud magustatud joogi maksu seaduse (457 UA) uuesti arutamine. Esimene ettekandja on põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants. Palun, Marko Pomerants!

Tere päevast, lugupeetud esimees! Head teised Riigikogu-kaaslased! Nagu me kõik enam-vähem mäletame, võttis Riigikogu sellel kevadel vastu magustatud joogi maksu seaduse ja saatis selle presidendile väljakuulutamiseks, aga 3. juulil 2017. aastal otsustas Vabariigi President magustatud joogi maksu seaduse välja kuulutamata jätta, tuues põhjuseks, et ta on seisukohal, et selle seaduse § 10 punkti 8 teine alternatiiv, mis vabastab magustatud joogi maksust magustatud joogi, mis toimetatakse rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale eesmärgiga seda pardal asuvast müügikohast kaasa müüa, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning seega Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12. Ühtlasi juhtis president tähelepanu, et magustatud joogi maksu seaduse § 5 lõige 4, mis paneb müügikoha pidajale kohustuse kontrollida, kas tarnija on magusa joogi maksu deklareerinud, on ebaselge regulatsioon, see ei pruugi olla põhiseadusega vastuolus, aga kindlasti vajab see koht õigusselgust. Nii ta palubki meil viia seaduse § 10 punkt 8 kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega ja täpsustada magustatud joogi maksu seaduse § 5 lõike 4 regulatsiooni.
Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas seda küsimust 18. septembril 2017. Etteruttavalt ütlen, et see arutelu toimus juba situatsioonis, kus poliitiline otsus magustatud joogi maksu uuest aastast mitte kehtestada oli tehtud, aga meie kodu- ja töökord näeb ette, et sellised lahtised õigusküsimused tuleb viia sellegipoolest lõpule. Sellele komisjoni istungile olime kutsunud ka Vabariigi Presidendi õigusnõuniku Paloma Krõõt Tupay, kes meie presidendile õigusnõu annab, ning samuti Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla. Küsimus selles debatis oli selles, kas koheldakse võrreldavaid erinevalt või võrdseid võrdselt erinevalt. Arutelu kokkuvõte on see, et ei saa samasse gruppi liigitada maismaal asuvaid ettevõtteid, lihtsustatult öeldes kauplusi, kust on võimalik magustatud jooki osta, ning laevu ja lennukeid, kust on samuti võimalik jooki kaasa osta. Seda sellel põhjusel, et ühel juhul on tegemist konkreetse müügikohaga, kus eesmärk ongi nende kaupade müük, ja teisel juhul on tegemist sellise kaaslisandiga, mis käib õhu- ja laevasõiduga kaasas. Kui me vaatame võrdset kohtlemist või maksuerisuste tegemist kas või hinnapoliitika suhtes, siis see siin kindlasti ei päde, sest ka ilma igasuguse magusamaksuga maksustamiseta on hinnad maal ja merel väga erinevad. Stiilinäide on pooleliitrine traditsiooniline limonaad, mis Võrus maavalitsuse taga, Jaagumäe Toidukeskuses maksab 69 senti ja Tallinki laeval 1 euro 50 senti.
President juhtis tähelepanu ka sellele, et erinevalt koheldakse näiteks tubaka- ja alkoholitooteid. On selline olukord, kus õhusõidukites ja laevadel on kohapeal tarbimine aktsiisiga maksustamata, aga kaasamüük on siiski maksustatud, kuid magustatud joogi maksu puhul me käitumine teistmoodi. Siin on selgitus järgmine. Kui me räägime aktsiisikaupadest, siis tuleb arvestada, et on olemas ühtne Euroopa Liidu harmoneeritud maksupoliitika. Kui me räägime magustatud joogi maksust, siis tegemist on riigisisese regulatsiooniga, mida teiste riikidega ei harmoneerita, igal riigil on siin vabadus ise otsustada.
Kokkuvõtvalt võib selle esimese punkti kohta öelda, et põhiseaduskomisjon siit põhiseadusvastasust ei leidnud. Küll aga oldi ühesel arvamusel selles, et mis puudutab § 5 lõiget 4, siis siin tuleks seda õigusselgust luua. Miks on üldse saanud seadusesse selline seadusepügal, mis puudutab müügikoha pidajale pandud kohustust, kui ta on joogi ise riiki toonud? Et maksupettusi vältida, see on see põhjus. Ta võib olla selle kusagilt saanud soodsa hinnaga ning on kahtlus, et joogilt ei ole tegelikult magustatud joogi maksu makstud. Me leidsime, et õigusselgus tuleb luua ja seadust tuleb muuta. Siin on Rahandusministeerium pakkunud selgema sõnastuse.
Nüüd tulen otsuste juurde. Esiteks otsustasime mitte toetada magustatud joogi maksu seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Siin oli meil komisjonis konsensus ja põhjuseks ei olnud mitte selle seaduse põhiseadusvastasus, vaid muud õigusselguse probleemid. Mind määrati ettekandjaks ja ettepanek oli ka selle eelnõu arutelu siin läbi viia. Tõe huvides mainin Arto Aasa märkust, et tema ei ole veendunud, kas magustatud joogi maksu seadus on põhiseaduspärane, aga selles oli ta veendunud, et ei saa toetada magustatud joogi maksu seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Aitäh!

