Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala neljapäevast istungit. Kas kolleegidel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Ei ole. Sel juhul teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Mul on hea meel paluda ettekandeks kõnetooli Riigikohtu esimees Priit Pikamäe. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Keskendun tänases ettekandes põhiõiguste kaitse süsteemi tõhustamise võimalustele. Kuigi üksiku kohtuasja kontekstis lasub põhiõiguste kaitsmise ülesanne kohtusüsteemil, on selles oma kindlad ülesanded ka teistel riigivõimuharudel. Põhiseaduse § 14 väljendab seda ühemõtteliselt, nähes ette, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kuna Eesti on parlamentaarne riik, siis lasub ka põhiõigusi austava õiguskorra kujundamise ülesanne esmajoones Riigikogul.
Olgugi et Eesti põhiõiguste kaitse süsteemi võib pidada hästi toimivaks, ei tähenda see, et seda ei saaks veelgi paremaks muuta. Seda öeldes pean ma eeskätt silmas kohtusüsteemi ja parlamendi koostööd võimalike põhiõiguste rikkumiste ennetaval ärahoidmisel. Kui kohtusüsteemi pakutav põhiõiguste kaitse toimib eeskätt reaktsioonina juba toimunud rikkumisele, siis parlamendil on oluliselt avaramad võimalused ennetavaks tegutsemiseks. Seejuures ei vaja parlamendi sekkumist mitte ainult need probleemid, mille lahendamise vajadusele on põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas viidanud Riigikohus, vaid ka need, millele on osutanud rahvusvahelised organisatsioonid, esmajoones Euroopa Inimõiguste Kohus. Toon siinkohal vaid paar näidet pakiliste küsimuste kohta, mis vajaksid minu hinnangul seadusandja tasandil kiireloomulist käsitlemist.
Esiteks soovin juhtida Riigikogu tähelepanu vangistusseaduse täpsustamise vajadusele tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2016. aasta otsusest. Selles sedastati, et Eesti on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 nõudeid. Täpsemalt öeldes puudutab kõnealune lahend kinnipeetavate õigust pääseda juurde osale internetilehekülgedele ehk Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehele. Kehtiv vangistusseadus (§ 31¹) keelab kinnipeetavatel kasutada internetti, välja arvatud ametlikud õigusaktide andmebaasid ja kohtulahendite register. Muude netilehekülgede kasutamist vangistusseadus ei luba. Riigikohtu üldkogu otsusega 7. detsembrist 2009 loeti selline regulatsioon põhiseaduspäraseks. Seevastu 19. jaanuaril 2016 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et keelates kinnipeetavatele juurdepääsu Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehele, on Eesti riik demokraatlikule ühiskonnale ebavajalikul viisil piiranud kinnipeetavate õigust teavet saada.
Käesoleva ettekande pidamise ajal ehk poolteist aastat pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu taunivat otsust kehtib vangistusseaduse see säte endiselt muutmata kujul ja siinkõnelejale teadaolevalt pole vastavat eelnõu ka Riigikogu menetluses. Sisulisest küljest tähendab see, et vangistusseadus ootab endiselt konventsiooni nõuetega kooskõlla viimist. On küll tõsi, et Riigikohtu menetluses on käesoleval ajal ka kohtuasi Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. aasta kohtuotsuse teistmiseks, kuid selle lõpptulemusest sõltumata on kohtuvõimu võimalused Eestile etteheidetud rikkumise kõrvaldamiseks piiratud. Seda juba ainuüksi põhjusel, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse motiivide valguses ei saa välistada, et võib olla veel ka muid veebilehti, mille puhul võiks kinnipeetavate juurdepääsuõigus olla põhjendatud. Vältimaks olukorda, kus kohtud peaksid hakkama veebilehtede kaupa hindama, kas ligipääsu ühele või teisele leheküljele lubada, tuleks kõnealust küsimust uuesti tervikuna analüüsida. Konkreetset lahendusvarianti valides ei tohi ära unustada ka julgeolekukaalutlusi ehk vanglas mis tahes viisil interneti kasutamine ei tohi luua kinnipidamiskohas julgeolekuriske ega võimaldada uute kuritegude toimepanekut.
Vangistusõigusest pärineb teinegi parlamendi otsust ootav probleem, nimelt kinnipeetavate valimisõigus. Eelmine Riigikohtu esimees Märt Rask juhtis sellele 2012. aasta kevadel peetud ettekandes Riigikogu tähelepanu. Põhiseaduse § 58 kohaselt võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtus süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Teadupärast on seaduse tasandil praegu kinnipeetavate hääletamisõigus lahendatud selliselt, et kinnipeetavate osavõtt rahvahääletusest, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest ning ka kohalike omavalitsuste volikogude valimistest on välistatud. Kuigi väikeste nüansiliste erinevustega sõnastuses, näevad kõik eelnimetatud valimisi ja hääletust reguleerivad seadused ette, et hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtus süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Vanglakaristust kandvate isikute kõrvaldamine hääletamisest teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki. Pole kahtlust, et selline sihiseade on põhiseaduslikus mõttes õiguspärane, seda enam, et põhiseaduse § 58 ise lubab otsesõnu kinnipeetavate osavõttu valimistest piirata.
Teisalt tuleb Eesti õiguskorda kujundades arvestada ka nende rahvusvaheliste normidega, millega me oleme end sidunud. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni esimese lisaprotokolli artiklit 3 tõlgendades asunud seisukohale, et automaatset, kõigile kinnipeetavatele kohalduvat hääleõiguse keeldu ei saa pidada proportsionaalseks. Seetõttu on ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt juhtinud Riigikogu tähelepanu asjaolule, et normid, mis absoluutselt välistavad vanglakaristust kandvate isikute osavõtu hääletamisest, võivad olla vastuolus põhiseaduse §-ga 57 koostoimes §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt konventsiooni esimesest lisaprotokollist. Asjaolu, et mitmes nimetatud küsimust puudutavas kohtuasjas pole Riigikohtul olnud võimalik seda minetust menetluslikult tuvastada, ei tähenda, nagu kõnealust probleemi ei eksisteeriks. Pidades silmas, et järgmised Riigikogu valimised seisavad ees 2019. aasta kevadel, on praegu õige aeg kõnealuse küsimuse lahendusteede üle arutada. Erinevalt mitmest teisest riigist Euroopas, mille põhiseadus otsesõnu keelab kinnipeetavate valimisõiguse, võimaldab Eesti põhiseaduse § 58 sõnastus iseenesest konventsiooni rakenduspraktikat järgida põhiseadust ennast muutmata.
Käesoleva alateema lõpetuseks juhin parlamendi tähelepanu veel ühele seni vaid osaliselt lahendatud küsimusele meie põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni järgimise valdkonnas. Nimelt, 2011. aastal tegi Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames mitu olulist otsust, milles sedastas põhiseadusvastase olukorra toona kehtinud riigivastutuse süsteemi osades, mis reguleerisid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Nende puudujääkide kõrvaldamiseks võttis Riigikogu 5. novembril 2014 vastu eraldiseisva süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse, mis jõustus 1. maist 2015. Nimetatud seadus reguleerib ammendavalt juhtumid, mil isikul tekib õigus nõuda riigilt talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. See võib seisneda näiteks kahjus, mida menetlusele allutatud isik kandis tema kinnipidamise, vahistamise, temalt vara arestimise, aga samuti ebamõistlikult pika menetlusaja tõttu. Mõistliku menetlusaja nõude rikkumine kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 ettekirjutuse eiramine on olnud ka mitme Eestit hukkamõistva Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse sisuks.
Kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus viib kriminaal- ja väärteomenetlusõiguse kooskõlla põhiseaduse ja konventsiooni nõuetega, siis paraku nii tsiviil- kui ka halduskohtumenetluses puuduvad siiani alused, mis võimaldaksid nendes kohtumenetlustes puudutatud isikuil nõuda ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Kuna riigivastutuse seaduse kehtiv regulatsioon kirjeldatud juhtumeid ei hõlma, siis saab efektiivseks väljapääsuks olla üksnes süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses juba positiveeritud lahenduste asjakohane laiendamine ka tsiviil- ja halduskohtumenetlustele. Kas selleks muuta vastavaid kohtumenetluse seadustikke eraldi või luua üks tervikregulatsioon riigivastutuse seaduse raames, on eraldi arutelude teema. Nende seadusandlike sammude astumise järel võib meie kohtumenetluste süsteemi lugeda ajakohastatuks õiguskaitsevahendite poolest, mis puudutavad ebamõistlikult pikka menetlusaega.
Kui siiani käsitlesin neid õiguskorra muutmise vajadusi, mis tulenevad peaasjalikult Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisest, siis järgnevalt lubage mul keskenduda riigisisese põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse mõningatele probleemidele. Märkisin oma ettekande alguses, et meie põhiõiguste kaitse süsteemi võib pidada hästi toimivaks. Vaatamata sellele ei ole inimloomingus ilmselt midagi sellist, mida ei saaks veelgi täiuslikumaks muuta. Vabariigi Valitsuse kinnitatud riigireformi kava sisaldab muu hulgas mõtet analüüsida kehtivat põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse süsteemi. Saan seda algatust vaid tervitada.
Alustagem arvudest. Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve korras läbivaadatavate kohtuasjade statistika näitab selgelt abstraktse normikontrolli osatähtsuse vähenemist konkreetse normikontrolliga võrreldes. Nii on abstraktse normikontrolli algatamise pädevusega Vabariigi President ja õiguskantsler viimase kümne aasta jooksul ehk aastatel 2006–2016 Riigikohtusse pöördunud vastavalt kahel ja seitsmeteistkümnel korral. Kohalike omavalitsuste volikogude taotlusi vaatas Riigikohus nimetatud ajal läbi kaheksateistkümnes asjas. Samal ajavahemikul lahendas Riigikohus aga kokku kohtute algatatud 193 põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Seega domineerib meie põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ühemõtteliselt konkreetne normikontroll, mida algatavad kohtud. Oma 2014. aasta parlamendiettekandes tõdesin, et sel põhjusel on ka kogu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika kohtusüsteemi tunnetatud probleemide nägu, keskendudes peaasjalikult põhiseaduse põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükile. Võib julgelt resümeerida, et väga suur hulk kohtute algatatud põhiseaduslikkuse vaidlusi on pühendatud kohtumenetluse seaduste põhjal tekkinud küsimustele. Riigikohtu lahendites on põhjalikult läbi töötatud kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse problemaatika, sh nende mõlema piirangud, nagu kohtulõivude suuruse põhiseaduslikud piirid. Muudest põhiseaduse osadest on tänu kohalike omavalitsuste volikogude jätkuvale aktiivsusele üsna hästi edasi arendatud omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seevastu põhiseaduse muudes osades on kohtupraktika osakaal väga väike, mis tähendab sedagi, et nende normide sisu on üksikkaasustega siiani avamata. Eelnimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tendentse silmas pidades olen endiselt seda meelt, et parlament võiks kaaluda abstraktse normikontrolli algatamise pädevusega isikute ringi laiendamist. Nii puudub meie õiguskorras näiteks endiselt n-ö fraktsioonikaebuse instituut ehk parlamendi vähemuse õigus pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtu poole. Tegemist on paljudes Euroopa riikides tunnustatud instrumendiga, mis toimib n-ö ventiilina olukorras, kus parlamendi enamuse ja vähemuse vahel on ületamatud erimeelsused. Kuna niisugune kaebus saab puudutada üksnes kehtivat seadust, ei saa selles näha ka parlamentaarse enamuse tahte elluviimise takistust.
Väljaspool abstraktset normikontrolli väärib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus kindlasti analüüsimist põhiõiguse rikkumist ennetavate õiguskaitsevahendite valguses. Olemasolevas menetlusõiguslikus paradigmas on kohaldatava õiguse põhiseaduspärasuse küsimust kohtu ees võimalik tõstatada üksiku kohtuasja raamides. See aga eeldab ühelt poolt, et subjektiivseid õigusi on juba rikutud, ning teiselt poolt, et selle õiguse kaitseks on olemas kohane ja tõhus kohtumenetlus. Kui üldjuhul toimibki kirjeldatud lähenemine tõrgeteta, siis osal juhtudel ei pruugi see kindlustada piisavat õiguskaitset. Esiteks pole oma subjektiivsete õiguste kaitseks võimalik kohtuasja algatada, kui ettenähtavalt põhiõiguste rikkumist põhjustada võiv õigusakt pole veel jõustunud. Teiseks võib tegelik elu oma mitmekesisuses sünnitada kaasuse, mille peale kohtumenetluse seadusi luues pole tuldud ning mille jaoks ei ole seetõttu kehtestatud ka kohtumenetluse korda. Neil põhjustel tuletas Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta kohtuotsuses põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 igaühe õiguse pöörduda individuaalkaebusega Riigikohtu poole, kui isikul ei ole muud tõhusat võimalust kasutada kohtu poole pöördumise õigust. Sisuliselt on Riigikohtu üldkogu selles lahendis asunud seisukohale, et kohtusse pöördumise põhiõigus peab hõlmama ka õigust vaidlustada õigustloova akti põhiseaduspärasust isegi juhul, kui õiguskorras puudub selle vaidluse lahendamiseks spetsiifiline menetluskord. Riigikohus saab kaebuse jätta menetlemata vaid siis, kui kaebaja käsutuses on mõni muu tõhus võimalus oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Praeguseks on Riigikohus sel alusel individuaalkaebusi läbi vaadanud ühtekokku 39 korral, kusjuures kaebus on rahuldatud kahel korral. Olemuslikult on kohtupraktika sel teel täiendanud juba põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses otsesõnu ette nähtud individuaalkaebuse esitamise aluseid. Teadupärast võib nende järgi individuaalkaebusega otse Riigikohtu poole pöörduda selleks, et vaidlustada Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsust, samuti Vabariigi Valimiskomisjoni otsust või toimingut.
Olen seda meelt, et Riigikogu võiks kaaluda kõrgema kohtu peagi viieteistkümneaastase praktika kehtestamist positiivse õigusena juba olemasolevate individuaalkaebuste kõrval. Asjaolust, et kõigist õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrolliks vahetult Riigikohtule esitatud kaebustest on rahuldatud vaid kaks, ei saa teha järeldust, nagu ei vääriks kõnealune protseduur täpsemaid menetlusreegleid. Nende vajalikkuse üle ei saa otsustada menetluste lõpplahendite põhjal. Kaebuse läbi vaatamata jätmine tähendab lihtsalt seda, et ülejäänud juhtudel on Riigikohtul tulnud kehtivat õigust tõlgendades kaebajale õige kohtutee kätte juhatada. Et see on enamasti õnnestunud, kinnitab meie õiguskorra tugevust, kuid ootamatu lünga ilmnemist ei saa siiski kunagi välistada. Seega kujutab Riigikohtu praktikaga loodud individuaalkaebuse esitamise võimalus endast erakorralist, mõnes mõttes n-ö viimase-õlekõrre-menetlust, mis rakendub juhul, kui isikul tõesti ei ole oma õiguste kohtulikuks kaitseks ühtki muud teed.
Viimane tõdemus toob meid tagasi käesoleva ettekande alguse juurde. Nimelt on pöördumine Euroopa Inimõiguste Kohtu poole lubatav alles siis, kui kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitseks on ammendunud. Praeguseks ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisatud subsidiaarsuse põhimõte paneb põhiõiguste esmase kaitse kohustuse liikmesriikidele. Individuaalkaebuse seadustamine Riigikohtu praktikas tunnustatud kujul oleks ühtlasi veel üks lisapuhver, hoidmaks ära Eestist lähtuvaid kaebusi inimõiguste kohtule olukorras, kus rikkumise vältimine on meie kohtusüsteemi võimuses. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Teile on hulgaliselt küsimusi. Aga enne, kui me läheme küsimuste juurde, tutvustan ma lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Nimelt on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada üks suuline küsimus ja seejärel toimuvad läbirääkimised, kus sõna saavad fraktsioonide esindajad. Palun, esimeseks küsimuseks on sõna Marika Tuus-Laulil!

Suur tänu! Austatud Riigikohtu esimees, aitäh teile selle ettekande eest, milles te juhtisite tähelepanu nendele küsimustele, mis vajavad kiiret lahendamist! Te mainisite pikka menetlusaega. Aga öelge palun, millest tuleneb see, et üle 80% kohtualustest valib kokkuleppemenetluse. See on ülisuur protsent võrreldes teiste riikidega. Me näeme, et Eestis on üldse üks suuremaid vahistatute protsente Euroopa Liidus. Väga kerge on inimesi vahistada ja teatud ajaks kinni panna, inimestelt võetakse vabadus tõesti lihtsalt. Kas ei ole niimoodi, et seda pikka vahistamisaega kasutataksegi selleks, et mõjutada inimest kokkuleppemenetlust valima, et ta tunnistaks ennast süüdi ja kohus ei peakski midagi sisuliselt analüüsima? See vähendab kohtute tööd ja on minu meelest lihtsustus.

