Austatud Riigikogu! Tere hommikust!

Seoses Riigikogu liikme volituste taastumisega asub täna Riigikogu liikmeks Sven Sester. Selleks, et ta saaks tööle hakata, tuleb ära kuulata tema ametivanne. Palun, Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Hea Riigikogu! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XIII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Aitäh! (Aplaus.)

Et ovatsioonid jätkuksid, lisan ma, et täna on kahel meie kolleegil – Yoko Alenderil ja Artur Talvikul – sünnipäev. (Aplaus.) Nad on ühel kuupäeval sündinud, kuid sünniaastad on erinevad, Yoko Alenderi suureks kasuks, sest Artur oli siis juba suur poiss, kui Yoko sündis.
Nüüd on võimalik üle anda arupärimisi ja eelnõusid. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Annan sotsiaalkomisjoni nimel üle ravimiseaduse § 76 täiendamise seaduse eelnõu. Ravimiseaduse § 76 täiendamise on tinginud asjaolu, et vaja on kindlustada ravimite järjepidev kättesaadavus Eesti patsientidele. See meede on hädavajalik mõjutamaks ravimi müügiloa hoidjaid oma ravimeid Eestis turustama, ilma selle sätteta puudub riigil igasugune võimalus müügiloa hoidjaid motiveerida, et nad oma ravimeid siin turustaksid. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Me menetleme seda Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul on kohal 88 Riigikogu liiget.

Tänane esimene päevakorrapunkt on õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 473 esimene lugemine. Ettekande teeb õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon algatas Riigikogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse järelevalve töörühma liikmete nimetamiseks k.a 29. mail. Komisjon valmistas eelnõu esimeseks lugemiseks ette kahel istungil: 6. juunil ja 12. juunil. Kõnealuse otsuse eelnõu puhul on meil tegemist ühel lugemisel menetletava eelnõuga. Ettepanekute esitamise tähtajaks määras Riigikogu juhatus 5. juuni. Ettepanekuid said esitada fraktsioonid, aga ühtegi ettepanekut ei esitatud.
Õiguskomisjoni ettepanek on nimetada Europoli parlamentaarse järelevalve töörühma liikmeteks Raivo Aeg ja Kalle Laanet. Eilsel komisjoni istungil olid nad mõlemad kohal. Nimetamisel arvestati, et töörühma liikmed oleksid valdkonna eksperdid, samas arvestati ka opositsiooni ja koalitsiooni tasakaalu. Õiguskomisjon otsustas oma 6. juuni istungil esitada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 13. juuniks ja tegi ettepaneku viia läbi eelnõu lõpphääletus. Eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu poolthäälte enamus. Kõik otsused tehti konsensusega. Tänan!

Ka ettekanne võeti konsensusega vastu, küsimusi ei ole. Avan fraktsioonidele läbirääkimised, kui selleks on soovi. Seda soovi ma ei näe. Eelnõule 473 ei ole muudatusettepanekuid esitatud, võime minna lõpphääletuse juurde.
Panen hääletusele õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu 473. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.
Austatud kolleegid, õiguskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti tegevust kontrolliva parlamentaarse ühiskontrolli töörühma liikmete nimetamine" eelnõu on otsusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 416 teine lugemine. Ettekandjaks on õiguskomisjoni liige Raivo Aeg.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 416 ehk politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus k.a 3. aprillil ja esimese lugemise läbisime 17. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 31. mai. Selleks ajaks Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud, aga õiguskomisjoni poole pöördus kirjaga Siseministeerium, kes esitas eelnõu kohta kolm täpsustavat muudatusettepanekut. Neid muudatusettepanekuid arutas õiguskomisjon oma 6. juuni istungil ja selle kirja alusel otsustati teha kolm muudatusettepanekut.
Muudatusettepanekuga nr 1 täpsustatakse eelnõu § 1 punkti 33 sõnastust, lisades sellesse seadusmuudatuse jõustumise kuupäeva 2017. aasta 1. oktoober. Varem oli tekstis sätte jõustumise täpne kuupäev määratlemata, oli sätestatud, et see jõustub "käesoleva seaduse jõustumise ajal". Justiitsministeeriumi hinnangul on oluline, et selles punktis oleks seaduse jõustumise kuupäev selgelt välja toodud. Muudatusettepanekuga nr 2 jäetakse eelnõu tekstist välja § 2 punkt 5. Probleem seisneb selles, et eelnõu väljatöötamise ajal, enne selle saatmist Riigikokku, jäi Sotsiaalministeeriumil eelnõus see osa kooskõlastamata. See oli n-ö tehniline praak või tehniline viga, et enne meile esitamist seda punkti eelnõust välja ei võetud, see sattus eksikombel sisse ja tuli ka õiguskomisjoni menetlusse. Kuna selle punkti osas Sotsiaalministeeriumi kooskõlastus puudub, siis tegi Siseministeerium nüüd ettepaneku, et see punkt eelnõust välja jätta ja minna eelnõu menetlemisega edasi. Kolmanda muudatusettepanekuga täpsustataksegi seaduse jõustumise aega, selleks määrati 1. oktoober 2017. Juhtivkomisjon ehk õiguskomisjon toetas kõiki neid muudatusettepanekuid konsensusega ning tegi ettepaneku arvata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 13. juuniks ehk tänaseks ja seaduseelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Austatud ettekandja, teile küsimusi ei ole, võite minna kohale. Avan läbirääkimised, juhul kui selleks on soovi. Eelnõule 416 on esitatud kolm muudatusettepanekut ja vaatame need läbi. Nagu kuulsite, kõik kolm on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada neid täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 416 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 475 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Urmas Reinsalu!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud rahvaesindus! Meie ees laual on valitsuse esitatud Euroopa Nõukogu konventsioon, mille eesmärk on tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Vabariigi Valitsus on astunud omapoolsed sammud, et juhul, kui seadusandja arvab heaks selle konventsiooni ratifitseerida, oleks Eesti riik valmis konventsioonist tulenevaid kohustusi realiseerima.
Kohustused jagunevad mitmesse gruppi. Üks osa kohustusi puudutab seda, et meie karistusõiguses kehtestataks sanktsioonid nende tegude eest, mis tulenevad naistevastasest vägivallast ja perevägivallast. Nende küsimustega tegelemiseks on praegu Riigikogu menetluses karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Teine plokk puudutab seda, et riik looks piisava mehhanismi ohvrite ja kannatanute toetamiseks. Selle rakendamiseks on parlament muutnud selle aasta algul ka ohvriabi seadust. Nii-öelda iseseisva mehhanismina tuleb konventsiooniga liitumise järel juurde monitoorimissüsteem. Euroopa Nõukogu egiidi all hakatakse monitoorima, kas konventsiooniga ühinenud riigid on suutelised täitma ja realiseerivad konventsiooniga võetud kohustusi. Eestis on konventsiooni täitmist koordineeriv organ Justiitsministeerium.
Ma tahan rõhutada, et me ei ratifitseeri seda konventsiooni kui ühte formaalset rahvusvahelist kohustust, vaid selle ratifitseerimisega me anname Eesti-siseselt, aga ka teistele riikidele ja ühiskondadele signaali, et vägivald ei saa kunagi olla keeruliste inimsuhete lahendus või kultuurinorm. Vägivallale ei ole õigustust mitte mingites suhetes. Teine sellest konventsioonist lähtuv tõdemus on see, et eriti taunitav, hukkamõistetav ja karistatav peab olema vägivald, mis on suunatud laste vastu või mis on toime pandud laste juuresolekul. Ja kolmas tõsiasi, perevägivalla ohvriks sattunu ei tohi kunagi jääda üksi. Riik peab nii oma abistamismeetmetega kui ka tema käsutuses oleva sunnijõuga taltsutama õigusrikkujat ja leevendama ohvri kannatusi. Aitäh!

Esimese küsimuse esitab Liina Kersna. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister, kuidas te valitsuse liikmena hindate, kas riik suudab praegu ohvreid piisavalt abistada?

Aitäh! Meil on olemas ohvriabisüsteem. Kui varem rahastati naiste varjupaikasid nn Norra projekti rahadest, siis minu arvates on mõistlik, et me selle projekti lõppemisel oleme suutnud tagada nende jätkusuutliku rahastamise riigieelarve baaskuludest. Perevägivallaga, eeskätt laste juuresolekul toime pandud vägivallaga tegelemine on seatud ka riikliku süüdistuse prioriteediks. Kindlasti on meil ka selles vallas arenemisruumi, nagu peabki olema sellise väga keeruka ühiskondliku fenomeniga tegelemisel ja selle tõkestamisel. Kui küsida, kas need institutsioonid – ütleme, nii tegevuste kompleks kui ka asutused –, mis on nõutavad selle konventsiooniga ühinemisel, on Eesti Vabariigis olemas, et me saaksime seda konventsiooni rakendada, siis minu vastus on jah.

Liina Kersna, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Küsin teilt kui praegu selle valdkonna eestkõnelejalt seal puldis, mitmes naiste varjupaigas te olete käinud ja küsinud, kuidas neil läheb. Mida oleks vaja, et nad saaksid oma tööd paremini teha? Mind huvitab just see, kuidas teie hinnangul saavad naiste varjupaigad hakkama vägivalda näinud või kogenud laste toetamisega.

Aitäh! Olgugi, et n-ö üldratifitseerimisel me oleme vastutav asutus, on kõik see, mis puudutab naiste varjupaikasid, selle teenuse tellimist ja muid tegevusi, Sotsiaalministeeriumi korraldada. Justiitsministeeriumi korraldada on õiguslike meetmete kompleks, et teatud teod saaksid karistatud, ja arusaadavalt ka see, et need küsimused oleksid riikliku süüdistuse prioriteet. Selle teema ümber on meedias olnud ka avalikku poleemikat. On tuntud muret, kas naiste varjupaikasid rahastatakse ikka piisavalt ja kas konkursid on läbi viidud rahuldavalt. Ma arvan, et kriitika ja diskussioon on olnud vajalikud, et probleemidele tähelepanu juhtida, ja ma olen kindel, et selle valdkonna eest vastutav Sotsiaalministeerium on nende küsimustega kursis ja püüab probleemidele lahendust leida. Ma leian, et ohvriabi seaduse muudatused olid väga olulised, sellega me laiendasime isikute ringi, kellel on õigus naiste varjupaigast abi saada. Abi saamiseks ei pea isik olema formaalselt tunnistatud kriminaalmenetluse osaliseks, vaid piisab tegelikest asjaoludest, faktist, et ta on vägivalla ohver. Ma arvan, et see oli samm õiges suunas.