Küsimused põhiseaduskomisjoni ettekandjale. Austatud Riigikogu, juhin tähelepanu, et kodukorra järgi on võimalik mõlemale ettekandjale esitada üks küsimus. Aivar Sõerd, palun!

Austatud esimees! Austatud komisjoni ettekandja! Te ütlesite, et presidendi argumendid ei olnud teie otsuse aluseks või põhjuseks, et selleks olid muud õigusselguse probleemid. Mis need muud õigusselguse probleemid on? Mulle teadaolevalt on Euroopa Komisjonilt riigiabi andmise loa taotlemine takerdunud või see on osutunud isegi võimatuks. Kas see on muu õigusselguse probleem ja millised on ülejäänud õigusselguse probleemid?

Jah, võib-olla kolleeg Mihhail Stalnuhhin peatub ka Euroopaga suhtlemisel. Mina rääkisin magustatud joogi maksu seaduse § 5 lõikest 4, mis paneb müügikoha pidajale kohustuse kontrollida, kas tarnija on magustatud joogi maksu deklareerinud. See oli presidendi arvates põhiseadusega vastuolus. Kogu selle arutelu põhjal jõudis ta järeldusele, et on vaja selgemini lahti kirjutada, et seda vastuolu siin ei ole. Komisjoni istungil viibinud Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla tõdes samamoodi, et selle seaduseelnõu ettevalmistamine käis suure kiirusega, soov oli üks võimaliku valskuse koht kaotada, aga parem sõnastus oleks vajanud rohkem aega.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Marko Pomerants! Rahanduskomisjoni ettekandja on rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda küsimust oma kahel istungil: 11. ja 25 septembril. Esimesel korral oli komisjonis kohal Paloma Krõõt Tupay, Vabariigi Presidendi õigusnõunik, ja Rahandusministeeriumist oli kohal kantsler Dmitri Jegorov.
Alguses tutvustas komisjoni esimees menetlemise korda, seal on oma teatud reeglid. Siis tutvustas proua Tupay Vabariigi Presidendi k.a 3. juuli otsust nr 153. Küsisime Rahandusministeeriumi esindaja arvamust nende punktide kohta. Kui teise pretensiooni kohta oli selge vastus, et jah, see, mis puudutab magustatud joogi maksu deklareerimist, võimaldab mitmeti tõlgendamist ja on vaja see § 5 lõike 4 formuleering selgemaks teha, siis esimese punkti kohta, mis puudutab, ütleme, Tallinki probleemi, me sellist nõusolekut ei kuulnud. Me otsustasime komisjonis konsensuslikult (kohal olid kõik komisjoni liikmed), et tegeleme asjaga edasi. Me palusime põhiseaduskomisjonil esitada oma arvamus ja pöördusime Rahandusministeeriumi poole ettepanekuga teha olukorra analüüs (see puudutas presidendi otsust).
25. septembril toimus veel üks komisjoni istung selles küsimuses. Seal tõstatati riigiabi taotluse küsimus. Rahandusministeeriumi esindaja ütles, et formaalselt on sellise taotluse eurokomisjonile esitamiseks ennekõike vaja seda, et õigusakt oleks vastu võetud, sest akti alusel, mis ei kehti, mis ei ole välja kuulutatud, ei saa sellist taotlust teha.
Me arutasime Rahandusministeeriumi kirja, mis on kõigile kättesaadav. Seal oli täpsustatud sedasama argumentatsiooni, mida kantsler Jegorov meile 11. septembril selgitas. Sellel peatus praegu põgusalt ka põhiseaduskomisjoni esimees. Teie loal ei hakka ma neid asju ümber jutustama. Komisjon, jällegi täies koosseisus, võttis vastu konsensusliku otsuse teha Riigikogu juhatusele ettepanek tuua see arutelu uuesti saali täna, 17. oktoobril. Konsensuslikult võeti vastu ka otsus mitte toetada magustatud joogi maksu seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Ettekandjaks määras komisjon komisjoni esimehe. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui nüüd see magustatud joogi maksu seadus arutelule tuleb ja läheb lahti sisuline arutelu, kas rahanduskomisjonil on siis plaanis ka sotsiaalkomisjoni kaasata ja tema arvamust küsida?