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan küsimuse lõpust. Statistika ei kinnita seda, nagu vahistatute arv ja vahistamise kestus pikeneksid. Pigem vastupidi. Alles möödunud nädalal tutvustas Justiitsministeerium kohtute haldamise nõukojale analüüsi, mis valmis hiljuti, pärast parlamendi poolt kriminaalmenetluse seadustikus ja teistes seadustes tehtud muudatuste jõustumist. See on see n-ö põhiõiguste pakett kriminaalprotsessis, mis parlamendis vastu võeti ja mis oluliselt karmistab põhiõiguste piiramist kriminaalprotsessis. Analüüsi tulemus näitab selgelt, et ühelt poolt on kuritegevus tervikuna meil viimastel aastatel olnud pidevas langustendentsis, aga teiselt poolt seda, et ka vahistamiste arv ja vahistamiste kestus on selgelt langustrendis. Seega ei saa kuidagi nõustuda väitega, nagu vahistamiste arv oleks suurenenud ja kestus pikenenud.
Mis puudutab kokkuleppemenetlust, siis jah, 80% on kindlasti suur protsent. Aga teisalt, eks alternatiivsete menetluste võimalikult laiaulatuslik rakendamine kriminaalprotsessis oli omal ajal kriminaalprotsessi seaduse reformimisel omaette eesmärk. Kui 2004. aastal võeti vastu uus kriminaalmenetluse seadustik, siis üks selle sihiseadeid oligi vältida riigile kulukat täispikka üldmenetlust ja toetada seda, kui pooled jõuavad asja lahendamisel kokkuleppele mingil muul viisil. Selles mõttes sarnaneb meie kriminaalprotsess praegu tõesti pigem Angloameerika kriminaalmenetlusega, kus kokkuleppemenetluse teel lahendatakse isegi veel suurem osa kohtuasjadest, ligi 90%.
Vaatame Lääne-Euroopa pilti laiemalt. Seesama angloameerikalik kriminaalmenetluse tendents on üha enam levimas ka Mandri-Euroopa riikides. Kokkuleppemenetlus on seadustatud üha enamates ja enamates riikides. See on selge suundumus kriminaalprotsessis, selline üldine, ma ütleksin isegi, et mõnes mõttes globaalne tendents, mille vastu iseenesest ei saa. Eks see ole suuresti tingitud ikkagi kriminaalprotsessile eraldatavate ressursside vähesusest.
Küll aga tahan ma selgelt rõhutada, et kokkuleppemenetlus ei tähenda süüdistatavate õiguste vähemat kaitstust kui üldmenetluses. Eesti kriminaalprotsess on esiteks ka kokkuleppemenetluse mõttes üles ehitatud niiviisi, et karistuskokkuleppe sõlmimisel kohus ei osale. Kohus sellest osa ei võta, mis tähendab, et kohtule jääb täielik vabadus poolte vahel sõlmitud kokkulepet hiljem hinnata ja selgitada välja selle vastavus osapoolte tahtele. Juba see on väga tugev argument selle kasuks, et saab hoida ära võimalikke kuritarvitusi. Teiseks, süüdistatav ei osale kokkuleppemenetluses kindlasti ainult ise. Kaitsja kohustuslikkus kokkuleppemenetluses on teine instrument, mis peab kindlustama selle, et süüdistatava õigused oleksid kaitstud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Te mainisite oma ettekandes ühte minule isiklikult suhteliselt uut asja – fraktsioonikaebuse instituuti. Palun, kas te selgitaksite selle sisu? Kuidas see sobib kokku parlamendi enesekorraldusõigusega ja mida see võiks kaasa tuua? 

Tänan selle küsimuse eest! Tegelikult ei maininud ma seda esmakordselt mitte täna. Oma parlamendiettekandes aastal 2014 juhtisin ma põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse statistikast rääkides parlamendi tähelepanu sellele, et selline võimalus on paljudes Lääne-Euroopa riikides kasutusel, meil aga on see siiamaani kasutamata. Tookord mulle sellel teemal ühtegi küsimust ei esitatud. See, et täna küsitakse, näitab, et mingisugune idee on ehk kuskil idanema läinud. Aga laias laastus tahan ma öelda seda, et tegemist on muidugi suures plaanis parlamendi isekorraldusõigusega ehk sellega, kuidas parlament soovib sisemiselt opositsiooni ja koalitsiooni koostööd kujundada. Võimalusi selleks on palju. Üks võimalusi, mis on eriti teravate probleemide puhul, mis opositsiooni ja koalitsiooni lahutavad, mitmes Lääne-Euroopa riigis kasutusel, on nimelt parlamendi vähemuse õigus pöörduda ka riigi konstitutsioonikohtu poole. See tähendab kahte asja. Esiteks seda, et parlamendi vähemus peab probleemi juriidiliselt sõnastama, ta peab selle tooma põhiseaduse tasemele ja näitama ära, milles tema arvates seisneb võimalik vastuolu põhiseadusega. Teiseks, selline pöördumine peab saama parlamendi vähemuse mingi osa heakskiidu. Siin on muidugi kaks võimalust: kas anda see õigus igale fraktsioonile või laiendada seda parlamendi opositsioonile nii, et nõutakse fraktsioonideülest pöördumist. Need kõik on detailid, mille üle võib diskuteerida. Minu ülesanne on lihtsalt tähelepanu juhtida, et selline võimalus, mis mujal riikides on olemas, meil siiani puudub, ja diskussiooni algatada.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Eelmise tähelepaneku jätkuks on mul selline kommentaar. Õiguskantsler on looduskaitsealadel kinnisasja võõrandamise teemal tõstatanud põhiseadusliku riive küsimuse, aga valitsus otsustas endiselt, et ta raha ei anna, ja kodanikel jääb menetlusajaks ikka kaheksa kuni üheksa aastat. Meil rahvasaadikutena, eriti opositsioonis olles, ei jäägi nüüd midagi üle. Aga minu küsimus on järgmine. Õiguskomisjonis on maksupettuste arutelul ja siis, kui on arutatud nende isikute temaatikat, kes on joobes olles korduvalt autot juhtinud, tulnud kõne alla see probleem, et on vähe kohtupraktikat näiteks menetlejatele, kes materjali koguvad ja püüavad leida häid kaasusi. Kas teie leiate, et siin on probleem, ja kui teie arvates on siin probleem, kas te olete siis teinud ka mingeid samme, et seda olukorda parandada? 

Tänan selle küsimuse eest! Ma saan teie küsimusest aru niiviisi, et te pärite selle järele, kas vastav kohtupraktika on piisavalt kättesaadav kõikidele menetlejatele. Ma arvan, et praktika on kättesaadav. Üha enam kõigisse elusfääridesse tungivad infosüsteemid on ka kohtusüsteemis laialdaselt kasutusel ja võimalik on automatiseeritult ühe või teise valdkonna praktikat leida. Veelgi enam, Riigikohtu pretsedenti loovad lahendid on kõik Riigikohtu leheküljel avaldatud. Riigikohus alustas üsna hiljuti ka oma olulisemate lahendite perioodiliste ülevaadete avaldamist. Nii et ka nendele, kes ei soovi isegi kolleegiumi kõiki lahendeid aastate kaupa läbi töötada, on kättesaadavad tähtsamate lahendite lühikokkuvõtted. Mis puudutab praktika vähesust, siis siin on kohtutel suhteliselt vähe võimalik ära teha. Kohtupraktika kujuneb ikkagi seeläbi, et kohtusse pöördutakse, ja kui sealt saadakse lahend, millega ei nõustuta, siis see vajaduse korral vaidlustatakse kõrgemas kohtus. Kohtupraktika tekib kohtusüsteemi toimimise tulemusena ja lõppastmes annab pretsedenti loova jõu ühele või teisele lahendile Riigikohus. Nii et kohtutel endil on siin väga vähe võimalusi kaasa aidata, sest kohus ise ei saa kunagi kohtuasja käivitada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mäletatavasti oli kevadel üks selline juhtum, kui Tallinna Ringkonnakohus registreeris Rootsis sõlmitud homoabielu, tuginedes mittejõustunud ehk mitteeksisteerivale kooseluseadusele, rikkudes sellega meie abieluseadust. Olgu öeldud, et Tallinna Halduskohus ja maavalitsus olid Eesti seadustele tuginedes keeldunud seda homoabielu registreerimast. Olukord on nüüd selline, et Tallinna Ringkonnakohus tegelikult võttis ju endale seadusandja volitused, rikkus võimude lahususe printsiipi ja hakkas ise sisustama Eesti õigusruumi, luues pretsedendi, millel võivad olla üsna kurvad tagajärjed. Mind huvitab teie seisukoht selles küsimuses. 

Tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt, ma pean jääma mõnevõrra reserveerituks, sest kohtuvaidlus selles küsimuses alles kestab – põhiküsimus on praegu läbivaatamisel Riigikohtus – ja kohtunikuna ma kindlasti ei tohi ühtegi pooleliolevat asja kommenteerida.
Küll aga juhin ma tähelepanu mõnele küsimuses kõlanud väikesele ebatäpsusele. Kui me ikka räägime ühest ja samast kohtuasjast, siis ma pean ütlema, et kohus selles asjas, mida me ilmselt mõlemad silmas peame, ei rakendanud kooseluseadust, vaid ainult otsustas selle üle, kas Eesti rahvastikuregistrisse saab kanda samasooliste isikute vahel sõlmitud abielu, mis on sõlmitud välisriigis, kus samasooliste abielu tunnustatakse. Küsimus oli lihtsalt selles, kas ja milliseid andmeid saab Eesti rahvastikuregistrisse kanda. Rahvastikuregistri seadus näeb põhimõtteliselt ette, et isikul on õigus nõuda riigilt, et tema kohta registris olevad andmed oleksid õiged. See oli selle vaidluse tuum. Selle vaidluse lahendamiseks rakendas kohus eeskätt rahvusvahelise eraõiguse seadust, mis reguleeribki seda küsimust, kas ja mil määral saab välisriigis kehtivat õigust Eesti riigis kohaldada. Rahvusvahelise eraõiguse seadus on Eesti õiguskorras juba üsna vana õigusakt, see pärineb 2000. aastate ehk eelmise kümnendi algusest.
Veel, ma kindlasti ei nõustu küsimuses sisaldunud väitega, nagu kohus oleks asunud omavoliliselt õigust looma ja rikkunud võimude lahususe printsiipi. Ma tahan öelda, et õigusemõistmise sisu ongi öelda, mis on õiguse täpne sisu konkreetses kaasuses. See ongi kohtu ülesanne. Ma ei näe, et kohus oleks siin kuidagi selle printsiibi vastu eksinud. Kohus peab lahendama konkreetse kohtuasja, mis tema ette on toodud, ja nii nagu ütles – ja ütleb ka praegu – Prantsuse code civil'i üks kuulus säte: ta peab seda tegema ka siis, kui vastava õigussuhte jaoks pole kehtivas õiguses õigusnormi üldse olemas, ka siis on kohtul kohustus vaidlus lahendada.

Andrei Novikov.

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mingil hetkel tekkis avalikkuses suur diskussioon kohtuliku aktiviteedi piiride üle. Eriti teravalt ei olnud sellega rahul üks siin esindatud fraktsioone. Sellele viitas ka eelküsija. Vahepeal võis seaduseelnõude seletuskirjadest lugeda, et seaduse tõlgendus täpsustub kohtuliku praktika käigus, mis on minu arust nonsenss, aga selliseid seletuskirju leidus. Kas seadusandja on käitunud millegi poolest vastutustundetult või kas võiks midagi muuta seadusandja ja kohtu koostöös? Kuidas te hindate kohtuliku aktiviteedi tasakaalu või proportsiooni praeguses kohtupraktikas?

Tänan küsimuse eest! Ma laias laastus arvan, et Eesti kohtud on pigem konservatiivsed, mitte niivõrd aktivistlikud. On omaette küsimus, mida üldse kohtuliku aktivismi all mõista. See küsimus on ka õigusteaduses üsna vaieldav, piirid ei ole siin väga selged. Laias laastus peetakse selle all silmas seda, kui kohus võtab seisukoha ka mingis küsimuses, mida pooled ei ole tema ette toonud, lahendab midagi väljaspool vaidluse piire, ütleb rohkem, kui konkreetne kohtuasi nõuab. Selliseid situatsioone, mida aktivismi all silmas peetakse, on Eesti kohtusüsteemis väga vähe. Ma ütleksin, et Eesti kohtud on õiguse kohaldamisel väga ja väga konservatiivsed.
Kuid see, mil määral kohtule jäetakse otsustusruum üksiku õigusnormi kohaldamisel, on parlamendi otsustada. Mida täpsem on õigusnorm, mida regulatiivsem see on, seda väiksem on kohtu kaalutlusõigus, et normi piire markeerida. Muidugi, ega ühtegi päris tõlgendamatut õigusnormi olemas ei ole. See tuleneb juba semiootilistest seaduspärasustest, et teatud piirides allub iga lause tõlgendamisele, täpselt seesama kehtib ka õigusnormide kohta.  Aga ikkagi, mida reglementeeritum on õigusvaldkond, seda vähem on kohtul võimalust tõlgendada.
Loomulikult, kui seadusandja loob norme, mis annavad kohtutele suure diskretsiooniõiguse, kaalutlusõiguse, siis seadusandja lähtub sellest, et tal ei ole võimalik ette näha kõiki üksikküsimusi, veelgi enam reguleerida nende lahendusi. Selliste diskretsiooninormide puhul ongi kohtul suurem sisustamisõigus. Väga palju sõltub sellest, kuidas parlament konkreetset õigusvaldkonda reguleerib, millised normid ta kehtestab, kui palju ta jätab teha kohtutele ja kui palju ta ütleb ise ära. See on see lahendus.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh, kõrge kohtumees! Ma alustan tähelepanekust konstitutsioonikohtu idee kohta ühel või teisel kujul. Minu meelest kasvab selle populaarsus seoses sellega, et meil on olnud tublisid juriste, kes on teinud head tööd poliitikas, aga siis on osutunud siia mittevalituks, ja on ilmselt ka neid tublisid juriste, kes on praegu poliitikas ja võib-olla arvavad, et neid tagasi ei valita. Kui nende arv suureneb, siis ka konstitutsioonikohtu idee populaarsus kasvab. Kas kõrgel Riigikohtu esimehel ei ole seda hirmu, et kui me räägime Riigikohtust ja saame aru, et see on õigus, siis võib tekkida oht, et poliitika ja õigus lähevad segamini? Me hakkame looma üksust, kus need asjad ei ole enam nii puhtad.

Tänan selle küsimuse eest! Alustan lõpust. Ma olen ka varem öelnud ja olen tänagi sama meelt, et minu arvates ei ole Eestis vaja eraldiseisvat konstitutsioonikohut. Ma olen alati seda meelt olnud. Küll aga Eestis on konstitutsioonikohus. Põhiseadus ütleb ju selgelt, et Riigikohus on ühtlasi konstitutsioonikohus. Iseküsimus, mida see väike sõna "ühtlasi" seal tähendab. Aga selge on see, et põhiseaduskohtu funktsiooni Riigikohus täidab. Arutelud selle üle, kas meil on konstitutsioonikohus või kas meil on seda vaja, on põhiseaduse selle sätte valguses minu arvates ainetud. Küll aga olen ma, jah, endiselt seda meelt, et eraldiseisvat konstitutsioonikohut vaja ei ole. Seesama lähenemisnurk võtab minu arvates maha ka need hirmud, mis teie küsimuses sisaldusid, ehk niikaua, kuni meil on ikkagi üks selline, kui soovite, siis skandinaavialikku või angloameerikalikku tüüpi kõrgem kohus, ülemkohus, mis lahendab ülemkohtuna kõik küsimused, see küsimus ei tõusetu. Riigikohtu liikmeks valimise eeldus on ikkagi ju ka spetsialiseeritus mingile kitsale õigusvaldkonnale, mida mõni Riigikohtu kolleegium esindab. 

Jüri Adams, palun!

Härra Pikamäe! Küsimus on maksekäsu kiirmenetluse kohta. Ma pean tunnistama, et ma ei tea sellest suurt midagi, sest siis, kui ma siin kunagi varem töötasin, ei olnud seda veel olemas. Kas te oskate praegu midagi täpsemalt öelda? Aastas on ikkagi 30 000 sellist asja, st 2500 asja kuus, ja vähemalt 1,5% täiskasvanud inimestest satub aasta jooksul sellise menetluse osaliseks. Mis on tulemid? Kui palju vaidlustatakse neid kohtus, kui paljud neist lähevad edasi täitevametnikele? Või oskate ehk ütelda midagi sellist, mida ma ei osanud praegu küsida?

Tänan selle küsimuse eest! Pean tunnistama, et mul ei ole asjakohast statistikat praegu käepärast mitte sugugi rohkem kui need teie juba mainitud arvud. Tõesti, maksekäsu kiirmenetluse asjade arv on suur. Viimasel paaril aastal on see stabiliseerunud, aastas on suurusjärgus 30 000 asja. Olemuslikult on tegemist sellise lihtsustatud tsiviilkohtumenetluse vormiga, kus kohus lahendab asja tavaliselt kaebuse materjalide pinnalt. Kui üks pool selle tulemusega ei soostu, siis on tal võimalik esitada vaidlustus, mis tähendab, et asi vaadatakse edasi läbi hagimenetluse korras. Sellisel juhul see maksekäsu kiirmenetluse korras tehtud otsus ei jõustu. Aga kui palju on vaidlustamisi ja kui paljud lahendid lähevad täitmiseks? Ma peaksin paluma Riigikohtu õigusteabe osakonnal ja ka Justiitsministeeriumil see statistika välja võtta. Kui te olete sellega nõus, siis ma hea meelega saadan teile selle kirjalikult. 