Lugupeetud minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Juhtivkomisjoni ettekande teeb õiguskomisjoni liige Liisa Oviir. Palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu esmaspäeval, 5. juunil. Komisjoni istungist võtsid osa Uno Kaskpeit, Hanno Pevkur, Hardi Volmer, Külliki Kübarsepp, Liisa Oviir, Olga Ivanova, Raivo Aeg, Toomas Vitsut, Urve Tiidus ja Valdo Randpere. Istungile olid kutsutud ka justiitsminister Urmas Reinsalu ja Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet.
Justiitsminister Urmas Reinsalu tutvustas komisjonile eelnõu ja tõi välja, et konventsiooni peamine eesmärk on kaotada naiste, sealhulgas alla 18-aastaste tütarlaste vastu suunatud vägivald, mis on meeste ja naiste jätkuva ebavõrdsuse algpõhjus. Konventsioon loob õiguslikest ja poliitilistest meetmetest koosneva laiaulatusliku raamistiku, mille eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda ja abistada vägivalla ohvreid. Justiitsminister tõi välja, et eelnõuga ei muudeta kehtivat õigust, vajalikud muudatused on tehtud või tehakse ohvriabi seaduse muutmisega ja samuti praegu menetluses oleva karistusseadustiku ja välismaalaste seaduse muutmisega.
Komisjoni liikmetel oli justiitsministrile mitmeid küsimusi. Jaanus Karilaid soovis teada, et kui konventsiooni artikkel 23 ütleb, et konventsiooniosalised võtavad ette vajalikke meetmeid tagamaks, et ohvritele rajataks piisaval arvul sobivaid ja kergesti kättesaadavaid varjupaiku, kas siis konventsiooniga ühinemine tagab ka parema rahastuse. Justiitsminister selgitas, et kui varem rahastati tugikeskusi eelkõige ikkagi Euroopa Liidu ja Norra vahel sõlmitud kokkuleppe alusel, siis nüüd on seda korda muudetud ja tugikeskusi rahastatakse riigieelarve püsikulude realt.
Valdo Randpere palus täpsustada, kas konventsiooniga seoses muudetakse ka kehtivat õigust. Justiitsminister kinnitas, et kehtivat õigust muudetakse, kuid mitte konventsiooniga. Kavas on kriminaliseerida sundabielud, naiste ümberlõikamised ja ahistav jälitamine ning käsitleda seksuaalset ahistamist väärteona. Samuti muudetakse isikuvastaste kuritegude aegumise tähtaega. Aegumistähtaeg ei hakka kulgema mitte sündmusest alates, vaid ohvri täisealiseks saamisest.
Liisa Oviir märkis, et seletuskirja järgi on viimase viie aasta jooksul tõusnud perevägivalla juhtumite arv kahekordseks, ja soovis teada selle põhjust. Justiitsminister vastas, et puudub indikatsioon selle kohta, et ühiskond oleks muutunud vägivaldsemaks, pigem on põhjuseks aktiivsem raporteerimine ja asjaolu, et lähisuhtevägivalla vastu võitlemine on politsei üheks prioriteediks. Tanel Kalmet lisas, et veel viis aastat tagasi polnud võimalik lähisuhtevägivalla juhtumitest raporteerida, sest selline süütegu või süüteo määratlus puudus, neid käsitleti olmetülidena.
Urve Tiidus küsis, mis on peamine eesmärk, kuhu konventsiooni ratifitseerimisega soovitakse jõuda. Justiitsminister vastas, et eelkõige soovitakse anda signaal, et me oleme rahvusvahelises kogukonnas solidaarsed. Samuti soovitakse luua universaalne võrgustik, mis tõkestaks neid tegevusi, mida me ei saa tolereerida. Jaanus Karilaid tundis huvi, kas Läti ja Leedu on konventsiooniga juba ühinenud. Urmas Reinsalu vastas, et parlamendiprotseduurid on ka neis riikides käimas.
Veel arutati seda, et kui viimasel aastal on olnud 3700 perevägivalla juhtumit, siis kui mitmel korral on ohvriks olnud mees. Ühise arutelu käigus ja seletuskirjale toetudes selgus, et mehed on olnud ohvriks umbes 16%-l juhtudest. Kui Valdo Randpere küsis, miks sellisel juhul on mehed sellest teemast välja jäetud, siis justiitsminister juhtis tähelepanu, et kõik karistusõiguslikud tõkendid meie riigis on sooneutraalsed.
Selle arutelu tulemusena otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 13. juuniks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata ettekandjaks Liisa Oviir. Kõikide nende ettepanekute poolt oli 8 komisjoni liiget, erapooletuid oli 2 ja vastu ei olnud mitte keegi. Tehti ka ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 19. juuni, selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu ei olnud keegi ja erapooletuid oli 4. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Soovi korral avan fraktsioonidele läbirääkimised eelnõu üldpõhimõtete aruteluks. Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud kolleegid! Esmapilgul tundub see konventsioon väga asjalik, see takistab naistevastast vägivalda jne. See kõik on ju äärmiselt kiiduväärt. Pealtnäha on tegemist igati vastuvõetava ja ontliku dokumendiga, mis seab esikohale vägivalla all kannatanud, kohustab riiki pakkuma neile võimalikult palju tuge ja teenuseid, juurutab ühiskonnas mõistmist, et vägivallal, eelkõige naistevastasel ja peresisesel vägivallal, puudub igasugune õigustus, ning rõhutab, et vägivallaakt lapse juuresolekul on vägivalla raskeim vorm. On loomulik, et igasugune suguorganite moonutamine, sundabielud, ahistav jälitamine ja muud naiste inimõigusi ning väärikust alandavad teod on keelatud ja karistatavad. Konventsioon on suunatud eeskätt islamimaailmas leviva naistevastase praktika vastu, mis meie kultuuriruumis on niigi keelatud ja mida ei aktsepteerita.
Aga paraku on konventsioonis veel terve hulk äärmuslikke sätteid, mis sisaldavad endas hoopiski uut vägivalda ja represseerimise allikaid, ja seda just nende suhtes, kes peavad tähtsaks perekonda, moraali ning normaalseid suhteid mehe ja naise vahel. Näiteks kuulutab konventsioon traditsioonilised soorollid, kombed ja tavad naistevastaseks vägivallaks. Sugupool olevat vaid sotsiaalselt konstrueeritud roll. Arvamus, et meestel on isaroll ja naistel emaroll, õhutavat a priori naistevastast vägivalda ja tuleb välja juurida koos mehelikkuse ja loomulikult ka naiselikkusega, sisuliselt ka koos pulmakommete, naistele istet pakkumise ning džentelmenliku ukse avamisega jne. Konventsioon nõuab radikaalfeministliku ja mittestereotüüpsete soorollide doktriini sisseviimist lasteaedade, põhikoolide, gümnaasiumide, kutsehariduskoolide ja ülikoolide õppekavadesse ning vastavate õpikute koostamist. Me ei saa enam ise otsustada, mis on ja mis ei ole meie haridusasutuste õppeprogrammides. Võib vaid ette kujutada, millised hakkavad olema ajaloo- või kirjanduse materjalid, kui traditsiooniline ja normaalne maailm pea peale pööratakse.
See avab ka täiesti uue ukse immigratsiooniks, sest asüüli puudutavad sätted kohustavad vastu võtma naisimmigrante väidetava koduvägivalla, naiste soolise diskrimineerimise, soorollidest erineva arusaamise jms tõttu. Need sätted loovad olukorra, kus põhimõtteliselt ei olegi juhtumit, mille puhul puuduks kohustus asüüli pakkuda ükskõik millisele naisterahvale ja hiljem loomulikult tema arvukale perekonnale. Aafrikast, Lähis-Idast ja mujalt saabuvate naiste kogu elu ongi üks suur ahistamine. Nendes regioonides ja nende religioonides ei ole ju naisel kohta, selge see, et naised on seal allasurutud. Nagu me praegu näeme, meil puuduvad ju ka igasugused võimalused, et asüülitaotlejate jutu tõelevastavust ja väidetavaid tagakiusamisi kontrollida. Kui arvestada tohutut demograafilist plahvatust Aafrikas, kus mõnekümne aasta pärast inimeste arv kahekordistub, siis see, milleks see konventsioon meid kohustab, maksab meile tegelikult ääretult hullusti kätte. Selle ja veel paljude muude põhjuste tõttu, mida siin ette ei jõua lugeda, teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 475 esimene lugemine lõpetada, kuid nagu äsja kuulsime, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me hakkame kohe hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 475 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 5 Riigikogu liiget, vastu oli 67. Ettepanek ei leidnud toetust. Seaduseelnõu 475 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. juuni kell 17.

Neljas päevakorrapunkt, majanduskomisjoni algatatud liiklusseaduse § 34¹ täiendamise seaduse eelnõu 480 esimene lugemine. Palun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon on algatanud liiklusseaduse § 34¹ täiendamise seaduse eelnõu. Käesoleva eelnõuga reguleeritakse erivedude korda ning laiendatakse majandus- ja taristuministri 2015. aasta 4. septembri määrusega nr 114 "Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad" reguleeritud jagatava veose eriveo rakendusala. Eelnõu eesmärk on suurendada maanteetranspordi efektiivsust. Eelnõu kohaselt laiendatakse praegu töötlemata ümarpuidu eriveole kehtestatud regulatsiooni ka teistele veoliikidele. Eelnõu kohaselt võib jagatavat veost eriveona vedada eespool nimetatud määruses kehtestatud tingimustel, kui erivedu teostatakse autorongiga, mille veduk kuulub EURO V või vähem saastavasse EURO-heitgaasiklassi ja autorongi koosseisus olevate sõidukite kõik teljed, välja arvatud juhttelg, on varustatud paarisratastega ning autorongi tegelik mass ei ületa 6-teljelisel autorongil 48 tonni ning 7- või rohkemateljelisel 52 tonni. Erivedu toimub teeomaniku määratud teedevõrgul. Teeomanik võib määrata eriveole täiendavad tingimused.
Sellel muudatusel on positiivne mõju maanteetranspordi sektorile, sest muudab veod efektiivsemaks ning majandusharu konkurentsivõimelisemaks. Muudatus loob kõikidele ettevõtjatele, kes transpordisektoris tegutsevad, võrdsed tingimused.
Majanduskomisjon tegi ka otsused: määrata eelnõu juhtivmenetlejaks ja ettekandjaks Aivar Kokk, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda s.a 13. juuniks, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15. juuni kell 17. Aitäh!

Esimese küsimuse esitab Külliki Kübarsepp. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni esimees! Kui me arutasime teekasutustasu kehtestamist, siis te tõite meile n-ö näitena selle praegu arutatava eelnõu. Palun tooge nüüd nendele Riigikogu liikmetele, kes ei ole majanduskomisjoni liikmed, näide, kuidas see eelnõu on seotud teekasutustasuga! Kes saavad sellest tulu ja kes mitte? Kui suur on see tulu, just teekasutustasu kehtestamist arvesse võttes?

Aitäh, Külliki, hea küsimuse eest! Mõte on selles, et võrreldes naabritega on meil autode lubatud kandevõime märksa väiksem. See muudatus tehakse selleks, et ühe veoki ehk ühe juhiga oleks võimalik vedada suuremat koormat. Selle eelnõu vastuvõtmisel on minister lubanud oma määruseid muuta ja eriveo tasusid langetada, et teedemaksuga lisanduv kulu ei oleks autotranspordiettevõtjatele koormav. Seesama parandusettepanek on tulnud just transpordiettevõtjatelt. Nende soov oligi, et kui neile antakse selle muudatusega võimalus ökonoomsemalt ja keskkonnasõbralikumate autodega suuremaid veoseid vedada, siis kokkuvõttes nad hoiavad selle pealt raha kokku. Seda, mis nad teedemaksu tulekuga kaotavad, kompenseerib seesama võimalus vedada raskemaid koormaid.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Kas ma saan õigesti aru, et kui neid kahte eelnõu koosmõjus vaadata, siis suuremahulised veokid tõesti võidavad ja väiksemahuliste veokite kasutajaid karistatakse topelt?

Sa saad natuke valesti aru. Raskeveokite puhul lisandub veel ka eriveo tasu. Kui sa sõidad üle 40- või 44-tonnise autoga, siis praeguse ministri määruse järgi on eriveo tasu riigiteedel 500 eurot aastas ja 100 eurot võivad küsida kohalikud omavalitsused. Minu teada Eestis küsib seda ainult Pärnu linn, teised kohalikud omavalitsused ei küsi. See lisamaks ei laiene mitte kuidagi väiksematele, väiksema tonnaažiga autodele. See on ühekordne maks aastas ja see loob võimaluse, et Eesti teedel oleks vähem autosid. Autode arvu transpordis on võimalik vähendada kuni 20%. Nii on muidugi ideaaljuhul. Ma arvan, et tegelikult väheneb autode arv teedel 8–10% võrra.

Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas selle eelnõu puhul on ka vaadatud asja kompleksselt, arvestatud suurenevat koormust teedel ja sellest tingitud teede lagunemist ning arvestatud ka riigieelarve võimalustega teede olukorda parandada või hoida teid sellises seisukorras, et olukord ei läheks hullemaks?

Aitäh, Mart, hea küsimuse eest! Jah, me oleme seda jälginud. Kui seda eelnõu lugeda, siis siia on kirjutatud teatud tingimused. Kõik teljed peavad olema topeltratastega, sel tingimusel ei saa telje koormus ületada kümmet tonni. Kõikidele Eesti Vabariigis ehitatavatele teedele on seatud norm, et autode teljekoormus võib olla kuni 11,5 tonni. Olenemata sellest, kas teel sõidab kaks autot, 44-tonnist, üksteise sabas või sõidab üks pikk 7-teljeline auto, on koormus teele võrdväärne. Aitäh!

Aitäh teilegi, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimissoovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 480 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõule 480 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. juuni kell 17.

Tänane viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Marianne Mikko, Jaanus Karilaidi, Erki Savisaare, Hardi Volmeri, Tanel Talve, Liisa Oviiri, Heljo Pikhofi, Dmitri Dmitrijevi, Kalvi Kõva, Toomas Jürgensteini, Inara Luigase, Barbi Pilvre, Eiki Nestori ja Toomas Vitsuti algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 424 esimene lugemine. Palun ettekandjaks kõnetooli Riigikogu liikme Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu üheksa meest ja viis naist, kokku 14 rahvasaadikut soovivad muuta valimisseadust, kohustades parteisid esitama sooliselt tasakaalustatud valimisnimekirjad. Meie soovi kohaselt peaksid valimisnimekirjades mehed ja naised paiknema vaheldumisi. Maakeeli öeldes on jutt nn triibulistest valimisnimekirjadest. Meie eelnõu teeks triibulise tiigrihüppe 21. sajandisse. Sümbolina tähendab see, et kui sada aastat tagasi sai Eesti naine valimisõiguse, siis meie, selle seaduse loojad, aitame Eesti naisel saada valituks.
Üle poole Eesti elanikkonnast soovib näha naiste osakaalu suurenemist poliitilisel tasandil. Viimase soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt leiab üle poole eestlastest, et naiste osakaalu poliitikas on vaja suurendada. Rääkides triibulistest nimekirjadest me peame rääkima sellest, mille osas uuringute järgi valitseb Eesti elanikkonna seas üksmeel: vajame rohkem naisi poliitikasse, tahame tasakaalustatumat esindust ja kõigi elanike huve arvestavaid otsuseid. Eesti on alati püüdnud järgida nende riikide eeskuju, kelle edu taga on hästi langetatud otsused. Targasti peaksime otsustama ka selle eelnõu puhul ning valima tee edukama, rikkama ja mitmekesisema ühiskonna poole. Eelnõu tagab naiste ja meeste senisest tasakaalustatuma esindatuse valimisnimekirjades ning suurendab seeläbi naiste osakaalu otsustamistasandil. Soolise tasakaalu saavutamist näeb ette nii "Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2016–2019" kui ka "Heaolu arengukava 2016–2023" tegevusprogramm.
Kui vaadata teiste riikide praktikat, siis kõikides triibulise nimekirja kehtestanud riikides on naiste osakaal rahvusparlamentides märkimisväärselt suurenenud. Belgias on naiste osakaal suurenenud 16%-lt 38%-ni. Sloveenias on see tõusnud kolm korda: 12%-lt 37%-le. Märkimisväärne on muutus ka Prantsusmaal: 2002. aastal kehtestatud pariteetsusseadus on suurendanud naiste osakaalu parlamendis 12%-lt 27% peale. Ka kõikides teistes kvoodi kehtestanud riikides näeme sarnaseid muutusi.
Tahan etteruttavalt – enne kui põhiseaduskomisjoni esindaja apelleerib oma põhiargumendile – rääkida Põhjalast. Skandinaavia maades selline meede puudub. Kriipsutan alla, et minevikus on kvoodid olnud, aga nad on minetanud oma tähenduse, nad töötavad ja sestap pole neid enam vaja. Meie soolise võrdõiguslikkuse alane mahajäämus Põhjalast on kaks inimpõlve. Taanis, Rootsis ja Soomes on parteid juba 70-ndatest aastatest alates püüdnud saavutada meeste ja naiste võrdsemat osakaalu poliitikas ning rakendanud selleks erinevaid meetmeid. Näiteks, 24 aastat tagasi kehtestas Rootsi sotsiaaldemokraatlik partei parteisisesed kvoodid koos tõmblukumeetodiga, mis on ekvivalentne meie triibuliste nimekirjadega. Sellel oli oluline mõju Rootsi parlamendile, kuna sotsiaaldemokraatlik partei on läbi aegade olnud Rootsi suurim partei. Island, keda peetakse soolise võrdõiguslikkuse suurimaks eeskujuks maailmas, on samuti kvoodi kehtestanud. Põhjamaalased on seega oma valikud juba ammu teinud. Nende otsus kaasata poliitikasse rohkem naisi on toonud neile häid tulemusi nii riigis otsuste tegemisel kui ka rahvusvahelisel tasandil, kus neid peetakse soolise võrdõiguslikkuse mõõdupuuks.
Naistest ja meestest koosnev otsustajate ring teeb alati rahva jaoks paremaid ja ka legitiimsemaid otsuseid. Naised moodustavad Eesti ühiskonnast, nagu me teame, 53%. Seega on oluline, et naised oleksid rohkem esindatud ka valimisnimekirjades, mis tooks nad poliitilise otsustamistasandi juurde Riigikokku, kohalikku omavalitsusse ja Euroopa Parlamenti. Tehtud otsused on legitiimsed vaid siis, kui need arvestavad mitmekesise ühiskonna kõigi liikmete – meeste, naiste, noorte, vanade jne – vajadusi. 2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused näitavad, et nii naised kui ka mehed on Eestis seisukohal, et naiste suurem osalemine poliitikas on vajalik erinevate huvide paremaks kaitsmiseks. Naistest arvab nõndaviisi kolmveerand, st 76%, ja meestest peaaegu 70%, täpsemalt 69%. Kusjuures kõige sagedamini peeti vajalikuks suurendada naiste osakaalu Riigikogu liikmete hulgas. Seda pidas vajalikuks 51% naistest ja rohkem kui kolmandik ehk 35% meestest.
Triibuliste nimekirjade põhimõte toetab olulist ideed the personal is political (kogemusepõhise hääle kaasamine poliitikasse). See tähendab muu hulgas ka naise soolises sotsialiseerumises mõneti erinevaks kujunenud kogemuse väärtustamist ja kaasamist poliitika kujundamisse. Me peame tegelema eeskujude loomisega. Naiste osakaal meie parteides suureneb jõudsalt. Parteide liikmenimekirjad peegeldavad naiste ja meeste üsna võrdset suhtarvu. Hoolimata sellest on parteide juhtorganites ja tipp-poliitikas naiste osakaal olnud ühtlaselt väike ega ole viimasel kümnendil oluliselt kasvanud. Irooniliselt võiks küsida, kas triibuliste nimekirjade taunimine viitab sellele, et enamik parteisid ei pea sageli ligi poole oma liikmeskonnast moodustavaid naisi adekvaatseteks poliitikuteks. Triibulisi nimekirju võib pidada osalusdemokraatiat alal hoidvaks mehhanismiks. Kas saame rääkida osalusdemokraatiast Eesti näitel, kui me ei kaasa eri ühiskonnagruppe poliitikaloomesse? 53% ühiskonnast ehk naisi esindab Riigikogu, mis üle 70% ulatuses koosneb meestest.
Ja lõpetuseks. Usun, et Riigikogu liikmed võtavad meie eelnõu täie tõsidusega ja toetavad selle saatmist teisele lugemisele. Aitäh!