Aitäh küsimuse eest! Kui keegi seda pakub, siis me kindlasti komisjonis seda arutame. Seniajani pole sellist ettepanekut tulnud.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud esimees! Austatud komisjoni ettekandja! Kõigepealt, minu arvates tuleks selle eelnõu menetlemine üldse lõpetada, see on ummikusse jooksnud ja eelnõu tuleks menetlusest üldse välja arvata. Aga kui koalitsioon tahab ikkagi seda edasi menetleda, siis mul on selline küsimus. Teie ütlesite, et seda riigiabi taotlust ei saa menetleda enne, kui seadus on vastu võetud, aga valitsusel on kindlasti rohkem informatsiooni selle riigiabi taotlemise protseduuri kohta. Minister Ossinovski oli suvel, kui tuli see presidendi otsus, küll väga optimistlik, et sügisel, kui see eelnõu saali jõuab, on see riigiabi taotlus tõenäoliselt olemas. Ma küsingi, kas tänaseks päevaks on riigiabi taotlus ametlikul kujul esitatud ja milline on Euroopa Komisjonilt tulnud senine tagaside. Rahandusministeeriumi esindaja rääkis meile, et nad n-ö mitteametlikult komisjoniga suhtlevad.

Aitäh! Lugupeetud kolleeg, teid vaadates tuli mulle meelde, et te küsisite, kas magustatud joogi maks kajastub 2019. aasta eelarves. Ma unustasin seda öelda. Vastus on selline, et praegu osaliselt kajastub, aga kevadel eelarvestrateegia arutelu käigus võivad tekkida teatud muudatused.
Kui tulla teie küsimuse juurde, siis võin öelda, et minu arvates ei ole see seadus kokku jooksnud, ta muutub selgemaks. Konkreetse case'i kohta ma ütlen, et on hea, et president sellise otsusega välja tuli. See pikendab seda aega, mille jooksul tootjad saavad tootmisprotsessi muuta. Vaatame samasuguseid jooke samasuguste siltidega (kaugelt vaadates) meil ja Soomes. Selgub, et nende suhkrusisalduse erinevus on mõnikord kahekordne. See asi on võimalik ära teha, selle seadusega on vaja edasi minna. Minister Ossinovski sõnu ei saa ma kommenteerida, ma pole temalt midagi selle kohta lugenud ega mingit sõnumit saanud. Ma arvan, et kui me teeme korda § 10 lõike 8 ja § 5 lõike 4 – kusjuures formuleering on Rahandusministeeriumist meile juba saadetud, see on palju selgem ja arusaadavam kui see, mis on vastuvõetud seaduses –, siis saame üsna hea ja ilusa seaduse.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Mihhail Stalnuhhin! Avan läbirääkimised. Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustuseks annan teada, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei pea magustatud joogi maksu seadust põhiseadusvastaseks ega nõustu seekord presidendi argumentidega. Teatavasti vaidlustas president seaduse selle sätte, mis vabastas magusamaksust rahvusvahelised laeva- ja lennufirmad. Oma otsust põhjendas president vajadusega tagada võrdse kohtlemise põhimõte ning õiguskindluse ja -selguse põhimõte. Samas on Eesti Vabariigis juba jõus mitmed seadused, mis maksustavad laeva- ja lennufirmasid mõnevõrra teistel alustel kui maismaal tegutsevaid ettevõtteid. Riigikogu on ka varem lähtunud sellest, et laevadel ja lennukitel toimuvat äritegevust ei saa päriselt võrdsustada maal toimuva ettevõtlusega, seal kehtivad erireeglid.
Magustatud joogi maks on maks, mitte aktsiis. Kuna magustatud joogi maksu puhul ei tule järgida aktsiisimaksu loogikat, siis ongi vee- ja õhusõidukite pardal asuvates müügikohtades õigus kehtestada magustatud joogi maksuvabastus. Kui näiteks alkoholile ja tubakatoodetele kehtivad Euroopa Liidus sarnased reeglid, siis magustatud joogi maksustamine on iga liikmesriigi enda reguleerida ja ühtsed reeglid siin puuduvad.
Küll aga nõustuvad sotsiaaldemokraadid seaduse edasise menetlemisega. Meil on selleks ka aega, sest 2018. aasta riigieelarve selle seadusega ei arvesta. Õigusselguse huvides on mõistlik mõni teema uuesti läbi arutada ning teatud sätted täpsemalt sõnastada. Me oleme valmis seadust pisut parandama, kuid mitte tegema seal põhimõttelisi muudatusi.
Tahan presidenti tänada selle eest, et ta toetab seaduse keskset eesmärki, selle sisulist ideed – vähendada suhkru tarbimist laste ja noorukite hulgas. Seadus on jõustumise järel konkreetne samm Eesti inimeste ja eriti just noore põlvkonna tervise heaks. Laste ja noorte ülekaalulisus on Eestis suur probleem ja see aina süveneb. Rasvumise kasv on meil Euroopa Liidu riikide seas üks kiiremaid, selle üheks põhjuseks on suhkru liigtarbimine. Liigsete kalorite keskne allikas on toidud ja joogid, millele on ohtralt suhkrut lisatud. Laste ülekaalulisuse ja sellest tingitud tervisehädadega on Eestis pikalt tegeldud, kuid tulemusi pole. Nõndanimetatud limonaadimaks pakub tõhusama lahenduse, suunates inimesi senisest tervislikuma käitumise poole. Hinnatõusu tulemusel on eri riikides maksustatud jookide tarbimine vähenenud 20–50%. See maks motiveerib tootjaid kasutama jookides vähem suhkrut ning suunab tarbijaid eelistama väiksema suhkrusisaldusega jooke. Aitäh!

Jürgen Ligi, palun!