Arto Aas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hea õigusemõistmine eeldab kindlasti hästi kirjutatud seadusi, aga ma arvan, et veel tähtsamad on head kohtunikud. Siin tuleb teil konkureerida advokaatide ja teiste juristide väga kõrgete palkadega. Kuidas te ise näete ja hindate, kas kohtunike palgatase on piisav, selleks et ka noorema põlvkonna juristid hakkaksid kohtunikuks? Kui ma ei eksi, siis on kohtud saatnud Riigikogule kirja, kus nad on avaldanud muret, et väga jäik ja muutumatu palgaregulatsioon võib saada ühel hetkel probleemiks. Palun kirjeldage praegust olukorda kohtunikega!

Tänan selle väga olulise küsimuse eest! Jah, ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi siinsamas parlamendisaalis ettekannet pidades ma väljendasin seisukohta, et Eesti kohtunike palk on konkurentsivõimeline. Kuid aeg on paraku kiiresti edasi läinud ja keskmise palga tõus, mis iseenesest on igati tervitatav ja positiivne nähtus, on mingis mõttes seadnud surve alla kohtunike palga. Kohtunike palka on juba pikemat aega Eestis vaadeldud ikkagi suhtena keskmisesse palka. Kui majanduskriisi eel ehk enne aastat 2009 oli esimese astme kohtuniku palk seadusega määratult neli keskmist Eesti palka, siis nüüd olukord enam nii roosiline ei ole. Pigem me räägime esimese astme kohtuniku palga puhul kolme keskmise palga suurusest sissetulekust.
Seega tuleb tunnistada, et õigusemõistjate palk on lähemas või keskmises perspektiivis muutumas uuesti probleemiks ja parlamendil oleks vaja mingeid samme astuda. Nagu te väga õigesti rõhutasite, kohtusüsteem konkureerib heade juristide pärast, ja me peame keskmisest palgast rääkides alati silmas pidama, et see on vaid üks indikatsioon. Aga iseenesest tegutsevad kohtud kohtunikke värvates spetsiifilisel juristide tööjõuturul, kus kehtivad omaette palgaskaalad.
Seetõttu tuleb öelda, et olukord on liikumas halvenemise suunas. Varem olen mina ja on ka Riigikohus tervikuna oma otsustes juhtinud parlamendi tähelepanu sellele, et oleks siiski tarvis ette võtta üks väike samm ja korrigeerida kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses sisalduvat palgaindeksit. On olemas üldine arusaam või üksmeel, et praeguses sõnastuses on see ebaõnnestunud, indekseerimise baas on valesti määratud. Kui see korrektsioon ette võtta, siis see annaks kohtunikele indikatsiooni, et kohtunike ehk õigusemõistjate palgatingimused on parlamendile oluline teema.

Märt Sults, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Alles hiljuti me õiguskomisjonis üritasime liiklusseadusesse sisse saada ja saimegi sinna potentsiaalsete mõrvarite ehk sarijoodikute šokivangistuse klausli. Me jõudsime niikaugele, kuigi opositsioon võitles ikka 46 jalaga selle vastu. Nüüd kuuleme meediast, et eriti julmal moel tapjale, poisile, kes piinas oma isa ja uputas ta lõpuks ära, määras kohus lõppkokkuvõttes üheksa aastat vanglakaristust. Üheksa aastat! Mitte 90, vaid üheksa. Siit küsimus: kas opositsioon ja kohtusüsteem soosivadki leebet suhtumist tapjatesse või potentsiaalsetesse tapjatesse? 

Aitäh! Mina ei julge kindlasti sellist seisukohta võtta, nagu üks või teine soosiks üht- või teistsugust karistuspoliitikat. Ma ütlen siiski niipalju, et ma olen täiesti veendunud, et kõikides kohtuasjades mõistetavad karistused on kooskõlas asja tehioludega ja süüdlase süü suurusega. Lõppastmes on ju kõikides kohtumenetlustes võimalik ka karistuse seaduslikkust kontrollida, selleks ongi kriminaalprotsessis alati esindatud riik prokuratuuri vahendusel. Kui prokuröri arvates tundub üks või teine kohtu poolt kohaldatud karistus hälbivat süüprintsiibist, siis on tal alati võimalus esitada selle peale edasikaebus ning paluda küsimust kontrollida kõrgema astme kohtus, kuni Riigikohtuni välja. Ma arvan, et see on iseenesest piisavalt tugev garantii, tagamaks seda, et Eesti kohtute mõistetavad karistused oleksid kooskõlas karistusseadustikus seadusandja paikapandud põhimõtetega. 

Liisa Oviir, palun!

Aitäh! Mis on teie hinnangul individuaalkaebuse või siis konstitutsioonikohtu temaatika puhul kõige suurem tugevus, et sellist reformi läbi viia?

Tänan selle küsimuse eest! Seda küsimust väga laialt võttes võiks muidugi pikalt rääkida. Aga ma saan aru, et küsimus puudutas eeskätt Riigikohtu praktikast tuletatud individuaalkaebuse temaatikat. Nii nagu ma oma ettekandes kirjeldasin, tegemist on sellise kohtupraktikas väljakujunenud täiendava kaebevõimalusega, mille on loonud elu ise. See esimene otsus 2003. aastal, mille Riigikohtu üldkogu tegi, puudutas ühte kinnipeetavat. 2002. aastal vastu võetud karistusseadustik vähendas tema kuriteo eest mõistetud karistuse määra sedavõrd, et talle kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistus ei olnud enam ühildatav karistusseadustikuga. Kui Riigikohus seda kaebust analüüsis, siis selgus, et sellise olukorra jaoks ei olnud tollases õiguskorras mingit kaebekorda, seadusandja ei olnud isikule ette näinud kaebeteed, kuidas kohtu ette pääseda ja oma küsimus tõstatada. Sellise olukorra lahendamiseks ütles Riigikohus, et põhiseadusest tulenevalt peab igaühel olema võimalus oma kohtuasjaga kohtu ette tulla, ja lahendas kaasuse ise. See näitab, et tegemist on õiguskorras leidunud lünga kaotamisega ja eesmärk on ikkagi üksikisiku põhiõiguste kaitse. 

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kui palju on Eestis vahekohtulahendeid? Kas kõikvõimalikke arbitraaže ja töövaidluskomisjone on Eesti kohta hinnanguliselt vähe või palju? On see proportsioon teie arvates praegusele ühiskonnale iseloomulik või on neid lihtsalt palju?

Tänan selle väga huvitava küsimuse eest, aga pean tunnistama, et statistikat mul praegu käepärast ei ole. Minu enda isiklik mulje või kogemus ütleb seda, et vahekohtulahendeid on Eestis pigem vähe, mis on ka, niipalju kui ma olen aru saanud, Euroopas üldisem tendents. Nendes riikides, kus on tugev kohtusüsteem ja võimalus saada oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtult abi, moodustatakse vahekohtuid vähe. Ilmselt on sellega põhjendatav ka see, miks Eestis vahekohtumenetlus vähemalt minu hinnangul väga levinud ei ole.

Hanno Pevkur.

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees, aitäh ülevaate eest! Natukene juurdlen ja mõtlen koos teiega edasi individuaalkaebuse ja ka Riigikogu rolli teemal. Te oma sõnavõtus ütlesite, et individuaalkaebusega võib Riigikohtu poole pöörduda, selleks et vaidlustada Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsust, samuti valimiskomisjoni otsust või toimingut. Ma natuke mõtisklen koos teiega, kas Riigikogu juhatuse otsuse alla käivad ka istungi juhtimisel suulises menetluses ilma kirjaliku vormistamiseta tehtud otsused. Elik milline on Riigikogu liikme õiguslik kaitse ja kas Riigikogu liige võiks kodukorra vaidlustamiseks individuaalkaebusega ka otse Riigikohtusse pöörduda? Siit tulenevalt ütlen välja oma isikliku arvamuse põhiseaduslikkuse kolleegiumi või selle eraldi menetluse kohta, et võib-olla ei ole see mõistlik. Aga mida teie arvate, kuidas kaitsta Riigikogu liikme õigusi siin saalis?

Aitäh! See lause, mille te ütlesite minu ettekande põhjal, pärineb kehtivast põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusest. Siin ei räägi me millegi uue loomisest, vaid olemasolevast normist, mis sellise õiguse muu hulgas Riigikogu liikmele tõesti ette näeb. Aga täpsemaks ma minna ei saa, sest tuleb tunnistada, et vastavat praktikat ei ole. Kui palju selliseid pöördumisi Riigikohtu poole on olnud? Ma ei julge öelda, et neid üldse pole olnud, aga neid on olnud erakordselt vähe. Seetõttu ei ole kujunenud ka kohtupraktikat selles asjas, milliseid üksikküsimusi saab vaidlustada, milliseid mitte ja millised on võimalikud lahendusvariandid.

Jürgen Ligi.

Aitäh! Härra Riigikohtu esimees! Mulle jäi kõrva teie märkus, et kohtunike ja teiste riigiteenistujate palga indekseerimine on vale. Sisuliselt on tegemist palga külmutamisega. Mina külmutasin enda ja valitsuse palka pikki aastaid ja peatasin selle seaduse toimimist, aga see oli kindel tahe. See külmutamine ei ole olnud kellegi tahe, see on olnud kellegi esitatud sõnastuse tõlgendus, mis ei ole vastanud parlamendi tahtele. Kas selline vale indekseerimine saab olla õiguspärane? Mida peaks parlament tegema olukorras, kus keegi alati leiab, et poliitiliselt ongi võimatu oma palgaga tegelda? 

Aitäh selle küsimuse eest! Sellest küsimusest ma järeldan, et meie seisukohad langevad ühte, selles mõttes, et ka Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et indekseerimisnorm on sellisel kujul ilmselgelt valesti kirja pandud. Tõenäoliselt on rakenduspraktika, mis mitme aasta jooksul pärast seaduse jõustumist on ellu kutsutud, lähtunud sellestsamast arusaamast. Mida teha? Ma arvan, et kui parlament juba ise näeb, et õigusnorm on ebaõnnestunud, ja rakenduspraktika on ka parlamendi arvates läinud vales suunas, siis ongi ülim aeg võtta ette selle sätte revisjon ja sõnastust parandada, sõnastades seaduse ümber niiviisi, et see vastaks parlamendi tahtele. 

Madis Milling.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Põhiseaduse § 148 lubab vajaduse korral luua erikohtuid. Riigikaitsekomisjonis on olnud diskussioon näiteks Kaitseväe kohtu loomise üle. Milline on teie seisukoht, kas Kaitseväe kohus institutsioonina võiks eksisteerida juba ka rahuajal, kriisiajal loomulikult?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma õigesti mäletan, siis seesama teema oli arutlusel ka selle aasta kevadel Eesti Reservohvitseride Kogu korraldatud konverentsil. Seal oli kõne all küsimus, kas Eestis oleks vaja eraldi kaitseväeliste kuritegudega tegelevat kohut. Enne aastat 1940 selline kohtusüsteemi eriharu Eestis eksisteeris ja paljudes välisriikides on see samuti olemas. Meie kaasaegse kohtusüsteemi ülesehitamisel on pigem lähtutud siiski arusaamast, et me ei loo eraldi kohtuid mingite teatud liiki kohtuasjade lahendamiseks. Siin on ainult üks erand – halduskohtud esimeses astmes. Ülejäänud juhtudel – erinevalt paljudest teistest riikidest, kus on näiteks eraldi maksukohtud, eraldi perekonnakohtud jne – Eestis seda teed ei ole mindud. On pigem otsustatud, et me tegeleme kohtunike spetsialiseerumisega ja kui on mingid väga spetsiifilised valdkonnad, siis sellistes asjades mõistavad õigust eriettevalmistuse saanud kohtunikud, kes valdkonda süvendatult tunnevad. Sellest tulenevalt ma isiklikult arvan, et ka kaitseväeteenistust puudutavate kuritegude puhul ei ole eraldi kohtuharu loomine otstarbekas. Seda juba ainuüksi põhjusel, et vaadates praegust kohtustatistikat, me näeme, et kaitseväeliste kuritegude pinnalt alustatud kriminaalasju ja kohtuasju on väga üksikuid, nende arv on väga väike.  Alati, kui me arutame selle üle, kas oleks vaja spetsialiseerumist või abstraktselt eraldi näiteks kohtuharu, siis põhiküsimus on asjade arv. Asjade arv on ju see, mis on siin määrava tähendusega. Kui asju ei ole, siis pole ka põhjust eraldi õigusemõistmise institutsiooni luua. 

Kalle Laanet.

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Ma jätkan Hanno Pevkuri algatatud debatti. Kui siin saalis tekib näiteks Riigikogu liikmel arusaam, et Riigikogu juhatus või istungi juhataja on rikkunud kodu- ja töökorra seadust, mis tahes põhjusel, siis kas sellel Riigikogu liikmel on õigus pöörduda Riigikohtusse hinnangu saamiseks?

Tänan selle küsimuse eest! Veel kord ütlen, et need võimalused on ette nähtud kehtivas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses. Kui seal vastav alus esineb, siis loomulikult peab Riigikohus selle kaebuse või taotluse läbi vaatama. 

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Aeg-ajalt me ajakirjanduse vahendusel näeme, et mõne kohtuotsuse puhul saaks rahva õiglustunne justkui kannatada ja selle üle on ühiskonnas väga suur diskussioon. Kas teie arvates on see Eesti ühiskonnas üldse probleem ja kui see on probleem, siis mida peaks tegema, et kohtuotsus ja rahva õiglustunne oleksid samaväärsed? 

Aitäh! See on kohtunikele võrdlemisi sageli esitatav küsimus, milline on rahva õiglustunde ja kohtuotsuste omavaheline kooskõla. Alustada võiks sellest, mis asi on rahva õiglustunne, mis seda väljendab või kuidas seda mõõta. Aga veel kord, mis puudutab kriminaalasju, mille puhul seda küsimust eeskätt tõstatatakse, siis rahva õiglustunnet peaksid seal väljendama kaks komponenti. Üks on rahvakohtunike kaasamine õigusemõistmisesse, mis tähendab seda, et keerulisemates kriminaalasjades ei mõista õigust ainult, ütleme niiviisi, eebenipuust tornis elav juriidiliselt ettevalmistatud kohtunik, vaid ka rahvas ise osaleb õigusemõistmises ja otsuse tegemises. Kolmeliikmelises kohtukoosseisus on ju kaks rahvakohtunikku ühe professionaalse kohtuniku kõrval. See on üks koht, kus minu meelest võiks rahva osalust õigusemõistmises veelgi edasi arendada. Ma pean tunnistama, et rahvakohtuniku instituut on viimasel ajal jäetud suhteliselt unarusse. Justiitsministeerium ei ole minu arvates sellele piisavalt tähelepanu pööranud, sellega võiks edasi tegelda. Aga teine komponent – tulles tagasi kriminaalprotsessi juurde – on see, et riiki tervikuna esindab kriminaalprotsessis prokuratuur. Teisisõnu, kui prokuratuur tunneb, et mõistetud karistus ei ole kooskõlas süüdlase süü suurusega ning on ilmselgelt ebaõiglane, siis edasikaebamise kaudu saabki ta kujundada kohtupraktikat selles suunas, mida avalikkus tema hinnangul eeldab. 