Austatud ettekandja, teile on küsimusi nii mees- kui ka naiskolleegidelt. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Jah, nimekirju oleks vaja kuidagi parandada ja järjekordi kuidagi muuta. Hea küll! Jagan teie suhtumist. Täiesti tõsiselt! Armastan naisi. Viieaastaselt see algas ja on kestnud juba pool sajandit. Mõnikord unistan, et tahaks olla nagu Marcello Mastroianni filmis "Naiste linn". Jan Machulskil oli ka selline huvitav film, milles olid kaks meest ja ülejäänud kõik naised. See on iga mehe unistus. Aga mida te teete? Paragrahv 2 teie seaduses – mõnes väiksemas asulas on mitu valimisnimekirja ja naisi ei ole. Juhtub niiviisi, et kõik on mehed. Mida me siis teeme? Kas soovahetus või tulevad mingid sanktsioonid? Kuidas sellist olukorda lahendada?

Härra Stalnuhhin, me oleme praegu silmitsi väga huvitava fenomeniga. Teie teate Eestis ühte täielikku meesteküla, mina sellist ei tea.

Liisa Oviir, palun!

Alles hiljuti olid Prantsusmaal valimised ja väga suurt tähelepanu pälvis uue presidendi algatus. Ta määras enda valimisnimekirja naisi ja mehi täpselt pooleks. Kas Prantsusmaa valimisseadus kohustab seda tegema, ja kui ta seda teeb, siis mis juhtub sel juhul, kui partei siiski nimetab need kuidagi teisel viisil?

Aitäh! Prantsusmaal on viimased 15 aastat kehtinud nn pariteetsusseadus. Selle järgi peavad parteid esitama valimisnimekirjad, milles mehi ja naisi on võrdselt ja nad on vaheldumisi. Kui partei patustab selle vastu, siis teda ootavad rahalised sanktsioonid ehk riigi antav toetus on sellevõrra väiksem. Ja neid sanktsioone ka määratakse.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Palun vabandust! Lugupeetud Marianne Mikko! Te tõite mõned näited Euroopast, kus need triibulised nimekirjad ja kvoodid on aidanud naiste osakaalu parlamentides suurendada. Nende seas ei olnud ühtegi näidet olukorrast, kui mehi ja naisi on parlamendis võrdselt. Ilmselt läheb selleni veel aega. Aga küsimus on selline. Need kvoodid ja triibud seavad kahtluse alla, kas naistel endil on ikka tahet poliitikas osaleda. Kas te natuke jagate seda seisukohta, kuigi, ma tean, et te olete selle eelnõu ja selle printsiibi suur pooldaja? Ja teine küsimus. Mõlemast soost kandidaatide arvu vahe erakondade valimisnimekirjades ei tohi olla suurem kui üks. Mis juhtub siis, kui ei olegi nii palju neid naisi, kes tahavad kandideerima tulla?

Ma pareeriks teie küsimust nii: aga kui ei olegi mehi? Meie seaduseelnõu kohta avaldas arvamust ka Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakond. Nende üks mõte oli, et mis saab siis, kui ühe või teise soo esindajaid ei jätku, et vaheldumisi esitada. Pakuti välja, et sellisel juhul tulevad edasi vastavalt kas mehed või naised. Ma leian, et see on hea mõte. Nimekirja lõpus võivad olla kas mehed või naised, aga nii palju, kui on mehi ja naisi mõlemaid, on nad vaheldumisi.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Meil on väga erinevad arusaamad sellest, miks poliitikas ei ole piisaval arvul naisi. Olen lävinud mitme endise eduka naispoliitikuga ja minu arvates on probleem selles, et naine on praktiline ja orienteeritud väga selgetele sihtidele. Poliitika iseenesest on natukene ähmasem ja seal on eesmärkide saavutamine pikaajalisem. Aga naine, nagu ma ütlesin, on praktiline. Kindlasti aitab kaasa ka see, et Eesti poliitikute maine pole ühiskonnas just kõige parem. Palun öelge, millised on selle eelnõu algatanud inimeste ettepanekud Eesti poliitika maine parandamiseks! Teie hulgas on ju ka inimene, kes on olnud Riigikogu liige Eesti taasiseseisvumisest alates.

Aitäh, Külliki Kübarsepp, te esitasite väga asjakohase ja õige küsimuse! Aga vastus on väga lihtne. Poliitika muutub õiglasemaks ja inimlikumaks siis, kui ta ei ole ühe või teise soo poole kaldu. Seda on märgata ka väiksemates gruppides ja organisatsioonides – kui juba üks kolmandik on naisi, siis kohe on kõnepruuk ja n-ö õhustik selles grupis või organisatsioonis demokraatlikum, austavam ja üksteisest lugupidavam. Naiste toomine poliitikasse – mida tegelikult see triibuliste nimekirjade esitamine ju tähendabki –, nende suurem kaasamine ja neile rohkemate võimaluste loomine tähendab seda, et ka me ise siin saalis muutume lugupidavamaks, austame üksteist rohkem ja meie poliitika ei ole, nagu te õigesti ütlesite, enam sedavõrd räpane, must või midagi sellist, mille puhul naine ei taha siia tulla. Seega, suurendades naiste arvu siin saalis, muutub poliitika inimlikumaks. Ma olen selles täiesti veendunud.

Toomas Jürgenstein.

Hea eesistuja! Hea Marianne! Meie, sotsiaaldemokraadid, oleme viimastel valimistel triibulist nimekirja püüdnud teha. Möönan, et mõni triip on vahel natuke paksem tulnud kui teine, aga üldiselt me oleme püüdnud seda teha. Kuidas sulle tundub, kui hästi me oleme sellega toime tulnud ja kas see on ennast õigustanud?

Aitäh! Kui vaadata praegu meeste ja naiste osakaalu eri fraktsioonides, siis meie fraktsiooni 15 liikme seas on 9 meest ja 6 naist, naiste protsent on 40. Siin on üks fraktsioon, mille puhul võib öelda, et naisi on 0%. Ühtekokku ei ole seis praegu oluliselt muutunud, võrreldes sellega, mis see oli 90-ndate alguses. Naisi on ikka kas 1/5 või nagu praegu, 1/4. Et muutuda mõtlemist ja ühiskonnaelu mõjutavaks teguriks, on vaja, et otsuse langetajate hulgas oleks naisi vähemalt 1/3. Siis tekivad muutused. Aga meil on kas 20% või maksimaalselt 25%.

Tarmo Kruusimäe.

Hea ettekandja! Visuaalse vaatluse tulemusel näen, et eelnõu algatajate seas ei ole te sellest printsiibist lähtunud. Rahvas räägib, et poliitika peab olema usutav ja veenev, seda juba ka alguses, eelnõu algatajate seas. Oskate te öelda, mis põhjusel te ei ole järginud sedasama printsiipi eelnõu algatamise puhul? Kas sellest võib järeldada, et sama kergekäeliselt te suhtute kogu selle eelnõu tulemusse? Ma kutsun teid üles toetama triibulisi abielusid.

See oli üks tore küsimus, millega te panite mind kimbatusse. Ma arvan, kui meeste hulgas on sedavõrd suur tahe panna õlg alla sellisele seaduseelnõule, siis see on hea märk. Uskuge, siin seda tahet on! Kui te arvate, et mingit muudatust algatatakse nii, et kõik on aritmeetiliselt timmitud, siis te ei ole sattunud õigesse saali. Riigikogus käivad asjad natuke teistmoodi. Te olete siin algaja, nii et räägime sellest võib-olla aasta-poolteise pärast.

Heljo Pikhof, palun!

Austatud ettekandja! Nagu Toomas siin eelnevalt ütles, mõnikord võivad triibud ka laiemad olla. Ma toon näite Tartust. Meil Tartus on küll olnud triibulised nimekirjad ja kõik mehed, kes on juhatuses või saalis ja kes otsustavad inimeste koha üle nimekirjas, on seda toetanud. Aga nüüd Põhjala riikidest. Me ju teame väga hästi, et seal on need nimekirjad hästi mõjunud. Nüüd on seal mehed mures, et naisi on mõnikord isegi rohkem. Nad on mulle seda kurtnud. Mis sa arvad, kas see võib ka meil Riigikogus täna hääletamisel probleemiks olla?

Ma arvan, et see võib olla probleem saja aasta pärast. Meil on praegu aasta 2017 ja seetõttu ma selles probleemi ei näe. Tõsi on see, et kvootide puhul peetakse ikkagi silmas õiglusprintsiipi. Seega sobitub küsimus pigem 22. sajandi Eestisse.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, Marianne, selle eest, et sa oled siia saali toonud elevust! Kindlasti on see teema põhjendatud ja vajalik. Euroopa Komisjon on teinud ülevaate soolise võrdõiguslikkuse olukorrast Euroopa Liidu riikides ja on selgunud, et kõige suurem on naiste osakaal Rootsi parlamendis. Seal on lausa 44% saadikutest naised. See on teatud töö vili. Ma küsingi, et kuidas on selleni jõutud. Mis on ühiskonnas ette võetud ja millised on olnud ühiskondlikud kokkulepped, et selline tase on saavutatud? Sellest võiks ka meil olla palju õppida.

Aitäh! Nagu ma oma ettekandes märkisin, see kõik algas neil juba 70-ndatel, s.o kaks inimpõlve tagasi. Põhiseaduskomisjonis jagati selle seaduseelnõuga seoses komisjoni liikmetele ja ka minule üks paber selle kohta, kui paljudes riikides on see kvoot olemas ja kui paljudes puudub. Skandinaavia maades seda ei ole. Aga ma rõhutan, et neil on 40 aastat edumaad. Me peame otsustama, kas me tahame, et asjad lähevad paika evolutsiooni teel, tasahilju. Ülle-Marike Papp, kes on üks meie soolise võrdõiguslikkuse seaduse väljatöötajaid, on välja rehkendanud, et see võtab aega umbes 60–70 aastat. Oleme optimistid – 60 aastat, st kolm inimpõlve veel. Kui me tahame olla Põhjala riikide moodi, seda me ju alatasa tahame, siis me peaksime end järele aitama kiiremini. Triibulised nimekirjad on üks võimalus, mis aitab meil neile kiiremini järele jõuda.
Samasuguse otsuse langetas Belgia 90-ndate keskel. Parteijuhid, nii parem- kui ka vasakpoolsed, leidsid, et nüüd on õige aeg: riigile, mille territooriumil asub Euroopa Liidu ja NATO pealinn, diplomaatiline pealinn, ei ole kohane, et parlamendis on naisi ainult 16%. Nad leppisid kokku ja tegid selle ära. Belgia seadus on väga konkreetne ja radikaalne. Valimisnimekiri on täpselt nii pikk, kuni jätkub vaheldumisi mehi ja naisi. Nii lepiti 20 aastat tagasi kokku. Kui nimekiri sellele nõudele ei vasta, siis seda keskvalimisjaoskonnas vastu ei võeta ja partei ei saa kandideerida. Parteid ise sundisid ennast meeste ja naistega töötama ning leidma kandidaate, ja neid ka julgustama, sest nagu juba juttu oli, naised on tõesti enesekriitilisemad ja tagasihoidlikumad. Alatasa tuleb naisi julgustada. Loomulikult ei soovi naised, kes on meil Eesti Vabariigis kõrgemalt haritud kui mehed, jäädagi voldikute jagajateks tänavanurkadel, teha tööd selleks, et koha võtaksid sisse pintsakutes mehed. See on psühholoogiliselt keeruline. Naised annavad endale aru, et nad küll tahavad siia pääseda, aga kui nad näevad oma kohta nimekirjas – iga poliitik teab, kui ta vaatab, millisel kohal ta nimekirjas paikneb, kas tal on potentsiaalne võimalus sisse saada või mitte. Triibulised nimekirjad ei tähenda sugugi seda, et sisse saaksid nõrgad naised või n-ö kvoodinaised. See on julgustav ja sissepääsu lubav meede nendele, kellel endal on sisu, n-ö poliitiku sisu.