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Olukord on natuke skisofreeniline. Me ei tea, kuidas käituda, ja mina kindlasti ei hääleta üldse. Meil on selle eelnõuga mitu probleemi. Kõigepealt on pisut ehmatav see motiiv, mille pärast president eelnõu tagasi lükkas, sest see suhkrumonstrum – või äkki peaks ütlema "magusamonstrum"? – on ju kaudsete maksude analoog ning neid laevadel, lennukitel ja tollirežiimis üldiselt käsitletaksegi teistmoodi. See ei peaks nüüd küll olema põhjus, miks seda käkki tagasi lükata. Ka komisjonis ei saanud me tegelikult selgitust. Aga et see käkk on, sellel arvamusel me ikkagi oleme. Me tahaksime sellest eelnõust lahti saada, see on diskrimineeriv ja eksitav.
Iseenesest ei ole aktsiisid ju pahad, aga kui jutt ei lähe otseselt mürgile, nagu tubakas või alkohol, siis me ei tohiks rääkida konkreetsest kaubast, vaid peaksime rääkima mõjuainetest ja nende analoogidest. Kahtlemata on suhkruga hulk probleeme, ka suhkruga jookidega, kuid tegelik probleem on siiski toitumine kui tervik. Tõsine toitumisteadlane ei tule rääkima seda, et limonaad kedagi tapab. Nendega, keda ta tapab, tuleb tegelda selgituse vormis. Üldiselt on limonaadi osa inimese energiabilansis 1,5%, mõnel rahvakillul on see suurem. Aga see siin on puhas lollus ja sellega tuleb tegelda. Praegu ei tegelda toitumise kui tervikuga, vaid kehtestatakse ennast, näidatakse ennast käskija, keelaja ja korraldajana. Aga tegelikult ei ole seda tervikpilti enamikul inimestel, nad ei tea, mis on libaõpetused ja mis on tegelik toitumissoovitus. Me ei taha nii diskrimineerivat maksustamist, eriti olukorras, kus valitsus ei ole meie teada endiselt esitanud isegi riigiabi taotlust, et maksu alt pääseksid jogurt ja mahl, aga ometi ta surub seda maksu peale. Ta ütleb, et igal juhul tuleb limonaadi rämedalt maksustada, olgu või nii, et siis on maksustatud ka jogurt ja mahl. Sellises olukorras ei toeta me seda kindlasti mitte mingil juhul.
Väga huvitav oleks teada rohkem nende signaalide kohta. Enne valimisi lubasid IRL-i rahandusminister ja tema esimeeski, et ei, seda maksu ei tule. Aga tegelikult aetakse seda asja edasi, tegelikult tahetakse seda siin edasi menetleda. Kuidas sellega siis on? Äkki tuleb IRL-i esindaja veel pulti ja ütleb, kas siis tuleb see maks või ei tule. Meie hääletame vastu. Aga kui koalitsioon räägib enne valimisi korraga kahte juttu, siis me oleme nõutud. Mõelge siiski, äkki saaks kuidagi Eesti rahvast süsteemsemalt valgustada, selle asemel et süsteemselt tema peale kärkida, teda käsutada ja tema valikutesse sekkuda. Aitäh!

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakonna fraktsioon ei ole magustatud joogi maksu seaduse eelnõu kunagi toetanud. Hea kolleeg Monika Haukanõmm on siit puldist korduvalt esitanud argumente, miks me seda ei ole teinud, ja nendele argumentidele ei ole eelnõu algatajad suutnud vähimalgi määral vastata. Meie arvates oleks mõistlik, praktiline ja õige, kui algatajad sellest mõttest üldse loobuksid ja selle mõtte unustaksid.
Selle eelnõu eesmärgiks on seatud muuta inimeste tervisekäitumist ja teha kedagi tervemaks. Neid eesmärke see eelnõu kahtlemata ei täida. Ülekaal on suur probleem, seda võin mina teile, sõbrad, väga hästi kinnitada, aga magustatud joogi maksu seaduse eelnõu neid probleeme küll kuidagi ei lahenda.
Ma olen täiesti nõus eelkõnelejaga, et valitsuskoalitsioon võiks asjas kokku leppida, mitte anda meile siin saalis vastuolulisi ja kohati, julgen öelda, silmakirjalikke signaale. See ei ole korrektne. Vabaerakond ei toeta magustatud joogi maksu seaduse vastuvõtmist. Kui täna ei ole meil võimalik seda protseduuriliselt välja hääletada, siis teeme seda kunagi edaspidi! Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, läheme lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu! Kuna tänane päev, kusjuures mitte ainult selle päevakorrapunkti arutelu, on näidanud seda, et teil pole olnud küllalt aega või tahtmist kodu- ja töökorra seaduse paragrahvidega tutvuda, siis ma luban endale ühe seletuse, et kõik saaksid aru, mida me hääletame. Seda eelnõu sai menetlusest välja hääletada siis, kui ta oli esimesel lugemisel. Järgmine märkus on see, et me saame hääletada seaduse uuesti muutmata kujul vastuvõtmist. Kui me hääletame selle poolt, on seadus uuesti muutmata kujul vastu võetud ja presidendil on õigus see kas välja kuulutada või Riigikohtusse pöörduda. Kui me hääletame vastu, siis jääb eelnõu edasi menetlusse. Tänan teid tähelepanu eest! Ma leidsin, et ma pean seda ütlema, kuna kodukorraseaduse paragrahvide tundmisega on seis kuidagi keeruline.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud magustatud joogi maksu seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt ei olnud keegi, vastu oli 62 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 1. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. Määran magustatud joogi maksu seaduse muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 31. oktoobri kell 17.15. Kohtume homme. Tänan!

Istungi lõpp kell 13.25.