Kristen Michal.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, see ettekanne oli kahtlemata huvitav. Ma küsin võib-olla sellist lihtsamat asja. Justiitsvaldkonnas arutatakse tihtipeale kohtunike arvu üle, et kas neid on piisavalt, ja siis arutatakse seda, kuidas kohtumenetlused aegade jooksul on läinud. Siia on seda statistikat ka lisatud. Ma küsin kohtumenetluse kiiruse kohta, mis on inimeste ja majanduse jaoks oluline. Kuidas teile tundub, kuidas sellega lood on? Kas see on piisav või peaks menetlus muutuma kiiremaks, et inimesed saaksid aru, et kohtusse minek on väga tugev võimalus oma õigusi kaitsta? Mis trende te prognoosite? Kas te äkki näete mingisuguseid võimalusi olukorda parandada või on teil lausa soovitusi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ettekandele, mille ma siia saatsin ja tegin ka kirjalikul kujul parlamendile kättesaadavaks, on lisatud vastavad statistilised ülevaated. Kui neid lugeda, siis saab selgeks, et Eestis on kohtuasja arutamise keskmine aeg, ma ütleksin, lausa muljet avaldav. Tsiviilprotsessis arutatakse asi esimeses astmes ära keskmiselt saja päevaga, tegelikult arutatakse natuke kauem, aga peaaegu saja päevaga. Mingis mõttes me olemegi jõudnud selle eesmärgini, mille minu mälu järgi vist aastal 2011 moodustatud koalitsioon endale seadis: sada päeva kohtumenetluse keskmiseks ajaks. Nüüdseks on see saavutatud. Seda muidugi suuresti tänu sellele, et kohtusüsteem sai kohtuasjade lahendamiseks juurde palju lisaressursse, eeskätt kohtujuristide instituudi loomise kaudu. Ega keegi ei eitagi, et see tõhus panus õigusemõistmisesse on kaasa toonud ka kohtuasja lahendamisele kuluva keskmise aja lühenemise.
Kui me vaatame Euroopat laiemalt, siis Eesti on Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelis keskmise õigusemõistmise aja poolest olnud alati tabeli esiotsas. Me oleme ülevalt, kui mu mälu mind ei peta, kolmas. Ma ütleksin, et veel kiiremaks kohtumenetlus enam minna ei saagi. Kusjuures, kui me vaatame sellesama Euroopa Liidu õigusemõistmise tulemustabelist kohtusüsteemide finantseerimist, siis me paradoksaalselt täheldame, et kohtusüsteemile eraldatava raha hulga poolest me oleme tabeli alumises osas. Me oleme altpoolt kolmandal kohal, meist allapoole jäävad veel ainult kaks riiki. See näitab, et Eesti kohtusüsteem on erakordselt efektiivne, selle eelarveressursiga, mis kohtusüsteemile eraldatakse, suudame pakkuda parimat võimalikku õigusemõistmist. Minu arvates räägib see selgelt seda, et Eesti kohtunikkond teeb väga head tööd.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mis puudutab Kaitseväe kohtu loomist, siis ütlen repliigi korras täienduseks, et see oleks praktiline ja realistlik ning selle teema ümber võiks tekitada arutelu. Aga minu küsimus puudutab seda, et Riigikogu menetluses ei ole Riigikohtu lahendi täitmise ja rakendamise eelnõu. Selliseid lahendeid on 11. Milliseid takistusi on selline olukord reaalselt loonud Riigikohtu tegevusele ja tööle ehk Riigikohtu menetlusprotsessidele laiemalt? 

Aitäh! Alustan selle küsimuse algusest. Loomulikult toetan minagi igasugust arutelu, ka riigikaitsekohtu loomise teemal. Ma arvan, et kevadine Eesti Reservohvitseride Kogu korraldatud konverents oligi üks selline foorum, kus nende asjade üle mõtteid vahetati.
Aga tulen nüüd Riigikohtu esimehe ettekandele lisatud statistilise ülevaate juurde, mis peegeldab Riigikohtu nende lahendite täitmist, mis on tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Jah, sellist statistikat me teeme. Oma iga-aastase ettekande juurde olen selle tabeli pannud just selle mõttega, et juhtida parlamendi tähelepanu nendele kohtadele, kus oleks vaja Riigikogu sekkumist. Öelda, et see situatsioon mõjutab Riigikohtu tegevust, ei saa. Pigem mõjutab see ikkagi üksikisikute õiguste realiseerimist ühes või teises valdkonnas, sest kui puudub põhiseaduspärane regulatsioon, siis on ju selge, et kodanikuühiskonna toimimine on raskendatud. Kui tulla veel Riigikohtu juurde ja küsida, mida see meile tähendab, siis tuleb öelda, et kindlasti seda, et võib-olla mingisugust analoogiliselt juba lahendatud kaasust tuleb veel ja veel käsitleda, mis oleks ju tarbetu, kui parlament seadusmuudatuse ära teeks. Selline mõju Riigikohtu tegevusele võib tõesti olla. Aga laiemalt tahan ma siiski öelda, et mitte üheski riigis ei ole põhiseaduskohtu otsuste täitmiseks mingit sunnimehhanismi. See baseerubki ikka võimude lahususe põhimõttel, ka sellel, et ühelt poolt mõistab kohtusüsteem õigust seadusandja etteantud seaduslikes piirides ja teiselt poolt võtab seadusandja siiski täitmiseks ka need põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendid, kus kohtusüsteem on osutanud, et üks või teine säte ei ole põhiseadusega kooskõlas. 

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Tuletan meelde, et sõna võtta on võimalik fraktsioonide esindajatel. Esimesena Keskerakonna fraktsiooni esindaja Jaanus Karilaid, palun!

Hea juhataja! Riigikohtu esimees! Lugupeetud kolleegid! Iga-aastane Riigikohtu esimehe ülevaade kohtute tegevuse põhiküsimustest keskendus sel aastal isikute põhiõiguste kaitse süsteemi tõhustamise vajadusele ja võimalustele. Seega, seekord mitte niivõrd otseselt õigusloome kvaliteedi probleemidele, vaid pigem kehtivast õiguskorrast tulenevatele lahendamist vajavatele probleemidele. Tõepoolest, ei saa vaielda, et Eestis on isikute põhiõigusi tagava õiguskorra kujundamise ülesanne esmajoones parlamendil ning oluline roll sealjuures on seadusandliku ja kohtuvõimu koostööl, et ennetada võimalikke põhiõiguste rikkumisi.
Ettekandes mainitud vangistusseaduse muutmise küsimuses – tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2016. aasta otsusest, milles sedastati, et Eesti on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 nõudeid, piirates ülemäära kinnipeetavate juurdepääsuõigust osale internetilehekülgedele, täpsemalt öeldes, Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehele – jõudsime välja selgitada, et vangide internetikasutuse küsimuses tegeleb Justiitsministeerium praegu laiemalt lahenduste otsimisega. Eelkõige sellega, kuidas saavutada tasakaal vangide õiguste ja turvalisuse vahel, et just viimane ei kannataks. Samuti analüüsitakse praegu ministeeriumis tehnilisi võimalusi, kuidas senisest laiemat internetivabadust tehniliselt tagada. Hetkel pole paraku ühtegi n-ö valmis lahendust või dokumenti olemas, aga teema on siiani Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna ja vanglate osakonna koostöös aktuaalne ning jõuab loodetavasti veel selle Riigikogu koosseisu ajal eelnõu kujul õiguskomisjoni. Teine teema, mis seondub vangide valimisõigusega, haakub küll rohkem põhiseaduskomisjoni valdkonnaga, kuid Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talitusest teatati, et seda probleemi on nüüdseks analüüsitud ning juba lähiajal võiks vastav eelnõu valmida. Kolmanda teema puhul, nimelt ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise küsimuses, mis on seadustatud vaid osas kohtumenetlustes, on ilmselt vägagi problemaatiline ühtse sobiva lahenduse leidmine, arvestades tõsiasja, et menetlused eri õigusvaldkondades on juba puhtolemuslikult niivõrd erinevad ning väga erineva keerukuse ja mahukusega. Peale selle mõjutab menetlusaega ka osaliste paljusus, nende tegevus ning suhtumine kohtuasja lahendamisse, samuti kohtute üldteada suur töökoormus, mis omakorda seondub otseselt riigi ressursisuutlikkusega. Aga mõistagi ei saa keerukusega ühtegi tegematajätmist õigustada ning sobiva tasakaalustatud lahenduse leidmiseks tuleb eesmärgipäraselt edasi töötada.
Lõpetuseks tahan tähelepanu juhtida veel ühele olulisele asjaolule, millel Riigikohtu esimees oma ettekandes ei peatunud, kuid mis selgub kohtute tegevuse statistika materjalidest. Jutt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve lahenditest, mis eeldavad seadusandja tegevust, kuid mille täitmiseks ei ole seadusandja veel asjakohast eelnõu menetlema asunud. Ülevaate kohaselt on praegu 11 kuni kuue aasta vanust Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendit, mille täitmiseks ei ole Riigikogus eelnõu menetlema asutud. See on tegemata töö, mis aga paraku ei sõltu üksnes Riigikogu komisjonide tahtest. Eri seaduste Riigikohtus põhiseadusvastaseks tunnistatud sätted vajavad kordategemist, esmalt analüüsimist ja kooskõlastamist ministeeriumide kui n-ö pädevuskeskuste ja Vabariigi Valitsuse tasandil. Kindlasti ootame valitsuselt suuremat initsiatiivi. Positiivsena tuleb märkida, et aasta jooksul on seadusandja suutnud täita kolm põhiseaduslikkuse järelevalve lahendit ning praegu on parlamendi menetluses veel kaks seda eesmärki teenivat eelnõu. Aitäh ettekande eest ja jõudu tööle!

Järgmisena Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laanet, palun!

Austatud juhataja! Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Hea Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Ma pöördun teie poole, pidades meeles kolme märksõna: esimese ja teise astme kohtute eelarve menetlus, kohtunike palk ja loomulikult kaalutlusõiguse vähenemine. Kõik see läheb ühise nimetaja alla, milleks on kohtuvõimu sõltumatuse piiramine.
Me teame, et Riigikohtu esimees pöördus 6. juunil 2017. aastal kohtute haldamise nõukoja palvel riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu asjus Riigikogu poole. Õiguskantsler on juba viidanud põhiseaduse rikkumisele, sest valitsuskoalitsioon soovib pisendada parlamendi rolli, kuid on ka teine väga tõsine puudujääk, mis puudutab kohtuvõimu. Kehtiva riigieelarve baasseaduse § 37 näeb ette, et maakohtutele, halduskohtutele ja ringkonnakohtutele riigieelarve eelnõus ettenähtud vahendite mahu muutmise või vahendite väljajätmise korral esitab Vabariigi Valitsus tehtud muudatused koos kohtute haldamise nõukoja arvamusega riigieelarve eelnõu seletuskirjas. Aga kavandatavas eelnõus 456 kavatsetakse muu hulgas tunnistada tervikuna kehtetuks §-d 35 ja 37, mistõttu ei ole kohtute haldamise nõukojal senisel kujul enam võimalik esimese ja teise astme kohtute eelarve kujundamise protsessis osaleda. Kohtute haldamise nõukoda leiab väga selgelt, et kohtusüsteemi sõltumatuse tagamiseks on vaja säilitada Riigikogu ja kohtute haldamise nõukoja roll esimese ja teise astme kohtute kui eraldiseisva võimuharu eelarve kujundamisel. Sellest tulenevalt on pöördutud rahanduskomisjoni ja Riigikogu fraktsioonide poole, et seda küsimust väga tõsiselt arutataks.
Teine teema on kohtunike palk. Eesti Kohtunike Ühing on pöördunud mitu korda parlamendi poole, viimast korda pöörduti põhiseaduskomisjoni poole 5. mail 2017. aastal. Tsiteerin Virgo Saarmetsa kirja, kus ta kirjutab sellest, kuidas palk mõjutab kohtunike sõltumatust: "Kuna ametipalk on kohtuniku erapooletuse ja sõltumatuse põhiline tagatis (koos ameti eluaegsusega) ning ametiga kaasnevaid rangeid tegevuspiiranguid arvestades enamasti kohtuniku ainus sissetulekuallikas (sh puuduvad kohtunikel igasugused lisatasud või muud hüvitised), siis on ametipalkade indekseerimine kohtunikkonna jaoks äärmiselt oluline ja viivituseta lahendamist vajav küsimus." Mina isiklikult pöördusin peale selle kirja saabumist põhiseaduskomisjoni esimehe ja liikmete poole, et kiiremas korras seda teemat arutataks. Kahjuks ei ole me sellega kuhugi jõudnud. Vastus on üldjuhul olnud ühene: Riigikogus puudub konsensus selle küsimuse lahendamiseks. Aga minu arvates ei ole seda küsimust lauale veel tõstetudki. Jah, pean möönma, et nn suitsunurkades on seda teemat arutatud, aga mitte tõsiselt.
Mis puudutab kohtunike kaalutlusõiguse pisendamist, siis see puudutab just nimelt seda vaatevinklit, mida justiitsminister on väga selgelt ajakirjanduses väljendanud, et roolijoodikutele tuleb määrata karmimad karistused. Jah, Riigikogu menetluses on nn šokivangistuse eelnõu. Need on väga halvad märgid kohtuvõimu pisendamise mõttes.
Viimaseks, mis puudutab Riigikohtu esimehe viidet meie riigi mainele vangide valimisõiguse piiramise tõttu, siis mina isiklikult põhiseaduskomisjoni esimehena olen vähemalt kaks korda arutanud seda teemat praeguse justiitsministriga. Ta on lubanud, et Justiitsministeerium valmistab ette vangide valimisõiguse eelnõu ja konkreetse kataloogi. Ma avaldan siit puldist lootust, et see võimalikult kiiresti ette valmistatakse ja eelnõu edastatakse parlamendile, et Eesti maine ei saaks rahvusvaheliselt kahjustatud.
Lõpetuseks soovin Riigikohtu esimehele ja kogu kohtuvõimule jätkuvat tahet hoida kõrgel õiguskaitse lippu ja kena lähenevat suve. Aitäh!

Järgmisena Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel Jüri Adams, palun!

Härra istungi juhataja! Palun kohe ka lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud rahvaesindajad! Vabaerakonna fraktsioon tegi mulle ülesandeks pidada selles päevakorrapunktis fraktsiooni kõne ja jättis mulle samal ajal üsna vabad käed, millest ja kuidas ma peaksin rääkima. Nii et ma tegin väikese valiku. Ma räägin kõigepealt meile Riigikohtu esimehe kõne lisana esitatud dokumentidest, kus on kirjas statistika ja arvud. Siis tahan ma natuke rääkida teemal, mispärast Riigikogu ei täida Riigikohtu otsuseid. Seda kaebust on ka sel aastal olnud korduvalt. Veel tahan rääkida mõningatel vangidega seotud teemadel, mida Riigikohtu esimees oma kõnes käsitles, ja natukene ka tulevikuprobleemidele viidata.
Kõigepealt arvulised asjad. Viimase viie aasta jooksul ei ole meie kohtute tööülesannete struktuuris toimunud põhimõtteliselt mingisuguseid olulisi muudatusi, ükski töölõik ei ole ära kadunud ega ole ka ühtegi juurde tulnud. Sellepärast on viimase viie aasta arvud tähenduslikud. Kui me vaatame üldist tendentsi, siis näeme, et kõikides kohtu töö alaliikides on toimunud järjekindel töömahu vähenemine, mis iseendast on väga positiivne. Seda arvestades peaksime tunnustama, et Eestis on kohtute tegevus ja selle aluseks olnud poliitilised otsused olnud üldiselt produktiivsed ja õiged.
Teisest küljest pean tunnistama, et kui ma püüan lugeda neid menetlusstatistika ülevaateid, mis meil siin on, siis pean tunnistama, et ma ei saa aru valdavast osast asjadest, mis siin kirjas on, ja ma arvan, et enamik Riigikogu liikmeid ei saa nendest aru. Nende juurde oleks vaja põhjalikku kommentaari, mida miski tähendab. Päris kindlasti ei tähenda need arvud seda, mida need tähendavad tavainimese arusaama järgi, et kui palju on olnud kohtuprotsesse ja millised on olnud otsused. Arvude paisutamise põhimeetod on olnud see, et meil on kohtu ülesandeks pandud väga palju selliseid asju, mis põhimõtteliselt ei peaks olema riigis kohtu ülesandeks, aga meil on nii otsustatud ja ilmselt on nii päris hästi. Teisest küljest puuduvad selles statistikas kõik need vaidluste kohtueelsed lahendid, st igasuguste vahekohtute lahendid. Ammugi ei ole juttu sellest, et näiteks suurfirmad lahendavad omavahelised vaidlused kas Stockholmi või Londoni arbitraažis. Tegelikult on siin mitmes kohas seda arvude arusaadavuse probleemi. Päris kindlasti võime öelda, et kui vahepeal ei oleks kohtutele antud oluliselt tööd juurde, siis me oleksime praegu olukorras, kus me peaksime kohtute personali suurust ja arvatavasti ka kohtunike arvu vähendama.
Üks väga oluline töö juurdeandmine toimus aastaid tagasi (ma ei oska praegu täpset aastat öelda), kui kehtestati eraldi määruskaebusmenetlus. See annab praegu laias laastus umbes 50% nendest juhtumitest, mis üldse tsiviilkohtumenetluse all on. Põhimõtteliselt saadi enne ilma selleta hakkama ja saaks ka praegu hakkama, aga nii on otsustatud. See on olnud üks meie üldiseid tendentse, mida toetavad nii Justiitsministeerium kui ka kohtute süsteem, et kui kohtute koormus ühiskonnas toimuvate protsesside tõttu väheneb, siis mõeldakse kohtutele uusi tegevusliike juurde. Ma ei kujuta ette, kui palju see maksukäsu kiirmenetlus, mis on see, mis üldse suuri arve tekitab – vahepeal, paar aastat tagasi oli 40 000 asja aastas, viimase kahe aasta jooksul olnud 30 000 asja aastas –, on n-ö arve tõstnud. Kindlasti on kohtuasjade arv peale selle uuenduse tegemist kasvanud.
Järgmine küsimus on seaduste muutmine. Mina isiklikult ei ole arvamusel, et kui Riigikohus teeb mingisuguse otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, siis algab mingisugune müstiline selle otsuse rakendamise protsess. Ma olen alati arvanud, et igasugust tööd teevad reaalsed, elavad inimesed. Arvata seda, et Riigikogu oleks ise võimeline algatama niisuguste keeruliste seaduste eelnõusid nagu relvaseadus, tsiviilkohtumenetluse seadustik või haldusmenetluse seadus, on täiesti mõttetu. Meil ei ole sellist personali ja tõenäoliselt ei näe meie komisjonide juhid ja valitsuskoalitsioon vajadust nende asjadega tegelda. Järelikult tuleb arvata, et sellega peaks tegelema Justiitsministeerium. Aga kui me vaatame, kes on need inimesed Justiitsministeeriumi palgal, kes peaksid seda sorti eelnõusid vajaduse korral tootma, siis me näeme, et nendel on küll mitmesuguseid teoreetilisi teadmisi, aga mitte mingisugust praktilise kohtumõistmise kogemust. Nii et läheme ikkagi ringiga tagasi: meie suurimad nende seaduste muutmise probleemistiku spetsialistid on kas Riigikohtus endas või peale kasvamas alama astme praktikute hulgast. Nii et võib-olla, härra Pikamäe, lõpetame selle kurtmise. Rakendage inimesi omaenda tutvusringkonnast ja alluvate seast nende eelnõude loomise protsessi, sest justiitsminister Reinsalu teie eest seda ei tee ja Riigikogus ei ole keegi võimeline seda tegema.
Kolmas küsimus on see, mida Riigikohtu esimees käsitles siin vangidega seoses. Vangide valimisõigus on habemega küsimus. Mina mäletan, et sellest räägiti juba 1992. aastal, ja räägitakse siiamaani. Küsimus on, mis on see takistus, et seda ei ole olnud võimalik teha. Mina väidan seda, et on puudunud poliitiline tahe ja teisest küljest on siin mingisugune imetlus meie ajaloo selle faasi vastu, s.o Pätsi aja vastu, kui need asjad olid hästi karmid, kui oli selge, et kui inimene satub vangi, siis ta kaotab ka valimisõiguse.