Raivo Põldaru.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kasutasite siin Riigikogu saali kohta sõnu "kaldu", "inimlikumaks" jms. Mis te siis meestele ette heidate? On meil siin naiste õigusi puudutavad seadused jäänud vastu võtmata või on seadused olnud naiste kahjuks kaldu? Kas siis, kui naisi oleks Riigikogus olnud rohkem, oleks midagi teisiti olnud? Teine küsimus on selle triibulisuse kohta. Tänapäeval on soorollid muutunud. Mõni lihtsalt tunneb ennast naisena ja võib-olla ta saabki sellele kohale, kuigi ta on sündinud teistsuguse inimesena. Ja siis ta mõtleb, et mina tahan ennast naisena tunda ja lähebki sinna ja võtab sellega ühe kena naise eest koha ära. Kuidas te neid asju reguleerite?

Oli kaks küsimust. Teise küsimuse kohta ütlen väga otsekoheselt: see oli nii segane, et ma ei saanud sellest aru. Esimesele küsimusele vastan, et mul ei ole meestele midagi ette heita. Küll aga püüan ma väita, et meie naised vääriksid kohta siin saalis. Kui te nüüd loogiliselt mõtlete, et eestlastest 53% on naised ja 47% mehed, ning vaatate siin saalis ringi – ma ei taha teie käest otse küsida, sest see ei ole viisakas –, siis kui hästi te ikkagi tunnetate naiste, laste, vanurite ja nõrgemate olukorda, et nende eest seista nagu emalõvi? Lihtsalt õhku visatud pall. Mul ei ole ühtegi süüdistust, aga ma mõtlen, et naised on väärt Eesti ühiskonda panustama kordades rohkem, kui nad seda praegu teevad. Aga me ei anna neile võimalust. Ei ole mõtet mängida kassi ja hiirt, öeldes, et siia on võimalik pääseda ainult sellisel juhul, kui sa oled tublimast tublim. See ei ole võimalik, kui sa asud nimekirja keskel või allotsas. See ei ole võimalik! Olgem otsekohesed ja ausad!

Jürgen Ligi.

Hea ettekandja! Minule ei sobi see, et sotside jutt inimkesksusest lõpeb alati keeldude-käskude, maksude ja moraali ettelugemisega. Kogu aeg teate teie paremini, kuhu inimesi edasi viia. Küll aga sobib mulle väga hästi see, kui naised on valimisnimekirjas. Järva- ja Viljandimaal me nägime eelmine kord hirmsat vaeva, et naisi kandideerima saada, ja me ei leidnud mitte ühtegi naist. Mitte ühtegi naist ei saanud valimisnimekirja! Vaatamata sellele me võitsime valimised. Öelge, mille poolest on sotsid teistest targemad ja paremad. Miks nad tahavad öelda valijale ja minu erakonnale – konkureerivale erakonnale –, kuidas on parem ja mis on õige? Kust see tarkus tuleb? Kus see inimkesksus siin on?

Lugupeetud Jürgen Ligi! Mul on hea meel teile teatada, kes on üle Euroopa suurimad naiste eest seisjad. Need on liberaalid. Nii Hollandis kui ka Rootsis on nad seisnud ka kvootide eest. Mis puudutab teie tööd Viljandimaal, siis seda ma ei oska hinnata. Ma ei tea, mida te seal oma naistele rääkisite ja mis põhjusel nad keeldusid. See on teie erakonna siseasi. Aga belglased – parteide juhid, sh ka liberaalid – suutsid 90-ndate keskel omavahel kokku leppida, et see ei ole 21. sajandile kohane ja midagi tuleb ette võtta. Seda tehti koos liberaalidega. Nii et ma ütlen veel kord, et üle Euroopa on just liberaalid ja eriti sotsiaalliberaalid kuulsad selle poolest, et nad seisavad naiste eest, kelle õigusi nad peavad inimõigusteks.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, Marianne, selle eelnõu loomise ja algatamise eest! Tunnistan, et ma olen olnud kvootide vastane, aga triibulisi nimekirju pean tõesti mõistlikuks tööriistaks. Ennekõike sellepärast, et see aitab poliitikasse tuua erineva kogemusega inimesi. Kas sa täpsustaksid – sa küll juba rääkisid sellest –, mis laadi kogemust tuleks Eestis poliitikasse juurde, kui meil poliitikas oleks rohkem naisi?

Erakordselt hea küsimus! Empaatiat, üksteise kuulamist ja ärakuulamist. Ma juba märkisin osalusdemokraatiat. Kui naised tulevad oma kogemusega, siis on osalusdemokraatial võimalik siin laiapindselt juurduda. Õigus on ka Külliki Kübarsepal, et naisi iseloomustab praktiline meel. Seda jääb siin alatasa puudu. Mõnikord on meeste poliitmängud need, mille tõttu inimesed kohkuvad ja võib-olla isegi võõranduvad, samuti need harjutused, mida me siin üheskoos teeme – ööistungid. Kui siia tuleb rohkem naisi, siis uskuge, need ööistungid lõpevad ära. Istung kestab kolmapäeval kella 24-ni ja punkt, kaugemale ei lähe. Praegu me tembutame sellega rõõmsalt neljapäeva hommikuni ja teeme näo, nagu see olekski demokraatia. Kell neli öösel ei sünni ühtegi geniaalset otsust.

Helmut Hallemaa.

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg Marianne! Ma küsisin sama asja ka põhiseaduskomisjonis. Aga teen väikese sissejuhatuse. Ka mina pean naisi väga sümpaatseteks. Isegi rohkem – peaaegu et armastan kõiki naisi. Olen elus talimatkal saanud kogemuse, mis näitas, kui olulised on mõlemad, nii mehed kui ka naised. Ma ei kujuta ette, et valimisnimekirjades – mida ma olen varem teinud ja teen ka sel suvel – ei oleks mõlemaid ega arvestataks seda proportsiooni. Aga minu küsimus puudutab eelnõu ennast. Kas see eelnõu ikka aitab seda olulist probleemi lahendada? Olete te arvestanud, et meie valimised on tegelikult erinevad? Euroopa Parlamendi ja kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel ning Riigikogu valimiste ringkonnanimekirjades paigutuvad ju kandidaadid reaalsete valimistulemuste põhjal ümber, nii et tegelikult jääb see triibulisus alles ainult Riigikogu üle-eestiliste nimekirjade puhul.

Aitäh, Helmut Hallemaa! Mis ma oskan öelda? Selle seaduse vastuvõtmisega, kui me selleni ühel päeval jõuame, me ei mõjuta kohalikke valimisi aastal 2017 – nagu me teame, valimisseaduse muudatused peavad olema jõustunud aasta enne valimisi –, küll aga võib-olla järgmisi valimisi. Mis puudutab 2019. aasta Riigikogu valimisi, siis ma kordan: me anname võimaluse valijale – nii mehele kui ka naisele –, kes seisab valimiskasti juures, valida võrdselt meeste ja naiste vahel. Aga valituks osutuvad ikkagi need, kellele valija hääle annab. Meie eesmärk peaks olema luua võimalikult demokraatlik ja õiglane valimissituatsioon, kus kõigil meestel ja naistel oleks võimalik valida neile meelepärane kandidaat. Valija on see, kes otsustab, kes siin lõpuks istuma hakkavad. Meie ju seda ei otsusta, seda otsustab valija.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, triibuline nimekiri on tore. Sa lähtud siin praegu soost, aga Eesti ühiskonnas on palju õigeusklikke, kristlasi jne, eestlasi ja venelasi. Äkki peaks tegema triibud, et nii palju kristlasi, nii palju õigeusklikke, nii palju moslemeid, võib-olla ka maausulisi – iga kümnes triip näiteks –, või siis eestlased ja venelased ja muude rahvuste esindajad? Naisi on meil tõesti siin vähevõitu, aga samuti vene rahvusest inimesi. Neid küll on, aga ka vähevõitu. Mis sa arvad selle kohta?

Aitäh, Peeter Ernits! Ka see küsimus esitati juba põhiseaduskomisjonis, nii et see ei ole mulle uudis. Vastuseks ütlen, et kuigi naised ja mehed on eestlased ja venelased, kristlased ja mittekristlased, on nad ikkagi naised ja mehed. Seetõttu on kõige universaalsem jaotus soo järgi. See ongi lihtne vastus. Muidugi võib ju natuke naeruvääristada mõtet, mida ei ole sellesse seaduseelnõusse sisse kirjutatud.

Jaak Madison.

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle sooga on segane lugu. Raivo Põldaru küsis väga konkreetselt, mis juhtub siis, kui tuleb isik, kes tunnetab, et ta on teisest soost. Nagu teie erakonna esimees Jevgeni Ossinovski loetud kuud tagasi ütles, sugu on siiski tunnetuslik küsimus, sotsiaalne konstruktsioon: olen see, kes ma tahan olla. Seega on see väga ohtlik teema. Mine tea, saad valituks naisena, aga kahe kuu pärast tahad olla hoopiski mees. Mind huvitab, miks oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Järva- ja Viljandimaa nimekirjas eelmistel Riigikogu valimistel kümne kandidaadi hulgas ainult kolm naist. Miks polnud tasakaalu 5 : 5? Sama asi juhtus teie nimekirjadega Haaberstis, Põhja-Tallinnas ja Kristiines. Miks teil nendes piirkondades polnud triibulisi nimekirju ja te sellega eeskuju ei näidanud? Huvitav, mis põhjusel ei ole kvoote rakendanud näiteks Taani, Soome, Austria, Ungari, rääkimata Lätist ja Leedust, isegi Luksemburg, Malta, Holland, Slovakkia, Rumeenia, Rootsi, Ühendkuningriik. Kuskil pole sundkvoote. Miks te tahate vastuvoolu minna?

Aitäh, Jaak Madison! Esimesele küsimusele on vastus lihtne: keegi meist pole perfektne. Teisele küsimusele te oleksite saanud vastuse, kui te põhiseaduskomisjoni liikmena oleksite osalenud komisjoni istungil, kus me seda küsimust arutasime seoses ühe paberiga, millel oli tabel selle kohta, millistes riikides on kvoodid ja millistes mitte. Ma olen täna korduvalt öelnud, miks pole kvoote Skandinaavia maades. Kvoodid on olnud, aga enam neid ei ole, sest selleks pole vajadust. Miks Ühendkuningriigis ei ole? Ka seal on olnud ja pole enam vajadust. Saksamaal täpselt samamoodi. Küll aga võime vaadata, millistes Euroopa Liidu liikmesriikides pole naiste osaluse suurendamiseks midagi ette võetud. Need tulemused on teile võib-olla meelepärasemad, ehkki teie fraktsioon ei jõua ka selle eesmärgini, et teil oleks naisi 10%. Nii-öelda parim tulemus on Ungaris, kus parlamendis on naisi tõepoolest jätkuvalt 10%. On ka teisi riike, Rumeenias on see protsent ligilähedane. Ida-Euroopas on küllalt levinud, et naisi on parlamentides vähe või alla 20% ehk ühe viiendiku.

Aadu Must.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas selle eelnõu üheks varjatuks – või ikkagi ka reaalseks – eesmärgiks võib olla see, et vältida naisõiguslaste nimekirjade tekkimist, või kui selline nimekiri tekib, siis peaksid seal pooled olema mehed?

See on väga huvitav küsimus. Meil ei ole loodud naiste parteisid. Maailmas on olnud väheseid algatusi, aga nende tulemus, kui me räägime parlamenti pääsemisest, sh ka Rootsis, ei ole olnud märkimisväärne. Üldiselt kaitseb seesama eelnõu valimisnimekirjades ka mehi. Me ei räägi siin ei naiste ega meeste kasuks, vaid sellest, et oleks pariteetsus- ehk võrdsusprintsiip.

Andres Herkel.

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Vabaerakonna fraktsioonis on naiste esindatusega hästi. Ma arvan, et nad paistavad siin saalis oma aktiivsusega silma nii naiste kui ka meeste taustal. Aga eelmisel nädalal osutas üks kena daam Hiiumaal sellele, et temal oli eelmistel valimistel raskusi Vabaerakonna poolt hääletamisega, sest selles ringkonnas polnud meil nimekirjas ühtegi naist. Pingutasime küll, aga ei leidnud. Kui vaadata neid ettepanekuid, mis te olete teinud, siis uskuge, selle triibulise nimekirja nõudega ei oleks Vabaerakond 125 kandidaati kokku saanud. Te tekitate lisatakistuse. Kas selle seaduseelnõu üheks eesmärgiks – tõenäoliselt te ei ole seda küll päris niimoodi mõelnud – võib kujuneda n-ö vanade etableerunud parteide soosimine, kes on võib-olla suutlikumad selle triibulise nimekirja kokku panema?

Suur tänu! Ma saan teie mõttest ja murest aru ning kiidan Vabaerakonna soolist koosseisu. Aplodeerin ja olen vaimustuses. Ent siiski, kui me võrdleme, siis teil on naisi 37%, meil, sotsiaaldemokraatidel, 40%. Ma väidan, et kui meie seadusmuudatus osutub edukaks, siis need naised, kes tunnetavad, et teie ideoloogia väärib järgimist, oma nõusoleku teile järgmistel valimistel ka annavad. Kindlasti on nad palju meelsamini nõus osalema ja kandideerima. Veel kord: kui 1990-ndate keskel oli võimalik kokkulepe saavutada nii kirjul poliitskaalal, nagu on Belgias, siis see on võimalik ka Eestis. Ma olen rõhutanud ja väga paljud uuringud on välja toonud, et Eesti naised on haritud ja arukad. Kui nad näevad, et neil on võimalik anda oma panus ja võimalik ka valituks osutuda, siis nad tulevad teil ka meelsamini nimekirja. Lihtsalt praeguses olukorras tundub see neile mõttetu, sest nad ei pääse siia. Sa võid olla väga tubli, aga sa ei pääse siia. Küsimus on parteijuhtides ja meis kõigis, kes me oma nimekirjadesse häid inimesi otsime, ja ka parteinimekirjades. Kõikides meie parteides on mehi ja naisi enam-vähem võrdselt. Ma loodan, et see on nii ka Vabaerakonnas.

Igor Gräzin.