Austatud ettekandja, pean juhtima tähelepanu, et teie aeg on läbi.

Kas ka lisaaeg on läbi? 

Kahjuks küll. Ei ole võimalik aega juurde anda.

Vabandust! Ma püüan siis järgmine kord olla ajaga natukene kokkuhoidlikum.

Aitäh! Järgmisena Raivo Aeg Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Riigikohtu esimees, aitäh väga huvitava ettekande ja probleemidele osutamise eest! Minul on palju kordi tekkinud üks küsimus. Kui me räägime õiguste tagamisest, siis me pahatihti hakkame rääkima ikkagi süüdistatavate, kahtlustatavate ja vangide õiguste tagamisest. Seda viimast teemat me käsitlesime täna hästi palju, kas siis vangide õigust internetti kasutada või nende õiguste realiseerimist valimistel. Aga minu meelest me unustame pahatihti ära ühe väga olulise proportsionaalsuse printsiibi: samamoodi me peaksime ikkagi rääkima ka kannatanute ja tunnistajate õiguste tagamisest kuritegude või tsiviilvaidluste puhul. Tsiviilvaidlustes seda kannatanute poolt küll nii palju ei ole, aga kui rääkida kuritegudest ja väärtegudest, siis jäävad kannatanute ja tunnistajate pool proportsionaalsuse mõttes alla. Kes veel aga seda proportsionaalsuse põhimõtet oskaks paremini jälgida või hinnata kui justiitssüsteemi kõige kõrgem tase ehk kohtud? Edaspidi kuulaks hea meelega kõrgete kohtuinstantside hinnangut riigi tegevuse proportsionaalsusele kannatanute ja tunnistajate õiguste tagamisel. Kindlasti peab väga intensiivselt tegelema nende probleemidega, millele Riigikohtu esimees täna osutas, aga lisaks on tõepoolest palve, et ka teisele poolele piisavalt tähelepanu osutataks.
Ega tsiviilvaidlustes ei olegi väga palju teistmoodi. Seal hakkab mängima see varaline pool: kellel on rohkem raha ja kes suudab endale parema esindaja tagada, see kaldub üsna tihti tänu just sellele jõudude vahekorrale ikkagi ka võidu poolele. Tõsi küll, riik on siin väikese sammukese astunud. Alles hiljuti me menetlesime siin riigi õigusabi temaatikat just tsiviilvaidluste küsimustes. Nii-öelda maksejõuetutele klientidele osutab riik teatud õigusabi, just sellest vaatevinklist, kas üldse tasub alustada tsiviilvaidlust või mitte, aga see on ikkagi riigi poolt, ma arvan, marginaalne samm. Samas, kui Riigikohus väga kõrge ja lugupeetud institutsioonina probleemidele osutab, siis üsna tihti on seadusandja ehk Riigikogu võtnud seda arvesse ja hakanud nende probleemidega tegelema, kuigi me kurdame ka seda, et pahatihti seadusandja ei taha tegelda nende probleemidega, millele Riigikohus on osutanud.
Teine teema, millest ikka ja jälle räägitakse ja millest me tänagi siin oleme rääkinud, on menetlusviiside proportsionaalsus ja menetlustähtajad, optimaalse või mõistliku menetlustähtaja ületamine jne. Siin oli jutuks, et umbes 80% kriminaalasjade menetlemine toimub kokkuleppemenetluse teel ja kas seda on vähe või palju. Selle üle võib muidugi vaielda. Kindlasti oleks parem, kui see arv oleks väiksem. Eks me ju teame kokkuleppemenetluse asjaolusid ikkagi ka natuke, vähemalt õiguskomisjoni liikmed, kes on selle teemaga kokku puutunud. Pahatihti on see kergema vastupanu teed minek, et kohtulahend tehtaks võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Me ju teame, et kokkuleppemenetlus annab väga suure soodustuse just ...
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... süüdistatavale, kahtlustatavale, sest karistusaeg ju tänu sellele väheneb. Nii et see on väga sisuline küsimus, kas see on piisav või ei ole.
Vaatame nüüd statistikat. Näiteks on esimese astme kohtus kriminaalasja menetlemise keskmine aeg 181 päeva. Vaatame maakohtuid eraldi. Viru Maakohtus on keskmine menetlustähtaeg 257 päeva. See on üks aasta, aga see on keskmine, see ei ole veel maksimum. Seda on ilmselgelt palju. Kui Pärnu ja Harju Maakohus saavad mitu korda lühema ajaga hakkama, siis siin on, mille üle mõelda. Vaatame tsiviilasju. Härra Pikamäe arvas, et me oleme saavutanud suurepärase tulemuse, et esimese astme asjades on keskmine menetlustähtaeg 100 päeva. Jah, aga siin on jälle teistpidine proportsioon: teises astmes on see aeg 158 päeva ehk see kolmandiku võrra pikeneb. Milleni see viib? Ühest küljest tekib alati küsimus – just nende pikalt, üle keskmise aja menetletud asjade puhul –, kas mõistlik menetlustähtaeg on ületatud ja kas on ebaproportsionaalselt palju kellegi õigusi piiratud. Pahatihti pakuvad need kriminaalasjad ja menetlused huvi ka meediale, esitatakse süüdistusi küll kohtuinstantsidele, prokuratuurile, menetlusasutustele. Need keskmised näitajad on minu arvates ikkagi liiga kõrged. Kui me keskmise alla saame, siis on võimalus ka oluliselt suurendada üldmenetluste arvu. Sest kui keskmised tähtajad on nii pikad, siis ei olegi võimalust rohkem asju üldmenetlusse võtta, sest lihtsalt ei jätku kohtunikke, kes nende asjadega üldmenetluses tegeleks, ja need tähtajad muutuksid veel pikemaks ning need menetlustähtaja ületamise ja muud sellised süüdistused sageneksid veelgi, see surve muutuks veelgi tugevamaks.
Teine asi, mis on ilmselge, on see, et kui see lõputu kohtumenetlus ükskord lõpeb, siis ei mäleta ei kannatanud ega tunnistajad, pahatihti ka mitte süüdistatavad, millega see asi algas. Kohtumenetluse lõpuks hakkavad võib-olla juba ununema ka asjaolud ja tunnistajatel hakkab mälu tuhmuma, nii et ei saagi enam asjakohaseid normaalseid tunnistusi.
Nii et on küll ja küll, millega tegelda, et meie kohtupidamine muutuks efektiivsemaks ja kiiremaks. Minu meelest on vaja ka proportsionaalsuse küsimust hinnata ja sellest rääkida. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Liisa Oviir, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Riigikohtu esimees andis meile äsja hea ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Suur tänu selle eest! Mul oli väga hea meel kuulda, et iga fraktsioon oli leidnud sellest ettekandest erineva teema, mida välja tuua ja millele tähelepanu juhtida. Kõik teemad olid hästi olulised ja mitmed neist eeldavad meie, st Riigikogu panust.
Olen täielikult nõus hea ettekandjaga, et kuivõrd järgmised Riigikogu valimised seisavad ees juba 2019. aasta kevadel, on praegu õige aeg algatada arutelu kinnipeetavate valimisõiguse üle. Aga mind ennast ja ilmselt ka minu fraktsiooni kõnetas kõige rohkem üks teine teema. Teema, mis, võib öelda, muutis mind isegi veidi murelikuks. See teema on individuaalkaebuse ehk tegelikult siiski konstitutsioonikohtu temaatika. Riigikohtu esimees toetas oma ettekandes isiku õigust pöörduda individuaalkaebusega otse Riigikohtusse, juhul kui isik peab mõnda seadust või määrust põhiseadusega vastuolus olevaks. Praegu on see põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi võimalik, aga tegelikult see võimalus puudub. Põhiseaduslikkuse järelevalve saavad algatada ainult president, õiguskantsler, kohtud ning teatud juhtudel ka kohalikud omavalitsused. Kui inimene leiab, et õigusakt on põhiseadusega vastuolus, ning see õigusakt on rakendunud, on võimalik vaidlustada see kohtus ning ühtlasi paluda kontrollida aluseks olnud seaduse või määruse põhiseaduspärasust. Kui õigusakt pole veel konkreetselt rakendust leidnud, saab igaüks pöörduda ju õiguskantsleri poole. Õiguskantsler omakorda peab hindama seaduse või määruse vastavust põhiseadusele, ta saab teha ettepaneku õigusakti muuta ning kui tema ettepanekut ei järgita, saab õiguskantsler pöörduda Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Seega ei ole minu hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalves lünka. Kui kellegi põhiõigusi rikutakse, saab ta kaebuse esitada. Kaebuse saab esitada ka siis, kui seadust pole veel rakendatud, aga see tundub sellegipoolest põhiseadusvastane.
Riigikohtu esimees tegi ettepaneku süsteemi reformida ning muuta individuaalkaebus võimalikuks. Mida see siis tähendab? Kindlasti tähendab see õiguskantsleri rolli pisendamist. Kui inimesel on võimalus pöörduda otse Riigikohtusse, miks peaks ta siis pöörduma õiguskantsleri poole?
Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem on minu hinnangul tegelikult õnnestunud ning vajadus muutuse järele puudub. Nii õiguskantsler kui ka madalama astme kohtud toimivad filtrina ning nii välditakse ju Riigikohtu ülekoormust. Asjaolu, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosneb haldusõiguse, riigiõiguse, tsiviil- ja karistusõiguse spetsialistidest, kohtunikest, on selle süsteemi väga oluline tugevus.
Üks teema veel. Täiusliku kaebuse kirjutamine ei ole tegelikult väga kerge, selleks õpitakse koolis üsna mitu aastat. Keskmine inimene, kui tal puudub eriharidus, jääb tavaliselt sellega  jänni, kui tal pole just võimalik endale kallist advokaati palgata. Samas, kui isik pöördub kõigepealt õiguskantsleri poole, saab õiguskantsler kaebust täpsustada, seda laiendada, valada selle õiguskeelde ja tagada seeläbi selle, et saavutatakse maksimaalne tulem. Kohus peab jääma esitatud kaebuse piiridesse, õiguskantsleril tegelikult seda kohustust pole.
Lisaks väike mõtteharjutus. Mina väidan, et konstitutsioonikohus tegelikult vähendab kaitse võimalusi. Riigikohus ei võta menetlusse keskeltläbi 98% esitatud asjadest. Seega, kui individuaalkaebusega minnakse otse Riigikohtusse ja Riigikohus 98 juhul 100-st ei võta asja menetlusse, siis pärast ei ole ju mõtet enam õiguskantsleri poole pöörduda. Ainus koht, kuhu siis on veel mõtet pöörduda, on Euroopa Inimõiguste Kohus, mistõttu sellise lisainstantsi moodustamisega, usun ma, me vähendame riigisisese kaitse võimalusi ja suurendame Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiste hulka Eestis.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Ühtlasi teeb Riigikohtu esimees ettepaneku, et ka parlamendi vähemusel võiks olla õigus abstraktse normikontrolli eesmärgil otse Riigikohtusse pöörduda. Nagu hea Riigikohtu esimees oma kõne kirjalikus variandis ütles: "Eelnimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tendentse silmas pidades olen endiselt seda meelt, et parlament võiks kaaluda abstraktse normikontrolli algatamise pädevusega isikute ringi laiendamist. Nii puudub meie õiguskorras endiselt n-ö fraktsioonikaebuse instituut ehk parlamendi vähemuse õigus pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalve korras Riigikohtu poole. Viimase võimaluse seadustamine võiks muu hulgas oluliselt vähendada obstruktsiooni kasutamist parlamendi ööistungite vormis." Ma ei ole kindlasti ööistungite toetaja. Küsimus on aga, kas see pakutud lahendus oleks selle konkreetse probleemi kõige parem ja adekvaatne lahendus. Eelmises valitsuses peetud sellekohastel debattidel olin ma väljakäidud ideedele vastu ja sama veendunult vastandun ma sellele teemale ka täna. Sellise algatuse elluviimise korral moodustuks kohtu juurde Riigikogule nn ülemkoda. Mitte ükski eelnõu ei saaks seaduseks enne, kui kohtunikud on nii otsustanud. See on aga tulem, mida tuleb vältida. Ma usun siiralt, et see riivaks oluliselt võimude lahususe printsiipi. Meil ei ole õigus kohtunikku sellesse positsiooni panna. Meil ei ole õigust ka riiki sellesse positsiooni panna. Eesti on parlamentaarne riik ja Riigikogu võimu ei tohi piirata ei täitevvõimu ega ka mitte kohtuvõimu kasuks.
Kohtusüsteem on riigi usaldusväärsuse ja stabiilsuse oluline garant. Loomulikult, kui süsteem on katki, tuleb seda parandada. Kui aga süsteem töötab – ja minu hinnangul see tegelikult töötab väga hästi –, siis muutmist muutmise enda pärast või ilu nimel tuleks vältida. Meil on olemas põhiseaduslikkuse järelevalve hästi töötav süsteem, Riigikohtu juures tegutsev kolleegium saab oma tööga suurepäraselt hakkama ja minu hinnangul praegu toimiva süsteemi muutmise vajadust ei ole. Kui tuua selle vajaduse aluseks ühe 2003. aasta kaasuse näidet, siis ma usun, et see ei ole see põhjus, miks hakata toimivat süsteemi muutma. Kohtusüsteemi järjepidevuse ja stabiilsuse tagamine on kindlasti üks nendest kohtadest, kus konservatiivsus omadusena on positiivne. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnasoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja ühtlasi selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ühtset patendikohut käsitleva lepingu ning ühtse patendikohtu Põhjamaade ja Balti riikide piirkondliku talituse asutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 441 teine lugemine. Palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu te mäletate, eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis 1. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 5. juuniks kella 17-ks Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Majanduskomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist oma 6. juuni istungil, kus samuti ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei tehtud. Seega tegime menetlusliku otsuse esitada eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu päevakorda 8. juuniks ehk tänaseks ja teha ettepanek panna see eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 441 lõpphääletusele. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ühtset patendikohut käsitleva lepingu ning ühtse patendikohtu Põhjamaade ja Balti riikide piirkondliku talituse asutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 441. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 440 teine lugemine. Taas kord on hea meel paluda ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liige Deniss Boroditš. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! See eelnõu on vägagi seotud eelmise eelnõuga, mille me just seadusena vastu võtsime. Selle esimene lugemine toimus siin saalis samuti 1. juunil ja ka selle kohta ei laekunud muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 5. juuniks ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid. Samas pöördus komisjoni poole Justiitsministeerium mõne ettepanekuga, mille me esitame komisjoni muudatusettepanekutena.
Esimene muudatusettepanek käsitleb eelnõu § 1 punkti 1, ettepanek on muuta pealkirja. Eelnõu § 1 punktis 1 tehtava Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduse pealkirja muutmisega seoses on vaja muuta nimetatud seaduse pealkirja veel kasuliku mudeli seaduses, patendiseaduses ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses. Nii et see on suhteliselt tehnilist laadi muudatus. Teine muudatus, mida me komisjonis otsustasime eelnõus teha, puudutab seaduse jõustumist.
Samuti on kohane juhtida tähelepanu sellele, et komisjoni poole pöördus Justiitsministeerium palvega täiendada eelnõu kirikute ja koguduste seaduse muudatustega. Komisjoni enamus leidis, et kuna siis oleks tegu kobarseadusega, ei ole kohane arutada seda selle eelnõu raames, kuigi praktiline mure on täiesti olemas.
Me tegime komisjonis ka menetlusliku otsuse saata eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogus 8. juuniks ehk tänaseks ja meie ettepanek on teine lugemine lõpetada. Komisjon otsustas samuti, et kui teine lugemine lõpetatakse, võiks eelnõu lõpphääletus olla 14. juunil. Aitäh!

Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
Nii nagu ettekandja ütles, on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku esitas majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka teise muudatusettepaneku esitas majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 440 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud töövõimetoetuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468 teine lugemine. Ma palun komisjoni nimel ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Annan ülevaate esimese lugemise järel sotsiaalkomisjonis toimunud töövõimetoetuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 468 ettevalmistamisest teiseks lugemiseks.
Veidi informatsiooni mälu värskendamiseks. Sotsiaalkomisjon algatas nimetatud seaduseelnõu 16. mail 2017, esimene lugemine lõpetati 30. mail ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 2. juuni kell 15. Riigikogu fraktsioonid ja liikmed eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon pöördus aga juba varem, kohe peale eelnõu algatamist, arvamuse saamiseks Eesti Puuetega Inimeste Koja poole, samuti Eesti Töötukassa poole. Arvamuse eelnõu kohta saatis Eesti Puuetega Inimeste Koda, peale selle avaldas arvamust Eesti Haigekassa. Sotsiaalkomisjoni poole pöördus ka sotsiaalkaitseminister palvega täiendada eelnõu sätetega, mis võimaldavad olemasolevate riigieelarveliste vahenditega tagada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse parem kättesaadavus.
Sotsiaalkomisjon kutsus oma 5. juuni istungile osalema Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsleri Janar Holmi, tööhõive osakonna juhataja Siiri Otsmanni, tööhõive osakonna nõuniku Õie Jõgiste, hoolekande osakonna nõuniku Maarja Krais-Leoski, Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi ja sotsiaaltoetuste juhi Merlin Murumetsa, Eesti Puuetega Inimeste Koja peaspetsialisti Tauno Asuja, Eesti Töötukassa juhatuse liikme Erik Aasa ja juriidilise osakonna juhataja Ira Songisepa.
Kuulati ära Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanek ja arutati seda. Tauno Asuja rääkis komisjonile murest, et kui töövõimetoetuse saaja peab tõendama, et maksed on tehtud mitme kuu eest, kas siis tema täiendav halduskoormus ei ole ülemäära suur. Ta küsis, kas oleks võimalik lahendada seda kuidagi teisiti, näiteks võiks kaaluda sissetulekuperioodi pikendamist. Õie Jõgiste andis selgituse, et ministeeriumi tehtud ettepanek (§ 1 lõige 3) reguleerib juhtumit, kui tööandja süül on ükskõik mis maksed makstud ebaõigel ajal ja selle tõttu ületab inimese sissetulek 90-kordset töövõimetoetuse määra. Ta selgitas ka seda, et kui inimene ise seda tõendab, on kõige õigem. Kui hakata seda muutma ning viia Maksu- ja Tolliameti andmebaas ja kõikide maksude deklaratsioonid ning töötukassa andmebaas kokku tekkepõhise ja kassapõhise aruandlusega, siis see võtab pikalt aega, teiseks tekitab see ka ebamõistlikult suuri kulusid. Sellest tulenevalt tegi komisjoni liige Tiina Kangro ettepaneku jätta tekstist välja sõna "süül" – tõepoolest, tööandja ei pea tundma ennast süüdi – ja asendada see pehmema sõnastusega. Nimetatud ettepanek on tekstis nüüd sees ja enam sellist sõna nagu "süül" siin ei ole.
Jüri Jaanson küsis, et kui puhkuse- ja töötasu makstakse ühes kuus, siis võib töötukassa jagada need puhkusekuude peale, aga miks on siin kasutatud sõna "võib", aga mitte imperatiivset vormi. Õie Jõgiste selgitas, et inimese jaoks valitakse välja parim variant ja sõna "võib" annabki aluse just nimelt seda parimat varianti valida.
Muudatusettepanekuid oli kokku 12. Esimene muudatusettepanek tuleneb sotsiaalkaitseministri pöördumisest. Ta tegi ettepaneku, et kolmandal lugemisel võiks selle seaduse pealkiri olla "Töövõimetoetuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus", mitte nagu varem päevakorras olnud "Töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu". Esimene ettepanek leidis toetust. Ütlen kohe, et ka kõik järgmised ettepanekud leidsid sotsiaalkomisjonis konsensusliku toetuse. Tõsi, sotsiaalkomisjonis toimus peale esmaspäeva, 5. juuni arutelu üks arutelu veel ka 6. juunil. Muudatusettepanekutega nr 4 ja 5 korrigeeriti sõnastust ning ka neid konsensuslikult toetati.
Räägin veel mõnest sisulisest ettepanekust, mis olid olulisemad. Võib-olla on oluline markeerida ka stenogrammi huvides, et muudeti mõisteid. Eelnevas tekstis olid eriarstiabi kontekstis kasutusel terminid "hooldusravil" ja "hooldushaiglas", need asendati mõistetega "ambulatoorsel ravil" ja "statsionaarsel ravil", et võimalusi laiendada. Muudatusettepanek nr 3 tõi sisse ka sellise mõiste nagu "samal või muul haridustasemel". Ehk alati ei toimu pärast suveperioodi liikumist uuele hariduse omandamise tasemele, vaid võidakse jätkata õpinguid ka samal haridustasemel. Veel väärib võib-olla esiletoomist, et on mindud seda teed, et seaduses ei ole enam fikseeritud mitte lihtsalt 31. august (selle ajani makstakse inimesele toetust, teadmata, kas ta õpinguid jätkab), vaid on toodud sisse mõiste "mitte kauem kui 95 päeva", sest mitte kõik õppeasutused ei alusta oma tööd 1. septembril.
Sotsiaalkaitseminister esitas palve teha seaduses muudatus. Sellest olukorrast andis ülevaate Maarja Krais-Leosk. Nimelt, 2016. aastal oli kokku 208 puude raskusastme tuvastamist taotlevat alla 16-aastast last, kellele koostati rehabilitatsiooniplaan, aga 36% nendest ei kasutanud hiljem rehabilitatsiooniteenuseid, sest neil ei olnud selleks vajadust. Kui seda, kellel on teenuste järele vajadus, vaadatakse rehabilitatsiooniplaani järgi, mitte ei ole seadusjärgset kohustust seda teha, siis see annaks võimaluse säästa ligi 80 000 eurot. See 80 000 oleks sel aastal säästetav raha, kuna seadus jõustuks 1. juulist 2017 (see puudutab just seda lõiget), aga järgmistel aastatel säästetaks 160 000 eurot. Seda raha saaks kasutada rehabilitatsiooniteenust vajavate laste paremaks ja kiiremaks teenindamiseks ja toetamiseks.
Oluline on märkida veel seda, et haigekassa palve ja taotlus ühtis tervise- ja tööministri ettepanekuga, et jõustumisaeg, mis puudutab hambaravihüvitist – need on parandusettepanekud nr 11 ja 12 –, oleks 1. jaanuaril 2018. On vaja koostada tervishoiuteenuste loetelu ja just nimelt diagnoositud haigustest tulenevalt. See võtab veidi aega. Kõiki neid ettepanekuid, nagu ma eelnevalt ütlesin, toetati konsensuslikult.
5. juuni istungil tegi sotsiaalkomisjon järgmised ettepanekud: teine lugemine lõpetada, saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 14. juuniks kella 14-ks ja teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele.
6. juunil toimunud istungil vaadati neljanda ja viienda parandusettepaneku sõnastust ning kiideti heaks eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid. Ka need otsused olid konsensuslikud.
Täpsuse huvides pean kindlasti lisama, et oli arutelu, et kuna on toodud sisse teine teema, laste rehabilitatsiooniteenused, siis ka seaduse pealkiri muutub. Maris Lauri juhtis tähelepanu, et see ei ole hea seadusloome tava. Aga kõik tõdesid konsensuslikult, et Sotsiaalkindlustusamet on teinud tugeva analüüsi ja vaadanud sisuliselt, kuidas kergendada inimeste olukorda. Rehabilitatsiooniplaani koostamine, kui tegelikult seda teenust ei vajata ega kasutata, on ebamõistlik kulu ja tähendab ka inimeste täiendavat jooksutamist, aga kui seadust muudetakse nii, et see ei ole enam kohustuslik, annab see võimaluse järjekordi lühendada. Kõik komisjoni liikmed toetasid konsensuslikult ka seda, et kolmandal lugemisel oleks selle seaduse pealkiri "Töövõimetoetuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus". Tänan!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Esimesena Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma loen muudatusettepanekut nr 12, see on see jõustumistähtaja küsimus, millest te ka kenasti rääkisite. See haiguste loetelu eeldab Eesti Hambaarstide Liidu heakskiitu ja ka rahalise mõju hindamist. Palun selgitage, kas me lõpetame seaduseelnõu teist lugemist, aga pole olemas isegi rahalise mõju hindamist.

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Tõepoolest, sellepärast ongi vaja pikendada tähtaega 1. jaanuarini 2018. Kõikidele inimestele, näiteks ka diabeetikutele, peab olema tagatud diagnoosipõhine teenusevajaduse hindamine. Kõigile, kellel on õigus seda teenust saada, peab riigieelarve selle kindlasti tagama. Minister peab andma määruse, kus loetletakse diagnoosipõhiselt, milliste haiguste korral on õigus seda teenust saada. See vastab tõele. Selleks ongi vaja pool aastat analüüsida (tegelikult mitte pool aastat, tõenäoliselt vähem). See on põhjus, miks ka haigekassa ning tervise- ja tööminister pöördusid meie poole ettepanekuga mitte jõustada seda osa 1. juulist 2017, vaid 1. jaanuarist 2018.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärne ettekandja! Iseenesest on see, et rehabilitatsiooniplaani ei tehta neile inimestele või klientidele, kes seda ei vaja, väga mõistlik, selleks et teistele saaks rohkem teenust pakkuda, aga kas te oskate öelda, miks see teadmine jõudis siia saali alles praegu ja mitte varem?

Suur tänu selle küsimuse eest! Seesama küsimus oli arutelu all ka meil ja mitte ainult selle eelnõu raames, vaid ka siis, kui selgus, et teatud rehabilitatsiooniteenuste jaoks on raha otsas. Tõepoolest, 2016. aastal  Sotsiaalkindlustusametis tehtud analüüsis tõdeti, et suur hulk neid, kellele seda plaani seaduse kohaselt peab tegema ja kes peavad seda kasutama, seda teenust ei vaja. Plaani peale kulutatakse raha, aga teenus jääb tegelikult nagunii kasutamata. Miks see teadmine alles nüüd siia jõudis? Võin öelda, et ju siis nüüd asuti olukorda paremini analüüsima ja anti ka selgemad käsud selle jaoks.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Kas kolleegidel on soovi läbirääkimisi pidada? Siiski, Ain Lutsepp soovib küsida. Palun kõigil registreerida küsimus õigel ajal! Küsimuse esitamiseks on võimalik registreeruda ka juba ajal, kui teised veel küsivad. Palun, Ain Lutsepp!

Palun vabandust, härra eesistuja, ja aitäh ka! Küsimus ettekandjale. Palun ikkagi veel kord põhjendada, miks on sellega nii kiire. Siin ei ole ka Eesti Haigekassa nõukogu kas või üldsõnalist arvamust juures. See puudutab muudatusettepanekut nr 12, mida te juba käsitlesite Krista Aru küsimusele vastates. 

Suur aitäh! Miks on selle seadusega nii kiire? Seda sai esimesel lugemisel ja ka eelnõu algatamisel selgitatud. Tulemas on suvi, see oleks eeldanud, et näiteks need inimesed, kes õpivad, võtavad ennast selleks ajaks töötukassas arvele. 1. juulil kehtima hakkav seadus annab nendele inimestele võimaluse seda mitte teha, vaid selle toetuse maksmist jätkatakse. See on see põhjus. Miks muutub see tähtaeg ja ei rakendu see, mis on kirjas muudatusettepanekutes nr 11 ja 12? Me ei taha uuesti tekitada olukorda, kus teatud hulk inimesi, kellel on teatud diagnoosiga haigus, ei saaks hüvitist. Selleks et koostada korrektne nimekiri, on vaja rohkem aega. See seaduse punkt jõustub 1. jaanuarist 2018. 

Rohkem küsimusi tõesti ei ole. Suur aitäh ettekandjale! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita, sel juhul ma läbirääkimisi ei ava.
Laekunud on 12 muudatusettepanekut. Need kõik on esitanud sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada neid täielikult. Ma loen ette vaid muudatusettepanekute numbrid: 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 468 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jüri Jaansoni, Hanno Pevkuri, Kalle Pallingu, Meelis Mälbergi, Lauri Luige, Andres Ammase, Monika Haukanõmme, Deniss Boroditši, Yoko Alenderi, Laine Randjärve, Heidy Purga, Arto Aasa, Kalle Laaneti, Remo Holsmeri, Aivar Sõerdi ja Valdo Randpere algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 esimene lugemine. Ma palun algatajate ettekandjana kõnetooli Riigikogu liikme Jüri Jaansoni. Ühtlasi juhin tähelepanu, et kuna me kasutame küsimuste esitamisel monitori abi, siis tuleks küsimused esitada rahulikus tempos ja selgelt väljendudes. Palun, Jüri Jaanson!

Hea eesistuja! Head kolleegid! 6. aprillil 2005. aastal võttis Riigikogu vastu spordiseaduse ja see jõustus 2006. aasta alguses. Selle seaduse teine peatükk sätestas tagasiulatuvalt 2005. aasta algusest toetuse paraolümpiamängude võitjale. Seaduseelnõu seletuskirjas oli välja toodud kaks mõneti vastuolulist parameetrit: toetus määratakse ligikaudu poolteise Eesti keskmise palga suurusena ja selle toetuse määr vaadatakse igal aastal üle. Tekkis küsimus, et kui toetuse suurus peaks olema ligikaudu 1,5-kordne Eesti keskmine palk, siis milleks tuleb teha iga-aastast käsitsitööd toetuse määra indekseerimisena. Senine praktika ongi näidanud, et 12 aasta jooksul ei ole valitsus suutnud seda kordagi teha. Nii on inflatsiooni tõttu olümpiavõitja toetus nüüdseks veidi enam kui pool keskmisest palgast. Teiselt poolt vaadates läheneb see jõudsalt juba töötasu alammäärale.
Praegu saavad toetust meie 14-st elusolevast olümpiavõitjast üheksa ja peale nende ka üks paraolümpiamängude võitja. Nüüd ongi Riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühm initsieerinud ja 16 Riigikogu liiget sisse andnud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426, mis jääb sihtgruppide ehk olümpiavõitjate ja paraolümpiamängude võitjate suhtes senise spordiseaduse piiridesse. Eelnõuga soovitakse senist kogemust arvestades muuta kolme asja. Esiteks soovitakse siduda toetuse määr keskmise palgaga, teiseks määrata olümpiavõitjale 1,3-kordse keskmise palga suurune igakuine toetus ja kolmanda põhimõttelise muutusena tuua sisse ka paraolümpiamängude võitjale 0,65-kordse keskmise palga suurune toetus, mis praeguse seisuga oleks circa 750 eurot.
Lisainfoks ütlen veel, et praegu saavad olümpiavõitjad 650-eurost toetust, mis tuleneb 2006. aastal vastu võetud seadusest, kus määrati toetuse suuruseks 10 000 krooni. Olümpiavõitjate ja paraolümpiamängude võitjate toetuse kulud tuleb katta riigieelarvest. Seadusena võiks eelnõu jõustuda 2018. aasta alguses ehk järgmisest aastast.
Selline ülevaade siis. Loodan saada sellele eelnõule ja olümpiavõitjate väärtustamisele teie toetust. Tänan!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Palun, Helmen Kütt!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea seadus, suurepärane! Kindlasti saal seda toetab. Aga mul on küsimus. Miks te olete näinud ette, et paraolümpiamängude võitja toetuse koefitsient on 0,65? Minu ettekujutus on selline, et on see siis olümpia või paraolümpia, võitjad on väärt võrdset toetamist. 

Suur tänu selle küsimuse eest! Põhimõtteliselt on olümpiavõitja puhul tegemist olümpiamängude võitjaga. Paraolümpiamängude võitja ei ole olümpiavõitja, ta on paraolümpiamängude võitja. Lihtsalt humaansetel kaalutlustel on need kaks võistlust omavahel seostatud, et erivajadusega inimestel oleks elus väljundeid. Seetõttu on see võistlus, paraolümpiamängud, katkematult seotud ka olümpiamängudega. Praeguse traditsiooni kohaselt algavad paar nädalat pärast olümpiamängude lõppemist paraolümpiamängud, aga need toimuvad tõepoolest olümpismi ideed ja väärtusi kandes. Mõlemad võistlused toimuvad neid väärtusi kandes. Aga iseenesest on tegemist kahe eraldi võistlusega, eraldi üritusega, ja seetõttu ei saa me neile ka üheselt läheneda.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja, meile ka olümpiaelamusi pakkunud Jüri Jaanson! Minu küsimus läheb siit edasi. Ka mina arvan, et hoolimata sellest, et olümpiamängud ja paraolümpiamängud toimuvad eraldi – nad ei saagi toimuda ühel ajal –, väärivad mõlemate mängude võitjad võrdset tunnustamist, sest tegelikult ikkagi ühiskond, maailm ja ka sellesse sotsiaalsesse gruppi kuuluvad inimesed peavad mõlemat võitu olümpiavõiduks. Ka mina ei saa hästi aru, miks üks toetus väiksem on. Kui selleks, et eelarve võimalustest saaks katta mõlema mängu võitjate toetust, oleks vaja olümpiavõitjate indeksit pisut väiksemaks teha, kas sa oled siis sellega nõus?