Hea ettekandja! Kordan veel kord oma lähtepositsiooni: 1995. aastast alates olen ma deklareerinud, et olen aktiivne ja teadlik feminist, ja sellena ka käitunud ning hoian seda positsiooni ka edaspidi. Selle tõttu tundub mulle see kvoodisüsteem kuidagi väga andevaesena. Kui ainus asi, mida me naiste heaks oskame teha, on kehtestada kvoot, siis see on asendustegevus, selle asemel et naisi tõepoolest edasi aidata. Ma väidan, et ole sa mees või naine, kui sa ei julge enda eest seista, et saada nimekirja, siis sul ei ole ka Riigikogus mitte midagi teha. Mul on selline tunne, et Belgia on igas mõttes äärmiselt äpardunud näide parlamentaarsest riigist, ja seetõttu ma ei saa ka sellest Belgia kiitmisest aru. Ma parem hoiatan: sõbrad, vaadake, mis on Belgias! Kas te tahate sedasama? Aga küsimus on järgmine: kas sa oled naiste kaitseks võimeline välja mõtlema midagi vaimukamat kui kvoodid?

Aitäh! Ma arvan, et erinevad rahvusvahelised organisatsioonid on küllalt vaimukad ja autoriteetsed – mitte autoritaarsed, vaid autoriteetsed –, nad rõhutavad, et kui riigid tahavad muutuda demokraatlikumaks, siis nad annavad naistele otsustamistasandil võimaluse. Te näete, et see triibuline nimekiri, mehed-naised vaheldumisi, on õiglane ja demokraatlik. Kui te tahate seda pisendada, siis võite seda nimetada kvoodinimekirjaks. Ma küsin, et kui ühiskonnas on mehed-naised pooleks, siis kas see on kvoot. Ma oleksin sõnadega natukene tagasihoidlikum, ei naeruvääristaks ega viskaks üle parda mõtteid, mis ei ole välja mõeldud siin Eestis, vaid on levinud üle maailma ja mida levitatakse, sest need on head praktikad.

Külliki Kübarsepp, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Proua Mikko, palun ärge manipuleerige! Esiteks, sotsiaaldemokraatide 15 liikme seas on ainult kolm otse valituks osutunud naist, Vabaerakonna kaheksast liikmest ka kolm naist. Nii et need protsendid on hoopis teistsugused. Teiseks. Ärge pange mulle sõnu suhu! Mina ei ole öelnud, et tegemist on praktilise meetmega. Vastupidi, tegemist on naisi alavääristava meetmega. Praegusel juhul tahetakse seadusega öelda: naine, kui sa tahad poliitikasse astuda, siis meie parteina peame sind ülendama ja sel viisil teenid sa parteipaguneid. Te ise olete siin korrutanud, et tegemist on eelmise sajandi meetodiga. Miks te toote tänapäeva eelmise sajandi meetodi?

Külliki Kübarsepp, ma ütlesin teie eelmist küsimust parafraseerides, et te rääkisite naise praktilisest meelest. Ma mainisin praktilist meelt. Selle võib pärast stenogrammist üle vaadata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kvoodinaised, kvoodipõgenikud, kvoodipüük, saastekvoot – sellised mõisted. On olemas reserveeritud kohad parlamendis – Aafrikas, Aasias. Ja on olemas parteikvoodid, eelkõige Euroopa riikides, kus naiste protsent parlamendis on kõige suurem: Rootsis, Hollandis, Saksamaal. Tegemist on parteikvootidega, mitte riiklike kvootidega. Kas ei oleks õige praegu siiski jätkata nii, et erakonnad, kes soovivad, kehtestavad parteikvoodid, nii nagu sotsid ja mõned teised on kehtestanud, aga Reformierakond, kes ei ole kehtestanud, las paneb edasi. Miks kohustada riiklikult? Keskerakonnas on ka palju naisi.

Peeter Ernits, ma saan teie mõttest suurepäraselt aru. Küsimus on lihtsalt selles, kas me tahame loota evolutsiooni peale, jõudmaks selleni, et mehi ja naisi on siin pooleks ja nad võrdselt esindavad ühiskonda. Selle saali meeste ja naiste suhet arvestades kestab see umbes 60 aastat. Kas me oleme nõus sellele alla kirjutama täna, aastal 2017, või me tahame seda protsessi kiirendada. Nagu ma siin juba olen märkinud, on mitmeid riike, kes on kvoodi kehtestanud ja selle mõne aja pärast, mõnekümne aasta pärast maha võtnud, sest seda pole enam vaja. Ma arvan, et Eesti rahvas, Eesti riik on seda väärt, et siin oleks võrdne esindatus ja kõik tunneksid, et nende nägu on siin olemas. See on see põhjus, miks ma siin seisan ja miks me koos ülejäänud 13 rahvasaadikuga oleme sellise seaduseelnõu algatanud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Mind ikkagi häirib see kallutatuse jutt, et Riigikogu on kallutatud. Võib-olla toote mõne näite Riigikogu otsustest, mis on olnud kallutatud meeste suunas, et kui siin oleksid olnud naised, siis oleks tehtud hoopis teistsuguseid otsuseid. Oskate te mõne sellise seaduse välja tuua?

Aitäh! Kuna tegemist on demagoogilise küsimusega, siis ma ei suuda sellele vastata. Kallutatusest ma pole rääkinud. Ma olen rääkinud sellest, kas esindatus on piisav, arvestades, et meil on ühiskonnas 53% naisi ja 47% mehi.

Barbi Pilvre, palun!

Siin oli juttu sellest, et osas riikides on ka parlamendikohad kvoodi alusel. Järsku sa peaksid üle rääkima selle, et jutt ei ole sellest, et garanteerida kellelegi parlamendikohti.

Aitäh, Barbi Pilvre! Jah, loomulikult pole need määratud kohad, millele Peeter Ernits viitas, tavaks Euroopas. See, mida Euroopa – põhiliselt Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu – soovib, on see, et valijale antaks võimalus valida võrdselt meeste ja naiste vahel, mitte et kedagi määratakse. Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu räägivad demokraatiast ja valija valikuvabadusest.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, esimees! Hea ettekandja! Sisuline probleem on kindlasti olemas ja naiste tulekut poliitikasse tuleb igati tervitada ja toetada. Mina ka kindlasti tervitan ja toetan. Aga minu küsimus on siiski selle esindatuse kohta. Ma julgen väita, et see numbrite võrdlus, eriti valimissüsteemide ja valimisnimekirjade poole pealt, mida ma oma esimeses küsimuses ka mainisin, on üsna mõttetu. Need protsendid ei näita ju reaalset tulemit ega ka muutust nimekirjades. Mis alusel see ühe koha suurune vahe on leitud ja miks vaheldumisi? Võib-olla oleks võinud Eestis esimesel korral teha need asjad pikemaks, nii nagu reaalne elu on. Need nimekirjad ei ole ju üle Eesti sellised, et mehi ja naisi on täpselt võrdselt.

Hea küsimus! Vastus on lihtne. Kui see eelnõu läheb teisele ja ka kolmandale lugemisele – ma väga loodan, et me seda teeme –, siis selle käigus on kõikidel meie rahvasaadikutel võimalus anda oma panus ja esitada seaduseelnõu muutmiseks ettepanekuid. Nii et ma tervitan seda. Teritame pliiatsi ja teeme häid ettepanekuid!

Igor Gräzin, palun!

Kui tohib, siis alustame sellest, et ma tuletan kõigile saalisviibijatele ja ettekandjale meelde ühe väga lihtsa tõe: see ettepanek on põhiseadusvastane ja asi mutt. Ma loodan, et vähemalt see on selge. Kellele veel oleks vaja kvoote kehtestada? Muide, kvooti ma mõtlen tõsiselt. Kui kolme naise kohta lubatakse kandideerida kolmel mehel, siis see on kvoot. Meil on veel vähemusi, meil on keelelised, rahvus-, kultuurilised, usulised jm vähemused. Kui kirjud peavad need nimekirjad olema ja kes on need teised vähemused, kellele sinu arvates tuleb neid soodustusi teha? Muide, ma igaks juhuks juhin tähelepanu, et naised ei ole ühiskonnas vähemus. Ja need õnnetud mehed, kes siia on valitud, need kolleegid, kes on siin praegu löögi all, need on naiste poolt valitud, sest naisvalijaid on rohkem.

Ma juba vastasin sellele küsimusele, teie küsimus on analoogne Peeter Ernitsa küsimusega. Nii et stenogrammist võib lugeda, mida ma vastasin Peeter Ernitsale, sest vastus on sama.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Suurtel parteidel ilmselgelt ei ole probleeme triibuliste nimekirjade koostamisega, aga kui me vaatame kohalike omavalitsuste valimisi, kus valdavalt domineerivad valimisliidud, siis seal võib tõesti tekkida olukord, et naisi ei ole. Kedagi ei saa sundida poliitikasse tulema või kandideerima. Kas ei või juhtuda selline asi, et hakatakse lihtsalt koostama nimekirju nimekirjade koostamise pärast ja pannakse sinna inimesi, kellel tegelikult puudub soov kohaliku omavalitsuse volikogu töös osaleda?

Esiteks, mis iganes meil täna siin ka ei juhtu hääletuse tulemusena, me ei mõjuta 2017. aasta kohalike valimiste valimisnimekirju, sest selleks ajaks on see seadus lihtsalt liiga vähe aega kehtinud. Nii-öelda järelemõtlemise aeg on neli aastat. Ma tuletan meelde, et see on parteide ja valimisliitude – nende, kes on huvitatud oma tahte elluviimisest – juhtide vastutus, nende oskus rääkida naistega nõnda, et naised saavad aru, et nad on ühiskonnale vajalikud. Ja siis, kui naised tunnevad, et nad on ühiskonnale vajalikud, et nad saavad ühiskonna hüvanguks oma otsuseid langetada, nad panevad õla alla. Ma ütlen täiesti siiralt, et inimestega rääkides on võimalik saada nad valimisnimekirjadesse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma leidsin ajakirjandusest ühe kirjelduse teie kohtumisest inimestega. Oli selline avalik kohtumine. Ja seal te kinnitasite, et sookvootidest tuleb õigesti aru saada. See tähendab, et võrdsete kandidaatide olemasolul tuleb kvoodi täitmiseks eelistada naiskandidaati. Te rääkisite, et ennast tuleb kehtestada, ka jõuliselt. Kui paned ikka killer-kontsad jalga ja astud meestele valusalt teatud koha peale, siis hakatakse sind tõsiselt võtma. Tegelikult ei rääkinud te sugugi teatud kohast või varba peale astumisest, aga viisakuse huvides jätan õrnemad kohad siinkohal mainimata. Kas see ongi siis teie ja laiemalt võttes sotside arusaam võrdsetest võimalustest, meeste-naiste võrdsest kohtlemisest ja demokraatiast?

Ei ole.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te rääkisite, et kui naisi oleks rohkem, siis ööistungid kaoksid, sest see on aja raiskamine ja tervise rikkumine. Naisi peletab poliitikast eemale just töökorraldus, näiteks tõrjub see eemale emad ja hoolduskohustusega naised. Kui sul ikka on kodus väike laps, kellel sa pead aitama koolitükke õppida, või sa pead lasteaiast lapse ära tooma, haiget ema hooldama, siis see tõrjubki naisi eemale. Ma küsin: mis poliitilises töökorralduses veel muutuks, kui naisi oleks rohkem?

Sama küsimuse esitas ka Barbi Pilvre ja ma võin üle korrata. Me hakkame üksteist rohkem kuulama. Me paneme rohkem tähele ja toome sisse empaatiat, kõige laiemas mõttes. See agressiivsuse tase, mis praegu valitseb, alatasa ka meie saalis, peletab naisi eemale, see peletab eemale ka noori, kes mõtlevad juba teistmoodi. Ühiskonnas, kus tehakse head poliitikat, peab kõiki kaasav poliitika hõlmama võimalikult laia läbilõiget ühiskonnast. Ja meeste-naiste osakaal väljendab seda läbilõiget. Ei ole võimalik, et mehed, keda on siin saalis rohkem kui 70%, suudaksid kõiki meid, naisi, puudutavaid asju n-ö tunnetada ja nendes kaasa rääkida, nii et sellest tekiks hea seadusloome.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Kunagi 1980-ndate lõpus ühel lauluväljakul toimunud rahvakoosolekul skandeeris rahvas üleöö isamaaliseks muutunud Indrek Toomele: "Räägi Moskvas sedasama!" Ma tahaksin teile, lugupeetud ettekandja, öelda, et rääkige oma fraktsioonis sedasama, mis te räägite puldis. Mõnikümmend minutit tagasi te ütlesite, et kui naisi oleks siin rohkem, siis me öösiti tööd ei teeks, kell 00.00 oleks punkt. Mõni aeg tagasi, kui ma sellekohast arvamust avaldasin, vastas lugupeetud spiiker mulle ja minu mõttekaaslastele, et öösel on siin alati töötatud, töötatakse praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi. Ja see on üldse üks loomulik asjade käik. Kes selle üle viriseb, on ilmselt lihtsalt laisk. Kas te, palun, räägiksite Eiki Nestorile, et öötöö on kahjulik! Kas te olete juba rääkinud, ja kui te ei ole, kas te võiksite edaspidi seda teha?

Ma võtan teie sõnumi kaasa. Tingimata ma leian aja härra spiikriga kohtuda ja me arutame seda asja tõsiselt.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, te rääkisite agressiivsusest ja selle vähenemisest naiste kaasamise korral. Pean ütlema, et minu mulje on alati vastupidine olnud. Ka täna siin saalis – kõige agressiivsema küsimuse te saite naiselt, olles ka ise naine. Selle vastu mul ei ole midagi, kui ollakse agressiivsed. Aga ma ei saanud vastust oma esimesele küsimusele: mida peaks siis erakond tegema, et sundida naisi kandideerima? Ma arvan, et seda vastust ei olegi, ja selles on ka teie eelnõu ränk probleem, mitte ainus, aga üks ränkadest probleemidest. Mu küsimus kaldub natukene kõrvale. Öelge, kas te olete nõus, et Eesti ühiskonnas on naiste diskrimineerimisest eespool ealine diskrimineerimine. Teie erakonnast on seda ka õnneks juba kostnud. Mis järeldused võiks sellest teha valimisseaduse taustal?

Ma julgen väita, et see, mida Marju Lauristin ütles, on jumala tõsi. Kui me vaatame Eesti naist, siis tema kõige keerulisem aeg on siis, kui ta on jäänud pensionile. Need on päris karmid aastad, sest palgalõhe viib ja on juba viinud ka pensionilõheni. Nii et tõepoolest, naistel ei ole lihtne selles ühiskonnas elada. See, mis Eesti naist iseloomustab, on see, et ta kunagi ei virise. Kui me naiste konstruktiivset mentaliteeti, kannatlikku meelt ja valmisolekut ühiskonna heaks midagi ära teha – mitte ilmtingimata naiste heaks – saaksime siia saali rohkem tuua, oleks see ainult tervitatav. Meie seaduseelnõu annab selleks võimaluse, aga valija otsustab.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud ettekandja! Teie kui vanem kolleeg, äkki te kirjeldaksite paari sõnaga, mismoodi oli Riigikogu töö oluliselt inimlikum, kultuursem, pehmem, täis väärtushinnanguid, kui Riigikogu juhatas auväärt proua Ene Ergma?

Hea küsimus! Aga debatid on ju siin. (Osutab saali poole.) Juhatamine on kellegi sisse- ja väljajuhatamine. Nii et selles mõttes juhatamisel väga suurt vahet ei ole.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kuulan ka siin neid stereotüüpe headest naistest ja halbadest meestest, aga see ei häiri mind nii palju kui see, kuidas sa opereerid Rootsiga. Sa räägid Rootsi kohta, kuidas sotsiaaldemokraadid on seal olnud naiste ja meeste võrdsuse teema suureks eestvedajaks. See pole päris tõsi. Sellele, et poliitikas oleks naisi, on Rootsis kõige rohkem tähelepanu pööranud ikkagi kommunistid. Nad küll tänapäeval ei kutsu ennast kommunistideks, sest siis, kui Nõukogude Liit kokku varises, viskasid nad kommunistide nime partei nimest välja, nüüd on nad lihtsalt vasakpoolsed. Samas, Rootsi kohta võib öelda, et kõige kuulsamad skandaalid on neil olnud seotud naistega. Seesama kommunistide juht osutus joodikuks ja lakekrantsiks, teine, sotside juht ostis sukkpükse ja Tobleronet. Kui keegi arvab, et sukkpükse käis ostmas meespoliitik, siis ta eksib, see oli naine, Mona Sahlin. Ma tahan küsida, mis annab sulle kindlustunde, et kui siin oleks rohkem naisi, siis oleks see kuidagi pehmem ja parem. Miks Eesti naised on kuidagi vähem hullud kui Eesti mehed?

Aitäh! Kuna küsimus heidab naistele varju, eriti Rootsi naistele, siis ma sellele ei vasta. On olnud väga palju muid juhtumeid, nii Rootsis kui ka mujal, mille puhul on peategelaseks olnud meessoost inimene.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea ettekandja! Vaatame seda pilti korraks laiemalt – ega siis ainult 101 Riigikogu liiget ei kujunda poliitikat, meid toetab ka personal. Kas see eelnõu mõjutab mingil määral ka Riigikogu teenistujate isikkoosseisu, kohalike omavalitsuste kollektiivi? Ma olen seitse aastat töötanud Eesti Noorsootöö Keskuses ja olnud ühes kabinetis seitsme naisterahvaga, ainukese meesterahvana, ja mõtlen, et sealgi oleks võinud olla isikkooseis valitud nn pariteedi alusel. Kordan küsimust. Kas sellel otsusel, juhul kui see jõustub, on mingi mõju ka Riigikogu teenistujate personalipoliitikale?

Ma arvan, et mitte väga suur. Kui, siis ainult meeste kasuks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Esitan kaks lühiküsimust ühe küsimuse sees. Enne seda eelnõu me arutasime liiklusseaduse § 34¹ muutmise seaduse eelnõu, mis on majanduslikult üsna tähtis ja selge mõjuga eelnõu, ja seal esitati kaks küsimust. Teile on esitatud juba üle 40. Kas see põhimõtteliselt tähendab seda, et see saal on selle probleemi lahendamisest huvitatud rohkem kui eelmisest eelnõust? Mingi 20 korda rohkem. Kas see ei ole juba piisav hinnang? Ja teine asi. Kas selle seaduseelnõu puhul ei ole huvide konflikti? Kui ma esindan mingit organisatsiooni, MTÜ-d, ja kui arutatakse sellega seotud küsimusi, mis annavad talle mingeid eeliseid, siis ma pean sellest teatama, saalist lahkuma jne? Teie kaitsete praegu praktiliselt oma huvisid.

Teate, härra Stalnuhhin, kui me selle seadusmuudatuse ellu viime ja valimisnimekirjades hakkavad olema mehed ja naised vaheldumisi, siis – võin seda lahke ja rahuliku südamega öelda – ma ei pruugi järgmistel valimistel kandideerida. Kui see on selle hind.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sinu vastuste stiilist ma ei oska küll järeldada, et naised kuidagi meeldivamalt, sisukamalt või paremini vastaksid, kuigi just seda oled sa meile kogu aeg kinnitanud. Aga sa ei ole kordagi toonud mingit põhjendust või teaduslikku tõestust. Kas on mingeid uuringuid peale sinu enda emotsionaalsete hinnangute, et nii asi on? On sul lisada ka mingeid fakte, mis tõesti näitaksid, kuidas naised oleksid poliitikas paremad, sõbralikumad, meeldivamad, inimlikumad, bla-bla-blaa. Teine küsimus kordab seda, mida enne küsis Igor Gräzin ja millele sa jätsid vastamata, tegelikult inetult libisesid sellest üle. Igor küsis su käest, kas sa tead, et sinu eelnõu on põhiseadusvastane. Palun vasta sellele!

Positiivne diskrimineerimine on üks meede, mida demokraatiad tunnustavad. See on punkt 1. Punkt 2 ... Mis see esimene küsimus sul oligi? (Randpere kommenteerib saalist.) Armas härra Randpere! (Lööb käsi kokku.) Kui te oleksite olnud algusest peale saalis, siis te oleksite kuulnud, et ma viitasin mõnele uuringule. Nii et saate stenogrammist järele vaadata, sest teised kolleegid on seda juba kuulnud.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Mul on lugupeetud ettekandjale selline küsimus. Minu meelest Riigikogu ülesanne ei ole kujundada tavasid, moraali, eetikat, mingeid sugudevahelisi suhteid või suhteid ühiskonnas, vaid seadusloome. Seadusloome! Kas meil senini on olnud mõni seadus, mis takistab naistel tulla valimisnimekirja?

Härra Vassiljev, meie siinolemise mõte, tõesti, on seadusi luua ja esindada rahvast. Ja see rahva esindamine on sama oluline. Tõepoolest võiks tellida uurimuse, mis vaataks meie 25 aasta pikkust seadusloomet feministlikust või, ütleme, soolisest aspektist lähtuvalt, kuidas kõikide meeste ja naiste õigused meie õigusaktides kajastuvad. See on väga hea uurimisteema, ma arvan, et me võiksime selle ettepaneku mõnele ülikoolile teha.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud Marianne, aitäh sulle selle teema eest! Sa ise ka ju näed, et see arutelu siin saalis on kohati isegi natuke inetuks läinud. Minu kaastunne kõikidele meestele, eriti Igor Gräzinile, kes tunnistas, et mehed on täna löögi all. See näitab, et siin saalis on tõeliselt tublid ja tugevad naised. Sa näed, et saal ei ole veel küps seda seaduseelnõu toetama. Mis me Eestis võiksime edasi teha ja mis suunas liikuda, mis on meil lähiajal võimalik teha, et rohkem aru saada, et ka sellised seadused on Eestis vajalikud?

Kuni hääletamiseni ei ole ju veel miski otsustatud. Nii et ma ei ole seda meelt, et püssi põõsasse visata ja võitlusväljalt lahkuda. Küll aga olen nõus, et see siin on võitlus. Ma saan meestest aru. Kui ikka on harjutud poliitikas üldiselt nägema mehi, siis on keeruline enda asemel mõnda naist näha. See on psühholoogiline probleem. Ma saan sellest aru, aga ma ei oska mehi kuidagi aidata.

Rohkem Riigikogu ... Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Äkki see ebalev olek selle seaduseelnõu suhtes on meestel seetõttu, et kõik maailmasõjad ja maailma ümberjaotamised on toimunud kas raha või naiste pärast. Kui Riigikogu saalis on hästi palju kenasid naisi, nagu te olete, ja hästi mõjukaid naisi, nagu te olete, siis te suudate panna mehed oma pilli järgi tantsima. Kas see on ka eeldus või mitte? (Naerab.)

Ma tänan mehi, kes on öelnud, kuidas nad naisi armastavad. Armastus on väga tähtis. Ma pigem arvan, et siin saalis me oleme kolleegid, austame üksteist. Armastusega võib tegelda mujal. Ei ole väga meeldiv tunda end siin naisena – pean silmas just naiselikkust, mida te võib-olla olete tahtnud rõhutada. Ma püüan rõhutada, et me oleme kolleegid. Austagem üksteist! Mõlemal sool on erinev vaatenurk ja see täiendab Eesti ühiskonda. Kui rääkida Põhjalast, siis me oleme sealt imetlusega välja palju üle võtnud ja võtmas, aga on üks asi, mida me ei taha üle võtta ja see on sooline võrdõiguslikkus. Minu meelest oli see Mart Nutt, kes tuletas ühes vestlusringis meelde, et kui Rootsi parlamendis ei ole tähtsa hääletuse ajal koalitsioonisaadikuid kohal, siis opositsioon peab hääletamisel silmas, et oleks tasakaal, et valijate tahe oleks see, mis selles saalis valitseks. Millal meie jõuame sellise mõtteni? Mitte nii, et passime – ahah, nüüd on neil üks hääl puudu – ja anname punast. Ma väga soovin, et see saal muutuks üksmeelsemaks ja sõbralikumaks ning et naised tahaksid panustada. Nad väärivad siin istumist, seda, et nende mõtted muudaksid Eesti ühiskonda paremaks.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin sellise ääreküsimuse. Oleme rääkinud meeste ja naiste võrdsusest. Aga mis on teie arvamus, kas tulevikus tasuks Riigikogu valimiste puhul mõelda ka muudele kvootidele: rahvuse, usu või mõne muu tunnuse alusel? Mis on teie arvamus?

Kuna ma sellele küsimusele vastasin siis, kui Peeter Ernits seda küsis, siis see on vastatud küsimus.

Aitäh, Marianne Mikko! Põhiseaduskomisjoni ettekandja on Mart Nutt. Palun!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu s.a 8. juuni korralisel istungil. Peale komisjoni liikmete ja nõunike olid arutelu juurde kutsutud ka järgmised isikud: algatajate esindajana Marianne Mikko, Justiitsministeeriumist avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter ja sama osakonna soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman. Komisjonis andis eelnõust põhiülevaate algatajate esindaja Marianne Mikko. Kuna Marianne Mikko tutvustas enam-vähem samu põhimõtteid, mida täna siin saalis, siis ma sellel pikemalt ei peatuks. Küll aga peatun ma diskussioonil, mis nimetatud eelnõu ümber toimus.
Esmalt Vabariigi Valitsuse argumentidest. Vabariigi Valitsus oma seisukohta ei esitanud, küll aga esitasid oma arvamuse nii Justiitsministeeriumi kui ka Sotsiaalministeeriumi esindajad ja need ei langenud kokku. Justiitsministeeriumi seisukoht oli järgmine. Triibulised nimekirjad ei ole eesmärgi saavutamiseks kohane vahend, seega kohustuslikke sookvoote ei toetata. Peaks soodustama ühiskondlikku survet erakondadele sooliselt tasakaalustatud nimekirjade koostamiseks. Sotsiaalministeeriumi esindajad olid aga seisukohal, et käesolev eelnõu tagab meeste ja naiste tasakaalustatuma esindatuse valimisnimekirjades. Täpsustavale küsimusele, kas on teada, kui palju Eesti elanikke praegu sookvoote toetab, tuli vastus Sotsiaalministeeriumi esindajalt. 2014. aasta küsitluste järgi toetas sookvootide kehtestamist 24% Eesti elanikest.
Komisjoni arutelul osalenutest keegi ei vaidlustanud tõika, et meeste ja naiste esindatus peaks olema üldjoontes võrdne. Küll aga ilmnesid erinevad arvamused selle kohta, millised peaksid olema need meetmed, mille abil seda võrdset esindatust saavutada. Arutelu käigus keskenduti teemale, kas kvoodid ja triibulised nimekirjad on sobiv lahendus võrdse esindatuse saavutamiseks või on selleks muid, paremaid teid. Toon siin välja nii kriitilised seisukohad kui ka toetavad seisukohad.
Niisiis, esmalt kriitilised seisukohad. Sooline tasakaal peaks olema suurem, probleem on aga selles, et Eesti püüab õppida Skandinaavia kogemustest, kuid reaalsuses sarnaneb ta hoopiski Lõuna-Euroopaga.
Järgmine arvamus. Sookvoodid ei ole põhjendatud ja Põhjamaades sookvoote tegelikult ei ole, meeste ja naiste esindatuse tasakaalustatus on saavutatud muul moel. Samas on mitmetes nendes riikides, kus sookvoodid kehtivad, ebavõrdsus jätkuvalt piisavalt suur. Näiteks võib siin tuua Kreeka, kus naiste esindatus valitavates kogudes on üksnes natuke üle 19%, kuigi selles riigis sookvoodid kehtivad. Sookvoote ei rakenda 20 Euroopa Liidu riiki ja erineval moel rakendab neid kaheksa riiki. See on siis tänane seis.
Kõnealune lähenemine tekitab skepsist. Nimekirjad moodustatakse demokraatlike sisevalimiste teel – vähemasti selles erakonnas, kelle esindaja selle välja tõi – ja erakonna liikmed on vabad otsustama, kelle poolt nad hääletavad. Kvootidega otsustatakse aga erakonna liikmete eest. See on aga vastuolus demokraatlike väärtustega. Sellele oponeeris Sotsiaalministeeriumi esindaja väitega, et sooline tasakaal ja demokraatlikud väärtused ei ole üksteist välistavad ja ka tasakaal on üks demokraatlikest väärtustest.
Järgmine seisukoht. Toetan avatud nimekirju, aga sookvootide kehtestamine on vastupidine suund, mis toimub just suletud nimekirjade kontekstis ja avatud nimekirjade kontekstis ei anna see soovitud efekti.
Edasi. Administratiivne sekkumine valijate tahtesse võib tuua kaasa diskrimineerimise teise osapoole suhtes.
Järgmine. Seda teemat ei aruta me esimest korda. Triibulised nimekirjad on üks versioon positiivsest diskrimineerimisest, selle tagajärjed võivad aga olla negatiivsed.
Nüüd toetavad argumendid. Riikides, kus kvoote on rakendatud või rakendatakse, on meeste ja naiste võrdne esindatus paranenud – mitte küll tingimata võrdsustunud, aga paranenud. Kvoot on kõige kiirem ja tõhusam meede meeste ja naiste võrdse esindatuse saavutamisel. Idee on pärit Belgiast, kus see andis häid tulemusi. Kui administratiivselt ei sekkuta, võtaks Eestis soolise tasakaalu saavutamine umbkaudu kolm inimpõlve ehk circa 60 aastat.
Debatile järgnesid menetluslikud otsused. Need olid järgmised. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. juuniks 2017. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Loen ka ette, kes selle otsuse poolt hääletasid. Need olid Siim Valmar Kiisler, Toomas Paur, Jüri Adams, Lauri Luik, Maris Lauri, Liisa Oviir, Peeter Ernits, Helmut Hallemaa ja Mart Nutt. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5, vastu 2 ja erapooletuid 2. Selle otsuse poolt hääletasid Siim Valmar Kiisler, Toomas Paur, Jüri Adams, Lauri Luik ja Maris Lauri. Vastu olid Liisa Oviir ja Peeter Ernits ning erapooletud Helmut Hallemaa ja Mart Nutt. Otsustati määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, otsus taas kord konsensuslik. Seega, komisjoni otsus on 5 poolt- ja 2 vastuhäälega ning 2 erapooletuga esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Märt Sults, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Mart! Mehe ja naise erinevus on põhimõtteliselt ainult ühes kromosoomis. Poliitilisel taustal nõutakse ja tehakse soovabasid lasteaedu ja kõiki muid värke. Ei ole naisi ja mehi, on olemas lillad karud ja muud värgid. Kuidasmoodi sellise poliitika taustal kõlab see ettepanek – triibuline nimekiri, naised ja mehed vaheldumisi? Ühes kohas rõhutatakse samasooliste abielusid jne ja seda, et sugu kui selline kaotab oma aktuaalsuse, ja teises kohas rõhutatakse, et mees ja naine peavad olema vaheldumisi. Mis sa arvad sellest?