Eelarve võimaluste küsimust peaks arutama pigem rahanduskomisjonis. Aga kui me räägime tunnustamisest, siis küsimus ei ole praegu niivõrd toetusega n-ö ebavõrdses tunnustamises, vaid sellises vanaduspõlve, spordijärgse elu kindlustamise meetmes, kuigi kindlasti on siin ka tunnustamise meede juures. Kui me nüüd mõtleme, miks see toetus võiks olla erinev, siis tuleb öelda, et olümpiamängud on iseenesest tunduvalt suurema kaaluga spordivõistlused kui paraolümpiamängud. Eelnõu algatajad lähtusid näiteks ka praktikast, mida kultuurkapital toetuste maksmisel on kasutanud, ja leidsid, et paraolümpiamängude võitja toetus võiks olla pool olümpiamängude võitja toetusest.
Kui me räägime sellest, kas tegemist on võrdse või ebavõrdse kohtlemisega, siis tõepoolest võib öelda, et tegemist on ilmselt ebavõrdse kohtlemisega. Aga täpselt samasugust ebavõrdset kohtlemist on ka olümpiamängude võitjate ja muude spordivõistluste võitjate vahel ning samamoodi ka näiteks paraolümpiamängude võitjate ja muude erivajadustega inimestele korraldatud võistluste võitjate vahel. Siinkohal ei ole see ebavõrdne kohtlemine iseenesest oluline. Ka Riigikohus on ühes oma lahendis välja toonud, et ebavõrdne kohtlemine ei ole keelatud, aga keelatud on lubamatu ebavõrdne kohtlemine. Lubamatut ebavõrdset kohtlemist praegu ei esine, sest tegemist on täiesti erinevate ja erineva kaaluga võistlustega. Siia võib juurde tuua veel asjaolu, et olümpiavõitjad on oma sotsiaalsete tagatiste poolest, näiteks tervisekulutuste poolest, ka praktikas tehtud tervisekulutuste poolest, mis on seotud just treeningettevalmistuse ja konkreetseteks võistlusteks ettevalmistamisega, märksa riskantsemas olukorras. Siit võibki leida selle vastuse, miks üldjuhul peaks olümpiavõitja toetus olema ... Ma ei taha öelda, et see peaks olema oluliselt suurem, ma tahan öelda, et see peaks olema korralik.

Toomas Jürgenstein.

Hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Kuidas teile tundub, kas see eelnõu võiks olla esimeseks sammuks, et tulevikus leiaks materiaalset toetust ka olümpial hõbeda või pronksi võitnud võistlejad?

Ma arvan, et tegelikult ei ole mingit vajadust seda eelnõu laiendada. Rõhutan veel kord, et see eelnõu iseenesest ei ole mingi uus algatus, vaid lähtub senisest spordiseadusest, ta on mõeldud spordiseaduse parandamiseks. Mina isiklikult ei arva, et seda eelnõu peaks edaspidi laiendama mis tahes suunas. 

Lauri Luik.

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu, et sa oled võtnud selle teema enda vedada, see on ääretult tänuväärne! Äkki sa avad natukene tausta. Kui seda olümpiavõitja toetust hakati omal ajal planeerima, kas siis olid ka diskussioonid teemal, et paraolümpiamängude võitjatele ja ka näiteks maleolümpia võitjale võiks maksta seda toetust mingisuguses teises või ka samas määras? Kui tol ajal oli analoogset diskussiooni, siis võib-olla me saaksime sealt midagi üle võtta. 

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on tõesti väga hea. Mina tollal Riigikokku ei kuulunud ja ma tean tollal toimunust vaid seda, mis seisab spordiseaduse eelnõu seletuskirjas. Küsimus oli selles, kas olümpiavõitja toetust tuleks malemängijale maksta või mitte. Sellist diskussiooni ma ei tea, küll aga võin välja tuua üldised parameetrid, mis on spordi tunnused. Spordi kui sellise puhul on tegemist ikkagi füüsilist sooritust nõudva tegevusega, teiseks on tingimata tegemist konkureerimisega. Jah, läbi aegade on olnud diskussioon selle üle, kas male on sport või ei ole. Konkurentsitunnuse alusel ja, ütleme, selliste sõbralike kaalutluste alusel male on sport, maleliit on ju ka võetud Eesti Olümpiakomitee liikmete hulka. Aga kui klassikalisest spordi definitsioonist lähtuda, siis male sport ei ole. Küsimus, kas maleolümpia võitjale võiks seda toetust maksta, on natukene teistsugune, sest maleolümpia võitjale toetuse maksmine väljuks spordiseaduse raamest. Kui me hakkame rääkima maleolümpia võitjale toetuse maksmisest, siis me peame rääkima ka paljude teiste võistluste võitjatele toetuse maksmisest. See on tõepoolest märksa laiem teema ja nõuab täiesti uut eelnõu. Tuletan meelde, et praegune spordiseaduse muutmise seadus on mõeldud ikkagi spordiseaduse parandamiseks selle seaduse enda piirides. 

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Toetan isiklikult teie püstitatud teemat ja loodan, et praegune valitsus sellega väga tõsiselt tegeleb. Mispärast teie arvates aga eelmised valitsused ei suutnud olümpiavõitja riikliku toetuse küsimust lahendada? 

Ma arvan, et peamine põhjus oli lihtsalt see, et sihtgrupp, olümpiavõitjad ise, oli hästi tagasihoidlik. Teiseks, ka olümpiavõitjate n-ö katusorganisatsioon või kogu spordi katusorganisatsioonid ja olümpiakomitee ei olnud piisavalt häälekad, ütleme niiviisi. 

Lauri Luik, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma tahan oma esimese küsimuse jätkuks lihtsalt üle korrata, et see jääks kõlama. Ma olen ilmselt sama meelt, mis teie. Kinnitage üle, kas te jagate seda seisukohta. Jah, need lähtealused võiksid olla samad, mis olid siis, kui omal ajal seda olümpiavõitja toetust hakati välja töötama, väga palju ei oleks vaja kehtivat raamistikku laiendama hakata. Võib-olla tõesti võiks paraolümpiamängude ja maleolümpia võitjatele maksta mingisuguse teatud koefitsiendi alusel, aga kindlasti mitte samas mahus, nagu makstakse olümpiamängude võitjatele. 

Jah, selle seisukohaga võib täiesti nõustuda. Ütlen veel, et kui me räägime praeguse raamistiku lõhkumisest, siis seda päris kindlasti ei tuleks teha, sest siis läheks see asi ikka väga laiali.

Laine Randjärv, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh! Toetades olemasoleva raamistiku samaks jätmist, võiks esitada veel niisuguse konksuga küsimuse: järsku tahavad ka olümpiaadide võitjad saada siis äranimetatud selles seaduses, et kõik saaksid olla võrdsed?

Aitäh! Tõesti väga hea küsimus. See on kultuurivaldkonna või õigemini haridusvaldkonna küsimus. Haridusvaldkond peab ise oma seisukohti ja mõtteid arutama. Mina siinkohal seisukohta ei võtaks. Aga ma ütlen, et siia raamistikku see kindlasti ei mahu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Vabandust, meil on plaanitud ka kultuurikomisjoni ettekanne, milleks ma palun kõnetooli kultuurikomisjoni aseesimehe Laine Randjärve. Ma palun vabandust kolleegidelt, kes juba soovisid sõna saada! Palun, Laine Randjärv, sõna on teil!

Head kolleegid! Suur tänu juhatajale! Aitäh ka Jüri Jaansonile ettekande ja vastuste eest! Kirjeldan spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 esimese lugemise ettevalmistust kultuurikomisjonis. See eelnõu oli arutluse all kolmel korral: 8. mail määrati eelnõule komisjoni ettekandja, 28. mail toimus tutvumine eelnõuga ja selle arutelu ning 30. mail tuli kõne alla spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise aja muutmine. Kui esialgu oli planeeritud esimene lugemine 6. juuniks, siis komisjoni istungil otsustati saata see Riigikogu päevakorda 8. juuniks. Siin me nüüd sellega olemegi.
Nüüd kirjeldan 28. mail toimunud arutelu, kui komisjoni istungi kolmanda päevakorrapunkti raames tutvuti spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu küsimustega. Kõigepealt tutvustas Laine Randjärv eelnõu ühe algataja Jüri Jaansoni palvel eelnõu sisu ja selgitas, et eelnõu punktiga 1 kehtestatakse olümpiavõitja riikliku toetuse määraks 1,3-kordne keskmine kuupalk ning paraolümpiamängude võitja riikliku toetuse määraks 0,65-kordne keskmine kuupalk (Statistikaameti andmetel Eestis toetuse maksmisele eelnenud aastal makstud keskmine palk). Toetuse uus määr ei või olla madalam kehtivast määrast.
Kultuuriministeeriumi esindaja selgitas, et toetusesäte on spordiseaduses alates aastast 2005 ning seda on rakendatud kümme aastat. Olümpiamängudel olümpiavõidu saavutanud isik võib taotleda toetust vanuse alusel (kümme aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniea saabumist) või püsiva töövõimetuse alusel (alates püsiva töövõimetuse tuvastamisest riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras, juhul kui töövõimekaotus on vähemalt 40%). Vanuse alusel saavad toetust kümme inimest, töövõimekaotuse tingimuse tõttu toetuse saajaid Eestis ei ole. Margus Klaan, kes oli Kultuuriministeeriumi esindaja komisjonis, lisas eeldatavate tulude ja kulude kohta, et järgmine paraolümpiamängude võitja, kes võiks toetust saada vanuse järgi, võib seda saada alates aastast 2029 ning järgmine olümpiavõitjast toetuse saaja vanuse alusel võib seda saama hakata 2019. aasta novembris.
Nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Kultuuriministeeriumi esindajad väljendasid arutelu käigus seisukohta, et olümpiavõitjate ja paraolümpiamängude võitjate toetused võiksid olla võrdses suuruses. Rahandusministeeriumi esindaja sõnul eelistab Rahandusministeerium lahendust, et toetuse suurust ei fikseeritaks spordiseaduses, vaid selle suurus määrataks iga-aastase riigieelarve seaduse teksti paragrahvis analoogiliselt mitme teise toetuse suurusega. Spordiseaduse nõue on, et see ei tohi olla väiksem kui eelmisel aastal.
Järgnesid komisjoni liikmete küsimused ja arutelud sellel teemal. Tõepoolest arutleti ka võrdsuse või ebavõrdsuse küsimuste üle, kuulati erinevaid argumente, kuid seisukohta kultuurikomisjon lõplikult ei kujundanud, sest otsustati neid teemasid veel arutada enne teist lugemist. Samuti sooviti täpsustust paraolümpiamängude võitja toetuse saamise kohta, kas see toimub ikka aastast 2029 või on olemas siiski veel mingeid täpsustatud andmeid. Selle kohta saame vastuse arvatavasti enne teist lugemist.
Küll aga leidsid kohalviibijad, et see eelnõu on väga oluline. Avaldati arvamust ka koefitsientide kaitseks, seda just seetõttu, et kümmekond aastat on see toetus jäänud samaks, ehkki praeguse seaduse sõnastuse järgi oleks olnud võimalik seda määra tõsta, aga kui koefitsienti seaduses kirjas ei ole, siis selleks erilist survet ei olegi. Siingi oli küsimus, miks ei ole seda tehtud. Sellesse ajavahemikku jäi ka ülikeeruline aeg, mida me teame masu nime all. Tegelikult oleks võinud võib-olla viie aasta möödudes 2005. aastast toetuste suuruse üle vaadata, aga siis tegeldi põhiliselt kärpimisega. Mul on hea meel, et toona ei vähendatud juba kehtivaid suurusjärke. Nii et sellised olid arutelud, mis komisjonis aset leidsid.
Küll aga tehti konsensuslik ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda. Nagu ma ennist mainisin, esimene ettepanek oli saata see päevakorda 6. juuniks, aga hiljem otsustati muuta see 8. juuniks. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslik otsus). Ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. juuni kell 17.15 leidis samuti kõigi kohalviibijate toetuse. Arutelu kokkuvõtteks saabus konsensuslik teadmine, et tegemist on väga hea eelnõuga. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Teile on küsimusi. Esimesena Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen ka sama meelt. Juba esimesele ettekandjale ma ütlesin, et see on väga hea seaduseelnõu. Aga lubage mul jääda siiski oma arvamuse juurde. Ka esimene ettekandja tõi välja, et tegemist on erineva kaaluga võistlustega. Võiks ju parafraseerida ja öelda, et tegemist on ka erinevate võimetega inimestega või paraolümpiamängudel võistlevad osaliselt piiratud võimetega inimesed. Eelmine ettekandja tõi välja, et see meede on mõeldud pigem vanaduspõlve kindlustamiseks ja sel ajal sissetuleku tagamiseks. Need inimesed vajaksid kindlasti võrdselt toetamist, võib-olla vajaksid paraolümpiamängude võitjad isegi veel rohkem toetamist. Praegu toetatakse neid kahtlemata vähem. Aga tuleb eelnõu teine lugemine. Kas te pöördute arvamuse saamiseks ka Eesti Puuetega Inimeste Koja ja teiste selliste organisatsioonide poole? Eelnõu on suurepärane, aga minus tekitab küsimust see võrdsuse teema.

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult on teil õigus jääda oma arvamuse juurde ja on hea, et see nii kindel on. Me kuulutame täna siin välja muudatusettepanekute tegemise võimaluse ja absoluutselt kõikidel on enne teist lugemist võimalik neid ettepanekuid esitada. Me ei arutanud seda, kas me teeme konkreetselt ühele või teisele organisatsioonile eraldi pöördumise. Ma usun, et me oleme nõus kõiki ettepanekuid läbi arutama. Kui me teeme kellelegi ettepaneku oma arvamust avaldada, siis võib kellelgi teisel tekkida küsimus, miks tema käest seda arvamust isiklikult ei küsitud. Nii et kõik ettepanekud on teretulnud, 22. juuni on tähtaeg ja saab esitada oma arvamust.

Jüri Jaanson, palun!

Soovin remargi korras lisada seda, millele ma rõhusin ka oma ettekandes. Tegemist ei ole lihtsalt vanaduspõlveks lisasissetuleku tagamise või vanaduspõlve kindlustamisega. Seda ma kindlasti ei soovinud öelda. Pigem on see lisakindlustus just tervise, täiendava ravi või, õigemini, taastusravi jaoks. Me oleme viimase 12 aasta jooksul näinud, et kaks olümpiavõitjat on just tervise tõttu pidanud oma olümpiakullad maha müüma. 

Aitäh selle remargi eest! Mul on siia keeruline midagi lisada.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh ettekandjale! Nüüd avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Toomas Jürgensteini! Kolm minutit lisaaega.

Hea eesistuja! Head eelnõu esitajad! Head kolleegid! Kõigepealt väga suur tänu! See on eelnõu, mille põhisuunas me tõenäoliselt keegi ei kahtle. Aga see on ka rohkeid emotsioone tekitav eelnõu, sest olümpiavõitjad on oma saavutustega meile kõigile tohutult emotsioone pakkunud. Isiklikult mulle tundub, et minu esimesed mälestused televiisorist, sellest sinisest liikuvast objektist kusagil toanurgas, on seotud just olümpiavõitja Jaan Taltsiga. Olümpiakulla võitmise eelduseks on sihikindel ja täielik pühendumine. Minu meelest on täiesti endastmõistetav, et ühiskond peab olümpiakulla võitnud inimest surmani meeles.
Aga ma keskendun oma kõnes asjaolule, et tõepoolest on praeguse eelnõu kohaselt paraolümpiamängude võitjale makstav toetus 65% olümpiavõitja toetusest. Möönan juba ette, et sellele küsimusele võib läheneda erinevalt, see on teatud mõttes maailmavaatelistest alustest lähtuv küsimus. Aga tahan eelkõige rõhutada ühiskonna arusaamade dünaamilist muutust, inimeste erinevuste märkamist ja inimestele võrdsete võimaluste pakkumist, mis on võib-olla sotsiaaldemokraatide seisukohtade aluseks.
Alustan tõdemusega, et tegelikkuses ei ole olümpiamängudel saanud alati osaleda kõik inimesed. Antiikolümpial osalesid vaid vabad inimesed ja esimestel nüüdisaegsetel olümpiamängudel 1896. aastal Ateenas võistlesid ainult mehed. Naised lisandusid Pariisis aastal 1900. Kui praegu oleks aasta 1935 ja me arutaksime toetust olümpial osalejatele, siis oleks Eestis kõne all ainult meeste toetamine. Eesti naised jõudsid olümpiale, õieti taliolümpiale 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis. Ma nimetan ka nimed: need olid iluuisutaja Helene Michelson ja mäesuusataja Karin Peckert-Forsman. Kui ühiskond arenes ja märgati, et ühiskond koosneb meestest ja naistest, siis jõuti arusaamale, et naistel on samasugune õigus olümpial võistelda kui meestel. Kui 1992. aastal oli veel 35 maad, mida naised ei olnud olümpial esindanud, siis 2008. aastal oli neid maid kolm, 2012. aastal enam mitte ühtegi. Ehkki naiste kaugushüppe- ja jooksurekordid on lühemad või aeglasemad kui meeste omad, ei kahtle keegi, et naised on samasugused olümpiavõitjad kui mehed. Minu teada on ratsasport ainuke ala, kus mehed ja naised olümpial koos võistlevad.
Kõneldes puuetega inimestest, lähen ma taas ajaloo juurde. Olümpiamängud algasid 776 e.m.a ja esimestel olümpiamängudel olid üliedukad Sparta polise võistlejad. Sparta oli võimas linnriik, kus iga mees oli sõjamees, aga sealsel elul oli ka tumedam pool. Kui sündis poisslaps, siis vanematekogu ehk geruusia vaatas sündinud lapse üle. Vigased, haiged ja liiga nõrgad lapsed jäeti mäenõlvale surema või visati kaljult alla. Puue vastandus otseselt ühiskonna ideaalile, mis tol ajal väga hästi ühtis olümpiaideaaliga.
Vahepealse 2500 aasta jooksul oleme jõudnud puuetega inimeste tunnustamiseni täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. Jah, see on olnud pikk tee, on olnud mitmeid tagasilööke, kuid eesmärk on olnud, et inimese väärtus ja väärikus oleksid tema omapärast hoolimata hoitud ja kaitstud. Ka olümpialiikumises oleme jõudnud olukorda, kus olümpiaideaalid on paraolümpiamängudel avatud ka puuetega inimestele. Mulle tundub, et me astuksime veel ühe sammu ja tunnustaksime ka ühiskonna arengut humaansuse suunas, kui meie eelnõu alusel antav toetus oleks nii olümpiamängudel kui ka paraolümpiamängudel võistelnud parimatele atleetidele ühesuurune. Aitäh!