Aitäh! See küsimus loomulikult väljub komisjoni arutelu teemast, sest komisjon arutas üksnes selle eelnõuga seotud küsimusi, me ei arutanud muid, sooteemadega seotud küsimusi. Ma võin ainult niipalju öelda – võtmata küll seejuures endale voli seda teemat laiemalt käsitleda –, et oluline on eristada ühiskonnas bioloogilisi teemasid sotsiaalsetest teemadest. Ma arvan, et selline pilt, kus me suudame käsitleda inimkonda sellisena, nagu ta on, ja samas sellisena, nagu ta võiks olla, on täiesti tasakaalus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, kui palju leidub mehi, kes on tulnud poliitikasse vastu oma tahtmist? Ja palun teie kommentaari ka selle kohta, miks siiski arvatakse, et kvoodid või triibud kardinaalselt muudavad naiste vaba tahet tulla poliitikasse.

Aitäh! Ei olnud. Ma arvan, et inimene, kes tuleb poliitikasse vastu oma vaba tahet, ei ole vaba inimene. Järelikult on ta kellegi surve all ja sel juhul täidab kellegi korraldusi. Selles kontekstis pole vahet, kas sellises olukorras on mees või naine. Ma lugesin siin ette komisjoni istungil kõlanud argumendid sookvootide poolt ja vastu. Ma ei taha kuidagi oma isiklikku seisukohta peale suruda, aga minu arvates – julgen seda öelda, kuna ma ütlesin seda ka komisjonis – on meeste ja naiste võrdne esindatus esinduskogudes igati tervitatav ja kuulub tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonna juurde, ent samas, kvoodid ei ole see meetod, mille abil saavutame hea tulemuse.

Rohkem komisjoni ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh, Mart Nutt! Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma otsustasin, et tulen siia ja ütlen paar sõna, pärast seda, kui meeskolleeg Madison küsis ettekandja käest, mida siis teha valimisnimekirjadega, kui eelmistel valimistel seal, seal ja seal oli naisi palju vähem kui mehi, ja ettekandja, Riigikogu naisliige, vastas, et keegi ei ole täiuslik. Mul tuli meelde, kustkohast see lause tegelikult pärineb. Ma loodan, et teile praegu meenub üks väga tore mustvalge Ameerika film – seal olid Tony Curtis, Jack Lemmon, Marilyn Monroe – "Härrasmehed eelistavad blondiine". Selles filmis käis Jack Lemmon naisekleidis ja üks hullumeelne miljonär, vanake, püüdis kogu aeg temaga voodisse jõuda. See Jack Lemmonile üldse ei istunud ja ta kogu aeg selgitas, et ma ei vääri, et ma olen selline, selline, selline, ja lõpus ta seal paadis ütleb, et kurat, ma olen mees. Ja siis kõlaski see lause: "Nobody is perfect". Sealt see pärineb. Arvestades, mis situatsioonist see on tulnud, on see kuidagi väga hästi seotud selle olukorraga, mis meil siin on.
See, et mõni nimekiri triibuliseks teha – uskuge mind, see on iga valimisnimekirjaga tegeleva inimese jaoks tõeline peavalu. Naised hääletavad nagunii meeste poolt, eks ju, aga naisi on valijate hulgas rohkem. Valimisnimekirja koostades hinnatakse ka seda, kui palju naisi seal on, ning vaadatakse, kas need mehed, kes nimekirjas on ja kellest ühele naisvalija oma hääle annab, on väärikad ja kuidas nad suhtuvad naistesse. Midagi sellist ikka toimub. Täpselt samamoodi me vaatame, et oleksid esindatud nii vanemad inimesed kui ka nooremad inimesed, et oleks esindatud haridussfäär, meditsiin jne, jne, jne. Mulle tundub, et see seaduseelnõu teeb meie elu selliseks ... Võib-olla mõni tigu näeks niiviisi, modelleeriks meie elu taolisel kujul. Kõik sõltub ainult sellest, mis püksis on. Ainult kaks triipu ongi vaja.
Tegelikult on elu palju värvikam. Praegu teha seda, et mehed ja naised vaheldumisi – see on nii rumal, kui võimalik. Alustatud on ka valest otsast. Räägiks nendest probleemidest, mis ühiskonnas on – palgavahe, hõivatuse, töökohtade jaotuse jm küsimused –, alustaks sealtpoolt ja see tekitaks olukorra, et hiljem valitaksegi naisi palju rohkem. Ma vaatan praegu – ma ei hakka siin rääkima Riigikogust – suure huviga, kuidas Merkel ja fantastiline Sarah Wagenknecht omavahel debateerivad. Kaks naist võitlevad Bundestagis nii mis hirmus, mehed istuvad, kurat, keeled kuskil põlvede vahel, ja lihtsalt imetlevad seda, kuidas naised omavahel arveid klaarivad. Kui oled sellist asja paar korda näinud, siis seda on võimatu unustada.
Nii et see, et sooliselt on mees või naine, ei tähenda mitte midagi. Ma olen näinud selliseid naisi, kes on nagu kaljud, nad on ehtsad võitlejad ja sõdurid. Ja ma olen näinud selliseid mehi, kes annavad metsas jänesele alla, kui nad sinna satuvad. Nii et alustada on vaja teiselt poolt. Alustada on vaja sellest ühiskonnamudelist, milles juba lasteaialaps teab, et on olemas naistetöö ja on meestetöö. Ta käib lasteaias, seal on ainult naised, ja ta seostab seda palgaga, eks ju. Kui ta tuuakse ekskursioonile elektrijaama, siis katelde juures näeb ta ainult mehi, see on hoopis midagi muud. Nii et olukord on veidi keerulisem, kui see eelnõu seda siin tahab esitada.
Ma igaks juhuks paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Tegelikult ei mõjutaks see seadus mitte midagi. Pigem tekitaks sellise olukorra, nagu ühes vanas anekdoodis, mis puudutab Ameerika armeed. Seersant tuleb noori sõdureid kasarmusse tooma, buss on selja taga, noored seisavad juba rivis, ja siis ta käratab neile: "Te olete tulnud sellisest ühiskonnast, kus kogu aeg käib rassidevaheline võitlus, aga nüüd ma ütlen teile: minu brigaadis, minu kasarmus ei ole mitte mingit diskriminatsiooni. Minu jaoks ei ole te valged ja mustad, minu jaoks olete te kõik ühte värvi, näiteks rohelised. Nüüd, mehed, läheme bussi ja helerohelised istuvad ette ja tumerohelised istuvad taha!" Niiviisi elus need situatsioonid, kui püütakse seadusega kuidagi jõuliselt reguleerida, tegelikult lõppevad. Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu muidugi toetada ei saa. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel Igor Gräzin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud kolleegid! Alustame kõige tähtsamast. Me arutame asja, mis juba eos on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja seda kahel põhjusel. Kuigi ettekandja kategooriliselt keeldus vastamast küsimustele ja piirdus ühe viitega kolleeg Ernitsale, mis oli absoluutselt ebarahuldav, siis ma pean kordama. Eesti põhiseaduse § 12 ei luba mitte mingisugust diskrimineerimist, ei positiivses ega negatiivses mõttes. Positiivne diskrimineerimine on sama ebaseaduslik kui negatiivne. Teine asi, meil on olemas ühinguvabadus. Kui Rotary või mingisugune teine organisatsioon otsustab, et seal on ainult mehed, siis seal ongi ainult mehed. Riigil ei ole mitte mingisugust õigust vabalt ühinevatele inimestele ette kirjutada, kuidas nad seda peaksid tegema.
Siin oli natuke juttu ka poliitilisest kultuurist Skandinaavias, Rootsis, Mart siin rääkis sellest. Täpselt samasugune tava oli Eesti Vabariigi Riigikogus aastatel 1995–2003. Kui opositsioonist läks keegi ära, siis vastav arv koalitsioonisaadikuid ei hääletanud. Sellele süsteemile tegi lõpu Res Publica saabumine siia, tekkisid viha ja vaen, mida siin enne Res Publicat kunagi varem ei olnud. Nii et ma tahaksin Marianne Mikkot parandada. Selle parlamentaarse kultuuri rajaja on Eesti ja teatavasti võttis Rootsi selle meilt üle, mitte vastupidi. Nii et ajalooliselt me oleme siiski olnud ka eeskuju.
Nüüd räägime diskrimineerimisest, naistest ja feminismist. Ma täiesti usun, et selle seaduseelnõu taga võivad olla ka head ideed, aga kõik see paistab välja asendustegevusena, et mitte tegelda naiste tegeliku diskrimineerimisega, mis Eesti ühiskonnas aset leiab. Väga lihtne on teha formaalne nomenklatuurne nimekiri. Vana parteiorganisatsiooni sekretärina ütlen, et kui ma tahtsin parteiorganisatsiooni võtta aspiranti, siis kõigepealt pidin ma parteiorganisatsiooni võtma ülikooli töökoja tagant kroonilise alkohooliku Sepa, sest oli ette nähtud, et intelligents saab komparteisse siis, kui seal on piisav kogus proletaarlasi. Sepaga oli see häda, et ta kippus pärast kaineks saamist parteist välja astuma, mis tekitas uue probleemi. Aga niipalju siis minu kommunistlikust minevikust.
Nüüd tegelikust probleemist, millega see radikaalse feminismi tiib, mida Marianne käesoleval juhul esindab, ei tegele. Ma ütlen teile, kuskohas on tegelik diskrimineerimine, ja see hakkab peale siitsamast saalist. Mõelge järele, mis mõte on siin istuda öösel kell kaks. Milline on üleüldine mentaalsus? Kui mees tuleb öösel kella kahe või kolme ajal koju, kerged lõhnad juures, siis see ei tekita probleemi. Aga mida te arvate abikaasast või naisest, kes öösel kell kaks või kell kolm koju tuleb? Seda ei ole mina välja mõelnud, sellest on kirjutanud Kitzberg. Tähendab, meil on erinevad stereotüübid. Riigikogu praegune töökorraldus lööb naisi oluliselt rohkem kui mehi. Mehed võivad siin töllerdada õhtul kell 10 ja 11 – noh, lõppkokkuvõttes ükskõik, kus sa oled. Naised on vastutustundlikumad ja nende tervis on hapram. Iga kord, kui Riigikogu otsustab, et me istume siin öö läbi, siis see ongi see diskrimineerimine, sellega me väldime, et Riigikogus oleksid vanemad inimesed, nõrgema tervisega inimesed, ja sellega peksab Riigikogu naised siit minema.
Mul on üks ettepanek, aga see on liiga mõistlik selleks, et see feminismitiib, keda Marianne esindab, selle omaks võtaks. Ettepanek on väga lihtne. Me kirjutame kodukorda, et Riigikogu töö algab kell 9 ja lõpeb iga päev kell 18 ning Riigikogu töö lõunavaheaeg on 12.30–14.00. Kõik. Ma muide hoiatan teid! Siin kuskil kuluaarides liigub ringi uskumatult jabur mõte hakata nüüd alates esmaspäevast jälle korraldama erakorralisi istungjärke, kusjuures selleks ei ole mitte mingisugust põhjust. Lihtsalt valitsus ei viitsinud tööd teha, ei saanud oma seadustega valmis. Käpardid! No ja siis? Milles meie süüdi oleme? Aga idee on just nimelt selles, et me peksame opositsiooni ja parlamendi nurka, sest meie oleme valitsus ja teie peate tantsima meie pilli järgi. Fine, elame üle! Eks siin ole ennegi öid istutud ja nagu ütleb Siim Kallas: on, mida unustada.
Aga kuna me täna räägime feminismist ja naiste õigustest, siis, kolleegid mehed – te saate aru, et naised ei saa sellega hakkama –, sätime Riigikogu tööaja korda ja töötame nagu normaalsed inimesed. Laulev revolutsioon on läbi ja venelasi Sinimägedes ei ole. Järelikult puudub igasugune põhjus meil siin töllerdada õhtul pärast kella kuut ja esmaspäeval sellepärast, et Ratas ei saa hakkama. See oleks naiste huvides. Aitäh! (Hõre aplaus.)

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud kolleegid! Loomulikult on naiste suurem osalus poliitikas igati tervitatav, kuid sotside triibuliste nimekirjade ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, otseselt rikub soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtivaid seadusi. Seadus sätestab üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada. Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate, näitab, et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.
Ma ei ole Eestis täheldanud, et mõni naisterahvas, kes on intelligentne ja pädev ning soovib osaleda ühiskonnaelu edendamisel, oleks tagasi lükatud, sest ta on naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea meelega, kuid naisi on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt raskem kaasata. Lõpptulemusena valivad inimesed ikka neid, kes neile poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi. Eesti poliitikas on olnud, on praegu ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid. Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti ülekaalukalt "kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste" häältega.
See, miks naisi poliitikas rohkem ei ole, ei ole kinni mitte selles, et mehed ei luba ja naisi diskrimineeritakse, vaid muus. Statistika ning Riigikogu ja kohalike omavalitsuste senised valimistulemused – ka sotse puudutavad – näitavad, et olukorras, kus meil on valijate seas naisi rohkem kui mehi, on naissoost valijad eelistanud meeskandidaate. Samuti ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust poliitikat vaid sellepärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt valijate ehk rahva otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.
Kui me nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb, peaasi, et ta teeb seda hästi ning Riigikogu puhul ka rahva mandaadiga, siis kuidas saab nõuda, et hakkame Riigikogu liikmetel soo järgi vahet tegema? Palju paremini mõjub see, kui inimesi positiivselt motiveerida ja julgustada. Aga kui naised ikkagi ei taha poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside triibulisi ettekirjutusi täita? Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus inimeste valik, mida ülekanduvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes ei pruugi selleks pädevad olla ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.
Kui seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis tähendab see selgelt taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja jumal-teab-mis-kvootide pealesurumist. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks. Ja sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside suust kuulda olnud. Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla kompetentsus. Eesti avalikkus ei toeta samuti sookvootide sisseseadmist.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Turu-uuringute AS-i selle aasta alguses tehtud küsitluse põhjal ei poolda seda tervelt 76% Eesti kodanikest. Enamik inimestest, nii naised kui ka mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide sisseseadmist alandavana. Sookvoodid oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised ei ole meestega võrdsed. Et saada juhtivatele kohtadele, vajavad nad otseselt seaduse tuge ja eeliseid. Ilmselt sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste valikul peavad olema argumendiks nende kompetentsus ja kogemused, mitte sugu või mingi muu kõrvaline asi.
Sotsid eiravad meie seadustes sätestatut: võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Ebavõrdsuse likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks jne on olemas ju palju muid võimalusi peale sundkvootide kehtestamise, kuid paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremas osas ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotsidest radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.
Kõigele lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid sotsiaalne konstruktsioon. Huvitav, kas sotside toetatav võimalus iga poole aasta tagant sugu vahetada tõmbab sotside sookvoodi küsimusele kriipsu peale. Kohustuslike sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud sotsidel üheks korduvaks ja järjekindlaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju ajavad, on põhiseadusvastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised hullud – sõna otseses mõttes hullud –, diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata. Tänan!

Vabaerakonna fraktsiooni nimel Monika Haukanõmm, palun! Kolm minutit lisaaega.

Tänan, härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esmalt tahan ma tänada eelnõu algatajaid olulise debati tõstatamise eest, sest kirge see siin küttis. Vabaerakond ei kasutanud 2015. aasta Riigikogu valimistel teadlikult triibulisi nimekirju. Üldnimekiri moodustati liikmetevahelise hääletuse tulemusena. Iga liige sai üldnimekirja järjekorda mõjutada ja selle tulemusena said üldnimekirja eesotsa nii mehed kui ka naised. See näitab, et valimisnimekirjas saavad naised meestega võrdväärseid kohti ja seda mitte sellepärast, et tegemist on naistega, st soost tulenevalt, vaid seetõttu, et naised on targad, haritud, silmapaistvad ning saavutanud eelneva töö ja tegemistega piisavalt tuntust ja neid usaldatakse meestega võrdselt, tihti isegi rohkem. Tulemuseks ongi see, et Vabaerakonna fraktsiooni kaheksast liikmest kolm ehk siis 37,5% on naised ja seda ilma igasuguste triipudeta. Triibulised nimekirjad meenutavad natukene sellist võistluslikku sotsiaaldemokraatiat, kuid tegelikult on soost tähtsamad inimesed ja ideed, valmisolek poliitilises elus osaleda.
Head ja õiget eesmärki – rohkem naisi poliitikasse – ei saavutata käskides ja ähvardades, vaid ikkagi positiivselt motiveerides. Seega, küsimus ei ole ainult Riigikogu valimisnimekirjades, see on tegelikult palju laiem. Küsimus on ühiskonnas suhtumise muutmises – et naine ja mees on samaväärsed ja sama väärtuslikud. Küsimus ei ole soos. 26. mai Sirbis ilmus üks suurepärane artikkel, mis kannab pealkirja "Miks ei saanud ühestki tüdrukust kunstiajaloolast?". Selle kirjutas Eero Kangur, soovitan soojalt seda lugeda. Artiklis räägitakse Krista Kodresest, Eesti esimesest naissoost kunstiajaloo professorist, kes sai selle tiitli 2003. aastal, kuigi seda eriala õpetati juba sada aastat tagasi. Sada aastat tagasi õppisid sedasama eriala tublid Eesti naised, kellel oli lai silmaring ja hea võõrkeeleoskus, kuid vaatamata sellele ei õnnestunud neil teha poliitilist karjääri. Miks? Sest naises nähti – mulle tundub, et kahjuks kohati nähakse veel ka tänapäeval – põhiraskuse kandjat rahvuslikus bioloogilises taastootmises, mistõttu tema kõrghariduspüüdlus võis saada hukatuslikuks rahvuslikule juurdekasvule. Ehk siis tihti oli naine ka ohtlik konkurent meestele.
Õnneks seda saja aasta tagust suhtumist enam nii palju ei eksisteeri, me oleme astunud juba suure sammu edasi. Aga ma olen endiselt seda meelt, et me ei pea naise traditsioonilist rolli ühiskonnas püüdma jõuga muuta. Tunnistagem, et ühiskond on muutunud. Kui naine või mees tunneb, et ta tahab osaleda poliitikas, rääkida kaasa olulistes ühiskondlikes protsessides, juhtida ettevõtet või firmat või ükskõik mida, siis järjest vähem mängib siin rolli sugu, vaid prevaleerivad tema isiklikud ja professionaalsed oskused. Seega, me ei käitu enam nii nagu sada aastat tagasi ja õnneks ei valitse meil enam nii kindlad naisi tagaplaanile suruvad ühiskondlikud, hariduslikud ja ideoloogilised piirangud. See tähendab, et me naistena tegelikult ei vaja kohta nimekirjas meeste armust, sunniviisiliselt, vaid selle pärast, et me väärime seda kohta, sest me suudame pakkuda seda, mida ilma naisteta ei oleks võimalik saavutada. Kui küsida naistelt, kas me soovime saada valituks või kohale määratud ainult soo pärast, selle pärast, et me oleme naised, siis enamik seda ei toeta ja ei soovi. Ka mina mitte. Miks? Sest see tekitab küsimuse, mis on olulisem: kas see, et ma olen naine, või see, et ma olen midagi väärt. Ja mulle tõsiselt meeldiks see viimane rohkem.
Ilmselt paljudele teist tundub see jutt idealistliku ja isegi naiivsena. Kui me hakkame meeste ja naiste võimalusi osaleda poliitikas ja riigi juhtimises määrama sunniviisiliselt, käskimise ja keelamise kaudu, karmistamise kaudu, siis näen siin paari ohukohta. Me sisendame, et naised on need nõrgemad, keda väevõimuga peab ettepoole suruma. See võib hakata pärssima ühiskonna n-ö loomuliku kasvamise protsessi. Käsime nii käituda, mitte et see on normaalne ja iseenesestmõistetav, et naised on meestega võrdväärsed. See võib tekitada hoopis vastupidise protsessi või aeglustada Eesti liikumist võrdsema ühiskonna poole. Me sunnime naisi justkui väevõimuga poliitikasse, sest peame saama poliitikasse rohkem naisi – triibuline nimekiri tuleb ju täita. Kas me ei võta sellega valikuvabadusi nii meestelt kui ka naistelt? Aga kui neid naisi ei ole, kas siis jääbki nimekiri esitamata? Nagu Andres Herkeli toodud näide Hiiumaalt – kas me siis ei saagi nimekirja esitada?
Kas me vajame riigi juhtimisse ja poliitikasse rohkem naisi? Kas me vajame Riigikokku rohkem naisi, et meie otsused oleksid tasakaalukamad ja õiglasemad? Jah, kindlasti, selles ei olegi kahtlust. Kuid küsimus on, kas triibulised nimekirjad on selle saavutamiseks parim tee. Õppigem siis Põhjalast, mida me tihti tahame endale eeskujuks tuua. Liigume võrdsema poliitika poole ning jätame selle nn triibuliste nimekirjade etapi vahele. Triibuliste nimekirjade meetod ei taga meile automaatselt seda soovitud tulemust, et poliitikas oleks rohkem naisi. Lõppkokkuvõttes on nimekirjast olulisem see, kuidas hääletab valija. Ja see on juba ühiskonnas väärtushinnangute ja kasvamise protsess. Nii et tarku otsuseid teile! Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Tiina Kangro, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma kõigepealt täpsustan, et ma räägin praegu enda nimel, olles selle sõnavõtu kooskõlastanud fraktsiooniga. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on ühiselt otsustanud, välja arvatud mina, hääletada selle eelnõu menetlusest väljalükkamise poolt. Aga mul on siiski mõned mõtted, mida ma pean asjakohaseks täna edastada.
Hetk tagasi teatas Igor Gräzin siit puldist, et ta kutsub Riigikogu mehi üles aitama Riigikogu naisi ja tegema korrektiivi Riigikogu kodu- ja töökorra seadusesse, keelustamaks öised istungid. Igor põhjendas seda sellega, et Riigikogu naised nagunii sellise otsustusega hakkama ei saa. Tahan siinkohal täpsustada, et kuni eilseni said Riigikogu fraktsioonid juhatusele esitada ettepanekuid Riigikogu kodu- ja töökorra täiendamiseks ning ma isiklikult saatsin Eiki Nestorile ettepaneku leida võimalus lõpetada ilma mõjuva riikliku põhjuseta toimuvate ööistungite korraldamine.
Minu ettepanek, mis loodetavasti leiab Riigikogu juhatuses väärikat tunnustamist ja mille põhjal asutakse tegutsema, on sündinud siiski pikema mõtlemise järel. Olen konsulteerinud väga paljude Riigikogu liikmetega. Huvitaval kombel, kui ma rääkisin naisliikmetega, siis nad üldiselt vastasid, et jah, see on tõsine küsimus, see väärib muutmist. Nii palju, kui ma olen rääkinud Riigikogu meesliikmetega, on nad enamasti vastanud niimoodi, et minu tervis on küll nii hea, et see öine ülevalistumine ei tee mulle mitte midagi. Samas me kõik teame, et enamasti on sellised öötööd silmanähtavalt mõjunud just meesterahvastele, kuna meesterahvaste, eriti vanuses 50+ meeste tervis ongi haavatavam.
Nüüd edasi. Siin saalis istudes ning seda huvitavat ja pikka arutelu jälgides meenusid mulle mõned Eesti poliitikute sõnavõtud. Kui meil oli aastaid tagasi arutusel perearstide teema, siis tollane sotsiaalminister Hanno Pevkur tõi meedias – nagu viidates, et probleem ei ole piisavalt tõsine – välja argumendi, et temal on küll väga hea perearst. Täna siin saalis me kuulsime, kuidas mitu sõnavõtjat naistevastase vägivalla deklaratsiooni arutelu ajal ütlesid, neil isiklikult on küll perekonnas kõik korras – on naine, on lapsed ja on vastastikune mõistmine. Kuulsime ka, kuidas keegi siin saalis armastab naisi juba viiendast eluaastast alates.
Mul tuleb veel meelde näide, kui Taavi Rõivas oli sotsiaalminister ja teemaks oli inimeste vähene ligipääs hambaravile. Taavi Rõivas ütles, et tema isiklikult arvab küll, et kaks korda päevas hambaid pestes ja seda ka oma lastele õpetades ei olegi hambaravi nii väga vaja. Natukene paremat klassi näitas kunagi aastaid tagasi Andrus Ansip, kes ei rääkinud oma isiklikest mõtetest, vaid rõhutas tihtipeale, et tema naine on kodus öelnud, et need asjad tervishoius on nii ja mitte naa.
Lugupeetud kolleegid! See seaduseelnõu, mida me siin täna arutame, ei ole tõesti ...
Palun mõne minuti juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... parim, millega üks riik võiks lahendada naiste ja meeste võrdsema osaluse küsimuse poliitikas. Seetõttu tuleb nõustuda nii juhtivkomisjoni ettepanekuga kui ka mitmete fraktsioonide seisukohtadega. Kuna selle eelnõu puhul võib olla vastuolu põhiseaduse ja mitmete teiste põhimõtetega, siis ma mõistan neid, kes hääletavad selle eelnõu tagasilükkamise poolt. Nagu ma alguses mainisin, ka minu fraktsioon on otsustanud hääletada selle eelnõu väljalükkamise poolt, aga mina olen endale reserveerinud eriarvamuse ja hääletan selle eelnõu menetlusse jätmise poolt. Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et me just sellisel kujul peaksime seadusega reguleerima naiste ja meeste võrdsemat osalust parlamenditöös ja ka kohalikes omavalitsustes. Ma tahan anda oma hääle selle poolt, et me arutleme nende teemade üle edasi ja peame õigeks, et mingil mõistlikul viisil tuleb jõuda selleni, et naisi oleks poliitikas ja mujal Eestis juhtivatel kohtadel rohkem. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on seaduseelnõu 424 esimesel lugemisel tagasi lükata.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku eelnõu 424 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Põhiseaduskomisjoni ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu 424 langeb menetlusest välja.
Kohtume homme. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.42.