Helmut Hallemaa, palun! Kolm minutit lisaaega.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tunnustan head kolleegi Jüri Jaansonit kahes võtmes. Oma küsimuses ma juba ütlesin, et kindlasti ei olegi see nii ammu, kui Jüri kahel korral pakkus meile olümpiaemotsioone. Kahju muidugi, et sul jäi kuld saamata, seetõttu väärib kindlasti arutamist kõigile olümpiasangaritele, ka hõbeda või pronksi saanud sportlastele, edaspidi toetuse maksmine. Teiseks tunnustan sind ka selle eest, et sa selle teema tõstatasid ja saali tõid. On kahju, et olümpiaorganisatsioon, olümpiakomitee, ja ilmselt ka selles saalis töötanud inimesed vahepealsete aastate jooksul nii häälekad ei ole olnud, sest kindlasti vajab see toetus eluga kooskõlla viimist. Kuidas, kas teha seda indeksiga või mõnel teisel moel, on kindlasti arutelu teema ja seda me saame pidada koos.
Mul ei ole nii värvikas käsitlus kui Toomas Jürgensteinil enne mind, aga on väga õige, et mõlemad sportlased, olümpiamängude võitja ja paraolümpiamängude võitja, hoolimata sellest, et nende taust on erinev, ka tulemusele on nad jõudnud erinevalt ja saavutusvõime on neil erinev, on ikkagi olümpiavõitjad. Võib-olla ei peaks selle seaduseelnõu paragrahvide seas olema mitte paragrahvi 2¹, vaid võiks tuua kahe eraldi punktina välja, et üks on olümpiavõitja ja teine on paraolümpiamängude võitja. Sellist võrdlust, mis siin oli, ma heaks ei pea. Me jõudsime juba ühe sammu teha ja tõime ka paraolümpiamängude võitja siia eelnõu teksti sisse, aga tegelikult vääriks see asi ka järgmise sammu tegemist ja edasiminekut.
Hea kolleegi Laine Randjärve sõnavõtust sain ma aru, et komisjonis oli arutluse all, et alles aastal 2029 võiksid paraolümpiamängude võitjad selle toetuse saajaks osutuda. Seletuskirjast tuleb välja, et vähemalt eelnõu ettevalmistajad on leidnud, et järgmisel aastal peaks olema kolm paraolümpiamängude võitjat ja kümme olümpiavõitjat, kes selle kategooria alla lähevad. Need arvud on kindlasti olulised, summad ei olegi nii olulised, kui vaadata tervet riigieelarve mahtu.
Kindlasti on see teema oluline, vajab lahendamist ja seda meie saadikurühm põhimõtteliselt toetab. Olen veendunud, et me selle asja lähimal ajal ka ära lahendame. Kuigi meil ei ole olnud hääletust, ja ma arvan, et siin ei olegi seda vaja, liigub meie enamuse arvamus sinna suunda, et paraolümpiamängude võitjad, käsitlemata isegi tausta, väärivad tulevases seaduseelnõus samasugust toetust. Kindlasti on olümpiavõitjad ja teisedki sportlased meie saadikud. Seda oli omal ajal Jüri, täna on Anett Kontaveit väga hea Eesti saadik maailmas. Ma ei võtakski seda niivõrd toetusena, pigem on see ikkagi meie riigi jätkuv pühendumus ja tunnustus nendele inimestele, kes oma võimete tipul olles on esindanud Eestit ja toonud Eestile kuulsust. Meie kohus on olla neile toeks nende edaspidises elus. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andres Ammas, palun!

Lugupeetav istungi juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed!

Vabandust! Laine Randjärvel on protseduuriline küsimus. Palun, Laine Randjärv!

Kuna meil käivad läbirääkimised ja minu nime nimetati – seda tegi eelmine esineja –, siis ma lihtsalt tahan repliigiga täpsustada, et kui ma rääkisin aastast 2029, siis ma tsiteerisin Kultuuriministeeriumi esindajat, ma ei öelnud, et see on minu seisukoht. Härra Hallemaa ütles, et seletuskirjas on mainitud kolme sportlast jne. Ma nimetasin, et meil tekkis komisjonis arutelu, kas see ikka on nii. Ühesõnaga, ma lihtsalt stenogrammi täpsuse huvides ütlen, et see ei olnud minu seisukoht, vaid ma tsiteerisin olemasolevat infot.

Aitäh selle täienduse eest! Nüüd on Andres Ammasel uuesti viis minutit aega sõna võtta. Ühtlasi on tal ka kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud kolleegid! Vabaerakonna fraktsioon loomulikult toetab seda eelnõu ning peab seda oluliseks ja vajalikuks. Kasutan võimalust ja tänan oma fraktsiooni, et nad lubavad mul fraktsiooni nimel rääkida seda, mis mul endal hingel on, kõnelda ühel oma lemmikteemal.
Sellel eelnõul on praktiline tähtsus konkreetsetele olümpiasangaritele, nende elujärjele, aga kõigile meile endile, kõigile Eesti inimestele on sellel suurem tähtsus spordipropaganda seisukohalt, noorte sportima innustamise seisukohalt. Iga olümpiavõiduga kaasneb ilus edulugu, neid lugusid tuleb ikka ja jälle üle rääkida. Ka toetuse suurendamine on üks võimalus neid ilusaid Eesti lugusid väärtustada. Seepärast lisan täna siia juurde ühe mõtte, varakult, et eeskätt kultuurikomisjon, aga muidugi kõik lugupeetud kolleegid võiksid seda mõtet tõsiselt kaaluda ja loodetavasti teostatavaks pidada.
Mullu oli malemaailmas ametlikult Paul Kerese aasta. Me kõik tundsime, et meie enesetunne oli veidi tõstetud, kuna Rahvusvaheline Maleföderatsioon nii otsustas. Me oleme Paul Kerese sporditees näinud oma väikese riigi saatuse peegeldust. Ma olen välismaal käies ja välismaiste sõpradega kohtudes hoobelnud, et Eesti on olnud maailmas teadaolevalt ainus riik, kes oma rahatähele paigutas maletaja. Aga praktilistes asjades Paul Kerese mälestuse jäädvustamisel oleme olnud pisut inertsemad. Kerese mälestuse jäädvustamine Tallinna linnaruumis on kehvas seisus. Mul on hea meel, et meie vastne kolleeg Tarmo Kruusimäe on selle võtnud oma sügiseste valimiste üheks võtmeteemaks. Meil on küll programm "Male koolis", aga see ei hõlma veel kaugeltki enamikku Eesti koolidest. Male ei ole valikainena meie kooliprogrammis väärikal kohal. Kogu meie malepropaganda on küllaltki tagasihoidlik, kui võrrelda mõne teise väikeriigiga, kas või Kaukaasia riikidega. Täna on siin spordiajaloolisi fakte juba toodud, lisan siia võib-olla mõnda kolleegi üllatava teadmise, et väike Armeenia on viimase 15 aasta jooksul tulnud kolm korda maleolümpia meeskondlikuks võitjaks suurriikide ees. Male kaudu on väikesel riigil võimalik ennast suuremaks teha.
Kerese saavutustest rääkides on täna seda eelnõu käsitledes paslik meenutada, et kõige muu kõrval oli Paul Keres seitsmekordne olümpiavõitja. Ta võistles Nõukogude Liidu meeskonnas, tõsi, maleolümpiatel. Keres ei olnud loomulikult selles meeskonnas mitte varumängija või statistina, vaid ikka oma laua ühe parimana.
Malele on olümpiaala staatust taotletud 1924. aastast peale. Nii nagu Eesti Maleliit on Eesti Olümpiakomitee liige, nii on Rahvusvaheline Maleföderatsioon aastast 1999 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Male olümpiale jõudmist on takistanud eeskätt olümpiaprogrammi ülekoormatus, küllap ka asjaolu, et korralikku maleturniiri on keeruline piisavalt kiiresti olümpia jaoks korraldada. Muidugi, tänapäeval ei ole vähetähtis asjaolu, et televisioonis on malevõistlust atraktiivselt näidata neetult keeruline.
Ent maleolümpia on iseseisva võistlusena toimunud 90 aastat. Sellel osaleb tänapäeval üle 150 meeskonna ja üle 100 naiskonna, nii et konkurents on kõva. See ei ole võistlus, mis kannab olümpia nime ainult edevusest. See on võistlus, millel olümpiaideaalid, millest kolleeg Jüri Jaanson kenasti rääkis, on väärikalt esindatud. Ütlen väikese lõbusa vaherepliigina kolleeg Jürile: tänapäeva tipptasemel male eeldab ka head füüsilist vormi ja tippmaletaja ettevalmistuse üks osi on kahtlemata jõusaal.
Paul Kerest me olümpiavõitjana enam tunnustada ei saa, aga meil on praegu elav maleolümpia võitja – Jaan Ehlvest, kes tuli Nõukogude Liidu meeskonna koosseisus olümpiavõitjaks 1988. aastal. See tulemus sai teoks Jaan Ehlvesti malekarjääri kõrgajal, kui ta oli teatud perioodil maailmas Kasparovi ja Karpovi järel kolmas-neljas mees. Samal aastal toimunud maailma karikavõistlustel oli Ehlvest neljas. Milline oli male koht tollases Eesti spordis ja avalikkuses, seda illustreerib kas või fakt, et nii 1987. kui ka 1989. aastal valiti Jaan Ehlvest Eesti parimaks sportlaseks. Aga nagu ma enne ütlesin, küsimus pole mitte niipalju selles, kas Ehlvest peaks tingimata lisanduma just nende väärikate persoonide ritta, kes riigilt toetust saavad. Küsimus on selles, kas me tegudega väärtustame Eesti malet, kas me loome noortele lisamotiivi, et tasub asuda maleprofessionaali keerulisele rajale, sest kui jõuad tippu, saad väärikalt tunnustatud. Ütlen siinkohal etteruttavalt, et kavatsen esitada muudatusettepaneku selle eelnõu kohta, konkreetselt selle teise punkti kohta, et 0,65-kordse keskmise brutokuupalga suurust toetust võiks edaspidi saada ka maleolümpia võitja.
Täna on siin räägitud varasema spordiseaduse raamistikust. Mina kasutan sellist kujundit, et seda raamistikku ei pea lõhkuma, seda peab natuke vuntsima, natuke renoveerima. Seda me ju ometigi võime teha. Ma loodan sellele ettepanekule tõesti laialdast toetust. Male on lahutamatu osa Eesti spordist ja kultuurist. Niisiis, nagu Iivo Nei armastas öelda, armsad malesõbrad! Ma loodan, et me astume selle väikese sammu meie jaoks – see tähendab umbes 10 000 eurot aastas –, aga suure sammu Eesti male jaoks. Aitäh!

Järgmisena Lauri Luik, palun!

Austatud kolleegid! Ilmselt keegi meist ei kahtle, et olümpiavõitja toetuse suurendamine paralleelselt elukalliduse tõusuga on igati elementaarne ja mõistlik samm. Seetõttu, Jüri, ma tänan sind, et sa oled selle asja enda vedada võtnud, kuigi see sind ennast otseselt absoluutselt ei puuduta! Kuigi ma väga ootasin sinult ka olümpiakulda, aga see on hoopis teine teema.
Natukene tahaks klaarida seda tunnustuse temaatikat, mis  eelnevatest küsimustest ja kõnedest läbi käis. Tunnustamine ja olümpiavõitja toetus on minu silmis kaks natukene erinevat asja. Kuigi olümpiavõitja toetus on ka austusavaldus või tunnustus, on meil veel eraldi tunnustusvõimalusi. Meil on elutööpreemia, mida me igal aastal jagame, ja aastapreemia ning spordiaasta tähtede võistlusel toimub samamoodi tunnustamine, mis on ühekordne, ja peale iga olümpiavõitu või olümpiamedalit peab riik samuti meie olümpiasportlasi meeles, on need siis paraolümpiasportlased või olümpiasportlased. Nii et ühekordse riikliku tunnustuse saavad kõik medaliomanikud niikuinii.
Teine pool on see olümpiavõitja toetus, millest me praeguse eelnõu kontekstis räägime. Klassikalises mõttes ei ole see minu silmis sotsiaaltoetus, vaid nagu ma mainisin, see on austusavaldus elutöö eest ja nende heade emotsioonide eest, mida olümpiasportlane on kogu ühiskonnale pakkunud. Ma arvan, et selliseks see ideaalis peakski jääma. Siin mainiti, et paraolümpiasportlased vääriksid isegi rohkem toetust. Ma olen täiesti nõus, et nende tervislikust seisundist tulenevalt väärivadki nad eraldi tähelepanu, aga ma jätaksin selle praeguse eelnõu kontekstist välja ja käsitleksin seda teemat täiesti eraldi. Meil on olemas mitmed sotsiaalsed meetmed, kuidas puuetega inimesi aidata. Nii et seda peaks tegema teisiti. Ma eeldan, et kui selle eelnõu eelkäijat ette valmistati, siis tehti teadlikult nii, et jäeti sotsiaalsed aspektid sealt välja.
Ma toetan eelkõneleja mõtet, et siin võiksid olla kirjas ka maleolümpia võitjad. Ma väga loodan, et neid meile tuleb! Aga tõepoolest, spordi baasalus – vähemalt nii olen ma sporti tehes ja lugedes seda filosoofiat enda jaoks lahti mõtestanud – on see, et kes on tugevam, see võidab. Inimkonnas – mina vähemalt käsitlen seda nii – on nii mehi kui ka naisi ja olümpiamängudel võisteldakse selle alusel, missugused mehed ja naised on tugevamad, ning selle alusel me neid ka autasustame. Puuetega inimesed on täiesti tavalised inimesed, nagu me igal pool rõhutame, ja seetõttu peaksid nad klassikalises mõttes minema sama loogika alla. Aga kuna olümpiamängud rõhutavad eelkõige humaansuse ja spordi kui sellise filosoofia üldprintsiipi, siis peab meeles pidama, et paraolümpiamängud on sama katuse all, kuid siiski eraldi toimuvad mängud ja sinna tõmmatakse ka põhimõtteline joon vahele.
See, et me paraolümpiamängude võitjaid eelnõus meeles peame, nagu neid on meeles peetud ka kehtivas regulatsioonis, on igati mõistlik. Ma arvan, et on mõistlik see, et seal on põhimõtteline vahe: olümpiavõitja saab toetust ühes määras ja solidaarsuse kaalutlustel toetust saaval paraolümpiamängude võitjal või ka maleolümpia võitjal on teatud teine koefitsient. Selles suhtes ma toetan eelnõu algataja ideed.
Üldkokkuvõtteks rõhutan veel seda, et on oodatud kõik muudatusettepanekud, nagu Jüri ise ja ka Laine mainisid. Kui on mõtteid, kuidas me saaksime seda eelnõu veel paremaks või mõistlikumaks muuta, siis kindlasti oleme nendele avatud. Aga üldised printsiibid võiksid minu hinnangul jääda selliseks, nagu need on olnud, sest need on omal ajal niimoodi läbi vaieldud. Ma arvan, et meil ei ole mõtet neid põhialuseid muuta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnasoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 426 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Ma määran eelnõu 426 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 22. juuni kell 17.15.
Austatud kolleegid, tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.57.